Author Archives: personainfieri

Lõpetuseks: “Teekond Magellani pilve” järelsõna

See lugu on mõeldud järelsõnana käsikirjale, mis võtab kokku meie 25 aastat kestnud (alates ajakirjast kuni saatusliku haiguseni ) kestnud loometee, on sisulises mõttes valmis ja ootab trüki- ja avaldamisvõimalust.

See oli pühapäeva 27. jaanuari hommikul, kui ma istusin kodus kirjutuslaua taga ja viimistlesin parajasti ühte projektitaotlust, sest järgmisel päeval oli selle esitamise tähtaeg. Väljas paistis eredalt päike, mis muutis päeva helgemaks. Siis tuli telefonile sõnum. Üks teekond oli otsa saanud ja raske haigus, mis progresseerus kiiresti, ühe hinge sellest maailmast välja saatnud. Vaid vähem kui viis aastat tagasi, 2014. aastal, tegime Tartus viimase intervjuu Rein Taageperaga, et sellega kogu sarjale punkt panna. Klassikalise intervjuude kogumiku väljaandmine ei tundunud enam põnev. Kuidagi arenes mõte kirjutada intervjuud, olgugi et erinevatest ajastutest ja erinevatest kontekstidest, üheks teksktiks kokku. Teatud mõttes on see aja- ja kultuurilooline ajarännak, mis annab hea ülevaate ühe rahva kulgemisest kõigi tema erinevate tahkudega ühe sajandi jooksul. Millegipärast kujunes Uku Masing, ilmselt seetõttu, et temalt pärines kunagise ajakirja nimi, keskseks tegelaseks, kes on erinevad saatused selles loos kokku traageldanud.

Teatud mõttes on 25 aastat ühist loometeed küllaltki pikk aeg, mis loob paralleeli Smeljanski ja Vlassoviga “Kuldsest triost”. Ega me tegelikult omavahel väga tihedalt ei suhelnudki, kui välja arvata ehk EHI aastad. Ajakirja tegemise kõrval meenuvad esimesel hetkel, kuidas me mingis loengus otsustasime minna Kalevi spordihalli vaatame Nõukogude Liidu korvpallimeistrivõistluste viimast mängu, millega “Kalev” tuli N. Liidu meistriks. Saime väga halvad kohad otse korvikonstruktsiooni taga ja vaatevälja kippus varjama korda valvav miilits, aga sattusime ajaloolise sündmuse vahetuteks tunnistajateks. Teise episoodina meenub rühma ehikate talvine väljasõit Hiiumaale, kus ühe öö saatsime mööda talvises metsas. Mingil hetkel lahkusime mõlemad EHIst, kõigepealt Indrek majanduslikel põhjustel teistele jahimaadele. Minul õnnestus kool lõpetada ning asusin tööle riigiametnikuna Kaitseministeeriumis. Ma kujutan ette, et mõlemad me oleme erinevad inimesed, küllaltki keerulised karakterid ja nagu Persona in Fieri blogiski tihtipeale välja lööb, üsna mitmetes maailmavaatelistes küsimustes üsna vastandlikel positsioonidel. Samas mulle ei meenu, et me oleksime kunagi selle 25 aasta jooksul tülis olnud, tülitsenud vast ikka, kuid selles paadis, mis Magellani pilvele sõudis, hoidsime alati ühte kurssi.

See võis olla siis kusagil 2002, kui Indrek jälle välja ilmus. Ma pakun, et ta töötas tol hetkel Kaitseliidus ning õppis akadeemias Nord juurat ning tal oli idee jätkata sealt, kust kõik omal ajal pooleli jäi ehk siis intervjuudega, mis oli ehk ajakirja “Magellani Pilved” kõige väärtuslikum osa. 1992. aastal olime teinud intervjuu Evald Saega, mille lint oli segastel aegadel korterivarguse käigus kaduma läinud. Siis 2003. aasta veebruaris (aasta enne tema lahkumist) seisime tema korteri ukse taga Kristiine linnaosas ja loodetavasti saime ehk midagigi korvata, kuigi kümme aastat oli möödunud ja mõttekorüfee aja- ja mõtterännakud ei olnud enam endise ladususega voolamas. Tegime intervjuu tollase Okupatsioonimuuseumi direktori Heiki Ahoneniga. Tema sattumine intervjueeritavate sekka tuli kummaliselt. Tal ei olnud kokkupuudet Humanitaarinstituudiga, aga kõik sai alguse ühest juhuslikust seigast, kui tol ajal veel “Vaba Euroopas” ajakirjanikuna töötanud Ahonen otsis üles toimetuse, kes oli parajasti lõhenenud mitmeks fraktsiooniks ja pidas pingelisi läbirääkimisi, kuidas teise fraktsiooni käest nende poolt hõivatud ajakirja makett tagasi saada. Ahonen ilmus välja, teatas, et temale see ajakiri meeldis ja annetas väikese summa selle toetuseks. Kujutage nüüd ise ette, kui tõepäraselt see kostub, et astub mingi tüüp sisuliselt nagu tänaval juurde ja annab millegi jaoks raha lihtsalt niisama, ilma, et keegi oleks temalt küsinudki. Uskumatu, kuid selline fakt jääb ajalukku! Kolmandaks intervjueeritavaks sai Igor Gräzin, kes oli Indreku õppejõud akadeemias Nord ning oli teda nähtavasti oluliselt mõjutanud. Gräzinilt inspiratsiooni saades tekkis Indrekul idee peale magistrikraadi omandamist minna Sankt Peterburgi rahvusvahelise õiguse doktorantuuri, kuigi see mitte kunagi ei teostunud. Ta proovis kandideerida prokuratuuri, kuid lõpuks leidis erialase töö uurijana Eesti Politseis.

1990-tel läks kultuuriajakirja väljaandmine kuidagi libedalt. Kuidagi sattusime samuti hiljuti meie seast lahkunud Jüri Tallinna juurde, kellel oli oma firma “Elav Teadus”. Tallinn kuulas mure ära, küsis palju meil vaja on ja ütles, et see ei ole tema jaoks mingi summa. Uskumatu! Idee talle nähtavasti meeldis. Kümme aastat hiljem olid teised ajad ja toetust jätkuväljaande kirjastamiseks leida ei õnnestunud. Räägitud sai Mihkel Mutiga, kes oli tol ajal “Loomingu” peatoimetaja ja üritas selle kõrvale sarja tekitada ning käisime Sisekaitseakadeemias Peeter Järvelaiu jutul, kes oli küll positiivselt meelestatud, kuid mingil põhjusel langesid need variandid ära nagu ka autorite jõud rauges igapäevase leiva tunnetatava mõju kõrval. Kuid sellel ajal, 10 aastat hiljem, anti juba selgelt mõista, et taolisel süvakultuurile orienteeritud materjalil puudub tarbija ja see enam ei müü. See oli juba uus ajastu ja sellel olid oma kangelased. Kõiksuguseid prominentsete tegelaste elulooraamatuid ilmus nagu seeni pärast vihma.

10 aastat hiljem (@Dumas) töötasin juba Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuses ja viibisin palju Tartus. Indrek otsis mind üles ja tuli peale järjekordse ideega. Selles loomingulises protsessis oli tema kanda enamasti ideede generaatori roll ning mina keskendusin jälle esmajärjekorras teostusele. Üks oli idealist, kes lendas taevastes laotustes ja teine jalad maas pragmaatik, kes üritas lindu kuidagi vaos hoida. Nimelt tahtis ta hakata koos ühiskonnakriitilisi artikleid kirjutama ja avaldama. Ma ei oska öelda, kuidas, aga kuidagi sai see idee suunatud blogiradadele, millest siis Persona in Fieri 2010. aasta viimastel päevadel ka teoks sai ning täpselt kaheksa aastat tagasi ehk veebruaris 2011 tekkis loometööd portreteeriv veebileht Aegumatud Intervjuud. Persona in Fieri lõpetas tegevuse 2017 veebruaris, kuid kuue aasta jooksul omandas isegi oma nišši Eesti blogimaailmas, vähemalt seda loeti ja viimastel aastatel päris aktiivselt. Tuleb tunnistada, et kuni tänase päevani (kaks aastat hiljem) pole möödunud veel ühtegi päeva, kui sellele leheküljele poleks klikitud. Samas hakkas ta meid kuidagi koormama ja kirjutamine muutus lõpuks peaaegu et kohustuseks.  Ma arvan, et ma olen ennast üsna mitmeks aastaks tühjaks kirjutanud ja hetkel ei tuleks mõttessegi millegi samalaadsega vähemalt lähitulevikus välja tulla. Oma lugejaskond on olnud Aegumatutel Intervjuudel, kuigi selle tarvis pole me palju marketingi just teinud.

Aastateks 2010-11 olime intervjuud juba pikemaks ajaks maha matnud ja vähemalt mina olin leppinud juba sellega, et kõik jääbki nii nagu ta kord pooleli jäi. Siis ühel päeval helistab Indrek, et nägi bussis Vello Salo ning me peaksime temaga intervjuu tegema, millega rong läks jälle kord liikvele. Kõikidelt, kellelt me oleme intervjuud palunud, on kõikide aastate jooksul tulnud ainult üks keeldumine ja see inimene pole olnud Eesti Humanitaarinstituudiga seotud. Seetõttu hakkas viimase kolmandiku valikus EHI liin tugevasti esile tõusma. Lõpuks jäi sõrm peatuma neil, kes olid EHI alguse juures. Valisime välja lõpuks Ülar Ploomi ja Rein Taagepera (kes pidas EHI esimese loengusarja augustis-septembris 1989). Kaalumisel oli veel mitu nime, kes oleksid kindlasti väärinud kohta rongis Magellani pilvele, kuid aega ja jõudu enam ei jagunud.

Kokkuvõttes oli 2016. aastaks käsikiri valmis saanud ja hakkasime otsima võimalusi avaldamiseks. Kevadel 2017 tuli Indrek mõttele, et me peaksime ka ennast lukku sisse kirjutama. Mina olin vastu, kuid nagu sageli, õnnestus tal mind ära rääkida. Ühel laupäeval kogunesime tema taksofirma kontorisse ja rääkisime linti nagu olime seda intervjuudega teinud. Teemasid oli kaks: Eesti Humanitaarinstituut ja Uku Masing. Tagantjärele oli see siiski hea, sest just viimastel aastatel panin tema juures tähele soovi mõtteid välja öelda. Kas ta aimas midagi ette? Aastatel 1992-1993 kui tegelesime „Magellani pilvedega“, siis oligi nii, et  meil oli aega ja energiat asjaga tegeleda, käia ukselt uksele ja otsida võimalusi, kuidas ajakiri välja anda. Aastaks 2017 olid saabunud „konnasilmad ja kumminaalmaksud“ (@Pipi Pikksukk) ning muud tööd ja tegemised ei võimaldanud enam midagi omal käel välja anda, vähemalt mitte sellisel moel nagu ilmus kunagi ajakiri. Indrek tegeles taksofirma arendamisega, mina oli sattunud teistele radadele, Tehnikaülikoolis toimus õppekavade reform ja tegelesin uue magistriprogrammi väljatöötamisega igapäevase teadus- ja õppetöö kõrval.

Vaatasime ka erinevaid kirjastamisvõimalusi, kuid edutult. Mitmed nimekad kirjastused ei soovinud järelepärimisele isegi vastata. Augustis 2017 olin kontaktis kirjastajaga, kes seadis avaldamise eeltingimuseks Eesti Kultuurkapitali toetuse. Neid tegime erinevate kirjastajate nimel kokku kolm või neli, mis lõppesid kõik eitava vastusega. Loomulikult oleme seda käsikirja nii mitmelegi asjatundjale näidanud ja puht sisulise poole pealt on vastukaja olnud isegi valdavalt positiivne. Negatiivne pool on lihtsalt vait ja ei ütle midagi. Ma loomulikult tunnistan sihtkapitali valikuprintsiipe nagu ka seda, et see on nende otsustada, keda nad peavad vajalikuks toetada ja keda mitte. See on neile antud õigus ja mina ei soovi seda vaidlustada, kuid aastate jooksul on tekkinud kogemus Eesti kultuuriringkondadega suhtlemisel, milles võib näha kaasmõju otsustele ning millele on viidanud mitmed teisedki kultuuriringkondadega seotud kodanikud.

Eesti kultuuriestablishment on olemuslikult elitaarne, kes asetab end Parnassosele „gunztizaalis“ (@Eino Baskin) ja jätab endale oma jumalikustatud subjektiivsetest kriteeriumitest õiguse otsustada, kes on piisavalt parketikõlbulik gunztizaali sisenemiseks ja kes mitte. Mul on teravalt meeles üks episood 1990-test aastatest, kuidas ma taotlesin mingit toetust millelegi, olin siis veel Humanitaarinstituudis, ja kui ma läksin avaldust fondi ära viima, siis öeldi mulle seal, et me võtame küll teie avalduse vastu, aga kas te tõesti arvate, et teie (rõhutatult) peaksite selle toetuse saama? Ma olen sellele tagantjärele väga tänulik, see on kahtlemata parem, kui mitte midagi ei öelda.  Väga ilmekalt lõi selline lõhestamine õigeteks ja ketseriteks välja Kaur Kenderi protsessi vältel, mistõttu minul näiteks ei olnud väga raske valida, millisele poole „müüri“ ennast selles epopöas paigutada. Ma olen jõudnud arusaamisele, et Eesti Humanitaarinstituuti soovitakse kultuuriringkondade poolt mingitele asjaosalistele teadaolevatele asjaoludele viidates Eesti aja- ja kultuuriloost välja kirjutada nagu ebaõnnestunud eksperimenti, millele on isegi piinlik viidata. Loomulikult ei maksa tema tähtsust üle hinnata, kuid omalaadse eksperimendina, mis üritas vaimult suureks saada, kuigi see oli süvenevas vastuolus ajastu vaimuga, mis on kuulutanud rumaluse omaette väärtuseks, mida on vaja kaitsta ja arendada, väärib ta meie arvates siiski jäädvustamist. Eriti väärivad jäädvustamist tema esimesed aastad 1989-1992, mis teravalt eristuvad järgnevatest, kui ta täiesti loomuliku protsessi tulemusena adapteerus ümbritseva keskkonnaga ja lahustus Eesti haridussüsteemis.

Mul oleks väga lihtne käsikiri siia üles riputada ja loeb siis see, kes seda vajalikuks peab nagu me oleme teinud muu loominguga. See projekt pole toonud meile ei raha, au ega kuulsust ja me pole seda oodanudki, küll on tulnud mõned head sõnad inimeste poolt, kes on seda mingitel põhjustel pidanud oluliseks. See pole projekt, mille pealt oleks võimalik teenida. Niipalju, kui me Indrekuga vestlesime, siis oli tema soov hoida selle protsessi tulemust ühel päeval käes, raamatuna, mis võtab kokku tema jaoks olulise osa tema elutööst. Kultuurivaramu kirjastamisega on probleeme olnud teistelgi ja hoopis teisel levelil. Kui tegime intervjuud Rein Taageperaga, siis oli temal mureks Metsaülikooli pärandi kirjastamine. Ma pakun välja, et  minu osa võimalikest tuludest, kui see käsikiri õnnestub lõpuks avaldada, läheb heategevaks otstarbeks, tõenäoliselt Janno Puusepa fondile. Mul puudub usk ja lootus, täiesti isiklike kogemuste põhjal, et „kultuuriringkondades“ (cultural establishment) tekiks vähimgi soov sellele protsessile kuidagi kaasa aidata. Mingi teatav force majeure, mille taha kõik pidama jääb,  on olnud viimaste aastakümnete kestel selgesti tunnetatav. Samas, kui keegi on vastupidisel seisukohal, palun mulle kirjutada. Esimeses järjekorras otsime kedagi, kes oleks valmis kirjastamise enda peale võtma (väga palju on jäänud juba selle taha pidama) ning kui see küsimus on lahendatud, siis on võimalik asuda järgmise etapi juurde, sh lahendada projekti finantseerimine.

Kui keegi soovib kuidagi nõu ja jõuga kaasa aidata, siis palun võtta ühendust hmolder62@gmail.com. See blogi sulgeb nüüd lõplikult oma uksed …

Holger Mölder

LIHTNE LUGU

LIHTNE LUGU
Autor: I.O.

Mängitud 10.03.1999 Kirjanike Liidu maja saalis, EMT Lavakunstikateedri XIX
lennu “Draamakassett” raames. Lavastaja: Tõnu Lensment

Tegelased:
VIRGE
REIGO

Esimene pilt
Virge – Ahhoi, paadimees! Kas ma tohin sinu paati istuda?
Reigo – Kas sa tahad sõita?
Virge – Lõkke ääres on üksinda igav.
Reigo – Oota. Ma sõuan tagasi.
Virge – Öö on päris jahedaks tõmbunud. Ma lippan kiiresti motelli ja tõmban midagi soojemat selga.
Reigo – Hei, kas kuuled! Too mulle ka midagi kui kätte juhtub. (keerab paadi kohapeal ringi ja aerutab lautrile lähemale) Juba tagasi. Vaata, et sa ei libastu. Seal on üks pehkinud laud.
Virge – Ma ei leidnud muud. Kas see sobib?
Reigo – Mis see on? Kasukas. Hea küll.
Virge – Arvad?
Reigo – Muidugi.
Virge – Ma leidsin selle sealt suurest kambrist. Pea nüüd paat paigal. Korras. Kuhu sa tahtsid minna? Teistega koos ojasuule?
Reigo – Ma mõtlesin lihtsalt järvel ringi sõuda. Keskele ja pärast võibolla ojasuule, aga võibolla hoopis teise kaldasse, näed, enam vist hästi ei näe, aga ma päeval vaatasin – seal kasvab vägev kõrkjamets.
Virge – Luba minul ka pärastpoole natukene aerutada.
Reigo – Sa siis oskad?
Virge – Kui oskaks, siis oleksin juba ammu koos teistega läinud ja ise paadi valinud.
Reigo – No ma õpetan natuke.
Virge – Jõuame kaugemale, siis õpetad.
(Siin on pikem sõnadeta paus. Ranna pealt kostab võibolla muusikat.)
Reigo – Vaikne on.
Virge – Ma ei näe isegi lõket. Paistab, et on ära kustunud.
Reigo – Selline tunne, et kedagi rohkem ei olegi maailmas. Ainult meie.
Virge – Kas sul on kahju?
Reigo – Ei tea.
Virge – Kui oleksime ainult meie kahekesi?
Reigo – Kas sa mõtled tegelikult?
Virge – Jah.
Reigo – (vaikib)
Virge – Vahetame kohad ära. Ma püüan natukene aerutada. Kui sa mind õpetad.
Reigo – Ettevaatlikult.
Virge – Hoia mind kinni.
Reigo – Jalad harki.
Virge – Appi.
Reigo – Mis nüüd juhtus?
Virge – Jälle üks paar õhtal.
Reigo – Mis juhtus?
Virge – Ma jäin pingi külge kinni. Pagan võtaks.
Reigo – Kas sa kannad sanpellegrinosid?
Virge – Need ongi sanpellegrinod.
Reigo – Sanpellegrinod on hästi tugevad.
Virge – Kust sa seda võtad?
Reigo – Üks rääkis.
Virge – See on mulksuude jutt. Võta. Näed nüüd ise. Silm on väljas, sellega on läbi.
Reigo – Sa ei tahagi enam aerutada?
Virge – Kummaline. Palavamaks on läinud, kas sulle ei tundu?
Reigo – Ma ainult näitan kuidas need liigutused käivad ega tugevat sõudmist ei hakkagi täna harjutama.
Virge – Ma kardan, et paat läheb ümber kui me kohti hakkame vahetama.
Reigo – Ära karda. Hoiame kõvasti üksteise ümbert kinni, siis mahume üksteisest mööda.
Virge – Hoia nüüd kõvasti.
Reigo – Jalad harki.
Virge – Oi, oi, oi! Kukume!
Reigo – Kuhugi ei kuku. Istu ruttu maha.
Virge – Oh!, saimegi hakkama. Ma juba kartsin, et nüüd käime mõlemad vette. Paat hakkas nii õõtsuma.
Reigo – Võta nüüd aerud pihku. Ei, mitte nii. Hästi otsast, siis on jõudu rohkem. Tubli. Käed käivad alt läbi. Nii. Teeme koos.
Virge – Kuhu ma jalad panen?
Reigo – Siruta välja ja toeta siia vastu.
Virge – Mul on ilusad jalad, eks ole.
Reigo – Kas sul külm ei ole…
Virge – Miks sa vaikid?
Reigo – Oleksin ma ööbik, siis tõesti, jah, võiks olla kahju, et vaikin. Aga ma olen sinusugune. (laotab kasuka tema jalgadele)
Virge – Aitähh. Mul hakkas tõepoolest natukene külm. Sa oled nii tõsine, nii hirmuäratavalt tõsine.
Reigo – Niimoodi ei saa muidugi õigeid sõudmisliigutusi omandada. Kasukas takistab ja teeb kohmakaks.
Virge – Usu mind, paadimees, ma ei hõika mitte ükskõik keda vete pealt tagasi. Kui sa oleksid üksinda kõrkjastikku jõudnud, siis ei oleks keegi osanud roogu tunnistajaks mõelda.
Reigo – Mille tunnistajaks?
Virge – Pika alguse lühikese lõpu.
Reigo – Pika alguse lühike lõpp?
Virge – Sa hoiad kogu aeg eraldi. Ei vaata ette.
Reigo – Ei. Muidugi mitte. Kui silm käib jalgadest kuus seitse sammu eespool, siis tulevad jalad ise järele.
Virge – Aga sina vaatad kaugemale. Võibolla teiselepoole silmapiiri?
Reigo – Sa ei sõuagi enam? Jah, sul on õigus. Pika alguse lühike lõpp! Oh jumal küll, enam täpsemini ei saagi öelda. Ilma asjata võtsin su paati. See on selge.
Virge – Võibolla teised ei märganud, aga mina märkasin. See, mis su meeles mõlgub, ei mõlgu seal mitte esimest päeva.
Reigo – Mis siis minu meeles mõlgub? Ikka mõlkadi, mõlkadi, mõlk. Sa arvad, et sa tead. Mis?
Virge – Sügistumedal järvel, mis aegamisi uppub öö jahedusse, liigub hiilides üksik paat. Kurss on teisele kaldale, kus on kõrkjad ja roog. Roog varjab.
Reigo – Mis siis sellest?
Virge – See oli kerge.
Reigo – Häh! Ma isegi ei teadnud ega tea praegugi. Kuidas saad sina minust midagi minust paremini teada?
Virge – Sa tulid tagasi.
Reigo – Sa hüüdsid, ja jahedaks hakkas minema. Ma unustasin.
Virge – Kartsid nohu saada?
Reigo – Miks sa irvitad?
Virge – See on nii naljaks, et sa nüüd oma tervise eest hoolitsed.
Reigo – Susi mind söögu, kui ma aru saan, kuhu sa sihid. Sa kujutad vist endale midagi ette ja see on nii sarnane ühe tobedusega, mida ma hiljuti mingist ajakirjast lugesin.
Virge – Millise tobedusega?
Reigo – Millal sa nägid viimati sellist unenägu, et rinnad panevad kleidi seest plehku?
Virge – Mis asja?
Reigo – Ühes artiklis oli kirjutatud, et iga naine on puberteedieas näinud õudusunenägu, kuidas rinnad panevad kleidi seest plehku.
Virge – Ei tea, eks see oleneb ikka kleidist.
Reigo – Millest see siis ikkagi oleneb: kas inimesest või kleidist?
Virge – No kleite on ju ka mitmesuguse lõikega.
(Siin on pikem sõnadeta paus. Reigo alustab rääkimist aeglaselt, sõnu kaaludes ja valides.)
Reigo – Ma olen mõelnud. Ma olen mõtelnud. Mõnikord. Selle ütlemise peale, tead. Panta rhei, või kuidas see oli. Kõik voolab ühesõnaga. Kuhu, küsin siis endalt. Järve. Merre, tiiki, ookeani, võibolla veel kuhugi. Elu muutub tõepoolest. Ei ole hetke mis oleks täpselt samasugune nagu eelmine hetk. Kõik muutub. Mina muutun. Ei ole midagi mis ei muutuks. Kas see ei ole väsitav sinu arvates? Mina igatahes väsin. Uinun. Jään magama. Hommikul ärkan jälle. Kõik see on nii pidev, et tundub loomulik, sest kõik teevad nii. Aga siis ei ole mul ühel õhtul und. Ma panen mantli selga ja lähen tühjadele tänavatele lonkima. Tuul puhub. Mantlihõlmad hõljuvad. Ma ajan pea kuklasse ja vaatan tähti taevas ja saan ühel hetkel aru, et kui ma niimoodi edasi voolan, niimoodi, ühtlases, ühises elumuutuste jadas, siis jõuan lõpuks järve. Või tiiki, või merre, või ookeani. Kuhugi, kus midagi ei voola. Meid kõiki tabab midagi, mis on meie kõigi jaoks ühesugune. Millest ei ole pääsu. Kus võibolla on looded, aga võibolla ei ole. Ma ei tea. Seal kõrgel, kuhu mu pilk tõuseb, läbi kilomeetrite paksuse atmosfääri, on õhutühi ruum, kus ma oleksin surnud, kui ma oleksin seal ilma skafandrita, aga ma olen siin, elus, kus on võimalik, et mu pilk saab olla kas seal, kus ma oleksin surnud, või siin, kus ma olen elus. Ma tahaksin olla seal.
Virge – See on võimatu.
Reigo – Vaadata sealt siia. Hüpata välja sellest voolavast jõest, pääseda järve suubumisest, karata kaldale, tunda midagi kindlat, mis ei muutu.
Virge – Kuula nüüd. Mis sul viga on? Me oleme puhkusel. See on imeilus järv. Kas sul ei ole hea meel, et meie reis on nii hästi korraldatud, et saab töö- ja elumured natukeseks ajaks unustada? Reigo, – ma tean, et su nimi on Reigo, ma uurisin üks päev reisijate nimekirja – tule sealt ülevalt alla.
Reigo – Kuidas sinu nimi on?
Virge – Virge.
Reigo – Virge. Ma tahan öelda, et kõik on võimalik, aga kui ülesse ollakse jõutud, siis visatakse redel ära ja siis ei saa enam alla tulla. Sellepärast on sul õigus – see on võimatu.
Virge – Mina olen sinu redel.
Reigo – Sina?
Virge – Mida sa teed?
Reigo – Kas sa ujuda oskad? Siin on päris sügav.
Virge – Mida sa teed? Ma ei oska ujuda. Sa lased vee paati!
Reigo – Nii ma seda mõtlesin.
Virge – Sa oled nii tõsine. Sul oli kõik vist valmis mõeldud? Millal sa selle augu paadi põhja puurisid?
Reigo – Mina seda ei puurinud. Ma lihtsalt toppisin katkise koha tõrvakaltsuga kinni ja lükkasin põletamiseks mõeldud paadi taas veele.
(Siin on pikem sõnadeta paus.)
Virge – Reigo. Me läheme põhja.
Reigo – Kas sa kardad?
Virge – Ei, aga mul on kahju.
Reigo – Millest?
Virge – Me ei saa siis enam kunagi ülesse vaadata. Me ei näe enam päikest, tähti, taevast. Ma olen sind tahtnud emmata, esimest korda siis, kui ma sind nägin, mäletad, ma sõitsin üle raudtoru, see kargas kodaratesse ja kiskus ratta kaheksasse. Sa jäid koos minuga grupist maha, aitasid mind, parandasid ratta ära. Ma vaatasin kõrvalt kuidas sa tegutsed, su käed olid osavad, iga liigutus kindel ja läbimõeldud, ei ole kerge ratta jooksu maanteel õigeks ajada, aga sa said sellega kiiresti hakkama. Siis ma tundsin esimest korda sinu vastu tänu, aga sa olid nii tõsine, et ma ei julgenud eriti rohkem rääkida, kui et aitähh ja hakkame liikuma. Ja siis läksid teised sööklasse sööma, aga sina kadusid puude vahele mere äärde ja ronisid suure rahnu otsa, aga mina nägin seda kuidas sa üleval kõrgel seisid, juuksed tuules lehvimas, nagu muinasaegne heeros, ja käsi ringutades midagi merele karjusid. Nüüd on kolmas kord. Sa oled mind aidanud, jõu ja nõuga alati toetanud. Nüüdki võtsid sa mind kuulda, kui ma sind vete pealt tagasi kutsusin ja mul läks korda sinuga samasse paati istuda. Mul on hea meel, et sinu tõsidus on hõrenenud. See laup väärib suudlust. (võtab mehe pea, painutab oma näole lähemale ja suudleb laubale)
Reigo – Oo, suured jumalad, mida ma olen teinud, et mu liikmeid on värin haaranud! Miks mu meelekindlus vangub ja kahtlus poeb hinge?
Virge – Vaata, ma laotan siia kasuka. Heidame pikali. Vaatame taevast, laseme pilgul vabalt liikuda. Mina sinu kõrval ja sina minu kõrval. Me embame üksteist ja külm soojeneb meie ümber.
Reigo – Sa sulgesid ava.
Virge – Kas sa tahad püsti tõusta?
Reigo – Ei taha.
Virge – Kasukas on õige koha peal. (kallistab meest, end tema peale keerates) Mida sa näed?
Reigo – Väga suuri ja laiu tähisavarusi.
(lained loksuvad vastu parrast)

VIHA VABARIIK

VIHA VABARIIK
Näidend kahes vaatuses.

Tegevusaeg: tänapäev
Tegevuskohad: Renku tuba ühes kõrgemas dimensioonis; nõukoja trepp Viha Vabariigis, planeedil Maa; burksiputka esine Viha Vabariigis, planeedil Maa.
Tegelased:
RENKU, jumal, 18-aastane
HENRI, Renku sõber, 18-aastane
INNA-ANNA, Renku tüdruksõber, 18-aastane
TIMO-CEVIN, 23-aastane
CÄRLYN-ANGELINA, Timo-Cevini naine, 21-aastane
ROBERTO-RONALDINJO, nende poeg, 3-aastane
MAERUT-MANNJAANA, Timo-Cevini tüdruksõber, 21-aastane
ANFISSA, Ivari naine, 50-aastane
LEHVIKE, kosmoserändur
SORTS, meediaguru
LIBAINIMENE, Sortsi abiline, kolumnist
LEHENEEGER, ajakirjanik
LEMPS, netikommentaator, 50-aastane
MÄIDU, netikommentaator, 45-aastane
IVAR, endine sõjaväelane, 48-aastane
LOLLIDE KOORI DIRIGENT
LOLLIDE KOOR

ESIMENE VAATUS
ESIMENE STSEEN
Renku tuba on täis tühje õllepurke ja pizzakarpe ning laialipillutud riideid. Toas on voodi, kapid, riiulid, laud ja mõned toolid. Renku istub lauaarvuti taga teises käes õllepurk ja toksib midagi klaviatuuril. Saabub Henri, kuuspakk õllepurke kaenla all.
HENRI (valjusti): Jou, mis teed? Tõin õlled nagu palusid.
RENKU: Thanks, män. Nokitsen arvutimängu kallal. Tead, arendasin välja sellest meie vanast projektist, mida me algkoolis koos tegime, planeedist nimega Maa.
HENRI (avab hoogsalt õllepurgi): Vau, sa oled seda siis siiamaani alles hoidnud? Mängid ikka planeetide loomist? Et sa sellest ka ei tüdine. Mäletan, et saime selle eest veel programmeerimises kiituskirja. Jõmpsikad, nagu me olime, kusagil teises või kolmandas klassis. Mul endal on praegu hoopis keerulisemad maailmad töös. Tekitasin Proxima Centauri tähesüsteemi robotite ühiskonna, teised poleks seal vastu pidanud, aga need, raisk, hakkasid jooma ja käisid alla.
RENKU (võtab samuti õlle): Noh juhtub. Ma olen Maa keskkonda kõvasti ümber kujundanud, igasuguseid tüüpe juurde mõelnud ja pannud nad omavahel süsteemi. See ei ole enam vett täis tühi planeet nagu meie projektis, vaid tegin sinna igasuguseid asju juurde, taimed, putukad ja muu selline kribu-krabu, kalad, kes elavad vees, igasugused roomajad, linnud, kes lendavad, loomad, igasuguseid uusi liike. Sa ei tunne seda planeeti enam ära.
HENRI: Klassitöö jaoks suutsime sinna vee tekitada, see oli kõva sõna.
RENKU: Seal on nüüd maapinda ka päris kõvasti ja elu käib. Ma ju rääkisin, et olen sinna igasugust värki lisanud. Ühele liigile õnnestus isegi mõistus juurde keevitada, aga nad ei oska seda veel eriti kasutada. Tahtsin nendega seal veidi toimetada, panna nad püramiide ehitama ja kulda kaevandama, aga siis nad kukkusid omasoodu arenema. Need mutandid, kes kutsuvad end ise inimesteks, on muidu päris huvitav liik, aga üsna palju jama on nendega. Kui sa neil silma peal ei hoia, siis suudavad nad igasuguseid rõvedusi välja mõelda ja vahepeal kippusid võimu haarama.
HENRI: Kuidas sa nad arenema panid?
RENKU: Midagi läks perse. Pole veel aru saanud, kas mingi viiruse lõi sisse või ma ei teagi, mis juhtus. Muidu ju liigid eriti ei muutu ja sellistena nagu sa nad valmis oled teinud, sellisteks nad ka jäävad. Aga inimesed hakkasid oma mõistusega igasuguseid asju välja mõtlema. Algul õppisid algelisi tööriistu ja relvi tegema, aga need muutusid kogu aeg keerulisemaks. Kuni selleni välja, et ühel hetkel lendasid isegi kosmosesse ja pidin nende maailmaruumi laiendama. Püüdsin arengut seisma panna, katsetasin mitmete viirusetõrjetega, aga midagi ei aidanud. Kimasid muudkui edasi. Mäng hakkas kontrolli alt ära kaduma ning siis programmeerisin neile süsteemi, mis hoiab kogu staffi kontrolli all, kui ma ise ära olen.
HENRI (kiikab üle Renku õla monitori): Need inimesed näevad ju välja nagu meie.
RENKU: Eks ma nad meie järgi disainisin.
HENRI (rüüpab õlut): Äge.
RENKU (tülpinult): Ah tead, ma olen nendega hirmsat vaeva näinud. Igasugust sitta on nad mulle keeranud ja üsna mitu korda olen mõelnud nad üldse ära diliitida. Kuid siis hakkad mõtlema, et jõle orgunn on selle planeediga olnud ja ei raatsi. Ma ei teagi nüüd, mis teha … Mingil hetkel läksid inimesed üldse käest ära, hakkasid omavahel nägelema, sõdu pidama ja muutusid muidu tüütuks. Siis ma saatsin neile lollid nuhtluseks kaela, et tõugu parandada ja nende arengut pidurdada. See oli hea lüke. Lollid kohanesid Maal hästi, paljunesid jõudsasti ja praegu on juba nemad enamuses. Ega nad enam nii väga ei arenegi.
HENRI: Lollid?
RENKU: Nojah, lollid. See on inimeste parandatud variant, viirusest nakatumata arenemisvõimetud inimesed. Palju kuulekam ja juhitavam seltskond, kes allub korraldustele. Esialgu paigutasin lollid kosmosesse, sest siis on nad käepärast võtta, kui neid vaja peaks minema ja tegin nende jaoks vahejaama, kust ma neid siis vahepeal Maale tõin. Siis suutsin Maal käima panna liini, mis tootis neid kohapeal. Programmeerisin nad veidi teistsugusteks kui Maa inimesed, olid sellised suurte kõrvadega ja sabaga, aga aja jooksul on nad inimestega lootusetult segunenud, et nüüd ei suuda keegi enam vahet teha, kes neist on loll, kes inimene. Aga mis tähtis, et eksperiment õigustas end ja ma sain mängu jälle kontrolli alla.
Saabub Inna-Anna.
INNA-ANNA: Tšau, poisid. Mis teete?
RENKU: Jou, Innakas. Hea, et tulid. Tee mulle üks õllepurk lahti ja kui tahad, võta endale ka.
HENRI: Hei, Inna-Anna. Tule vaata, Renku on meie vanast algkooli klassitööst uue maailma programmeerinud, kus elavad igasugused naljakad olendid, inimesed, lollid ja muu selline segane värk.
INNA-ANNA (avab õllepurgid ja ulatab ühe neist Renkule): Kes need inimesed on? Renku pole mulle nendest midagi rääkinud.
RENKU: Äh, tegime selle Henriga teises või kolmandas klassis programmeerimise töö jaoks, aga ma olen seda vaikselt edasi arendanud. Noh, tead, algul tegime Henriga sinna vee, aga siis hiljem ma tekitasin vee sisse mandrid, kuhu sai igasuguseid kuivamaa elukaid elama panna. Rääkisin Henrile just, kuidas inimesed tekkisid. Nad on geneetilised robotid, kes pidid kindlaid ülesandeid täitma, aga siis said vist mingi viiruse külge ja nende areng väljus kontrolli alt. Siis mõtlesin välja lollid, muidu inimestega sarnased, aga nemad polnud võimelised arenema. Tahtsin inimeste tõugu parandada ja neid lollidega ristata, et mängu jälle kontrolli alla saada. Inimesed elasid kõikidel mandritel, välja arvatud kõige lõunapoolsemal neist, mida kutsutakse Antarktikaks. Siirdasin lollid Antarktikasse. See on selline külm ja jäine manner, mis oli ainus inimestest puutumata paik Maa peal. Lollid ei osanud esialgu muud peale hakata, kui tegid suitsu ja vaatasid tähti. Ainult merelinnud külastasid vahel Antarktika rannikut. Katsetasin lollide ristamist kõigepealt lindudega ja nii sündisid Maa peale pingviinid, lennuvõimetud linnud, kes kõnnivad kahel jalal. Nendest said Antarktika põliselanikud. Kuna ristamine õnnestus ja eksperiment läks korda, siis viisin lollid ja inimesed kokku ning neid sai palju.
INNA-ANNA: Oi, kui huvitav!
HENRI (avab uue õllepurgi ja küünitab üle Renku klaviatuuri poole): Lase, ma teen ka midagi, olen ju ikkagi kaasautor (vajutab mingile klahvile).
RENKU (tõukab Henri vihaselt eemale): Türa, vaata ette, mis sa teed! Idioot, raisk! Tänu sinule tekkis praegu maavärin Jaapanisse.
HENRI (kohmetult): Palun vabandust. Rahune maha nüüd, ega ma siis meelega ja lõppude lõpuks on see kõigest mäng.
RENKU (taltub): Okei, las olla, võib-olla ongi huvitav vaadata, kuidas inimesed sellega hakkama saavad. Vahepeal ma tekitan neile ise katastroofe ja vaatan, kuidas nad sealt välja tulevad. Aga ära niisama seda mängu käpi. Palun! Kes teab, mis seal võib juhtuda. Kurat, ma olen selle välja arendamisega oma kümme aastat tegelenud. Võib-olla ühel päeval ma tüdinen ja tõmban vee peale, aga praegu on veel huvitav. Ma ei taha sellest ilma jääda.
INNA-ANNA: Poisid, teil on põnev, aga ma ei saa aru, kuidas te saate mingist algkoolis tehtud primitiivsest mängust vaimustuda. Meil on mikroosakeste termodünaamikas kodutöö ja minu pea kohe ei võta selliseid asju. Sina, Renku, jagad seda värki päris hästi. Äkki aitad mindki?
RENKU: Keskkoolis peabki raskem olema… (Inna-Anna tõmbub mossi). Okei, ära nüüd muretse, sul on muid väärtusi. Kes teab, kui sa ka pärast tubli oled, siis äkki aitangi.
INNA-ANNA (lubavalt naeratades): Äkki olengi.
Kusagilt kostub hõige: “Renku, tule sööma! Kutsu sõbrad ka kaasa!”.
RENKU: Ema kutsub sööma. Meil on täna friikad ja juustuburgerid. Jätkub teilegi. Lähme sööma siis, kui kutsutakse, pärast mängime edasi. Ma panen mängu seniks automaatjuhtimise peale. Loodetavasti ei lase nad end vahepeal ise õhku.
INNA-ANNA: Poisid, minge teie. Ma ootan siin. Tead, need burgerid ja friikad ei lähe mulle praegu üldse mitte peale. Pean dieeti pidama, et tantsutüdrukute grupist mitte välja langeda.
RENKU: Ise tead, aga oota siin ning ära sa ära kao. Me käime Henriga kähku ära. Loe midagi või leia endale tegevust. Pärast võime randa minna. Minu arvutit parem ära näpi, muidu tekitad sinna tuumasõja või asteroidide rünnaku või mida iganes.
Renku ja Henri lahkuvad. Inna-Anna istub voodile ja lehitseb hajameelselt mingit ajakirja. Siis tüdineb, istub Renku arvuti taha ja uurib seda hoolega. Mõne aja pärast teeb kursoriga ettevaatlikke liigutusi ning pilt ekraanil vaheldub. Inna-Anna jälgib huviga ekraanil toimuvat, kuni kuuleb Renkut ja Henrit käratsevalt tulemas. Ta tõuseb kiiresti arvuti tagant, istub ükskõiksel ilmel Renku voodile ning võtab taas ajakirja kätte.

TEINE STSEEN

Burksiputka ees on kulunud plastmasslaud nelja tooliga. Luugi juures on pink, kus jalgu kõlgutades igavlevad Cärlyn-Angelina ja Maerut-Mannjaana. Roberto-Ronaldinjo mängib pisut eemal mänguautoga. Luugi taga loeb Anfissa, tüse juuksekrunniga volüümikas daam oma parimates aastates, ajalehte. Kummide vilisedes saabub BMWga Timo-Cevin.

MAERUT-MANNJAANA (kadedalt): Timmil on uus bemm, hästi tuunitud.
CÄRLYN-ANGELINA: See on Riksi vana bemm. Timm käis Soomes tööl, ostis ära ja tegi korda. Päris äge näeb välja. Oleme seda paar korda lennukal testinud.
TIMO-CEVIN (väljub autost ja lööb autoukse pauguga kinni): Õu, Anfissa, anna mulle üks burks.
MAERUT-MANNJAANA (üleolevalt): Ainult üks burks? Miski nannipunn oled ve? Oled mees või ei ole?
TIMO-CEVIN: Ookei, jääb siis neli burksi.
ANFISSA (pahuralt): No kuule, enne kui ma sulle burksi annan, maksa vana võlg ära. Sa oled võlgu kaksteist burksi. Enne, kui raha ei tule, uut burksi ei saa, ponimajes? Ega mul siin mingi heategevus pole.
TIMO-CEVIN: Mine vittu, saad oma raha. Ma sain Soomest megapappi. Näed sa, Lacoste särgi ostsin endale ja (demonstreerib särki). Ja neli burksi arvesta juurde!
Anfissa ajab end torisedes üles ja soojendab mikroahjus neli hamburgerit ning viskab need siis pahaselt letile.
ANFISSA: Koos võlaga kuusteist burksi. Kolmkümmend kuus jevrot, kaheksakümmend senti.
Timo-Cevin loeb raha ja saab burksid kätte. Avab esimese burgeripakendi ning asub isukalt sööma.
CÄRLYN-ANGELINA (nõudlikult): Aga meile?
TIMO-CEVIN (ohkab ja viskab Cärlyn-Angelinale ja Maerut-Mannjaanale burksid): Sähke, ma teen välja. Soomes sain megapappi. Panin Jyväskyläs tänavakive. Džipsi-Johannes ja Kalle, tead see kutt Luunjast, olid ka.
CÄRLYN-ANGELINA: Aga Roberto-Ronaldinjole? Oma lapse eest sa üldse ei hoolitse.
TIMO-CEVIN (mornilt, viskab viimase burksi Roberto-Ronaldinjole): Säh.
ROBERTO-RONALDINJO (püüab burksi): Attäh! Attäh! (hakkab hamburgerit nosima ning peagi on kõrvuni majoneesiga koos).
MAERUT-MANNJAANA (tunnustavalt): Juba parem. Vot selline on tõeline mees (hammustab hamburgerit, täis suuga). Jou kutt, lahe pill sul. Kust sa endale uue bemmi välja ajasid? Vana ajasid ju känkrasse.
TIMO-CEVIN: Ma ju räägin teile, et Soomest sain ulmet pappi. Bemmi ostsin ja Lacoste särgi, näed (demonstreerib särki).
MAERUT-MANNJAANA: Lase tümmi ka. Sul bemmis ikka mingit normaalset tümmi on?
TIMO-CEVIN (keerab auto muusikakeskusel hääle põhja): Mul on uued põhjatuled ka.
Ootamatult kerkib burksiputka ette keegi suurte kõrvadega olend – Lehvike. Tal on seljas roheline kleiditaoline rüü, kuid ta kõnnib paljajalu.
LEHVIKE: Tere! (keegi ei kuule teda, kuna vali muusika summutab Lehvikese hääle. Mõne aja pärast üritab Lehvike uuesti tähelepanu võita). Tere …
Keegi ei pane teda tähele. Cärlyn-Angelina ja Maerut-Mannjaana uudistavad Timo-Cevini uut autot. Anfissa on süvenenud ajalehte. Ainult Roberto-Ronaldinjole ei jää külaline märkamata. Ta tuleb Lehvikese juurde ja jääb teda näpp suus jõllitama. Lõpuks teeb ta kõva häält, mis kostub isegi Timo-Cevini tümakast üle.
ROBERTO-RONALDINJO: Äääääääääääää!!! (kõik vaatavad lapse poole. Timo-Cevin keerab muusika vaiksemaks ja märkab lõpuks Lehvikest).
TIMO-CEVIN: Ossa … Oi bljääd! … Mis olend see sihuke on? (nüüd märkavad kõik Lehvikest). Justkui oleks kolm päeva joonud, aga ma olen jumalast kaine… Soomest tulin, nahhui …
LEHVIKE: Tere! … Mina olen Lehvike. Kes sina oled?
TIMO-CEVIN (kogub end pikkamisi): Kes ma olen? Türa, ei tunne ära või? Tahad, panen sulle kannaga näkku? … Timm olen. Timo-Cevin, noh.
LEHVIKE: Meeldiv tutvuda, Timo-Cevin. Kuhu ma olen sattunud?
TIMO-CEVIN: Mällaris oled ve? (osutab putkale) See on meie burksiputka. Anfissa, raisk, teeb häid burkse. Ma võtan tavaliselt neli tükki korraga (näitab teises suunas). Seal on lennukas, kus me käime bemmidega driftimas. See on äge. Kus su bemm on, Lehvike?
LEHVIKE: Mul ei ole bemmi.
TIMO-CEVIN (irooniliselt): Või sul ei olegi bemmi? Mis mees siis sina oled? Igal õigel mehel on bemm. Just bemm, mitte mingi audi, ford või volksvaagen. Audimeestel taome ninad rulli (osutab Cärlyn-Angelina ja Maerut-Mannjaana poole). Need on meie linna tibid. Pandavad, kas pole? See blond on Cärlyn-Angelina ehk Kärts, minu naine. Brünett on Maerut-Mannjaana ehk Mära. Tema on minu hea sõbranna. Kui Kärts oli vahepeal välkus, siis ma elasin temaga.
LEHVIKE: Mis mõttes välkus?
TIMO-CEVIN: Välkus … Välismaal noh. Keerles siin burksiputka ümber üks Marco-nimeline, selline pisike tõmmu kiilakas, moosipurk pähe valatud, kogu aeg käis armuline preili ette ja taha. Haises šanelli ja pjäär kardaani järgi nagu Kalevi kommivabrik. No ja lõpuks moosis Kärtsu ära ning viis endaga kaasa.
CÄRLYN-ANGELINA (segab vahele): Mida sa valetad nüüd, Timm. Võta teatavaks, et Marco kutsus mu oma modelliagentuuri tööle, aga tal tekkisid ajutised majanduslikud raskused ning ei saanud projekti käima. Erinevalt sinust olid Marcol vähemalt plaanid.
TIMO-CEVIN: Plaanid? Millised plaanid?
CÄRLYN-ANGELINA: Modelliagentuur, millega me oleksime maailma vallutanud. Casa di Nord kutsuti seda. Marco oli põhjamaise ilu suur austaja. Tõeline džentelmen! Ta kiitis minu klassikalisi näojooni, figuuri, jalgu, rindu! Kõik oli tema arvates täiuslik! Viis mu järgmise lennukiga Milanosse. Naistega oskas suhelda, oli viisakas ja tähelepanelik, mitte nagu need meie mökud mehed (põlglikult). Täielikud mühakad, ma ütlen, ei saa itaalia meestele ligilähedalegi.
TIMO-CEVIN: Teame küll seda modelliagentuuri, mis asus Marco ema kahetoalises korteris Milanos. Kui papp otsa sai, siis tahtis Kärtsu oma vennale Hassanile edasi müüa. Hassan kasvatab Egiptuses kaameleid. Mina pidin Soome tööle minema, et Kärtsule lennupilet osta. Kogu papi panin magama ja võtsin laenu juurde. Ega ma Kärtsu pärast väga ei muretsenud, aga poisist oli kahju (osutab Roberto-Ronaldinjole, uhkelt). Roberto-Ronaldinjo, minu poeg.
ROBERTO-RONALDINJO (naeratab Lehvikesele ja teeb häält): Ääää … obetto onaldinjo.
TIMO-CEVIN: Täitsa minu nägu. Kui ta suureks saab, siis tuleb temast äge rullnokk. Teda ma ei saanud Egiptusesse jätta.
MAERUT-MANNJAANA: Kuule nüüd, Timm. Pisike Robi oli ju Kärtsu ema juures kogu selle aja, mis Kärts Itaalias oli. Sina kärutasid Soome vahet.
TIMO-CEVIN: Vahet pole. Mina oma pojast ei loobu. Burksi tahad, Lehvike? Ma teen välja.
CÄRLYN-ANGELINA (torkab irooniliselt vahele): Oi, Timm teeb välja! Kus seda varem nähtud on?
TIMO-CEVIN: Jää vait, naine! Kui mina ütlen, et teen välja, siis teen. Pealegi, mul raha on. Sain Soomest megapappi. Uue bemmi ostsin endale. Lacoste särgi ostsin ka.
LEHVIKE: Ma ei tea burksi. Kas burks on ikka taimne toode? Mina söön ainult puhast taimetoitu.
TIMO-CEVIN (hakkab ärrituma): Mida paska saa nüüd suust välja ajad? Bemmi sul ei ole ja burksi ei söö. Miski pede oled ve? Kahtlane vend, kurat, nagu miski intelikent. Ma siin nägin ükskord ühte intelikenti. Jube tark nägi välja, brillidega. Aga kui ühe korra talle pasunasse sõitsin ja pesapallikurikaga ergutasin, polnud intelikentsusest enam haisugi järel.
CÄRLYN-ANGELINA: Intelligendid öeldakse.
TIMO-CEVIN: No ma ju räägin, et intelikendid.
LEHVIKE (võtab kaelast kellukese ja helistab seda, siis lausub pateetilisel toonil): Vabandage mind, unustasin end teile tutvustada. Mina olen Lehvike, viimane puhastverd loll ja tulen teie juurde kosmosest. Ma ei tulnud siia üksi, vaid minuga on kaasas minu vaimne mükoriisa, kes juhib pind piinarikkal teel igavese tõe juurde. Vaimne mükoriisa on läbinisti taimselt vaimne ollus, kes kõnnib paljajalu loomulikus valguses, tarbib puhast taimetoitu ja kui seda pole saadaval, siis on ta aretanud loomsest materjalist taimse juustu. Minu läbi saabub Maa peale igavesti haljendav taimsus, mille kohal helgib vaimne udumüür ning kõik kokku moodustavadki need absoluutse tõe alusmüüri, taimse vaimsuse, mida minu loojad on palunud mul teie maailmale tutvustada. Ma pean teile teada andma, et planeet Maa on surmavalt haige ja ta lausa kisendab valust, mille kaikuvad helindid jõuavad kosmosetuultega universumi avarustesse. Kõik minu õed ja vennad on juba varem Maa peale laskunud ning nad on sulandunud inimeste sekka, nad on sulandunud taimede sekka, nad on sulandunud loomade sekka, nad on sulandunud lindude sekka, andes neile osaduse maailmavalust, mis on eelduseks taimsele vaimsusele. Te peate loobuma materiaalsetest ahvatlustest ning võtma maailma valu enda kanda ja muutuma oma planeediga olemusühtseteks, sest vaid niiviisi on võimalik meie planeeti terveks ravida. Te peate loobuma kunstlikust elektrivalgusest ning elama loomuliku valguses. Te peate loobuma verisest ja tülgastavast lihast ja sööma puhast taimetoitu. Te peate loobuma ebaloomulikest jalatsitest ning kõndima paljajalu. Ainult niiviisi saate osaduse maailmavalust ja taimsest vaimsusest Seda ütleb mulle minu vaimne mükoriisa, mis istutati minu külge minu looja lehvikeste jumala poolt ning ta on palunud mul mükoriisas peituvat tõde levitada üle terve universumi. Maailm on loomse tarkusega ära reostatud. Taimne vaimsus juhib meid tagasi lollusesse, muistsesse õnneaega, kui me laulsime, tantsisime ja mängisime ringmänge rohelisel aasal. Lehvikesed lehvisid, kellukesed helisesid, linnud laulsid helisevat hümni ning iidsed põlispuud lehvitasid loodust vabalt nautivale rahvale. See oli õnneaeg.
TIMO-CEVIN (põlglikult): Vau, Lehvike, sa oled ikka kangeid seeni söönud.
CÄRLYN-ANGELINA: Minule taimetoit meeldib, sest liha teeb paksuks. Sa räägid huvitavat juttu, Lehvike. Meenutad mulle Marcot, kes oli lahke ja viisakas ja kellel olid ideed. Kas sa tuled samuti välkust?
MAERUT-MANNJAANA: Marco rääkis sulle küll sinu klassikalisest põhjamaisest ilust, täiuslikust figuurist, briljantsetest jalgadest, voolujoonelistest rindadest, vapustavatest silmadest, helesinistest nagu kõrbeliiv ja mis kõige tähtsam, armsast kodusest ninakesest, aga mitte kõige vähematki maailmavalust ja taimsest vaimsusest. Ta oli vaid ühe asja peale väljas (teeb paaritumisele viitava ühemõttelise žesti).
CÄRLYN-ANGELINA (solvunult): Sa oled kade, Mära. Marco nimetas mind Eestimaa kuningannaks ja sõlmis minuga modelliagentuuri lepingu. Minuga, mitte sinuga, kes sa kõlbadki vaid üheks asjaks.
MAERUT-MANNJAANA (vihaselt): Palun ära nimeta mind Märaks, minu nimi on Maerut. Vaid väga head sõbrad võivad mind Manniks kutsuda. Muide, modelliagentuuri lepingu vormistas ta hotelli kirjabloki plangil, eks ole.
CÄRLYN-ANGELINA: Aga ikkagi sain ma kuus kuud Milanos olla, samal ajal kui sina siin Timmiga ringi tõmbasid.
MAERUT-MANNJAANA: Kui Timm poleks sind jalgupidi sealt välja tõmmanud ning raha saatnud, karjataksid praegu kaameleid kusagil Egiptuses helesiniste kõrbeliivade taustal. Niipalju siis lahkest välismaa Marcost ja tema veel lahkemast vennast Hassanist.
CÄRLYN-ANGELINA (vihaselt): Jää vait, Mära! (võtab jalast kinga ja vibutab seda ähvardavalt Maerut-Mannjaana suunas).
TIMO-CEVIN (astub Cärlyn-Angelina ja Maerut-Mannjaana vahele): Rahunege maha nüüd, naised. Mis teil viga on? Mis oli, see oli. Ma teen teile kõrtsis koksid välja, kui te nüüd teineteisel molle sisse ei tao.
Cärlyn-Angelina ohkab, taltub siis ja paneb kinga jalga tagasi. Maerut-Mannjaana taandub tagasi pingile.
MAERUT-MANNJAANA (ikka veel veidi mossitades): Okei, Timm, aga too siis koksid lagedale.
TIMO-CEVIN: Istuge siis autosse. Tšau, Anfissa. Kas sina ei tule meiega, Lehvike?
LEHVIKE: Kui lubate, siis mina jään siia. Ma tahaksin tunda maapinda oma paljaste jalgade vastas. Need bemmid hirmutavad mind väheke.
Anfissa vaid mühatab hüvastijätuks. Cärlyn-Angelina ja Maerut-Mannjaana istuvad autosse Timo-Cevin võtab Roberto-Ronaldinjo käekõrvale ja toob samuti autosse, mille järel nad sõidavad kummide vilisedes minema. Lehvike lehvitab neile järele, õnnis naeratus huulil.

KOLMAS STSEEN

Renku tuba. Inna-Anna istub Renku voodil ja loeb ajakirja. Saabuvad Renku ja Henri.
HENRI: Sinu mutt teeb jube häid burkse. Ketšupiga ta ka ei koonerda ja mulle meeldis tänane piimakokteil.
RENKU: Pole viga. Näe, Innakas, sulle saadeti ka midagi. Limpsi kokteili, kui sa burksi ei taha (ulatab Inna-Annale kokteiliklaasi). Ma heidan nüüd Maa rahvale veel korra pilgu peale, siis võime randa surfama minna (istub arvuti taha). Fakk, miks monitoris on hoopis teine pilt ees? Kas sa näppisid arvutit, Inna-Anna?
INNA-ANNA (ükskõikselt): Mina pole midagi teinud. Istun siin ja loen sinu pornokat.
HENRI: Missugust pornokat? Näita mulle ka! (üritab Inna-Annalt ajakirja käest võtta. Tekib väike rüselus ning lõpuks saab Henri ajakirja kätte). Äge! Täiesti pandavad memmed. Ma juba kujutan ette, kuidas Renku pihku taob (naerab).
RENKU (arvuti tagant): Jää vait! Türa, keegi on midagi siin arvuti kallal toimetanud. Oled sa kindel, Inna-Anna, et sa arvutit vahepeal ei puutunud?
INNA-ANNA: Kuule nüüd, poiss. Ära endast liiga palju ka arva (läheb Renku juurde ja kallistab ning mudib teda).
RENKU: Midagi on valesti. Üks loll on vahepeal vahejaamas möllanud ja sealt oma jõududega Maale jõudnud. Seda ei oleks tohtinud juhtuda. Minu teada oli vahejaam tühi. Vittu küll, kui nüüd midagi on jälle untsu läinud ja lollid on iseseisvalt arenema hakanud.
HENRI (ajakirja tagant): Ma ei saa pihta, mis seal jälle valesti on. Sa ju enne rääkisid, et tõid lollid Maale. Kusagile Antarktikasse või kuhu.
INNA-ANNA: Äkki ununes üks loll vahejaama maha ja tuli ise teistele järele?
RENKU: Lollid lõin just sellised, et nad oma peaga midagi ette ei võtaks. Ise poleks ta kusagile tulnud. Lollide loomise eesmärk oligi neid teiste liikidega segada. Lollid peavad mängu tasakaalus hoidma, sest inimesi ma nii väga enam ei usalda. Point on selles, et kui inimeste sekka on piisavalt lolle integreeritud, siis nende areng peatub ja neid on võimalik ohjata. Puhtaverelisi lolle omapead jättes oleks tekkinud võõrliik, mis võib planeedile ohtlikuks muutuda ning kõik kihva keerata. Varem, kui Maal asjad kontrolli alt kippusid ära minema, siis tõin lolle kosmosest juurde ja segasin neid inimestega, kuid see oli ammu. Nüüdseks olen ehitanud Maale süsteemi, mis toodab neid kohapeal ja vahejaama ma enam ei vajanud. Raisk, närvi ajab, kui midagi läheb perse. Kas keegi on suutnud minu mängu sisse häkkida? Ma ei usu seda.
HENRI: Kõik on võimalik. Ükskord murdsid mingid häkkerid minu kodukale sisse ja ujutasid selle pesupulbrireklaamiga üle. Ilge vaev oli seda pärast puhastada.
RENKU: Minul on suurem jama juhtunud ainult ühel korral, kui Jass mingit kahtlast segu suitsetas, end täiesti segi kammis ning mängu sisse läks, aga ma olen süsteemi vahepeal jälle käima saanud.
INNA-ANNA: Sa mõtled Nazarovi Jassi? Ta on väga tore poiss, lahke ja viisakas.
RENKU: Tore poiss küll, aga kui ennast pilve tõmbab, siis ei peata teda miski. Puhas narkosõltlane, ma ei tea, mida ta endale sisse süstib, aga laksu all viibides muutub täiesti ettearvamatuks.
HENRI: Kes on Jass?
RENKU: Äh, sina ei tea teda. Ta käib hoopis ühes teises koolis, aga ta oli minu ja Inna-Annaga samas lasteaias. Jass käis mul külas, suitsetas end umbe ning läks uue programmiga mängu sisse. Kunagi räägin sellest.
HENRI: Nimi kõlab kuidagi tuttavalt. Ma olen temast kuulnud ning mingil peol vist isegi trehvasime korraks. See pole ju normaalne mees. Kõik räägivad, et ta on väheke imelik.
INNA-ANNA (läheb tagasi Henri juurde ja haarab sellelt ajakirja): Mida sa uurid asju, millest sa midagi ei tea.
HENRI: Sina oled muidugi kõva pornotädi.
INNA-ANNA: Äkki olengi, aga sina ei saa seda mitte kunagi teada.
RENKU (hüüab): Vau, tulge nüüd siia. Eriti cooli actionit tahate näha? (Henri ja Inna-Anna jätavad ajakirja ning tulevad Renku juurde). See on super vaatepilt. Sorts ja Libainimene hakkavad Lollide koorile vihkamise veerandtundi pidama.
HENRI: Sorts ja Libainimene, kes need veel on? Sheeri inffi, män. Mida sa sinna kokku oled keeranud? Ära ole nii tagasihoidlik.
INNA-ANNA (üleolevalt): Renku ja tagasihoidlik? Kamoon, kui kaua te üldse sõbrad olete olnud? Sa ei tunne teda üldse.
RENKU: Jätke nüüd. See uhkete sammastega maja on nõukoda, kus elab Sorts. Sorts on boss, kohalik autoriteet ja talle kuuluvad ajalehed ning internetiportaalid. Tõin Sortsi mängu, et ta kohapeal asjade üle järele vaataks. Et kõik oleks ordnungis ning keegi midagi oma peaga ette ei võtaks. Muidu on lollidega segatud inimesed okei, teevad suitsu ja vaatavad tähti nagu lollidki ning ei muutu planeedi keskkonnale ohtlikuks, aga kui nad aga peaksid mingil põhjusel aktiviseeruma, siis võib sellest ilge litakas tulla ning kõik õhku lennata. Sorts ütleb neile, mida nad peavad arvama ja keda vihkama. Libainimene on Sortsi parem käsi, arvamusliider. Tema kirjutab meediasse kolumne ja õpetab inimesi õigesti mõtlema.
INNA-ANNA: Kuidas sa paned inimesed Sortsi kuulama?
RENKU: Mul on süsteem mängu kontrollimiseks välja mõeldud. Ma nimetan seda lollide diktatuuriks. Skeem on tegelikult lihtne. Malet oskate mängida? Mina, Renku, olen mängu looja, nende jaoks jumal. Mängus olen ma kuningas, kuid mul on vaja teisi nuppe, kellega mängu juhtida. Males on kuningas ilma teiste nuppudeta abitu ning kergesti võidetav. Seega kontrollin ma Sortsi, kes on selles mängus lipp. Sorts jälle kontrollib väiksemate malendite, vankrite, odade ja ratsude ehk libainimeste ja leheneegrite abil ettureid ehk inimesi.
HENRI: Meid on koolis õpetatud, et kõike juhivad poliitikud ning nad on valitud rahva poolt. Sellepärast nimetataksegi neid rahvaesindajateks.
RENKU: Maal toimivas süsteemis on poliitikud libainimese ja leheneegri tasandi malenupud, kes kuuluvad skeemi ja tegutsevad vastavalt süsteemi reeglitele. Inimesed on oma arengus jõudnud Viha Vabariiki, kus kehtib lollide diktatuur ja diktatuuri viiakse läbi kogu maa internetiseerimisega. See on palju täiuslikum süsteem kui proletariaadi diktatuur ja kogu maa elektrifitseerimine, millega ma mõni päev varem katsetasin. Sortsi töövahend on meedia, kes kujundab üldrahvalikku arvamust põhiasjalikult läbi interneti. Internetiseerimise programmiga toodetaksegi lolle kohapeal juurde, sest see on ideaalne vahend inimeste mõttemaailma kujundamiseks. Kui varasemas süsteemis andsin ma võimu parteile, siis lollide diktatuuriga on kogu võim antud meedia kätte. Ilma meediata ei saaks poliitikud hakkama, sest kui meedia neid ei promoks, siis ei oleks neid olemas. Meedia ütleb rahvale, mis neile hea on ja poliitikud peavad selle sõnumiga arvestama, kui nad tahavad poliitikas edasi olla. Rahvas valib poliitikuid võimu juurde, kuid Sorts otsustab meedia abil, keda valitakse.
INNA-ANNA: Poliitika on nõme.
RENKU: Poliitika on süsteemi osa. Kui inimesed tegutseksid omapead, siis kaotaks mäng oma võlu ja ma peaksin selle hävitama. Praegu on kontroll inimeste üle muutunud peaaegu, et täiuslikuks. Ma ise pean mängu harva sekkuma.
HENRI: Oota nüüd, kui on lollide diktatuur, kas siis võim on lollide käes? Milleks neile veel meedia?
RENKU: Kas proletariaadi diktatuuris oli võim tööliste käes? Muidugi mitte. Proletariaadi diktatuuri juhtisid kohapeal poliitikutest intelligendid. Lollide diktatuuri juhin ma Sortsi ja meedia abil, kes kujundavad inimeste arvamusi ning tekitavad neile arvamusliidreid. Kui proletariaadi diktatuuris mõtles inimeste eest partei, siis lollide diktatuuri puhul teeb seda meedia. Inimestele aga tundub, et nad juhivad ise (irvitab, uurib hoolega midagi monitorilt). Aga tulge nüüd, vihkamise veerandtund algab. Näitan teile, kuidas süsteem töötab ja Sorts meedia abil mängu kontrollib.
Henri ja Inna-Anna võtavad toolid ja istuvad Renku juurde arvuti ekraanil toimuvat jälgima.

NELJAS STSEEN

Lai trepp viib Nõukoja ukseni. Trepile on asetatud mikrofon. Selle kõrval seisavad Sorts ja Libainimene, eatud, sootud, ühesugustes rangelõikelistes ülikondades/kostüümides. Nõukoja esise platsi ühes nurgas kiibitsevad Lemps ja Mäidu ning teevad suitsu.

LIBAINIMENE: Panin tänahommikust vihkamise veerandtundi tutvustava väljaande kokku, Sorts. Soovid ehk üle vaadata?
SORTS: Ma usaldan sind, Libainimene. Sa ju tead, et kui peaksid midagi valesti tegema, siis ühined Lollide kooriga.
LIBAINIMENE: Me oleme sinuga, Sorts (pöördub Lempsi ja Mäidu poole). Lemps ja Mäidu, tulge siia, ma annan teile nõukoja poolt üle sülearvutid (Lemps ja Mäidu tulevad lähemale ja Libainimene annab neile arvutid). Kas te olete selgeks saanud, mida teilt oodatakse?
LEMPS: Aga muidugi, Libainimene. Kui vihkamise veerandtund on läbi, siis läheme internetifoorumitesse ja anname rahvale teada Sortsi otsustest.
MÄIDU: Meie otsustest, Lemps. Vihkamise veerandtunni otsused sünnivad rahva tahtest. Nii on meid õpetatud.
LIBAINIMENE: Tubli, Mäidu. Ma näen, et jagad matsu. Lemps ja Mäidu on meie mehed internetis, kelle korjasin üles burksiputka eest. Nad peavad netikommentaariumites avalikku arvamust kujundama ning rahvale teada andma, kuidas tuleb õigesti mõtelda.
SORTS: Siis on hästi. Sa ju tead, et meie võim püsib niikaua, kuni suudame Viha Vabariiki elus hoida ja Viha Vabariik püsib Lempsi ja Mäidu sugustel. Võtke need arvutid, Lemps ja Mäidu, ning viige meie viha internetiavarustesse (Lemps ja Mäidu taanduvad kaugemale).
LIBAINIMENE (rahulolevalt): Inimesed on kuulekad. Nad teevad täpselt, mida me tahame.
SORTS (irvitab): Rahva jõud on suur ja neid on palju. Me peame neile vaid teada andma, mida nad tahavad. Riigi võim on sümboolne, sest temani rahva arvamus ei jõua. Kuid meedia suhtleb rahvaga, oskab rahva viha ära kasutada ja otsustab, mille üle rahvas peab muret tundma. Meie najal õitseb lollide diktatuur. Me toome rahvale eeskujuks Lollide koori, kuhu parimad ja ustavamad nende seast saavad kuuluma, kui nad meie tõdesid hoolsalt kuulutavad. Kelle me täna ette võtame?
LIBAINIMENE: Leidsin meile naabri-Juhani. Ta on minu majanaaber, aga hästi kahtlane ja salalik mees. Sobib vaenlaseks hästi. Tal on iga asja kohta oma arvamus. Kahtlustan teda oma peaga mõtlemises. Meie otsuseid kipub naeruvääristama. Tema pilt on meil olemas ning ekraanile valmis seatud.
SORTS: Vahet pole, peaasi et vihkavad. Siis läheb elu edasi. Kas sa oled juba tänase väljaande materjali ära jaganud ning otsustanud, missugust informatsiooni müüme raha eest ning missuguse paneme rahvale tasuta internetti üles?
LIBAINIMENE: Rahvale tasuta jagamiseks on voodijutud meie naisteleheküljele, ülevaade võistlustest “Kõige suurem kõri” ning “Tantsud talentidega.” Loomulikult üksikasjalik reportaaž vihkamise veerandtunnist ning naabri-Juhani põhjalik kirjeldus.
SORTS: Sobib ja tasulisse?
LIBAINIMENE: Raha eest on pakkuda ühte filosoofi, kes arutab elu mõtte üle ja leiab, et meedia kätte on antud liiga suur võim (irvitab). Midagi selles laadis, kuidas meedia inimeste teadvusega manipuleerib ning selle abil kasumit teenib.
SORTS: Väga hea, sest selleks, et õige arvamus jääks valitsema, peame sinna looma ka valesid arvamusi. Kuidas nad muidu õiged ära tunnevad? Rahvas saab oma vihalehekülje, voodijutud ning seda filosoofi loevad vaid üksikud friigid, kes on meie kontrolli all ja ei muutu meile ohtlikuks.
LIBAINIMENE: Kas sa tead, mille tarvis me seda Viha Vabariiki üleval peame?
SORTS: Viha on liidab vabariiki, aitab inimeste meeli kontrolli all hoida ja suunata neid sinna, kuhu vaja. Vihane inimene teeb vabatahtlikult seda, milleks rahulikku inimest peab sundima. Mis sul viga on? Kas sa oled meie ürituses kahtlema löönud?
LIBAINIMENE: Seda mitte, aga ma mõtlesin, et keda see filosoof huvitab? Me ei teeni tema pealt eriti palju. Miks me neid uudiseid, mis rahvale tegelikult meeldivad, tasuta jagame? Sealt me saaksime hoopis suurema kasumi.
SORTS: Ära mõtle! Alternatiivsete arvamuste olemasolu on meile väga vajalik. Me ei ole mitte ainult kasumlik, vaid eelkõige kasvatuslik ettevõte, kes peab rahvast harima ja õigele teele suunama. Vaesekesed ei aimagi, et teisitimõtlejate eest makstes nad ühtlasi avalikustavad end meile ja me saame teada, kes selliseid asju loevad (irvitab). Sina, Libainimene, ei saa veel sellistest asjadest aru ja peaksid üldse vähem mõtlema. Kas sulle ei meeldi midagi? Ei ole eluga rahul? Oled äkki üle töötanud ja peaksin sind viima madalamale positsioonile?
LIBAINIMENE: Mis sa nüüd. Kõik on hästi (Saabub Leheneeger, kes sarnaneb Sortsile ja Libainimesele nagu kaks tilka vett). Näe, Leheneeger tuli.
SORTS: Tere, Leheneeger. Kas kutsusid Lollide koori kokku, et saame vihkamise veerandtunniga alustada?
LEHENEEGER (libeda naeratusega): Jah, Sorts. Keda me täna vihkame?
SORTS: Varsti saame teada.
Rivisammul saabub Lollide koor, kes rivistab end üles nõukoja sammaste ette. Lemps ja Mäidu tulevad samuti lähemale.
LOLLIDE KOORI DIRIGENT: Kõrgeauline sorts, Lollide koor on vihkamise veerandtunniks üles rivistatud.
SORTS (köhatab hääle puhtaks ja astub mikrofoni ette): Tubli! Alustame tänast vihkamise veerandtundi. Meie tänane vihaobjekt on naabri-Juhan! Kas te teate, kes on naabri-Juhan?
LOLLIDE KOOR: Me ei tea, kes on naabri-Juhan (Nõukoja ekraanile ilmub keskealise vuntsidega mehe portree).
SORTS: Pange hästi tähele ja jätke see lõust meelde. See ongi naabri-Juhan!
LOLLIDE KOOR: Hurraa! Surm naabri-Juhanile!
SORTS: Aga kas te üldse teate, miks me peame vihkama naabri-Juhanit?
LOLLIDE KOOR: Me ei tea seda.
SORTS: Naabri-Juhan on rikas.
LOLLIDE KOOR (kordab): Rikas …
SORTS: Naabri-Juhan on edukas.
LOLLIDE KOOR: Edukas …
SORTS: Naabri-Juhan on haritud …
LOLLIDE KOOR: Haritud …
SORTS (teeb pausi, enne kui hüüab pühalikult): … Naabri-Juhan möliseb liiga palju!
LOLLIDE KOOR: Oi-oi-oi …
SORTS: Me tahame, et riik oleks paks, kord oleks majas ja naabri-Juhan püsiks vait. Tänu naabri-Juhanile on meie riik imeõhuke, korda pole majas ja igaüks räägib, mis talle pähe tuleb, ilma, et ta tunneks vähematki hirmu, et keegi teda rahva tahte vastu astumise eest karistab. Kuhu see kõlbab? Tekib küsimus, kes on süüdi? Kas meie oleme süüdi?
LOLLIDE KOOR: Meie ei ole süüdi.
SORTS: Naabri-Juhan mõnitab meid. Kuidas võib keegi meie seast end teistest paremaks pidada ja vastandada oma arvamust rahva arvamusele? Kui madalale võib meie riik langeda tänu ühele värdjale. Kas meile meeldib naabri-Juhan?
LOLLIDE KOOR: Ei!
SORTS: Kes on rahvas? Kas naabri-Juhan on rahvas?
LOLLIDE KOOR: Ei ole.
SORTS: Muidugi ei ole. Meie oleme rahvas! Kas me oleme oma eluga rahul?
LOLLIDE KOOR: Ei!
SORTS: Kes on süüdi?
LOLLIDE KOOR: Me ei tea.
SORTS (osutab näpuga naabri-Juhani portree poole): Kes on süüdi? Naabri-Juhan?
LOLLIDE KOOR: Jaa! Jaa!
SORTS: Mis on reeturi palk?
LOLLIDE KOOR: Surm! Surm! Surm!
SORTS (tema näole tekib irve): Riik on kaotanud surmanuhtluse. Kuhu see kõlbab? Mis riik see selline on, kus pole surmanuhtlust? Kuid võim on rahva käes ja kui riik pole võimeline õiglast kohut mõistma, hakkab kehtima rahva omakohus! Kui me ei saa naabri-Juhanit füüsiliselt surma mõista, siis saame teda hävitada vaimselt. Minge rahva sekka ja teavitage neid naabri-Juhanist! Avage virtuaalmaailm meie vihale! Muutke internetifoorumid viha foorumiteks!
LOLLIDE KOOR (tantsib ja laulab ning skandeerib): Meie oleme rahvas! Meie käes on tõde! Meie teeme õigust! Surm naabri-Juhanile!
SORTS (hüüab): Meie loosungiks saab lollide diktatuur ja kogu maa internetiseerimine!
LOLLIDE KOOR: Kogu võim rahva kätte!
LIBAINIMENE: (Lollide koorile): Mis te passite? Minge arvutite taha ja andke teada vihkamise veerandtunni otsustest. Rahvas ootab!
Lollid tormavad joostes minema, nende sabas ka Lemps ja Mäidu.
SORTS (Leheneegrile): Ja sina? Mine vaata, kas operatsioon toimub tõrgeteta ning õige arvamus jääb peale.
Leheneeger lahkub. Sorts ja Libainimene seisavad nõukoja trepil ja pugistavad südamest naerda.
SORTS: Viha Vabariik kestab. Selle peale võtame ühe õlle.
LIBAINIMENE: Sortsi soov on minule seaduseks.
Libainimene avab kulmuga kaks õllepudelit ja ulatab neist ühe lipitseva naeratuse saatel Sortsile.
SORTS: Rahvast on kerge taltsutada. Lükka neile paar loosungit ette ja juba nad tulevad sinu järel mühinal nagu merilõvid kasvõi maailma otsa. Nende viha on piiritu.
LIBAINIMENE: Kujuta ette, kui mõni neist hakkaks pärima, miks me vihkame naabri-Juhanit.
SORTS: Ei kujuta. Ära provotseeri mind rumalate küsimustega.
Sorts ja Libainimene joovad õlut ja vaikivad.

VIIES STSEEN

Burksiputka ees. Anfissa loeb leti taga ajalehte. Lehvike istub pingil ja kõlgutab jalgu. Saabuvad Lemps ja Mäidu, uued sülearvutid kaenla all.

LEMPS: Anfissa, anna meile ühed burksid ja õlled.
Anfissa ajab ennast torisedes püsti ja teenindab mehi. Lemps ja Mäidu istuvad laua taha, söövad burksi ning joovad õlut.
MÄIDU (Anfissalt): Mis lehes uudist on? (kiikab üle Anfissa õla ajalehte) Kuule, see on ju eilne ajaleht. Sa oled ajast maha jäänud. Eile vihkasime me Suitsu Petsi ja tema uut bemarit. Tänaseks anti juba uued juhised.
ANFISSA: Kust teie seda teate?
LEMPS: Me käisime vihkamise veerandtunnil ja teenime nüüd Viha Vabariiki.
MÄIDU: Sorts palkas meid netikommentaatoriteks. Ta andis meile arvutid, et me internetis rahvast õigesti mõtlema õpetaksime (avab arvuti ja demonstreerib seda uhkelt Anfissale).
LEMPS (täis suuga, uhkelt): Meid kutsuti. Libainimene ise kutsus. Tema on tähtis arvamusliider, suhtleb otse Sortsiga. Mäidu räägib õigust, me peame vihkama naabri-Juhanit.
ANFISSA (uudishimulikult): Te osalesite vihkamise veerandtunnil? Rääkige, mida te seal kuulsite. Suitsu-Pets ei olegi enam vaenlane?
MÄIDU: Täna on uus päev, Anfissa. Suitsu Petsi bemar ei koti enam kedagi. Tänaseks vaenlaseks kuulutati naabri-Juhan. Käisime kohapeal ja oma kõrvaga kuulsime.
ANFISSA: Suitsu Pets on kahtlane tüüp. Sõidab bemariga. Kuhu see kõlbab? Vot kui ma veel Musta mere laevastikus teenisin, siis oli meil punane Žiguli, VAZ 2101. VAZ tähendab Volga avtozavoodi. Žiguli nime sai auto õllemargi järgi, sest enne autosse istumist tuli pudel õlut ära juua, siis oli hea julge sõita. Enne seda oli mul mustalt turult ostetud Volga, hõbedane põder kapoti peal. Ah kakoi krassiivõi, bljaad. Tol ajal igaüks endale autot ei saanudki, vaid see tuli riigilt välja teenida. Kohe oli näha, kes oli tubli kodanik, tööeesrindlane või sõjaveteran ning teda tõsteti esile, premeeriti ostulubade ja turismituusikutega sanatooriumidesse. Minul jäi igasse sanatooriumi kallim maha. Nüüd on igal tavalisel päevavargal auto maja ees ja sanatooriumisse pääseb igaüks, kel raha on.
LEMPS: Minul oli Moskvitš, autoostuloaga saadud. Vot see oli alles masin, mille igat mutrit, polti ja seibi tundsin isiklikult, ees- ja isanime pidi. Kui seal midagi üles ütles, oskasin ise parandada. Aga need tänapäeva autod, neile ei julge käsi külge ajadagi.
ANFISSA: Naabri-Juhanit ma tean küll. Selline vaikne mees meie kõrvalmajast. Olen tal külas käinud, kui naabrimutt Loreida on olnud sugulastel külas või kusagil ära.
LEMPS: Eks see naabri-Juhan väheke kahtlane tundus küll. Elas liiga hästi minu meelest.
ANFISSA: Seda nüüd küll. Kui Loreida turult tuli, siis oli kott alati pungil igasugust defitsiitset kraami täis, suitsuvorsti ja sidruneid. Juhanil on välismaa auto ja kindel töökoht. Kellel siis tänapäeval meie riigis ikka tööd on? Ainult pursuidel ja spekulantidel. Minu tütred Liisi ja Laena läksid ka välismaale tööle. Islandile, see on kapitalistlik riik. Nüüd on neil juba välismaa mehed ja lapsed taga ning meie riigile on nad kaduma läinud. Meie Ivariga saame hädavaevu burksiputka pidamisest elatud. Vot varem andis riik kõigile töö ja need, kes tööd teha ei tahtnud, pandi vangi. Korteri andis riik sulle. Kaubandusvõrgust oli igasugust defitsiiti saada. Valimiste päeval müüdi sardelle ja sukkpükse. Aga mis nüüd on? Poed on kaupa täis ja tutvused ei maksa enam midagi. Rahval raha ei ole, muidu oleksid kõik poed tühjaks ostetud. Juhanist on natuke kahju. Tubli töömees on ja ei haugu vastu nagu minu Ivar. Ivar oli vanasti tasane tüüp, aga selle haukumise kombe on ta Šarikult külge saanud. Šarik ise enam ei haugu.
MÄIDU: Kes see Šarik veel on?
ANFISSA: Šarik on meie koer. Tõeline mees, kõigepealt õppis jooma ja suitsetama, siis loobus haukumisest. See-eest haugub nüüd Ivar tema asemel. Nad muutuvad päev päevalt sarnasemaks. Kui Ivar purjus peaga koju tuleb, siis ma teda tuppa ei lase. Ööbib kuudis Šariku juures.
LEHVIKE (on siiamaani vaikselt pingil jalgu kõlgutanud, kuid nüüd sekkub vestlusesse): Koerad on lihasööjad ja primitiivsed olendid. Ma ei saa aru, miks neid peetakse inimeste sõpradeks. Inimeste parimad sõbrad on lambad, kellega meil on sarnane seedesüsteem.
LEMPS (märkab Lehvikest): Mis tüüp see on?
LEHVIKE: Mina olen Lehvike, tõe prohvet, ja tulen teie juurde kosmosest, et meie planeeti päästa ja teda võõrast hingusest terveks ravida. Kes sina oled?
MÄIDU: Meie oleme nõukoja kommentaatorid ja meie ülesanne on rahvale teada anda, keda ta vihkama peab. Täna oli meil privileeg osaleda vihkamise veerandtunnil, kui nõukojas kuulutati uue vaenlase nimi pidulikult välja.
LEHVIKE: Imelikud privileegid on teil siin. Enne kohtusin Timo-Ceviniga, kes küsis, kas mul bemm on. Osalete vihkamise veerandtunnil ja peate seda privileegiks. Te peaksite vaatama kõrgemale, kosmosesse. Mina tulen sealt ja toon teie planeedile taimse vaimsuse ning osaduse maailmavalust. Kasutage seda.
LEMPS (jõllitab Lehvikest): Kuule, sina, Lehvike või kes sa oled. Veits imelik oled ve? Mis sul viga on? Tahad jalaga perse saada?
LEHVIKE: Inimesed on liiga kaua planeedile üksi jäetud ning nad on taganenud muistse aegade õnnelikust elust, kui Maal valitses heleroheline lollus. Loomad, linnud, taimed ja inimesed olid üksteisega sõbrad ja mängisid murumänge helerohelisel aasal. Tarkus on inimesed kurjaks teinud. Mul on teile sõnum edasi anda. Naaskem tagasi lolluse rüppe!
LEMPS (vihaselt): Ära plõksi, kas tead, mees. Kes sa üldse oled selline?
LEHVIKE: Ma ju räägin, et ma olen Lehvike ja tulen kosmosest.
LEMPS: Ma pole sind burksiputka ees varem näinud. Sa oled võõras kohas, tead mees, ja käitu meie omadega viisakalt. Ega saa äkki mingi pederast pole, näed sihuke kahtlane välja? Ja mis see kosmos on? Pole sellest midagi kuulnud. Mingi uus pederastide baar ve? Meie oleme normaalsed mehed, tead, tõsised eesti mehed, me siin igasuguseid oma putka ette ei lase ka. Kurat, sa näed selline kahtlane välja ikka.
Saabub Ivar, kõhetu mees triibulises madrusesärgis ja istub Lehvikese kõrvale putka ette pingile, mille peale kõik jäävad Ivarit vaatama ja unustavad Lehvikese.
IVAR (kähistab): Anfissa, anna mulle õlu. Pea, raisk, lõhub valutada.
ANFISSA: No kus sa ringi laaberdasid? Mina pean siin üksi rabama.
IVAR: Õlut. Janutama ajab, raisk.
ANFISSA: Nu davai, võta oma õlu ja hakka tööle! Mul on vaja õllekastid sisse tassida.
Lükkab õlle letile. Ivar haarab pudeli ja joob pool sellest korraga ära, siis läheb istub Lempsi ja Mäidu juurde.
LEMPS: Türa, Ivar, näita pisut respekti üles. Me oleme siin omad poisid ikkagi. Nõukogude armees teeninud ja. Kas sa üldse tead, kuidas karastus teras?
IVAR: Tean küll sind, Lemps. Kuule, ära pahanda nüüd. Mul pea lõhub hirmsasti valutada. Vanad teenistuskaaslased Musta mere laevastikust käisid külas. Tead küll, vanemabi Puškin, mitšman Volkov ja motorist Abezjanov. Ammu polnud näinud neid. Noh, pidutsesime pisut ja tõmbasime isegi vana sõjalaevastiku lipu vardasse. Bõõli vremenaa! Kurat, kõht läheb selle peale tühjaks. Anfissa, tee mulle vanade aegade mälestuseks ühed makaronid po-flotski.
ANFISSA: Kuidas ma sulle teen? Makaron on, sibul on, aga lihakonservid neetu.
IVAR: Kas tõesti midagi süüa ei ole?
ANFISSA: Burksi on.
IVAR: Anna siis burksi.
Anfissa läheb midagi omaette pomisedes burksi valmistama ja viskab selle letile. Ivar haarab burksi ja läheb tagasi Lempsi ning Mäidu juurde.
LEMPS (on vahepeal samuti arvuti avanud ja toksib sinna midagi, prillid nina peal): Loen siin foorumit ja inimesed ei tunne enam elu. Oli mis oli, aga nõukogude armees kasvas minust tõeline mees. Mina teenisin ehitusvägedes. Kurat, ehitasime Kaug-Põhjas terved linnad üles. Aga tänapäeval? Mehi lihtsalt pole ja mis siis veel imestada, et elu on sitt ja sitemaks läheb. See tänapäeva armee ei kõlba ka ikka kusagile, kõik kohad on seal inimõiguseid täis ja kui midagi ei meeldi, lähevad nannipunnid kaebama. Kas nõukogude armees sellist korralagedust oli? Ei olnud ja sellepärast karastus seal teras ning tõelised mehed tulid välja.
IVAR (põlglikult): Tänapäeva nannipunnid ei saaks nõukogude armees teenimisega hakkama. Mehed või asjad! Mitu kätekõverdust sellised teevad? Mitu korda lõuga tõmbavad? Ja kui keegi sellisele tattninale asja eest lõuga sõidab, siis kohe kitule, kuni Euroopa inimõiguste kohtuni välja. Kus sina, Mäidu, teenisid? Ma pole kuulnud, et sa oleksid sellest kunagi rääkinud.
MÄIDU: Mina ei käinudki sõjaväes. Ei tahtnud nõukogude armeesse minna, eesti mees ikkagi, hoidsin kõrvale ja pääsesin lampjalgadega ära.
IVAR: Nüüd ma saan, aru, miks kõik räägivad, et sa oled arengupeetusega. Kõik tõelised mehed on nõukogude armees teeninud. Miski naine oled ve? Mis sina arvad, Lemps?
LEMPS: Mees peab ikka sõjaväes käima, muidu pole ta mingi mees.
ANFISSA: Mina olen nõus mehele minema ainult sellele, kes on sõjaväes käinud. Parem jätku koolis käimata, aga mees peab mees olema. Mehel peab mehe lõhn küljes olema.
IVAR (Lehvikesele): Kuule sina, võõras, kas sa sõjaväes oled teeninud?
LEHVIKE: Mina teenin universumit.
IVAR: No sul ongi selline nahahoidja väljanägemine. Kindlasti pisteti hullumajja. Nõukogude kord hoolitses sinusuguste eest. Olid ajad. Kõik oli odav ja see, kes oskas elada, sai hästi hakkama. Kui mina nõukogude armees teenisin, siis kehtisid veel füüsikaseadused. Meie laevastikus haihtusid paljud asjad lihtsalt õhku – veetorud, peldikupotid, roheline värv, saapanööbid ja isegi kasarmu uksed. Ühe ööga haihtus tsisternist pool kütusevarudest õhku, mille tsivilistid jällegi suutsid kuidagi õhust kinni püüda ja käitasid sellega oma Moskvitše. Vot selline võimas asi on füüsika! Inimesed olid üksteisega sõbrad, sest tutvused maksid. Kes andis sulle leti alt suitsuvorsti, kes suutis sind korterijärjekorras ettepoole nihverdada, kelle käest sai Moskvitši varuosi.
LEMPS: See oli siis, kui karastus teras. Riik oli paks, kord oli majas ning naabri-Juhan ei mölisenud.
MÄIDU: Burksi ei olnud. Beibesid ja bemme samuti mitte.
LEMPS: Mida sina, Mäidu, ka elust tead. Ise pole nõukogude armeeski teeninud. See sinu bemm pole minu Mosse kardaaniristigi väärt. Kestab ainult garantiiaja ja laguneb siis kolinal kokku.
IVAR (nukralt): Aga mis nüüd on? Vend ei tunne venda, õde ei tunne õde.
LEMPS: Sorts ütleb, et naabri-Juhan on süüdi. Kui ei oleks naabri-Juhanit, siis oleks riik paks ning kord oleks majas.
MÄIDU: Sorts on tark mees, kes teab, mis elu on.
IVAR: Mis naabri-Juhanist üldse saanud on?
ANFISSA: Nägin naabri-Loreidat. Juba mitu päeva pole Juhanit kodus näha olnud. Täiesti kadunud, joob kuskil või …
IVAR: Võib-olla pandi kinni. Ta on nüüd rahvavaenlane.
LEMPS: Rahvavaenlased tulebki kinni nabida.
ANFISSA: Kuule, Ivar, mida sa seal jutustad. Tule istu natukeseks leti taha. Ma lähen turule, kuulan, mis rahvas räägib ja toon ka lihakonserve. Siis saame oma firmarooga makaronid po-flotski teha.
IVAR: Tean sind küll, oled pool päeva kadunud ja muudkui laterdad naabri-Loreidaga. Mina rabagu tööd teha.
ANFISSA (vihaselt): Kas sa saad, vanamees! Kae, kus mul nüüd julgeks läinud. Tõeline mees lõi üks kord aastas välja. Marss leti taha ja olgu õllekastid putka tagant sisse toodud!
IVAR (leplikult): Olgu-olgu. Ega ma sinuga vaielda ei jõua. Mine siis ja pärast teed mulle makaronid po-flotski. Nendel on selline hea meieaegne mekk juures.
Anfissa lahkub vihaselt turtsudes, enne virutab Ivarile tugeva võmmu kuklasse.

KUUES STSEEN

Renku tuba. Renku istub endiselt arvuti taga, kuid Henri ja Inna.-Anna on vahepeal püsti tõusnud.

HENRI: Igav. Mis sa jändad nendega. Tõmba neile parem vesi peale.
RENKU: Las nad olla. Nii naljakas, kuidas nad end maailma nabaks peavad (haarab õllepurgi). Ükskord ma saatsin neile Siksbeeri kaela. Nüüd vahivad tähti, teevad suitsu ja filosofeerivad selle kõrvale elu mõtte üle – kas olla või mitte olla.
INNA-ANNA: Kelle?
RENKU: Siksbeeri noh … ise tuletasin kuuspakist. Nad ise kutsuvad teda peenemalt Shakespeare. Mingi arvamusliider oli neil selline. Nüüdseks on ta ammu surnud. Neil seal Maal läheb aeg palju kiiremini kui meil siin. Meie üks minut on nende jaoks üks aasta.
INNA-ANNA: Äh, minu meelest on see kõik lapsik. Võiksime hoopis randa minna või teha midagi ägedat.
RENKU: Jou, kutid, mul tekkis idee. Me võiksime lasta end nende dimensiooni teleportida nagu Nazarovi Jass seda tegi.
HENRI: Nagu Jass seda tegi. Siis me peaksime ennast kõigepealt pilve tõmbama (irvitab).
INNA-ANNA (ärevalt): Sa mõtled, et me läheksime arvuti sisse?
RENKU (irvitab): Peaaegu. Peaksime kasutama uut 5D teleportimise programmi, mille piraatkoopia ma eile Jassilt sain.
INNA-ANNA: Kas Jassiga ei tekkinud seal mingi jama ning igavene tegu oli teda sealt pärast tagasi saada?
RENKU: Suurt probleemi just polnud. Me oli välja arvestanud, et ta teleporteerub poole tunniga tagasi, mida nemad nimetavad seal kolmekümneks aastaks. Me jäime kolm minutit hiljaks ja nad jõudsid ta vahepeal risti lüüa, aga see värk töötas ning Jass on praegu täiesti elus ja terve.
INNA-ANNA (venitades): Ma ei tea, kas see on ikka hea mõte?
HENRI: Mina olen valmis. Teeme ära. Kuule, vaatame mõne laheda koha. Vaata, seal putka juures on mõned päris pandavad piffid. Laskume sinna.
RENKU: Raisk, ma pean leidma selle programmi. Mis see nüüd oli? Fakk, peaksin Jassile kõllama. Tema selle programmi leidis (helistab) … Ei vasta, raisk. On end jälle mälukasse kamminud (otsib meeleheitlikult midagi arvutist, Henri ja Inna-Anna jälgivad teda pingsalt). Adventurer äkki … ei see pole see …. Goldfish … see ka mitte …. aaa, midagi hakkab nagu meenuma … just, see ta on!… Leidsin, Mission, see ta on.
HENRI: Leidsid?
RENKU: Jah, aga mida ma pean tegema … Kohe … Varsti käivitub … (loeb ekraanilt). Suuna kaamera objektile ja vajuta sisestusklahvi.
INNA-ANNA: Aga kuidas me tagasi saame?
RENKU: Ma pean läppari kaasa võtma, siis saame hõlpsasti tagasi. Õnneks on nad praegu juba nii kaugele arenenud, et neil endil on läpakad leiutatud ja see ei ärata tähelepanu. Jassi tõin mina tagasi, muidu oleks ta sinna jäänudki. Ta oli kohapeal end muidugi segaseks suitsetanud ja ei suutnud ise tagasi teleporteeruda, aga ma olin valvel ja tõin ta mõne sekiga tagasi.
Renku manab arvuti ekraanile pildi oma toast. Renku, Henri ja Inna-Anna võtavad üksteisel käest kinni. Renku suunab hiire kursori arvuti ekraanil kolmele sõbrale ja vajutab ENTER nupule. Kõik kolm kaovad momentaalselt ja tuba jääb tühjaks.

TEINE VAATUS

ESIMENE STSEEN
Nõukoja trepil seisab Libainimene ja suitsetab. Saabub Leheneeger.

LEHENEEGER: Kas sa uudist tead? Headuse Impeerium tahab meile kallale tulla.
LIBAINIMENE: Mis sa räägid? Headuse Impeeriumis elavad meie sõbrad. Meid ründab Idatuule Konföderatsioon. Me oleme selles ammu kokku leppinud ja isegi lollid teavad seda.
LEHENEEGER: Tuul muutis suunda. Nüüd puhub ta põhjast ja Headuse impeeriumi suunalt. Sorts mõtles välja, et vana vaenlase kuvand ei tööta enam ja uus vaenlane tuleb rahvale sisse sööta.
LIBAINIMENE: Kust sa niisuguseid asju üldse tead? Sa oled endine loll, kelle Sorts burksiputka eest üles korjas ja ajakirjanikuks tegi. Vaenlased ja sõjamängud – see on ikkagi poliitika, mis on kõrgem tase ning mõeldud minule ja Sortsile. Lihtsam rahvas ei saa sellistest asjadest aru. Teile jäävad murumängud gladiaatorite areenil, tähevõistlused ja lollide uudised.
LEHENEEGER: Mina tean isegi, et Headuse Impeeriumi pole olemas. Selle on Sorts välja mõelnud nagu ka Idatuule Konföderatsiooni. Viha Vabariik vajab vaenlast. Isegi kui sa puust ja punaselt selgeks teed, et mingit ohtu tegelikult ei ole ja veel enam, isegi neid riike ei ole tegelikult olemas, ei hakka rahvas seda ealeski uskuma. Neile on ründavat vaenlast vaja nagu lapsele muinasjuttu jõuluvanast
LIBAINIMENE (ärevalt): Vaiki, nurjatu! Kui seda nüüd mõni loll peaks kuulma. Nemad arvavad kindlalt, et homme algab tuumasõda Idatuule Konföderatsiooniga.
LEHENEEGER: Ära muretse, homme nad arvavad juba, et võitlus ongi kogu aeg käinud Headuse Impeeriumiga. Tüli Idatuule Konföderatsiooniga on unustatud ning nad on kindlad, et Idatuule Konföderatsioon on alati olnud meie sõber.
LIBAINIMENE: Sa ajad kahtlaselt tarka juttu, Leheneeger. Äkki sa oledki mõni välismaa spioon? Mina ei tea veel ühtegi kaasmaalast, kes teaks kedagi, kes ei usuks meie muinasjutte vaenlastest. Kes vähemalt julgeks neid mitte uskuda.
LEHENEEGER: Ühel ilusal päeval saab minustki libainimene.
LIBAINIMENE: Mina seda ei usu. Selleks oled sa liiga loll.
LEHENEEGER: Ühel ilusal päeval võib ka loll targaks saada. Kas sina pole kunagi loll olnud?
LIBAINIMENE: Mina olen alati tavalisest lollist kõrgemal seisnud ja teinud õigeid valikuid. Ma käisin koolis ja läksin meediat õppima. Kas sina oled koolis käinud, Leheneeger?
LEHENEEGER: Ei ole. Mulle öeldi, et minul pole vaja kooli minna. Mul olid tööks vajalikud oskused juba enne olemas.
Saabub Lehvike, kes jääb Libainimese ja Leheneegri lähedusse seisatama. Need ei pane teda tähele.
LIBAINIMENE: Mind ei leitud burksiputka eest, vaid koolist. Sorts pani tähele, et ma oskan alati õige arvamuse ära tunda ja ta kutsus mu arvamusliidriks. Milline on õige arvamus? Õige arvamus on selline, mis müüb, sest ainult sellise arvamuse najal püsib Viha Vabariik ja ainult Viha Vabariik suudab Sortsi võimul hoida.
LEHENEEGER: Kuidas Sorts võimule sai?
LIBAINIMENE: Rahvas tahtis. Poliitikutest riigijuhid ei saanud riigi valitsemisega hakkama. Sorts tahtis võimu rahvale lähemale viia ja tuli välja ettepanekuga, et meil võiks olla meedia juhitav otsedemokraatia, kus rahvas ütleb poliitikutele, kuidas valitsema peab. Ta kutsus inimesed rahva seast enda sauna ning ütles neile, et rahvas peab võimu enda kätte võtma. Riiki peab juhtima nõukoda, mille eesotsas on rahva parimad pojad, arvamusliidrid, kes teavad, mis elu on. Nõukoda suhtleb rahvaga läbi meedia: ajalehtede, ajakirjade, raadio, televisiooni ja interneti abil. Isegi mobiiltelefonid ühendati nõukoja süsteemi. Nii sündiski. Sorts korraldas talgud ja ehitas sauna suuremaks ning sellest saigi meie rahva nõukoda. Nendest, keda sorts sauna kutsus, said libainimesed, kes hakkasid nõukoja teenistusse leheneegreid värbama, et nad tõe laiade massideni viiksid.
LEHENEEGER: Lollide koor, kuidas see tekkis?
LIBAINIMENE: Sinna võetakse meie rahva eliiti, puhtaverelisi lolle, kes on rahva seast geneetiliste testide abil välja valitud. Lolle ei künta ega külvata, nemad kasvavad ise. Neid on lihtne dresseerida. Lollide koor on meie otsedemokraatia täidesaatev organ, kelle ülesanne on rahva tahet vahetult ellu viia ja internetis tõde kuulutada. Lollidel on alati õigus!
LEHVIKE (ilmub vaikselt Libainimese kõrvale, helistab kellukest ja võtab sõna): Pidage! (Libainimene ja Leheneeger jäävad kuulatama) Ma kuulan teid siin ja minu hinge täidab nõutus. Kas te olete valinud ikka õige tee, minu õed ja vennad? Te ei ole eluga rahul? Mina saan teist aru. Võib-olla pole selle tarvis vaja vaenlast otsida, vaid võtta vastu osadus maailmavalust ning meie planeet terveks ravida. Mina toon maa peale taimse vaimsuse, mis võib pakkuda teile seda, mida te meeleheitlikult otsite. Tõde peitub loodusega ühtesulandumises, tervislikes eluviisides ning osaduses maailmavalust, kuid tee tõe juurde on okkaline ja läheb läbi loobumiste ning enesepiirangute karika. Valige taimse vaimsuse tee, sest ainult nii päästate te planeedi. Võtke jalad paljaks, kustutage elektrivalgus ning varsti saabub õnn teie õuele.
LIBAINIMENE: Kes sina oled ja mida sa siin jahud?
LEHVIKE: Mina olen Lehvike, tõe prohvet ja viimane puhtavereline loll. Ma annan rahvale tagasi tema ürgse lolluse ja viin nad tagasi muistsesse õnneaega, kui meie rahvas laulis, tantsis ja mängis ringmänge päikesekiirte soojas embuses sillerdaval rohelisel aasal. Aega, kui kõik olid võrdsed ja puudusid ebaloomulikud eristused meeste, naiste, lindude, loomade, vaimude, lehvikeste, kosmoseolendite ning taimede ja muude looduselaste vahel. Kõik olid Jumala sõnata õndsad ning taimne vaimsus peegeldus nende lihtsameelsetes türkiissinistes silmades. Räägiti imekaunist regilaululist emakeelt, helisevat lindude keelt ning maalähedast loomade keelt. Mina toon teile selle aja tagasi! Võtke jalad paljaks ja saage osadust maailmavalust!
LIBAINIMENE: Kuule, nii see ka ei lähe. Kes on sind volitanud rahvale tõde kuulutama? Ära aja naerma. Ainult Sorts ise teab, mis meile hea on.
LEHVIKE: Sorts on pimedusega löödud. Me peame talle teed valgustama ja juhtima teda tõe lätete juurde. Küll te näete, kuidas teie planeedile langeb klorofüllilise varjuna taimne vaimsus ja te jõuate taas muistsesse õnneaega. Minu vaimne mükoriisa on mulle sedasi teada andnud.
LEHENEEGER: Sa peaksid nõrgemaid aineid pruukima, Lehvike.
LEHVIKE: Te kuulake mind parem ära, sest saame meie planeedi veel päästa. Ma heidan teie ette maha ja läbi minu kõneleb teiega maailmavalu. Te peate mind jalgadega sõtkuma ning maailmavalu ära ajama!
LEHENEEGER: Parem oleks, kui sa suitsu ei tee.
LIBAINIMENE (otsustavalt): Tule, Lehvike, ma õpetan sulle, kuidas elu on. Kõigepealt näitan sind Sortsile. Tema otsustab, kas sa räägid meile õiget juttu. Sina, Leheneeger, kutsu parem Lollide koor vihkamise veerandtunniks kokku. Vaja on uus vaenlane välja kuulutada.
LEHENEEGER: Ja see on?
LIBAINIMENE: Ma sellele tüübile, Lehvikesele, veel näitan, kes nõukoja ees autoriteet on.
LEHENEEGER: Mida Sorts sellest arvab?
LIBAINIMENE: Mida tal arvata. Ta teeb, mida mina tahan. Sa, Leheneeger, ei tunne elu. Tule, Lehvike, ma teen sind Sortsiga tuttavaks.
Libainimene ja Lehvike astuvad trepist üles. Ka Leheneeger lahkub.

TEINE STSEEN

Burksiputka ees. Anfissa istub leti taga, teeb suitsu ja joob õlut. Putka ees laua taga istuvad Lemps ja Mäidu, õllepudelid nina ees, sülearvutite taga, kuhu nad vahetevahel midagi kirjutavad. Putka ees pingil istub Ivar ja sööb taldrikult makarone. Timo-Cevin sõidab BMWga putka ette, teeb ukse lahti ja autost kostub valju muusikat. Timo-Cevin, Cärlyn-Angelina, Maerut-Mannjaana ja Roberto-Ronaldinjo väljuvad autost.

