Filosoofia kool

I.O. 2011-

SISSEJUHATUS

Filosoofia on definitsiooni kohaselt teadus kõige üldisemas tähenduses ehk emateadus. Paradoksaalselt seda ka selle tõttu, et formaalse loogika nõuetele vastavat definitsiooni filosoofia kohta on võimatu leida, rikkumata vähemalt ühte formaalse loogika neljast põhireeglist. Nende lihtsate reeglite: identsuse seaduse, vasturääkivuse seaduse, kolmanda välistamise seaduse ja/või küllaldase aluse seaduse rikkumisega kaasneb oht, et avaneb uue tähendusega soomõiste. Viimasest sünnib uus järjekordne õpetus, nt 20.sajandil semiootika, ja emateaduse mõiste jääb defineerimata. Paralleelselt on levinud traditsioon lähtuda sõna otsesest tähendusest, filosoofia kui tarkuse armastus, mis on tegelikult mitte midagi ütlev, sest liidab lihtsalt kaks defineerimata mõistet. Kui aga käsitleda filosoofiat õppimise armastusena, siis viitab see emateaduse menetluslikule küljele. Emateadusena esindab filosoofia üldosa, mis kehtib alati kõikide eriteaduste kohta. Vastuolu korral eriteadustega kohaldatakse üldosa. Liiklusest pärinev tavaarusaam, mille kohaselt üldosa ja eriosa vastuolu korral kehtib eriosa, on õige üksnes protsessuaalses tähenduses. Igaljuhul tuleb anda tegelik hinnang, miks filosoofia on siiski teadus kõige üldisemas tähenduses ja mitte pelgalt armastus kolme apelsini vastu.

Iga inimene juhindub tegevuses oma teadmistest. Teadmised on selleks juhtsignaaliks, mille mõjul looduslik sisend transformeerub humanitaarseks reaalsuseks, soovitavaks või soovimatuks tegevuseks, resultaadiks, tagajärjeks ja vastutuseks. Teadmised tingivad tegevuse, mis erineb resultaadi, tagajärje ja vastutuse poolest. Teadmised omandatakse lapsepõlvest alates väga üldistena ja vajavad sellepärast ise juhtimist tõe poole, õpetust. Vajadus juhtida omandatud teadmisi tõe poole, teist inimest õpetada ja mõjutada, on üldjuhul  meie tegevuse eesmärk ja teaduste ajend. Teadmistest erinevalt on teadus sotsiaalne valdkond, sotsiaalne reaalsus, mõjutusvahend ja haldusorgani tegevus toimimises uue teadmise tootmisel. Teaduses käsitlevad protsess ja administratsioon inimtegevust toiminguna. Toiming on inimtegevus, mida juhib personaalne tahteavaldus, millel on isiklik tulem. Igal teol on väljund, mille saabumise eest tahtja alati  vastutab. Vastutuse küsimuses on teadus ühel meelel, et see saab olla üksnes individuaalne. Objektiivne vastutus on lubamatu.  Seega hõlmab humanitaarne reaalsus sotsiaalse.

Emateadusena toimib filosoofia uuriva teadusena, mille uurimisobjektiks on humanitaarne reaalsus. Täpsemalt uurib filosoofia inimese tahteavalduse (välismaailma) ja selleni viinud sisemise mõttekäigu (sisemaailma) seoseid, mida eeldatakse. Traditsiooniliselt ongi sisemaailma ja välismaailma vaheline seos äärmiseks piiriks, millest väljaspool ei ole enam midagi. Teadmine juhtsignaalina avaldub inimese peas kui mõte, mille tõele vastavust kinnitab isiklik kogemus. Idee on vorm, mille sisuks on idee kui mõte, seega asi iseeneses ja punkt. Mõtete uurimine osutub võimatuks mitte selle tõttu, nagu mõned arvavad, et neil puudub matriaalne alge, vaid tööjaotuse kohaldamatuse tõttu. Kogu sotsiaalne informatsioon jääb teaduslikus mõttes kinnitamata. Tegelikult ei konkureeri filosoofia teadusega, olles selle üldosa, vaid üksnes üksnes lugude jutustamisega, traditsioonilise müütilise maailmavaatega. Traditsioone murdev filosoofia erineb lugude jutustamisest just teadusliku lähenemise poolest. Tähelepaneku suuline presentatsioon on anonüümne, teaduse kirjalik tsitaat aga personaalne ja märgiline. Esimesed filosoofid ise tsiteerisid lugude jutustajaid, ometi mõtlesid esimesed filosoofid teist moodi kui lugude jutustajad, nad mõtlesid teaduslikult.

