ROBIN HOOD

Howard Pyle’i “Kuulsa Robin Hoodi lustakad seiklused”, Robert Louis Stevenson’i “Must nool”  ja

Walter  Scott’i “Ivanhoe” põhjal instseneerinud  Indrek Olmaru.

Emajõe Suveteatri avalavastus, lavastaja Ain Mäeots, esimene mängukord 1997.

Kolm vaatust mängides vabas õhus.

Aeg:       12. sajandi teine pool ja 13. sajandi algus

Koht:     Inglismaa

Tegelased:

ROBIN HOOD – metsavendade pealik

MARION – Robin Hoodi armsam

GISBORN GAY –

VÄIKE JOHN – pealiku parem käsi

WILL PUNAKUUB – Robin Hoodi õepoeg

LAHKE ARTHUR – parkal

WILL STUTELY – kogenud lindprii

MÖLDER NÄÄPS – mölder

ORU ALLAN – nooruke rändlaulik

ELLEN – Oru Allani pruut, Marioni teenijatüdruk

Elleni isa –

VEMBLA WAT – kardsepp

COPMANHURSTI munk, hüüdnimi vend VOPS – lõbus metsamunk

NOTTINGHAMI šerif –

Prints JOHN –

ELEANOR – prints Johni abikaasa

HEREFORDI piiskop –

REGINALD FRONT-de-BOEUF – prints Johni nõunik

BRIAN de BOIS-GUILBERT – templirüütel

MUST rüütel – hiljem kuningas RICHARD LÕVISÜDA

GURTH – narr ja seakarjus

HUBERT – kuninglik vibukütt

Kõrtsmik –

Kuller –

Marssal –

Turniiri heeroldid –

Metsavahid –

Relvakandjad, teenijad, pealtvaatajad turniiril, Robin Hoodi salgakaaslased, hobused,

koerad.

ESIMENE VAATUS

ESIMENE PILT

 Ühe päevatõusu ajal, kevadise laane imekauni aasa keskel mängivad noored rõõmsalt

pimekulli.

Marion – Robin, Robin! Robin on nüüd kull!

(Robini silmade ette seotakse rätik ja ta hakkab mängijaid püüdma. Marion jääb tema

käte vahele.)

Hääled – Suudlus! On pandilunastuseks suudlus! Vaid suudlus, kui suu on suule pitseriks, võib lunastada panti! Kes püüti juhuse poolt kinni ja nõnda Robinile anti, mine tea, kas igaveseks või siis hetkeks!

(Marion suudleb Robinit.)

Hääled – Marion, Marion! Nüüd kull on Marion!

(Marionil seotakse silmad kinni, kõik jooksevad laiali, Gisborn Gay annab ennast

kinni.)

Hääled – Suudlus, suudlus! Vaid suudlus, või ehk miski muu, võib lunastada panti!

(Gisborn Gay tahab Marioni suudelda, aga Marion põikleb eest ära.)

Robin – (hõikab vahele) Sõbrad! Võtame kõik kätest kinni ja kergendame valikut, mis Marionil ees.

(Noored võtavad üksteisel käest kinni ja liiguvad tantsides ringi ümber Marioni, kuid

taaskordsel püüdmisel juhtub jälle Gisborn Gay talle ette jääma ja Marion on sunnitud

teda suudlema.)

Robin – (segab vahele) Mänguõnn on mänguõnn, Gisborn Gay. Kuid kes teeb kellel selja prügiseks? Kas oled valmis rammu katsuma? Mees mehe vastu. Hoolimata juhusest tähistaeva all.

(Gisborn Gay pöörab põlglikult selja ja viskab vammuse seljast, sellega märku andes

oma valmisolekust maadluseks.)

Gay – Ohoo, vaata aga poissi. Endal emapiim vaevalt huultel kuivanud, aga juba ärpleb nagu kukk.

Robin – Tule, väikemees, mu käte vahele. Kui sa mind kenasti palud, siis ma võib olla ei näita sulle uut ja vana.  (saab Gisborni kätest kinni, kuid Gay heidab esimesena ja saab Robini topelt-nelsonisse, Robin teeb silda, tal õnnestub juba alt välja rabeleda, kui korraga kostab metsavahtide jahipasuna hüüd)

Gurth – Kuninglikud metsavahid!

(Ilmuvad kolm metsavahti, vibud käes.)

1. metsavaht – Kas keegi märkas suurt hirvesokku siit mööda jooksmas või kuulis teda põõsastikus oksi murdmas?

Gay – Kuningakojas on vist suur pidu tulemas, et meestevägi nõnda väärtuslikku saaki taga ajab.

2. metsavaht – Prints John sai teate Palestiinast. Kuningas Richard Lõvisüda on reeturi läbi surma saanud.

3. metsavaht – Prints tahab seda uudist avalikult kuulutada ja Ashby lossi kogunevad suurtsugu maaisandad.

Gurth – Lõvisüda on langenud. See on nüüd küll kurb uudis kenal lehekuul. (uhkelt) Mina, sündinud pärisori, narr ja  seakarjus, ütlen teile: meie mängime siin kulli. Üks rebane kuskil krabistas, vist küll, aga hirvesokku ei ole keegi  märganud. (metsavahid lahkuvad)

Hääled – Võit! Võit!

Gay – (mängib džentelmeni) Las Marion näeb kellel silm ja vaim on täpsem. Tooge vibud.

Robin – (vihaselt) Neetud kilk, see vits ei anna vibu mõõtu välja. Tooge puudane vibu. (koorib ühe pajuoksa ülemise otsa paljaks) See on märk. Sinna, metsa servale, peab ta maasse löödama.

Hääled – Kolmsada jardi!

Gay – Las jõnglane laseb esimesena.

Robin – (veel vihasemalt) No tead, ma lähen Nottinghami linna laskevõistlusele ja võistlen seal koos kuningriigi kõige tublimate täitsameestega. Seal on võitjale määratud vaat parimat oktoobriõlut.

Gay – Ennäe, tühi kõrvits kõrre otsas. Varsti hakkab piima kõrvale õlut ka veel jooma.

Robin – (kelle viha kasvab päris pööraseks) Kuule sina! Sinu kasimata suumulgu pärast oleks sulle paras vitsa anda.

Gay – Neitsi nimel, nüüd saad säru! (kargab äkki, ilma igasuguse hoiatuseta, oma vibu järele ja kihutab noole vihinal Robini poole)

Robin – (nool lendab peast kolme tolli kauguselt mööda) Sa tahad öelda, et ma pole  mingi mees! (pöördub kiiresti, tõmbab vibu vinna ja läkitab omalt poolt noole vastu) Ütle nüüd veel!

(Gisborn Gay märkab Robini liigutust ja kummardub, nool tabab noormeest tema selja

taga täpselt rindu. Gay naerab tumeda kurguhäälega tigedalt.)

Robin – Oh häda, sa tegid minust mõrtsuka. Oh poleks sa mulle iial ühtegi sõna lausunud. (kõik jooksevad kiljudes lajali, vaid Marion jääb paigale) Ma laseksin rõõmuga kas või oma parema käe maha raiuda, kui see sündinu olematuks teeks. Kerge oli tõusma mu käsi, aga raske sai minu süü.

Marion – Robin, sa pead põgenema. Gay läks kuninga metsavahte kutsuma. Ma olen kuulnud, et metsas on palju mehi, kes seadusega pahuksis või võõra võimu vastu astunud.

Robin – Mu särasilm, mu kallis piiga. Lindpriiks pean jääma laia laande! Kas tõesti mets saab mulle koduks? Kuid kurb on minu maja, mu sirgusilm, kui sinu naeruhääl jääb igavesti puude taha varju.

Marion – Robin, püha Katariina nimel, sa oled minu kallim. Ma tahan lakkamatult taevast paluda, ehk sünnib rõõmus juhus, mis seob igaveseks kokku meie südamed.

Robin – Kuid sinu hooldaja, Nottinghami šerif? Ta on juba ammu pidanud plaani sind hea raha eest mõnele rikkale normannile kosida. Ja nüüd veel see veretöö. Kas tunned teda?

Marion – See õnnetu on šerifi sugulane.