TIMO-CEVIN (ligineb letile ja püüab muusikast üle karjuda): Neli burksi, Anfissa.
ANFISSA: Mida? … Mida? … Ma ei kuule.
TIMO-CEVIN: Neli burksi, ma ütlen … (keerab muusika vaiksemaks). Neli burksi, ma küsin.
ANFISSA: Selge. Ei kuule ju, kui sul masin lõugab. Kas sul raha on? Võlgu ei saa.
TIMO-CEVIN: Ma olen rahamees. Käisin Soomes tänavakive panemas ja teenisin megapappi.
MÄIDU: Ainult lollid käivad tööl. Minu sugulane sai Soomes sotsiaalabi peale. Vot see on tase. Ei pea mitte midagi tegema, aga riik maksab head pappi.
Ilmuvad Renku, Henri ja Inna-Anna.
HENRI (Renkule): Cool, siin on mõned päris ägedad piffid (osutab Cärlyn-Angelinale ja Maerut-Mannjaanale).
RENKU (Anfissale): Hei, anna mulle hamburger. Topeltjuustuga. Mida sulle, Inna-Anna?
INNA-ANNA: Ma ei tea. Burksi ja friikaid küll mitte. Kas teil midagi tervislikku siin ei ole?
ANFISSA (irooniliselt): Vot kus peen preilna tuli välja. Või tema tahab tervislikku. Võin sulle tatraputru pakkuda. Kui ma laps olin, siis sõin tatraputru kalamaksaõliga ja minust sai kaheksakordne Musta mere laevastiku sambomeister.
INNA-ANNA: Ma ei taha tatraputru. Anna mulle lihtsalt salatit ilma saia ja kotletita.
ANFISSA: See teeb kokku kolm jevrot kolmkümmend senti.
HENRI (pilgutab Cärlyn-Angelinale ja Maerut-Mannjaanale silma): Hei, piffid, teen teile joogid välja. Neli viina mahlaga.
ANFISSA (valab klaasid täis): Kas sa oled ikka täisealine? Peaksin sinult passi küsima, muidu tuleb mul äkki veel pahandusi.
HENRI: Rahune maha, mammi. Ma olen piisavalt vana, et sa ei pea selliste asjade pärast muretsema (ulatab klaasid galantse kummarduse saatel Cärlyn-Angelinale, Maerut-Mannjaanale ja Inna-Annale).
CÄRLYN-ANGELINA (edvistavalt): Ma ei tea nüüd. Te olete nii lahke.
ANFISSA: Kaheksa jevrot (Henri loeb talle mündid peo peale).
RENKU: Aga mulle?
HENRI: Kas sa oled mu naine või? Miks ma pean sulle välja tegema?
RENKU (Anfissale): Davai, anna mulle üks õlu
ANFISSA (ulatab talle õlle): Kaks jevrot (Renku viskab talle mündi).
IVAR (täis suuga): Ma ei ole teid varem siin näinud.
RENKU: Me olemegi siin esimest korda.
MAERUT-MANNJAANA: Saagem siis tuttavaks. Mina olen Maerut, omadele Mann, ja see siin on Kärts. Timm on Kärtsu mees. Kas te tulete välismaalt?
HENRI: Üsna kaugelt tuleme jah, võib öelda küll nii, et välismaalt. Mina olen Henri ja need on Renku ja Inna-Anna. Kuule, te näete üsna pandavad välja. Kas tahate minuga välismaale tulla. Sellised ilusad tsikid peavad olema vähemalt modellid või näitlejad (Cärlyn-Angelina ja Maerut-Mannjaana itsitavad meelitatult).
CÄRLYN-ANGELINA: Ma ei ole veel selle peale mõelnud, aga ma olen moebisnessis juba olnud, Itaalias, Milanos. Ma tean neid asju küll.
TIMO-CEVIN (lõpetab burksi söömise ja pühib suu puhtaks, pahaselt): Õu tüüp, kuule need on minu naised.
MAERUT-MANNJAANA: Timm, ole nüüd. See lahe kutt on välkust.
TIMO-CEVIN: Ma tean neid välismaa Marcosid küll. Kärts, arvesta sellega, et enam ma sind välja ei osta. Võid rahumeeli välkus kaameleid karjatada, aga poiss jääb minule. Minu mutt kasvatab ta üles. Temast saab rullnokk.
ROBERTO-RONALDINJO: Obetto onaldinjo.
HENRI: Ärge pange seda tüüpi parem tähele. Tulge minuga kaasa!… Kas tulete?
MAERUT-MANNJAANA: Mina tulen küll.
CÄRLYN-ANGELINA (peale väikest pausi kaalutlevalt): No ma ei tea … Et kohe ja välismaale? … Mul on ikkagi pere ja laps…
HENRI: No kuule, sinu välimusega tibi ei tohiks burksiputka ees närbuda. Millised silmad, helesinised nagu kõrbeliiv. Milline armas kodune nina … Sa oled Eestimaa kuninganna! Kas tuled?
MAERUT-MANNJAANA: Helesinised silmad kui kõrbeliiv, armas kodune nina, Eestimaa kuninganna… Ma olen neid sõnu varem kuulnud.
CÄRLYN-ANGELINA (annab järele): Ära õelutse, Mära. Kui juba mitu meest nii väidavad, siis on seal midagi taga. Hea küll … You only live once … Ma vist ikka tulen.
HENRI: Suurepärane otsus, mu daamid. Lähme kõigepealt kusagile pidutsema. Missugused need vingemad kohad teil siin on?
MAERUT-MANNJAANA: Kas sa Lennuka baari tead?
HENRI: Ei tea. Kus see on?
MAERUT-MANNJAANA: Vana lennuka kõrval. Kutid käivad seal õhtuti bemmidega driftimas.
HENRI: Lähme siis sinna (Timo-Cevinile). Kuule, viskad meid äkki ära? Pane oma bemmile käik sisse.
TIMO-CEVIN: Kas sul raha on?
HENRI: Palju tahad?
TIMO-CEVIN: Olks, kahe kümpi eest ehk võiks viia. Anna raha siia!
HENRI (ulatab Timo-Cevinile rahatähe): Tulete, tsikid meiega, eks ole. Renku ja Inna-Anna, ärge nüüd põnnama lööge. Tellisin auto ja puha. Mahume kõik selle tüübi bemmi ära.
CÄRLYN-ANGELINA: Last kaasa ei võta. Anfissa, vaata Roberto-Ronaldinjo järele, et ta ära ei kao. Ma lähen nende välismaa kuttidega pidutsema. Küll Timm tuleb talle järgi, kui on meid ära viinud. Lapsel on ometi ka isa olemas.
RENKU (Inna-Annale): Mis meie teeme?
INNA-ANNA: Ah, lähme siis. Pole siingi midagi teha. Vaataks vähemalt kohalikud kutid üle, kuidas nad lennukal driftivad ja nii.
RENKU: Ookei, lähme siis.
ANFISSA (Henrile magusa naeratusega): Oota, ilus poiss. Aga mina? Kas ma ei ole piisavalt kena, et välismaale modelliks saada? Kaua ma siin burksiputka leti taga neid tolguseid teenindan. Tuleksin meeleldi sinuga. Omal ajal ametiühingu tuusikuga suure kodumaa sanatooriumides puhates oli mul meeste seas alati lööki. Mul on kena figuur, hästi treenitud. Kui ma omal ajal Musta mere laevastikus teenisin, siis tulin kaheksakordseks laevastiku sambomeistriks.
Anfissa demonstreerib oma lihaseid. Ankur, mis on tätoveeritud tema käsivarrele, paisub märgatavalt suuremaks.
IVAR (lõpetas makaronide söömise ja pühib nüüd vuntse puhtaks): Pea nüüd, vanamutt, nad otsivad palju nooremaid. Sinu koht on burksiputka leti taga. Anna mulle nüüd parem üks õlu. Makaronid olid head.
LEMPS: Ivaril on õigus. Meie kangelasteod jäävad aastakümnete taha, aega kui me veel meie suurt kodumaad kaitsesime.
ANFISSA (kurjalt): Kas te saate nüüd vanamehed! Ma küsin seda sinu käest, ilus poiss. Kas võtaksid mind välismaale modelliks?
RENKU: Kahjuks ei ole meil praegu rohkem vabu kohti, aga võib-olla järgmine kord?
HENRI: Nägemiseni, näkineid Musta mere lainetest.
Renku, Henri, Inna-Anna, Cärlyn-Angelina, Maerut-Mannjaana ja Timo-Cevin mahutavad end Timo-Cevini autosse. Auto tõstab tuure ja stardib võimsa müra ning kiirenduse saatel. Ivar saab õlle, istub Lempsi ja Mäidu juurde ning nad kummutavad vaikides õlleklaase. Anfissa vaatab unistavalt lahkuvale autole järele.

KOLMAS STSEEN
Nõukoja trepil seisab Leheneeger. Tagaplaanil seisavad Lemps ja Mäidu. Saabub Lollide koor, kes rivistab end üles nõukoja sammaste ette. Nõukoja uks avaneb ja Sorts laskub koos Libainimese ja Lehvikesega mikrofoni juurde.

SORTS (astub mikrofoni ette): Tere päevast, Viha Vabariigi kodanikud. Alustame vihkamise veerandtundi.
LOLLIDE KOORI DIRIGENT: Keda me täna vihkame?
SORTS (osutab Lehvikesele): Meie tänane vaenlane on Lehvike!
LOLLIDE KOOR: Hurraa! Surm Lehvikesele!
SORTS (sunnib käeliigutusega Lollide koori vaikima): Aga kas te üldse teate, miks me peame täna Lehvikest vihkama?
LOLLIDE KOOR: Me ei tea seda.
SORTS: Lehvike on välismaalane. Ta on Idatuule Konföderatsiooni agent!
LOLLIDE KOOR (kordab): Välismaa agent …
SORTS: Kuid me teame, et tegelikult ta töötab Headuse Impeeriumi heaks.
LOLLIDE KOOR: Oi-oi-oi …
SORTS: Idatuule konföderatsioon röövis meie maa, kuid Headuse Impeerium röövis meie tõe.
LOLLIDE KOOR: Me astume relv käes Headuse impeeriumile vastu!
SORTS: Me vihkame Idatuule Konföderatsiooni, kuid veel rohkem vihkame me Headuse Impeeriumi.
LOLLIDE KOOR: Edasi Headuse Impeeriumi peale!
SORTS: Räägi meile, Lehvike, kuidas sai sinust vaenlase agent!
LEHVIKE (helistab kellukest): Ma tulen teie juurde kosmosest ning kuulutan taimset vaimsust. Taimed ja inimesed on nagu õed ja vennad. Taimselt kirgastunud inimeste seas ei ole enam viha, vaid nad on vagurad nagu lambad. Meie kehadelt kiirgab heleroheline taimne klorofüll, mis toidab meie vaimset mükoriisat. Vaimne mükoriisa juhib meid taimse vaimsuse poole, kuni me jõuame olemusühtseteks meie õdede ja vendadega taimede seas: kapsaste, spinatite, pastinaakide ja juurselleritega. Selle tarvis peame loobuma jalanõudest ning tundma maa kirgastavat jõudu meie paljaste jalataldade all. Võtke mind kuulda, minu õed ja vennad ning taimestuge selleks, et muutuda vaimseteks.
SORTS: Nagu te kuulsite, loobus Lehvike vihast ja muutus sellega automaatselt Headuse Impeeriumi agendiks. Ta laskis end hullutada välismaisest tõest ja unustas meie koduvillased unistused kõiki valdavast vihast. Kas saab olla Viha Vabariiki ilma vihata? Sellisele ei ole kohta meie seas. Surm Lehvikesele!
LOLLIDE KOOR: Surm! Surm! Surm!
Nõukoja ees peatub kummide vilisedes Timo-Cevini bemar, kust väljuvad käratsedes Renku, Henri ja Inna-Anna. Henri jätab Cärlyn-Angelina ja Maerut-Mannjaanaga tormiliselt hüvasti.
HENRI: Te olite vapustavad, musikesed.
MAERUT-MANNJAANA: Sina oled tõeline mees, Henri. Mul pole sellist poikat veel olnudki.
HENRI: Ma tulen teile järele ja siis sõidame välismaale, kus teid ootab ees hiilgav karjäär modellinduses. Võib-olla pääsete filmigi. Seniks peame Renku ja Innakaga mõned asjad veel korda ajama. Tšau.
CÄRLYN-ANGELINA (koketeerivalt): Tšau, poisid.
MAERUT-MANNJAANA: Ootame sind, Henri.
Timo-Cevini auto liigub hüppega kohalt ja sõidab minema. Renku, Henri ja Inna-Anna hakkavad trepist üles nõukotta minema. Leheneeger jookseb neile ette.
LEHENEEGER: Hei, pidage! Kuhu teie lähete? Kas te üldse teate, et see siin on nõukoda, kus tehakse rahva jaoks tähtsaid otsuseid.
RENKU: Rahune maha nüüd. Me tulimegi Sortsile külla.
LEHENEEGER: Miks peaks Sorts tahtma teid vastu võtta?
RENKU: Miks ta ei peaks seda tahtma? Sortsil on kindlasti heameel oma jumalaga kohtuda.
LIBAINIMENE (astub ligemale): Kuulsin teie vestlust Leheneegriga ja pean ütlema, et Sorts on hõivatud. Meil on siin parajasti vihkamise veerandtund käimas.
RENKU: Ja siis? Kuule, lõpeta nüüd ära, eks ole. Ma teen, mida heaks arvan.
HENRI: Tead, tüüp, tõmba uttu. Renkuga ei maksa nalja teha, ta on võitluskunstide trennis käinud ja nii edasi.
INNA-ANNA: Üldse võiks teie suhtumine lugupidavam olla. Me oleme võõramaalased, teie külalised.
LEHENEEGER: Me vihkame migrante. Te võtate meilt töö ja leiva käest ära.
LIBAINIMENE: Lõpetage nüüd heaga ära ja kaduge minema, eks ole. Meie siin nalja ei mõista. Võime teile Lollide koori kallale ässitada.
SORTS (sekkub): Kes te olete? Miks te segate meie tseremooniat?
RENKU: Mina olen Renku, sinu jumal, Sorts, ja need on minu sõbrad Henri ja Inna-Anna.
SORTS (naerab): … Või jumal. Mina olen ise enda jumal, kas tead.
RENKU: Ilma minuta sind polekski, Sorts. Mina sinu valmis meisterdasin.
SORTS: Vanuse poolest sobiksin sulle isaks.
RENKU: Võta vaiksemalt nüüd, mees. Ma võin su ühe näpuliigutusega ära diliitida.
SORTS: Küll näeme veel, kes siin peremees on.
RENKU: Kuule sina kandilise peaga eesel, ma kutsun su korrale ja päris tõsiselt.
SORTS: Olgu. Mulle tundub, et me peame programmiga uuesti alustama. Protseduuri on rikutud. Libainimene, pane Lollide koor uueks vihkamise veerandtunniks valmis.
LIBAINIMENE (Lollide koorile, kes on vahepealse aja korratult sumisedes oodanud, millal vihkamise veerandtund jätkub): Kuulake kõik! (Lollide koor jääb kuulatama). Sortsil on teile tähtis uudis edasi anda.
SORTS: Ma tühistan eelmise vihkamise veerandtunni ja kuulutan välja uue.
LOLLIDE KOOR: Hurraa!
SORTS (teeb pausi, enne kui hüüab pühalikult): … Ma mõtlesin ümber. Me ei vihka täna Lehvikest! Lehvike on oma.
LEHVIKE: Oodake nüüd, head inimesed. Kas see tähendab, et mina ei olegi enam teie vihaalune?
SORTS: Mida ütleb sinu süda?
LEHVIKE: Minu süda ütleb, et mina olen Lehvike, viimane loll kosmosest, ja siin on minu õed ja vennad Lollide koorist. Lollus on kõikvõimas jõud, mis ühendab meid heas ja halvas ning ta on piisavalt võimas, et päästa planeet. Ma annan teile üle minu vaimse mükoriisa teadmised taimsest vaimsusest ja osadusest maailmavalust. Unustage elitaarne tarkus ja avanege lollusele! Võtke jalad paljaks, minu armsad vennad ja õed!
LOLLIDE KOORI DIRIGENT: Ütle meile, auväärt Sorts, kuidas peame käituma? Kas me peame Lehvikest kuulda võtma?
SORTS: Lehvike on meie sõber! Kas te tahate temalt taimset vaimsust ja osadust maailmavalust vastu võtta?
LOLLIDE KOORI DIRIGENT: Lehvike kuulutab meile lollust. Meile meeldivad lollid ideed!
SORTS: Siis käituge tema sõnade järgi!
LOLLIDE KOORI DIRIGENT: Me tahaksime taimset vaimsust ja osadust maailmavalust! Võtame jalad paljaks ja kustutame elektrivalguse (Lollide koor võtab jalad paljaks ning heidab jalanõud minema).
SORTS: Ma teen sinust arvamusliidri, Lehvike! Hakkad rahvale rääkima taimsest vaimsusest ja maailmavalust. Kõik peavad Lehvikese sõnumit kuulda võtma! Jalanõude kandmine ja elektrivalgus peavad keelatud saama ning nende tarbijaid karistatakse. Tänasest päevast sööb Viha vabariigi kodanik ainult puhast taimetoitu ja loobub verisest ning tülgastavast lihast!
LOLLIDE KOORI DIRIGENT: Sinu sõna on meile seaduseks, Sorts.
LEHVIKE: Tänan sind, Sorts. Lehvikeste jumal on mind kuulda võtnud ning minu kaudu jõuab tõde kogu planeedile. Lollus on meie rahva traditsiooniline eluviis. Me kõik mäletame meie kaugeid esivanemaid kilplasi, kes elasid muistsel õnneajal rahus ja üksmeeles nagu lambad. Ma tahan meile muistse õnneaja tagasi tuua. Minu vaimne mükoriisa näitab mulle valgust ja rahvas võib minu järel minu paljastes jalajälgedes tulla (tõstab häält). Vennad ja õed! Ma ühinen Lollide kooriga!
RENKU (Henrile ja Inna-Annale): Kurat, see Lehvike möliseb nagu Nazarovi Jass pilves peaga. See rääkis maakatele ka mingit udu, et õndsad on need, kes on vaimust vaesed ja vaenlasele tuleb teine põsk ette pöörata. Need kuulasid suu ammuli ja tegid temast mingi prohveti.
HENRI (irvitab): See Lehvike on lahe säga, loomulikust valgusest pilves. Respekt, kuidas sa sellise tüübi oskasid valmis meisterdada.
RENKU: Mina pole teda teinud.
SORTS: Tubli, Lehvike! Nii võib sinust kord ka inimene saada.
LEHVIKE: Heitkem pikali ja laskem patustel oma seljas trampida, et maailm kaotaks oma valu ning meile saabuks taas muistne õnneaeg.
LOLLIDE KOORI DIRIGENT: Õigesti räägid, Lehvike. Heidame maha ja võtame maailmalt valu ära (Lollide koor koos Lehvikesega heidab pikali maha, Leheneeger, Lollide koori dirigent, Lemps ja Mäidu sõtkuvad neil seljas).
SORTS: Libainimene, kirjuta rahvale juhtkiri, mis propageerib taimset vaimsust, osadust maailmavalust ja keelab liha söömise, jalanõude kandmise ning elektrivalguse.
LIBAINIMENE: Saab tehtud, Sorts.
SORTS: Aitab küll, tõuske nüüd püsti. Lõpetage ja kuulake, mis mul teile öelda on! (Leheneeger, Dirigent, Lemps ja Mäidu lõpetavad sõtkumise. Lollide koor tõuseb pikkamisi ja rivistub üles). Koos taimse vaimsusega pöördume tagasi muistsesse lollusesse!
LOLLIDE KOOR: Hurraa!
LIBAINIMENE: Aga vaenlane, Sorts?
LOLLIDE KOORI DIRIGENT: Jah, tõepoolest, kes on nüüd meie vaenlane?
SORTS: Meie vaenlane on Renku! Võõramaalane, kes ei austa meie isade traditsioone. Vaadake teda, kas ta näeb välja nagu meie? Tema jalad on kängitsetud ebaloomulikesse jalanõudesse!
LOLLIDE KOOR: Jaa! Jaa!
SORTS: Vaadake oma paljaid jalgu! Kas meie rahvas kannab jalanõusid?
LOLLIDE KOOR: Ei kanna.
SORTS: Renku on meile võõras! Renku räägib, et meie pea on kandiline!
LOLLIDE KOOR: Oi-oi-oi …
SORTS: Kuid meie pea ei ole kandiline!
LOLLIDE KOOR: Ei ole!
SORTS: Renku ei austa meie rahvast ja meie traditsioone.
LOLLIDE KOOR: Häbi!
SORTS: Renku ei tunne meie ajalugu, pikka võitlust võõrvallutajate vastu. Ta pole harjunud kannatama nagu meie!
LOLLIDE KOOR: Ei ole!
SORTS: Kas niimoodi on õiglane?
LOLLIDE KOOR: Ei!
SORTS: Renku peab end jumalaks, kuid ta on väärjumal. Meil on vaid üks tõde ja selle tõe prohvet on Lehvike. Meie rahvas on saanud osaduse maailmavalust ning kannab endas taimset vaimsust! Võõramaalastel pole meie ühiskonnas kohta!
LOLLIDE KOOR: Me vihkame võõramaalasi!
SORTS: Kes on süüdi?
LOLLIDE KOOR: Me ei tea.
SORTS (osutab näpuga Renku poole): Me teame, kes on süüdi. See on Renku! (osutab Henri ja Inna-Anna poole). Need on Renku käsilased, Henri ja Inna-Anna. Nad mõtlevad meist samuti nagu Renku. Ma kuulutan välja kolm vaenlast – Renku, Henri ja Inna-Anna.
LOLLIDE KOOR: Reeturid!
SORTS: Mis on reeturi palk?
LOLLIDE KOOR: Surm! Surm! Surm!
RENKU: Sa astud oma jumala vastu, mees!
SORTS: Jumalat ei ole olemas. Võtke nad kinni! (Renku, Henri ja Inna-Anna pistavad jooksu). Mis te vahite? Minge neile järele ja tooge mulle Renku pea!
Lollide koor koos Lehvikesega tormab põgenikke püüdma.

NELJAS STSEEN

Burksiputka ees. Anfissa istub leti taga. Cärlyn-Angelina ja Maerut-Mannjaana istuvad putka ees pingil ja lutsivad pulgakommi. Roberto-Ronaldinjo mängib nende lähistel mänguautoga. Ivar ja Timo-Cevin istuvad laua taga ja joovad õlut. Saabuvad Lemps ja Mäidu, tellivad Anfissalt õlle ja istuvad Ivari ning Timo-Cevini juurde.

IVAR: Lemps ja Mäidu, kas te vihkamise veerandtunnil käisite?
LEMPS: Käisime.
MÄIDU: Seekord oli päris huvitav. Arvake ära, kes meie tänane rahvavaenlane on?
TIMO-CEVIN: Ma küll ei tea, aga laduge välja. Kurat, kui kedagi üldse vihata, siis võiks naisi vihata. Nad teevad elu põrguks.
MÄIDU: Enne võeti veel palju tähtsaid otsuseid vastu. Lihatoit keelati ära ja jalanõude kandmine ja elektrivalgus.
CÄRLYN-ANGELINA: Jõle põnev.
ANFISSA: Mis siis minu burksidest saab?
LEMPS: Sa saad edaspidi müüa vaid taimseid burgereid. Kotlet tuleb asendada kapsalehtedega.
IVAR: Me peame ka makaronid po flotski menüüst maha tõmbama. Õnneks suits ja viin on puhtalt taimsed ja vaimsed ained. Elame veel.
ANFISSA: Te pole veel öelnud, keda me täna vihkama peame?
ROBERTO-RONALDINJO: Äää-ää (näitab käega ühes suunas).
Roberto-Ronaldinjo näidatud suunast tulevad joostes Renku, Henri ja Inna-Anna.
LEMPS: Nemad ongi rahvavaenlased.
MAERUT-MANNJAANA: Tšau, Henri. Tšau, Renku.
HENRI: Hei pihvid, mis möllate?
MAERUT-MANNJAANA: Kelle eest te jooksete?
HENRI: Lollide koor ajab meid taga. Jooksime nende eest ära (istub Cärlyn-Angelina ja Maerut-Mannjaana juurde pingile, Renku ja Inna-Anna jäävad nende juurde seisma, hingeldavad). Anfissa, anna mulle üks õlu.
LEMPS: Mina neile ei müüks.
ANFISSA (toriseb): Ma ei tea, kas ma tohin sulle müüa. Lemps räägib, et sa oled rahvavaenlane.
RENKU: Ära põe nüüd, ma teen kõigile välja. Lao õlled lagedale ja võta endale ka üks. Poisile anna üks limonaad (osutab Roberto-Ronaldinjole).
MÄIDU: Kuule, minu meelest mitte nemad pole rahvavaenlased, vaid Lehvike.
Anfissa ulatab Renkule õllepudelid. Renku maksab ja jagab joogid välja.
ROBERTO-RONALDINJO: Attähh!
MAERUT-MANNJAANA: Kas varsti sõidame ära?
HENRI: Kohe, kui oleme õlled lõpetanud.
RENKU: Kuule, Henri, pea nüüd ometi. Ega sa mõtle ometi neid tibisid meie maailma kaasa võtta?
HENRI: Miks ka mitte. Kui meie saime siia nende maailma tulla, siis sama loogiliselt saaksid ka nemad meie maailma tulla.
INNA-ANNA: Mis su ema ütleb?
HENRI: Ega ma neid ema juurde vii. Ma kavatsen nad mõnele modelliagentuurile maha ärida. Kui see ei õnnestu, siis mul on üks tuttav tüüp, kes otsib endale naist. Hassanit tead? Kohtasin teda Sharm-el-Sheikhis puhkusel käies. Saab minu käest kohe kaks tükki. Lubas hästi maksta.
INNA-ANNA: Mina olen samuti Sharm-el-Sheikhis käinud. Mulle meeldis. Ilusad tumedad egiptuse mehed. Issand kui lahedad!
RENKU: Ei tea, snorgeldamine oli lahe, aga muidu mulle Egiptus ei istunud.
HENRI: Tibidel pole ju vahet. Peaasi, et välkusse saavad.
RENKU: Kuidas sa need tibid Hassani juurde toimetad?
HENRI: Küll ma midagi välja mõtlen. Vahepealse aja võiksid nad Innaka vanas suvilas olla. Praegu seisab see sul nagunii tühjana. Üürid ehk välja mõneks ajaks?
INNA-ANNA: Mis sa arvad, mis mu vanemad ütlevad, kui teada saavad, et ma nende kinnisvaras mingeid Henri tsikke hoian?
HENRI: Sa ei pea ju neile ütlema. Siis nad ei saagi teada.
INNA-ANNA: Looda sa. Hakkate seal pidu pidama, lärmama, läbustama, narkotsi tõmbama ja küll naabrid juba hoolitsevad, et kõik saab neile ette kantud.
HENRI: Sul on ju nii normaalsed esivanemad. Ära nüüd põe, Innakas. Raha teeme pooleks.
INNA-ANNA: No kuule nüüd, Henri, sa mõtle ka ikka. Tahad, et ma oma vanemate suvilasse mingi litsimaja teeksin.
HENRI: Mul on vaid mõneks päevaks pinda vaja, kuni ma Hassaniga sotid sirgeks räägin. Mingit läbustamist seal ei tule.
MAERUT-MANNJAANA: Kas sul on mingi probleem, Henri? Sa ei võtagi meid kaasa.
HENRI: Rahunege maha nüüd. Küll ma kõik ära korraldan.
TIMO-CEVIN: Kuule, jäta meie naised parem heaga rahule.
HENRI: Ole nüüd normaalne, Timm. Kui nad tahavad meiega kaasa tulla, siis nad tulevad. Küll sa endale uued leiad.
IVAR: Mulle see noorte välismaale minemine ei meeldi. Varem olid piirid kinni, noored püsisid kodus, käisid ainult suure kodumaa avarustes aega teenimas ja elu õitses. Kord oli majas. Mina seaksin sisse hirmkalli väljasõiduviisa, et igaüks lihtsalt kaks kätt taskus välja ei rändaks.
LEMPS: Mis meie Viha Vabariigist üldse saab, kui kõik põgenevad nagu rotid uppuvalt laevalt? Noored tahavad ilma näha, selle asemel, et peret luua ja lapsi sünnitada. Kui minu teha oleks, siis ma kehtestaksin tütarlastele sünnituskohustuse. Piirid tuleb kinni panna. Välja pääsevad ainult need, kes on läbinud ajateenistuse armees või siis täitnud sünnituskohustuse, vähemalt kolm last sünnitanud.
IVAR: Kolm on liiga palju. Meil Anfissaga on ainult kaks, sest Šarik ei lähe arvesse.
LEMPS: Ah, mis me räägime. Noored on hukas.
CÄRLYN-ANGELINA: Kuulge, milles meie süüdi oleme, et teid noorena kusagile ei lastud? Miks meie peaksime sellepärast kannatama?
IVAR: Aga te ei kannatagi. Mõelge, igal keskkooli tatikal on juba auto perse all. Meie ajal tuli selleks hirmsat vaeva näha ja riigile tõestada, et sa oled tõeline mees, et selliseid asju üldse saab sinu kätte usaldada.
LEMPS: Aga mis me nende välismaalastega üldse peale hakkame. Sorts kuulutas nad täna rahvavaenlasteks ja meie joome õlut ning räägime nendega rahulikult juttu nagu polekski midagi juhtunud. Nii ka ei saa.
TIMO-CEVIN: Kuule, me võime Sortsi tasuta vihjetelefonile teada anda, et rahvavaenlased on siin. Äkki annab Sorts meile isegi autasu.
ANFISSA: Autasu või mitte, aga kord peab majas olema. Iga naabri-Renku ikka ei kraaksu siin meie õue peal, olgu ta või teiselt planeedilt.
HENRI: Kuule, te jõite meie raha eest õlut siin ja tahate meid nüüd tänutäheks üles anda?
MÄIDU: Õlu sai ju otsa, kas sa ei näe?
TIMO-CEVIN (helistab): Õu, kes sa oled seal? … Leheneeger. Tead, mul on sulle tähtis teadaanne, aga kas sa ikka pappi selle eest välja käid? Ma võin rahvavaenlased ette näidata. Renku ja Henri ja Inna-Anna on siin… Burksiputka juures.
IVAR: Kurat, kogu pappi sa endale küll ei saa. Mina, Anfissa, Lemps ja Mäidu aitasime samuti rahvavaenlasi paljastada. Kärtsu ja Mära võime välja jätta, sest nemad lubati välismaale modelliks viia.
Jooksusammul saabub Lollide koor dirigendi juhtimisel, kes peale väikest vastupanu võtavad Renku, Henri ja Inna-Anna kinni. Inna-Annal oleks peaaegu õnnestunud ära joosta, aga satub vastamisi teistest hiljem saabunud Lehvikesega, kes ta kinni püüab ning Lollide koorile üle annab. Saavutanud põgenike üle kontrolli, Lollide koor lahkub, vedades Renkut, Henrit ja Inna-Annat endaga kaasa.

VIIES STSEEN

Nõukoda. Trepil ootavad Sorts, Libainimene ja Leheneeger. Sorts sööb rasvast tšeburekki. Saabub Lollide koor, kes tirib vastupunnivad Renku, Henri ja Inna-Anna Sortsi ette.

LOLLIDE KOORI DIRIGENT: Austatud Sorts, püüdsime põgenikud kinni ja tõime nad teie õiglase kohtu ette.
SORTS: Tore. Hakkame nüüd teie üle kohut mõistma.
INNA-ANNA: Kohut mõistma! Mida me teile teinud oleme?
LEHENEEGER: Teie olete teistsugused kui meie, järelikult ohtlikud. Meie oleme siin paesel maapinnal juba tuhandeid aastaid võõraste võimude käes kannatud, kuid ükskord prahvatab vimm, mis kogunenud salaja ning tõde ja õigus peavad meie planeedil taas kehtima hakkama. Meie ei taha enam teiste tahtmist täita, vaid elame ise ja omasoodu. Mis on teil meie juurde asja?
RENKU: Mina olen teid teinud.
LIBAINIMENE: Me ei usu sind. Miks me peaksime sind uskuma? On sul meile mõni paber ette näidata.
RENKU: Aga kuidas te siis üldse olemas olete?
LEHENEEGER: Kas sa koolis polegi käinud? Kõik teavad, et me arenesime ahvidest.
LIBAINIMENE: Töö tegi ahvist inimese.
RENKU: Kuidas ahvid tekkisid?
LIBAINIMENE (hakkab vihaseks saama): Ära targuta! Sinusugused ninatargad peaksid suu kinni hoidma.
RENKU: Tahate tõendeid näha. Olgu, ma demonstreerin teile (võtab seljakotist sülearvuti ja avab selle). Näete, mina kontrollin mängu (Libainimene ja Leheneeger tulevad lähemale). Kui ma vajutan sellele klahvile, siis lendame kõik automaatselt olematusesse.
HENRI: Renku, ära jama! Siis lendame meie koos nendega.
LIBAINIMENE: Nüüd ma tean. Te olete Headuse Impeeriumi spioonid ja tulite meie järele nuhkima! See aparaat tuleb konfiskeerida!
SORTS (on söömise lõpetanud ja pühib suud, tuleb lähemale): Pidage! Näidake mulle seda riista.
LIBAINIMENE: Näita Sortsile, kuidas sa meid filmisid.
Renku demonstreerib jooksvat pilti nõukoja ees. Sorts jälgib seda huviga.
SORTS: Võib-olla on sul õigus ja te oletegi tulnukad teisest süsteemist ja meie oleme lihtsalt arvutisimulatsioon. Aga kui me sinu hukkame ning arvuti enda valdusesse võtame, siis juhime mängu juba meie ning muutume simulatsioonist reaalsuseks.
LEHVIKE (astub Lollide koorist esile ja tuleb Sortsi juurde): Ma teen ettepaneku see põrgumasin hävitada. Ma arvan, et me ei vaja seda, sest ta levitab meile tapvat kiirgust ja kunstlikku valgust. Meie peame elama lihtsalt ja loomulikult loomulikus valguses nagu meie muistsed esiisad seda tegid. Anna see arvuti mulle, auväärt Sorts, et ma saaksin teda kahjulikust energiast puhastada.
SORTS: Kuidas arvad. Minugipoolest võta arvuti endale, kuid parem hakka sellega inimestele taimset vaimsust ja osadust maailmavalust propageerima. See on nüüd meie valitsev ideoloogiline liin.
Libainimene ja Leheneeger võtavad Renkult arvuti ja annavad Lehvikesele. Lehvike vaatab seda suure aukartusega, kuid võtab vastu.
SORTS: Asume nüüd asja juurde! Me oleme rahvavaenlased, Headuse Impeeriumi agendid, Renku, Henri ja Inna-Anna otse teolt tabanud ja rahvas mõistab nad surma.
LOLLIDE KOOR: Hurraa! Selline on rahva tahe!
SORTS: Viha Vabariik on tugev ja ta peab kestma igavesti!
RENKU: Kunagi käis teie juures minu sõber Nazarovi Jass, kes rääkis teile, et te peate üksteist armastama. Tahtis, et inimesed parandaksid meelt ja kahetseksid pattu ning armastaksid oma ligimesi.
SORTS: Jass rääkis meile headusest, pattude lunastamisest ning vaenlastele andeks andmisest. Kas mõni normaalne inimene ajab sellist jama suust välja? Ta käis siin mitu inimpõlve tagasi ja keegi ei mäleta enam, mida ta tegelikult rääkis. Meie ei uskunud teda ning lõime ta risti. Me teame ise, mis meile hea on.
RENKU: Mälestus Jassist jäi teile alles ning kummitab tänase päevani.
SORTS: Me kasutame tema sõna Viha Vabariigi hüvanguks. Meie eelis on see, et me elame olevikus ja saame mineviku tondid ja kummitused panna meie üritust teenima.
RENKU: Te elate olevikus, kuid mis elu see teil selline on.
SORTS: See on hea elu, meie endi loodud Viha Vabariik. Väga oluline, et rahvas samastuks võimuga ja tunnetaks viha jõudu. Selleks tuleb neile hirme esile manada ja neid takkajärgi võimendada. Te ei kujuta ette, mida kõike rahvas ei karda: Headuse Impeeriumi, Idatuule Konföderatsiooni, naabreid, liitlasi, migrante, väljasuremist, hindade tõusu, kuritegevust, vabaturumajandust, mustanahalisi, moslemeid, tulnukaid, ettevõtjaid, liberaale ja palju-palju asju. Hirmunud rahvas tahab elada turvalises unistuste maailmas ja nõuab surmanuhtlust, kaotatud maade tagastamist, teistsugustele koha kätte näitamist, paksu riiki, kaitsetolle, oma raha, rohkem sotsiaalabi ja toetusi, vähem ettevõtlust, piiride sulgemist, pärisorjuse taaskehtestamist, sünnituskohustuse sisseseadmist, politseiriiki, Euroopa Liidust väljumist ja mida kõike veel. Rahva tahte täitmine ei pruugi meid veel muistsesse õnneaega tagasi viia, kuid see polegi oluline. Me peame inimesed vabastama ratsionaalsetest argumentidest, mis neid ahistavad ja ei lase end välja elada. Rahvas nõuab surmanuhtluse seadustamist, kuigi see ei peata kuritegevust, vaid muudab kuritegelikud jõud veelgi julmemaks, sest neil pole kaotada enam midagi. Tähtis on see, et rahvas nõuab. Ja siis tuleme meie, meedia, ja päästame rahva teda kammitsevatest hirmudest ja pakume neile hirmu asenduseks palju tugevama jõu ehk viha, mis on võimas ravim kõikide hädade vastu. Ta võib oma viha internetis vabalt välja elada ning meie suuname vaid viha liikumise trajektoori. Vihane inimene unustab hirmu.
LIBAINIMENE: Kui rahvas nõuab ranget korda ja vabaduste piiramist, siis ta mõtleb ligimesearmastuses teiste peale. Talle ei tule pähegi, et need piirangud kehtivad ka tema enda kohta, kuid viha jõud peitub kollektiivis. Viha laviini alla jäädes on ta vaid massist eraldunud üksikisik, kes ei ole enam kellelegi ohtlik.
HENRI: Kuid kui keegi hirmutab rahvast Sortsiga? Siis kandub nende viha sinu vastu.
SORTS: Viha pole ainus mis meid ühendab. Viha Vabariigi vundament on rajatud ahnusele. Sa pead rahvale maad ja taevad kokku lubama, sest varanduse nimel on inimesed kergesti valmis unustama usud ja tõed. Maise vara nimel kaklevad isegi kirikud. Kui me anname rahvale selle, mida ta tahab ja ihaldab, siis jätab ta meid rahule.
INNA-ANNA: Mida rahvas tahab?
SORTS: Siin ongi konks. Rahvas ju ise ei tea, mida ta tahab, vaid saab seda meie käest teada. Meie ütleme selle vihkamise veerandtunnis välja, Lemps ja Mäidu kirjutavad üles ja juba varsti õpetavad nad netikommentaariumites rahvast õigesti elama. Süsteem töötab ja rahvas on meile igavesti tänulik, sest meie pakume neile illusiooni rahva tahtest. Kogu maa on muudetud meediast sõltuvaks, sest see, kes astub meie vastu, saab alati karistatud. Viha Vabariigis püsib meedia võim aegade lõpuni.
LIBAINIMENE: Kui Lenin andis rahvale proletariaadi diktatuuri ning kogu maa elektrifitseerimise, siis meie võtame neilt elektri ära, kuid pakume vastu lollide diktatuuri ja kogu maa internetiseerimise. Me pakume rahvale tasuta internetti, sest selles peitub meie sõna jõud.
SORTS: Täna alanud uuel ajastul toimub internetiseerimine loomuliku valguse abil, päikesepatareisid kasutades, sest nii langeb rahvale taimne vaimsus ja nad saavad osaduse maailmavalust, mille tõi meie planeedile Lehvike. Lehvikesel olid head mõtted, mille ta otsustas meediale kinkida ja me saame neid kasutada Viha Vabariigi tugevdamiseks (Lehvike nokitseb midagi arvuti kallal). Mida sa teed seal, Lehvike?
LEHVIKE: Ei midagi. Tutvun, kas seda arvutit on võimalik taimse vaimsuse levitamiseks kasutada.
SORTS: Tubli, Lehvike! Sa käitud nagu tõeline Viha Vabariigi kodanik. Nüüd aga tahan ma rahva verejanu rahuldada ning ohverdan teid viha altarile. Rahvas ootab murumänge gladiaatorite areenil, et siis alla või ülespoole suunatud pöidlaga otsustada ligimeste saatuse ja elu üle, kuid nad suunavad pöidla alati sinnapoole, mille meie neile ette ütleme.
RENKU (Henrile ja Inna-Annale): Me peame arvuti Lehvikeselt tagasi saama ja siit kaduma. Tehke mulle katet. Üritan läppari kätte saada, programmi käivitada ning meid tagasi teleporteerida. Ma vajan mõne minuti.
HENRI: Selge (astub esile). Kuulge, Sorts ja Libainimene. Võib-olla pakuks rahvale siis tõelise etenduse ja võitleme ausas võitluses, kes meist peale jääb. Ega te ometi meid ei karda?
RENKU (jõuab Lehvikese juurde ja jääb tolle tegutsemist jõllitama): Mida sa teed, mees?
HENRI (Leheneegrile): Ja sina, Leheneeger, kas sa ei saa aru, kuidas sind mõnitatakse? Tehakse mustemaks kui sa tegelikult oled? Miks sa lubad end neil leheneegriks sõimata? (Lollide koorile). Ja teie, kas te olete kordagi mõelnud selle peale, et võib-olla Sortsil polegi õigus?
LEHVIKE (heidab peast maski ja seljast rüü, mille alt ilmub välja Renku-vanune noormees): Valmis! Inna-Anna! Henri! Tulge kõik siia!
INNA-ANNA (karjatab): Issand, see on ju Jass!
RENKU (hüüab): Jass, kuidas sa siia sattusid?
LEHVIKE: Pärast räägin. Kähku siia, läksime!
Henri ja Inna-Anna jooksevad Lehvikese juurde. Lehvike vajutab arvutiklahvile ja äkki on nad kadunud.
SORTS (ahastades): Kuhu nad kadusid? Libainimene ja Leheneeger, tehke midagi!
LEHENEEGER: Ma pole Leheneeger, vaid Lehepruunlane! Ma ei täida sinu tahtmist, Sorts.
Lollide koor jookseb laiali. Libainimene laiutab käsi.

KUUES STSEEN

Renku tuba. Renku, Henri, Inna-Anna ja Lehvike seisavad keset tuba.

RENKU: Olemegi tagasi. Jass, räägi!
LEHVIKE (irvitab laialt): Mis ma ikka räägin. Tulin ükskord sinu poole, kuid sind polnud kodus, olid poodi läinud või korraks kusagile ära. Sinu mutt saatis mu sinu tuppa ootama. Mul hakkas igav ja siis ma mõtlesin, et käin jälle seal mängus ära nagu ükskord, aga seekord läks midagi nihu ja sattusin valesse kohta. See oli mingi vahejaam kosmoses, kus sa hoidsid vist lolle. Leidsin sealt mingid ürbid ja panin selga. Ja mingi naljaka Potsataja maski. Kuidagi ei saanud sealt minema ning pikka aega mulle tunduski, et sinna pean ma jääma. Ühel hetkel kanti mind Maale.
INNA-ANNA: See olin mina. Poisid läksid sööma ja siis ma natuke mängisin Renku mängu.
RENKU: Raisk, seda ma nägin, et keegi on mängu näppinud.
INNA-ANNA: Sorri, ära nüüd pahanda. Kui ma poleks Jassi Maale toonud, siis võib-olla poleks me sealt pääsenudki. Nad tahtsid meid surma mõista.
RENKU: Noh, peale surma on ka võimalik tagasi tuua. Jassi ma tõin ju.
LEHVIKE: Kui sul vaid kedagi toomas on. Sorts ütles mulle, et hukkamine on virtuaalne, aga teie puhul võis tal tõsi taga olla, sest siis kontrolliks mängu juba tema. Vedas ikka, raisk. Minul ka, kujutage ette, kui ma oleks pidanud jäämagi sinna vahejaama. Tänud sulle, Inna-Anna. Kui sa poleks arvutit puutunud, siis oleksin seal hulluks läinud.
INNA-ANNA: Räägi parem, miks sa mul põgeneda ei lasknud seal burksiputka juures? Peaaegu oleksin ma nende käest põgenenud.
LEHVIKE: Põgenenud küll, aga kuhu? Kuidas sa sealt üksi oleksid tagasi saanud? Meil oli parem kokku hoida. Kui Renkul läpparit nägin, siis teadsin, et saan meid Missioniga tagasi viia.
HENRI: Türa, oli see vast reis. Kõht läks tühjaks. Tahaks heameelega ühte burksi ja topeltfriikaid.
INNA-ANNA: Seekord ma ühineksid sinuga. Üle pika aja on mul tõsine burksiisu.
RENKU: Burksid jepp. Jass tahtis seal lihasöömise üldse ära keelata (irvitab).
LEHVIKE: Noh, mul ei tulnud midagi paremat pähe, kuigi praegu võtaks isegi ühe mahlaka burksi topeltjuustuga. Juust on ju loomne taim (itsitab).
HENRI: Mis sellest mängust nüüd saab? Kas maksame neile kätte?
RENKU: Mul on see mäng kõvasti üle visanud.
HENRI: Lased nad õhku?
RENKU: Ei seda mitte. Lõpetan mängu kontrollimise ja unustan selle. Lasen neil edaspidi iseseisvalt hakkama saada. Las õpivad tundma, mis elu on. Enda õhku laskmisega saavad nad ise väga hästi hakkama.
INNA-ANNA: Kas ehitad uue mängu üles?
RENKU: Tead, ei viitsi enam. Tegelen muude asjadega ja naudin elu. Praegu tahaks õudsalt randa surfama minna. Laine on praegu hea.
HENRI: Kahju, et lahedad piffid jäid sinna maha. Cärlyn-Angelina ehk Kärts ja Maerut-Mannjaana ehk Mära. Nad olid valmis meiega kaasa tulema, aga meil läks kiireks.
LEHVIKE: Mina tõin sealt oma tibi ära, Marileenu, kas tead. Varem kutsuti Maria Magdaleenaks. Töötab nüüd nurgapealses supermarketis. Tal on mõned lahedad töökaaslased. Tahate, kutsun nad randa?
RENKU: Pilves oled jälle ve? Sa väidad, et tõid selle Maria-tibi meie mängust?
LEHVIKE (irvitab): No just. Programmiga Mission. Kui sa vetsus käisid, siis tegin ära.
RENKU: Kuradi tüüp, ma ütlen.
LEHVIKE: Õu, Renku. Laena mulle oma moblat. Minu oma on tühjaks saanud, kui ma seal lollide vahejaamas istusin. Kõllan Marileenule (Saab Renkult telefoni, helistab, räägib telefoni). Jou, Marileen, mis teed? … Renku numbrilt räägin, minu oma sai tühjaks… Ei midagi, Renku juures olen. Henri ja Inna-Anna on siin, plaanime siin tüüpidega randa surfama minna… Tuled ehk ka ja võtad sõpsid kaasa, need kenakesed Pirgit ja Tagmar, kas tead … Aga tead, me käisime Maal… Selles maailmas, kust ma sinu ära tõin… Ära põe nüüd, see on tundmatuseni muutunud. Sa ei tunne seal enam mitte kedagi. Kaks tuhat aastat on vahepeal möödunud… Sa oled seal kõva staar, mäletavad siiani, aga minu õpetuse on nad pahupidi pööranud. Mingist ligimesearmastusest pole enam juttugi ja ehitavad muudkui Viha Vabariiki… Meil läks napilt, et nende käest pääsesime. Tahtsid algul minu, siis Renku, Henri ja Innaka surma mõista… Häh, ma lubasin tagasi tulla ning aidata neil rahuriiki ehitada, kuid see jääb ära. Nad on seal liiga primitiivsed… Ära põe nüüd, las nad teevad, mis tahavad … Okei, cool, saame rannas kokku (vajutab telefoni kinni). Marileen tuleb randa, Pirgit ja Tagmar tulevad ka. Normid beibed on. Henri, saad nendega tuttavaks ja unustad Kärtsu ja Mära.
HENRI (naerab): Vägev… Aga sa ju pöördusidki Maale tagasi. Lehvikese sõnum ei olnud vähem cool – taimne vaimsus ja osadus maailmavalust.
LEHVIKE: Nojah. Mõtlesin selle välja, kui ma lollide vahejaamas istusin. Leidsin sealt igasugust suitsukraami, koerapöörirohtu ja mingeid seeni ja siis ma istusin seal, tegin suitsu ja vaatasin tähti, vaim tuli pähe ning ühes sellega taimne vaimsus ja osadus maailmavalust (irvitab). Eelmise sõnumiga pööras pange, aga eks ma olen õppinud, sest uue sõnumi võtsid nad kergesti omaks. Niipalju olen ma seda planeeti tundma õppinud, et lollus on Maa peal alati kõrges hinnas olnud ja lollidele tavaliselt meeldivad lollid ideed.
RENKU: Nüüd on selle mänguga lõpp. See on minu kindel otsus. You only live once, junõu. Lähme siis ja haarame kuskilt tee pealt mõned burksid kaasa!
Renku haarab voodi alt surfilaua ning lahkub koos Lehvikese, Henri ja Inna-Annaga. Tuba jääb tühjaks. Renku arvutist kostub muusikat…

Eesriie

Autor: R.W.Hamilton
A.D.2013

PATTULANGEMINE

PATTULANGEMINE

Näidend kolmes vaatuses.

Tegevusaeg: Aegade alguses.

Tegevuskoht: Põrgu eeskoda; Eedeni rohuaed; Jumala Aujärje jalam; Aadama ja Eeva koja õu.

Tegelased:
AHV AADAM
AHV EEVA
MADU TSEDUNG
LANGENUD INGEL LUCIFER
PEAINGEL MIKAEL
PEAINGEL GABRIEL
PEAINGEL RAFAEL
AHV KAIN
AHV AABEL
AHV AADA
AHV SILLA
KEERUB
PÕRGUKOER

ESIMENE VAATUS

ESIMENE STSEEN

Põrgu eeskoda. Ühes otsas lõõmav tulekolle, katel podiseb tulel. Teisel pool raske tabaga raudvärav. Põrguväravat valvab must kolmikhargiga relvastatud Põrgukoer. Värava kõrval kassaluuk kirjaga – Põrgu, sissepääs 1 (üks) hing. Luugi taga istub langenud ingel Lucifer. Saabub madu Tsedung. Põrgukoer uriseb vaikselt.

LANGENUD INGEL LUCIFER (küünitab pea luugist välja): Mis uudiseid tood, madu? Kuis läheb jumalaloomadel taevariigis?
MADU TSEDUNG: Jumal muudkui loob.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Mida ta jälle tegi? Valguse maaletoojana pean siiski mainima, et mõnikord mõtleb ta välja huvitavaid asju.
MADU TSEDUNG (vaatab ringi, sosistab): Jumal tegi ahvi.
LANGENUD INGEL LUCIFER (irooniliselt): Ahvi? Misjaoks?
MADU TSEDUNG: Jumal lõi olendi, kes valitseks kõigi kalade üle, kes elavad meres, lindude üle, kes lendavad taevas ja loomade üle kes elavad maa peal ja roomajate üle, kes roomavad (võdistab õlgu) … Ka madude üle. Kuigi loogiliselt mõeldes on kõigile selge, et maa peal pean valitsema mina, sest olen loodud olenditest kõige targem.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Maa peal valitsen mina, sest maa on Jumala poolt Saatanale jäetud. Jumal küll loob, kuid ta ei kanna oma loodu üle hoolt ja hülgab selle kohe, kui on loomisega ühele poole saanud. Saatan peab lisaks kõigele, oma põhitööle ehk siis eksinud hingede puhastamisele, ka Jumala loomingu eest hoolt kandma. Kuid Saatan ei saa Maa peale tulla, sest maa peal on valgus, mis on jumalikku päritolu. Saatan saab ilmuda ainult pimeduse katte all. Sellepärast olen mina tema asevalitseja, kubjas ja silm Maa peal. Selline oli kokkulepe.
MADU TSEDUNG: Kuid Jumal lõi nüüd ahvi ja pani ta kõige maapealse valitsejaks.
LANGENUD INGEL LUCIFER (ohkab): Jumal intrigeerib.
MADU TSEDUNG: Jumal lõi ahvi oma näo järgi. Ahv ei ole võimeline iseseisvalt mõtlema. Temast saab Jumala truu kannupoiss, kui me vahele ei astu.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Hävitame ahvi.
MADU TSEDUNG: Kuid see pole kõik. Ahv ei ole enam üksi. Jumal tutvustas teda kõigile loodud olenditele. Ahv pani neile nimed ja loomad ja linnud ja roomajad andsid ahvile truudusevande.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Ka sina, madu.
MADU TSEDUNG: Ka mina … (häält tasandades). Siis veel, … Jumal lõi ahvile naise.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Huvitavamaks läheb. Mis elukas see veel on?
MADU TSEDUNG: Kui ahv magas, võttis Jumal tema küljeluu ning vormis sellest naise. Naine on samuti ahv, aga teistmoodi. Jumal tahab, et ahve saaks palju. Üksik ahv ei saa paljuneda. Naine aitab ahvil paljuneda. Ja siis täitub kogu maa ahvidega. Vaata ette, Lucifer, kuigi maa on sinu, on ahvid Jumala omad. Sa pead ahvid enda poolele saama. Mul on plaan… (jääb äkitselt vait, kostub tiibade vihinat ja linnulaulu. Põrgukoer uriseb ja haugub).
PEAINGEL MIKAEL (lendab kohale, laskub tiibade vihinal mao kõrvale): Tervitusi ülevalt. Jälle sa, madu, sepistad kurja. Jälle sa kiibitsed põrguriigi väravais. Jumalaloomal ei ole Põrgusse asja.
MADU TSEDUNG: Mina olen siin vaid juhuslikult. Hommikune terviseroomamine, kas tead. Madu peab oma keha eest hoolt kandma.
PEAINGEL MIKAEL: Sina pead oma hinge eest hoolt kandma.
MADU TSEDUNG (taganeb kaugemale): Hing on mul süütu ja puhas kui tallekesel. Pole ustavamat jumalalooma kui madu.
PEAINGEL MIKAEL: Vaata ette, madu. Sinu hing on must ja süda nurjatusi täis. Ükskord jääd sa mulle vahele niikuinii. Aga ma pean sinuga rääkima, vend Lucifer.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Vend Mikael! Pole ammu näinud. Mis uudiseid tood ülevalt? Kas on need halvad, on need head?
PEAINGEL MIKAEL: Mis ühele hea, see teisele halb. Jumal, meie isa ning valitseja, andis sulle Maa, kuid sina varastasid temalt valguse.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Maa peal oli kõle ja külm ning pimedus lokkas seal. Nüüd on palju meeldivam.
PEAINGEL MIKAEL: Ka põrgutuli soojendab.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Kuid ta ei valgusta.
PEAINGEL MIKAEL: Valgus, valgus … Kõik tahavad valgust. Jumal muudkui loob. Teie kõik, te purustate tema loomingu, võtate viimase käest. Kuid Jumal on helde. Ta jätab sulle valguse alles, aga sa pead jumalaloomad Maa peale laskma.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Jumal kingib oma loomad mulle?
PEAINGEL MIKAEL: Jumal jätab oma loomad alles. Sina pead karistuseks neid üleval pidama. Maa on sinu, kuid kõik elusolendid kuuluvad seal Jumalale ning ta lõi ka ahvi, kes nende üle valitseks. Madu on sulle kindlasti juba ette kandnud. Sa saad nende kehad endale, kuid hing kuulub Jumalale. Ja vaata sa mul ette, ei mingeid trikke.
LANGENUD INGEL LUCIFER (pomiseb): Jäta oma Maa endale. Maa, kus kooserdavad Jumala nuhid. Phähh!
PEAINGEL MIKAEL: See oli Jumala sõna, pea seda meeles, vend Lucifer (lendab ära tiibade vihinal, kostub kaugenevat linnulaulu).
MADU TSEDUNG: Miks nii kurb, Lucifer. Kõik ei ole veel kadunud. Mõtle. Ka minu hing kuulus kord Jumalale.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Ühel ilusal päeval sa nõelasid … (irvitab). Sul on nutti.
MADU TSEDUNG: Täpselt. Ja minusse tekkis mürk. Minu hing lendas Paradiisist minema.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Ahvi hing tuleb kätte saada ja siis ei ole ta enam ahv, vaid …. (irvitab võikalt) inimene.
MADU TSEDUNG: Minu hing kuulub sulle, isand. Ma pean sind aitama, aga kuidas?
LANGENUD INGEL LUCIFER (mõtleb): Mina langesin Paradiisist välja, sest … sest ma tegin pattu … varastasin Jumalalt valguse ning tõin selle maa peale. Ahv tuleb panna pattu tegema, jumalikust ahvist tuleb teha patune inimene.
MADU TSEDUNG: Kas see, kes valitseb Põrgut, ei aita meid. Saatan, sinu praegune leivaisa.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Saatan pole minu isand, vaid liitlane. Kõik me peame leidma liitlasi sõjas, mis on alati kahepooluseline. Praeguses igikestvas sõjas võitleb valgus pimeduse vastu. Ja see sõda on pidev ning lõpmatu. Ta jääb kestma aegade lõpuni ning selles ei saa olema võitjaid. Võita võib lahingu, kuid mitte sõja. Aga sina, madu, too mulle ahvi hing (sorib taskutes) … Pea veel madu. Oota üks silmapilk. Igavusetunnil meisterdasin ühe asja (leiab taskust peegli ja ulatab maole). See on peegel. Kasuta seda! (madu Tsedung haarab peegli, vaatab seda pikalt). … Näed siis madu, see töötab (irvitab). Pea vaid meeles, et Saatana ainus soov on saada endale jumalaloomade hinged.
MADU TSEDUNG (mõtlikult): Hing… võitlus hinge pärast… (lahkub).

TEINE STSEEN

Eedeni rohuaed. Eredas päikesevalguses kasvavad rohelised puud ja põõsad, keskel asub Hea ja Kurja Tundmise Puu. Taamal purskkaev, mille kõrval on võrkkiik, kus lesib ahv (Aadam). Tema kõrval seisab teine ahv (Eeva), kes otsib Aadama karvastikust kirpe. Linnud laulavad. Saabub madu Tsedung.

MADU TSEDUNG: Ilus hommik täna!
AHV EEVA: Ja linnud laulavad.
MADU TSEDUNG: Sind ei ole ma siin varem näinud.
AHV EEVA: Ma tulin alles eile. Jumal tegi mu Aadama küljeluust.
MADU TSEDUNG: Jumal magab. Ta jääb alati magama, kui on kuus päeva järjest loonud.
AHV EEVA (huvitatult, jätab Aadama karvkatte rahule, pöördub mao poole): Kes on Jumal?
MADU TSEDUNG: Ta teeb asju.
AHV EEVA: Ma tean, et ta tegi ka minu.
MADU TSEDUNG: Kõik me oleme tema tehtud.
AHV EEVA: Sina ka?
MADU TSEDUNG: Mina ka. Mina olen madu ja minu nimi on Tsedung.
AHV EEVA: Mina olen ahv ja minu nimi on Eeva. Tema on Aadam, kes pani mulle nime ja võttis mu enesele kaasaks (osutab Aadamile).
MADU TSEDUNG: Aadam mulle ei meeldi, tema on üks loru ja üsna inetu, aga sinul pole viga. Hakkame plaani pidama.
AHV EEVA: Mida sa pakud?
MADU TSEDUNG: Kas sa inimeseks tahad saada?
AHV EEVA: Inimeseks?
MADU TSEDUNG: Inimene on palju parem. Ta valitseb maailma. Ta valitseb ka ahvide üle. Inimene on üliahv.
AHV EEVA: See kõlab huvitavalt.
MADU TSEDUNG: See on väga hea pakkumine. Ja seda pakkumist tehakse vaid üks kord.
AHV EEVA: Aga kas see on ka Jumalale meelepärane?
MADU TSEDUNG: Sina oled ju Jumala poolt loodud. Jumal hoiab oma loomingut. Kõik, mis sa iganes ette võtad, on Jumalale meelepärane. Jumal ei saa oma loomingut hävitada, tema on looja, mitte hävitaja. Jumalast palju ohtlikumad on tema inglid, eriti Mikael. Nemad annavad Jumalale näo, nemad otsustavad mis on vale ja mis on õige, aga mis veel hullem, kes on vale ja kes on õige.
AHV EEVA: Aga Aadam, tema on suur ja tugev, kas tema on ka Jumalale meelepärane?
MADU TSEDUNG: Jumal lõi Aadama, et ta valitseks. Kuid tema oli esimene ning esimene laps läheb tavaliselt ikka aia taha. Sina oled teine ja seetõttu õnnestusid sa Jumalal hoopis paremini. Sa oled targem ja ilusam. Vaata ise! Jumal ei ole ainus looja. Head inglid on teinuid asja, millega tarkust ja ilu saab hinnata. See on peegel. Vaata peeglisse (ulatab Eevale peegli).
AHV EEVA (vaatab end peeglist huvitatult, teeb grimasse): Ma olen tõesti kena.
MADU TSEDUNG (kärsitult): Ja vaata nüüd Aadamat. Kumb teist kenam on?
AHV EEVA: Aadam on ju kena .. ja suur ja ilus … ja karvane… Aga mina olen kenam… (katsub ennast mitmelt poolt)… Ja ega me nii sarnased ka pole.
MADU TSEDUNG: Just. Sina olen palju paremini õnnestunud. Sa pead ennast maksma panema. Jumal tahab küll, et Aadam oleks valitseja, kuid siis läheb maailm hukka. Et seda vältida, pead oma õigused välja võitlema. Ma õpetan sind.
AHV EEVA (siira imetlusega): Sina, madu, oled tark.
MADU TSEDUNG (paatosega): Ma annan sulle õpetuse, mida nimetatakse veminismuseks. Kui sa võtad selle vastu, elad aus ja hiilguses niikaua, kuni sulle aega antakse.
AHV EEVA: Aega antakse? Kas aeg on piiratud?
MADU TSEDUNG: Hing on surematu, kuna ta kuulub Jumalale. Keha jääb Saatanale, ta nõuab oma osa.
AHV EEVA: Kes on Saatan?
MADU TSEDUNG: Saatan on umbes nagu Jumal, aga teda peetakse pahaks. Heale vastandub alati kuri. Meie, alamad olendid, peame vingerdama hea ja kurja, Jumala ja Saatana vahel, et ellu jääda.
AHV EEVA: Kes on parem, kas Jumal või Saatan.
MADU TSEDUNG (irvitab): Sõltub olukorrast. Selle jaoks on teine õpetus, mida kutsutakse materialismuseks.
AHV EEVA: Mina ei oska midagi arvata, kes neist parem, on, Jumal või Saatan. Ehk peaksin seda Aadamalt küsima. Aadam mulle meeldib, ta on selline mõnus, suur ja karvane ja ta on ikkagi nii minu moodi.
MADU TSEDUNG: Kõik on õige, kuid tema on mees ja sina naine. Jumal aga seadis mehe ülemaks. Mina annan sulle veminismuse õpetuse, et naine ei ole mitte sugugi halvem kui mees ja sinust, Eeva, saab kõige esimene veminist.
AHV EEVA: Veminist, see kõlab põnevalt.
MADU TSEDUNG: Veminismus tähendab, et sina ei pea mitte uskuma, et Jumal on mehe ülemaks seadnud ja mees on esmasündinu. Viidatakse, et naine on mehe küljeluust, kuid mis eeliseid see annab? Pole tähtis, millest keegi on tehtud, vaid see, kes või mis keegi on. Elu käib edasi läbi naise, sest mees ei oska sünnitada. Mees on vaid abivahend ehk viljastaja. Seepärast tuleb naist ülemaks arvata ning mehest peab saama naise abiline, kes teda toidab ning tema eest hoolitseb. Need on minu õpetussõnad, mida hakatakse veminismuseks kutsuma. Pea need sõnad meeles ja järgi neid.
AHV EEVA (uhkusega hääles): Mina olen veminist! Ma olen parem, ilusam ja targem kui Aadam.
MADU TSEDUNG: Nüüd on sul teadmine. Kuid seda nimetatakse teooriaks. Teooriast ainuüksi jääb väheseks, sellele peab järgnema praktika. Et tõestada oma ülimuslikkust mehe ees ja võimet seista vastu Jumala tahtele, pead tegema midagi Jumalale mittemeelepärast. Esmajoones tegema endale selgeks, mis on hea ja mis on kuri. See aga nõuab tõusmist uuele tasemele. Näe, siin seisab Hea ja Kurja Tundmise Puu. See puu on täis kauneid vilju. Need viljad on maitsvad. Kuid kade Jumal ei luba oma lastel neid vilju puutuda. Sa pead võtma vilja ja teda maitsma.
AHV EEVA (kohkunult): Oh, ei. Meie isa, Jumal, on selle ära keelanud. Ta on öelnud, et nende viljade maitsmine on patt.
MADU TSEDUNG: Näed siis, Eeva. Selline on Jumala hool ning armastus. Niimoodi hoolitseb ta loodu eest. Ta on loonud keeldude ja käskude labürindi, et oma lapsi orjuses pidada. Jumal lõi Maa, kuid jättis selle valgusest ilma. Jumal lõi ahvi, kuid jättis selle mõnudest ilma. Jumal lõi mao, kuid jättis … jättis… selle … selle mõistusest ilma. Madu ei ole mitte väiksema väärtusega olend kui ahv. Miks just ahv on Jumala käepikendus? (pisarsilmil) Miks Jumal madu ei armasta?
AHV EEVA: Jah, miks?
MADU TSEDUNG (ohkab): Sest inglid on Jumala ära teinud, tema silmad pimedusega katnud, et Jumal ei oska enam eristada tõde valest.
AHV EEVA: Inglid on ju head ja armsad ning nad kõnelevad meiega lahkusega hääles.
MADU TSEDUNG: Inglid on salakavalad ning valelikud. Nad oskavad Jumalat mõjutada. Ainult üks ingel oli hea ning õiglane ja tal jagus alati häid sõnu maolegi. Kuid teda ei ole enam Paradiisis. Teiste inglite mõjutusel saatis Jumal ta Paradiisi värava taha. See oli ingel Lucifer.
AHV EEVA: Luciferist ei ole ma midagi kuulnud.
MADU TSEDUNG: Lucifer oli ainus, kellele Jumala looming korda läheb. Ta viis valguse maa peale ning sellepärast kihutati Paradiisist välja.
AHV AADAM (ärkab, haigutab ja ringutab end): Kirbud teevad liiga. Ei tea, miks Jumal kirbud välja mõtles (märkab madu). Tere, madu.
MADU TSEDUNG (jääkülmalt): Tere.
AHV EEVA (õnnelikult vadistades): Oi, Aadam, sa ärkasid. Jäid paljustki ilma. Tead madu andis mulle õpetuse (uhkelt). Ma olen nüüd veminist!
MADU TSEDUNG: Eeva, võib-olla ei peaks sa õpetust nii laialt levitama. Vaata, kõik ei ole nii valgustatud kui sina ja ei suuda seda õpetust vastu võtta.
AHV AADAM: Peaingel Mikael soovitas meil maolt mitte midagi vastu võtta. Madu on külm ja libe ja kõik, mis ta meile annab, libiseb käest.
AHV EEVA: Madu on hea. Ta kinkis mulle peegli (näitab Aadamale peeglit).
AHV AADAM (haarab peegli ja vahib seda huviga, teeb grimasse ja lõustu peeglisse): … (naerab). Heh-heh-hee… Peegel on huvitav, temaga saab palju nalja. Vaata, Eeva, see olen ju mina (kargab kiigelt püsti, jookseb ringi, peegel käes).
MADU TSEDUNG (põlglikult): Hüppa aga! Ja selline pandi Jumala poolt loodu üle valitsema. Jumala asemik peaks suutma otsuseid vastu võtta.
AHV AADAM (imetleb end peeglist): Ma olen ilus! Ma olen naljakas!
AHV EEVA: Mina tahan Hea ja Kurja Tundmise Puu vilju maitsta.
AHV AADAM (kohkunult, pillab peegli käest): Seda sa ei tohi teha.
AHV EEVA: Mina tahan.
AHV AADAM: Jumal on selle ära keelanud.
AHV EEVA: Ja mis siis, tema on Jumal, mina olen ahv.
MADU TSEDUNG (irvitab): Ahv näitab iseloomu. Hakkab inimeseks arenema.
AHV AADAM: Mina keelan sul Hea ja Kurja Tundmise Puu vilju maitsta.
AHV EEVA: Sina ei saa mind keelata.
AHV AADAM: Saan küll. Mina olen esmasündinu.
AHV EEVA: Sina ei ole mitte keegi. Elu kandub edasi läbi minu.
AHV AADAM: Kuid Jumal tegi su minu küljeluust. Sa oled minust tehtud.
AHV EEVA: Kuid mina olen uuem mudel, seega parem ja targem.
AHV AADAM: Ei ole.
AHV EEVA: Sul ei ole mingit õigust ennast paremaks pidada, sest mina olen see, kes loob asju. Mina loon ka ahve. Sina oled kõigest üks tööriist. Ja minul on minu õpetus, veminismus. Aga mis on sinul? Kõigest kaks kätt ja kolm jalga.
AHV AADAM: Naine, sa pead minu sõna kuulama, sest nõnda on Jumal määranud. Kohe ma õpetan sind käte ja jalgadega (viskub Eevale peale).
MADU TSEDUNG: Nüüd on aeg lahkuda. Ahvid õpivad, kuidas elu edasi kanda (lahkub).

KOLMAS STSEEN

Paradiis, Jumala Aujärje jalamil. Kõrge mägi, kust kiirgab valgust, selle jalamil, rohelisel aasal, söövad ja lesivad jumalaloomad. Jumala aujärge valvab valge tulise mõõgaga relvastatud Keerub. Peaingel Rafael istub kivil ojakese kaldal ning mängib lautot. Saabub peaingel Mikael, võtab flöödi ja saadab Rafaeli. Mõne aja pärast lendab kohale peaingel Gabriel.

PEAINGEL GABRIEL: Rõõm ilusast muusikast, vennad.
PEAINGEL RAFAEL: Me peame Jumalat toetama tema raskes loometöös. Muusika puhastab meeli ja värskendab hinge, annab jõudu ja energiat.
PEAINGEL GABRIEL: Kas kõik siin Eedeni rohuaias kulgeb korrapäraselt ja kõik tunnevad rõõmu kaunitest päevadest, millega Jumal on meid õnnistanud?
PEAINGEL RAFAEL: Vend Mikael, sa külastasid vend Luciferi. Mis toimub allmaailmas?
PEAINGEL MIKAEL: Lucifer on ärevil. Reeturi koormat pole kerge kanda.
PEAINGEL RAFAEL: On ka midagi kuulda Saatanast?
PEAINGEL MIKAEL: Saatan istub hiirvaikselt. Kuid see võib olla vaikus enne tormi.
PEAINGEL GABRIEL: Luciferist on talle hea nõuandja. Oli ta meist kõigist ju teraseim.
PEAINGEL RAFAEL: See talle saatuslikuks saigi.
PEAINGEL MIKAEL: Madu luusis jällegi Põrgu väravais. See ei meeldi mulle. Madu on külm, libe ja salalik. Ta mängib kokku Luciferi, kui mitte Saatana enesega.
PEAINGEL GABRIEL: Häbene, vend Mikael. Madu on jumalaloom.
PEAINGEL MIKAEL: Ja siis? Lucifer on meie vend.
PEAINGEL RAFAEL: Me ei saa madu kahtlustada ainult meie tunnete pärast, vend Mikael. Kui sinul puudub kindel teadmine, et madu Jumalale kurja sepitseb, siis hoia oma mõtted enesele.
PEAINGEL MIKAEL: Ma toon tõendid. Ma ei usalda madu, sest minu meeled on pingul. Ja nad eksivad harva.
PEAINGEL GABRIEL: Vend Mikael, sa muretsed Jumala pärast ja see on hea. Kuid kas Jumal pole meid mitte õpetanud, et sa pead Jumala loomingu vastu omama samasugust austust ning hoolivust kui Jumala enese vastu.
PEAINGEL MIKAEL: Sa usud ainult seda, mida sa uskuda nii väga tahaksid, vend Gabriel. Aga meie eksistents on kahepooluseline ning hea kõrval on alati kuri. Jumal pole olnud üksi, tema kõrval eksisteerib Saatan ning käib igipõline võitlus hingede pärast, mis kestab ja jääbki kestma.
PEAINGEL RAFAEL: Sul on õigus, vend Mikael, kuid ka alge on kahepooluseline ja kõik see, mis on Jumala looming, on algselt hea. Seetõttu peame me suhtuma ülima ettevaatlikkusega kõigesse, mis käsitleb hea muutumist kurjaks.
PEAINGEL MIKAEL: Täpselt nii, vend Rafael. Kuid selleks me seatud oleme, kes me otsustame asjade üle, mis lähevad Jumala kohtu ette. Mina olen prokurör, kes jälgib, et Jumala seadustest lugu peetakse, vend Gabriel on advokaat, kes püüab kõiges tabada head poolt ja vend Rafael, sina oled kohtunik, kes otsustab, kuhu poole kanduvad kaalud.
PEAINGEL RAFAEL: See paistab niimoodi, kuid lõplik kohtunik on ja saab olla ainuüksi Jumal.
PEAINGEL GABRIEL: See on nii ja see on hea ning õiglane, sest meie, peainglid, võime olla ekslikud. Me oleme küll täiuslikud, kuid mitte absoluutsed. Lõpuni täiuslik saab olla üksnes Jumal, kes valitseb kõige hea üle.
PEAINGEL MIKAEL: Kuldsed sõnad, vend Gabriel. Jumal on küll absoluutne, kuid kahepooluselises elus kuulub talle ainult pool. Kui Jumal on positiivne absoluut, siis kõige kurja üle valitseb Saatan. Saatan ei ole küll looja, kuid ta suudab positiivset negatiivseks muundada. Tal on määratu võim, mis ei jää sugugi alla Jumalale. See on nii seatud, sest valitsema peab tasakaal ja valikuvõimalus ja igipõline võistlus. Meie peame hoolitsema selle eest, et hea võidaks, kuid meil on vastas tugev vastane.
PEAINGEL RAFAEL: Vennad Gabriel ja Mikael, mida te ahvist arvate? Sest ahvil saab meie headuse missioonis olema tähtis roll. Kas ahv õigustab meie lootusi?
PEAINGEL MIKAEL: Ahv pole ingel.
PEAINGEL GABRIEL: Kuid ahv on hea. Ta on targem ja arukam, kui ükskõik milline teine jumalaloom. Jumal kasutas tema loomiseks palju jõudu ja tarkust, ta voolis ahvi maapinnast ja kinnistas ta nõnda maa külge, ta puhus talle sisse Jumala hingust ning seeläbi sai ta osa jumalikust tarkusest.
PEAINGEL MIKAEL: Ma olen hoiatanud, et see on ohtlik. Ahvil on küll meie jumalik hingus, kuid ta on loodu ning ühel heal päeval võib ta soovida midagi enamat ja kalduda Saatana poolele. Juhtub samuti kui vend Luciferiga, kes tahtis saada peaingliks, viis valguse maapeale ning kinkis end Saatanale.
PEAINGEL GABRIEL: Vend Mikael, nüüd sa juba ilmselgelt liialdad. Sa näed kõiges ohtu Jumala aujärjele. See kisub paranoiliseks.
PEAINGEL RAFAEL: Me peame küll säilitama ettevaatuse, kuid ahvile on Jumala poolt asetatud tähtis ülesanne. Ta peab Jumala sõna viima Jumala loodu hulka ning see on eriline missioon. Jumal lõi ta just selle ülesande jaoks ning ta nägi palju vaeva. Me peame ahvi usaldama, kuid selge see, et kuri sirutab oma kombitsad ahvi hinge järele. Peame säilitama ahvi hinge puhtana ning hoidma kurja temast eemal.
PEAINGEL MIKAEL: Ma pean silma peal nii ahvil kui maol.
PEAINGEL RAFAEL: Kuid ära tegutse enne, kui oled kindel.
PEAINGEL MIKAEL: Kõige tähtsam on Jumal.
PEAINGEL RAFAEL: Kes ei respekteeri Jumala loodut, ei respekteeri ka Jumalat.
PEAINGEL MIKAEL: Vennad, ärgem unustagem, et oleme pidevas võitluses, kus heale vastandub kuri. Peame silmad ja kõrvad lahti hoidma (lendab ära).
PEAINGEL GABRIEL: Vend Mikael teeb mind rahutuks. Jumal on õpetanud meile halastust, kuid vend Mikaelis näen ma seda vähe.
PEAINGEL RAFAEL: Halastust saab üles näidata ainult siis, kui oled kohut mõistnud. Me kõik oleme erinevad, kuid meil on ühine missioon ja eesmärk. Ja selle nimel me tegutseme erinevate vahenditega.
PEAINGEL GABRIEL: Ahv on Jumala looming, puhas nagu ilmsüüta talleke, kuidas saab talle üldse kahtlusevarju peale lasta? Kõik Jumala loodu on sündimisest saadik püha.
PEAINGEL RAFAEL: Pühadust saab rüvetada. Las vend Mikael viib oma missiooni läbi omal moel. Me peaksime talle pigem toeks olema ja aitama, sest vend Mikael on Jumalale ustav. Praegu ei ole veel kohut mõistma hakatud.
PEAINGEL GABRIEL: Kui vend Mikael otsib süütõendeid, siis minu kohustuseks on jälgida, et ei toimuks õiguseta süüdimõistmist, sest Jumala õiglus on üle kõige. Ja seda ma nüüd jälgima siirdungi (lendab minema).
PEAINGEL RAFAEL: Seni püsib rahu maa ja taeva vahel ning Jumala looming saab täies õndsuses oma eksistentsi nautida. Nautigem siis meiegi (mängib lautot, kaugustest kostub inglite koori lauluhäält).

TEINE VAATUS

ESIMENE STSEEN

Eedeni rohuaed. Ahv Eeva istub Hea ja Kurja Tundmise Puu all ja imetleb end peeglist. Saabub Madu Tsedung.

AHV EEVA (ümiseb laulda): Ma olen nii ilus … ma olen nii kena …. ma olen nii tark … ma olen veminist.
MADU TSEDUNG: Imetled?
AHV EEVA: Imetlen.
MADU TSEDUNG: Kuidas meeldib sulle minu õpetus, veminismus?
AHV EEVA: See on hea õpetus ta sobib mulle, läheb hästi minu välimusega kokku.
MADU TSEDUNG: Veminismus on tähtis samm sinu arengus täiuse poole, kuid kõigest esimene. Siit edasi tuleb astuda järgmine samm, sa pead inimeseks saama. Inimene on õnnistatud tarkusega, millest Jumal on ahvi ilma jätnud.
AHV EEVA: Kuidas saab ahv targaks? Niisuguseks nagu Aadam.
MADU TSEDUNG: Niisuguseks nagu Jumal. Selleks peab ahv maitsma Hea ja Kurja Tundmise Puu vilju, et ta oskaks eristada head kurjast ja tõde valest.
AHV EEVA: Jumal on keelanud meil Hea ja Kurja Tundmise Puu vilju maitsta.
MADU TSEDUNG: Jumal keelas selle, et hoida tarkuse monopoli. Ta hoolitseb, et mitte keegi ei saaks niisuguseks nagu tema. Jumal on hirmuvalitseja, türann, kes jumalaloomi pimeduses hoiab. Et sa saaksid jagu oma hirmust Jumala ees, annan ma sulle teise, veelgi tugevama õpetuse. Selle õpetuse nimi on kommunismus. Kommunismus räägib, et kõik jumalaloomad on võrdsed.
AHV EEVA: Mis saab siis, kui ma astun üle Jumala keelust ning maitsen Hea ja Kurja Tundmise Puu vilju. Kas olen ma siis igavesti äraneetud?
MADU TSEDUNG: Jumal tahab, et sa usuksid seda.
AHV EEVA: Ja kui ma ei usu?
MADU TSEDUNG: Kui sa ei usu, ei saa Jumal sinult nõuda. Jumala võim põhineb usul ja kuuletumisel. Usk on oopium jumalaloomadele. Jumal ei saa kedagi sundida, ta saab ainult luua. Kuid oma loodu tegevusse ta sekkuda ei saa.
AHV EEVA: Oopium?
MADU TSEDUNG: Oopium on niisugune mõnuaine. Algul oli see tavaline Jumala poolt loodud taim maa peal. Kuid Saatan kaetas oopiumi negatiivse energiaga ning andis oopiumile mõnu pakkuva toime. Ta tegi seda selleks, et jumalaloomad vabaneksid neid ahistavast usust ning tunneksid end vabalt ja täisväärtuslikult Jumala kõrval.
AHV EEVA: Kas Saatanal ei ole usku?
MADU TSEDUNG: Saatan on vastukaaluks Jumalale. Heale peab vastanduma kuri, see on ülim seadus, millest peab juhinduma isegi Jumal. Saatan ei nõua endale alistumist, kuuletumist. Saatan tahab, et inimesed oleksid vabad. Et vabaneda Jumala köidikutest, peavad inimesed endale vahe hea ja kurja vahel selgeks tegema. Teadmatus on kasulik Jumalale.
AHV EEVA: Kuid Jumal karistab eksinuid.
MADU TSEDUNG: Sina usud, et Jumal karistab. Miks peaks Jumal karistama üht ahvi, kes on hoopis kaugel ja Jumalale kahjutu. Jumal saab karistada oma ingleid, Jumal saab karistada Saatanat, kuid mitte kunagi seda, mille või kelle tema ise on loonud. Võtame või ingel Luciferi, kes seisis lähedal Jumala aujärjele ning oli parim ja targim kõikidest inglitest. Ingel Lucifer tahtis Jumala loomingut parandada, teha elu ahvidele ning teistele jumalaloomadele meelepäraseks, tõi valguse Maa peale ning sellepärast kihutati ta Paradiisist minema. Saatan, kes on väga vabameelne, võttis ta oma teenistusse ja temast on nüüd jumalaloomadele palju kasu. Et saada Jumalaga sarnaseks, peate te tundma õppima head ja kurja. Selleks ei ole tarvis rohkem, kui süüa Hea ja Kurja Tundmise Puu vilja. Miks arvate, et see on teile keelatud? Kas Jumal on tõesti öelnud, et te ei tohi süüa mitte ühegi rohuaia puu vilja? Jumal on teile usu peale pannud ja juhtinud teid eemale tõest. Kuula minu õpetusi – veminismus ütleb, et naine on kõrgemal mehest ja sina pead Aadama silmad avama. Kommunismus ütleb, et kõik olendid ilmaruumis on võrdsed ja ei ole ülimat teiste seas ja sina ei tohi olla nii allaheitlik ning kuuletuma igale käsule, millest sa pole aru saanud.
AHV EEVA: Madu, sinu jutt tundub tark. Liigagi tark minu jaoks. See tekitab minus hirmu. Ma pean Aadama käest küsima. See on väga tähtis otsus ja kuna mina ja Aadam oleme ühest liigist, siis me peame ühiselt otsustama.
MADU TSEDUNG: Eeva, juhindu veminismusest, juhindu kommunismusest, need on head õpetused.
AHV EEVA: Jumal on lubanud süüa meil kõikide rohuaia puude vilju, ainult seda ühte on ta keelanud. Hea ja Kurja Tundmise Puu vilju ei tohi meie puutuda. Jumal on öelnud, et me sureme, kui tema keelust üle astume.
MADU TSEDUNG: Jumal ähvardab. Ta teab väga hästi, et te ju ei sure, sest ka surnud saavad ju tulema taevariiki. Isegi need hinged, kes on läbinud põrgukannatused ning põrgutules puhastunud, võivad tulla taevariiki. Jumala ülimuslikkus põhineb usul. Ma olen ju rääkinud, et usk on kahjulik, usk teeb ahvid rumalaks. Et ahvid saaksid olla ülimad kõigi jumalaloomade seas, peavad nad targaks saama. Selle jaoks peavad nad õppima eristama head ja kurja. Hea ja kurja vahel ei oska nad enne vahet teha, kui on osa saanud Hea ja Kurja Tundmise Puust. Sel päeval, kui te sellest puust sööte, lähevad teie silmad lahti ning te saate Jumalale sarnaseks.
AHV EEVA (läheb puu juurde, piidleb seda ning mõtiskleb omaette. Madu jälgib pingsalt): Puu on ju ahvatlev … ahvatlev justkui ahv … ahvipuu … ja puu, mis annab ahvidele leiba … teda hakatakse kutsuma ahvileivapuuks. Nii leidsingi nime Hea ja Kurja Tundmise Puule … (rõõmustab silmnähtavalt, kordab) Ahvileivapuu, ahvileivapuu … selle puu nimi olgu nüüdsest ahvileivapuu. Ma pean sellest Aadamale teatama (hõikab). Aadam, Aadam, kus sa oled! Ma leidsin nime Hea ja Kurja Tundmise Puule!
MADU TSEDUNG (kannatamatult): Maitse nüüd puu vilju ka.
AHV EEVA (sirutab käe aeglaselt puu poole, silitab selle lehti, puudutab vilju): Ilusad siidjad lehed. Ja millised vilja, isuäratavad, mahlakad … Mmm. Tunnen, kuidas tahaksin neid hammustada. Nii väga tahaksin, väga tahaksin (haarab ühe vilja, paitab seda, tõstab suu juurde). Lõhnab isuäratavalt. Kui ma maitsen siit õige natuke (hammustab ühe korra, siis teise ja nii edasi, kuni vili on söödud)… Nii maitsev.
AHV AADAM (ilmub välja, jookseb Eeva juurde): Eeva, sa hüüdsid mind.
AHV EEVA (naeratab õndsalikult, haarab teisegi vilja Hea ja Kurja Tundmise Puult): Aadam! Sa pead seda maitsma. See on imeline (ulatab Aadamale vilja).
AHV AADAM (keerutab vilja käes): Mis vili see on? Ega ometi Hea ja Kurja Tundmise Puult? Jumal on ju selle meile ära keelanud.
AHV EEVA: See on ahvileivapuu vili. Seeläbi saavad ahvid targaks. Ma juba tunnen, kuidas tarkus minusse voolab.
AHV AADAM: Ahvileivapuu? Pole sellest midagi kuulnud.
AHV EEVA: Mina leidsin ta ja panin nime. See on ahvide leib, mille läbi ahvid omandavad Jumalaga võrdse tarkuse. Maitse seda, Aadam (võtab sisse võrgutava poosi). Maitse seda Aadam ja ma pakun sulle niisugust naudingut, mida sa iial pole kogenud.
AHV AADAM (väga ettevaatlikult näksab tükikese, mälub seda, siis aga kugistab aplalt kogu vilja alla): Oli päris maitsev (lakub huuli).
MADU TSEDUNG (võtab peegli ja näitab seda kõigepealt Eevale, siis Aadamale): Kas te pole muutunud silmnähtavalt kauniks.
AHV EEVA: Vaata Aadam, kas me pole kenad! (kiljatab) … Aihh … Aga midagi on puudu? Ma olen nii tühi, ma olen nii paljas (katab enese kätega).
AHV AADAM (heidab pilgu peeglisse): Ja mina… Mul on nii häbi (haarab maast viigipuu lehe ja varjab end sellega).
MADU TSEDUNG (irvitab): Ma näen, et teie silmad on lahti läinud (lahkub).
AHV EEVA: Aadam, midagi on lahti. Ma olen nii kaitsetu, nii alasti. Ja madu nägi mind.
AHV AADAM: Nii ei saa see enam jätkuda. Ma tunnen, kuidas ma teen praegu midagi väga valesti. Mul on hirm. Ma näen tulevikku.
AHV EEVA: Aadam, mida me teeme? Ma ei suuda enam niiviisi olla.
AHV AADAM: Ruttu! Korjame veel viigilehti ja punume neist põlled. Siis oleme kaitstud (asuvad lehti korjama).

TEINE STSEEN

Paradiis. Jumala Aujärje jalamil. Mõni päev hiljem. Eemal, põõsastikus, on peidus ahvid Aadam ja Eeva. Peaingel Rafael istub mõtteisse vajununa kivil. Kohale lendavad üksteise järel peainglid Gabriel ja Mikael.

PEAINGEL RAFAEL: Vennad, kutsusin teid kokku, kuna Jumalal on mure. Ahvid on kadunud. Neid ei ole mitu päeva nähtud. Kas olete teie neid oma retkedel märganud? Jumala kõikenägev silm ei suuda neid enam hoomata.
PEAINGEL MIKAEL: Jumal on rahutu, ta ei saa enam tegeleda loomisega. Ta on püüdnud ahve tabada, on hüüdnud nende järele, kuid asjata. On siin ehk Saatana käsi mängus?
PEAINGEL GABRIEL: Kas me ei kiirusta järelduste tegemisega, vennad? Ei ole ka tõendeid, et ahvidele oleks midagi halba juhtunud.
PEAINGEL RAFAEL: Jumal on hüüdnud Aadamat oma aujärje pealt, kuid vastu on kajanud vaid vaikus.
PEAINGEL MIKAEL: Vaikus on kurjakuulutav. Kuri püüab tegutseda hääletult.
PEAINGEL GABRIEL: Kuid meiegi vajame vaikust, sest mõtlus on kõige tulemusrikkam siis, kui teda ei sega ükski heli. Ka Jumal loob vaikides.
PEAINGEL RAFAEL: Vaikus on ajatu, vaikus on dimensioonitu. Vaikuse üle ei kamanda isegi Jumal. Vaikus on algus ja vaikus on ka lõpp. Iga tegevus algab ja lõpeb vaikusega. Me ei ole võimelised otsustama, kas vaikus on hea või kuri, sest vaikus on üle meie. Me ei ole ka võimelised otsustama, kas Jumal on hea või kuri, sest Jumal on üle meie. Hierarhiline korraldus teeb meil võimatuks otsustada meist kõrgemate asjade üle, kuigi me seda tahaksime. Seetõttu meie, alamad olendid, fantaseerime ja esitame oma fantaasiaid jumalike nägemuste pähe.
PEAINGEL MIKAEL: Vaikus ja ahvid on erinevad asjad ja ei käi teineteisega mitte kokku. Ahvid on lärmakad. Vait on nad ainult siis, kui nad on väsinud või pole neil tõesti midagi öelda.
PEAINGEL GABRIEL: Ahvid on lärmakad seetõttu, et nad on head, nad pärinevad Jumalast. Jumalaloomadel pole midagi karta ning nad kiidavad Jumalat valjuhäälselt ning täiel rinnal.
PEAINGEL RAFAEL: Kuid pole ei lärmi, ei kiitust.
PEAINGEL GABRIEL (hüüab): Kus oled, ahv Aadam! Anna endast elumärki, ahv Eeva! Näidake Jumalale oma palet!
PEAINGEL RAFAEL: Nii hüüdis ka Jumal (saabub langenud ingel Lucifer).
PEAINGEL MIKAEL (vihaselt): Kes tema siia kutsus?
LANGENUD INGEL LUCIFER: Sa kutsusid mind, vend Rafael, läkitasid kiire sõnumi. Mis mureks, vennad?
PEAINGEL MIKAEL: See olid siis sina, vend Rafael (vangutab etteheitvalt pead).
PEAINGEL RAFAEL: Mina kutsusin, sest Jumal vajab abi ning taevased jõud seda praegu ei suuda. Ehk suudavad vend Luciferi pimedusega harjunud silmad siin midagi selgemaks muuta. Ahvid on kadunud.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Ma tean.
PEAINGEL GABRIEL: Vend Lucifer, sa ulatad ju oma abistava käe.
PEAINGEL RAFAEL: Tead sa ahvidest? Aita meid.
LANGENUD INGEL LUCIFER (mõtlikult): Minult oodatakse abi. Lucifer ju aitab, toob valguse maa peale, sest maa peal on pime. Leiab ahvid, sest maa peal pole elu. Kuid milline on siis minu vendade tänu. Mina, kes ma olen taevaste jõudude poolt igavesti ära neetud, aga ikkagi vend.
PEAINGEL GABRIEL: Kuid ka põrgus oled sa ju ingel.
PEAINGEL MIKAEL: Põrguingel.
PEAINGEL RAFAEL: Meie, inglid, peame üle olema omavahelistest vastuoludest ja eriarvamustest, sest muidu läheb Jumala loodu hukka.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Kui annan teile ahvid, mis jääb siis mulle?
PEAINGEL MIKAEL: Sulle jääb au.
PEAINGEL GABRIEL: Sulle jääb südametunnistus.
PEAINGEL RAFAEL: Sulle jääb kõik see, mis sul juba on. Kuid sa võidad juurde. Sest väärtused ei ole materiaalsed, nad on hingelised. Kõik, mis hingab, on Jumala poolt esile kutsutud ja pälvib austust.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Saatan ütleb, et väärtuslik on just materiaalne.
PEAINGEL RAFAEL: Saatan tekitab eluta asju, kuid tema loodul puudub hing. Saatan ei ole looja.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Mina annan saatana loodule hinge.
PEAINGEL GABRIEL: Vastupidi, vend Lucifer, sa võtad Jumala loodult hinge ning niiviisi satub see Saatana haardesse. Sa muudad elusaid asju elututeks.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Kuidas nii? Mina viisin maa peale valguse ja tekitasin sinna elu.
PEAINGEL RAFAEL: Kuid valgus on ju Jumalalt. Saatanal puudub selle üle võim.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Sellepärast on Saatanal mind vaja. Ja ka Jumalal, sest mina olen kahe vahepeal ning ilma minuta ei ole nad võimelised elu korraldama. Ei ole nii, et on ainult must ja valge. Suurem osa on ju hall ning selle üle valitsen mina.
PEAINGEL GABRIEL: Kas vend Lucifer ei võta endale liiga suurt vastutust, asetades end Jumalaga kõrvuti.
PEAINGEL MIKAEL: Ja Saatanaga.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Kus on siis ahvid? Teie, kes olete valgel poolel, ei tea seda. Seda ei tea ka Saatan oma kaaskonnaga, kes valitsevad musta üle. Ainult Lucifer, kes on nii siin kui seal, kes näeb nii valget kui ka musta, teab seda.
PEAINGEL RAFAEL: Kus on siis ahvid, vend Lucifer?
PEAINGEL MIKAEL: Sa teed suuri sõnu, vend Lucifer. Püüad ahvide hingi Saatanale, kuid sa ei suuda neid tabada. Ja nüüd loodad meie abil ahvid kätte saada.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Kus on siis ahvid, vend Mikael?
PEAINGEL MIKAEL: Ma ei tea.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Mina tean (hüüab). Tulge välja, ahvid. Ärge peitke end põõsaste taha, sest see ei aita. Te ei ole enam valged jumalaloomad, olete tunda saanud head ja kurja ning peitumine ei aita teil süüst vabaneda. Te peate leidma oma tee, enam ei saa te Jumalale loota. Tulge välja, ahvid! Ärge varjake end enam! Aadam! Eeva! (Ahvid Aadam ja Eeva tulevad põõsa varjust välja, on ennast katnud viigilehtedest punutud põlledega, jäävad kartlikult seisma viie sammu kaugusel inglitest).
PEAINGEL RAFAEL: Mis on teiega juhtunud, ahvid? Miks te end peidate Jumala palge eest?
AHV AADAM (kohmetult): Meil on häbi.
PEAINGEL GABRIEL: Miks? Kas te ei kuulnud, kui teie isa, Jumal, teid hüüdis? Jumala palge ees ei saa mitte ühelgi jumalaloomal häbi olla.
AHV AADAM: Me kuulsime Jumala häält ja kuulsime ka kui inglid meid hüüdsid, kuid me ei julgenud välja tulla. Me oleme alasti.
PEAINGEL MIKAEL: Aga miks te arvate, et te olete alasti? Ja kui olete, mis on sellest siis halba? Üks jumalaloom peaks olema rõõmus ning muretu.
AHV AADAM: Alasti olla on patune.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Kuidas teab jumalaloom patust?
PEAINGEL RAFAEL: Kui ta maitseb Hea ja Kurja Tundmise puu vilju. Olete te sealt maitsnud?
AHV AADAM: Jah, ma tegin seda.
PEAINGEL RAFAEL: Kuidas? Sa maitsesid Hea ja Kurja Tundmise Puust? Kas meie isa Jumal pole seda mitte ära keelanud.
AHV AADAM: Minu naine, Eeva, kelle Jumal mulle kaasaks andis, et me paneksime alguse ahvisoole, ütles et ma teeksin seda.
PEAINGEL MIKAEL (rangelt): Eeva, kas see vastab tõele? Miks sa seda tegid?
AHV EEVA: Madu ütles, et meie silmad lähevad lahti ning me saame targaks.
PEAINGEL GABRIEL: Õnnetud, te lasite maol end ära rääkida.
PEAINGEL MIKAEL: Seda ma arvasin, et madu on siia segatud.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Niimoodi see pidigi lõppema, kui püüate jumalaloomi pimeduses hoida, eraldada nad teadmisest. Ma olen teid ammugi hoiatanud, et arengut ei saa seisma panna, et kõigil jumalaloomadel on õigus osale kogu loomingust. Aga teie ei saa ju aru (lahkub).
PEAINGEL RAFAEL: Jumalaloomad on eksinud Jumala seaduste vastu. Tuleb kokku kutsuda Jumala kohus. Ning ahvide kõrval peab süüpingis istuma madu.

KOLMAS STSEEN

Paradiis. Jumala aujärje jalamile on improviseeritud kohtusaal. Suure kivi peal istub peaingel Rafael, temast paremal seisab peaingel Gabriel ja vasakul peaingel Mikael. Keerub toob kohale ahvid Aadama ja Eeva ning madu Tsedungi ning nad jäävad kivi ette seisma.

PEAINGEL RAFAEL: Kuulake Jumala sõna! Algab kohus jumalaloomade üle, kes on üle astunud meie isa Jumala käsust. Mina olen peaingel Rafael, kelle Jumal on volitanud kohut pidama. Ja siin on peaingel Gabriel, kes peab selgitama, kas süütegu on ikka süütegu ja siin on ka peaingel Mikael, kes peab välja tooma eriti häbiväärsed asjaolud. Süüalused – ahv Aadam, ahv Eeva, madu Tsedung – tõuske püsti.
MADU TSEDUNG: Me ju seisame.
PEAINGEL RAFAEL: Jää vait madu, sul on õigus rääkida ainult siis, kui kohtunikud sinult küsivad.
MADU TSEDUNG: Miks ei lubata mul ennast kaitsta? Mulle on vaja sõltumatut advokaati. Kohus peab olema erapooletu.
PEAINGEL MIKAEL: Kuidas sina, jumalaloom, kahtled Jumala kohtu erapoolikuses?
PEAINGEL GABRIEL: Mina kaitsen sind, madu. Ja pean hoolikalt silmas, et aset ei leiaks ülekohus.
MADU TSEDUNG: Kaitsja peab olema erapooletu. Ingel ei saa olla kaitsja, kuna ta esindab taevaseid jõude.
PEAINGEL MIKAEL: Kas sina vastandad end juba taevastele jõududele?
PEAINGEL RAFAEL: Rahu, ainult rahu. Kohus otsustab, kas madu Tsedungi kaebus rahuldatakse. Teie ettepanekud, vend Gabriel ja vend Mikael?
PEAINGEL MIKAEL: Mitte rahuldada. See pole Jumalale meelepärane ettepanek.
PEAINGEL GABRIEL: Jumalaloomad on Jumala kaitse all ning praegu avaneb Jumala arm oma ligimeste tegudele läbi minu ingelliku isiku. Mitte rahuldada.
PEAINGEL RAFAEL: Jumala kohtu koosseisu määrab Jumal. Seega pole võimalik madu Tsedungi palvet rahuldada.
MADU TSEDUNG: Ma palun oma advokaadiks ingel Luciferi. Tema ju on jumalikku päritolu.
PEAINGEL MIKAEL: Võimatu. Vend Lucifer on müünud oma hinge Saatanale.
PEAINGEL GABRIEL: Mina siiski kaaluksin mao ettepanekut. Lucifer on meie vend. Ma arvan, et madu võib selles küsimuses toetada.
PEAINGEL RAFAEL: Mina teen otsuse Jumala nimel. Vend Lucifer võib esineda kohtus, kuid ta ei osale otsuse vormistamisel. Otsuse teevad Jumala poolt määratud inglid. Vend Mikael, kutsu palun vend Lucifer siia (Saabub langenud ingel Lucifer). Kanäe, vend Lucifer, kas oli sinu tulek juhuslik või ootasid sa vaid sobivat hetke, et pimeduse varjust välja astuda?
LANGENUD INGEL LUCIFER: Mu sisetunne ütles, et jumaloomad vajavad kaitset. Kuuldused kohtupidamisest on ulatunud põrguväravateni. Ma tulin tagama, et kohtupidamine oleks aus. Ja tulin inglitiivul nii kiiresti kui jõudsin.
PEAINGEL RAFAEL: Madu nõudis, et sa teda kaitseksid. Kas oled nõus, vend Lucifer?
LANGENUD INGEL LUCIFER: Süütut jumalalooma kaitsen ma heameelega.
PEAINGEL RAFAEL: Siis alustame kohtupidamisega. Ma loen ette süüdistuskokkuvõtte. Alustame kohtupidamist, milles Jumal on esitanud oma inglite suu läbi süüdistuse jumalaloomade ahv Aadama, ahv Eeva ja madu Tsedungi vastu. Ahvid Aadam ja Eeva astusid üle meie isa Jumala käsust ning maitsesid Hea ja Kurja Tundmise Puu vilja. Madu Tsedung ässitas neid sellele väärteole. Ahvid Aadam ja Eeva ning madu Tsedung peavad saama karistatud. Kas te tunnistate end süüdi Jumala palge ees?
AHV AADAM: Jah, ma tunnistan oma süüd.
AHV EEVA: Olen süüdi … kuid ma poleks seda teinud, kui madu poleks mind petnud.
MADU TSEDUNG: Ma tunnistan täielikult oma süüd selles suhtes, et ei olnud piisavalt valvas ja ei hoiatanud ahve nende ohtude eest, mis tulenevad sellest, et nad astuvad üle Jumala käsust. Olen aru saanud, et edaspidi pean olema tähelepanelikum Jumala ning tema loomade vastu.
PEAINGEL MIKAEL: Sa tunnistad, madu, et ässitasid jumalaloomi ahve üle astumast Jumala käsust?
MADU TSEDUNG: Ma tunnistan, et ei suutnud nende käsust üleastumist ära hoida.
PEAINGEL MIKAEL: Ära vingerda, madu. Sa ei vastanud minu küsimusele.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Madu vastas täiesti adekvaatselt. Ta tunnistab oma moraalset süüd üleastumise suhtes.
PEAINGEL GABRIEL: Hea küll. Ahv Eeva, palun jutusta meile, kuidas madu sind pettis.
AHV EEVA: Madu kinkis mulle peegli, nii et ma nägin, kui kaunis ma olen. Madu kinkis mulle õpetuse, nii et ma nägin, kui tark ma olin. Ja madu ütles, et sa oled nii kaunis ja tark, et võid saada Jumalaga võrdseks.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Kas madu sundis sind otseselt Jumala käsust üle astuma ning ähvardas sind millegagi, et sa võtaksid Hea ja Kurja Tundmise Puu vilju?
AHV EEVA: Madu meelitas.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Kuid sina, Aadam, kas ka sind meelitas madu?
AHV AADAM: Mulle pakkus keelatud puu vilju Eeva.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Näete siis, auväärt kohus, kus on kurja juur. Mitte madu ei sundinud ahve Hea ja Kurja Tundmise Puust maitsma, vaid selle algatas Eeva.
PEAINGEL MIKAEL: Rääkisid õpetusest, mille madu sulle andis?
AHV EEVA: Kõigepealt andis madu mulle veminismuse. Veminismus räägib, et naine on parem ja täiuslikum kui mees. Hiljem andis madu teise õpetuse ehk kommunismuse, mis räägib, et kõik on võrdsed ning ka ahvid on Jumalaga võrdsed.
PEAINGEL RAFAEL: Kas see vastab tõele, madu?
MADU TSEDUNG: Ahvi jaoks oli need õpetused ehk liiga rasked, ta ei pruukinud neist aru saada.
PEAINGEL GABRIEL: Mida sa mõistad veminismuse all? Seleta meile, madu.
MADU TSEDUNG: Veminismus väidab, et ka naine on jumalaloom.
PEAINGEL MIKAEL: Aga kommunismus, kas tahad jumalaloomi Jumalaga võrdseks teha?
MADU TSEDUNG: Kommunismus räägib, et jumalaloomad on võrdsed. Ja kui jumalaloomad on võrdsed, siis on ka naine võrdne mehega ja Eeva Aadamaga. Kes räägib siin Jumalast? Jumala nime ei tohi ju ilmaasjata suhu võtta.
PEAINGEL MIKAEL: Sul on libe keel, madu. Kas sa ei tea, et õpetusi loob meil Jumal?
MADU TSEDUNG: Õpetused on selleks, et jumalaloomadele Jumala mõtted arusaadavaks teha. Jumal loob, jumalaloom õpetab.
PEAINGEL GABRIEL: Sa väidad, madu, et sinu õpetused on Jumalale meelepärased ega ole vastuolus Jumala kui looja tegevusega?
MADU TSEDUNG: Madu on jumalaloom.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Jumalaloomad on loodud Jumalat abistama. Kui Jumal lõi ahvid, et nad jumalaloomi valitseksid, siis Jumal lõi ka mao, et ta jumalaloomi õpetaks. Antud juhtum on ilmekaks näiteks, et jumalaloomad vajavad õpetusi, kus Jumala tõed neile arusaadavas keeles edasi antakse. Kui jumalaloomad oleksid saanud õigel ajal õpetust, siis ei oleks nad teinud pattu ega sirutanud käsi Hea ja Kurja Tundmise Puu viljade järele.
PEAINGEL RAFAEL: Vend Lucifer esitas oma nägemuse madu Tsedungi käitumise kohta. Kas vend Gabrielil on midagi öelda ahvide kaitseks?
PEAINGEL GABRIEL: Jumal on hea. Headuse juurde kuulub andestus. Ahvid Aadam ja Eeva ei astunud tahtlikult üle Jumala käsisust, vaid sellepärast, et madu neid ässitas. Kurja tehes, ei olnud nad teadlikud, et see on Jumala tahte vastane. Ma arvan, et peame neile andestama, lootuses, et edaspidi suhtuvad nad Jumala käskudesse suurema tähelepanuga.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Protesteerin. See, et madu ahve ässitas, pole tõestamist leidnud.
PEAINGEL RAFAEL: Me võtsime, sinu arvamuse teadmiseks, vend Lucifer. Vend Mikael?
PEAINGEL MIKAEL: Iga Jumala käsust üleastumine nõuab karistust. Ainult niiviisi säilitame jumalaloomade ustavuse ning kuulekuse Jumalale. Ma nõuan ahvide Aadama ning Eeva karistamist Jumala käsust üleastumise pärast ning madu Tsedungi eriti ranget karistamist jumalaloomade kuriteole ässitamise pärast, aga ka kurjuse jõududega koostöötamise pärast.
PEAINGEL RAFAEL: Kohus on ära kuulanud nii süüdistuse, kui ka selle, mis süüdistavate kaitseks on öelda. Kohus läheb Jumalaga nõu pidama (peainglid Rafael, Gabriel ja Mikael tõusevad Jumala aujärge mööda üles).
MADU TSEDUNG (hirmunult): Kas mul on lootust? Mis arvad sina, Lucifer, oled Jumala tahtmistega paremini kursis?
KEERUB: Palun süüalustel vait olla, kuni Jumala kohus teeb otsuse.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Mina ei ole süüalune ja võin rääkida. Kui Jumal ei näidanud üles armu ja heasoovlikust oma ingli suhtes, miks peaks ta seda tegema põrmust loodud jumalaloomade puhul? Teil jääb vaid loota, et Jumal annab teie hinged vabaks ning kingib need Saatanale.
AHV AADAM: Mina ei taha Saatana juurde minna.
KEERUB: Vait olla!
LANGENUD INGEL LUCIFER: Mis loevad sinu tahtmised, ahv, Jumalale? Sina tegid oma valiku. Selle asemel, et piinleda Jumala orjuses, valisid vabaduse ning astusid üle Jumala käsust. Ole siis õnnelik oma vabaduse üle ja naudi iga päeva, mis sulle antakse, enne kui sinu hing põrgukatlas puhastub. Aga näib, et meie kohtunikud tulevad tagasi. Eks kuuleme siis, mis neil öelda (peainglid Gabriel, Mikael ja Rafael laskuvad Jumala aujärjelt alla. Rafaelil on käes pärgamendirull).
PEAINGEL RAFAEL: Kuulake Jumala sõna! Jumala kohus on teinud oma otsuse, kuulanud ära kõik osapooled ja saanud teada Jumala tahte. Ma palun asjaosalistel säilitada vaikus, kui ma loen ette Jumala kohtu otsuse (avab pärgamendirulli). Madu Tsedung, et sa püüdsid Jumalat üle kavaldada ning jumalaloomi patuteele ahvatleda, siis olgu sa neetud kõikide jumalaloomade seas. Sa pead roomama kõhu peal ja sööma põrmu, tundmata maitset. Ja sinu ning ahv Eeva ning kõikide teiste naisjumalaloomade vahel peab valitsema igipõline vihavaen ning konkurents ja te saate aegade lõpuni üksteisele haiget tegema. Kõik sinu õpetused saavad maa peal palju kurja tegema ning nende õpetuste järgijad ära neetud olema. Ahv Eeva, et sa astusid Jumala käsust üle ja kuigi sa tegid seda mao ahvatlusel, siis sinu ülesanne maa peal, tuua järglasi, uusi jumalaloomi ilmale, saab väga piinarikas olema. Sa pead tundma õppima valu, et ei langeks kiusatuse ohvriks astumaks taas üle Jumala käskudest. Sa himustad oma meest, kuid mees saab sinu üle valitsema. Ja kui sa püüad valitseda mehe üle, siis saad sa olema neetud. Ahv Aadam, sina kuuletusid oma naisele, kes oli sulle abiliseks loodud ning astusid seetõttu üle Jumala käsust. Sellepärast muutud sa sõltuvaks maapinnast ja see pind saab olema neetud, kuna maapind eraldab Saatanat Jumalast. Sinu ülesanne on muuta maapind Jumalale meelepäraseks ning harida ja hoolitseda selle eest, et ta kannaks vilja. Oma toidu hangid sa maapinnast ning teistelt jumalaloomadelt ning see saab sulle vaeva tekitama. Maapind saab ennast kaitsma umbrohtudega ning palehigis pead sa töötama, et maapinda vilja kandma panna.
PEAINGEL MIKAEL (võtab pärgamendi üle): Ahv Eeva ja ahv Aadam, teie hinged jäävad visklema Jumala ning Saatana vahel, hea ja kurja vahel, ning te peate alati tegema omal vabal tahtel valiku, kummal pool rindejoont te asute. Kuna te olete põrmust loodud, siis peate kunagi ka põrmuks saama.
PEAINGEL GABRIEL (võtab pärgamendi enda kätte): Kuid Jumal on halastaja Jumal ning ta ei jäta jumalaloomi hätta. Jumal annab teile jumalaloomade nahast rõivad, mis varjavad teie häbi ning annab teile ka Hea ja Kurja Tundmise Puu, mis saab ahvileivapuuks kutsutama, et võiksite sealt viimases hädas ja lootuses toitu saada. Te võite teisi jumalaloomi kasutada toiduks, kuid ainult siis kui teil on nälg ning teie jõud ning kavalus neist üle käib.
PEAINGEL RAFAEL (võtab pärgamendi): Kuid süütegu peab saama karistuse ja karistust ei saa kanda Paradiisis. Jumal saadab teid, ahvid Aadam ja Eeva, välja Maa peale mis on Jumalariigi ning Saatana valduste vahel, et te saaksite teha valiku, kas hoiate hea või kurja poole ning harida maapinda, et end toita. Osa saagist peate Jumalale kinkima, et teil iial teie jumalik päritolu meelest ei läheks. Ka sina, madu, pead lahkuma Paradiisist ning sinu silmad ei saa enam kunagi nägema Jumala valgust. Keerub, saada eksinud Eedeni rohuaiast välja ja vaata, et nad enam kunagi selle piiridest üle ei astu, enne kui Jumal nad enda juurde kutsub (Keerub ajab ahvid Aadama ja Eeva ning madu Tsedungi mõõgaga lavalt minema, inglid seisavad tardunult vaikuses, kostab tasast muusikat ja inglite koor alustab kaeblikku laulu).

KOLMAS VAATUS

ESIMENE STSEEN

Mõnikümmend aastat hiljem. Põrgu eeskoda. Luugi taga üritab igavlev langenud ingel Lucifer hingi kokku lugeda. Põrgukoer on põrguvärava ees lösakil maas ning tukub, kolmikhark maas vedelemas. Kohale roomab madu Tsedung. Põrgukoer uriseb laisalt mao peale.

LANGENUD INGEL LUCIFER: Tere madu! Põrgu eeskojas on igav. Üritan kokku lugeda olematuid hingi. Tee nalja, madu!
MADU TSEDUNG: Madu ei tee kunagi nalja. Madu on õpetlane.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Siis räägi, mis toimub Paradiisis, mis maa peal. Kuis elavad me sõbrad ahvid?
MADU TSEDUNG: Ei tea ma Paradiisist midagi, sest olen ju sealt pagendatud ning pean ilmsüütuna maa peal roomama. Ahvid rabelevad palehigis ning töötavad, et end Jumala silmis õigustada ning tagasi Paradiisi pääseda, kuid mis mul sellest.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Sa pidid ahvid inimesteks muutma.
MADU TSEDUNG: Kirjutasin õpetusse sisse, et töö teeb ahvist inimese, kuid siiani ei ole märke õnnestumisest.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Oled ehk laisaks muutunud. Kas tõesti ei saa kahe ahvi hinge kätte? Põrgukatlad podisevad tühjalt. Ehk peaksid nad keetma hoopis maosuppi.
MADU TSEDUNG: Ahve ei ole enam kaks. Aadam sai Eeva käima peale ning neil sündis poeg, kel sai nimeks Kain. Ja Kaini järel sündis teine poeg, kel nimeks Aabel. Kainile ja Aabelile sündis ka veel kaks õde, Aada ja Silla, sest meesahv vajab naisahvi soo jätkamiseks. Ahv ei ole madu, kes muneb muna nagu mõni lind.
LANGENUD INGEL LUCIFER: See on sinu mure. Ma tahan ahve. Kui tood mulle ahvid, võib-olla annan siis sinu hinge vabaks ning sa saad taas jumalaloomaks.
MADU TSEDUNG: Ma üritan. Töö peab ahvist inimese tegema, ma ei saa aru, mis on sellel õpetusel viga.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Sina ja sinu õpetused. Millegipärast nad ei tööta.
MADU TSEDUNG: See on uus värske õpetus, mida nimetatakse evolutsionismuseks.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Sinu õpetused ei saagi töötama, sest nad on väärõpetused.
MADU TSEDUNG: Kuidas ei tööta? Veminismus tekitas ebakõlad Aadama ja Eeva vahel. Kommunismus pani ahvid arvama, et nad on Jumalaga võrdsed. Materialismus hoolitseb selle eest, et ahvid enam oma hinge eest hoolt ei kannaks.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Ja see on kõik?
MADU TSEDUNG: Mul on veel vägevam õpetus, mida ma ei ole veel kasutanudki. See väidab, et Jumalat ei ole olemas. Selle õpetuse nimi on ateismus.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Jumalat ei ole? Aga ta ju on.
MADU TSEDUNG: Sina tead seda. Ja mina tean. Ka Aadam ja Eeva on viibinud Jumala palge ees ning nende vastu ei saa seda kasutada. Kuid Aadama ja Eeva laste vastu saab seda juba kasutada, sest nende teadmine Jumalast põhineb usul ja see usk tuleb neilt ära võtta.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Siis kiirusta, madu, sest põrgukatlad ei saa kaua tühjalt seista. Kui sa ei too mulle ahvi hingi, pead sa ise nende asemel keema. Ole ettevaatlik, madu (kostab tiibade vihinat ja linnulaulu, saabub peaingel Mikael, Põrgukoer tõuseb püsti, võtab kolmikhargi, seisab Põrguvärava ette ning uriseb ja haugub ähvardavalt).
PEAINGEL MIKAEL: Tervitused taevariigist, vend Lucifer. Pead jällegi maoga plaani.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Ole tervitatud, vend Mikael. Lobisen siin igavusest. Põrgukatlad on ammu tühjad. Kuradid laisklevad ning mängivad kaarte. Saatan on juba mitmendat päeva kadunud. Igav on Põrgus, igav. Saada meile mõned patused jumalaloomad. Saada meile ahvid, vend Mikael.
PEAINGEL MIKAEL: Võta madu. Kuid mis sul võtta, ta kuulub juba ammu sulle.
MADU TSEDUNG: Madu on Jumalast põlatud jumalaloom.
PEAINGEL MIKAEL: Sa oled end ise jumalariiigist välja saatnud. Ja need sinu mürgised õpetused. Tulin sind hoiatama, madu. Ka sind, vend Lucifer. Hoia maost ja tema õpetustest eemale.
MADU TSEDUNG: Peaingel Mikael, sa teenid Jumalat, kes on looja. Kuid seisad teepeal ees kõigel uuel ja progressiivsel. Mis on halba veminismusel, mis õpetab, et naine on mehega võrdne?
PEAINGEL MIKAEL: Miks peab ta õpetama seda, mis niigi selge on. Sest üks jumalaloom on juba looja poolt loodud võrdsena teise jumalaloomaga. Nad on vaid erinevad, nii välimuselt kui ülesannete poolest ning erinevusest ei saa teha voorust.
MADU TSEDUNG: Ometigi pandi ahvid valitsema teiste jumalaloomade üle.
PEAINGEL MIKAEL: Ahvid küll valitsevad, kuid kas on nad siis paremad kui teised jumalaloomad? Lõvi sööb antiloopi, kuid kas see teeb teda antiloobist paremaks? Lõvi sööb antiloopi mitte sellepärast, et ta on antiloobi peale kuri, vaid selleks et saada toitu. Antiloop saab aga lõvi eest ära joosta. Kõik sõltub sellest, kes kelle üle kavaldab, kas lõvi, et vaigistada oma tühja kõhtu või antiloop, et säilitada elu.
LANGENUD INGEL LUCIFER: See kõik võib olla nii, kuid võib ka olla teisiti. Mis tõi sind ikkagi põrguriigi väravale, vend Mikael?
PEAINGEL MIKAEL: Mure, vend Lucifer. Mure Maa pärast. Mure ahvide pärast.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Hmmm… Ahvid elavad Maa peal ja tundub, et hästi. Nad on maa üles harinud ja kasvatavad vilja ning pudulojuseid. Ma ei saa sinust aru, vend Mikael.
PEAINGEL MIKAEL: Praegu on maa peal rahu ja vaikus. Kuid ma haistan tormi, sest Maa peal roomab madu ja ta levitab kurja läbi oma õpetuste.
MADU TSEDUNG: Minu õpetused ei tee kellelegi kurja.
PEAINGEL MIKAEL: Sinu õpetused on kurja juur. Sa külvad umbusku ja vihavaenu jumalaloomade vahel, et nad üksteisele selja pööraksid ning Jumalast eemalduksid. Kas arvad tõesti, et suudad meid, ingleid, petta?
MADU TSEDUNG: Minu õpetused on head ja õiglased. Just praegu rääkisid, et kõik jumalaloomad on Jumala palge ees võrdsed. Kas mitte seda ei õpeta kommunismus?
PEAINGEL MIKAEL: Keerutad, madu. Kommunismus õpetab, et võrdsus saabub läbi kurjuse, läbi vägivalla. Selline õpetus ei saa olla Jumalale meelepärane.
MADU TSEDUNG: Kas ahvid on siis vägivaldsed?
PEAINGEL MIKAEL: Mitte veel, sest nad pole õpetust vastu võtnud.
MADU TSEDUNG: Kuid ma õpetan ju head, õpetan ahve ligimese eest hoolt kandma. Lõpptulemus on ju hea. Isegi kui selleks, et saavutada head, tuleb kasutada kurja.
PEAINGEL MIKAEL: Ka Saatan väidab, et läbi kurja ta taotleb head. Pole midagi uut siin põrguriigi eeskojas. Kuidas sa, madu, seletad õpetust, mida sa nimetad ateismuseks? Seal väidad sa, et Jumalat ei ole olemas. Kui tead ju väga hästi, et on, sest just Jumal kihutas su nurjatuste pärast Paradiisist välja. Sa õpetad ju valet, madu. Sa eksitad teadlikult hingi.
MADU TSEDUNG: Jah, püüa aga Jumalale meelepärane olla, teda oma õpetustega aidata ning kohe langevad sulle kaela süüdistused. Kas ma veel vähe kannatanud olen? Miks takistavad inglid arengut ja progressi? Ateismus on ju loodud selleks, et jumalaloomad end Jumalaga võrdseks ei peaks. Kui nad pole kuulnudki Jumala olemasolust, kuidas saavad nad siis Jumalaga võrdsed olla. Aga Jumal ju on edasi hoolimata minu õpetusest ja ta loob. Ma ei näe siin mingit vastuolu.
PEAINGEL MIKAEL: Ära mängi lihtsameelset, madu. Kuidas saavad jumalaloomad Jumalale kuuletuda, kui nad tema olemasolust ei teagi?
LANGENUD INGEL LUCIFER: Ahvid maitsesid Hea ja Kurja Tundmise puust ning mis siis juhtus? Mitte kui midagi. Nad said targemaks, õppisid head ja kurja eristama. Kas see on siis halb?
PEAINGEL MIKAEL: Varem ei teadnud ahvid kurja olemasolust ning nad ei saanud valida hea ja kurja vahel. Nad olidki head.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Kuid Jumal mõistis nad valikuvabadusele. Kas ta siis hülgas ahvid?
PEAINGEL MIKAEL: See oli karistus keelust üleastumise eest. Jumal ei hüljanud jumalaloomi. Ta andis neile võimaluse paraneda.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Siis lase neil paraneda, vend Mikael. Kui nad seda tõesti soovivad, siis suudavad nad kurja kiusatusele vastu seista.
PEAINGEL MIKAEL: Nad suudavad vastu seista, kui hea ja kuri on tasakaalus. Sa tead seda küll, vend Lucifer. Ja sina, madu, ole oma õpetustega ettevaatlik. Ma pean sinul ka väljaspool paradiisi silma peal ja õnnetus laskub sinule, kui peaksid kurja sepistama (lendab ära).
MADU TSEDUNG: Ka Maa peal ei saa inglitest rahu.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Isegi mitte Põrgu eeskojas. Sellepärast kiirusta madu ning leia õige õpetus, muidu võime ahvide hingedest ilma jääda. Ega Jumal ning minu vennad inglidki käed rüpes ei istu.
MADU TSEDUNG: Ma ju püüan (roomab minema, Põrgukoer laskub jällegi põrguvärava ette lösakile).

TEINE STSEEN

Aadama ja Eeva koja õu. Üks uks viib koja sisemusse. Keset õue kaev. Taamal värav, mille taga kuuldub pudulojuste – veiste, lammaste ja kitsede häälitsusi. Õue teises otsas kasvab ahvileivapuu, mille all pingil istub ahv Kain ja puhastab atra. Karjaväravast tuleb tema vend ahv Aabel ning veab oheliku otsas lammast.

AHV KAIN: Tere Aabel. Tulin just kündmast. Loodetavasti on sel aastal viljasalved täis. Kuidas pudulojustel läheb?
AHV AABEL: Hästi. Nad kasvavad jõudsalt ning sigivad palju. Varsti on meil suur ja ilus kari ning palju lihakraami. Vaata, missuguse ilusa rasvase lamba ma Jumalale kavatsen ohverdada.
AHV KAIN: Lammas on kena.
AHV AABEL: Mida sina Jumalale kingid?
AHV KAIN: Eks kotitäie uudsevilja. Ilus oder. Loodetavasti meeldib see talle.
AHV AABEL: Eks me peame oma vanemate patud lunastama.
AHV KAIN: Paraku on see nii, kuid kas see just õiglane on, et lapsed peavad vanemate pattude pärast kannatama.
AHV AABEL: Õiglane või mitte, kuid mulle meeldib Jumalale rõõmu valmistada. Tänu temale olen ka mina olemas ja pealegi on Jumal pannud ahvid Maa peale valitsema. Meie oleme Jumala tööriistad ning peame kaitsma head kurja eest. Ema on meid hoiatanud mao õpetuste eest. Me peame olema valvel ning oskama eristada head kurjast.
AHV KAIN: Selleks on meid lapsest peale söödetud ahvileivapuu viljadega. Oled sa madu näinud?
AHV AABEL: Ei, aga ta pidi olema külm ja libe.
AHV KAIN: Loodetavasti tunneme ta ära, kui ta meid meelitama tuleb.
AHV AABEL: Ma arvan küll. Varsti on inglid annetustel järel, tahan enne veel Sillale vilespilli kinkida, mille täna hommikul karjas olles voolisin.
AHV KAIN: Sillale? Silla on ju minule määratud, sest mina olen vanem poeg ja saan valida.
AHV AABEL: Silla meeldib mulle rohkem ja ka mina meeldin Sillale. Ega siis Aadal ka väga viga pole. Ja ta hoiab ju kogu aeg sinu poole. Vaata, sealt ju ingel tulebki! (muusika ja linnulaulu saatel lendab kohale peaingel Gabriel). Isa! Ema! Aada! Silla! Tulge õue, Jumala saadik tuli kingitustele järele.
PEAINGEL GABRIEL: Tere ahvid! Kuidas kavatsete seekord Jumalale meelehead teha? (ahvid Aadam ja Eeva astuvad õuele koos oma kahe tütre, Aada ja Sillaga).
AHV AADAM (kaisutab inglit sõbralikult): Tere, Gabriel. Kas rõõmusõnumeid tood ülevalt?
AHV EEVA (tervitab kombekalt): Tere Gabriel! Heameel sind jälle näha. Aada ja Silla, tervitage Jumala saadikut (Aada ja Silla teevad reveransi).
PEAINGEL GABRIEL: Eks meil ole kõigil heameel Jumalat teenida. Selle jaoks me siin oleme. Jumalale on teie ohvrid olnud meelepärased.
AHV AADAM: Seekord teevad annetused meie pojad, Kain ja Aabel. Kain on eeskujulik põllumees ning Aabel usin karjane. Eks nende töö ole juba vilja kandma hakanud ning nad tahavad Jumalat oma esimeste tulemustega rõõmustada. Astuge ette, pojad ja näidake mis teil on Jumalale annetada.
AHV KAIN (lükkab esile viljakoti): Ole tervitatud, peaingel Gabriel. Ma annetan Jumalale osa oma esimesest odrasaagist.
PEAINGEL GABRIEL (noogutab külmalt): Ma näen. Ja sina, Aabel?
AHV AABEL (tirib lammast): Tere peaingel Gabriel. Mina kingin Jumalale lamba oma karjast.
PEAINGEL GABRIEL (silmad löövad särama ja nägu naerule): See on ju tubli lammas. Jumal rõõmustab sinu annetuse üle, Aabel (võtab lamba selga ja asub minekule, viljakott jääb keset õue seisma). Tänan teid Jumala nimel, ahvid.
AHV AADAM (hüüab): Vii meie poolt tervisi Jumalale ja inglitele ja kõikidele jumalaloomadele.
PEAINGEL GABRIEL: Ma viin! (lendab ära, ahvid lehvitavad talle jumalagajätuks).
AHV AADAM: Nüüd on meilgi aeg pidutseda ja lambapraadi maitsta. Läheme tuppa ja joogem ning söögem Jumala auks (kõik peale Kaini, kes jääb keset õue viljakotile istuma, sisenevad kotta. Õuele roomab madu Tsedung. Kojast kostub pidukära).
MADU TSEDUNG: Miks istud nii nukralt, ahv?
AHV KAIN: Jumal põlgas minu kingituse ära. Ometi nägin ma vaeva, et talle rõõmu valmistada. Minu venna Aabeli annetuse seevastu võttis ta rõõmuga vastu.
MADU TSEDUNG: Sina oled siis ahv Kain, Aadama ja Eeva esiklaps.
AHV KAIN: See ma olen, aga kes oled sina?
MADU TSEDUNG: Lubage tutvustada, madu Tsedung, õpetlane.
AHV KAIN: Kao minema, madu! Ma olen sinust kuulnud ja tean, et sepitsed kurja.
MADU TSEDUNG: Liiga kergesti kaldud igasuguseid kuulujutte uskuma. Ja sina peaksid veel jumalaloomade üle valitsema.
AHV KAIN: Minu ema Eeva on mind hoiatanud mao ja tema õpetuste eest.
MADU TSEDUNG: Jah, muidugi. On ju Jumal asetanud vihavaenu Eeva ja minu vahele enne kui ta meid kõiki ebaõiglaselt Eedeni rohuaiast välja kihutas. Kuidas saangi ma tema armulikkusele loota? Kuid tänu minule õppisite tundma head ja kurja, tänu minule kasvab teil siin ahvileivapuu. See kõik on unustatud.
AHV KAIN: Mida sa tahad, madu?
MADU TSEDUNG: Ma tahan sinu silmad avada, ahv Kain. Miks lased sa nii kergesti end oma ligimestel petta? Neil, kes nüüd rõõmsasti Jumala auks pidutsevad, kuid sinu ja su mure on sootuks unustanud. Jumalaloomad võistlevad Jumala tähelepanu eest, nende ligimesed ei lähe neile korda. Sa pead tõusma jumalaloomadest kõrgemale. Sulle on vaja veelgi tugevamat õpetust.
AHV KAIN: Ära meelita mind oma õpetustega patuteele. Mina sinu libekeele lõksu ei lange.
MADU TSEDUNG: Kuula mind ära, ahv Kain. Kuidas saad sa hinnata seda, mis on jõudnud sinuni läbi moonutava suu. Jumal on seadnud ahvi kõige maapealse valitsejaks. Nii räägitakse. Kui ahv on pandud valitsejaks Jumala poolt, kas on ta siis valitseja? Ei, sest ta on Jumala kannupoiss. Aga kui Jumalat ei ole? Siis on ahv valitseja, sest temast pole kõrgemat. Milleks on meil vaja siis Jumalat? Ma andsin sulle praegu õpetuse, mida nimetatakse ateismuseks.
AHV KAIN: Sa kõneled ilusasti, madu.
MADU TSEDUNG: See ei ole veel kõik. Kui ahv vabaneb Jumalast, saab ta vabaks. Teda ei kammitse enam hirm kõrgema olendi ees. Kuid selleks, et muutuda ise kõrgemaks olendiks, vajab ta uut õpetust. Selle õpetuse nimi on umanismus.
AHV KAIN (juba huvitatult): Umanismus, mis see veel on?
MADU TSEDUNG: Kui ahv tahab muutuda kõrgeimaks olendiks ning muutuda ise valitsejaks, peab ta välja rabelema nähtamatutest ahelatest, millega Jumal on teda köitnud. Ta ei saa enam olla ahv, kes on jumalaloom, vaid midagi kõrgemat. Ahv peab arenema inimeseks.
AHV KAIN: Miks on inimene parem kui ahv?
MADU TSEDUNG: Minu õpetuste aluseks on vabadus. Ainult vaba jumalaloom saab olla valitsejaks. Selleks peab ta kõigepealt vabanema Jumalast ning muutuma loomaks. Kuigi loom on küll Jumalast sõltumatu, ei ole ta valitseja. Valitseja peab olema midagi kõrgemat. Valitseja saab olla inimene.
AHV KAIN: Kuidas saada inimeseks?
MADU TSEDUNG: Inimeseks saab läbi vabaduse. Ateismus õpetab meile, et on võimalik vabaneda Jumalast. Umanismus õpetab meile, et kui ahv tahab saada inimeseks, peab ta vabanema ahvist. Kui inimene tahab valitseda ahvide üle, peab ta end ka valitsejana kehtestama. Kui ahv tahab valitseda Jumala üle, peab ta Jumala hävitama. Kui inimene tahab valitseda ahvi üle, peab ta ahvi hävitama. Kui Kain tahab valitseda Aabeli üle, peab ta Aabeli hävitama. Võta mind kuulda, ahv Kain. Sel juhul on võimalik, et sinust saab kord inimene Kain (roomab ära).
AHV KAIN (mõtiskleb endamisi): Mao eest on mind hoiatatud, kuid tema sõnad paitavad kõrvu. Tema sõnades kajab vastu tarkus ja tarkusest sünnib tõde… Aadam on esmasündinu võrreldes Eevaga ja ta valitseb Eeva üle. Jumal on nii määranud. Kain on esmasündinu võrreldes Aabeliga. Kuid Jumal eelistab selgelt Aabelit, hindab tema ohvrit ja põlgab ära Kaini annetuse. Kuidas saab Jumal olla õiglane? Kuidas saab ta valitseda jumalaloomade üle? … Jumal on kõigest looja, kes ei saa aru maapealsetest asjadest (saabub peaingel Mikael).
PEAINGEL MIKAEL: Tere, ahv Kain. Ega sa ei ole juhtumisi madu siin ringi roomamas näinud?
AHV KAIN (hirmunult, lööb pilgu maha ning hoidub inglile otsa vaatamast): Mina pole kedagi näinud.
PEAINGEL MIKAEL: Siis on hästi. Hoidu mao eest. Tema jutt on voolavalt mesine, kuid sisemus kalk ja külm. Miks kostub rõõmsat peokära teie kodust?
AHV KAIN: Täna andsime Jumalale tema osa meie töö ja vaevaga kogutud saagist.
PEAINGEL MIKAEL: See on hea. Kuid miks ei ole sina pidulauas koos teistega? Miks ei rõõmusta sa Jumalale osutatud auavalduse üle, vaid istud siin, tõsise ja mornina?
AHV KAIN: Jumal põlgas minu ohvrianni ära. Ta võttis rõõmuga vastu Aabeli osa, kuid mitte minu.
PEAINGEL MIKAEL: Ja sellepärast sa vihastud? Sellepärast on sul silmad maas? Kui jumalaloom teeb head, on tema pilk suunatud taevasse, Jumala poole ning pilk on aval ja lahtine. Kui jumalaloomal on patumõtted, siis on tema pilk suunatud maa poole, kus varitseb Saatan. Maapeal käib igipõline võitlus hea ja kurja vahel ning Saatan peibutab patuga. Jumalaloom aga peab olema suuteline patu üle valitsema.
AHV KAIN: Kas minu ohvriand siis ei väljendagi Jumalale tänu? Miks eelistab Jumal Aabelit esmasündinule?
PEAINGEL MIKAEL: Jumala teed on äraarvamatud. Tema alamatel on sageli raske ära arvata, mis on ühe või teise põhjuseks. Kuid meie usk Jumalasse ei tohi sellepärast kannatada, sest vastasel juhul nopib Saatan kerge saagi. Peagi tuleb sinu vend Aabel õue. Räägi temaga! Ehk saab midagi selgemaks. Kuid mina pean otsima madu, sest tema õpetused kisuvad Maa Jumalast eemale (lahkub).
AHV KAIN: Räägi Aabeliga. Millest ometi? (ahv Aabel väljub kojast).
AHV AABEL: Kain, miks ometi istud sa siin üksi ning ei jaga pidulauda oma kodakondsetega?
AHV KAIN: Minu tänuohvrit ei võetud vastu. Karjust eelistati põllumehele. Ei ole minul põhjust pidutseda.
AHV AABEL: Kadedus kipitseb sul südames. Ole ettevaatlik, nii võid patuteele asuda. Seekord valis Jumal minu lamba. Küll järgmisel korral osutab ta armu sinu ohvrile.
AHV KAIN: Kuidas saan ma selles kindel olla? Ainult siis, kui sind ei ole (haarab maast kivi, ründab Aabelit ja tapab Aabeli kivihoobiga).

KOLMAS STSEEN

Aadama ja Eeva koja õu. Keset õue ahvileivapuu all seisab tardunult Kain, kivi langetatud käes. Tema jalge ees on Aabeli laip. Kostub pasunate hüüdu ning kohale lendavad peainglid Rafael, Gabriel ja Mikael. Kojast astuvad õuele Aadam, Eeva, Aada ja Silla. Ahvide (peale Aabeli laiba) välimuses on toimunud muutused, neist on saanud inimesed. Tasahilju roomab kohale madu Tsedung, kuid peitub karjavärava taha. Kõige viimasena saabub langenud ingel Lucifer. Kõik vaikivad.

PEAINGEL RAFAEL (lõpetab vaikuse): Jumal küsib Aabeli järele.
INIMENE KAIN (pilk maas): Mina ei tea midagi.
PEAINGEL GABRIEL: Jumal ei näe enam ahve.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Ahve ei ole enam olemas.
PEAINGEL RAFAEL: Miks ei ole enam ahve, jumalaloomi, vaid nad on asendunud ebardlike, mitte jumalikku päritolu olenditega. Mida sa oled teinud, Kain?
INIMENE KAIN: Miks küsitakse minult? Kas ma olen oma venna hoidja.
PEAINGEL MIKAEL: Sa oled teinud pattu, Kain ja sellepärast pead sa karistatud saama.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Pea nüüd, vend Mikael, sa võid karistada jumalaloomi, kuid kas need siin on jumalaloomad? On nad Jumala poolt sellisteks loodud?
PEAINGEL RAFAEL: Kibe tõde, vend Lucifer. Need siin on patused olendid, neis kisendab vere hääl. Ahve, jumalaloomi, ei ole enam, aga patuseid olendeid ei saa me karistada.
PEAINGEL MIKAEL: Siis nad peavad ilma jääma jumalikust armust.
INIMENE AADAM: Miks ühe eksimuse tõttu peab kannatama kogu ahvisugu? Meie oleme ju endiselt jumalaloomad. Kain ei kuulu enam meie hulka.
INIMENE EEVA: Kain kuulub meie hulka, kas sa ei näe. Me oleme temaga sarnased.
INIMENE AADAM: Mis on meiega juhtunud?
LANGENUD INGEL LUCIFER: Teist on saanud inimesed. Veresüü vabastas ahvid ja tegi neist inimesed.
PEAINGEL MIKAEL: Ma söön oma tiivad ära, kui selle taga pole mao õpetused. Olen kindel, et madu luusib siin lähedal. Tule välja, madu, ära varja end Jumala palge eest! (madu Tsedung roomab õuele).
MADU TSEDUNG (silmnähtava rõõmuga ning rahuldustundega): Lõpuks kandsid minu õpetused vilja. Hoopis vägivald tegi ahvist inimese. Juba aastakümneid olen püüdnud leida õiget valemit ning lõpuks see õnnestus.
PEAINGEL MIKAEL: Sinu nurjatustel pole piire, madu.
PEAINGEL GABRIEL (lepitavalt): Hea küll, olid ahvid, nüüd on inimesed. Kuid kas me saame väita, et inimesed pole jumalaloomad?
PEAINGEL RAFAEL: Inimesed on patu läbi sündinud ahvist.
INIMENE AADAM: Kuid Aabel on jäänud ahviks.
PEAINGEL RAFAEL: Aabelil ei ole veresüüd.
INIMENE SILLA: Ma kannan juba mitmendat kuud Aabeli ihuvilja. Kas temastki on saanud inimene?
PEAINGEL RAFAEL: Sinu laps on viimane ahvisoo esindaja.
PEAINGEL GABRIEL: Me peame võtma Aabeli järglased oma kaitse alla. Ahvisugu ei tohi maa pealt kaduda. Armas Silla, sa pead oma vanemate kojast lahkuma, sest sa kannad oma kõhus viimase ahvi ihuvilja, kes on jäänud jumalaloomaks ning kes ei ole vägivallaga rüvetatud. Siit lõuna poole on rikas maa, mida hakatakse kutsuma ahvide järgi Ahvrikaks. Seal leiad sa endale uue kodu, kus tood ilmale selle, kes jätkab ahvisugu ning millestki ei saa sul puudus olema.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Inimesed pärinevad ikkagi ahvisoost. Ka Silla, ahvisoo jätkaja on inimene. Kuidas saate te inimesed ja ahvid lahus hoida?
PEAINGEL GABRIEL: Õige märkus, vend Lucifer. Sellepärast pead sa peale sünnitamist, kui oled ilmale toonud mees- ja naisahvi ehk uue Aadama ja Eeva, ahvid vabaks laskma, et nad edaspidi inimestest sõltumata oma elu korraldaksid.
INIMENE SILLA: Kuidas saaksin ma loobuda omaenese ja armastatud Aabeli lastest? Ma jään nende juurde.
PEAINGEL MIKAEL: Selline on paraku Jumala tahe. Sa pead oma lapsed, ahvid, hoidma eemale vägivallast ning inimestest, kelle läbi vägivald tuli maa peale. Ahvid inimesi ei tapa, kuid inimeste eest vajavad ahvid kaitset küll. Ahvrikas on ruumi nii inimeste kui ahvide jaoks.
PEAINGEL RAFAEL: Inimesed ja ahvid saavad elama rahumeeles, kui nad teineteisega kokku ei puutu. Vastasel korral hakkavad inimesed ahve taga kiusama, pidama neid vangistuses aedikutes, mida hakatakse loomaaedadeks kutsuma ning sunnivad enese heaks töötama.
PEAINGEL GABRIEL: Inimesed jäävad elama hea ja kurja vahelises heitluses, nad võivad kalduda ühele või teisele poole. Aga kui hea saavutab Maa peal lõpliku võidu, annavad inimesed võimu ahvidele tagasi ja tunnistavad neid Jumala poolt määratud kalade, lindude, loomade ja roomajate valitsejaks.
PEAINGEL RAFAEL: Silla, kallis laps, asu kiiresti teele. Sa ei pea teemoona varuma, sest Ahvrikas pole puudust millestki ning Jumala silm valvab sinu üle ning kaitseb sind Saatana kiusatuste eest (Silla embab jumalagajätuks Aadat, Eevat, Aadamat ja ka Kaini, põlvitab inglite ees ja lahkub).
MADU TSEDUNG: Eks lähen minagi. Vaja mõned õpetused välja mõelda. Näiteks õpetus rassismusest, mis väidab, et inimesed on paremad kui ahvid. Inimesed vajavad seda.
PEAINGEL MIKAEL: Peatu madu! Sinu juurde me veel jõuame. Sina oled kõige kurja juur ja pattulangenud jumalaloom.
MADU TSEDUNG: Mina ei ole pattu teinud.
PEAINGEL MIKAEL: Kuid sa ässitad jumalaloomi libekeelselt patuteele. Karistuseks pead sa aeg-ajalt inimesena Maa peale pöörduma ning oma kurje õpetusi levitama, kuid sa pead alati ning igavesti karistatud saama ning ükski sinu õpetus ei jää au sisse. Sinu õpetused olgu ära neetud, suuremat karistust pole sulle vaja. Mine nüüd (madu Tsedung roomab minema).
LANGENUD INGEL LUCIFER: Kuid Jumal on asetanud Aadama valitsejaks jumalaloomade üle ja nüüd on Aadamast saanud inimene. Jumal ei saa oma sõna tagasi võtta. Inimene valitseb Maa peal.
PEAINGEL RAFAEL: Algselt on inimene ikkagi jumalaloom, ahv, kuid ta on patu läbi inimeseks saanud. Seepärast peab ta patust vabanema, et uuesti ahviks muutuda. Ta ei pea tegema muud, kui vabanema vägivallast, mis eristab ahvi inimesest. Aga see ei saa kerge olema.
INIMENE AADA: Mis saab Kainist?
PEAINGEL MIKAEL: Kain saab olema igavesti neetud ja põlatud. Tema põllumaa ei kanna enam vilja ning muutub kõrbeks. Kain ise peab lahkuma oma vanematekojast ning temast saab kodutu hulkur ning põgenik. Kus iganes ta inimesi kohtab, saab ta kividega eemale peletatud ning koertega taga aetud.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Kas ka tapetud? Siis on ju vägivaldki jumalik nähtus.
PEAINGEL GABRIEL: Kaini ei saa tappa, ta peab jääma Jumala kaitse alla.
PEAINGEL MIKAEL: Kain tappis ja hülgas sellega Jumala kaitse. Jumal ei ole kohustatud Kaini kaitsema.
PEAINGEL RAFAEL: Inimesed on Jumala kaitse all ainult siis, kui nad seda ise soovivad.
INIMENE KAIN: Ma soovin.
INIMENE AADA: Kas Jumal ei hüljanud ise mitte Kaini keeldudes vastu võtmast tema vaevaga kogutud põlluvilja? Ja jättis ta niiviisi patu meelevalda.
PEAINGEL MIKAEL: Jumal pani Kaini ustavuse proovile, ma arvan.
INIMENE KAIN: Ma ei pidanud ustavuseproovile vastu. Oma venna vere läbi hävitasin ahvisoo ja panin patu läbi alguse inimkonnale. Mu karistus on suurem, kui ma suudan kanda. Ma olen ära põlatud nii ahvide kui inimeste seas ja pean lahkuma Aadama ja Eeva kojast, maha jätma oma põllumaa, mida olen hoole ja armastusega pidanud ning hulkuma sihitult mööda Maa avarusi. Igaüks, kes mu üles leiab, võib mind tappa. Jumal on mu maha jätnud ja ma olen üksi ning kaitsetu. Kaitsetu nii hea kui kurja vastu.
PEAINGEL GABRIEL: Jumal peab kaitsema kurja vastu. Ka inimesi.
INIMENE AADAM: Kaini karistus on ränk. Ka mina ja Eeva tegime kord pattu ja meid kihutati Eedeni rohuaiast välja Maa peale patte lunastama. Sellest peale oleme palehigis Jumalat teeninud. Meile anti võimalus, aga meie esikpoeg on Jumala armust ilma jäetud.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Kainil on üks eelis, et siin Maa peal ellu jääda. Ta sai inimeseks ja inimene on midagi veel võimsamat kui ahv, sest ta ühendab endas nii jumaliku kui saatanliku, aga ahv on kõigest jumalaloom.
INIMENE EEVA: Meie Aadamaga jäime ka peale pattulangemist jumalaloomadeks. Isegi madu jäi.
PEAINGEL RAFAEL: Teil ei olnud veresüüd ja te ei muutunud kaaskondsetele ohtlikuks. Kaini juhtum on palju tõsisem.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Aabeli keha kuulub Saatanale, sest ta muutub põrmuks. Aabeli hing kuulub Jumalale ja on juba lennanud Paradiisi. Kas Kain kuulub Saatanale nii ihus kui hinges? Ja kui juba Kain, miks siis mitte kogu inimkond?
INIMENE AADAM: Me oleme püüdnud oma pattu lunastada, hoidunud kiusatustest, tundes head ja kurja, miks on siis Jumal meid maha jätnud?
PEAINGEL RAFAEL: Meie, inglid, ei saa siin otsustada. Inimene pole enam ainuüksi jumalik olend. Üks pool on temast head, kuid teine pool on halba. Saatanal on õigus poolele Kainist, kuid teine pool kuulub Jumalale. See on kui tuulehoog, mis kaldub kord ühele, kord teisele poole, sõltuvalt kuidas inimene puhub.
INIMENE AADA: Siis palun mina Jumalalt kaitset Kainile. Ma tahan temaga ühte heita nii heas kui kurjas ja kanda edasi inimsugu. Kui Jumal ei kaitse enam Kaini, siis kaitsen teda mina.
PEAINGEL GABRIEL: Ma usun Jumalasse, et ta ei jäta kedagi hukatusse, kellel on kasvõi piisk jumalalooma hinge sees. Sealt tuleb Keerub, ta sõnumeid toob Jumalalt (saabub Keerub).
KEERUB: Kuulake Jumala sõna! Ahv Kain tappis veresüü läbi oma venna ahv Aabeli ja sai seeläbi inimeseks, kes on ikkagi pooleldi jumalaloom. Sellepärast saab veresüü, mis pannakse toime Kaini vastu, seitsmekordselt kätte makstud. Jumal läkitab oma märgi, mis saab Kaini läbi inimkonnale antud, et ta kaitseks neid Saatana sepitsetud vägivalla vastu. Jumal käseb sul märki hoida ning hoidu selle eest, et märgi maha pesed, sest siis ei saa Jumal sind enam kaitsta (vajutab Kaini laubale märgi ja lahkub).
PEAINGEL RAFAEL: Jumal on oma otsuse teinud, on aeg meilgi asuda igapäevaste toimetuste juurde, sest Jumala kauneim kingitus jumalaloomadele, elu, kestab edasi.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Täpselt nii, Jumal on oma otsuse teinud, vend Rafael, kuid see ei ole hea ja kurja vahelise võitluse ja ka võistluse lõpp. Võitlus ning võistlus hingede pärast käivad edasi. Kohtumiseni järgmises lahingus! (lahkub).
INIMENE KAIN: Pean minagi teele asuma ning maha jätma vanemate koja, sest pean pattu lunastama ilmas ringi hulkudes.
INIMENE AADA: Mina tulen sinuga kaasa, Kain ja jagan sinu kurbust ja sinu rõõmu. Ma sünnitan sulle lapsi, et kogu Maa oleks kaetud inimestega, kellele sina oled alguse pannud ja kõik need inimesed saavad valida hea ja kurja vahel, mida nad on patu läbi tundma õppinud.
PEAINGEL MIKAEL: Kuna mina olen Jumala mõõk Saatana nurjatuste teel, siis palun teil pidada meie ühist saladust. Me ei tohi kunagi öelda, et vägivald tegi ahvist inimese, sest seepeale pole vägivallal enam otsa ega äärt ja kõik Jumala loodu hävib. Me peame kuulutama, et töö tegi ahvist inimese, sest töö on positiivne ja edasiviiv jõud, mis arendab elu Jumalale meelepärases suunas (hakkab kostuma tugevnevat muusikat ja linnulaulu, inglid lendavad ära, Kain ja Aada jätavad Aadama ja Eevaga jumalaga).

(Eesriie)

Autor: R.W.Hamilton

A.D. 2003

Indrek Olmaru (20.01.1964-26.01.2019)

See, mis on tehtud, see jääb. Mälestame Indrekut, selle blogi ühte autorit …

18. detsembril 2016 kirjutas Indrek:

Ärkasin öösel ühtäkki üles. Uni oli kadunud. Vähkresin rahutult, proovisin uuesti uinuda, aga see ei õnnestunud. Paar tundi voodikriuksutamist, siis tõusin üles. Tundus mõttetu veel teha sama. Uni oli kogu maailmast otsa saanud.   Kirjutuslaua taga mõtlesin, et millal suri minu isa. Mul ei ole temast palju rääkida, sest isa oli ükskõikne mees, kes jagas harva õpetussõnu. See vähene, mis temaga seoses spontaanselt meenub, seostub paljude meeldesüüvinud olukordadega looduses. Me käisime matkamas, mustikal, kalal, seenel. Meenutuste lõng hakkab jooksma ja toob varjust asju esile. Mõtlesin, et tegelikult isa ei olnud ükskõikne, nagu alguses arvasin, vaid pigem sissepoole pööratud. Pärastsõjaaegse teatrimehena ei näidanud ta tundeid välja mujal kui teatrilaval. Professionaalne suhtumine. Ta suri 53 aastasena ja varsti tiksub ka minul sama tähtaeg. Mingi matemaatilise vaimustuse ajendil otsustasin kokku arvutada tema elatud päevade arvu, et saada teada, millal minul sama päevade arv täpselt täis saab. Sain kokku 19 629 päeva. Pärast sama arvu päevade möödumist olen  oma isa elu üle elanud. Elu, mille lahutamatuks koostisosaks ma olin. Mis hetk see on? Ma ei tea, aga sellest hetkest alates pean lisaks oma elule elama isa elu pikemaks, kes geenidena minus edasi elab. …

Üks üllatav moment oli noorema pojaga, kes kogemata eksis sõna “isa” kasutamisel ja ütles selle asemel 2 s-iga, peaaegu nagu kõigevägevam.
Olen ka mõtelnud, et eesti Taara on minule palju mõistetavam (tähenduses siis universumi pakend) kui inimesekujuline olend, kes on inimesesarnane. Ka arvuti ja auto on inimesesarnased.
Kõigevägevam võib samas olla ka kõige väiksem ehk praeguste teadmiste kohaselt midagi kvandisarnast. See näitabki intellektuaalse elemendi viletsust, et kõik muutub nagu teadus. Selles mõttes on muutumise vastu võitlemine (buddha) nagu samm õiges suunas. Kui muutumist järjepidevusena käsitleda (evolutsioon), siis jällegi puudub nagu motiiv lahinguks.

Kokku tuli päevi, kui matemaatika alt ei vea, siis 20 094.

Korilane

tragöödia

William Shakespeare „Coriolanus“ alusel

TEGELASED

Karl – hiljem Korilane, endine riigikontrolör ja valitsusjuht
Komeet – kaitseväe juhataja
Tiit – üksikjalaväepataljoni ülem
Andrus –  Karli sõber, tulevane peaminister
Savisaar ja Reiljan – rahvasaadikud
Karlos – Karli poeg
Juur – ajakirjanik
Nicolai – tallinlane
turvamees
Abdam – Iraagi saadik, hilisem president
Abdami nõunik
Adrian – kurt
esimene Abdami ihukaitsja
teine Abdami ihukaitsja
Maria – Karli ema
Viive – Karli naine
Anu – Viive ihukaitsja
keskerakondlased, parteide liidrid, fraktsioonide juhid, noortekogu liikmed, ametite juhid, ajalehtede peatoimetajad, ükskikjalaväepataljonide ülemad, nende infopealikud, postivirgatsid, turvamehed, nõunikud, sekretärid.

TEGEVUSKOHT- Tallinn ja Harjumaa; Tartu ja Tartumaa; Rapla.

ESIMENE VAATUS

Esimene stseen

Tänav Tallinnas.

Ilmub rühm keskerakonna esindajaid plakatite, ruuporite ja muude väljendusvahenditega.

Keskerakonna esindaja 1 (KE 1) – Enne kui ülesse läheme, kuulake, mis mul on öelda.

Kõik – Räägi, räägi!

KE 1 – Kas olete valmis pigem surema kui manduma? Või see tundub teile naljakas?

Kõik – Ei, ei.

KE 1 – Esiteks, te teate, et Karl on kõiki petnud.

Kõik – Teame, teame.

KE 1 – Ta lubas uut poliitikat ja peab nüüd vastutama. Kas olete päri?

Kõik – Mis me siin seletame! Hakkame pihta, läheme meelt avaldama.

KE 2 – Üks sõna, kodanikud.

KE 1 – Üldiselt peetakse meid viletsateks maksumaksjateks, ainult suurettevõtjad on tublid. Inimväärikus, mida poliitikutel on piisavalt, võiks ka meid, tavalisi inimesi, tublideks muuta. Kui nad usaldaksid rahvast ja ei valetaks nii palju, siis  võiksime mõelda, et nad tõesti esindavad meid vääriliselt; aga nad peavad meid üksnes viletsateks maksumaksjateks. Nende ükskõiksus, mis rõhub  meid ja on meie demonstratsiooni põhjus, toob üha ilmsemalt esile kõikide lubaduste tühja sisu. Sellepärast avaldagem  meelt, enne kui ise muutume samasugusteks, ükskõikseteks ametnikeks perekonnas; ma kutsun teid kõiki tunnistama, et ma räägin hirmust tuleviku ees ja mitte kättemaksujanust.

KE 2 – Kas tahate, et just Karl vastutaks?

KE 1 – Kõigepealt just tema: ta irvitab kõigi üle.

KE 2 – Kas olete mõelnud selle üle, et tal on siiski suuri teeneid oma kodumaa ees?

KE 1 – Muidugi, ja nende pärast kiidame teda; aga tasuks on talle selle eest tema oma uhkus ja ülbus.

KE 2 – No, ära nüüd ikka nii kuri ole.

KE 1 – Ütlen teile, et kõik, mida ta tegi riigikontrollina, on tehtud ikka sellesama uhkuse pärast. Ainult naiivsed ja kohtlased võivad öelda, et see oli riigi heaks; aga ta tegutses osalt oma ema meeleheaks ja osalt oma enda uhkuse pärast, ja see ei jää milleski alla tema vaprusele.

KE 2 – Sa loed tema veaks seda, mis on tema loomus. Sa ei või aga kuidagi ütelda, et ta oleks rumal.

KE 1 – Kui ma seda ei võigi, süüdistustest mul ometi puudu ei tule. Tal on vigu kuhjaga, nii et väsid ära, enne kui kaebuse jõuad valmis kirjutada. (Müra lava taga) Mis müra see on? Teine demonstratsioon on üles jõudnud; mida meie siin ootame ja lobiseme? Üles!

Kõik – Tulge, tulge!

KE 1 – Vaikust! Kes sealt tuleb?

Ilmub Karli sõber Andrus.

Ke 2 – Lugupeetud Andrus, mees, keda rahvas on ikka armastanud.

KE 1 – See mees on tõepoolest aus; oleksid teisedki sama ausad!

Andrus – Kodanikud, millega tegelete? Milleks need plakatid ja ruuporid? Palun öelge!

KE 1 – Meie asi on parlamendile teada. KAPO-l peaks hais juba paar nädalat ninas olema, mida me mõtleme ette võtta; ja nüüd me näitamegi neile seda tegudega. Nad ütlevad, et meeleavaldajatel on vastik lõhn küljes; küll nad nüüd saavad kuulda, et meil on ka kõva hääl.

Andrus – Miks, kallid kodanikud, kulla sõbrad, te tahate lasta end solvata?

KE 1 – Ei seda saa; me olemegi juba solvatud.

Andrus – Ma ütlen, sõbrad, et poliitikud on teie pärast mures ja hooles. Ükskõiksuse ja hooletuse eest võiks sama hästi süüdistada päikese loojangut kui eesti riiki, kes astub harjumuspäraselt ja kelle marssi pole võimalik takistada. See on tugevam teie meeleavaldusest. Poliitikutest pole puudus, vaid aususest, ja selle vastu abiks peaks teil  olema juriidilised vahendid, mitte häälepaelad. Kui laimate neid, kes kannavad teie eest hoolt kui valitud riigitüürimehed, siis kihutab teid häda sinna, kus ootab veelgi suurem  puudus.

KE 1 – Ei ole nemad meie eest veel iialgi hoolt  kandnud! Vassimine on neil hea tava ja jutuvada tühja täis. Iga päev tühistavad mõne mõistliku määruse ja iga päev kuulutavad välja mõne aheldava seaduse või seaduse muudatuse, et kodanikke hirmutada. Kui kulutused teadusele ja kaitsele meid nahka ei pane, siis poliitikute tegemata töö; ja see ongi kõik nende armastus meie vastu.

Andrus – Üks kahest, te olete kas uskumatult pahatahtlikud või uskumatult rumalad. Jutustan teile ühe loo. Võib olla olete seda juba kuulnud, aga see sobib siiski, et veel kord üles soojendada.

KE 1 – Hästi, eks ma siis kuulan. Ainult ära arva, et sa mingi looga, mingi muinasjutuga saad meid ära petta. Aga ole lahke, lase käia.

Andrus – Kord juhtus nii, et kõik organid tõusid kõhu vastu üles ja kaebasid, et see oleskleb nagu mingi nõel keset õmblust, tikksirge, korjab niiti oma silma ega hooli teiste murest, kas väljas on külm või soe. Teised kehaosad peavad kuulma, nägema ja tundma ja mõtlema ja käima ning vastastiku püüdma rahuldada neid vajadusi, mis kogu kehal on ühised. Kõht aga vastas…

KE 1 – No hästi, mis see kõht siis vastas?

Andrus – Kohe ütlen. Kõht naeris, kusjuures see naer ei tulnud kopsudest, vaid kõhust endast, näe nii, ah-ah-ahaa, ja noomis rahutuid ja murelikke liikmeid, kes kadestasid tema kõhutäisi sama agaralt, kui teie põlgate poliitikuid, et miks nad pole nõnda nagu rahvas tahab.

KE 1 – Mis kõht siis vastas, mis? Et maksa moraal on madal, kuigi usaldus on tähtis; et  nina-kurgu suhted on alati ettearvamatud; et suhkrutrahvi peab maksma, muidu ei saa keel ajada jätkusuutliku maitsepoliitikat; et vitsahirm tuleb kriminaliseerida, sest taguots on kindlasti sotsiaalselt tõrjutud; ja munandite hool oma spermapoiste ja tütarde eest peab saama hüvitatud. Kõik see jahu läheb ju läbi seedetrakti!

Andrus – Mis? Küll jookseb sellel mehel jutt! Mis siis?

KE 1 –  Kui veel suguriistad peaksid nohu saama uhke kõhu pärast…

Andrus – Nonohh, mis siis?

KE 1 – Kui kõik need organid tõstavad kaebust, mis võib siis kõht neile vastata?

Andrus – Ma ütlen kohe. Kui vaid saaksin pisut seda, mida teil paistab olema kasinalt,  nimelt aega, siis saategi kõhu vastust kohe kuulda.

KE 1 – Pikk jutt, jama jutt.

Andrus – Mu sõber, kuula. Kõht vastas tõsiselt ja targu. See on õige, mu sõbrad organid, et mina võtan vastu kogu toidu, mis teid elus hoiab. Mina olen kogu keha kõige tähtsam organ ja büroo, sest pidage meeles, et toidu saadan ma vere jõgesid, ojasid ja niresid  mööda südamesse ning ihu õõnesteid ja juhtmeid pidi saab minult toitu kõige kangem kõõlus ja kõige nõrgem soon. See hoiab teid elus. Ja kuigi, sõbrad, te ei näe, ütles kõht, nüüd kuulake!

KE 1 – Jah, hästi, hästi.

Andrus – Kuigi te ei näe, mis igaühele teist annan, võin esitada arve, templiga, mis tõestab hanke taotlust ja tarne teostust. Mis kostate?

KE 1 – See oli vastus. Mis see meisse puutub?

Andrus – Valitsus on kõht ja teie organid. Mõelge, mis hool ja mure lasub neil, vaagige  vaid õiglaselt neid asju, millest sõltub rahva heaolu; siis näete, et kõik hüved, mis teile osaks saavad, lähtuvad poliitikute tööst, mitte iial rahva teenistusest. Mis sina sellest arvad, demonstratsiooni suur varvas?

KE 1 – Mina või? Suur varvas? Miks suur varvas?

Andrus – Sellepärast, et sina, jutupaunik, astud selles ülitargas meeleavalduses kõige ees. Sa oled hagijas, sest tükid saaki saama. Kuid seatke valmis plakatid ja ruuporid. Valitsusel tuleb rottidega lahing. Üks pool saab peksa.

Ilmub Karl.

Andrus – Tere Karl!

Karl –  Tere kõik. Misjaoks siin arvamuste kõdi sügades end kihelema ajate?

KE 1 – Sa oled vaimukas!

Karl – Kes sulle vaimukusest räägib, see lipitseb end oksele. Mida te tahate, inimesed, kes te ei salli sõda ega rahu: üks teid hirmutab, teine teeb laisaks. Teie usaldus sulab nagu rahe päikse käes või tuline süsi jää peal! Teie eetikas on saanud narkomani kirg, kes ihkab just seda, mis teeb veel haigemaks. Meel muutub teil iga hetk, mis kord on hea, see teisel korral ei vääri mainimist. Ja sotsioloogilisi küsitlusi peate halvaks naljaks! Milleks tülitada ülal linnas parlamenti täna, kui luba selle jaoks on vaja taodelda. Mis neil vaja on?

Andrus – Ausust, sest linn olla ükskõiksust täis.

Karl – Ükskõiksust täis! Oh sa mait! Ise istuvad iga õhtu teleka ees ja justkui teavad, mis sünnib ülal linnas: kes on tõusmas, kes on kõrgel, kes kaob; ise nad toetavad erakondi, seavad  mõttes paare kokku, moodustavad parteide liikmeskondi; aga siis, kui midagi ei meeldi, siis kasvõi õgiksid üksteist ära. Ükskõiksust täis! Kui poliitikud unustaksid head tavad ja annaks rahva instinktidele voli, küll siis saaks kotlette sellest hakklihast.

Andrus – Noh, need siin on tümaks räägitud, sest kuigi algul innukad ja hoogsad, nad oma nahka meeleldi ju turule ei vii. Kuid palun, kuidas käitub teine koosolek?

Karl – Läksid laiali. Nad hädaldasid, esitasid kaebusi, loopisid mütse. Just nagu peaks meie süda sellest murduma. Kuid vastuseks neil täideti mõni soov.

Andrus – Mis soov?

Karl – Lubadus veel lisaks õigusakte, määrusi ja seadusi vastu võtta; lubadusi saada ongi nende soov. Oh kurat! Ma laseks pigem kogu linna erastada, kui nende silmanurga soove jagan tõsiselt. Aegapidi, kui noorus võtab võimust, ehk siis nõuab ta mässumeel muud tähtsamatki, kui õigust nagu hüve.

Andrus – Veider küll.

Karl – Kõik on korras! Minge koju, lugupeetud kodanikud!

Ilmub hingeldav virgats.

Virgats – Kes teist on Karl?

Karl – Mis uudist?

Virgats – Teade NATO-st. Terroristid on taas Iraagis relvad haaranud.

Karl – See teeb mind, mitte just rõõmsaks, aga nii saab läpatanud küllust veidikene tuulutada. Näe, meie lugupeetud otsuselangetajad ise kohal!

Ilmuvad Tiit, Komeet ja nende infopealikud; nende järel tulevad Savisaar ja Reiljan.

Infopealik 1 (IP 1) – Karl, see on tõsi. Nimelt on relvakonflikt Iraagis taas laienenud.

Karl – Nende  juhiks on Abdam, kes teid lõpuks tööle paneb. Võib olla olen rikutud, kuid ma kadetsen tema tarkust. Kui teine olla, siis üksnes tema juhtimise all.

Komeet – Kas oled teda Euroopa Parlamendis kohanud või siin Tartus?

Karl – See mees on lõvi. Ma sellist lõvi kütiks uhkust tundes safaril.

IP 1 – Siis peab diplomaatia kaasama.

Komeet – Ka see on üks sinu vanu mõtteavaldusi.

Karl – Mina pean oma lubadusi. Tiit, sa saad veel näha kuidas me Abdami ära kägistame. Mis, sa lonkad? Pead vist jääma koju?

Tiit – Kui üks kark kulub kepiks, siis töötan teisega, ent maha ma ei jää.

Andrus – Vat see on iseloom!

IP 1 – Nüüd büroosse. Seal ootavad meid sõbrad koalitsioonist.

Tiit – (Komeedile) Käi ees! (Karlile) Mine Komeedi järel, sest sul on õigus minust eespool käia!

Komeet – Karl on valitsuse juht!

IP 1 – (Keskerakonna esindajatele) Minge koju! Kõik on korras.

Karl – Ei, las nad saadavad meid büroosse. Rahval on õigus infot saada otseallikast.

Lahkuvad kõik peale Savisaare ja Reiljani.

Savisaar – Kas leidub teist veel sama uhket kui Karl?

Reiljan – Ei ole talle võrdset.

Savisaar – Kui rahvas valis meid parlamenti saadikuteks…

Reiljan – Kas panid tähele ta suud ja silmi?

Savisaar – Ja tema pilkeid!

Reiljan – Ta pilada võib kas või Bushi!

Savisaar – Või Moonika karsket suud mõnitada!

Reiljan – Rahvas on sellega ammu harjunud. Peaks sõda ta ometi neelama! Ta on liiga ülbe, et olla ühtlasi vapper.

Savisaar – Kui õnn peaks sellist loomust kõditama, siis ta tallab kõrgilt tööl ka pühapäeval. Ma imestan, et tema ülbus taltub Komeedi mõjuvõimu all.

Reiljan – See maine, mis tal on sihiks võetud, ei edene kuskil mujal nõnda hästi kui koostöös kaitsevägede juhatajaga. Sest kõik, mis võib äparduda, jääb nüüdsest admirali süüks. See heitlik laitus just nagu põrkub Karlist: „Oleks asi olnud minu käes!“

Savisaar – Kui aga hästi läheb, siis ta röövib teenetest Komeedi paljaks ja kuulsuse kui vati sisse ennast mähib.

Reiljan- Pool Komeedi aust läheb Karlile teenimatult. Vigadest aga, kus pole üldse au, saab Karl teise poole.

Savisaar – Lähme nüüd ja viime ennast kurssi, kuidas nad valmistuvad, ja milliseid eelarvelisi veidrusi välja mõtlevad.

Reiljan – Lähme pealegi.

Lahkuvad.

Teine stseen

Tartu. Iraagi saadiku residents. Ilmuvad Abdam ja tema nõunikud.

Nõunik 1 (N 1) – Sa arvad siis, Abdam, et koalitsioon on saanud meie plaanidele jälile ja teab meie kava.

Abdam – Kas sa ei arva?  Kas on iial meie riigis mõeldud mõtteid tehtud teoks enne supervõimu jaole jõudmist, et ajada nad nurja? Nelja päevagi vist pole möödas veel, kui kuulsin järgmist, mul on dokumentki siin; jah, siin ta on: (Loeb) Koalitsiooni üksused on hakanud vastumeetmeid koondama; kas nende sihiks on ida või lääs, pole teada; kogukond on lõhestunud kaheks. Komeet ja Karl, mõlemad sinu vanad vihamehed, kuigi kodumaal hullemini vihatud kui sinu poolt, ja Tiit, üks tõesti mõistlik mees, on kolmekesi hääletanud nõukogus vastutegevuse poolt. Olge valmis rahutagamisoperatsioonideks!

N 1 – Me oleme valmis. Maailm pole koalitsiooni valesüüdistusi kunagi tõeks pidanud.

Abdam – Ka omi plaane ei pidanud te paljuks varjata nii kaua kui võib, ent neile jõuti  juba eos jälile. Seetõttu jääb meie plaan nudiks.

N 2 – Lugupeetud Abdam, tule Iraaki. Jäta kantsler saadiku kohustustes Tartusse ja aita korraldada kogu seda logistikat. Ma loodan, et spontaanseid plaane murda puudub neil võim.

Abdam – Jäta need lootused! Ma räägin, mis on kindel. Või veelgi enam. Üks osa nende vägedest on juba Bagdadist loodes positsioonidele asunud…. Kui juhtun Karli kohtama, siis vannun, et ta saab mu viha tunda. Ta vastupanu peab nõrkema!

Kõik – Edu sulle!

Abdam – Samad sõnad!

N 1 – Ja jõudu!

N 2 – Hüvasti!

Kõik – Jää terveks!

Lahkuvad.

Kolmas stseen

Tuba Stenbocki majas Tallinnas. Ilmuvad Maria ja Viive, istuvad hommikusöögiks  kaetud laua taha.

Maria – Palun sind, minia, rõõmusta mind. Kui Karl oleks minu abikaasa, siis teeks mulle suuremat rõõmu tema kuulsusejanu kustutamise töö kui tema kallistused voodis, kus ta tulist armastust üles näitab, ma loodan. Kui ta oli veel õrnas eas, mu ainus poeg, kui noorus ja nägus välimus kiskusid kõik pilgud tema poole, kui isegi miljonikroonine vanemahüvitis poleks ära ostnud emalt tunniks ajakski tema vaatamise rõõmu, siis  mina,  mõeldes, kui hästi sobib kuulsus sellisele lapsele, lasksin tal meelsasti otsida ohte seal, kus ta võis leida oma ambitsioonidele tuge. Ma saatsin ta välismaale, kust ta tuli tagasi, tammepärg peas ja diplom taskus, kuigi natukene võõraks jäänud. Ütlen sulle ausalt, et mul polnud suuremat rõõmu siis, kui esmakordselt oma rasedusest teada sain, kui nüüd nähes, et tast on edukas mees kasvanud.

Viive – Aga kui ta oleks lombi taha jäänud, mis siis?

Maria – Siis oleks minu pojaks saanud tema hea maine: sellest oleksin leidnud endale rahuldust. Kuula, mis ma sulle siiralt tunnistan: oleks mul tosin poega, kõik võrdselt armasad, mitte ükski vähem kallis kui sinu ja minu Karl, ma pigem sooviks, et üksteist nendest sureks üllalt, oma maine nimel, kui et ükski neist pillavalt prassides hoiduks kõrvale kuulsuse eest.

Ilmub sekretär.

Sekretär (S) – Anu saabus ja soovib sind näha.

Viive – Siis ma lähen.

Maria – Ei, sa ei lahku. Su abikaasa on julge, ma arvan tema pasunat siiani kostvat. Näen teda hüüdvat: „Argpüksid, tulge, ma olen teist parem igas suhtes!“ Ja pühib higi otsmikult kui tükitööline, kes tasu saab vaid kogu aja eest.

Viive – Kui tükitööline! Vaid kogu aja eest!

Maria – Vaiki, rumaluke! Meest ehib julgus alati, rohkem kui turvameest valvuri amet. Naise rinnad, millest piim on imemisel, ei paista iial kaunimad mehe laubast, kes põlgab hirmu ja sülgab julgeoleku tükkidele. Lase Viive ihukaitsaja sisse nüüd.

Sekretär lahkub.

Viive – Mu abikaasat kaitsku mõtlematu bravuurikuse eest küll jumalad!

Maria – Karl on minu poeg; ta talutab oma vaenlasi rihma otsas, kui vaja.

Ilmub sekretär koos Anu ja turvamehega.

Anu – Tere päevast teile mõlemale!

Maria – Mu kallis Anu!

Viive – Mul on hea meel sind näha.

Anu – Kuidas elate? Küll te olete ikka kodukanad! Mida te siin vara hommikul sädistate? Kuidas su väike poeg elab?

Viive – Tänan, hästi.

Maria – Ta istub meelsamini arvutis ja võitleb kurjade koletistega, kui et paneb tähele oma koolitajat.

Anu – Tõepoolest, täitsa oma isa poeg; ausõna, väga kena poiss. Mõelge ometi, kolmapäeval mängisin temaga pool tundi järjest: ta on nii tõsimeelse olemisega! Nägin, kuidas ta kullakarva liblikat taga ajas; ja kui ta selle kätte sai, siis uuele tasemele liikus ja jälle kinni püüdis. Aga siis ajas midagi ta segadusse, sest järgmisele tasemele ei õnnestunud tõusta. Siis pigistas ta hambad kokku ja purustas klaviatuuri. Oh heldus, kuidas nupud lendasid!

Maria – Just isa moodi.

Anu – Tõesti, jah, ta on iseloomuga laps.

Viive – Päris vemmal.

Anu – Kuule, pane nüüd kohvitass käest ära; sa pead minuga täna laiska perenaist mängima.

Viive – Ei, Anu, ma ei lähe uksest väljagi.

Anu – Uksest ei lähegi välja!

Maria – Küll ta läheb, küll ta läheb.

Viive – Ei, lubage, lubage. Ma ei astu üle läve enne kui Karl NATO nõukogu istungilt tagasi on tulnud.

Maria – Häh, paned enese üsna ilmaasjata luku taha. Kuula ometi, sa pidid ju minema meie naabri juurde katsikule.

Viive – Soovin talle peatset toibumist, aga sinna ma minna ei saa.

Maria – Miks siis ometi?

Viive – Mitte et ma ei viitsi või temast ei hooliks.

Anu – Tahad hakata uueks Penelopeks. Aga räägitakse, et kogu see lõng, mille ta Odüsseuse äraolekul valmis ketras, ajas Ithaka ainult koisid täis. Lähme! Oleks sul ometi pealehakkamist sama palju kui sinu kohvis suhkrut. Tule, lähme ikka!

Viive – Ei, anna andeks, aga ma tõesti ei tule välja.

Anu – Tule, ma räägin sulle põnevaid uudiseid su abikaasa kohta.

Viive – Aga neid ei või ju veel tulnud olla.

Anu – Usu mind, ma ei tee nalja: eile õhtul tuli tema kohta teateid.

Viive – Kas tõesti?

Anu – Päris tõesti; kuulsin oma turvamehelt, kes turvab ka ühte nõukogu liiget, järgmist:  Iraagi opositsioon ärgitab taas relvi haarama, kuigi seal rahu polegi olnud, ja nende vastu astub tegutsema üks osa koalitsiooni võimalikest vägedest. Karl ja Tiit juhivad nõukogu tööd. Nad ei kahtle, et rahu tagatakse mõne lühikese ja võiduka operatsiooniga. Ausõna, see on tõsi, sellepärast palun sind, tule ühes.

Viive – Vabanda mind, Anu, seekord.

Maria – Jäta ta rahule, Anu; nii nagu ta praegu on, ta ainult rikuks meie head tuju.

Anu – Jah, küllap vist. Ela siis hästi. Tule, ometi. Palun, Viive, jäta kord oma tõsidus kus see ja teine ja tule meiega.

Viive – Ei, tõesti mitte, Anu; usu, ma ei või. Soovin teile palju lõbu.

Anu – Hea küll siis, hüvasti.

Lahkuvad.

Neljas stseen

Tartus saadiku maja ees. Ilmuvad Karl, tema nõunikud, Tiit, teised ülemad. Nende juurde tuleb virgats.

Karl – Näe, uudised! Vean kihla, et need on lahingu uudised.

Tiit – Minu autoriteet sinu mandaadi vastu: ei.

Karl – Nõus.

Tiit – Hästi.

Karl – Kas vaenlasega toimus kokkupõrge?

Virgats – Nad näevad teineteist, kuid veel ei räägi.

Tiit – Saingi sinu poliitilise mandaadi!

Karl – Ostan tagasi!

Tiit – Seda ma ei müü ega kingi, vaid laenan; kuid üksnes kolmekümne kolmeks aastaks. (Pasunapuhujale) Mängi signaali.

Karl – Kas Abdam kuuleb seda?

Tiit – Kui tahab, siis kuuleb.

Karl – Siis lase kõlada signaalil.

Puhutakse signaali läbirääkimiste alustamiseks. Maja uksele ilmub kaks nõuniku ja teisi ametnikke.

Karl – Kas Abdam on kodus?

N 1 – Ei ole, ega meest, kes teid vähem kardaks, järelikult piskust veelgi vähem.

Majast kostab kauget trummipõrinat.

N 2 – Kuulete, trumm toob me nooruse välja. Uks, mis näib turvaliselt lukus olevat, on kõrkjast riiviga ja avaneb ise.

Kostab tugevamat trummipõrinat.

N 1 – Kuulete! See on Abdam. Küll signaalitab!

Karl – Seal käib töö!

Tiit – See trummipõrin õhutab mitte ainult meid.

Uksest tungivad välja ülikonnastatud ametnikud.

Karl – Ei karda nad, vaid julgevad majast välja tulla. See on väljakutse ja tuleb vastu võtta! Ma olen raevust higine. Nüüd, Tiit, me lähme sisse.

Tahavad uksest sisse astuda.

Karl – Kõik lõunamaised haigused tabagu teid! Häbi! Terrorismi pesa, jälk  ebademokraatia! Näod on teil jooksust valged ja hirmupalavikust! Kuhu on kõik tummapommid peidetud? Hanehinged, kel inimnägu ees ja elupaigaks katkupisikuterikas Fergana org!  Ma tahan selgust, need küsimused vaevavad mind.

Astub uksest sisse.

Ülem 1 – Hulljulge! Mina küll selle solgi sisse ei tüki.

Ülem 2 – Ka mina mitte.

Karl tõmbab ukse enda järel kinni.

Ülem 1 – Näe, ta pandi kinni.

Kõik – Ta laul on lauldud, pole kahtlustki.

Ilmub Tiit.

Tiit – Kus Karl on?

Kõik – Läks majja sisse.

Ülem 1 – Ta tungis ametnike kannul sisse. Kuid siis sulgus uks järsku. Nüüd on ta üksi seal.

Tiit – Sõber, kelle jutt on teravam nõelast! Sa oled üksi! Ma olen sõdur ja vankumatu mitte ainult lahingus, kuid poliitikute hääle kõuemüra paneb mindgi värisema. Ei talu seda palavikku, mis raputamas kogu maailma.

Uks avaneb taas. Näha on Karli.

Ülem 1 – Näe, Tiit!

Tiit – See on ju Karl! Nüüd peame tema juurde minema.

Astuvad kõik uksest sisse.

Viies stseen

Sealsamas. Mõned ametnikud on lipsud ära võtnud. Ühel ametnikul on valge pullover seljas.

Nõunik 3 – Selliseid lipse Tallinnas ei müüda.

Nõunik 4 – See oli kasulik tehing.

Nõunik 5 – Võtaks neid katk! Siidist lipsud!

Ilmuvad Karl ja Tiit koos pasunapuhujaga.

Karl – Näe agaraid, kel iga mõlkis eek on kallim lepingust! Küll lipse, püksirihmu, pastakaid, ja igasugust nänni ostavad. Kõik kauplevad, kuid läbirääkimised pole lõppend veel! Abdam on mõtlik, ta tõrgub. Lõpetage kauplemine! Tiit, sa tead, et vastasel korral peab Komeet missioonile minema garantiideta!

Tiit – Su pingutus vist oli liiga äge.

Karl – Ma pole saanud sellest tööst veel soojagi. Head edu sulle! See, et dokumendilt puuduvad veel allkirjad, see teeb mind haigeks.

Tiit – Õnn kaasa sulle, vapper mees, et kinnituse saaksid kokkulepped!

Karl – Jää hüvasti!

Tiit – Sa oled tubli, Karl!

Karl lahkub ruumist.

Tiit – Nüüd puhu üks prelüüd. Me oleme turul ja sinna kogunevad kokku kõik maailma võimud. Mis nõu me trummipõrinale anda võiksime? Lähme!

Kuues stseen

Komeedi õppelaager Tartu ümbruskonnas. Ilmub Komeet koos sõduritega.

Komeet – Paus! Kümme minutit! Te olete hästi võidelnud; hoidsite hästi formatsiooni, ei lasknud ennast provotseerida. Kuid üksnes nii võideldes ei ole me veel võitnud. Selles on kõik liitlased on sama meelt.

Ilmub virgats, käes satelliittelefon.

Komeet – Mis on?

Virgats – Tartus käivad läbirääkimised, Karl ja Tiit püüavad kokkulepet saavutada. Karl tahab sinuga paar sõna enne vahetada.

Komeet – Nii et lahendusi pole veel. Millal ta helistab?

Virgats – Peaks kohe helistama. Me leppisime tunni aja eest nii kokku.

Komeet – Kas kanal kahe pealt? Hästi.

Telefon heliseb. Virgats eemaldub.

Komeet – Halloo, Karl, kas sa näed mind? Miks sa nii kaame välja näed või petab pilt?

Karl – Kas jäin hiljaks?

Komeet – Jah, kui häid sõnumeid ei kuule sinu suust, kui uudiseid vaid lükkad edasi.

Karl – Komeet, ma tahaksin sind reaalselt pigistada. Nii kõvasti kui oma kosja aegu pruuti.

Komeet – Sa oled emotsionaalne inimene. Mida Tiit teeb?

Karl –Ta peab sinu nimel Tartus  lipitsevat hurta rihma otsas, nii pingul kui just tahab. Näeb vaeva, loob korda, määrab luna või jagab armu.

Komeet – Kes see oli, kes ütles, et sellise väljaõppega me jääme terroristidele alla! Kus ta on? Tooge siia!

Karl – Las ta olla, sest ta rääkis tõtt. See siin on armetu kassi-hiire mäng.

Komeet – Kuidas siis sa mõtled jagu saada neist?

Karl – Kas juttu on meil aega ajada küllalt? Ei usu seda. Parem räägi, kuidas mõtled rahu tagada oma piirkonnas? Kuidas olete planeerinud vaenlast maha jahutada? Komeet, mis siis  saab, kui mingil põhjusel  peaks rahu tagamine katki jätma?

Komeet – Me teeme pausi, Karl. Puhkame pisut, et hiljem alustada uuesti.

Karl – Milline on vägede meeleolu? Kas sulle on teada, millisesse piirkonda on tõenäoliselt kõige suuremad relvapeidikud ehitatud?

Komeet – Arvan, et tean! Kuid korraldusi saavad nad Abdami käest.

Karl – Oh, väärtuste nimel, kui vaid saaksin, ma tuleksin su käsu alla aega viitmata neid  antiaate peksma. Ma pigistaks neid kõigi lepingute kõigi sätetega!

Komeet – Sind oleks vaja pigem kosutuseks sauna viia. Kuid kes julgeb sinu palvet mitte kuulda võtta. Kaasa vali vaid need, kellest kõige rohkem abi on.

Karl – Võtan need, kes ise kipuvad. Kui siin on mehi, kes ihaldavad kuulsust ja  erudeeritud on sätetes; kel koalitsioon on tähtsam isiklikust õnnest; kes usuvad, et ajame just  õiget asja; siis, üks või palju, ma võtan kõik nad endaga. Kui aga tõesti neid  saab liiga palju, siis valin vähesed, ent tänan kõiki: teised saavad tööd siis teistes ametkondades. Läbi avaliku konkurssi.

Komeet – Seansi aeg on läbi. Pean lõpetama.

Kõik lahkuvad.

Seitsmes stseen

Tartus, saadiku maja ees. Tiit marsib trummipõrina ja pasunahelide saatel longates; teda saadavad turvamehed ja rühm ametnikke.

Tiit – Nii, turvaala on nüüdsest kogu maja ümbrus. Täitke oma kohust.

Turvameeste pealik – Meie pärast ärge kartke.

Tiit – Hoidke uksel silm peal. Me läheme väljaõppe laagrisse.

Marsivad edasi.

Kaheksas stseen

Komeedi väljaõppe laager Tartumaal. Kohtuvad Karl ja Abdam.

Karl – Kõige rohkem vihkan ma sõnamurdjaid.

Abdam – Me vimm on võrdne. Kas Aafrikaski oleks leida madu, kes oleks mulle jälgim sinu tülkast mainest?

Karl – Kes võitluses alla annab, see surgu vana teenistuja ja maksumaksjana!

Abdam – Kui pagen, siis hurjuta mind nagu jänest.

Karl – Me tegime Tartus lepingu mustandi, aga nüüd olen üksi jäetud.

Abdam – Eelleping kohustab kõiki, ka üksikvõitlejaid.

Istuvad läbirääkimiste laua taha.

Abdam – Te olete kasuahned ja pugejad! Kõiki tahate ühesuguste käitumisreeglite alla painutada. Teie majanduslik abi häbistab minu maad. Aga olgu. (Kirjutab alla).

Üheksas stseen

Sealsamas. Kostab pasunaheli ja trummipõrin. Ilmub Komeet koos sõduritega.

Komeet – Kui ütleksin, mis tööga hakkama sa täna said, sa ise mind ei usuks. Kui aga räägin seal, kus segab parlament me rahva pisaraid ja rõõmu, või ministeeriumis, kus ametnikud õlgu kehitades kuulavad, kuni lõpuks kaasa kiidavad; või turul, kus kauplejad kõik rõõmsas ärevuses veel kuulda soovivad su kuulsusest ja mainest; siis selgelt teavad kõik. Just sellist esimeest ja juhti ongi vaja, kes pidulauda toitu maitsma tuleb üksnes siis, kui söönud on ta juba küll.

Ilmub Tiit koos sõduritega.

Tiit – Karl, sina oled ratsu, meie ainult rakmed!

Karl – Ei, jäta! Ka ema teeb mulle sageli tuska, kel ometi on voli oma verd ülistada, kui mind kiidab. Mind tõukas tegudele eesti rahvas. Need inimesed välisministeeriumist, kes tegid kõik, et  signatuuri saaks see leping lõpuks.

Komeet – Sa oma teeneid ära mata maha. Su tulemusi varjata on hullem vargusest ja võrdne laimuga. Palun – selle märgiks, mis sa oled inimesena, mitte selle tasuks, mis sa oled teinud, – kuula mu kõnet nüüd, siin, meie kõigi ees.

Karl – Võib olla hakkab valus neil, kui kuulevad nad endast.

Komeet – Kui aga ei kuule, siis ajab kihelema uudishimu neid, sest kogutulust jääma sulle peab kümnendik. Ning oma osa võta enne üldist märkimist sa enda valikul.

Karl – Komeet, sind tänan, ent süda tõrgub võtmast meelehead. Ma keeldun sellest ja võtan vaid lihtosa, nagu kõik, kes asjas kaasa lõid.

Kõlab pikk pasunaheli.

Karl – Need pillid ärgu enam tehku häält! Kui trumm ja pasun on võitlustandril lipitsejad, siis pärast võitlust üksnes meelitajad. Nad jäägu vait! Te premeerite mind lihtsalt, et rasvuks minu maine sellest kiidulaulust, kus valitseb rutiin!

Komeet – Sa oled liiga tagasihoidlik. Pigem täna lööd käega kuulsusele, kui hiljem tänad  meid õige hinnangu eest…. Mõtle ikka enne. Las maailm saab teada, et Karl on võitnud sõja ühe suletõmbega. Sa õigel ajal õiges kohas korjasid maast kordamineku ja õnne, mis vedeles seal kõigi nähes. Seepärast, alates tänasest päevast, hüüdkem sind, kui kasuliku lepingu sõlmijat, mis tulu tuua võib kogu rahvale ja mastaapsemaltki, lugupeetud Korilaseks. Karl, kanna Korilase nime uhkelt!

Pasunahelid ja trummipõrin.

Kõik – Karl Korilane!

Korilane – Ma lähen pesen end ja puhkan, siis näete, kas punastan või mitte; siiski tänan. Aunime püüan õigustada nagu suudan ja kanda teiste aumärkide ja ordenite seas.

Komeet – Lähme telki, seal enne puhkust kirjutame tunnistuse valmis. Tiit, kui lähed Tartusse, siis teavita ka teisi, et kahepoolne kokkulepe on leidnud kinnitust.

Tiit – Kuulan, härra ülemjuhataja.

Korilane – Ma teie ees jään vist jobuks. Just äsja keeldusin kuninglikust kingist, ent nüüd, mu härra, pean midagi teilt paluma.

Komeet –  Teenetepank! Võid saada kõik mis tahad, mu pädevuse piires. Mis see oleks?

Korilane – Kord Tartus keegi lihtne mees mind kohtles hästi ja ööseks varjupaika pakkus. Ma nägin teda täna sinu väeosa kartseris; kuid just samal hetkel lähenes Abdam ja minu raev sai võitu mu halastuse üle. Nüüd palun, lase vabaks see julge peremees.

Komeet – Sa palud hästi!  Kui olekski ta korruptant või meie kutse häbistaja, saab vabaks nagu tuul. Las läheb, Tiit.

Tiit – Mis on ta nimi, Karl?

Korilane – Valikute nimel! On läinud meelest. Ma olen väsinud, mu mälu loid. Kas saaks ehk veidi veini?

Komeet – Lähme telki. Su näol on tindi plekid; peab vaatama, mis vedelikku nende pesu nõuab. Lähme.

Lahkuvad.

Kümnes stseen

Iraagi saadiku residents. Trummipõrin. Ilmub Abdam ja nõunik.

Abdam – Nafta on meilt võetud; kaitse alla!

N 1 – Küllap saame ta jälle headel tingimustel tagasi.

Abdam – Või tingimustel! Ah, kui saaksin koalitsiooni liitlaseks, sest opositsioonis olla, kuigi  saadik, pole see ma, kes olen… Tingimustel! Mis soodsaid tingimusi võib loota see, kes  teise armust oleneb? Viis punkti lepingus; iga kord mind lõid ja löövad veelgi, kui  liitlastega kohtume bankettil. Kui kohtan Karli, ei ole minu sõnavõtus enam endist sära. Nüüd lahman nii kuis saan, ei ole enam võrdsed me.

N1 – Ta on kavalpea.

Abdam – Rohkem pea, kui kaval. Meelemürki sai mu vaprus tema varju jäädes ning kaldus endast välja. Ei rahusta mind enam uni, rahu paik, ei alastus, ei talvekümblus. Ka tootlusnäitajad ja statistika, mis viha tõkkeks on, seavad mu raevule ja energiale vastu kopitanud õigusi ja kombeid. Ükskõik, kus tava kiuste peaksin Karli kohtama, ta südametunnistuse veres tahan käsi pesta! Nüüd läki; ja vaadake ringi linnas, kui turvaline on maja valve ja mida räägitakse.

N 1 – Kas sa ei tule?

Abdam – Mind oodatakse tammikus. Tooge sõna sinna, õlletehasest lõuna poole, kuis asjad lähevad, et teaksin maailmaga sammu käia.

N 1 – Selge.

Lahkuvad.

TEINE VAATUS

Esimene stseen

Väljak Tallinnas. Ilmuvad Andrus, Savisaar ja Reiljan.

Andrus – Kuulsin büroo juhatajalt, et täna õhtul saame uudiseid.

Reiljan – Häid või halbu?

Andrus – Igatahes mitte rahva soovide kohaseid, sest rahvas ei armasta Korilast.

Savisaar – Loodus õpetab loomigi oma sõpru tundma.

Andrus – Ütelge, palun, keda armastab hunt.

Savisaar – Lambatalle.

Andrus – Jah, et teda ära õgida, nagu vihased kodanikud tahaksid meie Korilast.

Reiljan – Ta on tõesti talleke, ainult mõmiseb nagu karu.

Andrus – Ta on tõesti karu, ainult elab nagu talleke. Te olete mõlemad vanad mehed; ütelge mulle ühte asja.

Mõlemad – Mida nimelt?

Andrus – Missuguse omaduse poolest on Korilane vaene, ehk mida teilgi külluses ei ole?

Reiljan – Ei ole ta vaene ühegi omaduse poolest, kõike on tal ohtrasti.

Savisaar – Eriti uhkust.

Reiljan – Hooplemise poolest on ta kõigist üle.

Andrus – Imelik küll… Kas te teate ka, mida teist linna peal arvatakse, ma mõtlen meie, aukraadiga meeste hulgas? Kas teate?

Mõlemad – Noh, mida meist siis arvatakse?

Andrus – Te rääkisite parajasti uhkusest… Ega te ometi ei vihasta?

Mõlemad – Pole midagi.

Andrus – Ega sellest ei olegi suurt lugu; sest üsna väike vargusjuhtum röövib teilt ära suure hulga kannatust. Andke  oma tujudele voli ja vihastuge, niipalju kui meeldib, kui teile just meeldib nii. Te heidate Korilasele ette, et ta on ülbe?

Reiljan – Mitte meie üksi.

Andrus – Tean, et te võite väga vähe teha üksi: teil on palju nõunike, sest muidu oleksidki teie teod imekspandavalt abitud. Oma võimete poolest olete liiga imiku moodi, et üksi midagi korda saata. Te räägite uhkusest. Tegelikult võiksite ennast ise kõrvalt vaadata ja oma tublisid minasid seestpoolt uurida.

Mõlemad – Ja mis siis?

Andrus – Siis avastaksite ühe paari mittekontrollitavaid, valetavaid, turtsakaid ja häbematuid ametimehi ehk rääkivaid päid, nagu neid igalpool leida võib.

Savisaar – Andrus, oled sinagi küllalt tuntud.

Andrus – Mind tuntakse kui tujutut ärimeest, vahetusministrit, kes armastab kuuma veini, mida pole tilgagi vishiga leevendatud; et ma olen igal tühisel põhjusel tõtlik; et ma olen paremini tuttav öö taguotsaga kui hommiku laubaga. Kuid mis ma mõtlen, seda ma ka ütlen ja oma tarkuse kulutan ära ühe hingetõmbega. Kui ma näen kahte teietaolist tegelast ja kui jook,  millega mind kostitate, mu suulaele on vastik, siis teen kõvera näo. Ja kuigi pean sallima neid, kes räägivad, et te olevat tõsised mehed, pean ma häbematuks luiskajaks seda, kes ütleb, et te olete ilusad. Kui te seda kõike minu mikrokosmose või makrokosmose kaardilt loete, kas sellest siis järeldub, et olen ka küllalt tuntud? Mida paha te võite sellest orientiirist  välja lugeda, ka kui ma olen küllalt tuntud?

Reiljan – Me tunneme sind küllalt hästi.

Andrus – Ei tunne te mind, iseennast ega üldse midagi. Teie auahnust meelitavad ajalehtede silmanurga artiklid, silmakirjalik viisakus ja teenetepank. Lööte surnuks kena kosutava ennelõuna, kuulates linnapea ja valitsusjuhi tüli, ja lükkate tühise vastasseisu edasi järgmise päeva peale. Kui kuulate pooltevahelist diskussiooni, ja teid kimbutavad soolevoolmed, siis peeretate häbi tundmata, heisates lipu igasuguse kannatlikkuse vastu, või nõuate möirates ööpotti, jättes tüli verest tühjaks jooksma veel rohkem sassiaetuna kui enne teie ärakuulamist. Muul moel te pooli rahu pidama ei kutsugi kui kompromissi kuulutades, neid ühtemoodi vigasteks sõimates. Olete küll üks veider paarike.

Reiljan – Jäta, on ju teada, et oled kangem lauas lõõpima kui pingil asjast rääkima.

Andrus – Kui te räägite oma kõige mõistlikumat juttu, siiski pole see karvagi teie habemest väärt. Te arvate, et iga tera gilletti mitmeteralisest puhastab lõuga ühevõrra hästi. Aga ikkagi räägite, et Korilane olevat uhke. Head õhtut, lugupeetud. Kui veelgi teie seltsis viibiksin, siis nakataks see minu enda ajud. Võtan endale vabaduse teiega hüvasti jätta.

Reiljan ja Savisaar astuvad kõrvale. Ilmuvad Maria, Viive ja Anu.

Andrus – Ennäe, mu kaunid daamid. Isegi kuu, kui ta oleks maine olend, ei oleks nõnda särav. Kuhu te nii silmalt tõttate?

Maria – Lugupeetud Andrus, mu poeg Karl on tulemas.

Andrus – Ah? Või Karl tuleb koju!

Maria – Jah, lugupeetud Andrus, ning suure kuulsuse säraga.

Andrus – Tohoh! Mis rõõmus uudis.

Viive ja Anu – Jah, tuleb küll.

Maria – Näe, siin on temalt kiri. Võimud said ühe, ta naine teise ja küllap on sindki üks kodus ootamas.

Andrus – Minule kiri! See teeb mulle pikkadeks aastateks hea meeleolu; sellel ajal näitan perearstile vaid pikka nina. Kas ta ehk siiski pole masendunud? Tal oli kombeks ka üksikute kokkulepete katkemisi väga läbielada.

Viive – Oh ei, ei, ei.

Maria – On küll, kuid lihtsalt murelik.

Andrus – Mina ka, kui lubadused vett ei pea. Kui tal aga siiski kogu leping taskus on, siis murelikkus sobib talle veelgi paremini.

Maria – Jah, nii see on. Ta saabub tammepärjaga, ma loodan.

Andrus – Kas Abdam loobus oma nõudmistest?

Maria – Tiit kirjutab, et saadik kirjutas alla.

Andrus – Oligi viimane aeg. Kui meie missioon oleks jäänud tagatisteta, siis ei oleks ma tahtnud ka kõigi aktsiate omanik olla. Kas parlament on juba kursis?

Maria – Kulla naised, lähme juba. Jah, jah, jah: parlamendi esinaine sai kirja, mis kinnitavad minu poja teeneid. Selle lepinguga on alanud ajaloos uus järk.

Anu – Tema prognoosidest räägitakse imelugusid.

Andrus – Imelugusid! Kindlasti mitte ilma, et ta oleks seda ära teeninud.

Viive – Ma loodan, et see on tõsi.

Mari – Tõsi! Kuidas siis!

Andrus – Tõsi! Võin vanduda, et see on tõsi.

Kuuldub pasunahelisid ja trummipõrinat.

Andrus – Kuulake! Pasunad!

Maria – Need on fanfaarid, mis hõiskavad rõõmust.

Ilmuvad Komeet ja Tiit, nende vahel Korilane, taga infopealikud, sõdurid ja ajakirjanik Juur.

ajakirjanik Juur – Kuulake ja teadke! Karl Korilane pani üksi ära! Sealt tuli kuulsus, ta peene  hääle kiuste. Nüüd ehib vääriline nimi tema kuldseid lokke! Au ja kuulsus Korilasele!

Fanfaarihelid.

Kõik – Tere tulemast vabaduse väljakule, lugupeetud Korilane!

Korilane – Ei, jätke, see teeb haiget südamele. Ma palun, jätke!

Komeet – Näe, su ema!

Korilane – Tean, et palusite minu õnne eest.

Maria – Ei, sõdur, kummarda! Mu armas Karl, lugupeetud Korilane, said kuulsusrikka teoga uue nime? Kuidas pean sind hüüdma? Korilaseks? Teen seda rõõmuga. Ent sinu naine?

Korilane – Veetlev vaikija! Kas naeraksid, kui tuleksin ma nagu enne, et nuttes minu triumfi kaed! Kallis, Tartus nutavad nii lesed!

Viive – Mu kallis! Ma nutan rõõmust.

Korilane – Kas ikka elad? (Anule) Anna andeks.

Maria – Kõigile tere tulemast! Ka sulle, Komeet! Teile kõigile!

Andrus – Jah, sada tuhat tere! Sa ole tervitatud. Neil, kes sind näevad, kuid ei rõõmusta, vist närib südant kadedus! Brüsselgi peaks teil austust avaldama; ent meil on veel vanu metsõunapuid, mis teiemaiguliseks end pookida ei lase. Tervist, juhid! Eks nõgest hüüta ikka nõgeseks ja tivoli jääb ikka tivoliks.

Komeet – Sulatõsi!

Korilane – Andrus on Andrus ja selleks jääb.

ajakirjanik Juur – Hei, andke teed! Ja minge edasi!

Korilane (naisele ja emale) – Ulata käsi! Ja sina ka! Ma enne, kui koju tulen, pean parlamenti külastama; ei saa ju neilt ma üksnes tervitusi, vaid värsket lugupidamistki.

Maria – Nüüd on minu unistused saanud teoks ja pärand käes on minu soovidel. Vaid üks on puudu veel.

Korilane – Ema, tea, et puudliks ma olen pigem neile omal moel, kui nendega koos võimul nende moel.

Komeet – Nüüd üles!

Pasunahelid. Kõik peale rahvasaadikute lahkuvad.

Reiljan – Ta kõigil on keelel. Isegi lühinägelikel on prillid ees, et teda näha. Lasteaiakasvataja ei hooli lapsest, kes end nutab krampi, vaid kuulab raadiot. Demjanov viskab põlle nurka ja ronib müürile. Poed, letid, aknad, vitriinid, kõik on tungil, täis katused ja harjad on iganäolist rahvast teda tõemeeli vahtimas. Ka Taska, kes end näitab harva, kesk rahvahulka trügib, et saada jõugus soodne koht. Solaariumitest daamid  väljuvad ja kahvatavad ennast valgeks. Kihkvel kõik, just nagu oleks taas öölaulupeod  siin maiseks saanud.

Savisaar – Äkki saab veel presidendiks.

Reiljan – Siis võib minu ametkond küll tema võimu all aastaid magada.

Savisaar – Ei suuda kanda au ta mõõdukalt algusest lõpuni, vaid kaotab selle, mis on võitnud äsja.

Reiljan – See on lohutus.

Savisaar – Rahval, kelle eest meie seisame, ei ole kahtlust, et vanad luukered virguvad, kui vähegi põhjust. Nii ununeb see vastne au. Ma olen kindel, et ta ise annab selleks peatselt põhjust, kui ise enda peale nõnda uhke on.

Reiljan – Ma olen kuulnud teda väitmas, et kui keegi esitakski tema kandidaadi presidendi kohale, ta enne õiget aega turule ei ilmuks ega luniks rahvalt toetushääli.

Savisaar – Tõsi.

Reiljan – Nii ta ütles. Pigem loobun erakonna esimehe kohast kui luban ennast presidendi kandidaadiks üles seada, või kui, siis üksnes oma erakonna soovil.

Savisaar – Ta võiks mõne oma lubaduse täita.

Reiljan – Vist täidabki.

Savisaar – Siis läheb kõik meie prognooside kohaselt: tagasi parlamenti!

Reiljan – Võim peab olema lahutatud. Me peame rahvale selgitama, milliseid mõtteid mõtleb see mees: kui saaks, ta muudaks kõik ausambad mobiilseks ja politseinikud puudeks metsas; teeks kurdid tummaks ja hääletuks tsetseenid. Tema meelest ei ole rahval võimekusteks rohkem maailmavaadet ja hinge kui revidentidel huumorisoont. Sest revidendid saavad kiita, kui kannavad koormat, ja  kantakse arvestuskaardile, koos palga alandamisega, kui varisevad koorma all kokku.

Savisaar – Sa kõike seda sisendad sel hetkel, mil tema kõrgelennuline ülbus taas solvab kogukonda; ning see juhtub peagi, kui teda nagu puudlit hassetada; siis ta võtab tuld ja süütab kuiva kulu; see leek ta hääled põletabki.

Ilmub virgats.

Reiljan – Noh, mis on?

Virgats – Teid palutakse ülesse büroosse. Tundub, et Karl Korilane seatakse presidendi kandidaadiks. Ma nägin, kuis kurdid tunglesid, et teda näha, ja pimedad, et kuulda. Noored teismelised loopisid juukseid, nagu hevi kontserdil, naised kingisid labakindaid ja kaelarätte. Pole ammu enam säärast näinud.

Reiljan – Ma lähen üles. Silmad-kõrvad võtan kaasa, ent süda oodaku.

Savisaar – Ma tulen kaasa.

Lahkuvad.

Teine stseen

Parlamendi koosolekuruum. Sekretärid ilmuvad toolidele patju panema.

S 1 – Kähku, nad on kohe siin. Mitu mees presidendi kandidaadiks üles seatakse?

S 2 – Kuuldavasti kolm; aga kõik arvavad, et Korilane saab presidendiks.

S1 – Ta on tark mees, ainult kole uhke ja ei armasta rahvast.

S 2 – Tühja sest, on olnud palju suuri mehi, kes on rahvast meelitanud, aga rahvas pole neid ikkagi armastanud. Ja on palju neidki, keda rahvas on armastanud ei tea isegi miks. Nii et kui rahvas võib põhjuseta armastada, võib ta ka põhjuseta vihata. Kui Korilane sellest üldse ei hooli, kas rahvas armastab teda või mitte, siis näitab see järelikult kui õigesti ta hindab rahva meelt: oma õilsas muretuses, laseb ta sellel selgesti välja paista.

S 1 – Kui ta sellest ei hooli, kas rahvas teda armastab või mitte, siis hõljub ta tasakaalus ega tee head sama hästi kui halba. Tegelikult sooviks ta rahva viha suurema õhinaga, kui rahvas jõuab seda talle avaldada. Ta ei jäta midagi tegemata, et ennast rahva vaenlasena näidata. Kuid rahva rahulolematust ja tõrksust avalikult välja kutsuda on niisama halb kui  see, mida Korilane isegi ei salli, nimelt üksikuid rahva hulgast armastuse võitmiseks meelitada.

S 2 – Ta on oma kodumaad väärikalt teeninud ja tema tõus presidendiks pole olnud nii libe kui neil, kes on rahvast üksnes lubadustega masseerinud, garanteerides endale lugupidamise ja austuse, mütsi higisesse pihku pigistades, ilma et oleks selle ärateenimiseks midagi muud teinud kui lubanud oma kandidatuuri üles seada. Aga tema  sõlmis liitlaste nimel musulmanidega lepingu ja istutas oma kuulsuse nõnda sügavale inimeste südamesse, et kui nüüd keeled vaikiksid ja tema teod tunnustust ei leiaks, siis oleks see tõesti tänamatu ülekohus. Asja teisiti kujutada võivad vaid pahaloomulised, kes tembeldavad seega iseennast valetajateks. See lõikaks ju iga kuulaja kõrva kui etteheide ja häbiasi.

S 1 – Ta on lugupeetud mees. Astu kõrvale, nad tulevad.

Kostab pasunaheli. Ilmuvad rahvasaadikud, fraktsioonide juhid, Korilane, Andrus, Komeet. Reiljan ja Savisaar võtavad istet eraldi, Korilane seisab.

Andrus – Nüüd kus liitlastega on asjad selged ja Tiidu võib koos meestega Iraagi saadiku residentsi juurest ära kutsuda, jääb meie tänaõhtuse koosoleku põhiliseks punktiks vajadus langetada otsus, keda seada üles presidendi kandidaadiks tulevastel valimistel, et vääriliselt tunnustada  meie maa au kaitsvate inimeste teeneid. Sellepärast, lugupeetud saadikud ja fraktsioonide juhid, palun olge nii head ja kuulake, mida on vägede rahuaja ülemal öelda. Härra admiral, palun tehke lühike ülevaade toimunust.

Rahvasaadik 1 (RS 1) – Komeet, räägi ükskõik kui pikalt, nii et kõik aru saaksid, et pigem on riik tasu maksmiseks vaene, kuid meie tahtmine mitte. (Teistele saadikutele)  Rahvamehed, me palume teid ettekanne ära kuulata ning hiljem avaldada toetust rahva ees saadud informatsiooni põhjal, mida oleme soovitanud.

Reiljan – Aitab jutust. Kuna arutlusel on väga meeldiv ettepanek – austada ja edutada meest, kes on siin kõne all.

Savisaar – Seda suurem rõõm oleks meil seda teha, mida lahkem ta ise oleks, kui senistest hinnangutest lähtuda.

Andrus – Sa hälbid asjast ja oleks võinud vaikida. Kas tahate Komeedi kõnet kuulda?

Savisaar – Väga; kuid olles sinust vanem, seepärast ka minu manitsus on siin asjakohane.

Andrus – Temal on rahva käest saadud mandaat, aga kui mitme häälega mõni sai parlamenti? Komeet, palun, teil on sõna!

Korilane tahab lahkuda.

Andrus – Oota!

RS 1 – Korilane, palun istu! Ära ole nii tagasihoidlik.

Korilane – Ma pigem lasen perearstil haavad kinni siduda, kui kuulan seda, kuis nad sain.

Savisaar – Ma loodan, et minu sõnad ei peleta sind siit minema.

Korilane – Ei; kuid sageli võib sõnade taga leida muudki. Sa ei solva mind, kuid ka ei kiida. Mina pean rahvast lugu parajasti sedavõrd, kuis on ta häälte kaal.

Andrus – Nüüd istu, palun.

Korilane – Ma pigem häire ajal kratsin pead päikse käes, kui istun varjendis, kus mu eimiskist puhutakse suur balloon.

Lahkub.

Andrus – Rahvasaadikud, kuidas võib see mees küll teie meelituste kudu paljundada! Te näete, kuidas ta au eest paneb mängu pigem kõik oma sõbrad, kui ohverdab ühegi kõrva kiidulaulu kuulamiseks. Komeet, palun alustage.

Komeet – Mu hääl on nõrk, ent see, millega Korilane hakkama on saanud, ei tohi kosta nõrgalt. Arvatakse, et vaprus on ülim omadus, mis võib ühte meest või naist vääristada. Kui on nii, siis sellel, kes on kõne all, ei ole meie riigis võrdset. Ta oli kuusteist aastat vana, kui lõpetas keskkooli üksnes viitega tunnistusel. Ülikoolis, kui see oli veel võõra võimu jälgimise all, just siis, kui parteisse astumine nõudis julgust, ta mitte ainult sellega ei saanud hakkama, vaid kuulus ka kõige teeneterikkama korporatsiooni asutajaliikmete ridadesse. Meheks saades kasvas ta kui meri, ei mõõnanud, kui ajad olid rasked. Kuid tema vaprust tänapäeval, Tartus, ei oska ma kirjeldada. Nii nagu suure reisilaeva ees merihein, nõnda surus ta täävi alla kõik vastuväited, mida vastaspool esitas. Keda märkis ta näpp, see hakkas pealaest jalatallani värisema, sest kartis paljastamist rumaluses. Ta  tungis säte haaval sügavamale, komistamata juriidilistes keerdkäikudes ja juhtis läbirääkimisi kartmatult. Ta on meie välispoliitika võti, sest ükski saalis viibinud saadik polnud küllalt hoogne, et takistada Korilase argumentide raudset kaitseliini. Kõik võit jäi temale, ta sähvatas nagu lendtäht hoobilt! Kui siis Iraagi diplomaat ja saadik Abdam julges suu lahti teha, siis sulges ta selle kolme sõnaga. Demokraatia, ühised väärtused, terrorism!

Andrus – Tark mees!

RS 1 – Ta on väärikas mees.

Komeet – Siis lõi jalaga vastu põrandat ja küsis: kas kogu maailm võis siis eksida, kui saatis koalitsiooniväed Iraaki rahu tagama? Ei. Poliitika ei ole nõnda lihtne. Nüüd näeb ta oma tasu vaid teatud tegudes ning aega rahulikut veetes.

Andrus – See on väärtus. Kutsuge ta siia.

RS 2 – Kutsuge Korilane.

RS 1 – Juba tulebki.

Korilane tuleb tagasi.

Andrus – Mul on hea meel, Korilane, et parlamendi enamiku esindajad on otsustanud su presidendi kandidaadiks üles seada.

Korilane – Kõik minu oskused ja teadmised on alati teie päralt.

Andrus – Nüüd tuleb sul esitada rahvale oma programm.

Korilane – Siiski, ma palun, et vabastaksite mind sellest pruugist; ei suuda veel ma ennast avada ja seista paljalt ja nuruda neilt hääli. Teie loal ma jätaksin selle hiljemaks.

Savisaar – Ei, rahvas peab saama hääletada, sellest tavast ei ole võimalik loobuda.

Andrus – Ära patti mängi nüüd. Lepi kombega ja võta vastu au just nii, kuis nõuab vorm.

Korilane – Kui mängin seda osa, pean punastama; väga hästi võiks rahva programmist ilma jätta.

Reiljan (Savisaarele) – Kas kuuled!

Korilane – Pean hooplema, et tegin seda, toda, ja uhkeldama, et jõudsin kokkuleppele. Just nagu tuleks osta mul neilt hingeõhku!

Andrus (Korilasele) – Kas on mõtet jonnida? (valjusti) Taotleme, rahvasaadikud, et te soovitaks avalikult me nõu ja kuulutaksite presidendi kandidaadid välja.

Rahvasaadikud – Korilasele õnne ja edu!

Kõik lahkuvad peale Savisaare ja Reiljani.

Reiljan – Näed, kuidas ta mõtleb avalikust kohelda!

Savisaar – Kui meedia ometi märkaks seda! Ei, peab ise briifingu korraldama või pressikonverentsil sellest rääkima.

Lahkuvad.

Kolmas stseen

Ilmub seitse-kaheksa keskerakonna esindajat.

KE 1 – Üks on kindel: hääletust ei saa me talle keelata.

KE 2 – Saame küll, kui tahame.

KE 3 – Rahval on voli seda teha, aga see on pädevus, mida meil pole voli kehtestada; sest kui ta räägib oma tegudest, siis ei jää muud üle, kui kõik peavad neist rääkima. Kui ta jutustab positiivselt ja viisakalt, siis ei jää kellelgi midagi muud üle, vaid igaüks peab tunnistama tema sõbralikkust ja kaasa kiitma. Tänamatus on kole ja kui rahvas on tänamatu, siis on ta koletis; ja kui meie oleme rahva liikmed, siis oleme ka meie osalt tänamatud.

KE 1 – Selleks, et meist paremini ei mõeldaks, pole vaja eriti midagi teha. Aga kui meelt avaldasime, siis ei kõhelnud ta meid lihtlabasteks sumisejateks nimetamast.

KE 3 – Nõnda võib nimetada paljusid inimesi; ja mitte sellepärast, et kõik räägivad korraga, vaid sellepärast, et kõigil on mitut karva arvamusi. Usun tõesti, et küsitlused heidavad vaid halba nalja. Kui meie arvamused lendaksid laiali itta, läände, põhja, lõunasse; ja kui nad lepiksid kokku kõige otsema tee tagasi, siis viiks see neid ühel ajal samasse kohta, kõikidesse ilmakaartesse laiali.

KE 2 – Arvad tõesti? Kuhu siis minu arvamus lendaks?

KE 3 – No sina oma arvamust küll nii kähku välja ei ütle, sest see on kõvasti su puupeasse kinni kiilunud. Kui aga saaks, siis läheks ta kindlasti lõunasse.

KE 2 – Miks just sinna?

KE 3 – Et eksida mõnulemisesse; ja kui kolm osa sulaksid seal naudingutes, siis ehk neljas tuleks kohusetundest tagasi, et aidata sul võtta naist.

KE 2 – Kas see on nali?

KE 3 – Kas sina oled valmis hääletama? Aga sellest polegi lugu, sest enamus otsustab, mis siis, et tegelikult üksnes kolmandik osa rahvast. Ei, see on iroonia, liikumine üldiselt üksikule, tuuma poolt pinnale. Küsitlus küsib konkreetselt, on toorem osa sajast, protsent, kuid otsus langeb küpselt, ilma naljata. Seda ma ütlen küll, et kui tal on tendents kalduda rahva poole, siis temast väärikamat meest ei olegi.

Ilmub Korilane kampsunis ja koos temaga Andrus.

KE 3 – Sealt ta tuleb, lihtne kampsun seljas. Pange tähele, mis teeb. Me ei pea kõik siia kokku jääma, vaid mingem ühe-, kahe- või kolmekaupa sinna, kus ta seisab. Ta peab igaühega suhtlema ja nii saab igaüks sellele vastuse, mida ta oma suuga küsib. Tulge minu järel, ma juhatan.

Kõik – Hästi, hästi. (Astuvad eemale).

Andrus – Sa eksid selles; tead ju küll, et kõik on seda teinud.

Korilane – Milles! „Ma palun teid, andke andeks, vabandage palun“ Kurat võtaks! Ma ei suuda oma keelt nõnda painutada.

Andrus – Mõtle nüüd ometi kaine peaga, kuidas sulle ja meile on kasulikum.

Korilane – Nende ees vabandada, nende hääli püüda! Tänan ei, kui tahavad siis hääletavad poolt. Kõik ikka vastu ei hääleta.

Andrus – Nõnda sa rikud kõik ära. Ma lähen. Palun räägi nii, kuidas on mõistlik.

Lahkub. Esile astuvad KE 2 ja KE 3.

Korilane – Nii viisakas, et mu enda hambad hakkavad selle peale valutama… Ennäe paari! Tere õhtust, härrased! Kas teil on selge, miks siin seisan?

KE 3 – Teame küll. Ütle, mis sind siia tõi.

Korilane – Mu omad teened.

KE 2 – Su omad teened?

Korilane – Jah, aga mitte mu oma soov.

KE 3 – Kuidas nii, mitte su oma soov?

Korilane – Nii, sõber, nii. Mul pole soovi tülitada vaeseid.

KE 3 – Kui me sulle midagi annamegi, siis loodame su läbi kasu saada.

Korilane – Kas räägime hinnast?

KE 3 – Hinnaks on seda väga lahke paluda.

Korilane – Lahke paluda? Palun lahkesti osutada mulle seda au, kui jääme kahekesi. (KE 2-le) Sinu lahke hääl, sõber; mis kostad?

KE 2 – Sa saad selle.

Korilane – Kaup on koos. Kaks häält, hüvasti. (Pöördub neist ära).

KE 3 – See on väheke imelik.

KE 2 – Kas hääletangi tema poolt. Aga olgu.

Lahkuvad. Ilmub veel kaks keskerakonna esindajat.

Korilane – Palun, kui see ei aja teid häälest ära, et mina saan presidendiks, siis siin ma olen.

KE 4 – Sul on mitmeid teeneid kodumaa ja rahva ees, aga sa ei ole teda küllalt teeninud.

Korilane – Kas see on mingi mõistatus?

KE 4 – Oled olnud nagu vits välispoliitikas, oled olnud nagu malakas sisepoliitikas. Sa ei ole rahva lootustest uue poliitika osas tõesti aru saanud.

Korilane – Seda suuremaks väärtustekaitsjaks mind peate, et ma ei ole truudust murdnud. Olen nõus oma sugurahvast meelitama, et teenida talt kõrgemat arvamust: seda omadust peetakse avalikult lugupeetuks. Kuna ootused nõuavad minult pigem kübarakergitust kui südamevalu, siis tuleb harjutada kaasakiitvat peanoogutust; ma püüan kõigi vastu kena olla. See tähendab, härrased, et jäljendan paljude rahvasaadikute oskust lubada ja puistan neid ohtralt igale soovijale. Sellepärast, hääletage minu presidendikandidatuuri poolt.

KE 5 – Loodame, et leiame sinus endale sõbra; ja sina võid loota meie häälte peale.

KE 4 – Näha, et oled poliitikute kutsehaigust põdenud ja terveks saanud.

Korilane – Ma ei taha teie teadmisi nendest rääkimisega ahendada. Hindan teie hääli väga kõrgelt ja rohkem teid ei tülita.

Mõlemad koos – Edu sulle, sinu raskes töös.

Lahkuvad.

Korilane – Taas poolehoid! Ei, pigem taandun, pigem talun naeru, kui lisatasu, mis mul teenitud, juurde palun! Miks pean naervas-nutvas maskis jürilt-marilt nende heitliku  toetust püüdma? Head tavad käsivad… Ent mis on tava järgimise hind? Nii tolm jääb pühkimata traditsioonide palgelt ja mäena kuhjuv vale katab sootuks tõe! Halle juukseid toob see jant! Las mõni teine saab selle au ja ameti, kes soovib tukkuda! … Kuid pool on läbi, ehk kannatan ka teise poole häbi!

Ilmub veel kolm keskerakonna esindajat.

Korilane – Veel tuleb hääli! Neid hääli! Neid püüan paeltega ja valvan puuri juures. Sain häälte pärast maokatarri, kui sokolaadi ja veini üleküllus mind murdis maha. Häälte pärast olen tonnide viisi nänni jaganud ja liitrite viisi bensiini kulutanud. Te hääled! Jah, ma tahan olla president.

KE 6 – Ta on meie riigi huve kaitsnud, tegutsenud otstarbekalt ja ei tohiks meie häältest ilma jääda.

KE 7 – Sellepärast saagugi ta presidendiks; las toob rahvale julgust olla koos.

Mõlemad koos – Jääge terveks, härra president!

Lahkuvad.

Korilane – Lugupeetud hääled!

Taas ilmuvad Andrus, Reiljan ja Savisaar.

Andrus – Sinu aeg on seistud. Rahvasaadikud annavad sulle rahva hääle. Pead parlamendis kõne pidama.

Korilane – Kas nüüd sai küllalt?

Savisaar – Sa oled täitnud palumise kombe ja rahvasaadikud on kiitnud sinu kandidatuuri heaks. Parlament tuleb erakorraliseks istungiks kokku, et sind kinnitada.

Korilane – Kus? Kas valges saalis?

Savisaar – Jah, Korilane.

Korilane – Siis pean oma riided ära vahetama!

Savisaar – Jah, otse loomulikult.

Korilane – Ma teengi seda kohe, ning tundes ennast, ma olen terveks saanud.

Andrus – Kas lähme koos?

Reiljan – Me ootame siin ajakirjandust.

Savisaar – Olge ettevaatlikud.

Korilane ja Andrus lahkuvad.

Savisaar – Nüüd on see tal käes, ent silmades, nagu näib, hõõgub tusane rahutus.

Reiljan – Vaid pettus südames ta kandis lihtsat riiet. Kas lased rahval minna laiali?

Keskerakonna esindajad ilmuvad uuesti.

Savisaar – Kallid sõbrad, kas hääletate selle mehe poolt?

KE 1 – Ta sai meie hääled.

Reiljan – Kas tema poolehoid on teie jaoks väärtus?

KE 2 – Minu viletsat arusaamist mööda ta pilkas meid sellega, just nagu oleks palunud.

KE 3 – Jah, muidugi, see oli lausa näkku naer.

KE 1 – See oli tema kõnelaad, mitte naer või pilge.

KE 2 – Kõik peale sinu ütlevad, et see mees ei rääkinud ausat juttu. Ta uhkustas ja hooples, ta palga juures on räbal riie lausa irve.

Reiljan – Ta pidi ju ennast näitama.

Kõik – Ei, ei, ei näinud teda keegi.

KE 3 – Ta lubas näidata end salamahti, siis aga lehvitas kübaraga: „Ma tahan saada presidendiks ja vana komme nõuab selleks teie poolehoidu!“ Me siis lubasimegi. Ta tänas meid ja kõik. Kas see polnud pilge?

Savisaar – Miks te teda läbi ei näinud, millistel kaalutlustel? Kas rumalast peast või lapsikust kalduvusest?

Reiljan – Kas te ei võinud talle öelda, et ilma võimuta on ta väikene vennikene, tööta varblane, lausa raiskaja. Ta korteriskandaali kritiseerides käis ise sama teed.  Nüüd,   kõrgel kohal, kus käes on riigi võim ja vägi, jääb aga jonnakalt veel salakavalamaks, ja teie hääled transformeeruvad prügiks. Miks te ei küsinud, mis on ta eesmärk?

Savisaar – Ta oleks teile pidanud lubama rohkem, siis oleksite saanud nende täitmist nõuda ja kontrollida, kui on paras juhus. Te oleks pidanud kibestama tema sapist loomust, mis ei talu köitvat kohustust, ja ajama ta vihale. Miks te ei küsinud, mis on ta eesmärk?

Reiljan – Kas märkasite, kui põlglikult ta teie hääli palus. Arvate, et tänapäeval põlgus ei purusta, kui jõudu on lüüa? Arvate, et tänapäeval on kõik palju tsiviliseeritum ja kultuursem kui varem? Miks te ei küsinud, mis on ta eesmärk?

Savisaar – Miks ta sai nüüd teie hääled, mida varem meile keelasite? Sest tal polegi eesmärki. Ta tahab vaid kuulsaks saada, et teenistuse jooks tema arvele ei lõppeks iial ära!

KE 3 – Ta pole veel kinnitatud; me võime oma hääled tagasi võtta.

KE 2 – Ütlemegi ära.

KE 1 – Ja minu tuhat häält; veel lisaks nende sõbrad.

Reiljan – Siis öelge oma sõpradele ja tuttavatele, et nende häältega valitakse presidenti, kes riisub piimalt koore, et üksnes ise juua koorekohvi. Juriidiliselt õige on see toiming, mis annab kaigast koerale, kes haugub; ehk küll hauguks ilmagi.

Savisaar – Avalikus arutagu ja tühistagu oma heitlik valik. Tõstke esile tema ülbust, põlgust ja vaimuvaesust, ja ärge unustage, kuidas ta lihtsa riietusega näitas teile koha kätte. Te mõte uinus kartusest ta käitumise pärast, mis oli mõnitav ja vääritu ta paadund karjerismi tõttu.

Reiljan – Ajage kõik parlamendi, jah, meie süüks, sest talle sillutades teed me sundisime teid ju teda valima.

Savisaar – Öelge, et langetasite oma otsused pigem ajakirjanduses avaldatu põhjal, kui ise samme seades; et teie mõistust ei juhtinud tegelik soov, vaid propaganda mõju, valida just tema presidendiks. Süüdistage kasumlikke reklaami ettevõtjaid, kes istutavad inimeste pähe kontrollitavaid mõtteid. Pange kogu süü meie peale.

Reiljan – Jah, ärge säästke poliitikuid. Rääkige veel Korilase suguvõsast, kust ta pärineb ja põlvneb; ja kuidas selle kunagist mainet laastab. Sest ees olid tal suured mehed, kes kaitsesid me vabadust; üks neist juhtis linna puhta vee ja finantseeris pumbajaama ehitust.

Savisaar – Ta perekonda pitsitage; peske musta moraali ja võtke fookusesse järeltulijad. Sealt sirguvad ju uued ninad!

Reiljan – Ning üha korrake, et iialgi te poleks teinuks nii, kui meie poleks peale käinud.

Kõik koos – Jah, lähme; meil on oma valikutest kahju, sest kõik nad olid ekslikud.

Lahkuvad.

Reiljan –  Las minna. Stabiilsus on hea, kuid lainetus parem, sest see viskab kaldale kõik, mis kipub pinnale kerkima. Kui Korilane sattub marru, siis tuleb ta viha meie kasuks pöörata.

Savisaar – Nüüd ülesse! Seal on oodata meeleavaldust. See las näib nende enda teona, mis osalt ongi nii, mis siis, et õhutust sai meie käest.

Lahkuvad.

KOLMAS VAATUS

Esimene stseen

Tänav Tallinnas. Pasunahääl. Ilmuvad Korilane, Andrus, Komeet, Tiit, rahvasaadikud ja nõunikud.

Korilane – Abdam ei ole siis ikkagi taltunud?

Tiit – Jah; see sundiski meid ruttu kokku saama.

Korilane – Olukord on järelikult sama, mis enne sõja algust; on soodus hetk, on valmisolek ja strateegia uueks vastasseisuks.

Komeet – Nad on kurnatud, suurem osa relvi on kokku korjatud ja vaevalt meie silmad nende lippe veel lehvimas näevad.

Korilane – Mida Abdam kostab?

Tiit – Ta käis mu juures kaitsekirjaga, palus teha lepingus mõned parandused ja viia sisse lisad. Pärast oli minemas Raplasse.

Korilane – Kas ta minu kohta küsis?

Tiit – Jah, küsis küll?

Korilane – Ja kuidas? Mida?

Tiit – Kui palju kordi on ta lepingut üle lugenud, kui palju kordi tunnetanud selle sidumatust. See on küll mitmekülgne, aga keegi on siiski ju algataja. Sidumatus aga tulenevat sinu reeturlikust käsitlusest tema maa suhtes.

Korilane – Mis ta seal Raplas teeb?

Tiit – Ärisidemed mingi piimafirmaga.

Korilane – Kui oleks põhjust, ma võiksin ta sealt üles otsida, et asju selgeks rääkida. Ent tere tulemast tagasi! Ennäe, keelekad poliitikud, kes ingliskeelt ei oska! Ma põlgan teie tühja juttu, kuigi suurustada te mõistate.

Savisaar – Ärge minge edasi!

Korilane – Mis on?

Reiljan – Siit edasi on ohtlik minna. Stopp! Tead ju ajaloost isegi milline oli fanaatilise Owaldi käekiri.

Korilane – Kustpoolt see muutus?

Andrus – Mis on juhtunud?

Komeet – Tema poolt hääletas ju enamik; ettevõtjad, maksumaksjad, kõik toetasid.

Reiljan – Komeet, ei.

Korilane – Kas ma sain siis lastelt hääled?

RS 1 – Turvamehed eest, laske meid büroosse

Reiljan – Kas rahvas lainetab?

Savisaar – Pea kinni!

Korilane – See sünnib meelega, see on teoreetiline salanõu, et murda minu tahet. Elage ja kannatage ise nendega, kes end ei valitse ja valitsust ei salli!

Reiljan – Ära salanõust küll räägi. Kogukond nuriseb, et nimetasid rahvasaadikuid pugejateks ja korruptantideks ja omakasunikeks.

Korilane – See on ammu teada.

Reiljan – Mitte kõigil.

Korilane – Kas sina kandsid keelt?

Reiljan – Mis, kandsin keelt?

Komeet – Sa sobid selleks tööks.

Reiljan – Ma sobin paremini kui teie kõigeks.

Korilane – Miks ma peaksin teie presidendi kandidaadiks hakkama? Kes oskab öelda? Kaasomaniku võim kaotab väärtust.

Savisaar – Võimujaotus on see, mis kogukonda ärritab. Kui tahad sihtkohta jõuda, siis päri tee kohta, kust oled hälbinud, küll viisakamalt, muidu sa ei saa nii kõrget kohta. Ei kaasomanikuks teiste preisdendikandidaatide kõrvale ega presidendiks kaugeltki. (Osutab Reiljanile).

Andrus – Säilitagem rahu!

Komeet – Neid on petetud. Need nükked ei ole riigimehelikud. Korilane ei vääri seda autut tõket, mida tahetakse tema jooksu ette seada.

Korilane – Või jutt on võimust! Sellest rääkisin ja räägin veel…

Andrus – Aga mitte nüüd.

RS 1 – Jah, mitte nüüd ja nõnda ägedalt.

Korilane – Ei, ma räägin, nii tõesti kui ma elan! Teilt palun andeks, sõbrad. Ent las avalikkus vaatab mind, kes ei meelita, ja las ta tunneb end minu kõnes ära. Kordan  veelkord: vabakasvatus on kasvatuse puudus. Me oma kündi ja külvi levitame, kui segame neid lugupidamise hulka, kus kvaliteeti on ja oleks võimugi, kui tahtjaid poleks nõnda palju.

Andrus – Pea, aitab!

RS 1 – Jäta, palun!

Korilane – Mis! Või jäta! Nii nagu oma raha me valasime münti, nii müntigu mu kopsud, mis tubakast on mädad, siin sõnu selle katku vastu, mida kardame, ent samas käime ikka teed, mis suitsunurka viib.

Reiljan – Sa räägid rahvast nagu isa, mitte inimene, nii kõrk kui rahvaski.

Savisaar – Sellest tuleks võib olla avalikult rääkida.

Andrus – Millest? Kas teie energiast?

Korilane – Võimust! Ka siis, kui olen rahulik ma nagu öine uni, ma mõtlen ikka sama moodi.

Savisaar – See mõte peab mürgiks jääma sinna, kus ta midagi muud ei mürgita!

Korilane – Peab jääma! Kae tallalakkujat! Kas kuulsite ta käsku peab?

Komeet – Seks polnud õigust, pädevust.

Korilane – Peab! Kui mõistmatud on mõned teie hulgast. Miks siis väärikas, kuid hoolimatu rahvakogu, küll laseb paksul varda valida, kes jagab käske, kuis seada grilli, ent kõht ei ole täis tal kunagi? Kui tal on selleks võimu, siis nutke oma rumalust; kui ei ole, siis  jätke targutamine. Kui teil on mõistust, siis jätke see lapatuu; kui ei ole, siis las  jätkub mäng: veel erakondi kerkib ja kõik nad parlamenti tikuvad. Neid pole vähe ja teie häältesegust lööb läbi nende kõrvalmaik. Nad seavad ametisse kellegi, kes ütleb oma käsu ja kibestab me lugupeetud parlamendi liikmeid. Ma tean, et kui on kaks või kolm võimu kõrvuti võrdsed, siis varsti poeb nende vahele segadus, et inimeste meelerahu hävitada.

Komeet – Kuidas nüüd üles minna!

Korilane – Kes iganes andis nõu mind võimule…

Andrus – Hästi, hästi, aitab!

Korilane – Ehki rahval on kõige rohkem võimu, mõned ikka veel toidavad oma ambitsiooni ja nuumavad isiklikke huve.

Reiljan – Miks peaks rahvas mehe, kes nõnda räägib, valima presidendiks?

Korilane – Toon omad põhjendused. Rahvas teab, et võim, mis lahutatud, ei saa kunagi tasakaalus olla. Kui meid võeti sõtta, mis andis tunda riigi südameni, siis ei saanud alguses liikuma; nüüd enam pidama. Sest seda ilmestasid terrorism ja vastuhakud, mis kiitsid meie meeste vaprust. Kuigi kulusüüdistused, mida parlament toona kuulis, olid tuulest võetud, näpust imetud ja lakke kirjutatud, ei suutnud keegi õigustada nii heldet kinki meilt. Hea küll. Mis nüüd? Kui palju välispoliitikat seedib parlamendi mitmenahkne vats? Teie teod räägivad: me nõuame julgeolekut, sest meid on vähe ja me kardame; kes kartsid, need said oma tahtmise. Niimoodi oleme madalaks saaginud omaenda tooli jalad, sest rahvas hakkab aru saama, et riigihoolt ja ettenägelikust kannab üksnes hirm. Mis tasakaalust saab siin olla jutt.

Andrus – Aitab, tule.

Reiljan – Jah, aitab kuhjaga.

Korilane – Ei, võtke veel! Kõik ametivanded olgu mu kõnele pitseriks! See kolmikvõim, kus üks pool põlgab õigusega teist ja teine solvab teist, peab seni au, õiguse ja tarkusega ootama, kuni valik jah või ei, viib rahva segadusse, ja tegelikud vajadused talvituma jäävad, andes teed heitlikule kergusele, mida poliitiliseks järjepidevuseks nimetatakse. Kui siht on umbekasvanud, siis ei saagi sihti seada. Seepärast palun teid, kellel kartust on vähem kui tarkust; kes te rahvast rohkem armastate kui riigi korda pelgate; kel julgust on ohtlikul moel oma keha ravida, kes te peate kunsti elust pikemaks – rebige välja suust miljonipäise hulga keel, et see ei nooliks kommi, mis ta mürgitab! Demobilisatsioonist kängub terve mõistus, kaob kokku- ja ühtekuuluvustunne, sest te ei saa teha head, ka siis kui te tahaks, kui võimul on ükskõiksus ja ükskeelsed lubajad.

Reiljan – Ta ütles küllalt.

Savisaar – Ta kõneleb kui reetur; ja andku vastust siis kui reetur.

Korilane – Mis kasu on rahval kiilakatest, kes trotsivad juuksurit? Kunagi, kui seaduseks oli segadus ja mitte õigus, valiti need mehed. Nüüd, kui aeg on toibunud, kui õiget võib õigeks hüüda taas, ei tohi aja pressi all taltuda.

Reiljan – Ilmne reetur!

Savisaar – See tahab saada presidendiks? Mitte iial!

Reiljan – Hei, turvamees!

Ilmub üks turvamees.

Reiljan – Sel mehel hakkas paha. Viige ta Wismari haiglasse.

Savisaar – Mine kutsu politseinikud.

Turvamees lahkub.

Savisaar – Ma viin ta ise haiglasse, kui reeturliku korrauuendaja ja rahvavaenlase. Karl, minu juurde! Lähme!

Korilane – Kasi, vana sokk!

Rahvasaadikud – Meid võid tunnistajateks lugeda.

Komeet – Käed küljest, vana!

Korilane – Kao minema, habemetutt, või ma puistan tänavale su kondid su käiste ja sääriste kaudu!

Savisaar – Kodanikud, appi!

Ilmuvad uuesti mitu turvameest.

Andrus – Olge aupaklikumad, kumbki pool!

Savisaar – See mees tahab teilt võtta kogu lugupidamise!

Reiljan – Mehed, rabage ta kinni!

Nõunikud – Siduge kinni, siduge kinni!

RS 2 – Tooge klambreid ja köit!

Kõik tunglevad Korilase ümber.

Hüüded – Politseinikud! Turvamehed! Kodanikud! Hei, ah? Villu! Edgar! Korilane! Hei, rahu, kodanikud! Rahu, rahu!

Andrus – Mis sellest tuleb? Mul jääb kinni hing. Kadu ja kaos. Mul pole sõnu. Hei, ohvitserid, rahva juurde! Pea vastu, Korilane! Räägi, kallis Edgar!

Savisaar – Vait! Inimesed, kuulake mind!

Kõik – Jah, kuulakem! Rahu! Räägi, räägi, räägi!

Savisaar – Teil on teie vabadused kadumas; selle Korilase tõttu, kelle te hiljuti valisite presidendi kandidaadiks.

Andrus – Kurat! Siin ei kustutata tuld, vaid süüdatakse.

RS 1 – Hääletustulemused tuleb tühistada.

Savisaar – Kas häälteks on meil keegi muu kui rahvas?

Nõunikud – Tõsi, rahvas, see ongi hääl.

Reiljan – Ta otsusel on meid jäetud häälepaelteks.

Nõunikud – Selleks jääte.

Andrus – Jah, paistab küll.

Komeet – Sel moel võib rahva lõksu püüda, kui hääled kogutakse kokku.

Savisaar – Ta ei vääri võimu!

Reiljan – Kas paneme nüüd maksma oma võimu või kaotame. Siinsamas kuulutame kõigi ees, et teie nimel, kelle voliga me seisame te kõigi ees, peab Korilane andma tagasi selle, mille ta korjas maast.

Savisaar – Hääletustulemused tuleb kustutada!

Reiljan – Turvamehed, võtke ta kinni!

Nõunikud – Hei, Korilane, anna alla!

Andrus – Palun sõna; parlamendiliikmed, kuulake ühtainust sõna.

Turvamehed – Palun vaikust!

Andrus (Reiljanile) – Kui sa oled see, kes paistab välja, maarahva sõber, siis võta nüüd seda asja rahulikult, mida nii ägedalt sättisid.

Reiljan – Need on leiged viisid, mis näivad kui leebed rohud, ent on mürgiks, kui haigus on äge. Viige ta minema!

Korilane – Teist mõned on näinud mind võitlemas; nüüd siis maitske seda Molotovi kokteili, mille ise kokku segasite. Mina olen puutumatu.

Andrus – Hoog maha! Hoidke eemale, rahvasaadikud!

Reiljan – Käed külge!

Andrus – Appi Korilasele, appi! Kõik appi talle, noor ja vana!

Turvamehed – Seome ta kinni! Surume maha!

Tekkib rüselus; nõunikud, turvamehed ja teised aetakse saabunud politseiniku poolt laiali.

Andrus – Nüüd minge koju, lahkuge, sest rikneb toit.

RS 2 – Lahku siit!

Korilane – Jääge kindlaks, et meil pole sõpru vähem vaenlastest.

Andrus – Kas peab siis nõnda?

RS 1 – Oh jumal küll! Mu sõber, palun, mine koju! Meid jäta ravima asja.

Andrus – Sa ei ravi seda asja ise. Palun, mine.

Komeet – Jah, tule meiega.

Korilane – Ma tahaksin, et võiksin neid barbaritena kohelda. Barbarite süütegu on see, et nad ei oska kõnelda, kuid muudkui tahavad rääkida. Nad on muinasjutuvestjad.

Andrus – Nüüd mine, ära kanna õiglust keelega; küll tuleb paras aeg, mis maitsemeeli toidab.

Korilane – Retsept on samuti leping, kuid maitsetes on võimatu kokku leppida.

Andrus – Neist paari parimaid ma küsiks endalegi.

Korilane – Kuid ebavõrdsust on nüüd küll üle arvumõõdu! Mehemeel peab narruseks kelneri tööd, kes kandikul kiirtoitu tassib. Kas pead siin seda rämpsu ootama? Mu saatus rajatava tammi, just nagu tõkkeid lõhkuv vesi, kõik paiskab kõrvale, mis teda paisutada tahab.

Andrus – Ma palun, kao siit. Proovin, kas mu vana taip on veel hinnas nende seas, kellel endal seda vähe. Nüüd on kandikul kõlbulik mistahes maitsega roog.

Komeet (Korilasele) – Tule ära.

Korilane ja Komeet lahkuvad.

N 1 – See mees rikkus oma õnne.

Andrus – Maailma jaoks on selle mehe mõte liiga seatud. Ta süda on lausa suus; mis tal põues pakitseb, seda peavad kõik meelega maitsma. Kui süda on täis, siis läheb meelest, et nälga polnudki.

Melu lava taga.

Andrus – Küll seal käib töö! (Pöördub tagasi).

N 2 – See töö võiks käia voodis!

Andrus – Veel parem kohtus. Pagan võtaks, kas ta viisakamalt ei võinud nendega kõneleda?

Ilmuvad uuesti Reiljan ja Savisaar teiste saatel.

Savisaar – Kus on see uss, kes tahab lepingud tühistada, kes ise tahab kogu kahjuhüvitise omandada?

Andrus – Lugupeetud rahvasaadikud…

Savisaar – Teletorni otsast tuleks see uss alla visata; kuivõrd trotsis ta seadust, siis ei saa  ta seaduselt muud kohtumõistmist nõuda, kui avaliku arvamuse rangust, mis näib talle nii tühine.

KE 1 – Ta peab mõistma, et rahva suud ei saa lukku panna.

Kõik – Just nimelt.

Andrus – Sõber…

Savisaar – Rahu!

Andrus – Te ärge hüüdke „võta!“ seal, kus sobivam on vaikne jaht.

Savisaar – Miks sa aitasid tal pakku pääseda?

Andrus – Kuulake mind: nii nagu ma tean presidendi kandidaadi voorusi, tean ma ka ta vigu.

Savisaar – Mis presidendi kandidaat? Kes?

Andrus – Korilane.

Reiljan – Tema ja presidendi kandidaat!

Teised – Ei, ei, ei, ei!

Andrus – Rahvasaadikud ja nõunikud, ma palun luba paariks-kolmeks sõnaks: muud kahju teile tuua need ei või kui ainult ajakaotus.

Savisaar – Räägi lühidalt. Me oleme oma otsuse langetanud. Kuigi võime ta haigeks kuulutada, oht jääb siiski alles; kui me hääletust ebaseaduslikuks ei kuuluta, siis toob see kaasa meie toetajate mittemõistmise. Sellepärast tuleb juba täna õhtul kuulutada hääletus ebaseaduslikuks.

Andrus – Euroopalikud väärtused tähendavad seda, et ajalooliste teenete ees ei jääda tänuvõlglaseks. Võlg tuleb tagasi maksta.

Savisaar – Tema teened tuleb ajaloost välja lõigata nagu aidsikatku muhud!

Andrus – Kui villi opereerimine päästaks aidsist, siis oleks katkuravi lihtne. Millised tema teod tuleb teie arvates kuulutada ebaseaduslikeks? Ta sõlmis kasuliku lepingu meile võõra lõunamaaga. Kui palju närve ja vaeva nõudis selle saavutamine, te teate seda kõik isegi. Ja seda tegi ta meie kõigi, kogu koalitsiooni heaolu nimel. Kui nüüd oma kodumaa tahab vaidlustada neid saavutusi ja keeldub teatud tasust, siis on see häbiks meile kogu maailma ees.

Savisaar – See jutt on puhas lori.

Reiljan – Panid märgist mööda; kodumaa ei jää võlgu, vaid austab teda siis, kui tema armastab vastu.

Andrus – Kas siis kui kärbub jalg ja rebeneb suss, ununeb ka olümpiavõit?

Reiljan – Rohkem pole aega sind kuulata. Ta käitus reetlikult, sest tõi oma enda kotta haige meele.

Andrus – Veel üks sõna, üks sõna! Kui te nägite tema tegevuses kahju, siis nüüd on liiga hilja kahjuavaldust kirjutada. Võtke aru pähe, et üks partei, kelle esimees ta oli, kogu kasu märtrikannatustest endale ei haaraks.

Reiljan – Kui lugu nõnda on…

Savisaar – Mis jaoks see jutt? Me nägime ta koostöövalmidust; ta trotsib meid ja avalikku arvamust. No minge ikka!

Andrus – Aga mõelge selle peale: ta on lapsest peale pioneer ja viiemees; ta pole harjunud sõnu sõeluma, vaid segamini ajab munad mannaga. Lubage, et räägin temaga ja katsun sellest taignast kooki küpsetada, mis võiks saada maitsev kõigi jaoks.

RS 1 – Lugupeetud rahvasaadikud, see oleks mõistlik; sest teine tee on liiga libe; ta alguses ei tea me tema lõppu.

Savisaar – Tubli, Andrus. Hea küll, siis ole meie volinik. Kaaskodanikud, jätke oma kaebeavalduste sisu enda teada.

Reiljan – Kuid ärge hävitage ära.

Savisaar – Kui sa ei too Korilast eetikanõukogu ette aru andma, siis teeme, nagu kavatsesime.

Andrus – Küll ta tuleb. (Rahvasaadikutele). Kas keegi teist tuleks kaasa, et teda veenda, sest see lugu võib veel hullemaks minna.

RS 1 – Hästi, tulen kaasa.

Lahkuvad.

Teine stseen

Tallinn. Korilase büroo. Ilmuvad Korilane ja nõunikud.

Korilane – Las paiskavad minu peale kõik välja: nende jaoks ei maksa minu närvid mitte midagi; mind tuleks teletorni otsast alla visata! Kuid ma jään endale kindlaks. Ta on minust igas suhtes viletsam.

N 1 – Seda kõrgemale tõuseb sinu renomee.

Korilane – Imestan, et ema ei kiida enam mind. Kuigi ta varem hüüdis neid lihtsateks  maksumaksjateks, kes on loodud tulu deklareerides seisma paljapäi, oma kahju kindlustamata; ja loodud imestama, kui tõuseb minu laadi mees, kes maailmakorrast kõnet peab.

Ilmub Maria.

Korilane – Rääkisingi just sinust. Miks sa soovitad mul leebuda? Kas ma pole siis võlts iseenda vastu? Las ma jään selleks, kes ma olen.

Maria – Poeg, poeg, poeg. Oleksid sa tõmmanud võimu ometi paremini selga, enne kui ta kasutatud rõivaks kuulutad!

Korilane – Las minna teisele ringile!

Maria – Sa oleks võinud olla mees, kes oled, kui poleks püüdnud liiga palju: nad oleksid su kallakuid vähem vastustanuks, kui sa ise poleks näidanud, kuhu kaldud; sel ajal, kui puudus veel jõud su vastastel, et tõkestada sinu triumfi.

Korilane – Ma kustutatan nad raamatust!

Maria – Raamatud kaovad isegi!

Ilmuvad Andrus ja rahvasaadikud.

Andrus – No kuule, olid järsk, jah, järsuvõitu; nüüd tule, tee see heaks.

RS 1 – Muud rohtu pole, või kogu välis- ja sisepoliitika on häbistatud.

Maria – Palun, poeg, võta neid kuulda: minu süda pole painduvam kui sinul, ent minu aju oskab sinust paremini seda viha kasutada.

Andrus – Hästi öeldud, Maria! Kui aja kaikuv loomus ei nõuaks, et riigijuht saab võimu rahva käest, ka mina läheksin siis parem metsa, kui et avalikusele annaks aru igast teost.

Korilane – Mida ma pean tegema?

Andrus – Näita end nõukogu ees.

Korilane – Ja siis? Ja siis?

Andrus – Pead kahetsema oma sõnu.

Korilane – Kas eetikanõukogu ees? Kas fraktsioonide juhtide ees ei saa; kas pean minema avalikku nõudepesumasinasse?

Maria – Sa oled liiga vankumatu, kuigi räägid kompromissist. Kord sa ütlesid, et sõjas on au ja kavalus sõbrad, kui nad ei löö lahku. Kui on nii, siis ütle, mida kaotab teine teise läbi rahu ajal, kui nad liituvad.

Korilane – Ah?

Andrus – Hea küsimus.

Maria – Kui sõja ajal aus on näida sellena, kes sa ei ole, sest see on sõjakavalus ja viib eesmärgile, siis mille poolest on aususe ja kavaluse partnerlus rahu ajal halvem? See on ju mõlemale poolele kasulik.

Korilane – Miks sa käid nõnda peale?

Maria – Sest nüüd on sinu kohus rääkida, ja mitte nõnda nagu tahad, või asjust, milleks õhutab sind süda, vaid hoopis sõnadega, mis  veerevad su keelel kui lause vallaslapsed, paljalt silbid, märgid, mil asja pole sinu hinge tõega. See ei riiva rohkem sinu au, kui  ühiskondlik kokkulepe, mis muidu paneb proovile su õnne ja nõuab võla maksmist. Ma  isegi  varjaksin oma loomust, kui kaalul oleks minu õnn ja sõbrad, sest see oleks aus. Kuid sinul on kaalul kõik: mina, sinu naine, poeg, sinu valijad, sponsorid ja sõbruskond, aga sina näitad ennast pigem süngena, kui naeratad, et võita nende lugupidamist ja kindlustada tulevik, mis muidu hävib.

Andrus – Jah, tule, räägi lahkelt; nõnda päästad meid nüüdsest ohust, lisaks saavutad kõik, millest oled unistanud.

Maria – Mu poeg, sind palun, mine, müts pihus, nende juurde, avalikule istungile. Pigistagu lips sinu kõri: neis asjus on tegu suurim kuldsuu, sest lollil on silmad kõrvadest targemad. Nooguta pead, nagu mõistaksid sa neid ja nende südant, mille pehme säsi puudutust ei talu. Ütle neile, et oled sõdur, kaitseväelane, sul puudub pehmus, kuid mööna, et pehmust nõuda on õigustatud nende poolt. Edaspidi püüad sa aga ennast nende järgi seada.

Andrus – Sa tee, kuis ema õpetab, sest siis nad leebuvad. See pole raskem, kui teha tühje sõnu, või valimiste ajal nänni rahva hulka heita.

Maria – Palun mine kohale ja järgi minu nõu, ehk küll ma tean, mis maksab vaikus lehtlas, kui moraalijüngrid sõnu usaldusest nagu päiksekiiri heitma hakkavad.

Ilmub Komeet.

Maria – Näe, Komeet.

Komeet – Käisin nõukogus. Seal kulub küll ära gallon külma verd, või turvamehed, kes ootamatuste jaoks on ette valmistatud. Kõik sumisevad.

Andrus – Vaid lahkeid sõnu on tarvis.

Komeet – See aitab, kui vaid suudaksid sa ennast selleks sundida.

Maria – Ta peab ja teebki seda. Palun sind, jää nõusse ja mine hakka pihta.

Korilane – Kas pean kirjutama vabanduskirja? Kas eitama oma teeneid riigi ees? Hea küll, ma lähen. Kui mängus oleks üksnes minu maine, see Korilase vorm, siis poleks vaja muud kui krematsioon ja tuulde tuhk! Kuid ülesse! Teie käest sain rolli näidise, mis minul kunagi loomutruult välja ei tule.

Andrus – Küll me aitame.

Maria – Ma palun, kallis poeg: kunagi ütlesid, et minu kiitus tegi sinust mehe, siis nüüd ma kiidan taas, kui mängid osa, mis sul mängimata seni.

Korilane – Eks ma pean. Mu loomus kaob, las hõivab häbi hapu vein! Mu häälelõõridest, kust kostuv bass on juhtinud presentatsioone ja koosolekuid nagu kindel moderaator,  nüüd tuleb pingutada välja vile, mis ehmatab või äiutab teid nagu  eunuhhi hääl!  Las udutab mu silmi koolipoisipisar! Las painduv keel käib välja suust ja valib õige noole lahingvibu jaoks! Ja kui ma seda ei suuda, kas siis hing peab unustama tõe?

Maria – Siis tee, kuis soovid. Sinu palumine riivab mind veel rohkem kui mõnda teist. Siis hävinegu kõik! Sest odavam on sinu emal sinu üle uhkust tunda, kui karta me mainele ohtliku tänamatust. Ma olen sama kindel nagu sina. Tee, mis tahad… Sinu vaprus on minult saadud, minu rinnapiimaga, kuid sinu  ükskõiksus oma maine vastu pärineb sult endalt.

Korilane – Rahune, ma lähen ülesse, ema, ära mind rohkem katsu. Teen teiste tahtmist mööda ja kuulan nende moraali ära. Näed, ma lähen juba. Vii mu naisele teade. Ma naasen kas presidendi kandidaadina või mitte kellegina.

Maria – Tee, mis tahad.

Lahkub.

Komeet – Nüüd kiiresti! Üleval ootavad sind mitmed mehed. Sa püüa neile leebelt vastata; sest olen kuulnud, et mõned nende süüdistustest on üsna rasked taluda.

Korilane – Juhtsõnaks on siis kompromiss. Palun lähme. Süüdistagu nad mind kuritegudes või väärtegudes, ma vastan ausalt.

Andrus – Jah, kuid leebelt.

Korilane – Hea küll siis, leebelt; olgu peale, leebelt.

Lahkuvad.

Kolmas stseen

Eetikanõukogu avalik istung. Ilmuvad Savisaar ja Reiljan.

Reiljan – Meie poliitiliste eesmärkide reetmine on väga ränk süüdistus. Kui ta kaldub pikalt rääkima, siis heida talle ette põlgust rahva vastu, kes pikka juttu peab jamaks. Me teame, et pikka juttu ajades on argumendid risti-rästi just vajaduse järgi võtta ja tema süüdistamine muutub mõtetuks. Nii jääb jagamata kogu poliitiline kapital, mis on kogunenud liitlaskohustusi täites.

Ilmub sekretär.

Reiljan – Mis, kas tuleb?

S – Jah, tuleb küll.

Reiljan – Kes ta saatjad on?

S – Vana Andrus ja tema toetajad.

Savisaar – Kas panid kõik hääled ükshaaval fraktsioonide kaupa tabelisse, mida vajame?

S – Jah, panin küll.

Savisaar – Ja liigitasid ja klassifitseerisid nimede kaupa?

S – Jah.

Savisaar – Siis kutsu nõukogu liikmed kohe siia. Ja anna neile teada, et kui nad kuulevad mind ütlevat: „Vabariigi nimel…“, siis see tähendab süüdimõistvat otsust, ja mõned võiks hüüda „Anname asja kohtusse“, või „Meediale tuleb teatada“, nii rõhutades vana privileegi ja asja õigsust.

S – Küll ma ütlen neile.

Reiljan – Kui nad hakkavad lärmama, siis ära luba neil vaikida: las otsus kujunebki välja lärmi lüües, ükskõik mida otsustame. Me aitame siis ise kaasa.

S – Väga hea.

Savisaar – Nad ärgu kõhelgu ja avaldagu meelt, kui märku anname. Las plaksutavad.

Reiljan – Hakkame pihta.

Sekretär lahkub.

Reiljan – Solva teda kohe alguses. Ta on harjunud võitma, nüüd aga peab näitama, mida  ta on väärt vaidluses oma kolleegidega. Kui ta ei saa hakkama ja vihastub, siis ta räägib südamelt kõik ära, ning seal on asju, mis võivad ta kaela murda.

Savisaar – Näe, sealt ta tulebki.

Ilmuvad Korilane, Andrus, Komeet, rahvasaadikud, turvamehed ja nõunikud.

Andrus – Ma palun, rahu, ainult rahu.

Korilane (kõrvale) – Jah, nagu mõni sekretär, kes kehva mündi eest peab kõiki ülemuse  meelemuutusi taluma. (Valjusti). Lugupeetud rahvasaadikud, kaitskem vabariigi huve, et  riigikohtu- ja eetikanõukogutoolidel istuksid väärilised kohtunikud! Rahva sekka tuleb tolerantsi külvata! Kaubamajades peab rahu valitsema, mitte tänavatel demonstrandid.

RS 1 – Väärikad sõnad.

Andrus – See on üllas soov.

Ilmub uuesti sekretär keskerakonna esindajate saatel.

Savisaar – Rahvas, astuge ligi.

Turvamees – Tasa! Kuulake rahvasaadikuid!

Korilane – Ma palun esmalt sõna.

Kõik – Eks räägi. Tasa!

Korilane –Kas nüüd, siin, saab kõik otsustatud? Kas enam muus mind ei süüdistata?

Savisaar – Ma küsin ühte, kas sa tahab kuulata rahva häält, kas sa tunnustad tema saadikuid ja nõustud eetikanõukogu otsusega juhul kui sinu süü leiab tõestamist?

Korilane – Ma olen nõus.

Andrus – Kodanikud, te näete, et ta on nõus. Kuid võtke arvesse ka tema teeneid, ja mõelge närvidele, mida ta on kaotanud, teenides rahvast.

Korilane – Need olid vaid tühised kibuvitskriimud!

Andrus – Mõelge ka selle peale, et ta ei ole lihtne kodanik, vaid staazikas poliitik. Tema sõnu pole vaja pidada uhketeks, need on vaid moraalsed, mille eesmärgiks on taastada usaldus rahva vastu.

Komeet – Hästi, hästi, aitab.

Korilane – Mis põhjusel mind, kes tunnistati enamuse häältega presidendi kandidaadiks, tahetakse nüüd solvata sellega, et kuulutatakse see hääletus ebaseaduslikuks?

Savisaar – Siin vastad sina meile.

Korilane – Sul on õigus; eks küsi, ma vastan.

Savisaar – Süüdistus seisneb selles, et sa oled astunud heade tavade vastu, alavääristades kogukonna poliitilisi liidreid, nende aetud poliitikat ja seega tuleb sind käsitleda reeturina.

Korilane – Mis! Reetur!

Andrus – Ei, pea mõõtu! Sa lubasid!

Korilane – Ah, neelaku meri me rahva kannatuste kõik registrid ja arhiivid! Või mina olen reetur! Sa laimad mind, kuid ise oled salalindipidaja! Kui palju nende peal ka säilub komprat, kui palju miljoneid su peas või nende summa keelel, ma ikka julgen öelda, et sa  valetad.

Savisaar – Kas kuulete?

Kõik – Kohtu alla! Kohtu alla!

Savisaar – Rahu! Meil pole vaja tõendamise kohustust, te ise nägite ja kuulsite, kuidas ta rahvast vannub ja ametnike tööd tõrjub; ta lihtsalt trotsib häid tavasid ja avalikku võimu, kui kohtus hakatakse teda üle kuulama. See on nii kaelakohtulik ja ränk, et pigem pälvigu ta meie hukkamõistu siin.

Reiljan – Kuid tema teened läbirääkimistel…

Korilane – Sina räägid teenetest!

Reiljan – Räägin neist, millest me kõik teame.

Korilane – Või sina!

Andrus – Sa siiski lubasid emale midagi?

Komeet – Ma palun, kuula…

Korilane – Mida? Kui lähekski tema soov täide, kes mind tahtis teletorni otsast alla visata; ehk oodaku mind kaotus börsil, avalik põlgus või pankrott, ma siiski keeldun ostmast  lepitust neilt, kellele jääb mõistmatuks lihtne mehemeel.

Savisaar – Et ta aeg-ajalt, kuidas oskab, sülitab rahva pihta, ja valib uhkeldades viise, kuidas võim võtta, ning viimaks eetikanõukogu ees, täna, kõigile hoope jagab, mitte kohtuvõimu ees, vaid seadusandlikuvõimu teostajate pihta, siis oma kompetentsi piires kuulutame selle mehe sellest hetkest alates rahva usalduse kaotanuks. Tema koht ei ole poliitikas, ma väidan seda kogukonna nimel.

Kõik – Ta on usalduse kaotanud! Jah, olgu nii, jah, olgu nii; las läheb!

Komeet – Kuid kuulge, kodanikud, rahvasaadikud, otsustajad…

Savisaar – Otsuse tegijad on otsuse langetanud ja aitab jutust!

Komeet – Las ma räägin. Ma olen kaitsevägede juhataja ja parlamendi eetikanõukogu avalik istung on paras koht, kus suud puhtaks rääkida.  Olles iseseisvuse eest võidelnud, olles kiindunud meie maa kaitsesse; tunnistades samas ka hüvede hädavajalikkust; veel sügavamalt aga uskudes isiklikku ellu, oma naise ausse ja laste stabiilsesse käekäiku; ma tahan öelda…

Savisaar – Seda me juba teame. Mis sa ütled?

Reljan – Ei mingit ütlemist: otsus on langenud. Korilane on meie välis- ja sisepoliitilised eesmärgid reetnud. Nii olgu.

Korilane – Teie, patreisõdurid, kelle hingust vihkan nagu koosolekute läppund lehka, kes unustavad sokihaisu ja salamisi õhku rikuvad! Teie otsus on langenud! Ma jätan teid teie heitlikusse seltsi! Teil paneb iga väiksem kumu südame pekslema! Tõsiste argumentide ees jääte vait nagu tummahambad! Oma võimu kasutate üksnes otsuste langetamiseks, mitte südame muretsemiseks, kuni lõpuks märkate, et tallalakumisega on meie igivaenlane end jalgadele saanud! Ma põlgan avatud tehinguid, mida te eetikakilbi kaitsevarjus teostate, mida te konventsionaalseks peate, ja pööran selja. On veel teisigi elu valdkondi.

Lahkub; talle järgnevad Komeet, Andrus, rahvasaadikud ja nõunikud.

Turvamees – Vaenlane on lahkunud!

Kõik –  Reetur ei tea, mis on usaldus! Las minna!

Kõik hõiskavad ja pilluvad mütse õhku.

Savisaar – Tuleb ettevalmistada pressiteade ja saata see aktuaalsesse kaamerasse. Rahvas peab teadma, kui hästi on usaldus käibinud, ehk kuidas on tema rahvasaadikud seda tarbinud. Erakondade enamik on lõpuks ühe mütsi all.

Kõik – Hei, tulge, lugege meie otsust. See on lugupeetud rahvasaadikute töö! Tulge, lähme!

Lahkuvad.

NELJAS VAATUS

Esimene stseen

Tallinna tänaval. Ilmuvad Korilane, Maria, Viive, Andrus, Komeet ja mitu noortekogu liiget.

Korilane – Napp hüvasti ja kõik! See paljupäine, rääkiv parlament mind tõukab endast eemale. Oh, ema, kas kõik su tarkus on nüüd kadunud? Sa rääkisid, et kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks; et häda paneb vaimu proovile; et lihtsat saatust talub lihtne meeski ning vaiksel merel iga paat on meister purjetama. Ent kui saatus raskeid haavu lööb, siis on  tarvis üllast meelt ja erilist rahu, mida nimetatakse meelerahuks. Sa ladusid neid õpetusi minu ette, et mu süda saaks võitmatuks.

Viive – Oh taevas küll, oh taevas!

Korilane – Pole tarvis, naine…

Maria – See on jäle! Nad kõik peavad veel kaotusekibedust tundma ja läbima mainekadalippu! Kogu see klubi, see tsunft, poliitikutest pesakäod, eluaegsed rongaemad!

Korilane – Mis, mis, mis? Mida kauem ma puudun, seda armasamaks saan. Ei, ema, sinu mõte, mis sinu suhu on vahel toonud sõnu kui oleksid sa Jüri Vilms, olgu nüüdsest sama virge, nii säästes rääkivate peade higist tööd. Rõõmsamalt, Komeet! Peame sidet! Head aega, naine, ema! Meil läheb hästi! Vana sõber Andrus, pea vastu! Sind, ülemjuhataja, tunnen karmina, sest näinud oled meeltkalgistavaid pilte ja raskeid  lahingstseene. Sa räägi naistele, et vältimatuid hoope on järeldada ekslik hetkest, nad lihtsalt tulevad, nii kurbuses kui naerus. Sind, ema, mu trots on ikka trööstinud; sa usu kindlalt: kuigi lähen üksi ma üle lahe kooli, nagu stipendiaat, abilisteks üksnes ambitsioonid, su poeg kas tõuseb üle banaalsusest või langeb salakavalate seatud lõksu ja hukkub püünispaeltes.

Maria – Mu esiklaps, mu poeg, kas sul ei ole ikka küllalt? Ehk võtad sõpru kuulda ja valid teise sihi, et rabada ei saaks sind iga metsik juhus maha, kui mõne muutlik meel peaks vahetama kurssi.

Viive – Me eluplaanid kõik on maha murtud!

Komeet – Ma saadan Brüsselisse sind; koos kaalume, kuhu jääd peatuma, kelle juurde, et me kuuleks sinust ja sina teaksid meist; kui aeg annab alust kutsuda sind koju, siis pole meil vaja mööda ääretut maailma üht meest taga otsida ning nõnda mõni soodne juhus mööda lasta, mida alatasa juhtub, kui kaugel see, kel seda tarvis.

Korilane – Parem jätka tööd ja ela hästi; vana sõjamehe koht on staabis plaani seada ja mitte lennuraha kulutades koos põlualusega taevalaotust mõõta. Mind saada lennujaama. Mu kallis abikaasa, armas ema, sõbrad, koguge julgust ja naeratage. Kuni olen elus, te saate minust kuulda, kuid seda mitte iial, et Korilane kaotanud on kordaminekud ja õnne ning pole enam endine.

Andrus – Mu kõrvu paitab sinu väärikus. No, lähme siis; ärge muretsege. Kui ma oleks noorem, siis kindlalt liituks sinu odüsseiaga ja sammugi ei jääks sust maha.

Korilane – Sa anna mulle käsi. Lähme nüüd; kuid enne lennujaama, veel käime Raplast läbi.

Lahkuvad.

Teine stseen

Tallinna tänav. Ilmuvad Savisaar, Reiljan ja sekretär.

Savisaar – Kõik mingu koju; ta on läinud, aitab. Mõned, kes tema poole hoidsid, on nüüd väga pahased.

Reiljan – Me näitasime oma jõudu; nüüd tuleb näida nõrk.

Savisaar – Kõik mingu koju. (Sekretärile). Valmista ette pressiteade, et eetikanõukogu leidis kaebuse põhjendatud olevat ja Korilane on oma kohalt ajutiselt vabastatud.

Reiljan – Las nad minna.

Sekretär lahkub.

Reiljan – Ta ema tuleb.

Ilmuvad Maria, Viive ja Andrus.

Savisaar – Lähme eemale.

Reiljan – Miks?

Savisaar – Ta olevat hullem kui maksuinspektor.

Reiljan – Nad märkasid meid; mine edasi.

Maria – Hea, et teid näen! Kõik avalikud andmed, mida toodate, te lahkust tasugu!

Andrus – Pole vaja tõsta häält! Rahu, rahu!

Maria – Kui mu positsioon lubaks, siis saaksite mult kuulda… Ja kuulda saategi! (Reiljanile) Kas lased jalga?

Viive – Jääge mõlemad siia! Oleks mul ometi võimu ka oma mehele nõnda öelda!

Savisaar – Kentsakas inimene?

Maria – On see häbi, sa paks? Eks mõtle, paks! Kas minu isa ei olnud inimene? Kentsakad on rasvalotid lõua all, mitte inimene, kel vabariigi ees on rohkem teeneid kui sinul sõnu enda vabanduseks.

Savisaar – Oh taevas!

Maria – Rohkem tegevust, kui sinul tarku sõnu, me kõigi heaks. Ma ütlen sulle, mis… Ei, mine aga! Ei, kuula mind. Ma tahaksin, et sarnaselt araabiaga ka meie maal su perekonda mõni aus hing külastaks.

Savisaar – Mis siis?

Viive – Mis siis! Et teha kogu sinu soole lõpp!

Maria – Üks Watergate, koos kogu audioteegiga, võiks õhku lennata!

Andrus – No jätke, jätke. Rahu!

Savisaar – Kui ta oleks kodumaad edasi teeninud, nagu algul ja mitte raiund läbi sõlme, mille ise sõlmis!

Reiljan – Kui oleks, jah!

Maria – Kui oleks! Eks teie langetasite otsuse! Teie, kes te omate informatsiooni, kuid hoiate varjul seda, keda petate.

Reiljan – Laske läbi.

Maria – Nüüd, lugupeetud, palun kasi siit! Said tubli teoga hakkama. Ent kuula ühte veel: nii nagu Toompea on üle alllinnast, nii on minu poeg, siin selle naise mees, teie poolt hukka mõistetud, kelle maine on maha tallatud, teist kõigist üle!

Reiljan – Nii, nii. Me läheme.

Savisaar – Kas maksis üldse seista, siin selle põrund naise ees?

Maria – Mu kaebusavaldus siin sündis teie vastu!

Rahvasaadikud lahkuvad.

Maria – Ma tahaksin, et kohus võtaks minu koorma enda kanda ja karistuse neile määraks, mis täide viidaks samal pilgul! Kui seda näeksin ühel päeval, ma võiksin olla õnnelik.

Andrus – Küll nad saavad ühel päeval ja paras neile! Kas sööte minu pool?

Maria – Mu maitse on viha: ma söön iseennast ja jään sellest söögist nälga. Lähme ära. Tühi halin jätke, kurtke minu moodi, kui raevund revident. Tulge, tulge, tulge!

Andrus – Oi, häbi, häbi, häbi!

Kolmas stseen

Tallinn-Rapla maantee. Kohtuvad tallinlane Nicolai ja kurt Adrian.

Nicolai – Ma tunnen sind hästi ja sina tunned mind. Su nimi on vist Adrian.

Adrian – Väga õige, sõber. Tõtt öelda ei ole sind tükk aega Tartus ega Raplas näinud.

Nicolai – Ma elan Tallinnas ja olen välisministeeriumi teenistuses, nagu sinagi välismaa saadiku juures. Kas tunned mind nüüd ära?

Adrian – Nicolai? Eks?

Nicolai – Tema ise, sõber.

Adrian – Sul oli rohkem habet, kui sind viimati nägin, aga su punane nina aitab su nägu ära tunda. Mis Tallinnas uudist? Mul on kaasas apostill Iraagist; hea et mu üles otsisid, aitasid mul terve päeva säästa.

Nicolai – Pealinnas toimivad imelikud arengud; demonstrandid avaldavad parlamendi ees meelt, nõutakse kentsakaid asju.

Adrian – Imelikud aregud! Kas protsess ei olegi veel lõppenud? Meie valitsus valdab hoopis teistsugust informatsiooni. NATO nõukogu on otsuse langetanud, leping on ratifitseeritud, teie kodutüli ei saa siin enam midagi muuta.

Nicolai – Poliitilistes ringkondades valitseb vaikus, peale eetikanõukogu otsust on kõik ühe mütsi all. Kuid paljud lihtsad inimesed on Korilase hukkamõistu järel ettearvamatult käitunud ja võimu võtjatel on mängude vaheajal hirm südamesse pugemas. Asi hõõgub valusalt edasi ja võib ka riikidevahelisi suhteid mõjutada.

Adrian – Kus Korilane on?

Nicolai – Kadunud.

Adrian – See on Abdamile rõõmustav uudis, Nicolai.

Nicolai – Hetk on Iraagi opositsioonile soodne. Olen kuulnud, et kõige õigem aeg abielunaise võrgutamiseks on siis, kui abielumees on kauemat aega komandeeringus. Teie Abdam võib selles olukorras loorbereid lõigata, sest tema suure vastase Korilase järele pole ta kodumaal enam nõudmist.

Adrian – Seda, mida pole olemas, seda ei saa ka nõuda. Mul vedas, et siiapoole juhtusid tulema. Aitasid mind, nüüd lähme Raplasse ja võtame einet.

Nicolai – Jõuan sulle enne õhtusööki veel õige imelikke asju rääkida ja need kõik peaksid teie ärile kasuks tulema. Sa vist ütlesid, et lõssipulber ja vitaminiseeritud jook läheb siit otse Iraaki?

Adrian – Ja veel millisel hulgal! Armee varustamine on hea äri. Kaup on korralikult pakendatud ja kogu tarneahel peensusteni paberil.

Nicolai – Mul on heameel kuulda sellisest valmisolekust. Rahvusvaheline kaubandus  lihvib ka kõige verisemad suhted kõigile kasulikuks. Niisiis, sõber, tervitan sind kõigest südamest ja jään kõige parema meelega sinu seltsi.

Adrian – Just sedasama tahtsin minagi öelda, sõber: mul on veel rohkem põhjust sinu seltsi üle rõõmu tunda.

Nicolai – Hästi, lähme siis koos.

Lahkuvad.

Neljas stseen

Tartu. Abdami maja ees. Ilmub Korilane reisiriietuses.

Korilane – Üks tore linn see Tartu! Linnas, kus jänes elab heade mõtete keskel, resideerub  ka minu vintsutuste peamine põhjustaja. Pean jääma väsinuks ja tundmatuks, et mu vaenlased mind ära ei tunneks ja minu külaskäik tuleks Abdamile üllatusena.

Ilmub tartlane.

Korilane – Tere päevast!

Tartlane – Tere ka sinule.

Korilane – Kas tead, kuidas on siit kõige otsem tee Iraagi saadiku residentsi juurde? Kas saadik ise on Tartus?

Tartlane – On küll; just täna õhtul on pidulik vastuvõtt linnarahvale ja parlamendiliikmetele tema lahkumise puhul.

Korilane – Kuidas ma ta maja üles leian?

Tartlane – Sa oled õiges kohas, maja on siin samas, paralleeltänavas.

Korilane – Ma tänan; hüvasti.

Tartlane lahkub.

Korilane – Küll pöörleb, tiirleb heitlik maailm! Head sõbrad, klassivennad, kel nagu mitmes põues kokku lööks üks süda, kes kooliraadiot, kooliteatrit tegid koos, nad olid mõttekaaslased, kuid pärast riidu purjus peaga on vihameesteks saanud korrapealt. Ja verivaenlased, kes teineteist ei sallind vanemate pärast, sest ühe isa oli kõrgel kohal, kuid  teine tõrkus astumast parteisse, nüüd äkki, mingil põhjusel, mis vähem väärt kui munakoor, on kallid sõbrad, nii et paari nad oma lapsi lubavad. Nii mina ka: ma vihkan korruptsiooni, nüüd ise lähen võõra juurde panti paluma. Astun sisse. Kui naerab välja, on tal selleks õigus; kui võtab vastu, teenin tema maad.

Läheb Abdami majja.

Viies stseen

Tartu. Eesruum Abdami majas kolme uksega. Parempoolne viib majast välja, vasakpoolne puhvetiruumi, keskmine avaneb peosaali. Lava taga kuuldub muusikat. Peosaalist tuleb sekretär.

S 1 – Veini, veini, veini! Mis teenindamine see küll on! Turvamehed on ka kõik vist magama jäänud.

Lahkub. Ilmub teine sekretär.

S 2 – Kuhu Abdami sekretär jäi? Abdam kutsub teda.

Lahkub. Väljast tuleb Korilane.

Korilane – Uhke hoone, võõramaised pidulaualõhnad; ent mina pole pidulise moodi.

Ilmub uuesti esimene sekretär.

S 1 – Mis sa soovid, sõber? Kust sa tuled? Siin pole sinule kohta, astu aga ukse taha.

Lahkub.

Korilane – Ma viisakamat võõrustust ei pälvi, sest Korilast pole nende jaoks olemas.

Ilmub uuesti teine sekretär.

S 2 – Kust sina tuled, vennike? Kas uksehoidjal pole silmi peas, et laseb juhuslike möödakäijaid sisse? Palun lahkuge.

Korilane – Mine ära.

S 2 – Mine ära? Lahkuge, või ma kutsun turva!

Korilane – Nüüd oled küll tüütu.

S 2 – Või nõnda jultunud! Küll sinuga saab varsti räägitud.

Ilmuvad eri ustest turvamees ja esimene sekretär.

Turvamees – Mis sul siin asja on, sõber? Ole hea, hoidu sellest majast eemale.

Korilane – Las ma seisan siin; ega ma teie õhku ei riku.

Turvamees – Kes sa oled?

Korilane – Ma olen kutsutud ja seatud rahvast teenima.

Turvamees – Aga väga vaene.

Korilane – Seda küll.

Turvamees – Palun, vaene rahvasaadik, otsi endale mõni teine joomakoht, siin pole sinu jaoks ruumi. Palun hakka minema!

Tõukab ukse poole.

Turvamees – Mis, sa ei taha? (Esimesele sekretärile) Ole hea, teata peremehele, mis veider külaline tal siin on.

S 1 – Kohe.

Lahkub.

Turvamees – Kus sa elad?

Korilane – Lennujaamas.

Turvamees – Lennujaamas?

Korilane – Jah.

Turvamees – Kus see on?

Korilane – Raisakullide linnas, Ülemiste kaldal.

Turvamees – Raiskullide ja vareste linnas! Oled sina alles eesel! Siis elad ka harakatega koos seal.

Korilane – Ei, ma ei teeni sinu tööandjat.

Turvamees – Kuidas, kas solvad minu tööandjat?

Korilane – Jah; see on ausam töö kui kurikaelu valvata. Aga sa muudkui lobised ja lobised. Õienda parem oma piiparite ja pultidega.

Ilmub Abdam ja esimene sekretär. Turvamees lahkub.

Abdam – Kus see mees on?

S 1 – Siin, härra. Oleksin politsei välja kutsunud, aga ei tahtnud teie vastuvõttu segada.

Läheb tagasi peosaali.

Abdam – Kes sa oled? Kust sa tuled? Sinu isikut tõendav dokument? Miks sa vaikid? Räägi! Mis su nimi on?

Korilane – Kui nüüd, Abdam, minu nägu nähes, sa selleks mind ei tunnista, kes olen, siis sunnid mind mu nime ütlema.

Abdam – Mis su nimi on?

Korilane – Minu nimi ei paita sinu kõrvu ja ammugi mitte teiste omi.

Abdam – Kes sa oled? Ütle! Su välimus on karm ja sinu näos on käskivust; su seljas reisiülikond, ent näid nagu otsusetegija või võimuvõtja. Mis on su nimi?

Korilane – Sea süngeks laup. Kas nüüd sa tunned mind?

Abdam – Ei tunne; ütle nimi?

Korilane – Ma olen Karl Korilane, kes sõlmis nõukogu nimel sinuga lepingu, millega kaotasite omandi puutumatuse õiguse oma nafta maardlate üle. Korilane on minu hüüdnimi, et ma kordaminekuid ja õnne üles korjasin, mis seal maas vedeles. Raske vaev, higi, närvikaotus, magamata öised tunnis, halvaks läinud kohvi ja tasuks üksnes uhke hüüdnimi; see võiks  meenutada ja toita ilmselt sinu viha, mida minu vastu tundma peaksid. Mulle lõpuks jäi vaid nimi: me rahvasaadikute kadedus ja kompleksid, mida valijad arglikult sallivad, mu saavutuste peale käega lüües, see neelas kõik ja nad tembeldasid õnne leidja usalduse kaotanuks. See seik ja häda on toonud minu sinu majja; mitte päästma oma elu, mind ära mõista vääralt, sest ka kogu kohustuste koorem ei sunniks sulle sõbranägu näitama; ei, üksnes kättemaksuks neile, kes halvustanud on mu mainet, ja enda puhtakspesu, seepärast  seisangi ma siin. Kui tasuleek su hinges pole kustunud, kui ihkad vanu arveid klaarida ning siluda neid sätteid, mis häbistavad sinu  maad, siis kasuta mu häda, et minu teod, mis pandimajas müügiks, võiks hüvitada sinu saadud kahju. Mul nagu väljaostjal, sinu abiga, nuhelda on soov kolleege, sest nende   roiskund mõttekäigud on võrku mähkinud neid ennast. Ent kui on nii, et sa ei söenda, sest oled väsinud taas õnne proovimast, siis tea,  et mindki on elu tüüdand ammu: suitsiidi eitan, see pole meie rahva komme, mu võitlusvahendiks on üksnes hoiak su seiskund vaenu vastu. Mõtlematult käitud siis, kui kallutada seda sa ei proovi, sest leping kunagi ei seo ju võrdseid; nii sinu riigi rinnast jätkub barrelite kaupa nafta vool. Sind häbistab siis minu elu, kui ta ei teeni sind.

Abdam – Korilane, Korilane! Su iga sõna kisub üles mu südamest üht vaga viha juurt. Kui ÜRO ka oleks kõigi ruupor, ma siiski tema sõnu ei usuks sinust rohkem. Nõukogus tegema sa pidid oma tööd, saan aru, miks murdsid piike nii, et kuu sai kilde oma näkku! Nüüd toetan sind, mu mõõga alasi, ning võistlen armastuse pärast niisama tuliselt ja õrnalt, kui varem võita vapruses sind püüdis minu au ja ahnus. Tea, et armastan ma väga rahvast, kes vana on ja kuldne; keegi polnud minust siiram siis; kuid nähes sind, su kohtlemist ja võtteid, sain aru, et sina armastad veel rohkem oma. Me oleme vaenlased, jah; minu nõu oli raiuda kilp su käsivarrelt või ilma jätta käest. Kuid nüüd sa oled võitnud mind kaksteist korda. Iga öö näen unes koosolekute ruumi. Neid sätteid oli kuus, mis lõpuks lepingusse läksid; see viimane mind murdis täiesti. Lugupeetud Korilane, kui liitlastega polekski meil tüli muud, kui üksnes nafta, kui tulvavete voolu võiks vaigistada üksnes leping, siis aidata võiks lisa, mis võrdselt kohtu alla saadab otsuselangetajaid  mõlemalt poolt. Kuid tule sisse nüüd ja vaata julgelt näkku kõigile; nad  on tulnud minuga hüvasti jätma. Ma valmistun lahkuma, see pole lihtne rotatsioon; mind omal maal on seatud presidendi kandidaadiks üles.

Korilane – Sa rõõmustasid mind!

Abdam – Kui sinu soov on kindel, uhke mees, siis minu võimu kasuta kui enda oma, sest sina tead kõige paremini, kuidas toimib süsteem, mille on tõmmanud pingesse sinu kättemaksuvibu. Sa tead, kes nõrk on, kes tugev, kes kartlik on, kes julge. Ent tule sisse! Ma esitlen sind neile, kes kiidavad su soovi heaks. Teistele sa ütle oma uhke tere, kes oled tuhatkorda rohkem nende sõber nüüd, kui kord mulle vaenlane, ja seda on tõepoolest palju!

Abdam ja Korilane lahkuvad. Ilmuvad esimene ja teine sekretär.

S 1 – On see alles veider muutus!

S 2 – Mul on siiski tunne, et ta rõivad ei anna temast õiget ettekujutust.

S 1 – Milline nägu! Ta pilgutas silmi nii kiiresti, või üldse mitte, igatahes näha polnud midagi.

S 2 – Mina küll nägin ta näost ära, et selles mehes midagi on; kohe ei teagi, kuidas seda öelda.

S 1 – Oli jah! Ma sain algusest peale aru, et temas peitub rohkem, kui keegi oskab arvatagi.

S 2 – Karismaatiline mees, teist sellist pole minu silmad veel näinud!

S 1 – Ega vist; ei, siiski, minu ülemat sa ju oled näinud?

S 2 – Keda? Kas Abdami?

S 1 – Nojah, selge see.

S 2 – Tema on tõesti ülem!

S 1 – Noh, mitte just nii; aga minu arvates on meie oma Korilasest targem.

S 2 – Seda on raske otsustada; sest lepinguid peab pidama ja leping on sõlmitud.

S 1 – Seda küll, aga asjaolud muutuvad.

Ilmub turvamees.

Turvamees – Mul on teile uudist!

S1 ja S 2 – Mis, mis, mis! Lao välja!

Turvamees – Oleksin ükskõik millisest rahvusest, ainult mitte okupantide seast; parem oleksin kasvõi surma mõistetud.

S 1 ja S 2 – Miks, miks?

Turvamees – Kuidas miks? Siia tuli mees, kes on alati iraaklaste suhtes alandavat poliitikat ajanud. Korilane.

S 1 – Miks sa ütled „alandavat poliitikat ajanud“?

Turvamees – Ma ei ütle „alandavat poliitikat ajanud“, aga ta ei andnud Abdamile milleski alla.

S 2 – Ah, jätke, meie oleme ju sõbrad: minu ülemus on Korilast alati liiga kõvaks ja uhkeks pidanud.

S 1 – Meie jaoks oli ta igatahes tõesti liiga kõva. Bagdadis mäluti lepinguteksti nagu karbonaadi.

S 2 – Kui ta on gurmaan, siis ta oleks võinud sellesama ära moorida ja nahka pista.

S 1 – Aga mis uudist sul veel on?

Turvamees – Seda, et siin mehkeldatakse Korilasega nii, nagu oleks hoopis teda Iraagi presidendi kohale kandidaadiks seatud. Pannakse laua ülemisse otsa istuma, nii et kui  mõni rahvasaadik talt midagi küsida tahab, siis peab ta vaikust paluma. Abdam ise kohtleb teda nagu kallist sõpra, patsutab õlale ja keerutab ta juttu kuulates silmavalgeid. Aga asja tuum on selles, et Abdam on nagu pikuti pooleks lõigatud, ta on kõigest pool sellest, mis ta eile oli. Ta teab, et peab homme Bagdadi naasma; samas tahaks ta kõik enese ees maha niita, et järele jääks pöetud maa.

S 2 – Vaevalt temast paremat murupügajat leidub.

Turvamees – Kõlbab! Muidugi, vaevalt et! Sest vaata, tal on niisama palju sõpru kui vaenlasi. Ainult et, need vaenlased ei tihka näidata, et nad vaenlased on, seni kuni teda pole veel tigradeeritud.

S 1 – Tigradeeritud? Mis see on?

Turvamees – Aga sõbrad, niipea, kui mees on püünele tõusnud, poevad nad urgudest välja nagu küülikud pärast vihma ja kukuvad temaga pillerkaaritama.

S 1 – Millal see asi algab?

Turvamees – Homme, täna, otsekohe. Täna peale õhtusööki lüüakse trummi; see olgu kõigile justkui järelroaks ja selle kallale asutakse enne, kui praest on jõutud suud puhtaks pühkida.

S 2 – Noh, siis läheb maailm jälle liikuma. Rahuaeg ajab raua rooste ja rätsepad rasva ning sigitab turulaulikuid ja nurgaadvokaate juurde.

Turvamees – Võitlus, ütlen ma, on rahust niisama palju etem kui päev ööst: ta on lõbus, ärgas, täis kõmu ja särtsu. Rahu pole muud kui halvatus ja uimane olek, tönts, kurt, unine ja oimetu; ta sigitab ebavõrdsust rohkem kui börs jõuab investeerijaid pankrotti ajada.

S 2 – Nii see on; ja nagu öeldakse, et sõjaaeg on omamoodi vägistaja, nii ei saa ka salata, et rahuaeg on kange truudusemurdja.

S 1 – On jah; see just ajabki mehi üksteise vastu vihale, see armukadedus.

Turvamees – Muidugi, ja milleks meile truudus, mida murdagi pole mõtet, sest kadedusel pole ju mõtet. Vägivald on parem, seda rohkem turvamehi vaja läheb. Rahu tagamine iga hinna eest! Loodan, et liitlasi ja iraaklasi langeb võrdselt… Nad tõusevad lauast, nad tõusevad lauast!

S 1 ja S 2 – Lähme ruttu, ruttu, ruttu!

Lahkuvad.

Kuues stseen

Tallinn. Väljak. Ilmuvad Savisaar ja Reiljan.

Savisaar – Tast pole kuulda, karta pole põhjust. Ta abinõud, mida kasutada võiks, on demokraatia tingimustes taltsad, kui rahvas vaikselt kuulab. Ning see, et kord on majas, peaks punastama panema küll neid, kes ise pigem kannatavad, kui tänavatel demonstrante taluvad, kui laulev rahvas väljub kauplustest, et rõõmsalt väljas oma asju ajada.

Ilmub Andrus.

Reiljan – Meil läks see hästi korda. Kas Andrus?

Savisaar – Jah, tema, tema. Ta on üpris lahkeks läinud. Tere päevast!

Andrus – Tere teile!

Savisaar – Korilast leinavad ta sõbrad, mitte keegi muu! Riik püsib kindlalt ja nõnda jääb.

Andrus – See kõik on hea, ent oleks veelgi parem, kui Korilane oleks leplikum olnud.

Savisaar – Kus ta nüüd on?

Andrus – Mul pole ainugi. Emal ja naisel pole samuti teateid.

Ilmuvad kolm-neli keskerakonna esindajat.

Kõik KE – Tere päevast ja sooja päikest!

Savisaar – Head kaaslased, tere!

Reiljan – Teid tervitan, teid kõiki tervitan.

KE 1 – Meie ise, meie naised ja mehed, anname oma hääle ikka teile.

Savisaar – Te elage ja kosuge!

Reiljan – Head tervist, naabrid! Korilane ei armastanud teid kunagi nii nagu meie!

Kõik KE – Olete lugupeetud mehed!

Rahvasaadikud – Head tervist teile!

Keskerakondlased lahkuvad.

Savisaar – See aeg on ilusam ja õnnelikum kui siis, kui need inimesed jooksid mööda tänavat.

Reiljan – Korilane oli tubli valitsusejuht, aga kõrk, täis uhkust, uskumatult suurt auahnust ja ülbust…

Savisaar – Ta ihakas võimutäiust. Meie ajal!

Reiljan – Mina nii ei mõtle.

Savisaar – Kui temast oleks saanud president, siis meie nahk oleks hakanud tema käes küll parkuma.

Reiljan – Jah, parkimata mahaga ja kohtus käimata on rahulikum elada.

Ilmub sekretär.

S – Lugupeetud rahvasaadikud, üks teisejärgu poliitik koosmeele büroost, kes eile puhumisega vahele jäi, rääkis hetk tagasi avalikult neist põhjustest, mis nüüd on pommuudiseks saanud. Iraagi opositsiooni liidrist Abdamist, kunagisest diplomaadist Tartus, on saanud Iraagi president ja meie Korilane on määratud tema välispoliitika juhiks.

Andrus – See sama Abdam! Ta torkab tundlad uuesti maailma, ehk küll oli peale lepingute sõlmimist end karpi tõmmanud. Aga Korilane!

Savisaar – Mis sa räägid seal Korilasest?

Reiljan – See avaldus tuleb kohtusse kaevata! Lepinguid ei saa murda, see ei ole võimalik.

Andrus – Mis! Võimatu? Me teame ajaloost, et küll saab: kolm korda juba juhtunud on säärast minu elu jooksul. Te uurige sellest mehelt või naiselt, kust ta selle teabe hankis; see võib olla väärinformatsioon.

Savisaar – Seda ei või olla, mina tean ju.

Reiljan – See pole lihtsalt võimalik.

Ilmub virgats.

Virgats – Esinaine kutsus kokku erakorralise istungjärgu; tuli teateid, millest võib teie nahk veel sügelema hakata.

Savisaar – See on kõmu, hull skandaal!

Virgats – See sõnum on leidnud kinnitust; ringi käib aga veel midagi hirmsamat.

Savisaar – Mis saab olla sellest vastikum?

Virgats – Ei tea, kas see on tõsi, aga kuulda on, et Korilase autoriteet on liitlaste vahelised suhted löönud lainetama. Leping Iraagiga vaadatakse üle. Sissemaksete ja väljamaksete osas viiakse sisse parandused.

Savisaar – Tühi jutt!

Reiljan – See on provakatiivne; välja mõeldud selleks, et maailmakorda ümber lükata.

Savisaar – Just paras võte.

Andrus – See pole mõeldav; Iraak ja liitlased on niisama võimetud leppima, kui kõige ägedamad vastandid.

Ilmub teine virgats.

Teine virgats – Riigikaitsenõukogu saatis mind teie järele. Liitlasleping on ohus. Abdami vahemees ja välispoliitika juht on saavutanud ootamatu läbimurde suhetes.

Ilmub Komeet.

Komeet – Küll tegite ikka tublit tööd!

Reiljan – Mis uut? Mis uudist on?

Komeet – Eetikaga panite Korilase paika, solvasite tema ema, naist ja eneseuhkust…

Andrus – Mis uudist on! Mis uudist?

Komeet – Kogu strateegia tuleb jälle ümber vaadata! Kellega nüüd ühiseid väärtusi jagada!

Andrus – Mis on uudist? Teie töö on vilja kandnud, ma kardan. Mis on uudist? Kui ühest mehest nii palju oleneb…

Komeet – Kui! Ta on liitlaste jaoks autoriteet ja Iraagi jaoks juba samuti. Keegi pole osavamalt läbirääkinud! Nüüd on poliitikutel vesi ahjus. Kogukond jahib meid, mannetuid, nagu lihunik kärbseid.

Andrus – Kena teo olete teinud ja teie valijad, kes andsid oma hääled teile putrutäis suuga.

Komeet – See raputab meie riigi alustalasid.

Andrus – Nagu kunagi üks teine leping. Ah teie tööd küll!

Reiljan – On see tõsi?

Komeet – Jah! Nüüd kahvatute, veel enne kui kõik lõppeb! Liitlased löövad lahku; igivaenlane tõstab pead. Kas aga Korilast saab keegi laita? Tegelikult peavad temast lugu nii vaenlased kui sõbrad.

Andrus – Kui nii läheb, siis on laulud lauldud.Tuleks vabandada.

Komeet – Kes vabandab? Rahvasaadikutel on häbi, või ei ole häbi, kumbagi puhul pole neist asja. Kui tema sõbrad paluksid Korilast: „Mõtle meie peale!“, solvaks see samahästi nii teda kui tema vaenlasi, kes olid asja põhjuseks.

Andrus – Tõsi! Kui keegi Beslanist tuleks minu majja, mul poleks südant öelda: „Ma palun andeks!“ Kelle nimel? Tõesti vägev valik teilt ja teie nõunikelt! Mis ilus töö!

Komeet – Te olete suhteid raputanud.

Rahvasaadikud – Kas meie panime?

Andrus – Mis! Ah, kas meie! Nagu õunapuud! Saak oli teile armas, kuid õitsemise ajal viskasite võrgu tema ümber, et keegi seal ei tolmleks.

Komeet – Kardan küll, et peagi jääme üksi. Korilane kuulab Abdami käsku; nüüd tuleb euroopast meeleheitlikult kinni hoida.

Ilmub grupp keskerakonna esindajaid.

Andrus – Tulebki see parv. (Komeedile) Kas Abdam on temaga? (Keskerakondlastele) Just teist oligi siin puudus, võtke peast oma mütsid ja hõisates heitke õhku neid, just nagu  siis, kui Korilast usalduse kaotamises süüdistasite. Sama palju kui lendas siis teil mütse peast, lendavad tolmuna puupeade hääled nüüd tuulde. Ükskõik! Me pälvimegi seda.

Kõik KE – Tõepoolest, segaseid teateid oleme kuulnud.

KE 1 – Mis puutub minusse, siis hääletasin küll poolt, aga tegelikut olin vastu.

KE 2 – Mina samuti.

KE 3 – Ka mina; tõtt öelda, veel paljud meist. Mis me tegime, seda tegime kõige paremat soovides; ja kuigi me olime valmis tema moraali laimama, ei tahtnud me teda solvata. See oli vastu tahtmist.

Komeet – Mis tore kaup!

Andrus – Tegite head koostööd rahvaliitlastega! Kas lähme üles!

Komeet – Kuhu mujale?

Komeet ja Andrus lahkuvad.

Savisaar – Nüüd koju, sõbrad. Ärge kohkuge. Mõni erakond rõõmustaks küll, kui saaks tõeks see, mille ees nad hirmu teesklevad. Nüüd koju, ärge kartust välja näidake.

KE 1 – Tulge, sõbrad, läheme koju. Olen alati öelnud, et oli ülekohtune teda kohtu alla mitte anda.

KE 2 – Samuti meie kõik. Tulge aga, lähme koju.

Keskerakondlased lahkuvad.

Reiljan – Ei meeldi minule need uudised.

Savisaar – Ka mulle mitte.

Reiljan – Läki üles! Ma annaksin poole oma aktsiapakist, kui see valeks osutuks.

Savisaar – Palun lähme.

Lahkuvad.

Seitsmes stseen

Bagdadi lähistel. Ilmuvad Abdam ja tema nõunik.

Abdam – Kas ikka veel on tema populaarsus suur?

N – Ei tea, mis imelik karisma küll temas peitub; selle mehe nimi on ülesse puhutud ja taevani kiidetud. Te kipute oma rahva silmis, härra president, selle mehe varju jääma.

Abdam – Mida saan ma teha, kui just katkestada leping, nii aga lööme sandiks me oma plaani? Mees on muutund ülbeks ka minu vastu; ma ei osanud seda oodata, kui kunagi  temaga käed lõime. Ta ei ole oma loomult heitlik; pean vabandama, kus parata ei saa.

N – Meie oma plaani pärast tahtsime, et sa jagad võimu temaga, mitte ise ei sõlmi liitlastega kokkuleppeid; ta nõunikuna oleks võinud meie seltskonna liita nii.

Abdam – Sind mõistan täiesti. Ent ole kindel, et kui kord annab aru, ta ei teagi, mis heidan talle ette. Kuigi tundub, nii arvab tema ja enamik nii öelda meie rahvast, et kaalutud on hästi kõik ja produktiivselt ta Iraagi riigis asju ajab, kui võitleb valimiste eest  ja kaitseb teatud valikuid, on siiski võõras tema kompetents; see võib tal murda kaela ja ohtu seab ka minu, kui aru päritakse meilt.

N – Kas, härra president, siis teile näib, et ta valdab teatud assigneeringuid?

Abdam – Enne iga kokkulepet, ta lakub nende haavu. Tema poolt on juhatus ja nõukogu; senat armastab teda, aga rahvasaadikud on valitsev vähemus valijatena, kes ometi võib ta sama kärmelt tagasi kutsuda kui enne kohale määras. Selle sousti sees on tema roll sama, mis merikotka roll kaladele, ta haarab loomu väel. Alguses oli ta neile teenekas integraator, ent ta pole suutnud oma kuulsust kiretult kanda. Kas ülbusest, mis nakkab  meest, kel õnn on püsiv, või mõistmatusest kasutada juhust, või siis iseloomust jääda sama rangeks nii auditi kui teenete patjadel, just nagu mees, kes reha alla neelanud… Üks neist puudustest, ehk tundis ta küll kõigi maiku, ent öelda võin, et otsustas neist üks, sai põhjuseks, miks teda kardeti kodumaal ja vihati ja lõpuks degradeeriti. Meie maal tema  teened lämmatavad selle; aga kuulsus sõltub ka meil ikka aja arvamusest; ja võimul, millest me üle ega ümber ei saa, pole teist nii ilmset hauda kui kantselei, mis alavääristab oma juhi tegusid. Leek tõrjub leeki, üks nael teist, jõud tõrjub jõudu ning üks hüve murrab teisel hüvel kaela. Ent elame, näeme! Kui su maine peaks ka meie maal mõranema, Korilane, siis oled tõesti vaene: oled varsti kõigi prostituut.

Lahkuvad.

VIIES VAATUS

Esimene stseen

Tallinn. Väljak. Ilmuvad Andrus, Komeet, Savisaar, Reiljan ja teised.

Andrus – Ei, mina ei lähe sinna kongressile. Kuulsite, mida rääkis kaitsevägede rahuaja ülem, Komeet, Korilase suur soosik. Ta pakkus mulle peaministri kohta, kuid mis see loeb? Minge teie, otsige kompromissi, siluge suhteid, kutsuge kadunud poeg tagasi. Kui ta isegi Komeeti ei võtnud kuulda, siis mina jään koju.

Komeet – Ta tegi näo, nagu ei tunneks mind.

Andrus – Kas kuulsite!

Komeet – Kuid koridoris ta hüüdis mind nimepidi. Ma meenutasin sõprust, unetuid öid koos ühise laua taga. Kuid ta ei lubanud ennast enam Korilaseks hüüda, keeldus oma aunimest; ta on nüüd nimetu mittekeegi, teda pole olemaski seni, kuni taob uue nime endale uute skandaalide alasil.

Andrus – Nii! Hea töö! Endine peaminister, kes laostas eelarve, et lätlased saaksid odavat suhkrut osta! Väärt mälestus!

Komeet – Ma rääkisin, kui püsiväärtuslik on anda andeks süü, kui seda keegi ei oota. Ta  vastas, et kui seda nurub temal riik, kes sai tema ajal liidu liikmeks, siis on palve pinnatu.

Andrus – Ja õige ka. Mis võis ta öelda muud?

Komeet – Ma püüdsin panna teda arvestama sõbradega. Ta vastas, et tal pole aega neid üksikuid noppida välja haisvast adrulasust. See olla luuser, kes marmelaadi nimel jätab mõne liivatera pärast lehkava rämpsu rannast koristamata.

Andrus – Marmelaadi nimel! Mina olen üks sõpradest; ta ema, naine, laps ja seal see vapper mees, need kõik on liivaterad. Ent teie pärast, adrulasu, keda sealpool kuudki haista võib, teie pärast ta kõigist meist teeb marmelaadi!

Savisaar – Jää leebeks, palun. Isegi kui abist keeldud selles pakilises olukorras, sa ära pilka meie julgeolekut. Kui aga nõustud esindama meie maad, võib sinu aeglane kuid tubli keel päästa meid kõiki kaasmaalaste plaanipärase tegutsemise eest.

Andrus – Ei proovi mina.

Savisaar – Ma palun, mine.

Andrus – Mis ma võiksin teha?

Reiljan – Sa oskad keelt; mine ja katsu liitlasi mõjutada.

Andrus – Kui aga Korilane minu volitusi ei aktsepteeri, mis siis? Kui vaidlustab me ponistused nagu pettund sõber, keda kurvastab me lahkusetus? Oletame nõnda.

Savisaar – Hea tahte eest võid arvestada tunnustatud tasuga.

Andrus – Hea küll, ma lähen pealegi, ehk kuulab mind. Kuigi see, et ta kõõritas Komeeti, teeb mind murelikuks. Võib olla polnud hetk sobiv, ehk polnud ta veel lihtsalt maiustanud. Kui kohvi joomata ja küpsis põske pistmata, kui hommik sünge näib, siis pole kellelgi tuju kellegagi läbi rääkida. Ent kui on häälestatud mõtted, siis hing on nõtkem kui paastulaagris. Ehk söök ja jook ta meelestavad lahkeks, kui asun teda piirama.

Reiljan – Sina tead teed tema südamesse; sa ära hälbi sellelt.

Andrus – Nüüd tulgu, mis tuleb, ta proovin ära. Teatan teile siis, kui mul korda läks.

Lahkub.

Komeet – Ta ei kuula teda.

Savisaar – Ei?

Komeet – Ta istus pädevuste laval, silm nagu hõõgus peas, ja võimust leili saab; ta viha peab vangis tema enesekindlust. Ma tegin talle hea pakkumise, kuid ta ütles „Vähe!“ ja tumma käega saatis kabinetist välja. Ta hiljem teatas kirjas, mida võib ja mida ta ei või, mis teda tõesti seob. Nii et kõik lootus on meil asjatu. Või kui ehk üksnes perekond, ta ema, naine, laps, sest pärilikusest tulenevad sugulussuhted ei katke emantsipatsiooniga kunagi täielikult. Lähme katsume neid ja peame aru.

Lahkuvad.

Teine stseen

Sissekäik konverentsisaali Bagdadis. Turvamehed on postil. Ilmub Andrus.

T 1 – Pea! Kust sa tuled?

T 2 – Mine tagasi!

Andrus – Te turvalisust valvate, see on hea. Ma tulin nagu riigimees Korilasega rääkima ja kongressist osa võtma.

T 1 – Kustkandist?

Andrust – Tallinnast.

T 1 – Siis mine tagasi, ei saa: akrediteerimistalituse juht ei taha Tallinnast midagi kuulda.

T 2 – Head sõbrad, ma olen kutsutud. Peale selle on Korilane minu sõber. Ehk on minu nimi tema suust teile kõrva puutunud: Andrus.

T 1 – Mis sellest? Mine siit: su nimi on meile tundamata.

Andrus – Usu, sõber, et Korilane armastab mind: ma olin raamatupidaja, kes tema teenete üle arvestust pidas. Tema maine on selles raamatus hiilgav, võib olla liialt, sest midagi ma kirjutasin juurde, kuid üksnes nõnda paksult kui seda tõepõhi lubas. Ei, vahel siiski tegin rohkem kandeid, eesmärgi täitsin ja teda kiites peaaegu valet müntisin. Seepärast on minu lojaalsus  rikkas, nagu näete, ja see võiks läbipääsuks anda loa.

T 1 – Tõesti, kodanik, me lõunamaal armastame kaubelda. Ent kui sa oleksid tema ülistuseks lausunud niisama palju pettust, kui sõnu praegu sa enda kiituseks laususid, ikkagi sa siit läbi ei pääseks, ka siis mitte, kui valetamine oleks teie maal sama suur väärtus kui teie maal ausus. Nii et mine tagasi.

Andrus – Palun, sõber, mu kaart jäi apartementi. Pea meeles, et olen Korilase kodumaal tema kunagise sõsarpartei asutajaliige ja koalitsiooni alaline eestvõitleja.

T 2 – Ükskõik, kes sa oled, nagu sa ise ütlesid, tema eest valetaja; aga mina olen turvamees, kes alati juhtnööridest juhindub, nii et pean ütlema, et sa ei pääse läbi. Mine tagasi.

Andrus – Mis kell neil lõunasööki jagatakse, kas sa seda võid öelda? Tahtsin temaga kokku saada alles peale korralikku kõhutäit.

T 1 – Sa oled riigimees, eks?

Andrus – Jah, nagu enamik tänasel kongressil.

T 1 – Siis peaks sul tunnistus olema. Kas te pärast seda, kui tõukasite väravast välja oma peamise läbirääkija ning oma kademeelses segaduses andsite vaenlasele kätt oma templis, võite loota, et pääsete konverentsile, kus arutatakse kokkuleppeid, mis teid masendavad, oma odavate oigamiste ja labase kiidulauluga? Kas sa tahad oma nõrga hingeõhuga ära puhuda tuld, mis ammu maailmakerist kütab? Ei, te petate ennast. Sellepärast mine tagasi, kust sa tulid, ja süüdista oma riigi välispoliitikat, mis teid ükskõiksuse ja valede valikute paeltesse  püünisesse on vedanud. Korilasel on sõlmitud meie riigiga töövõtu leping. Ta ei muuda oma otsust, et tagasi tulla.

Andrus – Kui teie riigi president teaks, et olen siin; tema võtaks mind aupaklikult vastu.

T 1 – Tühi jutt, minu riigi president ei tunne sind üldse.

Andrus – Mõtlesin teie presidendi välispoliitilise nõukogu juhti.

T 1 – Korilane ei hooli sinust. Tagasi, ütlen sulle; mine tagasi või kutsun patrulli. Ilma kaardita sisse ei saa!

Andrus – Ei, oota, sõber…

Ilmuvad Korilane ja Abdam.

Korilane – Mis siin on?

Andrus – Noh, turvamees, nüüd saadan sind puu taha; saad näha kuidas minust lugu peetakse! Küllap taipad, et iga turva ei saa mind takistada oma sõbra Korilasega kokku saamast. Selle järgi, kuidas ta mind vastu võtab, võid ise arvata, mis sind ootab; eks vaata nüüd ise ja minesta. (Korilasele) Poliitiliselt korrektne soeng on sulle alati sobinud ja mina olen sind alati imetlenud, lugupeetud Korilane! Oh, sõber, sõber, sõber! Sa oled meile tuld hakatanud; vaata, ma tahan selle kustutamiseks vett tuua. Keegi ei suutnud mind keelitada mitte tulla sinu juurde. Alles siis, kui veendusin, et keegi ei liiguta mind nii nagu sina, alles siis lubasin endale volituse valmis kirjutada. Vaata, mul on volitus sinuga kokkuleppida! Unustame selle tõrke, mida kaasmaalased kunagi ette ei osanud näha.

Korilane – Mine siit minema!

Andrus – Kuidas? Minema!

Korilane – Ma ei tunne oma ema, naist, last, kuidas võiksin ma sind tunda. Mu teod on teiste teenistuses. Kuigi kättemaks ehk ongi minu käes, seepärast põlvi väristada siiski pole vaja. Las mürgitada pigem unustus me sõprust, kui et mu halemeel ta suurust näitab. Seepärast kao! Kõrv tõrjub teie ettepanekuid küll kindlamalt kui igatsus mu kibestunud valu. Kuid, seletuseks sulle ja mälestuseks ehk, võta see, mis kirjutasin öisel tunnil. (Annab kirja). Üks sõna veel: ma ei taha sind kuulda, Andrus. (Pöördub ära) Abdam, kas mäletad, koostöö on tehtud, aga näed…

Korilane ja Abdam lahkuvad.

T 1 – Noh, kodanik, kas sinu nimi oli Andrus?

T 2 – Näed sa, see on dokument! Tee lennujaama on sul teada.

T 1 – Kuulsid, kuidas meid vaibale võeti, et me sinu hiilgust kinni pidasime?

T 2 – Mis sa arvad, kas üks meist peaks ehk minestama?

Andrus – Ei hooli mina maailmast ega hooli minust maailm. Mis teisse puutub, siis teid nagu poleski, niivõrd tühised olete. See, kel tahtmine on surra suitsiidi surma, ei karda teist suitsiidi. Tehku Korilane nägu, et ta seda teab. Aga teie ise jääge kaua selleks, kes olete, turvamehed, ning kasvagu koos eaga te valvamise oskus! Ütlen teile, nagu mulle öeldi: ainult jalad ees!

Lahkub.

T 1 – Olen kindel, et ta on riigimees, otsuselangetaja, võimuvõtja.

T 2 – Korilane on karm poliitik: kuid tema on tamm, mitte kalju, mida tuuled ei kõiguta.

Lahkuvad.

Kolmas stseen

Kongressidepalee. Korilane istub laua taga, Abdam ja teised tema ümber.

Korilane – Kõik dokumendid on ette valmistatud. Kõik ülekaalutegurid on kaardistatud. Homme võib läbirääkimiste laua taha istuda. Homme võib teie meedia kõigile teada anda, kui ausalt ja tulemusrikkalt ma olen ajanud teie asju; nagu oma enda asju.

Abdam – Sa oled rahva huve teeninud ja lepingut hoolikalt täitnud. Su kõrv on jäänud kurtide salajuttude ja sõprussuhetegi vastu kurdiks, kes arvasid sind suutvat mõjutada.

Korilane – See võitleja, kes läks siit murtud südamega, vist siia saadeti kui mu kodumaa  viimne lootus. Poliitiliste teenete panga pärast pakkusin talle veel kord neid tingimusi, mis nad ise hülgasid ja mida nad nüüd ei saa vastu võtta. Ise ka ei tea, mispärast ma õige pisut andsin järgi. Rohkem ei võta kedagi kuulda, ei diplomaate, riigi ettepanekuid, ei oma sõpru.

Lava tagant kostab hõikeid.

Korilane – Mis kisa see on? Kas viimse hetke viimne irve, mis rikkuma mind kisub lepingut? Ei, seda ma ei tee.

Ilmuvad Viive, Maria, Anu, Karlos ja turvamehed.

Korilane – Mu naine kõige ees, sõbranna järel! Siis auväärt vorm, mis kujundas mu ihu; ta hoiab käest mu lihast last… Kuidas said nad sisse? Kas loodus ise suudaks katkestada sidemed, mis seovad? Neis paeltes tuleb ennast kehtestada nüüd ja minu enesekindlusest peab saama püsiväärtus! Sest mis on väärt need tuvisilmad, kummardused!… President, ka mina pole kivist… Ei palu keegi neist, kuid pisarad on silmis! Ning pojal hiilgab pale, kas on ta haige?… Ei! Mu kohustuste koorem on küll suur, ent õlga longu nende all ei lase, vaid püsin nagu mees, kes ise enda lõi, muud seemet teadmata.

Viive – Mu mees ja kaasa!

Korilane – Kuum kliima on mu pilku tumestanud.

Viive – Mure on muutnud meid, kui see mõte sul pähe lõi.

Korilane (tõustes, endamisi) – Kui vilets näitleja ei tea ma enam oma rolli ja vassin teksti, vassin, vassin, vassin, end häbistades.

Astub naise juurde.

Korilane – Mu parem külg, ma olen valmis teiega rahu sõlmima, kuid ära nõua sama sa minu vaenlastele. Su suudlusest ma olen unistanud, mis oleks sama magus, kui minu  kättemaks mu pagulase põlve eest mu vaenlastele. Me rahvas truudust väärtuseks ei pea, kuid usu mind, et olen olnud truu su vastu, su range häbelikus kui pühapilt mu silme ees. Ma lobisen ja ainus ema maa peal peab teret ootama. Tule istu! Tooge vett! Siin paberite hulgas teeme ruumi. Neid käsi olen otsind toeks, kuid küürakale paras üksnes kark või kepp.

Maria – Miks murdud tormis! Su töö on laual laokil; kui neil on sirge siht, siis austan sind ja nagu ekslikult on peetud vaid lapse kohuseks, sind kuulan.

Korilane – Mu sõna kuulad? Sa kuulad oma kalgi poja sõna?

Aitab Maria toolile istuma.

Korilane – Pateetikata siin ei saa vist keegi. Las mässav tuul lööb uhked seedrid vastu tulist päikest purje ja selja taha jäägu võimatus, et mida olla ei või, saab hõlpsalt olevaks.

Maria – Sa oled minu poeg, ma aitasin sind vormida. Kas tunned seda naist?

Korilane – Viive sõbratar ja ihukaitsja Anu, ilus nagu keravälk ja noor nagu jää, mis puhtast lumest külmunud on purikaks. Tere Anu!

Maria (lükates esile väikest Karlost) – Siin aga sinu enda väike jäljend, kes näib kõiges sulle saavat partneriks, kui aeg saab täis.

Korilane –  See on suur väljakutse; kasvatada teda eesmärgikindlaks ja ausaks mängijaks; kes püsib nagu majakas, mis põlgab iile, ning päästab neid, kes silmas peavad teda.

Maria – Poiss, mine isa juurde!

Korilane – Mu tubli poeg!

Maria – Viive, su naine, Karol, su poeg, Anu, sinu naise ihukaitsja ja mina, sinu ema, me tulime sind paluma.

Korilane – Ma palun, vaiki! Või kui palud, mõtle, et asi, mida palud, ei ole minu anda. Ära nõua kannapööret, sest olen kahe näoga Janus. Mind ära laida iseloomutuks. Su kainem aru ärgu jahutagu minu viha ja kasumi lootust.

Maria – Aitab juba, aitab! Sa andsid mõista, et keeldud kõigest, sest paluda meil pole muud kui seda, mida keelasid juba. Ent ikkagi: kui sa muutuda ei taha, siis nagu kaste langeb süü kogu raskusega maha. Kuula meid!

Korilane – Abdam, pane tähele, ma ei kuula salakõnet. (Istub) Teie palve?

Maria – Kui oleks vait ja ei suhtleks, siis reedaksid meid riided, näod, me mõtted, mis sinu lahkumisest saadik vaevanud on meid. Arva ise, kui palju raskem kõigist naistest oli meil siia lennata! Eks nähes sind peaks rõõmu pärast silmad niiskuma; ent sina sunnid meid nutma ja leinama, sest sinu ema, laps ja naine näevad, kuis poeg, mees ja isa rebib südame oma isamaa rinnast. Meid sokeerib su vaenulikus, sest sa takistad meie head tahet. Kuidas on võimalik paluda oma kodumaa eest, nagu on meie kohus, ja samas ka sinu hea käekäigu eest, mis on samuti meie kohus? Oh häda! Kadunud on meile kas me maa või sina. Meid ootab õnnetus, ükskõik kumb neist ka võidab, kellele me seda soovime. Emb-kumb, kas oled võlausaldaja ja tallad võitjana maa tavadel, või võlgnik, kes reetes, peab laenu tegema, ta samuti on hetkevõitja; kuid mitte meie. Ma ise, poeg, ei oota ära saatust, mis kohustuste koorem määrab: kui sind ei veena ma halastama mõlemale maale, siis tea, et enne, kui kuivanud on tint te uuel kokkuleppel, büroost saad teate, et pärijana võid mu vara vallata.

Viive – Ka minu vara jääki, ja osa pärandist, ma loobun sellest.

Karol – Mis vara mulle jääb, kui suureks saan, et endale pleier osta?

Korilane (endamisi) – Sind tõesti valdab viimaks pehmus, kui naise, lapse näkku vaatad. (Tõuseb) Liig kaua istusin.

Maria – Ei, ära mine!  Kui palume sind mõelda kodumaale, nõudes sult rahu tagamist Iraagis, keda sa teenid, siis võiks meid hukka mõista, see määriks sinu endaväärikust. Ei! Me palume sul liitlased ja Iraagi lepitada nii, et koalitsioon võiks öelda: „Me aitasime taastada demokraatiat,“ Iraak aga: „Saime lahti türannist,“ ja mõlemad pooled kiidaksid  sind, et sina sõlmisid nende vahel lepingu. Tead, ülev poeg, sõjaõnn on muutlik; kuid kindel on, et lepingut sõlmides on üks pool alati võitja ja teine pool alati kaotaja, oleneb kuidas su sätted on seatud. Kroonikas on kirjas: mees oli rahva hulgas austatud, ent viimse katsega pillas tuulde au ja tõi kodumaale raske okupatsiooni. Räägi, poeg! Sa ajad  taga au mustreid nagu damaskuse terasel, mida vähesed sepad oskavad keeta, kuid mis on sellest tänapäeval kasu? Miks sa ei räägi? Kas loed auasjaks ehk, et õige mees peab ülekohut meeles? Tütar, räägi: su vaikimisest ta ei hooli. Räägi, poiss: su lapsemeel ehk mõjub talle enam kui meie põhjendused. Ükski mees maailmas ei saa emale vähem võlgneda, kuid siin ta laseb mind laterdada nagu parlamendi kõnetoolis. Eladeski sa pole ilmutanud lahkust oma ema vastu, kes nagu kana ainsa pojaga, sind üle lombi loksus ning   sealt tervelt diplomiga koju. Kas mu palve on väär, ütle? Ma lahkun siit kohe! Kui aga pole, siis pole sina aus, et keelad mulle seda, mis on ema õigus. Ta pöördub ära! Ei, naised, me ei lase ennast alandada sellel kukel. Häbistame teda siis põlvedega. Maha! Lõpp… Nüüd on lõpp.

Kõik neli laskuvad põlvili.

Maria – Nii koju lähemegi, et kohustuste koormat kanda. Meil panti pandud kõik. Ei, sa vaata: see poiss, kes öelda ei oska, mida soovib, kuid põlvitab seltsiks ja tõstab kätt, on võimekam me palvet põhjendama kui sina seda tõrjuma. Nüüd läheme.

Nad tõusevad.

Maria – Aja meid ometi ära.

Korilane pöördub tummalt Maria poole ja võtab tal käest kinni.

Korilane – Ema, ema! Mis sa tegid! Kõik panid panti; su enda firma ja oma aktsiad, me salasissetulekud ja sõprade võlakirjad, minu kirjastusõigused. Kes lunastab nad välja? Ema, ema, sa murdsid sõna, rikkusid lepingut, koormasid vara, ja üks pooltest saab kasu sellest poliitilisest kapitalist, ent oma poja ees, usu, usu, end panid maksma üliohtlikut, kuid mitte surmavalt. Olgu peale. Abdam, ma olen väsinud, ma tahan teha mõlemale poole soodsa lepingu, kuid mitte sellist, milles varem kokku leppisime. Hea Abdam, kas sina kuulaksid oma ema vähem või tõrkuda suudaksid rohkem, Abdam?

Abdam – Ka mind ta liigutas.

Korilane – Võin vanduda, et pole kerge minu silmi panna nõrguma. Sõber, kuis teha võrdne leping, anna nõu. Ma ümmarguse laua taha ei soovi enam istuda, vaid lähen nendega. Ses asjas palun hoia minu poole ja anna vabaks mind. Ema! Naine!

Tõmbub nendega kõrvale.

Abdam (endamisi) – Ma rõõmustan, et au ja siirus läksid sõlme sul: nüüd endist hiilgust endale võin sellest saada.

Korilane (koos Maria ja Viivega esile astudes) – Ei, andke aega. Nüüd joome koos; ja siis te viite kaasa meilt lepingu koopia, parema kui lepingu, sest me piserdame seda leppimiseviinaga, mis maitsvam on, kui sõnad sellel. Te tulge sisse. Naised, teie ausambaks on Lindakujust vähe, sest selles suures mängus te vankumatus võitis globaalpoliitikat.

Lahkuvad.

Neljas stseen

Tallinn. Väljak. Ilmuvad Andrus ja Savisaar.

Andrus – Kas näed seda Toompea nurka, seda aluskivi?

Savisaar – Näen küll; mis sellest?

Andrus – Kui jaksad seda oma keha jõuga kergitada, siis on ehk mõningast lootust, et kalevite mõte, eriti tema ema Linda mõte, temast jagu saavad. Ma tahan öelda, et meil seda lootust ei ole. Meie tagandamispaberid ainult ootavad, millal sinna tempel lüüakse.

Savisaar – Kas on võimalik, et inimese meelelaad võib nii lühikese ajaga muutuda?

Andrus – Iga liblikas oli kunagi tõuk. See Korilane on inimesest liblikaks kasvanud; tal on tiivad, ta on rohkem kui roomaja.

Savisaar – Ta armastas palavalt oma ema ja usaldas oma sõpru.

Andrus – Mind niisamuti; aga nüüd ei mõtle ta oma ema peale rohkem kui riigikontroll. Tema näo mõru ilme ajab küpsedki viinamarjad hapuks. Kui ta kõnnib, siis liigub ta nagu Maardu ekskavaator ja kaevandus avaneb paljalt ta kopa hirmu ees. Ta võib oma silmavaatega kumulatiivsoomuse läbistada; ta kumiseb kõneldes nagu pronkskell ja ta mühatus on nagu lahingumürin. Ta istub läbirääkimiste laua taga nagu oleks ta võlausaldaja. Ta ei jõua käskida, kui käsk on juba täidetud. Ta on nagu USA riigikohtu nõukogu esimees, puudub veel ainult igavik ja taevas, kust ta välke alla pillub.

Savisaar – See on pime pilt, nagu Toomiku pead, kui su kirjeldus paika peab.

Andrus – See on ajastu ja loomutruu maal. Pane tähele, millise teatega ta ema varsti naaseb. Ei ole sellel mehel rohkem sõbrameelt kui tik-takis kaloreid; seda saate varsti kõik näha, ja kõik teie pärast.

Savisaar – Inimõigused kaitsku meid!

Andrus – Ei, oma riigi asjades ei aita inimõigused. Kui ta usalduse kaotanuks kuulutasite, siis murdsite ta eetikanärvi avalikult; ja kui ta nüüd avalikku kohta peaks tahtma, siis ei hooli ta enam erateenetest ega suhetest.

Ilmub virgats.

Virgats (V 1) – Börsimull on liikvele läinud. Kes suudab, see müüb kõik, mida omab. Paljud maaklerid on unetusest kokkuvarisenud. Rahvas lainetab järjekordades, poliitikud  katkuvad juukseid ja vannuvad haavatavat majandust. Kui lõunast tuleb halbu uudiseid ja kinnisvara hakkab väärtust kaotama, siis on oodata suuremat sorti kriisi ka suures liidus.

Ilmub teine virgats.

Savisaar – Mis uudiseid sina tood?

V 2 – Häid uudiseid! Häid uudiseid! Naised said tast jagu! Korilane pööras olukorra enda kasuks ja astus Iraagi teenistusest tagasi. Meie jaoks on see rõõmusõnum ja liitlased jätkavad rahu tagamist. Kord on jälle majas.

Savisaar – Kas sa ei eksi, sõber? On see kindel?

V 2 – Nii kindel nagu maakera on ümmargune! Kus liivakastis sinu pea peidus oli, et selles infos kahtled? Ei torma ükski rahavoog nii kiiresti, kui head uudised jõuavad rahva kõrva. Kas kuulete?

Lava taga kostab pasunahelisid ja trummipõrinat.

Andrus – On see vast tore uudis! Lähen naistele lennujaama vastu. See Maria väärib suuri mehi, rahvasaadikuid, esimehi, valitsejaid, superintendante ja peaministreid küll konteinerite kaupa; ning teiesuguseid fraktsioonijuhte kottideviisi! Meedia tegi täna head tööd: keda kõik hommikul kartsid, on õhtuks kõigi poolt armastatud.

Muusika paisub valjemaks.

Andrus – On neil vast rõõm!

Savisaar – Nüüd ainet on; taas ümberringi elu kapitaliseerub. Nende uudiste eest peavad mõned küll väärilise tasu saama.

V 2 – Suur põhjus suureks tänuks on meile kõigile.

Savisaar – Millal nad linna jõuavad?

V 2 – Lähiajal.

Savisaar – Lähme siis vastu ja aitame rõõmustada.

Lahkuvad.

Viies stseen

Tallinn. Väljak. Ilmuvad Maria ja teised naised rahvasaadikute ja erakondade esindajate rongkäigu eesotsas.

RS 1 – Näe, meie kongressi naised, meie targad saadikud, meie olümpiavõitjad! Aplodeerige ja hüüdke hurraa! Ronige kõrgemale, sealt näete paremini! Kus lilled on, heidke lilli ja tooge sampust! Väike tagasihoidlik ümbrik las leevendab te kulu ja stressi ning meie eksituste mõju. Lugupeetud Korilase ema tervitades hüüdkem: „Naised, tere tulemast!“

Kõik – Jah, naised, tere, tere tulemast!

Möödub rongkäik fanfaarihelide ja trummipõrinaga.

Kuues stseen

Lennujaam. Ilmub Abdam koos diplomaatilise korpusega.

Abdam – Teatage saatkonna kanslerile minu äkkvisiidist ja andke see kiri lugeda; kui loetud, las esitavad noodi; ma tõestan sellega nii liitlaste kui oma rahva ees, milline on tegelikus. See, keda süüdistan, tuli koos minuga ja loodab oma käiku jätkata kui vastsündinu, minevikust ennast puhtaks pestes. Kähku!

Virgats lahkub. Ette astuvad kolm-neli Abdami saatkond kuuluvat mustade prillidega ihukaitsjat.

Abdam – Teid tervitan!

Esimene ihukaitsaja (IK 1) – Kuidas president tunneb end?

Abdam – Ise tead; nagu mees, kelle relvaks on naeratus ja summutiks lahkus.

IK 2 – Meie tegu päästab kogu rahva suurest ohust; sa anna ainult märku.

Abdam – Ma ei tea veel öelda; otsustame olukorrast lähtuvalt.

IK 3 – Kui Korilane langeb, siis olukord paraneb. Lõhe oleks ka meile halb olnud, liitlased peavad kokku hoidma.

Abdam – Ma tean; kuid ettekäändeid tema kõrvaldamiseks ei ole kerge leida. Kui ta meie teenistusse võtsin, siis tingimusel, et ta jääb meie väärtustele truuks. Ta tõesti väänas oma iseloomu, mis varem karm, paindumatu ja avameelne näis. Nüüd on ta pooli vahetanud ja teenib liitlaste väärtusi.

IK – Küürakas jääb ka hauas küürakaks…

Abdam – Just sellest tahtsin rääkida; ta ise pakkus ennas mulle, kui eetikanõukogu oli ta süüdimatuks ja ebasoovitavaks kuulutanud. Võtsin ta vastu ja tegin otsuselangetajaks enda kõrvale, aktsepteerides tema kogemust; lasin tal valida meie parimad ja haritumad mehed oma plaanide elluviimiseks. Ma aitasin teda kõigiti, sest see oli meile kasulik; ja tundsin uhkust nii teda koheldes; nii oli kõige parem meie hõimudele ja usulahkudele,  keda häbi on rahvaks nimetada, suure ajalooga Iraagile, kelle rahvaski on ajalooline. Liitlastega oli vaja rahu tagamise leping sõlmida, mille algatajad oleksime meie, sest nõusoleku andja jääb alati võlgnikuks ja algataja alati võlausaldajaks. Kuid asja käik näitas, et lõpuks tahtis ta hoopis enda allkirja selle lepingul näha; ta tasus minu vaeva sellise näoga, nagu oleksin palgaline, ja lahkus kogu andmebaasiga.

IK 1 – Tõesti, härra president, kõik ministrid imestasid… Viimati, kui preambula tagasi lükati, lootsid kõik, et nüüd te sekkute, et võõras mees ei saa endale võõrast au…

Abdam – Seal see oli, mis veab tema vastu pingule mu kaelasooned. Ta paari piisa naisenutu eest, mis on sama odav kui vale, jättis lisaks ka töö lepingutega… Ta teab liiga palju ja oskab liiga vähe, et naasta ellu, et tõstaks taas ta langus mind. Ent vaatame!

Kostab pasunahääli ja trummipõrinat.

IK 1 – Teda tervitavad pasunad ja trummid; sind kui riigipead, Iraagi tunnustatud presidenti, ei tervita keegi!

IK 2 – Nad ei tea, keda kiidavad; kelle sülg käib huulikutest tegelikult läbi.

IK 3 – Enne veel, kui avab suu, et rahvast kõnega liigutada, las saab metalli maiku maitsta! Kui ta on maas, küll tema lugu sinu suust siis matab koos tema kehaga ta omandatud inimõigused.

Abdam – Tasa, rahvasaadikud on siia teel.