Filosoofia õpetamine on tänapäeval keskendunud filosoofia ajaloo õpetamisele, sest ajaloolist nähtust saab käsitleda teadusena, sotsiaalse valdkonnana. Ajalooliste filosoofide pärand on meile küll vajalik, et osata näha inimese analüütilise mõistuse avarust, kuid pärandist õige arusaamine nõuab selle sidumist isikliku elu kogemustega. Iseenesest ei ole ajalooliste filosoofide pärand originaalse teadmise obligatoorne eeldus. Obligatoorsem on üldosa teadmine ja õppimine. Humanitaarses reaalsuses ei saa punkti panna, sest inimene kasvab ja õpib kogu aeg. Originaalne mõte filosoofias, millel võiks olla juhtsignaali iseloom, on elukogenud filosoofi privileeg. Selle privileegi kohaselt, aja kulgemise tõttu, ei võimalda nooruse kogenematus teha õigeid filosoofilisi järeldusi. Inimese vanus ja sugu on üldse sellised sisulised nähtused, mille teaduste areng on tänapäeval juba täiesti kõrvale jätnud. See on kindel märk reaalsest vajadusest võtta kaks tuhat viissada aastat hiljem ühtede kaante vahel kokku filosoofia üldosa, selgitamaks kuhu on tänase päeva seisuga jõutud.

Käesolev õppekursus toetub sama autori poolt projektikorras koostatud, seni avaldamata filosoofia üldosa konspektile. Siin ei viidata allikatele ega kasutatud kirjandusele, va Platoni ja Aristotelese teosed, et mitte segada puhast huvi ja mitte teha topelttööd, kuivõrd kõik viited ja kasutatud kirjanduse loetelu on paigutatud nimetatud konspekti. Teatud mõttes on taotluseks suletud ring. Kooskõlas filosoofia tekkimise ajendiga, tajudes, et kõik mõisted on müüdid, saab ainukeseks üldkehtivaks filosoofiliseks hoiakuks olla isikliku asukohatuse võimalus. Teadmiste ajaloolise kuhjumise taustal tähendab probleemide lahendamise viis filosoofias eristamisaluste analüüsi. Seega võib filosoofiat defineerida ka protsessina, mille üldosa paradoksi selgitamine jääb käesoleva kirjatöö ülesandena õhku rippuma.

STRUKTUUR

ÜLDOSA

Filosoofia aine. Filosoofia koht teaduste süsteemis.

Filosoofia ese ja meetod.

Filosoofia ülesanne ja teema.

Filosoofia ajalugu. Müütiline maailmavaade.

ERIOSA

Eelsokraatiline filosoofia.

Mileetoslased. Pythagorlased. Eleaadid. Abderiidid. Sofistid.

Klassikaline filosoofia.

Sokratese õpetus. Platoni õpetus. Aristotelese õpetus.

Klassika järgne filosoofia.

Stoikud. Epikurlased. Skeptikud. Eklektikud. Uus platonism.

Keskaja filosoofia. Patristika.

Algkogudused. Varakristlik apologeetika. Gnostitsism.

Kiriklik teoloogia. Kirikliku mõtlemise dogmatiseerumine.

Kirikliku müstika kujunemine.

Keskaja filosoofia. Skolastika.

Eelskolastika. Kõrgskolastika. Skolastika kriitika. Vastureaktsioon müstikas.

Uusaja filosoofia.

Renessanss. Valgustus. Ratsionalistlikke suursüsteemide kujunemine.

Inglise, Prantsuse ja  Saksa klassikaline filosoofia.

Kaasaja filosoofia.

Positivism. Dialektiline materialism. Irratsionalism. Sotsioloogiline

koolkond. Pragmatism. Kriitiline ratsionalism. Loogiline positivism. Frankfurti koolkond.

Dekonstruktsioon. Poliitiline filosoofia.

SISUKORD

Sissejuhatus

Struktuur

ÜLDOSA

1. loeng FILOSOOFIA KOHT TEADUSTE SÜSTEEMIS.

