Lõpetuseks: “Teekond Magellani pilve” järelsõna

See lugu on mõeldud järelsõnana käsikirjale, mis võtab kokku meie 25 aastat kestnud (alates ajakirjast kuni saatusliku haiguseni ) kestnud loometee, on sisulises mõttes valmis ja ootab trüki- ja avaldamisvõimalust.

See oli pühapäeva 27. jaanuari hommikul, kui ma istusin kodus kirjutuslaua taga ja viimistlesin parajasti ühte projektitaotlust, sest järgmisel päeval oli selle esitamise tähtaeg. Väljas paistis eredalt päike, mis muutis päeva helgemaks. Siis tuli telefonile sõnum. Üks teekond oli otsa saanud ja raske haigus, mis progresseerus kiiresti, ühe hinge sellest maailmast välja saatnud. Vaid vähem kui viis aastat tagasi, 2014. aastal, tegime Tartus viimase intervjuu Rein Taageperaga, et sellega kogu sarjale punkt panna. Klassikalise intervjuude kogumiku väljaandmine ei tundunud enam põnev. Kuidagi arenes mõte kirjutada intervjuud, olgugi et erinevatest ajastutest ja erinevatest kontekstidest, üheks teksktiks kokku. Teatud mõttes on see aja- ja kultuurilooline ajarännak, mis annab hea ülevaate ühe rahva kulgemisest kõigi tema erinevate tahkudega ühe sajandi jooksul. Millegipärast kujunes Uku Masing, ilmselt seetõttu, et temalt pärines kunagise ajakirja nimi, keskseks tegelaseks, kes on erinevad saatused selles loos kokku traageldanud.

Teatud mõttes on 25 aastat ühist loometeed küllaltki pikk aeg, mis loob paralleeli Smeljanski ja Vlassoviga “Kuldsest triost”. Ega me tegelikult omavahel väga tihedalt ei suhelnudki, kui välja arvata ehk EHI aastad. Ajakirja tegemise kõrval meenuvad esimesel hetkel, kuidas me mingis loengus otsustasime minna Kalevi spordihalli vaatame Nõukogude Liidu korvpallimeistrivõistluste viimast mängu, millega “Kalev” tuli N. Liidu meistriks. Saime väga halvad kohad otse korvikonstruktsiooni taga ja vaatevälja kippus varjama korda valvav miilits, aga sattusime ajaloolise sündmuse vahetuteks tunnistajateks. Teise episoodina meenub rühma ehikate talvine väljasõit Hiiumaale, kus ühe öö saatsime mööda talvises metsas. Mingil hetkel lahkusime mõlemad EHIst, kõigepealt Indrek majanduslikel põhjustel teistele jahimaadele. Minul õnnestus kool lõpetada ning asusin tööle riigiametnikuna Kaitseministeeriumis. Ma kujutan ette, et mõlemad me oleme erinevad inimesed, küllaltki keerulised karakterid ja nagu Persona in Fieri blogiski tihtipeale välja lööb, üsna mitmetes maailmavaatelistes küsimustes üsna vastandlikel positsioonidel. Samas mulle ei meenu, et me oleksime kunagi selle 25 aasta jooksul tülis olnud, tülitsenud vast ikka, kuid selles paadis, mis Magellani pilvele sõudis, hoidsime alati ühte kurssi.

See võis olla siis kusagil 2002, kui Indrek jälle välja ilmus. Ma pakun, et ta töötas tol hetkel Kaitseliidus ning õppis akadeemias Nord juurat ning tal oli idee jätkata sealt, kust kõik omal ajal pooleli jäi ehk siis intervjuudega, mis oli ehk ajakirja “Magellani Pilved” kõige väärtuslikum osa. 1992. aastal olime teinud intervjuu Evald Saega, mille lint oli segastel aegadel korterivarguse käigus kaduma läinud. Siis 2003. aasta veebruaris (aasta enne tema lahkumist) seisime tema korteri ukse taga Kristiine linnaosas ja loodetavasti saime ehk midagigi korvata, kuigi kümme aastat oli möödunud ja mõttekorüfee aja- ja mõtterännakud ei olnud enam endise ladususega voolamas. Tegime intervjuu tollase Okupatsioonimuuseumi direktori Heiki Ahoneniga. Tema sattumine intervjueeritavate sekka tuli kummaliselt. Tal ei olnud kokkupuudet Humanitaarinstituudiga, aga kõik sai alguse ühest juhuslikust seigast, kui tol ajal veel “Vaba Euroopas” ajakirjanikuna töötanud Ahonen otsis üles toimetuse, kes oli parajasti lõhenenud mitmeks fraktsiooniks ja pidas pingelisi läbirääkimisi, kuidas teise fraktsiooni käest nende poolt hõivatud ajakirja makett tagasi saada. Ahonen ilmus välja, teatas, et temale see ajakiri meeldis ja annetas väikese summa selle toetuseks. Kujutage nüüd ise ette, kui tõepäraselt see kostub, et astub mingi tüüp sisuliselt nagu tänaval juurde ja annab millegi jaoks raha lihtsalt niisama, ilma, et keegi oleks temalt küsinudki. Uskumatu, kuid selline fakt jääb ajalukku! Kolmandaks intervjueeritavaks sai Igor Gräzin, kes oli Indreku õppejõud akadeemias Nord ning oli teda nähtavasti oluliselt mõjutanud. Gräzinilt inspiratsiooni saades tekkis Indrekul idee peale magistrikraadi omandamist minna Sankt Peterburgi rahvusvahelise õiguse doktorantuuri, kuigi see mitte kunagi ei teostunud. Ta proovis kandideerida prokuratuuri, kuid lõpuks leidis erialase töö uurijana Eesti Politseis.

1990-tel läks kultuuriajakirja väljaandmine kuidagi libedalt. Kuidagi sattusime samuti hiljuti meie seast lahkunud Jüri Tallinna juurde, kellel oli oma firma “Elav Teadus”. Tallinn kuulas mure ära, küsis palju meil vaja on ja ütles, et see ei ole tema jaoks mingi summa. Uskumatu! Idee talle nähtavasti meeldis. Kümme aastat hiljem olid teised ajad ja toetust jätkuväljaande kirjastamiseks leida ei õnnestunud. Räägitud sai Mihkel Mutiga, kes oli tol ajal “Loomingu” peatoimetaja ja üritas selle kõrvale sarja tekitada ning käisime Sisekaitseakadeemias Peeter Järvelaiu jutul, kes oli küll positiivselt meelestatud, kuid mingil põhjusel langesid need variandid ära nagu ka autorite jõud rauges igapäevase leiva tunnetatava mõju kõrval. Kuid sellel ajal, 10 aastat hiljem, anti juba selgelt mõista, et taolisel süvakultuurile orienteeritud materjalil puudub tarbija ja see enam ei müü. See oli juba uus ajastu ja sellel olid oma kangelased. Kõiksuguseid prominentsete tegelaste elulooraamatuid ilmus nagu seeni pärast vihma.

10 aastat hiljem (@Dumas) töötasin juba Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuses ja viibisin palju Tartus. Indrek otsis mind üles ja tuli peale järjekordse ideega. Selles loomingulises protsessis oli tema kanda enamasti ideede generaatori roll ning mina keskendusin jälle esmajärjekorras teostusele. Üks oli idealist, kes lendas taevastes laotustes ja teine jalad maas pragmaatik, kes üritas lindu kuidagi vaos hoida. Nimelt tahtis ta hakata koos ühiskonnakriitilisi artikleid kirjutama ja avaldama. Ma ei oska öelda, kuidas, aga kuidagi sai see idee suunatud blogiradadele, millest siis Persona in Fieri 2010. aasta viimastel päevadel ka teoks sai ning täpselt kaheksa aastat tagasi ehk veebruaris 2011 tekkis loometööd portreteeriv veebileht Aegumatud Intervjuud. Persona in Fieri lõpetas tegevuse 2017 veebruaris, kuid kuue aasta jooksul omandas isegi oma nišši Eesti blogimaailmas, vähemalt seda loeti ja viimastel aastatel päris aktiivselt. Tuleb tunnistada, et kuni tänase päevani (kaks aastat hiljem) pole möödunud veel ühtegi päeva, kui sellele leheküljele poleks klikitud. Samas hakkas ta meid kuidagi koormama ja kirjutamine muutus lõpuks peaaegu et kohustuseks.  Ma arvan, et ma olen ennast üsna mitmeks aastaks tühjaks kirjutanud ja hetkel ei tuleks mõttessegi millegi samalaadsega vähemalt lähitulevikus välja tulla. Oma lugejaskond on olnud Aegumatutel Intervjuudel, kuigi selle tarvis pole me palju marketingi just teinud.

Aastateks 2010-11 olime intervjuud juba pikemaks ajaks maha matnud ja vähemalt mina olin leppinud juba sellega, et kõik jääbki nii nagu ta kord pooleli jäi. Siis ühel päeval helistab Indrek, et nägi bussis Vello Salo ning me peaksime temaga intervjuu tegema, millega rong läks jälle kord liikvele. Kõikidelt, kellelt me oleme intervjuud palunud, on kõikide aastate jooksul tulnud ainult üks keeldumine ja see inimene pole olnud Eesti Humanitaarinstituudiga seotud. Seetõttu hakkas viimase kolmandiku valikus EHI liin tugevasti esile tõusma. Lõpuks jäi sõrm peatuma neil, kes olid EHI alguse juures. Valisime välja lõpuks Ülar Ploomi ja Rein Taagepera (kes pidas EHI esimese loengusarja augustis-septembris 1989). Kaalumisel oli veel mitu nime, kes oleksid kindlasti väärinud kohta rongis Magellani pilvele, kuid aega ja jõudu enam ei jagunud.

Kokkuvõttes oli 2016. aastaks käsikiri valmis saanud ja hakkasime otsima võimalusi avaldamiseks. Kevadel 2017 tuli Indrek mõttele, et me peaksime ka ennast lukku sisse kirjutama. Mina olin vastu, kuid nagu sageli, õnnestus tal mind ära rääkida. Ühel laupäeval kogunesime tema taksofirma kontorisse ja rääkisime linti nagu olime seda intervjuudega teinud. Teemasid oli kaks: Eesti Humanitaarinstituut ja Uku Masing. Tagantjärele oli see siiski hea, sest just viimastel aastatel panin tema juures tähele soovi mõtteid välja öelda. Kas ta aimas midagi ette? Aastatel 1992-1993 kui tegelesime „Magellani pilvedega“, siis oligi nii, et  meil oli aega ja energiat asjaga tegeleda, käia ukselt uksele ja otsida võimalusi, kuidas ajakiri välja anda. Aastaks 2017 olid saabunud „konnasilmad ja kumminaalmaksud“ (@Pipi Pikksukk) ning muud tööd ja tegemised ei võimaldanud enam midagi omal käel välja anda, vähemalt mitte sellisel moel nagu ilmus kunagi ajakiri. Indrek tegeles taksofirma arendamisega, mina oli sattunud teistele radadele, Tehnikaülikoolis toimus õppekavade reform ja tegelesin uue magistriprogrammi väljatöötamisega igapäevase teadus- ja õppetöö kõrval.

Vaatasime ka erinevaid kirjastamisvõimalusi, kuid edutult. Mitmed nimekad kirjastused ei soovinud järelepärimisele isegi vastata. Augustis 2017 olin kontaktis kirjastajaga, kes seadis avaldamise eeltingimuseks Eesti Kultuurkapitali toetuse. Neid tegime erinevate kirjastajate nimel kokku kolm või neli, mis lõppesid kõik eitava vastusega. Loomulikult oleme seda käsikirja nii mitmelegi asjatundjale näidanud ja puht sisulise poole pealt on vastukaja olnud isegi valdavalt positiivne. Negatiivne pool on lihtsalt vait ja ei ütle midagi. Ma loomulikult tunnistan sihtkapitali valikuprintsiipe nagu ka seda, et see on nende otsustada, keda nad peavad vajalikuks toetada ja keda mitte. See on neile antud õigus ja mina ei soovi seda vaidlustada, kuid aastate jooksul on tekkinud kogemus Eesti kultuuriringkondadega suhtlemisel, milles võib näha kaasmõju otsustele ning millele on viidanud mitmed teisedki kultuuriringkondadega seotud kodanikud.

Eesti kultuuriestablishment on olemuslikult elitaarne, kes asetab end Parnassosele „gunztizaalis“ (@Eino Baskin) ja jätab endale oma jumalikustatud subjektiivsetest kriteeriumitest õiguse otsustada, kes on piisavalt parketikõlbulik gunztizaali sisenemiseks ja kes mitte. Mul on teravalt meeles üks episood 1990-test aastatest, kuidas ma taotlesin mingit toetust millelegi, olin siis veel Humanitaarinstituudis, ja kui ma läksin avaldust fondi ära viima, siis öeldi mulle seal, et me võtame küll teie avalduse vastu, aga kas te tõesti arvate, et teie (rõhutatult) peaksite selle toetuse saama? Ma olen sellele tagantjärele väga tänulik, see on kahtlemata parem, kui mitte midagi ei öelda.  Väga ilmekalt lõi selline lõhestamine õigeteks ja ketseriteks välja Kaur Kenderi protsessi vältel, mistõttu minul näiteks ei olnud väga raske valida, millisele poole „müüri“ ennast selles epopöas paigutada. Ma olen jõudnud arusaamisele, et Eesti Humanitaarinstituuti soovitakse kultuuriringkondade poolt mingitele asjaosalistele teadaolevatele asjaoludele viidates Eesti aja- ja kultuuriloost välja kirjutada nagu ebaõnnestunud eksperimenti, millele on isegi piinlik viidata. Loomulikult ei maksa tema tähtsust üle hinnata, kuid omalaadse eksperimendina, mis üritas vaimult suureks saada, kuigi see oli süvenevas vastuolus ajastu vaimuga, mis on kuulutanud rumaluse omaette väärtuseks, mida on vaja kaitsta ja arendada, väärib ta meie arvates siiski jäädvustamist. Eriti väärivad jäädvustamist tema esimesed aastad 1989-1992, mis teravalt eristuvad järgnevatest, kui ta täiesti loomuliku protsessi tulemusena adapteerus ümbritseva keskkonnaga ja lahustus Eesti haridussüsteemis.

Mul oleks väga lihtne käsikiri siia üles riputada ja loeb siis see, kes seda vajalikuks peab nagu me oleme teinud muu loominguga. See projekt pole toonud meile ei raha, au ega kuulsust ja me pole seda oodanudki, küll on tulnud mõned head sõnad inimeste poolt, kes on seda mingitel põhjustel pidanud oluliseks. See pole projekt, mille pealt oleks võimalik teenida. Niipalju, kui me Indrekuga vestlesime, siis oli tema soov hoida selle protsessi tulemust ühel päeval käes, raamatuna, mis võtab kokku tema jaoks olulise osa tema elutööst. Kultuurivaramu kirjastamisega on probleeme olnud teistelgi ja hoopis teisel levelil. Kui tegime intervjuud Rein Taageperaga, siis oli temal mureks Metsaülikooli pärandi kirjastamine. Ma pakun välja, et  minu osa võimalikest tuludest, kui see käsikiri õnnestub lõpuks avaldada, läheb heategevaks otstarbeks, tõenäoliselt Janno Puusepa fondile. Mul puudub usk ja lootus, täiesti isiklike kogemuste põhjal, et „kultuuriringkondades“ (cultural establishment) tekiks vähimgi soov sellele protsessile kuidagi kaasa aidata. Mingi teatav force majeure, mille taha kõik pidama jääb,  on olnud viimaste aastakümnete kestel selgesti tunnetatav. Samas, kui keegi on vastupidisel seisukohal, palun mulle kirjutada. Esimeses järjekorras otsime kedagi, kes oleks valmis kirjastamise enda peale võtma (väga palju on jäänud juba selle taha pidama) ning kui see küsimus on lahendatud, siis on võimalik asuda järgmise etapi juurde, sh lahendada projekti finantseerimine.

Kui keegi soovib kuidagi nõu ja jõuga kaasa aidata, siis palun võtta ühendust hmolder62@gmail.com. See blogi sulgeb nüüd lõplikult oma uksed …

Holger Mölder