Lõpetuseks: “Teekond Magellani pilve” järelsõna

See lugu on mõeldud järelsõnana käsikirjale, mis võtab kokku meie 25 aastat kestnud (alates ajakirjast kuni saatusliku haiguseni ) kestnud loometee, on sisulises mõttes valmis ja ootab trüki- ja avaldamisvõimalust.

See oli pühapäeva 27. jaanuari hommikul, kui ma istusin kodus kirjutuslaua taga ja viimistlesin parajasti ühte projektitaotlust, sest järgmisel päeval oli selle esitamise tähtaeg. Väljas paistis eredalt päike, mis muutis päeva helgemaks. Siis tuli telefonile sõnum. Üks teekond oli otsa saanud ja raske haigus, mis progresseerus kiiresti, ühe hinge sellest maailmast välja saatnud. Vaid vähem kui viis aastat tagasi, 2014. aastal, tegime Tartus viimase intervjuu Rein Taageperaga, et sellega kogu sarjale punkt panna. Klassikalise intervjuude kogumiku väljaandmine ei tundunud enam põnev. Kuidagi arenes mõte kirjutada intervjuud, olgugi et erinevatest ajastutest ja erinevatest kontekstidest, üheks teksktiks kokku. Teatud mõttes on see aja- ja kultuurilooline ajarännak, mis annab hea ülevaate ühe rahva kulgemisest kõigi tema erinevate tahkudega ühe sajandi jooksul. Millegipärast kujunes Uku Masing, ilmselt seetõttu, et temalt pärines kunagise ajakirja nimi, keskseks tegelaseks, kes on erinevad saatused selles loos kokku traageldanud.

Teatud mõttes on 25 aastat ühist loometeed küllaltki pikk aeg, mis loob paralleeli Smeljanski ja Vlassoviga “Kuldsest triost”. Ega me tegelikult omavahel väga tihedalt ei suhelnudki, kui välja arvata ehk EHI aastad. Ajakirja tegemise kõrval meenuvad esimesel hetkel, kuidas me mingis loengus otsustasime minna Kalevi spordihalli vaatame Nõukogude Liidu korvpallimeistrivõistluste viimast mängu, millega “Kalev” tuli N. Liidu meistriks. Saime väga halvad kohad otse korvikonstruktsiooni taga ja vaatevälja kippus varjama korda valvav miilits, aga sattusime ajaloolise sündmuse vahetuteks tunnistajateks. Teise episoodina meenub rühma ehikate talvine väljasõit Hiiumaale, kus ühe öö saatsime mööda talvises metsas. Mingil hetkel lahkusime mõlemad EHIst, kõigepealt Indrek majanduslikel põhjustel teistele jahimaadele. Minul õnnestus kool lõpetada ning asusin tööle riigiametnikuna Kaitseministeeriumis. Ma kujutan ette, et mõlemad me oleme erinevad inimesed, küllaltki keerulised karakterid ja nagu Persona in Fieri blogiski tihtipeale välja lööb, üsna mitmetes maailmavaatelistes küsimustes üsna vastandlikel positsioonidel. Samas mulle ei meenu, et me oleksime kunagi selle 25 aasta jooksul tülis olnud, tülitsenud vast ikka, kuid selles paadis, mis Magellani pilvele sõudis, hoidsime alati ühte kurssi.

See võis olla siis kusagil 2002, kui Indrek jälle välja ilmus. Ma pakun, et ta töötas tol hetkel Kaitseliidus ning õppis akadeemias Nord juurat ning tal oli idee jätkata sealt, kust kõik omal ajal pooleli jäi ehk siis intervjuudega, mis oli ehk ajakirja “Magellani Pilved” kõige väärtuslikum osa. 1992. aastal olime teinud intervjuu Evald Saega, mille lint oli segastel aegadel korterivarguse käigus kaduma läinud. Siis 2003. aasta veebruaris (aasta enne tema lahkumist) seisime tema korteri ukse taga Kristiine linnaosas ja loodetavasti saime ehk midagigi korvata, kuigi kümme aastat oli möödunud ja mõttekorüfee aja- ja mõtterännakud ei olnud enam endise ladususega voolamas. Tegime intervjuu tollase Okupatsioonimuuseumi direktori Heiki Ahoneniga. Tema sattumine intervjueeritavate sekka tuli kummaliselt. Tal ei olnud kokkupuudet Humanitaarinstituudiga, aga kõik sai alguse ühest juhuslikust seigast, kui tol ajal veel “Vaba Euroopas” ajakirjanikuna töötanud Ahonen otsis üles toimetuse, kes oli parajasti lõhenenud mitmeks fraktsiooniks ja pidas pingelisi läbirääkimisi, kuidas teise fraktsiooni käest nende poolt hõivatud ajakirja makett tagasi saada. Ahonen ilmus välja, teatas, et temale see ajakiri meeldis ja annetas väikese summa selle toetuseks. Kujutage nüüd ise ette, kui tõepäraselt see kostub, et astub mingi tüüp sisuliselt nagu tänaval juurde ja annab millegi jaoks raha lihtsalt niisama, ilma, et keegi oleks temalt küsinudki. Uskumatu, kuid selline fakt jääb ajalukku! Kolmandaks intervjueeritavaks sai Igor Gräzin, kes oli Indreku õppejõud akadeemias Nord ning oli teda nähtavasti oluliselt mõjutanud. Gräzinilt inspiratsiooni saades tekkis Indrekul idee peale magistrikraadi omandamist minna Sankt Peterburgi rahvusvahelise õiguse doktorantuuri, kuigi see mitte kunagi ei teostunud. Ta proovis kandideerida prokuratuuri, kuid lõpuks leidis erialase töö uurijana Eesti Politseis.

1990-tel läks kultuuriajakirja väljaandmine kuidagi libedalt. Kuidagi sattusime samuti hiljuti meie seast lahkunud Jüri Tallinna juurde, kellel oli oma firma “Elav Teadus”. Tallinn kuulas mure ära, küsis palju meil vaja on ja ütles, et see ei ole tema jaoks mingi summa. Uskumatu! Idee talle nähtavasti meeldis. Kümme aastat hiljem olid teised ajad ja toetust jätkuväljaande kirjastamiseks leida ei õnnestunud. Räägitud sai Mihkel Mutiga, kes oli tol ajal “Loomingu” peatoimetaja ja üritas selle kõrvale sarja tekitada ning käisime Sisekaitseakadeemias Peeter Järvelaiu jutul, kes oli küll positiivselt meelestatud, kuid mingil põhjusel langesid need variandid ära nagu ka autorite jõud rauges igapäevase leiva tunnetatava mõju kõrval. Kuid sellel ajal, 10 aastat hiljem, anti juba selgelt mõista, et taolisel süvakultuurile orienteeritud materjalil puudub tarbija ja see enam ei müü. See oli juba uus ajastu ja sellel olid oma kangelased. Kõiksuguseid prominentsete tegelaste elulooraamatuid ilmus nagu seeni pärast vihma.

10 aastat hiljem (@Dumas) töötasin juba Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuses ja viibisin palju Tartus. Indrek otsis mind üles ja tuli peale järjekordse ideega. Selles loomingulises protsessis oli tema kanda enamasti ideede generaatori roll ning mina keskendusin jälle esmajärjekorras teostusele. Üks oli idealist, kes lendas taevastes laotustes ja teine jalad maas pragmaatik, kes üritas lindu kuidagi vaos hoida. Nimelt tahtis ta hakata koos ühiskonnakriitilisi artikleid kirjutama ja avaldama. Ma ei oska öelda, kuidas, aga kuidagi sai see idee suunatud blogiradadele, millest siis Persona in Fieri 2010. aasta viimastel päevadel ka teoks sai ning täpselt kaheksa aastat tagasi ehk veebruaris 2011 tekkis loometööd portreteeriv veebileht Aegumatud Intervjuud. Persona in Fieri lõpetas tegevuse 2017 veebruaris, kuid kuue aasta jooksul omandas isegi oma nišši Eesti blogimaailmas, vähemalt seda loeti ja viimastel aastatel päris aktiivselt. Tuleb tunnistada, et kuni tänase päevani (kaks aastat hiljem) pole möödunud veel ühtegi päeva, kui sellele leheküljele poleks klikitud. Samas hakkas ta meid kuidagi koormama ja kirjutamine muutus lõpuks peaaegu et kohustuseks.  Ma arvan, et ma olen ennast üsna mitmeks aastaks tühjaks kirjutanud ja hetkel ei tuleks mõttessegi millegi samalaadsega vähemalt lähitulevikus välja tulla. Oma lugejaskond on olnud Aegumatutel Intervjuudel, kuigi selle tarvis pole me palju marketingi just teinud.

Aastateks 2010-11 olime intervjuud juba pikemaks ajaks maha matnud ja vähemalt mina olin leppinud juba sellega, et kõik jääbki nii nagu ta kord pooleli jäi. Siis ühel päeval helistab Indrek, et nägi bussis Vello Salo ning me peaksime temaga intervjuu tegema, millega rong läks jälle kord liikvele. Kõikidelt, kellelt me oleme intervjuud palunud, on kõikide aastate jooksul tulnud ainult üks keeldumine ja see inimene pole olnud Eesti Humanitaarinstituudiga seotud. Seetõttu hakkas viimase kolmandiku valikus EHI liin tugevasti esile tõusma. Lõpuks jäi sõrm peatuma neil, kes olid EHI alguse juures. Valisime välja lõpuks Ülar Ploomi ja Rein Taagepera (kes pidas EHI esimese loengusarja augustis-septembris 1989). Kaalumisel oli veel mitu nime, kes oleksid kindlasti väärinud kohta rongis Magellani pilvele, kuid aega ja jõudu enam ei jagunud.

Kokkuvõttes oli 2016. aastaks käsikiri valmis saanud ja hakkasime otsima võimalusi avaldamiseks. Kevadel 2017 tuli Indrek mõttele, et me peaksime ka ennast lukku sisse kirjutama. Mina olin vastu, kuid nagu sageli, õnnestus tal mind ära rääkida. Ühel laupäeval kogunesime tema taksofirma kontorisse ja rääkisime linti nagu olime seda intervjuudega teinud. Teemasid oli kaks: Eesti Humanitaarinstituut ja Uku Masing. Tagantjärele oli see siiski hea, sest just viimastel aastatel panin tema juures tähele soovi mõtteid välja öelda. Kas ta aimas midagi ette? Aastatel 1992-1993 kui tegelesime „Magellani pilvedega“, siis oligi nii, et  meil oli aega ja energiat asjaga tegeleda, käia ukselt uksele ja otsida võimalusi, kuidas ajakiri välja anda. Aastaks 2017 olid saabunud „konnasilmad ja kumminaalmaksud“ (@Pipi Pikksukk) ning muud tööd ja tegemised ei võimaldanud enam midagi omal käel välja anda, vähemalt mitte sellisel moel nagu ilmus kunagi ajakiri. Indrek tegeles taksofirma arendamisega, mina oli sattunud teistele radadele, Tehnikaülikoolis toimus õppekavade reform ja tegelesin uue magistriprogrammi väljatöötamisega igapäevase teadus- ja õppetöö kõrval.

Vaatasime ka erinevaid kirjastamisvõimalusi, kuid edutult. Mitmed nimekad kirjastused ei soovinud järelepärimisele isegi vastata. Augustis 2017 olin kontaktis kirjastajaga, kes seadis avaldamise eeltingimuseks Eesti Kultuurkapitali toetuse. Neid tegime erinevate kirjastajate nimel kokku kolm või neli, mis lõppesid kõik eitava vastusega. Loomulikult oleme seda käsikirja nii mitmelegi asjatundjale näidanud ja puht sisulise poole pealt on vastukaja olnud isegi valdavalt positiivne. Negatiivne pool on lihtsalt vait ja ei ütle midagi. Ma loomulikult tunnistan sihtkapitali valikuprintsiipe nagu ka seda, et see on nende otsustada, keda nad peavad vajalikuks toetada ja keda mitte. See on neile antud õigus ja mina ei soovi seda vaidlustada, kuid aastate jooksul on tekkinud kogemus Eesti kultuuriringkondadega suhtlemisel, milles võib näha kaasmõju otsustele ning millele on viidanud mitmed teisedki kultuuriringkondadega seotud kodanikud.

Eesti kultuuriestablishment on olemuslikult elitaarne, kes asetab end Parnassosele „gunztizaalis“ (@Eino Baskin) ja jätab endale oma jumalikustatud subjektiivsetest kriteeriumitest õiguse otsustada, kes on piisavalt parketikõlbulik gunztizaali sisenemiseks ja kes mitte. Mul on teravalt meeles üks episood 1990-test aastatest, kuidas ma taotlesin mingit toetust millelegi, olin siis veel Humanitaarinstituudis, ja kui ma läksin avaldust fondi ära viima, siis öeldi mulle seal, et me võtame küll teie avalduse vastu, aga kas te tõesti arvate, et teie (rõhutatult) peaksite selle toetuse saama? Ma olen sellele tagantjärele väga tänulik, see on kahtlemata parem, kui mitte midagi ei öelda.  Väga ilmekalt lõi selline lõhestamine õigeteks ja ketseriteks välja Kaur Kenderi protsessi vältel, mistõttu minul näiteks ei olnud väga raske valida, millisele poole „müüri“ ennast selles epopöas paigutada. Ma olen jõudnud arusaamisele, et Eesti Humanitaarinstituuti soovitakse kultuuriringkondade poolt mingitele asjaosalistele teadaolevatele asjaoludele viidates Eesti aja- ja kultuuriloost välja kirjutada nagu ebaõnnestunud eksperimenti, millele on isegi piinlik viidata. Loomulikult ei maksa tema tähtsust üle hinnata, kuid omalaadse eksperimendina, mis üritas vaimult suureks saada, kuigi see oli süvenevas vastuolus ajastu vaimuga, mis on kuulutanud rumaluse omaette väärtuseks, mida on vaja kaitsta ja arendada, väärib ta meie arvates siiski jäädvustamist. Eriti väärivad jäädvustamist tema esimesed aastad 1989-1992, mis teravalt eristuvad järgnevatest, kui ta täiesti loomuliku protsessi tulemusena adapteerus ümbritseva keskkonnaga ja lahustus Eesti haridussüsteemis.

Mul oleks väga lihtne käsikiri siia üles riputada ja loeb siis see, kes seda vajalikuks peab nagu me oleme teinud muu loominguga. See projekt pole toonud meile ei raha, au ega kuulsust ja me pole seda oodanudki, küll on tulnud mõned head sõnad inimeste poolt, kes on seda mingitel põhjustel pidanud oluliseks. See pole projekt, mille pealt oleks võimalik teenida. Niipalju, kui me Indrekuga vestlesime, siis oli tema soov hoida selle protsessi tulemust ühel päeval käes, raamatuna, mis võtab kokku tema jaoks olulise osa tema elutööst. Kultuurivaramu kirjastamisega on probleeme olnud teistelgi ja hoopis teisel levelil. Kui tegime intervjuud Rein Taageperaga, siis oli temal mureks Metsaülikooli pärandi kirjastamine. Ma pakun välja, et  minu osa võimalikest tuludest, kui see käsikiri õnnestub lõpuks avaldada, läheb heategevaks otstarbeks, tõenäoliselt Janno Puusepa fondile. Mul puudub usk ja lootus, täiesti isiklike kogemuste põhjal, et „kultuuriringkondades“ (cultural establishment) tekiks vähimgi soov sellele protsessile kuidagi kaasa aidata. Mingi teatav force majeure, mille taha kõik pidama jääb,  on olnud viimaste aastakümnete kestel selgesti tunnetatav. Samas, kui keegi on vastupidisel seisukohal, palun mulle kirjutada. Esimeses järjekorras otsime kedagi, kes oleks valmis kirjastamise enda peale võtma (väga palju on jäänud juba selle taha pidama) ning kui see küsimus on lahendatud, siis on võimalik asuda järgmise etapi juurde, sh lahendada projekti finantseerimine.

Kui keegi soovib kuidagi nõu ja jõuga kaasa aidata, siis palun võtta ühendust hmolder62@gmail.com. See blogi sulgeb nüüd lõplikult oma uksed …

Holger Mölder

LIHTNE LUGU

LIHTNE LUGU
Autor: I.O.

Mängitud 10.03.1999 Kirjanike Liidu maja saalis, EMT Lavakunstikateedri XIX
lennu “Draamakassett” raames. Lavastaja: Tõnu Lensment

Tegelased:
VIRGE
REIGO

Esimene pilt
Virge – Ahhoi, paadimees! Kas ma tohin sinu paati istuda?
Reigo – Kas sa tahad sõita?
Virge – Lõkke ääres on üksinda igav.
Reigo – Oota. Ma sõuan tagasi.
Virge – Öö on päris jahedaks tõmbunud. Ma lippan kiiresti motelli ja tõmban midagi soojemat selga.
Reigo – Hei, kas kuuled! Too mulle ka midagi kui kätte juhtub. (keerab paadi kohapeal ringi ja aerutab lautrile lähemale) Juba tagasi. Vaata, et sa ei libastu. Seal on üks pehkinud laud.
Virge – Ma ei leidnud muud. Kas see sobib?
Reigo – Mis see on? Kasukas. Hea küll.
Virge – Arvad?
Reigo – Muidugi.
Virge – Ma leidsin selle sealt suurest kambrist. Pea nüüd paat paigal. Korras. Kuhu sa tahtsid minna? Teistega koos ojasuule?
Reigo – Ma mõtlesin lihtsalt järvel ringi sõuda. Keskele ja pärast võibolla ojasuule, aga võibolla hoopis teise kaldasse, näed, enam vist hästi ei näe, aga ma päeval vaatasin – seal kasvab vägev kõrkjamets.
Virge – Luba minul ka pärastpoole natukene aerutada.
Reigo – Sa siis oskad?
Virge – Kui oskaks, siis oleksin juba ammu koos teistega läinud ja ise paadi valinud.
Reigo – No ma õpetan natuke.
Virge – Jõuame kaugemale, siis õpetad.
(Siin on pikem sõnadeta paus. Ranna pealt kostab võibolla muusikat.)
Reigo – Vaikne on.
Virge – Ma ei näe isegi lõket. Paistab, et on ära kustunud.
Reigo – Selline tunne, et kedagi rohkem ei olegi maailmas. Ainult meie.
Virge – Kas sul on kahju?
Reigo – Ei tea.
Virge – Kui oleksime ainult meie kahekesi?
Reigo – Kas sa mõtled tegelikult?
Virge – Jah.
Reigo – (vaikib)
Virge – Vahetame kohad ära. Ma püüan natukene aerutada. Kui sa mind õpetad.
Reigo – Ettevaatlikult.
Virge – Hoia mind kinni.
Reigo – Jalad harki.
Virge – Appi.
Reigo – Mis nüüd juhtus?
Virge – Jälle üks paar õhtal.
Reigo – Mis juhtus?
Virge – Ma jäin pingi külge kinni. Pagan võtaks.
Reigo – Kas sa kannad sanpellegrinosid?
Virge – Need ongi sanpellegrinod.
Reigo – Sanpellegrinod on hästi tugevad.
Virge – Kust sa seda võtad?
Reigo – Üks rääkis.
Virge – See on mulksuude jutt. Võta. Näed nüüd ise. Silm on väljas, sellega on läbi.
Reigo – Sa ei tahagi enam aerutada?
Virge – Kummaline. Palavamaks on läinud, kas sulle ei tundu?
Reigo – Ma ainult näitan kuidas need liigutused käivad ega tugevat sõudmist ei hakkagi täna harjutama.
Virge – Ma kardan, et paat läheb ümber kui me kohti hakkame vahetama.
Reigo – Ära karda. Hoiame kõvasti üksteise ümbert kinni, siis mahume üksteisest mööda.
Virge – Hoia nüüd kõvasti.
Reigo – Jalad harki.
Virge – Oi, oi, oi! Kukume!
Reigo – Kuhugi ei kuku. Istu ruttu maha.
Virge – Oh!, saimegi hakkama. Ma juba kartsin, et nüüd käime mõlemad vette. Paat hakkas nii õõtsuma.
Reigo – Võta nüüd aerud pihku. Ei, mitte nii. Hästi otsast, siis on jõudu rohkem. Tubli. Käed käivad alt läbi. Nii. Teeme koos.
Virge – Kuhu ma jalad panen?
Reigo – Siruta välja ja toeta siia vastu.
Virge – Mul on ilusad jalad, eks ole.
Reigo – Kas sul külm ei ole…
Virge – Miks sa vaikid?
Reigo – Oleksin ma ööbik, siis tõesti, jah, võiks olla kahju, et vaikin. Aga ma olen sinusugune. (laotab kasuka tema jalgadele)
Virge – Aitähh. Mul hakkas tõepoolest natukene külm. Sa oled nii tõsine, nii hirmuäratavalt tõsine.
Reigo – Niimoodi ei saa muidugi õigeid sõudmisliigutusi omandada. Kasukas takistab ja teeb kohmakaks.
Virge – Usu mind, paadimees, ma ei hõika mitte ükskõik keda vete pealt tagasi. Kui sa oleksid üksinda kõrkjastikku jõudnud, siis ei oleks keegi osanud roogu tunnistajaks mõelda.
Reigo – Mille tunnistajaks?
Virge – Pika alguse lühikese lõpu.
Reigo – Pika alguse lühike lõpp?
Virge – Sa hoiad kogu aeg eraldi. Ei vaata ette.
Reigo – Ei. Muidugi mitte. Kui silm käib jalgadest kuus seitse sammu eespool, siis tulevad jalad ise järele.
Virge – Aga sina vaatad kaugemale. Võibolla teiselepoole silmapiiri?
Reigo – Sa ei sõuagi enam? Jah, sul on õigus. Pika alguse lühike lõpp! Oh jumal küll, enam täpsemini ei saagi öelda. Ilma asjata võtsin su paati. See on selge.
Virge – Võibolla teised ei märganud, aga mina märkasin. See, mis su meeles mõlgub, ei mõlgu seal mitte esimest päeva.
Reigo – Mis siis minu meeles mõlgub? Ikka mõlkadi, mõlkadi, mõlk. Sa arvad, et sa tead. Mis?
Virge – Sügistumedal järvel, mis aegamisi uppub öö jahedusse, liigub hiilides üksik paat. Kurss on teisele kaldale, kus on kõrkjad ja roog. Roog varjab.
Reigo – Mis siis sellest?
Virge – See oli kerge.
Reigo – Häh! Ma isegi ei teadnud ega tea praegugi. Kuidas saad sina minust midagi minust paremini teada?
Virge – Sa tulid tagasi.
Reigo – Sa hüüdsid, ja jahedaks hakkas minema. Ma unustasin.
Virge – Kartsid nohu saada?
Reigo – Miks sa irvitad?
Virge – See on nii naljaks, et sa nüüd oma tervise eest hoolitsed.
Reigo – Susi mind söögu, kui ma aru saan, kuhu sa sihid. Sa kujutad vist endale midagi ette ja see on nii sarnane ühe tobedusega, mida ma hiljuti mingist ajakirjast lugesin.
Virge – Millise tobedusega?
Reigo – Millal sa nägid viimati sellist unenägu, et rinnad panevad kleidi seest plehku?
Virge – Mis asja?
Reigo – Ühes artiklis oli kirjutatud, et iga naine on puberteedieas näinud õudusunenägu, kuidas rinnad panevad kleidi seest plehku.
Virge – Ei tea, eks see oleneb ikka kleidist.
Reigo – Millest see siis ikkagi oleneb: kas inimesest või kleidist?
Virge – No kleite on ju ka mitmesuguse lõikega.
(Siin on pikem sõnadeta paus. Reigo alustab rääkimist aeglaselt, sõnu kaaludes ja valides.)
Reigo – Ma olen mõelnud. Ma olen mõtelnud. Mõnikord. Selle ütlemise peale, tead. Panta rhei, või kuidas see oli. Kõik voolab ühesõnaga. Kuhu, küsin siis endalt. Järve. Merre, tiiki, ookeani, võibolla veel kuhugi. Elu muutub tõepoolest. Ei ole hetke mis oleks täpselt samasugune nagu eelmine hetk. Kõik muutub. Mina muutun. Ei ole midagi mis ei muutuks. Kas see ei ole väsitav sinu arvates? Mina igatahes väsin. Uinun. Jään magama. Hommikul ärkan jälle. Kõik see on nii pidev, et tundub loomulik, sest kõik teevad nii. Aga siis ei ole mul ühel õhtul und. Ma panen mantli selga ja lähen tühjadele tänavatele lonkima. Tuul puhub. Mantlihõlmad hõljuvad. Ma ajan pea kuklasse ja vaatan tähti taevas ja saan ühel hetkel aru, et kui ma niimoodi edasi voolan, niimoodi, ühtlases, ühises elumuutuste jadas, siis jõuan lõpuks järve. Või tiiki, või merre, või ookeani. Kuhugi, kus midagi ei voola. Meid kõiki tabab midagi, mis on meie kõigi jaoks ühesugune. Millest ei ole pääsu. Kus võibolla on looded, aga võibolla ei ole. Ma ei tea. Seal kõrgel, kuhu mu pilk tõuseb, läbi kilomeetrite paksuse atmosfääri, on õhutühi ruum, kus ma oleksin surnud, kui ma oleksin seal ilma skafandrita, aga ma olen siin, elus, kus on võimalik, et mu pilk saab olla kas seal, kus ma oleksin surnud, või siin, kus ma olen elus. Ma tahaksin olla seal.
Virge – See on võimatu.
Reigo – Vaadata sealt siia. Hüpata välja sellest voolavast jõest, pääseda järve suubumisest, karata kaldale, tunda midagi kindlat, mis ei muutu.
Virge – Kuula nüüd. Mis sul viga on? Me oleme puhkusel. See on imeilus järv. Kas sul ei ole hea meel, et meie reis on nii hästi korraldatud, et saab töö- ja elumured natukeseks ajaks unustada? Reigo, – ma tean, et su nimi on Reigo, ma uurisin üks päev reisijate nimekirja – tule sealt ülevalt alla.
Reigo – Kuidas sinu nimi on?
Virge – Virge.
Reigo – Virge. Ma tahan öelda, et kõik on võimalik, aga kui ülesse ollakse jõutud, siis visatakse redel ära ja siis ei saa enam alla tulla. Sellepärast on sul õigus – see on võimatu.
Virge – Mina olen sinu redel.
Reigo – Sina?
Virge – Mida sa teed?
Reigo – Kas sa ujuda oskad? Siin on päris sügav.
Virge – Mida sa teed? Ma ei oska ujuda. Sa lased vee paati!
Reigo – Nii ma seda mõtlesin.
Virge – Sa oled nii tõsine. Sul oli kõik vist valmis mõeldud? Millal sa selle augu paadi põhja puurisid?
Reigo – Mina seda ei puurinud. Ma lihtsalt toppisin katkise koha tõrvakaltsuga kinni ja lükkasin põletamiseks mõeldud paadi taas veele.
(Siin on pikem sõnadeta paus.)
Virge – Reigo. Me läheme põhja.
Reigo – Kas sa kardad?
Virge – Ei, aga mul on kahju.
Reigo – Millest?
Virge – Me ei saa siis enam kunagi ülesse vaadata. Me ei näe enam päikest, tähti, taevast. Ma olen sind tahtnud emmata, esimest korda siis, kui ma sind nägin, mäletad, ma sõitsin üle raudtoru, see kargas kodaratesse ja kiskus ratta kaheksasse. Sa jäid koos minuga grupist maha, aitasid mind, parandasid ratta ära. Ma vaatasin kõrvalt kuidas sa tegutsed, su käed olid osavad, iga liigutus kindel ja läbimõeldud, ei ole kerge ratta jooksu maanteel õigeks ajada, aga sa said sellega kiiresti hakkama. Siis ma tundsin esimest korda sinu vastu tänu, aga sa olid nii tõsine, et ma ei julgenud eriti rohkem rääkida, kui et aitähh ja hakkame liikuma. Ja siis läksid teised sööklasse sööma, aga sina kadusid puude vahele mere äärde ja ronisid suure rahnu otsa, aga mina nägin seda kuidas sa üleval kõrgel seisid, juuksed tuules lehvimas, nagu muinasaegne heeros, ja käsi ringutades midagi merele karjusid. Nüüd on kolmas kord. Sa oled mind aidanud, jõu ja nõuga alati toetanud. Nüüdki võtsid sa mind kuulda, kui ma sind vete pealt tagasi kutsusin ja mul läks korda sinuga samasse paati istuda. Mul on hea meel, et sinu tõsidus on hõrenenud. See laup väärib suudlust. (võtab mehe pea, painutab oma näole lähemale ja suudleb laubale)
Reigo – Oo, suured jumalad, mida ma olen teinud, et mu liikmeid on värin haaranud! Miks mu meelekindlus vangub ja kahtlus poeb hinge?
Virge – Vaata, ma laotan siia kasuka. Heidame pikali. Vaatame taevast, laseme pilgul vabalt liikuda. Mina sinu kõrval ja sina minu kõrval. Me embame üksteist ja külm soojeneb meie ümber.
Reigo – Sa sulgesid ava.
Virge – Kas sa tahad püsti tõusta?
Reigo – Ei taha.
Virge – Kasukas on õige koha peal. (kallistab meest, end tema peale keerates) Mida sa näed?
Reigo – Väga suuri ja laiu tähisavarusi.
(lained loksuvad vastu parrast)

VIHA VABARIIK

VIHA VABARIIK
Näidend kahes vaatuses.

Tegevusaeg: tänapäev
Tegevuskohad: Renku tuba ühes kõrgemas dimensioonis; nõukoja trepp Viha Vabariigis, planeedil Maa; burksiputka esine Viha Vabariigis, planeedil Maa.
Tegelased:
RENKU, jumal, 18-aastane
HENRI, Renku sõber, 18-aastane
INNA-ANNA, Renku tüdruksõber, 18-aastane
TIMO-CEVIN, 23-aastane
CÄRLYN-ANGELINA, Timo-Cevini naine, 21-aastane
ROBERTO-RONALDINJO, nende poeg, 3-aastane
MAERUT-MANNJAANA, Timo-Cevini tüdruksõber, 21-aastane
ANFISSA, Ivari naine, 50-aastane
LEHVIKE, kosmoserändur
SORTS, meediaguru
LIBAINIMENE, Sortsi abiline, kolumnist
LEHENEEGER, ajakirjanik
LEMPS, netikommentaator, 50-aastane
MÄIDU, netikommentaator, 45-aastane
IVAR, endine sõjaväelane, 48-aastane
LOLLIDE KOORI DIRIGENT
LOLLIDE KOOR

ESIMENE VAATUS
ESIMENE STSEEN
Renku tuba on täis tühje õllepurke ja pizzakarpe ning laialipillutud riideid. Toas on voodi, kapid, riiulid, laud ja mõned toolid. Renku istub lauaarvuti taga teises käes õllepurk ja toksib midagi klaviatuuril. Saabub Henri, kuuspakk õllepurke kaenla all.
HENRI (valjusti): Jou, mis teed? Tõin õlled nagu palusid.
RENKU: Thanks, män. Nokitsen arvutimängu kallal. Tead, arendasin välja sellest meie vanast projektist, mida me algkoolis koos tegime, planeedist nimega Maa.
HENRI (avab hoogsalt õllepurgi): Vau, sa oled seda siis siiamaani alles hoidnud? Mängid ikka planeetide loomist? Et sa sellest ka ei tüdine. Mäletan, et saime selle eest veel programmeerimises kiituskirja. Jõmpsikad, nagu me olime, kusagil teises või kolmandas klassis. Mul endal on praegu hoopis keerulisemad maailmad töös. Tekitasin Proxima Centauri tähesüsteemi robotite ühiskonna, teised poleks seal vastu pidanud, aga need, raisk, hakkasid jooma ja käisid alla.
RENKU (võtab samuti õlle): Noh juhtub. Ma olen Maa keskkonda kõvasti ümber kujundanud, igasuguseid tüüpe juurde mõelnud ja pannud nad omavahel süsteemi. See ei ole enam vett täis tühi planeet nagu meie projektis, vaid tegin sinna igasuguseid asju juurde, taimed, putukad ja muu selline kribu-krabu, kalad, kes elavad vees, igasugused roomajad, linnud, kes lendavad, loomad, igasuguseid uusi liike. Sa ei tunne seda planeeti enam ära.
HENRI: Klassitöö jaoks suutsime sinna vee tekitada, see oli kõva sõna.
RENKU: Seal on nüüd maapinda ka päris kõvasti ja elu käib. Ma ju rääkisin, et olen sinna igasugust värki lisanud. Ühele liigile õnnestus isegi mõistus juurde keevitada, aga nad ei oska seda veel eriti kasutada. Tahtsin nendega seal veidi toimetada, panna nad püramiide ehitama ja kulda kaevandama, aga siis nad kukkusid omasoodu arenema. Need mutandid, kes kutsuvad end ise inimesteks, on muidu päris huvitav liik, aga üsna palju jama on nendega. Kui sa neil silma peal ei hoia, siis suudavad nad igasuguseid rõvedusi välja mõelda ja vahepeal kippusid võimu haarama.
HENRI: Kuidas sa nad arenema panid?
RENKU: Midagi läks perse. Pole veel aru saanud, kas mingi viiruse lõi sisse või ma ei teagi, mis juhtus. Muidu ju liigid eriti ei muutu ja sellistena nagu sa nad valmis oled teinud, sellisteks nad ka jäävad. Aga inimesed hakkasid oma mõistusega igasuguseid asju välja mõtlema. Algul õppisid algelisi tööriistu ja relvi tegema, aga need muutusid kogu aeg keerulisemaks. Kuni selleni välja, et ühel hetkel lendasid isegi kosmosesse ja pidin nende maailmaruumi laiendama. Püüdsin arengut seisma panna, katsetasin mitmete viirusetõrjetega, aga midagi ei aidanud. Kimasid muudkui edasi. Mäng hakkas kontrolli alt ära kaduma ning siis programmeerisin neile süsteemi, mis hoiab kogu staffi kontrolli all, kui ma ise ära olen.
HENRI (kiikab üle Renku õla monitori): Need inimesed näevad ju välja nagu meie.
RENKU: Eks ma nad meie järgi disainisin.
HENRI (rüüpab õlut): Äge.
RENKU (tülpinult): Ah tead, ma olen nendega hirmsat vaeva näinud. Igasugust sitta on nad mulle keeranud ja üsna mitu korda olen mõelnud nad üldse ära diliitida. Kuid siis hakkad mõtlema, et jõle orgunn on selle planeediga olnud ja ei raatsi. Ma ei teagi nüüd, mis teha … Mingil hetkel läksid inimesed üldse käest ära, hakkasid omavahel nägelema, sõdu pidama ja muutusid muidu tüütuks. Siis ma saatsin neile lollid nuhtluseks kaela, et tõugu parandada ja nende arengut pidurdada. See oli hea lüke. Lollid kohanesid Maal hästi, paljunesid jõudsasti ja praegu on juba nemad enamuses. Ega nad enam nii väga ei arenegi.
HENRI: Lollid?
RENKU: Nojah, lollid. See on inimeste parandatud variant, viirusest nakatumata arenemisvõimetud inimesed. Palju kuulekam ja juhitavam seltskond, kes allub korraldustele. Esialgu paigutasin lollid kosmosesse, sest siis on nad käepärast võtta, kui neid vaja peaks minema ja tegin nende jaoks vahejaama, kust ma neid siis vahepeal Maale tõin. Siis suutsin Maal käima panna liini, mis tootis neid kohapeal. Programmeerisin nad veidi teistsugusteks kui Maa inimesed, olid sellised suurte kõrvadega ja sabaga, aga aja jooksul on nad inimestega lootusetult segunenud, et nüüd ei suuda keegi enam vahet teha, kes neist on loll, kes inimene. Aga mis tähtis, et eksperiment õigustas end ja ma sain mängu jälle kontrolli alla.
Saabub Inna-Anna.
INNA-ANNA: Tšau, poisid. Mis teete?
RENKU: Jou, Innakas. Hea, et tulid. Tee mulle üks õllepurk lahti ja kui tahad, võta endale ka.
HENRI: Hei, Inna-Anna. Tule vaata, Renku on meie vanast algkooli klassitööst uue maailma programmeerinud, kus elavad igasugused naljakad olendid, inimesed, lollid ja muu selline segane värk.
INNA-ANNA (avab õllepurgid ja ulatab ühe neist Renkule): Kes need inimesed on? Renku pole mulle nendest midagi rääkinud.
RENKU: Äh, tegime selle Henriga teises või kolmandas klassis programmeerimise töö jaoks, aga ma olen seda vaikselt edasi arendanud. Noh, tead, algul tegime Henriga sinna vee, aga siis hiljem ma tekitasin vee sisse mandrid, kuhu sai igasuguseid kuivamaa elukaid elama panna. Rääkisin Henrile just, kuidas inimesed tekkisid. Nad on geneetilised robotid, kes pidid kindlaid ülesandeid täitma, aga siis said vist mingi viiruse külge ja nende areng väljus kontrolli alt. Siis mõtlesin välja lollid, muidu inimestega sarnased, aga nemad polnud võimelised arenema. Tahtsin inimeste tõugu parandada ja neid lollidega ristata, et mängu jälle kontrolli alla saada. Inimesed elasid kõikidel mandritel, välja arvatud kõige lõunapoolsemal neist, mida kutsutakse Antarktikaks. Siirdasin lollid Antarktikasse. See on selline külm ja jäine manner, mis oli ainus inimestest puutumata paik Maa peal. Lollid ei osanud esialgu muud peale hakata, kui tegid suitsu ja vaatasid tähti. Ainult merelinnud külastasid vahel Antarktika rannikut. Katsetasin lollide ristamist kõigepealt lindudega ja nii sündisid Maa peale pingviinid, lennuvõimetud linnud, kes kõnnivad kahel jalal. Nendest said Antarktika põliselanikud. Kuna ristamine õnnestus ja eksperiment läks korda, siis viisin lollid ja inimesed kokku ning neid sai palju.
INNA-ANNA: Oi, kui huvitav!
HENRI (avab uue õllepurgi ja küünitab üle Renku klaviatuuri poole): Lase, ma teen ka midagi, olen ju ikkagi kaasautor (vajutab mingile klahvile).
RENKU (tõukab Henri vihaselt eemale): Türa, vaata ette, mis sa teed! Idioot, raisk! Tänu sinule tekkis praegu maavärin Jaapanisse.
HENRI (kohmetult): Palun vabandust. Rahune maha nüüd, ega ma siis meelega ja lõppude lõpuks on see kõigest mäng.
RENKU (taltub): Okei, las olla, võib-olla ongi huvitav vaadata, kuidas inimesed sellega hakkama saavad. Vahepeal ma tekitan neile ise katastroofe ja vaatan, kuidas nad sealt välja tulevad. Aga ära niisama seda mängu käpi. Palun! Kes teab, mis seal võib juhtuda. Kurat, ma olen selle välja arendamisega oma kümme aastat tegelenud. Võib-olla ühel päeval ma tüdinen ja tõmban vee peale, aga praegu on veel huvitav. Ma ei taha sellest ilma jääda.
INNA-ANNA: Poisid, teil on põnev, aga ma ei saa aru, kuidas te saate mingist algkoolis tehtud primitiivsest mängust vaimustuda. Meil on mikroosakeste termodünaamikas kodutöö ja minu pea kohe ei võta selliseid asju. Sina, Renku, jagad seda värki päris hästi. Äkki aitad mindki?
RENKU: Keskkoolis peabki raskem olema… (Inna-Anna tõmbub mossi). Okei, ära nüüd muretse, sul on muid väärtusi. Kes teab, kui sa ka pärast tubli oled, siis äkki aitangi.
INNA-ANNA (lubavalt naeratades): Äkki olengi.
Kusagilt kostub hõige: “Renku, tule sööma! Kutsu sõbrad ka kaasa!”.
RENKU: Ema kutsub sööma. Meil on täna friikad ja juustuburgerid. Jätkub teilegi. Lähme sööma siis, kui kutsutakse, pärast mängime edasi. Ma panen mängu seniks automaatjuhtimise peale. Loodetavasti ei lase nad end vahepeal ise õhku.
INNA-ANNA: Poisid, minge teie. Ma ootan siin. Tead, need burgerid ja friikad ei lähe mulle praegu üldse mitte peale. Pean dieeti pidama, et tantsutüdrukute grupist mitte välja langeda.
RENKU: Ise tead, aga oota siin ning ära sa ära kao. Me käime Henriga kähku ära. Loe midagi või leia endale tegevust. Pärast võime randa minna. Minu arvutit parem ära näpi, muidu tekitad sinna tuumasõja või asteroidide rünnaku või mida iganes.
Renku ja Henri lahkuvad. Inna-Anna istub voodile ja lehitseb hajameelselt mingit ajakirja. Siis tüdineb, istub Renku arvuti taha ja uurib seda hoolega. Mõne aja pärast teeb kursoriga ettevaatlikke liigutusi ning pilt ekraanil vaheldub. Inna-Anna jälgib huviga ekraanil toimuvat, kuni kuuleb Renkut ja Henrit käratsevalt tulemas. Ta tõuseb kiiresti arvuti tagant, istub ükskõiksel ilmel Renku voodile ning võtab taas ajakirja kätte.

TEINE STSEEN

Burksiputka ees on kulunud plastmasslaud nelja tooliga. Luugi juures on pink, kus jalgu kõlgutades igavlevad Cärlyn-Angelina ja Maerut-Mannjaana. Roberto-Ronaldinjo mängib pisut eemal mänguautoga. Luugi taga loeb Anfissa, tüse juuksekrunniga volüümikas daam oma parimates aastates, ajalehte. Kummide vilisedes saabub BMWga Timo-Cevin.

MAERUT-MANNJAANA (kadedalt): Timmil on uus bemm, hästi tuunitud.
CÄRLYN-ANGELINA: See on Riksi vana bemm. Timm käis Soomes tööl, ostis ära ja tegi korda. Päris äge näeb välja. Oleme seda paar korda lennukal testinud.
TIMO-CEVIN (väljub autost ja lööb autoukse pauguga kinni): Õu, Anfissa, anna mulle üks burks.
MAERUT-MANNJAANA (üleolevalt): Ainult üks burks? Miski nannipunn oled ve? Oled mees või ei ole?
TIMO-CEVIN: Ookei, jääb siis neli burksi.
ANFISSA (pahuralt): No kuule, enne kui ma sulle burksi annan, maksa vana võlg ära. Sa oled võlgu kaksteist burksi. Enne, kui raha ei tule, uut burksi ei saa, ponimajes? Ega mul siin mingi heategevus pole.
TIMO-CEVIN: Mine vittu, saad oma raha. Ma sain Soomest megapappi. Näed sa, Lacoste särgi ostsin endale ja (demonstreerib särki). Ja neli burksi arvesta juurde!
Anfissa ajab end torisedes üles ja soojendab mikroahjus neli hamburgerit ning viskab need siis pahaselt letile.
ANFISSA: Koos võlaga kuusteist burksi. Kolmkümmend kuus jevrot, kaheksakümmend senti.
Timo-Cevin loeb raha ja saab burksid kätte. Avab esimese burgeripakendi ning asub isukalt sööma.
CÄRLYN-ANGELINA (nõudlikult): Aga meile?
TIMO-CEVIN (ohkab ja viskab Cärlyn-Angelinale ja Maerut-Mannjaanale burksid): Sähke, ma teen välja. Soomes sain megapappi. Panin Jyväskyläs tänavakive. Džipsi-Johannes ja Kalle, tead see kutt Luunjast, olid ka.
CÄRLYN-ANGELINA: Aga Roberto-Ronaldinjole? Oma lapse eest sa üldse ei hoolitse.
TIMO-CEVIN (mornilt, viskab viimase burksi Roberto-Ronaldinjole): Säh.
ROBERTO-RONALDINJO (püüab burksi): Attäh! Attäh! (hakkab hamburgerit nosima ning peagi on kõrvuni majoneesiga koos).
MAERUT-MANNJAANA (tunnustavalt): Juba parem. Vot selline on tõeline mees (hammustab hamburgerit, täis suuga). Jou kutt, lahe pill sul. Kust sa endale uue bemmi välja ajasid? Vana ajasid ju känkrasse.
TIMO-CEVIN: Ma ju räägin teile, et Soomest sain ulmet pappi. Bemmi ostsin ja Lacoste särgi, näed (demonstreerib särki).
MAERUT-MANNJAANA: Lase tümmi ka. Sul bemmis ikka mingit normaalset tümmi on?
TIMO-CEVIN (keerab auto muusikakeskusel hääle põhja): Mul on uued põhjatuled ka.
Ootamatult kerkib burksiputka ette keegi suurte kõrvadega olend – Lehvike. Tal on seljas roheline kleiditaoline rüü, kuid ta kõnnib paljajalu.
LEHVIKE: Tere! (keegi ei kuule teda, kuna vali muusika summutab Lehvikese hääle. Mõne aja pärast üritab Lehvike uuesti tähelepanu võita). Tere …
Keegi ei pane teda tähele. Cärlyn-Angelina ja Maerut-Mannjaana uudistavad Timo-Cevini uut autot. Anfissa on süvenenud ajalehte. Ainult Roberto-Ronaldinjole ei jää külaline märkamata. Ta tuleb Lehvikese juurde ja jääb teda näpp suus jõllitama. Lõpuks teeb ta kõva häält, mis kostub isegi Timo-Cevini tümakast üle.
ROBERTO-RONALDINJO: Äääääääääääää!!! (kõik vaatavad lapse poole. Timo-Cevin keerab muusika vaiksemaks ja märkab lõpuks Lehvikest).
TIMO-CEVIN: Ossa … Oi bljääd! … Mis olend see sihuke on? (nüüd märkavad kõik Lehvikest). Justkui oleks kolm päeva joonud, aga ma olen jumalast kaine… Soomest tulin, nahhui …
LEHVIKE: Tere! … Mina olen Lehvike. Kes sina oled?
TIMO-CEVIN (kogub end pikkamisi): Kes ma olen? Türa, ei tunne ära või? Tahad, panen sulle kannaga näkku? … Timm olen. Timo-Cevin, noh.
LEHVIKE: Meeldiv tutvuda, Timo-Cevin. Kuhu ma olen sattunud?
TIMO-CEVIN: Mällaris oled ve? (osutab putkale) See on meie burksiputka. Anfissa, raisk, teeb häid burkse. Ma võtan tavaliselt neli tükki korraga (näitab teises suunas). Seal on lennukas, kus me käime bemmidega driftimas. See on äge. Kus su bemm on, Lehvike?
LEHVIKE: Mul ei ole bemmi.
TIMO-CEVIN (irooniliselt): Või sul ei olegi bemmi? Mis mees siis sina oled? Igal õigel mehel on bemm. Just bemm, mitte mingi audi, ford või volksvaagen. Audimeestel taome ninad rulli (osutab Cärlyn-Angelina ja Maerut-Mannjaana poole). Need on meie linna tibid. Pandavad, kas pole? See blond on Cärlyn-Angelina ehk Kärts, minu naine. Brünett on Maerut-Mannjaana ehk Mära. Tema on minu hea sõbranna. Kui Kärts oli vahepeal välkus, siis ma elasin temaga.
LEHVIKE: Mis mõttes välkus?
TIMO-CEVIN: Välkus … Välismaal noh. Keerles siin burksiputka ümber üks Marco-nimeline, selline pisike tõmmu kiilakas, moosipurk pähe valatud, kogu aeg käis armuline preili ette ja taha. Haises šanelli ja pjäär kardaani järgi nagu Kalevi kommivabrik. No ja lõpuks moosis Kärtsu ära ning viis endaga kaasa.
CÄRLYN-ANGELINA (segab vahele): Mida sa valetad nüüd, Timm. Võta teatavaks, et Marco kutsus mu oma modelliagentuuri tööle, aga tal tekkisid ajutised majanduslikud raskused ning ei saanud projekti käima. Erinevalt sinust olid Marcol vähemalt plaanid.
TIMO-CEVIN: Plaanid? Millised plaanid?
CÄRLYN-ANGELINA: Modelliagentuur, millega me oleksime maailma vallutanud. Casa di Nord kutsuti seda. Marco oli põhjamaise ilu suur austaja. Tõeline džentelmen! Ta kiitis minu klassikalisi näojooni, figuuri, jalgu, rindu! Kõik oli tema arvates täiuslik! Viis mu järgmise lennukiga Milanosse. Naistega oskas suhelda, oli viisakas ja tähelepanelik, mitte nagu need meie mökud mehed (põlglikult). Täielikud mühakad, ma ütlen, ei saa itaalia meestele ligilähedalegi.
TIMO-CEVIN: Teame küll seda modelliagentuuri, mis asus Marco ema kahetoalises korteris Milanos. Kui papp otsa sai, siis tahtis Kärtsu oma vennale Hassanile edasi müüa. Hassan kasvatab Egiptuses kaameleid. Mina pidin Soome tööle minema, et Kärtsule lennupilet osta. Kogu papi panin magama ja võtsin laenu juurde. Ega ma Kärtsu pärast väga ei muretsenud, aga poisist oli kahju (osutab Roberto-Ronaldinjole, uhkelt). Roberto-Ronaldinjo, minu poeg.
ROBERTO-RONALDINJO (naeratab Lehvikesele ja teeb häält): Ääää … obetto onaldinjo.
TIMO-CEVIN: Täitsa minu nägu. Kui ta suureks saab, siis tuleb temast äge rullnokk. Teda ma ei saanud Egiptusesse jätta.
MAERUT-MANNJAANA: Kuule nüüd, Timm. Pisike Robi oli ju Kärtsu ema juures kogu selle aja, mis Kärts Itaalias oli. Sina kärutasid Soome vahet.
TIMO-CEVIN: Vahet pole. Mina oma pojast ei loobu. Burksi tahad, Lehvike? Ma teen välja.
CÄRLYN-ANGELINA (torkab irooniliselt vahele): Oi, Timm teeb välja! Kus seda varem nähtud on?
TIMO-CEVIN: Jää vait, naine! Kui mina ütlen, et teen välja, siis teen. Pealegi, mul raha on. Sain Soomest megapappi. Uue bemmi ostsin endale. Lacoste särgi ostsin ka.
LEHVIKE: Ma ei tea burksi. Kas burks on ikka taimne toode? Mina söön ainult puhast taimetoitu.
TIMO-CEVIN (hakkab ärrituma): Mida paska saa nüüd suust välja ajad? Bemmi sul ei ole ja burksi ei söö. Miski pede oled ve? Kahtlane vend, kurat, nagu miski intelikent. Ma siin nägin ükskord ühte intelikenti. Jube tark nägi välja, brillidega. Aga kui ühe korra talle pasunasse sõitsin ja pesapallikurikaga ergutasin, polnud intelikentsusest enam haisugi järel.
CÄRLYN-ANGELINA: Intelligendid öeldakse.
TIMO-CEVIN: No ma ju räägin, et intelikendid.
LEHVIKE (võtab kaelast kellukese ja helistab seda, siis lausub pateetilisel toonil): Vabandage mind, unustasin end teile tutvustada. Mina olen Lehvike, viimane puhastverd loll ja tulen teie juurde kosmosest. Ma ei tulnud siia üksi, vaid minuga on kaasas minu vaimne mükoriisa, kes juhib pind piinarikkal teel igavese tõe juurde. Vaimne mükoriisa on läbinisti taimselt vaimne ollus, kes kõnnib paljajalu loomulikus valguses, tarbib puhast taimetoitu ja kui seda pole saadaval, siis on ta aretanud loomsest materjalist taimse juustu. Minu läbi saabub Maa peale igavesti haljendav taimsus, mille kohal helgib vaimne udumüür ning kõik kokku moodustavadki need absoluutse tõe alusmüüri, taimse vaimsuse, mida minu loojad on palunud mul teie maailmale tutvustada. Ma pean teile teada andma, et planeet Maa on surmavalt haige ja ta lausa kisendab valust, mille kaikuvad helindid jõuavad kosmosetuultega universumi avarustesse. Kõik minu õed ja vennad on juba varem Maa peale laskunud ning nad on sulandunud inimeste sekka, nad on sulandunud taimede sekka, nad on sulandunud loomade sekka, nad on sulandunud lindude sekka, andes neile osaduse maailmavalust, mis on eelduseks taimsele vaimsusele. Te peate loobuma materiaalsetest ahvatlustest ning võtma maailma valu enda kanda ja muutuma oma planeediga olemusühtseteks, sest vaid niiviisi on võimalik meie planeeti terveks ravida. Te peate loobuma kunstlikust elektrivalgusest ning elama loomuliku valguses. Te peate loobuma verisest ja tülgastavast lihast ja sööma puhast taimetoitu. Te peate loobuma ebaloomulikest jalatsitest ning kõndima paljajalu. Ainult niiviisi saate osaduse maailmavalust ja taimsest vaimsusest Seda ütleb mulle minu vaimne mükoriisa, mis istutati minu külge minu looja lehvikeste jumala poolt ning ta on palunud mul mükoriisas peituvat tõde levitada üle terve universumi. Maailm on loomse tarkusega ära reostatud. Taimne vaimsus juhib meid tagasi lollusesse, muistsesse õnneaega, kui me laulsime, tantsisime ja mängisime ringmänge rohelisel aasal. Lehvikesed lehvisid, kellukesed helisesid, linnud laulsid helisevat hümni ning iidsed põlispuud lehvitasid loodust vabalt nautivale rahvale. See oli õnneaeg.
TIMO-CEVIN (põlglikult): Vau, Lehvike, sa oled ikka kangeid seeni söönud.
CÄRLYN-ANGELINA: Minule taimetoit meeldib, sest liha teeb paksuks. Sa räägid huvitavat juttu, Lehvike. Meenutad mulle Marcot, kes oli lahke ja viisakas ja kellel olid ideed. Kas sa tuled samuti välkust?
MAERUT-MANNJAANA: Marco rääkis sulle küll sinu klassikalisest põhjamaisest ilust, täiuslikust figuurist, briljantsetest jalgadest, voolujoonelistest rindadest, vapustavatest silmadest, helesinistest nagu kõrbeliiv ja mis kõige tähtsam, armsast kodusest ninakesest, aga mitte kõige vähematki maailmavalust ja taimsest vaimsusest. Ta oli vaid ühe asja peale väljas (teeb paaritumisele viitava ühemõttelise žesti).
CÄRLYN-ANGELINA (solvunult): Sa oled kade, Mära. Marco nimetas mind Eestimaa kuningannaks ja sõlmis minuga modelliagentuuri lepingu. Minuga, mitte sinuga, kes sa kõlbadki vaid üheks asjaks.
MAERUT-MANNJAANA (vihaselt): Palun ära nimeta mind Märaks, minu nimi on Maerut. Vaid väga head sõbrad võivad mind Manniks kutsuda. Muide, modelliagentuuri lepingu vormistas ta hotelli kirjabloki plangil, eks ole.
CÄRLYN-ANGELINA: Aga ikkagi sain ma kuus kuud Milanos olla, samal ajal kui sina siin Timmiga ringi tõmbasid.
MAERUT-MANNJAANA: Kui Timm poleks sind jalgupidi sealt välja tõmmanud ning raha saatnud, karjataksid praegu kaameleid kusagil Egiptuses helesiniste kõrbeliivade taustal. Niipalju siis lahkest välismaa Marcost ja tema veel lahkemast vennast Hassanist.
CÄRLYN-ANGELINA (vihaselt): Jää vait, Mära! (võtab jalast kinga ja vibutab seda ähvardavalt Maerut-Mannjaana suunas).
TIMO-CEVIN (astub Cärlyn-Angelina ja Maerut-Mannjaana vahele): Rahunege maha nüüd, naised. Mis teil viga on? Mis oli, see oli. Ma teen teile kõrtsis koksid välja, kui te nüüd teineteisel molle sisse ei tao.
Cärlyn-Angelina ohkab, taltub siis ja paneb kinga jalga tagasi. Maerut-Mannjaana taandub tagasi pingile.
MAERUT-MANNJAANA (ikka veel veidi mossitades): Okei, Timm, aga too siis koksid lagedale.
TIMO-CEVIN: Istuge siis autosse. Tšau, Anfissa. Kas sina ei tule meiega, Lehvike?
LEHVIKE: Kui lubate, siis mina jään siia. Ma tahaksin tunda maapinda oma paljaste jalgade vastas. Need bemmid hirmutavad mind väheke.
Anfissa vaid mühatab hüvastijätuks. Cärlyn-Angelina ja Maerut-Mannjaana istuvad autosse Timo-Cevin võtab Roberto-Ronaldinjo käekõrvale ja toob samuti autosse, mille järel nad sõidavad kummide vilisedes minema. Lehvike lehvitab neile järele, õnnis naeratus huulil.

KOLMAS STSEEN

Renku tuba. Inna-Anna istub Renku voodil ja loeb ajakirja. Saabuvad Renku ja Henri.
HENRI: Sinu mutt teeb jube häid burkse. Ketšupiga ta ka ei koonerda ja mulle meeldis tänane piimakokteil.
RENKU: Pole viga. Näe, Innakas, sulle saadeti ka midagi. Limpsi kokteili, kui sa burksi ei taha (ulatab Inna-Annale kokteiliklaasi). Ma heidan nüüd Maa rahvale veel korra pilgu peale, siis võime randa surfama minna (istub arvuti taha). Fakk, miks monitoris on hoopis teine pilt ees? Kas sa näppisid arvutit, Inna-Anna?
INNA-ANNA (ükskõikselt): Mina pole midagi teinud. Istun siin ja loen sinu pornokat.
HENRI: Missugust pornokat? Näita mulle ka! (üritab Inna-Annalt ajakirja käest võtta. Tekib väike rüselus ning lõpuks saab Henri ajakirja kätte). Äge! Täiesti pandavad memmed. Ma juba kujutan ette, kuidas Renku pihku taob (naerab).
RENKU (arvuti tagant): Jää vait! Türa, keegi on midagi siin arvuti kallal toimetanud. Oled sa kindel, Inna-Anna, et sa arvutit vahepeal ei puutunud?
INNA-ANNA: Kuule nüüd, poiss. Ära endast liiga palju ka arva (läheb Renku juurde ja kallistab ning mudib teda).
RENKU: Midagi on valesti. Üks loll on vahepeal vahejaamas möllanud ja sealt oma jõududega Maale jõudnud. Seda ei oleks tohtinud juhtuda. Minu teada oli vahejaam tühi. Vittu küll, kui nüüd midagi on jälle untsu läinud ja lollid on iseseisvalt arenema hakanud.
HENRI (ajakirja tagant): Ma ei saa pihta, mis seal jälle valesti on. Sa ju enne rääkisid, et tõid lollid Maale. Kusagile Antarktikasse või kuhu.
INNA-ANNA: Äkki ununes üks loll vahejaama maha ja tuli ise teistele järele?
RENKU: Lollid lõin just sellised, et nad oma peaga midagi ette ei võtaks. Ise poleks ta kusagile tulnud. Lollide loomise eesmärk oligi neid teiste liikidega segada. Lollid peavad mängu tasakaalus hoidma, sest inimesi ma nii väga enam ei usalda. Point on selles, et kui inimeste sekka on piisavalt lolle integreeritud, siis nende areng peatub ja neid on võimalik ohjata. Puhtaverelisi lolle omapead jättes oleks tekkinud võõrliik, mis võib planeedile ohtlikuks muutuda ning kõik kihva keerata. Varem, kui Maal asjad kontrolli alt kippusid ära minema, siis tõin lolle kosmosest juurde ja segasin neid inimestega, kuid see oli ammu. Nüüdseks olen ehitanud Maale süsteemi, mis toodab neid kohapeal ja vahejaama ma enam ei vajanud. Raisk, närvi ajab, kui midagi läheb perse. Kas keegi on suutnud minu mängu sisse häkkida? Ma ei usu seda.
HENRI: Kõik on võimalik. Ükskord murdsid mingid häkkerid minu kodukale sisse ja ujutasid selle pesupulbrireklaamiga üle. Ilge vaev oli seda pärast puhastada.
RENKU: Minul on suurem jama juhtunud ainult ühel korral, kui Jass mingit kahtlast segu suitsetas, end täiesti segi kammis ning mängu sisse läks, aga ma olen süsteemi vahepeal jälle käima saanud.
INNA-ANNA: Sa mõtled Nazarovi Jassi? Ta on väga tore poiss, lahke ja viisakas.
RENKU: Tore poiss küll, aga kui ennast pilve tõmbab, siis ei peata teda miski. Puhas narkosõltlane, ma ei tea, mida ta endale sisse süstib, aga laksu all viibides muutub täiesti ettearvamatuks.
HENRI: Kes on Jass?
RENKU: Äh, sina ei tea teda. Ta käib hoopis ühes teises koolis, aga ta oli minu ja Inna-Annaga samas lasteaias. Jass käis mul külas, suitsetas end umbe ning läks uue programmiga mängu sisse. Kunagi räägin sellest.
HENRI: Nimi kõlab kuidagi tuttavalt. Ma olen temast kuulnud ning mingil peol vist isegi trehvasime korraks. See pole ju normaalne mees. Kõik räägivad, et ta on väheke imelik.
INNA-ANNA (läheb tagasi Henri juurde ja haarab sellelt ajakirja): Mida sa uurid asju, millest sa midagi ei tea.
HENRI: Sina oled muidugi kõva pornotädi.
INNA-ANNA: Äkki olengi, aga sina ei saa seda mitte kunagi teada.
RENKU (hüüab): Vau, tulge nüüd siia. Eriti cooli actionit tahate näha? (Henri ja Inna-Anna jätavad ajakirja ning tulevad Renku juurde). See on super vaatepilt. Sorts ja Libainimene hakkavad Lollide koorile vihkamise veerandtundi pidama.
HENRI: Sorts ja Libainimene, kes need veel on? Sheeri inffi, män. Mida sa sinna kokku oled keeranud? Ära ole nii tagasihoidlik.
INNA-ANNA (üleolevalt): Renku ja tagasihoidlik? Kamoon, kui kaua te üldse sõbrad olete olnud? Sa ei tunne teda üldse.
RENKU: Jätke nüüd. See uhkete sammastega maja on nõukoda, kus elab Sorts. Sorts on boss, kohalik autoriteet ja talle kuuluvad ajalehed ning internetiportaalid. Tõin Sortsi mängu, et ta kohapeal asjade üle järele vaataks. Et kõik oleks ordnungis ning keegi midagi oma peaga ette ei võtaks. Muidu on lollidega segatud inimesed okei, teevad suitsu ja vaatavad tähti nagu lollidki ning ei muutu planeedi keskkonnale ohtlikuks, aga kui nad aga peaksid mingil põhjusel aktiviseeruma, siis võib sellest ilge litakas tulla ning kõik õhku lennata. Sorts ütleb neile, mida nad peavad arvama ja keda vihkama. Libainimene on Sortsi parem käsi, arvamusliider. Tema kirjutab meediasse kolumne ja õpetab inimesi õigesti mõtlema.
INNA-ANNA: Kuidas sa paned inimesed Sortsi kuulama?
RENKU: Mul on süsteem mängu kontrollimiseks välja mõeldud. Ma nimetan seda lollide diktatuuriks. Skeem on tegelikult lihtne. Malet oskate mängida? Mina, Renku, olen mängu looja, nende jaoks jumal. Mängus olen ma kuningas, kuid mul on vaja teisi nuppe, kellega mängu juhtida. Males on kuningas ilma teiste nuppudeta abitu ning kergesti võidetav. Seega kontrollin ma Sortsi, kes on selles mängus lipp. Sorts jälle kontrollib väiksemate malendite, vankrite, odade ja ratsude ehk libainimeste ja leheneegrite abil ettureid ehk inimesi.
HENRI: Meid on koolis õpetatud, et kõike juhivad poliitikud ning nad on valitud rahva poolt. Sellepärast nimetataksegi neid rahvaesindajateks.
RENKU: Maal toimivas süsteemis on poliitikud libainimese ja leheneegri tasandi malenupud, kes kuuluvad skeemi ja tegutsevad vastavalt süsteemi reeglitele. Inimesed on oma arengus jõudnud Viha Vabariiki, kus kehtib lollide diktatuur ja diktatuuri viiakse läbi kogu maa internetiseerimisega. See on palju täiuslikum süsteem kui proletariaadi diktatuur ja kogu maa elektrifitseerimine, millega ma mõni päev varem katsetasin. Sortsi töövahend on meedia, kes kujundab üldrahvalikku arvamust põhiasjalikult läbi interneti. Internetiseerimise programmiga toodetaksegi lolle kohapeal juurde, sest see on ideaalne vahend inimeste mõttemaailma kujundamiseks. Kui varasemas süsteemis andsin ma võimu parteile, siis lollide diktatuuriga on kogu võim antud meedia kätte. Ilma meediata ei saaks poliitikud hakkama, sest kui meedia neid ei promoks, siis ei oleks neid olemas. Meedia ütleb rahvale, mis neile hea on ja poliitikud peavad selle sõnumiga arvestama, kui nad tahavad poliitikas edasi olla. Rahvas valib poliitikuid võimu juurde, kuid Sorts otsustab meedia abil, keda valitakse.
INNA-ANNA: Poliitika on nõme.
RENKU: Poliitika on süsteemi osa. Kui inimesed tegutseksid omapead, siis kaotaks mäng oma võlu ja ma peaksin selle hävitama. Praegu on kontroll inimeste üle muutunud peaaegu, et täiuslikuks. Ma ise pean mängu harva sekkuma.
HENRI: Oota nüüd, kui on lollide diktatuur, kas siis võim on lollide käes? Milleks neile veel meedia?
RENKU: Kas proletariaadi diktatuuris oli võim tööliste käes? Muidugi mitte. Proletariaadi diktatuuri juhtisid kohapeal poliitikutest intelligendid. Lollide diktatuuri juhin ma Sortsi ja meedia abil, kes kujundavad inimeste arvamusi ning tekitavad neile arvamusliidreid. Kui proletariaadi diktatuuris mõtles inimeste eest partei, siis lollide diktatuuri puhul teeb seda meedia. Inimestele aga tundub, et nad juhivad ise (irvitab, uurib hoolega midagi monitorilt). Aga tulge nüüd, vihkamise veerandtund algab. Näitan teile, kuidas süsteem töötab ja Sorts meedia abil mängu kontrollib.
Henri ja Inna-Anna võtavad toolid ja istuvad Renku juurde arvuti ekraanil toimuvat jälgima.

NELJAS STSEEN

Lai trepp viib Nõukoja ukseni. Trepile on asetatud mikrofon. Selle kõrval seisavad Sorts ja Libainimene, eatud, sootud, ühesugustes rangelõikelistes ülikondades/kostüümides. Nõukoja esise platsi ühes nurgas kiibitsevad Lemps ja Mäidu ning teevad suitsu.

LIBAINIMENE: Panin tänahommikust vihkamise veerandtundi tutvustava väljaande kokku, Sorts. Soovid ehk üle vaadata?
SORTS: Ma usaldan sind, Libainimene. Sa ju tead, et kui peaksid midagi valesti tegema, siis ühined Lollide kooriga.
LIBAINIMENE: Me oleme sinuga, Sorts (pöördub Lempsi ja Mäidu poole). Lemps ja Mäidu, tulge siia, ma annan teile nõukoja poolt üle sülearvutid (Lemps ja Mäidu tulevad lähemale ja Libainimene annab neile arvutid). Kas te olete selgeks saanud, mida teilt oodatakse?
LEMPS: Aga muidugi, Libainimene. Kui vihkamise veerandtund on läbi, siis läheme internetifoorumitesse ja anname rahvale teada Sortsi otsustest.
MÄIDU: Meie otsustest, Lemps. Vihkamise veerandtunni otsused sünnivad rahva tahtest. Nii on meid õpetatud.
LIBAINIMENE: Tubli, Mäidu. Ma näen, et jagad matsu. Lemps ja Mäidu on meie mehed internetis, kelle korjasin üles burksiputka eest. Nad peavad netikommentaariumites avalikku arvamust kujundama ning rahvale teada andma, kuidas tuleb õigesti mõtelda.
SORTS: Siis on hästi. Sa ju tead, et meie võim püsib niikaua, kuni suudame Viha Vabariiki elus hoida ja Viha Vabariik püsib Lempsi ja Mäidu sugustel. Võtke need arvutid, Lemps ja Mäidu, ning viige meie viha internetiavarustesse (Lemps ja Mäidu taanduvad kaugemale).
LIBAINIMENE (rahulolevalt): Inimesed on kuulekad. Nad teevad täpselt, mida me tahame.
SORTS (irvitab): Rahva jõud on suur ja neid on palju. Me peame neile vaid teada andma, mida nad tahavad. Riigi võim on sümboolne, sest temani rahva arvamus ei jõua. Kuid meedia suhtleb rahvaga, oskab rahva viha ära kasutada ja otsustab, mille üle rahvas peab muret tundma. Meie najal õitseb lollide diktatuur. Me toome rahvale eeskujuks Lollide koori, kuhu parimad ja ustavamad nende seast saavad kuuluma, kui nad meie tõdesid hoolsalt kuulutavad. Kelle me täna ette võtame?
LIBAINIMENE: Leidsin meile naabri-Juhani. Ta on minu majanaaber, aga hästi kahtlane ja salalik mees. Sobib vaenlaseks hästi. Tal on iga asja kohta oma arvamus. Kahtlustan teda oma peaga mõtlemises. Meie otsuseid kipub naeruvääristama. Tema pilt on meil olemas ning ekraanile valmis seatud.
SORTS: Vahet pole, peaasi et vihkavad. Siis läheb elu edasi. Kas sa oled juba tänase väljaande materjali ära jaganud ning otsustanud, missugust informatsiooni müüme raha eest ning missuguse paneme rahvale tasuta internetti üles?
LIBAINIMENE: Rahvale tasuta jagamiseks on voodijutud meie naisteleheküljele, ülevaade võistlustest “Kõige suurem kõri” ning “Tantsud talentidega.” Loomulikult üksikasjalik reportaaž vihkamise veerandtunnist ning naabri-Juhani põhjalik kirjeldus.
SORTS: Sobib ja tasulisse?
LIBAINIMENE: Raha eest on pakkuda ühte filosoofi, kes arutab elu mõtte üle ja leiab, et meedia kätte on antud liiga suur võim (irvitab). Midagi selles laadis, kuidas meedia inimeste teadvusega manipuleerib ning selle abil kasumit teenib.
SORTS: Väga hea, sest selleks, et õige arvamus jääks valitsema, peame sinna looma ka valesid arvamusi. Kuidas nad muidu õiged ära tunnevad? Rahvas saab oma vihalehekülje, voodijutud ning seda filosoofi loevad vaid üksikud friigid, kes on meie kontrolli all ja ei muutu meile ohtlikuks.
LIBAINIMENE: Kas sa tead, mille tarvis me seda Viha Vabariiki üleval peame?
SORTS: Viha on liidab vabariiki, aitab inimeste meeli kontrolli all hoida ja suunata neid sinna, kuhu vaja. Vihane inimene teeb vabatahtlikult seda, milleks rahulikku inimest peab sundima. Mis sul viga on? Kas sa oled meie ürituses kahtlema löönud?
LIBAINIMENE: Seda mitte, aga ma mõtlesin, et keda see filosoof huvitab? Me ei teeni tema pealt eriti palju. Miks me neid uudiseid, mis rahvale tegelikult meeldivad, tasuta jagame? Sealt me saaksime hoopis suurema kasumi.
SORTS: Ära mõtle! Alternatiivsete arvamuste olemasolu on meile väga vajalik. Me ei ole mitte ainult kasumlik, vaid eelkõige kasvatuslik ettevõte, kes peab rahvast harima ja õigele teele suunama. Vaesekesed ei aimagi, et teisitimõtlejate eest makstes nad ühtlasi avalikustavad end meile ja me saame teada, kes selliseid asju loevad (irvitab). Sina, Libainimene, ei saa veel sellistest asjadest aru ja peaksid üldse vähem mõtlema. Kas sulle ei meeldi midagi? Ei ole eluga rahul? Oled äkki üle töötanud ja peaksin sind viima madalamale positsioonile?
LIBAINIMENE: Mis sa nüüd. Kõik on hästi (Saabub Leheneeger, kes sarnaneb Sortsile ja Libainimesele nagu kaks tilka vett). Näe, Leheneeger tuli.
SORTS: Tere, Leheneeger. Kas kutsusid Lollide koori kokku, et saame vihkamise veerandtunniga alustada?
LEHENEEGER (libeda naeratusega): Jah, Sorts. Keda me täna vihkame?
SORTS: Varsti saame teada.
Rivisammul saabub Lollide koor, kes rivistab end üles nõukoja sammaste ette. Lemps ja Mäidu tulevad samuti lähemale.
LOLLIDE KOORI DIRIGENT: Kõrgeauline sorts, Lollide koor on vihkamise veerandtunniks üles rivistatud.
SORTS (köhatab hääle puhtaks ja astub mikrofoni ette): Tubli! Alustame tänast vihkamise veerandtundi. Meie tänane vihaobjekt on naabri-Juhan! Kas te teate, kes on naabri-Juhan?
LOLLIDE KOOR: Me ei tea, kes on naabri-Juhan (Nõukoja ekraanile ilmub keskealise vuntsidega mehe portree).
SORTS: Pange hästi tähele ja jätke see lõust meelde. See ongi naabri-Juhan!
LOLLIDE KOOR: Hurraa! Surm naabri-Juhanile!
SORTS: Aga kas te üldse teate, miks me peame vihkama naabri-Juhanit?
LOLLIDE KOOR: Me ei tea seda.
SORTS: Naabri-Juhan on rikas.
LOLLIDE KOOR (kordab): Rikas …
SORTS: Naabri-Juhan on edukas.
LOLLIDE KOOR: Edukas …
SORTS: Naabri-Juhan on haritud …
LOLLIDE KOOR: Haritud …
SORTS (teeb pausi, enne kui hüüab pühalikult): … Naabri-Juhan möliseb liiga palju!
LOLLIDE KOOR: Oi-oi-oi …
SORTS: Me tahame, et riik oleks paks, kord oleks majas ja naabri-Juhan püsiks vait. Tänu naabri-Juhanile on meie riik imeõhuke, korda pole majas ja igaüks räägib, mis talle pähe tuleb, ilma, et ta tunneks vähematki hirmu, et keegi teda rahva tahte vastu astumise eest karistab. Kuhu see kõlbab? Tekib küsimus, kes on süüdi? Kas meie oleme süüdi?
LOLLIDE KOOR: Meie ei ole süüdi.
SORTS: Naabri-Juhan mõnitab meid. Kuidas võib keegi meie seast end teistest paremaks pidada ja vastandada oma arvamust rahva arvamusele? Kui madalale võib meie riik langeda tänu ühele värdjale. Kas meile meeldib naabri-Juhan?
LOLLIDE KOOR: Ei!
SORTS: Kes on rahvas? Kas naabri-Juhan on rahvas?
LOLLIDE KOOR: Ei ole.
SORTS: Muidugi ei ole. Meie oleme rahvas! Kas me oleme oma eluga rahul?
LOLLIDE KOOR: Ei!
SORTS: Kes on süüdi?
LOLLIDE KOOR: Me ei tea.
SORTS (osutab näpuga naabri-Juhani portree poole): Kes on süüdi? Naabri-Juhan?
LOLLIDE KOOR: Jaa! Jaa!
SORTS: Mis on reeturi palk?
LOLLIDE KOOR: Surm! Surm! Surm!
SORTS (tema näole tekib irve): Riik on kaotanud surmanuhtluse. Kuhu see kõlbab? Mis riik see selline on, kus pole surmanuhtlust? Kuid võim on rahva käes ja kui riik pole võimeline õiglast kohut mõistma, hakkab kehtima rahva omakohus! Kui me ei saa naabri-Juhanit füüsiliselt surma mõista, siis saame teda hävitada vaimselt. Minge rahva sekka ja teavitage neid naabri-Juhanist! Avage virtuaalmaailm meie vihale! Muutke internetifoorumid viha foorumiteks!
LOLLIDE KOOR (tantsib ja laulab ning skandeerib): Meie oleme rahvas! Meie käes on tõde! Meie teeme õigust! Surm naabri-Juhanile!
SORTS (hüüab): Meie loosungiks saab lollide diktatuur ja kogu maa internetiseerimine!
LOLLIDE KOOR: Kogu võim rahva kätte!
LIBAINIMENE: (Lollide koorile): Mis te passite? Minge arvutite taha ja andke teada vihkamise veerandtunni otsustest. Rahvas ootab!
Lollid tormavad joostes minema, nende sabas ka Lemps ja Mäidu.
SORTS (Leheneegrile): Ja sina? Mine vaata, kas operatsioon toimub tõrgeteta ning õige arvamus jääb peale.
Leheneeger lahkub. Sorts ja Libainimene seisavad nõukoja trepil ja pugistavad südamest naerda.
SORTS: Viha Vabariik kestab. Selle peale võtame ühe õlle.
LIBAINIMENE: Sortsi soov on minule seaduseks.
Libainimene avab kulmuga kaks õllepudelit ja ulatab neist ühe lipitseva naeratuse saatel Sortsile.
SORTS: Rahvast on kerge taltsutada. Lükka neile paar loosungit ette ja juba nad tulevad sinu järel mühinal nagu merilõvid kasvõi maailma otsa. Nende viha on piiritu.
LIBAINIMENE: Kujuta ette, kui mõni neist hakkaks pärima, miks me vihkame naabri-Juhanit.
SORTS: Ei kujuta. Ära provotseeri mind rumalate küsimustega.
Sorts ja Libainimene joovad õlut ja vaikivad.

VIIES STSEEN

Burksiputka ees. Anfissa loeb leti taga ajalehte. Lehvike istub pingil ja kõlgutab jalgu. Saabuvad Lemps ja Mäidu, uued sülearvutid kaenla all.

LEMPS: Anfissa, anna meile ühed burksid ja õlled.
Anfissa ajab ennast torisedes püsti ja teenindab mehi. Lemps ja Mäidu istuvad laua taha, söövad burksi ning joovad õlut.
MÄIDU (Anfissalt): Mis lehes uudist on? (kiikab üle Anfissa õla ajalehte) Kuule, see on ju eilne ajaleht. Sa oled ajast maha jäänud. Eile vihkasime me Suitsu Petsi ja tema uut bemarit. Tänaseks anti juba uued juhised.
ANFISSA: Kust teie seda teate?
LEMPS: Me käisime vihkamise veerandtunnil ja teenime nüüd Viha Vabariiki.
MÄIDU: Sorts palkas meid netikommentaatoriteks. Ta andis meile arvutid, et me internetis rahvast õigesti mõtlema õpetaksime (avab arvuti ja demonstreerib seda uhkelt Anfissale).
LEMPS (täis suuga, uhkelt): Meid kutsuti. Libainimene ise kutsus. Tema on tähtis arvamusliider, suhtleb otse Sortsiga. Mäidu räägib õigust, me peame vihkama naabri-Juhanit.
ANFISSA (uudishimulikult): Te osalesite vihkamise veerandtunnil? Rääkige, mida te seal kuulsite. Suitsu-Pets ei olegi enam vaenlane?
MÄIDU: Täna on uus päev, Anfissa. Suitsu Petsi bemar ei koti enam kedagi. Tänaseks vaenlaseks kuulutati naabri-Juhan. Käisime kohapeal ja oma kõrvaga kuulsime.
ANFISSA: Suitsu Pets on kahtlane tüüp. Sõidab bemariga. Kuhu see kõlbab? Vot kui ma veel Musta mere laevastikus teenisin, siis oli meil punane Žiguli, VAZ 2101. VAZ tähendab Volga avtozavoodi. Žiguli nime sai auto õllemargi järgi, sest enne autosse istumist tuli pudel õlut ära juua, siis oli hea julge sõita. Enne seda oli mul mustalt turult ostetud Volga, hõbedane põder kapoti peal. Ah kakoi krassiivõi, bljaad. Tol ajal igaüks endale autot ei saanudki, vaid see tuli riigilt välja teenida. Kohe oli näha, kes oli tubli kodanik, tööeesrindlane või sõjaveteran ning teda tõsteti esile, premeeriti ostulubade ja turismituusikutega sanatooriumidesse. Minul jäi igasse sanatooriumi kallim maha. Nüüd on igal tavalisel päevavargal auto maja ees ja sanatooriumisse pääseb igaüks, kel raha on.
LEMPS: Minul oli Moskvitš, autoostuloaga saadud. Vot see oli alles masin, mille igat mutrit, polti ja seibi tundsin isiklikult, ees- ja isanime pidi. Kui seal midagi üles ütles, oskasin ise parandada. Aga need tänapäeva autod, neile ei julge käsi külge ajadagi.
ANFISSA: Naabri-Juhanit ma tean küll. Selline vaikne mees meie kõrvalmajast. Olen tal külas käinud, kui naabrimutt Loreida on olnud sugulastel külas või kusagil ära.
LEMPS: Eks see naabri-Juhan väheke kahtlane tundus küll. Elas liiga hästi minu meelest.
ANFISSA: Seda nüüd küll. Kui Loreida turult tuli, siis oli kott alati pungil igasugust defitsiitset kraami täis, suitsuvorsti ja sidruneid. Juhanil on välismaa auto ja kindel töökoht. Kellel siis tänapäeval meie riigis ikka tööd on? Ainult pursuidel ja spekulantidel. Minu tütred Liisi ja Laena läksid ka välismaale tööle. Islandile, see on kapitalistlik riik. Nüüd on neil juba välismaa mehed ja lapsed taga ning meie riigile on nad kaduma läinud. Meie Ivariga saame hädavaevu burksiputka pidamisest elatud. Vot varem andis riik kõigile töö ja need, kes tööd teha ei tahtnud, pandi vangi. Korteri andis riik sulle. Kaubandusvõrgust oli igasugust defitsiiti saada. Valimiste päeval müüdi sardelle ja sukkpükse. Aga mis nüüd on? Poed on kaupa täis ja tutvused ei maksa enam midagi. Rahval raha ei ole, muidu oleksid kõik poed tühjaks ostetud. Juhanist on natuke kahju. Tubli töömees on ja ei haugu vastu nagu minu Ivar. Ivar oli vanasti tasane tüüp, aga selle haukumise kombe on ta Šarikult külge saanud. Šarik ise enam ei haugu.
MÄIDU: Kes see Šarik veel on?
ANFISSA: Šarik on meie koer. Tõeline mees, kõigepealt õppis jooma ja suitsetama, siis loobus haukumisest. See-eest haugub nüüd Ivar tema asemel. Nad muutuvad päev päevalt sarnasemaks. Kui Ivar purjus peaga koju tuleb, siis ma teda tuppa ei lase. Ööbib kuudis Šariku juures.
LEHVIKE (on siiamaani vaikselt pingil jalgu kõlgutanud, kuid nüüd sekkub vestlusesse): Koerad on lihasööjad ja primitiivsed olendid. Ma ei saa aru, miks neid peetakse inimeste sõpradeks. Inimeste parimad sõbrad on lambad, kellega meil on sarnane seedesüsteem.
LEMPS (märkab Lehvikest): Mis tüüp see on?
LEHVIKE: Mina olen Lehvike, tõe prohvet, ja tulen teie juurde kosmosest, et meie planeeti päästa ja teda võõrast hingusest terveks ravida. Kes sina oled?
MÄIDU: Meie oleme nõukoja kommentaatorid ja meie ülesanne on rahvale teada anda, keda ta vihkama peab. Täna oli meil privileeg osaleda vihkamise veerandtunnil, kui nõukojas kuulutati uue vaenlase nimi pidulikult välja.
LEHVIKE: Imelikud privileegid on teil siin. Enne kohtusin Timo-Ceviniga, kes küsis, kas mul bemm on. Osalete vihkamise veerandtunnil ja peate seda privileegiks. Te peaksite vaatama kõrgemale, kosmosesse. Mina tulen sealt ja toon teie planeedile taimse vaimsuse ning osaduse maailmavalust. Kasutage seda.
LEMPS (jõllitab Lehvikest): Kuule, sina, Lehvike või kes sa oled. Veits imelik oled ve? Mis sul viga on? Tahad jalaga perse saada?
LEHVIKE: Inimesed on liiga kaua planeedile üksi jäetud ning nad on taganenud muistse aegade õnnelikust elust, kui Maal valitses heleroheline lollus. Loomad, linnud, taimed ja inimesed olid üksteisega sõbrad ja mängisid murumänge helerohelisel aasal. Tarkus on inimesed kurjaks teinud. Mul on teile sõnum edasi anda. Naaskem tagasi lolluse rüppe!
LEMPS (vihaselt): Ära plõksi, kas tead, mees. Kes sa üldse oled selline?
LEHVIKE: Ma ju räägin, et ma olen Lehvike ja tulen kosmosest.
LEMPS: Ma pole sind burksiputka ees varem näinud. Sa oled võõras kohas, tead mees, ja käitu meie omadega viisakalt. Ega saa äkki mingi pederast pole, näed sihuke kahtlane välja? Ja mis see kosmos on? Pole sellest midagi kuulnud. Mingi uus pederastide baar ve? Meie oleme normaalsed mehed, tead, tõsised eesti mehed, me siin igasuguseid oma putka ette ei lase ka. Kurat, sa näed selline kahtlane välja ikka.
Saabub Ivar, kõhetu mees triibulises madrusesärgis ja istub Lehvikese kõrvale putka ette pingile, mille peale kõik jäävad Ivarit vaatama ja unustavad Lehvikese.
IVAR (kähistab): Anfissa, anna mulle õlu. Pea, raisk, lõhub valutada.
ANFISSA: No kus sa ringi laaberdasid? Mina pean siin üksi rabama.
IVAR: Õlut. Janutama ajab, raisk.
ANFISSA: Nu davai, võta oma õlu ja hakka tööle! Mul on vaja õllekastid sisse tassida.
Lükkab õlle letile. Ivar haarab pudeli ja joob pool sellest korraga ära, siis läheb istub Lempsi ja Mäidu juurde.
LEMPS: Türa, Ivar, näita pisut respekti üles. Me oleme siin omad poisid ikkagi. Nõukogude armees teeninud ja. Kas sa üldse tead, kuidas karastus teras?
IVAR: Tean küll sind, Lemps. Kuule, ära pahanda nüüd. Mul pea lõhub hirmsasti valutada. Vanad teenistuskaaslased Musta mere laevastikust käisid külas. Tead küll, vanemabi Puškin, mitšman Volkov ja motorist Abezjanov. Ammu polnud näinud neid. Noh, pidutsesime pisut ja tõmbasime isegi vana sõjalaevastiku lipu vardasse. Bõõli vremenaa! Kurat, kõht läheb selle peale tühjaks. Anfissa, tee mulle vanade aegade mälestuseks ühed makaronid po-flotski.
ANFISSA: Kuidas ma sulle teen? Makaron on, sibul on, aga lihakonservid neetu.
IVAR: Kas tõesti midagi süüa ei ole?
ANFISSA: Burksi on.
IVAR: Anna siis burksi.
Anfissa läheb midagi omaette pomisedes burksi valmistama ja viskab selle letile. Ivar haarab burksi ja läheb tagasi Lempsi ning Mäidu juurde.
LEMPS (on vahepeal samuti arvuti avanud ja toksib sinna midagi, prillid nina peal): Loen siin foorumit ja inimesed ei tunne enam elu. Oli mis oli, aga nõukogude armees kasvas minust tõeline mees. Mina teenisin ehitusvägedes. Kurat, ehitasime Kaug-Põhjas terved linnad üles. Aga tänapäeval? Mehi lihtsalt pole ja mis siis veel imestada, et elu on sitt ja sitemaks läheb. See tänapäeva armee ei kõlba ka ikka kusagile, kõik kohad on seal inimõiguseid täis ja kui midagi ei meeldi, lähevad nannipunnid kaebama. Kas nõukogude armees sellist korralagedust oli? Ei olnud ja sellepärast karastus seal teras ning tõelised mehed tulid välja.
IVAR (põlglikult): Tänapäeva nannipunnid ei saaks nõukogude armees teenimisega hakkama. Mehed või asjad! Mitu kätekõverdust sellised teevad? Mitu korda lõuga tõmbavad? Ja kui keegi sellisele tattninale asja eest lõuga sõidab, siis kohe kitule, kuni Euroopa inimõiguste kohtuni välja. Kus sina, Mäidu, teenisid? Ma pole kuulnud, et sa oleksid sellest kunagi rääkinud.
MÄIDU: Mina ei käinudki sõjaväes. Ei tahtnud nõukogude armeesse minna, eesti mees ikkagi, hoidsin kõrvale ja pääsesin lampjalgadega ära.
IVAR: Nüüd ma saan, aru, miks kõik räägivad, et sa oled arengupeetusega. Kõik tõelised mehed on nõukogude armees teeninud. Miski naine oled ve? Mis sina arvad, Lemps?
LEMPS: Mees peab ikka sõjaväes käima, muidu pole ta mingi mees.
ANFISSA: Mina olen nõus mehele minema ainult sellele, kes on sõjaväes käinud. Parem jätku koolis käimata, aga mees peab mees olema. Mehel peab mehe lõhn küljes olema.
IVAR (Lehvikesele): Kuule sina, võõras, kas sa sõjaväes oled teeninud?
LEHVIKE: Mina teenin universumit.
IVAR: No sul ongi selline nahahoidja väljanägemine. Kindlasti pisteti hullumajja. Nõukogude kord hoolitses sinusuguste eest. Olid ajad. Kõik oli odav ja see, kes oskas elada, sai hästi hakkama. Kui mina nõukogude armees teenisin, siis kehtisid veel füüsikaseadused. Meie laevastikus haihtusid paljud asjad lihtsalt õhku – veetorud, peldikupotid, roheline värv, saapanööbid ja isegi kasarmu uksed. Ühe ööga haihtus tsisternist pool kütusevarudest õhku, mille tsivilistid jällegi suutsid kuidagi õhust kinni püüda ja käitasid sellega oma Moskvitše. Vot selline võimas asi on füüsika! Inimesed olid üksteisega sõbrad, sest tutvused maksid. Kes andis sulle leti alt suitsuvorsti, kes suutis sind korterijärjekorras ettepoole nihverdada, kelle käest sai Moskvitši varuosi.
LEMPS: See oli siis, kui karastus teras. Riik oli paks, kord oli majas ning naabri-Juhan ei mölisenud.
MÄIDU: Burksi ei olnud. Beibesid ja bemme samuti mitte.
LEMPS: Mida sina, Mäidu, ka elust tead. Ise pole nõukogude armeeski teeninud. See sinu bemm pole minu Mosse kardaaniristigi väärt. Kestab ainult garantiiaja ja laguneb siis kolinal kokku.
IVAR (nukralt): Aga mis nüüd on? Vend ei tunne venda, õde ei tunne õde.
LEMPS: Sorts ütleb, et naabri-Juhan on süüdi. Kui ei oleks naabri-Juhanit, siis oleks riik paks ning kord oleks majas.
MÄIDU: Sorts on tark mees, kes teab, mis elu on.
IVAR: Mis naabri-Juhanist üldse saanud on?
ANFISSA: Nägin naabri-Loreidat. Juba mitu päeva pole Juhanit kodus näha olnud. Täiesti kadunud, joob kuskil või …
IVAR: Võib-olla pandi kinni. Ta on nüüd rahvavaenlane.
LEMPS: Rahvavaenlased tulebki kinni nabida.
ANFISSA: Kuule, Ivar, mida sa seal jutustad. Tule istu natukeseks leti taha. Ma lähen turule, kuulan, mis rahvas räägib ja toon ka lihakonserve. Siis saame oma firmarooga makaronid po-flotski teha.
IVAR: Tean sind küll, oled pool päeva kadunud ja muudkui laterdad naabri-Loreidaga. Mina rabagu tööd teha.
ANFISSA (vihaselt): Kas sa saad, vanamees! Kae, kus mul nüüd julgeks läinud. Tõeline mees lõi üks kord aastas välja. Marss leti taha ja olgu õllekastid putka tagant sisse toodud!
IVAR (leplikult): Olgu-olgu. Ega ma sinuga vaielda ei jõua. Mine siis ja pärast teed mulle makaronid po-flotski. Nendel on selline hea meieaegne mekk juures.
Anfissa lahkub vihaselt turtsudes, enne virutab Ivarile tugeva võmmu kuklasse.

KUUES STSEEN

Renku tuba. Renku istub endiselt arvuti taga, kuid Henri ja Inna.-Anna on vahepeal püsti tõusnud.

HENRI: Igav. Mis sa jändad nendega. Tõmba neile parem vesi peale.
RENKU: Las nad olla. Nii naljakas, kuidas nad end maailma nabaks peavad (haarab õllepurgi). Ükskord ma saatsin neile Siksbeeri kaela. Nüüd vahivad tähti, teevad suitsu ja filosofeerivad selle kõrvale elu mõtte üle – kas olla või mitte olla.
INNA-ANNA: Kelle?
RENKU: Siksbeeri noh … ise tuletasin kuuspakist. Nad ise kutsuvad teda peenemalt Shakespeare. Mingi arvamusliider oli neil selline. Nüüdseks on ta ammu surnud. Neil seal Maal läheb aeg palju kiiremini kui meil siin. Meie üks minut on nende jaoks üks aasta.
INNA-ANNA: Äh, minu meelest on see kõik lapsik. Võiksime hoopis randa minna või teha midagi ägedat.
RENKU: Jou, kutid, mul tekkis idee. Me võiksime lasta end nende dimensiooni teleportida nagu Nazarovi Jass seda tegi.
HENRI: Nagu Jass seda tegi. Siis me peaksime ennast kõigepealt pilve tõmbama (irvitab).
INNA-ANNA (ärevalt): Sa mõtled, et me läheksime arvuti sisse?
RENKU (irvitab): Peaaegu. Peaksime kasutama uut 5D teleportimise programmi, mille piraatkoopia ma eile Jassilt sain.
INNA-ANNA: Kas Jassiga ei tekkinud seal mingi jama ning igavene tegu oli teda sealt pärast tagasi saada?
RENKU: Suurt probleemi just polnud. Me oli välja arvestanud, et ta teleporteerub poole tunniga tagasi, mida nemad nimetavad seal kolmekümneks aastaks. Me jäime kolm minutit hiljaks ja nad jõudsid ta vahepeal risti lüüa, aga see värk töötas ning Jass on praegu täiesti elus ja terve.
INNA-ANNA (venitades): Ma ei tea, kas see on ikka hea mõte?
HENRI: Mina olen valmis. Teeme ära. Kuule, vaatame mõne laheda koha. Vaata, seal putka juures on mõned päris pandavad piffid. Laskume sinna.
RENKU: Raisk, ma pean leidma selle programmi. Mis see nüüd oli? Fakk, peaksin Jassile kõllama. Tema selle programmi leidis (helistab) … Ei vasta, raisk. On end jälle mälukasse kamminud (otsib meeleheitlikult midagi arvutist, Henri ja Inna-Anna jälgivad teda pingsalt). Adventurer äkki … ei see pole see …. Goldfish … see ka mitte …. aaa, midagi hakkab nagu meenuma … just, see ta on!… Leidsin, Mission, see ta on.
HENRI: Leidsid?
RENKU: Jah, aga mida ma pean tegema … Kohe … Varsti käivitub … (loeb ekraanilt). Suuna kaamera objektile ja vajuta sisestusklahvi.
INNA-ANNA: Aga kuidas me tagasi saame?
RENKU: Ma pean läppari kaasa võtma, siis saame hõlpsasti tagasi. Õnneks on nad praegu juba nii kaugele arenenud, et neil endil on läpakad leiutatud ja see ei ärata tähelepanu. Jassi tõin mina tagasi, muidu oleks ta sinna jäänudki. Ta oli kohapeal end muidugi segaseks suitsetanud ja ei suutnud ise tagasi teleporteeruda, aga ma olin valvel ja tõin ta mõne sekiga tagasi.
Renku manab arvuti ekraanile pildi oma toast. Renku, Henri ja Inna-Anna võtavad üksteisel käest kinni. Renku suunab hiire kursori arvuti ekraanil kolmele sõbrale ja vajutab ENTER nupule. Kõik kolm kaovad momentaalselt ja tuba jääb tühjaks.

TEINE VAATUS

ESIMENE STSEEN
Nõukoja trepil seisab Libainimene ja suitsetab. Saabub Leheneeger.

LEHENEEGER: Kas sa uudist tead? Headuse Impeerium tahab meile kallale tulla.
LIBAINIMENE: Mis sa räägid? Headuse Impeeriumis elavad meie sõbrad. Meid ründab Idatuule Konföderatsioon. Me oleme selles ammu kokku leppinud ja isegi lollid teavad seda.
LEHENEEGER: Tuul muutis suunda. Nüüd puhub ta põhjast ja Headuse impeeriumi suunalt. Sorts mõtles välja, et vana vaenlase kuvand ei tööta enam ja uus vaenlane tuleb rahvale sisse sööta.
LIBAINIMENE: Kust sa niisuguseid asju üldse tead? Sa oled endine loll, kelle Sorts burksiputka eest üles korjas ja ajakirjanikuks tegi. Vaenlased ja sõjamängud – see on ikkagi poliitika, mis on kõrgem tase ning mõeldud minule ja Sortsile. Lihtsam rahvas ei saa sellistest asjadest aru. Teile jäävad murumängud gladiaatorite areenil, tähevõistlused ja lollide uudised.
LEHENEEGER: Mina tean isegi, et Headuse Impeeriumi pole olemas. Selle on Sorts välja mõelnud nagu ka Idatuule Konföderatsiooni. Viha Vabariik vajab vaenlast. Isegi kui sa puust ja punaselt selgeks teed, et mingit ohtu tegelikult ei ole ja veel enam, isegi neid riike ei ole tegelikult olemas, ei hakka rahvas seda ealeski uskuma. Neile on ründavat vaenlast vaja nagu lapsele muinasjuttu jõuluvanast
LIBAINIMENE (ärevalt): Vaiki, nurjatu! Kui seda nüüd mõni loll peaks kuulma. Nemad arvavad kindlalt, et homme algab tuumasõda Idatuule Konföderatsiooniga.
LEHENEEGER: Ära muretse, homme nad arvavad juba, et võitlus ongi kogu aeg käinud Headuse Impeeriumiga. Tüli Idatuule Konföderatsiooniga on unustatud ning nad on kindlad, et Idatuule Konföderatsioon on alati olnud meie sõber.
LIBAINIMENE: Sa ajad kahtlaselt tarka juttu, Leheneeger. Äkki sa oledki mõni välismaa spioon? Mina ei tea veel ühtegi kaasmaalast, kes teaks kedagi, kes ei usuks meie muinasjutte vaenlastest. Kes vähemalt julgeks neid mitte uskuda.
LEHENEEGER: Ühel ilusal päeval saab minustki libainimene.
LIBAINIMENE: Mina seda ei usu. Selleks oled sa liiga loll.
LEHENEEGER: Ühel ilusal päeval võib ka loll targaks saada. Kas sina pole kunagi loll olnud?
LIBAINIMENE: Mina olen alati tavalisest lollist kõrgemal seisnud ja teinud õigeid valikuid. Ma käisin koolis ja läksin meediat õppima. Kas sina oled koolis käinud, Leheneeger?
LEHENEEGER: Ei ole. Mulle öeldi, et minul pole vaja kooli minna. Mul olid tööks vajalikud oskused juba enne olemas.
Saabub Lehvike, kes jääb Libainimese ja Leheneegri lähedusse seisatama. Need ei pane teda tähele.
LIBAINIMENE: Mind ei leitud burksiputka eest, vaid koolist. Sorts pani tähele, et ma oskan alati õige arvamuse ära tunda ja ta kutsus mu arvamusliidriks. Milline on õige arvamus? Õige arvamus on selline, mis müüb, sest ainult sellise arvamuse najal püsib Viha Vabariik ja ainult Viha Vabariik suudab Sortsi võimul hoida.
LEHENEEGER: Kuidas Sorts võimule sai?
LIBAINIMENE: Rahvas tahtis. Poliitikutest riigijuhid ei saanud riigi valitsemisega hakkama. Sorts tahtis võimu rahvale lähemale viia ja tuli välja ettepanekuga, et meil võiks olla meedia juhitav otsedemokraatia, kus rahvas ütleb poliitikutele, kuidas valitsema peab. Ta kutsus inimesed rahva seast enda sauna ning ütles neile, et rahvas peab võimu enda kätte võtma. Riiki peab juhtima nõukoda, mille eesotsas on rahva parimad pojad, arvamusliidrid, kes teavad, mis elu on. Nõukoda suhtleb rahvaga läbi meedia: ajalehtede, ajakirjade, raadio, televisiooni ja interneti abil. Isegi mobiiltelefonid ühendati nõukoja süsteemi. Nii sündiski. Sorts korraldas talgud ja ehitas sauna suuremaks ning sellest saigi meie rahva nõukoda. Nendest, keda sorts sauna kutsus, said libainimesed, kes hakkasid nõukoja teenistusse leheneegreid värbama, et nad tõe laiade massideni viiksid.
LEHENEEGER: Lollide koor, kuidas see tekkis?
LIBAINIMENE: Sinna võetakse meie rahva eliiti, puhtaverelisi lolle, kes on rahva seast geneetiliste testide abil välja valitud. Lolle ei künta ega külvata, nemad kasvavad ise. Neid on lihtne dresseerida. Lollide koor on meie otsedemokraatia täidesaatev organ, kelle ülesanne on rahva tahet vahetult ellu viia ja internetis tõde kuulutada. Lollidel on alati õigus!
LEHVIKE (ilmub vaikselt Libainimese kõrvale, helistab kellukest ja võtab sõna): Pidage! (Libainimene ja Leheneeger jäävad kuulatama) Ma kuulan teid siin ja minu hinge täidab nõutus. Kas te olete valinud ikka õige tee, minu õed ja vennad? Te ei ole eluga rahul? Mina saan teist aru. Võib-olla pole selle tarvis vaja vaenlast otsida, vaid võtta vastu osadus maailmavalust ning meie planeet terveks ravida. Mina toon maa peale taimse vaimsuse, mis võib pakkuda teile seda, mida te meeleheitlikult otsite. Tõde peitub loodusega ühtesulandumises, tervislikes eluviisides ning osaduses maailmavalust, kuid tee tõe juurde on okkaline ja läheb läbi loobumiste ning enesepiirangute karika. Valige taimse vaimsuse tee, sest ainult nii päästate te planeedi. Võtke jalad paljaks, kustutage elektrivalgus ning varsti saabub õnn teie õuele.
LIBAINIMENE: Kes sina oled ja mida sa siin jahud?
LEHVIKE: Mina olen Lehvike, tõe prohvet ja viimane puhtavereline loll. Ma annan rahvale tagasi tema ürgse lolluse ja viin nad tagasi muistsesse õnneaega, kui meie rahvas laulis, tantsis ja mängis ringmänge päikesekiirte soojas embuses sillerdaval rohelisel aasal. Aega, kui kõik olid võrdsed ja puudusid ebaloomulikud eristused meeste, naiste, lindude, loomade, vaimude, lehvikeste, kosmoseolendite ning taimede ja muude looduselaste vahel. Kõik olid Jumala sõnata õndsad ning taimne vaimsus peegeldus nende lihtsameelsetes türkiissinistes silmades. Räägiti imekaunist regilaululist emakeelt, helisevat lindude keelt ning maalähedast loomade keelt. Mina toon teile selle aja tagasi! Võtke jalad paljaks ja saage osadust maailmavalust!
LIBAINIMENE: Kuule, nii see ka ei lähe. Kes on sind volitanud rahvale tõde kuulutama? Ära aja naerma. Ainult Sorts ise teab, mis meile hea on.
LEHVIKE: Sorts on pimedusega löödud. Me peame talle teed valgustama ja juhtima teda tõe lätete juurde. Küll te näete, kuidas teie planeedile langeb klorofüllilise varjuna taimne vaimsus ja te jõuate taas muistsesse õnneaega. Minu vaimne mükoriisa on mulle sedasi teada andnud.
LEHENEEGER: Sa peaksid nõrgemaid aineid pruukima, Lehvike.
LEHVIKE: Te kuulake mind parem ära, sest saame meie planeedi veel päästa. Ma heidan teie ette maha ja läbi minu kõneleb teiega maailmavalu. Te peate mind jalgadega sõtkuma ning maailmavalu ära ajama!
LEHENEEGER: Parem oleks, kui sa suitsu ei tee.
LIBAINIMENE (otsustavalt): Tule, Lehvike, ma õpetan sulle, kuidas elu on. Kõigepealt näitan sind Sortsile. Tema otsustab, kas sa räägid meile õiget juttu. Sina, Leheneeger, kutsu parem Lollide koor vihkamise veerandtunniks kokku. Vaja on uus vaenlane välja kuulutada.
LEHENEEGER: Ja see on?
LIBAINIMENE: Ma sellele tüübile, Lehvikesele, veel näitan, kes nõukoja ees autoriteet on.
LEHENEEGER: Mida Sorts sellest arvab?
LIBAINIMENE: Mida tal arvata. Ta teeb, mida mina tahan. Sa, Leheneeger, ei tunne elu. Tule, Lehvike, ma teen sind Sortsiga tuttavaks.
Libainimene ja Lehvike astuvad trepist üles. Ka Leheneeger lahkub.

TEINE STSEEN

Burksiputka ees. Anfissa istub leti taga, teeb suitsu ja joob õlut. Putka ees laua taga istuvad Lemps ja Mäidu, õllepudelid nina ees, sülearvutite taga, kuhu nad vahetevahel midagi kirjutavad. Putka ees pingil istub Ivar ja sööb taldrikult makarone. Timo-Cevin sõidab BMWga putka ette, teeb ukse lahti ja autost kostub valju muusikat. Timo-Cevin, Cärlyn-Angelina, Maerut-Mannjaana ja Roberto-Ronaldinjo väljuvad autost.

TIMO-CEVIN (ligineb letile ja püüab muusikast üle karjuda): Neli burksi, Anfissa.
ANFISSA: Mida? … Mida? … Ma ei kuule.
TIMO-CEVIN: Neli burksi, ma ütlen … (keerab muusika vaiksemaks). Neli burksi, ma küsin.
ANFISSA: Selge. Ei kuule ju, kui sul masin lõugab. Kas sul raha on? Võlgu ei saa.
TIMO-CEVIN: Ma olen rahamees. Käisin Soomes tänavakive panemas ja teenisin megapappi.
MÄIDU: Ainult lollid käivad tööl. Minu sugulane sai Soomes sotsiaalabi peale. Vot see on tase. Ei pea mitte midagi tegema, aga riik maksab head pappi.
Ilmuvad Renku, Henri ja Inna-Anna.
HENRI (Renkule): Cool, siin on mõned päris ägedad piffid (osutab Cärlyn-Angelinale ja Maerut-Mannjaanale).
RENKU (Anfissale): Hei, anna mulle hamburger. Topeltjuustuga. Mida sulle, Inna-Anna?
INNA-ANNA: Ma ei tea. Burksi ja friikaid küll mitte. Kas teil midagi tervislikku siin ei ole?
ANFISSA (irooniliselt): Vot kus peen preilna tuli välja. Või tema tahab tervislikku. Võin sulle tatraputru pakkuda. Kui ma laps olin, siis sõin tatraputru kalamaksaõliga ja minust sai kaheksakordne Musta mere laevastiku sambomeister.
INNA-ANNA: Ma ei taha tatraputru. Anna mulle lihtsalt salatit ilma saia ja kotletita.
ANFISSA: See teeb kokku kolm jevrot kolmkümmend senti.
HENRI (pilgutab Cärlyn-Angelinale ja Maerut-Mannjaanale silma): Hei, piffid, teen teile joogid välja. Neli viina mahlaga.
ANFISSA (valab klaasid täis): Kas sa oled ikka täisealine? Peaksin sinult passi küsima, muidu tuleb mul äkki veel pahandusi.
HENRI: Rahune maha, mammi. Ma olen piisavalt vana, et sa ei pea selliste asjade pärast muretsema (ulatab klaasid galantse kummarduse saatel Cärlyn-Angelinale, Maerut-Mannjaanale ja Inna-Annale).
CÄRLYN-ANGELINA (edvistavalt): Ma ei tea nüüd. Te olete nii lahke.
ANFISSA: Kaheksa jevrot (Henri loeb talle mündid peo peale).
RENKU: Aga mulle?
HENRI: Kas sa oled mu naine või? Miks ma pean sulle välja tegema?
RENKU (Anfissale): Davai, anna mulle üks õlu
ANFISSA (ulatab talle õlle): Kaks jevrot (Renku viskab talle mündi).
IVAR (täis suuga): Ma ei ole teid varem siin näinud.
RENKU: Me olemegi siin esimest korda.
MAERUT-MANNJAANA: Saagem siis tuttavaks. Mina olen Maerut, omadele Mann, ja see siin on Kärts. Timm on Kärtsu mees. Kas te tulete välismaalt?
HENRI: Üsna kaugelt tuleme jah, võib öelda küll nii, et välismaalt. Mina olen Henri ja need on Renku ja Inna-Anna. Kuule, te näete üsna pandavad välja. Kas tahate minuga välismaale tulla. Sellised ilusad tsikid peavad olema vähemalt modellid või näitlejad (Cärlyn-Angelina ja Maerut-Mannjaana itsitavad meelitatult).
CÄRLYN-ANGELINA: Ma ei ole veel selle peale mõelnud, aga ma olen moebisnessis juba olnud, Itaalias, Milanos. Ma tean neid asju küll.
TIMO-CEVIN (lõpetab burksi söömise ja pühib suu puhtaks, pahaselt): Õu tüüp, kuule need on minu naised.
MAERUT-MANNJAANA: Timm, ole nüüd. See lahe kutt on välkust.
TIMO-CEVIN: Ma tean neid välismaa Marcosid küll. Kärts, arvesta sellega, et enam ma sind välja ei osta. Võid rahumeeli välkus kaameleid karjatada, aga poiss jääb minule. Minu mutt kasvatab ta üles. Temast saab rullnokk.
ROBERTO-RONALDINJO: Obetto onaldinjo.
HENRI: Ärge pange seda tüüpi parem tähele. Tulge minuga kaasa!… Kas tulete?
MAERUT-MANNJAANA: Mina tulen küll.
CÄRLYN-ANGELINA (peale väikest pausi kaalutlevalt): No ma ei tea … Et kohe ja välismaale? … Mul on ikkagi pere ja laps…
HENRI: No kuule, sinu välimusega tibi ei tohiks burksiputka ees närbuda. Millised silmad, helesinised nagu kõrbeliiv. Milline armas kodune nina … Sa oled Eestimaa kuninganna! Kas tuled?
MAERUT-MANNJAANA: Helesinised silmad kui kõrbeliiv, armas kodune nina, Eestimaa kuninganna… Ma olen neid sõnu varem kuulnud.
CÄRLYN-ANGELINA (annab järele): Ära õelutse, Mära. Kui juba mitu meest nii väidavad, siis on seal midagi taga. Hea küll … You only live once … Ma vist ikka tulen.
HENRI: Suurepärane otsus, mu daamid. Lähme kõigepealt kusagile pidutsema. Missugused need vingemad kohad teil siin on?
MAERUT-MANNJAANA: Kas sa Lennuka baari tead?
HENRI: Ei tea. Kus see on?
MAERUT-MANNJAANA: Vana lennuka kõrval. Kutid käivad seal õhtuti bemmidega driftimas.
HENRI: Lähme siis sinna (Timo-Cevinile). Kuule, viskad meid äkki ära? Pane oma bemmile käik sisse.
TIMO-CEVIN: Kas sul raha on?
HENRI: Palju tahad?
TIMO-CEVIN: Olks, kahe kümpi eest ehk võiks viia. Anna raha siia!
HENRI (ulatab Timo-Cevinile rahatähe): Tulete, tsikid meiega, eks ole. Renku ja Inna-Anna, ärge nüüd põnnama lööge. Tellisin auto ja puha. Mahume kõik selle tüübi bemmi ära.
CÄRLYN-ANGELINA: Last kaasa ei võta. Anfissa, vaata Roberto-Ronaldinjo järele, et ta ära ei kao. Ma lähen nende välismaa kuttidega pidutsema. Küll Timm tuleb talle järgi, kui on meid ära viinud. Lapsel on ometi ka isa olemas.
RENKU (Inna-Annale): Mis meie teeme?
INNA-ANNA: Ah, lähme siis. Pole siingi midagi teha. Vaataks vähemalt kohalikud kutid üle, kuidas nad lennukal driftivad ja nii.
RENKU: Ookei, lähme siis.
ANFISSA (Henrile magusa naeratusega): Oota, ilus poiss. Aga mina? Kas ma ei ole piisavalt kena, et välismaale modelliks saada? Kaua ma siin burksiputka leti taga neid tolguseid teenindan. Tuleksin meeleldi sinuga. Omal ajal ametiühingu tuusikuga suure kodumaa sanatooriumides puhates oli mul meeste seas alati lööki. Mul on kena figuur, hästi treenitud. Kui ma omal ajal Musta mere laevastikus teenisin, siis tulin kaheksakordseks laevastiku sambomeistriks.
Anfissa demonstreerib oma lihaseid. Ankur, mis on tätoveeritud tema käsivarrele, paisub märgatavalt suuremaks.
IVAR (lõpetas makaronide söömise ja pühib nüüd vuntse puhtaks): Pea nüüd, vanamutt, nad otsivad palju nooremaid. Sinu koht on burksiputka leti taga. Anna mulle nüüd parem üks õlu. Makaronid olid head.
LEMPS: Ivaril on õigus. Meie kangelasteod jäävad aastakümnete taha, aega kui me veel meie suurt kodumaad kaitsesime.
ANFISSA (kurjalt): Kas te saate nüüd vanamehed! Ma küsin seda sinu käest, ilus poiss. Kas võtaksid mind välismaale modelliks?
RENKU: Kahjuks ei ole meil praegu rohkem vabu kohti, aga võib-olla järgmine kord?
HENRI: Nägemiseni, näkineid Musta mere lainetest.
Renku, Henri, Inna-Anna, Cärlyn-Angelina, Maerut-Mannjaana ja Timo-Cevin mahutavad end Timo-Cevini autosse. Auto tõstab tuure ja stardib võimsa müra ning kiirenduse saatel. Ivar saab õlle, istub Lempsi ja Mäidu juurde ning nad kummutavad vaikides õlleklaase. Anfissa vaatab unistavalt lahkuvale autole järele.

KOLMAS STSEEN
Nõukoja trepil seisab Leheneeger. Tagaplaanil seisavad Lemps ja Mäidu. Saabub Lollide koor, kes rivistab end üles nõukoja sammaste ette. Nõukoja uks avaneb ja Sorts laskub koos Libainimese ja Lehvikesega mikrofoni juurde.