Õppekursuse eesmärk

Filosoofia kui kultuurinähtus

Filosoofia tekkimise situatsioon. Muudatused sotsiaalses struktuuris

Filosoofia aine

Filosoofia kolmikjaotus

Keele küsimus. Objektkeel ja metakeel

Filosoofia kui maailmavaade

Filosoofia koht teaduste süsteemis

Filosoofia põhifunktsioon

2. loeng

Filosoofia ese. Materiaalobjekt ja formaalobjekt

Inimesse puutuva olemise põhiliigid

Inimesse puutuva olemise entiteetide hierarhia

Mõtlemise põhifunktsioonid

Mõtlemise lähtealused

Mõiste kui mõiste

Filosoofia põhimõisted

Filosoofia meetod

Deduktsioon

3. loeng

Filosoofia põhiülesanne

Telose kolm seletust

Filosoofia ülesanne Platoni järgi

Filosoofia ülesanne Hegeli järgi

Teadmise standardkäsitlus

Neljakordne kausaalsus

Filosoofia teema

Kunsti ja religiooni vahekord filosoofiaga

Filosoofia ja teaduse vahekord

Metafüüsika ja füüsika vahekord

4. loeng

Maailmavaateviiside ajalugu

Probleemide ajalugu

Nüüd ja praegu

Historitsism

Müütiline maailmavaade

KOKKUVÕTE

Järelsõna

FILOSOOFIA KOHT TEADUSTE SÜSTEEMIS

Õppekursuse eesmärk

Käesoleva õppekursuse eesmärgiks on kujundada filosoofia mõistmiseks, arusaamiseks ja filosofeerimiseks vajalik  solfedzo.[1] Nii öelda lauluharjutustega tutvudes peab meeles pidama, et koolis õpitakse ainult kõige hädavajalikumat ja seda puhtteoreetiliselt. Kool annab alati üksnes esmased teadmised ega asenda elukogemust. Samuti võib mõnele tunduda teooria igavana. Kuid teoorial on see hea omadus, et teoreetiliselt on kõik vastused õiged. Ei ole olemas ühtegi küsimust, mille külge oleks kinnistatud vastus, mis teoorias välistab teised. Seega ei ole ühelgi tõendil ette kindlaks määratud jõudu ja kõik vastused kujunevad ette antud piirides. See, et mõned küsimused on üldiselt aktsepteeritud, teisi aga ei võeta tõsiselt, tuleneb parajasti ühiskonnas käibel olevast süsteemist. Parajasti käibel oleva süsteemi piires peavad väited jääma oma alustelt identseteks ehk samasteks. Tähtsust omavad siin formaalse loogika neli reeglit, argumenteerimisoskus ja oskus mitte kalduda kõrvale teemast. Igakordse käibesüsteemi tõhusus on rajatav ja arendatav üksnes teoreetiliselt. Teoreetiliselt õige vastus vajab kinnitust toimiva seaduse näol, mis on alati kausaalseoses välismaailma ja sisemaailma vahel. Käesoleva õppekursuse õppelaused on teoreetilised ja viitavad üksnes teooriale. [2] Seega on filosoofia muu seas ka teoreetiline õppedistsipliin. [3]


[1] Dialoogis Phaidon väidab Sokrates, et filosoofia on suurim muusika. Vt Platon. Teosed I. Tartu: Ilmamaa, 2003. Lk 53.

[2] Käesolev õppekursus on ülesehitatud dogmade ehk õppelausete abil. Parajasti käibiva süsteemi suhtes ei ole ükski dogma vale, vaid alati vähemalt pool tõde. Sellepärast on dogma sobiv kriitilise suhtumise aluseks, kriitika omakorda muudab harjumuspäraseid seisukohti.

[3] Iidse õpetuse kohaselt käsitletakse filosoofia õppimist meenutamisena. Filosoofia õppimine erineb filosofeerimisest. Filosofeerimise eelduseks on filosoofia töövõtete, selle ala tehnika valdamine, mida me õppimisega taotleme. Samas on filosoofia õppimisel ja filosofeerimisel vähemalt üks ühine eesmärk: inimhinge mõistmise avardamine. Ajalooliselt on filosoofiat tehtud koolkondades. Tänapäeval on filosoofia üldosa saanud aluseks infotehnoloogia programmide koostamisele, kuna ükski programm ei tööta ilma loogika reegliteta ja vastamata filosoofia üldosale. Kuid filosoofia üldosa ise, tulenevalt eesmärgist, ei ole andmeid automaatselt töötlev programm.