Ilmuvad Savisaar, Reiljan ja teised rahvasaadikud.

Rahvasaadikud – Me tervitame Teid, härra president!

Abdam – Lugupeetud ja kõrgeltaustatud, kas lugesite minu kirja?

Rahvasaadikud – Lugesime.

RS 1 – Kurb on kuulda. Ta varasemad eksimused ja reetmine olid vaid väärteod. Aga kahekordne pööre; teha lõpp siis, kui tuleks alata, ükskõik mis tööga; anda käest oodatavad tulud ja meie kuluraha võtta endale palgaks; ning leping jätta sõlmimata, kui kaardimaterjal on ettevalmistatud, kadudes koos protokollidega – see on kuritegu.

Abdam – Vaatame, mis tal endal on öelda.

Ilmub Korilane trummide ja lilledega hulga saatel.

Korilane – Teid tervitan! Jään isamaale lojaalseks ja tema valitud organitele; ei ole koduarmastuse nakkust mul vähem kui siit minnes. Käsuliinis võtan sisse oma koha. Teadke, et minu pingutusi kroonis edu. Segaduste sees on leping sõlmitud ja liitlased ühtsemad kui kunagi varem. NATO ja ÜRO lahkuvad Iraagist. Meil on saaki kolmandiku  võrra rohkem kaasas, kui läks maksma retk. Me tegime rahu ja lõpetasime rahu tagamise; Iraak peab kujunema ise rahvaks ja garantiisi anda keegi siin ei saa. Mul on kaasas liitlaste poolt algatatud rahuleping, kuhu kõik osapooled on allkirja andnud, ainult Iraagi presidendi allkiri on veel puudu; ma usun, et varsti võime templi alla lüüa.

Abdam – Kuulake, ärge lugege seda; ta on jälle pööranud; reetur ei tarbi võimu kunagi rahva kasuks!

Korilane – Mis! Reetur!

Abdam – Jah, sa oled kahekordne reetur, Karl!

Korilane – Või Karl!

Abdam – Jah, Karl! Või arvad, et kui Korilane korjanud on üles kordaminekud ja õnne, mille tegelikult reetur varastas, siis see jääbki üles korjatuks? Rahvasaadikud ja riigipead, ta on teid ja meid reetnud: kohustuste koorma all longus, piisava sissetuleku eest, naudingute ja mugavuse nimel, rebides katki suhted oma ema, naise ja lapsega nagu pehkinud siidist niidi, kellegagi nõu pidamata. Kuid nähes nutvaid naisi, kadus tema uhke toon; ta manipuleerib teiega ja meediaga, teid kõiki kasutades ära oma kasuks.

Korilane – Kas te kõik kuulete?

Abdam – Sa hüüad kõiki kuuldele, väriseva häälega poisike!

Korilane – Mis!

Abdam – Sa lihtsalt kardad.

Korilane – Mu südame sa ajad liiga täis, see võib mul lõhkeda! Või poisike! Sa musta kivi ori! Vabandage, lugupeetud rahvasaadikud, et näete mind esmakordselt elus sõimlemas. Teie mõistus, otsuselangetajad, oskab kindlasti paljastada, mis on tõde ja mis on õigus! Selle mehe mõistus teab, kuidas valetada!

Savisaar – Vait! Rahu! Kuulake mind mõlemad!

Korilane – Poisike! Ei, see solvang oli avalik ja kriminaalne! Erapooletu rahvusvaheline kohus peab otsustama, kellel on õigus. Poisike! Ta petab teid! Lugege memuaare ja kroonikaid, siis teate keda uskuda ja keda mitte. Või poisike!

Abdam – Miks te lubate siin avalikult sellist skandaali? Jultunud koristaja pasundab ja trimfeerib nagu mõni president. Kas tema tegude taust pole mitte pime õnn, mis peaks haritud inimesi häbistama?

Kõik – Ta peab vastutama!

Rahvasaadikud – Kohus peab otsustama! Algatame referendumi! Hakkame allkirju koguma! Otsekohe! Usaldust ei tohi alahinnata! Strateegilised otsused ei ole reedetavad! Nõuame poliitilist vastutust!

Reiljan – Vait! Mitte mingit vägivalda! Rahu! Me armastame rahu, me oleme laulurahvas! See mees on kogu maailmas kuulus, tema maine on globaalne. Tema teod peavad saama meie poolt vähemalt õiglaselt ära kuulatud. Härra president, ärge rikkuga rahu, hea tava nõuab erapooletust.

Korilane – Hea tava? Nõuab mida ja kelle käest? Konflikti põhjustaja käest, salapommide valmistaja käest, uue türanni käest!

Abdam – Kadunud mees.

Kõik – Kohtusse, kohtusse, kohtusse, kohtusse, kohtusse!

Ühe ihukaitsja hõlma varjus välgatab summutiga relv. Käib tume plaks. Korilane langeb. Abdam astub tema laibale.

Rahvasaadikud – Pea, pea, pea, pea!

Abdam – Kõik kuulake!

Savisaar – Korilane!

Reiljan – Su õnn on otsa saanud.

RS 1 – Ta keha ära talla! Rahunege!

Abdam – See on sokk; kuid see poliitika, mida tema õhutas, te veel ei tea või teate, mida  see kaasa toonud oleks? Ta surm peaks kõiki rõõmustama, sest börsimull ei lõhke. Peab avalduse tegema. Rahvusvaheline olukord on peale tema surma vähem pingeline.

Savisaar – Viige surnu ära. Rahvas peab saama avaldada oma viimast lugupidamist mehele, kellest ta lugu ei pidanud.

Reiljan – Surm leevendab igamehe süükoormat. Ma loodan, et ta elu oli kindlustatud.

Abdam – Olen võõra riigi president ja äkki kurb. Ta tõstke üles, teie kolm, ma ise tulen appi. Löö trummi nii, et häälest kostaks lein ja korja üles hülsid. Ta vara riisus ja kohustusi rikkus, lubades avalikult tasu neile, kes poliitikasse temast maha jäävad. Kuid see oli ühes suhtes aus; tema enda lepinguvälise saatuse suhtes. Inimese mälestust peab austama, et võlg saaks makstud. Mind aidake.

Autor: Al Rosental

2005

 

CORILANE

Autor: I.O. (2016)
tragöödia viies vaatuses
William Shakespeare „Coriolanus“ järgi
TEGEVUSKOHT – Tallinn ja Harjumaa; Tartu ja Tartumaa; Rapla ja Raplamaa; lennujaam.

TEGELASED:
1. RINNO – peaminister, endine riigikontroll, hiljem Corilane
2. RAUL – kaitseväe juhataja
3. TIIT – üksikjalaväepataljoni ülem
4. PRIIT – valitsuse sõber, hiljem peaminister
5. ALAR – rahvasaadik
6. MARGUS – rahvasaadik
7. RAIVO – turvamees
8. AIN – tartlane
9. URMAS – tallinlane
10. MARGIT – Sirje turvamees, erakonna esindaja
11. AIVO – Iraagi saadik, hiljem president
12. GUIDO – Aivo nõunik
13. ANTS – Kurdistani esindaja
14. MARI – Rinno ema
15. TAIMI – Rinno naine
16. SIRJE – Taimi ihukaitsja
17. MARIKA – infopealik
18. EVE – infopealik
19. RIINA – virgats
20. HELLE – nõunik
21. RUTA – nõunik
22. KRISTA – sekretär
23. MARGE – erakonna esindaja
24. ANNE – erakonna esindaja
25. LEA – erakonna esindaja
26. MAIE – pasunapuhuja
27. KAIE – erakonna esindaja
28. INDREK – erekonna esindaja
29. ENE – Corilane, presidendi kandidaat
30. MAIRE – erakonna esindaja
31. MERIKE – erakonna esindaja
32. EVA – erakonna esindaja
33. HELI – erakonna esindaja
34. AIRE – erakonna esindaja
35. THEA – turvamees
36. ILMAR – erakonna esindaja

ESIMENE VAATUS

Esimene stseen

Esimene pilt

Tänav Tallinnas. Ilmub rühm mingi erakonna esindajaid plakatite, RUUPORITE või muude väljendusvahenditega.

INDREK (täiest kõrist) – Enne kui ülesse läheme, kuulake, mis mul on öelda!
KÕIK (sumisedes; koosoleku stiilis) – Räägi, räägi.
INDREK (innustavalt) – Kas olete valmis pigem surema kui manduma? Või see tundub teile naljakas?
Kõik (elavnedes) – Ei, ei.
INDREK – Esiteks, te teate, et Rinno on kõiki petnud.
Kõik (lärmakalt) – Teame, teame!
INDREK (mürgiselt) – Ta lubas muutusi poliitikas, aga midagi ei ole muutunud! Ta peab nüüd vastutama. Kas olete päri?
KÕIK (hüüetega) – Päri, päri! Mis me siin seletame! Hakkame pihta! Lähme meelt avaldama!
KAIE (tõstab käe; rahustavalt) – Üks sõna, kodanikud!
INDREK (kaaskõnelejast väljategemata; innustavalt, veiderdavalt) – Üldiselt peetakse meid viletsateks maksumaksjateks. Ainult suurettevõtjad on tublid. Inimväärikus, mida kõrgetel erakondlastel on piisavalt, võiks ka meid, tavalisi inimesi, tublideks muuta. Kui nad ainult usaldaksid rahvast. Siis võiksime mõelda, et poliitikud tõesti esindavad meid vääriliselt. Aga nad peavad meid üksnes viletsateks maksumaksjateks või kuulekateks valijateks! Nende ükskõiksus, mis meid rõhub ja on meie demonstratsiooni põhjus, toob esile kõrgete erakondlaste maailmavaate ja lubaduste aegunud sisu. Sellepärast avaldagem meelt, enne kui muutume ise samasugusteks, ükskõikseteks ametnikeks erakonnas. Ma kutsun teid kõiki tunnistama, et ma räägin hirmust tuleviku ees ja mitte kättemaksujanust!
KAIE (küsivalt) – Kas tahate, et just erakonna esimees vastutaks?
INDREK (raevukalt) – Kõigepealt just tema. Ta irvitab kõigi üle!
KAIE – Kas olete mõelnud selle üle, et tal on siiski suuri teeneid oma kodumaa ees?
INDREK – Muidugi, ja nende pärast kiidame teda. Aga tasuks talle on selle eest tema oma uhkus ja arrogants.
KAIE (naeratades) – No, ära nüüd ikka nii kuri ole.
INDREK (pöördudes massi poole) – Ütlen teile, et kõike, mida ta tegi riigikontrollina, on ta teinud uhkuse pärast. Ainult naiivsed ja kohtlased võivad öelda, et see oli riigi heaks. Tegelikult tegutses ta osalt oma ema meeleheaks ja osalt oma enda uhkuse pärast. Tõsi on see, et viimane ei jää milleski alla tema vaprusele.
KAIE (tungivalt) – Sa loed tema veaks seda, mis on tema loomus! Sa ei või aga kuidagi ütelda, et ta oleks ahne.
INDREK (kibestunult) – Kui ma seda ei võigi, siis süüdistustest mul ometi puudu ei tule. Tal on vigu kuhjaga, nii et väsid enne ära kui kaebuse jõuad valmis kirjutada. (Müra eemal.) Mis müra see on? Teine demonstratsioon on üles jõudnud! Mida meie siin ootame ja lobiseme? Üles!
KÕIK (hurraaga) – Tulge, tulge!
INDREK (täiest kõrist) – Vaikust! Kes sealt tuleb?

Teine pilt

Ilmub RINNO sõber PRIIT.

KAIE (viitavalt) – Priit, lugupeetud mees, keda rahvas on ikka armastanud.
INDREK (nõustudes) – See mees on tõepoolest aus ja õilis. Oleksid teisedki sama ausad!
PRIIT (väärikalt) – Kodanikud, millega tegelete? Milleks need plakatid ja ruuporid? Palun öelge!
INDREK (kavalalt) – Meie asi on juhatusele teada. Ka politseil peaks hais juba paar nädalat ninas olema, mida mõtleme ette võtta. Ja nüüd me näitamegi kõigile seda tegudega! Nad ütlevad, et meeleavaldajatel on vastik lõhn küljes. Küll nad saavad nüüd kuulda, et meil on ka kõva hääl!
PRIIT (sõbralikult) – Miks, kallid kodanikud, kulla sõbrad, te tahate end lasta solvata?
INDREK – Ei seda saa. Me olemegi juba solvatud.
PRIIT (manitsedes) – Ma ütlen, sõbrad, et poliitikud on teie pärast mures ja hooles. Ükskõiksuse ja hooletuse eest võiks sama hästi süüdistada päikese loojangut kui erakonda, kes astub harjumuspäraselt ja kelle marssi pole võimalik takistada. See marss on tugevam teie meeleavaldusest! Poliitikutest pole puudus, vaid seaduskuulekusest, ja selle vastu abiks peaks teil olema juriidilised vahendid, mitte häälepaelad. Kui laimate neid, kes kannavad teie eest hoolt kui valitud riigitüürimehed, siis kihutab teid häda sinna, kus ootab veelgi suurem puudus.
INDREK (vastuvaidlevalt) – Ei ole erakonnad meie eest veel iial hoolt kandnud! Vassimine on neil hea tava. Oma tegude ja riigikahju eest nad ei vastuta. Iga päev tühistavad mõne mõistliku määruse. Iga päev kuulutavad välja mõne AHELDAVA seaduse, direktiivi või seaduse muudatuse, et kodanikke hirmutada. Kui kulutused teadusele, tervishoiule ja julgeolekule meid nahka ei pane, siis paneb poliitikute tegemata töö ja aheldav seadusandlus. Ja see hirmutamine on kõik nende armastus meie vastu?
PRIIT (laiutab käsi) – Üks kahest, te olete kas uskumatult pahatahtlikud või uskumatult rumalad. Jutustan teile ühe loo. Võib olla olete seda juba kuulnud, aga see sobib siiski, et veel kord üles soojendada.
INDREK (irvitades) – Hästi, eks ma siis kuulan. Ainult ära arva, et sa mingi looga, mingi muinasjutuga saad meid ära petta! Aga ole lahke, lase käia.
PRIIT (jutustades) – Kord juhtus nii, et kõik organid tõusid kõhu vastu üles ja kaebasid, et see oleskleb nagu nõel keset õmblust. Tikksirge, korjab niiti oma silma ega hooli teiste murest, olgu väljas külm või soe. Teised kehaosad peavad kuulma, nägema ja tundma ja mõtlema ja käima ning vastastiku püüdma rahuldada neid vajadusi, mis kogu kehal on ühised. Kõht aga vastas…
INDREK (silmi kissitades; ebasõbralikult) – Kõht siis vastas? No hästi, mis see kõht siis vastas?
PRIIT (rahustavalt) – Kohe ütlen. Kõht naeris, kusjuures see naer ei tulnud kopsudest, vaid kõhust endast, näe nii, ah-ah-ahaa, ja noomis rahutuid ja murelikke organismi liikmeid, kes kadestasid tema kõhutäit sama agaralt, kui teie põlgate poliitikuid, et miks nad pole nõnda nagu rahvas tahab.
INDREK (pilkavalt) – Mis see kõht siis vastas, mis? Et maksa moraal on madal. Et nina-kurgu suhted on ettearvamatud. Et suhkrutrahvi peab maksma, maia keele pärast. Et vitsahirm tuleb kriminaliseerida, kuna taguots on sotsiaalselt tõrjutud. Kõik see jahu käib ju läbi seedetrakti!
PRIIT (naerdes) – Mis? Küll jookseb sellel mehel jutt! Mis siis?
INDREK (irvitades) – Kui veel suguriistad peaksid saama nohu uhke kõhu pärast.
PRIIT – Nonohh, mis siis?
INDREK – Kui kõik need organid tõstavad kaebust, mis see kõht siis neile vastata võib?
PRIIT – Ma ütlen kohe. Kui vaid saaksin pisut seda, mida teil paistab olema kasinalt, nimelt aega, siis saategi kõhu vastust kohe kuulda.
INDREK (otsustavalt) – Pikk jutt, jama jutt.
PRIIT (rõõmsalt) – Mu sõber, kuula. Kõht vastas tõsiselt ja targu. See on õige, mu sõbrad organid, et mina võtan vastu kogu toidu, mis teid elus hoiab. Mina olen kogu keha kõige tähtsam organ ja büroo, sest pidage meeles, et toidu saadan ma vere jõgesid, ojasid ja niresid mööda südamesse ning ihu õõnesteid ja juhtmeid pidi saab minult toitu kõige kangem kõõlus ja kõige nõrgem soon. See hoiab teid elus. Ja kuigi, sõbrad, te ei näe, nii ütles kõht, nüüd kuulake!
INDREK – Jah, hästi, hästi.
PRIIT – Kuigi te ei näe, mis igaühele teist annan, võin teile esitada arve, templiga, mis tõestab teie hanke taotlust ja tarne teostust. Mis kostate?
INDREK – See oli vastus. Mis see meisse puutub?
PRIIT (tõstab näpu püsti) – Valitsus on kõht ja teie organid! Mõelge, mis hool ja mure lasub niigi seal. Kõht ei saagi vastutada, ta ainult tarnib, vastavalt soovidele. Vaagige vaid õiglaselt neid asju, millest sõltub rahva heaolu. Siis näete, et kõik hüved, mis teile osaks saavad, lähtuvad poliitikute tööst, mitte iial rahva teenistusest. Mis sina sellest arvad, demonstratsiooni suur varvas?
INDREK (ebalevalt) – Mina või? Suur varvas? Miks suur varvas?
PRIIT (üllatusega omaenda järelduse üle) – Sellepärast, et sina, jutupaunik, astud selles ülitargas meeleavalduses kõige ees. Sa oled hagijas, sest tükid saaki saama. Kuid seatke valmis plakatid ja ruuporid. Valitsusel tuleb rottidega lahing! Üks pool saab peksa!

Kolmas pilt

Ilmub RINNO.

PRIIT (hüüatusega) – Tere Rinno!
RINNO (ülbelt) – Tere kõik. Misjaoks siin arvamuste kõdi sügades end kihelema ajate?
INDREK – Sa oled tõesti vaimukas!
RINNO (uhkelt) – Kes siin vaimukusest räägib, see lipitseb end oksele. Mida te tahate, inimesed, kes te ei salli sõda ega rahu. Üks teid hirmutab, teine teeb laisaks! Teie usaldus sulab nagu rahe päikse käes või tuline süsi jää peal! Teie eetikast on saanud narkomani kirg, kes ihkab just seda, mis teeb veel haigemaks. Meel muutub iga hetk. Mis kord on hea, see teisel korral ei vääri mainimist. Ja sotsioloogilisi küsitlusi peate halvaks naljaks! Milleks tülitada ülal linnas parlamenti täna, kui luba selle jaoks on vaja taodelda. Mis teil vaja on?
PRIIT (naeratades) – Ausust, sest linn olla ükskõiksust täis.
RINNO (üllatudes) – Ükskõiksust täis! Oh sa mait! Ise istuvad iga õhtu teleka ees ja justkui teavad, mis sünnib ülal linnas. Kes on tõusmas, kes on kõrgel, kes kaob. Ise toetavad erakondi, seavad mõttes paare kokku, moodustavad parteide liikmeskondi. Aga siis, kui midagi ei meeldi, siis kasvõi õgiks üksteist ära. Ükskõiksust täis! Kui poliitikud unustaksid head tavad ja annaks rahva instinktidele voli, küll siis saaks kotlette sellest hakklihast.
PRIIT – Noh, need siin on tümaks räägitud, sest kuigi algul innukad ja hoogsad, nad oma nahka meeleldi ju turule ei vii. Kuid palun, kuidas käitub teine koosolek?
RINNO – Läksid laiali. Nad hädaldasid, esitasid kaebusi, loopisid mütse. Just nagu peaks meie süda sellest murduma. Kuid vastuseks neil täideti paar soovi.
PRIIT – Mis soove?
RINNO – Lubadus veel haldust korraldada, veel lisaks õigusakte vastu võtta. Parem olgu korraldusi rohkem, sest täites neid on meie luba siiski vaja. Oh kurat! Ma laseks pigem kogu linna erastada, kui nende silmanurga soove jagan tõsiselt. Aegapidi, kui noorus võtab võimust, ehk nõuab siis ta mässumeel muud tähtsamatki kui õigust nagu hüve.
PRIIT – Veider küll.
RINNO – Kõik on korras! Minge koju, lugupeetud kodanikud!
Neljas pilt

Ilmub hingeldav RIINA.

RIINA (vaatab ringi) – Kes teist on peaminister?
RINNO – Mis uudist?
RIINA – Teade NATO-st. Terroristid on taas Süürias relvad haaranud.
RINNO – See teeb mind mitte just rõõmsaks, aga nii saab läppand küllust veidikene tuulutada. Näe, meie lugupeetud seaduseandjad ise kohal!

Viies pilt

Ilmuvad TIIT, RAUL ja nende infopealikud MARIKA ja EVE; järgi tulevad ALAR ja MARGUS.

MARIKA – Rinno, see on tõsi. Nimelt on relvakonflikt Süürias taas laienenud.
RINNO (katkestab) – Ma tean! Ja nende juhiks on Aivo, kes teid lõpuks tööle paneb. Võib olla olen rikutud, kuid ma kadetsen tema tarmukust ja tarkust. Kui olla teine, siis üksnes tema juhtimise all.
RAUL (tõsiselt) – Kas oled teda Euroopa Parlamendis kohanud või siin Tartus?
RINNO (uhkelt) – See mees on lõvi. Ma sellist lõvi kütiks uhkust tundes safaril!
MARIKA – Siis tuleb diplomaatia kaasata.
RAUL – Ka see on üks sinu vanu mõtteavaldusi.
RINNO – Mina pean oma lubadusi. Tiit, sa saad veel näha kuidas me Aivo ära kägistame. Mis, sa lonkad? Pead vist jääma koju?
TIIT – Kui üks kark kulub kepiks, siis töötan teisega, ent maha ma ei jää!
PRIIT (kiites) – Vat see on iseloom!
MARIKA – Nüüd büroosse. Seal ootavad meid sõbrad koalitsioonist.
TIIT – (Raulile) Käi ees! (Rinnole) Mine Rauli järel, sest sul on õigus minust eespool käia!
RAUL (lükkab Rinno ette) – Rinno on valitsuse juht!
MARIKA – (erakonna esindajatele) Minge koju! Kõik on korras.
RINNO (ülbelt) – Ei, saatku meid büroosse. Rahval on õigus saada infot otseallikast.
Kuues pilt

Lahkuvad kõik peale ALARI ja MARGUSE.

ALAR – Kas leidub teist veel sama uhket kui Rinno?
MARGUS – Ei ole talle võrdset.
ALAR – Kui rahvas valis meid parlamenti saadikuteks…
MARGUS – Kas panid tähele ta suud ja silmi?
ALAR – Ja tema pilkeid!
MARGUS – Ta pilada võib kasvõi Clintonit!
ALAR – Või mõnitada Moonikat, ta karsket suud!
MARGUS (kahetsedes) – Rahvas sellega on ammu harjunud. Peaks sõda ta ometi neelama! Ta on liiga ülbe, et olla ühtlasi vapper.
ALAR – Kui õnn peaks sellist loomust kõditama, siis tallab kõrgilt tööl ka pühapäeval. Ma imestan, et tema ülbus taltub Rauli mõjuvõimu all.
MARGUS – See maine, mis tal sihiks võetud, ei edene kuskil mujal nõnda hästi kui koostöös kaitsevägede juhatajaga. Sest kõik, mis võib äparduda, jääb nüüdsest kindralile süüks. See heitlik laitus just nagu põrkub Rinnost: „Oleks asi olnud minu käes!“
ALAR (nõustudes) – Kui aga hästi läheb, siis teenetest ta röövib Rauli paljaks ja kuulsuse kui vati sisse ennast mähib.
MARGUS- Pool Rauli aust siis läheb teenimatult Rinnole. Vigadest aga, kus pole üldse au, saab teise poole Raul.
ALAR – Lähme nüüd ja viime ennast kurssi, kuidas valmistuvad nad, ja milliseid eelarvelisi veidrusi välja mõtlevad.
MARGUS – Lähme pealegi.

Lahkuvad.

Teine stseen

Esimene pilt

Tartu. Iraagi saadiku residents. Ilmuvad AIVO ja tema nõunikud HELLE ja RUTA.

HELLE (küsivalt) – Sa arvad siis, Aivo, et koalitsioon on saanud meie plaanidele jälile ja teab meie kava.
AIVO (naeratades) – Kas sa ei arva? Kas on iial meie riigis mõeldud mõtteid tehtud teoks, enne supervõimu jaole jõudmist, et ajada nad nurja? Nelja päevagi vist pole möödas veel, kui kuulsin järgmist, mul on dokumentki siin. Jah, siin ta on: (Loeb ametlikult.) Koalitsiooni üksused on hakanud koondama vastumeetmeid. Kas nende sihiks on ida või lääs, Kurdistan või Süüria, pole teada. Kogukond on lõhestunud kaheks. Raul ja Rinno, mõlemad sinu vanad vihamehed, kuigi kodumaal hullemini vihatud kui sinu poolt, ja Tiit, üks tõesti mõistlik mees, on kolmekesi hääletanud nõukogus vastutegevuse poolt. Olge valmis rahutagamisoperatsioonideks Damaskuses!
HELLE – Me oleme valmis. Maailm pole koalitsiooni valesüüdistusi kunagi tõeks pidanud.
AIVO – Ka omi plaane ei pidanud te paljuks varjata nii kaua kui võib, ent neile jõuti juba eos jälile. Seetõttu meie plaan jääb nudiks.
RUTA – Lugupeetud Aivo, tule tagasi Iraaki. Jäta asekantsler saadiku kohustustes Tartusse ja aita korraldada kogu seda logistikat. Ma loodan, et spontaanseid plaane murda puudub neil võim.
AIVO – Jäta need lootused! Ma räägin, mis on kindel. Või veelgi enam. Üks osa nende vägedest on juba positsioonidele asunud, Damaskusest loodes, ja meie peame nendega koos. Kui juhtun Rinnot kohtama, siis vannun, ta saab mu viha tunda. Peaministri vastupanu peab nõrkema!
Kõik – Edu sulle!
AIVO – Samad sõnad!
HELLE – Ja jõudu!
RUTA – Hüvasti!
KÕIK – Jää terveks!

Kolmas stseen

Esimene pilt

Tuba Stenbocki majas Tallinnas. Ilmuvad MARI ja TAIMI, istuvad hommikusöögiks kaetud laua taha.

MARI (mõnuledes) – Palun sind, minia, rõõmusta mind. Kui Rinno oleks minu abikaasa, siis teeks mulle suuremat rõõmu tema kuulsusejanu kustutamise töö kui tema kallistused voodis, kus ta tulist armastust üles näitab, ma loodan. Kui ta oli veel õrnas eas, mu ainus poeg, kui noorus ja nägus välimus kiskusid kõik pilgud tema poole, kui isegi miljonikroonine vanemahüvitis poleks ära ostnud emalt tunniks ajakski tema vaatamise rõõmu, siis mina, mõeldes, kui hästi sobib kuulsus sellisele lapsele, lasksin tal meelsasti otsida ohte seal, kus ta võis leida oma ambitsioonidele tuge. Ma saatsin ta välismaale, kust ta tuli tagasi, tammepärg peas ja diplom taskus, kuigi natukene võõraks jäänud. Ütlen sulle ausalt, et mul polnud suuremat rõõmu siis, kui esmakordselt oma rasedusest teada sain, kui nüüd nähes, et tast on edukas mees kasvanud.
TAIMI (teravalt) – Aga kui ta oleks lombi taha jäänud, mis siis?
MARI (leebelt) – Siis oleks minu pojaks saanud tema hea maine. Sellest oleksin leidnud endale rahuldust. Kuula, mis ma sulle siiralt tunnistan. Oleks mul tosin poega, kõik võrdselt armasad, mitte ükski vähem kallis kui sinu ja minu Rinno, ma pigem sooviks, et üksteist nendest sureks üllalt, oma maine nimel, kui et ükski neist pillavalt prassides hoiduks kõrvale kuulsuse eest.

Teine pilt

Ilmub sekretär.

KRISTA – Sirje saabus ja soovib sind näha.
TAIMI (kiirelt) – Siis ma lähen.
MARI (kulmu kergitades) – Ei, sa ei lahku. Su abikaasa on julge, ma arvan tema pasunat siiani kostvat. Näen teda hüüdvat: „Argpüksid, tulge, ma olen teist parem igas suhtes!“ Ja pühib higi otsmikult kui tükitööline, kes tasu saab vaid tehtud töö eest.
TAIMI (osatades) – Kui tükitööline! Vaid tehtud töö eest!
MARI – Vaiki, rumaluke! Meest ehib julgus alati, veel palju rohkem kui turvameest valvuri amet. Naise rinnad, millest piim on imemisel, ei paista iial kaunimad mehe laubast, kes põlgab hirmu ja sülgab julgeoleku tükkidele. Lase oma ihukaitsja sisse nüüd.

Sekretär lahkub.

TAIMI (naerdes) – Mu abikaasat kaitsku mõtlematu bravuurikuse eest küll jumalad!
MARI – Rinno on minu poeg! Ta talutab oma vaenlasi rihma otsas, kui vaja.

Kolmas pilt

Ilmub SIRJE koos turvamehega.

SIRJE (rangelt) – Tere päevast teile mõlemale!
MARI (ülevoolavalt) – Mu kallis Sirje!
TAIMI (teravalt) – Mul on hea meel sind näha, mu ihukaitsja.
SIRJE – Kuidas elate? Küll te olete ikka kodukanad! Mida te siin vara hommikul sädistate? Kuidas su poeg elab?
TAIMI (kiiresti) – Tänan, hästi.
MARI (leebelt) – Ta istub meelsamini arvutis ja võitleb kurjade koletistega, kui et paneb tähele oma koolitajat.
SIRJE (mõtlikult) – Tõepoolest, täitsa oma isa poeg. Ausõna, väga kena poiss. Mõelge ometi, kolmapäeval mängisin temaga pool tundi järjest. Ta on nii tõsimeelse olemisega! Nägin, kuidas ta kullakarva liblikat taga ajas. Ja kui ta selle kätte sai, siis uuele tasemele liikus ja jälle kinni püüdis. Aga siis ajas midagi ta segadusse, sest järgmisele tasemele ei õnnestunud tõusta. Siis pigistas ta hambad kokku ja purustas klaviatuuri. Oh heldus, kuidas nupud lendasid!
MARI (nõustudes) – Just isa moodi.
SIRJE – Tõesti, jah, ta on iseloomuga laps.
TAIMI (uhkelt) – Päris vemmal.
SIRJE – Kuule, pane nüüd kohvitass käest ära. Sa pead minuga täna laiska perenaist mängima.
TAIMI – Ei, Sirje, ma ei lähe uksest väljagi.
SIRJE – Uksest ei lähegi välja!
MARI – Küll ta läheb, küll ta läheb.
TAIMI – Ei, lubage, lubage. Ma ei astu üle läve enne kui Rinno NATO nõukogu istungilt tagasi on tulnud.
MARI – Häh, paned enese üsna ilmaasjata luku taha. Kuula ometi, sa pidid ju minema meie naabri juurde katsikule.
TAIMI – Soovin talle peatset toibumist, aga sinna ma minna ei saa.
MARI – Miks siis ometi?
TAIMI – Mitte et ma ei viitsi või temast ei hooliks.
SIRJE – Tahad saada uueks Penelopeks? Aga räägitakse, et kogu see lõng, mille ta Odüsseuse äraolekul valmis ketras, ajas Ithaka ainult koisid täis. (itsitavad) Lähme! Oleks sul ometi pealehakkamist sama palju kui sinu kohvis suhkrut. Tule, lähme ikka!
TAIMI – Ei, anna andeks, aga ma tõesti ei tule täna välja.
SIRJE (innustades) – Tule, ma räägin sulle põnevaid uudiseid su abikaasa kohta.
TAIMI (imestades) – Aga neid ei või ju tulnud olla veel.
SIRJE – Usu mind, ma ei tee nalja. Eile õhtul tuli tema kohta teated.
TAIMI – Kas tõesti?
SIRJE – Päris tõesti. Kuulsin oma turvamehelt, kes turvab ka ühte nõukogu liiget, järgmist lugu. Süüria opositsioon ärgitab taas relvi haarama, kuigi seal rahu polegi olnud, ja nende vastu astub tegutsema üks osa koalitsiooni võimalikest vägedest. Rinno ja Tiit juhivad meie nõukogus tööd. Nad ei kahtle, et rahu tagatakse mõne lühikese ja võiduka operatsiooniga. Ausõna, see on tõsi, sellepärast palun sind, tule ühes.
TAIMI – Vabanda mind, Sirje, seekord.
MARI – Jäta ta rahule, Sirje. Nii nagu ta praegu on, ta ainult rikuks meie head tuju kui muutuks see.
SIRJE – Jah, küllap vist. Ela siis hästi. Tule, ometi. Palun, Taimi, jäta kord oma teravus kus see ja teine ja tule meiega.
TAIMI – Ei, tõesti mitte, Sirje. Usu, ma ei või. Soovin teile palju lõbu.
SIRJE – Hea küll siis, hüvasti.

Lahkuvad.

Neljas stseen

Esimene pilt

Tartus, Iraagi saadiku residentsi ees. Ilmuvad RINNO, tema nõunikud, TIIT, teised ülemad. Nende juurde tuleb RIINA.

RINNO (käes ajalehed) – Näe, uudised! Vean kihla, et need on lahingu uudised.
TIIT (sõjaväelaslikult) – Minu autoriteet sinu mandaadi vastu: mitte lahingu uudised.
RINNO – Nõus.
TIIT (löövad käed) – Hästi.
RINNO – Kas vaenlasega toimus kokkupõrge?
RIINA – Nad näevad teineteist, kuid veel ei räägi.
TIIT (lõbusalt) – Saingi sinu poliitilise mandaadi endale!
RINNO (kauplevalt) – Ostan tagasi!
TIIT – Seda ma ei müü ega kingi, vaid laenan. Kuid üksnes kolmekümne kolmeks aastaks ja mitte rohkem. (Pasunapuhujale.) Mängi signaali.
RINNO – Kas Aivo kuuleb seda?
TIIT – Kui tahab, siis kuuleb.
RINNO – Siis lase kõlada signaalil.

Puhutakse signaali läbirääkimiste alustamiseks. Maja uksele ilmub kaks nõuniku ja teisi ametnikke.

RINNO – Kas Aivo on kodus?
MAIRE (nöökavalt) – Ei ole, ega meest, kes teid vähem kardaks, järelikult piskust veelgi vähem.

Majast kostab kauget trummipõrinat.

MARGIT – Kuulete, trumm toob me nooruse välja. Uks, mis näib turvaliselt lukus olevat, on kõrkjast riiviga ja avaneb ise.

Kostab tugevamat trummipõrinat.

MAIRE – Kuulete! See on Aivo. Küll signaalitab!
RINNO – Seal käib töö!
TIIT – See trummipõrin õhutab mitte ainult meid.

Uksest tungivad välja ülikonnastatud ametnikud.

RINNO – Ei karda nad, vaid julgevad majast välja tulla. See on väljakutse ja tuleb vastu võtta! Ma olen raevust higine. Nüüd, Tiit, me lähme sisse.

Tahavad uksest sisse astuda.

RINNO (higistades; ennast üles küttes) – Kõik lõunamaised haigused teid tabagu! Häbi! Näod on teil jooksust valged ja hirmupalavikust! Kuhu on kõik pommid peidetud? Hanehinged, kel inimnägu ees ja elupaigaks katkupisikuterikas Fergana org! Jälk ebademokraatia! Ma tahan selgust, need küsimused vaevavad mind ja mitte ainult mind.

Astub uksest sisse.

MAIE – Hulljulge! Mina küll sinna majja selle solgi sisse ei tükiks.
MARGE – Ka mina mitte.

RINNO tõmbab ukse enda järel kinni.

LEA – Näe, uks pandi kinni.
KÕIK – Ta laul on lauldud, pole kahtlustki.

Teine pilt

Ilmub TIIT.

TIIT – Kus Rinno on?
KÕIK – Läks majja sisse.
MAIE – Ta tungis ametnike kannul sisse. Kuid siis sulgus järsku uks. Nüüd on ta üksi seal, koos põlisvaenlasega.
TIIT (pateetiliselt) – Sõber, kellel jutt on nõelast teravam! Sa oled üksi! Ma olen sõdur ja vankumatu mitte ainult lahingus, kuid poliitikute hääle kõuemüra paneb mindki värisema. Ei talu seda palavikku, mis raputamas kogu maailma.

Uks avaneb taas. Näha on RINNO.

MAIE – Näe, Tiit!
TIIT – See on ju Rinno! Nüüd peame tema juurde minema.

Astuvad kõik uksest sisse.

Viies stseen

Esimene pilt

Sealsamas. Mõned ametnikud on lipsud ära võtnud. Ühel ametnikul on valge pullover seljas.

MARGE – Selliseid lipse Tallinnas ei müüda.
MAIE – See oli kasulik tehing.
LEA – Võtaks neid katk! Siidist lipsud!

Teine pilt

Ilmuvad RINNO ja TIIT koos pasunapuhujaga.

RINNO – Näe agaraid, kel iga mõlkis kross on kallim lepingust! Küll lipse, püksirihmu, pastakaid, ja igasugust nänni ostavad. Kõik kauplevad, kuid läbirääkimised pole lõppend veel! Aivo on mõtlik, ta tõrgub. Tiit, sa tead, et vastasel korral peab Raul missioonile minema ilma garantiideta!
TIIT – Su pingutus vist oli liiga äge.
RINNO – Ma sellest tööst veel pole saanud soojagi. Head edu sulle! See dokument, kus rivis puudu kõigi signatuur, see teeb mind haigeks.
TIIT – Õnn kaasa sulle, vapper mees, et kinnituse saaksid kokkulepped!
RINNO – Jää hüvasti!
TIIT – Sa oled tubli, Rinno!

RINNO lahkub ruumist.

TIIT (pasunapuhujale) – Nüüd puhu üks prelüüd. Me turul oleme ja sinna kogunevad kokku kõik maailma võimud. Mis nõu me trummipõrinale anda võiksime? Kuid lähme!

Kuues stseen

Esimene pilt

Kaitsevõe õppelaager Tartu ümbruskonnas. Ilmub RAUL koos sõduritega.

RAUL – Paus! Kümme minutit! Te olete hästi võidelnud. Hoidsite hästi formatsiooni noolepeas, ei lasknud ennast provotseerida. Kuid üksnes nii võideldes ei ole me veel võitnud. Selles kõik liitlased on sama meelt.

Ilmub RIINA, käes sateliittelefon.

RAUL – Mis on?
RIINA – Tartus käivad läbirääkimised, Rinno ja Tiit püüavad kokkulepet saavutada. Rinno tahab sinuga paar sõna enne vahetada.
RAUL – Nii et lahendust ei ole veel. Millal ta helistab?
RIINA – Peaks kohe helistama. Me leppisime tunni aja eest nii kokku.
RAUL – Kas kanal kahe pealt? Hästi.

Teine pilt

Telefon heliseb. RIINA eemaldub.

RAUL – Halloo, Rinno, kas sa näed mind? Miks nii kaame välja näed või petab pilt?
RINNO – Hallo, Raul. Kas jäin hiljaks?
RAUL – Jah, kui häid sõnumeid ei kuule sinu suust, kui uudiseid vaid lükkad edasi.
RINNO – Raul, ma tahaksin sind reaalselt pigistada. Nii kõvasti kui oma kosja aegu pruuti.
RAUL – Sa oled emotsionaalne inimene. Mida Tiit teeb?
RINNO – Ta peab sinu nimel Tartus lipitsevat hurta rihma otsas, nii pingul kui just tahab. Näeb vaeva, loob korda, määrab luna või jagab armu.
RAUL – Kes see oli, kes ütles, et sellise väljaõppega me jääme terroristidele alla! Kus ta on? Tooge siia!
RINNO – Las ta olla, sest ta rääkis tõtt. See siin on armetu kassi-hiire mäng.
RAUL – Kuidas siis sa mõtled jagu saada neist?
RINNO – Kas juttu on meil küllalt aega ajada? Ei usu seda. Parem räägi, kuidas mõtled rahu tagada sa oma piirkonnas? Kuidas olete planeerind vaenlast maha jahutada? Raul, mis siis saab, kui mingil põhjusel peaks rahu tagamine katki jätma?
RAUL – Me teeme pausi, Rinno. Puhkame pisut, et hiljem alustada uuesti.
RINNO – Milline on vägede meeleolu? Kas sulle on teada, millisesse piirkonda on ehitatud tõenäoliselt kõige suuremad relvapeidikud?
RAUL – Arvan, et tean! Kuid korraldusi saavad nad Aivo käest.
RINNO – Oh, inimväärikuse nimel!, kui vaid saaksin, ma tuleksin su käsu alla aega viitmata neid antipaate peksma. Ma pigistaks neid kõigi lepingute kõigi sätetega.
RAUL – Sind oleks vaja pigem kosutuseks sauna viia! Kuid, kes julgeb sinu palvet mitte kuulda võtta. Sa kaasa vali need, kellest kõige rohkem abi.
RINNO – Võtan need, kes ise kipuvad. Kui siin on mehi, kes ihaldavad kuulsust ja erudeeritud on sätetes. Kel koalitsioon on tähtsam isiklikust õnnest. Kes usuvad, et ajame just õiget asja. Siis, üks või palju, ma võtan kõik nad endaga. Kui aga tõesti neid saab liiga palju, siis valin vähesed, ent tänan kõiki. Las teised saavad tööd siis teistes ametkondades. Läbi avaliku konkurssi.
RAUL – Seansi aeg on läbi. Pean lõpetama.

Kõik lahkuvad.

Seitsmes stseen

Esimene pilt

Tartus, Iraagi saadiku maja ees. TIIT marsib trummipõrina ja pasunahelide saatel longates; teda saadavad turvamehed, nende ülem ja rühm ametnikke.

TIIT – Nii, turvaala nüüdsest on kogu maja ümbrus. Täitke oma kohust.
ANNE – Meie pärast ärge kartke!
TIIT – Hoidke uksel silm peal. Me läheme väljaõppe laagrisse.

Marsivad edasi.

Kaheksas stseen

Esimene pilt

Kaitsevõe väljaõppe laager Tartumaal. Kohtuvad RINNO ja AIVO.

RINNO (tuliselt) – Kõige rohkem ma vihkan sõnamurdjaid!
AIVO (julgelt) – Me vimm on võrdne. Kas Aafrikaski oleks leida madu, kes oleks mulle jälgim sinu tülkast mainest?
RINNO (ülbelt) – Kes alla annab võitluses, see surgu vana teenistuja või maksumaksjana!
AIVO – Kui pagen, siis hurjutatagu mind nagu jänest!
RINNO (tõsiselt) – Me tegime Tartus lepingu mustandi, aga nüüd olen üksi jäetud.
AIVO – Eelleping kohustab kõiki, ka üksikvõitlejaid.

Istuvad läbirääkimiste laua taha.

AIVO (allaheidetult) – Te olete kasuahned ja pugejad! Kõiki tahate lepingute alla painutada. Teie majanduslik abi häbistab minu maad. Aga olgu. (Kirjutab alla.)

Üheksas stseen

Esimene pilt

Sealsamas. Kostab pasunaheli ja trummipõrin. Ilmub RAUL koos sõduritega.

RAUL (naerdes) – Kui ütleksin, mis tööga hakkama sa täna said, sa ise mind ei usuks. Kui aga räägin seal, kus segab parlament me rahva pisaraid ja rõõmu. Või ministeeriumis, kus ametnikud õlgu kehitades kuulavad, kuni lõpuks kaasa kiidavad. Või turul, kus kauplejad kõik rõõmsas ärevuses veel kuulda soovivad su kuulsusest ja mainest. Siis selgelt teavad kõik. Just sellist esimeest ja juhti ongi vaja, kes pidulauda toitu maitsma tuleb üksnes siis, kui söönud on ta juba küll.

Teine pilt

Ilmub TIIT koos sõduritega.

TIIT – Rinno, sina oled ratsu, meie ainult rakmed!
RINNO (tujukalt) – Ei, jäta! Ka ema mulle sageli teeb tuska, kel ometi on voli oma verd ülistada, kui mind kiidab. Mind tõukas tegudele eesti rahvas! Need inimesed välisministeeriumist, kes tegid kõik, et signatuuri saaks see leping lõpuks.
RAUL – Sa oma teeneid ära mata maha. Su tulemusi varjata on hullem vargusest ja võrdne laimuga. Palun – selle märgiks, mis sa oled inimesena, mitte selle tasuks, mis sa oled teinud, – kuula mu kõnet nüüd, siin, meie kõigi ees.
RINNO – Võib olla hakkab valus neil, kui kuulevad nad endast.
RAUL – Kui aga ei kuule, siis ajab kihelema uudishimu neid, sest kogutulust jääma sulle peab kümnendik, kak miinimum. Ning oma osa võta enne üldist märkimist sa enda valikul.
RINNO – Raul, sind tänan, ent süda tõrgub võtmast meelehead. Ma keeldun sellest ja võtan vaid lihtosa, nagu kõik, kes asjas kaasa lõid.

Kõlab pikk pasunaheli.

RINNO – Need pillid ärgu enam tehku häält! Kui trumm ja pasun on võitlustandril lipitsejad, siis pärast võitlust üksnes meelitajad. Nad jäägu vait! Te premeerite mind lihtsalt, et rasvuks minu maine sellest kiidulaulust, kus valitseb rutiin!
RAUL – Sa oled liiga tagasihoidlik. Pigem täna lööd käega kuulsusele, kui hiljem tänad meid õige hinnangu eest…. Mõtle ikka enne. Las maailm saab teada, et Rinno on võitnud sõja ühe suletõmbega. Sa õigel ajal õiges kohas korjasid maast kordamineku ja õnne, mis vedeles seal kõigi nähes. Seepärast, alates tänasest päevast, hüüdkem sind, kui kasuliku lepingu sõlmijat, mis tulu tuua võib kogu rahvale ja mastaapsemaltki, maailmas, lugupeetud Corilaseks. Rinno, kanna Corilase nime uhkelt!

Kolmas pilt

Pasunahelid ja trummipõrin.

KÕIK (hüüavad) – Corilane, Corilane!
CORILANE – Ma lähen pesen end ja puhkan, siis näete, kas punastan või mitte. Siiski tänan. Aunime püüan õigustada nagu suudan ja kanda teiste aumärkide ja ordenite seas.
RAUL – Lähme telki, seal enne puhkust kirjutame tunnistuse valmis. Tiit, kui lähed Tartusse, siis teavita ka teisi, et kahepoolne kokkulepe on leidnud kinnitust.
TIIT – Kuulan, härra juhataja!
CORILANE – Ma teie ees jään vist jobuks. Just äsja keeldusin kuninglikust kingist, ent nüüd, mu härra, pean midagi teilt paluma.
RAUL – Teenetepank! Võid saada kõik mis tahad, mu pädevuse piires. Mis see oleks?
CORILANE – Kord Tartus keegi lihtne mees mind kohtles hästi ja ööseks varjupaikka pakkus. Ma nägin teda täna sinu väeosa kartseris. Kuid just samal hetkel lähenes Aivo ja minu raev sai võitu mu halastuse üle. Nüüd palun, lase vabaks see julge peremees.
RAUL – Sa palud hästi! Kui olekski ta korruptant või meie kutse häbistaja, saab vabaks nagu tuul. Las läheb, Tiit!
TIIT – Mis on ta nimi, Corilane?
CORILANE – Valikute nimel! On läinud meelest. Ma olen väsinud, mu mälu loid. Kas saaks ehk veidi veini?
RAUL – Lähme telki. Su näol on tindi plekid. Peab vaatama, mis vedelikku nende pesu nõuab. Lähme.

Lahkuvad

Kümnes stseen

Esimene pilt

Iraagi saadiku residents Tartus. Trummipõrin. Ilmub AIVO ja nõunik.

AIVO – Nafta on meilt võetud. Kaitse alla!
HELLE – Küllap saame ta jälle headel tingimustel tagasi.
AIVO – Või tingimustel! Ah, kui saaksin koalitsiooni liitlaseks, sest opositsioonis olla, kuigi saadik, pole see ma, kes olen… Tingimustel! Mis soodsaid tingimusi võib loota see, kes teise armust oleneb? Viis punkti lepingus. Iga kord mind lõid ja löövad veelgi, kui liitlastega kohtume bankettil. Kui kohtan Corilast, ei ole minu sõnavõtus enam endist sära. Nüüd lahman nii kuis saan, ei ole enam võrdsed me.
HELLE – Ta on kavalpea.
AIVO – Rohkem pea, kui kaval. Meelemürki sai mu vaprus tema varju jäädes ning kaldus endast välja. Ei rahusta mind enam uni, rahu paik, ei alastus, ei talvekümblus. Ka tootlusnäitajad ja statistika, mis viha tõkkeks on, mu energia vastu seavad kopitanud õigusi ja kombeid. Ükskõik, kus tava kiuste peaksin Rinnot kohtama, ta südametunnistuse veres tahan käsi pesta! Nüüd läki! Ja vaadake ringi linnas, kui turvaline on maja valve ja mida räägitakse.
HELLE – Kas sa ei tule?
AIVO – Mind oodatakse tammikus. Tooge sõna sinna, õlletehasest lõuna poole, kuis asjad lähevad, et teaksin maailmaga sammu käia.
HELLE – Selge.

Lahkuvad.

TEINE VAATUS

Esimene stseen

Esimene pilt

Väljak Tallinnas. Ilmuvad PRIIT, ALAR ja MARGUS.

PRIIT – Kuulsin büroo juhatajalt, et täna õhtul saame uudiseid.
MARGUS – Häid või halbu?
PRIIT – Igatahes mitte rahva soovide kohaseid, sest rahvas ei armasta Corilast.
ALAR – Loodus õpetab loomigi oma sõpru tundma.
PRIIT – Ütelge, palun, keda armastab hunt.
ALAR – Lambatalle.
PRIIT – Jah, et teda ära õgida, nagu vihased kodanikud tahaksid meie Corilast.
MARGUS – Ta on tõesti talleke, ainult mõmiseb nagu karu.
PRIIT – Ta on tõesti karu, ainult elab nagu talleke. Te olete mõlemad elunäinud mehed. Ütelge mulle ühte asja.
ALAR ja MARGUS – Mida nimelt?
PRIIT – Missuguse omaduse poolest on Corilane vaene, ehk mida teilgi külluses ei ole?
MARGUS – Ei ole ta vaene ühegi omaduse poolest, kõike on tal ohtrasti.
ALAR – Eriti uhkust.
MARGUS – Ülbuse poolest on ta kõigist üle.
PRIIT – Imelik küll… Kas te teate ka, mida teist linna peal arvatakse, ma mõtlen meie, aukraadiga meeste hulgas? Kas teate?
ALAR ja MARGUS – Noh, mida meist siis arvatakse?
PRIIT – Te rääkisite parajasti uhkusest… Ega te ometi ei vihasta?
ALAR – Pole midagi.
MARGUS – Ega sellest ei olegi suurt lugu. Sest üsna väike vargusjuhtum röövib teilt ära suure hulga kannatust. Andke oma tujudele voli ja vihastuge, niipalju kui meeldib, kui teile just meeldib nii. Te heidate Corilasele ette, et ta on ülbe?
ALAR – Mitte meie üksi.
PRIIT – Tean, et te võite väga vähe teha üksi. Teil on palju nõunike, sest muidu oleksidki teie teod imekspandavalt abitud. Oma võimete poolest olete liiga imiku moodi, et üksi midagi korda saata. Te räägite uhkusest. Tegelikult võiksite ennast ise kõrvalt vaadata ja oma tublisid minasid seestpoolt uurida.
ALAR ja MARGUS – Ja mis siis?
PRIIT – Siis avastaksite ühe paari mittekontrollitavaid, valetavaid, turtsakaid ja häbematuid ametimehi ehk rääkivaid päid, nagu neid igalpool leida võib.
ALAR – Priit, eks oled sinagi ju küllalt tuntud!
PRIIT – Mind tuntakse kui tujutut ärimeest, vahetusministrit, kes armastab kuuma veini, millesse pole tilkagi viskit kanguseks pandud. Et ma olen igal tühisel põhjusel tõtlik. Et ma olen paremini tuttav öö taguotsaga kui hommiku laubaga. Kuid, mida ma mõtlen, seda ma ka ütlen ja oma tarkuse kulutan ära ühe hingetõmbega. Kui ma näen kahte teietaolist tegelast ja kui jook, millega mind kostitate, mu suulaele on vastik, siis teen kõvera näo. Ja kuigi pean sallima neid, kes räägivad, et te olevat tõsised mehed, pean ma häbematuks luiskajaks seda, kes ütleb, et te olete ilusad. Kui te seda kõike minu mikrokosmose või makrokosmose kaardilt loete, kas sellest siis järeldub, et olen ka küllalt tuntud? Mida paha te võite sellest orientiirist välja lugeda, ka kui ma olen küllalt tuntud?
MARGUS – Me tunneme sind küllalt hästi.
PRIIT – Ei tunne te mind, iseennast ega üldse midagi. Teie auahnust meelitavad ajalehtede silmanurga artiklid, silmakirjalik viisakus ja teenetepank. Lööte surnuks kena kosutava ennelõuna, kuulates linnapea ja valitsusjuhi tüli, ja lükkate tühise vastasseisu edasi järgmise päeva peale. Kui kuulate pooltevahelist diskussiooni, ja teid kimbutavad soolevoolmed, siis peeretate häbi tundmata, heisates lipu igasuguse kannatlikkuse vastu, või nõuate möirates ööpotti, jättes tüli verest tühjaks jooksma veel rohkem sassiaetuna kui enne teie ärakuulamist. Muul moel te pooli rahu pidama ei kutsugi kui kompromissi kuulutades, neid võrdselt vigasteks pruutudeks sõimates. Olete küll üks veider paarike!
MARGUS – Jäta, on ju teada, et oled kangem lauas lõõpima kui pingil asjast rääkima.
PRIIT – Kui te räägite oma kõige mõistlikumat juttu, siiski pole see karvagi teie habemest väärt. Te arvate, et iga tera mitmeteralisest Zillettist puhastab lõuga ühevõrra hästi! Aga ikkagi räägite, et Corilane olevat arrogantne. Head õhtut, lugupeetud! Kui veelgi teie seltsis viibiksin, siis nakataks see minu enda ajud. Võtan endale vabaduse teiega hüvasti jätta.

Teine pilt

MARGUS ja ALAR astuvad kõrvale. Ilmuvad MARI, TAIMI ja SIRJE.

PRIIT – Ennäe, mu kaunid daamid. Isegi kuu, kui ta oleks maine olend, ei oleks nõnda särav. Kuhu te nii silmalt tõttate?
MARI – Lugupeetud Priit, mu poeg Rinno on tulemas!
PRIIT – Ah? Või Rinno tuleb koju!
MARI – Jah, lugupeetud Priit, ning suure kuulsuse säraga!
PRIIT – Tohoh! Mis rõõmus uudis.
TAIMI ja SIRJE – Jah, tuleb küll.
MARI – Näe, siin on temalt kiri. Võimud said ühe, ta naine teise ja küllap on sindki üks kodus ootamas.
PRIIT – Minule kiri! See teeb mulle pikkadeks aastateks hea meeleolu. Sellel ajal näitan perearstile vaid pikka nina. Kas ta ehk siiski pole masendunud? Tal oli kombeks ka üksikute kokkulepete katkemisi väga läbielada.
TAIMI – Oh ei, ei, ei!
MARI – On küll, kuid lihtsalt murelik.
PRIIT – Mina ka, kui lubadused vett ei pea. Kui tal aga siiski kogu leping taskus on, siis murelikkus sobib talle veelgi paremini.
MARI – Jah, nii see on. Ta saabub tammepärjaga, ma loodan.
PRIIT – Kas Aivo loobus oma nõudmistest?
MARI – Tiit kirjutab, et saadik kirjutas alla.
PRIIT – Oligi viimane aeg. Kui meie missioon oleks jäänud tagatisteta, siis ei oleks ma tahtnud ka kõigi aktsiate omanik olla. Kas parlament on juba kursis?
MARI – Kulla naised, lähme juba. Jah, jah, jah! Parlamendi esimees sai kirja, mis kinnitavad minu poja teeneid. Selle lepinguga on alanud ajaloos uus järk!
SIRJE – Tema prognoosidest räägitakse imelugusid.
PRIIT – Imelugusid! Kindlasti mitte ilma, et ta oleks seda ära teeninud.
TAIMI – Ma loodan, et see on tõsi!
MARI – Tõsi! Kuidas siis!
PRIIT – Tõsi! Võin vanduda, et see on tõsi.

Kuuldub pasunahelisid ja trummipõrinat.

PRIIT – Kuulake! Pasunad!
MARI – Need on fanfaarid, mis hõiskavad rõõmust.

Kolmas pilt

Ilmuvad RAUL ja TIIT, nende vahel CORILANE, taga infopealikud, sõdurid ja ajakirjanik AIN.

AIN (üleva häälega) – Kuulake ja teadke! Corilane pani üksi ära! Sealt tuli kuulsus, ta peene hääle kiuste. Nüüd ehib vääriline nimi tema kuldseid lokke! Au ja kuulsus Corilasele!

Fanfaarihelid.

KÕIK – Tere tulemast vabaduse väljakule, lugupeetud Corilane!
CORILANE – Ei, jätke, see teeb haiget südamele. Ma palun, jätke!
RAUL – Näe, su ema!
CORILANE – Tean, et palusite minu õnne eest.
MARI – Ei, sõdur, kummardu! Mu armas poeg, lugupeetud Corilane, said kuulsusrikka teoga uue nime? Kuidas pean sind hüüdma? Corilaseks? Teen seda rõõmuga. Ent sinu naine?
CORILANE – Veetlev vaikija! Kas naerataksid, kui tuleksin ma nagu enne, et nuttes minu triumfi kaed! Kallis, Tartus nutavad nii lesed!
TAIMI – Mu kallis! Ma nutan rõõmust.
CORILANE – Kas ikka elad? (Sirjele) Anna andeks.
MARI – Kõigile tere tulemast! Ka sulle, Raul! Teile kõigile!
PRIIT – Jah, sada tuhat tere! Sa ole tervitatud. Neil, kes sind näevad, kuid ei rõõmusta, vist närib südant kadedus! Brüsselgi peaks teil austust avaldama. Ent meil on veel vanu metsõunapuid, mis teiemaiguliseks end pookida ei lase. Tervist, juhid! Eks nõgest hüüta ikka nõgeseks ja tivoli jääb ikka tivoliks.
RAUL – Sulatõsi!
CORILANE – Priit on Priit ja selleks jääb.
AIN – Hei, andke teed! Ja minge edasi!
CORILANE (naisele ja emale) – Ulata käsi! Ja sina ka! Ma enne, kui koju tulen, pean parlamenti külastama. Ei saa ju neilt ma üksnes tervitusi, vaid värsket au võib-olla.
MARI – Nüüd on minu unistused saanud teoks ja pärand käes on minu soovidel. Vaid üks on puudu veel.
CORILANE – Ema, tea, et puudliks ma olen pigem neile omal moel, kui nendega koos võimul nende moel.
RAUL – Nüüd üles!

Pasunahelid. Kõik peale rahvasaadikute lahkuvad.

MARGUS (eksalteeritult) – Ta kõikidel on keelel! Isegi lühinägelikel on prillid ees, et teda näha. Lasteaiakasvataja ei hooli lapsest, kes end nutab krampi, vaid kuulab raadiot! Kokk viskab põlle nurka ja ronib müürile! Poed, letid, aknad, vitriinid, kõik on tungil, täis katused ja harjad on iganäolist rahvast tõemeeli teda vahtimas. Ka linnapea, kes end näitab harva, kesk rahvahulka trügib, et saada jõugus soodne koht! Solaariumitest daamid väljuvad ja kahvatavad ennast valgeks. Kihkvel kõik, just nagu oleks taas öölaulupeod siin maiseks saanud!
ALAR – Äkki saab veel presidendiks!
MARGUS – Siis võib minu ametkond küll tema võimu all jääda aastaid magama.
ALAR – Ei suuda kanda au ta mõõdukalt, algusest lõpuni, vaid kaotab selle, mis on võitnud äsja.
MARGUS – See on lohutus.
ALAR – Rahval, kelle eest me seisame, ei ole kahtlust, et vanad luukered virguvad, kui vähegi on põhjust. Nii ununeb see vastne au. Ma olen kindel, et ta ise annab selleks peatselt põhjust, kui ise enda peale nõnda uhke on.
MARGUS – Ma olen kuulnud teda väitmas, et kui keegi esitakski tema kandidaadi presidendi kohale, ta enne õiget aega turule ei ilmuks ega luniks rahvalt toetushääli.
ALAR – Tõsi.
MARGUS – Nii ta ütles. Pigem loobun erakonna esimehe kohast kui luban ennast presidendi kandidaadiks üles seada, või kui, siis üksnes oma erakonna soovil.
ALAR – Ta mõne oma lubaduse täita võiks.
MARGUS – Vist täidabki.
ALAR – Siis läheb kõik meie prognooside kohaselt. Tagasi parlamenti!
MARGUS (õpetades) – Võim peab olema lahutatud. Me peame rahvale selgitama, milliseid mõtteid mõtleb see mees. Kui saaks, ta muudaks kõik ausambad mobiilseks ja politseinikud puudeks metsas. Teeks kurdid tummaks ja hääletuks grusiinid. Tema meelest ei ole rahval võimekusteks rohkem maailmavaadet ja hinge kui revidentidel on huumorisoont. Sest revidendid saavad kiita, kui kannavad eelarve koormat, ja kantakse arvestuskaardile, koos palga alandamisega, kui varisevad kokku koorma all.
ALAR – Sa kõike seda sisendad sel hetkel, mil tema kõrgelennuline ülbus taas solvab kogukonda. Ning see juhtub peagi, kui teda nagu puudlit hassetada. Siis ta võtab tuld ja süütab kuiva kulu. See leek ta hääled põletabki!

Ilmub RIINA.

MARGUS – Noh, mis on?
RIINA – Teid palutakse ülesse büroosse. Tundub, et Corilane seatakse presidendi kandidaadiks. Ma nägin, kuis kurdid tunglesid, et teda näha, ja pimedad, et kuulda. Noored teismelised loopisid juukseid, nagu hevi kontserdil, Kihnu naised kinkisid labakindaid ja kaelarätte. Pole ammu enam säärast näinud.
MARGUS – Ma lähen üles. Silmad-kõrvad võtan kaasa, ent süda oodaku!
ALAR – Ma tulen kaasa!

Lahkuvad.

Teine stseen

Esimene pilt

Parlamendi koosolekuruum. Sekretärid ilmuvad toolidele patju panema.

MARGE – Kähku, nad on kohe siin. Mitu meest presidendi kandidaadiks üles seatakse?
EVE – Kuuldavasti kolm. Aga kõik arvavad, et Corilane saab presidendiks.
MERIKE – Ta on tark mees, ainult kole uhke ja ei armasta rahvast!
MARGIT – Tühja sest, on olnud palju suuri mehi, kes on rahvast meelitanud, aga rahvas pole neid ikkagi armastanud. Ja on palju neidki, keda rahvas on armastanud ei tea isegi miks. Nii et kui rahvas võib põhjuseta armastada, võib ta ka põhjuseta vihata. Kui Corilane sellest üldse ei hooli, kas rahvas armastab teda või mitte, siis näitab see järelikult kui õigesti ta hindab rahva meelt. Oma õilsas muretuses, laseb ta sellel selgesti välja paista.
KAIE – Kui ta sellest ei hooli, kas rahvas teda armastab või mitte, siis hõljub ta tasakaalus ega tee head sama hästi kui halba. Tegelikult sooviks ta rahva viha suurema õhinaga, kui rahvas jõuab seda talle avaldada. Ta ei jäta midagi tegemata, et ennast rahva vaenlasena näidata. Kuid rahva rahulolematust ja tõrksust avalikult välja kutsuda on niisama halb kui see, mida Corilane isegi ei salli, nimelt üksikuid rahva hulgast armastuse võitmiseks meelitada.
MARGE – Ta on oma kodumaad väärikalt teeninud ja tema tõus presidendiks pole olnud nii libe kui neil, kes on rahvast üksnes lubadustega masseerinud, garanteerides endale lugupidamise ja austuse, mütsi higisesse pihku pigistades, ilma et oleks selle ärateenimiseks midagi muud teinud kui lubanud oma kandidatuuri üles seada. Aga tema sõlmis liitlaste nimel rahvusvahelise lepingu ja istutas oma kuulsuse nõnda sügavale inimeste südamesse, et kui nüüd keeled vaikiksid ja tema teod tunnustust ei leiaks, siis oleks see tõesti tänamatu ülekohus. Asja teisiti kujutada võivad vaid pahaloomulised, kes tembeldavad seega iseenda valetajateks. See lõikaks ju iga kuulaja kõrva kui etteheide ja häbiasi.
EVA – Ta on lugupeetud mees. Astu kõrvale, nad tulevad!

Teine pilt

Kostab pasunaheli. Ilmuvad rahvasaadikud, fraktsioonide juhid, CORILANE, PRIIT, RAUL. MARGUS ja ALAR võtavad istet eraldi, CORILANE seisab.

PRIIT – Nüüd kus liitlastega on asjad selged ja Tiidu võib koos meesega Iraagi saadiku residentsi juurest ära kutsuda, jääb meie tänaõhtuse koosoleku põhiliseks punktiks vajadus langetada otsus, keda seada üles presidendi kandidaadiks tulevastel valimistel, et vääriliselt tunnustada meie maa au kaitsvate inimeste teeneid. Sellepärast, lugupeetud saadikud ja fraktsioonide juhid, palun olge nii head ja kuulake, mida on kaitsevägede juhil öelda. Härra kindral, palun tehke lühike ülevaade toimunust.
ALAR – Raul, räägi ükskõik kui pikalt, nii et kõik aru saaksid, et pigem on riik tasu maksmiseks vaene, kuid mitte meie tahtmine. (Teistele saadikutele.) Rahvamehed, me palume teid ettekanne ära kuulata ning hiljem avaldada toetust rahva ees saadud informatsiooni põhjal, mida oleme soovitanud.
MARGUS – Aitab jutust! Kuna arutlusel on väga meeldiv ettepanek. Austada ja edutada meest, kes on siin kõne all.
ALAR – Seda suurem rõõm oleks meil seda teha, mida lahkem ta ise oleks, kui senistest hinnangutest lähtuda.
PRIIT – Sa hälbid asjast ja oleks võinud vaikida. Kas tahate Rauli kõnet kuulda?
ALAR – Väga; kuid olles sinust vanem, seepärast ka minu manitsus on siin asjakohane.
PRIIT (irvitades) – Temal on rahva käest saadud mandaat, aga kui mitme häälega mõni sai parlamenti? Raul, palun, teil on sõna!

CORILANE tahab lahkuda.

PRIIT – Oota!
MAIE – Corilane, palun istu! Ära ole nii tagasihoidlik.
CORILANE – Ma pigem lasen perearstil haavad kinni siduda, kui kuulan seda, kuis nad sain!
ALAR – Ma loodan, et minu sõnad ei peletanud sind siit minema.
CORILANE – Ei! Kuid sageli võib sõnade taga leida muudki. Sa ei solva mind, kuid ka ei kiida. Mina pean rahvast lugu parajasti sedavõrd, kuis on ta häälte kaal.
PRIIT – Nüüd istu, palun.
CORILANE – Ma pigem häire ajal kratsin pead päikse käes, kui istun varjendis, kus minu vaprusest puhutakse suur jutuballoon!

Lahkub.

Kolmas pilt

PRIIT – Rahvasaadikud, kuidas võib see mees küll teie meelituste kudu paljundada! Te näete, kuidas ta au eest paneb mängu pigem kõik oma sõbrad, kui ohverdab ühegi kõrva kiidulaulu kuulamiseks. Raul, palun alustage.
RAUL (sõjaväelaslikult) – Mu hääl on nõrk, ent see, millega Corilane hakkama on saanud, ei tohi kosta nõrgalt. Arvatakse, et vaprus on ülim omadus, mis võib ühte meest või naist vääristada. Kui on nii, siis sellel, kes on kõne all, ei ole meie riigis võrdset! Ta oli kuusteist aastat vana, kui lõpetas keskkooli üksnes viitega. Ülikoolis, kui see oli veel võõra võimu jälgimise all, just siis, kui parteisse astumine nõudis julgust, ta mitte ainult sellega ei saanud hakkama, vaid kuulus ka kõige teeneterikkama korporatsiooni asutajaliikmete ridadesse. Meheks saades kasvas ta kui meri, ei mõõnanud, kui ajad olid rasked. Kuid tema vaprust tänapäeval, Tartus, ei oska ma kirjeldada. Nii nagu suure reisilaeva ees merihein, nõnda surus ta täävi alla kõik vastuväited, mida vastaspool esitas. Keda märkis ta näpp, see hakkas pealaest jalatallani värisema, sest kartis paljastamist rumaluses. Ta tungis säte haaval sügavamale, komistamata juriidilistes keerdkäikudes ja juhtis läbirääkimisi kartmatult. Ta on meie välispoliitika võti, sest ükski saalis viibind saadik polnud küllalt hoogne, et takistada Corilase argumentide raudset kaitseliini. Kõik võit jäi talle, ta sähvatas nagu lendtäht hoobilt! Kui siis Iraagi diplomaat ja saadik Aivo julges suu lahti teha, siis sulges ta selle kolme sõnaga. Demokraatia, euroopalikud väärtused, terrorism!
PRIIT – Tark mees!
MAIE – Ta on väärikas mees.
RAUL – Siis lõi jalaga vastu põrandat ja küsis. Kas kogu maailm võis siis eksida, kui saatis koalitsiooniväed Iraaki? Ei! Poliitika ei ole nõnda lihtne. Nüüd näeb ta oma tasu vaid teatud tegudes ning aega rahulikut veetes.
PRIIT – See on väärtus. Kutsuge ta siia.
LEA (hüüdes) – Kutsuge Corilane!
MARGE – Juba tulebki.

CORILANE tuleb tagasi.

Neljas pilt

PRIIT – Mul on hea meel, Corilane, et parlamendi enamiku esindajad on otsustanud su presidendi kandidaadiks üles seada.
CORILANE – Kõik minu oskused ja teadmised on alati teie päralt.
PRIIT – Nüüd tuleb sul esitada rahvale oma programm ja hääled neilt endale saada.
CORILANE – Siiski, ma palun, et vabastaksite mind sellest pruugist. Ei suuda veel ma ennast avada ja seista paljalt ja nuruda neilt hääli. Teie loal ma jätaksin selle hiljemaks.
ALAR – Ei, rahvas peab saama hääletada, sellest tavast ei ole võimalik loobuda!
PRIIT – Ära mängi patti nüüd. Lepi kombega ja võta vastu au just nii, kuis nõuab vorm.
CORILANE – Kui mängin seda osa, pean punastama. Väga hästi võiks rahva programmist ilma jätta.
MARGUS (Alarile) – Kas kuuled!
CORILANE – Pean hooplema, et tegin seda, toda, ja uhkeldama, et jõudsin kokkuleppele. Just nagu tuleks osta mul neilt hingeõhku!
PRIIT (Corilasele) – Kas on mõtet jonnida? (valjusti) Taotleme, rahvasaadikud, et te soovitaks avalikult me nõu ja kuulutaksite presidendi kandidaadid välja.
Kõik – Corilasele õnne ja edu!

Kõik lahkuvad peale ALARI ja MARGUSE.

Viies pilt

MARGUS – Näed, kuidas ta mõtleb avalikust kohelda!
ALAR – Kui meedia ometi märkaks seda! Ei, peab ise briifingu korraldama või pressikonverentsil sellest rääkima.

Lahkuvad.

Kolmas stseen

Esimene pilt

Ilmub seitse-kaheksa mingi erakonna esindajat.

INDREK – Üks on kindel. Hääletust ei saa me talle keelata.
KAIE – Saame küll, kui tahame.
MAIE – Rahval on voli seda teha. Aga see on pädevus, mida meil pole voli kehtestada. Sest kui ta räägib oma tegudest, siis ei jää muud üle, kui kõik peavad neist rääkima. Kui ta jutustab positiivselt ja viisakalt, siis ei jää kellelgi midagi muud üle, vaid igaüks peab tunnistama tema sõbralikkust ja kaasa kiitma. Tänamatus on kole ja kui rahvas on tänamatu, siis on ta koletis. Ja kui meie oleme rahva liikmed, siis oleme ka meie osalt tänamatud.
INDREK – Selleks, et meist paremini ei mõeldaks, pole vaja eriti midagi teha. Aga kui meelt avaldasime, siis ei kõhelnud ta meid lihtlabasteks sumisejateks nimetamast.
MERIKE – Nõnda võib nimetada paljusid inimesi. Ja mitte sellepärast, et kõik räägivad korraga, vaid sellepärast, et kõigil on mitut karva arvamusi. Usun tõesti, et küsitlused heidavad vaid halba nalja. Kui meie arvamused lendaksid laiali itta, läände, põhja, lõunasse. Ja kui nad lepiksid kokku kõige otsema tee tagasi, siis viiks see neid ühel ajal samasse kohta, kõikidesse ilmakaartesse laiali.
KAIE – Arvad tõesti? Kuhu siis minu arvamus lendaks?
MERIKE – No sina oma arvamust küll nii kähku välja ei ütle, sest see on kõvasti su puupeasse kinni kiilunud. Kui aga saaks, siis läheks ta kindlasti lõunasse, soojale maale.
KAIE – Miks just sinna?
MAIE – Et eksida mõnulemisesse! Ja kui kolm osa sulaksid seal naudingutes, siis ehk neljas tuleks kohusetundest tagasi, et aidata sul leida meest.
KAIE – Kas see on nali?
EVE – Kas sina oled valmis hääletama? Aga sellest polegi lugu, sest enamus otsustab, mis siis, et tegelikult üksnes kolmandik osa rahvast. Ei, see on iroonia, liikumine üldiselt üksikule, tuuma poolt pinnale. Küsitlus küsib konkreetselt, on toorem osa sajast, protsent, kuid otsus langeb küpselt, ilma naljata. Seda ma ütlen küll, et kui tal on tendents kalduda rahva poole, siis temast väärikamat meest ei olegi.

Teine pilt

Ilmub CORILANE lihtsas kampsunis ja koos temaga PRIIT.

MAIE – Sealt ta tuleb, lihtne kampsun seljas. Pange tähele, mis teeb. Me ei pea kõik siia kokku jääma, vaid mingem ühe-, kahe- või kolmekaupa sinna, kus ta seisab. Ta peab igaühega suhtlema ja nii saab igaüks sellele vastuse, mida ta oma suuga küsib. Tulge minu järel, ma juhatan.
Kõik – Hästi, hästi. (Astuvad eemale.)
PRIIT – Sa eksid selles. Tead ju küll, et kõik on seda teinud.
CORILANE – Milles! „Ma palun teid, andke andeks, vabandage palun“ Kurat võtaks! Ma ei suuda oma keelt nõnda painutada.
PRIIT – Mõtle nüüd ometi kaine peaga, kuidas sulle ja meile on kasulikum.
CORILANE – Nende ees vabandada, nende hääli püüda! Tänan ei, kui tahavad siis hääletavad poolt. Kõik ikka vastu ei hääleta.
PRIIT – Nõnda sa rikud kõik ära. Ma lähen. Palun räägi nii, kuidas on mõistlik.

Lahkub. Esile astuvad KAIE ja MAIE.

Kolmas pilt

CORILANE – Nii viisakas, et mu enda hambad hakkavad selle peale valutama… Ennäe paari! Tere õhtust, härrad! Kas teil on selge, miks siin seisan?
MAIE – Teame küll. Ütle, mis sind siia tõi.
CORILANE – Mu omad teened.
KAIE – Su omad teened?
CORILANE – Jah, aga mitte mu oma soov.
MAIE – Kuidas nii, mitte su oma soov?
CORILANE – Nii, sõber, nii. Mul pole soovi tülitada vaeseid.
MAIE – Kui me sulle midagi annamegi, siis loodame su läbi kasu saada.
CORILANE – Kas räägime hinnast?
MAIE – Hinnaks on seda väga lahke paluda.
CORILANE – Lahke paluda? Palun lahkesti osutada mulle seda au, kui jääme kahekesi. (Kaiele) Sinu lahke hääl, sõber. Mis kostad?
KAIE – Sa saad selle!
CORILANE – Kaup on koos. Kaks häält, ja hüvasti. (pöördub neist ära.)
MAIE – See on väheke imelik.
KAIE – Kas hääletangi tema poolt. Aga olgu.

Lahkuvad. Ilmub veel kaks mingi erakonna esindajat.

Neljas pilt

CORILANE – Palun, kui see ei aja teid häälest ära, et mina saan presidendiks, siis siin ma olen.
EVE – Sul on mitmeid teeneid kodumaa ja rahva ees, aga sa ei ole teda küllalt teeninud.
CORILANE – Kas see on mingi mõistatus?
EVE – Oled olnud nagu vits välispoliitikas, oled olnud nagu malakas sisepoliitikas. Sa ei ole rahva lootuste osas muutustest poliitikas tõesti aru saanud.
CORILANE – Seda suuremaks väärtustekaitsjaks mind peate. Et ma ei ole truudust murdnud. Olen nõus oma sugurahvast meelitama, et teenida talt kõrgemat arvamust. Seda omadust peetakse avalikult lugupeetuks. Kuna ootused nõuavad minult pigem kübarakergitust kui südamevalu, siis tuleb harjutada kaasakiitvat peanoogutust. Ma püüan kõigi vastu kena olla. See tähendab, härrased, et jäljendan paljude rahvasaadikute oskust lubada ja puistan neid ohtralt igale soovijale. Sellepärast, hääletage minu presidendikandidatuuri poolt.
EVE – Loodame, et leiame sinus endale sõbra. Ja sina võid loota meie häälte peale.
MARGE – Näha, et oled poliitikute kutsehaigust põdenud ja terveks saanud.
CORILANE – Ma ei taha teie teadmisi nendest rääkimisega ahendada. Hindan teie hääli väga kõrgelt ja rohkem teid ei tülita.
Kõik – Edu sulle, sinu raskes töös!

Lahkuvad.

Viies pilt

CORILANE – Taas poolehoid! Ei, pigem taandun, pigem talun naeru, kui lisatasu, mis mul teenitud, juurde palun! Miks pean naervas-nutvas maskis jürilt-marilt nende heitliku toetust püüdma? Head tavad käsivad… Ent mis on tava järgimise hind? Nii tolm jääb pühkimata traditsioonide palgelt ja mäena kuhjuv vale katab sootuks tõe! Halle juukseid toob see jant! Las mõni teine saab selle au ja ameti, kes soovib tukkuda! … Kuid pool on läbi, ehk kannatan ka teise poole häbi!

Kuues pilt

Ilmub veel kolm mingi erakonna esindajat.

CORILANE – Veel tuleb hääli! Neid hääli! Neid püüan paeltega ja valvan puuri juures. Sain häälte pärast maokatarri, kui sokolaadi ja veini üleküllus mind murdis maha. Häälte pärast olen tonnide viisi nänni jaganud ja liitrite viisi bensiini kulutanud. Te hääled! Jah, ma tahan olla president!
EVE – Ta on meie riigi huve kaitsnud, tegutsenud otstarbekalt ja ei tohiks meie häältest ilma jääda.
MARGE – Sellepärast saagugi ta presidendiks. Las toob rahvale julgust olla koos.
KÕIK – Jääge terveks, härra Corilane!

Lahkuvad.

CORILANE – Lugupeetud hääled!

Seitsmes pilt

Taas ilmuvad PRIIT, MARGUS ja ALAR.

PRIIT – Sinu aeg on seistud. Rahvasaadikud annavad sulle rahva hääle. Pead parlamendis kõne pidama.
CORILANE – Kas nüüd sai küllalt?
ALAR – Sa oled täitnud palumise kombe ja rahvasaadikud on kiitnud sinu kandidatuuri heaks. Parlament tuleb erakorraliseks istungiks kokku, et sind kinnitada.
CORILANE – Kus? Kas valges saalis?
ALAR – Jah, Corilane!
CORILANE – Siis pean oma riided ära vahetama!
ALAR – Jah, otse loomulikult.
CORILANE – Ma teengi seda kohe, ning tundes ennast, ma olen terveks saanud.
PRIIT – Kas lähme koos?
MARGUS – Me ootame siin ajakirjandust.
ALAR – Olge ettevaatlikud.

CORILANE ja PRIIT lahkuvad.

Kaheksas pilt

ALAR – Nüüd on see tal käes, ent silmades, nagu näib, hõõgub tusane rahutus.
MARGUS – Vaid pettus südames ta kandis lihtsat riiet. Kas lased rahval minna laiali?

Ilmuvad uuesti mingi erakonna esindajad.

ALAR – Kallid sõbrad, kas hääletate selle mehe poolt?
INDREK – Ta sai meie hääled!
MARGUS – Kas tema poolehoid on teie jaoks väärtus?
KAIE – Minu viletsat arusaamist mööda ta pilkas meid sellega, just nagu oleks palunud.
LEA – Jah, muidugi, see oli lausa näkku naer.
INDREK – See oli tema kõnelaad, mitte naer või pilge.
KAIE – Kõik peale sinu ütlevad, et see mees ei rääkind ausat juttu. Ta uhkustas ja hooples, ta palga juures on räbal riie lausa irve.
MARGUS – Ta pidi ju ennast näitama.
Kõik – Ei, ei, ei näinud teda keegi!
MAIE – Ta lubas näidata end salamahti, siis aga lehvitas kübaraga: „Ma tahan saada presidendiks ja vana komme nõuab selleks teie poolehoidu!“ Me siis lubasimegi. Ta tänas meid ja kõik. Kas see polnud pilge?
ALAR – Miks te teda läbi ei näinud, millistel kaalutlustel? Kas rumalast peast või lapsikust kalduvusest?
MARGUS – Kas te ei võinud talle öelda, et ilma võimuta on ta väikene vennikene, tööta varblane, lausa raiskaja. Ta korteriskandaali kritiseerides käis ise sama teed. Nüüd, kõrgel kohal, kus käes on riigi võim ja vägi, jääb aga jonnakalt veel salakavalamaks, ja teie hääled transformeeruvad prügiks. Miks te ei küsinud, mis on ta eesmärk?
ALAR – Ta oleks teile pidanud lubama rohkem, siis oleksite saanud nende täitmist nõuda ja kontrollida, kui on paras juhus. Te oleks pidanud kibestama tema sapist loomust, mis ei talu köitvat kohustust, ja ajama ta vihale. Miks te ei küsinud, mis on ta eesmärk?
MARGUS – Kas märkasite, kui põlglikult ta teie hääli palus. Arvate, et tänapäeval põlgus ei purusta, kui jõudu on lüüa? Arvate, et tänapäeval on kõik palju tsiviliseeritum ja kultuursem kui varem? Miks te ei küsinud, mis on ta eesmärk!
ALAR – Miks ta sai nüüd teie hääled, mida varem meile keelasite? Sest tal polegi eesmärki. Ta tahab vaid kuulsaks saada, et teenistuse jooks tema arvele ei lõppeks iial ära!
LEA – Ta pole veel kinnitatud! Me võime oma hääled tagasi võtta.
KAIE – Ütlemegi ära.
INDREK – Ja minu tuhat häält! Veel lisaks nende sõbrad!
MARGUS – Siis öelge oma sõpradele ja tuttavatele, et nende häältega valitakse presidenti, kes riisub piimalt koore, et üksnes ise juua koorekohvi. Juriidiliselt õige on see toiming, mis annab kaigast koerale, kes haugub; ehk küll hauguks ilmagi.
ALAR – Avalikus arutagu ja tühistagu oma heitlik valik. Tõstke esile tema ülbust, põlgust ja vaimuvaesust, ja ärge unustage, kuidas ta lihtsa riietusega näitas teile koha kätte. Te mõte uinus kartusest ta käitumise pärast, mis oli mõnitav ja vääritu ta paadund karjerismi tõttu.
MARGUS – Ajage kõik parlamendi, jah, meie süüks, sest talle sillutades teed me sundisime teid ju teda valima.
ALAR – Öelge, et langetasite oma otsused pigem ajakirjanduses avaldatu põhjal, kui ise samme seades. Et teie mõistust ei juhtinud tegelik soov, vaid propaganda mõju, valida just tema presidendiks. Süüdistage kasumlikke reklaami ettevõtjaid, kes istutavad inimeste pähe kontrollitavaid mõtteid. Pange kogu süü meie peale.
MARGUS – Jah, ärge säästke poliitikuid. Rääkige veel Corilase suguvõsast, kust ta pärineb ja põlvneb. Ja kuidas selle kunagist mainet laastab. Sest ees olid tal suured mehed, kes kaitsesid me vabadust. Üks neist juhtis linna puhta vee ja finantseeris pumbajaama ehitust.
ALAR – Ta perekonda pitsitage! Peske musta pesu ja võtke fookusesse järeltulijad. Sealt sirguvad ju uued ninad!
MARGUS – Ning üha korrake, et iialgi te poleks teinuks nii, kui meie poleks peale käinud.
Kõik koos – Jah, lähme! Meil on oma valikutest kahju, sest kõik nad olid ekslikud!

Lahkuvad.

Üheksas pilt

MARGUS – Las minna. Stabiilsus on hea, kuid lainetus parem, sest see viskab kaldale kõik, mis kipub pinnale kerkima. Kui Corilane sattub marru, siis tuleb ta viha meie kasuks pöörata.
ALAR – Nüüd ülesse! Seal on oodata meeleavaldust. See las näib nende enda teona, mis osalt ongi nii, mis siis, et õhutust sai meie käest.

Lahkuvad.

KOLMAS VAATUS

Esimene stseen

Esimene pilt

Tänav Tallinnas. Pasunahääl. Ilmuvad CORILANE, PRIIT, RAUL, TIIT, rahvasaadikud ja nõunikud.

CORILANE – Aivo ei ole siis ikkagi taltunud?
TIIT – Jah. See sundiski meid ruttu kokku saama.
CORILANE – Olukord on järelikult sama, mis enne sõja algust Süürias. On soodus hetk, on valmisolek ja strateegia uueks vastasseisuks.
RAUL – Nad on kurnatud, suurem osa relvi on kokku korjatud ja vaevalt meie silmad nende lippe veel lehvimas näevad.
CORILANE – Mida Aivo kostab?
TIIT – Ta käis mu juures kaitsekirjaga, palus teha lepingusse mõned parandused ja viia sisse lisad. Pärast oli minemas Raplasse.
CORILANE – Kas ta minu kohta küsis?
TIIT – Jah, küsis küll?
CORILANE – Ja kuidas? Mida?
TIIT – Kui palju kordi oled lepingut üle lugenud, kui palju kordi tunnetanud selle sidumatust. See on küll mitmekülgne, aga keegi on siiski ju algataja. Sidumatus aga tulenevat sinu reeturlikust käsitlusest tema maa suhtes.
CORILANE – Mis ta seal Raplas teeb?
TIIT – Ärisidemed mingi piimafirmaga.
CORILANE – Kui oleks põhjust, ma võiksin ta sealt üles otsida, et asju selgeks rääkida. Ent tere tulemast tagasi! Ennäe, keelekad poliitikud, kes ingliskeelt ei oska! Ma põlgan teie tühja juttu, kuigi suurustada te mõistate.

Teine pilt

ALAR – Ärge minge edasi!
CORILANE – Mis on?
MARGUS – Siit edasi on ohtlik minna. Stopp! Tead ju ajaloost isegi, fanaatiline Oswald, mismoodi relva kasutas.
CORILANE – Kustpoolt see muutus?
PRIIT – Mis on juhtunud?
RAUL – Tema poolt hääletas ju enamik. Ettevõtjad, maksumaksjad, kõik toetasid.
MARGUS – Raul, ei!
CORILANE – Kas ma sain siis lastelt hääled?
MERIKE – Turvamehed eest, laske meid büroosse
MARGUS – Kas rahvas lainetab?
ALAR – Pea kinni!
CORILANE – See sünnib meelega, see on teoreetiline salanõu, et murda minu tahet. Elage ja kannatage ise nendega, kes end ei valitse ja valitsust ei salli!
MARGUS – Ära salanõust küll räägi. Kogukond nuriseb, et nimetasid rahvasaadikuid pugejateks ja korruptantideks ja omakasunikeks.
CORILANE – See on ammu teada.
MARGUS – Mitte kõigil.
CORILANE – Kas sina kandsid keelt?
MARGUS – Mis, kandsin keelt?
RAUL – Sa sobid selleks tööks.
MARGUS – Ma sobin paremini kui teie kõigeks.
CORILANE – Miks ma peaksin teie presidendi kandidaadiks hakkama? Kes oskab öelda? Kaasomaniku võim ju kaotab väärtust.
ALAR – Võimujaotus on see, mis kogukonda ärritab. Kui tahad sihtkohta jõuda, siis päri tee kohta, kust oled hälbinud, küll viisakamalt, muidu sa ei saa nii kõrget kohta. Ei kaasomanikuks teiste presidendikandidaatide kõrvale ega presidendiks kaugeltki. (Osutab Margusele).
PRIIT – Säilitagem rahu!
RAUL – Neid on petetud. Need nükked ei ole riigimehelikud. Corilane ei vääri seda autut tõket, mida tahetakse tema jooksu ette seada.
CORILANE – Või jutt on võimust! Sellest rääkisin ja räägin veel…
PRIIT – Aga mitte nüüd.
ANTS – Jah, mitte nüüd ja nõnda ägedalt.
CORILANE – Ei, ma räägin, nii tõesti kui ma elan! Teilt palun andeks, sõbrad. Ent las avalikkus vaatab mind, kes ei meelita, ja las ta tunneb end minu kõnes ära. Kordan veelkord: vabakasvatus on kasvatuse puudus. Me oma kündi ja külvi levitame, kui segame neid lugupidamise hulka, kus kvaliteeti on ja oleks võimugi, kui tahtjaid poleks nõnda palju.
PRIIT – Pea, aitab!
ANTS – Jäta, palun!
CORILANE – Mis! Või jäta! Nii nagu oma raha me valasime münti, nii müntigu mu kopsud, mis tubakast on mädad, siin sõnu selle katku vastu, mida kardame, ent samas käime ikka teed, mis suitsunurka viib.
MARGUS – Sa räägid rahvast nagu isa, mitte inimene, nii kõrk kui rahvaski.
ALAR – Sellest tuleks võib olla avalikult rääkida.
PRIIT – Millest? Kas teie energiast?
CORILANE – Võimust! Ka siis, kui olen rahulik ma nagu öine uni, ma mõtlen ikka sama moodi.
ALAR – See mõte peab mürgiks jääma sinna, kus ta midagi muud ei mürgita!
CORILANE – Peab jääma! Kae tallalakkujat! Kas kuulsite ta käsku peab?
RAUL – Seks polnud õigust, pädevust.
CORILANE – Peab! Kui mõistmatud on mõned teie hulgast. Miks siis väärikas, kuid hoolimatu rahvakogu, küll laseb paksul varda valida, kes jagab käske, kuis seada grilli, ent kõht ei ole täis tal kunagi? Kui tal on selleks võimu, siis nutke oma rumalust. Kui ei, siis jätke targutamine. Kui teil on mõistust, siis jätke see lapatuu. Kui ei, siis las jätkub mäng. Veel erakondi kerkib ja kõik nad parlamenti tikuvad. Neid pole vähe ja teie häältesegust lööb läbi nende kõrvalmaik. Nad seavad ametisse kellegi, kes ütleb oma käsu ja kibestab me lugupeetud parlamendi liikmeid. Ma tean, et kui on kaks või kolm võimu võrdsed kõrvuti, siis varsti poeb nende vahele segadus, et inimeste meelerahu hävitada.

Kolmas pilt

RAUL – Kuidas nüüd üles minna!
CORILANE – Kes iganes andis nõu mind võimule…
PRIIT (segab vahele) – Hästi, hästi, aitab!
CORILANE – Ehki rahval on kõige rohkem võimu, mõned ikka veel toidavad oma ambitsioone ja nuumavad isiklikke huve.
MARGUS – Miks peaks rahvas mehe, kes nõnda räägib, valima presidendiks?
CORILANE – Toon omad põhjendused. Rahvas teab, et võim, mis lahutatud, ei saa kunagi tasakaalus olla. Kui meid võeti sõtta, mis andis tunda riigi südameni, siis ei saanud alguses liikuma, nüüd enam pidama. Sest seda ilmestasid terrorism ja vastuhakud, mis kiitsid meie meeste vaprust. Kuigi kulusüüdistused, mida parlament toona kuulis, olid tuulest võetud, näpust imetud ja lakke kirjutatud, ei suutnud keegi õigustada nii heldet kinki meilt. Hea küll. Mis nüüd? Kui palju välispoliitikat seedib parlamendi mitmenahkne vats? Teie teod räägivad, me nõuame julgeolekut, sest meid on vähe ja me kardame. Kes kartsid, need said oma tahtmise. Niimoodi oleme madalaks saaginud omaenda tooli jalad, sest rahvas hakkab aru saama, et riigihoolt ja ettenägelikust kannab üksnes hirm rikkuda reegleid. Mis tasakaalust saab siin olla jutt.
PRIIT – Aitab, tule.
MARGUS – Jah, aitab kuhjaga.
CORILANE – Ei, võtke veel! Kõik ametivanded olgu mu kõnele pitseriks! See kolmikvõim, kus üks pool põlgab õigusega teist ja teine solvab teist, peab seni au, õiguse ja tarkusega ootama, kuni valik jah või ei, viib rahva segadusse, ja tegelikud vajadused talvituma jäävad, andes teed heitlikule kergusele, mida poliitiliseks järjepidevuseks nimetatakse. Kui siht on umbekasvanud, siis ei saagi sihti seada! Seepärast palun teid, kellel kartust on vähem kui tarkust, kes te rahvast rohkem armastate kui riigi korda pelgate, kel julgust on ohtlikul moel oma keha ravida, kes te peate kunsti elust pikemaks. Rebige välja suust miljonipäise hulga keel, et see ei nooliks kommi, mis ta mürgitab! Demobilisatsioonist kängub terve mõistus, kaob kokku- ja ühtekuuluvustunne, sest te ei saa teha head, ka siis kui te tahaks, kui võimul on ükskõiksus ja ükskeelsed lubajad.
MARGUS – Ta ütles küllalt.
ALAR – Ta kõneleb kui reetur. Ja andku vastust siis kui reetur.
CORILANE – Mis kasu on rahval kiilakatest, kes trotsivad juuksurit? Kunagi, kui seaduseks oli segadus ja mitte õigus, valiti need mehed. Nüüd, kui aeg on toibunud, kui õiget võib õigeks hüüda taas, ei tohi aja pressi all taltuda.
MARGUS – Ilmne reetur!
ALAR – See tahab saada presidendiks? Mitte iial!
MARGUS – Hei, turvamees!

Ilmub üks turvamees.

MARGUS – Sel mehel hakkas paha. Viige ta Wismari haiglasse!
ALAR – Mine kutsu politseinikud!

Turvamees lahkub.

ALAR – Ma ise viin ta haiglasse, kui reeturliku korrauuendaja ja rahvavaenlase. Corilane, minu juurde! Lähme!
CORILANE – Kasi, vana sokk!
Kõik – Meid võid tunnistajateks lugeda!
RAUL – Käed küljest, vana!
CORILANE – Kao minema, habemetutt, või ma puistan tänavale su kondid su käiste ja sääriste kaudu!
ALAR – Kodanikud, appi!

Neljas pilt

Ilmuvad uuesti mitu turvameest.

PRIIT – Olge aupaklikumad, kumbki pool!
ALAR – See mees tahab teilt võtta kogu lugupidamise!
MARGUS – Mehed, rabage ta kinni!
KÕIK – Siduge kinni, siduge kinni!
ANTS – Tooge klambreid ja köit!

Kõik tunglevad Corilase ümber.

Viies pilt

Kõik – Politseinikud! Turvamehed! Kodanikud! Corilane! Rahu, kodanikud! Rahu, rahu!
PRIIT – Mis sellest tuleb? Mul jääb kinni hing. Kadu ja kaos. Mul pole sõnu. Hei, ohvitserid, rahva juurde! Pea vastu, Corilane!
ALAR – Vait! Inimesed, kuulake mind!
Kõik – Jah, kuulakem! Rahu! Räägi, räägi, räägi!
ALAR – Teil on teie vabadused kadumas. Selle Corilase tõttu, kelle te hiljuti valisite presidendi kandidaadiks.
PRIIT – Kurat! Siin ei kustutata tuld, vaid süüdatakse.
ANTS – Hääletustulemused tuleb tühistada.
ALAR – Kas häälteks on meil keegi muu kui rahvas?
NÕUNIKUD – Tõsi, rahvas, see ongi hääl.
MARGUS – Ta otsusel on meid jäetud häälepaelteks.
NÕUNIKUD – Selleks jääte.
PRIIT – Jah, paistab küll.
RAUL – Sel moel võib rahva lõksu püüda, kui hääled kogutakse kokku.
ALAR – Ta ei vääri võimu!
MARGUS – Kas paneme nüüd maksma oma võimu või kaotame. Siinsamas kuulutame kõigi ees, et teie nimel, kelle voliga me seisame te kõigi ees, peab Corilane andma tagasi selle, mille ta korjas maast.
ALAR – Hääletustulemused tuleb kustutada!
MARGUS – Turvamehed, võtke ta kinni!
Kõik – Hei, Corilane, anna alla!
PRIIT – Palun sõna. Parlamendiliikmed, kuulake ühtainust sõna!
Kõik – Palun vaikust!
PRIIT (Margusele) – Kui sa oled see, kes paistab välja, maarahva sõber, siis võta nüüd seda asja rahulikult, mida nii ägedalt sättisid.
MARGUS – Need on leiged viisid, mis näivad kui leebed rohud, ent on mürgiks, kui haigus on äge. Viige ta minema!
CORILANE – Teist mõned on näinud mind võitlemas. Nüüd siis maitske seda Molotovi kokteili, mille ise kokku segasite. Mina olen puutumatu.
PRIIT – Hoog maha! Hoidke eemale, rahvasaadikud!
MARGUS – Käed külge!
PRIIT – Appi Corilasele, appi! Kõik appi talle, noor ja vana!
Kõik – Seome ta kinni! Surume maha!

Tekkib rüselus; nõunikud, turvamehed ja teised aetakse saabunud politseiniku poolt laiali.

Kuues pilt

PRIIT – Nüüd minge koju, lahkuge, sest rikneb toit.
ANTS – Lahku siit!
CORILANE – Jääge kindlaks, et meil pole sõpru vähem vaenlastest.
PRIIT – Kas peab siis nõnda?
ANTS – Oh jumal küll! Mu sõber, palun, mine koju! Meid jäta ravima asja.
PRIIT – Sa ei ravi seda asja ise. Palun, mine.
RAUL – Jah, tule meiega.
CORILANE – Ma tahaksin, et võiksin neid barbaritena kohelda. Barbarite süütegu on see, et nad ei oska kõnelda, kuid muudkui tahavad rääkida. Nad on müüdipurustajad!
PRIIT – Nüüd mine, ära kanna õiglust keelega. Küll tuleb paras aeg, mis maitsemeeli toidab.
CORILANE – Retsept on leping samuti, kuid maitsetes kokku leppida on võimatu.
PRIIT – Neist paari parimaid ma küsiks endalegi.
CORILANE – Kuid ebavõrdsust on nüüd küll üle arvumõõdu! Mehemeel peab narruseks kelneri tööd, kes kandikul kiirtoitu tassib. Kas pead siin seda rämpsu ootama? Mu saatus rajatava tammi, just nagu tõkkeid lõhkuv vesi, kõik paiskab kõrvale, mis teda paisutada tahab.
PRIIT – Ma palun, kao siit. Proovin, kas mu vana taip on veel hinnas nende seas, kellel endal seda vähe. Nüüd on kandikul kõlbulik mistahes maitsetega roog.
RAUL (Corilasele) – Tule ära.

CORILANE ja RAUL lahkuvad.

Seitsmes pilt

EVA – See mees rikkus oma õnne.
PRIIT – Maailma jaoks on selle mehe mõte liiga seatud. Ta süda on lausa suus. Mis tal põues pakitseb, seda peavad kõik meelega maitsma. Kui süda on täis, siis läheb meelest, et nälga polnudki.

Melu ümbruskonnas.

PRIIT – Küll seal käib töö! (Pöördub tagasi.)
ANTS – See töö võiks käia voodis!
PRIIT – Veel parem kohtus. Pagan võtaks, kas ta viisakamalt ei võinud nendega kõneleda?

Kaheksas pilt

Ilmuvad uuesti MARGUS ja ALAR teiste saatel.

ALAR – Kus on see uss, kes tahab lepingud tühistada, kes ise tahab kogu kahjuhüvitise omandada?
PRIIT – Lugupeetud rahvasaadikud…
ALAR – Teletorni otsast tuleks see uss alla visata. Kuivõrd ta trotsis seadust, end meie õigussüsteemist lahti sidudes, siis ei saa ta seaduselt muud kohtumõistmist nõuda, kui avaliku arvamuse rangust, mis talle näib nii tühine.
INDREK – Ta peab mõistma, et rahva suud ei saa lukku panna.
Kõik – Just nimelt.
PRIIT – Sõber…
ALAR – Rahu!
PRIIT – Te ärge hüüdke „ass, võta!“ seal, kus sobivam on vaikne jaht.
ALAR – Miks sa aitasid tal pakku pääseda?
PRIIT – Kuulake mind. Nii nagu ma tean presidendi kandidaadi voorusi, tean ma ka ta vigu.
ALAR – Mis presidendi kandidaat? Kes?
PRIIT – Corilane!
MARGUS – Tema ja presidendi kandidaat!
TEISED – Ei, ei, ei, ei!
PRIIT – Rahvasaadikud ja nõunikud, ma palun luba paariks-kolmeks sõnaks. Muud kahju teile tuua need ei või kui ainult ajakaotus.
ALAR – Räägi lühidalt. Me oleme oma otsuse langetanud. Kuigi võime ta haigeks kuulutada, oht jääb siiski alles. Kui me hääletust ebaseaduslikuks ei kuuluta, siis toob see kaasa meie toetajate mittemõistmise. Sellepärast tuleb juba täna õhtul kuulutada hääletus ebaseaduslikuks.
PRIIT – Euroopalikud väärtused tähendavad seda, et ajalooliste teenete ees ei jääda tänuvõlglaseks. Võlg tuleb tagasi maksta.
ALAR – Tema teened tuleb ajaloost välja lõigata nagu katku muhud!
PRIIT – Kui villi opereerimine päästaks katkumuhust, siis oleks katkuravi lihtne. Millised tema teod tuleb teie arvates kuulutada ebaseaduslikeks? Ta sõlmis kasuliku lepingu meile võõra lõunamaaga. Kui palju närve ja vaeva nõudis selle saavutamine, te teate seda kõik isegi. Ja seda tegi ta meie kõigi, kogu koalitsiooni heaolu nimel. Kui nüüd oma kodumaa tahab vaidlustada neid saavutusi ja keeldub teatud tasust, siis on see häbiks meile kogu maailma ees.
ALAR – See jutt on puhas lori.
MARGUS – Panid märgist mööda. Kodumaa ei jää võlgu, vaid austab teda siis, kui tema armastab vastu.
PRIIT – Kas siis kui kärbub jalg ja rebeneb suss, ununeb ka olümpiavõit?
MARGUS – Rohkem pole aega sind kuulata. Ta käitus reetlikult, sest tõi oma enda kotta haige meele.
PRIIT – Veel üks sõna, üks sõna! Kui te nägite tema tegevuses kahju, siis nüüd on liiga hilja kahjuavaldusi kirjutada. Võtke aru pähe, et üks partei, kelle esimees ta oli, kogu kasu märtrikannatustest endale ei haaraks.
MARGUS – Kui lugu nõnda on…
ALAR – Mis jaoks see jutt? Me nägime ta koostöövalmidust. Ta trotsib meid ja avalikku arvamust. No minge ikka!
PRIIT – Aga mõelge selle peale. Ta lapsest peale olnud printsipiaalne, ta pole harjunud sõnu sõeluma, vaid pigem segamini ajab munad mannaga. Lubage, et räägin temaga ja katsun sellest taignast kooki küpsetada, mis võiks saada maitsev kõigi jaoks.
ANTS – Lugupeetud rahvasaadikud, see oleks mõistlik. Sest teine tee on liiga libe. Ta alguses ei tea me tema lõppu.
ALAR – Tubli, Priit! Hea küll, siis ole meie volinik. Kaaskodanikud, jätke oma kaebeavalduste sisu enda teada.
MARGUS – Kuid ärge hävitage ära.
ALAR – Kui sa ei too Corilast eetikanõukogu ette aru andma, siis teeme, nagu kavatsesime.
PRIIT – Küll ta tuleb. (Rahvasaadikutele.) Kas keegi teist tuleks kaasa, et teda veenda, sest see lugu võib veel hullemaks minna.
ANTS – Hästi, tulen kaasa.

Lahkuvad.

Teine stseen

Esimene pilt

Tallinn. Corilase büroo. Ilmuvad CORILANE ja nõunikud.

CORILANE – Las paiskavad minu peale kõik välja. Nende jaoks ei maksa minu närvid mitte midagi. Mind tuleks teletorni otsast alla visata! Kuid ma jään endale kindlaks.
HELI – Seda kõrgemale tõuseb sinu renomee.
CORILANE – Imestan, et ema ei kiida enam mind. Kuigi ta varem hüüdis rahvast lihtsateks maksumaksjateks, kes loodud tulu deklareerides on seisma paljapäi, oma kahju kindlustamata. Ja loodud imestama, kui tõuseb minu laadi mees, kes uuest maailmakorrast kõnet peab.

Teine pilt

Ilmub MARI.

CORILANE – Rääkisingi just sinust. Miks sa soovitad mul leebuda? Kas ma pole siis võlts iseenda vastu? Las ma jään selleks, kes ma olen.
MARI – Poeg, poeg, poeg. Oleksid sa tõmmanud võimu ometi paremini selga, enne kui ta kasutatud rõivaks kuulutad!
CORILANE – Las minna teisele ringile!
MARI – Sa oleks võinud olla mees, kes oled, kui poleks püüdnud liiga palju. Nad oleksid su kallakuid vähem vastustanuks, kui sa ise poleks näidanud, kuhu kaldud. Sel ajal, kui puudus veel jõud su vastastel, et tõkestada sinu triumfi.
CORILANE – Ma kustutatan nad raamatust!
MARI – Raamatud kaovad isegi!

Kolmas pilt

Ilmuvad PRIIT ja rahvasaadikud.

PRIIT – No kuule, olid järsk, jah, järsuvõitu. Nüüd tule, tee see heaks.
ANTS – Muud rohtu pole, või kogu välis- ja sisepoliitika on häbistatud.
MARI – Palun, poeg, võta neid kuulda. Minu süda pole painduvam kui sinul, ent minu aju oskab sinust paremini oma viha kasutada.
PRIIT – Hästi öeldud, Mari! Kui aja kaikuv loomus ei nõuaks, et riigijuht saab võimu rahva käest, ka mina läheksin siis parem metsa, kui et avalikusele annaks aru igast teost.
CORILANE – Mida ma pean tegema?
PRIIT – Näita end nõukogu ees.
CORILANE – Ja siis? Ja siis?
PRIIT – Pead kahetsema oma sõnu.
CORILANE – Kas eetikanõukogu ees? Kas fraktsioonide juhtide ees ei saa? Kas pean minema avalikku nõudepesumasinasse?
MARI – Sa oled liiga vankumatu, kuigi räägid kompromissist. Kord sa ütlesid, et sõjas on au ja kavalus sõbrad, kui nad ei löö lahku. Kui on nii, siis ütle, mida kaotab teine teise läbi rahu ajal, kui nad liituvad.
CORILANE – Ah?
PRIIT – Hea küsimus.
MARI – Kui sõja ajal aus on näida sellena, kes sa ei ole, sest see on sõjakavalus ja viib eesmärgile, siis mille poolest on aususe ja kavaluse partnerlus rahu ajal halvem? See on ju mõlemale poolele kasulik.
CORILANE – Miks sa nõnda peale käid?
MARI – Sest nüüd on sinu kohus rääkida, ja mitte nõnda nagu tahad, või asjust, milleks õhutab sind süda, vaid hoopis sõnadega, mis veerevad su keelel kui lause vallaslapsed. Paljalt silbid, märgid, mil asja pole sinu hinge tõega. See ei riiva rohkem sinu au, kui ühiskondlik kokkulepe, mis muidu paneb proovile su õnne ja nõuab võla maksmist. Ma isegi varjaks oma loomust, kui kaalul oleks minu õnn ja sõbrad, sest see oleks aus. Kuid sinul on kaalul kõik. Mina, sinu naine, poeg, sinu valijad, sponsorid ja sõbruskond, aga sina näitad ennast pigem süngena, kui naeratad, et võita nende lugupidamist ja kindlustada tulevik, mis muidu hävib.
PRIIT – Jah, tule, räägi lahkelt. Nõnda päästad meid nüüdsest ohust, lisaks saavutad kõik, millest oled unistanud.
MARI – Mu poeg, sind palun, mine, müts pihus, nende juurde, avalikule istungile. Pigistagu lips su kõri. Neis asjus on tegu suurim kuldsuu, sest lollil silmad kõrvadest on targemad. Nooguta pead, nagu mõistaksid sa neid ja nende südant, mille pehme säsi puudutust ei talu. Ütle neile, et oled sõdur, kaitseväelane, sul puudub pehmus, kuid mööna, et pehmust nõuda on õigustatud nende poolt. Edaspidi püüad sa aga ennast nende järgi seada.
PRIIT – Sa tee, kuis ema õpetab, sest siis nad leebuvad. See pole raskem, kui teha tühje sõnu, või valimiste ajal nänni rahva hulka heita.
MARI – Palun mine kohale ja järgi minu nõu, ehk küll ma tean, mis maksab vaikus lehtlas, kui moraalijüngrid sõnu usaldusest nagu päiksekiiri heitma hakkavad.

Neljas pilt

Ilmub RAUL.

MARI – Näe, Raul!
RAUL – Käisin nõukogus. Seal kulub küll ära gallon külma verd, või turvamehed, kes ootamatuste jaoks on ette valmistatud. Kõik sumisevad.
PRIIT – Vaid lahkeid sõnu on tarvis.
RAUL – See aitab, kui vaid suudaksid sa ennast selleks sundida.
MARI – Ta peab ja teebki seda. Palun sind, jää nõusse ja mine hakka pihta.
CORILANE – Kas pean kirjutama vabandusekirja? Kas eitama oma teeneid riigi ees? Hea küll, ma lähen. Kui mängus oleks üksnes minu maine vorm, siis poleks vaja muud kui krematsioon ja tuulde tuhk! Kuid ülesse! Te käest sain rolli näidise, mis minul kunagi loomutruult välja ei tule.
PRIIT – Küll me aitame.
MARI – Ma palun, kallis poeg! Kunagi ütlesid, et minu kiitus tegi sinust mehe, siis nüüd ma kiidan taas, kui mängid osa, mis sul mängimata seni.
CORILANE – Eks ma pean. Mu loomus kaob, las hõivab häbi hapu vein! Mu häälelõõridest, kust kostuv bass on juhtind presentatsioone ja koosolekuid nagu kindel moderaator, nüüd tuleb pingutada välja vile, mis ehmatab või äiutab teid nagu eunuhhi hääl! Las udutab mu silmi koolipoisipisar! Las painduv keel käib välja suust ja valib õige noole lahingvibu jaoks! Ja kui ma seda ei suuda, kas siis hing peab unustama tõe?
MARI – Siis tee, kuis soovid. Sinu palumine riivab mind veel rohkem kui mõnda teist. Siis hävinegu kõik! Sest odavam on sinu emal sinu üle uhkust tunda, kui karta tänamatust, mis ohtlik meie mainele. Ma olen sama kindel nagu sina. Tee, mis tahad… Sinu vaprus on minult saadud, minu rinnapiimaga, kuid sinu ükskõiksus oma maine vastu pärineb sult endalt.
CORILANE – Rahune, ma lähen ülesse, ema, ära mind rohkem läbi katsu. Teen teiste tahtmist mööda ja nende moraali kuulan ära. Näed, ma lähen juba. Vii mu naisele teade. Ma naasen kas presidendi kandidaadina või mittekellegina.
MARI – Tee, mis tahad!

Lahkub.

Viies pilt

RAUL – Nüüd kiiresti! Üleval ootavad sind mitmed mehed. Sa püüa neile leebelt vastata. Sest olen kuulnud, et mõned nende süüdistustest on üsna rasked taluda.
CORILANE – Juhtsõnaks on siis kompromiss. Palun lähme. Süüdistagu nad mind kuritegudes või väärtegudes, ma vastan ausalt.
PRIIT – Jah, kuid leebelt.
CORILANE – Hea küll siis, leebelt. Olgu peale, leebelt.

Lahkuvad.

Kolmas stseen

Esimene pilt

Eetikanõukogu avalik istung. Ilmuvad ALAR ja MARGUS.

MARGUS – Meie poliitiliste eesmärkide reetmine on väga ränk süüdistus. Kui ta kaldub pikalt rääkima, siis heida talle ette põlgust rahva vastu, kes peab pikka juttu jamaks. Me teame, et pikka juttu ajades on argumendid risti-rästi just vajaduse järgi võtta ja tema süüdistamine muutub mõtetuks. Nii jääb jagamata kogu poliitiline kapital, mis on kogunenud liitlaskohustusi täites.

Ilmub sekretär.

MARGUS – Mis, kas tuleb?
KRISTA – Jah, tuleb küll.
MARGUS – Kes ta saatjad on?
KRISTA – Vana Priit ja tema toetajad.
ALAR – Kas panid kõik hääled ükshaaval fraktsioonide kaupa tabelisse, mida vajame?
KRISTA – Jah, panin küll.
ALAR – Ja liigitasid ja tüpiseerisid ja klassifitseerisid nimede kaupa?
KRISTA – Jah.
ALAR – Siis kutsu nõukogu liikmed kohe siia. Ja anna neile teada, et kui nad kuulevad mind ütlevat: „Vabariigi nimel…“, siis see tähendab süüdimõistvat otsust, ja mõned võiks hüüda „Anname asja kohtusse“, või „Meediale tuleb teatada“, nii rõhutades vana privileegi ja asja õigsust.
KRISTA – Küll ma ütlen neile.
MARGUS – Kui nad hakkavad lärmama, siis ära luba neil vaikida. Las otsus kujunebki välja lärmi lüües, ükskõik mida otsustame. Me aitame siis ise kaasa.
KRISTA – Väga hea.
ALAR – Nad ärgu kõhelgu ja avaldagu meelt, kui märku anname. Las plaksutavad.
MARGUS – Hakkame pihta.

Sekretär lahkub.

MARGUS – Solva teda kohe alguses. Ta on harjund võitma, nüüd aga peab näitama, mida ta on väärt vaidluses oma kolleegidega. Kui ta ei saa hakkama ja vihastub, siis ta räägib südamelt kõik ära, ning seal on asju, mis võivad ta kaela murda.
ALAR – Näe, sealt ta tulebki.

Teine pilt

Ilmuvad CORILANE, PRIIT, RAUL, rahvasaadikud, turvamehed ja nõunikud.

PRIIT – Ma palun, rahu, ainult rahu.
CORILANE (kõrvale) – Jah, nagu mõni sekretär, kes kehva mündi eest peab kõiki ülemuse meelemuutusi taluma. (Valjusti.) Lugupeetud rahvasaadikud, kaitskem vabariigi huve, et riigikohtu- ja eetikanõukogutoolidel istuksid väärilised kohtunikud! Rahva sekka tuleb tolerantsi külvata! Kaubamajades peab rahu valitsema, mitte tänavatel demonstrandid.
ANTS – Väärikad sõnad.
PRIIT – See on üllas soov.

Kolmas pilt.

Ilmub uuesti sekretär erakonna esindajate saatel.

ALAR – Rahvas, astuge ligi.
KRISTA – Tasa! Kuulake rahvasaadikuid!
CORILANE – Ma palun esmalt sõna.
Kõik – Eks räägi. Tasa!
CORILANE –Kas nüüd, siin, saab kõik otsustatud? Kas enam muus mind ei süüdistata?
ALAR – Ma küsin ühte, kas sa tahab kuulata rahva häält, kas sa tunnustad tema saadikuid ja nõustud eetikanõukogu otsusega juhul kui sinu süü leiab tõestamist?
CORILANE – Ma olen nõus.
PRIIT – Kodanikud, te näete, et ta on nõus. Kuid võtke arvesse ka tema teeneid, ja mõelge närvidele, mida ta on kaotanud, teenides rahvast.
CORILANE – Need olid vaid tühised kibuvitsakriimud!
PRIIT – Mõelge ka selle peale, et ta ei ole lihtne kodanik, vaid staazikas poliitik. Tema sõnu pole vaja pidada uhketeks, need on vaid moraalsed, mille eesmärgiks on taastada usaldus rahva vastu.
RAUL – Hästi, hästi, aitab.
CORILANE – Mis põhjusel mind, kes tunnistati enamuse häältega presidendi kandidaadiks, tahetakse nüüd solvata sellega, et kuulutatakse see hääletus ebaseaduslikuks?
ALAR – Siin vastad sina meile.
CORILANE – Sul on õigus! Eks küsi, ma vastan.
ALAR – Süüdistus seisneb selles, et sa oled astunud heade tavade vastu, alavääristades kogukonna poliitilisi liidreid, nende aetud poliitikat ja seega tuleb sind käsitleda reeturina.
CORILANE – Mis! Reetur!
PRIIT – Ei, pea mõõtu! Sa lubasid!
CORILANE – Ah, neelaku meri me rahva kannatuste kõik registrid ja arhiivid! Või mina olen reetur! Sa laimad mind, kuid ise oled salalindipidaja! Kui palju nende peal ka säilub komprat, kui palju miljoneid su peas või nende summa keelel, ma ikka julgen öelda, et sa valetad.
ALAR – Kas kuulete?
Kõik – Kohtu alla! Kohtu alla!
ALAR – Rahu! Meil pole vaja tõendamise kohustust, te ise nägite ja kuulsite, kuidas ta rahvast vannub ja ametnike tööd tõrjub. Ta lihtsalt trotsib häid tavasid ja avalikku võimu, kui kohtus hakatakse teda üle kuulama. See on nii kaelakohtulik ja ränk, et pigem pälvigu ta meie hukkamõistu siin.
MARGUS – Kuid tema teened läbirääkimistel…
CORILANE – Sina räägid teenetest!
MARGUS – Räägin neist, millest me kõik teame.
CORILANE – Või sina!
PRIIT – Sa siiski lubasid emale midagi?
RAUL – Ma palun, kuula…
CORILANE – Mida? Kui lähekski tema soov täide, kes mind tahtis teletorni otsast alla visata. Ehk oodaku mind kaotus börsil, avalik põlgus või pankrott, ma siiski keeldun ostmast lepitust neilt, kellele jääb mõistmatuks lihtne mehemeel.
ALAR – Et ta aeg-ajalt, kuidas oskab, sülitab rahva pihta, ja valib uhkeldades viise, kuidas võtta , ning viimaks eetikanõukogu ees, täna, kõigile hoope jagab, mitte kohtuvõimu ees, vaid seadusandlikuvõimu teostajate pihta, siis oma kompetentsi piires kuulutame selle mehe sellest hetkest alates rahva usalduse kaotanuks. Tema koht ei ole poliitikas, ma väidan seda kogukonna nimel.
KÕIK – Ta on usalduse kaotanud! Jah, olgu nii, jah, olgu nii. Las läheb!
RAUL – Kuid kuulge, kodanikud, rahvasaadikud, otsustajad…
ALAR – Otsuse tegijad on otsuse langetanud ja aitab jutust!

Neljas pilt

RAUL – Las ma räägin. Ma olen kaitsevägede juhataja ja parlamendi eetikanõukogu avalik istung on paras koht, kus suud puhtaks rääkida. Olles iseseisvuse eest võidelnud, olles kiindunud meie maa kaitsesse. Tunnistades samas ka hüvede hädavajalikkust. Veel sügavamalt aga uskudes isiklikku ellu, oma naise ausse ja laste stabiilsesse käekäiku. Ma tahan öelda…
MARGUS – Seda me juba teame. Mis sa ütled?
ALAR – Ei mingit ütlemist, otsus on langenud. Corilane on meie välis- ja sisepoliitilised eesmärgid reetnud. Nii olgu.
CORILANE (vägevalt, solvununa) – Teie, parteisõdurid, kelle hingust vihkan nagu koosolekute läppund lehka, kes unustavad sokihaisu ja salamisi õhku rikuvad! Teie otsus on langenud! Ma jätan teid teie heitlikusse seltsi! Teil paneb iga väiksem kumu südame pekslema! Tõsiste argumentide ees jääte vait nagu tummahambad! Oma võimu kasutate üksnes otsuste langetamiseks, mitte südame muretsemiseks, kuni lõpuks märkate, et tallalakumisega on meie igivaenlane end jalgadele saanud! Ma põlgan avatud tehinguid, mida te eetikakilbi kaitsevarjus teostate, mida te konventsionaalseks peate, ja pööran selja. On veel teisigi elu valdkondi.

Lahkub; talle järgnevad RAUL, PRIIT, rahvasaadikud ja nõunikud.

ANTS – Vaenlane on lahkunud!
KÕIK – Reetur ei tea, mis on usaldus! Las minna!

Kõik hõiskavad ja pilluvad mütse õhku.

ALAR – Tuleb ettevalmistada pressiteade ja saata see Aktuaalsesse Kaamerasse. Rahvas peab teadma, kui hästi on usaldus käibinud, ehk kuidas on tema rahvasaadikud seda tarbinud. Erakondade enamik on lõpuks ühe mütsi all.
Kõik – Hei, tulge, lugege meie otsust. See on lugupeetud rahvasaadikute töö! Tulge, lähme!

Lahkuvad.

NELJAS VAATUS

Esimene stseen

Esimene pilt

Tallinna tänaval. Ilmuvad CORILANE, MARI, TAIMI, PRIIT, RAUL ja mitu nõukogu liiget.

CORILANE – Napp hüvasti ja kõik! See paljupäine, rääkiv parlament mind tõukab endast eemale. Oh, ema, kas kõik su tarkus on nüüd kadunud? Sa rääkisid, et kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks. Et häda paneb vaimu proovile. Et lihtsat saatust talub lihtne meeski ning vaiksel merel iga paat on meister purjetama. Ent kui saatus raskeid haavu lööb, siis on tarvis üllast meelt ja erilist rahu, meelerahu. Sa ladusid neid õpetusi minu ette, et mu süda saaks võitmatuks.
TAIMI – Oh taevas küll, oh taevas!
CORILANE – Pole tarvis, naine…
MARI – See on jäle! Nad kõik peavad veel kaotusekibedust tundma ja läbima mainekadalippu! Kogu see klubi, see tsunft, poliitikutest pesakäod, eluaegsed rongaemad!
CORILANE – Mis, mis, mis? Mida kauem ma puudun, seda armasamaks saan. Ei, ema, sinu mõte, mis sinu suhu on vahel toonud sõnu kui oleksid sa Jüri Vilms, olgu nüüdsest sama virge, nii säästes rääkivate peade higist tööd. Rõõmsamalt, Raul! Peame sidet! Head aega, naine, ema! Meil läheb hästi! Vana sõber Priit, pea vastu! Sind, juhataja, tunnen karmina, sest näinud oled meeltkalgistavaid pilte ja raskeid lahingstseene. Sa räägi naistele, et vältimatuid hoope on järeldada ekslik hetkest, nad lihtsalt tulevad, nii kurbuses kui naerus. Sind, ema, mu trots on ikka trööstinud. Sa usu kindlalt, kui läheksin ka üksi üle lahe kooli, nagu stipendiaat, abilisteks üksnes ambitsioonid, su poeg kas tõuseb üle banaalsusest või langeb salakavalate seatud lõksu ja hukkub püünispaeltes.
MARI – Mu esiklaps, mu poeg, kas sul ei ole ikka küllalt? Ehk võtad sõpru kuulda ja valid teise sihi, et rabada ei saaks sind iga metsik juhus maha, kui mõne muutlik meel peaks vahetama kurssi.
TAIMI – Me eluplaanid kõik on maha murtud!
RAUL – Ma saadan Brüsselisse sind. Koos kaalume, kuhu jääd peatuma, kelle juurde, et me kuuleks sinust ja sina teaksid meist. Kui aeg annab alust kutsuda sind koju, siis pole meil vaja mööda ääretut maailma üht meest taga otsida ning nõnda mõni soodne juhus mööda lasta, mida alatasa juhtub, kui kaugel see, kel seda tarvis.
CORILANE – Parem jätka tööd ja ela hästi. Vana sõjamehe koht on staabis plaani seada ja mitte lennuraha kulutades koos põlualusega taevalaotust mõõta. Mind saada lennujaama. Mu kallis abikaasa, armas ema, sõbrad, koguge julgust ja naeratage. Kuni olen elus, te saate minust kuulda, kuid seda mitte iial, et kaotand olen kordaminekud ja õnne ning pole enam endine.
PRIIT – Mu kõrvu paitab sinu väärikus. No, lähme siis, ärge muretsege! Kui ma oleks noorem, siis kindlalt liituks sinu odüsseiaga ja sammugi ei jääks sust maha.
CORILANE – Sa anna mulle käsi. Lähme nüüd! Kuid enne lennujaama, veel käime Raplast läbi.

Lahkuvad.

Teine stseen

Esimene pilt

Tallinna tänav. Ilmuvad ALAR, MARGUS ja sekretär.

ALAR – Kõik mingu koju! Ta on läinud, aitab. Mõned, kes tema poole hoidsid, on nüüd väga pahased.
MARGUS – Me näitasime oma jõudu. Nüüd tuleb näida nõrk.
ALAR – Kõik mingu koju. (Sekretärile.) Valmista ette pressiteade, et eetikanõukogu leidis kaebuse põhjendatud olevat ja Corilane on oma kohalt ajutiselt vabastatud.
MARGUS – Las nad minna.

Sekretär lahkub.

MARGUS – Ta ema tuleb.

Teine pilt

Ilmuvad MARI, TAIMI ja PRIIT.

ALAR – Lähme eemale.
MARGUS – Miks?
ALAR – Ta olevat hullem kui maksuinspektor!
MARGUS – Nad märkasid meid! Mine edasi.
MARI (endast väljas) – Hea, et teid näen! Kõik avalikud andmed, mida toodate, te lahkust tasugu!
PRIIT – Pole vaja tõsta häält! Rahu, rahu!
MARI – Kui mu positsioon lubaks, siis saaksite mult kuulda… Ja kuulda saategi! (Margusele.) Kas lased jalga?
TAIMI – Jääge siia mõlemad! Oleks mul ometi võimu ka oma mehele nõnda öelda!
ALAR – Kentsakas inimene?
MARI – On see häbi, sa paks? Eks mõtle, paks! Kas minu poeg ei olnud inimene? Kentsakad on rasvalotid lõua all, mitte inimene, kel vabariigi ees on rohkem teeneid kui sinul sõnu enda vabanduseks.
ALAR – Oh taevas!
MARI – Rohkem tegevust, kui sinul tarku sõnu, me kõigi heaks. Ma ütlen sulle, mis… Ei, mine aga! Ei, kuula mind. Ma tahaksin, et sarnaselt araabiaga ka meie maal su perekonda mõni aus hing külastaks.
ALAR – Mis siis?
TAIMI – Mis siis! Et teha kogu sinu soole lõpp!
MARI – Üks Watergate, koos kogu audioteegiga, võiks õhku lennata!
PRIIT – No jätke, jätke. Rahu!
ALAR – Kui ta oleks kodumaad edasi teeninud, nagu algul ja mitte raiund läbi sõlme, mille ise sõlmis!
MARGUS – Kui oleks, jah!
MARI – Kui oleks! Eks teie langetasite otsuse! Teie, kes te omate informatsiooni, kuid hoiate varjul seda, keda petate.
MARGUS – Laske läbi.
MARI – Nüüd, lugupeetud, palun kasi siit! Said tubli teoga hakkama. Ent kuula ühte veel: nii nagu Toompea on üle alllinnast, nii on minu poeg, siin selle naise mees, teie poolt hukka mõistetud, kelle maine on maha tallatud, teist kõigist üle!
MARGUS – Nii, nii. Me läheme.
ALAR – Kas maksis üldse seista, siin selle põrund naise ees?
MARI – Mu kaebusavaldus siin sündis teie vastu!

Rahvasaadikud lahkuvad.

MARI – Ma tahaksin, et kohus võtaks minu koorma enda kanda ja karistuse neile määraks, mis täide viidaks samal pilgul! Kui seda näeksin ühel päeval, ma võiksin olla õnnelik.
PRIIT – Küll nad saavad ühel päeval ja paras neile! Kas sööte minu pool?
MARI – Mu maitse on viha. Ma söön iseennast ja jään sellest söögist nälga. Lähme ära. Tühi halin jätke, kurtke minu moodi, kui raevund revident. Tulge, tulge, tulge!
PRIIT – Oi, häbi, häbi, häbi!

Kolmas stseen

Esimene pilt

Tallinn-Rapla maantee. Kohtuvad tallinlane URMAS ja kurt ANTS.

URMAS – Ma tunnen sind hästi ja sina tunned mind. Su nimi on vist Ants?
ANTS – Väga õige, sõber. Tõtt öelda ei ole sind tükk aega Tartus ega Raplas näinud.
URMAS – Ma elan Tallinnas ja olen välisministeeriumi teenistuses, nagu sinagi välismaa saadiku juures. Kas tunned mind nüüd ära?
ANTS – Urmas? Eks?
URMAS – Tema ise, sõber.
ANTS – Sul oli rohkem habet, kui sind viimati nägin, aga su punane nina aitab su nägu ära tunda. Mis Tallinnas uudist? Mul on kaasas apostill Iraagist. Hea et mu üles otsisid, aitasid mul terve päeva säästa.
URMAS – Pealinnas toimivad imelikud arengud. Demonstrandid avaldavad parlamendi ees meelt, nõutakse kentsakaid asju.
ANTS – Imelikud aregud! Kas protsess ei olegi veel lõppenud? Meie valitsus valdab hoopis teistsugust informatsiooni. NATO nõukogu on otsuse langetanud, leping on ratifitseeritud, teie kodutüli ei saa siin enam midagi muuta.
URMAS – Poliitilistes ringkondades valitseb vaikus, peale eetikanõukogu otsust on kõik ühe mütsi all. Kuid paljud lihtsad inimesed on Corilase hukkamõistu järel ettearvamatult käitunud ja võimu võtjatel on mängude vaheajal hirm südamesse pugemas. Asi hõõgub valusalt edasi ja võib ka riikidevahelisi suhteid mõjutada.
ANTS – Kus Corilane on?
URMAS – Kadunud.
ANTS – See on Aivole rõõmustav uudis, Urmas.
URMAS – Hetk on Iraagi opositsioonile soodne. Olen kuulnud, et kõige õigem aeg abielunaise võrgutamiseks on siis, kui abielumees on kauemat aega komandeeringus. Teie Aivo võib selles olukorras loorbereid lõigata, sest tema suure vastase järele pole ta kodumaal enam nõudlust.
ANTS – Seda, mida pole olemas, seda ei saa ka nõuda. Mul vedas, et siiapoole juhtusid tulema. Aitasid mind, nüüd lähme Raplasse ja võtame einet.
URMAS – Jõuan sulle enne õhtusööki veel õige imelikke asju rääkida ja need kõik peaksid teie ärile kasuks tulema. Sa vist ütlesid, et lõssipulber ja vitaminiseeritud jook läheb siit otse Iraaki?
ANTS – Ja veel millisel hulgal! Armee varustamine on hea äri. Kaup on korralikult pakendatud ja kogu tarneahel peensusteni paberil.
URMAS – Mul on heameel kuulda sellisest valmisolekust. Rahvusvaheline kaubandus lihvib ka kõige verisemad suhted kõigile kasulikuks. Niisiis, sõber, tervitan sind kõigest südamest ja jään kõige parema meelega sinu seltsi.
ANTS – Just sedasama tahtsin minagi öelda, sõber. Mul on veel rohkem põhjust sinu seltsi üle rõõmu tunda.
URMAS – Hästi, lähme siis koos!

Lahkuvad.

Neljas stseen

Esimene pilt

Tartu. Iraagi saadiku residentsi ees. Ilmub CORILANE reisiriietuses.

CORILANE – Üks tore linn see Tartu! Linnas, kus jänes elab heade mõtete keskel, resideerub ka minu vintsutuste peamine põhjustaja. Pean jääma väsinuks ja tundmatuks, et mu vaenlased mind ära ei tunneks ja minu külaskäik tuleks Aivole üllatusena.

Teine pilt

Ilmub ajakirjanik.

CORILANE – Tere päevast!
AIN – Tere ka sinule.
CORILANE – Kas tead, kuidas on siit kõige otsem tee Iraagi saadiku residentsi juurde? Kas saadik ise on Tartus?
AIN – On küll. Just täna õhtul on pidulik vastuvõtt linnarahvale ja parlamendiliikmetele tema lahkumise puhul.
CORILANE – Kuidas ma ta maja üles leian?
AIN – Sa oled õiges kohas, maja on siin samas, paralleeltänavast on sissekäik.
CORILANE – Ma tänan. Hüvasti!

Ajakirjanik lahkub.

CORILANE – Küll pöörleb, tiirleb heitlik maailm! Head sõbrad, klassivennad, klassiõed, kel nagu mitmes põues kokku lööks üks süda. Kes koolis õppisid ja teatrit tegid koos, nad olid mõttekaaslased. Kuid pärast riidu purjus peaga on vihameesteks saanud korrapealt. Ja verivaenlased, kes teineteist ei sallind vanemate pärast, sest ühe isa oli kõrgel kohal, kuid teine tõrkus astumast parteisse, nüüd äkki, mingil põhjusel, mis vähem väärt kui munakoor, on kallid sõbrad, nii et paari nad oma lapsi lubavad. Nii mina ka! Ma vihkan korruptsiooni, nüüd ise lähen võõra juurde teenet paluma. Astun sisse. Kui naerab välja, on tal selleks õigus. Kui võtab vastu, teenin tema maad.

Läheb Aivo majja.

Viies stseen

Esimene pilt

Tartu. Iraagi saadiku residentsi eesruum kolme uksega. Parempoolne viib majast välja, vasakpoolne puhvetiruumi, keskmine avaneb peosaali. Lava taga kuuldub muusikat. Peosaalist tuleb sekretär.

KRISTA – Veini, veini, veini! Mis teenindamine see küll on! Turvamehed on ka kõik vist magama jäänud.

Lahkub. Ilmub teine sekretär.

LEA – Kuhu Aivo sekretär jäi? Aivo kutsub teda.

Teine pilt

Lahkub. Väljast tuleb CORILANE.

CORILANE – Uhke hoone, võõramaised pidulaualõhnad. Ent mina pole pidulise moodi.

Ilmub uuesti esimene sekretär.

KRISTA – Mis sa soovid, sõber? Kust sa tuled? Siin pole sinule kohta, astu aga ukse taha.

Lahkub.

CORILANE – Ma viisakamat võõrustust ei pälvi, sest Corilast pole nende jaoks olemas.

Ilmub uuesti teine sekretär.

LEA – Kust sina tuled, vennike? Kas uksehoidjal pole silmi peas, et laseb juhuslike möödakäijaid sisse? Palun lahkuge.
CORILANE – Mine ära.
LEA – Mine ära? Lahkuge, või ma kutsun turva!
CORILANE – Nüüd oled küll tüütu.
LEA – Või nõnda jultunud! Küll sinuga saab varsti räägitud.

Kolmas pilt

Ilmuvad eri ustest turvamees, ajakirjanik ja esimene sekretär.

AIN – Mis sul siin asja on, sõber? Ole hea, hoidu sellest majast eemale.
CORILANE – Las ma seisan siin; ega ma teie õhku ei riku.
AIN – Kes sa oled?
CORILANE – Ma olen kutsutud ja seatud rahvast teenima.
AIN – Aga väga vaene.
CORILANE – Seda küll.
AIN – Palun, vaene rahvasaadik, otsi endale mõni teine joomakoht, siin pole sinu jaoks ruumi. Palun hakka minema!

Tõukab ukse poole.

AIN – Mis, sa ei taha? (Esimesele sekretärile.) Ole hea, teata peremehele, mis veider külaline tal siin on.
KRISTA – Kohe.

Lahkub.

AIN – Kus sa elad?
CORILANE – Lennujaamas.
AIN – Lennujaamas?
CORILANE – Jah.
AIN – Kus see on?
CORILANE – Raisakullide ja vareste linnas, Ülemiste kaldal.
AIN – Raiskullide ja vareste linnas! Oled sina alles eesel! Siis elad ka harakatega seal koos.
CORILANE – Ei, ma ei teeni sinu tööandjat.
AIN – Kuidas, kas solvad minu tööandjat?
CORILANE – Jah! See on ausam töö kui lokku lööa. Aga sa muudkui lobised ja lobised. Õienda parem oma piiparite ja pultidega.

Neljas pilt

Ilmub AIVO ja esimene sekretär.

AIVO – Kus see mees on?
KRISTA – Siin, härra. Oleksin politsei välja kutsunud, aga ei tahtnud teie vastuvõttu segada.

Läheb tagasi peosaali.

Viies pilt

AIVO – Kes sa oled? Kust sa tuled? Sinu isikut tõendav dokument? Miks sa vaikid? Räägi! Mis su nimi on?
CORILANE – Kui nüüd, Aivo, minu nägu nähes, sa selleks mind ei tunnista, kes olen, siis sunnid mind mu nime ütlema.
AIVO – Mis su nimi on?
CORILANE – Minu nimi ei paita sinu kõrvu ja ammugi mitte teiste omi.
AIVO – Kes sa oled? Ütle! Su välimus on karm ja sinu näos on käskivust. Su seljas reisiülikond, ent näid nagu otsusetegija või võimuvõtja. Mis on su nimi?
CORILANE – Sea süngeks laup. Kas nüüd sa tunned mind?
AIVO – Ei tunne. Ütle nimi?
CORILANE – Mina olen Corilane, kes sõlmis nõukogu nimel sinuga lepingu, millega kaotasite omandi puutumatuse õiguse oma nafta maardlate üle! Corilane on minu hüüdnimi, et ma kordaminekuid ja õnne üles korjasin, mis seal maas vedeles. Raske vaev, higi, närvikaotus, magamata öised tunnis, halvaks läinud kohvi ja tasuks üksnes uhke hüüdnimi. See võiks meenutada ja toita ilmselt sinu viha, mida minu vastu tundma peaksid. Mulle lõpuks jäi vaid nimi! Me rahvasaadikute kadedus ja kõik kompleksid, mida valijad arglikult sallivad, mu saavutuste peale käega lüües, see neelas kõik ja nad tembeldasid õnne leidja usalduse kaotanuks. See seik ja häda on toonud minu sinu majja. Mitte päästma oma elu, mind ära mõista vääralt, sest ka kogu kohustuste koorem ei sunniks sulle sõbranägu näitama. Ei, üksnes kättemaksuks neile, kes halvustanud on mu mainet, ja enda puhtakspesu, seepärast seisangi ma siin. Kui tasuleek su hinges pole kustunud, kui ihkad vanu arveid klaarida ning siluda neid sätteid, mis häbistavad sinu maad, siis kasuta mu häda, et minu teod, mis pandimajas müügiks, võiks hüvitada sinu saadud kahju. Mul nagu väljaostjal, sinu abiga, soov nuhelda on kolleege, sest nende roiskund mõttekäigud on võrku mähkinud neid ennast. Ent kui on nii, et sa ei söenda, sest oled väsinud taas õnne proovimast, siis tea, et mindki on elu tüüdand ammu. Suitsiidi eitan, see pole meie rahva komme, mu võitlusvahendiks on üksnes hoiak su seiskund vaenu vastu. Mõtlematult käitud siis, kui kallutada seda sa ei proovi, sest leping kunagi ei seo ju võrdseid. Nii sinu riigi rinnast jätkub barrelite kaupa nafta vool. Sind häbistab siis minu elu, kui ta ei teeni sind!
AIVO – Corilane, Corilane! Su iga sõna kisub ülesse mu südamest üht vaga viha juurt. Kui ÜRO ka oleks kõigi ruupor, ma siiski tema sõnu ei usuks sinust rohkem. Nõukogus tegema sa pidid oma tööd, saan aru, miks murdsid piike nii, et kuu sai kilde oma näkku! Nüüd toetan sind, mu mõõga alasi, ning võistlen armastuse pärast niisama tuliselt ja õrnalt, kui varem võita vapruses sind püüdis minu au. Tea, et armastan ma väga rahvast, kes vana on ja kuldne! Keegi polnud minust siiram siis. Kuid nähes sind, su kohtlemist ja võtteid, sain aru, et sina armastad veel rohkem oma. Me oleme vaenlased, jah! Minu nõu oli raiuda kilp su käsivarrelt või ilma jätta käest. Kuid nüüd sa oled võitnud mind kaks korda! Iga öö näen unes koosolekute ruumi. Neid sätteid oli kuus, mis lõpuks lepingusse läksid. See viimane mind murdis täiesti. Lugupeetud Corilane, kui liitlastega polekski meil tüli muud, kui üksnes nafta, kui tulvavete voolu võiks vaigistada üksnes leping, siis aidata võiks lisa, mis võrdselt kohtu alla saadab otsuselangetajaid mõlemalt poolt. Kuid tule sisse nüüd ja vaata julgelt näkku kõigile. Nad on tulnud minuga hüvasti jätma. Ma valmistun lahkuma, see pole lihtne rotatsioon. Mind omal maal on seatud presidendi kandidaadiks üles.
CORILANE – Sa rõõmustasid mind!
AIVO – Kui sinu soov on kindel, uhke mees, siis minu võimu kasuta kui enda oma, sest sina tead kõige paremini, kuidas toimib süsteem, mille on tõmmanud pingesse sinu kättemaksuvibu. Sa tead, kes nõrk on, kes tugev, kes kartlik on, kes julge. Ent tule sisse! Ma esitlen sind neile, kes kiidavad su soovi heaks. Teistele sa ütle oma uhke tere, kes oled tuhatkorda rohkem nende sõber nüüd, kui kord mulle vaenlane, ja seda on tõepoolest palju!

Kuues pilt

AIVO ja CORILANE lahkuvad. Ilmuvad sekretärid.

KRISTA – On see alles veider muutus!
LEA – Mul on siiski tunne, et ta rõivad ei anna temast õiget ettekujutust.
KRISTA – Milline nägu! Ta pilgutas silmi nii kiiresti, või üldse mitte, igatahes näha polnud midagi.
LEA – Mina küll nägin ta näost ära, et selles mehes midagi on. Kohe ei teagi, kuidas seda öelda.
KRISTA – Oli jah! Ma sain algusest peale aru, et temas peitub rohkem, kui keegi oskab arvatagi.
MARGE – Karismaatiline mees, teist sellist pole minu silmad veel näinud!
KRISTA – Ega vist. Ei, siiski, minu ülemat sa ju oled näinud?
MARGE – Keda? Kas Aivot?
KRISTA – Nojah, selge see.
MARGE – Tema on tõesti ülem!
KRISTA – Noh, mitte just nii. Aga minu arvates on meie oma Corilasest targem.
MARGE – Seda on raske otsustada. Sest lepinguid peab pidama ja leping on sõlmitud.
KRISTA – Seda küll, aga asjaolud muutuvad.

Seitsmes pilt

Ilmub turvamees.

HELI – Mul on teile uudist!
SEKRETÄRID – Mis, mis, mis! Lao välja!
HELI – Oleksin ükskõik millisest rahvusest, ainult mitte okupantide seast. Parem oleksin kasvõi surma mõistetud.
SEKRETÄRID – Miks, miks?
HELI – Kuidas miks? Siia tuli mees, kes on alati iraaklaste suhtes alandavat poliitikat ajanud. Corilane!
KRISTA – Miks sa ütled „alandavat poliitikat ajanud“?
HELI – Ma ei ütle „alandavat poliitikat ajanud“, aga ta ei andnud Aivole milleski alla.
MARGE – Ah, jätke, meie oleme ju sõbrad. Minu ülemus on Corilast alati liiga kõvaks ja uhkeks pidanud.
KRISTA – Meie jaoks oli ta igatahes tõesti liiga kõva. Bagdadis mäluti lepinguteksti nagu karbonaadi.
MARGE – Kui ta on gurmaan, siis ta oleks võinud sellesama ära moorida ja nahka pista.
KRISTA – Aga mis uudist sul veel on?
HELI – Seda, et siin mehkeldatakse Corilasega nii, nagu oleks hoopis teda Iraagi presidendi kohale kandidaadiks seatud. Pannakse laua ülemisse otsa istuma, nii et kui mõni rahvasaadik talt midagi küsida tahab, siis peab ta vaikust paluma. Aivo ise kohtleb teda nagu kallist sõpra, patsutab õlale ja keerutab ta juttu kuulates silmavalgeid. Aga asja tuum on selles, et Aivo on nagu pikuti pooleks lõigatud, ta on kõigest pool sellest, mis ta eile oli. Ta teab, et peab homme Bagdadi naasma. Samas tahaks ta kõik enese ees maha niita, et järele jääks pöetud maa.
MARGE – Vaevalt temast paremat murupügajat leidub.
HELI – Kõlbab! Muidugi, vaevalt et! Sest vaata, tal on niisama palju sõpru kui vaenlasi. ainult et, need vaenlased ei tihka näidata, et nad vaenlased on, seni kuni teda pole veel tigradeeritud.
KRISTA – Tigradeeritud? Mis see on?
HELI – Aga sõbrad, niipea, kui mees on püünele tõusnud, poevad nad urgudest välja nagu küülikud pärast vihma ja kukuvad temaga pillerkaaritama.
KRISTA – Millal see asi algab?
HELI – Homme, täna, otsekohe. Täna peale õhtusööki lüüakse trummi. See olgu kõigile justkui järelroaks ja selle kallale asutakse enne, kui praest on jõutud suud puhtaks pühkida.
MARGE – Noh, siis läheb maailm jälle liikuma. Rahuaeg ajab raua rooste ja rätsepad rasva ning sigitab turulaulikuid ja nurgaadvokaate juurde.
HELI – Võitlus, ütlen ma, on rahust niisama palju etem kui öö päevst. Ta on lõbus, ärgas, täis kõmu ja särtsu. Rahu pole muud kui halvatus ja uimane olek, tönts, kurt, unine ja oimetu. Ta sigitab ebavõrdsust rohkem kui börs jõuab investeerijaid pankrotti ajada.
MARGE – Nii see on. Ja nagu öeldakse, et sõjaaeg on omamoodi vägistaja, nii ei saa ka salata, et rahuaeg on kange truudusemurdja.
KRISTA – On jah. See just ajabki mehi üksteise vastu vihale, see armukadedus.
HELI – Muidugi, ja milleks meile truudus, mida murdagi pole mõtet, sest kadedusel pole ju mõtet. Vägivald on parem, seda rohkem turvamehi vaja läheb. Rahutagamine iga hinna eest! Loodan, et liitlasi ja süürlasi langeb võrdselt… Nad tõusevad lauast, nad tõusevad lauast!
SEKRETÄRID – Lähme ruttu, ruttu, ruttu!

Lahkuvad.

Kuues stseen

Esimene pilt

Tallinn. Väljak. Ilmuvad ALAR ja MARGUS.

ALAR – Tast pole kuulda, karta pole põhjust. Ta abinõud, mida kasutada võiks, on demokraatia tingimustes taltsad, kui rahvas vaikselt kuulab. Ning see, et kord on majas, peaks punastama panema küll neid, kes ise pigem kannatavad, kui tänavatel demonstrante taluvad, kui laulev rahvas väljub kauplustest, et rõõmsalt väljas oma asju ajada.

Teine pilt

Ilmub PRIIT.

MARGUS – Meil läks see hästi korda. Kas Priit?
ALAR – Jah, tema, tema. Ta on üpris lahkeks läinud. Tere päevast!
PRIIT – Tere teile!
ALAR – Corilast leinavad ta sõbrad, mitte keegi muu! Riik püsib kindlalt ja nõnda jääb.
PRIIT – See kõik on hea, ent oleks veelgi parem, kui Corilane oleks leplikum olnud.
ALAR – Kus ta nüüd on?
PRIIT – Mul pole aimugi. Emal ja naisel pole samuti teateid.

Kolmas pilt

Ilmuvad kolm-neli mingi erakonna esindajat.

Kõik – Tere päevast ja sooja päikest!
ALAR – Head kaaslased, tere!
MARGUS – Teid tervitan, teid kõiki tervitan.
INDREK – Meie ise, meie naised ja mehed, anname oma hääle ikka teile.
ALAR – Te elage ja kosuge!
MARGUS – Head tervist, naabrid! Corilane ei armastanud teid kunagi nii nagu meie!
Kõik – Olete lugupeetud mehed!
INDREK – Head tervist teile!

Erakondlased lahkuvad.

ALAR – See aeg on ilusam ja õnnelikum kui siis, kui need inimesed jooksid mööda tänavat.
MARGUS – Corilane oli tubli valitsusejuht, aga kõrk, täis uhkust, uskumatult suurt auahnust ja ülbust…
ALAR – Ta ihakas võimutäiust. Meie ajal!
MARGUS – Mina nii ei mõtle.
ALAR – Kui temast oleks saanud president, siis meie nahk oleks hakanud tema käes küll parkuma.
MARGUS – Jah, parkimata nahaga ja kohtus käimata on rahulikum elada.

Neljas pilt

Ilmub sekretär.

KRISTA – Lugupeetud rahvasaadikud, üks teisejärgu poliitik koosmeele büroost, kes eile puhumisega vahele jäi, rääkis hetk tagasi avalikult neist põhjustest, mis nüüd on pommuudiseks saanud. Iraagi opositsiooni liidrist Aivost, kunagisest diplomaadist Tartus, on saanud Iraagi president ja meie Corilane on määratud tema välispoliitika kantsleriks siin.
PRIIT – See sama Aivo! Ta torkab tundlad uuesti maailma, ehk küll oli peale lepingute sõlmimist end karpi tõmmanud. Aga Corilane!
ALAR – Mis sa räägid seal Corilasest?
MARGUS – See avaldus tuleb kohtusse kaevata! Lepinguid ei saa murda, see ei ole võimalik.
PRIIT – Mis! Võimatu? Me teame ajaloost, et küll saab. Kolm korda juba juhtunud on säärast minu elu jooksul. Te uurige sellest mehelt või naiselt, kust ta selle teabe hankis. See võib olla väärinformatsioon.
ALAR – Seda ei või olla, mina tean ju.
MARGUS – See pole lihtsalt võimalik.

Viies pilt

Ilmub RIINA.

RIINA – Esimees kutsus kokku erakorralise istungjärgu. Tuli teateid, millest võib teie nahk veel sügelema hakata.
ALAR – See on kõmu, hull skandaal!
RIINA – See sõnum on leidnud kinnitust. Ringi käib aga veel midagi hirmsamat.
ALAR – Mis saab olla sellest vastikum?
RIINA – Ei tea, kas see on tõsi, aga kuulda on, et Corilase autoriteet on liitlastevahelised suhted löönud lainetama. Leping Brüsseliga vaadatakse üle. Sissemaksete ja väljamaksete osas viiakse sisse parandused.
ALAR – Tühi jutt!
MARGUS – See on provokatiivne. Välja mõeldud selleks, et maailmakorda ümber lükata.
ALAR – Just paras võte.
PRIIT – See pole mõeldav! Süüria ja liitlased on niisama võimetud leppima, kui kõige ägedamad vastandid.

Ilmub teine sekretär.

KRISTA – Riigikaitsenõukogu saatis mind teie järele. Liitlasleping on ohus. Aivo vahemees ja välispoliitika kantsler on saavutanud ootamatu läbimurde suhetes.

Kuues pilt

Ilmub RAUL.

RAUL – Küll tegite ikka tublit tööd!
MARGUS – Mis uut? Mis uudist on?
RAUL – Eetikaga panite Corilase paika, solvasite tema ema, naist ja eneseuhkust…
PRIIT – Mis uudist on! Mis uudist?
RAUL – Kogu strateegia tuleb jälle ümber vaadata! Kellega nüüd ühiseid väärtusi jagada!
PRIIT – Mis on uudist? Teie töö on vilja kandnud, ma kardan. Mis on uudist? Kui ühest mehest nii palju oleneb…
RAUL – Kui! Ta on liitlaste jaoks autoriteet ja Süüria jaoks juba samuti. Keegi pole osavamalt läbirääkinud! Nüüd on poliitikutel vesi ahjus. Kogukond jahib meid, mannetuid, nagu lihunik kärbseid.
PRIIT – Kena teo olete teinud ja teie valijad, kes andsid oma hääled teile putrutäis suuga.
RAUL – See raputab meie riigi alustalasid.
PRIIT – Nagu kunagi üks teine leping. Ah teie tööd küll!
MARGUS – On see tõsi?
RAUL – Jah! Nüüd kahvatute, veel enne kui kõik lõppeb! Liitlased löövad lahku. Põlisvaenlane tõstab pead. Kas aga Corilast saab keegi laita? Tegelikult peavad temast lugu nii vaenlased kui sõbrad.
PRIIT – Kui nii läheb, siis on laulud lauldud.Tuleks vabandada.
RAUL – Kes vabandab? Rahvasaadikutel on häbi, või ei ole häbi, kumbagi puhul pole neist asja. Kui tema sõbrad paluksid Corilast: „Mõtle meie peale!“, solvaks see samahästi nii teda kui tema vaenlasi, kes olid asja põhjuseks.
PRIIT – Tõsi! Kui keegi Baltikumist tuleks minu majja, mul poleks südant öelda: „Ma palun andeks!“ Kelle nimel? Tõesti vägev valik teilt ja teie nõunikelt! Mis ilus töö!
RAUL – Te olete suhteid raputanud.
Rahvasaadikud – Kas meie panime?
PRIIT – Mis! Ah, kas meie! Nagu õunapuud! Saak oli teile armas, kuid õitsemise ajal viskasite võrgu tema ümber, et keegi seal ei tolmleks.
RAUL – Kardan küll, et peagi jääme üksi. Corilane kuulab Aivo käsku. Nüüd euroopa lepingust meil tuleb meeleheitlikult kinni hoida.

Seitsmes pilt

Ilmub grupp erakonna esindajaid.

PRIIT – Tulebki see parv. (Raulile) Kas Aivo on temaga? (erakondlastele.) Just teist oligi siin puudus, võtke peast oma mütsid ja hõisates heitke õhku neid, just nagu siis, kui Corilast usalduse kaotamises süüdistasite. Sama palju kui lendas siis teil mütse peast, lendavad tolmuna puupeade hääled nüüd tuulde. Ükskõik! Me pälvimegi seda.
KÕIK – Tõepoolest, segaseid teateid oleme kuulnud.
INDREK – Mis puutub minusse, siis hääletasin küll poolt, aga tegelikut olin vastu!
KAIE – Mina samuti.
MERIKE – Ka mina. Tõtt öelda, veel paljud meist. Mis me tegime, seda tegime kõige paremat soovides. Ja kuigi me olime valmis tema moraali laimama, ei tahtnud me teda solvata. See oli vastu tahtmist.
RAUL – Mis tore kaup!
PRIIT – Tegite head koostööd rahva liitlastega! Kas lähme üles!
RAUL – Kuhu mujale?

Kaheksas pilt

RAUL ja PRIIT lahkuvad.

ALAR – Nüüd koju, sõbrad. Ärge kohkuge. Mõni erakond rõõmustaks küll, kui saaks tõeks see, mille ees nad hirmu teesklevad. Nüüd koju, ärge kartust välja näidake.
INDREK – Tulge, sõbrad, läheme koju. Olen alati öelnud, et oli ülekohtune teda kohtu alla mitte anda.
KAIE – Samuti meie kõik. Tulge aga, lähme koju.

Erakondlased lahkuvad.

MARGUS – Ei meeldi minule need uudised.
ALAR – Ka mulle mitte.
MARGUS – Läki üles! Ma annaksin poole oma aktsiapakist, kui see uudis valeks osutuks.
ALAR – Palun lähme.

Lahkuvad.

Seitsmes stseen

Esimene pilt

Rapla lähistel. Ilmuvad AIVO ja tema nõunik.

AIVO – Kas ikka veel on tema populaarsus suur?
GUIDO – Ei tea, mis imelik karisma küll temas peitub. Selle mehe nimi on ülesse puhutud ja taevani kiidetud. Te kipute oma rahva silmis, härra president, selle mehe varju jääma.
AIVO – Mida saan ma teha, kui just katkestada leping, nii aga lööme sandiks me oma plaani? Mees on muutund ülbeks ka minu vastu. Ma ei osanud seda oodata, kui kunagi temaga käed lõime. Ta ei ole oma loomult heitlik. Pean vabandama, kus parata ei saa.
GUIDO – Meie oma plaani pärast tahtsime, et jagad võimu temaga, mitte ise ei sõlmi liitlastega kokkuleppeid. Ta nõunikuna oleks võinud meie seltskonna liita nii.
AIVO – Sind mõistan täiesti. Ent ole kindel, et kui kord annab aru, ta ei teagi, mis heidan talle ette. Kuigi tundub, nii arvab tema ja enamik nii öelda rahvast, et kaalutud on hästi kõik ja produktiivselt ta Iraagi riigis asju ajab, kui võitleb valimiste eest ja kaitseb teatud valikuid, on siiski võõras tema kompetents. See võib tal murda kaela ja ohtu seab ka minu, kui aru Süüria osas päritakse meilt.
GUIDO – Kas, härra president, siis teile näib, et ta valdab teatud assigneeringuid?
AIVO – Enne iga kokkulepet, ta lakub nende haavu. Tema poolt on juhatus ja nõukogu. Senat armastab teda, aga rahvasaadikud on valitsev vähemus valijatena, kes ometi võib ta sama kärmelt tagasi kutsuda kui enne kohale määras. Selle sousti sees on tema roll sama, mis merikotka roll kaladele, ta haarab loomu väel. Alguses oli ta neile teenekas integraator, ent ta pole suutnud oma kuulsust kiretult kanda. Kas ülbusest, mis nakkab meest, kel õnn on püsiv, või mõistmatusest kasutada juhust, või siis iseloomust jääda sama rangeks nii auditi kui teenete patjadel, just nagu mees, kes reha alla neelanud… Üks neist puudustest, ehk tundis ta küll kõigi maiku, ent öelda võin, et otsustas neist üks, sai põhjuseks, miks teda kardeti kodumaal ja vihati ja lõpuks degradeeriti. Meie maal tema teened lämmatavad selle. Aga kuulsus sõltub ka meil ikka aja arvamusest. Ja võimul, millest me üle ega ümber ei saa, pole teist nii ilmset hauda kui kantselei, mis alavääristab oma juhi tegusid. Leek tõrjub leeki, üks nael teist, jõud tõrjub jõudu ning üks hüve murrab teisel hüvel kaela. Ent elame, näeme! Kui su maine peaks ka meie maal mõranema, Corilane, siis oled tõesti vaene. Oled varsti kõigi prostituut!

Lahkuvad.

VIIES VAATUS

Esimene stseen

Esimene pilt

Tallinn. Väljak. Ilmuvad PRIIT, RAUL, ALAR, MARGUS ja teised.

PRIIT – Ei, mina ei lähe sinna kongressile. Kuulsite, mida rääkis kaitsevägede juhataja, Corilase kunagine suur soosik. Ta pakkus mulle peaministri kohta, kuid mis see loeb? Minge teie, otsige kompromissi, siluge suhteid, kutsuge kadunud poeg tagasi. Kui ta isegi Rauli ei võta kuulda, siis mina jään koju.
RAUL – Ta tegi näo, nagu ei tunneks mind.
PRIIT – Kas kuulsite!
RAUL – Kuid koridoris ta hüüdis mind nimepidi. Ma meenutasin sõprust, unetuid öid koos ühise laua taga. Kuid ta ei lubanud ennast enam Corilaseks hüüda, keeldus oma aunimest. Ta on nüüd nimetu mittekeegi, teda pole olemaski seni, kuni taob uue nime endale uute skandaalide alasil.
PRIIT – Nii! Hea töö! Endine peaminister, kes laostas eelarve, et lätlased saaksid odavat suhkrut osta! Nüüd nende käest me saame alkoholi odavat. Väärt mälestus!
RAUL – Ma rääkisin, kui püsiväärtuslik on anda andeks süü, kui seda keegi ei oota. Ta vastas, et kui seda nurub temal riik, kes tema ajal sai liidu liikmeks, siis on palve pinnatu.
PRIIT – Ja õige ka. Mis võis ta öelda muud?
RAUL – Ma püüdsin panna teda arvestama sõbradega. Ta vastas, et tal pole aega neid üksikuid noppida välja haisvast adrulasust. See olla luuser, kes marmelaadi nimel jätab mõne liivatera pärast lehkava rämpsu rannast koristamata.
PRIIT – Marmelaadi nimel! Mina olin üks tema sõpradest, ta ema, naine, laps ja seal see vapper mees, kas need kõik on liivaterad. Ent teie pärast, adrulasu, keda sealpool kuudki haista võib, teie pärast ta kõigist meist teeb marmelaadi!
ALAR – Jää leebeks, palun. Isegi kui abist keeldud selles pakilises olukorras, sa ära pilka meie julgeolekut. Kui aga nõustud esindama meie maad, võib sinu aeglane kuid tubli keel päästa meid kõiki kaasmaalaste plaanipärase tegutsemise eest.
PRIIT – Ei proovi mina.
ALAR – Ma palun, mine.
PRIIT – Mis ma võiksin teha?
MARGUS – Sa oskad keelt. Mine ja katsu liitu mõjutada.
PRIIT – Kui aga Corilane minu volitusi ei aktsepteeri, mis siis? Kui vaidlustab me ponistused nagu pettund sõber, keda kurvastab me lahkusetus? Oletame nõnda.
ALAR – Hea tahte eest võid arvestada tunnustatud tasuga. Peaminister?
PRIIT – Hea küll, ma lähen pealegi, ehk kuulab mind. Kuigi see, et ta kõõritas Rauli, teeb mind murelikuks. Võib olla polnud hetk sobiv, ehk polnud ta veel lihtsalt palju maiustanud. Kui kohvi joomata ja küpsis põske pistmata, kui hommik sünge näib, siis pole kellelgi tuju kellegagi läbi rääkida. Ent kui on häälestatud mõtted, siis hing on nõtkem kui paastulaagris. Ehk söök ja jook ta meelestavad lahkeks, kui asun teda piirama.
MARGUS – Sina tead teed tema südamesse. Sa ära hälbi sellelt.
PRIIT – Nüüd tulgu, mis tuleb, ta proovin ära. Teatan teile siis, kui mul korda läks.

Lahkub.

Teine pilt

RAUL – Ta ei kuula teda.
ALAR – Ei?
RAUL – Ta istus laval, silm nagu hõõgus peas, ja võimust leili saab. Ta viha peab vangis tema enesekindlust. Ma tegin talle hea pakkumise, kuid ta ütles „Vähe!“ ja tumma käega saatis kabinetist välja. Ta hiljem teatas kirjas, mida võib ja mida ta ei või, mis teda tõesti seob. Nii et kõik lootus on meil asjatu. Või kui ehk üksnes perekond, ta ema, naine, laps, sest pärilikusest tulenevad sugulussuhted ei katke emantsipatsiooniga kunagi täielikult. Lähme katsume neid ja peame aru.

Lahkuvad.

Teine stseen

Esimene pilt

Sissekäik kongressidepaleesse Raplas. Turvamehed on postil. Ilmub PRIIT.

RAIVO – Pea! Kust sa tuled?
ILMAR – Mine tagasi!
PRIIT – Te turvalisust valvate, see on hea. Ma tulin nagu riigimees Corilasega rääkima ja kongressist osa võtma.
RAIVO – Kustkandist?
PRIIT – Tallinnast.
RAIVO – Siis mine tagasi, ei saa. Akrediteerimistalituse juht ei taha kaardita isikutest midagi kuulda.
PRIIT – Head sõbrad, ma olen kutsutud. Peale selle on Corilane minu sõber. Ehk on minu nimi tema suust teile kõrva puutunud.
RAIVO – Mis sellest? Mine siit! Su nimi on meile tundamata.
PRIIT – Usu, sõber, et Corilane armastab mind. Ma olin kui raamatupidaja, kes tema teenete üle arvestust pidas. Tema maine on selles raamatus hiilgav, võib olla liialt, sest midagi ma kirjutasin juurde, kuid üksnes nõnda paksult kui seda tõepõhi lubas. Ei, vahel siiski tegin rohkem kandeid, eesmärgi täitsin ja teda kiites peaaegu valet müntisin. Seepärast on minu lojaalsus rikkas, nagu näete, ja see võiks läbipääsuks anda loa.
RAIVO – Tõesti, kodanik, lõunamaal armastatakse kaubelda. Ent kui sa oleksid tema ülistuseks lausunud niisama palju pettust, kui sõnu praegu sa enda kiituseks laususid, ikkagi sa siit läbi ei pääseks, ka siis mitte, kui valetamine oleks siin maal sama suur väärtus kui teie maa poliitikas ausus. Nii et mine tagasi.
PRIIT – Palun, sõber, mu kaart jäi apartementi. Pea meeles, et olen Corilase kodumaal tema kunagise partei asutajaliige ja koalitsiooni alaline eestvõitleja.
ILMAR – Ükskõik, kes sa oled, nagu sa ise ütlesid, tema eest valetaja. Aga mina olen turvamees, kes alati juhtnööridest juhindub, nii et pean ütlema, et sa ei pääse läbi. Mine tagasi.
PRIIT – Mis kell neil lõunasööki jagatakse, kas sa seda võid öelda? Tahtsin temaga kokku saada alles peale korralikku kõhutäit.
RAIVO – Sa oled riigimees, eks?
PRIIT – Jah, nagu enamik tänasel kongressil.
RAIVO – Siis peaks sul tunnistus olema. Kas te pärast seda, kui tõukasite väravast välja oma peamise läbirääkija ning oma kademeelses segaduses andsite vaenlasele kätt oma templis, võite loota, et pääsete konverentsile, kus arutatakse kokkuleppeid, mis teid masendavad, oma odavate oigamiste ja labase kiidulauluga? Kas sa tahad oma nõrga hingeõhuga ära puhuda tuld, mis ammu maailmakerist kütab? Ei, te petate ennast. Sellepärast mine tagasi, kust sa tulid, ja süüdista oma riigi välispoliitikat, mis teid ükskõiksuse ja valede valikute paeltesse püünisesse on vedanud. Corilasel on sõlmitud meie riigiga töövõtu leping. Ta ei muuda oma otsust, et tagasi tulla.
PRIIT – Kui teie riigi president teaks, et olen siin. Tema võtaks mind aupaklikult vastu.
ILMAR – Tühi jutt, saadikud ei tunne sind üldse.
PRIIT – Mõtlesin Iraagi presidendi välispoliitilise nõukogu juhti, kantslerit.
ILMAR – Corilane ei hooli sinust. Tagasi, ütlen sulle. Mine tagasi või kutsun patrulli. Ilma kaardita sisse ei saa!
PRIIT – Ei, oota, sõber…

Teine pilt.

Ilmuvad CORILANE ja AIVO.

CORILANE – Mis siin on?
PRIIT – Noh, turvamees, nüüd saadan sind puu taha. Saad näha kuidas minust lugu peetakse! Küllap taipad, et iga turva ei saa mind takistada oma sõbra Corilasega kokku saamast. Selle järgi, kuidas ta mind vastu võtab, võid ise arvata, mis sind ootab. Eks vaata nüüd ise ja minesta. (Corilasele.) Poliitiliselt korrektne soeng on sulle alati sobinud ja mina olen sind alati imetlenud, lugupeetud Corilane! Oh, sõber, sõber, sõber! Sa oled meile tuld hakatanud. Vaata, ma tahan selle kustutamiseks vett tuua. Keegi ei suutnud mind keelitada mitte tulla sinu juurde! Alles siis, kui veendusin, et keegi ei liiguta mind nii nagu sina, alles siis lubasin endale volituse valmis kirjutada. Vaata, mul on volitus sinuga kokkuleppida! Unustame selle tõrke, mida kaasmaalased kunagi ette ei osanud näha.
CORILANE – Mine siit minema!
PRIIT – Kuidas? Minema!
CORILANE – Ma ei tunne oma ema, naist, last, kuidas võiksin ma sind tunda. Mu teod on teiste teenistuses. Kuigi kättemaks ehk ongi minu käes, seepärast põlvi väristada siiski pole vaja. Las mürgitada pigem unustus me sõprust, kui et mu halemeel ta suurust näitab. Seepärast kao! Kõrv tõrjub teie ettepanekuid küll kindlamalt kui igatsus mu kibestunud valu. Kuid, seletuseks sulle ja mälestuseks ehk, võta see, mis kirjutasin öisel tunnil. (Annab kirja.) Üks sõna veel: ma ei taha sind kuulda, Priit. (Pöördub ära.) Aivo, kas mäletad, koostöö on tehtud, aga näed…

CORILANE ja AIVO lahkuvad.

Kolmas pilt

GUIDO – Noh, kodanik, kas sinu nimi oli Priit?
ILMAR – Näed sa, see on dokument! Tee lennujaama on sul teada.
GUIDO – Kuulsid, kuidas meid vaibale võeti, et me sinu hiilgust kinni pidasime?
ILMAR – Mis sa arvad, kas üks meist peaks ehk minestama?
PRIIT – Ei hooli mina maailmast ega hooli minust maailm. Mis teisse puutub, siis teid nagu poleski, niivõrd tühised olete. See, kel tahtmine on surra suitsiidi surma, ei karda teist suitsiidi. Tehku Corilane nägu, et ta seda teab. Aga teie ise jääge kaua selleks, kes olete, turvamehed, ning kasvagu koos eaga teie valvamise oskus! Ütlen teile, nagu mulle öeldi: ainult jalad ees!

Lahkub.

GUIDO – Olen kindel, et ta on riigimees, otsuselangetaja, võimuvõtja.
ILMAR – Corilane on karm poliitik. Kuid tema on tamm, mitte kalju, mida tuuled ei kõiguta.

Lahkuvad.

Kolmas stseen

Esimene pilt

Rapla kongressidepalee. CORILANE istub laua taga, AIVO ja teised tema ümber.

CORILANE – Kõik dokumendid on ette valmistatud. Kõik ülekaalutegurid on kaardistatud. Homme võib läbirääkimiste laua taha istuda. Homme võib teie meedia kõigile teada anda, kui ausalt ja tulemusrikkalt me oleme ajanud teie asju. Nagu oma enda asju!
AIVO – Sa oled rahva huve teeninud ja lepingut hoolikalt täitnud. Su kõrv on jäänud kurtide salajuttude ja sõprussuhetegi vastu kurdiks, kes arvasid sind suutvat mõjutada!
CORILANE – See võitleja, kes läks siit murtud südamega, vist siia saadeti kui mu kodumaa viimne lootus. Poliitiliste teenete panga pärast pakkusin talle veel kord neid tingimusi, mis nad ise hülgasid ja mida nad nüüd ei saa vastu võtta. Ise ka ei tea, mispärast ma õige pisut andsin järgi. Rohkem ei võta kedagi kuulda, ei diplomaate, riigi ettepanekuid, ei oma sõpru ega naist.

Lava tagant kostab hõikeid.

CORILANE – Mis kisa see on? Kas viimse hetke viimne irve, mis rikkuma mind kisub lepingut? Ei, seda ma ei tee.

Teine pilt

Ilmuvad TAIMI, MARI, SIRJE, laps ja turvamehed.

CORILANE – Mu naine kõige ees, sõbranna järel! Siis auväärt vorm, mis kujundas mu ihu. Ta hoiab käest mu lihast last… Kuidas said nad sisse? Kas loodus ise suudaks katkestada sidemed, mis seovad? Neis paeltes tuleb ennast kehtestada nüüd ja minu enesekindlusest peab saama püsiväärtus! Sest mis on väärt need tuvisilmad, kummardused!… President, ka mina pole kivist… Ei palu keegi neist, kuid pisarad on silmis! Ning pojal hiilgab pale, kas on ta haige?… Ei! Mu kohustuste koorem on küll suur, ent õlga longu nende all ei lase, vaid püsin nagu mees, kes ise enda lõi, muud seemet teadmata.
TAIMI – Mu mees ja kaasa!
CORILANE – Kuum kliima on mu pilku tumestanud!
TAIMI – Mure on muutnud meid, kui see mõte sul pähe lõi.
CORILANE (tõustes, endamisi) – Kui vilets näitleja ei tea ma enam oma rolli ja vassin teksti, vassin, vassin, vassin, end häbistades.

Kolmas pilt

Astub naise juurde.

CORILANE – Mu parem külg, ma olen valmis teiega rahu sõlmima, kuid ära nõua sama sa minu vaenlastele Süürias. Su suudlusest ma olen unistanud, mis oleks sama magus, kui minu kättemaks mu pagulase põlve eest mu vaenlastele. Me rahvas truudust väärtuseks ei pea, kuid usu mind, et olen olnud truu su vastu, su range häbelikus kui pühapilt mu silme ees. Ma lobisen ja ainus ema maa peal peab teret ootama. Tule istu! Tooge vett! Siin paberite hulgas teeme ruumi. Neid käsi olen otsind toeks, kuid küürakale paras üksnes kark või kepp.
MARI – Miks murdud tormis! Su töö on laual laokil. Kui neil on sirge siht, siis austan sind ja nagu ekslikult on peetud vaid lapse kohuseks, sind kuulan.
CORILANE – Mu sõna kuulad? Sa kuulad oma kalgi poja sõna?

Aitab MARI toolile istuma.

CORILANE – Pateetikata siin ei saa vist keegi. Las mässav tuul lööb uhked kased vastu tulist päikest purje ja selja taha jäägu võimatus, et mida olla ei või, saab hõlpsalt olevaks.
MARI – Sa oled minu poeg, ma aitasin sind vormida. Kas tunned seda naist?
CORILANE – Taimi sõbratar ja ihukaitsja Sirje, ilus nagu keravälk ja noor nagu jää, mis puhtast lumest külmunud on purikaks. Tere Sirje!
MARI (lükates esile väikest pojapoega) – Siin aga sinu enda väike jäljend, kes näib kõiges sulle saavat partneriks, kui aeg saab täis.
CORILANE – See on suur väljakutse. Kasvatada teda eesmärgikindlaks ja ausaks mängijaks. Kes püsib nagu majakas, mis põlgab iile, ning päästab neid, kes silmas peavad teda.
MARI – Poiss, mine isa juurde!
CORILANE – Mu tubli poeg!
MARI – Taimi, su naine, Rinno, su poeg, Sirje, sinu naise ihukaitsja ja mina, sinu ema, me tulime sind paluma.
CORILANE – Ma palun, vaiki! Või kui palud, siis mõtle, et asi, mida palud, ei ole minu anda. Ära nõua kannapööret, sest olen kahe näoga Jaanus. Mind ära laida iseloomutuks. Su kainem aru ärgu jahutagu minu viha ja kasumi lootust.
MARI – Aitab juba, aitab! Sa andsid mõista, et keeldud kõigest, sest paluda meil pole muud kui seda, mida juba keelasid. Ent ikkagi! Kui sa muutuda ei taha, siis nagu kaste langeb süü kogu raskusega maha. Kuula meid!
CORILANE – Aivo, pane tähele, ma ei kuula salakõnet. (Istub.) Teie palve?
MARI – Kui oleks vait ja ei suhtleks, siis reedaksid meid riided, näod, me mõtted, mis sinu lahkumisest saadik vaevanud on meid. Arva ise, kui palju raskem kõigist naistest oli meil sind leinata! Eks nähes sind peaks rõõmu pärast silmad niiskuma. Ent sina sunnid meid nutma, sest sinu ema, laps ja naine näevad, kuis poeg, mees ja isa rebib südame oma isamaa rinnast. Meid sokeerib su vaenulikus, sest sa takistad meie head tahet. Kuidas on võimalik paluda oma kodumaa eest, nagu on meie kohus, ja samas ka sinu hea käekäigu eest, mis on samuti meie kohus? Oh häda! Kadunud on meile kas me maa või sina. Meid ootab õnnetus, ükskõik kumb neist ka võidab, kellele me seda soovime. Emb-kumb, kas oled võlausaldaja ja tallad võitjana maa tavadel, või võlgnik, kes reetes, peab laenu tegema, ta samuti on hetkevõitja! Kuid mitte meie. Ma ise, poeg, ei oota ära saatust, mis kohustuste koorem määrab. Kui sind ei veena ma halastama mõlemale maale, siis tea, et enne, kui kuivanud on tint te uuel kokkuleppel, büroost saad teate, et pärijana võid mu vara vallata.
TAIMI – Ka minu vara jääki, ja osa pärandist, ma loobun sellest. Meid rohkem sa ei näe!
SIRJE – Mis vara siis mudilane saab, kui suureks saab, et endale pleier osta?
CORILANE (endamisi) – Mind tõesti valdab viimaks pehmus, kui naise, lapse näkku vaatad. (Tõuseb.) Liig kaua istusin.

Neljas pilt

MARI (eksalteeritult) – Ei, ära mine! Kui palume sind mõelda kodumaale, nõudes rahutagamist Lähis-Idas, keda sa teenid, siis võiks meid hukka mõista, see määriks sinu endaväärikust. Ei! Me palume sul liitu ja Süüriat lepitada nii, et koalitsioon võiks öelda: „Me aitasime taastada demokraatiat,“ Süüria aga: „Saime lahti türannist,“ ja mõlemad pooled kiidaksid sind, et sina sõlmisid nende vahel lepingu. Tead, ülev poeg, sõjaõnn on muutlik. Kuid kindel on, et lepingut sõlmides üks pool alati on võitja ja teine pool alati on kaotaja, olenedes kuidas su sätted on seatud. Kroonikas on kirjas: mees oli rahva hulgas austatud, ent viimse katsega ta pillas tuulde au, tõi kodumaale liidu lõhkiminemise raske perspektiivi. Räägi, poeg! Sa ajad taga au mustreid nagu damaskuse terasel, mida vähesed sepad oskavad keeta, kuid mis on tänapäeval sellest kasu? Miks sa ei räägi? Kas loed ehk auasjaks, et õige mees peab ülekohut meeles? Tütar, räägi: su vaikimisest ta ei hooli. Räägi, poiss: su lapsemeel ehk mõjub talle enam kui meie põhjendused. Ükski mees maailmas ei saa emale vähem võlgneda, kuid siin ta laseb mind laterdada nagu parlamendi kõnetoolis. Eladeski sa pole ilmutanud lahkust oma ema vastu, kes nagu kana ainsa pojaga, sind üle lombi loksutas ning sealt tervelt diplomiga koju tagasi. Kas mu palve on väär, ütle? Siis lahkun siit kohe! Kui aga pole, siis pole sina aus, et keelad mulle seda, mis on ema õigus. Ta pöördub ära! Ei, naised, me ei lase ennast alandada sellel kukel. Häbistame teda siis põlvedega. Maha! Lõpp… Nüüd on lõpp.

Kõik laskuvad põlvili.

Viies pilt

MARI – Nii koju lähemegi, et kohustuste koormat kanda. Meil panti pandud kõik. Ei, sa vaata. See poiss, kes öelda ei oska, mida soovib, kuid põlvitab seltsiks ja tõstab kätt, on võimekam me palvet põhjendama kui sina seda tõrjuma. Nüüd läheme.

Mari tõuseb, teised põlvitavad edasi.

MARI – Aja meid ometi ära.

CORILANE pöördub tummalt MARI poole ja võtab tal käest kinni.

CORILANE – Ema, ema! Mis sa tegid! Kõik panid panti. Su enda firma ja oma aktsiad, me sissetulekud ja sõprade võlakirjad, minu kirjastamisõigused. Kes lunastab nad välja? Ema, ema, sa murdsid sõna, rikkusid lepingut, koormasid vara, ja üks pooltest saab kasu sellest poliitilisest kapitalist, ent oma poja ees, usu, end panid maksma üliohtlikult, kuid mitte surmavalt. Olgu peale. Aivo, ma olen väsinud, ma tahan teha mõlemale poole soodsa lepingu, kuid mitte sellist, milles varem kokku leppisime. Hea Aivo, kas sina kuulaksid oma ema vähem või tõrkuda ehk suudaksid sa rohkem, Aivo?
AIVO – Ka mind ta liigutas.
CORILANE – Võin vanduda, et pole kerge minu silmi panna nõrguma. Sõber, kuis teha võrdne leping, anna nõu! Ma ümmarguse laua taha ei soovi enam istuda, vaid lähen nendega. Ses asjas palun hoia minu poole ja anna vabaks mind. Ema! Naine!

Tõmbub nendega kõrvale.

AIVO (endamisi) – Ma rõõmustan, et au ja siirus läksid sõlme sul. Nüüd endist hiilgust endale võin jälle sellest saada.
CORILANE (koos Mari ja Taimiga esile astudes) – Ei, andke aega. Nüüd joome koos. Ja siis te viite kaasa meilt lepingu, parema kui varasema, sest meie piserdame seda leppimiseviinaga, mis maitsvam on, kui sõnad sellel. Te tulge sisse. Naised, teie ausambaks on Lindakujust vähe, sest selles suures mängus te vankumatus võitis globaalpoliitikat.

Lahkuvad.

Neljas stseen

Esimene pilt

Tallinn. Väljak. Ilmuvad PRIIT ja ALAR.

PRIIT – Kas näed seda Toompea nurka, seda aluskivi?
ALAR – Näen küll. Mis sellest?
PRIIT – Kui jaksad seda oma keha jõuga kergitada, siis on ehk mõningast lootust, et kalevite mõte või tema ema Linda mõte, temast jagu saavad. Ma tahan öelda, et meil seda lootust pole. Meie tagandamispaberid ainult ootavad, millal sinna tempel lüüakse.
ALAR – Kas on võimalik, et inimese meelelaad võib nii lühikese ajaga muutuda?
PRIIT – Iga liblikas ju oli varem tõuk! See Corilane on inimesest liblikaks kasvanud. Tal on tiivad, ta nüüd on rohkem kui roomaja.
ALAR – Ta armastas palavalt oma ema ja usaldas oma sõpru.
PRIIT – Mind niisamuti. Aga nüüd ei mõtle ta oma ema peale rohkem kui riigikontroll. Tema näo mõru ilme ajab küpsedki viinamarjad hapuks. Kui ta kõnnib, siis liigub ta nagu Maardu ekskavaator ja kaevandus avaneb paljalt ta kopa hirmu ees. Ta võib oma silmavaatega kumulatiivsoomuse läbistada. Ta kumiseb kõneldes nagu pronkskell ja ta mühatus on nagu lahingumürin. Ta istub läbirääkimiste laua taga nagu oleks ta võlausaldaja. Ta ei jõua käskida, kui käsk on juba täidetud. Ta on nagu USA riigikohtu esimees, puudub veel ainult igavik ja taevas, kust ta välke alla pillub.
ALAR – See on pime pilt, nagu kunstnik Toomiku pead, kui su kirjeldus paika peab.
PRIIT – See on ajastu ja loomutruu maal. Pane tähele, millise teatega ta ema varsti naaseb. Sellel mehel pole rohkem sõbrameelt kui TIK-TAKis kaloreid. Seda saate varsti kõik näha, ja kõik teie pärast.
ALAR – Inimõigused kaitsku meid!
PRIIT – Ei, oma riigi asjades ei aita inimõigused. Kui ta usalduse kaotanuks kuulutasite, siis murdsite ta eetikanärvi avalikult. Ja kui nüüd avalikku kohta peaks tahtma, siis ei hoolita enam erateenetest ega suhetest.

Teine pilt

Ilmub RIINA.

RIINA – Börsimull on liikvele läinud. Kes suudab, see müüb kõik, mida omab. Paljud maaklerid on unetusest kokkuvarisenud. Rahvas lainetab järjekordades, poliitikud katkuvad juukseid ja vannuvad haavatavat majandust. Kui lõunast tuleb halbu uudiseid ja kinnisvara hakkab väärtust kaotama, siis oodata on suuremat sorti kriisi ka suures liidus.

Kolmas pilt

Ilmub teine sekretär.

ALAR – Mis uudiseid tood sina?
KRISTA – Häid uudiseid! Häid uudiseid! Naised said tast jagu! Corilane pööras olukorra enda kasuks ja astus Iraagi presidendi teenistusest tagasi. Meie jaoks on see rõõmusõnum, koalitsioon jätkab rahu tagamist. Kord on jälle majas.
ALAR – Kas sa ei eksi, sõber? On see kindel?
KRISTA – Nii kindel nagu maakera on ümmargune! Kus liivakastis sinu pea peidus oli, et selles infos kahtled? Ei torma ükski rahavoog nii kiiresti, kui head uudised jõuavad rahva kõrva. Kas kuulete?

Lava taga kostab pasunahelisid ja trummipõrinat.

PRIIT – On see vast tore uudis! Lähen naistele lennujaama vastu. See Mari väärib suuri mehi, rahvasaadikuid, esimehi, valitsejaid, superintendante ja peaministreid küll konteinerite kaupa. Ning teiesuguseid fraktsioonijuhte kottideviisi! Meedia tegi täna head tööd! Keda kõik hommikul kartsid, on õhtuks kõigi poolt armastatud.

Muusika paisub valjemaks.

PRIIT – On neil vast rõõm!
ALAR – Nüüd ainet on. Taas ümberringi elu kapitaliseerub. Nende uudiste eest peavad mõned küll väärilise tasu saama.
KRISTA – Suur põhjus suureks tänuks on meile kõigile.
ALAR – Millal nad linna jõuavad?
KRISTA – Lähiajal.
ALAR – Lähme siis vastu ja aitame rõõmustada.

Lahkuvad.

Viies stseen

Esimene pilt

Tallinn. Väljak. Ilmuvad MARI ja teised naised rahvasaadikute ja erakondade esindajate rongkäigu eesotsas.

URMAS – Näe, meie kongressi naised, meie targad saadikud, meie olümpiavõitjad! Aplodeerige ja hüüdke hurraa! Ronige kõrgemale, sealt näete paremini! Kus lilled on, heidke lilli ja tooge sampust! Väike tagasihoidlik ümbrik las leevendab te kulu ja stressi ning meie eksituste mõju. Lugupeetud Corilase ema tervitades hüüdkem: „Naised, tere tulemast!“
KÕIK – Jah, naised, tere, tere tulemast!

Ronkäik möödub fanfaarihelide ja trummipõrinaga.

Kuues stseen

Esimene pilt

Lennujaam. Ilmub AIVO koos diplomaatilise korpusega.

AIVO – Teatage saatkonna kanslerile minu äkkvisiidist ja andke see kiri lugeda. Kui loetud, las esitavad noodi. Ma tõestan sellega nii liitlaste kui oma rahva ees, milline on tegelikus. See, keda süüdistan, tuli koos minuga ja loodab oma käiku jätkata kui vastsündinu, minevikust ennast puhtaks pestes. Kähku!

RIINA lahkub. Ette astuvad kolm-neli AIVO saatkond kuuluvat mustade prillidega ihukaitsjat.

AIVO – Teid tervitan!
HELLE – Kuidas president tunneb end?
AIVO – Ise tead. Nagu mees, kelle relvaks on naeratus, millel summutiks lahkus.
GUIDO – Meie tegu päästab kogu rahva suurest ohust. Sa anna ainult märku.
AIVO – Ma ei tea veel öelda. Otsustame olukorrast lähtuvalt.
GUIDO – Kui Corilane langeb, siis olukord paraneb. Lõhe oleks ka meile halb olnud, liit peab kokku hoidma.
AIVO – Ma tean. Kuid ettekäändeid tema kõrvaldamiseks ei ole kerge leida. Kui ta meie teenistusse võtsin, siis tingimusel, et ta jääb igavesti meie väärtustele truuks. Ta tõesti väänas oma iseloomu, mis varem karm, paindumatu ja avameelne näis. Nüüd on ta pooli vahetanud ja teenib liidu väärtusi.
HELLE – Küürakas jääb ka hauas küürakaks…
AIVO – Just sellest tahtsin rääkida. Ta ise pakkus ennas mulle, kui eetikanõukogu oli ta ebasoovitavaks kuulutanud. Võtsin ta vastu ja tegin otsuselangetajaks enda kõrvale, aktsepteerides tema kogemust. Lasin tal valida meie parimad ja haritumad mehed oma plaanide elluviimiseks. Ma aitasin teda kõigiti, sest see oli meile kasulik. Ja tundsin uhkust nii teda koheldes. Nii oli kõige parem meie hõimudele ja usulahkudele, suure ajalooga Iraagile, kelle rahvaski on ajalooline. Liitlastega oli vaja rahu tagamise leping Süürias sõlmida, mille algatajad oleksime meie, sest nõusoleku andja jääb alati võlgnikuks ja algataja jääb alati võlausaldajaks. Kuid asjade käik näitas, et lõpuks tahtis ta hoopis enda allkirja selle lepingul näha. Ta tasus minu vaeva sellise näoga, nagu oleksin palgaline talle, ja lahkus kogu andmebaasiga.
HELLE – Tõesti, härra president, kõik ministrid imestasid… Viimati, kui preambula tagasi lükati, lootsid kõik, et nüüd te sekkute, et võõras mees ei saaks endale võõrast au…
AIVO – Seal see oli, mis veab tema vastu pingule mu kaelasooned. Ta paari piisa naisenutu eest, mis sama odav on kui vale, jättis lisaks ka töö muude lepingutega… Ta teab liiga palju ja oskab liiga vähe, et naasta ellu, et tõstaks taas ta langus mind. Ent vaatame!

Kostab pasunahääli ja trummipõrinat.

HELLE – Teda tervitavad pasunad ja trummid. Sind kui riigipead, Iraagi tunnustatud presidenti, ei tervita keegi!
GUIDO – Nad ei tea, keda kiidavad. Kelle sülg käib huulikutest tegelikult läbi.
HELLE – Enne veel, kui avab suu, et rahvast kõnega liigutada, las saab metalli maiku maitsta! Kui ta on maas, küll tema lugu sinu suust siis matab koos tema kehaga ta omandatud inimõigused.
AIVO – Tasa, rahvasaadikud on siia teel.

Teine pilt

Ilmuvad ALAR, MARGUS ja teised rahvasaadikud.

KÕIK – Me tervitame Teid, härra president!
AIVO – Lugupeetud ja kõrgeltaustatud, kas lugesite minu kirja?
KÕIK – Lugesime.
HELLE – Kurb on kuulda. Ta varasemad eksimused olid vaid tõesti süüteod. Aga kahekordne pööre, reetmine. Teha lõpp siis, kui tuleks alata, ükskõik mis tööga. Anda käest oodatavad tulud ja meie kuluraha võtta palgaks endale. Ning leping jätta sõlmimata, kui kaardimaterjal on ettevalmistatud, kadudes koos protokollidega – see korduvus on hullem veel kui eelmine.
AIVO – Vaatame, mis tal endal on öelda.

Kolmas pilt

Ilmub CORILANE trummide ja lilledega hulga saatel.

CORILANE – Teid tervitan! Jään isamaale lojaalseks ja tema valitud organitele. Ei ole kodumaa armastuse nakkust mul vähem kui siit minnes. Käsuliinis võtan sisse oma koha. Teadke, et minu pingutusi kroonis edu. Segaduste sees on leping sõlmitud ja liitlased ühtsemad kui kunagi varem. NATO ja ÜRO lahkuvad Süüriast. Meil on saaki kolmandiku võrra rohkem kaasas, kui läks maksma retk. Me tegime rahu ja lõpetasime rahu tagamise. Iraak peab kujunema ise rahvaks. Siiski, garantiisi anda keegi siin ei saa. Mul on kaasas liitlaste poolt algatatud rahuleping, kuhu kõik osapooled on allkirja andnud, ainult Iraagi presidendi allkiri on veel puudu. Ma usun, et varsti võime templi alla lüüa.
AIVO – Kuulake, ärge lugege seda! Reetur ei tarbi võimu kunagi rahva kasuks!
CORILANE – Mis! Reetur!
AIVO – Jah, sa oled kahekordne reetur, Rinno!
CORILANE – Või Rinno!
AIVO – Jah, Rinno! Või arvad, et kui Corilane korjanud on üles kordaminekud ja õnne, mille tegelikult reetur varastas, siis see jääbki üles korjatuks? Rahvasaadikud ja riigipead, ta on teid ja meid reetnud. Kohustuste koorma all longu jäi, piisava sissetuleku eest, naudingute ja mugavuse nimel, rebides katki suhted oma ema, naise ja lapsega nagu pehkinud siidist niidi, kellegagi nõu pidamata. Kuid nähes nutvaid naisi, kadus tema uhke toon ja longus koon. Ta manipuleerib teiega ja meediaga, teid kõiki kasutades ära oma kasuks.
CORILANE (ärevusest) – Kas te kõik kuulete?
AIVO – Sa hüüad kõiki kuuldele, väriseva häälega poisike!
CORILANE – Mis!
AIVO – Sa lihtsalt kardad.
CORILANE – Mu südame sa ajad liiga täis, see võib mul lõhkeda! Või poisike! Sa musta kivi ori! Vabandage, lugupeetud rahvasaadikud, et näete mind esmakordselt elus sõimlemas. Teie mõistus, otsuselangetajad, oskab kindlasti paljastada, mis on tõde ja mis on õigus! Selle mehe mõistus teab, kuidas valetada!
ALAR – Vait! Rahu! Kuulake mind mõlemad!
CORILANE – Poisike! Ei, see solvang oli avalik ja kriminaalne! Erapooletu rahvusvaheline kohus peab otsustama, kellel on õigus. Poisike! Ta petab teid! Lugege memuaare ja kroonikaid, siis teate keda uskuda ja keda mitte. Või poisike!
AIVO – Miks te lubate siin avalikult sellist skandaali? Jultunud koristaja pasundab ja trimfeerib nagu mõni president. Kas tema tegude taust pole mitte pime õnn, mis peaks haritud inimesi häbistama?
KÕIK (hüüded) – Ta peab vastutama! Kohus peab otsustama! Algatame referendumi! Hakkame allkirju koguma! Otsekohe! Usaldust ei tohi alahinnata! Strateegilised otsused ei ole reedetavad! Nõuame poliitilist vastutust!
MARGUS – Vait! Mitte mingit vägivalda! Rahu! Me armastame rahu, me oleme laulurahvas! See mees on kogu maailmas kuulus, tema maine on globaalne. Tema teod peavad saama meie poolt vähemalt õiglaselt ära kuulatud. Härra president, ärge rikkuge rahu, hea tava nõuab erapooletust.
CORILANE – Hea tava? Nõuab mida ja kelle käest? Konflikti põhjustaja käest, pommivalmistaja käest, võltsliitlase käest!
AIVO – Kadund mees!
KÕIK – Kohtusse, kohtusse, kohtusse, kohtusse, kohtusse!

Ühe ihukaitsja hõlma varjus välgatab summutiga relv. Käib tume plaks. CORILANE langeb. AIVO astub tema laibale, paneb jala pea peale.

Neljas pilt

KÕIK – Pea, pea, pea, pea!
AIVO – Kõik kuulake!
ALAR (ahastades) – Corilane!
MARGUS – Su õnn on otsa saanud.
MERIKE (ehmunult) – Ta keha ära talla! Rahunege!
AIVO – See on sokk! Kuid see poliitika, mida tema õhutas, te veel ei tea või teate, mida see kaasa toonud oleks? Ta surm peaks kõiki rõõmustama, sest börsimull ei lõhke. Peab avalduse tegema. Rahvusvaheline olukord on peale tema surma vähem pingeline.
ALAR – Viige surnu ära. Rahvas peab saama avaldada oma viimast lugupidamist mehele, kellest ta lugu ei pidanud.
MARGUS – Surm leevendab igamehe süükoormat. Ma loodan, ta elu oli kindlustatud.
AIVO – Olen võõra riigi president ja äkki kurb. Ta tõstke üles, teie kolm, ma ise tulen appi. Löö trummi nii, et häälest kostaks lein ja korja üles hülsid. Ta vara riisus ja kohustusi rikkus, lubas tasu avalikult neile, kes poliitikasse temast maha jäävad. Kuid see oli ühes suhtes aus. Tema enda lepinguvälise saatuse suhtes, mille surm on täitnud pilgeni. Inimese mälestust peab austama, et võlg saaks makstud. Mind aidake!

LÕPP.

TÄÄ – ELU PÄRAST …

@R.W.Hamilton
ESIMENE
See oli lõpp. Ta püüdis meeleheitlikult mäletada, kuid midagi ei meenunud. Pilt katkes ja ta leidis end keset sügavat sinkjat pimedust. Kõige kohutavam kõige selle juures oli teadmine, et ta ei suutnud kaotatud pilti tagasi manada ja talle ei meenunud enam ükski detail tema kadunud elust. See kestis vaid hetke, sest pimedusele järgnes valgus. Ere pimestav valgus! Lummav! Ahistav! Ta tundis, kuidas valgus teda valusasti nööris, kuid see ei häirinud teda enam. Vähemasti oli see tunnetatav, mis vabastas ta sööstuga pimedusse kaasnenud rõhutud olekust. Valgusega saabunud kirgastumist tajudes suutis ta end koguda ja esitas iseendale küsimusi:
– Kus ma olen? Mida ma teen? Kes ma olen? Kui see ikka olen mina? Milleks see kõik?
Üks küsimus järgnes teisele. Neid välja mõelda polnud sugugi raske, kuid nad jäid vastuseta ja hajusid õhku. Valgus aga ei kadunud. Vastupidi, see muutus intensiivsemaks, kuni ta mõistis, et valgus liigub. Valgusvihkude keeristorm kandis teda peadpööritava kiirusega edasi. Valgusevoogudesse mässituna tormis ulpides üritas ta leida pidepunkte, mis aitaksid tal mõttelõnga edasi kerida:
– Ma liigun … hõljun … valguselained käivad mul üle pea.
Mille peale ta hüüatas:
– Appi, ma upun!
Karje haihtus valgusesse, mis ei kadunud, ere ahistav valgus, ikka ja jälle, pimestav ja ahistav. Ta hõljus valguse piimjas massis, mille lõppu polnud näha. Liikumine oli kerge ja paiguti isegi mõnus. Lõpututest küsimustest jäi temasse trummeldama vaid üks. Miks? See küsimus oli veelgi piinavam kui üle pea käivad valguselained ning tekitas talle selgesti äratuntava valuaistingu. Midagi tuttavat kadunud elust. Mälestus teravast valust, mis oleks võinud olla ehtne, kui ta oleks seda tundnud.
Ühel hetkel muutus valgusejuga kitsamaks, kuid sellevõrra tugevamaks, kiiremaks ning intensiivsemaks. Ta tundis, kuidas teda edasi kandva valguse kiirus suureneb veelgi, liikudes nüüd juba kosmilise kiirendusega raketina teel tundmatusse. Teekond jätkus. Ta tuhises mööda piimjat koske, jätkates samal ajal pingsalt uute või ka korduvate, kuid sellest hoolimata piinavate küsimuste väljamõtlemist:
– Miks ma siin olen? Kuhu ma lähen? Kas keegi oskab mulle seletada? Või tahab? Millal see ometi lõpeb? Kui üldse kunagi lõpeb? Kas see peabki nii olema?
Küsimused jäid vastuseta nagu ikka, sest neile vastamiseks talle energiat enam ei jagunud. Valgusejuga kandis teda edasi. Ta jõudis juba harjuda, et teekond kestab igavesti, kuid siis … äkki … kõik peatus. Valgus jäi seisma nagu eskalaatorilint suures kaubamajas. Millegipärast jõudis just see pilt minevikust tema meeltesse, mis tekitas veelgi ahistavama tunde. Ta tundis nagu seisaks ta peatunud eskalaatoril ning ootaks, millal lint liikuma hakkab, kuid see ei hakka. Paigalseis. Otsekui raske veskikivi oleks talle kaela langenud. Järgmisena tajus ta vaikust, mis justkui oli, aga ei olnud ka ja see tekitas rohkem kõhedust kui katkematu lend valgusevoogudes. Ta seisis … ootas … suutmata tardumusest vabaneda ja edasi liikuda. Hetked möödusid, kuid ere valgus ei kadunud tema vaateväljast. Ühtäkki tundis ta keset lummavat ja ahistavat valgust külma ükskõiksust, mis oli jääv. Nagu oleks jääpurikas keevasse vette kukkunud ning muutnud selle jääks. Ükskõiksus valitses valguse üle, sundides seda peatuma keset vaikust, mis kestab lõpmatult ja igavesti. Küsimused tema meeltes aga jäid ega lahustunud ükskõiksuses. Lõputud vastuseta küsimused rändasid tema peas kaootiliselt ringi nagu molekulid Browni liikumises.
– Mida ometi? Kas ma olen end kaotanud? Või leidnud?
Lõpuks ta lihtsalt konstateeris:
– Ma ei tea mitte kui midagi.
Vaikus, valgus, lõpmatus. Need mõisted määrasid tema edasise teekonna. Siis kuulis ta korraga häält ja talle meenus kõik. Äkitselt saabunud selgus nihutas tema eest põgeneva silmapiiri hoomamatusse kaugusesse. Nüüd ta teadis.

TEINE
Inimene, üks paljude omasuguste seast, sündis, elas … ja siis ühel ilusal päeval läks ta ära. Teised inimesed vaatasid, said aru, et teda pole, kehitasid õlgu ja elasid edasi. Tema aga otsustas minna. See otsus ei sündinud kergelt, kuid ta ei osanud midagi muud ette võtta. Ta teadis, et tema aeg selles maailmas oli otsa saanud ning seda saatis seletamatu kutse, mis rõhus tema meeli päevast päeva, ööst öösse. Ei saanud öelda, et ta oleks ilmtingimata pidanud minema, sest kuidagi sai ta selles harjumuspärases maailmas ju hakkama. Ta ei nälginud ning tal oli katus pea kohal, kuid tema ja maailm olid teineteisele võõraks jäänud. Maailm ei suutnud talle enam midagi pakkuda, aga ta ei saanud ka endistviisi jätkata ja läks. Loodetavasti edasi.
Talle meeldis, et ta võis ise valida endale päeva, millal ära minna ja ta oli selle üle õnnelik. Päikesekiired tungisid läbi avatud ukse elutoast esikusse. Päike paistis iga päevaga üha eredamalt. Sünge ja masendav talv oli taandumas ning kevad iga hetkega võimule tõusmas. Paljudele sisendas kevad lootust, uue elu tärkamist, kuid tema seda ei näinud. Enam mitte. Otsus sündis aeglaselt, kuid kindlalt. Ta oli korralik inimene, plaani pidanud, stsenaariumi mõttes palju kordi läbi mänginud ning vajalikud asjad muretsenud ja kõrvale pannud. Viimane pilguheit päikesevalgusesse, siis võttis ta aegsasti valmis pandud nööri, asetas selle lambikonksu otsa, ronis taburetile, sidus silmuse, asetas pea silmusesse ja lükkas tabureti eemale. Üks inimene oli jälle maailmas vähem.

KOLMAS
Mõni päev hiljem, kui ta tema keha konksu otsast lahti päästis, pomises elatanud politseinik omaette:
– Vaat kus loll!
Sel hetkel oli ta juba kehast lahutatud, hõljus eemal ning nägi kogu situatsiooni pealt. Ta ei mõistnud politseiniku nördimust, kuid ei olnud tema peale pahane, sest see elunäinud mees tegi oma tööd, vilunult ja hästi. Oli tunda, et see ei olnud tema jaoks esmakordne taoline juhtum ning tema liigutused olid asjatundlikud ja ratsionaalsed. Politseiniku tegevust uudistades meenus talle, kuidas ta tundis suurt kergendust, kui uks avati ja keegi astus sisse ning sisenes tema viimsesse pelgupaika, väikesesse korterisse Linna ühes magalarajoonis, millele eelnes lõputu ootus, mis kestis päeva, kaks ja tüki kolmandatki.
Tulija tundus talle kuidagi tuttav, kuigi ta ei suutnud tema isikut tuvastada. Too seisis tükk aega sõnatult, ohkas ja helistas kusagile. Kaadrid tema teadvuse filmilindil vaheldusid nüüd juba halastamatu loogilise järjepidevusega. Kõik toimus nagu unes. Peagi sisenesid sinises vormirõivastuses politseinikud ja inimesi tuli veelgi juurde. Üks neist oli nähtavasti arst, kes fikseeris tema lahkumise. Tema keha võeti konksu küljest alla ja viidi ära. Ta tundis kui võõraks oli temast eemaldunud keha talle jäänud. Sellegipoolest liikus ta kehaga kaasa ning jõudis morgi, kuid seal ei olnud meeldiv olla. Siin tajus ta teiste häirivat kohalolekut. Nad ei tülitanud teda, kuid nende juuresolek oli häiriv. Need teised olid hirmul ja ärevuses ning ei osanud oma änge taltsutada, mis muutis tedagi rahutumaks. Ärevus kestis päevi ja see oli rusuv, aga ta pidi sellega leppima, sest midagi muud ei osanud ta ette võtta.
Pärast lõputut ootust asetati talle kunagi kuulunud keha kirstu ning viidi ära. Ta järgnes kehale ja tundis suurt kergendust, sest nüüd pääses ta teistest eemale. Keha kannul liikus ta palju valgemasse ja õhurikkamasse kohta. Ta sai aru, et oli jõudnud kabelisse. Kabelis oli parem ning avaram kui morgis. Ta tunnetas ruumi ja vabadust, kuigi kabeliski võis tunda teisi. Siin olid nad küll rahulikumad ja vaoshoitumad, sest neil kõigil oli oma territoorium, mille piire austati ja ei ületatud. Vahetevahel kogunesid kabelisse inimesed ja üks või teine keha viidi ära. Kehade kannul liikusid minema nende kunagised peremehed ja perenaised. Äraviidud kehade asemele toodi varsti uued ja koos kehadega vaheldusid ühtlasi teised.
Ühel hallil vihmasel päeval kogunes kabelisse kümmekond inimest ja võtsid kaasa keha, millele ta oli järgnenud. Ta tundis, et temalgi on aeg kabelist lahkuda ja tajus, kuidas allesjäänud teised tema lahkumist vaikides jälgisid. Nüüd meenus talle, kuidas ta alles äsja oli samamoodi lahkuvatele kehadele järgnenuid vaikides põrnitsenud ning see tundus kuidagi kurb ja nukker nagu oleks teda jälle ühest maailmast ära lõigatud. Tema endist keha ei viidud kaugele, vaid mõnisada meetrit eemale räämas hauatähistega täis pikitud tühermaale, kuhu puude alla varjulisse kohta oli maa sisse auk valmis kaevatud. Väike seltskond puhus pasunatest mõned helid välja, kirst tema võõraks jäänud kehaga lükati auku, muld aeti peale ja inimesed lahkusid. Ta vaatas kiirustades eemalduvaid matuselisi, kes tundusid kummaliselt tuttavatena, justkui oleks ta nendega varem kohtunud, kuid nüüd ei tundnud ta neid ära. Ta oli kaotanud võime inimesi üksteisest eristada.
Seltskond, kes oli pasunaid puhunud, jäi kauemaks. Nad heietasid eemal puude all vaikselt jutulõnga ning viinapudel käis käest kätte. Siis lahkusid nemadki ja ta jäi üksi. Vaikides hõljus ta puude varjus kuuseokstega kaetud liivakünka kohal, millest eristusid üksikud lindid. Lintidele oli midagi kirjutatud, kuid ta ei suutnud seda teksti enam lugeda. Keha oli nüüd seal all, tema meelte eest varjatud, ja ta ei teadnud, kuidas ta peab edasi tegutsema. Ta oli oma kehaga harjunud ja tundis sellega end kindlalt, aga nüüd, kehast eemaldatuna, oli ta üksi ja mahajäetud. See muutis teda ärevaks. Ta pomises endamisi:
– Mida ma tegema pean?
Ootamatult kõlas kusagilt vastus, otsekui oleks tuulehoog temast õrnalt üle vihisenud.
– Ootama. Sulle tullakse järele, võib-olla. Enamasti tullakse.
Ta vaatas ringi, kuid ei märganud kedagi.
– Kes sa oled?
– Ma ei tohi sinuga rääkida. Oota!
Hääl taandus vaikusesse, mis laius ümberringi piimja uduna. Üksindus ei häirinud teda. See oli talle alati meeldinud, sest ta ei pidanud seda kellegagi jagama ning kuulus täielikult temale, kui ta sai olla iseenese ja oma mõtetega. Üksindusest ammutas ta jõudu, mille najal oli ta üldse suutnud elada, kõik need lõputud aastad, mis teda piinasid. Elada … Kui kummaliselt, isegi võikalt kõlas see nüüd, peale seda … Võib-olla esimest korda üldse hakkas üksindus temas kõhedust tekitama, sest ta ei teadnud, kas ta suudab sellest väljuda. Varem üksindust nautides oli uks jäänud alati pärani lahti, juhuks, kui ta tahtis sealt lahkuda. Seekord oli uks kindlalt suletud ja tal polnud kusagile minna. Hirm üksinduse ees, kui kummaliselt kõlas see nüüd, millal ta oli elu kiirteelt kõrvale astunud, valinud vabaduse ja saanud lõpuks ometi õiguse jääda oma mõtete seltsi, eemale argipäevasest rutiinist, aga tema mõtted olid otsa saanud. Ta kahtlustas, et oli üksindusse kinni jäänud ning klaustrofoobia oli üks koledamaid asju, mida ta teadis.

NELJAS
Muldasängitamisest peale ei olnud ta hauakohast kaugemale liikunud. Ta imestas, et ta püsis pidevalt ärkvel ning ei vajanud enam und. Vahel harva tundis ta jälle teiste juuresolekut, kuid enamasti oli ta üksi. Mõnikord tajus ta elavaid hingi – inimesi, kes külastasid lähedaste kalme, korrastasid neid, asetasid sinna küünlaid ja lilli. Küünlad tõmbasid teda enda pole. Neis peitus mingi salapärane kutse, kuid ta hoidis end tagasi. Salapärase kuuenda meele abil ta mõistis, et need küünlad olid põlema pandud teiste jaoks ja temal polnud sinna asja.
Päevad möödusid, ööd möödusid, kuni üks öö jäi püsima.

VIIES
Öö oli kottpime. Pimeduses ekseldes tabasid tema meeled tundmatu hääle, sosistava, terava ja läbilõikava, kuid omamoodi maheda. Hääl kostus temani väga vaikselt. See oli näis tulevat väga lähedalt, lausa tema kõrva äärest. Õigus, tal polnudki enam kõrvu. Ometi ta kuulis ja tundmatu hääl äratas ta teadvuse:
– Nelikümmend päeva on täis. On aeg. Sääk, sääk, ma tulen sulle järele ja võtan su endaga kaasa.
Vaikus oli tema jaoks kestnud juba liiga kaua ning ta polnud harjunud teistega suhtlema, sellepärast ei pööranud ta häälele algul tähelepanu, kuid see oli visa ja kordas järelejätmatult:
Sääk, sääk, ma tulen sulle järele ja võtan su endaga kaasa. Sääk, sääk, ma tulen sulle järele ja võtan su endaga kaasa.
Pikapeale sai ta aru, et pöörduti tema poole, kuigi hääle tekitajat ta ei näinud. Vähemalt ei suutnud ta tabada kedagi teist tema läheduses.
Sääk, sääk, ma tulen sulle järele ja võtan su endaga kaasa.
Tundmatu hääl ei jätnud teda rahule, vaid jätkas raudse järjekindlusega tungi tema meeltesse. Ta küsis, et endas kindel olla:
– Minu?
Sääk, sääk, ma tulen sulle järele ja võtan su endaga kaasa. Sinu, sinu, kelle siis veel. Küll sa oled aeglase taibuga. Me ei tohi aega raisata, sest peagi läheb uks kinni ja siis jääd sa igaveseks siia kalmistule. Järgne mulle!
– Aga ma ei näe sind.
– Sa ei näe mind, kuid ma olen siin. Tunneta mind ja sa näed.
Ta pingutas end ja siis ta märkas. Pimedusest kerkis helendav tulekera, mis mõjus niivõrd sugereerivalt, et sundis teda endale kuuletuma. Tulekera alustas liikumist ja ta järgnes sellele vastu vaidlemata, ilmutamata vähimatki huvi, kuhu tulekera teda viia kavatseb, vaid lihtsalt liikus talle laines kaasa. Valgusevoog sööstis taevast alla ning haaras tulekera. Ta sukeldus tulekera järel valgusesse, kuid valgus hajus koos tulekeraga ja selle asemele saabus sinkjas pimedus. Pimeduse saabumisega tunnetas ta selgesti, kuidas aeg seisma jäi. Siis tuli valgus tagasi ning kandis teda mööda tiheda joana kulgevat valguskanalit edasi.

KUUES
Hääl, mis oli ta kalmistult lahkuma sundinud, lausus ainult ühe sõna, kuid see sõna andis talle teadvuse tagasi.
– Lõpp!
Ümberringi pulbitses ikka veel keerlev, pöörlev, sillerdav valgus, mis ahistas ta meeli, kuid nüüd ta teadis, et teekond oli vähemalt mõneks ajaks otsa saanud. Ta ootas, kuid midagi ei juhtunud. Valgus keerles, pöörles ja sillerdas endiselt korratult tema ümber, kuni ta tundis tõuget, millega teda paisati vastu midagi tihket ja libedat. Ta märkas enda ees kõrguvat piimjasvalget klaasist mäge, tuntavalt selgete kontuuridega, mis eristusid valgusest. Mägi oli sile ja läbipistmatu, kuid selle tipus seisis keegi, keda ei olnud küll näha, aga kelle kohalolekut võis aimata. Tema äikeseline kõuehääl oli mäe tipust alla jalamile selgesti kuulda:
– Miks?
– Kuidas palun?
– Miks?
Küsimust korrati, kuid ta ei osanud sellele vastata. Hääl mäe tipust nõudis kõuehäälel vastust:
– Miks? Sa oled Igavese Elu Kohtu ees ning sinu üle mõistetakse kohut, hing! Sa pead vastama! Anna aru!
– Milles mind süüdistatakse?
– Sa oled sekkunud sinna, kuhu sul pole sekkuda palutud. See on suurim patt, mis võib ühele hingele osaks saada. Sa astusid kõrgemate tahte vastu, ei pidanud kinni reeglitest ja lõpetasid omal vabal tahtel selle, mille lõpetamiseks sul polnud õigust. Sa oled kaotaja! Ebaõnnestunud! Me mõistame sinu tegevuse hukka! Kas sul on enesekaitseks midagi öelda või oled valmis meie poolt sinule määratud karistuse vastu võtma?
Ta ei osanud vastata. Jah, ta teadis, et oli ebaõnnestunud, ta oli alati ebaõnnestunud, kuid kas see oli tema süü? Ta ei olnud selles kindel, kuid sai väga hästi aru, et peab teda süüdistavale häälele vastama, kelle kõuehäälest paiskuv vaimne surve muutus intensiivsemaks ning ta ei suutnud seda enam kaua taluda. Ta pidas veel mõne hetke vastu ja vaikis pikalt, sest ennast õigustama hakata tundus nõme. Kõuehäälsel kohtunikul oli tegelikult õigus – ta ei olnud hakkama saanud ning lahkus vabatahtlikult, ilma et keegi oleks teda tagasi kutsunud.
– Tunnistad end süüdi? Vasta, nurjatu!
Kõuehäälne süüdistaja ei jätnud jonni ning pinnis teda raevukalt edasi. Lõpuks ta alistus ja avaldas arvamust.
– Tunnistan, et olen ebaõnnestunud, kuid ma ei ole selles süüdi.
– Kas see jääb sinu viimaseks sõnaks?
– Jah.
– Kohus ei ole sinu vastusega rahul. Sa võtsid vastu otsuseid, milliste jaoks sul polnud volitusi ja lõpetasid selle, mis pidi kestma edasi, põgenedes nagu argpüks missiooni lõpule viimata. Allaandja! Reetur!
– Mis saab edasi?
– Sõna on kaitsjal.
Ta tunnetas, kuidas tema kõrvale hõljus valge kogum, kes helendas valgusest üle, kuigi tema piirjooned hajusid valgusesse. Eredast valgusest hoolimata tajus ta teise olendi olemasolu, kuulis häält tema kõrval ning see hääl oli meeldivam kui mäe tipust kostuv kõuemürin.
– Ma pole eriarvamusel peamises ja nõustun, et ta ebaõnnestus, kuid nagu ta ka ise tunnistas, siis tema pole selles süüdi. Maailm ei ole enam endine ning tasakaal on paigast ära. Ma julgen väita, et meie loodud maailm on ebaõnnestunud ja me ei tohi süüd asetada nendele, kes on maailmale alla jäänud. Inimesi on liiga palju ja iga üksiku indiviidi jaoks on seal vähe ruumi. Ta ei tulnud sellises keskkonnas toime. Me peame tema vastu olema armulised, sest üksik hing ei saa vastutada maailma hädade eest, mida tema ei ole tekitanud. Me oleme ise loovutanud Maa Teadagi Kellele, andnud talle jõudu juurde ja selle jõu vastu Maale saadetud hinged ei saa. Tema, erinevalt paljudest, ei teeninud Teadagi Keda, vaid loobus vabatahtlikult ning pooli vahetamata. Temal ei lasu süüd, kuigi me kangesti tahaksime teda süülisena näha.
Ta kuulas arutlust, mida ta ei mõistnud. Kohus arutas tema võimaliku süü üle, kuid ta ei saanud aru, milles teda süüdistati. Käimasolev kohtuprotsess käis üle tema mõistuse nagu seegi, kes on salapärane Teadagi Kes, kellele Maa olevat loovutatud ja kuidas see temasse puutub. Kogu protseduur oli niivõrd kurnav, et ta väsis ja tahtis sealt ära, ihaldades kõigi oma säilinud meeltega rahu ja vaikust, kuid sellest võimalusest jäeti ta ilma. Vastupidi, vestlusringi sekkus üks teine hääl, mis kostus otse tema tagant. See hääl oli kime, süüdistav ning ebameeldiv. Ta üritas hääle allikat näha, kuid ei suutnud ümber oma telje pöörata.
– See on üks nurjatu ebaõnnestunud hing, kellele me ei saa ega tohigi numbrit anda. Mul on tunnistajad. Me ei saa meie poolt kehtestatud reegleid eirata ja peame ta jätma Teadagi Kellele. Las ta saab oma pöördunud teenri tagasi ning maksab talle tema nurjatuste eest.
– Me ootame argumente, süüdistaja.
Kõuehääl klaasmäe tipust kõlas nõudlikult, kuid süüdistaja hääl tema taga vastas kiiresti:
– Olen kogunud kaheteistkümne tunnistaja selgitused, kes kõik tunnistavad, et kohtualune eksis peaaegu kõikide reeglite vastu, millega oleme hinged maailma saatnud.
Kaitsja nõudis:
– Süüdistaja, me teame sinu arvamust. Esita kohtule argumendid!
– Suurima rõõmuga. Esimene tunnistaja tunneb süüdistatavat lapsest saadik ja võttis osa tema kasvatamisest. Tunnistaja märgib, et süüdistatav ei seltsinud teiste lastega ta ning mängis alati omi mänge, mille tarvis mõtles välja omad reeglid ja need olid vastuolus teiste poolt rakendatavate reeglitega. Tunnistaja hinnangul sai temast juba varases nooruses rumal, kasvatamatu ning pahatahtlik laps, kes soovis ligimestele halba ning üritas neist erineda. Ma pean seda lubamatuks.
Süüdistaja lõpetas ning tekitas hetkelise vaikuse. Siis ta jätkas:
– Teine tunnistaja avaldas siirast kahetsust, et ta oli sunnitud kohtualust tundma. Tunnistaja oli määratud tema hinge eest hoolt kandma. Ta tõi näite elust enesest ja meenutas, kuidas kord esitas ta kohtualusele küsimuse, et kui see peaks sattuma veekogul õnnetusse ja peaks valima, kas ta päästab oma koera või võõra inimese, siis valis süüdistatav kõhklematult poole ja teatas, et tema päästaks koera. Kujutage ette! Kas see on inimlik? Ei mingit respekti ligimeste vastu, vaid koer on talle tähtsam kui inimene! Ta palus süüdistataval pattu kahetseda ja meelt parandada, kuid too keeldus. Kolmas tunnistaja õpetas süüdistatavale uusi teadmisi. Ta heitis kohtualusele ette, et ta ei leppinud nende teadmistega, mis talle esmasündinute poolt kaasa anti, vaid üritas neid iseseisvalt täiendada, pöördudes teadmiste poole, mis pole lihtsurelikele ette nähtud. Mõelda vaid! Ta ei kuulanud vanemate ja targemate sõna, vaid üritas oma peaga mõelda, millega tekitas kannatusi neile, kes olid määratud tema eest vastutama. Neljas tunnistaja vastutas koos kolmanda tunnistajaga süüdistatava hariduse eest, juhtides asutust, kus ta teadmisi omandas. Ta mainis, et kohtualune ei arvestanud teiste arvamustega, ei sulandunud kollektiivi ja hoidus omaette, plaanitses pidevalt kurja korralike inimeste vastu ja ei austanud nende poolt kehtestatud reegleid. Ta polnud piisavalt sõnakuulelik ja alandlik temast ülemate vastu ning ebaõnnestus kõiges. Tema kasvatajad pidid temaga näguripäevi üle elama.
Kohtunik klaasmäe tipus katkestas süüdistaja kõne ning küsis:
– Kas kaitsja tahab süüdistusi kommenteerida?
– Ei.
– Jätka, süüdistaja!
– Jõuame viienda tunnistaja juurde, kes ei olnud rahul, et süüalune polnud hea isa ega armastav abikaasa. Tema hõimlane oli ulatanud süüdistatavale abikäe, et minna koos tulevikule vastu, kuid tema abielu ebaõnnestus ning ta hülgas oma ainsa järeltulija. Ebaõnnestunud abieluga jättis ta paljud hinged ilma temale kingitud maailma võludest. Kõik need lugematud hinged, kes ootavad tuhandeid aastaid kannatlikult järjekorras, kuni neile avaneb maailmas üks keha, mille abil missioonile minna – ta ei halastanud neile. Lahkudes süüdistatava juurest, andis tunnistaja hõimlane kodu viiele hingele, mis näitab, et kogu süü ühtse perekonna läbikukkumises lasub kohtualusel. Kuues tunnistaja oli hea tuttav süüdistatava vanematele ja arvas, et kohtualune oli halb kodanik, kellele jagus piisavalt vähe koosmeelt, kuid selle asemel esines temas piisavalt palju kriitilisi hoiakuid, sest ta ei olnud kunagi rahul sellega, millega teda õnnistati. Ta ei austanud oma vanemaid. Mitte kordagi ei külastanud ta oma vanglasse sattunud isa ega otsinud üles teda lapsepõlves hüljanud ema. Seitsmes tunnistaja omandas koos süüdistatavaga haridust ning tundis teda pikki aastaid. Ta leidis, et süüdistatav oli lihtsalt loll, kes ei mõistnud, mis elu on. Ta ebaõnnestus absoluutselt kõiges. Värdjas! Luuser! Taignapea! Mitte midagi ta ei osanud. Tunnistaja nõudis, et kohtualusele mõistetakse kõige rängem karistus, sest ta häbistas inimese nime.
Kohtunik segas vahele:
– Ma palun süüdistajal vältida argumenteerimata hinnanguid nagu värdjas, luuser ja taignapea.
– Võtan kohtuniku soovituse arvesse, kuid juhin tähelepanu, et need olid tunnistaja sõnad. Kaheksas tunnistaja oli süüdistatava töökaaslane, kes nägi läbi, et kohtualune eksis oma mõtetes pidevalt kõigi kümne käsu vastu. Ta polnud ka piisavalt töökas ning ei võtnud kohustusi ühiskonna ees piisava tõsidusega, pühendades kõige selle jaoks vaid minimaalselt aega. Üheksas tunnistaja elas kohtualuse naaberkorteris. Ta pidas süüdistatavat inimühiskonda sobimatuks ja kahtlustas, et kohtualusel oli vähemalt alkoholisõltuvus, kui ta just ei olnud narkomaania meelevalla all, sest tema meeled ei püsinud selged ning teda võis kahtlustada erinevate mõnuainete kuritarvitamises. Kümnes tunnistaja oli elanud kohtualusega samas asumis ja temaga kokku puutunud varasest noorusest saadik. Ta vaagis kohtualuse saavutusi ja leidis, et neid ei olnud. Ei olnud ühtegi näidet, millega ta oleks pälvinud teiste ligimeste tunnustuse. Ta ei olnud mitte kunagi edukas õpilane, sportlane, ärimees, arvamusliider ega isegi mitte naiste lemmik. Tunnistaja hinnangul ei saanud süüdistatav mitte millegi silmapaistvaga hakkama ja ta polnud omandanud ka ühtegi märkimisväärset oskust. Samast asumist pärines ka üheteistkümnes tunnistaja, kes heitis talle ette, et temas polnud küünevõrdki ligimesearmastust. Mitte kordagi ei pakkunud talle sigaretti ega andnud suitsu peale tuld. Ta isegi ei suitsetanud. Kui ta küsis kohtualuselt raha laenuks, siis ta ei andnud, väites, et tal pole endalgi. See on selge märk näitamaks, kuidas ta ei austanud oma kaaslasi, mistõttu oli ta oma nurjunud elukäigu täielikult ära teeninud. Kokkuvõttes on ta selles ise süüdi ja kohtul ei ole põhjust tema saatuse suhtes vähimatki halastust üles näidata. Minu hinnang on ühene. Sellisele jätishingele ei tohi numbrit anda, sest ta on ebaõnnestunud kõiges. Minu ettepanek on anda ta Teadagi Kellele.
Süüdistaja jäi lõpuks vait. Ta tundis kergendust, kuid tajus, kuidas klaasist mäe jalamile hakkas kogunema jäist hingust. Kaitsja ei olnud siiski veel lõpetanud, vaid küsis.
– Kas see on kõik? Teil oli veel kaheteistkümnes tunnistaja.
– Jah, mul oli ka kaheteistkümnes tunnistaja, kes ei öelnud süüdistatava kohta küll midagi negatiivset, kuid ei suutnud leida ka ühtegi positiivset joont, mida esile tõsta. Ta ei osanud üldse midagi öelda. Tunnistaja andis teada, et selline isik oli olemas, ta tundis teda piisavalt kaua, lapsepõlvest saadik, oli temaga koos õppinud ja töötanud, kuid nad ei olnud eriti lähedased. Tunnistaja teada oli kohtualune inimene nagu iga teinegi, oma puuduste ja oma voorustega, kes tema teada ei soovinud kellelegi kurja, kuid seda kõike oli tema jaoks liiga vähe, et tema tuleviku suhtes mingit kindlat seisukohta omada.
– Kuid seda ei saa me lugeda negatiivseks hinnanguks.
– Aga ka mitte positiivseks.
– Mida ütleb kohtunik?
– Süüdistaja on kogunud aukartust äratava hulga tõendeid süüdistatava vastu, kes ei suutnud ka ise midagi enesekaitseks välja tuua. Samal ajal pean ma nentima, et kuna tema kohta pole esitatud kohtu poolt nõutud kahtteist negatiivset iseloomustust, siis vajab see kõik täiendavat uurimist. Seniks jääb kohtualune alamreptiilorja Möku valve alla. Ma olen rääkinud.
Klaasist mägi hajus. Ta tundis elektrilöögina mõjuvat tõuget, millega ta vajus piimjasse läbipaistmatusse uttu. Siis jäi ta üksi.

SEITSMES
Nüüd suutis ta jälle mõtteid mõlgutada. Teispoolsus ei toonud teda uuele tasandile, mis oleks võimaldanud tal avada uuele lehekülje ning tal ei õnnestunud nurjunud möödanikust siingi kõrvale põigata, mis näis teda jälitavat kõigis tema järgnevates eksistentsides. Kohtuistungiga tuli kaotatud elu üha tugevamini tema meeltesse tagasi. Kõrgel üleval klaasmäe otsas lausus kohtunik sõnu, mis lammutasid ühe nurjunud inimelu kivi kivi haaval laiali. Sõnum, mis talle kohtuistungil jäeti, oli üheselt mõistetav ja selge – ebaõnnestunud, läbikukkunud, mõttetu inimene! Kõikidele, kes protsessil osalesid, ei jäetud vähimatki lootust – see õnnetu hing ei väärinud austavat tiitlit olla inimene, looma- ja taimeriigi isehakanud valitseja.
Painavaks muutunud üksindus haihtus, kui keegi tema kõrval ütles talle:
– See on Tää! Oota siin.
Hääl oli talle tuttav. See oli sama hääl, mis oli talle kalmistule järele tulnud. Mahe hääl ja selle kaudu edastatud sõnad olid igaveseks raiutud tema mälusoppidesse.
Sääk, sääk, ma tulen sulle järele ja võtan su endaga kaasa.
Ta küsis:
– Mis on Tää?
Tää on tühjus, neutraalne ruum erinevate maailmade vahel, kuhu paigutame need, kes kusagile ei kuulu. Praegu oled sa Tääs, sest me ei tea veel, kuhu sa kuulud. Võib-olla anname su Teadagi Kellele, aga võimalik, et saad numbri ja võid liikuda edasi.
– Ja Tää?
– Kuidas ma seda sulle seletan? Me keegi ei mõista Tääd, vähemalt mitte täielikult. Inimesena elasid sa kindlas süsteemis ning teile polnud teadmised siinpoolsusest ette nähtud, sest see oleks maiste hingede jaoks tekitanud põhjaliku kaose. Sellepärast puhastame missioonile saadetavatel hingedel mälu kõigest sellest, mis oli varem ning nad lähetatakse puhta lehena. Me ei mõista kedagi püsivalt Täässe. Mõnikord võib juhtuda, et unustame mõned hinged siia, aga seda juhtub harva. Tegelikult mitte kunagi. Peaaegu.
– Hea küll. Kes sina oled?
– Alamreptiilori Möku, lubage tutvustada. Kuni juurdluse lõpuni ning lõpliku kohtuotsuse väljakuulutamiseni hoolitsen sinu eest siin ja hoian sul silma peal.
– Reptiilori?
– Reptiilori on väärikast soost ori. Ta ei ole hing, sest tal ei ole numbrit ja seepärast on tal õigus nimele. Ma olen küll ori, aga ühtlasi olen ma esmasündinu, mitte loodu. Päritolu poolest kuulun ma kõrgemate sekka. See on oluline erinevus minu ja sinu vahel.
– Miks mina ei ole esmasündinu?
– Hinged kuuluvad loodute sekka. Teie olete esmasündinute looming. Ann taltsutas hinged ja paigutas nad kehadesse. Nii kandis ta elu mateeriasse.
– Kes mina olen?
– Me ei tea veel, kes sa oled. Praegu oled sa mitte keegi, sest Igavese Elu Kohus pole oma otsusest teada andnud, sulle ei ole veel numbrit antud ning võib-olla ei antagi. Need, kes tulevad kutseta, jäävad tavaliselt ilma numbrita ning antakse Teadagi Kellele. Kuid praegu on see vaid sinu tulevase saatuse prognoos, mitte kõrgemate poolt määratud asjade käik.
– Milles mind üldse süüdistatakse?
– Kohus tuvastas üsna kindlalt, et sa oled ebaõnnestunud. Kuna süüdistaja Enn Lill ei suutnud leida kahtteist tunnistajat, kes oleksid sinu vastu tunnistanud, siis ei võetud praegu otsust veel vastu. Enn Lill peab leidma kaheteistkümnenda tunnistaja ja siis on sul vähe lootust, et Ann, meie kohtumõistja, ei ohverda sind Teadagi Kellele. Ta võib otsustada teisiti ja sulle numbri anda, kui ta seda tahab, kuid tavaliselt võtab ta tunnistajate soovitused arvesse.
– Kes on Teadagi Kes?
– Ära parem päri. Keegi ei tea seda. Mitte keegi pole teda kunagi näinud, kuid me teame, et ta on. Ta on oma maailma valitseja ja temale lähevad need hinged, kes jäävad numbrita, niipalju on teada. Kõrgemad võivad temast rohkem teada, Ann, Enn Lill ja Enn Kii, kes sind kaitses.
– Mis saab edasi?
– Praegu jätkub sinu eelmine elu, kuigi oled teisel pool. Kui saad numbri, siis pead unustama selle, mis oli varem. See on kõrgemate tahe. Kui kaheteistkümnes tunnistaja on leitud, siis kutsutakse kohus uuesti kokku. Kuna numbri saanud hingede hulgast on vaja leida vaid üks tunnistaja, kes on sinuga sinu eelnevas elus kokku puutunud, siis tõenäoliselt saab Enn Lill sellega kiiresti hakkama. Seejärel ma tulen sulle järele ja teen sinu kohta langetatud otsuse sulle teatavaks. Püsi paigal, sest kui sa Täässe ära kaod, siis jäädki siia alatiseks ning me ei saa sind enam kuidagi aidata.
Alamreptiilori Möku lahkus ning jättis ta saatust ootama.

KAHEKSAS
Esmakordselt peale seda oli ta suhelnud pikemalt teistega. Ta oli kohtunud Anni, Enn Lille ja Enn Kiiga, keda võis pidada kõrgemateks olenditeks. Nad kutsusid end esmasündinuteks. Alamreptiilori Möku võis tulla unenäost, kuid ta oli tunnetatavalt reaalne. Uus olemine kulus kulgemises. Ta ei söönud, kuid tema kõht ei olnud tühi. Ta ei maganud, kuid tal ei olnud und. Ta ootas, kuid see ei olnud kurnav. Siin, teisel pool, valdas teda kerge ning vabastav tunne ja see tunne oli iseenesest meeldiv. Ta justkui hõljus pilvedes, mille juures häiris teda vaid uue olemise üksluisus, mis lasknud tal minevikku maha jätta. Ta oli lahkunud talle tuttavast maailmast ja tal oli nüüd uus olemine, aga et ta ei olnud veel numbrit saanud, siis ei suutnud ta mineviku taagast vabaneda. Nüüd mõtles ta põhiliselt sellele, mis oli varem ja mida edasi, seda rohkem talle meenus.

ÜHEKSAS
– Kes sa oled?
Ta tundis, kuidas keegi teda kõnetas. See ei olnud alamreptiilori Möku.
– Kes sa oled?
Küsimust korrati. Tää valkjas sudus ei olnud hääle tekitajat näha, kuid ta sai aru, et peale tema oli siin veel keegi. Ta tahtis küsimusele vastata, kuid siis meenus talle, et ta ei mäleta enam, kuidas teda eelnevas elus hüüti. Ta vastas:
– Ma ei tea. Olen selle unustanud. Mul on kahju.
– Ole nüüd, see on normaalne. Me kõik unustame, kes me kunagi olime, sest sinu eelmine identiteet ei kuulu enam selle maailma juurde.
– Ja sina?
– Ma olen eikeegi, sest ma elan Tääs. Kõik need, kes on jäänud Täässe, neid pole enam.
– Kas sinule ei antudki numbrit?
– Ei. Mind loeti numbriga avaneva uue maailma jaoks liiga patuseks, kuid mind ei saadetud ka Teadagi Kellele. Sellepärast jäin ma Täässe kinni ja olen nüüd siin.
– Sa elad Tääs?
– Võib ka nii öelda, kuigi õigemini ma olen Tääs.
– Kaua sa oled juba Tääs olnud?
– Ma ei tea seda, sest Tääs ei ole aega. Siin seisab kõik paigal.
– Möku ütles, et Tääs ollakse vaid ajutiselt.
– Ta valetas. Hingedele saab osaks erinevaid saatusi. Sulle võidakse anda number ja sa pääsed edasi ning umbes pooled liiguvad Igavese Elu Kohtust edasi järgmisele tasandile. Sind võidakse saata Teadagi Kelle juurde. Kuid need, kes on eelnevas elus ebaõnnestunud, võivad jäädagi Täässe. Minusuguseid ei ole palju, kuid need on siin olemas. Mingis mõttes see mulle isegi meeldib, sest siin oleme vabad hinged. Need, kellele on annetatud number, ei saa iialgi vabaks.
– Kuidas sa seda tead?
– Seda ütles mulle kunagi üks teine Tää elanik.
– Möku ütles, et ma pean siin ootama, kuni mulle otsusest teada antakse.
– Nad võivad seda teha. Suurem osa hingi viiakse siit millalgi ära, kuid mitte kõik.
– Sa rääkisid, et need, kes ebaõnnestuvad, jäävadki siia? Kuidas sina ebaõnnestusid?
– Hinged saadetakse välja kindla missiooniga, kuid mitte kõik ei vii oma missiooni lõpuni. Kui sa oled missiooni katkestanud, siis sõltub kõik sinu süü määrast ja kuidas kohtunikud suvatsevad seda tõlgendada. Sind võidakse määrata Teadagi Kellele ja nii satud sa kurjade hingede sekka. Vähemalt nii on mulle seletatud ja meile meeldib niiviisi uskuda. Kuid nad ei pruugi sind Teadagi Kellele välja anda ega ka mitte numbrit anda, vaid jätavad su siia. Sind unustatakse. Möku ütles õigesti, et nad ei tohiks nii teha, kuid nad teevad.
– Kas Tääst on võimalik lahkuda?
– Vabatahtlikult küll mitte. Tää on neetud paik. Siia kõrgemad ei tule, kuid sina ei pääse siit ka välja.
– Möku ju käib siin.
– Möku on ori. Temale needus ei mõju.
Mõnda aega olid nad vait, siis teatas teda külastanud tundmatu Tää-elanik:
– Kuule, tore oli sinuga, ausalt, aga nüüd pean ma minema. Seda ei juhtu Tääs just tihti, et satud kellegagi jutu peale. Kui sa oled veel siin, siis võib-olla leian millalgi sinu juurde tee.
– Kuhu sa lähed?
– Mul on asjatoimetusi, aga sulle on parem, kui sa neist midagi ei tea. Möku ju ütles sulle, et ole paigal ning vaata, et sa kusagile kolama ei lähe?
– Jah.
– See on hüva nõu. Sulle on parem seda järgida.

KÜMNES
Ta jäi üksi. Peale Tää-elaniku lahkumist ei toimunud midagi märkimisväärset. Ta oli ja kestis, ootas ja mõtles, kuid kõik jäi endiseks. Vaikus! Tühjus! Selgusetus!

ÜHETEISTKÜMNES
– Sa oled ikka veel siin?
Hääl oli tuttav. Millalgi olid nad temaga juba vestelnud. Tundmatu Tää-elanik! Ta vastas talle kergendatult:
– Sina. Sa oled tagasi?
– Nagu näed. Sattusin jälle kord siiakanti ja näen, et püsid paigal. Järelikult pole sind veel numbriga õnnistatud ega ka mitte Teadagi Kellele jäetud.
– Sa ise ütlesid ka, et ma kusagile ei läheks.
– Ma ei saa kellelegi soovitada Täässe ekslema minna.
– Miks peaksin ma Tääst eemale hoidma?
– Põhjuseid võib olla mitmeid. Parem, kui sa neist kunagi teada ei saa. Mida vähem sa Tääst tead, seda parem sulle. Pea meeles, et kui sind ei ole siin, kui Möku sulle järele tuleb, siis jäädki Täässe. Igaveseks.
– Kas sina läksid minema ja jäid niiviisi numbrist ilma?
– Mind jäeti siia teadlikult. Ma ootasin kaua. Kui kaua, seda ma ei oska öelda, sest teatavasti puudub siin aeg. Kuid Möku halastas mulle ja ütles, et mulle ei tullagi järgi. Ta ei pea seda tegema, kuid mulle ta ütles. Nii jäin ma Täässe ja nüüdseks olen siinse olemisega juba harjunud.
– Kas sa mäletad veel oma eelnevat elu?
– Aga muidugi. Neile, kes ei saa numbrit, jäävad nende mälestused alles. Elamine mälestustes on üks põhilisi ajaviitmise viise Tääs. Muidugi ketran ma oma eelnevat elu ikka ja jälle läbi, püüan analüüsida, mida ma valesti tegin ja miks ma ebaõnnestusin.
– Oled sa leidnud vastuse?
– Ei! Seda mitte. Ma tean, mida ma olen valesti teinud, kuid ei oska vastata küsimusele miks? Aga mul on aega veel. Vahel tundub mulle, et olen lahenduse leidnud, kuid mõne aja pärast mõtlen jälle ringi. Mõneti on siin lahe, sa ei pea magama, sa ei vaja süüa ning ei pea elu seadma sinu keha tahtmiste järgi. Kujuta ette, sa ei taha isegi seksida.
– Kas sa tead, mis oli sinu nimi eelnevas elus?
– See tuli mulle lõpuks meelde, kuigi seda ei olnud kerge meenutada. Praegu näen ma kõvasti vaeva, et seda mitte unustada, sest eelnev elu on peaaegu ainus elamus, mis on mulle jäetud, aga seal on vähe meeldivat. Palju parem oleks analüüsida kedagi teist, mis võiks tunduda põnevam, sest igas elatud elus on alati palju uut avastada. Paraku pole see võimalik. Tääs oled oma eelmise elu vang.
– Tahad sa mulle oma eelnevast elust rääkida.
– Ausalt öelda, ei taha. Sa ju tead, ma olin ebaõnnestunud nagu sinagi. Kuid ma räägin siiski, kasvõi selleks, et jätta kusagile mälestus kunagisest minust. Millegipärast on see muutunud minu jaoks tähtsaks. Seda enam, et me ei pruukinud elada samal ajal ja samas kohas ning ma võisin lahkuda veel enne, kui sind maailma saadeti, mistõttu ei sõltu sellest midagi. Ma kandsin missioonil viibides nime Jeanne-Elisabeth du Lac, kuid see pole tähtis. Neid oli vähe, kellele see nimi üldse kunagi korda läks. Ma olin narkomaan ja lahkusin peale kahtekümmet ühte elatud aastat ühes Montreali äärelinna urkas üledoosi tagajärjel. Sellepärast ei ole mul just palju mäletada ja sellestki mitte just palju meeldivat. Viimane veerand minu elust möödus suures osas kaifi all ja ma olin tegelikult väljunud sellest maailmast, kuhu mind lähetati, aga ma olen rahuga sellega, mis mulle on jäetud.
– Kuidas sinust sai narkomaan?
– See on hea küsimus. Nii juhtus. Mõttetu on taga nutta oma kunagisi valikuid, kuid igaüks peab oma valikute eest vastutama ning elu jooksul sinna parandusi sisse viia on väga raske. Mina ei saanud sellega hakkama. Ma olin ebaõnnestunud.
– Sinu elu oli väga lühike.
– Jah. See möödus kiiresti, kuid selle aja sisse jäi ka kindlasti midagi ilusat. Mäletan paari ilusat hetke lapsepõlvest. Kõigest mõnda üksikut hetke, kuid seda õnnelikumad need tunduvad praegu. Kasvasin üles maal, Quebecis, Kanadas, Saint-Jeanne-d’Arci külas. See on nüüd aastate järel tagasi vaadates imeilus koht Kesk-Quebeci metsade keskel, kuid minu eluajal polnud mul võimalik seda ilu märgata. Oma pärisisast ei tea ma midagi ning ema jõi. Ma pole kindel, et temagi teadis, kes oli minu päris isa, sest neid võimalikke variante oli mitmeid. Ta oli varakult orvuks jäänud, eluga pahuksisse läinud ja juba oma eluajal alla andnud ning tema elu kulges lootusetuses ja tühjuses. Kõik need aastad, mis mina teda tundsin, ta lihtsalt veeretas elupäevi lõpuni, vahetades mehi ja sünnitades lapsi ning isegi üritamata sealt välja tulla. Meid oli kaheksa õde-venda, kellel kõigil olid erinevad isad. Me olime pidevalt näljased ja meist ei hoolinud keegi. Viieteistkümneselt põgenesin kodust, mis oli mu nagunii hüljanud, jõudsin Montreali ja hakkasin elama iseseisvat elu. Leidsin narkootikumid või leidsid narkootikumid minu ja sealt ma enam välja ei tulnudki. Alustasin amfetamiini ja marihuaanaga, kuid mingil hetkel jõudsin kangema kraami juurde ja hakkasin süstima. Minu elu kulges doosist doosini. Elasin tänaval ja ilma aineid tarvitamata oleks seal raskeks läinud. Pidin ennast müüma, et eluks vajalikku doosi saada. See oli ainus rõõm, mis oli mulle alles jäänud. Kõik need, kellega suhtlesin, tarbisid. See kestis tervelt kuus aastat ning mitmed minu sõbrad olid selleks ajaks juba lahkunud. Minu elu pikendas ehk see, et veetsin kaks aastat vanglas. Võib-olla oli see minu elu õnnelikum periood, kuid kui välja pääsesin, algas kõik uuesti ja siis tuli juba kiire lõpp. Võib-olla oli see õnn, lahkuda noorelt, sest see elu, mis jäi minust maha, ei pakkunud lohutust, ei mulle ega kellelegi teisele. Ma nägin, kuidas minu ema mandus, kui noorest ilusast naisest sai vaimselt ja füüsiliselt närtsinud alkohoolik. Ma ei tahtnud endale samasugust elu, kuid ei suutnud nõiaringist välja rabeleda.
– Tead sa oma ema saatusest? Ta jäi sinust maailma maha?
– Ma arvan küll. Peale minu põgenemist Montreali me enam kokku ei puutunud, kuid vanglas olles sain tema kohta teateid ja see oli aasta enne minu lahkumist. Siis elas ta endiselt ja kustus vaikselt. Suurem osa minu õdedest ja vendadest oli tema juurest lahkunud ja elasid oma elu, kuid kellelgi ei läinud eriti hästi.
– Ta võib veel elus olla.
– Ma ei tea ju, kui kaua ma olen ära olnud. Minu viimased mälestused pärinevad aastast tuhat üheksasada seitsekümmend.
– Minu viimased mälestused pärinevad nelikümmend neli aastat hilisemast ajast. Sündisin mõned aastad peale sinu lahkumist.
– Näed siis. Ta oleks praegu väga vana, üheksakümne aastane, kuid tema eluviiside juures ei ole usutav, et ta on vastu pidanud. Räägi endast ka midagi!
– Ma olen väikeselt maalt nimega Eesti.
– Ma pole sellest midagi kuulnud.
– See on Põhja-Euroopas. Soomest lõuna pool.
– Soomet ma tean. Montrealis kohtusin ühe soome tüdrukuga. Tema nimi oli Sirkka-Liisa. Ta ostis minult cracki. Räägi edasi.
– Mina pidasin maailmas vastu neli aastakümmet, enne kui sain aru, et aeg on kätte jõudnud ning minu teekond peab lõppema. Kadestan neid, kes on lahkunud noorena. Tagantjärele võib kõik need aastad korstnasse kirjutada, mis ma sinust seal kauem veetsin. Ma oleksin pidanud otsuse tegema palju varem, kuid ma ei julgenud.
– Tegelikult oli sinu otsus väga julge. Lihtsad hinged ei julge just sageli astuda esmasündinute tahte vastu. Esmasündinutele ei meeldi, kui missioon katkestatakse ja selle eest karistatakse karmilt.
– Mis minust saab?
– Seda on raske öelda. Sinu šansid ei ole suured, kuid teed võivad vahel olla ettearvamatud. Me näeme teede algust, kuid me ei näe nende lõppu. Kõrgemate poolt kehtestatud reeglite järgi numbrit sulle ei anta, kuid võib-olla pole sellest midagi. Keegi meist ei tea, missugune on tegelik tõde. Võib-olla Teadagi Kes ei olegi kuri ja seal ei olegi nii kole olla nagu seda meile ette maalitakse. Ma ei tunne seda maailma. Ma tunnen Tääd ja liigagi hästi. Ma väga loodan, et sina ei saa seda tundma, kuid ma ei taha sulle seletada, miks on see nii. Vähemalt mitte praegu. Aga nüüd pean ma jälle minema, sest minu asjatoimetused Tääs ootavad mind.
– Asjatoimetused? Sa jätad Tääst palju asju rääkimata. Kas Tää ei ole siis lihtsalt olemine? Mõttetu ja sihitu olemine piimjas udus? Mis siin toimub?
– Kui sa peaksid Täässe jääma, siis saad sa sellest teadlikuks, aga ma kinnitan sulle veelkord, et sinu jaoks on parem, kui sa seda kunagi tundma ei saa. Kui sa oled järgmisel korral veel siin, siis räägime edasi. Kui mitte, siis head teed sulle minna, ükskõik, kas siis numbriga või ilma. Pea meeles, me teame teede algust, kuid mitte nende lõppu. See on tähtis.
– Ma ei saa ühest asjast aru. Sina tuled Kanadast ja mina Eestist, aga ometi saame teineteisest väga hästi aru, kuigi mina ei oska prantsuse ja sina eesti keelt.
– See on tegelikult lihtne. Siin me ei räägi, vaid suhtleme. Telepaatiliselt, umbes nagu unes. Mul läheb kiireks. Soovin sulle head, sinuga oli kena suhelda.
Ta läks. Jälle. Jättes maha lootuse, et ükskord tuleb ta tagasi ja nad räägivad edasi.

KAHETEISTKÜMNES
– Sa oled ikka veel siin?
– Mulle tundub juba, et mind on siia unustatud.
– Möku ütles mulle, et otsust pole veel tulnud.
– Sa suhtled Mökuga.
– Üldiselt mitte, aga vahetevahel juhtume me kokku. Möku on ainus esmasündinu, kes käib Tääs.
– Kas peale sinu on Tääs veel teisigi? Miks ma neid ei kohta?
– Meil pole kombeks suhelda nendega, kes meie hulka ei kuulu. Sind on tähele pandud, kuid nad hoiavad sinust eemale. Vähemalt niikaua, kuni otsust pole tulnud.
– Aga sina ju suhtled minuga.
– Mina eiran reegleid. Seda ei loeta heaks tooniks ja kui keegi peaks meile peale sattuma, siis pole meil head loota.
– Mis meiega juhtub?
– Mis sinuga juhtub, peaksid sa küsima. Minuga pole neil enam suurt midagi ette võtta, sest mina siit ei lahku. Nad võivad minu olemise Tääs põrguks muuta, aga siin on nagunii põrgu.
– Kas vabatahtlikult elust lahkunul on üldse mingi võimalus numbrit saada?
– Üldiselt mitte, aga nad võivad alati teistsuguse otsuse teha, kui vaid tahavad. Vahel teevad nad ebareeglipäraseid otsuseid lihtsalt sellepärast, et näidata – nemad on esmasündinud.
– Kui kaua pean ma veel kohtuotsust ootama?
– Raske öelda, sest me ei tunne aega. Siis, kui protseduurid on tehtud. Teisiti öeldes, kui Ann, Enn Lill ja Enn Kii seda õigeks peavad.
– Ja kui nad seda ei tee?
– Siis jääd sa siia, kuid parem, kui seda ei juhtuks. Ma ei tea, mis juhtub Teadagi Kelle juures, kuid ma tean, mis sind ootab Tääs.
– Ma saan aru, et mitte midagi head.
– Ma ei saa sulle praegu rohkem midagi öelda.
– Sa rääkisid mulle oma eelnevast elust. Ma olen sulle võlgu. Pean sulle seletama, miks ma ei suutnud vastu pidada.
– Jäta parem. Sa ei pea. Ausalt öelda, see ei huvitagi mind. Mul on tegemist iseenda kahekümne ühe aastaga ja ükski teine elu ei mahu minusse enam ära.
– Ma tahaksin, et keegi mind ära kuulab. Kui ma veel inimene olin, siis polnud kellelgi selle jaoks aega.
– Tuttav tunne, kuid ma pole valmis sind ära kuulama, vähemalt mitte praegu. Kannata! Kui sul ei vea ja sa jäädki Täässe, see võimalus on väga väike, aga siiski olemas, siis võib juhtuda, et millalgi kuulan ma sinu loo ära, kuid me jõuame veel selleni. Siis, kunagi. Me ei pea sündmustest ette ruttama.
– Kuid oma lugu sa rääkisid? Kas sul hakkas kergem.
– Ei, kuid niiviisi tundus mulle õigem. Ma ei võitnud ega kaotanud sellest midagi.
– Tegelikult võiksid sa mulle isegi rohkem rääkida. Võib-olla oma varasest lapsepõlvest. Seda loetakse kõige õnnelikumaks ajaks, sest siis oleme me veel nii alguses, et lõppu pole näha. Sa mainisid, et sul on mõned ilusad mälestused sellest ajast säilinud. Ma olen hea kuulaja.
– Ma usun, et sa oled hea kuulaja, kuid hetkel on meie jutud lõppenud. Kõrgemate poolt meile antud käsulaudade järgi ei tohiks me rääkida sellest, mis on möödunud, ainult et Tääs pole olevikust suurt midagi rääkida. See on natuke paratamatu, et vaatame minevikku. Isegi siis mõtleme rohkem selle peale, mis läks valesti ja vähem sellest, mis oli hästi. Pean tunnistama, et see on pagana kurnav. See väsitab. Ma lähen nüüd. Tulin vaid korraks, et sulle Möku teadet edasi anda. Pea vastu!
Kaaslane haihtus Täässe nagu ta oli seda varemgi teinud.

KOLMETEISTKÜMNES
Järgmisena kuulis ta kõrvus Möku häält:
– Kuule, sina! Mina siin, alamreptiilori Möku, ja mul on sulle uudiseid. Annan teada, et kõrgemad pole sind unustatud. Kaitsja ja süüdistaja peavad sinu saatuses kokkuleppele jõudma, siis teeb Ann otsuse teatavaks. Enn Lill tahab sind Teadagi Kellele jätta, kuid Enn Kii pole sellega nõus. Neil läheb veel aega ja senikaua pead sa endiselt Täässe jääma, aga ma hoiatan sind, et püsiksid paigal ja ei räägi kellegagi, keda arvad kuulvat. Tääs on hääli, kuid nad kajavad tühjusest. Tegelikult pole siin kedagi ja kõik need, keda arvame siin olevat, on meie ettekujutluse viljad.
– Kaua ma pean veel paigal püsima?
– Meie ei tunne aega.
– Miks te aega ei tunne? Kuidas te siin üldse midagi korraldada suudate, kui te aega ei kasuta? Inimeste maailmas oli aeg väga tähtis ja nad olid võimelised aega planeerima.
– Aeg on hingedele. Kõrgemate jaoks kehtivad teistsugused reeglid. Esmasündinute elupäevad ei ole piiratud ja meil pole vaja aega mõõta. Otsused sünnivad siis, kui nad sünnivad ning nad sünnivad alati siis, kui on õige. Hingede piiratud elupäevades peaks olema rohkem kannatlikkust.
– Ometi hoiate te aja abil maailma oma kontrolli all, sest aeg on vahend, millega maailma on võimalik raamidesse suruda. Olen ma õigesti aru saanud?
Kuid Möku oli juba kadunud ja ei vastanud talle.

NELJATEISTKÜMNES
– Mida Möku rääkis?
– Sina jälle siin.
– Noneh. Siin ma olen. Ma loodan, et sul on selle üle hea meel.
– Möku ütles, et hääled, keda ma Tääs kuulen, on minu ettekujutlus ja tegelikult pole siin kedagi.
– Möku valetas.
– Ma tahaksin Tääs veidi ringi vaadata. Kas see pole kuidagi võimalik? Sina ju oskad siia tulla ja leiad selle koha alati üles?
– Ma leian koha üles sellepärast, et sina oled siin. Ma tajun sinu energiavälja.
– Mille poolest erineb see mõne teise, näiteks Möku energiaväljast?
– Oh, igal hingel ja vaimolendil on individuaalne energiaväli ja ma tajun neid erinevalt. Kui sa elasid oma elu, siis tegid sa inimestel vahet nende välimuse, kõne, võib-olla lõhna järgi. Sa suutsid nende meelte abil ühte teisest eraldada. Selles maailmas sellised võimalused puuduvad, kuid neid asendavad teised.
– Mina sinu energiavälja ei taju. Ma saan aru, et sa oled siia jõudnud alles siis, kui me suhtleme.
– See on õpitav. Tegelikult päris lihtne. Ma võiksin sind õpetada.
– Kas sa teeksid seda? Palun.
– Hea küll. Alustame sellest, et püüa mind positsioneerida. Leia mind.
Hing, kes oli kunagi olnud Jeanne-Elisabeth du Lac, õpetas talle teiste hingede tajumise kunsti. Ta pani tähele, et omandas uue oskuse üsnagi kergesti ja võis peagi õpetaja nähtamatut energiavälja tajuda. Vähemalt see tundus talle nii, sest kuna Tääs ei olnud aega, siis ei osanud ta arvestada, kui kaua see aega võttis. Tähtis oli, et nüüd ta tundis, kui teine talle lähenes või temast eemale liikus. Talle öeldi:
– Nüüd oled õppinud tajuma teisi energiavälju ning Tääs hakkama saamiseks on see oluline oskus, sest sa oskad eemale hoida nende eest, kellega sul pole vaja kokku puutuda.
– Ma ei mõista veel paljutki. Näiteks siis, enne kui ma Täässe sattusin, kui ma liikusin valguses ja jõudsin kohtu ette, nägin ma selgesti Anni klaasist mäe otsas. Ja ma nägin teda hoolimata sellest, et mul pole enam keha ja ühtlasi ka mitte silmi. Kuidas on see võimalik? Tegelikult juba enne seda, kui ma veel maailmas olin, siis ma nägin ja tundsin asju ning minu meeled töötasid, kuigi mul ei olnud enam keha, silmi, kõrvu ja nina? Tääs aga pole see enam võimalik.
– Need olid teised ruumid, kus valitsevad teistsugused tingimused. Vaimolenditena ei vaja hinged meelte tajumiseks enam meeleelundeid, mistõttu võid sa näha silmadeta, kuulda kõrvadeta, haista ninata. Nüüd oled sa Tääs ja siin on tähtis energia tunnetamine.
– Sa tead palju kõigest sellest, mis on teisel pool. Ma räägin sinuga kui targa ja aruka hingega. Kuidas sa oled need oskused omandanud? Ma ei taha kuidagi uskuda, et olid siinseks olemiseks ette valmistunud. Rääkisid, et jätsid juba viieteistkümneselt kooli pooleli.
– Kooliharidusest pole siin kasu. Kui ma lahkusin, siis ei teadnud ma siinpoolsusest midagi ja see isegi ei huvitanud mind. Ma olin kõigest kakskümmend üks ning oma eelnevas elus kõvasti sees. Sa ju tead, milline ollakse kahekümne üheselt, noor ja muretu. Mul olid head õpetajad, kes õpetasid mulle Tääd ja palju muud vajalikku, et siin hakkama saada. Tänu sellele suudan ma Tääd kontrollida ja ta allub minule.
– Kas sinu õpetajad on Tääs?
– Ma ei tohi sellest rääkida.
– Aga mina? Kas mina ei tohi seda kunsti õppida? Kas sa ei võiks nüüd omakorda mulle tutvustada neid teadmisi, mida sinu õpetajad õpetasid sulle? Eriti veel nüüd, kui ma oskan energiat tunnetada. Ma tahan Tääd tundma õppida.
– Võiksin sind õpetada nagu mind õpetati, aga usutavasti on parem, kui ma seda ei tee. Ma ei usu, et sa Täässe jääd. Sul on veel võimalus siit lahkuda ja ma ei kujuta ette, miks sa peaksid selle võimaluse kasutamata jätta. Kas sa tõepoolest tahaksid Tääs ringi rännata? Ma hoiatan ette, et me ei pruugi olla siin, kui Möku tuleb ja teatab nende otsuse.
Tääga tutvumine tundub mõistlikum kui lihtsalt oodata. Sa ise mainisid, et nad võivad mu vabalt unustada.
– Nad võivad seda, kuid see ei tähenda, et nad seda teevad. Teispoolsus nõuab kannatlikkust. Need, kes pole kannatlikud, ei pea siin kaua vastu.
– Mis nendega juhtub?
– Nad kaovad ja me keegi ei tea, kuhu.
– Ma ei ole vist eriti kannatlik.
– Paljud hingede omadused avalduvad siis, kui nad elavad. Elu võib osutuda omamoodi katselaboratooriumiks, milles hingi õpitakse tundma. Millegi põhjal peavad esmasündinud tegema valiku, kellele nad usaldavad numbri. Kannatlikkuse osas võib sul õigus olla. Muidu poleks sa kannatust kaotanud ja enne õiget aega siia tulnud.
– Ma tean Tääst vähe. Sa räägid, et sul on siin mingeid asju ajada? See peaks ju tähendama, et siin toimub midagi. See ei ole pelgalt olemine, ega ju?
Tääs toimub palju… Olgu, ma mõtlesin järele. Sinu kohtuotsuse väljakuulutamine venib. Ma püüan enam-vähem selle koha meelde jätta ja loodan, et tunnen selle hiljem ära. Kuna ma olen õppinud Tääd kontrollima, siis võib-olla õnnestub meil tagasi tulla. Kas sa tahaksid ikka minuga rändama tulla? Mõtle hästi järele, sest see on risk, mida sa võid hiljem kahetsema hakata.
– Ma tean. Ka minu otsus lahkuda oli risk, sööst tundmatusse, kuid ma ei ole suutnud seda veel kahetsema hakata. Sellepärast olen ma riskiks valmis.
– Siis järgne mulle.

VIIETEISTKÜMNES
Nad alustasid teekonda Tääs. Ta ei näinud midagi, kuid oli õppinud tunnetama tema ees liikuva kaaslase energiavälja, mis kuulus Jeanne-Elisabeth du Lac’i hingele, kellel nüüd ei olnud enam nime ega numbrit. Ta teadis, et peab püsima selle vahetus läheduses, sest muidu võib ta lootusetult kaduma minna nagu andis talle teada tema uus tuttav. Ta sukeldus tema järel piimjasse sudusse, aimamata, kas ta kunagi veel naaseb. Kaaslane oli talle õpetussõnad enne rännakule asumist peale lugenud ning teda vannutanud, et ta neist kindlasti kinni peaks, sest kui ta peaks kaduma minema, siis jääb ta vaid iseenese hooleks:
– Tule täpselt minu järel ning püüa mind tunnetada. Anna kohe teada, kui sa tunnetuse kaotad. Võib-olla õnnestub mul sind veel päästa.
Teekond kestis ilma, et ta oleks tajunud mingitki muutust. Ühesugune piimjas sudu ja ainus energiaväli, mida ta tunnetas, kuulus tema kaaslasele. Äkitselt tabas teda tugev energialaeng, mis lükkas ta kaaslasest eemale. Ta karjatas, kuid möödus palju hetki, enne kui tema kaaslase energiaväli taas tema lähedusse ilmus ja ta meelerahu tagasi sai. See ütles:
– Rahu, see on kõigest Rorik. Täpsemalt, kunagi kutsuti teda nii. Rorik oli maises elus viiking, Novgorodi vürst Venemaal ja võimas nõid. Sa pole tema energiaga harjunud.
Ta kuulis, kuidas keegi läbilõikavalt kriiskas. Kaaslane rahustas teda:
– Rorik on ohutu. Sa pead temaga lihtsalt harjuma. Tema energiaväli on väga tugev. Vürst Rorikul on võimed. Ta suhtleb erinevate maailmadega. Ta võib sulle Igavese Elu Kohtu otsuse teada anda, kui ta seda tahab, mõistagi.
Kriisked muutusid valjemaks ning kasvasid üle lõvimöireteks. Hing, kes oli kunagi kandnud nime Jeanne-Elisabeth, hüüdis:
– Rahune, Rorik! Need oleme kõigest meie, Jeanne-Elisabeth ja üks Täässe sattunud rahutu hing Eestist, kes ootab Igavese Elu Kohtu otsust.
Möirged katkesid ning valkjast tühjusest kaikus vali hääl.
– Mina olen Rorik, endine Novgorodi vürst ja paljude elavate ja surnud hingede valitseja. Vasta hing, miks kolad sa Tääs ringi, kuigi peaksid ootama Igavese Elu Kohtu otsust? Ma kuulan.
– Ma ei saa oodata lõputult. Ma tahan Tääd tundma õppida.
Vürst Rorik aga küsis:
– Tulid äsja maailmast. Mis seal toimub? Kas Ragnarök on juba ära olnud?
Ragnarök? Kas see on rock-kontsert?
– Taevas halasta! Sa ei teagi, mis on Ragnarök. Maailm on jõudnud hukka minna ning meie pärimused on jäädavalt hävitatud. Ragnaröki ajal tulevad jumalad Maa peale ja võitlevad päästetud ja päästmata hingede nimel. Maa hävib, vesi katab tema pinna ja ta sünnib uuesti. Uued ja vanad jumalad saavad kokku ning ehitavad maailma uuesti üles, aga see on juba uus maailm.
– Ma ei tea sellest midagi. Ma palun sind hoopis Igavese Elu Kohtu otsuse pärast.
Vali hääl ei võtnud teda kuulda.
– Sulle öeldi, et vürst annab teada ainult siis, kui ta tahab. Vürst Rorik ei taha. Nii jääbki. Ma olen lõpetanud.
Jeanne-Elisabethi hing lausus:
– See on sinu õigus ja sinu otsustada, kas sa avad oma teadmiste varasalved või mitte. Me võtsime selle teadmiseks ja läheme nüüd. Jää terveks, Rorik. Ma tulen sind jälle vaatama.
– Jää terveks sinagi, Jeanne-Elisabeth du Lac Quebecist. Sind on mul alati heameel tunda.
Kui nad olid Rorikust eemaldunud, päris ta oma kaaslaselt:
– Miks on Rorik Tääs?
– Rorik on siin põhiliselt oma kangekaelsuse tõttu. Ta põlgas ära numbri ja nõudis, et ta säilitaks ka siinpoolsuses oma vürstitiitli. Ta ei olnud valmis eelnevast identiteedist loobuma ja kõrgematele see ei meeldinud. Nad püüdsid teda Teadagi Kellele anda, kuid see keeldus teda vastu võtma. Nii jäeti ta Täässe oma pattude üle järele mõtlema. Mul on temast palju abi olnud ning ta on mulle palju õpetanud.
– Sa mainisid, et Rorik on nõid.
– Ta võib sinu tulevikku näha ja hoiatada, milline saab olema Igavese Elu Kohtu otsus. Ta on kõrgemate hingeelu üsna põhjalikult tundma õppinud ning on suuteline nende otsuseid ette aimama isegi siis, kui need ei tundu loogilised.
– Ta ei tundunud eriti sõbralik.
– Kunagi oli ta võimas vürst, iidsest soost ja pärines kohast, mida kutsuti Jüütimaa. See peaks olema kusagil Taanis. Äkilise loomuga nagu ta oli, langes tema peale veresüü ja ta lahkus kodust ning läks koos oma vendade ja hõimlastega Venemaale. Sealsed rahvad nägid, et ta on karmi käega suursugune ning õiglane mees ja kutsusid teda endale valitsejaks. Nad kurtsid: riik on meil suur, kuid korda ei ole, tule ja valitse meid. Rorik võttis kutse vastu, sai seal suureks valitsejaks, kelle järglased on seda maad aastasadu valitsenud. Nii on ta seda mulle rääkinud. Sa ei saa talle pahaks panna, et ta sind ei aidanud.
– Ma tõesti ei teadnud Ragnarökist midagi.
– Möku ütles, et Ragnarök toimus väga väga ammu, miljoneid aastaid tagasi, siis kui vanad rahvad Maalt lahkusid. Ainult kaks elavat hinge vanast maailmast jäid järele ning nende järglased panid aluse põhja rassile. Nad säilitasid pärimuse Ragnarökist ja usuvad, et kunagi Ragnarök kordub ning uus maailm ehitatakse taas üles. Kuid Möku rääkis, et möödunud aegade sündmused ei tule enam iialgi tagasi.
– Vanad rahvad lahkusid? Mida sa tahad sellega öelda.
– Haldjad, päkapikud, härjapõlvlased, kõik need, keda meie siin nimetame vanaks rahvaks ja kes on meieni säilinud läbi muinasjuttude. Ma olen kokku puutunud paljude hingedega ning omaks võtnud, et muinasjutud ei sünni tühjale kohale ning igaühel neist on oma eellugu.
– Kuhu vana rahvas läks? Kas nad tulid siia?
– Siia küll mitte. Maailmasid on palju, rohkem kui me neid lugeda oskame ja meie oleme seotud vaid pisukesega sellest. Me jätkame seda juttu veel, aga nüüd ma palun sul olla vaikselt. Kohe saad sa tundma veel ühte Tää saladust. Ma tutvustan sulle Mõmmikut.

KUUETEISTKÜMNES
Jeanne-Elisabethi hing sosistas:
– Kas tunned?
– Mida?
– Mõmmiku energiavälja.
– Ei.
– Tule minu järel ja ole vaikselt. Vaata, et sa ühendust minu energiaväljaga ei kaota.
Ta hoidis end tema energiavälja tunnetusraadiuses, kuni hakkas tajuma uut võõrast energiat. See oli tugev, kuigi mitte nii intensiivne kui Rorikul. Ta kuulis, kuidas temalt vaevukuuldavalt küsiti:
– Kas nüüd tunned?
– Jah.
– Siis on hästi. Püsi vagusi. Niikaua, kui sa minu energiavälja tajud, oled kaitse all.
Siis kuulis ta kriginat. Kuuldud heli oli võigas ja ebameeldiv, millele järgnes sisin. Lõpuks tajus ta hääli. Keegi mühatas ja nüüd sai ta aru, et vestlesid kaks tundmatut.
– Kas tõid mulle?
– Jah, Mõmmik.
– Mille sa mulle tõid?
– Selle, mida sa nõudsid.
– Ma ei tahtnud ju seda! Sa pidid mulle tooma hingekruvi.
– Kas see ei ole siis hingekruvi?
– Muidugi mitte. Kas sa üldse tead, milline hingekruvi välja näeb?
– Ei tea, kuid Möku ütles, et see on, mida ma küsisin.
– Igavese elu nimel, mida sa küsisid?
– Asju, millega on võimalik hingi püüda.
– Taevas halasta, Küülik, sa oled ikka puhta loll. Ma nõudsin sinult konkreetselt hingekruvisid.
Jeanne-Elisabethi hing sosistas talle vaikselt.
– Küülik on Mõmmiku abiline. Puhtavereline lurjus. Sa ei tahaks temaga kokku sattuda.
Mõmmik jätkas:
Teadagi Kes maksab hingede eest head hinda ning Tääs on neid laokil vähemalt tuhandeid. Me peame nad kinni püüdma ja Teadagi Kellele viima, siis saame rikkaks.
– Mida me selle rikkusega Tääs peale hakkame?
Tääs ei olegi sellega midagi teha. Ma kavatsen endale numbri osta.
– Sa arvad, et nad müüvad sulle numbri?
– Ma mitte ei arva, vaid tean. Kõik on juba kokku lepitud. Kui ma endale numbri saan, siis võid minu äri üle võtta ja sinust saab uus Tää boss.
Vestlus katkes ning jälle oli kuulda sisinaga lõppevat kriginat. Mõmmik hüüdis:
– Keegi on siin. Kes sa oled, astu esile!
Jeanne-Elisabeth andis endast märku.
– See olen mina, Jeanne d’Arc. Mul on sinule teade üle anda.
– Räägi!
Teadagi Kellelt.
– Küülik, kao ära… Oled sa veel siin? Vasta! … Teda pole. Võid rääkida.
– Sind oodatakse tavalises kohas. Loodetavasti ei tule sa seekord tühjade kätega.
– Ei-ei. Ma toon kõik mis vaja. Mind saab usaldada.
– Sind ei saa usaldada. Aga olgu, me ootame. Pea meeles, et me ei halasta, kui midagi ei peaks klappima. Mäletad?
– Mäletan. Seekord saab kõik korda.
– Ma jään ootama.

SEITSMETEISTKÜMNES
Kaaslane andis talle märku lahkuda ning nad kadusid kiiresti Mõmmiku energiaväljast. Mõmmikuga kohtumise järel tekitas Jeanne-Elisabethi hing temas veelgi rohkem küsimusi. Mõne aja pärast söandas ta pärida:
– Miks Mõmmik sind Jeanne d’Arc’iks kutsus?
– Sest ta tunneb mind selle nime all.
– Aga mulle sa rääkisid, et oled Montrealist pärit narkomaan.
– See vastab tõele. Ma sündisin Saint-Jeanne-d’Arci külas. Sealt ka nimi.
– Kes on Mõmmik?
– Mõmmik arvab, et ta on Tää boss. Tegelikult pole see päris nii. Tema võim on väiksem, kui ta arvab. Tal on mõned ustavad jüngrid, sa kohtasid Küülikut, kuid siin on veel Suslik ja Käblik, kes on umbes samasugused tüübid ja nad moodustavad jõugu, mis hoiab Tääd hirmu all. Nad arvavad, et nad on autoriteedid, kuid Tääs valitsevad palju võimsamad jõud.
– Kas need jõud on seotud Teadagi Kellega?
– Vist mitte. Teadagi Kellele ei lähe eriti korda, mis Tääs toimub.
– Sa tead, kes on Teadagi Kes?
– Ma pole ise Teadagi Kellega kohtunud, kuid ma osutan talle teeneid. Vahetevahel.
– Mida Mõmmik tahab?
– Tühiasi. Ta püüab Teadagi Kellele hingi.
– Mida teeb Teadagi Kes hingedega?
– Kui ma vaid teaksin. Mina olen ju Tääs. Võib-olla saad sina teada, kui sulle juhtumisi numbrit ei anta ning antakse tema võimkonda.
– Kas Teadagi Kes teab sind samuti Jeanne d’Arc’ina?
Teadagi Kes teab, kes ma olen ja miks ma tema heaks töötan.
– Miks sa tema heaks töötad?
– Sa pärid palju. Ma töötan Teadagi Kelle heaks, sest Jeanne d’Arc palus mul seda teha.
– Jeanne d’Arc, see oled ju sina?
– See hing, kes kunagi saadeti maailma Jeanne d’Arc’ina. Ta oli minu õpetaja. Me kohtusime Tääs.
– Kas sa tutvustad mind temaga?
– Ma ei usu. Ta ei ole eriti seltsiv ja väldib teisi hingi.
– Kuid mitte sind.
– Mitte mind.
– Mis meil järgmisena programmis on?
Tääs pead sa kannatlikkust üles näitame, sest me ei tunne aega ja me ei planeeri. Maailmas oli mul neist inimestest alati kahju, kes elasid kella järgi kellast kellani ning kelle päev oli hommikust õhtuni ära planeeritud. Minule meeldis elada vabalt, sisetunde järgi ja kui keegi üritas mind raamidesse suruda, siis tegi see mind kurjaks. Ära muretse nii palju, vaid valmistu üllatuseks, mida Tää võib sulle veel pakkuda, kui me oma teekonda jätkame. Kui sa soovid, siis võime selle igal ajal katkestada. Soovid sa seda?
– Ei.
– Siis järgne mulle.

KAHEKSATEISTKÜMNES
Teekond lõppes aga varsti.
Sääk, sääk, ma tulen sulle järele ja võtan su endaga kaasa.
Ta oli neid sõnu varem kuulnud. Toon, kuidas seda öeldi, tundus talle tuttav. Alamreptiilori Möku oli end talle taas ilmutanud. Möku lausus:
– Ma keelasin sul paigalt liikuda. Kas sa ka tead, kui raske oli mul sind leida? Kõrgemate tahtel ma pidin su üles otsima, sest mul on oluline teade sulle edasi anda. Mul on rõõm sulle teatada, et Igavese Elu Kohus on langetanud otsuse ning Enn Lill ja Enn Kii on sinu saatuses kokku leppinud. Ann kuulutas välja, et sulle ei anta numbrit ning sind antakse üle Teadagi Kellele. Otsus kuulub kohesele täideviimisele.
See tuli ootamatult. Ta oli vähehaaval Tääd tundma õppima hakanud ja leidnud, et see polnudki kurb ja igav paik nagu see oli esialgu tundunud. Tääs leidus hingi – Jeanne d’Arc, Rorik, Mõmmik, Küülik, mis muutsid selle paiga põnevaks. Ta võttis end kokku ja julges Mökult küsida:
– Kas nad leidsid kaheteistkümnenda tunnistaja?
– Ei leidnud, kuid süüdistaja ja kaitsja jõudsid kokkuleppele, et seda pole vaja ning piisab üheteistkümne tunnistaja arvamusest. Nad otsustasid, et tõlgendavad kaheteistkümnenda tunnistaja ütlusi negatiivse hinnanguna.
Jeanne-Elisabethi hing lohutas teda:
– Pole viga. Sa pole esimene hing, kes on järgmise tasandi väravate eest minema saadetud. Edasi pääsevadki vähesed, vaid need, kes on olnud edukad ning kohtu hinnang on alati subjektiivne.
Möku parandas teda:
– Kohtu hinnang on õiglane. Alati. Isegi siis, kui see on ekslik.
– Kas ma ei võiks Täässe jääda?
Selle peale vastas Möku resoluutselt:
– See on välistatud. Meil on leping Teadagi Kellega ja me peame lepingust kinni. Sa oled juba tema omandina hingekirja kantud ning edaspidi otsustab sinu saatuse eest tema.
Jeanne-Elisabethi hing, keda Tääs tunti Jeanne d’Arcina, jättis temaga jumalaga:
– Hüvasti. Oli mõnus sind kohata. Kui ma saaksin, siis ma kallistaksin sind. Pea meeles, mis ma Teadagi Kelle kohta rääkisin. Me ei tea.
Ta ei tunnetanud enam kaaslase energiavälja. Ilmselt oli see jalga lasknud. Möku sundis teda endale järgnema. Ta ei tahtnud kuuletuda, kuid Mökult tulev laeng oli nii tugev, et kammitses ta tema energiavälja külge.

ÜHEKSATEISTKÜMNES
Nad jõudsid tohutu suure musta ukse juurde, mis eristus jõuliselt Tää valkjast sudust ning mille piirjooned olid selgesti tajutavad. Eelneva elu jooksul oli ta sisenenud paljudest ustest ja ta mäletas, millised need välja näevad. Uks oli sile ja metalne. Seda ei olnud võimalik väljastpoolt avada. Möku helistas ukse kohale riputatud kellukest. Kellukese helin oli meeldiv ja meloodiline. Muusikahelid, mida kelluke välja paiskas, tuletasid meelde parimaid päevi tema kaotatud elus. Möku teatas.
– Me peame ootama, kuni nad ukse lahti teevad.
– Kes on nemad?
Teadagi Kelle teenrid. Nad võtavad su vastu.
– Võid sa mulle öelda, mida tähendab sääk, sääk, ma tulen sulle järele ja võtan su endaga kaasa? Ma olen seda sinu suust palju kuulnud. Miks sa nii ütled?
– See ei tähenda mitte midagi. Ma ei tea, miks ma nii ütlen. Midagi pean ma ju ütlema. Kas see vastus rahuldab sind?
– Ei.
– Mul on kahju, et ei saanud sind aidata.
Nad vaikisid. Ta oleks võinud Mökult veel paljugi küsida, kuid ta ei tahtnud. Sõnad olid ühtäkki otsa saanud ning ka mõtted ei piinanud teda enam. Ta teadis, et oli jälle kord saatusele alla andnud ning ootas, mida tulevikul on talle pakkuda. Jeanne-Elisabethi vaim oli siiski vihjanud, et Teadagi Kelle juures ei pruugi olla nii halb kui kardetakse. Tää-elanik teadis palju. Võis loota parimat.

KAHEKÜMNES
Vaikus katkes. Uks avanes vaikselt, ta lükati sisse ja ta langes pimedasse sügavikku. See oli kõik, mida ta veel tajus, enne kui teadvus kadus. Kõik toimus väga kiiresti. Tühjus. Olematus. Lõpp. Teda ei olnud enam.

EPILOOG
Ta ei saanudki teada, et sel hetkel süüdati Tääs küünal. Seda juhtus seal väga harva. Jeanne-Elisabeth küsis:
– Sa teadsid seda ette, Rorik? Aga sa ei öelnud talle.
– Ma teadsin, kuid ma ei taha kõrgemate mängudesse sekkuda. Nemad mängivad oma mänge ja mina pole nende liivakasti oodatud.
– Kui sa oleksid talle öelnud, siis oleks ta võinud Täässe jääda. Siin pole küll meelakkumine, aga ta oleks saanud olla.
– Ma ei tegele heategevusega. Ta on isegi saanud suure au osaliseks, kui tema mälestuseks on Tääs süüdatud küünal. Mäletad sa, millal me seda viimati tegime?
– Muidugi mäletan. Me süütasime küünla Jeanne d’Arc’i hinge mälestuseks, kes ohverdas end Teadagi Kellele Montrealist saabunud ebaõnnestunud hinge Jeanne-Elisabeth du Lac’i eest.
– Kas sa rääkisid sellest lahkunule?
– Ei. Ta küsis, miks mind Tääs Jeanne d’Arc’ina tuntakse ja ma ei öelnud talle tõtt. Ma lihtsalt ei suutnud seda öelda ning see jääb mind piinama. Ma rääkisin talle, et mind lihtsalt unustati siia.
– Asjata kahetsed. Mina ei öelnud talle samuti, mis teda ees ootab, kuigi oleksin võinud, aga see ei piina mind. Ma olen veendunud, et käitusin õigesti. Hingi on tulnud ja läinud. Temal on vedanud, sest teda lihtsalt ei ole enam. Tää on karm ja kõik ei pea siin vastu. Jeanne võis olla Frangi riigi kangelanna, kuid ta ei talunud Tääd ja sellepärast ohverdas ta end sinu eest. Ta tahtis siit minema pääseda, ei pidanud vastu, ebaõnnestus.
– Mitte Frangi riigi, vaid Prantsusmaa. Maailm on vahepeal muutunud.
– Kuid Tää on jääv. Kas sa oleksid järginud Jeanne d’Arci eeskuju ning ohverdanud tõesti end selle tundmatu hinge eest nagu Jeanne tegi seda sinu hinge päästmiseks?
– Ma olen selle peale mõelnud, kuid ma ei ole suutnud oma mõtteid lõpuni mõelda. Kui see hetk saabus, siis ei olnud ma selleks valmis ja lasin tal minna. Ma olen veel liiga vähe Tääs olnud ega tea kõiki tema saladusi. Rohkem mõtlesin ma selle peale, et ta oleks võinud Täässe kaduda ja keegi ei oleks teda leidnud. Jeanne’iga oli teistmoodi. Jeanne kannatas olemise all. Ta oli Tääs juba kaua olnud ning tahtis siit lahkuda. Jeanne oli vaba hing ning võttis igavest olemist karistusena. Ta ütles mulle, et need, kellele on antud number, ei saa enam iialgi vabaks.
– Mina olen siin kauem olnud kui Jeanne d’Arc. Jäin Täässe kinni, kuna teadsin Teadagi Kelle saladust. Ka mind üritati Teadagi Kellele ohverdada, kuid ma tulin sealt tagasi. Peale mind ei ole enam keegi sealt tagasi tulnud. See oli ränk hoop kõrgematele ja nad muutsid kogu süsteemi palju kindlamaks.
– Mis seal on?
– Seal ei olegi midagi. Tühjus. Uskmatute unistus hauatagusest elust. Teadagi Kes on siinpoolsuse kloaak, kuhu heidetakse kasutuid asju. Must auk, mis neelab hinged ja lahustab need olematuses. Kõrgemad on loonud kõige selle katteks müüdi Teadagi Kellest, et oma maailma kontrollida ja loodud hingi vaos hoida.
Teadagi Keda polegi? Kelle tarvis siis Mõmmik hingi püüab?
Kõrgemate jaoks, kes ilmutavad end talle Teadagi Kellena. Mõmmik ja tema kamp on vaid väike lüli kogu ahelas.
– Kuidas sinul õnnestus Teadagi Kelle juurest tagasi tulla?
– Nad lükkasid mu alla, kuid ma olin liiga tugev. Ma jõudsin servast kinni haarata ja vinnasin end üles. Ronisin üles tagasi ja jõudsin Täässe. Siit ma enam välja ei pääsenud, polnud võimalustki nummerdatud saada. Nii ma jäingi.
– Ja sa ei kahetse? Nüüd, kui sa tead Teadagi Kelle saladust? Sa eelistad igavest olemist Tääs kaduvikku haihtumisele?
– Minu jaoks on tähtis, et Tääs saan ma edasi olla vürst Rorik, mitte mõni nimetu ulguv numbrivaim. Nii lihtne see ongi. Ma olen liiga uhke ja liiga edev, et olematusesse kaduda. Mul on, mida kaotada.
– Paljudel hingedel pole kaotada seda, mis sinul. Ma mõtlen ühe asja peale. Rorik, sa oled võimas nõid, kuid kas sa üldse tead, keda me täna mälestame?
– Seda pole mulle teada antud. Loodetavasti oli ta hea inimene või siis loom või taim. Isegi kui ta seda polnud, ei ole meie tema kohtumõistjad.
– Mina sain teada, kuigi pidin selleks Mökut kõvasti pinnima. Kuidagi imelik on süüdata küünal tundmatule hingele, kellest sa midagi ei tea ja kelle vastu sa oled olnud ükskõikne, sest sul on sinu enda mälestustegagi tegemist. Tema nimi oli Andres Tamm, sündinud Eestis. See on kusagil Põhja-Euroopas. Keskmine eesti mees. Täiesti tavaline elu, vähimagi särata. Möku rääkis, et sellised ei pea kaua vastu, kui nad oma tavapärasest rutiinist välja tulevad. Ta lahkus neljakümne aasta vanuses. Neljakümne ühest jäi veidi puudu. Sada seitsekümmend üheksa sentimeetrit pikk ja kaheksakümmend kolm kilo raske. Keskharidusega. Lahutatud. Abiellus kolmekümneselt, kuid viis aastat hiljem lahutas. Üks laps, kellega ta peale perekonna lagunemist enam ei kohtunud. Jõi, aga narkotsi ei pannud. Lahkumise hetkel töötu. Varem töötanud ehitajana ning taksojuhina Eestis ja Soomes. Möku ütles, et kui ta poleks ise läinud, siis oleks tal elada jäänud veidi vähem kui kolmkümmend üks aastat. Selline lõpetamata jäänud elu.

A.D. 2014

Narva, kell 3.14 hommikul

@Glynn Barratt

Ühel ilusal ja selgel laupäevahommikul Sankt Peterburgis tegin ma, relvastatuna kutsete, raha ja optimistliku meelega, katse saada viisat sissesõiduks Eesti Vabariiki. Kell kaheksa hommikul näis Špalernaja tänav üsna mahajäetuna. Mitte ühtegi joodikut ei olnud lõhkumas mitte ühtegi pudelit! Lõpuks ilmus ühte ukseavasse hästiriietatud nooruk, kes kiirustades lukustas ukse ja jalutas mõned sammud trepist alla oma autoni.

“Kas siin on Eesti konsulaat?” küsisin mina hoolimata meid lahutavast vahemaast.

Ta vaatas häirituna minu poole.

“Ma ei tea.”

“See peaks olema Smolnõi kloostri lähedal.”

“Minge edasi Smolnõi suunas. Seal peaks lipp olema.”

Ah sa rumal jõmpsikas, mõtlesin, tunnetades oma üleolekut temast auklike teadmiste riismetega, mis olin hankinud alles eelmisel ööl, kui ma, võideldes Stolitšnaja ja väsimusega, õppisin ühelt endiselt Eesti elanikult, et “formaalselt” – nagu ta väljendas, Sankt Peterburgis sellist konsulaati ei eksisteerigi, sest Vene Föderatsiooni valitsus, nagu näis, ei olnud sellele veel andnud oma õnnistust. Seega igal laupäeva hommikul saabusid siia Moskvast kolm visa Eesti Vabariigi ametnikku, et avada Aken Läände. Iganädalane palverännak välja pimedusse, vaid selleks, et näidata üles lahkust neile vähestele viisataotlejatele, kes võiksid koidikul koguneda munakivisillutisele kuldselt särava valge- ja sinisetoonilise Smolnõi ümbrusesse.

“Ära jää sinna hiljemaks kui kell kaheksa hommikul,” oli Tiit öelnud. “Nad suudavad neile määratud aja jooksul läbi vaadata ainult teatud arvu inimeste taotlusi. Nad lahkuvad kell neli.”

“Avamisajad võivad nädalast nädalasse veidi nihkuda,” lisas teine, umbes kahekümne kahe aastane kogenud reisija. “Võta midagi lugemiseks kaasa.”

Lippu ei läinud peidetud konsulaadi asukoha ülesleidmiseks tegelikult vajagi. Viisataotlejate rivi seisis vaikselt raske puidust ukse lähedal, mis avas tee konsulaati, paberist võtmete allikasse, mis võimaldas neil avada lukku Narva kindlusel, et liikuda salapärasel ning mitte veel hästi tuntud teel Tallinna, lõppematute Heinekeni jugade alla – põrgusse, igavene noorus ja ilu! Ukse kõrval oli tahvel. “Sankt Peterburgi Taassünni Heategevusfond” teatas see pisut laialivalguva kesk-lääne aktsendiga. Ma olin seitsmes, mitte järjekorras, sest seal polnud järjekorda. Kuid ma olin seitsmes ja mind tunnustati sellisena, kui ilmus välja järgmine isik, küsides vältimatu “Kto poslednii?” (Kes on viimane?).

“Kas nad avavad kell üheksa?” küsisin süngeilmeliselt mehelt minust vasakul.

“9.30. Võib-olla.” Tal oli seljas uus must nahktagi.

Nagu ma juba mainisin, päike paistis ja atmosfäär oli helge. Kõik need õnnetud ja viletsad (1) seisid rahulikult, lugesid ajalehte või vestlesid, samal ajal kui minutid kulusid ja märkamatult kasvas viisataotlejate hulk kahekümneni, siis kolmekümneni, isegi viiekümneni. “Kes on viimane?” “Tema seal.” “Kas te seisate siin?” “Kui sobib, ma olen teie järel?”

Missugused olid peamised sündmused, mis andsid sellisele paisuvale ootusele sisu? Las ma seletan. Kõigepealt tuli laulu jorisev vana naine, kes räpaste kottide, kuid päikeselise südamega seisis väikesel müürihakatisel õnnistamaks meid kõiki. Kaks korda laskus ta ettevaatlikult munakivisillutisele põlvitama, siis jälle tõusis, et teha lugematu arv ristimärke hommikusesse õhku. Rahvamass ignoreeris teda täielikult, ise piinlikkust tundes. Ma nägin, millise kergusega ta Jumala poole pöördus ja olin seetõttu tema peale kade, kuid samal ajal tema üle ka väga rõõmus. Järgmisena tuli jõukas paar Volvoga – spekulant liidus intelligendiga? Autouks sulgus rootsilikult summutatud mütsatusega. Oo jaa, nad olid seisnud meiega munakividel nii umbes tund aega tagasi, kuid olid vahepeal käinud suitsetamas! Nad olid seisnud sandaalidega mehe taga. Kus ta on? Imelik, et keegi teda ei näinud. Ja nii, kõiksuguseid ettekäändeid leiutades ja sõnade voolata lastes maandusid nad rahvahulgast just minu ette! Minu, kes ma olin oodanud oma aega juba sajandeid! Ma tundsin, kuidas meelepaha minus tõusis ja mu süda tagus, kui ma valmistasin end ette verbaalseks konfliktiks. Kuid siis, nagu oleksid nad tunnetanud minu ülekuumenemist, astusid kaks noort venelast kõrvale, järjekorrast välja.

Teise intsidendi põhjustas karvaajav kass, keda üks vanamees hoolikalt tümitas, nii et tema ümber puhkes hukkamõistev häältetorm. Viha kogus hoogu, kui sai selgeks, et vanamees ei kahetsegi oma teguviisi. “Kes iganes sinu sünnitas, ta tegi suure vea,” märkis pontsakas naine, keda tema tütar püüdis omakorda maha rahustada, pakkudes talle hõbepaberisse mähitud kompvekke. “Sa ise oled suur viga!” kuuldus vastuseks.

Me seisime oodates juba teist tundi, siis kulus kolmaski tund. Päike püsis kõrgel, õnnistused lakkasid ja rahvahulk oli paisunud umbes kahesajani. Ma olen üldiselt päris hea seisja, kuid tunnistan, et mu jalad hakkasid natuke valutama ja ma hakkasin mõtlema kõige sügavamate tugitoolide peale, kus mul oli eales õnnestunud istuda.

Lõpuks, just sel hetkel, kui kõikide meeleolu oli muutumas hapuks, sammusidki kolm vabandaval ilmel ametnikku vastsündinud Vabariigist pikkade sammudega meie poole. Nad olid viisakad ja said aru taktitundest. “Vabandage, me pidime ümber istuma ja siis veel liiklusõnnetus …” Rahvahulk hingeldas nagu ründevalmis loom, kuulas ja õõtsutas. Siis, kui kriiksatus kuulutas viimaks Uste avanemist, oli ärritus ununenud ja sajad küünarnukid tõusid üksmeeles. Mitmekeelse ja armutu valinguna tormasime sisse ning ähmaste nägudega, kuid heidutamata hoones valitsevast pimedusest, rühkisime laiast ja kurvilisest trepist üles, siis alla koridori ja nii otse Kabinetti.

Barrikadeerides end Kabineti kaugeimas otsas, allpool küünarnukihoopide liini, istusid Eesti Vabariigi esindajad. Nad olid pingul oma õhukeste pukklaudade taga, kindlasti halvasti kaitstud nende poole tormava slaavlaste laine vastu, kuni viisataotlejate eelväe näod oli jõudnud kõige rohkem kahe jala kaugusele ametnikest. Veel mitte hirmu tundes tegi üks kena naine korduvaid katseid korra loomiseks.

“Inimesed! Inimesed! Minge tagasi koridori, palun! Oodake koridoris, palun! Neli inimest korraga.”Rahvahulk ignoreeris tema palveid nürimeelselt ja otsustavalt, vaadates temast mööda või uurides oma jalanõusid, kuid mitte tolligi taganedes Laudadest, kust võisid iga hetk tulla Viisad. Väljastpoolt sissepressimine Kabineti uksel aga muudkui kasvas. Üha rohkem paksult riietesse pakitud taotlejaid trügis edasi, leides kasutamata tühimikke õõtsuvas massis ja suundudes ihaldatud eesmärgi poole.

“Head inimesed! Me ei saa kõiki korraga teenindada. Tagasi koridori! Kohe!”

Just sel hetkel haaras keegi Kabineti kaugeimas nurgas taotluste virna. Värin läbis tervet rahvahulka, kes oli ruumi nüüdseks juba kindlalt ummistanud, täpselt nagu igas Venemaa linnaliini ülerahvastatud bussis, kuid mitte nii kindlalt, et ihuliikmed ei oleks saanud väänduda vasakule või paremale, eemale rindadest või muudest valupunktidest.

“Siiapoole!”, “Saatke neid edasi!”, “Siitkaudu!”, “Ja siia!”

Meeleheitel käed haarasid lendavaid paberilehti, paljusid kortsutades, mõningaid rebides. Minu taga vandus kannatamatu insener Jaroslavlist, kuna tema varbad olid trügiva massi saabaste all puruks litsutud. Bürokraatlikud konfetid, pääsmed Baltikumi, kajakatiivul nende peade kohal lendlemas!

“Anna mulle pliiatsit!”

“Kasuta enda oma, parasiit!”

Seal väljas, sädelevatel munakividel, olin ma olnud seitsmes, kuid siin, Kabinetis, ma olin võib-olla alles kahekümnes. Kuid ma olin vihane ja väsinud ning iga mööduva sekundiga ma tundsin end üha enam ja enam Välismaalasena. Veel võitlesin ma selle häbiväärse sisalikulaadse kiusatusega kasutada oma Lääne passi ja koputada automaatse viisakuse hüvedele. Tagane minust, Inturistlik Saatan! Otsus sai tasutud, kui minu ees seisev naine nõrkes aeglaselt.

Jahmatus; kokkupõrkuvad tungid; rahutud selgitused rahvasummas. Naise seisund tõi rahvasummas välja mälestused teistsugustest vajadustest, mis olid üsna vähe seotud Eestiga ja tekitasid vastutulelikuma õhkkonna. Samal ajal kui Kabinetis tunded veel selginesid, tabas minu pilk ametniku pilgu ja ta märkas minu välismaist passi, noogutas lahkelt ning osutas kohale Laudadele lähemal. Nüüd olin ma kolmas!

“Mida te Eestis teete?”

Ma rääkisin talle.

“Aga miks te jälle tagasi lähete? Te olite seal alles möödunud aastal.”

Ma tunnistasin või pigem tegin sügava žesti jutuajamise peateema suunas, mainides neid rõskeid varemeid Kiltsis, kus teistel aegadel oli sündinud Suur Lõunamere Atlas ja kus imetlusväärne Krusenstern võõrustas härra Hörnerit.

Naisametnik – abikonsul? Ida väravavalvur? – manas esile viisaka saladusliku naeratuse, kuid rahvasumm pressis ümberringi nii tungivalt, et ta lihtsalt võttis oma templi ja virutas selle alla, andes mulle “üheaastase mitmekordse sisenemisega viisa” – head teed Eestisse! Ma pugesin rahvasummas teed otsides Kabinetist välja, tagasi koridori, kus mõned tosinad veel ootasid ja kostitasid mind rumalate küsimustega. “Kas täna taotluste vorme on?” Võib-olla ei olnud need küsimused rumalad, sest kes olen mina, et seda öelda? Mina olen Välismaalane, kes maskeerub koha peal toodetud ning hästi informeeritud isikuks, aga kellele iseloomulik ignorantsus teeb valu.

Nende venelaste seas, kes ikka veel ootasid trepil, oli ka Volvoga saabunud paar. Nad lootsid, nagu ma väljas nendevahelisest vestlusest olin kinni püüdnud, veeta kaks nädalat nende suvilas Tartu lähedal. Piiriületamine oli nüüd kallis ja muutus kogu aeg halvemaks, aga koht kuulus seaduslikult neile ning nad lootsid seal korjata juur- ja puuvilju. Nad ei olnud vanausulised, keda tuleks testida eesti keele grammatikas, kuid igal juhul olid Põhimõtted ja seadus nende poolel. Kui ma lahkusin konsulaadist, näitas kell juba 12.15 pealelõunal. Mõtlesin, et tõenäoliselt neil ei õnnestu vähemalt mitte sellel päeval pabervõtit hankida ja nende õunapuud ning kabatšokid peavad ootama.

Kas ma hoolin nende probleemidest või nende venelaste õigustest, kes sündisid aastal 1942 Kohtla-Järvel? Või kuidas “spontaanselt privatiseeritud” endiste riigiettevõtete rikkus on kiiresti ja maagiliselt transformeerunud tuhandeks valgeks Mercedes Benziks? Kas ma peaksin hoolima nende, kes täna kutsuvad end eestlasteks, õiglastest kirgedest ning asjakohastest õigustest, mina kui Välismaalane, kes on palju ignorantsem kui isegi baltisakslaste järeltulijad? Kuigi ma hoolin.

Viisaga passis ja mõtetega Tallinnas, mis keerlesid minu peas ringi, magasin järgmisel ööl väga hästi. Pühapäev möödus meeldivalt Piiriületamiseks ette valmistudes. “Osta pakk kohvi,” soovitas Tiit. “Ja viis pudelit viina.” Ma kuuletusin. Saabus esmaspäev ja koos sellega telefonikõne Eestist.

“Mul on kahju, kuid te peate enne Narvat tegema kiirusetesti,” teatas hääl.(2)

“Mida? Kas te saaksite seda korrata?”

“Välismaalased peavad nüüd tegema kiirusetesti. Ma vabandan.”

Mu mõistus kobas seletuste järele, mis annaksid võtme mõistatuse lahtimuukimiseks, miks ma peaksin tõestama, et ma suudan sõita maanteel aeglaselt veel enne, kui ma saabun Eesti Vabariiki! Kuid viis sekundit hiljem ma taipasin. SPID, AIDS, surm! Muidugi, riigil on õigus kaitsta oma kodanikke, kuid ikkagi oli see ebamugav. Minu ülesanne oli nüüd leida arst, kes saaks mulle teha tasuta aidsitesti, kasutamata selleks süstalt, mida oleks pruugitud sadu kordi varem ning pärast kasutamist riidekaltsuga puhtaks pühitud ja niiviisi muudetud surmarelvaks. See ei saanud olema lihtne.

Nüüd, hiljem, ma julgen seda tunnistada, et olin lohutatud ja lõbustatud unistustest, mis hävitasid minu une kaheks järgmiseks ööks. Ühe stsenaariumi järgi haaras tihedate vuntsidega lihaseline vene tädi minu kätest, surus need minu taha ja lähenes mulle musta süstlaga, mis nägi välja nagu kudumisvarras.

“Zee, mu khallis,” sosistas ta. “On sulle… kui sa ei räägi mulle, kuidas on eesti keeles “piiber”.” (3)

Lõpuks sain ma testi tehtud Venemaa Teaduste Akadeemia klantsitud polikliinikus. Minu veri oli puhas ja kriis oli möödas. Liikusin edasi ülesande järgmise faasi poole, et osta ühe otsa bussipilet Tallinna. Lihtne asi, mõtlete? Te eksite!

Ainus liini teenindav buss lahkub Sankt Peterburgist Tallinnasse iga päev või veel täpsemalt igal ööl. Buss lahkub kell 22.50 õhtul ja saabub Narva kindluse juurde umbes 2.15 öösel. Miks on käigus üksainus öine buss? See sõltub, kellelt küsida. Kütusepuudus, seletavad põlatud skandinaavlased. Ei, poliitika, panevad kibestunud slaavlased vastu. “Kas te tõesti mõtlete, et eestlased ei võiks korraldada asju nii, et buss ületaks piiri päevasel ajal, kui nad seda tahaksid?” Ma ei oska muidugi öelda, kelle käes on tõde või kas tõde on segatud. Kes võiks öelda mulle, Rändurile Kadunud Aegade Tagant (a la recherche du temps perdu),(4) milles seisnes kord Saksamaa põhjamaine kuma? Kõik, mida ma tean, on see, et buss on täis seisvaid, higistavaid, kannatavaid inimolendeid nagu neid võib kohata linnalähisliini bussis. Oli lämbe öö, kui ma viimaks suundusin Tallinna poole ja tohutud ängistavad elektrilaengud sähvatasid õhus. Siis, Kingissepas, lõhestas taevast välk. Küürus reisijate siluetid valgustatuna välgunoolte kaugest sähvatusest ja siis langesid taevast tinahallid vihmapiisad. Bussis oli tüse aafriklane. Kas ta suundus Rootsi? Või mõne sedalaadi õnne poole, mida mina ei suutnud tabada? Kui me kõik hooti tukastasime, siis haaras ta poolunes nähtamatute asjade järele tema ümber ja hüüdis: “Prsss! Prsss!” Võimalik, et buss võis vahepeal peatuda ja siis koperdasid nii noored kui vanad rohkem unes kui ilmsi bussist välja. Igatahes keset ööd me veeresime sillale Kindlusest allpool ja bussi mootor seiskus.

Pikk Hermann nägi kuuvalguses suursugune välja. Ivangorodi kindlus oli lähemal ja sealsed tihedad kindlustused väljendasid Moskoovia võimsust. Kindluse torn joonistus öösse, heites kõrvale mälestused natside rünnakust ja stalinistide hävitustöödest ning kutsudes tagasi Rootsi rüütlid, kes patukahetsusena mõnede eksimuste või vigade pärast olid mõistetud teenima Narvas, mõrvarlikult tuimal Kaug-Ida rindel. Kui külmad olid siin talved! Kui mahajäetud olid nende armukesed, keda ründasid teised rüütlid!

“Palun tulge bussist välja ja jalutage putkani!” kamandas nooruke piirivalvur. Ta rääkis vene keeles, kuid aafriklane ei saanud aru. Sõnumit korrati eesti keeles. EESTI VABARIIK, teatas kivisein väljas. Tulge välja!

Pika ja ägeda protesti järel väljusid bussist aafriklane ja veel kaks teist reisijat tema kõrval. Üks neist, kes oli arvatavasti bulgaarlane, kandis risti kaelas. Nende tulek võttis aega oma kolmkümmend minutit. Vahepealsel ajal olime me kõik teised bussist välja tulnud, nõjatusime väsinult üle sillapiirde ja vaatasime alla pimedusest helkivale vedelikule, kus oli Jõgi, mis voolas oma mustal ja mahlakal moel. Taevas olid tähed, kuid ükski neist ei peegeldunud vette, kus veel neli sajandit tagasi olid koormatud kaubalaevad valmistunud reisideks Šotimaale ja Lissaboni. Mitte keegi ei lausunud sõnagi. Ainult lainete loksumine ja kauged joodikute hõiked lõhkusid vaikust.

Siis, kell 3.14 hommikul, vaba aidsist, kuid püütuna kurbuse lõksu, oli mulle antud taas luba libiseda Eestimaa pinnale. Tere tulemast tagasi, välismaine saatan! Kas see oled tõesti sina, Eesti? Ma vaevu tundsin su ära.

A.D. 1992

Autorist: Glynn Richard de Vere Barratt (1944) on Kanada ajaloolane, kes on uurinud Venemaa ajalugu põhiliselt Vaikse ookeani piirkonna kontekstis ja kirjutanud raamatuid Vene meresõitjate (s.h. Eestist pärit A. J. von Krusensterni) reisidest. Ta luges 1992. aasta sügisel Eesti Humanitaarinstituudis Vene Impeeriumi ajaloo kursust. Käesolev lühijutt anti tõlkimiseks ja avaldamiseks ajakirjale “Magellani Pilved”, kuid ajakiri läks hingusele veel enne, kui järjekord Barratt’i Eestisse saabumist kirjeldava jutuni jõudis. Jutuke annab vaimukalt ja hoogsas stiilis edasi kannatuste raja, mida 1992. aastal Venemaalt taasiseseisvunud Eestisse reisiv rändur kadunud aegade tagant pidi sihile jõudmiseks läbi elama. Täna kakskümmend kaks aastat hiljem avaldame selle loo eestikeelse tõlke blogis “Aegumatud intervjuud”.

Märkused:

1. Originaalis “all mimsy were the borograves” – viide Lewis Carrolli tõlkimatule väljendile raamatus “Alice imedemaal.”

2. sõnademäng – AIDS (omandatud immuunpuudulikkuse sündroom); vene k. SPID, inglise k. speed – kiirus.

3. piiber (beaver) on slängis naiste suguelund.

4. Viide Marcel Proust’i romaanile”Kaotatud aega otsimas”.

Kanada autorile Kanada muusik Loreena McKennitt ja Vene Õigeusu Koor

Inglise keelest tõlkinud R.W.Hamilton (tõlge 1992-2014).

PAISUMINE (Intervjuu Rein Taageperaga)

intervjueeritav: Rein Taagepera

koht: Tartu Ülikooli sotsiaal- ja haridusteaduskonna riigiteaduste instituut Toomel.

aeg: neljapäev, 26. juuni 2014, kl 10:15 – 14:30.

intervjueerijad:

Holger Mölder,
Indrek Olmaru

Mõned asjad aja jooksul paisuvad, teised jälle kahanevad, kolmandad püsivad kogu aeg ühesugustena. Rein Taagepera elukäiku on iseloomustanud paisumine, raamidest väljumine, kui väikesest Tartu poisist Karlova linnaosast sai läbi mitmete saatuse keerdkäikude, Saksamaa, Maroko, Kanada ja Ameerika Ühendriikide, rahvusvaheliselt tunnustatud teadlane, politoloog. Laiem avalikkus teab teda ehk rohkem kui valimissüsteemide eksperti ning eestlaste rahvastikukriisi kirjeldava metafoori “demograafiline vetsupott” autorit, kuid tema pärand on piisavalt rikkalik, mis lubab need kaks populaarset teemat selles intervjuus varju jätta. Iga lugu sümboliseerib millegi algust ja millegi lõppu. Rein Taagepera loengutega Eesti Kirjanike Liidu musta laega saalis Tallinnas Harju tänaval 1989. aasta sügisel algas õppetöö Eesti Humanitaarinstituudis ning intervjuu temaga paneb punkti intervjuude sarjale “Aegumatud intervjuud”, mille tegemine sai alguse 11.veebruaril 1992 Tallinna Linnaarhiivis. Need lapsed, kes tol päeval sündisid, on tänaseks saanud juba 22-aastasteks.

H.M.

Milline on kõige esimene mälupilt mida mäletate?

Esimene, mida ma mäletan, on sündimine. Mul oli lapsena aegajalt selline paisumise tunne, mis ei olnud hirmutav, ebameeldiv, aga see oli imelik tunne. See tunne mul kadus ära viie-kuueaastasena. Paisumine ei olnud minu sees ega väljaspool mind, vaid lihtsalt selline määramatu tunne. Alles palju hiljem viisin selle tunnetuse kokku sündimisega, pärast seda kui kolmkümmend aastat hiljem ma panin selle õnneks kirja nii hästi kui oskasin ainult sellepärast, et ma kirjutasin oma esimesi nõukogude okupatsiooniaja mälestusi ja kasutasin seda tunnet näitena, et kuidas nõukogude esimese hirmuaasta üleskirjutamine mind veel tagantjärele mõjutas. Alles palju hiljem ma lugesin, et sündimine olevat traumaatiline sündmus, aga siis peaksime me kõik, inimesed, koerad ja kassid, olema eluaegselt traumeeritud.

See on tunne, aga esimene visuaalne pilt varajasest lapsepõlvest?

Mälupilt, mis on silmadega nähtud? See on ühest võrkpallimängust Peedul, mis pidi olema suvel 1935, kui ma olin kaheaastane. Ilmselt minu vanemad mängisid seal. Suve 1936 me veetsime juba oma talus. Kõik muu, mis ma hakkaksin teile praegu selle kohta rääkima, oleks bluff. Ma kujutan ette, et see oleks männimetsa ääres, aga ainult selletõttu, kuna ma tean, et Elvas on sellised metsad. Üksikasjalikumalt on meeles kahe ja kolmveerand aastaselt, kui me kolisime Sõbra tänav 14st siin Tartus Päeva tänavale majja number 9 ja ma mäletan, et kuidas punaste mütsidega mehed, keda nimetati ekspressideks, tulid meie mööblit välja kandma. Pärast, kui kõik olid läinud, panid ema ja teenija Leeni veel paar viimast asja ümarikku punutud korvi ja siis kõndisime kolmekesi uude kohta, kus mulle kohe meeldis. Hiljem ma mõtlesin, et kas ekspressid viisid me mööbli veoautole või hobusevankrile ja tagantjärgi otsustan, et veoautole viimine oleks olnud niivõrd ebatavaline sündmus, mis oleks mulle meelde jäänud. Päeva tänava lähedal, Tähe ja Pargi tänava nurgal, kus seisid hobusetroskad, ootasid kliente ja aeg ajalt oli seal ka üks takso. Kord ma nägin, kuidas taksojuht autot käänama väntas.

Kas Taagepera[1] kohaga suguvõsal on sidemeid?

On küll. Ega siis need inimesed, kes Taageperas elasid, ei oleks hakanud nimede võtmisel Taagepera nime võtma. Minu vanaisa vanaisa oli sealt pärisorjuse ajal, kui Taagepera mõisapreili abiellus, toodud Aru valda Elva ligidal. Pärast seda tuli pärisorjade vabastamine ja sellega seoses perekonnanimede võtt. Küllap ta valis või võib-olla teda nimetati päritolu tõttu varemgi Taagepera Märdiks.

Mis ala inimesed ema ja isa olid?

Isa[2] oli just värvatud Tartu Ülikooli veterinaaria- või loomaarstiosakonda. Dotsent ta sel ajal veel ei olnud, vist lektor. Meil oli kodus Eesti entsüklopeedia, kaheksa köidet, mida ma kord otsustasin hakata läbi lugema, aga ega ma A-st palju edasi ei jõudnud. Mäletan, et ta käis ülikoolis tööl, kella kaheks tuli lõunasöögiks koju ja siis läks uuesti tööle. Mul isaga olid lähedased suhted, kuigi eriti nooremast peast olin emaga rohkem lähedane. Ema[3] lõpetas pikapeale Tartu Ülikooli majandusalal, aga tegutses sekretärina või asjaajana Noorte Naiste Kristlikus Ühingus.[4] Ema kasvas üles Tallinnas. Tema vanemad olid Keila kandist. Mul oli veel viis ja pool aastat vanem vend, Arvo.[5] Sõbra tänaval oli meie korter teisel korrusel, aga Päeva tänava korter oli alumisel korrusel. Ülikooli õppejõu palk võimaldas võtta koduabilise, teenija, kelle ülesanne oli muuhulgas lapsehoidmine, mis käis sel ajal keskklassi stiili juurde ning oli ka enesestmõistetav. Lasteaeda ma läksin viieaastaselt. Seal oli mõni üksik neljaaastane, aga üldiselt viie kuni seitsmeaastased. Lasteaed oli Noorte Naiste Kristliku Ühingu ruumes, kus ema töötas. Ema õpetas mulle saksa keelt, kui ma olin 5-aastane, luges ette Anderseni[6] muinasjutte. Nii saksa kui vene keel olid tal selged. Enne Esimest maailmasõda käis kõik vene keeles ja vene keel oli koolis kohustuslik. 1940/41, minu esimeses klassis juhtus, et paar vanemat vene poissi, ilmselt garnisonist, togisid mind tänaval. Ema oli paarikümne sammu kaugusel minust ja hakkas neid vene keeles hurjutama. Tema vene keel oli piisavalt hea, Hakkasin klaveri õppimisega peale, aga kunagi lõpuni ei jõudnudki. Seal oli klaveriharjutusi ja noote, mida mu vend tarvitas. Üks laul meenub aastast 1938 „Auf der Prager Brücke Rosmarin will blühen, niemand will die Blume wassern, Nimmer soll es blühen“.[7] Ma nentisin emale, et kui sakslased seda laulavad, siis teevad seda vist väga pilkava häälega, sest Saksamaa oli parajasti just Tšehhoslovakkia üle võtnud.

Teie perekond ei olnud väga usklik?

Ei olnud. Mind ristiti Pauluse kirikus ja see oli jälle omaette tsirkus. Algas sellega, et mu isa käis leeritamise ajal Tartus Treffneri gümnaasiumis ja tuli siis maale, kui leeriõpetus oli Nõo kirikus juba alanud. Leeri läks minu isa ainult sellepärast, et tema väga usklik ema käis peale, muidu ta äkki polekski läinud. Ega pastor hea pilguga vaadanud, et maapoisid linna kooli lähevad ja ütles, et õpetus on alanud ja liiga hilja tulid. Tule järgmisel aastal tagasi. Aga siis oleks kordunud sama asi ja ta saatis leeri põrgusse. Ema perekond oli leiged luterlased, aga ikkagi rääkis ta mulle, kui olin kolmeaastane, lihavõtte ajal lihtsate sõnadega, et kunagi oli üks hea mees, kes tapeti ristil. Natuke usuõpetust ma kodust sain, sest olid võtta venna usuõpetuse õpikud. Isa ja ema tegid siis, kui tahtsid abielluda, tsiviillaulatuse. Kui Arvo sündis, oli lapse ristimine ja mindi pastor Tallmeistri[8] juurde, kellel oli liberaali kuulsus. Tallmeister teatas, et te pole kiriklikult abielus ja ta ei saab Arvot ainult kui vallaslast ristida, Arvo Erbak, sest Taageperaga pole tal midagi pistmist. Hiljem puutusid vanemad Tartus kuidagi pastor Haameriga[9] kokku ja see mees korraldas selle asja vaikselt ära. Ajas paaril õhtul mu isaga juttu ja see oli siis see leeriõpetus ja ühel päeval, ühe kirikliku tseremooniaga, toimusid vaikselt minu isa leeritamine, kogudusse vastuvõtmine, abiellumine, Arvo ristimine ja minu ristimine.

Kas isa roll poja kasvatamisel on tähtsam kui ema roll? Kas isa peaks oma pojale rääkima sellest meeste mõtlemisest?

Mõlemad on tähtsad, iga inimene on erinev, aga on teatavaid naiste ühisjooni ja meeste ühisjooni ja kui tahab hiljem koos elada, abielus olla, siis peab tundma seda üldist meeste mõtlemist ja üldist naiste mõtlemist. Mina ei ole mingisugune machomees, kes tunneks meeste mõtlemise järele mingisugust vajadust, ega olnud seda ka minu isa. Meie oma kahte tütart ja ühte poega küll kuidagi erinevalt ei katsunud kasvatada. Ei olnud mingit muret, et milliste mänguasjadega mängivad, et need siin on poiste ja teised tüdrukute mänguasjad. Ma nukkudega ei mänginud, aga peamiselt sellepärast, et juba varakult sain tunda, et poistele nagu ei sobi. Mina mängisin karudega, mul oli kuus karu, kui soovite, loen kõigi nimed ette ja kirjeldan. See andis mulle vabaduse öelda, et ma ei mängi nukkudega vaid karudega. Karudega sai nukumänge mängitud, ema tegi neile kasukad selga ja palitud. Lauamängudest tuli väga varakult kabe, mida me nimetasime tamkaks ja mis on nagu venepärane, aga tegelikult tuleb see prantsuse sõnast la dame. Malet õppisin hiljem, see oli raske, nii et ma nuppude käike teadsin, aga eriti ei mänginud. Trilmat[10] sai mängitud. Mänguasjade muuseumis on see mäng olemas, minge vaadake. Mängida saab kuus inimest, kellel on siis nupud lauale paigutatud ja siht on viia oma nupud üle teisele poole. Kui teine nupp on kõrval, siis saad teisest üle hüpata, pole äravõtmist nagu kabes. Kui on õnne, siis saad mitmest oma või teise mängija nupust üle hüpata ja jõuad päris kaugele. Siis veel reis ümber maailma, mis oli lihtsalt täringumäng maailma kaardil. Need kaks mängu olid väga olulised kevadel 1944, kui oli olnud Tartu Botaanikaaia pommitamine. Vanemad vedasid osa mööblit reega Külitsele ja märtsi alguses kolisime sinna ka ise. Seal oli petrooleumilamp, millest oli küllalt, et toimetada, aga mitte küllalt, et lugeda ja siis kõik me neid neljakesi igal õhtul mängisime. Isa õppetöö oli katkenud, läksime sinna ja see oli ainus kord, kui ma olin varakevadel maal. Minu kooli enam ei avatud, sest kõik koolid olid võetud sõjaväe kasutusse.

Poistel ikka juhtub pahandusi, kas Teil ka juhtus, et tegite midagi lapsena, mis vanematele ei meeldinud?

Lastel juhtub pahandusi, olgu siis poisil või tüdrukul. Üks mälestus on Sõbra tänavalt, kui ma olin 2,5-aastane ja mürasime Arvoga ning ajasime laualambi ümber. Suur lamp, rohelise kupliga elektrilamp, mille peale ema ähvardas, et isa võib rihma anda. Kas ma kunagi rihma ka päriselt sain, seda ma ei mäleta. Kui oli, siis oli see pigem sümboolne nagu rihmaandmisest rääkimine, mitte füüsilist valu tekitav. Mõnikord andis ema tagumikule labakäega, mis oli jällegi selline sümboolne. Üks pahandus, mis meelde jäi, juhtus siin samas Vallikraavi tänaval, kui jooksin Toomelt kiiruga alla ja sellesama hooga jooksin ka üle Vallikraavi tänava. Siis ema pahandas, et niimoodi ei tohi joosta, et sa võid ju auto ette joosta. Ma sain aru küll, aga punnisin vastu, et auto tulekut ju kuuleb ja auto oli tol ajal haruldus, mida võis Vallikraavi tänaval kohata võib-olla üks kord päevas.

Kas lasteaiakaaslastest on mõni jäänud siiamaani teie ellu?

Ma avastasin Californias elades, et kolme tunni autosõidu kaugusel elab Uno Pormeister,[11] kes oli minu teise lasteaia aasta parim sõber. Tema käis ka aegajalt Los Angelese Eesti majas. Minul oli sinna ühe tunni, aga temal kahe tunni sõit. Ma sain talt koopiad lasteaia peo piltidest, mäletan, ja siis sai lasteaia ajast natuke räägitud. Ega harilikult uut klappi ei tule, saab see jutt räägitud ja millest sa ikka räägid, kui elu on lahku läinud. Siin Tartus kohtasin Vaiket, kes töötas raudteejaama juures Eesti Rahva Muuseumi näitusehoones. Kui ma seal käisin, siis ta tutvustas ennast. Kümne aasta eest peatas mind Lõunakeskuses üks naine ja küsis, kas tohib rääkida. Ma olen ettevaatlik, sest tihtipeale inimesed hakkavad minult abi paluma, et kuidas Eestist ära minna. See on vähe piinlik, sest mina ja meie perekond läksime teistes oludes ja praegu ei taha kuidagi ergutada või abistada inimesi lahkuma. Aga tuli välja, et see oli Ene Schulzenberg,[12] tüdruk, kes mind lasteaias kõige rohkem huvitas.

Suved möödusid maal?

Esialgu käisid mu vanemad koos tuttavate peredega suvitamas Peedul või Haaslaval. Haaslavast ma mitte midagi ei mäleta, võib-olla mind polnudki seal, aga siis isa ostis Ani talu, mis oli Külitses, siit Tartust 10 kilomeetrit lõuna poole. 1936.-st aastast hakkasime seal suvesid veetma. Alguses oli meil seal rentnik, aga juba 1938 võttis isa osa majapidamist enda kätte. Lambaid meil ei olnud, sest isa ütles, et need rikuvad maa ära, söövad karjamaa nii tihedaks, et hein ei kasva enam. Muidu ta sai oma isa talust Vellaverest, kui mu tädi ja vanaema[13] tahtsid seal majapidamist ära lõpetada, kaks hobust ja lehmad ja sellega pandi siis oma talupidamine käima, kus olid veel üks sulane ja üks karjatalitaja, kes talvel talu korras hoidsid.

Kas raamatukogu oli Teil kodus rikkalik? Milline raamat neist kõige rohkem meelde on jäänud?

Raamatuid oli kuhjaga. Lasteraamatuid juba seetõttu, et mul oli vanem vend. Olid tema raamatud ja minu raamatud tulid juurde. Eks ma siis pikapeale hakkasin lugema täiskasvanute raamatuid, kuni tuli Eestist lahkumine. See oli 1944, kui ma olin 11-aastane. Need jäid kõik maha. Mina olen nende 0,1 või 0,01 % eestlaste hulgas, kes on Kalevipoja otsast lõpuni läbi lugenud. Ma möönan, et ma mõne nende korduvate salmide puhul natuke libistasin silmadega üle. Üks raamat, mis mind väga mõjutas, oli ungari keelest tõlgitud „Noored kangelased“,[14] mis kõneles Ungari vabadusvõitlustest 1848. aastal. Seal oli paar 15- või 16-aastast poissi, kes astusid sõjaväkke. Ma vaimustusin ungarlastest ja vabadusvõitlusest, aga mulle jäi see ebaselgeks, et miks kõik ümbritsevad rahvad koondusid võitlema ungarlaste vastu. Ma mäletan, et juba tol ajal mul oli natuke imelik tunne, kui ungarlased sattusid võitlusse horvaatidega. Mulle jäi meelde, et horvaadid astusid reeturlikult liitu austerlastega, kuigi neil olid ometi vähemusrahva õigused Ungari Kuningriigi raames olemas. Ma mäletan, et ma lugesin seda raamatut vast tosin korda üle, viimati 10-aastaselt. Aga mõtisklesin, mis need vähemusrahva õigused on. Millised on rahvaste õigused ja millised on vähemusrahvaste õigused? Tagantjärgi sain vastuse, et austerlased astusid võitlusse, sest nad tahtsid ungarlasi ahistada ja teised võitlesid nende poolel, kuna ungarlased katsusid neid ahistada. Austerlased ahistasid ungarlasi ja ungarlased omakorda ahistasid horvaate ja teisi Ungari kuningriigi rahvaid. See raamat jäi mul meelde ja siis veel mitmed ilusad, armsad, õpetlikud jutukesed kogumikust „Jutupaunik“, mille köiteid ma olen ka hiljem uuesti üle lugenud.

Kas raamatute hulgas oli ka luuleraamatuid?

Laste luuleraamatuid oli, näiteks „Kuldne kodu“[15] – raamatud 5-6-aastastele, mida ma hakkasin lugema 3-4-aastaselt. Seal üks raamat „Uhti-uhti uhkesti“[16] ja „Lastelehes“[17] oli luuletusi. 1942, kui ilmus Underi „Mureliku suuga“,[18] siis eriti jäi meelde, „ja sammub ja sammub sada meest, nad sammuvad pikka sammu, nad sammuvad, sammuvad, nad on sammunud väga ammu“, mida me emaga arutasime. See on sajast soome sõdurist, kes väsimusest vajusid lumehange ja külmusid.

Kuna isa oli veterinaar, kas see tähendas, et ka loomad olid pere liikmed?

Meil loomi ei olnud, see tähendab meil korteris ei olnud. Talus muidugi olid talu kassid, minu suureks avastuseks ja rõõmuks. Mul on siin ukse peal kassi pilt. Maal aidas on mul ilus tikitud kassi pilt, kes vaatab iroonilise ilmega, kui ma WC-s istun, et noh mida sina siin nüüd õiendad. Kui ma peaksin sündima uuesti, siis sooviksin sündida kassina. Kassid on mulle alati meeldinud.

Kassid on eestlasi õpetanud lugema. Kas Teie 4,5-aastaselt lugema õppimine tuli kellegi kõrvalt või õppisite ise?

Keegi ei tea. Saladus see pole, aga lihtsalt keegi ei märganud, kuidas see tuli. Kui ma läksin viie ja poole aastaselt lasteaeda, siis mul olid juba kõik venna esimese ja teise klassi lugemikud läbi loetud. Kolmanda ja neljanda klassi lugemikud hakkasid raskeks minema. Ühed peavad lugema õppima, teised saavad kohe aru ilma õppimata. Ütleme, et siin on Kah, Aa, eS, eS, see on kass, kuid see on mõnele ülepääsmatu, sellepärast et näe, see on nüüd Kah, Aa, eS, eS, laps kordab järgi kahaa, essess ja ta ei pane seda kuidagi kassiga kokku. Teisel on küllalt paindumust, et seda kohe kokku panna ja saab paugupealt aru.

Lugemise loogiline järg on kirjutamine, kas see tuli kohe takkaotsa?

Mul oli silmamälu, et tähed jäid meelde, aga käed mul pole kunagi osavad olnud. Nii et kirjutamisega oli mul sudimist, eriti kuna tol ajal nõuti, et pliiats peab olema just nii täpselt käes nimetissõrme ja pöidla vahel, toetades alt poolt keskmise sõrmega, nii kaugelt, just õige nurga all, aga see ei tulnud mul selles vanuses loomulikult. Nii et, ega ma hea meelega palju ei kirjutanud ja kuni kuuenda eluaastani enamasti suurte tähtedega. Seitsmeaastaselt läksin kooli, siis pidi seda tõsiselt hakkama tegema.

Esimesed kooliaastad jäid suuresti sõjaaega.

Eesti ajal käisin lasteaias, mis oli Suurel turul, raekoja kõrval. Mina hakkasin kohe lasteaiast üksi koju minema. Mõnikord juhtus, et ema töölemineku aeg ja minu lasteaeda mineku aeg langesid kokku, mõlemal kell 10 hommikul, aga tagasi tulin kohe algusest peale üksi. Mulle on meelde jäänud, et kord jooksin teisele lapsele järgi, väike toidukohvrike ei olnud korralikult kinni ja tühi piimapudel libises välja ning purunes. Seda kohta tolle hoone võlvialusel võin ma täpselt näidata. Teine kord oli kui lasteaiast koju tulles üks vanem poiss hakkas kiusama ja natuke togis ja ütles, et hakkame kulli mängima. Ma ütlesin, et ma ei taha ja siis ta lõi mind ning ähvardas, et ma löön su kulliks, ma löön su molu kulliks. Mitte, et ta oleks valusalt löönud, aga ta puudutas mind. See oli sümboolne rünnak. Esimene kool oli Lina tänaval, Lina ja Kalevi tänava nurgal.[19] See oli kõige ligem kool mulle. Praegu on seal ka kool. Esimese Eesti Vabariigi ajal oli seal tütarlastekool, aga nii kui venelased sisse tulid, nad panid kõik segamini ja minu esimene koolisügis oli nõukogude kool. Seal siis olid iganädalased indoktrinatsioonikoosolekud aulas ja ma kujutasin ette, et nagu siis olid igal pool punased lipud ja kangad, küllap siis eesti ajal olid samasugused Eesti lipud. Pioneerideks ja oktoobrilasteks ei astunud, sel ajal oli surve madal. Meil oli klassis ainult üks 7-aastane poiss, kes käis punase kaelarätiga. Klassis võis üldse õpilasi olla 30 ringis, teises klassis, ma arvan, isegi 40. Esimene klass Lina tänaval oli segaklass, tüdrukud ja poisid kõik koos, ja kui sakslased tulid, siis nemad kohalikku ellu sellisel määral ei sekkunud nagu venelased, taastati eestiaegne koolisüsteem, Karlova tüdrukud pandi jälle Lina tänavale ja poisid Tolstoi tänavale, kus nüüd pärast taasiseseisvumist oli mingisugune tööstusettevõte. See oli raske aasta. Karlova agulipoisid olid seal kõik koos ning oli palju kaklemist. Kaklemine oli rohkem nagu vastastikusel kokkuleppel, aga eks ma vahel sain ka nügida ja see oli mulle halb aasta. Ma ei usu, et sõjasündmused suvel oleks seda mõjutanud, aga näiteks ei julgenud ma enam kulli mängida kartusest, et jään igavesti kulliks. Kolmandas klassis toimetas ema mind Õpetajate Seminari harjutuskooli. See oli harjutuskool selles mõttes, et paar korda kuus käisid praktikandid meile seal oma katsetunde andmas. Kool oli Laial tänaval ja seal oli 23 last, jälle segaklass, aga hoopis teine sõbralik õhustik, et seal ma hakkasin kohe jälle kulli mängima. Neljandas klassis sügisel 1943 oli juba algusest peale meie kool võetud juba sõjaväehaiglaks nagu enamus teisi ka ning kõik Tartu koolid toimisid Treffneri ruumes kolmes vahetuses ja ülepäeviti, et kõiki ära mahutada. Algkooli lapsed tulid hommikul vara või peale lõunat ja keskkooli või gümnaasiumi õpilased olid õhtuses vahetuses.

Kas reaalteadused pakkusid kooli ajal rohkem huvi?

Ei, ma olin keskmiselt tugev kõikides ainetes, kuid ega ma klassis tipus ei olnud, keskmiselt selline neljade kandis õpilane läbilõikes, kelle ainuke pingutus oli, et paarist kolmest lahti saada. Esimeses klassis oli selleks ilukiri ning teises klassis ma pingutasin ja sain ilukirja isegi viie. Teine, mis mul oli pidev kolm, see oli võimlemine. Kolmandas klassis, aasta oli siis 1942, vaatas kooliarst mind üle ja teatas klassijuhatajale, et ma olen alatoidetud. Klassijuhataja küsis, et kuidas on see võimalik, sest nendel on talu. Meie olime toitlustuse poolest paremas olukorras võrreldes Tartu elanikega, kes pidid käima maal sugulastelt nuiamas. Mul ei olnud hea isu ja mulle meeldis toiduga mängida. Kui oli seal mannapuder kisselliga, siis mina tegin kissellitiike pudrusse. Kartulipudruga sama lugu. Lihtsalt olin selline kiitsakas laps ja olen sellest siiamaani kasu saanud, sest täiskasvanule hakkab kaal ikka peale suruma. Mul oli matemaatika vastu samavõrra huvi kui soome-ugri keelte vastu. Füüsika olemasolust kuulsin üldse esimest korda hiljem Saksamaal põgenikelaagris, kui üks mu koolivend Raimo Bakis,[20] kellelt küsisin ja ta ütles, et hakkab tulevikus füüsikuks. Sain teada, et selline elukutse nagu füüsik on ka olemas. Temaga ma käisin koos ka siin Laial tänaval kolmandas klassis. Ta oli matemaatikas väga hea ja tegi algkooli lõpetades Eesti keskkooli matemaatika lõpueksami ära ilma ühegi veata.

Palju üks õpilane pidi õppematerjale kaasas kandma kui ta kooli läks?

Varem oli mul venna ranits, kuid juba esimeses klassis hakkasin käima portfelliga, mis oli kergest materjalist, sest ranits oli liiga raske. Sügisel 1940 jäime erakordselt kauaks Ani tallu. Esimese kuu ma sõitsin Lina tänava kooli mootorvaguniga. See oli vagun, mille alla oli ehitatud automootor, lahtised torud ja asjad, läks Ropka jaamast Tartu jaama ja nende vahel oli isegi Variku peatus, kus rong soovi korral peatus. Kui ma kord koolist tagasi kõndisin, istusin paarsada meetrit enne jaama pingile, praegugi on seal haljasala, ja siis kõndisin edasi jaama. Isa oli mul seal vastas, sest tema oli minemas sama rongiga, ja isa küsib, et sul portfelli ei olegi? Oh pagan, siis ma jooksin paarsada meetrit tagasi, haarasin portfelli ja jõudsin veel tagasi rongile! See on mul selgesti meeles ja kinnitab, et ma käisin juba portfelliga, mitte ranitsaga. Kaasas olid lugemik ja matemaatika õpik, kolmandas klassis lisandusid ajaloo ja loodusloo õpikud. Kolmandas klassis olid uued ajalooõpikud, eks sellepärast, et sakslased tahtsid oma ideoloogiat sisse lükata. Muidu aeti vanade raamatutega läbi. Kuna ma olin läbi lugenud juba kõik oma venna keskkooli ajaloo õpikud, siis märkasin, et teatavad osad kolmanda klassi õpikus olid kirjutatud kursiivis ja need tundusid mulle imelikena venna ajaloo õpikute kõrval. Näiteks Poitiers’ lahing, kus Karl Martell[21] lõi Lõuna-Prantsusmaal lõpuks tagasi kõige kaugemale tunginud moslemid, mille juurde oli lisatud, et „germaani ratsanike vaprus vältis Õhtumaa sattumist muhameedlaste alla“. Ma mõtlesin, et kust pagan need germaani ratsanikud välja ilmusid Selleks ajaks olid frankid juba nii romaniseerunud, et neist oli raske mõelda kui germaanlastest. Teine episood, kus väideti, et Rooma riik hakkas langema, kuna sinna Rooma tuli palju igasuguseid muid rahvaid, eriti juute. Missugused mu venna ajaloo õpikud olid esimese nõukogude okupatsiooni ajal, seda ma ei mäleta. Minul oli sügisel esimeses klassis õpik veel eestiaegne, kuigi meid suvel okupeeriti. Üks leht oli välja lõigatud ja kui me selle poest ostsime, siis öeldi, et pärast peab sellele ühele lehele eraldi järgi tulema, mis muidugi tõstis huvi, et mis seal siis ikkagi oli olnud. Ühel klassivennal oli eestiaegne õpik ja siis ma nägin, et seal oli Eesti lipp. Küllap siis hiljem trükiti sinna punalipp. Pärast jõule olid juba uued lugemikud trükitud, kus olid jutud väiksest Leninist.[22]

Räägime natuke sellest hetkest, kui Teie perekond otsustas Eestimaalt ära minna. Kui raskelt see otsus tuli? Kas peres oli üksmeel?

Ma teadsin teiste jutte pealt kuulates täpselt, milline olukord on. Kodust lahkumise ja kodumaalt lahkumise hetked olid väga erinevad. Me olime suvel 1944 Anil ja siis tuli Saksa sõjaväe käsk kõikidel inimestel Lõuna-Tartumaalt evakueerida. Kogu elanikkond tuli sõja jalust ära saata. Kui seda käsku poleks tulnud, siis oleksime jäänud lootuses, et midagi juhtub. Praegu vaadates muidugi, mis sa enam loodad, kui tead juba, et Võru on venelaste käes. Meie küla sihtpunktiks oli Pajusi vald Põltsamaa ligidal. Muidu lootsime, et siiamaani on taganetud, aga millalgi jääb rinne seisma. No siis Pajusi valda me läksime kahe hobusevankriga. Rinne stabiliseerus Emajõel. Me liikusime sealt edasi, kuid ainult sellepärast, et isa hakati nõudma kohalikku omakaitsesse.[23] Tema oli juba ülikooli omakaitse üksuses, aga nõuti ikkagi ja seda ta ei tahtnud teha. Kui me oleksime tahtnud edasi liikuda, siis oleks see tema poolt olnud juba nagu deserteerimine. Sellepärast me läksime Lohule,[24] 40 kilomeetrit Tallinnast lõuna pool, kus asus isa tuttav. Ühel päeval isa läheb rongiga Tallinnasse mingisugust pisikest ametiasja ajama ja esimene tuttav, kes talle seal vastu tuleb, küsib: mida sina siin veel teed? Kõik juba põgenevad. Otsus oli tehtud ilmselt siis, kui me läksime Tallinna väljasõidu lube taotlema. Formaalset arutamist lastega ei olnud, selles mõttes, et isa ja ema tulevad nüüd laste juurde ja räägivad midagi, mida nad pole enne kuulnud. Järgmisel päeval me läksime juba neljakesi, ilma pakkideta, väljasõidu luba saama, aga vanaema jäi Lohule. Ma ei tea, miks see nii läks, ei tahetud teda vist vintsutada. Seni kuni kestis sakslaste kontroll Eestis, tuli selleks, et sõita Eestist Saksamaale, luba saada. Ainsad laevad, mis sõitsid, olid Saksamaa sõjalaevad. Tol päeval sakslased enam lubadega ei jännanud ja laevale sai see, kes läks. Kui tuli korraldus Saksa sõjaväele Eestist lahkuda, tuli massiliselt inimesi, kes tahtsid lahkuda ja kellelgi polnud aega sellise iluasjaga nagu loa olemasolu jännata. Enne seda läksid laevad tühjalt, keegi ei tahtnud sõita ning lube sai kergesti. Meie ei saanud minna, sest pakid ja vanaema olid Lohul. Läksime siis rongi. Rong seisis jaamas mitu tundi ja lõpuks hakkas liikuma. See võis olla viimane tsiviilrong, mis Tallinnast välja läks. Öö läbi pakkisime, hommikul lahkusime kahe hobusevankriga ja lisaks see, mida käes oli lubatud kanda. Meie läksime oma hobusevankriga Rohukülla, sealt laevale, väike laev tuubiti täis ja kellelgi polnud seal lubade kontrollimiseks aega. Hobused jäi maha. Me mõtlesime Rohukülas, et laseme hobused vankri eest lahti, pääsevad sööma ja võtku see kes tahab, aga siis tuli vastu loomaarst Imelik ja tema ei kavatsenud põgeneda. Tema siis küsis isalt, et mis me hobustega teeme? Laseme lahti. Kas ma võin endale võtta? Suurima rõõmuga.

Kas lootsite tagasi tulla?

Lootus säilis pidevalt, kuigi see oli irratsionaalne. Esiteks, kui sakslased tõmbasid rinde Ilmjärve Neveli – Staraja Russa joonelt Peipsi taha, siis lootsime, et sinna jääb pidama. Minu tädipoeg oli seal osaline. Siis, kui Võru langes, lootsime meie Lõuna-Tartumaal, et nüüd jääb seisma. Pajusi vallas, kui rinne oli Emajõel, lootsime, et siin jääb seisma. Samuti lahkudes lootsime kogu aeg, et midagi juhtub. Võib-olla oli asju, mida mu vanemad minu kuuldes ei rääkinud. Mina lugesin ajalehti ja oli tunne, et asi on tasakaalus ning sakslased saavad asuda uuesti vasturünnakule. Mu vanematele oli selleks ajaks ehk selge, et Saksamaa on sõda kaotamas. Siis tuli lootus, kui kaugele Lääneriigid tulevad ja ikka need kuulujutud, et lääneliitlased ei luba venelasi Eestisse jääda. On väidetud, et seda rääkisid vene agendid, selleks et inimesed Eestist ei põgeneks, aga see ei tarvitse isegi niimoodi olla. Rahvas tahtis seda uskuda ja kui vene agendid seda ei leiutanud, siis leiutas rahvas endale ise unelma – valge laev ja kolmas võimalus.

Kuidas mõjutas Teie otsust ära minna 1941. aasta küüditamine?

Minu puhul oli selge, et venelaste kätte ei taha jääda, ilma, et keegi oleks pidanud mulle selgeks tegema. Ma olin rukkis peidus sel ajal, kui hävituspataljon pani mu ema ja isa ning kogu külarahva seina äärde seisma, nähtavasti mõttega nad Tartu vanglasse kaasa võtta. Seal Külitses ründasid metsavennad hävituspataljoni autot, aga peamise sauna nad said Nõo surnuaia kivimüüride vahelt, et nad arvasid sakslasi tulevat ja põrutasid Külitsest mööda. Minu mõlemad ristiisad küüditati. Ristiisa ja ristiema olid Alma ja Johannes Sepp.[25] Ristiisa oli palgateenistuja, aga põhjus küüditamiseks võis olla asjaolu, et ta oli Kaitseliidus tegev. Teine ristiisa Leevald[26] oli raudteel Tartu jaamaülem. Me olime paar päeva enne küüditamist nende juures, kuna tema lastel oli sünnipäev. Tal oli tütar ja kaksikud minuvanused, tüdruk ja poisid. Tagantjärele kuulsin, kuidas ema ja isa rääkisid, et Leevald oli imestanud, miks venelased käsivad tal nii palju loomavaguneid asja eest teist taga jaama koondada. Tema ajaski vagunid kokku ja ise viidi kaasa. Nii et mul oli vanemate juttudest ja juhtumitest selge, et venelaste kätte ei taha jääda. Praegu ma ütlen lühidalt, et me tundsime vanematest lasteni: Eestisse jäämist ei ole. Kui sa ei põgene läände, siis veetakse sind Siberisse.

Kas Eestisse jäi ka lähedasi? Isegi vanaema tuli kaasa ja Teil õnnestus sisuliselt minna kogu perega?

Vanaema tuli eksituse kaudu. Evakuatsiooni ajal saadeti Arvo tädile ja vanaemale järgi, kes elasid Vellaveres Elva ligidal. Neil hobust ei olnud. Mõte oli anda üks hobune neile, teine meile ja siis liikuda omaette. Tädi pidi tulema jalgrattaga Anile, kuid ei tulnud ja siis tekkis üsna õnnetu olukord, kus vanaema liikus meiega kaasa. Ta ei olnud varem meiega olnud ja ta polnud ka kunagi linnas elanud, mis tegi kogu põgenemise väga keeruliseks. Mu ema ei olnud harjunud talunaisega samas toas elama, nende harjumused olid väga teistsugused ja see tekitas pingeid. Tädi jäi Eestisse. Mare[27] puutus temaga ühe korra kokku, kui tal 1974 lasti Eestisse ja ka Tartusse tulla. Ta esines siin keemiaalase ettekandega ja tädi tuli kohale. Ma ei märganud Marel tädilt küsida lasta, et miks ta vanaemale järgi ei tulnud. Kirjavahetus tuli läbi tsensuuri ning ega seal ei saanudki küsida, nii et see jäigi teadmata.

Kas alkoholi tarbimine rahva hulgas sõja ajal suurenes?

Mina ei märganud erilist viinajoomist ja laaberdamist. Küll ma märkasin, võib-olla vanemad ka nentisid, et kohe, kui algas vene aeg, tuli kõikidesse toidupoodidesse viin sisse. Ma ei või vanduda, aga täiesti võimalik, et varem olid eraldi monopoli viinapoed.

Kas kodus alkoholi tarvitati? Kas Te noorena koolis suitsetasite?

Mina hakkasin suitsetama viieaastaselt ja veini jooma arvatavasti nooremalt, sest siis kui täiskasvanutel oli õhtusöök peetud ja nad läksid söögitoast ära edasi saali või elutuppa ja uks oli vahepealt kinni, siis mina käisin seal ringi ja jõin ära selle veini, mis oli mõnedel klaasi jäänud. Suitsetamisega oli nii, et sulane andis mulle paberossi, Ani köögis pliidi ees ma siis sussitasin seda ning ema ja teenija Ella vaatasid naerdes pealt. Ma ei saanud aru, et miks on nii, et kui ma süütan pliidi alt paberossi ja siis nii kui ma selle suhu võtan, kustub jälle ära. Ega ma siis nii narr ka ei olnud, et oleksin suitsu suu poole tõmmanud. See mulle ei tulnud pähegi. Mina puhusin väljapoole ja pabeross kustub. Ma olen elus vist kokku kahe paki jagu sigarette ära suitsetanud.

Kui kaua Saksamaa periood kestis?

Septembris 1944 saabusime Saksamaale, kuu aega olime Danzigis,[28] novembris läksime edasi Kesk-Saksamaale Bad Blankenburgi,[29] kuhu kevadel 1945 tulid ameeriklased sisse. Kuna nad kavatsesid selle piirkonna üle anda venelastele, siis liikusime juunis 1945 edasi Baierisse Würzburgi,[30] kuu aega olime seal ning juulis 1945 jõudsime Hanausse Kesk-Saksamaal,[31] siis ligi aasta pärast Eestist lahkumist. 1947 läksime Marokosse, kus olin peaaegu seitse aastat, kuni 1954.

Missuguse dokumendiga Te Marokosse läksite?

Iga võim andis oma isikutunnistuse, aga Eestis ajasid sakslased vist läbi isegi eestiaegse passiga, sest mul on olemas minu vanemate Eesti passid ja kohe Saksamaale saabudes väljaantud võõramaalaste passid, kuid Saksa isikutunnistust Eestist ei ole. Saksamaal olid meil sakslaste poolt välja antud võõramaalaste passid (Fremdenpasse), kuhu nad märkisid ehemaliger Estnischer staatsbürger.[32] Nad ei tunnustanud Eesti okupeerimist, küll aga tunnustasid Eesti riigi kadumist, sest passi oli märgitud mitte Eesti kodanik, vaid kunagine Eesti kodanik. Pärast Saksamaa varisemist, koondasid ameeriklased põgenikke põgenikelaagrisse ja andsid seal oma displaced person [33] isikutunnistuse, kas siis Saksa passi või mille iganes alusel, mis inimesel enne oli ja arvatavasti, kui dokumenti ei olnud, siis andsid välja isiku enda suulise kinnituse järgi. Saksamaal saime Eesti saatkonnast Londonis uued Eesti passid ning see oli küllaldane, et Saksamaalt Marokosse minna, kui sealt luba tuli, et me tohime minna. Tädi[34] ja tädimees[35] elasid juba enne sõda Marrakešis [36] ja me saime kolme kuu pikkuse turismiviisa. Mu tädimees, kes oli arst, jäi kahekümnendatel aastatel Eestis tiisikusse ja ainus väljapääs sellest oli kuiv kliima. Marokos ta tõesti tervenes ja elas 90-aastaseks. Tädi kirjeldas hiljem, kuidas kohalik politseiülem küsis temalt, kui ta kolme kuulist viisat taotles, et mida te pärast kolme kuud teete ja tal käis väga kiiresti peast läbi, et mida ma nüüd vastan. Mäng oli mõlemale poole läbinähtav. See oli rohkem kiusuküsimus. Tädi mõtles, et kui ma ütlen, et ma saadan nad Saksamaale tagasi, siis politseiülem peab mind häbematuks valetajaks ja kui ma ütlen, et katsume siis pikendada, siis on ameti poolest kohustatud ütlema, et nii ei tohi teha. Tädi ütles seda, mida mehed poleks saanud ütelda ehk et, siis ta viskab meid merre.

Oli ju ka selline asi nagu Nanseni pass kodakondsuseta isikute jaoks?

See oli pärast Esimest maailmasõda, kui polaaruurija Nansen[37] organiseeris neid vene valgetele. Teise maailmasõja ajal neid ei kasutatud.

Kuidas Te Marokos hakkama saite? Kas isal oli võimalik erialast tööd saad?

Ei. Isa hoidis onu Ruudi talu ja oli seal taluvalitseja. Iga eesti talutarest võrsunud poiss pidi ikka kuskil oma talu ka saama. Minu isa oli ülikooli õppejõud, aga pidi endale ka talu hankima. Onu Ruudi oli Marrakešis arstiks, aga pidi 22 kilomeetrit Marrakešist eemal endale talu hankima.

Kas vanemad ja vanaema oskasid prantsuse keelt?

Mu vanemad oskasid. Ema oli seda keskkoolis õppinud. Isa võib-olla ka, tal prantsuse keel oli ikkagi olemas, aga logisevam, kuid ta sai hakkama. Vanaema oskas ainult baltisaksa keelt. Marokos, kui me olime riburada üksteise järel Kanadasse minemas, leidus Prantsusmaal Bordeaux’s protestantlik vanadekodu, mille omanikud oskasid saksa keelt, nii et tal oli seal üks või kaks inimest, kellega ta sai saksa keeles rääkida. Tema saksa keel oli selline “aine juut jebraatene jans ist aine juute jaabe jottes … “, mis baltisaksa keelest eesti keelde tõlgituna tähendab: “üks hästi praetud hani on jumala hea and.”[38]

Marokos käisite juba keskkoolis? Olite reaalteaduste suuna peal?

Keskkoolis oli meil füüsikakursus küll ja keskkooli lõpus ma valisin matemaatika haru. Minu haru nimi oli elementaarne matemaatika, siis olid need, kes õppisid rohkem bioloogiat ja lõpuks klassikaline haru. Meil oli valida, kas kõva matemaatikaga haru või keskmise matemaatika ja ladina keelega haru ja siis selline haru, kus matemaatikat üldse ei olnud, kuid õpetati ladina ja kreeka keelt. Prantsusmaal läksid klassid tagurpidi, keskkool hakkas peale kuuendast klassist, siis tuli viies, neljas, kolmas, teine, esimene klass ja kõige lõpuks ilma nimeta klass, millest oli näha, et kunagi oli kool lõppenud esimese klassiga ja siis oli ülikooli esimene aasta nagu kleebitud sinna gümnaasiumi sisse.

Kas keskkooli viimase klassis õpetati matemaatikas juba integraalarvutust ja diferentsiaalarvutust?

Diferentsiaalarvutus oli, aga integraalarvutuseni ei jõutud. See tuli ülikooli ajal. Toronto ülikoolis ei eeldatud, et sellega oleks pidanud keskkooli ajal kokku puutuma.

Maroko oli tol ajal iseseisvumas, kas prantslaste ja araablaste vahel vastuolusid ka esines? Maroko on araabia riikidest olnud kogu aeg läänelikum, kas islamistlikke meeleolusid oli sel ajal üldse märgata?

Alguses oli rahulik, just nagu nõukogude Eestis oli rahulik, samadel põhjustel rahvuslikke vastuolusid ei olnud. Siis 1953 oli esimene ülestõus Casablanca sadamalinnas ja seda ma annan kogu aeg oma üliõpilastele Tartu ülikoolis ülesandeks. Minu parim sõber Jacques Favreau[39] oli sõjaväelase perekonnast ja marssal Juin’i [40]sugulane. Tema teadis salajasi asju ja küsis mult vahetunnis, et mis sa arvad, kui palju inimesi tegelikult surma sai? Me olime just geomeetrilist keskmist õppinud ja mina vastasin, kui Prantsuse lehed ütlevad, et 40 sai surma, meie teenija räägib kuulujuttude põhjal, et hukkunuid on mitu tuhat, siis võtame 40 ja 4000 geomeetrilise keskmise ehk 400. Jacques oli üllatunud, sest sõjaväe salastatud andmete järgi oli natuke üle 300. Ega sellel ajal ei olnud islamistlikke meeleolusid eriti kuskil. Võitlusvahendid olid erinevad ja siis prantslased ilmselt ei lasknud sellel toimida. Mis marokolaste kolledžis oli, ma ei tea, aga Prantsuse haridussüsteemis oli kirik rangelt riigist lahutatud ja seal näiteks usuõpetust ei olnud. Islamistlik partei oli loodud, Istiqlal,[41] mis tähendab vabadust, ja kord ma nägin Istiqlali prantsuskeelseid ajalehti. Võrdleme seda siis nõukogude okupatsiooniga Eestis ja kujutage ette, et kas siin oleks saanud ametlikult ilmuda ajaleht „Vabadus“ või „Iseseisvus“, liiatigi vabadusliikumise ametliku häälekandjana? Tsenseeriti küll, aga toimis aus, avalik tsensuur – ma ei tea, kuidas oli tsaari ajal, aga artikkel, pealkiri, rida, siis jälle tühi laik kirjaga, et on paar lauset ja rida tsenseeritud või 40 rida tsenseeritud.. Vähemalt pool ridadest on valge laik. Või pealkiri ja märge, et terve artikkel tsenseeritud ja selle asemel oli valge laik. Lõpus, kui asi muutus prantslastele ohtlikumaks, siis Istiqlal erakond keelustati. Vabadusmõtetele sümpatiseeris sultan,[42] kes oli prantslaste poolt poisikesena pukki pandud, arvestusega, et nad harivad selle korralikuks nukuks.

Marokos vist nii teravaks asi ei läinud kui Alžeerias?

Alžeeria oli olnud sada aastat ja rohkem prantslaste käes ning seal elas miljon prantslast. Prantsuse kolonialistid, kes oli seal elanud mitu sugupõlve ja keeldusid maad loovutamast, siis kui Prantsuse valitsus katsus loobuda. Seal oli väga raske. Alžeeriast me sõitsime ainult Saksamaalt tulles läbi. Marokos võis olla pool miljonit prantslast, aga võib-olla vähem. Prantslased said kontrolli Maroko üle umbes 1910, traditsioonid puudusid ja asunikud olid kõik esimese või teise põlve kolonistid. Maroko oli protektoraat, vormiliselt justnagu iseseisev, sultani võimu all. Protektoraadi lõpetamine oli vormiliselt lihtne. Alžeeria ei olnud enam isegi mitte asumaa, nagu näiteks Senegal, vaid Prantsuse territoorium, tänu prantsuse kolonistide arvule, kust oli vormiliselt palju raskem välja tulla. Ametlikult asus seal kolm Prantsuse departemangu.

Teie elu Marrakešis vastupanuliikumine kuidagi ei mõjutanud?

Mina käisin prantsuse koolis ja need Maroko õpilased, kes sinna läksid, hoidsid suu vakka. Kohalikku rahvast oli, aga vähe. Meil oli lütseum. Prantsuse kooli kippusid kohalikud juudid. Moslemitel oli oma keskkool, kolledž, aga sellel paari viimast aastat ei olnud, nii et viimases kahes klassis tuli meile Maroko kolledžist suurem kontingent kohalikke poisse. Meil olid poisid ja tüdrukud muidugi segamini, aga sealt tulid ainult poisid. Juhtus, et korraldati koolipidu. Üks neist oli oma hoiakult prantslaste suhtes küllaltki väljakutsuv ja mu kooliõde küsis Jacques’ilt, et mida ta peab tegema, kui see Maroko poiss peaks ta tantsima kutsuma? Mina mõtlesin omaette, et mis siis, et keegi poiss kutsub tüdruku tantsima, siis tuleb minna. Jacques ütles aga väga enesekindlat, et peab keelduma, tantsigu nemad oma tüdrukutega. Siis tuli selline vastanduv hoiak välja, aga muidu oli seal segaverelisi, kelle ema oli kusagilt Senegalist, musta nahavärviga, ja isa oli prantsuse ametnik. Neid võeti täiesti samaväärselt prantslastega.

Mis muusika järgi koolipeol tantsiti?

Populaarne oli tolle aja prantsuse muusika ja ka Ameerikast tulevad moed. Kui õpilased omavahel korraldasid peo, siis teati juba ammu, et tulge surprise partyle,[43] sest see oli tol ajal Ameerikast tulnud moodne vorm. Mina ei olnud suur tantsulõvi, peaaegu üldse mitte. Ema õpetas mulle valssi ja polkat, tantsusamme ma teadsin, aga see tegevus mulle eriti ei meeldinud.

Kas Maroko iseseisvumine on põhjuseks, miks Teie vanemad sealt ära tulid?

Mu vanem vend läks kõige varem Kanadasse. Temal oli selge, et ta oma Euroopa gümnaasiumi haridusega, ta oli lõpetanud Eesti gümnaasiumi Hanaus, ja selle diplomiga tal pole Prantsuse piirkonna tulevikku. Marokos katsus ta õnne mitmesuguste asjadega, talus ja mehaanikatöökojas. Mitmed töökohad kaotas ta tekkinud konflikti tõttu. Tema ei kasvanud kunagi sellest teismelise vastuoksuslikkusest välja, igatahes 20ndates eluaastates oli ta väga konfliktne. Kanadas sai ta vist sellest rohkem lahti. Juhtus nii, et kui Saksamaal põgenikelaagist välja pääsesime, siis teised vaatasid meile kui õnneseppadele. Paar aastat hiljem läksid Ameerika ja Kanada väravad lahti ja siis olid juba nemad meiega võrreldes paremas seisus, sest Marokost välja pääsemiseks masinavärk puudus. Kanadasse väljarändu pidime ajama Briti konsuli kaudu, sest Kanadal oma konsulit Marokos ei olnud. Briti konsul oli Kanada suhtes ülimalt üleoleva hoiakuga, täiesti põlglik ja ei nihutanud seda asja kuidagi edasi. .Juhtus, et Hispaania konsulil Maroko pealinnas Rabatis oli eestlannast naine, me puutusime kokku ning rääkisime neile sellest murest, et Kanada viisa asi ei nihku. Nähtavasti Hispaania konsul ütles oma Briti ametivennale mõnel cocktail partyl[44] hea sõna ja vend sai prauhti Kanada viisa ning läks sinna. Aasta hiljem läks ta sisserännuametisse, et hakata minu viisa asja ajama ja nägi oma kausta, kus tema sisserännu küsimust alles arutati. Briti konsul oli löönud Arvo passi sisserännu templi peale, aga teavitamata sellest Kanada sisserännuametit. Ma isegi ei tea, millest see Kanada tuli, aga kuidagi oli Kanadasse pääsemine kergem. Ma oletan, et Ameerika konsul oli ka muidugi Marokos olemas, aga ma mäletan, et üks ameerika eestlane, kes meil Marokos külas käis, ütles laialt, et mis te sinna Kanadasse trügite, neid Ameerikas ignoreeritakse ja nimetatakse laimideks. Ma mõtlen ise, et tal oli hea rääkida, minge Ameerikasse, kui me ei pääse. USAsse minekuga me ei saanud pealegi hakata, kuid Kanadas võeti vähemalt avaldus vastu.

Teie tädi ja tädimees jäidki sinna, kui Maroko võim tuli?

Kuhu nad pääsesid? Nad oleksid tahtnud minna Prantsusmaale, aga Maroko pani raha väljaviimise keelu peale. Kui pool miljonit kõige jõukamat inimest oma varandust hakkavad ära viima… Vähemalt nende varandusest olid marokolased huvitatud. Kolonistid ise võisid minna, aga pidid varanduse sinna jätma. Onu müüs kõigepealt talu. Ta oli küll kindel, et tema oma küla inimesed teda maha nottima ei hakka, aga igasugused banded käisid ringi. Üks mees käis tal arsti juures ja pärast ülevaatust, kui ta raha küsis, siis näidati talle kommunistliku partei piletit.

Miks just Toronto ja mitte Quebec? Kas inglise keel oli siis juba vabalt suus? Kas prantsuse keelega ei oleks olnud lihtsam?

Sisserännupiirkond oli ingliskeelne Ontario. Keel oli suus, sest juba Saksamaal põgenikekoolis 1945, kui ma oli 12 aastane, hakati inglise keelt õpetama. Quebec’i prantslased ei tahtnud sisserändajaid. Kas teate, mis juhtub nõukogude Eestis, kui siia tuleb tatarlane, kes ei oska eesti keelt? Ta muutub venelaseks! Isegi kui ta Eestisse tulles ainult pursib vene keelt, siis siin ta pigemini suundub vene keskkonda ja õpib Eestis ennem ära vene keele kui eesti keele. Quebec’i prantslastel oli sama lugu, et kõik, kes sinna tulevad, kipuvad inglisekeelseks muutuma. Ametlikult on kakskeelne ühiskond igal pool Kanadas, aga katsu sa Ontarios prantsuse keelega läbi saada. Ei saa! Quebec’is oli ikkagi küllalt palju inglasi, inglise keelega sai hakkama ja kõik sisserändajad, sh kõik eestlased, kes Quebec’i sattusid, käitusid nagu tatarlane nõukogude Eestis. Inglise keelel on suuremad võimalused.

Marokos jõudsite veel ülikoolis käia?

Jah, oodates Kanada viisat, mis ei tulnud ega tulnud. Vennal ei olnud küllalt suurt sissetulekut, et sugulast järele tuua ja siis, kuna keskkool oli lõpetatud, käisin ajaviiteks natuke aega ülikoolis, mis oli Maroko pealinnas Rabatis. Õppetöö toimus kõik prantsuse keeles. Mingit keeleprobleemi ei olnud. Ma arvan isegi, et Marrakeši Maroko kolledžis pidi õppetöö olema nii ulatuslikult prantsuse keeles, et nad said viimasel aastal meile üle tulla. Rabati Ülikoolis ma käisin paar kuud, ja see oli põhimõtteliselt üheaastane kursus, kus mõistlik kaheaastane kursus oli pakitud ühte aastasse, nii et kõige heledamad, minust heledamad, said teinekord selle ühe aastaga läbi. Normaalne oli, et esimesel aastal kukuti läbi ja siis teisel aastal hakati asjast aru saama. Enamus kordas kursust. Seda ei nimetatud ülikooliks, aga ta oli gümnaasiumi järgne ettevalmistuskursus nagu see Prantsuse süsteemis oli.

Kui oli plaan Kanadasse jõuda, siis kuidas Te Marokost üle ookeani sõitsite?

Kui said Kanada viisa, siis see kehtis kolme kuu jooksul ja mulle tundus võimatu, et ma selle aja jooksul kõik vahepealsed load saaksin, aga onu Ruudil oli tuttavaid ja ma pidin saama siis piletid laevale, mis tuli Itaaliast, peatus Gibraltaris ja sõitis edasi Kanadasse. Kuidas ma Gibraltarisse jõuan? Ma pean saama passi Hispaania viisa läbisõiduks Maroko Hispaania tsoonist. Õnneks oli Marrakešis Hispaania konsulaat. Järgmisena pean saama Gibraltari viisa sellelt samalt Briti konsulilt, kes ütles: teil on õnne, et lähete kaks nädalat hiljem. Praegu on Briti kuninganna[45] Gibraltarit külastamas ja teiesugust sinna sisse ei lastaks. Lennuk lendas Gibraltarisse rahvusvahelisest linnast Tangerist.[46] See oli minu esimene lennusõit. Ma mäletan, et lendamine oli, aga mingeid täpsemaid mälestusi sellest ei ole. Igatahes tuli rongiga läbi Hispaania tsooni Tangerisse sõita, ma ei mäleta, kas sinna oli ka luba vaja, siis Tangerist lühike lennusõit Gibraltarisse, seal oli kaks päeva oli laevaootamist, millesse jäi natukene rohkem muljet ja siis Itaalia sisserändajate laevaga Kanadasse. Olin üksi, kaasas kaks kohvrit ja riided. Ma ütleks, et laev sõitis üle ookeani kusagil kümne päevaga, peaks järgi vaatama.

Kas hiljem käisite veel Marrakešis või oli see lõplik lahkumine?

1961 suvel, kui me olime Marega Soome läinud ja seal kihlunud, siis me sõitsime pärast Volkswageniga läbi Euroopa Marrakeši ja olime kuu aega Marokos. Ja siis palju hiljem 1996, kui tädi ja tädimees olid juba lahkunud, siis ma olin nädal aega jälle Marrakešis.

Kanadas jõudsite siis füüsika juurde?

Maroko kogemus näitas, et välismaalastest said välismaal tööd ainult insenerid. Humanitaaridelt ja teistelt, arstidelt nõuti diplomit, diplomit, diplomit. Inseneridega oli nii, et anti proovitöö ja kui sa oskasid teha, siis vaadati. Ma läksin lütseumis elementaarse matemaatika harru täiesti praktilistel põhjustel ja üks põhjuseid, miks ma ülikoolis läksin matemaatika-füüsika-keemia peale, sest sealt saan ma tööd ja olin oma lõbuks kõrvalt õppinud natuke ladina keelt ja ajalugu. Torontosse jõudes tegin mitmed suvetöid ja viimasel hetkel otsustasin siiski, et ma lähen kohe ülikooli, aga kindlasti lähen inseneriks, täpsemalt keemiainseneriks, sest Rabatis oli keemialabor, mis mulle meeldis. See oli vastutustundetu otsus, sest vanemad ja tädi pidid mind mingil määral aitama ja eriti vend kohapeal, kellel endal ei olnud kindlat töökohta. Sel aastal astus 30 eesti noort Toronto ülikooli, kõik poisid ja 29 neist insenerindusse, üks arhitektuuri. Kõikidel meil oli selline tunne, et insener saab siin tööd või kui peakski kusagile mujale rändama, siis muudel aladel nõutakse kohalikku diplomit, aga insener saab ikka hakkama.

Aga kui oleks ajalugu läinud teisiti ja oleksite jäänud Eestisse, siis oleksite midagi muud õppinud?

Ma oleksin võib-olla läinud soomeugri keeli õppima.

Kas ülikoolis stipendiumi ka maksti? Kuidas Te toime tulite? Käisite tööl?

Maroko ülikoolis oli küll kõik praktiliselt tasuta või vähese rahaga. Ma ei mäleta, kui palju mu tädimees maksis. Toronto ülikoolis esimesel aastal ma midagi sain, aga heal juhul see kattis õppemaksu esimesel aastal, mis oli 500 dollarit. Pärast ma mingit stippi ei saanud. Suveti töötasin, aga mitte õppetöö ajal, mis tol ajal tavaks ei olnud. Esimesel suvel ma töötasin restoranis, siis veel ehitustöödel abilisena. Katsusin kirsse korjata ja lõpuks tasakaalustasin bilansse ühe suure firma keskkontoris. Järgmise aasta suvel olid rahad nii otsas, et enam ülikooli ei saanud minna, olin maamõõtja abiline ja samal ajal natuke joonestasin. See suvetöö kestis viisteist kuud ja alguses oli rohkem maamõõtmine, kuid lõpus oli joonestamine. Järgmisel suvel olid vanemad juba Torontos ja elasin nendega koos. Sain eestlaste tutvuste kaudu koha ühte laborisse Niagara Falls’is, mis oli täitsa kena. Niagara Falls on kaksiklinn, suurem linn on Ameerika poolel ja väiksem linn, kus mina olin, Kanada poolel. Seal oli Norton Company, mis tegi kõvu aineid, selliseid, mis lähevad lihumiskividele, liivapaberisse, kuhu on vaja hästi kõva hõõruvat ainet. Tehisteemante nad seal ei teinud, aga silikoonkarbiidi ja ka tulekindlat ainet, millega saime seal jännatud. Aasta hiljem mõtlesin jälle sinna minna, algul võtsidki, kuid viimasel hetkel tühistasid, sest oli majanduskriis. Nad pidid oma töölisi vallandama ja ei saanud samal ajal tudengeid võtta. Majanduskriise tuli ja läks. Kui ma Torontosse jõudsin, siis oli kriis, mitte suur, aga sellised võnkumised ja otsisin esimest tööd. Tagantjärele avastasin, et see oli halb aeg töö otsimiseks ja ka mu vend oli ilma tööta. Raske oli, kuid siis läks natuke paremaks. Ma oletan, et 1956 jõudsin Niagara Falls’i. Järgmine aasta oli 1957 ja vedas, kuigi ma hakkasin tööd otsima siis, kui kõik teised olid juba leidnud, kui Norton oli tühistanud. Leidsin üheks suveks joonestaja tööd Torontos. Pärast seda sain jälle suveks Niagara Falls’i.

Kas Soome minek 1960 tuli läbi ülikooli?

See oli USA eesti üliõpilaste toetusfond, mis hakkas ergutama Soome minekut ja aasta enne seda oli üks eesti üliõpilane Hans Mirka[47] seal juba olnud. Eesti korporatsioonid ja seltsid tegid koostööd Soome üliõpilaskondade osakondadega, mis olid nende üliõpilasseltsid. Ma olin Eesti Üliõpilaste Seltsis ja Hans Mirka ja minu stipendiumi pakkusid EÜS-i Soome-poolsed sõpruslepinglased, Pohjois-Pohjolainen ja Etelä-Pohjolainen[48] osakonnad. Mina sain selle stipendiumi ja siis andis toetusfond välja oma stipendiumit, aga see oli rahaline toetus oli väike. Nad kombineerisid ka majutuse Helsingi üliõpilaste organisatsiooni kaudu ja laevareisi. Toetusfondi hooratas Helmo Raag[49] oli mu hea sõber ja ta kombineeris meile Marega reisi Soome kaubalaeval.

Siis Te olite Marega juba abielus?

Ei veel. Me kurameerisime 800 km kauguselt, Mare oli Delaware’i osariigis New Yorgi ja Washingtoni vahel ja mina olin Torontos. Mõnikord ma sõitsin öö läbi, et 800 km maha sõita. Jaa need mõlemad, nii tema kirjad minule kui minu kirjad temale, on mul olemas. Helistasime ainult siis, kui kiiresti oli eelseisva sõidu puhuks midagi vaja teatada. Helistamine oli kallis. Kui kirja teel oli kokku lepitud, siis tuli kiiresti telefoneerida, millal tuled, sest iga minut luges. See oli ikkagi rahvusvaheline kõne. Tuttavaks saime Eesti skaudilaagris Kotkajärvel, mis oli skaudilaagri piirkond 200 km Torontost põhjapool. Seal korraldati aegajalt suurlaagreid, kuhu tuli kokku Eesti skaudi- ja gaidiüksuseid.

Aga missugune tunne oli Soome? Kas oli ka midagi sarnast kojusaabumisele?

Oli küll.

Kaua Soome periood kestis?

Augustist kuni mai lõpuni, tegelikult vähem kui aasta, sest suvel me läksime juba Maroko poole liikvele.

Kui meie vaatasime Põhja-Eestis Soome televisiooni, siis kas Soomes sai tol ajal vaadata Eesti televisiooni.

Sai küll ja muidugi me hakkasime kohe vaatama, kuid väga kiiresti läks igavaks. Täitsa vastuoluline, nii tahad vaadata eestikeelset televisiooni, midagi eestikeelset, aga samal ajal jällegi ajab isu pealt ära.

Aga kas sellist kiusatust ei tekkinud või oli see üldse tol ajal võimalik, et käiks korraks ka Eestis ära?

Jaa ja sellest on siin teises raamatus[50] juttu. Seda olime seal pikalt arutlenud ja tõin seal raamatus kirja väljavõtted isale ja vanematele. Sel ajal oli minule teadaolevalt pagulastest kaks inimest Eestis käinud. Üks Toronto eestlane,[51] keda ma hästi tundsin ja kes läks Kanada turismirühmaga Nõukogude Liitu, mis oli just alles 1959 saanud võimalikuks. Seda panid pagulaste ametlikud ringkonnad pahaks, aga tema tegi sellise tembu, et kuskil Odessa kandis sai ta ühe ukrainlase või venelasega tuttavaks ja see ostis talle rongipileti Tallinna. Ta lahkus ilma loata oma turismirühmast ja sõitiski Odessast Tallinna. Muidugi ta teadis, mis juhtub, kui teda tabatakse ja Tallinnas oli esimene asi, mis ta tegi, et läks miilitsajaoskonda teatama, siin ma olen. Mitte ei oleks nii, et teda tabatakse ja siis oleks kinnisõit.

Vene keelt ta oskas?

Ma ei ole kindel. Ta oli minust ehk viis aastat vanem, aga ma ei tea, võib-olla oskaski. Sel aastal, kui mina olin esimeses klassis, ta pidi koolis ühe aasta vene keelt õppima.

Teie oskate vene keelt?

Ja mogu govorit jesli jest neobhodimo nužno.[52] Hakkasin Marrakešis omapead õppima, sest vaenlase keelt tuleb tunda. Sain ühe õpiku ja tegin selle ema õpetamisel läbi. Võib-olla 50-tel aastatel oskasin vene keelt kõige paremini.

Soome minnes oli teil soome keel oli suus? Asju ajada saite soome keeles?

Ma katsusin soome keelt õppida 7-aastaselt, kui ma huvitusin soome-ugri rahvastest, aga see vaibus. Marokos rahvusvahelise piibliseltsi poest ostsin endale soome, ungari ja isegi türgi keelse uue testamendi. Ungari keelt ma õppisin uue testamendi alusel. Seal oli mõningaid ungarlasi ja katsusin nendega natuke asju ajada, nii et mul on säilinud isegi märkmeid ungari keelest. Soome keeles ma ei hakanud märkmeid tegema, lihtsalt lugesin ja võrdlesin eesti keelega. Seda oli ikkagi väga vähe. Ma hakkasin lugema laeval. Kaubalaev sõitis 10 päeva, siis oli aega lugeda. Võtsin pähe, et tõlgete abil oli kergem lugeda ja leidsin inglise keelde tõlgitud raamatu, aga siis oli ka nii, et esimesed kolm lehekülge liikus mingisugune elukas juna seal mägede vahel ja orgudes ning võttis kolm lehekülge, enne kui ma aru sain, mida juna soome keeles tähendab. Kõik sõnad ei ole eesti keele moodi.

Teil on keelte peale palju andi ja oskate mitmeid keeli. Palju neid kokku tuleb?

Õppimise järjekorras eesti, saksa, prantsuse ja inglise, soome. See on kõik – viis keelt.

Aga kuidas araabia keelega oli?

Araabia keelest arvasin kunagi, et oskasin üle saja sõna, aga kui ma siis 90-tel läksin uuesti Marrakeši ja hakkasin mälus korjama, sain 200 sõna mälust ja hiljem tuli veel juurde. Ma oskasin vast kusagil 500 sõna ringis araabia keelt ilma grammatikata. Tänaval sai hakkama. Niimoodi nagu seda tüüpi venelane Eestis. Keskkoolis ma tahtsin vahepeal seda teise võõrkeelena võtta, aga tahtmiseks see jäigi.

Eesti külastamine oleks olnud siis põhimõtteliselt võimalik?

1961 Soomes olles ma kaalusin seda. Mirka enne seda käis ja mul oleks see olnud võimalik, aga ma olin poliitiliselt tegevam olnud kui Mirka. Mulle vaadati kui roosale ja ma kartsin just sellepärast, et mõned Kanadas pidasid mind poolpunaseks, kuna mul oli rohkem fantaasiat välisvõitluseks kui nendel – et sellepärast Moskva tahaks mind kinni hoida, öeldes, et jäin sinna omal tahtel, ja osa pagulasi usuksidki.

Te ei olnud nii pühendunud kui nemad?

Ma olin rohkem pühendunud kui nemad, aga pühendumine tähendab ka, et teed käed mustaks ja oled kontaktis Eestiga. Pühendumine tähendab näiteks seda, et näha, mis seal toimub, ma tellisin “Pioneeri”. Pühendumus tähendas, et katsud Nõukogude Eestis toimunud asjadega kursis olla, aga marurahvuslastel polnud seda vaja. Nemad ei tahtnud Nõukogude Liidust mitte midagi teada, mis tähendas, et nad pidasid vabadusvõitlust pimesilmi. Nemad pidasid oma välisvõitlust eesti keeles omavahel. Mina olin see, kes hakkas 60-tel välja andma inglisekeelset uudistebülletääni “Estonian Events“, mis oli ameerika uurijatele teretulnud allikas, sest ometi annab keegi mingisugust informatsiooni, mis juhtub Eestis. Samal ajal mõni pagulasleht hurjutas mind, et ma tarvitan selle “Estonian Events“’i jaoks muuhulgas ka nõukogude Eesti ajakirjandust ja ametlikke andmeid. Mittetegijad olid puhtad poisid, kes said rinna ette lüüa ja hurjutada tegijaid, et need on reeturid. See oli just 60-tel, kui hakkas võimalik olema Eestis käia ja siis oli neid, kes soovisid sugulasi külla kutsuda ja külastada, kuid oli ka neid, kes soovisid seda poliitiliselt ära kasutada. Poolpunasteks pidamine tähendas, et suhtlesid nõukogude inimestega ja võimudega.

Aga millal see ajalooline hetk siis oli, kui Te peale lahkumist taaskord Eestisse jõudsite?

See oli aprilli lõpp või mai algus 1987. Saabusin Tallinnasse ja läksin kohe ka Tartusse. Vahepeal oli 43 aastat möödunud.

On see emotsioon või tunne meeles?

Ma olin konverentsiretkel Euroopas ja tulin Soomest. Balti uuringute konverents Kielis oli tulemas ja siis veel teine konverents Itaalias. Siis võtsin aega ja läksin Soome, Helsingisse, ja seal kinnitati, et olukorrad on nüüd teised, mille järel ma võtsin kaks turismipaketti, kolmepäevase ja kahepäevase, aga vahepeal ma ei pidanud Helsingisse tagasi sõitma, nii et kokku ma olin viis päeva. Sel ajal oli mul juba kontakt Eesti teaduste akadeemiaga. Nad ei julgenud mind kutsuda, aga kui ma Eestisse jõudsin, olid nad kohal ja nemad pakkusidki mulle autosõiduvõimalust Tartusse. Aga see esimene hetk Eestis, kas see oli emotsionaalne, siis kena oleks ju ütelda, et tulin pisaratega laevalt alla ja suudlesin mulda, aga ei midagi sellist. Me olime Eestisse minemas 1976, kuid meid võeti Helsingi laevalt maha. Pakid olid laeval, aga mind saadeti tagasi saatkonda ja seal lasti oodata ja siis öeldi, et teil pole luba Nõukogude Liitu minna. Ma ütlesin, et aga mul on viisa. Jah, viisa teil on, aga luba Nõukogude Liitu minna teil ei ole ja siis ka veel, et kuna teil pole luba, siis ka perekonna viisad tühistatakse.

Siis oli Teid juba kusagile musta nimekirja pandud.

Jah, ma olin teinud seda, needsamad sammud, mis pani mind musta nimekirja pagulasjuhtkonna ja Nõukogude Eesti juhtkonna juures. Vahepeal tütar oli Eestis käinud, Mare oli käinud 1986. aastal, aga ma ei olnud ka laevale minnes kindel, kas ma sinna pääsen, aga pääsesin. Pinge oli kogu aeg olemas. Mis juhtub teises otsas? See oli tulemine Eestisse ja see oli tulemine Nõukogude Liitu. Muidugi, erutus oli peal, sest võtsin raamatud kaasa. Mu enda raamat[53] oli mul kaasas, aga tollis ma jäin ümbrisega hätta, sellepärast et tagakaanel oli eelmise raamatu von Rauchi “Baltic States: Years of independence[54] reklaam ja tolle kaanel olid kolm Balti riikide vappi, mis äratas tähelepanu. Ma olin valmis ütlema, et hea küll, võtke ümbris ära, aga 1987 kevadel oli juba nii, et ma sain raamatu vene tollist läbi isegi Balti riikide vappidega teisel kaanel. Kaheksa päeva hiljem lähen Tallinnast välja ja “Spordileht” võetakse ära.

Kas Tartu oli siis juba avatud linn?

Ma pole kindel, kas ma ööbisin Tartus. Mul võib segamini minna edasiste ööbimistega “Park” hotellis. Ütleme kindluse mõttes, et vist ei ööbinud, aga siis ikka asi juba logises.

Kas Teil oli siin ka mõni inimene, kellega oli kokkusaamine kokku lepitud?

Oli kontakte ja emapoolsed sugulased ja Mare sugulased Tallinnas. Mul on alles ka tolleaegne paberileht, mis oli korralikult kokkuvolditud, ja kuhu olid inimeste aadressid peale kirjutatud, ilma nimedeta või ainult märksõnadega, et ma teaksin kelle aadress see on. Aadressi järgi saab ka välja nuhkida, aga see ei tee asja kergemaks. Ma olin valmistunud, et mind puistatakse nagu oli teisi väliskülalisi varem puistatud. Teaduste Akadeemia võttis mu kohe oma tiiva alla, nende kaudu tekkisid kontaktid ja siis see üllatuslik pakkumine, et teeme autosõidu Tartusse. Andrus Pork[55] istus seal autos ja siis sai temaga rääkisime. Ta oli natuke sama ala mees, niipalju kui siin sai seda teha, sest otseselt politoloogiat tol ajal Eestis ei olnud, aga suhtlemine toimus ikka mõlemalt poolt teatava valvsusega, et kedagi sisse ei räägiks. Ma võin kõike rääkida, arvamusi avaldada, aga ma ei tohi rääkida midagi sellist, mida keegi teine oli mulle öelnud. Ma ju ei teadnud, kas ta oli minu juurde määratud ja ma oletasin, et Tartus hoitakse mul kogu aeg silm peal, aga lasti isegi linna peale. Kui Mare käis 1974 Eestis, siis ta sai päevaks Inturistiga[56] Tartusse, aga kaasa anti talle giid ja tõlk. Ka mina arvestasin millegi sellisega, vaatasin Ülikoolis natuke ringi, kuid siis lasti mind üllatuslikult vabaks. Ma polnud selleks ette valmistatud ja mul ei olnud isegi Tartu kaarti kaasas. Kui ma oleks ette teadnud, siis ma oleks lasknud Eesti Entsüklopeediast endale Ameerikas kaardi teha. Kuid mul oli Tartu kaart päris korralikult peas ja mul olid aadressid, näites Silvi Kuke,[57] vangistuses surnud Jüri Kuke [58] abikaasa, aadress Aardla tänaval. Ma läksin jala Aardla tänavale, aga arvatavasti pidin siiski inimestelt küsima, sest minu lapsepõlve ajal oli Aardla tänav küll kaardil olemas, aga maju seal eriti ei olnud. Sinna ma sain, aga kedagi ei olnud kodus. Mul oli oma Jüri Kuke raamat kaasas, mille tahtsin abikaasale anda. Mida pagan ma teen? Ma jätsin raamatu mati alla, nii et, kui inimene koju tuleb ja matile astub, siis tunneb, et midagi on seal all. Kohalikele erimeelsetele dissidentidele, nagu Niitsoo,[59] minu tegevus millegipärast ei meeldinud ja küll nad hiljem naersid minu naiivsuse üle, et jätab raamatu sinna mati alla. Mida ma teen, kas viin tagasi Ameerikasse? Siis ma läksin sealt linna teise otsa Vikerkaare tänavale, kus elas Mart Niklus.[60] Oli kuuldus, et Mart Niklus on vabastatud, aga see ei pidanud paika. Ma helistan siis Elfriede Niklus[61]e ukse taga, kuid kedagi ei ole kodus. Tulen välja ja vaatan et vanem naine ja noor mees õiendavad aias. Lähen juurde ja küsin: “Vabandage, kas te olete Elfriede Niklus?” “Jah, aga kes teie olete?” “Minu nimi on Rein Taagepera.” “Rein Taagepera? Kuidas see tuleb, et teie siin olete?”

Nimi oli talle tuttav?

Ta teadis, sest ma olin kirjutanud Mart Nikluse juhtumist ja ma olin Vabadusraadio kaudu lõike sellest raamatust raadiosse lugenud. Noorem mees, kes aitas teda aiatööl, küsib minult: “Kas ma saaksin teie passi näha?” “Palun väga. Siin on mu Kanada pass.” “Tänan, vabandage, aga meil on olnud provokatsioone.” Selle mehe nimi oli Andres Mäe.[62] Ta oli olnud erimeelsetega kontaktis ja siis ma rääkisin neile oma jutu ära, mille peale erimeelsed kartuses, et mõni võtab ära, raamatu kiiremas korras mati alt ära tõid, veel enne kui Silvi Kukk koju jõudis. Mulle öeldi, kas sa loll oled või arvad, et kõnnid Tartus vabalt ringi. Muidugi sind jälitatakse. Muidugi ma arvestasin, et mind jälgitakse hoolikamalt, kui ma suudan seda tähele panna. Isegi, kui nad mu jäljed kaotavad, võisid nad oletada, miks ma sinna kanti suundun. Inimene, kes on kirjutanud raamatu Jüri Kukest. Ma nimme vaatasin. Ükskord läksin ühest venekeelsest seltskonnast mööda ja pärast seda hakkas üks neist mulle järele kõndima. Ma arvan, et see oli lihtsalt kohusetundlik kodanik, kes nägi välismaa riietuses inimest ja hakkas omal algatusel käima. Ma viskasin paar haaki sisse ja kogesin, et teadsin Karlovat küllalt hästi, et ilma aega kaotamata konkse visata.

Kõik lapsepõlve kohad olid olemas?

Olid olemas, ainult minu mälus olid kõik Karlova puumajad muutunud stakomajadeks[63] nagu see kunagine Karlova apteegimaja, kus praegu on “Anna Edasi” kohvik.[64] Puuhoone, aga pealt krohvitud. Siis ma avastasin, et enamus maju oli paljas puu ja kui oleks küsitud, missugune mu enda maja, Päeva 9, oleks olnud, siis ma oleks muidugi ütelnud, et paljas puu, aga kõik teised majad olid muutunud mälus krohvituks. Päeva tänava maja on praegugi alles. Ma arvan, et ma käisin seal sees, aga võib-olla oli hoopis järgmisel käigul, ei või pead anda.

1987 oli murranguhetk, kui siin Eestis hakkas juba midagi toimuma.

Jah, see oli fosforiidikevad ja ma sain Kirjanike liidu maja õues ühelt poistepundilt paki nende meeleavalduste fotosid. Kuidas ma sinna sattusin ja kes need olid, ei mina tea. Seal oli üks pilt, kuidas need noored seisid siltidega eesti ja inglise keeles: “Fosforiit – tänan, ei” ja sellised. See pakk oli mul tagataskus ja nüüd vene tollis sai venelannast tolliametnik mu deklaratsioonist valesti aru, justkui oleks mul välja minnes olnud rohkem rublasid kaasas kui sisse tulles või midagi sellist. Kõik vääringud tuli deklareerida, Soome ja USA raha ning lõpuks sai selgeks, et ei ole mul midagi valesti, aga vene tolliametniku väärikus ei suutnud möönda, et ta oli blanketi lugemisel eksinud. Kättemaksuks ütles ta mulle: empty your pockets![65] Niipalju ta inglise keelt oskaski. Ja siis oli mul kasu minu esimesest nõukogude lugemikust, mille ma sain peale jõule jaanuaris 1941 ning kus oli jutt, kuidas Lenin oli Siberis asumisel ja tuldi uurima, kas tal on raamatukogus keelatud raamatuid. Kas kujutate ette nõukogude korra ajal Siberisse saadetu elab oma naisega seal ja tal on suur raamaturiiul? Lenin teadis, et keelatud raamatud on alumisel riiulil ning ta pakkus politseinikule pukki, et see ulataks üles kontrollima. Too hakkas ülevalt peale ja tüdines ära. See oli mul tol korral meeles ja ma siis hakkasin aegamööda, siit taskust ja sealt taskust asju välja tõstma ja taskuid oli palju, nii et ta kaotas kannatuse veel enne, kuni ma viimase taskuni jõudsin. Ma kartsin, et ta võtab mult “Edasi” ära, sest teadsin, et “Edasi”t ei tohi N.Liidust välja viia, aga ära võeti mult isegi “Spordileht”.

Kusjuures see on ju huvitav, et nõukogude kirjandust ei tohtinud välja viia.

Oli keelatuid ja lubatuid asju. “Edasi” kohta teadsin, et kui keegi saatis postiga “Edasi”t välja, siis see kohale ei jõudnud. Kui samas pakis olid nii “Rahva Hääl” kui “Edasi”, siis “Rahva Hääl” jõudis kohale, aga Edasi oli samast pakist müstiliselt ära auranud. Aga siis tagumises taskus olid mul pildid ja ma mõtlesin, et viin need Stockholmi, sest kui ma pilte vaatasin, siis nägin, et seal on dünamiit: Eestis pole mingisuguseid meeleavaldusi olnud 40 aastat. Soome tagasi jõudes kirjutasin kohe inglise keeles Tampere “Aamulehti”[66] jaoks artikli. Ma tundsin toimetajat ja Aamulehtis ilmuski, et Eestis toimub midagi erakorralist. Stockholmis andsin pildid eesti ja inglise keelse tekstiga Ivo Ilistele,[67] sest pidin Lübeckisse kiiresti konverentsile edasi sõitma. Lübeck oli vist enne edasisõitu Rooma ja Firenzesse. Kümme päeva hiljem tulen tagasisõidul Stockholmi ja Ivokene annab mulle truult hoitud suure ümbriku materjalidega, dünamiidiga, tagasi. Ta, kurat, ei saanud aru. Tema oli muidu selline vabameelne pagulane, kes suhtles Eestiga, aga isegi tema ei saanud aru. Arusaam oli selline, et kuna Eestis ei saa midagi sellist juhtuda, siis järelikult see mitte kunagi ei juhtu. Ma olin tol ajal AABSi, Balti uuringute edendamise ühingu[68] esimees ja kohe kui tagasi jõudsin, kirjutasin AABSi bülletaani loo pealkirjaga “History has started to move“,[69] aga saatsin selle foto fosforiidirahutustest ka kõikidele välis-Eesti lehtedele. Ainult üks neist avaldas, “Vaba Eestlane” Torontos, selline pisike pilt pealkirjaga “Ka Eestis avaldatakse meelt”. Mõnel võttis veel kuus kuud peale fosforiidikevadet, enne kui hakkas midagi sisse vajuma, et midagi erakorralist on toimumas. See ei jõudnud pärale. Teised korrutasid: jaa-jaa, oli sulaaeg Hruštšovi ajal ja näed, mis sellest sai. Mul oli juba peale viit päeva Eestis selge, et see pole mingi sulaaeg, vaid see on jäälagunemine. Sellest oli raske aru saada.

Kuidas Teie tajusite, et see on midagi tõsisemat kui sulaaeg? Kas vestlesite inimestega?

Kõigepealt 70-80-te alguses me jagasime Andres Küngiga[70] seda privileegi, et nõukogude ametlikud allikad kord tembeldasid Andrest avalikuks rahvavaenlaseks nr.1 ja mina olin nr.2 ja mõnikord oli jälle teistpidi. Peale ühte Metsaülikooli,[71] kus me mõlemad esinesime, hurjutas üks Toronto leht meid mõlemaid. Mina olin “Estonian Eventsi” käima pannud ja teavitasin inglisekeelset maailma, Andres Küng oli avaldanud rootsi keeles raamatud “Mis juhtub Baltikumis?” ja “Eesti näide imperialismis.”[72] Meie olime tegijad ja hurjutajad olid lihtsalt tänitajad, kes tegid seda omavahel ja eesti keeles. Asi algas juba sellest, kas küüditamine itta või põgenemine läände ja niimoodi põrgust pääseda. Aga mis juhtub siis, kui põrgus temperatuur langeb? Avastad, et sinu kolleegid, kes Eestisse jäid, ei olegi Siberisse saadetud ja nad töötavad edasi oma töökohtadel, näiteks ülikoolis. Siis tuleb see valus küsimus, kas ma tegin õigesti, kui ma lahkusin? Need, kes tahtsid midagi Eesti heaks korda saata, pidid olema realistid, arvestama olukorda, ja muidugi ära kasutama. Näiteks sula ajal avanes üks võimaluste aken, kui mitme kuu jooksul oleks saanud saata Eestisse paksult pagulaskirjandust ja see oleks kohale jõudnud, aga seda ei juhtunud, sest meil öeldi, et see pole võimalik. Teised ütlesid, et Eestis pole midagi muutunud, sellepärast et Eestis ei saa juba definitsioonilt midagi muutuda, mida ma võibolla meelevaldselt arendan edasi, et pagulastele tundus, kui Eestis oli 60-tel elamiskõlbulik, siis võib-olla nad tegid suure vea, et Eestist lahkusid ja siis pidid elu eest edasi raiuma, et Eestis pole midagi muutunud. Niimoodi ei saanud ka kuidagi kaasa aidata, et Eestis üldse midagi muutuks.

Teil suhtlesite vene ajal Eestiga olemas? Kuidas need kontaktid tekkisid?

Sulaajal, 50-te lõpus, julgeti Eestist välismaale kirjutada. Kuidas kontaktid leiti, on omaette müstiline asi. Minu emapoolsed sugulased Tallinnas kirjutasid Marokosse, sest tädi ja tädimehe aadress Marokos oli olemas. Kuidas meie tädi Vellaveres meie Toronto aadressi sai, seda ma ei tea, aga ma arvan, et mu isa kirjutas esimesena varjunime Paabulind all, mis oli Paabo talu järgi, ja mitte oma õele, kes oli suurtalunik olnud, vaid kellelegi kaugemale sugulasele, keda kuidagi ei saanud kulakuks kuulutada ja sealt läks käiku.

Ajalehe “Kodumaa” [73] kaudu otsiti ka sugulasi.

“Kodumaa” eelkäija oli ajaleht, mida anti välja Berliinis põgenike kogu kojukutsumise komitee poolt. Aga Kodumaa oli pagulaste hulgas halvas kirjas, kuigi ta ei olnud nii räige, kui eelnev Mihhailovi komitee ajaleht. Teda saadeti tasuta ja vägisi nendele aadressidele, mis aga nõukogude võimudele kätte sattusid. Kui 50-te lõpus Karl Paabulind ehk minu isa varjunime all saatis Eesti sugulastele kirja, siis hakkas temale Paabulinnu nime all tulema kojukutsumise leht.

1989.a. septembris pidasite juba loengukursust Eesti Humanitaarinstituudis. Kuna need olid esimesed loengud üldse, siis EHI ilmselt pingutas ka. See oli tolle aja kohta väga hästi korraldatud. Loengud toimusid Kirjanike Liidu musta laega saalis. Kuidas Teile ettepanek tehti?

Ma olin siin 1987.a. kevadel ja siis uuesti detsembris 1988 ja natuke jaanuaris. Siis oli juba teine õhustik, siis ma rääkisin juba igasugustel rahvakogunemistel Tallinnas ja Tartus. Seejärel ega vist vahepeal enne ei olnudki, kui tulin 1989.a. augustis Balti keti ajaks ja selleks ajaks tekkis Susiga[74] kontakt. Tema astus minu “Viru” või “Olümpia” hotelliruumi sisse kas detsembris 1988 või augustis 1989. Ma arvan, et ta tuli minu juurde augustis 1989, sest loengud olid septembris ja muidu ma oleksin nende loengute jaoks paremini ette valmistanud. Ma olen kindel, kui ma seda oleksin varem teadnud, siis oleksin näiteks kiled kaasa võtnud. Ma sain neid kilesid, mida projektoris lasta, kelleltki laenata ja siis ma kirjutasin kustutavate markeritega sinna tihedalt teksti, sest paljundust ei olnud. Ma pidin need kiled pärast tagasi andma ja pärast ma pesin need kõik need humanitaarinstituudi materjalid, mis ma olin öösel hotellis kokku kirjutanud , südamevaluga kraani all ära ilma, et mul oleks olnud võimalus neid paljundada.

Kui pikaajaline suhe oli Teil Eesti Humanitaarinstituudiga oli? Kas on ka hiljem kutsutud?

See jäigi üheks korraks, kui Mart Susi kõndis minu hotellituppa sisse ja siis sai see tehtud. Hiljem pole ma seal õpetanud. Väga selgesti enam kutsutud ei ole ja ei meenu ka olukordi, kus on kutsutud ja ma pole saanud minna. 1989 ma õpetasin EHIs ja 1990 oli mul jälle viisakeeld. Kui ma siit 1989 lahkusin, siin kuidagi ma sain teada, et mulle anti pärast Balti ketti keeld, kuid teades, et ma nagunii lahkun, nad ei hakanud välja saatma, kui ma Arnold Rüütlist[75] õigesti aru sain. Sellest otse ei räägita, aga mulle jäi tema jutust mulje, et nõukogude võimud tahtsid mind siit kiiremas korras välja saata ja temal õnnestus sellega viivitada, – ütles, et ta septembri keskel läheb niikuinii. Pärast seda oli kuulda, et mul ei maksa aasta otsa proovidagi, uuesti sisse enam ei lasta. 1991 sügisel algas kontakt Tartu Ülikooliga, Jüri Kärneriga,[76] ja siis polnud teistel põhjust mind enam kutsuda. Siis läksin sinna.

Tartu Ülikoolis on praegu päevakajaline reformimine. Mitmeid teaduskondi nagu õigus- ja usuteaduskonda püütakse ära kaotada. Suured muudatused on ees ootamas?

Saab näha, kui vormiline see on ja kas see isegi teoks saab. Ma ei tea, miks keskenduti just neljale teaduskonnale. Vastuseis oleks olnud palju väiksem, kui õigusteaduskond oleks hoitud eraldi, sest ta on ainult tsipa väiksem kui arstiteaduskond. Nii nagu see nelja teaduskonna plaan ette näeb, siis sotsiaalteaduskond on kaugelt suurem kui teised. Varem oli häda, et mõned teaduskonnad olid palju väiksemad kui teised, näiteks usuteaduskond. Kõige ratsionaalsem oleks teha viis teaduskonda ja see hoiaks sotsiaalteaduskonna mõistlikes piirides, kuigi ta oleks ka siis ikkagi kõige suurem. Ma ei tea, millest see arv nelja müstika tuleb. Tahetakse moderniseerida, aga siis võetakse, et aastal 1632 oli meil neli teaduskonda ja nii jääb. Milliseid traditsioone tahetakse murda, kui on kaotatud õigusteaduskond ja milliseid säilitada, kui peab jääma kokku neli, sellest on raske aru saada.

Riigiasutused on sageli samuti nelja ringkonnaga – põhi, lõuna, ida, lääs, ilmakaarte järgi.

Ainult et igaühel neist on erinevad piirid, aga see on geograafiline jaotus. Ülikoolil on hoopis teised piirid. Ka geograafilise jaotuse puhul võiks Eestis olla kolm või viis suurt jaoskonda, kuid siin kukub see iseenesest välja, kuna maa on neljakandiline ja meil on neli suurt linna Tallinn, Tartu, Pärnu ja Narva/Kohtla-Järve kompleks. Eestit võib kolmeks jagada, sest ka Stalin[77] tegi kolm oblastit, aga viieks jagada ei kukuks praegu hästi välja.

Kui saared teeme eraldi, siis saaks.

See regioon oleks kaugelt liiga väike. Kui need saared kusagil kaugel oleks, siis oleks mõeldav eraldi üksus teha, aga nii kaugel nad ka ei ole. Territoriaalselt ei kukuks viieks jagamine hästi välja ja ülikoolis, ma vaatan, ei kukuks jälle neljaks jagamine õigesti välja.

Kas eesti keelel on teaduskeelena perspektiivi, sest meilgi minnakse rohkem üle inglise keelele. See on küll üleilmne tendents, aga kas see võiks mõjutada rahvuse kestlikkust.

Küsime siis, kas prantsuse keelel on teaduslikku perspektiivi, kas vene keelel on seda, kas hiina keelel on teaduslikku perspektiivi? Mitmeti ei ole ka hiina keelel teaduslikku perspektiivi, sest sa võid asju avaldada hiina keeles, kuid see üleilmselt ei levi. Selles suhtes on vastus hiina ja eesti keele kohta samasugune. Küsimus on piirjoontes, kui palju sellist kohalikku koloriiti on vaja. On teadus, mis on ülemaailmne ja kus on hea, kui üle maailma on sul kümme lugejat ja siis on selline rakenduslik teadus, mis on tähtis ühele piirkonnale ja seal on hiina keelel rohkem väljavaadet. Aga praegu suund on mitmes mõttes ülemaailmse keele poole.

Kas ühel hetkel võib tekkida olukord, kui ongi üks inglisekeelne maailm?

Teine variant võiks olla, et igal pool on kakskeelsus. Omal ajal räägiti Eestis, et siin on kolm kohalikku keelt – et asju ajada, pidid oskama vene, saksa ja eesti keelt. Euroopas pidi haritud inimene nagu minu vanemad, valdama viit keelt. Need asjad, mida ühiselt aetakse, vajavad üldist arusaamist ja selle kõrval on teine keel, mida kodus räägitakse. Just kultuuri poolest on see hea, sest üks ülemaailmne kultuur võib muutuda masendavalt ühekülgseks ja siis avastatakse oma keele võimalused. Näiteks kõmri keele väljavaated Walesis on praegu paremad kui saja aasta eest, kuna võim, majandus ja kultuur on üksteisest lahutatud. Regionaalsed keeled arenevad praegu igal pool ja tugevamini kui varem.

Lastest pole me veel rääkinud. Kuivõrd nemad on Eestiga seotud? Nad eesti keelt ikkagi räägivad?
Teisest mälestusteraamatust veerand on lastele[78] pühendatud. Pere ja kodu püsis meil Marega eestikeelsena ja kõik meie lapsed räägivad ning kirjutavad eesti keelt. Mis edasi saab, see oleneb kõigepealt sellest, kellega abiellutakse. Ühel tütrel on pooleestlasest abikaasa, kes räägib eesti keelt. Teised kaks on abiellunud ameeriklastega ja segaabieludes mõnedel õnnestub eesti keelt edasi anda ja au ja kiitus neile, aga mõnedel ei õnnestu. Minu seitsmest lapselapsest kaks valdavad eesti keelt ja viis ei valda. 14-aastane lapselaps möödunud suvel katsus minuga õppida ja avastas omalegi üllatuseks, et seitsme laupäevaga ei saagi võõrkeelt kätte.

Teadlikult eestlasteks ei ole te neid kunagi püüdnud kasvatada?

Meie oma lapsi kindlasti kasvatasime, aga mis lastelastest saab, see pole enam Mare ja minu kontrolli all või otsustada. Niipalju tegime, et saime lapsed vabalt eestikeelseks. Kui meie lapsed oleksid olnud natuke nooremad, siis oleksid mõned asjad võib-olla teistpidi läinud. Laulva revolutsiooni ajal kõige kergem oli siia tulla neil, kes olid pensionärid, neil, kellel lapsi ei olnud ja neil, kes olid parajasti ülikooli lõpetanud. Meie lapsed olid selleks ajaks juba küllalt vanad, et neil oli seal karjäär juba alustatud. Nad kõik kaalusid Eestisse tulekut, kes otsis siin töökohta ja kes edasiõppimisvõimalust. Edasiõppimine oli sel ajal, kahekümne aasta eest, keeruline. Bioloogiaaparatuur oli siin niisugune, et Ameerikast siia ikka ei tule. Töökohad võid ju leida, aga katsu Eesti palgaga ära elada. Kodueestlased elasid ära kahel põhjusel: neil oli harjumus vähesemaga elada ja neil oli välja kujunenud suhteringkond. Teeb suure vahe, kas sa lased autot parandada tuttaval automehhaanikul või pead minema ametlikku teed ja selle kinni maksma Eesti palgaga.

Kunagi oli Teil ETV-s Priit Kuusega saade Kahekõne[79] ja seal oli juttu Euroopa rahvaste seas tehtud uuringust, kus oli juttu, et eestlaste selline domineeriv tunnusjoon või motiiv on viha. Ma mäletan, et paljude rahvaste puhul oli seal erinevad iseloomujooned välja toodud, aga eestlaste puhul oli see viha toodud. Kas te mäletate seda?

Võrreldes teiste rahvastega seda esineb. Võib-olla nõukogude kord on seda süvendanud, aga selliseid juhtumeid on olnud. Käin Tallinna vanalinnas ja üks selline noorepoolne keskealine mees tuleb vastu ja heidab mulle ette, mida ma olen ühes Ameerika internetientsüklopeedias Eesti kohta kirjutanud. See internetientsüklopeedia, kuhu ma kirjutasin artikli Eesti kohta kõige esimesena ja hiljem, kui oli uuendamine, siis ma ütlesin, et mul pole aega. Keegi teine uuendas ja tõesti oli seal selliseid imelikke asju. Kas te nüüd kujutate ette seda valmidust, kuidas see mees mäletab seda mulle näkku pursata nii pea kui juhuslikult tänaval kohtab. Kui ma avaldasin “Los Angeles Times“’is üle hulga aja esimese artikli Eesti kohta jaanuaris 1990,[80] siis kas Eesti majas oleks mulle üks hea sõna öeldud, et ma sain Eestit puudutava looga ameerika suurlehte sisse? Ma ei tea kedagi, kes oleks laulva revolutsiooni ajal ameerika suurlehtedesse selliseid artikleid sisse saanud peale minu, aga oleks mulle üks hea sõna öeldud. Oli seal üks lause, mis ei meeldinud ja selle ühe lause ümber järati. Tihti olen mõelnud, et oleks võinud jätta selle kirjutamata, aga ma ei saa nende totrate pagulaste pärast jätta tegemata seda, mis Eestile vaja on. Kahe või kolme aasta eest siin Tartus Emajõe ääres mees õngitseb. Juhtus olema eestlane, kuigi enamasti nad on venelased. Ma mõtlesin, et võib-olla see ehmataks teda, kui ma tema selja tagant mööda kõnnin ja ütlesin juba kaugelt vaikselt jõudu tööle! Tema vastu: “Höö-höö-höö, mis jõudu siin vaja on, siin on osavust vaja.” Ja ta tänitas edasi nii kaugele kui ma edasi minnes kuulsin. Küll ta oli rõõmus, et leidis sellise lolli, kes kalamehele jõudu soovis! Sellist võimet käänata heatahtlikku väljendit lolluseks annab leida. Võib-olla oleks lihtsam olnud, kui oleks temast lihtsalt tähele panemata mööda läinud nii nagu eestlane tavaliselt teeb. Kõigepealt ta ei hooli teisest inimesest ja kui tal on kogemus, et tema viisakus on kunagi ilgusega vastu võetud, see ajendab teda veel vähem hoolima. Nagu need dissidendid, kes otsisid sellest minu oma parima tegemisest tikutulega midagi lolli välja, kui ma raamatu mati alla panin. Siin on liiga palju teiste inimeste lolliks tegemist ja seda Mare rõhutas.

1992 Te nõustusite selle rahva presidendikandidaadiks saama. Kas selline otsus nõudis natuke eneseületamist?

Kulla inimene, teist rahvast mul ei ole. See rahvas kõikide oma tugevuste ja nõrkustega on minu rahvas. Napoleon III, [81] kes oli ise võimu haaranud ja keda teised kuningad ei tunnustanud kui omaväärset, nii et kui teised kuningad alustasid omavahelisi kirju armas vend, siis temale kirjutati eemalehoidvalt armas sõber. Napoleon sai aru küll, kuid ütles sõpru valitakse, vendi talutakse. Ka mina pean seda eesti rahvast taluma. Kõigepealt oli see teatud mõttes pelgalt üllatus. Ma tulin siia, et sotsiaalteaduskonda[82] käima panna. Üle poole aasta oli neid asju aetud aga ja lennuväljal oli vastas Rahvarinde juhtkond, oli Savisaar[83] ja Peet Kask[84] ja kes seal kõik olid. ja ütleb, et hakka presidendiks. Miks? Lennart Meri[85] on kandidaadina end juba deklareerinud ja minu arust on ta hea kandidaat, kellega me jagaksime hääli. Asuge parem Lennart Meri selja taha. Nad tõid mulle dokumentatsiooni flirtimisest, mis oli nende vahel olnud ja see oli nii nagu poiss teeb abieluettepaneku, aga kardab tagasilükkamist ja sellepärast teeb seda natuke lõõpivas toonis. Kui vastu ei võeta, siis ütleb, et ta ei mõtelnudki seda tõsiselt. Tüdruk ei saa aru. Tahaks öelda jaa, aga kuna poisil on selline lõõpiv toon ja kus see häbi nüüd, kui tema ütleb jah, aga poiss ütleb siis, et tegi hoopis nalja. Nende kirjavahetus oli just sedasorti, et üks ei julgenud küllalt palju pakkuda, kuid teine ei julgenud selle peale pakkumist vastu võtta. Oleks pidanud omavahel kooskõlastama, et Rahvarinne ja Isamaa oleksid Meri üheaegselt esitanud, kuid nüüd oli Lennart nõustunud olema Isamaa kandidaadiks. Mõõdukad[86] suutsid sellega kaasa minna, aga Rahvarindes leiti, et ei sobi, et nemad hakkavad toetama Isamaa kandidaati. Meri, nii osav diplomaat kui ta ka tihtipeale oli, ajas asja diplomaatiliselt lörri. Ta oleks võinud olla mõlema erakonna kandidaat ja siis muidugi ka Mõõdukate oma. Lagle Parek [87]oleks võinud oma nalja teha. Midagi ei tulnud välja ja Rahvarinne otsis siis oma kandidaati. Mäng oli siiski selle peale, et Rüütel võis võita 50%. On vaja rohkem kandidaate, et mõnedki hääled Rüütlilt ära võtta ja minna teise vooru. Siis, kui ma veel kõhklesin, üks Isamaa tegelane Indrek Kannik[88] helistab ja palub mul kandideerida. Tema ütles selle just kõige selgemini välja, et tuleb Rüütli hääli kahandada, ja siis helistab Helsingist[89] Lennart ise, kes oli seal Eesti saadikuks. Tema ei rääkinud seda, et Rüütlilt tuleks hääli ära võtta, vaid et oleks alternatiiv olemas, kui temaga midagi juhtub. Ma küsin, mis sul siis on? Noh, mul on terviseprobleeme. Mis haigus sul on? Üks selliseid juhtumeid, kus Lennartil jääb suu lukku. Ta pidi tükk aega mõtlema enne kui vastas, et mul on jalahäda. Mina mõtlesin, et tean küll, mis jalahäda sul on. Häda on selles, et nii erinevad inimesed Rüütli ringkonnas nagu Endel Lippmaa[90] katsusid Lennart Meri kohta sõnnikut välja kaevata, miks tema perekond 50-tel juba varakult vangistusest lahti lasti. Seal oli segaseid seiku, aga seda oli häbematus küsida inimeste poolt, kes toetavad ENSV riigipead. Ma mõtlesin, et ma tean küll, kust kohast sul jalg valutab. Selge oli, et minu kandideerimine oli Isamaa ja Lennart Meri soov ja ma ütlesin talle, et ma võtan sinult rohkem hääli ära kui Rüütlilt. Ta ütles, et see sobib, kui sa ainult Rüütlilt ka hääli ära võtad. Tagantjärele, 2/3 minu hääletajatest oleksid hääle andnud Merile ja kolmandik Rüütlile. Mina sain 23%, kolmandik sellest oleks olnud 8% ja Rüütel sai 43%. Kokkuvõttes, Rüütel olekski saanud 51% ja olekski esimeses voorus ära valitud. Mare oli kandideerimise suhtes väga skeptiline ja pagulusest sain mina veel vähem hääli kui Rüütel. Kahel põhjusel: ühed pidasid esmalt mind punaseks ja teiselt poolt ka Rahvarinnet punaseks, kuid minu kaasmõtlejad olid nagu Maregi häiritud, sest nemad leidsid, et Eesti president peab tulema Eestist. See mõte oli omane just realistlikumale ja vabameelsemale ringkonnale. Kui ma poleks ise kandideerinud, siis ma oleks ise ka niimoodi mõtelnud, sest pagulaste mõte oli, et ameeriklased vabastavad Eesti ja panevad pagulased sinna valitsema. Meie olime kogu aeg rõhutanud, et kuulge, meie oleme jäänud külje peale ning uue Eesti juhtkond peab tulema Eestist. Seetõttu ma käitusin ka oma ringkonna arusaamade vastaselt. Ainult, et ma tundsin, nii erinevatel ringkondadel oli vajadus minu järgi ja tol ajal olin ma üksvahe populaarsusküsitlustel neljandal kohal Eestis. Minu nime teati, aga Rahvarinde maine sel ajal langes nagu kivi. Kui oli esimene küsitlus presidendikandidaatide kohta, siis oli Rahvarinde toetus 4% ja minu toetus oli 4%. Ma vedasin seda üles kuni 24%-ni, kuid Rahvarinne ei jõudnud järele ja jäi madalseisu.

Rüütli fenomen on muidugi huvitav, sest toob kohe esile paralleelid Kesk-Aasia ja Taga-Kaukaasiaga, kus ikka hääletatakse Alijeveid ja Nazarbajeveid.[91] Kas selline nõukogude mentaalsus on mingil osal elanikkonnast tugevasti sees? Tema oli ju veel Vaino[92] poolt paika pandud.

Jah, see on. Ta veel hüppas õigel ajal ümber. Veel esimeste sinimustvalgete puhul tänitas tema veel Eesti Vabariigi vastu, aga viimasel hetkel, kui see veel võimalik oli, hüppas täie jalaga teisele poole. Vaino Väljas[93] seda hüpet ei teinud.

Kuidas suhted Savisaare ja tema seltskonnaga täna on, kui neid on üldse?

Suhteid ei ole. Mind on kutsutud kõnelema Kärule, et rääkida Balti ketist siis kui laulupeo tuli ristub Balti keti joonega. sel puhul. Kutsujad on reformikad.[94] Ma ütlesin neile, et Balti keti mõte tuli isiklikult Savisaarelt ja et kui ma räägin, siis ma räägin ka sellest ja ma ütlen ka, et inimesed eri aegadel ja eri olukordades käituvad väga erinevalt. Kontrollisin, rääkisin inimestega ja nii see oli, kõik ütlevad, et Balti keti mõte tuli temalt, mitte üldrahvalikul ajurünnakul. Meil oli Konstantin Päts,[95] kes lõi kunagi rusikaga lauale, et mitte mingit kokkulepet bolševikega ei tee, relvaga vastu igaühele, kes tungib Eestisse ja oli siis üks täpselt samanimeline mees 21 aastat hiljem, kes ei astunud vastu. Me ei saa oma ajalooteadusest kumbagi ära kustutada, sest need, kes võltsivad ajalugu, kahjustavad sellega iseendid. Mis on hiljem juhtunud ja nii mõndagi on juhtunud, ma lähe üksikasjadesse, aga andkem tunnustust, et praegu siin ja täna ütleme aitäh Edgar Savisaarele, et sa andsid meile Balti keti mõtte.

Mida üldse Venemaa hirmust, mis on eesti mentaliteedis niivõrd juurdunud? Kuivõrd on sellega üle pingutatud ja kuivõrd peaksime sellega arvestama?

Hirmud on üle pingutatud. Mõnikord kuuldub, et küsitlustel umbes kolmandik vastajaist ütlevad, kui Venemaa peaks ründama, siis nad plagaksid lääne poole. Minul on raske neid taunida, kuna mu enda perekond lahkus, aga ma ütleksin jällegi, et sellist küüditamist, mis toimus Stalini ajal, ei ole juhtunud enne ega pärast seda. Kõige selle taustal on Eesti olukord kuidagi selline, et väga paljud inimesed kaaluvad Eestist lahkumist niikuinii ning igaühe jaoks, kes tegelikult lahkub, on kümme teist, kes kaaluvad lahkumist, kuid pole niikaugele jõudnud. Sellisel taustal, kui niikuinii lahkumist kaalutakse, annab väljarändele hoogu juurde, kui on mingisugune hädaoht silmapiiril. Mul on sihuke kurb mõte, et nõukogude okupatsioon äkki oligi ainukene, mis eesti rahvast ülal hoidis, sest keegi ei pääsenud läände. Eesti hakkas tühjaks jääma, kui tuli kolhoosistamine, sest osa põgenes enne seda linna, kuid teisi hoidis kolhoosistamine maal kinni. Kujutame nüüd ette, kui oleks 1930-te lõpus jätkanud normaalne olukord, oleks tulnud Euroopa liitumine nii nagu igal pool 1950-tel aastatel, siis maa jäi tühjaks. Soomes 1960-te alguses jäid maapiirkonnad järsult tühjaks. Ma kõndisin Kanadas skautidega Kotkajärve piirkonnas. Seal olid tühjad talud, kardinad ees, portselan akendel, kuid terved talud olid maha jäetud. Kuhu nad läksid? Läksid Bracebridge’i[96] vanaduspäevi veetma, mis oli lähim väike linn paarikümne kilomeetri kaugusel. See protsess, mis enne tühjendas maapiirkonnad linnadesse, toimub nüüd üle Euroopa, üle maailma. Kõik see kultuur ja maa, mida varem hoiti, sest venelased katsusid seda ära võtta, on nüüd käes ja just sellepärast, et ta käes on, pole sellel enam niipalju väärtust.

Rääkisin ühe Hiiumaa elanikuga, kes ütles, et suur osa Hiiumaast on ära ostetud Vene kapitali poolt. Nüüd ostab Vene kapital kokku selle, mis varem vallutati. Kapital on suhteliselt rahvusvaheline. Varsti on võib-olla kohal araabia šeigid, kes ostavad maad kokku.

Ma ei tea, millest see tuleb nagu ma ei tea, kelle käes Saku praegu on, aga kümne aasta eest ma avastasin endalegi üllatuseks, et ma joon vene õlut. Seal on olnud mitmed ümberkantimised ning praegu on Saku võib-olla jälle lääne kapitali käes.[97] Kui Jeltsini Venemaa oleks osanud Eestiga sõbralikke vahekordi hoida, siis oleks see kõik praeguseks juba toimunud. Iga kord, kui Eesti kaubandus oli Venemaaga tugevasti seotud, siis oli kole raske seda katkestada. Venemaa aitas meie läänestumisele kaasa, sest arvas, et tehes kaubandustõkestusi, ta kimbutab aeg-ajalt Eestit. Balti riikidest just Eesti kiskus end kõige varem Lääne turgudele. Mugavam oleks olnud hoida suhteid Venemaaga, aga Venemaa nöökis ja me pidime selle pingutuse ära tegema ning seda oligi vaja. Leedul ei olnud Venemaa poolt sellist pressi peal ja nemad viivitasid otsustega.

Mida me peaksime tegema selleks, et selles maanurgas siin ellu jääda? Olukord, kus on vastasseis ja hõõrumine hoiabki Eesti võib-olla koos?

Eesti peaks jätkama üldiselt seda, mida seni tehtud on. NATO on reageerinud üle ootuste tugevasti ja ma oletan, et mingisugust Donetski sarnast tsirkust on Narvas palju raskem toimetada. Eesti sõjavägi on tõhusam kui Ukraina sõjavägi nagu ka muud teenistused. Infiltreerimismängu saab mängida ikkagi kuni teatava piirini. Kohalikud peavad seda toetama. Kui Venemaa tahaks Eestit vallutada, siis nad peaksid tegema sõprusofensiivi. Vastandumisega nad hoiavad Eestit kogu aeg üleval.

Kas nad tahavad vallutada?

Jah. Inglastel ja prantslastel ei olnud impeeriumist loobumine kerge, aga seda oli vaja teha, et uuesti alustada. Prantsusmaal tuli kohe algusest peale hakata mõtlema kui riigile ajaloolise Prantsuse piirides ja mitte raiskama mõtteaega ja vaeva selleks, et kuidas me ikka Madagaskari tagasi saaksime. Venemaa ja mitte ainult Putin, vaid valdav osa sealsest elanikkonnast pole ikka veel suurriikluse deržaava mõttest loobuda suutnud. Nad ei ole veel selles faasis, kus nad hakkaksid rajama uut väiksemat Venemaad. Nad ikka unistavad, kuidas tagasi saada kasvõi pisikesi tükikesi vanast impeeriumist nagu Krimm.

Tänapäeval käib see rohkem kaudselt mõjutamisega. Eesti on suurepärane koht, kuna oleme NATOs ja Euroopa Liidus ning läbi meie saab mõjutada ja survestada neid organisatsioone.

Stalin toimis liiga kiiresti, kui ta annekteeris Eesti. Tagantjärele ta sai võib-olla isegi aru, et talle mugavam oleks olnud jätta Eesti satelliitriigiks. Poolat, mis oli suuremal osalt tsaaririigi osa, ta ei katsunud Nõukogude Liiduga liita, sest ta sai aru, et seal on kaugemat võimuhoidu vaja. Eestit ja Baltimaid on venelased läbi ajaloo harjunud nägema osana Venemaast. Tõenäolisem stsenaarium oleks, kui nad saavad, siis üritavad annekteerida. Kui see pole võimalik, siis tekib selline vahepealne variant, umbes nagu Austria-Ungari võttis 1878 Bosnia-Hertsegoviina Türgilt ära, aga rahvusvahelised suhted olid sellised, et nad hoidsid seda enda käes ilma impeeriumiga liitmata nagu oli prantslaste protektoraat Marokos. Austria annekteeris Bosnia-Hertsegoviina täielikult alles 1908, kui olud muutusid. Nii nagu imperiaalne mõtteviis ette näeb – kui saab satelliidiks nagu on Abhaasia, siis on kena, aga kui nad saavad täiesti ära võtta nagu nad Krimmis arvasid, et saavad, siis võtavadki täielikult ära. Sealt heatahtlikkust pole rohkem loota kui maailmasõdade vaheliselt Saksamaalt. Esimene lüüasaamine ainult vihastas Saksamaal ning alles teine ja põhjalikum lüüasaamine tõi aru persest pähe. Neile jõudis kohale,kui nad Esimeses maailmasõjas kaotasid Lotringi ja Poznani piirkonna, siis Teises maailmasõjas liikus piir kuni Oderi jõeni ning kui nüüd kolmandat korda katsuda revanši võtta, siis neil ei jää Saksamaad enam järele. Venemaa on esimese kaotuse läbi teinud ja nii nagu Saksamaa arvas peale Esimest maailmasõda, et see oli anormaalne ja nad tegelikult võitsid sõja, aga keegi reetis neid tagaselja või juudid või keegi teine, siis Venemaal on praegu samasugune tunne süvenemas. Nõukogude Liit lagunes ilma põhjuseta, sest keegi tegi mingisuguse suure lolluse, Gorbatšov[98] reetis ja nende meelest on asi taastatav.

Kas nad on piisavalt tugevad selleks?

Seda nad ei ole. Erinevust soovi ja teostamise vahel tuleb silmas pidada ja mitte olla kabuhirmus, et venelased tahavad ja kohe nad saavad.

Deržaava mõtlemine Venemaal on teistsugune kui võrrelda Prantsuse või Briti imperiaalse mõtlemisega. Briti impeeriumis olid asumaad kusagil kauge – India, Falklandi saared, jne. Venemaa seevastu on väga ühtne üle kontinendi ulatuv impeerium.

Just sellepärast see ongi väga raske murda, sest uuel Prantsusmaal olid selged piirid. Uuel Venemaal on maaalad, mida nemad valitsesid, kohe piiri taga. Neil on tõesti raskem loobuda impeeriumist kui prantslastel ja inglastel, aga impeeriumit tagasi võita oleks neil sama raske kui prantslastel ja inglastel.

Sooviksin Teie arvamist teada saada sellises mõneti intiimsest küsimuses nagu hing ja lahkumine sellest maailmast. Milline võib ühe inimese ettekujutus sellest olla?

Pärast seda kui mu aju ja süda lakkavad töötamast, ei jää must mitte midagi järgi. Ajutegevuse lakkamise järel on teadvusel lõpp.

Hauatagusesse maailma te ei usu? Aga UFOsid ja elu teistel planeetidel?

Mul pole mingit alust arvata, et on olemas midagi üleloomulikku, kaasa arvatud hauatagune tegevus. Ei ole jumalaid, ei ole haldjaid, ei ole päkapikke. Ma olen valmis uskuma jumalat niisamuti kui UFOsid ja Loch Nessi monstrumit, kui mulle esitatakse tõsiseltvõetavad tõendid nende olemasolu kohta. Elu teistel planeetidel on arvestades tähekogude, tähtede ja planeetide arvu võimalik, aga ma võtan selle teatavaks siis, kui nad avastatakse või mõni kontakt tekib. Kuni seda ei ole, siis on see kõigest võimalik. Elu teistel planeetidel on väga erinev kategooria võrreldes mingisuguste jumalate, üleloomulike jõududega või hauataguse eluga, selline loomulik nähtus, et võiks kusagil mujal ka juhtuda. Miks ta ei võiks?

Aga kas jumalatega seotud mütoloogia äkki ongi mõne kunagise ammuse kontakti tagajärg, mis on aegade jooksul võtnud religioosse kuju?

Praegu te katsute minna kuhugi, mille suhtes ma olen ükskõikne. Ma olen absoluutselt kindel, et inimesel on psühholoogiline vajadus Jumala järgi, mis on vastuvaidlematu. Aga nii nagu venelaste soovid ja venelaste võime oma soove saavutada on kaks erinevat asja, niisama on ka inimese soov Jumala järele ja Jumala olemasolu on sama erinevad kategooriad.

Kas meie head või halvad teod, mida me oleme teinud, ei mängi enam mingit rolli?

Pärast Mare surma, küll ma tahaks ja küll ma sooviks, et oleks veel midagi. Mul on vajadus müstika järele. Millal sa viimati istusid tühjas kirikus? Lihtsalt omaette? Ma juhtusin istuma nii paari nädala eest siin Tartus Jaani kirikus. Meie vajadus müstika järele on teaduslikult tõestatav, aga mõte, et kui meil on vajadus päkapikkude järele, siis nad kohe ka tekkivad, see on juba väike hüpe.


[1] Taagepera. Küla Valgamaal, Helme vallas.

[2]Karl Taagepera (1894-1993) Tartu Ülikooli veterinaariaõppejõud 1926-44.

[3] Elfride-Amalie Taagepera (1893-1974)

[4] Noorte Naiste Kristlik Ühing (NNKÜ). Üleilmse kristliku naisteorganisatsiooni haru Eestis. Asutati 1931.

[5] Arvo Taagepera (1927-2007) Elektriinsener.

[6] Hans Christian Andersen (1805-1875) Taani kirjanik.

[7]Eesti k. „Praha sillal kasvab rosmariin, keegi ei taha lillekest kasta või hoolitseda, ta kunagi ei õitse.“

[8] Theodor Tallmeister (1889-1947) Eesti vaimulik ja poliitik, Tallinna Pühavaimu koguduse õpetaja 1917-44.

[9] Harri Haamer (1906-1987) Eesti vaimulik. Tartu Pauluse koguduse õpetaja 1933-48.

[10] Trilma (hiina kabe). Lauamäng, mis loodi 1892 Saksamaal.

[11] Uno Valdur Pormeister (1932-2012) USA lennuväe allohvitser.

[12] Ene Michelson (Schulzenberg) (1933-2010)

[13] Melita Tagepera (1896-1986); Miina Tagepera (1869-1963).

[14] Ungari kirjaniku Viktor Rakosi (1860-1923) noorsooromaan, mis ilmus eesti k. 1933.a. Tartus kirjastuse “Loodus” väljaandena (tõlkija Ants Murakin).

[15] Väikelastele mõeldud sari, mis ilmus 1937-40 kirjastuse “Loodus” väljaandel ja siis uuesti 1942-43.

[16] “Viisk, põis ja õlekõrs” ilmus 1937.

[17] Lasteleht. Aastatel 1901–1940 Tartus ilmunud Eesti esimene laste- ja noorsooajakiri.

[18]Marie Underi (1883-1980) luulekogu, mis ilmus 1942.

[19] Tartu Karlova Gümnaasium, alates 2014 sügisest Tartu Karlova kool.

[20] Raimo Bakis (1933). Arvutiteadlane. Töötas kuni 2006 IBM-is.

[21] Charles Martel (Karl Martell) (688-741) Frankide hertsog 718-741 ja majordoomus 715-741. Juhtis frankide vägesid Poitiers’ lahingus 732, millega peatas araablaste Umaijaadide kalifaadi ekspansiooni Euroopasse.

[22] Vladimir Lenin (Uljanov) (1870-1924) Nõukogude Liidu riigitegelane.

[23] Vabatahtlik relvastatud organisatsioon Saksa okupatsiooni ajal 1941-44.

[24] Lohu küla Rapla maakonnas, Kohila vallas.

[25] Johannes Sepp, pangaametnik; Alma Sepp, tema abikaasa.

[26] Tõenäoliselt Heino Leevald (1897-1942).

[27] Mare Taagepera (1938-2013). Keemiadoktor (1970). Alates 1961 abielus Rein Taageperaga.

[28] Praegu Gdansk Poola Vabariigis.

[29] Bad Blankenburg. Linn Saksamaal Tüüringi liidumaal, 1949-1990 kuulus Saksa DV koosseisu.

[30] Würzburg. Linn Saksamaal Baieri liidumaal.

[31] Hanau. Linn Saksamaal Hesseni liidumaal, u.25 km Frankfurtist idas.

[32] kunagine Eesti kodanik (saksa k.)

[33] ümberasustatud isik (inglise k.) 1945 tekkisid Saksamaal DP-laagrid, neist viimane suleti 1959.

[34] Nora Peets (1898-1995) kirjanik, elas Marrakešis 1929-74.

[35] Rudolf Peets (1893-1991) arst, elas Marrakešis 1929-74.

[36] Linn Marokos.

[37] Fridtjof Nansen (1861-1930) Norra polaaruurija ja diplomaat. Nobeli rahupreemia (1922).

[38] ametlikus saksa k. ein gut gebratene Gans ist eine Gabe Gottes

[39] Jacques Favreau (1934) Prantsusmaa sõjaväelane, erukindral (général de corps d’armée).

[40] Alphonse Juin (1888-1967) Prantsusmaa marssal (1952).

[41] Istiqlal (Iseseivuspartei, araabia k. Ḥizb Al-Istiqlāl), rajati 1944, rahvuslik-konservatiivne erakond Marokos, mis taotles riigi iseseisvumist.

[42] Mohammed V – Sidi Mohammed ben Yusef (1909-1961) Maroko sultan 1927-53 ja kuningas 1957-61. 1953-1955 sunniti prantslaste poolt eksiili Korsikal ja Madagaskaril.

[43] üllatuspidu (inglise k.)

[44] kokteilipidu (inglise k.)

[45] Elizabeth II (1926) Suurbritannia ja Põhja-Iirimaa Ühendkuningriigi kuninganna alates 1952.

[46] Tangeri linn ümbruskonnaga Gibraltari väina ääres kuulutati 1923 neutraalseks ja demilitariseeritud rahvusvaheliseks tsooniks Prantsusmaa, Hispaania ja Suurbritannia haldamisel. 1956 liideti Marokoga.

[47] Hans Mirka (1936) USA lennundustegelane. American Airlines asepresident 1992-98.

[48] Üliõpilasorganisatsioonid Helsingi ülikoolis. Tekkisid 1907, kui Pohjalainen Osakunta jagunes kaheks regionaalseks osakonnaks.

[49] Helmo Raag (1929-2008) Elektroonik.

[50] “Mare ja mina, Mälestusi 1960–1970”, Ilmamaa. Tartu: 2014.

[51] Uno Kingissepp (1927-1999).

[52] Võin rääkida, kui on möödapääsematu vajadus (vene k.)

[53] Romuald J. Misiunas and Rein Taagepera. The Baltic States : years of dependence, 1940-1980 /Balti riikide sõlteaastad 1940-1980. Berkeley, Los Angeles : University of California Press, 1983.

[54] Georg von Rauch (1904-1991) Baltisaksa ajaloolane. “The Baltic States: Years of independence – Estonia, Latvia, Lithuania 1917-40” ilmus saksa k. 1970 ja inglise k. 1974.

[55] Andrus Pork (1949-1994) A-st 1991 Park. Eesti filosoodf ja politoloog. TA korrespondentsliige (1987).

[56] Nõukogude Liidu turismiagentuur, asutatud 1929.

[57] Silvi Kukk, abielus Jüri Kukega alates 1967.

[58] Jüri Kukk (1940-1981) Eesti keemik ja vabadusvõitleja. Tartu Ülikooli õppejõud kuni 1979.

[59] Viktor Niitsoo (1952) Eesti vabadusvõitleja ja endine Riigikogu liige.

[60] Mart Niklus (1934) Eesti bioloog ja vabadusvõitleja. Riigikogu liige 1992-95.

[61] Elfriede Niklus (1908-1996).

[62] Andres Mäe (1962) ERSP asutajaliige.

[63] krohvitud majad, (stucco – krohv).

[64] Aadressil Tähe 20 Tartus tegutses 1926-2008 Karlova apteek.

[65] Tühjenda oma taskud (inglise k.)

[66] Aamulehti. Tamperes ilmuv soomekeelne päevaleht. Asutatud 1981.

[67] Ivo Iliste (1935-2002). Rootsi-Eesti ajakirjanik, tõlkija ja luuletaja.

[68] Balti Teaduste Edendamise Assotsiatsioon (AABS) asutati 1968 Marylandi osariigis Balti riikide alaste teaduslike uuringute edendamiseks.

[69] Ajalugu hakkas liikuma (inglise k.)

[70] Andres Küng (1945-2002) Rootsi-Eesti ajakirjanik, poliitik ja publitsist.

[71] Metsaülikool asutati 1966 Kanadas väliseestlaste eesti kultuuri, teaduse, poliitika ja ühiskonna alaseks koolitamiseks.

[72] Andres Küngi raamatud “Vad händer i Baltikum?”(“What happens in the Baltic States?”), 1973 ja “Estland – en studie i imperialism, (“Estonia – a study of imperialism”), 1971.

[73] Ajaleht “Kodumaa” 1958-91 Tallinnas ilmunud Väliseestlastega Kultuurisidemete Arendamise Ühingu nädalaleht.

[74] Mart Susi (1965) jurist, õigusteaduse doktor (2008), EHI juhatuse esimees 1988-90.

[75] Arnold Rüütel (1928) Eesti NSV ja Eesti Vabariigi riigitegelane. Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees 1983-90. Eesti Vabariigi president 2001-05.

[76] Jüri Kärner (1940-2010) Eesti bioloog. Tartu Ülikooli rektor 1988-93.

[77] Jossif Stalin (Džugašvili) (1879-1953) Nõukogude Liidu riigitegelane.

[78] Tiina-Kai Taagepera-Vaska (1962) arhitekt; Salme Taagepera (1964) rakubioloog; Jaan Taagepera (1968) mehhaanikainsener.

[79] Saade oli eetris septembris 2009 http://uudised.err.ee/v/eesti/d9322d83-d900-4f7d-9e8f-5bf7ba4ab819; Priit Kuusk (1973) ajakirjanik; viidatav uuring http://www.cl.ut.ee/yllitised/KK-2005Vainik%20Orav.pdf.

[80] Artikkel oli R. Taagepera, “Socialist Republic that never was”, Los Angeles Times, 18 January 1990.

[81] Napoleon III (Louis-Napoléon Bonaparte) (1808-1873) Prantsusmaa president 1848-52. Keiser 1852-70.

[82] Tartu Ülikooli sotsiaalteaduskond asutati 1992. Alates 2010 sotsiaal- ja haridusteaduskond.

[83] Edgar Savisaar (1950). Poliitik. Tallinna linnapea 2001-04 ja alates 2007.

[84] Peet Kask (1948) Füüsik, politoloog ja poliitik.

[85] Lennart Meri (1929-2006) Eesti Vabariigi president 1992-2001.

[86] Mõõdukad 1992-1996. Sotsiaaldemokraatliku partei ja Maa-Keskerakonna valimisliit. 1996 ühineti erakonnaks Mõõdukad.

[87] Lagle Parek (1941) Vabadusvõitleja. Eesti Vabariigi siseminister 1992-93.

[88] Indrek Kannik (1965) Eesti poliitik ja riigiametnik.

[89] Lennart Meri oli 1991-92 Eesti suursaadik Helsingis.

[90] Endel Lippmaa (1930) Eesti füüsik, keemik ja poliitik. Füüsika-matemaatikadoktor (1969). Eesti TA akadeemik (1975).

[91] Heidar Alijev (1923-2003) Nõukogude Liidu ja Aserbaidžaani riigitegelane. President 1993-2003. Nursultan Nazarbajev (1940) Kasahhi NSV ja Kasahstani riigitegelane. President alates 1991.

[92] Karl Vaino (1923) Eesti NSV riigitegelane. EKP Keskkomitee I sekretär 1978-88.

[93] Vaino Väljas (1931). Eesti NSV riigitegelane. EKP I sekretär 1988-90.

[94] Reformierakond. Asutatud 1994.

[95] Konstantin Päts (1874-1956) Eesti poliitik. President 1938-40.

[96] Bracebridge. Linna Kanadas, Ontario provintsis, Muskoka jõe ääres.

[97] Peale börsilt lahkumist on firma ainuomanikuks Carlsberg Estonia Holding OÜ ning Oy Sinebrychoff AB kaudu Carlsberg A/S.

[98] Mihhail Gorbatšov (1931). 1990-91 Nõukogude Liidu president, 1985-91 NLKP peasekretär.