SORTS (astub mikrofoni ette): Tere päevast, Viha Vabariigi kodanikud. Alustame vihkamise veerandtundi.
LOLLIDE KOORI DIRIGENT: Keda me täna vihkame?
SORTS (osutab Lehvikesele): Meie tänane vaenlane on Lehvike!
LOLLIDE KOOR: Hurraa! Surm Lehvikesele!
SORTS (sunnib käeliigutusega Lollide koori vaikima): Aga kas te üldse teate, miks me peame täna Lehvikest vihkama?
LOLLIDE KOOR: Me ei tea seda.
SORTS: Lehvike on välismaalane. Ta on Idatuule Konföderatsiooni agent!
LOLLIDE KOOR (kordab): Välismaa agent …
SORTS: Kuid me teame, et tegelikult ta töötab Headuse Impeeriumi heaks.
LOLLIDE KOOR: Oi-oi-oi …
SORTS: Idatuule konföderatsioon röövis meie maa, kuid Headuse Impeerium röövis meie tõe.
LOLLIDE KOOR: Me astume relv käes Headuse impeeriumile vastu!
SORTS: Me vihkame Idatuule Konföderatsiooni, kuid veel rohkem vihkame me Headuse Impeeriumi.
LOLLIDE KOOR: Edasi Headuse Impeeriumi peale!
SORTS: Räägi meile, Lehvike, kuidas sai sinust vaenlase agent!
LEHVIKE (helistab kellukest): Ma tulen teie juurde kosmosest ning kuulutan taimset vaimsust. Taimed ja inimesed on nagu õed ja vennad. Taimselt kirgastunud inimeste seas ei ole enam viha, vaid nad on vagurad nagu lambad. Meie kehadelt kiirgab heleroheline taimne klorofüll, mis toidab meie vaimset mükoriisat. Vaimne mükoriisa juhib meid taimse vaimsuse poole, kuni me jõuame olemusühtseteks meie õdede ja vendadega taimede seas: kapsaste, spinatite, pastinaakide ja juurselleritega. Selle tarvis peame loobuma jalanõudest ning tundma maa kirgastavat jõudu meie paljaste jalataldade all. Võtke mind kuulda, minu õed ja vennad ning taimestuge selleks, et muutuda vaimseteks.
SORTS: Nagu te kuulsite, loobus Lehvike vihast ja muutus sellega automaatselt Headuse Impeeriumi agendiks. Ta laskis end hullutada välismaisest tõest ja unustas meie koduvillased unistused kõiki valdavast vihast. Kas saab olla Viha Vabariiki ilma vihata? Sellisele ei ole kohta meie seas. Surm Lehvikesele!
LOLLIDE KOOR: Surm! Surm! Surm!
Nõukoja ees peatub kummide vilisedes Timo-Cevini bemar, kust väljuvad käratsedes Renku, Henri ja Inna-Anna. Henri jätab Cärlyn-Angelina ja Maerut-Mannjaanaga tormiliselt hüvasti.
HENRI: Te olite vapustavad, musikesed.
MAERUT-MANNJAANA: Sina oled tõeline mees, Henri. Mul pole sellist poikat veel olnudki.
HENRI: Ma tulen teile järele ja siis sõidame välismaale, kus teid ootab ees hiilgav karjäär modellinduses. Võib-olla pääsete filmigi. Seniks peame Renku ja Innakaga mõned asjad veel korda ajama. Tšau.
CÄRLYN-ANGELINA (koketeerivalt): Tšau, poisid.
MAERUT-MANNJAANA: Ootame sind, Henri.
Timo-Cevini auto liigub hüppega kohalt ja sõidab minema. Renku, Henri ja Inna-Anna hakkavad trepist üles nõukotta minema. Leheneeger jookseb neile ette.
LEHENEEGER: Hei, pidage! Kuhu teie lähete? Kas te üldse teate, et see siin on nõukoda, kus tehakse rahva jaoks tähtsaid otsuseid.
RENKU: Rahune maha nüüd. Me tulimegi Sortsile külla.
LEHENEEGER: Miks peaks Sorts tahtma teid vastu võtta?
RENKU: Miks ta ei peaks seda tahtma? Sortsil on kindlasti heameel oma jumalaga kohtuda.
LIBAINIMENE (astub ligemale): Kuulsin teie vestlust Leheneegriga ja pean ütlema, et Sorts on hõivatud. Meil on siin parajasti vihkamise veerandtund käimas.
RENKU: Ja siis? Kuule, lõpeta nüüd ära, eks ole. Ma teen, mida heaks arvan.
HENRI: Tead, tüüp, tõmba uttu. Renkuga ei maksa nalja teha, ta on võitluskunstide trennis käinud ja nii edasi.
INNA-ANNA: Üldse võiks teie suhtumine lugupidavam olla. Me oleme võõramaalased, teie külalised.
LEHENEEGER: Me vihkame migrante. Te võtate meilt töö ja leiva käest ära.
LIBAINIMENE: Lõpetage nüüd heaga ära ja kaduge minema, eks ole. Meie siin nalja ei mõista. Võime teile Lollide koori kallale ässitada.
SORTS (sekkub): Kes te olete? Miks te segate meie tseremooniat?
RENKU: Mina olen Renku, sinu jumal, Sorts, ja need on minu sõbrad Henri ja Inna-Anna.
SORTS (naerab): … Või jumal. Mina olen ise enda jumal, kas tead.
RENKU: Ilma minuta sind polekski, Sorts. Mina sinu valmis meisterdasin.
SORTS: Vanuse poolest sobiksin sulle isaks.
RENKU: Võta vaiksemalt nüüd, mees. Ma võin su ühe näpuliigutusega ära diliitida.
SORTS: Küll näeme veel, kes siin peremees on.
RENKU: Kuule sina kandilise peaga eesel, ma kutsun su korrale ja päris tõsiselt.
SORTS: Olgu. Mulle tundub, et me peame programmiga uuesti alustama. Protseduuri on rikutud. Libainimene, pane Lollide koor uueks vihkamise veerandtunniks valmis.
LIBAINIMENE (Lollide koorile, kes on vahepealse aja korratult sumisedes oodanud, millal vihkamise veerandtund jätkub): Kuulake kõik! (Lollide koor jääb kuulatama). Sortsil on teile tähtis uudis edasi anda.
SORTS: Ma tühistan eelmise vihkamise veerandtunni ja kuulutan välja uue.
LOLLIDE KOOR: Hurraa!
SORTS (teeb pausi, enne kui hüüab pühalikult): … Ma mõtlesin ümber. Me ei vihka täna Lehvikest! Lehvike on oma.
LEHVIKE: Oodake nüüd, head inimesed. Kas see tähendab, et mina ei olegi enam teie vihaalune?
SORTS: Mida ütleb sinu süda?
LEHVIKE: Minu süda ütleb, et mina olen Lehvike, viimane loll kosmosest, ja siin on minu õed ja vennad Lollide koorist. Lollus on kõikvõimas jõud, mis ühendab meid heas ja halvas ning ta on piisavalt võimas, et päästa planeet. Ma annan teile üle minu vaimse mükoriisa teadmised taimsest vaimsusest ja osadusest maailmavalust. Unustage elitaarne tarkus ja avanege lollusele! Võtke jalad paljaks, minu armsad vennad ja õed!
LOLLIDE KOORI DIRIGENT: Ütle meile, auväärt Sorts, kuidas peame käituma? Kas me peame Lehvikest kuulda võtma?
SORTS: Lehvike on meie sõber! Kas te tahate temalt taimset vaimsust ja osadust maailmavalust vastu võtta?
LOLLIDE KOORI DIRIGENT: Lehvike kuulutab meile lollust. Meile meeldivad lollid ideed!
SORTS: Siis käituge tema sõnade järgi!
LOLLIDE KOORI DIRIGENT: Me tahaksime taimset vaimsust ja osadust maailmavalust! Võtame jalad paljaks ja kustutame elektrivalguse (Lollide koor võtab jalad paljaks ning heidab jalanõud minema).
SORTS: Ma teen sinust arvamusliidri, Lehvike! Hakkad rahvale rääkima taimsest vaimsusest ja maailmavalust. Kõik peavad Lehvikese sõnumit kuulda võtma! Jalanõude kandmine ja elektrivalgus peavad keelatud saama ning nende tarbijaid karistatakse. Tänasest päevast sööb Viha vabariigi kodanik ainult puhast taimetoitu ja loobub verisest ning tülgastavast lihast!
LOLLIDE KOORI DIRIGENT: Sinu sõna on meile seaduseks, Sorts.
LEHVIKE: Tänan sind, Sorts. Lehvikeste jumal on mind kuulda võtnud ning minu kaudu jõuab tõde kogu planeedile. Lollus on meie rahva traditsiooniline eluviis. Me kõik mäletame meie kaugeid esivanemaid kilplasi, kes elasid muistsel õnneajal rahus ja üksmeeles nagu lambad. Ma tahan meile muistse õnneaja tagasi tuua. Minu vaimne mükoriisa näitab mulle valgust ja rahvas võib minu järel minu paljastes jalajälgedes tulla (tõstab häält). Vennad ja õed! Ma ühinen Lollide kooriga!
RENKU (Henrile ja Inna-Annale): Kurat, see Lehvike möliseb nagu Nazarovi Jass pilves peaga. See rääkis maakatele ka mingit udu, et õndsad on need, kes on vaimust vaesed ja vaenlasele tuleb teine põsk ette pöörata. Need kuulasid suu ammuli ja tegid temast mingi prohveti.
HENRI (irvitab): See Lehvike on lahe säga, loomulikust valgusest pilves. Respekt, kuidas sa sellise tüübi oskasid valmis meisterdada.
RENKU: Mina pole teda teinud.
SORTS: Tubli, Lehvike! Nii võib sinust kord ka inimene saada.
LEHVIKE: Heitkem pikali ja laskem patustel oma seljas trampida, et maailm kaotaks oma valu ning meile saabuks taas muistne õnneaeg.
LOLLIDE KOORI DIRIGENT: Õigesti räägid, Lehvike. Heidame maha ja võtame maailmalt valu ära (Lollide koor koos Lehvikesega heidab pikali maha, Leheneeger, Lollide koori dirigent, Lemps ja Mäidu sõtkuvad neil seljas).
SORTS: Libainimene, kirjuta rahvale juhtkiri, mis propageerib taimset vaimsust, osadust maailmavalust ja keelab liha söömise, jalanõude kandmise ning elektrivalguse.
LIBAINIMENE: Saab tehtud, Sorts.
SORTS: Aitab küll, tõuske nüüd püsti. Lõpetage ja kuulake, mis mul teile öelda on! (Leheneeger, Dirigent, Lemps ja Mäidu lõpetavad sõtkumise. Lollide koor tõuseb pikkamisi ja rivistub üles). Koos taimse vaimsusega pöördume tagasi muistsesse lollusesse!
LOLLIDE KOOR: Hurraa!
LIBAINIMENE: Aga vaenlane, Sorts?
LOLLIDE KOORI DIRIGENT: Jah, tõepoolest, kes on nüüd meie vaenlane?
SORTS: Meie vaenlane on Renku! Võõramaalane, kes ei austa meie isade traditsioone. Vaadake teda, kas ta näeb välja nagu meie? Tema jalad on kängitsetud ebaloomulikesse jalanõudesse!
LOLLIDE KOOR: Jaa! Jaa!
SORTS: Vaadake oma paljaid jalgu! Kas meie rahvas kannab jalanõusid?
LOLLIDE KOOR: Ei kanna.
SORTS: Renku on meile võõras! Renku räägib, et meie pea on kandiline!
LOLLIDE KOOR: Oi-oi-oi …
SORTS: Kuid meie pea ei ole kandiline!
LOLLIDE KOOR: Ei ole!
SORTS: Renku ei austa meie rahvast ja meie traditsioone.
LOLLIDE KOOR: Häbi!
SORTS: Renku ei tunne meie ajalugu, pikka võitlust võõrvallutajate vastu. Ta pole harjunud kannatama nagu meie!
LOLLIDE KOOR: Ei ole!
SORTS: Kas niimoodi on õiglane?
LOLLIDE KOOR: Ei!
SORTS: Renku peab end jumalaks, kuid ta on väärjumal. Meil on vaid üks tõde ja selle tõe prohvet on Lehvike. Meie rahvas on saanud osaduse maailmavalust ning kannab endas taimset vaimsust! Võõramaalastel pole meie ühiskonnas kohta!
LOLLIDE KOOR: Me vihkame võõramaalasi!
SORTS: Kes on süüdi?
LOLLIDE KOOR: Me ei tea.
SORTS (osutab näpuga Renku poole): Me teame, kes on süüdi. See on Renku! (osutab Henri ja Inna-Anna poole). Need on Renku käsilased, Henri ja Inna-Anna. Nad mõtlevad meist samuti nagu Renku. Ma kuulutan välja kolm vaenlast – Renku, Henri ja Inna-Anna.
LOLLIDE KOOR: Reeturid!
SORTS: Mis on reeturi palk?
LOLLIDE KOOR: Surm! Surm! Surm!
RENKU: Sa astud oma jumala vastu, mees!
SORTS: Jumalat ei ole olemas. Võtke nad kinni! (Renku, Henri ja Inna-Anna pistavad jooksu). Mis te vahite? Minge neile järele ja tooge mulle Renku pea!
Lollide koor koos Lehvikesega tormab põgenikke püüdma.

NELJAS STSEEN

Burksiputka ees. Anfissa istub leti taga. Cärlyn-Angelina ja Maerut-Mannjaana istuvad putka ees pingil ja lutsivad pulgakommi. Roberto-Ronaldinjo mängib nende lähistel mänguautoga. Ivar ja Timo-Cevin istuvad laua taga ja joovad õlut. Saabuvad Lemps ja Mäidu, tellivad Anfissalt õlle ja istuvad Ivari ning Timo-Cevini juurde.

IVAR: Lemps ja Mäidu, kas te vihkamise veerandtunnil käisite?
LEMPS: Käisime.
MÄIDU: Seekord oli päris huvitav. Arvake ära, kes meie tänane rahvavaenlane on?
TIMO-CEVIN: Ma küll ei tea, aga laduge välja. Kurat, kui kedagi üldse vihata, siis võiks naisi vihata. Nad teevad elu põrguks.
MÄIDU: Enne võeti veel palju tähtsaid otsuseid vastu. Lihatoit keelati ära ja jalanõude kandmine ja elektrivalgus.
CÄRLYN-ANGELINA: Jõle põnev.
ANFISSA: Mis siis minu burksidest saab?
LEMPS: Sa saad edaspidi müüa vaid taimseid burgereid. Kotlet tuleb asendada kapsalehtedega.
IVAR: Me peame ka makaronid po flotski menüüst maha tõmbama. Õnneks suits ja viin on puhtalt taimsed ja vaimsed ained. Elame veel.
ANFISSA: Te pole veel öelnud, keda me täna vihkama peame?
ROBERTO-RONALDINJO: Äää-ää (näitab käega ühes suunas).
Roberto-Ronaldinjo näidatud suunast tulevad joostes Renku, Henri ja Inna-Anna.
LEMPS: Nemad ongi rahvavaenlased.
MAERUT-MANNJAANA: Tšau, Henri. Tšau, Renku.
HENRI: Hei pihvid, mis möllate?
MAERUT-MANNJAANA: Kelle eest te jooksete?
HENRI: Lollide koor ajab meid taga. Jooksime nende eest ära (istub Cärlyn-Angelina ja Maerut-Mannjaana juurde pingile, Renku ja Inna-Anna jäävad nende juurde seisma, hingeldavad). Anfissa, anna mulle üks õlu.
LEMPS: Mina neile ei müüks.
ANFISSA (toriseb): Ma ei tea, kas ma tohin sulle müüa. Lemps räägib, et sa oled rahvavaenlane.
RENKU: Ära põe nüüd, ma teen kõigile välja. Lao õlled lagedale ja võta endale ka üks. Poisile anna üks limonaad (osutab Roberto-Ronaldinjole).
MÄIDU: Kuule, minu meelest mitte nemad pole rahvavaenlased, vaid Lehvike.
Anfissa ulatab Renkule õllepudelid. Renku maksab ja jagab joogid välja.
ROBERTO-RONALDINJO: Attähh!
MAERUT-MANNJAANA: Kas varsti sõidame ära?
HENRI: Kohe, kui oleme õlled lõpetanud.
RENKU: Kuule, Henri, pea nüüd ometi. Ega sa mõtle ometi neid tibisid meie maailma kaasa võtta?
HENRI: Miks ka mitte. Kui meie saime siia nende maailma tulla, siis sama loogiliselt saaksid ka nemad meie maailma tulla.
INNA-ANNA: Mis su ema ütleb?
HENRI: Ega ma neid ema juurde vii. Ma kavatsen nad mõnele modelliagentuurile maha ärida. Kui see ei õnnestu, siis mul on üks tuttav tüüp, kes otsib endale naist. Hassanit tead? Kohtasin teda Sharm-el-Sheikhis puhkusel käies. Saab minu käest kohe kaks tükki. Lubas hästi maksta.
INNA-ANNA: Mina olen samuti Sharm-el-Sheikhis käinud. Mulle meeldis. Ilusad tumedad egiptuse mehed. Issand kui lahedad!
RENKU: Ei tea, snorgeldamine oli lahe, aga muidu mulle Egiptus ei istunud.
HENRI: Tibidel pole ju vahet. Peaasi, et välkusse saavad.
RENKU: Kuidas sa need tibid Hassani juurde toimetad?
HENRI: Küll ma midagi välja mõtlen. Vahepealse aja võiksid nad Innaka vanas suvilas olla. Praegu seisab see sul nagunii tühjana. Üürid ehk välja mõneks ajaks?
INNA-ANNA: Mis sa arvad, mis mu vanemad ütlevad, kui teada saavad, et ma nende kinnisvaras mingeid Henri tsikke hoian?
HENRI: Sa ei pea ju neile ütlema. Siis nad ei saagi teada.
INNA-ANNA: Looda sa. Hakkate seal pidu pidama, lärmama, läbustama, narkotsi tõmbama ja küll naabrid juba hoolitsevad, et kõik saab neile ette kantud.
HENRI: Sul on ju nii normaalsed esivanemad. Ära nüüd põe, Innakas. Raha teeme pooleks.
INNA-ANNA: No kuule nüüd, Henri, sa mõtle ka ikka. Tahad, et ma oma vanemate suvilasse mingi litsimaja teeksin.
HENRI: Mul on vaid mõneks päevaks pinda vaja, kuni ma Hassaniga sotid sirgeks räägin. Mingit läbustamist seal ei tule.
MAERUT-MANNJAANA: Kas sul on mingi probleem, Henri? Sa ei võtagi meid kaasa.
HENRI: Rahunege maha nüüd. Küll ma kõik ära korraldan.
TIMO-CEVIN: Kuule, jäta meie naised parem heaga rahule.
HENRI: Ole nüüd normaalne, Timm. Kui nad tahavad meiega kaasa tulla, siis nad tulevad. Küll sa endale uued leiad.
IVAR: Mulle see noorte välismaale minemine ei meeldi. Varem olid piirid kinni, noored püsisid kodus, käisid ainult suure kodumaa avarustes aega teenimas ja elu õitses. Kord oli majas. Mina seaksin sisse hirmkalli väljasõiduviisa, et igaüks lihtsalt kaks kätt taskus välja ei rändaks.
LEMPS: Mis meie Viha Vabariigist üldse saab, kui kõik põgenevad nagu rotid uppuvalt laevalt? Noored tahavad ilma näha, selle asemel, et peret luua ja lapsi sünnitada. Kui minu teha oleks, siis ma kehtestaksin tütarlastele sünnituskohustuse. Piirid tuleb kinni panna. Välja pääsevad ainult need, kes on läbinud ajateenistuse armees või siis täitnud sünnituskohustuse, vähemalt kolm last sünnitanud.
IVAR: Kolm on liiga palju. Meil Anfissaga on ainult kaks, sest Šarik ei lähe arvesse.
LEMPS: Ah, mis me räägime. Noored on hukas.
CÄRLYN-ANGELINA: Kuulge, milles meie süüdi oleme, et teid noorena kusagile ei lastud? Miks meie peaksime sellepärast kannatama?
IVAR: Aga te ei kannatagi. Mõelge, igal keskkooli tatikal on juba auto perse all. Meie ajal tuli selleks hirmsat vaeva näha ja riigile tõestada, et sa oled tõeline mees, et selliseid asju üldse saab sinu kätte usaldada.
LEMPS: Aga mis me nende välismaalastega üldse peale hakkame. Sorts kuulutas nad täna rahvavaenlasteks ja meie joome õlut ning räägime nendega rahulikult juttu nagu polekski midagi juhtunud. Nii ka ei saa.
TIMO-CEVIN: Kuule, me võime Sortsi tasuta vihjetelefonile teada anda, et rahvavaenlased on siin. Äkki annab Sorts meile isegi autasu.
ANFISSA: Autasu või mitte, aga kord peab majas olema. Iga naabri-Renku ikka ei kraaksu siin meie õue peal, olgu ta või teiselt planeedilt.
HENRI: Kuule, te jõite meie raha eest õlut siin ja tahate meid nüüd tänutäheks üles anda?
MÄIDU: Õlu sai ju otsa, kas sa ei näe?
TIMO-CEVIN (helistab): Õu, kes sa oled seal? … Leheneeger. Tead, mul on sulle tähtis teadaanne, aga kas sa ikka pappi selle eest välja käid? Ma võin rahvavaenlased ette näidata. Renku ja Henri ja Inna-Anna on siin… Burksiputka juures.
IVAR: Kurat, kogu pappi sa endale küll ei saa. Mina, Anfissa, Lemps ja Mäidu aitasime samuti rahvavaenlasi paljastada. Kärtsu ja Mära võime välja jätta, sest nemad lubati välismaale modelliks viia.
Jooksusammul saabub Lollide koor dirigendi juhtimisel, kes peale väikest vastupanu võtavad Renku, Henri ja Inna-Anna kinni. Inna-Annal oleks peaaegu õnnestunud ära joosta, aga satub vastamisi teistest hiljem saabunud Lehvikesega, kes ta kinni püüab ning Lollide koorile üle annab. Saavutanud põgenike üle kontrolli, Lollide koor lahkub, vedades Renkut, Henrit ja Inna-Annat endaga kaasa.

VIIES STSEEN

Nõukoda. Trepil ootavad Sorts, Libainimene ja Leheneeger. Sorts sööb rasvast tšeburekki. Saabub Lollide koor, kes tirib vastupunnivad Renku, Henri ja Inna-Anna Sortsi ette.

LOLLIDE KOORI DIRIGENT: Austatud Sorts, püüdsime põgenikud kinni ja tõime nad teie õiglase kohtu ette.
SORTS: Tore. Hakkame nüüd teie üle kohut mõistma.
INNA-ANNA: Kohut mõistma! Mida me teile teinud oleme?
LEHENEEGER: Teie olete teistsugused kui meie, järelikult ohtlikud. Meie oleme siin paesel maapinnal juba tuhandeid aastaid võõraste võimude käes kannatud, kuid ükskord prahvatab vimm, mis kogunenud salaja ning tõde ja õigus peavad meie planeedil taas kehtima hakkama. Meie ei taha enam teiste tahtmist täita, vaid elame ise ja omasoodu. Mis on teil meie juurde asja?
RENKU: Mina olen teid teinud.
LIBAINIMENE: Me ei usu sind. Miks me peaksime sind uskuma? On sul meile mõni paber ette näidata.
RENKU: Aga kuidas te siis üldse olemas olete?
LEHENEEGER: Kas sa koolis polegi käinud? Kõik teavad, et me arenesime ahvidest.
LIBAINIMENE: Töö tegi ahvist inimese.
RENKU: Kuidas ahvid tekkisid?
LIBAINIMENE (hakkab vihaseks saama): Ära targuta! Sinusugused ninatargad peaksid suu kinni hoidma.
RENKU: Tahate tõendeid näha. Olgu, ma demonstreerin teile (võtab seljakotist sülearvuti ja avab selle). Näete, mina kontrollin mängu (Libainimene ja Leheneeger tulevad lähemale). Kui ma vajutan sellele klahvile, siis lendame kõik automaatselt olematusesse.
HENRI: Renku, ära jama! Siis lendame meie koos nendega.
LIBAINIMENE: Nüüd ma tean. Te olete Headuse Impeeriumi spioonid ja tulite meie järele nuhkima! See aparaat tuleb konfiskeerida!
SORTS (on söömise lõpetanud ja pühib suud, tuleb lähemale): Pidage! Näidake mulle seda riista.
LIBAINIMENE: Näita Sortsile, kuidas sa meid filmisid.
Renku demonstreerib jooksvat pilti nõukoja ees. Sorts jälgib seda huviga.
SORTS: Võib-olla on sul õigus ja te oletegi tulnukad teisest süsteemist ja meie oleme lihtsalt arvutisimulatsioon. Aga kui me sinu hukkame ning arvuti enda valdusesse võtame, siis juhime mängu juba meie ning muutume simulatsioonist reaalsuseks.
LEHVIKE (astub Lollide koorist esile ja tuleb Sortsi juurde): Ma teen ettepaneku see põrgumasin hävitada. Ma arvan, et me ei vaja seda, sest ta levitab meile tapvat kiirgust ja kunstlikku valgust. Meie peame elama lihtsalt ja loomulikult loomulikus valguses nagu meie muistsed esiisad seda tegid. Anna see arvuti mulle, auväärt Sorts, et ma saaksin teda kahjulikust energiast puhastada.
SORTS: Kuidas arvad. Minugipoolest võta arvuti endale, kuid parem hakka sellega inimestele taimset vaimsust ja osadust maailmavalust propageerima. See on nüüd meie valitsev ideoloogiline liin.
Libainimene ja Leheneeger võtavad Renkult arvuti ja annavad Lehvikesele. Lehvike vaatab seda suure aukartusega, kuid võtab vastu.
SORTS: Asume nüüd asja juurde! Me oleme rahvavaenlased, Headuse Impeeriumi agendid, Renku, Henri ja Inna-Anna otse teolt tabanud ja rahvas mõistab nad surma.
LOLLIDE KOOR: Hurraa! Selline on rahva tahe!
SORTS: Viha Vabariik on tugev ja ta peab kestma igavesti!
RENKU: Kunagi käis teie juures minu sõber Nazarovi Jass, kes rääkis teile, et te peate üksteist armastama. Tahtis, et inimesed parandaksid meelt ja kahetseksid pattu ning armastaksid oma ligimesi.
SORTS: Jass rääkis meile headusest, pattude lunastamisest ning vaenlastele andeks andmisest. Kas mõni normaalne inimene ajab sellist jama suust välja? Ta käis siin mitu inimpõlve tagasi ja keegi ei mäleta enam, mida ta tegelikult rääkis. Meie ei uskunud teda ning lõime ta risti. Me teame ise, mis meile hea on.
RENKU: Mälestus Jassist jäi teile alles ning kummitab tänase päevani.
SORTS: Me kasutame tema sõna Viha Vabariigi hüvanguks. Meie eelis on see, et me elame olevikus ja saame mineviku tondid ja kummitused panna meie üritust teenima.
RENKU: Te elate olevikus, kuid mis elu see teil selline on.
SORTS: See on hea elu, meie endi loodud Viha Vabariik. Väga oluline, et rahvas samastuks võimuga ja tunnetaks viha jõudu. Selleks tuleb neile hirme esile manada ja neid takkajärgi võimendada. Te ei kujuta ette, mida kõike rahvas ei karda: Headuse Impeeriumi, Idatuule Konföderatsiooni, naabreid, liitlasi, migrante, väljasuremist, hindade tõusu, kuritegevust, vabaturumajandust, mustanahalisi, moslemeid, tulnukaid, ettevõtjaid, liberaale ja palju-palju asju. Hirmunud rahvas tahab elada turvalises unistuste maailmas ja nõuab surmanuhtlust, kaotatud maade tagastamist, teistsugustele koha kätte näitamist, paksu riiki, kaitsetolle, oma raha, rohkem sotsiaalabi ja toetusi, vähem ettevõtlust, piiride sulgemist, pärisorjuse taaskehtestamist, sünnituskohustuse sisseseadmist, politseiriiki, Euroopa Liidust väljumist ja mida kõike veel. Rahva tahte täitmine ei pruugi meid veel muistsesse õnneaega tagasi viia, kuid see polegi oluline. Me peame inimesed vabastama ratsionaalsetest argumentidest, mis neid ahistavad ja ei lase end välja elada. Rahvas nõuab surmanuhtluse seadustamist, kuigi see ei peata kuritegevust, vaid muudab kuritegelikud jõud veelgi julmemaks, sest neil pole kaotada enam midagi. Tähtis on see, et rahvas nõuab. Ja siis tuleme meie, meedia, ja päästame rahva teda kammitsevatest hirmudest ja pakume neile hirmu asenduseks palju tugevama jõu ehk viha, mis on võimas ravim kõikide hädade vastu. Ta võib oma viha internetis vabalt välja elada ning meie suuname vaid viha liikumise trajektoori. Vihane inimene unustab hirmu.
LIBAINIMENE: Kui rahvas nõuab ranget korda ja vabaduste piiramist, siis ta mõtleb ligimesearmastuses teiste peale. Talle ei tule pähegi, et need piirangud kehtivad ka tema enda kohta, kuid viha jõud peitub kollektiivis. Viha laviini alla jäädes on ta vaid massist eraldunud üksikisik, kes ei ole enam kellelegi ohtlik.
HENRI: Kuid kui keegi hirmutab rahvast Sortsiga? Siis kandub nende viha sinu vastu.
SORTS: Viha pole ainus mis meid ühendab. Viha Vabariigi vundament on rajatud ahnusele. Sa pead rahvale maad ja taevad kokku lubama, sest varanduse nimel on inimesed kergesti valmis unustama usud ja tõed. Maise vara nimel kaklevad isegi kirikud. Kui me anname rahvale selle, mida ta tahab ja ihaldab, siis jätab ta meid rahule.
INNA-ANNA: Mida rahvas tahab?
SORTS: Siin ongi konks. Rahvas ju ise ei tea, mida ta tahab, vaid saab seda meie käest teada. Meie ütleme selle vihkamise veerandtunnis välja, Lemps ja Mäidu kirjutavad üles ja juba varsti õpetavad nad netikommentaariumites rahvast õigesti elama. Süsteem töötab ja rahvas on meile igavesti tänulik, sest meie pakume neile illusiooni rahva tahtest. Kogu maa on muudetud meediast sõltuvaks, sest see, kes astub meie vastu, saab alati karistatud. Viha Vabariigis püsib meedia võim aegade lõpuni.
LIBAINIMENE: Kui Lenin andis rahvale proletariaadi diktatuuri ning kogu maa elektrifitseerimise, siis meie võtame neilt elektri ära, kuid pakume vastu lollide diktatuuri ja kogu maa internetiseerimise. Me pakume rahvale tasuta internetti, sest selles peitub meie sõna jõud.
SORTS: Täna alanud uuel ajastul toimub internetiseerimine loomuliku valguse abil, päikesepatareisid kasutades, sest nii langeb rahvale taimne vaimsus ja nad saavad osaduse maailmavalust, mille tõi meie planeedile Lehvike. Lehvikesel olid head mõtted, mille ta otsustas meediale kinkida ja me saame neid kasutada Viha Vabariigi tugevdamiseks (Lehvike nokitseb midagi arvuti kallal). Mida sa teed seal, Lehvike?
LEHVIKE: Ei midagi. Tutvun, kas seda arvutit on võimalik taimse vaimsuse levitamiseks kasutada.
SORTS: Tubli, Lehvike! Sa käitud nagu tõeline Viha Vabariigi kodanik. Nüüd aga tahan ma rahva verejanu rahuldada ning ohverdan teid viha altarile. Rahvas ootab murumänge gladiaatorite areenil, et siis alla või ülespoole suunatud pöidlaga otsustada ligimeste saatuse ja elu üle, kuid nad suunavad pöidla alati sinnapoole, mille meie neile ette ütleme.
RENKU (Henrile ja Inna-Annale): Me peame arvuti Lehvikeselt tagasi saama ja siit kaduma. Tehke mulle katet. Üritan läppari kätte saada, programmi käivitada ning meid tagasi teleporteerida. Ma vajan mõne minuti.
HENRI: Selge (astub esile). Kuulge, Sorts ja Libainimene. Võib-olla pakuks rahvale siis tõelise etenduse ja võitleme ausas võitluses, kes meist peale jääb. Ega te ometi meid ei karda?
RENKU (jõuab Lehvikese juurde ja jääb tolle tegutsemist jõllitama): Mida sa teed, mees?
HENRI (Leheneegrile): Ja sina, Leheneeger, kas sa ei saa aru, kuidas sind mõnitatakse? Tehakse mustemaks kui sa tegelikult oled? Miks sa lubad end neil leheneegriks sõimata? (Lollide koorile). Ja teie, kas te olete kordagi mõelnud selle peale, et võib-olla Sortsil polegi õigus?
LEHVIKE (heidab peast maski ja seljast rüü, mille alt ilmub välja Renku-vanune noormees): Valmis! Inna-Anna! Henri! Tulge kõik siia!
INNA-ANNA (karjatab): Issand, see on ju Jass!
RENKU (hüüab): Jass, kuidas sa siia sattusid?
LEHVIKE: Pärast räägin. Kähku siia, läksime!
Henri ja Inna-Anna jooksevad Lehvikese juurde. Lehvike vajutab arvutiklahvile ja äkki on nad kadunud.
SORTS (ahastades): Kuhu nad kadusid? Libainimene ja Leheneeger, tehke midagi!
LEHENEEGER: Ma pole Leheneeger, vaid Lehepruunlane! Ma ei täida sinu tahtmist, Sorts.
Lollide koor jookseb laiali. Libainimene laiutab käsi.

KUUES STSEEN

Renku tuba. Renku, Henri, Inna-Anna ja Lehvike seisavad keset tuba.

RENKU: Olemegi tagasi. Jass, räägi!
LEHVIKE (irvitab laialt): Mis ma ikka räägin. Tulin ükskord sinu poole, kuid sind polnud kodus, olid poodi läinud või korraks kusagile ära. Sinu mutt saatis mu sinu tuppa ootama. Mul hakkas igav ja siis ma mõtlesin, et käin jälle seal mängus ära nagu ükskord, aga seekord läks midagi nihu ja sattusin valesse kohta. See oli mingi vahejaam kosmoses, kus sa hoidsid vist lolle. Leidsin sealt mingid ürbid ja panin selga. Ja mingi naljaka Potsataja maski. Kuidagi ei saanud sealt minema ning pikka aega mulle tunduski, et sinna pean ma jääma. Ühel hetkel kanti mind Maale.
INNA-ANNA: See olin mina. Poisid läksid sööma ja siis ma natuke mängisin Renku mängu.
RENKU: Raisk, seda ma nägin, et keegi on mängu näppinud.
INNA-ANNA: Sorri, ära nüüd pahanda. Kui ma poleks Jassi Maale toonud, siis võib-olla poleks me sealt pääsenudki. Nad tahtsid meid surma mõista.
RENKU: Noh, peale surma on ka võimalik tagasi tuua. Jassi ma tõin ju.
LEHVIKE: Kui sul vaid kedagi toomas on. Sorts ütles mulle, et hukkamine on virtuaalne, aga teie puhul võis tal tõsi taga olla, sest siis kontrolliks mängu juba tema. Vedas ikka, raisk. Minul ka, kujutage ette, kui ma oleks pidanud jäämagi sinna vahejaama. Tänud sulle, Inna-Anna. Kui sa poleks arvutit puutunud, siis oleksin seal hulluks läinud.
INNA-ANNA: Räägi parem, miks sa mul põgeneda ei lasknud seal burksiputka juures? Peaaegu oleksin ma nende käest põgenenud.
LEHVIKE: Põgenenud küll, aga kuhu? Kuidas sa sealt üksi oleksid tagasi saanud? Meil oli parem kokku hoida. Kui Renkul läpparit nägin, siis teadsin, et saan meid Missioniga tagasi viia.
HENRI: Türa, oli see vast reis. Kõht läks tühjaks. Tahaks heameelega ühte burksi ja topeltfriikaid.
INNA-ANNA: Seekord ma ühineksid sinuga. Üle pika aja on mul tõsine burksiisu.
RENKU: Burksid jepp. Jass tahtis seal lihasöömise üldse ära keelata (irvitab).
LEHVIKE: Noh, mul ei tulnud midagi paremat pähe, kuigi praegu võtaks isegi ühe mahlaka burksi topeltjuustuga. Juust on ju loomne taim (itsitab).
HENRI: Mis sellest mängust nüüd saab? Kas maksame neile kätte?
RENKU: Mul on see mäng kõvasti üle visanud.
HENRI: Lased nad õhku?
RENKU: Ei seda mitte. Lõpetan mängu kontrollimise ja unustan selle. Lasen neil edaspidi iseseisvalt hakkama saada. Las õpivad tundma, mis elu on. Enda õhku laskmisega saavad nad ise väga hästi hakkama.
INNA-ANNA: Kas ehitad uue mängu üles?
RENKU: Tead, ei viitsi enam. Tegelen muude asjadega ja naudin elu. Praegu tahaks õudsalt randa surfama minna. Laine on praegu hea.
HENRI: Kahju, et lahedad piffid jäid sinna maha. Cärlyn-Angelina ehk Kärts ja Maerut-Mannjaana ehk Mära. Nad olid valmis meiega kaasa tulema, aga meil läks kiireks.
LEHVIKE: Mina tõin sealt oma tibi ära, Marileenu, kas tead. Varem kutsuti Maria Magdaleenaks. Töötab nüüd nurgapealses supermarketis. Tal on mõned lahedad töökaaslased. Tahate, kutsun nad randa?
RENKU: Pilves oled jälle ve? Sa väidad, et tõid selle Maria-tibi meie mängust?
LEHVIKE (irvitab): No just. Programmiga Mission. Kui sa vetsus käisid, siis tegin ära.
RENKU: Kuradi tüüp, ma ütlen.
LEHVIKE: Õu, Renku. Laena mulle oma moblat. Minu oma on tühjaks saanud, kui ma seal lollide vahejaamas istusin. Kõllan Marileenule (Saab Renkult telefoni, helistab, räägib telefoni). Jou, Marileen, mis teed? … Renku numbrilt räägin, minu oma sai tühjaks… Ei midagi, Renku juures olen. Henri ja Inna-Anna on siin, plaanime siin tüüpidega randa surfama minna… Tuled ehk ka ja võtad sõpsid kaasa, need kenakesed Pirgit ja Tagmar, kas tead … Aga tead, me käisime Maal… Selles maailmas, kust ma sinu ära tõin… Ära põe nüüd, see on tundmatuseni muutunud. Sa ei tunne seal enam mitte kedagi. Kaks tuhat aastat on vahepeal möödunud… Sa oled seal kõva staar, mäletavad siiani, aga minu õpetuse on nad pahupidi pööranud. Mingist ligimesearmastusest pole enam juttugi ja ehitavad muudkui Viha Vabariiki… Meil läks napilt, et nende käest pääsesime. Tahtsid algul minu, siis Renku, Henri ja Innaka surma mõista… Häh, ma lubasin tagasi tulla ning aidata neil rahuriiki ehitada, kuid see jääb ära. Nad on seal liiga primitiivsed… Ära põe nüüd, las nad teevad, mis tahavad … Okei, cool, saame rannas kokku (vajutab telefoni kinni). Marileen tuleb randa, Pirgit ja Tagmar tulevad ka. Normid beibed on. Henri, saad nendega tuttavaks ja unustad Kärtsu ja Mära.
HENRI (naerab): Vägev… Aga sa ju pöördusidki Maale tagasi. Lehvikese sõnum ei olnud vähem cool – taimne vaimsus ja osadus maailmavalust.
LEHVIKE: Nojah. Mõtlesin selle välja, kui ma lollide vahejaamas istusin. Leidsin sealt igasugust suitsukraami, koerapöörirohtu ja mingeid seeni ja siis ma istusin seal, tegin suitsu ja vaatasin tähti, vaim tuli pähe ning ühes sellega taimne vaimsus ja osadus maailmavalust (irvitab). Eelmise sõnumiga pööras pange, aga eks ma olen õppinud, sest uue sõnumi võtsid nad kergesti omaks. Niipalju olen ma seda planeeti tundma õppinud, et lollus on Maa peal alati kõrges hinnas olnud ja lollidele tavaliselt meeldivad lollid ideed.
RENKU: Nüüd on selle mänguga lõpp. See on minu kindel otsus. You only live once, junõu. Lähme siis ja haarame kuskilt tee pealt mõned burksid kaasa!
Renku haarab voodi alt surfilaua ning lahkub koos Lehvikese, Henri ja Inna-Annaga. Tuba jääb tühjaks. Renku arvutist kostub muusikat…

Eesriie

Autor: R.W.Hamilton
A.D.2013

PATTULANGEMINE

PATTULANGEMINE

Näidend kolmes vaatuses.

Tegevusaeg: Aegade alguses.

Tegevuskoht: Põrgu eeskoda; Eedeni rohuaed; Jumala Aujärje jalam; Aadama ja Eeva koja õu.

Tegelased:
AHV AADAM
AHV EEVA
MADU TSEDUNG
LANGENUD INGEL LUCIFER
PEAINGEL MIKAEL
PEAINGEL GABRIEL
PEAINGEL RAFAEL
AHV KAIN
AHV AABEL
AHV AADA
AHV SILLA
KEERUB
PÕRGUKOER

ESIMENE VAATUS

ESIMENE STSEEN

Põrgu eeskoda. Ühes otsas lõõmav tulekolle, katel podiseb tulel. Teisel pool raske tabaga raudvärav. Põrguväravat valvab must kolmikhargiga relvastatud Põrgukoer. Värava kõrval kassaluuk kirjaga – Põrgu, sissepääs 1 (üks) hing. Luugi taga istub langenud ingel Lucifer. Saabub madu Tsedung. Põrgukoer uriseb vaikselt.

LANGENUD INGEL LUCIFER (küünitab pea luugist välja): Mis uudiseid tood, madu? Kuis läheb jumalaloomadel taevariigis?
MADU TSEDUNG: Jumal muudkui loob.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Mida ta jälle tegi? Valguse maaletoojana pean siiski mainima, et mõnikord mõtleb ta välja huvitavaid asju.
MADU TSEDUNG (vaatab ringi, sosistab): Jumal tegi ahvi.
LANGENUD INGEL LUCIFER (irooniliselt): Ahvi? Misjaoks?
MADU TSEDUNG: Jumal lõi olendi, kes valitseks kõigi kalade üle, kes elavad meres, lindude üle, kes lendavad taevas ja loomade üle kes elavad maa peal ja roomajate üle, kes roomavad (võdistab õlgu) … Ka madude üle. Kuigi loogiliselt mõeldes on kõigile selge, et maa peal pean valitsema mina, sest olen loodud olenditest kõige targem.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Maa peal valitsen mina, sest maa on Jumala poolt Saatanale jäetud. Jumal küll loob, kuid ta ei kanna oma loodu üle hoolt ja hülgab selle kohe, kui on loomisega ühele poole saanud. Saatan peab lisaks kõigele, oma põhitööle ehk siis eksinud hingede puhastamisele, ka Jumala loomingu eest hoolt kandma. Kuid Saatan ei saa Maa peale tulla, sest maa peal on valgus, mis on jumalikku päritolu. Saatan saab ilmuda ainult pimeduse katte all. Sellepärast olen mina tema asevalitseja, kubjas ja silm Maa peal. Selline oli kokkulepe.
MADU TSEDUNG: Kuid Jumal lõi nüüd ahvi ja pani ta kõige maapealse valitsejaks.
LANGENUD INGEL LUCIFER (ohkab): Jumal intrigeerib.
MADU TSEDUNG: Jumal lõi ahvi oma näo järgi. Ahv ei ole võimeline iseseisvalt mõtlema. Temast saab Jumala truu kannupoiss, kui me vahele ei astu.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Hävitame ahvi.
MADU TSEDUNG: Kuid see pole kõik. Ahv ei ole enam üksi. Jumal tutvustas teda kõigile loodud olenditele. Ahv pani neile nimed ja loomad ja linnud ja roomajad andsid ahvile truudusevande.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Ka sina, madu.
MADU TSEDUNG: Ka mina … (häält tasandades). Siis veel, … Jumal lõi ahvile naise.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Huvitavamaks läheb. Mis elukas see veel on?
MADU TSEDUNG: Kui ahv magas, võttis Jumal tema küljeluu ning vormis sellest naise. Naine on samuti ahv, aga teistmoodi. Jumal tahab, et ahve saaks palju. Üksik ahv ei saa paljuneda. Naine aitab ahvil paljuneda. Ja siis täitub kogu maa ahvidega. Vaata ette, Lucifer, kuigi maa on sinu, on ahvid Jumala omad. Sa pead ahvid enda poolele saama. Mul on plaan… (jääb äkitselt vait, kostub tiibade vihinat ja linnulaulu. Põrgukoer uriseb ja haugub).
PEAINGEL MIKAEL (lendab kohale, laskub tiibade vihinal mao kõrvale): Tervitusi ülevalt. Jälle sa, madu, sepistad kurja. Jälle sa kiibitsed põrguriigi väravais. Jumalaloomal ei ole Põrgusse asja.
MADU TSEDUNG: Mina olen siin vaid juhuslikult. Hommikune terviseroomamine, kas tead. Madu peab oma keha eest hoolt kandma.
PEAINGEL MIKAEL: Sina pead oma hinge eest hoolt kandma.
MADU TSEDUNG (taganeb kaugemale): Hing on mul süütu ja puhas kui tallekesel. Pole ustavamat jumalalooma kui madu.
PEAINGEL MIKAEL: Vaata ette, madu. Sinu hing on must ja süda nurjatusi täis. Ükskord jääd sa mulle vahele niikuinii. Aga ma pean sinuga rääkima, vend Lucifer.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Vend Mikael! Pole ammu näinud. Mis uudiseid tood ülevalt? Kas on need halvad, on need head?
PEAINGEL MIKAEL: Mis ühele hea, see teisele halb. Jumal, meie isa ning valitseja, andis sulle Maa, kuid sina varastasid temalt valguse.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Maa peal oli kõle ja külm ning pimedus lokkas seal. Nüüd on palju meeldivam.
PEAINGEL MIKAEL: Ka põrgutuli soojendab.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Kuid ta ei valgusta.
PEAINGEL MIKAEL: Valgus, valgus … Kõik tahavad valgust. Jumal muudkui loob. Teie kõik, te purustate tema loomingu, võtate viimase käest. Kuid Jumal on helde. Ta jätab sulle valguse alles, aga sa pead jumalaloomad Maa peale laskma.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Jumal kingib oma loomad mulle?
PEAINGEL MIKAEL: Jumal jätab oma loomad alles. Sina pead karistuseks neid üleval pidama. Maa on sinu, kuid kõik elusolendid kuuluvad seal Jumalale ning ta lõi ka ahvi, kes nende üle valitseks. Madu on sulle kindlasti juba ette kandnud. Sa saad nende kehad endale, kuid hing kuulub Jumalale. Ja vaata sa mul ette, ei mingeid trikke.
LANGENUD INGEL LUCIFER (pomiseb): Jäta oma Maa endale. Maa, kus kooserdavad Jumala nuhid. Phähh!
PEAINGEL MIKAEL: See oli Jumala sõna, pea seda meeles, vend Lucifer (lendab ära tiibade vihinal, kostub kaugenevat linnulaulu).
MADU TSEDUNG: Miks nii kurb, Lucifer. Kõik ei ole veel kadunud. Mõtle. Ka minu hing kuulus kord Jumalale.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Ühel ilusal päeval sa nõelasid … (irvitab). Sul on nutti.
MADU TSEDUNG: Täpselt. Ja minusse tekkis mürk. Minu hing lendas Paradiisist minema.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Ahvi hing tuleb kätte saada ja siis ei ole ta enam ahv, vaid …. (irvitab võikalt) inimene.
MADU TSEDUNG: Minu hing kuulub sulle, isand. Ma pean sind aitama, aga kuidas?
LANGENUD INGEL LUCIFER (mõtleb): Mina langesin Paradiisist välja, sest … sest ma tegin pattu … varastasin Jumalalt valguse ning tõin selle maa peale. Ahv tuleb panna pattu tegema, jumalikust ahvist tuleb teha patune inimene.
MADU TSEDUNG: Kas see, kes valitseb Põrgut, ei aita meid. Saatan, sinu praegune leivaisa.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Saatan pole minu isand, vaid liitlane. Kõik me peame leidma liitlasi sõjas, mis on alati kahepooluseline. Praeguses igikestvas sõjas võitleb valgus pimeduse vastu. Ja see sõda on pidev ning lõpmatu. Ta jääb kestma aegade lõpuni ning selles ei saa olema võitjaid. Võita võib lahingu, kuid mitte sõja. Aga sina, madu, too mulle ahvi hing (sorib taskutes) … Pea veel madu. Oota üks silmapilk. Igavusetunnil meisterdasin ühe asja (leiab taskust peegli ja ulatab maole). See on peegel. Kasuta seda! (madu Tsedung haarab peegli, vaatab seda pikalt). … Näed siis madu, see töötab (irvitab). Pea vaid meeles, et Saatana ainus soov on saada endale jumalaloomade hinged.
MADU TSEDUNG (mõtlikult): Hing… võitlus hinge pärast… (lahkub).

TEINE STSEEN

Eedeni rohuaed. Eredas päikesevalguses kasvavad rohelised puud ja põõsad, keskel asub Hea ja Kurja Tundmise Puu. Taamal purskkaev, mille kõrval on võrkkiik, kus lesib ahv (Aadam). Tema kõrval seisab teine ahv (Eeva), kes otsib Aadama karvastikust kirpe. Linnud laulavad. Saabub madu Tsedung.

MADU TSEDUNG: Ilus hommik täna!
AHV EEVA: Ja linnud laulavad.
MADU TSEDUNG: Sind ei ole ma siin varem näinud.
AHV EEVA: Ma tulin alles eile. Jumal tegi mu Aadama küljeluust.
MADU TSEDUNG: Jumal magab. Ta jääb alati magama, kui on kuus päeva järjest loonud.
AHV EEVA (huvitatult, jätab Aadama karvkatte rahule, pöördub mao poole): Kes on Jumal?
MADU TSEDUNG: Ta teeb asju.
AHV EEVA: Ma tean, et ta tegi ka minu.
MADU TSEDUNG: Kõik me oleme tema tehtud.
AHV EEVA: Sina ka?
MADU TSEDUNG: Mina ka. Mina olen madu ja minu nimi on Tsedung.
AHV EEVA: Mina olen ahv ja minu nimi on Eeva. Tema on Aadam, kes pani mulle nime ja võttis mu enesele kaasaks (osutab Aadamile).
MADU TSEDUNG: Aadam mulle ei meeldi, tema on üks loru ja üsna inetu, aga sinul pole viga. Hakkame plaani pidama.
AHV EEVA: Mida sa pakud?
MADU TSEDUNG: Kas sa inimeseks tahad saada?
AHV EEVA: Inimeseks?
MADU TSEDUNG: Inimene on palju parem. Ta valitseb maailma. Ta valitseb ka ahvide üle. Inimene on üliahv.
AHV EEVA: See kõlab huvitavalt.
MADU TSEDUNG: See on väga hea pakkumine. Ja seda pakkumist tehakse vaid üks kord.
AHV EEVA: Aga kas see on ka Jumalale meelepärane?
MADU TSEDUNG: Sina oled ju Jumala poolt loodud. Jumal hoiab oma loomingut. Kõik, mis sa iganes ette võtad, on Jumalale meelepärane. Jumal ei saa oma loomingut hävitada, tema on looja, mitte hävitaja. Jumalast palju ohtlikumad on tema inglid, eriti Mikael. Nemad annavad Jumalale näo, nemad otsustavad mis on vale ja mis on õige, aga mis veel hullem, kes on vale ja kes on õige.
AHV EEVA: Aga Aadam, tema on suur ja tugev, kas tema on ka Jumalale meelepärane?
MADU TSEDUNG: Jumal lõi Aadama, et ta valitseks. Kuid tema oli esimene ning esimene laps läheb tavaliselt ikka aia taha. Sina oled teine ja seetõttu õnnestusid sa Jumalal hoopis paremini. Sa oled targem ja ilusam. Vaata ise! Jumal ei ole ainus looja. Head inglid on teinuid asja, millega tarkust ja ilu saab hinnata. See on peegel. Vaata peeglisse (ulatab Eevale peegli).
AHV EEVA (vaatab end peeglist huvitatult, teeb grimasse): Ma olen tõesti kena.
MADU TSEDUNG (kärsitult): Ja vaata nüüd Aadamat. Kumb teist kenam on?
AHV EEVA: Aadam on ju kena .. ja suur ja ilus … ja karvane… Aga mina olen kenam… (katsub ennast mitmelt poolt)… Ja ega me nii sarnased ka pole.
MADU TSEDUNG: Just. Sina olen palju paremini õnnestunud. Sa pead ennast maksma panema. Jumal tahab küll, et Aadam oleks valitseja, kuid siis läheb maailm hukka. Et seda vältida, pead oma õigused välja võitlema. Ma õpetan sind.
AHV EEVA (siira imetlusega): Sina, madu, oled tark.
MADU TSEDUNG (paatosega): Ma annan sulle õpetuse, mida nimetatakse veminismuseks. Kui sa võtad selle vastu, elad aus ja hiilguses niikaua, kuni sulle aega antakse.
AHV EEVA: Aega antakse? Kas aeg on piiratud?
MADU TSEDUNG: Hing on surematu, kuna ta kuulub Jumalale. Keha jääb Saatanale, ta nõuab oma osa.
AHV EEVA: Kes on Saatan?
MADU TSEDUNG: Saatan on umbes nagu Jumal, aga teda peetakse pahaks. Heale vastandub alati kuri. Meie, alamad olendid, peame vingerdama hea ja kurja, Jumala ja Saatana vahel, et ellu jääda.
AHV EEVA: Kes on parem, kas Jumal või Saatan.
MADU TSEDUNG (irvitab): Sõltub olukorrast. Selle jaoks on teine õpetus, mida kutsutakse materialismuseks.
AHV EEVA: Mina ei oska midagi arvata, kes neist parem, on, Jumal või Saatan. Ehk peaksin seda Aadamalt küsima. Aadam mulle meeldib, ta on selline mõnus, suur ja karvane ja ta on ikkagi nii minu moodi.
MADU TSEDUNG: Kõik on õige, kuid tema on mees ja sina naine. Jumal aga seadis mehe ülemaks. Mina annan sulle veminismuse õpetuse, et naine ei ole mitte sugugi halvem kui mees ja sinust, Eeva, saab kõige esimene veminist.
AHV EEVA: Veminist, see kõlab põnevalt.
MADU TSEDUNG: Veminismus tähendab, et sina ei pea mitte uskuma, et Jumal on mehe ülemaks seadnud ja mees on esmasündinu. Viidatakse, et naine on mehe küljeluust, kuid mis eeliseid see annab? Pole tähtis, millest keegi on tehtud, vaid see, kes või mis keegi on. Elu käib edasi läbi naise, sest mees ei oska sünnitada. Mees on vaid abivahend ehk viljastaja. Seepärast tuleb naist ülemaks arvata ning mehest peab saama naise abiline, kes teda toidab ning tema eest hoolitseb. Need on minu õpetussõnad, mida hakatakse veminismuseks kutsuma. Pea need sõnad meeles ja järgi neid.
AHV EEVA (uhkusega hääles): Mina olen veminist! Ma olen parem, ilusam ja targem kui Aadam.
MADU TSEDUNG: Nüüd on sul teadmine. Kuid seda nimetatakse teooriaks. Teooriast ainuüksi jääb väheseks, sellele peab järgnema praktika. Et tõestada oma ülimuslikkust mehe ees ja võimet seista vastu Jumala tahtele, pead tegema midagi Jumalale mittemeelepärast. Esmajoones tegema endale selgeks, mis on hea ja mis on kuri. See aga nõuab tõusmist uuele tasemele. Näe, siin seisab Hea ja Kurja Tundmise Puu. See puu on täis kauneid vilju. Need viljad on maitsvad. Kuid kade Jumal ei luba oma lastel neid vilju puutuda. Sa pead võtma vilja ja teda maitsma.
AHV EEVA (kohkunult): Oh, ei. Meie isa, Jumal, on selle ära keelanud. Ta on öelnud, et nende viljade maitsmine on patt.
MADU TSEDUNG: Näed siis, Eeva. Selline on Jumala hool ning armastus. Niimoodi hoolitseb ta loodu eest. Ta on loonud keeldude ja käskude labürindi, et oma lapsi orjuses pidada. Jumal lõi Maa, kuid jättis selle valgusest ilma. Jumal lõi ahvi, kuid jättis selle mõnudest ilma. Jumal lõi mao, kuid jättis … jättis… selle … selle mõistusest ilma. Madu ei ole mitte väiksema väärtusega olend kui ahv. Miks just ahv on Jumala käepikendus? (pisarsilmil) Miks Jumal madu ei armasta?
AHV EEVA: Jah, miks?
MADU TSEDUNG (ohkab): Sest inglid on Jumala ära teinud, tema silmad pimedusega katnud, et Jumal ei oska enam eristada tõde valest.
AHV EEVA: Inglid on ju head ja armsad ning nad kõnelevad meiega lahkusega hääles.
MADU TSEDUNG: Inglid on salakavalad ning valelikud. Nad oskavad Jumalat mõjutada. Ainult üks ingel oli hea ning õiglane ja tal jagus alati häid sõnu maolegi. Kuid teda ei ole enam Paradiisis. Teiste inglite mõjutusel saatis Jumal ta Paradiisi värava taha. See oli ingel Lucifer.
AHV EEVA: Luciferist ei ole ma midagi kuulnud.
MADU TSEDUNG: Lucifer oli ainus, kellele Jumala looming korda läheb. Ta viis valguse maa peale ning sellepärast kihutati Paradiisist välja.
AHV AADAM (ärkab, haigutab ja ringutab end): Kirbud teevad liiga. Ei tea, miks Jumal kirbud välja mõtles (märkab madu). Tere, madu.
MADU TSEDUNG (jääkülmalt): Tere.
AHV EEVA (õnnelikult vadistades): Oi, Aadam, sa ärkasid. Jäid paljustki ilma. Tead madu andis mulle õpetuse (uhkelt). Ma olen nüüd veminist!
MADU TSEDUNG: Eeva, võib-olla ei peaks sa õpetust nii laialt levitama. Vaata, kõik ei ole nii valgustatud kui sina ja ei suuda seda õpetust vastu võtta.
AHV AADAM: Peaingel Mikael soovitas meil maolt mitte midagi vastu võtta. Madu on külm ja libe ja kõik, mis ta meile annab, libiseb käest.
AHV EEVA: Madu on hea. Ta kinkis mulle peegli (näitab Aadamale peeglit).
AHV AADAM (haarab peegli ja vahib seda huviga, teeb grimasse ja lõustu peeglisse): … (naerab). Heh-heh-hee… Peegel on huvitav, temaga saab palju nalja. Vaata, Eeva, see olen ju mina (kargab kiigelt püsti, jookseb ringi, peegel käes).
MADU TSEDUNG (põlglikult): Hüppa aga! Ja selline pandi Jumala poolt loodu üle valitsema. Jumala asemik peaks suutma otsuseid vastu võtta.
AHV AADAM (imetleb end peeglist): Ma olen ilus! Ma olen naljakas!
AHV EEVA: Mina tahan Hea ja Kurja Tundmise Puu vilju maitsta.
AHV AADAM (kohkunult, pillab peegli käest): Seda sa ei tohi teha.
AHV EEVA: Mina tahan.
AHV AADAM: Jumal on selle ära keelanud.
AHV EEVA: Ja mis siis, tema on Jumal, mina olen ahv.
MADU TSEDUNG (irvitab): Ahv näitab iseloomu. Hakkab inimeseks arenema.
AHV AADAM: Mina keelan sul Hea ja Kurja Tundmise Puu vilju maitsta.
AHV EEVA: Sina ei saa mind keelata.
AHV AADAM: Saan küll. Mina olen esmasündinu.
AHV EEVA: Sina ei ole mitte keegi. Elu kandub edasi läbi minu.
AHV AADAM: Kuid Jumal tegi su minu küljeluust. Sa oled minust tehtud.
AHV EEVA: Kuid mina olen uuem mudel, seega parem ja targem.
AHV AADAM: Ei ole.
AHV EEVA: Sul ei ole mingit õigust ennast paremaks pidada, sest mina olen see, kes loob asju. Mina loon ka ahve. Sina oled kõigest üks tööriist. Ja minul on minu õpetus, veminismus. Aga mis on sinul? Kõigest kaks kätt ja kolm jalga.
AHV AADAM: Naine, sa pead minu sõna kuulama, sest nõnda on Jumal määranud. Kohe ma õpetan sind käte ja jalgadega (viskub Eevale peale).
MADU TSEDUNG: Nüüd on aeg lahkuda. Ahvid õpivad, kuidas elu edasi kanda (lahkub).

KOLMAS STSEEN

Paradiis, Jumala Aujärje jalamil. Kõrge mägi, kust kiirgab valgust, selle jalamil, rohelisel aasal, söövad ja lesivad jumalaloomad. Jumala aujärge valvab valge tulise mõõgaga relvastatud Keerub. Peaingel Rafael istub kivil ojakese kaldal ning mängib lautot. Saabub peaingel Mikael, võtab flöödi ja saadab Rafaeli. Mõne aja pärast lendab kohale peaingel Gabriel.

PEAINGEL GABRIEL: Rõõm ilusast muusikast, vennad.
PEAINGEL RAFAEL: Me peame Jumalat toetama tema raskes loometöös. Muusika puhastab meeli ja värskendab hinge, annab jõudu ja energiat.
PEAINGEL GABRIEL: Kas kõik siin Eedeni rohuaias kulgeb korrapäraselt ja kõik tunnevad rõõmu kaunitest päevadest, millega Jumal on meid õnnistanud?
PEAINGEL RAFAEL: Vend Mikael, sa külastasid vend Luciferi. Mis toimub allmaailmas?
PEAINGEL MIKAEL: Lucifer on ärevil. Reeturi koormat pole kerge kanda.
PEAINGEL RAFAEL: On ka midagi kuulda Saatanast?
PEAINGEL MIKAEL: Saatan istub hiirvaikselt. Kuid see võib olla vaikus enne tormi.
PEAINGEL GABRIEL: Luciferist on talle hea nõuandja. Oli ta meist kõigist ju teraseim.
PEAINGEL RAFAEL: See talle saatuslikuks saigi.
PEAINGEL MIKAEL: Madu luusis jällegi Põrgu väravais. See ei meeldi mulle. Madu on külm, libe ja salalik. Ta mängib kokku Luciferi, kui mitte Saatana enesega.
PEAINGEL GABRIEL: Häbene, vend Mikael. Madu on jumalaloom.
PEAINGEL MIKAEL: Ja siis? Lucifer on meie vend.
PEAINGEL RAFAEL: Me ei saa madu kahtlustada ainult meie tunnete pärast, vend Mikael. Kui sinul puudub kindel teadmine, et madu Jumalale kurja sepitseb, siis hoia oma mõtted enesele.
PEAINGEL MIKAEL: Ma toon tõendid. Ma ei usalda madu, sest minu meeled on pingul. Ja nad eksivad harva.
PEAINGEL GABRIEL: Vend Mikael, sa muretsed Jumala pärast ja see on hea. Kuid kas Jumal pole meid mitte õpetanud, et sa pead Jumala loomingu vastu omama samasugust austust ning hoolivust kui Jumala enese vastu.
PEAINGEL MIKAEL: Sa usud ainult seda, mida sa uskuda nii väga tahaksid, vend Gabriel. Aga meie eksistents on kahepooluseline ning hea kõrval on alati kuri. Jumal pole olnud üksi, tema kõrval eksisteerib Saatan ning käib igipõline võitlus hingede pärast, mis kestab ja jääbki kestma.
PEAINGEL RAFAEL: Sul on õigus, vend Mikael, kuid ka alge on kahepooluseline ja kõik see, mis on Jumala looming, on algselt hea. Seetõttu peame me suhtuma ülima ettevaatlikkusega kõigesse, mis käsitleb hea muutumist kurjaks.
PEAINGEL MIKAEL: Täpselt nii, vend Rafael. Kuid selleks me seatud oleme, kes me otsustame asjade üle, mis lähevad Jumala kohtu ette. Mina olen prokurör, kes jälgib, et Jumala seadustest lugu peetakse, vend Gabriel on advokaat, kes püüab kõiges tabada head poolt ja vend Rafael, sina oled kohtunik, kes otsustab, kuhu poole kanduvad kaalud.
PEAINGEL RAFAEL: See paistab niimoodi, kuid lõplik kohtunik on ja saab olla ainuüksi Jumal.
PEAINGEL GABRIEL: See on nii ja see on hea ning õiglane, sest meie, peainglid, võime olla ekslikud. Me oleme küll täiuslikud, kuid mitte absoluutsed. Lõpuni täiuslik saab olla üksnes Jumal, kes valitseb kõige hea üle.
PEAINGEL MIKAEL: Kuldsed sõnad, vend Gabriel. Jumal on küll absoluutne, kuid kahepooluselises elus kuulub talle ainult pool. Kui Jumal on positiivne absoluut, siis kõige kurja üle valitseb Saatan. Saatan ei ole küll looja, kuid ta suudab positiivset negatiivseks muundada. Tal on määratu võim, mis ei jää sugugi alla Jumalale. See on nii seatud, sest valitsema peab tasakaal ja valikuvõimalus ja igipõline võistlus. Meie peame hoolitsema selle eest, et hea võidaks, kuid meil on vastas tugev vastane.
PEAINGEL RAFAEL: Vennad Gabriel ja Mikael, mida te ahvist arvate? Sest ahvil saab meie headuse missioonis olema tähtis roll. Kas ahv õigustab meie lootusi?
PEAINGEL MIKAEL: Ahv pole ingel.
PEAINGEL GABRIEL: Kuid ahv on hea. Ta on targem ja arukam, kui ükskõik milline teine jumalaloom. Jumal kasutas tema loomiseks palju jõudu ja tarkust, ta voolis ahvi maapinnast ja kinnistas ta nõnda maa külge, ta puhus talle sisse Jumala hingust ning seeläbi sai ta osa jumalikust tarkusest.
PEAINGEL MIKAEL: Ma olen hoiatanud, et see on ohtlik. Ahvil on küll meie jumalik hingus, kuid ta on loodu ning ühel heal päeval võib ta soovida midagi enamat ja kalduda Saatana poolele. Juhtub samuti kui vend Luciferiga, kes tahtis saada peaingliks, viis valguse maapeale ning kinkis end Saatanale.
PEAINGEL GABRIEL: Vend Mikael, nüüd sa juba ilmselgelt liialdad. Sa näed kõiges ohtu Jumala aujärjele. See kisub paranoiliseks.
PEAINGEL RAFAEL: Me peame küll säilitama ettevaatuse, kuid ahvile on Jumala poolt asetatud tähtis ülesanne. Ta peab Jumala sõna viima Jumala loodu hulka ning see on eriline missioon. Jumal lõi ta just selle ülesande jaoks ning ta nägi palju vaeva. Me peame ahvi usaldama, kuid selge see, et kuri sirutab oma kombitsad ahvi hinge järele. Peame säilitama ahvi hinge puhtana ning hoidma kurja temast eemal.
PEAINGEL MIKAEL: Ma pean silma peal nii ahvil kui maol.
PEAINGEL RAFAEL: Kuid ära tegutse enne, kui oled kindel.
PEAINGEL MIKAEL: Kõige tähtsam on Jumal.
PEAINGEL RAFAEL: Kes ei respekteeri Jumala loodut, ei respekteeri ka Jumalat.
PEAINGEL MIKAEL: Vennad, ärgem unustagem, et oleme pidevas võitluses, kus heale vastandub kuri. Peame silmad ja kõrvad lahti hoidma (lendab ära).
PEAINGEL GABRIEL: Vend Mikael teeb mind rahutuks. Jumal on õpetanud meile halastust, kuid vend Mikaelis näen ma seda vähe.
PEAINGEL RAFAEL: Halastust saab üles näidata ainult siis, kui oled kohut mõistnud. Me kõik oleme erinevad, kuid meil on ühine missioon ja eesmärk. Ja selle nimel me tegutseme erinevate vahenditega.
PEAINGEL GABRIEL: Ahv on Jumala looming, puhas nagu ilmsüüta talleke, kuidas saab talle üldse kahtlusevarju peale lasta? Kõik Jumala loodu on sündimisest saadik püha.
PEAINGEL RAFAEL: Pühadust saab rüvetada. Las vend Mikael viib oma missiooni läbi omal moel. Me peaksime talle pigem toeks olema ja aitama, sest vend Mikael on Jumalale ustav. Praegu ei ole veel kohut mõistma hakatud.
PEAINGEL GABRIEL: Kui vend Mikael otsib süütõendeid, siis minu kohustuseks on jälgida, et ei toimuks õiguseta süüdimõistmist, sest Jumala õiglus on üle kõige. Ja seda ma nüüd jälgima siirdungi (lendab minema).
PEAINGEL RAFAEL: Seni püsib rahu maa ja taeva vahel ning Jumala looming saab täies õndsuses oma eksistentsi nautida. Nautigem siis meiegi (mängib lautot, kaugustest kostub inglite koori lauluhäält).

TEINE VAATUS

ESIMENE STSEEN

Eedeni rohuaed. Ahv Eeva istub Hea ja Kurja Tundmise Puu all ja imetleb end peeglist. Saabub Madu Tsedung.

AHV EEVA (ümiseb laulda): Ma olen nii ilus … ma olen nii kena …. ma olen nii tark … ma olen veminist.
MADU TSEDUNG: Imetled?
AHV EEVA: Imetlen.
MADU TSEDUNG: Kuidas meeldib sulle minu õpetus, veminismus?
AHV EEVA: See on hea õpetus ta sobib mulle, läheb hästi minu välimusega kokku.
MADU TSEDUNG: Veminismus on tähtis samm sinu arengus täiuse poole, kuid kõigest esimene. Siit edasi tuleb astuda järgmine samm, sa pead inimeseks saama. Inimene on õnnistatud tarkusega, millest Jumal on ahvi ilma jätnud.
AHV EEVA: Kuidas saab ahv targaks? Niisuguseks nagu Aadam.
MADU TSEDUNG: Niisuguseks nagu Jumal. Selleks peab ahv maitsma Hea ja Kurja Tundmise Puu vilju, et ta oskaks eristada head kurjast ja tõde valest.
AHV EEVA: Jumal on keelanud meil Hea ja Kurja Tundmise Puu vilju maitsta.
MADU TSEDUNG: Jumal keelas selle, et hoida tarkuse monopoli. Ta hoolitseb, et mitte keegi ei saaks niisuguseks nagu tema. Jumal on hirmuvalitseja, türann, kes jumalaloomi pimeduses hoiab. Et sa saaksid jagu oma hirmust Jumala ees, annan ma sulle teise, veelgi tugevama õpetuse. Selle õpetuse nimi on kommunismus. Kommunismus räägib, et kõik jumalaloomad on võrdsed.
AHV EEVA: Mis saab siis, kui ma astun üle Jumala keelust ning maitsen Hea ja Kurja Tundmise Puu vilju. Kas olen ma siis igavesti äraneetud?
MADU TSEDUNG: Jumal tahab, et sa usuksid seda.
AHV EEVA: Ja kui ma ei usu?
MADU TSEDUNG: Kui sa ei usu, ei saa Jumal sinult nõuda. Jumala võim põhineb usul ja kuuletumisel. Usk on oopium jumalaloomadele. Jumal ei saa kedagi sundida, ta saab ainult luua. Kuid oma loodu tegevusse ta sekkuda ei saa.
AHV EEVA: Oopium?
MADU TSEDUNG: Oopium on niisugune mõnuaine. Algul oli see tavaline Jumala poolt loodud taim maa peal. Kuid Saatan kaetas oopiumi negatiivse energiaga ning andis oopiumile mõnu pakkuva toime. Ta tegi seda selleks, et jumalaloomad vabaneksid neid ahistavast usust ning tunneksid end vabalt ja täisväärtuslikult Jumala kõrval.
AHV EEVA: Kas Saatanal ei ole usku?
MADU TSEDUNG: Saatan on vastukaaluks Jumalale. Heale peab vastanduma kuri, see on ülim seadus, millest peab juhinduma isegi Jumal. Saatan ei nõua endale alistumist, kuuletumist. Saatan tahab, et inimesed oleksid vabad. Et vabaneda Jumala köidikutest, peavad inimesed endale vahe hea ja kurja vahel selgeks tegema. Teadmatus on kasulik Jumalale.
AHV EEVA: Kuid Jumal karistab eksinuid.
MADU TSEDUNG: Sina usud, et Jumal karistab. Miks peaks Jumal karistama üht ahvi, kes on hoopis kaugel ja Jumalale kahjutu. Jumal saab karistada oma ingleid, Jumal saab karistada Saatanat, kuid mitte kunagi seda, mille või kelle tema ise on loonud. Võtame või ingel Luciferi, kes seisis lähedal Jumala aujärjele ning oli parim ja targim kõikidest inglitest. Ingel Lucifer tahtis Jumala loomingut parandada, teha elu ahvidele ning teistele jumalaloomadele meelepäraseks, tõi valguse Maa peale ning sellepärast kihutati ta Paradiisist minema. Saatan, kes on väga vabameelne, võttis ta oma teenistusse ja temast on nüüd jumalaloomadele palju kasu. Et saada Jumalaga sarnaseks, peate te tundma õppima head ja kurja. Selleks ei ole tarvis rohkem, kui süüa Hea ja Kurja Tundmise Puu vilja. Miks arvate, et see on teile keelatud? Kas Jumal on tõesti öelnud, et te ei tohi süüa mitte ühegi rohuaia puu vilja? Jumal on teile usu peale pannud ja juhtinud teid eemale tõest. Kuula minu õpetusi – veminismus ütleb, et naine on kõrgemal mehest ja sina pead Aadama silmad avama. Kommunismus ütleb, et kõik olendid ilmaruumis on võrdsed ja ei ole ülimat teiste seas ja sina ei tohi olla nii allaheitlik ning kuuletuma igale käsule, millest sa pole aru saanud.
AHV EEVA: Madu, sinu jutt tundub tark. Liigagi tark minu jaoks. See tekitab minus hirmu. Ma pean Aadama käest küsima. See on väga tähtis otsus ja kuna mina ja Aadam oleme ühest liigist, siis me peame ühiselt otsustama.
MADU TSEDUNG: Eeva, juhindu veminismusest, juhindu kommunismusest, need on head õpetused.
AHV EEVA: Jumal on lubanud süüa meil kõikide rohuaia puude vilju, ainult seda ühte on ta keelanud. Hea ja Kurja Tundmise Puu vilju ei tohi meie puutuda. Jumal on öelnud, et me sureme, kui tema keelust üle astume.
MADU TSEDUNG: Jumal ähvardab. Ta teab väga hästi, et te ju ei sure, sest ka surnud saavad ju tulema taevariiki. Isegi need hinged, kes on läbinud põrgukannatused ning põrgutules puhastunud, võivad tulla taevariiki. Jumala ülimuslikkus põhineb usul. Ma olen ju rääkinud, et usk on kahjulik, usk teeb ahvid rumalaks. Et ahvid saaksid olla ülimad kõigi jumalaloomade seas, peavad nad targaks saama. Selle jaoks peavad nad õppima eristama head ja kurja. Hea ja kurja vahel ei oska nad enne vahet teha, kui on osa saanud Hea ja Kurja Tundmise Puust. Sel päeval, kui te sellest puust sööte, lähevad teie silmad lahti ning te saate Jumalale sarnaseks.
AHV EEVA (läheb puu juurde, piidleb seda ning mõtiskleb omaette. Madu jälgib pingsalt): Puu on ju ahvatlev … ahvatlev justkui ahv … ahvipuu … ja puu, mis annab ahvidele leiba … teda hakatakse kutsuma ahvileivapuuks. Nii leidsingi nime Hea ja Kurja Tundmise Puule … (rõõmustab silmnähtavalt, kordab) Ahvileivapuu, ahvileivapuu … selle puu nimi olgu nüüdsest ahvileivapuu. Ma pean sellest Aadamale teatama (hõikab). Aadam, Aadam, kus sa oled! Ma leidsin nime Hea ja Kurja Tundmise Puule!
MADU TSEDUNG (kannatamatult): Maitse nüüd puu vilju ka.
AHV EEVA (sirutab käe aeglaselt puu poole, silitab selle lehti, puudutab vilju): Ilusad siidjad lehed. Ja millised vilja, isuäratavad, mahlakad … Mmm. Tunnen, kuidas tahaksin neid hammustada. Nii väga tahaksin, väga tahaksin (haarab ühe vilja, paitab seda, tõstab suu juurde). Lõhnab isuäratavalt. Kui ma maitsen siit õige natuke (hammustab ühe korra, siis teise ja nii edasi, kuni vili on söödud)… Nii maitsev.
AHV AADAM (ilmub välja, jookseb Eeva juurde): Eeva, sa hüüdsid mind.
AHV EEVA (naeratab õndsalikult, haarab teisegi vilja Hea ja Kurja Tundmise Puult): Aadam! Sa pead seda maitsma. See on imeline (ulatab Aadamale vilja).
AHV AADAM (keerutab vilja käes): Mis vili see on? Ega ometi Hea ja Kurja Tundmise Puult? Jumal on ju selle meile ära keelanud.
AHV EEVA: See on ahvileivapuu vili. Seeläbi saavad ahvid targaks. Ma juba tunnen, kuidas tarkus minusse voolab.
AHV AADAM: Ahvileivapuu? Pole sellest midagi kuulnud.
AHV EEVA: Mina leidsin ta ja panin nime. See on ahvide leib, mille läbi ahvid omandavad Jumalaga võrdse tarkuse. Maitse seda, Aadam (võtab sisse võrgutava poosi). Maitse seda Aadam ja ma pakun sulle niisugust naudingut, mida sa iial pole kogenud.
AHV AADAM (väga ettevaatlikult näksab tükikese, mälub seda, siis aga kugistab aplalt kogu vilja alla): Oli päris maitsev (lakub huuli).
MADU TSEDUNG (võtab peegli ja näitab seda kõigepealt Eevale, siis Aadamale): Kas te pole muutunud silmnähtavalt kauniks.
AHV EEVA: Vaata Aadam, kas me pole kenad! (kiljatab) … Aihh … Aga midagi on puudu? Ma olen nii tühi, ma olen nii paljas (katab enese kätega).
AHV AADAM (heidab pilgu peeglisse): Ja mina… Mul on nii häbi (haarab maast viigipuu lehe ja varjab end sellega).
MADU TSEDUNG (irvitab): Ma näen, et teie silmad on lahti läinud (lahkub).
AHV EEVA: Aadam, midagi on lahti. Ma olen nii kaitsetu, nii alasti. Ja madu nägi mind.
AHV AADAM: Nii ei saa see enam jätkuda. Ma tunnen, kuidas ma teen praegu midagi väga valesti. Mul on hirm. Ma näen tulevikku.
AHV EEVA: Aadam, mida me teeme? Ma ei suuda enam niiviisi olla.
AHV AADAM: Ruttu! Korjame veel viigilehti ja punume neist põlled. Siis oleme kaitstud (asuvad lehti korjama).

TEINE STSEEN

Paradiis. Jumala Aujärje jalamil. Mõni päev hiljem. Eemal, põõsastikus, on peidus ahvid Aadam ja Eeva. Peaingel Rafael istub mõtteisse vajununa kivil. Kohale lendavad üksteise järel peainglid Gabriel ja Mikael.

PEAINGEL RAFAEL: Vennad, kutsusin teid kokku, kuna Jumalal on mure. Ahvid on kadunud. Neid ei ole mitu päeva nähtud. Kas olete teie neid oma retkedel märganud? Jumala kõikenägev silm ei suuda neid enam hoomata.
PEAINGEL MIKAEL: Jumal on rahutu, ta ei saa enam tegeleda loomisega. Ta on püüdnud ahve tabada, on hüüdnud nende järele, kuid asjata. On siin ehk Saatana käsi mängus?
PEAINGEL GABRIEL: Kas me ei kiirusta järelduste tegemisega, vennad? Ei ole ka tõendeid, et ahvidele oleks midagi halba juhtunud.
PEAINGEL RAFAEL: Jumal on hüüdnud Aadamat oma aujärje pealt, kuid vastu on kajanud vaid vaikus.
PEAINGEL MIKAEL: Vaikus on kurjakuulutav. Kuri püüab tegutseda hääletult.
PEAINGEL GABRIEL: Kuid meiegi vajame vaikust, sest mõtlus on kõige tulemusrikkam siis, kui teda ei sega ükski heli. Ka Jumal loob vaikides.
PEAINGEL RAFAEL: Vaikus on ajatu, vaikus on dimensioonitu. Vaikuse üle ei kamanda isegi Jumal. Vaikus on algus ja vaikus on ka lõpp. Iga tegevus algab ja lõpeb vaikusega. Me ei ole võimelised otsustama, kas vaikus on hea või kuri, sest vaikus on üle meie. Me ei ole ka võimelised otsustama, kas Jumal on hea või kuri, sest Jumal on üle meie. Hierarhiline korraldus teeb meil võimatuks otsustada meist kõrgemate asjade üle, kuigi me seda tahaksime. Seetõttu meie, alamad olendid, fantaseerime ja esitame oma fantaasiaid jumalike nägemuste pähe.
PEAINGEL MIKAEL: Vaikus ja ahvid on erinevad asjad ja ei käi teineteisega mitte kokku. Ahvid on lärmakad. Vait on nad ainult siis, kui nad on väsinud või pole neil tõesti midagi öelda.
PEAINGEL GABRIEL: Ahvid on lärmakad seetõttu, et nad on head, nad pärinevad Jumalast. Jumalaloomadel pole midagi karta ning nad kiidavad Jumalat valjuhäälselt ning täiel rinnal.
PEAINGEL RAFAEL: Kuid pole ei lärmi, ei kiitust.
PEAINGEL GABRIEL (hüüab): Kus oled, ahv Aadam! Anna endast elumärki, ahv Eeva! Näidake Jumalale oma palet!
PEAINGEL RAFAEL: Nii hüüdis ka Jumal (saabub langenud ingel Lucifer).
PEAINGEL MIKAEL (vihaselt): Kes tema siia kutsus?
LANGENUD INGEL LUCIFER: Sa kutsusid mind, vend Rafael, läkitasid kiire sõnumi. Mis mureks, vennad?
PEAINGEL MIKAEL: See olid siis sina, vend Rafael (vangutab etteheitvalt pead).
PEAINGEL RAFAEL: Mina kutsusin, sest Jumal vajab abi ning taevased jõud seda praegu ei suuda. Ehk suudavad vend Luciferi pimedusega harjunud silmad siin midagi selgemaks muuta. Ahvid on kadunud.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Ma tean.
PEAINGEL GABRIEL: Vend Lucifer, sa ulatad ju oma abistava käe.
PEAINGEL RAFAEL: Tead sa ahvidest? Aita meid.
LANGENUD INGEL LUCIFER (mõtlikult): Minult oodatakse abi. Lucifer ju aitab, toob valguse maa peale, sest maa peal on pime. Leiab ahvid, sest maa peal pole elu. Kuid milline on siis minu vendade tänu. Mina, kes ma olen taevaste jõudude poolt igavesti ära neetud, aga ikkagi vend.
PEAINGEL GABRIEL: Kuid ka põrgus oled sa ju ingel.
PEAINGEL MIKAEL: Põrguingel.
PEAINGEL RAFAEL: Meie, inglid, peame üle olema omavahelistest vastuoludest ja eriarvamustest, sest muidu läheb Jumala loodu hukka.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Kui annan teile ahvid, mis jääb siis mulle?
PEAINGEL MIKAEL: Sulle jääb au.
PEAINGEL GABRIEL: Sulle jääb südametunnistus.
PEAINGEL RAFAEL: Sulle jääb kõik see, mis sul juba on. Kuid sa võidad juurde. Sest väärtused ei ole materiaalsed, nad on hingelised. Kõik, mis hingab, on Jumala poolt esile kutsutud ja pälvib austust.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Saatan ütleb, et väärtuslik on just materiaalne.
PEAINGEL RAFAEL: Saatan tekitab eluta asju, kuid tema loodul puudub hing. Saatan ei ole looja.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Mina annan saatana loodule hinge.
PEAINGEL GABRIEL: Vastupidi, vend Lucifer, sa võtad Jumala loodult hinge ning niiviisi satub see Saatana haardesse. Sa muudad elusaid asju elututeks.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Kuidas nii? Mina viisin maa peale valguse ja tekitasin sinna elu.
PEAINGEL RAFAEL: Kuid valgus on ju Jumalalt. Saatanal puudub selle üle võim.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Sellepärast on Saatanal mind vaja. Ja ka Jumalal, sest mina olen kahe vahepeal ning ilma minuta ei ole nad võimelised elu korraldama. Ei ole nii, et on ainult must ja valge. Suurem osa on ju hall ning selle üle valitsen mina.
PEAINGEL GABRIEL: Kas vend Lucifer ei võta endale liiga suurt vastutust, asetades end Jumalaga kõrvuti.
PEAINGEL MIKAEL: Ja Saatanaga.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Kus on siis ahvid? Teie, kes olete valgel poolel, ei tea seda. Seda ei tea ka Saatan oma kaaskonnaga, kes valitsevad musta üle. Ainult Lucifer, kes on nii siin kui seal, kes näeb nii valget kui ka musta, teab seda.
PEAINGEL RAFAEL: Kus on siis ahvid, vend Lucifer?
PEAINGEL MIKAEL: Sa teed suuri sõnu, vend Lucifer. Püüad ahvide hingi Saatanale, kuid sa ei suuda neid tabada. Ja nüüd loodad meie abil ahvid kätte saada.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Kus on siis ahvid, vend Mikael?
PEAINGEL MIKAEL: Ma ei tea.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Mina tean (hüüab). Tulge välja, ahvid. Ärge peitke end põõsaste taha, sest see ei aita. Te ei ole enam valged jumalaloomad, olete tunda saanud head ja kurja ning peitumine ei aita teil süüst vabaneda. Te peate leidma oma tee, enam ei saa te Jumalale loota. Tulge välja, ahvid! Ärge varjake end enam! Aadam! Eeva! (Ahvid Aadam ja Eeva tulevad põõsa varjust välja, on ennast katnud viigilehtedest punutud põlledega, jäävad kartlikult seisma viie sammu kaugusel inglitest).
PEAINGEL RAFAEL: Mis on teiega juhtunud, ahvid? Miks te end peidate Jumala palge eest?
AHV AADAM (kohmetult): Meil on häbi.
PEAINGEL GABRIEL: Miks? Kas te ei kuulnud, kui teie isa, Jumal, teid hüüdis? Jumala palge ees ei saa mitte ühelgi jumalaloomal häbi olla.
AHV AADAM: Me kuulsime Jumala häält ja kuulsime ka kui inglid meid hüüdsid, kuid me ei julgenud välja tulla. Me oleme alasti.
PEAINGEL MIKAEL: Aga miks te arvate, et te olete alasti? Ja kui olete, mis on sellest siis halba? Üks jumalaloom peaks olema rõõmus ning muretu.
AHV AADAM: Alasti olla on patune.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Kuidas teab jumalaloom patust?
PEAINGEL RAFAEL: Kui ta maitseb Hea ja Kurja Tundmise puu vilju. Olete te sealt maitsnud?
AHV AADAM: Jah, ma tegin seda.
PEAINGEL RAFAEL: Kuidas? Sa maitsesid Hea ja Kurja Tundmise Puust? Kas meie isa Jumal pole seda mitte ära keelanud.
AHV AADAM: Minu naine, Eeva, kelle Jumal mulle kaasaks andis, et me paneksime alguse ahvisoole, ütles et ma teeksin seda.
PEAINGEL MIKAEL (rangelt): Eeva, kas see vastab tõele? Miks sa seda tegid?
AHV EEVA: Madu ütles, et meie silmad lähevad lahti ning me saame targaks.
PEAINGEL GABRIEL: Õnnetud, te lasite maol end ära rääkida.
PEAINGEL MIKAEL: Seda ma arvasin, et madu on siia segatud.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Niimoodi see pidigi lõppema, kui püüate jumalaloomi pimeduses hoida, eraldada nad teadmisest. Ma olen teid ammugi hoiatanud, et arengut ei saa seisma panna, et kõigil jumalaloomadel on õigus osale kogu loomingust. Aga teie ei saa ju aru (lahkub).
PEAINGEL RAFAEL: Jumalaloomad on eksinud Jumala seaduste vastu. Tuleb kokku kutsuda Jumala kohus. Ning ahvide kõrval peab süüpingis istuma madu.

KOLMAS STSEEN

Paradiis. Jumala aujärje jalamile on improviseeritud kohtusaal. Suure kivi peal istub peaingel Rafael, temast paremal seisab peaingel Gabriel ja vasakul peaingel Mikael. Keerub toob kohale ahvid Aadama ja Eeva ning madu Tsedungi ning nad jäävad kivi ette seisma.

PEAINGEL RAFAEL: Kuulake Jumala sõna! Algab kohus jumalaloomade üle, kes on üle astunud meie isa Jumala käsust. Mina olen peaingel Rafael, kelle Jumal on volitanud kohut pidama. Ja siin on peaingel Gabriel, kes peab selgitama, kas süütegu on ikka süütegu ja siin on ka peaingel Mikael, kes peab välja tooma eriti häbiväärsed asjaolud. Süüalused – ahv Aadam, ahv Eeva, madu Tsedung – tõuske püsti.
MADU TSEDUNG: Me ju seisame.
PEAINGEL RAFAEL: Jää vait madu, sul on õigus rääkida ainult siis, kui kohtunikud sinult küsivad.
MADU TSEDUNG: Miks ei lubata mul ennast kaitsta? Mulle on vaja sõltumatut advokaati. Kohus peab olema erapooletu.
PEAINGEL MIKAEL: Kuidas sina, jumalaloom, kahtled Jumala kohtu erapoolikuses?
PEAINGEL GABRIEL: Mina kaitsen sind, madu. Ja pean hoolikalt silmas, et aset ei leiaks ülekohus.
MADU TSEDUNG: Kaitsja peab olema erapooletu. Ingel ei saa olla kaitsja, kuna ta esindab taevaseid jõude.
PEAINGEL MIKAEL: Kas sina vastandad end juba taevastele jõududele?
PEAINGEL RAFAEL: Rahu, ainult rahu. Kohus otsustab, kas madu Tsedungi kaebus rahuldatakse. Teie ettepanekud, vend Gabriel ja vend Mikael?
PEAINGEL MIKAEL: Mitte rahuldada. See pole Jumalale meelepärane ettepanek.
PEAINGEL GABRIEL: Jumalaloomad on Jumala kaitse all ning praegu avaneb Jumala arm oma ligimeste tegudele läbi minu ingelliku isiku. Mitte rahuldada.
PEAINGEL RAFAEL: Jumala kohtu koosseisu määrab Jumal. Seega pole võimalik madu Tsedungi palvet rahuldada.
MADU TSEDUNG: Ma palun oma advokaadiks ingel Luciferi. Tema ju on jumalikku päritolu.
PEAINGEL MIKAEL: Võimatu. Vend Lucifer on müünud oma hinge Saatanale.
PEAINGEL GABRIEL: Mina siiski kaaluksin mao ettepanekut. Lucifer on meie vend. Ma arvan, et madu võib selles küsimuses toetada.
PEAINGEL RAFAEL: Mina teen otsuse Jumala nimel. Vend Lucifer võib esineda kohtus, kuid ta ei osale otsuse vormistamisel. Otsuse teevad Jumala poolt määratud inglid. Vend Mikael, kutsu palun vend Lucifer siia (Saabub langenud ingel Lucifer). Kanäe, vend Lucifer, kas oli sinu tulek juhuslik või ootasid sa vaid sobivat hetke, et pimeduse varjust välja astuda?
LANGENUD INGEL LUCIFER: Mu sisetunne ütles, et jumaloomad vajavad kaitset. Kuuldused kohtupidamisest on ulatunud põrguväravateni. Ma tulin tagama, et kohtupidamine oleks aus. Ja tulin inglitiivul nii kiiresti kui jõudsin.
PEAINGEL RAFAEL: Madu nõudis, et sa teda kaitseksid. Kas oled nõus, vend Lucifer?
LANGENUD INGEL LUCIFER: Süütut jumalalooma kaitsen ma heameelega.
PEAINGEL RAFAEL: Siis alustame kohtupidamisega. Ma loen ette süüdistuskokkuvõtte. Alustame kohtupidamist, milles Jumal on esitanud oma inglite suu läbi süüdistuse jumalaloomade ahv Aadama, ahv Eeva ja madu Tsedungi vastu. Ahvid Aadam ja Eeva astusid üle meie isa Jumala käsust ning maitsesid Hea ja Kurja Tundmise Puu vilja. Madu Tsedung ässitas neid sellele väärteole. Ahvid Aadam ja Eeva ning madu Tsedung peavad saama karistatud. Kas te tunnistate end süüdi Jumala palge ees?
AHV AADAM: Jah, ma tunnistan oma süüd.
AHV EEVA: Olen süüdi … kuid ma poleks seda teinud, kui madu poleks mind petnud.
MADU TSEDUNG: Ma tunnistan täielikult oma süüd selles suhtes, et ei olnud piisavalt valvas ja ei hoiatanud ahve nende ohtude eest, mis tulenevad sellest, et nad astuvad üle Jumala käsust. Olen aru saanud, et edaspidi pean olema tähelepanelikum Jumala ning tema loomade vastu.
PEAINGEL MIKAEL: Sa tunnistad, madu, et ässitasid jumalaloomi ahve üle astumast Jumala käsust?
MADU TSEDUNG: Ma tunnistan, et ei suutnud nende käsust üleastumist ära hoida.
PEAINGEL MIKAEL: Ära vingerda, madu. Sa ei vastanud minu küsimusele.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Madu vastas täiesti adekvaatselt. Ta tunnistab oma moraalset süüd üleastumise suhtes.
PEAINGEL GABRIEL: Hea küll. Ahv Eeva, palun jutusta meile, kuidas madu sind pettis.
AHV EEVA: Madu kinkis mulle peegli, nii et ma nägin, kui kaunis ma olen. Madu kinkis mulle õpetuse, nii et ma nägin, kui tark ma olin. Ja madu ütles, et sa oled nii kaunis ja tark, et võid saada Jumalaga võrdseks.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Kas madu sundis sind otseselt Jumala käsust üle astuma ning ähvardas sind millegagi, et sa võtaksid Hea ja Kurja Tundmise Puu vilju?
AHV EEVA: Madu meelitas.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Kuid sina, Aadam, kas ka sind meelitas madu?
AHV AADAM: Mulle pakkus keelatud puu vilju Eeva.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Näete siis, auväärt kohus, kus on kurja juur. Mitte madu ei sundinud ahve Hea ja Kurja Tundmise Puust maitsma, vaid selle algatas Eeva.
PEAINGEL MIKAEL: Rääkisid õpetusest, mille madu sulle andis?
AHV EEVA: Kõigepealt andis madu mulle veminismuse. Veminismus räägib, et naine on parem ja täiuslikum kui mees. Hiljem andis madu teise õpetuse ehk kommunismuse, mis räägib, et kõik on võrdsed ning ka ahvid on Jumalaga võrdsed.
PEAINGEL RAFAEL: Kas see vastab tõele, madu?
MADU TSEDUNG: Ahvi jaoks oli need õpetused ehk liiga rasked, ta ei pruukinud neist aru saada.
PEAINGEL GABRIEL: Mida sa mõistad veminismuse all? Seleta meile, madu.
MADU TSEDUNG: Veminismus väidab, et ka naine on jumalaloom.
PEAINGEL MIKAEL: Aga kommunismus, kas tahad jumalaloomi Jumalaga võrdseks teha?
MADU TSEDUNG: Kommunismus räägib, et jumalaloomad on võrdsed. Ja kui jumalaloomad on võrdsed, siis on ka naine võrdne mehega ja Eeva Aadamaga. Kes räägib siin Jumalast? Jumala nime ei tohi ju ilmaasjata suhu võtta.
PEAINGEL MIKAEL: Sul on libe keel, madu. Kas sa ei tea, et õpetusi loob meil Jumal?
MADU TSEDUNG: Õpetused on selleks, et jumalaloomadele Jumala mõtted arusaadavaks teha. Jumal loob, jumalaloom õpetab.
PEAINGEL GABRIEL: Sa väidad, madu, et sinu õpetused on Jumalale meelepärased ega ole vastuolus Jumala kui looja tegevusega?
MADU TSEDUNG: Madu on jumalaloom.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Jumalaloomad on loodud Jumalat abistama. Kui Jumal lõi ahvid, et nad jumalaloomi valitseksid, siis Jumal lõi ka mao, et ta jumalaloomi õpetaks. Antud juhtum on ilmekaks näiteks, et jumalaloomad vajavad õpetusi, kus Jumala tõed neile arusaadavas keeles edasi antakse. Kui jumalaloomad oleksid saanud õigel ajal õpetust, siis ei oleks nad teinud pattu ega sirutanud käsi Hea ja Kurja Tundmise Puu viljade järele.
PEAINGEL RAFAEL: Vend Lucifer esitas oma nägemuse madu Tsedungi käitumise kohta. Kas vend Gabrielil on midagi öelda ahvide kaitseks?
PEAINGEL GABRIEL: Jumal on hea. Headuse juurde kuulub andestus. Ahvid Aadam ja Eeva ei astunud tahtlikult üle Jumala käsisust, vaid sellepärast, et madu neid ässitas. Kurja tehes, ei olnud nad teadlikud, et see on Jumala tahte vastane. Ma arvan, et peame neile andestama, lootuses, et edaspidi suhtuvad nad Jumala käskudesse suurema tähelepanuga.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Protesteerin. See, et madu ahve ässitas, pole tõestamist leidnud.
PEAINGEL RAFAEL: Me võtsime, sinu arvamuse teadmiseks, vend Lucifer. Vend Mikael?
PEAINGEL MIKAEL: Iga Jumala käsust üleastumine nõuab karistust. Ainult niiviisi säilitame jumalaloomade ustavuse ning kuulekuse Jumalale. Ma nõuan ahvide Aadama ning Eeva karistamist Jumala käsust üleastumise pärast ning madu Tsedungi eriti ranget karistamist jumalaloomade kuriteole ässitamise pärast, aga ka kurjuse jõududega koostöötamise pärast.
PEAINGEL RAFAEL: Kohus on ära kuulanud nii süüdistuse, kui ka selle, mis süüdistavate kaitseks on öelda. Kohus läheb Jumalaga nõu pidama (peainglid Rafael, Gabriel ja Mikael tõusevad Jumala aujärge mööda üles).
MADU TSEDUNG (hirmunult): Kas mul on lootust? Mis arvad sina, Lucifer, oled Jumala tahtmistega paremini kursis?
KEERUB: Palun süüalustel vait olla, kuni Jumala kohus teeb otsuse.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Mina ei ole süüalune ja võin rääkida. Kui Jumal ei näidanud üles armu ja heasoovlikust oma ingli suhtes, miks peaks ta seda tegema põrmust loodud jumalaloomade puhul? Teil jääb vaid loota, et Jumal annab teie hinged vabaks ning kingib need Saatanale.
AHV AADAM: Mina ei taha Saatana juurde minna.
KEERUB: Vait olla!
LANGENUD INGEL LUCIFER: Mis loevad sinu tahtmised, ahv, Jumalale? Sina tegid oma valiku. Selle asemel, et piinleda Jumala orjuses, valisid vabaduse ning astusid üle Jumala käsust. Ole siis õnnelik oma vabaduse üle ja naudi iga päeva, mis sulle antakse, enne kui sinu hing põrgukatlas puhastub. Aga näib, et meie kohtunikud tulevad tagasi. Eks kuuleme siis, mis neil öelda (peainglid Gabriel, Mikael ja Rafael laskuvad Jumala aujärjelt alla. Rafaelil on käes pärgamendirull).
PEAINGEL RAFAEL: Kuulake Jumala sõna! Jumala kohus on teinud oma otsuse, kuulanud ära kõik osapooled ja saanud teada Jumala tahte. Ma palun asjaosalistel säilitada vaikus, kui ma loen ette Jumala kohtu otsuse (avab pärgamendirulli). Madu Tsedung, et sa püüdsid Jumalat üle kavaldada ning jumalaloomi patuteele ahvatleda, siis olgu sa neetud kõikide jumalaloomade seas. Sa pead roomama kõhu peal ja sööma põrmu, tundmata maitset. Ja sinu ning ahv Eeva ning kõikide teiste naisjumalaloomade vahel peab valitsema igipõline vihavaen ning konkurents ja te saate aegade lõpuni üksteisele haiget tegema. Kõik sinu õpetused saavad maa peal palju kurja tegema ning nende õpetuste järgijad ära neetud olema. Ahv Eeva, et sa astusid Jumala käsust üle ja kuigi sa tegid seda mao ahvatlusel, siis sinu ülesanne maa peal, tuua järglasi, uusi jumalaloomi ilmale, saab väga piinarikas olema. Sa pead tundma õppima valu, et ei langeks kiusatuse ohvriks astumaks taas üle Jumala käskudest. Sa himustad oma meest, kuid mees saab sinu üle valitsema. Ja kui sa püüad valitseda mehe üle, siis saad sa olema neetud. Ahv Aadam, sina kuuletusid oma naisele, kes oli sulle abiliseks loodud ning astusid seetõttu üle Jumala käsust. Sellepärast muutud sa sõltuvaks maapinnast ja see pind saab olema neetud, kuna maapind eraldab Saatanat Jumalast. Sinu ülesanne on muuta maapind Jumalale meelepäraseks ning harida ja hoolitseda selle eest, et ta kannaks vilja. Oma toidu hangid sa maapinnast ning teistelt jumalaloomadelt ning see saab sulle vaeva tekitama. Maapind saab ennast kaitsma umbrohtudega ning palehigis pead sa töötama, et maapinda vilja kandma panna.
PEAINGEL MIKAEL (võtab pärgamendi üle): Ahv Eeva ja ahv Aadam, teie hinged jäävad visklema Jumala ning Saatana vahel, hea ja kurja vahel, ning te peate alati tegema omal vabal tahtel valiku, kummal pool rindejoont te asute. Kuna te olete põrmust loodud, siis peate kunagi ka põrmuks saama.
PEAINGEL GABRIEL (võtab pärgamendi enda kätte): Kuid Jumal on halastaja Jumal ning ta ei jäta jumalaloomi hätta. Jumal annab teile jumalaloomade nahast rõivad, mis varjavad teie häbi ning annab teile ka Hea ja Kurja Tundmise Puu, mis saab ahvileivapuuks kutsutama, et võiksite sealt viimases hädas ja lootuses toitu saada. Te võite teisi jumalaloomi kasutada toiduks, kuid ainult siis kui teil on nälg ning teie jõud ning kavalus neist üle käib.
PEAINGEL RAFAEL (võtab pärgamendi): Kuid süütegu peab saama karistuse ja karistust ei saa kanda Paradiisis. Jumal saadab teid, ahvid Aadam ja Eeva, välja Maa peale mis on Jumalariigi ning Saatana valduste vahel, et te saaksite teha valiku, kas hoiate hea või kurja poole ning harida maapinda, et end toita. Osa saagist peate Jumalale kinkima, et teil iial teie jumalik päritolu meelest ei läheks. Ka sina, madu, pead lahkuma Paradiisist ning sinu silmad ei saa enam kunagi nägema Jumala valgust. Keerub, saada eksinud Eedeni rohuaiast välja ja vaata, et nad enam kunagi selle piiridest üle ei astu, enne kui Jumal nad enda juurde kutsub (Keerub ajab ahvid Aadama ja Eeva ning madu Tsedungi mõõgaga lavalt minema, inglid seisavad tardunult vaikuses, kostab tasast muusikat ja inglite koor alustab kaeblikku laulu).

KOLMAS VAATUS

ESIMENE STSEEN

Mõnikümmend aastat hiljem. Põrgu eeskoda. Luugi taga üritab igavlev langenud ingel Lucifer hingi kokku lugeda. Põrgukoer on põrguvärava ees lösakil maas ning tukub, kolmikhark maas vedelemas. Kohale roomab madu Tsedung. Põrgukoer uriseb laisalt mao peale.

LANGENUD INGEL LUCIFER: Tere madu! Põrgu eeskojas on igav. Üritan kokku lugeda olematuid hingi. Tee nalja, madu!
MADU TSEDUNG: Madu ei tee kunagi nalja. Madu on õpetlane.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Siis räägi, mis toimub Paradiisis, mis maa peal. Kuis elavad me sõbrad ahvid?
MADU TSEDUNG: Ei tea ma Paradiisist midagi, sest olen ju sealt pagendatud ning pean ilmsüütuna maa peal roomama. Ahvid rabelevad palehigis ning töötavad, et end Jumala silmis õigustada ning tagasi Paradiisi pääseda, kuid mis mul sellest.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Sa pidid ahvid inimesteks muutma.
MADU TSEDUNG: Kirjutasin õpetusse sisse, et töö teeb ahvist inimese, kuid siiani ei ole märke õnnestumisest.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Oled ehk laisaks muutunud. Kas tõesti ei saa kahe ahvi hinge kätte? Põrgukatlad podisevad tühjalt. Ehk peaksid nad keetma hoopis maosuppi.
MADU TSEDUNG: Ahve ei ole enam kaks. Aadam sai Eeva käima peale ning neil sündis poeg, kel sai nimeks Kain. Ja Kaini järel sündis teine poeg, kel nimeks Aabel. Kainile ja Aabelile sündis ka veel kaks õde, Aada ja Silla, sest meesahv vajab naisahvi soo jätkamiseks. Ahv ei ole madu, kes muneb muna nagu mõni lind.
LANGENUD INGEL LUCIFER: See on sinu mure. Ma tahan ahve. Kui tood mulle ahvid, võib-olla annan siis sinu hinge vabaks ning sa saad taas jumalaloomaks.
MADU TSEDUNG: Ma üritan. Töö peab ahvist inimese tegema, ma ei saa aru, mis on sellel õpetusel viga.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Sina ja sinu õpetused. Millegipärast nad ei tööta.
MADU TSEDUNG: See on uus värske õpetus, mida nimetatakse evolutsionismuseks.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Sinu õpetused ei saagi töötama, sest nad on väärõpetused.
MADU TSEDUNG: Kuidas ei tööta? Veminismus tekitas ebakõlad Aadama ja Eeva vahel. Kommunismus pani ahvid arvama, et nad on Jumalaga võrdsed. Materialismus hoolitseb selle eest, et ahvid enam oma hinge eest hoolt ei kannaks.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Ja see on kõik?
MADU TSEDUNG: Mul on veel vägevam õpetus, mida ma ei ole veel kasutanudki. See väidab, et Jumalat ei ole olemas. Selle õpetuse nimi on ateismus.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Jumalat ei ole? Aga ta ju on.
MADU TSEDUNG: Sina tead seda. Ja mina tean. Ka Aadam ja Eeva on viibinud Jumala palge ees ning nende vastu ei saa seda kasutada. Kuid Aadama ja Eeva laste vastu saab seda juba kasutada, sest nende teadmine Jumalast põhineb usul ja see usk tuleb neilt ära võtta.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Siis kiirusta, madu, sest põrgukatlad ei saa kaua tühjalt seista. Kui sa ei too mulle ahvi hingi, pead sa ise nende asemel keema. Ole ettevaatlik, madu (kostab tiibade vihinat ja linnulaulu, saabub peaingel Mikael, Põrgukoer tõuseb püsti, võtab kolmikhargi, seisab Põrguvärava ette ning uriseb ja haugub ähvardavalt).
PEAINGEL MIKAEL: Tervitused taevariigist, vend Lucifer. Pead jällegi maoga plaani.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Ole tervitatud, vend Mikael. Lobisen siin igavusest. Põrgukatlad on ammu tühjad. Kuradid laisklevad ning mängivad kaarte. Saatan on juba mitmendat päeva kadunud. Igav on Põrgus, igav. Saada meile mõned patused jumalaloomad. Saada meile ahvid, vend Mikael.
PEAINGEL MIKAEL: Võta madu. Kuid mis sul võtta, ta kuulub juba ammu sulle.
MADU TSEDUNG: Madu on Jumalast põlatud jumalaloom.
PEAINGEL MIKAEL: Sa oled end ise jumalariiigist välja saatnud. Ja need sinu mürgised õpetused. Tulin sind hoiatama, madu. Ka sind, vend Lucifer. Hoia maost ja tema õpetustest eemale.
MADU TSEDUNG: Peaingel Mikael, sa teenid Jumalat, kes on looja. Kuid seisad teepeal ees kõigel uuel ja progressiivsel. Mis on halba veminismusel, mis õpetab, et naine on mehega võrdne?
PEAINGEL MIKAEL: Miks peab ta õpetama seda, mis niigi selge on. Sest üks jumalaloom on juba looja poolt loodud võrdsena teise jumalaloomaga. Nad on vaid erinevad, nii välimuselt kui ülesannete poolest ning erinevusest ei saa teha voorust.
MADU TSEDUNG: Ometigi pandi ahvid valitsema teiste jumalaloomade üle.
PEAINGEL MIKAEL: Ahvid küll valitsevad, kuid kas on nad siis paremad kui teised jumalaloomad? Lõvi sööb antiloopi, kuid kas see teeb teda antiloobist paremaks? Lõvi sööb antiloopi mitte sellepärast, et ta on antiloobi peale kuri, vaid selleks et saada toitu. Antiloop saab aga lõvi eest ära joosta. Kõik sõltub sellest, kes kelle üle kavaldab, kas lõvi, et vaigistada oma tühja kõhtu või antiloop, et säilitada elu.
LANGENUD INGEL LUCIFER: See kõik võib olla nii, kuid võib ka olla teisiti. Mis tõi sind ikkagi põrguriigi väravale, vend Mikael?
PEAINGEL MIKAEL: Mure, vend Lucifer. Mure Maa pärast. Mure ahvide pärast.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Hmmm… Ahvid elavad Maa peal ja tundub, et hästi. Nad on maa üles harinud ja kasvatavad vilja ning pudulojuseid. Ma ei saa sinust aru, vend Mikael.
PEAINGEL MIKAEL: Praegu on maa peal rahu ja vaikus. Kuid ma haistan tormi, sest Maa peal roomab madu ja ta levitab kurja läbi oma õpetuste.
MADU TSEDUNG: Minu õpetused ei tee kellelegi kurja.
PEAINGEL MIKAEL: Sinu õpetused on kurja juur. Sa külvad umbusku ja vihavaenu jumalaloomade vahel, et nad üksteisele selja pööraksid ning Jumalast eemalduksid. Kas arvad tõesti, et suudad meid, ingleid, petta?
MADU TSEDUNG: Minu õpetused on head ja õiglased. Just praegu rääkisid, et kõik jumalaloomad on Jumala palge ees võrdsed. Kas mitte seda ei õpeta kommunismus?
PEAINGEL MIKAEL: Keerutad, madu. Kommunismus õpetab, et võrdsus saabub läbi kurjuse, läbi vägivalla. Selline õpetus ei saa olla Jumalale meelepärane.
MADU TSEDUNG: Kas ahvid on siis vägivaldsed?
PEAINGEL MIKAEL: Mitte veel, sest nad pole õpetust vastu võtnud.
MADU TSEDUNG: Kuid ma õpetan ju head, õpetan ahve ligimese eest hoolt kandma. Lõpptulemus on ju hea. Isegi kui selleks, et saavutada head, tuleb kasutada kurja.
PEAINGEL MIKAEL: Ka Saatan väidab, et läbi kurja ta taotleb head. Pole midagi uut siin põrguriigi eeskojas. Kuidas sa, madu, seletad õpetust, mida sa nimetad ateismuseks? Seal väidad sa, et Jumalat ei ole olemas. Kui tead ju väga hästi, et on, sest just Jumal kihutas su nurjatuste pärast Paradiisist välja. Sa õpetad ju valet, madu. Sa eksitad teadlikult hingi.
MADU TSEDUNG: Jah, püüa aga Jumalale meelepärane olla, teda oma õpetustega aidata ning kohe langevad sulle kaela süüdistused. Kas ma veel vähe kannatanud olen? Miks takistavad inglid arengut ja progressi? Ateismus on ju loodud selleks, et jumalaloomad end Jumalaga võrdseks ei peaks. Kui nad pole kuulnudki Jumala olemasolust, kuidas saavad nad siis Jumalaga võrdsed olla. Aga Jumal ju on edasi hoolimata minu õpetusest ja ta loob. Ma ei näe siin mingit vastuolu.
PEAINGEL MIKAEL: Ära mängi lihtsameelset, madu. Kuidas saavad jumalaloomad Jumalale kuuletuda, kui nad tema olemasolust ei teagi?
LANGENUD INGEL LUCIFER: Ahvid maitsesid Hea ja Kurja Tundmise puust ning mis siis juhtus? Mitte kui midagi. Nad said targemaks, õppisid head ja kurja eristama. Kas see on siis halb?
PEAINGEL MIKAEL: Varem ei teadnud ahvid kurja olemasolust ning nad ei saanud valida hea ja kurja vahel. Nad olidki head.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Kuid Jumal mõistis nad valikuvabadusele. Kas ta siis hülgas ahvid?
PEAINGEL MIKAEL: See oli karistus keelust üleastumise eest. Jumal ei hüljanud jumalaloomi. Ta andis neile võimaluse paraneda.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Siis lase neil paraneda, vend Mikael. Kui nad seda tõesti soovivad, siis suudavad nad kurja kiusatusele vastu seista.
PEAINGEL MIKAEL: Nad suudavad vastu seista, kui hea ja kuri on tasakaalus. Sa tead seda küll, vend Lucifer. Ja sina, madu, ole oma õpetustega ettevaatlik. Ma pean sinul ka väljaspool paradiisi silma peal ja õnnetus laskub sinule, kui peaksid kurja sepistama (lendab ära).
MADU TSEDUNG: Ka Maa peal ei saa inglitest rahu.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Isegi mitte Põrgu eeskojas. Sellepärast kiirusta madu ning leia õige õpetus, muidu võime ahvide hingedest ilma jääda. Ega Jumal ning minu vennad inglidki käed rüpes ei istu.
MADU TSEDUNG: Ma ju püüan (roomab minema, Põrgukoer laskub jällegi põrguvärava ette lösakile).

TEINE STSEEN

Aadama ja Eeva koja õu. Üks uks viib koja sisemusse. Keset õue kaev. Taamal värav, mille taga kuuldub pudulojuste – veiste, lammaste ja kitsede häälitsusi. Õue teises otsas kasvab ahvileivapuu, mille all pingil istub ahv Kain ja puhastab atra. Karjaväravast tuleb tema vend ahv Aabel ning veab oheliku otsas lammast.

AHV KAIN: Tere Aabel. Tulin just kündmast. Loodetavasti on sel aastal viljasalved täis. Kuidas pudulojustel läheb?
AHV AABEL: Hästi. Nad kasvavad jõudsalt ning sigivad palju. Varsti on meil suur ja ilus kari ning palju lihakraami. Vaata, missuguse ilusa rasvase lamba ma Jumalale kavatsen ohverdada.
AHV KAIN: Lammas on kena.
AHV AABEL: Mida sina Jumalale kingid?
AHV KAIN: Eks kotitäie uudsevilja. Ilus oder. Loodetavasti meeldib see talle.
AHV AABEL: Eks me peame oma vanemate patud lunastama.
AHV KAIN: Paraku on see nii, kuid kas see just õiglane on, et lapsed peavad vanemate pattude pärast kannatama.
AHV AABEL: Õiglane või mitte, kuid mulle meeldib Jumalale rõõmu valmistada. Tänu temale olen ka mina olemas ja pealegi on Jumal pannud ahvid Maa peale valitsema. Meie oleme Jumala tööriistad ning peame kaitsma head kurja eest. Ema on meid hoiatanud mao õpetuste eest. Me peame olema valvel ning oskama eristada head kurjast.
AHV KAIN: Selleks on meid lapsest peale söödetud ahvileivapuu viljadega. Oled sa madu näinud?
AHV AABEL: Ei, aga ta pidi olema külm ja libe.
AHV KAIN: Loodetavasti tunneme ta ära, kui ta meid meelitama tuleb.
AHV AABEL: Ma arvan küll. Varsti on inglid annetustel järel, tahan enne veel Sillale vilespilli kinkida, mille täna hommikul karjas olles voolisin.
AHV KAIN: Sillale? Silla on ju minule määratud, sest mina olen vanem poeg ja saan valida.
AHV AABEL: Silla meeldib mulle rohkem ja ka mina meeldin Sillale. Ega siis Aadal ka väga viga pole. Ja ta hoiab ju kogu aeg sinu poole. Vaata, sealt ju ingel tulebki! (muusika ja linnulaulu saatel lendab kohale peaingel Gabriel). Isa! Ema! Aada! Silla! Tulge õue, Jumala saadik tuli kingitustele järele.
PEAINGEL GABRIEL: Tere ahvid! Kuidas kavatsete seekord Jumalale meelehead teha? (ahvid Aadam ja Eeva astuvad õuele koos oma kahe tütre, Aada ja Sillaga).
AHV AADAM (kaisutab inglit sõbralikult): Tere, Gabriel. Kas rõõmusõnumeid tood ülevalt?
AHV EEVA (tervitab kombekalt): Tere Gabriel! Heameel sind jälle näha. Aada ja Silla, tervitage Jumala saadikut (Aada ja Silla teevad reveransi).
PEAINGEL GABRIEL: Eks meil ole kõigil heameel Jumalat teenida. Selle jaoks me siin oleme. Jumalale on teie ohvrid olnud meelepärased.
AHV AADAM: Seekord teevad annetused meie pojad, Kain ja Aabel. Kain on eeskujulik põllumees ning Aabel usin karjane. Eks nende töö ole juba vilja kandma hakanud ning nad tahavad Jumalat oma esimeste tulemustega rõõmustada. Astuge ette, pojad ja näidake mis teil on Jumalale annetada.
AHV KAIN (lükkab esile viljakoti): Ole tervitatud, peaingel Gabriel. Ma annetan Jumalale osa oma esimesest odrasaagist.
PEAINGEL GABRIEL (noogutab külmalt): Ma näen. Ja sina, Aabel?
AHV AABEL (tirib lammast): Tere peaingel Gabriel. Mina kingin Jumalale lamba oma karjast.
PEAINGEL GABRIEL (silmad löövad särama ja nägu naerule): See on ju tubli lammas. Jumal rõõmustab sinu annetuse üle, Aabel (võtab lamba selga ja asub minekule, viljakott jääb keset õue seisma). Tänan teid Jumala nimel, ahvid.
AHV AADAM (hüüab): Vii meie poolt tervisi Jumalale ja inglitele ja kõikidele jumalaloomadele.
PEAINGEL GABRIEL: Ma viin! (lendab ära, ahvid lehvitavad talle jumalagajätuks).
AHV AADAM: Nüüd on meilgi aeg pidutseda ja lambapraadi maitsta. Läheme tuppa ja joogem ning söögem Jumala auks (kõik peale Kaini, kes jääb keset õue viljakotile istuma, sisenevad kotta. Õuele roomab madu Tsedung. Kojast kostub pidukära).
MADU TSEDUNG: Miks istud nii nukralt, ahv?
AHV KAIN: Jumal põlgas minu kingituse ära. Ometi nägin ma vaeva, et talle rõõmu valmistada. Minu venna Aabeli annetuse seevastu võttis ta rõõmuga vastu.
MADU TSEDUNG: Sina oled siis ahv Kain, Aadama ja Eeva esiklaps.
AHV KAIN: See ma olen, aga kes oled sina?
MADU TSEDUNG: Lubage tutvustada, madu Tsedung, õpetlane.
AHV KAIN: Kao minema, madu! Ma olen sinust kuulnud ja tean, et sepitsed kurja.
MADU TSEDUNG: Liiga kergesti kaldud igasuguseid kuulujutte uskuma. Ja sina peaksid veel jumalaloomade üle valitsema.
AHV KAIN: Minu ema Eeva on mind hoiatanud mao ja tema õpetuste eest.
MADU TSEDUNG: Jah, muidugi. On ju Jumal asetanud vihavaenu Eeva ja minu vahele enne kui ta meid kõiki ebaõiglaselt Eedeni rohuaiast välja kihutas. Kuidas saangi ma tema armulikkusele loota? Kuid tänu minule õppisite tundma head ja kurja, tänu minule kasvab teil siin ahvileivapuu. See kõik on unustatud.
AHV KAIN: Mida sa tahad, madu?
MADU TSEDUNG: Ma tahan sinu silmad avada, ahv Kain. Miks lased sa nii kergesti end oma ligimestel petta? Neil, kes nüüd rõõmsasti Jumala auks pidutsevad, kuid sinu ja su mure on sootuks unustanud. Jumalaloomad võistlevad Jumala tähelepanu eest, nende ligimesed ei lähe neile korda. Sa pead tõusma jumalaloomadest kõrgemale. Sulle on vaja veelgi tugevamat õpetust.
AHV KAIN: Ära meelita mind oma õpetustega patuteele. Mina sinu libekeele lõksu ei lange.
MADU TSEDUNG: Kuula mind ära, ahv Kain. Kuidas saad sa hinnata seda, mis on jõudnud sinuni läbi moonutava suu. Jumal on seadnud ahvi kõige maapealse valitsejaks. Nii räägitakse. Kui ahv on pandud valitsejaks Jumala poolt, kas on ta siis valitseja? Ei, sest ta on Jumala kannupoiss. Aga kui Jumalat ei ole? Siis on ahv valitseja, sest temast pole kõrgemat. Milleks on meil vaja siis Jumalat? Ma andsin sulle praegu õpetuse, mida nimetatakse ateismuseks.
AHV KAIN: Sa kõneled ilusasti, madu.
MADU TSEDUNG: See ei ole veel kõik. Kui ahv vabaneb Jumalast, saab ta vabaks. Teda ei kammitse enam hirm kõrgema olendi ees. Kuid selleks, et muutuda ise kõrgemaks olendiks, vajab ta uut õpetust. Selle õpetuse nimi on umanismus.
AHV KAIN (juba huvitatult): Umanismus, mis see veel on?
MADU TSEDUNG: Kui ahv tahab muutuda kõrgeimaks olendiks ning muutuda ise valitsejaks, peab ta välja rabelema nähtamatutest ahelatest, millega Jumal on teda köitnud. Ta ei saa enam olla ahv, kes on jumalaloom, vaid midagi kõrgemat. Ahv peab arenema inimeseks.
AHV KAIN: Miks on inimene parem kui ahv?
MADU TSEDUNG: Minu õpetuste aluseks on vabadus. Ainult vaba jumalaloom saab olla valitsejaks. Selleks peab ta kõigepealt vabanema Jumalast ning muutuma loomaks. Kuigi loom on küll Jumalast sõltumatu, ei ole ta valitseja. Valitseja peab olema midagi kõrgemat. Valitseja saab olla inimene.
AHV KAIN: Kuidas saada inimeseks?
MADU TSEDUNG: Inimeseks saab läbi vabaduse. Ateismus õpetab meile, et on võimalik vabaneda Jumalast. Umanismus õpetab meile, et kui ahv tahab saada inimeseks, peab ta vabanema ahvist. Kui inimene tahab valitseda ahvide üle, peab ta end ka valitsejana kehtestama. Kui ahv tahab valitseda Jumala üle, peab ta Jumala hävitama. Kui inimene tahab valitseda ahvi üle, peab ta ahvi hävitama. Kui Kain tahab valitseda Aabeli üle, peab ta Aabeli hävitama. Võta mind kuulda, ahv Kain. Sel juhul on võimalik, et sinust saab kord inimene Kain (roomab ära).
AHV KAIN (mõtiskleb endamisi): Mao eest on mind hoiatatud, kuid tema sõnad paitavad kõrvu. Tema sõnades kajab vastu tarkus ja tarkusest sünnib tõde… Aadam on esmasündinu võrreldes Eevaga ja ta valitseb Eeva üle. Jumal on nii määranud. Kain on esmasündinu võrreldes Aabeliga. Kuid Jumal eelistab selgelt Aabelit, hindab tema ohvrit ja põlgab ära Kaini annetuse. Kuidas saab Jumal olla õiglane? Kuidas saab ta valitseda jumalaloomade üle? … Jumal on kõigest looja, kes ei saa aru maapealsetest asjadest (saabub peaingel Mikael).
PEAINGEL MIKAEL: Tere, ahv Kain. Ega sa ei ole juhtumisi madu siin ringi roomamas näinud?
AHV KAIN (hirmunult, lööb pilgu maha ning hoidub inglile otsa vaatamast): Mina pole kedagi näinud.
PEAINGEL MIKAEL: Siis on hästi. Hoidu mao eest. Tema jutt on voolavalt mesine, kuid sisemus kalk ja külm. Miks kostub rõõmsat peokära teie kodust?
AHV KAIN: Täna andsime Jumalale tema osa meie töö ja vaevaga kogutud saagist.
PEAINGEL MIKAEL: See on hea. Kuid miks ei ole sina pidulauas koos teistega? Miks ei rõõmusta sa Jumalale osutatud auavalduse üle, vaid istud siin, tõsise ja mornina?
AHV KAIN: Jumal põlgas minu ohvrianni ära. Ta võttis rõõmuga vastu Aabeli osa, kuid mitte minu.
PEAINGEL MIKAEL: Ja sellepärast sa vihastud? Sellepärast on sul silmad maas? Kui jumalaloom teeb head, on tema pilk suunatud taevasse, Jumala poole ning pilk on aval ja lahtine. Kui jumalaloomal on patumõtted, siis on tema pilk suunatud maa poole, kus varitseb Saatan. Maapeal käib igipõline võitlus hea ja kurja vahel ning Saatan peibutab patuga. Jumalaloom aga peab olema suuteline patu üle valitsema.
AHV KAIN: Kas minu ohvriand siis ei väljendagi Jumalale tänu? Miks eelistab Jumal Aabelit esmasündinule?
PEAINGEL MIKAEL: Jumala teed on äraarvamatud. Tema alamatel on sageli raske ära arvata, mis on ühe või teise põhjuseks. Kuid meie usk Jumalasse ei tohi sellepärast kannatada, sest vastasel juhul nopib Saatan kerge saagi. Peagi tuleb sinu vend Aabel õue. Räägi temaga! Ehk saab midagi selgemaks. Kuid mina pean otsima madu, sest tema õpetused kisuvad Maa Jumalast eemale (lahkub).
AHV KAIN: Räägi Aabeliga. Millest ometi? (ahv Aabel väljub kojast).
AHV AABEL: Kain, miks ometi istud sa siin üksi ning ei jaga pidulauda oma kodakondsetega?
AHV KAIN: Minu tänuohvrit ei võetud vastu. Karjust eelistati põllumehele. Ei ole minul põhjust pidutseda.
AHV AABEL: Kadedus kipitseb sul südames. Ole ettevaatlik, nii võid patuteele asuda. Seekord valis Jumal minu lamba. Küll järgmisel korral osutab ta armu sinu ohvrile.
AHV KAIN: Kuidas saan ma selles kindel olla? Ainult siis, kui sind ei ole (haarab maast kivi, ründab Aabelit ja tapab Aabeli kivihoobiga).