Filosoofia kui kultuurinähtus

Filosoofia on kultuurinähtus, välismaailm, mida me näeme, kuna me ei saa reaalseks pidada midagi, mille pole materiaalset alust. Kultuurinähtusena eristub filosoofia meid ümbritsevast loodusest,  universumist ja mateeriast kui humanitaarne reaalsus.

Kultuur on mateeriaga võrreldes kunstlik ja mõisteline, kuna humanitaarne (mõisteline) reaalsus lisab enesetunnetuse, so objekti ja subjekti suhe. Filosoofia on kultuurinähtusena loomuliku arengu nähtus.

Kultuur on üldmõiste, hõlmates kogu toodangut, mida inimene on ajaloo jooksul looduslikku ressurssi kasutades loonud ja loob, nt ainelise kultuuri produktid: tööriistad, relvad, masinad, arvutid, samuti intellektuaalse kultuuri produktid: müüt, muusika, keel, kirjandus, mõiste, programm, tarkvara. Filosoofia konkureerib müüdiga, kuid mõlema eelduseks on algne looduslik päritolu.

Kultuuri tekkimise põhjuseks on inimese ilmumine evolutsiooniahelas, saades alguse suurest paugust hiljem. Kui poleks inimest, siis poleks teooriat ega kultuuri. [1]

Kultuuri üldine omadus on kultiveerimise käigus kunstilis/tehniliste viiside omandamine vastavalt sellele kuidas areneb faktilistest asjaoludest arusaamine, see ei ole automaatne protsess.

Teoreetiline tegevus, mille sisuks on küsimuste esitamine ja lausete moodustamine, tähendab looduslikult antud mõtlemisvõime kasutamist ehk mõtlemist. Mõtlemisel on sellepärast ka materiaalne pool, mis jaotub füüsikaliseks ja keemiliseks. Füüsikalises tähenduses on mõtlemine elektronide suunatud liikumine peaajus, keemilises tähenduses on mõtlemine peaajus toimuv elektrolüüs, tehtavad katsed neis valdkondades viitavad seostele nähtuste vahel.

Andmete töötlemise käigus võib märgata erinevaid seoseid nähtuste vahel, üldisemaid ja abstraktsemaid seoseid, millest võib tähelepanelikult vaadeldes saada sündmus. Näha seoseid sündmuste vahel on omane üksnes inimesele, mitte loomale, kes seostab nähtusi, või andmeid automaatselt töötlevale programmile, mille eesmärk on antud. Andmete töötlemise võimekus on mateeriaga võrreldes kunstlik/tehniline, kuivõrd kultuur ja mõisted on inimesse puutuvad.

Sündmuste vaheliste seoste nägemise oskus viib alati mõistelise kvaliteedini. Andmete valdamise kaudu saab mõiste reaalseks, mis ajalooliselt rajas aluse filosoofia tekkimisele.

Seega – filosoofia omandab teooria kultiveerimise tulemusel kunstilisi/tehnilisi tähendusi, sh ka kultuurinähtuse tähenduse, ja kõneall oleva metatähenduse, kujundades ise samal ajal valitsevaid tehiolusid ja kultuurikihte. Kultuurinähtusena on filosoofia nii arenev kui arendatav (kasvatatav) ja haritav (õpetatav).


[1]Kultuur on inimese toimimise tagajärg. Inimene saab toimida nii tegevuse, nt aktsioonid, reaktsioonid, ühiskondlik tööjaotus, kui ka tegevusetuse kaudu, nt vaikides. Vaikimine võib tähendada nii nõusolekut ehk aktsepti, nt eraõiguses tavaliselt, kui ka seda, et  et ofert ehk pakkumine ei ole vastu võetud, nt rahvusvahelises äriõiguses.

Kultuuri võib iseloomustada keeleliste tähenduste kordsuse kasvamise tendentsi kaudu, mis teeb kultuuri kihiliseks ja vahendlikuks, tasemelt kõrgemaks ja madalamaks. Siinkohal tuleb veelkord rõhutada, et kultuur on nähtus, mille sisu ei saa mõista lahus loodusest.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: