Author Archives: personainfieri

CORILANE

Autor: I.O. (2016)
tragöödia viies vaatuses
William Shakespeare „Coriolanus“ järgi
TEGEVUSKOHT – Tallinn ja Harjumaa; Tartu ja Tartumaa; Rapla ja Raplamaa; lennujaam.

TEGELASED:
1. RINNO – peaminister, endine riigikontroll, hiljem Corilane
2. RAUL – kaitseväe juhataja
3. TIIT – üksikjalaväepataljoni ülem
4. PRIIT – valitsuse sõber, hiljem peaminister
5. ALAR – rahvasaadik
6. MARGUS – rahvasaadik
7. RAIVO – turvamees
8. AIN – tartlane
9. URMAS – tallinlane
10. MARGIT – Sirje turvamees, erakonna esindaja
11. AIVO – Iraagi saadik, hiljem president
12. GUIDO – Aivo nõunik
13. ANTS – Kurdistani esindaja
14. MARI – Rinno ema
15. TAIMI – Rinno naine
16. SIRJE – Taimi ihukaitsja
17. MARIKA – infopealik
18. EVE – infopealik
19. RIINA – virgats
20. HELLE – nõunik
21. RUTA – nõunik
22. KRISTA – sekretär
23. MARGE – erakonna esindaja
24. ANNE – erakonna esindaja
25. LEA – erakonna esindaja
26. MAIE – pasunapuhuja
27. KAIE – erakonna esindaja
28. INDREK – erekonna esindaja
29. ENE – Corilane, presidendi kandidaat
30. MAIRE – erakonna esindaja
31. MERIKE – erakonna esindaja
32. EVA – erakonna esindaja
33. HELI – erakonna esindaja
34. AIRE – erakonna esindaja
35. THEA – turvamees
36. ILMAR – erakonna esindaja

ESIMENE VAATUS

Esimene stseen

Esimene pilt

Tänav Tallinnas. Ilmub rühm mingi erakonna esindajaid plakatite, RUUPORITE või muude väljendusvahenditega.

INDREK (täiest kõrist) – Enne kui ülesse läheme, kuulake, mis mul on öelda!
KÕIK (sumisedes; koosoleku stiilis) – Räägi, räägi.
INDREK (innustavalt) – Kas olete valmis pigem surema kui manduma? Või see tundub teile naljakas?
Kõik (elavnedes) – Ei, ei.
INDREK – Esiteks, te teate, et Rinno on kõiki petnud.
Kõik (lärmakalt) – Teame, teame!
INDREK (mürgiselt) – Ta lubas muutusi poliitikas, aga midagi ei ole muutunud! Ta peab nüüd vastutama. Kas olete päri?
KÕIK (hüüetega) – Päri, päri! Mis me siin seletame! Hakkame pihta! Lähme meelt avaldama!
KAIE (tõstab käe; rahustavalt) – Üks sõna, kodanikud!
INDREK (kaaskõnelejast väljategemata; innustavalt, veiderdavalt) – Üldiselt peetakse meid viletsateks maksumaksjateks. Ainult suurettevõtjad on tublid. Inimväärikus, mida kõrgetel erakondlastel on piisavalt, võiks ka meid, tavalisi inimesi, tublideks muuta. Kui nad ainult usaldaksid rahvast. Siis võiksime mõelda, et poliitikud tõesti esindavad meid vääriliselt. Aga nad peavad meid üksnes viletsateks maksumaksjateks või kuulekateks valijateks! Nende ükskõiksus, mis meid rõhub ja on meie demonstratsiooni põhjus, toob esile kõrgete erakondlaste maailmavaate ja lubaduste aegunud sisu. Sellepärast avaldagem meelt, enne kui muutume ise samasugusteks, ükskõikseteks ametnikeks erakonnas. Ma kutsun teid kõiki tunnistama, et ma räägin hirmust tuleviku ees ja mitte kättemaksujanust!
KAIE (küsivalt) – Kas tahate, et just erakonna esimees vastutaks?
INDREK (raevukalt) – Kõigepealt just tema. Ta irvitab kõigi üle!
KAIE – Kas olete mõelnud selle üle, et tal on siiski suuri teeneid oma kodumaa ees?
INDREK – Muidugi, ja nende pärast kiidame teda. Aga tasuks talle on selle eest tema oma uhkus ja arrogants.
KAIE (naeratades) – No, ära nüüd ikka nii kuri ole.
INDREK (pöördudes massi poole) – Ütlen teile, et kõike, mida ta tegi riigikontrollina, on ta teinud uhkuse pärast. Ainult naiivsed ja kohtlased võivad öelda, et see oli riigi heaks. Tegelikult tegutses ta osalt oma ema meeleheaks ja osalt oma enda uhkuse pärast. Tõsi on see, et viimane ei jää milleski alla tema vaprusele.
KAIE (tungivalt) – Sa loed tema veaks seda, mis on tema loomus! Sa ei või aga kuidagi ütelda, et ta oleks ahne.
INDREK (kibestunult) – Kui ma seda ei võigi, siis süüdistustest mul ometi puudu ei tule. Tal on vigu kuhjaga, nii et väsid enne ära kui kaebuse jõuad valmis kirjutada. (Müra eemal.) Mis müra see on? Teine demonstratsioon on üles jõudnud! Mida meie siin ootame ja lobiseme? Üles!
KÕIK (hurraaga) – Tulge, tulge!
INDREK (täiest kõrist) – Vaikust! Kes sealt tuleb?

Teine pilt

Ilmub RINNO sõber PRIIT.

KAIE (viitavalt) – Priit, lugupeetud mees, keda rahvas on ikka armastanud.
INDREK (nõustudes) – See mees on tõepoolest aus ja õilis. Oleksid teisedki sama ausad!
PRIIT (väärikalt) – Kodanikud, millega tegelete? Milleks need plakatid ja ruuporid? Palun öelge!
INDREK (kavalalt) – Meie asi on juhatusele teada. Ka politseil peaks hais juba paar nädalat ninas olema, mida mõtleme ette võtta. Ja nüüd me näitamegi kõigile seda tegudega! Nad ütlevad, et meeleavaldajatel on vastik lõhn küljes. Küll nad saavad nüüd kuulda, et meil on ka kõva hääl!
PRIIT (sõbralikult) – Miks, kallid kodanikud, kulla sõbrad, te tahate end lasta solvata?
INDREK – Ei seda saa. Me olemegi juba solvatud.
PRIIT (manitsedes) – Ma ütlen, sõbrad, et poliitikud on teie pärast mures ja hooles. Ükskõiksuse ja hooletuse eest võiks sama hästi süüdistada päikese loojangut kui erakonda, kes astub harjumuspäraselt ja kelle marssi pole võimalik takistada. See marss on tugevam teie meeleavaldusest! Poliitikutest pole puudus, vaid seaduskuulekusest, ja selle vastu abiks peaks teil olema juriidilised vahendid, mitte häälepaelad. Kui laimate neid, kes kannavad teie eest hoolt kui valitud riigitüürimehed, siis kihutab teid häda sinna, kus ootab veelgi suurem puudus.
INDREK (vastuvaidlevalt) – Ei ole erakonnad meie eest veel iial hoolt kandnud! Vassimine on neil hea tava. Oma tegude ja riigikahju eest nad ei vastuta. Iga päev tühistavad mõne mõistliku määruse. Iga päev kuulutavad välja mõne AHELDAVA seaduse, direktiivi või seaduse muudatuse, et kodanikke hirmutada. Kui kulutused teadusele, tervishoiule ja julgeolekule meid nahka ei pane, siis paneb poliitikute tegemata töö ja aheldav seadusandlus. Ja see hirmutamine on kõik nende armastus meie vastu?
PRIIT (laiutab käsi) – Üks kahest, te olete kas uskumatult pahatahtlikud või uskumatult rumalad. Jutustan teile ühe loo. Võib olla olete seda juba kuulnud, aga see sobib siiski, et veel kord üles soojendada.
INDREK (irvitades) – Hästi, eks ma siis kuulan. Ainult ära arva, et sa mingi looga, mingi muinasjutuga saad meid ära petta! Aga ole lahke, lase käia.
PRIIT (jutustades) – Kord juhtus nii, et kõik organid tõusid kõhu vastu üles ja kaebasid, et see oleskleb nagu nõel keset õmblust. Tikksirge, korjab niiti oma silma ega hooli teiste murest, olgu väljas külm või soe. Teised kehaosad peavad kuulma, nägema ja tundma ja mõtlema ja käima ning vastastiku püüdma rahuldada neid vajadusi, mis kogu kehal on ühised. Kõht aga vastas…
INDREK (silmi kissitades; ebasõbralikult) – Kõht siis vastas? No hästi, mis see kõht siis vastas?
PRIIT (rahustavalt) – Kohe ütlen. Kõht naeris, kusjuures see naer ei tulnud kopsudest, vaid kõhust endast, näe nii, ah-ah-ahaa, ja noomis rahutuid ja murelikke organismi liikmeid, kes kadestasid tema kõhutäit sama agaralt, kui teie põlgate poliitikuid, et miks nad pole nõnda nagu rahvas tahab.
INDREK (pilkavalt) – Mis see kõht siis vastas, mis? Et maksa moraal on madal. Et nina-kurgu suhted on ettearvamatud. Et suhkrutrahvi peab maksma, maia keele pärast. Et vitsahirm tuleb kriminaliseerida, kuna taguots on sotsiaalselt tõrjutud. Kõik see jahu käib ju läbi seedetrakti!
PRIIT (naerdes) – Mis? Küll jookseb sellel mehel jutt! Mis siis?
INDREK (irvitades) – Kui veel suguriistad peaksid saama nohu uhke kõhu pärast.
PRIIT – Nonohh, mis siis?
INDREK – Kui kõik need organid tõstavad kaebust, mis see kõht siis neile vastata võib?
PRIIT – Ma ütlen kohe. Kui vaid saaksin pisut seda, mida teil paistab olema kasinalt, nimelt aega, siis saategi kõhu vastust kohe kuulda.
INDREK (otsustavalt) – Pikk jutt, jama jutt.
PRIIT (rõõmsalt) – Mu sõber, kuula. Kõht vastas tõsiselt ja targu. See on õige, mu sõbrad organid, et mina võtan vastu kogu toidu, mis teid elus hoiab. Mina olen kogu keha kõige tähtsam organ ja büroo, sest pidage meeles, et toidu saadan ma vere jõgesid, ojasid ja niresid mööda südamesse ning ihu õõnesteid ja juhtmeid pidi saab minult toitu kõige kangem kõõlus ja kõige nõrgem soon. See hoiab teid elus. Ja kuigi, sõbrad, te ei näe, nii ütles kõht, nüüd kuulake!
INDREK – Jah, hästi, hästi.
PRIIT – Kuigi te ei näe, mis igaühele teist annan, võin teile esitada arve, templiga, mis tõestab teie hanke taotlust ja tarne teostust. Mis kostate?
INDREK – See oli vastus. Mis see meisse puutub?
PRIIT (tõstab näpu püsti) – Valitsus on kõht ja teie organid! Mõelge, mis hool ja mure lasub niigi seal. Kõht ei saagi vastutada, ta ainult tarnib, vastavalt soovidele. Vaagige vaid õiglaselt neid asju, millest sõltub rahva heaolu. Siis näete, et kõik hüved, mis teile osaks saavad, lähtuvad poliitikute tööst, mitte iial rahva teenistusest. Mis sina sellest arvad, demonstratsiooni suur varvas?
INDREK (ebalevalt) – Mina või? Suur varvas? Miks suur varvas?
PRIIT (üllatusega omaenda järelduse üle) – Sellepärast, et sina, jutupaunik, astud selles ülitargas meeleavalduses kõige ees. Sa oled hagijas, sest tükid saaki saama. Kuid seatke valmis plakatid ja ruuporid. Valitsusel tuleb rottidega lahing! Üks pool saab peksa!

Kolmas pilt

Ilmub RINNO.

PRIIT (hüüatusega) – Tere Rinno!
RINNO (ülbelt) – Tere kõik. Misjaoks siin arvamuste kõdi sügades end kihelema ajate?
INDREK – Sa oled tõesti vaimukas!
RINNO (uhkelt) – Kes siin vaimukusest räägib, see lipitseb end oksele. Mida te tahate, inimesed, kes te ei salli sõda ega rahu. Üks teid hirmutab, teine teeb laisaks! Teie usaldus sulab nagu rahe päikse käes või tuline süsi jää peal! Teie eetikast on saanud narkomani kirg, kes ihkab just seda, mis teeb veel haigemaks. Meel muutub iga hetk. Mis kord on hea, see teisel korral ei vääri mainimist. Ja sotsioloogilisi küsitlusi peate halvaks naljaks! Milleks tülitada ülal linnas parlamenti täna, kui luba selle jaoks on vaja taodelda. Mis teil vaja on?
PRIIT (naeratades) – Ausust, sest linn olla ükskõiksust täis.
RINNO (üllatudes) – Ükskõiksust täis! Oh sa mait! Ise istuvad iga õhtu teleka ees ja justkui teavad, mis sünnib ülal linnas. Kes on tõusmas, kes on kõrgel, kes kaob. Ise toetavad erakondi, seavad mõttes paare kokku, moodustavad parteide liikmeskondi. Aga siis, kui midagi ei meeldi, siis kasvõi õgiks üksteist ära. Ükskõiksust täis! Kui poliitikud unustaksid head tavad ja annaks rahva instinktidele voli, küll siis saaks kotlette sellest hakklihast.
PRIIT – Noh, need siin on tümaks räägitud, sest kuigi algul innukad ja hoogsad, nad oma nahka meeleldi ju turule ei vii. Kuid palun, kuidas käitub teine koosolek?
RINNO – Läksid laiali. Nad hädaldasid, esitasid kaebusi, loopisid mütse. Just nagu peaks meie süda sellest murduma. Kuid vastuseks neil täideti paar soovi.
PRIIT – Mis soove?
RINNO – Lubadus veel haldust korraldada, veel lisaks õigusakte vastu võtta. Parem olgu korraldusi rohkem, sest täites neid on meie luba siiski vaja. Oh kurat! Ma laseks pigem kogu linna erastada, kui nende silmanurga soove jagan tõsiselt. Aegapidi, kui noorus võtab võimust, ehk nõuab siis ta mässumeel muud tähtsamatki kui õigust nagu hüve.
PRIIT – Veider küll.
RINNO – Kõik on korras! Minge koju, lugupeetud kodanikud!
Neljas pilt

Ilmub hingeldav RIINA.

RIINA (vaatab ringi) – Kes teist on peaminister?
RINNO – Mis uudist?
RIINA – Teade NATO-st. Terroristid on taas Süürias relvad haaranud.
RINNO – See teeb mind mitte just rõõmsaks, aga nii saab läppand küllust veidikene tuulutada. Näe, meie lugupeetud seaduseandjad ise kohal!

Viies pilt

Ilmuvad TIIT, RAUL ja nende infopealikud MARIKA ja EVE; järgi tulevad ALAR ja MARGUS.

MARIKA – Rinno, see on tõsi. Nimelt on relvakonflikt Süürias taas laienenud.
RINNO (katkestab) – Ma tean! Ja nende juhiks on Aivo, kes teid lõpuks tööle paneb. Võib olla olen rikutud, kuid ma kadetsen tema tarmukust ja tarkust. Kui olla teine, siis üksnes tema juhtimise all.
RAUL (tõsiselt) – Kas oled teda Euroopa Parlamendis kohanud või siin Tartus?
RINNO (uhkelt) – See mees on lõvi. Ma sellist lõvi kütiks uhkust tundes safaril!
MARIKA – Siis tuleb diplomaatia kaasata.
RAUL – Ka see on üks sinu vanu mõtteavaldusi.
RINNO – Mina pean oma lubadusi. Tiit, sa saad veel näha kuidas me Aivo ära kägistame. Mis, sa lonkad? Pead vist jääma koju?
TIIT – Kui üks kark kulub kepiks, siis töötan teisega, ent maha ma ei jää!
PRIIT (kiites) – Vat see on iseloom!
MARIKA – Nüüd büroosse. Seal ootavad meid sõbrad koalitsioonist.
TIIT – (Raulile) Käi ees! (Rinnole) Mine Rauli järel, sest sul on õigus minust eespool käia!
RAUL (lükkab Rinno ette) – Rinno on valitsuse juht!
MARIKA – (erakonna esindajatele) Minge koju! Kõik on korras.
RINNO (ülbelt) – Ei, saatku meid büroosse. Rahval on õigus saada infot otseallikast.
Kuues pilt

Lahkuvad kõik peale ALARI ja MARGUSE.

ALAR – Kas leidub teist veel sama uhket kui Rinno?
MARGUS – Ei ole talle võrdset.
ALAR – Kui rahvas valis meid parlamenti saadikuteks…
MARGUS – Kas panid tähele ta suud ja silmi?
ALAR – Ja tema pilkeid!
MARGUS – Ta pilada võib kasvõi Clintonit!
ALAR – Või mõnitada Moonikat, ta karsket suud!
MARGUS (kahetsedes) – Rahvas sellega on ammu harjunud. Peaks sõda ta ometi neelama! Ta on liiga ülbe, et olla ühtlasi vapper.
ALAR – Kui õnn peaks sellist loomust kõditama, siis tallab kõrgilt tööl ka pühapäeval. Ma imestan, et tema ülbus taltub Rauli mõjuvõimu all.
MARGUS – See maine, mis tal sihiks võetud, ei edene kuskil mujal nõnda hästi kui koostöös kaitsevägede juhatajaga. Sest kõik, mis võib äparduda, jääb nüüdsest kindralile süüks. See heitlik laitus just nagu põrkub Rinnost: „Oleks asi olnud minu käes!“
ALAR (nõustudes) – Kui aga hästi läheb, siis teenetest ta röövib Rauli paljaks ja kuulsuse kui vati sisse ennast mähib.
MARGUS- Pool Rauli aust siis läheb teenimatult Rinnole. Vigadest aga, kus pole üldse au, saab teise poole Raul.
ALAR – Lähme nüüd ja viime ennast kurssi, kuidas valmistuvad nad, ja milliseid eelarvelisi veidrusi välja mõtlevad.
MARGUS – Lähme pealegi.

Lahkuvad.

Teine stseen

Esimene pilt

Tartu. Iraagi saadiku residents. Ilmuvad AIVO ja tema nõunikud HELLE ja RUTA.

HELLE (küsivalt) – Sa arvad siis, Aivo, et koalitsioon on saanud meie plaanidele jälile ja teab meie kava.
AIVO (naeratades) – Kas sa ei arva? Kas on iial meie riigis mõeldud mõtteid tehtud teoks, enne supervõimu jaole jõudmist, et ajada nad nurja? Nelja päevagi vist pole möödas veel, kui kuulsin järgmist, mul on dokumentki siin. Jah, siin ta on: (Loeb ametlikult.) Koalitsiooni üksused on hakanud koondama vastumeetmeid. Kas nende sihiks on ida või lääs, Kurdistan või Süüria, pole teada. Kogukond on lõhestunud kaheks. Raul ja Rinno, mõlemad sinu vanad vihamehed, kuigi kodumaal hullemini vihatud kui sinu poolt, ja Tiit, üks tõesti mõistlik mees, on kolmekesi hääletanud nõukogus vastutegevuse poolt. Olge valmis rahutagamisoperatsioonideks Damaskuses!
HELLE – Me oleme valmis. Maailm pole koalitsiooni valesüüdistusi kunagi tõeks pidanud.
AIVO – Ka omi plaane ei pidanud te paljuks varjata nii kaua kui võib, ent neile jõuti juba eos jälile. Seetõttu meie plaan jääb nudiks.
RUTA – Lugupeetud Aivo, tule tagasi Iraaki. Jäta asekantsler saadiku kohustustes Tartusse ja aita korraldada kogu seda logistikat. Ma loodan, et spontaanseid plaane murda puudub neil võim.
AIVO – Jäta need lootused! Ma räägin, mis on kindel. Või veelgi enam. Üks osa nende vägedest on juba positsioonidele asunud, Damaskusest loodes, ja meie peame nendega koos. Kui juhtun Rinnot kohtama, siis vannun, ta saab mu viha tunda. Peaministri vastupanu peab nõrkema!
Kõik – Edu sulle!
AIVO – Samad sõnad!
HELLE – Ja jõudu!
RUTA – Hüvasti!
KÕIK – Jää terveks!

Kolmas stseen

Esimene pilt

Tuba Stenbocki majas Tallinnas. Ilmuvad MARI ja TAIMI, istuvad hommikusöögiks kaetud laua taha.

MARI (mõnuledes) – Palun sind, minia, rõõmusta mind. Kui Rinno oleks minu abikaasa, siis teeks mulle suuremat rõõmu tema kuulsusejanu kustutamise töö kui tema kallistused voodis, kus ta tulist armastust üles näitab, ma loodan. Kui ta oli veel õrnas eas, mu ainus poeg, kui noorus ja nägus välimus kiskusid kõik pilgud tema poole, kui isegi miljonikroonine vanemahüvitis poleks ära ostnud emalt tunniks ajakski tema vaatamise rõõmu, siis mina, mõeldes, kui hästi sobib kuulsus sellisele lapsele, lasksin tal meelsasti otsida ohte seal, kus ta võis leida oma ambitsioonidele tuge. Ma saatsin ta välismaale, kust ta tuli tagasi, tammepärg peas ja diplom taskus, kuigi natukene võõraks jäänud. Ütlen sulle ausalt, et mul polnud suuremat rõõmu siis, kui esmakordselt oma rasedusest teada sain, kui nüüd nähes, et tast on edukas mees kasvanud.
TAIMI (teravalt) – Aga kui ta oleks lombi taha jäänud, mis siis?
MARI (leebelt) – Siis oleks minu pojaks saanud tema hea maine. Sellest oleksin leidnud endale rahuldust. Kuula, mis ma sulle siiralt tunnistan. Oleks mul tosin poega, kõik võrdselt armasad, mitte ükski vähem kallis kui sinu ja minu Rinno, ma pigem sooviks, et üksteist nendest sureks üllalt, oma maine nimel, kui et ükski neist pillavalt prassides hoiduks kõrvale kuulsuse eest.

Teine pilt

Ilmub sekretär.

KRISTA – Sirje saabus ja soovib sind näha.
TAIMI (kiirelt) – Siis ma lähen.
MARI (kulmu kergitades) – Ei, sa ei lahku. Su abikaasa on julge, ma arvan tema pasunat siiani kostvat. Näen teda hüüdvat: „Argpüksid, tulge, ma olen teist parem igas suhtes!“ Ja pühib higi otsmikult kui tükitööline, kes tasu saab vaid tehtud töö eest.
TAIMI (osatades) – Kui tükitööline! Vaid tehtud töö eest!
MARI – Vaiki, rumaluke! Meest ehib julgus alati, veel palju rohkem kui turvameest valvuri amet. Naise rinnad, millest piim on imemisel, ei paista iial kaunimad mehe laubast, kes põlgab hirmu ja sülgab julgeoleku tükkidele. Lase oma ihukaitsja sisse nüüd.

Sekretär lahkub.

TAIMI (naerdes) – Mu abikaasat kaitsku mõtlematu bravuurikuse eest küll jumalad!
MARI – Rinno on minu poeg! Ta talutab oma vaenlasi rihma otsas, kui vaja.

Kolmas pilt

Ilmub SIRJE koos turvamehega.

SIRJE (rangelt) – Tere päevast teile mõlemale!
MARI (ülevoolavalt) – Mu kallis Sirje!
TAIMI (teravalt) – Mul on hea meel sind näha, mu ihukaitsja.
SIRJE – Kuidas elate? Küll te olete ikka kodukanad! Mida te siin vara hommikul sädistate? Kuidas su poeg elab?
TAIMI (kiiresti) – Tänan, hästi.
MARI (leebelt) – Ta istub meelsamini arvutis ja võitleb kurjade koletistega, kui et paneb tähele oma koolitajat.
SIRJE (mõtlikult) – Tõepoolest, täitsa oma isa poeg. Ausõna, väga kena poiss. Mõelge ometi, kolmapäeval mängisin temaga pool tundi järjest. Ta on nii tõsimeelse olemisega! Nägin, kuidas ta kullakarva liblikat taga ajas. Ja kui ta selle kätte sai, siis uuele tasemele liikus ja jälle kinni püüdis. Aga siis ajas midagi ta segadusse, sest järgmisele tasemele ei õnnestunud tõusta. Siis pigistas ta hambad kokku ja purustas klaviatuuri. Oh heldus, kuidas nupud lendasid!
MARI (nõustudes) – Just isa moodi.
SIRJE – Tõesti, jah, ta on iseloomuga laps.
TAIMI (uhkelt) – Päris vemmal.
SIRJE – Kuule, pane nüüd kohvitass käest ära. Sa pead minuga täna laiska perenaist mängima.
TAIMI – Ei, Sirje, ma ei lähe uksest väljagi.
SIRJE – Uksest ei lähegi välja!
MARI – Küll ta läheb, küll ta läheb.
TAIMI – Ei, lubage, lubage. Ma ei astu üle läve enne kui Rinno NATO nõukogu istungilt tagasi on tulnud.
MARI – Häh, paned enese üsna ilmaasjata luku taha. Kuula ometi, sa pidid ju minema meie naabri juurde katsikule.
TAIMI – Soovin talle peatset toibumist, aga sinna ma minna ei saa.
MARI – Miks siis ometi?
TAIMI – Mitte et ma ei viitsi või temast ei hooliks.
SIRJE – Tahad saada uueks Penelopeks? Aga räägitakse, et kogu see lõng, mille ta Odüsseuse äraolekul valmis ketras, ajas Ithaka ainult koisid täis. (itsitavad) Lähme! Oleks sul ometi pealehakkamist sama palju kui sinu kohvis suhkrut. Tule, lähme ikka!
TAIMI – Ei, anna andeks, aga ma tõesti ei tule täna välja.
SIRJE (innustades) – Tule, ma räägin sulle põnevaid uudiseid su abikaasa kohta.
TAIMI (imestades) – Aga neid ei või ju tulnud olla veel.
SIRJE – Usu mind, ma ei tee nalja. Eile õhtul tuli tema kohta teated.
TAIMI – Kas tõesti?
SIRJE – Päris tõesti. Kuulsin oma turvamehelt, kes turvab ka ühte nõukogu liiget, järgmist lugu. Süüria opositsioon ärgitab taas relvi haarama, kuigi seal rahu polegi olnud, ja nende vastu astub tegutsema üks osa koalitsiooni võimalikest vägedest. Rinno ja Tiit juhivad meie nõukogus tööd. Nad ei kahtle, et rahu tagatakse mõne lühikese ja võiduka operatsiooniga. Ausõna, see on tõsi, sellepärast palun sind, tule ühes.
TAIMI – Vabanda mind, Sirje, seekord.
MARI – Jäta ta rahule, Sirje. Nii nagu ta praegu on, ta ainult rikuks meie head tuju kui muutuks see.
SIRJE – Jah, küllap vist. Ela siis hästi. Tule, ometi. Palun, Taimi, jäta kord oma teravus kus see ja teine ja tule meiega.
TAIMI – Ei, tõesti mitte, Sirje. Usu, ma ei või. Soovin teile palju lõbu.
SIRJE – Hea küll siis, hüvasti.

Lahkuvad.

Neljas stseen

Esimene pilt

Tartus, Iraagi saadiku residentsi ees. Ilmuvad RINNO, tema nõunikud, TIIT, teised ülemad. Nende juurde tuleb RIINA.

RINNO (käes ajalehed) – Näe, uudised! Vean kihla, et need on lahingu uudised.
TIIT (sõjaväelaslikult) – Minu autoriteet sinu mandaadi vastu: mitte lahingu uudised.
RINNO – Nõus.
TIIT (löövad käed) – Hästi.
RINNO – Kas vaenlasega toimus kokkupõrge?
RIINA – Nad näevad teineteist, kuid veel ei räägi.
TIIT (lõbusalt) – Saingi sinu poliitilise mandaadi endale!
RINNO (kauplevalt) – Ostan tagasi!
TIIT – Seda ma ei müü ega kingi, vaid laenan. Kuid üksnes kolmekümne kolmeks aastaks ja mitte rohkem. (Pasunapuhujale.) Mängi signaali.
RINNO – Kas Aivo kuuleb seda?
TIIT – Kui tahab, siis kuuleb.
RINNO – Siis lase kõlada signaalil.

Puhutakse signaali läbirääkimiste alustamiseks. Maja uksele ilmub kaks nõuniku ja teisi ametnikke.

RINNO – Kas Aivo on kodus?
MAIRE (nöökavalt) – Ei ole, ega meest, kes teid vähem kardaks, järelikult piskust veelgi vähem.

Majast kostab kauget trummipõrinat.

MARGIT – Kuulete, trumm toob me nooruse välja. Uks, mis näib turvaliselt lukus olevat, on kõrkjast riiviga ja avaneb ise.

Kostab tugevamat trummipõrinat.

MAIRE – Kuulete! See on Aivo. Küll signaalitab!
RINNO – Seal käib töö!
TIIT – See trummipõrin õhutab mitte ainult meid.

Uksest tungivad välja ülikonnastatud ametnikud.

RINNO – Ei karda nad, vaid julgevad majast välja tulla. See on väljakutse ja tuleb vastu võtta! Ma olen raevust higine. Nüüd, Tiit, me lähme sisse.

Tahavad uksest sisse astuda.

RINNO (higistades; ennast üles küttes) – Kõik lõunamaised haigused teid tabagu! Häbi! Näod on teil jooksust valged ja hirmupalavikust! Kuhu on kõik pommid peidetud? Hanehinged, kel inimnägu ees ja elupaigaks katkupisikuterikas Fergana org! Jälk ebademokraatia! Ma tahan selgust, need küsimused vaevavad mind ja mitte ainult mind.

Astub uksest sisse.

MAIE – Hulljulge! Mina küll sinna majja selle solgi sisse ei tükiks.
MARGE – Ka mina mitte.

RINNO tõmbab ukse enda järel kinni.

LEA – Näe, uks pandi kinni.
KÕIK – Ta laul on lauldud, pole kahtlustki.

Teine pilt

Ilmub TIIT.

TIIT – Kus Rinno on?
KÕIK – Läks majja sisse.
MAIE – Ta tungis ametnike kannul sisse. Kuid siis sulgus järsku uks. Nüüd on ta üksi seal, koos põlisvaenlasega.
TIIT (pateetiliselt) – Sõber, kellel jutt on nõelast teravam! Sa oled üksi! Ma olen sõdur ja vankumatu mitte ainult lahingus, kuid poliitikute hääle kõuemüra paneb mindki värisema. Ei talu seda palavikku, mis raputamas kogu maailma.

Uks avaneb taas. Näha on RINNO.

MAIE – Näe, Tiit!
TIIT – See on ju Rinno! Nüüd peame tema juurde minema.

Astuvad kõik uksest sisse.

Viies stseen

Esimene pilt

Sealsamas. Mõned ametnikud on lipsud ära võtnud. Ühel ametnikul on valge pullover seljas.

MARGE – Selliseid lipse Tallinnas ei müüda.
MAIE – See oli kasulik tehing.
LEA – Võtaks neid katk! Siidist lipsud!

Teine pilt

Ilmuvad RINNO ja TIIT koos pasunapuhujaga.

RINNO – Näe agaraid, kel iga mõlkis kross on kallim lepingust! Küll lipse, püksirihmu, pastakaid, ja igasugust nänni ostavad. Kõik kauplevad, kuid läbirääkimised pole lõppend veel! Aivo on mõtlik, ta tõrgub. Tiit, sa tead, et vastasel korral peab Raul missioonile minema ilma garantiideta!
TIIT – Su pingutus vist oli liiga äge.
RINNO – Ma sellest tööst veel pole saanud soojagi. Head edu sulle! See dokument, kus rivis puudu kõigi signatuur, see teeb mind haigeks.
TIIT – Õnn kaasa sulle, vapper mees, et kinnituse saaksid kokkulepped!
RINNO – Jää hüvasti!
TIIT – Sa oled tubli, Rinno!

RINNO lahkub ruumist.

TIIT (pasunapuhujale) – Nüüd puhu üks prelüüd. Me turul oleme ja sinna kogunevad kokku kõik maailma võimud. Mis nõu me trummipõrinale anda võiksime? Kuid lähme!

Kuues stseen

Esimene pilt

Kaitsevõe õppelaager Tartu ümbruskonnas. Ilmub RAUL koos sõduritega.

RAUL – Paus! Kümme minutit! Te olete hästi võidelnud. Hoidsite hästi formatsiooni noolepeas, ei lasknud ennast provotseerida. Kuid üksnes nii võideldes ei ole me veel võitnud. Selles kõik liitlased on sama meelt.

Ilmub RIINA, käes sateliittelefon.

RAUL – Mis on?
RIINA – Tartus käivad läbirääkimised, Rinno ja Tiit püüavad kokkulepet saavutada. Rinno tahab sinuga paar sõna enne vahetada.
RAUL – Nii et lahendust ei ole veel. Millal ta helistab?
RIINA – Peaks kohe helistama. Me leppisime tunni aja eest nii kokku.
RAUL – Kas kanal kahe pealt? Hästi.

Teine pilt

Telefon heliseb. RIINA eemaldub.

RAUL – Halloo, Rinno, kas sa näed mind? Miks nii kaame välja näed või petab pilt?
RINNO – Hallo, Raul. Kas jäin hiljaks?
RAUL – Jah, kui häid sõnumeid ei kuule sinu suust, kui uudiseid vaid lükkad edasi.
RINNO – Raul, ma tahaksin sind reaalselt pigistada. Nii kõvasti kui oma kosja aegu pruuti.
RAUL – Sa oled emotsionaalne inimene. Mida Tiit teeb?
RINNO – Ta peab sinu nimel Tartus lipitsevat hurta rihma otsas, nii pingul kui just tahab. Näeb vaeva, loob korda, määrab luna või jagab armu.
RAUL – Kes see oli, kes ütles, et sellise väljaõppega me jääme terroristidele alla! Kus ta on? Tooge siia!
RINNO – Las ta olla, sest ta rääkis tõtt. See siin on armetu kassi-hiire mäng.
RAUL – Kuidas siis sa mõtled jagu saada neist?
RINNO – Kas juttu on meil küllalt aega ajada? Ei usu seda. Parem räägi, kuidas mõtled rahu tagada sa oma piirkonnas? Kuidas olete planeerind vaenlast maha jahutada? Raul, mis siis saab, kui mingil põhjusel peaks rahu tagamine katki jätma?
RAUL – Me teeme pausi, Rinno. Puhkame pisut, et hiljem alustada uuesti.
RINNO – Milline on vägede meeleolu? Kas sulle on teada, millisesse piirkonda on ehitatud tõenäoliselt kõige suuremad relvapeidikud?
RAUL – Arvan, et tean! Kuid korraldusi saavad nad Aivo käest.
RINNO – Oh, inimväärikuse nimel!, kui vaid saaksin, ma tuleksin su käsu alla aega viitmata neid antipaate peksma. Ma pigistaks neid kõigi lepingute kõigi sätetega.
RAUL – Sind oleks vaja pigem kosutuseks sauna viia! Kuid, kes julgeb sinu palvet mitte kuulda võtta. Sa kaasa vali need, kellest kõige rohkem abi.
RINNO – Võtan need, kes ise kipuvad. Kui siin on mehi, kes ihaldavad kuulsust ja erudeeritud on sätetes. Kel koalitsioon on tähtsam isiklikust õnnest. Kes usuvad, et ajame just õiget asja. Siis, üks või palju, ma võtan kõik nad endaga. Kui aga tõesti neid saab liiga palju, siis valin vähesed, ent tänan kõiki. Las teised saavad tööd siis teistes ametkondades. Läbi avaliku konkurssi.
RAUL – Seansi aeg on läbi. Pean lõpetama.

Kõik lahkuvad.

Seitsmes stseen

Esimene pilt

Tartus, Iraagi saadiku maja ees. TIIT marsib trummipõrina ja pasunahelide saatel longates; teda saadavad turvamehed, nende ülem ja rühm ametnikke.

TIIT – Nii, turvaala nüüdsest on kogu maja ümbrus. Täitke oma kohust.
ANNE – Meie pärast ärge kartke!
TIIT – Hoidke uksel silm peal. Me läheme väljaõppe laagrisse.

Marsivad edasi.

Kaheksas stseen

Esimene pilt

Kaitsevõe väljaõppe laager Tartumaal. Kohtuvad RINNO ja AIVO.

RINNO (tuliselt) – Kõige rohkem ma vihkan sõnamurdjaid!
AIVO (julgelt) – Me vimm on võrdne. Kas Aafrikaski oleks leida madu, kes oleks mulle jälgim sinu tülkast mainest?
RINNO (ülbelt) – Kes alla annab võitluses, see surgu vana teenistuja või maksumaksjana!
AIVO – Kui pagen, siis hurjutatagu mind nagu jänest!
RINNO (tõsiselt) – Me tegime Tartus lepingu mustandi, aga nüüd olen üksi jäetud.
AIVO – Eelleping kohustab kõiki, ka üksikvõitlejaid.

Istuvad läbirääkimiste laua taha.

AIVO (allaheidetult) – Te olete kasuahned ja pugejad! Kõiki tahate lepingute alla painutada. Teie majanduslik abi häbistab minu maad. Aga olgu. (Kirjutab alla.)

Üheksas stseen

Esimene pilt

Sealsamas. Kostab pasunaheli ja trummipõrin. Ilmub RAUL koos sõduritega.

RAUL (naerdes) – Kui ütleksin, mis tööga hakkama sa täna said, sa ise mind ei usuks. Kui aga räägin seal, kus segab parlament me rahva pisaraid ja rõõmu. Või ministeeriumis, kus ametnikud õlgu kehitades kuulavad, kuni lõpuks kaasa kiidavad. Või turul, kus kauplejad kõik rõõmsas ärevuses veel kuulda soovivad su kuulsusest ja mainest. Siis selgelt teavad kõik. Just sellist esimeest ja juhti ongi vaja, kes pidulauda toitu maitsma tuleb üksnes siis, kui söönud on ta juba küll.

Teine pilt

Ilmub TIIT koos sõduritega.

TIIT – Rinno, sina oled ratsu, meie ainult rakmed!
RINNO (tujukalt) – Ei, jäta! Ka ema mulle sageli teeb tuska, kel ometi on voli oma verd ülistada, kui mind kiidab. Mind tõukas tegudele eesti rahvas! Need inimesed välisministeeriumist, kes tegid kõik, et signatuuri saaks see leping lõpuks.
RAUL – Sa oma teeneid ära mata maha. Su tulemusi varjata on hullem vargusest ja võrdne laimuga. Palun – selle märgiks, mis sa oled inimesena, mitte selle tasuks, mis sa oled teinud, – kuula mu kõnet nüüd, siin, meie kõigi ees.
RINNO – Võib olla hakkab valus neil, kui kuulevad nad endast.
RAUL – Kui aga ei kuule, siis ajab kihelema uudishimu neid, sest kogutulust jääma sulle peab kümnendik, kak miinimum. Ning oma osa võta enne üldist märkimist sa enda valikul.
RINNO – Raul, sind tänan, ent süda tõrgub võtmast meelehead. Ma keeldun sellest ja võtan vaid lihtosa, nagu kõik, kes asjas kaasa lõid.

Kõlab pikk pasunaheli.

RINNO – Need pillid ärgu enam tehku häält! Kui trumm ja pasun on võitlustandril lipitsejad, siis pärast võitlust üksnes meelitajad. Nad jäägu vait! Te premeerite mind lihtsalt, et rasvuks minu maine sellest kiidulaulust, kus valitseb rutiin!
RAUL – Sa oled liiga tagasihoidlik. Pigem täna lööd käega kuulsusele, kui hiljem tänad meid õige hinnangu eest…. Mõtle ikka enne. Las maailm saab teada, et Rinno on võitnud sõja ühe suletõmbega. Sa õigel ajal õiges kohas korjasid maast kordamineku ja õnne, mis vedeles seal kõigi nähes. Seepärast, alates tänasest päevast, hüüdkem sind, kui kasuliku lepingu sõlmijat, mis tulu tuua võib kogu rahvale ja mastaapsemaltki, maailmas, lugupeetud Corilaseks. Rinno, kanna Corilase nime uhkelt!

Kolmas pilt

Pasunahelid ja trummipõrin.

KÕIK (hüüavad) – Corilane, Corilane!
CORILANE – Ma lähen pesen end ja puhkan, siis näete, kas punastan või mitte. Siiski tänan. Aunime püüan õigustada nagu suudan ja kanda teiste aumärkide ja ordenite seas.
RAUL – Lähme telki, seal enne puhkust kirjutame tunnistuse valmis. Tiit, kui lähed Tartusse, siis teavita ka teisi, et kahepoolne kokkulepe on leidnud kinnitust.
TIIT – Kuulan, härra juhataja!
CORILANE – Ma teie ees jään vist jobuks. Just äsja keeldusin kuninglikust kingist, ent nüüd, mu härra, pean midagi teilt paluma.
RAUL – Teenetepank! Võid saada kõik mis tahad, mu pädevuse piires. Mis see oleks?
CORILANE – Kord Tartus keegi lihtne mees mind kohtles hästi ja ööseks varjupaikka pakkus. Ma nägin teda täna sinu väeosa kartseris. Kuid just samal hetkel lähenes Aivo ja minu raev sai võitu mu halastuse üle. Nüüd palun, lase vabaks see julge peremees.
RAUL – Sa palud hästi! Kui olekski ta korruptant või meie kutse häbistaja, saab vabaks nagu tuul. Las läheb, Tiit!
TIIT – Mis on ta nimi, Corilane?
CORILANE – Valikute nimel! On läinud meelest. Ma olen väsinud, mu mälu loid. Kas saaks ehk veidi veini?
RAUL – Lähme telki. Su näol on tindi plekid. Peab vaatama, mis vedelikku nende pesu nõuab. Lähme.

Lahkuvad

Kümnes stseen

Esimene pilt

Iraagi saadiku residents Tartus. Trummipõrin. Ilmub AIVO ja nõunik.

AIVO – Nafta on meilt võetud. Kaitse alla!
HELLE – Küllap saame ta jälle headel tingimustel tagasi.
AIVO – Või tingimustel! Ah, kui saaksin koalitsiooni liitlaseks, sest opositsioonis olla, kuigi saadik, pole see ma, kes olen… Tingimustel! Mis soodsaid tingimusi võib loota see, kes teise armust oleneb? Viis punkti lepingus. Iga kord mind lõid ja löövad veelgi, kui liitlastega kohtume bankettil. Kui kohtan Corilast, ei ole minu sõnavõtus enam endist sära. Nüüd lahman nii kuis saan, ei ole enam võrdsed me.
HELLE – Ta on kavalpea.
AIVO – Rohkem pea, kui kaval. Meelemürki sai mu vaprus tema varju jäädes ning kaldus endast välja. Ei rahusta mind enam uni, rahu paik, ei alastus, ei talvekümblus. Ka tootlusnäitajad ja statistika, mis viha tõkkeks on, mu energia vastu seavad kopitanud õigusi ja kombeid. Ükskõik, kus tava kiuste peaksin Rinnot kohtama, ta südametunnistuse veres tahan käsi pesta! Nüüd läki! Ja vaadake ringi linnas, kui turvaline on maja valve ja mida räägitakse.
HELLE – Kas sa ei tule?
AIVO – Mind oodatakse tammikus. Tooge sõna sinna, õlletehasest lõuna poole, kuis asjad lähevad, et teaksin maailmaga sammu käia.
HELLE – Selge.

Lahkuvad.

TEINE VAATUS

Esimene stseen

Esimene pilt

Väljak Tallinnas. Ilmuvad PRIIT, ALAR ja MARGUS.

PRIIT – Kuulsin büroo juhatajalt, et täna õhtul saame uudiseid.
MARGUS – Häid või halbu?
PRIIT – Igatahes mitte rahva soovide kohaseid, sest rahvas ei armasta Corilast.
ALAR – Loodus õpetab loomigi oma sõpru tundma.
PRIIT – Ütelge, palun, keda armastab hunt.
ALAR – Lambatalle.
PRIIT – Jah, et teda ära õgida, nagu vihased kodanikud tahaksid meie Corilast.
MARGUS – Ta on tõesti talleke, ainult mõmiseb nagu karu.
PRIIT – Ta on tõesti karu, ainult elab nagu talleke. Te olete mõlemad elunäinud mehed. Ütelge mulle ühte asja.
ALAR ja MARGUS – Mida nimelt?
PRIIT – Missuguse omaduse poolest on Corilane vaene, ehk mida teilgi külluses ei ole?
MARGUS – Ei ole ta vaene ühegi omaduse poolest, kõike on tal ohtrasti.
ALAR – Eriti uhkust.
MARGUS – Ülbuse poolest on ta kõigist üle.
PRIIT – Imelik küll… Kas te teate ka, mida teist linna peal arvatakse, ma mõtlen meie, aukraadiga meeste hulgas? Kas teate?
ALAR ja MARGUS – Noh, mida meist siis arvatakse?
PRIIT – Te rääkisite parajasti uhkusest… Ega te ometi ei vihasta?
ALAR – Pole midagi.
MARGUS – Ega sellest ei olegi suurt lugu. Sest üsna väike vargusjuhtum röövib teilt ära suure hulga kannatust. Andke oma tujudele voli ja vihastuge, niipalju kui meeldib, kui teile just meeldib nii. Te heidate Corilasele ette, et ta on ülbe?
ALAR – Mitte meie üksi.
PRIIT – Tean, et te võite väga vähe teha üksi. Teil on palju nõunike, sest muidu oleksidki teie teod imekspandavalt abitud. Oma võimete poolest olete liiga imiku moodi, et üksi midagi korda saata. Te räägite uhkusest. Tegelikult võiksite ennast ise kõrvalt vaadata ja oma tublisid minasid seestpoolt uurida.
ALAR ja MARGUS – Ja mis siis?
PRIIT – Siis avastaksite ühe paari mittekontrollitavaid, valetavaid, turtsakaid ja häbematuid ametimehi ehk rääkivaid päid, nagu neid igalpool leida võib.
ALAR – Priit, eks oled sinagi ju küllalt tuntud!
PRIIT – Mind tuntakse kui tujutut ärimeest, vahetusministrit, kes armastab kuuma veini, millesse pole tilkagi viskit kanguseks pandud. Et ma olen igal tühisel põhjusel tõtlik. Et ma olen paremini tuttav öö taguotsaga kui hommiku laubaga. Kuid, mida ma mõtlen, seda ma ka ütlen ja oma tarkuse kulutan ära ühe hingetõmbega. Kui ma näen kahte teietaolist tegelast ja kui jook, millega mind kostitate, mu suulaele on vastik, siis teen kõvera näo. Ja kuigi pean sallima neid, kes räägivad, et te olevat tõsised mehed, pean ma häbematuks luiskajaks seda, kes ütleb, et te olete ilusad. Kui te seda kõike minu mikrokosmose või makrokosmose kaardilt loete, kas sellest siis järeldub, et olen ka küllalt tuntud? Mida paha te võite sellest orientiirist välja lugeda, ka kui ma olen küllalt tuntud?
MARGUS – Me tunneme sind küllalt hästi.
PRIIT – Ei tunne te mind, iseennast ega üldse midagi. Teie auahnust meelitavad ajalehtede silmanurga artiklid, silmakirjalik viisakus ja teenetepank. Lööte surnuks kena kosutava ennelõuna, kuulates linnapea ja valitsusjuhi tüli, ja lükkate tühise vastasseisu edasi järgmise päeva peale. Kui kuulate pooltevahelist diskussiooni, ja teid kimbutavad soolevoolmed, siis peeretate häbi tundmata, heisates lipu igasuguse kannatlikkuse vastu, või nõuate möirates ööpotti, jättes tüli verest tühjaks jooksma veel rohkem sassiaetuna kui enne teie ärakuulamist. Muul moel te pooli rahu pidama ei kutsugi kui kompromissi kuulutades, neid võrdselt vigasteks pruutudeks sõimates. Olete küll üks veider paarike!
MARGUS – Jäta, on ju teada, et oled kangem lauas lõõpima kui pingil asjast rääkima.
PRIIT – Kui te räägite oma kõige mõistlikumat juttu, siiski pole see karvagi teie habemest väärt. Te arvate, et iga tera mitmeteralisest Zillettist puhastab lõuga ühevõrra hästi! Aga ikkagi räägite, et Corilane olevat arrogantne. Head õhtut, lugupeetud! Kui veelgi teie seltsis viibiksin, siis nakataks see minu enda ajud. Võtan endale vabaduse teiega hüvasti jätta.

Teine pilt

MARGUS ja ALAR astuvad kõrvale. Ilmuvad MARI, TAIMI ja SIRJE.

PRIIT – Ennäe, mu kaunid daamid. Isegi kuu, kui ta oleks maine olend, ei oleks nõnda särav. Kuhu te nii silmalt tõttate?
MARI – Lugupeetud Priit, mu poeg Rinno on tulemas!
PRIIT – Ah? Või Rinno tuleb koju!
MARI – Jah, lugupeetud Priit, ning suure kuulsuse säraga!
PRIIT – Tohoh! Mis rõõmus uudis.
TAIMI ja SIRJE – Jah, tuleb küll.
MARI – Näe, siin on temalt kiri. Võimud said ühe, ta naine teise ja küllap on sindki üks kodus ootamas.
PRIIT – Minule kiri! See teeb mulle pikkadeks aastateks hea meeleolu. Sellel ajal näitan perearstile vaid pikka nina. Kas ta ehk siiski pole masendunud? Tal oli kombeks ka üksikute kokkulepete katkemisi väga läbielada.
TAIMI – Oh ei, ei, ei!
MARI – On küll, kuid lihtsalt murelik.
PRIIT – Mina ka, kui lubadused vett ei pea. Kui tal aga siiski kogu leping taskus on, siis murelikkus sobib talle veelgi paremini.
MARI – Jah, nii see on. Ta saabub tammepärjaga, ma loodan.
PRIIT – Kas Aivo loobus oma nõudmistest?
MARI – Tiit kirjutab, et saadik kirjutas alla.
PRIIT – Oligi viimane aeg. Kui meie missioon oleks jäänud tagatisteta, siis ei oleks ma tahtnud ka kõigi aktsiate omanik olla. Kas parlament on juba kursis?
MARI – Kulla naised, lähme juba. Jah, jah, jah! Parlamendi esimees sai kirja, mis kinnitavad minu poja teeneid. Selle lepinguga on alanud ajaloos uus järk!
SIRJE – Tema prognoosidest räägitakse imelugusid.
PRIIT – Imelugusid! Kindlasti mitte ilma, et ta oleks seda ära teeninud.
TAIMI – Ma loodan, et see on tõsi!
MARI – Tõsi! Kuidas siis!
PRIIT – Tõsi! Võin vanduda, et see on tõsi.

Kuuldub pasunahelisid ja trummipõrinat.

PRIIT – Kuulake! Pasunad!
MARI – Need on fanfaarid, mis hõiskavad rõõmust.

Kolmas pilt

Ilmuvad RAUL ja TIIT, nende vahel CORILANE, taga infopealikud, sõdurid ja ajakirjanik AIN.

AIN (üleva häälega) – Kuulake ja teadke! Corilane pani üksi ära! Sealt tuli kuulsus, ta peene hääle kiuste. Nüüd ehib vääriline nimi tema kuldseid lokke! Au ja kuulsus Corilasele!

Fanfaarihelid.

KÕIK – Tere tulemast vabaduse väljakule, lugupeetud Corilane!
CORILANE – Ei, jätke, see teeb haiget südamele. Ma palun, jätke!
RAUL – Näe, su ema!
CORILANE – Tean, et palusite minu õnne eest.
MARI – Ei, sõdur, kummardu! Mu armas poeg, lugupeetud Corilane, said kuulsusrikka teoga uue nime? Kuidas pean sind hüüdma? Corilaseks? Teen seda rõõmuga. Ent sinu naine?
CORILANE – Veetlev vaikija! Kas naerataksid, kui tuleksin ma nagu enne, et nuttes minu triumfi kaed! Kallis, Tartus nutavad nii lesed!
TAIMI – Mu kallis! Ma nutan rõõmust.
CORILANE – Kas ikka elad? (Sirjele) Anna andeks.
MARI – Kõigile tere tulemast! Ka sulle, Raul! Teile kõigile!
PRIIT – Jah, sada tuhat tere! Sa ole tervitatud. Neil, kes sind näevad, kuid ei rõõmusta, vist närib südant kadedus! Brüsselgi peaks teil austust avaldama. Ent meil on veel vanu metsõunapuid, mis teiemaiguliseks end pookida ei lase. Tervist, juhid! Eks nõgest hüüta ikka nõgeseks ja tivoli jääb ikka tivoliks.
RAUL – Sulatõsi!
CORILANE – Priit on Priit ja selleks jääb.
AIN – Hei, andke teed! Ja minge edasi!
CORILANE (naisele ja emale) – Ulata käsi! Ja sina ka! Ma enne, kui koju tulen, pean parlamenti külastama. Ei saa ju neilt ma üksnes tervitusi, vaid värsket au võib-olla.
MARI – Nüüd on minu unistused saanud teoks ja pärand käes on minu soovidel. Vaid üks on puudu veel.
CORILANE – Ema, tea, et puudliks ma olen pigem neile omal moel, kui nendega koos võimul nende moel.
RAUL – Nüüd üles!

Pasunahelid. Kõik peale rahvasaadikute lahkuvad.

MARGUS (eksalteeritult) – Ta kõikidel on keelel! Isegi lühinägelikel on prillid ees, et teda näha. Lasteaiakasvataja ei hooli lapsest, kes end nutab krampi, vaid kuulab raadiot! Kokk viskab põlle nurka ja ronib müürile! Poed, letid, aknad, vitriinid, kõik on tungil, täis katused ja harjad on iganäolist rahvast tõemeeli teda vahtimas. Ka linnapea, kes end näitab harva, kesk rahvahulka trügib, et saada jõugus soodne koht! Solaariumitest daamid väljuvad ja kahvatavad ennast valgeks. Kihkvel kõik, just nagu oleks taas öölaulupeod siin maiseks saanud!
ALAR – Äkki saab veel presidendiks!
MARGUS – Siis võib minu ametkond küll tema võimu all jääda aastaid magama.
ALAR – Ei suuda kanda au ta mõõdukalt, algusest lõpuni, vaid kaotab selle, mis on võitnud äsja.
MARGUS – See on lohutus.
ALAR – Rahval, kelle eest me seisame, ei ole kahtlust, et vanad luukered virguvad, kui vähegi on põhjust. Nii ununeb see vastne au. Ma olen kindel, et ta ise annab selleks peatselt põhjust, kui ise enda peale nõnda uhke on.
MARGUS – Ma olen kuulnud teda väitmas, et kui keegi esitakski tema kandidaadi presidendi kohale, ta enne õiget aega turule ei ilmuks ega luniks rahvalt toetushääli.
ALAR – Tõsi.
MARGUS – Nii ta ütles. Pigem loobun erakonna esimehe kohast kui luban ennast presidendi kandidaadiks üles seada, või kui, siis üksnes oma erakonna soovil.
ALAR – Ta mõne oma lubaduse täita võiks.
MARGUS – Vist täidabki.
ALAR – Siis läheb kõik meie prognooside kohaselt. Tagasi parlamenti!
MARGUS (õpetades) – Võim peab olema lahutatud. Me peame rahvale selgitama, milliseid mõtteid mõtleb see mees. Kui saaks, ta muudaks kõik ausambad mobiilseks ja politseinikud puudeks metsas. Teeks kurdid tummaks ja hääletuks grusiinid. Tema meelest ei ole rahval võimekusteks rohkem maailmavaadet ja hinge kui revidentidel on huumorisoont. Sest revidendid saavad kiita, kui kannavad eelarve koormat, ja kantakse arvestuskaardile, koos palga alandamisega, kui varisevad kokku koorma all.
ALAR – Sa kõike seda sisendad sel hetkel, mil tema kõrgelennuline ülbus taas solvab kogukonda. Ning see juhtub peagi, kui teda nagu puudlit hassetada. Siis ta võtab tuld ja süütab kuiva kulu. See leek ta hääled põletabki!

Ilmub RIINA.

MARGUS – Noh, mis on?
RIINA – Teid palutakse ülesse büroosse. Tundub, et Corilane seatakse presidendi kandidaadiks. Ma nägin, kuis kurdid tunglesid, et teda näha, ja pimedad, et kuulda. Noored teismelised loopisid juukseid, nagu hevi kontserdil, Kihnu naised kinkisid labakindaid ja kaelarätte. Pole ammu enam säärast näinud.
MARGUS – Ma lähen üles. Silmad-kõrvad võtan kaasa, ent süda oodaku!
ALAR – Ma tulen kaasa!

Lahkuvad.

Teine stseen

Esimene pilt

Parlamendi koosolekuruum. Sekretärid ilmuvad toolidele patju panema.

MARGE – Kähku, nad on kohe siin. Mitu meest presidendi kandidaadiks üles seatakse?
EVE – Kuuldavasti kolm. Aga kõik arvavad, et Corilane saab presidendiks.
MERIKE – Ta on tark mees, ainult kole uhke ja ei armasta rahvast!
MARGIT – Tühja sest, on olnud palju suuri mehi, kes on rahvast meelitanud, aga rahvas pole neid ikkagi armastanud. Ja on palju neidki, keda rahvas on armastanud ei tea isegi miks. Nii et kui rahvas võib põhjuseta armastada, võib ta ka põhjuseta vihata. Kui Corilane sellest üldse ei hooli, kas rahvas armastab teda või mitte, siis näitab see järelikult kui õigesti ta hindab rahva meelt. Oma õilsas muretuses, laseb ta sellel selgesti välja paista.
KAIE – Kui ta sellest ei hooli, kas rahvas teda armastab või mitte, siis hõljub ta tasakaalus ega tee head sama hästi kui halba. Tegelikult sooviks ta rahva viha suurema õhinaga, kui rahvas jõuab seda talle avaldada. Ta ei jäta midagi tegemata, et ennast rahva vaenlasena näidata. Kuid rahva rahulolematust ja tõrksust avalikult välja kutsuda on niisama halb kui see, mida Corilane isegi ei salli, nimelt üksikuid rahva hulgast armastuse võitmiseks meelitada.
MARGE – Ta on oma kodumaad väärikalt teeninud ja tema tõus presidendiks pole olnud nii libe kui neil, kes on rahvast üksnes lubadustega masseerinud, garanteerides endale lugupidamise ja austuse, mütsi higisesse pihku pigistades, ilma et oleks selle ärateenimiseks midagi muud teinud kui lubanud oma kandidatuuri üles seada. Aga tema sõlmis liitlaste nimel rahvusvahelise lepingu ja istutas oma kuulsuse nõnda sügavale inimeste südamesse, et kui nüüd keeled vaikiksid ja tema teod tunnustust ei leiaks, siis oleks see tõesti tänamatu ülekohus. Asja teisiti kujutada võivad vaid pahaloomulised, kes tembeldavad seega iseenda valetajateks. See lõikaks ju iga kuulaja kõrva kui etteheide ja häbiasi.
EVA – Ta on lugupeetud mees. Astu kõrvale, nad tulevad!

Teine pilt

Kostab pasunaheli. Ilmuvad rahvasaadikud, fraktsioonide juhid, CORILANE, PRIIT, RAUL. MARGUS ja ALAR võtavad istet eraldi, CORILANE seisab.

PRIIT – Nüüd kus liitlastega on asjad selged ja Tiidu võib koos meesega Iraagi saadiku residentsi juurest ära kutsuda, jääb meie tänaõhtuse koosoleku põhiliseks punktiks vajadus langetada otsus, keda seada üles presidendi kandidaadiks tulevastel valimistel, et vääriliselt tunnustada meie maa au kaitsvate inimeste teeneid. Sellepärast, lugupeetud saadikud ja fraktsioonide juhid, palun olge nii head ja kuulake, mida on kaitsevägede juhil öelda. Härra kindral, palun tehke lühike ülevaade toimunust.
ALAR – Raul, räägi ükskõik kui pikalt, nii et kõik aru saaksid, et pigem on riik tasu maksmiseks vaene, kuid mitte meie tahtmine. (Teistele saadikutele.) Rahvamehed, me palume teid ettekanne ära kuulata ning hiljem avaldada toetust rahva ees saadud informatsiooni põhjal, mida oleme soovitanud.
MARGUS – Aitab jutust! Kuna arutlusel on väga meeldiv ettepanek. Austada ja edutada meest, kes on siin kõne all.
ALAR – Seda suurem rõõm oleks meil seda teha, mida lahkem ta ise oleks, kui senistest hinnangutest lähtuda.
PRIIT – Sa hälbid asjast ja oleks võinud vaikida. Kas tahate Rauli kõnet kuulda?
ALAR – Väga; kuid olles sinust vanem, seepärast ka minu manitsus on siin asjakohane.
PRIIT (irvitades) – Temal on rahva käest saadud mandaat, aga kui mitme häälega mõni sai parlamenti? Raul, palun, teil on sõna!

CORILANE tahab lahkuda.

PRIIT – Oota!
MAIE – Corilane, palun istu! Ära ole nii tagasihoidlik.
CORILANE – Ma pigem lasen perearstil haavad kinni siduda, kui kuulan seda, kuis nad sain!
ALAR – Ma loodan, et minu sõnad ei peletanud sind siit minema.
CORILANE – Ei! Kuid sageli võib sõnade taga leida muudki. Sa ei solva mind, kuid ka ei kiida. Mina pean rahvast lugu parajasti sedavõrd, kuis on ta häälte kaal.
PRIIT – Nüüd istu, palun.
CORILANE – Ma pigem häire ajal kratsin pead päikse käes, kui istun varjendis, kus minu vaprusest puhutakse suur jutuballoon!

Lahkub.

Kolmas pilt

PRIIT – Rahvasaadikud, kuidas võib see mees küll teie meelituste kudu paljundada! Te näete, kuidas ta au eest paneb mängu pigem kõik oma sõbrad, kui ohverdab ühegi kõrva kiidulaulu kuulamiseks. Raul, palun alustage.
RAUL (sõjaväelaslikult) – Mu hääl on nõrk, ent see, millega Corilane hakkama on saanud, ei tohi kosta nõrgalt. Arvatakse, et vaprus on ülim omadus, mis võib ühte meest või naist vääristada. Kui on nii, siis sellel, kes on kõne all, ei ole meie riigis võrdset! Ta oli kuusteist aastat vana, kui lõpetas keskkooli üksnes viitega. Ülikoolis, kui see oli veel võõra võimu jälgimise all, just siis, kui parteisse astumine nõudis julgust, ta mitte ainult sellega ei saanud hakkama, vaid kuulus ka kõige teeneterikkama korporatsiooni asutajaliikmete ridadesse. Meheks saades kasvas ta kui meri, ei mõõnanud, kui ajad olid rasked. Kuid tema vaprust tänapäeval, Tartus, ei oska ma kirjeldada. Nii nagu suure reisilaeva ees merihein, nõnda surus ta täävi alla kõik vastuväited, mida vastaspool esitas. Keda märkis ta näpp, see hakkas pealaest jalatallani värisema, sest kartis paljastamist rumaluses. Ta tungis säte haaval sügavamale, komistamata juriidilistes keerdkäikudes ja juhtis läbirääkimisi kartmatult. Ta on meie välispoliitika võti, sest ükski saalis viibind saadik polnud küllalt hoogne, et takistada Corilase argumentide raudset kaitseliini. Kõik võit jäi talle, ta sähvatas nagu lendtäht hoobilt! Kui siis Iraagi diplomaat ja saadik Aivo julges suu lahti teha, siis sulges ta selle kolme sõnaga. Demokraatia, euroopalikud väärtused, terrorism!
PRIIT – Tark mees!
MAIE – Ta on väärikas mees.
RAUL – Siis lõi jalaga vastu põrandat ja küsis. Kas kogu maailm võis siis eksida, kui saatis koalitsiooniväed Iraaki? Ei! Poliitika ei ole nõnda lihtne. Nüüd näeb ta oma tasu vaid teatud tegudes ning aega rahulikut veetes.
PRIIT – See on väärtus. Kutsuge ta siia.
LEA (hüüdes) – Kutsuge Corilane!
MARGE – Juba tulebki.

CORILANE tuleb tagasi.

Neljas pilt

PRIIT – Mul on hea meel, Corilane, et parlamendi enamiku esindajad on otsustanud su presidendi kandidaadiks üles seada.
CORILANE – Kõik minu oskused ja teadmised on alati teie päralt.
PRIIT – Nüüd tuleb sul esitada rahvale oma programm ja hääled neilt endale saada.
CORILANE – Siiski, ma palun, et vabastaksite mind sellest pruugist. Ei suuda veel ma ennast avada ja seista paljalt ja nuruda neilt hääli. Teie loal ma jätaksin selle hiljemaks.
ALAR – Ei, rahvas peab saama hääletada, sellest tavast ei ole võimalik loobuda!
PRIIT – Ära mängi patti nüüd. Lepi kombega ja võta vastu au just nii, kuis nõuab vorm.
CORILANE – Kui mängin seda osa, pean punastama. Väga hästi võiks rahva programmist ilma jätta.
MARGUS (Alarile) – Kas kuuled!
CORILANE – Pean hooplema, et tegin seda, toda, ja uhkeldama, et jõudsin kokkuleppele. Just nagu tuleks osta mul neilt hingeõhku!
PRIIT (Corilasele) – Kas on mõtet jonnida? (valjusti) Taotleme, rahvasaadikud, et te soovitaks avalikult me nõu ja kuulutaksite presidendi kandidaadid välja.
Kõik – Corilasele õnne ja edu!

Kõik lahkuvad peale ALARI ja MARGUSE.

Viies pilt

MARGUS – Näed, kuidas ta mõtleb avalikust kohelda!
ALAR – Kui meedia ometi märkaks seda! Ei, peab ise briifingu korraldama või pressikonverentsil sellest rääkima.

Lahkuvad.

Kolmas stseen

Esimene pilt

Ilmub seitse-kaheksa mingi erakonna esindajat.

INDREK – Üks on kindel. Hääletust ei saa me talle keelata.
KAIE – Saame küll, kui tahame.
MAIE – Rahval on voli seda teha. Aga see on pädevus, mida meil pole voli kehtestada. Sest kui ta räägib oma tegudest, siis ei jää muud üle, kui kõik peavad neist rääkima. Kui ta jutustab positiivselt ja viisakalt, siis ei jää kellelgi midagi muud üle, vaid igaüks peab tunnistama tema sõbralikkust ja kaasa kiitma. Tänamatus on kole ja kui rahvas on tänamatu, siis on ta koletis. Ja kui meie oleme rahva liikmed, siis oleme ka meie osalt tänamatud.
INDREK – Selleks, et meist paremini ei mõeldaks, pole vaja eriti midagi teha. Aga kui meelt avaldasime, siis ei kõhelnud ta meid lihtlabasteks sumisejateks nimetamast.
MERIKE – Nõnda võib nimetada paljusid inimesi. Ja mitte sellepärast, et kõik räägivad korraga, vaid sellepärast, et kõigil on mitut karva arvamusi. Usun tõesti, et küsitlused heidavad vaid halba nalja. Kui meie arvamused lendaksid laiali itta, läände, põhja, lõunasse. Ja kui nad lepiksid kokku kõige otsema tee tagasi, siis viiks see neid ühel ajal samasse kohta, kõikidesse ilmakaartesse laiali.
KAIE – Arvad tõesti? Kuhu siis minu arvamus lendaks?
MERIKE – No sina oma arvamust küll nii kähku välja ei ütle, sest see on kõvasti su puupeasse kinni kiilunud. Kui aga saaks, siis läheks ta kindlasti lõunasse, soojale maale.
KAIE – Miks just sinna?
MAIE – Et eksida mõnulemisesse! Ja kui kolm osa sulaksid seal naudingutes, siis ehk neljas tuleks kohusetundest tagasi, et aidata sul leida meest.
KAIE – Kas see on nali?
EVE – Kas sina oled valmis hääletama? Aga sellest polegi lugu, sest enamus otsustab, mis siis, et tegelikult üksnes kolmandik osa rahvast. Ei, see on iroonia, liikumine üldiselt üksikule, tuuma poolt pinnale. Küsitlus küsib konkreetselt, on toorem osa sajast, protsent, kuid otsus langeb küpselt, ilma naljata. Seda ma ütlen küll, et kui tal on tendents kalduda rahva poole, siis temast väärikamat meest ei olegi.

Teine pilt

Ilmub CORILANE lihtsas kampsunis ja koos temaga PRIIT.

MAIE – Sealt ta tuleb, lihtne kampsun seljas. Pange tähele, mis teeb. Me ei pea kõik siia kokku jääma, vaid mingem ühe-, kahe- või kolmekaupa sinna, kus ta seisab. Ta peab igaühega suhtlema ja nii saab igaüks sellele vastuse, mida ta oma suuga küsib. Tulge minu järel, ma juhatan.
Kõik – Hästi, hästi. (Astuvad eemale.)
PRIIT – Sa eksid selles. Tead ju küll, et kõik on seda teinud.
CORILANE – Milles! „Ma palun teid, andke andeks, vabandage palun“ Kurat võtaks! Ma ei suuda oma keelt nõnda painutada.
PRIIT – Mõtle nüüd ometi kaine peaga, kuidas sulle ja meile on kasulikum.
CORILANE – Nende ees vabandada, nende hääli püüda! Tänan ei, kui tahavad siis hääletavad poolt. Kõik ikka vastu ei hääleta.
PRIIT – Nõnda sa rikud kõik ära. Ma lähen. Palun räägi nii, kuidas on mõistlik.

Lahkub. Esile astuvad KAIE ja MAIE.

Kolmas pilt

CORILANE – Nii viisakas, et mu enda hambad hakkavad selle peale valutama… Ennäe paari! Tere õhtust, härrad! Kas teil on selge, miks siin seisan?
MAIE – Teame küll. Ütle, mis sind siia tõi.
CORILANE – Mu omad teened.
KAIE – Su omad teened?
CORILANE – Jah, aga mitte mu oma soov.
MAIE – Kuidas nii, mitte su oma soov?
CORILANE – Nii, sõber, nii. Mul pole soovi tülitada vaeseid.
MAIE – Kui me sulle midagi annamegi, siis loodame su läbi kasu saada.
CORILANE – Kas räägime hinnast?
MAIE – Hinnaks on seda väga lahke paluda.
CORILANE – Lahke paluda? Palun lahkesti osutada mulle seda au, kui jääme kahekesi. (Kaiele) Sinu lahke hääl, sõber. Mis kostad?
KAIE – Sa saad selle!
CORILANE – Kaup on koos. Kaks häält, ja hüvasti. (pöördub neist ära.)
MAIE – See on väheke imelik.
KAIE – Kas hääletangi tema poolt. Aga olgu.

Lahkuvad. Ilmub veel kaks mingi erakonna esindajat.

Neljas pilt

CORILANE – Palun, kui see ei aja teid häälest ära, et mina saan presidendiks, siis siin ma olen.
EVE – Sul on mitmeid teeneid kodumaa ja rahva ees, aga sa ei ole teda küllalt teeninud.
CORILANE – Kas see on mingi mõistatus?
EVE – Oled olnud nagu vits välispoliitikas, oled olnud nagu malakas sisepoliitikas. Sa ei ole rahva lootuste osas muutustest poliitikas tõesti aru saanud.
CORILANE – Seda suuremaks väärtustekaitsjaks mind peate. Et ma ei ole truudust murdnud. Olen nõus oma sugurahvast meelitama, et teenida talt kõrgemat arvamust. Seda omadust peetakse avalikult lugupeetuks. Kuna ootused nõuavad minult pigem kübarakergitust kui südamevalu, siis tuleb harjutada kaasakiitvat peanoogutust. Ma püüan kõigi vastu kena olla. See tähendab, härrased, et jäljendan paljude rahvasaadikute oskust lubada ja puistan neid ohtralt igale soovijale. Sellepärast, hääletage minu presidendikandidatuuri poolt.
EVE – Loodame, et leiame sinus endale sõbra. Ja sina võid loota meie häälte peale.
MARGE – Näha, et oled poliitikute kutsehaigust põdenud ja terveks saanud.
CORILANE – Ma ei taha teie teadmisi nendest rääkimisega ahendada. Hindan teie hääli väga kõrgelt ja rohkem teid ei tülita.
Kõik – Edu sulle, sinu raskes töös!

Lahkuvad.

Viies pilt

CORILANE – Taas poolehoid! Ei, pigem taandun, pigem talun naeru, kui lisatasu, mis mul teenitud, juurde palun! Miks pean naervas-nutvas maskis jürilt-marilt nende heitliku toetust püüdma? Head tavad käsivad… Ent mis on tava järgimise hind? Nii tolm jääb pühkimata traditsioonide palgelt ja mäena kuhjuv vale katab sootuks tõe! Halle juukseid toob see jant! Las mõni teine saab selle au ja ameti, kes soovib tukkuda! … Kuid pool on läbi, ehk kannatan ka teise poole häbi!

Kuues pilt

Ilmub veel kolm mingi erakonna esindajat.

CORILANE – Veel tuleb hääli! Neid hääli! Neid püüan paeltega ja valvan puuri juures. Sain häälte pärast maokatarri, kui sokolaadi ja veini üleküllus mind murdis maha. Häälte pärast olen tonnide viisi nänni jaganud ja liitrite viisi bensiini kulutanud. Te hääled! Jah, ma tahan olla president!
EVE – Ta on meie riigi huve kaitsnud, tegutsenud otstarbekalt ja ei tohiks meie häältest ilma jääda.
MARGE – Sellepärast saagugi ta presidendiks. Las toob rahvale julgust olla koos.
KÕIK – Jääge terveks, härra Corilane!

Lahkuvad.

CORILANE – Lugupeetud hääled!

Seitsmes pilt

Taas ilmuvad PRIIT, MARGUS ja ALAR.

PRIIT – Sinu aeg on seistud. Rahvasaadikud annavad sulle rahva hääle. Pead parlamendis kõne pidama.
CORILANE – Kas nüüd sai küllalt?
ALAR – Sa oled täitnud palumise kombe ja rahvasaadikud on kiitnud sinu kandidatuuri heaks. Parlament tuleb erakorraliseks istungiks kokku, et sind kinnitada.
CORILANE – Kus? Kas valges saalis?
ALAR – Jah, Corilane!
CORILANE – Siis pean oma riided ära vahetama!
ALAR – Jah, otse loomulikult.
CORILANE – Ma teengi seda kohe, ning tundes ennast, ma olen terveks saanud.
PRIIT – Kas lähme koos?
MARGUS – Me ootame siin ajakirjandust.
ALAR – Olge ettevaatlikud.

CORILANE ja PRIIT lahkuvad.

Kaheksas pilt

ALAR – Nüüd on see tal käes, ent silmades, nagu näib, hõõgub tusane rahutus.
MARGUS – Vaid pettus südames ta kandis lihtsat riiet. Kas lased rahval minna laiali?

Ilmuvad uuesti mingi erakonna esindajad.

ALAR – Kallid sõbrad, kas hääletate selle mehe poolt?
INDREK – Ta sai meie hääled!
MARGUS – Kas tema poolehoid on teie jaoks väärtus?
KAIE – Minu viletsat arusaamist mööda ta pilkas meid sellega, just nagu oleks palunud.
LEA – Jah, muidugi, see oli lausa näkku naer.
INDREK – See oli tema kõnelaad, mitte naer või pilge.
KAIE – Kõik peale sinu ütlevad, et see mees ei rääkind ausat juttu. Ta uhkustas ja hooples, ta palga juures on räbal riie lausa irve.
MARGUS – Ta pidi ju ennast näitama.
Kõik – Ei, ei, ei näinud teda keegi!
MAIE – Ta lubas näidata end salamahti, siis aga lehvitas kübaraga: „Ma tahan saada presidendiks ja vana komme nõuab selleks teie poolehoidu!“ Me siis lubasimegi. Ta tänas meid ja kõik. Kas see polnud pilge?
ALAR – Miks te teda läbi ei näinud, millistel kaalutlustel? Kas rumalast peast või lapsikust kalduvusest?
MARGUS – Kas te ei võinud talle öelda, et ilma võimuta on ta väikene vennikene, tööta varblane, lausa raiskaja. Ta korteriskandaali kritiseerides käis ise sama teed. Nüüd, kõrgel kohal, kus käes on riigi võim ja vägi, jääb aga jonnakalt veel salakavalamaks, ja teie hääled transformeeruvad prügiks. Miks te ei küsinud, mis on ta eesmärk?
ALAR – Ta oleks teile pidanud lubama rohkem, siis oleksite saanud nende täitmist nõuda ja kontrollida, kui on paras juhus. Te oleks pidanud kibestama tema sapist loomust, mis ei talu köitvat kohustust, ja ajama ta vihale. Miks te ei küsinud, mis on ta eesmärk?
MARGUS – Kas märkasite, kui põlglikult ta teie hääli palus. Arvate, et tänapäeval põlgus ei purusta, kui jõudu on lüüa? Arvate, et tänapäeval on kõik palju tsiviliseeritum ja kultuursem kui varem? Miks te ei küsinud, mis on ta eesmärk!
ALAR – Miks ta sai nüüd teie hääled, mida varem meile keelasite? Sest tal polegi eesmärki. Ta tahab vaid kuulsaks saada, et teenistuse jooks tema arvele ei lõppeks iial ära!
LEA – Ta pole veel kinnitatud! Me võime oma hääled tagasi võtta.
KAIE – Ütlemegi ära.
INDREK – Ja minu tuhat häält! Veel lisaks nende sõbrad!
MARGUS – Siis öelge oma sõpradele ja tuttavatele, et nende häältega valitakse presidenti, kes riisub piimalt koore, et üksnes ise juua koorekohvi. Juriidiliselt õige on see toiming, mis annab kaigast koerale, kes haugub; ehk küll hauguks ilmagi.
ALAR – Avalikus arutagu ja tühistagu oma heitlik valik. Tõstke esile tema ülbust, põlgust ja vaimuvaesust, ja ärge unustage, kuidas ta lihtsa riietusega näitas teile koha kätte. Te mõte uinus kartusest ta käitumise pärast, mis oli mõnitav ja vääritu ta paadund karjerismi tõttu.
MARGUS – Ajage kõik parlamendi, jah, meie süüks, sest talle sillutades teed me sundisime teid ju teda valima.
ALAR – Öelge, et langetasite oma otsused pigem ajakirjanduses avaldatu põhjal, kui ise samme seades. Et teie mõistust ei juhtinud tegelik soov, vaid propaganda mõju, valida just tema presidendiks. Süüdistage kasumlikke reklaami ettevõtjaid, kes istutavad inimeste pähe kontrollitavaid mõtteid. Pange kogu süü meie peale.
MARGUS – Jah, ärge säästke poliitikuid. Rääkige veel Corilase suguvõsast, kust ta pärineb ja põlvneb. Ja kuidas selle kunagist mainet laastab. Sest ees olid tal suured mehed, kes kaitsesid me vabadust. Üks neist juhtis linna puhta vee ja finantseeris pumbajaama ehitust.
ALAR – Ta perekonda pitsitage! Peske musta pesu ja võtke fookusesse järeltulijad. Sealt sirguvad ju uued ninad!
MARGUS – Ning üha korrake, et iialgi te poleks teinuks nii, kui meie poleks peale käinud.
Kõik koos – Jah, lähme! Meil on oma valikutest kahju, sest kõik nad olid ekslikud!

Lahkuvad.

Üheksas pilt

MARGUS – Las minna. Stabiilsus on hea, kuid lainetus parem, sest see viskab kaldale kõik, mis kipub pinnale kerkima. Kui Corilane sattub marru, siis tuleb ta viha meie kasuks pöörata.
ALAR – Nüüd ülesse! Seal on oodata meeleavaldust. See las näib nende enda teona, mis osalt ongi nii, mis siis, et õhutust sai meie käest.

Lahkuvad.

KOLMAS VAATUS

Esimene stseen

Esimene pilt

Tänav Tallinnas. Pasunahääl. Ilmuvad CORILANE, PRIIT, RAUL, TIIT, rahvasaadikud ja nõunikud.

CORILANE – Aivo ei ole siis ikkagi taltunud?
TIIT – Jah. See sundiski meid ruttu kokku saama.
CORILANE – Olukord on järelikult sama, mis enne sõja algust Süürias. On soodus hetk, on valmisolek ja strateegia uueks vastasseisuks.
RAUL – Nad on kurnatud, suurem osa relvi on kokku korjatud ja vaevalt meie silmad nende lippe veel lehvimas näevad.
CORILANE – Mida Aivo kostab?
TIIT – Ta käis mu juures kaitsekirjaga, palus teha lepingusse mõned parandused ja viia sisse lisad. Pärast oli minemas Raplasse.
CORILANE – Kas ta minu kohta küsis?
TIIT – Jah, küsis küll?
CORILANE – Ja kuidas? Mida?
TIIT – Kui palju kordi oled lepingut üle lugenud, kui palju kordi tunnetanud selle sidumatust. See on küll mitmekülgne, aga keegi on siiski ju algataja. Sidumatus aga tulenevat sinu reeturlikust käsitlusest tema maa suhtes.
CORILANE – Mis ta seal Raplas teeb?
TIIT – Ärisidemed mingi piimafirmaga.
CORILANE – Kui oleks põhjust, ma võiksin ta sealt üles otsida, et asju selgeks rääkida. Ent tere tulemast tagasi! Ennäe, keelekad poliitikud, kes ingliskeelt ei oska! Ma põlgan teie tühja juttu, kuigi suurustada te mõistate.

Teine pilt

ALAR – Ärge minge edasi!
CORILANE – Mis on?
MARGUS – Siit edasi on ohtlik minna. Stopp! Tead ju ajaloost isegi, fanaatiline Oswald, mismoodi relva kasutas.
CORILANE – Kustpoolt see muutus?
PRIIT – Mis on juhtunud?
RAUL – Tema poolt hääletas ju enamik. Ettevõtjad, maksumaksjad, kõik toetasid.
MARGUS – Raul, ei!
CORILANE – Kas ma sain siis lastelt hääled?
MERIKE – Turvamehed eest, laske meid büroosse
MARGUS – Kas rahvas lainetab?
ALAR – Pea kinni!
CORILANE – See sünnib meelega, see on teoreetiline salanõu, et murda minu tahet. Elage ja kannatage ise nendega, kes end ei valitse ja valitsust ei salli!
MARGUS – Ära salanõust küll räägi. Kogukond nuriseb, et nimetasid rahvasaadikuid pugejateks ja korruptantideks ja omakasunikeks.
CORILANE – See on ammu teada.
MARGUS – Mitte kõigil.
CORILANE – Kas sina kandsid keelt?
MARGUS – Mis, kandsin keelt?
RAUL – Sa sobid selleks tööks.
MARGUS – Ma sobin paremini kui teie kõigeks.
CORILANE – Miks ma peaksin teie presidendi kandidaadiks hakkama? Kes oskab öelda? Kaasomaniku võim ju kaotab väärtust.
ALAR – Võimujaotus on see, mis kogukonda ärritab. Kui tahad sihtkohta jõuda, siis päri tee kohta, kust oled hälbinud, küll viisakamalt, muidu sa ei saa nii kõrget kohta. Ei kaasomanikuks teiste presidendikandidaatide kõrvale ega presidendiks kaugeltki. (Osutab Margusele).
PRIIT – Säilitagem rahu!
RAUL – Neid on petetud. Need nükked ei ole riigimehelikud. Corilane ei vääri seda autut tõket, mida tahetakse tema jooksu ette seada.
CORILANE – Või jutt on võimust! Sellest rääkisin ja räägin veel…
PRIIT – Aga mitte nüüd.
ANTS – Jah, mitte nüüd ja nõnda ägedalt.
CORILANE – Ei, ma räägin, nii tõesti kui ma elan! Teilt palun andeks, sõbrad. Ent las avalikkus vaatab mind, kes ei meelita, ja las ta tunneb end minu kõnes ära. Kordan veelkord: vabakasvatus on kasvatuse puudus. Me oma kündi ja külvi levitame, kui segame neid lugupidamise hulka, kus kvaliteeti on ja oleks võimugi, kui tahtjaid poleks nõnda palju.
PRIIT – Pea, aitab!
ANTS – Jäta, palun!
CORILANE – Mis! Või jäta! Nii nagu oma raha me valasime münti, nii müntigu mu kopsud, mis tubakast on mädad, siin sõnu selle katku vastu, mida kardame, ent samas käime ikka teed, mis suitsunurka viib.
MARGUS – Sa räägid rahvast nagu isa, mitte inimene, nii kõrk kui rahvaski.
ALAR – Sellest tuleks võib olla avalikult rääkida.
PRIIT – Millest? Kas teie energiast?
CORILANE – Võimust! Ka siis, kui olen rahulik ma nagu öine uni, ma mõtlen ikka sama moodi.
ALAR – See mõte peab mürgiks jääma sinna, kus ta midagi muud ei mürgita!
CORILANE – Peab jääma! Kae tallalakkujat! Kas kuulsite ta käsku peab?
RAUL – Seks polnud õigust, pädevust.
CORILANE – Peab! Kui mõistmatud on mõned teie hulgast. Miks siis väärikas, kuid hoolimatu rahvakogu, küll laseb paksul varda valida, kes jagab käske, kuis seada grilli, ent kõht ei ole täis tal kunagi? Kui tal on selleks võimu, siis nutke oma rumalust. Kui ei, siis jätke targutamine. Kui teil on mõistust, siis jätke see lapatuu. Kui ei, siis las jätkub mäng. Veel erakondi kerkib ja kõik nad parlamenti tikuvad. Neid pole vähe ja teie häältesegust lööb läbi nende kõrvalmaik. Nad seavad ametisse kellegi, kes ütleb oma käsu ja kibestab me lugupeetud parlamendi liikmeid. Ma tean, et kui on kaks või kolm võimu võrdsed kõrvuti, siis varsti poeb nende vahele segadus, et inimeste meelerahu hävitada.

Kolmas pilt

RAUL – Kuidas nüüd üles minna!
CORILANE – Kes iganes andis nõu mind võimule…
PRIIT (segab vahele) – Hästi, hästi, aitab!
CORILANE – Ehki rahval on kõige rohkem võimu, mõned ikka veel toidavad oma ambitsioone ja nuumavad isiklikke huve.
MARGUS – Miks peaks rahvas mehe, kes nõnda räägib, valima presidendiks?
CORILANE – Toon omad põhjendused. Rahvas teab, et võim, mis lahutatud, ei saa kunagi tasakaalus olla. Kui meid võeti sõtta, mis andis tunda riigi südameni, siis ei saanud alguses liikuma, nüüd enam pidama. Sest seda ilmestasid terrorism ja vastuhakud, mis kiitsid meie meeste vaprust. Kuigi kulusüüdistused, mida parlament toona kuulis, olid tuulest võetud, näpust imetud ja lakke kirjutatud, ei suutnud keegi õigustada nii heldet kinki meilt. Hea küll. Mis nüüd? Kui palju välispoliitikat seedib parlamendi mitmenahkne vats? Teie teod räägivad, me nõuame julgeolekut, sest meid on vähe ja me kardame. Kes kartsid, need said oma tahtmise. Niimoodi oleme madalaks saaginud omaenda tooli jalad, sest rahvas hakkab aru saama, et riigihoolt ja ettenägelikust kannab üksnes hirm rikkuda reegleid. Mis tasakaalust saab siin olla jutt.
PRIIT – Aitab, tule.
MARGUS – Jah, aitab kuhjaga.
CORILANE – Ei, võtke veel! Kõik ametivanded olgu mu kõnele pitseriks! See kolmikvõim, kus üks pool põlgab õigusega teist ja teine solvab teist, peab seni au, õiguse ja tarkusega ootama, kuni valik jah või ei, viib rahva segadusse, ja tegelikud vajadused talvituma jäävad, andes teed heitlikule kergusele, mida poliitiliseks järjepidevuseks nimetatakse. Kui siht on umbekasvanud, siis ei saagi sihti seada! Seepärast palun teid, kellel kartust on vähem kui tarkust, kes te rahvast rohkem armastate kui riigi korda pelgate, kel julgust on ohtlikul moel oma keha ravida, kes te peate kunsti elust pikemaks. Rebige välja suust miljonipäise hulga keel, et see ei nooliks kommi, mis ta mürgitab! Demobilisatsioonist kängub terve mõistus, kaob kokku- ja ühtekuuluvustunne, sest te ei saa teha head, ka siis kui te tahaks, kui võimul on ükskõiksus ja ükskeelsed lubajad.
MARGUS – Ta ütles küllalt.
ALAR – Ta kõneleb kui reetur. Ja andku vastust siis kui reetur.
CORILANE – Mis kasu on rahval kiilakatest, kes trotsivad juuksurit? Kunagi, kui seaduseks oli segadus ja mitte õigus, valiti need mehed. Nüüd, kui aeg on toibunud, kui õiget võib õigeks hüüda taas, ei tohi aja pressi all taltuda.
MARGUS – Ilmne reetur!
ALAR – See tahab saada presidendiks? Mitte iial!
MARGUS – Hei, turvamees!

Ilmub üks turvamees.

MARGUS – Sel mehel hakkas paha. Viige ta Wismari haiglasse!
ALAR – Mine kutsu politseinikud!

Turvamees lahkub.

ALAR – Ma ise viin ta haiglasse, kui reeturliku korrauuendaja ja rahvavaenlase. Corilane, minu juurde! Lähme!
CORILANE – Kasi, vana sokk!
Kõik – Meid võid tunnistajateks lugeda!
RAUL – Käed küljest, vana!
CORILANE – Kao minema, habemetutt, või ma puistan tänavale su kondid su käiste ja sääriste kaudu!
ALAR – Kodanikud, appi!

Neljas pilt

Ilmuvad uuesti mitu turvameest.

PRIIT – Olge aupaklikumad, kumbki pool!
ALAR – See mees tahab teilt võtta kogu lugupidamise!
MARGUS – Mehed, rabage ta kinni!
KÕIK – Siduge kinni, siduge kinni!
ANTS – Tooge klambreid ja köit!

Kõik tunglevad Corilase ümber.

Viies pilt

Kõik – Politseinikud! Turvamehed! Kodanikud! Corilane! Rahu, kodanikud! Rahu, rahu!
PRIIT – Mis sellest tuleb? Mul jääb kinni hing. Kadu ja kaos. Mul pole sõnu. Hei, ohvitserid, rahva juurde! Pea vastu, Corilane!
ALAR – Vait! Inimesed, kuulake mind!
Kõik – Jah, kuulakem! Rahu! Räägi, räägi, räägi!
ALAR – Teil on teie vabadused kadumas. Selle Corilase tõttu, kelle te hiljuti valisite presidendi kandidaadiks.
PRIIT – Kurat! Siin ei kustutata tuld, vaid süüdatakse.
ANTS – Hääletustulemused tuleb tühistada.
ALAR – Kas häälteks on meil keegi muu kui rahvas?
NÕUNIKUD – Tõsi, rahvas, see ongi hääl.
MARGUS – Ta otsusel on meid jäetud häälepaelteks.
NÕUNIKUD – Selleks jääte.
PRIIT – Jah, paistab küll.
RAUL – Sel moel võib rahva lõksu püüda, kui hääled kogutakse kokku.
ALAR – Ta ei vääri võimu!
MARGUS – Kas paneme nüüd maksma oma võimu või kaotame. Siinsamas kuulutame kõigi ees, et teie nimel, kelle voliga me seisame te kõigi ees, peab Corilane andma tagasi selle, mille ta korjas maast.
ALAR – Hääletustulemused tuleb kustutada!
MARGUS – Turvamehed, võtke ta kinni!
Kõik – Hei, Corilane, anna alla!
PRIIT – Palun sõna. Parlamendiliikmed, kuulake ühtainust sõna!
Kõik – Palun vaikust!
PRIIT (Margusele) – Kui sa oled see, kes paistab välja, maarahva sõber, siis võta nüüd seda asja rahulikult, mida nii ägedalt sättisid.
MARGUS – Need on leiged viisid, mis näivad kui leebed rohud, ent on mürgiks, kui haigus on äge. Viige ta minema!
CORILANE – Teist mõned on näinud mind võitlemas. Nüüd siis maitske seda Molotovi kokteili, mille ise kokku segasite. Mina olen puutumatu.
PRIIT – Hoog maha! Hoidke eemale, rahvasaadikud!
MARGUS – Käed külge!
PRIIT – Appi Corilasele, appi! Kõik appi talle, noor ja vana!
Kõik – Seome ta kinni! Surume maha!

Tekkib rüselus; nõunikud, turvamehed ja teised aetakse saabunud politseiniku poolt laiali.

Kuues pilt

PRIIT – Nüüd minge koju, lahkuge, sest rikneb toit.
ANTS – Lahku siit!
CORILANE – Jääge kindlaks, et meil pole sõpru vähem vaenlastest.
PRIIT – Kas peab siis nõnda?
ANTS – Oh jumal küll! Mu sõber, palun, mine koju! Meid jäta ravima asja.
PRIIT – Sa ei ravi seda asja ise. Palun, mine.
RAUL – Jah, tule meiega.
CORILANE – Ma tahaksin, et võiksin neid barbaritena kohelda. Barbarite süütegu on see, et nad ei oska kõnelda, kuid muudkui tahavad rääkida. Nad on müüdipurustajad!
PRIIT – Nüüd mine, ära kanna õiglust keelega. Küll tuleb paras aeg, mis maitsemeeli toidab.
CORILANE – Retsept on leping samuti, kuid maitsetes kokku leppida on võimatu.
PRIIT – Neist paari parimaid ma küsiks endalegi.
CORILANE – Kuid ebavõrdsust on nüüd küll üle arvumõõdu! Mehemeel peab narruseks kelneri tööd, kes kandikul kiirtoitu tassib. Kas pead siin seda rämpsu ootama? Mu saatus rajatava tammi, just nagu tõkkeid lõhkuv vesi, kõik paiskab kõrvale, mis teda paisutada tahab.
PRIIT – Ma palun, kao siit. Proovin, kas mu vana taip on veel hinnas nende seas, kellel endal seda vähe. Nüüd on kandikul kõlbulik mistahes maitsetega roog.
RAUL (Corilasele) – Tule ära.

CORILANE ja RAUL lahkuvad.

Seitsmes pilt

EVA – See mees rikkus oma õnne.
PRIIT – Maailma jaoks on selle mehe mõte liiga seatud. Ta süda on lausa suus. Mis tal põues pakitseb, seda peavad kõik meelega maitsma. Kui süda on täis, siis läheb meelest, et nälga polnudki.

Melu ümbruskonnas.

PRIIT – Küll seal käib töö! (Pöördub tagasi.)
ANTS – See töö võiks käia voodis!
PRIIT – Veel parem kohtus. Pagan võtaks, kas ta viisakamalt ei võinud nendega kõneleda?

Kaheksas pilt

Ilmuvad uuesti MARGUS ja ALAR teiste saatel.

ALAR – Kus on see uss, kes tahab lepingud tühistada, kes ise tahab kogu kahjuhüvitise omandada?
PRIIT – Lugupeetud rahvasaadikud…
ALAR – Teletorni otsast tuleks see uss alla visata. Kuivõrd ta trotsis seadust, end meie õigussüsteemist lahti sidudes, siis ei saa ta seaduselt muud kohtumõistmist nõuda, kui avaliku arvamuse rangust, mis talle näib nii tühine.
INDREK – Ta peab mõistma, et rahva suud ei saa lukku panna.
Kõik – Just nimelt.
PRIIT – Sõber…
ALAR – Rahu!
PRIIT – Te ärge hüüdke „ass, võta!“ seal, kus sobivam on vaikne jaht.
ALAR – Miks sa aitasid tal pakku pääseda?
PRIIT – Kuulake mind. Nii nagu ma tean presidendi kandidaadi voorusi, tean ma ka ta vigu.
ALAR – Mis presidendi kandidaat? Kes?
PRIIT – Corilane!
MARGUS – Tema ja presidendi kandidaat!
TEISED – Ei, ei, ei, ei!
PRIIT – Rahvasaadikud ja nõunikud, ma palun luba paariks-kolmeks sõnaks. Muud kahju teile tuua need ei või kui ainult ajakaotus.
ALAR – Räägi lühidalt. Me oleme oma otsuse langetanud. Kuigi võime ta haigeks kuulutada, oht jääb siiski alles. Kui me hääletust ebaseaduslikuks ei kuuluta, siis toob see kaasa meie toetajate mittemõistmise. Sellepärast tuleb juba täna õhtul kuulutada hääletus ebaseaduslikuks.
PRIIT – Euroopalikud väärtused tähendavad seda, et ajalooliste teenete ees ei jääda tänuvõlglaseks. Võlg tuleb tagasi maksta.
ALAR – Tema teened tuleb ajaloost välja lõigata nagu katku muhud!
PRIIT – Kui villi opereerimine päästaks katkumuhust, siis oleks katkuravi lihtne. Millised tema teod tuleb teie arvates kuulutada ebaseaduslikeks? Ta sõlmis kasuliku lepingu meile võõra lõunamaaga. Kui palju närve ja vaeva nõudis selle saavutamine, te teate seda kõik isegi. Ja seda tegi ta meie kõigi, kogu koalitsiooni heaolu nimel. Kui nüüd oma kodumaa tahab vaidlustada neid saavutusi ja keeldub teatud tasust, siis on see häbiks meile kogu maailma ees.
ALAR – See jutt on puhas lori.
MARGUS – Panid märgist mööda. Kodumaa ei jää võlgu, vaid austab teda siis, kui tema armastab vastu.
PRIIT – Kas siis kui kärbub jalg ja rebeneb suss, ununeb ka olümpiavõit?
MARGUS – Rohkem pole aega sind kuulata. Ta käitus reetlikult, sest tõi oma enda kotta haige meele.
PRIIT – Veel üks sõna, üks sõna! Kui te nägite tema tegevuses kahju, siis nüüd on liiga hilja kahjuavaldusi kirjutada. Võtke aru pähe, et üks partei, kelle esimees ta oli, kogu kasu märtrikannatustest endale ei haaraks.
MARGUS – Kui lugu nõnda on…
ALAR – Mis jaoks see jutt? Me nägime ta koostöövalmidust. Ta trotsib meid ja avalikku arvamust. No minge ikka!
PRIIT – Aga mõelge selle peale. Ta lapsest peale olnud printsipiaalne, ta pole harjunud sõnu sõeluma, vaid pigem segamini ajab munad mannaga. Lubage, et räägin temaga ja katsun sellest taignast kooki küpsetada, mis võiks saada maitsev kõigi jaoks.
ANTS – Lugupeetud rahvasaadikud, see oleks mõistlik. Sest teine tee on liiga libe. Ta alguses ei tea me tema lõppu.
ALAR – Tubli, Priit! Hea küll, siis ole meie volinik. Kaaskodanikud, jätke oma kaebeavalduste sisu enda teada.
MARGUS – Kuid ärge hävitage ära.
ALAR – Kui sa ei too Corilast eetikanõukogu ette aru andma, siis teeme, nagu kavatsesime.
PRIIT – Küll ta tuleb. (Rahvasaadikutele.) Kas keegi teist tuleks kaasa, et teda veenda, sest see lugu võib veel hullemaks minna.
ANTS – Hästi, tulen kaasa.

Lahkuvad.

Teine stseen

Esimene pilt

Tallinn. Corilase büroo. Ilmuvad CORILANE ja nõunikud.

CORILANE – Las paiskavad minu peale kõik välja. Nende jaoks ei maksa minu närvid mitte midagi. Mind tuleks teletorni otsast alla visata! Kuid ma jään endale kindlaks.
HELI – Seda kõrgemale tõuseb sinu renomee.
CORILANE – Imestan, et ema ei kiida enam mind. Kuigi ta varem hüüdis rahvast lihtsateks maksumaksjateks, kes loodud tulu deklareerides on seisma paljapäi, oma kahju kindlustamata. Ja loodud imestama, kui tõuseb minu laadi mees, kes uuest maailmakorrast kõnet peab.

Teine pilt

Ilmub MARI.

CORILANE – Rääkisingi just sinust. Miks sa soovitad mul leebuda? Kas ma pole siis võlts iseenda vastu? Las ma jään selleks, kes ma olen.
MARI – Poeg, poeg, poeg. Oleksid sa tõmmanud võimu ometi paremini selga, enne kui ta kasutatud rõivaks kuulutad!
CORILANE – Las minna teisele ringile!
MARI – Sa oleks võinud olla mees, kes oled, kui poleks püüdnud liiga palju. Nad oleksid su kallakuid vähem vastustanuks, kui sa ise poleks näidanud, kuhu kaldud. Sel ajal, kui puudus veel jõud su vastastel, et tõkestada sinu triumfi.
CORILANE – Ma kustutatan nad raamatust!
MARI – Raamatud kaovad isegi!

Kolmas pilt

Ilmuvad PRIIT ja rahvasaadikud.

PRIIT – No kuule, olid järsk, jah, järsuvõitu. Nüüd tule, tee see heaks.
ANTS – Muud rohtu pole, või kogu välis- ja sisepoliitika on häbistatud.
MARI – Palun, poeg, võta neid kuulda. Minu süda pole painduvam kui sinul, ent minu aju oskab sinust paremini oma viha kasutada.
PRIIT – Hästi öeldud, Mari! Kui aja kaikuv loomus ei nõuaks, et riigijuht saab võimu rahva käest, ka mina läheksin siis parem metsa, kui et avalikusele annaks aru igast teost.
CORILANE – Mida ma pean tegema?
PRIIT – Näita end nõukogu ees.
CORILANE – Ja siis? Ja siis?
PRIIT – Pead kahetsema oma sõnu.
CORILANE – Kas eetikanõukogu ees? Kas fraktsioonide juhtide ees ei saa? Kas pean minema avalikku nõudepesumasinasse?
MARI – Sa oled liiga vankumatu, kuigi räägid kompromissist. Kord sa ütlesid, et sõjas on au ja kavalus sõbrad, kui nad ei löö lahku. Kui on nii, siis ütle, mida kaotab teine teise läbi rahu ajal, kui nad liituvad.
CORILANE – Ah?
PRIIT – Hea küsimus.
MARI – Kui sõja ajal aus on näida sellena, kes sa ei ole, sest see on sõjakavalus ja viib eesmärgile, siis mille poolest on aususe ja kavaluse partnerlus rahu ajal halvem? See on ju mõlemale poolele kasulik.
CORILANE – Miks sa nõnda peale käid?
MARI – Sest nüüd on sinu kohus rääkida, ja mitte nõnda nagu tahad, või asjust, milleks õhutab sind süda, vaid hoopis sõnadega, mis veerevad su keelel kui lause vallaslapsed. Paljalt silbid, märgid, mil asja pole sinu hinge tõega. See ei riiva rohkem sinu au, kui ühiskondlik kokkulepe, mis muidu paneb proovile su õnne ja nõuab võla maksmist. Ma isegi varjaks oma loomust, kui kaalul oleks minu õnn ja sõbrad, sest see oleks aus. Kuid sinul on kaalul kõik. Mina, sinu naine, poeg, sinu valijad, sponsorid ja sõbruskond, aga sina näitad ennast pigem süngena, kui naeratad, et võita nende lugupidamist ja kindlustada tulevik, mis muidu hävib.
PRIIT – Jah, tule, räägi lahkelt. Nõnda päästad meid nüüdsest ohust, lisaks saavutad kõik, millest oled unistanud.
MARI – Mu poeg, sind palun, mine, müts pihus, nende juurde, avalikule istungile. Pigistagu lips su kõri. Neis asjus on tegu suurim kuldsuu, sest lollil silmad kõrvadest on targemad. Nooguta pead, nagu mõistaksid sa neid ja nende südant, mille pehme säsi puudutust ei talu. Ütle neile, et oled sõdur, kaitseväelane, sul puudub pehmus, kuid mööna, et pehmust nõuda on õigustatud nende poolt. Edaspidi püüad sa aga ennast nende järgi seada.
PRIIT – Sa tee, kuis ema õpetab, sest siis nad leebuvad. See pole raskem, kui teha tühje sõnu, või valimiste ajal nänni rahva hulka heita.
MARI – Palun mine kohale ja järgi minu nõu, ehk küll ma tean, mis maksab vaikus lehtlas, kui moraalijüngrid sõnu usaldusest nagu päiksekiiri heitma hakkavad.

Neljas pilt

Ilmub RAUL.

MARI – Näe, Raul!
RAUL – Käisin nõukogus. Seal kulub küll ära gallon külma verd, või turvamehed, kes ootamatuste jaoks on ette valmistatud. Kõik sumisevad.
PRIIT – Vaid lahkeid sõnu on tarvis.
RAUL – See aitab, kui vaid suudaksid sa ennast selleks sundida.
MARI – Ta peab ja teebki seda. Palun sind, jää nõusse ja mine hakka pihta.
CORILANE – Kas pean kirjutama vabandusekirja? Kas eitama oma teeneid riigi ees? Hea küll, ma lähen. Kui mängus oleks üksnes minu maine vorm, siis poleks vaja muud kui krematsioon ja tuulde tuhk! Kuid ülesse! Te käest sain rolli näidise, mis minul kunagi loomutruult välja ei tule.
PRIIT – Küll me aitame.
MARI – Ma palun, kallis poeg! Kunagi ütlesid, et minu kiitus tegi sinust mehe, siis nüüd ma kiidan taas, kui mängid osa, mis sul mängimata seni.
CORILANE – Eks ma pean. Mu loomus kaob, las hõivab häbi hapu vein! Mu häälelõõridest, kust kostuv bass on juhtind presentatsioone ja koosolekuid nagu kindel moderaator, nüüd tuleb pingutada välja vile, mis ehmatab või äiutab teid nagu eunuhhi hääl! Las udutab mu silmi koolipoisipisar! Las painduv keel käib välja suust ja valib õige noole lahingvibu jaoks! Ja kui ma seda ei suuda, kas siis hing peab unustama tõe?
MARI – Siis tee, kuis soovid. Sinu palumine riivab mind veel rohkem kui mõnda teist. Siis hävinegu kõik! Sest odavam on sinu emal sinu üle uhkust tunda, kui karta tänamatust, mis ohtlik meie mainele. Ma olen sama kindel nagu sina. Tee, mis tahad… Sinu vaprus on minult saadud, minu rinnapiimaga, kuid sinu ükskõiksus oma maine vastu pärineb sult endalt.
CORILANE – Rahune, ma lähen ülesse, ema, ära mind rohkem läbi katsu. Teen teiste tahtmist mööda ja nende moraali kuulan ära. Näed, ma lähen juba. Vii mu naisele teade. Ma naasen kas presidendi kandidaadina või mittekellegina.
MARI – Tee, mis tahad!

Lahkub.

Viies pilt

RAUL – Nüüd kiiresti! Üleval ootavad sind mitmed mehed. Sa püüa neile leebelt vastata. Sest olen kuulnud, et mõned nende süüdistustest on üsna rasked taluda.
CORILANE – Juhtsõnaks on siis kompromiss. Palun lähme. Süüdistagu nad mind kuritegudes või väärtegudes, ma vastan ausalt.
PRIIT – Jah, kuid leebelt.
CORILANE – Hea küll siis, leebelt. Olgu peale, leebelt.

Lahkuvad.

Kolmas stseen

Esimene pilt

Eetikanõukogu avalik istung. Ilmuvad ALAR ja MARGUS.

MARGUS – Meie poliitiliste eesmärkide reetmine on väga ränk süüdistus. Kui ta kaldub pikalt rääkima, siis heida talle ette põlgust rahva vastu, kes peab pikka juttu jamaks. Me teame, et pikka juttu ajades on argumendid risti-rästi just vajaduse järgi võtta ja tema süüdistamine muutub mõtetuks. Nii jääb jagamata kogu poliitiline kapital, mis on kogunenud liitlaskohustusi täites.

Ilmub sekretär.

MARGUS – Mis, kas tuleb?
KRISTA – Jah, tuleb küll.
MARGUS – Kes ta saatjad on?
KRISTA – Vana Priit ja tema toetajad.
ALAR – Kas panid kõik hääled ükshaaval fraktsioonide kaupa tabelisse, mida vajame?
KRISTA – Jah, panin küll.
ALAR – Ja liigitasid ja tüpiseerisid ja klassifitseerisid nimede kaupa?
KRISTA – Jah.
ALAR – Siis kutsu nõukogu liikmed kohe siia. Ja anna neile teada, et kui nad kuulevad mind ütlevat: „Vabariigi nimel…“, siis see tähendab süüdimõistvat otsust, ja mõned võiks hüüda „Anname asja kohtusse“, või „Meediale tuleb teatada“, nii rõhutades vana privileegi ja asja õigsust.
KRISTA – Küll ma ütlen neile.
MARGUS – Kui nad hakkavad lärmama, siis ära luba neil vaikida. Las otsus kujunebki välja lärmi lüües, ükskõik mida otsustame. Me aitame siis ise kaasa.
KRISTA – Väga hea.
ALAR – Nad ärgu kõhelgu ja avaldagu meelt, kui märku anname. Las plaksutavad.
MARGUS – Hakkame pihta.

Sekretär lahkub.

MARGUS – Solva teda kohe alguses. Ta on harjund võitma, nüüd aga peab näitama, mida ta on väärt vaidluses oma kolleegidega. Kui ta ei saa hakkama ja vihastub, siis ta räägib südamelt kõik ära, ning seal on asju, mis võivad ta kaela murda.
ALAR – Näe, sealt ta tulebki.

Teine pilt

Ilmuvad CORILANE, PRIIT, RAUL, rahvasaadikud, turvamehed ja nõunikud.

PRIIT – Ma palun, rahu, ainult rahu.
CORILANE (kõrvale) – Jah, nagu mõni sekretär, kes kehva mündi eest peab kõiki ülemuse meelemuutusi taluma. (Valjusti.) Lugupeetud rahvasaadikud, kaitskem vabariigi huve, et riigikohtu- ja eetikanõukogutoolidel istuksid väärilised kohtunikud! Rahva sekka tuleb tolerantsi külvata! Kaubamajades peab rahu valitsema, mitte tänavatel demonstrandid.
ANTS – Väärikad sõnad.
PRIIT – See on üllas soov.

Kolmas pilt.

Ilmub uuesti sekretär erakonna esindajate saatel.

ALAR – Rahvas, astuge ligi.
KRISTA – Tasa! Kuulake rahvasaadikuid!
CORILANE – Ma palun esmalt sõna.
Kõik – Eks räägi. Tasa!
CORILANE –Kas nüüd, siin, saab kõik otsustatud? Kas enam muus mind ei süüdistata?
ALAR – Ma küsin ühte, kas sa tahab kuulata rahva häält, kas sa tunnustad tema saadikuid ja nõustud eetikanõukogu otsusega juhul kui sinu süü leiab tõestamist?
CORILANE – Ma olen nõus.
PRIIT – Kodanikud, te näete, et ta on nõus. Kuid võtke arvesse ka tema teeneid, ja mõelge närvidele, mida ta on kaotanud, teenides rahvast.
CORILANE – Need olid vaid tühised kibuvitsakriimud!
PRIIT – Mõelge ka selle peale, et ta ei ole lihtne kodanik, vaid staazikas poliitik. Tema sõnu pole vaja pidada uhketeks, need on vaid moraalsed, mille eesmärgiks on taastada usaldus rahva vastu.
RAUL – Hästi, hästi, aitab.
CORILANE – Mis põhjusel mind, kes tunnistati enamuse häältega presidendi kandidaadiks, tahetakse nüüd solvata sellega, et kuulutatakse see hääletus ebaseaduslikuks?
ALAR – Siin vastad sina meile.
CORILANE – Sul on õigus! Eks küsi, ma vastan.
ALAR – Süüdistus seisneb selles, et sa oled astunud heade tavade vastu, alavääristades kogukonna poliitilisi liidreid, nende aetud poliitikat ja seega tuleb sind käsitleda reeturina.
CORILANE – Mis! Reetur!
PRIIT – Ei, pea mõõtu! Sa lubasid!
CORILANE – Ah, neelaku meri me rahva kannatuste kõik registrid ja arhiivid! Või mina olen reetur! Sa laimad mind, kuid ise oled salalindipidaja! Kui palju nende peal ka säilub komprat, kui palju miljoneid su peas või nende summa keelel, ma ikka julgen öelda, et sa valetad.
ALAR – Kas kuulete?
Kõik – Kohtu alla! Kohtu alla!
ALAR – Rahu! Meil pole vaja tõendamise kohustust, te ise nägite ja kuulsite, kuidas ta rahvast vannub ja ametnike tööd tõrjub. Ta lihtsalt trotsib häid tavasid ja avalikku võimu, kui kohtus hakatakse teda üle kuulama. See on nii kaelakohtulik ja ränk, et pigem pälvigu ta meie hukkamõistu siin.
MARGUS – Kuid tema teened läbirääkimistel…
CORILANE – Sina räägid teenetest!
MARGUS – Räägin neist, millest me kõik teame.
CORILANE – Või sina!
PRIIT – Sa siiski lubasid emale midagi?
RAUL – Ma palun, kuula…
CORILANE – Mida? Kui lähekski tema soov täide, kes mind tahtis teletorni otsast alla visata. Ehk oodaku mind kaotus börsil, avalik põlgus või pankrott, ma siiski keeldun ostmast lepitust neilt, kellele jääb mõistmatuks lihtne mehemeel.
ALAR – Et ta aeg-ajalt, kuidas oskab, sülitab rahva pihta, ja valib uhkeldades viise, kuidas võtta , ning viimaks eetikanõukogu ees, täna, kõigile hoope jagab, mitte kohtuvõimu ees, vaid seadusandlikuvõimu teostajate pihta, siis oma kompetentsi piires kuulutame selle mehe sellest hetkest alates rahva usalduse kaotanuks. Tema koht ei ole poliitikas, ma väidan seda kogukonna nimel.
KÕIK – Ta on usalduse kaotanud! Jah, olgu nii, jah, olgu nii. Las läheb!
RAUL – Kuid kuulge, kodanikud, rahvasaadikud, otsustajad…
ALAR – Otsuse tegijad on otsuse langetanud ja aitab jutust!

Neljas pilt

RAUL – Las ma räägin. Ma olen kaitsevägede juhataja ja parlamendi eetikanõukogu avalik istung on paras koht, kus suud puhtaks rääkida. Olles iseseisvuse eest võidelnud, olles kiindunud meie maa kaitsesse. Tunnistades samas ka hüvede hädavajalikkust. Veel sügavamalt aga uskudes isiklikku ellu, oma naise ausse ja laste stabiilsesse käekäiku. Ma tahan öelda…
MARGUS – Seda me juba teame. Mis sa ütled?
ALAR – Ei mingit ütlemist, otsus on langenud. Corilane on meie välis- ja sisepoliitilised eesmärgid reetnud. Nii olgu.
CORILANE (vägevalt, solvununa) – Teie, parteisõdurid, kelle hingust vihkan nagu koosolekute läppund lehka, kes unustavad sokihaisu ja salamisi õhku rikuvad! Teie otsus on langenud! Ma jätan teid teie heitlikusse seltsi! Teil paneb iga väiksem kumu südame pekslema! Tõsiste argumentide ees jääte vait nagu tummahambad! Oma võimu kasutate üksnes otsuste langetamiseks, mitte südame muretsemiseks, kuni lõpuks märkate, et tallalakumisega on meie igivaenlane end jalgadele saanud! Ma põlgan avatud tehinguid, mida te eetikakilbi kaitsevarjus teostate, mida te konventsionaalseks peate, ja pööran selja. On veel teisigi elu valdkondi.

Lahkub; talle järgnevad RAUL, PRIIT, rahvasaadikud ja nõunikud.

ANTS – Vaenlane on lahkunud!
KÕIK – Reetur ei tea, mis on usaldus! Las minna!

Kõik hõiskavad ja pilluvad mütse õhku.

ALAR – Tuleb ettevalmistada pressiteade ja saata see Aktuaalsesse Kaamerasse. Rahvas peab teadma, kui hästi on usaldus käibinud, ehk kuidas on tema rahvasaadikud seda tarbinud. Erakondade enamik on lõpuks ühe mütsi all.
Kõik – Hei, tulge, lugege meie otsust. See on lugupeetud rahvasaadikute töö! Tulge, lähme!

Lahkuvad.

NELJAS VAATUS

Esimene stseen

Esimene pilt

Tallinna tänaval. Ilmuvad CORILANE, MARI, TAIMI, PRIIT, RAUL ja mitu nõukogu liiget.

CORILANE – Napp hüvasti ja kõik! See paljupäine, rääkiv parlament mind tõukab endast eemale. Oh, ema, kas kõik su tarkus on nüüd kadunud? Sa rääkisid, et kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks. Et häda paneb vaimu proovile. Et lihtsat saatust talub lihtne meeski ning vaiksel merel iga paat on meister purjetama. Ent kui saatus raskeid haavu lööb, siis on tarvis üllast meelt ja erilist rahu, meelerahu. Sa ladusid neid õpetusi minu ette, et mu süda saaks võitmatuks.
TAIMI – Oh taevas küll, oh taevas!
CORILANE – Pole tarvis, naine…
MARI – See on jäle! Nad kõik peavad veel kaotusekibedust tundma ja läbima mainekadalippu! Kogu see klubi, see tsunft, poliitikutest pesakäod, eluaegsed rongaemad!
CORILANE – Mis, mis, mis? Mida kauem ma puudun, seda armasamaks saan. Ei, ema, sinu mõte, mis sinu suhu on vahel toonud sõnu kui oleksid sa Jüri Vilms, olgu nüüdsest sama virge, nii säästes rääkivate peade higist tööd. Rõõmsamalt, Raul! Peame sidet! Head aega, naine, ema! Meil läheb hästi! Vana sõber Priit, pea vastu! Sind, juhataja, tunnen karmina, sest näinud oled meeltkalgistavaid pilte ja raskeid lahingstseene. Sa räägi naistele, et vältimatuid hoope on järeldada ekslik hetkest, nad lihtsalt tulevad, nii kurbuses kui naerus. Sind, ema, mu trots on ikka trööstinud. Sa usu kindlalt, kui läheksin ka üksi üle lahe kooli, nagu stipendiaat, abilisteks üksnes ambitsioonid, su poeg kas tõuseb üle banaalsusest või langeb salakavalate seatud lõksu ja hukkub püünispaeltes.
MARI – Mu esiklaps, mu poeg, kas sul ei ole ikka küllalt? Ehk võtad sõpru kuulda ja valid teise sihi, et rabada ei saaks sind iga metsik juhus maha, kui mõne muutlik meel peaks vahetama kurssi.
TAIMI – Me eluplaanid kõik on maha murtud!
RAUL – Ma saadan Brüsselisse sind. Koos kaalume, kuhu jääd peatuma, kelle juurde, et me kuuleks sinust ja sina teaksid meist. Kui aeg annab alust kutsuda sind koju, siis pole meil vaja mööda ääretut maailma üht meest taga otsida ning nõnda mõni soodne juhus mööda lasta, mida alatasa juhtub, kui kaugel see, kel seda tarvis.
CORILANE – Parem jätka tööd ja ela hästi. Vana sõjamehe koht on staabis plaani seada ja mitte lennuraha kulutades koos põlualusega taevalaotust mõõta. Mind saada lennujaama. Mu kallis abikaasa, armas ema, sõbrad, koguge julgust ja naeratage. Kuni olen elus, te saate minust kuulda, kuid seda mitte iial, et kaotand olen kordaminekud ja õnne ning pole enam endine.
PRIIT – Mu kõrvu paitab sinu väärikus. No, lähme siis, ärge muretsege! Kui ma oleks noorem, siis kindlalt liituks sinu odüsseiaga ja sammugi ei jääks sust maha.
CORILANE – Sa anna mulle käsi. Lähme nüüd! Kuid enne lennujaama, veel käime Raplast läbi.

Lahkuvad.

Teine stseen

Esimene pilt

Tallinna tänav. Ilmuvad ALAR, MARGUS ja sekretär.

ALAR – Kõik mingu koju! Ta on läinud, aitab. Mõned, kes tema poole hoidsid, on nüüd väga pahased.
MARGUS – Me näitasime oma jõudu. Nüüd tuleb näida nõrk.
ALAR – Kõik mingu koju. (Sekretärile.) Valmista ette pressiteade, et eetikanõukogu leidis kaebuse põhjendatud olevat ja Corilane on oma kohalt ajutiselt vabastatud.
MARGUS – Las nad minna.

Sekretär lahkub.

MARGUS – Ta ema tuleb.

Teine pilt

Ilmuvad MARI, TAIMI ja PRIIT.

ALAR – Lähme eemale.
MARGUS – Miks?
ALAR – Ta olevat hullem kui maksuinspektor!
MARGUS – Nad märkasid meid! Mine edasi.
MARI (endast väljas) – Hea, et teid näen! Kõik avalikud andmed, mida toodate, te lahkust tasugu!
PRIIT – Pole vaja tõsta häält! Rahu, rahu!
MARI – Kui mu positsioon lubaks, siis saaksite mult kuulda… Ja kuulda saategi! (Margusele.) Kas lased jalga?
TAIMI – Jääge siia mõlemad! Oleks mul ometi võimu ka oma mehele nõnda öelda!
ALAR – Kentsakas inimene?
MARI – On see häbi, sa paks? Eks mõtle, paks! Kas minu poeg ei olnud inimene? Kentsakad on rasvalotid lõua all, mitte inimene, kel vabariigi ees on rohkem teeneid kui sinul sõnu enda vabanduseks.
ALAR – Oh taevas!
MARI – Rohkem tegevust, kui sinul tarku sõnu, me kõigi heaks. Ma ütlen sulle, mis… Ei, mine aga! Ei, kuula mind. Ma tahaksin, et sarnaselt araabiaga ka meie maal su perekonda mõni aus hing külastaks.
ALAR – Mis siis?
TAIMI – Mis siis! Et teha kogu sinu soole lõpp!
MARI – Üks Watergate, koos kogu audioteegiga, võiks õhku lennata!
PRIIT – No jätke, jätke. Rahu!
ALAR – Kui ta oleks kodumaad edasi teeninud, nagu algul ja mitte raiund läbi sõlme, mille ise sõlmis!
MARGUS – Kui oleks, jah!
MARI – Kui oleks! Eks teie langetasite otsuse! Teie, kes te omate informatsiooni, kuid hoiate varjul seda, keda petate.
MARGUS – Laske läbi.
MARI – Nüüd, lugupeetud, palun kasi siit! Said tubli teoga hakkama. Ent kuula ühte veel: nii nagu Toompea on üle alllinnast, nii on minu poeg, siin selle naise mees, teie poolt hukka mõistetud, kelle maine on maha tallatud, teist kõigist üle!
MARGUS – Nii, nii. Me läheme.
ALAR – Kas maksis üldse seista, siin selle põrund naise ees?
MARI – Mu kaebusavaldus siin sündis teie vastu!

Rahvasaadikud lahkuvad.

MARI – Ma tahaksin, et kohus võtaks minu koorma enda kanda ja karistuse neile määraks, mis täide viidaks samal pilgul! Kui seda näeksin ühel päeval, ma võiksin olla õnnelik.
PRIIT – Küll nad saavad ühel päeval ja paras neile! Kas sööte minu pool?
MARI – Mu maitse on viha. Ma söön iseennast ja jään sellest söögist nälga. Lähme ära. Tühi halin jätke, kurtke minu moodi, kui raevund revident. Tulge, tulge, tulge!
PRIIT – Oi, häbi, häbi, häbi!

Kolmas stseen

Esimene pilt

Tallinn-Rapla maantee. Kohtuvad tallinlane URMAS ja kurt ANTS.

URMAS – Ma tunnen sind hästi ja sina tunned mind. Su nimi on vist Ants?
ANTS – Väga õige, sõber. Tõtt öelda ei ole sind tükk aega Tartus ega Raplas näinud.
URMAS – Ma elan Tallinnas ja olen välisministeeriumi teenistuses, nagu sinagi välismaa saadiku juures. Kas tunned mind nüüd ära?
ANTS – Urmas? Eks?
URMAS – Tema ise, sõber.
ANTS – Sul oli rohkem habet, kui sind viimati nägin, aga su punane nina aitab su nägu ära tunda. Mis Tallinnas uudist? Mul on kaasas apostill Iraagist. Hea et mu üles otsisid, aitasid mul terve päeva säästa.
URMAS – Pealinnas toimivad imelikud arengud. Demonstrandid avaldavad parlamendi ees meelt, nõutakse kentsakaid asju.
ANTS – Imelikud aregud! Kas protsess ei olegi veel lõppenud? Meie valitsus valdab hoopis teistsugust informatsiooni. NATO nõukogu on otsuse langetanud, leping on ratifitseeritud, teie kodutüli ei saa siin enam midagi muuta.
URMAS – Poliitilistes ringkondades valitseb vaikus, peale eetikanõukogu otsust on kõik ühe mütsi all. Kuid paljud lihtsad inimesed on Corilase hukkamõistu järel ettearvamatult käitunud ja võimu võtjatel on mängude vaheajal hirm südamesse pugemas. Asi hõõgub valusalt edasi ja võib ka riikidevahelisi suhteid mõjutada.
ANTS – Kus Corilane on?
URMAS – Kadunud.
ANTS – See on Aivole rõõmustav uudis, Urmas.
URMAS – Hetk on Iraagi opositsioonile soodne. Olen kuulnud, et kõige õigem aeg abielunaise võrgutamiseks on siis, kui abielumees on kauemat aega komandeeringus. Teie Aivo võib selles olukorras loorbereid lõigata, sest tema suure vastase järele pole ta kodumaal enam nõudlust.
ANTS – Seda, mida pole olemas, seda ei saa ka nõuda. Mul vedas, et siiapoole juhtusid tulema. Aitasid mind, nüüd lähme Raplasse ja võtame einet.
URMAS – Jõuan sulle enne õhtusööki veel õige imelikke asju rääkida ja need kõik peaksid teie ärile kasuks tulema. Sa vist ütlesid, et lõssipulber ja vitaminiseeritud jook läheb siit otse Iraaki?
ANTS – Ja veel millisel hulgal! Armee varustamine on hea äri. Kaup on korralikult pakendatud ja kogu tarneahel peensusteni paberil.
URMAS – Mul on heameel kuulda sellisest valmisolekust. Rahvusvaheline kaubandus lihvib ka kõige verisemad suhted kõigile kasulikuks. Niisiis, sõber, tervitan sind kõigest südamest ja jään kõige parema meelega sinu seltsi.
ANTS – Just sedasama tahtsin minagi öelda, sõber. Mul on veel rohkem põhjust sinu seltsi üle rõõmu tunda.
URMAS – Hästi, lähme siis koos!

Lahkuvad.

Neljas stseen

Esimene pilt

Tartu. Iraagi saadiku residentsi ees. Ilmub CORILANE reisiriietuses.

CORILANE – Üks tore linn see Tartu! Linnas, kus jänes elab heade mõtete keskel, resideerub ka minu vintsutuste peamine põhjustaja. Pean jääma väsinuks ja tundmatuks, et mu vaenlased mind ära ei tunneks ja minu külaskäik tuleks Aivole üllatusena.

Teine pilt

Ilmub ajakirjanik.

CORILANE – Tere päevast!
AIN – Tere ka sinule.
CORILANE – Kas tead, kuidas on siit kõige otsem tee Iraagi saadiku residentsi juurde? Kas saadik ise on Tartus?
AIN – On küll. Just täna õhtul on pidulik vastuvõtt linnarahvale ja parlamendiliikmetele tema lahkumise puhul.
CORILANE – Kuidas ma ta maja üles leian?
AIN – Sa oled õiges kohas, maja on siin samas, paralleeltänavast on sissekäik.
CORILANE – Ma tänan. Hüvasti!

Ajakirjanik lahkub.

CORILANE – Küll pöörleb, tiirleb heitlik maailm! Head sõbrad, klassivennad, klassiõed, kel nagu mitmes põues kokku lööks üks süda. Kes koolis õppisid ja teatrit tegid koos, nad olid mõttekaaslased. Kuid pärast riidu purjus peaga on vihameesteks saanud korrapealt. Ja verivaenlased, kes teineteist ei sallind vanemate pärast, sest ühe isa oli kõrgel kohal, kuid teine tõrkus astumast parteisse, nüüd äkki, mingil põhjusel, mis vähem väärt kui munakoor, on kallid sõbrad, nii et paari nad oma lapsi lubavad. Nii mina ka! Ma vihkan korruptsiooni, nüüd ise lähen võõra juurde teenet paluma. Astun sisse. Kui naerab välja, on tal selleks õigus. Kui võtab vastu, teenin tema maad.

Läheb Aivo majja.

Viies stseen

Esimene pilt

Tartu. Iraagi saadiku residentsi eesruum kolme uksega. Parempoolne viib majast välja, vasakpoolne puhvetiruumi, keskmine avaneb peosaali. Lava taga kuuldub muusikat. Peosaalist tuleb sekretär.

KRISTA – Veini, veini, veini! Mis teenindamine see küll on! Turvamehed on ka kõik vist magama jäänud.

Lahkub. Ilmub teine sekretär.

LEA – Kuhu Aivo sekretär jäi? Aivo kutsub teda.

Teine pilt

Lahkub. Väljast tuleb CORILANE.

CORILANE – Uhke hoone, võõramaised pidulaualõhnad. Ent mina pole pidulise moodi.

Ilmub uuesti esimene sekretär.

KRISTA – Mis sa soovid, sõber? Kust sa tuled? Siin pole sinule kohta, astu aga ukse taha.

Lahkub.

CORILANE – Ma viisakamat võõrustust ei pälvi, sest Corilast pole nende jaoks olemas.

Ilmub uuesti teine sekretär.

LEA – Kust sina tuled, vennike? Kas uksehoidjal pole silmi peas, et laseb juhuslike möödakäijaid sisse? Palun lahkuge.
CORILANE – Mine ära.
LEA – Mine ära? Lahkuge, või ma kutsun turva!
CORILANE – Nüüd oled küll tüütu.
LEA – Või nõnda jultunud! Küll sinuga saab varsti räägitud.

Kolmas pilt

Ilmuvad eri ustest turvamees, ajakirjanik ja esimene sekretär.

AIN – Mis sul siin asja on, sõber? Ole hea, hoidu sellest majast eemale.
CORILANE – Las ma seisan siin; ega ma teie õhku ei riku.
AIN – Kes sa oled?
CORILANE – Ma olen kutsutud ja seatud rahvast teenima.
AIN – Aga väga vaene.
CORILANE – Seda küll.
AIN – Palun, vaene rahvasaadik, otsi endale mõni teine joomakoht, siin pole sinu jaoks ruumi. Palun hakka minema!

Tõukab ukse poole.

AIN – Mis, sa ei taha? (Esimesele sekretärile.) Ole hea, teata peremehele, mis veider külaline tal siin on.
KRISTA – Kohe.

Lahkub.

AIN – Kus sa elad?
CORILANE – Lennujaamas.
AIN – Lennujaamas?
CORILANE – Jah.
AIN – Kus see on?
CORILANE – Raisakullide ja vareste linnas, Ülemiste kaldal.
AIN – Raiskullide ja vareste linnas! Oled sina alles eesel! Siis elad ka harakatega seal koos.
CORILANE – Ei, ma ei teeni sinu tööandjat.
AIN – Kuidas, kas solvad minu tööandjat?
CORILANE – Jah! See on ausam töö kui lokku lööa. Aga sa muudkui lobised ja lobised. Õienda parem oma piiparite ja pultidega.

Neljas pilt

Ilmub AIVO ja esimene sekretär.

AIVO – Kus see mees on?
KRISTA – Siin, härra. Oleksin politsei välja kutsunud, aga ei tahtnud teie vastuvõttu segada.

Läheb tagasi peosaali.

Viies pilt

AIVO – Kes sa oled? Kust sa tuled? Sinu isikut tõendav dokument? Miks sa vaikid? Räägi! Mis su nimi on?
CORILANE – Kui nüüd, Aivo, minu nägu nähes, sa selleks mind ei tunnista, kes olen, siis sunnid mind mu nime ütlema.
AIVO – Mis su nimi on?
CORILANE – Minu nimi ei paita sinu kõrvu ja ammugi mitte teiste omi.
AIVO – Kes sa oled? Ütle! Su välimus on karm ja sinu näos on käskivust. Su seljas reisiülikond, ent näid nagu otsusetegija või võimuvõtja. Mis on su nimi?
CORILANE – Sea süngeks laup. Kas nüüd sa tunned mind?
AIVO – Ei tunne. Ütle nimi?
CORILANE – Mina olen Corilane, kes sõlmis nõukogu nimel sinuga lepingu, millega kaotasite omandi puutumatuse õiguse oma nafta maardlate üle! Corilane on minu hüüdnimi, et ma kordaminekuid ja õnne üles korjasin, mis seal maas vedeles. Raske vaev, higi, närvikaotus, magamata öised tunnis, halvaks läinud kohvi ja tasuks üksnes uhke hüüdnimi. See võiks meenutada ja toita ilmselt sinu viha, mida minu vastu tundma peaksid. Mulle lõpuks jäi vaid nimi! Me rahvasaadikute kadedus ja kõik kompleksid, mida valijad arglikult sallivad, mu saavutuste peale käega lüües, see neelas kõik ja nad tembeldasid õnne leidja usalduse kaotanuks. See seik ja häda on toonud minu sinu majja. Mitte päästma oma elu, mind ära mõista vääralt, sest ka kogu kohustuste koorem ei sunniks sulle sõbranägu näitama. Ei, üksnes kättemaksuks neile, kes halvustanud on mu mainet, ja enda puhtakspesu, seepärast seisangi ma siin. Kui tasuleek su hinges pole kustunud, kui ihkad vanu arveid klaarida ning siluda neid sätteid, mis häbistavad sinu maad, siis kasuta mu häda, et minu teod, mis pandimajas müügiks, võiks hüvitada sinu saadud kahju. Mul nagu väljaostjal, sinu abiga, soov nuhelda on kolleege, sest nende roiskund mõttekäigud on võrku mähkinud neid ennast. Ent kui on nii, et sa ei söenda, sest oled väsinud taas õnne proovimast, siis tea, et mindki on elu tüüdand ammu. Suitsiidi eitan, see pole meie rahva komme, mu võitlusvahendiks on üksnes hoiak su seiskund vaenu vastu. Mõtlematult käitud siis, kui kallutada seda sa ei proovi, sest leping kunagi ei seo ju võrdseid. Nii sinu riigi rinnast jätkub barrelite kaupa nafta vool. Sind häbistab siis minu elu, kui ta ei teeni sind!
AIVO – Corilane, Corilane! Su iga sõna kisub ülesse mu südamest üht vaga viha juurt. Kui ÜRO ka oleks kõigi ruupor, ma siiski tema sõnu ei usuks sinust rohkem. Nõukogus tegema sa pidid oma tööd, saan aru, miks murdsid piike nii, et kuu sai kilde oma näkku! Nüüd toetan sind, mu mõõga alasi, ning võistlen armastuse pärast niisama tuliselt ja õrnalt, kui varem võita vapruses sind püüdis minu au. Tea, et armastan ma väga rahvast, kes vana on ja kuldne! Keegi polnud minust siiram siis. Kuid nähes sind, su kohtlemist ja võtteid, sain aru, et sina armastad veel rohkem oma. Me oleme vaenlased, jah! Minu nõu oli raiuda kilp su käsivarrelt või ilma jätta käest. Kuid nüüd sa oled võitnud mind kaks korda! Iga öö näen unes koosolekute ruumi. Neid sätteid oli kuus, mis lõpuks lepingusse läksid. See viimane mind murdis täiesti. Lugupeetud Corilane, kui liitlastega polekski meil tüli muud, kui üksnes nafta, kui tulvavete voolu võiks vaigistada üksnes leping, siis aidata võiks lisa, mis võrdselt kohtu alla saadab otsuselangetajaid mõlemalt poolt. Kuid tule sisse nüüd ja vaata julgelt näkku kõigile. Nad on tulnud minuga hüvasti jätma. Ma valmistun lahkuma, see pole lihtne rotatsioon. Mind omal maal on seatud presidendi kandidaadiks üles.
CORILANE – Sa rõõmustasid mind!
AIVO – Kui sinu soov on kindel, uhke mees, siis minu võimu kasuta kui enda oma, sest sina tead kõige paremini, kuidas toimib süsteem, mille on tõmmanud pingesse sinu kättemaksuvibu. Sa tead, kes nõrk on, kes tugev, kes kartlik on, kes julge. Ent tule sisse! Ma esitlen sind neile, kes kiidavad su soovi heaks. Teistele sa ütle oma uhke tere, kes oled tuhatkorda rohkem nende sõber nüüd, kui kord mulle vaenlane, ja seda on tõepoolest palju!

Kuues pilt

AIVO ja CORILANE lahkuvad. Ilmuvad sekretärid.

KRISTA – On see alles veider muutus!
LEA – Mul on siiski tunne, et ta rõivad ei anna temast õiget ettekujutust.
KRISTA – Milline nägu! Ta pilgutas silmi nii kiiresti, või üldse mitte, igatahes näha polnud midagi.
LEA – Mina küll nägin ta näost ära, et selles mehes midagi on. Kohe ei teagi, kuidas seda öelda.
KRISTA – Oli jah! Ma sain algusest peale aru, et temas peitub rohkem, kui keegi oskab arvatagi.
MARGE – Karismaatiline mees, teist sellist pole minu silmad veel näinud!
KRISTA – Ega vist. Ei, siiski, minu ülemat sa ju oled näinud?
MARGE – Keda? Kas Aivot?
KRISTA – Nojah, selge see.
MARGE – Tema on tõesti ülem!
KRISTA – Noh, mitte just nii. Aga minu arvates on meie oma Corilasest targem.
MARGE – Seda on raske otsustada. Sest lepinguid peab pidama ja leping on sõlmitud.
KRISTA – Seda küll, aga asjaolud muutuvad.

Seitsmes pilt

Ilmub turvamees.

HELI – Mul on teile uudist!
SEKRETÄRID – Mis, mis, mis! Lao välja!
HELI – Oleksin ükskõik millisest rahvusest, ainult mitte okupantide seast. Parem oleksin kasvõi surma mõistetud.
SEKRETÄRID – Miks, miks?
HELI – Kuidas miks? Siia tuli mees, kes on alati iraaklaste suhtes alandavat poliitikat ajanud. Corilane!
KRISTA – Miks sa ütled „alandavat poliitikat ajanud“?
HELI – Ma ei ütle „alandavat poliitikat ajanud“, aga ta ei andnud Aivole milleski alla.
MARGE – Ah, jätke, meie oleme ju sõbrad. Minu ülemus on Corilast alati liiga kõvaks ja uhkeks pidanud.
KRISTA – Meie jaoks oli ta igatahes tõesti liiga kõva. Bagdadis mäluti lepinguteksti nagu karbonaadi.
MARGE – Kui ta on gurmaan, siis ta oleks võinud sellesama ära moorida ja nahka pista.
KRISTA – Aga mis uudist sul veel on?
HELI – Seda, et siin mehkeldatakse Corilasega nii, nagu oleks hoopis teda Iraagi presidendi kohale kandidaadiks seatud. Pannakse laua ülemisse otsa istuma, nii et kui mõni rahvasaadik talt midagi küsida tahab, siis peab ta vaikust paluma. Aivo ise kohtleb teda nagu kallist sõpra, patsutab õlale ja keerutab ta juttu kuulates silmavalgeid. Aga asja tuum on selles, et Aivo on nagu pikuti pooleks lõigatud, ta on kõigest pool sellest, mis ta eile oli. Ta teab, et peab homme Bagdadi naasma. Samas tahaks ta kõik enese ees maha niita, et järele jääks pöetud maa.
MARGE – Vaevalt temast paremat murupügajat leidub.
HELI – Kõlbab! Muidugi, vaevalt et! Sest vaata, tal on niisama palju sõpru kui vaenlasi. ainult et, need vaenlased ei tihka näidata, et nad vaenlased on, seni kuni teda pole veel tigradeeritud.
KRISTA – Tigradeeritud? Mis see on?
HELI – Aga sõbrad, niipea, kui mees on püünele tõusnud, poevad nad urgudest välja nagu küülikud pärast vihma ja kukuvad temaga pillerkaaritama.
KRISTA – Millal see asi algab?
HELI – Homme, täna, otsekohe. Täna peale õhtusööki lüüakse trummi. See olgu kõigile justkui järelroaks ja selle kallale asutakse enne, kui praest on jõutud suud puhtaks pühkida.
MARGE – Noh, siis läheb maailm jälle liikuma. Rahuaeg ajab raua rooste ja rätsepad rasva ning sigitab turulaulikuid ja nurgaadvokaate juurde.
HELI – Võitlus, ütlen ma, on rahust niisama palju etem kui öö päevst. Ta on lõbus, ärgas, täis kõmu ja särtsu. Rahu pole muud kui halvatus ja uimane olek, tönts, kurt, unine ja oimetu. Ta sigitab ebavõrdsust rohkem kui börs jõuab investeerijaid pankrotti ajada.
MARGE – Nii see on. Ja nagu öeldakse, et sõjaaeg on omamoodi vägistaja, nii ei saa ka salata, et rahuaeg on kange truudusemurdja.
KRISTA – On jah. See just ajabki mehi üksteise vastu vihale, see armukadedus.
HELI – Muidugi, ja milleks meile truudus, mida murdagi pole mõtet, sest kadedusel pole ju mõtet. Vägivald on parem, seda rohkem turvamehi vaja läheb. Rahutagamine iga hinna eest! Loodan, et liitlasi ja süürlasi langeb võrdselt… Nad tõusevad lauast, nad tõusevad lauast!
SEKRETÄRID – Lähme ruttu, ruttu, ruttu!

Lahkuvad.

Kuues stseen

Esimene pilt

Tallinn. Väljak. Ilmuvad ALAR ja MARGUS.

ALAR – Tast pole kuulda, karta pole põhjust. Ta abinõud, mida kasutada võiks, on demokraatia tingimustes taltsad, kui rahvas vaikselt kuulab. Ning see, et kord on majas, peaks punastama panema küll neid, kes ise pigem kannatavad, kui tänavatel demonstrante taluvad, kui laulev rahvas väljub kauplustest, et rõõmsalt väljas oma asju ajada.

Teine pilt

Ilmub PRIIT.

MARGUS – Meil läks see hästi korda. Kas Priit?
ALAR – Jah, tema, tema. Ta on üpris lahkeks läinud. Tere päevast!
PRIIT – Tere teile!
ALAR – Corilast leinavad ta sõbrad, mitte keegi muu! Riik püsib kindlalt ja nõnda jääb.
PRIIT – See kõik on hea, ent oleks veelgi parem, kui Corilane oleks leplikum olnud.
ALAR – Kus ta nüüd on?
PRIIT – Mul pole aimugi. Emal ja naisel pole samuti teateid.

Kolmas pilt

Ilmuvad kolm-neli mingi erakonna esindajat.

Kõik – Tere päevast ja sooja päikest!
ALAR – Head kaaslased, tere!
MARGUS – Teid tervitan, teid kõiki tervitan.
INDREK – Meie ise, meie naised ja mehed, anname oma hääle ikka teile.
ALAR – Te elage ja kosuge!
MARGUS – Head tervist, naabrid! Corilane ei armastanud teid kunagi nii nagu meie!
Kõik – Olete lugupeetud mehed!
INDREK – Head tervist teile!

Erakondlased lahkuvad.

ALAR – See aeg on ilusam ja õnnelikum kui siis, kui need inimesed jooksid mööda tänavat.
MARGUS – Corilane oli tubli valitsusejuht, aga kõrk, täis uhkust, uskumatult suurt auahnust ja ülbust…
ALAR – Ta ihakas võimutäiust. Meie ajal!
MARGUS – Mina nii ei mõtle.
ALAR – Kui temast oleks saanud president, siis meie nahk oleks hakanud tema käes küll parkuma.
MARGUS – Jah, parkimata nahaga ja kohtus käimata on rahulikum elada.

Neljas pilt

Ilmub sekretär.

KRISTA – Lugupeetud rahvasaadikud, üks teisejärgu poliitik koosmeele büroost, kes eile puhumisega vahele jäi, rääkis hetk tagasi avalikult neist põhjustest, mis nüüd on pommuudiseks saanud. Iraagi opositsiooni liidrist Aivost, kunagisest diplomaadist Tartus, on saanud Iraagi president ja meie Corilane on määratud tema välispoliitika kantsleriks siin.
PRIIT – See sama Aivo! Ta torkab tundlad uuesti maailma, ehk küll oli peale lepingute sõlmimist end karpi tõmmanud. Aga Corilane!
ALAR – Mis sa räägid seal Corilasest?
MARGUS – See avaldus tuleb kohtusse kaevata! Lepinguid ei saa murda, see ei ole võimalik.
PRIIT – Mis! Võimatu? Me teame ajaloost, et küll saab. Kolm korda juba juhtunud on säärast minu elu jooksul. Te uurige sellest mehelt või naiselt, kust ta selle teabe hankis. See võib olla väärinformatsioon.
ALAR – Seda ei või olla, mina tean ju.
MARGUS – See pole lihtsalt võimalik.

Viies pilt

Ilmub RIINA.

RIINA – Esimees kutsus kokku erakorralise istungjärgu. Tuli teateid, millest võib teie nahk veel sügelema hakata.
ALAR – See on kõmu, hull skandaal!
RIINA – See sõnum on leidnud kinnitust. Ringi käib aga veel midagi hirmsamat.
ALAR – Mis saab olla sellest vastikum?
RIINA – Ei tea, kas see on tõsi, aga kuulda on, et Corilase autoriteet on liitlastevahelised suhted löönud lainetama. Leping Brüsseliga vaadatakse üle. Sissemaksete ja väljamaksete osas viiakse sisse parandused.
ALAR – Tühi jutt!
MARGUS – See on provokatiivne. Välja mõeldud selleks, et maailmakorda ümber lükata.
ALAR – Just paras võte.
PRIIT – See pole mõeldav! Süüria ja liitlased on niisama võimetud leppima, kui kõige ägedamad vastandid.

Ilmub teine sekretär.

KRISTA – Riigikaitsenõukogu saatis mind teie järele. Liitlasleping on ohus. Aivo vahemees ja välispoliitika kantsler on saavutanud ootamatu läbimurde suhetes.

Kuues pilt

Ilmub RAUL.

RAUL – Küll tegite ikka tublit tööd!
MARGUS – Mis uut? Mis uudist on?
RAUL – Eetikaga panite Corilase paika, solvasite tema ema, naist ja eneseuhkust…
PRIIT – Mis uudist on! Mis uudist?
RAUL – Kogu strateegia tuleb jälle ümber vaadata! Kellega nüüd ühiseid väärtusi jagada!
PRIIT – Mis on uudist? Teie töö on vilja kandnud, ma kardan. Mis on uudist? Kui ühest mehest nii palju oleneb…
RAUL – Kui! Ta on liitlaste jaoks autoriteet ja Süüria jaoks juba samuti. Keegi pole osavamalt läbirääkinud! Nüüd on poliitikutel vesi ahjus. Kogukond jahib meid, mannetuid, nagu lihunik kärbseid.
PRIIT – Kena teo olete teinud ja teie valijad, kes andsid oma hääled teile putrutäis suuga.
RAUL – See raputab meie riigi alustalasid.
PRIIT – Nagu kunagi üks teine leping. Ah teie tööd küll!
MARGUS – On see tõsi?
RAUL – Jah! Nüüd kahvatute, veel enne kui kõik lõppeb! Liitlased löövad lahku. Põlisvaenlane tõstab pead. Kas aga Corilast saab keegi laita? Tegelikult peavad temast lugu nii vaenlased kui sõbrad.
PRIIT – Kui nii läheb, siis on laulud lauldud.Tuleks vabandada.
RAUL – Kes vabandab? Rahvasaadikutel on häbi, või ei ole häbi, kumbagi puhul pole neist asja. Kui tema sõbrad paluksid Corilast: „Mõtle meie peale!“, solvaks see samahästi nii teda kui tema vaenlasi, kes olid asja põhjuseks.
PRIIT – Tõsi! Kui keegi Baltikumist tuleks minu majja, mul poleks südant öelda: „Ma palun andeks!“ Kelle nimel? Tõesti vägev valik teilt ja teie nõunikelt! Mis ilus töö!
RAUL – Te olete suhteid raputanud.
Rahvasaadikud – Kas meie panime?
PRIIT – Mis! Ah, kas meie! Nagu õunapuud! Saak oli teile armas, kuid õitsemise ajal viskasite võrgu tema ümber, et keegi seal ei tolmleks.
RAUL – Kardan küll, et peagi jääme üksi. Corilane kuulab Aivo käsku. Nüüd euroopa lepingust meil tuleb meeleheitlikult kinni hoida.

Seitsmes pilt

Ilmub grupp erakonna esindajaid.

PRIIT – Tulebki see parv. (Raulile) Kas Aivo on temaga? (erakondlastele.) Just teist oligi siin puudus, võtke peast oma mütsid ja hõisates heitke õhku neid, just nagu siis, kui Corilast usalduse kaotamises süüdistasite. Sama palju kui lendas siis teil mütse peast, lendavad tolmuna puupeade hääled nüüd tuulde. Ükskõik! Me pälvimegi seda.
KÕIK – Tõepoolest, segaseid teateid oleme kuulnud.
INDREK – Mis puutub minusse, siis hääletasin küll poolt, aga tegelikut olin vastu!
KAIE – Mina samuti.
MERIKE – Ka mina. Tõtt öelda, veel paljud meist. Mis me tegime, seda tegime kõige paremat soovides. Ja kuigi me olime valmis tema moraali laimama, ei tahtnud me teda solvata. See oli vastu tahtmist.
RAUL – Mis tore kaup!
PRIIT – Tegite head koostööd rahva liitlastega! Kas lähme üles!
RAUL – Kuhu mujale?

Kaheksas pilt

RAUL ja PRIIT lahkuvad.

ALAR – Nüüd koju, sõbrad. Ärge kohkuge. Mõni erakond rõõmustaks küll, kui saaks tõeks see, mille ees nad hirmu teesklevad. Nüüd koju, ärge kartust välja näidake.
INDREK – Tulge, sõbrad, läheme koju. Olen alati öelnud, et oli ülekohtune teda kohtu alla mitte anda.
KAIE – Samuti meie kõik. Tulge aga, lähme koju.

Erakondlased lahkuvad.

MARGUS – Ei meeldi minule need uudised.
ALAR – Ka mulle mitte.
MARGUS – Läki üles! Ma annaksin poole oma aktsiapakist, kui see uudis valeks osutuks.
ALAR – Palun lähme.

Lahkuvad.

Seitsmes stseen

Esimene pilt

Rapla lähistel. Ilmuvad AIVO ja tema nõunik.

AIVO – Kas ikka veel on tema populaarsus suur?
GUIDO – Ei tea, mis imelik karisma küll temas peitub. Selle mehe nimi on ülesse puhutud ja taevani kiidetud. Te kipute oma rahva silmis, härra president, selle mehe varju jääma.
AIVO – Mida saan ma teha, kui just katkestada leping, nii aga lööme sandiks me oma plaani? Mees on muutund ülbeks ka minu vastu. Ma ei osanud seda oodata, kui kunagi temaga käed lõime. Ta ei ole oma loomult heitlik. Pean vabandama, kus parata ei saa.
GUIDO – Meie oma plaani pärast tahtsime, et jagad võimu temaga, mitte ise ei sõlmi liitlastega kokkuleppeid. Ta nõunikuna oleks võinud meie seltskonna liita nii.
AIVO – Sind mõistan täiesti. Ent ole kindel, et kui kord annab aru, ta ei teagi, mis heidan talle ette. Kuigi tundub, nii arvab tema ja enamik nii öelda rahvast, et kaalutud on hästi kõik ja produktiivselt ta Iraagi riigis asju ajab, kui võitleb valimiste eest ja kaitseb teatud valikuid, on siiski võõras tema kompetents. See võib tal murda kaela ja ohtu seab ka minu, kui aru Süüria osas päritakse meilt.
GUIDO – Kas, härra president, siis teile näib, et ta valdab teatud assigneeringuid?
AIVO – Enne iga kokkulepet, ta lakub nende haavu. Tema poolt on juhatus ja nõukogu. Senat armastab teda, aga rahvasaadikud on valitsev vähemus valijatena, kes ometi võib ta sama kärmelt tagasi kutsuda kui enne kohale määras. Selle sousti sees on tema roll sama, mis merikotka roll kaladele, ta haarab loomu väel. Alguses oli ta neile teenekas integraator, ent ta pole suutnud oma kuulsust kiretult kanda. Kas ülbusest, mis nakkab meest, kel õnn on püsiv, või mõistmatusest kasutada juhust, või siis iseloomust jääda sama rangeks nii auditi kui teenete patjadel, just nagu mees, kes reha alla neelanud… Üks neist puudustest, ehk tundis ta küll kõigi maiku, ent öelda võin, et otsustas neist üks, sai põhjuseks, miks teda kardeti kodumaal ja vihati ja lõpuks degradeeriti. Meie maal tema teened lämmatavad selle. Aga kuulsus sõltub ka meil ikka aja arvamusest. Ja võimul, millest me üle ega ümber ei saa, pole teist nii ilmset hauda kui kantselei, mis alavääristab oma juhi tegusid. Leek tõrjub leeki, üks nael teist, jõud tõrjub jõudu ning üks hüve murrab teisel hüvel kaela. Ent elame, näeme! Kui su maine peaks ka meie maal mõranema, Corilane, siis oled tõesti vaene. Oled varsti kõigi prostituut!

Lahkuvad.

VIIES VAATUS

Esimene stseen

Esimene pilt

Tallinn. Väljak. Ilmuvad PRIIT, RAUL, ALAR, MARGUS ja teised.

PRIIT – Ei, mina ei lähe sinna kongressile. Kuulsite, mida rääkis kaitsevägede juhataja, Corilase kunagine suur soosik. Ta pakkus mulle peaministri kohta, kuid mis see loeb? Minge teie, otsige kompromissi, siluge suhteid, kutsuge kadunud poeg tagasi. Kui ta isegi Rauli ei võta kuulda, siis mina jään koju.
RAUL – Ta tegi näo, nagu ei tunneks mind.
PRIIT – Kas kuulsite!
RAUL – Kuid koridoris ta hüüdis mind nimepidi. Ma meenutasin sõprust, unetuid öid koos ühise laua taga. Kuid ta ei lubanud ennast enam Corilaseks hüüda, keeldus oma aunimest. Ta on nüüd nimetu mittekeegi, teda pole olemaski seni, kuni taob uue nime endale uute skandaalide alasil.
PRIIT – Nii! Hea töö! Endine peaminister, kes laostas eelarve, et lätlased saaksid odavat suhkrut osta! Nüüd nende käest me saame alkoholi odavat. Väärt mälestus!
RAUL – Ma rääkisin, kui püsiväärtuslik on anda andeks süü, kui seda keegi ei oota. Ta vastas, et kui seda nurub temal riik, kes tema ajal sai liidu liikmeks, siis on palve pinnatu.
PRIIT – Ja õige ka. Mis võis ta öelda muud?
RAUL – Ma püüdsin panna teda arvestama sõbradega. Ta vastas, et tal pole aega neid üksikuid noppida välja haisvast adrulasust. See olla luuser, kes marmelaadi nimel jätab mõne liivatera pärast lehkava rämpsu rannast koristamata.
PRIIT – Marmelaadi nimel! Mina olin üks tema sõpradest, ta ema, naine, laps ja seal see vapper mees, kas need kõik on liivaterad. Ent teie pärast, adrulasu, keda sealpool kuudki haista võib, teie pärast ta kõigist meist teeb marmelaadi!
ALAR – Jää leebeks, palun. Isegi kui abist keeldud selles pakilises olukorras, sa ära pilka meie julgeolekut. Kui aga nõustud esindama meie maad, võib sinu aeglane kuid tubli keel päästa meid kõiki kaasmaalaste plaanipärase tegutsemise eest.
PRIIT – Ei proovi mina.
ALAR – Ma palun, mine.
PRIIT – Mis ma võiksin teha?
MARGUS – Sa oskad keelt. Mine ja katsu liitu mõjutada.
PRIIT – Kui aga Corilane minu volitusi ei aktsepteeri, mis siis? Kui vaidlustab me ponistused nagu pettund sõber, keda kurvastab me lahkusetus? Oletame nõnda.
ALAR – Hea tahte eest võid arvestada tunnustatud tasuga. Peaminister?
PRIIT – Hea küll, ma lähen pealegi, ehk kuulab mind. Kuigi see, et ta kõõritas Rauli, teeb mind murelikuks. Võib olla polnud hetk sobiv, ehk polnud ta veel lihtsalt palju maiustanud. Kui kohvi joomata ja küpsis põske pistmata, kui hommik sünge näib, siis pole kellelgi tuju kellegagi läbi rääkida. Ent kui on häälestatud mõtted, siis hing on nõtkem kui paastulaagris. Ehk söök ja jook ta meelestavad lahkeks, kui asun teda piirama.
MARGUS – Sina tead teed tema südamesse. Sa ära hälbi sellelt.
PRIIT – Nüüd tulgu, mis tuleb, ta proovin ära. Teatan teile siis, kui mul korda läks.

Lahkub.

Teine pilt

RAUL – Ta ei kuula teda.
ALAR – Ei?
RAUL – Ta istus laval, silm nagu hõõgus peas, ja võimust leili saab. Ta viha peab vangis tema enesekindlust. Ma tegin talle hea pakkumise, kuid ta ütles „Vähe!“ ja tumma käega saatis kabinetist välja. Ta hiljem teatas kirjas, mida võib ja mida ta ei või, mis teda tõesti seob. Nii et kõik lootus on meil asjatu. Või kui ehk üksnes perekond, ta ema, naine, laps, sest pärilikusest tulenevad sugulussuhted ei katke emantsipatsiooniga kunagi täielikult. Lähme katsume neid ja peame aru.

Lahkuvad.

Teine stseen

Esimene pilt

Sissekäik kongressidepaleesse Raplas. Turvamehed on postil. Ilmub PRIIT.

RAIVO – Pea! Kust sa tuled?
ILMAR – Mine tagasi!
PRIIT – Te turvalisust valvate, see on hea. Ma tulin nagu riigimees Corilasega rääkima ja kongressist osa võtma.
RAIVO – Kustkandist?
PRIIT – Tallinnast.
RAIVO – Siis mine tagasi, ei saa. Akrediteerimistalituse juht ei taha kaardita isikutest midagi kuulda.
PRIIT – Head sõbrad, ma olen kutsutud. Peale selle on Corilane minu sõber. Ehk on minu nimi tema suust teile kõrva puutunud.
RAIVO – Mis sellest? Mine siit! Su nimi on meile tundamata.
PRIIT – Usu, sõber, et Corilane armastab mind. Ma olin kui raamatupidaja, kes tema teenete üle arvestust pidas. Tema maine on selles raamatus hiilgav, võib olla liialt, sest midagi ma kirjutasin juurde, kuid üksnes nõnda paksult kui seda tõepõhi lubas. Ei, vahel siiski tegin rohkem kandeid, eesmärgi täitsin ja teda kiites peaaegu valet müntisin. Seepärast on minu lojaalsus rikkas, nagu näete, ja see võiks läbipääsuks anda loa.
RAIVO – Tõesti, kodanik, lõunamaal armastatakse kaubelda. Ent kui sa oleksid tema ülistuseks lausunud niisama palju pettust, kui sõnu praegu sa enda kiituseks laususid, ikkagi sa siit läbi ei pääseks, ka siis mitte, kui valetamine oleks siin maal sama suur väärtus kui teie maa poliitikas ausus. Nii et mine tagasi.
PRIIT – Palun, sõber, mu kaart jäi apartementi. Pea meeles, et olen Corilase kodumaal tema kunagise partei asutajaliige ja koalitsiooni alaline eestvõitleja.
ILMAR – Ükskõik, kes sa oled, nagu sa ise ütlesid, tema eest valetaja. Aga mina olen turvamees, kes alati juhtnööridest juhindub, nii et pean ütlema, et sa ei pääse läbi. Mine tagasi.
PRIIT – Mis kell neil lõunasööki jagatakse, kas sa seda võid öelda? Tahtsin temaga kokku saada alles peale korralikku kõhutäit.
RAIVO – Sa oled riigimees, eks?
PRIIT – Jah, nagu enamik tänasel kongressil.
RAIVO – Siis peaks sul tunnistus olema. Kas te pärast seda, kui tõukasite väravast välja oma peamise läbirääkija ning oma kademeelses segaduses andsite vaenlasele kätt oma templis, võite loota, et pääsete konverentsile, kus arutatakse kokkuleppeid, mis teid masendavad, oma odavate oigamiste ja labase kiidulauluga? Kas sa tahad oma nõrga hingeõhuga ära puhuda tuld, mis ammu maailmakerist kütab? Ei, te petate ennast. Sellepärast mine tagasi, kust sa tulid, ja süüdista oma riigi välispoliitikat, mis teid ükskõiksuse ja valede valikute paeltesse püünisesse on vedanud. Corilasel on sõlmitud meie riigiga töövõtu leping. Ta ei muuda oma otsust, et tagasi tulla.
PRIIT – Kui teie riigi president teaks, et olen siin. Tema võtaks mind aupaklikult vastu.
ILMAR – Tühi jutt, saadikud ei tunne sind üldse.
PRIIT – Mõtlesin Iraagi presidendi välispoliitilise nõukogu juhti, kantslerit.
ILMAR – Corilane ei hooli sinust. Tagasi, ütlen sulle. Mine tagasi või kutsun patrulli. Ilma kaardita sisse ei saa!
PRIIT – Ei, oota, sõber…

Teine pilt.

Ilmuvad CORILANE ja AIVO.

CORILANE – Mis siin on?
PRIIT – Noh, turvamees, nüüd saadan sind puu taha. Saad näha kuidas minust lugu peetakse! Küllap taipad, et iga turva ei saa mind takistada oma sõbra Corilasega kokku saamast. Selle järgi, kuidas ta mind vastu võtab, võid ise arvata, mis sind ootab. Eks vaata nüüd ise ja minesta. (Corilasele.) Poliitiliselt korrektne soeng on sulle alati sobinud ja mina olen sind alati imetlenud, lugupeetud Corilane! Oh, sõber, sõber, sõber! Sa oled meile tuld hakatanud. Vaata, ma tahan selle kustutamiseks vett tuua. Keegi ei suutnud mind keelitada mitte tulla sinu juurde! Alles siis, kui veendusin, et keegi ei liiguta mind nii nagu sina, alles siis lubasin endale volituse valmis kirjutada. Vaata, mul on volitus sinuga kokkuleppida! Unustame selle tõrke, mida kaasmaalased kunagi ette ei osanud näha.
CORILANE – Mine siit minema!
PRIIT – Kuidas? Minema!
CORILANE – Ma ei tunne oma ema, naist, last, kuidas võiksin ma sind tunda. Mu teod on teiste teenistuses. Kuigi kättemaks ehk ongi minu käes, seepärast põlvi väristada siiski pole vaja. Las mürgitada pigem unustus me sõprust, kui et mu halemeel ta suurust näitab. Seepärast kao! Kõrv tõrjub teie ettepanekuid küll kindlamalt kui igatsus mu kibestunud valu. Kuid, seletuseks sulle ja mälestuseks ehk, võta see, mis kirjutasin öisel tunnil. (Annab kirja.) Üks sõna veel: ma ei taha sind kuulda, Priit. (Pöördub ära.) Aivo, kas mäletad, koostöö on tehtud, aga näed…

CORILANE ja AIVO lahkuvad.

Kolmas pilt

GUIDO – Noh, kodanik, kas sinu nimi oli Priit?
ILMAR – Näed sa, see on dokument! Tee lennujaama on sul teada.
GUIDO – Kuulsid, kuidas meid vaibale võeti, et me sinu hiilgust kinni pidasime?
ILMAR – Mis sa arvad, kas üks meist peaks ehk minestama?
PRIIT – Ei hooli mina maailmast ega hooli minust maailm. Mis teisse puutub, siis teid nagu poleski, niivõrd tühised olete. See, kel tahtmine on surra suitsiidi surma, ei karda teist suitsiidi. Tehku Corilane nägu, et ta seda teab. Aga teie ise jääge kaua selleks, kes olete, turvamehed, ning kasvagu koos eaga teie valvamise oskus! Ütlen teile, nagu mulle öeldi: ainult jalad ees!

Lahkub.

GUIDO – Olen kindel, et ta on riigimees, otsuselangetaja, võimuvõtja.
ILMAR – Corilane on karm poliitik. Kuid tema on tamm, mitte kalju, mida tuuled ei kõiguta.

Lahkuvad.

Kolmas stseen

Esimene pilt

Rapla kongressidepalee. CORILANE istub laua taga, AIVO ja teised tema ümber.

CORILANE – Kõik dokumendid on ette valmistatud. Kõik ülekaalutegurid on kaardistatud. Homme võib läbirääkimiste laua taha istuda. Homme võib teie meedia kõigile teada anda, kui ausalt ja tulemusrikkalt me oleme ajanud teie asju. Nagu oma enda asju!
AIVO – Sa oled rahva huve teeninud ja lepingut hoolikalt täitnud. Su kõrv on jäänud kurtide salajuttude ja sõprussuhetegi vastu kurdiks, kes arvasid sind suutvat mõjutada!
CORILANE – See võitleja, kes läks siit murtud südamega, vist siia saadeti kui mu kodumaa viimne lootus. Poliitiliste teenete panga pärast pakkusin talle veel kord neid tingimusi, mis nad ise hülgasid ja mida nad nüüd ei saa vastu võtta. Ise ka ei tea, mispärast ma õige pisut andsin järgi. Rohkem ei võta kedagi kuulda, ei diplomaate, riigi ettepanekuid, ei oma sõpru ega naist.

Lava tagant kostab hõikeid.

CORILANE – Mis kisa see on? Kas viimse hetke viimne irve, mis rikkuma mind kisub lepingut? Ei, seda ma ei tee.

Teine pilt

Ilmuvad TAIMI, MARI, SIRJE, laps ja turvamehed.

CORILANE – Mu naine kõige ees, sõbranna järel! Siis auväärt vorm, mis kujundas mu ihu. Ta hoiab käest mu lihast last… Kuidas said nad sisse? Kas loodus ise suudaks katkestada sidemed, mis seovad? Neis paeltes tuleb ennast kehtestada nüüd ja minu enesekindlusest peab saama püsiväärtus! Sest mis on väärt need tuvisilmad, kummardused!… President, ka mina pole kivist… Ei palu keegi neist, kuid pisarad on silmis! Ning pojal hiilgab pale, kas on ta haige?… Ei! Mu kohustuste koorem on küll suur, ent õlga longu nende all ei lase, vaid püsin nagu mees, kes ise enda lõi, muud seemet teadmata.
TAIMI – Mu mees ja kaasa!
CORILANE – Kuum kliima on mu pilku tumestanud!
TAIMI – Mure on muutnud meid, kui see mõte sul pähe lõi.
CORILANE (tõustes, endamisi) – Kui vilets näitleja ei tea ma enam oma rolli ja vassin teksti, vassin, vassin, vassin, end häbistades.

Kolmas pilt

Astub naise juurde.

CORILANE – Mu parem külg, ma olen valmis teiega rahu sõlmima, kuid ära nõua sama sa minu vaenlastele Süürias. Su suudlusest ma olen unistanud, mis oleks sama magus, kui minu kättemaks mu pagulase põlve eest mu vaenlastele. Me rahvas truudust väärtuseks ei pea, kuid usu mind, et olen olnud truu su vastu, su range häbelikus kui pühapilt mu silme ees. Ma lobisen ja ainus ema maa peal peab teret ootama. Tule istu! Tooge vett! Siin paberite hulgas teeme ruumi. Neid käsi olen otsind toeks, kuid küürakale paras üksnes kark või kepp.
MARI – Miks murdud tormis! Su töö on laual laokil. Kui neil on sirge siht, siis austan sind ja nagu ekslikult on peetud vaid lapse kohuseks, sind kuulan.
CORILANE – Mu sõna kuulad? Sa kuulad oma kalgi poja sõna?

Aitab MARI toolile istuma.

CORILANE – Pateetikata siin ei saa vist keegi. Las mässav tuul lööb uhked kased vastu tulist päikest purje ja selja taha jäägu võimatus, et mida olla ei või, saab hõlpsalt olevaks.
MARI – Sa oled minu poeg, ma aitasin sind vormida. Kas tunned seda naist?
CORILANE – Taimi sõbratar ja ihukaitsja Sirje, ilus nagu keravälk ja noor nagu jää, mis puhtast lumest külmunud on purikaks. Tere Sirje!
MARI (lükates esile väikest pojapoega) – Siin aga sinu enda väike jäljend, kes näib kõiges sulle saavat partneriks, kui aeg saab täis.
CORILANE – See on suur väljakutse. Kasvatada teda eesmärgikindlaks ja ausaks mängijaks. Kes püsib nagu majakas, mis põlgab iile, ning päästab neid, kes silmas peavad teda.
MARI – Poiss, mine isa juurde!
CORILANE – Mu tubli poeg!
MARI – Taimi, su naine, Rinno, su poeg, Sirje, sinu naise ihukaitsja ja mina, sinu ema, me tulime sind paluma.
CORILANE – Ma palun, vaiki! Või kui palud, siis mõtle, et asi, mida palud, ei ole minu anda. Ära nõua kannapööret, sest olen kahe näoga Jaanus. Mind ära laida iseloomutuks. Su kainem aru ärgu jahutagu minu viha ja kasumi lootust.
MARI – Aitab juba, aitab! Sa andsid mõista, et keeldud kõigest, sest paluda meil pole muud kui seda, mida juba keelasid. Ent ikkagi! Kui sa muutuda ei taha, siis nagu kaste langeb süü kogu raskusega maha. Kuula meid!
CORILANE – Aivo, pane tähele, ma ei kuula salakõnet. (Istub.) Teie palve?
MARI – Kui oleks vait ja ei suhtleks, siis reedaksid meid riided, näod, me mõtted, mis sinu lahkumisest saadik vaevanud on meid. Arva ise, kui palju raskem kõigist naistest oli meil sind leinata! Eks nähes sind peaks rõõmu pärast silmad niiskuma. Ent sina sunnid meid nutma, sest sinu ema, laps ja naine näevad, kuis poeg, mees ja isa rebib südame oma isamaa rinnast. Meid sokeerib su vaenulikus, sest sa takistad meie head tahet. Kuidas on võimalik paluda oma kodumaa eest, nagu on meie kohus, ja samas ka sinu hea käekäigu eest, mis on samuti meie kohus? Oh häda! Kadunud on meile kas me maa või sina. Meid ootab õnnetus, ükskõik kumb neist ka võidab, kellele me seda soovime. Emb-kumb, kas oled võlausaldaja ja tallad võitjana maa tavadel, või võlgnik, kes reetes, peab laenu tegema, ta samuti on hetkevõitja! Kuid mitte meie. Ma ise, poeg, ei oota ära saatust, mis kohustuste koorem määrab. Kui sind ei veena ma halastama mõlemale maale, siis tea, et enne, kui kuivanud on tint te uuel kokkuleppel, büroost saad teate, et pärijana võid mu vara vallata.
TAIMI – Ka minu vara jääki, ja osa pärandist, ma loobun sellest. Meid rohkem sa ei näe!
SIRJE – Mis vara siis mudilane saab, kui suureks saab, et endale pleier osta?
CORILANE (endamisi) – Mind tõesti valdab viimaks pehmus, kui naise, lapse näkku vaatad. (Tõuseb.) Liig kaua istusin.

Neljas pilt

MARI (eksalteeritult) – Ei, ära mine! Kui palume sind mõelda kodumaale, nõudes rahutagamist Lähis-Idas, keda sa teenid, siis võiks meid hukka mõista, see määriks sinu endaväärikust. Ei! Me palume sul liitu ja Süüriat lepitada nii, et koalitsioon võiks öelda: „Me aitasime taastada demokraatiat,“ Süüria aga: „Saime lahti türannist,“ ja mõlemad pooled kiidaksid sind, et sina sõlmisid nende vahel lepingu. Tead, ülev poeg, sõjaõnn on muutlik. Kuid kindel on, et lepingut sõlmides üks pool alati on võitja ja teine pool alati on kaotaja, olenedes kuidas su sätted on seatud. Kroonikas on kirjas: mees oli rahva hulgas austatud, ent viimse katsega ta pillas tuulde au, tõi kodumaale liidu lõhkiminemise raske perspektiivi. Räägi, poeg! Sa ajad taga au mustreid nagu damaskuse terasel, mida vähesed sepad oskavad keeta, kuid mis on tänapäeval sellest kasu? Miks sa ei räägi? Kas loed ehk auasjaks, et õige mees peab ülekohut meeles? Tütar, räägi: su vaikimisest ta ei hooli. Räägi, poiss: su lapsemeel ehk mõjub talle enam kui meie põhjendused. Ükski mees maailmas ei saa emale vähem võlgneda, kuid siin ta laseb mind laterdada nagu parlamendi kõnetoolis. Eladeski sa pole ilmutanud lahkust oma ema vastu, kes nagu kana ainsa pojaga, sind üle lombi loksutas ning sealt tervelt diplomiga koju tagasi. Kas mu palve on väär, ütle? Siis lahkun siit kohe! Kui aga pole, siis pole sina aus, et keelad mulle seda, mis on ema õigus. Ta pöördub ära! Ei, naised, me ei lase ennast alandada sellel kukel. Häbistame teda siis põlvedega. Maha! Lõpp… Nüüd on lõpp.

Kõik laskuvad põlvili.

Viies pilt

MARI – Nii koju lähemegi, et kohustuste koormat kanda. Meil panti pandud kõik. Ei, sa vaata. See poiss, kes öelda ei oska, mida soovib, kuid põlvitab seltsiks ja tõstab kätt, on võimekam me palvet põhjendama kui sina seda tõrjuma. Nüüd läheme.

Mari tõuseb, teised põlvitavad edasi.

MARI – Aja meid ometi ära.

CORILANE pöördub tummalt MARI poole ja võtab tal käest kinni.

CORILANE – Ema, ema! Mis sa tegid! Kõik panid panti. Su enda firma ja oma aktsiad, me sissetulekud ja sõprade võlakirjad, minu kirjastamisõigused. Kes lunastab nad välja? Ema, ema, sa murdsid sõna, rikkusid lepingut, koormasid vara, ja üks pooltest saab kasu sellest poliitilisest kapitalist, ent oma poja ees, usu, end panid maksma üliohtlikult, kuid mitte surmavalt. Olgu peale. Aivo, ma olen väsinud, ma tahan teha mõlemale poole soodsa lepingu, kuid mitte sellist, milles varem kokku leppisime. Hea Aivo, kas sina kuulaksid oma ema vähem või tõrkuda ehk suudaksid sa rohkem, Aivo?
AIVO – Ka mind ta liigutas.
CORILANE – Võin vanduda, et pole kerge minu silmi panna nõrguma. Sõber, kuis teha võrdne leping, anna nõu! Ma ümmarguse laua taha ei soovi enam istuda, vaid lähen nendega. Ses asjas palun hoia minu poole ja anna vabaks mind. Ema! Naine!

Tõmbub nendega kõrvale.

AIVO (endamisi) – Ma rõõmustan, et au ja siirus läksid sõlme sul. Nüüd endist hiilgust endale võin jälle sellest saada.
CORILANE (koos Mari ja Taimiga esile astudes) – Ei, andke aega. Nüüd joome koos. Ja siis te viite kaasa meilt lepingu, parema kui varasema, sest meie piserdame seda leppimiseviinaga, mis maitsvam on, kui sõnad sellel. Te tulge sisse. Naised, teie ausambaks on Lindakujust vähe, sest selles suures mängus te vankumatus võitis globaalpoliitikat.

Lahkuvad.

Neljas stseen

Esimene pilt

Tallinn. Väljak. Ilmuvad PRIIT ja ALAR.

PRIIT – Kas näed seda Toompea nurka, seda aluskivi?
ALAR – Näen küll. Mis sellest?
PRIIT – Kui jaksad seda oma keha jõuga kergitada, siis on ehk mõningast lootust, et kalevite mõte või tema ema Linda mõte, temast jagu saavad. Ma tahan öelda, et meil seda lootust pole. Meie tagandamispaberid ainult ootavad, millal sinna tempel lüüakse.
ALAR – Kas on võimalik, et inimese meelelaad võib nii lühikese ajaga muutuda?
PRIIT – Iga liblikas ju oli varem tõuk! See Corilane on inimesest liblikaks kasvanud. Tal on tiivad, ta nüüd on rohkem kui roomaja.
ALAR – Ta armastas palavalt oma ema ja usaldas oma sõpru.
PRIIT – Mind niisamuti. Aga nüüd ei mõtle ta oma ema peale rohkem kui riigikontroll. Tema näo mõru ilme ajab küpsedki viinamarjad hapuks. Kui ta kõnnib, siis liigub ta nagu Maardu ekskavaator ja kaevandus avaneb paljalt ta kopa hirmu ees. Ta võib oma silmavaatega kumulatiivsoomuse läbistada. Ta kumiseb kõneldes nagu pronkskell ja ta mühatus on nagu lahingumürin. Ta istub läbirääkimiste laua taga nagu oleks ta võlausaldaja. Ta ei jõua käskida, kui käsk on juba täidetud. Ta on nagu USA riigikohtu esimees, puudub veel ainult igavik ja taevas, kust ta välke alla pillub.
ALAR – See on pime pilt, nagu kunstnik Toomiku pead, kui su kirjeldus paika peab.
PRIIT – See on ajastu ja loomutruu maal. Pane tähele, millise teatega ta ema varsti naaseb. Sellel mehel pole rohkem sõbrameelt kui TIK-TAKis kaloreid. Seda saate varsti kõik näha, ja kõik teie pärast.
ALAR – Inimõigused kaitsku meid!
PRIIT – Ei, oma riigi asjades ei aita inimõigused. Kui ta usalduse kaotanuks kuulutasite, siis murdsite ta eetikanärvi avalikult. Ja kui nüüd avalikku kohta peaks tahtma, siis ei hoolita enam erateenetest ega suhetest.

Teine pilt

Ilmub RIINA.

RIINA – Börsimull on liikvele läinud. Kes suudab, see müüb kõik, mida omab. Paljud maaklerid on unetusest kokkuvarisenud. Rahvas lainetab järjekordades, poliitikud katkuvad juukseid ja vannuvad haavatavat majandust. Kui lõunast tuleb halbu uudiseid ja kinnisvara hakkab väärtust kaotama, siis oodata on suuremat sorti kriisi ka suures liidus.

Kolmas pilt

Ilmub teine sekretär.

ALAR – Mis uudiseid tood sina?
KRISTA – Häid uudiseid! Häid uudiseid! Naised said tast jagu! Corilane pööras olukorra enda kasuks ja astus Iraagi presidendi teenistusest tagasi. Meie jaoks on see rõõmusõnum, koalitsioon jätkab rahu tagamist. Kord on jälle majas.
ALAR – Kas sa ei eksi, sõber? On see kindel?
KRISTA – Nii kindel nagu maakera on ümmargune! Kus liivakastis sinu pea peidus oli, et selles infos kahtled? Ei torma ükski rahavoog nii kiiresti, kui head uudised jõuavad rahva kõrva. Kas kuulete?

Lava taga kostab pasunahelisid ja trummipõrinat.

PRIIT – On see vast tore uudis! Lähen naistele lennujaama vastu. See Mari väärib suuri mehi, rahvasaadikuid, esimehi, valitsejaid, superintendante ja peaministreid küll konteinerite kaupa. Ning teiesuguseid fraktsioonijuhte kottideviisi! Meedia tegi täna head tööd! Keda kõik hommikul kartsid, on õhtuks kõigi poolt armastatud.

Muusika paisub valjemaks.

PRIIT – On neil vast rõõm!
ALAR – Nüüd ainet on. Taas ümberringi elu kapitaliseerub. Nende uudiste eest peavad mõned küll väärilise tasu saama.
KRISTA – Suur põhjus suureks tänuks on meile kõigile.
ALAR – Millal nad linna jõuavad?
KRISTA – Lähiajal.
ALAR – Lähme siis vastu ja aitame rõõmustada.

Lahkuvad.

Viies stseen

Esimene pilt

Tallinn. Väljak. Ilmuvad MARI ja teised naised rahvasaadikute ja erakondade esindajate rongkäigu eesotsas.

URMAS – Näe, meie kongressi naised, meie targad saadikud, meie olümpiavõitjad! Aplodeerige ja hüüdke hurraa! Ronige kõrgemale, sealt näete paremini! Kus lilled on, heidke lilli ja tooge sampust! Väike tagasihoidlik ümbrik las leevendab te kulu ja stressi ning meie eksituste mõju. Lugupeetud Corilase ema tervitades hüüdkem: „Naised, tere tulemast!“
KÕIK – Jah, naised, tere, tere tulemast!

Ronkäik möödub fanfaarihelide ja trummipõrinaga.

Kuues stseen

Esimene pilt

Lennujaam. Ilmub AIVO koos diplomaatilise korpusega.

AIVO – Teatage saatkonna kanslerile minu äkkvisiidist ja andke see kiri lugeda. Kui loetud, las esitavad noodi. Ma tõestan sellega nii liitlaste kui oma rahva ees, milline on tegelikus. See, keda süüdistan, tuli koos minuga ja loodab oma käiku jätkata kui vastsündinu, minevikust ennast puhtaks pestes. Kähku!

RIINA lahkub. Ette astuvad kolm-neli AIVO saatkond kuuluvat mustade prillidega ihukaitsjat.

AIVO – Teid tervitan!
HELLE – Kuidas president tunneb end?
AIVO – Ise tead. Nagu mees, kelle relvaks on naeratus, millel summutiks lahkus.
GUIDO – Meie tegu päästab kogu rahva suurest ohust. Sa anna ainult märku.
AIVO – Ma ei tea veel öelda. Otsustame olukorrast lähtuvalt.
GUIDO – Kui Corilane langeb, siis olukord paraneb. Lõhe oleks ka meile halb olnud, liit peab kokku hoidma.
AIVO – Ma tean. Kuid ettekäändeid tema kõrvaldamiseks ei ole kerge leida. Kui ta meie teenistusse võtsin, siis tingimusel, et ta jääb igavesti meie väärtustele truuks. Ta tõesti väänas oma iseloomu, mis varem karm, paindumatu ja avameelne näis. Nüüd on ta pooli vahetanud ja teenib liidu väärtusi.
HELLE – Küürakas jääb ka hauas küürakaks…
AIVO – Just sellest tahtsin rääkida. Ta ise pakkus ennas mulle, kui eetikanõukogu oli ta ebasoovitavaks kuulutanud. Võtsin ta vastu ja tegin otsuselangetajaks enda kõrvale, aktsepteerides tema kogemust. Lasin tal valida meie parimad ja haritumad mehed oma plaanide elluviimiseks. Ma aitasin teda kõigiti, sest see oli meile kasulik. Ja tundsin uhkust nii teda koheldes. Nii oli kõige parem meie hõimudele ja usulahkudele, suure ajalooga Iraagile, kelle rahvaski on ajalooline. Liitlastega oli vaja rahu tagamise leping Süürias sõlmida, mille algatajad oleksime meie, sest nõusoleku andja jääb alati võlgnikuks ja algataja jääb alati võlausaldajaks. Kuid asjade käik näitas, et lõpuks tahtis ta hoopis enda allkirja selle lepingul näha. Ta tasus minu vaeva sellise näoga, nagu oleksin palgaline talle, ja lahkus kogu andmebaasiga.
HELLE – Tõesti, härra president, kõik ministrid imestasid… Viimati, kui preambula tagasi lükati, lootsid kõik, et nüüd te sekkute, et võõras mees ei saaks endale võõrast au…
AIVO – Seal see oli, mis veab tema vastu pingule mu kaelasooned. Ta paari piisa naisenutu eest, mis sama odav on kui vale, jättis lisaks ka töö muude lepingutega… Ta teab liiga palju ja oskab liiga vähe, et naasta ellu, et tõstaks taas ta langus mind. Ent vaatame!

Kostab pasunahääli ja trummipõrinat.

HELLE – Teda tervitavad pasunad ja trummid. Sind kui riigipead, Iraagi tunnustatud presidenti, ei tervita keegi!
GUIDO – Nad ei tea, keda kiidavad. Kelle sülg käib huulikutest tegelikult läbi.
HELLE – Enne veel, kui avab suu, et rahvast kõnega liigutada, las saab metalli maiku maitsta! Kui ta on maas, küll tema lugu sinu suust siis matab koos tema kehaga ta omandatud inimõigused.
AIVO – Tasa, rahvasaadikud on siia teel.

Teine pilt

Ilmuvad ALAR, MARGUS ja teised rahvasaadikud.

KÕIK – Me tervitame Teid, härra president!
AIVO – Lugupeetud ja kõrgeltaustatud, kas lugesite minu kirja?
KÕIK – Lugesime.
HELLE – Kurb on kuulda. Ta varasemad eksimused olid vaid tõesti süüteod. Aga kahekordne pööre, reetmine. Teha lõpp siis, kui tuleks alata, ükskõik mis tööga. Anda käest oodatavad tulud ja meie kuluraha võtta palgaks endale. Ning leping jätta sõlmimata, kui kaardimaterjal on ettevalmistatud, kadudes koos protokollidega – see korduvus on hullem veel kui eelmine.
AIVO – Vaatame, mis tal endal on öelda.

Kolmas pilt

Ilmub CORILANE trummide ja lilledega hulga saatel.

CORILANE – Teid tervitan! Jään isamaale lojaalseks ja tema valitud organitele. Ei ole kodumaa armastuse nakkust mul vähem kui siit minnes. Käsuliinis võtan sisse oma koha. Teadke, et minu pingutusi kroonis edu. Segaduste sees on leping sõlmitud ja liitlased ühtsemad kui kunagi varem. NATO ja ÜRO lahkuvad Süüriast. Meil on saaki kolmandiku võrra rohkem kaasas, kui läks maksma retk. Me tegime rahu ja lõpetasime rahu tagamise. Iraak peab kujunema ise rahvaks. Siiski, garantiisi anda keegi siin ei saa. Mul on kaasas liitlaste poolt algatatud rahuleping, kuhu kõik osapooled on allkirja andnud, ainult Iraagi presidendi allkiri on veel puudu. Ma usun, et varsti võime templi alla lüüa.
AIVO – Kuulake, ärge lugege seda! Reetur ei tarbi võimu kunagi rahva kasuks!
CORILANE – Mis! Reetur!
AIVO – Jah, sa oled kahekordne reetur, Rinno!
CORILANE – Või Rinno!
AIVO – Jah, Rinno! Või arvad, et kui Corilane korjanud on üles kordaminekud ja õnne, mille tegelikult reetur varastas, siis see jääbki üles korjatuks? Rahvasaadikud ja riigipead, ta on teid ja meid reetnud. Kohustuste koorma all longu jäi, piisava sissetuleku eest, naudingute ja mugavuse nimel, rebides katki suhted oma ema, naise ja lapsega nagu pehkinud siidist niidi, kellegagi nõu pidamata. Kuid nähes nutvaid naisi, kadus tema uhke toon ja longus koon. Ta manipuleerib teiega ja meediaga, teid kõiki kasutades ära oma kasuks.
CORILANE (ärevusest) – Kas te kõik kuulete?
AIVO – Sa hüüad kõiki kuuldele, väriseva häälega poisike!
CORILANE – Mis!
AIVO – Sa lihtsalt kardad.
CORILANE – Mu südame sa ajad liiga täis, see võib mul lõhkeda! Või poisike! Sa musta kivi ori! Vabandage, lugupeetud rahvasaadikud, et näete mind esmakordselt elus sõimlemas. Teie mõistus, otsuselangetajad, oskab kindlasti paljastada, mis on tõde ja mis on õigus! Selle mehe mõistus teab, kuidas valetada!
ALAR – Vait! Rahu! Kuulake mind mõlemad!
CORILANE – Poisike! Ei, see solvang oli avalik ja kriminaalne! Erapooletu rahvusvaheline kohus peab otsustama, kellel on õigus. Poisike! Ta petab teid! Lugege memuaare ja kroonikaid, siis teate keda uskuda ja keda mitte. Või poisike!
AIVO – Miks te lubate siin avalikult sellist skandaali? Jultunud koristaja pasundab ja trimfeerib nagu mõni president. Kas tema tegude taust pole mitte pime õnn, mis peaks haritud inimesi häbistama?
KÕIK (hüüded) – Ta peab vastutama! Kohus peab otsustama! Algatame referendumi! Hakkame allkirju koguma! Otsekohe! Usaldust ei tohi alahinnata! Strateegilised otsused ei ole reedetavad! Nõuame poliitilist vastutust!
MARGUS – Vait! Mitte mingit vägivalda! Rahu! Me armastame rahu, me oleme laulurahvas! See mees on kogu maailmas kuulus, tema maine on globaalne. Tema teod peavad saama meie poolt vähemalt õiglaselt ära kuulatud. Härra president, ärge rikkuge rahu, hea tava nõuab erapooletust.
CORILANE – Hea tava? Nõuab mida ja kelle käest? Konflikti põhjustaja käest, pommivalmistaja käest, võltsliitlase käest!
AIVO – Kadund mees!
KÕIK – Kohtusse, kohtusse, kohtusse, kohtusse, kohtusse!

Ühe ihukaitsja hõlma varjus välgatab summutiga relv. Käib tume plaks. CORILANE langeb. AIVO astub tema laibale, paneb jala pea peale.

Neljas pilt

KÕIK – Pea, pea, pea, pea!
AIVO – Kõik kuulake!
ALAR (ahastades) – Corilane!
MARGUS – Su õnn on otsa saanud.
MERIKE (ehmunult) – Ta keha ära talla! Rahunege!
AIVO – See on sokk! Kuid see poliitika, mida tema õhutas, te veel ei tea või teate, mida see kaasa toonud oleks? Ta surm peaks kõiki rõõmustama, sest börsimull ei lõhke. Peab avalduse tegema. Rahvusvaheline olukord on peale tema surma vähem pingeline.
ALAR – Viige surnu ära. Rahvas peab saama avaldada oma viimast lugupidamist mehele, kellest ta lugu ei pidanud.
MARGUS – Surm leevendab igamehe süükoormat. Ma loodan, ta elu oli kindlustatud.
AIVO – Olen võõra riigi president ja äkki kurb. Ta tõstke üles, teie kolm, ma ise tulen appi. Löö trummi nii, et häälest kostaks lein ja korja üles hülsid. Ta vara riisus ja kohustusi rikkus, lubas tasu avalikult neile, kes poliitikasse temast maha jäävad. Kuid see oli ühes suhtes aus. Tema enda lepinguvälise saatuse suhtes, mille surm on täitnud pilgeni. Inimese mälestust peab austama, et võlg saaks makstud. Mind aidake!

LÕPP.

TÄÄ – ELU PÄRAST …

@R.W.Hamilton
ESIMENE
See oli lõpp. Ta püüdis meeleheitlikult mäletada, kuid midagi ei meenunud. Pilt katkes ja ta leidis end keset sügavat sinkjat pimedust. Kõige kohutavam kõige selle juures oli teadmine, et ta ei suutnud kaotatud pilti tagasi manada ja talle ei meenunud enam ükski detail tema kadunud elust. See kestis vaid hetke, sest pimedusele järgnes valgus. Ere pimestav valgus! Lummav! Ahistav! Ta tundis, kuidas valgus teda valusasti nööris, kuid see ei häirinud teda enam. Vähemasti oli see tunnetatav, mis vabastas ta sööstuga pimedusse kaasnenud rõhutud olekust. Valgusega saabunud kirgastumist tajudes suutis ta end koguda ja esitas iseendale küsimusi:
– Kus ma olen? Mida ma teen? Kes ma olen? Kui see ikka olen mina? Milleks see kõik?
Üks küsimus järgnes teisele. Neid välja mõelda polnud sugugi raske, kuid nad jäid vastuseta ja hajusid õhku. Valgus aga ei kadunud. Vastupidi, see muutus intensiivsemaks, kuni ta mõistis, et valgus liigub. Valgusvihkude keeristorm kandis teda peadpööritava kiirusega edasi. Valgusevoogudesse mässituna tormis ulpides üritas ta leida pidepunkte, mis aitaksid tal mõttelõnga edasi kerida:
– Ma liigun … hõljun … valguselained käivad mul üle pea.
Mille peale ta hüüatas:
– Appi, ma upun!
Karje haihtus valgusesse, mis ei kadunud, ere ahistav valgus, ikka ja jälle, pimestav ja ahistav. Ta hõljus valguse piimjas massis, mille lõppu polnud näha. Liikumine oli kerge ja paiguti isegi mõnus. Lõpututest küsimustest jäi temasse trummeldama vaid üks. Miks? See küsimus oli veelgi piinavam kui üle pea käivad valguselained ning tekitas talle selgesti äratuntava valuaistingu. Midagi tuttavat kadunud elust. Mälestus teravast valust, mis oleks võinud olla ehtne, kui ta oleks seda tundnud.
Ühel hetkel muutus valgusejuga kitsamaks, kuid sellevõrra tugevamaks, kiiremaks ning intensiivsemaks. Ta tundis, kuidas teda edasi kandva valguse kiirus suureneb veelgi, liikudes nüüd juba kosmilise kiirendusega raketina teel tundmatusse. Teekond jätkus. Ta tuhises mööda piimjat koske, jätkates samal ajal pingsalt uute või ka korduvate, kuid sellest hoolimata piinavate küsimuste väljamõtlemist:
– Miks ma siin olen? Kuhu ma lähen? Kas keegi oskab mulle seletada? Või tahab? Millal see ometi lõpeb? Kui üldse kunagi lõpeb? Kas see peabki nii olema?
Küsimused jäid vastuseta nagu ikka, sest neile vastamiseks talle energiat enam ei jagunud. Valgusejuga kandis teda edasi. Ta jõudis juba harjuda, et teekond kestab igavesti, kuid siis … äkki … kõik peatus. Valgus jäi seisma nagu eskalaatorilint suures kaubamajas. Millegipärast jõudis just see pilt minevikust tema meeltesse, mis tekitas veelgi ahistavama tunde. Ta tundis nagu seisaks ta peatunud eskalaatoril ning ootaks, millal lint liikuma hakkab, kuid see ei hakka. Paigalseis. Otsekui raske veskikivi oleks talle kaela langenud. Järgmisena tajus ta vaikust, mis justkui oli, aga ei olnud ka ja see tekitas rohkem kõhedust kui katkematu lend valgusevoogudes. Ta seisis … ootas … suutmata tardumusest vabaneda ja edasi liikuda. Hetked möödusid, kuid ere valgus ei kadunud tema vaateväljast. Ühtäkki tundis ta keset lummavat ja ahistavat valgust külma ükskõiksust, mis oli jääv. Nagu oleks jääpurikas keevasse vette kukkunud ning muutnud selle jääks. Ükskõiksus valitses valguse üle, sundides seda peatuma keset vaikust, mis kestab lõpmatult ja igavesti. Küsimused tema meeltes aga jäid ega lahustunud ükskõiksuses. Lõputud vastuseta küsimused rändasid tema peas kaootiliselt ringi nagu molekulid Browni liikumises.
– Mida ometi? Kas ma olen end kaotanud? Või leidnud?
Lõpuks ta lihtsalt konstateeris:
– Ma ei tea mitte kui midagi.
Vaikus, valgus, lõpmatus. Need mõisted määrasid tema edasise teekonna. Siis kuulis ta korraga häält ja talle meenus kõik. Äkitselt saabunud selgus nihutas tema eest põgeneva silmapiiri hoomamatusse kaugusesse. Nüüd ta teadis.

TEINE
Inimene, üks paljude omasuguste seast, sündis, elas … ja siis ühel ilusal päeval läks ta ära. Teised inimesed vaatasid, said aru, et teda pole, kehitasid õlgu ja elasid edasi. Tema aga otsustas minna. See otsus ei sündinud kergelt, kuid ta ei osanud midagi muud ette võtta. Ta teadis, et tema aeg selles maailmas oli otsa saanud ning seda saatis seletamatu kutse, mis rõhus tema meeli päevast päeva, ööst öösse. Ei saanud öelda, et ta oleks ilmtingimata pidanud minema, sest kuidagi sai ta selles harjumuspärases maailmas ju hakkama. Ta ei nälginud ning tal oli katus pea kohal, kuid tema ja maailm olid teineteisele võõraks jäänud. Maailm ei suutnud talle enam midagi pakkuda, aga ta ei saanud ka endistviisi jätkata ja läks. Loodetavasti edasi.
Talle meeldis, et ta võis ise valida endale päeva, millal ära minna ja ta oli selle üle õnnelik. Päikesekiired tungisid läbi avatud ukse elutoast esikusse. Päike paistis iga päevaga üha eredamalt. Sünge ja masendav talv oli taandumas ning kevad iga hetkega võimule tõusmas. Paljudele sisendas kevad lootust, uue elu tärkamist, kuid tema seda ei näinud. Enam mitte. Otsus sündis aeglaselt, kuid kindlalt. Ta oli korralik inimene, plaani pidanud, stsenaariumi mõttes palju kordi läbi mänginud ning vajalikud asjad muretsenud ja kõrvale pannud. Viimane pilguheit päikesevalgusesse, siis võttis ta aegsasti valmis pandud nööri, asetas selle lambikonksu otsa, ronis taburetile, sidus silmuse, asetas pea silmusesse ja lükkas tabureti eemale. Üks inimene oli jälle maailmas vähem.

KOLMAS
Mõni päev hiljem, kui ta tema keha konksu otsast lahti päästis, pomises elatanud politseinik omaette:
– Vaat kus loll!
Sel hetkel oli ta juba kehast lahutatud, hõljus eemal ning nägi kogu situatsiooni pealt. Ta ei mõistnud politseiniku nördimust, kuid ei olnud tema peale pahane, sest see elunäinud mees tegi oma tööd, vilunult ja hästi. Oli tunda, et see ei olnud tema jaoks esmakordne taoline juhtum ning tema liigutused olid asjatundlikud ja ratsionaalsed. Politseiniku tegevust uudistades meenus talle, kuidas ta tundis suurt kergendust, kui uks avati ja keegi astus sisse ning sisenes tema viimsesse pelgupaika, väikesesse korterisse Linna ühes magalarajoonis, millele eelnes lõputu ootus, mis kestis päeva, kaks ja tüki kolmandatki.
Tulija tundus talle kuidagi tuttav, kuigi ta ei suutnud tema isikut tuvastada. Too seisis tükk aega sõnatult, ohkas ja helistas kusagile. Kaadrid tema teadvuse filmilindil vaheldusid nüüd juba halastamatu loogilise järjepidevusega. Kõik toimus nagu unes. Peagi sisenesid sinises vormirõivastuses politseinikud ja inimesi tuli veelgi juurde. Üks neist oli nähtavasti arst, kes fikseeris tema lahkumise. Tema keha võeti konksu küljest alla ja viidi ära. Ta tundis kui võõraks oli temast eemaldunud keha talle jäänud. Sellegipoolest liikus ta kehaga kaasa ning jõudis morgi, kuid seal ei olnud meeldiv olla. Siin tajus ta teiste häirivat kohalolekut. Nad ei tülitanud teda, kuid nende juuresolek oli häiriv. Need teised olid hirmul ja ärevuses ning ei osanud oma änge taltsutada, mis muutis tedagi rahutumaks. Ärevus kestis päevi ja see oli rusuv, aga ta pidi sellega leppima, sest midagi muud ei osanud ta ette võtta.
Pärast lõputut ootust asetati talle kunagi kuulunud keha kirstu ning viidi ära. Ta järgnes kehale ja tundis suurt kergendust, sest nüüd pääses ta teistest eemale. Keha kannul liikus ta palju valgemasse ja õhurikkamasse kohta. Ta sai aru, et oli jõudnud kabelisse. Kabelis oli parem ning avaram kui morgis. Ta tunnetas ruumi ja vabadust, kuigi kabeliski võis tunda teisi. Siin olid nad küll rahulikumad ja vaoshoitumad, sest neil kõigil oli oma territoorium, mille piire austati ja ei ületatud. Vahetevahel kogunesid kabelisse inimesed ja üks või teine keha viidi ära. Kehade kannul liikusid minema nende kunagised peremehed ja perenaised. Äraviidud kehade asemele toodi varsti uued ja koos kehadega vaheldusid ühtlasi teised.
Ühel hallil vihmasel päeval kogunes kabelisse kümmekond inimest ja võtsid kaasa keha, millele ta oli järgnenud. Ta tundis, et temalgi on aeg kabelist lahkuda ja tajus, kuidas allesjäänud teised tema lahkumist vaikides jälgisid. Nüüd meenus talle, kuidas ta alles äsja oli samamoodi lahkuvatele kehadele järgnenuid vaikides põrnitsenud ning see tundus kuidagi kurb ja nukker nagu oleks teda jälle ühest maailmast ära lõigatud. Tema endist keha ei viidud kaugele, vaid mõnisada meetrit eemale räämas hauatähistega täis pikitud tühermaale, kuhu puude alla varjulisse kohta oli maa sisse auk valmis kaevatud. Väike seltskond puhus pasunatest mõned helid välja, kirst tema võõraks jäänud kehaga lükati auku, muld aeti peale ja inimesed lahkusid. Ta vaatas kiirustades eemalduvaid matuselisi, kes tundusid kummaliselt tuttavatena, justkui oleks ta nendega varem kohtunud, kuid nüüd ei tundnud ta neid ära. Ta oli kaotanud võime inimesi üksteisest eristada.
Seltskond, kes oli pasunaid puhunud, jäi kauemaks. Nad heietasid eemal puude all vaikselt jutulõnga ning viinapudel käis käest kätte. Siis lahkusid nemadki ja ta jäi üksi. Vaikides hõljus ta puude varjus kuuseokstega kaetud liivakünka kohal, millest eristusid üksikud lindid. Lintidele oli midagi kirjutatud, kuid ta ei suutnud seda teksti enam lugeda. Keha oli nüüd seal all, tema meelte eest varjatud, ja ta ei teadnud, kuidas ta peab edasi tegutsema. Ta oli oma kehaga harjunud ja tundis sellega end kindlalt, aga nüüd, kehast eemaldatuna, oli ta üksi ja mahajäetud. See muutis teda ärevaks. Ta pomises endamisi:
– Mida ma tegema pean?
Ootamatult kõlas kusagilt vastus, otsekui oleks tuulehoog temast õrnalt üle vihisenud.
– Ootama. Sulle tullakse järele, võib-olla. Enamasti tullakse.
Ta vaatas ringi, kuid ei märganud kedagi.
– Kes sa oled?
– Ma ei tohi sinuga rääkida. Oota!
Hääl taandus vaikusesse, mis laius ümberringi piimja uduna. Üksindus ei häirinud teda. See oli talle alati meeldinud, sest ta ei pidanud seda kellegagi jagama ning kuulus täielikult temale, kui ta sai olla iseenese ja oma mõtetega. Üksindusest ammutas ta jõudu, mille najal oli ta üldse suutnud elada, kõik need lõputud aastad, mis teda piinasid. Elada … Kui kummaliselt, isegi võikalt kõlas see nüüd, peale seda … Võib-olla esimest korda üldse hakkas üksindus temas kõhedust tekitama, sest ta ei teadnud, kas ta suudab sellest väljuda. Varem üksindust nautides oli uks jäänud alati pärani lahti, juhuks, kui ta tahtis sealt lahkuda. Seekord oli uks kindlalt suletud ja tal polnud kusagile minna. Hirm üksinduse ees, kui kummaliselt kõlas see nüüd, millal ta oli elu kiirteelt kõrvale astunud, valinud vabaduse ja saanud lõpuks ometi õiguse jääda oma mõtete seltsi, eemale argipäevasest rutiinist, aga tema mõtted olid otsa saanud. Ta kahtlustas, et oli üksindusse kinni jäänud ning klaustrofoobia oli üks koledamaid asju, mida ta teadis.

NELJAS
Muldasängitamisest peale ei olnud ta hauakohast kaugemale liikunud. Ta imestas, et ta püsis pidevalt ärkvel ning ei vajanud enam und. Vahel harva tundis ta jälle teiste juuresolekut, kuid enamasti oli ta üksi. Mõnikord tajus ta elavaid hingi – inimesi, kes külastasid lähedaste kalme, korrastasid neid, asetasid sinna küünlaid ja lilli. Küünlad tõmbasid teda enda pole. Neis peitus mingi salapärane kutse, kuid ta hoidis end tagasi. Salapärase kuuenda meele abil ta mõistis, et need küünlad olid põlema pandud teiste jaoks ja temal polnud sinna asja.
Päevad möödusid, ööd möödusid, kuni üks öö jäi püsima.

VIIES
Öö oli kottpime. Pimeduses ekseldes tabasid tema meeled tundmatu hääle, sosistava, terava ja läbilõikava, kuid omamoodi maheda. Hääl kostus temani väga vaikselt. See oli näis tulevat väga lähedalt, lausa tema kõrva äärest. Õigus, tal polnudki enam kõrvu. Ometi ta kuulis ja tundmatu hääl äratas ta teadvuse:
– Nelikümmend päeva on täis. On aeg. Sääk, sääk, ma tulen sulle järele ja võtan su endaga kaasa.
Vaikus oli tema jaoks kestnud juba liiga kaua ning ta polnud harjunud teistega suhtlema, sellepärast ei pööranud ta häälele algul tähelepanu, kuid see oli visa ja kordas järelejätmatult:
Sääk, sääk, ma tulen sulle järele ja võtan su endaga kaasa. Sääk, sääk, ma tulen sulle järele ja võtan su endaga kaasa.
Pikapeale sai ta aru, et pöörduti tema poole, kuigi hääle tekitajat ta ei näinud. Vähemalt ei suutnud ta tabada kedagi teist tema läheduses.
Sääk, sääk, ma tulen sulle järele ja võtan su endaga kaasa.
Tundmatu hääl ei jätnud teda rahule, vaid jätkas raudse järjekindlusega tungi tema meeltesse. Ta küsis, et endas kindel olla:
– Minu?
Sääk, sääk, ma tulen sulle järele ja võtan su endaga kaasa. Sinu, sinu, kelle siis veel. Küll sa oled aeglase taibuga. Me ei tohi aega raisata, sest peagi läheb uks kinni ja siis jääd sa igaveseks siia kalmistule. Järgne mulle!
– Aga ma ei näe sind.
– Sa ei näe mind, kuid ma olen siin. Tunneta mind ja sa näed.
Ta pingutas end ja siis ta märkas. Pimedusest kerkis helendav tulekera, mis mõjus niivõrd sugereerivalt, et sundis teda endale kuuletuma. Tulekera alustas liikumist ja ta järgnes sellele vastu vaidlemata, ilmutamata vähimatki huvi, kuhu tulekera teda viia kavatseb, vaid lihtsalt liikus talle laines kaasa. Valgusevoog sööstis taevast alla ning haaras tulekera. Ta sukeldus tulekera järel valgusesse, kuid valgus hajus koos tulekeraga ja selle asemele saabus sinkjas pimedus. Pimeduse saabumisega tunnetas ta selgesti, kuidas aeg seisma jäi. Siis tuli valgus tagasi ning kandis teda mööda tiheda joana kulgevat valguskanalit edasi.

KUUES
Hääl, mis oli ta kalmistult lahkuma sundinud, lausus ainult ühe sõna, kuid see sõna andis talle teadvuse tagasi.
– Lõpp!
Ümberringi pulbitses ikka veel keerlev, pöörlev, sillerdav valgus, mis ahistas ta meeli, kuid nüüd ta teadis, et teekond oli vähemalt mõneks ajaks otsa saanud. Ta ootas, kuid midagi ei juhtunud. Valgus keerles, pöörles ja sillerdas endiselt korratult tema ümber, kuni ta tundis tõuget, millega teda paisati vastu midagi tihket ja libedat. Ta märkas enda ees kõrguvat piimjasvalget klaasist mäge, tuntavalt selgete kontuuridega, mis eristusid valgusest. Mägi oli sile ja läbipistmatu, kuid selle tipus seisis keegi, keda ei olnud küll näha, aga kelle kohalolekut võis aimata. Tema äikeseline kõuehääl oli mäe tipust alla jalamile selgesti kuulda:
– Miks?
– Kuidas palun?
– Miks?
Küsimust korrati, kuid ta ei osanud sellele vastata. Hääl mäe tipust nõudis kõuehäälel vastust:
– Miks? Sa oled Igavese Elu Kohtu ees ning sinu üle mõistetakse kohut, hing! Sa pead vastama! Anna aru!
– Milles mind süüdistatakse?
– Sa oled sekkunud sinna, kuhu sul pole sekkuda palutud. See on suurim patt, mis võib ühele hingele osaks saada. Sa astusid kõrgemate tahte vastu, ei pidanud kinni reeglitest ja lõpetasid omal vabal tahtel selle, mille lõpetamiseks sul polnud õigust. Sa oled kaotaja! Ebaõnnestunud! Me mõistame sinu tegevuse hukka! Kas sul on enesekaitseks midagi öelda või oled valmis meie poolt sinule määratud karistuse vastu võtma?
Ta ei osanud vastata. Jah, ta teadis, et oli ebaõnnestunud, ta oli alati ebaõnnestunud, kuid kas see oli tema süü? Ta ei olnud selles kindel, kuid sai väga hästi aru, et peab teda süüdistavale häälele vastama, kelle kõuehäälest paiskuv vaimne surve muutus intensiivsemaks ning ta ei suutnud seda enam kaua taluda. Ta pidas veel mõne hetke vastu ja vaikis pikalt, sest ennast õigustama hakata tundus nõme. Kõuehäälsel kohtunikul oli tegelikult õigus – ta ei olnud hakkama saanud ning lahkus vabatahtlikult, ilma et keegi oleks teda tagasi kutsunud.
– Tunnistad end süüdi? Vasta, nurjatu!
Kõuehäälne süüdistaja ei jätnud jonni ning pinnis teda raevukalt edasi. Lõpuks ta alistus ja avaldas arvamust.
– Tunnistan, et olen ebaõnnestunud, kuid ma ei ole selles süüdi.
– Kas see jääb sinu viimaseks sõnaks?
– Jah.
– Kohus ei ole sinu vastusega rahul. Sa võtsid vastu otsuseid, milliste jaoks sul polnud volitusi ja lõpetasid selle, mis pidi kestma edasi, põgenedes nagu argpüks missiooni lõpule viimata. Allaandja! Reetur!
– Mis saab edasi?
– Sõna on kaitsjal.
Ta tunnetas, kuidas tema kõrvale hõljus valge kogum, kes helendas valgusest üle, kuigi tema piirjooned hajusid valgusesse. Eredast valgusest hoolimata tajus ta teise olendi olemasolu, kuulis häält tema kõrval ning see hääl oli meeldivam kui mäe tipust kostuv kõuemürin.
– Ma pole eriarvamusel peamises ja nõustun, et ta ebaõnnestus, kuid nagu ta ka ise tunnistas, siis tema pole selles süüdi. Maailm ei ole enam endine ning tasakaal on paigast ära. Ma julgen väita, et meie loodud maailm on ebaõnnestunud ja me ei tohi süüd asetada nendele, kes on maailmale alla jäänud. Inimesi on liiga palju ja iga üksiku indiviidi jaoks on seal vähe ruumi. Ta ei tulnud sellises keskkonnas toime. Me peame tema vastu olema armulised, sest üksik hing ei saa vastutada maailma hädade eest, mida tema ei ole tekitanud. Me oleme ise loovutanud Maa Teadagi Kellele, andnud talle jõudu juurde ja selle jõu vastu Maale saadetud hinged ei saa. Tema, erinevalt paljudest, ei teeninud Teadagi Keda, vaid loobus vabatahtlikult ning pooli vahetamata. Temal ei lasu süüd, kuigi me kangesti tahaksime teda süülisena näha.
Ta kuulas arutlust, mida ta ei mõistnud. Kohus arutas tema võimaliku süü üle, kuid ta ei saanud aru, milles teda süüdistati. Käimasolev kohtuprotsess käis üle tema mõistuse nagu seegi, kes on salapärane Teadagi Kes, kellele Maa olevat loovutatud ja kuidas see temasse puutub. Kogu protseduur oli niivõrd kurnav, et ta väsis ja tahtis sealt ära, ihaldades kõigi oma säilinud meeltega rahu ja vaikust, kuid sellest võimalusest jäeti ta ilma. Vastupidi, vestlusringi sekkus üks teine hääl, mis kostus otse tema tagant. See hääl oli kime, süüdistav ning ebameeldiv. Ta üritas hääle allikat näha, kuid ei suutnud ümber oma telje pöörata.
– See on üks nurjatu ebaõnnestunud hing, kellele me ei saa ega tohigi numbrit anda. Mul on tunnistajad. Me ei saa meie poolt kehtestatud reegleid eirata ja peame ta jätma Teadagi Kellele. Las ta saab oma pöördunud teenri tagasi ning maksab talle tema nurjatuste eest.
– Me ootame argumente, süüdistaja.
Kõuehääl klaasmäe tipust kõlas nõudlikult, kuid süüdistaja hääl tema taga vastas kiiresti:
– Olen kogunud kaheteistkümne tunnistaja selgitused, kes kõik tunnistavad, et kohtualune eksis peaaegu kõikide reeglite vastu, millega oleme hinged maailma saatnud.
Kaitsja nõudis:
– Süüdistaja, me teame sinu arvamust. Esita kohtule argumendid!
– Suurima rõõmuga. Esimene tunnistaja tunneb süüdistatavat lapsest saadik ja võttis osa tema kasvatamisest. Tunnistaja märgib, et süüdistatav ei seltsinud teiste lastega ta ning mängis alati omi mänge, mille tarvis mõtles välja omad reeglid ja need olid vastuolus teiste poolt rakendatavate reeglitega. Tunnistaja hinnangul sai temast juba varases nooruses rumal, kasvatamatu ning pahatahtlik laps, kes soovis ligimestele halba ning üritas neist erineda. Ma pean seda lubamatuks.
Süüdistaja lõpetas ning tekitas hetkelise vaikuse. Siis ta jätkas:
– Teine tunnistaja avaldas siirast kahetsust, et ta oli sunnitud kohtualust tundma. Tunnistaja oli määratud tema hinge eest hoolt kandma. Ta tõi näite elust enesest ja meenutas, kuidas kord esitas ta kohtualusele küsimuse, et kui see peaks sattuma veekogul õnnetusse ja peaks valima, kas ta päästab oma koera või võõra inimese, siis valis süüdistatav kõhklematult poole ja teatas, et tema päästaks koera. Kujutage ette! Kas see on inimlik? Ei mingit respekti ligimeste vastu, vaid koer on talle tähtsam kui inimene! Ta palus süüdistataval pattu kahetseda ja meelt parandada, kuid too keeldus. Kolmas tunnistaja õpetas süüdistatavale uusi teadmisi. Ta heitis kohtualusele ette, et ta ei leppinud nende teadmistega, mis talle esmasündinute poolt kaasa anti, vaid üritas neid iseseisvalt täiendada, pöördudes teadmiste poole, mis pole lihtsurelikele ette nähtud. Mõelda vaid! Ta ei kuulanud vanemate ja targemate sõna, vaid üritas oma peaga mõelda, millega tekitas kannatusi neile, kes olid määratud tema eest vastutama. Neljas tunnistaja vastutas koos kolmanda tunnistajaga süüdistatava hariduse eest, juhtides asutust, kus ta teadmisi omandas. Ta mainis, et kohtualune ei arvestanud teiste arvamustega, ei sulandunud kollektiivi ja hoidus omaette, plaanitses pidevalt kurja korralike inimeste vastu ja ei austanud nende poolt kehtestatud reegleid. Ta polnud piisavalt sõnakuulelik ja alandlik temast ülemate vastu ning ebaõnnestus kõiges. Tema kasvatajad pidid temaga näguripäevi üle elama.
Kohtunik klaasmäe tipus katkestas süüdistaja kõne ning küsis:
– Kas kaitsja tahab süüdistusi kommenteerida?
– Ei.
– Jätka, süüdistaja!
– Jõuame viienda tunnistaja juurde, kes ei olnud rahul, et süüalune polnud hea isa ega armastav abikaasa. Tema hõimlane oli ulatanud süüdistatavale abikäe, et minna koos tulevikule vastu, kuid tema abielu ebaõnnestus ning ta hülgas oma ainsa järeltulija. Ebaõnnestunud abieluga jättis ta paljud hinged ilma temale kingitud maailma võludest. Kõik need lugematud hinged, kes ootavad tuhandeid aastaid kannatlikult järjekorras, kuni neile avaneb maailmas üks keha, mille abil missioonile minna – ta ei halastanud neile. Lahkudes süüdistatava juurest, andis tunnistaja hõimlane kodu viiele hingele, mis näitab, et kogu süü ühtse perekonna läbikukkumises lasub kohtualusel. Kuues tunnistaja oli hea tuttav süüdistatava vanematele ja arvas, et kohtualune oli halb kodanik, kellele jagus piisavalt vähe koosmeelt, kuid selle asemel esines temas piisavalt palju kriitilisi hoiakuid, sest ta ei olnud kunagi rahul sellega, millega teda õnnistati. Ta ei austanud oma vanemaid. Mitte kordagi ei külastanud ta oma vanglasse sattunud isa ega otsinud üles teda lapsepõlves hüljanud ema. Seitsmes tunnistaja omandas koos süüdistatavaga haridust ning tundis teda pikki aastaid. Ta leidis, et süüdistatav oli lihtsalt loll, kes ei mõistnud, mis elu on. Ta ebaõnnestus absoluutselt kõiges. Värdjas! Luuser! Taignapea! Mitte midagi ta ei osanud. Tunnistaja nõudis, et kohtualusele mõistetakse kõige rängem karistus, sest ta häbistas inimese nime.
Kohtunik segas vahele:
– Ma palun süüdistajal vältida argumenteerimata hinnanguid nagu värdjas, luuser ja taignapea.
– Võtan kohtuniku soovituse arvesse, kuid juhin tähelepanu, et need olid tunnistaja sõnad. Kaheksas tunnistaja oli süüdistatava töökaaslane, kes nägi läbi, et kohtualune eksis oma mõtetes pidevalt kõigi kümne käsu vastu. Ta polnud ka piisavalt töökas ning ei võtnud kohustusi ühiskonna ees piisava tõsidusega, pühendades kõige selle jaoks vaid minimaalselt aega. Üheksas tunnistaja elas kohtualuse naaberkorteris. Ta pidas süüdistatavat inimühiskonda sobimatuks ja kahtlustas, et kohtualusel oli vähemalt alkoholisõltuvus, kui ta just ei olnud narkomaania meelevalla all, sest tema meeled ei püsinud selged ning teda võis kahtlustada erinevate mõnuainete kuritarvitamises. Kümnes tunnistaja oli elanud kohtualusega samas asumis ja temaga kokku puutunud varasest noorusest saadik. Ta vaagis kohtualuse saavutusi ja leidis, et neid ei olnud. Ei olnud ühtegi näidet, millega ta oleks pälvinud teiste ligimeste tunnustuse. Ta ei olnud mitte kunagi edukas õpilane, sportlane, ärimees, arvamusliider ega isegi mitte naiste lemmik. Tunnistaja hinnangul ei saanud süüdistatav mitte millegi silmapaistvaga hakkama ja ta polnud omandanud ka ühtegi märkimisväärset oskust. Samast asumist pärines ka üheteistkümnes tunnistaja, kes heitis talle ette, et temas polnud küünevõrdki ligimesearmastust. Mitte kordagi ei pakkunud talle sigaretti ega andnud suitsu peale tuld. Ta isegi ei suitsetanud. Kui ta küsis kohtualuselt raha laenuks, siis ta ei andnud, väites, et tal pole endalgi. See on selge märk näitamaks, kuidas ta ei austanud oma kaaslasi, mistõttu oli ta oma nurjunud elukäigu täielikult ära teeninud. Kokkuvõttes on ta selles ise süüdi ja kohtul ei ole põhjust tema saatuse suhtes vähimatki halastust üles näidata. Minu hinnang on ühene. Sellisele jätishingele ei tohi numbrit anda, sest ta on ebaõnnestunud kõiges. Minu ettepanek on anda ta Teadagi Kellele.
Süüdistaja jäi lõpuks vait. Ta tundis kergendust, kuid tajus, kuidas klaasist mäe jalamile hakkas kogunema jäist hingust. Kaitsja ei olnud siiski veel lõpetanud, vaid küsis.
– Kas see on kõik? Teil oli veel kaheteistkümnes tunnistaja.
– Jah, mul oli ka kaheteistkümnes tunnistaja, kes ei öelnud süüdistatava kohta küll midagi negatiivset, kuid ei suutnud leida ka ühtegi positiivset joont, mida esile tõsta. Ta ei osanud üldse midagi öelda. Tunnistaja andis teada, et selline isik oli olemas, ta tundis teda piisavalt kaua, lapsepõlvest saadik, oli temaga koos õppinud ja töötanud, kuid nad ei olnud eriti lähedased. Tunnistaja teada oli kohtualune inimene nagu iga teinegi, oma puuduste ja oma voorustega, kes tema teada ei soovinud kellelegi kurja, kuid seda kõike oli tema jaoks liiga vähe, et tema tuleviku suhtes mingit kindlat seisukohta omada.
– Kuid seda ei saa me lugeda negatiivseks hinnanguks.
– Aga ka mitte positiivseks.
– Mida ütleb kohtunik?
– Süüdistaja on kogunud aukartust äratava hulga tõendeid süüdistatava vastu, kes ei suutnud ka ise midagi enesekaitseks välja tuua. Samal ajal pean ma nentima, et kuna tema kohta pole esitatud kohtu poolt nõutud kahtteist negatiivset iseloomustust, siis vajab see kõik täiendavat uurimist. Seniks jääb kohtualune alamreptiilorja Möku valve alla. Ma olen rääkinud.
Klaasist mägi hajus. Ta tundis elektrilöögina mõjuvat tõuget, millega ta vajus piimjasse läbipaistmatusse uttu. Siis jäi ta üksi.

SEITSMES
Nüüd suutis ta jälle mõtteid mõlgutada. Teispoolsus ei toonud teda uuele tasandile, mis oleks võimaldanud tal avada uuele lehekülje ning tal ei õnnestunud nurjunud möödanikust siingi kõrvale põigata, mis näis teda jälitavat kõigis tema järgnevates eksistentsides. Kohtuistungiga tuli kaotatud elu üha tugevamini tema meeltesse tagasi. Kõrgel üleval klaasmäe otsas lausus kohtunik sõnu, mis lammutasid ühe nurjunud inimelu kivi kivi haaval laiali. Sõnum, mis talle kohtuistungil jäeti, oli üheselt mõistetav ja selge – ebaõnnestunud, läbikukkunud, mõttetu inimene! Kõikidele, kes protsessil osalesid, ei jäetud vähimatki lootust – see õnnetu hing ei väärinud austavat tiitlit olla inimene, looma- ja taimeriigi isehakanud valitseja.
Painavaks muutunud üksindus haihtus, kui keegi tema kõrval ütles talle:
– See on Tää! Oota siin.
Hääl oli talle tuttav. See oli sama hääl, mis oli talle kalmistule järele tulnud. Mahe hääl ja selle kaudu edastatud sõnad olid igaveseks raiutud tema mälusoppidesse.
Sääk, sääk, ma tulen sulle järele ja võtan su endaga kaasa.
Ta küsis:
– Mis on Tää?
Tää on tühjus, neutraalne ruum erinevate maailmade vahel, kuhu paigutame need, kes kusagile ei kuulu. Praegu oled sa Tääs, sest me ei tea veel, kuhu sa kuulud. Võib-olla anname su Teadagi Kellele, aga võimalik, et saad numbri ja võid liikuda edasi.
– Ja Tää?
– Kuidas ma seda sulle seletan? Me keegi ei mõista Tääd, vähemalt mitte täielikult. Inimesena elasid sa kindlas süsteemis ning teile polnud teadmised siinpoolsusest ette nähtud, sest see oleks maiste hingede jaoks tekitanud põhjaliku kaose. Sellepärast puhastame missioonile saadetavatel hingedel mälu kõigest sellest, mis oli varem ning nad lähetatakse puhta lehena. Me ei mõista kedagi püsivalt Täässe. Mõnikord võib juhtuda, et unustame mõned hinged siia, aga seda juhtub harva. Tegelikult mitte kunagi. Peaaegu.
– Hea küll. Kes sina oled?
– Alamreptiilori Möku, lubage tutvustada. Kuni juurdluse lõpuni ning lõpliku kohtuotsuse väljakuulutamiseni hoolitsen sinu eest siin ja hoian sul silma peal.
– Reptiilori?
– Reptiilori on väärikast soost ori. Ta ei ole hing, sest tal ei ole numbrit ja seepärast on tal õigus nimele. Ma olen küll ori, aga ühtlasi olen ma esmasündinu, mitte loodu. Päritolu poolest kuulun ma kõrgemate sekka. See on oluline erinevus minu ja sinu vahel.
– Miks mina ei ole esmasündinu?
– Hinged kuuluvad loodute sekka. Teie olete esmasündinute looming. Ann taltsutas hinged ja paigutas nad kehadesse. Nii kandis ta elu mateeriasse.
– Kes mina olen?
– Me ei tea veel, kes sa oled. Praegu oled sa mitte keegi, sest Igavese Elu Kohus pole oma otsusest teada andnud, sulle ei ole veel numbrit antud ning võib-olla ei antagi. Need, kes tulevad kutseta, jäävad tavaliselt ilma numbrita ning antakse Teadagi Kellele. Kuid praegu on see vaid sinu tulevase saatuse prognoos, mitte kõrgemate poolt määratud asjade käik.
– Milles mind üldse süüdistatakse?
– Kohus tuvastas üsna kindlalt, et sa oled ebaõnnestunud. Kuna süüdistaja Enn Lill ei suutnud leida kahtteist tunnistajat, kes oleksid sinu vastu tunnistanud, siis ei võetud praegu otsust veel vastu. Enn Lill peab leidma kaheteistkümnenda tunnistaja ja siis on sul vähe lootust, et Ann, meie kohtumõistja, ei ohverda sind Teadagi Kellele. Ta võib otsustada teisiti ja sulle numbri anda, kui ta seda tahab, kuid tavaliselt võtab ta tunnistajate soovitused arvesse.
– Kes on Teadagi Kes?
– Ära parem päri. Keegi ei tea seda. Mitte keegi pole teda kunagi näinud, kuid me teame, et ta on. Ta on oma maailma valitseja ja temale lähevad need hinged, kes jäävad numbrita, niipalju on teada. Kõrgemad võivad temast rohkem teada, Ann, Enn Lill ja Enn Kii, kes sind kaitses.
– Mis saab edasi?
– Praegu jätkub sinu eelmine elu, kuigi oled teisel pool. Kui saad numbri, siis pead unustama selle, mis oli varem. See on kõrgemate tahe. Kui kaheteistkümnes tunnistaja on leitud, siis kutsutakse kohus uuesti kokku. Kuna numbri saanud hingede hulgast on vaja leida vaid üks tunnistaja, kes on sinuga sinu eelnevas elus kokku puutunud, siis tõenäoliselt saab Enn Lill sellega kiiresti hakkama. Seejärel ma tulen sulle järele ja teen sinu kohta langetatud otsuse sulle teatavaks. Püsi paigal, sest kui sa Täässe ära kaod, siis jäädki siia alatiseks ning me ei saa sind enam kuidagi aidata.
Alamreptiilori Möku lahkus ning jättis ta saatust ootama.

KAHEKSAS
Esmakordselt peale seda oli ta suhelnud pikemalt teistega. Ta oli kohtunud Anni, Enn Lille ja Enn Kiiga, keda võis pidada kõrgemateks olenditeks. Nad kutsusid end esmasündinuteks. Alamreptiilori Möku võis tulla unenäost, kuid ta oli tunnetatavalt reaalne. Uus olemine kulus kulgemises. Ta ei söönud, kuid tema kõht ei olnud tühi. Ta ei maganud, kuid tal ei olnud und. Ta ootas, kuid see ei olnud kurnav. Siin, teisel pool, valdas teda kerge ning vabastav tunne ja see tunne oli iseenesest meeldiv. Ta justkui hõljus pilvedes, mille juures häiris teda vaid uue olemise üksluisus, mis lasknud tal minevikku maha jätta. Ta oli lahkunud talle tuttavast maailmast ja tal oli nüüd uus olemine, aga et ta ei olnud veel numbrit saanud, siis ei suutnud ta mineviku taagast vabaneda. Nüüd mõtles ta põhiliselt sellele, mis oli varem ja mida edasi, seda rohkem talle meenus.

ÜHEKSAS
– Kes sa oled?
Ta tundis, kuidas keegi teda kõnetas. See ei olnud alamreptiilori Möku.
– Kes sa oled?
Küsimust korrati. Tää valkjas sudus ei olnud hääle tekitajat näha, kuid ta sai aru, et peale tema oli siin veel keegi. Ta tahtis küsimusele vastata, kuid siis meenus talle, et ta ei mäleta enam, kuidas teda eelnevas elus hüüti. Ta vastas:
– Ma ei tea. Olen selle unustanud. Mul on kahju.
– Ole nüüd, see on normaalne. Me kõik unustame, kes me kunagi olime, sest sinu eelmine identiteet ei kuulu enam selle maailma juurde.
– Ja sina?
– Ma olen eikeegi, sest ma elan Tääs. Kõik need, kes on jäänud Täässe, neid pole enam.
– Kas sinule ei antudki numbrit?
– Ei. Mind loeti numbriga avaneva uue maailma jaoks liiga patuseks, kuid mind ei saadetud ka Teadagi Kellele. Sellepärast jäin ma Täässe kinni ja olen nüüd siin.
– Sa elad Tääs?
– Võib ka nii öelda, kuigi õigemini ma olen Tääs.
– Kaua sa oled juba Tääs olnud?
– Ma ei tea seda, sest Tääs ei ole aega. Siin seisab kõik paigal.
– Möku ütles, et Tääs ollakse vaid ajutiselt.
– Ta valetas. Hingedele saab osaks erinevaid saatusi. Sulle võidakse anda number ja sa pääsed edasi ning umbes pooled liiguvad Igavese Elu Kohtust edasi järgmisele tasandile. Sind võidakse saata Teadagi Kelle juurde. Kuid need, kes on eelnevas elus ebaõnnestunud, võivad jäädagi Täässe. Minusuguseid ei ole palju, kuid need on siin olemas. Mingis mõttes see mulle isegi meeldib, sest siin oleme vabad hinged. Need, kellele on annetatud number, ei saa iialgi vabaks.
– Kuidas sa seda tead?
– Seda ütles mulle kunagi üks teine Tää elanik.
– Möku ütles, et ma pean siin ootama, kuni mulle otsusest teada antakse.
– Nad võivad seda teha. Suurem osa hingi viiakse siit millalgi ära, kuid mitte kõik.
– Sa rääkisid, et need, kes ebaõnnestuvad, jäävadki siia? Kuidas sina ebaõnnestusid?
– Hinged saadetakse välja kindla missiooniga, kuid mitte kõik ei vii oma missiooni lõpuni. Kui sa oled missiooni katkestanud, siis sõltub kõik sinu süü määrast ja kuidas kohtunikud suvatsevad seda tõlgendada. Sind võidakse määrata Teadagi Kellele ja nii satud sa kurjade hingede sekka. Vähemalt nii on mulle seletatud ja meile meeldib niiviisi uskuda. Kuid nad ei pruugi sind Teadagi Kellele välja anda ega ka mitte numbrit anda, vaid jätavad su siia. Sind unustatakse. Möku ütles õigesti, et nad ei tohiks nii teha, kuid nad teevad.
– Kas Tääst on võimalik lahkuda?
– Vabatahtlikult küll mitte. Tää on neetud paik. Siia kõrgemad ei tule, kuid sina ei pääse siit ka välja.
– Möku ju käib siin.
– Möku on ori. Temale needus ei mõju.
Mõnda aega olid nad vait, siis teatas teda külastanud tundmatu Tää-elanik:
– Kuule, tore oli sinuga, ausalt, aga nüüd pean ma minema. Seda ei juhtu Tääs just tihti, et satud kellegagi jutu peale. Kui sa oled veel siin, siis võib-olla leian millalgi sinu juurde tee.
– Kuhu sa lähed?
– Mul on asjatoimetusi, aga sulle on parem, kui sa neist midagi ei tea. Möku ju ütles sulle, et ole paigal ning vaata, et sa kusagile kolama ei lähe?
– Jah.
– See on hüva nõu. Sulle on parem seda järgida.

KÜMNES
Ta jäi üksi. Peale Tää-elaniku lahkumist ei toimunud midagi märkimisväärset. Ta oli ja kestis, ootas ja mõtles, kuid kõik jäi endiseks. Vaikus! Tühjus! Selgusetus!

ÜHETEISTKÜMNES
– Sa oled ikka veel siin?
Hääl oli tuttav. Millalgi olid nad temaga juba vestelnud. Tundmatu Tää-elanik! Ta vastas talle kergendatult:
– Sina. Sa oled tagasi?
– Nagu näed. Sattusin jälle kord siiakanti ja näen, et püsid paigal. Järelikult pole sind veel numbriga õnnistatud ega ka mitte Teadagi Kellele jäetud.
– Sa ise ütlesid ka, et ma kusagile ei läheks.
– Ma ei saa kellelegi soovitada Täässe ekslema minna.
– Miks peaksin ma Tääst eemale hoidma?
– Põhjuseid võib olla mitmeid. Parem, kui sa neist kunagi teada ei saa. Mida vähem sa Tääst tead, seda parem sulle. Pea meeles, et kui sind ei ole siin, kui Möku sulle järele tuleb, siis jäädki Täässe. Igaveseks.
– Kas sina läksid minema ja jäid niiviisi numbrist ilma?
– Mind jäeti siia teadlikult. Ma ootasin kaua. Kui kaua, seda ma ei oska öelda, sest teatavasti puudub siin aeg. Kuid Möku halastas mulle ja ütles, et mulle ei tullagi järgi. Ta ei pea seda tegema, kuid mulle ta ütles. Nii jäin ma Täässe ja nüüdseks olen siinse olemisega juba harjunud.
– Kas sa mäletad veel oma eelnevat elu?
– Aga muidugi. Neile, kes ei saa numbrit, jäävad nende mälestused alles. Elamine mälestustes on üks põhilisi ajaviitmise viise Tääs. Muidugi ketran ma oma eelnevat elu ikka ja jälle läbi, püüan analüüsida, mida ma valesti tegin ja miks ma ebaõnnestusin.
– Oled sa leidnud vastuse?
– Ei! Seda mitte. Ma tean, mida ma olen valesti teinud, kuid ei oska vastata küsimusele miks? Aga mul on aega veel. Vahel tundub mulle, et olen lahenduse leidnud, kuid mõne aja pärast mõtlen jälle ringi. Mõneti on siin lahe, sa ei pea magama, sa ei vaja süüa ning ei pea elu seadma sinu keha tahtmiste järgi. Kujuta ette, sa ei taha isegi seksida.
– Kas sa tead, mis oli sinu nimi eelnevas elus?
– See tuli mulle lõpuks meelde, kuigi seda ei olnud kerge meenutada. Praegu näen ma kõvasti vaeva, et seda mitte unustada, sest eelnev elu on peaaegu ainus elamus, mis on mulle jäetud, aga seal on vähe meeldivat. Palju parem oleks analüüsida kedagi teist, mis võiks tunduda põnevam, sest igas elatud elus on alati palju uut avastada. Paraku pole see võimalik. Tääs oled oma eelmise elu vang.
– Tahad sa mulle oma eelnevast elust rääkida.
– Ausalt öelda, ei taha. Sa ju tead, ma olin ebaõnnestunud nagu sinagi. Kuid ma räägin siiski, kasvõi selleks, et jätta kusagile mälestus kunagisest minust. Millegipärast on see muutunud minu jaoks tähtsaks. Seda enam, et me ei pruukinud elada samal ajal ja samas kohas ning ma võisin lahkuda veel enne, kui sind maailma saadeti, mistõttu ei sõltu sellest midagi. Ma kandsin missioonil viibides nime Jeanne-Elisabeth du Lac, kuid see pole tähtis. Neid oli vähe, kellele see nimi üldse kunagi korda läks. Ma olin narkomaan ja lahkusin peale kahtekümmet ühte elatud aastat ühes Montreali äärelinna urkas üledoosi tagajärjel. Sellepärast ei ole mul just palju mäletada ja sellestki mitte just palju meeldivat. Viimane veerand minu elust möödus suures osas kaifi all ja ma olin tegelikult väljunud sellest maailmast, kuhu mind lähetati, aga ma olen rahuga sellega, mis mulle on jäetud.
– Kuidas sinust sai narkomaan?
– See on hea küsimus. Nii juhtus. Mõttetu on taga nutta oma kunagisi valikuid, kuid igaüks peab oma valikute eest vastutama ning elu jooksul sinna parandusi sisse viia on väga raske. Mina ei saanud sellega hakkama. Ma olin ebaõnnestunud.
– Sinu elu oli väga lühike.
– Jah. See möödus kiiresti, kuid selle aja sisse jäi ka kindlasti midagi ilusat. Mäletan paari ilusat hetke lapsepõlvest. Kõigest mõnda üksikut hetke, kuid seda õnnelikumad need tunduvad praegu. Kasvasin üles maal, Quebecis, Kanadas, Saint-Jeanne-d’Arci külas. See on nüüd aastate järel tagasi vaadates imeilus koht Kesk-Quebeci metsade keskel, kuid minu eluajal polnud mul võimalik seda ilu märgata. Oma pärisisast ei tea ma midagi ning ema jõi. Ma pole kindel, et temagi teadis, kes oli minu päris isa, sest neid võimalikke variante oli mitmeid. Ta oli varakult orvuks jäänud, eluga pahuksisse läinud ja juba oma eluajal alla andnud ning tema elu kulges lootusetuses ja tühjuses. Kõik need aastad, mis mina teda tundsin, ta lihtsalt veeretas elupäevi lõpuni, vahetades mehi ja sünnitades lapsi ning isegi üritamata sealt välja tulla. Meid oli kaheksa õde-venda, kellel kõigil olid erinevad isad. Me olime pidevalt näljased ja meist ei hoolinud keegi. Viieteistkümneselt põgenesin kodust, mis oli mu nagunii hüljanud, jõudsin Montreali ja hakkasin elama iseseisvat elu. Leidsin narkootikumid või leidsid narkootikumid minu ja sealt ma enam välja ei tulnudki. Alustasin amfetamiini ja marihuaanaga, kuid mingil hetkel jõudsin kangema kraami juurde ja hakkasin süstima. Minu elu kulges doosist doosini. Elasin tänaval ja ilma aineid tarvitamata oleks seal raskeks läinud. Pidin ennast müüma, et eluks vajalikku doosi saada. See oli ainus rõõm, mis oli mulle alles jäänud. Kõik need, kellega suhtlesin, tarbisid. See kestis tervelt kuus aastat ning mitmed minu sõbrad olid selleks ajaks juba lahkunud. Minu elu pikendas ehk see, et veetsin kaks aastat vanglas. Võib-olla oli see minu elu õnnelikum periood, kuid kui välja pääsesin, algas kõik uuesti ja siis tuli juba kiire lõpp. Võib-olla oli see õnn, lahkuda noorelt, sest see elu, mis jäi minust maha, ei pakkunud lohutust, ei mulle ega kellelegi teisele. Ma nägin, kuidas minu ema mandus, kui noorest ilusast naisest sai vaimselt ja füüsiliselt närtsinud alkohoolik. Ma ei tahtnud endale samasugust elu, kuid ei suutnud nõiaringist välja rabeleda.
– Tead sa oma ema saatusest? Ta jäi sinust maailma maha?
– Ma arvan küll. Peale minu põgenemist Montreali me enam kokku ei puutunud, kuid vanglas olles sain tema kohta teateid ja see oli aasta enne minu lahkumist. Siis elas ta endiselt ja kustus vaikselt. Suurem osa minu õdedest ja vendadest oli tema juurest lahkunud ja elasid oma elu, kuid kellelgi ei läinud eriti hästi.
– Ta võib veel elus olla.
– Ma ei tea ju, kui kaua ma olen ära olnud. Minu viimased mälestused pärinevad aastast tuhat üheksasada seitsekümmend.
– Minu viimased mälestused pärinevad nelikümmend neli aastat hilisemast ajast. Sündisin mõned aastad peale sinu lahkumist.
– Näed siis. Ta oleks praegu väga vana, üheksakümne aastane, kuid tema eluviiside juures ei ole usutav, et ta on vastu pidanud. Räägi endast ka midagi!
– Ma olen väikeselt maalt nimega Eesti.
– Ma pole sellest midagi kuulnud.
– See on Põhja-Euroopas. Soomest lõuna pool.
– Soomet ma tean. Montrealis kohtusin ühe soome tüdrukuga. Tema nimi oli Sirkka-Liisa. Ta ostis minult cracki. Räägi edasi.
– Mina pidasin maailmas vastu neli aastakümmet, enne kui sain aru, et aeg on kätte jõudnud ning minu teekond peab lõppema. Kadestan neid, kes on lahkunud noorena. Tagantjärele võib kõik need aastad korstnasse kirjutada, mis ma sinust seal kauem veetsin. Ma oleksin pidanud otsuse tegema palju varem, kuid ma ei julgenud.
– Tegelikult oli sinu otsus väga julge. Lihtsad hinged ei julge just sageli astuda esmasündinute tahte vastu. Esmasündinutele ei meeldi, kui missioon katkestatakse ja selle eest karistatakse karmilt.
– Mis minust saab?
– Seda on raske öelda. Sinu šansid ei ole suured, kuid teed võivad vahel olla ettearvamatud. Me näeme teede algust, kuid me ei näe nende lõppu. Kõrgemate poolt kehtestatud reeglite järgi numbrit sulle ei anta, kuid võib-olla pole sellest midagi. Keegi meist ei tea, missugune on tegelik tõde. Võib-olla Teadagi Kes ei olegi kuri ja seal ei olegi nii kole olla nagu seda meile ette maalitakse. Ma ei tunne seda maailma. Ma tunnen Tääd ja liigagi hästi. Ma väga loodan, et sina ei saa seda tundma, kuid ma ei taha sulle seletada, miks on see nii. Vähemalt mitte praegu. Aga nüüd pean ma jälle minema, sest minu asjatoimetused Tääs ootavad mind.
– Asjatoimetused? Sa jätad Tääst palju asju rääkimata. Kas Tää ei ole siis lihtsalt olemine? Mõttetu ja sihitu olemine piimjas udus? Mis siin toimub?
– Kui sa peaksid Täässe jääma, siis saad sa sellest teadlikuks, aga ma kinnitan sulle veelkord, et sinu jaoks on parem, kui sa seda kunagi tundma ei saa. Kui sa oled järgmisel korral veel siin, siis räägime edasi. Kui mitte, siis head teed sulle minna, ükskõik, kas siis numbriga või ilma. Pea meeles, me teame teede algust, kuid mitte nende lõppu. See on tähtis.
– Ma ei saa ühest asjast aru. Sina tuled Kanadast ja mina Eestist, aga ometi saame teineteisest väga hästi aru, kuigi mina ei oska prantsuse ja sina eesti keelt.
– See on tegelikult lihtne. Siin me ei räägi, vaid suhtleme. Telepaatiliselt, umbes nagu unes. Mul läheb kiireks. Soovin sulle head, sinuga oli kena suhelda.
Ta läks. Jälle. Jättes maha lootuse, et ükskord tuleb ta tagasi ja nad räägivad edasi.

KAHETEISTKÜMNES
– Sa oled ikka veel siin?
– Mulle tundub juba, et mind on siia unustatud.
– Möku ütles mulle, et otsust pole veel tulnud.
– Sa suhtled Mökuga.
– Üldiselt mitte, aga vahetevahel juhtume me kokku. Möku on ainus esmasündinu, kes käib Tääs.
– Kas peale sinu on Tääs veel teisigi? Miks ma neid ei kohta?
– Meil pole kombeks suhelda nendega, kes meie hulka ei kuulu. Sind on tähele pandud, kuid nad hoiavad sinust eemale. Vähemalt niikaua, kuni otsust pole tulnud.
– Aga sina ju suhtled minuga.
– Mina eiran reegleid. Seda ei loeta heaks tooniks ja kui keegi peaks meile peale sattuma, siis pole meil head loota.
– Mis meiega juhtub?
– Mis sinuga juhtub, peaksid sa küsima. Minuga pole neil enam suurt midagi ette võtta, sest mina siit ei lahku. Nad võivad minu olemise Tääs põrguks muuta, aga siin on nagunii põrgu.
– Kas vabatahtlikult elust lahkunul on üldse mingi võimalus numbrit saada?
– Üldiselt mitte, aga nad võivad alati teistsuguse otsuse teha, kui vaid tahavad. Vahel teevad nad ebareeglipäraseid otsuseid lihtsalt sellepärast, et näidata – nemad on esmasündinud.
– Kui kaua pean ma veel kohtuotsust ootama?
– Raske öelda, sest me ei tunne aega. Siis, kui protseduurid on tehtud. Teisiti öeldes, kui Ann, Enn Lill ja Enn Kii seda õigeks peavad.
– Ja kui nad seda ei tee?
– Siis jääd sa siia, kuid parem, kui seda ei juhtuks. Ma ei tea, mis juhtub Teadagi Kelle juures, kuid ma tean, mis sind ootab Tääs.
– Ma saan aru, et mitte midagi head.
– Ma ei saa sulle praegu rohkem midagi öelda.
– Sa rääkisid mulle oma eelnevast elust. Ma olen sulle võlgu. Pean sulle seletama, miks ma ei suutnud vastu pidada.
– Jäta parem. Sa ei pea. Ausalt öelda, see ei huvitagi mind. Mul on tegemist iseenda kahekümne ühe aastaga ja ükski teine elu ei mahu minusse enam ära.
– Ma tahaksin, et keegi mind ära kuulab. Kui ma veel inimene olin, siis polnud kellelgi selle jaoks aega.
– Tuttav tunne, kuid ma pole valmis sind ära kuulama, vähemalt mitte praegu. Kannata! Kui sul ei vea ja sa jäädki Täässe, see võimalus on väga väike, aga siiski olemas, siis võib juhtuda, et millalgi kuulan ma sinu loo ära, kuid me jõuame veel selleni. Siis, kunagi. Me ei pea sündmustest ette ruttama.
– Kuid oma lugu sa rääkisid? Kas sul hakkas kergem.
– Ei, kuid niiviisi tundus mulle õigem. Ma ei võitnud ega kaotanud sellest midagi.
– Tegelikult võiksid sa mulle isegi rohkem rääkida. Võib-olla oma varasest lapsepõlvest. Seda loetakse kõige õnnelikumaks ajaks, sest siis oleme me veel nii alguses, et lõppu pole näha. Sa mainisid, et sul on mõned ilusad mälestused sellest ajast säilinud. Ma olen hea kuulaja.
– Ma usun, et sa oled hea kuulaja, kuid hetkel on meie jutud lõppenud. Kõrgemate poolt meile antud käsulaudade järgi ei tohiks me rääkida sellest, mis on möödunud, ainult et Tääs pole olevikust suurt midagi rääkida. See on natuke paratamatu, et vaatame minevikku. Isegi siis mõtleme rohkem selle peale, mis läks valesti ja vähem sellest, mis oli hästi. Pean tunnistama, et see on pagana kurnav. See väsitab. Ma lähen nüüd. Tulin vaid korraks, et sulle Möku teadet edasi anda. Pea vastu!
Kaaslane haihtus Täässe nagu ta oli seda varemgi teinud.

KOLMETEISTKÜMNES
Järgmisena kuulis ta kõrvus Möku häält:
– Kuule, sina! Mina siin, alamreptiilori Möku, ja mul on sulle uudiseid. Annan teada, et kõrgemad pole sind unustatud. Kaitsja ja süüdistaja peavad sinu saatuses kokkuleppele jõudma, siis teeb Ann otsuse teatavaks. Enn Lill tahab sind Teadagi Kellele jätta, kuid Enn Kii pole sellega nõus. Neil läheb veel aega ja senikaua pead sa endiselt Täässe jääma, aga ma hoiatan sind, et püsiksid paigal ja ei räägi kellegagi, keda arvad kuulvat. Tääs on hääli, kuid nad kajavad tühjusest. Tegelikult pole siin kedagi ja kõik need, keda arvame siin olevat, on meie ettekujutluse viljad.
– Kaua ma pean veel paigal püsima?
– Meie ei tunne aega.
– Miks te aega ei tunne? Kuidas te siin üldse midagi korraldada suudate, kui te aega ei kasuta? Inimeste maailmas oli aeg väga tähtis ja nad olid võimelised aega planeerima.
– Aeg on hingedele. Kõrgemate jaoks kehtivad teistsugused reeglid. Esmasündinute elupäevad ei ole piiratud ja meil pole vaja aega mõõta. Otsused sünnivad siis, kui nad sünnivad ning nad sünnivad alati siis, kui on õige. Hingede piiratud elupäevades peaks olema rohkem kannatlikkust.
– Ometi hoiate te aja abil maailma oma kontrolli all, sest aeg on vahend, millega maailma on võimalik raamidesse suruda. Olen ma õigesti aru saanud?
Kuid Möku oli juba kadunud ja ei vastanud talle.

NELJATEISTKÜMNES
– Mida Möku rääkis?
– Sina jälle siin.
– Noneh. Siin ma olen. Ma loodan, et sul on selle üle hea meel.
– Möku ütles, et hääled, keda ma Tääs kuulen, on minu ettekujutlus ja tegelikult pole siin kedagi.
– Möku valetas.
– Ma tahaksin Tääs veidi ringi vaadata. Kas see pole kuidagi võimalik? Sina ju oskad siia tulla ja leiad selle koha alati üles?
– Ma leian koha üles sellepärast, et sina oled siin. Ma tajun sinu energiavälja.
– Mille poolest erineb see mõne teise, näiteks Möku energiaväljast?
– Oh, igal hingel ja vaimolendil on individuaalne energiaväli ja ma tajun neid erinevalt. Kui sa elasid oma elu, siis tegid sa inimestel vahet nende välimuse, kõne, võib-olla lõhna järgi. Sa suutsid nende meelte abil ühte teisest eraldada. Selles maailmas sellised võimalused puuduvad, kuid neid asendavad teised.
– Mina sinu energiavälja ei taju. Ma saan aru, et sa oled siia jõudnud alles siis, kui me suhtleme.
– See on õpitav. Tegelikult päris lihtne. Ma võiksin sind õpetada.
– Kas sa teeksid seda? Palun.
– Hea küll. Alustame sellest, et püüa mind positsioneerida. Leia mind.
Hing, kes oli kunagi olnud Jeanne-Elisabeth du Lac, õpetas talle teiste hingede tajumise kunsti. Ta pani tähele, et omandas uue oskuse üsnagi kergesti ja võis peagi õpetaja nähtamatut energiavälja tajuda. Vähemalt see tundus talle nii, sest kuna Tääs ei olnud aega, siis ei osanud ta arvestada, kui kaua see aega võttis. Tähtis oli, et nüüd ta tundis, kui teine talle lähenes või temast eemale liikus. Talle öeldi:
– Nüüd oled õppinud tajuma teisi energiavälju ning Tääs hakkama saamiseks on see oluline oskus, sest sa oskad eemale hoida nende eest, kellega sul pole vaja kokku puutuda.
– Ma ei mõista veel paljutki. Näiteks siis, enne kui ma Täässe sattusin, kui ma liikusin valguses ja jõudsin kohtu ette, nägin ma selgesti Anni klaasist mäe otsas. Ja ma nägin teda hoolimata sellest, et mul pole enam keha ja ühtlasi ka mitte silmi. Kuidas on see võimalik? Tegelikult juba enne seda, kui ma veel maailmas olin, siis ma nägin ja tundsin asju ning minu meeled töötasid, kuigi mul ei olnud enam keha, silmi, kõrvu ja nina? Tääs aga pole see enam võimalik.
– Need olid teised ruumid, kus valitsevad teistsugused tingimused. Vaimolenditena ei vaja hinged meelte tajumiseks enam meeleelundeid, mistõttu võid sa näha silmadeta, kuulda kõrvadeta, haista ninata. Nüüd oled sa Tääs ja siin on tähtis energia tunnetamine.
– Sa tead palju kõigest sellest, mis on teisel pool. Ma räägin sinuga kui targa ja aruka hingega. Kuidas sa oled need oskused omandanud? Ma ei taha kuidagi uskuda, et olid siinseks olemiseks ette valmistunud. Rääkisid, et jätsid juba viieteistkümneselt kooli pooleli.
– Kooliharidusest pole siin kasu. Kui ma lahkusin, siis ei teadnud ma siinpoolsusest midagi ja see isegi ei huvitanud mind. Ma olin kõigest kakskümmend üks ning oma eelnevas elus kõvasti sees. Sa ju tead, milline ollakse kahekümne üheselt, noor ja muretu. Mul olid head õpetajad, kes õpetasid mulle Tääd ja palju muud vajalikku, et siin hakkama saada. Tänu sellele suudan ma Tääd kontrollida ja ta allub minule.
– Kas sinu õpetajad on Tääs?
– Ma ei tohi sellest rääkida.
– Aga mina? Kas mina ei tohi seda kunsti õppida? Kas sa ei võiks nüüd omakorda mulle tutvustada neid teadmisi, mida sinu õpetajad õpetasid sulle? Eriti veel nüüd, kui ma oskan energiat tunnetada. Ma tahan Tääd tundma õppida.
– Võiksin sind õpetada nagu mind õpetati, aga usutavasti on parem, kui ma seda ei tee. Ma ei usu, et sa Täässe jääd. Sul on veel võimalus siit lahkuda ja ma ei kujuta ette, miks sa peaksid selle võimaluse kasutamata jätta. Kas sa tõepoolest tahaksid Tääs ringi rännata? Ma hoiatan ette, et me ei pruugi olla siin, kui Möku tuleb ja teatab nende otsuse.
Tääga tutvumine tundub mõistlikum kui lihtsalt oodata. Sa ise mainisid, et nad võivad mu vabalt unustada.
– Nad võivad seda, kuid see ei tähenda, et nad seda teevad. Teispoolsus nõuab kannatlikkust. Need, kes pole kannatlikud, ei pea siin kaua vastu.
– Mis nendega juhtub?
– Nad kaovad ja me keegi ei tea, kuhu.
– Ma ei ole vist eriti kannatlik.
– Paljud hingede omadused avalduvad siis, kui nad elavad. Elu võib osutuda omamoodi katselaboratooriumiks, milles hingi õpitakse tundma. Millegi põhjal peavad esmasündinud tegema valiku, kellele nad usaldavad numbri. Kannatlikkuse osas võib sul õigus olla. Muidu poleks sa kannatust kaotanud ja enne õiget aega siia tulnud.
– Ma tean Tääst vähe. Sa räägid, et sul on siin mingeid asju ajada? See peaks ju tähendama, et siin toimub midagi. See ei ole pelgalt olemine, ega ju?
Tääs toimub palju… Olgu, ma mõtlesin järele. Sinu kohtuotsuse väljakuulutamine venib. Ma püüan enam-vähem selle koha meelde jätta ja loodan, et tunnen selle hiljem ära. Kuna ma olen õppinud Tääd kontrollima, siis võib-olla õnnestub meil tagasi tulla. Kas sa tahaksid ikka minuga rändama tulla? Mõtle hästi järele, sest see on risk, mida sa võid hiljem kahetsema hakata.
– Ma tean. Ka minu otsus lahkuda oli risk, sööst tundmatusse, kuid ma ei ole suutnud seda veel kahetsema hakata. Sellepärast olen ma riskiks valmis.
– Siis järgne mulle.

VIIETEISTKÜMNES
Nad alustasid teekonda Tääs. Ta ei näinud midagi, kuid oli õppinud tunnetama tema ees liikuva kaaslase energiavälja, mis kuulus Jeanne-Elisabeth du Lac’i hingele, kellel nüüd ei olnud enam nime ega numbrit. Ta teadis, et peab püsima selle vahetus läheduses, sest muidu võib ta lootusetult kaduma minna nagu andis talle teada tema uus tuttav. Ta sukeldus tema järel piimjasse sudusse, aimamata, kas ta kunagi veel naaseb. Kaaslane oli talle õpetussõnad enne rännakule asumist peale lugenud ning teda vannutanud, et ta neist kindlasti kinni peaks, sest kui ta peaks kaduma minema, siis jääb ta vaid iseenese hooleks:
– Tule täpselt minu järel ning püüa mind tunnetada. Anna kohe teada, kui sa tunnetuse kaotad. Võib-olla õnnestub mul sind veel päästa.
Teekond kestis ilma, et ta oleks tajunud mingitki muutust. Ühesugune piimjas sudu ja ainus energiaväli, mida ta tunnetas, kuulus tema kaaslasele. Äkitselt tabas teda tugev energialaeng, mis lükkas ta kaaslasest eemale. Ta karjatas, kuid möödus palju hetki, enne kui tema kaaslase energiaväli taas tema lähedusse ilmus ja ta meelerahu tagasi sai. See ütles:
– Rahu, see on kõigest Rorik. Täpsemalt, kunagi kutsuti teda nii. Rorik oli maises elus viiking, Novgorodi vürst Venemaal ja võimas nõid. Sa pole tema energiaga harjunud.
Ta kuulis, kuidas keegi läbilõikavalt kriiskas. Kaaslane rahustas teda:
– Rorik on ohutu. Sa pead temaga lihtsalt harjuma. Tema energiaväli on väga tugev. Vürst Rorikul on võimed. Ta suhtleb erinevate maailmadega. Ta võib sulle Igavese Elu Kohtu otsuse teada anda, kui ta seda tahab, mõistagi.
Kriisked muutusid valjemaks ning kasvasid üle lõvimöireteks. Hing, kes oli kunagi kandnud nime Jeanne-Elisabeth, hüüdis:
– Rahune, Rorik! Need oleme kõigest meie, Jeanne-Elisabeth ja üks Täässe sattunud rahutu hing Eestist, kes ootab Igavese Elu Kohtu otsust.
Möirged katkesid ning valkjast tühjusest kaikus vali hääl.
– Mina olen Rorik, endine Novgorodi vürst ja paljude elavate ja surnud hingede valitseja. Vasta hing, miks kolad sa Tääs ringi, kuigi peaksid ootama Igavese Elu Kohtu otsust? Ma kuulan.
– Ma ei saa oodata lõputult. Ma tahan Tääd tundma õppida.
Vürst Rorik aga küsis:
– Tulid äsja maailmast. Mis seal toimub? Kas Ragnarök on juba ära olnud?
Ragnarök? Kas see on rock-kontsert?
– Taevas halasta! Sa ei teagi, mis on Ragnarök. Maailm on jõudnud hukka minna ning meie pärimused on jäädavalt hävitatud. Ragnaröki ajal tulevad jumalad Maa peale ja võitlevad päästetud ja päästmata hingede nimel. Maa hävib, vesi katab tema pinna ja ta sünnib uuesti. Uued ja vanad jumalad saavad kokku ning ehitavad maailma uuesti üles, aga see on juba uus maailm.
– Ma ei tea sellest midagi. Ma palun sind hoopis Igavese Elu Kohtu otsuse pärast.
Vali hääl ei võtnud teda kuulda.
– Sulle öeldi, et vürst annab teada ainult siis, kui ta tahab. Vürst Rorik ei taha. Nii jääbki. Ma olen lõpetanud.
Jeanne-Elisabethi hing lausus:
– See on sinu õigus ja sinu otsustada, kas sa avad oma teadmiste varasalved või mitte. Me võtsime selle teadmiseks ja läheme nüüd. Jää terveks, Rorik. Ma tulen sind jälle vaatama.
– Jää terveks sinagi, Jeanne-Elisabeth du Lac Quebecist. Sind on mul alati heameel tunda.
Kui nad olid Rorikust eemaldunud, päris ta oma kaaslaselt:
– Miks on Rorik Tääs?
– Rorik on siin põhiliselt oma kangekaelsuse tõttu. Ta põlgas ära numbri ja nõudis, et ta säilitaks ka siinpoolsuses oma vürstitiitli. Ta ei olnud valmis eelnevast identiteedist loobuma ja kõrgematele see ei meeldinud. Nad püüdsid teda Teadagi Kellele anda, kuid see keeldus teda vastu võtma. Nii jäeti ta Täässe oma pattude üle järele mõtlema. Mul on temast palju abi olnud ning ta on mulle palju õpetanud.
– Sa mainisid, et Rorik on nõid.
– Ta võib sinu tulevikku näha ja hoiatada, milline saab olema Igavese Elu Kohtu otsus. Ta on kõrgemate hingeelu üsna põhjalikult tundma õppinud ning on suuteline nende otsuseid ette aimama isegi siis, kui need ei tundu loogilised.
– Ta ei tundunud eriti sõbralik.
– Kunagi oli ta võimas vürst, iidsest soost ja pärines kohast, mida kutsuti Jüütimaa. See peaks olema kusagil Taanis. Äkilise loomuga nagu ta oli, langes tema peale veresüü ja ta lahkus kodust ning läks koos oma vendade ja hõimlastega Venemaale. Sealsed rahvad nägid, et ta on karmi käega suursugune ning õiglane mees ja kutsusid teda endale valitsejaks. Nad kurtsid: riik on meil suur, kuid korda ei ole, tule ja valitse meid. Rorik võttis kutse vastu, sai seal suureks valitsejaks, kelle järglased on seda maad aastasadu valitsenud. Nii on ta seda mulle rääkinud. Sa ei saa talle pahaks panna, et ta sind ei aidanud.
– Ma tõesti ei teadnud Ragnarökist midagi.
– Möku ütles, et Ragnarök toimus väga väga ammu, miljoneid aastaid tagasi, siis kui vanad rahvad Maalt lahkusid. Ainult kaks elavat hinge vanast maailmast jäid järele ning nende järglased panid aluse põhja rassile. Nad säilitasid pärimuse Ragnarökist ja usuvad, et kunagi Ragnarök kordub ning uus maailm ehitatakse taas üles. Kuid Möku rääkis, et möödunud aegade sündmused ei tule enam iialgi tagasi.
– Vanad rahvad lahkusid? Mida sa tahad sellega öelda.
– Haldjad, päkapikud, härjapõlvlased, kõik need, keda meie siin nimetame vanaks rahvaks ja kes on meieni säilinud läbi muinasjuttude. Ma olen kokku puutunud paljude hingedega ning omaks võtnud, et muinasjutud ei sünni tühjale kohale ning igaühel neist on oma eellugu.
– Kuhu vana rahvas läks? Kas nad tulid siia?
– Siia küll mitte. Maailmasid on palju, rohkem kui me neid lugeda oskame ja meie oleme seotud vaid pisukesega sellest. Me jätkame seda juttu veel, aga nüüd ma palun sul olla vaikselt. Kohe saad sa tundma veel ühte Tää saladust. Ma tutvustan sulle Mõmmikut.

KUUETEISTKÜMNES
Jeanne-Elisabethi hing sosistas:
– Kas tunned?
– Mida?
– Mõmmiku energiavälja.
– Ei.
– Tule minu järel ja ole vaikselt. Vaata, et sa ühendust minu energiaväljaga ei kaota.
Ta hoidis end tema energiavälja tunnetusraadiuses, kuni hakkas tajuma uut võõrast energiat. See oli tugev, kuigi mitte nii intensiivne kui Rorikul. Ta kuulis, kuidas temalt vaevukuuldavalt küsiti:
– Kas nüüd tunned?
– Jah.
– Siis on hästi. Püsi vagusi. Niikaua, kui sa minu energiavälja tajud, oled kaitse all.
Siis kuulis ta kriginat. Kuuldud heli oli võigas ja ebameeldiv, millele järgnes sisin. Lõpuks tajus ta hääli. Keegi mühatas ja nüüd sai ta aru, et vestlesid kaks tundmatut.
– Kas tõid mulle?
– Jah, Mõmmik.
– Mille sa mulle tõid?
– Selle, mida sa nõudsid.
– Ma ei tahtnud ju seda! Sa pidid mulle tooma hingekruvi.
– Kas see ei ole siis hingekruvi?
– Muidugi mitte. Kas sa üldse tead, milline hingekruvi välja näeb?
– Ei tea, kuid Möku ütles, et see on, mida ma küsisin.
– Igavese elu nimel, mida sa küsisid?
– Asju, millega on võimalik hingi püüda.
– Taevas halasta, Küülik, sa oled ikka puhta loll. Ma nõudsin sinult konkreetselt hingekruvisid.
Jeanne-Elisabethi hing sosistas talle vaikselt.
– Küülik on Mõmmiku abiline. Puhtavereline lurjus. Sa ei tahaks temaga kokku sattuda.
Mõmmik jätkas:
Teadagi Kes maksab hingede eest head hinda ning Tääs on neid laokil vähemalt tuhandeid. Me peame nad kinni püüdma ja Teadagi Kellele viima, siis saame rikkaks.
– Mida me selle rikkusega Tääs peale hakkame?
Tääs ei olegi sellega midagi teha. Ma kavatsen endale numbri osta.
– Sa arvad, et nad müüvad sulle numbri?
– Ma mitte ei arva, vaid tean. Kõik on juba kokku lepitud. Kui ma endale numbri saan, siis võid minu äri üle võtta ja sinust saab uus Tää boss.
Vestlus katkes ning jälle oli kuulda sisinaga lõppevat kriginat. Mõmmik hüüdis:
– Keegi on siin. Kes sa oled, astu esile!
Jeanne-Elisabeth andis endast märku.
– See olen mina, Jeanne d’Arc. Mul on sinule teade üle anda.
– Räägi!
Teadagi Kellelt.
– Küülik, kao ära… Oled sa veel siin? Vasta! … Teda pole. Võid rääkida.
– Sind oodatakse tavalises kohas. Loodetavasti ei tule sa seekord tühjade kätega.
– Ei-ei. Ma toon kõik mis vaja. Mind saab usaldada.
– Sind ei saa usaldada. Aga olgu, me ootame. Pea meeles, et me ei halasta, kui midagi ei peaks klappima. Mäletad?
– Mäletan. Seekord saab kõik korda.
– Ma jään ootama.

SEITSMETEISTKÜMNES
Kaaslane andis talle märku lahkuda ning nad kadusid kiiresti Mõmmiku energiaväljast. Mõmmikuga kohtumise järel tekitas Jeanne-Elisabethi hing temas veelgi rohkem küsimusi. Mõne aja pärast söandas ta pärida:
– Miks Mõmmik sind Jeanne d’Arc’iks kutsus?
– Sest ta tunneb mind selle nime all.
– Aga mulle sa rääkisid, et oled Montrealist pärit narkomaan.
– See vastab tõele. Ma sündisin Saint-Jeanne-d’Arci külas. Sealt ka nimi.
– Kes on Mõmmik?
– Mõmmik arvab, et ta on Tää boss. Tegelikult pole see päris nii. Tema võim on väiksem, kui ta arvab. Tal on mõned ustavad jüngrid, sa kohtasid Küülikut, kuid siin on veel Suslik ja Käblik, kes on umbes samasugused tüübid ja nad moodustavad jõugu, mis hoiab Tääd hirmu all. Nad arvavad, et nad on autoriteedid, kuid Tääs valitsevad palju võimsamad jõud.
– Kas need jõud on seotud Teadagi Kellega?
– Vist mitte. Teadagi Kellele ei lähe eriti korda, mis Tääs toimub.
– Sa tead, kes on Teadagi Kes?
– Ma pole ise Teadagi Kellega kohtunud, kuid ma osutan talle teeneid. Vahetevahel.
– Mida Mõmmik tahab?
– Tühiasi. Ta püüab Teadagi Kellele hingi.
– Mida teeb Teadagi Kes hingedega?
– Kui ma vaid teaksin. Mina olen ju Tääs. Võib-olla saad sina teada, kui sulle juhtumisi numbrit ei anta ning antakse tema võimkonda.
– Kas Teadagi Kes teab sind samuti Jeanne d’Arc’ina?
Teadagi Kes teab, kes ma olen ja miks ma tema heaks töötan.
– Miks sa tema heaks töötad?
– Sa pärid palju. Ma töötan Teadagi Kelle heaks, sest Jeanne d’Arc palus mul seda teha.
– Jeanne d’Arc, see oled ju sina?
– See hing, kes kunagi saadeti maailma Jeanne d’Arc’ina. Ta oli minu õpetaja. Me kohtusime Tääs.
– Kas sa tutvustad mind temaga?
– Ma ei usu. Ta ei ole eriti seltsiv ja väldib teisi hingi.
– Kuid mitte sind.
– Mitte mind.
– Mis meil järgmisena programmis on?
Tääs pead sa kannatlikkust üles näitame, sest me ei tunne aega ja me ei planeeri. Maailmas oli mul neist inimestest alati kahju, kes elasid kella järgi kellast kellani ning kelle päev oli hommikust õhtuni ära planeeritud. Minule meeldis elada vabalt, sisetunde järgi ja kui keegi üritas mind raamidesse suruda, siis tegi see mind kurjaks. Ära muretse nii palju, vaid valmistu üllatuseks, mida Tää võib sulle veel pakkuda, kui me oma teekonda jätkame. Kui sa soovid, siis võime selle igal ajal katkestada. Soovid sa seda?
– Ei.
– Siis järgne mulle.

KAHEKSATEISTKÜMNES
Teekond lõppes aga varsti.
Sääk, sääk, ma tulen sulle järele ja võtan su endaga kaasa.
Ta oli neid sõnu varem kuulnud. Toon, kuidas seda öeldi, tundus talle tuttav. Alamreptiilori Möku oli end talle taas ilmutanud. Möku lausus:
– Ma keelasin sul paigalt liikuda. Kas sa ka tead, kui raske oli mul sind leida? Kõrgemate tahtel ma pidin su üles otsima, sest mul on oluline teade sulle edasi anda. Mul on rõõm sulle teatada, et Igavese Elu Kohus on langetanud otsuse ning Enn Lill ja Enn Kii on sinu saatuses kokku leppinud. Ann kuulutas välja, et sulle ei anta numbrit ning sind antakse üle Teadagi Kellele. Otsus kuulub kohesele täideviimisele.
See tuli ootamatult. Ta oli vähehaaval Tääd tundma õppima hakanud ja leidnud, et see polnudki kurb ja igav paik nagu see oli esialgu tundunud. Tääs leidus hingi – Jeanne d’Arc, Rorik, Mõmmik, Küülik, mis muutsid selle paiga põnevaks. Ta võttis end kokku ja julges Mökult küsida:
– Kas nad leidsid kaheteistkümnenda tunnistaja?
– Ei leidnud, kuid süüdistaja ja kaitsja jõudsid kokkuleppele, et seda pole vaja ning piisab üheteistkümne tunnistaja arvamusest. Nad otsustasid, et tõlgendavad kaheteistkümnenda tunnistaja ütlusi negatiivse hinnanguna.
Jeanne-Elisabethi hing lohutas teda:
– Pole viga. Sa pole esimene hing, kes on järgmise tasandi väravate eest minema saadetud. Edasi pääsevadki vähesed, vaid need, kes on olnud edukad ning kohtu hinnang on alati subjektiivne.
Möku parandas teda:
– Kohtu hinnang on õiglane. Alati. Isegi siis, kui see on ekslik.
– Kas ma ei võiks Täässe jääda?
Selle peale vastas Möku resoluutselt:
– See on välistatud. Meil on leping Teadagi Kellega ja me peame lepingust kinni. Sa oled juba tema omandina hingekirja kantud ning edaspidi otsustab sinu saatuse eest tema.
Jeanne-Elisabethi hing, keda Tääs tunti Jeanne d’Arcina, jättis temaga jumalaga:
– Hüvasti. Oli mõnus sind kohata. Kui ma saaksin, siis ma kallistaksin sind. Pea meeles, mis ma Teadagi Kelle kohta rääkisin. Me ei tea.
Ta ei tunnetanud enam kaaslase energiavälja. Ilmselt oli see jalga lasknud. Möku sundis teda endale järgnema. Ta ei tahtnud kuuletuda, kuid Mökult tulev laeng oli nii tugev, et kammitses ta tema energiavälja külge.

ÜHEKSATEISTKÜMNES
Nad jõudsid tohutu suure musta ukse juurde, mis eristus jõuliselt Tää valkjast sudust ning mille piirjooned olid selgesti tajutavad. Eelneva elu jooksul oli ta sisenenud paljudest ustest ja ta mäletas, millised need välja näevad. Uks oli sile ja metalne. Seda ei olnud võimalik väljastpoolt avada. Möku helistas ukse kohale riputatud kellukest. Kellukese helin oli meeldiv ja meloodiline. Muusikahelid, mida kelluke välja paiskas, tuletasid meelde parimaid päevi tema kaotatud elus. Möku teatas.
– Me peame ootama, kuni nad ukse lahti teevad.
– Kes on nemad?
Teadagi Kelle teenrid. Nad võtavad su vastu.
– Võid sa mulle öelda, mida tähendab sääk, sääk, ma tulen sulle järele ja võtan su endaga kaasa? Ma olen seda sinu suust palju kuulnud. Miks sa nii ütled?
– See ei tähenda mitte midagi. Ma ei tea, miks ma nii ütlen. Midagi pean ma ju ütlema. Kas see vastus rahuldab sind?
– Ei.
– Mul on kahju, et ei saanud sind aidata.
Nad vaikisid. Ta oleks võinud Mökult veel paljugi küsida, kuid ta ei tahtnud. Sõnad olid ühtäkki otsa saanud ning ka mõtted ei piinanud teda enam. Ta teadis, et oli jälle kord saatusele alla andnud ning ootas, mida tulevikul on talle pakkuda. Jeanne-Elisabethi vaim oli siiski vihjanud, et Teadagi Kelle juures ei pruugi olla nii halb kui kardetakse. Tää-elanik teadis palju. Võis loota parimat.

KAHEKÜMNES
Vaikus katkes. Uks avanes vaikselt, ta lükati sisse ja ta langes pimedasse sügavikku. See oli kõik, mida ta veel tajus, enne kui teadvus kadus. Kõik toimus väga kiiresti. Tühjus. Olematus. Lõpp. Teda ei olnud enam.

EPILOOG
Ta ei saanudki teada, et sel hetkel süüdati Tääs küünal. Seda juhtus seal väga harva. Jeanne-Elisabeth küsis:
– Sa teadsid seda ette, Rorik? Aga sa ei öelnud talle.
– Ma teadsin, kuid ma ei taha kõrgemate mängudesse sekkuda. Nemad mängivad oma mänge ja mina pole nende liivakasti oodatud.
– Kui sa oleksid talle öelnud, siis oleks ta võinud Täässe jääda. Siin pole küll meelakkumine, aga ta oleks saanud olla.
– Ma ei tegele heategevusega. Ta on isegi saanud suure au osaliseks, kui tema mälestuseks on Tääs süüdatud küünal. Mäletad sa, millal me seda viimati tegime?
– Muidugi mäletan. Me süütasime küünla Jeanne d’Arc’i hinge mälestuseks, kes ohverdas end Teadagi Kellele Montrealist saabunud ebaõnnestunud hinge Jeanne-Elisabeth du Lac’i eest.
– Kas sa rääkisid sellest lahkunule?
– Ei. Ta küsis, miks mind Tääs Jeanne d’Arc’ina tuntakse ja ma ei öelnud talle tõtt. Ma lihtsalt ei suutnud seda öelda ning see jääb mind piinama. Ma rääkisin talle, et mind lihtsalt unustati siia.
– Asjata kahetsed. Mina ei öelnud talle samuti, mis teda ees ootab, kuigi oleksin võinud, aga see ei piina mind. Ma olen veendunud, et käitusin õigesti. Hingi on tulnud ja läinud. Temal on vedanud, sest teda lihtsalt ei ole enam. Tää on karm ja kõik ei pea siin vastu. Jeanne võis olla Frangi riigi kangelanna, kuid ta ei talunud Tääd ja sellepärast ohverdas ta end sinu eest. Ta tahtis siit minema pääseda, ei pidanud vastu, ebaõnnestus.
– Mitte Frangi riigi, vaid Prantsusmaa. Maailm on vahepeal muutunud.
– Kuid Tää on jääv. Kas sa oleksid järginud Jeanne d’Arci eeskuju ning ohverdanud tõesti end selle tundmatu hinge eest nagu Jeanne tegi seda sinu hinge päästmiseks?
– Ma olen selle peale mõelnud, kuid ma ei ole suutnud oma mõtteid lõpuni mõelda. Kui see hetk saabus, siis ei olnud ma selleks valmis ja lasin tal minna. Ma olen veel liiga vähe Tääs olnud ega tea kõiki tema saladusi. Rohkem mõtlesin ma selle peale, et ta oleks võinud Täässe kaduda ja keegi ei oleks teda leidnud. Jeanne’iga oli teistmoodi. Jeanne kannatas olemise all. Ta oli Tääs juba kaua olnud ning tahtis siit lahkuda. Jeanne oli vaba hing ning võttis igavest olemist karistusena. Ta ütles mulle, et need, kellele on antud number, ei saa enam iialgi vabaks.
– Mina olen siin kauem olnud kui Jeanne d’Arc. Jäin Täässe kinni, kuna teadsin Teadagi Kelle saladust. Ka mind üritati Teadagi Kellele ohverdada, kuid ma tulin sealt tagasi. Peale mind ei ole enam keegi sealt tagasi tulnud. See oli ränk hoop kõrgematele ja nad muutsid kogu süsteemi palju kindlamaks.
– Mis seal on?
– Seal ei olegi midagi. Tühjus. Uskmatute unistus hauatagusest elust. Teadagi Kes on siinpoolsuse kloaak, kuhu heidetakse kasutuid asju. Must auk, mis neelab hinged ja lahustab need olematuses. Kõrgemad on loonud kõige selle katteks müüdi Teadagi Kellest, et oma maailma kontrollida ja loodud hingi vaos hoida.
Teadagi Keda polegi? Kelle tarvis siis Mõmmik hingi püüab?
Kõrgemate jaoks, kes ilmutavad end talle Teadagi Kellena. Mõmmik ja tema kamp on vaid väike lüli kogu ahelas.
– Kuidas sinul õnnestus Teadagi Kelle juurest tagasi tulla?
– Nad lükkasid mu alla, kuid ma olin liiga tugev. Ma jõudsin servast kinni haarata ja vinnasin end üles. Ronisin üles tagasi ja jõudsin Täässe. Siit ma enam välja ei pääsenud, polnud võimalustki nummerdatud saada. Nii ma jäingi.
– Ja sa ei kahetse? Nüüd, kui sa tead Teadagi Kelle saladust? Sa eelistad igavest olemist Tääs kaduvikku haihtumisele?
– Minu jaoks on tähtis, et Tääs saan ma edasi olla vürst Rorik, mitte mõni nimetu ulguv numbrivaim. Nii lihtne see ongi. Ma olen liiga uhke ja liiga edev, et olematusesse kaduda. Mul on, mida kaotada.
– Paljudel hingedel pole kaotada seda, mis sinul. Ma mõtlen ühe asja peale. Rorik, sa oled võimas nõid, kuid kas sa üldse tead, keda me täna mälestame?
– Seda pole mulle teada antud. Loodetavasti oli ta hea inimene või siis loom või taim. Isegi kui ta seda polnud, ei ole meie tema kohtumõistjad.
– Mina sain teada, kuigi pidin selleks Mökut kõvasti pinnima. Kuidagi imelik on süüdata küünal tundmatule hingele, kellest sa midagi ei tea ja kelle vastu sa oled olnud ükskõikne, sest sul on sinu enda mälestustegagi tegemist. Tema nimi oli Andres Tamm, sündinud Eestis. See on kusagil Põhja-Euroopas. Keskmine eesti mees. Täiesti tavaline elu, vähimagi särata. Möku rääkis, et sellised ei pea kaua vastu, kui nad oma tavapärasest rutiinist välja tulevad. Ta lahkus neljakümne aasta vanuses. Neljakümne ühest jäi veidi puudu. Sada seitsekümmend üheksa sentimeetrit pikk ja kaheksakümmend kolm kilo raske. Keskharidusega. Lahutatud. Abiellus kolmekümneselt, kuid viis aastat hiljem lahutas. Üks laps, kellega ta peale perekonna lagunemist enam ei kohtunud. Jõi, aga narkotsi ei pannud. Lahkumise hetkel töötu. Varem töötanud ehitajana ning taksojuhina Eestis ja Soomes. Möku ütles, et kui ta poleks ise läinud, siis oleks tal elada jäänud veidi vähem kui kolmkümmend üks aastat. Selline lõpetamata jäänud elu.

A.D. 2014

Narva, kell 3.14 hommikul

@Glynn Barratt
Ühel ilusal ja selgel laupäevahommikul Sankt Peterburgis tegin ma, relvastatuna kutsete, raha ja optimistliku meelega, katse saada viisat sissesõiduks Eesti Vabariiki. Kell kaheksa hommikul näis Špalernaja tänav üsna mahajäetuna. Mitte ühtegi joodikut ei olnud lõhkumas mitte ühtegi pudelit! Lõpuks ilmus ühte ukseavasse hästiriietatud nooruk, kes kiirustades lukustas ukse ja jalutas mõned sammud trepist alla oma autoni.
“Kas siin on Eesti konsulaat?” küsisin mina hoolimata meid lahutavast vahemaast.
Ta vaatas häirituna minu poole.
“Ma ei tea.”
“See peaks olema Smolnõi kloostri lähedal.”
“Minge edasi Smolnõi suunas. Seal peaks lipp olema.”

Ah sa rumal jõmpsikas, mõtlesin, tunnetades oma üleolekut temast auklike teadmiste riismetega, mis olin hankinud alles eelmisel ööl, kui ma, võideldes Stolitšnaja ja väsimusega, õppisin ühelt endiselt Eesti elanikult, et “formaalselt” – nagu ta väljendas, Sankt Peterburgis sellist konsulaati ei eksisteerigi, sest Vene Föderatsiooni valitsus, nagu näis, ei olnud sellele veel andnud oma õnnistust. Seega igal laupäeva hommikul saabusid siia Moskvast kolm visa Eesti Vabariigi ametnikku, et avada Aken Läände. Iganädalane palverännak välja pimedusse, vaid selleks, et näidata üles lahkust neile vähestele viisataotlejatele, kes võiksid koidikul koguneda munakivisillutisele kuldselt särava valge- ja sinisetoonilise Smolnõi ümbrusesse.
“Ära jää sinna hiljemaks kui kell kaheksa hommikul,” oli Tiit öelnud. “Nad suudavad neile määratud aja jooksul läbi vaadata ainult teatud arvu inimeste taotlusi. Nad lahkuvad kell neli.”
“Avamisajad võivad nädalast nädalasse veidi nihkuda,” lisas teine, umbes kahekümne kahe aastane kogenud reisija. “Võta midagi lugemiseks kaasa.”

Lippu ei läinud peidetud konsulaadi asukoha ülesleidmiseks tegelikult vajagi. Viisataotlejate rivi seisis vaikselt raske puidust ukse lähedal, mis avas tee konsulaati, paberist võtmete allikasse, mis võimaldas neil avada lukku Narva kindlusel, et liikuda salapärasel ning mitte veel hästi tuntud teel Tallinna, lõppematute Heinekeni jugade alla – põrgusse, igavene noorus ja ilu! Ukse kõrval oli tahvel. “Sankt Peterburgi Taassünni Heategevusfond” teatas see pisut laialivalguva kesk-lääne aktsendiga. Ma olin seitsmes, mitte järjekorras, sest seal polnud järjekorda. Kuid ma olin seitsmes ja mind tunnustati sellisena, kui ilmus välja järgmine isik, küsides vältimatu “Kto poslednii?” (Kes on viimane?).

“Kas nad avavad kell üheksa?” küsisin süngeilmeliselt mehelt minust vasakul.
“9.30. Võib-olla.” Tal oli seljas uus must nahktagi.
Nagu ma juba mainisin, päike paistis ja atmosfäär oli helge. Kõik need õnnetud ja viletsad (1) seisid rahulikult, lugesid ajalehte või vestlesid, samal ajal kui minutid kulusid ja märkamatult kasvas viisataotlejate hulk kahekümneni, siis kolmekümneni, isegi viiekümneni. “Kes on viimane?” “Tema seal.” “Kas te seisate siin?” “Kui sobib, ma olen teie järel?”

Missugused olid peamised sündmused, mis andsid sellisele paisuvale ootusele sisu? Las ma seletan. Kõigepealt tuli laulu jorisev vana naine, kes räpaste kottide, kuid päikeselise südamega seisis väikesel müürihakatisel õnnistamaks meid kõiki. Kaks korda laskus ta ettevaatlikult munakivisillutisele põlvitama, siis jälle tõusis, et teha lugematu arv ristimärke hommikusesse õhku. Rahvamass ignoreeris teda täielikult, ise piinlikkust tundes. Ma nägin, millise kergusega ta Jumala poole pöördus ja olin seetõttu tema peale kade, kuid samal ajal tema üle ka väga rõõmus. Järgmisena tuli jõukas paar Volvoga – spekulant liidus intelligendiga? Autouks sulgus rootsilikult summutatud mütsatusega. Oo jaa, nad olid seisnud meiega munakividel nii umbes tund aega tagasi, kuid olid vahepeal käinud suitsetamas! Nad olid seisnud sandaalidega mehe taga. Kus ta on? Imelik, et keegi teda ei näinud. Ja nii, kõiksuguseid ettekäändeid leiutades ja sõnade voolata lastes maandusid nad rahvahulgast just minu ette! Minu, kes ma olin oodanud oma aega juba sajandeid! Ma tundsin, kuidas meelepaha minus tõusis ja mu süda tagus, kui ma valmistasin end ette verbaalseks konfliktiks. Kuid siis, nagu oleksid nad tunnetanud minu ülekuumenemist, astusid kaks noort venelast kõrvale, järjekorrast välja.

Teise intsidendi põhjustas karvaajav kass, keda üks vanamees hoolikalt tümitas, nii et tema ümber puhkes hukkamõistev häältetorm. Viha kogus hoogu, kui sai selgeks, et vanamees ei kahetsegi oma teguviisi. “Kes iganes sinu sünnitas, ta tegi suure vea,” märkis pontsakas naine, keda tema tütar püüdis omakorda maha rahustada, pakkudes talle hõbepaberisse mähitud kompvekke. “Sa ise oled suur viga!” kuuldus vastuseks.
Me seisime oodates juba teist tundi, siis kulus kolmaski tund. Päike püsis kõrgel, õnnistused lakkasid ja rahvahulk oli paisunud umbes kahesajani. Ma olen üldiselt päris hea seisja, kuid tunnistan, et mu jalad hakkasid natuke valutama ja ma hakkasin mõtlema kõige sügavamate tugitoolide peale, kus mul oli eales õnnestunud istuda.

Lõpuks, just sel hetkel, kui kõikide meeleolu oli muutumas hapuks, sammusidki kolm vabandaval ilmel ametnikku vastsündinud Vabariigist pikkade sammudega meie poole. Nad olid viisakad ja said aru taktitundest. “Vabandage, me pidime ümber istuma ja siis veel liiklusõnnetus …” Rahvahulk hingeldas nagu ründevalmis loom, kuulas ja õõtsutas. Siis, kui kriiksatus kuulutas viimaks Uste avanemist, oli ärritus ununenud ja sajad küünarnukid tõusid üksmeeles. Mitmekeelse ja armutu valinguna tormasime sisse ning ähmaste nägudega, kuid heidutamata hoones valitsevast pimedusest, rühkisime laiast ja kurvilisest trepist üles, siis alla koridori ja nii otse Kabinetti.

Barrikadeerides end Kabineti kaugeimas otsas, allpool küünarnukihoopide liini, istusid Eesti Vabariigi esindajad. Nad olid pingul oma õhukeste pukklaudade taga, kindlasti halvasti kaitstud nende poole tormava slaavlaste laine vastu, kuni viisataotlejate eelväe näod oli jõudnud kõige rohkem kahe jala kaugusele ametnikest. Veel mitte hirmu tundes tegi üks kena naine korduvaid katseid korra loomiseks.
“Inimesed! Inimesed! Minge tagasi koridori, palun! Oodake koridoris, palun! Neli inimest korraga.”Rahvahulk ignoreeris tema palveid nürimeelselt ja otsustavalt, vaadates temast mööda või uurides oma jalanõusid, kuid mitte tolligi taganedes Laudadest, kust võisid iga hetk tulla Viisad. Väljastpoolt sissepressimine Kabineti uksel aga muudkui kasvas. Üha rohkem paksult riietesse pakitud taotlejaid trügis edasi, leides kasutamata tühimikke õõtsuvas massis ja suundudes ihaldatud eesmärgi poole.
“Head inimesed! Me ei saa kõiki korraga teenindada. Tagasi koridori! Kohe!”

Just sel hetkel haaras keegi Kabineti kaugeimas nurgas taotluste virna. Värin läbis tervet rahvahulka, kes oli ruumi nüüdseks juba kindlalt ummistanud, täpselt nagu igas Venemaa linnaliini ülerahvastatud bussis, kuid mitte nii kindlalt, et ihuliikmed ei oleks saanud väänduda vasakule või paremale, eemale rindadest või muudest valupunktidest.
“Siiapoole!”, “Saatke neid edasi!”, “Siitkaudu!”, “Ja siia!”
Meeleheitel käed haarasid lendavaid paberilehti, paljusid kortsutades, mõningaid rebides. Minu taga vandus kannatamatu insener Jaroslavlist, kuna tema varbad olid trügiva massi saabaste all puruks litsutud. Bürokraatlikud konfetid, pääsmed Baltikumi, kajakatiivul nende peade kohal lendlemas!
“Anna mulle pliiatsit!”
“Kasuta enda oma, parasiit!”

Seal väljas, sädelevatel munakividel, olin ma olnud seitsmes, kuid siin, Kabinetis, ma olin võib-olla alles kahekümnes. Kuid ma olin vihane ja väsinud ning iga mööduva sekundiga ma tundsin end üha enam ja enam Välismaalasena. Veel võitlesin ma selle häbiväärse sisalikulaadse kiusatusega kasutada oma Lääne passi ja koputada automaatse viisakuse hüvedele. Tagane minust, Inturistlik Saatan! Otsus sai tasutud, kui minu ees seisev naine nõrkes aeglaselt.
Jahmatus; kokkupõrkuvad tungid; rahutud selgitused rahvasummas. Naise seisund tõi rahvasummas välja mälestused teistsugustest vajadustest, mis olid üsna vähe seotud Eestiga ja tekitasid vastutulelikuma õhkkonna. Samal ajal kui Kabinetis tunded veel selginesid, tabas minu pilk ametniku pilgu ja ta märkas minu välismaist passi, noogutas lahkelt ning osutas kohale Laudadele lähemal. Nüüd olin ma kolmas!
“Mida te Eestis teete?”
Ma rääkisin talle.
“Aga miks te jälle tagasi lähete? Te olite seal alles möödunud aastal.”
Ma tunnistasin või pigem tegin sügava žesti jutuajamise peateema suunas, mainides neid rõskeid varemeid Kiltsis, kus teistel aegadel oli sündinud Suur Lõunamere Atlas ja kus imetlusväärne Krusenstern võõrustas härra Hörnerit.

Naisametnik – abikonsul? Ida väravavalvur? – manas esile viisaka saladusliku naeratuse, kuid rahvasumm pressis ümberringi nii tungivalt, et ta lihtsalt võttis oma templi ja virutas selle alla, andes mulle “üheaastase mitmekordse sisenemisega viisa” – head teed Eestisse! Ma pugesin rahvasummas teed otsides Kabinetist välja, tagasi koridori, kus mõned tosinad veel ootasid ja kostitasid mind rumalate küsimustega. “Kas täna taotluste vorme on?” Võib-olla ei olnud need küsimused rumalad, sest kes olen mina, et seda öelda? Mina olen Välismaalane, kes maskeerub koha peal toodetud ning hästi informeeritud isikuks, aga kellele iseloomulik ignorantsus teeb valu.

Nende venelaste seas, kes ikka veel ootasid trepil, oli ka Volvoga saabunud paar. Nad lootsid, nagu ma väljas nendevahelisest vestlusest olin kinni püüdnud, veeta kaks nädalat nende suvilas Tartu lähedal. Piiriületamine oli nüüd kallis ja muutus kogu aeg halvemaks, aga koht kuulus seaduslikult neile ning nad lootsid seal korjata juur- ja puuvilju. Nad ei olnud vanausulised, keda tuleks testida eesti keele grammatikas, kuid igal juhul olid Põhimõtted ja seadus nende poolel. Kui ma lahkusin konsulaadist, näitas kell juba 12.15 pealelõunal. Mõtlesin, et tõenäoliselt neil ei õnnestu vähemalt mitte sellel päeval pabervõtit hankida ja nende õunapuud ning kabatšokid peavad ootama.

Kas ma hoolin nende probleemidest või nende venelaste õigustest, kes sündisid aastal 1942 Kohtla-Järvel? Või kuidas “spontaanselt privatiseeritud” endiste riigiettevõtete rikkus on kiiresti ja maagiliselt transformeerunud tuhandeks valgeks Mercedes Benziks? Kas ma peaksin hoolima nende, kes täna kutsuvad end eestlasteks, õiglastest kirgedest ning asjakohastest õigustest, mina kui Välismaalane, kes on palju ignorantsem kui isegi baltisakslaste järeltulijad? Kuigi ma hoolin.

Viisaga passis ja mõtetega Tallinnas, mis keerlesid minu peas ringi, magasin järgmisel ööl väga hästi. Pühapäev möödus meeldivalt Piiriületamiseks ette valmistudes. “Osta pakk kohvi,” soovitas Tiit. “Ja viis pudelit viina.” Ma kuuletusin. Saabus esmaspäev ja koos sellega telefonikõne Eestist.
“Mul on kahju, kuid te peate enne Narvat tegema kiirusetesti,” teatas hääl.(2)
“Mida? Kas te saaksite seda korrata?”
“Välismaalased peavad nüüd tegema kiirusetesti. Ma vabandan.”

Mu mõistus kobas seletuste järele, mis annaksid võtme mõistatuse lahtimuukimiseks, miks ma peaksin tõestama, et ma suudan sõita maanteel aeglaselt veel enne, kui ma saabun Eesti Vabariiki! Kuid viis sekundit hiljem ma taipasin. SPID, AIDS, surm! Muidugi, riigil on õigus kaitsta oma kodanikke, kuid ikkagi oli see ebamugav. Minu ülesanne oli nüüd leida arst, kes saaks mulle teha tasuta aidsitesti, kasutamata selleks süstalt, mida oleks pruugitud sadu kordi varem ning pärast kasutamist riidekaltsuga puhtaks pühitud ja niiviisi muudetud surmarelvaks. See ei saanud olema lihtne.

Nüüd, hiljem, ma julgen seda tunnistada, et olin lohutatud ja lõbustatud unistustest, mis hävitasid minu une kaheks järgmiseks ööks. Ühe stsenaariumi järgi haaras tihedate vuntsidega lihaseline vene tädi minu kätest, surus need minu taha ja lähenes mulle musta süstlaga, mis nägi välja nagu kudumisvarras.
“Zee, mu khallis,” sosistas ta. “On sulle… kui sa ei räägi mulle, kuidas on eesti keeles “piiber”.” (3)

Lõpuks sain ma testi tehtud Venemaa Teaduste Akadeemia klantsitud polikliinikus. Minu veri oli puhas ja kriis oli möödas. Liikusin edasi ülesande järgmise faasi poole, et osta ühe otsa bussipilet Tallinna. Lihtne asi, mõtlete? Te eksite!

Ainus liini teenindav buss lahkub Sankt Peterburgist Tallinnasse iga päev või veel täpsemalt igal ööl. Buss lahkub kell 22.50 õhtul ja saabub Narva kindluse juurde umbes 2.15 öösel. Miks on käigus üksainus öine buss? See sõltub, kellelt küsida. Kütusepuudus, seletavad põlatud skandinaavlased. Ei, poliitika, panevad kibestunud slaavlased vastu. “Kas te tõesti mõtlete, et eestlased ei võiks korraldada asju nii, et buss ületaks piiri päevasel ajal, kui nad seda tahaksid?” Ma ei oska muidugi öelda, kelle käes on tõde või kas tõde on segatud. Kes võiks öelda mulle, Rändurile Kadunud Aegade Tagant (a la recherche du temps perdu),(4) milles seisnes kord Saksamaa põhjamaine kuma? Kõik, mida ma tean, on see, et buss on täis seisvaid, higistavaid, kannatavaid inimolendeid nagu neid võib kohata linnalähisliini bussis. Oli lämbe öö, kui ma viimaks suundusin Tallinna poole ja tohutud ängistavad elektrilaengud sähvatasid õhus. Siis, Kingissepas, lõhestas taevast välk. Küürus reisijate siluetid valgustatuna välgunoolte kaugest sähvatusest ja siis langesid taevast tinahallid vihmapiisad. Bussis oli tüse aafriklane. Kas ta suundus Rootsi? Või mõne sedalaadi õnne poole, mida mina ei suutnud tabada? Kui me kõik hooti tukastasime, siis haaras ta poolunes nähtamatute asjade järele tema ümber ja hüüdis: “Prsss! Prsss!” Võimalik, et buss võis vahepeal peatuda ja siis koperdasid nii noored kui vanad rohkem unes kui ilmsi bussist välja. Igatahes keset ööd me veeresime sillale Kindlusest allpool ja bussi mootor seiskus.

Pikk Hermann nägi kuuvalguses suursugune välja. Ivangorodi kindlus oli lähemal ja sealsed tihedad kindlustused väljendasid Moskoovia võimsust. Kindluse torn joonistus öösse, heites kõrvale mälestused natside rünnakust ja stalinistide hävitustöödest ning kutsudes tagasi Rootsi rüütlid, kes patukahetsusena mõnede eksimuste või vigade pärast olid mõistetud teenima Narvas, mõrvarlikult tuimal Kaug-Ida rindel. Kui külmad olid siin talved! Kui mahajäetud olid nende armukesed, keda ründasid teised rüütlid!
“Palun tulge bussist välja ja jalutage putkani!” kamandas nooruke piirivalvur. Ta rääkis vene keeles, kuid aafriklane ei saanud aru. Sõnumit korrati eesti keeles. EESTI VABARIIK, teatas kivisein väljas. Tulge välja!

Pika ja ägeda protesti järel väljusid bussist aafriklane ja veel kaks teist reisijat tema kõrval. Üks neist, kes oli arvatavasti bulgaarlane, kandis risti kaelas. Nende tulek võttis aega oma kolmkümmend minutit. Vahepealsel ajal olime me kõik teised bussist välja tulnud, nõjatusime väsinult üle sillapiirde ja vaatasime alla pimedusest helkivale vedelikule, kus oli Jõgi, mis voolas oma mustal ja mahlakal moel. Taevas olid tähed, kuid ükski neist ei peegeldunud vette, kus veel neli sajandit tagasi olid koormatud kaubalaevad valmistunud reisideks Šotimaale ja Lissaboni. Mitte keegi ei lausunud sõnagi. Ainult lainete loksumine ja kauged joodikute hõiked lõhkusid vaikust.

Siis, kell 3.14 hommikul, vaba aidsist, kuid püütuna kurbuse lõksu, oli mulle antud taas luba libiseda Eestimaa pinnale. Tere tulemast tagasi, välismaine saatan! Kas see oled tõesti sina, Eesti? Ma vaevu tundsin su ära.
A.D. 1992

Autorist: Glynn Richard de Vere Barratt (1944) on Kanada ajaloolane, kes on uurinud Venemaa ajalugu põhiliselt Vaikse ookeani piirkonna kontekstis ja kirjutanud raamatuid Vene meresõitjate (s.h. Eestist pärit A. J. von Krusensterni) reisidest. Ta luges 1992. aasta sügisel Eesti Humanitaarinstituudis Vene Impeeriumi ajaloo kursust. Käesolev lühijutt anti tõlkimiseks ja avaldamiseks ajakirjale “Magellani Pilved”, kuid ajakiri läks hingusele veel enne, kui järjekord Barratt’i Eestisse saabumist kirjeldava jutuni jõudis. Jutuke annab vaimukalt ja hoogsas stiilis edasi kannatuste raja, mida 1992. aastal Venemaalt taasiseseisvunud Eestisse reisiv rändur kadunud aegade tagant pidi sihile jõudmiseks läbi elama. Täna kakskümmend kaks aastat hiljem avaldame selle loo eestikeelse tõlke blogis “Aegumatud intervjuud”.

Märkused:
1. Originaalis “all mimsy were the borograves” – viide Lewis Carrolli tõlkimatule väljendile raamatus “Alice imedemaal.”
2. sõnademäng – AIDS (omandatud immuunpuudulikkuse sündroom); vene k. SPID, inglise k. speed – kiirus.
3. piiber (beaver) on slängis naiste suguelund.
4. Viide Marcel Proust’i romaanile”Kaotatud aega otsimas”.


Kanada autorile Kanada muusik Loreena McKennitt ja Vene Õigeusu Koor

Inglise keelest tõlkinud R.W.Hamilton (tõlge 1992-2014).

PAISUMINE (Intervjuu Rein Taageperaga)

intervjueeritav: Rein Taagepera

koht: Tartu Ülikooli sotsiaal- ja haridusteaduskonna riigiteaduste instituut Toomel.

aeg: neljapäev, 26. juuni 2014, kl 10:15 – 14:30.

intervjueerijad:

Holger Mölder,
Indrek Olmaru

Mõned asjad aja jooksul paisuvad, teised jälle kahanevad, kolmandad püsivad kogu aeg ühesugustena. Rein Taagepera elukäiku on iseloomustanud paisumine, raamidest väljumine, kui väikesest Tartu poisist Karlova linnaosast sai läbi mitmete saatuse keerdkäikude, Saksamaa, Maroko, Kanada ja Ameerika Ühendriikide, rahvusvaheliselt tunnustatud teadlane, politoloog. Laiem avalikkus teab teda ehk rohkem kui valimissüsteemide eksperti ning eestlaste rahvastikukriisi kirjeldava metafoori “demograafiline vetsupott” autorit, kuid tema pärand on piisavalt rikkalik, mis lubab need kaks populaarset teemat selles intervjuus varju jätta. Iga lugu sümboliseerib millegi algust ja millegi lõppu. Rein Taagepera loengutega Eesti Kirjanike Liidu musta laega saalis Tallinnas Harju tänaval 1989. aasta sügisel algas õppetöö Eesti Humanitaarinstituudis ning intervjuu temaga paneb punkti intervjuude sarjale “Aegumatud intervjuud”, mille tegemine sai alguse 11.veebruaril 1992 Tallinna Linnaarhiivis. Need lapsed, kes tol päeval sündisid, on tänaseks saanud juba 22-aastasteks.

H.M.

Milline on kõige esimene mälupilt mida mäletate?

Esimene, mida ma mäletan, on sündimine. Mul oli lapsena aegajalt selline paisumise tunne, mis ei olnud hirmutav, ebameeldiv, aga see oli imelik tunne. See tunne mul kadus ära viie-kuueaastasena. Paisumine ei olnud minu sees ega väljaspool mind, vaid lihtsalt selline määramatu tunne. Alles palju hiljem viisin selle tunnetuse kokku sündimisega, pärast seda kui kolmkümmend aastat hiljem ma panin selle õnneks kirja nii hästi kui oskasin ainult sellepärast, et ma kirjutasin oma esimesi nõukogude okupatsiooniaja mälestusi ja kasutasin seda tunnet näitena, et kuidas nõukogude esimese hirmuaasta üleskirjutamine mind veel tagantjärele mõjutas. Alles palju hiljem ma lugesin, et sündimine olevat traumaatiline sündmus, aga siis peaksime me kõik, inimesed, koerad ja kassid, olema eluaegselt traumeeritud.

See on tunne, aga esimene visuaalne pilt varajasest lapsepõlvest?

Mälupilt, mis on silmadega nähtud? See on ühest võrkpallimängust Peedul, mis pidi olema suvel 1935, kui ma olin kaheaastane. Ilmselt minu vanemad mängisid seal. Suve 1936 me veetsime juba oma talus. Kõik muu, mis ma hakkaksin teile praegu selle kohta rääkima, oleks bluff. Ma kujutan ette, et see oleks männimetsa ääres, aga ainult selletõttu, kuna ma tean, et Elvas on sellised metsad. Üksikasjalikumalt on meeles kahe ja kolmveerand aastaselt, kui me kolisime Sõbra tänav 14st siin Tartus Päeva tänavale majja number 9 ja ma mäletan, et kuidas punaste mütsidega mehed, keda nimetati ekspressideks, tulid meie mööblit välja kandma. Pärast, kui kõik olid läinud, panid ema ja teenija Leeni veel paar viimast asja ümarikku punutud korvi ja siis kõndisime kolmekesi uude kohta, kus mulle kohe meeldis. Hiljem ma mõtlesin, et kas ekspressid viisid me mööbli veoautole või hobusevankrile ja tagantjärgi otsustan, et veoautole viimine oleks olnud niivõrd ebatavaline sündmus, mis oleks mulle meelde jäänud. Päeva tänava lähedal, Tähe ja Pargi tänava nurgal, kus seisid hobusetroskad, ootasid kliente ja aeg ajalt oli seal ka üks takso. Kord ma nägin, kuidas taksojuht autot käänama väntas.

Kas Taagepera[1] kohaga suguvõsal on sidemeid?

On küll. Ega siis need inimesed, kes Taageperas elasid, ei oleks hakanud nimede võtmisel Taagepera nime võtma. Minu vanaisa vanaisa oli sealt pärisorjuse ajal, kui Taagepera mõisapreili abiellus, toodud Aru valda Elva ligidal. Pärast seda tuli pärisorjade vabastamine ja sellega seoses perekonnanimede võtt. Küllap ta valis või võib-olla teda nimetati päritolu tõttu varemgi Taagepera Märdiks.

Mis ala inimesed ema ja isa olid?

Isa[2] oli just värvatud Tartu Ülikooli veterinaaria- või loomaarstiosakonda. Dotsent ta sel ajal veel ei olnud, vist lektor. Meil oli kodus Eesti entsüklopeedia, kaheksa köidet, mida ma kord otsustasin hakata läbi lugema, aga ega ma A-st palju edasi ei jõudnud. Mäletan, et ta käis ülikoolis tööl, kella kaheks tuli lõunasöögiks koju ja siis läks uuesti tööle. Mul isaga olid lähedased suhted, kuigi eriti nooremast peast olin emaga rohkem lähedane. Ema[3] lõpetas pikapeale Tartu Ülikooli majandusalal, aga tegutses sekretärina või asjaajana Noorte Naiste Kristlikus Ühingus.[4] Ema kasvas üles Tallinnas. Tema vanemad olid Keila kandist. Mul oli veel viis ja pool aastat vanem vend, Arvo.[5] Sõbra tänaval oli meie korter teisel korrusel, aga Päeva tänava korter oli alumisel korrusel. Ülikooli õppejõu palk võimaldas võtta koduabilise, teenija, kelle ülesanne oli muuhulgas lapsehoidmine, mis käis sel ajal keskklassi stiili juurde ning oli ka enesestmõistetav. Lasteaeda ma läksin viieaastaselt. Seal oli mõni üksik neljaaastane, aga üldiselt viie kuni seitsmeaastased. Lasteaed oli Noorte Naiste Kristliku Ühingu ruumes, kus ema töötas. Ema õpetas mulle saksa keelt, kui ma olin 5-aastane, luges ette Anderseni[6] muinasjutte. Nii saksa kui vene keel olid tal selged. Enne Esimest maailmasõda käis kõik vene keeles ja vene keel oli koolis kohustuslik. 1940/41, minu esimeses klassis juhtus, et paar vanemat vene poissi, ilmselt garnisonist, togisid mind tänaval. Ema oli paarikümne sammu kaugusel minust ja hakkas neid vene keeles hurjutama. Tema vene keel oli piisavalt hea, Hakkasin klaveri õppimisega peale, aga kunagi lõpuni ei jõudnudki. Seal oli klaveriharjutusi ja noote, mida mu vend tarvitas. Üks laul meenub aastast 1938 „Auf der Prager Brücke Rosmarin will blühen, niemand will die Blume wassern, Nimmer soll es blühen“.[7] Ma nentisin emale, et kui sakslased seda laulavad, siis teevad seda vist väga pilkava häälega, sest Saksamaa oli parajasti just Tšehhoslovakkia üle võtnud.

Teie perekond ei olnud väga usklik?

Ei olnud. Mind ristiti Pauluse kirikus ja see oli jälle omaette tsirkus. Algas sellega, et mu isa käis leeritamise ajal Tartus Treffneri gümnaasiumis ja tuli siis maale, kui leeriõpetus oli Nõo kirikus juba alanud. Leeri läks minu isa ainult sellepärast, et tema väga usklik ema käis peale, muidu ta äkki polekski läinud. Ega pastor hea pilguga vaadanud, et maapoisid linna kooli lähevad ja ütles, et õpetus on alanud ja liiga hilja tulid. Tule järgmisel aastal tagasi. Aga siis oleks kordunud sama asi ja ta saatis leeri põrgusse. Ema perekond oli leiged luterlased, aga ikkagi rääkis ta mulle, kui olin kolmeaastane, lihavõtte ajal lihtsate sõnadega, et kunagi oli üks hea mees, kes tapeti ristil. Natuke usuõpetust ma kodust sain, sest olid võtta venna usuõpetuse õpikud. Isa ja ema tegid siis, kui tahtsid abielluda, tsiviillaulatuse. Kui Arvo sündis, oli lapse ristimine ja mindi pastor Tallmeistri[8] juurde, kellel oli liberaali kuulsus. Tallmeister teatas, et te pole kiriklikult abielus ja ta ei saab Arvot ainult kui vallaslast ristida, Arvo Erbak, sest Taageperaga pole tal midagi pistmist. Hiljem puutusid vanemad Tartus kuidagi pastor Haameriga[9] kokku ja see mees korraldas selle asja vaikselt ära. Ajas paaril õhtul mu isaga juttu ja see oli siis see leeriõpetus ja ühel päeval, ühe kirikliku tseremooniaga, toimusid vaikselt minu isa leeritamine, kogudusse vastuvõtmine, abiellumine, Arvo ristimine ja minu ristimine.

Kas isa roll poja kasvatamisel on tähtsam kui ema roll? Kas isa peaks oma pojale rääkima sellest meeste mõtlemisest?

Mõlemad on tähtsad, iga inimene on erinev, aga on teatavaid naiste ühisjooni ja meeste ühisjooni ja kui tahab hiljem koos elada, abielus olla, siis peab tundma seda üldist meeste mõtlemist ja üldist naiste mõtlemist. Mina ei ole mingisugune machomees, kes tunneks meeste mõtlemise järele mingisugust vajadust, ega olnud seda ka minu isa. Meie oma kahte tütart ja ühte poega küll kuidagi erinevalt ei katsunud kasvatada. Ei olnud mingit muret, et milliste mänguasjadega mängivad, et need siin on poiste ja teised tüdrukute mänguasjad. Ma nukkudega ei mänginud, aga peamiselt sellepärast, et juba varakult sain tunda, et poistele nagu ei sobi. Mina mängisin karudega, mul oli kuus karu, kui soovite, loen kõigi nimed ette ja kirjeldan. See andis mulle vabaduse öelda, et ma ei mängi nukkudega vaid karudega. Karudega sai nukumänge mängitud, ema tegi neile kasukad selga ja palitud. Lauamängudest tuli väga varakult kabe, mida me nimetasime tamkaks ja mis on nagu venepärane, aga tegelikult tuleb see prantsuse sõnast la dame. Malet õppisin hiljem, see oli raske, nii et ma nuppude käike teadsin, aga eriti ei mänginud. Trilmat[10] sai mängitud. Mänguasjade muuseumis on see mäng olemas, minge vaadake. Mängida saab kuus inimest, kellel on siis nupud lauale paigutatud ja siht on viia oma nupud üle teisele poole. Kui teine nupp on kõrval, siis saad teisest üle hüpata, pole äravõtmist nagu kabes. Kui on õnne, siis saad mitmest oma või teise mängija nupust üle hüpata ja jõuad päris kaugele. Siis veel reis ümber maailma, mis oli lihtsalt täringumäng maailma kaardil. Need kaks mängu olid väga olulised kevadel 1944, kui oli olnud Tartu Botaanikaaia pommitamine. Vanemad vedasid osa mööblit reega Külitsele ja märtsi alguses kolisime sinna ka ise. Seal oli petrooleumilamp, millest oli küllalt, et toimetada, aga mitte küllalt, et lugeda ja siis kõik me neid neljakesi igal õhtul mängisime. Isa õppetöö oli katkenud, läksime sinna ja see oli ainus kord, kui ma olin varakevadel maal. Minu kooli enam ei avatud, sest kõik koolid olid võetud sõjaväe kasutusse.

Poistel ikka juhtub pahandusi, kas Teil ka juhtus, et tegite midagi lapsena, mis vanematele ei meeldinud?

Lastel juhtub pahandusi, olgu siis poisil või tüdrukul. Üks mälestus on Sõbra tänavalt, kui ma olin 2,5-aastane ja mürasime Arvoga ning ajasime laualambi ümber. Suur lamp, rohelise kupliga elektrilamp, mille peale ema ähvardas, et isa võib rihma anda. Kas ma kunagi rihma ka päriselt sain, seda ma ei mäleta. Kui oli, siis oli see pigem sümboolne nagu rihmaandmisest rääkimine, mitte füüsilist valu tekitav. Mõnikord andis ema tagumikule labakäega, mis oli jällegi selline sümboolne. Üks pahandus, mis meelde jäi, juhtus siin samas Vallikraavi tänaval, kui jooksin Toomelt kiiruga alla ja sellesama hooga jooksin ka üle Vallikraavi tänava. Siis ema pahandas, et niimoodi ei tohi joosta, et sa võid ju auto ette joosta. Ma sain aru küll, aga punnisin vastu, et auto tulekut ju kuuleb ja auto oli tol ajal haruldus, mida võis Vallikraavi tänaval kohata võib-olla üks kord päevas.

Kas lasteaiakaaslastest on mõni jäänud siiamaani teie ellu?

Ma avastasin Californias elades, et kolme tunni autosõidu kaugusel elab Uno Pormeister,[11] kes oli minu teise lasteaia aasta parim sõber. Tema käis ka aegajalt Los Angelese Eesti majas. Minul oli sinna ühe tunni, aga temal kahe tunni sõit. Ma sain talt koopiad lasteaia peo piltidest, mäletan, ja siis sai lasteaia ajast natuke räägitud. Ega harilikult uut klappi ei tule, saab see jutt räägitud ja millest sa ikka räägid, kui elu on lahku läinud. Siin Tartus kohtasin Vaiket, kes töötas raudteejaama juures Eesti Rahva Muuseumi näitusehoones. Kui ma seal käisin, siis ta tutvustas ennast. Kümne aasta eest peatas mind Lõunakeskuses üks naine ja küsis, kas tohib rääkida. Ma olen ettevaatlik, sest tihtipeale inimesed hakkavad minult abi paluma, et kuidas Eestist ära minna. See on vähe piinlik, sest mina ja meie perekond läksime teistes oludes ja praegu ei taha kuidagi ergutada või abistada inimesi lahkuma. Aga tuli välja, et see oli Ene Schulzenberg,[12] tüdruk, kes mind lasteaias kõige rohkem huvitas.

Suved möödusid maal?

Esialgu käisid mu vanemad koos tuttavate peredega suvitamas Peedul või Haaslaval. Haaslavast ma mitte midagi ei mäleta, võib-olla mind polnudki seal, aga siis isa ostis Ani talu, mis oli Külitses, siit Tartust 10 kilomeetrit lõuna poole. 1936.-st aastast hakkasime seal suvesid veetma. Alguses oli meil seal rentnik, aga juba 1938 võttis isa osa majapidamist enda kätte. Lambaid meil ei olnud, sest isa ütles, et need rikuvad maa ära, söövad karjamaa nii tihedaks, et hein ei kasva enam. Muidu ta sai oma isa talust Vellaverest, kui mu tädi ja vanaema[13] tahtsid seal majapidamist ära lõpetada, kaks hobust ja lehmad ja sellega pandi siis oma talupidamine käima, kus olid veel üks sulane ja üks karjatalitaja, kes talvel talu korras hoidsid.

Kas raamatukogu oli Teil kodus rikkalik? Milline raamat neist kõige rohkem meelde on jäänud?

Raamatuid oli kuhjaga. Lasteraamatuid juba seetõttu, et mul oli vanem vend. Olid tema raamatud ja minu raamatud tulid juurde. Eks ma siis pikapeale hakkasin lugema täiskasvanute raamatuid, kuni tuli Eestist lahkumine. See oli 1944, kui ma olin 11-aastane. Need jäid kõik maha. Mina olen nende 0,1 või 0,01 % eestlaste hulgas, kes on Kalevipoja otsast lõpuni läbi lugenud. Ma möönan, et ma mõne nende korduvate salmide puhul natuke libistasin silmadega üle. Üks raamat, mis mind väga mõjutas, oli ungari keelest tõlgitud „Noored kangelased“,[14] mis kõneles Ungari vabadusvõitlustest 1848. aastal. Seal oli paar 15- või 16-aastast poissi, kes astusid sõjaväkke. Ma vaimustusin ungarlastest ja vabadusvõitlusest, aga mulle jäi see ebaselgeks, et miks kõik ümbritsevad rahvad koondusid võitlema ungarlaste vastu. Ma mäletan, et juba tol ajal mul oli natuke imelik tunne, kui ungarlased sattusid võitlusse horvaatidega. Mulle jäi meelde, et horvaadid astusid reeturlikult liitu austerlastega, kuigi neil olid ometi vähemusrahva õigused Ungari Kuningriigi raames olemas. Ma mäletan, et ma lugesin seda raamatut vast tosin korda üle, viimati 10-aastaselt. Aga mõtisklesin, mis need vähemusrahva õigused on. Millised on rahvaste õigused ja millised on vähemusrahvaste õigused? Tagantjärgi sain vastuse, et austerlased astusid võitlusse, sest nad tahtsid ungarlasi ahistada ja teised võitlesid nende poolel, kuna ungarlased katsusid neid ahistada. Austerlased ahistasid ungarlasi ja ungarlased omakorda ahistasid horvaate ja teisi Ungari kuningriigi rahvaid. See raamat jäi mul meelde ja siis veel mitmed ilusad, armsad, õpetlikud jutukesed kogumikust „Jutupaunik“, mille köiteid ma olen ka hiljem uuesti üle lugenud.

Kas raamatute hulgas oli ka luuleraamatuid?

Laste luuleraamatuid oli, näiteks „Kuldne kodu“[15] – raamatud 5-6-aastastele, mida ma hakkasin lugema 3-4-aastaselt. Seal üks raamat „Uhti-uhti uhkesti“[16] ja „Lastelehes“[17] oli luuletusi. 1942, kui ilmus Underi „Mureliku suuga“,[18] siis eriti jäi meelde, „ja sammub ja sammub sada meest, nad sammuvad pikka sammu, nad sammuvad, sammuvad, nad on sammunud väga ammu“, mida me emaga arutasime. See on sajast soome sõdurist, kes väsimusest vajusid lumehange ja külmusid.

Kuna isa oli veterinaar, kas see tähendas, et ka loomad olid pere liikmed?

Meil loomi ei olnud, see tähendab meil korteris ei olnud. Talus muidugi olid talu kassid, minu suureks avastuseks ja rõõmuks. Mul on siin ukse peal kassi pilt. Maal aidas on mul ilus tikitud kassi pilt, kes vaatab iroonilise ilmega, kui ma WC-s istun, et noh mida sina siin nüüd õiendad. Kui ma peaksin sündima uuesti, siis sooviksin sündida kassina. Kassid on mulle alati meeldinud.

Kassid on eestlasi õpetanud lugema. Kas Teie 4,5-aastaselt lugema õppimine tuli kellegi kõrvalt või õppisite ise?

Keegi ei tea. Saladus see pole, aga lihtsalt keegi ei märganud, kuidas see tuli. Kui ma läksin viie ja poole aastaselt lasteaeda, siis mul olid juba kõik venna esimese ja teise klassi lugemikud läbi loetud. Kolmanda ja neljanda klassi lugemikud hakkasid raskeks minema. Ühed peavad lugema õppima, teised saavad kohe aru ilma õppimata. Ütleme, et siin on Kah, Aa, eS, eS, see on kass, kuid see on mõnele ülepääsmatu, sellepärast et näe, see on nüüd Kah, Aa, eS, eS, laps kordab järgi kahaa, essess ja ta ei pane seda kuidagi kassiga kokku. Teisel on küllalt paindumust, et seda kohe kokku panna ja saab paugupealt aru.

Lugemise loogiline järg on kirjutamine, kas see tuli kohe takkaotsa?

Mul oli silmamälu, et tähed jäid meelde, aga käed mul pole kunagi osavad olnud. Nii et kirjutamisega oli mul sudimist, eriti kuna tol ajal nõuti, et pliiats peab olema just nii täpselt käes nimetissõrme ja pöidla vahel, toetades alt poolt keskmise sõrmega, nii kaugelt, just õige nurga all, aga see ei tulnud mul selles vanuses loomulikult. Nii et, ega ma hea meelega palju ei kirjutanud ja kuni kuuenda eluaastani enamasti suurte tähtedega. Seitsmeaastaselt läksin kooli, siis pidi seda tõsiselt hakkama tegema.

Esimesed kooliaastad jäid suuresti sõjaaega.

Eesti ajal käisin lasteaias, mis oli Suurel turul, raekoja kõrval. Mina hakkasin kohe lasteaiast üksi koju minema. Mõnikord juhtus, et ema töölemineku aeg ja minu lasteaeda mineku aeg langesid kokku, mõlemal kell 10 hommikul, aga tagasi tulin kohe algusest peale üksi. Mulle on meelde jäänud, et kord jooksin teisele lapsele järgi, väike toidukohvrike ei olnud korralikult kinni ja tühi piimapudel libises välja ning purunes. Seda kohta tolle hoone võlvialusel võin ma täpselt näidata. Teine kord oli kui lasteaiast koju tulles üks vanem poiss hakkas kiusama ja natuke togis ja ütles, et hakkame kulli mängima. Ma ütlesin, et ma ei taha ja siis ta lõi mind ning ähvardas, et ma löön su kulliks, ma löön su molu kulliks. Mitte, et ta oleks valusalt löönud, aga ta puudutas mind. See oli sümboolne rünnak. Esimene kool oli Lina tänaval, Lina ja Kalevi tänava nurgal.[19] See oli kõige ligem kool mulle. Praegu on seal ka kool. Esimese Eesti Vabariigi ajal oli seal tütarlastekool, aga nii kui venelased sisse tulid, nad panid kõik segamini ja minu esimene koolisügis oli nõukogude kool. Seal siis olid iganädalased indoktrinatsioonikoosolekud aulas ja ma kujutasin ette, et nagu siis olid igal pool punased lipud ja kangad, küllap siis eesti ajal olid samasugused Eesti lipud. Pioneerideks ja oktoobrilasteks ei astunud, sel ajal oli surve madal. Meil oli klassis ainult üks 7-aastane poiss, kes käis punase kaelarätiga. Klassis võis üldse õpilasi olla 30 ringis, teises klassis, ma arvan, isegi 40. Esimene klass Lina tänaval oli segaklass, tüdrukud ja poisid kõik koos, ja kui sakslased tulid, siis nemad kohalikku ellu sellisel määral ei sekkunud nagu venelased, taastati eestiaegne koolisüsteem, Karlova tüdrukud pandi jälle Lina tänavale ja poisid Tolstoi tänavale, kus nüüd pärast taasiseseisvumist oli mingisugune tööstusettevõte. See oli raske aasta. Karlova agulipoisid olid seal kõik koos ning oli palju kaklemist. Kaklemine oli rohkem nagu vastastikusel kokkuleppel, aga eks ma vahel sain ka nügida ja see oli mulle halb aasta. Ma ei usu, et sõjasündmused suvel oleks seda mõjutanud, aga näiteks ei julgenud ma enam kulli mängida kartusest, et jään igavesti kulliks. Kolmandas klassis toimetas ema mind Õpetajate Seminari harjutuskooli. See oli harjutuskool selles mõttes, et paar korda kuus käisid praktikandid meile seal oma katsetunde andmas. Kool oli Laial tänaval ja seal oli 23 last, jälle segaklass, aga hoopis teine sõbralik õhustik, et seal ma hakkasin kohe jälle kulli mängima. Neljandas klassis sügisel 1943 oli juba algusest peale meie kool võetud juba sõjaväehaiglaks nagu enamus teisi ka ning kõik Tartu koolid toimisid Treffneri ruumes kolmes vahetuses ja ülepäeviti, et kõiki ära mahutada. Algkooli lapsed tulid hommikul vara või peale lõunat ja keskkooli või gümnaasiumi õpilased olid õhtuses vahetuses.

Kas reaalteadused pakkusid kooli ajal rohkem huvi?

Ei, ma olin keskmiselt tugev kõikides ainetes, kuid ega ma klassis tipus ei olnud, keskmiselt selline neljade kandis õpilane läbilõikes, kelle ainuke pingutus oli, et paarist kolmest lahti saada. Esimeses klassis oli selleks ilukiri ning teises klassis ma pingutasin ja sain ilukirja isegi viie. Teine, mis mul oli pidev kolm, see oli võimlemine. Kolmandas klassis, aasta oli siis 1942, vaatas kooliarst mind üle ja teatas klassijuhatajale, et ma olen alatoidetud. Klassijuhataja küsis, et kuidas on see võimalik, sest nendel on talu. Meie olime toitlustuse poolest paremas olukorras võrreldes Tartu elanikega, kes pidid käima maal sugulastelt nuiamas. Mul ei olnud hea isu ja mulle meeldis toiduga mängida. Kui oli seal mannapuder kisselliga, siis mina tegin kissellitiike pudrusse. Kartulipudruga sama lugu. Lihtsalt olin selline kiitsakas laps ja olen sellest siiamaani kasu saanud, sest täiskasvanule hakkab kaal ikka peale suruma. Mul oli matemaatika vastu samavõrra huvi kui soome-ugri keelte vastu. Füüsika olemasolust kuulsin üldse esimest korda hiljem Saksamaal põgenikelaagris, kui üks mu koolivend Raimo Bakis,[20] kellelt küsisin ja ta ütles, et hakkab tulevikus füüsikuks. Sain teada, et selline elukutse nagu füüsik on ka olemas. Temaga ma käisin koos ka siin Laial tänaval kolmandas klassis. Ta oli matemaatikas väga hea ja tegi algkooli lõpetades Eesti keskkooli matemaatika lõpueksami ära ilma ühegi veata.

Palju üks õpilane pidi õppematerjale kaasas kandma kui ta kooli läks?

Varem oli mul venna ranits, kuid juba esimeses klassis hakkasin käima portfelliga, mis oli kergest materjalist, sest ranits oli liiga raske. Sügisel 1940 jäime erakordselt kauaks Ani tallu. Esimese kuu ma sõitsin Lina tänava kooli mootorvaguniga. See oli vagun, mille alla oli ehitatud automootor, lahtised torud ja asjad, läks Ropka jaamast Tartu jaama ja nende vahel oli isegi Variku peatus, kus rong soovi korral peatus. Kui ma kord koolist tagasi kõndisin, istusin paarsada meetrit enne jaama pingile, praegugi on seal haljasala, ja siis kõndisin edasi jaama. Isa oli mul seal vastas, sest tema oli minemas sama rongiga, ja isa küsib, et sul portfelli ei olegi? Oh pagan, siis ma jooksin paarsada meetrit tagasi, haarasin portfelli ja jõudsin veel tagasi rongile! See on mul selgesti meeles ja kinnitab, et ma käisin juba portfelliga, mitte ranitsaga. Kaasas olid lugemik ja matemaatika õpik, kolmandas klassis lisandusid ajaloo ja loodusloo õpikud. Kolmandas klassis olid uued ajalooõpikud, eks sellepärast, et sakslased tahtsid oma ideoloogiat sisse lükata. Muidu aeti vanade raamatutega läbi. Kuna ma olin läbi lugenud juba kõik oma venna keskkooli ajaloo õpikud, siis märkasin, et teatavad osad kolmanda klassi õpikus olid kirjutatud kursiivis ja need tundusid mulle imelikena venna ajaloo õpikute kõrval. Näiteks Poitiers’ lahing, kus Karl Martell[21] lõi Lõuna-Prantsusmaal lõpuks tagasi kõige kaugemale tunginud moslemid, mille juurde oli lisatud, et „germaani ratsanike vaprus vältis Õhtumaa sattumist muhameedlaste alla“. Ma mõtlesin, et kust pagan need germaani ratsanikud välja ilmusid Selleks ajaks olid frankid juba nii romaniseerunud, et neist oli raske mõelda kui germaanlastest. Teine episood, kus väideti, et Rooma riik hakkas langema, kuna sinna Rooma tuli palju igasuguseid muid rahvaid, eriti juute. Missugused mu venna ajaloo õpikud olid esimese nõukogude okupatsiooni ajal, seda ma ei mäleta. Minul oli sügisel esimeses klassis õpik veel eestiaegne, kuigi meid suvel okupeeriti. Üks leht oli välja lõigatud ja kui me selle poest ostsime, siis öeldi, et pärast peab sellele ühele lehele eraldi järgi tulema, mis muidugi tõstis huvi, et mis seal siis ikkagi oli olnud. Ühel klassivennal oli eestiaegne õpik ja siis ma nägin, et seal oli Eesti lipp. Küllap siis hiljem trükiti sinna punalipp. Pärast jõule olid juba uued lugemikud trükitud, kus olid jutud väiksest Leninist.[22]

Räägime natuke sellest hetkest, kui Teie perekond otsustas Eestimaalt ära minna. Kui raskelt see otsus tuli? Kas peres oli üksmeel?

Ma teadsin teiste jutte pealt kuulates täpselt, milline olukord on. Kodust lahkumise ja kodumaalt lahkumise hetked olid väga erinevad. Me olime suvel 1944 Anil ja siis tuli Saksa sõjaväe käsk kõikidel inimestel Lõuna-Tartumaalt evakueerida. Kogu elanikkond tuli sõja jalust ära saata. Kui seda käsku poleks tulnud, siis oleksime jäänud lootuses, et midagi juhtub. Praegu vaadates muidugi, mis sa enam loodad, kui tead juba, et Võru on venelaste käes. Meie küla sihtpunktiks oli Pajusi vald Põltsamaa ligidal. Muidu lootsime, et siiamaani on taganetud, aga millalgi jääb rinne seisma. No siis Pajusi valda me läksime kahe hobusevankriga. Rinne stabiliseerus Emajõel. Me liikusime sealt edasi, kuid ainult sellepärast, et isa hakati nõudma kohalikku omakaitsesse.[23] Tema oli juba ülikooli omakaitse üksuses, aga nõuti ikkagi ja seda ta ei tahtnud teha. Kui me oleksime tahtnud edasi liikuda, siis oleks see tema poolt olnud juba nagu deserteerimine. Sellepärast me läksime Lohule,[24] 40 kilomeetrit Tallinnast lõuna pool, kus asus isa tuttav. Ühel päeval isa läheb rongiga Tallinnasse mingisugust pisikest ametiasja ajama ja esimene tuttav, kes talle seal vastu tuleb, küsib: mida sina siin veel teed? Kõik juba põgenevad. Otsus oli tehtud ilmselt siis, kui me läksime Tallinna väljasõidu lube taotlema. Formaalset arutamist lastega ei olnud, selles mõttes, et isa ja ema tulevad nüüd laste juurde ja räägivad midagi, mida nad pole enne kuulnud. Järgmisel päeval me läksime juba neljakesi, ilma pakkideta, väljasõidu luba saama, aga vanaema jäi Lohule. Ma ei tea, miks see nii läks, ei tahetud teda vist vintsutada. Seni kuni kestis sakslaste kontroll Eestis, tuli selleks, et sõita Eestist Saksamaale, luba saada. Ainsad laevad, mis sõitsid, olid Saksamaa sõjalaevad. Tol päeval sakslased enam lubadega ei jännanud ja laevale sai see, kes läks. Kui tuli korraldus Saksa sõjaväele Eestist lahkuda, tuli massiliselt inimesi, kes tahtsid lahkuda ja kellelgi polnud aega sellise iluasjaga nagu loa olemasolu jännata. Enne seda läksid laevad tühjalt, keegi ei tahtnud sõita ning lube sai kergesti. Meie ei saanud minna, sest pakid ja vanaema olid Lohul. Läksime siis rongi. Rong seisis jaamas mitu tundi ja lõpuks hakkas liikuma. See võis olla viimane tsiviilrong, mis Tallinnast välja läks. Öö läbi pakkisime, hommikul lahkusime kahe hobusevankriga ja lisaks see, mida käes oli lubatud kanda. Meie läksime oma hobusevankriga Rohukülla, sealt laevale, väike laev tuubiti täis ja kellelgi polnud seal lubade kontrollimiseks aega. Hobused jäi maha. Me mõtlesime Rohukülas, et laseme hobused vankri eest lahti, pääsevad sööma ja võtku see kes tahab, aga siis tuli vastu loomaarst Imelik ja tema ei kavatsenud põgeneda. Tema siis küsis isalt, et mis me hobustega teeme? Laseme lahti. Kas ma võin endale võtta? Suurima rõõmuga.

Kas lootsite tagasi tulla?

Lootus säilis pidevalt, kuigi see oli irratsionaalne. Esiteks, kui sakslased tõmbasid rinde Ilmjärve Neveli – Staraja Russa joonelt Peipsi taha, siis lootsime, et sinna jääb pidama. Minu tädipoeg oli seal osaline. Siis, kui Võru langes, lootsime meie Lõuna-Tartumaal, et nüüd jääb seisma. Pajusi vallas, kui rinne oli Emajõel, lootsime, et siin jääb seisma. Samuti lahkudes lootsime kogu aeg, et midagi juhtub. Võib-olla oli asju, mida mu vanemad minu kuuldes ei rääkinud. Mina lugesin ajalehti ja oli tunne, et asi on tasakaalus ning sakslased saavad asuda uuesti vasturünnakule. Mu vanematele oli selleks ajaks ehk selge, et Saksamaa on sõda kaotamas. Siis tuli lootus, kui kaugele Lääneriigid tulevad ja ikka need kuulujutud, et lääneliitlased ei luba venelasi Eestisse jääda. On väidetud, et seda rääkisid vene agendid, selleks et inimesed Eestist ei põgeneks, aga see ei tarvitse isegi niimoodi olla. Rahvas tahtis seda uskuda ja kui vene agendid seda ei leiutanud, siis leiutas rahvas endale ise unelma – valge laev ja kolmas võimalus.

Kuidas mõjutas Teie otsust ära minna 1941. aasta küüditamine?

Minu puhul oli selge, et venelaste kätte ei taha jääda, ilma, et keegi oleks pidanud mulle selgeks tegema. Ma olin rukkis peidus sel ajal, kui hävituspataljon pani mu ema ja isa ning kogu külarahva seina äärde seisma, nähtavasti mõttega nad Tartu vanglasse kaasa võtta. Seal Külitses ründasid metsavennad hävituspataljoni autot, aga peamise sauna nad said Nõo surnuaia kivimüüride vahelt, et nad arvasid sakslasi tulevat ja põrutasid Külitsest mööda. Minu mõlemad ristiisad küüditati. Ristiisa ja ristiema olid Alma ja Johannes Sepp.[25] Ristiisa oli palgateenistuja, aga põhjus küüditamiseks võis olla asjaolu, et ta oli Kaitseliidus tegev. Teine ristiisa Leevald[26] oli raudteel Tartu jaamaülem. Me olime paar päeva enne küüditamist nende juures, kuna tema lastel oli sünnipäev. Tal oli tütar ja kaksikud minuvanused, tüdruk ja poisid. Tagantjärele kuulsin, kuidas ema ja isa rääkisid, et Leevald oli imestanud, miks venelased käsivad tal nii palju loomavaguneid asja eest teist taga jaama koondada. Tema ajaski vagunid kokku ja ise viidi kaasa. Nii et mul oli vanemate juttudest ja juhtumitest selge, et venelaste kätte ei taha jääda. Praegu ma ütlen lühidalt, et me tundsime vanematest lasteni: Eestisse jäämist ei ole. Kui sa ei põgene läände, siis veetakse sind Siberisse.

Kas Eestisse jäi ka lähedasi? Isegi vanaema tuli kaasa ja Teil õnnestus sisuliselt minna kogu perega?

Vanaema tuli eksituse kaudu. Evakuatsiooni ajal saadeti Arvo tädile ja vanaemale järgi, kes elasid Vellaveres Elva ligidal. Neil hobust ei olnud. Mõte oli anda üks hobune neile, teine meile ja siis liikuda omaette. Tädi pidi tulema jalgrattaga Anile, kuid ei tulnud ja siis tekkis üsna õnnetu olukord, kus vanaema liikus meiega kaasa. Ta ei olnud varem meiega olnud ja ta polnud ka kunagi linnas elanud, mis tegi kogu põgenemise väga keeruliseks. Mu ema ei olnud harjunud talunaisega samas toas elama, nende harjumused olid väga teistsugused ja see tekitas pingeid. Tädi jäi Eestisse. Mare[27] puutus temaga ühe korra kokku, kui tal 1974 lasti Eestisse ja ka Tartusse tulla. Ta esines siin keemiaalase ettekandega ja tädi tuli kohale. Ma ei märganud Marel tädilt küsida lasta, et miks ta vanaemale järgi ei tulnud. Kirjavahetus tuli läbi tsensuuri ning ega seal ei saanudki küsida, nii et see jäigi teadmata.

Kas alkoholi tarbimine rahva hulgas sõja ajal suurenes?

Mina ei märganud erilist viinajoomist ja laaberdamist. Küll ma märkasin, võib-olla vanemad ka nentisid, et kohe, kui algas vene aeg, tuli kõikidesse toidupoodidesse viin sisse. Ma ei või vanduda, aga täiesti võimalik, et varem olid eraldi monopoli viinapoed.

Kas kodus alkoholi tarvitati? Kas Te noorena koolis suitsetasite?

Mina hakkasin suitsetama viieaastaselt ja veini jooma arvatavasti nooremalt, sest siis kui täiskasvanutel oli õhtusöök peetud ja nad läksid söögitoast ära edasi saali või elutuppa ja uks oli vahepealt kinni, siis mina käisin seal ringi ja jõin ära selle veini, mis oli mõnedel klaasi jäänud. Suitsetamisega oli nii, et sulane andis mulle paberossi, Ani köögis pliidi ees ma siis sussitasin seda ning ema ja teenija Ella vaatasid naerdes pealt. Ma ei saanud aru, et miks on nii, et kui ma süütan pliidi alt paberossi ja siis nii kui ma selle suhu võtan, kustub jälle ära. Ega ma siis nii narr ka ei olnud, et oleksin suitsu suu poole tõmmanud. See mulle ei tulnud pähegi. Mina puhusin väljapoole ja pabeross kustub. Ma olen elus vist kokku kahe paki jagu sigarette ära suitsetanud.

Kui kaua Saksamaa periood kestis?

Septembris 1944 saabusime Saksamaale, kuu aega olime Danzigis,[28] novembris läksime edasi Kesk-Saksamaale Bad Blankenburgi,[29] kuhu kevadel 1945 tulid ameeriklased sisse. Kuna nad kavatsesid selle piirkonna üle anda venelastele, siis liikusime juunis 1945 edasi Baierisse Würzburgi,[30] kuu aega olime seal ning juulis 1945 jõudsime Hanausse Kesk-Saksamaal,[31] siis ligi aasta pärast Eestist lahkumist. 1947 läksime Marokosse, kus olin peaaegu seitse aastat, kuni 1954.

Missuguse dokumendiga Te Marokosse läksite?

Iga võim andis oma isikutunnistuse, aga Eestis ajasid sakslased vist läbi isegi eestiaegse passiga, sest mul on olemas minu vanemate Eesti passid ja kohe Saksamaale saabudes väljaantud võõramaalaste passid, kuid Saksa isikutunnistust Eestist ei ole. Saksamaal olid meil sakslaste poolt välja antud võõramaalaste passid (Fremdenpasse), kuhu nad märkisid ehemaliger Estnischer staatsbürger.[32] Nad ei tunnustanud Eesti okupeerimist, küll aga tunnustasid Eesti riigi kadumist, sest passi oli märgitud mitte Eesti kodanik, vaid kunagine Eesti kodanik. Pärast Saksamaa varisemist, koondasid ameeriklased põgenikke põgenikelaagrisse ja andsid seal oma displaced person [33] isikutunnistuse, kas siis Saksa passi või mille iganes alusel, mis inimesel enne oli ja arvatavasti, kui dokumenti ei olnud, siis andsid välja isiku enda suulise kinnituse järgi. Saksamaal saime Eesti saatkonnast Londonis uued Eesti passid ning see oli küllaldane, et Saksamaalt Marokosse minna, kui sealt luba tuli, et me tohime minna. Tädi[34] ja tädimees[35] elasid juba enne sõda Marrakešis [36] ja me saime kolme kuu pikkuse turismiviisa. Mu tädimees, kes oli arst, jäi kahekümnendatel aastatel Eestis tiisikusse ja ainus väljapääs sellest oli kuiv kliima. Marokos ta tõesti tervenes ja elas 90-aastaseks. Tädi kirjeldas hiljem, kuidas kohalik politseiülem küsis temalt, kui ta kolme kuulist viisat taotles, et mida te pärast kolme kuud teete ja tal käis väga kiiresti peast läbi, et mida ma nüüd vastan. Mäng oli mõlemale poole läbinähtav. See oli rohkem kiusuküsimus. Tädi mõtles, et kui ma ütlen, et ma saadan nad Saksamaale tagasi, siis politseiülem peab mind häbematuks valetajaks ja kui ma ütlen, et katsume siis pikendada, siis on ameti poolest kohustatud ütlema, et nii ei tohi teha. Tädi ütles seda, mida mehed poleks saanud ütelda ehk et, siis ta viskab meid merre.

Oli ju ka selline asi nagu Nanseni pass kodakondsuseta isikute jaoks?

See oli pärast Esimest maailmasõda, kui polaaruurija Nansen[37] organiseeris neid vene valgetele. Teise maailmasõja ajal neid ei kasutatud.

Kuidas Te Marokos hakkama saite? Kas isal oli võimalik erialast tööd saad?

Ei. Isa hoidis onu Ruudi talu ja oli seal taluvalitseja. Iga eesti talutarest võrsunud poiss pidi ikka kuskil oma talu ka saama. Minu isa oli ülikooli õppejõud, aga pidi endale ka talu hankima. Onu Ruudi oli Marrakešis arstiks, aga pidi 22 kilomeetrit Marrakešist eemal endale talu hankima.

Kas vanemad ja vanaema oskasid prantsuse keelt?

Mu vanemad oskasid. Ema oli seda keskkoolis õppinud. Isa võib-olla ka, tal prantsuse keel oli ikkagi olemas, aga logisevam, kuid ta sai hakkama. Vanaema oskas ainult baltisaksa keelt. Marokos, kui me olime riburada üksteise järel Kanadasse minemas, leidus Prantsusmaal Bordeaux’s protestantlik vanadekodu, mille omanikud oskasid saksa keelt, nii et tal oli seal üks või kaks inimest, kellega ta sai saksa keeles rääkida. Tema saksa keel oli selline “aine juut jebraatene jans ist aine juute jaabe jottes … “, mis baltisaksa keelest eesti keelde tõlgituna tähendab: “üks hästi praetud hani on jumala hea and.”[38]

Marokos käisite juba keskkoolis? Olite reaalteaduste suuna peal?

Keskkoolis oli meil füüsikakursus küll ja keskkooli lõpus ma valisin matemaatika haru. Minu haru nimi oli elementaarne matemaatika, siis olid need, kes õppisid rohkem bioloogiat ja lõpuks klassikaline haru. Meil oli valida, kas kõva matemaatikaga haru või keskmise matemaatika ja ladina keelega haru ja siis selline haru, kus matemaatikat üldse ei olnud, kuid õpetati ladina ja kreeka keelt. Prantsusmaal läksid klassid tagurpidi, keskkool hakkas peale kuuendast klassist, siis tuli viies, neljas, kolmas, teine, esimene klass ja kõige lõpuks ilma nimeta klass, millest oli näha, et kunagi oli kool lõppenud esimese klassiga ja siis oli ülikooli esimene aasta nagu kleebitud sinna gümnaasiumi sisse.

Kas keskkooli viimase klassis õpetati matemaatikas juba integraalarvutust ja diferentsiaalarvutust?

Diferentsiaalarvutus oli, aga integraalarvutuseni ei jõutud. See tuli ülikooli ajal. Toronto ülikoolis ei eeldatud, et sellega oleks pidanud keskkooli ajal kokku puutuma.

Maroko oli tol ajal iseseisvumas, kas prantslaste ja araablaste vahel vastuolusid ka esines? Maroko on araabia riikidest olnud kogu aeg läänelikum, kas islamistlikke meeleolusid oli sel ajal üldse märgata?

Alguses oli rahulik, just nagu nõukogude Eestis oli rahulik, samadel põhjustel rahvuslikke vastuolusid ei olnud. Siis 1953 oli esimene ülestõus Casablanca sadamalinnas ja seda ma annan kogu aeg oma üliõpilastele Tartu ülikoolis ülesandeks. Minu parim sõber Jacques Favreau[39] oli sõjaväelase perekonnast ja marssal Juin’i [40]sugulane. Tema teadis salajasi asju ja küsis mult vahetunnis, et mis sa arvad, kui palju inimesi tegelikult surma sai? Me olime just geomeetrilist keskmist õppinud ja mina vastasin, kui Prantsuse lehed ütlevad, et 40 sai surma, meie teenija räägib kuulujuttude põhjal, et hukkunuid on mitu tuhat, siis võtame 40 ja 4000 geomeetrilise keskmise ehk 400. Jacques oli üllatunud, sest sõjaväe salastatud andmete järgi oli natuke üle 300. Ega sellel ajal ei olnud islamistlikke meeleolusid eriti kuskil. Võitlusvahendid olid erinevad ja siis prantslased ilmselt ei lasknud sellel toimida. Mis marokolaste kolledžis oli, ma ei tea, aga Prantsuse haridussüsteemis oli kirik rangelt riigist lahutatud ja seal näiteks usuõpetust ei olnud. Islamistlik partei oli loodud, Istiqlal,[41] mis tähendab vabadust, ja kord ma nägin Istiqlali prantsuskeelseid ajalehti. Võrdleme seda siis nõukogude okupatsiooniga Eestis ja kujutage ette, et kas siin oleks saanud ametlikult ilmuda ajaleht „Vabadus“ või „Iseseisvus“, liiatigi vabadusliikumise ametliku häälekandjana? Tsenseeriti küll, aga toimis aus, avalik tsensuur – ma ei tea, kuidas oli tsaari ajal, aga artikkel, pealkiri, rida, siis jälle tühi laik kirjaga, et on paar lauset ja rida tsenseeritud või 40 rida tsenseeritud.. Vähemalt pool ridadest on valge laik. Või pealkiri ja märge, et terve artikkel tsenseeritud ja selle asemel oli valge laik. Lõpus, kui asi muutus prantslastele ohtlikumaks, siis Istiqlal erakond keelustati. Vabadusmõtetele sümpatiseeris sultan,[42] kes oli prantslaste poolt poisikesena pukki pandud, arvestusega, et nad harivad selle korralikuks nukuks.

Marokos vist nii teravaks asi ei läinud kui Alžeerias?

Alžeeria oli olnud sada aastat ja rohkem prantslaste käes ning seal elas miljon prantslast. Prantsuse kolonialistid, kes oli seal elanud mitu sugupõlve ja keeldusid maad loovutamast, siis kui Prantsuse valitsus katsus loobuda. Seal oli väga raske. Alžeeriast me sõitsime ainult Saksamaalt tulles läbi. Marokos võis olla pool miljonit prantslast, aga võib-olla vähem. Prantslased said kontrolli Maroko üle umbes 1910, traditsioonid puudusid ja asunikud olid kõik esimese või teise põlve kolonistid. Maroko oli protektoraat, vormiliselt justnagu iseseisev, sultani võimu all. Protektoraadi lõpetamine oli vormiliselt lihtne. Alžeeria ei olnud enam isegi mitte asumaa, nagu näiteks Senegal, vaid Prantsuse territoorium, tänu prantsuse kolonistide arvule, kust oli vormiliselt palju raskem välja tulla. Ametlikult asus seal kolm Prantsuse departemangu.

Teie elu Marrakešis vastupanuliikumine kuidagi ei mõjutanud?

Mina käisin prantsuse koolis ja need Maroko õpilased, kes sinna läksid, hoidsid suu vakka. Kohalikku rahvast oli, aga vähe. Meil oli lütseum. Prantsuse kooli kippusid kohalikud juudid. Moslemitel oli oma keskkool, kolledž, aga sellel paari viimast aastat ei olnud, nii et viimases kahes klassis tuli meile Maroko kolledžist suurem kontingent kohalikke poisse. Meil olid poisid ja tüdrukud muidugi segamini, aga sealt tulid ainult poisid. Juhtus, et korraldati koolipidu. Üks neist oli oma hoiakult prantslaste suhtes küllaltki väljakutsuv ja mu kooliõde küsis Jacques’ilt, et mida ta peab tegema, kui see Maroko poiss peaks ta tantsima kutsuma? Mina mõtlesin omaette, et mis siis, et keegi poiss kutsub tüdruku tantsima, siis tuleb minna. Jacques ütles aga väga enesekindlat, et peab keelduma, tantsigu nemad oma tüdrukutega. Siis tuli selline vastanduv hoiak välja, aga muidu oli seal segaverelisi, kelle ema oli kusagilt Senegalist, musta nahavärviga, ja isa oli prantsuse ametnik. Neid võeti täiesti samaväärselt prantslastega.

Mis muusika järgi koolipeol tantsiti?

Populaarne oli tolle aja prantsuse muusika ja ka Ameerikast tulevad moed. Kui õpilased omavahel korraldasid peo, siis teati juba ammu, et tulge surprise partyle,[43] sest see oli tol ajal Ameerikast tulnud moodne vorm. Mina ei olnud suur tantsulõvi, peaaegu üldse mitte. Ema õpetas mulle valssi ja polkat, tantsusamme ma teadsin, aga see tegevus mulle eriti ei meeldinud.

Kas Maroko iseseisvumine on põhjuseks, miks Teie vanemad sealt ära tulid?

Mu vanem vend läks kõige varem Kanadasse. Temal oli selge, et ta oma Euroopa gümnaasiumi haridusega, ta oli lõpetanud Eesti gümnaasiumi Hanaus, ja selle diplomiga tal pole Prantsuse piirkonna tulevikku. Marokos katsus ta õnne mitmesuguste asjadega, talus ja mehaanikatöökojas. Mitmed töökohad kaotas ta tekkinud konflikti tõttu. Tema ei kasvanud kunagi sellest teismelise vastuoksuslikkusest välja, igatahes 20ndates eluaastates oli ta väga konfliktne. Kanadas sai ta vist sellest rohkem lahti. Juhtus nii, et kui Saksamaal põgenikelaagist välja pääsesime, siis teised vaatasid meile kui õnneseppadele. Paar aastat hiljem läksid Ameerika ja Kanada väravad lahti ja siis olid juba nemad meiega võrreldes paremas seisus, sest Marokost välja pääsemiseks masinavärk puudus. Kanadasse väljarändu pidime ajama Briti konsuli kaudu, sest Kanadal oma konsulit Marokos ei olnud. Briti konsul oli Kanada suhtes ülimalt üleoleva hoiakuga, täiesti põlglik ja ei nihutanud seda asja kuidagi edasi. .Juhtus, et Hispaania konsulil Maroko pealinnas Rabatis oli eestlannast naine, me puutusime kokku ning rääkisime neile sellest murest, et Kanada viisa asi ei nihku. Nähtavasti Hispaania konsul ütles oma Briti ametivennale mõnel cocktail partyl[44] hea sõna ja vend sai prauhti Kanada viisa ning läks sinna. Aasta hiljem läks ta sisserännuametisse, et hakata minu viisa asja ajama ja nägi oma kausta, kus tema sisserännu küsimust alles arutati. Briti konsul oli löönud Arvo passi sisserännu templi peale, aga teavitamata sellest Kanada sisserännuametit. Ma isegi ei tea, millest see Kanada tuli, aga kuidagi oli Kanadasse pääsemine kergem. Ma oletan, et Ameerika konsul oli ka muidugi Marokos olemas, aga ma mäletan, et üks ameerika eestlane, kes meil Marokos külas käis, ütles laialt, et mis te sinna Kanadasse trügite, neid Ameerikas ignoreeritakse ja nimetatakse laimideks. Ma mõtlen ise, et tal oli hea rääkida, minge Ameerikasse, kui me ei pääse. USAsse minekuga me ei saanud pealegi hakata, kuid Kanadas võeti vähemalt avaldus vastu.

Teie tädi ja tädimees jäidki sinna, kui Maroko võim tuli?

Kuhu nad pääsesid? Nad oleksid tahtnud minna Prantsusmaale, aga Maroko pani raha väljaviimise keelu peale. Kui pool miljonit kõige jõukamat inimest oma varandust hakkavad ära viima… Vähemalt nende varandusest olid marokolased huvitatud. Kolonistid ise võisid minna, aga pidid varanduse sinna jätma. Onu müüs kõigepealt talu. Ta oli küll kindel, et tema oma küla inimesed teda maha nottima ei hakka, aga igasugused banded käisid ringi. Üks mees käis tal arsti juures ja pärast ülevaatust, kui ta raha küsis, siis näidati talle kommunistliku partei piletit.

Miks just Toronto ja mitte Quebec? Kas inglise keel oli siis juba vabalt suus? Kas prantsuse keelega ei oleks olnud lihtsam?

Sisserännupiirkond oli ingliskeelne Ontario. Keel oli suus, sest juba Saksamaal põgenikekoolis 1945, kui ma oli 12 aastane, hakati inglise keelt õpetama. Quebec’i prantslased ei tahtnud sisserändajaid. Kas teate, mis juhtub nõukogude Eestis, kui siia tuleb tatarlane, kes ei oska eesti keelt? Ta muutub venelaseks! Isegi kui ta Eestisse tulles ainult pursib vene keelt, siis siin ta pigemini suundub vene keskkonda ja õpib Eestis ennem ära vene keele kui eesti keele. Quebec’i prantslastel oli sama lugu, et kõik, kes sinna tulevad, kipuvad inglisekeelseks muutuma. Ametlikult on kakskeelne ühiskond igal pool Kanadas, aga katsu sa Ontarios prantsuse keelega läbi saada. Ei saa! Quebec’is oli ikkagi küllalt palju inglasi, inglise keelega sai hakkama ja kõik sisserändajad, sh kõik eestlased, kes Quebec’i sattusid, käitusid nagu tatarlane nõukogude Eestis. Inglise keelel on suuremad võimalused.

Marokos jõudsite veel ülikoolis käia?

Jah, oodates Kanada viisat, mis ei tulnud ega tulnud. Vennal ei olnud küllalt suurt sissetulekut, et sugulast järele tuua ja siis, kuna keskkool oli lõpetatud, käisin ajaviiteks natuke aega ülikoolis, mis oli Maroko pealinnas Rabatis. Õppetöö toimus kõik prantsuse keeles. Mingit keeleprobleemi ei olnud. Ma arvan isegi, et Marrakeši Maroko kolledžis pidi õppetöö olema nii ulatuslikult prantsuse keeles, et nad said viimasel aastal meile üle tulla. Rabati Ülikoolis ma käisin paar kuud, ja see oli põhimõtteliselt üheaastane kursus, kus mõistlik kaheaastane kursus oli pakitud ühte aastasse, nii et kõige heledamad, minust heledamad, said teinekord selle ühe aastaga läbi. Normaalne oli, et esimesel aastal kukuti läbi ja siis teisel aastal hakati asjast aru saama. Enamus kordas kursust. Seda ei nimetatud ülikooliks, aga ta oli gümnaasiumi järgne ettevalmistuskursus nagu see Prantsuse süsteemis oli.

Kui oli plaan Kanadasse jõuda, siis kuidas Te Marokost üle ookeani sõitsite?

Kui said Kanada viisa, siis see kehtis kolme kuu jooksul ja mulle tundus võimatu, et ma selle aja jooksul kõik vahepealsed load saaksin, aga onu Ruudil oli tuttavaid ja ma pidin saama siis piletid laevale, mis tuli Itaaliast, peatus Gibraltaris ja sõitis edasi Kanadasse. Kuidas ma Gibraltarisse jõuan? Ma pean saama passi Hispaania viisa läbisõiduks Maroko Hispaania tsoonist. Õnneks oli Marrakešis Hispaania konsulaat. Järgmisena pean saama Gibraltari viisa sellelt samalt Briti konsulilt, kes ütles: teil on õnne, et lähete kaks nädalat hiljem. Praegu on Briti kuninganna[45] Gibraltarit külastamas ja teiesugust sinna sisse ei lastaks. Lennuk lendas Gibraltarisse rahvusvahelisest linnast Tangerist.[46] See oli minu esimene lennusõit. Ma mäletan, et lendamine oli, aga mingeid täpsemaid mälestusi sellest ei ole. Igatahes tuli rongiga läbi Hispaania tsooni Tangerisse sõita, ma ei mäleta, kas sinna oli ka luba vaja, siis Tangerist lühike lennusõit Gibraltarisse, seal oli kaks päeva oli laevaootamist, millesse jäi natukene rohkem muljet ja siis Itaalia sisserändajate laevaga Kanadasse. Olin üksi, kaasas kaks kohvrit ja riided. Ma ütleks, et laev sõitis üle ookeani kusagil kümne päevaga, peaks järgi vaatama.

Kas hiljem käisite veel Marrakešis või oli see lõplik lahkumine?

1961 suvel, kui me olime Marega Soome läinud ja seal kihlunud, siis me sõitsime pärast Volkswageniga läbi Euroopa Marrakeši ja olime kuu aega Marokos. Ja siis palju hiljem 1996, kui tädi ja tädimees olid juba lahkunud, siis ma olin nädal aega jälle Marrakešis.

Kanadas jõudsite siis füüsika juurde?

Maroko kogemus näitas, et välismaalastest said välismaal tööd ainult insenerid. Humanitaaridelt ja teistelt, arstidelt nõuti diplomit, diplomit, diplomit. Inseneridega oli nii, et anti proovitöö ja kui sa oskasid teha, siis vaadati. Ma läksin lütseumis elementaarse matemaatika harru täiesti praktilistel põhjustel ja üks põhjuseid, miks ma ülikoolis läksin matemaatika-füüsika-keemia peale, sest sealt saan ma tööd ja olin oma lõbuks kõrvalt õppinud natuke ladina keelt ja ajalugu. Torontosse jõudes tegin mitmed suvetöid ja viimasel hetkel otsustasin siiski, et ma lähen kohe ülikooli, aga kindlasti lähen inseneriks, täpsemalt keemiainseneriks, sest Rabatis oli keemialabor, mis mulle meeldis. See oli vastutustundetu otsus, sest vanemad ja tädi pidid mind mingil määral aitama ja eriti vend kohapeal, kellel endal ei olnud kindlat töökohta. Sel aastal astus 30 eesti noort Toronto ülikooli, kõik poisid ja 29 neist insenerindusse, üks arhitektuuri. Kõikidel meil oli selline tunne, et insener saab siin tööd või kui peakski kusagile mujale rändama, siis muudel aladel nõutakse kohalikku diplomit, aga insener saab ikka hakkama.

Aga kui oleks ajalugu läinud teisiti ja oleksite jäänud Eestisse, siis oleksite midagi muud õppinud?

Ma oleksin võib-olla läinud soomeugri keeli õppima.

Kas ülikoolis stipendiumi ka maksti? Kuidas Te toime tulite? Käisite tööl?

Maroko ülikoolis oli küll kõik praktiliselt tasuta või vähese rahaga. Ma ei mäleta, kui palju mu tädimees maksis. Toronto ülikoolis esimesel aastal ma midagi sain, aga heal juhul see kattis õppemaksu esimesel aastal, mis oli 500 dollarit. Pärast ma mingit stippi ei saanud. Suveti töötasin, aga mitte õppetöö ajal, mis tol ajal tavaks ei olnud. Esimesel suvel ma töötasin restoranis, siis veel ehitustöödel abilisena. Katsusin kirsse korjata ja lõpuks tasakaalustasin bilansse ühe suure firma keskkontoris. Järgmise aasta suvel olid rahad nii otsas, et enam ülikooli ei saanud minna, olin maamõõtja abiline ja samal ajal natuke joonestasin. See suvetöö kestis viisteist kuud ja alguses oli rohkem maamõõtmine, kuid lõpus oli joonestamine. Järgmisel suvel olid vanemad juba Torontos ja elasin nendega koos. Sain eestlaste tutvuste kaudu koha ühte laborisse Niagara Falls’is, mis oli täitsa kena. Niagara Falls on kaksiklinn, suurem linn on Ameerika poolel ja väiksem linn, kus mina olin, Kanada poolel. Seal oli Norton Company, mis tegi kõvu aineid, selliseid, mis lähevad lihumiskividele, liivapaberisse, kuhu on vaja hästi kõva hõõruvat ainet. Tehisteemante nad seal ei teinud, aga silikoonkarbiidi ja ka tulekindlat ainet, millega saime seal jännatud. Aasta hiljem mõtlesin jälle sinna minna, algul võtsidki, kuid viimasel hetkel tühistasid, sest oli majanduskriis. Nad pidid oma töölisi vallandama ja ei saanud samal ajal tudengeid võtta. Majanduskriise tuli ja läks. Kui ma Torontosse jõudsin, siis oli kriis, mitte suur, aga sellised võnkumised ja otsisin esimest tööd. Tagantjärele avastasin, et see oli halb aeg töö otsimiseks ja ka mu vend oli ilma tööta. Raske oli, kuid siis läks natuke paremaks. Ma oletan, et 1956 jõudsin Niagara Falls’i. Järgmine aasta oli 1957 ja vedas, kuigi ma hakkasin tööd otsima siis, kui kõik teised olid juba leidnud, kui Norton oli tühistanud. Leidsin üheks suveks joonestaja tööd Torontos. Pärast seda sain jälle suveks Niagara Falls’i.

Kas Soome minek 1960 tuli läbi ülikooli?

See oli USA eesti üliõpilaste toetusfond, mis hakkas ergutama Soome minekut ja aasta enne seda oli üks eesti üliõpilane Hans Mirka[47] seal juba olnud. Eesti korporatsioonid ja seltsid tegid koostööd Soome üliõpilaskondade osakondadega, mis olid nende üliõpilasseltsid. Ma olin Eesti Üliõpilaste Seltsis ja Hans Mirka ja minu stipendiumi pakkusid EÜS-i Soome-poolsed sõpruslepinglased, Pohjois-Pohjolainen ja Etelä-Pohjolainen[48] osakonnad. Mina sain selle stipendiumi ja siis andis toetusfond välja oma stipendiumit, aga see oli rahaline toetus oli väike. Nad kombineerisid ka majutuse Helsingi üliõpilaste organisatsiooni kaudu ja laevareisi. Toetusfondi hooratas Helmo Raag[49] oli mu hea sõber ja ta kombineeris meile Marega reisi Soome kaubalaeval.

Siis Te olite Marega juba abielus?

Ei veel. Me kurameerisime 800 km kauguselt, Mare oli Delaware’i osariigis New Yorgi ja Washingtoni vahel ja mina olin Torontos. Mõnikord ma sõitsin öö läbi, et 800 km maha sõita. Jaa need mõlemad, nii tema kirjad minule kui minu kirjad temale, on mul olemas. Helistasime ainult siis, kui kiiresti oli eelseisva sõidu puhuks midagi vaja teatada. Helistamine oli kallis. Kui kirja teel oli kokku lepitud, siis tuli kiiresti telefoneerida, millal tuled, sest iga minut luges. See oli ikkagi rahvusvaheline kõne. Tuttavaks saime Eesti skaudilaagris Kotkajärvel, mis oli skaudilaagri piirkond 200 km Torontost põhjapool. Seal korraldati aegajalt suurlaagreid, kuhu tuli kokku Eesti skaudi- ja gaidiüksuseid.

Aga missugune tunne oli Soome? Kas oli ka midagi sarnast kojusaabumisele?

Oli küll.

Kaua Soome periood kestis?

Augustist kuni mai lõpuni, tegelikult vähem kui aasta, sest suvel me läksime juba Maroko poole liikvele.

Kui meie vaatasime Põhja-Eestis Soome televisiooni, siis kas Soomes sai tol ajal vaadata Eesti televisiooni.

Sai küll ja muidugi me hakkasime kohe vaatama, kuid väga kiiresti läks igavaks. Täitsa vastuoluline, nii tahad vaadata eestikeelset televisiooni, midagi eestikeelset, aga samal ajal jällegi ajab isu pealt ära.

Aga kas sellist kiusatust ei tekkinud või oli see üldse tol ajal võimalik, et käiks korraks ka Eestis ära?

Jaa ja sellest on siin teises raamatus[50] juttu. Seda olime seal pikalt arutlenud ja tõin seal raamatus kirja väljavõtted isale ja vanematele. Sel ajal oli minule teadaolevalt pagulastest kaks inimest Eestis käinud. Üks Toronto eestlane,[51] keda ma hästi tundsin ja kes läks Kanada turismirühmaga Nõukogude Liitu, mis oli just alles 1959 saanud võimalikuks. Seda panid pagulaste ametlikud ringkonnad pahaks, aga tema tegi sellise tembu, et kuskil Odessa kandis sai ta ühe ukrainlase või venelasega tuttavaks ja see ostis talle rongipileti Tallinna. Ta lahkus ilma loata oma turismirühmast ja sõitiski Odessast Tallinna. Muidugi ta teadis, mis juhtub, kui teda tabatakse ja Tallinnas oli esimene asi, mis ta tegi, et läks miilitsajaoskonda teatama, siin ma olen. Mitte ei oleks nii, et teda tabatakse ja siis oleks kinnisõit.

Vene keelt ta oskas?

Ma ei ole kindel. Ta oli minust ehk viis aastat vanem, aga ma ei tea, võib-olla oskaski. Sel aastal, kui mina olin esimeses klassis, ta pidi koolis ühe aasta vene keelt õppima.

Teie oskate vene keelt?

Ja mogu govorit jesli jest neobhodimo nužno.[52] Hakkasin Marrakešis omapead õppima, sest vaenlase keelt tuleb tunda. Sain ühe õpiku ja tegin selle ema õpetamisel läbi. Võib-olla 50-tel aastatel oskasin vene keelt kõige paremini.

Soome minnes oli teil soome keel oli suus? Asju ajada saite soome keeles?

Ma katsusin soome keelt õppida 7-aastaselt, kui ma huvitusin soome-ugri rahvastest, aga see vaibus. Marokos rahvusvahelise piibliseltsi poest ostsin endale soome, ungari ja isegi türgi keelse uue testamendi. Ungari keelt ma õppisin uue testamendi alusel. Seal oli mõningaid ungarlasi ja katsusin nendega natuke asju ajada, nii et mul on säilinud isegi märkmeid ungari keelest. Soome keeles ma ei hakanud märkmeid tegema, lihtsalt lugesin ja võrdlesin eesti keelega. Seda oli ikkagi väga vähe. Ma hakkasin lugema laeval. Kaubalaev sõitis 10 päeva, siis oli aega lugeda. Võtsin pähe, et tõlgete abil oli kergem lugeda ja leidsin inglise keelde tõlgitud raamatu, aga siis oli ka nii, et esimesed kolm lehekülge liikus mingisugune elukas juna seal mägede vahel ja orgudes ning võttis kolm lehekülge, enne kui ma aru sain, mida juna soome keeles tähendab. Kõik sõnad ei ole eesti keele moodi.

Teil on keelte peale palju andi ja oskate mitmeid keeli. Palju neid kokku tuleb?

Õppimise järjekorras eesti, saksa, prantsuse ja inglise, soome. See on kõik – viis keelt.

Aga kuidas araabia keelega oli?

Araabia keelest arvasin kunagi, et oskasin üle saja sõna, aga kui ma siis 90-tel läksin uuesti Marrakeši ja hakkasin mälus korjama, sain 200 sõna mälust ja hiljem tuli veel juurde. Ma oskasin vast kusagil 500 sõna ringis araabia keelt ilma grammatikata. Tänaval sai hakkama. Niimoodi nagu seda tüüpi venelane Eestis. Keskkoolis ma tahtsin vahepeal seda teise võõrkeelena võtta, aga tahtmiseks see jäigi.

Eesti külastamine oleks olnud siis põhimõtteliselt võimalik?

1961 Soomes olles ma kaalusin seda. Mirka enne seda käis ja mul oleks see olnud võimalik, aga ma olin poliitiliselt tegevam olnud kui Mirka. Mulle vaadati kui roosale ja ma kartsin just sellepärast, et mõned Kanadas pidasid mind poolpunaseks, kuna mul oli rohkem fantaasiat välisvõitluseks kui nendel – et sellepärast Moskva tahaks mind kinni hoida, öeldes, et jäin sinna omal tahtel, ja osa pagulasi usuksidki.

Te ei olnud nii pühendunud kui nemad?

Ma olin rohkem pühendunud kui nemad, aga pühendumine tähendab ka, et teed käed mustaks ja oled kontaktis Eestiga. Pühendumine tähendab näiteks seda, et näha, mis seal toimub, ma tellisin “Pioneeri”. Pühendumus tähendas, et katsud Nõukogude Eestis toimunud asjadega kursis olla, aga marurahvuslastel polnud seda vaja. Nemad ei tahtnud Nõukogude Liidust mitte midagi teada, mis tähendas, et nad pidasid vabadusvõitlust pimesilmi. Nemad pidasid oma välisvõitlust eesti keeles omavahel. Mina olin see, kes hakkas 60-tel välja andma inglisekeelset uudistebülletääni “Estonian Events“, mis oli ameerika uurijatele teretulnud allikas, sest ometi annab keegi mingisugust informatsiooni, mis juhtub Eestis. Samal ajal mõni pagulasleht hurjutas mind, et ma tarvitan selle “Estonian Events“‘i jaoks muuhulgas ka nõukogude Eesti ajakirjandust ja ametlikke andmeid. Mittetegijad olid puhtad poisid, kes said rinna ette lüüa ja hurjutada tegijaid, et need on reeturid. See oli just 60-tel, kui hakkas võimalik olema Eestis käia ja siis oli neid, kes soovisid sugulasi külla kutsuda ja külastada, kuid oli ka neid, kes soovisid seda poliitiliselt ära kasutada. Poolpunasteks pidamine tähendas, et suhtlesid nõukogude inimestega ja võimudega.

Aga millal see ajalooline hetk siis oli, kui Te peale lahkumist taaskord Eestisse jõudsite?

See oli aprilli lõpp või mai algus 1987. Saabusin Tallinnasse ja läksin kohe ka Tartusse. Vahepeal oli 43 aastat möödunud.

On see emotsioon või tunne meeles?

Ma olin konverentsiretkel Euroopas ja tulin Soomest. Balti uuringute konverents Kielis oli tulemas ja siis veel teine konverents Itaalias. Siis võtsin aega ja läksin Soome, Helsingisse, ja seal kinnitati, et olukorrad on nüüd teised, mille järel ma võtsin kaks turismipaketti, kolmepäevase ja kahepäevase, aga vahepeal ma ei pidanud Helsingisse tagasi sõitma, nii et kokku ma olin viis päeva. Sel ajal oli mul juba kontakt Eesti teaduste akadeemiaga. Nad ei julgenud mind kutsuda, aga kui ma Eestisse jõudsin, olid nad kohal ja nemad pakkusidki mulle autosõiduvõimalust Tartusse. Aga see esimene hetk Eestis, kas see oli emotsionaalne, siis kena oleks ju ütelda, et tulin pisaratega laevalt alla ja suudlesin mulda, aga ei midagi sellist. Me olime Eestisse minemas 1976, kuid meid võeti Helsingi laevalt maha. Pakid olid laeval, aga mind saadeti tagasi saatkonda ja seal lasti oodata ja siis öeldi, et teil pole luba Nõukogude Liitu minna. Ma ütlesin, et aga mul on viisa. Jah, viisa teil on, aga luba Nõukogude Liitu minna teil ei ole ja siis ka veel, et kuna teil pole luba, siis ka perekonna viisad tühistatakse.

Siis oli Teid juba kusagile musta nimekirja pandud.

Jah, ma olin teinud seda, needsamad sammud, mis pani mind musta nimekirja pagulasjuhtkonna ja Nõukogude Eesti juhtkonna juures. Vahepeal tütar oli Eestis käinud, Mare oli käinud 1986. aastal, aga ma ei olnud ka laevale minnes kindel, kas ma sinna pääsen, aga pääsesin. Pinge oli kogu aeg olemas. Mis juhtub teises otsas? See oli tulemine Eestisse ja see oli tulemine Nõukogude Liitu. Muidugi, erutus oli peal, sest võtsin raamatud kaasa. Mu enda raamat[53] oli mul kaasas, aga tollis ma jäin ümbrisega hätta, sellepärast et tagakaanel oli eelmise raamatu von Rauchi “Baltic States: Years of independence[54] reklaam ja tolle kaanel olid kolm Balti riikide vappi, mis äratas tähelepanu. Ma olin valmis ütlema, et hea küll, võtke ümbris ära, aga 1987 kevadel oli juba nii, et ma sain raamatu vene tollist läbi isegi Balti riikide vappidega teisel kaanel. Kaheksa päeva hiljem lähen Tallinnast välja ja “Spordileht” võetakse ära.

Kas Tartu oli siis juba avatud linn?

Ma pole kindel, kas ma ööbisin Tartus. Mul võib segamini minna edasiste ööbimistega “Park” hotellis. Ütleme kindluse mõttes, et vist ei ööbinud, aga siis ikka asi juba logises.

Kas Teil oli siin ka mõni inimene, kellega oli kokkusaamine kokku lepitud?

Oli kontakte ja emapoolsed sugulased ja Mare sugulased Tallinnas. Mul on alles ka tolleaegne paberileht, mis oli korralikult kokkuvolditud, ja kuhu olid inimeste aadressid peale kirjutatud, ilma nimedeta või ainult märksõnadega, et ma teaksin kelle aadress see on. Aadressi järgi saab ka välja nuhkida, aga see ei tee asja kergemaks. Ma olin valmistunud, et mind puistatakse nagu oli teisi väliskülalisi varem puistatud. Teaduste Akadeemia võttis mu kohe oma tiiva alla, nende kaudu tekkisid kontaktid ja siis see üllatuslik pakkumine, et teeme autosõidu Tartusse. Andrus Pork[55] istus seal autos ja siis sai temaga rääkisime. Ta oli natuke sama ala mees, niipalju kui siin sai seda teha, sest otseselt politoloogiat tol ajal Eestis ei olnud, aga suhtlemine toimus ikka mõlemalt poolt teatava valvsusega, et kedagi sisse ei räägiks. Ma võin kõike rääkida, arvamusi avaldada, aga ma ei tohi rääkida midagi sellist, mida keegi teine oli mulle öelnud. Ma ju ei teadnud, kas ta oli minu juurde määratud ja ma oletasin, et Tartus hoitakse mul kogu aeg silm peal, aga lasti isegi linna peale. Kui Mare käis 1974 Eestis, siis ta sai päevaks Inturistiga[56] Tartusse, aga kaasa anti talle giid ja tõlk. Ka mina arvestasin millegi sellisega, vaatasin Ülikoolis natuke ringi, kuid siis lasti mind üllatuslikult vabaks. Ma polnud selleks ette valmistatud ja mul ei olnud isegi Tartu kaarti kaasas. Kui ma oleks ette teadnud, siis ma oleks lasknud Eesti Entsüklopeediast endale Ameerikas kaardi teha. Kuid mul oli Tartu kaart päris korralikult peas ja mul olid aadressid, näites Silvi Kuke,[57] vangistuses surnud Jüri Kuke [58] abikaasa, aadress Aardla tänaval. Ma läksin jala Aardla tänavale, aga arvatavasti pidin siiski inimestelt küsima, sest minu lapsepõlve ajal oli Aardla tänav küll kaardil olemas, aga maju seal eriti ei olnud. Sinna ma sain, aga kedagi ei olnud kodus. Mul oli oma Jüri Kuke raamat kaasas, mille tahtsin abikaasale anda. Mida pagan ma teen? Ma jätsin raamatu mati alla, nii et, kui inimene koju tuleb ja matile astub, siis tunneb, et midagi on seal all. Kohalikele erimeelsetele dissidentidele, nagu Niitsoo,[59] minu tegevus millegipärast ei meeldinud ja küll nad hiljem naersid minu naiivsuse üle, et jätab raamatu sinna mati alla. Mida ma teen, kas viin tagasi Ameerikasse? Siis ma läksin sealt linna teise otsa Vikerkaare tänavale, kus elas Mart Niklus.[60] Oli kuuldus, et Mart Niklus on vabastatud, aga see ei pidanud paika. Ma helistan siis Elfriede Niklus[61]e ukse taga, kuid kedagi ei ole kodus. Tulen välja ja vaatan et vanem naine ja noor mees õiendavad aias. Lähen juurde ja küsin: “Vabandage, kas te olete Elfriede Niklus?” “Jah, aga kes teie olete?” “Minu nimi on Rein Taagepera.” “Rein Taagepera? Kuidas see tuleb, et teie siin olete?”

Nimi oli talle tuttav?

Ta teadis, sest ma olin kirjutanud Mart Nikluse juhtumist ja ma olin Vabadusraadio kaudu lõike sellest raamatust raadiosse lugenud. Noorem mees, kes aitas teda aiatööl, küsib minult: “Kas ma saaksin teie passi näha?” “Palun väga. Siin on mu Kanada pass.” “Tänan, vabandage, aga meil on olnud provokatsioone.” Selle mehe nimi oli Andres Mäe.[62] Ta oli olnud erimeelsetega kontaktis ja siis ma rääkisin neile oma jutu ära, mille peale erimeelsed kartuses, et mõni võtab ära, raamatu kiiremas korras mati alt ära tõid, veel enne kui Silvi Kukk koju jõudis. Mulle öeldi, kas sa loll oled või arvad, et kõnnid Tartus vabalt ringi. Muidugi sind jälitatakse. Muidugi ma arvestasin, et mind jälgitakse hoolikamalt, kui ma suudan seda tähele panna. Isegi, kui nad mu jäljed kaotavad, võisid nad oletada, miks ma sinna kanti suundun. Inimene, kes on kirjutanud raamatu Jüri Kukest. Ma nimme vaatasin. Ükskord läksin ühest venekeelsest seltskonnast mööda ja pärast seda hakkas üks neist mulle järele kõndima. Ma arvan, et see oli lihtsalt kohusetundlik kodanik, kes nägi välismaa riietuses inimest ja hakkas omal algatusel käima. Ma viskasin paar haaki sisse ja kogesin, et teadsin Karlovat küllalt hästi, et ilma aega kaotamata konkse visata.

Kõik lapsepõlve kohad olid olemas?

Olid olemas, ainult minu mälus olid kõik Karlova puumajad muutunud stakomajadeks[63] nagu see kunagine Karlova apteegimaja, kus praegu on “Anna Edasi” kohvik.[64] Puuhoone, aga pealt krohvitud. Siis ma avastasin, et enamus maju oli paljas puu ja kui oleks küsitud, missugune mu enda maja, Päeva 9, oleks olnud, siis ma oleks muidugi ütelnud, et paljas puu, aga kõik teised majad olid muutunud mälus krohvituks. Päeva tänava maja on praegugi alles. Ma arvan, et ma käisin seal sees, aga võib-olla oli hoopis järgmisel käigul, ei või pead anda.

1987 oli murranguhetk, kui siin Eestis hakkas juba midagi toimuma.

Jah, see oli fosforiidikevad ja ma sain Kirjanike liidu maja õues ühelt poistepundilt paki nende meeleavalduste fotosid. Kuidas ma sinna sattusin ja kes need olid, ei mina tea. Seal oli üks pilt, kuidas need noored seisid siltidega eesti ja inglise keeles: “Fosforiit – tänan, ei” ja sellised. See pakk oli mul tagataskus ja nüüd vene tollis sai venelannast tolliametnik mu deklaratsioonist valesti aru, justkui oleks mul välja minnes olnud rohkem rublasid kaasas kui sisse tulles või midagi sellist. Kõik vääringud tuli deklareerida, Soome ja USA raha ning lõpuks sai selgeks, et ei ole mul midagi valesti, aga vene tolliametniku väärikus ei suutnud möönda, et ta oli blanketi lugemisel eksinud. Kättemaksuks ütles ta mulle: empty your pockets![65] Niipalju ta inglise keelt oskaski. Ja siis oli mul kasu minu esimesest nõukogude lugemikust, mille ma sain peale jõule jaanuaris 1941 ning kus oli jutt, kuidas Lenin oli Siberis asumisel ja tuldi uurima, kas tal on raamatukogus keelatud raamatuid. Kas kujutate ette nõukogude korra ajal Siberisse saadetu elab oma naisega seal ja tal on suur raamaturiiul? Lenin teadis, et keelatud raamatud on alumisel riiulil ning ta pakkus politseinikule pukki, et see ulataks üles kontrollima. Too hakkas ülevalt peale ja tüdines ära. See oli mul tol korral meeles ja ma siis hakkasin aegamööda, siit taskust ja sealt taskust asju välja tõstma ja taskuid oli palju, nii et ta kaotas kannatuse veel enne, kuni ma viimase taskuni jõudsin. Ma kartsin, et ta võtab mult “Edasi” ära, sest teadsin, et “Edasi”t ei tohi N.Liidust välja viia, aga ära võeti mult isegi “Spordileht”.

Kusjuures see on ju huvitav, et nõukogude kirjandust ei tohtinud välja viia.

Oli keelatuid ja lubatuid asju. “Edasi” kohta teadsin, et kui keegi saatis postiga “Edasi”t välja, siis see kohale ei jõudnud. Kui samas pakis olid nii “Rahva Hääl” kui “Edasi”, siis “Rahva Hääl” jõudis kohale, aga Edasi oli samast pakist müstiliselt ära auranud. Aga siis tagumises taskus olid mul pildid ja ma mõtlesin, et viin need Stockholmi, sest kui ma pilte vaatasin, siis nägin, et seal on dünamiit: Eestis pole mingisuguseid meeleavaldusi olnud 40 aastat. Soome tagasi jõudes kirjutasin kohe inglise keeles Tampere “Aamulehti”[66] jaoks artikli. Ma tundsin toimetajat ja Aamulehtis ilmuski, et Eestis toimub midagi erakorralist. Stockholmis andsin pildid eesti ja inglise keelse tekstiga Ivo Ilistele,[67] sest pidin Lübeckisse kiiresti konverentsile edasi sõitma. Lübeck oli vist enne edasisõitu Rooma ja Firenzesse. Kümme päeva hiljem tulen tagasisõidul Stockholmi ja Ivokene annab mulle truult hoitud suure ümbriku materjalidega, dünamiidiga, tagasi. Ta, kurat, ei saanud aru. Tema oli muidu selline vabameelne pagulane, kes suhtles Eestiga, aga isegi tema ei saanud aru. Arusaam oli selline, et kuna Eestis ei saa midagi sellist juhtuda, siis järelikult see mitte kunagi ei juhtu. Ma olin tol ajal AABSi, Balti uuringute edendamise ühingu[68] esimees ja kohe kui tagasi jõudsin, kirjutasin AABSi bülletaani loo pealkirjaga “History has started to move“,[69] aga saatsin selle foto fosforiidirahutustest ka kõikidele välis-Eesti lehtedele. Ainult üks neist avaldas, “Vaba Eestlane” Torontos, selline pisike pilt pealkirjaga “Ka Eestis avaldatakse meelt”. Mõnel võttis veel kuus kuud peale fosforiidikevadet, enne kui hakkas midagi sisse vajuma, et midagi erakorralist on toimumas. See ei jõudnud pärale. Teised korrutasid: jaa-jaa, oli sulaaeg Hruštšovi ajal ja näed, mis sellest sai. Mul oli juba peale viit päeva Eestis selge, et see pole mingi sulaaeg, vaid see on jäälagunemine. Sellest oli raske aru saada.

Kuidas Teie tajusite, et see on midagi tõsisemat kui sulaaeg? Kas vestlesite inimestega?

Kõigepealt 70-80-te alguses me jagasime Andres Küngiga[70] seda privileegi, et nõukogude ametlikud allikad kord tembeldasid Andrest avalikuks rahvavaenlaseks nr.1 ja mina olin nr.2 ja mõnikord oli jälle teistpidi. Peale ühte Metsaülikooli,[71] kus me mõlemad esinesime, hurjutas üks Toronto leht meid mõlemaid. Mina olin “Estonian Eventsi” käima pannud ja teavitasin inglisekeelset maailma, Andres Küng oli avaldanud rootsi keeles raamatud “Mis juhtub Baltikumis?” ja “Eesti näide imperialismis.”[72] Meie olime tegijad ja hurjutajad olid lihtsalt tänitajad, kes tegid seda omavahel ja eesti keeles. Asi algas juba sellest, kas küüditamine itta või põgenemine läände ja niimoodi põrgust pääseda. Aga mis juhtub siis, kui põrgus temperatuur langeb? Avastad, et sinu kolleegid, kes Eestisse jäid, ei olegi Siberisse saadetud ja nad töötavad edasi oma töökohtadel, näiteks ülikoolis. Siis tuleb see valus küsimus, kas ma tegin õigesti, kui ma lahkusin? Need, kes tahtsid midagi Eesti heaks korda saata, pidid olema realistid, arvestama olukorda, ja muidugi ära kasutama. Näiteks sula ajal avanes üks võimaluste aken, kui mitme kuu jooksul oleks saanud saata Eestisse paksult pagulaskirjandust ja see oleks kohale jõudnud, aga seda ei juhtunud, sest meil öeldi, et see pole võimalik. Teised ütlesid, et Eestis pole midagi muutunud, sellepärast et Eestis ei saa juba definitsioonilt midagi muutuda, mida ma võibolla meelevaldselt arendan edasi, et pagulastele tundus, kui Eestis oli 60-tel elamiskõlbulik, siis võib-olla nad tegid suure vea, et Eestist lahkusid ja siis pidid elu eest edasi raiuma, et Eestis pole midagi muutunud. Niimoodi ei saanud ka kuidagi kaasa aidata, et Eestis üldse midagi muutuks.

Teil suhtlesite vene ajal Eestiga olemas? Kuidas need kontaktid tekkisid?

Sulaajal, 50-te lõpus, julgeti Eestist välismaale kirjutada. Kuidas kontaktid leiti, on omaette müstiline asi. Minu emapoolsed sugulased Tallinnas kirjutasid Marokosse, sest tädi ja tädimehe aadress Marokos oli olemas. Kuidas meie tädi Vellaveres meie Toronto aadressi sai, seda ma ei tea, aga ma arvan, et mu isa kirjutas esimesena varjunime Paabulind all, mis oli Paabo talu järgi, ja mitte oma õele, kes oli suurtalunik olnud, vaid kellelegi kaugemale sugulasele, keda kuidagi ei saanud kulakuks kuulutada ja sealt läks käiku.

Ajalehe “Kodumaa” [73] kaudu otsiti ka sugulasi.

“Kodumaa” eelkäija oli ajaleht, mida anti välja Berliinis põgenike kogu kojukutsumise komitee poolt. Aga Kodumaa oli pagulaste hulgas halvas kirjas, kuigi ta ei olnud nii räige, kui eelnev Mihhailovi komitee ajaleht. Teda saadeti tasuta ja vägisi nendele aadressidele, mis aga nõukogude võimudele kätte sattusid. Kui 50-te lõpus Karl Paabulind ehk minu isa varjunime all saatis Eesti sugulastele kirja, siis hakkas temale Paabulinnu nime all tulema kojukutsumise leht.

1989.a. septembris pidasite juba loengukursust Eesti Humanitaarinstituudis. Kuna need olid esimesed loengud üldse, siis EHI ilmselt pingutas ka. See oli tolle aja kohta väga hästi korraldatud. Loengud toimusid Kirjanike Liidu musta laega saalis. Kuidas Teile ettepanek tehti?

Ma olin siin 1987.a. kevadel ja siis uuesti detsembris 1988 ja natuke jaanuaris. Siis oli juba teine õhustik, siis ma rääkisin juba igasugustel rahvakogunemistel Tallinnas ja Tartus. Seejärel ega vist vahepeal enne ei olnudki, kui tulin 1989.a. augustis Balti keti ajaks ja selleks ajaks tekkis Susiga[74] kontakt. Tema astus minu “Viru” või “Olümpia” hotelliruumi sisse kas detsembris 1988 või augustis 1989. Ma arvan, et ta tuli minu juurde augustis 1989, sest loengud olid septembris ja muidu ma oleksin nende loengute jaoks paremini ette valmistanud. Ma olen kindel, kui ma seda oleksin varem teadnud, siis oleksin näiteks kiled kaasa võtnud. Ma sain neid kilesid, mida projektoris lasta, kelleltki laenata ja siis ma kirjutasin kustutavate markeritega sinna tihedalt teksti, sest paljundust ei olnud. Ma pidin need kiled pärast tagasi andma ja pärast ma pesin need kõik need humanitaarinstituudi materjalid, mis ma olin öösel hotellis kokku kirjutanud , südamevaluga kraani all ära ilma, et mul oleks olnud võimalus neid paljundada.

Kui pikaajaline suhe oli Teil Eesti Humanitaarinstituudiga oli? Kas on ka hiljem kutsutud?

See jäigi üheks korraks, kui Mart Susi kõndis minu hotellituppa sisse ja siis sai see tehtud. Hiljem pole ma seal õpetanud. Väga selgesti enam kutsutud ei ole ja ei meenu ka olukordi, kus on kutsutud ja ma pole saanud minna. 1989 ma õpetasin EHIs ja 1990 oli mul jälle viisakeeld. Kui ma siit 1989 lahkusin, siin kuidagi ma sain teada, et mulle anti pärast Balti ketti keeld, kuid teades, et ma nagunii lahkun, nad ei hakanud välja saatma, kui ma Arnold Rüütlist[75] õigesti aru sain. Sellest otse ei räägita, aga mulle jäi tema jutust mulje, et nõukogude võimud tahtsid mind siit kiiremas korras välja saata ja temal õnnestus sellega viivitada, – ütles, et ta septembri keskel läheb niikuinii. Pärast seda oli kuulda, et mul ei maksa aasta otsa proovidagi, uuesti sisse enam ei lasta. 1991 sügisel algas kontakt Tartu Ülikooliga, Jüri Kärneriga,[76] ja siis polnud teistel põhjust mind enam kutsuda. Siis läksin sinna.

Tartu Ülikoolis on praegu päevakajaline reformimine. Mitmeid teaduskondi nagu õigus- ja usuteaduskonda püütakse ära kaotada. Suured muudatused on ees ootamas?

Saab näha, kui vormiline see on ja kas see isegi teoks saab. Ma ei tea, miks keskenduti just neljale teaduskonnale. Vastuseis oleks olnud palju väiksem, kui õigusteaduskond oleks hoitud eraldi, sest ta on ainult tsipa väiksem kui arstiteaduskond. Nii nagu see nelja teaduskonna plaan ette näeb, siis sotsiaalteaduskond on kaugelt suurem kui teised. Varem oli häda, et mõned teaduskonnad olid palju väiksemad kui teised, näiteks usuteaduskond. Kõige ratsionaalsem oleks teha viis teaduskonda ja see hoiaks sotsiaalteaduskonna mõistlikes piirides, kuigi ta oleks ka siis ikkagi kõige suurem. Ma ei tea, millest see arv nelja müstika tuleb. Tahetakse moderniseerida, aga siis võetakse, et aastal 1632 oli meil neli teaduskonda ja nii jääb. Milliseid traditsioone tahetakse murda, kui on kaotatud õigusteaduskond ja milliseid säilitada, kui peab jääma kokku neli, sellest on raske aru saada.

Riigiasutused on sageli samuti nelja ringkonnaga – põhi, lõuna, ida, lääs, ilmakaarte järgi.

Ainult et igaühel neist on erinevad piirid, aga see on geograafiline jaotus. Ülikoolil on hoopis teised piirid. Ka geograafilise jaotuse puhul võiks Eestis olla kolm või viis suurt jaoskonda, kuid siin kukub see iseenesest välja, kuna maa on neljakandiline ja meil on neli suurt linna Tallinn, Tartu, Pärnu ja Narva/Kohtla-Järve kompleks. Eestit võib kolmeks jagada, sest ka Stalin[77] tegi kolm oblastit, aga viieks jagada ei kukuks praegu hästi välja.

Kui saared teeme eraldi, siis saaks.

See regioon oleks kaugelt liiga väike. Kui need saared kusagil kaugel oleks, siis oleks mõeldav eraldi üksus teha, aga nii kaugel nad ka ei ole. Territoriaalselt ei kukuks viieks jagamine hästi välja ja ülikoolis, ma vaatan, ei kukuks jälle neljaks jagamine õigesti välja.

Kas eesti keelel on teaduskeelena perspektiivi, sest meilgi minnakse rohkem üle inglise keelele. See on küll üleilmne tendents, aga kas see võiks mõjutada rahvuse kestlikkust.

Küsime siis, kas prantsuse keelel on teaduslikku perspektiivi, kas vene keelel on seda, kas hiina keelel on teaduslikku perspektiivi? Mitmeti ei ole ka hiina keelel teaduslikku perspektiivi, sest sa võid asju avaldada hiina keeles, kuid see üleilmselt ei levi. Selles suhtes on vastus hiina ja eesti keele kohta samasugune. Küsimus on piirjoontes, kui palju sellist kohalikku koloriiti on vaja. On teadus, mis on ülemaailmne ja kus on hea, kui üle maailma on sul kümme lugejat ja siis on selline rakenduslik teadus, mis on tähtis ühele piirkonnale ja seal on hiina keelel rohkem väljavaadet. Aga praegu suund on mitmes mõttes ülemaailmse keele poole.

Kas ühel hetkel võib tekkida olukord, kui ongi üks inglisekeelne maailm?

Teine variant võiks olla, et igal pool on kakskeelsus. Omal ajal räägiti Eestis, et siin on kolm kohalikku keelt – et asju ajada, pidid oskama vene, saksa ja eesti keelt. Euroopas pidi haritud inimene nagu minu vanemad, valdama viit keelt. Need asjad, mida ühiselt aetakse, vajavad üldist arusaamist ja selle kõrval on teine keel, mida kodus räägitakse. Just kultuuri poolest on see hea, sest üks ülemaailmne kultuur võib muutuda masendavalt ühekülgseks ja siis avastatakse oma keele võimalused. Näiteks kõmri keele väljavaated Walesis on praegu paremad kui saja aasta eest, kuna võim, majandus ja kultuur on üksteisest lahutatud. Regionaalsed keeled arenevad praegu igal pool ja tugevamini kui varem.

Lastest pole me veel rääkinud. Kuivõrd nemad on Eestiga seotud? Nad eesti keelt ikkagi räägivad?
Teisest mälestusteraamatust veerand on lastele[78] pühendatud. Pere ja kodu püsis meil Marega eestikeelsena ja kõik meie lapsed räägivad ning kirjutavad eesti keelt. Mis edasi saab, see oleneb kõigepealt sellest, kellega abiellutakse. Ühel tütrel on pooleestlasest abikaasa, kes räägib eesti keelt. Teised kaks on abiellunud ameeriklastega ja segaabieludes mõnedel õnnestub eesti keelt edasi anda ja au ja kiitus neile, aga mõnedel ei õnnestu. Minu seitsmest lapselapsest kaks valdavad eesti keelt ja viis ei valda. 14-aastane lapselaps möödunud suvel katsus minuga õppida ja avastas omalegi üllatuseks, et seitsme laupäevaga ei saagi võõrkeelt kätte.

Teadlikult eestlasteks ei ole te neid kunagi püüdnud kasvatada?

Meie oma lapsi kindlasti kasvatasime, aga mis lastelastest saab, see pole enam Mare ja minu kontrolli all või otsustada. Niipalju tegime, et saime lapsed vabalt eestikeelseks. Kui meie lapsed oleksid olnud natuke nooremad, siis oleksid mõned asjad võib-olla teistpidi läinud. Laulva revolutsiooni ajal kõige kergem oli siia tulla neil, kes olid pensionärid, neil, kellel lapsi ei olnud ja neil, kes olid parajasti ülikooli lõpetanud. Meie lapsed olid selleks ajaks juba küllalt vanad, et neil oli seal karjäär juba alustatud. Nad kõik kaalusid Eestisse tulekut, kes otsis siin töökohta ja kes edasiõppimisvõimalust. Edasiõppimine oli sel ajal, kahekümne aasta eest, keeruline. Bioloogiaaparatuur oli siin niisugune, et Ameerikast siia ikka ei tule. Töökohad võid ju leida, aga katsu Eesti palgaga ära elada. Kodueestlased elasid ära kahel põhjusel: neil oli harjumus vähesemaga elada ja neil oli välja kujunenud suhteringkond. Teeb suure vahe, kas sa lased autot parandada tuttaval automehhaanikul või pead minema ametlikku teed ja selle kinni maksma Eesti palgaga.

Kunagi oli Teil ETV-s Priit Kuusega saade Kahekõne[79] ja seal oli juttu Euroopa rahvaste seas tehtud uuringust, kus oli juttu, et eestlaste selline domineeriv tunnusjoon või motiiv on viha. Ma mäletan, et paljude rahvaste puhul oli seal erinevad iseloomujooned välja toodud, aga eestlaste puhul oli see viha toodud. Kas te mäletate seda?

Võrreldes teiste rahvastega seda esineb. Võib-olla nõukogude kord on seda süvendanud, aga selliseid juhtumeid on olnud. Käin Tallinna vanalinnas ja üks selline noorepoolne keskealine mees tuleb vastu ja heidab mulle ette, mida ma olen ühes Ameerika internetientsüklopeedias Eesti kohta kirjutanud. See internetientsüklopeedia, kuhu ma kirjutasin artikli Eesti kohta kõige esimesena ja hiljem, kui oli uuendamine, siis ma ütlesin, et mul pole aega. Keegi teine uuendas ja tõesti oli seal selliseid imelikke asju. Kas te nüüd kujutate ette seda valmidust, kuidas see mees mäletab seda mulle näkku pursata nii pea kui juhuslikult tänaval kohtab. Kui ma avaldasin “Los Angeles Times“‘is üle hulga aja esimese artikli Eesti kohta jaanuaris 1990,[80] siis kas Eesti majas oleks mulle üks hea sõna öeldud, et ma sain Eestit puudutava looga ameerika suurlehte sisse? Ma ei tea kedagi, kes oleks laulva revolutsiooni ajal ameerika suurlehtedesse selliseid artikleid sisse saanud peale minu, aga oleks mulle üks hea sõna öeldud. Oli seal üks lause, mis ei meeldinud ja selle ühe lause ümber järati. Tihti olen mõelnud, et oleks võinud jätta selle kirjutamata, aga ma ei saa nende totrate pagulaste pärast jätta tegemata seda, mis Eestile vaja on. Kahe või kolme aasta eest siin Tartus Emajõe ääres mees õngitseb. Juhtus olema eestlane, kuigi enamasti nad on venelased. Ma mõtlesin, et võib-olla see ehmataks teda, kui ma tema selja tagant mööda kõnnin ja ütlesin juba kaugelt vaikselt jõudu tööle! Tema vastu: “Höö-höö-höö, mis jõudu siin vaja on, siin on osavust vaja.” Ja ta tänitas edasi nii kaugele kui ma edasi minnes kuulsin. Küll ta oli rõõmus, et leidis sellise lolli, kes kalamehele jõudu soovis! Sellist võimet käänata heatahtlikku väljendit lolluseks annab leida. Võib-olla oleks lihtsam olnud, kui oleks temast lihtsalt tähele panemata mööda läinud nii nagu eestlane tavaliselt teeb. Kõigepealt ta ei hooli teisest inimesest ja kui tal on kogemus, et tema viisakus on kunagi ilgusega vastu võetud, see ajendab teda veel vähem hoolima. Nagu need dissidendid, kes otsisid sellest minu oma parima tegemisest tikutulega midagi lolli välja, kui ma raamatu mati alla panin. Siin on liiga palju teiste inimeste lolliks tegemist ja seda Mare rõhutas.

1992 Te nõustusite selle rahva presidendikandidaadiks saama. Kas selline otsus nõudis natuke eneseületamist?

Kulla inimene, teist rahvast mul ei ole. See rahvas kõikide oma tugevuste ja nõrkustega on minu rahvas. Napoleon III, [81] kes oli ise võimu haaranud ja keda teised kuningad ei tunnustanud kui omaväärset, nii et kui teised kuningad alustasid omavahelisi kirju armas vend, siis temale kirjutati eemalehoidvalt armas sõber. Napoleon sai aru küll, kuid ütles sõpru valitakse, vendi talutakse. Ka mina pean seda eesti rahvast taluma. Kõigepealt oli see teatud mõttes pelgalt üllatus. Ma tulin siia, et sotsiaalteaduskonda[82] käima panna. Üle poole aasta oli neid asju aetud aga ja lennuväljal oli vastas Rahvarinde juhtkond, oli Savisaar[83] ja Peet Kask[84] ja kes seal kõik olid. ja ütleb, et hakka presidendiks. Miks? Lennart Meri[85] on kandidaadina end juba deklareerinud ja minu arust on ta hea kandidaat, kellega me jagaksime hääli. Asuge parem Lennart Meri selja taha. Nad tõid mulle dokumentatsiooni flirtimisest, mis oli nende vahel olnud ja see oli nii nagu poiss teeb abieluettepaneku, aga kardab tagasilükkamist ja sellepärast teeb seda natuke lõõpivas toonis. Kui vastu ei võeta, siis ütleb, et ta ei mõtelnudki seda tõsiselt. Tüdruk ei saa aru. Tahaks öelda jaa, aga kuna poisil on selline lõõpiv toon ja kus see häbi nüüd, kui tema ütleb jah, aga poiss ütleb siis, et tegi hoopis nalja. Nende kirjavahetus oli just sedasorti, et üks ei julgenud küllalt palju pakkuda, kuid teine ei julgenud selle peale pakkumist vastu võtta. Oleks pidanud omavahel kooskõlastama, et Rahvarinne ja Isamaa oleksid Meri üheaegselt esitanud, kuid nüüd oli Lennart nõustunud olema Isamaa kandidaadiks. Mõõdukad[86] suutsid sellega kaasa minna, aga Rahvarindes leiti, et ei sobi, et nemad hakkavad toetama Isamaa kandidaati. Meri, nii osav diplomaat kui ta ka tihtipeale oli, ajas asja diplomaatiliselt lörri. Ta oleks võinud olla mõlema erakonna kandidaat ja siis muidugi ka Mõõdukate oma. Lagle Parek [87]oleks võinud oma nalja teha. Midagi ei tulnud välja ja Rahvarinne otsis siis oma kandidaati. Mäng oli siiski selle peale, et Rüütel võis võita 50%. On vaja rohkem kandidaate, et mõnedki hääled Rüütlilt ära võtta ja minna teise vooru. Siis, kui ma veel kõhklesin, üks Isamaa tegelane Indrek Kannik[88] helistab ja palub mul kandideerida. Tema ütles selle just kõige selgemini välja, et tuleb Rüütli hääli kahandada, ja siis helistab Helsingist[89] Lennart ise, kes oli seal Eesti saadikuks. Tema ei rääkinud seda, et Rüütlilt tuleks hääli ära võtta, vaid et oleks alternatiiv olemas, kui temaga midagi juhtub. Ma küsin, mis sul siis on? Noh, mul on terviseprobleeme. Mis haigus sul on? Üks selliseid juhtumeid, kus Lennartil jääb suu lukku. Ta pidi tükk aega mõtlema enne kui vastas, et mul on jalahäda. Mina mõtlesin, et tean küll, mis jalahäda sul on. Häda on selles, et nii erinevad inimesed Rüütli ringkonnas nagu Endel Lippmaa[90] katsusid Lennart Meri kohta sõnnikut välja kaevata, miks tema perekond 50-tel juba varakult vangistusest lahti lasti. Seal oli segaseid seiku, aga seda oli häbematus küsida inimeste poolt, kes toetavad ENSV riigipead. Ma mõtlesin, et ma tean küll, kust kohast sul jalg valutab. Selge oli, et minu kandideerimine oli Isamaa ja Lennart Meri soov ja ma ütlesin talle, et ma võtan sinult rohkem hääli ära kui Rüütlilt. Ta ütles, et see sobib, kui sa ainult Rüütlilt ka hääli ära võtad. Tagantjärele, 2/3 minu hääletajatest oleksid hääle andnud Merile ja kolmandik Rüütlile. Mina sain 23%, kolmandik sellest oleks olnud 8% ja Rüütel sai 43%. Kokkuvõttes, Rüütel olekski saanud 51% ja olekski esimeses voorus ära valitud. Mare oli kandideerimise suhtes väga skeptiline ja pagulusest sain mina veel vähem hääli kui Rüütel. Kahel põhjusel: ühed pidasid esmalt mind punaseks ja teiselt poolt ka Rahvarinnet punaseks, kuid minu kaasmõtlejad olid nagu Maregi häiritud, sest nemad leidsid, et Eesti president peab tulema Eestist. See mõte oli omane just realistlikumale ja vabameelsemale ringkonnale. Kui ma poleks ise kandideerinud, siis ma oleks ise ka niimoodi mõtelnud, sest pagulaste mõte oli, et ameeriklased vabastavad Eesti ja panevad pagulased sinna valitsema. Meie olime kogu aeg rõhutanud, et kuulge, meie oleme jäänud külje peale ning uue Eesti juhtkond peab tulema Eestist. Seetõttu ma käitusin ka oma ringkonna arusaamade vastaselt. Ainult, et ma tundsin, nii erinevatel ringkondadel oli vajadus minu järgi ja tol ajal olin ma üksvahe populaarsusküsitlustel neljandal kohal Eestis. Minu nime teati, aga Rahvarinde maine sel ajal langes nagu kivi. Kui oli esimene küsitlus presidendikandidaatide kohta, siis oli Rahvarinde toetus 4% ja minu toetus oli 4%. Ma vedasin seda üles kuni 24%-ni, kuid Rahvarinne ei jõudnud järele ja jäi madalseisu.

Rüütli fenomen on muidugi huvitav, sest toob kohe esile paralleelid Kesk-Aasia ja Taga-Kaukaasiaga, kus ikka hääletatakse Alijeveid ja Nazarbajeveid.[91] Kas selline nõukogude mentaalsus on mingil osal elanikkonnast tugevasti sees? Tema oli ju veel Vaino[92] poolt paika pandud.

Jah, see on. Ta veel hüppas õigel ajal ümber. Veel esimeste sinimustvalgete puhul tänitas tema veel Eesti Vabariigi vastu, aga viimasel hetkel, kui see veel võimalik oli, hüppas täie jalaga teisele poole. Vaino Väljas[93] seda hüpet ei teinud.

Kuidas suhted Savisaare ja tema seltskonnaga täna on, kui neid on üldse?

Suhteid ei ole. Mind on kutsutud kõnelema Kärule, et rääkida Balti ketist siis kui laulupeo tuli ristub Balti keti joonega. sel puhul. Kutsujad on reformikad.[94] Ma ütlesin neile, et Balti keti mõte tuli isiklikult Savisaarelt ja et kui ma räägin, siis ma räägin ka sellest ja ma ütlen ka, et inimesed eri aegadel ja eri olukordades käituvad väga erinevalt. Kontrollisin, rääkisin inimestega ja nii see oli, kõik ütlevad, et Balti keti mõte tuli temalt, mitte üldrahvalikul ajurünnakul. Meil oli Konstantin Päts,[95] kes lõi kunagi rusikaga lauale, et mitte mingit kokkulepet bolševikega ei tee, relvaga vastu igaühele, kes tungib Eestisse ja oli siis üks täpselt samanimeline mees 21 aastat hiljem, kes ei astunud vastu. Me ei saa oma ajalooteadusest kumbagi ära kustutada, sest need, kes võltsivad ajalugu, kahjustavad sellega iseendid. Mis on hiljem juhtunud ja nii mõndagi on juhtunud, ma lähe üksikasjadesse, aga andkem tunnustust, et praegu siin ja täna ütleme aitäh Edgar Savisaarele, et sa andsid meile Balti keti mõtte.

Mida üldse Venemaa hirmust, mis on eesti mentaliteedis niivõrd juurdunud? Kuivõrd on sellega üle pingutatud ja kuivõrd peaksime sellega arvestama?

Hirmud on üle pingutatud. Mõnikord kuuldub, et küsitlustel umbes kolmandik vastajaist ütlevad, kui Venemaa peaks ründama, siis nad plagaksid lääne poole. Minul on raske neid taunida, kuna mu enda perekond lahkus, aga ma ütleksin jällegi, et sellist küüditamist, mis toimus Stalini ajal, ei ole juhtunud enne ega pärast seda. Kõige selle taustal on Eesti olukord kuidagi selline, et väga paljud inimesed kaaluvad Eestist lahkumist niikuinii ning igaühe jaoks, kes tegelikult lahkub, on kümme teist, kes kaaluvad lahkumist, kuid pole niikaugele jõudnud. Sellisel taustal, kui niikuinii lahkumist kaalutakse, annab väljarändele hoogu juurde, kui on mingisugune hädaoht silmapiiril. Mul on sihuke kurb mõte, et nõukogude okupatsioon äkki oligi ainukene, mis eesti rahvast ülal hoidis, sest keegi ei pääsenud läände. Eesti hakkas tühjaks jääma, kui tuli kolhoosistamine, sest osa põgenes enne seda linna, kuid teisi hoidis kolhoosistamine maal kinni. Kujutame nüüd ette, kui oleks 1930-te lõpus jätkanud normaalne olukord, oleks tulnud Euroopa liitumine nii nagu igal pool 1950-tel aastatel, siis maa jäi tühjaks. Soomes 1960-te alguses jäid maapiirkonnad järsult tühjaks. Ma kõndisin Kanadas skautidega Kotkajärve piirkonnas. Seal olid tühjad talud, kardinad ees, portselan akendel, kuid terved talud olid maha jäetud. Kuhu nad läksid? Läksid Bracebridge’i[96] vanaduspäevi veetma, mis oli lähim väike linn paarikümne kilomeetri kaugusel. See protsess, mis enne tühjendas maapiirkonnad linnadesse, toimub nüüd üle Euroopa, üle maailma. Kõik see kultuur ja maa, mida varem hoiti, sest venelased katsusid seda ära võtta, on nüüd käes ja just sellepärast, et ta käes on, pole sellel enam niipalju väärtust.

Rääkisin ühe Hiiumaa elanikuga, kes ütles, et suur osa Hiiumaast on ära ostetud Vene kapitali poolt. Nüüd ostab Vene kapital kokku selle, mis varem vallutati. Kapital on suhteliselt rahvusvaheline. Varsti on võib-olla kohal araabia šeigid, kes ostavad maad kokku.

Ma ei tea, millest see tuleb nagu ma ei tea, kelle käes Saku praegu on, aga kümne aasta eest ma avastasin endalegi üllatuseks, et ma joon vene õlut. Seal on olnud mitmed ümberkantimised ning praegu on Saku võib-olla jälle lääne kapitali käes.[97] Kui Jeltsini Venemaa oleks osanud Eestiga sõbralikke vahekordi hoida, siis oleks see kõik praeguseks juba toimunud. Iga kord, kui Eesti kaubandus oli Venemaaga tugevasti seotud, siis oli kole raske seda katkestada. Venemaa aitas meie läänestumisele kaasa, sest arvas, et tehes kaubandustõkestusi, ta kimbutab aeg-ajalt Eestit. Balti riikidest just Eesti kiskus end kõige varem Lääne turgudele. Mugavam oleks olnud hoida suhteid Venemaaga, aga Venemaa nöökis ja me pidime selle pingutuse ära tegema ning seda oligi vaja. Leedul ei olnud Venemaa poolt sellist pressi peal ja nemad viivitasid otsustega.

Mida me peaksime tegema selleks, et selles maanurgas siin ellu jääda? Olukord, kus on vastasseis ja hõõrumine hoiabki Eesti võib-olla koos?

Eesti peaks jätkama üldiselt seda, mida seni tehtud on. NATO on reageerinud üle ootuste tugevasti ja ma oletan, et mingisugust Donetski sarnast tsirkust on Narvas palju raskem toimetada. Eesti sõjavägi on tõhusam kui Ukraina sõjavägi nagu ka muud teenistused. Infiltreerimismängu saab mängida ikkagi kuni teatava piirini. Kohalikud peavad seda toetama. Kui Venemaa tahaks Eestit vallutada, siis nad peaksid tegema sõprusofensiivi. Vastandumisega nad hoiavad Eestit kogu aeg üleval.

Kas nad tahavad vallutada?

Jah. Inglastel ja prantslastel ei olnud impeeriumist loobumine kerge, aga seda oli vaja teha, et uuesti alustada. Prantsusmaal tuli kohe algusest peale hakata mõtlema kui riigile ajaloolise Prantsuse piirides ja mitte raiskama mõtteaega ja vaeva selleks, et kuidas me ikka Madagaskari tagasi saaksime. Venemaa ja mitte ainult Putin, vaid valdav osa sealsest elanikkonnast pole ikka veel suurriikluse deržaava mõttest loobuda suutnud. Nad ei ole veel selles faasis, kus nad hakkaksid rajama uut väiksemat Venemaad. Nad ikka unistavad, kuidas tagasi saada kasvõi pisikesi tükikesi vanast impeeriumist nagu Krimm.

Tänapäeval käib see rohkem kaudselt mõjutamisega. Eesti on suurepärane koht, kuna oleme NATOs ja Euroopa Liidus ning läbi meie saab mõjutada ja survestada neid organisatsioone.

Stalin toimis liiga kiiresti, kui ta annekteeris Eesti. Tagantjärele ta sai võib-olla isegi aru, et talle mugavam oleks olnud jätta Eesti satelliitriigiks. Poolat, mis oli suuremal osalt tsaaririigi osa, ta ei katsunud Nõukogude Liiduga liita, sest ta sai aru, et seal on kaugemat võimuhoidu vaja. Eestit ja Baltimaid on venelased läbi ajaloo harjunud nägema osana Venemaast. Tõenäolisem stsenaarium oleks, kui nad saavad, siis üritavad annekteerida. Kui see pole võimalik, siis tekib selline vahepealne variant, umbes nagu Austria-Ungari võttis 1878 Bosnia-Hertsegoviina Türgilt ära, aga rahvusvahelised suhted olid sellised, et nad hoidsid seda enda käes ilma impeeriumiga liitmata nagu oli prantslaste protektoraat Marokos. Austria annekteeris Bosnia-Hertsegoviina täielikult alles 1908, kui olud muutusid. Nii nagu imperiaalne mõtteviis ette näeb – kui saab satelliidiks nagu on Abhaasia, siis on kena, aga kui nad saavad täiesti ära võtta nagu nad Krimmis arvasid, et saavad, siis võtavadki täielikult ära. Sealt heatahtlikkust pole rohkem loota kui maailmasõdade vaheliselt Saksamaalt. Esimene lüüasaamine ainult vihastas Saksamaal ning alles teine ja põhjalikum lüüasaamine tõi aru persest pähe. Neile jõudis kohale,kui nad Esimeses maailmasõjas kaotasid Lotringi ja Poznani piirkonna, siis Teises maailmasõjas liikus piir kuni Oderi jõeni ning kui nüüd kolmandat korda katsuda revanši võtta, siis neil ei jää Saksamaad enam järele. Venemaa on esimese kaotuse läbi teinud ja nii nagu Saksamaa arvas peale Esimest maailmasõda, et see oli anormaalne ja nad tegelikult võitsid sõja, aga keegi reetis neid tagaselja või juudid või keegi teine, siis Venemaal on praegu samasugune tunne süvenemas. Nõukogude Liit lagunes ilma põhjuseta, sest keegi tegi mingisuguse suure lolluse, Gorbatšov[98] reetis ja nende meelest on asi taastatav.

Kas nad on piisavalt tugevad selleks?

Seda nad ei ole. Erinevust soovi ja teostamise vahel tuleb silmas pidada ja mitte olla kabuhirmus, et venelased tahavad ja kohe nad saavad.

Deržaava mõtlemine Venemaal on teistsugune kui võrrelda Prantsuse või Briti imperiaalse mõtlemisega. Briti impeeriumis olid asumaad kusagil kauge – India, Falklandi saared, jne. Venemaa seevastu on väga ühtne üle kontinendi ulatuv impeerium.

Just sellepärast see ongi väga raske murda, sest uuel Prantsusmaal olid selged piirid. Uuel Venemaal on maaalad, mida nemad valitsesid, kohe piiri taga. Neil on tõesti raskem loobuda impeeriumist kui prantslastel ja inglastel, aga impeeriumit tagasi võita oleks neil sama raske kui prantslastel ja inglastel.

Sooviksin Teie arvamist teada saada sellises mõneti intiimsest küsimuses nagu hing ja lahkumine sellest maailmast. Milline võib ühe inimese ettekujutus sellest olla?

Pärast seda kui mu aju ja süda lakkavad töötamast, ei jää must mitte midagi järgi. Ajutegevuse lakkamise järel on teadvusel lõpp.

Hauatagusesse maailma te ei usu? Aga UFOsid ja elu teistel planeetidel?

Mul pole mingit alust arvata, et on olemas midagi üleloomulikku, kaasa arvatud hauatagune tegevus. Ei ole jumalaid, ei ole haldjaid, ei ole päkapikke. Ma olen valmis uskuma jumalat niisamuti kui UFOsid ja Loch Nessi monstrumit, kui mulle esitatakse tõsiseltvõetavad tõendid nende olemasolu kohta. Elu teistel planeetidel on arvestades tähekogude, tähtede ja planeetide arvu võimalik, aga ma võtan selle teatavaks siis, kui nad avastatakse või mõni kontakt tekib. Kuni seda ei ole, siis on see kõigest võimalik. Elu teistel planeetidel on väga erinev kategooria võrreldes mingisuguste jumalate, üleloomulike jõududega või hauataguse eluga, selline loomulik nähtus, et võiks kusagil mujal ka juhtuda. Miks ta ei võiks?

Aga kas jumalatega seotud mütoloogia äkki ongi mõne kunagise ammuse kontakti tagajärg, mis on aegade jooksul võtnud religioosse kuju?

Praegu te katsute minna kuhugi, mille suhtes ma olen ükskõikne. Ma olen absoluutselt kindel, et inimesel on psühholoogiline vajadus Jumala järgi, mis on vastuvaidlematu. Aga nii nagu venelaste soovid ja venelaste võime oma soove saavutada on kaks erinevat asja, niisama on ka inimese soov Jumala järele ja Jumala olemasolu on sama erinevad kategooriad.

Kas meie head või halvad teod, mida me oleme teinud, ei mängi enam mingit rolli?

Pärast Mare surma, küll ma tahaks ja küll ma sooviks, et oleks veel midagi. Mul on vajadus müstika järele. Millal sa viimati istusid tühjas kirikus? Lihtsalt omaette? Ma juhtusin istuma nii paari nädala eest siin Tartus Jaani kirikus. Meie vajadus müstika järele on teaduslikult tõestatav, aga mõte, et kui meil on vajadus päkapikkude järele, siis nad kohe ka tekkivad, see on juba väike hüpe.


[1] Taagepera. Küla Valgamaal, Helme vallas.

[2]Karl Taagepera (1894-1993) Tartu Ülikooli veterinaariaõppejõud 1926-44.

[3] Elfride-Amalie Taagepera (1893-1974)

[4] Noorte Naiste Kristlik Ühing (NNKÜ). Üleilmse kristliku naisteorganisatsiooni haru Eestis. Asutati 1931.

[5] Arvo Taagepera (1927-2007) Elektriinsener.

[6] Hans Christian Andersen (1805-1875) Taani kirjanik.

[7]Eesti k. „Praha sillal kasvab rosmariin, keegi ei taha lillekest kasta või hoolitseda, ta kunagi ei õitse.“

[8] Theodor Tallmeister (1889-1947) Eesti vaimulik ja poliitik, Tallinna Pühavaimu koguduse õpetaja 1917-44.

[9] Harri Haamer (1906-1987) Eesti vaimulik. Tartu Pauluse koguduse õpetaja 1933-48.

[10] Trilma (hiina kabe). Lauamäng, mis loodi 1892 Saksamaal.

[11] Uno Valdur Pormeister (1932-2012) USA lennuväe allohvitser.

[12] Ene Michelson (Schulzenberg) (1933-2010)

[13] Melita Tagepera (1896-1986); Miina Tagepera (1869-1963).

[14] Ungari kirjaniku Viktor Rakosi (1860-1923) noorsooromaan, mis ilmus eesti k. 1933.a. Tartus kirjastuse “Loodus” väljaandena (tõlkija Ants Murakin).

[15] Väikelastele mõeldud sari, mis ilmus 1937-40 kirjastuse “Loodus” väljaandel ja siis uuesti 1942-43.

[16] “Viisk, põis ja õlekõrs” ilmus 1937.

[17] Lasteleht. Aastatel 1901–1940 Tartus ilmunud Eesti esimene laste- ja noorsooajakiri.

[18]Marie Underi (1883-1980) luulekogu, mis ilmus 1942.

[19] Tartu Karlova Gümnaasium, alates 2014 sügisest Tartu Karlova kool.

[20] Raimo Bakis (1933). Arvutiteadlane. Töötas kuni 2006 IBM-is.

[21] Charles Martel (Karl Martell) (688-741) Frankide hertsog 718-741 ja majordoomus 715-741. Juhtis frankide vägesid Poitiers’ lahingus 732, millega peatas araablaste Umaijaadide kalifaadi ekspansiooni Euroopasse.

[22] Vladimir Lenin (Uljanov) (1870-1924) Nõukogude Liidu riigitegelane.

[23] Vabatahtlik relvastatud organisatsioon Saksa okupatsiooni ajal 1941-44.

[24] Lohu küla Rapla maakonnas, Kohila vallas.

[25] Johannes Sepp, pangaametnik; Alma Sepp, tema abikaasa.

[26] Tõenäoliselt Heino Leevald (1897-1942).

[27] Mare Taagepera (1938-2013). Keemiadoktor (1970). Alates 1961 abielus Rein Taageperaga.

[28] Praegu Gdansk Poola Vabariigis.

[29] Bad Blankenburg. Linn Saksamaal Tüüringi liidumaal, 1949-1990 kuulus Saksa DV koosseisu.

[30] Würzburg. Linn Saksamaal Baieri liidumaal.

[31] Hanau. Linn Saksamaal Hesseni liidumaal, u.25 km Frankfurtist idas.

[32] kunagine Eesti kodanik (saksa k.)

[33] ümberasustatud isik (inglise k.) 1945 tekkisid Saksamaal DP-laagrid, neist viimane suleti 1959.

[34] Nora Peets (1898-1995) kirjanik, elas Marrakešis 1929-74.

[35] Rudolf Peets (1893-1991) arst, elas Marrakešis 1929-74.

[36] Linn Marokos.

[37] Fridtjof Nansen (1861-1930) Norra polaaruurija ja diplomaat. Nobeli rahupreemia (1922).

[38] ametlikus saksa k. ein gut gebratene Gans ist eine Gabe Gottes

[39] Jacques Favreau (1934) Prantsusmaa sõjaväelane, erukindral (général de corps d’armée).

[40] Alphonse Juin (1888-1967) Prantsusmaa marssal (1952).

[41] Istiqlal (Iseseivuspartei, araabia k. Ḥizb Al-Istiqlāl), rajati 1944, rahvuslik-konservatiivne erakond Marokos, mis taotles riigi iseseisvumist.

[42] Mohammed V – Sidi Mohammed ben Yusef (1909-1961) Maroko sultan 1927-53 ja kuningas 1957-61. 1953-1955 sunniti prantslaste poolt eksiili Korsikal ja Madagaskaril.

[43] üllatuspidu (inglise k.)

[44] kokteilipidu (inglise k.)

[45] Elizabeth II (1926) Suurbritannia ja Põhja-Iirimaa Ühendkuningriigi kuninganna alates 1952.

[46] Tangeri linn ümbruskonnaga Gibraltari väina ääres kuulutati 1923 neutraalseks ja demilitariseeritud rahvusvaheliseks tsooniks Prantsusmaa, Hispaania ja Suurbritannia haldamisel. 1956 liideti Marokoga.

[47] Hans Mirka (1936) USA lennundustegelane. American Airlines asepresident 1992-98.

[48] Üliõpilasorganisatsioonid Helsingi ülikoolis. Tekkisid 1907, kui Pohjalainen Osakunta jagunes kaheks regionaalseks osakonnaks.

[49] Helmo Raag (1929-2008) Elektroonik.

[50] “Mare ja mina, Mälestusi 1960–1970”, Ilmamaa. Tartu: 2014.

[51] Uno Kingissepp (1927-1999).

[52] Võin rääkida, kui on möödapääsematu vajadus (vene k.)

[53] Romuald J. Misiunas and Rein Taagepera. The Baltic States : years of dependence, 1940-1980 /Balti riikide sõlteaastad 1940-1980. Berkeley, Los Angeles : University of California Press, 1983.

[54] Georg von Rauch (1904-1991) Baltisaksa ajaloolane. “The Baltic States: Years of independence – Estonia, Latvia, Lithuania 1917-40” ilmus saksa k. 1970 ja inglise k. 1974.

[55] Andrus Pork (1949-1994) A-st 1991 Park. Eesti filosoodf ja politoloog. TA korrespondentsliige (1987).

[56] Nõukogude Liidu turismiagentuur, asutatud 1929.

[57] Silvi Kukk, abielus Jüri Kukega alates 1967.

[58] Jüri Kukk (1940-1981) Eesti keemik ja vabadusvõitleja. Tartu Ülikooli õppejõud kuni 1979.

[59] Viktor Niitsoo (1952) Eesti vabadusvõitleja ja endine Riigikogu liige.

[60] Mart Niklus (1934) Eesti bioloog ja vabadusvõitleja. Riigikogu liige 1992-95.

[61] Elfriede Niklus (1908-1996).

[62] Andres Mäe (1962) ERSP asutajaliige.

[63] krohvitud majad, (stucco – krohv).

[64] Aadressil Tähe 20 Tartus tegutses 1926-2008 Karlova apteek.

[65] Tühjenda oma taskud (inglise k.)

[66] Aamulehti. Tamperes ilmuv soomekeelne päevaleht. Asutatud 1981.

[67] Ivo Iliste (1935-2002). Rootsi-Eesti ajakirjanik, tõlkija ja luuletaja.

[68] Balti Teaduste Edendamise Assotsiatsioon (AABS) asutati 1968 Marylandi osariigis Balti riikide alaste teaduslike uuringute edendamiseks.

[69] Ajalugu hakkas liikuma (inglise k.)

[70] Andres Küng (1945-2002) Rootsi-Eesti ajakirjanik, poliitik ja publitsist.

[71] Metsaülikool asutati 1966 Kanadas väliseestlaste eesti kultuuri, teaduse, poliitika ja ühiskonna alaseks koolitamiseks.

[72] Andres Küngi raamatud “Vad händer i Baltikum?”(“What happens in the Baltic States?”), 1973 ja “Estland – en studie i imperialism, (“Estonia – a study of imperialism”), 1971.

[73] Ajaleht “Kodumaa” 1958-91 Tallinnas ilmunud Väliseestlastega Kultuurisidemete Arendamise Ühingu nädalaleht.

[74] Mart Susi (1965) jurist, õigusteaduse doktor (2008), EHI juhatuse esimees 1988-90.

[75] Arnold Rüütel (1928) Eesti NSV ja Eesti Vabariigi riigitegelane. Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees 1983-90. Eesti Vabariigi president 2001-05.

[76] Jüri Kärner (1940-2010) Eesti bioloog. Tartu Ülikooli rektor 1988-93.

[77] Jossif Stalin (Džugašvili) (1879-1953) Nõukogude Liidu riigitegelane.

[78] Tiina-Kai Taagepera-Vaska (1962) arhitekt; Salme Taagepera (1964) rakubioloog; Jaan Taagepera (1968) mehhaanikainsener.

[79] Saade oli eetris septembris 2009 http://uudised.err.ee/v/eesti/d9322d83-d900-4f7d-9e8f-5bf7ba4ab819; Priit Kuusk (1973) ajakirjanik; viidatav uuring http://www.cl.ut.ee/yllitised/KK-2005Vainik%20Orav.pdf.

[80] Artikkel oli R. Taagepera, “Socialist Republic that never was”, Los Angeles Times, 18 January 1990.

[81] Napoleon III (Louis-Napoléon Bonaparte) (1808-1873) Prantsusmaa president 1848-52. Keiser 1852-70.

[82] Tartu Ülikooli sotsiaalteaduskond asutati 1992. Alates 2010 sotsiaal- ja haridusteaduskond.

[83] Edgar Savisaar (1950). Poliitik. Tallinna linnapea 2001-04 ja alates 2007.

[84] Peet Kask (1948) Füüsik, politoloog ja poliitik.

[85] Lennart Meri (1929-2006) Eesti Vabariigi president 1992-2001.

[86] Mõõdukad 1992-1996. Sotsiaaldemokraatliku partei ja Maa-Keskerakonna valimisliit. 1996 ühineti erakonnaks Mõõdukad.

[87] Lagle Parek (1941) Vabadusvõitleja. Eesti Vabariigi siseminister 1992-93.

[88] Indrek Kannik (1965) Eesti poliitik ja riigiametnik.

[89] Lennart Meri oli 1991-92 Eesti suursaadik Helsingis.

[90] Endel Lippmaa (1930) Eesti füüsik, keemik ja poliitik. Füüsika-matemaatikadoktor (1969). Eesti TA akadeemik (1975).

[91] Heidar Alijev (1923-2003) Nõukogude Liidu ja Aserbaidžaani riigitegelane. President 1993-2003. Nursultan Nazarbajev (1940) Kasahhi NSV ja Kasahstani riigitegelane. President alates 1991.

[92] Karl Vaino (1923) Eesti NSV riigitegelane. EKP Keskkomitee I sekretär 1978-88.

[93] Vaino Väljas (1931). Eesti NSV riigitegelane. EKP I sekretär 1988-90.

[94] Reformierakond. Asutatud 1994.

[95] Konstantin Päts (1874-1956) Eesti poliitik. President 1938-40.

[96] Bracebridge. Linna Kanadas, Ontario provintsis, Muskoka jõe ääres.

[97] Peale börsilt lahkumist on firma ainuomanikuks Carlsberg Estonia Holding OÜ ning Oy Sinebrychoff AB kaudu Carlsberg A/S.

[98] Mihhail Gorbatšov (1931). 1990-91 Nõukogude Liidu president, 1985-91 NLKP peasekretär.

PESAPUNUJA MÄSSUMEELE JÕEL (Intervjuu Ülar Ploomiga)

intervjueeritav: Ülar Ploom

koht: Tallinna Ülikooli õppehoone Narva maanteel

aeg: laupäev, 9.veebruar 2013, kl 10:00 – 12:30.

intervjueerijad:

Holger Mölder,

Indrek Olmaru

Tagasihoidlikkusel on faktituum, mis hakkab paistma elu jooksul, mitte ühe sündmuse kaudu. Eriti kaasajal, mis pakub ohtralt võimalusi kujundada iseendast ikoon, lasta teiste jaoks paista oma isik legendina, kasutada oma välist mina raha teenimise eesmärgil, võtta endale olematuid õigusi ja unustada ära, et „ankruketi lõpp on laulu algus“. Kaasaeg on siiski keerulisem, sest sellega kaasneb üks võimalus, mida ajaloos esineb üsna harva: võimalus punuda pesa mässumeele jõele. Võib olla, et alternatiivne mõtteviis on isegi tähtsam kui kriitiline. Õppejõu, tõlkija, luuletaja Ülar Ploomi alternatiivsus on tipnenud ja tipnemas tema õpilaste kaudu, pikaajalise pesapunumisena, samuti elukäigu ja mälestuste läbi. Tema enda sisemiste tunnetuste kohta on raske selgeid järeldusi teha, kuid käesoleva intervjuu lugejale torkab silma, et oma koht on siin kindlasti igiinimlikul vabadusepüüdel, anarhilisel mässumeelel, sügaval kultuuriusul ja mängul mängides jumalikku komöödiat.

I.O.

Meie avaküsimus on tavaliselt olnud esimeste mälestuste kohta, mida inimene mäletab oma kõige varasemast lapsepõlvest.

See on kummaline küsimus ses mõttes, et inimene sageli arvab mäletavat, et midagi on lapsepõlves temaga juhtunud, aga sageli on see hoopis midagi, mis ta on enda kohta hiljem vanemate inimeste suust kuulnud. Nii et ta mäletab tegelikult teiste mäletamist, arvates et see ongi tema enda ehe mälestus. Nii et ma mäletan ühte sipelgapesa Võrumaal Mõtuskonnus, Mõniste lähedal. Ilmselt ma istusin sinna sisse. Ma olin umbes kaheaastane ja olin seal oma hoidjaga. Ta oli ka Tartus minu hoidja. Teised tegid raskel tööajal heina. Kuna sellest on hiljem nii palju räägitud, siis ma ei tea, kas see on nüüd minu mälestus või mäletan ma lihtsalt seda, mida teised on rääkinud.

Mingeid aistinguid, mingit valuaistingut selle sipelgapessa istumisega ei ole?

Nagu oleks mingi kibedus, selline üllatus või ehmatus, mingid sellised asjad koos. Suur ehmatus. Mulle tundub, et ma olen seda varem ka mäletanud. Mul on mõnede asjadega niimoodi, et mida ma olen varem väga teravalt mäletanud, siis praegu ma ei tea, kas ma nüüd seda enam mäletan. Näiteks oli mul siis, kui ma olin umbes viiene, selja peal luukasvaja ja seda opereeriti. Ma mäletan seda tunnet, kui pandi see tuimestusmask, eeter või mis seal on, et sa meeled ära kaotad. Seda tunnet ma mäletasin mitukümmend aastat, aga nüüd enam ei mäleta. Ma mäletasin seda füüsiliselt ja see oli mulle jälk.

 Aga sipelgapessa istumise ajal toiminud aistingud, heina lõhn?

Heina lõhna mäletan hilisemast ajast, aga jälle pean ütlema, ja ma ei tea, kas see on keemia või vanadus, aga viimased viis aastat on aistingud üldse läinud tunduvalt nõrgemaks ja aistingumälu on tuhmunud. Ma tunnen, et ma ei tunne enam niisuguseid lõhnasid, nagu ma tundsin varem ja ma ei mäleta neid enam nii hästi. Mul on muidu olnud küll kaunis sageli niimoodi, et lapsepõlve lõhnad on tulnud meelde – jah, et see lõhn on sealt pärit.

Kas Võrumaal on Sinu suguvõsa juured?

Võrumaalt on jah mu isa ja ema mõlemad pärit, aga sipelgapesa, millest ma konkreetselt rääkisin, oli emapoolsete vanavanemate maadel. See oli siis küll juba kolhoosi maa, aga me tegime seal kuskil kraavi peal heina. Lähim suurim koht on Ape, see on Läti poole peal. Läti piiri ja Peetri jõeni on umbes kolm kilomeetrit läbi metsa. Meie poole peal on lähim suurem koht Mõniste. Kuutsi külas on kool[1] praegugi olemas. Lähedal on Naha küla, mis pidi olema Eesti kõige lõunapoolsem küla. Aga mu isa sünnikodu on Krabi lähedal, see on Paganamaal. Lapsepõlves veetsin kõik suved maal. Kui olin suurem, tegelikult juba keskkooli lõpuklassis ja üliõpilisena, tulin kell viis üles, lüpsin lehmad ära, sest vanaemal olid käed haiged, ja siis hakkasin õppima.  Viis tundi tegelesin oma asjadega ja siis tulid muud tööd peale, sest oli vaja heina teha. Terved suved ja päev läks ikkagi nii, et olid maatööd. Niitsime käsitsi, kuid sain istuda suure hobusega veetava reha peal. Hobuniidukiga ma ei niitnud, seda tegi vanaisa, kes oli mehhaanikas  väga osav. Kaks lehma oli, hobune ka.

Krabis külast on pärit Evald Saag.[2]

Evald Saagi peret minu isa pere teadis ja mingeid kokkupuuteid ikka oli, aga midagi täpsemat  ma ei oska öelda. Käisin kunagi Evald Saagi pool ja siis oli sellest ka juttu. Aga minu tädi mäletas Evald Saagi hästi. Hiljem, 1939. aastal, kolis isa pere Jõgevamaale Puurmani lähedale, kus praegugi on minu suvemaja.

Millega isa tegeles?

Ma pidasin oma isa küllaltki pikka aega „vanaks“ inimeseks. Ta sündis aastal 1914 ja oli minu koolikaaslaste isadega võrreldes eakam. Tema oli matemaatika õpetaja Tartumaal, mõnda aega isegi väikese algkooli juhataja, ja pärast oli Tartus õpetaja. Ta oli käinud Tondi sõjakoolis. Ma enam ei mäleta, mis teda motiveeris. Pärast läks ta Tartu ülikooli matemaatikat õppima, aga siis tuli sõda peale. 1944. aasta mobilisatsiooniga sattus ta piirikaitserügementi[3], oli seal leitnant ja siis pärast oli metsas. Kui ta välja tuli, siis oli ta algul Patarei vanglas, siis Siberis neli aastat, siis tuli tagasi ja ülikooli teda muidugi ei võetud, ning pärast ta töötas Tartu piimakombinaadis ökonomistina, lõpus oli vanemökonomist. Ülikool jäigi tal lõpetamata.

Te elasite Tartus?

Alguses, kui ma Tartus kooli läksin, siis elasimegi Miina Härma kooli kõrval Kooli tänavas. Samal ajal ehitasid vanemad maja Ropka linnaosas, mis on praegugi seal olemas. Isa ehitas ja ema, kes oli arst ning kellel oli natuke võimalusi, toetas. Me olime neljakesi: isa, ema, vend ja mina. Ruumikitsikus oli küll. Olen kuulnud, et korteri saamine oli ikka meeletult raske ja tegelikult ju viiekümnendate aastate lõpus ning kuuekümnendate aastate alguses kerkisid need individuaalkarbikesed igale poole, vastavalt nendele kehtestatud kitsendustele. Vend oli minust neli aastat vanem ja töötas Tartus ülikooli kliinikumis anestesioloogina. Kuid ta suri ootamatult viiekümne viieselt. Ega me päriselt ei tea ka millesse, sest tal oli igasuguseid probleeme, aga vist ikkagi kvalifitseeriti surm infarktina.

Ema oli samuti arst. Kui öeldakse, et mõni laps läheb rohkem isa poole ja teine laps läheb rohkem ema poole, siis kas võib öelda, et vend läks rohkem ema poole ja Sina läksid rohkem isa poole?

Nii võib öelda, sest isal oli keelehuvi ja ta kirjutas luuletusi, mitte küll palju. Ema oli erialalt kopsuarst, töötas tuberkuloosidispanseris ja oli pikka aega röntgenoloog. Suvel, kui olime vanaema ja vanaisa juures Võrumaal, käidi küla pealt ema käest kogu aeg arstinõuandeid küsimas.

Kas isa võttis Sinu kasvatamist tõsiselt?

Ma arvan, et ta võttis väga tõsiselt, võib olla isegi liiga tõsiselt. Isa vihastas vähe, pigem oli ema väga äkiline. Isa hakkas vihastama rohkem siis, kui ta vanemaks sai. Mäletan, et kui ma laps olin, siis isa oli alati rahulik. Tal olid omad meetodid. Kui ma vanemaks sain, kuusteist ja umbes sellises vanuses, siis ta ei saanud aru ja läks endast välja, kui nägi, kuidas inimene selle asemel, et valmistuda keemia olümpiaadiks, läheb välja ja mängib jäähokit. Ma mõnest olümpiaadist võtsin ka osa, aga eriti ei õppinud.

Inimese kujunemist mõjutab palju ka kool. Kooli läksid Sa Tartus Miina Härma nimelisse. Kas seal juba siis oli inglise suund?

Jah, see oli Tartu 2. Keskkool. Ma läksin kooli 1962, kui seal alustas esimene selline klass, kus oli juba algusest saadik inglise keele õpe. Pärast väga paljud meist läksidki inglise filoloogiat edasi õppima. Meie klass oli väga kokkuhoidev. Sügisel möödus 50 aastat sellest, kui kooli läksime, ja toimus järjekordne kokkutulek.

Kas kooli valik oli teadlik või vanemad lihtsalt panid? Tolle ajal igapäevaelus inglise keelega väga palju kokkupuudet ju ei olnud. “Morning Star’i”[4] sai ehk lugeda.

“The Moscow News”[5] ka muidugi. Eks vanemad ikka ilmselt tahtsid seda, pidasid keeli oluliseks. Ema oli arst, isa oli õpetaja ja isa oli ka suur keelehuviline. Ta oskas saksa keelt ja oli inglise keelt ise õppinud. Meil kodus oli ingliskeelseid raamatuid, isegi paar eestiaegset. Kool oli inglise keele kallakuga, aga ka reaalained olid meil väga tugevad. Igor Holts[6] oli seal matemaatika õpetaja. Praegune haridusminister Jaak Aaviksoo[7] oli tegija, aga mitte ainult tema. Ta oli minust paar aastat vanem. Tema tegi sellise tüki, et jättis ühe klassi vahele: seda loeti tollal suureks asjaks, see andis kooli mainele juurde, õpetajad pushisid ka tagant.

Kui palju oli sel ajal  inglise keele kallakuga koole?

Tallinnas oli muidugi Tallinna 7. Keskkool, Tartus Miina Härma nimeline ja need olid tegijad. Hiljem tekkisid eriklassid Rakveres ja Võrus. Siis tuli Tallinna 44. Keskkool, kus ma olin hiljem pedagoogilisel praktikal. Aga meil oli terve kool inglise keele kallakuga. Üheksandas klassis võeti teistest koolidest uus rühm tegijamaid juurde ja nõrgemaid puksiti välja. Inglise keelt tambiti üksteist aastat ja ikka kõvasti tambiti. Keel pidi saama selgeks tahes tahtmata ja lõpuks hakkaski see kõikidele külge. Ega mina koolis ei olnud mingi õppija, pigem vastupidi. Koolis kujunes popiks vahetada hommikul eelmise päeva raamatud järgmise päeva raamatutega ja tunde valmistati ette järgmiste tundide ajal. Ma tean seda hästi, sest olin kahjuks ise ka selline lupard, aga keel oli midagi sellist, mis hakkas mulle suhteliselt hästi külge.

Mingil ajal tekkis siis sügavam huvi, sest kõik ei läinud ju keelt edasi õppima?

Prioriteet number üks oli, et ma tahtsin saada ära nõukogude sõjaväest, maksku mis maksab. Kõige tähtsam oli saada kõrgkooli sisse. Meil olid kusagil teismelise east saati lahkarvamused isaga, kes arvas, et ma peaksin kogu oma vaba aja kulutama õppimisele, sest tema, kes ta kunagi nii väga tahtis õppida, seda ei saanud, ja nüüd on üks niisugune noor loll, kes selle asemel, et kasutada oma aega millegi kasuliku jaoks, mängib hokit, jalkat, tõmbab pidusid mööda ringi ja nii edasi.  Niisugune lollpea, eks ole, sest mina arvasin, et inimene peab elama. No ja siis tekkisid meil eriarvamused. Aga sõjavägi oli tõsine hirm. Mingisugused sõjakomissariaadi alandused algasid juba kümnendas klassis, kui võeti arvele, siis veel sõjaline õpetus, sõjaväelaagrid. Hiljem, ma mäletan, 27-aastaselt, kui ma olin juba kahe lapsega pereisa, siis ma pidin minema siia Tallinnas sõjakomissariaati, võtma enda trussikute väele (kasutan meelega seda sõna) ja ütlema vene keeles „prizõvnik Ploom priibõl“. Minu jaoks oli see alandav. Ma pean ütlema, et ka sõjakomissariaadis olid ilmselt mõned täiesti normaalsed ohvitserid, aga kogu see institutsioon oli mulle maast madalast ebameeldiv. Ma teadsin oma isa asju ja mul oli sügav vastumeelsus selle riigi vastu, nõukogude lipu vastu, nõukogude hümni vastu, nõukogude jäähokikoondise vastu, siit edasi ei saanud see avaldamata jääda nõukogude sõjaväe vastu. Nii et minu põhiline motiiv saada kõrgharidus tulenes soovist pääseda nõukogude sõjaväest.

Aga kõrgkooli juurde jõudes, siis miks sa just Tallinna läksid?

Tartu tundus tol ajal olevat nii väike ja ebahuvitav linn, et Tallinnasse sa tulid nagu suurlinna. Siis olid veel sellised lollid ja metsikud mõtted, et äkki õnnestub Soome ära hüpata. Mul olid mõned südamesõbrad, kellega meil oli sarnaseid huvisid ja nendega koos sai mõeldud.

Pedagoogilise instituudi prestiiž ei olnud kõrgkoolide seas just kõrge, kuigi tal olid omad võlud, maale õpetajaks minnes pääses sõjaväest jne.

Kool selles mõttes mind absoluutselt ei huvitanud ja minu isale jäigi arusaamatuks, miks ma valisin pedagoogilise instituudi, kuigi oli võimalik minna ka Tartu Ülikooli. Kui päris aus olla, siis tagantjärgi ei saa ma ise ka aru. Kui hakata mingit loosungit panema, siis nagu meil klassiski oli, ühelt poolt selline mässu ja vabameelsuse vaim, tegelikult anarhistlik vaim, aga no meie ei teadnud anarhiast muidugi midagi. Biitlid ja Rollingud ja Led Zeppelinid[8], need huvitasid, aga mind mitte niivõrd kui muusikud, vaid eelkõige kui mäss, vabameelsus, vastuhakk.

Meil oli siin juttu jäähokist. Kui tõsiselt Sa seda mängisid? Kas osalesid võistlustel? Tol ajal oli see rohkem nagu venelaste sport.

See oligi venelaste sport. Kui me olime juba abituuriumis ning oleksime pidanud ülikooliks valmistuma, siis selleks, et jäähokit mängida, pöördusime Tartu Lastestaadioni poole ja tegime koolis normaalmõõtmetega hokiväljaku. See oli suur tegemine. Öösel valasime jää, ise panime poordid üles. Käisime Narvas või oli see Kohtla-Järvel, kust tellisime endale hokiuisud. Kui väljak sai valmis, siis pidasime seal üheteistkümnenda ja kümnenda klassi vahel hokilahingu, kus auhinnaks oli kast õlut, mille me kaotasime.

Kas tegid ka teisi alasid peale jäähoki?

Ma olin spordis diletant. Ma olen mõelnud, et kunagi ma ju käisin vehklemistrennis ja olin tegelikult päris osav, aga ma jätsin selle pooleli, sellepärast et käisime pigem koos sõpradega hoovides niisama vutti tagumas. Vehklemistrenni tuleb teha ikka nii, et veremaitse suus. Mitte, et me oleks seal lorutanud. Seal oli ka ikka niimoodi, et andmine oli kõva, aga see oli niisama, diletandi tasemel. Tol ajal olin ma spordifänn ja teadsin spordist päris palju. Ma mäletan, et isale kingiti telekas, kui ta sai viiekümneaastaseks. Esimene spordisündmus, mis mind tol korral rabas, oli Londonis 1966. aasta maailmameistrivõistlused ja me jälgisime seda niimoodi telekast, et kineskoop läks läbi, aga me kuulsime häält. Seal oli vist Brasiilia-Portugali mäng, mille Portugal võitis 3-1.[9] Siis tuli  male. Mu isa oli tohutu malefänn, . Ta mängis kindlasti mitte tipptasemel, aga avanguid tema ikka tundis ja uuris neid. Meil olid Kerese[10] maleõpikud ja muud asjad.

Keres oli ikka suur nimi.

Keres oli suur nimi ja tol ajal, ma aastat enam ei mäleta, olid jälle mängud maailmameistri tiitlile, kus meie leer siis oli kõik loomulikult Robert Fischeri poolt.[11] Ameerika juudi poolt ja vene juudi vastu, aga kõik partiid mängiti läbi. Üks asi, mis on tundmatuseni muutunud tolle ajaga võrreldes, see on male jälgimine. Male oli tol ajal väga tähtis. Natuke hakkasime avanguid ka uurima, aga see jäi väga algeliseks.

Kas võistlustel käisid?

Kooli omadel, aga seal ma sain kohe lakki, sest seal võitis ikka see, kes teooriat ka korralikul tundis. Isaga mängisime, vennaga mängisime. Ma mäletan, kui ma veel Kooli tänavas elasin, siis Igor Gräzin[12] oli venna klassivend. Igor käis meil ja meie käisime mõnikord Igori pool mängimas. Kuid füüsiline sport ikkagi ületas malet.

Huvitav, et kehaline osavus, vehklemine, säilis kindlasti ka tulevikus, aga väljundit tulevases elus spordile Sa nagu ei ole leidnud või ei ole tahtnud? Või on see huvi kadunud?

Ei, ma olen harrastusspordina ikka kogu aeg pallimänge mänginud, varem korvi ja jalkat. Aga nüüd tantsin. Need on standardtantsud, aga ma olen diletant, asjaarmastaja. Kehavalud ja seljavalud kaovad ära ning koordinatsioonil pole viga. Väga soovitan.

Kui Lõuna-Eesti poiss tuleb Tallinna, siis millised emotsioonid siin tekkisid?

Esimene Tallinna kogemus oli mul kusagil kuuekümnendate aastate alguses, kui me käisime  ema, isa ja vennaga Pirital. See oli tore, Pirita kloostri müüride peal käimist mäletan näiteks. Käisime kloostri müüride peal ja ema hüüdis hirmuga, et kuhu te lähete. See oli esimene kord kui ma Tallinnas käisin. Mäletan, et herilane nõelas. See on jah väga selgelt meeles, jõe ääres, seal oli mingi klaaspaviljon. Siis 1968. aastal, kui ma vehklemisega tegelesin, tulin Haapsallu võistlustele sõites Tallinnast läbi. Viru tänaval oli üks väga kihvt stseen. Eestlaste vahel toimus kaklus, Viru väravate juures. See oli minu jaoks väga huvitav. Ühel olid pikad mustad juuksed ja teisel olid lühikesed juuksed. Kusjuures siis oli nii, et Viru tänav oli täiesti eestikeelne. Pikajuukselised eestlased kaklevad, nii kihvt oli. Koplisse ma sattusin väga palju hiljem, esimesel peda aastal võib-olla Kopli pool ei käinudki. Meriväljalt algas suletud tsoon, kus piirivalve tuli juurde ja küsis luba. Kui ma tulin 1973. aastal pedasse õppima, siis nägin juba, et Tallinn oli venelasi täis. Olukord oli muutunud kardinaalselt ja see oli muidugi üllatav. Mitte, et mind oleks vene asjad kuidagi häirinud. Vastupidi, tol ajal esimesel kursal me õppisime vene keelt ise juurde. Koolivenna ja hea sõbra Hannes Villemsoniga[13] uurisime ise vene kirjandust, mida kooli aja ei viitsinud teha. Näiteks Puškini „Jevgeni Oneginist“ on mul pikad lõigud siiamaani peas, siis veel Jessenini luulet, Turgenevit lugesime, väga palju muudki.

Siia tulid õppima siis inglise keelt? Itaalia huvi siis veel ei olnud?

Oo, ei. Inglise keel hakkas mulle ka hästi külge ja seda ma tahtsin õppida. Osa meie klassist läks Tartusse, ülikooli, aga meie koolivenna ja pinginaabri Hannesega tulime Tallinnasse.

Pedagoogiline Instituut, see tähendab õpetajaks saamist?

Ei, see meid tol ajal ei huvitanud. Vastupidi, hoolimata sellest, et meie õpetajate hulgas oli silmapaistvaid pedagooge, oli meil pigem mässumeel igasuguse koolikorralduse vastu. Me ei teadnud tegelikult, kelleks me tahame saada.

Keel oli ikka see põhiline?

Jah, sest keel avas võimalused maailma. Keele abil võis saada teada, mis seal toimub. Naiivsus läänemaailma suhtes oli ikka meeletult suur ning kõik mis sealt tuli, oli ikka legendaarne, müütiline, vaba, õnnelik, mis vastandus must-valgelt sellele, mis siin oli. Seal oli kõik valge ja hele ning see, et seal olid mingid probleemid, tundus olevat nõukogude propaganda.

Millised mälestused pedast on? Kas saite siia ühikakoha?

Jah, alguses saime ühikakoha, vist pool aastat elasime seal ja siis me üürisime kolmekesi endale korteri Lasnamäele. Pärast sai mitmetes erinevates kohtades oldud. Tol korral oli stipendium nelikümmend rubla kuus ja vanemad muidugi toetasid.

Kas Lasnamäe suurehitus oli siis juba alanud?

Jah, me olime Punasel tänaval. Seal oli vist kolm või neli suurt maja. Mina elasin ühes üheksakordses majas. Värskelt ehitatud korruselamu. Jalgpalliväljak oli seal, mitte midagi suurejoonelist.

Peda koolitusega iseenesest jäid rahule?

Teoreetiliste ainetega ei jäänud rahule. Pedagoogika tundus nii nõme olevat, ehkki kindlasti oli ka huvitavat, sest oma ala asjatundjaid Lembit Andresen[14] oli seal ja pedagoogika ajalugu oli päris huvitav. Ühesõnaga pedagoogikat ja didaktikat ning muud jama oli meeletult palju ja lisaks sellele parteid ja partei ajalugu, mida muidugi oli Tartu ülikoolis ka. Millega väga jäin rahule, need olid keeled: inglise keel ja saksa keel, ja keele praktiline õpetus, mis olid väga heal tasemel. Meil oli kakskeelne eksperiment, kus inglise ja saksa keelt õpetati korraga. Teisest aastast saime saksa keele, inglise keel oli meil juba keskkoolist.

Saksa keelt Sa Tallinnasse tulles ei osanud?

Ei osanud. Koolis me midagi me õppisime, aga praktiliselt ei teadnud ma midagi. Pedas jättis soovida teoreetiline pool. Grammatikaõppejõud Gunnar Kiviväli[15] küll tuli Tartust üle, aga peatselt ta suri. Väga heal tasemel oli siiski ja mulle tohutult meeldis inglise-ameerika kirjandus, õppejõud oli Lidia Tsehhanovskaja[16], ja oli veel asju, mis meeldisid. Tegelikult ei saa nuriseda. Tartuga võrreldes, ma arvan, saime vähem üldaineid, filosoofiat. Kindlasti teoreetilist filosoofiat, aga filosoofia ajalugu oli, läbi materialismi muidugi. Meil ei olnud näiteks maailmakirjandust. Mulle tundus, et ma pidin sellega ise tegelema.

Ojamaa maailmakirjanduse õpik keskkoolidele oli väga hea, aga programmis tervikuna pöörati maailmakirjandusele vähe tähelepanu.

Muu hulgas ma ütlen, et tänapäeval ei teata enam sedagi ja vastuvõtt kõrgkoolidesse näitab seda. Kes koolipingist tulevad, neil on kirjanduse lugemus väga väga lahja. Tulles tagasi nüüdse ülikooli programmide juurde, siis siingi on on palju asju mööda. Näiteks jäänukina pedagoogika ja didaktika üleküllus õpetajakoolituses. Pedagoogika on selline asi, millega inimene peaks hakkama tegelema praktiliselt ja seda ei tohiks enne niisama nämmutada. Või kui, siis peaks piirduma näiteks keelte võrdlemisega ja selle baasilt sündiva didakitkaga mingi keeleerisuse õpetamisel. Kas või näiteks artikli teoreetilised probleemid ja selle seletamise spetsiifika eestlastele. Aga magistriõpe humanitaarias ei toimi. Ausalt öelda olen ma nii vihane selle 3+2 süsteemi[17] peale. Haridusministeerium seadis kunagi ülesandeks, et kolm neljandikku BA lõpetajatest läheb magistriõppesse, kuid ei räägita, et see on täiesti läbikukkunud aktsioon. Inimesed õpivad töö kõrvalt viis või kuus aastat ja hädavaevu teevad kohustuslikud kolm aastat ära ega mõtlegi edasi õppida, mistõttu pannakse kolme aasta programmi rohkem asju, kui tegelikult oleks vaja panna, et nad distsipliinist ikkagi mingigi ülevaate saaksid. Aga kursuseid on liiga palju ja seetõttu paljud liiga ülevaatlikud ja pealiskaudsed. Mis kolmeaastane programm? No andke andeks, kas me läheme kolm aastat õppinud arsti juurde? Kas me tellime endale arhitekti, kes on kolm aastat õppinud hoonet projekteerima? Miks me siis tahame, et inimene, kes õpib kolm aastat prantsuse keelt ja ühiskonda ning kultuuri, ongi nüüd selle valdkonna spetsialist? Ühesõnaga, magistriõpe ei ole toiminud ja 3+2 Bologna süsteemile üleminek on häbiväärne läbikukkumine.

Mina olen kuulnud niisugust juttu, et Bologna süsteem sätestab miinimumnõuded, kui palju aastaid peab mingi faasi omandamiseks õppima, aga kuna meil on harjutud kõiki seadusi saksa täpsusega täitma, siis võeti see meie süsteemi üks üheselt üle. Samal ajal esineb süsteemis ka vastuolu. Kogu tänane süsteem on orienteeritud noortele. Kui sa oled üle kolmekümne viie, siis sul praktiliselt kaob ära võimalus saada stipendiume, sest eeldatakse, et siis oled sa juba niisugusel tasemel, et ei pea enam õppima, saad selleks ajaks omandatud teadmistega ise juba hakkama

Nõus. Tegelikult ongi niimoodi, et me arvame, et oleme tublimad kui soomlased, kuna meie läksime uuele süsteemile varem üle. Helsingi ülikoolis on filoloogia bakalaureuseaste seniajani neljaaastane, mitte kolmeaastane. Kolme aastaga ei ole võimalik kõrgharidust omandada. Aga võib olla on õigus Mati Heidmetsal[18], kes ütleb, et praeguse asjade seisu juures, kus inimesed õpivad ja käivad tööl samaaegselt, stuudium pikeneb. Võib-olla tuleb sellega arvestada. Aga kehtestada õppimiseks kolm aastat ja anda diplom kätte, mina seda ei teeks. Las inimesed jätavad vahepeal pooleli, tulevad tagasi ja teevad neli aastat ära. Ja Erasmuse aasta nende nelja hulka ei kuuluks.

Tänapäeval hariduse tähendus muutub. Õppimine kõrgkoolis on rohkem nagu suhtlemine. Õppimine kui aine jaguneb aga terve pika elu peale. Aktiivne eluperiood, nagu me alguses rääkisime, on pikenenud.

Võimalik, et ka sotsiaalkindlustus muutub. Eestis ei taha keegi enam selle pensioniga päriselt elada. Mulle küll ei tee muret, kui ma peaksin tööd surmani tegema, juhul kui ülemine korrus võimaldab. Vastupidi, see teeb mulle rõõmu. Nagu me teame, need pensionisüsteemid on suhteliselt moodsad asjad, sada aastat tagasi Preisimaalt tulnud, aga ei pruugi niimoodi jääda. Need arengud, mis praegu käivad, on põnevad. Teine asi, mille ma olen selgeks saanud, et õppimine ei ole teadmiste kogumine, vaid see on pigem teadmiste viiside kogumine. Humanitaari mätta otsast rääkides faktide ja teooria vahekord, teooriad kui eri nägemise viisid, metodoloogiate omandamine, need on asjad, millega ülikoolis peaks tegelema.

Tegelikult on tänapäeval võimalusi info saamiseks meeletult palju. Traditsiooniline loeng iseenesest ei olegi enam peamine infoallikas. Ameerika süsteemis oli minu jaoks suur üllatus, isegi kerge kultuurišokk, et selliseid traditsioonilisi loenguid, millega me siin oleme harjunud, ei olnudki, vähemalt magistritasemel. Absoluutselt kogu õppetöö toimus seminarivormis ja õppejõud oli ainult nagu moderaator, kes vaatas, et kord oleks majas.

Õppimisvorm võibki olla seminar, kus inimesed loevad ja siis arutavad, kuidas seda saab mõtestada, mis süsteemides loetut mõista. Tegelikult ülikooli rektor Tiit Land[19] esitaski sellise üleskutse oma inauguratsioonikõnes ja see on minu meelest õige, et töö tehakse ära laboratooriumides ja seminarides. Suurte loengukursuste mahtu peaks vähendama. Praktikas toimib see minu arust vastupidi. Neid ei ole vähendatud, sest nad annavad neid kurikuulsaid tapipunkte, nn tinglikke ainepunkte, mille põhjal on toiminud enamasti instituutide finantseerimine. See on vabriku juhtimine, majanduslikult kaalutletud või ökonoomikale suunatud juhtimine ja see ei kanna head vilja. Meilgi osakonnas on mahukad loengukursused  need, millest me saame rohkem tapipunkte ja kõige vähema külastatavusega on seminarid, kus tuleb lugeda, arutleda, mõelda. Paraku tekitab see ideaali ja tegelikkuse vahele väga suured käärid.

Teaduses on ETIS[20] süsteem täpselt samamoodi üles ehitatud, et sa ei peatingimata kirjutama head artiklit, vaid õigesse väljaandesse, et bürokraadil oleks sind lihtsam süsteemi asetada. Mina sain näiteks teada, et kui sa kirjutad respekteeritud ajakirja (1.1) mingisuguse lühikese arvustuse, siis see on staatuselt võrdne sellega, kui sa kirjutad sinna päris artikli. Samal ajal, kui sa kirjutad tõsise päris artikli valesse väljaandesse, seda hinnatakse madalamalt kui poole leheküljelist arvustust õiges ajakirjas.

Tegelikult on niimoodi, et igaüks teab, mida ta teeb. ETIS-es on ühesugused andmed ja las nad seal siis olla. Need eelretsenseeritud artiklid on selles mõttes ikkagi head, et sa saad tegelikku tagasisidet ja see on vajalik, aga tõepoolest, kurioosumid on tõesti selles, et neid 1.1 või 1.2 võib soovi korral koguda ka väga mõnusasti. Süsteemist on võimalik mööda minna. Formaalselt saab muidugi alati mingite asjade taha pugeda ja on ka poetud. No mis sa teed. Lõppude lõpuks teab iga inimene, mida ta teeb, kuid muu hulgas teavad ka teised inimesed, mida ta teeb.

Tallinnasse tulid Sa ju ikkagi inglise keelt õppima. Kust siiski itaalia keele huvi nii äkki kerkis?

Jah, kõigepealt oli inglise keel, saksa keel ja siis ma õppisin prantsuse keelt. Lauri Leesi oli tol ajal niisugune küllalt markantne isiksus. Ta tegelikult õpetas prantsuse keelt praktikandina  ka Tartu Miina Härmas. Õpetajana oli ta isiksus. Ütlesin enne, et kui ma Tallinnasse tulin, siis ma õpetajaks ei tahtnud saada, kuid natuke tagasi mõeldes, siis üks õpetaja tõepoolest oli, kes oli muljet avaldav, ja see oli Lauri Leesi.[21] Temalt tuli keele õpetamine kultuuri kaudu. Me võime naaksuda, et meil on kultuurist ka mõneti erinevad arusaamised, aga ikkagi. Lauri eelistas Edith Piaf’i Mireille Mathieu’le[22], tundis hästi prantsuse kirjandust ja kunsti. See tegi aine põnevaks ja me Hannesega mõtlesime, et võib-olla ei olegi nii halb olla õpetaja. Aga itaalia keel tuli siis, kui ma olin veel üliõpilane. Hakkasin itaalia keelt ise õppima, sest prantsuse keelt ma juba oskasin küllaltki hästi, olin seda kolm või neli aastat Leesi juures õppinud, lugesin Maupassant’i[23] ja igasuguseid muid asju. Siis tekkis niisugune tunne, et on vaja itaalia keelt ka õppida. Isa ütles et, kuule, mine minu koolivend Aleksander Kurtna[24] juurde. Siis me olime juba ära leppinud, kui ta nägi, et mul on huvisid ka. Nad olid Kurtnaga koolivennad ja nad tegid kooli päevil mingisugust koostööd, sest isa oli matemaatikas päris osav ja Kurtna ilmselt paljus muus. Kui palju nad pärast sõda suhtlesid, ma ei tea, aga me käisime ükskord Tina tänavas, kus Kurtna elas ja Kurtna võttis mind enda juurde õpilaseks, mis oli meeletult kihvt, sest ma kuulsin igasuguseid uudiseid eesti kultuurielu ja partei poliitilise kontrolli kohta. Kurtna teadis neid tagamaid hästi. Õppisime tema kodus. Ta oli vabakutseline ning tõlkis hommikul. Tõusis üles kell neli, käis pargis jalutamas ja siis hakkas kohe tõlkima. Töötas keskpäevani, siis käis kirjastusi mööda tõlkeid pakkumas, kuluaarides asju ajamas, vestlemas ja nii edasi. Mõnikord ta ütles ust lahti tehes, et kas te saate mulle anda õppemaksu kolm rubla ette. Ka siis, kui ta oli alkoholi tarbinud, jäi ta tõeliseks džentelmeniks. Õpetamismeetod oli tal ka muidugi väga huvitav. Kasutasime Langenscheidti õpikuid või oli see Toussaint-Langenscheidti meetod[25], need on päris huvitavad. Vana meetod, mis algas sellega, et hakkasime kohe lugema Salvatore Farina[26] romaani ja seal oli siis itaaliakeelne tekst ja paralleelne tekst saksa keeles. Nii nagu vanad meetodid olid, lugemismeetod häälega, ja siis Aleksander käis mööda tuba ning mina pidin lugema ja tõlkima. Mõnikord, kui ta lihtsalt tüdines sellest õpikust, siis ta läks ja võttis raamaturiiulist suvalise raamatu, andis selle mulle kätte ja ütles, lugege ja tõlkige. Ise käis mööda tuba ja kontrollis mind. See arendas mu tõlkimisoskust ka selles mõttes, et pidin kõik kohe eesti keelde tõlkima. Muidugi, mõnikord ma panin mööda, aga tähtis oli see, et lause jookseks. Õpilasi ei tohi alahinnata ja materjal peab olema huvitav. Kui materjal on huvitav, siis on kõik huvitav ja kui materjal ei ole huvitav, siis võid seda ükskõik kui metoodiliselt taguda, et vihma sajab ja kass jooksis puu otsa, aga tulemust ei ole.

Kurtna oli värvikas isiksus, kellest palju ei teata. Itaalia kultuuri  tundis ta põhjalikult?

Itaalia kultuuri ta tundis. Ma ei tea kui sügavalt ta teadis keskaega ja renessanssi, aga ta tundis üheksateistkümnendat ja kahekümnendat sajandit, sest ta oli tõlkija ja valis neid allikaid. Ta tõlkis ka teistest keeltest ja tundis muidugi ka teisi kultuure, mitte ainult itaalia kultuuri. Eriti huvitasid teda kaasaegsed tekstid ja sellised, mis olid kuidagi süsteemile vastu, bulgaarlased, poolakad ja nii edasi.

Kas sellest oli juttu, kuidas ta peale sõda üldse Eestisse jäi? Ta õppis ju enne Vatikanis.

Kurtna oli selles mõttes kummaline mees, et ega ta kunagi ei rääkinud juttu nii, et punktist A punkti B. Ta rääkis paljudest asjadest, kuid allüüridega, vihjamisi. Ma sain aru, et ta oli olnud Siberis vangilaagris, mille kohta liikusid legendid. Selle kohta on hiljem kirjutanud üks ajakirjanik, kes uuris Kurtna kohta Londoni arhiividest mingeid asju.[27] Kurtna oli Petseri õigeusu vaimulikus seminaris ja sai stipendiumi Vatikani, et minna õppima diplomaatikat, vanu käsikirju, teksti filoloogiat põhimõtteliselt. Liikus legend, et ta vahistati, nõukogude spioonid võtsid ta kinni, kuna arvasid, et ta tegeleb diplomaatiaga. Ma arvan, et see on lihtsalt rahvajutt ja mingit diplomaatiat seal polnud. Üks versioon räägib, et ta oli topeltagent või mitmekordne Vatikani, võib olla Saksa agent, aga ma ei tea. Ma olen tema kohta lugenud erinevaid versioone.

Kui palju tal üldse võis õpilasi kokku olla?

Tal oli kunagi Teaduste Akadeemia juures üks rühm, kus olid viis või kuus inimest. Üks nendest oli Tiina Randviir.[28] Tema on ka Kurtnast kirjutanud – pan Kurtnast nagu teda kutsuti. See oli individuaalõpe. Hiljem oli mul niipalju jultumust, et läksin 1983. aastal itaalia keele õpetajaks Tallinna keeltekursustele ja sellest ajast peale arendasin ma oma diletantlikust edasi. Asi on selles, et tol ajal ei olnud Eestis itaalia keele oskajaid just palju. Oli Vello Hüva[29], kes oli õppinud Moskva rahvusvaheliste suhete instituudis, aga tema töötas ajakirjanikuna. Siis oli veel Tiina Intelmann[30], kes läks hiljem diplomaatiasse. Tiina oli muidugi väga hea itaalia keele oskaja. Me õppisime temaga koos ka 1989 Siena välismaalastele mõeldud koolis.[31]

Enne Sienat Sa ametlikus korras itaalia keelt ei õppinudki?

Ei, ma olen tegelikult iseõppija. Ma ei soovita kellelegi sellist teed, sest see on ikka ränk rännak igas mõttes.

Aga õpetamisega samal ajal ka enda keel areneb, tekib keelepraktika.

Jaa, seda küll, aga miks on tarvis koolkonda? Miks on tarvis kooli? Selleks, et mitte õppida selgeks valesid asju. Ja veel selleks, et õppida asju teatud süsteemis. Küllap ma teadsin ikka paljusid asju valesti ja siiamaani südametunnistus piinab. Ma kardan, et olen oma esimestele õpilastele õpetanud valesid asju. Mingil määral elu korrigeerib, aga mingid asjad jäävad.

Huvitav on uurida keele ja kultuuri seosed.  Itaalia varasem kultuur, Rooma kultuur. Kas ajalooline Rooma ja  ladina keel ei olnud eeltõukeks itaalia keele juurde jõudmisele? Rooma impeerium, tema suurus ja vägevus, ajalootundidest meelde jäänud legendid koolis. Kas need mõjutasid kuidagi ka hilisemat Itaalia huvi. Ladina keelt oskasid enne itaalia keelt?

Ei, tõenäoliselt mitte. Mul ei olnud varem itaalia huvi, pigem oli see prantsuse huvi. Itaalia huvi tuli kunagi hiljem, enne Kurtnat,  ja tuli läbi ühe naise, kes hakkas itaalia keelt õppima ja tema mõjul siis hakkasin mina ka. Ladina keelt ei oska ma kahjuks siiamaani nii nagu üks romanist tegelikult peaks oskama. Pedas oli üks aasta ladina keelt, mida andis vanem mees Kimmel.[32] Üks kord nädalas, mida ei olnud palju. Suvel  olin Võrumaal ja kaks suve oli nii, et tulin igal hommikul kell viis üles ning  õppisin erinevaid asju, mida tahtsin. Muuhulgas ladina keelt, ka Rooma ajalugu. Oli üks Rooma ajalugu venelaste poolt välja antud. Väga hea raamat oli. Aga kuna ma õppisin kõiki asju, mis ma tahtsin, inglise keelt, prantsuse keelt, ladina keelt, rooma ajalugu, lugesin erinevates keeltes kirjandust, siis maht oli väga suur ja süsteemsus kannatas. Kaks suve tegelesin niimoodi, midagi ma ikka teadsin Rooma ajaloo kohta.

See itaalia keele õppimine tekkis iseenesest ja juhuste mõjult, aga sellist ratsionaalset mõtlemist, et kuna itaalia keele oskajaid on vähe, siis ma nüüd õpin ka, seda ei olnud?

Mul ei kunagi olnud praktilisi eesmärke ning kõik on tulnud juhuslikult. Mul ei ole kunagi olnud huvi teadust teha, absoluutselt mitte, ma distantseerisin ennast sellest. Tookord me pidime kirjutama mõned kursusetööd ja ma käisin ka mõnedel üliõpilaskonverentsidel, näiteks Vilniuses või Leningradi ülikoolis. Mind juhendas siis Gunnar Kiviväli.[33] Kirjutasin mingisuguse töö teemal “Error analysis in Spoken English[34] ja siis ma võrdlesin inglise keelt  mingite saksa ja prantsuse näidetega ja analüüsisin vigade põhjuseid, aga mul ei olnud teaduslikku ambitsiooni. Mulle tundus, et see nõukogude aja teaduse tegemine on seotud nõukogude asjaga, nagu ei oleks saanud nõukogude ajal teadust teha. Mingil määral see eelkõige humanitaarias muidugi oli ka. Minna ülikooli õpetama, see ei olnud oluline mulle. Pealegi olin noor perekonnainimene, abiellusin juba 22-aastaselt ja kohe sündisid kaks last. Siis olin ma enda meelest vaba inimene ja palju õnnelikum, kui ma praegu olen.

Lapsed on nüüd juba üsna suured. Millega nad praegu tegelevad?

Poeg saab 35, vanem tütar saab 33 ja noorem tütar on 25. Poeg on prokurör. Töötas Ida-Virus ja oli Õigusakadeemia õppejõud. Vanem tütar õppis prantsuse keelt, lõpetas ülikooli ja siis ta oli vahepeal Kunstiakadeemias magistriõppes, aga jättis magistritöö tegemata ja nüüd teeb teist bakalaureust, lõpetab sel aastal puidurestaureerimise. Noorem tütar sai just magistrikraadi Sussexi ülikoolis[35] Brightonis ja on antropoloog.

Kuid koolis Sa ju õpetasid?

Koolis on jälle teistmoodi. Ma olen olnud kolm aastat inglise keele õpetaja Tallinna 7. Keskkoolis ja tegelikult oli see väga mõnus, aga see anarhistlik vaim on ikkagi kuidagi mul siiamaani endiselt sisse jäänud. Ega ma  süsteemides ei taha olla, ma olen alati olnud alternatiivsetes struktuurides. Kui ma olin õpetajana kolm aastat ära olnud, siis ma läksin töötama niisugusesse kummalisse kohta nagu ENSV Rahvamajanduse Juhtide Kvalifikatsiooni Tõstmise Instituudi juhtimislaborisse, kus ma kohtusin Ülo Vooglaiuga.[36] Ta oli sotsioloog ja Tartu ülikooli juurest sotsioloogia laborist ära aetud ning tegi seal mingit asja. Pärast olin Pirgu arenduskeskuses.[37] Pirgu arenduskeskus ja Eesti Humanitaarinstituut, need olid kõik niisugused alternatiivsed struktuurid. Vahepeal töötasin keeltekursustel samuti Tallinna keeltekursustel, kus õppetöö oli õhtu poole põhiliselt täiskasvanutele. Ma ei ole tahtnud süsteemiga töötada, ja see põhimõte ausalt öelda kehtib siiamaani. Ülikool ei ole see koht, kus ma tunnen ennast hästi, sellepärast et ülikooli bürokraatlik süsteem käib mulle üle mõistuse. Annan endale aru, et protseduure on vaja, aga mis sa teed. Protseduurid ei tohi sisu ära süüa. Nii võib näiteks protseduuri bürokratiseerumisega kaduda ära igasugune tahe õppekava muuta, sest see on nii keerukas.

Huvitav on see Pirgu arenduskeskuse periood, mis oli sel ajal tuntud ka näitekunsti arendamise keskusena.

Karusoo[38] hakkas tegema neid eluloo uuringuid. Ta oli Panso[39] õpilane, aga ka Ülo Vooglaiu õpilane, sest ta oli sotsioloogia laboris ja viis need kaks asja vormis kokku. Aga seal olid ka muud asjad. Mina olin juba Ülo Vooglaiuga varem koos töötanud ja mind võeti tegelikult kirjastustegevuse peale. Mingeid tõlkeid me seal tegime, juhtimise õpikutest, aga see sektor ei läinud õnneks või kahjuks korralikult käima ja siis ma tegelesin juba Dante seltsiga[40], see oli seltside aeg. Seal saime taas kokku Rein Rauaga[41], kelle õpetaja küll mina kunagi ei olnud, aga keda ma teadsin 7. Keskkooli ajast. Rein ütles, et kuule, Dante selts on igati tore asi, aga teeme ikka ülikooli ka.

Millal see kokkusaamine oli?

Täitsa võimalik, et see oli 1988 või 1989. Õppetöö algas 1989. aastal. Ideed oli varem õhus, sest Rein Raud, Einar Laigna[42] ja mina tegime Dante seltsi ja sealt sai see koostöö ka alguse. Rein sai millalgi ka Mart Susiga[43] kokku ja siis tekkis Humanitaarinstituudi kolleegium ja siis läks aeg rohkem EHI peale.

Kuidas selline asi, kui Pirgu arenduskeskus, üldse tekkis? Pirgu oli tollases keskkonnas ikkagi üsna ainulaadne.

Siis oli Rapla ATK, agrotööstuskoondis, ja selle alla loodi niisugune koht, kus võis arendada erinevaid tegevusi. Ülo Vooglaid oli seal ideoloog. Hiljem tuli rahvasaadikute kongress Moskvas, kus ta oli Eesti NSV rahvasaadik ja tema asemele tuli Andrus Ristkok.[44] Sotsioloogia oli Pirgus tugevam pool, siis olid mäluuuringud, psühholoogia asjad, mida ajas Arno Baltin[45], kes praegu teeb Tallinna Ülikoolis mingeid koolitusi. Ja Tõnis Arro oli näiteks seal. Ruve Šank[46], kes oli pärast seal Põllumajandusministeeriumis. Palju erinevaid inimesi käis sealt läbi. Mina olin kirjastustegevuse peal ja tegin keelekoolitust, aga ma ütlen veel kord, et siis oli selline aeg, kus käis ühiskonna ümber korraldamine ja rohkem jälgiti ühiskonna muutumist, kui tegeldi kavandatud töödega. Mulle on öelnud inimesed, kes sel ajal ülikooli lõpetasid, et rohkem kui õppimisega tegelesid nad tol ajal ühiskondlikus elus osalemisega. See oli erakordne aeg. Aga Pirgus oli väga huvitav. Väga põnev oli tegelikult kohtuda erinevate valdkondade inimestega. Need olid metsikud ja minule väga sobivad mitteametlikud asjad. Midagi pole parata, minu kõige õnnelikumad aastad on olnud need, kui ma olen saanud olla metsik ja vabameelne ja ma jään selle juurde.

Kas Sa oled matka- või reisiinimene, metsikute matkade tegija? Nõukaajal või nüüd hiljem? Millised on need reisikogemused ja elamused, mida oled laiast maailmast saanud?

Ma olen õudselt mugav inimene ja kõige rohkem meeldib mulle vaadata aknast välja. Ma võin vahtida pilvi, puid, põõsaid ja see täiesti meeldib mulle. Minu oma tuttava ütlus meeldib mulle – reisivad fantaasiavaesed inimesed. Aga tegelikult, kui nüüd ikka reisi peale sattuda, siis võib olla väga kihvt. Ma kaua aega ei käinud, sest kohe tuli perekond ja kui ma olin koolilaps, siis kõigele metsikusele vaatamata, olime kõik suved maal ning tol ajal ei reisinud ma mitte üldse.

Kooliga ei käinud?

Kooli ajal käisime. Moskvas käisime klassiga ja hiljem peda ajal lendasime koos kahe sõbraga Moskvasse. Leningradis käisin palju, sest see oli mõnus, õhtul istusid rongi, hommikul kohal, päev läbi Ermitaažis[47], järgmisel õhtul tagasi. Seitse päeva elasin siiski Leningradis mingite hipparite juures, kellega tänaval kohtusin. Olid lahked ja lubasid mul elada tasuta nende korteris. Nad panid veel mingit narkotsi seal. Ma mäletan, et tookord nad ütlesid, et narkootikumid on alkoholiga võrreldes palju inimväärikam, sest kui nad võtsid narkootikumi, siis olid enda meelest just sellised tegijad, et ei lasku kunagi alkohooliku tasemele. Mulle nad narkotsi ei andnud. Mis nendest pärast sai, ei teagi, kaotasin kontakti.

Aga millal pääsesid esmakordselt välismaale?

1976. aastal oli meil võimalus pedast minna Ida-Saksamaale, Güstrowisse, kus oli keelepraktika. Siis ma sain hakkama oma elu kõige suurema poliitilise kompromissiga ja nüüd ma muidugi häbenen seda, aga peab siiski ütlema, et läksin selle jaoks, et sinna saada, komsomoli. Ma ei olnud pioneer ja koolis nihverdasin ära komsomolist, kuid 1976. aastal ma tegin selle kompromissi. Güstrowis oli Pedagogische Hochschule[48], pedagoogikaülikool. See oli tol ajal suur asi, kuu aega välismaal, sest ka idabloki maadesse polnud lihtne saada. Käisin seal 1976, siis käisin uuesti oma saksa tuttavate pool 1979, ja veel 1983.

Mis isa ütles, kui komsomoli astusid?

Mis ta ikka ütles, et siis on tarvis minna.

Tollal võeti selliseid asju loomulikumalt kui praegu. Praegu loetakse teine narratiiv peale.

Kõigil, kes on teinud mingit kollaboratsiooni, on olnud mingid põhjused. Ja ma mäletan, et tunne oli muidugi vastik, kui instituudi komsomolitöötaja küsis ülbelt, kas ma tean midagi demokraatlikust tsentralismist. Ma oleksin talle selle peale hea meelega vastu hambaid pannud, raisk, niisugune. Ja siis teed sellist nägu, et no on selline värk, et kõik teavad, aga no mis parata. Aga ega see teesklus pole praegu ka mitte kuhugi kadunud, ehkki situatsioon on teine ja võiks ausamalt elada. A propos, eile õhtul logisin “Sirpi” ja Hain Rebas[49] kirjutab seal soomepoistest. Väga kihvt artikkel, kõik on väga kihvt, kus ta toob seal soomepoiste pöördumised demokraatliku Eesti eest ja ütleb, et soomepoiste rügement oli vastukaaluks Eesti laskurkorpusele ja SS-leegionile. Saksa armees olid ka eesti piirikaitserügemendid, kus minu isa oli, aga Rebase meelest ei ole soomepoiste sirgeselgsus 1944 võrreldav Uluotsa[50] aegse pugemisega sakslaste ees 1941. Esiteks 1941. aastal olid teadmised maailmast täiesti teistsugused, kui need olid 1944. aastal. 1941. aasta situatsioon on teine, 1941 ei teata veel koonduslaagritest ja niisugustest asjadest. Venelased tegid oma sigadused ära ja sakslased olid tulemas. Situatsioonid on teised. 1976. aasta situatsioon, see on küsimus, kuidas me seda hindame nüüd ja kuidas siis. Ma ei kiida heaks, mida ma tegin ja pealegi ma teadsin väga hästi, et teen oportunistliku käigu. Ma teadsin väga hästi, kuidas ma sellesse tegelikult suhtun, aga vaat sain hakkama sellise poliitilise omakasuga ja läksin komsomoli, mida ma jälestasin koos kogu selle nõukogude värgiga. Mõned astusid parteisse ja läksid ühel või teisel põhjusel koostööle julgeolekuga. Inimeste elud on kummalised ja ma ei arva praegu enam, et kõik, kes on julgeolekuga seotud olnud, on olnud ilmtingimata halvad inimesed, aga teguviisi kui niisugust ei saa õigustada.

Mis on hilisematest sõitudest meelde jäänud?

 Käisime pulmareisil  Sotšis, Ida-Saksamaal käisin kokku neli korda kuni aastani 1987. Kui 1987. aastal oli Berliini müür veel täiesti olemas, siis järgmisel korral, kui olime Berliinis alles aastal 2005, oli väga kummaline näha, et müüri ei ole. Väga eriline tunne oli Brandenburgi väravate[51] juurest läbi käia. Itaalias olen käinud muidugi palju, esimest korda 1986, kui käisin Tallinna linna kolmeliikmelise ametnike delegatsiooniga. Veneetsia ja Tallinn olid sõpruslinnad ja mind võeti tõlgiks. Poolteist päeva olime Roomas ka. Enne seda kutsuti KGB-sse välja ja taheti kaastööd. Aga no ega ma ikka selline kollaborant ka polnud.

Aga oli tol ajal võimalik ka ei öelda.

Oli võimalik.  Muidugi, ilma komsomoli astumata oleks Güstrowis jäänud käimata, no aga siis oleks jäänudki käimata ja mis siis sellest. See on üks väga väheseid kompromisse, mida ma olen teinud. Nii et KGB-le ütlesin ei, aga Veneetsias käisin.

Missugused olid esimesed muljed Itaaliast?  Keel oli Sul ju olemas, suhtlesid kohalike inimestega, olid palju raamatuid lugenud, ilukirjandust, ajalugu. Kas muljed Itaaliast olid kuidagi tuttavad? Äratundmisrõõm?

Jah ja ei. Ma olin Veneetsiat vahtinud piltide pealt ja lugenud ka Veneetsia linna ja ajaloo kohta. Aga vaimustas ikka, Itaalia vaimustas, juba see õhk vaimustas. Ma olen rohkem meeleline inimene kui ratsionaalne inimene ja mulle on see oluline. Ma mäletan seda õhku, valgust ja siis ma mäletan seda gondliloksumist ning vana hiilgust.

Itaalia on ju ka väga erinev.

Jah, muidugi. Hiljem ma lugesin D’Annunzio romaani “Il fuoco”[52], mille peategelane on üks vagneriaanist noormees, kes läheb sinna rääkima oma kunstilistest tõekspidamistest ja naudib linna tema kõdus ja toreduses. Aga Veneetsia polegi Itaalia, see on omaette maailm.

Itaalia sellist teravat mälestust nagu Eestist, sipelgapesa, vaablase nõelamine, Itaaliast midagi analoogset aistingut ei tule meelde? Meelelist aistingut?

See oli ikkagi väga palju hiljem. Aga vist eelkõige valgus ja õhk. Kui sa lähed ja õhk väriseb, ja selline valgus. Seda ma mäletan, aga nüüd ma ei võta jälle seda niimoodi vastu. Siis oli küll, iga kord oli see tunne. Hiljem sa juba tead neid asju ja harjud.

Aga soov seal elada, nüüd või siis vanaduspõlves? Jäädagi sinna elama?

Kunagi oli küll üks mõte osta sinna üks koht ja oli ka pakkumine ja väga soodne pakkumine Abruzzo maakonnas, kuskil 800m kõrgusel on üks väike linnake, kus tekkis äratundmisrõõm, sest seal on püha Brigittale pühendatud kirik ja seal oli selline väike borgo[53], hästi pisike, nii et on rohkem küla kui linn. Sealsed nõlvad meenutasid natuke Võrumaad ja tema maastikku. Seal tuli selline tahtmine küll, aga see jäi ära ja sellest polegi midagi.

Püha Brigitta on siia segatud?

Jah, Püha Brigitta, sest Brigitta õed, brigitiinid[54] on ka Tallinnas. Püha Brigitta kirik ja klooster on Roomas Piazza Farnesel.[55] Brigitta[56] pärast ju elas Itaalias ja ta surigi Itaalias. Keegi kirjutas ka  mu üliõpilastest bakatöö Brigittast Itaalias. [57]

Eestis elamine ei häiri Sind?

Absoluutselt mitte. Mulle Eestis väga meeldib, ainult et kevadtalv on hästi pikk.

Sa oled konventsiooni poolest katoliiklane, kuidas need usulised tunded kujunesid? Kas perekonnas oli soodumus või Kurtna mõju?

Vanemad olid luterlased. Tartus oli katoliku kirik, aga ma ei käinud seal. Kurtna mõju ka ilmselt mitte.  Kurtna usulist tausta ma ei teagi. Ta õppis Petseris õigeusu seminaris, kuid tal olid Vatikaniga omad suhted. Ma tean, et ta tundis paavst Paulus VI-t[58] vist lausa isiklikult. Kurtna kohta on loodud tegelikult nii palju legende ja ma pole kunagi tahtnud seda päriselt uurida. Ta oli minu jaoks siiski niisugune autoriteet, et ma isegi kardan neid asju, mitte halvas mõttes ega heas mõttes, aga ma ei ole sellega tegelenud vähemalt praeguseni. Võib-olla kunagi ma teen seda. Aga  Ekspressis ilmunud juttu Kurtnast kui topeltagendist ma lugesin muidugi suure huviga. Palju seal nüüd tõde on, kes teab? Aga mäluga on lood muidugi kummalised. Esiteks me mäletame paljusid asju valesti või me paneme asjad mälus pärast teistmoodi kokku. Seda kõike ei saa tõe pähe võtta.

Kas katoliku usk tuli itaalia keelega.

Võimalik. See oli Tallinnas, 1983. aastal ma läksin katoliku kirikusse. Pigem tekkis niisugune intellektuaalne huvi ja eks seal olid väga erinevad asjad, mis mõjutasid, raske öelda nüüd. Tol korral mind huvitas ka natuke ida, karma-jooga näiteks ja õppisin natuke kõiki asju nagu noor inimene. Ma tõlkisin ise oma huviks suvel Vivekanandat.[59] Tekkis muuhulgas religioosne tunne ja ma tahtsin rohkem teada katoliku poolt. Algas intellektuaalsest huvist ja siis see sai mulle distsipliiniks. Distsipliin on väga tähtis, inimesele on teatavat distsipliini vaja, eriti kui ta on natuke anarhiliste kalduvustega. Siis distsipliin mõjub talle hästi. Pühapäevane missal käimine on kosutav.

Sa pead silmas ikka enesedistsipliini, mitte väljastpoolt peale surutud käsuõpetust?

Seda jah. Muidugi sattusin ma seal kokku põnevate isikutega, sest alati on tähtis, kellega sa elus kokku satud.  Oli ka teistmoodi põnev, aga ütlen veel kord, et ma ei taha nendest asjadest tegelikult eriti rääkida. Tavaliselt ütlevad inimesed, et mis siis on, kui sa kõik pihil ära ütled. Sa pihi mulle või ükskõik kellele. Seda võib teha ja see võib mõjuda õudselt hästi, aga midagi on seal teistmoodi. OK, ma ehk kujutan seda kõike ette, aga ega see mind ei vaeva ka.

Kui see vaevama hakkaks, siis oleks ilmselt midagi viga.

See mind ei vaeva absoluutselt.  Kiriku suhtes võib väga kriitiline olla. Kõik, mis on seotud välise kirikuga, Galilei[60] ja muud asjad, mille eest paavst Wojtyla[61] vabandust on palunud, aga see on muu asi. Mul on sisemist Kirikut olnud tarvis ja see on mind hoidnud.

Kõikide religioonide nimel on tapetud: nii kristluse, islami, budismi jne., aga tuleb vahet teha õpetuse ja poliitika vahel.

Absoluutselt. 1987 .aastal olin Süürias, kus olin Estonia balleti tõlk. Estonia teatri ja balletiga ma olen käinud vist Itaalias paar korda ja siis Süürias, mis oli hästi huvitav kogemus. Kusjuures ma ei osanud ju sealset keelt ja et ma tõlk olin, oli ausalt öelda naljanumber. Tõlkisin prantsuse keelest natuke, aga mind ei läinud seal väga vaja, sest seal oli keegi kohalik süürlane, kes oli neli aastat Moskvas olnud. Tema oli ka põhiline tõlk. Minule oli see rohkem preemiareis. Sain suhelda huvitavate inimestega, Süüria kristlastega, moslemitega; Keelt oskamata käisin seal üksinda auulides ringi ja kõik oli hämmastav, fantastiline. Inimlik kogemus oli fantastiline. Üks kaunimaid reise oli see Süüria reis: Damaskus, Krak de Chevalier ristisõdijate kants, Aleppo (Haleb), Tartous, kogu ringreis.[62]

Kuidas see Estonia balleti tõlkimine tuli?

Ma õpetasin keeltekursusel ja kunagi tulid mingid inglise keele õpetamise tunnid televisioonis. Siis ma tegin erinevaid asju väga suure energiaga ja „Estonias“ olin itaaliakeelsete ooperite konsultant. Viie aasta jooksul tegin seal mingeid kavalehtesid ja tõlkisin nende buklette eesti keelest inglise keelde. 

Eelmisel aastal kirjutasid artikli Breiviku[63] kohta, millest jäi meelde sõnum – kui ma suren, siis saab süsteem täiuslikuks.

Ma üldiselt vihkan süsteeme, aga saan aru, et süsteeme on tarvis. Esiteks, inimene peaks endale süsteemi valima, sest ilma süsteemideta ei saa. Me vajame und, kuigi võime oma keha petta ja noorena öösel üleval olla. See kõik on võimalik, aga see pole loomulik. Organism elab süsteemselt.

Ilmselt on inimese ootused süsteemile erinevad. Mõni tahabki, et süsteem talle väljastpoolt ette antakse.

Võimalik, aga enesedistsipliinis võivad olla ka vaheldused. Mul on olnud pikk periood, kus ma hommikul tõusin kell viis ja töötasin kümneni, aga on olnud periood, kus ma hommikul kell viis ei ole saanud midagi teha, alustasin päeval kell 12 ja töötasin õhtuni, kella kaheksani, kümneni. See on nii nagu inimene seda endale ette seab.

Mis oli artikli ajendiks? Sa ei ole olnud arvamusliider, kes kirjutab meediasse pidevalt, päevast päeva, kolumne.

Ma ei olegi arvamusliider ning ühelt poolt oli ajendiks Breivik, teiselt poolt mingid ülikooli sisesed asjad. Ma ei mäleta enam, mis see täpselt oli. Aga muidugi ka Breivik ja see, kuidas ajakirjandus pushib midagi üles ja sellega nagu õhutab selliseid äärmusi.

Tänapäeval ilmselt ongi nii, et meedia suunab kampaaniaid millegi poolt või vastu.

Teiselt poolt oli artikkel mäss ülikooli siseste asjade vastu, seotud näiteks õppekavadega ja mingite ekspertide valmisprotseduuridega. Mul oli isegi vist mingi näide, aga toimetaja võttis neid asju välja. Kusagil oli kirjas, et õppekavade pealkirjades ei tohi esineda sõnad teooria ja praktika. Kujuta ette, et sulle antakse ette, et nii ei tohi olla. Mis tähendab, et ei tohi olla? See oli sellepärast, et õppekavas peab igal pool olema ühtemoodi, et sa ei tohi panna näiteks, et midagi õpetatakse. OK, ma saan aru, et õpetada ei ole võimalik, seda ütles Ülo Vooglaid ja mõnes mõttes ma olen sellega nõus, et keda sa ikka õpetad, õppida on võimalik.  Aga igale poole pidi panema – luua eeldused.  Jesus Christ[64], kõik on väga tore, aga kusagilt pannakse sulle kõik paika, ilma et seda sinuga arutatakse. Süsteem muudetakse nii standardseks, et masin võtaks selle vastu. See oli seotud ka Breivikuga, et saadaks talle raipele karistuseks meile, mida me iga päev kuhjaga saame, samas koguses kui meile saadetakse. Kusjuures teistele ei lubaks saata. Suurim karistus mu meelest. Nii et see oli üks ajend, miks ma kirjutasin. Paljude asjade tagamaad ei tule võib-olla artiklist välja.

Vägivald põhjustab vägivalda ja ma sain aru, et pidasid silmas vägivalda, kui reaalset valu tekitavat asja, mitte kui vaimset vägivalda. Aga see on samamoodi vägivald Breiviku suhtes.

Nojah, ütleme, et selles artiklis oli kaks poolt ja see varjatum pool oli Breiviku pool. Siin on mitu eri asja ja võib-olla ühe artikli asemel oleks pidanud kirjutama kolm artiklit. Ühelt poolt on see, mida Breivik tegi. Nagu ma ütlesin ka, et hoolimata, kas Hitler[65] oli hull või ei olnud või et äkki Hitler oligi hull ja Stalin[66] ei olnud, siis hoolimata sellest kõigest jääb fakt faktiks: kuritegu on tehtud. Muidugi, lisanduvad pehmendavad asjaolud. On selge, et kui keegi on vaimuhaige, siis mõjuvad ühed asjad ja kui ta ei ole, siis tulevad esile teised asjad, aga siia juurde lisandub ühiskonna huvi kõige selle vastu. See on haige värk, mida haibitakse üles.

Kindlasti oled mõelnud ühiskonna ja üksikisiku mõjude peale ja nende omavahelise suhtlemise peale. Kas üldse on võimalik ilma vägivallata hakkama saada? Ilma vaimse vägivallata?

Laste kasvatuski on hea näide. Ühel hetkel peaks inimene olema nii kaugele arenenud, et ta ei vaja välist vägivalda. Ta distsiplineerib ennast ise ja mõistab, et ta ei saa minna anarhia teele. Sootsium ei ole aga võimalik ilma vägivallata. Vägivald summeerib ennast müütides, tabudes, seadustes, normides. Ei ole kultuuri ilma piiranguta ja igasugune piirang on tegelikult vägivald kellegi või millegi suhtes. Organism ka piirab ennast, mõningaid asju tarbib ja mõningaid teisi ei kasuta.  Selleks, et olla organismina jätkusuutlik, peab ka  ühiskondliku organismina ennast kindlasti piirama. Sootsium on vägivald ning see on seotud ka seadusega, sest loodusseadus on samuti seadus. Minu jaoks tähendab see seda, et need kaks, ühiskonna seadus ja looduse seadus kui jätkusuutlikkuse ja elu seadus üldse, peaksid olema harmoonias. See on nagu üks poolus, aga teine on see, mis on seotud armastusega. Vana Testamendi seadus ja Uue Testamendi armastuse seadus on teineteisega täiesti vastuolus.  Armastuse seadusega, ma arvan, on võimalik mõista ka pedofiili, on võimalik mõista massimõrvareid, sealhulgas Breivikut.  Me ei tea, mis Breivik on. Tal olid tõenäoliselt perekonnaprobleemid, isaga suhtlemise probleemid ja kõik muud asjad ja küllap on teda võimalik mõista. Lõpuks on üks geniaalsemaid kirjutisi, mida ma kunagi olen lugenud, Kierkegaardi[67] Abrahami ja Iisaku lugu. Kierkegaardi “Kartus ja värin”, Jaan Pärnamäe[68] on tõlkinud. Kui Abraham suhtleb Jumalaga ja Kierkegaard ei saa aru, et isa Abraham, kuidas sa said ometi niimoodi käituda? See on geniaalne kirjutis.

Aga nõusolek vägivallaga nagu välistab selle. Ma mõtlen vaimsest vägivallast. Füüsiline ja vaimne vägivald on mõlemad vägivallad ja füüsiline on selgesti eitatav, aga vaimne vägivald nagu Sa rääkisid, koosneb normidest ja seadustest. Piirang, piir, distsipliin, kõik see on õige. Aga siis, kui on nõusolek, siis tekivad publik ja teater ning kui nad saavad üksteisest aru, siis võib sealt sündida elamus. On võimalik, et kõik ei olegi vägivald ja ei pea olema alati vägivaldne suhtlemises inimestega. Igasugune vaimne suhtlemine ei ole kindlasti vägivaldne.

Näiteks Eesti Humanitaarinstituut ei olnud kindlasti vägivaldne. EHI oli vaimne vendlus, vaimne konsortsium, kusjuures selliselt vaimne, mis tunnistas ühisosasid ja eriosasid. See, mis on minu jaoks ülikool, seisneb ikkagi kunagises vabaduses, mida heideti talle ka pärast ette, kuna siin ei olnud piisavalt distsipliini. EHI arvestas esimesed kolm kuni viis aastat, isegi rohkem, põhimõtteliselt ideaalidega, võttes oma liikmeteks neid, kes said distsipliini endale ise tekitada.

Nüüd jõudsime vaikselt Humanitaarinstituudi juurde. Kuidas sa hindad EHI-t nüüd tagantjärele?

Esiteks oli niisugune aeg, selliste vabade konsortsiumite sünni aeg. EHI ei olnud kindlasti ainuke, sinna peaksime paigutama tollased seltsid: seesama Dante selts, Iiri selts[69] ja neid oli veel, aga EHI oli õppeasutus ja ta oli tõepoolest ka niisugune akadeemia, kuhu inimesed tulevad vabalt ja lähevad vabalt. Aastal 1992 hakati tegema mingisuguseid näidisõppekavasid, aga igaüks pani lõpuks ikkagi oma stuudiumi ise kokku ja lõi oma distsipliini. Siin on kaks asja. Üks distsipliin on see, mis on seotud üldise korraga, teine on enesedistsipliin.

EHIs olid kindlasti väga erinevad inimesed. Oli neid, kes tulid otse keskkoolist ja kellel ei saanudki niisuguseid enesedistsipliine välja kujunenud olla, kuid oli ka vanemaid, kellel olid juba mingid huvid välja kujunenud. 1989. aastal asus õppima esimene kursus ja siis ei olnud veel  õppekavasid.

Esimesed õppekavad tulid 1992. See oli ikka kursuste süsteem ja inimene pani endale selle kava ise kokku ning kogus need punktid. Eks alguses oli kõik võib-olla liiga metsik ka, eriti kui keegi tuleb koolipingist, siis vajab ta mingisuguseid suuniseid. Nii, et sellest edasi minnes oleks võib-olla hea, kui on mingisugune näidisõppekava või kus on näha mingisuguseid edasiminekuid, arvestades, et õppekavad on kindlasti vajalikud, kuid nad ei peaks olema standardiseeritud. Rääkimata sellest, mida kõike seal olema peab või ei tohi olla, mida seal võib pealkirjas olla, või kuidas eesmärgid on sõnastatud. See on jama, ajaraiskamine, aga õnneks annab see mõnele inimesele tööd.

Vahepeal on tekkinud haridusbürokraatia. Süsteemist lähtuv järelkontroll.

Asi seegi, aga ma ei pea seda vajalikuks.

Kümne aasta jooksul on EHI staatus muutunud.

Muidugi on muutunud. Dokumendid on taaskord väga hinnas. EHI sai nüüd Tallinna Ülikooli sisse, millega tal on tulevik süsteemis kindlustatud, aga vana EHI taolist asutust on tarvis. Kas nüüd tingimata ainult humanitaaria,  aga igas ühiskonnas oleks niisuguseid asutusi tarvis, mis on kahtlemata risky business.

EHI praegu, on tal mingi spetsiifiline koht?

Ta on Tallinna Ülikooli üks õiguslik struktuuriüksus, instituut, mis tegeleb eelkõige humanitaariaga. Seal on siis eelkõige kultuuriuuringud, semiootika, antropoloogia. Sotsioloogia läks sealt ära ja ka ajalugu läks sealt ära.

Sina ei ole praegu enam EHIga seotud?

2008. aastal loodi  seoses ülikooli reformimisega Germaani-romaani instituut ja EHI romanistika ühines Pedagoogikaülikooli prantsuse filoloogiaga.

EHI kaotas oma rolli interdistsiplinaarse üksusena, mida Läänes juba praegu hakatakse vaikselt taas arendama, sest Ameerikast tulnud väga kitsas spetsialiseerumine, kuigi seda on ka idealiseeritud, arvates et inimesel ei saa olla laialdasi huvisid ja ideaal peitubki ranges spetsialiseerumises, võimaldab küll paremat süsteemi poolset kontrollitavust, aga ei ole andnud oodatud tulemusi. Võib-olla ei ole see lahendus? Kas interdistsiplinaarsusel võib olla tulevikku?

Mina arvan seda, et inimesed on erinevad. Me rääkisime, et on inimesi, kes distsiplineerivad ennast ise ning kes suudavad ennast distsiplineerida ja neile sobib interdistsiplinaarsus väga hästi. Ühe geeniteadlasega, kes tegeleb eelkõige vanade geneetiliste uurimustega, Svante Pääboga[70], oli mõned aastad tagasi üks intervjuu. Ta õppis Lundi ülikoolis ja võttis seal bioloogiat ja geneetikat koos vene kirjandusega, Egiptuse uuringutega ning mingisuguseid muid asju. See oli eriti mitmeülbane valik, mis tookord tema ülikoolis mitte kellelegi rõõmu ei valmistanud, aga mis kuidagi oli ikkagi võimalik. Samamoodi toimis EHI interdistsiplinaarsus, välja arvatud see, et meil ei olnud bioloogiat ja nn raskeid teadusi. Ma arvan, et selline asi sobib just nendele, kes on ühelt poolt kas loomingulised inimesed, uurivad inimesed ja kellele jääb süsteem alati kitsaks. Samas on need, kellele mingisugune elementaarne süsteem on vajalik, eelkõige näidisena ja siin ma tulen jälle selle juurde tagasi, et näidisõppekava on mingis mõttes head, sest see oleks üks võimalus, kui sa tahad midagi, siis on mingid kriteeriumid ette antud. Aga see ei tähenda, et sa pead niimoodi tegema.  Siin on ikkagi asju, kuidas sa õppekava kokku paned, mis järjekorras sa midagi võtad ja muidugi ülikool on üritanud ka nende vabaainete ja eelkõige siis sissejuhatavate ainete pealt luua valikuid ja ka kõikides moodulites on kohustuslikud ained ja valikained, aga kõik see on ikkagi õpitava distsipliini raames. Interdistsiplinaarsuse tagavad siis praegu eelkõige sissejuhatavad ained ja sissejuhatavate ainete valikained, mida võib vabalt võtta, aga minu hinnangul jah see jääb kitsaks võrreldes EHI interdistsiplinaarsusega või õigemini selle interdistsiplinaarsuse taotlusega, kuivõrd ta nüüd lõpuks üldse realiseerus. Inimesed on ju iseküsimus.

Kas EHI  õigustas oma olemasolu? Kas teda 50 aasta pärast keegi üldse mäletab?

Ma ütlen nüüd seda, et õigustamist saab vaadata personaalseid kaasuseid uurides. Ma tean ühte romanisti, hiilgavat romanisti ja keeleinimest, kes nüüd on EHI filosoofia doktorantuuris. Ma arvan, et tema puhul on EHI end väga õigustanud. Üks teine romanist, kes tegelikult õppis eri keeli, ida keeli samuti natuke juurde, kaitses doktorikraadi grammatikast ja töötab praegu Keele ja Kirjanduse Instituudis. Tema näite varal kindlasti on õigustanud. Aga neid näiteid on päris palju. On inimesi, kes on pärast läinud tõlkijateks Brüsselisse või Luxembourgi või on diplomaatias, või tegelevad kirjastustegevusega, või on ise ka õppejõud. Aga need kõige silmapaistvamad näited, ja neid on päris palju (ma räägin ikka romanistide näitel), on just nimelt meie varasemast EHIst. Kusjuures uuemad romanistid, pärast 3+2 Bologna reformi, ma ei väsi ütlemast, et see oli hästi jabur muudatus – ma ei tea nendest, mõne üksiku erandiga, suuremat midagi. Praegu õpivad ka 5-6 aastat, nagu vana EHI ajal, kusjuures nominaalaeg on kolm, aga kolmega peaaegu keegi ei tee ära, sest sageli tuleb juurde Erasmuse[71] aasta välismaal, mis on iseenesest väga hea. Mitte kõigi kohta see ei käi, aga väga paljud kaovad. Minu seisukoht on, et näidisõppekava on küll hea, aga õppekava peaks võimaldama, isegi kohustama, valikuid. Aga kolme aastaga seda ei saa.

Eks spetsialiseerumisega ka on nii, et kõik ei saa spetsialiseeruda ühtede normide alustel. Liiga palju tahetakse standardiseerida. Tahetakse, et kõik on ühtemoodi. Võib-olla kellelegi on vaja Egiptust juurde võtta või mõnele teisele midagi muud.

Just nimelt. Standardiseerimine on tõbi, aga see meeldib nendele, kes töötavad masinatega ja masinad armastavad süsteeme. Ma ei tahaks olla õudne masinatevihkaja, aga masinad hoiavad süsteemi. Ma väga kardan, et ma olen sellel seisukohal, et me peame hakkama masinate orjadeks.

Alguses oli intervjuu väliselt juttu, et käisid keskkooli ajal Tartus ülikooli klubis näiteringis. Kuidas praegu teatriga suhted on? Kas Sa viimasel ajal oled teatris käinud? Armastad üldse teatris käia?

Jah, ma lähen nüüd vaatama Linnateatrisse Anton Tšehhovi[72] varasemaid asju Nüganeni[73] lavastuses. Käisin veel Theatrumis[74] Onu Vanjat vaatamas. Ei olnud viga. Aeg ajalt käin.

Mida ütleksid lõpetuseks?

Oleneb, mida te soovisite selle intervjuuga saada? Ma ei taha olla väga konkreetne, mida olen viimasel ajal üritanud teha ka tundides. Vahepeal ma harjusin sellega, et loengus peab olema väga konkreetne, aga nüüd on viimasel ajal hakanud mulle meeldima see, et hakkan tegema digressioone, kõrvalekaldeid rutiinist. Võib-olla on see vanaduse tundemärk.  Ma enam ei mäleta, milline see õige rada on, aga ma siiski arvan, et ka intervjuu puhul on mitteoluline jutt teinekord väga oluline.

Meie huvi on inimese kasvamine ja kahanemine. Igal inimesel on erinev lugu ning ka meie pole väga konkreetsed. Iga isik tekitab konkreetse selguse ja loob piiranguid, mille abil see isik asju ja maailma näeb.

See on väga hea, et te seda ütlesite, sest nüüd ma ütlen seda, mis on oluline. Jaanuaris ma käisin Ecuadoris, see reis hõlmas Galapagost, pealinna Quitot, mägedes tõusime muuhulgas vulkaanile, mis on peaaegu 6000m kõrge. Ma pidin peaaegu seal otsad andma, sest mäehaigus tuli kallale, aga ikkagi tegin selle ära. See oli kihvt! Siis Amazonase lisajõgi Cuyabeno, Kolumbia piiri ääres, indiaanlaste külad ja vihmametsad, kus on kaimanid ja anakondad ja kõike muud ja Panama City ka takkaotsa. Küsimus ei ole selles, mida ma seal nägin, aga sellel reisil vaatasin endasse ja mõtlesin. See mõte oli mul juba eelmisest aastast, et ma pean vähendama endas mitte seda, kes ma olen, sest ma ei tea ju, kes ma olen, aga neid näivusi, konstruktsioone, kas ma olen seal mingi doktor või professor või ma pean end poolharitlaseks, ma olengi poolharitlane, kaasa arvatud nendes samades distsipliinides, millega ma tegelen. See on konstruktsioon, mis kujundab image’i. Kusjuures ma ise ei tea ka, mis see lõpuks on. See on minu ettekujutus image’st. Ühesõnaga, et see mind liiga palju ei ärritaks. Mitte seda, et ma ütleksin, et ma tahaksin olla mina ise. Ma tean, et see on nõme asi, aga ma tahaksin, et mul ei oleks oma image’iga probleeme. Ma tahaksin, et minus ei oleks akadeemilist teesklust, et minus ei oleks kodanikuteesklust, et minus ei oleks patriootilist teesklust. Mitte et ma ei valetaks ega teeskleks, see kuulub inimeseks olemise juurde ja see on ka fantaasia oluline osa, aga ma tahaksin lihtsust, sõbralikkust ja armastust. Armastust, ausust, siirust, lihtsust, nalja, fiktsiooni – need on minu jaoks olnud kõige tähtsamad asjad, kaasa arvatud teadmistes. Ma olen kogu elu tahtnud olla see, keda ma ei ole suutnud olla, sest see on väga kihvt, kui inimene üritab hüpata üle oma varju, see on kihvt asi, aga tahaksin mitte teha endale ka liigset probleemi, kui see välja ei tule.

Kuidas sattusid Ecuadorisse? Kas see oli kuidagi märgilise tähendusega.

Ei, mulle asjad satuvad juhuslikult, aga ma olen alati tahtnud jõgesid mööda sõita. Mark Twaini[75] Huckleberry Finn ja sealt pärineb mööda Mississipi jõge sõitmine, kuigi Ameerikast olen ainult läbi sõitnud, olnud Miamis ühe päevakese, New Yorgis on mul siiani käimata, tahaks käia millalgi. Aga nüüd ma olen kolm korda sattunud Kesk-Ameerikasse: Kolumbiasse, Yucatani poolsaarele Mehhikos ja nüüd siis Ecuadorisse. Väga vinge reis, kuigi minu jaoks veidi intensiivne ja jäi natuke pealiskaudseks. Liiga palju asju oli koos. Rohkem tahaks kuskil paigal olla. Jõgi on minu jaoks tähtis, voolav vesi. Minu jaoks on olulisem isegi rohkem jõgi kui meri, ehkki meri on vapustav, aga jõgi on huvitav, kui sa sõidad mööda jõge.

Tartus oli jõgi, Võrumaal oli  jõgi, lapsepõlve mõjutused?

Peetri jõgi oli Võrumaal, Eesti-Läti piirijõgi, aga see oli ikkagi kauge jõgi, sest sinna pidi läbi metsa minema. Seal oli ahvenat, särge, liivapaljandikud, aga see teine jõgi oli tähtsam, Pedja jõgi on tähtsam, kuidagi reaalsem. Teine oli kuidagi, ah kui seda metsa ees ei oleks, saaks kohe jõe juurde. Pedja on Jõgevamaal, ma olen seal 50 meetrit jõest.


[1] Kuutsi külas asub Mõniste kool.

[2] Evald Saag (1912-2004). Eesti teoloog ja vaimulik.

[3] 1944.a. veebruaris moodustati Saksa sõjaväkke mobiliseeritutest kuus Eesti piirikaitserügementi, mis allutati Wehrmachti 300.eriotstsarbelisele ja 207. julgestusdiviisile.

[4] “The Morning Star”, asutatud 1930. Vasakpoolne Briti ajaleht, varem Suurbritannia Kommunistliku Partei (1920-1991) häälekandja.

[5] “The Moscow News”, asutatud 1930. Inglisekeelne ajaleht Nõukogude Liidus ja nüüd Venemaal.

[6] Igor Holts (1930-2011). Tartu Miina Härma Gümnaasiumi õpetaja 1965-2003.

[7] Jaak Aaviksoo (1954). Eesti poliitik ja füüsik. Praegu Eesti haridus- ja teadusminister. Eesti Teaduste Akadeemia liige (1994). Lõpetas 1971 Tartu 2. Keskkooli.

[8] Briti ansamblid “The Beatles”, “The Rolling Stones”, “Led Zeppelin”.

[9] 1966 toimusid Inglismaal jalgpalli maailmameistrivõistlused. Portugal võitis Brasiilia 3:1.

[10] Paul Keres (1916-1975). Eesti maletaja.

[11] 1972 toimus Reykjavikis male maalilmameistri tiitlimatš, milles ameeriklane Robert James Fischer (1943-2008) võitis tol ajal Nõukogude Liitu esindanud Boriss Spasski (1937) 12,5:8,5.

[12] Igor Gräzin (1952). Eesti poliitik ja õigusteadlane.

[13] Hannes Villemson (1955). Eesti tõlkija ja teatritegelane.

[14] Lembit Andresen (1929). Eesti pedagoogikateadlane.

[15] Gunnar Kiviväli (1926-1977) inglise filoloog.

[16]  Lidia Tsehhanovskaja (1938) inglise filoloog.

[17] 1999 võttis Euroopa Liit vastu Bologna deklaratsiooni, millega kujundati Euroopa ühtne kõrgharidusruum, mis nägi minimaalnõudena ette 3-aastast bakalaureuse kraadiõpet, millele järgneb 2-aastane magistriõpe.

[18] Mati Heidmets (1949). Eesti psühholoog. Tallinna Ülikooli professor.

[19] Tiit Land (1964). Eesti biokeemik. Tallinna Ülikooli rektor.

[20] ETIS. Eesti Teadusinfo süsteem.

[21] Lauri Leesi (1945). Prantsuse filoloog ja pedagoog. Tallinna Prantsuse Lütseumi direktor.

[22] Edith Piaf (1915-1963) ja Mireille Mathieu (1946). Prantsuse lauljad.

[23] Henri René Albert Guy de Maupassant (1850-1893). Prantsuse kirjanik.

[24] Aleksander Kurtna (1914-1983). Eesti vaimulik ja tõlkija.

[25] Toussaint-Langenscheidti meetod. Keele iseõppimise meetod, mille töötasid välja Charles Toussaint (1813–1877) ja Gustav Langenscheidt (1832–1895)

[26] Salvatore Farina (1846-1918). Itaalia romaanikirjanik.

[28] Tiina Randviir (1958). Eesti tõlkija.

[29] Vello Hüva. Eesti tõlkija.

[30] Tiina Intelmann (1963). Eesti diplomaat, hariduselt itaalia filoloog. Eesti suursaadik Iisraelis ja Montenegros.

[31] Scuola di Lingua e Cultura Italiana. Välismaalastele mõeldud itaalia keele ja kultuuri kool Sienas.

[32] Andres Kimmel. Ladina keele õpetaja, kirjanik Oskar Lutsu tädipoeg

[33] Gunnar Kiviväli (1926-1977). Inglise filoloog.

[34] Vigade analüüs suulises inglise keeles (inglise k.).

[35] University of Sussex, asutatud 1858. Ülikool Inglismaal East Sussexi krahvkonnas.

[36] Ülo Vooglaid (1935). Eesti sotsiaalteadlane ja poliitik.

[37] Pirgu arenduskeskus, asutatud 1987. Õppe-, info- ja arvutuskeskus. Aastast 1990 iseseisev majandusühing.

[38] Merle Karusoo (1944). Eesti lavastaja.

[39] Voldemar Panso (1920-1977). Eesti lavastaja ja teatripedagoog.

[40] Dante Alighieri selts.

[41] Rein Raud (1961). Eesti kirjanik ja filoloog. EHI Kolleegiumi esimees 1989-1998. Tallinna Ülikooli rektor 2006-2011.

[42] Einar Laigna (1937). Eesti teoloog ja sõjaväelane.

[43] Mart Susi (1965). Jurist. Tallinna Ülikooli õppejõud.

[44] Andrus Ristkok (1949). Eesti majandusteadlane ja poliitik.

[45] Arno Baltin (1959). Psühholoog.

[46] Ruve ŠŠank (1954). Riigiametnik.

[47] Ermitaaž. Kunstimuuseum Skt. Peterburgis. Asutatud 1852.

[48] Güstrowi Pedagoogiline Kõrgkool. Kõrgkool Saksa DV-s 1952-1990.

[49] Hain Rebas (1943). Eesti-Rootsi ajaloolane.

[50] Jüri Uluots (1890-1945). Eesti õigusteadlane ja poliitik.

[51] Brandenburgi väravad Berliinis. Ehitati 1788-1791. Külma sõja ajal oli seal Ida- ja Lääne-Berliini piir.

[52] Gabriele d’Annunzio (1863-1938). Itaalia kirjanik. Il fuoco (Tuli – it.k.) 1900.

[53] Borgo (it,) küla

[54] Brigintiinide ordu. Roomakatoliku kiriku nunnaordu, mis rajati Püha Brigitta poolt u. 1350.

[55] Farnese väljak Roomas (it.). Ajaloolises Farnese palees asub Prantsusmaa saatkond Itaalias. Püha Brigitta kirik rajati 14.saj., taastati 1705, alates 1930 kuulub brigintiinidele.

[56] Brigitta (1303-1373). Pühak ja brigintiinide nunnaordu rajaja, pärit Rootsist.

[57] Eve-Riin Mehiste. Püha Birgitta kui palverändur, juhendaja  Ülar Ploom

[58] Paulus VI (Giovanni Battista Enrico Antonio Maria Montini 1897-1978). Paavst 1963-1978.

[59]Swami  Vivekananda (Narendranath Datta 1863-1902). India-bengali usuliider.

[60] Galileo Galilei (1564-1642). Itaalia füüsik, astronoom ja filosoof.

[61] Johannes Paulus II (Karol Jozef Wojtyla 1920-2005), paavst 1978-2005

[62] Krak des Chevaliers. Ristisõdijate kindlus Süürias. Esmakordselt asustatud 11.saj. kurdide poolt.

[63] Anders Behring Breivik (1979). Norra paremäärmuslane ja massimõrvar.

[64] Jeesus Kristus (inglise k.)

[65] Adolf Hitler (1889-1945). Saksamaa riigikantsler 1933-1945 ja juht 1934-1945.

[66] Jossif Stalin (Džugašvili) (1878-1953). Nõukogude Liidu Kommunistliku partei liider 1922-1953.

[67] Søren Kierkegaard (1813-1855). Taani filosoof ja kirjanik.

[68] Jaan Pärnamäe (1968). Eesti tõlkija.

[69] Eesti-Iiri selts.

[70] Svante Pääbo (1955). Rootsi bioloog ja geneetik. Tema ema on eesti rahvusest.

[71] Erasmuse programm. Euroopa Liidu kõrghariduse arendamise programm, mis toetab kõrgkoolidevahelist rahvusvahelist koostööd. Asautatud 1987.

[72] Anton Tšehhov (1860-1904). Vene kirjanik.

[73] Elmo Nüganen (1962). Näitleja ja lavastaja. Alates 1992 Linnateatri peanäitejuht.

[74] Theatrum. Asutati 1994 kui stuudioteater. Aastast 2005 sihtasutus.

[75] Mark Twain (1835-1910). Ameerika kirjanik. “Adventures of Huckleberry Finn” 1884.

ELU ON MITMEKESIDUSES (Intervjuu Vello Saloga)

intervjueeritav: Vello Salo

koht: Birgitiinide ordu Pirita kloostri külalistemaja

aeg: laupäev, 4.august 2012, kl 9:00 – 11:45.

intervjueerijad:

Holger Mölder,

Indrek Olmaru

Mitmekesine on meie intervjueeritava Vello Salo elu, kelle julgesti eesti kultuuri gigantide hulka võib paigutada, sest tema tegudel on suund, mis järgib ühte tervikut, niivõrd kui eesti kultuuri üheks tervikuks saab nimetada. Siinkohal kõlavad Vello Salo sõnad, kes eesti kultuuri terviklikkuses ei kahtle, koos suure luuletaja Juhan Liivi mõtteteraga: „Ühesugusus surmab, elu on mitmekesiduses. Kuidas seda nii põrutavat nõuet, kõiges elus ja looduses igapäev korduvat, ometi tähele ei ole pandud?“ [1]Kuidas siis ometi? Kas antud intervjuu annab meile mingi märgi, kuidas mõista mitmekesidust? Kui armastuse eelduseks on vabaduse olemasolu, siis mitmekesidus eeldab selgust; kui terviku eelduseks on osade olemasolu, siis kultuur eeldab kunsti. Loogilised kui-siis tehted sisaldavad siiski enam. Me teame, et midagi on, mis meid juhib, kuid see on meil peas ega ole nähtav. Nii sellest siis räägitakse ja antakse intervjuu, millest nähtub moment või ajavahemik, mil langes otsus ja elu eesmärk sai selgeks. Vello Salo keeruline saatus on mitmekesine oma selguse tõttu ning sellepärast pole õige mitmekesiduse alla liigitada ebaloomulikke inimsuhteid, mida tänapäeval elurikkusena on püütud reklaamida, sest ebaloomulikud inimesed on iseendaga ilmselgelt rahulolematud. Teisest küljest pole ka vabadus meile antud isiklikuks otstarbeks, sest mis mõtet on enesekesksel otstarbel, kui seal pole armastuse võimalust. Meie ees avaneb mitmekesine elukäik.

I.O.

Te olete vana mees juba, kas Te mäletate oma esimest mälestust nooruspõlvest?

Kui üks kaheksakümnekuue-aastane inimene hakkab elu peale tagasi vaatama, siis ta muidugi küsib, mis võis olla tema esimene noorpõlvemälestus. See oli talve ajal. Olin arvatavasti nelja-aastane, kui koolimajas olid leetrid ja meid, väikseid lapsi, mässiti tekkide sisse ja saadeti minema. Nakkuse vältimiseks viidi meid, kes olid veel puutumata leetritest, sealt ära paariks nädalaks. Mäletan, kuidas me sõitsime reega mäerinnakult alla ja kuidas meid vanaisa talus vastu võeti. Peale selle mul ei ole tükk aega enam mingeid mälestusi.

Kas leetrid olid tol ajal Eestis ohtlik haigus? Nõukogude ajal vaktsineeriti kõiki lapsi kohustuslikus korras.

Oli, aga muud ohtu ei olnud, kui et kool tuli määramata ajaks kinni panna. Niisugune väike segadus. Leetrid ei ole iseenesest mingi raske haigus. Rõuged on hädaohtlik – nende vastu vaktsineeriti meid kõiki. See oli väikene hirm juba lastel, sest oli natuke valus.

Mis koolimaja see oli? Selle asukoht oli Lõuna-Eestis?

See oli Lalsi[2] alevikukene ütleksin, Võrtsjärve põhjakalda lähedal. Seal oli kool, kaks kauplust, õigeusu kirik, seltsimaja ja tuuleveski. Minu vanemad olid kooliõpetajad. Mu isa oli Lalsi algkooli juhataja. Seal käis umbkaudu sada last, osa nendest, mitukümmend, internaadis.

Kas olete nüüd ka käinud seal? Millised muljed on?

Olen. Seltsimaja on kadunud, tuuleveski samuti. Kirik laguneb, ent uusi maju on ka.

Teie ema oli samuti  õpetaja?

Jaa, aga tema oli siis juba kodune, sest õpetaja palga juurde käis tükk maad, kolm hektarit, ja meil oli siis kolm lehma, hobune, sigu, lambaid, parte, hanesid. Nii et selle koduse majapidamisega oli üksjagu tegu.

Õed-vennad olid ka? Te olite kõige vanem poeg?

Meid lapsi oli kokku neli. Saime kõik hästi läbi. Mina olin esimene – kolm esimest olid poisid ja tükk aega hiljem sündis õde, kes elab praegu siin Tallinnas. Maast madalast pandi ka tööle, mida keegi jaksas teha.

Osa Teie perest jäi siia Eestisse maha, kui te lahkusite?

Meil ei olnud ju midagi „jääda“. Kõik, kes aastal 1925 sündisid, said sõja alguseks parasjagu kahuriliha vanuseks ja neid tahtsid nii venelased kui sakslased siit kaasa viia. Kirju minevikuga eestlasi on suur-suur hulk, kes lihtsalt viidi kodust minema, ei „lahkunud“.

Koolis käisite samas kohas?

Kilomeetri kaugusel oli Odiste algkool. Sellest on praegu ainult varemed järel või väike puutukakene ning kes ei tea, see läheb sealt lihtsalt märkamata mööda. Need olid kaks lähestikku algkooli, Odistes olid esimesed kolm klassi, Lalsis neljas, viies ja kuues. Mina hakkasin pihta Odistes, aga alles teisest klassist, sest ma oskasin juba lugeda. Kodus oli üks mu meelisharrastusi tunnis käia, sest kuna ma olin koolijuhataja poeg ja ei seganud tundi, siis lasti mul seal rahuga käia.

Külas oli apostliku õigeusu kirik. Kas ka Teie pere oli õigeusklik?

Noh, praegu ütleksin, et ma ei tunne ühtegi inimest, kes oleks mõne kiriku liikmeks astunud sellepärast, et see on vale usk. Mina pean õigeusklikeks kõiki, kes on ausad – ja kui   valetavad, siis kust mina peaksin seda teadma, et nad valetavad? Meie olime siis jah Eesti apostliku õigeusu kiriku liikmed. Nagu kõik peaksid teadma, siis niinimetatud „vene usku“ minek oli tegelikult kirikuvahetus, mitte usuvahetus. Toimus see 19. sajandi keskpaigas, käis ka Kolga-Jaani kihelkonnast üle ja Lalsisse ehitati kirik, mis on praegu veel püsti, aga ohtlikus kokkuvarisemise seisukorras. Koguduse liikmeid on seal nii paarkümmend alles jäänud.

Kirikusse[3] oli kodunt ainult mõnikümmend sammu ja seal sai käidud, kindlasti jõulude ja ülestõusmispühade ajal. Meile poisikestele oli eriti põnev, et ülestõusmispühade ajal võisime minna üles torni kella lööma, uksed olid lahti. Kellamehe meloodia oli til-lil-lil-lil-lam-boh, aga meie ei saanud selle bohiga hakkama, sest suure kella tila külge oli seotud köis ja köie otsa laud, mille peale tuli astuda nii kõvasti, et tila lööma hakkaks. Kellamehe käes olid kolme-nelja väikese kella nöörid ja jalaga lõi ta seda suurt. Meie jälle olime nii kerged, et ei saanud seda käima, isegi mitte kahe-kolmekesi. Kellasid me helistasime iga aasta väga lõbusasti ja see oli siis meie side kirikuga.

Kodust Teie religioosset tausta kaasa ei tulnud, et perekond oleks olnud väga usklik ja et Teie saatus oleks olnud läbi perekonna määratud?

Kool ei olnud kuidagi moodi usuliselt seotud. Usuõpetuse või pigemini piiblilugude tund seal oli, kuid mingisugust konfessionaalset vahet seal ei tehtud. Minu isa pidas koolilastega, kes olid siis internaadis, igal hommikul ja samuti õhtul väikese palvuse, kolm minutit või mis ta oli. Sealt on mul tänapäevani meeles, et „kui päeva kära aega ei andnud palvele, siis astu õhtul õue ja vaata ülesse“, aga et perekonnas oleks kunagi midagi usust räägitud, seda ei olnud.

Perekond oli siis suhteliselt usuleige?

Ei ütleks: ristiusu olemus on eeskuju andmine, mitte jutlustamine.  Minu arust olid isa ja ema mõlemad eeskujulikud kristlased. Ma ei mäleta kui vana ma olin, võib-olla kümneaastane, kui jõuluõhtul pani ema habeme ette, mingisuguse palitu ja koti selga ning võttis kepi kätte. Me ei julgenud küsida, kuhu ta läheb. Tunni aja pärast tuli tagasi ja ütles, et te oleks pidanud nägema, kuidas nende laste silmad särasid! Seal lähedal oli üks popsi perekond, kus oli kuus last, kes ei osanud jõuluvana oodata. See oli nagu välk selgest taevast ja neil oli sellest väga hea meel. See jäi meile, lastele, muidugi meelde.

Aastal 1940, kui Eestis toimusid pöördelised sündmused, olite Teie 15-aastane poiss, kes on maailmast  juba üsna teadlik. Millised emotsioonid  Teid valdasid?

Meid maal see asi eriti ei puudutanud, eriti veel seal Kolga-Jaani kihelkonnas, Võisiku vallas, Lalsi külas. Minu teada ei viidud sealt juuniküüditamise ajal mitte kedagi ära. Ei olnud lihtsalt „vilistajat“. Aga kui uus võim tuli, siis minu isa, kes oli ka Kaitseliidu malevkonna pealik, vallandati ametist. Ta ei saanud enam koolijuhataja olla ning meil tuli välja kolida. Kolimine oli ainus asi, mida mina sellest ajast mäletan. Kõik läks aga rahulikult, argipäevaselt.

Aga Saksa okupatsiooni ajal, kuidas siis oli?

Oli sama asi. Meist läks see nii vaikselt üle, et meile Lalsi kanti ei näidanud nägu ükski venelane ega ükski sakslane. Mäletan, 1940 vist, kuidas üks vene sõjaväe lennuk lendas õige madalalt üle, 50 meetri kõrgusel, ning juba palja silmaga oli näha, et see oli nagu puuraam, millele oli present üle tõmmatud ja mina vaatasin, et küll on vilets värk. Meil oli ka lauluke: „Taevas tuigub punalennukite rivi, mõni kukub alla nagu telliskivi“.

Peale algkooli läksite siis keskkooli edasi?

Mina olin kolm aastat järjest kolmandas klassis. Alati sain edasi, aga süsteem muutus. Vabariigiaegne süsteem oli, et algkooli 4. klassist mindi progümnaasiumi ja sealt läksingi Põltsamaa Ühisgümnaasiumi, umbes 25 kilomeetrit kodust. Seal olime nelja-viiekesi poistega mingisuguste tädide juures korteris. Põltsamaal oli olemas ka vana Aleksandrikool,[4] mis oli siis tööstuskool ja kus pärast käisid mu mõlemad vennad. Käisin gümnaasiumi humanitaarharus, millest oli mul pärast väga palju kasu, kuna õppisime ladina keelt. Kui ma pärast sõda Itaaliasse sattusin, oli mul kahe nädalaga itaalia keel suus. Teistmoodi hääldamine, aga muidu väga sarnased keeled.

 Kas Te Põltsamaa kooli lõpetasite enne ära kui Soome läksite?

Ei, minul on lõpetamata keskharidus, aga selle eest on jälle viis korda lõpetatud kõrgharidus. Seal ei olnud palju midagi valida. Läks nimelt nii, et 1943. a., kui sakslased tegid mobilisatsiooni, lubasid nad kõigile nendele abiturientidele, kes lähevad mobilisatsiooniga kaasa, anda abituuriumi tunnistuse. Valida oli selle võimaluse ja surmanuhtluse vahel. Ent meil ei olnud Aadu[5] vastu mingisugust sümpaatiat ja nii läksime Põltsamaalt seitsme poisiga vabatahtlikena Soome, mistõttu küpsustunnistust meile muidugi ei antud – selle andis mulle hiljem Leedu saadik Roomas. Seda võib nimetada võltsinguks, kui soovite, aga gümnaasiumis olin olnud kõik aeg oma klassi priimus. Päris huvitav, et pärast sõda pääses meie gümnaasiumi direktor New Yorki ja mina kirjutasin temale, et kas tema kirjutaks mulle tunnistuse välja, mille peale tema ütles, et kirjutaks küll, aga mitte selle uue nime peale, mis sa oled võtnud. Nimelt,  „Tšehhi põrgus“ olles ma mõtlesin, et mis ma teen, üksipäini olen ma nüüd kodust ära tulnud ja perekond seisab mustas nimekirjas, kuna isa oli kaitseliitlane. Otsustasin,  et ma vahetan nime ja siis mõtlesin välja niisuguse nime, mis on itaallasele suupärane. Selle nime peale kirjutas Leedu saadik mulle küpsustunnistuse ärakirja ja sellest aitas.

Aga need varasemad koolitunnistused, algkoolist peale, need olid ikkagi tolleaegse nimega?

Mul ei olnud mitte midagi kaasas, kui mind Tallinnast vangina ära viidi, kaks kätt püksitaskus. Juhtus, et vist kaks passifotot olid taskus, muud midagi.

Kuidas teil üldse tekkis idee Soome minna? Oli see tol ajal lihtsasti teostatav? Palju soomepoisse on näiteks pärit Loksa kandist ja Põhja-Eestist, aga Põltsamaa on ju hoopis Kesk-Eestis,  kaugel Soome lahest.

Sellest on kirjutatud. Hans Karro või Karu Ants, kes sai oma isatalu tagasi ja on ka praegu Põltsamaal, tema tundis neid inimesi hästi, kes meid otsa peale aitasid ja on sellest oma mälestusraamatus kirjutanud. [6]

Mis Teie auaste sõjaväes oli?

Soomes sain kaheksateistkümne aastasena allohvitseriks ja raskekuulipilduja jao ülemaks. See arvestati hiljem Saksamaal, Waffen-SS-is,[7] kuhu meid pandi, Unterscharführeriks.[8] Saksamaal saadeti mind aga hoopis pioneeride kooli, kus minu erialaks sai sildade ehitamine ja õhkulaskmine. Õhkulaskmine oli palju lõbusam, käänad vänta ja kui laeng on õigesti pandud, läheb kõik vastu taevast, põmm. Koolitus toimus Tšehhis, Praha lähedal. Alles paar nädalat enne sõja lõppu saadeti Sileesia rindele.

Kas Teil kooli ajal oli tšehhidega ka seal kokkupuuteid?

Oli. Me käisime külas kroonu kraami leivaks vahetamas. Need kohalikud tšehhid teadsid täpselt, kellega oli tegemist ja et siin ei ole sakslastest haisugi.

Rindel olid Teil siis ka alluvad ning jagasite käske?

Ma olin Kompanietruppführer.[9] Saksa pioneerikompanii struktuur on niisugune, et kompanii ülem on ohvitser ja kompanii truppführer on praktiliselt töödejuhataja. Kompanii truppführer oli ametikoht, aga mitte aukraad. Ta oli ikkagi allohvitseri klassis, võis aukraadilt olla näiteks Stabsfeldwebel.[10] Töödejuhataja peab kohapeal asjad käima lükkama. Kompül (kompanii ülem) ei tarvitsenud teoreetiliselt isegi mitte pioneer olla, aga tal pidi olema aimu, missuguse silla me teeme.

Kas sõja jooksul alkoholi tarvitamist ei tekkinud? Sõjaolukord ja pinge võivad tekitada inimeses niisuguse stressi, et paljud ju hakkavad sõja ajal jooma.

Ei, meie soomepoiste punt oli väga nooruslik ja idealistlik.Kõik oleneb ka sellest kasvatusest, mis meil oli, sest soomlased tulid meid Vabadussõjas aitama ja nüüd läheme meie ja lööme need kuradi tiblad välja.Muidugi, vahel tegime selliseid asju ajaviiteks küll. Viimane positsioon oli Vuoksi jõe ääres, üle kilomeetri vett kahe rinde vahel, ja kuna seal midagi ei juhtunud – välja arvatud, et söögi ajal nad saatsid meile ikka paar granaati tervituseks – siis me käisime sealseid talusid vaatamas. Suured, jõukad talud olid, väga uhked, ja seal vedeles igasuguseid asju. Võtsime siis mingisuguseid torusid ja kartuleid ja ajasime puskarit. Kuna torud olid roostes ning me ei olnud neid seest vaadanud, siis see puskar oli hästi punane ja paks. Nüüd tagantjärele mõeldes: me ju ometi teadsime, et tuleb filtreerida ja sütt oli küll ja küll, aga millegipärast – nina kinni ja surmapõlgusega – sai seda nii joodud, kuidas torust tilkus.

Just sel päeval tuli käsk riviõppusteks. Meie raskekuulipilduja jagu allus ühele Soome üksusele ja mina läksin Soome leitnandi, selle jalaväe kompanii ülema juurde, lõin kulpi ja meldisin, et härra leitnant, jaoülem Salo esineb: kümme meest purjus, mina õppusteks kohal. Leitnant oli muidugi rindemees ja ütles, et kobi siva kuulipildaja juurde –  kui tibla tuleb, siis on vähemalt üks mees, kes hakkab laskma. Mina siis jooksujalu kuulipilduja juurde – mehed lamasid tihnikus, magasid oma jommi välja. Viisime leitnandile ka ühe pudeli ja asi oli ants. Oli selline episood.

Aga Teie enda suhted viinaga?

Kuidas võtta – meie kodune õpetus oli, et pista pits ja pea aru. Kooliõpilastena tegime muidugi väikesi koosviibimisi, kus midagi sai joodud – seda juhtus ikka – aga et joomiseks oleks läinud või laamendamiseks, seda küll ei olnud. Pärast sõda, kui ma Itaaliasse sattusin, jõid itaallased ainult veini, muud ei joodud. Kanged joogid olid olemas muidugi ja kui oli pidusöök, siis oli vähemalt kolm jooki – tavaline lauavein, mille kohta eestlased ütlevad, et hapu, teiseks üks parem sort ja pärast, söögi lõpuks, üks amaro.[11] Alguses võis olla ka vahuvein, söögi juurde oli „söögivein“ ja lõpuks – magussöögi juurde, seedimise kergendamiseks – see amaro.  Nende kümne aasta jooksul, mis ma Itaalias olin, nägin ainult kahte isikut, kes olid natukene „tujus“. Üks oli kindlasti sakslane, ma arvan, et teine oli ka. Joodikuid ei näinud. Kui ma järele pärisin, öeldi mulle, et üks korralik peatäis võetakse siis kui uudseveini saab – ja et kui see vein on millegi muuga segamata, ei teki sellest mingit pohmelli.

Kuidas Teil õnnestus ikkagi „Tšehhi põrgust“ pääseda?

Ega ma ei olnud seal ka kinni. „Tšehhi põrgu“ on siiamaani selgitamata asi. See, et seal meie mehi kinni võeti ja maha lasti, on fakt, aga nimekirja meil neist veel ei ole. On tehtud küll oletusi, aga see on niisama lahmimine. Huvitaval kombel leiti alles paar aastat tagasi Tšehhis kätte mitu fotot rüütliristi kavaleri Paul Maitla[12] ja teiste mahalaskmisest. Niisuguseid asju nagu ei usukski, aga Tšehhis asuvatest arhiividest võib selguda veel nii ühte kui teist, kui meil  oleks raha ja huvi sinna minna. Ma olen tegelnud meie rahvastikukaotustega, eriti sõjakaotustega, ja tuli välja, et Prahas oli üks Saksa sõjaväe keskus, kus eestlased joonistasid iga ankeedilehe peale täpse plaani kalmistust, kuhu meie veebruaris 1945 langenud mehed maeti. Mul on mõned neist isegi välja kopeeritud. Nüüd vaata ja imesta, kuidas sellistele asjadele nii palju aega pühendati –  siis käis ju kõik käsitsi.

Aga Tšehhi põrgu ei olnudki nii suletud ja sealt oli võimalik välja pääseda?

See on meie väljamõeldud nimi selle meeletuse kohta, kus mingisugused tšehhi noormehed, kes tahtsid kuidagimoodi hiilata, hakkasid sakslasi, keda nad kätte said, ilma kohtuotsuseta maha tapma. Sellist asja ei tee tavaliselt ükski tsiviliseeritud inimene, aga siis tehti, nii et seda me nimetame põrguks. Mina tulin tegelikult Sileesiast, kus ma olin sõja lõpupäevil rindel. Mai alguses 1945 hakkas rahvas sealt lääne poole tulema ja tulime igasuguste liiklusvahenditega üle Riesengebirge[13] teisele poole. Mina varastasin ühe jalgratta ja tulin sellega. Siis jõudsin kuskile metsa vahele, üksinda, ja nägin, et üks meie mees Saksa vormis oli surnud ning lamas keset teed maas. Ma vaatasin kahele poole ringi, kedagi ei olnud näha, jätsin ratta teekraavi ja läksin kahe puuriida vahelt metsa. Mind ei võtnud keegi kinni.

Te olite Saksa vormis siis?

Selge see. Ma ei olnud selle peale ette mõelnud – oleks ju olnud võimalik erariideid saada. Nüüd aga läksin esiteks ühele põllule, kus vili oli alles põlvekõrgune ja viskasin ennast sinna päeva ajaks maha. Ümberringi haukusid koerad, metsas käisid paugud, küllap lasti seal meiesuguseid maha – ei olnud tervislik sinna minna. Öösiti liikusin edasi lääne poole, kuni ühel ööl võtsin südame rindu ja koputasin ühe akna peale. Seal oli üks tšehh, kes rääkis väga head saksa keelt ja sai otsekohe aru, et ma ei ole sakslane, vaid mobiliseeritud ning ütles, et ei ole midagi, praegu on rahulik, kõndige julgesti päeva ajal. Kõnnin siis rahulikult päeva ajal edasi ja jõuan linna, kus inimesed hüüdsid aknast, et kuhu sa lähed, silla peal on valvepost, kutsusid sisse ja andsid mulle erariided. Mul oli üks nutsukene käes, ma ei mäleta, mis mul seal oli – leiba või mida nad mulle kaasa andsid – kui läksin üle Elbe jõe silla ning nägin, kuidas punaväelased, püstolkuulipildujad peos, karjatasid minu endisi kamraade, sakslasi, kes olid juba habemetüügastes, mina aga kõnnin nagu vabahärra.

Ma olin väga poisikese nägu, ikkagi üheksateist alles. Tšehhi miilits pidas mu silla peal kinni, küsis pabereid. Ma ütlesin, et tuli üks vene sõdur, ütles uura, uura! ja võttis koos käekellaga ka rahakoti ära. Edasi: kes sa siis niisugune oled? Kui ma päeviti viljapõllul lamasin, olin juba järele mõelnud, et mis ma räägin, kui päritakse. Sõda on kaotatud, aga mina ei kavatse alla anda ja sellepärast tuleb uus nimi leida, et perekonda taga ei kiusataks, arvasin. Kuhu minna – Euroopas on pärast sõda kindlasti külm ja nälg. Siis tekkis mõte, et läheks õige Itaaliasse, seal on soojem ja kuuldavasti teevad nad ka muusikat. Mõlemad oletused osutusid tõeks. Ütlesingi siis miilitsale, et olen pool soomlast ja pool itaallast. Ema on itaallanna ja isa on soomlane, kes sõitis Organisation Todti[14] autojuhina. Tšehh hakkab itaalia keeles rääkima ja mina vastu, et ma ei saa aru, olen kõik aeg isaga olnud. Tema siis jälle, et räägi midagi soome keeles. Mina vuristasingi talle soome keeles midagi ette. Kas sa tahad itaallaste transpordi juurde? Muidugi!

Nad viisid mu itaalia sõjavangide juurde, kes olid hästi toredad mehed. Neli meest Teplice-Šanovi[15] portselanivabrikust, kus nad olid vangidena töötanud. Ühega neist olin suur sõbramees kuni tema surmani. Nad võtsid mu hästi vastu ja õppisin seal itaalia keele ära. Me rääkisime algusest peale itaalia keeles. Mul oli ju ladina keel suus ja niikaua, kui sa aeglaselt ja selgesti räägid, ei ole suurt vahet, ehk mõni üksik sõna, mida võib üle küsida. Ühel päeval saadeti meile aga veoauto ukse ette ja kaheksateistkümnendal juunil 1945. a. jõudsin Rooma linna.

See, et Te Itaaliasse sattusite, oli siis tagantjärele vaadates puhas juhus?

Tagantjärele vaadates ei ole siin juhusest juttugi ja ma ei usu praegu ka üldse mitte, et midagi juhtuks „juhuslikult“. See oli täiesti ülevalt määratud, sest kui 2001. a. avati Pirital birgitiinide ordu uus klooster, oli siinsamas olemas eestlasest preester, kes tundis selle orduharu asutajat. Seda ei julge mina küll kokkusattumiseks nimetada.

Siin on muidugi naisklooster, kus meestel ei ole üldse mingit ütlemist, välja arvatud siis, kui naised lubavad. Selle orduharu asutaja oli ema Elisabeth,[16] kes on nüüd kiriku õndsate nimekirjas ja kelle ikoon on meie kabeli seinal. See ruum, kus me istume, on üks tema poolt seatud sihtidest – luua niisugune koht, kus erinevate kirikute esindajad võiksid üksteist rahus nuusutada. Sellest majast ongi saanud Eesti Kirikute Nõukogu kokkusaamise koht. Siia võivad tulla aga ka budistid, ateistid või ükskõik kes – õed mingisuguseid tingimusi ei tee.

Itaalias jõudsite Te siis  katoliiklusesse?

Peaaegu et otsekohe. Mina ei teadnud enne seda katoliiklusest mitte midagi. Sõjast tagasitulijate rong, loomavagunid, läks täpselt Roomani ning seal läksid kõik maha, ka minu neli kaaslast. Kõigepealt ostsin kaks jäätist, kuna aastaid ei olnud jäätist näinud. Aprikoosiaasta oli siis; mina nägin seda puuvilja elus esimest korda – ja hästi maitses.

Läksin siis Soome saatkonda otsima, rääkisin seal oma loo ära ja saatkonna sekretär viis mind öömajale birgitiinide kloostrisse. Mina muidugi ei teadnud neist mitte kui midagi – vaatan, et mis naljakas naisterahvas tuleb sealt välja, pikas hallis kleidis ja valge pearätikuga, natuke meie külanaiste moodi. Tema viis mu kabelisse, niisama suur ruum nagu see, kus me praegu istume, aga palju kõrgem ja kuldse stukatuuriga. Nii uhket eluaset ei ole mul eluaeg olnud. Sinna toodi mulle üks voodikene, väike laud ja kaks tooli – ja siis ma seal istusin ning ei osanud ette kujutadagi, mis see siis nüüd on. Teine tool oli õpetaja jaoks: üks õdedest hakkas mu itaalia keelt lihvima, ikka nii nagu päris koolis õpetatakse, et kirjutad harjutusi.

Temalt ma siis kuulsin, et maja oli täis juute, kuna Püha Isa[17] oli käskinud neid varjule võtta. Mina jälle hakkasin mõtlema, et kui meie tapame juute, siis varjavad neid, aga kui juudid hakkavad meid tapma, siis meid – ja ei küsinudki midagi. Mis nad siis teevad, kui sõda ei ole? Minul polnud juutidega mingit tegemist olnud, välja arvatud siis, kui Põltsamaal elasin. Seal elas kaks juuti ja ühel neist oli valmisriiete kauplus, kust sain oma esimesed pikad püksid. Pärast, kui mu isa kommude ajal Põltsamaale ümber paigutati, käisime pühapäeviti saunas, sest pühapäeva hommikul oli kõige parem leil. Seal käis ka see juut – istus alati, teine jalg teise kapa sees. Sellega piirdus kogu minu teadmine juutidest.

Ei mäleta, mitu päeva mul läks, kui sain aru, et parem on aidata kui tappa – ja seda ma usun tänapäevani. Te võite ju ette kujutada, et sellisel üheksateistkümneaastasel kahe sõjaväe sangaril on raske öelda, et naistel on õigus, aga ei olnud midagi parata.

 Kloostris tuli Teil ikka naiste sõna kuulata?

Ei – mina olin ju külaline. Ema Elisabeth vabandas koguni, et neil ei olnud midagi paremat pakkuda, aga asjad olid niimoodi nagu nad olid. Paari nädala pärast ma leidsin töökoha ja siis hakkas elu teistmoodi arenema.

Mis töökoht see oli?

Tuttofare,[18] jooksupoiss, võib öelda – olin siis ju alles üheksateist. Töö oli Hollandi paavstliku preestrikolleegiumi juures, kus olin muuhulgas ka roosiaednik. Kodus ma olin palju aiatööd teinud, sest koolil oli kolm hektarit maad ning seal sai kõike põllutööd tehtud, mis jõukohane oli, aga eriti aiatööd. Ent nüüd tuli mul ka piimameheks hakata, sest kohe pärast sõda ei olnud turult suuremat midagi saada. Ainult aprikoose oli tol aastal nii palju, et lükati õhtul müügikäru pealt maha ja siis neid korjati rentslist. Neid võib süüa oma paar kilo ja see hoiab sul hinge sees.

Minu peremees, kolleegiumi rektor, oli ka Hollandi saatkonna nõunik Püha Tooli juures ja diplomaatilise korpuse esindajana oli tal õigus saada „paavsti lehmade piima“. Vatikanis oli oma toiduainete pood ja mina sõitsin siis jalgrattaga igal hommikul Vatikanist kohvipiima tooma, kuus kilomeetrit sinna ja kuus tagasi. Ei mäleta enam, kas see oli pool liitrit või terve liiter, mis ma sealt siis tõin, aga need varahommikused sõidud on hästi meeles: hea jalgratas oli ja ma kohe nautisin neid hommikuid. Tuled mäest alla, 60 km tunnis, nii et tuul vuhiseb kõrvus! Lausa lust ja lillepidu. Tollal ei olnud autorehvisid saada ja seetõttu polnud mingit liiklust, tähtsamad tänavad olid aga kõik väga hea asfaldiga kaetud. Ma ei mäleta, kas liiklustuled siis juba funktsioneerisid.

Millalgi Te jätkasite oma haridusteed?

Mina tahtsin küll edasi õppida, aga kuidas seda asja ajada? Sain stipendiumi ühe külalise kaudu, kes oli seal kolleegiumis lauas ja mina teenisin kelnerina, valge jakk seljas. Olin juba hollandi keele ära õppinud, sattusime jutu peale ja tema küsis, et kulla noormees, sul paistab aru olevat, ega sa õppida ei taha? Muidugi tahaks, aga kuidas? Tema siis muretses mulle stipendiumi Fribourgi ülikooli[19] Šveitsis. See oli mingi kirikliku organisatsiooni stipendium. Šveits ei olnud ju sõjas osalenud ja nendel oli võimalik sõja jalgu jäänud üliõpilastel, kellel olid õpingud pooleli jäänud, lasta edasi õppida.

Mul on Teie eluloost kuidagi meelde jäänud, et Te õppisite seal reaalteadusi?

Tahtsin elektroonikat õppida, selles suunas ma mõtlesin, ja tol ajal oli mu peahuvi raadiotehnoloogia. Televisioon ja raalindus tulid alles pärast sõda, need on uhiuued asjad, mida tollal ei tuntud. Õppima hakkasin loodusteaduskonnas, esimesed kaks aastat olid nagunii ühised kõigile, kes loodusteadusi õppisid. Siis aga ütles Šveitsi politsei, et meil on siin välismaalasi rohkem kui küllalt ja sul peab olema alatine  tagasisõiduviisa, kui sa tahad siin õppida. Ka Itaalia politsei ütles, et neil on välismaalasi rohkem kui küllalt. Me anname sulle siiski veel ühe tagasisõiduviisa, aga siis pead kohustuma, et sa ei tule enam tagasi. Mina ütlesin: mul on kahju, aga et ma olen vahepeal ristiinimeseks hakanud, siis niisugust kaupa ma ei tee. Ja ei saanudki enam minna.

Nii et see jäigi pooleli?

Šveitsi ülikoolis käimine jäi küll. Muidugi, neid kursusi arvestatakse teistes ülikoolides ning need kursused, mis olid tehtud, olid tehtud. See on jälle pikk ja keeruline lugu, aga ma sain teise võimaluse õppida Amsterdamis, hollandi keel oli suus. Amsterdamis oli tol ajal minu teada kaks ülikooli. Mina olin linnaülikoolis.[20] Hakkasin seal astronoomia loenguid kuulama ja siis läksin veel kõrgemale – seal tuli „teine pöördumine“. Mõtlesin kogu aeg edasi, et mida maailm pärast aatompomme kõige rohkem vajab, eriti ka Eesti, ja tulin mõtte peale, et ikkagi rohkem moraali kui matemaatikat. Amsterdamis „tuli vaim peale“, et ma hakkan vaimulikuks  – ja kuna meil ei olnud korralikku Piibli tõlget, otsustasin, et hakkan seda tegema.

Mõte Piiblit tõlkida tuli siis Amsterdamis?

Jah.

Siis tekkis ka konkreetne huvi teoloogia ja vaimulikuks hakkamise vastu?

Huvi oli ennegi: pöördepunktiks oli ikkagi see 18. juuni 1945, kui ma vaatasin, et maha tappa ei ole lahendus ning vägivald tekitab ainult vägivalda. Siis tuli „sisseelamise periood“  ja 1947. a., kaks aastat hiljem, oli mul juba otsus tehtud, et ma pühendun kuulutustööle, umbes nii nagu need birgitiiniõed.

Rääkisite, et Teil oli varem, sõja ajal, viha nõukogude võimu ja venelaste vastu, aga kuidas Te neisse praegu suhtute? Mingisugust kibestumist või soovi kätte maksta Teil enam ei ole?

Sellest ajast peale, kui mind sinna kloostrisse visati nagu külma vette, olen valmis kõikide eest surema, kui hakkama saan, olgu see siis venelane, hiinlane või jaapanlane – ma ei näe mingit vahet inimese ja inimese vahel ja selles asjas ei ole mingit muutust enam toimunud. Meie Piibli tõlkes oli näiteks üks inetu koht „… mina tahan kätte maksta, ütleb Issand“  (Rooml. 12:19), et kättemaks on minu … – ei, juttu on hoopis tasategemisest. Kõik teavad heebrea sõna shalom, rahu. Shallam on „tasa tegema“  – rahulolu sellest, et asjad on „tasa“. Meie aga räägime kättemaksmisest! Need asjad vajavad selgitamist. Ristiusus kättemaksmist ei ole.

Sellest sain aru alles 1945. aasta juunis. Soomes olemise ajal tuli isa surmateade. Tema oli omakaitse[21] rühmaga läinud Palupõhja metsa parašütiste piirama ja seal said viis meie meest surma. Minuni tuli teade, et neid oli tulistatud mürgitatud kuulidega, nii et laibad oli pärast lillad. Selle peale võtsin nõuks kõik tiblad mättasse lüüa, kõik 180 miljonit. Olin siis raskekuulipilduja mehi – hakake aga tulema, kõik lasen maha.

Kogu rindelolemise jooksul sain aga lasta üheainsa paugu, sellegi varese pihta – ja mööda. Siis olin pettunud, sest arvasin, et olen hea laskur, aga nüüd on mul väga hea meel, et ma ei ole kindlasti kedagi tapnud. Jälle „juhus“? Kui me Soomes Vuoksi rindel olime, saime küll šrapnelle ja granaate, killud vingusid, oleksin võinud mitu korda surmagi saada, aga me ei näinud ühtegi vaenlast ja Jumal tänatud, et ei pidanud kedagi tapma ega ka haavama. Selles asjas on kõik mu elusolevad relvavennad nõus, et kõige lollim asi, mis inimesed välja on mõelnud, on sõda, aga ikka jälle tahetakse paugutada. Ühel pool on mingisugune pilusilm, kes peab mind oma vaenlaseks ja mina pean teda oma vaenlaseks, sest keegi on öelnud, et see on vaenlane. Las Aadu ja Joss[22] lähevad kokku ja kaklevad nii, et karvad lendavad, meie plaksutame. Aga ei, meie läheme nende hullumeelsete pärast teisi maha laskma.

Te ütlesite, et Itaalias on soe ja seal saab laulda.

Oi taevas, elasin ainult 200 m kaugusel Caracalla saunadest,[23] kus oli vabaõhuooper. Seal ma käisin siis sõna tõsises mõttes saunamüüri peal „plangupiletiga“ ooperit kuulamas. Pärast sõda tuli Itaaliasse tagasi Beniamino Gigli[24] ja kui tema laulis, siis võisin mina isegi oma voodis lamades igast tema sõnast aru saada.

Millised kokkupuuted olid Teil tol ajal eestlastega?

Rooma oli küll jõudnud kümmekond eestlast, aga mingisugust kokkusaamise kohta meil ei kujunenud välja. Aastaid hiljem korraldasin Leedu kolledžis Eesti Vabariigi aastapäevaaktuse ja seal oli 60% Itaalia eestlastest kohal – kuus teadaolevast kümnest. Varem oli Roomas ka kaks eesti sõdurpoissi, kellele sain korteri muretseda; nad said viisad Venezuelasse ja nelisada dollarit raha, aga jõid selle maha ja rääkisid korteri peremehest laimujuttu. Siis oli veel kaks plikat, kelle elukutse oli juba kaugelt näha. Need läksid ka kohe edasi. Roomas elas alguses veel major Anton Pori[25] abikaasa kahe tütrega. Need olid omal ajal balletti õppinud ja nüüd teenisid elatist tantsijataridena. Ütlesid ise, et kui sa pesu pesta ei oska, siis lähed tantsima, see on viimane koht, kuhu minna. Vanem – Mirjam – abiellus hiljem ühe itaalia krahviga, aga alguses olid nad nii hädas, et küsisid, kas ma saaksin neile kaks voodit laenata. Nad olid leidnud korteri, kus ainult neli seina. Ma saingi neile kusagilt need voodid hankida ja rahagi viia, mis ei olnud aga minu raha. Kirjutasin siis päevikusse, et küll on ilus teiste inimeste raha kinkida. Aga tulevane krahvinna ütles, et nad olid juba kaks päeva söömata.

Ma olen oma tolleaegset päevikut küllalt hästi pidanud, ent ühte tollal Roomas kohatud värvikat tegelast ei leia ma enam kätte. Oma jutu järgi oli ta Soome vastuluure ohvitser ja tegi pärast veel maailmas mingisuguseid suuri asju. Väga tore poiss oli, saime hästi jutu peale. Eesnimi oli Helmer, aga perekonnanimi ei tule enam meelde.

Üks mu klassiõde[26] oli Saksamaal, DP-laagris,[27] ka tema oli hädas ja ma sain talle Roomast pakke saata. Eesti lehtede kaudu sai kuidagi teada, kes kus on, osaliselt levisid teated ka suuliselt. Pärastpoole leidsin kätte ka Eestist pärit lauljatari, Lidia Agosti[28], kes oli abiellunud ühe tuntud itaalia klaverisolistiga ja elas Roomas. Tema jälle tundis kuulsat hispaania kitarrimängijat Segoviat,[29] kes olevat teinud tema palve peale popurrii eesti rahvaviisidest.

Te kogu aeg ikkagi mõtlesite asjade peale, mis maailmas toimuvad, nii seal viljapõllul hetkeolukorras, aga ka laiemalt. Uudised olid Teil käepärast? Raadio  tundus siis lihtsalt põnev?

Ei, näiteks Soome sõjaväes ei olnud meie väeosas ühtegi raadiot. Alles pärast sõda, kui ma Roomas jooksupoisina tööle hakkasin, sain peale kosti ja korteri ka mingit palka. Niipea kui mul oli mõni kopikas varuks, ostsin endale lühilaineraadio, kuna olin sellest siis eriti huvitatud. Kuulasin igalt poolt ja õppisin siis ka keeli.

Šveitsis, Fribourg’i ülikooli juures, oli minusuguseid mitukümmend. Moodustasime seal ühe arutlusgrupi. Kõik me olime sõjast läbi käinud ja ühel nõul, et niisugune asi ei tohi korduda. Meie mõttemaailm kasvas arutelu najal, mis on elus üldse tähtis – et keegi peab ennast teiste eest ohverdama, et midagi üldse tehtud saaks. Seal sai see meile ajapikku selgeks.

Ühe osa Teie elust moodustavad Vatikani raadio eestikeelsed saated. Kuidas see kõik alguse sai?

Ameeriklased ja venelased olid siis veel suured sõbrad ja liitlased, kui mina rääkima hakkasin. Ameeriklased kiitsid old christian gentleman[30] Stalinit ja neile ei olnud aru sinnamaani pähe tulnud –  „Raadio Vaba Euroopa“[31] ei olnud siis veel sündinud.

Millal saatsite Vatikani raadiosse esimese eestikeelse saate?

Kui sõda meid ümber maailma laiali paiskas, pidi igaüks vaatama, mida peale hakata. Kõigepealt oli vaja jalad alla saada – et süüa oleks ja katus pea kohal. Alles siis sai vaadata, mida saaks Eesti huvides teha. Raadiotööle ei olnud ma mõelnudki.

Novembri algul 1948, kui ma Hollandist Rooma tagasi tulin, asusin vene preestriseminari, mis oli asutatud mõttega, et siis kui ateistlik impeerium kukub, oleks sinna vaimulikke saata.[32] Läksin sinna elama, leidsin eest  teisigi ateistliku okupatsiooni all seisvatest maadest tulnuid ning seal me siis arutasime aina, mida teha. Lugesime Krokodil’i.[33] Ühe numbri lõpus oli terve lehekülje suurune kateeder ateismilektoriga, kelle nimi oli S. K. Ukin ja keda kaks inglit taeva tõstsid. Tema küsib, et mispärast? Inglid vastavad, et za plohhije ateistitšeskije uroki – halbade ateismiloengute eest (vene k.).  See oli tõesti hästi öeldud.

Russicumis kuulsingi, et Vatikani raadio teeb läti- ja leedukeelseid saateid ning helistasin raadiojaama juhatajale, et kas eestikeelseid võiks ka olla. Tema ütleb, et muidugi, oleme ammu tahtnud teha, aga ei ole keeleoskajat. Millal sa saaksid peale hakata? Siis oli kivi minu kapsaaias – pidin ju tudengina ikkagi eksameid tegema, aga nüüd hakka ühtäkki raadiomeheks, millest ma õieti midagi ei teadnud. Esimene saade oli esimesel jõulupühal 1948, olin siis 23 juba, aga mikrofoni ees istusin esimest korda.

Esimene saade oli paavsti jõululäkitus – hästi barokne tekst. Ma ei olnud varem kunagi ka tõlkijana tegutsenud ning kui ma oma tõlget praegu vaatan, siis pean tunnistama, et iseenesest see ei ole eesti keel ning on eestlasele võõras kuulata – ent kui teda õigesti lugeda, aeglaselt ja vahedega, saab sisust aru küll. Tol ajal raadios veel ei salvestatud. Seminaris oli meil küll juba mingi Noa-aegne makk, mis salvestas traadile, aga selle kvaliteet raadiojaamale ei kõlvanud. Me rääkisime siis otse mikrofoni, saagu mis saab.

Stuudio aken oli saate ajal lahti ja helitehnikud uhkustasid, et meie oma on ainuke raadiojaam maailmas, kus ööbikutel on sõnaõigus, võivad vahele rääkida. Stuudioks oli Vatikani vana tähetorn. Observatoorium oli ära kolinud, sest linna tuled segasid vaatlusi. Koht aga oli väga vaikne ja linnud laulsid akna all, paavsti aias. Ent Tallinnas olid seltsimehed valvel ja nii kui ma ütlesin: „Kiidetud olgu Jeesus Kristus!“ läks ua-ua-ua-ua käima.

Vatikani esimene saatja oli Guglielmo Marconi[34] ehitatud, küll ainult 10kw-ne kõkats, aga niisugune pind Kremli silmas, et kui Hitler suri, peeti vaenlaseks number üks Vatikani raadiot. See kuulutas ju oma neljakümnes keeles, kuidas asjad tegelikult olid, missugused mafioosod Moskvas valitsevad. Meie väeti jaamakese kuuldavust – oleks huvitav teada, mitusada kilovatti Kreml meie vastu tööle pani – tuli tollal n.ö. koha peal kontrollida, et seda siis saateantennide seadmisega parandada. Õnneks oli Soomes väga agar raadioamatööride liit, kust sain tagasisidet. Kui Helsingist teatati, et kuuldavus on hea, pidi see nii olema ka Tallinnas.

Hiljem olid juba korralikud magnetofonid juba olemas?

Hiljem olid juba väga head, 19 tolli kiirusega Ampexid.[35] Aastal 1950, kui oli niinimetatud Püha Aasta, tulid ameerika piiskopid ja küsisid, et kas te seda nimetate raadiojaamaks? Me kingime teile 120kw-se – ja see tuligi. See oli nagu öö ja päeva vahe, kuuldavus oli juba hoopis teine, isegi kesklainel (196 m). Rootsi eestlased kirjutasid mulle, et hea ilmaga kuulsid seda paremini kui lühilainet. Tegime nii, kuidas saime, aga peaasi oli see, et olime olemas. Mina sain 1949. a. jaanuaris juba teatada, et märtsis tuleb küüditamine. Kes seda nüüd uskus, on iseasi, sest  igasuguseid jutte käis. Üks küüditamine oli juba olnud ja oli oodata, et muidki tuleb.

Üks meie saatja põhimõte oli niisugune, et kuna see on Vatikani nime all töötav infoallikas, siis peab ta olema korrektne. Mingisugust valet ei tohi olla, sest see on ristiusu põhimõtete vastu ning tuleb öelda allikad, kust teavet on saadud – ja et meie räägime ikka kiriku ja usu asjadest ning poliitikat ei aja. Noh, ma kuulasin ka meie ukrainakeelseid saateid – neil oli minu arust liiga palju poliitikat. Mina jälle ei olnud veel teoloogiaõpinguid lõpetanud ja mul pidi olema kontrollija – et Vatikani raadiost ei tuleks mingisugust eksiõpetust. Minu teoloogist nõuandjaks oli siis seminari rektor – temaga rääkisin kõik läbi.

Sain teha neid saateid kuni 1953. aastani. Lahkusin Roomast küll juba 1952, aga sain ette salvestada, nii et 1953. a. oli veel üks saade. Saksamaalt, kuhu õppima läksin, ei olnud tollal võimalik salvestada ja tekkis paus, kuni ma kuuekümnendatel aastatel läksin uuesti Rooma õppima.   Siis sain kogu II Vatikani kontsiili[36] eesti keeles dokumenteerida, mida kuigi paljudel rahvastel polnud võimalik, ainult umbes viiskümmend keelt oli.

Missugused olid Teie infoallikad?

Esmane oli Vatikani raadio infobülletään – ja siis muidugi „L’Osservatore Romano“ [37]ja kogu maailma katoliiklik ajakirjandus. Võis ka kuulujutte refereerida, aga allika kohaselt ja allikas pidi juures olema.

Aga küüditamise kohta, kuidas te informatsiooni saite?

Allikat mainisin – professor Wielhorski.[38] Leedu katoliiklased said hakkama sellega, et kogu nõukogude okupatsiooni aja andsid välja oma lehte ja toimetasid Läände. Osavalt tegutsesid, KGB ajas neid taga, aga ei saanud kätte.

Aga siis kui te Kanadasse läksite, siis lõppesid eestikeelsed saated ära?

Ei, ma läksin Roomast ära enne kontsiili lõppu, ja hoopis Jeruusalemma, piibliõpingud jätkama.[39] Tollal oli veel niisugune põhimõte, et kui ühe raadiojaama reporter läks teisele maale, siis selle maa ringhääling lubas temal oma stuudiot kasutada. See oli niisugune vastastikune kokkulepe – meie teile, teie meile. Sain siis salvestada Jordaania riigi raadio juures – elasin Jeruusalemma  osas, mis kuulus Jordaaniale.

See oli igavene tegemine: salvestatud lindi viisin nuntsiatuuri, paavsti saatkonda Jordaanias,  kust lint läks diplomaatilise postiga Vatikani. See  oli tegelikult lubamatu. Kas lint üldse pärale jõudis ja „eetrisse läks“, tuli siis kontrollida ja Jordaania riigiraadio stuudios sain oma saateid ka kuulata. Aga siis juhtus nii, et kirikukogu rääkis juutidest araablaste arvates liiga positiivsetes terminites ja ühel päeval tuli Jordaania raadio mees mulle väravale ütlema, et meie teie jaoks enam ei tööta.

Ammanis, Jordaania pealinnas, oli United States Information Agency (USIA)[40] esindus, neil seisis seal stuudioks improviseeritud toanurgas vana tuttav Ampex. Mina sõitsin sinna taksoga 100 km, salvestasin oma saate ja nii need jätkusid. Kui mu Jeruusalemma päevad otsa said, sain töökoha Iraaki, kus ei olnud salvestamisvõimalust. Siis saated lakkasid.

Praegu sealt eestikeelseid saateid enam ei tule?

Vist mitte. Eestis on tagasi Markus Järvi[41] – minu teada viimane saadete tegija – kes on lubanud jutustada, aga ei ole seda veel teinud. Selge, et kui Eesti taas iseseisvaks sai, polnud enam vaja kusagile raudeesriide taha sõnumeid saata.

Aga saated toimusid regulaarselt ja mingit vahet enam ei toimunud?

Siis kui mina Iraaki läksin, ei olnud Roomas ühtegi eestlasest tegijat. Kui neid siis jälle tuli, toimus see mitut moodi, näiteks Skandinaavia saadete osana, aga see on pikk ja kirju lugu ja sellest võiks keegi eraldi kirjutada. Mina olen 1948. aastast mikrofoni taga, aga sellestki ei ole minu teada veel kuskil kirjutatud.

Seda  on juba üle 60 aasta …

Omaenese saadetest koostan praegu ülevaadet, mille tahaksin pabertekstina arhiivi panna. Vatikani raadios oli mul üle 400 saate, pärast seda „Raadio Vaba Euroopa“ ja „Ameerika Hääle“ [42]  juures ning siin Eestis muidugi  ka.

Kas sellest ei piisa, et „Maarjamaas“  avaldada?

Ei, sest neljaleheküljelisest „Maarjamaast“ ei piisa! Saatetekste on paartuhat lehekülge, selge arhiivimaterjal. Ja praegu ma lihtsalt ei jõua. Kõiksugu asju „tuleb vahele“ – tänane intervjuu kaasa arvatud – ja lükkavad aruandmist edasi. Teie tulete ja tahate mu elulugu, mis on alles kirja panemata, kohe praegu. Olge nüüd sellega rahul, mis ma praegu oskan öelda.

Iraagi periood oli kindlasti väga huvitav.

Mina ei ole kogu maailmas siiamaani veel ühtegi ebahuvitavat asja leidnud. Ainult, et elu on liiga lühike – ei jõua kõige vastu huvi tunda.

Te olite Põhja-Iraagis?

Mosulis, kus oli vana Ninive[43] linn ja kuulus prohvet Joona.[44]

See on tänapäevalgi üsna  huvitav koht. Sel ajal,  peale kuningavõimu kukutamist,  olid seal võimul juba need inimesed, kelle seast pärines ka Saddam Hussein. Kuidas sel ajal seal õhkkond oli?

Nüüd on see põhjalikult rikutud, aga siis oli ta veel suhteliselt rahulik. Eestist vaadates on huvitav, et seal käis kindral Laidoner[45] piiri maha panemas ja sai sellega edukalt hakkama. Mina jälle tutvusin seal Artur Võõbusega[46] – hoidsin Mar Behnami  kloostri[47]käsikirju ja tema pildistas neid. Nii et seal on viibinud vähemalt kolm kuulsat eestlast. Aga mis on minu meelest veelgi huvitavam: suurem osa sealsetest kristlastest räägib aramea keelt, sedasama keelt, mida Jeesus Kristus rääkis. Käisin kord oma pikas vaimulikukuues Mosuli uulitsal ja äkki kuulsin „Šlom loch!“ Ma olin juba mitu sammu edasi astunud – olen selline  pika vinnaga – kui taipasin, et oota, see on ju Jeesuse aja tervitus! Ju see tänavapühkija, kes nii ütles, on üks nendest aramea kristlastest. Aga seesama pikk kuub äratas ka moslemist tänavapoisikeste tähelepanu, kes lugesid mulle kooris araabiakeelset lorilaulukest: „Häädä-l-qäs, mäijen mäs, jizra’ basal jitla has“.

Eesti keeles tähendab see?

No minu vabas tõlkes umbes nii: „Vahi pappi – lürbib suppi, külvab rohtu, lõikab tohtu.“ Seda nad ei olnud kindlasti omast peast välja mõelnud, vaid kodus kuulnud.

Aga mingisugust kristlaste vaenamist seal tol ajal ei olnud?

Oli ja ei olnud. Põhja-Iraak on kurdide ala ja need neli aastat, mis mina seal õpetasin – 1966-1969 – kehtis Mosulis sõjaseisukord: kurdidest seminaristid ei tohtinud kojugi minna, mägedesse ei lastud kedagi. Meie seminaril[48] oli linna lähedal mägedes suvemaja – mingi lihtne kiviehitus. Linnas oli juba juuni alguses üle 40 kraadi sooja: taevaminemispühal läksime küll terrassile magama, aga kui hommikul esimene päikesekiir tuli, lõi see nagu küüned turja, ei saanud enam voodis olla, pidime kuumavarju otsima. Ka õhtul istusime terrassil voodiserva peal ja higistasime, kuni jõudis mägedelt veidi jahedamat õhku. See oli südaöö paiku – siis vajusime kõik maha. Seminaristid olid sügisel tagasi tulles 6-7 kilo kaalust maha võtnud, sest nad ei saanud kodus terve suvi otsa kuuma pärast magada. Kui siis seminaris jälle magada said, hakkas nagu liha uuesti luude peale kasvama.

Kurdide võitlus enesemääramise eest oli ka tol ajal. Oli seda märgata?

Jällegi – oli ja ei olnud. Kurdid käisid linnas rahvariides – nii oli selgesti näha, et see on kurdide linn, aga siiski toodi minu ajal sinna välismaa diplomaate, kellele taheti näidata, et see on araabia linn. Kurdid lasid selpuhul ühe kõrgepingeliini masti õhku: siis jäid kõik ventilaatorid seisma ja kinod pimedaks, ka leivaahjud ei töötanud enam. Kurdid nägid, et asjal oli edu ja lasid pärast esimese masti äraparandamist veel kaks tükki õhku. Siis kui need välismaalased kutsuti, värviti ka kõik majad kähku üle ja tehti igasugu teatrit, aga et kellelegi oleks otseselt kallale tuldud, seda ei olnud.

Kas te ka seal eestlastega kokku puutusite?

Mosulis ei elanud ühtegi, Bagdadis töötas ühe Saksa teedeehituse firma juures Petserimaalt pärit insener Oleg Roslavlev[49] – ainuke kaasmaalane, kes aastaringselt seal elas. Firma korteril oli konditsioneer, see aitas vastu pidada. Tema eesti keel oli väga hea ja kuna ta oli huvitatud Eesti asustusajaloost ning tahtis välja anda Eesti talude nimestikku aastal 1650, tegime selles asjas kõva eeltööd. Õnnetuseks suri ta enne kui nimestik valmis sai.

Aga sellest plaanist ei saandki siis asja? Kas käsikiri üldse ongi säilinud?

Need eeltööd on kõik alles, aga kuna Roslavlevi firma laskis tal enda Iraagis surnuks töötada, polnud enam tegijat. Kokku oleks neli taskuraamatut tulnud, aga neljast osast sai valmis ainult esimese käsikiri. Me tahtsime Eestile n.ö. tiiru peale teha – Saaremaalt Valga-Tartu-Tallinna kaudu Hiiumaale. Edasitegijat pole tänini leidunud.

Esimene samm oli talunimede identifitseeerimine nn. kolmeverstalisel kaardil aastast 1865 – vist ikka. Seal on kõik tolleaegsed talud peal, ent kuna kaardistajaid – vene kahurväelasi –nimed ei huvitanud, kirjutasid nad pahatihti  „krestjanskii dvor[50] – või siis seisab kaardil Tuakati, kuigi tegelikult oli Tuhakoti talu. Juba 19. saj. keskpaiga talude  nimedega oli kõvasti tegemist, varasematega veel palju rohkem. Minu osaks oli vanemate ürikute dešifreerimine (nt Poola revisjon, koguduste hingekirjad jms).

Siin Eestis olid suured huvilised Uku Masing ja Evald Saag, kes just siin Eestis Ninive ja Assuriga[51] ning selle ajastuga tegelesid.

Nemad ei teadnud minust midagi ja mina ei teadnud nendest midagi, sest tollal oli raudeesriie ees. Evald Saagi kohtasin alles 90nendatel, kuid Uku Masingule hakkasin Piibli tõlke asjus kirjutama juba a. 1969, edasi ka tema luulekogusid avaldama. 1977. a., kui ma pääsesin metodisti kiriku juubeli puhul kodumaale, käisin ka Tartus ära ja sain Masinguga isiklikult tuttavaks.

Te avaldasite Uku Masingu luuletusi?

Jah, ma ei mäleta, kas ma olen neid oma viis kogu välja andnud enne seda, kui neid võis kodumaal välja andma hakata.

Mis mulje jäi Teile kohtumisest Uku Masinguga?

Eks alati on inimesi, kes mõju avaldavad. Kui nüüd 86-aastaselt tagasi vaadata, siis üks niisugusi isiksusi, kes on minu teele sattunud, on Juhan Liiv.[52] Ma teadsin teda enne ka, aga avastasin kusagil 1960-tel aastatel. Siis muidugi ka Uku Masing, kellega tutvusin isiklikult. Mõlemad on luuletajad: Masing räägib nagu meie kohast universumist – „Linnuteede killavoor“ on tema ütlemisi, Liiv ei hakka meie kohta otsima, vaid süveneb üksikusse: „Lumehelbeke, tasa, tasa“ – see on Liiv. Need kaks meest on, kellega oleksin tahtnud varem tutvuda, aga  ei olnud antud.

Juhan Liiv on ju ainult  luuletuste kaudu tuttav?

Minu jaoks peamiselt mõtteterade kaudu, kuigi ka luuletajana ei ole minu meelest teda keegi siiamaani ületanud – temal on see päris eesti keel. Juhan Liiv nägi sügavamale kui tavalised inimesed. Mina pean teda katoliiklaseks.  Oma 80. sünnipäeva külalistele tegin tillukese valimiku Juhan Liivi ütlemistest. Selle pealkirjaks panin tema sõnad Elu on mitmekesiduses, ühesugusus surmab. Kuidas seda nii põrutavat nõuet, kõiges elus ja looduses igapäev korduvat, ometi tähele ei ole pandud, küsib Liiv. Ei panda tänapäevalgi – ikka ja jälle tahetakse  teha ühtemoodi, ühtemoodi… Ent ühesugusus tapab, elu on mitmekesiduses! See on täiesti ristiusu põhimõte, seepärast peangi Liivi katoliiklaseks.

Kui luuletajatest rääkida, siis missugune mulje Teile Uku Masinguga kohtumisest jäi?  Te rääkisite omavahel, aga millest te rääkisite?

Tallinnast pääsesin Tartusse Inturistiga, ametlikult selleks, et saaksin – kuna ma õpetasin Toronto Ülikooli juures eesti keelt – professorite Ariste ja Alvrega[53] eesti keele muutkondade süsteemi asjus nõu pidada. Nendega ma pidasingi ülikoolis aru, siis aga läksin otsejoones Masingu juurde, mis oli „sosistamiskanali“ kaudu ette nähtud. Tema kodus ajasime paar tundi juttu kõiksugu asjadest, mis olid Piibli tõlkega seotud. Kuna umbes kolmandik Vanast Testamendist on seotud kõnes, luulevormis, on minu arust äärmiselt tähtis, et luulevorm ei läheks trükitud väljaandes kaduma.  Sellega oli Masing muidugi täiesti nõus, samuti sellega, et luuleread trükitaks luuletustena.

Meie praegu ainus saadaolev Piibel (1997. a. versioon) jätab selles asjas veel palju soovida. Marie Underi luuletused võiks ju ka reakaupa ära nummerdada ja siis kokku pressida – nagu sprotid karpi. Ruumisääst missugune! Underiga me seda õnneks ei tee.

Te ise olete  luuletanud?

Mina ise olen rohkem „juhuluuletusi“ teinud, ka „teiste vanu parandanud“. Näiteks: Nii jah, nii jah, see on soomepoiste lugu, milles tõtt on paras jagu! See on „punkriooperi“ Soomepoiss Ise refrään.

On need kusagil ilmunud ka?

Palju küsitud! Torontos paluti mind hakata ajakirjanikuks ja ajakirja nimeks pandigi „Aja Kiri“. Sinna panin, „Tulimullas“ ja „Manas“ ilmus ka midagi. Mul on plaanis küll mingisugune bibliofiilne vihikuke omale teha. „Paavst Vello Eelviimase ajalikud lauluksed“ näiteks.

Te olete Underiga ka kokku puutunud?

Jaa – ja see oli ikka haruldane. Üksvahe olin koguni Underi ja Adsoni[54] naaber, paar kilomeetrit vahet, käisin jalgrattaga nende pool. Under oli siis juba kaheksakümnendates, aga nii sädelev isiksus, et hakka või külge lööma.

Millal see oli?

Aastatel 1969-70. Olin küll ka enne nende pool käinud, aga kui ma 60-te lõpus Iraagist Rootsi tulin, oli just ilmunud uus Piibli tõlge, millest rääkisime palju. Underi-Adsoni pool tutvusin ka „Keele-Aavikuga“[55], kes oli uue tõlke tegijaid.

Hiljem, kui tekkis idee Marie Underi luulevalimik itaalia keeles välja anda, oli meil pikem kirjavahetus. 1971 sündis niinimetatud Bologna ime – seal hakati õpetama eesti keelt ja esimese kolme aastaga tegi midagi 400 itaallast eesti keele ja kirjanduse eksami. Millal on meil Eestis teinud 400 eestlast itaalia keele ja kirjanduse eksami? Käsil oli ka eesti – itaalia sõnastiku projekt, kuid selgus, et see professoressa,[56] kes Bolognas õpetas, ei saanud lõpuks  kumbagagi hakkama.

1976.a. Te kolisite Kanadasse, hoopis teisele mandrile. Miks? Kas Euroopa jäi kitsaks?

Üks asi oli leivatöö ja teine – eesti keel. Piiblitõlke projekt oli mul kõik see aeg raudselt meeles ja Markuse evangeelium niihästi kui trükis, trükiproovid juba tehtud. Miks ta ilmumata jäi, ei tea ma tänapäevani, liiga palju juhtus ühekorraga. Praegu on mul hea meel, sest nüüd oskan paremini. Ent tollal – kuhu ma võisin siis minna, kus olid eestlaste suuremad keskused, et oma emakeelt ära ei unustaks, sest ega Iraagis kellegagi eesti keelt rääkida ei olnud, Itaalias samuti mitte. Torontos oli parajasti Vana Testamendi eksegeesi professori koht vaba. Rootsis oli küll ka palju eestlasi ning sealgi oleks kiriku juures küllap koha saanud, aga seal oleksin enda surnuks reisinud. Torontos oli ikkagi oma 12 000 eestlast ja elav seltskonnategevus, läksin sinna – polnud nagu valikutki.

Aga idee hakata välja andma sellist väljaannet nagu „Maarjamaa“, millal see tekkis? Esimene väljaanne oli 1961?

„Maarjamaa“ idee on sündinud Roomas. Pirita kloostri praegune majasõber Jaan Kolberg[57] tegi hiljuti filmi „Terra Mariana“, mis räägib selle nime sünniloost –  aastast 1215, kui paavst Innocentius III[58] ütles piiskop Albertile,[59] et me tahame hoolitseda Ema maa eest nii nagu Poja maa eest. Meie maal on jah see privileeg, et 800 aastat on teised rahvad teda Ema maaks kutsunud, aga eestikeelse sõna Maarjamaa asjus tahaksin veel ühe raamatu kirjutada.  Võingi minna ajalukku „Maarjamaa mehena“, olgugi et sündisin alles aastal 1925. Meie sõna Maarjamaa on aga palju vanem, selle ajalugu tahaksingi jäädvustada, nii et kui „Maarjamaa mees“ on oma töö teinud, võib Maarjamaa mees rahuga minna.

Roomas õppides hakkasin Eestis pärit katoliiklasi üle ilma taga otsima. Arvasin, et neid oma paarsada peaks olema. Aktsiooni nimeks võtsingi Maarjamaa, Roomas 800 aastat tagasi sündinud mõiste. Sellest sai mu ettevõtmiste koondnimetus, sealhulgas kirjastuse nimi, millel ei ole kunagi olnud oma maja, kontorit või ladu. „Maarjamaa“ oleks nagu mingi rändkirjastus – või, kui soovite, mu varju- või koguni pärisnimi, „minu projekt“. Taskuraamatu-sarja käivitasin selleks, et saaks taskus Eestisse smugeldada asju, mida sinna ei tohtinud viia, näiteks Markuse evangeelium. Ometi ei ilmunud selles sarjas, kus on nüüd midagi 20 numbrit, ühtegi Piibli raamatut – aga neid on ilmunud Loomingu Raamatukogus, kuhu nad kui maailmakirjanduse klassikud ka kuuluvad.

Missuguses trükikojas Teie esimesed väljaanded trükiti?

Üldiselt: kõige odavamas. Olin siis veel Saksamaal, kui trükkisin oma ringkirja „Maarjamaa“ esimese numbri. Selles saksa trükikojas olid isevärki terava tipuga M-tähed, millest saigi pärast minu kirjastuse logo. Kirjastuse üllitised on juba ilmunud teistes, n.ö. ettesattunud trükikodades, niiRoomas kui ka Torontos.

Milliseid kanaleid pidi Te neid väljaandeid levitasite?

Teatasin eesti lehtedele, et saadan soovijatele. Postikulu olid tollal õige madal ja lubas trükiseid saata. Mul oli kenake kirjavahetus „ärksamate eestlastega“, nende kaudu levis ehk rohkemgi. Hindade odavus aitas küllap ka, osalt sai isegi jumalamuidu jagatud.

Aga see nõudis ikkagi kulutusi?

Ma otsisin toetust ja sain ka. Meie jaoks oli ametisse pandud üks läti preester,[60] kes elas Belgias; tema näiteks toetas. Kuulus Hollandi speckpater Werenfried Philipp van Straaten[61]toetas samuti ja nii sain hakata midagi tegema. Pekipaater tegi propagandat, põrsas süles, ise valges mungariides ja ütles, et mis asja te molutate? Armastage oma vaenlasi – võtke kätte ja nuumake üks põrsas sakslaste jaoks. Hollandlased tõesti vihkasid sakslasi.

Hollandlaste suhtumine sakslastesse oli tol ajal umbes samasugune kui meil praegu venelastesse?

Hullem. Neil oli sakslaste jaoks sõimusõna mof – noh umbes meie tibla.

Kas Teil endal on plaanis memuaare kirjutada?

Plaanis küll, aga sel ajal kui külalised käivad, tuleb nendega tegelda. Mul on piiblieksegeedi haridus ja kuna ma ei näe teisi tõlkijaid tulemas, peaksin Piibli tõlget tegema ja kõik teised asjad kõrvale jätma. Ent kõiksugu asju oleks vaja. Mul on testament ammu tehtud: Eesti Kirjanduse Muuseum (EKM) saab kõik mu kirjavahetuse. Mitu tuhat kirja – aga kes oskaks neid veel järjekorda seada kui mitte mina ise? Ent kui seda teen, tunneksin nagu rohkem kaasa EKM töötajatele kui eesti rahvale…

Kas Te jätkate uuest õppeaastast ka Tartu Ülikoolis loengutega?

Ei, mind kutsuti ainult üheks aastaks nn. vabade kunstide professoriks. Huvitav: olgugi, et jõudsin sellesse listi nr. 19na, olin ometi esimene, kelle loengud salvestati[62] ja läksid kohe internetti. Nii tuligi esimene reaktsioon Vancouverist, mitte loengusaalist. Jah, eestlased valguvad välismaale, aga ülikool läheb neile järele! Kuna neid salvestusi saab suvalisel ajal vaadata-kuulata, võib öelda, et mu loengud kestavad edasi.

Me oleme palju rääkinud Teie elust väljaspool Eestit, aga nüüd, kui Te tulite „teisest maailmast“ siia tagasi, kuidas Teil kohanemine siinse eluga läks?

Õigupoolest ma ei läinudki siit „teise maailma“ – mind viidi sinna vangina, ent tulin esimesel võimalusel tagasi. Siin ei olnud suuremat midagi muutunud, ainult et nüüd olin ikka „üks  kuradi väliseestlane“. Mulle ei tahetud alguses Eesti passigi anda. Ütlesin siis, et kui Eestil kodanikke vaja ei ole, jään Saksa kodanikuks.

Kas keeldumine oli sel põhjusel, et Te olite nime vahetanud või millisel  põhjusel?

Kirjas seisis umbes nii, et mu lihaste vendade tunnistus polevat piisav mu isiku tuvastamiseks. Ametlik vastus on mul alles, aga ma ei viitsi selle otsimisega aega raisata.

1990 oli Te juba Tallinnas, Eesti Humanitaarinstituudis ja hakkasite loengut pidama.

Oli suurte muudatuste aeg, minu kursuse kohta te ametlikust ajakirjandusest midagi ei leia. Lugesin Kirjanike Liidu kütmata saalis, kus tuli aeg-ajalt teha kükkisid, et sooja saada, aga mul ei ole isegi nende õpilaste-kangelaste nimestikku. Mida aga selgesti mäletan: ainuke õpilane, kes tuli eksamit tegema, oli kõigest aru saanud! See teeb professorile südamerõõmu, kui näeb, et keegi aru sai – aga nüüd ei taha selle kena neiu nimigi enam meelde tulla.

Missuguseid sisulisi  muutusi Te tähele panite, kui siia jäite? Vabariigi esimesed aastad peale  taasiseseisvumist, poliitilised muutused, kas selle juures oli midagi sellist, mis Teile ei meeldinud? Kuidas te üldse poliitikasse suhtute?

No taevas, rahule jääb inimene alles surma järel. Poliitikasse ei suhtu üldse mitte, sest ristiusul on oma „poliiitika“ – ligimesearmastus.

Te tulite ühiskonda, kus elasid hoopis teistsugused inimesed kui läänes? Kuidas see kohanemine ikkagi toimus?

Jaa, seda küsiti minult siis ka. Vastasin, et ei kavatsegi kohaneda – togin teid niikaua, kuni te kõnnite või kukute. Kui ma olen ikka veendunud, et maailma põhiseadus on armastus, siis jään selle juurde – mõelgu teised midagi paremat välja.

Ma mäletan ühest Rein Taagepera intervjuust, kus ta ütles, et eestlase tunnusjoon või tema põhiline emotsioon, mis teda teistest eristab, on viha ja see on Euroopa kultuuriruumis suhteliselt haruldane. Kuidas haakub sellesse ligimesearmastuse printsiip?

Mis asi on viha? Esimene entsüklopeediaartikkel armastusest ilmus Eesti entsüklopeedias 1933. a. ja seal seisab: armastus – viha vastandtunne. Ma ei usuks, kui ma poleks seda näinud, aga nii on trükitud, vaadake ise. Järelikult sa ei tea, mis armastus on, kui sa ei vihka? Minuvanuseid läks oma kolm ja pool tuhat poissi Soome vabadust kaitsma ja tean omast käest, et mitte viha pärast.

Kas sedagi võib nimetada eestlaste iseloomulikuks jooneks, et nad ei kohane?

Meil on küll niisugune ütlus, et jonn on Jumalast. Ent minu elukogemus kümnelt eri maalt on see, et põhiliselt tahab iga inimene oma identiteeti säilitada.

Tänapäeva ühiskonnas on välismaalt toodud igasuguseid nähtusi sisse, mis on eestlaste poolt omaks võetud.

„Keeles ja Kirjanduses“ kirjutas Kaplinski[63] kunagi, et ärkamisajal pidi kõik olema eesti moodi, aga täpselt nii nagu sakslastel. Pange sinna asemele „nagu ameeriklastel“, siis on praegune olukord. Brasiilia muusika ei kõlba kuskile, aga kõik see, mis on kauboidel, peab meil ka olema.

On ju ka niisugune nõukogudeaegne ütlemine, et eestlane täidab vene seadusi saksa täpsusega.

Olgu – aga praegu on meil ikkagi mingisugune utoopiline väike Ameerika.

Kas see Ameerika vaimustus ei väljenda mitte pettumist Euroopas, mis ei ole toonud kaasa seda, mida oodati. Enamus inimesi, kas see meile meeldib või mitte, ei taha mitte lääne kultuuri, vaid lääne tarbimist.

Keegi ei saa oma nahast välja pugeda – seda ütleb ka Alo Matiiseni laul „Eestlane olen ja eestlaseks jään, kui mind eestlaseks loodi.“  Ma ei saa öelda, et „hakkan“ venelaseks – nagu Ivar Ivask[64]  olevat öelnud, et kui te mind liiga kritiseerite, siis ma hakkan lätlaseks. Jutt või asi. Kas ujume siin universumis ringi, vabad tegema kõike, mida iganes tahame? Ei ole. Minu isa oli see, minu ema oli too – seda ei saa muuta. Nii elab ka kogu eesti rahva ajalugu minus edasi.

Kas multikultuursus on oht?

Kes seda teab? Nagu eestlane ütleb, ei või kunagi ette teada, mis tagant välja tuleb. Mõistlikult öeldud. Eile oli lehes anekdoot, et ema kõhus on kaksikud ja üks küsib, et kas pärast sündimist on elu? Teine vastab, et ei tea – tagasi tulnud pole veel ükski. See oli filosoofiline rida nagu ateisti käest küsida, et kas pärast surma on elu? Pole ükski tagasi tulnud!

Ega te Kanadas ei puutunud kokku niisuguse inimesega nagu Olaf Kopvillem[65]? Tema laulud on ka ju sellised kriitilised?

Aga muidugi! Üks lugu meenub, kus proua Järvi[66] laulis: „Oh taevas, lahti läks mul sukatripi lõks!“ Tema tõstis natuke kleidi serva ja Kopvillem tegi klaveri tagant nii suured silmad, et naera end kõveraks. See pilt oli nii hea, et on mul tänapäevani meeles. Ideaalne meelelahutus! Lisaks palju muud – pikk poeem bensiinist ja mis seal kõik oli, kuldne mees! Temal vaesel jäid lõpuks sõrmed kangeks, nii et ei saanud enam klaverit mängida. Tema poeg Peeter[67] on niisama kihvt poiss. Mul ei ole heliülesvõtet, aga meeles on tema „Mis on arm, mis on arm, mis on armastus?“.

Ta käis laulva revolutsiooni aegu Eestis.

Oli huvitav, kuidas ta sai osta oma majakese, kus ma olen väga palju külas käinud. Kemps oli all keldris ja sinna sai minna nii, et köögi põrandast tõstsid luugi üles ja läksid alla. Maja eelmine perenaine läks nii paksuks, et ühel ilusal päeval ei saanud ta enam tagasi, alt üles, ja mees pidi kutsuma naabrid tagant lükkama – maja eesuksest sai keldrisse sisse. Nagu täiesti loomuvastane lugu – pärast istungit kempsus peaks ikka paremini mahtuma sealt august üles – aga nii juhtus. Siis otsustasid nad maja maha müüa ja Peeter ostis ära.

Kuidas on Teie suhe teatriga? Kas Eestis olete ka teatris käinud?

Odiste algkoolis – olin siis 9-aastane – oli minu teatrikarjääri algus, kui pidin päkapikku mängima. Jõulumäng oli ja meie, päkapikud, pidime taskulampidega sõõre tegema. Ma olin sellepärast õudselt närvis. Lalsi alevikus oli haridusselts ja seltsimaja ning seal tehti hoolega teatrit, isegi üks Draamateatri instruktor käis õpetamas ja pärast seda muutus üks meie mees nii professionaalseks, et vaata ja imesta. Mul on foto sellest kursusest veel juhtumisi alles. Itaalias sain päris palju ooperis käia, aga ka Viinis, Savonlinnas, Metropolitanis[68] ja mujal. Ise ma pole näitemängu kirjutanud, küll aga mingeid lugulaulukesi, umbes „Ooper kohvikus“ laadis.

Kas neid on ette kantud ka kusagil?

Ise olen igasugu üritustel laulnud, publik „ooperikooriks“.

Aga draamateatrites käia teile ei meeldi?

Meeldib küll ja olengi käinud palju, nii Eestis kui mujal. Ma loeksin need kõik kokku üheks teatrikogemuseks. Ent nüüd lihtsalt ei jaksa enam – ja kuna ma ei tea, kui palju päevi mul järel on, siis teen parem selle ära, mida ma oskan teha ega lähe kuskile „meelt lahutama“. Ja eks igapäevane osalemine jumalateenistusel kuulu ju ka kuidagi siia.

Aga milline on kõige parem mälestus mõnest teatrietendusest?

Mu koolipäevil näidati Põltsamaal filmi „Friedemann Bach“,[69] mis oli selline elamus, et on tänapäevani meeles. Heade momentidega teatriasju olen näinud siin ja seal, aga mõnda niisugust, mille peale oleksin rohkem tagasi mõelnud, ei tule mu 86 aasta peale välja.

Aga kuidas te sporti suhtute, näiteks poksimisse? Olümpiamänge ikka vaatate?

Poksimine – praegusel kujul mingi uimaseks peksmine – ei ole minu meelest sport, selle keelaksin hoopis ära. Ja näha ma seda toorust ei taha. Seevastu soovitan kõigile Charlie Chaplini kuulsat poksiklounaadi.[70]

Olümpiamängud on muidugi täitsa omamoodi üritused. Münchenis ja Montrealis olin ise kohal ja need päevad seisavad meeles. Ent teleka vahtimine on ikka rohkem teleka vahtimine kui midagi muud, sealt ma küll ei vaata. Ega jõuagi enam. Vaadake ise, mis mul praegu kaelas on: Tartu Ülikooli vabade kunstide professori loengutest ootab viimane (mis oli 7. mail) ikka veel puhtasse kirjutamist, aga juba on mul kaup tehtud, et esinen septembri lõpus ka Toronto ülikooli sümpoosionil, kus tulevad jutuks Eesti rahvastikukaotused II maailmasõjas. Olen ju vanim selle ala elusolevatest uurijatest. Tahaksin ka oma sealseid õpilasi ja sõpru näha – tulin Torontost ära 16 aastat tagasi. Aga see loeng on alles kirjutamata.

Kas Te malet mängite?

Olen mänginud, aga ainult koolipoisina.

Kas väliseestlaste hulgas räägiti Paul Keresest?

Muidugi! Mul oli koguni au Paul Keresega isiklikult kokku saada. Sõitsin Scheveningenisse[71] ja marssisin otse hotellituppa, kus ta asus. Mul oli kaasas väliseesti lehti, sealhulgas ka Vabariigi aastapäeva number, silmatorkava sinimustvalge esileheküljega. Keres sirvis neid hoolega ja ütles siis: „Teate, pange ära – mul on siin venelased kaasas.“ Panin ära ja neli meest tulidki sisse, küsisid minu kohta ja ta ütles, et see on malehuviline matemaatikaüliõpilane siit Hollandist. Nii sain selle kuulsa mehe ära näha. Muhe mees oli.

Tema viimane turniir oli siis, kui ta käis Kanadas 1975. a. mängimas ja minu teada sai ta ka väliseestlastega kokku, siis ta enam Eestisse ei jõudnudki ja suri tagasiteel Helsinkis.

Kuidas kellelegi on antud. Mina teda Kanadas enam ei kohanud.

Teatrist juba rääkisime, aga kas muusikahuvi oli Teil juba lapsepõlvest olemas?

Muusikat loonud ei ole, aga lapsest peale olen laulukoorides laulnud, Metsaülikooli lõkkelaulmistes olen alati kaasa laulnud ja isegi mõne kuplee teinud. Lalsi koolimajas harjutas Kaitseliidu malevkonna orkester ja nende pillid olid sinna deponeeritud. Seal õppisin klarnetit, saksofoni ja kitarri mängima. Soomes oli meie 200. jalaväerügemendil[72] oma väike orkester, kaksteist meest, seal mängisin klarnetit. Käisime ka soomlastele esinemas.

Missugust muusikat kuulata meeldib?

Paar õhtut kuulasin Andrea Bocellit.[73] See on „päris-muusika“ – ta ei näe midagi, ei tee nägusid, ei vahi sulle otsa, vaid teeb muusikat, eraldi sellest maailmast.

Aga Arvo Pärt[74]?

Muidugi! Mul oli muide au temaga juba aastal 1980 Viinis tutvuda. Hiljuti, kui tema Patukahetsuse kaanonit Nigulistes ette kanti, oli dirigent Kaljuste[75] lasknud kuulajate pingid paigutada ristikujuliselt, nii et keskele jäi sõõr, kus olid lauljad – ja olgugi, et minul on nüüd kuuldeaparaat, jõudis kõik suurepäraselt kohale. See oli õiges kohas tehtud õige asi.

Minu jaoks on peamine kriteerium, et muusika on aus – et kui keegi tahab muusikat teha, on tal kogu pala peas ja ta ei uuri mingit noodilehte. Jah, teatud pala noodid jäävad samaks, ent kontserdid erinevad, ka ühe ja sellesama virtuoosi omad, kes mängib ühte ja sedasama kontserti sada korda, ent üks kord läheb õnneks, teine kord ei lähe. Õnnestumine sõltub paljudest asjadest – kuulajatest, akustikast jne.

Muusikat teeme hoolega ka siin Pirita kloostris: korraldasime koguni psalmilaulude võistluse, mille lõpukontsert toimus meie kabelis kaks aastat tagasi.[76] Siinsamas on ka sündinud Taaveti  laulude uustõlge.

Teil on neid töid väga palju ette võetud, alates Eesti rahva küüditamistest kuni Piibli tõlkeni. Kuidas Te neid ise hindate? Mis on laiemas plaanis kõige olulisem, Teie jaoks tähtsaim? Mida tahate veel teha?

Viimased üksteist aastat on mul haruldaselt hästi läinud: olen selle maja esimene elanik ja siin on mul algusest peale olnud kõik, mida oskan soovida. Mul ei ole suuremat soovi praegu, kui et jõuaksin veel tõlkida. Hiljuti saime Indrek Hirvega[77] valmis neli evangeeliumi ja Apostlite teod. Kuna esimese kolme evangeeliumi originaalis esineb identseid ridu, tuleb nüüd need kõik läbi vaadata – et seal, kus kreekakeelne tekst on sama, oleks nii ka tõlkes. N.ö. korrektsuse küsimus, aga seda ma praegu ei jõua, kuna mitut asja korraga lihtsalt ei saa teha. Kui eelseisvalt Toronto-loengult tagasi tulen, ootab ees ühe vana võla tasumine. Aastal 1987 kolis nimelt minu toimetatud „Aja Kiri“ Rootsi, aga minu tollane viimane number, mis oli suuremalt osalt juba laotud, jäi ilmumata. Selle ma tahan nüüd ära trükkida, enne ei hakka midagi muud tegema. „Aja Kiri“ oli väliseesti nooremale põlvkonnale suunatud kultuuriajakiri, 2500 lehekülge tihedat infot ja tahan, et see saaks katuse alla ning sellega üks suurem võlg tasutud.

Võib-olla küsiks kultuuri kohta, kas eestlaste kultuuri omapära saab kuidagi sõnastada? Eestlaste kultuur erineb naabrite: venelaste, lätlaste, soomlaste, rootslaste või muude rahvaste kultuurist. Kultuur ja selle eestlast iseloomustav osa, kas neid saab kokku panna?

Muidugi võib ka seda teha, aga mind huvitab kõigepealt mitmekesidus, mis on Juhan Liivi sõnutsi elu ise. Hando Runneli ütlemine, et kui ta peaks surema, siis üks vald jääks vaesemaks, üks talu tühjemaks,[78] kehtib kogu maailma, „rahvaste pere“ kohta, mille rikkus seisab just mitmekesiduses. Kui me tahame üht pääsusilma eraldi kirjeldada, siis me võime seda muidugi teha – eraldi võetuna on rahvad aga nagu isikud, olgu nimeks udmurdid,  ingerlased või mis tahes.

Kuidas sellest mitmekesidusest aru saada?  Rahvas koosneb ka indiviididest.

Jah, rahvas on siis kollektiiv, kui nõukasõnaga öelda – või ka organism. Nii nagu iga inimene on teatud mõttes mikrokosmos, on seda ka iga rahvus. Me võime mõttelised piirid ükskõik kuhu panna ja minul ei ole midagi selle vastu, aga tegelikult tuleb igaühel – nii isikul kui rahval – valida, mida ta teha, kes ta olla tahab. Mina näiteks pean tähtsaks pühakirja tõlget, mida teen niipalju kui lastakse.

Pühakirja tõlge ja vaimuliku kutse valik, need otsused tuli Teil teha väga noores põlves ja Te olete neile valikutele kindlaks jäänud läbi pika elu. Kas valiku tegemine käibki siis  noores põlves või tehakse valikuid ka keskeas ja vanemas põlves?

Kindlasti tehakse igas eas, aga minu meelest tuleb igat üksikjuhtumit eraldi vaadelda. Aga kui  keegi sõjas verinoorena surma sai – kas keegi tema valikutest teada saabki?  Kui mina oma 86 aasta peale tagasi vaatan, siis näen väga suurt vahet alates sellest, kui mind Roomas kloostrisse viidi ja ma, suu lahti, vaatama jäin. Seal leidsin ja valisin senisest hoopis teistsuguse tee, mida käin siiani.

See teeots on Teid viinud kogu aeg valitud teed mööda ja Te olete teinud valiku ka näiteks perekonnast loobuda.

Tegelikult pole mul perekonda olnudki, sellepärast pole ka loobunud – tegin lihtsalt seda, mida kõige tähtsamaks pidasin. Osanuksin aimata, et taasiseseisvunud suguvennad ei viitsi enam titte teha, oleksin ehk oma perelegi mõelnud, ent seda asja ei osanud ma kurjemaski unenäos ette näha.

Kas rahva edasikestmises me tähtsustame äkki liiga palju selle materiaalset osa. Võid saada igasuguseid toetusi, teha tittesid, selle tagajärjena tekib tuhat lolli ja mitte midagi ei juhtu. Võib-olla tuleks püüelda rohkem vaimsuse jua mitmekesiduse poole? Kui on olemas kultuur, siis on olemas ka rahvas.

Me kõik tahame hästi elada. Ent milles see hea elu seisab? Ristiusus on valitsemine teenimine või teistpidi – teenimine on valitsemine. Jeesus kui Jumala poeg, Jumal ise, ei tulnud mitte ennast teenida laskma, vaid teenima, kuid see ei ole meil nagu üldse pärale jõudnud. Eesti keele seletav sõnaraamat – aastast 2008 – toob nõukaaegse alljaotuse „käsk“ all näitena ristiusu kümme käsku. Aga need on ju hoopis judaismi omad – ristiusul on üksainus! Seda vahet ei osata teha, sest koolis öeldi, et olevat kümme. Me ei saa kirjutada Qumran,[79] sest kirillitsas ei ole Q-tähte?

Kas eestlase kestvus peitub soovis saada suureks? Võib-olla on see ka selline kadedus, et naabrid kasvavad kiiremini? Miks ei võiks meil ollagi väke rahvas, kelle võlu ongi väiksuses?

Mis on suur? Meil on üks vana unistus, Suur-Soome. Kui me liiga väheks jääme ja enam ise hakkama ei saa ega jõua iseseisvat riiki üleval pidada, võtame mütsilodu näpu vahele, läheme noorema venna juurde ja tunnistame, et me ei saa hakkama, võta meid oma maakonnaks. Nad kindlasti võtavad, sest eesti töömehed on tuntud ja paremad kui Somaaliast või Filipiinidest toodud ning joovad samuti valget viina. Kanged mehed – aga pudeli vastu ei saa.

Aga kuidas ütles härra Maurus: „Jah, ka väikesed peavad armastama, nagu oleksid nad suured, sest armastus on see, milles ka väikesed võivad olla suured, kõige suuremad.[80] Siit edasi: kui maailma põhijõud ja põhiseadus on armastus, siis mis asi on armastus? See on vaba otsus. Surve all tehtud otsus pole vaba. Järelikult andis Looja meile vabaduse, sest muidu ei saaks armastust olla. Meil on ka see ilus sõna loodusseadused – Looja seadmised. Nende järgi talitada on hea ja õige; kes loodusseaduste vastu läheb, läheb põhja.

See on nüüd selle suureks saamisest. Võib-olla soomlastega ühinedes tuleks suurust juurde, aga kas mitmekesidust tuleks juurde?

Kuna Soomes on praegusel kujul kõigil vabadus oma asju ajada, niihästi saamidel kui karjalastel, siis ma ei näe seal mingit takistust eestlase „oma näo“ säilitamisel. Seltsis oleks segasem, aga ka mitmekesisem. Ent veelkord: kes on suur? Kristus ütleb, et kes tahab suureks saada, olgu teiste teenija, kes koguni esimeseks, olgu kõikide ori.[81] Ori on see, kes täidab omaniku tahtmist, teenindaja, see kes peseb teiste jalgu. Niimoodi on Looja asjad seadnud ja seda ümber seada ei anna. Tuleb valida – ja kas teed hea või halva otsuse, see selgub pärast. Kui ikka selgub.

Need valikud peavad olema kooskõlas loodusseadustega, me mäletame väga hästi kui nõukogude ajal taheti jõgesid ümber pöörata.

Proovitigi. Ja me näeme, mis  Baikali järvega juhtus.

Kas see mitmekesidus on siis ka uskude mitmekesidus? Et peab olema palju uske?

Ei pea, aga võib olla küll. Kristlikke kirikuid praegu on üle 33 000. Iga päev asutatakse üks juurde. Alles hiljuti tõi Heigo Ritsbek ühe uue Eestisse.[82]

Islami ohtu Te ei karda? Väga palju ikkagi hirmutatakse nendega.

Milles peitub islami oht? Islam kuulutab ju sama jumalakohut mis ristikirik, ega neil mingisugust teist jumalat ole. Omal ajal räägiti „kollasest ohust“, siis „ tibladest“ jne jne. Hirmutage pealegi, mina ei karda midagi.

Eestlastest intelligentide hulgas oli nõukogude ajal populaarne budismi uurimine. Islam ja kristlik kirik on nagu ühest juurest, aga budistlikul mõtlemisel on täiesti erinev alus.

Budistlik maailmavaade on muidugi huvitav, kuid ei tunnista „mina“ olemasolu ja kestvust, mida mina esmatähtsaks pean. Võtkem kaks isikut, kellest üks usub, et ta elab ka pärast surma edasi, teine jälle seda ei usu, ent mõlemad „usuvad“ midagi. Tavaliselt nimetame esimest „usklikuks“, teist „ateistiks“ (peaks küll ütlema: „usklikuks“ ateistiks). Mida vastaks sellele küsimusele budist, öelgu tema, mina aga ei pääse mõtlemast, et kui ma ei elagi edasi, pole ka mingit probleemi, sest mind lihtsalt ei ole enam.

Te rääkisite selle juba väga hästi lahti näitega kahest kaksikust, kes sünnivad ema kõhus, aga see mitmekesidus, see mitmus? Kas ei võiks olla nõnda, et kogu inimkonnal on üks ühine usk?

Võiks muidugi, aga see on ebatõenäoline. Inimesi sünnib kogu aeg juurde ja näib, et nad kõik tahavad neidsamu lollusi uuesti teha, aga miks, seda tuleb igaühe enda käest küsida.

Kas Te katoliiklusel näete eestlaste hulgas mingisugust perspektiivi?

Küsin veelkord vastu: mis asi on katoliiklus? See sõna ei ütle eestlasele midagi. Tõlkisin siin Pirital katoliku kiriku usutunnistust, kuhu jätsin siiski võõrsõna „katoliiklik“, mis sinna pandi 4. sajandil, tähenduses terviklik. [83] Terviklik, st kogu Kristuse õpetus, kust mitte midagi ei ole välja jäetud.

Tulevad uued inimesed, kes küsivad samu küsimusi, mis on nende jaoks uued täiesti.

Mõistuse käsk „mida sa tahad, et teised sulle teeksid, seda tee teistele“ peaks olema igaühele selge, aga kes seda täidab? Näiteks, kui mina viskan koni maha, et las koristab keegi teine – kas ma ise tahan teiste konisid koristada? Maailm on niisugune nagu ta on ja katsume ikka selgusele jõuda, mida mina ise tahan siin ära teha.

Endas selgusele jõudmine on õilsam tegevus kui maailmas selgusele jõudmine?

Mida mina maailmast tean, see ikka kasvab kõik aeg, kuid mitte kellelgi ei ole täielikku ülevaadet, et ta teaks kõike – niisugust inimest ei ole ega tule. Aga iseennast tunneb igaüks.

Vanusega saame maailmast rohkem aru?

Peaks saama küll, aga ka kärbumise võimalus – allamäge „areng“ –  on täiesti olemas. Füsioloogiliselt saame umbes 45-aastaselt täiskasvanuks, siis algab  kahanemine, rakud enam ei taastu, seni kuni kukud ümber ja oledki surnud. Vaimu areng võiks tõesti edasi kesta, et saad kõik aeg targemaks ja mõned ongi saanud.

Mina õpin küll iga päev.

See on igaühe oma otsus, mida tehakse. Öeldakse, et inimene õpib niikaua kui elab. Ei – inimene elab  nii kaua,  kui ta õpib! See, kes enam ei õpi, kes kõike „teab“, on vaimselt surnud. Ja hakkab kolmandal päeval lehkama. Seda laibahaisu on terve maailm täis.

Aga vahetegemine vaimu ja hinge vahel on päris keeruline. Kuidas seda vahet teha?

Ega see lihtne asi ei ole, aga mind ei huvita vahetegemine, vaid tervik. Miks ma peaksin hakkama seda lahti rebima? Kella saab osadeks lahti võtta, aga inimese vaimu ja hinge ?

Vähemasti eesti keeles need on kaks eri sõna.

Ja neil omakorda palju tähendusi – „vaim“ näiteks tähendab ka omaette olevust. On ka mõiste „irdhing“ näiteks.

Kui mõelda selle peale, kuidas inimese keel on kunagi hakanud arenema, siis kuidas ta võis esimesele inimesele äkki pähe tekkida?

Küsimus on huvitav, aga seda küsige psühholoogide käest, sest see ole minu huviala. Kust kõik on alguse saanud? Mis on need dimensioonid, kus me elame? Pikkus, laius, kõrgus, sügavus, aeg on meile kõigile tajutavad, aga kuulus matemaatik Hawking[84] olevat nimetanud tosinat. Mõnda me üldse ei kogegi, olgugi et matemaatika kinnitavat nende olemasolu. Kui palju neid tegelikult on? Ja kuidas meie, inimesed, saame meile tuttavast ajast ja ruumist üle minna „igavikku“? Või mis asi on igavik? Ma tean, et mul on algus – see kuupäev, millal ma sündisin  – aga lõpp? Ei tea, kas lõpp ka on?

Võib-olla läheb edasi?

Võib-olla tagasi? Loojast me oleme välja läinud ja sinna me jääme, ainult et alles „igavikus“ me näeme seda kõike korraga? Praegu me liigume näiteks ajas, ühest sekundist teise, aga kas ka „igavikus“? Meie kujutlusvõime on piiratud: ajahetke „enne aja algust“ ei oska me kuidagi ette kujutada. Öeldakse, et alguses käinud üks  Suur Pauk. Ent mis pauk see võis olla, kui ühtegi kõrva ei olnud kuulamas? Ja miks seda „teaduseks“ nimetada?

Aga seda sõna kasutatakse ja selle sõnaga peab ennast väljendama, olgu bioloog, astronoom või kes tahes.

Ei pea! Võiks oma lolluse endale pidada. Piibli kirjutajad ütlevad, et alguses, kui Jumal taevast ja maad lõi, oli tohuvabohu. See on palju ilusam, kui öelda, et käis suur pauk, mida keegi ei kuulnud.

Traditsiooniliselt anname me vastajale lõpetuseks viimase sõna.  Midagi, mida Te tahate öelda, aga me ei osanud küsida.

Metsaülikoolis oli meil kombeks, et õpilased teevad eesti keele harjutusena intervjuu lektoriga ja esitlevad teda. Ma ütlesin sellele õnnetule tudengile, kes minu peale juhtus, et ütle niimoodi: kirju minevikuga, tumeda tulevikuga ja kindla elukohata isik. Sellega on kõik öeldud.

Nüüd on asi nii palju muutunud, et olen kindla elukohaga isik. Kirju minevikuga isikuid on aga  minu aastakäigust küll ja küll, sõda paiskas meid mööda maailma laiali ja igaühel tuli seal hakkama saada, kuhu ta jõudis. Ent nüüd elan täiesti unistustemaal, Pirita kloostris, millest ma viiskümmend aastat tagasi, kui mind Tallinnast sõjavangina minema viidi, ei oleks osanud undki näha. Siin on kõik võimalused olemas seda teha, mida ma ammu olen tahtnud teha –tegeleda jumalasõnaga, et eesti rahvas võiks seda selges maakeeles lugeda. Niisugust rahulolemist soovin kõigile siin Maarjamaal. Hakkasin tagantjärgi mõtlema, et lõpetuseks sobiks kõige paremini apostel Pauluse ülemlaul armastusele (1 Kr 13), sest see oleks nagu näide sellest, millega tegelen ja missuguse tulemusega.

vennad

nüüd näitan ma teile kätte kõige kõrgema tee

kui ma kõneleksin inimeste  ja inglite keeli

aga mul ei oleks armastust

siis oleksin ma kui peekrite tärin ja kuljuse kõrin

ja oleks mul prohvetisõna vägi

ja ma tunneksin kõik saladused ja kõik teadmised

ja oleks minu oma kõik usk

nii et ma võiksin mägesid tõsta

aga mul ei oleks armastust

ei oleks ma midagi

ja kui ma kingiksin ära kõik mis mul on

ja põletaksin tules oma keha

aga mul ei oleks armastust

ei annaks see mulle midagi

armastus ootab armastus hoiab

 pole kade pole uhke ei suurusta

ei tee liiga ei küsi omast ei pane pahaks ei mäleta kurja

ei tunne rõõmu ülekohtust küll aga tõest

kõik annab ta andeks usub kõik loodab kõik kannab kõik

armastus ei väsi iial

otsa saab prohvetisõna keeltekõne jääb vait otsa saavad teadmised

sest killud on meie teadmised killud meie prohvetisõnad

aga kui täiuslik tuleb on killukorjamisel lõpp

kui ma olin laps

 kõnelesin lapse kombel mõtlesin lapse kombel arutasin lapse kombel

kui ma meheks sain, oli lapse kommetel lõpp

praegu ma näen ähmaselt   peeglis

aga pärast näost näkku

praegu ma tunnen killukaupa

aga pärast saan ma kõik teada

nagu tema minust kõik teab

nüüd jäävad

 usk, lootus, armastus

 need kolm

aga kõige suurem neist on armastus

Apostel Paulus


[2] Praegu Viljandi maakonna Kolga-Jaani vallas.

[3] Lalsi õigeusu kirik rajati 1872.

[4] Aleksandrikooli liikumise eesmärgiks oli rajada eestikeelne kihelkonnakool, kuid kool tegutses venekeelse linnakoolina 1888-1906 Põltsamaa lähedal Kaarlimõisas.

[5] Adolf Hitler (1889-1945).

[6] Hans Karro (1923). Raamat „Pajatusi Palgimäelt“, 2010.

[7] Waffen-SS (Relva-SS). Relvastatud üksused SS (Schutzstaffel) alluvuses Saksamaal 1933-45,.

[8] Unterscharführer. Waffen-SS auaste mis, vastas Wehrmachti allohvitserile.

[9] Kompanietruppführer – kompanii pealiku lähem abiline, tavaliselt veltveebeli aukraadis.

[10] Staabiveltveebel – eesti k. Allohvitseri auaste Wehrmachtis.

[11] Amaro (itaalia k. mõru) itaalia taimeliköör.

[12] Paul Maitla (1913-1945). Eesti sõjaväelane, II MS 20. Eesti Relvagrenaderide SS-diviisi 45. rügemendi ülem, Raudristi Rüütliristi kavaler.

[13] Riesengebirge (tšehhi k. Krkonoše). Mäestik tänase Poola (siis Saksamaale kuulunud Sileesia) ja Tšehhi piiril.

[14] Organisation Todt oli asutatud 1933.a. saksa inseneri Fritz Todti (1891-1942) poolt  Saksamaal ja okupeeritud territooriumidel ning tegeles insenertehniliste projektidega ja kasutas palju sunniviisiliselt mobiliseeritud välistööjõudu.

[15] Teplice (kuni 1948 Teplice-Šanov). Linn Põhja-Tšehhimaal.

[16] Ema Elisabeth (Elisabeth Hesselblad, 1870-1957), rootslanna, asutas  a. 1911 uue  birgitiinide orduharu.

[17] Pius XII (1876-1958, paavst 1939-58). Kui sakslased sõja ajal Rooma juute ahistasid,  päästeti  u. 80% neist kiriku abiga.

[18] Kõiketegija – itaalia k.

[19] Fribourgi ülikool (Université de Fribourg), asutatud 1582.

[20] Praegu Amsterdami ülikool, Universiteit van Amsterdam, asutatud 1632.

[21] Omakaitse – vabatahtlik relvastatud organisatsioon Eestis 1941-44.

[22] Adolf Hitler ja Jossif Stalin.

[23] Caracalla saunad (Terme di Caracalla). Rajatud keiser Caracalla (188-217) poolt 212-216.

[24] Beniamino Gigli (1890-1957). Itaalia ooperilaulja (tenor).

[25] Anton Pori (1895-1973). Eesti sõjaväelane.

[26] Leili Pokk (s. Uibo), (1925-1973).

[27] Displaced person camp. Sõjapõgenike laagrid põhiliselt idaeurooplastele sõjajärgsel Saksamaal, Austrias ja Suurbritannias. Suurem osa neist suleti 1952, kuid viimane (Welsis) tegutses 1959. aastani.

[28] Lidia Agosti (s. Grauen), (1915), elab praegu Milanos. Abikaasa: Guido Agosti (1901-1989).

[29] Andrés Segovia Torres (1893-1987) Hispaania klassikaline kitarrist.

[30] Vana kristlik džentelmen (inglise k.)

[31] Raadio Vaba Euroopa (Radio Free Europe). Ameerika Ühendriikide poolt finantseeritud raadiojaamad „Free Europe“  ja „Freedom“ rajati 1951, eestikeelsed saated 1975-2004.

[32] Pontificium Collegium Russicum, asutatud 1928. Siin oli varem õppinud kaks eestlast, Aleksander Kurtna ja Johannes Raidal.

[33] Venekeelne huumori- ja satiiriajakiri Nõukogude Liidus, asutatud 1922.

[34] Guglielmo Marconi (1874-1937). Itaalia leiutaja ja ettevõtja. Avastas esimesena raadiovastuvõtu 1894-95. Nobeli füüsikapreemia 1909. Marconi oli tegev Vatikani raadio loomise juures (esimene saade 12.02.1931).

[35] Ampex Corporation, Ameerika elektroonikafirma, asutatud 1944.

[36]  Teine Vatikani kirikukogu 1962-65.

[37]L’Osservatore Romano“. Vatikani poolametlik häälekandja, asutatud 1861.

[38] Aleksander Wielhorski (1890-1952). Varssavi Kõrgema Muusikakooli professor.

[39] École Biblique, Jeruusalemm, Jordaania

[40] United States Information Agency. USA riiklik avalike suhete agentuur, mis tegutses 1953-99. Hiljem ühendati välisministeeriumiga.

[41] Markus Järvi (1978). Filosoof ja teoloog.

[42] „Ameerika Hääl“ (Voice of America). Ameerika Ühendriikide ametlik välisraadio, asutatud 1942. Eestikeelsed saated 1951-2004.

[43] Ninive. Uus-Assüüria Impeeriumi pealinn Tigrise jõe ääres, tänase Mosuli lähedal. Rajatud u.6000 eKr.

[44] Joona, Yona ben Amittai (u. 8.sajand eKr.) VT ja Koraani (ar. Yunus) prohvet Põhja-Iisraelist, Galileast. Tema haud arvatakse olevat praeguses ida-Mosulis ja selle kohale on ehitatud Prohvet Yunus’i mošee.

[45] Johan Laidoner (1884-1953) oli Rahvasteliidu esindajana 1925. a. lahendamas Türgi-Iraagi piiritüli.

[46] Artur Võõbus (1909-1988). Eesti usuteadlane, kirikuajaloolane ja süroloog. Pärast II MS elas Ameerika Ühendriikides.

[47] Mar Behnami klooster. Süüria-katoliku klooster Bakhdidas, Mosuli läh. Rajatud 4. sajandil pKr.

[48] Séminaire Syro-Chaldeén de St. Jean Mosulis.

[49] Oleg Roslavlev (1921-1978). Avaldas allikmaterjale Rootsi ja Poola aja kohta.

[50] Talumajapidamine (eesti k.)

[51] Assuri linn rajati u2600-2500 aastat eKr. Assüüria Impeeriumi üks pealinnadest.

[52] Juhan Liiv (1864-1913). Eesti luuletaja.

[53] Paul Ariste (1905-1990) ja Paul Alvre (1921-2008) olid Eesti keeleteadlased.

[54] Marie Under (1883-1980) ja Karl Arthur Adson (1889-1977). Eesti luuletajad, abiellusid 1924.

[55] Johannes Aavik (1880-1973), Eesti keeleteadlane.

[56] Dr. Edoarda Dala Kisfaludy, Bologna ülikooli õppejõud 1946-1978.

[57] Jaan Kolberg (1958). Filmirežissöör. Dokumentaalfilmi „Terra Mariana“ (2012) autor.

[58] Innocentius III (1160/61-1216, paavst 1198-1216).

[59] Albert von Buxhoeveden (1165-1229). Riia piiskop 1199-1229.

[60] Prelaat Kazimirs Ručs (1915) asukohaga Belgias, Leuvenis,  oli 1963.a.-st Läti ja Eesti esindaja paavstliku väljarännu komitee juures Vatikanis.

[61] Werenfried Philipp van Straaten (1913-2003). Premonstratensiaanlaste ordu preester, üleilmse katoliikliku abiorganisatsiooni „Aiuto alla Chiesa che Soffre“/“ Kirche in Not“ asutaja Saksamaal. Peale II MS aitas idast tulnud saksa põgenikke.

[62] Loengud on üles laetud http://uttv.ee/naita?id=11299.

[63] Jaan Kaplinski (1941). Eesti poeet ja ühiskonnategelane.

[64] Alo Matiisen (1961-1996). Eesti helilooja. Ivar Ivask (1927-1992). Kirjandusteadlane ja luuletaja. Tema ema oli lätlanna.

[65] Olaf Kopvillem (1926-1997) . Eesti päritolu muusik Kanadas, 1996 sai Meie Matsi auhinna, hariduselt keemik.

[66] Leida Järvi (1912-1983). Eesti päritolu laulja ja näitleja Kanadas.

[67] Peeter Kopvillem (1954). Eesti päritolu muusik ja ajakirjanik Kanadas.

[68] Metropolitan Opera. Ooperiteater New Yorgis, asutatud 1880.

[69] Saksa ooperifilm (1941), mis räägib Johann Sebastian Bachi poja Wilhelm Friedemanni elust.

[70] Filmist „City Lights“ (1931).

[71] Scheveningen. Üks Haagi linnaosa, kus on korraldatud mitmeid rahvusvahelisi maleturniire. Paul Kerese (1916-1975) järgi on antud nimi Sitsiilia kaitse Scheveningeni variandi Kerese rünnakule: 1. e4 c5; 2. Rf3 d6; 3. d4 cxd4; 4. Rxd4 Rf6; 5. Rc3 e6; 6.g4 …

[72] 200. jalaväerügement (JR 200) tegutses Soomes veebruarist augustini 1944.

[73] Andrea Bocelli (1958). Itaalia pime muusik ja laulja (tenor).

[74] Arvo Pärt (1935). Helilooja.

[75] Tõnu Kaljuste (1953). Dirigent.

[76] 20. veebr. 2010.

[77] Indrek Hirv (1956). Luuletaja ja kunstnik.

[78] Luuletuses Isamaa, isamaa.

[79] Qumran (Kumran). Arheoloogiliste väljakaevamiste koht Jordani jõe läänekaldal, kust avastati Surnumere käsikirjad. Hävitati roomlaste poolt 68 pKr.

[80] Anton Hansen-Tammsaare, „Tõde ja õigus“, II köide.

[81] Mt 20:26.

[82] Heigo Ritsbek (1951). Eesti anglokatoliku kiriku piiskop. Enne seda kuulunud metodisti kirikusse ja karismaatilisse episkopaalkirikusse.

[83] καθόλου (kath’holou) – terviklik (eesti k.)

[84] Stephen Hawking (1942). Briti füüsik ja autor.

Üks lugu meenub, kus proua Järvi laulis: „Oh taevas, lahti läks mul sukatripi lõks!“ Tema tõstis natuke kleidi serva ja Kopvillem tegi klaveri tagant nii suured silmad, et naera end kõveraks. See pilt oli nii hea, et on mul tänapäevani meeles.

ROBIN HOOD

Howard Pyle’i “Kuulsa Robin Hoodi lustakad seiklused”, Robert Louis Stevenson’i “Must nool”  ja

Walter  Scott’i “Ivanhoe” põhjal instseneerinud  Indrek Olmaru.

Emajõe Suveteatri avalavastus, lavastaja Ain Mäeots, esimene mängukord 1997.

Kolm vaatust mängides vabas õhus.

Aeg:       12. sajandi teine pool ja 13. sajandi algus

Koht:     Inglismaa

Tegelased:

ROBIN HOOD – metsavendade pealik

MARION – Robin Hoodi armsam

GISBORN GAY –

VÄIKE JOHN – pealiku parem käsi

WILL PUNAKUUB – Robin Hoodi õepoeg

LAHKE ARTHUR – parkal

WILL STUTELY – kogenud lindprii

MÖLDER NÄÄPS – mölder

ORU ALLAN – nooruke rändlaulik

ELLEN – Oru Allani pruut, Marioni teenijatüdruk

Elleni isa –

VEMBLA WAT – kardsepp

COPMANHURSTI munk, hüüdnimi vend VOPS – lõbus metsamunk

NOTTINGHAMI šerif –

Prints JOHN –

ELEANOR – prints Johni abikaasa

HEREFORDI piiskop –

REGINALD FRONT-de-BOEUF – prints Johni nõunik

BRIAN de BOIS-GUILBERT – templirüütel

MUST rüütel – hiljem kuningas RICHARD LÕVISÜDA

GURTH – narr ja seakarjus

HUBERT – kuninglik vibukütt

Kõrtsmik –

Kuller –

Marssal –

Turniiri heeroldid –

Metsavahid –

Relvakandjad, teenijad, pealtvaatajad turniiril, Robin Hoodi salgakaaslased, hobused,

koerad.

ESIMENE VAATUS

ESIMENE PILT

 Ühe päevatõusu ajal, kevadise laane imekauni aasa keskel mängivad noored rõõmsalt

pimekulli.

Marion – Robin, Robin! Robin on nüüd kull!

(Robini silmade ette seotakse rätik ja ta hakkab mängijaid püüdma. Marion jääb tema

käte vahele.)

Hääled – Suudlus! On pandilunastuseks suudlus! Vaid suudlus, kui suu on suule pitseriks, võib lunastada panti! Kes püüti juhuse poolt kinni ja nõnda Robinile anti, mine tea, kas igaveseks või siis hetkeks!

(Marion suudleb Robinit.)

Hääled – Marion, Marion! Nüüd kull on Marion!

(Marionil seotakse silmad kinni, kõik jooksevad laiali, Gisborn Gay annab ennast

kinni.)

Hääled – Suudlus, suudlus! Vaid suudlus, või ehk miski muu, võib lunastada panti!

(Gisborn Gay tahab Marioni suudelda, aga Marion põikleb eest ära.)

Robin – (hõikab vahele) Sõbrad! Võtame kõik kätest kinni ja kergendame valikut, mis Marionil ees.

(Noored võtavad üksteisel käest kinni ja liiguvad tantsides ringi ümber Marioni, kuid

taaskordsel püüdmisel juhtub jälle Gisborn Gay talle ette jääma ja Marion on sunnitud

teda suudlema.)

Robin – (segab vahele) Mänguõnn on mänguõnn, Gisborn Gay. Kuid kes teeb kellel selja prügiseks? Kas oled valmis rammu katsuma? Mees mehe vastu. Hoolimata juhusest tähistaeva all.

(Gisborn Gay pöörab põlglikult selja ja viskab vammuse seljast, sellega märku andes

oma valmisolekust maadluseks.)

Gay – Ohoo, vaata aga poissi. Endal emapiim vaevalt huultel kuivanud, aga juba ärpleb nagu kukk.

Robin – Tule, väikemees, mu käte vahele. Kui sa mind kenasti palud, siis ma võib olla ei näita sulle uut ja vana.  (saab Gisborni kätest kinni, kuid Gay heidab esimesena ja saab Robini topelt-nelsonisse, Robin teeb silda, tal õnnestub juba alt välja rabeleda, kui korraga kostab metsavahtide jahipasuna hüüd)

Gurth – Kuninglikud metsavahid!

(Ilmuvad kolm metsavahti, vibud käes.)

1. metsavaht – Kas keegi märkas suurt hirvesokku siit mööda jooksmas või kuulis teda põõsastikus oksi murdmas?

Gay – Kuningakojas on vist suur pidu tulemas, et meestevägi nõnda väärtuslikku saaki taga ajab.

2. metsavaht – Prints John sai teate Palestiinast. Kuningas Richard Lõvisüda on reeturi läbi surma saanud.

3. metsavaht – Prints tahab seda uudist avalikult kuulutada ja Ashby lossi kogunevad suurtsugu maaisandad.

Gurth – Lõvisüda on langenud. See on nüüd küll kurb uudis kenal lehekuul. (uhkelt) Mina, sündinud pärisori, narr ja  seakarjus, ütlen teile: meie mängime siin kulli. Üks rebane kuskil krabistas, vist küll, aga hirvesokku ei ole keegi  märganud. (metsavahid lahkuvad)

Hääled – Võit! Võit!

Gay – (mängib džentelmeni) Las Marion näeb kellel silm ja vaim on täpsem. Tooge vibud.

Robin – (vihaselt) Neetud kilk, see vits ei anna vibu mõõtu välja. Tooge puudane vibu. (koorib ühe pajuoksa ülemise otsa paljaks) See on märk. Sinna, metsa servale, peab ta maasse löödama.

Hääled – Kolmsada jardi!

Gay – Las jõnglane laseb esimesena.

Robin – (veel vihasemalt) No tead, ma lähen Nottinghami linna laskevõistlusele ja võistlen seal koos kuningriigi kõige tublimate täitsameestega. Seal on võitjale määratud vaat parimat oktoobriõlut.

Gay – Ennäe, tühi kõrvits kõrre otsas. Varsti hakkab piima kõrvale õlut ka veel jooma.

Robin – (kelle viha kasvab päris pööraseks) Kuule sina! Sinu kasimata suumulgu pärast oleks sulle paras vitsa anda.

Gay – Neitsi nimel, nüüd saad säru! (kargab äkki, ilma igasuguse hoiatuseta, oma vibu järele ja kihutab noole vihinal Robini poole)

Robin – (nool lendab peast kolme tolli kauguselt mööda) Sa tahad öelda, et ma pole  mingi mees! (pöördub kiiresti, tõmbab vibu vinna ja läkitab omalt poolt noole vastu) Ütle nüüd veel!

(Gisborn Gay märkab Robini liigutust ja kummardub, nool tabab noormeest tema selja

taga täpselt rindu. Gay naerab tumeda kurguhäälega tigedalt.)

Robin – Oh häda, sa tegid minust mõrtsuka. Oh poleks sa mulle iial ühtegi sõna lausunud. (kõik jooksevad kiljudes lajali, vaid Marion jääb paigale) Ma laseksin rõõmuga kas või oma parema käe maha raiuda, kui see sündinu olematuks teeks. Kerge oli tõusma mu käsi, aga raske sai minu süü.

Marion – Robin, sa pead põgenema. Gay läks kuninga metsavahte kutsuma. Ma olen kuulnud, et metsas on palju mehi, kes seadusega pahuksis või võõra võimu vastu astunud.

Robin – Mu särasilm, mu kallis piiga. Lindpriiks pean jääma laia laande! Kas tõesti mets saab mulle koduks? Kuid kurb on minu maja, mu sirgusilm, kui sinu naeruhääl jääb igavesti puude taha varju.

Marion – Robin, püha Katariina nimel, sa oled minu kallim. Ma tahan lakkamatult taevast paluda, ehk sünnib rõõmus juhus, mis seob igaveseks kokku meie südamed.

Robin – Kuid sinu hooldaja, Nottinghami šerif? Ta on juba ammu pidanud plaani sind hea raha eest mõnele rikkale normannile kosida. Ja nüüd veel see veretöö. Kas tunned teda?

Marion – See õnnetu on šerifi sugulane.

Robin – Oleks õiglane kuningas Richard ometi elus. Rõõmuga annaksin end tema kohtumõistmise alla. (kostab metsavahtide jahipasuna hüüd)

Marion – Robin, võta see sõrmus. Kui sinuga juhtumisi peaks midagi sündima, kas head või halba, siis saada käskjalaga mulle sõnum. Selle sõrmuse abil tunnen ta pettust kartmata ära.

Robin – Kui mingi ime läbi see sõrmus hoopis meie sidujaks ei saa.

Marion – Põgene, mu arm ja käskija.

Robin – Jää hüvast, Marion!

TEINE PILT

 Loss. Hallis asub pikk jämedalt tahutud tammeplankudest laud, mille pind on

Nottinghami serifi õhtueineks kaetud. Laua keskkohta on paigutatud kõrgem tool

isanda jaoks.

Šerif – Tuhat ja tuline! (pöördub veinikallaja poole) Tuhat ja tuline, miks jääb Gurth nii kauaks välja? Kardan, et me kuuleme temast ja seakarjast täna veel halbu sõnumeid. Aa, seal ta ongi. Tule siia. Millest see tuleb, sa võrukael, et nii kaua väljas vedelesid? Kas tõid mu karja koju, Gurth, või jätsid ta röövlitele ja riisujatele?

Gurth – Kari on terve, teie meeleheaks.

Šerif – Aga mulle ei meeldi see, võrukael, et ma teisiti pidin arvama ning hauduma kättemaksu oma naabrite vastu, kes mulle midagi kurja pole teinud. Kui see veel kordub, ootavad sind raud ja vangitorn.

Gurth – Tõepoolest, onuke, täna õhtul pole sa tark ega arukas.

Šerif – Kuidas nii, narr? Sina lähed väravavahi kambrisse ja õpid seal korda tundma, kui sa narrusele nii suure vabaduse annad.

Gurth – Enne luba narri oma rollis esineda, sest eks narride kohus ole ju uudiseid teatada, mida seakarjuse kõrvad on kuulnud. Mina sattusin sigadega kaugele jahilaande ja seal aasal mängisid noored Locksley linnast oma lustimänge. Kaks uudist on mul, auväärt isand, teatada. Üks on kurb, aga teine peaks sinu südamele rõõmu valmistama.

Šerif – (kärsitult) Kurat võtku sind. Mu kõht on juba ootamisest paistes. Hea küll, ütle alguses hea uudis, siis vaatame edasi. (naisteenijale) Ellen! Miks viibib leedi Marion?

Ellen – Ta vahetab veel oma peaehet. Teie ei taha ometi, et ta ainult tanu ja korsetiga söögilauda ilmuks? Pealegi ei riietu kogu krahvkonnas keegi nii ruttu kui minu käskijanna.

Šerif – Noh, ori, olen valmis sind kuulama. Ja ära pikalt venita.

Gurth – Me kõik ootame, millal hea kuningas Richard pikale veninud ristiretkelt tagasi jõuab?

Šerif – Kas just kõik.

Gurth – Aga kuninglikud metsavahid kuulutasid täna uudist, et meie ootus on asjata, sest Richard Lõvisüda olevat teel Palestiinast koju surma saanud.

Šerif – Võrukael, ma käskisin sul kõigepealt rõõmsa uudisega lagedale tulla.

Gurth – Eks ma mõtlesin, et see see ongi.

Šerif – Hm! Hea küll, ja see teine, see kurb uudis?

Gurth – Robert Locksley lasi mängides tekkinud tüli ajal sinu sugulase, noore Williami südamesse ilusa pika sulgedega noole.

Šerif – (kargab püsti) Neetud kurinahk! Võtku kõik sarvilised seda Robertit, see nõuab kättemaksu. Meie armuline isand ja valitseja, prints John, peab sellest kuulda saama. Nüüd kohe annan ma välja vangistamiskäsu ja panen auhinnaks kaheksakümmend kuldnooblit sellele, kes tolle kelmi ja lurjuse…

Gurth – Ümberkaudne rahvas kutsub teda Robin Hoodiks ja ta ise ennast metsavalvuriks.

Šerif – …selle Robin Hoodi kinni võtab ja minu palge ette lohistab. Oma käega tahan ma ta neljakümne küünra kõrgusele kõlkuma tõmmata.

Gurth – Aulik isand, sa ei tea, kui palju mehi on kogunenud Robin Hoodi ümber ja kui vähe ta ise hoolib kuninga või serifi käskudest. Õige ta on, et ükski ei taha seda käiku ette võtta, sest kõik kardavad tagasi tulla lõhkise pea ja murtud kontidega.

Šerif – Siis on kõik Nottinghami mehed argpüksid. Aga kui ükski mees Nottinghamis ei söanda kaheksakümne kuldnoobli peale välja minna, siis otsin ma mujalt, sest kuskil peab meie maal ometi leiduma mehiseid mehi. (ilmub leedi Marion)

Marion – On see õiglane ja mõistlik, kui kedagi teise süü pärast karistatakse?

Šerif – Vait! Ma lasen selle mõrtsuka vahistada. Teatage üle krahvkonna, et kaheksakümmend kuldnooblit ootab meest, kes toob Robin Hoodi minu palge ette. Gurth, sa otsid mulle ustava kulleri, kelle saadame samal ajal naaberlinna, Lincolni. (sunnib Marioni ees ennast vaiksemaks) Kuid küllalt. Meie tagasihoidlik eine on juba lauale kantud, sellepärast istugem lauda ja meie lahkus vabandagu seda puudulikku rooga.

(Kõik kaaskondsed istuvad laua ümber, kui äkki kostab väljast hääli, millele vastavad

koerad ulumise ja haukumisega hoone teistes ruumides ning lossi õuel.)

Serif – Väravasse, poisid! Gurth, vaata, kes julgeb mu söömaaega segada.

Gurth – (jõuab mõne aja pärast tagasi) Herefordi piiskop ja vaprate ning auväärt templirüütlite komandoor, suursugune isand Brian de Bois-Guilbert ühes väikese saatjaskonnaga paluvad üheks ööks külalislahkust ja peavarju: külalised on teel prints Johni residentsi Ashby linna.

Šerif – Olgu nad tervitatud, kui nad arvasid heaks siin peatuda, aga nad oleksid veel enam tervitatud möödasõitnutena. Mine, Gurth, võta endale kuus teenrit ja hoolitse nende eest hästi, et nad oma uhkuses ei võiks öelda: Nottinghami serif paljastas ühe hoobiga nii oma vaesuse kui ka kitsiduse. Kähku! Brian de Bois-Guilbert? (pomisedes omaette) De Bois-Guilbert? See nimi on laialt kuulus nii oma tubliduse ja vapruse kui ka halbuse poolest. Uhke, kõrk, halastamatu, kalgi südamega, nõnda räägivad need vähesed sõdurid, kes Palestiinast tagasi on tulnud. Hea küll, ka tema olgu tervitatud.

(Sisenevad piiskop ja templirüütel koos väikese saatjaskonnaga, kelle hulgas võib

märgata kannupoisina templirüütli teenistusse astunud Gisborn Gay-d.)

Šerif – (tõustes väärikalt püsti) Kahetsen, auväärt piiskopi-isand, et mu tõotus keelab mind kaugemale vastu tulemast isegi niisugustele külalistele nagu olete teie ja vapper püha templiordu rüütel.

Piiskop – Tõotusi peab pidama, auväärt šerif. Tõotused on sidemed, mis meid taevaga köidavad ja on sellepärast vääramatud ja kõrvaldamatud seni kuni meie ema kirik vastupidist pole lausunud.

Šerif – Siis olge tervitatud ja istugem, et pakutaval roal hea lasta maitsta, sest mu kõhukoobas uriseb juba mõnda aega pahaselt viivituste pärast. (märkab, et templirüütel kiindunud silmi Marioni vahib, kes suursuguselt oma näo looriga varjab) Härra templirüütel, saksi neitside palged on liiga vähe päikest saanud, et nad suudaksid ristisõitjate tungivaid pilke välja kannatada.

Brian – Palun vabandust, kui ma haavasin. See tähendab, et ma palun vabandust leedi Marionilt, sest kaugemale ei saa mind mu alandlikkus viia.

Piiskop – Leedi Marion on minu sõbra karistamisega karistanud meid kõiki. (söögi vahele) Küllap olete kuulnud, et prints John korraldab oma truudele vasallidele Ashby lossis suure peo. Kuna ajad on segased ja teed  hädaohtlikud, siis ei peaks te söör  Brian de Bois-Guilberti kaitset kasutamata jätma.

Šerif – Ma ei ole veel otsustanud, kas võtta see teekond ette või mitte. (jääb mõttesse) Siiski, prints John peab oma kõrvaga kuulma, mis tema kuningriigis toimub.Tõstan selle karika teie terviseks, härra piiskop. Kui te aga oma mungamäärusest peaksite nii kindlasti kinni pidama, et hapupiimale eesõiguse annate, siis pole vaja mulle sellest teada andes liiga oma viisakust pingutada.

Piiskop – Ei, auväärt serif, ainult oma kloosterkonnas piirdume me rõõsa ja hapu piimaga. Ilmalikkudega läbi käies tarvitame ilmalikke kombeid ja sellepärast vastan teie karikale sama viina maitsmisega.

Brian – Drink hael! Joon ilusa Marioni terviseks.

Marion – (ei võta loori eest) Ehk oleksite oma viisakustega kokkuhoidlikum, härra rüütel, ja jutustaksite pigem viimaseid uudiseid Palestiinast. Need on inglise kõrvale meeldivamad, kui teie prantsuse kommetele kohased meelitused.

Šerif – Söör Brian de Bois-Guilbert, te peaksite teadma, et leedi Marion on vaenelaps ja minu hoolealune, millise õiguse ma omandasin tema majesteedi, prints Johni otsusega. Seega ei taha ma, et väikseimgi katteta tähelepanuavaldus tema noort südant ja puutumata hinge võiks närtsitada. Pealegi, ma ei ole kuulnud, et ristisõitjad märkimisväärse pärandusega koju tagasi pöörduvad.

Brian – (heidab Marionile tulise pilgu) Mul on vähe jutustada, leedi. Võin ainult seda öelda, et teade rahust Saladiniga vastab tõele.

Gurth – Need rahud uskmatutega teevad mu vanaks.

Šerif – (ootab lõbusat nalja) Mine ikka, võrukael, kuidas nii?

Gurth – Sest mina mäletan neid oma eluajal juba kolme ja igaüks neist pidi kestma viiskümmend aastat, nõnda et mina peaksin kokku arvates juba sada ja viiskümmend aastat vana olema. (šerif naerab häälekalt)

Marion – Keda peate teie ristisõitjate seas kõige paremateks sõjameesteks?

Piiskop – Hospitali rüütleid, sest seal ordus…

Brian – Nende kuulsuse külge ei taha ma oma kätt pista, ometi peab templirüütleid…

Gurth – (peene tagamõttega) Mina aga arvan, sõber ristimantel, et oleks Richard Lõvisüda nii tark olnud ja narri nõuannet kuulda võtnud, siis oleks ta oma lõbusate inglastega koju jäänud ja püha koopa tagasivõitmise usaldanud nende rüütlite hoolde, kel Jerusalemma kaotamisega kõige rohkem tegu oli.

Brian – See on tõsi, et esimesel kohal nii au kui ka vapruse poolest oli vapper Inglise kuningas Richard.

Šerif – Kel nüüd, oleme kuulnud, tuleb taevaste väravate taga sisselaskmist paluda?

Brian – Annan oma kuldse käevõru, kui te teataksite mulle selle kõiketeadja nime. (lisab kõrgilt) Ja teie ei pea mitte arvama, et see minu ainuke kuld on.

Marion – Te tahate öelda, et Richard ei olegi surnud?

Brian – Austria hertsog ei tapa, kui head lunaraha on loota. Sealsed vanglamüürid peavad kinni ka kõige vahvama lõukoera.

Šerif – Siis on prints John kuulujuttude ohver.

Piiskop – Mitte enam, kui meie tema residentsi jõuame. Kuid prints peab valvas olema. Hea tahtmise korral võib ju nõu leida ja vanglauksed ei avane kunagi.

Šerif – Te rääkisite midagi rahast, vapper templirüütel.

Brian – Kannupoiss, mine too ja näita minu kasti. (Gay tõuseb lauast)

Marion – (tunneb nüüd Gay ära ja hüüatab) See vilets on teie teenistusse astunud!

Šerif – (silmad hakkavad läikima kui kasti kaas avaneb) Ohoo, siin midagi on! Mul on huvi teiega tõsisemalt vestelda, söör Brian de Bois-Guilbert. Marion, hea laps, teeni vaprat rüütlit ja vala talle karikatäis parimat kanaari veini. (Marion kuulab käsku)

Piiskop – Auväärt serif, teie olete olnud aus ja ustav vasall, prints Johni truu lääniisand. Nüüd, kui olete otsustanud koos meiega Ashby linna reisida, oleks kohane küsida, mida arvate kujunenud olukorrast. Millist nõu annaksite meie valitsejale? Võib olla tulevasele kuningale?

Šerif – Maa on rahutu. Lõvisüdame äraolek on mõjunud inimestele halvasti, keegi ei tea kelle poole hoida. Printsi positsioonid pole kaugeltki nii helged kui Londonist vaadates võib paista. Lihtrahvas nuriseb, kuid see pole peamine. Kuidas suhtub võimalikku võimuvahetusse ülikkond? Seda ma ei tea ja teada ei taha. Selleks on printsil nõuandjad ja mina oma nina võõrastesse mängudesse ei topi.

Piiskop – Veelkord, püha Maria nimel, teie terviseks.

Šerif – Meil tuleb homme varakult teele asuda kui me päevaloojanguks printsi residentsi tahame jõuda. Sherwoodi metsades pimedal ajal reisimine on muutunud ohtlikuks, nagu te väga hästi teate. Gurth juhatab teile teie asemed. Teil aga, vapper templirüütel, soovitan ma oma laegas kindlasse kohta varjule jätta. Nagu näete, oskavad ka saksi neitsid võluvad välja näha.

Brian – Leedi Marion näib kaunim, kui mu silmad kunagi kedagi näinud on. (Gurth läheb ees ja kõik lahkuvad)

Šerif – Marion, sa peaksid selle vapra normanni vastu lahkem olema.

Marion – Häbene oma sõnu, ahnitseja! Raha paneb su silmad särama nagu tõllavapi päikese käes. Minust ei saa kunagi normanni naist, sest ma ei ole kaup, ja minu isa, olgu muld talle kerge, ei oleks  mind kunagi vastu minu enese tahtmist mehele pannud.

Šerif – Sõnakuulmatu plika, mina olen sinu hooldaja ja sa teed nii, nagu on minu otsus. Vait! Olen väsinud.

KOLMAS PILT

Robin Hood jalutab lauldes mööda metsa. Seal kohtab ta võõrast, kes jõe kaldal murul

pudelist rüüpab.

Robin – Ennäe, ennäe. Mõtlesin, et lähen seiklema ja, ennäe. (pöördub võõra poole) Kulla sõber, mu kurk on laulmisest kuiv nagu kõrrepõld oktoobrikuus. Võib-olla on sinu tublisse pudelisse jäänud veel tilgake kurgukastet?

John – (pahuralt) Tõele au andes, topid sa ennast üsna häbitult sinna, kuhu sind pole kutsutud. Kuid ma pean ennast liiga heaks kristlaseks, et keelata janusele jooki. Mis mul juua on, seda pead sa ka saama.

(Annab pudeli Robinile, see joob kull-kull-kull. Kui pudeli tagasi annab, loksutab

John seda etteheitvalt, vaatab vastu valgust ja kummutab kähku suule, nii et sinna ei

jää enam piiskagi.)

Robin – Kas sa tunned siinset ümbruskonda, sa tore vabatmees?

John – Jah, mõnevõrra.

Robin – Ja tead ka üht Copmanhursti nimelist kohta, kus vana kabel on?

John – Jah, mõnevõrra.

Robin – Siis tead sa võib-olla ka üht meest, keda kutsutakse püha Copmanhursti mungaks?

John – Jah, mõnevõrra.

Robin – Hästi, armas mees, lindprii, vurle või punkar, kes sa ka ei ole, ma tahaksin teada, kas toda munka võib leida jõe sellelt või siis teiselt kaldalt.

John – Õigupoolest on sellel jõel ainult teine kallas.

Robin – Kuidas seda mõista?

John – Noh, sedaviisi. (kõverdab ühe näpu) Too jõekallas seal on teine, eks ole?

Robin – Olgu nii.

John – (kõverdab teise näpu) Kuid see teine kallas on ainult üks kallas. Kas on selge?

Robin – Keegi ei saa seda eitada.

John – (kõverdab järjekorras kolmanda, neljanda ja viienda näpu) Seega, kui teine kallas on üks kallas, siis see kallas on teine kallas. Ja et teine kallas on teine kallas, siis jõe mõlemad kaldad on teised kaldad. (näitab võidukalt oma suurt ja rasket rusikat) M.O.T.T.

Robin – See on hästi ja ilusasti seletatud, kuid ma ei tea ikkagi, kas too munk elab jõe sellel kaldal, kus meie seisame, või sellel kaldal, kus me mitte ei seisa.

John – See on nüüd sihuke tegeliku elu küsimus, millele targad loogikareeglid vastust ei anna. Ma soovitan sul see oma viie meele abil ise välja uurida.

Robin – (vahib võõrale mõtlikult otsa) Mul on suur soov minna läbi selle koolme, et püüda toda head  munka üles leida.

John – Tõepoolest, see on ilus soov nii noore mehe juures. Ma olen kaugel mõttest sind su ausal teekonnal takistada, sõber. Jõgi on kõigile vaba.

Robin – Jah, kulla sõber, aga sa näed, et mul on seljas mu parimad riided, ja hea meelega ei teeks ma neid märjaks. Ma näen, sul on tugevad ning laiad õlad: ehk leidub sul minu vastu nii palju kaastunnet, et sa mind seljas üle viid?

John – Mis!? Püha Dunstani valgete käte juures, kas sina, armetu jõmpsikas, sina igavene memmepoeg, sina kehkadivei, sina, sina, kuidas sind õieti nimetadagi, kas sina palud mul, minul ennast seljas kanda!? Noh, ma vannun, et… (peatub sõnapealt ja silmad löövad kavalalt särama) Aga miks mitte? Eks ka Püha Chrisostomus kandnud võõra üle jõe? Tule minuga, võõras, ja ma täidan sinu soovi. (lähevad koolmekohale, John pistab oma tubli laia mõõga kaenla alla) Ma arvan, et su mõõk võib märjaks saada. Las ma pistan ta koos oma mõõgaga kaenla alla.

Robin – Ei, ei, kulla mees. Ma ei taha sind koormata millegi muuga peale iseenda.

John – Kas sa arvad, et Püha Chrisostomus mõtles kunagi oma heaolu peale? Ei, anna aga oma relv siia, nagu ma ütlesin, ja ma kannan seda karistuseks oma uhkuse eest.

Robin – (seob mõõga pikema jututa lahti, annab Johnile ja hüppab kergelt talle selga, kes pladistades teisele kaldale sumab) Suur tänu sulle. Sa oled tõepoolest hea mees. Palun anna nüüd mulle mu mõõk ja siis ma lähen, sest mul on kiire.

John – (kavala muigega) Ei, armas noormees, ma ei kahtle, et sul on oma asjadega kiire taga, kuid sa ei mõtle minu asjade peale ja minu asjad ootavad mind jõe teisel kaldal. Ma sain siia tulles märjaks ja kardan väga, et kui ma peaksin uuesti läbi vee kahlama, võin saada luuvalu ja teisi sedasorti haigusi. Olen kindel, et kuna ma nii alandlikult täitsin sinu palve, kannad sa mind meeleldi tagasi teisele kaldale. Sa näed kuidas Püha Chrisostomus, too vaga üksiklane, andis minu kätte kaks mõõka, aga sulle mitte ühtegi. Seepärast võta mind kuulda, hea noormees, ja kanna mind tagasi teisele kaldale.

Robin – (pureb alumist huult) Oh sind, kaval võõras, sa oled mind tõesti kenakesti üle trumbanud. Ma oleksin pidanud kohe aru saama, et sa pole sugugi nii lahke nagu ennast näitad olevat.

John – Einoh, ära ikka niiviisi teotama ka tule, muidu võid mu helkiva mõõga läbi nii umbes tollisügavuse augu keresse saada.

Robin – Kuss, kuss, kaotajal on õigus suud pruukida nii, kuidas ta soovib. Anna mulle mu auguraud: ma luban, et viin su üle jõe. Ei, ei, ma ei tõsta sinu vastu relva.

John – Või veel. Ma ei karda sind sugugi, mees. Säh, siin on su ork, ja sea end otsemaid valmis, sest ma kiirustan tagasi.

(Robin võtab Johni õlgadele ja tassib üle jõe, kuid näpib salakesi mõõgavöö kallal, nii

et kui ta teisel kaldal mehe maale heidab, haarab lindprii mõõgast kinni ning see tuleb

koos tupe ja rihmaga lahti.)

Robin – (hingeldades) No nii. Nüüd oled sa mul peos, mees. Sel korral toimetas toosama pühak, kellest sa ennist rääkisid, kaks mõõka minu kätte ja jättis sinu ainsamastki ilma. Noh, kui sa mind nüüd otsekohe teisele kaldale tagasi ei vii, siis ma vannun, et tärgin sinu nahka, kuni see on auklik nagu läbikulunud vammus.

John – (vaatab mornil pilgul Robinile otsa) Tõepoolest, ma olen sul peos. Anna mulle mu mõõk ja ma luban, et ei kasuta seda sinu vastu. Peale selle luban ma, et täidan su tahtmist: võtan su selga ja viin uuesti üle jõe. (Robin hüppab naerdes kukile, aga keset jõge heidab John Robini järsu õlapöördega üle oma pea vette ja sumab ise kaldale) Vaat nii, jahutagu see sinu tulisust.

Robin – Oota sa, lurjus. (mulistab vees, kaob ja tõuseb jälle pinnale) Kohe ma tulen… Kui ma sinust täna hakkliha ei tee, siis ärgu….

John – (naerdes) Sa ei tarvitse liialt kiirustada. Ära karda, ma ootan sind. Sinu enese õnnetuseks.

Robin – (kaldale jõudes) Hoia end!

John – Just samad sõnad.

(Algab tuline mõõgavõitlus Robini ja Johni vahel.)

Robin – Pea kinni. (üleni tilkudes) Mul on sulle üks palve, enne kui me uuesti alustame.

John – (laubalt higi pühkides) Mida sa tahad?

Robin – Ainult seda, et sa lubaksid mul kolm korda oma sarve puhuda.

John – (kortsus kulmul) Ma arvan, et selle taga on kindlasti mõni vigur. Kuid olgu pealegi, ma ei karda sind ja luban sul teha oma tahtmist, juhul kui sina lubad mul kolm korda puhuda seda väikest vilet.

Robin – Suurima rõõmuga. Oleme rääkinud. (puhub metsasarve ja John vaatab tähelepanelikult ringi, mis nüüd juhtuma hakkab) Sa oled pikk ja vahva mees, ning ma arvan, et siinpool Nottinghami linna ei ole kedagi teist sinu vapruse ja kavalusega.

(Metsast tormavad esile kolm-neli vahvat lindpriid eesotsas tubli Will Stutelyga)

Stutely – Aus pealik, mis lahti on? Sa oled ju pealaest jalatallani läbimärg.

Robin – (rõõmsalt) Tõepoolest, too vahva sell virutas mu ülepeakaela vette.

Stutely – Siis ei pääse ka ta ise ilma supluse ja nahatäieta.

Robin – Hei, pidage kinni! Ta on tubli ja aus mees, ja talle ei pea sündima midagi paha. Kuuled sa, armas sõber, kas sa ei taha minu juurde jääda ja mu salga liikmeks astuda? Iga aasta saad sa kolm linkolni kalevist ülikonda, peale selle veel nelikümmend marka rahapalgaks ja jao kõigest saagist, mis meile osaks langeb. Sa hakkad sööma maitsvat ulukiliha ja jooma parimat õlut ja sinust saab minu parem käsi, sest iial varem ei ole ma näinud nii vahvat mõõgakeerutajat ja kavalat nupumeest kui sina. Ütle, kas tahad olla üks minu tublide rõõmsate meeste hulgast?

John – Seda ma veel ei tea. Kui siin juhtub olema vähemalt üks mees, kelle nool lendab täpsemalt kui minu oma, siis ma tõesti kaalun, kas mitte teiega ühineda. Minu kodumaal ei vääri ükski vabatmehe nime, kes jugapuust vibu ja uibupuust nooli halvemini käsitleb kui mõõgatera.

Robin – Pagana pihta, sa oled üpris ninakas sell. Armas Stutely, lõika nelja sõrme laiune tohuriba ja löö see seal kaheksakümne jardi kaugusel kasvava tamme külge. Noh, mees, kui sa seda märki halli hanesulise noolega puhtalt tabad, siis võid end vibukütiks nimetada.

John – Jumala eest, seda ma ka teen. Anna mulle hea tugev vibu ja üks tubli nool, ja kui ma mööda lasen, võite mind paljaks koorida ja vibunööridega siniseks nüpeldada. (Stutely ulatab talle vibu ja sirge noole, teised vaatavad põnevusega, kui John vibu palge tõmbab, ja kuidas nool märklaua otse keskkohast lõhestab) Ahaa, paika ära, kui mõistad.

Robin – Hüva oli see lask kahtlemata. Paigata ma seda auku ei saa, vahest ehk ainult suuremaks käristada.

(Robini nool tabab Johni noolt otse sabasse, lõhestades selle pilbasteks ja mehed

kargavad jalule, rõõmust hõisates.)

John – Püha Witholdi sitke jugapuust vibu juures, see vast oli lask, säärast pole ma näinud kogu oma elu jooksul. Tõsijutt, nüüdsest peale saab minust alatiseks sinu salga mees. Õnnis Adam Bell oli ka hea laskur, kuid nõnda ei lasknud ta küll iialgi.

Robin – Kui nii, siis saan ma täna salka tõesti tubli mehe. Kuidas sind kutsutakse, armas sõber?

John – Minu kodukandis hüüti mind Reynold Greenleafiks.

Stutely – Ei, mu kena pisike poisu, mulle ei meeldi su nimi ja ma muudaksin selle meelsasti ära. Väike oled sa muidugi ja nigel nii kehalt kui rammult, seepärast ristime su Väikeseks Johniks ja mina olen su ristiisa. (mehed pahvatavad naerma)

John – Kui sa mõtled minu üle nalja heita, siis maksad sa selle eest valusate muhkudega.

Robin – Ei, ei, armas sõber, talitse oma viha, sest see nimi sobib sulle imehästi. Tänasest peale oled sa Väike John ja Väikeseks Johniks sa jääd. Läheme nüüd, mu vahvad mehed, ja korraldame sellele kenale lapsukesele ristsed.

(Mehed katavad aasale laua hulga söögi ja joogiga, sõna võtab Will Stutely.)

Stutely – Ma arvan, et on aeg meie kena lapsukest ristida, eks ole poisid?

Mehed – Jaa, jaa. (kõik karjuvad läbisegi, nii et mets kajab)

Stutely – Siis on meil vaja vadereid ja preestrit. (valib paar kangemat meest välja)

John – Püha Dunstani nimel, enam kui üks peab kahetsema, kui te söandate mind sõrmeotsagagi puutuda!

(Mehed kargavad talle sõnalausumata korraga kallale. Üks, kes mängib preestrit,

hoiab käes pilgeni täis õllekannu.)

Valepreester – Kes toob selle lapse?

Stutely – Mina.

Valepreester – Ja mis paned sa talle nimeks?

Stutely – Väike John panen ma talle nimeks.

Valepreester – Niisiis, Väike John, senini ei ole sa üldsegi elanud, ainult triivinud tühjal maailmalaval ringi: nüüdsest peale aga elad sa tõelist elu. Kui sa veel ei elanud, siis hüüti sind Reynold Greenleafiks, aga nüüd, kus sa tõesti elad, kutsutagu sind Väikeseks Johniks, ja nii ma sind ka ristin. (tühjendab õllekannu Johnile pähe)

(Kõik möirgavad naerda, nähes kuidas kange tume õlu Väikese Johni nina ja lõua

otsast habemesse niriseb. Robin aga ulatab linkolni kalevise rõivapambu ja hea tugeva

vibu, mille John heal meelel vastu võtab.)

NELJAS PILT

 Kuller sammub serifi käsukirjaga Lincolni linna poole. Ees on “Sinise Kuldi” kõrts,

kus istuvad mõned mehed. Kuller otsustab veidi jalga puhata ja võtab laua taga istet.

Kuller – Hei, peremees, too üks kann jahedat märjukest. (kõrtsmik toob kannu õlut, millest käskjalg hooga üle poole ära rüüpab)

Üks meestest – Mis uudist sa nii kiiruga kannad, kulla mees?

Kuller – (ei ole rääkimisega kitsi) Ah, küll maitseb hästi see rüüp. Kas te Robin Hoodi lugu teate, kuidas ta mängides tekkinud tüli ajal serifi noore sugulase surma saatis? No jaa, nii see juhtus, ja Robin puges seaduste eest laande pakku. Armuline serif andis nimetatud kelmi kohta vangistamiskäsu välja, aga too ei hooli ei serifi ega kuninga käskudest, sest ta pole sugugi seadust austav mees ja nüüd ei julge keegi isegi mööda laia Piibe maanteed reisida. Robin Hood on nagu kuningas oma kuningriigis. Ta kütib kuninga hirvesid ja nõuab paksudelt abtidelt, vapratelt rüütlitelt ning maaisandatelt tolli. Kõik kardavad teda ja serif käib turtsudes ringi nagu vihane siil. Nottinghami linnas ei leidunud kedagi, kes Robin Hoodi vangistamise oleks enda peale võtnud ja serif saatis minu käsukirjaga naaberlinna Lincolni, et vaadata, kas ehk leidub seal mõni julge, kes serifi käsu täidaks.

Wat – (parajalt vindisena) Mina tulen igatahes kenast Hertfordi linnast ja ei ole Nottinghami ümbruses ühtki meest, kel kaigas paremini peos püsiks. Einoh, poisid, kas ei läinud ma suurel laadal kokku tolle jultunud suli Eli Simoniga ega kolkinud teda  vaeseomaks? See Robin Hood, kellest ma tõele au andes varem midagi kuulnud ei ole, on üks paras kelm, kuid olgu ta pealegi tugev, kas ei ole mina, kuulus kardsepp tugevam? Ja olgu ta pealegi kaval, kas ei ole mina kavalam? Veski Näncy silmade juures, minu enese nime juures, ja see on Vembla Wat, oma ema poja nimel, see on iseenda nimel, ma vannun, et mina, Vembla Wat, lähen ise selle vahva selli vastu, ja kui ta meie valitseja pitsatit ega Nottinghami serifi käsku mikskiks ei pane, sii kolgin, klopin ja taon ma teda nii, et ta ei liiguta enam kätt ega jalga. Kuulsite, mis ma ütlesin, te vänged sellid? Noh, võtame veel ühe kannu.

Kuller – Kaks kannu, peremees, kaks kannu! Mina maksan, ja üsna heldelt, sest sina oledki see mees keda ma otsin. Vapper ja vahva mees.

Wat – Jah, vahva olen ma küll. Anna käsukiri minu kätte. Šerif peab nägema kuidas kardsepp tolle kelmi, selle Robin Hoodi, nagu vagura tallekese tema ette toon.

Kuller – Jumala eest, sa oled vapper sell ja tea, et meie tubli šerif on pannud välja kaheksakümmend säravat kuldnooblit tasuks sellele, kes Robin Hoodi kinni võtab. (annab käsukirja Wati kätte) Tagasi Nottinghami lähen ma nüüd, et meie head serifi rõõmustada. (lahkub)

Wat – (võtab laulu üles)

“Kui karjased on välja pääl

sel lahkel lehekuul,

siis nende vilepilli häält

mu kõrvu kannab tuul.

Ja õhtu eel, kui jäägri sarv

teeb jahi lõpetust…

Robin – (astub tihnikust kõrtsu poole, juba eemalt hüüdes) Tere, armas sõber!

Wat – …saab hagijas, et tolmab karv…

Robin – Tere.

Wat – …veel sokult õpetust.

Robin – Hei, mees, oled sa kurt või? Armas sõber, ütlen ma sulle.

Wat – No tere ise ka, oled sa siis sõber või mitte. Aga ma ütlen sulle, et kui sa oled sõber, tõuseb sellest tulu meile mõlemale, aga kui sa sõber ei ole, kasvab sest kahju üksnes sinule.

Robin – Olgem siis sõbrad, sest kasu on ikka parem kui kahju, ja kahjuks ei meeldi mulle su tammepuust malakas, mis võib mulle kergesti rohkem kahju kui kasu tuua, seepärast olgem sõbrad ja tõusku sellest kasu mõlemile.

Wat – Minugipoolest, olgem siis pealegi. Kuid, hea noormees, su jutt jookseb nii nobedasti, et mu vaene kõva pea ei jõua seda kuigi hästi jälgida, seepärast palun räägi lihtsamalt, sest ma olen tõepoolest lihtne mees.

Robin – Kust sa, rõõmus vennike ka tuled?

Wat – Ma tulen… (püüab mõelda, aga on juba tublisti õlut joonud) Ma tulen, kust ma tulen.

Robin – Hästi öeldud, meister, hästi öeldud. Tõsijutt, sinu nali on justkui õlu: lööb vahutama kõige enam just siis, kui ta hapuks läheb. Aga ka selles, mees, on sul tuline õigus, sest ma armastan tõesti õlut. Ja kui sa jood nõnda vahvasti, nagu sust arvata võib, joodan ma sulle parimat kodumärjukest, mis iganes kogu laias Nottinghami krahvkonnas on voolanud.

Wat – Ausõna, sa oled päris tore sell, hoolimata su häbematust naljast.

Robin – Ma arvan, et kõik kardsepad on uudiseid pungil justnagu kooruv kanamuna. Äkki räägid sina mulle oma uudiseid, armas sõber.

Wat – Tead, ma olen taibukas mees ja mul on käsil tähtis töö, mis nõuab kogu mu kavalust. Tulin nimelt otsima üht jultunud lindpriid, keda siinne rahvas kutsub Robin Hoodiks. Mul on paunas vangistuskäsk, kus kõik on ilusasti pärgamendile üles tähendatud, pealegi veel suure punase pitseriga kinnitatud, mis annab talle seaduse jõu. Kui ma vaid kohtaksin toda Robin Hoodi. Aga sina ju elad siin kandis, ehk tunned sa, armas mees, ka ise Robin Hoodi?

Robin – Jah, tõepoolest, mõnevõrra ma teda tean ja nägin teda veel täna hommikulgi.

Wat – Ütle mulle, mis masti mees ta üldse on?

Robin – Üsna minu sarnane, nii kasvult, kogult kui ka vanuselt päris minu moodi ja ka silmad on tal sinised nagu mulgi.

Wat – Ei või olla, sina oled alles roheline poisinolk, aga mina arvasin, et ta on suur habemega täismees. Miks muidu Nottinghami mehed teda nii kangesti kardavad?

Robin – Tõele au andes ei ole ta nii vana ega turske kui sina, kuid teda peetakse kaikavõitluses üsna kõvaks käeks.

Wat – (kaalukalt) Võib ju olla, aga mina olen veel kõvem, sest kas ei võitnud ma laada aegu ausas võitluses Eli Simonit? Aga kui sa teda tunned, vennike, ehk juhatad mind tema juurde? Šerif lubas mulle kaheksakümmend kuldnooblit, kui ma selle röövli kinni võtan, ja kümme tükki neist saad sina, kui sa ta mulle kätte näitad.

Robin – Muidugi, seda ma teen. Näita mulle seda käsukirja, et ma näeksin, kas see on ehtne.

Wat – Seda ma küll ei näita, isegi oma lihasele vennale mitte. Ükski mees ei näe mu käsukirja enne, kui ma selle tolle selli nina alla torkan.

Robin – Olgu peale. Kui sa seda minule ei näita, siis ei tea ma, kellele sa teda üldse kavatsed näidata. Kuid proovime siinset head oktoobriõlut. Kõrtsmik! Meile kaks kannu seda kõige paremat ja kangemat. (tõuseb lauast ja läheb kõrtsmikule järele) Oota sa siin, ma lähen ja vaatan, et peremees laseks õlut õigest vaadist. Ma tean, tal on head oktoobriõlut, mille on pruulinud kuulus Withold Tamworth. (sosistab kõrtsmikule, et too lisaks õllele ühe mõõdu kanget flaami märjukest)

Wat – (pärast esimest õllesõõmu) Jumala eest, too Withold Tamworth pruulib kõige kangemat kesvamärjukest, mida Vembla Wat eales on suhu saanud.

Robin – Joo, joo, sõber. Hei peremees, too mu sõbrale veel üks kann sedasama. Ja lase nüüd laul lahti, sa muretu sell.

Wat – Noh, seda, armas sõber, pead sa saama, sest sihukest õlut ei ole ma veel elu seeski maitsnud. Jumala eest, see lööb juba praegu mu ladva kihama. (alustab sama endist laulu, aga keel muutub pehmeks ja lõpuks vajub raskeks muutunud pea lauale)

Robin – (naerab lõbusalt ja õngitseb kardsepa kaukast serifi käsukirja) Kaval oled sa, meister, aga mitte veel nii kaval, ma arvan, kui too röövlinägu Robin Hood. (kõrtsmikule) Siin, armas mees, on kümme ausat sillingit tänase kosti eest. Vaata, et sa oma külalise eest nagu kord ja kohus hoolt kannad. Kui ta ärkab, võid temalt uuesti kümme sillingit sisse nõuda. Kui tal neid aga ei ole, võid võtta võla katteks tema koti ja vasara ning isegi kuue. Sel kombel karistan ma neid, kes tulevad laande mind kimbutama.

Kõrtsmik – (muigab kavalalt) Õpeta jah vana santi lonkama. Sina ja sinu mehed olete alati “Sinisesse Kulti” oodatud.

VIIES PILT

Robin on jõudnud samale platsile, kus sai alguse nende tüli Gisborn Gay’ga. Näeb

lähenevat Marioni ja tõttab talle vastu.

Robin – (kallistab ja suudleb teda õrnalt) Olen sinu järele tulist igatsust tundnud, mu kallis.

Marion – (paneb põse mehe rinnale) Oh Robin, eales pole ma soovinud rohkem tunda su varjulist embust kui nüüd, mil see meile nii raskeks on tehtud. Kui kõvasti su süda lööb.

Robin – Kuri saatus veeretab meie teel takistusi. Ma mõtlen öösiti tihti, oma jahedal lehtedest asemel, meie süütutele lapsepõlve rõõmudele, kui tulevik näis nii kaunis ja paljutõotav. Siis oli meil vaba voli kohtuda kus tahtsime ja kui tahtsime, jões supelda kui päev liig kuumalt paistis, nurmedel joosta kui meeletud tunded peas tuikasid ja hingata täiel rinnal metsade kosutavat õhku. Nii helisevalt naersid sa, kui ma rohututiga su kurgualust kõditasin. Siis aga ärkan üles, sest öökull huikab puuõõnes, ma olen üksinda ja mul on külm ja oksaraag torgib küljekonti.

Marion – Muretule meelele tundub loojuva päikese kustuv helk nii tähtsusetu. Nüüd, kui päike loojub, võtab maad sünk pimedus ja pole kedagi, kes mind lohutaks.

Robin – Sa oled nagu magus mesi, aga pead elama torkevalmis leskedega ühes koopas. Milline lõhnademängu su juustepärjas. (surub pea Marioni juustesse)

Marion – Üks kõrk ja ülbe normann, kes mõniaeg tagasi šerifi juures öömaja palus, teadis rääkida, et kuningas Richard Lõvisüda on elus. See on ju hea uudis, Robin.

Robin – Tõepoolest.

Marion – Ma kardan, Robin, sest serif on rahaahne. Sama normann, rikas templirüütel, on hakanud mind tungivalt enesele naiseks tahtma. Šerif plaanib koletut plaani mind kõrgile templirüütlile naida.

Robin – Hakka vastu, niikaua kui suudad, kui enam ei suuda, siis jääb viimane samm. Mets on seadusevastaseid julgeid täis ja ma korjan kokku väe, mille sarnast brittide maa varem näinud ei ole.

Marion – Mis õnn, et šerif minu käike jälgida ei lase. Need haprad armuhetked on kui maius nälginud vaesele.

Robin – Pealegi on minu käes üks paber. Kuningliku pitsatiga kinnitatud käsk, mis volitab selle orderi omanikule igasugust toetust vajalike operatsioonide läbiviimisel. Ma kavatsen seda rakendada parematel eesmärkidel, kui see algselt mõeldud oli.

Marion – Milline küll peaks olema üks paber, millega elimineerida raha võim?

Robin – Mees, kellel on mehisust nõuda ja osavust teostada, on rahavõimust iga kell üle. Kuid ma seisan maailma kõige kaunima piiga kõrval ja räägin talle mõõkadest, lõksudest, jahiriistadest. Ei, nii see ei lähe. Vaata, ma kingin sulle midagi head, ja kroonin sind oma südamekuningannaks. (võtab salajas hoitud maasikatest kee ja paneb Marionile kaela)

Marion – Mu kallis Robin, sa pead saama vastutasu, sama küpse, sama maitsva. (suudlevad)

Robin – Vaatan sind ja ei mõista, mis imevägi sunnib mind naerma kui nutma peaks ja nutma kui ometi ilm paistab nii kaunis. Ma ei tea, Marion. Ma oskan vaid õnnelik olla. Tule, mu kallis, tõstan su üles ja viin õrnalt nagu tuulehoog pilvedest kõrgemale. Mu kallis, sirgusilm. (haarab Marioni oma sülle ja viib minema)

KUUES PILT

Prints John ja tema abikaasa Eleanor on Ashby linna lossis korraldanud vastuvõtu

oma truudele maaisandatele. Printsi ümber on kogunenud Herefordi piiskop, Brian de

Bois-Guilbert ja nõunik Reginald Front-de-Boeuf.

Prints – (erutatult edasi-tagasi sammudes) See oli kole! Mu jumal! Ma nägin täna öösel kohutavat und. Seal oli üks must sein, millel helkis tontlik kiri, kirjutatud küünrakõrguste tähtedega: ole valvel, sest metsaline on valla pääsenud. Ma nägin liival lõvi jälgi ja kuulsin metsas tema möirgamist ja mitte miski ei suutnud minu julgust elustada.

Eleanor – (nõunikule) Annaks jumal, et miski tema julgust suudaks elustada.

Reginald – (Eleanorile) Üksnes venna nimi ajab ta palavikku.

Piiskop – (printsile) Kui Richard missioonilt tagasi tuleb, siis ainult selleks, et rikastada oma vaeseks jäänud ristisõitjaid nende kulul, kes temaga pühale maale kaasa ei läinud. Tema tuleb vastutusele võtma kõiki neid, kes tema äraolekul on teinud midagi, milles võib näha seaduserikkumist või krooni privileegide kahjustamist.

Brian – Kas Austria hertsogiga võiks olla võimalik kokku leppida? Ehk hoiab lõukoera seni vangis kuni see sinna ära mädaneb?

Prints – Aga kust võtan ma varanduse, et hertsogile maksta?

Reginald – Tuleb pöörduda abipalvega Prantsuse kuninga Philipi poole.

Brian – See võtab palju aega ja meie ei tea, mida Richard selle aja jooksul jõuab ette võtta.

Eleanor – (salvavalt) Kui Lõvisüda tagasi tuleb, siis maksab ta kätte esimeses järjekorras templihärrade ja hospitali ordu liikmetele, kes püha sõja ajal Philipi poole hoidsid. (vaatab piiskopile otsa) Ja teistele suuvoodritele.

Prints – (erutatult) Kõik te kardate tema võimu! Juba tõmbute tagasi, juba aimate sündmusi ette. Ja see arg piiskop on esimene, kes minu maha jätab.

Piiskop – Te teete mulle ülekohut, majesteet. (pöördub üdini solvunult ära)

Reginald – Kannatust, isand, praegu pole aeg etteheidete tegemiseks. Meil on õigus valida kuninglikust verest prints, kes kõlbaks kõige paremini kõrgema võimu hoidjaks, see tähendab, me valime selle, kelle valik on aadlisoole kõige kasulikum.

Eleanor – Richard on julge rüütel, hea juht, suuremeelne oma sõprade ja kiriku vastu ning kõige krooniks veel ristisõitja ja püha haua võitja. Mida on teil temale vastu panna?

Reginald – Mis puutub isikuomadustesse, siis on võimalik, et prints John seisab oma vennast Richardist madalamal, kuid pidades silmas seda, et viimane tuleb kättemaksumõõk käes, kuna aga esimene hoiab oma peos tasu, eesõigusi, rikkust ja au, siis pole kahtlust, kumb on kuningas, keda aadlimehed täie teadmisega peavad toetama.

Prints – Sina oled ikka minu hea ingel olnud, Reginald. Kui mul alati oleks nii hea kantslerinõu varanast võtta. Mida me peaksime praeguses olukorras tegema?

Reginald – Tuleb poolehoidjate hulka suurendada ja lihtrahva vastu helde olla. Ärge solvake oma kõrgeid kirikuteenreid. Kui Richard peaks tagasi jõudma, siis tuleb ta üksinda ja kust peaks ta abilisi leidma? Minu ettepanek on korraldada üks suurejooneline turniir, rõõmuks truudele maaisandatele ja meeleheaks maarahvale. Sellisel kombel saame teada, keda võib usaldada ja keda mitte.

Prints – Kui Richard tuleb, siis tuleb ta üksinda, sest tema truude sõdurite luud pleegivad Palestiina liivaluidetel. Seega tuleks teda tabada ja selleks tuleb salaluurajad maale laiali jagada. See on käsk, söör Reginald Front-de-Boeuf. Vaadake, et kõik ettevaatusabinõud oleks tarvitusele võetud.

Eleanor – Kas sa kavatsed ta tappa?

Prints – (toore naeruga) Kes räägib tapmisest? Ei, eluaegne vangistus on parem, ja kas see on Inglismaal või Austrias, eks see ole ükskõik.

Eleanor – Mina pesen oma käed sellest mängust puhtaks.

Prints – Kuninganna, te avaldate mõtlematut poolehoidu minu vennale.

Eleanor – Tõesti? Sinusugune tossike, kes kogu aeg oma koha pärast lõdiseb, täidab mind põlgusega. Kus on sinu mehemeel, John? Olgu jumal mulle armuline, et kord sinu naiseks pidin saama, ehk küll süda mujale tõmbas. Hirmus on saatus, mida mul tuleb kanda. Tulge, Reginald, saatke mind. Loodetavasti ei lükka härrased riigijuhid tänaõhtuse peo algusaega pimeduse tulekuni.

Prints – (märkab eemal seisvat šerifi) Sina? Milliste teadetega tulid sa meie juurde?

Šerif – Ma tulin palvega. (laskub põlvili)

Prints – Mis sul vaja on? Lase kuulda, mida sa tahad.

Šerif – Oo mu hea isand ja valitseja. Sherwoodi laanes, meie armsa Nottinghami krahvkonnas, elab üks jultunud lindprii nimega Robin Hood.

Prints – Tõepoolest, kuuldused tema tegudest on jõudnud isegi meie kuninglikesse kõrvadesse.

Šerif – Ma läkitasin ühe tubli mehega vangistuskäsuga, kuhu oli vajutatud sinu enda kuninglik pitser, kuid ta peksis mehe läbi ja varastas käsupaberi. Robin Hood laseb sinu hirvi ja röövib sinu läänimehi isegi suurtel maanteedel.

Prints – (vihaselt) Kuule, mees, mida ma sinu arust peaksin tegema? Kas ei tule sa minu juurde suure kaaskonna hambuni relvis sõjasulastega ja ometi ei ole sa suuteline kinni võtma ühtainsat jõugukest jultunud sulisid, kel ei ole isegi turvist rinda katmas? Ja seda oma maanurgas. Mida ma sinu arust peaksin tegma? Kas minu seadused Nottinghami krahvkonnas ei kehti? Tee, et sa kaod ja ära mind enam edaspidi tülita. Võta asja tõsiselt, isand serif, sest ma tahan, et seadusi terves  kuningriigis võrdselt täidetaks. Kui sa ei suuda neid maksma panna, ei kõlba sa minule serifiks. Siis tuleb uputus, mis pühib minema niihästi terad kui sõklad.

Šerif – Halastust, armuline! Halastust!

Prints – Kao mu silmist. Kuid pea. (mõtleb hetke) Kas sa oled mulle truu?

Šerif – Muidugi, muidugi olen.

Prints – Hästi. Sa kuulsid meie jutuajamist ja sellepärast pane tähele. Sul tuleb korraldada minu käsul, kuid oma kulu ja kirjadega, Nottinghamis suursugune turniir, kuhu kõlbaks koguneda kõikidel minu truudel läänihärradel. Seal peab olema piigivõitlus ja vibulaskmine, et lihtrahva meeleolu meile soodas suunas kallutada. Ühtlasi on see ka võimalus too lurjus Robin Hood kinni nabida. Kas jõudis pärale?

Šerif – (tõuseb püsti) Jah, armuline. Kui ta ükskord liimile läheb, siis ta enam ära ei lipsa. (lahkub kummardades)

Prints – Tulge siia, mu vapper templirüütel, minu armas sõnumitooja. Sa näed milliste tossikeste hulgas pean ma elama. Mis sa sellest Reginald Front-de-Boeuf´ist arvad? Tema loodab meie kantsleriks tõusta. Kindlasti peame enne järele mõtlema, kui me niisuguse kõrge ameti usaldame sellele, kes peab nii vähe lugu meie verest. Kuidas võis ta muidu nii kergesti minu venna Richardi vastu välja astuda?  Mina austan sinu õiglast ja kindlat iseloomu. Minu venna vangistajal ei ole kaugeltki nii mõjuvaid põhjusi kantsleriks saada, kui sinul, kelle õigeaegne sõnumitoomine võiks pälvida kõrget marssalikeppi. Ma tahan, et sa silmad lahti hoiaksid, niihästi Reginald Front-de-Boeuf´i kui ka Nottinghami serifi suhtes. Mõtle selle üle järele, Brian de Bois-Guilbert, ja täida oma kohust. (pöördub minekule)

Brian – Kahekeelne rästik! Õnnetud on sinu nõuandjad, kes sind usaldavad. Sinu kantsler?  Tõepoolest, raskemat koormat kui sinu kantsleri ausära ma ei tea. Kuid leedi Marioni kaunid naiselikud proportsioonid ja lahke meel, see on autasu, mille pärast maksab kaubelda.

SEITSMES PILT

Suure jämeda tamme all pikutavad Robin Hood ja Väike John ning ümber nende

parimaist parimad inglise vabatmehed. Äkitselt laksatab Robin Hood endale peoga

lauba pihta.

Robin – Püha Dunstani nimel, ma oleksin peaaegu unustanud: palgapäev jõuab varsti kätte ja meie laos pole ühtegi sillingit. Samuti on kalevi varud kahanenud. Sea end valmis, Väike John, liiguta oma laisku konte. Sa pead kohe teele asuma riidekaupmees Hugh juurde. Palu tal saata meile nelisada jardi head lincolni kalevit. Võta kukkur, see on kauba eest tasumiseks. Ehk kahandab see reis natukene sinu kontidelt rasva vähemaks, mida sa laiskuripõlves oled kogunud.

John – (torisedes) No tead. Jah, võib olla on mul tõesti rohkem liha kontidel kui varemalt. Ometi ma ei kahtle, et suudaksin praegugi sind koos mõõga ja mitme Sherwoodi  vabatmehega üle jõe tassida, kui neil ka rohkem rasva luude peal oleks kui sul endal, armas pealik. (mehed naeravad laginal)

Robin – Taevas hoidku, et mina selles kahtlen, Väike John. Tuleb tunnistada, et minu salgas on mehi, kel rammu rohkem ja kes mõõga käsitsemises osavamad on kui mina. Kõigest hoolimata: rännak ei tee sulle paha, nii et mine siis, nagu ma ütlesin, ja parem asu teele kohe täna.

(Väike John asub teele, varsti hargneb tee kaheks.)

Väike John – Siin on tee “Sinise Kuldi” kõrtsi, mis tõotab mulle kannu tõmmut oktoobriõlut. Teine tee aga viib otse Ancasteri, riidekaupmees Hugh juurde. Sinna anti mulle ülesanne minna, aga.(vaatab taevasse) Ma kardan, et täna õhtul tuleb vihma, seepärast ootan ma “Sinises Kuldis”, kuni see mööda läheb, sest kindlasti ei taha mu aus pealik, et ma üdini märjaks saaksin. (vapralt edasi sammudes kuuleb ta kõrv lehtede sahinat ja märkab samas parkali pruuni veisenahast mütsi põõsaste vahel liikumas) Ma tahaksin väga teada, mis asju too kelm seal ajab, et ta sedamoodi luurab ja piilub. (endamisi) Tõesti, ma usun, et too närune lurjus on lihtsalt üks salakütt ja varitseb siin meie endi ja hea kuninga hirvesid. (veidi aja pärast) Jah, seda asja peab uurima. (nõnda hiilivad nad mõlemad tükk aega ringi, viimaks astub Väike John oksaraole ja praksatuse peale pöördub parkal kiiresti ümber ning silmab võõrast meest) Hõi! (julgesti asja kallale asudes) Mida sa siin teed, va üleannetu? Kes sa sihuke oled, et tuled Sherwoodi luusima? Su silmnäost paistab kurjus. Ma arvan tõesti, et sa pole keegi muu kui ainult salakütt ja varitsed siin meie hea kuninga hirvesid.

Arthur – Ma ei ole mingi salakütt, vaid aus parkalmeister. Mis aga silmnäosse puutub, siis ta on selline, nagu ta on ja kui sa kuulda tahad, siis ei ole sinugi oma ülearu ilus, sa ninatark.

John – Ohoo, või sina tuled veel vastu haukuma. Võta teadmiseks, mees, et mina kuulun nii-öelda kuninga metsavahtide hulka. Vähemalt peame mina ja mu sõbrad meie hea valitseja hirvede eest kenasti hoolt.

Arthur – Mulle ei lähe see põrmugi korda, kes sa oled.

John – (raevukalt) Või nii? Einoh, ausõna, sa häbematu kelm, sinu keel on sulle augu kaevanud, kust sa ilma vaeva ja viletsust nägemata välja ei pääse. Võta oma kepp kätte, mees, sest ma ei taha lüüa kaitsetud.

Arthur – Kas sa kuule. Suured sõnad pole veel hiirepojukeselegi häda teinud. Hoia end!

John – Pea, mõõdame enne oma keppe. Mulle tundub, et minu malk on pikem kui sul ja ma ei taha, et mul oleks sinu ees kas või tolli võrragi paremust.

Arthur – Häh, mulle ei loe pikkus midagi. Mu kepp on küllalt pikk, et vasikas pikali virutada, nii et hoia end, mees, ütlen ma veel kord. (algab tuline heitlus ja aus jõukatsumine, Lahke Arthur virutab Väikese Johni siruli)

John – Pea kinni! Kas sa mõtled lamajat lüüa?

Arthur – Jah, seda ma just mõtlen. (annab kepiga uue siraka)

John – Jäta järele! Ai! Pea kinni, ma ütlen! Annan alla! Ma ju annan alla, kulla mees!

Arthur – (karmilt) Kas said juba küllalt?

John – Jaa, jumala eest, ja veel rohkem kui küllalt.

Arthur – Ja sa tunnistad, et ma olen sinust parem?

John – Jah, oled, oled, (endale) et susi sind söögu.

Arthur – Siis võid sa minna oma teed ja täna oma kaitsepühakut, et ma täna nii armuline olen.

John – (põlvili tõustes ja külgi kombates) Katk võtku sellist armulikkust nagu sinu oma. Ausõna, mul on tunne, nagu oleksid kõik mu ribid pooleks murtud. Ma ütlen sulle, kulla sõber, mis ma arvan:  terves Nottinghami krahvkonnas ei leidu meest, kes võiks minuga niimoodi ümber käia, nagu sina seda täna tegid.

Robin – (tihnikust välja karates ja naeru lagistades) Seda arvan minagi. Oh mees, mees, sa lendasid pikali nagu müüri pealt pudenenud kellu. Ma nägin kogu seda vahvat võitlust pealt ja iial ei oleks ma arvanud, et saan sind näha niiviisi, käed-jalad püsti, kellegi käest siin armsal Inglismaal armu palumas. Mulle toodi teade, kui sa sammud “Sinise Kuldi” poole seadsid ja ma otsisin sind, et sulle peapesu teha. Kuid see hea mees mõõtis sulle juba täie mõõdu ja suure kuhjaga kõik kätte. (pöördub parkali poole) Kuidas võiks olla su nimi, kulla mees?

Arthur – Mind hüütakse Lahkeks Arthuriks, aga kuidas sind hüüakse?

Robin – Aha, Lahke Arthur. Seda nime olen ma varemaltki kuulnud. Seda vaest vennikest, kelle sa nõndamoodi läbi kolkisid, peetakse kaikavõitluses üheks krahvkonna kõige kõvemaks käeks. Tema nimi on Väike John ja mina olen Robin Hood.

Arthur – Mida, mida. Suur Robin Hood ja see on kuulus Väike John? Jumala eest, oleksin ma teadnud, kes sa oled, siis poleks mul iial jätkunud julgust sinu vastu kätt tõsta. Las ma aitan sind jalule, auväärt isand Väike John ja las ma klopin su kuue tolmust puhtaks.

John – Ei, ei. (end ettevaatlikult üles upitades, nagu oleksid tal luud-kondid klaasist) Ma saan ise hakkama, kulla mees. Ja luba endale öelda, et kui sul poleks olnud seda veisenahkset mütsinäru, oleks just sinu käsi täna sandisti käinud.

Robin – (naerdes) Kas sa tahaksid minu salka astuda, Lahke Arthur? Sest ma vannun, et sa oled üks  vahvamaid mehi, keda mu silmad eales näinud.

Arthur – Või kas ma tahan sinu salka astuda? Muidugi ma tahan. Hüvasti, parkkoor ja haisvad veisenahad. Ma järgnen sulle kas või maailma lõppu, aus pealik ja ühelegi hirvekarjale terves laanes ei jää enam tundmatuks minu vibunööri tinin.

Robin – Mis sinusse puutub, Väike John, siis asud sa veel kord teele Ancasteri ja me saadame sind natuke, sest ma ei taha, et sa jälle kas paremale või pahemale kaldud, enne kui sa Sherwoodist hea tüki metsa selja taha oled jätnud. Siin ümberkaudu on ju teisigi kõrtse, mida sa tunned. (hakkavad kolmekesi edasi rändama) Miks ei läinud sa otseteed Ancasteri, nagu ma käskisin? Oleksid sa minu sõna kuulanud, siis poleks sa sellesse sekeldusse sattunud.

John – (tusaselt) Ma kartsin, et tuleb vihma.

Robin – Vihma? Kustkohast, sa igavene tobu? Kolme päeva jooksul pole langenud ainsatki piiska, pole mitte ähvardanudki vihma tulla ega ole ka olnud ühtki märki halvast ilmast ei vees, õhus ega maa peal.

John – Mis sellest, püha Dunstan hoiab taevavett oma tinakannus ja võib selle alla kallata isegi selgest taevast, kui aga heaks arvab ja kas sa siis tahaksid, et ma üdini märjaks oleksin saanud.

Robin – Oh, Väike John, mis kavalat tarkust su kolu küll jahvatab. Kes saaks sinusuguse vastu viha pidada? (äkki märkab ta pilk kaugel noort meest aegamisi mööda maanteed lähenevat) Heldene aeg, on too seal alles kirev linnuke, ausõna. Jumala eest, kas te olete kunagi näinud säherdust kena kehkenpüksi?

Arthur – Tõsi, tema riided on minu silmale ülearu toredad, kuid sellegipoolest on ta õlgadest lai ja puusadest kitsas. Kas sa näed, aus pealik, kuidas tal käed keha küljes on? Need ei kõlgu õlgadest alla nagu kedervarred, vaid seisavad trammis ja on küünarnukkidest veidi kõverdatud. Vean kihla, et selle kena kuue all ei ole mitte piimapudi, vaid sitked sooned ja mehised musklid.

John –  Ka mulle tundub, sõber Arthur, et too mehike ei olegi säärane roosiõiekavaler ja vahukoorepeigmees, nagu ta ennast välja näitab.

Robin – Häh, säärast mehikest nähes tuleb minul igatahes paha maik suhu. Vaadake ainult, kuidas ta seda kena lillekest oma pöidla ja nimetissõrme vahel hoiab. Minu arust te mõlemad eksite. Huvitav, kes ta niisugune on?

John – Mõne tähtsa paruni poeg, kindel see, kukkur täis heade ja ausate meeste raha.

Robin – Jah, jumala eest, nii see on, selles ma ei kahtle. Häbiasi, et temasugused, kes muud ei mõista kui üksnes oma kirevate hilpudega ringi uhkeldada, võivad häid inimesi oma pilli järgi tantsima panna. Püha Dunstani, Püha Alfredi, Püha Witholdi ja kõigi heade saksi pühameeste nimel, mind ajab lihtsalt marru näha säärast kekki meretagust isandakest kõndimas ausate sakside kaela peal,. See maa kuulus saksidele juba siis, kui nende esivanemad alles seakamarat mekkisid. Taeva hiilguse nimel, ma võtan neilt tagasi nende kokkuriisutud vara, isegi kui mind selle eest sama kõrgele üles tõmmataks kui on kõige kõrgem puu Sherwoodis!

John – Mis sa´nd niiviisi, pealik. Milleks see ägedus? Sa tõstad oma poti tulele, aga võib-olla polegi sinna midagi keema panna. Mulle tundub, et tolle selli juuksed on normanni lokkide kohta liiga heledad. Ta võib olla tubli ja aus mees, ükskõik mida sina temast arvad.

Robin – Millal sa oled näinud ühte saksi sedamoodi tippivat, nagu kardaks ta oma kinganinasid poriseks teha? Ma lähen tee peale ja pean ta kinni ja vaatan järele, kas tema kukrus ei ole mitte ülekohtust raha. Kui ma eksin, siis võib ta vabalt oma teed jätkata, ilma et ta krossigi kaotaks, aga kui mul õigus on, siis kitkun ma ta sulgedest nii paljaks, nagu eales üht hane keset suve on kitkutud. Sa ütled, Väike John, et ta on tugev sell. Jää siia varju ja vaata pealt. Ma näitan sulle, kuidas metsaelu meest karastab, nii nagu hea ja mugav elu meest närvutab. Jääge aga mõlemad siia, ütlen ma, ja vaadake, kuidas ma tollele sellile tuupi teen. (kargab tee peale, võõrale otse ette)

Robin – Seis! Pea kinni. Seisa, kus sa oled.

Will – (õrnal häälel) Miks peaksin ma peatuma, hea mees? Ja miks peaksin ma seisma, kus ma olen? Aga olgu peale, kui sa soovid, et ma peatuksin, siis võin ma ka natuke aega seista, et ära kuulata, mis sul mulle ütelda on.

Robin – Hüva. Kui sa teed, mis ma ütlen, siis kohtlen minagi sind, nagu viisakus nõuab. Võta teatavaks, kena sõber, et ma nii-ütelda Püha Wilfredi teenistuses olen, kes võttis paganatelt vägisi nende kulla ja valas küünlajalgadeks.  Seepärast võtan ma neilt, kes ümbruskonnas liiguvad, teatud käibemaksu. Nõnda siis tahan ma, et sa ulataksid mulle oma kukru, et ma võiksin sinna pilgu heita ja oma viletsa arunatukesega otsustada, kas sa ei kanna kaasas rohkem vara, kui meie seadus lubab. Sest nagu ütleb vana hea Swantholdi-taat: “See, kes on küllase eluga paksuks läinud, peab ülearusest verest lahti saama.”

Will – Jah, armas on su juttu kuulata, sa kena mees ja kui sul on ehk veel midagi öelda, siis jätka, palun sind. Mul on veel natuke aega.

Robin – Ma olen kõik öelnud ja kui sa nüüd annad mulle oma kukru, siis lasen ma sul vabalt ning takistamatult minna. Ma ei võta sult midagi, kui seal pole ülearu.

Will – Paraku, mul on väga kahju, kuid ma ei saa seda teha, mida sa soovid. Mul pole sulle midagi anda. Palun lase mul minna. Ma ei ole sulle mingit kurja teinud.

Robin – Ei, sa ei lähe enne, kui oled näidanud mulle oma kukrut.

Will – Armas sõber, mul on mujale asja. Olen raisanud sinu peale hulga aega ja kuulanud sind kannatlikult. Palun lase mul nüüd rahus lahkuda.

Robin – Ma juba ütlesin sulle ja ütlen veel kord, et sa ei astu ühte sammugi, enne kui oled teinud, nagu ma käskisin. (tõstab kaika ähvardavalt pea kohale)

Will – Oh häda, mul on väga kahju, et see nii peab sündima. Kardan väga, et ma pean su maha lööma, sa vaene mees. (tõmbab mõõga)

Robin – Pane oma relv ära, kulla sõber. Sinu mõõk ei saa kuidagi sellise tammemalga vastu nagu minu oma. Ma murran ta ühe löögiga pooleks nagu õlekõrre. Seal tee ääres on kena tammevõsa. Võta endale sealt malk ja kaitse end nagu kord ja kohus.

Will – (Robinit ja tema malka pilguga mõõtes) Sul on õigus, kulla mees, tõepoolest ei ole minu mõõgast sinu kaikale vastast. Oota natuke, kuni ma endale kaika hangin.

(Seda öeldes viskab minema roosi, mida on siiamaani sõrmede vahel hoidnud ja leides

paraja tümika, käärib käised ülesse, haarab tüve ümbert kinni, ja surunud kannad

maha, kisub noore puu ropsti ühes juurtega maapinnast välja. Robin vaatab

jahmunult.)

Will – No kaitse end, kulla mees.

(Robin ja punases vammuses võõras võitlevad omavahel, kuni Robin saab kolm head

sirakat, pillab kaika käest ja lendab uperkuuti tolmusele teele)

Robin – Pea! (nähes et kaigas tõuseb uuesti) Ma annan alla!

John – Pea! (varjust välja tormates, parkal kannul) Pea, ütlen ma, jäta järele!

Will – Einoh, kui teid on veel kaks ja kumbki niisama tugev kui see tubli mees, siis paistab, et mul tuleb kõvasti tegemist. Aga olgu peale, tulge aga ja ma anna endast parima, et teid kostitada.

Robin – Pidage. Ei mingit võitlust enam. Ausõna, Väike John, tänane päev on halb päev nii sinule kui minule. Tõepoolest, ma usun, et mu ranne ja kogu käsi on halvatud sellest hirmsast hoobist, mille too mees mulle andis.

John – (tögades Robinile) Mis ma küll näen, aus pealik. Oh heldus, oled sina vast armetus seisukorras. Jumaluke, su vammus on kõik maanteetolmuga koos. Las ma aitan sind üles.

Robin – Susi söögu sinu abi. Ma saan ilma sinutagi tõustud, kulla mees.

John – Einoh, las ma vähemalt klopin su kuue puhtaks. Ma kardan, et su vaesed luud-kondid on väga valusad.

Robin – Jäta juba, ma ütlen. Mu kuube on ilma sinutagi küllalt klopitud. (pöördub võõra poole) Kuidas on sinu nimi, kulla mees?

Will – Gamwell on mu nimi.

Robin – Ohoo, kas tõesti? Mul on lähemaid sugulasi, kes kannavad samuti seda nime. Ja kust sa pärit oled, sõbruke?

Will – Maxfieldi linnast. Seal ma sündisin ja kasvasin ja sealt ma nüüd tulen, et otsida üles oma ema kõige noorem vend, keda hüütakse Robin Hoodiks. Nii et kui sa vahest võiksid mind juhatada….

Robin – Hoo! Will Gamwell. Muidugi, see ei saa olla keegi muu. Oleksin pidanud sind kohe ära tundma su kaunist neitsilikust välimusest, su peenest ja edevast kõnnakust. Kas sa ei tunne mind ära, mu poiss? Vaata mind teraselt.

Will – Mu viimse hingetõmbe juures, kas oled mu lihane onu Robin? Jah, tõesti, nii see on.

Robin – No mis sa kostad, küll sa oled kasvanud. Kas sa ei mäleta, poiss, kui ma sulle näitasin, kuidas on õige hanesulge sõrmede vahele pitsitada ja siis vasak käsi vibuga kindlalt välja sirutada? Sa andsid suuri lootusi saada osavaks laskuriks. Ja kas sul pole meeles, kuidas ma õpetasin sind kaikaga lööke vastu võtma ja tõrjuma?

Will – Muidugi on. Oleksin ma täna teadnud, kellega mul tegemist, poleks ma iial söandanud sinu vastu kätt tõsta. Loodan, et ma sulle suuremat häda ei teinud.

Robin – Ei, ei, sa ei teinud mulle häda. Tahan siiski öelda, poiss, et loodetavasti ei pea ma enam kunagi tunda saama sellist hoopi, nagu sa mulle andsid. Jumala eest, mu käsi kirvendab veel praegugi sõrmeküüntest kuni küünarnukini. Ma ütlen sulle, õepoeg, sa oled kõige tugevam mees, keda mu silmad eales näinud. Ausõna, mul võttis südame alt õõnsaks, kui ma ennist nägin, kuidas sa tolle puu välja kiskusid. Aga räägi mulle mispärast sa oma ema juurest ära tulid?

Will – Oh häda, paraku on see paha lugu, mis mul jutustada, onu. Mu isa majaülem oli üks igavene häbematu kelm ja ma ei tea, miks isa teda üldse pidas. Mind riivas sageli, kui ta minu kuuldes isa vastu suud pruukis, kes on alati olnud oma ligimestega kannatlik ja naljalt juba ei vihasta ega kärgi. Ühel päeval ja see oli halb päev tollele häbematule sellile, hakkas ta mu isa minu juuresolekul hurjutama. Ma ei suutnud seda enam kannatada, armas onu, seepärast astusin tema juurde ja andsin talle kõrvakiilu ja kas sa usud või ei, aga mees langes sealsamas surnult maha. Mulle öeldi, et ma olevat murdnud tema kaela või midagi sellesarnast. Nõnda siis saatis ema mu sedamaid minema, et ma sinu üles otsiksin ja seaduse eest pakku poeksin.

Robin – Minu hingeõnnistuse nimel, kõigi nende meeste hulgas, kes seaduse eest põgenevad, võtad sina seda asja küll kergemini, kui ma eluilmas näinud olen. Millal eales on nähtud meest, kes teise tapnud ja nüüd sellepärast põgeneb, tipsimas mööda maanteed nagu mõni peen õuedaam ja nuusutamas aeg-ajalt roosiõit?

Will – Vaata onu, kiiruga ei ole iial head võid kirnutud, nagu ütleb vanasõna. Pealegi usun ma tõepoolest, et see keharammu üliküllus on võtnud kärmuse mu jalgadest.

Robin – Mul on suur rõõm sind näha, Will, ja kindlasti tood sa minu toredale salgale palju au ja kuulsust. Aga sa peaksid nime vahetama, sest varsti on sinu kohta vangistamiskäsud väljas. Nõnda siis kutsutagu sind su uhkete riiete pärast nüüdsest peale alati Will Punakuueks.

John – Will Punakuub. (sirutab välja oma suure kämbla) Will Punakuub, see nimi sobib sulle hästi. Mul on suur rõõm sind meie hulgas tervitada. Mind hüütakse Väikeseks Johniks ja see on salga värske liige, vahva parkal Lahke Arthur. Tõenäoliselt saad sa peagi kuulsaks, Will, sest üle terve maa hakatakse laulma lustakaid lugulaule sellest, kuidas meie aus pealik haukas nii suure suutäie, et see tal kurku kinni jäi.

Robin – Einoh, armas Väike John, miks me peaksime rääkima sellistest pisiasjadest. Ma palun, jäägu tänase päeva sündmused meie vahele.

John – Kõigest südamest nõus. Aga mulle näib veel, et sul oli kavatsus nalja heita selle vihma üle, mis keskpäeval ähvardas tulla, nii et…

Robin – Ei, ei. Ma eksisin. Mulle tuleb nüüd meelde, et tõesti paistis, nagu tuleks vihma.

John – Seda minagi. Seepärast leiad ka sina kahtlemata, et minust oli igati tark tegu pöörata vihmavarju otsimiseks “Sinise Kuldi” kõrtsi poole, selle asemel et säärase halva ilmaga pikale teele minna, eks ole?

Robin – Susi söögu su tegusid! Kui sa seda just tahad: sinust oli õige jääda sinna, kus sulle iganes meeldis.

John – Veel kord: siis on hea. Mis aga minusse puutub, siis olen ma täna pime olnud ega ole näinud, kuidas sa tuupi said. (nad on jõudnud “Sinise Kuldi” juurde)

Robin – Täna me enam edasi ei lähe. Sina, Väike John, lähed Ancasteri mõni teine kord. Kõht nõuab oma ja mul poleks midagi selle vastu, kui saaks natuke keha kinnitada.

Will – Kui sa juba sellest rääkima hakkasid, siis tundub ka mulle, et see ei teeks sugugi paha. Miski minu sees otsekui kisendab: “Süüa, armas sõber, süüa!”

Arthur – Oleks meil ainult raha, siis astuks kõrtsi sisse.

John – Mis rahasse puutub, siis mul on raha kaasas. Mis sa arvad, aus pealik?

Robin – Jah, muidugi, Väike John. Kõrtsmik. Kui palju sul vaja läheb, et muretseda meile söögi- ja joogipoolist?

Kõrtsmik – Ma arvan, et kuue ausa penni eest saab osta piisavalt toidumoona tosina mehe tarvis.

Robin – Siis anna talle kuus penni, Väike John, sest mulle tundub, et kolme mehe kõhutäis võiks praegu parasjagu mu nälga vaigistada. Noh, võta raha, kõrtsmik, ja tassi see moon siia. Too teeäärne tihnik pakub kena varju ja sinna me seamegi end suurust võtma.

(Mõne aja pärast tuleb kõrtsmik tagasi, tuues endaga kaasa suure pruuni leivapätsi,

toreda juusturatta ja kangest märtsiõllest punnis kitsenahka lähkri. Will Punakuub

võtab mõõga ning jagab leivapätsi ja juusturatta täpselt neljaks osaks.)

Robin – (võtab suure sõõmu õlut) Aah, eluilmas ei ole ma paremat rüübet maitsnud.

Will – (kui söök on söödud) Ma vist annan selle varblasele. (viskab palukese eemale)

Robin – Ma arvan, et ka mulle peaks aitama. (õllelähker käib ringi) Einoh, nüüd tunnen ma end hoopis teise inimesena ja naudiksin heal meelel midagi hingekosutavat, enne kui me uuesti teele asume. Mulle meenub, Will, et sul justkui oli ikka ilus lauluhääl. Palun laula meile midagi.

Will – Tõesti, mul ei ole midagi laulmise vastu, aga ma ei tahaks ainuke laulja olla.

Robin – Küll teised järele tulevad, hakka aga pihta.

Will – Sel juhul olgu peale. Ma tuletan meelde laulu, mida esitas vahel minu isakodus üks rändlaulik. Ma ei tea ega saa seepärast ka teile öelda selle laulu pealkirja, kuid nii see käis. (köhatab kurgu puhtaks)

“Kui kord käes on lehekuu,

armutuld siis tulvil rind,

õisi hällib niinepuu,

pesa punub pääsulind.

Rästas hõiskab pärani sui,

siis kui sisask lõpetas just,

kägu laanes ja turteltui,

rõõmu tunnevad hommikust.

Kuid veel sügise tulekul

laulab üks ja ta armsaim on mul:

lepalind,

rõõmus rind!

Nõnda ustav ka olgu mu arm

ja ta meel

kindlam veel,

kui ka saatus me vastu karm.

Äkki ärkab kõik maailm

lahke sinitaeva all.

Poisil piigat piilub silm,

põues hõõgub igatsus tal.

Karikakardest kirendab aas,

aeg on puhkeda roosidel,

kena kannike sambla sees maas,

kullerkupud ja kurekell.

Luuderohi kuid haljendab veel

siiski rõõmsalt, kui talv juba teel.

Luuderohi,

sõber truu!

Nõnda ustav ka olgu mu arm

ja ta meel

kindlam veel,

kui ka saatus me vastu karm.

Robin – Hästi lauldud, õepoeg. Noh, Väike John, nüüd on sinu kord.

John – Ma ei tea, kas ma saan meie armsa sõbra laulule midagi väärilist vastu panna, pealegi tundub mulle nüüd, et ma olen külmetunud ja mu kurk on kare ning hääl kähe.

Robin – Pole midagi, hakka aga pihta, sõber. Sul on ilus, selge ja mahlakas hääl, nii et lase aga tulla.

John – Noh, kui te just tahate kuulda mu viletsat häälekest, siis püüan ma teha oma parima.

“Oh vaadake, käes suvi see,

suvalleralleraa!

Ja tõesti armu aeg on see,

suvalleralleraa!

Hää armsaga nüüd istuda,

suvalleralleraa!

siin rohu sees, pikk päev on ees,

suvalleralleraa!

Ja naerul kõik…

Robin – (otse laulu vahele) Kes küll võiks olla too mees, kes tuleb sealt mööda teed?

John – Pole aimugi. Kuid seda ma tean küll, et on üpris sant, kui sind poole laulu pealt katkestatakse.

Robin – Palun ära pahanda, Väike John, aga ma nägin teda tulemas, suure koti all lookas, juba siis, kui sa oma laulu alustasid. Ole hea, vaata, kas sa teda äkki ei tunne.

John – Tõepoolest, mulle tundub, et see vennike on üks noor mölder, keda ma vahetevahel Sherwoodi laane serval olen kohanud. Igatahes minu meelest liiga tühine mehike, et tema pärast sellist ilusat laulu rikkuda.

Robin – Nüüd, kus sa juba ütlesid, tundub ka mulle, et olen teda mõned korrad näinud. Kas ei ole ta veski mitte teispool Nottinghami linna.

John – Sul on õigus, tema’p see on.

Robin – Nädalat kaks tagasi nägin ma pealt, kuidas ta Eli Simonil pea paljaks kooris ja veel eluilmas pole ma näinud nii puhast karvavõtmist. Hea ja aus mees, selline mees, kes on auks kõigile Inglismaa vabatmeestele. Aga heidame õige tema kulul väheke nalja. Teeme, nagu oleksime kõige tavalisemad teeröövlid ja kavatseme talt röövida ausa tööga teenitud raha. Siis viime ta endaga laande ja kostitame säherduse söömaajaga, mida ta vats pole veel elu seeski tunda saanud ja saadame koju nii, et tal on kukrus iga praeguse penni asemel terve kroon. Noh, mis te kostate, poisid?

Will – Tõepoolest, pole paha mõte.

John – See on hea plaan, aga kaitsku meid pühakud täna veel ühe nahatäie eest. Mu vaesed kondid valutavad nii, et…

Robin – (möldrile) Pea kinni, sõber!

Mölder – Kes käsib mul seisma jääda?

Robin – Mina see olen.

Mölder – Kes sa säärane siis oled, kulla sõber? Ja kes on need teised sinuga ühes?

Robin – Meie oleme neli head kristlast ja aitame sul rõõmuga kanda osa sinu raskest koormast.

Mölder – Suurim tänu, aga mu kott ei ole nii raske, et ma seda ise kanda ei jaksaks.

Robin – Ei, sa ei saanud aru, ma tahan öelda, et vahest on sul kaasas mõned veeringud või pennid, rääkimata kullast ja hõbedast. Meie vana hea Swantholdi-taat ütleb, et kuld on kahejalgsele eeslile ülearu raske koorem. Sellepärast tahaksime sinu koormat natuke kergendada.

Mölder – Oh häda! Mis te tahate minuga teha? Mul ei ole punast krossigi hinge taga. Ärge tehke mulle kurja, ma palun teid, laske mul rahus minna. Pealegi võtke teatavaks, et te olete Robin Hoodi maadel ja kui tema peaks teid tabama ausa ametimehe röövimisel, kisub ta teil kõrvad peast ja rooskab kuni Nottinghami müürideni välja.

Robin – Ausalt öelda ei karda ma Robin Hoodi rohkem kui iseennast. Sa pead jalamaid mulle ära andma viimase kui penni, mis sul kaasas on. Ja kui sa kas või tolli võrra paigast liigud, panen ma selle malga sinu turjal tantsima.

Mölder – Ei, ei, ära löö mind! Sa võid mind läbi otsida, kui tahad, aga sa ei leia minu juurest midagi, ei taskut, pauna ega kukrut.

Robin – Kas ikka tõesti? Mina aga arvan, et sa ei räägi meile sugugi õigust. Kui ma väga ei eksi, siis on sul midagi selle paksu jahukoti põhjas. Armas Arthur, kalla see kott tühjaks. Vean kihla, et sa leiad sealt jahu seest šillingi või kaks.

Mölder – Oh ei! Ärge rikkuge kõige mu head jahu. Te ei saa sellest mingit kasu, aga minust teete vaese mehe. Jätke jahu alles ja ma annan teile ise raha, mis on koti põhjas.

Robin – Ahaa, või nii. Noh, kas ei leidnud ma sinu raha ikkagi üles? Ma justkui tundsin odrajahu seest kulla ja hõbeda lõhna. Noh, mölder, too see kohe lagedale.

Mölder – (seob aeglaselt kotisuu lahti, ajab käed pikkamisi küünarnukini jahu sisse ja hakkab seal sobrama, teised kogunevad tema ümber, vahtides põnevil, mida ta seal välja kaevab) Ahaa, siin need kenakesed mul ongi. (teised kummarduvad veelgi ligemale, pead koos)

(Äkki heidab mölder neile jahu näkku, täites silmad, nina ja suu püüliga ning tehes

nad pimedaks ja pannes peaaegu lämbuma. Veel ja veel jahu heidab mölder nende

peale. Viimaks haarab tüüaka malga ja hakkab igale poole hoope jagama, nagu oleks

ta lausa arust ära. Mats ja mats käib möldri malk ja iga löögiga tõuseb nende

kuubedest õhku suur jahupilv.)

Robin – (möirgab) Pea! Jäta järele, kulla sõber, ma olen Robin Hood!

Mölder – Valetad, sina kelm. Vahva Robin ei ole kunagi röövinud ühtki ausat ametimeest. Sa tahtsid saada minu raha, eks ole? (annab Robinile uue hoobi) Noh, sa ei pea oma osa üksipäini saama, sina pikakoivaline kelm. Kõik saavad ühepalju. (lajatab Väikesele Johnile üle turja) Äh, ära karda, nüüd on sinu kord, habemik. (äsab parkalile matsu) Noh, mis on, punakuub, las ma klopin su puhtaks. (Robin leiab käsikaudu oma sarve ja toob kuuldavale kolm kaikuvat huiget) Tuututa aga tuututa, peatselt pole sul enam lusti pilli puhuda. (klopib Robinit)

(Mõne aja pärast tormavad metsast välja Will Stutely ja salk teisi Robini mehi.)

Stutely – Mis sinuga lahti on, pealik, ja mida see kõik tähendab?

Robin – (vihaselt) Sa vaata, selle reetliku kelmi tõttu olin ma just praegu nii lähedal surmale, nagu ma varemalt kunagi pole olnud. Kui sa nii kiiresti poleks tulnud, armas Stutely, ei oleks sinu pealikut enam elavate kirjas.

Stutely – Kähku mehed, võtke see alatu mölder kinni. (toovad väriseva möldri Robini ette)

Robin – Sa tahtsid mind tappa, eks ole? (põrnitseb möldrit tigeda näoga, siis aga puhkeb Väike John naerma ja teised koos temaga) Mis on su nimi, kulla mees?

Mölder – Oh, paraku, isand, ma olen Nääps, möldri poeg.

Robin – Olen valmis vanduma, et sa oled küll kõige vägevam nääps, keda mu silmad eales näinud. (lööb talle õlale) Kas sa ei taha oma tolmust veskit maha jätta ja minu salka astuda? Ausõna, sa oled liiga vahva mees, et oma elupäevi kolu ja salve vahel mööda saata.

Mölder – Jah, tõesti, kui sa mulle ainult andeks annad need kepihoobid…

Robin – Annan, annan. (katsub valugrimass näol oma liikmeid) Ja nüüd küllalt sellest. Ma olen tänasel päeval oma salka saanud kolm vahvaimat vabatmeest terves Nottinghami krahvkonnas. Me läheme nüüd ära oma metsalaagrisse ja peame seal uute sõprade auks maha lõbusa peo ja võib-olla leevendab siis peeker või paar minu vaeste kontide pakitsust.

Mölder – Oh häda küll, need kepihoobid…..

Robin – Jäta järele.

John – Ma ju ütlesin, pealik, et täna tuleb vihma, aga sina ei uskunud. (kõik pöörduvad naerdes minekule)

Stutely – Robin, Nottinghami šerifil on kavas suur turniir korraldada. Seal kroonitakse ilu- ja armukuninganna.Vibulaskmine ja rüütlite sõjamängud mees mehe ja salk salga vastu. Kogu maa parimad vibumehed kogunevad kokku ja prints Johni truud maaisandad. Ma ei tea, mis asja need ülikud kokku sõidavad, aga kindlad luureandmed ütlevad, et šerif kavatseb sind lõksu meelitada.

Robin – Stutely, sa oled arukas poiss, sest hoiad oma kõrvad lahti, nagu on targale ja osavale metsamehele kohane. Vot see on uudis. Me ei oleks vaprad vabatmehed kui me nendest mängudest osa võtmata jätaksime. Asja tuleb ajada tasa ja targu. Läheme turniirile nii, et keegi meid ära ei tunne. Osa teist riietagu ennast rändmunkadeks, osa talumeesteks, mõned kardseppadeks või kerjusteks, kuid pidage silmas, et igaüks võtab hädajuhuks kaasa tubli vibu või kaheteralise mõõga. Serif saab vingerpussi ja meie kohutäie naerda, sest nagu ütleb meie vana hea Swantholdi-taat: “Kiirustaja kõrvetab suu, rumal, kes silmad kinni pigistab, langeb auku.” Kuidas meeldib teile see plaan, mu armsad mehed?

John – Kui ennast salaja rahva hulka poetada, siis võib asi isegi õnnestuda. Mina olen poolt.

Teised – (hõisates) Just nii! Lähme aga! Hõissa ja peeker veini!

TEINE VAATUS

ESIMENE PILT

Suur turniir Nottinghami linna lähedal laadaplatsil. Tarastatud ala, kujult pikergune

nelinurk, põhja- ja lõunapoolseid külgi raamivad tugevad puuväravad. Igas väravas

seisab heerold koos kolme pasunapuhujaga. Lõuna-sissekäigust väljapoole on

püstitatud kolm telki väljakutsujatele rüülitele, kelle kilbid koos lippude ja vappidega

asetsevad telgi ees. Põhja-sissekäigu juures asub paik nendele rüütlitele, kel soov

väljakutsujate vastu võitlusse asuda. Osa võitlusvälja piirneb ajutise tribüüniga ning

see on määratud leedidele ja lordidele. Keset tribüüni troonib kõrgem ja rikkalikumalt

ehitud looz kuningapaarile, mille kõrval on teine samasugune, aga väiksem, ilu- ja

armukuningannale, kes alles valitakse ja on sellepärast tühi. Kohad tribüüni külgedel

ning kitsale maaribale tribüüni ja võitlusvälja vahele asetatud pinkidel, on määratud

lihtrahvale. Tribüün täitub aegamisi pealtvaatajatega. Võitlusplatsi keskel ratsutab

uhkelt turniiri marssal, kes rahva seas korda peab. Rahva hulgas võib märgata

maskeeritud Robin Hoodi mehi.

Piiskop – Ilu- ja armukuninganna troon on alles tühi. Prints ei oska vist kandidaatide vahel valikut teha.

Reginald – Jäägu kuninganna troon seni vabaks, kuni turniiri üksikvõitja on selgunud ja tema valigu, kes troonile peab istuma. See annab võidule uue võlu ja õpetab kauneid leedisid vaprate rüütlite armastust hindama.

Piiskop – Kui Brian de Bois-Guilbert võidab, siis olen valmis oma roosikrantsi pandiks panema, et ma ilu- ja armukuninganna nime tean.

Reginald – Bois-Guilbertil on hea piik, kuid võitlusväljal on teisigi, kes ei karda temale vastu astuda. (lähenevad prints John ja Eleanor) Laske printsi oma paigale asuda, mu härrad. Rüütlid ja rahvas on juba kärsitud, on ülim aeg mängudega algust teha, teie majesteet.

Prints – (kummardub šerifi poole) Šerif, kas sa oled manitsenud oma mehi tähelepanelikud olema?

Šerif – Iga puu, iga põõsa ja rohututi taga on piilurid valmis ja ootel.

Prints – Reginald, kui kõik on korraldatud, siis alustagem. (annab valge kepiga marssalile märku)

Marssal – Tähelepanu, tähelepanu! Loen ette turniiri korra. Palun vaikust, mu härrad. Esimeseks: täpsuslaskmine. Ette astuvad Inglismaa osavaimad vibukütid eesotsas kuningliku metsavahi Hubertiga. Kõigepealt laseb iga mees ühe noole ja nende järgi valitakse välja viis täpsemat, kes võistlevad edasi. Neist viiest laseb igaüks nüüd kaks noolt, mille põhjal valitakse välja kaks parimat. Kolm noolt laseb kumbki neist kahest, ja sellele, kes parim on, kuulub autasu. Tema kuninglik kõrgus, prints John, on määranud parimale vibulaskjale hõbedaga ehitud jahisarve, sellele lisaks vaat parimat kanaari veini. Teiseks: rüütlimängud. Kolm väljakutsujat astuvad kolme soovijaga võitlusse. Võitlusse ilmuv rüütel võib kolme väljakutsuja seast omale vastase välja valida, puudutades tema kilpi. Teeb ta seda piigi tagumise otsaga, siis sünnib osavuse proovimine nõndanimetatud viisakusrelvadega, see tähendab, et piigiotstesse pannakse puutükk, nii et mingit ohtu pole karta, peale hobuse vigastamise või ratsaniku põrutada saamise. Puudutatakse kilpi aga piigi terava otsaga, siis peab võitlus järgnema à out-rance, see tähendab, et rüütlid peavad võitlema teravate sõjariistadega nagu lahingus kunagi. On rüütlid oma tõotuse täide viinud ja igaüks vastase oda murdnud, siis nimetab prints võitja, kes saab tasuks laitmatu sõjaratsu. Peale selle on temal õigus valida ilu- ja armukuninganna, kes kroonitakse kuldse krooniga. Kolmandaks: korraldatakse üldine turniir, millest kõik rüütlid, kes soovivad, võivad osa võtta. Nad jagatakse kahte rühma ja peavad mehiselt võitlema selle silmapilguni, mil prints John võitluse lõpetamiseks märku annab. Valitud ilu- ja armukuninganna peab siis kõige silmapaistvamat ja mehisemalt võidelnud rüütlit nende hulgast kroonima kuldseist loorberilehtedest tehtud pärjaga. (annab märku ja pasunad puhuvad märguande turniiri esimese osa alustamiseks, esimesed mehed võtavad joone taga kohad sisse)

Rahvas – (karjub ja ergutab laskjaid) Elagu Võsaoru Adam! Elagu Gilbert Punamüts! Hubert, Hubert! Südamikku, südamikku! Elagu Hubert! (rahva hulgas, otse selle istekoha all kus šerif istub, lärmab kõigist kõvemini üks talumees, kel riided seljas räbalad ja peas suur kapuuts) Tubli! Tubli!

Šerif – (kummardub pahaselt üle rinnatise) Mis asja sa nii käratsed, et võtab kõrvust vee välja? Sina mats, kas kuuled.

Robin – (pöörab end pooliti šerifi poole) Mina karjun alati tubli, kui näen head laskmist või tublit lööki. Aga eks see märk ole ka hea tabada. Paras marjulistele, et metsaradadelt mitte eksida.

Šerif – Või nõnda, siis tabad sa ise alati märki, olen selles kindel.

Robin – Metsamehe märki metsamehe maa peal taban alati.

Šerif – Mees, oma häbematu lobisemisega kruvid sa minu huvi kõrgele. Mis on sinu nimi?

Robin – Minu kodukandis kutsutakse mind Kuristiku Volliks.

Šerif – Noh, Volli, tahad sa jõudu katsuda Hubertiga või annad oma vibu ja nooletupe kohe mänguülema kätte.

Robin – Et see kord juba nõnda on, siis olen ma valmis õnne katsuma, kuid tingimusel, et kui mina kaks noolt tollesse märki lasen, siis peab Hubert ühe noole niisugusesse märki laskma, nagu mina soovin.

Šerif – See on õige ja sellega ollakse nõus. Kui sa selle hoopleja võidad, Hubert, siis täidan ma jahisarve hõberahaga.

Hubert – Iga mees teeb, mis ta suudab. Minu vanaisa kandis Hastingsi lahingus head vibu ja ma arvan, et ma tema mälestust ei rüveta. (laseb noole punasesse ringi)

Robin – See oli hea lask, aga sa ei võtnud tuult arvesse, Hubert. Muidu oleksid paremini tabanud. (nool lendab valgele südamikule kaks tolli lähemale kui Huberti nool)

Šerif – Taeva valguse nimel, Hubert, kui sa lased end selle jultunud kelmi poolt ära võita, siis oled sa võllast väärt.

Hubert – Kuigi teie kõrgus laseks mind võlla tõmmata, võib iga mees ometi ainult seda teha, mida ta suudab. Siiski, minu vanaisa kandis head vibu….

Šerif – Kurat võtku sind, sinu vanaisa ja kogu tema suguvõsa! Lase, võrukael, lase nii hästi kui suudad, või sul läheb räbalasti. (Hubert sihib kauem ja laseb täpselt südamikku) Noh, Kuristiku Volli, sellest ei või sa ometi paremini.

Robin – Vähemalt tahan ma tema noolt tabada. (laseb noole pilbasteks)

Šerif – Sa tuline jutt! Oli see vast lask!

Prints – See peab olema saatan ise ja mitte inimene lihast ja luust. Niisugust vibulaskjat pole Inglismaal nähtud sellest ajast peale, kui vibu maale toodi.

Robin – Ma paluksin nüüd teie kõrguselt luba niisugust märki panna, nagu seda kasutatakse põhjapoolsetes maakondades ja tervitatud olgu iga tubli vabatmees, kes katsub seda märki tabada, et meelitada naeratust kena tüdruku huultele, keda ta kõige rohkem armastab. (kargab üle aia ja toob võsast kuue jala pikkuse, täiesti sirge ja mehe pöidlast pisut jämedama pajukepi ning hakkab seda suure rahuga koorima) Mis sellesse laia märklauda puutub, millesse me lasime, siis võiks sama hästi endale märgiks võtta kuningas Arthuri laua, mille ümber mahub kuuskümmend rüütlit. Seitsmeaastane lapski võiks peata noolega selletaolist märki tabada, kuid (lööb oma pajukepi maasse püsti) kuid kes seda oksa kolmesaja jardi pealt tabab, seda nimetan ma vibumeheks, kes on väärt oma vibu ja noolt kandma.

Hubert – Minu vanaisa kandis Hastingsi lahingus head vibu, aga niisugust märki ei lasknud ta kunagi ja ka mina ei tee seda. Kui aga Kuristiku Volli selle oksa lõhki laseb, siis vannun ma talle alla. Inimene teeb, mis ta suudab, aga mina ei hakka ometi märki laskma, mida ma kuidagi ei taba. Sama hästi võiksin lasta pussitera, nisukõrt või päikesekiirt kui valget joont, mida minu silm vaevalt seletab.

Šerif – Arg peni! Kuristik, lase sina, ja kui sa märki tabad, siis ütlen ma, et sina oled esimene, kes seda on teinud. Olgu kuidas on, aga sa ei tohi ainult oma kiitlemisega pääseda.

Robin – Ma teen, mis ma võin, nagu Hubert ütles, ükski ei suuda rohkem. (nool lõikab pajukepi pooleks, millele järgneb rahva võidukisa)

Prints – Need kakskümmend hõbetükki, mis sa ühes jahisarvega ausasti ära oled teeninud, on sinu. Meie anname nende asemel lisaks viiskümmend, kui sina tahaksid meie ihukaitseväes livree ja teenistuse vastu võtta, sest kunagi pole nii tugev käsi vibu painutanud ega nii kindel silm noolt juhtinud.

Robin – Andke andeks, suursugune prints, kuid mina olen tõotanud, et kui ma kunagi teenistusse peaksin astuma, siis ainult teie kuningliku venna Richardi kaaskonda. Need kakskümmend hõbetükki jätan ma Hubertile, kes täna sama hästi vibuga ümber käis kui tema vanaisa Hastingsi lahingus. (nende sõnadega ronib oma endisele paigale lihtrahva hulgas ja jääb kummargil istuma)

Šerif – (tema juurde trügib Gisborn Gay, kes midagi öelda tahab ja serifi õlast puudutab) Mida sina tahad, mees?

Gay – Kui lubate öelda, siis linnuke on puuri lennanud. Robin Hood on turniiril.

Šerif – Kes sa oled?

Gay – Olen Gisborn Gay. Teie maakonna Locksley külas sündinud vabamees. Käesoleval ajal söör Brian de Bois-Guilberti teenistuses.

Šerif – Kuidas võid sa teada, et Robin Hood on turniiril? Minu salakuulajad on saanud kõva käsu igaühte teraselt silmas pidada.

Gay – See mees on kavalam kui teie arvate. Vabandage, auväärt serif, aga ma kiirustan oma isanda juurde. Kohe hakkavad rüütlimängud, kuid ühte tahan öelda: pidage silmas seda talumeest Kuristiku Vollit. Kooritud pajukepi lasmine on Robin Hoodi kuulus trikk.

Šerif – Kui su sõnad tõeks osutuvad, oled sa väärt autasu.

Gay – Mina ei tegutse rahakasu silmas pidades. Olen oma maaisandale alati truu. (lahkub)

Marion – Reetur, alatu reetur ja keelekandja! Ma tunnen seda meest, tema oligi see, kelle süül noor William surma sai.

Šerif – Ma ei taha teada, kuidas see juhtus. Kelle süü läbi? Ma nõuan Nottinghami krahvkonnas seadusekuulekust. See Gay on tubli mees ja Robin Hood peab surema. (kutsub mõned sõdurid kohale ja näitab neile kohad tribüüni külgedel kätte, et need talumeest hoolikalt silmas peaksid)

(Turniiril lõppeb väike vaheaeg ja algab teine osa. Heeroldid hüüavad: “Armastust

daamidele, murdke oma odad ja võidelge südilt, vaprad rüütlid, ilusad silmad

vaatavad teie tegusid!” Väljakutsujate saratseenlik muusika loob atmosfääri

võitlusväljal, siis aga kõlab põhjavärava juurest pasunahüüd ja aeglaselt ratsutab esile

esimene rüütel. Ta puudutab oda tagumise otsaga ühe väljakutsuja kilpi. Telgist väljub

parun Ralph de Vipont, kes esimesel kokkupõrkel suudab sadulasse jääda, aga teisel

prantsatab maha. Veel mõned rüütlid võitlevad, aga rahvas on nördinud, sest keegi ei

taha tõelist lahingut anda. Viimaks ilmub põhjaväravasse tundmatu rüütel ning

puudutab Brian de Bois-Guilberti kilpi oda teravikuga. Kokkupõrge on hirmus ja

rahvas egutab tundmatut rüütlit. Hüüded: “Armastust daamidele! Surm võitlejatele!

Au suuremeelsetele! Kuulsus vapratele!”)

Brian – Kas käisite täna pihil, vend, et oma elu nii julgesti mängu panete?

Tundmatu – Mina olen surmale paremini ette valmistatud kui sina.

Brian – Siis asu võitlusväljal oma kohale ja vaata viimast korda päikest, sest täna öösel magad juba paradiisis.

Tundmatu – Suur tänu viisakuse eest ja tasuks annan sulle nõu värske hobune ja värske oda võtta, sest sa vajad mõlemaid, minu ausõna.

(Kokkupõrkel puruneb templirüütli sadularihm, aga ta on peale kukkumist kohe taas

jalul ja tõmbab mõõga, samuti ka tundmatu rüütel, kuid marssal tormab nende vahele

ja lahutab mehed)

Marssal – Turniiri kord ei luba niisugust kokkupõrget. Varuge kannatust, mu härrad, kolmanda osa tarvis. Tõsta oma visiir, vapper rüütel, ja vasta kuidas on sinu nimi?

Tundmatu – Olen andnud tõotuse mitte enne kiivrit peast võtta, kui oma armastatu silmade ees. Mina olen Päranduseta rüütel. (marssal jääb sellega rahule ja juhatab Päranduseta rüütli kuningliku looži juurde)

Marssal – Teie kõrgeausus, söör Päranduseta rüütel.

Prints – Püha neitsi nimel, see rüütel on päranduseta niihästi oma maaomanduse kui ka viisakuse poolest, kui ta kaetud näoga meie ette tahab ilmuda. Aimate teie, mu lordid, kes see uhke rüütel võiks olla?

Piiskop – Mina ei tea, samuti ei usu ma, et Inglismaal võiks leiduda rüütlit, kes söör Brian de Bois-Guilberti ära võidab.

Reginald – Tasa, mu härrad, milleks see asjatu vaidlus? Võitja ootab alles teie kõrguse lahkust.

Prints – Meie tahtmine on, et ta seni ootaks kuni me leiame kellegi, kes võiks aimata tema nime ja seisust.

Reginald – Vahest on ta mõni neist odameestest, kes kuningas Richardit Palestiinasse saatsid ja kes nüüd ükshaaval maalt koju tulevad.

Piiskop – See võiks ehk olla krahv Salisbury, tema on umbes seda kasvu.

Reginald – Ennemini Thomas Multon, Gilslandi rüütel. Salisbury on tüsedama kondiga.

Eleanor – See võiks kuningas olla, võiks olla Richard Lõvisüda ise!

Prints – Jumal hoidku! (muutub surnukahvatuks) Front-de-Boeuf! Minu vaprad rüütlid ja härrad! Pidage oma lubadusi meeles ja olge mulle ustavad.

Reginald – Siin pole vähimatki hädaohtu karta. Kas te siis tõesti nii vähe oma isa poja hiiglaliikmetega tuttav olete. Küllap teie kõrgus juba märkas, et tal puudub kolm tolli kuningas Richardi pikkusest ja kaks korda niipalju õlgade laiusest. Hobunegi, kelle seljas ta istub, poleks suutnud kuningas Richardit käigul kanda.

Prints – Härra Päranduseta rüütel, kuna see ainuke aunimi on, millega me teie poole võime pöörduda, siis tarvitan ma seda ja teatan teile. Teie olete olnud kõige osavam ja vapram rüütel, seega pälvite teenitult auhinna ja võitja au. Teie kohus kui ka eesõigus on nimetada kaunis leedi meie mängude ilu- ja armukuningannaks. Tõstke oma oda.

(Paneb oda otsa kuldkrooni, millega tundmatu rüütel aeglaselt tribüüni serva mööda

hakkab ratsutama. Tundub, et ta pingutab ennast, sest raudkinnas kukub käest ja rüütel

vajub hetkeks ratsu kaelale. Huvitav on tähele panna iluduste teguviisi sel silmapilgul,

mil rüütel nende eest mööda liigub. Mõni punastab, mõni teeb uhke ja väärika näo,

mõni vahib üksisilmi ettepoole, teeseldes, nagu ei aimakski ta, mis sünnib, mõni

tõmbub tehtud hirmuga tagasi, mõni on surmtõsine, kuid mõni naerab valjusti.

Viimaks peatub rüütel leedi Marioni ees. Laseb oma odaotsa pikkamisi ja kenasti

langeda ning asetab krooni ilusa Marioni jalge ette. Silmapilk hakkavad pasunad

puhuma.)

Marssal – Elagu leedi Marion, valitud seaduslik ilu- ja armukuninganna!

Rahvas – Elagu saksi printsess! Elagu surematu Alfredi sugu!

(Tundmatu rüütel hoiab kätt oma õlaturvise all. On märgata, et ta on haavatud, sest

külge mööda voolab verenire. Kuigi ta püüab vapralt valu taluda, siiski vajub

nõrkushetkel hobuse seljast maha. Kõik vakatavad ja heeroldid jooksevad abi andma.

Nad sõlmivad kiivririhmad lahti. Nähtavale tuleb Gisborn Gay nägu.)

Šerif – Ta ei olegi rüütel! Söör Brian de Bois-Guilberti kannupoiss on turniiril rüütlina esinenud.

Prints – Härrased, see on ju pettus, rüütli seisuse häbistamine. Võtke petis kinni ja pange jalapakkudesse, homme hommikul peab ta ihunuhtlust saama. Jumala eest, ma ei saa aru, miks pidi ta sellist näitemängu mängima?

Eleanor – Südamehääl sunnib meeletusi korda saatma. Pole vist raske aimata, kelle silmis tahtis too õnnetu vaimustusesära näha. Kuid neiule ei paista asjade korraldus meeldivat. See on kord nii, et armuvõrk on nagu kassikangas, mis ikka ja jälle ootamatuid sidemeid seob. Teid see vaevalt huvitab, John.

Prints – Just vastupidi. Teie oleksite jäänudki ootama minu venda Richardit, kes vaevalt kunagi trooni pärib, kui mina teid kuningannaks ei oleks teinud. Ja ma ei ole märganud vähimatki tänulikkust selle eest.

Eleanor – Teid tänada!? Selleks ei saa te mind sundida nagu te mind abielluma sundisite. Ma jään end igavesti süüdistama, et teile järele andsin. Kas oleks te iial oma armastuse nimel võitlusse astunud, nagu too vaeseke? Ka mina olin kord meeletu, siiski jäi väljavalitu taeva tahtel püüdmatusse kaugusesse.

Prints – See poiss oli auhinna peal väljas, kindel mis kindel. (Marion võtab auloožis koha sisse)

Marssal – Tähelepanu, tähelepanu! Algab kolmas osa. Turniiri kord näeb ette sõjariistadena piigid ja mõõgad. Mõõgaga on keelatud torgata, ainult lüüa on luba. Samuti on tavitusel sõjakirves, kuid pistoda on keelatud. Kuna Päranduseta rüütel on haavatud, siis juhib esimest salka parun Ralph de Vipont ja teist salka templirüütel söör Brian de Bois-Guilbert. Olge mehised ja tähelepanelikud!

(Kahe salga kokkupõrkel on kosta raginat. Nii mõnedki pudenevad sadulast.

Ratsarüütlid, kelle odad on metsikus kokkupõrkes enamasti murdunud, võitlevad

nüüd mõõkadega, tehes sõjakisa ja vahetades hoope, nagu oleneks sellest elu ja au.

Bois-Guilberti pooldajad karjuvad: “Templi eest! Templi eest! Vastased karjuvad:

“Desdichado! Desdichado!” Heeroldid hüüavad aegajalt monotoonselt: “Võidelge

edasi, vahvad rüütlid! Mees sureb, aga au jääb! Võidelge edasi, surm on parem kui

kaotus! Võidelge edasi, vahvad rüütlid, sest säravad silmad vaatavad teie tegusid!”

Kiivrituttidest rebitud suled lendlevad lumehelvestena õhus. Kõik, mis sõjas on ilusat

ja meeldivat, on nüüd kadunud, järele on jäänud ainult see, mis hirmu ja kaastunnet

äratab. Ralph de Viponti salgas on üks musta varustusega võitleja, kes istub musta

hobuse seljas. Ta võidab mängleva kergusega need, kes talle kallale tungivad, kuid ise

jääb muretult passiivseks. Rahvas kutsub teda logardiks: “Must Logard!”

Tempilrüütel võitleb mehiselt ja surub Ralph de Viponti nurga poole, sellepärast

hakkavad mõned karjuma: “Vaata sinna, logeleja! Mine oma pealikule appi, Must

Logard!” Rüütel nagu ärkaks unest ja tormab appi hüüdega: “Valge lendmadu! Püha

Jüri rõõmsa Inglismaa eest! Abi on tulekul!”. Ta langetab hiiglasuure sõjakirve

templirüütli pähe, kust see libiseb hobuse peakattele, rabades niihästi ratsaniku kui

hobuse uimaselt maha. Prints John, kes on templirüütli hädaohtlikust seisukorrast

liigutatud, tõstab kepi ja päästab Brian de Bois-Guilberti võidetukstunnistamise

häbist. Pasunad puhuvad võitluse lõppu. Sama märkamatult, kui ta oli ilmunudki,

kaob Must rüütel pealtvaatajate silmist, ratsutades pikaldaselt, hooletult ja ükskõikselt

metsa poole.)

Prints – (peale nõupidamist marssaliga) Kuulutan võitjaks Musta Rüütli.

Marssal – Must rüütel on lahkunud võitlusväljalt.

Prints – Puhuge pasunaid ja kutsuge ta tagasi. Ta ei osanud vist aimatagi meie otsust. (kõik vaatavad metsa poole, aga sealt ei paista kedagi)

Reginald – Valitseja, teil tuleb oma kohust täita ja võitja nimetada. Kui Must rüütel loobub auhinnast ja kuulsusest, siis tuleb paremuselt teine mees võitjaks nimetada. Ei ole kahtlust, et teine mees võitlusväljal oli söör Brian de Bois-Guilbert.

Prints – Teil on õigus. Ja nii olgu.

Marssal – Võitjaks on kuulutatud vapper templirüütel söör Brian de Bois-Guilbert! Tulgu võitja austuses leedi Marioni ette ja paljastagu oma pea, et armu- ja ilukuningannalt vastu võtta kuldloorberitest pärg. (templirüütel kummardub leedi Marioni ees, kes talle pärja pähe paneb ja sellega on suur turniir Nottinghami lähistel läbi, pasunapuhujad puhuvad lõpetust ning rahvas hakkab aegamisi lahkuma)

Prints – Šerif, kas sinu piilurid olid tähelepanelikud ja osavad? Või osutus Robin Hood lisaks ülbusele ka argpüksiks?

Šerif – Teie kõrgeausus, ma kostan teie küsimusele jaatavalt. See tähendab, linnuke on ära tuntud ja rõngastatud. Püha Antoniuse kõige armsama sea nimel, kohe näete kuidas lihunik kuldil karva võtab.

Prints – Ma ei näe kinnitust teie sõnadele. Rahvas lahkub ja pingiread tühjenevad.

Serif – Silmapilk, ja te ei pea enam kahtlema. Mehed, võtke too närukael kinni ja tassige siia. Kohe näete milline sisu peitub süütu koore varjus. (tursked sõjasulased lähenevad raskel sammul kapuutsiga Kuristiku Vollile, kes ikka alles pingil istub, kuigi peaaegu kõik on lahkunud)

Üks – Tõuse üles, mees! (rabab kapuutsist ja tõmbab selle üle pea)

Serif – Ah! (kapuutsi all on õlenukk) Sa sarviline saatan, sina sindrinahk! Olgu neetud see võllaroog, ta on põgenenud ja meid ninapidi vedanud. Siin ta oli ja lasi märki, ma rääkisin temaga, teie andsite talle auhinna, kõik oli korraldatud ja valmis, aga ta pani putket, lasi jalga, tõmbas meid haneks. Võimatu on võimalikuks saanud. Kuidas? Ma ei tea! Jumala eest, ma ei tea! (kuskilt kaugelt lastud nool lendab matsti puuposti, selle küljes on paberilipakas)

Prints – Mingi teade. Loe ette, luuser!

Serif – “Sind õnnitlevad kõigest väest

Sherwoodi vennad truud,

sest jahisarve sinu käest

sai rõõmus Robin Hood.”

(Kaugelt metsast  kandub kõigi kõrvu lustlik jahisarve hüüd.)

KOLMAS VAATUS

ESIMENE PILT

Gurth kohtab tee peal juhuslikult Gisborn Gay´d, kes on riides nagu oleks ta lindprii

metsavend.

Gurth – Kas mu silmad petavad või näen ma und. Vapper rüütel söör Gisborn Gay. Tema kõrgeausus ise, täies tükis ja hiilgusest. Kuid miks peab keegi  keset suve mardisanti jooksma. On siis praegu aeg jõulunaljadeks ja maskipidudeks?

Gay – Ole vait, vana kilk. Narr sa oled ja narrid on su mõtted.

Gurth – Uudishimulik nagu noor harakas, see ma olen.

Gay – Ma lähen minema, olgu neetud siinsed paigad ja rahvas. Peale ebaõnne, äratundmine turniiril, ihunuhtlus ja häbistavad jalapakud, ei ole mul mingit asu neis maakondades.

Gurth – Miks on sul see metsamehe vammus seljas?

Gay – Mina muretsen oma asja eest, nagu sinagi, Gurth, hoolitsed enese eest. Tuleb lõpetada asi, mis kord ette on võetud ja mul on plaan, millest peab tulu tõusma. Tahan naise muretseda Benjamini suguvõsa eeskujul.

Gurth – Benjamini suguvõsa eeskujul? Ma ei mõista sind.

Gay – Herefordi piiskop jutustas kord, kuidas vanal ajal Benjamini suguvõsa mehed ühelt toredalt turniirilt kõik leedid ära röövisid, ilma et nad oleksid küsinud neidude eneste või nende perekondade nõusolekut.

Gurth – Seda lugu ma tean, aga see oli vanasti. Sina mõtled vist imelikul kombel selle loo sündmuste aega ja asjaolusid muuta. Oled sa hull, Gisborn Gay?

Gay – Minu kallimal on suur maavaldus pärida ja kui võit saab täielik, kuulub kõik see kunagi minule.

Gurth – Imeline tark plaan. Kuule, Gisborn, kes on too neitsi?

Gay – Kui sa just teada tahad. Minu nõu on leedi Marion enese omaks teha.

Gurth – Seda ma arvasin ja kartsin. Kurat naerab, kui varas varga tagant varastab.

Gay – Kas peab ta selle kõrgi normanni naiseks saama? Ei, ma ütlen ei. Serif tahab kulda näha ja selle raskust tunda, tema ei hooli tüdrukust. Ainult mina hoolin. Ainuke halb asi on see, et tüdruk hoiab end Robin Hoodi jaoks. Ta käib minu vimmamehega metsas kohtamas. Aga täna öösel, kui tüdruk metsast tagasi tuleb, kargan kuskil varjulises paigas talle kallale ja viin endaga  kaugele reisile.

Gurth – See tüdruk ei ole küünlavahast tehtud, et teda omatahtsi sõrmede vahel muljuda võid.

Robin –  Pole viga, tüdrukud on tüdrukud, olgu siin või sealpool Inglise väina. Üks vaene vana lollpea mu kodukülas Locksleys andis kunagi head nõu. Liiga palju tegeled sa teiste inimeste asjadega, ütles ta. Aga mine oma huvides. Mine otse tüdruku juurde. Tee kõik, et ta sind ei unustaks, ole valvas, räägi temaga ja kui juhus tuleb, siis vinna tüdruk sadulakaarele ja minema. Küll umbsõlmed lõpuks ise sirgeks jooksevad. Mina tahangi nüüd selle hüva nõuande järele teha. Ma viin Marioni mägedesse, metsikute soti klannide juurde. Seal oleme seni varjus kuni vesi selgineb.

Gurth – Sa tahad mägedesse minna. Ära lase oma hullusehoogu saada sama segavaks kui rumalaks.

Gay – Mina lähen nagu truu rüütel oma iluduse naeratust võitma.

Gurth – Nagu truu rüütel. Nagu hull, ütlen mina. Nagu laps, kes jätab tõsise töö, et lendavat karuohakatoppi taga ajada.

Gay – Kes on ülearu ettevaatlik, sel loksub piim ikka maha. Vii rohelise laane vennaskonnale minu poolt terviseid, vana narr, mind nad rohkem ei näe. (lahkuvad)

TEINE PILT

Selge ja rõõmus päev. Suure laanetamme all murul istub trobikond vabatmehi ringis

ümber Will Punakuue ja kuulavad kuidas see pajatab lugu vaprast Carodoc Kidukäest

kuningas Arthuri aegadel.

Robin – See teeb sind ennastki paremaks, kui kuuled lugusid nendest õilsatest meestest, kes elasid nii kaua aega tagasi. Säherdusi jutte kuulates lausub hing: “Ütle lahti oma tühistest ihaldustest ja püüa ka midagi niisugust korda saata.” Mulle tuleb meelde, kuidas meie tublil vanal Swantholdi-taadil oli tavaks ütelda: “See, kes tahab kuud haarata ja seda kätte ei saa, jõuab ikkagi kõrgemale kui see, kes penni pärast poris tuhnib.”

Stutely – Tõepoolest, see on ju ilus mõte, kuid sellegipoolest, aus pealik, üks neist saab penni, aga teine ei saa mitte midagi. Ja ilma pennita peab ta tühja kõhtu kannatama. Needsinatsed lood, ütlen ma, on küll kenad kuulata, aga pahad järele teha.

Robin – Ausõna, alati pead sa igale ülevale, taeva poole sihtivale mõttele jala taha panema. Siiski, sul on terane taip, armas Stutely ja nüüd, kus sa mind tagasi oled toonud maiste asjade juurde, tuleb mulle meelde, et meie raha hakkab kukrus kuivama, sest pikemat aega ei ole piduvõõrad käinud siin arvet tasumas. Nii et sea ennast valmis, armas Stutely, võta kuus meest ning mine Piibe maanteele või kuhugi sinna kanti ja vaata, et sa tood kellegi kaasa, kes meie õhtusöögist osa võtaks. Vahepeal valmistame ette uhke söömaaja, et võõrast, kes ta ka ei oleks, vääriliselt vastu võtta. Kuid ma tahan, et sa Will Punakuue endaga ühes võtaksid, sest tal on tarvis metsaradu tundma õppida.

Stutely – (püsti karates) Ma tänan sind, aus pealik, et sa mind selle ettevõtte jaoks välja valisid. Tõesõna, mu liikmed lähevad juba vedelaks siin laisklemisest. Mis puutub kuuesse mehesse, siis esimene neist olgu Lahke Arthur ja teine Möldri-Nääps, sest nagu sa hästi mäletad, aus pealik, on nad kaikavõitluses kõvad käed.

Robin – Nääpsu eest ja samuti oma õepoja Punakuue eest võin ma vastutada.

Stutely – Mehed, sedapuhku teeme niimoodi, et jaguneme kahte salka. Teie kolmekesi lähete sinnapoole ja meie teiselepoole. Kui juhtub, et üks salk tuleb tühjalt tagasi, siis teisel ikka veab. Nii on kindel on kindel.

(Mehed asuvad teele ja Stutely salk jõuab peagi maantee lähedusse.Varitsus seatakse

tee lähedale tihnikusse sisse, aga kuigi inimesi liigub igasuguseid, õiget rikast ei paista

kuskilt silma. Viimaks hakkab päike taevalael juba madalamale vajuma.)

Stutely – (ronib tihnikust lagedale) Pagan võtku sellist halba õnne. Siin oleme me passinud terve päeva, ja ühtki lindu, keda tasuks lasta, ei ole meie nooleulatusse sattunud. Oleksin ma välja tulnud mõne muu eesmärgiga, siis oleksin kindlasti kohanud tervet tosinat prisket abti, rikast maaisandat või raha all lookas liiakasuvõtjat. Kuid see on ikka nii: hirv ei anna end kunagi nii harvasti silma alla kui siis, mil hall hanesulg on just sõrmede vahel. Ega midagi, poisid, koli kokku ja koju tagasi, ütlen ma. (tahavad minema hakata, aga äkki Stutely peatub ja kuulatab teravalt) Pst! Kuulake, poised. Mulle tundub, et ma kuulsin mingit häält. (on kosta tasast kaebliku nuuksumist)

Will – Seda asja peab uurima. Siin läheduses vaevleb keegi ahastuses.

Stutely – (kahtlevalt) Ma ei tea, meie pealik on alati väga varmas oma sõrme keevasse katlasse pistma, aga mina igatahes leian, et meil ei ole mingit mõtet ennast tülikatesse sekeldustesse mässida. See on mehe hääl, kui ma ei eksi ja mees peab suutma ise oma hädadega toime tulla.

Will – Häbi sulle, Stutely, et sa võid sedasi kõnelda. Jää siia, kui tahad, aga mina lähen ja vaatan, mis seda vaest olevust peaks vaevama.

Stutely – Einoh, mis sa’nd sedaviisi tormad. Kust sa võtad, et ma ei tule? Läki, ütlen ma.

(Jõe kaldal, longus pajuokste all, näevad nad noort poissi kummuli maas, kiharad

sassis, rõivad rääbakil, valju häälega nutmas.)

Stutely – Hei! Kes sa oled, mees, et seal niiviisi lamad ja ilusat rohelist muru soolase veega kuivatad?

(Häält kuuldes kargab noormees jalule, haarab vibu, seab noole nöörile ja on valmis

end kõige kurja vastu kaitsma)

Kolmas – Tõepoolest, ma tean seda poissi väga hästi. Ta on üks rändlaulik, keda ma olen mitmel korral siin ümbruskonnas näinud. Alles paar kuud tagasi, kui ma teda viimati kohtasin, kepsles ta üle mäe nagu aastane hirveke. Siis nägi ta küll tore välja, lill kõrva taga ja kukesulg kübaral, aga nüüd, mulle paistab, on meie kikkal kirevad suled ära kitkutud.

Stutely – (võõra juurde astudes) Häh! Pühi silmad kuivaks, mees. Ma ei salli, kui suur tugev mees nõndamoodi vesistab nagu mõni kümneaastane plika surnud tihase pärast. Pane oma vibu ära, mees. Meil pole su vastu midagi paha mõttes.

Will – (paneb käe poisile õlale) Einoh, sa oled mures, vaene poiss. Ära pane tähele, mis need mehed sulle ütlesid. Nad on küll tahumatud, aga soovivad head. Võib-olla nad ei mõista sinutaolist poissi. Sa peaksid meiega ühes tulema ja ehk leiame kedagi, kes saab sind su raskustes kuidagi aidata.

Stutely – (järsult) Jah, tõesti, tule meiega. Ma ei tahtnud sind solvata ja võin ehk sind aidatagi. Võta oma mänguriist sealt oksa pealt ja läki. (nõnda jõutakse tagasi lagendikule, kus Robin neid juba ootab,  mehed on teinud praksuva lõkke ning selle paistel küpsevad hirve-, faasani- ja kabunapraed)

Robin – (püsti tõustes ja noormehe ette seisma jäädes) Tere õhtust, sõbruke. Kas sina oled siis tulnud täna õhtul koos minuga pidu pidama?

Allan – Oh häda, ma ei tea. Ausõna, ma ei tea. Kas ma mitte und ei näe?

Robin – Ei, kindlasti mitte. Sa oled ärkvel nagu sa varsti veenduda võid, sest sinu jaoks valmistatakse praegu uhket pidusööki. Sina oled täna meie aukülaline.

Allan – Mulle tundub, et ma tean nüüd, kus ma viibin. Kas ei ole sa mitte kuulus Robin Hood?

Robin – Sa tabasid naelapea pihta. Siitkandi rahvas kutsub mind tõesti selle nimega. Kui sa mind juba tunned, siis pead sa ka teadma, et see, kes koos minuga pidutseb, peab pärast tasuma arve. Ma loodan, et sul on ühes pungil kukkur, kena võõras.

Allan – Oh paraku! Ei ole mul kukrut ega raha, välja arvatud poolik kuuepenniline, mille teist poolt kannab mu südamekallike siidpaela otsas oma põues.

Robin – (pöördub järsult Will Stutely poole) Kuule, mis see nüüd olgu, kas see siis ongi meie tänane  külaline, kelle sa tõid, et meie kukrut täita? Mulle tundub, et sa oled toonud turule ainult mingi lahja kuke.

Stutely – Ei, aus pealik, ega ta ei olegi minu külaline. See oli Will Punakuub, kes ta siia tõi. Sellegipoolest, kui sa ehk mäletad tänahommikust kõnelust kuust  ja nõnda edasi, mis olevat hoopis parem kui tolmust üleskorjatud penn, siis tundub mulle, et praegu on paras juhus heategavust harrastada.

Robin – (hoides Allanit enda ees ja tähelepanelikult tema nägu uurides) Noor nägu, lahke nägu, hea nägu. Süütu nagu noorel neitsil ja pealegi veel kõige kenam, mis mu silmad eales näinud, aga kui ma sinu väljanägemise põhjal õigesti võin otsustada, siis vaevab südamevalu ühtviisi nii noort kui vana. Ära kurvasta, noormees. Olen kindel, et sinu asjad ei ole nii pahad, et neid ei saaks enam parandada. Kuidas on sinu nimi?

Allan – Mu nimi on Oru Allan.

Robin – Oru Allan. Oru Allan. Mulle tundub, et see nimi ei ole minu kõrvadele päris tundmatu. Ah jaa, sa oled kindlasti see rändlaulik, kellest ma viimasel ajal kuulnud olen ja kelle hääl pidavat kõiki nii väga võluma. Kas ei tule sa mitte teiseltpoolt jõge, selle jõe kaunist orust.

Allan – Jah, tõesti, sealt ma tulen.

Robin – Kui vana sa oled Allan?

Allan – Ma olen kuueteistkümneaastane.

Robin – Minu meelest oled sa veel liiga noor, et olla muredega koormatud. (pöördub meeste poole) Poisid, tehke eluga ja pange pidulaud hakkama. (pöördub uuesti nooruki poole) Noh, poiss, räägi meile ära, mis mured sul on ja räägi täitsa vabalt. Sõnade vool kergendab alati kurba südant. See on nagu liigsilma avamine, kui veskipaisu taga on juba ülearu palju vett. Tule istu siia minu kõrvale ja kõnele, nagu süda juhatab.

Allan – (alustab vaikselt) Ma rändasin laulikuna läbi maa, peatudes kord lossis, kord härrastemajas, kord talutaredes, kus kunagi. Ükskord jäin halva ilma kätte, tuul tõusis ja vihmapilved katsid ähvardavalt kogu taevalaotuse. Seal nägin madalat taluhoonet, kus elas tubli priitalunik. Peres aga kohtasin kaunist piigat, kelle nimi on Ellen. Ta oli süütu ja kaunis nagu esimene kevadine lumikelluke. Ma mängisin ja laulsin talle ja hakkasin teda armastama. See tare sai mulle põgusast peatuspaigast armsaks kohaks. Ikka püüdsin end Elleni lähedale hoida, jälgisin teda, kui ta taluõues toimetas, kuid olin siiski vist liiga arglik, et teda kõnetada. Viimaks jõeoru nõlval sosistasin talle kõrva oma magusaimad salaunistused ja tundsin kuidas hiirepojukene minu käte vahel sulas, tundsin kuidas tema süda rõõmust värises, ja sealsamas, päikese kuldses valguses, vandusime üksteisele igavest truudust ning poolitasime kuuepennilise. Päevad kulusid omasoodu ja meie armastus püsis värske ja puhtana. Ellenil oli õnne, ta sai šerifi lossis teenijatüdruku koha. Siis aga avastas tüdruku isa, mis käimas on, ja keelas meil kokku saada. Just täna hommikul kuulsin ma ja sain teada, et Ellen peab lõikuskuu alguses abielluma rikka templirüütli söör Brian de Bois-Guilbertiga. Elleni isa meelest on suur asi panna tütar nii suurtsugu mehele, olgugi et vastu tütre tahtmist. Ja tõesti, ega see ime ole, et rüütel minu südamehelbekest endale naiseks ihaldab, sest Ellen on kõige kaunim piiga kogu maailmas.

Robin – Brian de Bois-Guilbertiga? Mis ime küll sundis seda meest oma valikut muutma. See kõverkael on väga liiderlik. Ma ei imesta põmugi, Allan, et su kallike sind armastama hakkas, sest sul on kindlasti hõbemünt keele all just nagu pühal Franciscusel, kes võis oma kõnega taevalinnukesi võluda.

John – (püüab oma hingeliigutust ägedate sõnade taha varjata) Minu viimse hingetõmbe juures, mul on kange tahtmine otsekohe minna ja tollest nurjatust Pua-Kilpäärist tema vilets elunatuke välja vemmeldada. Tohoo pime, ma ütlen, kirevase päralt, kas too normannisetukas mõtleb, et õrnu tütarlapsi saab osta nagu laadalt kanu? Häbi talle, aga pole viga, katsugu ta ainult.

Will – Minu arvates ei ole see tüdrukust sugugi kena, et ta nii kiiresti kellegi käsu peale meelt muudab, eriti kui asi puutub abiellumisse sellise mehega nagu Brian de Bois-Guilbert. Mulle see tema juures ei meeldi, Allan.

Allan – Ei, ei, sa teed talle ülekohut! Ta on õrn ja vagur kui tuikene. Ma tunnen teda paremini kui keegi teine terves maailmas. Ta võib oma isa käsku täita, aga kui ta templirüütli naiseks saab, siis murdub ta süda ja ta sureb.

Robin – (mõtlikult) Ma arvan, et mul on üks plaan, mis võiks siin sobida, Allan. Aga ütle mulle enne, mis sa arvad, poiss, kas sinu armsamal on küllalt meelekindlust lasta end sinuga kirikus laulatada, kuigi te poleks maha kuulutatud, ja siiski leiduks preester, kes tarvilikud toimetused korda ajaks?

Allan – Oh, muidugi on!

Robin – Hästi. Kui tema isa on seesugune mees, nagu ma  arvan ta olevat, siis hoolitsen mina selle eest, et ta annab oma isaõnnistuse teile kahele. Kuid pidage, mulle meenus üks asi, mida me pole arvesse võtnud. Preester! Tõepoolest, need mustakuuemehed ei armasta mind just ülearu, ja kui asi peaks toimuma nii, nagu ma seda antud juhul näha sooviksin, siis näitavad nad ilmtingimata üles kangekaelsust.

John – Pealik, sa unustasid püha Copmanhursti munga. Tema ajaks selle asja joonde, kui teda tarvilikust suunast valgustada, tulgu või paavst needma.

Allan – Mina tunnen teda. Tihti olen oma rännuretkedel tema varjulisse kabelisse sattunud.

John – Niipalju kui ma tean, võib arvata, et vend Vops paneb kenad armastajad rõõmuga paari. Eriti veel, kui pärast seda on oodata tublit sööma- ja joomaaega.

Robin – Anna mulle oma käsi, Allan. Selsamal ajal kahe nädala pärast on Ellen sinu naine.

Stutely – Pidulaud on kaetud, pealik.

(Ootamatult  hakkab metsast lärmi kostma. Seal ilmuvad teise salga mehed. Lahke

Arthur, kellel on seljas munga riietus, mitte mõõdukohane, vaid lühike nii käistest kui

säärtest, tuleb joostes kahe hobuse vahel, ühe seljas paks, teise seljas kõhn munk.

Mölder Nääps ajab koormahobust vankriga, mis on koormatud mitmesuguste

pakkidega.)

Arthur – (hõikab juba kaugelt) Eest ära, head inimesed! Eest ära, siin me tuleme, meie kolm.

Robin – Tervitan teid, vagad vennad. Kes need kolm siis on, mu lustlik sõber?

Arthur – Suur Juss, Kõhn Juss ja paks Juss.

Paks – (oiatab vihast vabiseval häälel) Tead mis, mees. Mul on sinu nurjatust seltskonnast juba villand ja ma ei taha enam, et meie kulul nalja heidetakse. Lase meil rahus oma teed minna.

Arthur – Vaat kus lops! Minu meelest oleme selline kena kamp ja nüüd sa hakkad järsku särtsuma nagu rasv tulisel pannil. Noh, aga te näete, et ma olen vaene mees ja teie olete rikkad. Ma palun, et te annaksite mulle penni või paar, et ma saaksin endale kõrtsis leiba osta.

Paks – Meil ei ole raha, mees. Tule, vend Toomas, läki edasi.

Arthur – (hoiab hobuseid ratsmeist) Kas teil tõesti ei ole sugugi raha ühes?

Paks – Ma ütlen sulle, mees, meil pole raha.

Arthur – Mitte veeringutki?

Kõhn – Mitte punast krossigi.

Arthur – Einoh, niisugust asja ärgu olgu. Jäägu see minul nägemata, et nii vagad mehed nagu teie, lahkute minust pennigi andmata. Tulge mõlemad otsekohe sadulast alla, ja me põlvitame siiasamasse leherisuhunnikusse maha ning palume õnnistatud püha Dunstanit saata meile natuke raha.

Paks – (suure vihaga hambaid kiristades) Mis sa õige mõtled, sa vanakurja käsilane! Kas sina käsid minul, Herefordi piiskopil, hobuse seljast maha ronida ja siia sodi sisse põlvili heita, et paluda mingit närust saksi pühakut!?

Arthur – No tead, mul on kange tahtmine su pea selle eest lõhki lüüa, et sa heast pühast Dunstanist niimoodi räägid.

Robin – (naerdes) Vaata aga, vaata, kuhu kuue alla rammus kimalane peitu on pugenud.

Arthur – Nüüd põlvili, vennad, ja palugem. (tõmbab ropsti mõlemad mungad sadulast ja surub nad põlvili) Oh armuline püha Dunstan! Läkita neile vaestele meestele otsekohe natuke raha, või muidu jääb paks nii kõhnaks nagu kõhn praegu ja kõhnast ei jää üldse midagi järele. Kuid saada neile kummalegi nina peale ainult kümme šillingit, sest muidu lähevad nad uhkust täis. Kõik ülejäänu, mis sa saadad, saada mulle. Noh, (püsti tõustes) vaatame nüüd järele, mis keegi on saanud. (pistab käe oma kaukasse ja toob lagedale ühe šillingi) Ja mis teil on, vennad? (kumbki munk pistab aeglaselt käe oma kaukasse ja tõmbab selle jälle tühjalt välja) Kas teil ei ole midagi? Ei, ma olen kindel, et seal midagi ikka on, mis on ehk jäänud kuhugi õmbluse vahele. Las ma ise vaatan. (õngitseb paksu kaukast nahast kukru) Seda ma arvasingi, et see raha, mis õnnistatud pühak sulle saatis, sattus ühte kõrvalisse kaukasoppi. Ja vaatame nüüd, kas sinugi eest ei ole midagi varjule jäänud, vend Toomas. (õngitseb kõhna kaukast teise kukru) Noh, näed nüüd, ma ju teadsin, et hea pühak saatis ka sulle väikese sandiraha. Teile kummalegi kümme šillingit nina peale, nii nagu me palusime, ülejäänu aga. Robin, püüa! (Robin püüab kukrud kinni)

Robin – Aulik piiskopi-isand, kohe ma laskun sinu juurde, sest ma ihkan sind silmast silma näha palavamalt kui kedagi teist siin armsal Inglismaal. Mis asjaolud siis piiskopi-isandat sellist maskeraadi sundisid mängima?

Piiskop – Segased ajad. Segased ja koletud ajad. Seadusesilm ei ulatu oma pika pilguga igalepoole. Peaksid seda paremini teadma kui mina, sest kas mitte sina pole see kuulus röövel Robin Hood?

Robin – Tõepoolest, see ma olen.

Piiskop – (vihaselt ja valjult) Kuidas sa julged nõnda kohelda nii kõrget kirikumeest, nagu mina olen? Rahumeeles reisisime koos vennaga mööda maanteed, kui teele astus too lindprii ja käskis mul seisma jääda, sa mõtle: minul, Herefordi kõrgel piiskopil. Kuid pane tähele: see mees mitte üksnes ei käskinud mul peatuda, vaid ka ähvardas mind, öeldes, et Robin Hood koorib mu paljaks nagu talvise põõsa. Peale kõige muu sõimas ta mind veel selliste nurjatute nimedega nagu “paks preester”, “rahaõgija”, “liiakasuvõtja” ja jumal teab mis veel, nagu oleksin ma kõigest mingi ringiluusiv kerjus.

Robin – Kas sina, Lahke Arthur, kutsusid kõrgeaulist paksuks preestriks?

Arthur – (alandlikult) Jah.

Robin – Ja rahaõgijaks ja liiakasuvõtjaks.

Arthur – Jah.

Robin – Oh paraku, et see kõik nõndaviisi on, sest ma olen alati leidnud, et Lahke Arthur räägib ainult õigust. (mehed puhkevad naerma) Ei, aulik piiskopi-isand, me oleme karedad sellid, kuid ometi mitte nii halvad, kui sa arvad. Siin ei ole ühtegi meest, kes tahaks juuksekarvagi sinu auväärses peas puudutada. Ma näen, et meie naljad solvavad sind, kuid siin metsikus laanes oleme kõik võrdsed: ei ole meie hulgas piiskoppe, paruneid ega krahve, vaid ainult inimesed ja nii pead sinagi meie eluviisi jagama, kuni sa siin viibid. Aulik piiskopi-isand, meil on siin täna veel teinegi külaline. Ma tahaksin, et sa teda paremini tundma õpiksid, sest mina ja kõik mu mehed püüame teile mõlemale vajalikku au osutada. Kindlasti oled sa kuulnud metsaseadustest mis kehtivad Sherwoodis ja kõikjal kus seadusevastaseid julgeid võib kohata. Meie võtame omamoodi kaitsetolli ja külalised saavad selle eest näha metsameeste meelelahutusi, kuulata lõbusaid laule ja lõpuks kostitame teid rikkaliku söömaajaga. (lükab Oru Allani ette) Vaata, siin on üks noor mees, kelle elukäik ei kannata enam loomupärast sättimist, sest tema pruut tahetakse vastu tüdruku südamesoovi valele mehele naiseks anda. Aga ta on vaene. Sina oled kõige rikkam piiskop tervel Inglismaal. Kas sa ei saaks seda vaest noormeest aidata? (piiskop ei ütle musta ega valget) Tooge koormahobune siia. Kelle käes on asjade nimekiri?

Piiskop – (läbi hammaste) See on minu käes.

Robin – Anna see siia, hea isa. Will Punakuub, sul on samapalju jõudu kui häält. Loe nimekiri kõigile kuuldavalt ette.

Will – Kolm palli siidi Quentin Tarantinole, Ancasteri pudukaupmehele.

Robin – Seda me ei puuduta, sest see Quentin on aus mees, kes on tõusnud omaenese säästlikkuse läbi.

Will – Üks pall sametit Ely maakonna kloostrile.

Robin – Mida teevad preestrid sametiga? Aga olgu peale, kuigi nad seda ei vaja, ma ei võta neilt siiski kõike. Mõõda see kenasti kolme jakku, üks jääb meile, üks kloostrile ja ühe müüme sihtotstarbelisel eesmärgil. (vaatab Allani poole)

Will – Nelikümmend suurt vahaküünalt püha Becketi kabelile.

Robin – Jäägu meist kaugele mõte võtta õnnistatud pühalt Becketilt, mis talle kuulub.

Will – Herefordi piiskopile kuuluv laegas.

Robin – Aulik piiskopi-isand, kas sul on selle laeka võti?

Piiskop – Ei ole.

Robin – Noh, Lahke Arthur, võta mõõk ja murra see laegas lahti, kui suudad. (laegas avaneb) Sina, Will Punakuub, ja sina, Väike John, lugege raha üle. (pöördub piiskopi poole) Aulik piiskopi-isand, ma ei koori sind paljaks nagu talvist põõsast Lahke Arthuri sõnade kohaselt, sest sa võid ühe kolmandiku oma rahast tagasi võtta. Teise kolmandiku sellest võid sa väga hästi loovutada meile sinu enda ja sinu kaaskonna kostitamise eest, sest sa oled väga rikas. Kolmanda  kolmandiku võiks aga kulutada eelpoolnimetatud otstarbeks.

Stutely – Aus pealik, anname kolmanda osa varast Oru Allanile, et ta saaks oma armsama isale pruudiluna tasuda.

Robin – Sa räägid hästi, Will Stutely, ja nõnda peab see sündima.

Piiskop – (kaeblikul häälel) Kas ma võin nüüd oma teed minna, armas mees, sest aeg on hiline.

Robin – Ära nõnda kiirusta, piiskopi-isand. Meil metsas on aega küllaga. Oled oma kukrut tublisti kergendanud ja kolm puhkuse päeva on sinu päralt. Ma tõotan sulle, et sul on siin lõbu laialt, sest nagu ma tean, armastad sa hirvejahti. Heida kõrvale oma tõsimeelsus ja püüa neil kolmel toredal päeval elada lõbusat vabatmehe-elu. Küll sa näed, et sul on kahju siit lahkuda, kui aeg täis saab. (tema juurde astub üks metsast tulnud mees ja sosistab midagi kõrva, Robin viskab pea kuklasse ja jääb mõttesse) Mehed, ma pean aega viitmata kuskil ära käima.  Väike John, sina oled niikaua minu asemel pealik ja hoia piiskopi-isandal silm teraselt peal. Ma lähen kaarnat jahtima, kes süütu tihase puurist ära varastas.

KOLMAS PILT

Keset metsa lagendikul on Marion puu külge kinni seotud. Gisborn korrastab

hobuseriistu ja vaatab mõtlikult tüdrukut.

Gay – Veel tänane öö, homme oleme siit juba kaugel. Ma lasen su sidemed veidi lõdvemaks. (kohendab köidikuid) Kas nii on hea? Seni kuni viibime tuttavates paikades, pead olema kinni köidetud.

Marion – Sinu viis, jõhkralt, jõu ja valega püüda oma tüdruku südant võita, väärib rohkem põlgust kui mina üksi seda jagada jaksan.

Gay – Las aeg kulub, küll sa lepid. Ma ei kõhelnud hetkegi, kui tormasin võimatut püüdma. Saa ometi aru, kui väga ma sinust hoolin! Ma panin sinu nimel oma elu mängu.

Marion – Kui libedad on sinu laused, Gisborn. Hoolid! Sa oled janune, põlvili kaevu ääres ja tahad juua. Kuid tea, et naine on nagu sillerdav jook, mis ühele maitseb  magus, aga teise huulde kuivatab lõhed.

Gay – Võid rääkida, mida tahad.

Marion – Sa vaevad iseennast ja teisi ja täiesti ilma asjata. Mina ja Robin, me oleme teineteisele igavest truudust vandunud.

Gay – (irvitades) Kas jäädki truuks. Ära aja mind naerma, millal on üks naine oma mehele truu olnud? Turniiril läksin ma võitlusse sinu nimi huultel ja võitsin.

Marion – Miks sa kogu aeg korrutad sama asja?

Gay – Ma viin su mõneks ajaks Šotimaale, sealsete metsikute klannide juurde, mägedesse varjule. Sellepärast pead sa mind õppima austama.

Marion – Oo õudust, mida sa räägid! Võta mõistus pähe, Gisborn. Kui sa mind ei taha häbist päästa, miks sa siis ometi endale vabadust keelad.

Gay – (tumedalt) Püha Dunstani nimel! Ma olen asunud teele, see tee võib olla kurveline, kuid ta ei vii tagasi. Sellepärast ole vait ja kuula mu käske. Lähen käin külas, et pika retke jaoks moona varuda. (seob Marionil suu kinni) Et sul ei tuleks vahepeal pähe oma karjumisega olematuid abimehi ligi meelitada. (lahkub)

Marion jääb alguses rahulikult istuma, siis, kui Gay on silmapiirilt kadunud, vaatab

ringi, kas on mingeid võimalusi ennast vabastada. Püüab jalaga ulatuda lähedal oleva

reisipaunani, aga see jääb siiski liiga kaugele. Lõpuks tuleb talle pähe vabaneda suud

takistavast ribast ja see õnnestubki õla abil. Paendub hästi ja hakkab närima

riideräbalaid, millega keha on puu külge seotud. Saabki ühest kohast katki ja vabaneb

nendest. Käed on tugeva köiega kokku seotud, aga Marion ei kaota lootust ja

vingerdab nüüd koti juurde. Põlvitab selle juures, näeb aga et kotti tal kuidagi avada ei

õnnestu, sest käed on seljataha kinni seotud ja teda valdab lootusetus.

Marion – Oo mu jumal, halastaja neitsi Maria! Mitte keegi ei saa mind enam aidata. Keegi ei tea, kus ma olen. (sosinal) Robin. Kas sa kuuled, sa ei kuule, sa ei saagi kuulda. Ei, sa oled kaugel.(hüüab poolvaljusti ja lootusetult) Robin! (korraga jookseb metsast keegi koer tema juurde ja lakub nägu, siis kaob jälle metsa, Marion püüab püsti tõusta ja hüpates metsa põgeneda, aga see ei õnnestu, ta kukub, tõuseb ja kukub jälle, varsti on koer tagasi ja tema järel tuleb Robin Hood)

Robin – (tormab Marioni poole, pikk jahinuga käes, et köidikuid katki lõigata) Püsi rahulikult paigal. Kohe ma päästan su vabaks. Su käed on verele seotud, kurjavaimu hunt, ükskord ma veel närin ta kõri läbi.

Marion – Sa kuulsid, kui ma sind hüüdin. Robin, Robin! (puhkeb üleelatud vägivallast nutma) Minu oma, kallis arm.

Robin – Kõik on hästi, kõik on korras. Hea metsavaim ise juhatas mind sinu juurde. Nagu hagijas metsas otsisin ma sinu jälgi, olin juba lootust kaotamas, aga siis langes päikeselaik sinu kuldsele peapaelale, mis põõsa külge oli takerdunud.

Marion – Sa ikkagi kuulsid, kui ma sind hüüdsin.

Robin – Kuulsin, muidugi kuulsin. Ma viin su natukeseks kõrvale, sest mul on siin üks asi ajada. Igaüks peab saama oma palga, kui palgapäev kätte jõuab.

Marion – Mõtle järele, Robin, see õnnetu on oma kirgede ori. Me peaksime pimedale andestama, sest ta ei näe kuhu astub.

Robin – Ma tean selliseid mehi väga hästi, me oleme temaga koos kasvanud. Ta võib olla vapper ja ustav ja tark, aga ta mõistus on raskepärane, nagu tainas. Venides liikudes järjekindlalt eesmärgi poole, mis on tuumatu ja inetu ja tagajärjetu.

Marion – Ma ei taha verevalamist. Olgu need piisad mu käerandmetel ainsad, mis valatud.

Robin – Miks teed sa selle töö mulle nii raskeks?

Marion – Kui sa halastad, siis sa ka lohutad ja toetad mind.

Robin – Kes võib teada, mida see mees ükskord veel ette võtab? (jääb mõttesse) Maailmas on palju õnnetuid armastajaid ja igaühel neist on oma abinõu. Sinu abinõu on halastus. Olgu, ja ometi.  Nõupidamiseplatsile jäi üks sama õnnetu armastaja pikkisilmi minu tagasitulekut ootama. Liigume, et talle tröösti viia. (hakkavad minema).

NELJAS PILT

Allika kõrval on väikese kabeli varemed. Metsast ratsutab Must rüütel aeglaselt esile.

Märkab ust ja jääb selle tagant kostvat häält kuulama.

Hääl – (kõneleb endaga) Armas poiss, sa oled kõige toredam sell terves maailmas. Ma armastan sind, nagu üks armunu armastab oma kallimat. Oh, sa paned mind häbenema, rääkides minuga nõnda siin üksildases paigas, kus kedagi lähedal ei ole, ja kui sa just tahad, et ma seda ütleksin, siis armastan ka mina sind samavõrd kui sina mind. Einoh, kui nii, siis kas sa ei tahaks võtta üht lonksu head kanaari veini? Alles pärast sind, noormees, alles pärast sind. Noh, palun väga, tee see rüüp oma suuga magusaks. Kui sa mind nii väga sunnid, eks ma siis pea sinu tahtmist täitma, aga sealjuures pakub see mulle ikkagi suuremat mõnu, kui ma joon sinu terviseks. Ja nüüd, armas meheke, on sinu kord. (annab pudeli ühest käest teise kätte) Ma siis joon, mu kullake ja soovin sulle siinjuures kõike sedasama hüva, mis sa mullegi soovisid. (Must rüütel prõmmib odaotsaga vastu kabeli ust)

Munk – (peidab rutuga kõik söödava ja joodava ning vastab siis vagal häälel) Mine edasi, kes sa ka oleksid ja ära sega jumala ja püha Dunstani sulast tema õhtupalves.

Must rüütel – Auväärne isa, mina olen metsa eksinud vaene rändaja ja annan sulle võimaluse külalislahkust ja heldust näidata.

Munk – Armas vend, neitsi Maria ja püha Dunstani tahtmisel olen ma määratud selleks, et ise neid voorusi maitsta, mitte aga pakkuda teistele. Mul ei ole isegi niisugust toidupoolist, mida võiksin koeragagi jagada, ja iga vähegi hellitatud hobune põlgaks minu aset, seepärast mine oma teed ja jumal juhatagu sind.

Must rüütel – Aga kuidas võiksin ma pimedas, niisuguses metsas nagu see siin, teed leida? Palun sind, auväärne isa, kui oled kristlane, siis ava uks ja juhata mulle vähemalt teedki.

Munk – Ja mina palun sind, vend Kristuses, mind mitte enam segada. Sa juba sundisid mind vahele jätma kaks avet ja ühe credo, mida ma pean enne kuu tõusu oma tõotust mööda lugema.

Must rüütel -(karjub) Teed, ainult teed! Juhata mulle siis teedki, kui mul midagi muud pole sinult loota.

Munk – Teed võid sa kergesti leida. Jalgtee viib läbi metsa soo juurde ja sealt pääsed madalale paigale jões, kust praegu läbi saab, sest vihmade aeg on otsas. Oled sa jõest läbi jõudnud, liigu pahemat kätt edasi ja ole ettevaatlik, sest kallas on pisut järsk ja jalgtee olevat, nagu ma kuulnud olen, mitmes paigas sisse langenud. Nõnda mine otseteed edasi….

Must rüütel – Sisselangenud jalgtee, järsk kallas, madal koht ja soo! Söör eremiit, kui sa ka kõige püham oleksid nende seas, kes kunagi palveid lugenud, ometi ei suudaks sa mind sundida pimedas niisugust teed käima. Mina ütlen sulle, et sinul, kes sa ümbruse heldusest elad, pole mingit õigust teekäijatele peavarju keelata, kui nad hädas on. Sellepärast ava uks või, püha risti nimel, ma löön selle sisse.

Munk – Kulla teekäija, ära ole nii häbematu. Kui sa sunnid mind enese kaitseks ilmalikke sõjariistu tarvitama, siis seda halvem sinule. (samal silmapilgul muutub seni summutatud urisemine valjuks ja vihaseks haukumiseks)

(Munga vaenulikest ettevalmistustest pahandatuna lööb rüütel jalaga nii pööraselt

vastu ust, et piidad ja hinged tudisevad.)

Munk – (kes ei taha oma ust teist korda niisuguse hoobi hooleks jätta, hüüab valjusti) Kannatust, kannatust, jäta oma ramm teiseks korraks, armas teekäija, ma teen ukse silmapilk lahti, kuigi sa sellest vähe rõõmu maitsed. Vait, Ponks! Pikali Kihva!

Must rüütel – (astub nüüd uksest sisse ja vaatab ringi) Teie mungakambri vaesus, hea isa, paistab teid küllaltki kindlustavat igasuguste kurjategijate vastu, kui mitte arvesse võtta neid kaht ustavat koera, kes minu arvates on küllalt tugevad, et põtra maha rabada.

Munk – Hea metsavalvur andis mulle loa neid loomi pidada oma mungakambri kaitseks, kuni ajad muutuvad. (mõlemad võtavad vaikides istet ja vaatavad suure tõsidusega teineteist)

Must rüütel – Vaga munk, luba, et ma korra sinu püha vaikimist segan. Ma paluksin kolme asja sinu pühaduselt teada, esiteks: kuhu ma panen oma hobuse? Teiseks: mida ma võiksin õhtusöögiks saada? Kolmandaks: kuhu ma ööseks magama heidan?

Munk – Vastan sulle liigutustega, sest minu põhimõtete vastu käib sõnu tarvitada, kui märgid võivad nende aset täita. (näitab järgemööda kahte onninurka) Sinu tall on seal, sinu ase seal ja sinu õhtusöök on siin. (võtab koldepealselt taldrikuga kamalutäie herneid ja asetab lauale)

(Rüütel vaatab õlgu kehitades, kuidas munk eeskuju andes pistab suurde ning tervete

hammastega varustatud suhu kolm-neli herneiva, mis tundub väga vilets jahvatis

niisugusele veskile.)

Munk – (tõstes lauale kannutäie kõige puhtamat allikavett) See on püha Dunstani allikast. Samast, kus see vaga mees kahe päikesetõusu vahel viissada taanlast ja britlast ära ristis – õnnistatud olgu tema nimi.

Must rüütel – Mulle näib, auväärt isa, et see natuke toitu ühes vedela joogiga, on sind imelikul kombel kosutanud. Välimuse järgi otsustades oled sa nagu loodud maadluses oinast, kepivõitluses sõrmust või mõõgavehklemises kilpi võitma.

Munk – Oi, isand rüütel, teie arusaamised on ihulikud nagu kõikidel ilmalikkudel võhikutel. Püha Dunstan on võtnud mu kasinat ihutoidust õnnistada, sellepärast kiidetud olgu tema nimi.

Must rüütel – Vaga isa, ehk tohiks patune ja uudishimulik inimene küsida, kuidas on su nimi?

Munk – Sina võid hüüda mind Copmanhursti mungaks, sest nõnda nimetatakse mind siin ümbruskonnas. Tõsi, nad lisavad sellele juurde veel sõna “püha”, kuid ma ei pea end selle austuse vääriliseks. Ja nüüd, vapper rüütel, on minu kord paluda teada oma auväärt külalise nime.

Must rüütel – Tõepoolest, püha Copmanhursti munk, inimesed nimetavad mind siinses ümbruskonnas Mustaks rüütliks. Mõned lisavad selle juurde veel sõna “logard”, kuid selle tiitli kandmiseks pole mul küll suuremat lusti.

Munk – (naerab suure suuga) Ma näen, söör Logard, et sa oled tark ja kaval mees. Pealegi näen ma, et minu mungakehakinnitus sulle ei meeldi, sest sa oled kindlasti paremaga harjunud kuningakodades, sõjaleerides ja toredates linnades. Nüüd tuleb mulle meelde, söör Logard, et kui metsavalvur lahkus, jättis ta mulle pisut toitu, mis minu oma tarvitamiseks ei kõlba ja mis mul sellepärast tähtsamate mõtete seas meelest unus.

Must rüütel – Ma oleksin võinud kohe selle peale vanduda, et metsavalvur seda tegi. Teie metsaülem on mõnus mees. Laskem siis sedamaid metsavalvuri lahkusele pilku heita. (munk läheb onni kaugemasse otsa ja avab seal väga osavasti varjatud ukse ning toob ukse tagant pimedast urkast välja haruldaselt suure tinavaagna ühes suure pasteediga.)

Must rüütel – (oma pistoda lõikeriistana kasutades asub kohe toidu kallale) Millal käis tubli metsaülem viimati siin?

Munk – Umbes kaks kuud tagasi.

Must rüütel – Issanda jumala nimel, sinu kodus on kõik täis imet, oo püha munk! Oleksin valmis vanduma, et rasvane sikk, kellest see roog on valmistatud, veel sel nädalal oma jalgel jooksis. (munga nägu venib  ikka pikemaks nähes kuidas toidu hulk külalise pööraste lõigete tagajärjel jõudsalt väheneb) Mina olin Palestiinas, auline munk, ja mulle tuleb meelde: seal on viisiks, et kostitaja peab ise oma toidu kõlblikkust kaasasöömisega tõendama. Olen kaugel sellest, et niisugust püha meest mingis halvas asjas kahtlustada, kuid ometi oleksin sulle väga tänulik, kui sa sellest hommikumaa kombest kinni peaksid.

Munk – Et sinu asjatuid kartusi kaotada, söör rüütel, tahan ma oma tõotusest korraks vaba olla. (nõnda on viisakusejää nende vahel murtud ja munk asus isukalt toidu kallale)

Must rüütel – Püha munk, mina oleksin valmis oma hobuse ühe naela vastu kihlveoks välja panema, et sama hea metsnik, kellele me võlgneme tänu selle hea kõhutäie eest, sulle ka vaadi õlut, ankru veini või midagi muud selletaolist jättis. Selle peale mõtlemiseks oled sina muidugi liiga vaga munk, aga mina arvan, et kui sa veelkord oma urka läbi otsid, siis leiad minu oletuse õige olevat.

Munk – (toob irvitades salaukse tagant nähtavale nahkpudeli ja valab karikad täis) Teie terviseks, söör Logard!

Must rüütel – Joon terviseks! (kui esimene karikatäis on joodud) Püha munk, mina ei jõua küllalt imestada, et mees, kellel on niisugused lihased ja sooned nagu teil, võis tulla mõtte peale ennast siia urkasse maha matta. Minu arvates kõlbad sa ennemini mõne lossi või kindluse kaitsjaks, kus saab süüa rasvast ja juua vägevat jooki. Ja lõppude lõpuks, kui mina oleksin sinu asemel, siis leiaksin kindlasti meelelahutust ja toitu kuninga jahiloomade seast. Siin metsas elab nii mõnigi hea kitsekari ja ühtki sikku ei leitaks vajaka olevat, kui see läheb püha Dunstani kaplani tarvis.

Munk – Söör Logard rüütel, need on ohtlikud sõnad ja ma palun need jätta. Mina olen kuninga ja seaduste ees truu eremiit, sest kui ma oma lääniisanda jahiloomi puutuksin, satuksin ma tingimata vangi ja minu rüü ei päästaks mind võllast.

Must rüütel – Siiski. Sinu asemel läheksin ma palvete lugemise vahel, kuuvalgel ööl, kui metsavahid puhkavad soojal asemel, ja laseksin noole metsalagendikul sööva loomakarja sekka. Tunnista, püha munk, kas sa tõesti kunagi niisugust ajaviidet pole nautinud?

Munk – Sõber logard, täida oma karikas ja ole tervitatud ning palun ära sunni mind oma tüütute pärimistega näitama, et sa oleksid vaevalt väevõimuga peavarju saanud, kui ma tõsiselt oleksin sulle vastu pannud. Usu mind, parem on jumala saadetud head maitsta, kui pealetükkivalt ja uudishimulikult usutleda, kuidas see hea on saadud.

Must rüütel – Tõepoolest, sa teed mu aina uudishimulikumaks! Sa oled kõige salapärasem eremiit, keda ma kunagi olen kohanud. Mis sinu ähvardustesse puutub, siis tea, püha isa, et sa räägid mehega, kelle elu ülesandeks on hädaohte otsida, ükskõik kus ta neid leida võiks.

Munk – Mina joon sinu terviseks, austades väga sinu vaprust, kuid olles mitte just kõige paremas arvamises sinu oskuse üle suud pidada. Kui sa aga tahaksid minuga ühesugused sõjariistad valida, siis saaksid minult kõik oma patud nii põhjalikult andeks, et sa terve aasta jooksul enam ühtegi pattu uudishimuga liialdamises ei teeks.

Must rüütel – Joon terviseks, drink hael, püha Copmanhursti munk! Minu sooviks oleks sõjariista nimepidi kuulda.

Munk – Pole olemas midagi, alates Delila kääridest ning lõpetades Koljati hiiglamõõgaga, millega mina sulle vastaseks ei kõlbaks, aga kui ma peaksin valima, mis ütleksid sa siis, hea sõber, selle mänguasja kohta? (avab teise salaukse ja toob nähtavale paari laiu mõõku ühes kilpidega)

Must rüütel – Annan oma sõna, vend munk, et ma enam haavavaid küsimusi ei esita. Selle seinakapi sisemus on küllaldaseks vastuseks kõigile minu pärimistele, aga ma näen seal ühte sõjariista, millel ma palju meelsamini oma osavust katsuksin kui mõõga ja kilbiga. (läheb võtab kapist kandle)

Munk – Paistab, söör rüütel, et sa oma logardi nime vist ei vääri. On sul mõni laul tagavaraks, siis oled sa alati Copmanhurstis metslinnu pasteediga tervitatud. Tule, täida karikas, sest kandle hääldeseadmine võtab pisut aega ja miski ei terita nii hästi kõrva ja häält kui karikas veini.

Must rüütel – Ma arvan, püha isa, et mänguriistal puudub üks keel ja teistele on pisut liiga tehtud.

Munk – Nii, või sina märkad seda? See näitab, et oled meister. Viin ja sööming, kõik on viina ja söömingu süü. Ma ütlesin küll Allanile, et ta kandlele liiga teeb, kui hakkab pärast seitsmendat karikat tema peal mängima, kuid tema ei võtnud mind kuulda. Sõber, mina joon sinu kunsti terviseks.

Must rüütel – Ja millist laulu soovid sina kuulda?

Munk – Laula ballaadi. Mina olen läbi ja läbi inglane ning läbi ja läbi inglane oli ka minu kaitsja püha Dunstan. Läbi ja läbi inglise keeli tuleb siin kambrikeses laulda.

Must rüütel – Siis tahan ballaadiga õnne katsuda, mille on loonud keegi saksi laulumees, keda ma pühal maal tundsin.  “Ristisõitja kojutulek”

Au, kuulsus käib me rüütli eel,

ta Palestiinast koduteel.

Mees raskes tapluses on käinud

ja rist ta mantlil päevi näinud.

On möödas sõjaretked karmid,

vaid kilbil ilutsevad armid.

Noor rüütel lossi akna all

nüüd laulab laulu kallimal:

“Oo arm, vaid sinu tuksuv rind

võis vägiteele viia mind.

Oo arm, ma oma kuulsuse

nüüd kingin ainult sinule!

Ma harjund lõunas soojaga,

seepärast päikseloojaga,

ma tunnen kaste jahedust

ja otsin sinu kambri ust.

Ja iga heerold, iga laul

vaid sulle kuulutagu au.

See leedi kuningannaks saab

ja kuulsaks üle terve maa,

sest tema kauniduse eest

läks sõtta kõige vapram mees.

Nii võitles vapper sõjamees,

tal leedi lokid silme ees –

ja häda saratseenile,

kes sattus rüütli mõõgale.”

Munk – Ma arvan, et mu saksi suguvennad on küllalt kaua normannide keskel elanud, et neilt nende kurvameelseid laule õppida. Milleks pidi aus rüütel kodukoldelt lahkuma? Kas ta tõesti lootis koju jõudes, et daam ei ripu võistleja kaenlas? Sellest hoolimata, söör rüütel, joon ma selle karika sinu ja kõigi truude armastajate terviseks, kuigi ma kardan, et sina ei kuulu nende sekka. (nende sõnadega võtab kandle ja algab rõõmsat laulu) “Paljasjalgne munk”

Kui aasta või paar, sõber, aega sa saad,

et rännata läbi kõik maailma maad,

siis õnne vaid seal võid leida sa eest,

kus kohtad head munka, head paljasjalg-meest.

Kui leedi auks aadlimees taplusse läeb

ja surmava haavaga siruli jääb,

siis pihin meest ruttu, sest daam ootab mind:

ma lohutan teda. Mis ihkaks veel rind?

Munk igal pool, kuhu ta sammu ka seab,

head-paremat alati omaks seal peab.

Ja kõiki, mis pühamees iganes vajab,

ta võtab ja kodus on igaski majas.

Hea peredaam mungale õlutki toob,

et uinaku alla too tublisti jooks.

Ja peremees voodistki ilma siis jääb,

sest munk sinna magusalt puhkama läeb.

Sind tervitan, paljasjalg-vaimulik mees,

sind, kiriku võim, kartus kuradi ees!

Jah, okkata roose võib noppi vaid see,

kes mungana elab ja käib oma teed.

Must rüütel – Tõepoolest, sa laulad hästi. Tore ilmalik ajaviide.

Munk – Ilmalik? Ma naeran selle süüdistuse üle. Oma kohuseid kabeli ees täidan ma tões ja vaimus. Iga päev kaks messi, hommikupalve ja õhtupalve, lõunal, hilisõhtul ja öösel aved, credod, paterid…

Must rüütel – Välja arvatud kuuvalged ööd, kui pead vahti, lased vibu ja palvetada pole mahti.

Munk – Väljaarvatav välja arvatud. Nagu meie vana abt ütlema õpetas, kui häbematud ilmalikud võhikud peaksid pärima, kas ma kõigist meie ordukommetest kinni pean.

Must rüütel – Salapärane munk, mina olen kuulnud palju teateid ja lustakaid lugusid kellestki vaprast  metsavennast, keda Robin Hoodiks kutsutakse. Kindlasti tead ka sina teda. Mul oleks huvi temaga kokkusaada, sest ma olen kuulnud, et ta siinsetes paikkondades nagu õiglane kuningas valitseb. On see tõsi, et too kartmatu lindprii suure hulga seadusevastaseid julgeid ühe mütsi alla on koondanud?

Munk – Tõepoolest, olgu kõigevägevam talle armuline, kui tervel Inglismaal valitseb segadus ja meeleheide, siis meie metsades võib tunda end julgelt nagu kuningas Richardi ajal.

Must rüütel – Minu mõõgapideme juures, ma pean selle asja käsile võtma ja tolle vahva mehe üles otsima. Ehk oskad sina anda mulle viiteid, kuidas teda kohata. Ma annaksin heal meelel sada naela, kui saaksin näha, mis elu ta Sherwoodi laanes elab.

Munk – Sellist soovi, tubli rüütel, ei ole kuigi raske täita. Kui sa oled valmis loovutama sada naela, võin ma korraldada mitte üksnes kohtumise tolle mehega, vaid ka pidusöögi tema juures Sherwoodis.

Must rüütel – See oleks mulle igati meele järele, aga kuidas mõtled sa mind Robin Hoodiga kokku viia?

Munk – Aga nõnda. Sa tuled koos minuga ja paned selga musta mungarüü, mille alla pistad kukru saja naelaga. Homme hommikul asume teele Nottinghami linna poole ja kui ma väga ei eksi, siis sööme Robini juures lõunat veel enne kui päev õhtusse jõuab.

Must rüütel – Mulle meeldib su plaan ja homme proovime järele, kas ta ka midagi väärt mees on. Olen ma õigesti kuulnud, nagu mulle on räägitud, et see Robin Hood ei ole tollest ajast peale, kui ta lindpriiks kuulutati, tilkagi kellegi verd valanud?

Munk – Tema kaitseb ennast ja oma kodakondseid kõigi võimalike vahenditega, aga ülekohtust verd ei ole tema kätel küll piiskagi, selles võib söör logard kindel olla. Kui me nüüd oleme kaunikesti rõõmsa plaani välja haudunud, siis võtku mu sõber veel viimane karikas. Mina aga toimetan ära need tinapudelid, mille sisemus mu peas möllab. Drink hael, homme tõotab tore päev tulla!

VIIES PILT

Munk ja mungaks riietatud Must rüütel on teel Robin Hoodi juurde.

Munk – Püha Martini nimel, ma tahaksin, et mul oleks tähtsate asjade meelespidamiseks parem pea. Siin me nüüd oleme: asusime nõnda teele, et ei võtnud tilkagi joodavat kaasa. Praegu annaksin ma viiskümmend naela selle eest, et oma janu kustutada. (vaevalt on seda öelnud, kui metsast astub välja Väike John)

Väike John – Tõepoolest, vaga vend, (võtab Musta rüütli ratsu valjastest kinni) ei oleks sugugi kristlik nii väärt pakkumisele vastamata jätta. Meie peame siin lähedal kõrtsi ja viiekümne naela eest anname sulle mitte üksnes tubli sõõmu veini, vaid lisaks kõige vägevama pidusöögi, mis iganes sinu suulage kõditanud on. (paneb näpud suhu ja laseb kuuldavale läbilõikava vile, sedamaid kargavad tihnikust välja mõned tursked metsamehed)

Must rüütel – No mis see nüüd olgu, mees? Kas sul pole vähimatki lugupidamist meiesuguste pühade meeste vastu?

Väike John – Mitte raasugi, sest vaadake, teiesuguste rikaste munkade kogu pühaduse võiks poetada sõrmkübarasse ja tubli õmbleja ei tunneks seal midagi ees olevat.

Munk – Häbene ometi, Väike John! Kas sa mind siis ära ei tunne? (kergitab kapuutsi)

Väike John – Oh sa mu meie! Püha Copmanhursti munk, vend Vops, no miks ma sind ära ei tunne, vagaduse üllas eeskuju. Terekest teile. Kuhu sa teel oled ja kes on see vend sul kaasas?

Munk – Meie oleme teel Robin Hoodi juurde. Minu kaaslasel on mingi asi temaga ajada.

Väike John – Pealik rõõmustab kindlasti kui sind näeb. Õigupoolest oli just temal plaan sinu kabelit külastada, kuid nagu ütleb vanasõna: “Kus häda suur ja karvane, seal abi kiire ja siidine.” (pöördub Musta rüüli poole) Kas ei tahaks sa oma peakotti korraks tagasi lükata, sest ma vaataksin hea meelega sulle näkku?

Must rüütel – Ei, ma ei tohi oma peakotti tagasi lükata, sest ma olen tõotanud, et keegi ei näe mu nägu enne Robin Hoodi.

Väike John – Varja ennast siis rahumeelega ja jäägu minust kaugele mõte sundida kedagi tema tõotust murdma. Aga ma ei kahtle, et sul on kaasas kõhukas kukkur, mille eest meie kõrtsis oma arvet tasuda. Näita oma kukrut, auväärne vend, või muidu pean ma sind viimati veel paljaks koorima, et seda ise üles otsida.

Must rüütel – Ära tarvita vägivalda. Siin on mu kukkur, aga ära söenda oma kätt meie isiku külge panna.

Väike John – Ohoo, millised uhked sõnad. Oled sa Inglismaa kuningas, et minuga sedaviisi räägid? Viiskümmend naela, nii nagu sa ise kauba hinna taeva poole hüüdsid, ülejäänu saad tagasi. (hõikab oma mehi ja varsti jõutakse suure tamme juurde) Robin, võta külalised vastu!

Robin – Ennäe imet, vend Vops koos kaaslasega. Mul on hea meel nii vagade külaliste üle. Õigupoolest on mul üks oluline jutt sinuga ajada, püha  Copmanhursti munk, aga jäägu see homme hommikuks, sest hommikused jutud kannavad head vilja.

Must rüütel – Minu hingeõnnistuse nimel, sinu ümber on tõesti kenakene hulk noori mehi, vapper Robin Hood. Ma arvan, et isegi kuningas Richard tunneks rõõmu sellise ihukaitse üle.

Robin – Need siin pole sugugi veel kõik, sest kuuskümmend meest on Will Stutely’ga mujal asju ajamas. Mis aga puutub kuningas Richardisse, siis ütlen ma sulle, vend, et meie hulgas pole ühtki meest, kes ei oleks valmis tema eest oma verd valama, nagu oleks see paljas vesi. Teie, vaimulikud, ei mõista meie kuningat õigesti hinnata, aga meie, vabatmehed, armastame teda truusüdamlikult kõigi tema vaprate tegude pärast, mis sarnanevad nii väga meie endi tegudele. Nääps, too õlut ja veini, neil auväärsetel meestel on kindlasti janu ja kuna nad on rikkalikult maksnud, siis peavad nad saama ka parimat mis meil on. (võetakse karikad)

Must rüütel – Ma olen kuulnud, et sul olevat suurepärased laskurid. Kas sa ei tahaks meile natukene seda kunsti näidata?

Robin – Suurima rõõmuga. Me näitame oma külalistele alati hea meelega kõiki oma oskusi. Nagu ütleb vana hea Swantholdi taat: “Sellel peab küll kivist süda olema, kes puurilinnukestele kõige paremat ei paku.”

Väike John – (ütleb mungale kavalalt, nii et Robin vist ei kuule) Kuulsid mis meie pealik ütles? Kui tal iganes mõni armetu mõtteterakene pähe turgatab, ajab ta selle otsekohe tolle vana hea Swantholdi-taadi kaela, jumal ise teab, kes see sihuke on, nii et too vaene mehike peab ringi käima, kõik meie pealiku arupudemed ja nipped-näpped turjal. (vahepeal on lilledest ja okstest vanik üles tõmmatud)

Robin – Noh, poisid, see on kena märklaud. Igaüks teist laseb selle pihta kolm noolt ja kui keegi kas või ühe noole mööda laseb, saab ta Will Punakuue käest kõrvakiilu.

Munk – Kuule aga. Sa annetad oma vägeva nõo kõrvakiile, nagu oleksid need mõne matsaka piiga patsutused. Võib olla tahan ka mina proovida.

Robin – Kulla vend Vops, mina arvan, et sul on kõrvad sama kõvasti pea küljes kinni kui paavstil endal. Tehke algust, mu vaprad poisid. (mehed hakkavad oma täpsust näitama ja esimene, kes ühe noolega eksib on Lahke Arthur)

Will – (õrnal ja mahedal häälel) Tule aga siia, mees. Ma olen sulle midagi võlgu ja see tuleb jalamaid ära õiendada. (Lahke Arthur saab, plauh, kõrvakiilu ja lendab meeste naeru saatel jalad ees rohu sisse)

Must rüütel – (endamisi) Kõigi pühakute juures, ma annaksin tuhat naela, et see mees oleks minu kaardiväes. (nüüd võtab Robin ise vibu, kuid oh häda, nool lendab tolli jagu vanikust mööda)

Robin – Pagan võtku! Sellel noolel oli halb sulg, ma tundsin seda just siis, kui ta mu sõrme vahelt lendu läks. Andke mulle üks korralik nool ja ma ajan sellega kepi lõhki.

Will – Ei, armas pealik, sul olid olemas kõik võimalused, aga sa lasid ikkagi märgist mööda. Ma olen valmis vanduma, et see nool oli niisama hea kui iga teinegi, mis siin täna lendu lastud. Tule aga siia, ma olen sulle midagi võlgu ja tahaksin selle kohe ära tasuda.

Munk – Mine aga mine, vapper Robin. Ja minu õnnistus olgu sinuga. Sa jagasid nii lahkesti neid Will Punakuue patsutusi, et oleks kahju, kui sa oma osast ilma jääksid.

Robin – Niisugust asja ei või olla. Mina olen siin kuningas ja ükski alam ei tohi kuninga vastu kätt tõsta. (mõtleb järele) Aga, siiski. Kui isegi kuningas Richard  võib end ilma häbenemata püha paavsti tahte alla heita ja temalt patukahetsuse korras karistuse vastu võtta, siis alistun ma sellele vagale mungale, keda ma ei tunne ja võtan oma kõrvakiilu tema käest vastu. (pöördub Musta rüütli poole) Ma palun sind, vend, kas sa ei toimetaks minu karistamist oma püha käega?

Must rüütel – Suurima rõõmuga. Noh, poisid, tehke talle muru peal ruumi.

Robin – Kui sa mind uperkuuti lööd, annan ma sulle su viiskümmend naela lahkesti tagasi, aga arvesta sellega, vend, et kui sa mind murule pikali ei siruta, võtan ma sinult su kelkimise pärast viimase kui veeringu ära.

Must rüütel – Olgu nii. Olen nõus proovima. (käärib käise ülesse ja Robin jääb pungis silmi vägevat käsivart vahtima, siis aga ajab jalad harki, et muigel sui hoopi oodata, kuid hoop niidab ta jalust)

Robin – (püsti tõustes, kätt iga natukese aja tagant ettevaatlikult kõrva juurde tõstes ja seda õrnalt sõrmeotstega puudutades) Will Punakuub, loe sellele sellile tema viiskümmend naela pihu peale. Ma ei taha teda ega tema raha nähagi. Susi teda söögu koos tema kõrvakiiludega! Oleksin pidanud oma osa ikka sinu käest vastu võtma, sest nüüd kardan ma, et olen igaveseks kõrvakuulmisest ilma jäänud. (teeb naljakaid grimasse)

Must rüütel – Ole tänatud, mees ja kui sa iganes veel teist sellist lopsu peaksid soovima, siis tule aga minu juurde ja ma anna selle sulle täiesti tasuta.

Robin – Pagana pihta, see meeldiv tutvus läks mulle maksma kõrvakuulmise ja veel viiskümmend naela pealekauba. (kostab piilurite hoiatusvile ja metsast ilmub lagedale Gurth, kes tuleb Robini juurde)

Gurth – Robin Hood, üllas röövel, ma näen et sul on täna külalised, aga võta mind viivuks kuulata. Parun Ralph de Vipont on prints Johni vastu mässu tõstnud ja nüüd liiguvad tema sõjaväed Lincolni linna vastu, et see tormijooksuga valutada. Tema tee peale jääb Locksley külake ja sealsed elanikud palusid mul sinu käest abi paluda, et sa oma meestega tuleksid ja korda peaksid, sest on teada, et vägede liikumisel ei säästeta ei hunte ega lambaid.

Robin – Ole sa tänatud, tubli narr. Minu piilurid tõid hommikul samasuguse teate ja ma võin kinnitada, et ohtu ei ole karta. Võtab paar päeva aega, enne kui nad minu sünnikülani jõuavad. Ma jälgin väehulkade igat sammu suure hoolega.

Must rüütel – (lükkab oma peakoti hooga tagasi ja küsib kõuehäälel) Mida see peab tähendama? Pealetung on alanud ilma minu korralduseta.

Robin – Ahaa, nüüd tunnen ma teid ära, söör rüütel. Teie olite see, kes otsustas inglaste võidu välismaalaste üle Nottinghami turniiril.

Must rüütel – Ja mis sellest järgneb, kui teie õieti aimate, tubli vabamees?

Robin – Siis peaksite minu arvates olema sama hea inglane kui rüütelgi.

Must rüütel – (kõlava häälega rõhukalt) Te ei või kedagi leida, kellele Inglismaa ja iga tõsise inglase elu oleks kallim kui minule.

Robin – Kuidas on teie nimi, söör rüütel?

Must rüütel – Mina olen Inglismaa Richard.

Robin – Richard Lõvisüda! (kõik langevad põlvili)

Richard – Tõuske üles, mu sõbrad, sest oleks kahju, kui lõbus päev lõppeks sellisel moel, et see rikuks kõik temast saadud rõõmud. Ja sina, tubli Locksley…

Robin – Ärge nimetage mind Locksleyks, mu isand, vaid hüüdke mind nimega, mille kõla on, ma kardan, liiga kaugele kostnud, et ta poleks teie kuninglikesse kõrvadesse ulatunud.  Juba ammu olen ma Sherwoodi Robin Hood.

Richard – Röövlite kuningas ja tublide poiste vürst, kes poleks sinu nime kuulnud. Kuid ole kindel, vapper Robin Hood, mitte ainsatki sinu tegu, mida sa minu äraolekul segaste aegade tõttu oled teinud, ei tohi karistusega mälestada.

Gurth – Vanasõnal on õigus: “Kui kass on majast läinud, eks hiir siis sahvris käi.”

Richard – Gurth, oled see sina? Nii kaua pole sinu häält kuulnud. Ma arvasin juba, et sa oled peitu pugenud.

Gurth – Mina peitu pugenud! Millal olete näinud, et narrus oleks vapruse maha jätnud?

Richard – Ma tean, et sa oled mulle alati truu olnud, terava keelega narr. Võta maha võru oma kaelast, sest minu tahtel ei ole sa nüüdsest peale enam ori. Sa tuled koos minuga Londonisse ja sinust saab minu isiklik kojanarr.

Munk – (on põlvili ja palvetab alandlikul häälel) Confiteor! Confiteor! Pihin ja tunnistan.

Richard – (tema poole pöördudes) Miks nii rusutud, hull preester? Kardad sa, et su piiskop teada saab, kui usinalt sa neitsi Mariat ja püha Dunstani teenid? Ära karda, Inglismaa Richard ei lobise välja ühtegi saladust, mis talle pudeli juures on usaldatud.

Munk – Mitte seda, armuline valitseja. Ma ei karda kõverat keppi, vaid valitsuskeppi. Miks pidin ma küll issanda poolt võitud mehele herneid pakkuma!

Richard – Ah sealt puhub tuul. Aga tõepoolest, ma olen need herned juba unustanud, pealegi said herneterad enestele väärilise kaaslase pasteedi näol, lisaks veel väga head veini.

Munk – (teeb alandliku ja silmakirjaliku näo) Ja ometi, ma ei tea, missugust karistust ma selle pühadust teotava teo eest peaksin kandma.

Richard – Vend, ära räägi sellest enam. Ma arvan, et parem oleks kirikule ja sinule eneselegi, kui ma muretseksin sulle loa mungakuuest loobumiseks, nii et sa võiksid vabamehena meie isikliku kaitseväe teenistusse astuda, nagu sa olid tänini püha Dunstani altari teenistuses.

Munk – Mu isand, palun kõige alandlikumalt andeks, lootes, et te mu vabandust tähele panete, kui ma ütlen, et teie ei tea, kui hirmsasti laiskuse patt minu üle võimust on võtnud. Püha Dunstan, olgu ta meile armuline, seisab rahulikult oma nurgas, kuigi ma palvetamise unustaksin rasvase metspuki pärast. Mõnikord jään ööseks kodunt ära, mõni teab kuhu, aga püha Dunstan ei kaeba, tema on vaikne ja rahulik isand, nagu puukuju kunagi. Kuid vabamehena oma kuninga ihukaitsjaks olla, au on kahtlemata suur, aga kui ma peaksin sammukese kõrvale kalduma kuhugi mõnda leske trööstima või metslooma tapma? Ma palun, mu hea isand, jätke mind nõnda, nagu te mu leidsite ja unustage need herned, need herned!, või kui te mind tahate lasta oma lahkuse osaliseks saada, siis võtan ma tänulikult vastu kõige pisemagi annetuse püha Dunstani altarile.

Richard – Mõistan ja püha munk peab minu jahiloomadest Sherwoodi metsades osa saama. Kuid pane tähele, igaks aastaajaks määran sulle ainult kolm pukki ja kui need kolm tapetut kolmekümmet ei vabanda, siis pole ma kellegi kristlik kuningas ega tõsine rüütel.

Munk – Teie kõrgus olgu kindel, et püha Dunstani õnnistusel kasvab teie poolt määratud rikkaliku saagi hulk.

Richard – Selles ma ei kahtle. Ja kuna pukiliha on ainult kuiv toit, siis saab meie keldriülem käsu iga aasta sulle anda ankur kanaari veini ja kolm aami kõige kangemat õlut. Kui see sinu janu ei suuda kustutada, siis tule minu juurde kuningakotta, kus sa minu viinakallajaga tutvust pead tegema.

Munk – Kuid püha Dunstan?

Richard – Saab peakatte, ametikuue ja altarivaiba. (lööb risti ette) Aga naljast ei tohi me tõtt teha, sest muidu võiks jumal meid nuhelda, et me enam oma lolluste kui tema au ja austamise peale mõtleme.

Munk – Mina vastutan oma kaitsepühaku eest!

Richard – Vastuta iseenese eest, munk. (Robinile) Noh, kuidas on, kas su kõrv on veel liiga kurt, et mu juttu kuulda?

Robin – Ainult surm saab mu kõrvad nii kurdiks teha, et nad enam majesteedi häält ei kuule. Mis aga puutub kõrvakiilu, mis teie majesteet mulle andis, siis ütleksin ma, et ehkki mul võib palju patte hinge peal olla, sai karistus nende eest igatahes kuhjaga kätte mõõtetud.

Richard – Arvad sa? Ära võta oma patte nii kergelt, kulla Robin. Aga pole viga, tõsta silmad. Siinsamas annan ma sulle ja su salgale kõik täielikult andeks. Kuid ma ei saa tõesti lubada teil mööda metsi ringi luusida, nagu te siiani olete teinud. Sellepärast haaran ma kinni su sõnast, kui sa ütlesid, et oleksid valmis mind teenima ja sa tuled koos minuga. Me võtame kaasa ka selle vahva selli Väikse Johni, samuti sinu õepoja Will Punakuue ja teised ülejäänud, kes soovi avaldavad. Mul on vaja vapraid mehi, kellest saaks minu sõjavägede tuumik, sest ma olen otsustanud kogu maal korra ja seadused jälle kehtima panna. Kas sa oled valmis minule abiks olema, et see koorem taas rööbastele lükata?

Robin – Tuhat korda nõus.

Richard – Lasku põlvili, kuulus röövel Robin Hood. Sinu loomuomadused ja teod väärivad kõrgemat seisust, kui vabatmees Sherwoodi metsadest. Ma pärjan su krahvi tiitliga. (lööb Robini mõõgaga sööriks) Isa, poja ja püha vaimu nimel. Tõuse üles, söör Robert of Huntingdon.

Robin – Kuningas näeb kaugele ja mõtleb kõrgeid mõtteid. Aga minul on üks asi ajada, mis väike ja märkamatu näib. Armastus on vägede liigutaja selles maailmas ja truud armastajad saagu minu poolt paari pandud, nii nagu lubatud. Homme peetagu rändlaulik Oru Allani pulmad ja tema tahan ma endaga Londonisse kaasa võtta. (häbelikult) Samuti oma mõrsja leedi Marioni. (Oru Allan astub ette)

Richard – Jumala eest, kui su laulmine vähegi su väljanägemisele vastab, siis peab see küll kena olema. Ole hea, löö üks lauluke lahti ja lase meil oma kunstist aimu saada.

Allan – (libistab kergelt üle harfi keelte ja kui ümberringi kõik on vaikinud, alustab laulu)

Kus oled sa viibind, mu tütar?

Ma kõndisin kaldal kaljude pääl,

kus lainetab otsatu veeväli sääl,

kus kaardub tinase taeva äär

ja kurvalt kaeblevad tuuled.

Mis nägid sa sääl, mu tütar?

Üks laevuke sõudis sääl voogudes

ja vesi tuiskas ta täävi ees

ja vesi ta ümber kohas ja kees

ja kurvalt kaeblesid tuuled.

Kes sõitis seal laevas, mu tütar?

Mees seisis sääl valgete purjede all,

ja juuksed voogasid õlgadel tal,

ja seisis õlgade varjus Suur Hall

ja kurvalt kaeblesid tuuled.

Mis tegi ta sulle, mu tütar?

Kolm korda suule ta suudles mind.

Siis taevaõndsuses paisus mu rind

ja lainetas valus kui vetepind.

Ja kurvalt kaeblesid tuuled.

Miks vaikid nii järsku, mu tütar?

Kuid tütar päriselt vaiki jäi

ja istub elutult longuspäi.

Ta pale on kaame, ta süda ei käi.

Ja kurvalt kaeblesid tuuled.

Richard – Sul, Allan, on nii imeilus mahe hääl, et see kummaliselt mu südant liigutab. Tõele au andes on sul ilusam hääl kui Blondellil ja tema oli minu meelest parim laulik, keda ma eales olen kuulnud.

Allan – Teie kõrgeausus! Ma olen tänulik ja uhke. Teie lahkel loal, kuivõrd ma olen nii kindlasti hakanud Robin Hoodi sõnadesse uskuma, siis kutsun teid ja kõiki siinviibijaid oma pulma, mis veel nädal aega tagasi oli vaid kehatu unistus.

KUUES PILT

Väike kirik jõe kaldal. Robin ja tema salk võtavad kiriku esisel varakult kohad sisse.

Robin – Tõesti, seesinane armas maailm on ühtviisi kena nii siin kui sealpool laanepõues. Kes nimetab seda hädaoruks? Minu arust on see üksnes meie endi meeletumedus, mis maailma süngeks teeb.

Munk – Sa ei mõtle ka millegi muu kui üksipäinis ilmalike asjade peale. Ometi on selle ilma hädade ja murede vastu paremaid abinõusid kui õllejoomine ja säravad silmad, nimelt paastumine ja vaga mõtiskelu. Vaadake mind, kas ma olen mureliku mehe moodi? (mehed puhkevad naerma)

Robin – Ma tahaksin nüüd, et üks teist vahti peaks ja mulle teataks, kui keegi kiriku poole tuleb. Roni üles puu otsa, Will, nõnda et sa sealt kõike näeksid. Noh, räägi meile, mida sa näed?

Will – Ma näen sõudmas valgeid pilvi ja tunnen puhumas tuult, ja kolm musta varest lendavad üle küngasmaa, kuid rohkem ei näe ma midagi.

Robin – (mõne aja pärast) Noh, ütle meile, mida sa nüüd näed?

Will – Ma näen puid õõtsumas taeva taustal ja üht parve tihaseid paberituusti kallal nokkimas ja vana kindluse varemeid, mille parempoolne torn hakkab lagunema, kuid rohkem ei näe ma midagi.

Robin – (mõne aja pärast) Mida sa nüüd näed?

Will – Ma näen tolmu tõusmas maantee peal ja kahte kena tüdrukut, kes jäätist limpsivad, ja nüüd näen ma hulka rahvast tulemas kiriku poole. Robin, piiskop on kõige ees ja tema järel tulevad pruut ja peigmees.

Robin – (püsti karates) Aja end üles, vaga mees. Liiguta ennast nüüd ometi, vend Vops. Too seal, kes kiriku poole tuleb, on üks sinu seisusest. Mine ja räägi temaga ja poeta end kirikusse, nii et sa platsis oleksid, kui sind vaja läheb. Meie, Väike John, Will Stutely ja mina, järgneme sulle üsna pea. Teised peitke end tihnikusse ja oodake.

Munk – Tervist vend, las ma aitan sind. (võtab piiskopi käest ilmatusuure võtme ja aitab kiriku ust lahti keerata)

Piiskop – Kes sa oled, armas vend? Kust sa tuled ja kuhu sa lähed?

Munk – Nõndamoodi kostan ma su küsimise peale, vend. Ma olen Copmanhursti munk ja siit kaugemale ma ei lähegi, kui sa lubad mul jääda laulatusele, mis siin aset peab leidma. Ma tulen allika-orust ja olen üks vaene eremiit.

Piiskop – Muidugi, sa oled teretulnud, vend. Tänasel päeval saab siin toimuma auväärse templirüütli söör Brian de Bois-Guilberti ja neiu Elleni laulatustseremoonia ja mul ei ole midagi selle vastu, kui sa seda pealt soovid näha. (astuvad kirikusse, piiskop teeb ettevalmistusi laulatuseks ja juhatab pruudi ja peigmehe sametpatjadele põlvili) Põlvitage ja palugem!

Robin – (kirikusse astudes) Oota vähe, austatud piiskopi-isand.

Piiskop – Sina! Aina sa tuled ja segad ennast sinna vahele, kuhu sind pole kutsutud.

Brian – Piiskop, kas sa tunned seda kelmi?

Robin – Mina ise, kõrgeauline. (astub Elleni ette) No mis see nüüd olgu? Mida ma näen? Neil palgeil on liiliad, aga mitte roosid, nagu oleks kohane nägusale mõrsjale. See laulatus ei kõlba kuhugi. Sina, uhke rüütel, oled rikas ja kuulus. Kas sa arvad, et rikkusega saab nii õrna tütarlapse südant võita? Ei, ütlen ma sulle, see ei või sündida, sest sina ei ole tema südamearmsam.

Elleni isa – Mis see nüüd on? (sisse tulevad Väike John ja Will Stutely, astuvad Robini kõrvale ja paljastavad mõõgad, nende kõrval on Oru Allan) Kas see oled sina, Oru Allan, kes kogu selle segaduse on sepitsenud?

Robin – Ei, see olen mina ja mu nimi on Robin Hood. (pulmarahvas ahhetab) Ärge kartke, mul ei ole teie vastu kõige vähematki kurja mõttes. Kuid siin seisab ilusa Elleni kihlatud peig ja temaga läheb ta paari või muidu saab mõni teie hulgast tulist valu tunda.

Elleni isa – Mina igatahes ütlen ei! Mina olen tema isa ja ta läheb söör Brian de Bois-Guilbertile ja ei kellelegi muule.

Brian – (uhkelt) Ei, mees, sa võid oma tütre tagasi võtta. Pärast selliseid alandusi ei abiellu ma temaga, kui ma seeläbi ka kogu Inglismaa endale saaksin. Ma ütlen sulle otsekoheselt ja selgelt: ma armastasin sinu tütart ja oleksin ta üles tõstnud nagu kalliskivi sealaudast. Kui sa, tüdruk, võtad ennemini puruvaese rändlauliku kui kõrgestisündinud rüütli, siis jäägu sulle su valik. Mul on häbi, et ma pean siin niimoodi seisma keset seda karja ja kui ma pulmapäeva puhul poleks oma mõõka maha jätnud, siis ei oleks sina, Robin Hood, nõnda karistamatult mu teele julgenud astuda.

Will – Talitse oma viha, rüütel, sest sa räägid krahv Robert of Huntingdoniga. Sina, uhke normann, oled nagu tuulelipp, aga oota, kuni sa kirikust välja lähed. Seal ootab sind üllatus, mis su kõrvad häbist punetama paneb.

Piiskop – Ka minul ei ole siin enam midagi teha.

Robin – Pea kinni, piiskopi-isand. Ma tahan, et kõrge kirikuisa oleks tunnistajaks, kui noored paari laulatatakse.

Piiskop – Seda ei saa sündida. Nad ei ole kombekohaselt maha kuulutatud ja siin ei ole kedagi, kes võiks nad maha kuulutada. Mina seda oma peale ei võta.

Munk – (hüüdes) Mis sa ütlesid? Pole preestrit või? Heldeke, siin seisab üks igal ajal niisama püha mees kui sina. Mis aga puutub mahakuulutamisse, siis selle õlekõrre taha me küll pidama ei jää, vend, sest ma kuulutan nad kohe ise maha. (ja vana lugulaul teab rääkida, et kuigi kolmest korrast oleks aidanud, kuulutas ta nad maha üheksa korda järjest)

Robin – (pöördub Elleni isa poole) Anna nüüd oma õnnistus tütre abielule selle vabatmehega ja kõik on kombes. Väike John, ulata mulle kullakotid. Vaata, talumees. Siin on kakssada säravat kuldnooblit ja ma loen nad sulle peopeale kui tütre lunaraha. Kui sa aga ei anna oma õnnistust, laulatatakse nad sellest hoolimata, kuid sa ei näe punast krossigi. Vali!

Elleni isa – Noh, kui plika tahab minna oma teed, mingu siis pealegi. Ma mõtlesin temast leedi teha, aga kui ta just tahab olla see, kes ta saab olema, ei ole mul temaga siitpeale enam mingit pistmist. Sellegipoolest annan ma talle oma õnnistuse, kui ta nagu kord ja kohus laulatatakse. (algab laulatus)

Munk – Kas sina Ellen, Edward Deirwolfi tütar, võtad oma meheks Oru Allani, ja lubad olla tema kõrval nii rõõmus kui viletsuses, nii rikkuses kui vaesuses ja hoida truu abikaasana oma mehe südames armastuseleegi kõrge vanaduseni? Kui see on sinu tõsine soov ja kindel otsus, siis vasta valjusti jah.

Ellen – Jah!

Munk – Kas sina Oru Allan, ilma isa ja emata kasvanud, võtad oma naiseks Elleni ja lubad olla tema toetaja ja lohutaja, halastaja ja toitja, raskuste kiuste kanda truult oksaraokesi armastuselõkke püsimiseks kõrge vanaduseni? Kui see on sinu tõsine soov ja kindel otsus, siis vasta valjusti jah.

Allan – Jah!

Munk – Mina kuulutan teid meheks ja naiseks, mu lapsed. Õnnistagu püha neitsi Maria teie elukäiku, aamen.

Robin – Ja nüüd palub Oru Allan kõigile siinviibijaile öelda, et te olete kutsutud osavõtma rõõmsast pulmatrallist kirikuesisel platsil. (õnnitletakse pruutpaari ja kõik väljuvad kirikust, kus neid võtavad vastu Robin Hoodi metsameeste lustlik salk, metsasarvede huiked, külarahvas ja kuningas Richard, kes just jõudis kohale, koos Eleanoriga)

Algab tants ja lõpuks mängitakse Robinile ja Marionile maha pruudipärg.

SEITSMES PILT

Aastate pärast tulevad Robin ja Marion, Oru Allan ja Ellen, ja Väike John tagasi

vanasse laande.

Robin – Vaata Väike John, kas näed seda armi tolle tamme tüvel? Seda tegi sinu nool, kui sa hirvesokust nii haletsusväärsel kombel mööda lasid. See oli selsamal päeval, kui me raju kätte jäime ja pidime vana kõrtsmiku juures peavarju otsima.

John – Näedsa, üks kross. Vedeleb vist siin veel sellest ajast, kui me kunagi  nelja tursket kerjust kohtasime. Mäletad, olid need alles naljahambad. Juht, kes pimedat mängis, küsis minu käest: “Oled sa kunagi tampinud mõnd kundemundet Rooma-rajal tenga pärast pungas?”

Robin – Ja sina jäid talle mokk töllakil otsa vahtima. (vaatab ringi) Igale poole, kuhu silm laskub, tõuseb mõni lugu meelde.

Allan – Siin oli lõkkeplats, mille ääres Will Punakuub õhtuti vägevaid lugusi pajatas. Mäletate Carodoc Kidukäe kangelaslugu?

John – Mäletan, miks ma ei mäleta.

Ellen – See tundub nii ammu olevat.

John – Marion ja Ellen, tulge, vaadake. (haarab kumma kumbagi kaenlasse) Siit läks rada kõrtsi juurde, kust ta siit. Selge pilt, keegi ei kasuta, mehepojad on ilma mööda laiali, rada on rohtu kasvanud.

Robin – Jah, aega on palju mööda läinud. Vapper Richard on surnud. Ta suri nagu lõvisüdamega kuningale kohane, rüütliväe eesotsas, murdumatu ja ohte trotsiv.

Marion – Richardi suma tõi kaasa stagnatsiooni. Ei ole meie kuningriigis enam tema üllast vaimu lehvimas.

Robin – John on kuningas..

Marion – John on teistsugune kuningas.

Robin – Meie oleme tema alamad ja sinna pole midagi parata.

Marion – Ta on kaval ja tark ja ettenägelik, aga sellegipoolest kardab kogu aeg reetmist.

Robin – Nii see on, olen nõus.

Marion – Miks ta sinu puhkusega viivitas, miks ta mõttesse jäi, kui sa palusid luba oma kodukanti külastada? Sellepärast, et ta kardab. Ta ei usalda sind, Richardi endist ihukaitseülemat. Tema huvides oleks sind Londonis, õukonnas, pideva tähelepanu all hoida.

Robin – (urisedes) “Kolm nädalat, krahv, kolm nädalat ja mitte päevagi rohkem.”

Allan – Robin, sa oled hajevil.

Robin – Siin on liiga ilus. Need paigad tuletavad mulle noorusaega meelde.

John – Saaks nüüd kuskilt janujagu kanget õlut, siis viskaks rahuliku südamega rohu sisse külili.

Robin – See amet pole mulle kunagi eriti meeldinud. Õukonnas aga vaata kogu aeg ette, et sa takti vastu ei eksi ja pieteeti tunned. Takt ja pieteet, takt ja pieteet. Kurat, võtaks! Vanal heal Inglismaal võtavad prantsuse kombed võimust.

Marion – Me saaksime ka siin päris hästi hakkama.

Robin – Kas sina , Marion, arvad nii?

Marion – Inimene tahab alati sinna tagasi, kus ta kunagi õnnelik oli.

Robin – Tõepoolest. (mõtlikult) Allan, kas mu hõbedane jahisarv on sinu käes? Vaatame, kas selles lanes on veel mõni kõrv, kes märguannet kuuleb. (Allan ulatab jahisarve ja Robin puhub nagu vanadel headel aegadel, mõne aja pärast tormavad kohale Will Stutely, Will Punakuub, Lahke Arthur, Mölder Nääps ja teised)

Punakuub – Ohohohhoo, Robin, sina!

Stutely – Ennäe imet!

Nääps – On see tõesti tõsi!

Arthur – Robin ise, tohhoo pele! Tere sõbrad! Ja John ka! (käib maruline kaisutamine ja imestamine)

Robin – (vaatab udusel pilgul enese ümber) Nüüd siin panen ma maha Huntingdoni krahvi tiitli ja võtan endale uuesti tagasi sellest hoopis üllama:  vabatmees Robin Hood. Ma vannun, et need laaned muutuvad taas elavaks. Siin hakkavad kõlama julgete rõõmsad hõiked.

John – Oleme siit liigagi kaua ära olnud. Nüüd tallame uue raja ja kõrtsmik saab vanad kliendid tagasi.

Stutely – Selle rajaga peab ettevaatlik olema. Meie tuttav aus kõrtsmik on ammu surnud. Uus on aga šerifi tallalakkuja.

Robin – Kas šerif on ikka veel vihane?

Punakuub – Šerifil on sedasorti madal loomus, et ta iial ühtki solvangut unustada ei suuda.

Stutely – Richardi ajal ei hakanud ta hammas sulle peale.

Punakuub – Kõik kardavad serifi rasket kätt.

Arthur – See parmu hammustab valusasti. Locksley´s pole ühtegi peret kes poleks tema lonti tunda saanud.

Robin – Siis on niimoodi, et röövlitega tuleb rääkida röövlite keeles. Mis sa arvad, Väike John?

John –  Kas maksab nälginut söömaajaga narrida.

Arthur – Serifil on saamamaitse suus. Talu talu järel langeb tema vägivaldse saagihimu ohvriks.

Robin – Kuuled, John. Šerif on sõjaasjades väike kohalik amatöör, ministeeriumi esindaja. Kiire ja otsustav tegutsemine võib anda häid tulemusi. Will Stutley, teata meestele ja kaeva lahti meie sõjariistade ladu seal koobastikus jõe kaldal. Nähku Sherwoodi vanad tammed lahingut, mille Robin Hood andis šerifile Suureks Õppetunniks.

KAHEKSAS PILT

Šerifi mehed on laane lagendiku serval ja ootavad abiväge. Šerif on täies

lahinguvarustuses ja istub kullerit oodates käsipõsakil palgijupi peal.

Sõdur – Üks mees ootab väljas, söör.

Šerif – (ärkab rasketest mõtetest) Aa, juhata siia.

Gay – (on kummalisse, päris koledasse koeranahksesse vammusesse riietunud) Ma tulin, kui te mind kutsusite.

Šerif – (irvitades) Härra kõrilõikaja, sinu lugu on mulle teada. Kuid sul on võimalus, et seadus sinu kuritegudele läbi sõrmede vaatab.

Gay – Ma vist aiman kuhu te sihite.

Serif – (hõõguvalt) Meil on ühine eesmärk.

Gay – Ma tahan kuulda ülesannet, mis mul täita tuleb.

Šerif – Mine ja tapa Robin Hood. (Gay langetab vaikides pea ja pöördub minekule, seal ratsutab kuller ja tema järel hulk talumehi ja sõjasulaseid metsast esile)

Kuller – Kõrgeauline serif, teatis kuningas Johnilt!

Šerif – Ristilöödu nimel! Mis närused koerad need siin küll on? Mõned on kõverad nagu vibud, teised kõhetud nagu odavarred. Ahaa, Eli Simon, vana rott. Maalige tema vammusele härjasilm, et amburitel oleks kergem tabada. (sõjasulased pahvatavad naerma) Igaüks peab enne lahingut hüva õlut saama. Võidu korral luban ma teile kopsakat valuraha, kaotuse korral aga mitte sentigi. (silub põlve peal paberit ja hakkab lugema) Kuningas John delegeerib käesolevaga kõik õigused röövel Robin Hoodi kahtlustatavana kinnipidamisel minule. Kuningas palub nimetatu kiires korras Londonisse saata, et too seal eluks ajaks Toweri vanglaahelaisse neetida.

Sõdurite juht – Millised on meie positsioonid?

Šerif – Me hargneme, sest Robin Hood ei lähe kunagi otsese rünnaku peale välja. Tema komme on metsast äkki ja valusasti nõelamas käia. Rünnaku korral tõmbame tiivad kokku ja sulgeme kogu jõugu rõngasse. See on hea plaan. Sellepärast sai mehi lisaks toodud. (metsast kostab jahisarve hüüd) See on tema! Tähelepanu! Puhu pasunat! Kõigil rünnakuks valmis olla! (ennem kui ta jõuab suuniseid anda, on Robin Hoodi mehed kohal ja lahing alanud)

Robin Hood on aastaid võidelnud Richardi käe all, sellepärast tegutseb ta targalt ja

kiiresti. Tosinate kaupa jääb tublisid mehi kenade haljaste okste alla kangelt siruli.

Esimene mees, kes selles võitluses langeb, on Nottinghami šerif, kes  prantsatab

pikali maha, nool rinnus ja jääb võitlevate meeste tallata. Paljud mehepojad varisevad

sellel päeval maamulda. Pealikuta jäänud šerifi sõdurid tõmbuvad lõpuks tagasi ja

lahkuvad laanest. Pärast lahingut uitab Robin üksinda ringi, kuni märkab kedagi.

Mees istub seljaga tema poole ja on pealaest jalatallani karvasesse koeranahka

riietatud.

Robin – Kes sa oled, et siin nõndamoodi istud? Võin vanduda, et sihukest ürpi, nagu sul seljas on pole mu silmad elu sees näinud. (võõras vaikib) Kas me oleme kunagi kohtunud, sest midagi sinus tuleb mulle tuttav ette.

Gay – (pöördub pooliti Robini poole) Kes sa ise, lurjus, sihuke oled?

Robin – Mul on tõesti hea meel kuulda sind rääkimas, sest ma hakkasin juba kartma, et tegemist on kurdigas. Oled sa täna hommikul äädikat joonud või nõgeseid söönud, et su jutt niiviisi kõrvetab.

Gay – Minu teod käivad sõnadega kokku, lurjus.

Robin – Oled sina alles vihane vend. Neis paigus elas kunagi üks rõõmus vennaskond, kelle liige ma olin, sellepärast on minu meelest kohasem, kui sina enne oma nime ütled, sest paistab, et sa oled neis paigus võõram kui mina.

Gay – (pöördub Robin poole) Odini luude juures, mina tean, kes sa oled. Sa oled krahv Huntingdon, aga kunagi tunti sind Robin Hoodina. Kuulus oled sa, Robin Hood, vapper ja helde, aga närakas siiski. Nagu kiil oled sa võõra elu lõhki ajanud. Ma ennustan sulle, et sa ei pea mitte rahulikku vanadussurma surema, vaid põlvili armu paludes ja kibedaid pisaraid nuttes.

Robin – Olgu ma neetud, kui ma taipan mida sa öelda tahad. Sind vaevab kibedus, mees.

Gay – (kraaksatab karedat naeru) Ha, ha, ha! Kas mäletad ühte ringmängu aastaid tagasi ja kellega sa seal riidu läksid?

Robin – Muidugi, sest seal juhtus õnnetus, mis pööras mu elu pea peale. Aga kust võid sina seda teada, võõras?

Gay – Mina olen Gisborn Gay. (lükkab koerapeast tehtud kapuutsi peast)

Robin – Gisborn.

Gay – Kuradi vana vimmamees. Ma tulin mägedest alla, et sulle kätte maksta. Sa ei tea, kuidas minu rahuldamata lootused nagu hiired närisid seal minu tõsiste hingevajaduste kallal. Sa ei tea mitte midagi, õnnis mees.

Robin – Olen kuulnud nii mõndagi. Mõrtsukas on sinust saanud, Gisborn. Mõrtsukas, kelle nimega hirmutatakse lapsi.

Gay – (naerab hirmuäratavalt) Kena mõelda, kuidas üks vahva lindprii, nagu Robin Hood, kohtab teist vahvat lindpriid, nagu Gisborn Gay.

Robin – Ma arvan, pole ühtki, keda Robin Hood meelsamini oleks tahtnud kohata kui sind.

Gay – Ma olen tõotuse andnud ja seega, mõtle Marioni peale, kui surmaunne suikud.

Robin – Mürgiõie õudne lehk.

Gay- (näitab sõrmust) Kas tunned ära?

Robin – (ägedalt) See on Marioni sõrmest! Vaiki, sest kõik on selge. Ma tundsin su ära, sõnumitooja. Meie vahel pole juhusel kohta.

Gay – Selle sõlme, mis mind eluaeg on kägistanud, tahan ma nüüd läbi raiuda. (tõmbab mõõga)

Ja läheb lahti kõige metsikum taplus, mida Sherwoodis iganes nähtud, sest kumbki

teab, et kas tema või siis teine mees peab surema ja selles võitluses ei tunta halastust.

Duell käib vahelduva eduga, kui viimaks sihib Gisborn Gay Robini pihta metsiku

surmahoobi ja kuigi viimane selle eest kõrvale kargab, takerdub tema kand hüppel

puujuure taha ning ta prantsatab raskelt selili. “Aita mind, püha Maria!” pomiseb

Robin, kui Gay teda, hambad raevust irevil, ründab. Gisborn tahaks lamaja maa kluge

kinni naelutada, kuid Robin haarab palja käega mõõgaterast kinni ja kuigi see tema

kätte lõikab, suudab ta ometi teraviku kõrvale pöörata, nii et see otse tema kõrval

maasse tungib, haavates Robinit küljest. Enne kui teine jõuab uuesti lüüa, kargab

Robin jalule, käes juba oma tubli mõõk, mis Gisborni kurgu alt läbi lõkab. Gay

pöörab kannal ringi, heidab siis käed metsiku läbilõikava karjatusega üles ja

prantsatab silmili rohelisele murule. Seal tuleb metsast joostes Väike John.

John – (hüüab jooksu pealt) Pealik, mis sinuga on?

Robin – Eks sa näed isegi, ma olen haavatud.

John – Kas see, see vilets.

Robin – Näed, John, selle käigu eest ei põgene keegi, mida saatuseks hüütakse. Ma olen õnnelik, et me siia tagasi tulime.

John – Millest sa räägid, pealik? Ennemgi on mehed haavata saanud.

Robin – (aeglaselt ja tõsiselt) Selle haavaga pean ma minema.

John – Jäta see halisemine, Robin. Ükski vahva vabatmees ei sure mõne kaotatud veretilga pärast. Ma annan sulle nädal aega ja sa luusid jälle mööda metsa ringi nagu mehed muiste.

Robin – Enam kunagi ei luusi me koos mööda metsi, armas sõber.

John – Luusime küll. Ma ütlen veel kord: jah luusime! Lõppude lõpuks, kas ei ole mina siin. Kõik saab korda, usu mind. Anna oma käsi, ma võtan su selga ja viin vana munga juurde, tema ravib sind terveks. (võtab Robinil käest kinni ja püüab teda püsti tõmmata, aga Robin on verekaotuse tõttu jõuetu ja vedel)

Robin – Jäta, siin on hea. Siin olen ma õnnelik. (naeratab nõrgalt) Kergita mind, palun, et saaksin heita viimase pilgu nendele ilusatele laaneseintele. (John võtab ta nagu väikese lapse kätele, endal pisarad silmis) Seal on tamm, suur ja vägev. Pane mind sinna, selg vastu tamme koort. Nõnda, nii on hea. Nüüd vinnasta mu tubli vibu ja vali nooletupest üks sile nool. John, Väike John, kallis sõber, keda ma armastasin rohkem kui kedagi teist terves maailmas, ma palun sind, pane tähele, kuhu see nool lendab ja sinna lase kaevata mu haud. Mata mind näoga hommiku poole ja kanna hoolt, et mu puhkepaik oleks alati haljas ja et mu väsinud luudele seal rahu antaks. See sõrmus, mis sidus meid Marioniga eluajal ja nüüd ka surmas, selle ma kingin sulle. (nõnda öelnud, pingutab end nagu oleks endine jõud tagasi tulnud ja läkitab noole ülesse üle puude latvade, John ei suuda pisaraid tagasi hoida)

LÕPP

Magellani pilvedest …

Internetis surfates avastasin hiljuti K.E. reisijutublogist Magellani Pilvede tekkimise loo, millega käesolev ajaveeb natuke seotud on (kasvõi sellega, et blogi päises on kujutatud needsamad pilved, kust Uku Masing väitis end pärit olevat) ja mida oli nüüd aastate järel päris lõbus ja natuke isegi nostalgiline lugeda.  Ajakirja ainsaks jäänud numbri kokkupanemine toimus täna 20 aastat tagasi 1992.a. ja kogu protsessi kõige huvitavam kaasnähe oli ilmselt see, et kõikide pidurite kiuste see asjandus ikkagi ilmavalgust nägi, küll juba järgmise 1993.a. numbri all. Ei saa salata, et  küllap oligi tegemist asjaarmastajate poolt tehtava poolkäsitööndusliku ettevõtmisega. Eesti Humanitaarinstituudi ajakirja mõte liikus erinevates ringkondades juba mitu aastat, kuid ilma eriliste tulemusteta ning kui nüüd lõpuni aus olla, siis olin ka ise õnnestumise suhtes alguses väga skeptiliselt meelestatud, kuid lõpuks lasin end I.O. poolt „ära rääkida“. Julge pealehakkamine on pool võitu, tasapisi hakkasid asjad arenema ning umbes aasta pärast jõudsimegi esimese numbriga sadamasse, mis vähemalt minu teada on seni jäänudki EHI ajakirja ainsaks ilmunud numbriks läbi aegade.

Numbri kokkupanek oli paras epopöa, nalja sai omajagu, mis tõepoolest kulmineerus müstilise stseeniga, kuidas üks vahepeal toimetusega liitunud seltsimees, täpselt enam ei mäletagi, millega ta rahul ei olnud, ärandas just ilmumise eelõhtul trükikojast ajakirja maketi. Pikkade ja raskete läbirääkimiste tulemusena õnnestus makett lõpuks tagasi saada ja number ilmus, nii et Magellani Pilved nimeline väljaanne on end kõikidest takistustest hoolimata ikkagi ajalukku jäädvustunud. Kuigi see väljaanne (või tema tegijad – sageli on nad teineteisega kausaalses seoses) paljudele ei meeldinud ja ajakirja vastu tehti mõnel pool ka negatiivset kampaaniat, nt avaldas ajakirjas „Vikerkaar“ hävitava arvustuse ühe tuntud kirjamehe poeg, mis kindlasti mõjutas mõningal määral suhtumist väljaandesse ning selle tulevikku (alati on kergem arvustada teisi, kui ise midagi teha), siis rohkem oleme saanud  positiivset vastukaja ja niipalju kui seda ajakirja müüki sattus, see kõik osteti ka ära, nii et suutsime vähemalt autoritele honorarid välja maksta ning ajakiri ei jäänud kellelegi võlgu. Hoolimata käsitöönduslikust väljanägemisest, aga selle aja kohta oli see päris tavaline ning sarnaseid üürikeseks jäänud väljaandeid ilmus palju, ei leia küll, et seda peaks nüüd aastate järel vähemalt sisulise poole pealt häbenema ning kahtlemata tuli kogu protsessiga kaasa oluline elukool.

Huvitavatest seikadest veel niipalju, et mitmed materjalid läksid kaduma ühe toimetuseliikme elamises toimunud korterivarguse käigus, aasta oli ju siis 1992, kui viidi minema toimetuse kasutuses olnud igivana arvuti ja koos sellega teise numbri jaoks mõeldud intervjuude käsikirjad Evald Saagi ja Hans H. Luigega. Intervjuu käsikiri Rein Rauaga imekombel siiski säilis ja leiab nüüd avaldamist selles blogis. Kõik sellised asjad võtsid motivatsiooni asjaga edasi tegeleda vähemaks, tekkisid kõikvõimalikud pinged, aga ka uued väljakutsed ja toimetuse liikmed pidid oma eludega edasi minema. Auvõlga Evald Saagi ees õnnestus mingil määral kompenseerida alles kümmekond aastat hiljem, kui tegime temaga kordusintervjuu, kuigi palju kultuuriväärtuslikku materjali kadus esimese intervjuuga kindlasti igavikku. Tegime 2003.a. intervjuud veel Heiki Ahoneni ja Igor Gräziniga ning üritasime neid kogumikuna välja anda, kuid vahepeal oli 10 aastat mööda läinud, huvi taoliste asjade avaldamise vastu ei õnnestunud tekitada, ju neid ei peetud enam avaldamisväärseteks ning rohkem sooviti kuulda uutest ja trendikatest arvamusliidritest Dressi-Toivost ja Iglesiase-Anetist, ja nii see asi sinnapaika jäi. Panime omal ajal valminud intervjuud üles käesolevasse ajaveebi, et kui peaks juhuslikult leiduma mõni imelik inimene, kes nende vastu huvi tunneb, siis on selline koht olemas. Kuna vahepeal on möödunud järjekordsed 10 aastat, siis ei välista lõplikult sedagi, et millalgi lisandub neile mõni värskem intervjuu.

Kui Magellani Pilvede rahastamisest rääkida, siis pani üritusele õla alla kunagine telemees ja tolleaegne AS Elav Teadus juht Jüri Tallinn. Ajad olid siis veidi teistsugused, laulva revolutsiooni ja taasiseseisvumise järgne vabatusetuhin – paksust riigist, ordnungist ja vaikivast ajastust jutlustavad neukkud roomasid veel nagu Guglunkid kusagil pimedates käikudes ning polnud päevavalgele ilmunud, ja kultuurisuunalise ajakirja projekt pakkus huvi. Praegu võivad paljud imestada, mis sundis teda pealtnäha perspektiivitut ja mõneti isegi amatöörlikku projekti  toetama, millest talle suurt tulu ilmselt ei tõusnud, aga tagantjärele suured tänud usalduse eest. Huvitava seigana meenub jälle, kuidas toimetusega võttis ühendust tolleaegne Vaba Euroopa ajakirjanik Heiki Ahonen, kes oli annetas ilma igasuguse põhjuseta ajakirjale samuti väikese summa, kuna talle lihtsalt meeldis see. Selline oli laias laastus Magellani Pilvede lugu ja nagu igal lool on algus, siis on sellel ka lõpp ja kui üks lugu saab otsa, siis avab ta ukse võib-olla teisele loole, nt ajaveebile Aegumatud Intervjuud, mis võib ennast vaimses mõttes lugeda Magellani Pilvede järeltulijaks.

H.M., juuli 2012.

KIIKUDES ILMADE VAHEL (Intervjuu Einar Laignaga)

intervjueeritav: Einar Laigna

koht: Einar Laigna kodus Pääskülas

aeg: 26. veebruar 1992

intervjueerijad:

Holger Mölder,

Indrek Olmaru

Ilmunud ajakirjas ”Magellani Pilved” 1993/1.

Kiikuja ilmade vahel, sageli üle võlli, see iseloomustab meie intervjueeritava elu paljusid tahke. Kõige hullem on see, kui sa jätad teised ükskõikseks. Einar Laigna jätab harva kedagi ükskõikseks. Ta ei ole mitmusliku maailma mees, kuid tema maailma olemasolu muudab meie maailma omakorda mitmekesisemaks. Kiik lendab taevasse, kus säravad tähed, ja tõmbab kõhust õõnsaks, kui tagasi maa poole kukub. Keskajal särasid meie peade kohal samad tähed. Maa peale prantsatada oli ikka väga valus. Suure tõenäosusega on just keskajal eesti talumajades ja kiikedel mõeldud mõtted taas suunamas meie identiteeti tänapäeval, sest tekkimas on ükskõiksus võõrastava riigivõimu vastu, mis tähtedest kiigukiirusel kaugeneb, vastavaid püüdlusi mitte miskiks pidades. Keskaja kiigel on hoogu, mida uusaeg pole kahandanud ega antiikaeg varundanud. Nagu keskajal, nii ka tänapäeval sulguvad inimesed kitsastesse suhtlusringidesse, otsides kiikudes edasiviivat hoogu. Sellest hoost Euroopa kontekstis rääkis meile Einar Laigna.

I.O.

Alustame siis, palun, algusest.

Eluloos oleks minu arvates tähtis rääkida sellest, mis inimest on kujundanud. Selles mõttes on varane lapsepõlv inimesele kogu eluks ja inimese kujunemisele olulise tähtsusega. Esimest momenti ma näen lomulikult lapsepõlvekodus ja selle ma võiksin enda puhul jaotada kaheks osaks. Üks mõju on see, mis läheb maale, kus sajandeid minu esivanemad on elanud ja kus ma puutusin varases lapsepõlves kokku terve maaeluga. Kuna meie perekonnas laias mõttes, see tähendab suurperekonnas või hõimus oli väga tähtis ajalooline mälu, ajalooline teadvus, mõtlemine, mis väljendus mineviku tundmises ja sellest minevikust kõnelemises, siis omandasin ma varasest lapsepõlvest teadmised eesti ajaloost. Igapäevases jutus tehti viiteid paljude sajandite ulatuses minevikku. Sageli kordusid sõnad ja jutustused Põhjasõja ajast, mis olid kõikidel eriti värskena meeles, samuti Liivi sõja ajast. Need on eri teadvuskihid, mida ma nüüd oskan eristada ja siis ei osanud. Kuni kolhoosideni oli külateadvuses veel säilinud veel arhailine ürgsem suhe loodusega. Katolitsism, see kolmesaja aasta teadvusekihistus, oli lisandunud, seondunud ja läbi kasvanud vana paganliku maailmakäsitlusega. Samuti täiesti selgelt äratuntavad puht protestantlikud jooned. Nüüd tagantjärele ma oskan seda näha teise pilguga ja analüüsida, aga materjali selleks ma sain varases lapsepõlves ja minu arvates on see väga oluline tegur minu kujunemisel. See on meie sugukonnas geenides ja veres, see on meie sugukonna uhkus, sest minu esivanemad pole kunagi kellelegi allunud. Nad on olnud Põhja-Eestis vabatalunikud Rootsi võimu ajal. Saadi ka selle kohta vastavad paberid, mis suures protsessimises Sagadi mõisniku poolt hävitati. Peale seda asutasid minu esivanemad mitte kaugel uue küla, Vihasoo, kus nad olid samuti vabad. See oli juba möödunud sajandil. Meie sugukonda kuulub näiteks Villem Raam, nii et need huvid mineviku, vana kultuuri, endiste aegade vastu on meie sugukonnas olnud sajandist sajandisse. Teine mõjutus on isa-ema või siis lapsepõlvekodust siin Tallinnas. Ema poolt muusika- ja kunstihuvid ja vastavad teadmised. Isa poolt külm kaine mõtlemine ja arutlev mõistus. Isa tutvustas mind juba varases lapsepõlves Euroopa kultuuri ja poliitika probleemidega. Tema ise oli panganduse inimene, kes noorena alustas tegevust Peterburis oma onude juures. Nii et isa poolt sain filosoofilise , kaine, külma, emotsioonivaba mõtlemisstiili. Eesti ajaloo sisulise külje seletasid mulle ära ema ja isa, seda juba siis, kui olin veel väga väike. Nagu sellegi, et kui siia poleks tulnud sakslased ja teinud Eestist Euroopa osa, siis on väga lihtne ja loogiline mõelda, et õige varsti oleks ida poolt tulev surve ja laviin olnud nii suur, et oleksime veneluse merre vajunud juba 13.sajandil. Siis niisugust Eestit ja sellist eesti rahvust nagu praegu ei oleks ja oleks juba ammu teostatud vennaliku pere ideaal. Nii et eestlased on Euroopa rahvas siiski tänu sakslastele, kes tõid siia Kesk-Euroopa kultuuri, institutsioonid, arhitektuuri, kunsti, maailmakäsitluse, inimesekontseptsiooni jne. Ma olin viie-aastane, ma mäletan, kui mulle seletati ära, kuidas paganluse ajal Baltikumis leedulased, liivlased, lätlased, semgalid, eestlased omavahel sõdisid. Siin käis üks õudne möll ja sõda ja pidev inimeseröövimine ning see oli igal pool nii. See oli nii Kesk-Euroopas, Skandinaavias. Kõik see aga lõpeb kohe peale seda, kui võetakse vastu ristiusk või ristiusustatakse kasvõi vägivaldselt. Tänase päevani on eestlasele nii valus meeldetuletus ristiusustamise lõpuleviimisest siin Eestis. Tule ja mõõgaga! Aga miks siis ei protesteerita selle tule ja mõõga vastu, mis siin pidevalt käis juba sajandeid omavahel? Kas see ei olnud tuli, mõõk, sõda ja hävitamine? Miks me oleme ebaausad oma hukkamõistmises? Eurooplasena ja ajaloofilosoofina vaadates tuleks asja teistmoodi näha. Sakslased ise ju ristiusustati tule ja mõõgaga ja nad sugugi ei protesteeri selle vastu. Sakslased omakorda võitsid pärast ungarlasi sõjaväljal ja lõpetasid selle rändrahva röövretked, nii et kultuuri võib kanda ka sõjalise jõuga teineteisele, midagi pole teha, see on paratamatus. Nii et lapsepõlvest on need kaks kõige tugevamat ja määravamat mõjutust. Lapsepõlvekodu, enne kooliiga.

Kas kodu oli religioosne?

Kodu oli religioosne täpselt selles ulatuses, mis ta sel ajal oli. Ei midagi rohkemat kui viisakas seltskondlik kord ette nägi. Luterlased. Eriti isa oli tagasihoidlik niisugustes asjades ega sundinud iialgi midagi peale.

Kas Teil on mõni konkreetne mälestuskild kõige varasemast lapsepõlvest?

Jaa, on. See on kõige olulisem, see on midagi niivõrd intiimset, et sellest on imelik rääkida, aga võib-olla on aeg juba sealmaal, et võib. See mälestus ulatub sellese aega, kui olin pulgavoodis. Kui ma esimest korda hakkasin visuaalselt tajuma mind ümbritsevat maailma, antud juhul seda tuba, kus ma olin, sain aru, et ma olen kusagile sattunud ja ma mäletan, et enne seda, see oli ikka ääretult varajane lapsepõlv, minu sisemaailma pildid olid hoopis teistsugusest maailmast. Elasin täiesti kindlas visuaalselt nähtavas maailmas, värvideni, riietusteni, näoilmeteni, mööblini, arhitektuurini välja. Mäletan seda ehmatust, mis oli seoses sellega, et ma enam ei ole seal, selles maailmas, vaid et olen sattunud kusagile teise ja see teine oli nüüd siin. See oli kõige vapustavam esimene mälestus, vapustus selles mõttes, et uus maailm oli mulle võõras ja väga palju on aega läinud, et ma üldse olen siin kuidagi kohanenud. Ma tunnen, et kuulun tollesse teise maailma. Kui ma natuke suuremaks kasvasin, juba mööda tuba roomasin, käpakil käisin ja lõpuks käima hakkasin, siis avastasin raamatud ja raamaturiiuli. Ma nägin, kuidas neid võetakse ja lahti tehakse. Kui ma keskaja kunstiraamatu võtsin, siis ma ehmatasin, sest keskaja kunstis ja kirikutes oli see maailm, kust ma olin tulnud. See oli enne viiendat eluaastat, ammu enne. Viie-aastaselt ma lugesin juba raamatuid tänu emale, kes mind väga varakult lugema õpetas. Nii et ma olen eluaeg enda sees kandnud seda teist maailma, kust ma oma veendumuse järgi olen tulnud ja kuhu ma kuulun. See oli minu sees olemas.

Elamused, mõjutused?

Varases lapsepõlves juhtus üks asi, mis mind väga palju muutis, aga sellest on raske rääkida. Ma nägin midagi niisugust, mida ma ei saanud kellelegi rääkida, sest keegi ei uskunuks seda. Sellepärast pidin kandma seda teadmist iseendas. Niisuguse teadmise kandmine tähendab, et inimene tegelikult ei kuulu täielikult ühiskonda ega sõpruskonda. Tal on midagi, mida ei saa kellegagi jagada. See on mulle elus palju halba teinud ja palju head ka, mõlemat. Ükskord oli koolis mingi pahandus õpetajatega, tunni ajal armastasin unistada, oma mõtetes olla ja ei kuulanud üldse, mis räägiti, tavaline asi minu puhul. Ma olin oma mõttemaailmas, oma lapsepõlvepiltides ja see vihastas õpetajaid, sest nende jaoks oli see häbematus, ignorants, mida ta tegelikult ei olnud.

Millal see oli, ikka Eesti Vabariigi ajal?

Ma läksin kooli peale sõda. Sünniaasta on 1937. Mind viidi õpetajate tuppa ja parajasti oli märtsikuu. Ere kevadine päike paistis õpetajate toa aknast sisse. See päike tuletas mulle jälle meelde seda päikselist päeva, mil ma nägin oma imeasju, kuuldes siis kusagilt kaugelt kriiskavaid tigedaid hääli: ”Näete, ta muigab meie üle! Ta naerab meie üle!” Mina aga olin parajasti õndsusejoovastuses sellest kaugest tunnistähest, mida nägin kord väikese lapsena. Ma armastasin lapsest saadik sõbrustada vanemate inimestega ja eriti maal külas olid kõik minu sõbrad vanad inimesed. Nendega oli huvitav.

Kas omaealist seltskonda ja poiste mänge ei olnudki?

Põhiline mäng, mida hommikust õhtuni mängisime, olid sõjamängud, mille initsiaatoriks olin mina. Tavaliselt käis mäng puumõõkadega, kuni sai juba igasuguseid rauajurakaid, millest sai teha raudmõõku ja kilpe. Neile olid maalitud punased ja mustad ristid. Sõjamäng läks hiljem osalt luhta, sest et mõned poisid olid kodust kuulnud, et ristirüütlite mängimine on väga paha asi.

Kas see oli sakslaste ja eestlaste vahel?

Ei, mina korraldasin kaks rüütliväge, mustad ja punased, kaks ordut.

Siis huvi keskaja vastu algas väga varakult.

Huvi keskaja vastu oli enne, kui hakkasin nägema seda maailma siin. See oli minu sees täielikult, niivõrd loomulikult, et et mõni on öelnud, et ma tulen otse sealt ja jätkan seda, mis seal pooleli jäi.

Arvatavasti on ka mängude mängimiseks tarvis üht-teist teada.

Loomulikult, kõik ikka raamatu vahendusel. Armastasime laagrielu, sõita kusagile välja ja metsa ääres, heinamaal, jõeveerus sõda pidada. Sõjamängud olid põhilised.

Kas oli mõni konkreetne raamat või sündmus, mis ajendas või kasvas kõik siiski seest välja?

Põhi oli kõik iseendas, aga raamatud olid lisamaterjaliks võtta. Kirjandusel on minu kujunemisel eriti suur osa, kuna olen kasvanud kodus, kus meil oli raamatukogu. Ma olen kirglik lugeja. Eesti ajal välja antud kirjandust olen pakkide ja virnade viisi lugenud. Tänu sellele sain eesti keeles kätte põhja ja aluse, võtame kasvõi eestiaegsed ”Loomingud”, igasugused ilmunud sarjad, ”Elav teadus”, ”Suurmeeste elulood” jne. Veel mõjutas ema ja isa tutvusringkond. Ema pool käisid muusikud, millest sain mürgituse lauluharjutuste suhtes. Väikesed poisid ei kannata välja häälekooli tegemist. Sellepärast ma enda musikaalsust ei realiseerinudki, enne kui hiljem õppisin laulma.

Pilli ei mängi?

Ma mängin oma lõbuks plokkflööti ja suupilli, kodus iseendale.

Kas vanemad oskasid palju keeli?

Vanemad oskasid niipalju keeli, kui Eesti Vabariigi ajal kõik haritud inimesed oskasid. Saksa, vene, soome, inglise ja isa oskas veel rootsi keelt.

Ja Teie ise?

Kirjanduse lugemisel olen paljusid keeli tarvitanud. Näiteks oma erialal võib ka niisuguseid keeli kasutada nagu slovaki ja tshehhi keel, ajaloo ja kunstiajaloo asjades, üllatavalt lihtne. Poola keel on mu jaoks raskem, vene keele baasil. Vene keelt ma tunnen ja oskan paremini kui eestlased tavaliselt, sest ma olen selles keeles väga palju lugenud ja keelepraktika ju ka. Päris vabalt oskan soome keelt kõnes ja kirjas. Siis enam-vähem rahuldavalt räägin oma asjad ära ja kasutan kirjandust saksa, itaalia ja inglise keeles. Olen õppinud ja passiivselt valdan kreeka ja ladina keelt. Heebrea keele olen unustanud, kuna ei ole tarvitanud rohkem kui omal ajal eksamite tegemiseks, tunnen tähti ja mäletan sõnu, muidugi mingisuguse hulga. Prantsuse keelt ei ole kunagi õppinud, aga avastasin, et keskaja kultuuri kohta kirjutatut lugedes saan enam-vähem aru, välja hääldada oskan ka, aga kui keegi teine räägib, siis ei saa aru.

Kas keelteoskus on humanitaarteadlasele primaarse tähtsusega või võib olla korüfee ka ilma erilise keeleoskuseta?

Keelekorüfee, minu teada, oli maailmas kardinal Mezzofanti, kes oskas 58 keelt ja nagu väidetakse, laitmatult. Ja teine äärmus, et Shakespeare olla osanud ainult ühte ja selles ühes üht-teist kirjutanud. Muidugi, kas inimene kirjutab või mitte, see ei ütle ka veel midagi, tähtis on, mida ta kirjutab. On selge, et suure arvu keelte oskus ei ole veel mõõdupuu, sest keeleinimene on ühte tüüpi inimene, ühte moodi töötava ajuga, ja filosoof on teistmoodi. Filosoofil on keele õppimine raskem, ehkki filosoof on alati targem ja mõtlejam. Näiteks minu sõber filosoofiadoktor Mart Raukas võrdleb keeleinimesi tantsuõpetajatega. Tantsuõpetaja õpib ära mitu tantsu ja siis uusi piruette juurde. See on oskus, keeleoskus, keel on techne. See kuulub siis põhiliselt vasaku ajupoolkera funktsiooni. Polüglott on inimene, kellel kahekümnes keeles ei ole mitte midagi öelda. Mina olen filosoofi tüüpi inimene ja mulle peab keeleõpetus olema hoopis teistmoodi. Mul läheb aega natuke rohkem, kuni teist kanalit pidi hakkab see tulema nagu muusika. Näiteks lauldud viisiga jäävad mulle tekstid meelde, aga luuletust koolis pähe õppida … Jumal hoidku selle eest! Aga viisiga – naljamäng. Olen tüüpiline näide parempoolse ajupoolkera dominantsiga inimesest. Mina teeks keeleõppimises kindlaks vaheks inimtüübi. Seetõttu ei saaks ühes keeletunnis olla eri tüüpi inimesed, ma teeks kaks eri gruppi. Testidega teeks kindlaks, kuhu keegi kuulub ja gruppides oleks õpetus erinev, eri metoodikaga. Humanitaarteadlasel ei pea tingimata olema keeltepaabel suus. On tähtis, et sa oskad kasvõi ühte keelt, millega saab Euroopa kultuurile ligi väljaspool eesti keelt ja palju tähtsam on osata mõelda, sest üldine kirjaoskus on, nagu näeme, suur nuhtlus. See toob kaasa kurjakuulutava nähtuse – lugeja haarab sule. Kes on kõige agaramad kirjutajad igale poole, kirjade saatjad, plankude sodijad? Kirjaoskus ei ole mõõdupuu. See on oskus, sellest ei saa mõõdupuud teha.

Kas keel on Teie arvates rahva mentaliteedi kandja?

Kahtlemata on, aga on ka üks nähtus, mida ma Eestis olen täheldanud. Keele vaim võib vastuollu sattuda inimese vere häälega. Mina olen õppinud eesti keelt kasutama, ma arvan, väga hästi selleks, et formuleerida täpselt kõige keerukamaid mõtteid, et tõlkida kõige raskemaid filosoofilisi lauseid ja eesti keel on võimeline kõike seda suurepäraselt väljendama. Samal ajal olen tähele pannud, et kui su sisemaailm erineb, siis paljud sõnad, mis tavakeeles eestlasele tähendavad üht, tähendavad mulle tihti midagi muud. See on sundinud õppima mind formuleerima asju teistmoodi, formuleerima nii, et nad vastaksid sellele sisule, mis mina oma sisimas tunnen. Minule on see mõjunud arendavalt. Kogu religioosne sõnavara on Eestis oma mentaalsuselt täiesti teine kui katoliku kultuuri maades. Sõnal ”usklik” on Eestimaal, Itaalias ja Saksamaal täiesti eri tähendus. Või võtame kaks äärmust – Hispaania ja Eesti. Saame kaks niivõrd vastandlikku tüüpi, et mõlemal maal võidakse küsida: mis sellel teie usklikul on usuga tegemist?

Millised on kriteeriumid, mis määratlevad Eesti ja Hispaania äärmuslikkuse?

Üks on äärmuslik katoliikliku kultuuri maa, kus katolitsism on olnud alus, millel hispaania rahvas kujunes. Hispaanlaste vabadusvõitlus, reconquista, araablastest muhameedlaste vastu, see toimus katoliku lipu all. Seetõttu on hispaanlane fanaatiline katoliiklane. Meie oleme kujunenud teistsugustes oludes ja selletõttu on kõigil religioossetel mõistetel Eestis täiesti teine mentaalsussisu. Kaks eri maailma. Tõlkides kirjandust hispaania keelest eesti keelde või vastupidi, on selge, et mõeldakse hoopis erisuguselt.

Kas Te arvate, et sajandite vältel kestnud allumine teistele rahvastele on kandunud ka eestluse mentaliteeti?

Kahtlemata on iga rahvas oma ajaloolise kujunemise saadus või lõpptulemus, olles mingil ajaloolisel hetkel valmis nagu ta on. Ta kannab endas kõiki neid komplekse, mis siis käbi aegade on talletunud keelde, reageerimistesse, suhtumistesse ja mis automaatselt omandatakse varasest lapsepõlvest peale. Kuuldakse varases lapsepõlves ära mingi näide ja see jääb eluks ajaks ainsaks reageerimiseks, sest laps ei taju mitte niivõrd sõna kui mingit abstraktset surnud terminit, vaid talle mõjub pigem tundetoon, millega seda talle öeldakse. See on palju olulisem ja see määrab reageerimised hiljem ära, sest me ei õpeta inimestele keelt ega mõtlemist, me õpetame reageeringuid maailma suhtes. Ma olen palju kohtunud nõukogude koolis käinud inimestega, kes ise millegi üle ei mõtle, ise midagi ei uuri, kelle ainsad teadmised on kooli antud ja kel pole midagi rohkemat. Kui sa väidad teatud küsimusi uurinud inimesena teistpidi, siis on võimatu end inimesele mõistetavaks teha, ta jääb kramplikult vale teadmise külge kinni. Enamus inimeste reageeringuid on järsult eitavad. Inimene tunneb, et tahad tema küljest mingit tükki ära võtta. See vale saab inimesele tema oma asjaks ja ta ei raatsi sellest enam loobuda, tundes, et see kõigutab tema enesekindlust. Toon näite ühest insenerist, kes tavakirjandusest ja kooliharidusest tulenevalt oli lugenud tuntud juttu kuulsast nõukogude tankist T-34, väitis, et see oli maailma parim ja ületas saksa tanke mitme korruse kõrguselt. See ei ole õige! Parim tank Teises Maailmasõjas oli saksa tank T-5 ”Panther”. Katsuge öelda seda kellelegi! Kui ma võtsin raamatud välja, tehnilise kirjanduse, kataloogid tabelitega, pildid, kus kõik põhilised andmed on võrreldavad, siis see insener keeldus neid raamatuid vaatamast! Mis te selle kohta ütlete? Sellega tekib veel teine hirm: kui ma eksin selles asjas, siis võib selguda, et kõik, mis ma tean, on vale.

Suhe eestlane ja truualamlikkus, mida sellest arvate?

Eestlastel on kahtlemata omad negatiivsed jooned, aga mina leian, et selle eestluse kallal nii hirmsasti närida, hurjutada ja maha teha on kõige halvem, mida võime teha. Miks me iseennast nii hirmsasti alla kisume? Ma olen elanud teiste rahvaste juures, ma tunnen hästi Kaukaasiat, tunnen hästi venelasi, leedulasi, ma nägin nüüd tükk aega ja mitmel korral ligidalt itaallasi, ma tean ka sakslasi. Ma ei leia millegipärast, miks peaks eestlane ennast nii alla panema, arvates, et tema ongi mingi hädade koondpunkt, kus kõik halb koos on.

Kas võib mõni inimene tunda end võõrana oma rahva hulgas?

Variante on kahtlemata väga palju ja neid küsimusi tean isiklikul pinnal väga hästi, sest oma sisemaailma ja sümpaatiate tõttu olen kogu elu tundnud end kuuluvat Kesk-Euroopasse. Selle tõttu olengi siin sel pinnal konflikti sattunud. Küsimus on selles, kas eurooplus ja kohapeal väljapakutav eestlus peaksid tingimata konfliktis olema. Kui eestlane teeks endale korraliku psühhoanalüüsi ja tunneks oma ajalugu, siis saaks ta terveks oma veidrustest, mida talle on teatud kindlad ringkonnad teadlikult ja meelega peale pressinud. Meil tuleb teadvuses vabaneda tervest reast mõttetutest haiglastest kompleksidest. Ühest me oleme juba rääkinud. See on kujutlus Eestimaa ristiusustamise lõpuleviimisest maailmavallutuse läbi. Milleks peab seda tänapäevani haiglaselt ja hüsteeriaga välja vinguma? Meie rahval peaks minu arvates niipalju intelligentsust ja mõistust olema, et selle protsessi olemuse talle selgeks teha saaks. Inimene saab aru, et oli rumal ja ennasthävitav. Tahame Euroopasse, aga samal ajal vihkame Euroopat. Ja siis on kõige lihtsam saada ameeriklaseks, sest ameeriklaseks saamiseks aitab, kui ostad paki närimiskummi ja kihutad autoga, siis oled tipus.

Kas me tahame saada Euroopasse?

Ühtepidi jaa, aga ma kahtlen, kas me tahame Euroopa kultuuri. Me tahame Euroopa olmet ja elatustaset, seda küll, aga Euroopa kultuurist rääkides läheb enamuse eestlaste nägu imelikuks ja vingu. See on väga õrn koht. Minul on olnud alati raske konflikt sellega, mis eestluse pähe välja on pakutud. Siin on mu kodumaa, aga mingi kummaline, seletamatu ja kohutav tõmme on minu jaoks Saksamaal. See on veres sees, see ei ole seletatav.

On Teil praegu Eesti poliitilisel kaardil partei või liikumine, mida võib usaldada?

Usaldada saab inimesi, kes rasketel aegadel on olnud need samad, kes praegu. Kõige vähem tohib usaldada värvimuutjaid inimesi. Kui inimene on jäänud komparteisse, siis võib teda veel valida kusagile, aga kui ta oli kommunistlikus parteis, tegi karjääri, ja nüüd on kusagil mujal, seda ei või usaldada. Mul on sümpaatia näiteks Vaino Väljase vastu. Mul on inimlik sümpaatia ja austus Jaak Alliku vastu. See on midagi selget. Aga kõik need aferistid, kes kohe uppuvalt laevalt minema ja teise laeva peale, neid ma nimetan rottideks. Ja palun see kirjutada sinna sisse, need on rotid! Rotte huvitab ainult isiklik saak. Nad on valmis Eestimaa ära sööma, puruks kiskuma, tükeldama. Neid huvitab ainult saada päratu rikkaks ja seda nad ka saavad. Nüüd tahavad nemad veel privatiseerida …

Kas Eesti tuleviku suhtes olete pessimistlik? Millised on visioonid?

Mul ei ole õigus midagi otsustada. Mul on oma arvamus asjadest ja pessimistlike arvamuste suhtes soovin alati, et ma eksiks, sest kui minu arvamus on halb ja asi läheb paremini, siis ei ole suuremat rõõmu kui enda ekslikuks tunnistamine. Mul on tõsised kahtlused vabariigi realiseerumise suhtes. Ainsaks takistuseks on ajalooline moonaklus ja seljaküürutamine ”kellegi” ees. Praegu, kus vabariiki määritakse meile pähe, peab olema endal resoluutsust oma tegusid lõpule viia ja nõuda kõike. Poliitiline mäng on julm ja jõhker. Venelastelt tuleb õppida, kuidas ajada poliitilist demagoogiat. Eestlane seda ei oska. Mökk-mökk-mökk, mökk-mökk-mökk, see on tema sõnavara taganemise juures, midagi ei ole parata … Tuleme orjameelselt vastu okupandile. Kes on see eestimaalane, öelge mulle? Kas te kujutate ette sellist ajaleheteadet, et saabus Eestisse rahvusvaheline delegatsioon, mille koosseisus olid hispaaniamaalased, itaaliamaalased, prantsusmaalased, saksamaalased ja inglismaalased? See on absurdne! Ja järsku siin Eestis on eestimaalased! Miks me ei julge näiteks öelda otse välja – venelane? Jälle ei julgeta nimetada rahvust, vaid öeldakse ”mittepõlisrahvusest”. No kuulge, mis asi see on? Kui eestlast sõimatakse, siis eestlane sõimab ennast ise juurde, et truualamlikult näidata: ega me ikka vastu ei hakka. Me ei julge ennast kaitsta, me ei julge selga sirgu ajada ja väärikalt öelda, et meil on õigus ja ainuõigus oma kodumaale. Ei julge! Me ikka shlikerdame selg küürus võõraste ees ja see on kõige suurem takistus! Miks meie elektrienergiat kingitakse Venemaale alla omahinna? Eesti kriis ei ole majanduslik, vaid moraalne ja sellest tuleneb majandus. Moraalne kriis väljendub nimelt ka julgusetuses ja argpüksluses. Miks me laseme endale dikteerida meelsust ja arusaamisi? Mis õigusega lääne tegelased tulevad siia ja ütlevad: ”Eestlased, olge mõistlikud!”? Mida tähendab: olge mõistlikud? Eestlased on kaine mõistusega. Praegu on sõda meie elu ja allesjäämise eest, ehkki ta ei käi relvadega. Siin peab olema sama resoluutne, sama võitlev, sama agressiivne. Peab oskama teha poliitilist demagoogiat ja kõike, mis on vajalik selleks, et taastada oma vabariik ja säilitada see.

Mida Te arvate Linnart Mälli ideest katkestada Venemaaga igasugused suhted?

See on väga tore, et just Mäll nii ütleb, sest teoorias vaatab Mäll ainult ida poole. Tundest venelast, vene poliitikat ja vene käitumist läbi terve ajaloo, saab olla ainult üks otsus – mida vähem on selle maaga tegemist, seda parem. Nad ei pea ühtegi sõna. Kõik, mis nad räägivad, on vale. Nad ei pea kinni lubadustest, lepingutest, ükski allkiri midagi ei maksa. Lõpuni läbi ja lõhki demagoogid! Ei saa lepinguid sõlmida inimestega, kes neid ei kavatsegi pidada ja kelle ajalooline loomus on juba selline. Kellel on tõest ja valest hoopis teine arusaam. Eestlastel tuleks poliitikas õppida ja jälle venelastelt nimelt seda, mida me pilame ja ütleme”nashism”. See on ”nashi” ja ”nenashi”, meie ja vaenlased. See on ju õige, sest maailmas on: kes keda. Ja kui meie ei hakka mõtlema, et  meie, eestlased, oleme meie ja okupant on okupant, kui me teeme okupandi eestimaalaseks, siis pole enam midagi tahta.

Kas pole raske ette kujutada eesti ”nashismi”? Eesti on väike.

Väikerahvale pannakse kõike pahaks. Kui venelane on ”nashist”, siis on kõik korras, sest tema on venelane. Kui eestlane julgeb öelda, et Eestimaa kuulub eestlastele, siis eestlase kohta öeldakse ”fashist”. Ei maksa karta seda sõna, sest endi kodumaal on meil õigus olla, mida me tahame. See pole kellegi asi. Kui Eesti armee läheks üle piiri ja hakkaks ründama Rootsit, siis on teine küsimus. Mida me oma kodumaal oleme, see on meie asi, mitte kellegi teise, ka mitte ÜRO.

Kas idee rojalistlikust parteist on Teile nali?

See tundub eestlastele naljakana, mille peale paljud muigavad. Tavaeestlase teadvuses, ka eesti intelligendi teadvuses, sarnaneb kuningas despodile. Kõigepealt nad ei tea, mis kuningavõim üldse on. Ka rojalistlik partei ei näi seda ise teadvat. Kui nad teaks, siis nad ei ajaks omale kuninga kandidaati teisest kuningakojast. Neil puudub ajalooline pilt kuningriikluse tekkest ja kuningate valimisest. Nad ei tea. Kust siis Hispaania omale kuningad võttis? Ega kuningas ole taevast kukkunud. Eestis on rojalismi jaoks väga ürgsed, sügavad ja kauged juured, eesti ürgse kuningluse juured.

Aga siiski pole eestlastel väga pika ajaloo vältel oma valitsejat olnud. Kas eestlane pole harjunud valitsema?

Varakeskajal valiti kuningad. See oli loomulik valik, sest viikingilaeva pealik või hõimupealik ei saanud olla ükskõik kes. See pidi olema inimene, kes ületas kõikide oluliste omaduste poolest teisi inimesi. Võtame vabas looduses elava hobusekarja. Kas selle karja uhiks on ükskõik kes või kõige võimsam, säravam ja targem isend? Kes kerkib üle teiste? See, kes on kõige parem. Kuningavõim tekkis ka nii, et kui hõimu kuningas valiti, siis pidi ta olema inimene, kellel olid erilised, ka maagilised võimed, parapsühholoogilised võimed, sõjamehevõimed, kõik juhivõimed. Kõik olid selle poolt, et keegi teine ei saagi olla juht. Viletsam juht ei oleks suutnud seista rahva säilimise eest. Õilsus kui sünnipärane omadus oli ka nõutav. Me teame, et neid omadusi saab säilitada nagu loomatõugudes säilitatakse erilisi omadusi ja välditakse segunemist, et segaverelist ei tekiks. Nii et aristokraatia on teadlikult aretatud inimtõug, milles kultiveeriti ainult parimaid omadusi. Selle üle maksab mõelda. Seda ühiskond vajab. Kultuuri kõrgajad on ikkagi need, mil eksisteerivad aristokraatia ja kuningavõim. Demokraatia ajastu ei loo kultuuri, ta on selleks liiga nivelleeriv. Nii nagu muinaseestlased omale kuningaid valisid, nii nagu Hispaanias kuningaid valiti, nii võivad tänapäeva eestlased valida kuninga enda hulgast, aga siin peaks olema kindlad nõudlused. Kuningas peab olema ürgsest korralikust suguvõsast. Ta päritolu peab olema laitmatu. See on selge, et Eesti valitseja ei saa olla inimene, kes jäägitult ei ole selle maa inimene, kellel ei ole maagilist, sajaprotsendilist sidet selle maaga. Eesti oludes tuleks kõne alla leida kuningas eesti auväärsest suguvõsast ja talupoja päritolu on kõrge päritolu. Verepuhtus ei ole valuküsimus, see on absurdne ja võimatu. Kuninga kandidaat tuleb Eestist leida. Kuninga funktsioon ei ole juhtimine, vaid valitsemine. Kuningas on telgivai, mis hoiab telki üleval, mille all tekib ruum, antud rahva kultuuriruum. Näiteks inglise prints Charles esineb inglastele televisioonis, kus ta seletab arhitektuuri ja kirikuarhitektuuri. Ta on oluline element kogu rahva teadvuses ja rahvas vajab mingit kõrgemat mõõdupuud, sest demokraatia nivelleerib kõik ühesuguseks. Teisisõnu, mina ei ütlegi demokratiseerumine, mina ütlen otse välja ühiskonna pätistumine, kus mõõtu ei anna mitte tipud, vaid pleebs. Olla nagu kõik! Kui tänaval inimesed on kaltsudes, kas see on demokraatia? Miks demokraatia ei tähenda seda, et kõik on riides nagu härrad? Miks pätt ei hakka kandma kõvakübarat ja valget kraed, aga ülikooli õppejõud hakkavad kandma räbaldunud dzhiine, tossud jalas, varbad väljas? Kolm päeva ajamata habe! Miks ülemine kiht tõmmatakse alla, aga alumist kihti ei tõmmata üles? Las siis iga klass elab oma tasandil. Aristokraatia on vajalik kõiges: riietuses, käitumises ja mõtlemises. Me koolitame agulipäti välja, võime õpetada talle hulga keeli selgeks ja kõik teadmised kätte anda, ikka on see sadul sea seljas. Tal puudub sisemine geneetiline kultuur. See peab olema põlvest põlve kultiveeritud omadus. Peab olema traditsioon ja ajalugu. Inimene võtab riiulist raamatu ja ütleb, et selle kinkis minu vanaisale krahv von Ungern-Sternberg. Minevik peab olema. Ajalugu peab olema. Kui see ajalooline teadvus ja kuuluvus oma maa juurde puudub, siis inimene ei saa olla ei juht, valitseja ega minister, vaid äärmisel juhul ametnik.

Kuidas on võimalik seostada hierarhilisust ja sallivust erinevate klasside vahel? Kas igaüks peab teadma, kus tema koht on ja sinna jääma?

Ma ei oska seda üldse sallivusega seostada. Aquino Thomas ütleb ilusti, et ebavõrdsus on täiusele arenemise esimene eeldus. Inimesed on võrdsed seaduse ees ja inimesed on võrdsed Jumala ees, kuid nad pole võrdsed omavahel. See tähendab ikkagi seda, et alamast seisusest inimene ärgu trügigu kõrgele kohale, sest kui ta sinna saab, siis hakkab taskuid täitma ja klikipoliitikat ajama. Me ju praegu näeme neid uusrikaid. Üks mees ütles: kui eesti rahvas teaks oma praeguste võimu juures olijate pangaarveid Soome, Rootsi, välismaa pankades, siis me kisuks nad tükkideks. Me siin tükkideks kiskuma muidugi ei hakka. Alamast kihist inimesele tähendab võim seda, et nüüd ta võib siis süüa ja juua, mida tahab. Omal ajal väljendus see ütlemises: ”Mis mõisahärral viga. Maga kahe hundinaha vahel ja joo sularasva.” See oli tema ideaal. Need seisuslikud asjad on väga tõsised, õrnad ja hellad asjad. Neist ei taheta ega tohigi rääkida. Seisuseuhkus tähendab näiteks keskaja käsitöölise juures  kõrget lugupidamist iseendast, oma seisusest, oma ametist. Käsitöömeister keskajal oli palju parem kui tänapäeva kunstnik. Keskajal tegelikult polnudki kunstnikku, kingsepp oli artifeks ja maalija oli samuti. Igal seisusel oli seisuseuhkus, sest suures Jumala maailmapüramiidis tal oli kindel koht. Igaüks teadis oma kohta ning ei trüginud kuhugile mujale, eriti veel võimule.Valitsemine on niisugune, milleks peab olema teine taust. Ma nägin neid inimesi, kes peale sõda tulid eesti korpusega Eestisse tagasi ja missugune räuskav võimumehe tüüp praalis siin Eestis mitukümmend aastat. Matsid! Neile võim tähendas ainult ärakeelamist. Selles väljendubki kaks seisuslikku suhtumist võimu tarvitamisse. Aristokraadil on põhimõte, kõik, mida vähegi võib lubada ilma erilise kahjuta, tuleb lubada. Joon on suuremeelne, ülev, õilis. Aga madalast seisusest inimesel, kes võimu juurde pääseb, on vaja iga hetk oma võimu tõestada. Toome näite: tüüpiline nähtus nõukogude ühiskonnas olid kioskimutid. Iga mutt tundis, et kioski leti taga on tema ainuvõim. Sa lähed ja küsid: ”Palun pirukat.” Aga temal on vaja võimuelamust. Ta lööb luugi kinni ja paneb sildi välja: ”Vaheaeg”, ”Avarii”, ükskõik mida. Tal on võim, naeruväärne ja pisike. Võim ühes väikeses kohas ja ta püüab saada sellest maksimumi.

Kas see polnudki nõukogude ühiskonnale omane, et ühelt poolt selle ühiskonna liikmetele avaldatava surve said nad kusagil mujal välja valada?

See oli tüüpiline nõukogude süsteem, teadlikult üles ehitatud, kus iga inimene kujunes kahe poolusega. Iga inimene oli koopia nõukogude riigist. Seetõttu on ehtne nõukogude inimene see, kellele on omased kõik tema riigi omadused: sa ei eksi kunagi, sul on alati õigus ja kõik teised on alati kõiges süüdi. Niisiis riigivõimu ees küürus maas ja alandlikult käpuli, tingimusteta. Nii nagu kirikus on preestril kaks funktsiooni: kui ta on näoga altari poole, siis ta kõneleb rahva nimel Jumalaga, siis tal on preesterlik funktsioon, aga kui ta pöördub rahva poole, siis ta kõneleb rahvaga Jumala nimel, siis tal on prohvetlik funktsioon. See psüühika toimib meil kahjuks tänase päevani ja ainutraagika Eesti poliitikas on praegu see, kuidas me raiskame aega. Siin on kaks negatiivset tegurit. Üks on ürgne soome-ugri usk loitsudesse. Pärast Lauluväljakul õõtsumist läheme koju ja ootame pisut, kuni energiapilv, mis Lauluväljaku kohal tekkis, kõik korda paneb. See mõtlemiseviis ei ole ka vale, sest tõepoolest niisugune energiapilv seal tekib, kuid sellest ei piisa. Meil on alati olnud see oht, nagu ka Eesti aja alguses oli, oma taskute täitmine ja klikipoliitika. Kes aga võimu juurde saab, sellel saab kõik olema. Natuke inetu on, et sel ajal kui niisugusse viletsusse, kuhu rahvas on tõugatud oma eluga, kerkivad Ülemnõukogu tegelaste luksusmajad. Kerkivad kiiresti. Seal on materjalid, autod, bensiin, tööjõud, seal on kõik. See on inetu. Kes selles olukorras praegu pürgib rahvajuhi kohale, peaks ikkagi jagama rahva viletsust.

Räägime nüüd teisest kategooriast. Kas Teid huvitab kosmos?

Küsimus on väga tõsine. Mul on hea meel, et minnakse niisuguste asjade juurde. Juba väikese lapsena oli kummaline mõelda, et huvitav, siitsamast hakkab minema ruum ja see ruum läheb ja ma olen ju tegelikult peadpidi kosmilises ruumis. See oli nii imelik ja kummaline mõte. Ei ole enam mingit seina es, mis eraldab meid sellest ääretust avarusest. Väikese lapsena oli mul taju maailma ja kosmilise ruumi suhtes, hiljem kinnitas seda piibellik kosmogoonia ning jättis kinnitamata kooliharidus oma kontseptsioonidega. Laps oma rikkumatu vaistuga mõtiskledes tabab eksimatult ära, kuidas asjad on. Selge on see, et aegruum, kuna ta on ”eksistentia” ja kuna ta on olemas, siis ei saa ta olla lõpmatu. Kera pind on piiritu, kuid see pole lõpmatu ning ta on väljendatav kindlates pinnamõõtühikutes. See on tuntud näide, kus tehakse vahet mõistete ”piiritu” ja ”lõpmatu” vahel. Ja lõpmatu, nagu ka igavik, ei saa üldse olla selle maailma, selle kosmose, selle universumi atribuudid sel lihtsal põhjusel, et mateeriat ei saa olla lõpmatult palju, gravitatsioon ei ole lõpmatult suur, vaid mõõdetav. Väga lihtne mõtlemine ütleb meile, et kui on olemas aeg, siis aeg ei saa olla lõputu, sest aeg ja lõpmatus on ajaväline. Ajal on algus ja ajal on lõpp. Ruumil on algus ja ruumil on lõpp. Maailmaruum on aegruumis piiratud nagu ka mateeria hulk on kindel. Lõpmatus ja igavik, need mõtlemiskategooriadja reaaliad on kosmosevälised ja ei kuulu selle maailma juurde. Inimene tajub selles maailmas, mis on ajaliselt ja ruumiliselt piiratud, eksistentiat. Tema teadvuses on niisugused mõtlemise kategooriad nagu igavik, lõpmatus või Transendentaalne Ontoloogiline Absoluut, rahvaliku nimega Jumal. Iga inimene, kes hakkab mererannal taevasse vaatama, jõuab õige pea pilvedest tähtedeni, tähtedest kaugemale ja edasi Jumala mõisteni, Absoluudi mõisteni. Me elame selles maailmas, me oleme selle maailmaga seotud ja see maailm mõjutab meid. Kristlasena astroloogia ei ole mulle usuobjekt, astroloogia on mulle vajalik teadmine, millega arvestan, kuid see ei määra minu elu. Kui ma kosmosesiseseid jõude, tähtede ja planeetide mõju kummardaksin nagu ebajumalaid, kes määravad minu saatuse, siis oleksin looduseusundi tasandil olev inimene. Väga suur osa eestlasi elab praegu sellel tasandil. See toob kaasa saatuseusu, mille kohaselt saatus on tähtedes ja planeetides määratud. Näiteks üks inimene ütles: ”Järgmine aasta on hobuse aasta. Jube, siis tuleb nii palju tööd teha.” Nüüd on ahvi aasta, tähendab, et tuleb ahvi mängida! Mina võtan asja teistmoodi. Kui sel aastal on mulle teada sellised mõjud, siis ma jälgin ennast eriti, selleks on mulle antud mõistus ja teadmine. Mõistuse ja teadmise abil võin seda ahvi endast eemal hoida. Vabadus kristluses tähendab, et tähtede ja planeetide võim ei määra enam minu saatust fatalistlikult. Teisisõnu, see teadmine otsustab inimese siseteadvuse ja suhtumise maailma, kas ta on fatalistlik või võitlev. Uku Masing toob näite ja ütleb, et soomeugrilane on surnud ja staatiline, aga indogermaanlane võitleb ajas, kõikudes eri pooluste vahel. Toome teise näite praegusest poliitikast, väga aktuaalse. Miks on venelane edukas? Sellepärast, et ta on dünaamiline. Talle eitähenda nimetused mitte midagi. Ka on see SSSR või SRÜ, kakaja tam raznitsa? On see sotsialistlik või kommunistlik süsteem või nimetame seda turumajanduseks, venelasele nimetused ei tähenda mitte midagi. Ta võib üle öö vahetada kolmkümmend nimetust, jäädes venelaseks. Eestlasel võtab kolm aastat aega, et ikka lõplikult kindlaks teha, kas turumajandus on ikka lubatud. Jube kaua ja pikaldaselt mõtleb. Selle aja sees venelane oma liikuvuse ja dünaamikaga on juba kõik oma kätte võtnud. Kui eile ma sain kõik oma eelised kätte selle tõttu, et ma olin venelane ja olin kommunismi eest Eestis, siis tänapäeval nõuab samu asju, kuid ütleb, et tal on tshelovetseskie prava ja peab saama. Muutunud pole mitte midagi. Talon ükskõik, mis sildi all oma nõudmised esitab, aga ta esitab need. Eestlane mõtleb enne kolmkümmend aastat sildi üle, kuid selle aja sees on tal püksid jalast ära varastatud. Soomeugri staatika vastandub nooremate rahvaste dünaamikale, liikuvusele, võitlevusele.

Kas absoluutne reaalia on Teie jaoks olemas? Näiteks väidetakse, et valgusekiirus on kõige kiirem.

Kui tänapäeva mõistes absoluutne reaalia, siis on mul raske keskajast tänapäeva tulla. Teie veidrustega on raske harjuda. Minu ajal, keskajal, oli teistmoodi. Kui keskaja maailmas oli reaalne see, mis oli nähtamatu ja siinne maailm oli sümbolmaailm, milles ainult kajastus tegelikkus essentiate ja olemuste maailmast, siis tänapäeva inimene peab sümbolit reaaliaks. Valgusekiirus on siiski küllaltki väike ja nii väikest kiirust absoluutseks pidada on raske. See on üks selle maailma asi ja tal ei ole Absoluudi kõrval suuremat vahet kui tikk toosis. See on siin selles maailmas absoluutne kiirus, ainult siin. Minu jaoks on maailm kui eksistentia vorm, mis on nähtav ja nähtamatu. Ajas ja ruumis, alguse ja lõpuga. Ta sünnib eimillestki. Ütlen nii nagu keskaja kultuuris öeldi: Jumal loob maailma eimillestki, creatio nihilo, Jumal kaotab maailma eimillekski. Jumal on absoluutne reaalia.

Kuidas kommenteerite, kui inimene näeb oma saatust ette?

See on tõsine ja huvitav teema. Siin peab kõigepealt vältima ohtu midagi väga kindlalt väita. Need on käimata rajad. Ma võiksin öelda elukogemuse põhjal, mis on olulisem kui õpitu, ehkki ka õpitu on osa elukogemusest. Ma ei tarvitaks sõna ”saatus”, ma ütleksin jumalik ettemääratus ja see ei ole saatus, sest jumalikus ettemääratuses on ka jumalik ettehooldus, providentia. Ja ettehoolduse tõttu peab inimene oma elukäigul siin maailmas teatud klassid ja eksamid ära tegema, ei ole pääsu, aga kuidas sa need eksamid läbi teed, see oleneb juba sinu teadmise vaba tahte ja jumaliku ettemääratuse teise külje, Jumala armu, omavahelisest suhtest. Tänu sellele on võimalik saatust muuta. Inimese elul peab olema kindel eesmärk ja mõte. Miks me siin üldse elame sellistena nagu elame? Ja inimene peab sellel ringil, kus ta on, mingeid eksameid läbi tegema ja õppima midagi, et pääseda järgmisse, täiuslikumasse ringi. Ma toon jälle näite keskaja maailmast, mis oli üles ehitatud madalamatest mateeriavormidest kõrgemate poole, tõusmaks üles suurema täiuse sisse. Selles jämemateeriaolekus, kus mateeria nii võikalt domineerib kõiges, peame suutma allutada mateeria vaimule. Kui me selles ringis suudame seda teha, siis inimese järgmine õppeklass, kuhu ta läheb, on ka materiaalne, kuid palju peenema struktuuriga. Toon teile toreda tsitaadi, kus Aquino Thomas tsiteerib omakorda ja ütleb: ”Sed tam Damascenus dicit ibidem quot angelus est substantia intellectualis semper mobilis. Angelus ergo est substantia corporea.” See on ”… inglid on seega kehaline substants, kuid inimsilmale nähtamatud.” Keskaja filosoofias olid need asjad nii selged, et kaasaja filosoofia on ikka väga mannetu Thomase kõrval, ei paku mitte midagi juurde. Näide sellest, kuidas kõik on käest ära kadunud. Tõestuseks väitele toon lihtsa asja. Kui inimteadvuses eksisteerib arusaam absoluudist, siis kuidas me saame ta mõtlemisest ja elust välja jätta? Kuhu tõmbame piiri? See oleks sama kui arvame, et maailm lõpeb ära kellegi aiaplanguga, mille taga pole mitte midagi. Tore lugu on George Orwelli ”Loomade farm”, kus ainuke, kes käis farmist väljaspool hulkumas, oli kass. Kass teadis, et väljaspool farmi on veel midagi, aga ta, sinder, ei rääkinud teistele, oli vait ja lõpuks kadus ära, ühesõnaga lasi Läände jalga. Thomasel on selgelt sees, et maailm on korraga väga lihtne ja arusaadav, mida ta kindlasti ka on, aga me teeme ta kunstlikult keeruliseks, mitte tahtes teda sellisena mõista nagu ta on.

Missuguse seisukoha võib võtta alkeemikute suhtes, kes tahtsid olla nagu jumalad, teha eimillestki midagi?

Alkeemikud ei tahtnud teha eimillestki midagi, aga kõigepealt pean ma seda ütlema, et alkeemikute probleemi eraldi ma ei ole uurinud. Seetõttu pole mul õigust rääkida alkeemikutest rohkemat kui seda üldist, mida ma seoses üldkontseptsiooniga arvan teadvat. Tavaarusaam, mille kohaselt alkeemia on mingi jaburlik ja juhuslik asjade kokkusegamine, et kulda teha, ei ole õige. Alkeemikul oli hoopis teine mõte ja teine eesmärk. Ta otsis tegelikult tarkade kivi. Selle taga on sama keskaegne üldfilosoofiline kontseptsioon maailmast, arusaam mitmesuguse kvaliteediga mateeriast. Kuna püüd oli madalamatelt mateeriatelt kõrgematele vormidele, siis alkeemias tegelikult väljendub see laboratoorse katsena kõrgema kvaliteediga mateeriat leida või teha. Tänapäevase keemiateaduse seisukohast võib see tunduda meile jaburlik. Teades keskaegseid kontseptsioone Jumalast ja tema loodud mateeriast, me näeme neid asju hoopis teises valguses.

Kas Teil ei tekita hirmutunnet keskajast tänapäeva kandunud homunculuste ja tehislike inimeste probleem?

Tänapäeva inimese jaoks on ohud veel suuremad kui olid minevikus. Tänapäeval ei ole inimeste peal mingit kaitset ja inimeste soov ükskõik mismoodi kurja teha ja midagi saada on niivõrd piiritu, et paljuski keskaja kulturist pärit esoteeriliste teadmiste levitamine on ohtlik. Ma tean niisugusi asju, millest teile iialgi loengut pidama ei hakka. Äkki leidub neid, kes hakkavad neid tegema. Mina sain noore mehena õigel ajal aru, et nende asjadega ei tohi mängida ja jätsin kohe järele. Mul on keskajast pärit nõidumisekivid, ma võin teile näidata ühte, kõige ehtsam nõidumise kivi nõiamärkidega. See kivi on toodud Eestisse Teise maailmasõja ajal ja selle tõi ”Ostland-Filmi” direktor Robert Koch, sakslane, kellel oli ainulaadne antiikkunsti kogu, mille hulka kuulusid isegi muinas-Egiptusest pärit surimaskid. Robert Kochi kaudu on see kivi tulnud minuni. See on keskaegne nõidumise kivi ja ma olen lugenud ja tundnud huvi keskaegse kabalistika ja juudi müstika vastu, mida Hispaanias harrastati. Sellest maailmast sain järgmist selgust: siit tuleb ennast eemale hoida, sest see maailm võib inimese neelata.

Kas ta on ohtlik?

Mulle nüüd enam mitte. Mul on nüüd väed, mis kivi väest üle on ja nüüd ta on minu juures lihtsalt kui ese. Halb mõju oli ja ma hakkasin seda tajuma, aga mul oli ka juba enne õnneks kaitse peal ja kaitseks oli see, et ma olin ristitud.

Kuidas Te üldse teoloogia juurde jõudsite?

See tuli lapsepõlvemaailmast justkui sameteesriide tagant. Ta oli ühest küljest hoolikalt ärapeidetud kui midagi, mis pidi säilima vigastamatult. Mitte ära hävitatud, aga konserveeritud, kuna oli selge, et minu maailm niivõrd erineb sellest, kus me elame, siis pidi lihtsalt varjama ja hoidma. Ja siis tuli see aeg elus, mil pidi palju aastaid pühenduma ainult teadmiste hankimisele maailmast. Kuna üldine valitsev suund oli niinimetatud teaduslik-ratsionalistlik, siis mul ei olnd ka pääsu ja ma pidin sukelduma sellesse maailma, et õppida teaduslik-ratsionalistlikult rääkima, et tulla eesriide tagant konserveeritud maailmast. Teoloogia juurde ma tulin 1964.aastal. Mul oli kohutav programm, mille ma võtsin läbi. Ma õppisin süstemaatiliselt ja korralike plaanide järgi filosoofiat ja ajalugu, aga ka asju, mida tollal minu arvates pidi teadma. Uurisin kaktuste kasvatust, reaktiivlennukite projekteerimise põhialuseid jne. Igasuguste jaburdustega tegelesin ja päris tõsiselt. Aega jätkus kõigeks, ma nii kiiresti haarasin kõike. Siis hakkasin uurima Piiblit. Võtsin kätte, jagasin Piibli päevade kaupa ära, täpselt kuu aja peale, nii et paberitükid kuupäevadega olid vahel. Mina töötasin väga distsiplineeritult, oli oma päevanorm, tundide ja lehekülgede arv, mis tuli lugeda. See oli meeletu enesedistsipliin. Ja siis lugedes Piiblit, ma taipasin järsku, et olen kokku põrganud maailmaga, millest ma mitte midagi ei saa aru ja kui ma seni olin kõikidest raamatutest tõsise tööga jagu saanud, ei olnud miski asi mulle raske, ei filosoofia, ei ajaloofilosoofia, siis Piibel tegi mulle täieliku 1:0 ära ja ma kukkusin läbi. Ma olin siis juba 25-aastane ja järsku tundsin, et kogu see maailm variseb kokku, kõik lagunes käest ära. Ma sain aru, et olen kokku puutunud maailmaga, millest minu jõud ei käi üle. Jalgsimatkal olles tutvusin Kuusalu kirikuõpetaja Eduard Salumäega. Sattusin väga tubli ja õige mehe peale, kelle käest ma sain teada, et Tallinnas saab õppida teoloogiat. Kuid selleks ajaks ma ei mäletanudki enam Piiblist suurt midagi, isegi seda ei mäletanud, mida olin lugenud. Ma ei saanud aru, mida ma lugesin ja oli selge, et mul seisab suur töö ees. Raamat kaanest kaaneni selgeks! Siis ma sain teada, et seda tuleb õppida viis aastat, läbi võtta teoloogilised distsipliinid ja Jumal tänatud, see on olnud üldse kõige toredam asi, mis mu elus juhtus. Juba liiga ”rikutuna” ei kõlvanud ma enam Tartu Riiklikku Ülikooli. Ma olin selle jaoks juba liiga tark, iseseisev ja väljakujunenud.

Kas Te õppisite seal?

Ma tulin sealt kohe alguses tulema. Mu sisseastumiskirjand oli 7,5 lehekülge tihedat kirja. Sealt loeti kokku 11 puuduvat koma, pandi ”kaks” ja väga hästi tehti.  Teoloogiat õppides sain alles teada, mis imeraamat see Piibel on. Peale teoloogia kursust võtsin uuesti läbi ajaloo ja filosoofia ja siis alles maailm avanes mu ees, sest ma sain aru, mis seal toimub. Ilma teoloogiata ei ole mõtet üldse ühtegi humanitaarteadust puudutada sel lihtsal põhjusel, et sa ei saa sellest aru.

Oli Teil õpetajaid, keda Te võiksite ka oma eeskujudena nimetada?

Ma tahaksin siinkohal tänada kõige suurema kummardusega ja lugupidamisega kõiki Usuteaduse Institudi õppejõudusid. Kõiki. Mul oli see õnn, et ma sain õppida eestiaegse koolitusega professorite juures. See oli ainulaadne võimalus nõukogude ajal, millest nüüd räägitakse, et siis polevat saanud midagi õppida. Sai küll. Mitte keegi pole mind taga kiusanud selle eest, et ma läksin teoloogiat õppima, seda peab ausalt ütlema. Oli võimalik igasugust haridust omandada Stalini ajal, Brezhnevi ajal, kaasa arvatud teoloogiline haridus. Ma ütleksin, et see oli õppimiseks ideaalselt loodud aeg, ei pidanud õiendama, ringi jooksma ja sehkendama, vaid vaikselt süvenema. Nüüd vabandavad laiskvorstid end sellega välja, et siis ei saanud, nsiis ei tohtinud. Tohtis küll, nii et sellest seisukohastma tahan kaitsta stagnaaega. Oma laiskuses ei saa süüdistada aegu. Kõik ajaloo suurmehed, keda tunnen, on mu õpetajad.

Uskusite Te siis, et stagnaaeg kord lõpeb?

Ta paistis, et ei lõpe, kuid ajalolasena ja ajaloofilosoofina ma teadsin, et siin ilmas ei ole midagi igavest. 1970.aastal ennustasin ühes jutluses kakskümmend aastat ette ja ütlesin, et 90-ndate alguses variseb kõik kokku. See oli taju. See süsteem tundus muidugi, jah, nii kindlana. Ma teadsin, et ta lõppeb, aga ma eriti enam ei uskunud, et see minu eluajal juhtub. Aga siiski juhtus. Ma teadsin eluaeg, et minu asi on valmistada ennast ette x-päevaks. See on kord päev, mil võib oma teadmisi vabalt kasutada ja ma teadsin, et kui seda päeva ka ei tule, minu kohus on valmis olla, mina ei saa ennast Jumala ees vabandada. Nüüd, kui x-päev on ammu möödas, mõtlen sellest, miks ma ei valmistunud veel hoolikamalt, põhjalikumalt ja teadlikumalt. Oleks tulnud seda aega veel sihikindlamalt ja konkreetsemalt kasutada. Elage alati nii, et ükskõik ki pime paistab tunnel, teie peate alati olema valmis oma momendiks.

Te olete olnud tegevpastor?

Jah, see oli õppimise mõttes suurepärane aeg. Ma õppisin tundma sel ajal eesti rahvast Läänemaal.

Kuidas Te siis lõpuks ikkagi katoliikluse juurde jõudsite?

Mõtlejana ja eriti loogilise mõtlejana avastasin ma õige varsti vasturääkivused luterlikus maailmapildis ja õpetuses. Luther väidab, et ainult Pühakiri on kõige alus, aga Pühakiri ise ei ütle nii. Mis alusel ütleb seda siis Luther? Kui Lutheri ütelus on õige, siis järelikult Lutheri autoriteet on kõrgem kui Pühakirja autoriteet. Loogiliste järelduste tegemise oskus. Ma avastasin, et Lutheril oli väga nõrk loogiline mõtlemine, aga minule on looduse poolt antud tugev võime loogilisi järeldusi teha, esitada loogilisi küsimusi. Kui eesti rahvas pannakse sööma kartulikoori, siis esimene loogiline järeldus on, kes sööb kartulid, sest koori ilma kartuliteta ei ole? Siin ongi nüüd nii, et nomenklatuur sööb kartulid ja eesti rahvas sööb kartulikoori. See tuletab meelde ahvikäpa lugu. Selle näite toob Norbert Wiener, küberneetika isa. Kui inimene programmeerib aparaati, siis ta peab oskama ette näha kõiki võimalusi. Loogiliste küsimuste esitamine on tähtis. Üks inglise ohvitser tõi Indiast kaasa ahvikäpa, millel oli maagiline omadus täita iga uue omaniku kolm soovi. Vaene mees, kes selle käpa saab, soovib, et tal oleks 2000 naela raha. Talle tundus see kohutav summa, vaese inimese asi. Läheb natukene aega mööda, koputatakse uksele ja poja töökohast tuleb ametiühingu esimees, toob talle 2000 naela valuraha, et poeg sai tööõnnetusel surma. Mees ehmatab ära, et ega ma siis nii ei tahtnud, et poeg surma saab, ma tahtsin lihtsalt 2000 naela. Masinaga ja ahvikäpaga ongi see lugu, et kui sa tahad 2000 naela, siis sa pead ütlema: ma tahan 2000 naela nii, et elu jääb alles, et ei tule veeuputust, et lapsed jäävad ellu … Sa ei jõua iialgi kõike üles lugeda, eks? Sest masin täidab ainult käsu. Kuidas, see on juba teine asi. Kaks soovi oli veel jäänud. Mees soovib, et tulgu siis poeg tagasi. Jälle ei formuleerinud täpselt oma soovi ja poeg tuleb tagasi vaimuna, kes kummitab ja teeb koledat häält. Mees ei saa enam elada. Üks soov oli jäänud ja mees soovis, et seda vaimu ei oleks enam seal. See on masendav lugu ja näitab, et me peame täpselt formuleerima oma soovi, eriti kui on tegemist niisuguste asjadega nagu Aladini imelamp, maagia ja kompuuter. Sest tänapäeva kompuutrite maailm on tegelikult musta maagia maailm, mis neelab ja hävitab inimese. Me ei suuda iialgi oma soove viimse konsekventsina määrata. Ja nüüd luterliku õpetuse juurde tagasi tulles, kogu luterlik teoloogia oli contradictio in adjecto, see on loogiline vastuolu ühe väite piirides. Ma nägin, et luterlik õpetus ise ei ole Pühakirjaga kooskõlas, sest pühade sakraalsete tekstide tõlgendus ei saa teksti algset sõnasõnalist tähendust tühjaks teha ega sellega vastuollu minna. Sakraalsete tekstide tõlgendamisel on neli tähendust: sõnasõnaline, allegooriline, moraalne ja anagoogiline. Kõrgema astme teksti seletused ei saa olla teksti eitused, vaid ainult teksti süvendatum ja sügavam mõistmine. Luther tegi selle vea, et ta allegoorilise tõlgitsemise läbi luges teise mõtte sisse, mis tema kontseptsioniga kokku läks. Selle tõttu juba esimene väide, et luteri usk on puhtal Pühakirja alusel, on sisemiselt vale, sest seeläbi sai luteri kirikus luterlik tõlgitsus tähtsamaks Pühakirja sõnasõnalisest tekstist. Ega allegooriline seletus ei saa sõnasõnalisega vastuollu minna. Sakraalne tekst on ju püha, puutumatu, muutumatu, ta on tõene. Ja siis ei olnud koskõla ka praktikas. Puudus terve rida niisuguseid distsipliine, mis on vajalikud vaimulikuks tööks ja nimelt kanooniline õigus, mis kirikuelu korraldab. Kanooniline õigus tähendab, et roomakatoliku kirikus on iga asja, iga olukorra, iga momendi jaoks kindel kaanon. See ei sõltu inimeste meelevaldsetest otsustest. Luterlikus kirikus kanooniline õigus puudub, seega luteri kirikus määrab kirikuelu mitte kindel kaanon, vaid isikute arvamused. Siis ongi niimoodi, et sind kutsutakse peapiiskopi jutule ja öeldakse, et sinu peale on kaevanud ühe teise pastori proua. Kellegi proua arvamus on isegi kõrgem minu omast, kuigi ma teoloog olen. Ei ole kindlat alust, millega saab võrrelda. Asju lahendatakse isiklike meeldivuste, arusaamade ja sümpaatiate pinnal. Kirik ei saa nii elada. Kirikul peavad olema kindlad alused, nii nagu riigis peab olema kindel seadus, mitte partei keskkomitee sekretäri isiklik arvamus. Teine õppeaine, mis puudub luterluses, on askeetika, hädavajalik inimese vaimseks ülesehitamiseks. Ja kolmandaks moraaliteoloogia. Neid teadusi tuli siis muidugi õppida juba hiljem, vastavas katoliku õppeasutuses, kuid olgu tähendatud, et kõiki teisi distsipliine õpiti luterluses väga kõrgel tasemel. Tallinna Usuteaduste Instituut on väga hea kool, suurepärase raamatukoguga ja ma veelkord kasutan võimalust eriliselt tänada järgmisi õppejõude, kellele mul on igavene ja piiritu tänu: peapiiskop Jaan Kiivit, minu suur kasvataja ja õpetaja, Vana Testamendi professor Evald Saag, Uue Testamendi professor Ago Viljari, võrdleva usuteaduse professor Robert Kannukene, süstemaatilise usutaduse professor Elmar Salumaa, ajaloolise usuteaduse õppejõud Hillar Põld. Need olid kõik väga haritud ja tublid mehed. Neile kõigile ma olen piiritult tänulik, vaatamata sellele, et meie konventsionaalsed arusaamad läksid mõnes asjas lahku.

Kas Uku Masing ei olnud Teie õppejõud?

Uku Masing enam ei olnud. Temaga ma tutvusin raamatute vahendusel ja olen kolm korda temaga elu jooksul kohtunud. Need kohtumised valmistasid mulle ääretu pettumuse. Pettumus seisnes järgnevas: kui noorukest üliõpilast, kes alustab teoloogia stuudiumi, mõnitatakse palju vanema inimese poolt, kes on doktorikraadiga, siis ei saagi ju järgneda muud kui pettumus. See käis umbes nii, et noh, sa ju ei tea midagi, sa pole seda ja seda lugenud. See on ju loomulik, et ei ole. Sellepärast ma läksin tema juurde, et saada häid juhendeid professionaali käest, mida ja kuidas õppida. Selle asemel võeti mind ühest küljest kui omasugust, kes nagu peaks kõike teadma ja samas tehti mulle selgeks, kui rumal ma olen.

See oli isiklik kontakt, aga raamatud?

Masingu asju ma lugesin hiljem. Me oleme väga erinevad inimtüübid, aga ma olen ka Masingule tänulik selle õppetunni eest, mis ma tema käest sain. Ära küsi minu käest valmis kirjutatud tööd, ütles ta mulle, mine ja uuri ise! See oli suurepärane ütelus ja ma läksin ja tegin seda. Meil on temaga ideoloogilised lahkuminekud. Tema on tüüpiline protestant. Mina olen oma loomuselt täielik katoliiklane, oma sisemuse poolest. Seetõttu need on eri maailmad. Masing on tüüpiliselt soome-ugrilik nähtus. Tema maailmapildis pole kirikul kui institutsioonil tegelikult mingit kohta. Minu jaoks on institutsioon Jumal maa peal, sest jumalikkus väljendub jumalikus institutsioonis. Masing on selles asjas tüüpiline soome-ugrilane ja protestant, niisugune äärmuseni viidud individualism. Masing ütleb enda ja eestlase kohta, et eestlane ei respekteeri Jumalat, kellega ta ei saa rääkida nagu mees mehega. Minu jaoks see ei ole Jumal. Eestlane tahab, et Jumal oleks metsas puu taga ja eestlane teiselpool puud ja siis sosinal räägivad teineteisega. Teatud individuaalne intiimsus. Minule, vastupidi, Püha Vaim väljendub institutsioonis, selle jumalikkuses ja traditsioonis. Minule on väga tähtis kuuluvus ordusse ja ordu mõtlemine. Meie inimtüübid on erinevad, kuid ma austan sellest hoolimata Uku Masingut kui korüfeed paljudel aladel.

Mida tähendavad Teie nime taga tähed OP?

OP on Ordo Praedicatores (jutlustajate ordu). See on dominiiklaste ordu, mille ilmikharusse ma kuulun.

Kuidas Te just dominikaani ordusse sattusite?

Dominiiklastearmastus on mul ka lapsepõlve ulatuv ja see on seotud mitmete asjaoludega. Üks on täiesti seletamatu, mis mind sinna tõmbab, mingi ajalooline mälu või ürgne vaist, ükskõik, kuidas me seda ütleme. Lihtsalt tunned, et sa kuulud kuskile. Samuti rohkem ratsionaalselt mõistetavad põhjused: vana Tallinn, dominiiklaste Püha Katariina klooster, dominiiklaste ajalooline juuresolek keskaja Eesti kultuuris kui loomulik ja vältimatu element.

Kas see on seotud Teie maailmavaate kujunemisega?

Minu maailmapilt ja maailmavaade ja katolitsism on kujunenud teravas ideoloogilises võitluses kahel rindel. Miks hispaania rahvas kujunes katoliiklikult fanaatiliseks? Tema katolitsism kujunes teravas võitluses olemasolu eest, omariikluse ja vabaduse eest ja see kõik oli usulisel pinnal. Selle tõttu Hispaania katolitsism on fanaatiline ja äärmuslik. Minu katoliiklik maailmapilt kujunes samal ajal, kui minu mõistus ja õppimine töötasid dogmade (dogma on narratiivi teaduslik seletus, definitio) kallal. Et kõik see välja tuua, mis katolitsismis on, pidin ma pidama võitlust kahel rindel. Läbisin ideoloogilise sõja ateistliku ühiskonnaga minu ümber ja luterlusega, kelle ees tuli põhjendada loogiliselt ja selgelt kõiki katolitsismi postulaate. Olin sunnitud kogu katolitsismi niivõrd põhjalikult läbi töötama ja samal ajal ka sõnades formuleerima, et ma võiksin oma maailmavaadet õigustada ja seletada. Tänu sellele õppisin formuleerima, loogiliselt ja selgelt kontseptsiooni esitama, nii et see oli hea kool. Kuna ma pean alatasa kõike õigustama, siis terve minu elu ongi kujunenud sõjaks Athanasios contra mundum. See on mind teistpidi teinud väga relvastatuks, väga treenituks ja viimistletuks ning mulle palju andnud. Selle tõttu olen ma ka ideoloogilisel pinnal parasjagu agressiivne, ma lähen kohe kallale ja sellest peab aru saama, arvestades seda, kuidas olen ma kujunenud, missuguses pidevas sõjas.

Kas Te ise peate ennast alternatiivseks inimeseks, kes seisab väljaspool ühiskonda?

Nüüd on olukorrad palju muutunud ja mina olen rünnakul. Ma näen, et vallutan. Samal ajal ma oskan suurepäraselt vahet teha ja olla delikaatne. Ma ei suru oma maailmavaadet teistele peale. Tegelikult küll surun, aga ma ei suru niimoodi, et teine inimene tunneb, et talle surutakse. Ma arvan ise nii. Ma tahan, et inimesel jääb ruumi ise otsustada. Aga midugi, Jumal hoidku, kui mõni mulle kallale tuleb, siis ma lasen kõik tankiarmaadad liikuma, siis pole muidugi enam nalja.

Kuidas Te üldiselt suhtute neisse inimestesse, kes Teisse hästi ei suhtu?

Neil on täielik õigus selleks ja kui nende külje pealt vaadata, siis ma kujutlen, et võin tõesti olla ärritav, eemaletõukav ja pahandav. Ma mõistan seda ja ei pane seda neile pahaks. Aga kui nad hakkavad igasuguseid närususi tegema, mida ma ise ei tee, siis on muidugi teine asi.

Kas sõpruskond on Teil lai?

Minu eluteele on sattunud inimesi, kelle eksistentsi ainsaks mõtteks on saanud minu vihkamine. Kes hommikust õhtuni tegelevad minu vihkamisega ja katsuvad teha mulle halba. Neid ei ole olnud palju, kuid neid on olnud, väga õelaid ja väga hullusid. Aga palju tähtsam on olnud hoopis teine külg: see, et minu eluteel on olnud palju suurepäraseid, ainulaadseid, toredaid inimesi, kes minu eest on olnud valmis tulle minema ja ka läinud kui vaja. Ja iga kord, kui minu eluteele on tulnud õel, väiklane, tige vaenlane, on kerkinud nagu maa alt terve müür niisuguseid inimesi, kes mind kätel kannavad ja hoiavad. Mina tahaks pigem olla tänulik sellele heale osale. Neid inimesi on alati olnud piisav hulk. Nii et hea poole pealt vaadates ja head poolt peab inimene nägema, võin ma tunnistada, et neid inimesi on alati jätkunud ja isegi rohkem kui vaja. Mul on suurepäraseid sõpru läbi elu, kes on minule niipalju head teinud. See hea on minule kingitus. See ei ole nii, et nad teevad millegi eest, vaid nad on teinud seda millegi kõrgema printsiibi pärast.

Katoliiklusesse jõudsite üsna hilja nagu ma aru saan?

Katoliiklusesse ma jõudsin 1970.aastal, siis oli teoreetiliselt selge ja minu jaoks teoreetiline selgus tähendab alati tegu. Kui mina teen ühte asja ja saan teada, et see on vale, siis ma ei saa seda enam jätkata. Mind panevad imestama need, kes saavad teha edasi vale asja, teades, mis on õige. Mina ei saa nii, mul tekib kohutav sisemine konflikt. Ma ei saa niisugustes küsimustes endale valetada ja elu näitab, kes endale valetab ja kes teeb kompromisse tõe ja moraali küsimuses, sellel ei ole tõde ega moraali.

Kas selline tegevus, mis kellelegi teisele kahju ei tee, on lubatud, kui laskume eetilistesse kategooriatesse?

Mina harrastan teadlikult, iseennast naerdes, tervet rida veidrusi. Ütleksin, et see on inglaslik joon, mida ma enda juures märkan. Ma naeran iseennast nende veidruste pärast, sest nad ei kahjusta kedagi. Näiteks minu kassikultus. See ei tee kellelegi kahju, kuid see teeb head väikestele loomakestele, neil on sest kasu küll.

Kas osalemine filmi ”Surmatants” tegemises kuulus ka Teie väikeste veidruste hulka?

Sinna mind tõmmati, ma ise ei kippunud. Lihtsalt olude tõttu osutusin kaasosaliseks. Pärast selgus, et väga oluliseks kaasosaliseks. Ma lausa imestan rezhissööri. Au ja teenete küsimuses on tavaliselt nii, et püütakse teise teeneid endale saada, aga selle filmi rezhissöör käitus just vastupidiselt. Tema osutas mulle suuremat au, kui ma olin ära teeninud. Siinkohal minu poolt kummardus rezhissöör Tõnu Virvele, kes on iseendast suurem.

Kas olete sagedane teatris või kinos käija?

Ma ei tea, millal ma viimati käisin teatris, see oli nii ammu. Kaotasin täielikult huvi teatri vastu, kuigi võib-olla kui läheks, oleks jälle huvitav. Aga ma toon niisuguse näite: ma ei saa enam ammu lugeda ilukirjandust. Põhjus on väga lihtne. See, kes on teoloogina rikutud ära vängetest asjadest, sellele enam lahjemad asjad ei lähe. Ilukirjandus tundub niivõrd igav, tüütu ja nõme ja seal puudub tark mees. Tark mees tuleks ja ütleks kohe, kuidas kõik peaks olema ja kirjandus jääks ära. Teatriga on umbes sama asi. Millegipärast meil, Eesti kultuuripildis, on teater kohutavalt ületähtsustatud. See oleks nagu mingisugune maailma kõige tähtsam asi ja koguni kultuuri mõõdupuu. Mitu korda tuleb aastas teatrit külastada, et olla kultuurne inimene? Mis puutub kinosse, siis olen kinos käinud ääretult harva ja siis ka teistsuguse huviga. Huvi on sellisel juhul puhtprofessionaalne. Mind huvitab kõigepealt, kes on filmi teinud.

Nimi?

Ei, nimi ei huvita. Nimi huvitab selles mõttes, et siis saan teada autori rahvuse. Sündmustejoon filmis huvitab palju vähem. Ma vaatan hoopis selle mõttega, mis selle filmi tegijate puhul väljendab nende rahva psüühikat ja kontseptsiooni. Ma toon ühe näite, sest näited selgitavad kõige paremini. Tallinnas jooksis üks film ja selle autorid olid teinud õelalt rassistliku filmi. See jooksis ”Sõpruses” videofilmina, ma isegi ei mäleta enam pealkirja, ja selles filmis mõnitati valget rassi. Seega oli selle filmi sündmustik kõrvaline asi. Minule oli film huvitav sellepärast, et ma nägin seal üht kindlat poliitilist liini, see on valge rassi mõnitamine. Film on sümbol, tegelikud asjad on selle taga. Mõnitati pikakasvulist blondi naist ja kui ma filmi lõpus leidsin tegijate nimed, siis oli kogu film absoluutselt selge. Filmi tegijad olid juudid. Samal ajal katsuge teha filmi, kus oleks üks paha sõna juudi kohta öeldud, eks. Siis oleks rassism ja antisemiitlus.

Tundub Teile, et juutidele on ülemäära tähelepanu osutatud?

Nad ise võitlevad oma koha eest maailmas, muidugi vahendeid valimata. Peale Teist Maailmasõda on nad muutunud küllalt ülbeks. Juudi kohta ei tohi midagi olemusliku öelda, siis on rassism. Aga keda huvitab juutlus, uurigu Vana Testamenti ja muidugi selle kommentaari, Talmudit, seal on kõik sees.

Just Teie ajal oli tugev ja tark mees teatris, Voldemar Panso. Kas Te ei sattunud temaga kokku?

Panso oli minu jaoks ENSV mees ja tema lavastusi ma ei käinud üldse mitte vaatamas. See on minu puhul oluline, et ma isoleerisin ennast ENSV ühiskonnast nii maksimaalselt, kui see üldse oli võimalik. Seda minu jaoks ei olnud. See tähendab, et ma Eesti raadiot ja televisiooni oma elus vabatahtlikult ise olen kuulanud ja vaadanud üksnes viimasel kolmel aastal. Ma isoleerisin ennast jäigalt vale maailmast, ma ei tahtnud seda. Ma sõbrustasin näiteks Moskvas ja Leningradis vene õpetlastega, mind ei häirinud mitte mingi asi, mis Venemaal oli, aga eestilikku kommuunat, seda ma jälestasin. Vene kommuun, see oli minu jaoks ühe võõra rahva hullus. Eestilik punasus, see oli mulle jälk, sellest ma hoidsin nagu katkust eemale, mistõttu ma sain ka rahulikult areneda. Kuna ühiskond oli minu silmis kuritegelik ja loll, siis minul puudus selle ühiskonna suhtes austus ja ka hirm. See lõi vaimse vabaduse uurida kõiki teoreetilisi asju. Ma ei tahtnudki karjääri teha, sest mulle oli selge, et karjääri tehakse oma au ja isiksuse hinnaga. Mina olin valmis eluaeg sööma leiba ja kaerahelbeputru, et maksimaalselt hoida enda sõltumatust ja vabadust ning säilitada enda sisemaailm rikumatult ja reostamatult.

Kas Te ei arva, et paastumine Põhjamaadele ei sobi?

Tuleb defineerida, mis paast on. Katoliku kirik teeb paastumiste eri liikide vahel vahet. On üks paast, mis on kõigest loobumine, lihast ja rasketest toitudest. Need on alstsinentspäevad, näiteks kolmapäeval ja reedel ei sööda liha. Loomulikult on see väga tark ja kasulik puhtfüsioloogilises mõttes. Mõte on selles, et inimene valitseb teadmise ja vaimuga oma isu. Minu tähelepanekute kohaselt on see katoliku kiriku eluviis Läänes omandatud, see on saanud lomulikuks eluviisiks. Osatakse süüa mõõdukalt ja ei süüa rohkem kui on vaja. See on distsiplineeritud, tark, mõistusega piiratud toitumine, kõige tervislikum.

Missugustest roogadest ja jookidest Te ise lugu peate?

Ma sööksin väga palju puuvilju, kui oleks võtta. Mulle meeldib süüa puuvilja koos maaleivaga, korraga. Leib on väga imeline toit. Ta ei ole lihtsalt toit, vaid ta on ka kogu toitu kokkuvõttev sümbol. Tükk leiba käes, see on alati mingi ime. Armastan magusat. Mõtlemine nõuab magusat, selleks on eriline vajadus. Haput ei taha. See pidavat sõltuma maomahlade koostisest, väidavad mõned. Ma arvan, et see on õige ainult teatud piirini.

Aga alkohol?

Alkoholist armastan häid veine, mida ma õppisin tarvitama Itaalias ja Saksamaal. Pean lugu väga heast liköörist kohvi juurde, headest liköörimarkidest, mis on tõesti õigesti tehtud. Selline benediktiin nagu tehakse benediktlaste kloostrites. Eesti traditsioonis sõna alkohol kõlab nii kohutavalt, et see lõhnab kohe joomarluse järele. Euroopas on vein loomulik lõuna- ja õhtusöögi juurde kuuluv jook. Seda segatakse ka mineralveega või juuakse vaheldumisi. Itaalias ja Saksamaal, kus ma põhiliselt olen olnud, eiole mõeldav elu ilma veinita. Kvaliteetne vein on jumalikkuse sümbol ja seda peab oskama ka tarvitada. Üle kõige on inimesel mõistus. Näiteks benediktlaste kloostri reegel ütleb, et päevane norm on pool liitrit selleks, et tervis oleks korras ja funktsioneeriks. Kuid joodava alkoholi mõõduks on kaineks jäämine. See on mõõt. Kõrgekvaliteedilised alkohoolsed joogid mõjuvad inimese tunnetuseaparatuurile, nii et see peeneneb ja rafineerub. Seega on targal alkoholitarvitamisel oma koht ka filosoofias. Näiteks dominiiklaste kloostris, kus ma olen elanud, kogunetakse peale lõunasööki raamatukokku ja seal pakutakse kanget kohvi pisikestes tassides ning võib valida siis mingit marki likööri või konjakit. Seda võetakse pisikene pitsikene kohvi juurde ja tal on mõttetegevust soodustav mõju. Tund aega filosoofilist vestlust raamatukogus peale lõunat on alkoholi kultuurne tarvitamine meie mõistes.

Vahest räägiksite, milliseid maid olete külastanud?

Eestis, selle noorsoo hulgas, kes nõukogude ühiskonnaga ei kohanenud, tekkis reisimise maania. Järsku läksid siit paljud liikvele, kes kaubaongidega, kes juhuslike autodega, tekkis maania suuri vahemaid ületada. Minu esimene reis oli läbi Uraalide Siberise ja Kesk-Aasiasse. Järgmine oli Kaukaasiasse, kus käisin hiljem väga palju. Seal ma avastasin teistsuguse maailma ja puhkasin Eestist. Samal ajal oli ta ka võõras maailm ja mul oli seal võimalus tutvuda eriti vana Armeenia kultuuriga. Ka Venemaad õppisin tundma ja Leedut. Katolitsismi tõttu ma olin juba Leeduga seotud, nii et Leedu oli peaaegu et saanud teiseks kodumaaks. Kasu oli lisaks kõigele ka sellest, et Eesti jäi kaugele.  Milegi nägemiseks on tihti tarvis distantsi. Ma mäletan, kuidas ma esimest korda Ararati mäel jalamil Eestimaast mõeldes koduigatsust tundsin. Nii et Ararati jalamil avastasin, et ENSV on üks ning Eestimaa ja kodu on teine. See on ka üks põhjus, miks mina, kes ma aastakümneid mõtlesin sellele, kuidas siit ENSV-st kaduda ja mitte siia tagasi tulla, nüüd, kus juba palju aastaid on selleks reaalsed võimalused olemas, olen ikka tagasi tulnud ja tunnen, et on siiski ainult üks kodumaa ja üks kodu. 1988.aastal, kui siin lahti läks, siis mind kutsutikohe Rooma, Vatikani ja kohe ka paavsti juurde, nii et esimene välisreis algas väga võimsalt. Ma olin ennast pikalt ette valmistanud, sest päris palju aastaid olid mu mõtted kõik Roomas ja Vatikanis. See oli loomulik, jumalikus ettenägevuses mulle määratud tee. Ettevalmistus oli piisavalt pikk ja põhjalik olnud, vahetult enne veel itaalia keele kursus, mis sai läbi tehtud. Siis olin seal teist korda, siis kolmandat korda pikalt juba üle kolme kuu. Siis tuli pikk turnee läbi Soome, Rootsi ja Põhja-Saksamaa, põgusa autosõiduga läbi Beneluxi maade.

Kas te ütleksite paari sõnaga, mida arvate itaallastest?

Itaallastel on tekkinud suur ajalooline alaväärsuskompleks sakslaste ja Saksamaa ees. Kuna meie ajalooline kujunemine on toimunud Kesk-Euroopa ja saksa traditsioonis ning koolituses, siis Itaalia muljete tugevus pärineb pigem ajaloolis-kultuurilisest taustast kui kaasaegsetest itaallastest. Itaallane on tavatult kunstiandekas, või oli.

Kas itaallased kannavad endas seda ajaloolis-kultuurilist tausta?

Eks eri tasanditel ja küllap nad kindlasti kannavad. Kui inimene päevast päeva seal liigub ja näeb vanu kirikuid, siis see on ikkagi osa temast. Nagu vana Tallinn on igast viimsest eesti ateistijurakast siiski üks lahutamatu osa, midagi pole teha. Kui ta kuskil ära käib ja siia tagasi tuleb, siis ta ütleb ohates: oh kui tore on näha jälle Tallinna kirikuid, ehkki ta ise on tegelikult sellest asjast väga kaugel, kuid see on ometi tema sees, see on ometi tema. Me kõik kanname endas kultuuri, ükskõik kui teadlikult. See miljöö ja ümbrus on meid ikkagi kujundanud. Ja muidugi eri tasandid, missugused itaallased, kas need prelaadid, kes Vatikanis on ja ülikoolides või siis lihtsalt tänava pööbel? Aga see ongi kultuuris tähtis, mis tooni annab. Näiteks katolitsismis see on kirik. Kirikus kohtuvad kõik ühiskondliku elu kihistused ja eri tasandi inimesed. Kuskil peab olema ühtsus, milles kõik on ühised ja kus kaovad ära klassivahed ja sotsiaalsed erinevused. See oleks siis natsioon ja natsiooni religioon. Eestlaste nõrk koht seisneb selles, et meil on rahvuslik ja keeleline ühtsus tajutav, aga religioosset ühtsust ei ole ja see on meie suur nõrkus. Vaimset ühtsust pole, seetõttu on meil ka palju lahkhelisid ja killustatust.

Te rääkisite siin oma perekonna muusikalisest traditsioonist. Kas teil on mõni meelismuusika, mida kuulate?

Gregoriaani koraal, siis on tükk maad tühja ruumi ja alles siis tulevad mingid muud asjad. Kerget muusikat ei kuula üldse.

Kas aiandusega ka tegelete?

Jah. Lisaks armastan veel käsitööd, sepatööd, puutööd ja nüüd ka ehitustööd. Tunnen sellest erilist rõõmu.

Kas sporti olete ka teinud?

Sporti ma olen teinud ülemäära ja siin on mjul ka üks saavutus. Kõhnast poisist, nagu ma olin, olen teinud kulturisti. Tõstespordiga tegelesin ja teise järgu tegin ära. Siis ma läksin kulturismi peale üle ja selles mõttes võistlussport mind ei huvitanud. Tänapäeval teen aktiivset tervisesporti, põen jalgrattamaaniat. Seda teen päris aktiivselt ja tõsiselt. Mitte niisama ei sõida, vaid ikka päris nii nagu treenitakse. Regulaarselt, tempoga, ennast lõpuni välja pingutades ja sõidu sisse peab kuuluma kolm-neli mäkketõusu. Selleks olen hankinud endale laitmatu varustuse ja mitu ratast. Tänu sellele olen reibas, poisikeselik ja tunnen ennast imehästi. Tervis on hea. Süda saab seda tööd, mis vaja on. Rattasõidul on miuhead asja korraga: ma mõtisklen, sõidan loodusesse ja teen sporti.

Milline osa on perekonnal Teie elus?

See on maailma kõige tähtsam asi. Perekonnal on mitu mõistet. Ma lähtun nimelt kiriklikest arusaamadest. Kloostri kohta öeldakse näiteks alati rõhutatult, et see on perekond. Ideaalse perekonna juurde peaks kuuluma ka vennaskondliku ühenduse mõte, ühine vaimsus.

Kas Te arvate, et lapsi tuleks kasvatada või on parem, kui nad ise kasvavad?

Lapsi tuleb loomulikult kasvatada, ise ei kasva mitte midagi. Ise kasvavad tänavapoisid. Mis asi on vabakasvatus? See tähendab kasvatusest vaba. Kasvatus ja kord peab olema päris range. Vaatame näiteks inglise aristokraatiat, seal saavad lapsed väga range kasvatuse, muidu ei tule karastunud tugeva tahtega inimesi, kes peavad täitma seda osa, mis neid ees ootab. Minu põlvkonna intelligendid propageerisid vabakasvatust 60-ndatel, 70-ndatel aastatel, see oli siis mõistetav kui vastureaktsioon riiklikule survele. Inimene rõhutas oma vabadust. Õige elu on pidev treening, harjutamine, pingutus. Praegu kõnnivad inimesed tänaval, lõdvad ja lodevad, kõigest on näha, et puudub igasugune sisemine kord ja distsipliin. Järelikult puudub see ka mõtlemises ja inimese sisemuses. Sisemus ja väline on kooskõlas ja sellepärast saab inimese sisemust kasvatada välise treeningu abil.

Mida arvate EHIst tema õppejõuna?

EHI on suurepärane ettevõtmine, ent ükski uus ettevõtmine pole kohe täiuslik. Meil on, mida parandada ja täiustada. Ma saan ainult tänulik olla, et see instituut on ja et üliõpilased on ja me seal koos õpime. Ma olen ise väga palju õppinud. Tuleks ainult loobuda süsteemist, mida on peetud heaks. Elus me ei saa teha ainult seda, mis meile meeldib. Kool peab meid ette valmistama ka elukutseks, mitte, et ma õpiks väga peeneid asju oma valikul ja meeldivusel. Ma tahaksin, et oleks kohustuslik programm, mille eesmärk on teatud professionaalsus kindlas asjas. See puudus on minu arust kõrvaldatav kahel teel. Esiteks, kui üliõpilane teeb ise endale kindla programmi, pidades silmas spetsialiseerumist, siis on võimalik teha eksameid mujal kõrgkoolis. Mugavam tee on kohustuslike ainete sisseseadmine. EHI on suuteline kõik probleemid väga kiiresti ületama, kuid selleks on vaja oma maja ja kindlaid õppejõude.

Kas Te tahate midagi öelda ka lõpetuseks?

Ütleksin küll. Kunagi ei maksa atvata, et inimese saladus on meile selge. Me ei tea ise, kes me oleme. Me ei tea endast kõike, sest me ei ole sattunud kõikidesse mõeldavaisse olukordadesse, et teada saada, kidas me siis käitume, toimime ja reageerime. Meie tänane vestlus õpetab ka seda, et inimese saladus on suur. Kes on inimene viimselt, isegi seda me ei tea. Elukogemus ja elatud aastad kui teoreetiline uurimus õpetabki lõpptulemusena seda, et ei saa selgeks, kes me oleme, vaid selgub, et me ei tea seda. Sellest tuleneb respekt ja austus inimisiku ja ka iseenda suhtes. Me ei tea viimselt. Jäägu inimisiku saladus alati kehtima. Meie punkti ei pane. Punkti paneb Jumal.

 

KOBARMAAILMA PÄRIJAD (Intervjuu Hasso Krulliga)

intervjueeritav: Hasso Krull

koht: Hasso Krulli kodus Hiiul

aeg: 21. veebruar 1992

intervjueerijad:

Holger Mölder,

Indrek Olmaru

Ilmunud ajakirjas ”Magellani Pilved” 1993/1.

Kadunud Tõnu Toomik, võideldes nürimeelsuse ja tusameelsuse vastu, kirjeldab kihhotismi olemust, mis on avaldatud ajakirjas „Magellani pilved“: „Joosta, pea kallutatuna taha, noa ots kõditamas kurku, absoluutse vabadusega, vaadates nii üles, paremale kui vasakule. Täielikult endasse haarav jõud.“ See kirjeldus vastab Hasso Krulli arusaamisele inimesest kui kobarast: „Eitan jäigalt neid ilminguid, milles ma näen selgelt mõrvarlikku, nihilistlikku, elu taandavat või elu muljuvat alget, mis ei taha paljusust, mis ei taha maailma näha ruumilisena, elunähtusi või inimesi aga paljudest värvidest, omadustest ja suundadest koosnevate kobaratena, vaid ikkagi mingite keskpunktidena.“ Selles lauses on hoogu ja pinget, mis iseloomustab saabumisel isikut, keda kunagi pole tulnud. Persona in fieri, “saabumisel isiku“, juured asuvad pärimisõiguses. Testaator ehk pärandaja, teeb testamendiga surma puhuks pärandi kohta korraldusi. Ta võib oma vara jätta veel mitte sündinud pärijale, “saabumisel isikule“, kellel veel ei ole pärimisvõimet. Saabumisel isik, teatud olutervikuna olles müüdi esemeks, teeb kõik selle nimel, et jätta endast maha pärimisväärne keskkond. Filosoofilises tähenduses on meie pärandiks ideed, mõtted, arvamused, seisukohad, tähelepanekud, kuid mitte asi iseeneses, asi ilma finaalita. Oluline on meie tegevuse puutemoondest siginenud aine, mis jääb lahkudes pärijatele, keskkond, milles neil tuleb elada. Meile pärijatena on müüdid kadumatud ja finaalsed.

I.O.

Alustame siis eluloo lühikokkuvõttest.

Tallinnas olen sündinud 1964.aastal, olen siis 28 aastat vana.

No nii, mis seal peale sündimist siis edasi tuli?

Käisin koolis, siinsamas 28. 8-klassilises ja pärast käisin 7. Keskkoolis.  Pärast seda ei olnud tegelikult tahtmist edasi õppima minna, aga kartsin sõjaväge ja siis tekkis selline naiivne plaan, et lähen Tallinna Pedagoogilisse Instituuti ja pärast maale õpetajaks. Alguses seal mulle isegi meeldis.

Mida Sa õppisid seal?

Eesti filoloogiat. Näiteks Mati Hindi loengud olid väga huvitavad. Nüüd on ta rohkem poliitikategelane, aga tol ajal oli ta ikka keeleteadlane ja mina pean temast seniajani väga lugu. Tema loengud jätsid tugeva mulje ja sellest ajast olen ma keeleteadusliku põhja saanud. Hint on väga temperamentne, kuigi poliitikuna soolab ilmselt üle. Oma aine edasiandmiseks ta sobib.

Kas otsest soovi ei olnud, läksid ainult sõjaväe pärast?

Ei, tegelikult oli huvi ka. Aga ma ei oleks muidu kuskile tahtnud mina. Kui ma lõpuks pedagoogilisest instituudist ära tulin, siis oligi nii, et üle aasta tegelesin oma asjadega. Mingi niisugune aeg peab olema. Muidu on väga raske kuskile jõuda, kui inimene on sunnismaine. Pedagoogiline praktika ei meeldinud, pärast tõmbas kirjandus.

Milliseid keeli Sa oskad?

Ma ise olen püüdnud selle poole, et oskaks neid keeli, mida ma nooremana nimetasin ”noor-eestlaste” keelteks: inglise, prantsuse, saksa, soome, jah, vene keel tuleb siia jurde. Vene keelt loen natuke halvasti, nagu saksa keeltki. Siis peaksid olema veel ladina ja kreeka keel, need on mul rohkem sõnavara tasemel, lugeda ei suuda.

Kas selle prantsuse keele oskamisega seoses tuli ka huvi Michel Foucault’ vastu?

See oli natuke juhuslikult. Kui ma veel ”pedas” käisin, tekkis strukturalismihuvi. Tahtsin midagi strukturalismist teada, aga kirjandust oli väga raske leida ja Teaduste Akadeemia raamatukogust olid kõik põhilised raamatud välja võetud, ka Juri Lotmanit ei saanud kusagilt. Aga siis oli üks imelik raamat ”Structuralism and Since”, ma võtsin selle välja, aga avastasin, et peale Claude Levi-Straussi seal strukturalismist eriti midagi ei olnud, aga seal oli Foucault’st peatükk, Lacan’ist peatükk ja Jacques Derrida’st peatükk ja ma lugesin seda raamatut ja asi hakkas huvitama. Leidsin endale ootamatuid mõttekäike, mida strukturalismiga ei oleks osanud seostada. Mingeid isiklikke kogemusi sel ajal veel ei olnud, aga pärast tulin ”pedast” ära ja siis pidin hullukas natuke olema ning Foucault oli ju tegev  selliste asutustega. Siis hakkas kuidagi isiklikult haakuma see teema ja ma kogesin esmakordselt, et ühiskonnas on niisuguseid paiku olemas. Varem oli mul nendest asüülidest idealiseeritud või luuleline kujutlus: huvitavad hullud jne, aga tegelikult näitas see minu jaoks, et ma ei sa ilmselt kunagi ühiskonnaga leppida.

Kuidas Sa üldse suhtud eestlusse, rahvuslusse?

Mul ei ole kunagi otsest isamaalist kasvatust olnud, see kasvatus oli pigem nõukogudevastane, mingi vastupanu. Ühesõnaga, isamaalisus tekitab minus väga suurt umbusku.

Kas see on poos?

Siin ei ole taga midagi olemuslikku. Kui hakata arutama, mis Eesti tegelikult on, siis on ta esiteks üks selline post-sotsialistlik õnnetu neegri- või banaaniriigike, okupatsiooniväed on siin ikka veel sees. Viimase saja aasta jooksul on üsna kiiresti okupatsioonid vaheldunud, enne seda on ta ka alati kuulunud mingi koloniaalimpeeriumi koosseisu. Kõik kultuurid temas on koloniaalsed. Avalikuse ees ei ole seda kunagi arutatud, aga ma olen mitmeid inimesi kohanud, kes arvavad, et kõige targem oleks kõigepealt tunnistada: me oleme koloonia ja igasuguses edasises tegevuses tuleks lähtuda sellest. See isamaa on ärkamisaegne fantaasia või fantoom. Ta on kahtlemata vajalik kujund, oli siis ja on ka praegu teatavas rütmilises diskursuses. See mõiste funktsioneerib kattevarjuna igasugusteks aktsioonideks, mis stagnaajal näiteks olid väga otstarbekohased ja ei saanud teisiti, kui pidi neid kahtlemata toetama. Needsamad aktsioonid, mis nüüd sinna taha varjuvad, on hoopis teised. Põhiliselt varjab see kujund või see pseudomõistekontseptsioon midagi räpast, on umbes samasugune mõiste nagu ”püha eraomand”. Mina saan hoopis paremini aru Pierre Proudhon’i anarhistlikust lausest, et eraomandus on vargus. Näiteks tänapäeva Eestis vaatab igast praost vastu: eraomand on teatavat sorti vargus. See taastamise ideoloogia, see pühaduse loomine, metsik hämamine, selle varjus tegutsevad mustad ja ebameeldivad kired. Nüüd see vist ei ole enam aktuaalne, aga paar aastat tagasi kihas kõik omandi tagasisaamise ümber – kuidas see asi käib, kuidas omanik otsustab, kas kompensatsiooni saada või tagasi saada. Mul ei ole enam sooja ega külma, et need inimesed kunagi Siberisse viidi, et see lausa kulus neile ära. Selles suhtes olen ma eestlastes pettunud.

Pead eestlasi orjarahvaks?

Jah. Vähemalt need senised valitsejad, kes on Eesti Vabariigi tekkides üles kerkinud, näiteks Edgar Savisaare valitsus. Minul ei ole mingit otsest viha Savisaare vastu, aga ka mingit usaldust ta ei ole tekitanud. Siis see Ülemnõukogu tegevus, see kõik kisub ikka sinnapoole. Võib-olla tõesti on noortes parempoolsetes midagi sümpaatset.

Kas on Sul mingi poliitiline partei, liikumine või figuur, kes Sulle praegu sümpatiseerib?

Kunagi mõtlesin, et see on rojalistlik partei, mulle tundus, et see partei on loodud teatava huumorimeelega, et nad kehtestavad ennast hoopis teise kandi pealt või püüavad seda poliitilist debatti kuskilt kõrvalt anakronistlikult tasandilt kõigutada. Ma praegu selles enam päris kindel ei ole, kuigi midagi sümpaatset selles rojalismiidees on. Kangesti lõhnab selle järele, et eestlased ei suuda ennast ise valitseda.

Aga see Volkonski orjandusliku partei idee, kas see on Sinu jaoks ainult nali?

Minu arust Eesti ongi peaaegu orjanduslik, täiesti orjanduslik ja ka stagnaajal oli ta seda. Praeguses Lääne ühiskonnas ei saa päriselt öelda, et need inimesed seal oleksid orjad, aga üldiselt pean tööorjaks inimest, kes kaks kolmandikku oma ajast kulutab töö peale. See inimene ei ole vaba ja sellepärast ei usu ka päriselt lääne inimeste vabadusse. Absoluutselt mittevabad on eestlased. Need, kes sabades seisavad ja kellega me iga päev kokku puutume, selgelt orjade mass. Orjandus ei saa ise olla mingi ideoloogia, sest ma ei näe, et ta võiks midagi sisuliselt muuta. Eestlased pärinevad rahvast, kes pole ise valitsenud ligi 1000 aastat või kui nad on valitsenud, siis pidanud omandama teise keele või kultuuri ja on raske kujutada eesti rassismi, konservatismi või orjandust. Orjandus on seesmiselt vastuoluline mõiste. Mina vist ajaloo kordumisse ei usu, sest olud ikka muutuvad sedavõrd, et üks aeg ei ole üldse teise mõistes enam aeg, siin ühismõõdet ei olegi. Orjandust nagu oli Kreekas võiks ju soovida, orjandust nagu oli Osmani impeeriumis ilmselt ei saa soovida. Ma kahtlen, kas nad on üle kantavad, sest ühiskonna kontrollitavus, kontrolli võimalused inimese tegevuse üle, tema taltsutamine või raamistamine on tänapäeval niivõrd palju efektiivsemad, et igasugune võimalik orjandus, ma kardan, jätaks väga vähe läbi katsumata või tihendamata paiku, kus inimesel säiliks mingisuguse muu eluvormi igatsus või loomise võimalus kasvõi enda jaoks. Selles suhtes mulle tundub, et demokraatia sellisel kujul nagu ta on, on muidugi täiesti talumatu, aga need igatsused mittedemokraatia järele kuuluvad mingis mõttes ise selle demokraatia sisse. Igasugused täiesti tagurlikud, rassistlikud või orjanduslikud ideed on ühelt poolt olulised, kui teatud küsimusi maksimaalselt valgustavad, teisest küljest on nad selle demokraatliku nihilismi üks osa. Demokraatiast endast peab kooruma mingi teistsugune variant.

Võib-olla Sa ütleksid siis mõned visioonid tuleviku kohta.

Foucault’l on kusagil intervjuus mingi projekti visand, kus ta arvab, et peaks loobuma ettekujutusest, et kunstiteos on kõikidest teistest objektidest midagi eraldiolevat, et kunst ja elu on kuidagi lahus. Miks ei võiks inimese elu ise olla kunstiteos? Ta nimetab neid vist analüütilisteks seosteks. Kui palju selliseid eelarvamusi, mille järgi elu ja mäng ei tohi segi minna! On teatavad tõsised asjad ja teatavad naljakad asjad ja kunst on selle naljaka poole peal. Ta peab olema surutud äärealadele või siis olema raamistatud, piiratud teatavateks suletud üksusteks, nii et ta ei nakataks elu. Võib-olla on meie tsivilisatsioon jõudnud mingite hoopis teistsuguste vormideni, nii et analüütilised sidemed enam sellistena ei kehti ja oleks võimalik elada hoopis mitmekesisemal viisil ja seda ka praegu tehakse. Võib ju alati mõelda ka minevikust, ei pea just eeskuju võtma. Meie julgustuseks on ju olnud tsivilisatsioone, kus kogu elurütm, elu ja mängu suhe, on olnud teistsugune. Näiteks Kreeta minoiline tsivilisatsioon, mis peale kõige muu oli naiste juhitud ühiskond, või siis ütleme asteekide tsivilisatsioon, mis meie inimesele võib paista veidi jõhker. Aga teisest küljest on see demokraatia, milles ise elame, ka kohutavalt jõhker, nii et mina ei näe siin olulist vahet, kas inimesi ohverdatakse kuskil püramiidi tipus või siis materdatakse ja tallatakse tuhandete kaupa jalge alla. Ma usun ikkagi, et mingisugune eluvorm oleks igatahes täiesti kindlalt võimalik, ma ei tea, kas see teostub, aga ta võiks välja hargneda sellest elu võimalusest, mida viljeldud möödunud sajandist alates kunstis. Sellepärast, et kunst on suhteliselt noor nähtus, täiesti sõltumatu iseseisev eluala, ja temas on mingi utoopia. See ei pea üldsegi tingimata estetismiga seotud olema. Meie sajandi kunsti on ju väga erisugust ja ka mitteesteetilist.

Kas seda utoopiat ei ole hoopis rohkem religioonis kui kunstis?

Monoteistlikes religioonides või neis, mida nimetatakse kõrgemateks, on see utoopia oluliselt elust lahutatud. Ta on viidud mingisse transendentsesse sfääri ja ta nagu kontrollib või valvab nende inimsuhete üle, mida tahetakse kehtestada siinpool just sellistena nagu nad on inimpõlvede kaupa olnud või nagu nad vastavad kõige raskematele ja tumedamatele eelarvamustele. Seda on väga lihtne kristluses näha. Kui püüda luua vähegi usaldusväärne või sidus kujutlus sellest, milline oli Jeesus, siis mulle tundub enam-vähem terviklik pilt kujunevat selliseks, et ta oli tänapäeva mõistes peaaegu anarhist või selline inimene, kes ei tunnistanud mingisuguseid piire, kes traditsioone üsna jõhkralt lõhkus ja asetas tõesti teatava enesekohase või isegi jumalatu eluviisi kõrgemaks sellest, mida varemalt kontrollisid need kõrgemad väärtused ja reguleerisid altpoolt igasugused seadused. Ta isegi taotles teatavat seadusetust ja kui sinna kõrvale panna kahetuhande aastane kristluse ajalugu, siis see on täpselt vastupidine. Muidugi on väga erinevaid liikumisi ja keskaeg on tõesti kirju, igasugused hereetikud ja müstikud, ideoloogiate väga rafineeritud ja huvitavad voolud, aga lõppkokuvõttes taandub see ikka sellele, et utoopia on asetatud peaaegu mõõtmatusse kaugusesse elus. Mingisugust konkreetsust tal ei ole ja see võib teiselt poolt tingida teatavate hüsteeriliste liikumiste tekke.

Milline on Sinu isiklik suhtumine Jumalasse?

Ma ei ole monoteist. Arvan, et kaldun pigem teatava polüteismi poole, aga sellist vormi praegu ei kehti. Monoteistlik Jumal tundub mulle esinevat mitmel kujul. Üks vorm on tal lihtsalt teoloogiline Jumal, kel on teatav loogiline funktsioon, nii et ta võib anda selliseid väljundeid nagu Spinoza või Leibnizi filosoofia. Neid ei pruugi üldse enam kristlikeks pidada, aga Jumal on seal väga oluline. Veel on Jumal-isa, see on rahvalik Jumala kujutlus, mida väga selgelt saab psühhoanalüüsida kui isa-imago kõrgumist inimese elu üle. See annab talle tuge, et Jumal teda armastab ja teda kardetakse. Variante on veel. Jumalasse kui loogilisse funktsiooni suhtun väga neutraalselt ja Jumala või tegelikult jumalate olemasolus ma iseenesest ei kahtle, aga ma eelistaksin mingit selgelt polüteistlikumat religiooni.

Kas psühhoanalüüs pole ka mitte teatavates mõõtmetes religioon?

Psühhoanalüüs on nähtus, mis pidi paratamatult kristliku tsivilisatsiooni lõpetuses välja arendatama. See liikumine algas Sokratese, Platoni ja kindlasti Kristuse ja kirikuisadega ning selle lõpus peavad olema Hegel, Marx, Nietzsche, Freud ja võib-olla veel keegi.

Nagu ma aru saan, siis Sa paistad uskuvat rohkem suletud süsteemidesse?

Ma usun paljususse, võib-olla sellepärast suletud süsteem ei tekita minus hirmu. Sealt saab alati minna üle ka teise süsteemi, ükski süsteem ei ole nii suletud, et temast ei saaks raiuda ava väljapoole.

Kas kristlus on end ammendanud?

Võib isegi nii öelda, ta on enda kõik arendused leidnud. Ma arvan, et ta peaks olema end tegelikult ammendanud. Kordus vältaks pikalt ja vaevaliselt. Aga võib-olla minnakse väga pikkamisi, meie päris kindlasti seda ei näe, üle mingisse teise tsivilisatsiooni tüüpi.

Kas Sa tunned Uku Masinguga mingit hingesugulust?

Jaa, aga ma ei ole Masingut kunagi näinud ja minu suhe on väga vastuoluline. Oleks ma teda ise kordagi näinud, äkki ma mõtleks kuidagi teisiti, aga ta tundub väga mulle täiesti taltsutamatu, ohjeldamatu, anarhiline. Mõtlen, et selgelt ta ei ole endale mingeid diskursiivseid piire seadnud. Ta võis väljendada täiesti sõltumatuid suveräänseid mõtteid, mis ei ole taandatavad mingile eeskujule ega diskursiivsetele raamidele, mis on olnud enne. Samas ta täiesti suvaliselt võtab sisse niisuguseid jooni või elemente, mis minu jaoks kuuluvad kultuuriimperialistlikku traditsiooni. Näiteks see kurikuulus lause, millega Toomas Paul püüdis Jaan Kaplinskit rabada, et ainus usund, millest kristlasel tasub peale taoismi mõelda, on budism. See on naeruväärne ja anakronistlik kultuuriimperialism ning ei sobiks suveräänsele mõtlejale. Masing on näiteks kasutanud rassistlikke, rassiteoreetilisi malle, mis tegelikult on mõeldud algselt euroopaliku eneseteadvuse ülikõrgustesse upitamiseks. Chamberlainlikud indogermaani rassi ülimusideed on ta lihtsalt ümber pööranud.

Kas ta ei ole kosmiline, näiteks oma luuletustes ta mainib sellist kujundit nagu Magellani pilved?

Mina ei määratleks Masingut sellest küljest kuidagimoodi. Magellani pilved … Tal on tohutu mälu ja määratu täiesti anarhiline eruditsioon, mille kasutamises ta ei seadnud endale mingeid piire. Ta liitis asju vabalt ja see on võib-olla üldse tema kõige huvitavam joon. Minu jaoks on ta mõtleja, kes sarnaneb natuke Friedrich Nietzschega. Ta ütleb mingi asja ja võib teatud tõenäosusega oletada, et kuskil teises kohas on tal sellele vastandlik väide. Võib-olla et siiski saaks teda ka täiesti süsteemi viia. Nietzschel, nagu on selgunud, oli mingi oma konstruktsioon. Filosoofilisi süsteeme vihates olid tal siiski mingid väga kindlad piirjooned, mille järgi ta oma diskursust kujundas. Ehk on Masinguga midagi sarnast, see oleks tohutu üllatus, sellega võiks veel rabada, kui keegi tahaks või suudaks Masingu tegelikke mõtteviise rekonstrueerida. Aga siis tal ei peaks olema endal mingeid eelistusi, et ta ei eelistaks üht ainet teisele ja vastuolusid ise lahendama ei hakkaks nagu praegu selles väitluses on tehtud. Sellised tegelased nagu Toomas Paul äratavad minus peamiselt ainult põlgust. See ei ole väitluskultuur.

Jaan Kaplinski, kas tema äratab ka põlgust?

Kaplinski on selline naljakas ja huvitav tegelane, temas on ühendatud üpris sõltumatult liikuv mõte ja teatav nartsissism ja enesekesksus liitub sinna. Tegelikult oli see Masingul ka, aga hoopis metsikumas ja anarhilisemas vormis. See annab kummalisi väljundeid, mis kohati libisevad piinlikkuse piiril.

Aga Kaplinski poliitiline hoiak? Kas see ei lähe juurteni just selles eestikeskses või soomeugrilikus mõttemaailmas?

Jah, siin on teatav analoogia poliitilise olemisviisi või staatusega, niisugune põline koloniaalsus. Kultuuris on meil alles mingi eelmise või teistsuguse kultuuri tekst. See on muidugi suuremalt jaolt purustatud, nii et ta ei ole sidus. Tavalise eestlase teadvuses domineerib mõttemall, mis on kahetuhande aastasele kristlusele tüüpiliselt iseloomulik ja see ikkagi teataval määral suhtleb ka selle eelmise tekstiga. Pidev intertekstuaalsus on selles kultuuris eneses sees ja naljakaid arusaamatusi võib juhtuda. Soomeugrilus iseenesest on teatavat sorti fantoom, eestlasel ei saa sellega mingit pistmist olla, see ikka kuulub ju Kaljo Põllu uurimisretkede juurde. Ma usun, et Obi-äärsetel aladel ja ehk ka lähemal on tõesti säilinud selliseid vorme, kuivõrd neil on tõesti kõige ehedamalt see, mida Masingu järgi võib taevapõdra või siis boreaalseks mentaliteediks pidada. Need nähtused võiksid anda mingeid viiteid selle purustatud teksti kohta.

Kas arvad, et see purustatud tekst võib ilmneda ka neil eestlastel, kes on kahekordselt purustatud, väliseestlastel, kes on oma emamaalt ära? Näiteks Mark Kalev Kostabil, kuivõrd teda saab küll eestlaseks pidada?

Minu arusaam kultuuriteadvusest on teatud mõttes barokne, ma usun rohkem hübriidsetesse kui puhastesse vormidesse. Aga Kostabi ise on suhteliselt puhas New York, seal võib olla ükskõik kes. Mingi soome-ugrilane, palun väga, teeb oma „Kostabi Worldi“ ja müüb oma pilte seal, ühesõnaga see ongi New York iseenesest.

Kuidas Sulle üldse on vastuvõetav see, et äri ja kultuuri püütakse ühendada?

See on niivõrd valus küsimus. Need on ju kaks täiesti erinevat asja juba oma ajalooliselt tulemiselt. Kuna ma ka püha eraomandit ei armasta või see ei ole mulle mingiks ihaldusväärsuseks, siis ma ei taha praeguses olemisviisis näha midagi täiesti uut, midagi mittekapitalistlikku, mittekodanlikku. Kodanluse tõusu ajast, siis kui aristokraatia Euroopast taganes, on hakanud domineerima sellised väärtushoiakud või sellised eluvormid, mis soodustavad väärtuste kogumist. Aga teistsugune on ärimehe tüüp, keda tänapäeval palju on ja kellega võib isegi suhelda.

Kas Sa ise ka maalid ja oled tahtnud joonistada oma mõtteid paberile?

Kritseldanud küll, aga mul on vist oma manuaalsetesse võimetesse liiga vähe usku. Eriti kaugele selles ei ole läinud.

Kas Sul on lemmikkunstnik maailmas või Eestis?

Jah, ma alguses mõtlesin, et võiks ju küsimuse lihtsalt tagasi lükata, neid on nii palju. Nimelt mulle väga paljud Eesti kunstnikud meeldivad. Mulle on meeldinud näiteks Ado Vabbe või Konrad Mägi, Aleksander Tassa joonistused, tänapäeva kunstnikest Peeter Mudist ja Ado Lill. Tegelikult üks lemmikkunstnik, keda ma olen selleks pikemat aega pidanud, on Nicolas Poussin prantsuse klassitsismist. Mingi teatav sümpaatia klassitsismi suhtes mul on alati olnud ja klassitsistlik maal on mind alati huvitanud.

Kuidas teater Sind mõjutab?

Teater on mulle võõras, ma ei oska näidelda ja seal tunnen ennast alati natuke imelikult. Kui ei ole halvasti tehtud tükk, siis mulle ikka meeldib, aga tavaliselt ei meeldi.

Ehk on see rohkem saalikunst, elamuste pealesuruja?

See on saalikunst jah, tähendab saal tekitab selle elektri, mis seal voolama hakkab. Aga kinos ma ikka käin, kuigi head filmi on kodustes tingimustes parem vaadata. Ma kardan, et ma isegi kahetsen, et ma Poussin’i mainisin, kõlab veidi edvistamisena, mul ju mingit isikupärast maitset tegelikult ei ole.

Aga siiski, miks just klassitsism?

Tundub, et klassitsismis algupäraselt see mõistuslik alge, mida nad püüdsid välja tuua või nähtavale tuua, tegutses suhteliselt väga sõltumatult. Hilisem akademism muidugi selle summutas. Mulle on romantiline kunstitraditsioon suhteliselt igav või vastuvõtmatu. Ma ei saa tunnetest maalis eriti aru, aga huvitavad mõtted ja ruumilised liikumised äratavad alati suurt huvi ja teine asi, mis mulle istub, on igasugune meie sajandi kunst, aga ma ei oska midagi välja tuua. Igasugused figuratiivsed ja konfiguratiivsed variandid, kõik pakub huvi. Seal ei püüta üle ujutada. On muidugi ka teistsugust, aga klassitsismis on see hea joon, et lubatakse distantseeruda.

Mis Sa sürrealismist arvad? Ehk võib tänavalgi liikudes seda tunnetada?

See sõltub inimese enda dispositsioonist, sellest, kuidas inimene ennast sinna tänavale asetab ja kuna mina ei ole sürrealismist väga kaua aega mõelnud ja ennast otseselt sürrealistlikuks inimeseks ei oska pidada, siis ma vist näen tänavatel teisi asju. Võib-olla mind huvitavad mingid tempod tänavatel, kiirused või aeglused, mingid rütmid, intensiivsused, aga otsesed seosed, neid ma isegi ei taha näha.

Kas tajud neid temposid meeltega või intellektiga?

Ega minu jaoks ei ole intellekti või meelelisuse vahel vahet eriti kunagi olnud. Huvitavad mõtted alati erutavad mind ja mõjuvad ka meeleliselt. Need mõtted võivad ükskõik millised olla, tähtis et neil oleks mingisugune intensiivsus, siis nad paratamatult haaravad sind ka kehaliselt. Tajud modifitseeruvad sellele vastavalt. Keha ja vaimu vahelist vastuolu ei ole ma kunagi tahtnud tunnistada. Kui ma tunnen endast lahus mingeid mõtteid või vaimu, mis läbib mind ja siis keha, mis on kuidagi teistsugune, siis see on alati väga ebameeldiv elamus.

Missugune muusika Sulle meeldib?

Noorelt kuulasin palju seda, mis siis moes oli, seda niinimetatud progerokki: „Yes“, „Genesis“, „Pink Floyd“, ka varasemad „Led Zeppelin“, „Black Sabbath“, ühesõnaga seda, mis oli siis. Mul tekkis teatav tämbritaju või huvi tämbrite vastu. Plaadimuusika või tänapäevase paljundatud muusika võimalused hakkavad ammenduma, aga selle progeroki ajal oli suur tämbrite küllus ja igal bändil oli oma sound. Aga kui mängib sama orkester Mozartit, siis Beethovenit jasiis ütleme Bachi, siis Stravinskit… tal on ühed ja samad pillid, siis see ei eruta mind. Sellepärast ma olen alati rohkem kuulanud meie sajandi muusikat. Weber ja Schönberg või ka näiteks Stockhausen on mulle väga meeldinud, sest see on juba muusika, millel on tämber.

Kas arvad, et oled mõjutatav inimene?

Kiusu pärast vastaksin – jah, sellepärast et ma olen jäika eneses olevat eluhoiakut alati põlanud. Ma tahan ikkagi olla mõjutatav ja niipea, kui ma haistan kuskil inimest, kes on mulle uus või natuke kummaline, kohe ei saagi aru, mis on ta sisu, siis tekib alati mingi külgetõmme ja ma tahaksin temast teada. Kui seda joont või helki saab järgida, siis ma mingist oma maitsest ei tahagi teada. Võib-olla mul on ka oma maitse, aga mind huvitab see, mis on huvitav ja see, mis on tuim või mida lihtsalt tehakse, läheb rohkem selle poole peale, mida igapäevases elus nimetatakse tööks. Sellega ei tahaks väga kokku puutuda.

Üldse, räägime ka kosmosest ja mustadest aukudest natuke. Kas Sulle ei tundu, et kõik maised religioonid on hoopis ilmutused kusagilt mujalt?

Ma saan aru ja mulle juba vahepeal tundus, et see probleem on õhus. Siin ma eelistan iseenda seisukohta ja teiste vastu ei tunnegi niiväga huvi. Ma eelistan seda, mida teoloogiliselt nimetatakse immanentseks. Kõik tuleb kohast, millel on siinsega mingi ühendus. Võib olla mingeid kõrgemaid sfääre või madalamaid sfääre, igalt poolt saab kuskile edasi minna, aga igal juhul see kõik moodustab mingi võrgu. Mina usun päris kindlasti, et läbipääsuavasid on palju rohkem kui võidakse kujutleda. Kindlasti on olemas inglid ja kindlasti on olemas palju jumalaid ja kui shamaan läheb taevasse, siis ta käib läbi mitmete rõngastaevaste. Kõik need taevad on olemas. Ainuke ettevaatusabinõu: ei tohi minna sellisesse võrku, kuhu meelitavad teatavad nõiasarnaste suurenenud võimetega isikud, kes kasutavad ära nende läbipääsuteede olemasolu ja seda võimaluste kirjusust ning asetavad ilmselt mingi iseenda mina-projektsiooni selle kõige kohale. Seal on koondumispunkt, absoluutne transendents, kõik väärtused kehastuvad seal, Jumal ja tõde ja igavik. Sellelt seisukohalt võib kõik taandada. Kõik siinpoolne on teatavasti tähtsusetu, kõik asjad on ühel ajal ja kõik nad lõppevad ja algavad ühel ajal. Enda vaatekohale vastavaid inimesi ma ei tunne. Ma ei salli, kui eitatakse mingit ühte tõde mingi teise tõe nimel absoluutselt või järeleandmatult. Ükski tõde või ükski asi, mida keegi peab tõeks, mille olemasolusse keegi usub, ei saa olla tühi. Maailm ei ole tühi, ta on kirju ja täis. Kui ma inimese leian, kes fantoome või kummitusi usub, siis on selge, et see asi on olemas, küsimus on vaid selles, mis tasandil ta täpselt on. Kas kõik need üleloomulikud asjad on olemas teadvuses või mingis välismaailmas? Kujutlused maailmast ei ole ikkagi maailmast eraldatavad ja mida rangemalt seda püütakse teha, seda suuremad vastuolud kerkivad ja seda rohkem tuleb välja reaalsuseusu või objektiivsuseusu mõrvarlik loomus. Hogan kirjutab sellest, missuguseid variante jääb üle musta auku sattumise korral. Kui nüüd selguks, et must auk on lihtsalt mingi plönn ja tagasi sealt ka ei saa tulla, siis esiteks ma ei usuks seda päriselt ja teiseks see ei saa ka oluliselt muuta minu suhtumist maailma. Kui inimese elutunne ja ka kosmilised tunded on vahetult tema sees olemas või käimas, siis nad ikkagi juurduvad mingites sündmustes või veendumustes. See kuulub juba psühhoanalüüsi valda, psühhoanalüüs saab seal üht-teist avada, aga päris kindlasti muidugi mitte kõike. Juured on nii sügaval. Neil ei ole lõppu, sest üks inimene usub üht ja teine teist asja ja need ei vii välja mingisse lõpppunkti. On variant eitada kõike, nagu Nietzsche soovitas, siis jääks lõpuks alles see, mida ei saa eitada. On midagi elulist, sellest ei saa veel aru, see on lõbus avastus, ongi elu. Eitan jäigalt neid ilminguid, milles ma näen selgelt mõrvarlikku, nihilistlikku, elu taandavat või elu muljuvat alget, mis ei taha paljusust, mis ei taha maailma näha ruumilisena, elunähtusi või inimesi aga paljudest värvidest, omadustest ja suundadest koosnevate kobaratena, vaid ikkagi mingite keskpunktidena. Sellist, mis viiks maailma lõputult absoluutsesse transendentsusesse, kus on tema kohta lõplik otsus juba langetatud. Teine on see reaalsuseusk, on olemas reaalsus ja kõik peavad seda tunnistama: kui kõht läheb tühjaks, siis ma pean tegema tööd, ma pean seisma leivasabas. See on vormelite „pean“ ja „pean“ lõputu ahel, tegelikult nihilism. Praeguses Eestis on just need kaks nihilismi võimalikud.

Kas Sa arvad, et surres rütm säilib, et see tempo, mida Sa elus koged või mis seda elu kannab, säilib?

Kõigepealt üks isiklik asi: kapitaalset absoluutsuseni küündivat surmahirmu ei ole ma ise küll kogenud. Ma võin karta surma empiiriliselt või konkreetselt, et lähen õhtul välja ja vaatan, et tulevad suured mehed vastu ja ütleme, neil tuleks tuju mind maha lüüa – ma tõesti kardan. Aga karta surma üldse, see idee mulle tegelikult ei meeldi. Mina tahaksin vastata nii, et inimene õieti ei algagi. Inimene on kas kohe kobar või isegi juurestik, ütleme, et ta on taim, mis võib murduda. Juurestikul otsi võib-olla ei olegi. Sellepärast kujutada, et on mingisugune mina, mis surmaga löödult hävineb, polekski liialdus. Et aga sellesarnast kujutist karta …

Võib-olla see teema on liiga määramatu?

Ei, ei, minu jaoks ei ole. Need on asjad, mille üle ma olen ikka mõelnud, aga mu isiklik elukogemus ei ole andnud vastust, mis minu tundest erineks. Kahtlemata mul on enda mina ja ma pean koondama selle mingiks tervikuks, kuigi ma vist ei suudaks enda autoportreed kokku panna. Mulle tundub, et see on tegelikult täiesti hajuv paljusus. Aga olgu, ütleme, et mulle meeldib inimene, keda ma peeglist näen ja mul on teatav magus imetlus tema suhtes ja see, mis ta ütleb või teeb või kirjutab, et ma kuidagi naudin seda. Niisugune olukord ei tähenda veel, et ma peaksin paaniliselt või arutult kartma tema eksistentsi lõppemist. Siin on teatavad rütmilised asjad ja elu on just rütmiline ja inimese keha on rütmiline ühik, millel peab tõesti olema algus ja lõpp, et meil oleks asjast õige mõnu. Inimene sünnib ja need rütmid on alguses väga kiired, siis saavad hoogu, lained lähevad pikemaks ja samas tulevad mingid teised rütmid juurde. Tekib teatav mitmekesisus, sellel kõigel kaoks üldse mõnu, kui tal ei oleks mingit lõppu. Ma tean küll, et elutegevus viimaks lõppeb, see teadmine annabki tegelikult võimaluse või lubab tunda seda täiust. Kui täius pole liiga paljulubav sõna. Ükski pingutus ei kesta igavesti, inimene võib söösta väga mitmesugustesse tegevustesse. Võib endast väga palju anda, see ei kesta niikuinii igavesti ja minul on kuskil lõpp. Lõpp loobki rütmilise ühiku ja kui tõesti miski surmaga hävib, siis on see väga konkreetne empiiriline ühik, mis oli teatud näoga. Inimese „nägude“ muutumine elu jooksul on käsitatav vaimse kooslusena. Tegelikult see teatav vaimne kooslus on kobar ja mina ütleks, et sellel ei ole lõppu. Kui juurestik jääb alles, kuidas ma siis kaon? Nende mõtete juures on kadumist väga raske ette kujutada.

Kas Sa tunned, et elu on Sulle mingit meeleolu ekstra korranud, midagi mis on juba varem läbi elatud või tuntud?

Need tunded on väga nõrgaks jäänud. Kui olin veel väike, tundsin seda sageli. Selleks meeleoluks on kaks võimalust. Esimene: jah, kõik on juba olnud. Teine: jah, see siis ongi minu elu ja need on juhuslikul kombel minu vanemad. Mulle on tegelikult tundunud, et kordumise elamused võrreldes kustumise või mitteolemise elamustega on natuke teisejärgulised. Aga nad eksisteerivad.

Pier Paolo Pasolini suutis oma surmahetke ette määrata …

See ei ole vististi minu rida. Nietzsche nimetab saatuse ümber armastuseks ja mina tunnistan seda tema tõde. Me peame oma saatust armastama. See, mis mul on või mis ma olen, võtta seda tegelikkusena või sellisena nagu ta ennast ise annab! Aga tulevik on seotud niisuguse saatusekontseptsiooniga, mis mulle väga ei meeldi, sellepärast, et see nagu ehitaks minu elust üles mingi loo, see on saatus kui teatav narratiiv. Tähendab, kõik viib mingisse ühtsesse loogilisse lõpplahendusse ja see ongi siis nagu saatus, aga mina ei ole seda kunagi tahtnud ja ma arvan, et selles mõttes saab elada täiesti saatuseta. Teiste jaoks võib olla minu saatus, aga minu jaoks tegelikult ei ole. Minu elu ei ole rida, millel oleks tulevikus loogiline lahendus. Kuigi Pasolini puhul võiks võtta seda niimoodi. Pasolini sai selleks, kes ta lõplikult oli, aga sellel ei ole mingit üldist tähendust. Kontseptsioon inimese saatusest on natuke repressiivne, ma ennustajaid üldiselt ei salli ja mind ei huvita ka, mis ta minu saatuse kohta ütleb. Ma tõesti tean ise oma saatust paremini.

Mängu kohta on Sul ka veel midagi öelda?

Teab mis lemmiksõna see mul just ei ole. Kui jaotatakse elu tõsisesse ja naljakasse poolde, siis mäng jääb viimasesse. Seal piiratakse teda ja kui teda seal veel natuke pöörata, siis muutuvad nähtused vastandmärgiliseks. Siis ta liituks või külgneks mingite teiste mängudega, mis on võib-olla hoopis huvitavamad. Kui mängu võtta totaalselt, siis temast kaob odavus. Sellel sõnal on selline halb külg, eriti just eesti keelepruugis. Sõnamäng on midagi väga odavat, aga kui seda hakata tasapisi laiendama, muutuks ta kosmiliseks. Kui vaadelda kosmost üldse kui mängu, siis odavus kaob. Kõik traagiline ja õudne, kõik lõpetamata või talumatu selle mängu juures tähendab siis teatavat viisi elust üle kasvada. Elust üle kasvada niimoodi, et selleks ei olegi vaja mingi teise võimu, mingi isanda või Issanda abi. Ma kasvan elust üle nii, et mind on kaks. Üks, kes on elust väljas ja teine, kes on sees. See, mis on väljaspool elu, on sama, mis on elu sees. Ma võin sukelduda, kord on mul jalad elust väljas, kord pea. Need suhted on pööratavad.

Kas Sa ise pead ennast alternatiivseks inimeseks?

Aga muidugi. Elementaarne. Ma ei ole kunagi tunnustanud ega hakka tunnustama isegi kõige paremat Eesti isamaalist ühiskonda, kui see peab ennast minust kõrgemaks väärtuseks. Positiivne ühiskond ei saa seda olla, ühiskonnale lihtsalt tuleb mingi eituse jõuga vastu astuda. Tähendab, ühiskond kui rütm on ikkagi väga madal, see kõlab ehk liiga vaimuaristokraatlikult, aga ühiskonnas jäävad väga hõlpsasti valitsema need jõud, mida võiks parafraseerida läbi William Blake’i, need jõud, mis energia liikumist ei soodusta, vaid mis seda pigem takistavad. Igal pool peab põrkama millegi kõva, okkalise või külma ja ebameeldiva vastu, mis esitab ennast täiesti positiivsena. Selles suhtes ma ei peaks seda küsimust isegi väljakutsuvaks. Inimesel, kes vähegi tunneb või mõtleb, saab ainult üks tee olla.

Aga vaba tahe? Kas iga tegevus, mis ei too kaasa kahju kaasinimesele, on lubatud?

Tahtejõud, see on täiesti silmakirjalik kontseptsioon. Inimene, keda süüdistatakse tahtejõu puudumises, on tavaliselt see, kelle tahe ei ole teiste tahe. Siis öeldakse, et tal ei olegi tahet. Kui ori ei taha tööd teha, siis ta ei pruugi seepärast sugugi veel laisk olla, tal võivad olla hoopis teised, näiteks metsamineku mõtted. Võrrelgem sõna „tahe“ kasutamist Nietzsche ja tavasootsiumi sõnavaras. Vahe on kardinaalne. Kas tahtejõulisel inimesel on destruktiivseid tunge? Kas tal on soovi ennast täis juua? Aga teinekord ta tahab ennast tõesti täiesti täis juua. See tekitab lõhestunud inimese, tegelikult dekadentliku tüübi. Aga see eetika küsimus, kas võib kõike teha, mis kaasinimesi ei kahjusta, see on imelik probleem. Täiesti kindlasti võib teha kõike, mis kaasinimesi ei kahjusta, siin ei ole üldse küsimust. Küsimus on hoopis see, mis on kaasinimese kahjustamine, kus on siin need piirid? Võiks mingi formaalse näite võtta, näiteks poks. Kaks tobedat poksivad ja üks lööb teisele sellise matsu, et teisel tõesti enam lõualuud ära ei parane või lööb kõrva nii puruks, et see jääbki viltu. Kuidas määrata, kas ta kahjustas kaasinimest? See on selge, et siin ühiskond kuidagi vahele ei astu, seda peetakse igati õigeks, nad olid mõlemad võrdses positsioonis, aga kui positsioonid on ebavõrdsed? Kaasinimene? Kas pole see tegelikult kristliku ligimese vaste? Et keegi teine minuga külgneks, ei, see on jube. Väljendis kaasinimene on midagi jäist. Ma olen Jean-Paul Sartre’ilt lugenud arutlust vägivalla teemal, kus ta näitab ära, et lapse ja vanema suhe ei olegi üldse mõeldav ilma vägivallata. Tähendab, sealt ei saagi vägivalda täielikult kustutada. Aga kui vaadata, kuidas lapsed tegelikult kasvavad ja mis nendega kõik tehakse, jõuame selgusele, et ühiskond üldse pulbitseb vägivallast. Väiksemate või varasemas arengujärgus olendite suhtes pannakse toime genotsiid ja kogu ühiskond kiidab seda veel heaks, nimetades kasvatuseks. Jääb nagu lahtiseks, kuidas selle probleemini jõuda ja kuidas saab seda üldse arutama hakata. Peaks kõigepealt vaatama, kuidas on võimalik teist tunnustada suveräänsena, ükskõik millisel kujul see teine siis esineb. Klassikaline näide on teine rahvus või teine rass, teine sotsiaalne klass või siis laps, teisest soost inimene, minu alluv jne, teised inimesed. Ma praegu päris selgelt ei oska öelda, aga tundub et küsimuse asetuses on eeldused päriselt läbi katsumata. See ei ole kindel, kas sellise küsimuseni saab jõuda niisama lihtsalt.

Kuidas Sa suhtud sporti?

Üldiselt teatava lugupidamisega. Mul ei ole endal lihtsalt kalduvust, kuigi võib-olla on ka lapsena sunnitud igasugustes trennides käima. Mul on ainult mingi väike vastumeelsus. Võib-olla ta tundub nagu veidi vormiline või vähese fantaasiaga, aga miks ma peaksin jälle lähenema oma kriteeriumidega? Need, kes sporti teevad, teavad ise kõige paremini.

Aga milliste aladega ise oled tegelenud?

Suusatrennis olen käinud ja siis karate. Isa oli treener.

Mida ja keda Sa vihkad?

Sellest oli juba juttu.

Kas agressiivsus võib olla positiivne?

Agressiivsus võib olla küll positiivne. Minagi vihkan niisugust vägivalda või agressiivsust, mis on suunatud mingi teistsuguse tühistamisele või hävitamisele, mille eesmärgiks on ühetaolisus. Aga on ju olemas kaklust jäljendavad spordialad. Hea või huvitav seksuaalsuhe pole samuti agressiivsuseta võimalik.

Seksuaalvähemused, homoseksualism ja muud, kas need ei ole loodusega vastuolus? See ei vii kuhugi edasi. Kas ta juuri inimeste sees ei kahjusta?

Ma arvan, et loodusel endal ei ole mingeid piire. Loomulikke piire inimesel selles suhtes ei ole ja tänapäeval on seksuaalvähemusse kuulujad isegi meil juba hakanud muutuma populaarseteks. Kapitalistlik, see tähendab kogumisele ja tootmisele rajatud ühiskond, tänapäeva Läänes juba tarbimisele rajanev, see on üks osa sellest ringist, mille aluseks on perekond, mis on nagu laste tootmise masin. Perekond on tööjõu taastootmise organ. Sellepärast niisugune reaktsioon, pööre seksuaalsuse suunas, millel üldse ei olegi produktiivsuse võimalust, on tegelikult üks esimesi ja kõige elementaarsemaid, kõige loomulikumaid vastureaktsioone. See seksuaalsus on puhas kulutus ja tõesti suveräänne. See ei ole kapital.

Oscar Wilde’il on sentens: „Kunst on kasutu“.

Võib-olla on selles oma uus utoopia. Selles ideoloogias ei meeldi mulle vähemuse ülemvõim. Olla vähemuses tähendab tänapäeval juba mingit enamuse ideoloogiat ja sealt hargneb välja midagi sellist, mis on kõigest suveräänsest ja sõltumatust üsna kaugel. See on konformism. Näiteks David Herbert Lawrence arutleb ühes luuletuses, mis on seksuaalsuse tähtsus, kas tulemus või asi ise, ja kaldub nagu selle poole, et seksuaalne pinge on tähtsam. Midagi kindlat ei tahaks selles asjas praegu siiski öelda.

Sul on endal ka lapsed. Kuidas Sa neid kasvatad või kasvavad nad ise?

See on raske probleem. Ma ei arva, et ma siin olen jõudnud mingi täiuseni. Laste kasvatamine on ehk üldse kõige raskemaid asju elus. Ma olen väga palju katsetanud või proovinud ja hiljem aru saanud, et nii ei olnud õige. Mitte teadlikult katsetanud, aga ikkagi jõuab aeg-ajalt mingi tunne, et ei ole lastega päris õieti käitunud. Aga põhinõue, mida peaks silmas pidama, on see, et laps on teine kui mina ja ta on minust osaliselt täiuslikum. Tal on tulevik ja ma võin näha, et tulevikus on ta sarnane minuga. Ma räägin temaga mingitel teemadel, millest praegu mõtlen mina üksi, kuid ta on juba lapsena suveräänne. On asju, mille ees tuleb alistuda ja ma paratamatult pean jõudma äratundmisele, et lapses on üht-teist täiuslikumat kui minus. Mina tunnustan teda kui paremat. Suhted on ju väga mitmekihilised. Näiteks selline lugu: mitu aastat tagasi tulen koju ja lapsed on valanud kuskilt kätte saadud tindipoti mu raamatutele ja paberitele, ka on kätte saanud paki puhast paberit ja sinnagi valanud imelikke kujundeid. Mul oli tõesti paha tuju ning ma vihastasin, panin lapsed nurka seisma, andsin neile rihma. Ma ei suutnud haarata kogu seda tervikut. Hiljem neid lehti vadates ma taipasin, et on toimunud mingi kreatiivne tegevus ja seal on tinti teadlikult valatud. Ma tundsin kahetsust, jahmusin sellest, et olen käitunud nagu nüri täiskasvanu. Oli väga lihtne, tardunud ja absoluutselt jäik reegel, et ei tohi tindiga määrida minu pabereid, tähtsaid raamatuid, sest see on minu suhtes kuritegu. Selle asja ajendiks oli ju hoopis midagi muud ja minuvastane motiiv sealt ju puudus. Täiskasvanu käsitab mõnikord lapse tegevust otseselt temasse puutuvana, nagu käituks laps tema vastu. See on vale ja seda ületada on võib-olla täiesti võimatu, kuid ilmselt peaks.

Kui on võimalik tehislikult inimest teha, kas see ei löö mõnda Sinu teooriat ümber?

Ei, juured on olemas. Kui inimesed ise teevad selle inimese, siis tal on juuri rohkem kui tarvis. Nad panevad tema sisse kõike, mis nad on mõelnud. Ma arvan, et see idee ise on absurdne. Tabula rasat, ilma juurteta olendit, kes millegagi seotud ei ole, ei tule, sest inimesed ju teevad ta. Puhtbioloogilises mõttes ehk leiutatakse viis, kuidas inimene koku panna, aga kas tast saab tegelikult mingi teine olend kui inimene? Ta on ju ikkagi täpselt sama olend, vahet inimesega võrreldes ei mingit.

Eetiline aspekt tehisinimese konstrueerimisel?

See on ju taas teadusnihilismi üks osa, sealjuures veel mitte just kõige väärikam. Mulle endale tundub, et on niivõrd palju igasuguseid muid arenguvõimalusi, mis on proovimata. Juba inimene sellisel kujul nagu ta on, mis on täiesti läbi katsumata, ülendamata. Siin võib-olla on mingi metafüüsiline riugas taga või teleoloogiline mõtlemine. Nagu oleks inimese tegevusel planeedi pinnal mingi temast väljaspool asuv eesmärk: teeme tehisliku inimese ja tema suudab inimfunktsiooni paremini täita. Võib-olla, et islamiga saaks seda kuidagi põhjendada, aga osa islami fundamentaliste oleks sellele kõige jäigemalt vastu. Nii et see on probleem, millel ei ole minu arust tuuma või ei saa seda kuidagi kätte.

Lemmiktoit on Sul olemas?

Küsimus on väga raske. Mulle meeldivad tegelikult kerged toidud. Muidugi võib mõnikord ka raske lõuna süüa ja ma teengi seda tihti, teadagi millised meie olud on. Peab ju kuidagi nälga kustutama. Aga kui saaks täiesti ise juhtida, siis ma mõtleksin läbi oma toidulaua nii, et see rohkem koosneks toorsegudest, müslid on kindlalt hea mõjuga. Seda teeksin ma kindlasti. Võiks ju, kui võimalik on, püüda vältida eksootilisi lõunamaiseid puuvilju ja kasutada rohkem seda, mis kohapeal kasvab, et säilitada vahetu suhe kliimaga, rohkem tasakaalu. Teisest küljest on ka tasakaalutus huvitav. Mulle konkreetselt meeldib magusat süüa.

Aga juua?

Mahla ja isegi piima. Selles suhtes on üsna lapselik maitse. Vein meeldib ka, lapsed jooksid ka veini kui lubataks.

Kindlasti. Aga kui kaugetes punktides Sa oled reisinud? Kus tahaksid elada?

Kõige kaugemad on lõuna poole Dagestan, Kaspia mere ääres, põhja poole on Põhja-Soome ja läänes ei ole Pariisist kaugemale saanud. Valikuvõimalust tegelikult ei ole. Kui see oleks, siis valiksin elamiseks mõne Euroopa suurlinna. Kui on raha, siis võib elada ükskõik kus.

Aga võtame seda mitte materiaalse külje pealt, vaid veidi idealistlikumalt, kus lihtsalt meeldiks, kus Sa tunneksid end nagu kodus.

Üks filosoof, kes mulle suhteliselt kõige rohkem on meeldinud, valgustab seda küsimust, miks ta ei reisi, nii, et ta on oma põhiolemuselt tegelikult nomaad, mitte paikne tegelane. Mingis mõttes ta on alati siin või seal. Ma solidariseerun sellega päris tugevasti, sest et mul mingi kiindumus maasse kui sellisesse vist üldse puudub. Ma olen täiesti rahul eluga ühes kohas ja ilmselt ma kuhugile mujale ei kipu. Kui ka minna teise kohta, siis ma tunnen, et olen ikka siin. Mõnikord on lihtsalt ebamugav, kui see „siin“ on kaugel. Sellepärast vastaksin nii, et loomult nomaadina ei tunne ma vajadust reisida. Mind huvitab liikumine ise, liikumise sisu, mitte kohad. Vaheldust on muidugi vaja, aga imelik on minna seda otsima. Ka kohapeal võib esineda suurepäraseid elamusi. Kui ei esine, siis olen ma järgus, kus tuleb teatud mõttes nagu maha langeda. Võib ka hoopis keerdu tõmbuda või kokku kuivada ja siis elu uuesti alustada, aga kui rääkida konkreetselt, siis ma käiksin lihtsalt Pariisis ja ostaksin mõned raamatud ning siis ma tuleksin kohe jälle tagasi.

Millise mulje Pariis Sulle jättis? Mõned on tast väga vaimustatud.

Ta on rassiliselt ja kultuuriliselt väga huvitav, nagu keedukatel või sulatusahi. See, mis Euroopasse tuleb, jookseb sinna kokku. Seal mingit sulamit ei teki, aga kõik eri võimalused ilmutavad ennast seal väga jõuliselt. See kooslus on tõesti põnev. Juba üksi metroo nägemise pärast tasub Pariisis käia, kasvõi kahe rongi vahel tamtammi kuulata. Seal võivad istuda paar musta, kes mängivad mõnel pillil ja mida lähemale tuleb, seda enam rütm kiireneb. Lõpuks mattub muusika rongi undamisse ja kui rong ära sõidab, alustavad nad uuesti.

Mida Sa EHI kohta arvad?

Minu meelest on EHI suurepärane idee, väga huvitav, ja ta on teostatud praegustes oludes nii hästi kui võimalik. Meeldivad inimesed, kes EHI-s õpivad, loengute struktuur ja õppetöö ülesehitus. Ta on muidugi täiesti algstaadiumis, aga pooleldi õhku ehitatud struktuurina on ta haruldaselt hästi õnnestunud. Tõesti huvitav ja mulle tundub, et ka hädavajalik. Selliseid kooslusi peaks rohkem olema. EHI rahuldab mind õppejõuna, tahaksin siin ka alaliselt töötada, kuid perekonnaisana pole see kahjuks minul võimalik.

Võiks mainida, et kirjandusest Sa täna eriti ei tahtnud rääkida.

Jah, täna kiskus jutt rohkem kosmoloogilistele ja maailmavaatelistele radadele.

Soovid Sa midagi lõpetuseks öelda?

Võiks veel ehk üle öelda, et need konkreetsed küsimused eelistuste kohta lähevad minu meelest ikka tagasi selle teise üldprobleemi peale. Siin on küsimus sellest, kas inimene jaatab maailma paljusust, kas ta tahab maailma näha kirjuna ja erisuguse teise ruumina või siis soovib maailma ühesena, et eri nähtused oleksid taandatavad ühele ja samale. Üks põhiasju on see, et ma igal juhul ei tahaks esineda kui ühe ideoloogia kandja. Ühesõnaga, ma eelistan mitmust, mitmuslikku maailma.