KOLMAS STSEEN

Aadama ja Eeva koja õu. Keset õue ahvileivapuu all seisab tardunult Kain, kivi langetatud käes. Tema jalge ees on Aabeli laip. Kostub pasunate hüüdu ning kohale lendavad peainglid Rafael, Gabriel ja Mikael. Kojast astuvad õuele Aadam, Eeva, Aada ja Silla. Ahvide (peale Aabeli laiba) välimuses on toimunud muutused, neist on saanud inimesed. Tasahilju roomab kohale madu Tsedung, kuid peitub karjavärava taha. Kõige viimasena saabub langenud ingel Lucifer. Kõik vaikivad.

PEAINGEL RAFAEL (lõpetab vaikuse): Jumal küsib Aabeli järele.
INIMENE KAIN (pilk maas): Mina ei tea midagi.
PEAINGEL GABRIEL: Jumal ei näe enam ahve.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Ahve ei ole enam olemas.
PEAINGEL RAFAEL: Miks ei ole enam ahve, jumalaloomi, vaid nad on asendunud ebardlike, mitte jumalikku päritolu olenditega. Mida sa oled teinud, Kain?
INIMENE KAIN: Miks küsitakse minult? Kas ma olen oma venna hoidja.
PEAINGEL MIKAEL: Sa oled teinud pattu, Kain ja sellepärast pead sa karistatud saama.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Pea nüüd, vend Mikael, sa võid karistada jumalaloomi, kuid kas need siin on jumalaloomad? On nad Jumala poolt sellisteks loodud?
PEAINGEL RAFAEL: Kibe tõde, vend Lucifer. Need siin on patused olendid, neis kisendab vere hääl. Ahve, jumalaloomi, ei ole enam, aga patuseid olendeid ei saa me karistada.
PEAINGEL MIKAEL: Siis nad peavad ilma jääma jumalikust armust.
INIMENE AADAM: Miks ühe eksimuse tõttu peab kannatama kogu ahvisugu? Meie oleme ju endiselt jumalaloomad. Kain ei kuulu enam meie hulka.
INIMENE EEVA: Kain kuulub meie hulka, kas sa ei näe. Me oleme temaga sarnased.
INIMENE AADAM: Mis on meiega juhtunud?
LANGENUD INGEL LUCIFER: Teist on saanud inimesed. Veresüü vabastas ahvid ja tegi neist inimesed.
PEAINGEL MIKAEL: Ma söön oma tiivad ära, kui selle taga pole mao õpetused. Olen kindel, et madu luusib siin lähedal. Tule välja, madu, ära varja end Jumala palge eest! (madu Tsedung roomab õuele).
MADU TSEDUNG (silmnähtava rõõmuga ning rahuldustundega): Lõpuks kandsid minu õpetused vilja. Hoopis vägivald tegi ahvist inimese. Juba aastakümneid olen püüdnud leida õiget valemit ning lõpuks see õnnestus.
PEAINGEL MIKAEL: Sinu nurjatustel pole piire, madu.
PEAINGEL GABRIEL (lepitavalt): Hea küll, olid ahvid, nüüd on inimesed. Kuid kas me saame väita, et inimesed pole jumalaloomad?
PEAINGEL RAFAEL: Inimesed on patu läbi sündinud ahvist.
INIMENE AADAM: Kuid Aabel on jäänud ahviks.
PEAINGEL RAFAEL: Aabelil ei ole veresüüd.
INIMENE SILLA: Ma kannan juba mitmendat kuud Aabeli ihuvilja. Kas temastki on saanud inimene?
PEAINGEL RAFAEL: Sinu laps on viimane ahvisoo esindaja.
PEAINGEL GABRIEL: Me peame võtma Aabeli järglased oma kaitse alla. Ahvisugu ei tohi maa pealt kaduda. Armas Silla, sa pead oma vanemate kojast lahkuma, sest sa kannad oma kõhus viimase ahvi ihuvilja, kes on jäänud jumalaloomaks ning kes ei ole vägivallaga rüvetatud. Siit lõuna poole on rikas maa, mida hakatakse kutsuma ahvide järgi Ahvrikaks. Seal leiad sa endale uue kodu, kus tood ilmale selle, kes jätkab ahvisugu ning millestki ei saa sul puudus olema.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Inimesed pärinevad ikkagi ahvisoost. Ka Silla, ahvisoo jätkaja on inimene. Kuidas saate te inimesed ja ahvid lahus hoida?
PEAINGEL GABRIEL: Õige märkus, vend Lucifer. Sellepärast pead sa peale sünnitamist, kui oled ilmale toonud mees- ja naisahvi ehk uue Aadama ja Eeva, ahvid vabaks laskma, et nad edaspidi inimestest sõltumata oma elu korraldaksid.
INIMENE SILLA: Kuidas saaksin ma loobuda omaenese ja armastatud Aabeli lastest? Ma jään nende juurde.
PEAINGEL MIKAEL: Selline on paraku Jumala tahe. Sa pead oma lapsed, ahvid, hoidma eemale vägivallast ning inimestest, kelle läbi vägivald tuli maa peale. Ahvid inimesi ei tapa, kuid inimeste eest vajavad ahvid kaitset küll. Ahvrikas on ruumi nii inimeste kui ahvide jaoks.
PEAINGEL RAFAEL: Inimesed ja ahvid saavad elama rahumeeles, kui nad teineteisega kokku ei puutu. Vastasel korral hakkavad inimesed ahve taga kiusama, pidama neid vangistuses aedikutes, mida hakatakse loomaaedadeks kutsuma ning sunnivad enese heaks töötama.
PEAINGEL GABRIEL: Inimesed jäävad elama hea ja kurja vahelises heitluses, nad võivad kalduda ühele või teisele poole. Aga kui hea saavutab Maa peal lõpliku võidu, annavad inimesed võimu ahvidele tagasi ja tunnistavad neid Jumala poolt määratud kalade, lindude, loomade ja roomajate valitsejaks.
PEAINGEL RAFAEL: Silla, kallis laps, asu kiiresti teele. Sa ei pea teemoona varuma, sest Ahvrikas pole puudust millestki ning Jumala silm valvab sinu üle ning kaitseb sind Saatana kiusatuste eest (Silla embab jumalagajätuks Aadat, Eevat, Aadamat ja ka Kaini, põlvitab inglite ees ja lahkub).
MADU TSEDUNG: Eks lähen minagi. Vaja mõned õpetused välja mõelda. Näiteks õpetus rassismusest, mis väidab, et inimesed on paremad kui ahvid. Inimesed vajavad seda.
PEAINGEL MIKAEL: Peatu madu! Sinu juurde me veel jõuame. Sina oled kõige kurja juur ja pattulangenud jumalaloom.
MADU TSEDUNG: Mina ei ole pattu teinud.
PEAINGEL MIKAEL: Kuid sa ässitad jumalaloomi libekeelselt patuteele. Karistuseks pead sa aeg-ajalt inimesena Maa peale pöörduma ning oma kurje õpetusi levitama, kuid sa pead alati ning igavesti karistatud saama ning ükski sinu õpetus ei jää au sisse. Sinu õpetused olgu ära neetud, suuremat karistust pole sulle vaja. Mine nüüd (madu Tsedung roomab minema).
LANGENUD INGEL LUCIFER: Kuid Jumal on asetanud Aadama valitsejaks jumalaloomade üle ja nüüd on Aadamast saanud inimene. Jumal ei saa oma sõna tagasi võtta. Inimene valitseb Maa peal.
PEAINGEL RAFAEL: Algselt on inimene ikkagi jumalaloom, ahv, kuid ta on patu läbi inimeseks saanud. Seepärast peab ta patust vabanema, et uuesti ahviks muutuda. Ta ei pea tegema muud, kui vabanema vägivallast, mis eristab ahvi inimesest. Aga see ei saa kerge olema.
INIMENE AADA: Mis saab Kainist?
PEAINGEL MIKAEL: Kain saab olema igavesti neetud ja põlatud. Tema põllumaa ei kanna enam vilja ning muutub kõrbeks. Kain ise peab lahkuma oma vanematekojast ning temast saab kodutu hulkur ning põgenik. Kus iganes ta inimesi kohtab, saab ta kividega eemale peletatud ning koertega taga aetud.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Kas ka tapetud? Siis on ju vägivaldki jumalik nähtus.
PEAINGEL GABRIEL: Kaini ei saa tappa, ta peab jääma Jumala kaitse alla.
PEAINGEL MIKAEL: Kain tappis ja hülgas sellega Jumala kaitse. Jumal ei ole kohustatud Kaini kaitsema.
PEAINGEL RAFAEL: Inimesed on Jumala kaitse all ainult siis, kui nad seda ise soovivad.
INIMENE KAIN: Ma soovin.
INIMENE AADA: Kas Jumal ei hüljanud ise mitte Kaini keeldudes vastu võtmast tema vaevaga kogutud põlluvilja? Ja jättis ta niiviisi patu meelevalda.
PEAINGEL MIKAEL: Jumal pani Kaini ustavuse proovile, ma arvan.
INIMENE KAIN: Ma ei pidanud ustavuseproovile vastu. Oma venna vere läbi hävitasin ahvisoo ja panin patu läbi alguse inimkonnale. Mu karistus on suurem, kui ma suudan kanda. Ma olen ära põlatud nii ahvide kui inimeste seas ja pean lahkuma Aadama ja Eeva kojast, maha jätma oma põllumaa, mida olen hoole ja armastusega pidanud ning hulkuma sihitult mööda Maa avarusi. Igaüks, kes mu üles leiab, võib mind tappa. Jumal on mu maha jätnud ja ma olen üksi ning kaitsetu. Kaitsetu nii hea kui kurja vastu.
PEAINGEL GABRIEL: Jumal peab kaitsema kurja vastu. Ka inimesi.
INIMENE AADAM: Kaini karistus on ränk. Ka mina ja Eeva tegime kord pattu ja meid kihutati Eedeni rohuaiast välja Maa peale patte lunastama. Sellest peale oleme palehigis Jumalat teeninud. Meile anti võimalus, aga meie esikpoeg on Jumala armust ilma jäetud.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Kainil on üks eelis, et siin Maa peal ellu jääda. Ta sai inimeseks ja inimene on midagi veel võimsamat kui ahv, sest ta ühendab endas nii jumaliku kui saatanliku, aga ahv on kõigest jumalaloom.
INIMENE EEVA: Meie Aadamaga jäime ka peale pattulangemist jumalaloomadeks. Isegi madu jäi.
PEAINGEL RAFAEL: Teil ei olnud veresüüd ja te ei muutunud kaaskondsetele ohtlikuks. Kaini juhtum on palju tõsisem.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Aabeli keha kuulub Saatanale, sest ta muutub põrmuks. Aabeli hing kuulub Jumalale ja on juba lennanud Paradiisi. Kas Kain kuulub Saatanale nii ihus kui hinges? Ja kui juba Kain, miks siis mitte kogu inimkond?
INIMENE AADAM: Me oleme püüdnud oma pattu lunastada, hoidunud kiusatustest, tundes head ja kurja, miks on siis Jumal meid maha jätnud?
PEAINGEL RAFAEL: Meie, inglid, ei saa siin otsustada. Inimene pole enam ainuüksi jumalik olend. Üks pool on temast head, kuid teine pool on halba. Saatanal on õigus poolele Kainist, kuid teine pool kuulub Jumalale. See on kui tuulehoog, mis kaldub kord ühele, kord teisele poole, sõltuvalt kuidas inimene puhub.
INIMENE AADA: Siis palun mina Jumalalt kaitset Kainile. Ma tahan temaga ühte heita nii heas kui kurjas ja kanda edasi inimsugu. Kui Jumal ei kaitse enam Kaini, siis kaitsen teda mina.
PEAINGEL GABRIEL: Ma usun Jumalasse, et ta ei jäta kedagi hukatusse, kellel on kasvõi piisk jumalalooma hinge sees. Sealt tuleb Keerub, ta sõnumeid toob Jumalalt (saabub Keerub).
KEERUB: Kuulake Jumala sõna! Ahv Kain tappis veresüü läbi oma venna ahv Aabeli ja sai seeläbi inimeseks, kes on ikkagi pooleldi jumalaloom. Sellepärast saab veresüü, mis pannakse toime Kaini vastu, seitsmekordselt kätte makstud. Jumal läkitab oma märgi, mis saab Kaini läbi inimkonnale antud, et ta kaitseks neid Saatana sepitsetud vägivalla vastu. Jumal käseb sul märki hoida ning hoidu selle eest, et märgi maha pesed, sest siis ei saa Jumal sind enam kaitsta (vajutab Kaini laubale märgi ja lahkub).
PEAINGEL RAFAEL: Jumal on oma otsuse teinud, on aeg meilgi asuda igapäevaste toimetuste juurde, sest Jumala kauneim kingitus jumalaloomadele, elu, kestab edasi.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Täpselt nii, Jumal on oma otsuse teinud, vend Rafael, kuid see ei ole hea ja kurja vahelise võitluse ja ka võistluse lõpp. Võitlus ning võistlus hingede pärast käivad edasi. Kohtumiseni järgmises lahingus! (lahkub).
INIMENE KAIN: Pean minagi teele asuma ning maha jätma vanemate koja, sest pean pattu lunastama ilmas ringi hulkudes.
INIMENE AADA: Mina tulen sinuga kaasa, Kain ja jagan sinu kurbust ja sinu rõõmu. Ma sünnitan sulle lapsi, et kogu Maa oleks kaetud inimestega, kellele sina oled alguse pannud ja kõik need inimesed saavad valida hea ja kurja vahel, mida nad on patu läbi tundma õppinud.
PEAINGEL MIKAEL: Kuna mina olen Jumala mõõk Saatana nurjatuste teel, siis palun teil pidada meie ühist saladust. Me ei tohi kunagi öelda, et vägivald tegi ahvist inimese, sest seepeale pole vägivallal enam otsa ega äärt ja kõik Jumala loodu hävib. Me peame kuulutama, et töö tegi ahvist inimese, sest töö on positiivne ja edasiviiv jõud, mis arendab elu Jumalale meelepärases suunas (hakkab kostuma tugevnevat muusikat ja linnulaulu, inglid lendavad ära, Kain ja Aada jätavad Aadama ja Eevaga jumalaga).

(Eesriie)

Autor: R.W.Hamilton

A.D. 2003

Indrek Olmaru (20.01.1964-26.01.2019)

See, mis on tehtud, see jääb. Mälestame Indrekut, selle blogi ühte autorit …

18. detsembril 2016 kirjutas Indrek:

Ärkasin öösel ühtäkki üles. Uni oli kadunud. Vähkresin rahutult, proovisin uuesti uinuda, aga see ei õnnestunud. Paar tundi voodikriuksutamist, siis tõusin üles. Tundus mõttetu veel teha sama. Uni oli kogu maailmast otsa saanud.   Kirjutuslaua taga mõtlesin, et millal suri minu isa. Mul ei ole temast palju rääkida, sest isa oli ükskõikne mees, kes jagas harva õpetussõnu. See vähene, mis temaga seoses spontaanselt meenub, seostub paljude meeldesüüvinud olukordadega looduses. Me käisime matkamas, mustikal, kalal, seenel. Meenutuste lõng hakkab jooksma ja toob varjust asju esile. Mõtlesin, et tegelikult isa ei olnud ükskõikne, nagu alguses arvasin, vaid pigem sissepoole pööratud. Pärastsõjaaegse teatrimehena ei näidanud ta tundeid välja mujal kui teatrilaval. Professionaalne suhtumine. Ta suri 53 aastasena ja varsti tiksub ka minul sama tähtaeg. Mingi matemaatilise vaimustuse ajendil otsustasin kokku arvutada tema elatud päevade arvu, et saada teada, millal minul sama päevade arv täpselt täis saab. Sain kokku 19 629 päeva. Pärast sama arvu päevade möödumist olen  oma isa elu üle elanud. Elu, mille lahutamatuks koostisosaks ma olin. Mis hetk see on? Ma ei tea, aga sellest hetkest alates pean lisaks oma elule elama isa elu pikemaks, kes geenidena minus edasi elab. …

Üks üllatav moment oli noorema pojaga, kes kogemata eksis sõna “isa” kasutamisel ja ütles selle asemel 2 s-iga, peaaegu nagu kõigevägevam.
Olen ka mõtelnud, et eesti Taara on minule palju mõistetavam (tähenduses siis universumi pakend) kui inimesekujuline olend, kes on inimesesarnane. Ka arvuti ja auto on inimesesarnased.
Kõigevägevam võib samas olla ka kõige väiksem ehk praeguste teadmiste kohaselt midagi kvandisarnast. See näitabki intellektuaalse elemendi viletsust, et kõik muutub nagu teadus. Selles mõttes on muutumise vastu võitlemine (buddha) nagu samm õiges suunas. Kui muutumist järjepidevusena käsitleda (evolutsioon), siis jällegi puudub nagu motiiv lahinguks.

Kokku tuli päevi, kui matemaatika alt ei vea, siis 20 094.

Korilane

tragöödia

William Shakespeare „Coriolanus“ alusel

TEGELASED

Karl – hiljem Korilane, endine riigikontrolör ja valitsusjuht
Komeet – kaitseväe juhataja
Tiit – üksikjalaväepataljoni ülem
Andrus –  Karli sõber, tulevane peaminister
Savisaar ja Reiljan – rahvasaadikud
Karlos – Karli poeg
Juur – ajakirjanik
Nicolai – tallinlane
turvamees
Abdam – Iraagi saadik, hilisem president
Abdami nõunik
Adrian – kurt
esimene Abdami ihukaitsja
teine Abdami ihukaitsja
Maria – Karli ema
Viive – Karli naine
Anu – Viive ihukaitsja
keskerakondlased, parteide liidrid, fraktsioonide juhid, noortekogu liikmed, ametite juhid, ajalehtede peatoimetajad, ükskikjalaväepataljonide ülemad, nende infopealikud, postivirgatsid, turvamehed, nõunikud, sekretärid.

TEGEVUSKOHT- Tallinn ja Harjumaa; Tartu ja Tartumaa; Rapla.

ESIMENE VAATUS

Esimene stseen

Tänav Tallinnas.

Ilmub rühm keskerakonna esindajaid plakatite, ruuporite ja muude väljendusvahenditega.

Keskerakonna esindaja 1 (KE 1) – Enne kui ülesse läheme, kuulake, mis mul on öelda.

Kõik – Räägi, räägi!

KE 1 – Kas olete valmis pigem surema kui manduma? Või see tundub teile naljakas?

Kõik – Ei, ei.

KE 1 – Esiteks, te teate, et Karl on kõiki petnud.

Kõik – Teame, teame.

KE 1 – Ta lubas uut poliitikat ja peab nüüd vastutama. Kas olete päri?

Kõik – Mis me siin seletame! Hakkame pihta, läheme meelt avaldama.

KE 2 – Üks sõna, kodanikud.

KE 1 – Üldiselt peetakse meid viletsateks maksumaksjateks, ainult suurettevõtjad on tublid. Inimväärikus, mida poliitikutel on piisavalt, võiks ka meid, tavalisi inimesi, tublideks muuta. Kui nad usaldaksid rahvast ja ei valetaks nii palju, siis  võiksime mõelda, et nad tõesti esindavad meid vääriliselt; aga nad peavad meid üksnes viletsateks maksumaksjateks. Nende ükskõiksus, mis rõhub  meid ja on meie demonstratsiooni põhjus, toob üha ilmsemalt esile kõikide lubaduste tühja sisu. Sellepärast avaldagem  meelt, enne kui ise muutume samasugusteks, ükskõikseteks ametnikeks perekonnas; ma kutsun teid kõiki tunnistama, et ma räägin hirmust tuleviku ees ja mitte kättemaksujanust.

KE 2 – Kas tahate, et just Karl vastutaks?

KE 1 – Kõigepealt just tema: ta irvitab kõigi üle.

KE 2 – Kas olete mõelnud selle üle, et tal on siiski suuri teeneid oma kodumaa ees?

KE 1 – Muidugi, ja nende pärast kiidame teda; aga tasuks on talle selle eest tema oma uhkus ja ülbus.

KE 2 – No, ära nüüd ikka nii kuri ole.

KE 1 – Ütlen teile, et kõik, mida ta tegi riigikontrollina, on tehtud ikka sellesama uhkuse pärast. Ainult naiivsed ja kohtlased võivad öelda, et see oli riigi heaks; aga ta tegutses osalt oma ema meeleheaks ja osalt oma enda uhkuse pärast, ja see ei jää milleski alla tema vaprusele.

KE 2 – Sa loed tema veaks seda, mis on tema loomus. Sa ei või aga kuidagi ütelda, et ta oleks rumal.

KE 1 – Kui ma seda ei võigi, süüdistustest mul ometi puudu ei tule. Tal on vigu kuhjaga, nii et väsid ära, enne kui kaebuse jõuad valmis kirjutada. (Müra lava taga) Mis müra see on? Teine demonstratsioon on üles jõudnud; mida meie siin ootame ja lobiseme? Üles!

Kõik – Tulge, tulge!

KE 1 – Vaikust! Kes sealt tuleb?

Ilmub Karli sõber Andrus.

Ke 2 – Lugupeetud Andrus, mees, keda rahvas on ikka armastanud.

KE 1 – See mees on tõepoolest aus; oleksid teisedki sama ausad!

Andrus – Kodanikud, millega tegelete? Milleks need plakatid ja ruuporid? Palun öelge!

KE 1 – Meie asi on parlamendile teada. KAPO-l peaks hais juba paar nädalat ninas olema, mida me mõtleme ette võtta; ja nüüd me näitamegi neile seda tegudega. Nad ütlevad, et meeleavaldajatel on vastik lõhn küljes; küll nad nüüd saavad kuulda, et meil on ka kõva hääl.

Andrus – Miks, kallid kodanikud, kulla sõbrad, te tahate lasta end solvata?

KE 1 – Ei seda saa; me olemegi juba solvatud.

Andrus – Ma ütlen, sõbrad, et poliitikud on teie pärast mures ja hooles. Ükskõiksuse ja hooletuse eest võiks sama hästi süüdistada päikese loojangut kui eesti riiki, kes astub harjumuspäraselt ja kelle marssi pole võimalik takistada. See on tugevam teie meeleavaldusest. Poliitikutest pole puudus, vaid aususest, ja selle vastu abiks peaks teil  olema juriidilised vahendid, mitte häälepaelad. Kui laimate neid, kes kannavad teie eest hoolt kui valitud riigitüürimehed, siis kihutab teid häda sinna, kus ootab veelgi suurem  puudus.

KE 1 – Ei ole nemad meie eest veel iialgi hoolt  kandnud! Vassimine on neil hea tava ja jutuvada tühja täis. Iga päev tühistavad mõne mõistliku määruse ja iga päev kuulutavad välja mõne aheldava seaduse või seaduse muudatuse, et kodanikke hirmutada. Kui kulutused teadusele ja kaitsele meid nahka ei pane, siis poliitikute tegemata töö; ja see ongi kõik nende armastus meie vastu.

Andrus – Üks kahest, te olete kas uskumatult pahatahtlikud või uskumatult rumalad. Jutustan teile ühe loo. Võib olla olete seda juba kuulnud, aga see sobib siiski, et veel kord üles soojendada.

KE 1 – Hästi, eks ma siis kuulan. Ainult ära arva, et sa mingi looga, mingi muinasjutuga saad meid ära petta. Aga ole lahke, lase käia.

Andrus – Kord juhtus nii, et kõik organid tõusid kõhu vastu üles ja kaebasid, et see oleskleb nagu mingi nõel keset õmblust, tikksirge, korjab niiti oma silma ega hooli teiste murest, kas väljas on külm või soe. Teised kehaosad peavad kuulma, nägema ja tundma ja mõtlema ja käima ning vastastiku püüdma rahuldada neid vajadusi, mis kogu kehal on ühised. Kõht aga vastas…

KE 1 – No hästi, mis see kõht siis vastas?

Andrus – Kohe ütlen. Kõht naeris, kusjuures see naer ei tulnud kopsudest, vaid kõhust endast, näe nii, ah-ah-ahaa, ja noomis rahutuid ja murelikke liikmeid, kes kadestasid tema kõhutäisi sama agaralt, kui teie põlgate poliitikuid, et miks nad pole nõnda nagu rahvas tahab.

KE 1 – Mis kõht siis vastas, mis? Et maksa moraal on madal, kuigi usaldus on tähtis; et  nina-kurgu suhted on alati ettearvamatud; et suhkrutrahvi peab maksma, muidu ei saa keel ajada jätkusuutliku maitsepoliitikat; et vitsahirm tuleb kriminaliseerida, sest taguots on kindlasti sotsiaalselt tõrjutud; ja munandite hool oma spermapoiste ja tütarde eest peab saama hüvitatud. Kõik see jahu läheb ju läbi seedetrakti!

Andrus – Mis? Küll jookseb sellel mehel jutt! Mis siis?

KE 1 –  Kui veel suguriistad peaksid nohu saama uhke kõhu pärast…

Andrus – Nonohh, mis siis?

KE 1 – Kui kõik need organid tõstavad kaebust, mis võib siis kõht neile vastata?

Andrus – Ma ütlen kohe. Kui vaid saaksin pisut seda, mida teil paistab olema kasinalt,  nimelt aega, siis saategi kõhu vastust kohe kuulda.

KE 1 – Pikk jutt, jama jutt.

Andrus – Mu sõber, kuula. Kõht vastas tõsiselt ja targu. See on õige, mu sõbrad organid, et mina võtan vastu kogu toidu, mis teid elus hoiab. Mina olen kogu keha kõige tähtsam organ ja büroo, sest pidage meeles, et toidu saadan ma vere jõgesid, ojasid ja niresid  mööda südamesse ning ihu õõnesteid ja juhtmeid pidi saab minult toitu kõige kangem kõõlus ja kõige nõrgem soon. See hoiab teid elus. Ja kuigi, sõbrad, te ei näe, ütles kõht, nüüd kuulake!

KE 1 – Jah, hästi, hästi.

Andrus – Kuigi te ei näe, mis igaühele teist annan, võin esitada arve, templiga, mis tõestab hanke taotlust ja tarne teostust. Mis kostate?

KE 1 – See oli vastus. Mis see meisse puutub?

Andrus – Valitsus on kõht ja teie organid. Mõelge, mis hool ja mure lasub neil, vaagige  vaid õiglaselt neid asju, millest sõltub rahva heaolu; siis näete, et kõik hüved, mis teile osaks saavad, lähtuvad poliitikute tööst, mitte iial rahva teenistusest. Mis sina sellest arvad, demonstratsiooni suur varvas?

KE 1 – Mina või? Suur varvas? Miks suur varvas?

Andrus – Sellepärast, et sina, jutupaunik, astud selles ülitargas meeleavalduses kõige ees. Sa oled hagijas, sest tükid saaki saama. Kuid seatke valmis plakatid ja ruuporid. Valitsusel tuleb rottidega lahing. Üks pool saab peksa.

Ilmub Karl.

Andrus – Tere Karl!

Karl –  Tere kõik. Misjaoks siin arvamuste kõdi sügades end kihelema ajate?

KE 1 – Sa oled vaimukas!

Karl – Kes sulle vaimukusest räägib, see lipitseb end oksele. Mida te tahate, inimesed, kes te ei salli sõda ega rahu: üks teid hirmutab, teine teeb laisaks. Teie usaldus sulab nagu rahe päikse käes või tuline süsi jää peal! Teie eetikas on saanud narkomani kirg, kes ihkab just seda, mis teeb veel haigemaks. Meel muutub teil iga hetk, mis kord on hea, see teisel korral ei vääri mainimist. Ja sotsioloogilisi küsitlusi peate halvaks naljaks! Milleks tülitada ülal linnas parlamenti täna, kui luba selle jaoks on vaja taodelda. Mis neil vaja on?

Andrus – Ausust, sest linn olla ükskõiksust täis.

Karl – Ükskõiksust täis! Oh sa mait! Ise istuvad iga õhtu teleka ees ja justkui teavad, mis sünnib ülal linnas: kes on tõusmas, kes on kõrgel, kes kaob; ise nad toetavad erakondi, seavad  mõttes paare kokku, moodustavad parteide liikmeskondi; aga siis, kui midagi ei meeldi, siis kasvõi õgiksid üksteist ära. Ükskõiksust täis! Kui poliitikud unustaksid head tavad ja annaks rahva instinktidele voli, küll siis saaks kotlette sellest hakklihast.

Andrus – Noh, need siin on tümaks räägitud, sest kuigi algul innukad ja hoogsad, nad oma nahka meeleldi ju turule ei vii. Kuid palun, kuidas käitub teine koosolek?

Karl – Läksid laiali. Nad hädaldasid, esitasid kaebusi, loopisid mütse. Just nagu peaks meie süda sellest murduma. Kuid vastuseks neil täideti mõni soov.

Andrus – Mis soov?

Karl – Lubadus veel lisaks õigusakte, määrusi ja seadusi vastu võtta; lubadusi saada ongi nende soov. Oh kurat! Ma laseks pigem kogu linna erastada, kui nende silmanurga soove jagan tõsiselt. Aegapidi, kui noorus võtab võimust, ehk siis nõuab ta mässumeel muud tähtsamatki, kui õigust nagu hüve.

Andrus – Veider küll.

Karl – Kõik on korras! Minge koju, lugupeetud kodanikud!

Ilmub hingeldav virgats.

Virgats – Kes teist on Karl?

Karl – Mis uudist?

Virgats – Teade NATO-st. Terroristid on taas Iraagis relvad haaranud.

Karl – See teeb mind, mitte just rõõmsaks, aga nii saab läpatanud küllust veidikene tuulutada. Näe, meie lugupeetud otsuselangetajad ise kohal!

Ilmuvad Tiit, Komeet ja nende infopealikud; nende järel tulevad Savisaar ja Reiljan.

Infopealik 1 (IP 1) – Karl, see on tõsi. Nimelt on relvakonflikt Iraagis taas laienenud.

Karl – Nende  juhiks on Abdam, kes teid lõpuks tööle paneb. Võib olla olen rikutud, kuid ma kadetsen tema tarkust. Kui teine olla, siis üksnes tema juhtimise all.

Komeet – Kas oled teda Euroopa Parlamendis kohanud või siin Tartus?

Karl – See mees on lõvi. Ma sellist lõvi kütiks uhkust tundes safaril.

IP 1 – Siis peab diplomaatia kaasama.

Komeet – Ka see on üks sinu vanu mõtteavaldusi.

Karl – Mina pean oma lubadusi. Tiit, sa saad veel näha kuidas me Abdami ära kägistame. Mis, sa lonkad? Pead vist jääma koju?

Tiit – Kui üks kark kulub kepiks, siis töötan teisega, ent maha ma ei jää.

Andrus – Vat see on iseloom!

IP 1 – Nüüd büroosse. Seal ootavad meid sõbrad koalitsioonist.

Tiit – (Komeedile) Käi ees! (Karlile) Mine Komeedi järel, sest sul on õigus minust eespool käia!

Komeet – Karl on valitsuse juht!

IP 1 – (Keskerakonna esindajatele) Minge koju! Kõik on korras.

Karl – Ei, las nad saadavad meid büroosse. Rahval on õigus infot saada otseallikast.

Lahkuvad kõik peale Savisaare ja Reiljani.

Savisaar – Kas leidub teist veel sama uhket kui Karl?

Reiljan – Ei ole talle võrdset.

Savisaar – Kui rahvas valis meid parlamenti saadikuteks…

Reiljan – Kas panid tähele ta suud ja silmi?

Savisaar – Ja tema pilkeid!

Reiljan – Ta pilada võib kas või Bushi!

Savisaar – Või Moonika karsket suud mõnitada!

Reiljan – Rahvas on sellega ammu harjunud. Peaks sõda ta ometi neelama! Ta on liiga ülbe, et olla ühtlasi vapper.

Savisaar – Kui õnn peaks sellist loomust kõditama, siis ta tallab kõrgilt tööl ka pühapäeval. Ma imestan, et tema ülbus taltub Komeedi mõjuvõimu all.

Reiljan – See maine, mis tal on sihiks võetud, ei edene kuskil mujal nõnda hästi kui koostöös kaitsevägede juhatajaga. Sest kõik, mis võib äparduda, jääb nüüdsest admirali süüks. See heitlik laitus just nagu põrkub Karlist: „Oleks asi olnud minu käes!“

Savisaar – Kui aga hästi läheb, siis ta röövib teenetest Komeedi paljaks ja kuulsuse kui vati sisse ennast mähib.

Reiljan- Pool Komeedi aust läheb Karlile teenimatult. Vigadest aga, kus pole üldse au, saab Karl teise poole.

Savisaar – Lähme nüüd ja viime ennast kurssi, kuidas nad valmistuvad, ja milliseid eelarvelisi veidrusi välja mõtlevad.

Reiljan – Lähme pealegi.

Lahkuvad.

Teine stseen

Tartu. Iraagi saadiku residents. Ilmuvad Abdam ja tema nõunikud.

Nõunik 1 (N 1) – Sa arvad siis, Abdam, et koalitsioon on saanud meie plaanidele jälile ja teab meie kava.

Abdam – Kas sa ei arva?  Kas on iial meie riigis mõeldud mõtteid tehtud teoks enne supervõimu jaole jõudmist, et ajada nad nurja? Nelja päevagi vist pole möödas veel, kui kuulsin järgmist, mul on dokumentki siin; jah, siin ta on: (Loeb) Koalitsiooni üksused on hakanud vastumeetmeid koondama; kas nende sihiks on ida või lääs, pole teada; kogukond on lõhestunud kaheks. Komeet ja Karl, mõlemad sinu vanad vihamehed, kuigi kodumaal hullemini vihatud kui sinu poolt, ja Tiit, üks tõesti mõistlik mees, on kolmekesi hääletanud nõukogus vastutegevuse poolt. Olge valmis rahutagamisoperatsioonideks!

N 1 – Me oleme valmis. Maailm pole koalitsiooni valesüüdistusi kunagi tõeks pidanud.

Abdam – Ka omi plaane ei pidanud te paljuks varjata nii kaua kui võib, ent neile jõuti  juba eos jälile. Seetõttu jääb meie plaan nudiks.

N 2 – Lugupeetud Abdam, tule Iraaki. Jäta kantsler saadiku kohustustes Tartusse ja aita korraldada kogu seda logistikat. Ma loodan, et spontaanseid plaane murda puudub neil võim.

Abdam – Jäta need lootused! Ma räägin, mis on kindel. Või veelgi enam. Üks osa nende vägedest on juba Bagdadist loodes positsioonidele asunud…. Kui juhtun Karli kohtama, siis vannun, et ta saab mu viha tunda. Ta vastupanu peab nõrkema!

Kõik – Edu sulle!

Abdam – Samad sõnad!

N 1 – Ja jõudu!

N 2 – Hüvasti!

Kõik – Jää terveks!

Lahkuvad.

Kolmas stseen

Tuba Stenbocki majas Tallinnas. Ilmuvad Maria ja Viive, istuvad hommikusöögiks  kaetud laua taha.

Maria – Palun sind, minia, rõõmusta mind. Kui Karl oleks minu abikaasa, siis teeks mulle suuremat rõõmu tema kuulsusejanu kustutamise töö kui tema kallistused voodis, kus ta tulist armastust üles näitab, ma loodan. Kui ta oli veel õrnas eas, mu ainus poeg, kui noorus ja nägus välimus kiskusid kõik pilgud tema poole, kui isegi miljonikroonine vanemahüvitis poleks ära ostnud emalt tunniks ajakski tema vaatamise rõõmu, siis  mina,  mõeldes, kui hästi sobib kuulsus sellisele lapsele, lasksin tal meelsasti otsida ohte seal, kus ta võis leida oma ambitsioonidele tuge. Ma saatsin ta välismaale, kust ta tuli tagasi, tammepärg peas ja diplom taskus, kuigi natukene võõraks jäänud. Ütlen sulle ausalt, et mul polnud suuremat rõõmu siis, kui esmakordselt oma rasedusest teada sain, kui nüüd nähes, et tast on edukas mees kasvanud.

Viive – Aga kui ta oleks lombi taha jäänud, mis siis?

Maria – Siis oleks minu pojaks saanud tema hea maine: sellest oleksin leidnud endale rahuldust. Kuula, mis ma sulle siiralt tunnistan: oleks mul tosin poega, kõik võrdselt armasad, mitte ükski vähem kallis kui sinu ja minu Karl, ma pigem sooviks, et üksteist nendest sureks üllalt, oma maine nimel, kui et ükski neist pillavalt prassides hoiduks kõrvale kuulsuse eest.

Ilmub sekretär.

Sekretär (S) – Anu saabus ja soovib sind näha.

Viive – Siis ma lähen.

Maria – Ei, sa ei lahku. Su abikaasa on julge, ma arvan tema pasunat siiani kostvat. Näen teda hüüdvat: „Argpüksid, tulge, ma olen teist parem igas suhtes!“ Ja pühib higi otsmikult kui tükitööline, kes tasu saab vaid kogu aja eest.

Viive – Kui tükitööline! Vaid kogu aja eest!

Maria – Vaiki, rumaluke! Meest ehib julgus alati, rohkem kui turvameest valvuri amet. Naise rinnad, millest piim on imemisel, ei paista iial kaunimad mehe laubast, kes põlgab hirmu ja sülgab julgeoleku tükkidele. Lase Viive ihukaitsaja sisse nüüd.

Sekretär lahkub.

Viive – Mu abikaasat kaitsku mõtlematu bravuurikuse eest küll jumalad!

Maria – Karl on minu poeg; ta talutab oma vaenlasi rihma otsas, kui vaja.

Ilmub sekretär koos Anu ja turvamehega.

Anu – Tere päevast teile mõlemale!

Maria – Mu kallis Anu!

Viive – Mul on hea meel sind näha.

Anu – Kuidas elate? Küll te olete ikka kodukanad! Mida te siin vara hommikul sädistate? Kuidas su väike poeg elab?

Viive – Tänan, hästi.

Maria – Ta istub meelsamini arvutis ja võitleb kurjade koletistega, kui et paneb tähele oma koolitajat.

Anu – Tõepoolest, täitsa oma isa poeg; ausõna, väga kena poiss. Mõelge ometi, kolmapäeval mängisin temaga pool tundi järjest: ta on nii tõsimeelse olemisega! Nägin, kuidas ta kullakarva liblikat taga ajas; ja kui ta selle kätte sai, siis uuele tasemele liikus ja jälle kinni püüdis. Aga siis ajas midagi ta segadusse, sest järgmisele tasemele ei õnnestunud tõusta. Siis pigistas ta hambad kokku ja purustas klaviatuuri. Oh heldus, kuidas nupud lendasid!

Maria – Just isa moodi.

Anu – Tõesti, jah, ta on iseloomuga laps.

Viive – Päris vemmal.

Anu – Kuule, pane nüüd kohvitass käest ära; sa pead minuga täna laiska perenaist mängima.

Viive – Ei, Anu, ma ei lähe uksest väljagi.

Anu – Uksest ei lähegi välja!

Maria – Küll ta läheb, küll ta läheb.

Viive – Ei, lubage, lubage. Ma ei astu üle läve enne kui Karl NATO nõukogu istungilt tagasi on tulnud.

Maria – Häh, paned enese üsna ilmaasjata luku taha. Kuula ometi, sa pidid ju minema meie naabri juurde katsikule.

Viive – Soovin talle peatset toibumist, aga sinna ma minna ei saa.

Maria – Miks siis ometi?

Viive – Mitte et ma ei viitsi või temast ei hooliks.

Anu – Tahad hakata uueks Penelopeks. Aga räägitakse, et kogu see lõng, mille ta Odüsseuse äraolekul valmis ketras, ajas Ithaka ainult koisid täis. Lähme! Oleks sul ometi pealehakkamist sama palju kui sinu kohvis suhkrut. Tule, lähme ikka!

Viive – Ei, anna andeks, aga ma tõesti ei tule välja.

Anu – Tule, ma räägin sulle põnevaid uudiseid su abikaasa kohta.

Viive – Aga neid ei või ju veel tulnud olla.

Anu – Usu mind, ma ei tee nalja: eile õhtul tuli tema kohta teateid.

Viive – Kas tõesti?

Anu – Päris tõesti; kuulsin oma turvamehelt, kes turvab ka ühte nõukogu liiget, järgmist:  Iraagi opositsioon ärgitab taas relvi haarama, kuigi seal rahu polegi olnud, ja nende vastu astub tegutsema üks osa koalitsiooni võimalikest vägedest. Karl ja Tiit juhivad nõukogu tööd. Nad ei kahtle, et rahu tagatakse mõne lühikese ja võiduka operatsiooniga. Ausõna, see on tõsi, sellepärast palun sind, tule ühes.

Viive – Vabanda mind, Anu, seekord.

Maria – Jäta ta rahule, Anu; nii nagu ta praegu on, ta ainult rikuks meie head tuju.

Anu – Jah, küllap vist. Ela siis hästi. Tule, ometi. Palun, Viive, jäta kord oma tõsidus kus see ja teine ja tule meiega.

Viive – Ei, tõesti mitte, Anu; usu, ma ei või. Soovin teile palju lõbu.

Anu – Hea küll siis, hüvasti.

Lahkuvad.

Neljas stseen

Tartus saadiku maja ees. Ilmuvad Karl, tema nõunikud, Tiit, teised ülemad. Nende juurde tuleb virgats.

Karl – Näe, uudised! Vean kihla, et need on lahingu uudised.

Tiit – Minu autoriteet sinu mandaadi vastu: ei.

Karl – Nõus.

Tiit – Hästi.

Karl – Kas vaenlasega toimus kokkupõrge?

Virgats – Nad näevad teineteist, kuid veel ei räägi.

Tiit – Saingi sinu poliitilise mandaadi!

Karl – Ostan tagasi!

Tiit – Seda ma ei müü ega kingi, vaid laenan; kuid üksnes kolmekümne kolmeks aastaks. (Pasunapuhujale) Mängi signaali.

Karl – Kas Abdam kuuleb seda?

Tiit – Kui tahab, siis kuuleb.

Karl – Siis lase kõlada signaalil.

Puhutakse signaali läbirääkimiste alustamiseks. Maja uksele ilmub kaks nõuniku ja teisi ametnikke.

Karl – Kas Abdam on kodus?

N 1 – Ei ole, ega meest, kes teid vähem kardaks, järelikult piskust veelgi vähem.

Majast kostab kauget trummipõrinat.

N 2 – Kuulete, trumm toob me nooruse välja. Uks, mis näib turvaliselt lukus olevat, on kõrkjast riiviga ja avaneb ise.

Kostab tugevamat trummipõrinat.

N 1 – Kuulete! See on Abdam. Küll signaalitab!

Karl – Seal käib töö!

Tiit – See trummipõrin õhutab mitte ainult meid.

Uksest tungivad välja ülikonnastatud ametnikud.

Karl – Ei karda nad, vaid julgevad majast välja tulla. See on väljakutse ja tuleb vastu võtta! Ma olen raevust higine. Nüüd, Tiit, me lähme sisse.

Tahavad uksest sisse astuda.

Karl – Kõik lõunamaised haigused tabagu teid! Häbi! Terrorismi pesa, jälk  ebademokraatia! Näod on teil jooksust valged ja hirmupalavikust! Kuhu on kõik tummapommid peidetud? Hanehinged, kel inimnägu ees ja elupaigaks katkupisikuterikas Fergana org!  Ma tahan selgust, need küsimused vaevavad mind.

Astub uksest sisse.

Ülem 1 – Hulljulge! Mina küll selle solgi sisse ei tüki.

Ülem 2 – Ka mina mitte.

Karl tõmbab ukse enda järel kinni.

Ülem 1 – Näe, ta pandi kinni.

Kõik – Ta laul on lauldud, pole kahtlustki.

Ilmub Tiit.

Tiit – Kus Karl on?

Kõik – Läks majja sisse.

Ülem 1 – Ta tungis ametnike kannul sisse. Kuid siis sulgus uks järsku. Nüüd on ta üksi seal.

Tiit – Sõber, kelle jutt on teravam nõelast! Sa oled üksi! Ma olen sõdur ja vankumatu mitte ainult lahingus, kuid poliitikute hääle kõuemüra paneb mindgi värisema. Ei talu seda palavikku, mis raputamas kogu maailma.

Uks avaneb taas. Näha on Karli.

Ülem 1 – Näe, Tiit!

Tiit – See on ju Karl! Nüüd peame tema juurde minema.

Astuvad kõik uksest sisse.

Viies stseen

Sealsamas. Mõned ametnikud on lipsud ära võtnud. Ühel ametnikul on valge pullover seljas.

Nõunik 3 – Selliseid lipse Tallinnas ei müüda.

Nõunik 4 – See oli kasulik tehing.

Nõunik 5 – Võtaks neid katk! Siidist lipsud!

Ilmuvad Karl ja Tiit koos pasunapuhujaga.

Karl – Näe agaraid, kel iga mõlkis eek on kallim lepingust! Küll lipse, püksirihmu, pastakaid, ja igasugust nänni ostavad. Kõik kauplevad, kuid läbirääkimised pole lõppend veel! Abdam on mõtlik, ta tõrgub. Lõpetage kauplemine! Tiit, sa tead, et vastasel korral peab Komeet missioonile minema garantiideta!

Tiit – Su pingutus vist oli liiga äge.

Karl – Ma pole saanud sellest tööst veel soojagi. Head edu sulle! See, et dokumendilt puuduvad veel allkirjad, see teeb mind haigeks.

Tiit – Õnn kaasa sulle, vapper mees, et kinnituse saaksid kokkulepped!

Karl – Jää hüvasti!

Tiit – Sa oled tubli, Karl!

Karl lahkub ruumist.

Tiit – Nüüd puhu üks prelüüd. Me oleme turul ja sinna kogunevad kokku kõik maailma võimud. Mis nõu me trummipõrinale anda võiksime? Lähme!

Kuues stseen

Komeedi õppelaager Tartu ümbruskonnas. Ilmub Komeet koos sõduritega.

Komeet – Paus! Kümme minutit! Te olete hästi võidelnud; hoidsite hästi formatsiooni, ei lasknud ennast provotseerida. Kuid üksnes nii võideldes ei ole me veel võitnud. Selles on kõik liitlased on sama meelt.

Ilmub virgats, käes satelliittelefon.

Komeet – Mis on?

Virgats – Tartus käivad läbirääkimised, Karl ja Tiit püüavad kokkulepet saavutada. Karl tahab sinuga paar sõna enne vahetada.

Komeet – Nii et lahendusi pole veel. Millal ta helistab?

Virgats – Peaks kohe helistama. Me leppisime tunni aja eest nii kokku.

Komeet – Kas kanal kahe pealt? Hästi.

Telefon heliseb. Virgats eemaldub.

Komeet – Halloo, Karl, kas sa näed mind? Miks sa nii kaame välja näed või petab pilt?

Karl – Kas jäin hiljaks?

Komeet – Jah, kui häid sõnumeid ei kuule sinu suust, kui uudiseid vaid lükkad edasi.

Karl – Komeet, ma tahaksin sind reaalselt pigistada. Nii kõvasti kui oma kosja aegu pruuti.

Komeet – Sa oled emotsionaalne inimene. Mida Tiit teeb?

Karl –Ta peab sinu nimel Tartus  lipitsevat hurta rihma otsas, nii pingul kui just tahab. Näeb vaeva, loob korda, määrab luna või jagab armu.

Komeet – Kes see oli, kes ütles, et sellise väljaõppega me jääme terroristidele alla! Kus ta on? Tooge siia!

Karl – Las ta olla, sest ta rääkis tõtt. See siin on armetu kassi-hiire mäng.

Komeet – Kuidas siis sa mõtled jagu saada neist?

Karl – Kas juttu on meil aega ajada küllalt? Ei usu seda. Parem räägi, kuidas mõtled rahu tagada oma piirkonnas? Kuidas olete planeerinud vaenlast maha jahutada? Komeet, mis siis  saab, kui mingil põhjusel  peaks rahu tagamine katki jätma?

Komeet – Me teeme pausi, Karl. Puhkame pisut, et hiljem alustada uuesti.

Karl – Milline on vägede meeleolu? Kas sulle on teada, millisesse piirkonda on tõenäoliselt kõige suuremad relvapeidikud ehitatud?

Komeet – Arvan, et tean! Kuid korraldusi saavad nad Abdami käest.

Karl – Oh, väärtuste nimel, kui vaid saaksin, ma tuleksin su käsu alla aega viitmata neid  antiaate peksma. Ma pigistaks neid kõigi lepingute kõigi sätetega!

Komeet – Sind oleks vaja pigem kosutuseks sauna viia. Kuid kes julgeb sinu palvet mitte kuulda võtta. Kaasa vali vaid need, kellest kõige rohkem abi on.

Karl – Võtan need, kes ise kipuvad. Kui siin on mehi, kes ihaldavad kuulsust ja  erudeeritud on sätetes; kel koalitsioon on tähtsam isiklikust õnnest; kes usuvad, et ajame just  õiget asja; siis, üks või palju, ma võtan kõik nad endaga. Kui aga tõesti neid  saab liiga palju, siis valin vähesed, ent tänan kõiki: teised saavad tööd siis teistes ametkondades. Läbi avaliku konkurssi.

Komeet – Seansi aeg on läbi. Pean lõpetama.

Kõik lahkuvad.

Seitsmes stseen

Tartus, saadiku maja ees. Tiit marsib trummipõrina ja pasunahelide saatel longates; teda saadavad turvamehed ja rühm ametnikke.

Tiit – Nii, turvaala on nüüdsest kogu maja ümbrus. Täitke oma kohust.

Turvameeste pealik – Meie pärast ärge kartke.

Tiit – Hoidke uksel silm peal. Me läheme väljaõppe laagrisse.

Marsivad edasi.

Kaheksas stseen

Komeedi väljaõppe laager Tartumaal. Kohtuvad Karl ja Abdam.

Karl – Kõige rohkem vihkan ma sõnamurdjaid.

Abdam – Me vimm on võrdne. Kas Aafrikaski oleks leida madu, kes oleks mulle jälgim sinu tülkast mainest?

Karl – Kes võitluses alla annab, see surgu vana teenistuja ja maksumaksjana!

Abdam – Kui pagen, siis hurjuta mind nagu jänest.

Karl – Me tegime Tartus lepingu mustandi, aga nüüd olen üksi jäetud.

Abdam – Eelleping kohustab kõiki, ka üksikvõitlejaid.

Istuvad läbirääkimiste laua taha.

Abdam – Te olete kasuahned ja pugejad! Kõiki tahate ühesuguste käitumisreeglite alla painutada. Teie majanduslik abi häbistab minu maad. Aga olgu. (Kirjutab alla).

Üheksas stseen

Sealsamas. Kostab pasunaheli ja trummipõrin. Ilmub Komeet koos sõduritega.

Komeet – Kui ütleksin, mis tööga hakkama sa täna said, sa ise mind ei usuks. Kui aga räägin seal, kus segab parlament me rahva pisaraid ja rõõmu, või ministeeriumis, kus ametnikud õlgu kehitades kuulavad, kuni lõpuks kaasa kiidavad; või turul, kus kauplejad kõik rõõmsas ärevuses veel kuulda soovivad su kuulsusest ja mainest; siis selgelt teavad kõik. Just sellist esimeest ja juhti ongi vaja, kes pidulauda toitu maitsma tuleb üksnes siis, kui söönud on ta juba küll.

Ilmub Tiit koos sõduritega.

Tiit – Karl, sina oled ratsu, meie ainult rakmed!

Karl – Ei, jäta! Ka ema teeb mulle sageli tuska, kel ometi on voli oma verd ülistada, kui mind kiidab. Mind tõukas tegudele eesti rahvas. Need inimesed välisministeeriumist, kes tegid kõik, et  signatuuri saaks see leping lõpuks.

Komeet – Sa oma teeneid ära mata maha. Su tulemusi varjata on hullem vargusest ja võrdne laimuga. Palun – selle märgiks, mis sa oled inimesena, mitte selle tasuks, mis sa oled teinud, – kuula mu kõnet nüüd, siin, meie kõigi ees.

Karl – Võib olla hakkab valus neil, kui kuulevad nad endast.

Komeet – Kui aga ei kuule, siis ajab kihelema uudishimu neid, sest kogutulust jääma sulle peab kümnendik. Ning oma osa võta enne üldist märkimist sa enda valikul.

Karl – Komeet, sind tänan, ent süda tõrgub võtmast meelehead. Ma keeldun sellest ja võtan vaid lihtosa, nagu kõik, kes asjas kaasa lõid.

Kõlab pikk pasunaheli.

Karl – Need pillid ärgu enam tehku häält! Kui trumm ja pasun on võitlustandril lipitsejad, siis pärast võitlust üksnes meelitajad. Nad jäägu vait! Te premeerite mind lihtsalt, et rasvuks minu maine sellest kiidulaulust, kus valitseb rutiin!

Komeet – Sa oled liiga tagasihoidlik. Pigem täna lööd käega kuulsusele, kui hiljem tänad  meid õige hinnangu eest…. Mõtle ikka enne. Las maailm saab teada, et Karl on võitnud sõja ühe suletõmbega. Sa õigel ajal õiges kohas korjasid maast kordamineku ja õnne, mis vedeles seal kõigi nähes. Seepärast, alates tänasest päevast, hüüdkem sind, kui kasuliku lepingu sõlmijat, mis tulu tuua võib kogu rahvale ja mastaapsemaltki, lugupeetud Korilaseks. Karl, kanna Korilase nime uhkelt!

Pasunahelid ja trummipõrin.

Kõik – Karl Korilane!

Korilane – Ma lähen pesen end ja puhkan, siis näete, kas punastan või mitte; siiski tänan. Aunime püüan õigustada nagu suudan ja kanda teiste aumärkide ja ordenite seas.

Komeet – Lähme telki, seal enne puhkust kirjutame tunnistuse valmis. Tiit, kui lähed Tartusse, siis teavita ka teisi, et kahepoolne kokkulepe on leidnud kinnitust.

Tiit – Kuulan, härra ülemjuhataja.

Korilane – Ma teie ees jään vist jobuks. Just äsja keeldusin kuninglikust kingist, ent nüüd, mu härra, pean midagi teilt paluma.

Komeet –  Teenetepank! Võid saada kõik mis tahad, mu pädevuse piires. Mis see oleks?

Korilane – Kord Tartus keegi lihtne mees mind kohtles hästi ja ööseks varjupaika pakkus. Ma nägin teda täna sinu väeosa kartseris; kuid just samal hetkel lähenes Abdam ja minu raev sai võitu mu halastuse üle. Nüüd palun, lase vabaks see julge peremees.

Komeet – Sa palud hästi!  Kui olekski ta korruptant või meie kutse häbistaja, saab vabaks nagu tuul. Las läheb, Tiit.

Tiit – Mis on ta nimi, Karl?

Korilane – Valikute nimel! On läinud meelest. Ma olen väsinud, mu mälu loid. Kas saaks ehk veidi veini?

Komeet – Lähme telki. Su näol on tindi plekid; peab vaatama, mis vedelikku nende pesu nõuab. Lähme.

Lahkuvad.

Kümnes stseen

Iraagi saadiku residents. Trummipõrin. Ilmub Abdam ja nõunik.

Abdam – Nafta on meilt võetud; kaitse alla!

N 1 – Küllap saame ta jälle headel tingimustel tagasi.

Abdam – Või tingimustel! Ah, kui saaksin koalitsiooni liitlaseks, sest opositsioonis olla, kuigi  saadik, pole see ma, kes olen… Tingimustel! Mis soodsaid tingimusi võib loota see, kes  teise armust oleneb? Viis punkti lepingus; iga kord mind lõid ja löövad veelgi, kui  liitlastega kohtume bankettil. Kui kohtan Karli, ei ole minu sõnavõtus enam endist sära. Nüüd lahman nii kuis saan, ei ole enam võrdsed me.

N1 – Ta on kavalpea.

Abdam – Rohkem pea, kui kaval. Meelemürki sai mu vaprus tema varju jäädes ning kaldus endast välja. Ei rahusta mind enam uni, rahu paik, ei alastus, ei talvekümblus. Ka tootlusnäitajad ja statistika, mis viha tõkkeks on, seavad mu raevule ja energiale vastu kopitanud õigusi ja kombeid. Ükskõik, kus tava kiuste peaksin Karli kohtama, ta südametunnistuse veres tahan käsi pesta! Nüüd läki; ja vaadake ringi linnas, kui turvaline on maja valve ja mida räägitakse.

N 1 – Kas sa ei tule?

Abdam – Mind oodatakse tammikus. Tooge sõna sinna, õlletehasest lõuna poole, kuis asjad lähevad, et teaksin maailmaga sammu käia.

N 1 – Selge.

Lahkuvad.

TEINE VAATUS

Esimene stseen

Väljak Tallinnas. Ilmuvad Andrus, Savisaar ja Reiljan.

Andrus – Kuulsin büroo juhatajalt, et täna õhtul saame uudiseid.

Reiljan – Häid või halbu?

Andrus – Igatahes mitte rahva soovide kohaseid, sest rahvas ei armasta Korilast.

Savisaar – Loodus õpetab loomigi oma sõpru tundma.

Andrus – Ütelge, palun, keda armastab hunt.

Savisaar – Lambatalle.

Andrus – Jah, et teda ära õgida, nagu vihased kodanikud tahaksid meie Korilast.

Reiljan – Ta on tõesti talleke, ainult mõmiseb nagu karu.

Andrus – Ta on tõesti karu, ainult elab nagu talleke. Te olete mõlemad vanad mehed; ütelge mulle ühte asja.

Mõlemad – Mida nimelt?

Andrus – Missuguse omaduse poolest on Korilane vaene, ehk mida teilgi külluses ei ole?

Reiljan – Ei ole ta vaene ühegi omaduse poolest, kõike on tal ohtrasti.

Savisaar – Eriti uhkust.

Reiljan – Hooplemise poolest on ta kõigist üle.

Andrus – Imelik küll… Kas te teate ka, mida teist linna peal arvatakse, ma mõtlen meie, aukraadiga meeste hulgas? Kas teate?

Mõlemad – Noh, mida meist siis arvatakse?

Andrus – Te rääkisite parajasti uhkusest… Ega te ometi ei vihasta?

Mõlemad – Pole midagi.

Andrus – Ega sellest ei olegi suurt lugu; sest üsna väike vargusjuhtum röövib teilt ära suure hulga kannatust. Andke  oma tujudele voli ja vihastuge, niipalju kui meeldib, kui teile just meeldib nii. Te heidate Korilasele ette, et ta on ülbe?

Reiljan – Mitte meie üksi.

Andrus – Tean, et te võite väga vähe teha üksi: teil on palju nõunike, sest muidu oleksidki teie teod imekspandavalt abitud. Oma võimete poolest olete liiga imiku moodi, et üksi midagi korda saata. Te räägite uhkusest. Tegelikult võiksite ennast ise kõrvalt vaadata ja oma tublisid minasid seestpoolt uurida.

Mõlemad – Ja mis siis?

Andrus – Siis avastaksite ühe paari mittekontrollitavaid, valetavaid, turtsakaid ja häbematuid ametimehi ehk rääkivaid päid, nagu neid igalpool leida võib.

Savisaar – Andrus, oled sinagi küllalt tuntud.

Andrus – Mind tuntakse kui tujutut ärimeest, vahetusministrit, kes armastab kuuma veini, mida pole tilgagi vishiga leevendatud; et ma olen igal tühisel põhjusel tõtlik; et ma olen paremini tuttav öö taguotsaga kui hommiku laubaga. Kuid mis ma mõtlen, seda ma ka ütlen ja oma tarkuse kulutan ära ühe hingetõmbega. Kui ma näen kahte teietaolist tegelast ja kui jook,  millega mind kostitate, mu suulaele on vastik, siis teen kõvera näo. Ja kuigi pean sallima neid, kes räägivad, et te olevat tõsised mehed, pean ma häbematuks luiskajaks seda, kes ütleb, et te olete ilusad. Kui te seda kõike minu mikrokosmose või makrokosmose kaardilt loete, kas sellest siis järeldub, et olen ka küllalt tuntud? Mida paha te võite sellest orientiirist  välja lugeda, ka kui ma olen küllalt tuntud?

Reiljan – Me tunneme sind küllalt hästi.

Andrus – Ei tunne te mind, iseennast ega üldse midagi. Teie auahnust meelitavad ajalehtede silmanurga artiklid, silmakirjalik viisakus ja teenetepank. Lööte surnuks kena kosutava ennelõuna, kuulates linnapea ja valitsusjuhi tüli, ja lükkate tühise vastasseisu edasi järgmise päeva peale. Kui kuulate pooltevahelist diskussiooni, ja teid kimbutavad soolevoolmed, siis peeretate häbi tundmata, heisates lipu igasuguse kannatlikkuse vastu, või nõuate möirates ööpotti, jättes tüli verest tühjaks jooksma veel rohkem sassiaetuna kui enne teie ärakuulamist. Muul moel te pooli rahu pidama ei kutsugi kui kompromissi kuulutades, neid ühtemoodi vigasteks sõimates. Olete küll üks veider paarike.

Reiljan – Jäta, on ju teada, et oled kangem lauas lõõpima kui pingil asjast rääkima.

Andrus – Kui te räägite oma kõige mõistlikumat juttu, siiski pole see karvagi teie habemest väärt. Te arvate, et iga tera gilletti mitmeteralisest puhastab lõuga ühevõrra hästi. Aga ikkagi räägite, et Korilane olevat uhke. Head õhtut, lugupeetud. Kui veelgi teie seltsis viibiksin, siis nakataks see minu enda ajud. Võtan endale vabaduse teiega hüvasti jätta.

Reiljan ja Savisaar astuvad kõrvale. Ilmuvad Maria, Viive ja Anu.

Andrus – Ennäe, mu kaunid daamid. Isegi kuu, kui ta oleks maine olend, ei oleks nõnda särav. Kuhu te nii silmalt tõttate?

Maria – Lugupeetud Andrus, mu poeg Karl on tulemas.

Andrus – Ah? Või Karl tuleb koju!

Maria – Jah, lugupeetud Andrus, ning suure kuulsuse säraga.

Andrus – Tohoh! Mis rõõmus uudis.

Viive ja Anu – Jah, tuleb küll.

Maria – Näe, siin on temalt kiri. Võimud said ühe, ta naine teise ja küllap on sindki üks kodus ootamas.

Andrus – Minule kiri! See teeb mulle pikkadeks aastateks hea meeleolu; sellel ajal näitan perearstile vaid pikka nina. Kas ta ehk siiski pole masendunud? Tal oli kombeks ka üksikute kokkulepete katkemisi väga läbielada.

Viive – Oh ei, ei, ei.

Maria – On küll, kuid lihtsalt murelik.

Andrus – Mina ka, kui lubadused vett ei pea. Kui tal aga siiski kogu leping taskus on, siis murelikkus sobib talle veelgi paremini.

Maria – Jah, nii see on. Ta saabub tammepärjaga, ma loodan.

Andrus – Kas Abdam loobus oma nõudmistest?

Maria – Tiit kirjutab, et saadik kirjutas alla.

Andrus – Oligi viimane aeg. Kui meie missioon oleks jäänud tagatisteta, siis ei oleks ma tahtnud ka kõigi aktsiate omanik olla. Kas parlament on juba kursis?

Maria – Kulla naised, lähme juba. Jah, jah, jah: parlamendi esinaine sai kirja, mis kinnitavad minu poja teeneid. Selle lepinguga on alanud ajaloos uus järk.

Anu – Tema prognoosidest räägitakse imelugusid.

Andrus – Imelugusid! Kindlasti mitte ilma, et ta oleks seda ära teeninud.

Viive – Ma loodan, et see on tõsi.

Mari – Tõsi! Kuidas siis!

Andrus – Tõsi! Võin vanduda, et see on tõsi.

Kuuldub pasunahelisid ja trummipõrinat.

Andrus – Kuulake! Pasunad!

Maria – Need on fanfaarid, mis hõiskavad rõõmust.

Ilmuvad Komeet ja Tiit, nende vahel Korilane, taga infopealikud, sõdurid ja ajakirjanik Juur.

ajakirjanik Juur – Kuulake ja teadke! Karl Korilane pani üksi ära! Sealt tuli kuulsus, ta peene  hääle kiuste. Nüüd ehib vääriline nimi tema kuldseid lokke! Au ja kuulsus Korilasele!

Fanfaarihelid.

Kõik – Tere tulemast vabaduse väljakule, lugupeetud Korilane!

Korilane – Ei, jätke, see teeb haiget südamele. Ma palun, jätke!

Komeet – Näe, su ema!

Korilane – Tean, et palusite minu õnne eest.

Maria – Ei, sõdur, kummarda! Mu armas Karl, lugupeetud Korilane, said kuulsusrikka teoga uue nime? Kuidas pean sind hüüdma? Korilaseks? Teen seda rõõmuga. Ent sinu naine?

Korilane – Veetlev vaikija! Kas naeraksid, kui tuleksin ma nagu enne, et nuttes minu triumfi kaed! Kallis, Tartus nutavad nii lesed!

Viive – Mu kallis! Ma nutan rõõmust.

Korilane – Kas ikka elad? (Anule) Anna andeks.

Maria – Kõigile tere tulemast! Ka sulle, Komeet! Teile kõigile!

Andrus – Jah, sada tuhat tere! Sa ole tervitatud. Neil, kes sind näevad, kuid ei rõõmusta, vist närib südant kadedus! Brüsselgi peaks teil austust avaldama; ent meil on veel vanu metsõunapuid, mis teiemaiguliseks end pookida ei lase. Tervist, juhid! Eks nõgest hüüta ikka nõgeseks ja tivoli jääb ikka tivoliks.

Komeet – Sulatõsi!

Korilane – Andrus on Andrus ja selleks jääb.

ajakirjanik Juur – Hei, andke teed! Ja minge edasi!

Korilane (naisele ja emale) – Ulata käsi! Ja sina ka! Ma enne, kui koju tulen, pean parlamenti külastama; ei saa ju neilt ma üksnes tervitusi, vaid värsket lugupidamistki.

Maria – Nüüd on minu unistused saanud teoks ja pärand käes on minu soovidel. Vaid üks on puudu veel.

Korilane – Ema, tea, et puudliks ma olen pigem neile omal moel, kui nendega koos võimul nende moel.

Komeet – Nüüd üles!

Pasunahelid. Kõik peale rahvasaadikute lahkuvad.

Reiljan – Ta kõigil on keelel. Isegi lühinägelikel on prillid ees, et teda näha. Lasteaiakasvataja ei hooli lapsest, kes end nutab krampi, vaid kuulab raadiot. Demjanov viskab põlle nurka ja ronib müürile. Poed, letid, aknad, vitriinid, kõik on tungil, täis katused ja harjad on iganäolist rahvast teda tõemeeli vahtimas. Ka Taska, kes end näitab harva, kesk rahvahulka trügib, et saada jõugus soodne koht. Solaariumitest daamid  väljuvad ja kahvatavad ennast valgeks. Kihkvel kõik, just nagu oleks taas öölaulupeod  siin maiseks saanud.

Savisaar – Äkki saab veel presidendiks.

Reiljan – Siis võib minu ametkond küll tema võimu all aastaid magada.

Savisaar – Ei suuda kanda au ta mõõdukalt algusest lõpuni, vaid kaotab selle, mis on võitnud äsja.

Reiljan – See on lohutus.

Savisaar – Rahval, kelle eest meie seisame, ei ole kahtlust, et vanad luukered virguvad, kui vähegi põhjust. Nii ununeb see vastne au. Ma olen kindel, et ta ise annab selleks peatselt põhjust, kui ise enda peale nõnda uhke on.

Reiljan – Ma olen kuulnud teda väitmas, et kui keegi esitakski tema kandidaadi presidendi kohale, ta enne õiget aega turule ei ilmuks ega luniks rahvalt toetushääli.

Savisaar – Tõsi.

Reiljan – Nii ta ütles. Pigem loobun erakonna esimehe kohast kui luban ennast presidendi kandidaadiks üles seada, või kui, siis üksnes oma erakonna soovil.

Savisaar – Ta võiks mõne oma lubaduse täita.

Reiljan – Vist täidabki.

Savisaar – Siis läheb kõik meie prognooside kohaselt: tagasi parlamenti!

Reiljan – Võim peab olema lahutatud. Me peame rahvale selgitama, milliseid mõtteid mõtleb see mees: kui saaks, ta muudaks kõik ausambad mobiilseks ja politseinikud puudeks metsas; teeks kurdid tummaks ja hääletuks tsetseenid. Tema meelest ei ole rahval võimekusteks rohkem maailmavaadet ja hinge kui revidentidel huumorisoont. Sest revidendid saavad kiita, kui kannavad koormat, ja  kantakse arvestuskaardile, koos palga alandamisega, kui varisevad koorma all kokku.

Savisaar – Sa kõike seda sisendad sel hetkel, mil tema kõrgelennuline ülbus taas solvab kogukonda; ning see juhtub peagi, kui teda nagu puudlit hassetada; siis ta võtab tuld ja süütab kuiva kulu; see leek ta hääled põletabki.

Ilmub virgats.

Reiljan – Noh, mis on?

Virgats – Teid palutakse ülesse büroosse. Tundub, et Karl Korilane seatakse presidendi kandidaadiks. Ma nägin, kuis kurdid tunglesid, et teda näha, ja pimedad, et kuulda. Noored teismelised loopisid juukseid, nagu hevi kontserdil, naised kingisid labakindaid ja kaelarätte. Pole ammu enam säärast näinud.

Reiljan – Ma lähen üles. Silmad-kõrvad võtan kaasa, ent süda oodaku.

Savisaar – Ma tulen kaasa.

Lahkuvad.

Teine stseen

Parlamendi koosolekuruum. Sekretärid ilmuvad toolidele patju panema.

S 1 – Kähku, nad on kohe siin. Mitu mees presidendi kandidaadiks üles seatakse?

S 2 – Kuuldavasti kolm; aga kõik arvavad, et Korilane saab presidendiks.

S1 – Ta on tark mees, ainult kole uhke ja ei armasta rahvast.

S 2 – Tühja sest, on olnud palju suuri mehi, kes on rahvast meelitanud, aga rahvas pole neid ikkagi armastanud. Ja on palju neidki, keda rahvas on armastanud ei tea isegi miks. Nii et kui rahvas võib põhjuseta armastada, võib ta ka põhjuseta vihata. Kui Korilane sellest üldse ei hooli, kas rahvas armastab teda või mitte, siis näitab see järelikult kui õigesti ta hindab rahva meelt: oma õilsas muretuses, laseb ta sellel selgesti välja paista.

S 1 – Kui ta sellest ei hooli, kas rahvas teda armastab või mitte, siis hõljub ta tasakaalus ega tee head sama hästi kui halba. Tegelikult sooviks ta rahva viha suurema õhinaga, kui rahvas jõuab seda talle avaldada. Ta ei jäta midagi tegemata, et ennast rahva vaenlasena näidata. Kuid rahva rahulolematust ja tõrksust avalikult välja kutsuda on niisama halb kui  see, mida Korilane isegi ei salli, nimelt üksikuid rahva hulgast armastuse võitmiseks meelitada.

S 2 – Ta on oma kodumaad väärikalt teeninud ja tema tõus presidendiks pole olnud nii libe kui neil, kes on rahvast üksnes lubadustega masseerinud, garanteerides endale lugupidamise ja austuse, mütsi higisesse pihku pigistades, ilma et oleks selle ärateenimiseks midagi muud teinud kui lubanud oma kandidatuuri üles seada. Aga tema  sõlmis liitlaste nimel musulmanidega lepingu ja istutas oma kuulsuse nõnda sügavale inimeste südamesse, et kui nüüd keeled vaikiksid ja tema teod tunnustust ei leiaks, siis oleks see tõesti tänamatu ülekohus. Asja teisiti kujutada võivad vaid pahaloomulised, kes tembeldavad seega iseennast valetajateks. See lõikaks ju iga kuulaja kõrva kui etteheide ja häbiasi.

S 1 – Ta on lugupeetud mees. Astu kõrvale, nad tulevad.

Kostab pasunaheli. Ilmuvad rahvasaadikud, fraktsioonide juhid, Korilane, Andrus, Komeet. Reiljan ja Savisaar võtavad istet eraldi, Korilane seisab.

Andrus – Nüüd kus liitlastega on asjad selged ja Tiidu võib koos meestega Iraagi saadiku residentsi juurest ära kutsuda, jääb meie tänaõhtuse koosoleku põhiliseks punktiks vajadus langetada otsus, keda seada üles presidendi kandidaadiks tulevastel valimistel, et vääriliselt tunnustada  meie maa au kaitsvate inimeste teeneid. Sellepärast, lugupeetud saadikud ja fraktsioonide juhid, palun olge nii head ja kuulake, mida on vägede rahuaja ülemal öelda. Härra admiral, palun tehke lühike ülevaade toimunust.

Rahvasaadik 1 (RS 1) – Komeet, räägi ükskõik kui pikalt, nii et kõik aru saaksid, et pigem on riik tasu maksmiseks vaene, kuid meie tahtmine mitte. (Teistele saadikutele)  Rahvamehed, me palume teid ettekanne ära kuulata ning hiljem avaldada toetust rahva ees saadud informatsiooni põhjal, mida oleme soovitanud.

Reiljan – Aitab jutust. Kuna arutlusel on väga meeldiv ettepanek – austada ja edutada meest, kes on siin kõne all.

Savisaar – Seda suurem rõõm oleks meil seda teha, mida lahkem ta ise oleks, kui senistest hinnangutest lähtuda.

Andrus – Sa hälbid asjast ja oleks võinud vaikida. Kas tahate Komeedi kõnet kuulda?

Savisaar – Väga; kuid olles sinust vanem, seepärast ka minu manitsus on siin asjakohane.

Andrus – Temal on rahva käest saadud mandaat, aga kui mitme häälega mõni sai parlamenti? Komeet, palun, teil on sõna!

Korilane tahab lahkuda.

Andrus – Oota!

RS 1 – Korilane, palun istu! Ära ole nii tagasihoidlik.

Korilane – Ma pigem lasen perearstil haavad kinni siduda, kui kuulan seda, kuis nad sain.

Savisaar – Ma loodan, et minu sõnad ei peleta sind siit minema.

Korilane – Ei; kuid sageli võib sõnade taga leida muudki. Sa ei solva mind, kuid ka ei kiida. Mina pean rahvast lugu parajasti sedavõrd, kuis on ta häälte kaal.

Andrus – Nüüd istu, palun.

Korilane – Ma pigem häire ajal kratsin pead päikse käes, kui istun varjendis, kus mu eimiskist puhutakse suur balloon.

Lahkub.

Andrus – Rahvasaadikud, kuidas võib see mees küll teie meelituste kudu paljundada! Te näete, kuidas ta au eest paneb mängu pigem kõik oma sõbrad, kui ohverdab ühegi kõrva kiidulaulu kuulamiseks. Komeet, palun alustage.

Komeet – Mu hääl on nõrk, ent see, millega Korilane hakkama on saanud, ei tohi kosta nõrgalt. Arvatakse, et vaprus on ülim omadus, mis võib ühte meest või naist vääristada. Kui on nii, siis sellel, kes on kõne all, ei ole meie riigis võrdset. Ta oli kuusteist aastat vana, kui lõpetas keskkooli üksnes viitega tunnistusel. Ülikoolis, kui see oli veel võõra võimu jälgimise all, just siis, kui parteisse astumine nõudis julgust, ta mitte ainult sellega ei saanud hakkama, vaid kuulus ka kõige teeneterikkama korporatsiooni asutajaliikmete ridadesse. Meheks saades kasvas ta kui meri, ei mõõnanud, kui ajad olid rasked. Kuid tema vaprust tänapäeval, Tartus, ei oska ma kirjeldada. Nii nagu suure reisilaeva ees merihein, nõnda surus ta täävi alla kõik vastuväited, mida vastaspool esitas. Keda märkis ta näpp, see hakkas pealaest jalatallani värisema, sest kartis paljastamist rumaluses. Ta  tungis säte haaval sügavamale, komistamata juriidilistes keerdkäikudes ja juhtis läbirääkimisi kartmatult. Ta on meie välispoliitika võti, sest ükski saalis viibinud saadik polnud küllalt hoogne, et takistada Korilase argumentide raudset kaitseliini. Kõik võit jäi temale, ta sähvatas nagu lendtäht hoobilt! Kui siis Iraagi diplomaat ja saadik Abdam julges suu lahti teha, siis sulges ta selle kolme sõnaga. Demokraatia, ühised väärtused, terrorism!

Andrus – Tark mees!

RS 1 – Ta on väärikas mees.

Komeet – Siis lõi jalaga vastu põrandat ja küsis: kas kogu maailm võis siis eksida, kui saatis koalitsiooniväed Iraaki rahu tagama? Ei. Poliitika ei ole nõnda lihtne. Nüüd näeb ta oma tasu vaid teatud tegudes ning aega rahulikut veetes.

Andrus – See on väärtus. Kutsuge ta siia.

RS 2 – Kutsuge Korilane.

RS 1 – Juba tulebki.

Korilane tuleb tagasi.

Andrus – Mul on hea meel, Korilane, et parlamendi enamiku esindajad on otsustanud su presidendi kandidaadiks üles seada.

Korilane – Kõik minu oskused ja teadmised on alati teie päralt.

Andrus – Nüüd tuleb sul esitada rahvale oma programm.

Korilane – Siiski, ma palun, et vabastaksite mind sellest pruugist; ei suuda veel ma ennast avada ja seista paljalt ja nuruda neilt hääli. Teie loal ma jätaksin selle hiljemaks.

Savisaar – Ei, rahvas peab saama hääletada, sellest tavast ei ole võimalik loobuda.

Andrus – Ära patti mängi nüüd. Lepi kombega ja võta vastu au just nii, kuis nõuab vorm.

Korilane – Kui mängin seda osa, pean punastama; väga hästi võiks rahva programmist ilma jätta.

Reiljan (Savisaarele) – Kas kuuled!

Korilane – Pean hooplema, et tegin seda, toda, ja uhkeldama, et jõudsin kokkuleppele. Just nagu tuleks osta mul neilt hingeõhku!

Andrus (Korilasele) – Kas on mõtet jonnida? (valjusti) Taotleme, rahvasaadikud, et te soovitaks avalikult me nõu ja kuulutaksite presidendi kandidaadid välja.

Rahvasaadikud – Korilasele õnne ja edu!

Kõik lahkuvad peale Savisaare ja Reiljani.

Reiljan – Näed, kuidas ta mõtleb avalikust kohelda!

Savisaar – Kui meedia ometi märkaks seda! Ei, peab ise briifingu korraldama või pressikonverentsil sellest rääkima.

Lahkuvad.

Kolmas stseen

Ilmub seitse-kaheksa keskerakonna esindajat.

KE 1 – Üks on kindel: hääletust ei saa me talle keelata.

KE 2 – Saame küll, kui tahame.

KE 3 – Rahval on voli seda teha, aga see on pädevus, mida meil pole voli kehtestada; sest kui ta räägib oma tegudest, siis ei jää muud üle, kui kõik peavad neist rääkima. Kui ta jutustab positiivselt ja viisakalt, siis ei jää kellelgi midagi muud üle, vaid igaüks peab tunnistama tema sõbralikkust ja kaasa kiitma. Tänamatus on kole ja kui rahvas on tänamatu, siis on ta koletis; ja kui meie oleme rahva liikmed, siis oleme ka meie osalt tänamatud.

KE 1 – Selleks, et meist paremini ei mõeldaks, pole vaja eriti midagi teha. Aga kui meelt avaldasime, siis ei kõhelnud ta meid lihtlabasteks sumisejateks nimetamast.

KE 3 – Nõnda võib nimetada paljusid inimesi; ja mitte sellepärast, et kõik räägivad korraga, vaid sellepärast, et kõigil on mitut karva arvamusi. Usun tõesti, et küsitlused heidavad vaid halba nalja. Kui meie arvamused lendaksid laiali itta, läände, põhja, lõunasse; ja kui nad lepiksid kokku kõige otsema tee tagasi, siis viiks see neid ühel ajal samasse kohta, kõikidesse ilmakaartesse laiali.

KE 2 – Arvad tõesti? Kuhu siis minu arvamus lendaks?

KE 3 – No sina oma arvamust küll nii kähku välja ei ütle, sest see on kõvasti su puupeasse kinni kiilunud. Kui aga saaks, siis läheks ta kindlasti lõunasse.

KE 2 – Miks just sinna?

KE 3 – Et eksida mõnulemisesse; ja kui kolm osa sulaksid seal naudingutes, siis ehk neljas tuleks kohusetundest tagasi, et aidata sul võtta naist.

KE 2 – Kas see on nali?

KE 3 – Kas sina oled valmis hääletama? Aga sellest polegi lugu, sest enamus otsustab, mis siis, et tegelikult üksnes kolmandik osa rahvast. Ei, see on iroonia, liikumine üldiselt üksikule, tuuma poolt pinnale. Küsitlus küsib konkreetselt, on toorem osa sajast, protsent, kuid otsus langeb küpselt, ilma naljata. Seda ma ütlen küll, et kui tal on tendents kalduda rahva poole, siis temast väärikamat meest ei olegi.

Ilmub Korilane kampsunis ja koos temaga Andrus.

KE 3 – Sealt ta tuleb, lihtne kampsun seljas. Pange tähele, mis teeb. Me ei pea kõik siia kokku jääma, vaid mingem ühe-, kahe- või kolmekaupa sinna, kus ta seisab. Ta peab igaühega suhtlema ja nii saab igaüks sellele vastuse, mida ta oma suuga küsib. Tulge minu järel, ma juhatan.

Kõik – Hästi, hästi. (Astuvad eemale).

Andrus – Sa eksid selles; tead ju küll, et kõik on seda teinud.

Korilane – Milles! „Ma palun teid, andke andeks, vabandage palun“ Kurat võtaks! Ma ei suuda oma keelt nõnda painutada.

Andrus – Mõtle nüüd ometi kaine peaga, kuidas sulle ja meile on kasulikum.

Korilane – Nende ees vabandada, nende hääli püüda! Tänan ei, kui tahavad siis hääletavad poolt. Kõik ikka vastu ei hääleta.

Andrus – Nõnda sa rikud kõik ära. Ma lähen. Palun räägi nii, kuidas on mõistlik.

Lahkub. Esile astuvad KE 2 ja KE 3.

Korilane – Nii viisakas, et mu enda hambad hakkavad selle peale valutama… Ennäe paari! Tere õhtust, härrased! Kas teil on selge, miks siin seisan?

KE 3 – Teame küll. Ütle, mis sind siia tõi.

Korilane – Mu omad teened.

KE 2 – Su omad teened?

Korilane – Jah, aga mitte mu oma soov.

KE 3 – Kuidas nii, mitte su oma soov?

Korilane – Nii, sõber, nii. Mul pole soovi tülitada vaeseid.

KE 3 – Kui me sulle midagi annamegi, siis loodame su läbi kasu saada.

Korilane – Kas räägime hinnast?

KE 3 – Hinnaks on seda väga lahke paluda.

Korilane – Lahke paluda? Palun lahkesti osutada mulle seda au, kui jääme kahekesi. (KE 2-le) Sinu lahke hääl, sõber; mis kostad?

KE 2 – Sa saad selle.

Korilane – Kaup on koos. Kaks häält, hüvasti. (Pöördub neist ära).

KE 3 – See on väheke imelik.

KE 2 – Kas hääletangi tema poolt. Aga olgu.

Lahkuvad. Ilmub veel kaks keskerakonna esindajat.

Korilane – Palun, kui see ei aja teid häälest ära, et mina saan presidendiks, siis siin ma olen.

KE 4 – Sul on mitmeid teeneid kodumaa ja rahva ees, aga sa ei ole teda küllalt teeninud.

Korilane – Kas see on mingi mõistatus?

KE 4 – Oled olnud nagu vits välispoliitikas, oled olnud nagu malakas sisepoliitikas. Sa ei ole rahva lootustest uue poliitika osas tõesti aru saanud.

Korilane – Seda suuremaks väärtustekaitsjaks mind peate, et ma ei ole truudust murdnud. Olen nõus oma sugurahvast meelitama, et teenida talt kõrgemat arvamust: seda omadust peetakse avalikult lugupeetuks. Kuna ootused nõuavad minult pigem kübarakergitust kui südamevalu, siis tuleb harjutada kaasakiitvat peanoogutust; ma püüan kõigi vastu kena olla. See tähendab, härrased, et jäljendan paljude rahvasaadikute oskust lubada ja puistan neid ohtralt igale soovijale. Sellepärast, hääletage minu presidendikandidatuuri poolt.

KE 5 – Loodame, et leiame sinus endale sõbra; ja sina võid loota meie häälte peale.

KE 4 – Näha, et oled poliitikute kutsehaigust põdenud ja terveks saanud.

Korilane – Ma ei taha teie teadmisi nendest rääkimisega ahendada. Hindan teie hääli väga kõrgelt ja rohkem teid ei tülita.

Mõlemad koos – Edu sulle, sinu raskes töös.

Lahkuvad.

Korilane – Taas poolehoid! Ei, pigem taandun, pigem talun naeru, kui lisatasu, mis mul teenitud, juurde palun! Miks pean naervas-nutvas maskis jürilt-marilt nende heitliku  toetust püüdma? Head tavad käsivad… Ent mis on tava järgimise hind? Nii tolm jääb pühkimata traditsioonide palgelt ja mäena kuhjuv vale katab sootuks tõe! Halle juukseid toob see jant! Las mõni teine saab selle au ja ameti, kes soovib tukkuda! … Kuid pool on läbi, ehk kannatan ka teise poole häbi!

Ilmub veel kolm keskerakonna esindajat.

Korilane – Veel tuleb hääli! Neid hääli! Neid püüan paeltega ja valvan puuri juures. Sain häälte pärast maokatarri, kui sokolaadi ja veini üleküllus mind murdis maha. Häälte pärast olen tonnide viisi nänni jaganud ja liitrite viisi bensiini kulutanud. Te hääled! Jah, ma tahan olla president.

KE 6 – Ta on meie riigi huve kaitsnud, tegutsenud otstarbekalt ja ei tohiks meie häältest ilma jääda.

KE 7 – Sellepärast saagugi ta presidendiks; las toob rahvale julgust olla koos.

Mõlemad koos – Jääge terveks, härra president!

Lahkuvad.

Korilane – Lugupeetud hääled!

Taas ilmuvad Andrus, Reiljan ja Savisaar.

Andrus – Sinu aeg on seistud. Rahvasaadikud annavad sulle rahva hääle. Pead parlamendis kõne pidama.

Korilane – Kas nüüd sai küllalt?

Savisaar – Sa oled täitnud palumise kombe ja rahvasaadikud on kiitnud sinu kandidatuuri heaks. Parlament tuleb erakorraliseks istungiks kokku, et sind kinnitada.

Korilane – Kus? Kas valges saalis?

Savisaar – Jah, Korilane.

Korilane – Siis pean oma riided ära vahetama!

Savisaar – Jah, otse loomulikult.

Korilane – Ma teengi seda kohe, ning tundes ennast, ma olen terveks saanud.

Andrus – Kas lähme koos?

Reiljan – Me ootame siin ajakirjandust.

Savisaar – Olge ettevaatlikud.

Korilane ja Andrus lahkuvad.

Savisaar – Nüüd on see tal käes, ent silmades, nagu näib, hõõgub tusane rahutus.

Reiljan – Vaid pettus südames ta kandis lihtsat riiet. Kas lased rahval minna laiali?

Keskerakonna esindajad ilmuvad uuesti.

Savisaar – Kallid sõbrad, kas hääletate selle mehe poolt?

KE 1 – Ta sai meie hääled.

Reiljan – Kas tema poolehoid on teie jaoks väärtus?

KE 2 – Minu viletsat arusaamist mööda ta pilkas meid sellega, just nagu oleks palunud.

KE 3 – Jah, muidugi, see oli lausa näkku naer.

KE 1 – See oli tema kõnelaad, mitte naer või pilge.

KE 2 – Kõik peale sinu ütlevad, et see mees ei rääkinud ausat juttu. Ta uhkustas ja hooples, ta palga juures on räbal riie lausa irve.

Reiljan – Ta pidi ju ennast näitama.

Kõik – Ei, ei, ei näinud teda keegi.

KE 3 – Ta lubas näidata end salamahti, siis aga lehvitas kübaraga: „Ma tahan saada presidendiks ja vana komme nõuab selleks teie poolehoidu!“ Me siis lubasimegi. Ta tänas meid ja kõik. Kas see polnud pilge?

Savisaar – Miks te teda läbi ei näinud, millistel kaalutlustel? Kas rumalast peast või lapsikust kalduvusest?

Reiljan – Kas te ei võinud talle öelda, et ilma võimuta on ta väikene vennikene, tööta varblane, lausa raiskaja. Ta korteriskandaali kritiseerides käis ise sama teed.  Nüüd,   kõrgel kohal, kus käes on riigi võim ja vägi, jääb aga jonnakalt veel salakavalamaks, ja teie hääled transformeeruvad prügiks. Miks te ei küsinud, mis on ta eesmärk?

Savisaar – Ta oleks teile pidanud lubama rohkem, siis oleksite saanud nende täitmist nõuda ja kontrollida, kui on paras juhus. Te oleks pidanud kibestama tema sapist loomust, mis ei talu köitvat kohustust, ja ajama ta vihale. Miks te ei küsinud, mis on ta eesmärk?

Reiljan – Kas märkasite, kui põlglikult ta teie hääli palus. Arvate, et tänapäeval põlgus ei purusta, kui jõudu on lüüa? Arvate, et tänapäeval on kõik palju tsiviliseeritum ja kultuursem kui varem? Miks te ei küsinud, mis on ta eesmärk?

Savisaar – Miks ta sai nüüd teie hääled, mida varem meile keelasite? Sest tal polegi eesmärki. Ta tahab vaid kuulsaks saada, et teenistuse jooks tema arvele ei lõppeks iial ära!

KE 3 – Ta pole veel kinnitatud; me võime oma hääled tagasi võtta.

KE 2 – Ütlemegi ära.

KE 1 – Ja minu tuhat häält; veel lisaks nende sõbrad.

Reiljan – Siis öelge oma sõpradele ja tuttavatele, et nende häältega valitakse presidenti, kes riisub piimalt koore, et üksnes ise juua koorekohvi. Juriidiliselt õige on see toiming, mis annab kaigast koerale, kes haugub; ehk küll hauguks ilmagi.

Savisaar – Avalikus arutagu ja tühistagu oma heitlik valik. Tõstke esile tema ülbust, põlgust ja vaimuvaesust, ja ärge unustage, kuidas ta lihtsa riietusega näitas teile koha kätte. Te mõte uinus kartusest ta käitumise pärast, mis oli mõnitav ja vääritu ta paadund karjerismi tõttu.

Reiljan – Ajage kõik parlamendi, jah, meie süüks, sest talle sillutades teed me sundisime teid ju teda valima.

Savisaar – Öelge, et langetasite oma otsused pigem ajakirjanduses avaldatu põhjal, kui ise samme seades; et teie mõistust ei juhtinud tegelik soov, vaid propaganda mõju, valida just tema presidendiks. Süüdistage kasumlikke reklaami ettevõtjaid, kes istutavad inimeste pähe kontrollitavaid mõtteid. Pange kogu süü meie peale.

Reiljan – Jah, ärge säästke poliitikuid. Rääkige veel Korilase suguvõsast, kust ta pärineb ja põlvneb; ja kuidas selle kunagist mainet laastab. Sest ees olid tal suured mehed, kes kaitsesid me vabadust; üks neist juhtis linna puhta vee ja finantseeris pumbajaama ehitust.

Savisaar – Ta perekonda pitsitage; peske musta moraali ja võtke fookusesse järeltulijad. Sealt sirguvad ju uued ninad!

Reiljan – Ning üha korrake, et iialgi te poleks teinuks nii, kui meie poleks peale käinud.

Kõik koos – Jah, lähme; meil on oma valikutest kahju, sest kõik nad olid ekslikud.

Lahkuvad.

Reiljan –  Las minna. Stabiilsus on hea, kuid lainetus parem, sest see viskab kaldale kõik, mis kipub pinnale kerkima. Kui Korilane sattub marru, siis tuleb ta viha meie kasuks pöörata.

Savisaar – Nüüd ülesse! Seal on oodata meeleavaldust. See las näib nende enda teona, mis osalt ongi nii, mis siis, et õhutust sai meie käest.

Lahkuvad.

KOLMAS VAATUS

Esimene stseen

Tänav Tallinnas. Pasunahääl. Ilmuvad Korilane, Andrus, Komeet, Tiit, rahvasaadikud ja nõunikud.

Korilane – Abdam ei ole siis ikkagi taltunud?

Tiit – Jah; see sundiski meid ruttu kokku saama.

Korilane – Olukord on järelikult sama, mis enne sõja algust; on soodus hetk, on valmisolek ja strateegia uueks vastasseisuks.

Komeet – Nad on kurnatud, suurem osa relvi on kokku korjatud ja vaevalt meie silmad nende lippe veel lehvimas näevad.

Korilane – Mida Abdam kostab?

Tiit – Ta käis mu juures kaitsekirjaga, palus teha lepingus mõned parandused ja viia sisse lisad. Pärast oli minemas Raplasse.

Korilane – Kas ta minu kohta küsis?

Tiit – Jah, küsis küll?

Korilane – Ja kuidas? Mida?

Tiit – Kui palju kordi on ta lepingut üle lugenud, kui palju kordi tunnetanud selle sidumatust. See on küll mitmekülgne, aga keegi on siiski ju algataja. Sidumatus aga tulenevat sinu reeturlikust käsitlusest tema maa suhtes.

Korilane – Mis ta seal Raplas teeb?

Tiit – Ärisidemed mingi piimafirmaga.

Korilane – Kui oleks põhjust, ma võiksin ta sealt üles otsida, et asju selgeks rääkida. Ent tere tulemast tagasi! Ennäe, keelekad poliitikud, kes ingliskeelt ei oska! Ma põlgan teie tühja juttu, kuigi suurustada te mõistate.

Savisaar – Ärge minge edasi!

Korilane – Mis on?

Reiljan – Siit edasi on ohtlik minna. Stopp! Tead ju ajaloost isegi milline oli fanaatilise Owaldi käekiri.

Korilane – Kustpoolt see muutus?

Andrus – Mis on juhtunud?

Komeet – Tema poolt hääletas ju enamik; ettevõtjad, maksumaksjad, kõik toetasid.

Reiljan – Komeet, ei.

Korilane – Kas ma sain siis lastelt hääled?

RS 1 – Turvamehed eest, laske meid büroosse

Reiljan – Kas rahvas lainetab?

Savisaar – Pea kinni!

Korilane – See sünnib meelega, see on teoreetiline salanõu, et murda minu tahet. Elage ja kannatage ise nendega, kes end ei valitse ja valitsust ei salli!

Reiljan – Ära salanõust küll räägi. Kogukond nuriseb, et nimetasid rahvasaadikuid pugejateks ja korruptantideks ja omakasunikeks.

Korilane – See on ammu teada.

Reiljan – Mitte kõigil.

Korilane – Kas sina kandsid keelt?

Reiljan – Mis, kandsin keelt?

Komeet – Sa sobid selleks tööks.

Reiljan – Ma sobin paremini kui teie kõigeks.

Korilane – Miks ma peaksin teie presidendi kandidaadiks hakkama? Kes oskab öelda? Kaasomaniku võim kaotab väärtust.

Savisaar – Võimujaotus on see, mis kogukonda ärritab. Kui tahad sihtkohta jõuda, siis päri tee kohta, kust oled hälbinud, küll viisakamalt, muidu sa ei saa nii kõrget kohta. Ei kaasomanikuks teiste preisdendikandidaatide kõrvale ega presidendiks kaugeltki. (Osutab Reiljanile).

Andrus – Säilitagem rahu!

Komeet – Neid on petetud. Need nükked ei ole riigimehelikud. Korilane ei vääri seda autut tõket, mida tahetakse tema jooksu ette seada.

Korilane – Või jutt on võimust! Sellest rääkisin ja räägin veel…

Andrus – Aga mitte nüüd.

RS 1 – Jah, mitte nüüd ja nõnda ägedalt.

Korilane – Ei, ma räägin, nii tõesti kui ma elan! Teilt palun andeks, sõbrad. Ent las avalikkus vaatab mind, kes ei meelita, ja las ta tunneb end minu kõnes ära. Kordan  veelkord: vabakasvatus on kasvatuse puudus. Me oma kündi ja külvi levitame, kui segame neid lugupidamise hulka, kus kvaliteeti on ja oleks võimugi, kui tahtjaid poleks nõnda palju.

Andrus – Pea, aitab!

RS 1 – Jäta, palun!

Korilane – Mis! Või jäta! Nii nagu oma raha me valasime münti, nii müntigu mu kopsud, mis tubakast on mädad, siin sõnu selle katku vastu, mida kardame, ent samas käime ikka teed, mis suitsunurka viib.

Reiljan – Sa räägid rahvast nagu isa, mitte inimene, nii kõrk kui rahvaski.

Savisaar – Sellest tuleks võib olla avalikult rääkida.

Andrus – Millest? Kas teie energiast?

Korilane – Võimust! Ka siis, kui olen rahulik ma nagu öine uni, ma mõtlen ikka sama moodi.

Savisaar – See mõte peab mürgiks jääma sinna, kus ta midagi muud ei mürgita!

Korilane – Peab jääma! Kae tallalakkujat! Kas kuulsite ta käsku peab?

Komeet – Seks polnud õigust, pädevust.

Korilane – Peab! Kui mõistmatud on mõned teie hulgast. Miks siis väärikas, kuid hoolimatu rahvakogu, küll laseb paksul varda valida, kes jagab käske, kuis seada grilli, ent kõht ei ole täis tal kunagi? Kui tal on selleks võimu, siis nutke oma rumalust; kui ei ole, siis  jätke targutamine. Kui teil on mõistust, siis jätke see lapatuu; kui ei ole, siis las  jätkub mäng: veel erakondi kerkib ja kõik nad parlamenti tikuvad. Neid pole vähe ja teie häältesegust lööb läbi nende kõrvalmaik. Nad seavad ametisse kellegi, kes ütleb oma käsu ja kibestab me lugupeetud parlamendi liikmeid. Ma tean, et kui on kaks või kolm võimu kõrvuti võrdsed, siis varsti poeb nende vahele segadus, et inimeste meelerahu hävitada.

Komeet – Kuidas nüüd üles minna!

Korilane – Kes iganes andis nõu mind võimule…

Andrus – Hästi, hästi, aitab!

Korilane – Ehki rahval on kõige rohkem võimu, mõned ikka veel toidavad oma ambitsiooni ja nuumavad isiklikke huve.

Reiljan – Miks peaks rahvas mehe, kes nõnda räägib, valima presidendiks?

Korilane – Toon omad põhjendused. Rahvas teab, et võim, mis lahutatud, ei saa kunagi tasakaalus olla. Kui meid võeti sõtta, mis andis tunda riigi südameni, siis ei saanud alguses liikuma; nüüd enam pidama. Sest seda ilmestasid terrorism ja vastuhakud, mis kiitsid meie meeste vaprust. Kuigi kulusüüdistused, mida parlament toona kuulis, olid tuulest võetud, näpust imetud ja lakke kirjutatud, ei suutnud keegi õigustada nii heldet kinki meilt. Hea küll. Mis nüüd? Kui palju välispoliitikat seedib parlamendi mitmenahkne vats? Teie teod räägivad: me nõuame julgeolekut, sest meid on vähe ja me kardame; kes kartsid, need said oma tahtmise. Niimoodi oleme madalaks saaginud omaenda tooli jalad, sest rahvas hakkab aru saama, et riigihoolt ja ettenägelikust kannab üksnes hirm. Mis tasakaalust saab siin olla jutt.

Andrus – Aitab, tule.

Reiljan – Jah, aitab kuhjaga.

Korilane – Ei, võtke veel! Kõik ametivanded olgu mu kõnele pitseriks! See kolmikvõim, kus üks pool põlgab õigusega teist ja teine solvab teist, peab seni au, õiguse ja tarkusega ootama, kuni valik jah või ei, viib rahva segadusse, ja tegelikud vajadused talvituma jäävad, andes teed heitlikule kergusele, mida poliitiliseks järjepidevuseks nimetatakse. Kui siht on umbekasvanud, siis ei saagi sihti seada. Seepärast palun teid, kellel kartust on vähem kui tarkust; kes te rahvast rohkem armastate kui riigi korda pelgate; kel julgust on ohtlikul moel oma keha ravida, kes te peate kunsti elust pikemaks – rebige välja suust miljonipäise hulga keel, et see ei nooliks kommi, mis ta mürgitab! Demobilisatsioonist kängub terve mõistus, kaob kokku- ja ühtekuuluvustunne, sest te ei saa teha head, ka siis kui te tahaks, kui võimul on ükskõiksus ja ükskeelsed lubajad.

Reiljan – Ta ütles küllalt.

Savisaar – Ta kõneleb kui reetur; ja andku vastust siis kui reetur.

Korilane – Mis kasu on rahval kiilakatest, kes trotsivad juuksurit? Kunagi, kui seaduseks oli segadus ja mitte õigus, valiti need mehed. Nüüd, kui aeg on toibunud, kui õiget võib õigeks hüüda taas, ei tohi aja pressi all taltuda.

Reiljan – Ilmne reetur!

Savisaar – See tahab saada presidendiks? Mitte iial!

Reiljan – Hei, turvamees!

Ilmub üks turvamees.

Reiljan – Sel mehel hakkas paha. Viige ta Wismari haiglasse.

Savisaar – Mine kutsu politseinikud.

Turvamees lahkub.

Savisaar – Ma viin ta ise haiglasse, kui reeturliku korrauuendaja ja rahvavaenlase. Karl, minu juurde! Lähme!

Korilane – Kasi, vana sokk!

Rahvasaadikud – Meid võid tunnistajateks lugeda.

Komeet – Käed küljest, vana!

Korilane – Kao minema, habemetutt, või ma puistan tänavale su kondid su käiste ja sääriste kaudu!

Savisaar – Kodanikud, appi!

Ilmuvad uuesti mitu turvameest.

Andrus – Olge aupaklikumad, kumbki pool!

Savisaar – See mees tahab teilt võtta kogu lugupidamise!

Reiljan – Mehed, rabage ta kinni!

Nõunikud – Siduge kinni, siduge kinni!

RS 2 – Tooge klambreid ja köit!

Kõik tunglevad Korilase ümber.

Hüüded – Politseinikud! Turvamehed! Kodanikud! Hei, ah? Villu! Edgar! Korilane! Hei, rahu, kodanikud! Rahu, rahu!

Andrus – Mis sellest tuleb? Mul jääb kinni hing. Kadu ja kaos. Mul pole sõnu. Hei, ohvitserid, rahva juurde! Pea vastu, Korilane! Räägi, kallis Edgar!

Savisaar – Vait! Inimesed, kuulake mind!

Kõik – Jah, kuulakem! Rahu! Räägi, räägi, räägi!

Savisaar – Teil on teie vabadused kadumas; selle Korilase tõttu, kelle te hiljuti valisite presidendi kandidaadiks.

Andrus – Kurat! Siin ei kustutata tuld, vaid süüdatakse.

RS 1 – Hääletustulemused tuleb tühistada.

Savisaar – Kas häälteks on meil keegi muu kui rahvas?

Nõunikud – Tõsi, rahvas, see ongi hääl.

Reiljan – Ta otsusel on meid jäetud häälepaelteks.

Nõunikud – Selleks jääte.

Andrus – Jah, paistab küll.

Komeet – Sel moel võib rahva lõksu püüda, kui hääled kogutakse kokku.

Savisaar – Ta ei vääri võimu!

Reiljan – Kas paneme nüüd maksma oma võimu või kaotame. Siinsamas kuulutame kõigi ees, et teie nimel, kelle voliga me seisame te kõigi ees, peab Korilane andma tagasi selle, mille ta korjas maast.

Savisaar – Hääletustulemused tuleb kustutada!

Reiljan – Turvamehed, võtke ta kinni!

Nõunikud – Hei, Korilane, anna alla!

Andrus – Palun sõna; parlamendiliikmed, kuulake ühtainust sõna.

Turvamehed – Palun vaikust!

Andrus (Reiljanile) – Kui sa oled see, kes paistab välja, maarahva sõber, siis võta nüüd seda asja rahulikult, mida nii ägedalt sättisid.

Reiljan – Need on leiged viisid, mis näivad kui leebed rohud, ent on mürgiks, kui haigus on äge. Viige ta minema!

Korilane – Teist mõned on näinud mind võitlemas; nüüd siis maitske seda Molotovi kokteili, mille ise kokku segasite. Mina olen puutumatu.

Andrus – Hoog maha! Hoidke eemale, rahvasaadikud!

Reiljan – Käed külge!

Andrus – Appi Korilasele, appi! Kõik appi talle, noor ja vana!

Turvamehed – Seome ta kinni! Surume maha!

Tekkib rüselus; nõunikud, turvamehed ja teised aetakse saabunud politseiniku poolt laiali.

Andrus – Nüüd minge koju, lahkuge, sest rikneb toit.

RS 2 – Lahku siit!

Korilane – Jääge kindlaks, et meil pole sõpru vähem vaenlastest.

Andrus – Kas peab siis nõnda?

RS 1 – Oh jumal küll! Mu sõber, palun, mine koju! Meid jäta ravima asja.

Andrus – Sa ei ravi seda asja ise. Palun, mine.

Komeet – Jah, tule meiega.

Korilane – Ma tahaksin, et võiksin neid barbaritena kohelda. Barbarite süütegu on see, et nad ei oska kõnelda, kuid muudkui tahavad rääkida. Nad on muinasjutuvestjad.

Andrus – Nüüd mine, ära kanna õiglust keelega; küll tuleb paras aeg, mis maitsemeeli toidab.

Korilane – Retsept on samuti leping, kuid maitsetes on võimatu kokku leppida.

Andrus – Neist paari parimaid ma küsiks endalegi.

Korilane – Kuid ebavõrdsust on nüüd küll üle arvumõõdu! Mehemeel peab narruseks kelneri tööd, kes kandikul kiirtoitu tassib. Kas pead siin seda rämpsu ootama? Mu saatus rajatava tammi, just nagu tõkkeid lõhkuv vesi, kõik paiskab kõrvale, mis teda paisutada tahab.

Andrus – Ma palun, kao siit. Proovin, kas mu vana taip on veel hinnas nende seas, kellel endal seda vähe. Nüüd on kandikul kõlbulik mistahes maitsega roog.

Komeet (Korilasele) – Tule ära.

Korilane ja Komeet lahkuvad.

N 1 – See mees rikkus oma õnne.

Andrus – Maailma jaoks on selle mehe mõte liiga seatud. Ta süda on lausa suus; mis tal põues pakitseb, seda peavad kõik meelega maitsma. Kui süda on täis, siis läheb meelest, et nälga polnudki.

Melu lava taga.

Andrus – Küll seal käib töö! (Pöördub tagasi).

N 2 – See töö võiks käia voodis!

Andrus – Veel parem kohtus. Pagan võtaks, kas ta viisakamalt ei võinud nendega kõneleda?

Ilmuvad uuesti Reiljan ja Savisaar teiste saatel.

Savisaar – Kus on see uss, kes tahab lepingud tühistada, kes ise tahab kogu kahjuhüvitise omandada?

Andrus – Lugupeetud rahvasaadikud…

Savisaar – Teletorni otsast tuleks see uss alla visata; kuivõrd trotsis ta seadust, siis ei saa  ta seaduselt muud kohtumõistmist nõuda, kui avaliku arvamuse rangust, mis näib talle nii tühine.

KE 1 – Ta peab mõistma, et rahva suud ei saa lukku panna.

Kõik – Just nimelt.

Andrus – Sõber…

Savisaar – Rahu!

Andrus – Te ärge hüüdke „võta!“ seal, kus sobivam on vaikne jaht.

Savisaar – Miks sa aitasid tal pakku pääseda?

Andrus – Kuulake mind: nii nagu ma tean presidendi kandidaadi voorusi, tean ma ka ta vigu.

Savisaar – Mis presidendi kandidaat? Kes?

Andrus – Korilane.

Reiljan – Tema ja presidendi kandidaat!

Teised – Ei, ei, ei, ei!

Andrus – Rahvasaadikud ja nõunikud, ma palun luba paariks-kolmeks sõnaks: muud kahju teile tuua need ei või kui ainult ajakaotus.

Savisaar – Räägi lühidalt. Me oleme oma otsuse langetanud. Kuigi võime ta haigeks kuulutada, oht jääb siiski alles; kui me hääletust ebaseaduslikuks ei kuuluta, siis toob see kaasa meie toetajate mittemõistmise. Sellepärast tuleb juba täna õhtul kuulutada hääletus ebaseaduslikuks.

Andrus – Euroopalikud väärtused tähendavad seda, et ajalooliste teenete ees ei jääda tänuvõlglaseks. Võlg tuleb tagasi maksta.

Savisaar – Tema teened tuleb ajaloost välja lõigata nagu aidsikatku muhud!

Andrus – Kui villi opereerimine päästaks aidsist, siis oleks katkuravi lihtne. Millised tema teod tuleb teie arvates kuulutada ebaseaduslikeks? Ta sõlmis kasuliku lepingu meile võõra lõunamaaga. Kui palju närve ja vaeva nõudis selle saavutamine, te teate seda kõik isegi. Ja seda tegi ta meie kõigi, kogu koalitsiooni heaolu nimel. Kui nüüd oma kodumaa tahab vaidlustada neid saavutusi ja keeldub teatud tasust, siis on see häbiks meile kogu maailma ees.

Savisaar – See jutt on puhas lori.

Reiljan – Panid märgist mööda; kodumaa ei jää võlgu, vaid austab teda siis, kui tema armastab vastu.

Andrus – Kas siis kui kärbub jalg ja rebeneb suss, ununeb ka olümpiavõit?

Reiljan – Rohkem pole aega sind kuulata. Ta käitus reetlikult, sest tõi oma enda kotta haige meele.

Andrus – Veel üks sõna, üks sõna! Kui te nägite tema tegevuses kahju, siis nüüd on liiga hilja kahjuavaldust kirjutada. Võtke aru pähe, et üks partei, kelle esimees ta oli, kogu kasu märtrikannatustest endale ei haaraks.

Reiljan – Kui lugu nõnda on…

Savisaar – Mis jaoks see jutt? Me nägime ta koostöövalmidust; ta trotsib meid ja avalikku arvamust. No minge ikka!

Andrus – Aga mõelge selle peale: ta on lapsest peale pioneer ja viiemees; ta pole harjunud sõnu sõeluma, vaid segamini ajab munad mannaga. Lubage, et räägin temaga ja katsun sellest taignast kooki küpsetada, mis võiks saada maitsev kõigi jaoks.

RS 1 – Lugupeetud rahvasaadikud, see oleks mõistlik; sest teine tee on liiga libe; ta alguses ei tea me tema lõppu.

Savisaar – Tubli, Andrus. Hea küll, siis ole meie volinik. Kaaskodanikud, jätke oma kaebeavalduste sisu enda teada.

Reiljan – Kuid ärge hävitage ära.

Savisaar – Kui sa ei too Korilast eetikanõukogu ette aru andma, siis teeme, nagu kavatsesime.

Andrus – Küll ta tuleb. (Rahvasaadikutele). Kas keegi teist tuleks kaasa, et teda veenda, sest see lugu võib veel hullemaks minna.

RS 1 – Hästi, tulen kaasa.

Lahkuvad.

Teine stseen

Tallinn. Korilase büroo. Ilmuvad Korilane ja nõunikud.

Korilane – Las paiskavad minu peale kõik välja: nende jaoks ei maksa minu närvid mitte midagi; mind tuleks teletorni otsast alla visata! Kuid ma jään endale kindlaks. Ta on minust igas suhtes viletsam.

N 1 – Seda kõrgemale tõuseb sinu renomee.

Korilane – Imestan, et ema ei kiida enam mind. Kuigi ta varem hüüdis neid lihtsateks  maksumaksjateks, kes on loodud tulu deklareerides seisma paljapäi, oma kahju kindlustamata; ja loodud imestama, kui tõuseb minu laadi mees, kes maailmakorrast kõnet peab.

Ilmub Maria.

Korilane – Rääkisingi just sinust. Miks sa soovitad mul leebuda? Kas ma pole siis võlts iseenda vastu? Las ma jään selleks, kes ma olen.

Maria – Poeg, poeg, poeg. Oleksid sa tõmmanud võimu ometi paremini selga, enne kui ta kasutatud rõivaks kuulutad!

Korilane – Las minna teisele ringile!

Maria – Sa oleks võinud olla mees, kes oled, kui poleks püüdnud liiga palju: nad oleksid su kallakuid vähem vastustanuks, kui sa ise poleks näidanud, kuhu kaldud; sel ajal, kui puudus veel jõud su vastastel, et tõkestada sinu triumfi.

Korilane – Ma kustutatan nad raamatust!

Maria – Raamatud kaovad isegi!

Ilmuvad Andrus ja rahvasaadikud.

Andrus – No kuule, olid järsk, jah, järsuvõitu; nüüd tule, tee see heaks.

RS 1 – Muud rohtu pole, või kogu välis- ja sisepoliitika on häbistatud.

Maria – Palun, poeg, võta neid kuulda: minu süda pole painduvam kui sinul, ent minu aju oskab sinust paremini seda viha kasutada.

Andrus – Hästi öeldud, Maria! Kui aja kaikuv loomus ei nõuaks, et riigijuht saab võimu rahva käest, ka mina läheksin siis parem metsa, kui et avalikusele annaks aru igast teost.

Korilane – Mida ma pean tegema?

Andrus – Näita end nõukogu ees.

Korilane – Ja siis? Ja siis?

Andrus – Pead kahetsema oma sõnu.

Korilane – Kas eetikanõukogu ees? Kas fraktsioonide juhtide ees ei saa; kas pean minema avalikku nõudepesumasinasse?

Maria – Sa oled liiga vankumatu, kuigi räägid kompromissist. Kord sa ütlesid, et sõjas on au ja kavalus sõbrad, kui nad ei löö lahku. Kui on nii, siis ütle, mida kaotab teine teise läbi rahu ajal, kui nad liituvad.

Korilane – Ah?

Andrus – Hea küsimus.

Maria – Kui sõja ajal aus on näida sellena, kes sa ei ole, sest see on sõjakavalus ja viib eesmärgile, siis mille poolest on aususe ja kavaluse partnerlus rahu ajal halvem? See on ju mõlemale poolele kasulik.

Korilane – Miks sa käid nõnda peale?

Maria – Sest nüüd on sinu kohus rääkida, ja mitte nõnda nagu tahad, või asjust, milleks õhutab sind süda, vaid hoopis sõnadega, mis  veerevad su keelel kui lause vallaslapsed, paljalt silbid, märgid, mil asja pole sinu hinge tõega. See ei riiva rohkem sinu au, kui  ühiskondlik kokkulepe, mis muidu paneb proovile su õnne ja nõuab võla maksmist. Ma  isegi  varjaksin oma loomust, kui kaalul oleks minu õnn ja sõbrad, sest see oleks aus. Kuid sinul on kaalul kõik: mina, sinu naine, poeg, sinu valijad, sponsorid ja sõbruskond, aga sina näitad ennast pigem süngena, kui naeratad, et võita nende lugupidamist ja kindlustada tulevik, mis muidu hävib.

Andrus – Jah, tule, räägi lahkelt; nõnda päästad meid nüüdsest ohust, lisaks saavutad kõik, millest oled unistanud.

Maria – Mu poeg, sind palun, mine, müts pihus, nende juurde, avalikule istungile. Pigistagu lips sinu kõri: neis asjus on tegu suurim kuldsuu, sest lollil on silmad kõrvadest targemad. Nooguta pead, nagu mõistaksid sa neid ja nende südant, mille pehme säsi puudutust ei talu. Ütle neile, et oled sõdur, kaitseväelane, sul puudub pehmus, kuid mööna, et pehmust nõuda on õigustatud nende poolt. Edaspidi püüad sa aga ennast nende järgi seada.

Andrus – Sa tee, kuis ema õpetab, sest siis nad leebuvad. See pole raskem, kui teha tühje sõnu, või valimiste ajal nänni rahva hulka heita.

Maria – Palun mine kohale ja järgi minu nõu, ehk küll ma tean, mis maksab vaikus lehtlas, kui moraalijüngrid sõnu usaldusest nagu päiksekiiri heitma hakkavad.

Ilmub Komeet.

Maria – Näe, Komeet.

Komeet – Käisin nõukogus. Seal kulub küll ära gallon külma verd, või turvamehed, kes ootamatuste jaoks on ette valmistatud. Kõik sumisevad.

Andrus – Vaid lahkeid sõnu on tarvis.

Komeet – See aitab, kui vaid suudaksid sa ennast selleks sundida.

Maria – Ta peab ja teebki seda. Palun sind, jää nõusse ja mine hakka pihta.

Korilane – Kas pean kirjutama vabanduskirja? Kas eitama oma teeneid riigi ees? Hea küll, ma lähen. Kui mängus oleks üksnes minu maine, see Korilase vorm, siis poleks vaja muud kui krematsioon ja tuulde tuhk! Kuid ülesse! Teie käest sain rolli näidise, mis minul kunagi loomutruult välja ei tule.

Andrus – Küll me aitame.

Maria – Ma palun, kallis poeg: kunagi ütlesid, et minu kiitus tegi sinust mehe, siis nüüd ma kiidan taas, kui mängid osa, mis sul mängimata seni.

Korilane – Eks ma pean. Mu loomus kaob, las hõivab häbi hapu vein! Mu häälelõõridest, kust kostuv bass on juhtinud presentatsioone ja koosolekuid nagu kindel moderaator,  nüüd tuleb pingutada välja vile, mis ehmatab või äiutab teid nagu  eunuhhi hääl!  Las udutab mu silmi koolipoisipisar! Las painduv keel käib välja suust ja valib õige noole lahingvibu jaoks! Ja kui ma seda ei suuda, kas siis hing peab unustama tõe?

Maria – Siis tee, kuis soovid. Sinu palumine riivab mind veel rohkem kui mõnda teist. Siis hävinegu kõik! Sest odavam on sinu emal sinu üle uhkust tunda, kui karta me mainele ohtliku tänamatust. Ma olen sama kindel nagu sina. Tee, mis tahad… Sinu vaprus on minult saadud, minu rinnapiimaga, kuid sinu  ükskõiksus oma maine vastu pärineb sult endalt.

Korilane – Rahune, ma lähen ülesse, ema, ära mind rohkem katsu. Teen teiste tahtmist mööda ja kuulan nende moraali ära. Näed, ma lähen juba. Vii mu naisele teade. Ma naasen kas presidendi kandidaadina või mitte kellegina.

Maria – Tee, mis tahad.

Lahkub.

Komeet – Nüüd kiiresti! Üleval ootavad sind mitmed mehed. Sa püüa neile leebelt vastata; sest olen kuulnud, et mõned nende süüdistustest on üsna rasked taluda.

Korilane – Juhtsõnaks on siis kompromiss. Palun lähme. Süüdistagu nad mind kuritegudes või väärtegudes, ma vastan ausalt.

Andrus – Jah, kuid leebelt.

Korilane – Hea küll siis, leebelt; olgu peale, leebelt.

Lahkuvad.

Kolmas stseen

Eetikanõukogu avalik istung. Ilmuvad Savisaar ja Reiljan.

Reiljan – Meie poliitiliste eesmärkide reetmine on väga ränk süüdistus. Kui ta kaldub pikalt rääkima, siis heida talle ette põlgust rahva vastu, kes pikka juttu peab jamaks. Me teame, et pikka juttu ajades on argumendid risti-rästi just vajaduse järgi võtta ja tema süüdistamine muutub mõtetuks. Nii jääb jagamata kogu poliitiline kapital, mis on kogunenud liitlaskohustusi täites.

Ilmub sekretär.

Reiljan – Mis, kas tuleb?

S – Jah, tuleb küll.

Reiljan – Kes ta saatjad on?

S – Vana Andrus ja tema toetajad.

Savisaar – Kas panid kõik hääled ükshaaval fraktsioonide kaupa tabelisse, mida vajame?

S – Jah, panin küll.

Savisaar – Ja liigitasid ja klassifitseerisid nimede kaupa?

S – Jah.

Savisaar – Siis kutsu nõukogu liikmed kohe siia. Ja anna neile teada, et kui nad kuulevad mind ütlevat: „Vabariigi nimel…“, siis see tähendab süüdimõistvat otsust, ja mõned võiks hüüda „Anname asja kohtusse“, või „Meediale tuleb teatada“, nii rõhutades vana privileegi ja asja õigsust.

S – Küll ma ütlen neile.

Reiljan – Kui nad hakkavad lärmama, siis ära luba neil vaikida: las otsus kujunebki välja lärmi lüües, ükskõik mida otsustame. Me aitame siis ise kaasa.

S – Väga hea.

Savisaar – Nad ärgu kõhelgu ja avaldagu meelt, kui märku anname. Las plaksutavad.

Reiljan – Hakkame pihta.

Sekretär lahkub.

Reiljan – Solva teda kohe alguses. Ta on harjunud võitma, nüüd aga peab näitama, mida  ta on väärt vaidluses oma kolleegidega. Kui ta ei saa hakkama ja vihastub, siis ta räägib südamelt kõik ära, ning seal on asju, mis võivad ta kaela murda.

Savisaar – Näe, sealt ta tulebki.

Ilmuvad Korilane, Andrus, Komeet, rahvasaadikud, turvamehed ja nõunikud.

Andrus – Ma palun, rahu, ainult rahu.

Korilane (kõrvale) – Jah, nagu mõni sekretär, kes kehva mündi eest peab kõiki ülemuse  meelemuutusi taluma. (Valjusti). Lugupeetud rahvasaadikud, kaitskem vabariigi huve, et  riigikohtu- ja eetikanõukogutoolidel istuksid väärilised kohtunikud! Rahva sekka tuleb tolerantsi külvata! Kaubamajades peab rahu valitsema, mitte tänavatel demonstrandid.

RS 1 – Väärikad sõnad.

Andrus – See on üllas soov.

Ilmub uuesti sekretär keskerakonna esindajate saatel.

Savisaar – Rahvas, astuge ligi.

Turvamees – Tasa! Kuulake rahvasaadikuid!

Korilane – Ma palun esmalt sõna.

Kõik – Eks räägi. Tasa!

Korilane –Kas nüüd, siin, saab kõik otsustatud? Kas enam muus mind ei süüdistata?

Savisaar – Ma küsin ühte, kas sa tahab kuulata rahva häält, kas sa tunnustad tema saadikuid ja nõustud eetikanõukogu otsusega juhul kui sinu süü leiab tõestamist?

Korilane – Ma olen nõus.

Andrus – Kodanikud, te näete, et ta on nõus. Kuid võtke arvesse ka tema teeneid, ja mõelge närvidele, mida ta on kaotanud, teenides rahvast.

Korilane – Need olid vaid tühised kibuvitskriimud!

Andrus – Mõelge ka selle peale, et ta ei ole lihtne kodanik, vaid staazikas poliitik. Tema sõnu pole vaja pidada uhketeks, need on vaid moraalsed, mille eesmärgiks on taastada usaldus rahva vastu.

Komeet – Hästi, hästi, aitab.

Korilane – Mis põhjusel mind, kes tunnistati enamuse häältega presidendi kandidaadiks, tahetakse nüüd solvata sellega, et kuulutatakse see hääletus ebaseaduslikuks?

Savisaar – Siin vastad sina meile.

Korilane – Sul on õigus; eks küsi, ma vastan.

Savisaar – Süüdistus seisneb selles, et sa oled astunud heade tavade vastu, alavääristades kogukonna poliitilisi liidreid, nende aetud poliitikat ja seega tuleb sind käsitleda reeturina.

Korilane – Mis! Reetur!

Andrus – Ei, pea mõõtu! Sa lubasid!

Korilane – Ah, neelaku meri me rahva kannatuste kõik registrid ja arhiivid! Või mina olen reetur! Sa laimad mind, kuid ise oled salalindipidaja! Kui palju nende peal ka säilub komprat, kui palju miljoneid su peas või nende summa keelel, ma ikka julgen öelda, et sa  valetad.

Savisaar – Kas kuulete?

Kõik – Kohtu alla! Kohtu alla!

Savisaar – Rahu! Meil pole vaja tõendamise kohustust, te ise nägite ja kuulsite, kuidas ta rahvast vannub ja ametnike tööd tõrjub; ta lihtsalt trotsib häid tavasid ja avalikku võimu, kui kohtus hakatakse teda üle kuulama. See on nii kaelakohtulik ja ränk, et pigem pälvigu ta meie hukkamõistu siin.

Reiljan – Kuid tema teened läbirääkimistel…

Korilane – Sina räägid teenetest!

Reiljan – Räägin neist, millest me kõik teame.

Korilane – Või sina!

Andrus – Sa siiski lubasid emale midagi?

Komeet – Ma palun, kuula…

Korilane – Mida? Kui lähekski tema soov täide, kes mind tahtis teletorni otsast alla visata; ehk oodaku mind kaotus börsil, avalik põlgus või pankrott, ma siiski keeldun ostmast  lepitust neilt, kellele jääb mõistmatuks lihtne mehemeel.

Savisaar – Et ta aeg-ajalt, kuidas oskab, sülitab rahva pihta, ja valib uhkeldades viise, kuidas võim võtta, ning viimaks eetikanõukogu ees, täna, kõigile hoope jagab, mitte kohtuvõimu ees, vaid seadusandlikuvõimu teostajate pihta, siis oma kompetentsi piires kuulutame selle mehe sellest hetkest alates rahva usalduse kaotanuks. Tema koht ei ole poliitikas, ma väidan seda kogukonna nimel.

Kõik – Ta on usalduse kaotanud! Jah, olgu nii, jah, olgu nii; las läheb!

Komeet – Kuid kuulge, kodanikud, rahvasaadikud, otsustajad…

Savisaar – Otsuse tegijad on otsuse langetanud ja aitab jutust!

Komeet – Las ma räägin. Ma olen kaitsevägede juhataja ja parlamendi eetikanõukogu avalik istung on paras koht, kus suud puhtaks rääkida.  Olles iseseisvuse eest võidelnud, olles kiindunud meie maa kaitsesse; tunnistades samas ka hüvede hädavajalikkust; veel sügavamalt aga uskudes isiklikku ellu, oma naise ausse ja laste stabiilsesse käekäiku; ma tahan öelda…

Savisaar – Seda me juba teame. Mis sa ütled?

Reljan – Ei mingit ütlemist: otsus on langenud. Korilane on meie välis- ja sisepoliitilised eesmärgid reetnud. Nii olgu.

Korilane – Teie, patreisõdurid, kelle hingust vihkan nagu koosolekute läppund lehka, kes unustavad sokihaisu ja salamisi õhku rikuvad! Teie otsus on langenud! Ma jätan teid teie heitlikusse seltsi! Teil paneb iga väiksem kumu südame pekslema! Tõsiste argumentide ees jääte vait nagu tummahambad! Oma võimu kasutate üksnes otsuste langetamiseks, mitte südame muretsemiseks, kuni lõpuks märkate, et tallalakumisega on meie igivaenlane end jalgadele saanud! Ma põlgan avatud tehinguid, mida te eetikakilbi kaitsevarjus teostate, mida te konventsionaalseks peate, ja pööran selja. On veel teisigi elu valdkondi.

Lahkub; talle järgnevad Komeet, Andrus, rahvasaadikud ja nõunikud.

Turvamees – Vaenlane on lahkunud!

Kõik –  Reetur ei tea, mis on usaldus! Las minna!

Kõik hõiskavad ja pilluvad mütse õhku.

Savisaar – Tuleb ettevalmistada pressiteade ja saata see aktuaalsesse kaamerasse. Rahvas peab teadma, kui hästi on usaldus käibinud, ehk kuidas on tema rahvasaadikud seda tarbinud. Erakondade enamik on lõpuks ühe mütsi all.

Kõik – Hei, tulge, lugege meie otsust. See on lugupeetud rahvasaadikute töö! Tulge, lähme!

Lahkuvad.

NELJAS VAATUS

Esimene stseen

Tallinna tänaval. Ilmuvad Korilane, Maria, Viive, Andrus, Komeet ja mitu noortekogu liiget.

Korilane – Napp hüvasti ja kõik! See paljupäine, rääkiv parlament mind tõukab endast eemale. Oh, ema, kas kõik su tarkus on nüüd kadunud? Sa rääkisid, et kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks; et häda paneb vaimu proovile; et lihtsat saatust talub lihtne meeski ning vaiksel merel iga paat on meister purjetama. Ent kui saatus raskeid haavu lööb, siis on  tarvis üllast meelt ja erilist rahu, mida nimetatakse meelerahuks. Sa ladusid neid õpetusi minu ette, et mu süda saaks võitmatuks.

Viive – Oh taevas küll, oh taevas!

Korilane – Pole tarvis, naine…

Maria – See on jäle! Nad kõik peavad veel kaotusekibedust tundma ja läbima mainekadalippu! Kogu see klubi, see tsunft, poliitikutest pesakäod, eluaegsed rongaemad!

Korilane – Mis, mis, mis? Mida kauem ma puudun, seda armasamaks saan. Ei, ema, sinu mõte, mis sinu suhu on vahel toonud sõnu kui oleksid sa Jüri Vilms, olgu nüüdsest sama virge, nii säästes rääkivate peade higist tööd. Rõõmsamalt, Komeet! Peame sidet! Head aega, naine, ema! Meil läheb hästi! Vana sõber Andrus, pea vastu! Sind, ülemjuhataja, tunnen karmina, sest näinud oled meeltkalgistavaid pilte ja raskeid  lahingstseene. Sa räägi naistele, et vältimatuid hoope on järeldada ekslik hetkest, nad lihtsalt tulevad, nii kurbuses kui naerus. Sind, ema, mu trots on ikka trööstinud; sa usu kindlalt: kuigi lähen üksi ma üle lahe kooli, nagu stipendiaat, abilisteks üksnes ambitsioonid, su poeg kas tõuseb üle banaalsusest või langeb salakavalate seatud lõksu ja hukkub püünispaeltes.

Maria – Mu esiklaps, mu poeg, kas sul ei ole ikka küllalt? Ehk võtad sõpru kuulda ja valid teise sihi, et rabada ei saaks sind iga metsik juhus maha, kui mõne muutlik meel peaks vahetama kurssi.

Viive – Me eluplaanid kõik on maha murtud!

Komeet – Ma saadan Brüsselisse sind; koos kaalume, kuhu jääd peatuma, kelle juurde, et me kuuleks sinust ja sina teaksid meist; kui aeg annab alust kutsuda sind koju, siis pole meil vaja mööda ääretut maailma üht meest taga otsida ning nõnda mõni soodne juhus mööda lasta, mida alatasa juhtub, kui kaugel see, kel seda tarvis.

Korilane – Parem jätka tööd ja ela hästi; vana sõjamehe koht on staabis plaani seada ja mitte lennuraha kulutades koos põlualusega taevalaotust mõõta. Mind saada lennujaama. Mu kallis abikaasa, armas ema, sõbrad, koguge julgust ja naeratage. Kuni olen elus, te saate minust kuulda, kuid seda mitte iial, et Korilane kaotanud on kordaminekud ja õnne ning pole enam endine.

Andrus – Mu kõrvu paitab sinu väärikus. No, lähme siis; ärge muretsege. Kui ma oleks noorem, siis kindlalt liituks sinu odüsseiaga ja sammugi ei jääks sust maha.

Korilane – Sa anna mulle käsi. Lähme nüüd; kuid enne lennujaama, veel käime Raplast läbi.

Lahkuvad.

Teine stseen

Tallinna tänav. Ilmuvad Savisaar, Reiljan ja sekretär.

Savisaar – Kõik mingu koju; ta on läinud, aitab. Mõned, kes tema poole hoidsid, on nüüd väga pahased.

Reiljan – Me näitasime oma jõudu; nüüd tuleb näida nõrk.

Savisaar – Kõik mingu koju. (Sekretärile). Valmista ette pressiteade, et eetikanõukogu leidis kaebuse põhjendatud olevat ja Korilane on oma kohalt ajutiselt vabastatud.

Reiljan – Las nad minna.

Sekretär lahkub.

Reiljan – Ta ema tuleb.

Ilmuvad Maria, Viive ja Andrus.

Savisaar – Lähme eemale.

Reiljan – Miks?

Savisaar – Ta olevat hullem kui maksuinspektor.

Reiljan – Nad märkasid meid; mine edasi.

Maria – Hea, et teid näen! Kõik avalikud andmed, mida toodate, te lahkust tasugu!

Andrus – Pole vaja tõsta häält! Rahu, rahu!

Maria – Kui mu positsioon lubaks, siis saaksite mult kuulda… Ja kuulda saategi! (Reiljanile) Kas lased jalga?

Viive – Jääge mõlemad siia! Oleks mul ometi võimu ka oma mehele nõnda öelda!

Savisaar – Kentsakas inimene?

Maria – On see häbi, sa paks? Eks mõtle, paks! Kas minu isa ei olnud inimene? Kentsakad on rasvalotid lõua all, mitte inimene, kel vabariigi ees on rohkem teeneid kui sinul sõnu enda vabanduseks.

Savisaar – Oh taevas!

Maria – Rohkem tegevust, kui sinul tarku sõnu, me kõigi heaks. Ma ütlen sulle, mis… Ei, mine aga! Ei, kuula mind. Ma tahaksin, et sarnaselt araabiaga ka meie maal su perekonda mõni aus hing külastaks.

Savisaar – Mis siis?

Viive – Mis siis! Et teha kogu sinu soole lõpp!

Maria – Üks Watergate, koos kogu audioteegiga, võiks õhku lennata!

Andrus – No jätke, jätke. Rahu!

Savisaar – Kui ta oleks kodumaad edasi teeninud, nagu algul ja mitte raiund läbi sõlme, mille ise sõlmis!

Reiljan – Kui oleks, jah!

Maria – Kui oleks! Eks teie langetasite otsuse! Teie, kes te omate informatsiooni, kuid hoiate varjul seda, keda petate.

Reiljan – Laske läbi.

Maria – Nüüd, lugupeetud, palun kasi siit! Said tubli teoga hakkama. Ent kuula ühte veel: nii nagu Toompea on üle alllinnast, nii on minu poeg, siin selle naise mees, teie poolt hukka mõistetud, kelle maine on maha tallatud, teist kõigist üle!

Reiljan – Nii, nii. Me läheme.

Savisaar – Kas maksis üldse seista, siin selle põrund naise ees?

Maria – Mu kaebusavaldus siin sündis teie vastu!

Rahvasaadikud lahkuvad.

Maria – Ma tahaksin, et kohus võtaks minu koorma enda kanda ja karistuse neile määraks, mis täide viidaks samal pilgul! Kui seda näeksin ühel päeval, ma võiksin olla õnnelik.

Andrus – Küll nad saavad ühel päeval ja paras neile! Kas sööte minu pool?

Maria – Mu maitse on viha: ma söön iseennast ja jään sellest söögist nälga. Lähme ära. Tühi halin jätke, kurtke minu moodi, kui raevund revident. Tulge, tulge, tulge!

Andrus – Oi, häbi, häbi, häbi!

Kolmas stseen

Tallinn-Rapla maantee. Kohtuvad tallinlane Nicolai ja kurt Adrian.

Nicolai – Ma tunnen sind hästi ja sina tunned mind. Su nimi on vist Adrian.

Adrian – Väga õige, sõber. Tõtt öelda ei ole sind tükk aega Tartus ega Raplas näinud.

Nicolai – Ma elan Tallinnas ja olen välisministeeriumi teenistuses, nagu sinagi välismaa saadiku juures. Kas tunned mind nüüd ära?

Adrian – Nicolai? Eks?

Nicolai – Tema ise, sõber.

Adrian – Sul oli rohkem habet, kui sind viimati nägin, aga su punane nina aitab su nägu ära tunda. Mis Tallinnas uudist? Mul on kaasas apostill Iraagist; hea et mu üles otsisid, aitasid mul terve päeva säästa.

Nicolai – Pealinnas toimivad imelikud arengud; demonstrandid avaldavad parlamendi ees meelt, nõutakse kentsakaid asju.

Adrian – Imelikud aregud! Kas protsess ei olegi veel lõppenud? Meie valitsus valdab hoopis teistsugust informatsiooni. NATO nõukogu on otsuse langetanud, leping on ratifitseeritud, teie kodutüli ei saa siin enam midagi muuta.

Nicolai – Poliitilistes ringkondades valitseb vaikus, peale eetikanõukogu otsust on kõik ühe mütsi all. Kuid paljud lihtsad inimesed on Korilase hukkamõistu järel ettearvamatult käitunud ja võimu võtjatel on mängude vaheajal hirm südamesse pugemas. Asi hõõgub valusalt edasi ja võib ka riikidevahelisi suhteid mõjutada.

Adrian – Kus Korilane on?

Nicolai – Kadunud.

Adrian – See on Abdamile rõõmustav uudis, Nicolai.

Nicolai – Hetk on Iraagi opositsioonile soodne. Olen kuulnud, et kõige õigem aeg abielunaise võrgutamiseks on siis, kui abielumees on kauemat aega komandeeringus. Teie Abdam võib selles olukorras loorbereid lõigata, sest tema suure vastase Korilase järele pole ta kodumaal enam nõudmist.

Adrian – Seda, mida pole olemas, seda ei saa ka nõuda. Mul vedas, et siiapoole juhtusid tulema. Aitasid mind, nüüd lähme Raplasse ja võtame einet.

Nicolai – Jõuan sulle enne õhtusööki veel õige imelikke asju rääkida ja need kõik peaksid teie ärile kasuks tulema. Sa vist ütlesid, et lõssipulber ja vitaminiseeritud jook läheb siit otse Iraaki?

Adrian – Ja veel millisel hulgal! Armee varustamine on hea äri. Kaup on korralikult pakendatud ja kogu tarneahel peensusteni paberil.

Nicolai – Mul on heameel kuulda sellisest valmisolekust. Rahvusvaheline kaubandus  lihvib ka kõige verisemad suhted kõigile kasulikuks. Niisiis, sõber, tervitan sind kõigest südamest ja jään kõige parema meelega sinu seltsi.

Adrian – Just sedasama tahtsin minagi öelda, sõber: mul on veel rohkem põhjust sinu seltsi üle rõõmu tunda.

Nicolai – Hästi, lähme siis koos.

Lahkuvad.

Neljas stseen

Tartu. Abdami maja ees. Ilmub Korilane reisiriietuses.

Korilane – Üks tore linn see Tartu! Linnas, kus jänes elab heade mõtete keskel, resideerub  ka minu vintsutuste peamine põhjustaja. Pean jääma väsinuks ja tundmatuks, et mu vaenlased mind ära ei tunneks ja minu külaskäik tuleks Abdamile üllatusena.

Ilmub tartlane.

Korilane – Tere päevast!

Tartlane – Tere ka sinule.

Korilane – Kas tead, kuidas on siit kõige otsem tee Iraagi saadiku residentsi juurde? Kas saadik ise on Tartus?

Tartlane – On küll; just täna õhtul on pidulik vastuvõtt linnarahvale ja parlamendiliikmetele tema lahkumise puhul.

Korilane – Kuidas ma ta maja üles leian?

Tartlane – Sa oled õiges kohas, maja on siin samas, paralleeltänavas.

Korilane – Ma tänan; hüvasti.

Tartlane lahkub.

Korilane – Küll pöörleb, tiirleb heitlik maailm! Head sõbrad, klassivennad, kel nagu mitmes põues kokku lööks üks süda, kes kooliraadiot, kooliteatrit tegid koos, nad olid mõttekaaslased, kuid pärast riidu purjus peaga on vihameesteks saanud korrapealt. Ja verivaenlased, kes teineteist ei sallind vanemate pärast, sest ühe isa oli kõrgel kohal, kuid  teine tõrkus astumast parteisse, nüüd äkki, mingil põhjusel, mis vähem väärt kui munakoor, on kallid sõbrad, nii et paari nad oma lapsi lubavad. Nii mina ka: ma vihkan korruptsiooni, nüüd ise lähen võõra juurde panti paluma. Astun sisse. Kui naerab välja, on tal selleks õigus; kui võtab vastu, teenin tema maad.

Läheb Abdami majja.

Viies stseen

Tartu. Eesruum Abdami majas kolme uksega. Parempoolne viib majast välja, vasakpoolne puhvetiruumi, keskmine avaneb peosaali. Lava taga kuuldub muusikat. Peosaalist tuleb sekretär.

S 1 – Veini, veini, veini! Mis teenindamine see küll on! Turvamehed on ka kõik vist magama jäänud.

Lahkub. Ilmub teine sekretär.

S 2 – Kuhu Abdami sekretär jäi? Abdam kutsub teda.

Lahkub. Väljast tuleb Korilane.

Korilane – Uhke hoone, võõramaised pidulaualõhnad; ent mina pole pidulise moodi.

Ilmub uuesti esimene sekretär.

S 1 – Mis sa soovid, sõber? Kust sa tuled? Siin pole sinule kohta, astu aga ukse taha.

Lahkub.

Korilane – Ma viisakamat võõrustust ei pälvi, sest Korilast pole nende jaoks olemas.

Ilmub uuesti teine sekretär.

S 2 – Kust sina tuled, vennike? Kas uksehoidjal pole silmi peas, et laseb juhuslike möödakäijaid sisse? Palun lahkuge.

Korilane – Mine ära.

S 2 – Mine ära? Lahkuge, või ma kutsun turva!

Korilane – Nüüd oled küll tüütu.

S 2 – Või nõnda jultunud! Küll sinuga saab varsti räägitud.

Ilmuvad eri ustest turvamees ja esimene sekretär.

Turvamees – Mis sul siin asja on, sõber? Ole hea, hoidu sellest majast eemale.

Korilane – Las ma seisan siin; ega ma teie õhku ei riku.

Turvamees – Kes sa oled?

Korilane – Ma olen kutsutud ja seatud rahvast teenima.

Turvamees – Aga väga vaene.

Korilane – Seda küll.

Turvamees – Palun, vaene rahvasaadik, otsi endale mõni teine joomakoht, siin pole sinu jaoks ruumi. Palun hakka minema!

Tõukab ukse poole.

Turvamees – Mis, sa ei taha? (Esimesele sekretärile) Ole hea, teata peremehele, mis veider külaline tal siin on.

S 1 – Kohe.

Lahkub.

Turvamees – Kus sa elad?

Korilane – Lennujaamas.

Turvamees – Lennujaamas?

Korilane – Jah.

Turvamees – Kus see on?

Korilane – Raisakullide linnas, Ülemiste kaldal.

Turvamees – Raiskullide ja vareste linnas! Oled sina alles eesel! Siis elad ka harakatega koos seal.

Korilane – Ei, ma ei teeni sinu tööandjat.

Turvamees – Kuidas, kas solvad minu tööandjat?

Korilane – Jah; see on ausam töö kui kurikaelu valvata. Aga sa muudkui lobised ja lobised. Õienda parem oma piiparite ja pultidega.

Ilmub Abdam ja esimene sekretär. Turvamees lahkub.

Abdam – Kus see mees on?

S 1 – Siin, härra. Oleksin politsei välja kutsunud, aga ei tahtnud teie vastuvõttu segada.

Läheb tagasi peosaali.

Abdam – Kes sa oled? Kust sa tuled? Sinu isikut tõendav dokument? Miks sa vaikid? Räägi! Mis su nimi on?

Korilane – Kui nüüd, Abdam, minu nägu nähes, sa selleks mind ei tunnista, kes olen, siis sunnid mind mu nime ütlema.

Abdam – Mis su nimi on?

Korilane – Minu nimi ei paita sinu kõrvu ja ammugi mitte teiste omi.

Abdam – Kes sa oled? Ütle! Su välimus on karm ja sinu näos on käskivust; su seljas reisiülikond, ent näid nagu otsusetegija või võimuvõtja. Mis on su nimi?

Korilane – Sea süngeks laup. Kas nüüd sa tunned mind?

Abdam – Ei tunne; ütle nimi?

Korilane – Ma olen Karl Korilane, kes sõlmis nõukogu nimel sinuga lepingu, millega kaotasite omandi puutumatuse õiguse oma nafta maardlate üle. Korilane on minu hüüdnimi, et ma kordaminekuid ja õnne üles korjasin, mis seal maas vedeles. Raske vaev, higi, närvikaotus, magamata öised tunnis, halvaks läinud kohvi ja tasuks üksnes uhke hüüdnimi; see võiks  meenutada ja toita ilmselt sinu viha, mida minu vastu tundma peaksid. Mulle lõpuks jäi vaid nimi: me rahvasaadikute kadedus ja kompleksid, mida valijad arglikult sallivad, mu saavutuste peale käega lüües, see neelas kõik ja nad tembeldasid õnne leidja usalduse kaotanuks. See seik ja häda on toonud minu sinu majja; mitte päästma oma elu, mind ära mõista vääralt, sest ka kogu kohustuste koorem ei sunniks sulle sõbranägu näitama; ei, üksnes kättemaksuks neile, kes halvustanud on mu mainet, ja enda puhtakspesu, seepärast  seisangi ma siin. Kui tasuleek su hinges pole kustunud, kui ihkad vanu arveid klaarida ning siluda neid sätteid, mis häbistavad sinu  maad, siis kasuta mu häda, et minu teod, mis pandimajas müügiks, võiks hüvitada sinu saadud kahju. Mul nagu väljaostjal, sinu abiga, nuhelda on soov kolleege, sest nende   roiskund mõttekäigud on võrku mähkinud neid ennast. Ent kui on nii, et sa ei söenda, sest oled väsinud taas õnne proovimast, siis tea,  et mindki on elu tüüdand ammu: suitsiidi eitan, see pole meie rahva komme, mu võitlusvahendiks on üksnes hoiak su seiskund vaenu vastu. Mõtlematult käitud siis, kui kallutada seda sa ei proovi, sest leping kunagi ei seo ju võrdseid; nii sinu riigi rinnast jätkub barrelite kaupa nafta vool. Sind häbistab siis minu elu, kui ta ei teeni sind.

Abdam – Korilane, Korilane! Su iga sõna kisub üles mu südamest üht vaga viha juurt. Kui ÜRO ka oleks kõigi ruupor, ma siiski tema sõnu ei usuks sinust rohkem. Nõukogus tegema sa pidid oma tööd, saan aru, miks murdsid piike nii, et kuu sai kilde oma näkku! Nüüd toetan sind, mu mõõga alasi, ning võistlen armastuse pärast niisama tuliselt ja õrnalt, kui varem võita vapruses sind püüdis minu au ja ahnus. Tea, et armastan ma väga rahvast, kes vana on ja kuldne; keegi polnud minust siiram siis; kuid nähes sind, su kohtlemist ja võtteid, sain aru, et sina armastad veel rohkem oma. Me oleme vaenlased, jah; minu nõu oli raiuda kilp su käsivarrelt või ilma jätta käest. Kuid nüüd sa oled võitnud mind kaksteist korda. Iga öö näen unes koosolekute ruumi. Neid sätteid oli kuus, mis lõpuks lepingusse läksid; see viimane mind murdis täiesti. Lugupeetud Korilane, kui liitlastega polekski meil tüli muud, kui üksnes nafta, kui tulvavete voolu võiks vaigistada üksnes leping, siis aidata võiks lisa, mis võrdselt kohtu alla saadab otsuselangetajaid  mõlemalt poolt. Kuid tule sisse nüüd ja vaata julgelt näkku kõigile; nad  on tulnud minuga hüvasti jätma. Ma valmistun lahkuma, see pole lihtne rotatsioon; mind omal maal on seatud presidendi kandidaadiks üles.

Korilane – Sa rõõmustasid mind!

Abdam – Kui sinu soov on kindel, uhke mees, siis minu võimu kasuta kui enda oma, sest sina tead kõige paremini, kuidas toimib süsteem, mille on tõmmanud pingesse sinu kättemaksuvibu. Sa tead, kes nõrk on, kes tugev, kes kartlik on, kes julge. Ent tule sisse! Ma esitlen sind neile, kes kiidavad su soovi heaks. Teistele sa ütle oma uhke tere, kes oled tuhatkorda rohkem nende sõber nüüd, kui kord mulle vaenlane, ja seda on tõepoolest palju!

Abdam ja Korilane lahkuvad. Ilmuvad esimene ja teine sekretär.

S 1 – On see alles veider muutus!

S 2 – Mul on siiski tunne, et ta rõivad ei anna temast õiget ettekujutust.

S 1 – Milline nägu! Ta pilgutas silmi nii kiiresti, või üldse mitte, igatahes näha polnud midagi.

S 2 – Mina küll nägin ta näost ära, et selles mehes midagi on; kohe ei teagi, kuidas seda öelda.

S 1 – Oli jah! Ma sain algusest peale aru, et temas peitub rohkem, kui keegi oskab arvatagi.

S 2 – Karismaatiline mees, teist sellist pole minu silmad veel näinud!

S 1 – Ega vist; ei, siiski, minu ülemat sa ju oled näinud?

S 2 – Keda? Kas Abdami?

S 1 – Nojah, selge see.

S 2 – Tema on tõesti ülem!

S 1 – Noh, mitte just nii; aga minu arvates on meie oma Korilasest targem.

S 2 – Seda on raske otsustada; sest lepinguid peab pidama ja leping on sõlmitud.

S 1 – Seda küll, aga asjaolud muutuvad.

Ilmub turvamees.

Turvamees – Mul on teile uudist!

S1 ja S 2 – Mis, mis, mis! Lao välja!

Turvamees – Oleksin ükskõik millisest rahvusest, ainult mitte okupantide seast; parem oleksin kasvõi surma mõistetud.

S 1 ja S 2 – Miks, miks?

Turvamees – Kuidas miks? Siia tuli mees, kes on alati iraaklaste suhtes alandavat poliitikat ajanud. Korilane.

S 1 – Miks sa ütled „alandavat poliitikat ajanud“?

Turvamees – Ma ei ütle „alandavat poliitikat ajanud“, aga ta ei andnud Abdamile milleski alla.

S 2 – Ah, jätke, meie oleme ju sõbrad: minu ülemus on Korilast alati liiga kõvaks ja uhkeks pidanud.

S 1 – Meie jaoks oli ta igatahes tõesti liiga kõva. Bagdadis mäluti lepinguteksti nagu karbonaadi.

S 2 – Kui ta on gurmaan, siis ta oleks võinud sellesama ära moorida ja nahka pista.

S 1 – Aga mis uudist sul veel on?

Turvamees – Seda, et siin mehkeldatakse Korilasega nii, nagu oleks hoopis teda Iraagi presidendi kohale kandidaadiks seatud. Pannakse laua ülemisse otsa istuma, nii et kui  mõni rahvasaadik talt midagi küsida tahab, siis peab ta vaikust paluma. Abdam ise kohtleb teda nagu kallist sõpra, patsutab õlale ja keerutab ta juttu kuulates silmavalgeid. Aga asja tuum on selles, et Abdam on nagu pikuti pooleks lõigatud, ta on kõigest pool sellest, mis ta eile oli. Ta teab, et peab homme Bagdadi naasma; samas tahaks ta kõik enese ees maha niita, et järele jääks pöetud maa.

S 2 – Vaevalt temast paremat murupügajat leidub.

Turvamees – Kõlbab! Muidugi, vaevalt et! Sest vaata, tal on niisama palju sõpru kui vaenlasi. Ainult et, need vaenlased ei tihka näidata, et nad vaenlased on, seni kuni teda pole veel tigradeeritud.

S 1 – Tigradeeritud? Mis see on?

Turvamees – Aga sõbrad, niipea, kui mees on püünele tõusnud, poevad nad urgudest välja nagu küülikud pärast vihma ja kukuvad temaga pillerkaaritama.

S 1 – Millal see asi algab?

Turvamees – Homme, täna, otsekohe. Täna peale õhtusööki lüüakse trummi; see olgu kõigile justkui järelroaks ja selle kallale asutakse enne, kui praest on jõutud suud puhtaks pühkida.

S 2 – Noh, siis läheb maailm jälle liikuma. Rahuaeg ajab raua rooste ja rätsepad rasva ning sigitab turulaulikuid ja nurgaadvokaate juurde.

Turvamees – Võitlus, ütlen ma, on rahust niisama palju etem kui päev ööst: ta on lõbus, ärgas, täis kõmu ja särtsu. Rahu pole muud kui halvatus ja uimane olek, tönts, kurt, unine ja oimetu; ta sigitab ebavõrdsust rohkem kui börs jõuab investeerijaid pankrotti ajada.

S 2 – Nii see on; ja nagu öeldakse, et sõjaaeg on omamoodi vägistaja, nii ei saa ka salata, et rahuaeg on kange truudusemurdja.

S 1 – On jah; see just ajabki mehi üksteise vastu vihale, see armukadedus.

Turvamees – Muidugi, ja milleks meile truudus, mida murdagi pole mõtet, sest kadedusel pole ju mõtet. Vägivald on parem, seda rohkem turvamehi vaja läheb. Rahu tagamine iga hinna eest! Loodan, et liitlasi ja iraaklasi langeb võrdselt… Nad tõusevad lauast, nad tõusevad lauast!

S 1 ja S 2 – Lähme ruttu, ruttu, ruttu!

Lahkuvad.

Kuues stseen

Tallinn. Väljak. Ilmuvad Savisaar ja Reiljan.

Savisaar – Tast pole kuulda, karta pole põhjust. Ta abinõud, mida kasutada võiks, on demokraatia tingimustes taltsad, kui rahvas vaikselt kuulab. Ning see, et kord on majas, peaks punastama panema küll neid, kes ise pigem kannatavad, kui tänavatel demonstrante taluvad, kui laulev rahvas väljub kauplustest, et rõõmsalt väljas oma asju ajada.

Ilmub Andrus.

Reiljan – Meil läks see hästi korda. Kas Andrus?

Savisaar – Jah, tema, tema. Ta on üpris lahkeks läinud. Tere päevast!

Andrus – Tere teile!

Savisaar – Korilast leinavad ta sõbrad, mitte keegi muu! Riik püsib kindlalt ja nõnda jääb.

Andrus – See kõik on hea, ent oleks veelgi parem, kui Korilane oleks leplikum olnud.

Savisaar – Kus ta nüüd on?

Andrus – Mul pole ainugi. Emal ja naisel pole samuti teateid.

Ilmuvad kolm-neli keskerakonna esindajat.

Kõik KE – Tere päevast ja sooja päikest!

Savisaar – Head kaaslased, tere!

Reiljan – Teid tervitan, teid kõiki tervitan.

KE 1 – Meie ise, meie naised ja mehed, anname oma hääle ikka teile.

Savisaar – Te elage ja kosuge!

Reiljan – Head tervist, naabrid! Korilane ei armastanud teid kunagi nii nagu meie!

Kõik KE – Olete lugupeetud mehed!

Rahvasaadikud – Head tervist teile!

Keskerakondlased lahkuvad.

Savisaar – See aeg on ilusam ja õnnelikum kui siis, kui need inimesed jooksid mööda tänavat.

Reiljan – Korilane oli tubli valitsusejuht, aga kõrk, täis uhkust, uskumatult suurt auahnust ja ülbust…

Savisaar – Ta ihakas võimutäiust. Meie ajal!

Reiljan – Mina nii ei mõtle.

Savisaar – Kui temast oleks saanud president, siis meie nahk oleks hakanud tema käes küll parkuma.

Reiljan – Jah, parkimata mahaga ja kohtus käimata on rahulikum elada.

Ilmub sekretär.

S – Lugupeetud rahvasaadikud, üks teisejärgu poliitik koosmeele büroost, kes eile puhumisega vahele jäi, rääkis hetk tagasi avalikult neist põhjustest, mis nüüd on pommuudiseks saanud. Iraagi opositsiooni liidrist Abdamist, kunagisest diplomaadist Tartus, on saanud Iraagi president ja meie Korilane on määratud tema välispoliitika juhiks.

Andrus – See sama Abdam! Ta torkab tundlad uuesti maailma, ehk küll oli peale lepingute sõlmimist end karpi tõmmanud. Aga Korilane!

Savisaar – Mis sa räägid seal Korilasest?

Reiljan – See avaldus tuleb kohtusse kaevata! Lepinguid ei saa murda, see ei ole võimalik.

Andrus – Mis! Võimatu? Me teame ajaloost, et küll saab: kolm korda juba juhtunud on säärast minu elu jooksul. Te uurige sellest mehelt või naiselt, kust ta selle teabe hankis; see võib olla väärinformatsioon.

Savisaar – Seda ei või olla, mina tean ju.

Reiljan – See pole lihtsalt võimalik.

Ilmub virgats.

Virgats – Esinaine kutsus kokku erakorralise istungjärgu; tuli teateid, millest võib teie nahk veel sügelema hakata.

Savisaar – See on kõmu, hull skandaal!

Virgats – See sõnum on leidnud kinnitust; ringi käib aga veel midagi hirmsamat.

Savisaar – Mis saab olla sellest vastikum?

Virgats – Ei tea, kas see on tõsi, aga kuulda on, et Korilase autoriteet on liitlaste vahelised suhted löönud lainetama. Leping Iraagiga vaadatakse üle. Sissemaksete ja väljamaksete osas viiakse sisse parandused.

Savisaar – Tühi jutt!

Reiljan – See on provakatiivne; välja mõeldud selleks, et maailmakorda ümber lükata.

Savisaar – Just paras võte.

Andrus – See pole mõeldav; Iraak ja liitlased on niisama võimetud leppima, kui kõige ägedamad vastandid.

Ilmub teine virgats.

Teine virgats – Riigikaitsenõukogu saatis mind teie järele. Liitlasleping on ohus. Abdami vahemees ja välispoliitika juht on saavutanud ootamatu läbimurde suhetes.

Ilmub Komeet.

Komeet – Küll tegite ikka tublit tööd!

Reiljan – Mis uut? Mis uudist on?

Komeet – Eetikaga panite Korilase paika, solvasite tema ema, naist ja eneseuhkust…

Andrus – Mis uudist on! Mis uudist?

Komeet – Kogu strateegia tuleb jälle ümber vaadata! Kellega nüüd ühiseid väärtusi jagada!

Andrus – Mis on uudist? Teie töö on vilja kandnud, ma kardan. Mis on uudist? Kui ühest mehest nii palju oleneb…

Komeet – Kui! Ta on liitlaste jaoks autoriteet ja Iraagi jaoks juba samuti. Keegi pole osavamalt läbirääkinud! Nüüd on poliitikutel vesi ahjus. Kogukond jahib meid, mannetuid, nagu lihunik kärbseid.

Andrus – Kena teo olete teinud ja teie valijad, kes andsid oma hääled teile putrutäis suuga.

Komeet – See raputab meie riigi alustalasid.

Andrus – Nagu kunagi üks teine leping. Ah teie tööd küll!

Reiljan – On see tõsi?

Komeet – Jah! Nüüd kahvatute, veel enne kui kõik lõppeb! Liitlased löövad lahku; igivaenlane tõstab pead. Kas aga Korilast saab keegi laita? Tegelikult peavad temast lugu nii vaenlased kui sõbrad.

Andrus – Kui nii läheb, siis on laulud lauldud.Tuleks vabandada.

Komeet – Kes vabandab? Rahvasaadikutel on häbi, või ei ole häbi, kumbagi puhul pole neist asja. Kui tema sõbrad paluksid Korilast: „Mõtle meie peale!“, solvaks see samahästi nii teda kui tema vaenlasi, kes olid asja põhjuseks.

Andrus – Tõsi! Kui keegi Beslanist tuleks minu majja, mul poleks südant öelda: „Ma palun andeks!“ Kelle nimel? Tõesti vägev valik teilt ja teie nõunikelt! Mis ilus töö!

Komeet – Te olete suhteid raputanud.

Rahvasaadikud – Kas meie panime?

Andrus – Mis! Ah, kas meie! Nagu õunapuud! Saak oli teile armas, kuid õitsemise ajal viskasite võrgu tema ümber, et keegi seal ei tolmleks.

Komeet – Kardan küll, et peagi jääme üksi. Korilane kuulab Abdami käsku; nüüd tuleb euroopast meeleheitlikult kinni hoida.

Ilmub grupp keskerakonna esindajaid.

Andrus – Tulebki see parv. (Komeedile) Kas Abdam on temaga? (Keskerakondlastele) Just teist oligi siin puudus, võtke peast oma mütsid ja hõisates heitke õhku neid, just nagu  siis, kui Korilast usalduse kaotamises süüdistasite. Sama palju kui lendas siis teil mütse peast, lendavad tolmuna puupeade hääled nüüd tuulde. Ükskõik! Me pälvimegi seda.

Kõik KE – Tõepoolest, segaseid teateid oleme kuulnud.

KE 1 – Mis puutub minusse, siis hääletasin küll poolt, aga tegelikut olin vastu.

KE 2 – Mina samuti.

KE 3 – Ka mina; tõtt öelda, veel paljud meist. Mis me tegime, seda tegime kõige paremat soovides; ja kuigi me olime valmis tema moraali laimama, ei tahtnud me teda solvata. See oli vastu tahtmist.

Komeet – Mis tore kaup!

Andrus – Tegite head koostööd rahvaliitlastega! Kas lähme üles!

Komeet – Kuhu mujale?

Komeet ja Andrus lahkuvad.

Savisaar – Nüüd koju, sõbrad. Ärge kohkuge. Mõni erakond rõõmustaks küll, kui saaks tõeks see, mille ees nad hirmu teesklevad. Nüüd koju, ärge kartust välja näidake.

KE 1 – Tulge, sõbrad, läheme koju. Olen alati öelnud, et oli ülekohtune teda kohtu alla mitte anda.

KE 2 – Samuti meie kõik. Tulge aga, lähme koju.

Keskerakondlased lahkuvad.

Reiljan – Ei meeldi minule need uudised.

Savisaar – Ka mulle mitte.

Reiljan – Läki üles! Ma annaksin poole oma aktsiapakist, kui see valeks osutuks.

Savisaar – Palun lähme.

Lahkuvad.

Seitsmes stseen

Bagdadi lähistel. Ilmuvad Abdam ja tema nõunik.

Abdam – Kas ikka veel on tema populaarsus suur?

N – Ei tea, mis imelik karisma küll temas peitub; selle mehe nimi on ülesse puhutud ja taevani kiidetud. Te kipute oma rahva silmis, härra president, selle mehe varju jääma.

Abdam – Mida saan ma teha, kui just katkestada leping, nii aga lööme sandiks me oma plaani? Mees on muutund ülbeks ka minu vastu; ma ei osanud seda oodata, kui kunagi  temaga käed lõime. Ta ei ole oma loomult heitlik; pean vabandama, kus parata ei saa.

N – Meie oma plaani pärast tahtsime, et sa jagad võimu temaga, mitte ise ei sõlmi liitlastega kokkuleppeid; ta nõunikuna oleks võinud meie seltskonna liita nii.

Abdam – Sind mõistan täiesti. Ent ole kindel, et kui kord annab aru, ta ei teagi, mis heidan talle ette. Kuigi tundub, nii arvab tema ja enamik nii öelda meie rahvast, et kaalutud on hästi kõik ja produktiivselt ta Iraagi riigis asju ajab, kui võitleb valimiste eest  ja kaitseb teatud valikuid, on siiski võõras tema kompetents; see võib tal murda kaela ja ohtu seab ka minu, kui aru päritakse meilt.

N – Kas, härra president, siis teile näib, et ta valdab teatud assigneeringuid?

Abdam – Enne iga kokkulepet, ta lakub nende haavu. Tema poolt on juhatus ja nõukogu; senat armastab teda, aga rahvasaadikud on valitsev vähemus valijatena, kes ometi võib ta sama kärmelt tagasi kutsuda kui enne kohale määras. Selle sousti sees on tema roll sama, mis merikotka roll kaladele, ta haarab loomu väel. Alguses oli ta neile teenekas integraator, ent ta pole suutnud oma kuulsust kiretult kanda. Kas ülbusest, mis nakkab  meest, kel õnn on püsiv, või mõistmatusest kasutada juhust, või siis iseloomust jääda sama rangeks nii auditi kui teenete patjadel, just nagu mees, kes reha alla neelanud… Üks neist puudustest, ehk tundis ta küll kõigi maiku, ent öelda võin, et otsustas neist üks, sai põhjuseks, miks teda kardeti kodumaal ja vihati ja lõpuks degradeeriti. Meie maal tema  teened lämmatavad selle; aga kuulsus sõltub ka meil ikka aja arvamusest; ja võimul, millest me üle ega ümber ei saa, pole teist nii ilmset hauda kui kantselei, mis alavääristab oma juhi tegusid. Leek tõrjub leeki, üks nael teist, jõud tõrjub jõudu ning üks hüve murrab teisel hüvel kaela. Ent elame, näeme! Kui su maine peaks ka meie maal mõranema, Korilane, siis oled tõesti vaene: oled varsti kõigi prostituut.

Lahkuvad.

VIIES VAATUS

Esimene stseen

Tallinn. Väljak. Ilmuvad Andrus, Komeet, Savisaar, Reiljan ja teised.

Andrus – Ei, mina ei lähe sinna kongressile. Kuulsite, mida rääkis kaitsevägede rahuaja ülem, Komeet, Korilase suur soosik. Ta pakkus mulle peaministri kohta, kuid mis see loeb? Minge teie, otsige kompromissi, siluge suhteid, kutsuge kadunud poeg tagasi. Kui ta isegi Komeeti ei võtnud kuulda, siis mina jään koju.

Komeet – Ta tegi näo, nagu ei tunneks mind.

Andrus – Kas kuulsite!

Komeet – Kuid koridoris ta hüüdis mind nimepidi. Ma meenutasin sõprust, unetuid öid koos ühise laua taga. Kuid ta ei lubanud ennast enam Korilaseks hüüda, keeldus oma aunimest; ta on nüüd nimetu mittekeegi, teda pole olemaski seni, kuni taob uue nime endale uute skandaalide alasil.

Andrus – Nii! Hea töö! Endine peaminister, kes laostas eelarve, et lätlased saaksid odavat suhkrut osta! Väärt mälestus!

Komeet – Ma rääkisin, kui püsiväärtuslik on anda andeks süü, kui seda keegi ei oota. Ta  vastas, et kui seda nurub temal riik, kes sai tema ajal liidu liikmeks, siis on palve pinnatu.

Andrus – Ja õige ka. Mis võis ta öelda muud?

Komeet – Ma püüdsin panna teda arvestama sõbradega. Ta vastas, et tal pole aega neid üksikuid noppida välja haisvast adrulasust. See olla luuser, kes marmelaadi nimel jätab mõne liivatera pärast lehkava rämpsu rannast koristamata.

Andrus – Marmelaadi nimel! Mina olen üks sõpradest; ta ema, naine, laps ja seal see vapper mees, need kõik on liivaterad. Ent teie pärast, adrulasu, keda sealpool kuudki haista võib, teie pärast ta kõigist meist teeb marmelaadi!

Savisaar – Jää leebeks, palun. Isegi kui abist keeldud selles pakilises olukorras, sa ära pilka meie julgeolekut. Kui aga nõustud esindama meie maad, võib sinu aeglane kuid tubli keel päästa meid kõiki kaasmaalaste plaanipärase tegutsemise eest.

Andrus – Ei proovi mina.

Savisaar – Ma palun, mine.

Andrus – Mis ma võiksin teha?

Reiljan – Sa oskad keelt; mine ja katsu liitlasi mõjutada.

Andrus – Kui aga Korilane minu volitusi ei aktsepteeri, mis siis? Kui vaidlustab me ponistused nagu pettund sõber, keda kurvastab me lahkusetus? Oletame nõnda.

Savisaar – Hea tahte eest võid arvestada tunnustatud tasuga.

Andrus – Hea küll, ma lähen pealegi, ehk kuulab mind. Kuigi see, et ta kõõritas Komeeti, teeb mind murelikuks. Võib olla polnud hetk sobiv, ehk polnud ta veel lihtsalt maiustanud. Kui kohvi joomata ja küpsis põske pistmata, kui hommik sünge näib, siis pole kellelgi tuju kellegagi läbi rääkida. Ent kui on häälestatud mõtted, siis hing on nõtkem kui paastulaagris. Ehk söök ja jook ta meelestavad lahkeks, kui asun teda piirama.

Reiljan – Sina tead teed tema südamesse; sa ära hälbi sellelt.

Andrus – Nüüd tulgu, mis tuleb, ta proovin ära. Teatan teile siis, kui mul korda läks.

Lahkub.

Komeet – Ta ei kuula teda.

Savisaar – Ei?

Komeet – Ta istus pädevuste laval, silm nagu hõõgus peas, ja võimust leili saab; ta viha peab vangis tema enesekindlust. Ma tegin talle hea pakkumise, kuid ta ütles „Vähe!“ ja tumma käega saatis kabinetist välja. Ta hiljem teatas kirjas, mida võib ja mida ta ei või, mis teda tõesti seob. Nii et kõik lootus on meil asjatu. Või kui ehk üksnes perekond, ta ema, naine, laps, sest pärilikusest tulenevad sugulussuhted ei katke emantsipatsiooniga kunagi täielikult. Lähme katsume neid ja peame aru.

Lahkuvad.

Teine stseen

Sissekäik konverentsisaali Bagdadis. Turvamehed on postil. Ilmub Andrus.

T 1 – Pea! Kust sa tuled?

T 2 – Mine tagasi!

Andrus – Te turvalisust valvate, see on hea. Ma tulin nagu riigimees Korilasega rääkima ja kongressist osa võtma.

T 1 – Kustkandist?

Andrust – Tallinnast.

T 1 – Siis mine tagasi, ei saa: akrediteerimistalituse juht ei taha Tallinnast midagi kuulda.

T 2 – Head sõbrad, ma olen kutsutud. Peale selle on Korilane minu sõber. Ehk on minu nimi tema suust teile kõrva puutunud: Andrus.

T 1 – Mis sellest? Mine siit: su nimi on meile tundamata.

Andrus – Usu, sõber, et Korilane armastab mind: ma olin raamatupidaja, kes tema teenete üle arvestust pidas. Tema maine on selles raamatus hiilgav, võib olla liialt, sest midagi ma kirjutasin juurde, kuid üksnes nõnda paksult kui seda tõepõhi lubas. Ei, vahel siiski tegin rohkem kandeid, eesmärgi täitsin ja teda kiites peaaegu valet müntisin. Seepärast on minu lojaalsus  rikkas, nagu näete, ja see võiks läbipääsuks anda loa.

T 1 – Tõesti, kodanik, me lõunamaal armastame kaubelda. Ent kui sa oleksid tema ülistuseks lausunud niisama palju pettust, kui sõnu praegu sa enda kiituseks laususid, ikkagi sa siit läbi ei pääseks, ka siis mitte, kui valetamine oleks teie maal sama suur väärtus kui teie maal ausus. Nii et mine tagasi.

Andrus – Palun, sõber, mu kaart jäi apartementi. Pea meeles, et olen Korilase kodumaal tema kunagise sõsarpartei asutajaliige ja koalitsiooni alaline eestvõitleja.

T 2 – Ükskõik, kes sa oled, nagu sa ise ütlesid, tema eest valetaja; aga mina olen turvamees, kes alati juhtnööridest juhindub, nii et pean ütlema, et sa ei pääse läbi. Mine tagasi.

Andrus – Mis kell neil lõunasööki jagatakse, kas sa seda võid öelda? Tahtsin temaga kokku saada alles peale korralikku kõhutäit.

T 1 – Sa oled riigimees, eks?

Andrus – Jah, nagu enamik tänasel kongressil.

T 1 – Siis peaks sul tunnistus olema. Kas te pärast seda, kui tõukasite väravast välja oma peamise läbirääkija ning oma kademeelses segaduses andsite vaenlasele kätt oma templis, võite loota, et pääsete konverentsile, kus arutatakse kokkuleppeid, mis teid masendavad, oma odavate oigamiste ja labase kiidulauluga? Kas sa tahad oma nõrga hingeõhuga ära puhuda tuld, mis ammu maailmakerist kütab? Ei, te petate ennast. Sellepärast mine tagasi, kust sa tulid, ja süüdista oma riigi välispoliitikat, mis teid ükskõiksuse ja valede valikute paeltesse  püünisesse on vedanud. Korilasel on sõlmitud meie riigiga töövõtu leping. Ta ei muuda oma otsust, et tagasi tulla.

Andrus – Kui teie riigi president teaks, et olen siin; tema võtaks mind aupaklikult vastu.

T 1 – Tühi jutt, minu riigi president ei tunne sind üldse.

Andrus – Mõtlesin teie presidendi välispoliitilise nõukogu juhti.

T 1 – Korilane ei hooli sinust. Tagasi, ütlen sulle; mine tagasi või kutsun patrulli. Ilma kaardita sisse ei saa!

Andrus – Ei, oota, sõber…

Ilmuvad Korilane ja Abdam.

Korilane – Mis siin on?

Andrus – Noh, turvamees, nüüd saadan sind puu taha; saad näha kuidas minust lugu peetakse! Küllap taipad, et iga turva ei saa mind takistada oma sõbra Korilasega kokku saamast. Selle järgi, kuidas ta mind vastu võtab, võid ise arvata, mis sind ootab; eks vaata nüüd ise ja minesta. (Korilasele) Poliitiliselt korrektne soeng on sulle alati sobinud ja mina olen sind alati imetlenud, lugupeetud Korilane! Oh, sõber, sõber, sõber! Sa oled meile tuld hakatanud; vaata, ma tahan selle kustutamiseks vett tuua. Keegi ei suutnud mind keelitada mitte tulla sinu juurde. Alles siis, kui veendusin, et keegi ei liiguta mind nii nagu sina, alles siis lubasin endale volituse valmis kirjutada. Vaata, mul on volitus sinuga kokkuleppida! Unustame selle tõrke, mida kaasmaalased kunagi ette ei osanud näha.

Korilane – Mine siit minema!

Andrus – Kuidas? Minema!

Korilane – Ma ei tunne oma ema, naist, last, kuidas võiksin ma sind tunda. Mu teod on teiste teenistuses. Kuigi kättemaks ehk ongi minu käes, seepärast põlvi väristada siiski pole vaja. Las mürgitada pigem unustus me sõprust, kui et mu halemeel ta suurust näitab. Seepärast kao! Kõrv tõrjub teie ettepanekuid küll kindlamalt kui igatsus mu kibestunud valu. Kuid, seletuseks sulle ja mälestuseks ehk, võta see, mis kirjutasin öisel tunnil. (Annab kirja). Üks sõna veel: ma ei taha sind kuulda, Andrus. (Pöördub ära) Abdam, kas mäletad, koostöö on tehtud, aga näed…

Korilane ja Abdam lahkuvad.

T 1 – Noh, kodanik, kas sinu nimi oli Andrus?

T 2 – Näed sa, see on dokument! Tee lennujaama on sul teada.

T 1 – Kuulsid, kuidas meid vaibale võeti, et me sinu hiilgust kinni pidasime?

T 2 – Mis sa arvad, kas üks meist peaks ehk minestama?

Andrus – Ei hooli mina maailmast ega hooli minust maailm. Mis teisse puutub, siis teid nagu poleski, niivõrd tühised olete. See, kel tahtmine on surra suitsiidi surma, ei karda teist suitsiidi. Tehku Korilane nägu, et ta seda teab. Aga teie ise jääge kaua selleks, kes olete, turvamehed, ning kasvagu koos eaga te valvamise oskus! Ütlen teile, nagu mulle öeldi: ainult jalad ees!

Lahkub.

T 1 – Olen kindel, et ta on riigimees, otsuselangetaja, võimuvõtja.

T 2 – Korilane on karm poliitik: kuid tema on tamm, mitte kalju, mida tuuled ei kõiguta.

Lahkuvad.

Kolmas stseen

Kongressidepalee. Korilane istub laua taga, Abdam ja teised tema ümber.

Korilane – Kõik dokumendid on ette valmistatud. Kõik ülekaalutegurid on kaardistatud. Homme võib läbirääkimiste laua taha istuda. Homme võib teie meedia kõigile teada anda, kui ausalt ja tulemusrikkalt ma olen ajanud teie asju; nagu oma enda asju.

Abdam – Sa oled rahva huve teeninud ja lepingut hoolikalt täitnud. Su kõrv on jäänud kurtide salajuttude ja sõprussuhetegi vastu kurdiks, kes arvasid sind suutvat mõjutada.

Korilane – See võitleja, kes läks siit murtud südamega, vist siia saadeti kui mu kodumaa  viimne lootus. Poliitiliste teenete panga pärast pakkusin talle veel kord neid tingimusi, mis nad ise hülgasid ja mida nad nüüd ei saa vastu võtta. Ise ka ei tea, mispärast ma õige pisut andsin järgi. Rohkem ei võta kedagi kuulda, ei diplomaate, riigi ettepanekuid, ei oma sõpru.

Lava tagant kostab hõikeid.

Korilane – Mis kisa see on? Kas viimse hetke viimne irve, mis rikkuma mind kisub lepingut? Ei, seda ma ei tee.

Ilmuvad Viive, Maria, Anu, Karlos ja turvamehed.

Korilane – Mu naine kõige ees, sõbranna järel! Siis auväärt vorm, mis kujundas mu ihu; ta hoiab käest mu lihast last… Kuidas said nad sisse? Kas loodus ise suudaks katkestada sidemed, mis seovad? Neis paeltes tuleb ennast kehtestada nüüd ja minu enesekindlusest peab saama püsiväärtus! Sest mis on väärt need tuvisilmad, kummardused!… President, ka mina pole kivist… Ei palu keegi neist, kuid pisarad on silmis! Ning pojal hiilgab pale, kas on ta haige?… Ei! Mu kohustuste koorem on küll suur, ent õlga longu nende all ei lase, vaid püsin nagu mees, kes ise enda lõi, muud seemet teadmata.

Viive – Mu mees ja kaasa!

Korilane – Kuum kliima on mu pilku tumestanud.

Viive – Mure on muutnud meid, kui see mõte sul pähe lõi.

Korilane (tõustes, endamisi) – Kui vilets näitleja ei tea ma enam oma rolli ja vassin teksti, vassin, vassin, vassin, end häbistades.

Astub naise juurde.

Korilane – Mu parem külg, ma olen valmis teiega rahu sõlmima, kuid ära nõua sama sa minu vaenlastele. Su suudlusest ma olen unistanud, mis oleks sama magus, kui minu  kättemaks mu pagulase põlve eest mu vaenlastele. Me rahvas truudust väärtuseks ei pea, kuid usu mind, et olen olnud truu su vastu, su range häbelikus kui pühapilt mu silme ees. Ma lobisen ja ainus ema maa peal peab teret ootama. Tule istu! Tooge vett! Siin paberite hulgas teeme ruumi. Neid käsi olen otsind toeks, kuid küürakale paras üksnes kark või kepp.

Maria – Miks murdud tormis! Su töö on laual laokil; kui neil on sirge siht, siis austan sind ja nagu ekslikult on peetud vaid lapse kohuseks, sind kuulan.

Korilane – Mu sõna kuulad? Sa kuulad oma kalgi poja sõna?

Aitab Maria toolile istuma.

Korilane – Pateetikata siin ei saa vist keegi. Las mässav tuul lööb uhked seedrid vastu tulist päikest purje ja selja taha jäägu võimatus, et mida olla ei või, saab hõlpsalt olevaks.

Maria – Sa oled minu poeg, ma aitasin sind vormida. Kas tunned seda naist?

Korilane – Viive sõbratar ja ihukaitsja Anu, ilus nagu keravälk ja noor nagu jää, mis puhtast lumest külmunud on purikaks. Tere Anu!

Maria (lükates esile väikest Karlost) – Siin aga sinu enda väike jäljend, kes näib kõiges sulle saavat partneriks, kui aeg saab täis.

Korilane –  See on suur väljakutse; kasvatada teda eesmärgikindlaks ja ausaks mängijaks; kes püsib nagu majakas, mis põlgab iile, ning päästab neid, kes silmas peavad teda.

Maria – Poiss, mine isa juurde!

Korilane – Mu tubli poeg!

Maria – Viive, su naine, Karol, su poeg, Anu, sinu naise ihukaitsja ja mina, sinu ema, me tulime sind paluma.

Korilane – Ma palun, vaiki! Või kui palud, mõtle, et asi, mida palud, ei ole minu anda. Ära nõua kannapööret, sest olen kahe näoga Janus. Mind ära laida iseloomutuks. Su kainem aru ärgu jahutagu minu viha ja kasumi lootust.

Maria – Aitab juba, aitab! Sa andsid mõista, et keeldud kõigest, sest paluda meil pole muud kui seda, mida keelasid juba. Ent ikkagi: kui sa muutuda ei taha, siis nagu kaste langeb süü kogu raskusega maha. Kuula meid!

Korilane – Abdam, pane tähele, ma ei kuula salakõnet. (Istub) Teie palve?

Maria – Kui oleks vait ja ei suhtleks, siis reedaksid meid riided, näod, me mõtted, mis sinu lahkumisest saadik vaevanud on meid. Arva ise, kui palju raskem kõigist naistest oli meil siia lennata! Eks nähes sind peaks rõõmu pärast silmad niiskuma; ent sina sunnid meid nutma ja leinama, sest sinu ema, laps ja naine näevad, kuis poeg, mees ja isa rebib südame oma isamaa rinnast. Meid sokeerib su vaenulikus, sest sa takistad meie head tahet. Kuidas on võimalik paluda oma kodumaa eest, nagu on meie kohus, ja samas ka sinu hea käekäigu eest, mis on samuti meie kohus? Oh häda! Kadunud on meile kas me maa või sina. Meid ootab õnnetus, ükskõik kumb neist ka võidab, kellele me seda soovime. Emb-kumb, kas oled võlausaldaja ja tallad võitjana maa tavadel, või võlgnik, kes reetes, peab laenu tegema, ta samuti on hetkevõitja; kuid mitte meie. Ma ise, poeg, ei oota ära saatust, mis kohustuste koorem määrab: kui sind ei veena ma halastama mõlemale maale, siis tea, et enne, kui kuivanud on tint te uuel kokkuleppel, büroost saad teate, et pärijana võid mu vara vallata.

Viive – Ka minu vara jääki, ja osa pärandist, ma loobun sellest.

Karol – Mis vara mulle jääb, kui suureks saan, et endale pleier osta?

Korilane (endamisi) – Sind tõesti valdab viimaks pehmus, kui naise, lapse näkku vaatad. (Tõuseb) Liig kaua istusin.

Maria – Ei, ära mine!  Kui palume sind mõelda kodumaale, nõudes sult rahu tagamist Iraagis, keda sa teenid, siis võiks meid hukka mõista, see määriks sinu endaväärikust. Ei! Me palume sul liitlased ja Iraagi lepitada nii, et koalitsioon võiks öelda: „Me aitasime taastada demokraatiat,“ Iraak aga: „Saime lahti türannist,“ ja mõlemad pooled kiidaksid  sind, et sina sõlmisid nende vahel lepingu. Tead, ülev poeg, sõjaõnn on muutlik; kuid kindel on, et lepingut sõlmides on üks pool alati võitja ja teine pool alati kaotaja, oleneb kuidas su sätted on seatud. Kroonikas on kirjas: mees oli rahva hulgas austatud, ent viimse katsega pillas tuulde au ja tõi kodumaale raske okupatsiooni. Räägi, poeg! Sa ajad  taga au mustreid nagu damaskuse terasel, mida vähesed sepad oskavad keeta, kuid mis on sellest tänapäeval kasu? Miks sa ei räägi? Kas loed auasjaks ehk, et õige mees peab ülekohut meeles? Tütar, räägi: su vaikimisest ta ei hooli. Räägi, poiss: su lapsemeel ehk mõjub talle enam kui meie põhjendused. Ükski mees maailmas ei saa emale vähem võlgneda, kuid siin ta laseb mind laterdada nagu parlamendi kõnetoolis. Eladeski sa pole ilmutanud lahkust oma ema vastu, kes nagu kana ainsa pojaga, sind üle lombi loksus ning   sealt tervelt diplomiga koju. Kas mu palve on väär, ütle? Ma lahkun siit kohe! Kui aga pole, siis pole sina aus, et keelad mulle seda, mis on ema õigus. Ta pöördub ära! Ei, naised, me ei lase ennast alandada sellel kukel. Häbistame teda siis põlvedega. Maha! Lõpp… Nüüd on lõpp.

Kõik neli laskuvad põlvili.

Maria – Nii koju lähemegi, et kohustuste koormat kanda. Meil panti pandud kõik. Ei, sa vaata: see poiss, kes öelda ei oska, mida soovib, kuid põlvitab seltsiks ja tõstab kätt, on võimekam me palvet põhjendama kui sina seda tõrjuma. Nüüd läheme.

Nad tõusevad.

Maria – Aja meid ometi ära.

Korilane pöördub tummalt Maria poole ja võtab tal käest kinni.

Korilane – Ema, ema! Mis sa tegid! Kõik panid panti; su enda firma ja oma aktsiad, me salasissetulekud ja sõprade võlakirjad, minu kirjastusõigused. Kes lunastab nad välja? Ema, ema, sa murdsid sõna, rikkusid lepingut, koormasid vara, ja üks pooltest saab kasu sellest poliitilisest kapitalist, ent oma poja ees, usu, usu, end panid maksma üliohtlikut, kuid mitte surmavalt. Olgu peale. Abdam, ma olen väsinud, ma tahan teha mõlemale poole soodsa lepingu, kuid mitte sellist, milles varem kokku leppisime. Hea Abdam, kas sina kuulaksid oma ema vähem või tõrkuda suudaksid rohkem, Abdam?

Abdam – Ka mind ta liigutas.

Korilane – Võin vanduda, et pole kerge minu silmi panna nõrguma. Sõber, kuis teha võrdne leping, anna nõu. Ma ümmarguse laua taha ei soovi enam istuda, vaid lähen nendega. Ses asjas palun hoia minu poole ja anna vabaks mind. Ema! Naine!

Tõmbub nendega kõrvale.

Abdam (endamisi) – Ma rõõmustan, et au ja siirus läksid sõlme sul: nüüd endist hiilgust endale võin sellest saada.

Korilane (koos Maria ja Viivega esile astudes) – Ei, andke aega. Nüüd joome koos; ja siis te viite kaasa meilt lepingu koopia, parema kui lepingu, sest me piserdame seda leppimiseviinaga, mis maitsvam on, kui sõnad sellel. Te tulge sisse. Naised, teie ausambaks on Lindakujust vähe, sest selles suures mängus te vankumatus võitis globaalpoliitikat.

Lahkuvad.

Neljas stseen

Tallinn. Väljak. Ilmuvad Andrus ja Savisaar.

Andrus – Kas näed seda Toompea nurka, seda aluskivi?

Savisaar – Näen küll; mis sellest?

Andrus – Kui jaksad seda oma keha jõuga kergitada, siis on ehk mõningast lootust, et kalevite mõte, eriti tema ema Linda mõte, temast jagu saavad. Ma tahan öelda, et meil seda lootust ei ole. Meie tagandamispaberid ainult ootavad, millal sinna tempel lüüakse.

Savisaar – Kas on võimalik, et inimese meelelaad võib nii lühikese ajaga muutuda?

Andrus – Iga liblikas oli kunagi tõuk. See Korilane on inimesest liblikaks kasvanud; tal on tiivad, ta on rohkem kui roomaja.

Savisaar – Ta armastas palavalt oma ema ja usaldas oma sõpru.

Andrus – Mind niisamuti; aga nüüd ei mõtle ta oma ema peale rohkem kui riigikontroll. Tema näo mõru ilme ajab küpsedki viinamarjad hapuks. Kui ta kõnnib, siis liigub ta nagu Maardu ekskavaator ja kaevandus avaneb paljalt ta kopa hirmu ees. Ta võib oma silmavaatega kumulatiivsoomuse läbistada; ta kumiseb kõneldes nagu pronkskell ja ta mühatus on nagu lahingumürin. Ta istub läbirääkimiste laua taga nagu oleks ta võlausaldaja. Ta ei jõua käskida, kui käsk on juba täidetud. Ta on nagu USA riigikohtu nõukogu esimees, puudub veel ainult igavik ja taevas, kust ta välke alla pillub.

Savisaar – See on pime pilt, nagu Toomiku pead, kui su kirjeldus paika peab.

Andrus – See on ajastu ja loomutruu maal. Pane tähele, millise teatega ta ema varsti naaseb. Ei ole sellel mehel rohkem sõbrameelt kui tik-takis kaloreid; seda saate varsti kõik näha, ja kõik teie pärast.

Savisaar – Inimõigused kaitsku meid!

Andrus – Ei, oma riigi asjades ei aita inimõigused. Kui ta usalduse kaotanuks kuulutasite, siis murdsite ta eetikanärvi avalikult; ja kui ta nüüd avalikku kohta peaks tahtma, siis ei hooli ta enam erateenetest ega suhetest.

Ilmub virgats.

Virgats (V 1) – Börsimull on liikvele läinud. Kes suudab, see müüb kõik, mida omab. Paljud maaklerid on unetusest kokkuvarisenud. Rahvas lainetab järjekordades, poliitikud  katkuvad juukseid ja vannuvad haavatavat majandust. Kui lõunast tuleb halbu uudiseid ja kinnisvara hakkab väärtust kaotama, siis on oodata suuremat sorti kriisi ka suures liidus.

Ilmub teine virgats.

Savisaar – Mis uudiseid sina tood?

V 2 – Häid uudiseid! Häid uudiseid! Naised said tast jagu! Korilane pööras olukorra enda kasuks ja astus Iraagi teenistusest tagasi. Meie jaoks on see rõõmusõnum ja liitlased jätkavad rahu tagamist. Kord on jälle majas.

Savisaar – Kas sa ei eksi, sõber? On see kindel?

V 2 – Nii kindel nagu maakera on ümmargune! Kus liivakastis sinu pea peidus oli, et selles infos kahtled? Ei torma ükski rahavoog nii kiiresti, kui head uudised jõuavad rahva kõrva. Kas kuulete?

Lava taga kostab pasunahelisid ja trummipõrinat.

Andrus – On see vast tore uudis! Lähen naistele lennujaama vastu. See Maria väärib suuri mehi, rahvasaadikuid, esimehi, valitsejaid, superintendante ja peaministreid küll konteinerite kaupa; ning teiesuguseid fraktsioonijuhte kottideviisi! Meedia tegi täna head tööd: keda kõik hommikul kartsid, on õhtuks kõigi poolt armastatud.

Muusika paisub valjemaks.

Andrus – On neil vast rõõm!

Savisaar – Nüüd ainet on; taas ümberringi elu kapitaliseerub. Nende uudiste eest peavad mõned küll väärilise tasu saama.

V 2 – Suur põhjus suureks tänuks on meile kõigile.

Savisaar – Millal nad linna jõuavad?

V 2 – Lähiajal.

Savisaar – Lähme siis vastu ja aitame rõõmustada.

Lahkuvad.

Viies stseen

Tallinn. Väljak. Ilmuvad Maria ja teised naised rahvasaadikute ja erakondade esindajate rongkäigu eesotsas.

RS 1 – Näe, meie kongressi naised, meie targad saadikud, meie olümpiavõitjad! Aplodeerige ja hüüdke hurraa! Ronige kõrgemale, sealt näete paremini! Kus lilled on, heidke lilli ja tooge sampust! Väike tagasihoidlik ümbrik las leevendab te kulu ja stressi ning meie eksituste mõju. Lugupeetud Korilase ema tervitades hüüdkem: „Naised, tere tulemast!“

Kõik – Jah, naised, tere, tere tulemast!

Möödub rongkäik fanfaarihelide ja trummipõrinaga.

Kuues stseen

Lennujaam. Ilmub Abdam koos diplomaatilise korpusega.

Abdam – Teatage saatkonna kanslerile minu äkkvisiidist ja andke see kiri lugeda; kui loetud, las esitavad noodi; ma tõestan sellega nii liitlaste kui oma rahva ees, milline on tegelikus. See, keda süüdistan, tuli koos minuga ja loodab oma käiku jätkata kui vastsündinu, minevikust ennast puhtaks pestes. Kähku!

Virgats lahkub. Ette astuvad kolm-neli Abdami saatkond kuuluvat mustade prillidega ihukaitsjat.

Abdam – Teid tervitan!

Esimene ihukaitsaja (IK 1) – Kuidas president tunneb end?

Abdam – Ise tead; nagu mees, kelle relvaks on naeratus ja summutiks lahkus.

IK 2 – Meie tegu päästab kogu rahva suurest ohust; sa anna ainult märku.

Abdam – Ma ei tea veel öelda; otsustame olukorrast lähtuvalt.

IK 3 – Kui Korilane langeb, siis olukord paraneb. Lõhe oleks ka meile halb olnud, liitlased peavad kokku hoidma.

Abdam – Ma tean; kuid ettekäändeid tema kõrvaldamiseks ei ole kerge leida. Kui ta meie teenistusse võtsin, siis tingimusel, et ta jääb meie väärtustele truuks. Ta tõesti väänas oma iseloomu, mis varem karm, paindumatu ja avameelne näis. Nüüd on ta pooli vahetanud ja teenib liitlaste väärtusi.

IK – Küürakas jääb ka hauas küürakaks…

Abdam – Just sellest tahtsin rääkida; ta ise pakkus ennas mulle, kui eetikanõukogu oli ta süüdimatuks ja ebasoovitavaks kuulutanud. Võtsin ta vastu ja tegin otsuselangetajaks enda kõrvale, aktsepteerides tema kogemust; lasin tal valida meie parimad ja haritumad mehed oma plaanide elluviimiseks. Ma aitasin teda kõigiti, sest see oli meile kasulik; ja tundsin uhkust nii teda koheldes; nii oli kõige parem meie hõimudele ja usulahkudele,  keda häbi on rahvaks nimetada, suure ajalooga Iraagile, kelle rahvaski on ajalooline. Liitlastega oli vaja rahu tagamise leping sõlmida, mille algatajad oleksime meie, sest nõusoleku andja jääb alati võlgnikuks ja algataja alati võlausaldajaks. Kuid asja käik näitas, et lõpuks tahtis ta hoopis enda allkirja selle lepingul näha; ta tasus minu vaeva sellise näoga, nagu oleksin palgaline, ja lahkus kogu andmebaasiga.

IK 1 – Tõesti, härra president, kõik ministrid imestasid… Viimati, kui preambula tagasi lükati, lootsid kõik, et nüüd te sekkute, et võõras mees ei saa endale võõrast au…

Abdam – Seal see oli, mis veab tema vastu pingule mu kaelasooned. Ta paari piisa naisenutu eest, mis on sama odav kui vale, jättis lisaks ka töö lepingutega… Ta teab liiga palju ja oskab liiga vähe, et naasta ellu, et tõstaks taas ta langus mind. Ent vaatame!

Kostab pasunahääli ja trummipõrinat.

IK 1 – Teda tervitavad pasunad ja trummid; sind kui riigipead, Iraagi tunnustatud presidenti, ei tervita keegi!

IK 2 – Nad ei tea, keda kiidavad; kelle sülg käib huulikutest tegelikult läbi.

IK 3 – Enne veel, kui avab suu, et rahvast kõnega liigutada, las saab metalli maiku maitsta! Kui ta on maas, küll tema lugu sinu suust siis matab koos tema kehaga ta omandatud inimõigused.

Abdam – Tasa, rahvasaadikud on siia teel.

Ilmuvad Savisaar, Reiljan ja teised rahvasaadikud.

Rahvasaadikud – Me tervitame Teid, härra president!

Abdam – Lugupeetud ja kõrgeltaustatud, kas lugesite minu kirja?

Rahvasaadikud – Lugesime.

RS 1 – Kurb on kuulda. Ta varasemad eksimused ja reetmine olid vaid väärteod. Aga kahekordne pööre; teha lõpp siis, kui tuleks alata, ükskõik mis tööga; anda käest oodatavad tulud ja meie kuluraha võtta endale palgaks; ning leping jätta sõlmimata, kui kaardimaterjal on ettevalmistatud, kadudes koos protokollidega – see on kuritegu.

Abdam – Vaatame, mis tal endal on öelda.

Ilmub Korilane trummide ja lilledega hulga saatel.

Korilane – Teid tervitan! Jään isamaale lojaalseks ja tema valitud organitele; ei ole koduarmastuse nakkust mul vähem kui siit minnes. Käsuliinis võtan sisse oma koha. Teadke, et minu pingutusi kroonis edu. Segaduste sees on leping sõlmitud ja liitlased ühtsemad kui kunagi varem. NATO ja ÜRO lahkuvad Iraagist. Meil on saaki kolmandiku  võrra rohkem kaasas, kui läks maksma retk. Me tegime rahu ja lõpetasime rahu tagamise; Iraak peab kujunema ise rahvaks ja garantiisi anda keegi siin ei saa. Mul on kaasas liitlaste poolt algatatud rahuleping, kuhu kõik osapooled on allkirja andnud, ainult Iraagi presidendi allkiri on veel puudu; ma usun, et varsti võime templi alla lüüa.

Abdam – Kuulake, ärge lugege seda; ta on jälle pööranud; reetur ei tarbi võimu kunagi rahva kasuks!

Korilane – Mis! Reetur!

Abdam – Jah, sa oled kahekordne reetur, Karl!

Korilane – Või Karl!

Abdam – Jah, Karl! Või arvad, et kui Korilane korjanud on üles kordaminekud ja õnne, mille tegelikult reetur varastas, siis see jääbki üles korjatuks? Rahvasaadikud ja riigipead, ta on teid ja meid reetnud: kohustuste koorma all longus, piisava sissetuleku eest, naudingute ja mugavuse nimel, rebides katki suhted oma ema, naise ja lapsega nagu pehkinud siidist niidi, kellegagi nõu pidamata. Kuid nähes nutvaid naisi, kadus tema uhke toon; ta manipuleerib teiega ja meediaga, teid kõiki kasutades ära oma kasuks.

Korilane – Kas te kõik kuulete?

Abdam – Sa hüüad kõiki kuuldele, väriseva häälega poisike!

Korilane – Mis!

Abdam – Sa lihtsalt kardad.

Korilane – Mu südame sa ajad liiga täis, see võib mul lõhkeda! Või poisike! Sa musta kivi ori! Vabandage, lugupeetud rahvasaadikud, et näete mind esmakordselt elus sõimlemas. Teie mõistus, otsuselangetajad, oskab kindlasti paljastada, mis on tõde ja mis on õigus! Selle mehe mõistus teab, kuidas valetada!

Savisaar – Vait! Rahu! Kuulake mind mõlemad!

Korilane – Poisike! Ei, see solvang oli avalik ja kriminaalne! Erapooletu rahvusvaheline kohus peab otsustama, kellel on õigus. Poisike! Ta petab teid! Lugege memuaare ja kroonikaid, siis teate keda uskuda ja keda mitte. Või poisike!

Abdam – Miks te lubate siin avalikult sellist skandaali? Jultunud koristaja pasundab ja trimfeerib nagu mõni president. Kas tema tegude taust pole mitte pime õnn, mis peaks haritud inimesi häbistama?

Kõik – Ta peab vastutama!

Rahvasaadikud – Kohus peab otsustama! Algatame referendumi! Hakkame allkirju koguma! Otsekohe! Usaldust ei tohi alahinnata! Strateegilised otsused ei ole reedetavad! Nõuame poliitilist vastutust!

Reiljan – Vait! Mitte mingit vägivalda! Rahu! Me armastame rahu, me oleme laulurahvas! See mees on kogu maailmas kuulus, tema maine on globaalne. Tema teod peavad saama meie poolt vähemalt õiglaselt ära kuulatud. Härra president, ärge rikkuga rahu, hea tava nõuab erapooletust.

Korilane – Hea tava? Nõuab mida ja kelle käest? Konflikti põhjustaja käest, salapommide valmistaja käest, uue türanni käest!

Abdam – Kadunud mees.

Kõik – Kohtusse, kohtusse, kohtusse, kohtusse, kohtusse!

Ühe ihukaitsja hõlma varjus välgatab summutiga relv. Käib tume plaks. Korilane langeb. Abdam astub tema laibale.

Rahvasaadikud – Pea, pea, pea, pea!

Abdam – Kõik kuulake!

Savisaar – Korilane!

Reiljan – Su õnn on otsa saanud.

RS 1 – Ta keha ära talla! Rahunege!

Abdam – See on sokk; kuid see poliitika, mida tema õhutas, te veel ei tea või teate, mida  see kaasa toonud oleks? Ta surm peaks kõiki rõõmustama, sest börsimull ei lõhke. Peab avalduse tegema. Rahvusvaheline olukord on peale tema surma vähem pingeline.

Savisaar – Viige surnu ära. Rahvas peab saama avaldada oma viimast lugupidamist mehele, kellest ta lugu ei pidanud.

Reiljan – Surm leevendab igamehe süükoormat. Ma loodan, et ta elu oli kindlustatud.

Abdam – Olen võõra riigi president ja äkki kurb. Ta tõstke üles, teie kolm, ma ise tulen appi. Löö trummi nii, et häälest kostaks lein ja korja üles hülsid. Ta vara riisus ja kohustusi rikkus, lubades avalikult tasu neile, kes poliitikasse temast maha jäävad. Kuid see oli ühes suhtes aus; tema enda lepinguvälise saatuse suhtes. Inimese mälestust peab austama, et võlg saaks makstud. Mind aidake.

Autor: Al Rosental

2005

 

CORILANE

Autor: I.O. (2016)
tragöödia viies vaatuses
William Shakespeare „Coriolanus“ järgi
TEGEVUSKOHT – Tallinn ja Harjumaa; Tartu ja Tartumaa; Rapla ja Raplamaa; lennujaam.

TEGELASED:
1. RINNO – peaminister, endine riigikontroll, hiljem Corilane
2. RAUL – kaitseväe juhataja
3. TIIT – üksikjalaväepataljoni ülem
4. PRIIT – valitsuse sõber, hiljem peaminister
5. ALAR – rahvasaadik
6. MARGUS – rahvasaadik
7. RAIVO – turvamees
8. AIN – tartlane
9. URMAS – tallinlane
10. MARGIT – Sirje turvamees, erakonna esindaja
11. AIVO – Iraagi saadik, hiljem president
12. GUIDO – Aivo nõunik
13. ANTS – Kurdistani esindaja
14. MARI – Rinno ema
15. TAIMI – Rinno naine
16. SIRJE – Taimi ihukaitsja
17. MARIKA – infopealik
18. EVE – infopealik
19. RIINA – virgats
20. HELLE – nõunik
21. RUTA – nõunik
22. KRISTA – sekretär
23. MARGE – erakonna esindaja
24. ANNE – erakonna esindaja
25. LEA – erakonna esindaja
26. MAIE – pasunapuhuja
27. KAIE – erakonna esindaja
28. INDREK – erekonna esindaja
29. ENE – Corilane, presidendi kandidaat
30. MAIRE – erakonna esindaja
31. MERIKE – erakonna esindaja
32. EVA – erakonna esindaja
33. HELI – erakonna esindaja
34. AIRE – erakonna esindaja
35. THEA – turvamees
36. ILMAR – erakonna esindaja

ESIMENE VAATUS

Esimene stseen

Esimene pilt

Tänav Tallinnas. Ilmub rühm mingi erakonna esindajaid plakatite, RUUPORITE või muude väljendusvahenditega.

INDREK (täiest kõrist) – Enne kui ülesse läheme, kuulake, mis mul on öelda!
KÕIK (sumisedes; koosoleku stiilis) – Räägi, räägi.
INDREK (innustavalt) – Kas olete valmis pigem surema kui manduma? Või see tundub teile naljakas?
Kõik (elavnedes) – Ei, ei.
INDREK – Esiteks, te teate, et Rinno on kõiki petnud.
Kõik (lärmakalt) – Teame, teame!
INDREK (mürgiselt) – Ta lubas muutusi poliitikas, aga midagi ei ole muutunud! Ta peab nüüd vastutama. Kas olete päri?
KÕIK (hüüetega) – Päri, päri! Mis me siin seletame! Hakkame pihta! Lähme meelt avaldama!
KAIE (tõstab käe; rahustavalt) – Üks sõna, kodanikud!
INDREK (kaaskõnelejast väljategemata; innustavalt, veiderdavalt) – Üldiselt peetakse meid viletsateks maksumaksjateks. Ainult suurettevõtjad on tublid. Inimväärikus, mida kõrgetel erakondlastel on piisavalt, võiks ka meid, tavalisi inimesi, tublideks muuta. Kui nad ainult usaldaksid rahvast. Siis võiksime mõelda, et poliitikud tõesti esindavad meid vääriliselt. Aga nad peavad meid üksnes viletsateks maksumaksjateks või kuulekateks valijateks! Nende ükskõiksus, mis meid rõhub ja on meie demonstratsiooni põhjus, toob esile kõrgete erakondlaste maailmavaate ja lubaduste aegunud sisu. Sellepärast avaldagem meelt, enne kui muutume ise samasugusteks, ükskõikseteks ametnikeks erakonnas. Ma kutsun teid kõiki tunnistama, et ma räägin hirmust tuleviku ees ja mitte kättemaksujanust!
KAIE (küsivalt) – Kas tahate, et just erakonna esimees vastutaks?
INDREK (raevukalt) – Kõigepealt just tema. Ta irvitab kõigi üle!
KAIE – Kas olete mõelnud selle üle, et tal on siiski suuri teeneid oma kodumaa ees?
INDREK – Muidugi, ja nende pärast kiidame teda. Aga tasuks talle on selle eest tema oma uhkus ja arrogants.
KAIE (naeratades) – No, ära nüüd ikka nii kuri ole.
INDREK (pöördudes massi poole) – Ütlen teile, et kõike, mida ta tegi riigikontrollina, on ta teinud uhkuse pärast. Ainult naiivsed ja kohtlased võivad öelda, et see oli riigi heaks. Tegelikult tegutses ta osalt oma ema meeleheaks ja osalt oma enda uhkuse pärast. Tõsi on see, et viimane ei jää milleski alla tema vaprusele.
KAIE (tungivalt) – Sa loed tema veaks seda, mis on tema loomus! Sa ei või aga kuidagi ütelda, et ta oleks ahne.
INDREK (kibestunult) – Kui ma seda ei võigi, siis süüdistustest mul ometi puudu ei tule. Tal on vigu kuhjaga, nii et väsid enne ära kui kaebuse jõuad valmis kirjutada. (Müra eemal.) Mis müra see on? Teine demonstratsioon on üles jõudnud! Mida meie siin ootame ja lobiseme? Üles!
KÕIK (hurraaga) – Tulge, tulge!
INDREK (täiest kõrist) – Vaikust! Kes sealt tuleb?

Teine pilt

Ilmub RINNO sõber PRIIT.

KAIE (viitavalt) – Priit, lugupeetud mees, keda rahvas on ikka armastanud.
INDREK (nõustudes) – See mees on tõepoolest aus ja õilis. Oleksid teisedki sama ausad!
PRIIT (väärikalt) – Kodanikud, millega tegelete? Milleks need plakatid ja ruuporid? Palun öelge!
INDREK (kavalalt) – Meie asi on juhatusele teada. Ka politseil peaks hais juba paar nädalat ninas olema, mida mõtleme ette võtta. Ja nüüd me näitamegi kõigile seda tegudega! Nad ütlevad, et meeleavaldajatel on vastik lõhn küljes. Küll nad saavad nüüd kuulda, et meil on ka kõva hääl!
PRIIT (sõbralikult) – Miks, kallid kodanikud, kulla sõbrad, te tahate end lasta solvata?
INDREK – Ei seda saa. Me olemegi juba solvatud.
PRIIT (manitsedes) – Ma ütlen, sõbrad, et poliitikud on teie pärast mures ja hooles. Ükskõiksuse ja hooletuse eest võiks sama hästi süüdistada päikese loojangut kui erakonda, kes astub harjumuspäraselt ja kelle marssi pole võimalik takistada. See marss on tugevam teie meeleavaldusest! Poliitikutest pole puudus, vaid seaduskuulekusest, ja selle vastu abiks peaks teil olema juriidilised vahendid, mitte häälepaelad. Kui laimate neid, kes kannavad teie eest hoolt kui valitud riigitüürimehed, siis kihutab teid häda sinna, kus ootab veelgi suurem puudus.
INDREK (vastuvaidlevalt) – Ei ole erakonnad meie eest veel iial hoolt kandnud! Vassimine on neil hea tava. Oma tegude ja riigikahju eest nad ei vastuta. Iga päev tühistavad mõne mõistliku määruse. Iga päev kuulutavad välja mõne AHELDAVA seaduse, direktiivi või seaduse muudatuse, et kodanikke hirmutada. Kui kulutused teadusele, tervishoiule ja julgeolekule meid nahka ei pane, siis paneb poliitikute tegemata töö ja aheldav seadusandlus. Ja see hirmutamine on kõik nende armastus meie vastu?
PRIIT (laiutab käsi) – Üks kahest, te olete kas uskumatult pahatahtlikud või uskumatult rumalad. Jutustan teile ühe loo. Võib olla olete seda juba kuulnud, aga see sobib siiski, et veel kord üles soojendada.
INDREK (irvitades) – Hästi, eks ma siis kuulan. Ainult ära arva, et sa mingi looga, mingi muinasjutuga saad meid ära petta! Aga ole lahke, lase käia.
PRIIT (jutustades) – Kord juhtus nii, et kõik organid tõusid kõhu vastu üles ja kaebasid, et see oleskleb nagu nõel keset õmblust. Tikksirge, korjab niiti oma silma ega hooli teiste murest, olgu väljas külm või soe. Teised kehaosad peavad kuulma, nägema ja tundma ja mõtlema ja käima ning vastastiku püüdma rahuldada neid vajadusi, mis kogu kehal on ühised. Kõht aga vastas…
INDREK (silmi kissitades; ebasõbralikult) – Kõht siis vastas? No hästi, mis see kõht siis vastas?
PRIIT (rahustavalt) – Kohe ütlen. Kõht naeris, kusjuures see naer ei tulnud kopsudest, vaid kõhust endast, näe nii, ah-ah-ahaa, ja noomis rahutuid ja murelikke organismi liikmeid, kes kadestasid tema kõhutäit sama agaralt, kui teie põlgate poliitikuid, et miks nad pole nõnda nagu rahvas tahab.
INDREK (pilkavalt) – Mis see kõht siis vastas, mis? Et maksa moraal on madal. Et nina-kurgu suhted on ettearvamatud. Et suhkrutrahvi peab maksma, maia keele pärast. Et vitsahirm tuleb kriminaliseerida, kuna taguots on sotsiaalselt tõrjutud. Kõik see jahu käib ju läbi seedetrakti!
PRIIT (naerdes) – Mis? Küll jookseb sellel mehel jutt! Mis siis?
INDREK (irvitades) – Kui veel suguriistad peaksid saama nohu uhke kõhu pärast.
PRIIT – Nonohh, mis siis?
INDREK – Kui kõik need organid tõstavad kaebust, mis see kõht siis neile vastata võib?
PRIIT – Ma ütlen kohe. Kui vaid saaksin pisut seda, mida teil paistab olema kasinalt, nimelt aega, siis saategi kõhu vastust kohe kuulda.
INDREK (otsustavalt) – Pikk jutt, jama jutt.
PRIIT (rõõmsalt) – Mu sõber, kuula. Kõht vastas tõsiselt ja targu. See on õige, mu sõbrad organid, et mina võtan vastu kogu toidu, mis teid elus hoiab. Mina olen kogu keha kõige tähtsam organ ja büroo, sest pidage meeles, et toidu saadan ma vere jõgesid, ojasid ja niresid mööda südamesse ning ihu õõnesteid ja juhtmeid pidi saab minult toitu kõige kangem kõõlus ja kõige nõrgem soon. See hoiab teid elus. Ja kuigi, sõbrad, te ei näe, nii ütles kõht, nüüd kuulake!
INDREK – Jah, hästi, hästi.
PRIIT – Kuigi te ei näe, mis igaühele teist annan, võin teile esitada arve, templiga, mis tõestab teie hanke taotlust ja tarne teostust. Mis kostate?
INDREK – See oli vastus. Mis see meisse puutub?
PRIIT (tõstab näpu püsti) – Valitsus on kõht ja teie organid! Mõelge, mis hool ja mure lasub niigi seal. Kõht ei saagi vastutada, ta ainult tarnib, vastavalt soovidele. Vaagige vaid õiglaselt neid asju, millest sõltub rahva heaolu. Siis näete, et kõik hüved, mis teile osaks saavad, lähtuvad poliitikute tööst, mitte iial rahva teenistusest. Mis sina sellest arvad, demonstratsiooni suur varvas?
INDREK (ebalevalt) – Mina või? Suur varvas? Miks suur varvas?
PRIIT (üllatusega omaenda järelduse üle) – Sellepärast, et sina, jutupaunik, astud selles ülitargas meeleavalduses kõige ees. Sa oled hagijas, sest tükid saaki saama. Kuid seatke valmis plakatid ja ruuporid. Valitsusel tuleb rottidega lahing! Üks pool saab peksa!

Kolmas pilt

Ilmub RINNO.

PRIIT (hüüatusega) – Tere Rinno!
RINNO (ülbelt) – Tere kõik. Misjaoks siin arvamuste kõdi sügades end kihelema ajate?
INDREK – Sa oled tõesti vaimukas!
RINNO (uhkelt) – Kes siin vaimukusest räägib, see lipitseb end oksele. Mida te tahate, inimesed, kes te ei salli sõda ega rahu. Üks teid hirmutab, teine teeb laisaks! Teie usaldus sulab nagu rahe päikse käes või tuline süsi jää peal! Teie eetikast on saanud narkomani kirg, kes ihkab just seda, mis teeb veel haigemaks. Meel muutub iga hetk. Mis kord on hea, see teisel korral ei vääri mainimist. Ja sotsioloogilisi küsitlusi peate halvaks naljaks! Milleks tülitada ülal linnas parlamenti täna, kui luba selle jaoks on vaja taodelda. Mis teil vaja on?
PRIIT (naeratades) – Ausust, sest linn olla ükskõiksust täis.
RINNO (üllatudes) – Ükskõiksust täis! Oh sa mait! Ise istuvad iga õhtu teleka ees ja justkui teavad, mis sünnib ülal linnas. Kes on tõusmas, kes on kõrgel, kes kaob. Ise toetavad erakondi, seavad mõttes paare kokku, moodustavad parteide liikmeskondi. Aga siis, kui midagi ei meeldi, siis kasvõi õgiks üksteist ära. Ükskõiksust täis! Kui poliitikud unustaksid head tavad ja annaks rahva instinktidele voli, küll siis saaks kotlette sellest hakklihast.
PRIIT – Noh, need siin on tümaks räägitud, sest kuigi algul innukad ja hoogsad, nad oma nahka meeleldi ju turule ei vii. Kuid palun, kuidas käitub teine koosolek?
RINNO – Läksid laiali. Nad hädaldasid, esitasid kaebusi, loopisid mütse. Just nagu peaks meie süda sellest murduma. Kuid vastuseks neil täideti paar soovi.
PRIIT – Mis soove?
RINNO – Lubadus veel haldust korraldada, veel lisaks õigusakte vastu võtta. Parem olgu korraldusi rohkem, sest täites neid on meie luba siiski vaja. Oh kurat! Ma laseks pigem kogu linna erastada, kui nende silmanurga soove jagan tõsiselt. Aegapidi, kui noorus võtab võimust, ehk nõuab siis ta mässumeel muud tähtsamatki kui õigust nagu hüve.
PRIIT – Veider küll.
RINNO – Kõik on korras! Minge koju, lugupeetud kodanikud!
Neljas pilt

Ilmub hingeldav RIINA.

RIINA (vaatab ringi) – Kes teist on peaminister?
RINNO – Mis uudist?
RIINA – Teade NATO-st. Terroristid on taas Süürias relvad haaranud.
RINNO – See teeb mind mitte just rõõmsaks, aga nii saab läppand küllust veidikene tuulutada. Näe, meie lugupeetud seaduseandjad ise kohal!

Viies pilt

Ilmuvad TIIT, RAUL ja nende infopealikud MARIKA ja EVE; järgi tulevad ALAR ja MARGUS.

MARIKA – Rinno, see on tõsi. Nimelt on relvakonflikt Süürias taas laienenud.
RINNO (katkestab) – Ma tean! Ja nende juhiks on Aivo, kes teid lõpuks tööle paneb. Võib olla olen rikutud, kuid ma kadetsen tema tarmukust ja tarkust. Kui olla teine, siis üksnes tema juhtimise all.
RAUL (tõsiselt) – Kas oled teda Euroopa Parlamendis kohanud või siin Tartus?
RINNO (uhkelt) – See mees on lõvi. Ma sellist lõvi kütiks uhkust tundes safaril!
MARIKA – Siis tuleb diplomaatia kaasata.
RAUL – Ka see on üks sinu vanu mõtteavaldusi.
RINNO – Mina pean oma lubadusi. Tiit, sa saad veel näha kuidas me Aivo ära kägistame. Mis, sa lonkad? Pead vist jääma koju?
TIIT – Kui üks kark kulub kepiks, siis töötan teisega, ent maha ma ei jää!
PRIIT (kiites) – Vat see on iseloom!
MARIKA – Nüüd büroosse. Seal ootavad meid sõbrad koalitsioonist.
TIIT – (Raulile) Käi ees! (Rinnole) Mine Rauli järel, sest sul on õigus minust eespool käia!
RAUL (lükkab Rinno ette) – Rinno on valitsuse juht!
MARIKA – (erakonna esindajatele) Minge koju! Kõik on korras.
RINNO (ülbelt) – Ei, saatku meid büroosse. Rahval on õigus saada infot otseallikast.
Kuues pilt

Lahkuvad kõik peale ALARI ja MARGUSE.

ALAR – Kas leidub teist veel sama uhket kui Rinno?
MARGUS – Ei ole talle võrdset.
ALAR – Kui rahvas valis meid parlamenti saadikuteks…
MARGUS – Kas panid tähele ta suud ja silmi?
ALAR – Ja tema pilkeid!
MARGUS – Ta pilada võib kasvõi Clintonit!
ALAR – Või mõnitada Moonikat, ta karsket suud!
MARGUS (kahetsedes) – Rahvas sellega on ammu harjunud. Peaks sõda ta ometi neelama! Ta on liiga ülbe, et olla ühtlasi vapper.
ALAR – Kui õnn peaks sellist loomust kõditama, siis tallab kõrgilt tööl ka pühapäeval. Ma imestan, et tema ülbus taltub Rauli mõjuvõimu all.
MARGUS – See maine, mis tal sihiks võetud, ei edene kuskil mujal nõnda hästi kui koostöös kaitsevägede juhatajaga. Sest kõik, mis võib äparduda, jääb nüüdsest kindralile süüks. See heitlik laitus just nagu põrkub Rinnost: „Oleks asi olnud minu käes!“
ALAR (nõustudes) – Kui aga hästi läheb, siis teenetest ta röövib Rauli paljaks ja kuulsuse kui vati sisse ennast mähib.
MARGUS- Pool Rauli aust siis läheb teenimatult Rinnole. Vigadest aga, kus pole üldse au, saab teise poole Raul.
ALAR – Lähme nüüd ja viime ennast kurssi, kuidas valmistuvad nad, ja milliseid eelarvelisi veidrusi välja mõtlevad.
MARGUS – Lähme pealegi.

Lahkuvad.

Teine stseen

Esimene pilt

Tartu. Iraagi saadiku residents. Ilmuvad AIVO ja tema nõunikud HELLE ja RUTA.

HELLE (küsivalt) – Sa arvad siis, Aivo, et koalitsioon on saanud meie plaanidele jälile ja teab meie kava.
AIVO (naeratades) – Kas sa ei arva? Kas on iial meie riigis mõeldud mõtteid tehtud teoks, enne supervõimu jaole jõudmist, et ajada nad nurja? Nelja päevagi vist pole möödas veel, kui kuulsin järgmist, mul on dokumentki siin. Jah, siin ta on: (Loeb ametlikult.) Koalitsiooni üksused on hakanud koondama vastumeetmeid. Kas nende sihiks on ida või lääs, Kurdistan või Süüria, pole teada. Kogukond on lõhestunud kaheks. Raul ja Rinno, mõlemad sinu vanad vihamehed, kuigi kodumaal hullemini vihatud kui sinu poolt, ja Tiit, üks tõesti mõistlik mees, on kolmekesi hääletanud nõukogus vastutegevuse poolt. Olge valmis rahutagamisoperatsioonideks Damaskuses!
HELLE – Me oleme valmis. Maailm pole koalitsiooni valesüüdistusi kunagi tõeks pidanud.
AIVO – Ka omi plaane ei pidanud te paljuks varjata nii kaua kui võib, ent neile jõuti juba eos jälile. Seetõttu meie plaan jääb nudiks.
RUTA – Lugupeetud Aivo, tule tagasi Iraaki. Jäta asekantsler saadiku kohustustes Tartusse ja aita korraldada kogu seda logistikat. Ma loodan, et spontaanseid plaane murda puudub neil võim.
AIVO – Jäta need lootused! Ma räägin, mis on kindel. Või veelgi enam. Üks osa nende vägedest on juba positsioonidele asunud, Damaskusest loodes, ja meie peame nendega koos. Kui juhtun Rinnot kohtama, siis vannun, ta saab mu viha tunda. Peaministri vastupanu peab nõrkema!
Kõik – Edu sulle!
AIVO – Samad sõnad!
HELLE – Ja jõudu!
RUTA – Hüvasti!
KÕIK – Jää terveks!

Kolmas stseen

Esimene pilt

Tuba Stenbocki majas Tallinnas. Ilmuvad MARI ja TAIMI, istuvad hommikusöögiks kaetud laua taha.

MARI (mõnuledes) – Palun sind, minia, rõõmusta mind. Kui Rinno oleks minu abikaasa, siis teeks mulle suuremat rõõmu tema kuulsusejanu kustutamise töö kui tema kallistused voodis, kus ta tulist armastust üles näitab, ma loodan. Kui ta oli veel õrnas eas, mu ainus poeg, kui noorus ja nägus välimus kiskusid kõik pilgud tema poole, kui isegi miljonikroonine vanemahüvitis poleks ära ostnud emalt tunniks ajakski tema vaatamise rõõmu, siis mina, mõeldes, kui hästi sobib kuulsus sellisele lapsele, lasksin tal meelsasti otsida ohte seal, kus ta võis leida oma ambitsioonidele tuge. Ma saatsin ta välismaale, kust ta tuli tagasi, tammepärg peas ja diplom taskus, kuigi natukene võõraks jäänud. Ütlen sulle ausalt, et mul polnud suuremat rõõmu siis, kui esmakordselt oma rasedusest teada sain, kui nüüd nähes, et tast on edukas mees kasvanud.
TAIMI (teravalt) – Aga kui ta oleks lombi taha jäänud, mis siis?
MARI (leebelt) – Siis oleks minu pojaks saanud tema hea maine. Sellest oleksin leidnud endale rahuldust. Kuula, mis ma sulle siiralt tunnistan. Oleks mul tosin poega, kõik võrdselt armasad, mitte ükski vähem kallis kui sinu ja minu Rinno, ma pigem sooviks, et üksteist nendest sureks üllalt, oma maine nimel, kui et ükski neist pillavalt prassides hoiduks kõrvale kuulsuse eest.

Teine pilt

Ilmub sekretär.

KRISTA – Sirje saabus ja soovib sind näha.
TAIMI (kiirelt) – Siis ma lähen.
MARI (kulmu kergitades) – Ei, sa ei lahku. Su abikaasa on julge, ma arvan tema pasunat siiani kostvat. Näen teda hüüdvat: „Argpüksid, tulge, ma olen teist parem igas suhtes!“ Ja pühib higi otsmikult kui tükitööline, kes tasu saab vaid tehtud töö eest.
TAIMI (osatades) – Kui tükitööline! Vaid tehtud töö eest!
MARI – Vaiki, rumaluke! Meest ehib julgus alati, veel palju rohkem kui turvameest valvuri amet. Naise rinnad, millest piim on imemisel, ei paista iial kaunimad mehe laubast, kes põlgab hirmu ja sülgab julgeoleku tükkidele. Lase oma ihukaitsja sisse nüüd.

Sekretär lahkub.

TAIMI (naerdes) – Mu abikaasat kaitsku mõtlematu bravuurikuse eest küll jumalad!
MARI – Rinno on minu poeg! Ta talutab oma vaenlasi rihma otsas, kui vaja.

Kolmas pilt

Ilmub SIRJE koos turvamehega.

SIRJE (rangelt) – Tere päevast teile mõlemale!
MARI (ülevoolavalt) – Mu kallis Sirje!
TAIMI (teravalt) – Mul on hea meel sind näha, mu ihukaitsja.
SIRJE – Kuidas elate? Küll te olete ikka kodukanad! Mida te siin vara hommikul sädistate? Kuidas su poeg elab?
TAIMI (kiiresti) – Tänan, hästi.
MARI (leebelt) – Ta istub meelsamini arvutis ja võitleb kurjade koletistega, kui et paneb tähele oma koolitajat.
SIRJE (mõtlikult) – Tõepoolest, täitsa oma isa poeg. Ausõna, väga kena poiss. Mõelge ometi, kolmapäeval mängisin temaga pool tundi järjest. Ta on nii tõsimeelse olemisega! Nägin, kuidas ta kullakarva liblikat taga ajas. Ja kui ta selle kätte sai, siis uuele tasemele liikus ja jälle kinni püüdis. Aga siis ajas midagi ta segadusse, sest järgmisele tasemele ei õnnestunud tõusta. Siis pigistas ta hambad kokku ja purustas klaviatuuri. Oh heldus, kuidas nupud lendasid!
MARI (nõustudes) – Just isa moodi.
SIRJE – Tõesti, jah, ta on iseloomuga laps.
TAIMI (uhkelt) – Päris vemmal.
SIRJE – Kuule, pane nüüd kohvitass käest ära. Sa pead minuga täna laiska perenaist mängima.
TAIMI – Ei, Sirje, ma ei lähe uksest väljagi.
SIRJE – Uksest ei lähegi välja!
MARI – Küll ta läheb, küll ta läheb.
TAIMI – Ei, lubage, lubage. Ma ei astu üle läve enne kui Rinno NATO nõukogu istungilt tagasi on tulnud.
MARI – Häh, paned enese üsna ilmaasjata luku taha. Kuula ometi, sa pidid ju minema meie naabri juurde katsikule.
TAIMI – Soovin talle peatset toibumist, aga sinna ma minna ei saa.
MARI – Miks siis ometi?
TAIMI – Mitte et ma ei viitsi või temast ei hooliks.
SIRJE – Tahad saada uueks Penelopeks? Aga räägitakse, et kogu see lõng, mille ta Odüsseuse äraolekul valmis ketras, ajas Ithaka ainult koisid täis. (itsitavad) Lähme! Oleks sul ometi pealehakkamist sama palju kui sinu kohvis suhkrut. Tule, lähme ikka!
TAIMI – Ei, anna andeks, aga ma tõesti ei tule täna välja.
SIRJE (innustades) – Tule, ma räägin sulle põnevaid uudiseid su abikaasa kohta.
TAIMI (imestades) – Aga neid ei või ju tulnud olla veel.
SIRJE – Usu mind, ma ei tee nalja. Eile õhtul tuli tema kohta teated.
TAIMI – Kas tõesti?
SIRJE – Päris tõesti. Kuulsin oma turvamehelt, kes turvab ka ühte nõukogu liiget, järgmist lugu. Süüria opositsioon ärgitab taas relvi haarama, kuigi seal rahu polegi olnud, ja nende vastu astub tegutsema üks osa koalitsiooni võimalikest vägedest. Rinno ja Tiit juhivad meie nõukogus tööd. Nad ei kahtle, et rahu tagatakse mõne lühikese ja võiduka operatsiooniga. Ausõna, see on tõsi, sellepärast palun sind, tule ühes.
TAIMI – Vabanda mind, Sirje, seekord.
MARI – Jäta ta rahule, Sirje. Nii nagu ta praegu on, ta ainult rikuks meie head tuju kui muutuks see.
SIRJE – Jah, küllap vist. Ela siis hästi. Tule, ometi. Palun, Taimi, jäta kord oma teravus kus see ja teine ja tule meiega.
TAIMI – Ei, tõesti mitte, Sirje. Usu, ma ei või. Soovin teile palju lõbu.
SIRJE – Hea küll siis, hüvasti.

Lahkuvad.

Neljas stseen

Esimene pilt

Tartus, Iraagi saadiku residentsi ees. Ilmuvad RINNO, tema nõunikud, TIIT, teised ülemad. Nende juurde tuleb RIINA.

RINNO (käes ajalehed) – Näe, uudised! Vean kihla, et need on lahingu uudised.
TIIT (sõjaväelaslikult) – Minu autoriteet sinu mandaadi vastu: mitte lahingu uudised.
RINNO – Nõus.
TIIT (löövad käed) – Hästi.
RINNO – Kas vaenlasega toimus kokkupõrge?
RIINA – Nad näevad teineteist, kuid veel ei räägi.
TIIT (lõbusalt) – Saingi sinu poliitilise mandaadi endale!
RINNO (kauplevalt) – Ostan tagasi!
TIIT – Seda ma ei müü ega kingi, vaid laenan. Kuid üksnes kolmekümne kolmeks aastaks ja mitte rohkem. (Pasunapuhujale.) Mängi signaali.
RINNO – Kas Aivo kuuleb seda?
TIIT – Kui tahab, siis kuuleb.
RINNO – Siis lase kõlada signaalil.

Puhutakse signaali läbirääkimiste alustamiseks. Maja uksele ilmub kaks nõuniku ja teisi ametnikke.

RINNO – Kas Aivo on kodus?
MAIRE (nöökavalt) – Ei ole, ega meest, kes teid vähem kardaks, järelikult piskust veelgi vähem.

Majast kostab kauget trummipõrinat.

MARGIT – Kuulete, trumm toob me nooruse välja. Uks, mis näib turvaliselt lukus olevat, on kõrkjast riiviga ja avaneb ise.

Kostab tugevamat trummipõrinat.

MAIRE – Kuulete! See on Aivo. Küll signaalitab!
RINNO – Seal käib töö!
TIIT – See trummipõrin õhutab mitte ainult meid.

Uksest tungivad välja ülikonnastatud ametnikud.

RINNO – Ei karda nad, vaid julgevad majast välja tulla. See on väljakutse ja tuleb vastu võtta! Ma olen raevust higine. Nüüd, Tiit, me lähme sisse.

Tahavad uksest sisse astuda.

RINNO (higistades; ennast üles küttes) – Kõik lõunamaised haigused teid tabagu! Häbi! Näod on teil jooksust valged ja hirmupalavikust! Kuhu on kõik pommid peidetud? Hanehinged, kel inimnägu ees ja elupaigaks katkupisikuterikas Fergana org! Jälk ebademokraatia! Ma tahan selgust, need küsimused vaevavad mind ja mitte ainult mind.

Astub uksest sisse.

MAIE – Hulljulge! Mina küll sinna majja selle solgi sisse ei tükiks.
MARGE – Ka mina mitte.

RINNO tõmbab ukse enda järel kinni.

LEA – Näe, uks pandi kinni.
KÕIK – Ta laul on lauldud, pole kahtlustki.

Teine pilt

Ilmub TIIT.

TIIT – Kus Rinno on?
KÕIK – Läks majja sisse.
MAIE – Ta tungis ametnike kannul sisse. Kuid siis sulgus järsku uks. Nüüd on ta üksi seal, koos põlisvaenlasega.
TIIT (pateetiliselt) – Sõber, kellel jutt on nõelast teravam! Sa oled üksi! Ma olen sõdur ja vankumatu mitte ainult lahingus, kuid poliitikute hääle kõuemüra paneb mindki värisema. Ei talu seda palavikku, mis raputamas kogu maailma.

Uks avaneb taas. Näha on RINNO.

MAIE – Näe, Tiit!
TIIT – See on ju Rinno! Nüüd peame tema juurde minema.

Astuvad kõik uksest sisse.

Viies stseen

Esimene pilt

Sealsamas. Mõned ametnikud on lipsud ära võtnud. Ühel ametnikul on valge pullover seljas.

MARGE – Selliseid lipse Tallinnas ei müüda.
MAIE – See oli kasulik tehing.
LEA – Võtaks neid katk! Siidist lipsud!

Teine pilt

Ilmuvad RINNO ja TIIT koos pasunapuhujaga.

RINNO – Näe agaraid, kel iga mõlkis kross on kallim lepingust! Küll lipse, püksirihmu, pastakaid, ja igasugust nänni ostavad. Kõik kauplevad, kuid läbirääkimised pole lõppend veel! Aivo on mõtlik, ta tõrgub. Tiit, sa tead, et vastasel korral peab Raul missioonile minema ilma garantiideta!
TIIT – Su pingutus vist oli liiga äge.
RINNO – Ma sellest tööst veel pole saanud soojagi. Head edu sulle! See dokument, kus rivis puudu kõigi signatuur, see teeb mind haigeks.
TIIT – Õnn kaasa sulle, vapper mees, et kinnituse saaksid kokkulepped!
RINNO – Jää hüvasti!
TIIT – Sa oled tubli, Rinno!

RINNO lahkub ruumist.

TIIT (pasunapuhujale) – Nüüd puhu üks prelüüd. Me turul oleme ja sinna kogunevad kokku kõik maailma võimud. Mis nõu me trummipõrinale anda võiksime? Kuid lähme!

Kuues stseen

Esimene pilt

Kaitsevõe õppelaager Tartu ümbruskonnas. Ilmub RAUL koos sõduritega.

RAUL – Paus! Kümme minutit! Te olete hästi võidelnud. Hoidsite hästi formatsiooni noolepeas, ei lasknud ennast provotseerida. Kuid üksnes nii võideldes ei ole me veel võitnud. Selles kõik liitlased on sama meelt.

Ilmub RIINA, käes sateliittelefon.

RAUL – Mis on?
RIINA – Tartus käivad läbirääkimised, Rinno ja Tiit püüavad kokkulepet saavutada. Rinno tahab sinuga paar sõna enne vahetada.
RAUL – Nii et lahendust ei ole veel. Millal ta helistab?
RIINA – Peaks kohe helistama. Me leppisime tunni aja eest nii kokku.
RAUL – Kas kanal kahe pealt? Hästi.

Teine pilt

Telefon heliseb. RIINA eemaldub.

RAUL – Halloo, Rinno, kas sa näed mind? Miks nii kaame välja näed või petab pilt?
RINNO – Hallo, Raul. Kas jäin hiljaks?
RAUL – Jah, kui häid sõnumeid ei kuule sinu suust, kui uudiseid vaid lükkad edasi.
RINNO – Raul, ma tahaksin sind reaalselt pigistada. Nii kõvasti kui oma kosja aegu pruuti.
RAUL – Sa oled emotsionaalne inimene. Mida Tiit teeb?
RINNO – Ta peab sinu nimel Tartus lipitsevat hurta rihma otsas, nii pingul kui just tahab. Näeb vaeva, loob korda, määrab luna või jagab armu.
RAUL – Kes see oli, kes ütles, et sellise väljaõppega me jääme terroristidele alla! Kus ta on? Tooge siia!
RINNO – Las ta olla, sest ta rääkis tõtt. See siin on armetu kassi-hiire mäng.
RAUL – Kuidas siis sa mõtled jagu saada neist?
RINNO – Kas juttu on meil küllalt aega ajada? Ei usu seda. Parem räägi, kuidas mõtled rahu tagada sa oma piirkonnas? Kuidas olete planeerind vaenlast maha jahutada? Raul, mis siis saab, kui mingil põhjusel peaks rahu tagamine katki jätma?
RAUL – Me teeme pausi, Rinno. Puhkame pisut, et hiljem alustada uuesti.
RINNO – Milline on vägede meeleolu? Kas sulle on teada, millisesse piirkonda on ehitatud tõenäoliselt kõige suuremad relvapeidikud?
RAUL – Arvan, et tean! Kuid korraldusi saavad nad Aivo käest.
RINNO – Oh, inimväärikuse nimel!, kui vaid saaksin, ma tuleksin su käsu alla aega viitmata neid antipaate peksma. Ma pigistaks neid kõigi lepingute kõigi sätetega.
RAUL – Sind oleks vaja pigem kosutuseks sauna viia! Kuid, kes julgeb sinu palvet mitte kuulda võtta. Sa kaasa vali need, kellest kõige rohkem abi.
RINNO – Võtan need, kes ise kipuvad. Kui siin on mehi, kes ihaldavad kuulsust ja erudeeritud on sätetes. Kel koalitsioon on tähtsam isiklikust õnnest. Kes usuvad, et ajame just õiget asja. Siis, üks või palju, ma võtan kõik nad endaga. Kui aga tõesti neid saab liiga palju, siis valin vähesed, ent tänan kõiki. Las teised saavad tööd siis teistes ametkondades. Läbi avaliku konkurssi.
RAUL – Seansi aeg on läbi. Pean lõpetama.

Kõik lahkuvad.

Seitsmes stseen

Esimene pilt

Tartus, Iraagi saadiku maja ees. TIIT marsib trummipõrina ja pasunahelide saatel longates; teda saadavad turvamehed, nende ülem ja rühm ametnikke.

TIIT – Nii, turvaala nüüdsest on kogu maja ümbrus. Täitke oma kohust.
ANNE – Meie pärast ärge kartke!
TIIT – Hoidke uksel silm peal. Me läheme väljaõppe laagrisse.

Marsivad edasi.

Kaheksas stseen

Esimene pilt

Kaitsevõe väljaõppe laager Tartumaal. Kohtuvad RINNO ja AIVO.

RINNO (tuliselt) – Kõige rohkem ma vihkan sõnamurdjaid!
AIVO (julgelt) – Me vimm on võrdne. Kas Aafrikaski oleks leida madu, kes oleks mulle jälgim sinu tülkast mainest?
RINNO (ülbelt) – Kes alla annab võitluses, see surgu vana teenistuja või maksumaksjana!
AIVO – Kui pagen, siis hurjutatagu mind nagu jänest!
RINNO (tõsiselt) – Me tegime Tartus lepingu mustandi, aga nüüd olen üksi jäetud.
AIVO – Eelleping kohustab kõiki, ka üksikvõitlejaid.

Istuvad läbirääkimiste laua taha.

AIVO (allaheidetult) – Te olete kasuahned ja pugejad! Kõiki tahate lepingute alla painutada. Teie majanduslik abi häbistab minu maad. Aga olgu. (Kirjutab alla.)

Üheksas stseen

Esimene pilt

Sealsamas. Kostab pasunaheli ja trummipõrin. Ilmub RAUL koos sõduritega.

RAUL (naerdes) – Kui ütleksin, mis tööga hakkama sa täna said, sa ise mind ei usuks. Kui aga räägin seal, kus segab parlament me rahva pisaraid ja rõõmu. Või ministeeriumis, kus ametnikud õlgu kehitades kuulavad, kuni lõpuks kaasa kiidavad. Või turul, kus kauplejad kõik rõõmsas ärevuses veel kuulda soovivad su kuulsusest ja mainest. Siis selgelt teavad kõik. Just sellist esimeest ja juhti ongi vaja, kes pidulauda toitu maitsma tuleb üksnes siis, kui söönud on ta juba küll.

Teine pilt

Ilmub TIIT koos sõduritega.

TIIT – Rinno, sina oled ratsu, meie ainult rakmed!
RINNO (tujukalt) – Ei, jäta! Ka ema mulle sageli teeb tuska, kel ometi on voli oma verd ülistada, kui mind kiidab. Mind tõukas tegudele eesti rahvas! Need inimesed välisministeeriumist, kes tegid kõik, et signatuuri saaks see leping lõpuks.
RAUL – Sa oma teeneid ära mata maha. Su tulemusi varjata on hullem vargusest ja võrdne laimuga. Palun – selle märgiks, mis sa oled inimesena, mitte selle tasuks, mis sa oled teinud, – kuula mu kõnet nüüd, siin, meie kõigi ees.
RINNO – Võib olla hakkab valus neil, kui kuulevad nad endast.
RAUL – Kui aga ei kuule, siis ajab kihelema uudishimu neid, sest kogutulust jääma sulle peab kümnendik, kak miinimum. Ning oma osa võta enne üldist märkimist sa enda valikul.
RINNO – Raul, sind tänan, ent süda tõrgub võtmast meelehead. Ma keeldun sellest ja võtan vaid lihtosa, nagu kõik, kes asjas kaasa lõid.

Kõlab pikk pasunaheli.

RINNO – Need pillid ärgu enam tehku häält! Kui trumm ja pasun on võitlustandril lipitsejad, siis pärast võitlust üksnes meelitajad. Nad jäägu vait! Te premeerite mind lihtsalt, et rasvuks minu maine sellest kiidulaulust, kus valitseb rutiin!
RAUL – Sa oled liiga tagasihoidlik. Pigem täna lööd käega kuulsusele, kui hiljem tänad meid õige hinnangu eest…. Mõtle ikka enne. Las maailm saab teada, et Rinno on võitnud sõja ühe suletõmbega. Sa õigel ajal õiges kohas korjasid maast kordamineku ja õnne, mis vedeles seal kõigi nähes. Seepärast, alates tänasest päevast, hüüdkem sind, kui kasuliku lepingu sõlmijat, mis tulu tuua võib kogu rahvale ja mastaapsemaltki, maailmas, lugupeetud Corilaseks. Rinno, kanna Corilase nime uhkelt!

Kolmas pilt

Pasunahelid ja trummipõrin.

KÕIK (hüüavad) – Corilane, Corilane!
CORILANE – Ma lähen pesen end ja puhkan, siis näete, kas punastan või mitte. Siiski tänan. Aunime püüan õigustada nagu suudan ja kanda teiste aumärkide ja ordenite seas.
RAUL – Lähme telki, seal enne puhkust kirjutame tunnistuse valmis. Tiit, kui lähed Tartusse, siis teavita ka teisi, et kahepoolne kokkulepe on leidnud kinnitust.
TIIT – Kuulan, härra juhataja!
CORILANE – Ma teie ees jään vist jobuks. Just äsja keeldusin kuninglikust kingist, ent nüüd, mu härra, pean midagi teilt paluma.
RAUL – Teenetepank! Võid saada kõik mis tahad, mu pädevuse piires. Mis see oleks?
CORILANE – Kord Tartus keegi lihtne mees mind kohtles hästi ja ööseks varjupaikka pakkus. Ma nägin teda täna sinu väeosa kartseris. Kuid just samal hetkel lähenes Aivo ja minu raev sai võitu mu halastuse üle. Nüüd palun, lase vabaks see julge peremees.
RAUL – Sa palud hästi! Kui olekski ta korruptant või meie kutse häbistaja, saab vabaks nagu tuul. Las läheb, Tiit!
TIIT – Mis on ta nimi, Corilane?
CORILANE – Valikute nimel! On läinud meelest. Ma olen väsinud, mu mälu loid. Kas saaks ehk veidi veini?
RAUL – Lähme telki. Su näol on tindi plekid. Peab vaatama, mis vedelikku nende pesu nõuab. Lähme.

Lahkuvad

Kümnes stseen

Esimene pilt

Iraagi saadiku residents Tartus. Trummipõrin. Ilmub AIVO ja nõunik.

AIVO – Nafta on meilt võetud. Kaitse alla!
HELLE – Küllap saame ta jälle headel tingimustel tagasi.
AIVO – Või tingimustel! Ah, kui saaksin koalitsiooni liitlaseks, sest opositsioonis olla, kuigi saadik, pole see ma, kes olen… Tingimustel! Mis soodsaid tingimusi võib loota see, kes teise armust oleneb? Viis punkti lepingus. Iga kord mind lõid ja löövad veelgi, kui liitlastega kohtume bankettil. Kui kohtan Corilast, ei ole minu sõnavõtus enam endist sära. Nüüd lahman nii kuis saan, ei ole enam võrdsed me.
HELLE – Ta on kavalpea.
AIVO – Rohkem pea, kui kaval. Meelemürki sai mu vaprus tema varju jäädes ning kaldus endast välja. Ei rahusta mind enam uni, rahu paik, ei alastus, ei talvekümblus. Ka tootlusnäitajad ja statistika, mis viha tõkkeks on, mu energia vastu seavad kopitanud õigusi ja kombeid. Ükskõik, kus tava kiuste peaksin Rinnot kohtama, ta südametunnistuse veres tahan käsi pesta! Nüüd läki! Ja vaadake ringi linnas, kui turvaline on maja valve ja mida räägitakse.
HELLE – Kas sa ei tule?
AIVO – Mind oodatakse tammikus. Tooge sõna sinna, õlletehasest lõuna poole, kuis asjad lähevad, et teaksin maailmaga sammu käia.
HELLE – Selge.

Lahkuvad.

TEINE VAATUS

Esimene stseen

Esimene pilt

Väljak Tallinnas. Ilmuvad PRIIT, ALAR ja MARGUS.

PRIIT – Kuulsin büroo juhatajalt, et täna õhtul saame uudiseid.
MARGUS – Häid või halbu?
PRIIT – Igatahes mitte rahva soovide kohaseid, sest rahvas ei armasta Corilast.
ALAR – Loodus õpetab loomigi oma sõpru tundma.
PRIIT – Ütelge, palun, keda armastab hunt.
ALAR – Lambatalle.
PRIIT – Jah, et teda ära õgida, nagu vihased kodanikud tahaksid meie Corilast.
MARGUS – Ta on tõesti talleke, ainult mõmiseb nagu karu.
PRIIT – Ta on tõesti karu, ainult elab nagu talleke. Te olete mõlemad elunäinud mehed. Ütelge mulle ühte asja.
ALAR ja MARGUS – Mida nimelt?
PRIIT – Missuguse omaduse poolest on Corilane vaene, ehk mida teilgi külluses ei ole?
MARGUS – Ei ole ta vaene ühegi omaduse poolest, kõike on tal ohtrasti.
ALAR – Eriti uhkust.
MARGUS – Ülbuse poolest on ta kõigist üle.
PRIIT – Imelik küll… Kas te teate ka, mida teist linna peal arvatakse, ma mõtlen meie, aukraadiga meeste hulgas? Kas teate?
ALAR ja MARGUS – Noh, mida meist siis arvatakse?
PRIIT – Te rääkisite parajasti uhkusest… Ega te ometi ei vihasta?
ALAR – Pole midagi.
MARGUS – Ega sellest ei olegi suurt lugu. Sest üsna väike vargusjuhtum röövib teilt ära suure hulga kannatust. Andke oma tujudele voli ja vihastuge, niipalju kui meeldib, kui teile just meeldib nii. Te heidate Corilasele ette, et ta on ülbe?
ALAR – Mitte meie üksi.
PRIIT – Tean, et te võite väga vähe teha üksi. Teil on palju nõunike, sest muidu oleksidki teie teod imekspandavalt abitud. Oma võimete poolest olete liiga imiku moodi, et üksi midagi korda saata. Te räägite uhkusest. Tegelikult võiksite ennast ise kõrvalt vaadata ja oma tublisid minasid seestpoolt uurida.
ALAR ja MARGUS – Ja mis siis?
PRIIT – Siis avastaksite ühe paari mittekontrollitavaid, valetavaid, turtsakaid ja häbematuid ametimehi ehk rääkivaid päid, nagu neid igalpool leida võib.
ALAR – Priit, eks oled sinagi ju küllalt tuntud!
PRIIT – Mind tuntakse kui tujutut ärimeest, vahetusministrit, kes armastab kuuma veini, millesse pole tilkagi viskit kanguseks pandud. Et ma olen igal tühisel põhjusel tõtlik. Et ma olen paremini tuttav öö taguotsaga kui hommiku laubaga. Kuid, mida ma mõtlen, seda ma ka ütlen ja oma tarkuse kulutan ära ühe hingetõmbega. Kui ma näen kahte teietaolist tegelast ja kui jook, millega mind kostitate, mu suulaele on vastik, siis teen kõvera näo. Ja kuigi pean sallima neid, kes räägivad, et te olevat tõsised mehed, pean ma häbematuks luiskajaks seda, kes ütleb, et te olete ilusad. Kui te seda kõike minu mikrokosmose või makrokosmose kaardilt loete, kas sellest siis järeldub, et olen ka küllalt tuntud? Mida paha te võite sellest orientiirist välja lugeda, ka kui ma olen küllalt tuntud?
MARGUS – Me tunneme sind küllalt hästi.
PRIIT – Ei tunne te mind, iseennast ega üldse midagi. Teie auahnust meelitavad ajalehtede silmanurga artiklid, silmakirjalik viisakus ja teenetepank. Lööte surnuks kena kosutava ennelõuna, kuulates linnapea ja valitsusjuhi tüli, ja lükkate tühise vastasseisu edasi järgmise päeva peale. Kui kuulate pooltevahelist diskussiooni, ja teid kimbutavad soolevoolmed, siis peeretate häbi tundmata, heisates lipu igasuguse kannatlikkuse vastu, või nõuate möirates ööpotti, jättes tüli verest tühjaks jooksma veel rohkem sassiaetuna kui enne teie ärakuulamist. Muul moel te pooli rahu pidama ei kutsugi kui kompromissi kuulutades, neid võrdselt vigasteks pruutudeks sõimates. Olete küll üks veider paarike!
MARGUS – Jäta, on ju teada, et oled kangem lauas lõõpima kui pingil asjast rääkima.
PRIIT – Kui te räägite oma kõige mõistlikumat juttu, siiski pole see karvagi teie habemest väärt. Te arvate, et iga tera mitmeteralisest Zillettist puhastab lõuga ühevõrra hästi! Aga ikkagi räägite, et Corilane olevat arrogantne. Head õhtut, lugupeetud! Kui veelgi teie seltsis viibiksin, siis nakataks see minu enda ajud. Võtan endale vabaduse teiega hüvasti jätta.

Teine pilt

MARGUS ja ALAR astuvad kõrvale. Ilmuvad MARI, TAIMI ja SIRJE.

PRIIT – Ennäe, mu kaunid daamid. Isegi kuu, kui ta oleks maine olend, ei oleks nõnda särav. Kuhu te nii silmalt tõttate?
MARI – Lugupeetud Priit, mu poeg Rinno on tulemas!
PRIIT – Ah? Või Rinno tuleb koju!
MARI – Jah, lugupeetud Priit, ning suure kuulsuse säraga!
PRIIT – Tohoh! Mis rõõmus uudis.
TAIMI ja SIRJE – Jah, tuleb küll.
MARI – Näe, siin on temalt kiri. Võimud said ühe, ta naine teise ja küllap on sindki üks kodus ootamas.
PRIIT – Minule kiri! See teeb mulle pikkadeks aastateks hea meeleolu. Sellel ajal näitan perearstile vaid pikka nina. Kas ta ehk siiski pole masendunud? Tal oli kombeks ka üksikute kokkulepete katkemisi väga läbielada.
TAIMI – Oh ei, ei, ei!
MARI – On küll, kuid lihtsalt murelik.
PRIIT – Mina ka, kui lubadused vett ei pea. Kui tal aga siiski kogu leping taskus on, siis murelikkus sobib talle veelgi paremini.
MARI – Jah, nii see on. Ta saabub tammepärjaga, ma loodan.
PRIIT – Kas Aivo loobus oma nõudmistest?
MARI – Tiit kirjutab, et saadik kirjutas alla.
PRIIT – Oligi viimane aeg. Kui meie missioon oleks jäänud tagatisteta, siis ei oleks ma tahtnud ka kõigi aktsiate omanik olla. Kas parlament on juba kursis?
MARI – Kulla naised, lähme juba. Jah, jah, jah! Parlamendi esimees sai kirja, mis kinnitavad minu poja teeneid. Selle lepinguga on alanud ajaloos uus järk!
SIRJE – Tema prognoosidest räägitakse imelugusid.
PRIIT – Imelugusid! Kindlasti mitte ilma, et ta oleks seda ära teeninud.
TAIMI – Ma loodan, et see on tõsi!
MARI – Tõsi! Kuidas siis!
PRIIT – Tõsi! Võin vanduda, et see on tõsi.

Kuuldub pasunahelisid ja trummipõrinat.

PRIIT – Kuulake! Pasunad!
MARI – Need on fanfaarid, mis hõiskavad rõõmust.

Kolmas pilt

Ilmuvad RAUL ja TIIT, nende vahel CORILANE, taga infopealikud, sõdurid ja ajakirjanik AIN.

AIN (üleva häälega) – Kuulake ja teadke! Corilane pani üksi ära! Sealt tuli kuulsus, ta peene hääle kiuste. Nüüd ehib vääriline nimi tema kuldseid lokke! Au ja kuulsus Corilasele!

Fanfaarihelid.

KÕIK – Tere tulemast vabaduse väljakule, lugupeetud Corilane!
CORILANE – Ei, jätke, see teeb haiget südamele. Ma palun, jätke!
RAUL – Näe, su ema!
CORILANE – Tean, et palusite minu õnne eest.
MARI – Ei, sõdur, kummardu! Mu armas poeg, lugupeetud Corilane, said kuulsusrikka teoga uue nime? Kuidas pean sind hüüdma? Corilaseks? Teen seda rõõmuga. Ent sinu naine?
CORILANE – Veetlev vaikija! Kas naerataksid, kui tuleksin ma nagu enne, et nuttes minu triumfi kaed! Kallis, Tartus nutavad nii lesed!
TAIMI – Mu kallis! Ma nutan rõõmust.
CORILANE – Kas ikka elad? (Sirjele) Anna andeks.
MARI – Kõigile tere tulemast! Ka sulle, Raul! Teile kõigile!
PRIIT – Jah, sada tuhat tere! Sa ole tervitatud. Neil, kes sind näevad, kuid ei rõõmusta, vist närib südant kadedus! Brüsselgi peaks teil austust avaldama. Ent meil on veel vanu metsõunapuid, mis teiemaiguliseks end pookida ei lase. Tervist, juhid! Eks nõgest hüüta ikka nõgeseks ja tivoli jääb ikka tivoliks.
RAUL – Sulatõsi!
CORILANE – Priit on Priit ja selleks jääb.
AIN – Hei, andke teed! Ja minge edasi!
CORILANE (naisele ja emale) – Ulata käsi! Ja sina ka! Ma enne, kui koju tulen, pean parlamenti külastama. Ei saa ju neilt ma üksnes tervitusi, vaid värsket au võib-olla.
MARI – Nüüd on minu unistused saanud teoks ja pärand käes on minu soovidel. Vaid üks on puudu veel.
CORILANE – Ema, tea, et puudliks ma olen pigem neile omal moel, kui nendega koos võimul nende moel.
RAUL – Nüüd üles!

Pasunahelid. Kõik peale rahvasaadikute lahkuvad.

MARGUS (eksalteeritult) – Ta kõikidel on keelel! Isegi lühinägelikel on prillid ees, et teda näha. Lasteaiakasvataja ei hooli lapsest, kes end nutab krampi, vaid kuulab raadiot! Kokk viskab põlle nurka ja ronib müürile! Poed, letid, aknad, vitriinid, kõik on tungil, täis katused ja harjad on iganäolist rahvast tõemeeli teda vahtimas. Ka linnapea, kes end näitab harva, kesk rahvahulka trügib, et saada jõugus soodne koht! Solaariumitest daamid väljuvad ja kahvatavad ennast valgeks. Kihkvel kõik, just nagu oleks taas öölaulupeod siin maiseks saanud!
ALAR – Äkki saab veel presidendiks!
MARGUS – Siis võib minu ametkond küll tema võimu all jääda aastaid magama.
ALAR – Ei suuda kanda au ta mõõdukalt, algusest lõpuni, vaid kaotab selle, mis on võitnud äsja.
MARGUS – See on lohutus.
ALAR – Rahval, kelle eest me seisame, ei ole kahtlust, et vanad luukered virguvad, kui vähegi on põhjust. Nii ununeb see vastne au. Ma olen kindel, et ta ise annab selleks peatselt põhjust, kui ise enda peale nõnda uhke on.
MARGUS – Ma olen kuulnud teda väitmas, et kui keegi esitakski tema kandidaadi presidendi kohale, ta enne õiget aega turule ei ilmuks ega luniks rahvalt toetushääli.
ALAR – Tõsi.
MARGUS – Nii ta ütles. Pigem loobun erakonna esimehe kohast kui luban ennast presidendi kandidaadiks üles seada, või kui, siis üksnes oma erakonna soovil.
ALAR – Ta mõne oma lubaduse täita võiks.
MARGUS – Vist täidabki.
ALAR – Siis läheb kõik meie prognooside kohaselt. Tagasi parlamenti!
MARGUS (õpetades) – Võim peab olema lahutatud. Me peame rahvale selgitama, milliseid mõtteid mõtleb see mees. Kui saaks, ta muudaks kõik ausambad mobiilseks ja politseinikud puudeks metsas. Teeks kurdid tummaks ja hääletuks grusiinid. Tema meelest ei ole rahval võimekusteks rohkem maailmavaadet ja hinge kui revidentidel on huumorisoont. Sest revidendid saavad kiita, kui kannavad eelarve koormat, ja kantakse arvestuskaardile, koos palga alandamisega, kui varisevad kokku koorma all.
ALAR – Sa kõike seda sisendad sel hetkel, mil tema kõrgelennuline ülbus taas solvab kogukonda. Ning see juhtub peagi, kui teda nagu puudlit hassetada. Siis ta võtab tuld ja süütab kuiva kulu. See leek ta hääled põletabki!

Ilmub RIINA.

MARGUS – Noh, mis on?
RIINA – Teid palutakse ülesse büroosse. Tundub, et Corilane seatakse presidendi kandidaadiks. Ma nägin, kuis kurdid tunglesid, et teda näha, ja pimedad, et kuulda. Noored teismelised loopisid juukseid, nagu hevi kontserdil, Kihnu naised kinkisid labakindaid ja kaelarätte. Pole ammu enam säärast näinud.
MARGUS – Ma lähen üles. Silmad-kõrvad võtan kaasa, ent süda oodaku!
ALAR – Ma tulen kaasa!

Lahkuvad.

Teine stseen

Esimene pilt

Parlamendi koosolekuruum. Sekretärid ilmuvad toolidele patju panema.

MARGE – Kähku, nad on kohe siin. Mitu meest presidendi kandidaadiks üles seatakse?
EVE – Kuuldavasti kolm. Aga kõik arvavad, et Corilane saab presidendiks.
MERIKE – Ta on tark mees, ainult kole uhke ja ei armasta rahvast!
MARGIT – Tühja sest, on olnud palju suuri mehi, kes on rahvast meelitanud, aga rahvas pole neid ikkagi armastanud. Ja on palju neidki, keda rahvas on armastanud ei tea isegi miks. Nii et kui rahvas võib põhjuseta armastada, võib ta ka põhjuseta vihata. Kui Corilane sellest üldse ei hooli, kas rahvas armastab teda või mitte, siis näitab see järelikult kui õigesti ta hindab rahva meelt. Oma õilsas muretuses, laseb ta sellel selgesti välja paista.
KAIE – Kui ta sellest ei hooli, kas rahvas teda armastab või mitte, siis hõljub ta tasakaalus ega tee head sama hästi kui halba. Tegelikult sooviks ta rahva viha suurema õhinaga, kui rahvas jõuab seda talle avaldada. Ta ei jäta midagi tegemata, et ennast rahva vaenlasena näidata. Kuid rahva rahulolematust ja tõrksust avalikult välja kutsuda on niisama halb kui see, mida Corilane isegi ei salli, nimelt üksikuid rahva hulgast armastuse võitmiseks meelitada.
MARGE – Ta on oma kodumaad väärikalt teeninud ja tema tõus presidendiks pole olnud nii libe kui neil, kes on rahvast üksnes lubadustega masseerinud, garanteerides endale lugupidamise ja austuse, mütsi higisesse pihku pigistades, ilma et oleks selle ärateenimiseks midagi muud teinud kui lubanud oma kandidatuuri üles seada. Aga tema sõlmis liitlaste nimel rahvusvahelise lepingu ja istutas oma kuulsuse nõnda sügavale inimeste südamesse, et kui nüüd keeled vaikiksid ja tema teod tunnustust ei leiaks, siis oleks see tõesti tänamatu ülekohus. Asja teisiti kujutada võivad vaid pahaloomulised, kes tembeldavad seega iseenda valetajateks. See lõikaks ju iga kuulaja kõrva kui etteheide ja häbiasi.
EVA – Ta on lugupeetud mees. Astu kõrvale, nad tulevad!

Teine pilt

Kostab pasunaheli. Ilmuvad rahvasaadikud, fraktsioonide juhid, CORILANE, PRIIT, RAUL. MARGUS ja ALAR võtavad istet eraldi, CORILANE seisab.

PRIIT – Nüüd kus liitlastega on asjad selged ja Tiidu võib koos meesega Iraagi saadiku residentsi juurest ära kutsuda, jääb meie tänaõhtuse koosoleku põhiliseks punktiks vajadus langetada otsus, keda seada üles presidendi kandidaadiks tulevastel valimistel, et vääriliselt tunnustada meie maa au kaitsvate inimeste teeneid. Sellepärast, lugupeetud saadikud ja fraktsioonide juhid, palun olge nii head ja kuulake, mida on kaitsevägede juhil öelda. Härra kindral, palun tehke lühike ülevaade toimunust.
ALAR – Raul, räägi ükskõik kui pikalt, nii et kõik aru saaksid, et pigem on riik tasu maksmiseks vaene, kuid mitte meie tahtmine. (Teistele saadikutele.) Rahvamehed, me palume teid ettekanne ära kuulata ning hiljem avaldada toetust rahva ees saadud informatsiooni põhjal, mida oleme soovitanud.
MARGUS – Aitab jutust! Kuna arutlusel on väga meeldiv ettepanek. Austada ja edutada meest, kes on siin kõne all.
ALAR – Seda suurem rõõm oleks meil seda teha, mida lahkem ta ise oleks, kui senistest hinnangutest lähtuda.
PRIIT – Sa hälbid asjast ja oleks võinud vaikida. Kas tahate Rauli kõnet kuulda?
ALAR – Väga; kuid olles sinust vanem, seepärast ka minu manitsus on siin asjakohane.
PRIIT (irvitades) – Temal on rahva käest saadud mandaat, aga kui mitme häälega mõni sai parlamenti? Raul, palun, teil on sõna!

CORILANE tahab lahkuda.

PRIIT – Oota!
MAIE – Corilane, palun istu! Ära ole nii tagasihoidlik.
CORILANE – Ma pigem lasen perearstil haavad kinni siduda, kui kuulan seda, kuis nad sain!
ALAR – Ma loodan, et minu sõnad ei peletanud sind siit minema.
CORILANE – Ei! Kuid sageli võib sõnade taga leida muudki. Sa ei solva mind, kuid ka ei kiida. Mina pean rahvast lugu parajasti sedavõrd, kuis on ta häälte kaal.
PRIIT – Nüüd istu, palun.
CORILANE – Ma pigem häire ajal kratsin pead päikse käes, kui istun varjendis, kus minu vaprusest puhutakse suur jutuballoon!

Lahkub.

Kolmas pilt

PRIIT – Rahvasaadikud, kuidas võib see mees küll teie meelituste kudu paljundada! Te näete, kuidas ta au eest paneb mängu pigem kõik oma sõbrad, kui ohverdab ühegi kõrva kiidulaulu kuulamiseks. Raul, palun alustage.
RAUL (sõjaväelaslikult) – Mu hääl on nõrk, ent see, millega Corilane hakkama on saanud, ei tohi kosta nõrgalt. Arvatakse, et vaprus on ülim omadus, mis võib ühte meest või naist vääristada. Kui on nii, siis sellel, kes on kõne all, ei ole meie riigis võrdset! Ta oli kuusteist aastat vana, kui lõpetas keskkooli üksnes viitega. Ülikoolis, kui see oli veel võõra võimu jälgimise all, just siis, kui parteisse astumine nõudis julgust, ta mitte ainult sellega ei saanud hakkama, vaid kuulus ka kõige teeneterikkama korporatsiooni asutajaliikmete ridadesse. Meheks saades kasvas ta kui meri, ei mõõnanud, kui ajad olid rasked. Kuid tema vaprust tänapäeval, Tartus, ei oska ma kirjeldada. Nii nagu suure reisilaeva ees merihein, nõnda surus ta täävi alla kõik vastuväited, mida vastaspool esitas. Keda märkis ta näpp, see hakkas pealaest jalatallani värisema, sest kartis paljastamist rumaluses. Ta tungis säte haaval sügavamale, komistamata juriidilistes keerdkäikudes ja juhtis läbirääkimisi kartmatult. Ta on meie välispoliitika võti, sest ükski saalis viibind saadik polnud küllalt hoogne, et takistada Corilase argumentide raudset kaitseliini. Kõik võit jäi talle, ta sähvatas nagu lendtäht hoobilt! Kui siis Iraagi diplomaat ja saadik Aivo julges suu lahti teha, siis sulges ta selle kolme sõnaga. Demokraatia, euroopalikud väärtused, terrorism!
PRIIT – Tark mees!
MAIE – Ta on väärikas mees.
RAUL – Siis lõi jalaga vastu põrandat ja küsis. Kas kogu maailm võis siis eksida, kui saatis koalitsiooniväed Iraaki? Ei! Poliitika ei ole nõnda lihtne. Nüüd näeb ta oma tasu vaid teatud tegudes ning aega rahulikut veetes.
PRIIT – See on väärtus. Kutsuge ta siia.
LEA (hüüdes) – Kutsuge Corilane!
MARGE – Juba tulebki.

CORILANE tuleb tagasi.

Neljas pilt

PRIIT – Mul on hea meel, Corilane, et parlamendi enamiku esindajad on otsustanud su presidendi kandidaadiks üles seada.
CORILANE – Kõik minu oskused ja teadmised on alati teie päralt.
PRIIT – Nüüd tuleb sul esitada rahvale oma programm ja hääled neilt endale saada.
CORILANE – Siiski, ma palun, et vabastaksite mind sellest pruugist. Ei suuda veel ma ennast avada ja seista paljalt ja nuruda neilt hääli. Teie loal ma jätaksin selle hiljemaks.
ALAR – Ei, rahvas peab saama hääletada, sellest tavast ei ole võimalik loobuda!
PRIIT – Ära mängi patti nüüd. Lepi kombega ja võta vastu au just nii, kuis nõuab vorm.
CORILANE – Kui mängin seda osa, pean punastama. Väga hästi võiks rahva programmist ilma jätta.
MARGUS (Alarile) – Kas kuuled!
CORILANE – Pean hooplema, et tegin seda, toda, ja uhkeldama, et jõudsin kokkuleppele. Just nagu tuleks osta mul neilt hingeõhku!
PRIIT (Corilasele) – Kas on mõtet jonnida? (valjusti) Taotleme, rahvasaadikud, et te soovitaks avalikult me nõu ja kuulutaksite presidendi kandidaadid välja.
Kõik – Corilasele õnne ja edu!

Kõik lahkuvad peale ALARI ja MARGUSE.

Viies pilt

MARGUS – Näed, kuidas ta mõtleb avalikust kohelda!
ALAR – Kui meedia ometi märkaks seda! Ei, peab ise briifingu korraldama või pressikonverentsil sellest rääkima.

Lahkuvad.

Kolmas stseen

Esimene pilt

Ilmub seitse-kaheksa mingi erakonna esindajat.

INDREK – Üks on kindel. Hääletust ei saa me talle keelata.
KAIE – Saame küll, kui tahame.
MAIE – Rahval on voli seda teha. Aga see on pädevus, mida meil pole voli kehtestada. Sest kui ta räägib oma tegudest, siis ei jää muud üle, kui kõik peavad neist rääkima. Kui ta jutustab positiivselt ja viisakalt, siis ei jää kellelgi midagi muud üle, vaid igaüks peab tunnistama tema sõbralikkust ja kaasa kiitma. Tänamatus on kole ja kui rahvas on tänamatu, siis on ta koletis. Ja kui meie oleme rahva liikmed, siis oleme ka meie osalt tänamatud.
INDREK – Selleks, et meist paremini ei mõeldaks, pole vaja eriti midagi teha. Aga kui meelt avaldasime, siis ei kõhelnud ta meid lihtlabasteks sumisejateks nimetamast.
MERIKE – Nõnda võib nimetada paljusid inimesi. Ja mitte sellepärast, et kõik räägivad korraga, vaid sellepärast, et kõigil on mitut karva arvamusi. Usun tõesti, et küsitlused heidavad vaid halba nalja. Kui meie arvamused lendaksid laiali itta, läände, põhja, lõunasse. Ja kui nad lepiksid kokku kõige otsema tee tagasi, siis viiks see neid ühel ajal samasse kohta, kõikidesse ilmakaartesse laiali.
KAIE – Arvad tõesti? Kuhu siis minu arvamus lendaks?
MERIKE – No sina oma arvamust küll nii kähku välja ei ütle, sest see on kõvasti su puupeasse kinni kiilunud. Kui aga saaks, siis läheks ta kindlasti lõunasse, soojale maale.
KAIE – Miks just sinna?
MAIE – Et eksida mõnulemisesse! Ja kui kolm osa sulaksid seal naudingutes, siis ehk neljas tuleks kohusetundest tagasi, et aidata sul leida meest.
KAIE – Kas see on nali?
EVE – Kas sina oled valmis hääletama? Aga sellest polegi lugu, sest enamus otsustab, mis siis, et tegelikult üksnes kolmandik osa rahvast. Ei, see on iroonia, liikumine üldiselt üksikule, tuuma poolt pinnale. Küsitlus küsib konkreetselt, on toorem osa sajast, protsent, kuid otsus langeb küpselt, ilma naljata. Seda ma ütlen küll, et kui tal on tendents kalduda rahva poole, siis temast väärikamat meest ei olegi.

Teine pilt

Ilmub CORILANE lihtsas kampsunis ja koos temaga PRIIT.

MAIE – Sealt ta tuleb, lihtne kampsun seljas. Pange tähele, mis teeb. Me ei pea kõik siia kokku jääma, vaid mingem ühe-, kahe- või kolmekaupa sinna, kus ta seisab. Ta peab igaühega suhtlema ja nii saab igaüks sellele vastuse, mida ta oma suuga küsib. Tulge minu järel, ma juhatan.
Kõik – Hästi, hästi. (Astuvad eemale.)
PRIIT – Sa eksid selles. Tead ju küll, et kõik on seda teinud.
CORILANE – Milles! „Ma palun teid, andke andeks, vabandage palun“ Kurat võtaks! Ma ei suuda oma keelt nõnda painutada.
PRIIT – Mõtle nüüd ometi kaine peaga, kuidas sulle ja meile on kasulikum.
CORILANE – Nende ees vabandada, nende hääli püüda! Tänan ei, kui tahavad siis hääletavad poolt. Kõik ikka vastu ei hääleta.
PRIIT – Nõnda sa rikud kõik ära. Ma lähen. Palun räägi nii, kuidas on mõistlik.

Lahkub. Esile astuvad KAIE ja MAIE.

Kolmas pilt

CORILANE – Nii viisakas, et mu enda hambad hakkavad selle peale valutama… Ennäe paari! Tere õhtust, härrad! Kas teil on selge, miks siin seisan?
MAIE – Teame küll. Ütle, mis sind siia tõi.
CORILANE – Mu omad teened.
KAIE – Su omad teened?
CORILANE – Jah, aga mitte mu oma soov.
MAIE – Kuidas nii, mitte su oma soov?
CORILANE – Nii, sõber, nii. Mul pole soovi tülitada vaeseid.
MAIE – Kui me sulle midagi annamegi, siis loodame su läbi kasu saada.
CORILANE – Kas räägime hinnast?
MAIE – Hinnaks on seda väga lahke paluda.
CORILANE – Lahke paluda? Palun lahkesti osutada mulle seda au, kui jääme kahekesi. (Kaiele) Sinu lahke hääl, sõber. Mis kostad?
KAIE – Sa saad selle!
CORILANE – Kaup on koos. Kaks häält, ja hüvasti. (pöördub neist ära.)
MAIE – See on väheke imelik.
KAIE – Kas hääletangi tema poolt. Aga olgu.

Lahkuvad. Ilmub veel kaks mingi erakonna esindajat.

Neljas pilt

CORILANE – Palun, kui see ei aja teid häälest ära, et mina saan presidendiks, siis siin ma olen.
EVE – Sul on mitmeid teeneid kodumaa ja rahva ees, aga sa ei ole teda küllalt teeninud.
CORILANE – Kas see on mingi mõistatus?
EVE – Oled olnud nagu vits välispoliitikas, oled olnud nagu malakas sisepoliitikas. Sa ei ole rahva lootuste osas muutustest poliitikas tõesti aru saanud.
CORILANE – Seda suuremaks väärtustekaitsjaks mind peate. Et ma ei ole truudust murdnud. Olen nõus oma sugurahvast meelitama, et teenida talt kõrgemat arvamust. Seda omadust peetakse avalikult lugupeetuks. Kuna ootused nõuavad minult pigem kübarakergitust kui südamevalu, siis tuleb harjutada kaasakiitvat peanoogutust. Ma püüan kõigi vastu kena olla. See tähendab, härrased, et jäljendan paljude rahvasaadikute oskust lubada ja puistan neid ohtralt igale soovijale. Sellepärast, hääletage minu presidendikandidatuuri poolt.
EVE – Loodame, et leiame sinus endale sõbra. Ja sina võid loota meie häälte peale.
MARGE – Näha, et oled poliitikute kutsehaigust põdenud ja terveks saanud.
CORILANE – Ma ei taha teie teadmisi nendest rääkimisega ahendada. Hindan teie hääli väga kõrgelt ja rohkem teid ei tülita.
Kõik – Edu sulle, sinu raskes töös!

Lahkuvad.

Viies pilt

CORILANE – Taas poolehoid! Ei, pigem taandun, pigem talun naeru, kui lisatasu, mis mul teenitud, juurde palun! Miks pean naervas-nutvas maskis jürilt-marilt nende heitliku toetust püüdma? Head tavad käsivad… Ent mis on tava järgimise hind? Nii tolm jääb pühkimata traditsioonide palgelt ja mäena kuhjuv vale katab sootuks tõe! Halle juukseid toob see jant! Las mõni teine saab selle au ja ameti, kes soovib tukkuda! … Kuid pool on läbi, ehk kannatan ka teise poole häbi!

Kuues pilt

Ilmub veel kolm mingi erakonna esindajat.

CORILANE – Veel tuleb hääli! Neid hääli! Neid püüan paeltega ja valvan puuri juures. Sain häälte pärast maokatarri, kui sokolaadi ja veini üleküllus mind murdis maha. Häälte pärast olen tonnide viisi nänni jaganud ja liitrite viisi bensiini kulutanud. Te hääled! Jah, ma tahan olla president!
EVE – Ta on meie riigi huve kaitsnud, tegutsenud otstarbekalt ja ei tohiks meie häältest ilma jääda.
MARGE – Sellepärast saagugi ta presidendiks. Las toob rahvale julgust olla koos.
KÕIK – Jääge terveks, härra Corilane!

Lahkuvad.

CORILANE – Lugupeetud hääled!

Seitsmes pilt

Taas ilmuvad PRIIT, MARGUS ja ALAR.

PRIIT – Sinu aeg on seistud. Rahvasaadikud annavad sulle rahva hääle. Pead parlamendis kõne pidama.
CORILANE – Kas nüüd sai küllalt?
ALAR – Sa oled täitnud palumise kombe ja rahvasaadikud on kiitnud sinu kandidatuuri heaks. Parlament tuleb erakorraliseks istungiks kokku, et sind kinnitada.
CORILANE – Kus? Kas valges saalis?
ALAR – Jah, Corilane!
CORILANE – Siis pean oma riided ära vahetama!
ALAR – Jah, otse loomulikult.
CORILANE – Ma teengi seda kohe, ning tundes ennast, ma olen terveks saanud.
PRIIT – Kas lähme koos?
MARGUS – Me ootame siin ajakirjandust.
ALAR – Olge ettevaatlikud.

CORILANE ja PRIIT lahkuvad.

Kaheksas pilt

ALAR – Nüüd on see tal käes, ent silmades, nagu näib, hõõgub tusane rahutus.
MARGUS – Vaid pettus südames ta kandis lihtsat riiet. Kas lased rahval minna laiali?

Ilmuvad uuesti mingi erakonna esindajad.

ALAR – Kallid sõbrad, kas hääletate selle mehe poolt?
INDREK – Ta sai meie hääled!
MARGUS – Kas tema poolehoid on teie jaoks väärtus?
KAIE – Minu viletsat arusaamist mööda ta pilkas meid sellega, just nagu oleks palunud.
LEA – Jah, muidugi, see oli lausa näkku naer.
INDREK – See oli tema kõnelaad, mitte naer või pilge.
KAIE – Kõik peale sinu ütlevad, et see mees ei rääkind ausat juttu. Ta uhkustas ja hooples, ta palga juures on räbal riie lausa irve.
MARGUS – Ta pidi ju ennast näitama.
Kõik – Ei, ei, ei näinud teda keegi!
MAIE – Ta lubas näidata end salamahti, siis aga lehvitas kübaraga: „Ma tahan saada presidendiks ja vana komme nõuab selleks teie poolehoidu!“ Me siis lubasimegi. Ta tänas meid ja kõik. Kas see polnud pilge?
ALAR – Miks te teda läbi ei näinud, millistel kaalutlustel? Kas rumalast peast või lapsikust kalduvusest?
MARGUS – Kas te ei võinud talle öelda, et ilma võimuta on ta väikene vennikene, tööta varblane, lausa raiskaja. Ta korteriskandaali kritiseerides käis ise sama teed. Nüüd, kõrgel kohal, kus käes on riigi võim ja vägi, jääb aga jonnakalt veel salakavalamaks, ja teie hääled transformeeruvad prügiks. Miks te ei küsinud, mis on ta eesmärk?
ALAR – Ta oleks teile pidanud lubama rohkem, siis oleksite saanud nende täitmist nõuda ja kontrollida, kui on paras juhus. Te oleks pidanud kibestama tema sapist loomust, mis ei talu köitvat kohustust, ja ajama ta vihale. Miks te ei küsinud, mis on ta eesmärk?
MARGUS – Kas märkasite, kui põlglikult ta teie hääli palus. Arvate, et tänapäeval põlgus ei purusta, kui jõudu on lüüa? Arvate, et tänapäeval on kõik palju tsiviliseeritum ja kultuursem kui varem? Miks te ei küsinud, mis on ta eesmärk!
ALAR – Miks ta sai nüüd teie hääled, mida varem meile keelasite? Sest tal polegi eesmärki. Ta tahab vaid kuulsaks saada, et teenistuse jooks tema arvele ei lõppeks iial ära!
LEA – Ta pole veel kinnitatud! Me võime oma hääled tagasi võtta.
KAIE – Ütlemegi ära.
INDREK – Ja minu tuhat häält! Veel lisaks nende sõbrad!
MARGUS – Siis öelge oma sõpradele ja tuttavatele, et nende häältega valitakse presidenti, kes riisub piimalt koore, et üksnes ise juua koorekohvi. Juriidiliselt õige on see toiming, mis annab kaigast koerale, kes haugub; ehk küll hauguks ilmagi.
ALAR – Avalikus arutagu ja tühistagu oma heitlik valik. Tõstke esile tema ülbust, põlgust ja vaimuvaesust, ja ärge unustage, kuidas ta lihtsa riietusega näitas teile koha kätte. Te mõte uinus kartusest ta käitumise pärast, mis oli mõnitav ja vääritu ta paadund karjerismi tõttu.
MARGUS – Ajage kõik parlamendi, jah, meie süüks, sest talle sillutades teed me sundisime teid ju teda valima.
ALAR – Öelge, et langetasite oma otsused pigem ajakirjanduses avaldatu põhjal, kui ise samme seades. Et teie mõistust ei juhtinud tegelik soov, vaid propaganda mõju, valida just tema presidendiks. Süüdistage kasumlikke reklaami ettevõtjaid, kes istutavad inimeste pähe kontrollitavaid mõtteid. Pange kogu süü meie peale.
MARGUS – Jah, ärge säästke poliitikuid. Rääkige veel Corilase suguvõsast, kust ta pärineb ja põlvneb. Ja kuidas selle kunagist mainet laastab. Sest ees olid tal suured mehed, kes kaitsesid me vabadust. Üks neist juhtis linna puhta vee ja finantseeris pumbajaama ehitust.
ALAR – Ta perekonda pitsitage! Peske musta pesu ja võtke fookusesse järeltulijad. Sealt sirguvad ju uued ninad!
MARGUS – Ning üha korrake, et iialgi te poleks teinuks nii, kui meie poleks peale käinud.
Kõik koos – Jah, lähme! Meil on oma valikutest kahju, sest kõik nad olid ekslikud!

Lahkuvad.

Üheksas pilt

MARGUS – Las minna. Stabiilsus on hea, kuid lainetus parem, sest see viskab kaldale kõik, mis kipub pinnale kerkima. Kui Corilane sattub marru, siis tuleb ta viha meie kasuks pöörata.
ALAR – Nüüd ülesse! Seal on oodata meeleavaldust. See las näib nende enda teona, mis osalt ongi nii, mis siis, et õhutust sai meie käest.

Lahkuvad.

KOLMAS VAATUS

Esimene stseen

Esimene pilt

Tänav Tallinnas. Pasunahääl. Ilmuvad CORILANE, PRIIT, RAUL, TIIT, rahvasaadikud ja nõunikud.

CORILANE – Aivo ei ole siis ikkagi taltunud?
TIIT – Jah. See sundiski meid ruttu kokku saama.
CORILANE – Olukord on järelikult sama, mis enne sõja algust Süürias. On soodus hetk, on valmisolek ja strateegia uueks vastasseisuks.
RAUL – Nad on kurnatud, suurem osa relvi on kokku korjatud ja vaevalt meie silmad nende lippe veel lehvimas näevad.
CORILANE – Mida Aivo kostab?
TIIT – Ta käis mu juures kaitsekirjaga, palus teha lepingusse mõned parandused ja viia sisse lisad. Pärast oli minemas Raplasse.
CORILANE – Kas ta minu kohta küsis?
TIIT – Jah, küsis küll?
CORILANE – Ja kuidas? Mida?
TIIT – Kui palju kordi oled lepingut üle lugenud, kui palju kordi tunnetanud selle sidumatust. See on küll mitmekülgne, aga keegi on siiski ju algataja. Sidumatus aga tulenevat sinu reeturlikust käsitlusest tema maa suhtes.
CORILANE – Mis ta seal Raplas teeb?
TIIT – Ärisidemed mingi piimafirmaga.
CORILANE – Kui oleks põhjust, ma võiksin ta sealt üles otsida, et asju selgeks rääkida. Ent tere tulemast tagasi! Ennäe, keelekad poliitikud, kes ingliskeelt ei oska! Ma põlgan teie tühja juttu, kuigi suurustada te mõistate.

Teine pilt

ALAR – Ärge minge edasi!
CORILANE – Mis on?
MARGUS – Siit edasi on ohtlik minna. Stopp! Tead ju ajaloost isegi, fanaatiline Oswald, mismoodi relva kasutas.
CORILANE – Kustpoolt see muutus?
PRIIT – Mis on juhtunud?
RAUL – Tema poolt hääletas ju enamik. Ettevõtjad, maksumaksjad, kõik toetasid.
MARGUS – Raul, ei!
CORILANE – Kas ma sain siis lastelt hääled?
MERIKE – Turvamehed eest, laske meid büroosse
MARGUS – Kas rahvas lainetab?
ALAR – Pea kinni!
CORILANE – See sünnib meelega, see on teoreetiline salanõu, et murda minu tahet. Elage ja kannatage ise nendega, kes end ei valitse ja valitsust ei salli!
MARGUS – Ära salanõust küll räägi. Kogukond nuriseb, et nimetasid rahvasaadikuid pugejateks ja korruptantideks ja omakasunikeks.
CORILANE – See on ammu teada.
MARGUS – Mitte kõigil.
CORILANE – Kas sina kandsid keelt?
MARGUS – Mis, kandsin keelt?
RAUL – Sa sobid selleks tööks.
MARGUS – Ma sobin paremini kui teie kõigeks.
CORILANE – Miks ma peaksin teie presidendi kandidaadiks hakkama? Kes oskab öelda? Kaasomaniku võim ju kaotab väärtust.
ALAR – Võimujaotus on see, mis kogukonda ärritab. Kui tahad sihtkohta jõuda, siis päri tee kohta, kust oled hälbinud, küll viisakamalt, muidu sa ei saa nii kõrget kohta. Ei kaasomanikuks teiste presidendikandidaatide kõrvale ega presidendiks kaugeltki. (Osutab Margusele).
PRIIT – Säilitagem rahu!
RAUL – Neid on petetud. Need nükked ei ole riigimehelikud. Corilane ei vääri seda autut tõket, mida tahetakse tema jooksu ette seada.
CORILANE – Või jutt on võimust! Sellest rääkisin ja räägin veel…
PRIIT – Aga mitte nüüd.
ANTS – Jah, mitte nüüd ja nõnda ägedalt.
CORILANE – Ei, ma räägin, nii tõesti kui ma elan! Teilt palun andeks, sõbrad. Ent las avalikkus vaatab mind, kes ei meelita, ja las ta tunneb end minu kõnes ära. Kordan veelkord: vabakasvatus on kasvatuse puudus. Me oma kündi ja külvi levitame, kui segame neid lugupidamise hulka, kus kvaliteeti on ja oleks võimugi, kui tahtjaid poleks nõnda palju.
PRIIT – Pea, aitab!
ANTS – Jäta, palun!
CORILANE – Mis! Või jäta! Nii nagu oma raha me valasime münti, nii müntigu mu kopsud, mis tubakast on mädad, siin sõnu selle katku vastu, mida kardame, ent samas käime ikka teed, mis suitsunurka viib.
MARGUS – Sa räägid rahvast nagu isa, mitte inimene, nii kõrk kui rahvaski.
ALAR – Sellest tuleks võib olla avalikult rääkida.
PRIIT – Millest? Kas teie energiast?
CORILANE – Võimust! Ka siis, kui olen rahulik ma nagu öine uni, ma mõtlen ikka sama moodi.
ALAR – See mõte peab mürgiks jääma sinna, kus ta midagi muud ei mürgita!
CORILANE – Peab jääma! Kae tallalakkujat! Kas kuulsite ta käsku peab?
RAUL – Seks polnud õigust, pädevust.
CORILANE – Peab! Kui mõistmatud on mõned teie hulgast. Miks siis väärikas, kuid hoolimatu rahvakogu, küll laseb paksul varda valida, kes jagab käske, kuis seada grilli, ent kõht ei ole täis tal kunagi? Kui tal on selleks võimu, siis nutke oma rumalust. Kui ei, siis jätke targutamine. Kui teil on mõistust, siis jätke see lapatuu. Kui ei, siis las jätkub mäng. Veel erakondi kerkib ja kõik nad parlamenti tikuvad. Neid pole vähe ja teie häältesegust lööb läbi nende kõrvalmaik. Nad seavad ametisse kellegi, kes ütleb oma käsu ja kibestab me lugupeetud parlamendi liikmeid. Ma tean, et kui on kaks või kolm võimu võrdsed kõrvuti, siis varsti poeb nende vahele segadus, et inimeste meelerahu hävitada.

Kolmas pilt

RAUL – Kuidas nüüd üles minna!
CORILANE – Kes iganes andis nõu mind võimule…
PRIIT (segab vahele) – Hästi, hästi, aitab!
CORILANE – Ehki rahval on kõige rohkem võimu, mõned ikka veel toidavad oma ambitsioone ja nuumavad isiklikke huve.
MARGUS – Miks peaks rahvas mehe, kes nõnda räägib, valima presidendiks?
CORILANE – Toon omad põhjendused. Rahvas teab, et võim, mis lahutatud, ei saa kunagi tasakaalus olla. Kui meid võeti sõtta, mis andis tunda riigi südameni, siis ei saanud alguses liikuma, nüüd enam pidama. Sest seda ilmestasid terrorism ja vastuhakud, mis kiitsid meie meeste vaprust. Kuigi kulusüüdistused, mida parlament toona kuulis, olid tuulest võetud, näpust imetud ja lakke kirjutatud, ei suutnud keegi õigustada nii heldet kinki meilt. Hea küll. Mis nüüd? Kui palju välispoliitikat seedib parlamendi mitmenahkne vats? Teie teod räägivad, me nõuame julgeolekut, sest meid on vähe ja me kardame. Kes kartsid, need said oma tahtmise. Niimoodi oleme madalaks saaginud omaenda tooli jalad, sest rahvas hakkab aru saama, et riigihoolt ja ettenägelikust kannab üksnes hirm rikkuda reegleid. Mis tasakaalust saab siin olla jutt.
PRIIT – Aitab, tule.
MARGUS – Jah, aitab kuhjaga.
CORILANE – Ei, võtke veel! Kõik ametivanded olgu mu kõnele pitseriks! See kolmikvõim, kus üks pool põlgab õigusega teist ja teine solvab teist, peab seni au, õiguse ja tarkusega ootama, kuni valik jah või ei, viib rahva segadusse, ja tegelikud vajadused talvituma jäävad, andes teed heitlikule kergusele, mida poliitiliseks järjepidevuseks nimetatakse. Kui siht on umbekasvanud, siis ei saagi sihti seada! Seepärast palun teid, kellel kartust on vähem kui tarkust, kes te rahvast rohkem armastate kui riigi korda pelgate, kel julgust on ohtlikul moel oma keha ravida, kes te peate kunsti elust pikemaks. Rebige välja suust miljonipäise hulga keel, et see ei nooliks kommi, mis ta mürgitab! Demobilisatsioonist kängub terve mõistus, kaob kokku- ja ühtekuuluvustunne, sest te ei saa teha head, ka siis kui te tahaks, kui võimul on ükskõiksus ja ükskeelsed lubajad.
MARGUS – Ta ütles küllalt.
ALAR – Ta kõneleb kui reetur. Ja andku vastust siis kui reetur.
CORILANE – Mis kasu on rahval kiilakatest, kes trotsivad juuksurit? Kunagi, kui seaduseks oli segadus ja mitte õigus, valiti need mehed. Nüüd, kui aeg on toibunud, kui õiget võib õigeks hüüda taas, ei tohi aja pressi all taltuda.
MARGUS – Ilmne reetur!
ALAR – See tahab saada presidendiks? Mitte iial!
MARGUS – Hei, turvamees!

Ilmub üks turvamees.

MARGUS – Sel mehel hakkas paha. Viige ta Wismari haiglasse!
ALAR – Mine kutsu politseinikud!

Turvamees lahkub.

ALAR – Ma ise viin ta haiglasse, kui reeturliku korrauuendaja ja rahvavaenlase. Corilane, minu juurde! Lähme!
CORILANE – Kasi, vana sokk!
Kõik – Meid võid tunnistajateks lugeda!
RAUL – Käed küljest, vana!
CORILANE – Kao minema, habemetutt, või ma puistan tänavale su kondid su käiste ja sääriste kaudu!
ALAR – Kodanikud, appi!

Neljas pilt

Ilmuvad uuesti mitu turvameest.

PRIIT – Olge aupaklikumad, kumbki pool!
ALAR – See mees tahab teilt võtta kogu lugupidamise!
MARGUS – Mehed, rabage ta kinni!
KÕIK – Siduge kinni, siduge kinni!
ANTS – Tooge klambreid ja köit!

Kõik tunglevad Corilase ümber.

Viies pilt

Kõik – Politseinikud! Turvamehed! Kodanikud! Corilane! Rahu, kodanikud! Rahu, rahu!
PRIIT – Mis sellest tuleb? Mul jääb kinni hing. Kadu ja kaos. Mul pole sõnu. Hei, ohvitserid, rahva juurde! Pea vastu, Corilane!
ALAR – Vait! Inimesed, kuulake mind!
Kõik – Jah, kuulakem! Rahu! Räägi, räägi, räägi!
ALAR – Teil on teie vabadused kadumas. Selle Corilase tõttu, kelle te hiljuti valisite presidendi kandidaadiks.
PRIIT – Kurat! Siin ei kustutata tuld, vaid süüdatakse.
ANTS – Hääletustulemused tuleb tühistada.
ALAR – Kas häälteks on meil keegi muu kui rahvas?
NÕUNIKUD – Tõsi, rahvas, see ongi hääl.
MARGUS – Ta otsusel on meid jäetud häälepaelteks.
NÕUNIKUD – Selleks jääte.
PRIIT – Jah, paistab küll.
RAUL – Sel moel võib rahva lõksu püüda, kui hääled kogutakse kokku.
ALAR – Ta ei vääri võimu!
MARGUS – Kas paneme nüüd maksma oma võimu või kaotame. Siinsamas kuulutame kõigi ees, et teie nimel, kelle voliga me seisame te kõigi ees, peab Corilane andma tagasi selle, mille ta korjas maast.
ALAR – Hääletustulemused tuleb kustutada!
MARGUS – Turvamehed, võtke ta kinni!
Kõik – Hei, Corilane, anna alla!
PRIIT – Palun sõna. Parlamendiliikmed, kuulake ühtainust sõna!
Kõik – Palun vaikust!
PRIIT (Margusele) – Kui sa oled see, kes paistab välja, maarahva sõber, siis võta nüüd seda asja rahulikult, mida nii ägedalt sättisid.
MARGUS – Need on leiged viisid, mis näivad kui leebed rohud, ent on mürgiks, kui haigus on äge. Viige ta minema!
CORILANE – Teist mõned on näinud mind võitlemas. Nüüd siis maitske seda Molotovi kokteili, mille ise kokku segasite. Mina olen puutumatu.
PRIIT – Hoog maha! Hoidke eemale, rahvasaadikud!
MARGUS – Käed külge!
PRIIT – Appi Corilasele, appi! Kõik appi talle, noor ja vana!
Kõik – Seome ta kinni! Surume maha!

Tekkib rüselus; nõunikud, turvamehed ja teised aetakse saabunud politseiniku poolt laiali.

Kuues pilt

PRIIT – Nüüd minge koju, lahkuge, sest rikneb toit.
ANTS – Lahku siit!
CORILANE – Jääge kindlaks, et meil pole sõpru vähem vaenlastest.
PRIIT – Kas peab siis nõnda?
ANTS – Oh jumal küll! Mu sõber, palun, mine koju! Meid jäta ravima asja.
PRIIT – Sa ei ravi seda asja ise. Palun, mine.
RAUL – Jah, tule meiega.
CORILANE – Ma tahaksin, et võiksin neid barbaritena kohelda. Barbarite süütegu on see, et nad ei oska kõnelda, kuid muudkui tahavad rääkida. Nad on müüdipurustajad!
PRIIT – Nüüd mine, ära kanna õiglust keelega. Küll tuleb paras aeg, mis maitsemeeli toidab.
CORILANE – Retsept on leping samuti, kuid maitsetes kokku leppida on võimatu.
PRIIT – Neist paari parimaid ma küsiks endalegi.
CORILANE – Kuid ebavõrdsust on nüüd küll üle arvumõõdu! Mehemeel peab narruseks kelneri tööd, kes kandikul kiirtoitu tassib. Kas pead siin seda rämpsu ootama? Mu saatus rajatava tammi, just nagu tõkkeid lõhkuv vesi, kõik paiskab kõrvale, mis teda paisutada tahab.
PRIIT – Ma palun, kao siit. Proovin, kas mu vana taip on veel hinnas nende seas, kellel endal seda vähe. Nüüd on kandikul kõlbulik mistahes maitsetega roog.
RAUL (Corilasele) – Tule ära.

CORILANE ja RAUL lahkuvad.

Seitsmes pilt

EVA – See mees rikkus oma õnne.
PRIIT – Maailma jaoks on selle mehe mõte liiga seatud. Ta süda on lausa suus. Mis tal põues pakitseb, seda peavad kõik meelega maitsma. Kui süda on täis, siis läheb meelest, et nälga polnudki.

Melu ümbruskonnas.

PRIIT – Küll seal käib töö! (Pöördub tagasi.)
ANTS – See töö võiks käia voodis!
PRIIT – Veel parem kohtus. Pagan võtaks, kas ta viisakamalt ei võinud nendega kõneleda?

Kaheksas pilt

Ilmuvad uuesti MARGUS ja ALAR teiste saatel.

ALAR – Kus on see uss, kes tahab lepingud tühistada, kes ise tahab kogu kahjuhüvitise omandada?
PRIIT – Lugupeetud rahvasaadikud…
ALAR – Teletorni otsast tuleks see uss alla visata. Kuivõrd ta trotsis seadust, end meie õigussüsteemist lahti sidudes, siis ei saa ta seaduselt muud kohtumõistmist nõuda, kui avaliku arvamuse rangust, mis talle näib nii tühine.
INDREK – Ta peab mõistma, et rahva suud ei saa lukku panna.
Kõik – Just nimelt.
PRIIT – Sõber…
ALAR – Rahu!
PRIIT – Te ärge hüüdke „ass, võta!“ seal, kus sobivam on vaikne jaht.
ALAR – Miks sa aitasid tal pakku pääseda?
PRIIT – Kuulake mind. Nii nagu ma tean presidendi kandidaadi voorusi, tean ma ka ta vigu.
ALAR – Mis presidendi kandidaat? Kes?
PRIIT – Corilane!
MARGUS – Tema ja presidendi kandidaat!
TEISED – Ei, ei, ei, ei!
PRIIT – Rahvasaadikud ja nõunikud, ma palun luba paariks-kolmeks sõnaks. Muud kahju teile tuua need ei või kui ainult ajakaotus.
ALAR – Räägi lühidalt. Me oleme oma otsuse langetanud. Kuigi võime ta haigeks kuulutada, oht jääb siiski alles. Kui me hääletust ebaseaduslikuks ei kuuluta, siis toob see kaasa meie toetajate mittemõistmise. Sellepärast tuleb juba täna õhtul kuulutada hääletus ebaseaduslikuks.
PRIIT – Euroopalikud väärtused tähendavad seda, et ajalooliste teenete ees ei jääda tänuvõlglaseks. Võlg tuleb tagasi maksta.
ALAR – Tema teened tuleb ajaloost välja lõigata nagu katku muhud!
PRIIT – Kui villi opereerimine päästaks katkumuhust, siis oleks katkuravi lihtne. Millised tema teod tuleb teie arvates kuulutada ebaseaduslikeks? Ta sõlmis kasuliku lepingu meile võõra lõunamaaga. Kui palju närve ja vaeva nõudis selle saavutamine, te teate seda kõik isegi. Ja seda tegi ta meie kõigi, kogu koalitsiooni heaolu nimel. Kui nüüd oma kodumaa tahab vaidlustada neid saavutusi ja keeldub teatud tasust, siis on see häbiks meile kogu maailma ees.
ALAR – See jutt on puhas lori.
MARGUS – Panid märgist mööda. Kodumaa ei jää võlgu, vaid austab teda siis, kui tema armastab vastu.
PRIIT – Kas siis kui kärbub jalg ja rebeneb suss, ununeb ka olümpiavõit?
MARGUS – Rohkem pole aega sind kuulata. Ta käitus reetlikult, sest tõi oma enda kotta haige meele.
PRIIT – Veel üks sõna, üks sõna! Kui te nägite tema tegevuses kahju, siis nüüd on liiga hilja kahjuavaldusi kirjutada. Võtke aru pähe, et üks partei, kelle esimees ta oli, kogu kasu märtrikannatustest endale ei haaraks.
MARGUS – Kui lugu nõnda on…
ALAR – Mis jaoks see jutt? Me nägime ta koostöövalmidust. Ta trotsib meid ja avalikku arvamust. No minge ikka!
PRIIT – Aga mõelge selle peale. Ta lapsest peale olnud printsipiaalne, ta pole harjunud sõnu sõeluma, vaid pigem segamini ajab munad mannaga. Lubage, et räägin temaga ja katsun sellest taignast kooki küpsetada, mis võiks saada maitsev kõigi jaoks.
ANTS – Lugupeetud rahvasaadikud, see oleks mõistlik. Sest teine tee on liiga libe. Ta alguses ei tea me tema lõppu.
ALAR – Tubli, Priit! Hea küll, siis ole meie volinik. Kaaskodanikud, jätke oma kaebeavalduste sisu enda teada.
MARGUS – Kuid ärge hävitage ära.
ALAR – Kui sa ei too Corilast eetikanõukogu ette aru andma, siis teeme, nagu kavatsesime.
PRIIT – Küll ta tuleb. (Rahvasaadikutele.) Kas keegi teist tuleks kaasa, et teda veenda, sest see lugu võib veel hullemaks minna.
ANTS – Hästi, tulen kaasa.

Lahkuvad.

Teine stseen

Esimene pilt

Tallinn. Corilase büroo. Ilmuvad CORILANE ja nõunikud.

CORILANE – Las paiskavad minu peale kõik välja. Nende jaoks ei maksa minu närvid mitte midagi. Mind tuleks teletorni otsast alla visata! Kuid ma jään endale kindlaks.
HELI – Seda kõrgemale tõuseb sinu renomee.
CORILANE – Imestan, et ema ei kiida enam mind. Kuigi ta varem hüüdis rahvast lihtsateks maksumaksjateks, kes loodud tulu deklareerides on seisma paljapäi, oma kahju kindlustamata. Ja loodud imestama, kui tõuseb minu laadi mees, kes uuest maailmakorrast kõnet peab.

Teine pilt

Ilmub MARI.

CORILANE – Rääkisingi just sinust. Miks sa soovitad mul leebuda? Kas ma pole siis võlts iseenda vastu? Las ma jään selleks, kes ma olen.
MARI – Poeg, poeg, poeg. Oleksid sa tõmmanud võimu ometi paremini selga, enne kui ta kasutatud rõivaks kuulutad!
CORILANE – Las minna teisele ringile!
MARI – Sa oleks võinud olla mees, kes oled, kui poleks püüdnud liiga palju. Nad oleksid su kallakuid vähem vastustanuks, kui sa ise poleks näidanud, kuhu kaldud. Sel ajal, kui puudus veel jõud su vastastel, et tõkestada sinu triumfi.
CORILANE – Ma kustutatan nad raamatust!
MARI – Raamatud kaovad isegi!

Kolmas pilt

Ilmuvad PRIIT ja rahvasaadikud.

PRIIT – No kuule, olid järsk, jah, järsuvõitu. Nüüd tule, tee see heaks.
ANTS – Muud rohtu pole, või kogu välis- ja sisepoliitika on häbistatud.
MARI – Palun, poeg, võta neid kuulda. Minu süda pole painduvam kui sinul, ent minu aju oskab sinust paremini oma viha kasutada.
PRIIT – Hästi öeldud, Mari! Kui aja kaikuv loomus ei nõuaks, et riigijuht saab võimu rahva käest, ka mina läheksin siis parem metsa, kui et avalikusele annaks aru igast teost.
CORILANE – Mida ma pean tegema?
PRIIT – Näita end nõukogu ees.
CORILANE – Ja siis? Ja siis?
PRIIT – Pead kahetsema oma sõnu.
CORILANE – Kas eetikanõukogu ees? Kas fraktsioonide juhtide ees ei saa? Kas pean minema avalikku nõudepesumasinasse?
MARI – Sa oled liiga vankumatu, kuigi räägid kompromissist. Kord sa ütlesid, et sõjas on au ja kavalus sõbrad, kui nad ei löö lahku. Kui on nii, siis ütle, mida kaotab teine teise läbi rahu ajal, kui nad liituvad.
CORILANE – Ah?
PRIIT – Hea küsimus.
MARI – Kui sõja ajal aus on näida sellena, kes sa ei ole, sest see on sõjakavalus ja viib eesmärgile, siis mille poolest on aususe ja kavaluse partnerlus rahu ajal halvem? See on ju mõlemale poolele kasulik.
CORILANE – Miks sa nõnda peale käid?
MARI – Sest nüüd on sinu kohus rääkida, ja mitte nõnda nagu tahad, või asjust, milleks õhutab sind süda, vaid hoopis sõnadega, mis veerevad su keelel kui lause vallaslapsed. Paljalt silbid, märgid, mil asja pole sinu hinge tõega. See ei riiva rohkem sinu au, kui ühiskondlik kokkulepe, mis muidu paneb proovile su õnne ja nõuab võla maksmist. Ma isegi varjaks oma loomust, kui kaalul oleks minu õnn ja sõbrad, sest see oleks aus. Kuid sinul on kaalul kõik. Mina, sinu naine, poeg, sinu valijad, sponsorid ja sõbruskond, aga sina näitad ennast pigem süngena, kui naeratad, et võita nende lugupidamist ja kindlustada tulevik, mis muidu hävib.
PRIIT – Jah, tule, räägi lahkelt. Nõnda päästad meid nüüdsest ohust, lisaks saavutad kõik, millest oled unistanud.
MARI – Mu poeg, sind palun, mine, müts pihus, nende juurde, avalikule istungile. Pigistagu lips su kõri. Neis asjus on tegu suurim kuldsuu, sest lollil silmad kõrvadest on targemad. Nooguta pead, nagu mõistaksid sa neid ja nende südant, mille pehme säsi puudutust ei talu. Ütle neile, et oled sõdur, kaitseväelane, sul puudub pehmus, kuid mööna, et pehmust nõuda on õigustatud nende poolt. Edaspidi püüad sa aga ennast nende järgi seada.
PRIIT – Sa tee, kuis ema õpetab, sest siis nad leebuvad. See pole raskem, kui teha tühje sõnu, või valimiste ajal nänni rahva hulka heita.
MARI – Palun mine kohale ja järgi minu nõu, ehk küll ma tean, mis maksab vaikus lehtlas, kui moraalijüngrid sõnu usaldusest nagu päiksekiiri heitma hakkavad.

Neljas pilt

Ilmub RAUL.

MARI – Näe, Raul!
RAUL – Käisin nõukogus. Seal kulub küll ära gallon külma verd, või turvamehed, kes ootamatuste jaoks on ette valmistatud. Kõik sumisevad.
PRIIT – Vaid lahkeid sõnu on tarvis.
RAUL – See aitab, kui vaid suudaksid sa ennast selleks sundida.
MARI – Ta peab ja teebki seda. Palun sind, jää nõusse ja mine hakka pihta.
CORILANE – Kas pean kirjutama vabandusekirja? Kas eitama oma teeneid riigi ees? Hea küll, ma lähen. Kui mängus oleks üksnes minu maine vorm, siis poleks vaja muud kui krematsioon ja tuulde tuhk! Kuid ülesse! Te käest sain rolli näidise, mis minul kunagi loomutruult välja ei tule.
PRIIT – Küll me aitame.
MARI – Ma palun, kallis poeg! Kunagi ütlesid, et minu kiitus tegi sinust mehe, siis nüüd ma kiidan taas, kui mängid osa, mis sul mängimata seni.
CORILANE – Eks ma pean. Mu loomus kaob, las hõivab häbi hapu vein! Mu häälelõõridest, kust kostuv bass on juhtind presentatsioone ja koosolekuid nagu kindel moderaator, nüüd tuleb pingutada välja vile, mis ehmatab või äiutab teid nagu eunuhhi hääl! Las udutab mu silmi koolipoisipisar! Las painduv keel käib välja suust ja valib õige noole lahingvibu jaoks! Ja kui ma seda ei suuda, kas siis hing peab unustama tõe?
MARI – Siis tee, kuis soovid. Sinu palumine riivab mind veel rohkem kui mõnda teist. Siis hävinegu kõik! Sest odavam on sinu emal sinu üle uhkust tunda, kui karta tänamatust, mis ohtlik meie mainele. Ma olen sama kindel nagu sina. Tee, mis tahad… Sinu vaprus on minult saadud, minu rinnapiimaga, kuid sinu ükskõiksus oma maine vastu pärineb sult endalt.
CORILANE – Rahune, ma lähen ülesse, ema, ära mind rohkem läbi katsu. Teen teiste tahtmist mööda ja nende moraali kuulan ära. Näed, ma lähen juba. Vii mu naisele teade. Ma naasen kas presidendi kandidaadina või mittekellegina.
MARI – Tee, mis tahad!

Lahkub.

Viies pilt

RAUL – Nüüd kiiresti! Üleval ootavad sind mitmed mehed. Sa püüa neile leebelt vastata. Sest olen kuulnud, et mõned nende süüdistustest on üsna rasked taluda.
CORILANE – Juhtsõnaks on siis kompromiss. Palun lähme. Süüdistagu nad mind kuritegudes või väärtegudes, ma vastan ausalt.
PRIIT – Jah, kuid leebelt.
CORILANE – Hea küll siis, leebelt. Olgu peale, leebelt.

Lahkuvad.

Kolmas stseen

Esimene pilt

Eetikanõukogu avalik istung. Ilmuvad ALAR ja MARGUS.

MARGUS – Meie poliitiliste eesmärkide reetmine on väga ränk süüdistus. Kui ta kaldub pikalt rääkima, siis heida talle ette põlgust rahva vastu, kes peab pikka juttu jamaks. Me teame, et pikka juttu ajades on argumendid risti-rästi just vajaduse järgi võtta ja tema süüdistamine muutub mõtetuks. Nii jääb jagamata kogu poliitiline kapital, mis on kogunenud liitlaskohustusi täites.

Ilmub sekretär.

MARGUS – Mis, kas tuleb?
KRISTA – Jah, tuleb küll.
MARGUS – Kes ta saatjad on?
KRISTA – Vana Priit ja tema toetajad.
ALAR – Kas panid kõik hääled ükshaaval fraktsioonide kaupa tabelisse, mida vajame?
KRISTA – Jah, panin küll.
ALAR – Ja liigitasid ja tüpiseerisid ja klassifitseerisid nimede kaupa?
KRISTA – Jah.
ALAR – Siis kutsu nõukogu liikmed kohe siia. Ja anna neile teada, et kui nad kuulevad mind ütlevat: „Vabariigi nimel…“, siis see tähendab süüdimõistvat otsust, ja mõned võiks hüüda „Anname asja kohtusse“, või „Meediale tuleb teatada“, nii rõhutades vana privileegi ja asja õigsust.
KRISTA – Küll ma ütlen neile.
MARGUS – Kui nad hakkavad lärmama, siis ära luba neil vaikida. Las otsus kujunebki välja lärmi lüües, ükskõik mida otsustame. Me aitame siis ise kaasa.
KRISTA – Väga hea.
ALAR – Nad ärgu kõhelgu ja avaldagu meelt, kui märku anname. Las plaksutavad.
MARGUS – Hakkame pihta.

Sekretär lahkub.

MARGUS – Solva teda kohe alguses. Ta on harjund võitma, nüüd aga peab näitama, mida ta on väärt vaidluses oma kolleegidega. Kui ta ei saa hakkama ja vihastub, siis ta räägib südamelt kõik ära, ning seal on asju, mis võivad ta kaela murda.
ALAR – Näe, sealt ta tulebki.

Teine pilt

Ilmuvad CORILANE, PRIIT, RAUL, rahvasaadikud, turvamehed ja nõunikud.

PRIIT – Ma palun, rahu, ainult rahu.
CORILANE (kõrvale) – Jah, nagu mõni sekretär, kes kehva mündi eest peab kõiki ülemuse meelemuutusi taluma. (Valjusti.) Lugupeetud rahvasaadikud, kaitskem vabariigi huve, et riigikohtu- ja eetikanõukogutoolidel istuksid väärilised kohtunikud! Rahva sekka tuleb tolerantsi külvata! Kaubamajades peab rahu valitsema, mitte tänavatel demonstrandid.
ANTS – Väärikad sõnad.
PRIIT – See on üllas soov.

Kolmas pilt.

Ilmub uuesti sekretär erakonna esindajate saatel.

ALAR – Rahvas, astuge ligi.
KRISTA – Tasa! Kuulake rahvasaadikuid!
CORILANE – Ma palun esmalt sõna.
Kõik – Eks räägi. Tasa!
CORILANE –Kas nüüd, siin, saab kõik otsustatud? Kas enam muus mind ei süüdistata?
ALAR – Ma küsin ühte, kas sa tahab kuulata rahva häält, kas sa tunnustad tema saadikuid ja nõustud eetikanõukogu otsusega juhul kui sinu süü leiab tõestamist?
CORILANE – Ma olen nõus.
PRIIT – Kodanikud, te näete, et ta on nõus. Kuid võtke arvesse ka tema teeneid, ja mõelge närvidele, mida ta on kaotanud, teenides rahvast.
CORILANE – Need olid vaid tühised kibuvitsakriimud!
PRIIT – Mõelge ka selle peale, et ta ei ole lihtne kodanik, vaid staazikas poliitik. Tema sõnu pole vaja pidada uhketeks, need on vaid moraalsed, mille eesmärgiks on taastada usaldus rahva vastu.
RAUL – Hästi, hästi, aitab.
CORILANE – Mis põhjusel mind, kes tunnistati enamuse häältega presidendi kandidaadiks, tahetakse nüüd solvata sellega, et kuulutatakse see hääletus ebaseaduslikuks?
ALAR – Siin vastad sina meile.
CORILANE – Sul on õigus! Eks küsi, ma vastan.
ALAR – Süüdistus seisneb selles, et sa oled astunud heade tavade vastu, alavääristades kogukonna poliitilisi liidreid, nende aetud poliitikat ja seega tuleb sind käsitleda reeturina.
CORILANE – Mis! Reetur!
PRIIT – Ei, pea mõõtu! Sa lubasid!
CORILANE – Ah, neelaku meri me rahva kannatuste kõik registrid ja arhiivid! Või mina olen reetur! Sa laimad mind, kuid ise oled salalindipidaja! Kui palju nende peal ka säilub komprat, kui palju miljoneid su peas või nende summa keelel, ma ikka julgen öelda, et sa valetad.
ALAR – Kas kuulete?
Kõik – Kohtu alla! Kohtu alla!
ALAR – Rahu! Meil pole vaja tõendamise kohustust, te ise nägite ja kuulsite, kuidas ta rahvast vannub ja ametnike tööd tõrjub. Ta lihtsalt trotsib häid tavasid ja avalikku võimu, kui kohtus hakatakse teda üle kuulama. See on nii kaelakohtulik ja ränk, et pigem pälvigu ta meie hukkamõistu siin.
MARGUS – Kuid tema teened läbirääkimistel…
CORILANE – Sina räägid teenetest!
MARGUS – Räägin neist, millest me kõik teame.
CORILANE – Või sina!
PRIIT – Sa siiski lubasid emale midagi?
RAUL – Ma palun, kuula…
CORILANE – Mida? Kui lähekski tema soov täide, kes mind tahtis teletorni otsast alla visata. Ehk oodaku mind kaotus börsil, avalik põlgus või pankrott, ma siiski keeldun ostmast lepitust neilt, kellele jääb mõistmatuks lihtne mehemeel.
ALAR – Et ta aeg-ajalt, kuidas oskab, sülitab rahva pihta, ja valib uhkeldades viise, kuidas võtta , ning viimaks eetikanõukogu ees, täna, kõigile hoope jagab, mitte kohtuvõimu ees, vaid seadusandlikuvõimu teostajate pihta, siis oma kompetentsi piires kuulutame selle mehe sellest hetkest alates rahva usalduse kaotanuks. Tema koht ei ole poliitikas, ma väidan seda kogukonna nimel.
KÕIK – Ta on usalduse kaotanud! Jah, olgu nii, jah, olgu nii. Las läheb!
RAUL – Kuid kuulge, kodanikud, rahvasaadikud, otsustajad…
ALAR – Otsuse tegijad on otsuse langetanud ja aitab jutust!

Neljas pilt

RAUL – Las ma räägin. Ma olen kaitsevägede juhataja ja parlamendi eetikanõukogu avalik istung on paras koht, kus suud puhtaks rääkida. Olles iseseisvuse eest võidelnud, olles kiindunud meie maa kaitsesse. Tunnistades samas ka hüvede hädavajalikkust. Veel sügavamalt aga uskudes isiklikku ellu, oma naise ausse ja laste stabiilsesse käekäiku. Ma tahan öelda…
MARGUS – Seda me juba teame. Mis sa ütled?
ALAR – Ei mingit ütlemist, otsus on langenud. Corilane on meie välis- ja sisepoliitilised eesmärgid reetnud. Nii olgu.
CORILANE (vägevalt, solvununa) – Teie, parteisõdurid, kelle hingust vihkan nagu koosolekute läppund lehka, kes unustavad sokihaisu ja salamisi õhku rikuvad! Teie otsus on langenud! Ma jätan teid teie heitlikusse seltsi! Teil paneb iga väiksem kumu südame pekslema! Tõsiste argumentide ees jääte vait nagu tummahambad! Oma võimu kasutate üksnes otsuste langetamiseks, mitte südame muretsemiseks, kuni lõpuks märkate, et tallalakumisega on meie igivaenlane end jalgadele saanud! Ma põlgan avatud tehinguid, mida te eetikakilbi kaitsevarjus teostate, mida te konventsionaalseks peate, ja pööran selja. On veel teisigi elu valdkondi.

Lahkub; talle järgnevad RAUL, PRIIT, rahvasaadikud ja nõunikud.

ANTS – Vaenlane on lahkunud!
KÕIK – Reetur ei tea, mis on usaldus! Las minna!

Kõik hõiskavad ja pilluvad mütse õhku.

ALAR – Tuleb ettevalmistada pressiteade ja saata see Aktuaalsesse Kaamerasse. Rahvas peab teadma, kui hästi on usaldus käibinud, ehk kuidas on tema rahvasaadikud seda tarbinud. Erakondade enamik on lõpuks ühe mütsi all.
Kõik – Hei, tulge, lugege meie otsust. See on lugupeetud rahvasaadikute töö! Tulge, lähme!

Lahkuvad.

NELJAS VAATUS

Esimene stseen

Esimene pilt

Tallinna tänaval. Ilmuvad CORILANE, MARI, TAIMI, PRIIT, RAUL ja mitu nõukogu liiget.

CORILANE – Napp hüvasti ja kõik! See paljupäine, rääkiv parlament mind tõukab endast eemale. Oh, ema, kas kõik su tarkus on nüüd kadunud? Sa rääkisid, et kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks. Et häda paneb vaimu proovile. Et lihtsat saatust talub lihtne meeski ning vaiksel merel iga paat on meister purjetama. Ent kui saatus raskeid haavu lööb, siis on tarvis üllast meelt ja erilist rahu, meelerahu. Sa ladusid neid õpetusi minu ette, et mu süda saaks võitmatuks.
TAIMI – Oh taevas küll, oh taevas!
CORILANE – Pole tarvis, naine…
MARI – See on jäle! Nad kõik peavad veel kaotusekibedust tundma ja läbima mainekadalippu! Kogu see klubi, see tsunft, poliitikutest pesakäod, eluaegsed rongaemad!
CORILANE – Mis, mis, mis? Mida kauem ma puudun, seda armasamaks saan. Ei, ema, sinu mõte, mis sinu suhu on vahel toonud sõnu kui oleksid sa Jüri Vilms, olgu nüüdsest sama virge, nii säästes rääkivate peade higist tööd. Rõõmsamalt, Raul! Peame sidet! Head aega, naine, ema! Meil läheb hästi! Vana sõber Priit, pea vastu! Sind, juhataja, tunnen karmina, sest näinud oled meeltkalgistavaid pilte ja raskeid lahingstseene. Sa räägi naistele, et vältimatuid hoope on järeldada ekslik hetkest, nad lihtsalt tulevad, nii kurbuses kui naerus. Sind, ema, mu trots on ikka trööstinud. Sa usu kindlalt, kui läheksin ka üksi üle lahe kooli, nagu stipendiaat, abilisteks üksnes ambitsioonid, su poeg kas tõuseb üle banaalsusest või langeb salakavalate seatud lõksu ja hukkub püünispaeltes.
MARI – Mu esiklaps, mu poeg, kas sul ei ole ikka küllalt? Ehk võtad sõpru kuulda ja valid teise sihi, et rabada ei saaks sind iga metsik juhus maha, kui mõne muutlik meel peaks vahetama kurssi.
TAIMI – Me eluplaanid kõik on maha murtud!
RAUL – Ma saadan Brüsselisse sind. Koos kaalume, kuhu jääd peatuma, kelle juurde, et me kuuleks sinust ja sina teaksid meist. Kui aeg annab alust kutsuda sind koju, siis pole meil vaja mööda ääretut maailma üht meest taga otsida ning nõnda mõni soodne juhus mööda lasta, mida alatasa juhtub, kui kaugel see, kel seda tarvis.
CORILANE – Parem jätka tööd ja ela hästi. Vana sõjamehe koht on staabis plaani seada ja mitte lennuraha kulutades koos põlualusega taevalaotust mõõta. Mind saada lennujaama. Mu kallis abikaasa, armas ema, sõbrad, koguge julgust ja naeratage. Kuni olen elus, te saate minust kuulda, kuid seda mitte iial, et kaotand olen kordaminekud ja õnne ning pole enam endine.
PRIIT – Mu kõrvu paitab sinu väärikus. No, lähme siis, ärge muretsege! Kui ma oleks noorem, siis kindlalt liituks sinu odüsseiaga ja sammugi ei jääks sust maha.
CORILANE – Sa anna mulle käsi. Lähme nüüd! Kuid enne lennujaama, veel käime Raplast läbi.

Lahkuvad.

Teine stseen

Esimene pilt

Tallinna tänav. Ilmuvad ALAR, MARGUS ja sekretär.

ALAR – Kõik mingu koju! Ta on läinud, aitab. Mõned, kes tema poole hoidsid, on nüüd väga pahased.
MARGUS – Me näitasime oma jõudu. Nüüd tuleb näida nõrk.
ALAR – Kõik mingu koju. (Sekretärile.) Valmista ette pressiteade, et eetikanõukogu leidis kaebuse põhjendatud olevat ja Corilane on oma kohalt ajutiselt vabastatud.
MARGUS – Las nad minna.

Sekretär lahkub.

MARGUS – Ta ema tuleb.

Teine pilt

Ilmuvad MARI, TAIMI ja PRIIT.

ALAR – Lähme eemale.
MARGUS – Miks?
ALAR – Ta olevat hullem kui maksuinspektor!
MARGUS – Nad märkasid meid! Mine edasi.
MARI (endast väljas) – Hea, et teid näen! Kõik avalikud andmed, mida toodate, te lahkust tasugu!
PRIIT – Pole vaja tõsta häält! Rahu, rahu!
MARI – Kui mu positsioon lubaks, siis saaksite mult kuulda… Ja kuulda saategi! (Margusele.) Kas lased jalga?
TAIMI – Jääge siia mõlemad! Oleks mul ometi võimu ka oma mehele nõnda öelda!
ALAR – Kentsakas inimene?
MARI – On see häbi, sa paks? Eks mõtle, paks! Kas minu poeg ei olnud inimene? Kentsakad on rasvalotid lõua all, mitte inimene, kel vabariigi ees on rohkem teeneid kui sinul sõnu enda vabanduseks.
ALAR – Oh taevas!
MARI – Rohkem tegevust, kui sinul tarku sõnu, me kõigi heaks. Ma ütlen sulle, mis… Ei, mine aga! Ei, kuula mind. Ma tahaksin, et sarnaselt araabiaga ka meie maal su perekonda mõni aus hing külastaks.
ALAR – Mis siis?
TAIMI – Mis siis! Et teha kogu sinu soole lõpp!
MARI – Üks Watergate, koos kogu audioteegiga, võiks õhku lennata!
PRIIT – No jätke, jätke. Rahu!
ALAR – Kui ta oleks kodumaad edasi teeninud, nagu algul ja mitte raiund läbi sõlme, mille ise sõlmis!
MARGUS – Kui oleks, jah!
MARI – Kui oleks! Eks teie langetasite otsuse! Teie, kes te omate informatsiooni, kuid hoiate varjul seda, keda petate.
MARGUS – Laske läbi.
MARI – Nüüd, lugupeetud, palun kasi siit! Said tubli teoga hakkama. Ent kuula ühte veel: nii nagu Toompea on üle alllinnast, nii on minu poeg, siin selle naise mees, teie poolt hukka mõistetud, kelle maine on maha tallatud, teist kõigist üle!
MARGUS – Nii, nii. Me läheme.
ALAR – Kas maksis üldse seista, siin selle põrund naise ees?
MARI – Mu kaebusavaldus siin sündis teie vastu!

Rahvasaadikud lahkuvad.

MARI – Ma tahaksin, et kohus võtaks minu koorma enda kanda ja karistuse neile määraks, mis täide viidaks samal pilgul! Kui seda näeksin ühel päeval, ma võiksin olla õnnelik.
PRIIT – Küll nad saavad ühel päeval ja paras neile! Kas sööte minu pool?
MARI – Mu maitse on viha. Ma söön iseennast ja jään sellest söögist nälga. Lähme ära. Tühi halin jätke, kurtke minu moodi, kui raevund revident. Tulge, tulge, tulge!
PRIIT – Oi, häbi, häbi, häbi!

Kolmas stseen

Esimene pilt

Tallinn-Rapla maantee. Kohtuvad tallinlane URMAS ja kurt ANTS.

URMAS – Ma tunnen sind hästi ja sina tunned mind. Su nimi on vist Ants?
ANTS – Väga õige, sõber. Tõtt öelda ei ole sind tükk aega Tartus ega Raplas näinud.
URMAS – Ma elan Tallinnas ja olen välisministeeriumi teenistuses, nagu sinagi välismaa saadiku juures. Kas tunned mind nüüd ära?
ANTS – Urmas? Eks?
URMAS – Tema ise, sõber.
ANTS – Sul oli rohkem habet, kui sind viimati nägin, aga su punane nina aitab su nägu ära tunda. Mis Tallinnas uudist? Mul on kaasas apostill Iraagist. Hea et mu üles otsisid, aitasid mul terve päeva säästa.
URMAS – Pealinnas toimivad imelikud arengud. Demonstrandid avaldavad parlamendi ees meelt, nõutakse kentsakaid asju.
ANTS – Imelikud aregud! Kas protsess ei olegi veel lõppenud? Meie valitsus valdab hoopis teistsugust informatsiooni. NATO nõukogu on otsuse langetanud, leping on ratifitseeritud, teie kodutüli ei saa siin enam midagi muuta.
URMAS – Poliitilistes ringkondades valitseb vaikus, peale eetikanõukogu otsust on kõik ühe mütsi all. Kuid paljud lihtsad inimesed on Corilase hukkamõistu järel ettearvamatult käitunud ja võimu võtjatel on mängude vaheajal hirm südamesse pugemas. Asi hõõgub valusalt edasi ja võib ka riikidevahelisi suhteid mõjutada.
ANTS – Kus Corilane on?
URMAS – Kadunud.
ANTS – See on Aivole rõõmustav uudis, Urmas.
URMAS – Hetk on Iraagi opositsioonile soodne. Olen kuulnud, et kõige õigem aeg abielunaise võrgutamiseks on siis, kui abielumees on kauemat aega komandeeringus. Teie Aivo võib selles olukorras loorbereid lõigata, sest tema suure vastase järele pole ta kodumaal enam nõudlust.
ANTS – Seda, mida pole olemas, seda ei saa ka nõuda. Mul vedas, et siiapoole juhtusid tulema. Aitasid mind, nüüd lähme Raplasse ja võtame einet.
URMAS – Jõuan sulle enne õhtusööki veel õige imelikke asju rääkida ja need kõik peaksid teie ärile kasuks tulema. Sa vist ütlesid, et lõssipulber ja vitaminiseeritud jook läheb siit otse Iraaki?
ANTS – Ja veel millisel hulgal! Armee varustamine on hea äri. Kaup on korralikult pakendatud ja kogu tarneahel peensusteni paberil.
URMAS – Mul on heameel kuulda sellisest valmisolekust. Rahvusvaheline kaubandus lihvib ka kõige verisemad suhted kõigile kasulikuks. Niisiis, sõber, tervitan sind kõigest südamest ja jään kõige parema meelega sinu seltsi.
ANTS – Just sedasama tahtsin minagi öelda, sõber. Mul on veel rohkem põhjust sinu seltsi üle rõõmu tunda.
URMAS – Hästi, lähme siis koos!

Lahkuvad.

Neljas stseen

Esimene pilt

Tartu. Iraagi saadiku residentsi ees. Ilmub CORILANE reisiriietuses.

CORILANE – Üks tore linn see Tartu! Linnas, kus jänes elab heade mõtete keskel, resideerub ka minu vintsutuste peamine põhjustaja. Pean jääma väsinuks ja tundmatuks, et mu vaenlased mind ära ei tunneks ja minu külaskäik tuleks Aivole üllatusena.

Teine pilt

Ilmub ajakirjanik.

CORILANE – Tere päevast!
AIN – Tere ka sinule.
CORILANE – Kas tead, kuidas on siit kõige otsem tee Iraagi saadiku residentsi juurde? Kas saadik ise on Tartus?
AIN – On küll. Just täna õhtul on pidulik vastuvõtt linnarahvale ja parlamendiliikmetele tema lahkumise puhul.
CORILANE – Kuidas ma ta maja üles leian?
AIN – Sa oled õiges kohas, maja on siin samas, paralleeltänavast on sissekäik.
CORILANE – Ma tänan. Hüvasti!

Ajakirjanik lahkub.

CORILANE – Küll pöörleb, tiirleb heitlik maailm! Head sõbrad, klassivennad, klassiõed, kel nagu mitmes põues kokku lööks üks süda. Kes koolis õppisid ja teatrit tegid koos, nad olid mõttekaaslased. Kuid pärast riidu purjus peaga on vihameesteks saanud korrapealt. Ja verivaenlased, kes teineteist ei sallind vanemate pärast, sest ühe isa oli kõrgel kohal, kuid teine tõrkus astumast parteisse, nüüd äkki, mingil põhjusel, mis vähem väärt kui munakoor, on kallid sõbrad, nii et paari nad oma lapsi lubavad. Nii mina ka! Ma vihkan korruptsiooni, nüüd ise lähen võõra juurde teenet paluma. Astun sisse. Kui naerab välja, on tal selleks õigus. Kui võtab vastu, teenin tema maad.

Läheb Aivo majja.

Viies stseen

Esimene pilt

Tartu. Iraagi saadiku residentsi eesruum kolme uksega. Parempoolne viib majast välja, vasakpoolne puhvetiruumi, keskmine avaneb peosaali. Lava taga kuuldub muusikat. Peosaalist tuleb sekretär.

KRISTA – Veini, veini, veini! Mis teenindamine see küll on! Turvamehed on ka kõik vist magama jäänud.

Lahkub. Ilmub teine sekretär.

LEA – Kuhu Aivo sekretär jäi? Aivo kutsub teda.

Teine pilt

Lahkub. Väljast tuleb CORILANE.

CORILANE – Uhke hoone, võõramaised pidulaualõhnad. Ent mina pole pidulise moodi.

Ilmub uuesti esimene sekretär.

KRISTA – Mis sa soovid, sõber? Kust sa tuled? Siin pole sinule kohta, astu aga ukse taha.

Lahkub.

CORILANE – Ma viisakamat võõrustust ei pälvi, sest Corilast pole nende jaoks olemas.

Ilmub uuesti teine sekretär.

LEA – Kust sina tuled, vennike? Kas uksehoidjal pole silmi peas, et laseb juhuslike möödakäijaid sisse? Palun lahkuge.
CORILANE – Mine ära.
LEA – Mine ära? Lahkuge, või ma kutsun turva!
CORILANE – Nüüd oled küll tüütu.
LEA – Või nõnda jultunud! Küll sinuga saab varsti räägitud.

Kolmas pilt

Ilmuvad eri ustest turvamees, ajakirjanik ja esimene sekretär.

AIN – Mis sul siin asja on, sõber? Ole hea, hoidu sellest majast eemale.
CORILANE – Las ma seisan siin; ega ma teie õhku ei riku.
AIN – Kes sa oled?
CORILANE – Ma olen kutsutud ja seatud rahvast teenima.
AIN – Aga väga vaene.
CORILANE – Seda küll.
AIN – Palun, vaene rahvasaadik, otsi endale mõni teine joomakoht, siin pole sinu jaoks ruumi. Palun hakka minema!

Tõukab ukse poole.

AIN – Mis, sa ei taha? (Esimesele sekretärile.) Ole hea, teata peremehele, mis veider külaline tal siin on.
KRISTA – Kohe.

Lahkub.

AIN – Kus sa elad?
CORILANE – Lennujaamas.
AIN – Lennujaamas?
CORILANE – Jah.
AIN – Kus see on?
CORILANE – Raisakullide ja vareste linnas, Ülemiste kaldal.
AIN – Raiskullide ja vareste linnas! Oled sina alles eesel! Siis elad ka harakatega seal koos.
CORILANE – Ei, ma ei teeni sinu tööandjat.
AIN – Kuidas, kas solvad minu tööandjat?
CORILANE – Jah! See on ausam töö kui lokku lööa. Aga sa muudkui lobised ja lobised. Õienda parem oma piiparite ja pultidega.

Neljas pilt

Ilmub AIVO ja esimene sekretär.

AIVO – Kus see mees on?
KRISTA – Siin, härra. Oleksin politsei välja kutsunud, aga ei tahtnud teie vastuvõttu segada.

Läheb tagasi peosaali.

Viies pilt

AIVO – Kes sa oled? Kust sa tuled? Sinu isikut tõendav dokument? Miks sa vaikid? Räägi! Mis su nimi on?
CORILANE – Kui nüüd, Aivo, minu nägu nähes, sa selleks mind ei tunnista, kes olen, siis sunnid mind mu nime ütlema.
AIVO – Mis su nimi on?
CORILANE – Minu nimi ei paita sinu kõrvu ja ammugi mitte teiste omi.
AIVO – Kes sa oled? Ütle! Su välimus on karm ja sinu näos on käskivust. Su seljas reisiülikond, ent näid nagu otsusetegija või võimuvõtja. Mis on su nimi?
CORILANE – Sea süngeks laup. Kas nüüd sa tunned mind?
AIVO – Ei tunne. Ütle nimi?
CORILANE – Mina olen Corilane, kes sõlmis nõukogu nimel sinuga lepingu, millega kaotasite omandi puutumatuse õiguse oma nafta maardlate üle! Corilane on minu hüüdnimi, et ma kordaminekuid ja õnne üles korjasin, mis seal maas vedeles. Raske vaev, higi, närvikaotus, magamata öised tunnis, halvaks läinud kohvi ja tasuks üksnes uhke hüüdnimi. See võiks meenutada ja toita ilmselt sinu viha, mida minu vastu tundma peaksid. Mulle lõpuks jäi vaid nimi! Me rahvasaadikute kadedus ja kõik kompleksid, mida valijad arglikult sallivad, mu saavutuste peale käega lüües, see neelas kõik ja nad tembeldasid õnne leidja usalduse kaotanuks. See seik ja häda on toonud minu sinu majja. Mitte päästma oma elu, mind ära mõista vääralt, sest ka kogu kohustuste koorem ei sunniks sulle sõbranägu näitama. Ei, üksnes kättemaksuks neile, kes halvustanud on mu mainet, ja enda puhtakspesu, seepärast seisangi ma siin. Kui tasuleek su hinges pole kustunud, kui ihkad vanu arveid klaarida ning siluda neid sätteid, mis häbistavad sinu maad, siis kasuta mu häda, et minu teod, mis pandimajas müügiks, võiks hüvitada sinu saadud kahju. Mul nagu väljaostjal, sinu abiga, soov nuhelda on kolleege, sest nende roiskund mõttekäigud on võrku mähkinud neid ennast. Ent kui on nii, et sa ei söenda, sest oled väsinud taas õnne proovimast, siis tea, et mindki on elu tüüdand ammu. Suitsiidi eitan, see pole meie rahva komme, mu võitlusvahendiks on üksnes hoiak su seiskund vaenu vastu. Mõtlematult käitud siis, kui kallutada seda sa ei proovi, sest leping kunagi ei seo ju võrdseid. Nii sinu riigi rinnast jätkub barrelite kaupa nafta vool. Sind häbistab siis minu elu, kui ta ei teeni sind!
AIVO – Corilane, Corilane! Su iga sõna kisub ülesse mu südamest üht vaga viha juurt. Kui ÜRO ka oleks kõigi ruupor, ma siiski tema sõnu ei usuks sinust rohkem. Nõukogus tegema sa pidid oma tööd, saan aru, miks murdsid piike nii, et kuu sai kilde oma näkku! Nüüd toetan sind, mu mõõga alasi, ning võistlen armastuse pärast niisama tuliselt ja õrnalt, kui varem võita vapruses sind püüdis minu au. Tea, et armastan ma väga rahvast, kes vana on ja kuldne! Keegi polnud minust siiram siis. Kuid nähes sind, su kohtlemist ja võtteid, sain aru, et sina armastad veel rohkem oma. Me oleme vaenlased, jah! Minu nõu oli raiuda kilp su käsivarrelt või ilma jätta käest. Kuid nüüd sa oled võitnud mind kaks korda! Iga öö näen unes koosolekute ruumi. Neid sätteid oli kuus, mis lõpuks lepingusse läksid. See viimane mind murdis täiesti. Lugupeetud Corilane, kui liitlastega polekski meil tüli muud, kui üksnes nafta, kui tulvavete voolu võiks vaigistada üksnes leping, siis aidata võiks lisa, mis võrdselt kohtu alla saadab otsuselangetajaid mõlemalt poolt. Kuid tule sisse nüüd ja vaata julgelt näkku kõigile. Nad on tulnud minuga hüvasti jätma. Ma valmistun lahkuma, see pole lihtne rotatsioon. Mind omal maal on seatud presidendi kandidaadiks üles.
CORILANE – Sa rõõmustasid mind!
AIVO – Kui sinu soov on kindel, uhke mees, siis minu võimu kasuta kui enda oma, sest sina tead kõige paremini, kuidas toimib süsteem, mille on tõmmanud pingesse sinu kättemaksuvibu. Sa tead, kes nõrk on, kes tugev, kes kartlik on, kes julge. Ent tule sisse! Ma esitlen sind neile, kes kiidavad su soovi heaks. Teistele sa ütle oma uhke tere, kes oled tuhatkorda rohkem nende sõber nüüd, kui kord mulle vaenlane, ja seda on tõepoolest palju!

Kuues pilt

AIVO ja CORILANE lahkuvad. Ilmuvad sekretärid.

KRISTA – On see alles veider muutus!
LEA – Mul on siiski tunne, et ta rõivad ei anna temast õiget ettekujutust.
KRISTA – Milline nägu! Ta pilgutas silmi nii kiiresti, või üldse mitte, igatahes näha polnud midagi.
LEA – Mina küll nägin ta näost ära, et selles mehes midagi on. Kohe ei teagi, kuidas seda öelda.
KRISTA – Oli jah! Ma sain algusest peale aru, et temas peitub rohkem, kui keegi oskab arvatagi.
MARGE – Karismaatiline mees, teist sellist pole minu silmad veel näinud!
KRISTA – Ega vist. Ei, siiski, minu ülemat sa ju oled näinud?
MARGE – Keda? Kas Aivot?
KRISTA – Nojah, selge see.
MARGE – Tema on tõesti ülem!
KRISTA – Noh, mitte just nii. Aga minu arvates on meie oma Corilasest targem.
MARGE – Seda on raske otsustada. Sest lepinguid peab pidama ja leping on sõlmitud.
KRISTA – Seda küll, aga asjaolud muutuvad.

Seitsmes pilt

Ilmub turvamees.

HELI – Mul on teile uudist!
SEKRETÄRID – Mis, mis, mis! Lao välja!
HELI – Oleksin ükskõik millisest rahvusest, ainult mitte okupantide seast. Parem oleksin kasvõi surma mõistetud.
SEKRETÄRID – Miks, miks?
HELI – Kuidas miks? Siia tuli mees, kes on alati iraaklaste suhtes alandavat poliitikat ajanud. Corilane!
KRISTA – Miks sa ütled „alandavat poliitikat ajanud“?
HELI – Ma ei ütle „alandavat poliitikat ajanud“, aga ta ei andnud Aivole milleski alla.
MARGE – Ah, jätke, meie oleme ju sõbrad. Minu ülemus on Corilast alati liiga kõvaks ja uhkeks pidanud.
KRISTA – Meie jaoks oli ta igatahes tõesti liiga kõva. Bagdadis mäluti lepinguteksti nagu karbonaadi.
MARGE – Kui ta on gurmaan, siis ta oleks võinud sellesama ära moorida ja nahka pista.
KRISTA – Aga mis uudist sul veel on?
HELI – Seda, et siin mehkeldatakse Corilasega nii, nagu oleks hoopis teda Iraagi presidendi kohale kandidaadiks seatud. Pannakse laua ülemisse otsa istuma, nii et kui mõni rahvasaadik talt midagi küsida tahab, siis peab ta vaikust paluma. Aivo ise kohtleb teda nagu kallist sõpra, patsutab õlale ja keerutab ta juttu kuulates silmavalgeid. Aga asja tuum on selles, et Aivo on nagu pikuti pooleks lõigatud, ta on kõigest pool sellest, mis ta eile oli. Ta teab, et peab homme Bagdadi naasma. Samas tahaks ta kõik enese ees maha niita, et järele jääks pöetud maa.
MARGE – Vaevalt temast paremat murupügajat leidub.
HELI – Kõlbab! Muidugi, vaevalt et! Sest vaata, tal on niisama palju sõpru kui vaenlasi. ainult et, need vaenlased ei tihka näidata, et nad vaenlased on, seni kuni teda pole veel tigradeeritud.
KRISTA – Tigradeeritud? Mis see on?
HELI – Aga sõbrad, niipea, kui mees on püünele tõusnud, poevad nad urgudest välja nagu küülikud pärast vihma ja kukuvad temaga pillerkaaritama.
KRISTA – Millal see asi algab?
HELI – Homme, täna, otsekohe. Täna peale õhtusööki lüüakse trummi. See olgu kõigile justkui järelroaks ja selle kallale asutakse enne, kui praest on jõutud suud puhtaks pühkida.
MARGE – Noh, siis läheb maailm jälle liikuma. Rahuaeg ajab raua rooste ja rätsepad rasva ning sigitab turulaulikuid ja nurgaadvokaate juurde.
HELI – Võitlus, ütlen ma, on rahust niisama palju etem kui öö päevst. Ta on lõbus, ärgas, täis kõmu ja särtsu. Rahu pole muud kui halvatus ja uimane olek, tönts, kurt, unine ja oimetu. Ta sigitab ebavõrdsust rohkem kui börs jõuab investeerijaid pankrotti ajada.
MARGE – Nii see on. Ja nagu öeldakse, et sõjaaeg on omamoodi vägistaja, nii ei saa ka salata, et rahuaeg on kange truudusemurdja.
KRISTA – On jah. See just ajabki mehi üksteise vastu vihale, see armukadedus.
HELI – Muidugi, ja milleks meile truudus, mida murdagi pole mõtet, sest kadedusel pole ju mõtet. Vägivald on parem, seda rohkem turvamehi vaja läheb. Rahutagamine iga hinna eest! Loodan, et liitlasi ja süürlasi langeb võrdselt… Nad tõusevad lauast, nad tõusevad lauast!
SEKRETÄRID – Lähme ruttu, ruttu, ruttu!

Lahkuvad.

Kuues stseen

Esimene pilt

Tallinn. Väljak. Ilmuvad ALAR ja MARGUS.

ALAR – Tast pole kuulda, karta pole põhjust. Ta abinõud, mida kasutada võiks, on demokraatia tingimustes taltsad, kui rahvas vaikselt kuulab. Ning see, et kord on majas, peaks punastama panema küll neid, kes ise pigem kannatavad, kui tänavatel demonstrante taluvad, kui laulev rahvas väljub kauplustest, et rõõmsalt väljas oma asju ajada.

Teine pilt

Ilmub PRIIT.

MARGUS – Meil läks see hästi korda. Kas Priit?
ALAR – Jah, tema, tema. Ta on üpris lahkeks läinud. Tere päevast!
PRIIT – Tere teile!
ALAR – Corilast leinavad ta sõbrad, mitte keegi muu! Riik püsib kindlalt ja nõnda jääb.
PRIIT – See kõik on hea, ent oleks veelgi parem, kui Corilane oleks leplikum olnud.
ALAR – Kus ta nüüd on?
PRIIT – Mul pole aimugi. Emal ja naisel pole samuti teateid.

Kolmas pilt

Ilmuvad kolm-neli mingi erakonna esindajat.

Kõik – Tere päevast ja sooja päikest!
ALAR – Head kaaslased, tere!
MARGUS – Teid tervitan, teid kõiki tervitan.
INDREK – Meie ise, meie naised ja mehed, anname oma hääle ikka teile.
ALAR – Te elage ja kosuge!
MARGUS – Head tervist, naabrid! Corilane ei armastanud teid kunagi nii nagu meie!
Kõik – Olete lugupeetud mehed!
INDREK – Head tervist teile!

Erakondlased lahkuvad.

ALAR – See aeg on ilusam ja õnnelikum kui siis, kui need inimesed jooksid mööda tänavat.
MARGUS – Corilane oli tubli valitsusejuht, aga kõrk, täis uhkust, uskumatult suurt auahnust ja ülbust…
ALAR – Ta ihakas võimutäiust. Meie ajal!
MARGUS – Mina nii ei mõtle.
ALAR – Kui temast oleks saanud president, siis meie nahk oleks hakanud tema käes küll parkuma.
MARGUS – Jah, parkimata nahaga ja kohtus käimata on rahulikum elada.

Neljas pilt

Ilmub sekretär.

KRISTA – Lugupeetud rahvasaadikud, üks teisejärgu poliitik koosmeele büroost, kes eile puhumisega vahele jäi, rääkis hetk tagasi avalikult neist põhjustest, mis nüüd on pommuudiseks saanud. Iraagi opositsiooni liidrist Aivost, kunagisest diplomaadist Tartus, on saanud Iraagi president ja meie Corilane on määratud tema välispoliitika kantsleriks siin.
PRIIT – See sama Aivo! Ta torkab tundlad uuesti maailma, ehk küll oli peale lepingute sõlmimist end karpi tõmmanud. Aga Corilane!
ALAR – Mis sa räägid seal Corilasest?
MARGUS – See avaldus tuleb kohtusse kaevata! Lepinguid ei saa murda, see ei ole võimalik.
PRIIT – Mis! Võimatu? Me teame ajaloost, et küll saab. Kolm korda juba juhtunud on säärast minu elu jooksul. Te uurige sellest mehelt või naiselt, kust ta selle teabe hankis. See võib olla väärinformatsioon.
ALAR – Seda ei või olla, mina tean ju.
MARGUS – See pole lihtsalt võimalik.

Viies pilt

Ilmub RIINA.

RIINA – Esimees kutsus kokku erakorralise istungjärgu. Tuli teateid, millest võib teie nahk veel sügelema hakata.
ALAR – See on kõmu, hull skandaal!
RIINA – See sõnum on leidnud kinnitust. Ringi käib aga veel midagi hirmsamat.
ALAR – Mis saab olla sellest vastikum?
RIINA – Ei tea, kas see on tõsi, aga kuulda on, et Corilase autoriteet on liitlastevahelised suhted löönud lainetama. Leping Brüsseliga vaadatakse üle. Sissemaksete ja väljamaksete osas viiakse sisse parandused.
ALAR – Tühi jutt!
MARGUS – See on provokatiivne. Välja mõeldud selleks, et maailmakorda ümber lükata.
ALAR – Just paras võte.
PRIIT – See pole mõeldav! Süüria ja liitlased on niisama võimetud leppima, kui kõige ägedamad vastandid.

Ilmub teine sekretär.

KRISTA – Riigikaitsenõukogu saatis mind teie järele. Liitlasleping on ohus. Aivo vahemees ja välispoliitika kantsler on saavutanud ootamatu läbimurde suhetes.

Kuues pilt

Ilmub RAUL.

RAUL – Küll tegite ikka tublit tööd!
MARGUS – Mis uut? Mis uudist on?
RAUL – Eetikaga panite Corilase paika, solvasite tema ema, naist ja eneseuhkust…
PRIIT – Mis uudist on! Mis uudist?
RAUL – Kogu strateegia tuleb jälle ümber vaadata! Kellega nüüd ühiseid väärtusi jagada!
PRIIT – Mis on uudist? Teie töö on vilja kandnud, ma kardan. Mis on uudist? Kui ühest mehest nii palju oleneb…
RAUL – Kui! Ta on liitlaste jaoks autoriteet ja Süüria jaoks juba samuti. Keegi pole osavamalt läbirääkinud! Nüüd on poliitikutel vesi ahjus. Kogukond jahib meid, mannetuid, nagu lihunik kärbseid.
PRIIT – Kena teo olete teinud ja teie valijad, kes andsid oma hääled teile putrutäis suuga.
RAUL – See raputab meie riigi alustalasid.
PRIIT – Nagu kunagi üks teine leping. Ah teie tööd küll!
MARGUS – On see tõsi?
RAUL – Jah! Nüüd kahvatute, veel enne kui kõik lõppeb! Liitlased löövad lahku. Põlisvaenlane tõstab pead. Kas aga Corilast saab keegi laita? Tegelikult peavad temast lugu nii vaenlased kui sõbrad.
PRIIT – Kui nii läheb, siis on laulud lauldud.Tuleks vabandada.
RAUL – Kes vabandab? Rahvasaadikutel on häbi, või ei ole häbi, kumbagi puhul pole neist asja. Kui tema sõbrad paluksid Corilast: „Mõtle meie peale!“, solvaks see samahästi nii teda kui tema vaenlasi, kes olid asja põhjuseks.
PRIIT – Tõsi! Kui keegi Baltikumist tuleks minu majja, mul poleks südant öelda: „Ma palun andeks!“ Kelle nimel? Tõesti vägev valik teilt ja teie nõunikelt! Mis ilus töö!
RAUL – Te olete suhteid raputanud.
Rahvasaadikud – Kas meie panime?
PRIIT – Mis! Ah, kas meie! Nagu õunapuud! Saak oli teile armas, kuid õitsemise ajal viskasite võrgu tema ümber, et keegi seal ei tolmleks.
RAUL – Kardan küll, et peagi jääme üksi. Corilane kuulab Aivo käsku. Nüüd euroopa lepingust meil tuleb meeleheitlikult kinni hoida.

Seitsmes pilt

Ilmub grupp erakonna esindajaid.

PRIIT – Tulebki see parv. (Raulile) Kas Aivo on temaga? (erakondlastele.) Just teist oligi siin puudus, võtke peast oma mütsid ja hõisates heitke õhku neid, just nagu siis, kui Corilast usalduse kaotamises süüdistasite. Sama palju kui lendas siis teil mütse peast, lendavad tolmuna puupeade hääled nüüd tuulde. Ükskõik! Me pälvimegi seda.
KÕIK – Tõepoolest, segaseid teateid oleme kuulnud.
INDREK – Mis puutub minusse, siis hääletasin küll poolt, aga tegelikut olin vastu!
KAIE – Mina samuti.
MERIKE – Ka mina. Tõtt öelda, veel paljud meist. Mis me tegime, seda tegime kõige paremat soovides. Ja kuigi me olime valmis tema moraali laimama, ei tahtnud me teda solvata. See oli vastu tahtmist.
RAUL – Mis tore kaup!
PRIIT – Tegite head koostööd rahva liitlastega! Kas lähme üles!
RAUL – Kuhu mujale?

Kaheksas pilt

RAUL ja PRIIT lahkuvad.

ALAR – Nüüd koju, sõbrad. Ärge kohkuge. Mõni erakond rõõmustaks küll, kui saaks tõeks see, mille ees nad hirmu teesklevad. Nüüd koju, ärge kartust välja näidake.
INDREK – Tulge, sõbrad, läheme koju. Olen alati öelnud, et oli ülekohtune teda kohtu alla mitte anda.
KAIE – Samuti meie kõik. Tulge aga, lähme koju.

Erakondlased lahkuvad.

MARGUS – Ei meeldi minule need uudised.
ALAR – Ka mulle mitte.
MARGUS – Läki üles! Ma annaksin poole oma aktsiapakist, kui see uudis valeks osutuks.
ALAR – Palun lähme.

Lahkuvad.

Seitsmes stseen

Esimene pilt

Rapla lähistel. Ilmuvad AIVO ja tema nõunik.

AIVO – Kas ikka veel on tema populaarsus suur?
GUIDO – Ei tea, mis imelik karisma küll temas peitub. Selle mehe nimi on ülesse puhutud ja taevani kiidetud. Te kipute oma rahva silmis, härra president, selle mehe varju jääma.
AIVO – Mida saan ma teha, kui just katkestada leping, nii aga lööme sandiks me oma plaani? Mees on muutund ülbeks ka minu vastu. Ma ei osanud seda oodata, kui kunagi temaga käed lõime. Ta ei ole oma loomult heitlik. Pean vabandama, kus parata ei saa.
GUIDO – Meie oma plaani pärast tahtsime, et jagad võimu temaga, mitte ise ei sõlmi liitlastega kokkuleppeid. Ta nõunikuna oleks võinud meie seltskonna liita nii.
AIVO – Sind mõistan täiesti. Ent ole kindel, et kui kord annab aru, ta ei teagi, mis heidan talle ette. Kuigi tundub, nii arvab tema ja enamik nii öelda rahvast, et kaalutud on hästi kõik ja produktiivselt ta Iraagi riigis asju ajab, kui võitleb valimiste eest ja kaitseb teatud valikuid, on siiski võõras tema kompetents. See võib tal murda kaela ja ohtu seab ka minu, kui aru Süüria osas päritakse meilt.
GUIDO – Kas, härra president, siis teile näib, et ta valdab teatud assigneeringuid?
AIVO – Enne iga kokkulepet, ta lakub nende haavu. Tema poolt on juhatus ja nõukogu. Senat armastab teda, aga rahvasaadikud on valitsev vähemus valijatena, kes ometi võib ta sama kärmelt tagasi kutsuda kui enne kohale määras. Selle sousti sees on tema roll sama, mis merikotka roll kaladele, ta haarab loomu väel. Alguses oli ta neile teenekas integraator, ent ta pole suutnud oma kuulsust kiretult kanda. Kas ülbusest, mis nakkab meest, kel õnn on püsiv, või mõistmatusest kasutada juhust, või siis iseloomust jääda sama rangeks nii auditi kui teenete patjadel, just nagu mees, kes reha alla neelanud… Üks neist puudustest, ehk tundis ta küll kõigi maiku, ent öelda võin, et otsustas neist üks, sai põhjuseks, miks teda kardeti kodumaal ja vihati ja lõpuks degradeeriti. Meie maal tema teened lämmatavad selle. Aga kuulsus sõltub ka meil ikka aja arvamusest. Ja võimul, millest me üle ega ümber ei saa, pole teist nii ilmset hauda kui kantselei, mis alavääristab oma juhi tegusid. Leek tõrjub leeki, üks nael teist, jõud tõrjub jõudu ning üks hüve murrab teisel hüvel kaela. Ent elame, näeme! Kui su maine peaks ka meie maal mõranema, Corilane, siis oled tõesti vaene. Oled varsti kõigi prostituut!

Lahkuvad.

VIIES VAATUS

Esimene stseen

Esimene pilt

Tallinn. Väljak. Ilmuvad PRIIT, RAUL, ALAR, MARGUS ja teised.

PRIIT – Ei, mina ei lähe sinna kongressile. Kuulsite, mida rääkis kaitsevägede juhataja, Corilase kunagine suur soosik. Ta pakkus mulle peaministri kohta, kuid mis see loeb? Minge teie, otsige kompromissi, siluge suhteid, kutsuge kadunud poeg tagasi. Kui ta isegi Rauli ei võta kuulda, siis mina jään koju.
RAUL – Ta tegi näo, nagu ei tunneks mind.
PRIIT – Kas kuulsite!
RAUL – Kuid koridoris ta hüüdis mind nimepidi. Ma meenutasin sõprust, unetuid öid koos ühise laua taga. Kuid ta ei lubanud ennast enam Corilaseks hüüda, keeldus oma aunimest. Ta on nüüd nimetu mittekeegi, teda pole olemaski seni, kuni taob uue nime endale uute skandaalide alasil.
PRIIT – Nii! Hea töö! Endine peaminister, kes laostas eelarve, et lätlased saaksid odavat suhkrut osta! Nüüd nende käest me saame alkoholi odavat. Väärt mälestus!
RAUL – Ma rääkisin, kui püsiväärtuslik on anda andeks süü, kui seda keegi ei oota. Ta vastas, et kui seda nurub temal riik, kes tema ajal sai liidu liikmeks, siis on palve pinnatu.
PRIIT – Ja õige ka. Mis võis ta öelda muud?
RAUL – Ma püüdsin panna teda arvestama sõbradega. Ta vastas, et tal pole aega neid üksikuid noppida välja haisvast adrulasust. See olla luuser, kes marmelaadi nimel jätab mõne liivatera pärast lehkava rämpsu rannast koristamata.
PRIIT – Marmelaadi nimel! Mina olin üks tema sõpradest, ta ema, naine, laps ja seal see vapper mees, kas need kõik on liivaterad. Ent teie pärast, adrulasu, keda sealpool kuudki haista võib, teie pärast ta kõigist meist teeb marmelaadi!
ALAR – Jää leebeks, palun. Isegi kui abist keeldud selles pakilises olukorras, sa ära pilka meie julgeolekut. Kui aga nõustud esindama meie maad, võib sinu aeglane kuid tubli keel päästa meid kõiki kaasmaalaste plaanipärase tegutsemise eest.
PRIIT – Ei proovi mina.
ALAR – Ma palun, mine.
PRIIT – Mis ma võiksin teha?
MARGUS – Sa oskad keelt. Mine ja katsu liitu mõjutada.
PRIIT – Kui aga Corilane minu volitusi ei aktsepteeri, mis siis? Kui vaidlustab me ponistused nagu pettund sõber, keda kurvastab me lahkusetus? Oletame nõnda.
ALAR – Hea tahte eest võid arvestada tunnustatud tasuga. Peaminister?
PRIIT – Hea küll, ma lähen pealegi, ehk kuulab mind. Kuigi see, et ta kõõritas Rauli, teeb mind murelikuks. Võib olla polnud hetk sobiv, ehk polnud ta veel lihtsalt palju maiustanud. Kui kohvi joomata ja küpsis põske pistmata, kui hommik sünge näib, siis pole kellelgi tuju kellegagi läbi rääkida. Ent kui on häälestatud mõtted, siis hing on nõtkem kui paastulaagris. Ehk söök ja jook ta meelestavad lahkeks, kui asun teda piirama.
MARGUS – Sina tead teed tema südamesse. Sa ära hälbi sellelt.
PRIIT – Nüüd tulgu, mis tuleb, ta proovin ära. Teatan teile siis, kui mul korda läks.

Lahkub.

Teine pilt

RAUL – Ta ei kuula teda.
ALAR – Ei?
RAUL – Ta istus laval, silm nagu hõõgus peas, ja võimust leili saab. Ta viha peab vangis tema enesekindlust. Ma tegin talle hea pakkumise, kuid ta ütles „Vähe!“ ja tumma käega saatis kabinetist välja. Ta hiljem teatas kirjas, mida võib ja mida ta ei või, mis teda tõesti seob. Nii et kõik lootus on meil asjatu. Või kui ehk üksnes perekond, ta ema, naine, laps, sest pärilikusest tulenevad sugulussuhted ei katke emantsipatsiooniga kunagi täielikult. Lähme katsume neid ja peame aru.

Lahkuvad.

Teine stseen

Esimene pilt

Sissekäik kongressidepaleesse Raplas. Turvamehed on postil. Ilmub PRIIT.

RAIVO – Pea! Kust sa tuled?
ILMAR – Mine tagasi!
PRIIT – Te turvalisust valvate, see on hea. Ma tulin nagu riigimees Corilasega rääkima ja kongressist osa võtma.
RAIVO – Kustkandist?
PRIIT – Tallinnast.
RAIVO – Siis mine tagasi, ei saa. Akrediteerimistalituse juht ei taha kaardita isikutest midagi kuulda.
PRIIT – Head sõbrad, ma olen kutsutud. Peale selle on Corilane minu sõber. Ehk on minu nimi tema suust teile kõrva puutunud.
RAIVO – Mis sellest? Mine siit! Su nimi on meile tundamata.
PRIIT – Usu, sõber, et Corilane armastab mind. Ma olin kui raamatupidaja, kes tema teenete üle arvestust pidas. Tema maine on selles raamatus hiilgav, võib olla liialt, sest midagi ma kirjutasin juurde, kuid üksnes nõnda paksult kui seda tõepõhi lubas. Ei, vahel siiski tegin rohkem kandeid, eesmärgi täitsin ja teda kiites peaaegu valet müntisin. Seepärast on minu lojaalsus rikkas, nagu näete, ja see võiks läbipääsuks anda loa.
RAIVO – Tõesti, kodanik, lõunamaal armastatakse kaubelda. Ent kui sa oleksid tema ülistuseks lausunud niisama palju pettust, kui sõnu praegu sa enda kiituseks laususid, ikkagi sa siit läbi ei pääseks, ka siis mitte, kui valetamine oleks siin maal sama suur väärtus kui teie maa poliitikas ausus. Nii et mine tagasi.
PRIIT – Palun, sõber, mu kaart jäi apartementi. Pea meeles, et olen Corilase kodumaal tema kunagise partei asutajaliige ja koalitsiooni alaline eestvõitleja.
ILMAR – Ükskõik, kes sa oled, nagu sa ise ütlesid, tema eest valetaja. Aga mina olen turvamees, kes alati juhtnööridest juhindub, nii et pean ütlema, et sa ei pääse läbi. Mine tagasi.
PRIIT – Mis kell neil lõunasööki jagatakse, kas sa seda võid öelda? Tahtsin temaga kokku saada alles peale korralikku kõhutäit.
RAIVO – Sa oled riigimees, eks?
PRIIT – Jah, nagu enamik tänasel kongressil.
RAIVO – Siis peaks sul tunnistus olema. Kas te pärast seda, kui tõukasite väravast välja oma peamise läbirääkija ning oma kademeelses segaduses andsite vaenlasele kätt oma templis, võite loota, et pääsete konverentsile, kus arutatakse kokkuleppeid, mis teid masendavad, oma odavate oigamiste ja labase kiidulauluga? Kas sa tahad oma nõrga hingeõhuga ära puhuda tuld, mis ammu maailmakerist kütab? Ei, te petate ennast. Sellepärast mine tagasi, kust sa tulid, ja süüdista oma riigi välispoliitikat, mis teid ükskõiksuse ja valede valikute paeltesse püünisesse on vedanud. Corilasel on sõlmitud meie riigiga töövõtu leping. Ta ei muuda oma otsust, et tagasi tulla.
PRIIT – Kui teie riigi president teaks, et olen siin. Tema võtaks mind aupaklikult vastu.
ILMAR – Tühi jutt, saadikud ei tunne sind üldse.
PRIIT – Mõtlesin Iraagi presidendi välispoliitilise nõukogu juhti, kantslerit.
ILMAR – Corilane ei hooli sinust. Tagasi, ütlen sulle. Mine tagasi või kutsun patrulli. Ilma kaardita sisse ei saa!
PRIIT – Ei, oota, sõber…

Teine pilt.

Ilmuvad CORILANE ja AIVO.

CORILANE – Mis siin on?
PRIIT – Noh, turvamees, nüüd saadan sind puu taha. Saad näha kuidas minust lugu peetakse! Küllap taipad, et iga turva ei saa mind takistada oma sõbra Corilasega kokku saamast. Selle järgi, kuidas ta mind vastu võtab, võid ise arvata, mis sind ootab. Eks vaata nüüd ise ja minesta. (Corilasele.) Poliitiliselt korrektne soeng on sulle alati sobinud ja mina olen sind alati imetlenud, lugupeetud Corilane! Oh, sõber, sõber, sõber! Sa oled meile tuld hakatanud. Vaata, ma tahan selle kustutamiseks vett tuua. Keegi ei suutnud mind keelitada mitte tulla sinu juurde! Alles siis, kui veendusin, et keegi ei liiguta mind nii nagu sina, alles siis lubasin endale volituse valmis kirjutada. Vaata, mul on volitus sinuga kokkuleppida! Unustame selle tõrke, mida kaasmaalased kunagi ette ei osanud näha.
CORILANE – Mine siit minema!
PRIIT – Kuidas? Minema!
CORILANE – Ma ei tunne oma ema, naist, last, kuidas võiksin ma sind tunda. Mu teod on teiste teenistuses. Kuigi kättemaks ehk ongi minu käes, seepärast põlvi väristada siiski pole vaja. Las mürgitada pigem unustus me sõprust, kui et mu halemeel ta suurust näitab. Seepärast kao! Kõrv tõrjub teie ettepanekuid küll kindlamalt kui igatsus mu kibestunud valu. Kuid, seletuseks sulle ja mälestuseks ehk, võta see, mis kirjutasin öisel tunnil. (Annab kirja.) Üks sõna veel: ma ei taha sind kuulda, Priit. (Pöördub ära.) Aivo, kas mäletad, koostöö on tehtud, aga näed…

CORILANE ja AIVO lahkuvad.

Kolmas pilt

GUIDO – Noh, kodanik, kas sinu nimi oli Priit?
ILMAR – Näed sa, see on dokument! Tee lennujaama on sul teada.
GUIDO – Kuulsid, kuidas meid vaibale võeti, et me sinu hiilgust kinni pidasime?
ILMAR – Mis sa arvad, kas üks meist peaks ehk minestama?
PRIIT – Ei hooli mina maailmast ega hooli minust maailm. Mis teisse puutub, siis teid nagu poleski, niivõrd tühised olete. See, kel tahtmine on surra suitsiidi surma, ei karda teist suitsiidi. Tehku Corilane nägu, et ta seda teab. Aga teie ise jääge kaua selleks, kes olete, turvamehed, ning kasvagu koos eaga teie valvamise oskus! Ütlen teile, nagu mulle öeldi: ainult jalad ees!

Lahkub.

GUIDO – Olen kindel, et ta on riigimees, otsuselangetaja, võimuvõtja.
ILMAR – Corilane on karm poliitik. Kuid tema on tamm, mitte kalju, mida tuuled ei kõiguta.

Lahkuvad.

Kolmas stseen

Esimene pilt

Rapla kongressidepalee. CORILANE istub laua taga, AIVO ja teised tema ümber.

CORILANE – Kõik dokumendid on ette valmistatud. Kõik ülekaalutegurid on kaardistatud. Homme võib läbirääkimiste laua taha istuda. Homme võib teie meedia kõigile teada anda, kui ausalt ja tulemusrikkalt me oleme ajanud teie asju. Nagu oma enda asju!
AIVO – Sa oled rahva huve teeninud ja lepingut hoolikalt täitnud. Su kõrv on jäänud kurtide salajuttude ja sõprussuhetegi vastu kurdiks, kes arvasid sind suutvat mõjutada!
CORILANE – See võitleja, kes läks siit murtud südamega, vist siia saadeti kui mu kodumaa viimne lootus. Poliitiliste teenete panga pärast pakkusin talle veel kord neid tingimusi, mis nad ise hülgasid ja mida nad nüüd ei saa vastu võtta. Ise ka ei tea, mispärast ma õige pisut andsin järgi. Rohkem ei võta kedagi kuulda, ei diplomaate, riigi ettepanekuid, ei oma sõpru ega naist.

Lava tagant kostab hõikeid.

CORILANE – Mis kisa see on? Kas viimse hetke viimne irve, mis rikkuma mind kisub lepingut? Ei, seda ma ei tee.

Teine pilt

Ilmuvad TAIMI, MARI, SIRJE, laps ja turvamehed.

CORILANE – Mu naine kõige ees, sõbranna järel! Siis auväärt vorm, mis kujundas mu ihu. Ta hoiab käest mu lihast last… Kuidas said nad sisse? Kas loodus ise suudaks katkestada sidemed, mis seovad? Neis paeltes tuleb ennast kehtestada nüüd ja minu enesekindlusest peab saama püsiväärtus! Sest mis on väärt need tuvisilmad, kummardused!… President, ka mina pole kivist… Ei palu keegi neist, kuid pisarad on silmis! Ning pojal hiilgab pale, kas on ta haige?… Ei! Mu kohustuste koorem on küll suur, ent õlga longu nende all ei lase, vaid püsin nagu mees, kes ise enda lõi, muud seemet teadmata.
TAIMI – Mu mees ja kaasa!
CORILANE – Kuum kliima on mu pilku tumestanud!
TAIMI – Mure on muutnud meid, kui see mõte sul pähe lõi.
CORILANE (tõustes, endamisi) – Kui vilets näitleja ei tea ma enam oma rolli ja vassin teksti, vassin, vassin, vassin, end häbistades.

Kolmas pilt

Astub naise juurde.

CORILANE – Mu parem külg, ma olen valmis teiega rahu sõlmima, kuid ära nõua sama sa minu vaenlastele Süürias. Su suudlusest ma olen unistanud, mis oleks sama magus, kui minu kättemaks mu pagulase põlve eest mu vaenlastele. Me rahvas truudust väärtuseks ei pea, kuid usu mind, et olen olnud truu su vastu, su range häbelikus kui pühapilt mu silme ees. Ma lobisen ja ainus ema maa peal peab teret ootama. Tule istu! Tooge vett! Siin paberite hulgas teeme ruumi. Neid käsi olen otsind toeks, kuid küürakale paras üksnes kark või kepp.
MARI – Miks murdud tormis! Su töö on laual laokil. Kui neil on sirge siht, siis austan sind ja nagu ekslikult on peetud vaid lapse kohuseks, sind kuulan.
CORILANE – Mu sõna kuulad? Sa kuulad oma kalgi poja sõna?

Aitab MARI toolile istuma.

CORILANE – Pateetikata siin ei saa vist keegi. Las mässav tuul lööb uhked kased vastu tulist päikest purje ja selja taha jäägu võimatus, et mida olla ei või, saab hõlpsalt olevaks.
MARI – Sa oled minu poeg, ma aitasin sind vormida. Kas tunned seda naist?
CORILANE – Taimi sõbratar ja ihukaitsja Sirje, ilus nagu keravälk ja noor nagu jää, mis puhtast lumest külmunud on purikaks. Tere Sirje!
MARI (lükates esile väikest pojapoega) – Siin aga sinu enda väike jäljend, kes näib kõiges sulle saavat partneriks, kui aeg saab täis.
CORILANE – See on suur väljakutse. Kasvatada teda eesmärgikindlaks ja ausaks mängijaks. Kes püsib nagu majakas, mis põlgab iile, ning päästab neid, kes silmas peavad teda.
MARI – Poiss, mine isa juurde!
CORILANE – Mu tubli poeg!
MARI – Taimi, su naine, Rinno, su poeg, Sirje, sinu naise ihukaitsja ja mina, sinu ema, me tulime sind paluma.
CORILANE – Ma palun, vaiki! Või kui palud, siis mõtle, et asi, mida palud, ei ole minu anda. Ära nõua kannapööret, sest olen kahe näoga Jaanus. Mind ära laida iseloomutuks. Su kainem aru ärgu jahutagu minu viha ja kasumi lootust.
MARI – Aitab juba, aitab! Sa andsid mõista, et keeldud kõigest, sest paluda meil pole muud kui seda, mida juba keelasid. Ent ikkagi! Kui sa muutuda ei taha, siis nagu kaste langeb süü kogu raskusega maha. Kuula meid!
CORILANE – Aivo, pane tähele, ma ei kuula salakõnet. (Istub.) Teie palve?
MARI – Kui oleks vait ja ei suhtleks, siis reedaksid meid riided, näod, me mõtted, mis sinu lahkumisest saadik vaevanud on meid. Arva ise, kui palju raskem kõigist naistest oli meil sind leinata! Eks nähes sind peaks rõõmu pärast silmad niiskuma. Ent sina sunnid meid nutma, sest sinu ema, laps ja naine näevad, kuis poeg, mees ja isa rebib südame oma isamaa rinnast. Meid sokeerib su vaenulikus, sest sa takistad meie head tahet. Kuidas on võimalik paluda oma kodumaa eest, nagu on meie kohus, ja samas ka sinu hea käekäigu eest, mis on samuti meie kohus? Oh häda! Kadunud on meile kas me maa või sina. Meid ootab õnnetus, ükskõik kumb neist ka võidab, kellele me seda soovime. Emb-kumb, kas oled võlausaldaja ja tallad võitjana maa tavadel, või võlgnik, kes reetes, peab laenu tegema, ta samuti on hetkevõitja! Kuid mitte meie. Ma ise, poeg, ei oota ära saatust, mis kohustuste koorem määrab. Kui sind ei veena ma halastama mõlemale maale, siis tea, et enne, kui kuivanud on tint te uuel kokkuleppel, büroost saad teate, et pärijana võid mu vara vallata.
TAIMI – Ka minu vara jääki, ja osa pärandist, ma loobun sellest. Meid rohkem sa ei näe!
SIRJE – Mis vara siis mudilane saab, kui suureks saab, et endale pleier osta?
CORILANE (endamisi) – Mind tõesti valdab viimaks pehmus, kui naise, lapse näkku vaatad. (Tõuseb.) Liig kaua istusin.

Neljas pilt

MARI (eksalteeritult) – Ei, ära mine! Kui palume sind mõelda kodumaale, nõudes rahutagamist Lähis-Idas, keda sa teenid, siis võiks meid hukka mõista, see määriks sinu endaväärikust. Ei! Me palume sul liitu ja Süüriat lepitada nii, et koalitsioon võiks öelda: „Me aitasime taastada demokraatiat,“ Süüria aga: „Saime lahti türannist,“ ja mõlemad pooled kiidaksid sind, et sina sõlmisid nende vahel lepingu. Tead, ülev poeg, sõjaõnn on muutlik. Kuid kindel on, et lepingut sõlmides üks pool alati on võitja ja teine pool alati on kaotaja, olenedes kuidas su sätted on seatud. Kroonikas on kirjas: mees oli rahva hulgas austatud, ent viimse katsega ta pillas tuulde au, tõi kodumaale liidu lõhkiminemise raske perspektiivi. Räägi, poeg! Sa ajad taga au mustreid nagu damaskuse terasel, mida vähesed sepad oskavad keeta, kuid mis on tänapäeval sellest kasu? Miks sa ei räägi? Kas loed ehk auasjaks, et õige mees peab ülekohut meeles? Tütar, räägi: su vaikimisest ta ei hooli. Räägi, poiss: su lapsemeel ehk mõjub talle enam kui meie põhjendused. Ükski mees maailmas ei saa emale vähem võlgneda, kuid siin ta laseb mind laterdada nagu parlamendi kõnetoolis. Eladeski sa pole ilmutanud lahkust oma ema vastu, kes nagu kana ainsa pojaga, sind üle lombi loksutas ning sealt tervelt diplomiga koju tagasi. Kas mu palve on väär, ütle? Siis lahkun siit kohe! Kui aga pole, siis pole sina aus, et keelad mulle seda, mis on ema õigus. Ta pöördub ära! Ei, naised, me ei lase ennast alandada sellel kukel. Häbistame teda siis põlvedega. Maha! Lõpp… Nüüd on lõpp.

Kõik laskuvad põlvili.

Viies pilt

MARI – Nii koju lähemegi, et kohustuste koormat kanda. Meil panti pandud kõik. Ei, sa vaata. See poiss, kes öelda ei oska, mida soovib, kuid põlvitab seltsiks ja tõstab kätt, on võimekam me palvet põhjendama kui sina seda tõrjuma. Nüüd läheme.

Mari tõuseb, teised põlvitavad edasi.

MARI – Aja meid ometi ära.

CORILANE pöördub tummalt MARI poole ja võtab tal käest kinni.

CORILANE – Ema, ema! Mis sa tegid! Kõik panid panti. Su enda firma ja oma aktsiad, me sissetulekud ja sõprade võlakirjad, minu kirjastamisõigused. Kes lunastab nad välja? Ema, ema, sa murdsid sõna, rikkusid lepingut, koormasid vara, ja üks pooltest saab kasu sellest poliitilisest kapitalist, ent oma poja ees, usu, end panid maksma üliohtlikult, kuid mitte surmavalt. Olgu peale. Aivo, ma olen väsinud, ma tahan teha mõlemale poole soodsa lepingu, kuid mitte sellist, milles varem kokku leppisime. Hea Aivo, kas sina kuulaksid oma ema vähem või tõrkuda ehk suudaksid sa rohkem, Aivo?
AIVO – Ka mind ta liigutas.
CORILANE – Võin vanduda, et pole kerge minu silmi panna nõrguma. Sõber, kuis teha võrdne leping, anna nõu! Ma ümmarguse laua taha ei soovi enam istuda, vaid lähen nendega. Ses asjas palun hoia minu poole ja anna vabaks mind. Ema! Naine!

Tõmbub nendega kõrvale.

AIVO (endamisi) – Ma rõõmustan, et au ja siirus läksid sõlme sul. Nüüd endist hiilgust endale võin jälle sellest saada.
CORILANE (koos Mari ja Taimiga esile astudes) – Ei, andke aega. Nüüd joome koos. Ja siis te viite kaasa meilt lepingu, parema kui varasema, sest meie piserdame seda leppimiseviinaga, mis maitsvam on, kui sõnad sellel. Te tulge sisse. Naised, teie ausambaks on Lindakujust vähe, sest selles suures mängus te vankumatus võitis globaalpoliitikat.

Lahkuvad.

Neljas stseen

Esimene pilt

Tallinn. Väljak. Ilmuvad PRIIT ja ALAR.

PRIIT – Kas näed seda Toompea nurka, seda aluskivi?
ALAR – Näen küll. Mis sellest?
PRIIT – Kui jaksad seda oma keha jõuga kergitada, siis on ehk mõningast lootust, et kalevite mõte või tema ema Linda mõte, temast jagu saavad. Ma tahan öelda, et meil seda lootust pole. Meie tagandamispaberid ainult ootavad, millal sinna tempel lüüakse.
ALAR – Kas on võimalik, et inimese meelelaad võib nii lühikese ajaga muutuda?
PRIIT – Iga liblikas ju oli varem tõuk! See Corilane on inimesest liblikaks kasvanud. Tal on tiivad, ta nüüd on rohkem kui roomaja.
ALAR – Ta armastas palavalt oma ema ja usaldas oma sõpru.
PRIIT – Mind niisamuti. Aga nüüd ei mõtle ta oma ema peale rohkem kui riigikontroll. Tema näo mõru ilme ajab küpsedki viinamarjad hapuks. Kui ta kõnnib, siis liigub ta nagu Maardu ekskavaator ja kaevandus avaneb paljalt ta kopa hirmu ees. Ta võib oma silmavaatega kumulatiivsoomuse läbistada. Ta kumiseb kõneldes nagu pronkskell ja ta mühatus on nagu lahingumürin. Ta istub läbirääkimiste laua taga nagu oleks ta võlausaldaja. Ta ei jõua käskida, kui käsk on juba täidetud. Ta on nagu USA riigikohtu esimees, puudub veel ainult igavik ja taevas, kust ta välke alla pillub.
ALAR – See on pime pilt, nagu kunstnik Toomiku pead, kui su kirjeldus paika peab.
PRIIT – See on ajastu ja loomutruu maal. Pane tähele, millise teatega ta ema varsti naaseb. Sellel mehel pole rohkem sõbrameelt kui TIK-TAKis kaloreid. Seda saate varsti kõik näha, ja kõik teie pärast.
ALAR – Inimõigused kaitsku meid!
PRIIT – Ei, oma riigi asjades ei aita inimõigused. Kui ta usalduse kaotanuks kuulutasite, siis murdsite ta eetikanärvi avalikult. Ja kui nüüd avalikku kohta peaks tahtma, siis ei hoolita enam erateenetest ega suhetest.

Teine pilt

Ilmub RIINA.

RIINA – Börsimull on liikvele läinud. Kes suudab, see müüb kõik, mida omab. Paljud maaklerid on unetusest kokkuvarisenud. Rahvas lainetab järjekordades, poliitikud katkuvad juukseid ja vannuvad haavatavat majandust. Kui lõunast tuleb halbu uudiseid ja kinnisvara hakkab väärtust kaotama, siis oodata on suuremat sorti kriisi ka suures liidus.

Kolmas pilt

Ilmub teine sekretär.

ALAR – Mis uudiseid tood sina?
KRISTA – Häid uudiseid! Häid uudiseid! Naised said tast jagu! Corilane pööras olukorra enda kasuks ja astus Iraagi presidendi teenistusest tagasi. Meie jaoks on see rõõmusõnum, koalitsioon jätkab rahu tagamist. Kord on jälle majas.
ALAR – Kas sa ei eksi, sõber? On see kindel?
KRISTA – Nii kindel nagu maakera on ümmargune! Kus liivakastis sinu pea peidus oli, et selles infos kahtled? Ei torma ükski rahavoog nii kiiresti, kui head uudised jõuavad rahva kõrva. Kas kuulete?

Lava taga kostab pasunahelisid ja trummipõrinat.

PRIIT – On see vast tore uudis! Lähen naistele lennujaama vastu. See Mari väärib suuri mehi, rahvasaadikuid, esimehi, valitsejaid, superintendante ja peaministreid küll konteinerite kaupa. Ning teiesuguseid fraktsioonijuhte kottideviisi! Meedia tegi täna head tööd! Keda kõik hommikul kartsid, on õhtuks kõigi poolt armastatud.

Muusika paisub valjemaks.

PRIIT – On neil vast rõõm!
ALAR – Nüüd ainet on. Taas ümberringi elu kapitaliseerub. Nende uudiste eest peavad mõned küll väärilise tasu saama.
KRISTA – Suur põhjus suureks tänuks on meile kõigile.
ALAR – Millal nad linna jõuavad?
KRISTA – Lähiajal.
ALAR – Lähme siis vastu ja aitame rõõmustada.

Lahkuvad.

Viies stseen

Esimene pilt

Tallinn. Väljak. Ilmuvad MARI ja teised naised rahvasaadikute ja erakondade esindajate rongkäigu eesotsas.

URMAS – Näe, meie kongressi naised, meie targad saadikud, meie olümpiavõitjad! Aplodeerige ja hüüdke hurraa! Ronige kõrgemale, sealt näete paremini! Kus lilled on, heidke lilli ja tooge sampust! Väike tagasihoidlik ümbrik las leevendab te kulu ja stressi ning meie eksituste mõju. Lugupeetud Corilase ema tervitades hüüdkem: „Naised, tere tulemast!“
KÕIK – Jah, naised, tere, tere tulemast!

Ronkäik möödub fanfaarihelide ja trummipõrinaga.

Kuues stseen

Esimene pilt

Lennujaam. Ilmub AIVO koos diplomaatilise korpusega.

AIVO – Teatage saatkonna kanslerile minu äkkvisiidist ja andke see kiri lugeda. Kui loetud, las esitavad noodi. Ma tõestan sellega nii liitlaste kui oma rahva ees, milline on tegelikus. See, keda süüdistan, tuli koos minuga ja loodab oma käiku jätkata kui vastsündinu, minevikust ennast puhtaks pestes. Kähku!

RIINA lahkub. Ette astuvad kolm-neli AIVO saatkond kuuluvat mustade prillidega ihukaitsjat.

AIVO – Teid tervitan!
HELLE – Kuidas president tunneb end?
AIVO – Ise tead. Nagu mees, kelle relvaks on naeratus, millel summutiks lahkus.
GUIDO – Meie tegu päästab kogu rahva suurest ohust. Sa anna ainult märku.
AIVO – Ma ei tea veel öelda. Otsustame olukorrast lähtuvalt.
GUIDO – Kui Corilane langeb, siis olukord paraneb. Lõhe oleks ka meile halb olnud, liit peab kokku hoidma.
AIVO – Ma tean. Kuid ettekäändeid tema kõrvaldamiseks ei ole kerge leida. Kui ta meie teenistusse võtsin, siis tingimusel, et ta jääb igavesti meie väärtustele truuks. Ta tõesti väänas oma iseloomu, mis varem karm, paindumatu ja avameelne näis. Nüüd on ta pooli vahetanud ja teenib liidu väärtusi.
HELLE – Küürakas jääb ka hauas küürakaks…
AIVO – Just sellest tahtsin rääkida. Ta ise pakkus ennas mulle, kui eetikanõukogu oli ta ebasoovitavaks kuulutanud. Võtsin ta vastu ja tegin otsuselangetajaks enda kõrvale, aktsepteerides tema kogemust. Lasin tal valida meie parimad ja haritumad mehed oma plaanide elluviimiseks. Ma aitasin teda kõigiti, sest see oli meile kasulik. Ja tundsin uhkust nii teda koheldes. Nii oli kõige parem meie hõimudele ja usulahkudele, suure ajalooga Iraagile, kelle rahvaski on ajalooline. Liitlastega oli vaja rahu tagamise leping Süürias sõlmida, mille algatajad oleksime meie, sest nõusoleku andja jääb alati võlgnikuks ja algataja jääb alati võlausaldajaks. Kuid asjade käik näitas, et lõpuks tahtis ta hoopis enda allkirja selle lepingul näha. Ta tasus minu vaeva sellise näoga, nagu oleksin palgaline talle, ja lahkus kogu andmebaasiga.
HELLE – Tõesti, härra president, kõik ministrid imestasid… Viimati, kui preambula tagasi lükati, lootsid kõik, et nüüd te sekkute, et võõras mees ei saaks endale võõrast au…
AIVO – Seal see oli, mis veab tema vastu pingule mu kaelasooned. Ta paari piisa naisenutu eest, mis sama odav on kui vale, jättis lisaks ka töö muude lepingutega… Ta teab liiga palju ja oskab liiga vähe, et naasta ellu, et tõstaks taas ta langus mind. Ent vaatame!

Kostab pasunahääli ja trummipõrinat.

HELLE – Teda tervitavad pasunad ja trummid. Sind kui riigipead, Iraagi tunnustatud presidenti, ei tervita keegi!
GUIDO – Nad ei tea, keda kiidavad. Kelle sülg käib huulikutest tegelikult läbi.
HELLE – Enne veel, kui avab suu, et rahvast kõnega liigutada, las saab metalli maiku maitsta! Kui ta on maas, küll tema lugu sinu suust siis matab koos tema kehaga ta omandatud inimõigused.
AIVO – Tasa, rahvasaadikud on siia teel.

Teine pilt

Ilmuvad ALAR, MARGUS ja teised rahvasaadikud.

KÕIK – Me tervitame Teid, härra president!
AIVO – Lugupeetud ja kõrgeltaustatud, kas lugesite minu kirja?
KÕIK – Lugesime.
HELLE – Kurb on kuulda. Ta varasemad eksimused olid vaid tõesti süüteod. Aga kahekordne pööre, reetmine. Teha lõpp siis, kui tuleks alata, ükskõik mis tööga. Anda käest oodatavad tulud ja meie kuluraha võtta palgaks endale. Ning leping jätta sõlmimata, kui kaardimaterjal on ettevalmistatud, kadudes koos protokollidega – see korduvus on hullem veel kui eelmine.
AIVO – Vaatame, mis tal endal on öelda.

Kolmas pilt

Ilmub CORILANE trummide ja lilledega hulga saatel.

CORILANE – Teid tervitan! Jään isamaale lojaalseks ja tema valitud organitele. Ei ole kodumaa armastuse nakkust mul vähem kui siit minnes. Käsuliinis võtan sisse oma koha. Teadke, et minu pingutusi kroonis edu. Segaduste sees on leping sõlmitud ja liitlased ühtsemad kui kunagi varem. NATO ja ÜRO lahkuvad Süüriast. Meil on saaki kolmandiku võrra rohkem kaasas, kui läks maksma retk. Me tegime rahu ja lõpetasime rahu tagamise. Iraak peab kujunema ise rahvaks. Siiski, garantiisi anda keegi siin ei saa. Mul on kaasas liitlaste poolt algatatud rahuleping, kuhu kõik osapooled on allkirja andnud, ainult Iraagi presidendi allkiri on veel puudu. Ma usun, et varsti võime templi alla lüüa.
AIVO – Kuulake, ärge lugege seda! Reetur ei tarbi võimu kunagi rahva kasuks!
CORILANE – Mis! Reetur!
AIVO – Jah, sa oled kahekordne reetur, Rinno!
CORILANE – Või Rinno!
AIVO – Jah, Rinno! Või arvad, et kui Corilane korjanud on üles kordaminekud ja õnne, mille tegelikult reetur varastas, siis see jääbki üles korjatuks? Rahvasaadikud ja riigipead, ta on teid ja meid reetnud. Kohustuste koorma all longu jäi, piisava sissetuleku eest, naudingute ja mugavuse nimel, rebides katki suhted oma ema, naise ja lapsega nagu pehkinud siidist niidi, kellegagi nõu pidamata. Kuid nähes nutvaid naisi, kadus tema uhke toon ja longus koon. Ta manipuleerib teiega ja meediaga, teid kõiki kasutades ära oma kasuks.
CORILANE (ärevusest) – Kas te kõik kuulete?
AIVO – Sa hüüad kõiki kuuldele, väriseva häälega poisike!
CORILANE – Mis!
AIVO – Sa lihtsalt kardad.
CORILANE – Mu südame sa ajad liiga täis, see võib mul lõhkeda! Või poisike! Sa musta kivi ori! Vabandage, lugupeetud rahvasaadikud, et näete mind esmakordselt elus sõimlemas. Teie mõistus, otsuselangetajad, oskab kindlasti paljastada, mis on tõde ja mis on õigus! Selle mehe mõistus teab, kuidas valetada!
ALAR – Vait! Rahu! Kuulake mind mõlemad!
CORILANE – Poisike! Ei, see solvang oli avalik ja kriminaalne! Erapooletu rahvusvaheline kohus peab otsustama, kellel on õigus. Poisike! Ta petab teid! Lugege memuaare ja kroonikaid, siis teate keda uskuda ja keda mitte. Või poisike!
AIVO – Miks te lubate siin avalikult sellist skandaali? Jultunud koristaja pasundab ja trimfeerib nagu mõni president. Kas tema tegude taust pole mitte pime õnn, mis peaks haritud inimesi häbistama?
KÕIK (hüüded) – Ta peab vastutama! Kohus peab otsustama! Algatame referendumi! Hakkame allkirju koguma! Otsekohe! Usaldust ei tohi alahinnata! Strateegilised otsused ei ole reedetavad! Nõuame poliitilist vastutust!
MARGUS – Vait! Mitte mingit vägivalda! Rahu! Me armastame rahu, me oleme laulurahvas! See mees on kogu maailmas kuulus, tema maine on globaalne. Tema teod peavad saama meie poolt vähemalt õiglaselt ära kuulatud. Härra president, ärge rikkuge rahu, hea tava nõuab erapooletust.
CORILANE – Hea tava? Nõuab mida ja kelle käest? Konflikti põhjustaja käest, pommivalmistaja käest, võltsliitlase käest!
AIVO – Kadund mees!
KÕIK – Kohtusse, kohtusse, kohtusse, kohtusse, kohtusse!

Ühe ihukaitsja hõlma varjus välgatab summutiga relv. Käib tume plaks. CORILANE langeb. AIVO astub tema laibale, paneb jala pea peale.

Neljas pilt

KÕIK – Pea, pea, pea, pea!
AIVO – Kõik kuulake!
ALAR (ahastades) – Corilane!
MARGUS – Su õnn on otsa saanud.
MERIKE (ehmunult) – Ta keha ära talla! Rahunege!
AIVO – See on sokk! Kuid see poliitika, mida tema õhutas, te veel ei tea või teate, mida see kaasa toonud oleks? Ta surm peaks kõiki rõõmustama, sest börsimull ei lõhke. Peab avalduse tegema. Rahvusvaheline olukord on peale tema surma vähem pingeline.
ALAR – Viige surnu ära. Rahvas peab saama avaldada oma viimast lugupidamist mehele, kellest ta lugu ei pidanud.
MARGUS – Surm leevendab igamehe süükoormat. Ma loodan, ta elu oli kindlustatud.
AIVO – Olen võõra riigi president ja äkki kurb. Ta tõstke üles, teie kolm, ma ise tulen appi. Löö trummi nii, et häälest kostaks lein ja korja üles hülsid. Ta vara riisus ja kohustusi rikkus, lubas tasu avalikult neile, kes poliitikasse temast maha jäävad. Kuid see oli ühes suhtes aus. Tema enda lepinguvälise saatuse suhtes, mille surm on täitnud pilgeni. Inimese mälestust peab austama, et võlg saaks makstud. Mind aidake!

LÕPP.

TÄÄ – ELU PÄRAST …

@R.W.Hamilton
ESIMENE
See oli lõpp. Ta püüdis meeleheitlikult mäletada, kuid midagi ei meenunud. Pilt katkes ja ta leidis end keset sügavat sinkjat pimedust. Kõige kohutavam kõige selle juures oli teadmine, et ta ei suutnud kaotatud pilti tagasi manada ja talle ei meenunud enam ükski detail tema kadunud elust. See kestis vaid hetke, sest pimedusele järgnes valgus. Ere pimestav valgus! Lummav! Ahistav! Ta tundis, kuidas valgus teda valusasti nööris, kuid see ei häirinud teda enam. Vähemasti oli see tunnetatav, mis vabastas ta sööstuga pimedusse kaasnenud rõhutud olekust. Valgusega saabunud kirgastumist tajudes suutis ta end koguda ja esitas iseendale küsimusi:
– Kus ma olen? Mida ma teen? Kes ma olen? Kui see ikka olen mina? Milleks see kõik?
Üks küsimus järgnes teisele. Neid välja mõelda polnud sugugi raske, kuid nad jäid vastuseta ja hajusid õhku. Valgus aga ei kadunud. Vastupidi, see muutus intensiivsemaks, kuni ta mõistis, et valgus liigub. Valgusvihkude keeristorm kandis teda peadpööritava kiirusega edasi. Valgusevoogudesse mässituna tormis ulpides üritas ta leida pidepunkte, mis aitaksid tal mõttelõnga edasi kerida:
– Ma liigun … hõljun … valguselained käivad mul üle pea.
Mille peale ta hüüatas:
– Appi, ma upun!
Karje haihtus valgusesse, mis ei kadunud, ere ahistav valgus, ikka ja jälle, pimestav ja ahistav. Ta hõljus valguse piimjas massis, mille lõppu polnud näha. Liikumine oli kerge ja paiguti isegi mõnus. Lõpututest küsimustest jäi temasse trummeldama vaid üks. Miks? See küsimus oli veelgi piinavam kui üle pea käivad valguselained ning tekitas talle selgesti äratuntava valuaistingu. Midagi tuttavat kadunud elust. Mälestus teravast valust, mis oleks võinud olla ehtne, kui ta oleks seda tundnud.
Ühel hetkel muutus valgusejuga kitsamaks, kuid sellevõrra tugevamaks, kiiremaks ning intensiivsemaks. Ta tundis, kuidas teda edasi kandva valguse kiirus suureneb veelgi, liikudes nüüd juba kosmilise kiirendusega raketina teel tundmatusse. Teekond jätkus. Ta tuhises mööda piimjat koske, jätkates samal ajal pingsalt uute või ka korduvate, kuid sellest hoolimata piinavate küsimuste väljamõtlemist:
– Miks ma siin olen? Kuhu ma lähen? Kas keegi oskab mulle seletada? Või tahab? Millal see ometi lõpeb? Kui üldse kunagi lõpeb? Kas see peabki nii olema?
Küsimused jäid vastuseta nagu ikka, sest neile vastamiseks talle energiat enam ei jagunud. Valgusejuga kandis teda edasi. Ta jõudis juba harjuda, et teekond kestab igavesti, kuid siis … äkki … kõik peatus. Valgus jäi seisma nagu eskalaatorilint suures kaubamajas. Millegipärast jõudis just see pilt minevikust tema meeltesse, mis tekitas veelgi ahistavama tunde. Ta tundis nagu seisaks ta peatunud eskalaatoril ning ootaks, millal lint liikuma hakkab, kuid see ei hakka. Paigalseis. Otsekui raske veskikivi oleks talle kaela langenud. Järgmisena tajus ta vaikust, mis justkui oli, aga ei olnud ka ja see tekitas rohkem kõhedust kui katkematu lend valgusevoogudes. Ta seisis … ootas … suutmata tardumusest vabaneda ja edasi liikuda. Hetked möödusid, kuid ere valgus ei kadunud tema vaateväljast. Ühtäkki tundis ta keset lummavat ja ahistavat valgust külma ükskõiksust, mis oli jääv. Nagu oleks jääpurikas keevasse vette kukkunud ning muutnud selle jääks. Ükskõiksus valitses valguse üle, sundides seda peatuma keset vaikust, mis kestab lõpmatult ja igavesti. Küsimused tema meeltes aga jäid ega lahustunud ükskõiksuses. Lõputud vastuseta küsimused rändasid tema peas kaootiliselt ringi nagu molekulid Browni liikumises.
– Mida ometi? Kas ma olen end kaotanud? Või leidnud?
Lõpuks ta lihtsalt konstateeris:
– Ma ei tea mitte kui midagi.
Vaikus, valgus, lõpmatus. Need mõisted määrasid tema edasise teekonna. Siis kuulis ta korraga häält ja talle meenus kõik. Äkitselt saabunud selgus nihutas tema eest põgeneva silmapiiri hoomamatusse kaugusesse. Nüüd ta teadis.

TEINE
Inimene, üks paljude omasuguste seast, sündis, elas … ja siis ühel ilusal päeval läks ta ära. Teised inimesed vaatasid, said aru, et teda pole, kehitasid õlgu ja elasid edasi. Tema aga otsustas minna. See otsus ei sündinud kergelt, kuid ta ei osanud midagi muud ette võtta. Ta teadis, et tema aeg selles maailmas oli otsa saanud ning seda saatis seletamatu kutse, mis rõhus tema meeli päevast päeva, ööst öösse. Ei saanud öelda, et ta oleks ilmtingimata pidanud minema, sest kuidagi sai ta selles harjumuspärases maailmas ju hakkama. Ta ei nälginud ning tal oli katus pea kohal, kuid tema ja maailm olid teineteisele võõraks jäänud. Maailm ei suutnud talle enam midagi pakkuda, aga ta ei saanud ka endistviisi jätkata ja läks. Loodetavasti edasi.
Talle meeldis, et ta võis ise valida endale päeva, millal ära minna ja ta oli selle üle õnnelik. Päikesekiired tungisid läbi avatud ukse elutoast esikusse. Päike paistis iga päevaga üha eredamalt. Sünge ja masendav talv oli taandumas ning kevad iga hetkega võimule tõusmas. Paljudele sisendas kevad lootust, uue elu tärkamist, kuid tema seda ei näinud. Enam mitte. Otsus sündis aeglaselt, kuid kindlalt. Ta oli korralik inimene, plaani pidanud, stsenaariumi mõttes palju kordi läbi mänginud ning vajalikud asjad muretsenud ja kõrvale pannud. Viimane pilguheit päikesevalgusesse, siis võttis ta aegsasti valmis pandud nööri, asetas selle lambikonksu otsa, ronis taburetile, sidus silmuse, asetas pea silmusesse ja lükkas tabureti eemale. Üks inimene oli jälle maailmas vähem.

KOLMAS
Mõni päev hiljem, kui ta tema keha konksu otsast lahti päästis, pomises elatanud politseinik omaette:
– Vaat kus loll!
Sel hetkel oli ta juba kehast lahutatud, hõljus eemal ning nägi kogu situatsiooni pealt. Ta ei mõistnud politseiniku nördimust, kuid ei olnud tema peale pahane, sest see elunäinud mees tegi oma tööd, vilunult ja hästi. Oli tunda, et see ei olnud tema jaoks esmakordne taoline juhtum ning tema liigutused olid asjatundlikud ja ratsionaalsed. Politseiniku tegevust uudistades meenus talle, kuidas ta tundis suurt kergendust, kui uks avati ja keegi astus sisse ning sisenes tema viimsesse pelgupaika, väikesesse korterisse Linna ühes magalarajoonis, millele eelnes lõputu ootus, mis kestis päeva, kaks ja tüki kolmandatki.
Tulija tundus talle kuidagi tuttav, kuigi ta ei suutnud tema isikut tuvastada. Too seisis tükk aega sõnatult, ohkas ja helistas kusagile. Kaadrid tema teadvuse filmilindil vaheldusid nüüd juba halastamatu loogilise järjepidevusega. Kõik toimus nagu unes. Peagi sisenesid sinises vormirõivastuses politseinikud ja inimesi tuli veelgi juurde. Üks neist oli nähtavasti arst, kes fikseeris tema lahkumise. Tema keha võeti konksu küljest alla ja viidi ära. Ta tundis kui võõraks oli temast eemaldunud keha talle jäänud. Sellegipoolest liikus ta kehaga kaasa ning jõudis morgi, kuid seal ei olnud meeldiv olla. Siin tajus ta teiste häirivat kohalolekut. Nad ei tülitanud teda, kuid nende juuresolek oli häiriv. Need teised olid hirmul ja ärevuses ning ei osanud oma änge taltsutada, mis muutis tedagi rahutumaks. Ärevus kestis päevi ja see oli rusuv, aga ta pidi sellega leppima, sest midagi muud ei osanud ta ette võtta.
Pärast lõputut ootust asetati talle kunagi kuulunud keha kirstu ning viidi ära. Ta järgnes kehale ja tundis suurt kergendust, sest nüüd pääses ta teistest eemale. Keha kannul liikus ta palju valgemasse ja õhurikkamasse kohta. Ta sai aru, et oli jõudnud kabelisse. Kabelis oli parem ning avaram kui morgis. Ta tunnetas ruumi ja vabadust, kuigi kabeliski võis tunda teisi. Siin olid nad küll rahulikumad ja vaoshoitumad, sest neil kõigil oli oma territoorium, mille piire austati ja ei ületatud. Vahetevahel kogunesid kabelisse inimesed ja üks või teine keha viidi ära. Kehade kannul liikusid minema nende kunagised peremehed ja perenaised. Äraviidud kehade asemele toodi varsti uued ja koos kehadega vaheldusid ühtlasi teised.
Ühel hallil vihmasel päeval kogunes kabelisse kümmekond inimest ja võtsid kaasa keha, millele ta oli järgnenud. Ta tundis, et temalgi on aeg kabelist lahkuda ja tajus, kuidas allesjäänud teised tema lahkumist vaikides jälgisid. Nüüd meenus talle, kuidas ta alles äsja oli samamoodi lahkuvatele kehadele järgnenuid vaikides põrnitsenud ning see tundus kuidagi kurb ja nukker nagu oleks teda jälle ühest maailmast ära lõigatud. Tema endist keha ei viidud kaugele, vaid mõnisada meetrit eemale räämas hauatähistega täis pikitud tühermaale, kuhu puude alla varjulisse kohta oli maa sisse auk valmis kaevatud. Väike seltskond puhus pasunatest mõned helid välja, kirst tema võõraks jäänud kehaga lükati auku, muld aeti peale ja inimesed lahkusid. Ta vaatas kiirustades eemalduvaid matuselisi, kes tundusid kummaliselt tuttavatena, justkui oleks ta nendega varem kohtunud, kuid nüüd ei tundnud ta neid ära. Ta oli kaotanud võime inimesi üksteisest eristada.
Seltskond, kes oli pasunaid puhunud, jäi kauemaks. Nad heietasid eemal puude all vaikselt jutulõnga ning viinapudel käis käest kätte. Siis lahkusid nemadki ja ta jäi üksi. Vaikides hõljus ta puude varjus kuuseokstega kaetud liivakünka kohal, millest eristusid üksikud lindid. Lintidele oli midagi kirjutatud, kuid ta ei suutnud seda teksti enam lugeda. Keha oli nüüd seal all, tema meelte eest varjatud, ja ta ei teadnud, kuidas ta peab edasi tegutsema. Ta oli oma kehaga harjunud ja tundis sellega end kindlalt, aga nüüd, kehast eemaldatuna, oli ta üksi ja mahajäetud. See muutis teda ärevaks. Ta pomises endamisi:
– Mida ma tegema pean?
Ootamatult kõlas kusagilt vastus, otsekui oleks tuulehoog temast õrnalt üle vihisenud.
– Ootama. Sulle tullakse järele, võib-olla. Enamasti tullakse.
Ta vaatas ringi, kuid ei märganud kedagi.
– Kes sa oled?
– Ma ei tohi sinuga rääkida. Oota!
Hääl taandus vaikusesse, mis laius ümberringi piimja uduna. Üksindus ei häirinud teda. See oli talle alati meeldinud, sest ta ei pidanud seda kellegagi jagama ning kuulus täielikult temale, kui ta sai olla iseenese ja oma mõtetega. Üksindusest ammutas ta jõudu, mille najal oli ta üldse suutnud elada, kõik need lõputud aastad, mis teda piinasid. Elada … Kui kummaliselt, isegi võikalt kõlas see nüüd, peale seda … Võib-olla esimest korda üldse hakkas üksindus temas kõhedust tekitama, sest ta ei teadnud, kas ta suudab sellest väljuda. Varem üksindust nautides oli uks jäänud alati pärani lahti, juhuks, kui ta tahtis sealt lahkuda. Seekord oli uks kindlalt suletud ja tal polnud kusagile minna. Hirm üksinduse ees, kui kummaliselt kõlas see nüüd, millal ta oli elu kiirteelt kõrvale astunud, valinud vabaduse ja saanud lõpuks ometi õiguse jääda oma mõtete seltsi, eemale argipäevasest rutiinist, aga tema mõtted olid otsa saanud. Ta kahtlustas, et oli üksindusse kinni jäänud ning klaustrofoobia oli üks koledamaid asju, mida ta teadis.

NELJAS
Muldasängitamisest peale ei olnud ta hauakohast kaugemale liikunud. Ta imestas, et ta püsis pidevalt ärkvel ning ei vajanud enam und. Vahel harva tundis ta jälle teiste juuresolekut, kuid enamasti oli ta üksi. Mõnikord tajus ta elavaid hingi – inimesi, kes külastasid lähedaste kalme, korrastasid neid, asetasid sinna küünlaid ja lilli. Küünlad tõmbasid teda enda pole. Neis peitus mingi salapärane kutse, kuid ta hoidis end tagasi. Salapärase kuuenda meele abil ta mõistis, et need küünlad olid põlema pandud teiste jaoks ja temal polnud sinna asja.
Päevad möödusid, ööd möödusid, kuni üks öö jäi püsima.

VIIES
Öö oli kottpime. Pimeduses ekseldes tabasid tema meeled tundmatu hääle, sosistava, terava ja läbilõikava, kuid omamoodi maheda. Hääl kostus temani väga vaikselt. See oli näis tulevat väga lähedalt, lausa tema kõrva äärest. Õigus, tal polnudki enam kõrvu. Ometi ta kuulis ja tundmatu hääl äratas ta teadvuse:
– Nelikümmend päeva on täis. On aeg. Sääk, sääk, ma tulen sulle järele ja võtan su endaga kaasa.
Vaikus oli tema jaoks kestnud juba liiga kaua ning ta polnud harjunud teistega suhtlema, sellepärast ei pööranud ta häälele algul tähelepanu, kuid see oli visa ja kordas järelejätmatult:
– Sääk, sääk, ma tulen sulle järele ja võtan su endaga kaasa. Sääk, sääk, ma tulen sulle järele ja võtan su endaga kaasa.
Pikapeale sai ta aru, et pöörduti tema poole, kuigi hääle tekitajat ta ei näinud. Vähemalt ei suutnud ta tabada kedagi teist tema läheduses.
– Sääk, sääk, ma tulen sulle järele ja võtan su endaga kaasa.
Tundmatu hääl ei jätnud teda rahule, vaid jätkas raudse järjekindlusega tungi tema meeltesse. Ta küsis, et endas kindel olla:
– Minu?
– Sääk, sääk, ma tulen sulle järele ja võtan su endaga kaasa. Sinu, sinu, kelle siis veel. Küll sa oled aeglase taibuga. Me ei tohi aega raisata, sest peagi läheb uks kinni ja siis jääd sa igaveseks siia kalmistule. Järgne mulle!
– Aga ma ei näe sind.
– Sa ei näe mind, kuid ma olen siin. Tunneta mind ja sa näed.
Ta pingutas end ja siis ta märkas. Pimedusest kerkis helendav tulekera, mis mõjus niivõrd sugereerivalt, et sundis teda endale kuuletuma. Tulekera alustas liikumist ja ta järgnes sellele vastu vaidlemata, ilmutamata vähimatki huvi, kuhu tulekera teda viia kavatseb, vaid lihtsalt liikus talle laines kaasa. Valgusevoog sööstis taevast alla ning haaras tulekera. Ta sukeldus tulekera järel valgusesse, kuid valgus hajus koos tulekeraga ja selle asemele saabus sinkjas pimedus. Pimeduse saabumisega tunnetas ta selgesti, kuidas aeg seisma jäi. Siis tuli valgus tagasi ning kandis teda mööda tiheda joana kulgevat valguskanalit edasi.

KUUES
Hääl, mis oli ta kalmistult lahkuma sundinud, lausus ainult ühe sõna, kuid see sõna andis talle teadvuse tagasi.
– Lõpp!
Ümberringi pulbitses ikka veel keerlev, pöörlev, sillerdav valgus, mis ahistas ta meeli, kuid nüüd ta teadis, et teekond oli vähemalt mõneks ajaks otsa saanud. Ta ootas, kuid midagi ei juhtunud. Valgus keerles, pöörles ja sillerdas endiselt korratult tema ümber, kuni ta tundis tõuget, millega teda paisati vastu midagi tihket ja libedat. Ta märkas enda ees kõrguvat piimjasvalget klaasist mäge, tuntavalt selgete kontuuridega, mis eristusid valgusest. Mägi oli sile ja läbipistmatu, kuid selle tipus seisis keegi, keda ei olnud küll näha, aga kelle kohalolekut võis aimata. Tema äikeseline kõuehääl oli mäe tipust alla jalamile selgesti kuulda:
– Miks?
– Kuidas palun?
– Miks?
Küsimust korrati, kuid ta ei osanud sellele vastata. Hääl mäe tipust nõudis kõuehäälel vastust:
– Miks? Sa oled Igavese Elu Kohtu ees ning sinu üle mõistetakse kohut, hing! Sa pead vastama! Anna aru!
– Milles mind süüdistatakse?
– Sa oled sekkunud sinna, kuhu sul pole sekkuda palutud. See on suurim patt, mis võib ühele hingele osaks saada. Sa astusid kõrgemate tahte vastu, ei pidanud kinni reeglitest ja lõpetasid omal vabal tahtel selle, mille lõpetamiseks sul polnud õigust. Sa oled kaotaja! Ebaõnnestunud! Me mõistame sinu tegevuse hukka! Kas sul on enesekaitseks midagi öelda või oled valmis meie poolt sinule määratud karistuse vastu võtma?
Ta ei osanud vastata. Jah, ta teadis, et oli ebaõnnestunud, ta oli alati ebaõnnestunud, kuid kas see oli tema süü? Ta ei olnud selles kindel, kuid sai väga hästi aru, et peab teda süüdistavale häälele vastama, kelle kõuehäälest paiskuv vaimne surve muutus intensiivsemaks ning ta ei suutnud seda enam kaua taluda. Ta pidas veel mõne hetke vastu ja vaikis pikalt, sest ennast õigustama hakata tundus nõme. Kõuehäälsel kohtunikul oli tegelikult õigus – ta ei olnud hakkama saanud ning lahkus vabatahtlikult, ilma et keegi oleks teda tagasi kutsunud.
– Tunnistad end süüdi? Vasta, nurjatu!
Kõuehäälne süüdistaja ei jätnud jonni ning pinnis teda raevukalt edasi. Lõpuks ta alistus ja avaldas arvamust.
– Tunnistan, et olen ebaõnnestunud, kuid ma ei ole selles süüdi.
– Kas see jääb sinu viimaseks sõnaks?
– Jah.
– Kohus ei ole sinu vastusega rahul. Sa võtsid vastu otsuseid, milliste jaoks sul polnud volitusi ja lõpetasid selle, mis pidi kestma edasi, põgenedes nagu argpüks missiooni lõpule viimata. Allaandja! Reetur!
– Mis saab edasi?
– Sõna on kaitsjal.
Ta tunnetas, kuidas tema kõrvale hõljus valge kogum, kes helendas valgusest üle, kuigi tema piirjooned hajusid valgusesse. Eredast valgusest hoolimata tajus ta teise olendi olemasolu, kuulis häält tema kõrval ning see hääl oli meeldivam kui mäe tipust kostuv kõuemürin.
– Ma pole eriarvamusel peamises ja nõustun, et ta ebaõnnestus, kuid nagu ta ka ise tunnistas, siis tema pole selles süüdi. Maailm ei ole enam endine ning tasakaal on paigast ära. Ma julgen väita, et meie loodud maailm on ebaõnnestunud ja me ei tohi süüd asetada nendele, kes on maailmale alla jäänud. Inimesi on liiga palju ja iga üksiku indiviidi jaoks on seal vähe ruumi. Ta ei tulnud sellises keskkonnas toime. Me peame tema vastu olema armulised, sest üksik hing ei saa vastutada maailma hädade eest, mida tema ei ole tekitanud. Me oleme ise loovutanud Maa Teadagi Kellele, andnud talle jõudu juurde ja selle jõu vastu Maale saadetud hinged ei saa. Tema, erinevalt paljudest, ei teeninud Teadagi Keda, vaid loobus vabatahtlikult ning pooli vahetamata. Temal ei lasu süüd, kuigi me kangesti tahaksime teda süülisena näha.
Ta kuulas arutlust, mida ta ei mõistnud. Kohus arutas tema võimaliku süü üle, kuid ta ei saanud aru, milles teda süüdistati. Käimasolev kohtuprotsess käis üle tema mõistuse nagu seegi, kes on salapärane Teadagi Kes, kellele Maa olevat loovutatud ja kuidas see temasse puutub. Kogu protseduur oli niivõrd kurnav, et ta väsis ja tahtis sealt ära, ihaldades kõigi oma säilinud meeltega rahu ja vaikust, kuid sellest võimalusest jäeti ta ilma. Vastupidi, vestlusringi sekkus üks teine hääl, mis kostus otse tema tagant. See hääl oli kime, süüdistav ning ebameeldiv. Ta üritas hääle allikat näha, kuid ei suutnud ümber oma telje pöörata.
– See on üks nurjatu ebaõnnestunud hing, kellele me ei saa ega tohigi numbrit anda. Mul on tunnistajad. Me ei saa meie poolt kehtestatud reegleid eirata ja peame ta jätma Teadagi Kellele. Las ta saab oma pöördunud teenri tagasi ning maksab talle tema nurjatuste eest.
– Me ootame argumente, süüdistaja.
Kõuehääl klaasmäe tipust kõlas nõudlikult, kuid süüdistaja hääl tema taga vastas kiiresti:
– Olen kogunud kaheteistkümne tunnistaja selgitused, kes kõik tunnistavad, et kohtualune eksis peaaegu kõikide reeglite vastu, millega oleme hinged maailma saatnud.
Kaitsja nõudis:
– Süüdistaja, me teame sinu arvamust. Esita kohtule argumendid!
– Suurima rõõmuga. Esimene tunnistaja tunneb süüdistatavat lapsest saadik ja võttis osa tema kasvatamisest. Tunnistaja märgib, et süüdistatav ei seltsinud teiste lastega ta ning mängis alati omi mänge, mille tarvis mõtles välja omad reeglid ja need olid vastuolus teiste poolt rakendatavate reeglitega. Tunnistaja hinnangul sai temast juba varases nooruses rumal, kasvatamatu ning pahatahtlik laps, kes soovis ligimestele halba ning üritas neist erineda. Ma pean seda lubamatuks.
Süüdistaja lõpetas ning tekitas hetkelise vaikuse. Siis ta jätkas:
– Teine tunnistaja avaldas siirast kahetsust, et ta oli sunnitud kohtualust tundma. Tunnistaja oli määratud tema hinge eest hoolt kandma. Ta tõi näite elust enesest ja meenutas, kuidas kord esitas ta kohtualusele küsimuse, et kui see peaks sattuma veekogul õnnetusse ja peaks valima, kas ta päästab oma koera või võõra inimese, siis valis süüdistatav kõhklematult poole ja teatas, et tema päästaks koera. Kujutage ette! Kas see on inimlik? Ei mingit respekti ligimeste vastu, vaid koer on talle tähtsam kui inimene! Ta palus süüdistataval pattu kahetseda ja meelt parandada, kuid too keeldus. Kolmas tunnistaja õpetas süüdistatavale uusi teadmisi. Ta heitis kohtualusele ette, et ta ei leppinud nende teadmistega, mis talle esmasündinute poolt kaasa anti, vaid üritas neid iseseisvalt täiendada, pöördudes teadmiste poole, mis pole lihtsurelikele ette nähtud. Mõelda vaid! Ta ei kuulanud vanemate ja targemate sõna, vaid üritas oma peaga mõelda, millega tekitas kannatusi neile, kes olid määratud tema eest vastutama. Neljas tunnistaja vastutas koos kolmanda tunnistajaga süüdistatava hariduse eest, juhtides asutust, kus ta teadmisi omandas. Ta mainis, et kohtualune ei arvestanud teiste arvamustega, ei sulandunud kollektiivi ja hoidus omaette, plaanitses pidevalt kurja korralike inimeste vastu ja ei austanud nende poolt kehtestatud reegleid. Ta polnud piisavalt sõnakuulelik ja alandlik temast ülemate vastu ning ebaõnnestus kõiges. Tema kasvatajad pidid temaga näguripäevi üle elama.
Kohtunik klaasmäe tipus katkestas süüdistaja kõne ning küsis:
– Kas kaitsja tahab süüdistusi kommenteerida?
– Ei.
– Jätka, süüdistaja!
– Jõuame viienda tunnistaja juurde, kes ei olnud rahul, et süüalune polnud hea isa ega armastav abikaasa. Tema hõimlane oli ulatanud süüdistatavale abikäe, et minna koos tulevikule vastu, kuid tema abielu ebaõnnestus ning ta hülgas oma ainsa järeltulija. Ebaõnnestunud abieluga jättis ta paljud hinged ilma temale kingitud maailma võludest. Kõik need lugematud hinged, kes ootavad tuhandeid aastaid kannatlikult järjekorras, kuni neile avaneb maailmas üks keha, mille abil missioonile minna – ta ei halastanud neile. Lahkudes süüdistatava juurest, andis tunnistaja hõimlane kodu viiele hingele, mis näitab, et kogu süü ühtse perekonna läbikukkumises lasub kohtualusel. Kuues tunnistaja oli hea tuttav süüdistatava vanematele ja arvas, et kohtualune oli halb kodanik, kellele jagus piisavalt vähe koosmeelt, kuid selle asemel esines temas piisavalt palju kriitilisi hoiakuid, sest ta ei olnud kunagi rahul sellega, millega teda õnnistati. Ta ei austanud oma vanemaid. Mitte kordagi ei külastanud ta oma vanglasse sattunud isa ega otsinud üles teda lapsepõlves hüljanud ema. Seitsmes tunnistaja omandas koos süüdistatavaga haridust ning tundis teda pikki aastaid. Ta leidis, et süüdistatav oli lihtsalt loll, kes ei mõistnud, mis elu on. Ta ebaõnnestus absoluutselt kõiges. Värdjas! Luuser! Taignapea! Mitte midagi ta ei osanud. Tunnistaja nõudis, et kohtualusele mõistetakse kõige rängem karistus, sest ta häbistas inimese nime.
Kohtunik segas vahele:
– Ma palun süüdistajal vältida argumenteerimata hinnanguid nagu värdjas, luuser ja taignapea.
– Võtan kohtuniku soovituse arvesse, kuid juhin tähelepanu, et need olid tunnistaja sõnad. Kaheksas tunnistaja oli süüdistatava töökaaslane, kes nägi läbi, et kohtualune eksis oma mõtetes pidevalt kõigi kümne käsu vastu. Ta polnud ka piisavalt töökas ning ei võtnud kohustusi ühiskonna ees piisava tõsidusega, pühendades kõige selle jaoks vaid minimaalselt aega. Üheksas tunnistaja elas kohtualuse naaberkorteris. Ta pidas süüdistatavat inimühiskonda sobimatuks ja kahtlustas, et kohtualusel oli vähemalt alkoholisõltuvus, kui ta just ei olnud narkomaania meelevalla all, sest tema meeled ei püsinud selged ning teda võis kahtlustada erinevate mõnuainete kuritarvitamises. Kümnes tunnistaja oli elanud kohtualusega samas asumis ja temaga kokku puutunud varasest noorusest saadik. Ta vaagis kohtualuse saavutusi ja leidis, et neid ei olnud. Ei olnud ühtegi näidet, millega ta oleks pälvinud teiste ligimeste tunnustuse. Ta ei olnud mitte kunagi edukas õpilane, sportlane, ärimees, arvamusliider ega isegi mitte naiste lemmik. Tunnistaja hinnangul ei saanud süüdistatav mitte millegi silmapaistvaga hakkama ja ta polnud omandanud ka ühtegi märkimisväärset oskust. Samast asumist pärines ka üheteistkümnes tunnistaja, kes heitis talle ette, et temas polnud küünevõrdki ligimesearmastust. Mitte kordagi ei pakkunud talle sigaretti ega andnud suitsu peale tuld. Ta isegi ei suitsetanud. Kui ta küsis kohtualuselt raha laenuks, siis ta ei andnud, väites, et tal pole endalgi. See on selge märk näitamaks, kuidas ta ei austanud oma kaaslasi, mistõttu oli ta oma nurjunud elukäigu täielikult ära teeninud. Kokkuvõttes on ta selles ise süüdi ja kohtul ei ole põhjust tema saatuse suhtes vähimatki halastust üles näidata. Minu hinnang on ühene. Sellisele jätishingele ei tohi numbrit anda, sest ta on ebaõnnestunud kõiges. Minu ettepanek on anda ta Teadagi Kellele.
Süüdistaja jäi lõpuks vait. Ta tundis kergendust, kuid tajus, kuidas klaasist mäe jalamile hakkas kogunema jäist hingust. Kaitsja ei olnud siiski veel lõpetanud, vaid küsis.
– Kas see on kõik? Teil oli veel kaheteistkümnes tunnistaja.
– Jah, mul oli ka kaheteistkümnes tunnistaja, kes ei öelnud süüdistatava kohta küll midagi negatiivset, kuid ei suutnud leida ka ühtegi positiivset joont, mida esile tõsta. Ta ei osanud üldse midagi öelda. Tunnistaja andis teada, et selline isik oli olemas, ta tundis teda piisavalt kaua, lapsepõlvest saadik, oli temaga koos õppinud ja töötanud, kuid nad ei olnud eriti lähedased. Tunnistaja teada oli kohtualune inimene nagu iga teinegi, oma puuduste ja oma voorustega, kes tema teada ei soovinud kellelegi kurja, kuid seda kõike oli tema jaoks liiga vähe, et tema tuleviku suhtes mingit kindlat seisukohta omada.
– Kuid seda ei saa me lugeda negatiivseks hinnanguks.
– Aga ka mitte positiivseks.
– Mida ütleb kohtunik?
– Süüdistaja on kogunud aukartust äratava hulga tõendeid süüdistatava vastu, kes ei suutnud ka ise midagi enesekaitseks välja tuua. Samal ajal pean ma nentima, et kuna tema kohta pole esitatud kohtu poolt nõutud kahtteist negatiivset iseloomustust, siis vajab see kõik täiendavat uurimist. Seniks jääb kohtualune alamreptiilorja Möku valve alla. Ma olen rääkinud.
Klaasist mägi hajus. Ta tundis elektrilöögina mõjuvat tõuget, millega ta vajus piimjasse läbipaistmatusse uttu. Siis jäi ta üksi.

SEITSMES
Nüüd suutis ta jälle mõtteid mõlgutada. Teispoolsus ei toonud teda uuele tasandile, mis oleks võimaldanud tal avada uuele lehekülje ning tal ei õnnestunud nurjunud möödanikust siingi kõrvale põigata, mis näis teda jälitavat kõigis tema järgnevates eksistentsides. Kohtuistungiga tuli kaotatud elu üha tugevamini tema meeltesse tagasi. Kõrgel üleval klaasmäe otsas lausus kohtunik sõnu, mis lammutasid ühe nurjunud inimelu kivi kivi haaval laiali. Sõnum, mis talle kohtuistungil jäeti, oli üheselt mõistetav ja selge – ebaõnnestunud, läbikukkunud, mõttetu inimene! Kõikidele, kes protsessil osalesid, ei jäetud vähimatki lootust – see õnnetu hing ei väärinud austavat tiitlit olla inimene, looma- ja taimeriigi isehakanud valitseja.
Painavaks muutunud üksindus haihtus, kui keegi tema kõrval ütles talle:
– See on Tää! Oota siin.
Hääl oli talle tuttav. See oli sama hääl, mis oli talle kalmistule järele tulnud. Mahe hääl ja selle kaudu edastatud sõnad olid igaveseks raiutud tema mälusoppidesse.
– Sääk, sääk, ma tulen sulle järele ja võtan su endaga kaasa.
Ta küsis:
– Mis on Tää?
– Tää on tühjus, neutraalne ruum erinevate maailmade vahel, kuhu paigutame need, kes kusagile ei kuulu. Praegu oled sa Tääs, sest me ei tea veel, kuhu sa kuulud. Võib-olla anname su Teadagi Kellele, aga võimalik, et saad numbri ja võid liikuda edasi.
– Ja Tää?
– Kuidas ma seda sulle seletan? Me keegi ei mõista Tääd, vähemalt mitte täielikult. Inimesena elasid sa kindlas süsteemis ning teile polnud teadmised siinpoolsusest ette nähtud, sest see oleks maiste hingede jaoks tekitanud põhjaliku kaose. Sellepärast puhastame missioonile saadetavatel hingedel mälu kõigest sellest, mis oli varem ning nad lähetatakse puhta lehena. Me ei mõista kedagi püsivalt Täässe. Mõnikord võib juhtuda, et unustame mõned hinged siia, aga seda juhtub harva. Tegelikult mitte kunagi. Peaaegu.
– Hea küll. Kes sina oled?
– Alamreptiilori Möku, lubage tutvustada. Kuni juurdluse lõpuni ning lõpliku kohtuotsuse väljakuulutamiseni hoolitsen sinu eest siin ja hoian sul silma peal.
– Reptiilori?
– Reptiilori on väärikast soost ori. Ta ei ole hing, sest tal ei ole numbrit ja seepärast on tal õigus nimele. Ma olen küll ori, aga ühtlasi olen ma esmasündinu, mitte loodu. Päritolu poolest kuulun ma kõrgemate sekka. See on oluline erinevus minu ja sinu vahel.
– Miks mina ei ole esmasündinu?
– Hinged kuuluvad loodute sekka. Teie olete esmasündinute looming. Ann taltsutas hinged ja paigutas nad kehadesse. Nii kandis ta elu mateeriasse.
– Kes mina olen?
– Me ei tea veel, kes sa oled. Praegu oled sa mitte keegi, sest Igavese Elu Kohus pole oma otsusest teada andnud, sulle ei ole veel numbrit antud ning võib-olla ei antagi. Need, kes tulevad kutseta, jäävad tavaliselt ilma numbrita ning antakse Teadagi Kellele. Kuid praegu on see vaid sinu tulevase saatuse prognoos, mitte kõrgemate poolt määratud asjade käik.
– Milles mind üldse süüdistatakse?
– Kohus tuvastas üsna kindlalt, et sa oled ebaõnnestunud. Kuna süüdistaja Enn Lill ei suutnud leida kahtteist tunnistajat, kes oleksid sinu vastu tunnistanud, siis ei võetud praegu otsust veel vastu. Enn Lill peab leidma kaheteistkümnenda tunnistaja ja siis on sul vähe lootust, et Ann, meie kohtumõistja, ei ohverda sind Teadagi Kellele. Ta võib otsustada teisiti ja sulle numbri anda, kui ta seda tahab, kuid tavaliselt võtab ta tunnistajate soovitused arvesse.
– Kes on Teadagi Kes?
– Ära parem päri. Keegi ei tea seda. Mitte keegi pole teda kunagi näinud, kuid me teame, et ta on. Ta on oma maailma valitseja ja temale lähevad need hinged, kes jäävad numbrita, niipalju on teada. Kõrgemad võivad temast rohkem teada, Ann, Enn Lill ja Enn Kii, kes sind kaitses.
– Mis saab edasi?
– Praegu jätkub sinu eelmine elu, kuigi oled teisel pool. Kui saad numbri, siis pead unustama selle, mis oli varem. See on kõrgemate tahe. Kui kaheteistkümnes tunnistaja on leitud, siis kutsutakse kohus uuesti kokku. Kuna numbri saanud hingede hulgast on vaja leida vaid üks tunnistaja, kes on sinuga sinu eelnevas elus kokku puutunud, siis tõenäoliselt saab Enn Lill sellega kiiresti hakkama. Seejärel ma tulen sulle järele ja teen sinu kohta langetatud otsuse sulle teatavaks. Püsi paigal, sest kui sa Täässe ära kaod, siis jäädki siia alatiseks ning me ei saa sind enam kuidagi aidata.
Alamreptiilori Möku lahkus ning jättis ta saatust ootama.

KAHEKSAS
Esmakordselt peale seda oli ta suhelnud pikemalt teistega. Ta oli kohtunud Anni, Enn Lille ja Enn Kiiga, keda võis pidada kõrgemateks olenditeks. Nad kutsusid end esmasündinuteks. Alamreptiilori Möku võis tulla unenäost, kuid ta oli tunnetatavalt reaalne. Uus olemine kulus kulgemises. Ta ei söönud, kuid tema kõht ei olnud tühi. Ta ei maganud, kuid tal ei olnud und. Ta ootas, kuid see ei olnud kurnav. Siin, teisel pool, valdas teda kerge ning vabastav tunne ja see tunne oli iseenesest meeldiv. Ta justkui hõljus pilvedes, mille juures häiris teda vaid uue olemise üksluisus, mis lasknud tal minevikku maha jätta. Ta oli lahkunud talle tuttavast maailmast ja tal oli nüüd uus olemine, aga et ta ei olnud veel numbrit saanud, siis ei suutnud ta mineviku taagast vabaneda. Nüüd mõtles ta põhiliselt sellele, mis oli varem ja mida edasi, seda rohkem talle meenus.

ÜHEKSAS
– Kes sa oled?
Ta tundis, kuidas keegi teda kõnetas. See ei olnud alamreptiilori Möku.
– Kes sa oled?
Küsimust korrati. Tää valkjas sudus ei olnud hääle tekitajat näha, kuid ta sai aru, et peale tema oli siin veel keegi. Ta tahtis küsimusele vastata, kuid siis meenus talle, et ta ei mäleta enam, kuidas teda eelnevas elus hüüti. Ta vastas:
– Ma ei tea. Olen selle unustanud. Mul on kahju.
– Ole nüüd, see on normaalne. Me kõik unustame, kes me kunagi olime, sest sinu eelmine identiteet ei kuulu enam selle maailma juurde.
– Ja sina?
– Ma olen eikeegi, sest ma elan Tääs. Kõik need, kes on jäänud Täässe, neid pole enam.
– Kas sinule ei antudki numbrit?
– Ei. Mind loeti numbriga avaneva uue maailma jaoks liiga patuseks, kuid mind ei saadetud ka Teadagi Kellele. Sellepärast jäin ma Täässe kinni ja olen nüüd siin.
– Sa elad Tääs?
– Võib ka nii öelda, kuigi õigemini ma olen Tääs.
– Kaua sa oled juba Tääs olnud?
– Ma ei tea seda, sest Tääs ei ole aega. Siin seisab kõik paigal.
– Möku ütles, et Tääs ollakse vaid ajutiselt.
– Ta valetas. Hingedele saab osaks erinevaid saatusi. Sulle võidakse anda number ja sa pääsed edasi ning umbes pooled liiguvad Igavese Elu Kohtust edasi järgmisele tasandile. Sind võidakse saata Teadagi Kelle juurde. Kuid need, kes on eelnevas elus ebaõnnestunud, võivad jäädagi Täässe. Minusuguseid ei ole palju, kuid need on siin olemas. Mingis mõttes see mulle isegi meeldib, sest siin oleme vabad hinged. Need, kellele on annetatud number, ei saa iialgi vabaks.
– Kuidas sa seda tead?
– Seda ütles mulle kunagi üks teine Tää elanik.
– Möku ütles, et ma pean siin ootama, kuni mulle otsusest teada antakse.
– Nad võivad seda teha. Suurem osa hingi viiakse siit millalgi ära, kuid mitte kõik.
– Sa rääkisid, et need, kes ebaõnnestuvad, jäävadki siia? Kuidas sina ebaõnnestusid?
– Hinged saadetakse välja kindla missiooniga, kuid mitte kõik ei vii oma missiooni lõpuni. Kui sa oled missiooni katkestanud, siis sõltub kõik sinu süü määrast ja kuidas kohtunikud suvatsevad seda tõlgendada. Sind võidakse määrata Teadagi Kellele ja nii satud sa kurjade hingede sekka. Vähemalt nii on mulle seletatud ja meile meeldib niiviisi uskuda. Kuid nad ei pruugi sind Teadagi Kellele välja anda ega ka mitte numbrit anda, vaid jätavad su siia. Sind unustatakse. Möku ütles õigesti, et nad ei tohiks nii teha, kuid nad teevad.
– Kas Tääst on võimalik lahkuda?
– Vabatahtlikult küll mitte. Tää on neetud paik. Siia kõrgemad ei tule, kuid sina ei pääse siit ka välja.
– Möku ju käib siin.
– Möku on ori. Temale needus ei mõju.
Mõnda aega olid nad vait, siis teatas teda külastanud tundmatu Tää-elanik:
– Kuule, tore oli sinuga, ausalt, aga nüüd pean ma minema. Seda ei juhtu Tääs just tihti, et satud kellegagi jutu peale. Kui sa oled veel siin, siis võib-olla leian millalgi sinu juurde tee.
– Kuhu sa lähed?
– Mul on asjatoimetusi, aga sulle on parem, kui sa neist midagi ei tea. Möku ju ütles sulle, et ole paigal ning vaata, et sa kusagile kolama ei lähe?
– Jah.
– See on hüva nõu. Sulle on parem seda järgida.

KÜMNES
Ta jäi üksi. Peale Tää-elaniku lahkumist ei toimunud midagi märkimisväärset. Ta oli ja kestis, ootas ja mõtles, kuid kõik jäi endiseks. Vaikus! Tühjus! Selgusetus!

ÜHETEISTKÜMNES
– Sa oled ikka veel siin?
Hääl oli tuttav. Millalgi olid nad temaga juba vestelnud. Tundmatu Tää-elanik! Ta vastas talle kergendatult:
– Sina. Sa oled tagasi?
– Nagu näed. Sattusin jälle kord siiakanti ja näen, et püsid paigal. Järelikult pole sind veel numbriga õnnistatud ega ka mitte Teadagi Kellele jäetud.
– Sa ise ütlesid ka, et ma kusagile ei läheks.
– Ma ei saa kellelegi soovitada Täässe ekslema minna.
– Miks peaksin ma Tääst eemale hoidma?
– Põhjuseid võib olla mitmeid. Parem, kui sa neist kunagi teada ei saa. Mida vähem sa Tääst tead, seda parem sulle. Pea meeles, et kui sind ei ole siin, kui Möku sulle järele tuleb, siis jäädki Täässe. Igaveseks.
– Kas sina läksid minema ja jäid niiviisi numbrist ilma?
– Mind jäeti siia teadlikult. Ma ootasin kaua. Kui kaua, seda ma ei oska öelda, sest teatavasti puudub siin aeg. Kuid Möku halastas mulle ja ütles, et mulle ei tullagi järgi. Ta ei pea seda tegema, kuid mulle ta ütles. Nii jäin ma Täässe ja nüüdseks olen siinse olemisega juba harjunud.
– Kas sa mäletad veel oma eelnevat elu?
– Aga muidugi. Neile, kes ei saa numbrit, jäävad nende mälestused alles. Elamine mälestustes on üks põhilisi ajaviitmise viise Tääs. Muidugi ketran ma oma eelnevat elu ikka ja jälle läbi, püüan analüüsida, mida ma valesti tegin ja miks ma ebaõnnestusin.
– Oled sa leidnud vastuse?
– Ei! Seda mitte. Ma tean, mida ma olen valesti teinud, kuid ei oska vastata küsimusele miks? Aga mul on aega veel. Vahel tundub mulle, et olen lahenduse leidnud, kuid mõne aja pärast mõtlen jälle ringi. Mõneti on siin lahe, sa ei pea magama, sa ei vaja süüa ning ei pea elu seadma sinu keha tahtmiste järgi. Kujuta ette, sa ei taha isegi seksida.
– Kas sa tead, mis oli sinu nimi eelnevas elus?
– See tuli mulle lõpuks meelde, kuigi seda ei olnud kerge meenutada. Praegu näen ma kõvasti vaeva, et seda mitte unustada, sest eelnev elu on peaaegu ainus elamus, mis on mulle jäetud, aga seal on vähe meeldivat. Palju parem oleks analüüsida kedagi teist, mis võiks tunduda põnevam, sest igas elatud elus on alati palju uut avastada. Paraku pole see võimalik. Tääs oled oma eelmise elu vang.
– Tahad sa mulle oma eelnevast elust rääkida.
– Ausalt öelda, ei taha. Sa ju tead, ma olin ebaõnnestunud nagu sinagi. Kuid ma räägin siiski, kasvõi selleks, et jätta kusagile mälestus kunagisest minust. Millegipärast on see muutunud minu jaoks tähtsaks. Seda enam, et me ei pruukinud elada samal ajal ja samas kohas ning ma võisin lahkuda veel enne, kui sind maailma saadeti, mistõttu ei sõltu sellest midagi. Ma kandsin missioonil viibides nime Jeanne-Elisabeth du Lac, kuid see pole tähtis. Neid oli vähe, kellele see nimi üldse kunagi korda läks. Ma olin narkomaan ja lahkusin peale kahtekümmet ühte elatud aastat ühes Montreali äärelinna urkas üledoosi tagajärjel. Sellepärast ei ole mul just palju mäletada ja sellestki mitte just palju meeldivat. Viimane veerand minu elust möödus suures osas kaifi all ja ma olin tegelikult väljunud sellest maailmast, kuhu mind lähetati, aga ma olen rahuga sellega, mis mulle on jäetud.
– Kuidas sinust sai narkomaan?
– See on hea küsimus. Nii juhtus. Mõttetu on taga nutta oma kunagisi valikuid, kuid igaüks peab oma valikute eest vastutama ning elu jooksul sinna parandusi sisse viia on väga raske. Mina ei saanud sellega hakkama. Ma olin ebaõnnestunud.
– Sinu elu oli väga lühike.
– Jah. See möödus kiiresti, kuid selle aja sisse jäi ka kindlasti midagi ilusat. Mäletan paari ilusat hetke lapsepõlvest. Kõigest mõnda üksikut hetke, kuid seda õnnelikumad need tunduvad praegu. Kasvasin üles maal, Quebecis, Kanadas, Saint-Jeanne-d’Arci külas. See on nüüd aastate järel tagasi vaadates imeilus koht Kesk-Quebeci metsade keskel, kuid minu eluajal polnud mul võimalik seda ilu märgata. Oma pärisisast ei tea ma midagi ning ema jõi. Ma pole kindel, et temagi teadis, kes oli minu päris isa, sest neid võimalikke variante oli mitmeid. Ta oli varakult orvuks jäänud, eluga pahuksisse läinud ja juba oma eluajal alla andnud ning tema elu kulges lootusetuses ja tühjuses. Kõik need aastad, mis mina teda tundsin, ta lihtsalt veeretas elupäevi lõpuni, vahetades mehi ja sünnitades lapsi ning isegi üritamata sealt välja tulla. Meid oli kaheksa õde-venda, kellel kõigil olid erinevad isad. Me olime pidevalt näljased ja meist ei hoolinud keegi. Viieteistkümneselt põgenesin kodust, mis oli mu nagunii hüljanud, jõudsin Montreali ja hakkasin elama iseseisvat elu. Leidsin narkootikumid või leidsid narkootikumid minu ja sealt ma enam välja ei tulnudki. Alustasin amfetamiini ja marihuaanaga, kuid mingil hetkel jõudsin kangema kraami juurde ja hakkasin süstima. Minu elu kulges doosist doosini. Elasin tänaval ja ilma aineid tarvitamata oleks seal raskeks läinud. Pidin ennast müüma, et eluks vajalikku doosi saada. See oli ainus rõõm, mis oli mulle alles jäänud. Kõik need, kellega suhtlesin, tarbisid. See kestis tervelt kuus aastat ning mitmed minu sõbrad olid selleks ajaks juba lahkunud. Minu elu pikendas ehk see, et veetsin kaks aastat vanglas. Võib-olla oli see minu elu õnnelikum periood, kuid kui välja pääsesin, algas kõik uuesti ja siis tuli juba kiire lõpp. Võib-olla oli see õnn, lahkuda noorelt, sest see elu, mis jäi minust maha, ei pakkunud lohutust, ei mulle ega kellelegi teisele. Ma nägin, kuidas minu ema mandus, kui noorest ilusast naisest sai vaimselt ja füüsiliselt närtsinud alkohoolik. Ma ei tahtnud endale samasugust elu, kuid ei suutnud nõiaringist välja rabeleda.
– Tead sa oma ema saatusest? Ta jäi sinust maailma maha?
– Ma arvan küll. Peale minu põgenemist Montreali me enam kokku ei puutunud, kuid vanglas olles sain tema kohta teateid ja see oli aasta enne minu lahkumist. Siis elas ta endiselt ja kustus vaikselt. Suurem osa minu õdedest ja vendadest oli tema juurest lahkunud ja elasid oma elu, kuid kellelgi ei läinud eriti hästi.
– Ta võib veel elus olla.
– Ma ei tea ju, kui kaua ma olen ära olnud. Minu viimased mälestused pärinevad aastast tuhat üheksasada seitsekümmend.
– Minu viimased mälestused pärinevad nelikümmend neli aastat hilisemast ajast. Sündisin mõned aastad peale sinu lahkumist.
– Näed siis. Ta oleks praegu väga vana, üheksakümne aastane, kuid tema eluviiside juures ei ole usutav, et ta on vastu pidanud. Räägi endast ka midagi!
– Ma olen väikeselt maalt nimega Eesti.
– Ma pole sellest midagi kuulnud.
– See on Põhja-Euroopas. Soomest lõuna pool.
– Soomet ma tean. Montrealis kohtusin ühe soome tüdrukuga. Tema nimi oli Sirkka-Liisa. Ta ostis minult cracki. Räägi edasi.
– Mina pidasin maailmas vastu neli aastakümmet, enne kui sain aru, et aeg on kätte jõudnud ning minu teekond peab lõppema. Kadestan neid, kes on lahkunud noorena. Tagantjärele võib kõik need aastad korstnasse kirjutada, mis ma sinust seal kauem veetsin. Ma oleksin pidanud otsuse tegema palju varem, kuid ma ei julgenud.
– Tegelikult oli sinu otsus väga julge. Lihtsad hinged ei julge just sageli astuda esmasündinute tahte vastu. Esmasündinutele ei meeldi, kui missioon katkestatakse ja selle eest karistatakse karmilt.
– Mis minust saab?
– Seda on raske öelda. Sinu šansid ei ole suured, kuid teed võivad vahel olla ettearvamatud. Me näeme teede algust, kuid me ei näe nende lõppu. Kõrgemate poolt kehtestatud reeglite järgi numbrit sulle ei anta, kuid võib-olla pole sellest midagi. Keegi meist ei tea, missugune on tegelik tõde. Võib-olla Teadagi Kes ei olegi kuri ja seal ei olegi nii kole olla nagu seda meile ette maalitakse. Ma ei tunne seda maailma. Ma tunnen Tääd ja liigagi hästi. Ma väga loodan, et sina ei saa seda tundma, kuid ma ei taha sulle seletada, miks on see nii. Vähemalt mitte praegu. Aga nüüd pean ma jälle minema, sest minu asjatoimetused Tääs ootavad mind.
– Asjatoimetused? Sa jätad Tääst palju asju rääkimata. Kas Tää ei ole siis lihtsalt olemine? Mõttetu ja sihitu olemine piimjas udus? Mis siin toimub?
– Kui sa peaksid Täässe jääma, siis saad sa sellest teadlikuks, aga ma kinnitan sulle veelkord, et sinu jaoks on parem, kui sa seda kunagi tundma ei saa. Kui sa oled järgmisel korral veel siin, siis räägime edasi. Kui mitte, siis head teed sulle minna, ükskõik, kas siis numbriga või ilma. Pea meeles, me teame teede algust, kuid mitte nende lõppu. See on tähtis.
– Ma ei saa ühest asjast aru. Sina tuled Kanadast ja mina Eestist, aga ometi saame teineteisest väga hästi aru, kuigi mina ei oska prantsuse ja sina eesti keelt.
– See on tegelikult lihtne. Siin me ei räägi, vaid suhtleme. Telepaatiliselt, umbes nagu unes. Mul läheb kiireks. Soovin sulle head, sinuga oli kena suhelda.
Ta läks. Jälle. Jättes maha lootuse, et ükskord tuleb ta tagasi ja nad räägivad edasi.

KAHETEISTKÜMNES
– Sa oled ikka veel siin?
– Mulle tundub juba, et mind on siia unustatud.
– Möku ütles mulle, et otsust pole veel tulnud.
– Sa suhtled Mökuga.
– Üldiselt mitte, aga vahetevahel juhtume me kokku. Möku on ainus esmasündinu, kes käib Tääs.
– Kas peale sinu on Tääs veel teisigi? Miks ma neid ei kohta?
– Meil pole kombeks suhelda nendega, kes meie hulka ei kuulu. Sind on tähele pandud, kuid nad hoiavad sinust eemale. Vähemalt niikaua, kuni otsust pole tulnud.
– Aga sina ju suhtled minuga.
– Mina eiran reegleid. Seda ei loeta heaks tooniks ja kui keegi peaks meile peale sattuma, siis pole meil head loota.
– Mis meiega juhtub?
– Mis sinuga juhtub, peaksid sa küsima. Minuga pole neil enam suurt midagi ette võtta, sest mina siit ei lahku. Nad võivad minu olemise Tääs põrguks muuta, aga siin on nagunii põrgu.
– Kas vabatahtlikult elust lahkunul on üldse mingi võimalus numbrit saada?
– Üldiselt mitte, aga nad võivad alati teistsuguse otsuse teha, kui vaid tahavad. Vahel teevad nad ebareeglipäraseid otsuseid lihtsalt sellepärast, et näidata – nemad on esmasündinud.
– Kui kaua pean ma veel kohtuotsust ootama?
– Raske öelda, sest me ei tunne aega. Siis, kui protseduurid on tehtud. Teisiti öeldes, kui Ann, Enn Lill ja Enn Kii seda õigeks peavad.
– Ja kui nad seda ei tee?
– Siis jääd sa siia, kuid parem, kui seda ei juhtuks. Ma ei tea, mis juhtub Teadagi Kelle juures, kuid ma tean, mis sind ootab Tääs.
– Ma saan aru, et mitte midagi head.
– Ma ei saa sulle praegu rohkem midagi öelda.
– Sa rääkisid mulle oma eelnevast elust. Ma olen sulle võlgu. Pean sulle seletama, miks ma ei suutnud vastu pidada.
– Jäta parem. Sa ei pea. Ausalt öelda, see ei huvitagi mind. Mul on tegemist iseenda kahekümne ühe aastaga ja ükski teine elu ei mahu minusse enam ära.
– Ma tahaksin, et keegi mind ära kuulab. Kui ma veel inimene olin, siis polnud kellelgi selle jaoks aega.
– Tuttav tunne, kuid ma pole valmis sind ära kuulama, vähemalt mitte praegu. Kannata! Kui sul ei vea ja sa jäädki Täässe, see võimalus on väga väike, aga siiski olemas, siis võib juhtuda, et millalgi kuulan ma sinu loo ära, kuid me jõuame veel selleni. Siis, kunagi. Me ei pea sündmustest ette ruttama.
– Kuid oma lugu sa rääkisid? Kas sul hakkas kergem.
– Ei, kuid niiviisi tundus mulle õigem. Ma ei võitnud ega kaotanud sellest midagi.
– Tegelikult võiksid sa mulle isegi rohkem rääkida. Võib-olla oma varasest lapsepõlvest. Seda loetakse kõige õnnelikumaks ajaks, sest siis oleme me veel nii alguses, et lõppu pole näha. Sa mainisid, et sul on mõned ilusad mälestused sellest ajast säilinud. Ma olen hea kuulaja.
– Ma usun, et sa oled hea kuulaja, kuid hetkel on meie jutud lõppenud. Kõrgemate poolt meile antud käsulaudade järgi ei tohiks me rääkida sellest, mis on möödunud, ainult et Tääs pole olevikust suurt midagi rääkida. See on natuke paratamatu, et vaatame minevikku. Isegi siis mõtleme rohkem selle peale, mis läks valesti ja vähem sellest, mis oli hästi. Pean tunnistama, et see on pagana kurnav. See väsitab. Ma lähen nüüd. Tulin vaid korraks, et sulle Möku teadet edasi anda. Pea vastu!
Kaaslane haihtus Täässe nagu ta oli seda varemgi teinud.

KOLMETEISTKÜMNES
Järgmisena kuulis ta kõrvus Möku häält:
– Kuule, sina! Mina siin, alamreptiilori Möku, ja mul on sulle uudiseid. Annan teada, et kõrgemad pole sind unustatud. Kaitsja ja süüdistaja peavad sinu saatuses kokkuleppele jõudma, siis teeb Ann otsuse teatavaks. Enn Lill tahab sind Teadagi Kellele jätta, kuid Enn Kii pole sellega nõus. Neil läheb veel aega ja senikaua pead sa endiselt Täässe jääma, aga ma hoiatan sind, et püsiksid paigal ja ei räägi kellegagi, keda arvad kuulvat. Tääs on hääli, kuid nad kajavad tühjusest. Tegelikult pole siin kedagi ja kõik need, keda arvame siin olevat, on meie ettekujutluse viljad.
– Kaua ma pean veel paigal püsima?
– Meie ei tunne aega.
– Miks te aega ei tunne? Kuidas te siin üldse midagi korraldada suudate, kui te aega ei kasuta? Inimeste maailmas oli aeg väga tähtis ja nad olid võimelised aega planeerima.
– Aeg on hingedele. Kõrgemate jaoks kehtivad teistsugused reeglid. Esmasündinute elupäevad ei ole piiratud ja meil pole vaja aega mõõta. Otsused sünnivad siis, kui nad sünnivad ning nad sünnivad alati siis, kui on õige. Hingede piiratud elupäevades peaks olema rohkem kannatlikkust.
– Ometi hoiate te aja abil maailma oma kontrolli all, sest aeg on vahend, millega maailma on võimalik raamidesse suruda. Olen ma õigesti aru saanud?
Kuid Möku oli juba kadunud ja ei vastanud talle.

NELJATEISTKÜMNES
– Mida Möku rääkis?
– Sina jälle siin.
– Noneh. Siin ma olen. Ma loodan, et sul on selle üle hea meel.
– Möku ütles, et hääled, keda ma Tääs kuulen, on minu ettekujutlus ja tegelikult pole siin kedagi.
– Möku valetas.
– Ma tahaksin Tääs veidi ringi vaadata. Kas see pole kuidagi võimalik? Sina ju oskad siia tulla ja leiad selle koha alati üles?
– Ma leian koha üles sellepärast, et sina oled siin. Ma tajun sinu energiavälja.
– Mille poolest erineb see mõne teise, näiteks Möku energiaväljast?
– Oh, igal hingel ja vaimolendil on individuaalne energiaväli ja ma tajun neid erinevalt. Kui sa elasid oma elu, siis tegid sa inimestel vahet nende välimuse, kõne, võib-olla lõhna järgi. Sa suutsid nende meelte abil ühte teisest eraldada. Selles maailmas sellised võimalused puuduvad, kuid neid asendavad teised.
– Mina sinu energiavälja ei taju. Ma saan aru, et sa oled siia jõudnud alles siis, kui me suhtleme.
– See on õpitav. Tegelikult päris lihtne. Ma võiksin sind õpetada.
– Kas sa teeksid seda? Palun.
– Hea küll. Alustame sellest, et püüa mind positsioneerida. Leia mind.
Hing, kes oli kunagi olnud Jeanne-Elisabeth du Lac, õpetas talle teiste hingede tajumise kunsti. Ta pani tähele, et omandas uue oskuse üsnagi kergesti ja võis peagi õpetaja nähtamatut energiavälja tajuda. Vähemalt see tundus talle nii, sest kuna Tääs ei olnud aega, siis ei osanud ta arvestada, kui kaua see aega võttis. Tähtis oli, et nüüd ta tundis, kui teine talle lähenes või temast eemale liikus. Talle öeldi:
– Nüüd oled õppinud tajuma teisi energiavälju ning Tääs hakkama saamiseks on see oluline oskus, sest sa oskad eemale hoida nende eest, kellega sul pole vaja kokku puutuda.
– Ma ei mõista veel paljutki. Näiteks siis, enne kui ma Täässe sattusin, kui ma liikusin valguses ja jõudsin kohtu ette, nägin ma selgesti Anni klaasist mäe otsas. Ja ma nägin teda hoolimata sellest, et mul pole enam keha ja ühtlasi ka mitte silmi. Kuidas on see võimalik? Tegelikult juba enne seda, kui ma veel maailmas olin, siis ma nägin ja tundsin asju ning minu meeled töötasid, kuigi mul ei olnud enam keha, silmi, kõrvu ja nina? Tääs aga pole see enam võimalik.
– Need olid teised ruumid, kus valitsevad teistsugused tingimused. Vaimolenditena ei vaja hinged meelte tajumiseks enam meeleelundeid, mistõttu võid sa näha silmadeta, kuulda kõrvadeta, haista ninata. Nüüd oled sa Tääs ja siin on tähtis energia tunnetamine.
– Sa tead palju kõigest sellest, mis on teisel pool. Ma räägin sinuga kui targa ja aruka hingega. Kuidas sa oled need oskused omandanud? Ma ei taha kuidagi uskuda, et olid siinseks olemiseks ette valmistunud. Rääkisid, et jätsid juba viieteistkümneselt kooli pooleli.
– Kooliharidusest pole siin kasu. Kui ma lahkusin, siis ei teadnud ma siinpoolsusest midagi ja see isegi ei huvitanud mind. Ma olin kõigest kakskümmend üks ning oma eelnevas elus kõvasti sees. Sa ju tead, milline ollakse kahekümne üheselt, noor ja muretu. Mul olid head õpetajad, kes õpetasid mulle Tääd ja palju muud vajalikku, et siin hakkama saada. Tänu sellele suudan ma Tääd kontrollida ja ta allub minule.
– Kas sinu õpetajad on Tääs?
– Ma ei tohi sellest rääkida.
– Aga mina? Kas mina ei tohi seda kunsti õppida? Kas sa ei võiks nüüd omakorda mulle tutvustada neid teadmisi, mida sinu õpetajad õpetasid sulle? Eriti veel nüüd, kui ma oskan energiat tunnetada. Ma tahan Tääd tundma õppida.
– Võiksin sind õpetada nagu mind õpetati, aga usutavasti on parem, kui ma seda ei tee. Ma ei usu, et sa Täässe jääd. Sul on veel võimalus siit lahkuda ja ma ei kujuta ette, miks sa peaksid selle võimaluse kasutamata jätta. Kas sa tõepoolest tahaksid Tääs ringi rännata? Ma hoiatan ette, et me ei pruugi olla siin, kui Möku tuleb ja teatab nende otsuse.
– Tääga tutvumine tundub mõistlikum kui lihtsalt oodata. Sa ise mainisid, et nad võivad mu vabalt unustada.
– Nad võivad seda, kuid see ei tähenda, et nad seda teevad. Teispoolsus nõuab kannatlikkust. Need, kes pole kannatlikud, ei pea siin kaua vastu.
– Mis nendega juhtub?
– Nad kaovad ja me keegi ei tea, kuhu.
– Ma ei ole vist eriti kannatlik.
– Paljud hingede omadused avalduvad siis, kui nad elavad. Elu võib osutuda omamoodi katselaboratooriumiks, milles hingi õpitakse tundma. Millegi põhjal peavad esmasündinud tegema valiku, kellele nad usaldavad numbri. Kannatlikkuse osas võib sul õigus olla. Muidu poleks sa kannatust kaotanud ja enne õiget aega siia tulnud.
– Ma tean Tääst vähe. Sa räägid, et sul on siin mingeid asju ajada? See peaks ju tähendama, et siin toimub midagi. See ei ole pelgalt olemine, ega ju?
– Tääs toimub palju… Olgu, ma mõtlesin järele. Sinu kohtuotsuse väljakuulutamine venib. Ma püüan enam-vähem selle koha meelde jätta ja loodan, et tunnen selle hiljem ära. Kuna ma olen õppinud Tääd kontrollima, siis võib-olla õnnestub meil tagasi tulla. Kas sa tahaksid ikka minuga rändama tulla? Mõtle hästi järele, sest see on risk, mida sa võid hiljem kahetsema hakata.
– Ma tean. Ka minu otsus lahkuda oli risk, sööst tundmatusse, kuid ma ei ole suutnud seda veel kahetsema hakata. Sellepärast olen ma riskiks valmis.
– Siis järgne mulle.

VIIETEISTKÜMNES
Nad alustasid teekonda Tääs. Ta ei näinud midagi, kuid oli õppinud tunnetama tema ees liikuva kaaslase energiavälja, mis kuulus Jeanne-Elisabeth du Lac’i hingele, kellel nüüd ei olnud enam nime ega numbrit. Ta teadis, et peab püsima selle vahetus läheduses, sest muidu võib ta lootusetult kaduma minna nagu andis talle teada tema uus tuttav. Ta sukeldus tema järel piimjasse sudusse, aimamata, kas ta kunagi veel naaseb. Kaaslane oli talle õpetussõnad enne rännakule asumist peale lugenud ning teda vannutanud, et ta neist kindlasti kinni peaks, sest kui ta peaks kaduma minema, siis jääb ta vaid iseenese hooleks:
– Tule täpselt minu järel ning püüa mind tunnetada. Anna kohe teada, kui sa tunnetuse kaotad. Võib-olla õnnestub mul sind veel päästa.
Teekond kestis ilma, et ta oleks tajunud mingitki muutust. Ühesugune piimjas sudu ja ainus energiaväli, mida ta tunnetas, kuulus tema kaaslasele. Äkitselt tabas teda tugev energialaeng, mis lükkas ta kaaslasest eemale. Ta karjatas, kuid möödus palju hetki, enne kui tema kaaslase energiaväli taas tema lähedusse ilmus ja ta meelerahu tagasi sai. See ütles:
– Rahu, see on kõigest Rorik. Täpsemalt, kunagi kutsuti teda nii. Rorik oli maises elus viiking, Novgorodi vürst Venemaal ja võimas nõid. Sa pole tema energiaga harjunud.
Ta kuulis, kuidas keegi läbilõikavalt kriiskas. Kaaslane rahustas teda:
– Rorik on ohutu. Sa pead temaga lihtsalt harjuma. Tema energiaväli on väga tugev. Vürst Rorikul on võimed. Ta suhtleb erinevate maailmadega. Ta võib sulle Igavese Elu Kohtu otsuse teada anda, kui ta seda tahab, mõistagi.
Kriisked muutusid valjemaks ning kasvasid üle lõvimöireteks. Hing, kes oli kunagi kandnud nime Jeanne-Elisabeth, hüüdis:
– Rahune, Rorik! Need oleme kõigest meie, Jeanne-Elisabeth ja üks Täässe sattunud rahutu hing Eestist, kes ootab Igavese Elu Kohtu otsust.
Möirged katkesid ning valkjast tühjusest kaikus vali hääl.
– Mina olen Rorik, endine Novgorodi vürst ja paljude elavate ja surnud hingede valitseja. Vasta hing, miks kolad sa Tääs ringi, kuigi peaksid ootama Igavese Elu Kohtu otsust? Ma kuulan.
– Ma ei saa oodata lõputult. Ma tahan Tääd tundma õppida.
Vürst Rorik aga küsis:
– Tulid äsja maailmast. Mis seal toimub? Kas Ragnarök on juba ära olnud?
– Ragnarök? Kas see on rock-kontsert?
– Taevas halasta! Sa ei teagi, mis on Ragnarök. Maailm on jõudnud hukka minna ning meie pärimused on jäädavalt hävitatud. Ragnaröki ajal tulevad jumalad Maa peale ja võitlevad päästetud ja päästmata hingede nimel. Maa hävib, vesi katab tema pinna ja ta sünnib uuesti. Uued ja vanad jumalad saavad kokku ning ehitavad maailma uuesti üles, aga see on juba uus maailm.
– Ma ei tea sellest midagi. Ma palun sind hoopis Igavese Elu Kohtu otsuse pärast.
Vali hääl ei võtnud teda kuulda.
– Sulle öeldi, et vürst annab teada ainult siis, kui ta tahab. Vürst Rorik ei taha. Nii jääbki. Ma olen lõpetanud.
Jeanne-Elisabethi hing lausus:
– See on sinu õigus ja sinu otsustada, kas sa avad oma teadmiste varasalved või mitte. Me võtsime selle teadmiseks ja läheme nüüd. Jää terveks, Rorik. Ma tulen sind jälle vaatama.
– Jää terveks sinagi, Jeanne-Elisabeth du Lac Quebecist. Sind on mul alati heameel tunda.
Kui nad olid Rorikust eemaldunud, päris ta oma kaaslaselt:
– Miks on Rorik Tääs?
– Rorik on siin põhiliselt oma kangekaelsuse tõttu. Ta põlgas ära numbri ja nõudis, et ta säilitaks ka siinpoolsuses oma vürstitiitli. Ta ei olnud valmis eelnevast identiteedist loobuma ja kõrgematele see ei meeldinud. Nad püüdsid teda Teadagi Kellele anda, kuid see keeldus teda vastu võtma. Nii jäeti ta Täässe oma pattude üle järele mõtlema. Mul on temast palju abi olnud ning ta on mulle palju õpetanud.
– Sa mainisid, et Rorik on nõid.
– Ta võib sinu tulevikku näha ja hoiatada, milline saab olema Igavese Elu Kohtu otsus. Ta on kõrgemate hingeelu üsna põhjalikult tundma õppinud ning on suuteline nende otsuseid ette aimama isegi siis, kui need ei tundu loogilised.
– Ta ei tundunud eriti sõbralik.
– Kunagi oli ta võimas vürst, iidsest soost ja pärines kohast, mida kutsuti Jüütimaa. See peaks olema kusagil Taanis. Äkilise loomuga nagu ta oli, langes tema peale veresüü ja ta lahkus kodust ning läks koos oma vendade ja hõimlastega Venemaale. Sealsed rahvad nägid, et ta on karmi käega suursugune ning õiglane mees ja kutsusid teda endale valitsejaks. Nad kurtsid: riik on meil suur, kuid korda ei ole, tule ja valitse meid. Rorik võttis kutse vastu, sai seal suureks valitsejaks, kelle järglased on seda maad aastasadu valitsenud. Nii on ta seda mulle rääkinud. Sa ei saa talle pahaks panna, et ta sind ei aidanud.
– Ma tõesti ei teadnud Ragnarökist midagi.
– Möku ütles, et Ragnarök toimus väga väga ammu, miljoneid aastaid tagasi, siis kui vanad rahvad Maalt lahkusid. Ainult kaks elavat hinge vanast maailmast jäid järele ning nende järglased panid aluse põhja rassile. Nad säilitasid pärimuse Ragnarökist ja usuvad, et kunagi Ragnarök kordub ning uus maailm ehitatakse taas üles. Kuid Möku rääkis, et möödunud aegade sündmused ei tule enam iialgi tagasi.
– Vanad rahvad lahkusid? Mida sa tahad sellega öelda.
– Haldjad, päkapikud, härjapõlvlased, kõik need, keda meie siin nimetame vanaks rahvaks ja kes on meieni säilinud läbi muinasjuttude. Ma olen kokku puutunud paljude hingedega ning omaks võtnud, et muinasjutud ei sünni tühjale kohale ning igaühel neist on oma eellugu.
– Kuhu vana rahvas läks? Kas nad tulid siia?
– Siia küll mitte. Maailmasid on palju, rohkem kui me neid lugeda oskame ja meie oleme seotud vaid pisukesega sellest. Me jätkame seda juttu veel, aga nüüd ma palun sul olla vaikselt. Kohe saad sa tundma veel ühte Tää saladust. Ma tutvustan sulle Mõmmikut.

KUUETEISTKÜMNES
Jeanne-Elisabethi hing sosistas:
– Kas tunned?
– Mida?
– Mõmmiku energiavälja.
– Ei.
– Tule minu järel ja ole vaikselt. Vaata, et sa ühendust minu energiaväljaga ei kaota.
Ta hoidis end tema energiavälja tunnetusraadiuses, kuni hakkas tajuma uut võõrast energiat. See oli tugev, kuigi mitte nii intensiivne kui Rorikul. Ta kuulis, kuidas temalt vaevukuuldavalt küsiti:
– Kas nüüd tunned?
– Jah.
– Siis on hästi. Püsi vagusi. Niikaua, kui sa minu energiavälja tajud, oled kaitse all.
Siis kuulis ta kriginat. Kuuldud heli oli võigas ja ebameeldiv, millele järgnes sisin. Lõpuks tajus ta hääli. Keegi mühatas ja nüüd sai ta aru, et vestlesid kaks tundmatut.
– Kas tõid mulle?
– Jah, Mõmmik.
– Mille sa mulle tõid?
– Selle, mida sa nõudsid.
– Ma ei tahtnud ju seda! Sa pidid mulle tooma hingekruvi.
– Kas see ei ole siis hingekruvi?
– Muidugi mitte. Kas sa üldse tead, milline hingekruvi välja näeb?
– Ei tea, kuid Möku ütles, et see on, mida ma küsisin.
– Igavese elu nimel, mida sa küsisid?
– Asju, millega on võimalik hingi püüda.
– Taevas halasta, Küülik, sa oled ikka puhta loll. Ma nõudsin sinult konkreetselt hingekruvisid.
Jeanne-Elisabethi hing sosistas talle vaikselt.
– Küülik on Mõmmiku abiline. Puhtavereline lurjus. Sa ei tahaks temaga kokku sattuda.
Mõmmik jätkas:
– Teadagi Kes maksab hingede eest head hinda ning Tääs on neid laokil vähemalt tuhandeid. Me peame nad kinni püüdma ja Teadagi Kellele viima, siis saame rikkaks.
– Mida me selle rikkusega Tääs peale hakkame?
– Tääs ei olegi sellega midagi teha. Ma kavatsen endale numbri osta.
– Sa arvad, et nad müüvad sulle numbri?
– Ma mitte ei arva, vaid tean. Kõik on juba kokku lepitud. Kui ma endale numbri saan, siis võid minu äri üle võtta ja sinust saab uus Tää boss.
Vestlus katkes ning jälle oli kuulda sisinaga lõppevat kriginat. Mõmmik hüüdis:
– Keegi on siin. Kes sa oled, astu esile!
Jeanne-Elisabeth andis endast märku.
– See olen mina, Jeanne d’Arc. Mul on sinule teade üle anda.
– Räägi!
– Teadagi Kellelt.
– Küülik, kao ära… Oled sa veel siin? Vasta! … Teda pole. Võid rääkida.
– Sind oodatakse tavalises kohas. Loodetavasti ei tule sa seekord tühjade kätega.
– Ei-ei. Ma toon kõik mis vaja. Mind saab usaldada.
– Sind ei saa usaldada. Aga olgu, me ootame. Pea meeles, et me ei halasta, kui midagi ei peaks klappima. Mäletad?
– Mäletan. Seekord saab kõik korda.
– Ma jään ootama.

SEITSMETEISTKÜMNES
Kaaslane andis talle märku lahkuda ning nad kadusid kiiresti Mõmmiku energiaväljast. Mõmmikuga kohtumise järel tekitas Jeanne-Elisabethi hing temas veelgi rohkem küsimusi. Mõne aja pärast söandas ta pärida:
– Miks Mõmmik sind Jeanne d’Arc’iks kutsus?
– Sest ta tunneb mind selle nime all.
– Aga mulle sa rääkisid, et oled Montrealist pärit narkomaan.
– See vastab tõele. Ma sündisin Saint-Jeanne-d’Arci külas. Sealt ka nimi.
– Kes on Mõmmik?
– Mõmmik arvab, et ta on Tää boss. Tegelikult pole see päris nii. Tema võim on väiksem, kui ta arvab. Tal on mõned ustavad jüngrid, sa kohtasid Küülikut, kuid siin on veel Suslik ja Käblik, kes on umbes samasugused tüübid ja nad moodustavad jõugu, mis hoiab Tääd hirmu all. Nad arvavad, et nad on autoriteedid, kuid Tääs valitsevad palju võimsamad jõud.
– Kas need jõud on seotud Teadagi Kellega?
– Vist mitte. Teadagi Kellele ei lähe eriti korda, mis Tääs toimub.
– Sa tead, kes on Teadagi Kes?
– Ma pole ise Teadagi Kellega kohtunud, kuid ma osutan talle teeneid. Vahetevahel.
– Mida Mõmmik tahab?
– Tühiasi. Ta püüab Teadagi Kellele hingi.
– Mida teeb Teadagi Kes hingedega?
– Kui ma vaid teaksin. Mina olen ju Tääs. Võib-olla saad sina teada, kui sulle juhtumisi numbrit ei anta ning antakse tema võimkonda.
– Kas Teadagi Kes teab sind samuti Jeanne d’Arc’ina?
– Teadagi Kes teab, kes ma olen ja miks ma tema heaks töötan.
– Miks sa tema heaks töötad?
– Sa pärid palju. Ma töötan Teadagi Kelle heaks, sest Jeanne d’Arc palus mul seda teha.
– Jeanne d’Arc, see oled ju sina?
– See hing, kes kunagi saadeti maailma Jeanne d’Arc’ina. Ta oli minu õpetaja. Me kohtusime Tääs.
– Kas sa tutvustad mind temaga?
– Ma ei usu. Ta ei ole eriti seltsiv ja väldib teisi hingi.
– Kuid mitte sind.
– Mitte mind.
– Mis meil järgmisena programmis on?
– Tääs pead sa kannatlikkust üles näitame, sest me ei tunne aega ja me ei planeeri. Maailmas oli mul neist inimestest alati kahju, kes elasid kella järgi kellast kellani ning kelle päev oli hommikust õhtuni ära planeeritud. Minule meeldis elada vabalt, sisetunde järgi ja kui keegi üritas mind raamidesse suruda, siis tegi see mind kurjaks. Ära muretse nii palju, vaid valmistu üllatuseks, mida Tää võib sulle veel pakkuda, kui me oma teekonda jätkame. Kui sa soovid, siis võime selle igal ajal katkestada. Soovid sa seda?
– Ei.
– Siis järgne mulle.

KAHEKSATEISTKÜMNES
Teekond lõppes aga varsti.
– Sääk, sääk, ma tulen sulle järele ja võtan su endaga kaasa.
Ta oli neid sõnu varem kuulnud. Toon, kuidas seda öeldi, tundus talle tuttav. Alamreptiilori Möku oli end talle taas ilmutanud. Möku lausus:
– Ma keelasin sul paigalt liikuda. Kas sa ka tead, kui raske oli mul sind leida? Kõrgemate tahtel ma pidin su üles otsima, sest mul on oluline teade sulle edasi anda. Mul on rõõm sulle teatada, et Igavese Elu Kohus on langetanud otsuse ning Enn Lill ja Enn Kii on sinu saatuses kokku leppinud. Ann kuulutas välja, et sulle ei anta numbrit ning sind antakse üle Teadagi Kellele. Otsus kuulub kohesele täideviimisele.
See tuli ootamatult. Ta oli vähehaaval Tääd tundma õppima hakanud ja leidnud, et see polnudki kurb ja igav paik nagu see oli esialgu tundunud. Tääs leidus hingi – Jeanne d’Arc, Rorik, Mõmmik, Küülik, mis muutsid selle paiga põnevaks. Ta võttis end kokku ja julges Mökult küsida:
– Kas nad leidsid kaheteistkümnenda tunnistaja?
– Ei leidnud, kuid süüdistaja ja kaitsja jõudsid kokkuleppele, et seda pole vaja ning piisab üheteistkümne tunnistaja arvamusest. Nad otsustasid, et tõlgendavad kaheteistkümnenda tunnistaja ütlusi negatiivse hinnanguna.
Jeanne-Elisabethi hing lohutas teda:
– Pole viga. Sa pole esimene hing, kes on järgmise tasandi väravate eest minema saadetud. Edasi pääsevadki vähesed, vaid need, kes on olnud edukad ning kohtu hinnang on alati subjektiivne.
Möku parandas teda:
– Kohtu hinnang on õiglane. Alati. Isegi siis, kui see on ekslik.
– Kas ma ei võiks Täässe jääda?
Selle peale vastas Möku resoluutselt:
– See on välistatud. Meil on leping Teadagi Kellega ja me peame lepingust kinni. Sa oled juba tema omandina hingekirja kantud ning edaspidi otsustab sinu saatuse eest tema.
Jeanne-Elisabethi hing, keda Tääs tunti Jeanne d’Arcina, jättis temaga jumalaga:
– Hüvasti. Oli mõnus sind kohata. Kui ma saaksin, siis ma kallistaksin sind. Pea meeles, mis ma Teadagi Kelle kohta rääkisin. Me ei tea.
Ta ei tunnetanud enam kaaslase energiavälja. Ilmselt oli see jalga lasknud. Möku sundis teda endale järgnema. Ta ei tahtnud kuuletuda, kuid Mökult tulev laeng oli nii tugev, et kammitses ta tema energiavälja külge.

ÜHEKSATEISTKÜMNES
Nad jõudsid tohutu suure musta ukse juurde, mis eristus jõuliselt Tää valkjast sudust ning mille piirjooned olid selgesti tajutavad. Eelneva elu jooksul oli ta sisenenud paljudest ustest ja ta mäletas, millised need välja näevad. Uks oli sile ja metalne. Seda ei olnud võimalik väljastpoolt avada. Möku helistas ukse kohale riputatud kellukest. Kellukese helin oli meeldiv ja meloodiline. Muusikahelid, mida kelluke välja paiskas, tuletasid meelde parimaid päevi tema kaotatud elus. Möku teatas.
– Me peame ootama, kuni nad ukse lahti teevad.
– Kes on nemad?
– Teadagi Kelle teenrid. Nad võtavad su vastu.
– Võid sa mulle öelda, mida tähendab sääk, sääk, ma tulen sulle järele ja võtan su endaga kaasa? Ma olen seda sinu suust palju kuulnud. Miks sa nii ütled?
– See ei tähenda mitte midagi. Ma ei tea, miks ma nii ütlen. Midagi pean ma ju ütlema. Kas see vastus rahuldab sind?
– Ei.
– Mul on kahju, et ei saanud sind aidata.
Nad vaikisid. Ta oleks võinud Mökult veel paljugi küsida, kuid ta ei tahtnud. Sõnad olid ühtäkki otsa saanud ning ka mõtted ei piinanud teda enam. Ta teadis, et oli jälle kord saatusele alla andnud ning ootas, mida tulevikul on talle pakkuda. Jeanne-Elisabethi vaim oli siiski vihjanud, et Teadagi Kelle juures ei pruugi olla nii halb kui kardetakse. Tää-elanik teadis palju. Võis loota parimat.

KAHEKÜMNES
Vaikus katkes. Uks avanes vaikselt, ta lükati sisse ja ta langes pimedasse sügavikku. See oli kõik, mida ta veel tajus, enne kui teadvus kadus. Kõik toimus väga kiiresti. Tühjus. Olematus. Lõpp. Teda ei olnud enam.

EPILOOG
Ta ei saanudki teada, et sel hetkel süüdati Tääs küünal. Seda juhtus seal väga harva. Jeanne-Elisabeth küsis:
– Sa teadsid seda ette, Rorik? Aga sa ei öelnud talle.
– Ma teadsin, kuid ma ei taha kõrgemate mängudesse sekkuda. Nemad mängivad oma mänge ja mina pole nende liivakasti oodatud.
– Kui sa oleksid talle öelnud, siis oleks ta võinud Täässe jääda. Siin pole küll meelakkumine, aga ta oleks saanud olla.
– Ma ei tegele heategevusega. Ta on isegi saanud suure au osaliseks, kui tema mälestuseks on Tääs süüdatud küünal. Mäletad sa, millal me seda viimati tegime?
– Muidugi mäletan. Me süütasime küünla Jeanne d’Arc’i hinge mälestuseks, kes ohverdas end Teadagi Kellele Montrealist saabunud ebaõnnestunud hinge Jeanne-Elisabeth du Lac’i eest.
– Kas sa rääkisid sellest lahkunule?
– Ei. Ta küsis, miks mind Tääs Jeanne d’Arc’ina tuntakse ja ma ei öelnud talle tõtt. Ma lihtsalt ei suutnud seda öelda ning see jääb mind piinama. Ma rääkisin talle, et mind lihtsalt unustati siia.
– Asjata kahetsed. Mina ei öelnud talle samuti, mis teda ees ootab, kuigi oleksin võinud, aga see ei piina mind. Ma olen veendunud, et käitusin õigesti. Hingi on tulnud ja läinud. Temal on vedanud, sest teda lihtsalt ei ole enam. Tää on karm ja kõik ei pea siin vastu. Jeanne võis olla Frangi riigi kangelanna, kuid ta ei talunud Tääd ja sellepärast ohverdas ta end sinu eest. Ta tahtis siit minema pääseda, ei pidanud vastu, ebaõnnestus.
– Mitte Frangi riigi, vaid Prantsusmaa. Maailm on vahepeal muutunud.
– Kuid Tää on jääv. Kas sa oleksid järginud Jeanne d’Arci eeskuju ning ohverdanud tõesti end selle tundmatu hinge eest nagu Jeanne tegi seda sinu hinge päästmiseks?
– Ma olen selle peale mõelnud, kuid ma ei ole suutnud oma mõtteid lõpuni mõelda. Kui see hetk saabus, siis ei olnud ma selleks valmis ja lasin tal minna. Ma olen veel liiga vähe Tääs olnud ega tea kõiki tema saladusi. Rohkem mõtlesin ma selle peale, et ta oleks võinud Täässe kaduda ja keegi ei oleks teda leidnud. Jeanne’iga oli teistmoodi. Jeanne kannatas olemise all. Ta oli Tääs juba kaua olnud ning tahtis siit lahkuda. Jeanne oli vaba hing ning võttis igavest olemist karistusena. Ta ütles mulle, et need, kellele on antud number, ei saa enam iialgi vabaks.
– Mina olen siin kauem olnud kui Jeanne d’Arc. Jäin Täässe kinni, kuna teadsin Teadagi Kelle saladust. Ka mind üritati Teadagi Kellele ohverdada, kuid ma tulin sealt tagasi. Peale mind ei ole enam keegi sealt tagasi tulnud. See oli ränk hoop kõrgematele ja nad muutsid kogu süsteemi palju kindlamaks.
– Mis seal on?
– Seal ei olegi midagi. Tühjus. Uskmatute unistus hauatagusest elust. Teadagi Kes on siinpoolsuse kloaak, kuhu heidetakse kasutuid asju. Must auk, mis neelab hinged ja lahustab need olematuses. Kõrgemad on loonud kõige selle katteks müüdi Teadagi Kellest, et oma maailma kontrollida ja loodud hingi vaos hoida.
– Teadagi Keda polegi? Kelle tarvis siis Mõmmik hingi püüab?
– Kõrgemate jaoks, kes ilmutavad end talle Teadagi Kellena. Mõmmik ja tema kamp on vaid väike lüli kogu ahelas.
– Kuidas sinul õnnestus Teadagi Kelle juurest tagasi tulla?
– Nad lükkasid mu alla, kuid ma olin liiga tugev. Ma jõudsin servast kinni haarata ja vinnasin end üles. Ronisin üles tagasi ja jõudsin Täässe. Siit ma enam välja ei pääsenud, polnud võimalustki nummerdatud saada. Nii ma jäingi.
– Ja sa ei kahetse? Nüüd, kui sa tead Teadagi Kelle saladust? Sa eelistad igavest olemist Tääs kaduvikku haihtumisele?
– Minu jaoks on tähtis, et Tääs saan ma edasi olla vürst Rorik, mitte mõni nimetu ulguv numbrivaim. Nii lihtne see ongi. Ma olen liiga uhke ja liiga edev, et olematusesse kaduda. Mul on, mida kaotada.
– Paljudel hingedel pole kaotada seda, mis sinul. Ma mõtlen ühe asja peale. Rorik, sa oled võimas nõid, kuid kas sa üldse tead, keda me täna mälestame?
– Seda pole mulle teada antud. Loodetavasti oli ta hea inimene või siis loom või taim. Isegi kui ta seda polnud, ei ole meie tema kohtumõistjad.
– Mina sain teada, kuigi pidin selleks Mökut kõvasti pinnima. Kuidagi imelik on süüdata küünal tundmatule hingele, kellest sa midagi ei tea ja kelle vastu sa oled olnud ükskõikne, sest sul on sinu enda mälestustegagi tegemist. Tema nimi oli Andres Tamm, sündinud Eestis. See on kusagil Põhja-Euroopas. Keskmine eesti mees. Täiesti tavaline elu, vähimagi särata. Möku rääkis, et sellised ei pea kaua vastu, kui nad oma tavapärasest rutiinist välja tulevad. Ta lahkus neljakümne aasta vanuses. Neljakümne ühest jäi veidi puudu. Sada seitsekümmend üheksa sentimeetrit pikk ja kaheksakümmend kolm kilo raske. Keskharidusega. Lahutatud. Abiellus kolmekümneselt, kuid viis aastat hiljem lahutas. Üks laps, kellega ta peale perekonna lagunemist enam ei kohtunud. Jõi, aga narkotsi ei pannud. Lahkumise hetkel töötu. Varem töötanud ehitajana ning taksojuhina Eestis ja Soomes. Möku ütles, et kui ta poleks ise läinud, siis oleks tal elada jäänud veidi vähem kui kolmkümmend üks aastat. Selline lõpetamata jäänud elu.

A.D. 2014

Narva, kell 3.14 hommikul

@Glynn Barratt

Ühel ilusal ja selgel laupäevahommikul Sankt Peterburgis tegin ma, relvastatuna kutsete, raha ja optimistliku meelega, katse saada viisat sissesõiduks Eesti Vabariiki. Kell kaheksa hommikul näis Špalernaja tänav üsna mahajäetuna. Mitte ühtegi joodikut ei olnud lõhkumas mitte ühtegi pudelit! Lõpuks ilmus ühte ukseavasse hästiriietatud nooruk, kes kiirustades lukustas ukse ja jalutas mõned sammud trepist alla oma autoni.

“Kas siin on Eesti konsulaat?” küsisin mina hoolimata meid lahutavast vahemaast.

Ta vaatas häirituna minu poole.

“Ma ei tea.”

“See peaks olema Smolnõi kloostri lähedal.”

“Minge edasi Smolnõi suunas. Seal peaks lipp olema.”

Ah sa rumal jõmpsikas, mõtlesin, tunnetades oma üleolekut temast auklike teadmiste riismetega, mis olin hankinud alles eelmisel ööl, kui ma, võideldes Stolitšnaja ja väsimusega, õppisin ühelt endiselt Eesti elanikult, et “formaalselt” – nagu ta väljendas, Sankt Peterburgis sellist konsulaati ei eksisteerigi, sest Vene Föderatsiooni valitsus, nagu näis, ei olnud sellele veel andnud oma õnnistust. Seega igal laupäeva hommikul saabusid siia Moskvast kolm visa Eesti Vabariigi ametnikku, et avada Aken Läände. Iganädalane palverännak välja pimedusse, vaid selleks, et näidata üles lahkust neile vähestele viisataotlejatele, kes võiksid koidikul koguneda munakivisillutisele kuldselt särava valge- ja sinisetoonilise Smolnõi ümbrusesse.

“Ära jää sinna hiljemaks kui kell kaheksa hommikul,” oli Tiit öelnud. “Nad suudavad neile määratud aja jooksul läbi vaadata ainult teatud arvu inimeste taotlusi. Nad lahkuvad kell neli.”

“Avamisajad võivad nädalast nädalasse veidi nihkuda,” lisas teine, umbes kahekümne kahe aastane kogenud reisija. “Võta midagi lugemiseks kaasa.”

Lippu ei läinud peidetud konsulaadi asukoha ülesleidmiseks tegelikult vajagi. Viisataotlejate rivi seisis vaikselt raske puidust ukse lähedal, mis avas tee konsulaati, paberist võtmete allikasse, mis võimaldas neil avada lukku Narva kindlusel, et liikuda salapärasel ning mitte veel hästi tuntud teel Tallinna, lõppematute Heinekeni jugade alla – põrgusse, igavene noorus ja ilu! Ukse kõrval oli tahvel. “Sankt Peterburgi Taassünni Heategevusfond” teatas see pisut laialivalguva kesk-lääne aktsendiga. Ma olin seitsmes, mitte järjekorras, sest seal polnud järjekorda. Kuid ma olin seitsmes ja mind tunnustati sellisena, kui ilmus välja järgmine isik, küsides vältimatu “Kto poslednii?” (Kes on viimane?).

“Kas nad avavad kell üheksa?” küsisin süngeilmeliselt mehelt minust vasakul.

“9.30. Võib-olla.” Tal oli seljas uus must nahktagi.

Nagu ma juba mainisin, päike paistis ja atmosfäär oli helge. Kõik need õnnetud ja viletsad (1) seisid rahulikult, lugesid ajalehte või vestlesid, samal ajal kui minutid kulusid ja märkamatult kasvas viisataotlejate hulk kahekümneni, siis kolmekümneni, isegi viiekümneni. “Kes on viimane?” “Tema seal.” “Kas te seisate siin?” “Kui sobib, ma olen teie järel?”

Missugused olid peamised sündmused, mis andsid sellisele paisuvale ootusele sisu? Las ma seletan. Kõigepealt tuli laulu jorisev vana naine, kes räpaste kottide, kuid päikeselise südamega seisis väikesel müürihakatisel õnnistamaks meid kõiki. Kaks korda laskus ta ettevaatlikult munakivisillutisele põlvitama, siis jälle tõusis, et teha lugematu arv ristimärke hommikusesse õhku. Rahvamass ignoreeris teda täielikult, ise piinlikkust tundes. Ma nägin, millise kergusega ta Jumala poole pöördus ja olin seetõttu tema peale kade, kuid samal ajal tema üle ka väga rõõmus. Järgmisena tuli jõukas paar Volvoga – spekulant liidus intelligendiga? Autouks sulgus rootsilikult summutatud mütsatusega. Oo jaa, nad olid seisnud meiega munakividel nii umbes tund aega tagasi, kuid olid vahepeal käinud suitsetamas! Nad olid seisnud sandaalidega mehe taga. Kus ta on? Imelik, et keegi teda ei näinud. Ja nii, kõiksuguseid ettekäändeid leiutades ja sõnade voolata lastes maandusid nad rahvahulgast just minu ette! Minu, kes ma olin oodanud oma aega juba sajandeid! Ma tundsin, kuidas meelepaha minus tõusis ja mu süda tagus, kui ma valmistasin end ette verbaalseks konfliktiks. Kuid siis, nagu oleksid nad tunnetanud minu ülekuumenemist, astusid kaks noort venelast kõrvale, järjekorrast välja.

Teise intsidendi põhjustas karvaajav kass, keda üks vanamees hoolikalt tümitas, nii et tema ümber puhkes hukkamõistev häältetorm. Viha kogus hoogu, kui sai selgeks, et vanamees ei kahetsegi oma teguviisi. “Kes iganes sinu sünnitas, ta tegi suure vea,” märkis pontsakas naine, keda tema tütar püüdis omakorda maha rahustada, pakkudes talle hõbepaberisse mähitud kompvekke. “Sa ise oled suur viga!” kuuldus vastuseks.

Me seisime oodates juba teist tundi, siis kulus kolmaski tund. Päike püsis kõrgel, õnnistused lakkasid ja rahvahulk oli paisunud umbes kahesajani. Ma olen üldiselt päris hea seisja, kuid tunnistan, et mu jalad hakkasid natuke valutama ja ma hakkasin mõtlema kõige sügavamate tugitoolide peale, kus mul oli eales õnnestunud istuda.

Lõpuks, just sel hetkel, kui kõikide meeleolu oli muutumas hapuks, sammusidki kolm vabandaval ilmel ametnikku vastsündinud Vabariigist pikkade sammudega meie poole. Nad olid viisakad ja said aru taktitundest. “Vabandage, me pidime ümber istuma ja siis veel liiklusõnnetus …” Rahvahulk hingeldas nagu ründevalmis loom, kuulas ja õõtsutas. Siis, kui kriiksatus kuulutas viimaks Uste avanemist, oli ärritus ununenud ja sajad küünarnukid tõusid üksmeeles. Mitmekeelse ja armutu valinguna tormasime sisse ning ähmaste nägudega, kuid heidutamata hoones valitsevast pimedusest, rühkisime laiast ja kurvilisest trepist üles, siis alla koridori ja nii otse Kabinetti.

Barrikadeerides end Kabineti kaugeimas otsas, allpool küünarnukihoopide liini, istusid Eesti Vabariigi esindajad. Nad olid pingul oma õhukeste pukklaudade taga, kindlasti halvasti kaitstud nende poole tormava slaavlaste laine vastu, kuni viisataotlejate eelväe näod oli jõudnud kõige rohkem kahe jala kaugusele ametnikest. Veel mitte hirmu tundes tegi üks kena naine korduvaid katseid korra loomiseks.

“Inimesed! Inimesed! Minge tagasi koridori, palun! Oodake koridoris, palun! Neli inimest korraga.”Rahvahulk ignoreeris tema palveid nürimeelselt ja otsustavalt, vaadates temast mööda või uurides oma jalanõusid, kuid mitte tolligi taganedes Laudadest, kust võisid iga hetk tulla Viisad. Väljastpoolt sissepressimine Kabineti uksel aga muudkui kasvas. Üha rohkem paksult riietesse pakitud taotlejaid trügis edasi, leides kasutamata tühimikke õõtsuvas massis ja suundudes ihaldatud eesmärgi poole.

“Head inimesed! Me ei saa kõiki korraga teenindada. Tagasi koridori! Kohe!”

Just sel hetkel haaras keegi Kabineti kaugeimas nurgas taotluste virna. Värin läbis tervet rahvahulka, kes oli ruumi nüüdseks juba kindlalt ummistanud, täpselt nagu igas Venemaa linnaliini ülerahvastatud bussis, kuid mitte nii kindlalt, et ihuliikmed ei oleks saanud väänduda vasakule või paremale, eemale rindadest või muudest valupunktidest.

“Siiapoole!”, “Saatke neid edasi!”, “Siitkaudu!”, “Ja siia!”

Meeleheitel käed haarasid lendavaid paberilehti, paljusid kortsutades, mõningaid rebides. Minu taga vandus kannatamatu insener Jaroslavlist, kuna tema varbad olid trügiva massi saabaste all puruks litsutud. Bürokraatlikud konfetid, pääsmed Baltikumi, kajakatiivul nende peade kohal lendlemas!

“Anna mulle pliiatsit!”

“Kasuta enda oma, parasiit!”

Seal väljas, sädelevatel munakividel, olin ma olnud seitsmes, kuid siin, Kabinetis, ma olin võib-olla alles kahekümnes. Kuid ma olin vihane ja väsinud ning iga mööduva sekundiga ma tundsin end üha enam ja enam Välismaalasena. Veel võitlesin ma selle häbiväärse sisalikulaadse kiusatusega kasutada oma Lääne passi ja koputada automaatse viisakuse hüvedele. Tagane minust, Inturistlik Saatan! Otsus sai tasutud, kui minu ees seisev naine nõrkes aeglaselt.

Jahmatus; kokkupõrkuvad tungid; rahutud selgitused rahvasummas. Naise seisund tõi rahvasummas välja mälestused teistsugustest vajadustest, mis olid üsna vähe seotud Eestiga ja tekitasid vastutulelikuma õhkkonna. Samal ajal kui Kabinetis tunded veel selginesid, tabas minu pilk ametniku pilgu ja ta märkas minu välismaist passi, noogutas lahkelt ning osutas kohale Laudadele lähemal. Nüüd olin ma kolmas!

“Mida te Eestis teete?”

Ma rääkisin talle.

“Aga miks te jälle tagasi lähete? Te olite seal alles möödunud aastal.”

Ma tunnistasin või pigem tegin sügava žesti jutuajamise peateema suunas, mainides neid rõskeid varemeid Kiltsis, kus teistel aegadel oli sündinud Suur Lõunamere Atlas ja kus imetlusväärne Krusenstern võõrustas härra Hörnerit.

Naisametnik – abikonsul? Ida väravavalvur? – manas esile viisaka saladusliku naeratuse, kuid rahvasumm pressis ümberringi nii tungivalt, et ta lihtsalt võttis oma templi ja virutas selle alla, andes mulle “üheaastase mitmekordse sisenemisega viisa” – head teed Eestisse! Ma pugesin rahvasummas teed otsides Kabinetist välja, tagasi koridori, kus mõned tosinad veel ootasid ja kostitasid mind rumalate küsimustega. “Kas täna taotluste vorme on?” Võib-olla ei olnud need küsimused rumalad, sest kes olen mina, et seda öelda? Mina olen Välismaalane, kes maskeerub koha peal toodetud ning hästi informeeritud isikuks, aga kellele iseloomulik ignorantsus teeb valu.

Nende venelaste seas, kes ikka veel ootasid trepil, oli ka Volvoga saabunud paar. Nad lootsid, nagu ma väljas nendevahelisest vestlusest olin kinni püüdnud, veeta kaks nädalat nende suvilas Tartu lähedal. Piiriületamine oli nüüd kallis ja muutus kogu aeg halvemaks, aga koht kuulus seaduslikult neile ning nad lootsid seal korjata juur- ja puuvilju. Nad ei olnud vanausulised, keda tuleks testida eesti keele grammatikas, kuid igal juhul olid Põhimõtted ja seadus nende poolel. Kui ma lahkusin konsulaadist, näitas kell juba 12.15 pealelõunal. Mõtlesin, et tõenäoliselt neil ei õnnestu vähemalt mitte sellel päeval pabervõtit hankida ja nende õunapuud ning kabatšokid peavad ootama.

Kas ma hoolin nende probleemidest või nende venelaste õigustest, kes sündisid aastal 1942 Kohtla-Järvel? Või kuidas “spontaanselt privatiseeritud” endiste riigiettevõtete rikkus on kiiresti ja maagiliselt transformeerunud tuhandeks valgeks Mercedes Benziks? Kas ma peaksin hoolima nende, kes täna kutsuvad end eestlasteks, õiglastest kirgedest ning asjakohastest õigustest, mina kui Välismaalane, kes on palju ignorantsem kui isegi baltisakslaste järeltulijad? Kuigi ma hoolin.

Viisaga passis ja mõtetega Tallinnas, mis keerlesid minu peas ringi, magasin järgmisel ööl väga hästi. Pühapäev möödus meeldivalt Piiriületamiseks ette valmistudes. “Osta pakk kohvi,” soovitas Tiit. “Ja viis pudelit viina.” Ma kuuletusin. Saabus esmaspäev ja koos sellega telefonikõne Eestist.

“Mul on kahju, kuid te peate enne Narvat tegema kiirusetesti,” teatas hääl.(2)

“Mida? Kas te saaksite seda korrata?”

“Välismaalased peavad nüüd tegema kiirusetesti. Ma vabandan.”

Mu mõistus kobas seletuste järele, mis annaksid võtme mõistatuse lahtimuukimiseks, miks ma peaksin tõestama, et ma suudan sõita maanteel aeglaselt veel enne, kui ma saabun Eesti Vabariiki! Kuid viis sekundit hiljem ma taipasin. SPID, AIDS, surm! Muidugi, riigil on õigus kaitsta oma kodanikke, kuid ikkagi oli see ebamugav. Minu ülesanne oli nüüd leida arst, kes saaks mulle teha tasuta aidsitesti, kasutamata selleks süstalt, mida oleks pruugitud sadu kordi varem ning pärast kasutamist riidekaltsuga puhtaks pühitud ja niiviisi muudetud surmarelvaks. See ei saanud olema lihtne.

Nüüd, hiljem, ma julgen seda tunnistada, et olin lohutatud ja lõbustatud unistustest, mis hävitasid minu une kaheks järgmiseks ööks. Ühe stsenaariumi järgi haaras tihedate vuntsidega lihaseline vene tädi minu kätest, surus need minu taha ja lähenes mulle musta süstlaga, mis nägi välja nagu kudumisvarras.

“Zee, mu khallis,” sosistas ta. “On sulle… kui sa ei räägi mulle, kuidas on eesti keeles “piiber”.” (3)

Lõpuks sain ma testi tehtud Venemaa Teaduste Akadeemia klantsitud polikliinikus. Minu veri oli puhas ja kriis oli möödas. Liikusin edasi ülesande järgmise faasi poole, et osta ühe otsa bussipilet Tallinna. Lihtne asi, mõtlete? Te eksite!

Ainus liini teenindav buss lahkub Sankt Peterburgist Tallinnasse iga päev või veel täpsemalt igal ööl. Buss lahkub kell 22.50 õhtul ja saabub Narva kindluse juurde umbes 2.15 öösel. Miks on käigus üksainus öine buss? See sõltub, kellelt küsida. Kütusepuudus, seletavad põlatud skandinaavlased. Ei, poliitika, panevad kibestunud slaavlased vastu. “Kas te tõesti mõtlete, et eestlased ei võiks korraldada asju nii, et buss ületaks piiri päevasel ajal, kui nad seda tahaksid?” Ma ei oska muidugi öelda, kelle käes on tõde või kas tõde on segatud. Kes võiks öelda mulle, Rändurile Kadunud Aegade Tagant (a la recherche du temps perdu),(4) milles seisnes kord Saksamaa põhjamaine kuma? Kõik, mida ma tean, on see, et buss on täis seisvaid, higistavaid, kannatavaid inimolendeid nagu neid võib kohata linnalähisliini bussis. Oli lämbe öö, kui ma viimaks suundusin Tallinna poole ja tohutud ängistavad elektrilaengud sähvatasid õhus. Siis, Kingissepas, lõhestas taevast välk. Küürus reisijate siluetid valgustatuna välgunoolte kaugest sähvatusest ja siis langesid taevast tinahallid vihmapiisad. Bussis oli tüse aafriklane. Kas ta suundus Rootsi? Või mõne sedalaadi õnne poole, mida mina ei suutnud tabada? Kui me kõik hooti tukastasime, siis haaras ta poolunes nähtamatute asjade järele tema ümber ja hüüdis: “Prsss! Prsss!” Võimalik, et buss võis vahepeal peatuda ja siis koperdasid nii noored kui vanad rohkem unes kui ilmsi bussist välja. Igatahes keset ööd me veeresime sillale Kindlusest allpool ja bussi mootor seiskus.

Pikk Hermann nägi kuuvalguses suursugune välja. Ivangorodi kindlus oli lähemal ja sealsed tihedad kindlustused väljendasid Moskoovia võimsust. Kindluse torn joonistus öösse, heites kõrvale mälestused natside rünnakust ja stalinistide hävitustöödest ning kutsudes tagasi Rootsi rüütlid, kes patukahetsusena mõnede eksimuste või vigade pärast olid mõistetud teenima Narvas, mõrvarlikult tuimal Kaug-Ida rindel. Kui külmad olid siin talved! Kui mahajäetud olid nende armukesed, keda ründasid teised rüütlid!

“Palun tulge bussist välja ja jalutage putkani!” kamandas nooruke piirivalvur. Ta rääkis vene keeles, kuid aafriklane ei saanud aru. Sõnumit korrati eesti keeles. EESTI VABARIIK, teatas kivisein väljas. Tulge välja!

Pika ja ägeda protesti järel väljusid bussist aafriklane ja veel kaks teist reisijat tema kõrval. Üks neist, kes oli arvatavasti bulgaarlane, kandis risti kaelas. Nende tulek võttis aega oma kolmkümmend minutit. Vahepealsel ajal olime me kõik teised bussist välja tulnud, nõjatusime väsinult üle sillapiirde ja vaatasime alla pimedusest helkivale vedelikule, kus oli Jõgi, mis voolas oma mustal ja mahlakal moel. Taevas olid tähed, kuid ükski neist ei peegeldunud vette, kus veel neli sajandit tagasi olid koormatud kaubalaevad valmistunud reisideks Šotimaale ja Lissaboni. Mitte keegi ei lausunud sõnagi. Ainult lainete loksumine ja kauged joodikute hõiked lõhkusid vaikust.

Siis, kell 3.14 hommikul, vaba aidsist, kuid püütuna kurbuse lõksu, oli mulle antud taas luba libiseda Eestimaa pinnale. Tere tulemast tagasi, välismaine saatan! Kas see oled tõesti sina, Eesti? Ma vaevu tundsin su ära.

A.D. 1992

Autorist: Glynn Richard de Vere Barratt (1944) on Kanada ajaloolane, kes on uurinud Venemaa ajalugu põhiliselt Vaikse ookeani piirkonna kontekstis ja kirjutanud raamatuid Vene meresõitjate (s.h. Eestist pärit A. J. von Krusensterni) reisidest. Ta luges 1992. aasta sügisel Eesti Humanitaarinstituudis Vene Impeeriumi ajaloo kursust. Käesolev lühijutt anti tõlkimiseks ja avaldamiseks ajakirjale “Magellani Pilved”, kuid ajakiri läks hingusele veel enne, kui järjekord Barratt’i Eestisse saabumist kirjeldava jutuni jõudis. Jutuke annab vaimukalt ja hoogsas stiilis edasi kannatuste raja, mida 1992. aastal Venemaalt taasiseseisvunud Eestisse reisiv rändur kadunud aegade tagant pidi sihile jõudmiseks läbi elama. Täna kakskümmend kaks aastat hiljem avaldame selle loo eestikeelse tõlke blogis “Aegumatud intervjuud”.

Märkused:

1. Originaalis “all mimsy were the borograves” – viide Lewis Carrolli tõlkimatule väljendile raamatus “Alice imedemaal.”

2. sõnademäng – AIDS (omandatud immuunpuudulikkuse sündroom); vene k. SPID, inglise k. speed – kiirus.

3. piiber (beaver) on slängis naiste suguelund.

4. Viide Marcel Proust’i romaanile”Kaotatud aega otsimas”.

Kanada autorile Kanada muusik Loreena McKennitt ja Vene Õigeusu Koor

Inglise keelest tõlkinud R.W.Hamilton (tõlge 1992-2014).

ROBIN HOOD

Howard Pyle’i “Kuulsa Robin Hoodi lustakad seiklused”, Robert Louis Stevenson’i “Must nool”  ja

Walter  Scott’i “Ivanhoe” põhjal instseneerinud  Indrek Olmaru.

Emajõe Suveteatri avalavastus, lavastaja Ain Mäeots, esimene mängukord 1997.

Kolm vaatust mängides vabas õhus.

Aeg:       12. sajandi teine pool ja 13. sajandi algus

Koht:     Inglismaa

Tegelased:

ROBIN HOOD – metsavendade pealik

MARION – Robin Hoodi armsam

GISBORN GAY –

VÄIKE JOHN – pealiku parem käsi

WILL PUNAKUUB – Robin Hoodi õepoeg

LAHKE ARTHUR – parkal

WILL STUTELY – kogenud lindprii

MÖLDER NÄÄPS – mölder

ORU ALLAN – nooruke rändlaulik

ELLEN – Oru Allani pruut, Marioni teenijatüdruk

Elleni isa –

VEMBLA WAT – kardsepp

COPMANHURSTI munk, hüüdnimi vend VOPS – lõbus metsamunk

NOTTINGHAMI šerif –

Prints JOHN –

ELEANOR – prints Johni abikaasa

HEREFORDI piiskop –

REGINALD FRONT-de-BOEUF – prints Johni nõunik

BRIAN de BOIS-GUILBERT – templirüütel

MUST rüütel – hiljem kuningas RICHARD LÕVISÜDA

GURTH – narr ja seakarjus

HUBERT – kuninglik vibukütt

Kõrtsmik –

Kuller –

Marssal –

Turniiri heeroldid –

Metsavahid –

Relvakandjad, teenijad, pealtvaatajad turniiril, Robin Hoodi salgakaaslased, hobused,

koerad.

ESIMENE VAATUS

ESIMENE PILT

 Ühe päevatõusu ajal, kevadise laane imekauni aasa keskel mängivad noored rõõmsalt

pimekulli.

Marion – Robin, Robin! Robin on nüüd kull!

(Robini silmade ette seotakse rätik ja ta hakkab mängijaid püüdma. Marion jääb tema

käte vahele.)

Hääled – Suudlus! On pandilunastuseks suudlus! Vaid suudlus, kui suu on suule pitseriks, võib lunastada panti! Kes püüti juhuse poolt kinni ja nõnda Robinile anti, mine tea, kas igaveseks või siis hetkeks!

(Marion suudleb Robinit.)

Hääled – Marion, Marion! Nüüd kull on Marion!

(Marionil seotakse silmad kinni, kõik jooksevad laiali, Gisborn Gay annab ennast

kinni.)

Hääled – Suudlus, suudlus! Vaid suudlus, või ehk miski muu, võib lunastada panti!

(Gisborn Gay tahab Marioni suudelda, aga Marion põikleb eest ära.)

Robin – (hõikab vahele) Sõbrad! Võtame kõik kätest kinni ja kergendame valikut, mis Marionil ees.

(Noored võtavad üksteisel käest kinni ja liiguvad tantsides ringi ümber Marioni, kuid

taaskordsel püüdmisel juhtub jälle Gisborn Gay talle ette jääma ja Marion on sunnitud

teda suudlema.)

Robin – (segab vahele) Mänguõnn on mänguõnn, Gisborn Gay. Kuid kes teeb kellel selja prügiseks? Kas oled valmis rammu katsuma? Mees mehe vastu. Hoolimata juhusest tähistaeva all.

(Gisborn Gay pöörab põlglikult selja ja viskab vammuse seljast, sellega märku andes

oma valmisolekust maadluseks.)

Gay – Ohoo, vaata aga poissi. Endal emapiim vaevalt huultel kuivanud, aga juba ärpleb nagu kukk.

Robin – Tule, väikemees, mu käte vahele. Kui sa mind kenasti palud, siis ma võib olla ei näita sulle uut ja vana.  (saab Gisborni kätest kinni, kuid Gay heidab esimesena ja saab Robini topelt-nelsonisse, Robin teeb silda, tal õnnestub juba alt välja rabeleda, kui korraga kostab metsavahtide jahipasuna hüüd)

Gurth – Kuninglikud metsavahid!

(Ilmuvad kolm metsavahti, vibud käes.)

1. metsavaht – Kas keegi märkas suurt hirvesokku siit mööda jooksmas või kuulis teda põõsastikus oksi murdmas?

Gay – Kuningakojas on vist suur pidu tulemas, et meestevägi nõnda väärtuslikku saaki taga ajab.

2. metsavaht – Prints John sai teate Palestiinast. Kuningas Richard Lõvisüda on reeturi läbi surma saanud.

3. metsavaht – Prints tahab seda uudist avalikult kuulutada ja Ashby lossi kogunevad suurtsugu maaisandad.

Gurth – Lõvisüda on langenud. See on nüüd küll kurb uudis kenal lehekuul. (uhkelt) Mina, sündinud pärisori, narr ja  seakarjus, ütlen teile: meie mängime siin kulli. Üks rebane kuskil krabistas, vist küll, aga hirvesokku ei ole keegi  märganud. (metsavahid lahkuvad)

Hääled – Võit! Võit!

Gay – (mängib džentelmeni) Las Marion näeb kellel silm ja vaim on täpsem. Tooge vibud.

Robin – (vihaselt) Neetud kilk, see vits ei anna vibu mõõtu välja. Tooge puudane vibu. (koorib ühe pajuoksa ülemise otsa paljaks) See on märk. Sinna, metsa servale, peab ta maasse löödama.

Hääled – Kolmsada jardi!

Gay – Las jõnglane laseb esimesena.

Robin – (veel vihasemalt) No tead, ma lähen Nottinghami linna laskevõistlusele ja võistlen seal koos kuningriigi kõige tublimate täitsameestega. Seal on võitjale määratud vaat parimat oktoobriõlut.

Gay – Ennäe, tühi kõrvits kõrre otsas. Varsti hakkab piima kõrvale õlut ka veel jooma.

Robin – (kelle viha kasvab päris pööraseks) Kuule sina! Sinu kasimata suumulgu pärast oleks sulle paras vitsa anda.

Gay – Neitsi nimel, nüüd saad säru! (kargab äkki, ilma igasuguse hoiatuseta, oma vibu järele ja kihutab noole vihinal Robini poole)

Robin – (nool lendab peast kolme tolli kauguselt mööda) Sa tahad öelda, et ma pole  mingi mees! (pöördub kiiresti, tõmbab vibu vinna ja läkitab omalt poolt noole vastu) Ütle nüüd veel!

(Gisborn Gay märkab Robini liigutust ja kummardub, nool tabab noormeest tema selja

taga täpselt rindu. Gay naerab tumeda kurguhäälega tigedalt.)

Robin – Oh häda, sa tegid minust mõrtsuka. Oh poleks sa mulle iial ühtegi sõna lausunud. (kõik jooksevad kiljudes lajali, vaid Marion jääb paigale) Ma laseksin rõõmuga kas või oma parema käe maha raiuda, kui see sündinu olematuks teeks. Kerge oli tõusma mu käsi, aga raske sai minu süü.

Marion – Robin, sa pead põgenema. Gay läks kuninga metsavahte kutsuma. Ma olen kuulnud, et metsas on palju mehi, kes seadusega pahuksis või võõra võimu vastu astunud.

Robin – Mu särasilm, mu kallis piiga. Lindpriiks pean jääma laia laande! Kas tõesti mets saab mulle koduks? Kuid kurb on minu maja, mu sirgusilm, kui sinu naeruhääl jääb igavesti puude taha varju.

Marion – Robin, püha Katariina nimel, sa oled minu kallim. Ma tahan lakkamatult taevast paluda, ehk sünnib rõõmus juhus, mis seob igaveseks kokku meie südamed.

Robin – Kuid sinu hooldaja, Nottinghami šerif? Ta on juba ammu pidanud plaani sind hea raha eest mõnele rikkale normannile kosida. Ja nüüd veel see veretöö. Kas tunned teda?

Marion – See õnnetu on šerifi sugulane.

Robin – Oleks õiglane kuningas Richard ometi elus. Rõõmuga annaksin end tema kohtumõistmise alla. (kostab metsavahtide jahipasuna hüüd)

Marion – Robin, võta see sõrmus. Kui sinuga juhtumisi peaks midagi sündima, kas head või halba, siis saada käskjalaga mulle sõnum. Selle sõrmuse abil tunnen ta pettust kartmata ära.

Robin – Kui mingi ime läbi see sõrmus hoopis meie sidujaks ei saa.

Marion – Põgene, mu arm ja käskija.

Robin – Jää hüvast, Marion!

TEINE PILT

 Loss. Hallis asub pikk jämedalt tahutud tammeplankudest laud, mille pind on

Nottinghami serifi õhtueineks kaetud. Laua keskkohta on paigutatud kõrgem tool

isanda jaoks.

Šerif – Tuhat ja tuline! (pöördub veinikallaja poole) Tuhat ja tuline, miks jääb Gurth nii kauaks välja? Kardan, et me kuuleme temast ja seakarjast täna veel halbu sõnumeid. Aa, seal ta ongi. Tule siia. Millest see tuleb, sa võrukael, et nii kaua väljas vedelesid? Kas tõid mu karja koju, Gurth, või jätsid ta röövlitele ja riisujatele?

Gurth – Kari on terve, teie meeleheaks.

Šerif – Aga mulle ei meeldi see, võrukael, et ma teisiti pidin arvama ning hauduma kättemaksu oma naabrite vastu, kes mulle midagi kurja pole teinud. Kui see veel kordub, ootavad sind raud ja vangitorn.

Gurth – Tõepoolest, onuke, täna õhtul pole sa tark ega arukas.

Šerif – Kuidas nii, narr? Sina lähed väravavahi kambrisse ja õpid seal korda tundma, kui sa narrusele nii suure vabaduse annad.

Gurth – Enne luba narri oma rollis esineda, sest eks narride kohus ole ju uudiseid teatada, mida seakarjuse kõrvad on kuulnud. Mina sattusin sigadega kaugele jahilaande ja seal aasal mängisid noored Locksley linnast oma lustimänge. Kaks uudist on mul, auväärt isand, teatada. Üks on kurb, aga teine peaks sinu südamele rõõmu valmistama.

Šerif – (kärsitult) Kurat võtku sind. Mu kõht on juba ootamisest paistes. Hea küll, ütle alguses hea uudis, siis vaatame edasi. (naisteenijale) Ellen! Miks viibib leedi Marion?

Ellen – Ta vahetab veel oma peaehet. Teie ei taha ometi, et ta ainult tanu ja korsetiga söögilauda ilmuks? Pealegi ei riietu kogu krahvkonnas keegi nii ruttu kui minu käskijanna.

Šerif – Noh, ori, olen valmis sind kuulama. Ja ära pikalt venita.

Gurth – Me kõik ootame, millal hea kuningas Richard pikale veninud ristiretkelt tagasi jõuab?

Šerif – Kas just kõik.

Gurth – Aga kuninglikud metsavahid kuulutasid täna uudist, et meie ootus on asjata, sest Richard Lõvisüda olevat teel Palestiinast koju surma saanud.

Šerif – Võrukael, ma käskisin sul kõigepealt rõõmsa uudisega lagedale tulla.

Gurth – Eks ma mõtlesin, et see see ongi.

Šerif – Hm! Hea küll, ja see teine, see kurb uudis?

Gurth – Robert Locksley lasi mängides tekkinud tüli ajal sinu sugulase, noore Williami südamesse ilusa pika sulgedega noole.

Šerif – (kargab püsti) Neetud kurinahk! Võtku kõik sarvilised seda Robertit, see nõuab kättemaksu. Meie armuline isand ja valitseja, prints John, peab sellest kuulda saama. Nüüd kohe annan ma välja vangistamiskäsu ja panen auhinnaks kaheksakümmend kuldnooblit sellele, kes tolle kelmi ja lurjuse…

Gurth – Ümberkaudne rahvas kutsub teda Robin Hoodiks ja ta ise ennast metsavalvuriks.

Šerif – …selle Robin Hoodi kinni võtab ja minu palge ette lohistab. Oma käega tahan ma ta neljakümne küünra kõrgusele kõlkuma tõmmata.

Gurth – Aulik isand, sa ei tea, kui palju mehi on kogunenud Robin Hoodi ümber ja kui vähe ta ise hoolib kuninga või serifi käskudest. Õige ta on, et ükski ei taha seda käiku ette võtta, sest kõik kardavad tagasi tulla lõhkise pea ja murtud kontidega.

Šerif – Siis on kõik Nottinghami mehed argpüksid. Aga kui ükski mees Nottinghamis ei söanda kaheksakümne kuldnoobli peale välja minna, siis otsin ma mujalt, sest kuskil peab meie maal ometi leiduma mehiseid mehi. (ilmub leedi Marion)

Marion – On see õiglane ja mõistlik, kui kedagi teise süü pärast karistatakse?

Šerif – Vait! Ma lasen selle mõrtsuka vahistada. Teatage üle krahvkonna, et kaheksakümmend kuldnooblit ootab meest, kes toob Robin Hoodi minu palge ette. Gurth, sa otsid mulle ustava kulleri, kelle saadame samal ajal naaberlinna, Lincolni. (sunnib Marioni ees ennast vaiksemaks) Kuid küllalt. Meie tagasihoidlik eine on juba lauale kantud, sellepärast istugem lauda ja meie lahkus vabandagu seda puudulikku rooga.

(Kõik kaaskondsed istuvad laua ümber, kui äkki kostab väljast hääli, millele vastavad

koerad ulumise ja haukumisega hoone teistes ruumides ning lossi õuel.)

Serif – Väravasse, poisid! Gurth, vaata, kes julgeb mu söömaaega segada.

Gurth – (jõuab mõne aja pärast tagasi) Herefordi piiskop ja vaprate ning auväärt templirüütlite komandoor, suursugune isand Brian de Bois-Guilbert ühes väikese saatjaskonnaga paluvad üheks ööks külalislahkust ja peavarju: külalised on teel prints Johni residentsi Ashby linna.

Šerif – Olgu nad tervitatud, kui nad arvasid heaks siin peatuda, aga nad oleksid veel enam tervitatud möödasõitnutena. Mine, Gurth, võta endale kuus teenrit ja hoolitse nende eest hästi, et nad oma uhkuses ei võiks öelda: Nottinghami serif paljastas ühe hoobiga nii oma vaesuse kui ka kitsiduse. Kähku! Brian de Bois-Guilbert? (pomisedes omaette) De Bois-Guilbert? See nimi on laialt kuulus nii oma tubliduse ja vapruse kui ka halbuse poolest. Uhke, kõrk, halastamatu, kalgi südamega, nõnda räägivad need vähesed sõdurid, kes Palestiinast tagasi on tulnud. Hea küll, ka tema olgu tervitatud.

(Sisenevad piiskop ja templirüütel koos väikese saatjaskonnaga, kelle hulgas võib

märgata kannupoisina templirüütli teenistusse astunud Gisborn Gay-d.)

Šerif – (tõustes väärikalt püsti) Kahetsen, auväärt piiskopi-isand, et mu tõotus keelab mind kaugemale vastu tulemast isegi niisugustele külalistele nagu olete teie ja vapper püha templiordu rüütel.

Piiskop – Tõotusi peab pidama, auväärt šerif. Tõotused on sidemed, mis meid taevaga köidavad ja on sellepärast vääramatud ja kõrvaldamatud seni kuni meie ema kirik vastupidist pole lausunud.

Šerif – Siis olge tervitatud ja istugem, et pakutaval roal hea lasta maitsta, sest mu kõhukoobas uriseb juba mõnda aega pahaselt viivituste pärast. (märkab, et templirüütel kiindunud silmi Marioni vahib, kes suursuguselt oma näo looriga varjab) Härra templirüütel, saksi neitside palged on liiga vähe päikest saanud, et nad suudaksid ristisõitjate tungivaid pilke välja kannatada.

Brian – Palun vabandust, kui ma haavasin. See tähendab, et ma palun vabandust leedi Marionilt, sest kaugemale ei saa mind mu alandlikkus viia.

Piiskop – Leedi Marion on minu sõbra karistamisega karistanud meid kõiki. (söögi vahele) Küllap olete kuulnud, et prints John korraldab oma truudele vasallidele Ashby lossis suure peo. Kuna ajad on segased ja teed  hädaohtlikud, siis ei peaks te söör  Brian de Bois-Guilberti kaitset kasutamata jätma.

Šerif – Ma ei ole veel otsustanud, kas võtta see teekond ette või mitte. (jääb mõttesse) Siiski, prints John peab oma kõrvaga kuulma, mis tema kuningriigis toimub.Tõstan selle karika teie terviseks, härra piiskop. Kui te aga oma mungamäärusest peaksite nii kindlasti kinni pidama, et hapupiimale eesõiguse annate, siis pole vaja mulle sellest teada andes liiga oma viisakust pingutada.

Piiskop – Ei, auväärt serif, ainult oma kloosterkonnas piirdume me rõõsa ja hapu piimaga. Ilmalikkudega läbi käies tarvitame ilmalikke kombeid ja sellepärast vastan teie karikale sama viina maitsmisega.

Brian – Drink hael! Joon ilusa Marioni terviseks.

Marion – (ei võta loori eest) Ehk oleksite oma viisakustega kokkuhoidlikum, härra rüütel, ja jutustaksite pigem viimaseid uudiseid Palestiinast. Need on inglise kõrvale meeldivamad, kui teie prantsuse kommetele kohased meelitused.

Šerif – Söör Brian de Bois-Guilbert, te peaksite teadma, et leedi Marion on vaenelaps ja minu hoolealune, millise õiguse ma omandasin tema majesteedi, prints Johni otsusega. Seega ei taha ma, et väikseimgi katteta tähelepanuavaldus tema noort südant ja puutumata hinge võiks närtsitada. Pealegi, ma ei ole kuulnud, et ristisõitjad märkimisväärse pärandusega koju tagasi pöörduvad.

Brian – (heidab Marionile tulise pilgu) Mul on vähe jutustada, leedi. Võin ainult seda öelda, et teade rahust Saladiniga vastab tõele.

Gurth – Need rahud uskmatutega teevad mu vanaks.

Šerif – (ootab lõbusat nalja) Mine ikka, võrukael, kuidas nii?

Gurth – Sest mina mäletan neid oma eluajal juba kolme ja igaüks neist pidi kestma viiskümmend aastat, nõnda et mina peaksin kokku arvates juba sada ja viiskümmend aastat vana olema. (šerif naerab häälekalt)

Marion – Keda peate teie ristisõitjate seas kõige paremateks sõjameesteks?

Piiskop – Hospitali rüütleid, sest seal ordus…

Brian – Nende kuulsuse külge ei taha ma oma kätt pista, ometi peab templirüütleid…

Gurth – (peene tagamõttega) Mina aga arvan, sõber ristimantel, et oleks Richard Lõvisüda nii tark olnud ja narri nõuannet kuulda võtnud, siis oleks ta oma lõbusate inglastega koju jäänud ja püha koopa tagasivõitmise usaldanud nende rüütlite hoolde, kel Jerusalemma kaotamisega kõige rohkem tegu oli.

Brian – See on tõsi, et esimesel kohal nii au kui ka vapruse poolest oli vapper Inglise kuningas Richard.

Šerif – Kel nüüd, oleme kuulnud, tuleb taevaste väravate taga sisselaskmist paluda?

Brian – Annan oma kuldse käevõru, kui te teataksite mulle selle kõiketeadja nime. (lisab kõrgilt) Ja teie ei pea mitte arvama, et see minu ainuke kuld on.

Marion – Te tahate öelda, et Richard ei olegi surnud?

Brian – Austria hertsog ei tapa, kui head lunaraha on loota. Sealsed vanglamüürid peavad kinni ka kõige vahvama lõukoera.

Šerif – Siis on prints John kuulujuttude ohver.

Piiskop – Mitte enam, kui meie tema residentsi jõuame. Kuid prints peab valvas olema. Hea tahtmise korral võib ju nõu leida ja vanglauksed ei avane kunagi.

Šerif – Te rääkisite midagi rahast, vapper templirüütel.

Brian – Kannupoiss, mine too ja näita minu kasti. (Gay tõuseb lauast)

Marion – (tunneb nüüd Gay ära ja hüüatab) See vilets on teie teenistusse astunud!

Šerif – (silmad hakkavad läikima kui kasti kaas avaneb) Ohoo, siin midagi on! Mul on huvi teiega tõsisemalt vestelda, söör Brian de Bois-Guilbert. Marion, hea laps, teeni vaprat rüütlit ja vala talle karikatäis parimat kanaari veini. (Marion kuulab käsku)

Piiskop – Auväärt serif, teie olete olnud aus ja ustav vasall, prints Johni truu lääniisand. Nüüd, kui olete otsustanud koos meiega Ashby linna reisida, oleks kohane küsida, mida arvate kujunenud olukorrast. Millist nõu annaksite meie valitsejale? Võib olla tulevasele kuningale?

Šerif – Maa on rahutu. Lõvisüdame äraolek on mõjunud inimestele halvasti, keegi ei tea kelle poole hoida. Printsi positsioonid pole kaugeltki nii helged kui Londonist vaadates võib paista. Lihtrahvas nuriseb, kuid see pole peamine. Kuidas suhtub võimalikku võimuvahetusse ülikkond? Seda ma ei tea ja teada ei taha. Selleks on printsil nõuandjad ja mina oma nina võõrastesse mängudesse ei topi.

Piiskop – Veelkord, püha Maria nimel, teie terviseks.

Šerif – Meil tuleb homme varakult teele asuda kui me päevaloojanguks printsi residentsi tahame jõuda. Sherwoodi metsades pimedal ajal reisimine on muutunud ohtlikuks, nagu te väga hästi teate. Gurth juhatab teile teie asemed. Teil aga, vapper templirüütel, soovitan ma oma laegas kindlasse kohta varjule jätta. Nagu näete, oskavad ka saksi neitsid võluvad välja näha.

Brian – Leedi Marion näib kaunim, kui mu silmad kunagi kedagi näinud on. (Gurth läheb ees ja kõik lahkuvad)

Šerif – Marion, sa peaksid selle vapra normanni vastu lahkem olema.

Marion – Häbene oma sõnu, ahnitseja! Raha paneb su silmad särama nagu tõllavapi päikese käes. Minust ei saa kunagi normanni naist, sest ma ei ole kaup, ja minu isa, olgu muld talle kerge, ei oleks  mind kunagi vastu minu enese tahtmist mehele pannud.

Šerif – Sõnakuulmatu plika, mina olen sinu hooldaja ja sa teed nii, nagu on minu otsus. Vait! Olen väsinud.

KOLMAS PILT

Robin Hood jalutab lauldes mööda metsa. Seal kohtab ta võõrast, kes jõe kaldal murul

pudelist rüüpab.

Robin – Ennäe, ennäe. Mõtlesin, et lähen seiklema ja, ennäe. (pöördub võõra poole) Kulla sõber, mu kurk on laulmisest kuiv nagu kõrrepõld oktoobrikuus. Võib-olla on sinu tublisse pudelisse jäänud veel tilgake kurgukastet?

John – (pahuralt) Tõele au andes, topid sa ennast üsna häbitult sinna, kuhu sind pole kutsutud. Kuid ma pean ennast liiga heaks kristlaseks, et keelata janusele jooki. Mis mul juua on, seda pead sa ka saama.

(Annab pudeli Robinile, see joob kull-kull-kull. Kui pudeli tagasi annab, loksutab

John seda etteheitvalt, vaatab vastu valgust ja kummutab kähku suule, nii et sinna ei

jää enam piiskagi.)

Robin – Kas sa tunned siinset ümbruskonda, sa tore vabatmees?

John – Jah, mõnevõrra.

Robin – Ja tead ka üht Copmanhursti nimelist kohta, kus vana kabel on?

John – Jah, mõnevõrra.

Robin – Siis tead sa võib-olla ka üht meest, keda kutsutakse püha Copmanhursti mungaks?

John – Jah, mõnevõrra.

Robin – Hästi, armas mees, lindprii, vurle või punkar, kes sa ka ei ole, ma tahaksin teada, kas toda munka võib leida jõe sellelt või siis teiselt kaldalt.

John – Õigupoolest on sellel jõel ainult teine kallas.

Robin – Kuidas seda mõista?

John – Noh, sedaviisi. (kõverdab ühe näpu) Too jõekallas seal on teine, eks ole?

Robin – Olgu nii.

John – (kõverdab teise näpu) Kuid see teine kallas on ainult üks kallas. Kas on selge?

Robin – Keegi ei saa seda eitada.

John – (kõverdab järjekorras kolmanda, neljanda ja viienda näpu) Seega, kui teine kallas on üks kallas, siis see kallas on teine kallas. Ja et teine kallas on teine kallas, siis jõe mõlemad kaldad on teised kaldad. (näitab võidukalt oma suurt ja rasket rusikat) M.O.T.T.

Robin – See on hästi ja ilusasti seletatud, kuid ma ei tea ikkagi, kas too munk elab jõe sellel kaldal, kus meie seisame, või sellel kaldal, kus me mitte ei seisa.

John – See on nüüd sihuke tegeliku elu küsimus, millele targad loogikareeglid vastust ei anna. Ma soovitan sul see oma viie meele abil ise välja uurida.

Robin – (vahib võõrale mõtlikult otsa) Mul on suur soov minna läbi selle koolme, et püüda toda head  munka üles leida.

John – Tõepoolest, see on ilus soov nii noore mehe juures. Ma olen kaugel mõttest sind su ausal teekonnal takistada, sõber. Jõgi on kõigile vaba.

Robin – Jah, kulla sõber, aga sa näed, et mul on seljas mu parimad riided, ja hea meelega ei teeks ma neid märjaks. Ma näen, sul on tugevad ning laiad õlad: ehk leidub sul minu vastu nii palju kaastunnet, et sa mind seljas üle viid?

John – Mis!? Püha Dunstani valgete käte juures, kas sina, armetu jõmpsikas, sina igavene memmepoeg, sina kehkadivei, sina, sina, kuidas sind õieti nimetadagi, kas sina palud mul, minul ennast seljas kanda!? Noh, ma vannun, et… (peatub sõnapealt ja silmad löövad kavalalt särama) Aga miks mitte? Eks ka Püha Chrisostomus kandnud võõra üle jõe? Tule minuga, võõras, ja ma täidan sinu soovi. (lähevad koolmekohale, John pistab oma tubli laia mõõga kaenla alla) Ma arvan, et su mõõk võib märjaks saada. Las ma pistan ta koos oma mõõgaga kaenla alla.

Robin – Ei, ei, kulla mees. Ma ei taha sind koormata millegi muuga peale iseenda.

John – Kas sa arvad, et Püha Chrisostomus mõtles kunagi oma heaolu peale? Ei, anna aga oma relv siia, nagu ma ütlesin, ja ma kannan seda karistuseks oma uhkuse eest.

Robin – (seob mõõga pikema jututa lahti, annab Johnile ja hüppab kergelt talle selga, kes pladistades teisele kaldale sumab) Suur tänu sulle. Sa oled tõepoolest hea mees. Palun anna nüüd mulle mu mõõk ja siis ma lähen, sest mul on kiire.

John – (kavala muigega) Ei, armas noormees, ma ei kahtle, et sul on oma asjadega kiire taga, kuid sa ei mõtle minu asjade peale ja minu asjad ootavad mind jõe teisel kaldal. Ma sain siia tulles märjaks ja kardan väga, et kui ma peaksin uuesti läbi vee kahlama, võin saada luuvalu ja teisi sedasorti haigusi. Olen kindel, et kuna ma nii alandlikult täitsin sinu palve, kannad sa mind meeleldi tagasi teisele kaldale. Sa näed kuidas Püha Chrisostomus, too vaga üksiklane, andis minu kätte kaks mõõka, aga sulle mitte ühtegi. Seepärast võta mind kuulda, hea noormees, ja kanna mind tagasi teisele kaldale.

Robin – (pureb alumist huult) Oh sind, kaval võõras, sa oled mind tõesti kenakesti üle trumbanud. Ma oleksin pidanud kohe aru saama, et sa pole sugugi nii lahke nagu ennast näitad olevat.

John – Einoh, ära ikka niiviisi teotama ka tule, muidu võid mu helkiva mõõga läbi nii umbes tollisügavuse augu keresse saada.

Robin – Kuss, kuss, kaotajal on õigus suud pruukida nii, kuidas ta soovib. Anna mulle mu auguraud: ma luban, et viin su üle jõe. Ei, ei, ma ei tõsta sinu vastu relva.

John – Või veel. Ma ei karda sind sugugi, mees. Säh, siin on su ork, ja sea end otsemaid valmis, sest ma kiirustan tagasi.

(Robin võtab Johni õlgadele ja tassib üle jõe, kuid näpib salakesi mõõgavöö kallal, nii

et kui ta teisel kaldal mehe maale heidab, haarab lindprii mõõgast kinni ning see tuleb

koos tupe ja rihmaga lahti.)

Robin – (hingeldades) No nii. Nüüd oled sa mul peos, mees. Sel korral toimetas toosama pühak, kellest sa ennist rääkisid, kaks mõõka minu kätte ja jättis sinu ainsamastki ilma. Noh, kui sa mind nüüd otsekohe teisele kaldale tagasi ei vii, siis ma vannun, et tärgin sinu nahka, kuni see on auklik nagu läbikulunud vammus.

John – (vaatab mornil pilgul Robinile otsa) Tõepoolest, ma olen sul peos. Anna mulle mu mõõk ja ma luban, et ei kasuta seda sinu vastu. Peale selle luban ma, et täidan su tahtmist: võtan su selga ja viin uuesti üle jõe. (Robin hüppab naerdes kukile, aga keset jõge heidab John Robini järsu õlapöördega üle oma pea vette ja sumab ise kaldale) Vaat nii, jahutagu see sinu tulisust.

Robin – Oota sa, lurjus. (mulistab vees, kaob ja tõuseb jälle pinnale) Kohe ma tulen… Kui ma sinust täna hakkliha ei tee, siis ärgu….

John – (naerdes) Sa ei tarvitse liialt kiirustada. Ära karda, ma ootan sind. Sinu enese õnnetuseks.

Robin – (kaldale jõudes) Hoia end!

John – Just samad sõnad.

(Algab tuline mõõgavõitlus Robini ja Johni vahel.)

Robin – Pea kinni. (üleni tilkudes) Mul on sulle üks palve, enne kui me uuesti alustame.

John – (laubalt higi pühkides) Mida sa tahad?

Robin – Ainult seda, et sa lubaksid mul kolm korda oma sarve puhuda.

John – (kortsus kulmul) Ma arvan, et selle taga on kindlasti mõni vigur. Kuid olgu pealegi, ma ei karda sind ja luban sul teha oma tahtmist, juhul kui sina lubad mul kolm korda puhuda seda väikest vilet.

Robin – Suurima rõõmuga. Oleme rääkinud. (puhub metsasarve ja John vaatab tähelepanelikult ringi, mis nüüd juhtuma hakkab) Sa oled pikk ja vahva mees, ning ma arvan, et siinpool Nottinghami linna ei ole kedagi teist sinu vapruse ja kavalusega.

(Metsast tormavad esile kolm-neli vahvat lindpriid eesotsas tubli Will Stutelyga)

Stutely – Aus pealik, mis lahti on? Sa oled ju pealaest jalatallani läbimärg.

Robin – (rõõmsalt) Tõepoolest, too vahva sell virutas mu ülepeakaela vette.

Stutely – Siis ei pääse ka ta ise ilma supluse ja nahatäieta.

Robin – Hei, pidage kinni! Ta on tubli ja aus mees, ja talle ei pea sündima midagi paha. Kuuled sa, armas sõber, kas sa ei taha minu juurde jääda ja mu salga liikmeks astuda? Iga aasta saad sa kolm linkolni kalevist ülikonda, peale selle veel nelikümmend marka rahapalgaks ja jao kõigest saagist, mis meile osaks langeb. Sa hakkad sööma maitsvat ulukiliha ja jooma parimat õlut ja sinust saab minu parem käsi, sest iial varem ei ole ma näinud nii vahvat mõõgakeerutajat ja kavalat nupumeest kui sina. Ütle, kas tahad olla üks minu tublide rõõmsate meeste hulgast?

John – Seda ma veel ei tea. Kui siin juhtub olema vähemalt üks mees, kelle nool lendab täpsemalt kui minu oma, siis ma tõesti kaalun, kas mitte teiega ühineda. Minu kodumaal ei vääri ükski vabatmehe nime, kes jugapuust vibu ja uibupuust nooli halvemini käsitleb kui mõõgatera.

Robin – Pagana pihta, sa oled üpris ninakas sell. Armas Stutely, lõika nelja sõrme laiune tohuriba ja löö see seal kaheksakümne jardi kaugusel kasvava tamme külge. Noh, mees, kui sa seda märki halli hanesulise noolega puhtalt tabad, siis võid end vibukütiks nimetada.

John – Jumala eest, seda ma ka teen. Anna mulle hea tugev vibu ja üks tubli nool, ja kui ma mööda lasen, võite mind paljaks koorida ja vibunööridega siniseks nüpeldada. (Stutely ulatab talle vibu ja sirge noole, teised vaatavad põnevusega, kui John vibu palge tõmbab, ja kuidas nool märklaua otse keskkohast lõhestab) Ahaa, paika ära, kui mõistad.

Robin – Hüva oli see lask kahtlemata. Paigata ma seda auku ei saa, vahest ehk ainult suuremaks käristada.

(Robini nool tabab Johni noolt otse sabasse, lõhestades selle pilbasteks ja mehed

kargavad jalule, rõõmust hõisates.)

John – Püha Witholdi sitke jugapuust vibu juures, see vast oli lask, säärast pole ma näinud kogu oma elu jooksul. Tõsijutt, nüüdsest peale saab minust alatiseks sinu salga mees. Õnnis Adam Bell oli ka hea laskur, kuid nõnda ei lasknud ta küll iialgi.

Robin – Kui nii, siis saan ma täna salka tõesti tubli mehe. Kuidas sind kutsutakse, armas sõber?

John – Minu kodukandis hüüti mind Reynold Greenleafiks.

Stutely – Ei, mu kena pisike poisu, mulle ei meeldi su nimi ja ma muudaksin selle meelsasti ära. Väike oled sa muidugi ja nigel nii kehalt kui rammult, seepärast ristime su Väikeseks Johniks ja mina olen su ristiisa. (mehed pahvatavad naerma)

John – Kui sa mõtled minu üle nalja heita, siis maksad sa selle eest valusate muhkudega.

Robin – Ei, ei, armas sõber, talitse oma viha, sest see nimi sobib sulle imehästi. Tänasest peale oled sa Väike John ja Väikeseks Johniks sa jääd. Läheme nüüd, mu vahvad mehed, ja korraldame sellele kenale lapsukesele ristsed.

(Mehed katavad aasale laua hulga söögi ja joogiga, sõna võtab Will Stutely.)

Stutely – Ma arvan, et on aeg meie kena lapsukest ristida, eks ole poisid?

Mehed – Jaa, jaa. (kõik karjuvad läbisegi, nii et mets kajab)

Stutely – Siis on meil vaja vadereid ja preestrit. (valib paar kangemat meest välja)

John – Püha Dunstani nimel, enam kui üks peab kahetsema, kui te söandate mind sõrmeotsagagi puutuda!

(Mehed kargavad talle sõnalausumata korraga kallale. Üks, kes mängib preestrit,

hoiab käes pilgeni täis õllekannu.)

Valepreester – Kes toob selle lapse?

Stutely – Mina.

Valepreester – Ja mis paned sa talle nimeks?

Stutely – Väike John panen ma talle nimeks.

Valepreester – Niisiis, Väike John, senini ei ole sa üldsegi elanud, ainult triivinud tühjal maailmalaval ringi: nüüdsest peale aga elad sa tõelist elu. Kui sa veel ei elanud, siis hüüti sind Reynold Greenleafiks, aga nüüd, kus sa tõesti elad, kutsutagu sind Väikeseks Johniks, ja nii ma sind ka ristin. (tühjendab õllekannu Johnile pähe)

(Kõik möirgavad naerda, nähes kuidas kange tume õlu Väikese Johni nina ja lõua

otsast habemesse niriseb. Robin aga ulatab linkolni kalevise rõivapambu ja hea tugeva

vibu, mille John heal meelel vastu võtab.)

NELJAS PILT

 Kuller sammub serifi käsukirjaga Lincolni linna poole. Ees on “Sinise Kuldi” kõrts,

kus istuvad mõned mehed. Kuller otsustab veidi jalga puhata ja võtab laua taga istet.

Kuller – Hei, peremees, too üks kann jahedat märjukest. (kõrtsmik toob kannu õlut, millest käskjalg hooga üle poole ära rüüpab)

Üks meestest – Mis uudist sa nii kiiruga kannad, kulla mees?

Kuller – (ei ole rääkimisega kitsi) Ah, küll maitseb hästi see rüüp. Kas te Robin Hoodi lugu teate, kuidas ta mängides tekkinud tüli ajal serifi noore sugulase surma saatis? No jaa, nii see juhtus, ja Robin puges seaduste eest laande pakku. Armuline serif andis nimetatud kelmi kohta vangistamiskäsu välja, aga too ei hooli ei serifi ega kuninga käskudest, sest ta pole sugugi seadust austav mees ja nüüd ei julge keegi isegi mööda laia Piibe maanteed reisida. Robin Hood on nagu kuningas oma kuningriigis. Ta kütib kuninga hirvesid ja nõuab paksudelt abtidelt, vapratelt rüütlitelt ning maaisandatelt tolli. Kõik kardavad teda ja serif käib turtsudes ringi nagu vihane siil. Nottinghami linnas ei leidunud kedagi, kes Robin Hoodi vangistamise oleks enda peale võtnud ja serif saatis minu käsukirjaga naaberlinna Lincolni, et vaadata, kas ehk leidub seal mõni julge, kes serifi käsu täidaks.

Wat – (parajalt vindisena) Mina tulen igatahes kenast Hertfordi linnast ja ei ole Nottinghami ümbruses ühtki meest, kel kaigas paremini peos püsiks. Einoh, poisid, kas ei läinud ma suurel laadal kokku tolle jultunud suli Eli Simoniga ega kolkinud teda  vaeseomaks? See Robin Hood, kellest ma tõele au andes varem midagi kuulnud ei ole, on üks paras kelm, kuid olgu ta pealegi tugev, kas ei ole mina, kuulus kardsepp tugevam? Ja olgu ta pealegi kaval, kas ei ole mina kavalam? Veski Näncy silmade juures, minu enese nime juures, ja see on Vembla Wat, oma ema poja nimel, see on iseenda nimel, ma vannun, et mina, Vembla Wat, lähen ise selle vahva selli vastu, ja kui ta meie valitseja pitsatit ega Nottinghami serifi käsku mikskiks ei pane, sii kolgin, klopin ja taon ma teda nii, et ta ei liiguta enam kätt ega jalga. Kuulsite, mis ma ütlesin, te vänged sellid? Noh, võtame veel ühe kannu.

Kuller – Kaks kannu, peremees, kaks kannu! Mina maksan, ja üsna heldelt, sest sina oledki see mees keda ma otsin. Vapper ja vahva mees.

Wat – Jah, vahva olen ma küll. Anna käsukiri minu kätte. Šerif peab nägema kuidas kardsepp tolle kelmi, selle Robin Hoodi, nagu vagura tallekese tema ette toon.

Kuller – Jumala eest, sa oled vapper sell ja tea, et meie tubli šerif on pannud välja kaheksakümmend säravat kuldnooblit tasuks sellele, kes Robin Hoodi kinni võtab. (annab käsukirja Wati kätte) Tagasi Nottinghami lähen ma nüüd, et meie head serifi rõõmustada. (lahkub)

Wat – (võtab laulu üles)

“Kui karjased on välja pääl

sel lahkel lehekuul,

siis nende vilepilli häält

mu kõrvu kannab tuul.

Ja õhtu eel, kui jäägri sarv

teeb jahi lõpetust…

Robin – (astub tihnikust kõrtsu poole, juba eemalt hüüdes) Tere, armas sõber!

Wat – …saab hagijas, et tolmab karv…

Robin – Tere.

Wat – …veel sokult õpetust.

Robin – Hei, mees, oled sa kurt või? Armas sõber, ütlen ma sulle.

Wat – No tere ise ka, oled sa siis sõber või mitte. Aga ma ütlen sulle, et kui sa oled sõber, tõuseb sellest tulu meile mõlemale, aga kui sa sõber ei ole, kasvab sest kahju üksnes sinule.

Robin – Olgem siis sõbrad, sest kasu on ikka parem kui kahju, ja kahjuks ei meeldi mulle su tammepuust malakas, mis võib mulle kergesti rohkem kahju kui kasu tuua, seepärast olgem sõbrad ja tõusku sellest kasu mõlemile.

Wat – Minugipoolest, olgem siis pealegi. Kuid, hea noormees, su jutt jookseb nii nobedasti, et mu vaene kõva pea ei jõua seda kuigi hästi jälgida, seepärast palun räägi lihtsamalt, sest ma olen tõepoolest lihtne mees.

Robin – Kust sa, rõõmus vennike ka tuled?

Wat – Ma tulen… (püüab mõelda, aga on juba tublisti õlut joonud) Ma tulen, kust ma tulen.

Robin – Hästi öeldud, meister, hästi öeldud. Tõsijutt, sinu nali on justkui õlu: lööb vahutama kõige enam just siis, kui ta hapuks läheb. Aga ka selles, mees, on sul tuline õigus, sest ma armastan tõesti õlut. Ja kui sa jood nõnda vahvasti, nagu sust arvata võib, joodan ma sulle parimat kodumärjukest, mis iganes kogu laias Nottinghami krahvkonnas on voolanud.

Wat – Ausõna, sa oled päris tore sell, hoolimata su häbematust naljast.

Robin – Ma arvan, et kõik kardsepad on uudiseid pungil justnagu kooruv kanamuna. Äkki räägid sina mulle oma uudiseid, armas sõber.

Wat – Tead, ma olen taibukas mees ja mul on käsil tähtis töö, mis nõuab kogu mu kavalust. Tulin nimelt otsima üht jultunud lindpriid, keda siinne rahvas kutsub Robin Hoodiks. Mul on paunas vangistuskäsk, kus kõik on ilusasti pärgamendile üles tähendatud, pealegi veel suure punase pitseriga kinnitatud, mis annab talle seaduse jõu. Kui ma vaid kohtaksin toda Robin Hoodi. Aga sina ju elad siin kandis, ehk tunned sa, armas mees, ka ise Robin Hoodi?

Robin – Jah, tõepoolest, mõnevõrra ma teda tean ja nägin teda veel täna hommikulgi.

Wat – Ütle mulle, mis masti mees ta üldse on?

Robin – Üsna minu sarnane, nii kasvult, kogult kui ka vanuselt päris minu moodi ja ka silmad on tal sinised nagu mulgi.

Wat – Ei või olla, sina oled alles roheline poisinolk, aga mina arvasin, et ta on suur habemega täismees. Miks muidu Nottinghami mehed teda nii kangesti kardavad?

Robin – Tõele au andes ei ole ta nii vana ega turske kui sina, kuid teda peetakse kaikavõitluses üsna kõvaks käeks.

Wat – (kaalukalt) Võib ju olla, aga mina olen veel kõvem, sest kas ei võitnud ma laada aegu ausas võitluses Eli Simonit? Aga kui sa teda tunned, vennike, ehk juhatad mind tema juurde? Šerif lubas mulle kaheksakümmend kuldnooblit, kui ma selle röövli kinni võtan, ja kümme tükki neist saad sina, kui sa ta mulle kätte näitad.

Robin – Muidugi, seda ma teen. Näita mulle seda käsukirja, et ma näeksin, kas see on ehtne.

Wat – Seda ma küll ei näita, isegi oma lihasele vennale mitte. Ükski mees ei näe mu käsukirja enne, kui ma selle tolle selli nina alla torkan.

Robin – Olgu peale. Kui sa seda minule ei näita, siis ei tea ma, kellele sa teda üldse kavatsed näidata. Kuid proovime siinset head oktoobriõlut. Kõrtsmik! Meile kaks kannu seda kõige paremat ja kangemat. (tõuseb lauast ja läheb kõrtsmikule järele) Oota sa siin, ma lähen ja vaatan, et peremees laseks õlut õigest vaadist. Ma tean, tal on head oktoobriõlut, mille on pruulinud kuulus Withold Tamworth. (sosistab kõrtsmikule, et too lisaks õllele ühe mõõdu kanget flaami märjukest)

Wat – (pärast esimest õllesõõmu) Jumala eest, too Withold Tamworth pruulib kõige kangemat kesvamärjukest, mida Vembla Wat eales on suhu saanud.

Robin – Joo, joo, sõber. Hei peremees, too mu sõbrale veel üks kann sedasama. Ja lase nüüd laul lahti, sa muretu sell.

Wat – Noh, seda, armas sõber, pead sa saama, sest sihukest õlut ei ole ma veel elu seeski maitsnud. Jumala eest, see lööb juba praegu mu ladva kihama. (alustab sama endist laulu, aga keel muutub pehmeks ja lõpuks vajub raskeks muutunud pea lauale)

Robin – (naerab lõbusalt ja õngitseb kardsepa kaukast serifi käsukirja) Kaval oled sa, meister, aga mitte veel nii kaval, ma arvan, kui too röövlinägu Robin Hood. (kõrtsmikule) Siin, armas mees, on kümme ausat sillingit tänase kosti eest. Vaata, et sa oma külalise eest nagu kord ja kohus hoolt kannad. Kui ta ärkab, võid temalt uuesti kümme sillingit sisse nõuda. Kui tal neid aga ei ole, võid võtta võla katteks tema koti ja vasara ning isegi kuue. Sel kombel karistan ma neid, kes tulevad laande mind kimbutama.

Kõrtsmik – (muigab kavalalt) Õpeta jah vana santi lonkama. Sina ja sinu mehed olete alati “Sinisesse Kulti” oodatud.

VIIES PILT

Robin on jõudnud samale platsile, kus sai alguse nende tüli Gisborn Gay’ga. Näeb

lähenevat Marioni ja tõttab talle vastu.

Robin – (kallistab ja suudleb teda õrnalt) Olen sinu järele tulist igatsust tundnud, mu kallis.

Marion – (paneb põse mehe rinnale) Oh Robin, eales pole ma soovinud rohkem tunda su varjulist embust kui nüüd, mil see meile nii raskeks on tehtud. Kui kõvasti su süda lööb.

Robin – Kuri saatus veeretab meie teel takistusi. Ma mõtlen öösiti tihti, oma jahedal lehtedest asemel, meie süütutele lapsepõlve rõõmudele, kui tulevik näis nii kaunis ja paljutõotav. Siis oli meil vaba voli kohtuda kus tahtsime ja kui tahtsime, jões supelda kui päev liig kuumalt paistis, nurmedel joosta kui meeletud tunded peas tuikasid ja hingata täiel rinnal metsade kosutavat õhku. Nii helisevalt naersid sa, kui ma rohututiga su kurgualust kõditasin. Siis aga ärkan üles, sest öökull huikab puuõõnes, ma olen üksinda ja mul on külm ja oksaraag torgib küljekonti.

Marion – Muretule meelele tundub loojuva päikese kustuv helk nii tähtsusetu. Nüüd, kui päike loojub, võtab maad sünk pimedus ja pole kedagi, kes mind lohutaks.

Robin – Sa oled nagu magus mesi, aga pead elama torkevalmis leskedega ühes koopas. Milline lõhnademängu su juustepärjas. (surub pea Marioni juustesse)

Marion – Üks kõrk ja ülbe normann, kes mõniaeg tagasi šerifi juures öömaja palus, teadis rääkida, et kuningas Richard Lõvisüda on elus. See on ju hea uudis, Robin.

Robin – Tõepoolest.

Marion – Ma kardan, Robin, sest serif on rahaahne. Sama normann, rikas templirüütel, on hakanud mind tungivalt enesele naiseks tahtma. Šerif plaanib koletut plaani mind kõrgile templirüütlile naida.

Robin – Hakka vastu, niikaua kui suudad, kui enam ei suuda, siis jääb viimane samm. Mets on seadusevastaseid julgeid täis ja ma korjan kokku väe, mille sarnast brittide maa varem näinud ei ole.

Marion – Mis õnn, et šerif minu käike jälgida ei lase. Need haprad armuhetked on kui maius nälginud vaesele.

Robin – Pealegi on minu käes üks paber. Kuningliku pitsatiga kinnitatud käsk, mis volitab selle orderi omanikule igasugust toetust vajalike operatsioonide läbiviimisel. Ma kavatsen seda rakendada parematel eesmärkidel, kui see algselt mõeldud oli.

Marion – Milline küll peaks olema üks paber, millega elimineerida raha võim?

Robin – Mees, kellel on mehisust nõuda ja osavust teostada, on rahavõimust iga kell üle. Kuid ma seisan maailma kõige kaunima piiga kõrval ja räägin talle mõõkadest, lõksudest, jahiriistadest. Ei, nii see ei lähe. Vaata, ma kingin sulle midagi head, ja kroonin sind oma südamekuningannaks. (võtab salajas hoitud maasikatest kee ja paneb Marionile kaela)

Marion – Mu kallis Robin, sa pead saama vastutasu, sama küpse, sama maitsva. (suudlevad)

Robin – Vaatan sind ja ei mõista, mis imevägi sunnib mind naerma kui nutma peaks ja nutma kui ometi ilm paistab nii kaunis. Ma ei tea, Marion. Ma oskan vaid õnnelik olla. Tule, mu kallis, tõstan su üles ja viin õrnalt nagu tuulehoog pilvedest kõrgemale. Mu kallis, sirgusilm. (haarab Marioni oma sülle ja viib minema)

KUUES PILT

Prints John ja tema abikaasa Eleanor on Ashby linna lossis korraldanud vastuvõtu

oma truudele maaisandatele. Printsi ümber on kogunenud Herefordi piiskop, Brian de

Bois-Guilbert ja nõunik Reginald Front-de-Boeuf.

Prints – (erutatult edasi-tagasi sammudes) See oli kole! Mu jumal! Ma nägin täna öösel kohutavat und. Seal oli üks must sein, millel helkis tontlik kiri, kirjutatud küünrakõrguste tähtedega: ole valvel, sest metsaline on valla pääsenud. Ma nägin liival lõvi jälgi ja kuulsin metsas tema möirgamist ja mitte miski ei suutnud minu julgust elustada.

Eleanor – (nõunikule) Annaks jumal, et miski tema julgust suudaks elustada.

Reginald – (Eleanorile) Üksnes venna nimi ajab ta palavikku.

Piiskop – (printsile) Kui Richard missioonilt tagasi tuleb, siis ainult selleks, et rikastada oma vaeseks jäänud ristisõitjaid nende kulul, kes temaga pühale maale kaasa ei läinud. Tema tuleb vastutusele võtma kõiki neid, kes tema äraolekul on teinud midagi, milles võib näha seaduserikkumist või krooni privileegide kahjustamist.

Brian – Kas Austria hertsogiga võiks olla võimalik kokku leppida? Ehk hoiab lõukoera seni vangis kuni see sinna ära mädaneb?

Prints – Aga kust võtan ma varanduse, et hertsogile maksta?

Reginald – Tuleb pöörduda abipalvega Prantsuse kuninga Philipi poole.

Brian – See võtab palju aega ja meie ei tea, mida Richard selle aja jooksul jõuab ette võtta.

Eleanor – (salvavalt) Kui Lõvisüda tagasi tuleb, siis maksab ta kätte esimeses järjekorras templihärrade ja hospitali ordu liikmetele, kes püha sõja ajal Philipi poole hoidsid. (vaatab piiskopile otsa) Ja teistele suuvoodritele.

Prints – (erutatult) Kõik te kardate tema võimu! Juba tõmbute tagasi, juba aimate sündmusi ette. Ja see arg piiskop on esimene, kes minu maha jätab.

Piiskop – Te teete mulle ülekohut, majesteet. (pöördub üdini solvunult ära)

Reginald – Kannatust, isand, praegu pole aeg etteheidete tegemiseks. Meil on õigus valida kuninglikust verest prints, kes kõlbaks kõige paremini kõrgema võimu hoidjaks, see tähendab, me valime selle, kelle valik on aadlisoole kõige kasulikum.

Eleanor – Richard on julge rüütel, hea juht, suuremeelne oma sõprade ja kiriku vastu ning kõige krooniks veel ristisõitja ja püha haua võitja. Mida on teil temale vastu panna?

Reginald – Mis puutub isikuomadustesse, siis on võimalik, et prints John seisab oma vennast Richardist madalamal, kuid pidades silmas seda, et viimane tuleb kättemaksumõõk käes, kuna aga esimene hoiab oma peos tasu, eesõigusi, rikkust ja au, siis pole kahtlust, kumb on kuningas, keda aadlimehed täie teadmisega peavad toetama.

Prints – Sina oled ikka minu hea ingel olnud, Reginald. Kui mul alati oleks nii hea kantslerinõu varanast võtta. Mida me peaksime praeguses olukorras tegema?

Reginald – Tuleb poolehoidjate hulka suurendada ja lihtrahva vastu helde olla. Ärge solvake oma kõrgeid kirikuteenreid. Kui Richard peaks tagasi jõudma, siis tuleb ta üksinda ja kust peaks ta abilisi leidma? Minu ettepanek on korraldada üks suurejooneline turniir, rõõmuks truudele maaisandatele ja meeleheaks maarahvale. Sellisel kombel saame teada, keda võib usaldada ja keda mitte.

Prints – Kui Richard tuleb, siis tuleb ta üksinda, sest tema truude sõdurite luud pleegivad Palestiina liivaluidetel. Seega tuleks teda tabada ja selleks tuleb salaluurajad maale laiali jagada. See on käsk, söör Reginald Front-de-Boeuf. Vaadake, et kõik ettevaatusabinõud oleks tarvitusele võetud.

Eleanor – Kas sa kavatsed ta tappa?

Prints – (toore naeruga) Kes räägib tapmisest? Ei, eluaegne vangistus on parem, ja kas see on Inglismaal või Austrias, eks see ole ükskõik.

Eleanor – Mina pesen oma käed sellest mängust puhtaks.

Prints – Kuninganna, te avaldate mõtlematut poolehoidu minu vennale.

Eleanor – Tõesti? Sinusugune tossike, kes kogu aeg oma koha pärast lõdiseb, täidab mind põlgusega. Kus on sinu mehemeel, John? Olgu jumal mulle armuline, et kord sinu naiseks pidin saama, ehk küll süda mujale tõmbas. Hirmus on saatus, mida mul tuleb kanda. Tulge, Reginald, saatke mind. Loodetavasti ei lükka härrased riigijuhid tänaõhtuse peo algusaega pimeduse tulekuni.

Prints – (märkab eemal seisvat šerifi) Sina? Milliste teadetega tulid sa meie juurde?

Šerif – Ma tulin palvega. (laskub põlvili)

Prints – Mis sul vaja on? Lase kuulda, mida sa tahad.

Šerif – Oo mu hea isand ja valitseja. Sherwoodi laanes, meie armsa Nottinghami krahvkonnas, elab üks jultunud lindprii nimega Robin Hood.

Prints – Tõepoolest, kuuldused tema tegudest on jõudnud isegi meie kuninglikesse kõrvadesse.

Šerif – Ma läkitasin ühe tubli mehega vangistuskäsuga, kuhu oli vajutatud sinu enda kuninglik pitser, kuid ta peksis mehe läbi ja varastas käsupaberi. Robin Hood laseb sinu hirvi ja röövib sinu läänimehi isegi suurtel maanteedel.

Prints – (vihaselt) Kuule, mees, mida ma sinu arust peaksin tegema? Kas ei tule sa minu juurde suure kaaskonna hambuni relvis sõjasulastega ja ometi ei ole sa suuteline kinni võtma ühtainsat jõugukest jultunud sulisid, kel ei ole isegi turvist rinda katmas? Ja seda oma maanurgas. Mida ma sinu arust peaksin tegma? Kas minu seadused Nottinghami krahvkonnas ei kehti? Tee, et sa kaod ja ära mind enam edaspidi tülita. Võta asja tõsiselt, isand serif, sest ma tahan, et seadusi terves  kuningriigis võrdselt täidetaks. Kui sa ei suuda neid maksma panna, ei kõlba sa minule serifiks. Siis tuleb uputus, mis pühib minema niihästi terad kui sõklad.

Šerif – Halastust, armuline! Halastust!

Prints – Kao mu silmist. Kuid pea. (mõtleb hetke) Kas sa oled mulle truu?

Šerif – Muidugi, muidugi olen.

Prints – Hästi. Sa kuulsid meie jutuajamist ja sellepärast pane tähele. Sul tuleb korraldada minu käsul, kuid oma kulu ja kirjadega, Nottinghamis suursugune turniir, kuhu kõlbaks koguneda kõikidel minu truudel läänihärradel. Seal peab olema piigivõitlus ja vibulaskmine, et lihtrahva meeleolu meile soodas suunas kallutada. Ühtlasi on see ka võimalus too lurjus Robin Hood kinni nabida. Kas jõudis pärale?

Šerif – (tõuseb püsti) Jah, armuline. Kui ta ükskord liimile läheb, siis ta enam ära ei lipsa. (lahkub kummardades)

Prints – Tulge siia, mu vapper templirüütel, minu armas sõnumitooja. Sa näed milliste tossikeste hulgas pean ma elama. Mis sa sellest Reginald Front-de-Boeuf´ist arvad? Tema loodab meie kantsleriks tõusta. Kindlasti peame enne järele mõtlema, kui me niisuguse kõrge ameti usaldame sellele, kes peab nii vähe lugu meie verest. Kuidas võis ta muidu nii kergesti minu venna Richardi vastu välja astuda?  Mina austan sinu õiglast ja kindlat iseloomu. Minu venna vangistajal ei ole kaugeltki nii mõjuvaid põhjusi kantsleriks saada, kui sinul, kelle õigeaegne sõnumitoomine võiks pälvida kõrget marssalikeppi. Ma tahan, et sa silmad lahti hoiaksid, niihästi Reginald Front-de-Boeuf´i kui ka Nottinghami serifi suhtes. Mõtle selle üle järele, Brian de Bois-Guilbert, ja täida oma kohust. (pöördub minekule)

Brian – Kahekeelne rästik! Õnnetud on sinu nõuandjad, kes sind usaldavad. Sinu kantsler?  Tõepoolest, raskemat koormat kui sinu kantsleri ausära ma ei tea. Kuid leedi Marioni kaunid naiselikud proportsioonid ja lahke meel, see on autasu, mille pärast maksab kaubelda.

SEITSMES PILT

Suure jämeda tamme all pikutavad Robin Hood ja Väike John ning ümber nende

parimaist parimad inglise vabatmehed. Äkitselt laksatab Robin Hood endale peoga

lauba pihta.

Robin – Püha Dunstani nimel, ma oleksin peaaegu unustanud: palgapäev jõuab varsti kätte ja meie laos pole ühtegi sillingit. Samuti on kalevi varud kahanenud. Sea end valmis, Väike John, liiguta oma laisku konte. Sa pead kohe teele asuma riidekaupmees Hugh juurde. Palu tal saata meile nelisada jardi head lincolni kalevit. Võta kukkur, see on kauba eest tasumiseks. Ehk kahandab see reis natukene sinu kontidelt rasva vähemaks, mida sa laiskuripõlves oled kogunud.

John – (torisedes) No tead. Jah, võib olla on mul tõesti rohkem liha kontidel kui varemalt. Ometi ma ei kahtle, et suudaksin praegugi sind koos mõõga ja mitme Sherwoodi  vabatmehega üle jõe tassida, kui neil ka rohkem rasva luude peal oleks kui sul endal, armas pealik. (mehed naeravad laginal)

Robin – Taevas hoidku, et mina selles kahtlen, Väike John. Tuleb tunnistada, et minu salgas on mehi, kel rammu rohkem ja kes mõõga käsitsemises osavamad on kui mina. Kõigest hoolimata: rännak ei tee sulle paha, nii et mine siis, nagu ma ütlesin, ja parem asu teele kohe täna.

(Väike John asub teele, varsti hargneb tee kaheks.)

Väike John – Siin on tee “Sinise Kuldi” kõrtsi, mis tõotab mulle kannu tõmmut oktoobriõlut. Teine tee aga viib otse Ancasteri, riidekaupmees Hugh juurde. Sinna anti mulle ülesanne minna, aga.(vaatab taevasse) Ma kardan, et täna õhtul tuleb vihma, seepärast ootan ma “Sinises Kuldis”, kuni see mööda läheb, sest kindlasti ei taha mu aus pealik, et ma üdini märjaks saaksin. (vapralt edasi sammudes kuuleb ta kõrv lehtede sahinat ja märkab samas parkali pruuni veisenahast mütsi põõsaste vahel liikumas) Ma tahaksin väga teada, mis asju too kelm seal ajab, et ta sedamoodi luurab ja piilub. (endamisi) Tõesti, ma usun, et too närune lurjus on lihtsalt üks salakütt ja varitseb siin meie endi ja hea kuninga hirvesid. (veidi aja pärast) Jah, seda asja peab uurima. (nõnda hiilivad nad mõlemad tükk aega ringi, viimaks astub Väike John oksaraole ja praksatuse peale pöördub parkal kiiresti ümber ning silmab võõrast meest) Hõi! (julgesti asja kallale asudes) Mida sa siin teed, va üleannetu? Kes sa sihuke oled, et tuled Sherwoodi luusima? Su silmnäost paistab kurjus. Ma arvan tõesti, et sa pole keegi muu kui ainult salakütt ja varitsed siin meie hea kuninga hirvesid.

Arthur – Ma ei ole mingi salakütt, vaid aus parkalmeister. Mis aga silmnäosse puutub, siis ta on selline, nagu ta on ja kui sa kuulda tahad, siis ei ole sinugi oma ülearu ilus, sa ninatark.

John – Ohoo, või sina tuled veel vastu haukuma. Võta teadmiseks, mees, et mina kuulun nii-öelda kuninga metsavahtide hulka. Vähemalt peame mina ja mu sõbrad meie hea valitseja hirvede eest kenasti hoolt.

Arthur – Mulle ei lähe see põrmugi korda, kes sa oled.

John – (raevukalt) Või nii? Einoh, ausõna, sa häbematu kelm, sinu keel on sulle augu kaevanud, kust sa ilma vaeva ja viletsust nägemata välja ei pääse. Võta oma kepp kätte, mees, sest ma ei taha lüüa kaitsetud.

Arthur – Kas sa kuule. Suured sõnad pole veel hiirepojukeselegi häda teinud. Hoia end!

John – Pea, mõõdame enne oma keppe. Mulle tundub, et minu malk on pikem kui sul ja ma ei taha, et mul oleks sinu ees kas või tolli võrragi paremust.

Arthur – Häh, mulle ei loe pikkus midagi. Mu kepp on küllalt pikk, et vasikas pikali virutada, nii et hoia end, mees, ütlen ma veel kord. (algab tuline heitlus ja aus jõukatsumine, Lahke Arthur virutab Väikese Johni siruli)

John – Pea kinni! Kas sa mõtled lamajat lüüa?

Arthur – Jah, seda ma just mõtlen. (annab kepiga uue siraka)

John – Jäta järele! Ai! Pea kinni, ma ütlen! Annan alla! Ma ju annan alla, kulla mees!

Arthur – (karmilt) Kas said juba küllalt?

John – Jaa, jumala eest, ja veel rohkem kui küllalt.

Arthur – Ja sa tunnistad, et ma olen sinust parem?

John – Jah, oled, oled, (endale) et susi sind söögu.

Arthur – Siis võid sa minna oma teed ja täna oma kaitsepühakut, et ma täna nii armuline olen.

John – (põlvili tõustes ja külgi kombates) Katk võtku sellist armulikkust nagu sinu oma. Ausõna, mul on tunne, nagu oleksid kõik mu ribid pooleks murtud. Ma ütlen sulle, kulla sõber, mis ma arvan:  terves Nottinghami krahvkonnas ei leidu meest, kes võiks minuga niimoodi ümber käia, nagu sina seda täna tegid.

Robin – (tihnikust välja karates ja naeru lagistades) Seda arvan minagi. Oh mees, mees, sa lendasid pikali nagu müüri pealt pudenenud kellu. Ma nägin kogu seda vahvat võitlust pealt ja iial ei oleks ma arvanud, et saan sind näha niiviisi, käed-jalad püsti, kellegi käest siin armsal Inglismaal armu palumas. Mulle toodi teade, kui sa sammud “Sinise Kuldi” poole seadsid ja ma otsisin sind, et sulle peapesu teha. Kuid see hea mees mõõtis sulle juba täie mõõdu ja suure kuhjaga kõik kätte. (pöördub parkali poole) Kuidas võiks olla su nimi, kulla mees?

Arthur – Mind hüütakse Lahkeks Arthuriks, aga kuidas sind hüüakse?

Robin – Aha, Lahke Arthur. Seda nime olen ma varemaltki kuulnud. Seda vaest vennikest, kelle sa nõndamoodi läbi kolkisid, peetakse kaikavõitluses üheks krahvkonna kõige kõvemaks käeks. Tema nimi on Väike John ja mina olen Robin Hood.

Arthur – Mida, mida. Suur Robin Hood ja see on kuulus Väike John? Jumala eest, oleksin ma teadnud, kes sa oled, siis poleks mul iial jätkunud julgust sinu vastu kätt tõsta. Las ma aitan sind jalule, auväärt isand Väike John ja las ma klopin su kuue tolmust puhtaks.

John – Ei, ei. (end ettevaatlikult üles upitades, nagu oleksid tal luud-kondid klaasist) Ma saan ise hakkama, kulla mees. Ja luba endale öelda, et kui sul poleks olnud seda veisenahkset mütsinäru, oleks just sinu käsi täna sandisti käinud.

Robin – (naerdes) Kas sa tahaksid minu salka astuda, Lahke Arthur? Sest ma vannun, et sa oled üks  vahvamaid mehi, keda mu silmad eales näinud.

Arthur – Või kas ma tahan sinu salka astuda? Muidugi ma tahan. Hüvasti, parkkoor ja haisvad veisenahad. Ma järgnen sulle kas või maailma lõppu, aus pealik ja ühelegi hirvekarjale terves laanes ei jää enam tundmatuks minu vibunööri tinin.

Robin – Mis sinusse puutub, Väike John, siis asud sa veel kord teele Ancasteri ja me saadame sind natuke, sest ma ei taha, et sa jälle kas paremale või pahemale kaldud, enne kui sa Sherwoodist hea tüki metsa selja taha oled jätnud. Siin ümberkaudu on ju teisigi kõrtse, mida sa tunned. (hakkavad kolmekesi edasi rändama) Miks ei läinud sa otseteed Ancasteri, nagu ma käskisin? Oleksid sa minu sõna kuulanud, siis poleks sa sellesse sekeldusse sattunud.

John – (tusaselt) Ma kartsin, et tuleb vihma.

Robin – Vihma? Kustkohast, sa igavene tobu? Kolme päeva jooksul pole langenud ainsatki piiska, pole mitte ähvardanudki vihma tulla ega ole ka olnud ühtki märki halvast ilmast ei vees, õhus ega maa peal.

John – Mis sellest, püha Dunstan hoiab taevavett oma tinakannus ja võib selle alla kallata isegi selgest taevast, kui aga heaks arvab ja kas sa siis tahaksid, et ma üdini märjaks oleksin saanud.

Robin – Oh, Väike John, mis kavalat tarkust su kolu küll jahvatab. Kes saaks sinusuguse vastu viha pidada? (äkki märkab ta pilk kaugel noort meest aegamisi mööda maanteed lähenevat) Heldene aeg, on too seal alles kirev linnuke, ausõna. Jumala eest, kas te olete kunagi näinud säherdust kena kehkenpüksi?

Arthur – Tõsi, tema riided on minu silmale ülearu toredad, kuid sellegipoolest on ta õlgadest lai ja puusadest kitsas. Kas sa näed, aus pealik, kuidas tal käed keha küljes on? Need ei kõlgu õlgadest alla nagu kedervarred, vaid seisavad trammis ja on küünarnukkidest veidi kõverdatud. Vean kihla, et selle kena kuue all ei ole mitte piimapudi, vaid sitked sooned ja mehised musklid.

John –  Ka mulle tundub, sõber Arthur, et too mehike ei olegi säärane roosiõiekavaler ja vahukoorepeigmees, nagu ta ennast välja näitab.

Robin – Häh, säärast mehikest nähes tuleb minul igatahes paha maik suhu. Vaadake ainult, kuidas ta seda kena lillekest oma pöidla ja nimetissõrme vahel hoiab. Minu arust te mõlemad eksite. Huvitav, kes ta niisugune on?

John – Mõne tähtsa paruni poeg, kindel see, kukkur täis heade ja ausate meeste raha.

Robin – Jah, jumala eest, nii see on, selles ma ei kahtle. Häbiasi, et temasugused, kes muud ei mõista kui üksnes oma kirevate hilpudega ringi uhkeldada, võivad häid inimesi oma pilli järgi tantsima panna. Püha Dunstani, Püha Alfredi, Püha Witholdi ja kõigi heade saksi pühameeste nimel, mind ajab lihtsalt marru näha säärast kekki meretagust isandakest kõndimas ausate sakside kaela peal,. See maa kuulus saksidele juba siis, kui nende esivanemad alles seakamarat mekkisid. Taeva hiilguse nimel, ma võtan neilt tagasi nende kokkuriisutud vara, isegi kui mind selle eest sama kõrgele üles tõmmataks kui on kõige kõrgem puu Sherwoodis!

John – Mis sa´nd niiviisi, pealik. Milleks see ägedus? Sa tõstad oma poti tulele, aga võib-olla polegi sinna midagi keema panna. Mulle tundub, et tolle selli juuksed on normanni lokkide kohta liiga heledad. Ta võib olla tubli ja aus mees, ükskõik mida sina temast arvad.

Robin – Millal sa oled näinud ühte saksi sedamoodi tippivat, nagu kardaks ta oma kinganinasid poriseks teha? Ma lähen tee peale ja pean ta kinni ja vaatan järele, kas tema kukrus ei ole mitte ülekohtust raha. Kui ma eksin, siis võib ta vabalt oma teed jätkata, ilma et ta krossigi kaotaks, aga kui mul õigus on, siis kitkun ma ta sulgedest nii paljaks, nagu eales üht hane keset suve on kitkutud. Sa ütled, Väike John, et ta on tugev sell. Jää siia varju ja vaata pealt. Ma näitan sulle, kuidas metsaelu meest karastab, nii nagu hea ja mugav elu meest närvutab. Jääge aga mõlemad siia, ütlen ma, ja vaadake, kuidas ma tollele sellile tuupi teen. (kargab tee peale, võõrale otse ette)

Robin – Seis! Pea kinni. Seisa, kus sa oled.

Will – (õrnal häälel) Miks peaksin ma peatuma, hea mees? Ja miks peaksin ma seisma, kus ma olen? Aga olgu peale, kui sa soovid, et ma peatuksin, siis võin ma ka natuke aega seista, et ära kuulata, mis sul mulle ütelda on.

Robin – Hüva. Kui sa teed, mis ma ütlen, siis kohtlen minagi sind, nagu viisakus nõuab. Võta teatavaks, kena sõber, et ma nii-ütelda Püha Wilfredi teenistuses olen, kes võttis paganatelt vägisi nende kulla ja valas küünlajalgadeks.  Seepärast võtan ma neilt, kes ümbruskonnas liiguvad, teatud käibemaksu. Nõnda siis tahan ma, et sa ulataksid mulle oma kukru, et ma võiksin sinna pilgu heita ja oma viletsa arunatukesega otsustada, kas sa ei kanna kaasas rohkem vara, kui meie seadus lubab. Sest nagu ütleb vana hea Swantholdi-taat: “See, kes on küllase eluga paksuks läinud, peab ülearusest verest lahti saama.”

Will – Jah, armas on su juttu kuulata, sa kena mees ja kui sul on ehk veel midagi öelda, siis jätka, palun sind. Mul on veel natuke aega.

Robin – Ma olen kõik öelnud ja kui sa nüüd annad mulle oma kukru, siis lasen ma sul vabalt ning takistamatult minna. Ma ei võta sult midagi, kui seal pole ülearu.

Will – Paraku, mul on väga kahju, kuid ma ei saa seda teha, mida sa soovid. Mul pole sulle midagi anda. Palun lase mul minna. Ma ei ole sulle mingit kurja teinud.

Robin – Ei, sa ei lähe enne, kui oled näidanud mulle oma kukrut.

Will – Armas sõber, mul on mujale asja. Olen raisanud sinu peale hulga aega ja kuulanud sind kannatlikult. Palun lase mul nüüd rahus lahkuda.

Robin – Ma juba ütlesin sulle ja ütlen veel kord, et sa ei astu ühte sammugi, enne kui oled teinud, nagu ma käskisin. (tõstab kaika ähvardavalt pea kohale)

Will – Oh häda, mul on väga kahju, et see nii peab sündima. Kardan väga, et ma pean su maha lööma, sa vaene mees. (tõmbab mõõga)

Robin – Pane oma relv ära, kulla sõber. Sinu mõõk ei saa kuidagi sellise tammemalga vastu nagu minu oma. Ma murran ta ühe löögiga pooleks nagu õlekõrre. Seal tee ääres on kena tammevõsa. Võta endale sealt malk ja kaitse end nagu kord ja kohus.

Will – (Robinit ja tema malka pilguga mõõtes) Sul on õigus, kulla mees, tõepoolest ei ole minu mõõgast sinu kaikale vastast. Oota natuke, kuni ma endale kaika hangin.

(Seda öeldes viskab minema roosi, mida on siiamaani sõrmede vahel hoidnud ja leides

paraja tümika, käärib käised ülesse, haarab tüve ümbert kinni, ja surunud kannad

maha, kisub noore puu ropsti ühes juurtega maapinnast välja. Robin vaatab

jahmunult.)

Will – No kaitse end, kulla mees.

(Robin ja punases vammuses võõras võitlevad omavahel, kuni Robin saab kolm head

sirakat, pillab kaika käest ja lendab uperkuuti tolmusele teele)

Robin – Pea! (nähes et kaigas tõuseb uuesti) Ma annan alla!

John – Pea! (varjust välja tormates, parkal kannul) Pea, ütlen ma, jäta järele!

Will – Einoh, kui teid on veel kaks ja kumbki niisama tugev kui see tubli mees, siis paistab, et mul tuleb kõvasti tegemist. Aga olgu peale, tulge aga ja ma anna endast parima, et teid kostitada.

Robin – Pidage. Ei mingit võitlust enam. Ausõna, Väike John, tänane päev on halb päev nii sinule kui minule. Tõepoolest, ma usun, et mu ranne ja kogu käsi on halvatud sellest hirmsast hoobist, mille too mees mulle andis.

John – (tögades Robinile) Mis ma küll näen, aus pealik. Oh heldus, oled sina vast armetus seisukorras. Jumaluke, su vammus on kõik maanteetolmuga koos. Las ma aitan sind üles.

Robin – Susi söögu sinu abi. Ma saan ilma sinutagi tõustud, kulla mees.

John – Einoh, las ma vähemalt klopin su kuue puhtaks. Ma kardan, et su vaesed luud-kondid on väga valusad.

Robin – Jäta juba, ma ütlen. Mu kuube on ilma sinutagi küllalt klopitud. (pöördub võõra poole) Kuidas on sinu nimi, kulla mees?

Will – Gamwell on mu nimi.

Robin – Ohoo, kas tõesti? Mul on lähemaid sugulasi, kes kannavad samuti seda nime. Ja kust sa pärit oled, sõbruke?

Will – Maxfieldi linnast. Seal ma sündisin ja kasvasin ja sealt ma nüüd tulen, et otsida üles oma ema kõige noorem vend, keda hüütakse Robin Hoodiks. Nii et kui sa vahest võiksid mind juhatada….

Robin – Hoo! Will Gamwell. Muidugi, see ei saa olla keegi muu. Oleksin pidanud sind kohe ära tundma su kaunist neitsilikust välimusest, su peenest ja edevast kõnnakust. Kas sa ei tunne mind ära, mu poiss? Vaata mind teraselt.

Will – Mu viimse hingetõmbe juures, kas oled mu lihane onu Robin? Jah, tõesti, nii see on.

Robin – No mis sa kostad, küll sa oled kasvanud. Kas sa ei mäleta, poiss, kui ma sulle näitasin, kuidas on õige hanesulge sõrmede vahele pitsitada ja siis vasak käsi vibuga kindlalt välja sirutada? Sa andsid suuri lootusi saada osavaks laskuriks. Ja kas sul pole meeles, kuidas ma õpetasin sind kaikaga lööke vastu võtma ja tõrjuma?

Will – Muidugi on. Oleksin ma täna teadnud, kellega mul tegemist, poleks ma iial söandanud sinu vastu kätt tõsta. Loodan, et ma sulle suuremat häda ei teinud.

Robin – Ei, ei, sa ei teinud mulle häda. Tahan siiski öelda, poiss, et loodetavasti ei pea ma enam kunagi tunda saama sellist hoopi, nagu sa mulle andsid. Jumala eest, mu käsi kirvendab veel praegugi sõrmeküüntest kuni küünarnukini. Ma ütlen sulle, õepoeg, sa oled kõige tugevam mees, keda mu silmad eales näinud. Ausõna, mul võttis südame alt õõnsaks, kui ma ennist nägin, kuidas sa tolle puu välja kiskusid. Aga räägi mulle mispärast sa oma ema juurest ära tulid?

Will – Oh häda, paraku on see paha lugu, mis mul jutustada, onu. Mu isa majaülem oli üks igavene häbematu kelm ja ma ei tea, miks isa teda üldse pidas. Mind riivas sageli, kui ta minu kuuldes isa vastu suud pruukis, kes on alati olnud oma ligimestega kannatlik ja naljalt juba ei vihasta ega kärgi. Ühel päeval ja see oli halb päev tollele häbematule sellile, hakkas ta mu isa minu juuresolekul hurjutama. Ma ei suutnud seda enam kannatada, armas onu, seepärast astusin tema juurde ja andsin talle kõrvakiilu ja kas sa usud või ei, aga mees langes sealsamas surnult maha. Mulle öeldi, et ma olevat murdnud tema kaela või midagi sellesarnast. Nõnda siis saatis ema mu sedamaid minema, et ma sinu üles otsiksin ja seaduse eest pakku poeksin.

Robin – Minu hingeõnnistuse nimel, kõigi nende meeste hulgas, kes seaduse eest põgenevad, võtad sina seda asja küll kergemini, kui ma eluilmas näinud olen. Millal eales on nähtud meest, kes teise tapnud ja nüüd sellepärast põgeneb, tipsimas mööda maanteed nagu mõni peen õuedaam ja nuusutamas aeg-ajalt roosiõit?

Will – Vaata onu, kiiruga ei ole iial head võid kirnutud, nagu ütleb vanasõna. Pealegi usun ma tõepoolest, et see keharammu üliküllus on võtnud kärmuse mu jalgadest.

Robin – Mul on suur rõõm sind näha, Will, ja kindlasti tood sa minu toredale salgale palju au ja kuulsust. Aga sa peaksid nime vahetama, sest varsti on sinu kohta vangistamiskäsud väljas. Nõnda siis kutsutagu sind su uhkete riiete pärast nüüdsest peale alati Will Punakuueks.

John – Will Punakuub. (sirutab välja oma suure kämbla) Will Punakuub, see nimi sobib sulle hästi. Mul on suur rõõm sind meie hulgas tervitada. Mind hüütakse Väikeseks Johniks ja see on salga värske liige, vahva parkal Lahke Arthur. Tõenäoliselt saad sa peagi kuulsaks, Will, sest üle terve maa hakatakse laulma lustakaid lugulaule sellest, kuidas meie aus pealik haukas nii suure suutäie, et see tal kurku kinni jäi.

Robin – Einoh, armas Väike John, miks me peaksime rääkima sellistest pisiasjadest. Ma palun, jäägu tänase päeva sündmused meie vahele.

John – Kõigest südamest nõus. Aga mulle näib veel, et sul oli kavatsus nalja heita selle vihma üle, mis keskpäeval ähvardas tulla, nii et…

Robin – Ei, ei. Ma eksisin. Mulle tuleb nüüd meelde, et tõesti paistis, nagu tuleks vihma.

John – Seda minagi. Seepärast leiad ka sina kahtlemata, et minust oli igati tark tegu pöörata vihmavarju otsimiseks “Sinise Kuldi” kõrtsi poole, selle asemel et säärase halva ilmaga pikale teele minna, eks ole?

Robin – Susi söögu su tegusid! Kui sa seda just tahad: sinust oli õige jääda sinna, kus sulle iganes meeldis.

John – Veel kord: siis on hea. Mis aga minusse puutub, siis olen ma täna pime olnud ega ole näinud, kuidas sa tuupi said. (nad on jõudnud “Sinise Kuldi” juurde)

Robin – Täna me enam edasi ei lähe. Sina, Väike John, lähed Ancasteri mõni teine kord. Kõht nõuab oma ja mul poleks midagi selle vastu, kui saaks natuke keha kinnitada.

Will – Kui sa juba sellest rääkima hakkasid, siis tundub ka mulle, et see ei teeks sugugi paha. Miski minu sees otsekui kisendab: “Süüa, armas sõber, süüa!”

Arthur – Oleks meil ainult raha, siis astuks kõrtsi sisse.

John – Mis rahasse puutub, siis mul on raha kaasas. Mis sa arvad, aus pealik?

Robin – Jah, muidugi, Väike John. Kõrtsmik. Kui palju sul vaja läheb, et muretseda meile söögi- ja joogipoolist?

Kõrtsmik – Ma arvan, et kuue ausa penni eest saab osta piisavalt toidumoona tosina mehe tarvis.

Robin – Siis anna talle kuus penni, Väike John, sest mulle tundub, et kolme mehe kõhutäis võiks praegu parasjagu mu nälga vaigistada. Noh, võta raha, kõrtsmik, ja tassi see moon siia. Too teeäärne tihnik pakub kena varju ja sinna me seamegi end suurust võtma.

(Mõne aja pärast tuleb kõrtsmik tagasi, tuues endaga kaasa suure pruuni leivapätsi,

toreda juusturatta ja kangest märtsiõllest punnis kitsenahka lähkri. Will Punakuub

võtab mõõga ning jagab leivapätsi ja juusturatta täpselt neljaks osaks.)

Robin – (võtab suure sõõmu õlut) Aah, eluilmas ei ole ma paremat rüübet maitsnud.

Will – (kui söök on söödud) Ma vist annan selle varblasele. (viskab palukese eemale)

Robin – Ma arvan, et ka mulle peaks aitama. (õllelähker käib ringi) Einoh, nüüd tunnen ma end hoopis teise inimesena ja naudiksin heal meelel midagi hingekosutavat, enne kui me uuesti teele asume. Mulle meenub, Will, et sul justkui oli ikka ilus lauluhääl. Palun laula meile midagi.

Will – Tõesti, mul ei ole midagi laulmise vastu, aga ma ei tahaks ainuke laulja olla.

Robin – Küll teised järele tulevad, hakka aga pihta.

Will – Sel juhul olgu peale. Ma tuletan meelde laulu, mida esitas vahel minu isakodus üks rändlaulik. Ma ei tea ega saa seepärast ka teile öelda selle laulu pealkirja, kuid nii see käis. (köhatab kurgu puhtaks)

“Kui kord käes on lehekuu,

armutuld siis tulvil rind,

õisi hällib niinepuu,

pesa punub pääsulind.

Rästas hõiskab pärani sui,

siis kui sisask lõpetas just,

kägu laanes ja turteltui,

rõõmu tunnevad hommikust.

Kuid veel sügise tulekul

laulab üks ja ta armsaim on mul:

lepalind,

rõõmus rind!

Nõnda ustav ka olgu mu arm

ja ta meel

kindlam veel,

kui ka saatus me vastu karm.

Äkki ärkab kõik maailm

lahke sinitaeva all.

Poisil piigat piilub silm,

põues hõõgub igatsus tal.

Karikakardest kirendab aas,

aeg on puhkeda roosidel,

kena kannike sambla sees maas,

kullerkupud ja kurekell.

Luuderohi kuid haljendab veel

siiski rõõmsalt, kui talv juba teel.

Luuderohi,

sõber truu!

Nõnda ustav ka olgu mu arm

ja ta meel

kindlam veel,

kui ka saatus me vastu karm.

Robin – Hästi lauldud, õepoeg. Noh, Väike John, nüüd on sinu kord.

John – Ma ei tea, kas ma saan meie armsa sõbra laulule midagi väärilist vastu panna, pealegi tundub mulle nüüd, et ma olen külmetunud ja mu kurk on kare ning hääl kähe.

Robin – Pole midagi, hakka aga pihta, sõber. Sul on ilus, selge ja mahlakas hääl, nii et lase aga tulla.

John – Noh, kui te just tahate kuulda mu viletsat häälekest, siis püüan ma teha oma parima.

“Oh vaadake, käes suvi see,

suvalleralleraa!

Ja tõesti armu aeg on see,

suvalleralleraa!

Hää armsaga nüüd istuda,

suvalleralleraa!

siin rohu sees, pikk päev on ees,

suvalleralleraa!

Ja naerul kõik…

Robin – (otse laulu vahele) Kes küll võiks olla too mees, kes tuleb sealt mööda teed?

John – Pole aimugi. Kuid seda ma tean küll, et on üpris sant, kui sind poole laulu pealt katkestatakse.

Robin – Palun ära pahanda, Väike John, aga ma nägin teda tulemas, suure koti all lookas, juba siis, kui sa oma laulu alustasid. Ole hea, vaata, kas sa teda äkki ei tunne.

John – Tõepoolest, mulle tundub, et see vennike on üks noor mölder, keda ma vahetevahel Sherwoodi laane serval olen kohanud. Igatahes minu meelest liiga tühine mehike, et tema pärast sellist ilusat laulu rikkuda.

Robin – Nüüd, kus sa juba ütlesid, tundub ka mulle, et olen teda mõned korrad näinud. Kas ei ole ta veski mitte teispool Nottinghami linna.

John – Sul on õigus, tema’p see on.

Robin – Nädalat kaks tagasi nägin ma pealt, kuidas ta Eli Simonil pea paljaks kooris ja veel eluilmas pole ma näinud nii puhast karvavõtmist. Hea ja aus mees, selline mees, kes on auks kõigile Inglismaa vabatmeestele. Aga heidame õige tema kulul väheke nalja. Teeme, nagu oleksime kõige tavalisemad teeröövlid ja kavatseme talt röövida ausa tööga teenitud raha. Siis viime ta endaga laande ja kostitame säherduse söömaajaga, mida ta vats pole veel elu seeski tunda saanud ja saadame koju nii, et tal on kukrus iga praeguse penni asemel terve kroon. Noh, mis te kostate, poisid?

Will – Tõepoolest, pole paha mõte.

John – See on hea plaan, aga kaitsku meid pühakud täna veel ühe nahatäie eest. Mu vaesed kondid valutavad nii, et…

Robin – (möldrile) Pea kinni, sõber!

Mölder – Kes käsib mul seisma jääda?

Robin – Mina see olen.

Mölder – Kes sa säärane siis oled, kulla sõber? Ja kes on need teised sinuga ühes?

Robin – Meie oleme neli head kristlast ja aitame sul rõõmuga kanda osa sinu raskest koormast.

Mölder – Suurim tänu, aga mu kott ei ole nii raske, et ma seda ise kanda ei jaksaks.

Robin – Ei, sa ei saanud aru, ma tahan öelda, et vahest on sul kaasas mõned veeringud või pennid, rääkimata kullast ja hõbedast. Meie vana hea Swantholdi-taat ütleb, et kuld on kahejalgsele eeslile ülearu raske koorem. Sellepärast tahaksime sinu koormat natuke kergendada.

Mölder – Oh häda! Mis te tahate minuga teha? Mul ei ole punast krossigi hinge taga. Ärge tehke mulle kurja, ma palun teid, laske mul rahus minna. Pealegi võtke teatavaks, et te olete Robin Hoodi maadel ja kui tema peaks teid tabama ausa ametimehe röövimisel, kisub ta teil kõrvad peast ja rooskab kuni Nottinghami müürideni välja.

Robin – Ausalt öelda ei karda ma Robin Hoodi rohkem kui iseennast. Sa pead jalamaid mulle ära andma viimase kui penni, mis sul kaasas on. Ja kui sa kas või tolli võrra paigast liigud, panen ma selle malga sinu turjal tantsima.

Mölder – Ei, ei, ära löö mind! Sa võid mind läbi otsida, kui tahad, aga sa ei leia minu juurest midagi, ei taskut, pauna ega kukrut.

Robin – Kas ikka tõesti? Mina aga arvan, et sa ei räägi meile sugugi õigust. Kui ma väga ei eksi, siis on sul midagi selle paksu jahukoti põhjas. Armas Arthur, kalla see kott tühjaks. Vean kihla, et sa leiad sealt jahu seest šillingi või kaks.

Mölder – Oh ei! Ärge rikkuge kõige mu head jahu. Te ei saa sellest mingit kasu, aga minust teete vaese mehe. Jätke jahu alles ja ma annan teile ise raha, mis on koti põhjas.

Robin – Ahaa, või nii. Noh, kas ei leidnud ma sinu raha ikkagi üles? Ma justkui tundsin odrajahu seest kulla ja hõbeda lõhna. Noh, mölder, too see kohe lagedale.

Mölder – (seob aeglaselt kotisuu lahti, ajab käed pikkamisi küünarnukini jahu sisse ja hakkab seal sobrama, teised kogunevad tema ümber, vahtides põnevil, mida ta seal välja kaevab) Ahaa, siin need kenakesed mul ongi. (teised kummarduvad veelgi ligemale, pead koos)

(Äkki heidab mölder neile jahu näkku, täites silmad, nina ja suu püüliga ning tehes

nad pimedaks ja pannes peaaegu lämbuma. Veel ja veel jahu heidab mölder nende

peale. Viimaks haarab tüüaka malga ja hakkab igale poole hoope jagama, nagu oleks

ta lausa arust ära. Mats ja mats käib möldri malk ja iga löögiga tõuseb nende

kuubedest õhku suur jahupilv.)

Robin – (möirgab) Pea! Jäta järele, kulla sõber, ma olen Robin Hood!

Mölder – Valetad, sina kelm. Vahva Robin ei ole kunagi röövinud ühtki ausat ametimeest. Sa tahtsid saada minu raha, eks ole? (annab Robinile uue hoobi) Noh, sa ei pea oma osa üksipäini saama, sina pikakoivaline kelm. Kõik saavad ühepalju. (lajatab Väikesele Johnile üle turja) Äh, ära karda, nüüd on sinu kord, habemik. (äsab parkalile matsu) Noh, mis on, punakuub, las ma klopin su puhtaks. (Robin leiab käsikaudu oma sarve ja toob kuuldavale kolm kaikuvat huiget) Tuututa aga tuututa, peatselt pole sul enam lusti pilli puhuda. (klopib Robinit)

(Mõne aja pärast tormavad metsast välja Will Stutely ja salk teisi Robini mehi.)

Stutely – Mis sinuga lahti on, pealik, ja mida see kõik tähendab?

Robin – (vihaselt) Sa vaata, selle reetliku kelmi tõttu olin ma just praegu nii lähedal surmale, nagu ma varemalt kunagi pole olnud. Kui sa nii kiiresti poleks tulnud, armas Stutely, ei oleks sinu pealikut enam elavate kirjas.

Stutely – Kähku mehed, võtke see alatu mölder kinni. (toovad väriseva möldri Robini ette)

Robin – Sa tahtsid mind tappa, eks ole? (põrnitseb möldrit tigeda näoga, siis aga puhkeb Väike John naerma ja teised koos temaga) Mis on su nimi, kulla mees?

Mölder – Oh, paraku, isand, ma olen Nääps, möldri poeg.

Robin – Olen valmis vanduma, et sa oled küll kõige vägevam nääps, keda mu silmad eales näinud. (lööb talle õlale) Kas sa ei taha oma tolmust veskit maha jätta ja minu salka astuda? Ausõna, sa oled liiga vahva mees, et oma elupäevi kolu ja salve vahel mööda saata.

Mölder – Jah, tõesti, kui sa mulle ainult andeks annad need kepihoobid…

Robin – Annan, annan. (katsub valugrimass näol oma liikmeid) Ja nüüd küllalt sellest. Ma olen tänasel päeval oma salka saanud kolm vahvaimat vabatmeest terves Nottinghami krahvkonnas. Me läheme nüüd ära oma metsalaagrisse ja peame seal uute sõprade auks maha lõbusa peo ja võib-olla leevendab siis peeker või paar minu vaeste kontide pakitsust.

Mölder – Oh häda küll, need kepihoobid…..

Robin – Jäta järele.

John – Ma ju ütlesin, pealik, et täna tuleb vihma, aga sina ei uskunud. (kõik pöörduvad naerdes minekule)

Stutely – Robin, Nottinghami šerifil on kavas suur turniir korraldada. Seal kroonitakse ilu- ja armukuninganna.Vibulaskmine ja rüütlite sõjamängud mees mehe ja salk salga vastu. Kogu maa parimad vibumehed kogunevad kokku ja prints Johni truud maaisandad. Ma ei tea, mis asja need ülikud kokku sõidavad, aga kindlad luureandmed ütlevad, et šerif kavatseb sind lõksu meelitada.

Robin – Stutely, sa oled arukas poiss, sest hoiad oma kõrvad lahti, nagu on targale ja osavale metsamehele kohane. Vot see on uudis. Me ei oleks vaprad vabatmehed kui me nendest mängudest osa võtmata jätaksime. Asja tuleb ajada tasa ja targu. Läheme turniirile nii, et keegi meid ära ei tunne. Osa teist riietagu ennast rändmunkadeks, osa talumeesteks, mõned kardseppadeks või kerjusteks, kuid pidage silmas, et igaüks võtab hädajuhuks kaasa tubli vibu või kaheteralise mõõga. Serif saab vingerpussi ja meie kohutäie naerda, sest nagu ütleb meie vana hea Swantholdi-taat: “Kiirustaja kõrvetab suu, rumal, kes silmad kinni pigistab, langeb auku.” Kuidas meeldib teile see plaan, mu armsad mehed?

John – Kui ennast salaja rahva hulka poetada, siis võib asi isegi õnnestuda. Mina olen poolt.

Teised – (hõisates) Just nii! Lähme aga! Hõissa ja peeker veini!

TEINE VAATUS

ESIMENE PILT

Suur turniir Nottinghami linna lähedal laadaplatsil. Tarastatud ala, kujult pikergune

nelinurk, põhja- ja lõunapoolseid külgi raamivad tugevad puuväravad. Igas väravas

seisab heerold koos kolme pasunapuhujaga. Lõuna-sissekäigust väljapoole on

püstitatud kolm telki väljakutsujatele rüülitele, kelle kilbid koos lippude ja vappidega

asetsevad telgi ees. Põhja-sissekäigu juures asub paik nendele rüütlitele, kel soov

väljakutsujate vastu võitlusse asuda. Osa võitlusvälja piirneb ajutise tribüüniga ning

see on määratud leedidele ja lordidele. Keset tribüüni troonib kõrgem ja rikkalikumalt

ehitud looz kuningapaarile, mille kõrval on teine samasugune, aga väiksem, ilu- ja

armukuningannale, kes alles valitakse ja on sellepärast tühi. Kohad tribüüni külgedel

ning kitsale maaribale tribüüni ja võitlusvälja vahele asetatud pinkidel, on määratud

lihtrahvale. Tribüün täitub aegamisi pealtvaatajatega. Võitlusplatsi keskel ratsutab

uhkelt turniiri marssal, kes rahva seas korda peab. Rahva hulgas võib märgata

maskeeritud Robin Hoodi mehi.

Piiskop – Ilu- ja armukuninganna troon on alles tühi. Prints ei oska vist kandidaatide vahel valikut teha.

Reginald – Jäägu kuninganna troon seni vabaks, kuni turniiri üksikvõitja on selgunud ja tema valigu, kes troonile peab istuma. See annab võidule uue võlu ja õpetab kauneid leedisid vaprate rüütlite armastust hindama.

Piiskop – Kui Brian de Bois-Guilbert võidab, siis olen valmis oma roosikrantsi pandiks panema, et ma ilu- ja armukuninganna nime tean.

Reginald – Bois-Guilbertil on hea piik, kuid võitlusväljal on teisigi, kes ei karda temale vastu astuda. (lähenevad prints John ja Eleanor) Laske printsi oma paigale asuda, mu härrad. Rüütlid ja rahvas on juba kärsitud, on ülim aeg mängudega algust teha, teie majesteet.

Prints – (kummardub šerifi poole) Šerif, kas sa oled manitsenud oma mehi tähelepanelikud olema?

Šerif – Iga puu, iga põõsa ja rohututi taga on piilurid valmis ja ootel.

Prints – Reginald, kui kõik on korraldatud, siis alustagem. (annab valge kepiga marssalile märku)

Marssal – Tähelepanu, tähelepanu! Loen ette turniiri korra. Palun vaikust, mu härrad. Esimeseks: täpsuslaskmine. Ette astuvad Inglismaa osavaimad vibukütid eesotsas kuningliku metsavahi Hubertiga. Kõigepealt laseb iga mees ühe noole ja nende järgi valitakse välja viis täpsemat, kes võistlevad edasi. Neist viiest laseb igaüks nüüd kaks noolt, mille põhjal valitakse välja kaks parimat. Kolm noolt laseb kumbki neist kahest, ja sellele, kes parim on, kuulub autasu. Tema kuninglik kõrgus, prints John, on määranud parimale vibulaskjale hõbedaga ehitud jahisarve, sellele lisaks vaat parimat kanaari veini. Teiseks: rüütlimängud. Kolm väljakutsujat astuvad kolme soovijaga võitlusse. Võitlusse ilmuv rüütel võib kolme väljakutsuja seast omale vastase välja valida, puudutades tema kilpi. Teeb ta seda piigi tagumise otsaga, siis sünnib osavuse proovimine nõndanimetatud viisakusrelvadega, see tähendab, et piigiotstesse pannakse puutükk, nii et mingit ohtu pole karta, peale hobuse vigastamise või ratsaniku põrutada saamise. Puudutatakse kilpi aga piigi terava otsaga, siis peab võitlus järgnema à out-rance, see tähendab, et rüütlid peavad võitlema teravate sõjariistadega nagu lahingus kunagi. On rüütlid oma tõotuse täide viinud ja igaüks vastase oda murdnud, siis nimetab prints võitja, kes saab tasuks laitmatu sõjaratsu. Peale selle on temal õigus valida ilu- ja armukuninganna, kes kroonitakse kuldse krooniga. Kolmandaks: korraldatakse üldine turniir, millest kõik rüütlid, kes soovivad, võivad osa võtta. Nad jagatakse kahte rühma ja peavad mehiselt võitlema selle silmapilguni, mil prints John võitluse lõpetamiseks märku annab. Valitud ilu- ja armukuninganna peab siis kõige silmapaistvamat ja mehisemalt võidelnud rüütlit nende hulgast kroonima kuldseist loorberilehtedest tehtud pärjaga. (annab märku ja pasunad puhuvad märguande turniiri esimese osa alustamiseks, esimesed mehed võtavad joone taga kohad sisse)

Rahvas – (karjub ja ergutab laskjaid) Elagu Võsaoru Adam! Elagu Gilbert Punamüts! Hubert, Hubert! Südamikku, südamikku! Elagu Hubert! (rahva hulgas, otse selle istekoha all kus šerif istub, lärmab kõigist kõvemini üks talumees, kel riided seljas räbalad ja peas suur kapuuts) Tubli! Tubli!

Šerif – (kummardub pahaselt üle rinnatise) Mis asja sa nii käratsed, et võtab kõrvust vee välja? Sina mats, kas kuuled.

Robin – (pöörab end pooliti šerifi poole) Mina karjun alati tubli, kui näen head laskmist või tublit lööki. Aga eks see märk ole ka hea tabada. Paras marjulistele, et metsaradadelt mitte eksida.

Šerif – Või nõnda, siis tabad sa ise alati märki, olen selles kindel.

Robin – Metsamehe märki metsamehe maa peal taban alati.

Šerif – Mees, oma häbematu lobisemisega kruvid sa minu huvi kõrgele. Mis on sinu nimi?

Robin – Minu kodukandis kutsutakse mind Kuristiku Volliks.

Šerif – Noh, Volli, tahad sa jõudu katsuda Hubertiga või annad oma vibu ja nooletupe kohe mänguülema kätte.

Robin – Et see kord juba nõnda on, siis olen ma valmis õnne katsuma, kuid tingimusel, et kui mina kaks noolt tollesse märki lasen, siis peab Hubert ühe noole niisugusesse märki laskma, nagu mina soovin.

Šerif – See on õige ja sellega ollakse nõus. Kui sa selle hoopleja võidad, Hubert, siis täidan ma jahisarve hõberahaga.

Hubert – Iga mees teeb, mis ta suudab. Minu vanaisa kandis Hastingsi lahingus head vibu ja ma arvan, et ma tema mälestust ei rüveta. (laseb noole punasesse ringi)

Robin – See oli hea lask, aga sa ei võtnud tuult arvesse, Hubert. Muidu oleksid paremini tabanud. (nool lendab valgele südamikule kaks tolli lähemale kui Huberti nool)

Šerif – Taeva valguse nimel, Hubert, kui sa lased end selle jultunud kelmi poolt ära võita, siis oled sa võllast väärt.

Hubert – Kuigi teie kõrgus laseks mind võlla tõmmata, võib iga mees ometi ainult seda teha, mida ta suudab. Siiski, minu vanaisa kandis head vibu….

Šerif – Kurat võtku sind, sinu vanaisa ja kogu tema suguvõsa! Lase, võrukael, lase nii hästi kui suudad, või sul läheb räbalasti. (Hubert sihib kauem ja laseb täpselt südamikku) Noh, Kuristiku Volli, sellest ei või sa ometi paremini.

Robin – Vähemalt tahan ma tema noolt tabada. (laseb noole pilbasteks)

Šerif – Sa tuline jutt! Oli see vast lask!

Prints – See peab olema saatan ise ja mitte inimene lihast ja luust. Niisugust vibulaskjat pole Inglismaal nähtud sellest ajast peale, kui vibu maale toodi.

Robin – Ma paluksin nüüd teie kõrguselt luba niisugust märki panna, nagu seda kasutatakse põhjapoolsetes maakondades ja tervitatud olgu iga tubli vabatmees, kes katsub seda märki tabada, et meelitada naeratust kena tüdruku huultele, keda ta kõige rohkem armastab. (kargab üle aia ja toob võsast kuue jala pikkuse, täiesti sirge ja mehe pöidlast pisut jämedama pajukepi ning hakkab seda suure rahuga koorima) Mis sellesse laia märklauda puutub, millesse me lasime, siis võiks sama hästi endale märgiks võtta kuningas Arthuri laua, mille ümber mahub kuuskümmend rüütlit. Seitsmeaastane lapski võiks peata noolega selletaolist märki tabada, kuid (lööb oma pajukepi maasse püsti) kuid kes seda oksa kolmesaja jardi pealt tabab, seda nimetan ma vibumeheks, kes on väärt oma vibu ja noolt kandma.

Hubert – Minu vanaisa kandis Hastingsi lahingus head vibu, aga niisugust märki ei lasknud ta kunagi ja ka mina ei tee seda. Kui aga Kuristiku Volli selle oksa lõhki laseb, siis vannun ma talle alla. Inimene teeb, mis ta suudab, aga mina ei hakka ometi märki laskma, mida ma kuidagi ei taba. Sama hästi võiksin lasta pussitera, nisukõrt või päikesekiirt kui valget joont, mida minu silm vaevalt seletab.

Šerif – Arg peni! Kuristik, lase sina, ja kui sa märki tabad, siis ütlen ma, et sina oled esimene, kes seda on teinud. Olgu kuidas on, aga sa ei tohi ainult oma kiitlemisega pääseda.

Robin – Ma teen, mis ma võin, nagu Hubert ütles, ükski ei suuda rohkem. (nool lõikab pajukepi pooleks, millele järgneb rahva võidukisa)

Prints – Need kakskümmend hõbetükki, mis sa ühes jahisarvega ausasti ära oled teeninud, on sinu. Meie anname nende asemel lisaks viiskümmend, kui sina tahaksid meie ihukaitseväes livree ja teenistuse vastu võtta, sest kunagi pole nii tugev käsi vibu painutanud ega nii kindel silm noolt juhtinud.

Robin – Andke andeks, suursugune prints, kuid mina olen tõotanud, et kui ma kunagi teenistusse peaksin astuma, siis ainult teie kuningliku venna Richardi kaaskonda. Need kakskümmend hõbetükki jätan ma Hubertile, kes täna sama hästi vibuga ümber käis kui tema vanaisa Hastingsi lahingus. (nende sõnadega ronib oma endisele paigale lihtrahva hulgas ja jääb kummargil istuma)

Šerif – (tema juurde trügib Gisborn Gay, kes midagi öelda tahab ja serifi õlast puudutab) Mida sina tahad, mees?

Gay – Kui lubate öelda, siis linnuke on puuri lennanud. Robin Hood on turniiril.

Šerif – Kes sa oled?

Gay – Olen Gisborn Gay. Teie maakonna Locksley külas sündinud vabamees. Käesoleval ajal söör Brian de Bois-Guilberti teenistuses.

Šerif – Kuidas võid sa teada, et Robin Hood on turniiril? Minu salakuulajad on saanud kõva käsu igaühte teraselt silmas pidada.

Gay – See mees on kavalam kui teie arvate. Vabandage, auväärt serif, aga ma kiirustan oma isanda juurde. Kohe hakkavad rüütlimängud, kuid ühte tahan öelda: pidage silmas seda talumeest Kuristiku Vollit. Kooritud pajukepi lasmine on Robin Hoodi kuulus trikk.

Šerif – Kui su sõnad tõeks osutuvad, oled sa väärt autasu.

Gay – Mina ei tegutse rahakasu silmas pidades. Olen oma maaisandale alati truu. (lahkub)

Marion – Reetur, alatu reetur ja keelekandja! Ma tunnen seda meest, tema oligi see, kelle süül noor William surma sai.

Šerif – Ma ei taha teada, kuidas see juhtus. Kelle süü läbi? Ma nõuan Nottinghami krahvkonnas seadusekuulekust. See Gay on tubli mees ja Robin Hood peab surema. (kutsub mõned sõdurid kohale ja näitab neile kohad tribüüni külgedel kätte, et need talumeest hoolikalt silmas peaksid)

(Turniiril lõppeb väike vaheaeg ja algab teine osa. Heeroldid hüüavad: “Armastust

daamidele, murdke oma odad ja võidelge südilt, vaprad rüütlid, ilusad silmad

vaatavad teie tegusid!” Väljakutsujate saratseenlik muusika loob atmosfääri

võitlusväljal, siis aga kõlab põhjavärava juurest pasunahüüd ja aeglaselt ratsutab esile

esimene rüütel. Ta puudutab oda tagumise otsaga ühe väljakutsuja kilpi. Telgist väljub

parun Ralph de Vipont, kes esimesel kokkupõrkel suudab sadulasse jääda, aga teisel

prantsatab maha. Veel mõned rüütlid võitlevad, aga rahvas on nördinud, sest keegi ei

taha tõelist lahingut anda. Viimaks ilmub põhjaväravasse tundmatu rüütel ning

puudutab Brian de Bois-Guilberti kilpi oda teravikuga. Kokkupõrge on hirmus ja

rahvas egutab tundmatut rüütlit. Hüüded: “Armastust daamidele! Surm võitlejatele!

Au suuremeelsetele! Kuulsus vapratele!”)

Brian – Kas käisite täna pihil, vend, et oma elu nii julgesti mängu panete?

Tundmatu – Mina olen surmale paremini ette valmistatud kui sina.

Brian – Siis asu võitlusväljal oma kohale ja vaata viimast korda päikest, sest täna öösel magad juba paradiisis.

Tundmatu – Suur tänu viisakuse eest ja tasuks annan sulle nõu värske hobune ja värske oda võtta, sest sa vajad mõlemaid, minu ausõna.

(Kokkupõrkel puruneb templirüütli sadularihm, aga ta on peale kukkumist kohe taas

jalul ja tõmbab mõõga, samuti ka tundmatu rüütel, kuid marssal tormab nende vahele

ja lahutab mehed)

Marssal – Turniiri kord ei luba niisugust kokkupõrget. Varuge kannatust, mu härrad, kolmanda osa tarvis. Tõsta oma visiir, vapper rüütel, ja vasta kuidas on sinu nimi?

Tundmatu – Olen andnud tõotuse mitte enne kiivrit peast võtta, kui oma armastatu silmade ees. Mina olen Päranduseta rüütel. (marssal jääb sellega rahule ja juhatab Päranduseta rüütli kuningliku looži juurde)

Marssal – Teie kõrgeausus, söör Päranduseta rüütel.

Prints – Püha neitsi nimel, see rüütel on päranduseta niihästi oma maaomanduse kui ka viisakuse poolest, kui ta kaetud näoga meie ette tahab ilmuda. Aimate teie, mu lordid, kes see uhke rüütel võiks olla?

Piiskop – Mina ei tea, samuti ei usu ma, et Inglismaal võiks leiduda rüütlit, kes söör Brian de Bois-Guilberti ära võidab.

Reginald – Tasa, mu härrad, milleks see asjatu vaidlus? Võitja ootab alles teie kõrguse lahkust.

Prints – Meie tahtmine on, et ta seni ootaks kuni me leiame kellegi, kes võiks aimata tema nime ja seisust.

Reginald – Vahest on ta mõni neist odameestest, kes kuningas Richardit Palestiinasse saatsid ja kes nüüd ükshaaval maalt koju tulevad.

Piiskop – See võiks ehk olla krahv Salisbury, tema on umbes seda kasvu.

Reginald – Ennemini Thomas Multon, Gilslandi rüütel. Salisbury on tüsedama kondiga.

Eleanor – See võiks kuningas olla, võiks olla Richard Lõvisüda ise!

Prints – Jumal hoidku! (muutub surnukahvatuks) Front-de-Boeuf! Minu vaprad rüütlid ja härrad! Pidage oma lubadusi meeles ja olge mulle ustavad.

Reginald – Siin pole vähimatki hädaohtu karta. Kas te siis tõesti nii vähe oma isa poja hiiglaliikmetega tuttav olete. Küllap teie kõrgus juba märkas, et tal puudub kolm tolli kuningas Richardi pikkusest ja kaks korda niipalju õlgade laiusest. Hobunegi, kelle seljas ta istub, poleks suutnud kuningas Richardit käigul kanda.

Prints – Härra Päranduseta rüütel, kuna see ainuke aunimi on, millega me teie poole võime pöörduda, siis tarvitan ma seda ja teatan teile. Teie olete olnud kõige osavam ja vapram rüütel, seega pälvite teenitult auhinna ja võitja au. Teie kohus kui ka eesõigus on nimetada kaunis leedi meie mängude ilu- ja armukuningannaks. Tõstke oma oda.

(Paneb oda otsa kuldkrooni, millega tundmatu rüütel aeglaselt tribüüni serva mööda

hakkab ratsutama. Tundub, et ta pingutab ennast, sest raudkinnas kukub käest ja rüütel

vajub hetkeks ratsu kaelale. Huvitav on tähele panna iluduste teguviisi sel silmapilgul,

mil rüütel nende eest mööda liigub. Mõni punastab, mõni teeb uhke ja väärika näo,

mõni vahib üksisilmi ettepoole, teeseldes, nagu ei aimakski ta, mis sünnib, mõni

tõmbub tehtud hirmuga tagasi, mõni on surmtõsine, kuid mõni naerab valjusti.

Viimaks peatub rüütel leedi Marioni ees. Laseb oma odaotsa pikkamisi ja kenasti

langeda ning asetab krooni ilusa Marioni jalge ette. Silmapilk hakkavad pasunad

puhuma.)

Marssal – Elagu leedi Marion, valitud seaduslik ilu- ja armukuninganna!

Rahvas – Elagu saksi printsess! Elagu surematu Alfredi sugu!

(Tundmatu rüütel hoiab kätt oma õlaturvise all. On märgata, et ta on haavatud, sest

külge mööda voolab verenire. Kuigi ta püüab vapralt valu taluda, siiski vajub

nõrkushetkel hobuse seljast maha. Kõik vakatavad ja heeroldid jooksevad abi andma.

Nad sõlmivad kiivririhmad lahti. Nähtavale tuleb Gisborn Gay nägu.)

Šerif – Ta ei olegi rüütel! Söör Brian de Bois-Guilberti kannupoiss on turniiril rüütlina esinenud.

Prints – Härrased, see on ju pettus, rüütli seisuse häbistamine. Võtke petis kinni ja pange jalapakkudesse, homme hommikul peab ta ihunuhtlust saama. Jumala eest, ma ei saa aru, miks pidi ta sellist näitemängu mängima?

Eleanor – Südamehääl sunnib meeletusi korda saatma. Pole vist raske aimata, kelle silmis tahtis too õnnetu vaimustusesära näha. Kuid neiule ei paista asjade korraldus meeldivat. See on kord nii, et armuvõrk on nagu kassikangas, mis ikka ja jälle ootamatuid sidemeid seob. Teid see vaevalt huvitab, John.

Prints – Just vastupidi. Teie oleksite jäänudki ootama minu venda Richardit, kes vaevalt kunagi trooni pärib, kui mina teid kuningannaks ei oleks teinud. Ja ma ei ole märganud vähimatki tänulikkust selle eest.

Eleanor – Teid tänada!? Selleks ei saa te mind sundida nagu te mind abielluma sundisite. Ma jään end igavesti süüdistama, et teile järele andsin. Kas oleks te iial oma armastuse nimel võitlusse astunud, nagu too vaeseke? Ka mina olin kord meeletu, siiski jäi väljavalitu taeva tahtel püüdmatusse kaugusesse.

Prints – See poiss oli auhinna peal väljas, kindel mis kindel. (Marion võtab auloožis koha sisse)

Marssal – Tähelepanu, tähelepanu! Algab kolmas osa. Turniiri kord näeb ette sõjariistadena piigid ja mõõgad. Mõõgaga on keelatud torgata, ainult lüüa on luba. Samuti on tavitusel sõjakirves, kuid pistoda on keelatud. Kuna Päranduseta rüütel on haavatud, siis juhib esimest salka parun Ralph de Vipont ja teist salka templirüütel söör Brian de Bois-Guilbert. Olge mehised ja tähelepanelikud!

(Kahe salga kokkupõrkel on kosta raginat. Nii mõnedki pudenevad sadulast.

Ratsarüütlid, kelle odad on metsikus kokkupõrkes enamasti murdunud, võitlevad

nüüd mõõkadega, tehes sõjakisa ja vahetades hoope, nagu oleneks sellest elu ja au.

Bois-Guilberti pooldajad karjuvad: “Templi eest! Templi eest! Vastased karjuvad:

“Desdichado! Desdichado!” Heeroldid hüüavad aegajalt monotoonselt: “Võidelge

edasi, vahvad rüütlid! Mees sureb, aga au jääb! Võidelge edasi, surm on parem kui

kaotus! Võidelge edasi, vahvad rüütlid, sest säravad silmad vaatavad teie tegusid!”

Kiivrituttidest rebitud suled lendlevad lumehelvestena õhus. Kõik, mis sõjas on ilusat

ja meeldivat, on nüüd kadunud, järele on jäänud ainult see, mis hirmu ja kaastunnet

äratab. Ralph de Viponti salgas on üks musta varustusega võitleja, kes istub musta

hobuse seljas. Ta võidab mängleva kergusega need, kes talle kallale tungivad, kuid ise

jääb muretult passiivseks. Rahvas kutsub teda logardiks: “Must Logard!”

Tempilrüütel võitleb mehiselt ja surub Ralph de Viponti nurga poole, sellepärast

hakkavad mõned karjuma: “Vaata sinna, logeleja! Mine oma pealikule appi, Must

Logard!” Rüütel nagu ärkaks unest ja tormab appi hüüdega: “Valge lendmadu! Püha

Jüri rõõmsa Inglismaa eest! Abi on tulekul!”. Ta langetab hiiglasuure sõjakirve

templirüütli pähe, kust see libiseb hobuse peakattele, rabades niihästi ratsaniku kui

hobuse uimaselt maha. Prints John, kes on templirüütli hädaohtlikust seisukorrast

liigutatud, tõstab kepi ja päästab Brian de Bois-Guilberti võidetukstunnistamise

häbist. Pasunad puhuvad võitluse lõppu. Sama märkamatult, kui ta oli ilmunudki,

kaob Must rüütel pealtvaatajate silmist, ratsutades pikaldaselt, hooletult ja ükskõikselt

metsa poole.)

Prints – (peale nõupidamist marssaliga) Kuulutan võitjaks Musta Rüütli.

Marssal – Must rüütel on lahkunud võitlusväljalt.

Prints – Puhuge pasunaid ja kutsuge ta tagasi. Ta ei osanud vist aimatagi meie otsust. (kõik vaatavad metsa poole, aga sealt ei paista kedagi)

Reginald – Valitseja, teil tuleb oma kohust täita ja võitja nimetada. Kui Must rüütel loobub auhinnast ja kuulsusest, siis tuleb paremuselt teine mees võitjaks nimetada. Ei ole kahtlust, et teine mees võitlusväljal oli söör Brian de Bois-Guilbert.

Prints – Teil on õigus. Ja nii olgu.

Marssal – Võitjaks on kuulutatud vapper templirüütel söör Brian de Bois-Guilbert! Tulgu võitja austuses leedi Marioni ette ja paljastagu oma pea, et armu- ja ilukuningannalt vastu võtta kuldloorberitest pärg. (templirüütel kummardub leedi Marioni ees, kes talle pärja pähe paneb ja sellega on suur turniir Nottinghami lähistel läbi, pasunapuhujad puhuvad lõpetust ning rahvas hakkab aegamisi lahkuma)

Prints – Šerif, kas sinu piilurid olid tähelepanelikud ja osavad? Või osutus Robin Hood lisaks ülbusele ka argpüksiks?

Šerif – Teie kõrgeausus, ma kostan teie küsimusele jaatavalt. See tähendab, linnuke on ära tuntud ja rõngastatud. Püha Antoniuse kõige armsama sea nimel, kohe näete kuidas lihunik kuldil karva võtab.

Prints – Ma ei näe kinnitust teie sõnadele. Rahvas lahkub ja pingiread tühjenevad.

Serif – Silmapilk, ja te ei pea enam kahtlema. Mehed, võtke too närukael kinni ja tassige siia. Kohe näete milline sisu peitub süütu koore varjus. (tursked sõjasulased lähenevad raskel sammul kapuutsiga Kuristiku Vollile, kes ikka alles pingil istub, kuigi peaaegu kõik on lahkunud)

Üks – Tõuse üles, mees! (rabab kapuutsist ja tõmbab selle üle pea)

Serif – Ah! (kapuutsi all on õlenukk) Sa sarviline saatan, sina sindrinahk! Olgu neetud see võllaroog, ta on põgenenud ja meid ninapidi vedanud. Siin ta oli ja lasi märki, ma rääkisin temaga, teie andsite talle auhinna, kõik oli korraldatud ja valmis, aga ta pani putket, lasi jalga, tõmbas meid haneks. Võimatu on võimalikuks saanud. Kuidas? Ma ei tea! Jumala eest, ma ei tea! (kuskilt kaugelt lastud nool lendab matsti puuposti, selle küljes on paberilipakas)

Prints – Mingi teade. Loe ette, luuser!

Serif – “Sind õnnitlevad kõigest väest

Sherwoodi vennad truud,

sest jahisarve sinu käest

sai rõõmus Robin Hood.”

(Kaugelt metsast  kandub kõigi kõrvu lustlik jahisarve hüüd.)

KOLMAS VAATUS

ESIMENE PILT

Gurth kohtab tee peal juhuslikult Gisborn Gay´d, kes on riides nagu oleks ta lindprii

metsavend.

Gurth – Kas mu silmad petavad või näen ma und. Vapper rüütel söör Gisborn Gay. Tema kõrgeausus ise, täies tükis ja hiilgusest. Kuid miks peab keegi  keset suve mardisanti jooksma. On siis praegu aeg jõulunaljadeks ja maskipidudeks?

Gay – Ole vait, vana kilk. Narr sa oled ja narrid on su mõtted.

Gurth – Uudishimulik nagu noor harakas, see ma olen.

Gay – Ma lähen minema, olgu neetud siinsed paigad ja rahvas. Peale ebaõnne, äratundmine turniiril, ihunuhtlus ja häbistavad jalapakud, ei ole mul mingit asu neis maakondades.

Gurth – Miks on sul see metsamehe vammus seljas?

Gay – Mina muretsen oma asja eest, nagu sinagi, Gurth, hoolitsed enese eest. Tuleb lõpetada asi, mis kord ette on võetud ja mul on plaan, millest peab tulu tõusma. Tahan naise muretseda Benjamini suguvõsa eeskujul.

Gurth – Benjamini suguvõsa eeskujul? Ma ei mõista sind.

Gay – Herefordi piiskop jutustas kord, kuidas vanal ajal Benjamini suguvõsa mehed ühelt toredalt turniirilt kõik leedid ära röövisid, ilma et nad oleksid küsinud neidude eneste või nende perekondade nõusolekut.

Gurth – Seda lugu ma tean, aga see oli vanasti. Sina mõtled vist imelikul kombel selle loo sündmuste aega ja asjaolusid muuta. Oled sa hull, Gisborn Gay?

Gay – Minu kallimal on suur maavaldus pärida ja kui võit saab täielik, kuulub kõik see kunagi minule.

Gurth – Imeline tark plaan. Kuule, Gisborn, kes on too neitsi?

Gay – Kui sa just teada tahad. Minu nõu on leedi Marion enese omaks teha.

Gurth – Seda ma arvasin ja kartsin. Kurat naerab, kui varas varga tagant varastab.

Gay – Kas peab ta selle kõrgi normanni naiseks saama? Ei, ma ütlen ei. Serif tahab kulda näha ja selle raskust tunda, tema ei hooli tüdrukust. Ainult mina hoolin. Ainuke halb asi on see, et tüdruk hoiab end Robin Hoodi jaoks. Ta käib minu vimmamehega metsas kohtamas. Aga täna öösel, kui tüdruk metsast tagasi tuleb, kargan kuskil varjulises paigas talle kallale ja viin endaga  kaugele reisile.

Gurth – See tüdruk ei ole küünlavahast tehtud, et teda omatahtsi sõrmede vahel muljuda võid.

Robin –  Pole viga, tüdrukud on tüdrukud, olgu siin või sealpool Inglise väina. Üks vaene vana lollpea mu kodukülas Locksleys andis kunagi head nõu. Liiga palju tegeled sa teiste inimeste asjadega, ütles ta. Aga mine oma huvides. Mine otse tüdruku juurde. Tee kõik, et ta sind ei unustaks, ole valvas, räägi temaga ja kui juhus tuleb, siis vinna tüdruk sadulakaarele ja minema. Küll umbsõlmed lõpuks ise sirgeks jooksevad. Mina tahangi nüüd selle hüva nõuande järele teha. Ma viin Marioni mägedesse, metsikute soti klannide juurde. Seal oleme seni varjus kuni vesi selgineb.

Gurth – Sa tahad mägedesse minna. Ära lase oma hullusehoogu saada sama segavaks kui rumalaks.

Gay – Mina lähen nagu truu rüütel oma iluduse naeratust võitma.

Gurth – Nagu truu rüütel. Nagu hull, ütlen mina. Nagu laps, kes jätab tõsise töö, et lendavat karuohakatoppi taga ajada.

Gay – Kes on ülearu ettevaatlik, sel loksub piim ikka maha. Vii rohelise laane vennaskonnale minu poolt terviseid, vana narr, mind nad rohkem ei näe. (lahkuvad)

TEINE PILT

Selge ja rõõmus päev. Suure laanetamme all murul istub trobikond vabatmehi ringis

ümber Will Punakuue ja kuulavad kuidas see pajatab lugu vaprast Carodoc Kidukäest

kuningas Arthuri aegadel.

Robin – See teeb sind ennastki paremaks, kui kuuled lugusid nendest õilsatest meestest, kes elasid nii kaua aega tagasi. Säherdusi jutte kuulates lausub hing: “Ütle lahti oma tühistest ihaldustest ja püüa ka midagi niisugust korda saata.” Mulle tuleb meelde, kuidas meie tublil vanal Swantholdi-taadil oli tavaks ütelda: “See, kes tahab kuud haarata ja seda kätte ei saa, jõuab ikkagi kõrgemale kui see, kes penni pärast poris tuhnib.”

Stutely – Tõepoolest, see on ju ilus mõte, kuid sellegipoolest, aus pealik, üks neist saab penni, aga teine ei saa mitte midagi. Ja ilma pennita peab ta tühja kõhtu kannatama. Needsinatsed lood, ütlen ma, on küll kenad kuulata, aga pahad järele teha.

Robin – Ausõna, alati pead sa igale ülevale, taeva poole sihtivale mõttele jala taha panema. Siiski, sul on terane taip, armas Stutely ja nüüd, kus sa mind tagasi oled toonud maiste asjade juurde, tuleb mulle meelde, et meie raha hakkab kukrus kuivama, sest pikemat aega ei ole piduvõõrad käinud siin arvet tasumas. Nii et sea ennast valmis, armas Stutely, võta kuus meest ning mine Piibe maanteele või kuhugi sinna kanti ja vaata, et sa tood kellegi kaasa, kes meie õhtusöögist osa võtaks. Vahepeal valmistame ette uhke söömaaja, et võõrast, kes ta ka ei oleks, vääriliselt vastu võtta. Kuid ma tahan, et sa Will Punakuue endaga ühes võtaksid, sest tal on tarvis metsaradu tundma õppida.

Stutely – (püsti karates) Ma tänan sind, aus pealik, et sa mind selle ettevõtte jaoks välja valisid. Tõesõna, mu liikmed lähevad juba vedelaks siin laisklemisest. Mis puutub kuuesse mehesse, siis esimene neist olgu Lahke Arthur ja teine Möldri-Nääps, sest nagu sa hästi mäletad, aus pealik, on nad kaikavõitluses kõvad käed.

Robin – Nääpsu eest ja samuti oma õepoja Punakuue eest võin ma vastutada.

Stutely – Mehed, sedapuhku teeme niimoodi, et jaguneme kahte salka. Teie kolmekesi lähete sinnapoole ja meie teiselepoole. Kui juhtub, et üks salk tuleb tühjalt tagasi, siis teisel ikka veab. Nii on kindel on kindel.

(Mehed asuvad teele ja Stutely salk jõuab peagi maantee lähedusse.Varitsus seatakse

tee lähedale tihnikusse sisse, aga kuigi inimesi liigub igasuguseid, õiget rikast ei paista

kuskilt silma. Viimaks hakkab päike taevalael juba madalamale vajuma.)

Stutely – (ronib tihnikust lagedale) Pagan võtku sellist halba õnne. Siin oleme me passinud terve päeva, ja ühtki lindu, keda tasuks lasta, ei ole meie nooleulatusse sattunud. Oleksin ma välja tulnud mõne muu eesmärgiga, siis oleksin kindlasti kohanud tervet tosinat prisket abti, rikast maaisandat või raha all lookas liiakasuvõtjat. Kuid see on ikka nii: hirv ei anna end kunagi nii harvasti silma alla kui siis, mil hall hanesulg on just sõrmede vahel. Ega midagi, poisid, koli kokku ja koju tagasi, ütlen ma. (tahavad minema hakata, aga äkki Stutely peatub ja kuulatab teravalt) Pst! Kuulake, poised. Mulle tundub, et ma kuulsin mingit häält. (on kosta tasast kaebliku nuuksumist)

Will – Seda asja peab uurima. Siin läheduses vaevleb keegi ahastuses.

Stutely – (kahtlevalt) Ma ei tea, meie pealik on alati väga varmas oma sõrme keevasse katlasse pistma, aga mina igatahes leian, et meil ei ole mingit mõtet ennast tülikatesse sekeldustesse mässida. See on mehe hääl, kui ma ei eksi ja mees peab suutma ise oma hädadega toime tulla.

Will – Häbi sulle, Stutely, et sa võid sedasi kõnelda. Jää siia, kui tahad, aga mina lähen ja vaatan, mis seda vaest olevust peaks vaevama.

Stutely – Einoh, mis sa’nd sedaviisi tormad. Kust sa võtad, et ma ei tule? Läki, ütlen ma.

(Jõe kaldal, longus pajuokste all, näevad nad noort poissi kummuli maas, kiharad

sassis, rõivad rääbakil, valju häälega nutmas.)

Stutely – Hei! Kes sa oled, mees, et seal niiviisi lamad ja ilusat rohelist muru soolase veega kuivatad?

(Häält kuuldes kargab noormees jalule, haarab vibu, seab noole nöörile ja on valmis

end kõige kurja vastu kaitsma)

Kolmas – Tõepoolest, ma tean seda poissi väga hästi. Ta on üks rändlaulik, keda ma olen mitmel korral siin ümbruskonnas näinud. Alles paar kuud tagasi, kui ma teda viimati kohtasin, kepsles ta üle mäe nagu aastane hirveke. Siis nägi ta küll tore välja, lill kõrva taga ja kukesulg kübaral, aga nüüd, mulle paistab, on meie kikkal kirevad suled ära kitkutud.

Stutely – (võõra juurde astudes) Häh! Pühi silmad kuivaks, mees. Ma ei salli, kui suur tugev mees nõndamoodi vesistab nagu mõni kümneaastane plika surnud tihase pärast. Pane oma vibu ära, mees. Meil pole su vastu midagi paha mõttes.

Will – (paneb käe poisile õlale) Einoh, sa oled mures, vaene poiss. Ära pane tähele, mis need mehed sulle ütlesid. Nad on küll tahumatud, aga soovivad head. Võib-olla nad ei mõista sinutaolist poissi. Sa peaksid meiega ühes tulema ja ehk leiame kedagi, kes saab sind su raskustes kuidagi aidata.

Stutely – (järsult) Jah, tõesti, tule meiega. Ma ei tahtnud sind solvata ja võin ehk sind aidatagi. Võta oma mänguriist sealt oksa pealt ja läki. (nõnda jõutakse tagasi lagendikule, kus Robin neid juba ootab,  mehed on teinud praksuva lõkke ning selle paistel küpsevad hirve-, faasani- ja kabunapraed)

Robin – (püsti tõustes ja noormehe ette seisma jäädes) Tere õhtust, sõbruke. Kas sina oled siis tulnud täna õhtul koos minuga pidu pidama?

Allan – Oh häda, ma ei tea. Ausõna, ma ei tea. Kas ma mitte und ei näe?

Robin – Ei, kindlasti mitte. Sa oled ärkvel nagu sa varsti veenduda võid, sest sinu jaoks valmistatakse praegu uhket pidusööki. Sina oled täna meie aukülaline.

Allan – Mulle tundub, et ma tean nüüd, kus ma viibin. Kas ei ole sa mitte kuulus Robin Hood?

Robin – Sa tabasid naelapea pihta. Siitkandi rahvas kutsub mind tõesti selle nimega. Kui sa mind juba tunned, siis pead sa ka teadma, et see, kes koos minuga pidutseb, peab pärast tasuma arve. Ma loodan, et sul on ühes pungil kukkur, kena võõras.

Allan – Oh paraku! Ei ole mul kukrut ega raha, välja arvatud poolik kuuepenniline, mille teist poolt kannab mu südamekallike siidpaela otsas oma põues.

Robin – (pöördub järsult Will Stutely poole) Kuule, mis see nüüd olgu, kas see siis ongi meie tänane  külaline, kelle sa tõid, et meie kukrut täita? Mulle tundub, et sa oled toonud turule ainult mingi lahja kuke.

Stutely – Ei, aus pealik, ega ta ei olegi minu külaline. See oli Will Punakuub, kes ta siia tõi. Sellegipoolest, kui sa ehk mäletad tänahommikust kõnelust kuust  ja nõnda edasi, mis olevat hoopis parem kui tolmust üleskorjatud penn, siis tundub mulle, et praegu on paras juhus heategavust harrastada.

Robin – (hoides Allanit enda ees ja tähelepanelikult tema nägu uurides) Noor nägu, lahke nägu, hea nägu. Süütu nagu noorel neitsil ja pealegi veel kõige kenam, mis mu silmad eales näinud, aga kui ma sinu väljanägemise põhjal õigesti võin otsustada, siis vaevab südamevalu ühtviisi nii noort kui vana. Ära kurvasta, noormees. Olen kindel, et sinu asjad ei ole nii pahad, et neid ei saaks enam parandada. Kuidas on sinu nimi?

Allan – Mu nimi on Oru Allan.

Robin – Oru Allan. Oru Allan. Mulle tundub, et see nimi ei ole minu kõrvadele päris tundmatu. Ah jaa, sa oled kindlasti see rändlaulik, kellest ma viimasel ajal kuulnud olen ja kelle hääl pidavat kõiki nii väga võluma. Kas ei tule sa mitte teiseltpoolt jõge, selle jõe kaunist orust.

Allan – Jah, tõesti, sealt ma tulen.

Robin – Kui vana sa oled Allan?

Allan – Ma olen kuueteistkümneaastane.

Robin – Minu meelest oled sa veel liiga noor, et olla muredega koormatud. (pöördub meeste poole) Poisid, tehke eluga ja pange pidulaud hakkama. (pöördub uuesti nooruki poole) Noh, poiss, räägi meile ära, mis mured sul on ja räägi täitsa vabalt. Sõnade vool kergendab alati kurba südant. See on nagu liigsilma avamine, kui veskipaisu taga on juba ülearu palju vett. Tule istu siia minu kõrvale ja kõnele, nagu süda juhatab.

Allan – (alustab vaikselt) Ma rändasin laulikuna läbi maa, peatudes kord lossis, kord härrastemajas, kord talutaredes, kus kunagi. Ükskord jäin halva ilma kätte, tuul tõusis ja vihmapilved katsid ähvardavalt kogu taevalaotuse. Seal nägin madalat taluhoonet, kus elas tubli priitalunik. Peres aga kohtasin kaunist piigat, kelle nimi on Ellen. Ta oli süütu ja kaunis nagu esimene kevadine lumikelluke. Ma mängisin ja laulsin talle ja hakkasin teda armastama. See tare sai mulle põgusast peatuspaigast armsaks kohaks. Ikka püüdsin end Elleni lähedale hoida, jälgisin teda, kui ta taluõues toimetas, kuid olin siiski vist liiga arglik, et teda kõnetada. Viimaks jõeoru nõlval sosistasin talle kõrva oma magusaimad salaunistused ja tundsin kuidas hiirepojukene minu käte vahel sulas, tundsin kuidas tema süda rõõmust värises, ja sealsamas, päikese kuldses valguses, vandusime üksteisele igavest truudust ning poolitasime kuuepennilise. Päevad kulusid omasoodu ja meie armastus püsis värske ja puhtana. Ellenil oli õnne, ta sai šerifi lossis teenijatüdruku koha. Siis aga avastas tüdruku isa, mis käimas on, ja keelas meil kokku saada. Just täna hommikul kuulsin ma ja sain teada, et Ellen peab lõikuskuu alguses abielluma rikka templirüütli söör Brian de Bois-Guilbertiga. Elleni isa meelest on suur asi panna tütar nii suurtsugu mehele, olgugi et vastu tütre tahtmist. Ja tõesti, ega see ime ole, et rüütel minu südamehelbekest endale naiseks ihaldab, sest Ellen on kõige kaunim piiga kogu maailmas.

Robin – Brian de Bois-Guilbertiga? Mis ime küll sundis seda meest oma valikut muutma. See kõverkael on väga liiderlik. Ma ei imesta põmugi, Allan, et su kallike sind armastama hakkas, sest sul on kindlasti hõbemünt keele all just nagu pühal Franciscusel, kes võis oma kõnega taevalinnukesi võluda.

John – (püüab oma hingeliigutust ägedate sõnade taha varjata) Minu viimse hingetõmbe juures, mul on kange tahtmine otsekohe minna ja tollest nurjatust Pua-Kilpäärist tema vilets elunatuke välja vemmeldada. Tohoo pime, ma ütlen, kirevase päralt, kas too normannisetukas mõtleb, et õrnu tütarlapsi saab osta nagu laadalt kanu? Häbi talle, aga pole viga, katsugu ta ainult.

Will – Minu arvates ei ole see tüdrukust sugugi kena, et ta nii kiiresti kellegi käsu peale meelt muudab, eriti kui asi puutub abiellumisse sellise mehega nagu Brian de Bois-Guilbert. Mulle see tema juures ei meeldi, Allan.

Allan – Ei, ei, sa teed talle ülekohut! Ta on õrn ja vagur kui tuikene. Ma tunnen teda paremini kui keegi teine terves maailmas. Ta võib oma isa käsku täita, aga kui ta templirüütli naiseks saab, siis murdub ta süda ja ta sureb.

Robin – (mõtlikult) Ma arvan, et mul on üks plaan, mis võiks siin sobida, Allan. Aga ütle mulle enne, mis sa arvad, poiss, kas sinu armsamal on küllalt meelekindlust lasta end sinuga kirikus laulatada, kuigi te poleks maha kuulutatud, ja siiski leiduks preester, kes tarvilikud toimetused korda ajaks?

Allan – Oh, muidugi on!

Robin – Hästi. Kui tema isa on seesugune mees, nagu ma  arvan ta olevat, siis hoolitsen mina selle eest, et ta annab oma isaõnnistuse teile kahele. Kuid pidage, mulle meenus üks asi, mida me pole arvesse võtnud. Preester! Tõepoolest, need mustakuuemehed ei armasta mind just ülearu, ja kui asi peaks toimuma nii, nagu ma seda antud juhul näha sooviksin, siis näitavad nad ilmtingimata üles kangekaelsust.

John – Pealik, sa unustasid püha Copmanhursti munga. Tema ajaks selle asja joonde, kui teda tarvilikust suunast valgustada, tulgu või paavst needma.

Allan – Mina tunnen teda. Tihti olen oma rännuretkedel tema varjulisse kabelisse sattunud.

John – Niipalju kui ma tean, võib arvata, et vend Vops paneb kenad armastajad rõõmuga paari. Eriti veel, kui pärast seda on oodata tublit sööma- ja joomaaega.

Robin – Anna mulle oma käsi, Allan. Selsamal ajal kahe nädala pärast on Ellen sinu naine.

Stutely – Pidulaud on kaetud, pealik.

(Ootamatult  hakkab metsast lärmi kostma. Seal ilmuvad teise salga mehed. Lahke

Arthur, kellel on seljas munga riietus, mitte mõõdukohane, vaid lühike nii käistest kui

säärtest, tuleb joostes kahe hobuse vahel, ühe seljas paks, teise seljas kõhn munk.

Mölder Nääps ajab koormahobust vankriga, mis on koormatud mitmesuguste

pakkidega.)

Arthur – (hõikab juba kaugelt) Eest ära, head inimesed! Eest ära, siin me tuleme, meie kolm.

Robin – Tervitan teid, vagad vennad. Kes need kolm siis on, mu lustlik sõber?

Arthur – Suur Juss, Kõhn Juss ja paks Juss.

Paks – (oiatab vihast vabiseval häälel) Tead mis, mees. Mul on sinu nurjatust seltskonnast juba villand ja ma ei taha enam, et meie kulul nalja heidetakse. Lase meil rahus oma teed minna.

Arthur – Vaat kus lops! Minu meelest oleme selline kena kamp ja nüüd sa hakkad järsku särtsuma nagu rasv tulisel pannil. Noh, aga te näete, et ma olen vaene mees ja teie olete rikkad. Ma palun, et te annaksite mulle penni või paar, et ma saaksin endale kõrtsis leiba osta.

Paks – Meil ei ole raha, mees. Tule, vend Toomas, läki edasi.

Arthur – (hoiab hobuseid ratsmeist) Kas teil tõesti ei ole sugugi raha ühes?

Paks – Ma ütlen sulle, mees, meil pole raha.

Arthur – Mitte veeringutki?

Kõhn – Mitte punast krossigi.

Arthur – Einoh, niisugust asja ärgu olgu. Jäägu see minul nägemata, et nii vagad mehed nagu teie, lahkute minust pennigi andmata. Tulge mõlemad otsekohe sadulast alla, ja me põlvitame siiasamasse leherisuhunnikusse maha ning palume õnnistatud püha Dunstanit saata meile natuke raha.

Paks – (suure vihaga hambaid kiristades) Mis sa õige mõtled, sa vanakurja käsilane! Kas sina käsid minul, Herefordi piiskopil, hobuse seljast maha ronida ja siia sodi sisse põlvili heita, et paluda mingit närust saksi pühakut!?

Arthur – No tead, mul on kange tahtmine su pea selle eest lõhki lüüa, et sa heast pühast Dunstanist niimoodi räägid.

Robin – (naerdes) Vaata aga, vaata, kuhu kuue alla rammus kimalane peitu on pugenud.

Arthur – Nüüd põlvili, vennad, ja palugem. (tõmbab ropsti mõlemad mungad sadulast ja surub nad põlvili) Oh armuline püha Dunstan! Läkita neile vaestele meestele otsekohe natuke raha, või muidu jääb paks nii kõhnaks nagu kõhn praegu ja kõhnast ei jää üldse midagi järele. Kuid saada neile kummalegi nina peale ainult kümme šillingit, sest muidu lähevad nad uhkust täis. Kõik ülejäänu, mis sa saadad, saada mulle. Noh, (püsti tõustes) vaatame nüüd järele, mis keegi on saanud. (pistab käe oma kaukasse ja toob lagedale ühe šillingi) Ja mis teil on, vennad? (kumbki munk pistab aeglaselt käe oma kaukasse ja tõmbab selle jälle tühjalt välja) Kas teil ei ole midagi? Ei, ma olen kindel, et seal midagi ikka on, mis on ehk jäänud kuhugi õmbluse vahele. Las ma ise vaatan. (õngitseb paksu kaukast nahast kukru) Seda ma arvasingi, et see raha, mis õnnistatud pühak sulle saatis, sattus ühte kõrvalisse kaukasoppi. Ja vaatame nüüd, kas sinugi eest ei ole midagi varjule jäänud, vend Toomas. (õngitseb kõhna kaukast teise kukru) Noh, näed nüüd, ma ju teadsin, et hea pühak saatis ka sulle väikese sandiraha. Teile kummalegi kümme šillingit nina peale, nii nagu me palusime, ülejäänu aga. Robin, püüa! (Robin püüab kukrud kinni)

Robin – Aulik piiskopi-isand, kohe ma laskun sinu juurde, sest ma ihkan sind silmast silma näha palavamalt kui kedagi teist siin armsal Inglismaal. Mis asjaolud siis piiskopi-isandat sellist maskeraadi sundisid mängima?

Piiskop – Segased ajad. Segased ja koletud ajad. Seadusesilm ei ulatu oma pika pilguga igalepoole. Peaksid seda paremini teadma kui mina, sest kas mitte sina pole see kuulus röövel Robin Hood?

Robin – Tõepoolest, see ma olen.

Piiskop – (vihaselt ja valjult) Kuidas sa julged nõnda kohelda nii kõrget kirikumeest, nagu mina olen? Rahumeeles reisisime koos vennaga mööda maanteed, kui teele astus too lindprii ja käskis mul seisma jääda, sa mõtle: minul, Herefordi kõrgel piiskopil. Kuid pane tähele: see mees mitte üksnes ei käskinud mul peatuda, vaid ka ähvardas mind, öeldes, et Robin Hood koorib mu paljaks nagu talvise põõsa. Peale kõige muu sõimas ta mind veel selliste nurjatute nimedega nagu “paks preester”, “rahaõgija”, “liiakasuvõtja” ja jumal teab mis veel, nagu oleksin ma kõigest mingi ringiluusiv kerjus.

Robin – Kas sina, Lahke Arthur, kutsusid kõrgeaulist paksuks preestriks?

Arthur – (alandlikult) Jah.

Robin – Ja rahaõgijaks ja liiakasuvõtjaks.

Arthur – Jah.

Robin – Oh paraku, et see kõik nõndaviisi on, sest ma olen alati leidnud, et Lahke Arthur räägib ainult õigust. (mehed puhkevad naerma) Ei, aulik piiskopi-isand, me oleme karedad sellid, kuid ometi mitte nii halvad, kui sa arvad. Siin ei ole ühtegi meest, kes tahaks juuksekarvagi sinu auväärses peas puudutada. Ma näen, et meie naljad solvavad sind, kuid siin metsikus laanes oleme kõik võrdsed: ei ole meie hulgas piiskoppe, paruneid ega krahve, vaid ainult inimesed ja nii pead sinagi meie eluviisi jagama, kuni sa siin viibid. Aulik piiskopi-isand, meil on siin täna veel teinegi külaline. Ma tahaksin, et sa teda paremini tundma õpiksid, sest mina ja kõik mu mehed püüame teile mõlemale vajalikku au osutada. Kindlasti oled sa kuulnud metsaseadustest mis kehtivad Sherwoodis ja kõikjal kus seadusevastaseid julgeid võib kohata. Meie võtame omamoodi kaitsetolli ja külalised saavad selle eest näha metsameeste meelelahutusi, kuulata lõbusaid laule ja lõpuks kostitame teid rikkaliku söömaajaga. (lükab Oru Allani ette) Vaata, siin on üks noor mees, kelle elukäik ei kannata enam loomupärast sättimist, sest tema pruut tahetakse vastu tüdruku südamesoovi valele mehele naiseks anda. Aga ta on vaene. Sina oled kõige rikkam piiskop tervel Inglismaal. Kas sa ei saaks seda vaest noormeest aidata? (piiskop ei ütle musta ega valget) Tooge koormahobune siia. Kelle käes on asjade nimekiri?

Piiskop – (läbi hammaste) See on minu käes.

Robin – Anna see siia, hea isa. Will Punakuub, sul on samapalju jõudu kui häält. Loe nimekiri kõigile kuuldavalt ette.

Will – Kolm palli siidi Quentin Tarantinole, Ancasteri pudukaupmehele.

Robin – Seda me ei puuduta, sest see Quentin on aus mees, kes on tõusnud omaenese säästlikkuse läbi.

Will – Üks pall sametit Ely maakonna kloostrile.

Robin – Mida teevad preestrid sametiga? Aga olgu peale, kuigi nad seda ei vaja, ma ei võta neilt siiski kõike. Mõõda see kenasti kolme jakku, üks jääb meile, üks kloostrile ja ühe müüme sihtotstarbelisel eesmärgil. (vaatab Allani poole)

Will – Nelikümmend suurt vahaküünalt püha Becketi kabelile.

Robin – Jäägu meist kaugele mõte võtta õnnistatud pühalt Becketilt, mis talle kuulub.

Will – Herefordi piiskopile kuuluv laegas.

Robin – Aulik piiskopi-isand, kas sul on selle laeka võti?

Piiskop – Ei ole.

Robin – Noh, Lahke Arthur, võta mõõk ja murra see laegas lahti, kui suudad. (laegas avaneb) Sina, Will Punakuub, ja sina, Väike John, lugege raha üle. (pöördub piiskopi poole) Aulik piiskopi-isand, ma ei koori sind paljaks nagu talvist põõsast Lahke Arthuri sõnade kohaselt, sest sa võid ühe kolmandiku oma rahast tagasi võtta. Teise kolmandiku sellest võid sa väga hästi loovutada meile sinu enda ja sinu kaaskonna kostitamise eest, sest sa oled väga rikas. Kolmanda  kolmandiku võiks aga kulutada eelpoolnimetatud otstarbeks.

Stutely – Aus pealik, anname kolmanda osa varast Oru Allanile, et ta saaks oma armsama isale pruudiluna tasuda.

Robin – Sa räägid hästi, Will Stutely, ja nõnda peab see sündima.

Piiskop – (kaeblikul häälel) Kas ma võin nüüd oma teed minna, armas mees, sest aeg on hiline.

Robin – Ära nõnda kiirusta, piiskopi-isand. Meil metsas on aega küllaga. Oled oma kukrut tublisti kergendanud ja kolm puhkuse päeva on sinu päralt. Ma tõotan sulle, et sul on siin lõbu laialt, sest nagu ma tean, armastad sa hirvejahti. Heida kõrvale oma tõsimeelsus ja püüa neil kolmel toredal päeval elada lõbusat vabatmehe-elu. Küll sa näed, et sul on kahju siit lahkuda, kui aeg täis saab. (tema juurde astub üks metsast tulnud mees ja sosistab midagi kõrva, Robin viskab pea kuklasse ja jääb mõttesse) Mehed, ma pean aega viitmata kuskil ära käima.  Väike John, sina oled niikaua minu asemel pealik ja hoia piiskopi-isandal silm teraselt peal. Ma lähen kaarnat jahtima, kes süütu tihase puurist ära varastas.

KOLMAS PILT

Keset metsa lagendikul on Marion puu külge kinni seotud. Gisborn korrastab

hobuseriistu ja vaatab mõtlikult tüdrukut.

Gay – Veel tänane öö, homme oleme siit juba kaugel. Ma lasen su sidemed veidi lõdvemaks. (kohendab köidikuid) Kas nii on hea? Seni kuni viibime tuttavates paikades, pead olema kinni köidetud.

Marion – Sinu viis, jõhkralt, jõu ja valega püüda oma tüdruku südant võita, väärib rohkem põlgust kui mina üksi seda jagada jaksan.

Gay – Las aeg kulub, küll sa lepid. Ma ei kõhelnud hetkegi, kui tormasin võimatut püüdma. Saa ometi aru, kui väga ma sinust hoolin! Ma panin sinu nimel oma elu mängu.

Marion – Kui libedad on sinu laused, Gisborn. Hoolid! Sa oled janune, põlvili kaevu ääres ja tahad juua. Kuid tea, et naine on nagu sillerdav jook, mis ühele maitseb  magus, aga teise huulde kuivatab lõhed.

Gay – Võid rääkida, mida tahad.

Marion – Sa vaevad iseennast ja teisi ja täiesti ilma asjata. Mina ja Robin, me oleme teineteisele igavest truudust vandunud.

Gay – (irvitades) Kas jäädki truuks. Ära aja mind naerma, millal on üks naine oma mehele truu olnud? Turniiril läksin ma võitlusse sinu nimi huultel ja võitsin.

Marion – Miks sa kogu aeg korrutad sama asja?

Gay – Ma viin su mõneks ajaks Šotimaale, sealsete metsikute klannide juurde, mägedesse varjule. Sellepärast pead sa mind õppima austama.

Marion – Oo õudust, mida sa räägid! Võta mõistus pähe, Gisborn. Kui sa mind ei taha häbist päästa, miks sa siis ometi endale vabadust keelad.

Gay – (tumedalt) Püha Dunstani nimel! Ma olen asunud teele, see tee võib olla kurveline, kuid ta ei vii tagasi. Sellepärast ole vait ja kuula mu käske. Lähen käin külas, et pika retke jaoks moona varuda. (seob Marionil suu kinni) Et sul ei tuleks vahepeal pähe oma karjumisega olematuid abimehi ligi meelitada. (lahkub)

Marion jääb alguses rahulikult istuma, siis, kui Gay on silmapiirilt kadunud, vaatab

ringi, kas on mingeid võimalusi ennast vabastada. Püüab jalaga ulatuda lähedal oleva

reisipaunani, aga see jääb siiski liiga kaugele. Lõpuks tuleb talle pähe vabaneda suud

takistavast ribast ja see õnnestubki õla abil. Paendub hästi ja hakkab närima

riideräbalaid, millega keha on puu külge seotud. Saabki ühest kohast katki ja vabaneb

nendest. Käed on tugeva köiega kokku seotud, aga Marion ei kaota lootust ja

vingerdab nüüd koti juurde. Põlvitab selle juures, näeb aga et kotti tal kuidagi avada ei

õnnestu, sest käed on seljataha kinni seotud ja teda valdab lootusetus.

Marion – Oo mu jumal, halastaja neitsi Maria! Mitte keegi ei saa mind enam aidata. Keegi ei tea, kus ma olen. (sosinal) Robin. Kas sa kuuled, sa ei kuule, sa ei saagi kuulda. Ei, sa oled kaugel.(hüüab poolvaljusti ja lootusetult) Robin! (korraga jookseb metsast keegi koer tema juurde ja lakub nägu, siis kaob jälle metsa, Marion püüab püsti tõusta ja hüpates metsa põgeneda, aga see ei õnnestu, ta kukub, tõuseb ja kukub jälle, varsti on koer tagasi ja tema järel tuleb Robin Hood)

Robin – (tormab Marioni poole, pikk jahinuga käes, et köidikuid katki lõigata) Püsi rahulikult paigal. Kohe ma päästan su vabaks. Su käed on verele seotud, kurjavaimu hunt, ükskord ma veel närin ta kõri läbi.

Marion – Sa kuulsid, kui ma sind hüüdin. Robin, Robin! (puhkeb üleelatud vägivallast nutma) Minu oma, kallis arm.

Robin – Kõik on hästi, kõik on korras. Hea metsavaim ise juhatas mind sinu juurde. Nagu hagijas metsas otsisin ma sinu jälgi, olin juba lootust kaotamas, aga siis langes päikeselaik sinu kuldsele peapaelale, mis põõsa külge oli takerdunud.

Marion – Sa ikkagi kuulsid, kui ma sind hüüdsin.

Robin – Kuulsin, muidugi kuulsin. Ma viin su natukeseks kõrvale, sest mul on siin üks asi ajada. Igaüks peab saama oma palga, kui palgapäev kätte jõuab.

Marion – Mõtle järele, Robin, see õnnetu on oma kirgede ori. Me peaksime pimedale andestama, sest ta ei näe kuhu astub.

Robin – Ma tean selliseid mehi väga hästi, me oleme temaga koos kasvanud. Ta võib olla vapper ja ustav ja tark, aga ta mõistus on raskepärane, nagu tainas. Venides liikudes järjekindlalt eesmärgi poole, mis on tuumatu ja inetu ja tagajärjetu.

Marion – Ma ei taha verevalamist. Olgu need piisad mu käerandmetel ainsad, mis valatud.

Robin – Miks teed sa selle töö mulle nii raskeks?

Marion – Kui sa halastad, siis sa ka lohutad ja toetad mind.

Robin – Kes võib teada, mida see mees ükskord veel ette võtab? (jääb mõttesse) Maailmas on palju õnnetuid armastajaid ja igaühel neist on oma abinõu. Sinu abinõu on halastus. Olgu, ja ometi.  Nõupidamiseplatsile jäi üks sama õnnetu armastaja pikkisilmi minu tagasitulekut ootama. Liigume, et talle tröösti viia. (hakkavad minema).

NELJAS PILT

Allika kõrval on väikese kabeli varemed. Metsast ratsutab Must rüütel aeglaselt esile.

Märkab ust ja jääb selle tagant kostvat häält kuulama.

Hääl – (kõneleb endaga) Armas poiss, sa oled kõige toredam sell terves maailmas. Ma armastan sind, nagu üks armunu armastab oma kallimat. Oh, sa paned mind häbenema, rääkides minuga nõnda siin üksildases paigas, kus kedagi lähedal ei ole, ja kui sa just tahad, et ma seda ütleksin, siis armastan ka mina sind samavõrd kui sina mind. Einoh, kui nii, siis kas sa ei tahaks võtta üht lonksu head kanaari veini? Alles pärast sind, noormees, alles pärast sind. Noh, palun väga, tee see rüüp oma suuga magusaks. Kui sa mind nii väga sunnid, eks ma siis pea sinu tahtmist täitma, aga sealjuures pakub see mulle ikkagi suuremat mõnu, kui ma joon sinu terviseks. Ja nüüd, armas meheke, on sinu kord. (annab pudeli ühest käest teise kätte) Ma siis joon, mu kullake ja soovin sulle siinjuures kõike sedasama hüva, mis sa mullegi soovisid. (Must rüütel prõmmib odaotsaga vastu kabeli ust)

Munk – (peidab rutuga kõik söödava ja joodava ning vastab siis vagal häälel) Mine edasi, kes sa ka oleksid ja ära sega jumala ja püha Dunstani sulast tema õhtupalves.

Must rüütel – Auväärne isa, mina olen metsa eksinud vaene rändaja ja annan sulle võimaluse külalislahkust ja heldust näidata.

Munk – Armas vend, neitsi Maria ja püha Dunstani tahtmisel olen ma määratud selleks, et ise neid voorusi maitsta, mitte aga pakkuda teistele. Mul ei ole isegi niisugust toidupoolist, mida võiksin koeragagi jagada, ja iga vähegi hellitatud hobune põlgaks minu aset, seepärast mine oma teed ja jumal juhatagu sind.

Must rüütel – Aga kuidas võiksin ma pimedas, niisuguses metsas nagu see siin, teed leida? Palun sind, auväärne isa, kui oled kristlane, siis ava uks ja juhata mulle vähemalt teedki.

Munk – Ja mina palun sind, vend Kristuses, mind mitte enam segada. Sa juba sundisid mind vahele jätma kaks avet ja ühe credo, mida ma pean enne kuu tõusu oma tõotust mööda lugema.

Must rüütel -(karjub) Teed, ainult teed! Juhata mulle siis teedki, kui mul midagi muud pole sinult loota.

Munk – Teed võid sa kergesti leida. Jalgtee viib läbi metsa soo juurde ja sealt pääsed madalale paigale jões, kust praegu läbi saab, sest vihmade aeg on otsas. Oled sa jõest läbi jõudnud, liigu pahemat kätt edasi ja ole ettevaatlik, sest kallas on pisut järsk ja jalgtee olevat, nagu ma kuulnud olen, mitmes paigas sisse langenud. Nõnda mine otseteed edasi….

Must rüütel – Sisselangenud jalgtee, järsk kallas, madal koht ja soo! Söör eremiit, kui sa ka kõige püham oleksid nende seas, kes kunagi palveid lugenud, ometi ei suudaks sa mind sundida pimedas niisugust teed käima. Mina ütlen sulle, et sinul, kes sa ümbruse heldusest elad, pole mingit õigust teekäijatele peavarju keelata, kui nad hädas on. Sellepärast ava uks või, püha risti nimel, ma löön selle sisse.

Munk – Kulla teekäija, ära ole nii häbematu. Kui sa sunnid mind enese kaitseks ilmalikke sõjariistu tarvitama, siis seda halvem sinule. (samal silmapilgul muutub seni summutatud urisemine valjuks ja vihaseks haukumiseks)

(Munga vaenulikest ettevalmistustest pahandatuna lööb rüütel jalaga nii pööraselt

vastu ust, et piidad ja hinged tudisevad.)

Munk – (kes ei taha oma ust teist korda niisuguse hoobi hooleks jätta, hüüab valjusti) Kannatust, kannatust, jäta oma ramm teiseks korraks, armas teekäija, ma teen ukse silmapilk lahti, kuigi sa sellest vähe rõõmu maitsed. Vait, Ponks! Pikali Kihva!

Must rüütel – (astub nüüd uksest sisse ja vaatab ringi) Teie mungakambri vaesus, hea isa, paistab teid küllaltki kindlustavat igasuguste kurjategijate vastu, kui mitte arvesse võtta neid kaht ustavat koera, kes minu arvates on küllalt tugevad, et põtra maha rabada.

Munk – Hea metsavalvur andis mulle loa neid loomi pidada oma mungakambri kaitseks, kuni ajad muutuvad. (mõlemad võtavad vaikides istet ja vaatavad suure tõsidusega teineteist)

Must rüütel – Vaga munk, luba, et ma korra sinu püha vaikimist segan. Ma paluksin kolme asja sinu pühaduselt teada, esiteks: kuhu ma panen oma hobuse? Teiseks: mida ma võiksin õhtusöögiks saada? Kolmandaks: kuhu ma ööseks magama heidan?

Munk – Vastan sulle liigutustega, sest minu põhimõtete vastu käib sõnu tarvitada, kui märgid võivad nende aset täita. (näitab järgemööda kahte onninurka) Sinu tall on seal, sinu ase seal ja sinu õhtusöök on siin. (võtab koldepealselt taldrikuga kamalutäie herneid ja asetab lauale)

(Rüütel vaatab õlgu kehitades, kuidas munk eeskuju andes pistab suurde ning tervete

hammastega varustatud suhu kolm-neli herneiva, mis tundub väga vilets jahvatis

niisugusele veskile.)

Munk – (tõstes lauale kannutäie kõige puhtamat allikavett) See on püha Dunstani allikast. Samast, kus see vaga mees kahe päikesetõusu vahel viissada taanlast ja britlast ära ristis – õnnistatud olgu tema nimi.

Must rüütel – Mulle näib, auväärt isa, et see natuke toitu ühes vedela joogiga, on sind imelikul kombel kosutanud. Välimuse järgi otsustades oled sa nagu loodud maadluses oinast, kepivõitluses sõrmust või mõõgavehklemises kilpi võitma.

Munk – Oi, isand rüütel, teie arusaamised on ihulikud nagu kõikidel ilmalikkudel võhikutel. Püha Dunstan on võtnud mu kasinat ihutoidust õnnistada, sellepärast kiidetud olgu tema nimi.

Must rüütel – Vaga isa, ehk tohiks patune ja uudishimulik inimene küsida, kuidas on su nimi?

Munk – Sina võid hüüda mind Copmanhursti mungaks, sest nõnda nimetatakse mind siin ümbruskonnas. Tõsi, nad lisavad sellele juurde veel sõna “püha”, kuid ma ei pea end selle austuse vääriliseks. Ja nüüd, vapper rüütel, on minu kord paluda teada oma auväärt külalise nime.

Must rüütel – Tõepoolest, püha Copmanhursti munk, inimesed nimetavad mind siinses ümbruskonnas Mustaks rüütliks. Mõned lisavad selle juurde veel sõna “logard”, kuid selle tiitli kandmiseks pole mul küll suuremat lusti.

Munk – (naerab suure suuga) Ma näen, söör Logard, et sa oled tark ja kaval mees. Pealegi näen ma, et minu mungakehakinnitus sulle ei meeldi, sest sa oled kindlasti paremaga harjunud kuningakodades, sõjaleerides ja toredates linnades. Nüüd tuleb mulle meelde, söör Logard, et kui metsavalvur lahkus, jättis ta mulle pisut toitu, mis minu oma tarvitamiseks ei kõlba ja mis mul sellepärast tähtsamate mõtete seas meelest unus.

Must rüütel – Ma oleksin võinud kohe selle peale vanduda, et metsavalvur seda tegi. Teie metsaülem on mõnus mees. Laskem siis sedamaid metsavalvuri lahkusele pilku heita. (munk läheb onni kaugemasse otsa ja avab seal väga osavasti varjatud ukse ning toob ukse tagant pimedast urkast välja haruldaselt suure tinavaagna ühes suure pasteediga.)

Must rüütel – (oma pistoda lõikeriistana kasutades asub kohe toidu kallale) Millal käis tubli metsaülem viimati siin?

Munk – Umbes kaks kuud tagasi.

Must rüütel – Issanda jumala nimel, sinu kodus on kõik täis imet, oo püha munk! Oleksin valmis vanduma, et rasvane sikk, kellest see roog on valmistatud, veel sel nädalal oma jalgel jooksis. (munga nägu venib  ikka pikemaks nähes kuidas toidu hulk külalise pööraste lõigete tagajärjel jõudsalt väheneb) Mina olin Palestiinas, auline munk, ja mulle tuleb meelde: seal on viisiks, et kostitaja peab ise oma toidu kõlblikkust kaasasöömisega tõendama. Olen kaugel sellest, et niisugust püha meest mingis halvas asjas kahtlustada, kuid ometi oleksin sulle väga tänulik, kui sa sellest hommikumaa kombest kinni peaksid.

Munk – Et sinu asjatuid kartusi kaotada, söör rüütel, tahan ma oma tõotusest korraks vaba olla. (nõnda on viisakusejää nende vahel murtud ja munk asus isukalt toidu kallale)

Must rüütel – Püha munk, mina oleksin valmis oma hobuse ühe naela vastu kihlveoks välja panema, et sama hea metsnik, kellele me võlgneme tänu selle hea kõhutäie eest, sulle ka vaadi õlut, ankru veini või midagi muud selletaolist jättis. Selle peale mõtlemiseks oled sina muidugi liiga vaga munk, aga mina arvan, et kui sa veelkord oma urka läbi otsid, siis leiad minu oletuse õige olevat.

Munk – (toob irvitades salaukse tagant nähtavale nahkpudeli ja valab karikad täis) Teie terviseks, söör Logard!

Must rüütel – Joon terviseks! (kui esimene karikatäis on joodud) Püha munk, mina ei jõua küllalt imestada, et mees, kellel on niisugused lihased ja sooned nagu teil, võis tulla mõtte peale ennast siia urkasse maha matta. Minu arvates kõlbad sa ennemini mõne lossi või kindluse kaitsjaks, kus saab süüa rasvast ja juua vägevat jooki. Ja lõppude lõpuks, kui mina oleksin sinu asemel, siis leiaksin kindlasti meelelahutust ja toitu kuninga jahiloomade seast. Siin metsas elab nii mõnigi hea kitsekari ja ühtki sikku ei leitaks vajaka olevat, kui see läheb püha Dunstani kaplani tarvis.

Munk – Söör Logard rüütel, need on ohtlikud sõnad ja ma palun need jätta. Mina olen kuninga ja seaduste ees truu eremiit, sest kui ma oma lääniisanda jahiloomi puutuksin, satuksin ma tingimata vangi ja minu rüü ei päästaks mind võllast.

Must rüütel – Siiski. Sinu asemel läheksin ma palvete lugemise vahel, kuuvalgel ööl, kui metsavahid puhkavad soojal asemel, ja laseksin noole metsalagendikul sööva loomakarja sekka. Tunnista, püha munk, kas sa tõesti kunagi niisugust ajaviidet pole nautinud?

Munk – Sõber logard, täida oma karikas ja ole tervitatud ning palun ära sunni mind oma tüütute pärimistega näitama, et sa oleksid vaevalt väevõimuga peavarju saanud, kui ma tõsiselt oleksin sulle vastu pannud. Usu mind, parem on jumala saadetud head maitsta, kui pealetükkivalt ja uudishimulikult usutleda, kuidas see hea on saadud.

Must rüütel – Tõepoolest, sa teed mu aina uudishimulikumaks! Sa oled kõige salapärasem eremiit, keda ma kunagi olen kohanud. Mis sinu ähvardustesse puutub, siis tea, püha isa, et sa räägid mehega, kelle elu ülesandeks on hädaohte otsida, ükskõik kus ta neid leida võiks.

Munk – Mina joon sinu terviseks, austades väga sinu vaprust, kuid olles mitte just kõige paremas arvamises sinu oskuse üle suud pidada. Kui sa aga tahaksid minuga ühesugused sõjariistad valida, siis saaksid minult kõik oma patud nii põhjalikult andeks, et sa terve aasta jooksul enam ühtegi pattu uudishimuga liialdamises ei teeks.

Must rüütel – Joon terviseks, drink hael, püha Copmanhursti munk! Minu sooviks oleks sõjariista nimepidi kuulda.

Munk – Pole olemas midagi, alates Delila kääridest ning lõpetades Koljati hiiglamõõgaga, millega mina sulle vastaseks ei kõlbaks, aga kui ma peaksin valima, mis ütleksid sa siis, hea sõber, selle mänguasja kohta? (avab teise salaukse ja toob nähtavale paari laiu mõõku ühes kilpidega)

Must rüütel – Annan oma sõna, vend munk, et ma enam haavavaid küsimusi ei esita. Selle seinakapi sisemus on küllaldaseks vastuseks kõigile minu pärimistele, aga ma näen seal ühte sõjariista, millel ma palju meelsamini oma osavust katsuksin kui mõõga ja kilbiga. (läheb võtab kapist kandle)

Munk – Paistab, söör rüütel, et sa oma logardi nime vist ei vääri. On sul mõni laul tagavaraks, siis oled sa alati Copmanhurstis metslinnu pasteediga tervitatud. Tule, täida karikas, sest kandle hääldeseadmine võtab pisut aega ja miski ei terita nii hästi kõrva ja häält kui karikas veini.

Must rüütel – Ma arvan, püha isa, et mänguriistal puudub üks keel ja teistele on pisut liiga tehtud.

Munk – Nii, või sina märkad seda? See näitab, et oled meister. Viin ja sööming, kõik on viina ja söömingu süü. Ma ütlesin küll Allanile, et ta kandlele liiga teeb, kui hakkab pärast seitsmendat karikat tema peal mängima, kuid tema ei võtnud mind kuulda. Sõber, mina joon sinu kunsti terviseks.

Must rüütel – Ja millist laulu soovid sina kuulda?

Munk – Laula ballaadi. Mina olen läbi ja läbi inglane ning läbi ja läbi inglane oli ka minu kaitsja püha Dunstan. Läbi ja läbi inglise keeli tuleb siin kambrikeses laulda.

Must rüütel – Siis tahan ballaadiga õnne katsuda, mille on loonud keegi saksi laulumees, keda ma pühal maal tundsin.  “Ristisõitja kojutulek”

Au, kuulsus käib me rüütli eel,

ta Palestiinast koduteel.

Mees raskes tapluses on käinud

ja rist ta mantlil päevi näinud.

On möödas sõjaretked karmid,

vaid kilbil ilutsevad armid.

Noor rüütel lossi akna all

nüüd laulab laulu kallimal:

“Oo arm, vaid sinu tuksuv rind

võis vägiteele viia mind.

Oo arm, ma oma kuulsuse

nüüd kingin ainult sinule!

Ma harjund lõunas soojaga,

seepärast päikseloojaga,

ma tunnen kaste jahedust

ja otsin sinu kambri ust.

Ja iga heerold, iga laul

vaid sulle kuulutagu au.

See leedi kuningannaks saab

ja kuulsaks üle terve maa,

sest tema kauniduse eest

läks sõtta kõige vapram mees.

Nii võitles vapper sõjamees,

tal leedi lokid silme ees –

ja häda saratseenile,

kes sattus rüütli mõõgale.”

Munk – Ma arvan, et mu saksi suguvennad on küllalt kaua normannide keskel elanud, et neilt nende kurvameelseid laule õppida. Milleks pidi aus rüütel kodukoldelt lahkuma? Kas ta tõesti lootis koju jõudes, et daam ei ripu võistleja kaenlas? Sellest hoolimata, söör rüütel, joon ma selle karika sinu ja kõigi truude armastajate terviseks, kuigi ma kardan, et sina ei kuulu nende sekka. (nende sõnadega võtab kandle ja algab rõõmsat laulu) “Paljasjalgne munk”

Kui aasta või paar, sõber, aega sa saad,

et rännata läbi kõik maailma maad,

siis õnne vaid seal võid leida sa eest,

kus kohtad head munka, head paljasjalg-meest.

Kui leedi auks aadlimees taplusse läeb

ja surmava haavaga siruli jääb,

siis pihin meest ruttu, sest daam ootab mind:

ma lohutan teda. Mis ihkaks veel rind?

Munk igal pool, kuhu ta sammu ka seab,

head-paremat alati omaks seal peab.

Ja kõiki, mis pühamees iganes vajab,

ta võtab ja kodus on igaski majas.

Hea peredaam mungale õlutki toob,

et uinaku alla too tublisti jooks.

Ja peremees voodistki ilma siis jääb,

sest munk sinna magusalt puhkama läeb.

Sind tervitan, paljasjalg-vaimulik mees,

sind, kiriku võim, kartus kuradi ees!

Jah, okkata roose võib noppi vaid see,

kes mungana elab ja käib oma teed.

Must rüütel – Tõepoolest, sa laulad hästi. Tore ilmalik ajaviide.

Munk – Ilmalik? Ma naeran selle süüdistuse üle. Oma kohuseid kabeli ees täidan ma tões ja vaimus. Iga päev kaks messi, hommikupalve ja õhtupalve, lõunal, hilisõhtul ja öösel aved, credod, paterid…

Must rüütel – Välja arvatud kuuvalged ööd, kui pead vahti, lased vibu ja palvetada pole mahti.

Munk – Väljaarvatav välja arvatud. Nagu meie vana abt ütlema õpetas, kui häbematud ilmalikud võhikud peaksid pärima, kas ma kõigist meie ordukommetest kinni pean.

Must rüütel – Salapärane munk, mina olen kuulnud palju teateid ja lustakaid lugusid kellestki vaprast  metsavennast, keda Robin Hoodiks kutsutakse. Kindlasti tead ka sina teda. Mul oleks huvi temaga kokkusaada, sest ma olen kuulnud, et ta siinsetes paikkondades nagu õiglane kuningas valitseb. On see tõsi, et too kartmatu lindprii suure hulga seadusevastaseid julgeid ühe mütsi alla on koondanud?

Munk – Tõepoolest, olgu kõigevägevam talle armuline, kui tervel Inglismaal valitseb segadus ja meeleheide, siis meie metsades võib tunda end julgelt nagu kuningas Richardi ajal.

Must rüütel – Minu mõõgapideme juures, ma pean selle asja käsile võtma ja tolle vahva mehe üles otsima. Ehk oskad sina anda mulle viiteid, kuidas teda kohata. Ma annaksin heal meelel sada naela, kui saaksin näha, mis elu ta Sherwoodi laanes elab.

Munk – Sellist soovi, tubli rüütel, ei ole kuigi raske täita. Kui sa oled valmis loovutama sada naela, võin ma korraldada mitte üksnes kohtumise tolle mehega, vaid ka pidusöögi tema juures Sherwoodis.

Must rüütel – See oleks mulle igati meele järele, aga kuidas mõtled sa mind Robin Hoodiga kokku viia?

Munk – Aga nõnda. Sa tuled koos minuga ja paned selga musta mungarüü, mille alla pistad kukru saja naelaga. Homme hommikul asume teele Nottinghami linna poole ja kui ma väga ei eksi, siis sööme Robini juures lõunat veel enne kui päev õhtusse jõuab.

Must rüütel – Mulle meeldib su plaan ja homme proovime järele, kas ta ka midagi väärt mees on. Olen ma õigesti kuulnud, nagu mulle on räägitud, et see Robin Hood ei ole tollest ajast peale, kui ta lindpriiks kuulutati, tilkagi kellegi verd valanud?

Munk – Tema kaitseb ennast ja oma kodakondseid kõigi võimalike vahenditega, aga ülekohtust verd ei ole tema kätel küll piiskagi, selles võib söör logard kindel olla. Kui me nüüd oleme kaunikesti rõõmsa plaani välja haudunud, siis võtku mu sõber veel viimane karikas. Mina aga toimetan ära need tinapudelid, mille sisemus mu peas möllab. Drink hael, homme tõotab tore päev tulla!

VIIES PILT

Munk ja mungaks riietatud Must rüütel on teel Robin Hoodi juurde.

Munk – Püha Martini nimel, ma tahaksin, et mul oleks tähtsate asjade meelespidamiseks parem pea. Siin me nüüd oleme: asusime nõnda teele, et ei võtnud tilkagi joodavat kaasa. Praegu annaksin ma viiskümmend naela selle eest, et oma janu kustutada. (vaevalt on seda öelnud, kui metsast astub välja Väike John)

Väike John – Tõepoolest, vaga vend, (võtab Musta rüütli ratsu valjastest kinni) ei oleks sugugi kristlik nii väärt pakkumisele vastamata jätta. Meie peame siin lähedal kõrtsi ja viiekümne naela eest anname sulle mitte üksnes tubli sõõmu veini, vaid lisaks kõige vägevama pidusöögi, mis iganes sinu suulage kõditanud on. (paneb näpud suhu ja laseb kuuldavale läbilõikava vile, sedamaid kargavad tihnikust välja mõned tursked metsamehed)

Must rüütel – No mis see nüüd olgu, mees? Kas sul pole vähimatki lugupidamist meiesuguste pühade meeste vastu?

Väike John – Mitte raasugi, sest vaadake, teiesuguste rikaste munkade kogu pühaduse võiks poetada sõrmkübarasse ja tubli õmbleja ei tunneks seal midagi ees olevat.

Munk – Häbene ometi, Väike John! Kas sa mind siis ära ei tunne? (kergitab kapuutsi)

Väike John – Oh sa mu meie! Püha Copmanhursti munk, vend Vops, no miks ma sind ära ei tunne, vagaduse üllas eeskuju. Terekest teile. Kuhu sa teel oled ja kes on see vend sul kaasas?

Munk – Meie oleme teel Robin Hoodi juurde. Minu kaaslasel on mingi asi temaga ajada.

Väike John – Pealik rõõmustab kindlasti kui sind näeb. Õigupoolest oli just temal plaan sinu kabelit külastada, kuid nagu ütleb vanasõna: “Kus häda suur ja karvane, seal abi kiire ja siidine.” (pöördub Musta rüüli poole) Kas ei tahaks sa oma peakotti korraks tagasi lükata, sest ma vaataksin hea meelega sulle näkku?

Must rüütel – Ei, ma ei tohi oma peakotti tagasi lükata, sest ma olen tõotanud, et keegi ei näe mu nägu enne Robin Hoodi.

Väike John – Varja ennast siis rahumeelega ja jäägu minust kaugele mõte sundida kedagi tema tõotust murdma. Aga ma ei kahtle, et sul on kaasas kõhukas kukkur, mille eest meie kõrtsis oma arvet tasuda. Näita oma kukrut, auväärne vend, või muidu pean ma sind viimati veel paljaks koorima, et seda ise üles otsida.

Must rüütel – Ära tarvita vägivalda. Siin on mu kukkur, aga ära söenda oma kätt meie isiku külge panna.

Väike John – Ohoo, millised uhked sõnad. Oled sa Inglismaa kuningas, et minuga sedaviisi räägid? Viiskümmend naela, nii nagu sa ise kauba hinna taeva poole hüüdsid, ülejäänu saad tagasi. (hõikab oma mehi ja varsti jõutakse suure tamme juurde) Robin, võta külalised vastu!

Robin – Ennäe imet, vend Vops koos kaaslasega. Mul on hea meel nii vagade külaliste üle. Õigupoolest on mul üks oluline jutt sinuga ajada, püha  Copmanhursti munk, aga jäägu see homme hommikuks, sest hommikused jutud kannavad head vilja.

Must rüütel – Minu hingeõnnistuse nimel, sinu ümber on tõesti kenakene hulk noori mehi, vapper Robin Hood. Ma arvan, et isegi kuningas Richard tunneks rõõmu sellise ihukaitse üle.

Robin – Need siin pole sugugi veel kõik, sest kuuskümmend meest on Will Stutely’ga mujal asju ajamas. Mis aga puutub kuningas Richardisse, siis ütlen ma sulle, vend, et meie hulgas pole ühtki meest, kes ei oleks valmis tema eest oma verd valama, nagu oleks see paljas vesi. Teie, vaimulikud, ei mõista meie kuningat õigesti hinnata, aga meie, vabatmehed, armastame teda truusüdamlikult kõigi tema vaprate tegude pärast, mis sarnanevad nii väga meie endi tegudele. Nääps, too õlut ja veini, neil auväärsetel meestel on kindlasti janu ja kuna nad on rikkalikult maksnud, siis peavad nad saama ka parimat mis meil on. (võetakse karikad)

Must rüütel – Ma olen kuulnud, et sul olevat suurepärased laskurid. Kas sa ei tahaks meile natukene seda kunsti näidata?

Robin – Suurima rõõmuga. Me näitame oma külalistele alati hea meelega kõiki oma oskusi. Nagu ütleb vana hea Swantholdi taat: “Sellel peab küll kivist süda olema, kes puurilinnukestele kõige paremat ei paku.”

Väike John – (ütleb mungale kavalalt, nii et Robin vist ei kuule) Kuulsid mis meie pealik ütles? Kui tal iganes mõni armetu mõtteterakene pähe turgatab, ajab ta selle otsekohe tolle vana hea Swantholdi-taadi kaela, jumal ise teab, kes see sihuke on, nii et too vaene mehike peab ringi käima, kõik meie pealiku arupudemed ja nipped-näpped turjal. (vahepeal on lilledest ja okstest vanik üles tõmmatud)

Robin – Noh, poisid, see on kena märklaud. Igaüks teist laseb selle pihta kolm noolt ja kui keegi kas või ühe noole mööda laseb, saab ta Will Punakuue käest kõrvakiilu.

Munk – Kuule aga. Sa annetad oma vägeva nõo kõrvakiile, nagu oleksid need mõne matsaka piiga patsutused. Võib olla tahan ka mina proovida.

Robin – Kulla vend Vops, mina arvan, et sul on kõrvad sama kõvasti pea küljes kinni kui paavstil endal. Tehke algust, mu vaprad poisid. (mehed hakkavad oma täpsust näitama ja esimene, kes ühe noolega eksib on Lahke Arthur)

Will – (õrnal ja mahedal häälel) Tule aga siia, mees. Ma olen sulle midagi võlgu ja see tuleb jalamaid ära õiendada. (Lahke Arthur saab, plauh, kõrvakiilu ja lendab meeste naeru saatel jalad ees rohu sisse)

Must rüütel – (endamisi) Kõigi pühakute juures, ma annaksin tuhat naela, et see mees oleks minu kaardiväes. (nüüd võtab Robin ise vibu, kuid oh häda, nool lendab tolli jagu vanikust mööda)

Robin – Pagan võtku! Sellel noolel oli halb sulg, ma tundsin seda just siis, kui ta mu sõrme vahelt lendu läks. Andke mulle üks korralik nool ja ma ajan sellega kepi lõhki.

Will – Ei, armas pealik, sul olid olemas kõik võimalused, aga sa lasid ikkagi märgist mööda. Ma olen valmis vanduma, et see nool oli niisama hea kui iga teinegi, mis siin täna lendu lastud. Tule aga siia, ma olen sulle midagi võlgu ja tahaksin selle kohe ära tasuda.

Munk – Mine aga mine, vapper Robin. Ja minu õnnistus olgu sinuga. Sa jagasid nii lahkesti neid Will Punakuue patsutusi, et oleks kahju, kui sa oma osast ilma jääksid.

Robin – Niisugust asja ei või olla. Mina olen siin kuningas ja ükski alam ei tohi kuninga vastu kätt tõsta. (mõtleb järele) Aga, siiski. Kui isegi kuningas Richard  võib end ilma häbenemata püha paavsti tahte alla heita ja temalt patukahetsuse korras karistuse vastu võtta, siis alistun ma sellele vagale mungale, keda ma ei tunne ja võtan oma kõrvakiilu tema käest vastu. (pöördub Musta rüütli poole) Ma palun sind, vend, kas sa ei toimetaks minu karistamist oma püha käega?

Must rüütel – Suurima rõõmuga. Noh, poisid, tehke talle muru peal ruumi.

Robin – Kui sa mind uperkuuti lööd, annan ma sulle su viiskümmend naela lahkesti tagasi, aga arvesta sellega, vend, et kui sa mind murule pikali ei siruta, võtan ma sinult su kelkimise pärast viimase kui veeringu ära.

Must rüütel – Olgu nii. Olen nõus proovima. (käärib käise ülesse ja Robin jääb pungis silmi vägevat käsivart vahtima, siis aga ajab jalad harki, et muigel sui hoopi oodata, kuid hoop niidab ta jalust)

Robin – (püsti tõustes, kätt iga natukese aja tagant ettevaatlikult kõrva juurde tõstes ja seda õrnalt sõrmeotstega puudutades) Will Punakuub, loe sellele sellile tema viiskümmend naela pihu peale. Ma ei taha teda ega tema raha nähagi. Susi teda söögu koos tema kõrvakiiludega! Oleksin pidanud oma osa ikka sinu käest vastu võtma, sest nüüd kardan ma, et olen igaveseks kõrvakuulmisest ilma jäänud. (teeb naljakaid grimasse)

Must rüütel – Ole tänatud, mees ja kui sa iganes veel teist sellist lopsu peaksid soovima, siis tule aga minu juurde ja ma anna selle sulle täiesti tasuta.

Robin – Pagana pihta, see meeldiv tutvus läks mulle maksma kõrvakuulmise ja veel viiskümmend naela pealekauba. (kostab piilurite hoiatusvile ja metsast ilmub lagedale Gurth, kes tuleb Robini juurde)

Gurth – Robin Hood, üllas röövel, ma näen et sul on täna külalised, aga võta mind viivuks kuulata. Parun Ralph de Vipont on prints Johni vastu mässu tõstnud ja nüüd liiguvad tema sõjaväed Lincolni linna vastu, et see tormijooksuga valutada. Tema tee peale jääb Locksley külake ja sealsed elanikud palusid mul sinu käest abi paluda, et sa oma meestega tuleksid ja korda peaksid, sest on teada, et vägede liikumisel ei säästeta ei hunte ega lambaid.

Robin – Ole sa tänatud, tubli narr. Minu piilurid tõid hommikul samasuguse teate ja ma võin kinnitada, et ohtu ei ole karta. Võtab paar päeva aega, enne kui nad minu sünnikülani jõuavad. Ma jälgin väehulkade igat sammu suure hoolega.

Must rüütel – (lükkab oma peakoti hooga tagasi ja küsib kõuehäälel) Mida see peab tähendama? Pealetung on alanud ilma minu korralduseta.

Robin – Ahaa, nüüd tunnen ma teid ära, söör rüütel. Teie olite see, kes otsustas inglaste võidu välismaalaste üle Nottinghami turniiril.

Must rüütel – Ja mis sellest järgneb, kui teie õieti aimate, tubli vabamees?

Robin – Siis peaksite minu arvates olema sama hea inglane kui rüütelgi.

Must rüütel – (kõlava häälega rõhukalt) Te ei või kedagi leida, kellele Inglismaa ja iga tõsise inglase elu oleks kallim kui minule.

Robin – Kuidas on teie nimi, söör rüütel?

Must rüütel – Mina olen Inglismaa Richard.

Robin – Richard Lõvisüda! (kõik langevad põlvili)

Richard – Tõuske üles, mu sõbrad, sest oleks kahju, kui lõbus päev lõppeks sellisel moel, et see rikuks kõik temast saadud rõõmud. Ja sina, tubli Locksley…

Robin – Ärge nimetage mind Locksleyks, mu isand, vaid hüüdke mind nimega, mille kõla on, ma kardan, liiga kaugele kostnud, et ta poleks teie kuninglikesse kõrvadesse ulatunud.  Juba ammu olen ma Sherwoodi Robin Hood.

Richard – Röövlite kuningas ja tublide poiste vürst, kes poleks sinu nime kuulnud. Kuid ole kindel, vapper Robin Hood, mitte ainsatki sinu tegu, mida sa minu äraolekul segaste aegade tõttu oled teinud, ei tohi karistusega mälestada.

Gurth – Vanasõnal on õigus: “Kui kass on majast läinud, eks hiir siis sahvris käi.”

Richard – Gurth, oled see sina? Nii kaua pole sinu häält kuulnud. Ma arvasin juba, et sa oled peitu pugenud.

Gurth – Mina peitu pugenud! Millal olete näinud, et narrus oleks vapruse maha jätnud?

Richard – Ma tean, et sa oled mulle alati truu olnud, terava keelega narr. Võta maha võru oma kaelast, sest minu tahtel ei ole sa nüüdsest peale enam ori. Sa tuled koos minuga Londonisse ja sinust saab minu isiklik kojanarr.

Munk – (on põlvili ja palvetab alandlikul häälel) Confiteor! Confiteor! Pihin ja tunnistan.

Richard – (tema poole pöördudes) Miks nii rusutud, hull preester? Kardad sa, et su piiskop teada saab, kui usinalt sa neitsi Mariat ja püha Dunstani teenid? Ära karda, Inglismaa Richard ei lobise välja ühtegi saladust, mis talle pudeli juures on usaldatud.

Munk – Mitte seda, armuline valitseja. Ma ei karda kõverat keppi, vaid valitsuskeppi. Miks pidin ma küll issanda poolt võitud mehele herneid pakkuma!

Richard – Ah sealt puhub tuul. Aga tõepoolest, ma olen need herned juba unustanud, pealegi said herneterad enestele väärilise kaaslase pasteedi näol, lisaks veel väga head veini.

Munk – (teeb alandliku ja silmakirjaliku näo) Ja ometi, ma ei tea, missugust karistust ma selle pühadust teotava teo eest peaksin kandma.

Richard – Vend, ära räägi sellest enam. Ma arvan, et parem oleks kirikule ja sinule eneselegi, kui ma muretseksin sulle loa mungakuuest loobumiseks, nii et sa võiksid vabamehena meie isikliku kaitseväe teenistusse astuda, nagu sa olid tänini püha Dunstani altari teenistuses.

Munk – Mu isand, palun kõige alandlikumalt andeks, lootes, et te mu vabandust tähele panete, kui ma ütlen, et teie ei tea, kui hirmsasti laiskuse patt minu üle võimust on võtnud. Püha Dunstan, olgu ta meile armuline, seisab rahulikult oma nurgas, kuigi ma palvetamise unustaksin rasvase metspuki pärast. Mõnikord jään ööseks kodunt ära, mõni teab kuhu, aga püha Dunstan ei kaeba, tema on vaikne ja rahulik isand, nagu puukuju kunagi. Kuid vabamehena oma kuninga ihukaitsjaks olla, au on kahtlemata suur, aga kui ma peaksin sammukese kõrvale kalduma kuhugi mõnda leske trööstima või metslooma tapma? Ma palun, mu hea isand, jätke mind nõnda, nagu te mu leidsite ja unustage need herned, need herned!, või kui te mind tahate lasta oma lahkuse osaliseks saada, siis võtan ma tänulikult vastu kõige pisemagi annetuse püha Dunstani altarile.

Richard – Mõistan ja püha munk peab minu jahiloomadest Sherwoodi metsades osa saama. Kuid pane tähele, igaks aastaajaks määran sulle ainult kolm pukki ja kui need kolm tapetut kolmekümmet ei vabanda, siis pole ma kellegi kristlik kuningas ega tõsine rüütel.

Munk – Teie kõrgus olgu kindel, et püha Dunstani õnnistusel kasvab teie poolt määratud rikkaliku saagi hulk.

Richard – Selles ma ei kahtle. Ja kuna pukiliha on ainult kuiv toit, siis saab meie keldriülem käsu iga aasta sulle anda ankur kanaari veini ja kolm aami kõige kangemat õlut. Kui see sinu janu ei suuda kustutada, siis tule minu juurde kuningakotta, kus sa minu viinakallajaga tutvust pead tegema.

Munk – Kuid püha Dunstan?

Richard – Saab peakatte, ametikuue ja altarivaiba. (lööb risti ette) Aga naljast ei tohi me tõtt teha, sest muidu võiks jumal meid nuhelda, et me enam oma lolluste kui tema au ja austamise peale mõtleme.

Munk – Mina vastutan oma kaitsepühaku eest!

Richard – Vastuta iseenese eest, munk. (Robinile) Noh, kuidas on, kas su kõrv on veel liiga kurt, et mu juttu kuulda?

Robin – Ainult surm saab mu kõrvad nii kurdiks teha, et nad enam majesteedi häält ei kuule. Mis aga puutub kõrvakiilu, mis teie majesteet mulle andis, siis ütleksin ma, et ehkki mul võib palju patte hinge peal olla, sai karistus nende eest igatahes kuhjaga kätte mõõtetud.

Richard – Arvad sa? Ära võta oma patte nii kergelt, kulla Robin. Aga pole viga, tõsta silmad. Siinsamas annan ma sulle ja su salgale kõik täielikult andeks. Kuid ma ei saa tõesti lubada teil mööda metsi ringi luusida, nagu te siiani olete teinud. Sellepärast haaran ma kinni su sõnast, kui sa ütlesid, et oleksid valmis mind teenima ja sa tuled koos minuga. Me võtame kaasa ka selle vahva selli Väikse Johni, samuti sinu õepoja Will Punakuue ja teised ülejäänud, kes soovi avaldavad. Mul on vaja vapraid mehi, kellest saaks minu sõjavägede tuumik, sest ma olen otsustanud kogu maal korra ja seadused jälle kehtima panna. Kas sa oled valmis minule abiks olema, et see koorem taas rööbastele lükata?

Robin – Tuhat korda nõus.

Richard – Lasku põlvili, kuulus röövel Robin Hood. Sinu loomuomadused ja teod väärivad kõrgemat seisust, kui vabatmees Sherwoodi metsadest. Ma pärjan su krahvi tiitliga. (lööb Robini mõõgaga sööriks) Isa, poja ja püha vaimu nimel. Tõuse üles, söör Robert of Huntingdon.

Robin – Kuningas näeb kaugele ja mõtleb kõrgeid mõtteid. Aga minul on üks asi ajada, mis väike ja märkamatu näib. Armastus on vägede liigutaja selles maailmas ja truud armastajad saagu minu poolt paari pandud, nii nagu lubatud. Homme peetagu rändlaulik Oru Allani pulmad ja tema tahan ma endaga Londonisse kaasa võtta. (häbelikult) Samuti oma mõrsja leedi Marioni. (Oru Allan astub ette)

Richard – Jumala eest, kui su laulmine vähegi su väljanägemisele vastab, siis peab see küll kena olema. Ole hea, löö üks lauluke lahti ja lase meil oma kunstist aimu saada.

Allan – (libistab kergelt üle harfi keelte ja kui ümberringi kõik on vaikinud, alustab laulu)

Kus oled sa viibind, mu tütar?

Ma kõndisin kaldal kaljude pääl,

kus lainetab otsatu veeväli sääl,

kus kaardub tinase taeva äär

ja kurvalt kaeblevad tuuled.

Mis nägid sa sääl, mu tütar?

Üks laevuke sõudis sääl voogudes

ja vesi tuiskas ta täävi ees

ja vesi ta ümber kohas ja kees

ja kurvalt kaeblesid tuuled.

Kes sõitis seal laevas, mu tütar?

Mees seisis sääl valgete purjede all,

ja juuksed voogasid õlgadel tal,

ja seisis õlgade varjus Suur Hall

ja kurvalt kaeblesid tuuled.

Mis tegi ta sulle, mu tütar?

Kolm korda suule ta suudles mind.

Siis taevaõndsuses paisus mu rind

ja lainetas valus kui vetepind.

Ja kurvalt kaeblesid tuuled.

Miks vaikid nii järsku, mu tütar?

Kuid tütar päriselt vaiki jäi

ja istub elutult longuspäi.

Ta pale on kaame, ta süda ei käi.

Ja kurvalt kaeblesid tuuled.

Richard – Sul, Allan, on nii imeilus mahe hääl, et see kummaliselt mu südant liigutab. Tõele au andes on sul ilusam hääl kui Blondellil ja tema oli minu meelest parim laulik, keda ma eales olen kuulnud.

Allan – Teie kõrgeausus! Ma olen tänulik ja uhke. Teie lahkel loal, kuivõrd ma olen nii kindlasti hakanud Robin Hoodi sõnadesse uskuma, siis kutsun teid ja kõiki siinviibijaid oma pulma, mis veel nädal aega tagasi oli vaid kehatu unistus.

KUUES PILT

Väike kirik jõe kaldal. Robin ja tema salk võtavad kiriku esisel varakult kohad sisse.

Robin – Tõesti, seesinane armas maailm on ühtviisi kena nii siin kui sealpool laanepõues. Kes nimetab seda hädaoruks? Minu arust on see üksnes meie endi meeletumedus, mis maailma süngeks teeb.

Munk – Sa ei mõtle ka millegi muu kui üksipäinis ilmalike asjade peale. Ometi on selle ilma hädade ja murede vastu paremaid abinõusid kui õllejoomine ja säravad silmad, nimelt paastumine ja vaga mõtiskelu. Vaadake mind, kas ma olen mureliku mehe moodi? (mehed puhkevad naerma)

Robin – Ma tahaksin nüüd, et üks teist vahti peaks ja mulle teataks, kui keegi kiriku poole tuleb. Roni üles puu otsa, Will, nõnda et sa sealt kõike näeksid. Noh, räägi meile, mida sa näed?

Will – Ma näen sõudmas valgeid pilvi ja tunnen puhumas tuult, ja kolm musta varest lendavad üle küngasmaa, kuid rohkem ei näe ma midagi.

Robin – (mõne aja pärast) Noh, ütle meile, mida sa nüüd näed?

Will – Ma näen puid õõtsumas taeva taustal ja üht parve tihaseid paberituusti kallal nokkimas ja vana kindluse varemeid, mille parempoolne torn hakkab lagunema, kuid rohkem ei näe ma midagi.

Robin – (mõne aja pärast) Mida sa nüüd näed?

Will – Ma näen tolmu tõusmas maantee peal ja kahte kena tüdrukut, kes jäätist limpsivad, ja nüüd näen ma hulka rahvast tulemas kiriku poole. Robin, piiskop on kõige ees ja tema järel tulevad pruut ja peigmees.

Robin – (püsti karates) Aja end üles, vaga mees. Liiguta ennast nüüd ometi, vend Vops. Too seal, kes kiriku poole tuleb, on üks sinu seisusest. Mine ja räägi temaga ja poeta end kirikusse, nii et sa platsis oleksid, kui sind vaja läheb. Meie, Väike John, Will Stutely ja mina, järgneme sulle üsna pea. Teised peitke end tihnikusse ja oodake.

Munk – Tervist vend, las ma aitan sind. (võtab piiskopi käest ilmatusuure võtme ja aitab kiriku ust lahti keerata)

Piiskop – Kes sa oled, armas vend? Kust sa tuled ja kuhu sa lähed?

Munk – Nõndamoodi kostan ma su küsimise peale, vend. Ma olen Copmanhursti munk ja siit kaugemale ma ei lähegi, kui sa lubad mul jääda laulatusele, mis siin aset peab leidma. Ma tulen allika-orust ja olen üks vaene eremiit.

Piiskop – Muidugi, sa oled teretulnud, vend. Tänasel päeval saab siin toimuma auväärse templirüütli söör Brian de Bois-Guilberti ja neiu Elleni laulatustseremoonia ja mul ei ole midagi selle vastu, kui sa seda pealt soovid näha. (astuvad kirikusse, piiskop teeb ettevalmistusi laulatuseks ja juhatab pruudi ja peigmehe sametpatjadele põlvili) Põlvitage ja palugem!

Robin – (kirikusse astudes) Oota vähe, austatud piiskopi-isand.

Piiskop – Sina! Aina sa tuled ja segad ennast sinna vahele, kuhu sind pole kutsutud.

Brian – Piiskop, kas sa tunned seda kelmi?

Robin – Mina ise, kõrgeauline. (astub Elleni ette) No mis see nüüd olgu? Mida ma näen? Neil palgeil on liiliad, aga mitte roosid, nagu oleks kohane nägusale mõrsjale. See laulatus ei kõlba kuhugi. Sina, uhke rüütel, oled rikas ja kuulus. Kas sa arvad, et rikkusega saab nii õrna tütarlapse südant võita? Ei, ütlen ma sulle, see ei või sündida, sest sina ei ole tema südamearmsam.

Elleni isa – Mis see nüüd on? (sisse tulevad Väike John ja Will Stutely, astuvad Robini kõrvale ja paljastavad mõõgad, nende kõrval on Oru Allan) Kas see oled sina, Oru Allan, kes kogu selle segaduse on sepitsenud?

Robin – Ei, see olen mina ja mu nimi on Robin Hood. (pulmarahvas ahhetab) Ärge kartke, mul ei ole teie vastu kõige vähematki kurja mõttes. Kuid siin seisab ilusa Elleni kihlatud peig ja temaga läheb ta paari või muidu saab mõni teie hulgast tulist valu tunda.

Elleni isa – Mina igatahes ütlen ei! Mina olen tema isa ja ta läheb söör Brian de Bois-Guilbertile ja ei kellelegi muule.

Brian – (uhkelt) Ei, mees, sa võid oma tütre tagasi võtta. Pärast selliseid alandusi ei abiellu ma temaga, kui ma seeläbi ka kogu Inglismaa endale saaksin. Ma ütlen sulle otsekoheselt ja selgelt: ma armastasin sinu tütart ja oleksin ta üles tõstnud nagu kalliskivi sealaudast. Kui sa, tüdruk, võtad ennemini puruvaese rändlauliku kui kõrgestisündinud rüütli, siis jäägu sulle su valik. Mul on häbi, et ma pean siin niimoodi seisma keset seda karja ja kui ma pulmapäeva puhul poleks oma mõõka maha jätnud, siis ei oleks sina, Robin Hood, nõnda karistamatult mu teele julgenud astuda.

Will – Talitse oma viha, rüütel, sest sa räägid krahv Robert of Huntingdoniga. Sina, uhke normann, oled nagu tuulelipp, aga oota, kuni sa kirikust välja lähed. Seal ootab sind üllatus, mis su kõrvad häbist punetama paneb.

Piiskop – Ka minul ei ole siin enam midagi teha.

Robin – Pea kinni, piiskopi-isand. Ma tahan, et kõrge kirikuisa oleks tunnistajaks, kui noored paari laulatatakse.

Piiskop – Seda ei saa sündida. Nad ei ole kombekohaselt maha kuulutatud ja siin ei ole kedagi, kes võiks nad maha kuulutada. Mina seda oma peale ei võta.

Munk – (hüüdes) Mis sa ütlesid? Pole preestrit või? Heldeke, siin seisab üks igal ajal niisama püha mees kui sina. Mis aga puutub mahakuulutamisse, siis selle õlekõrre taha me küll pidama ei jää, vend, sest ma kuulutan nad kohe ise maha. (ja vana lugulaul teab rääkida, et kuigi kolmest korrast oleks aidanud, kuulutas ta nad maha üheksa korda järjest)

Robin – (pöördub Elleni isa poole) Anna nüüd oma õnnistus tütre abielule selle vabatmehega ja kõik on kombes. Väike John, ulata mulle kullakotid. Vaata, talumees. Siin on kakssada säravat kuldnooblit ja ma loen nad sulle peopeale kui tütre lunaraha. Kui sa aga ei anna oma õnnistust, laulatatakse nad sellest hoolimata, kuid sa ei näe punast krossigi. Vali!

Elleni isa – Noh, kui plika tahab minna oma teed, mingu siis pealegi. Ma mõtlesin temast leedi teha, aga kui ta just tahab olla see, kes ta saab olema, ei ole mul temaga siitpeale enam mingit pistmist. Sellegipoolest annan ma talle oma õnnistuse, kui ta nagu kord ja kohus laulatatakse. (algab laulatus)

Munk – Kas sina Ellen, Edward Deirwolfi tütar, võtad oma meheks Oru Allani, ja lubad olla tema kõrval nii rõõmus kui viletsuses, nii rikkuses kui vaesuses ja hoida truu abikaasana oma mehe südames armastuseleegi kõrge vanaduseni? Kui see on sinu tõsine soov ja kindel otsus, siis vasta valjusti jah.

Ellen – Jah!

Munk – Kas sina Oru Allan, ilma isa ja emata kasvanud, võtad oma naiseks Elleni ja lubad olla tema toetaja ja lohutaja, halastaja ja toitja, raskuste kiuste kanda truult oksaraokesi armastuselõkke püsimiseks kõrge vanaduseni? Kui see on sinu tõsine soov ja kindel otsus, siis vasta valjusti jah.

Allan – Jah!

Munk – Mina kuulutan teid meheks ja naiseks, mu lapsed. Õnnistagu püha neitsi Maria teie elukäiku, aamen.

Robin – Ja nüüd palub Oru Allan kõigile siinviibijaile öelda, et te olete kutsutud osavõtma rõõmsast pulmatrallist kirikuesisel platsil. (õnnitletakse pruutpaari ja kõik väljuvad kirikust, kus neid võtavad vastu Robin Hoodi metsameeste lustlik salk, metsasarvede huiked, külarahvas ja kuningas Richard, kes just jõudis kohale, koos Eleanoriga)

Algab tants ja lõpuks mängitakse Robinile ja Marionile maha pruudipärg.

SEITSMES PILT

Aastate pärast tulevad Robin ja Marion, Oru Allan ja Ellen, ja Väike John tagasi

vanasse laande.

Robin – Vaata Väike John, kas näed seda armi tolle tamme tüvel? Seda tegi sinu nool, kui sa hirvesokust nii haletsusväärsel kombel mööda lasid. See oli selsamal päeval, kui me raju kätte jäime ja pidime vana kõrtsmiku juures peavarju otsima.

John – Näedsa, üks kross. Vedeleb vist siin veel sellest ajast, kui me kunagi  nelja tursket kerjust kohtasime. Mäletad, olid need alles naljahambad. Juht, kes pimedat mängis, küsis minu käest: “Oled sa kunagi tampinud mõnd kundemundet Rooma-rajal tenga pärast pungas?”

Robin – Ja sina jäid talle mokk töllakil otsa vahtima. (vaatab ringi) Igale poole, kuhu silm laskub, tõuseb mõni lugu meelde.

Allan – Siin oli lõkkeplats, mille ääres Will Punakuub õhtuti vägevaid lugusi pajatas. Mäletate Carodoc Kidukäe kangelaslugu?

John – Mäletan, miks ma ei mäleta.

Ellen – See tundub nii ammu olevat.

John – Marion ja Ellen, tulge, vaadake. (haarab kumma kumbagi kaenlasse) Siit läks rada kõrtsi juurde, kust ta siit. Selge pilt, keegi ei kasuta, mehepojad on ilma mööda laiali, rada on rohtu kasvanud.

Robin – Jah, aega on palju mööda läinud. Vapper Richard on surnud. Ta suri nagu lõvisüdamega kuningale kohane, rüütliväe eesotsas, murdumatu ja ohte trotsiv.

Marion – Richardi suma tõi kaasa stagnatsiooni. Ei ole meie kuningriigis enam tema üllast vaimu lehvimas.

Robin – John on kuningas..

Marion – John on teistsugune kuningas.

Robin – Meie oleme tema alamad ja sinna pole midagi parata.

Marion – Ta on kaval ja tark ja ettenägelik, aga sellegipoolest kardab kogu aeg reetmist.

Robin – Nii see on, olen nõus.

Marion – Miks ta sinu puhkusega viivitas, miks ta mõttesse jäi, kui sa palusid luba oma kodukanti külastada? Sellepärast, et ta kardab. Ta ei usalda sind, Richardi endist ihukaitseülemat. Tema huvides oleks sind Londonis, õukonnas, pideva tähelepanu all hoida.

Robin – (urisedes) “Kolm nädalat, krahv, kolm nädalat ja mitte päevagi rohkem.”

Allan – Robin, sa oled hajevil.

Robin – Siin on liiga ilus. Need paigad tuletavad mulle noorusaega meelde.

John – Saaks nüüd kuskilt janujagu kanget õlut, siis viskaks rahuliku südamega rohu sisse külili.

Robin – See amet pole mulle kunagi eriti meeldinud. Õukonnas aga vaata kogu aeg ette, et sa takti vastu ei eksi ja pieteeti tunned. Takt ja pieteet, takt ja pieteet. Kurat, võtaks! Vanal heal Inglismaal võtavad prantsuse kombed võimust.

Marion – Me saaksime ka siin päris hästi hakkama.

Robin – Kas sina , Marion, arvad nii?

Marion – Inimene tahab alati sinna tagasi, kus ta kunagi õnnelik oli.

Robin – Tõepoolest. (mõtlikult) Allan, kas mu hõbedane jahisarv on sinu käes? Vaatame, kas selles lanes on veel mõni kõrv, kes märguannet kuuleb. (Allan ulatab jahisarve ja Robin puhub nagu vanadel headel aegadel, mõne aja pärast tormavad kohale Will Stutely, Will Punakuub, Lahke Arthur, Mölder Nääps ja teised)

Punakuub – Ohohohhoo, Robin, sina!

Stutely – Ennäe imet!

Nääps – On see tõesti tõsi!

Arthur – Robin ise, tohhoo pele! Tere sõbrad! Ja John ka! (käib maruline kaisutamine ja imestamine)

Robin – (vaatab udusel pilgul enese ümber) Nüüd siin panen ma maha Huntingdoni krahvi tiitli ja võtan endale uuesti tagasi sellest hoopis üllama:  vabatmees Robin Hood. Ma vannun, et need laaned muutuvad taas elavaks. Siin hakkavad kõlama julgete rõõmsad hõiked.

John – Oleme siit liigagi kaua ära olnud. Nüüd tallame uue raja ja kõrtsmik saab vanad kliendid tagasi.

Stutely – Selle rajaga peab ettevaatlik olema. Meie tuttav aus kõrtsmik on ammu surnud. Uus on aga šerifi tallalakkuja.

Robin – Kas šerif on ikka veel vihane?

Punakuub – Šerifil on sedasorti madal loomus, et ta iial ühtki solvangut unustada ei suuda.

Stutely – Richardi ajal ei hakanud ta hammas sulle peale.

Punakuub – Kõik kardavad serifi rasket kätt.

Arthur – See parmu hammustab valusasti. Locksley´s pole ühtegi peret kes poleks tema lonti tunda saanud.

Robin – Siis on niimoodi, et röövlitega tuleb rääkida röövlite keeles. Mis sa arvad, Väike John?

John –  Kas maksab nälginut söömaajaga narrida.

Arthur – Serifil on saamamaitse suus. Talu talu järel langeb tema vägivaldse saagihimu ohvriks.

Robin – Kuuled, John. Šerif on sõjaasjades väike kohalik amatöör, ministeeriumi esindaja. Kiire ja otsustav tegutsemine võib anda häid tulemusi. Will Stutley, teata meestele ja kaeva lahti meie sõjariistade ladu seal koobastikus jõe kaldal. Nähku Sherwoodi vanad tammed lahingut, mille Robin Hood andis šerifile Suureks Õppetunniks.

KAHEKSAS PILT

Šerifi mehed on laane lagendiku serval ja ootavad abiväge. Šerif on täies

lahinguvarustuses ja istub kullerit oodates käsipõsakil palgijupi peal.

Sõdur – Üks mees ootab väljas, söör.

Šerif – (ärkab rasketest mõtetest) Aa, juhata siia.

Gay – (on kummalisse, päris koledasse koeranahksesse vammusesse riietunud) Ma tulin, kui te mind kutsusite.

Šerif – (irvitades) Härra kõrilõikaja, sinu lugu on mulle teada. Kuid sul on võimalus, et seadus sinu kuritegudele läbi sõrmede vaatab.

Gay – Ma vist aiman kuhu te sihite.

Serif – (hõõguvalt) Meil on ühine eesmärk.

Gay – Ma tahan kuulda ülesannet, mis mul täita tuleb.

Šerif – Mine ja tapa Robin Hood. (Gay langetab vaikides pea ja pöördub minekule, seal ratsutab kuller ja tema järel hulk talumehi ja sõjasulaseid metsast esile)

Kuller – Kõrgeauline serif, teatis kuningas Johnilt!

Šerif – Ristilöödu nimel! Mis närused koerad need siin küll on? Mõned on kõverad nagu vibud, teised kõhetud nagu odavarred. Ahaa, Eli Simon, vana rott. Maalige tema vammusele härjasilm, et amburitel oleks kergem tabada. (sõjasulased pahvatavad naerma) Igaüks peab enne lahingut hüva õlut saama. Võidu korral luban ma teile kopsakat valuraha, kaotuse korral aga mitte sentigi. (silub põlve peal paberit ja hakkab lugema) Kuningas John delegeerib käesolevaga kõik õigused röövel Robin Hoodi kahtlustatavana kinnipidamisel minule. Kuningas palub nimetatu kiires korras Londonisse saata, et too seal eluks ajaks Toweri vanglaahelaisse neetida.

Sõdurite juht – Millised on meie positsioonid?

Šerif – Me hargneme, sest Robin Hood ei lähe kunagi otsese rünnaku peale välja. Tema komme on metsast äkki ja valusasti nõelamas käia. Rünnaku korral tõmbame tiivad kokku ja sulgeme kogu jõugu rõngasse. See on hea plaan. Sellepärast sai mehi lisaks toodud. (metsast kostab jahisarve hüüd) See on tema! Tähelepanu! Puhu pasunat! Kõigil rünnakuks valmis olla! (ennem kui ta jõuab suuniseid anda, on Robin Hoodi mehed kohal ja lahing alanud)

Robin Hood on aastaid võidelnud Richardi käe all, sellepärast tegutseb ta targalt ja

kiiresti. Tosinate kaupa jääb tublisid mehi kenade haljaste okste alla kangelt siruli.

Esimene mees, kes selles võitluses langeb, on Nottinghami šerif, kes  prantsatab

pikali maha, nool rinnus ja jääb võitlevate meeste tallata. Paljud mehepojad varisevad

sellel päeval maamulda. Pealikuta jäänud šerifi sõdurid tõmbuvad lõpuks tagasi ja

lahkuvad laanest. Pärast lahingut uitab Robin üksinda ringi, kuni märkab kedagi.

Mees istub seljaga tema poole ja on pealaest jalatallani karvasesse koeranahka

riietatud.

Robin – Kes sa oled, et siin nõndamoodi istud? Võin vanduda, et sihukest ürpi, nagu sul seljas on pole mu silmad elu sees näinud. (võõras vaikib) Kas me oleme kunagi kohtunud, sest midagi sinus tuleb mulle tuttav ette.

Gay – (pöördub pooliti Robini poole) Kes sa ise, lurjus, sihuke oled?

Robin – Mul on tõesti hea meel kuulda sind rääkimas, sest ma hakkasin juba kartma, et tegemist on kurdigas. Oled sa täna hommikul äädikat joonud või nõgeseid söönud, et su jutt niiviisi kõrvetab.

Gay – Minu teod käivad sõnadega kokku, lurjus.

Robin – Oled sina alles vihane vend. Neis paigus elas kunagi üks rõõmus vennaskond, kelle liige ma olin, sellepärast on minu meelest kohasem, kui sina enne oma nime ütled, sest paistab, et sa oled neis paigus võõram kui mina.

Gay – (pöördub Robin poole) Odini luude juures, mina tean, kes sa oled. Sa oled krahv Huntingdon, aga kunagi tunti sind Robin Hoodina. Kuulus oled sa, Robin Hood, vapper ja helde, aga närakas siiski. Nagu kiil oled sa võõra elu lõhki ajanud. Ma ennustan sulle, et sa ei pea mitte rahulikku vanadussurma surema, vaid põlvili armu paludes ja kibedaid pisaraid nuttes.

Robin – Olgu ma neetud, kui ma taipan mida sa öelda tahad. Sind vaevab kibedus, mees.

Gay – (kraaksatab karedat naeru) Ha, ha, ha! Kas mäletad ühte ringmängu aastaid tagasi ja kellega sa seal riidu läksid?

Robin – Muidugi, sest seal juhtus õnnetus, mis pööras mu elu pea peale. Aga kust võid sina seda teada, võõras?

Gay – Mina olen Gisborn Gay. (lükkab koerapeast tehtud kapuutsi peast)

Robin – Gisborn.

Gay – Kuradi vana vimmamees. Ma tulin mägedest alla, et sulle kätte maksta. Sa ei tea, kuidas minu rahuldamata lootused nagu hiired närisid seal minu tõsiste hingevajaduste kallal. Sa ei tea mitte midagi, õnnis mees.

Robin – Olen kuulnud nii mõndagi. Mõrtsukas on sinust saanud, Gisborn. Mõrtsukas, kelle nimega hirmutatakse lapsi.

Gay – (naerab hirmuäratavalt) Kena mõelda, kuidas üks vahva lindprii, nagu Robin Hood, kohtab teist vahvat lindpriid, nagu Gisborn Gay.

Robin – Ma arvan, pole ühtki, keda Robin Hood meelsamini oleks tahtnud kohata kui sind.

Gay – Ma olen tõotuse andnud ja seega, mõtle Marioni peale, kui surmaunne suikud.

Robin – Mürgiõie õudne lehk.

Gay- (näitab sõrmust) Kas tunned ära?

Robin – (ägedalt) See on Marioni sõrmest! Vaiki, sest kõik on selge. Ma tundsin su ära, sõnumitooja. Meie vahel pole juhusel kohta.

Gay – Selle sõlme, mis mind eluaeg on kägistanud, tahan ma nüüd läbi raiuda. (tõmbab mõõga)

Ja läheb lahti kõige metsikum taplus, mida Sherwoodis iganes nähtud, sest kumbki

teab, et kas tema või siis teine mees peab surema ja selles võitluses ei tunta halastust.

Duell käib vahelduva eduga, kui viimaks sihib Gisborn Gay Robini pihta metsiku

surmahoobi ja kuigi viimane selle eest kõrvale kargab, takerdub tema kand hüppel

puujuure taha ning ta prantsatab raskelt selili. “Aita mind, püha Maria!” pomiseb

Robin, kui Gay teda, hambad raevust irevil, ründab. Gisborn tahaks lamaja maa kluge

kinni naelutada, kuid Robin haarab palja käega mõõgaterast kinni ja kuigi see tema

kätte lõikab, suudab ta ometi teraviku kõrvale pöörata, nii et see otse tema kõrval

maasse tungib, haavates Robinit küljest. Enne kui teine jõuab uuesti lüüa, kargab

Robin jalule, käes juba oma tubli mõõk, mis Gisborni kurgu alt läbi lõkab. Gay

pöörab kannal ringi, heidab siis käed metsiku läbilõikava karjatusega üles ja

prantsatab silmili rohelisele murule. Seal tuleb metsast joostes Väike John.

John – (hüüab jooksu pealt) Pealik, mis sinuga on?

Robin – Eks sa näed isegi, ma olen haavatud.

John – Kas see, see vilets.

Robin – Näed, John, selle käigu eest ei põgene keegi, mida saatuseks hüütakse. Ma olen õnnelik, et me siia tagasi tulime.

John – Millest sa räägid, pealik? Ennemgi on mehed haavata saanud.

Robin – (aeglaselt ja tõsiselt) Selle haavaga pean ma minema.

John – Jäta see halisemine, Robin. Ükski vahva vabatmees ei sure mõne kaotatud veretilga pärast. Ma annan sulle nädal aega ja sa luusid jälle mööda metsa ringi nagu mehed muiste.

Robin – Enam kunagi ei luusi me koos mööda metsi, armas sõber.

John – Luusime küll. Ma ütlen veel kord: jah luusime! Lõppude lõpuks, kas ei ole mina siin. Kõik saab korda, usu mind. Anna oma käsi, ma võtan su selga ja viin vana munga juurde, tema ravib sind terveks. (võtab Robinil käest kinni ja püüab teda püsti tõmmata, aga Robin on verekaotuse tõttu jõuetu ja vedel)

Robin – Jäta, siin on hea. Siin olen ma õnnelik. (naeratab nõrgalt) Kergita mind, palun, et saaksin heita viimase pilgu nendele ilusatele laaneseintele. (John võtab ta nagu väikese lapse kätele, endal pisarad silmis) Seal on tamm, suur ja vägev. Pane mind sinna, selg vastu tamme koort. Nõnda, nii on hea. Nüüd vinnasta mu tubli vibu ja vali nooletupest üks sile nool. John, Väike John, kallis sõber, keda ma armastasin rohkem kui kedagi teist terves maailmas, ma palun sind, pane tähele, kuhu see nool lendab ja sinna lase kaevata mu haud. Mata mind näoga hommiku poole ja kanna hoolt, et mu puhkepaik oleks alati haljas ja et mu väsinud luudele seal rahu antaks. See sõrmus, mis sidus meid Marioniga eluajal ja nüüd ka surmas, selle ma kingin sulle. (nõnda öelnud, pingutab end nagu oleks endine jõud tagasi tulnud ja läkitab noole ülesse üle puude latvade, John ei suuda pisaraid tagasi hoida)

LÕPP