Robin – Oleks õiglane kuningas Richard ometi elus. Rõõmuga annaksin end tema kohtumõistmise alla. (kostab metsavahtide jahipasuna hüüd)

Marion – Robin, võta see sõrmus. Kui sinuga juhtumisi peaks midagi sündima, kas head või halba, siis saada käskjalaga mulle sõnum. Selle sõrmuse abil tunnen ta pettust kartmata ära.

Robin – Kui mingi ime läbi see sõrmus hoopis meie sidujaks ei saa.

Marion – Põgene, mu arm ja käskija.

Robin – Jää hüvast, Marion!

TEINE PILT

 Loss. Hallis asub pikk jämedalt tahutud tammeplankudest laud, mille pind on

Nottinghami serifi õhtueineks kaetud. Laua keskkohta on paigutatud kõrgem tool

isanda jaoks.

Šerif – Tuhat ja tuline! (pöördub veinikallaja poole) Tuhat ja tuline, miks jääb Gurth nii kauaks välja? Kardan, et me kuuleme temast ja seakarjast täna veel halbu sõnumeid. Aa, seal ta ongi. Tule siia. Millest see tuleb, sa võrukael, et nii kaua väljas vedelesid? Kas tõid mu karja koju, Gurth, või jätsid ta röövlitele ja riisujatele?

Gurth – Kari on terve, teie meeleheaks.

Šerif – Aga mulle ei meeldi see, võrukael, et ma teisiti pidin arvama ning hauduma kättemaksu oma naabrite vastu, kes mulle midagi kurja pole teinud. Kui see veel kordub, ootavad sind raud ja vangitorn.

Gurth – Tõepoolest, onuke, täna õhtul pole sa tark ega arukas.

Šerif – Kuidas nii, narr? Sina lähed väravavahi kambrisse ja õpid seal korda tundma, kui sa narrusele nii suure vabaduse annad.

Gurth – Enne luba narri oma rollis esineda, sest eks narride kohus ole ju uudiseid teatada, mida seakarjuse kõrvad on kuulnud. Mina sattusin sigadega kaugele jahilaande ja seal aasal mängisid noored Locksley linnast oma lustimänge. Kaks uudist on mul, auväärt isand, teatada. Üks on kurb, aga teine peaks sinu südamele rõõmu valmistama.

Šerif – (kärsitult) Kurat võtku sind. Mu kõht on juba ootamisest paistes. Hea küll, ütle alguses hea uudis, siis vaatame edasi. (naisteenijale) Ellen! Miks viibib leedi Marion?

Ellen – Ta vahetab veel oma peaehet. Teie ei taha ometi, et ta ainult tanu ja korsetiga söögilauda ilmuks? Pealegi ei riietu kogu krahvkonnas keegi nii ruttu kui minu käskijanna.

Šerif – Noh, ori, olen valmis sind kuulama. Ja ära pikalt venita.

Gurth – Me kõik ootame, millal hea kuningas Richard pikale veninud ristiretkelt tagasi jõuab?

Šerif – Kas just kõik.

Gurth – Aga kuninglikud metsavahid kuulutasid täna uudist, et meie ootus on asjata, sest Richard Lõvisüda olevat teel Palestiinast koju surma saanud.

Šerif – Võrukael, ma käskisin sul kõigepealt rõõmsa uudisega lagedale tulla.

Gurth – Eks ma mõtlesin, et see see ongi.

Šerif – Hm! Hea küll, ja see teine, see kurb uudis?

Gurth – Robert Locksley lasi mängides tekkinud tüli ajal sinu sugulase, noore Williami südamesse ilusa pika sulgedega noole.

Šerif – (kargab püsti) Neetud kurinahk! Võtku kõik sarvilised seda Robertit, see nõuab kättemaksu. Meie armuline isand ja valitseja, prints John, peab sellest kuulda saama. Nüüd kohe annan ma välja vangistamiskäsu ja panen auhinnaks kaheksakümmend kuldnooblit sellele, kes tolle kelmi ja lurjuse…

Gurth – Ümberkaudne rahvas kutsub teda Robin Hoodiks ja ta ise ennast metsavalvuriks.

Šerif – …selle Robin Hoodi kinni võtab ja minu palge ette lohistab. Oma käega tahan ma ta neljakümne küünra kõrgusele kõlkuma tõmmata.

Gurth – Aulik isand, sa ei tea, kui palju mehi on kogunenud Robin Hoodi ümber ja kui vähe ta ise hoolib kuninga või serifi käskudest. Õige ta on, et ükski ei taha seda käiku ette võtta, sest kõik kardavad tagasi tulla lõhkise pea ja murtud kontidega.

Šerif – Siis on kõik Nottinghami mehed argpüksid. Aga kui ükski mees Nottinghamis ei söanda kaheksakümne kuldnoobli peale välja minna, siis otsin ma mujalt, sest kuskil peab meie maal ometi leiduma mehiseid mehi. (ilmub leedi Marion)

Marion – On see õiglane ja mõistlik, kui kedagi teise süü pärast karistatakse?

Šerif – Vait! Ma lasen selle mõrtsuka vahistada. Teatage üle krahvkonna, et kaheksakümmend kuldnooblit ootab meest, kes toob Robin Hoodi minu palge ette. Gurth, sa otsid mulle ustava kulleri, kelle saadame samal ajal naaberlinna, Lincolni. (sunnib Marioni ees ennast vaiksemaks) Kuid küllalt. Meie tagasihoidlik eine on juba lauale kantud, sellepärast istugem lauda ja meie lahkus vabandagu seda puudulikku rooga.

(Kõik kaaskondsed istuvad laua ümber, kui äkki kostab väljast hääli, millele vastavad

koerad ulumise ja haukumisega hoone teistes ruumides ning lossi õuel.)

Serif – Väravasse, poisid! Gurth, vaata, kes julgeb mu söömaaega segada.

Gurth – (jõuab mõne aja pärast tagasi) Herefordi piiskop ja vaprate ning auväärt templirüütlite komandoor, suursugune isand Brian de Bois-Guilbert ühes väikese saatjaskonnaga paluvad üheks ööks külalislahkust ja peavarju: külalised on teel prints Johni residentsi Ashby linna.

Šerif – Olgu nad tervitatud, kui nad arvasid heaks siin peatuda, aga nad oleksid veel enam tervitatud möödasõitnutena. Mine, Gurth, võta endale kuus teenrit ja hoolitse nende eest hästi, et nad oma uhkuses ei võiks öelda: Nottinghami serif paljastas ühe hoobiga nii oma vaesuse kui ka kitsiduse. Kähku! Brian de Bois-Guilbert? (pomisedes omaette) De Bois-Guilbert? See nimi on laialt kuulus nii oma tubliduse ja vapruse kui ka halbuse poolest. Uhke, kõrk, halastamatu, kalgi südamega, nõnda räägivad need vähesed sõdurid, kes Palestiinast tagasi on tulnud. Hea küll, ka tema olgu tervitatud.

(Sisenevad piiskop ja templirüütel koos väikese saatjaskonnaga, kelle hulgas võib

märgata kannupoisina templirüütli teenistusse astunud Gisborn Gay-d.)

Šerif – (tõustes väärikalt püsti) Kahetsen, auväärt piiskopi-isand, et mu tõotus keelab mind kaugemale vastu tulemast isegi niisugustele külalistele nagu olete teie ja vapper püha templiordu rüütel.

Piiskop – Tõotusi peab pidama, auväärt šerif. Tõotused on sidemed, mis meid taevaga köidavad ja on sellepärast vääramatud ja kõrvaldamatud seni kuni meie ema kirik vastupidist pole lausunud.

Šerif – Siis olge tervitatud ja istugem, et pakutaval roal hea lasta maitsta, sest mu kõhukoobas uriseb juba mõnda aega pahaselt viivituste pärast. (märkab, et templirüütel kiindunud silmi Marioni vahib, kes suursuguselt oma näo looriga varjab) Härra templirüütel, saksi neitside palged on liiga vähe päikest saanud, et nad suudaksid ristisõitjate tungivaid pilke välja kannatada.

Brian – Palun vabandust, kui ma haavasin. See tähendab, et ma palun vabandust leedi Marionilt, sest kaugemale ei saa mind mu alandlikkus viia.

Piiskop – Leedi Marion on minu sõbra karistamisega karistanud meid kõiki. (söögi vahele) Küllap olete kuulnud, et prints John korraldab oma truudele vasallidele Ashby lossis suure peo. Kuna ajad on segased ja teed  hädaohtlikud, siis ei peaks te söör  Brian de Bois-Guilberti kaitset kasutamata jätma.

Šerif – Ma ei ole veel otsustanud, kas võtta see teekond ette või mitte. (jääb mõttesse) Siiski, prints John peab oma kõrvaga kuulma, mis tema kuningriigis toimub.Tõstan selle karika teie terviseks, härra piiskop. Kui te aga oma mungamäärusest peaksite nii kindlasti kinni pidama, et hapupiimale eesõiguse annate, siis pole vaja mulle sellest teada andes liiga oma viisakust pingutada.

Piiskop – Ei, auväärt serif, ainult oma kloosterkonnas piirdume me rõõsa ja hapu piimaga. Ilmalikkudega läbi käies tarvitame ilmalikke kombeid ja sellepärast vastan teie karikale sama viina maitsmisega.

Brian – Drink hael! Joon ilusa Marioni terviseks.

Marion – (ei võta loori eest) Ehk oleksite oma viisakustega kokkuhoidlikum, härra rüütel, ja jutustaksite pigem viimaseid uudiseid Palestiinast. Need on inglise kõrvale meeldivamad, kui teie prantsuse kommetele kohased meelitused.

Šerif – Söör Brian de Bois-Guilbert, te peaksite teadma, et leedi Marion on vaenelaps ja minu hoolealune, millise õiguse ma omandasin tema majesteedi, prints Johni otsusega. Seega ei taha ma, et väikseimgi katteta tähelepanuavaldus tema noort südant ja puutumata hinge võiks närtsitada. Pealegi, ma ei ole kuulnud, et ristisõitjad märkimisväärse pärandusega koju tagasi pöörduvad.

Brian – (heidab Marionile tulise pilgu) Mul on vähe jutustada, leedi. Võin ainult seda öelda, et teade rahust Saladiniga vastab tõele.

Gurth – Need rahud uskmatutega teevad mu vanaks.

Šerif – (ootab lõbusat nalja) Mine ikka, võrukael, kuidas nii?

Gurth – Sest mina mäletan neid oma eluajal juba kolme ja igaüks neist pidi kestma viiskümmend aastat, nõnda et mina peaksin kokku arvates juba sada ja viiskümmend aastat vana olema. (šerif naerab häälekalt)

Marion – Keda peate teie ristisõitjate seas kõige paremateks sõjameesteks?

Piiskop – Hospitali rüütleid, sest seal ordus…

Brian – Nende kuulsuse külge ei taha ma oma kätt pista, ometi peab templirüütleid…

Gurth – (peene tagamõttega) Mina aga arvan, sõber ristimantel, et oleks Richard Lõvisüda nii tark olnud ja narri nõuannet kuulda võtnud, siis oleks ta oma lõbusate inglastega koju jäänud ja püha koopa tagasivõitmise usaldanud nende rüütlite hoolde, kel Jerusalemma kaotamisega kõige rohkem tegu oli.

Brian – See on tõsi, et esimesel kohal nii au kui ka vapruse poolest oli vapper Inglise kuningas Richard.

Šerif – Kel nüüd, oleme kuulnud, tuleb taevaste väravate taga sisselaskmist paluda?

Brian – Annan oma kuldse käevõru, kui te teataksite mulle selle kõiketeadja nime. (lisab kõrgilt) Ja teie ei pea mitte arvama, et see minu ainuke kuld on.

Marion – Te tahate öelda, et Richard ei olegi surnud?

Brian – Austria hertsog ei tapa, kui head lunaraha on loota. Sealsed vanglamüürid peavad kinni ka kõige vahvama lõukoera.

Šerif – Siis on prints John kuulujuttude ohver.

Piiskop – Mitte enam, kui meie tema residentsi jõuame. Kuid prints peab valvas olema. Hea tahtmise korral võib ju nõu leida ja vanglauksed ei avane kunagi.

Šerif – Te rääkisite midagi rahast, vapper templirüütel.

Brian – Kannupoiss, mine too ja näita minu kasti. (Gay tõuseb lauast)

Marion – (tunneb nüüd Gay ära ja hüüatab) See vilets on teie teenistusse astunud!

Šerif – (silmad hakkavad läikima kui kasti kaas avaneb) Ohoo, siin midagi on! Mul on huvi teiega tõsisemalt vestelda, söör Brian de Bois-Guilbert. Marion, hea laps, teeni vaprat rüütlit ja vala talle karikatäis parimat kanaari veini. (Marion kuulab käsku)

Piiskop – Auväärt serif, teie olete olnud aus ja ustav vasall, prints Johni truu lääniisand. Nüüd, kui olete otsustanud koos meiega Ashby linna reisida, oleks kohane küsida, mida arvate kujunenud olukorrast. Millist nõu annaksite meie valitsejale? Võib olla tulevasele kuningale?

Šerif – Maa on rahutu. Lõvisüdame äraolek on mõjunud inimestele halvasti, keegi ei tea kelle poole hoida. Printsi positsioonid pole kaugeltki nii helged kui Londonist vaadates võib paista. Lihtrahvas nuriseb, kuid see pole peamine. Kuidas suhtub võimalikku võimuvahetusse ülikkond? Seda ma ei tea ja teada ei taha. Selleks on printsil nõuandjad ja mina oma nina võõrastesse mängudesse ei topi.

Piiskop – Veelkord, püha Maria nimel, teie terviseks.

Šerif – Meil tuleb homme varakult teele asuda kui me päevaloojanguks printsi residentsi tahame jõuda. Sherwoodi metsades pimedal ajal reisimine on muutunud ohtlikuks, nagu te väga hästi teate. Gurth juhatab teile teie asemed. Teil aga, vapper templirüütel, soovitan ma oma laegas kindlasse kohta varjule jätta. Nagu näete, oskavad ka saksi neitsid võluvad välja näha.

Brian – Leedi Marion näib kaunim, kui mu silmad kunagi kedagi näinud on. (Gurth läheb ees ja kõik lahkuvad)

Šerif – Marion, sa peaksid selle vapra normanni vastu lahkem olema.

Marion – Häbene oma sõnu, ahnitseja! Raha paneb su silmad särama nagu tõllavapi päikese käes. Minust ei saa kunagi normanni naist, sest ma ei ole kaup, ja minu isa, olgu muld talle kerge, ei oleks  mind kunagi vastu minu enese tahtmist mehele pannud.

Šerif – Sõnakuulmatu plika, mina olen sinu hooldaja ja sa teed nii, nagu on minu otsus. Vait! Olen väsinud.

KOLMAS PILT

Robin Hood jalutab lauldes mööda metsa. Seal kohtab ta võõrast, kes jõe kaldal murul

pudelist rüüpab.

Robin – Ennäe, ennäe. Mõtlesin, et lähen seiklema ja, ennäe. (pöördub võõra poole) Kulla sõber, mu kurk on laulmisest kuiv nagu kõrrepõld oktoobrikuus. Võib-olla on sinu tublisse pudelisse jäänud veel tilgake kurgukastet?

John – (pahuralt) Tõele au andes, topid sa ennast üsna häbitult sinna, kuhu sind pole kutsutud. Kuid ma pean ennast liiga heaks kristlaseks, et keelata janusele jooki. Mis mul juua on, seda pead sa ka saama.

(Annab pudeli Robinile, see joob kull-kull-kull. Kui pudeli tagasi annab, loksutab

John seda etteheitvalt, vaatab vastu valgust ja kummutab kähku suule, nii et sinna ei

jää enam piiskagi.)

Robin – Kas sa tunned siinset ümbruskonda, sa tore vabatmees?

John – Jah, mõnevõrra.

Robin – Ja tead ka üht Copmanhursti nimelist kohta, kus vana kabel on?

John – Jah, mõnevõrra.

Robin – Siis tead sa võib-olla ka üht meest, keda kutsutakse püha Copmanhursti mungaks?

John – Jah, mõnevõrra.

Robin – Hästi, armas mees, lindprii, vurle või punkar, kes sa ka ei ole, ma tahaksin teada, kas toda munka võib leida jõe sellelt või siis teiselt kaldalt.

John – Õigupoolest on sellel jõel ainult teine kallas.

Robin – Kuidas seda mõista?

John – Noh, sedaviisi. (kõverdab ühe näpu) Too jõekallas seal on teine, eks ole?

Robin – Olgu nii.

John – (kõverdab teise näpu) Kuid see teine kallas on ainult üks kallas. Kas on selge?

Robin – Keegi ei saa seda eitada.

John – (kõverdab järjekorras kolmanda, neljanda ja viienda näpu) Seega, kui teine kallas on üks kallas, siis see kallas on teine kallas. Ja et teine kallas on teine kallas, siis jõe mõlemad kaldad on teised kaldad. (näitab võidukalt oma suurt ja rasket rusikat) M.O.T.T.

Robin – See on hästi ja ilusasti seletatud, kuid ma ei tea ikkagi, kas too munk elab jõe sellel kaldal, kus meie seisame, või sellel kaldal, kus me mitte ei seisa.

John – See on nüüd sihuke tegeliku elu küsimus, millele targad loogikareeglid vastust ei anna. Ma soovitan sul see oma viie meele abil ise välja uurida.

Robin – (vahib võõrale mõtlikult otsa) Mul on suur soov minna läbi selle koolme, et püüda toda head  munka üles leida.

John – Tõepoolest, see on ilus soov nii noore mehe juures. Ma olen kaugel mõttest sind su ausal teekonnal takistada, sõber. Jõgi on kõigile vaba.

Robin – Jah, kulla sõber, aga sa näed, et mul on seljas mu parimad riided, ja hea meelega ei teeks ma neid märjaks. Ma näen, sul on tugevad ning laiad õlad: ehk leidub sul minu vastu nii palju kaastunnet, et sa mind seljas üle viid?

John – Mis!? Püha Dunstani valgete käte juures, kas sina, armetu jõmpsikas, sina igavene memmepoeg, sina kehkadivei, sina, sina, kuidas sind õieti nimetadagi, kas sina palud mul, minul ennast seljas kanda!? Noh, ma vannun, et… (peatub sõnapealt ja silmad löövad kavalalt särama) Aga miks mitte? Eks ka Püha Chrisostomus kandnud võõra üle jõe? Tule minuga, võõras, ja ma täidan sinu soovi. (lähevad koolmekohale, John pistab oma tubli laia mõõga kaenla alla) Ma arvan, et su mõõk võib märjaks saada. Las ma pistan ta koos oma mõõgaga kaenla alla.

Robin – Ei, ei, kulla mees. Ma ei taha sind koormata millegi muuga peale iseenda.

John – Kas sa arvad, et Püha Chrisostomus mõtles kunagi oma heaolu peale? Ei, anna aga oma relv siia, nagu ma ütlesin, ja ma kannan seda karistuseks oma uhkuse eest.

Robin – (seob mõõga pikema jututa lahti, annab Johnile ja hüppab kergelt talle selga, kes pladistades teisele kaldale sumab) Suur tänu sulle. Sa oled tõepoolest hea mees. Palun anna nüüd mulle mu mõõk ja siis ma lähen, sest mul on kiire.

John – (kavala muigega) Ei, armas noormees, ma ei kahtle, et sul on oma asjadega kiire taga, kuid sa ei mõtle minu asjade peale ja minu asjad ootavad mind jõe teisel kaldal. Ma sain siia tulles märjaks ja kardan väga, et kui ma peaksin uuesti läbi vee kahlama, võin saada luuvalu ja teisi sedasorti haigusi. Olen kindel, et kuna ma nii alandlikult täitsin sinu palve, kannad sa mind meeleldi tagasi teisele kaldale. Sa näed kuidas Püha Chrisostomus, too vaga üksiklane, andis minu kätte kaks mõõka, aga sulle mitte ühtegi. Seepärast võta mind kuulda, hea noormees, ja kanna mind tagasi teisele kaldale.

Robin – (pureb alumist huult) Oh sind, kaval võõras, sa oled mind tõesti kenakesti üle trumbanud. Ma oleksin pidanud kohe aru saama, et sa pole sugugi nii lahke nagu ennast näitad olevat.

John – Einoh, ära ikka niiviisi teotama ka tule, muidu võid mu helkiva mõõga läbi nii umbes tollisügavuse augu keresse saada.

Robin – Kuss, kuss, kaotajal on õigus suud pruukida nii, kuidas ta soovib. Anna mulle mu auguraud: ma luban, et viin su üle jõe. Ei, ei, ma ei tõsta sinu vastu relva.

John – Või veel. Ma ei karda sind sugugi, mees. Säh, siin on su ork, ja sea end otsemaid valmis, sest ma kiirustan tagasi.

(Robin võtab Johni õlgadele ja tassib üle jõe, kuid näpib salakesi mõõgavöö kallal, nii

et kui ta teisel kaldal mehe maale heidab, haarab lindprii mõõgast kinni ning see tuleb

koos tupe ja rihmaga lahti.)

Robin – (hingeldades) No nii. Nüüd oled sa mul peos, mees. Sel korral toimetas toosama pühak, kellest sa ennist rääkisid, kaks mõõka minu kätte ja jättis sinu ainsamastki ilma. Noh, kui sa mind nüüd otsekohe teisele kaldale tagasi ei vii, siis ma vannun, et tärgin sinu nahka, kuni see on auklik nagu läbikulunud vammus.

John – (vaatab mornil pilgul Robinile otsa) Tõepoolest, ma olen sul peos. Anna mulle mu mõõk ja ma luban, et ei kasuta seda sinu vastu. Peale selle luban ma, et täidan su tahtmist: võtan su selga ja viin uuesti üle jõe. (Robin hüppab naerdes kukile, aga keset jõge heidab John Robini järsu õlapöördega üle oma pea vette ja sumab ise kaldale) Vaat nii, jahutagu see sinu tulisust.

Robin – Oota sa, lurjus. (mulistab vees, kaob ja tõuseb jälle pinnale) Kohe ma tulen… Kui ma sinust täna hakkliha ei tee, siis ärgu….

John – (naerdes) Sa ei tarvitse liialt kiirustada. Ära karda, ma ootan sind. Sinu enese õnnetuseks.

Robin – (kaldale jõudes) Hoia end!

John – Just samad sõnad.

(Algab tuline mõõgavõitlus Robini ja Johni vahel.)

Robin – Pea kinni. (üleni tilkudes) Mul on sulle üks palve, enne kui me uuesti alustame.

John – (laubalt higi pühkides) Mida sa tahad?

Robin – Ainult seda, et sa lubaksid mul kolm korda oma sarve puhuda.

John – (kortsus kulmul) Ma arvan, et selle taga on kindlasti mõni vigur. Kuid olgu pealegi, ma ei karda sind ja luban sul teha oma tahtmist, juhul kui sina lubad mul kolm korda puhuda seda väikest vilet.

Robin – Suurima rõõmuga. Oleme rääkinud. (puhub metsasarve ja John vaatab tähelepanelikult ringi, mis nüüd juhtuma hakkab) Sa oled pikk ja vahva mees, ning ma arvan, et siinpool Nottinghami linna ei ole kedagi teist sinu vapruse ja kavalusega.

(Metsast tormavad esile kolm-neli vahvat lindpriid eesotsas tubli Will Stutelyga)

Stutely – Aus pealik, mis lahti on? Sa oled ju pealaest jalatallani läbimärg.

Robin – (rõõmsalt) Tõepoolest, too vahva sell virutas mu ülepeakaela vette.

Stutely – Siis ei pääse ka ta ise ilma supluse ja nahatäieta.

Robin – Hei, pidage kinni! Ta on tubli ja aus mees, ja talle ei pea sündima midagi paha. Kuuled sa, armas sõber, kas sa ei taha minu juurde jääda ja mu salga liikmeks astuda? Iga aasta saad sa kolm linkolni kalevist ülikonda, peale selle veel nelikümmend marka rahapalgaks ja jao kõigest saagist, mis meile osaks langeb. Sa hakkad sööma maitsvat ulukiliha ja jooma parimat õlut ja sinust saab minu parem käsi, sest iial varem ei ole ma näinud nii vahvat mõõgakeerutajat ja kavalat nupumeest kui sina. Ütle, kas tahad olla üks minu tublide rõõmsate meeste hulgast?

John – Seda ma veel ei tea. Kui siin juhtub olema vähemalt üks mees, kelle nool lendab täpsemalt kui minu oma, siis ma tõesti kaalun, kas mitte teiega ühineda. Minu kodumaal ei vääri ükski vabatmehe nime, kes jugapuust vibu ja uibupuust nooli halvemini käsitleb kui mõõgatera.

Robin – Pagana pihta, sa oled üpris ninakas sell. Armas Stutely, lõika nelja sõrme laiune tohuriba ja löö see seal kaheksakümne jardi kaugusel kasvava tamme külge. Noh, mees, kui sa seda märki halli hanesulise noolega puhtalt tabad, siis võid end vibukütiks nimetada.

John – Jumala eest, seda ma ka teen. Anna mulle hea tugev vibu ja üks tubli nool, ja kui ma mööda lasen, võite mind paljaks koorida ja vibunööridega siniseks nüpeldada. (Stutely ulatab talle vibu ja sirge noole, teised vaatavad põnevusega, kui John vibu palge tõmbab, ja kuidas nool märklaua otse keskkohast lõhestab) Ahaa, paika ära, kui mõistad.

Robin – Hüva oli see lask kahtlemata. Paigata ma seda auku ei saa, vahest ehk ainult suuremaks käristada.

(Robini nool tabab Johni noolt otse sabasse, lõhestades selle pilbasteks ja mehed

kargavad jalule, rõõmust hõisates.)

John – Püha Witholdi sitke jugapuust vibu juures, see vast oli lask, säärast pole ma näinud kogu oma elu jooksul. Tõsijutt, nüüdsest peale saab minust alatiseks sinu salga mees. Õnnis Adam Bell oli ka hea laskur, kuid nõnda ei lasknud ta küll iialgi.

Robin – Kui nii, siis saan ma täna salka tõesti tubli mehe. Kuidas sind kutsutakse, armas sõber?

John – Minu kodukandis hüüti mind Reynold Greenleafiks.

Stutely – Ei, mu kena pisike poisu, mulle ei meeldi su nimi ja ma muudaksin selle meelsasti ära. Väike oled sa muidugi ja nigel nii kehalt kui rammult, seepärast ristime su Väikeseks Johniks ja mina olen su ristiisa. (mehed pahvatavad naerma)

John – Kui sa mõtled minu üle nalja heita, siis maksad sa selle eest valusate muhkudega.

Robin – Ei, ei, armas sõber, talitse oma viha, sest see nimi sobib sulle imehästi. Tänasest peale oled sa Väike John ja Väikeseks Johniks sa jääd. Läheme nüüd, mu vahvad mehed, ja korraldame sellele kenale lapsukesele ristsed.

(Mehed katavad aasale laua hulga söögi ja joogiga, sõna võtab Will Stutely.)

Stutely – Ma arvan, et on aeg meie kena lapsukest ristida, eks ole poisid?

Mehed – Jaa, jaa. (kõik karjuvad läbisegi, nii et mets kajab)

Stutely – Siis on meil vaja vadereid ja preestrit. (valib paar kangemat meest välja)

John – Püha Dunstani nimel, enam kui üks peab kahetsema, kui te söandate mind sõrmeotsagagi puutuda!

(Mehed kargavad talle sõnalausumata korraga kallale. Üks, kes mängib preestrit,

hoiab käes pilgeni täis õllekannu.)

Valepreester – Kes toob selle lapse?

Stutely – Mina.

Valepreester – Ja mis paned sa talle nimeks?

Stutely – Väike John panen ma talle nimeks.

Valepreester – Niisiis, Väike John, senini ei ole sa üldsegi elanud, ainult triivinud tühjal maailmalaval ringi: nüüdsest peale aga elad sa tõelist elu. Kui sa veel ei elanud, siis hüüti sind Reynold Greenleafiks, aga nüüd, kus sa tõesti elad, kutsutagu sind Väikeseks Johniks, ja nii ma sind ka ristin. (tühjendab õllekannu Johnile pähe)

(Kõik möirgavad naerda, nähes kuidas kange tume õlu Väikese Johni nina ja lõua

otsast habemesse niriseb. Robin aga ulatab linkolni kalevise rõivapambu ja hea tugeva

vibu, mille John heal meelel vastu võtab.)

NELJAS PILT

 Kuller sammub serifi käsukirjaga Lincolni linna poole. Ees on “Sinise Kuldi” kõrts,

kus istuvad mõned mehed. Kuller otsustab veidi jalga puhata ja võtab laua taga istet.

Kuller – Hei, peremees, too üks kann jahedat märjukest. (kõrtsmik toob kannu õlut, millest käskjalg hooga üle poole ära rüüpab)

Üks meestest – Mis uudist sa nii kiiruga kannad, kulla mees?

Kuller – (ei ole rääkimisega kitsi) Ah, küll maitseb hästi see rüüp. Kas te Robin Hoodi lugu teate, kuidas ta mängides tekkinud tüli ajal serifi noore sugulase surma saatis? No jaa, nii see juhtus, ja Robin puges seaduste eest laande pakku. Armuline serif andis nimetatud kelmi kohta vangistamiskäsu välja, aga too ei hooli ei serifi ega kuninga käskudest, sest ta pole sugugi seadust austav mees ja nüüd ei julge keegi isegi mööda laia Piibe maanteed reisida. Robin Hood on nagu kuningas oma kuningriigis. Ta kütib kuninga hirvesid ja nõuab paksudelt abtidelt, vapratelt rüütlitelt ning maaisandatelt tolli. Kõik kardavad teda ja serif käib turtsudes ringi nagu vihane siil. Nottinghami linnas ei leidunud kedagi, kes Robin Hoodi vangistamise oleks enda peale võtnud ja serif saatis minu käsukirjaga naaberlinna Lincolni, et vaadata, kas ehk leidub seal mõni julge, kes serifi käsu täidaks.

Wat – (parajalt vindisena) Mina tulen igatahes kenast Hertfordi linnast ja ei ole Nottinghami ümbruses ühtki meest, kel kaigas paremini peos püsiks. Einoh, poisid, kas ei läinud ma suurel laadal kokku tolle jultunud suli Eli Simoniga ega kolkinud teda  vaeseomaks? See Robin Hood, kellest ma tõele au andes varem midagi kuulnud ei ole, on üks paras kelm, kuid olgu ta pealegi tugev, kas ei ole mina, kuulus kardsepp tugevam? Ja olgu ta pealegi kaval, kas ei ole mina kavalam? Veski Näncy silmade juures, minu enese nime juures, ja see on Vembla Wat, oma ema poja nimel, see on iseenda nimel, ma vannun, et mina, Vembla Wat, lähen ise selle vahva selli vastu, ja kui ta meie valitseja pitsatit ega Nottinghami serifi käsku mikskiks ei pane, sii kolgin, klopin ja taon ma teda nii, et ta ei liiguta enam kätt ega jalga. Kuulsite, mis ma ütlesin, te vänged sellid? Noh, võtame veel ühe kannu.

Kuller – Kaks kannu, peremees, kaks kannu! Mina maksan, ja üsna heldelt, sest sina oledki see mees keda ma otsin. Vapper ja vahva mees.

Wat – Jah, vahva olen ma küll. Anna käsukiri minu kätte. Šerif peab nägema kuidas kardsepp tolle kelmi, selle Robin Hoodi, nagu vagura tallekese tema ette toon.

Kuller – Jumala eest, sa oled vapper sell ja tea, et meie tubli šerif on pannud välja kaheksakümmend säravat kuldnooblit tasuks sellele, kes Robin Hoodi kinni võtab. (annab käsukirja Wati kätte) Tagasi Nottinghami lähen ma nüüd, et meie head serifi rõõmustada. (lahkub)

Wat – (võtab laulu üles)

“Kui karjased on välja pääl

sel lahkel lehekuul,

siis nende vilepilli häält

mu kõrvu kannab tuul.

Ja õhtu eel, kui jäägri sarv

teeb jahi lõpetust…

Robin – (astub tihnikust kõrtsu poole, juba eemalt hüüdes) Tere, armas sõber!

Wat – …saab hagijas, et tolmab karv…

Robin – Tere.

Wat – …veel sokult õpetust.

Robin – Hei, mees, oled sa kurt või? Armas sõber, ütlen ma sulle.

Wat – No tere ise ka, oled sa siis sõber või mitte. Aga ma ütlen sulle, et kui sa oled sõber, tõuseb sellest tulu meile mõlemale, aga kui sa sõber ei ole, kasvab sest kahju üksnes sinule.

Robin – Olgem siis sõbrad, sest kasu on ikka parem kui kahju, ja kahjuks ei meeldi mulle su tammepuust malakas, mis võib mulle kergesti rohkem kahju kui kasu tuua, seepärast olgem sõbrad ja tõusku sellest kasu mõlemile.

Wat – Minugipoolest, olgem siis pealegi. Kuid, hea noormees, su jutt jookseb nii nobedasti, et mu vaene kõva pea ei jõua seda kuigi hästi jälgida, seepärast palun räägi lihtsamalt, sest ma olen tõepoolest lihtne mees.

Robin – Kust sa, rõõmus vennike ka tuled?

Wat – Ma tulen… (püüab mõelda, aga on juba tublisti õlut joonud) Ma tulen, kust ma tulen.

Robin – Hästi öeldud, meister, hästi öeldud. Tõsijutt, sinu nali on justkui õlu: lööb vahutama kõige enam just siis, kui ta hapuks läheb. Aga ka selles, mees, on sul tuline õigus, sest ma armastan tõesti õlut. Ja kui sa jood nõnda vahvasti, nagu sust arvata võib, joodan ma sulle parimat kodumärjukest, mis iganes kogu laias Nottinghami krahvkonnas on voolanud.

Wat – Ausõna, sa oled päris tore sell, hoolimata su häbematust naljast.

Robin – Ma arvan, et kõik kardsepad on uudiseid pungil justnagu kooruv kanamuna. Äkki räägid sina mulle oma uudiseid, armas sõber.

Wat – Tead, ma olen taibukas mees ja mul on käsil tähtis töö, mis nõuab kogu mu kavalust. Tulin nimelt otsima üht jultunud lindpriid, keda siinne rahvas kutsub Robin Hoodiks. Mul on paunas vangistuskäsk, kus kõik on ilusasti pärgamendile üles tähendatud, pealegi veel suure punase pitseriga kinnitatud, mis annab talle seaduse jõu. Kui ma vaid kohtaksin toda Robin Hoodi. Aga sina ju elad siin kandis, ehk tunned sa, armas mees, ka ise Robin Hoodi?

Robin – Jah, tõepoolest, mõnevõrra ma teda tean ja nägin teda veel täna hommikulgi.

Wat – Ütle mulle, mis masti mees ta üldse on?

Robin – Üsna minu sarnane, nii kasvult, kogult kui ka vanuselt päris minu moodi ja ka silmad on tal sinised nagu mulgi.

Wat – Ei või olla, sina oled alles roheline poisinolk, aga mina arvasin, et ta on suur habemega täismees. Miks muidu Nottinghami mehed teda nii kangesti kardavad?

Robin – Tõele au andes ei ole ta nii vana ega turske kui sina, kuid teda peetakse kaikavõitluses üsna kõvaks käeks.

Wat – (kaalukalt) Võib ju olla, aga mina olen veel kõvem, sest kas ei võitnud ma laada aegu ausas võitluses Eli Simonit? Aga kui sa teda tunned, vennike, ehk juhatad mind tema juurde? Šerif lubas mulle kaheksakümmend kuldnooblit, kui ma selle röövli kinni võtan, ja kümme tükki neist saad sina, kui sa ta mulle kätte näitad.

Robin – Muidugi, seda ma teen. Näita mulle seda käsukirja, et ma näeksin, kas see on ehtne.

Wat – Seda ma küll ei näita, isegi oma lihasele vennale mitte. Ükski mees ei näe mu käsukirja enne, kui ma selle tolle selli nina alla torkan.

Robin – Olgu peale. Kui sa seda minule ei näita, siis ei tea ma, kellele sa teda üldse kavatsed näidata. Kuid proovime siinset head oktoobriõlut. Kõrtsmik! Meile kaks kannu seda kõige paremat ja kangemat. (tõuseb lauast ja läheb kõrtsmikule järele) Oota sa siin, ma lähen ja vaatan, et peremees laseks õlut õigest vaadist. Ma tean, tal on head oktoobriõlut, mille on pruulinud kuulus Withold Tamworth. (sosistab kõrtsmikule, et too lisaks õllele ühe mõõdu kanget flaami märjukest)

Wat – (pärast esimest õllesõõmu) Jumala eest, too Withold Tamworth pruulib kõige kangemat kesvamärjukest, mida Vembla Wat eales on suhu saanud.

Robin – Joo, joo, sõber. Hei peremees, too mu sõbrale veel üks kann sedasama. Ja lase nüüd laul lahti, sa muretu sell.

Wat – Noh, seda, armas sõber, pead sa saama, sest sihukest õlut ei ole ma veel elu seeski maitsnud. Jumala eest, see lööb juba praegu mu ladva kihama. (alustab sama endist laulu, aga keel muutub pehmeks ja lõpuks vajub raskeks muutunud pea lauale)

Robin – (naerab lõbusalt ja õngitseb kardsepa kaukast serifi käsukirja) Kaval oled sa, meister, aga mitte veel nii kaval, ma arvan, kui too röövlinägu Robin Hood. (kõrtsmikule) Siin, armas mees, on kümme ausat sillingit tänase kosti eest. Vaata, et sa oma külalise eest nagu kord ja kohus hoolt kannad. Kui ta ärkab, võid temalt uuesti kümme sillingit sisse nõuda. Kui tal neid aga ei ole, võid võtta võla katteks tema koti ja vasara ning isegi kuue. Sel kombel karistan ma neid, kes tulevad laande mind kimbutama.

Kõrtsmik – (muigab kavalalt) Õpeta jah vana santi lonkama. Sina ja sinu mehed olete alati “Sinisesse Kulti” oodatud.

VIIES PILT

Robin on jõudnud samale platsile, kus sai alguse nende tüli Gisborn Gay’ga. Näeb

lähenevat Marioni ja tõttab talle vastu.

Robin – (kallistab ja suudleb teda õrnalt) Olen sinu järele tulist igatsust tundnud, mu kallis.

Marion – (paneb põse mehe rinnale) Oh Robin, eales pole ma soovinud rohkem tunda su varjulist embust kui nüüd, mil see meile nii raskeks on tehtud. Kui kõvasti su süda lööb.

Robin – Kuri saatus veeretab meie teel takistusi. Ma mõtlen öösiti tihti, oma jahedal lehtedest asemel, meie süütutele lapsepõlve rõõmudele, kui tulevik näis nii kaunis ja paljutõotav. Siis oli meil vaba voli kohtuda kus tahtsime ja kui tahtsime, jões supelda kui päev liig kuumalt paistis, nurmedel joosta kui meeletud tunded peas tuikasid ja hingata täiel rinnal metsade kosutavat õhku. Nii helisevalt naersid sa, kui ma rohututiga su kurgualust kõditasin. Siis aga ärkan üles, sest öökull huikab puuõõnes, ma olen üksinda ja mul on külm ja oksaraag torgib küljekonti.

Marion – Muretule meelele tundub loojuva päikese kustuv helk nii tähtsusetu. Nüüd, kui päike loojub, võtab maad sünk pimedus ja pole kedagi, kes mind lohutaks.

Robin – Sa oled nagu magus mesi, aga pead elama torkevalmis leskedega ühes koopas. Milline lõhnademängu su juustepärjas. (surub pea Marioni juustesse)

Marion – Üks kõrk ja ülbe normann, kes mõniaeg tagasi šerifi juures öömaja palus, teadis rääkida, et kuningas Richard Lõvisüda on elus. See on ju hea uudis, Robin.

Robin – Tõepoolest.

Marion – Ma kardan, Robin, sest serif on rahaahne. Sama normann, rikas templirüütel, on hakanud mind tungivalt enesele naiseks tahtma. Šerif plaanib koletut plaani mind kõrgile templirüütlile naida.

Robin – Hakka vastu, niikaua kui suudad, kui enam ei suuda, siis jääb viimane samm. Mets on seadusevastaseid julgeid täis ja ma korjan kokku väe, mille sarnast brittide maa varem näinud ei ole.

Marion – Mis õnn, et šerif minu käike jälgida ei lase. Need haprad armuhetked on kui maius nälginud vaesele.

Robin – Pealegi on minu käes üks paber. Kuningliku pitsatiga kinnitatud käsk, mis volitab selle orderi omanikule igasugust toetust vajalike operatsioonide läbiviimisel. Ma kavatsen seda rakendada parematel eesmärkidel, kui see algselt mõeldud oli.

Marion – Milline küll peaks olema üks paber, millega elimineerida raha võim?

Robin – Mees, kellel on mehisust nõuda ja osavust teostada, on rahavõimust iga kell üle. Kuid ma seisan maailma kõige kaunima piiga kõrval ja räägin talle mõõkadest, lõksudest, jahiriistadest. Ei, nii see ei lähe. Vaata, ma kingin sulle midagi head, ja kroonin sind oma südamekuningannaks. (võtab salajas hoitud maasikatest kee ja paneb Marionile kaela)

Marion – Mu kallis Robin, sa pead saama vastutasu, sama küpse, sama maitsva. (suudlevad)

Robin – Vaatan sind ja ei mõista, mis imevägi sunnib mind naerma kui nutma peaks ja nutma kui ometi ilm paistab nii kaunis. Ma ei tea, Marion. Ma oskan vaid õnnelik olla. Tule, mu kallis, tõstan su üles ja viin õrnalt nagu tuulehoog pilvedest kõrgemale. Mu kallis, sirgusilm. (haarab Marioni oma sülle ja viib minema)

KUUES PILT

Prints John ja tema abikaasa Eleanor on Ashby linna lossis korraldanud vastuvõtu

oma truudele maaisandatele. Printsi ümber on kogunenud Herefordi piiskop, Brian de

Bois-Guilbert ja nõunik Reginald Front-de-Boeuf.

Prints – (erutatult edasi-tagasi sammudes) See oli kole! Mu jumal! Ma nägin täna öösel kohutavat und. Seal oli üks must sein, millel helkis tontlik kiri, kirjutatud küünrakõrguste tähtedega: ole valvel, sest metsaline on valla pääsenud. Ma nägin liival lõvi jälgi ja kuulsin metsas tema möirgamist ja mitte miski ei suutnud minu julgust elustada.

Eleanor – (nõunikule) Annaks jumal, et miski tema julgust suudaks elustada.

Reginald – (Eleanorile) Üksnes venna nimi ajab ta palavikku.

Piiskop – (printsile) Kui Richard missioonilt tagasi tuleb, siis ainult selleks, et rikastada oma vaeseks jäänud ristisõitjaid nende kulul, kes temaga pühale maale kaasa ei läinud. Tema tuleb vastutusele võtma kõiki neid, kes tema äraolekul on teinud midagi, milles võib näha seaduserikkumist või krooni privileegide kahjustamist.

Brian – Kas Austria hertsogiga võiks olla võimalik kokku leppida? Ehk hoiab lõukoera seni vangis kuni see sinna ära mädaneb?

Prints – Aga kust võtan ma varanduse, et hertsogile maksta?

Reginald – Tuleb pöörduda abipalvega Prantsuse kuninga Philipi poole.

Brian – See võtab palju aega ja meie ei tea, mida Richard selle aja jooksul jõuab ette võtta.

Eleanor – (salvavalt) Kui Lõvisüda tagasi tuleb, siis maksab ta kätte esimeses järjekorras templihärrade ja hospitali ordu liikmetele, kes püha sõja ajal Philipi poole hoidsid. (vaatab piiskopile otsa) Ja teistele suuvoodritele.

Prints – (erutatult) Kõik te kardate tema võimu! Juba tõmbute tagasi, juba aimate sündmusi ette. Ja see arg piiskop on esimene, kes minu maha jätab.

Piiskop – Te teete mulle ülekohut, majesteet. (pöördub üdini solvunult ära)

Reginald – Kannatust, isand, praegu pole aeg etteheidete tegemiseks. Meil on õigus valida kuninglikust verest prints, kes kõlbaks kõige paremini kõrgema võimu hoidjaks, see tähendab, me valime selle, kelle valik on aadlisoole kõige kasulikum.

Eleanor – Richard on julge rüütel, hea juht, suuremeelne oma sõprade ja kiriku vastu ning kõige krooniks veel ristisõitja ja püha haua võitja. Mida on teil temale vastu panna?

Reginald – Mis puutub isikuomadustesse, siis on võimalik, et prints John seisab oma vennast Richardist madalamal, kuid pidades silmas seda, et viimane tuleb kättemaksumõõk käes, kuna aga esimene hoiab oma peos tasu, eesõigusi, rikkust ja au, siis pole kahtlust, kumb on kuningas, keda aadlimehed täie teadmisega peavad toetama.

Prints – Sina oled ikka minu hea ingel olnud, Reginald. Kui mul alati oleks nii hea kantslerinõu varanast võtta. Mida me peaksime praeguses olukorras tegema?

Reginald – Tuleb poolehoidjate hulka suurendada ja lihtrahva vastu helde olla. Ärge solvake oma kõrgeid kirikuteenreid. Kui Richard peaks tagasi jõudma, siis tuleb ta üksinda ja kust peaks ta abilisi leidma? Minu ettepanek on korraldada üks suurejooneline turniir, rõõmuks truudele maaisandatele ja meeleheaks maarahvale. Sellisel kombel saame teada, keda võib usaldada ja keda mitte.

Prints – Kui Richard tuleb, siis tuleb ta üksinda, sest tema truude sõdurite luud pleegivad Palestiina liivaluidetel. Seega tuleks teda tabada ja selleks tuleb salaluurajad maale laiali jagada. See on käsk, söör Reginald Front-de-Boeuf. Vaadake, et kõik ettevaatusabinõud oleks tarvitusele võetud.

Eleanor – Kas sa kavatsed ta tappa?

Prints – (toore naeruga) Kes räägib tapmisest? Ei, eluaegne vangistus on parem, ja kas see on Inglismaal või Austrias, eks see ole ükskõik.

Eleanor – Mina pesen oma käed sellest mängust puhtaks.

Prints – Kuninganna, te avaldate mõtlematut poolehoidu minu vennale.

Eleanor – Tõesti? Sinusugune tossike, kes kogu aeg oma koha pärast lõdiseb, täidab mind põlgusega. Kus on sinu mehemeel, John? Olgu jumal mulle armuline, et kord sinu naiseks pidin saama, ehk küll süda mujale tõmbas. Hirmus on saatus, mida mul tuleb kanda. Tulge, Reginald, saatke mind. Loodetavasti ei lükka härrased riigijuhid tänaõhtuse peo algusaega pimeduse tulekuni.

Prints – (märkab eemal seisvat šerifi) Sina? Milliste teadetega tulid sa meie juurde?

Šerif – Ma tulin palvega. (laskub põlvili)

Prints – Mis sul vaja on? Lase kuulda, mida sa tahad.

Šerif – Oo mu hea isand ja valitseja. Sherwoodi laanes, meie armsa Nottinghami krahvkonnas, elab üks jultunud lindprii nimega Robin Hood.

Prints – Tõepoolest, kuuldused tema tegudest on jõudnud isegi meie kuninglikesse kõrvadesse.

Šerif – Ma läkitasin ühe tubli mehega vangistuskäsuga, kuhu oli vajutatud sinu enda kuninglik pitser, kuid ta peksis mehe läbi ja varastas käsupaberi. Robin Hood laseb sinu hirvi ja röövib sinu läänimehi isegi suurtel maanteedel.

Prints – (vihaselt) Kuule, mees, mida ma sinu arust peaksin tegema? Kas ei tule sa minu juurde suure kaaskonna hambuni relvis sõjasulastega ja ometi ei ole sa suuteline kinni võtma ühtainsat jõugukest jultunud sulisid, kel ei ole isegi turvist rinda katmas? Ja seda oma maanurgas. Mida ma sinu arust peaksin tegma? Kas minu seadused Nottinghami krahvkonnas ei kehti? Tee, et sa kaod ja ära mind enam edaspidi tülita. Võta asja tõsiselt, isand serif, sest ma tahan, et seadusi terves  kuningriigis võrdselt täidetaks. Kui sa ei suuda neid maksma panna, ei kõlba sa minule serifiks. Siis tuleb uputus, mis pühib minema niihästi terad kui sõklad.

Šerif – Halastust, armuline! Halastust!

Prints – Kao mu silmist. Kuid pea. (mõtleb hetke) Kas sa oled mulle truu?

Šerif – Muidugi, muidugi olen.

Prints – Hästi. Sa kuulsid meie jutuajamist ja sellepärast pane tähele. Sul tuleb korraldada minu käsul, kuid oma kulu ja kirjadega, Nottinghamis suursugune turniir, kuhu kõlbaks koguneda kõikidel minu truudel läänihärradel. Seal peab olema piigivõitlus ja vibulaskmine, et lihtrahva meeleolu meile soodas suunas kallutada. Ühtlasi on see ka võimalus too lurjus Robin Hood kinni nabida. Kas jõudis pärale?

Šerif – (tõuseb püsti) Jah, armuline. Kui ta ükskord liimile läheb, siis ta enam ära ei lipsa. (lahkub kummardades)

Prints – Tulge siia, mu vapper templirüütel, minu armas sõnumitooja. Sa näed milliste tossikeste hulgas pean ma elama. Mis sa sellest Reginald Front-de-Boeuf´ist arvad? Tema loodab meie kantsleriks tõusta. Kindlasti peame enne järele mõtlema, kui me niisuguse kõrge ameti usaldame sellele, kes peab nii vähe lugu meie verest. Kuidas võis ta muidu nii kergesti minu venna Richardi vastu välja astuda?  Mina austan sinu õiglast ja kindlat iseloomu. Minu venna vangistajal ei ole kaugeltki nii mõjuvaid põhjusi kantsleriks saada, kui sinul, kelle õigeaegne sõnumitoomine võiks pälvida kõrget marssalikeppi. Ma tahan, et sa silmad lahti hoiaksid, niihästi Reginald Front-de-Boeuf´i kui ka Nottinghami serifi suhtes. Mõtle selle üle järele, Brian de Bois-Guilbert, ja täida oma kohust. (pöördub minekule)

Brian – Kahekeelne rästik! Õnnetud on sinu nõuandjad, kes sind usaldavad. Sinu kantsler?  Tõepoolest, raskemat koormat kui sinu kantsleri ausära ma ei tea. Kuid leedi Marioni kaunid naiselikud proportsioonid ja lahke meel, see on autasu, mille pärast maksab kaubelda.

SEITSMES PILT

Suure jämeda tamme all pikutavad Robin Hood ja Väike John ning ümber nende

parimaist parimad inglise vabatmehed. Äkitselt laksatab Robin Hood endale peoga

lauba pihta.

Robin – Püha Dunstani nimel, ma oleksin peaaegu unustanud: palgapäev jõuab varsti kätte ja meie laos pole ühtegi sillingit. Samuti on kalevi varud kahanenud. Sea end valmis, Väike John, liiguta oma laisku konte. Sa pead kohe teele asuma riidekaupmees Hugh juurde. Palu tal saata meile nelisada jardi head lincolni kalevit. Võta kukkur, see on kauba eest tasumiseks. Ehk kahandab see reis natukene sinu kontidelt rasva vähemaks, mida sa laiskuripõlves oled kogunud.

John – (torisedes) No tead. Jah, võib olla on mul tõesti rohkem liha kontidel kui varemalt. Ometi ma ei kahtle, et suudaksin praegugi sind koos mõõga ja mitme Sherwoodi  vabatmehega üle jõe tassida, kui neil ka rohkem rasva luude peal oleks kui sul endal, armas pealik. (mehed naeravad laginal)

Robin – Taevas hoidku, et mina selles kahtlen, Väike John. Tuleb tunnistada, et minu salgas on mehi, kel rammu rohkem ja kes mõõga käsitsemises osavamad on kui mina. Kõigest hoolimata: rännak ei tee sulle paha, nii et mine siis, nagu ma ütlesin, ja parem asu teele kohe täna.

(Väike John asub teele, varsti hargneb tee kaheks.)

Väike John – Siin on tee “Sinise Kuldi” kõrtsi, mis tõotab mulle kannu tõmmut oktoobriõlut. Teine tee aga viib otse Ancasteri, riidekaupmees Hugh juurde. Sinna anti mulle ülesanne minna, aga.(vaatab taevasse) Ma kardan, et täna õhtul tuleb vihma, seepärast ootan ma “Sinises Kuldis”, kuni see mööda läheb, sest kindlasti ei taha mu aus pealik, et ma üdini märjaks saaksin. (vapralt edasi sammudes kuuleb ta kõrv lehtede sahinat ja märkab samas parkali pruuni veisenahast mütsi põõsaste vahel liikumas) Ma tahaksin väga teada, mis asju too kelm seal ajab, et ta sedamoodi luurab ja piilub. (endamisi) Tõesti, ma usun, et too närune lurjus on lihtsalt üks salakütt ja varitseb siin meie endi ja hea kuninga hirvesid. (veidi aja pärast) Jah, seda asja peab uurima. (nõnda hiilivad nad mõlemad tükk aega ringi, viimaks astub Väike John oksaraole ja praksatuse peale pöördub parkal kiiresti ümber ning silmab võõrast meest) Hõi! (julgesti asja kallale asudes) Mida sa siin teed, va üleannetu? Kes sa sihuke oled, et tuled Sherwoodi luusima? Su silmnäost paistab kurjus. Ma arvan tõesti, et sa pole keegi muu kui ainult salakütt ja varitsed siin meie hea kuninga hirvesid.

Arthur – Ma ei ole mingi salakütt, vaid aus parkalmeister. Mis aga silmnäosse puutub, siis ta on selline, nagu ta on ja kui sa kuulda tahad, siis ei ole sinugi oma ülearu ilus, sa ninatark.

John – Ohoo, või sina tuled veel vastu haukuma. Võta teadmiseks, mees, et mina kuulun nii-öelda kuninga metsavahtide hulka. Vähemalt peame mina ja mu sõbrad meie hea valitseja hirvede eest kenasti hoolt.

Arthur – Mulle ei lähe see põrmugi korda, kes sa oled.

John – (raevukalt) Või nii? Einoh, ausõna, sa häbematu kelm, sinu keel on sulle augu kaevanud, kust sa ilma vaeva ja viletsust nägemata välja ei pääse. Võta oma kepp kätte, mees, sest ma ei taha lüüa kaitsetud.

Arthur – Kas sa kuule. Suured sõnad pole veel hiirepojukeselegi häda teinud. Hoia end!

John – Pea, mõõdame enne oma keppe. Mulle tundub, et minu malk on pikem kui sul ja ma ei taha, et mul oleks sinu ees kas või tolli võrragi paremust.

Arthur – Häh, mulle ei loe pikkus midagi. Mu kepp on küllalt pikk, et vasikas pikali virutada, nii et hoia end, mees, ütlen ma veel kord. (algab tuline heitlus ja aus jõukatsumine, Lahke Arthur virutab Väikese Johni siruli)

John – Pea kinni! Kas sa mõtled lamajat lüüa?

Arthur – Jah, seda ma just mõtlen. (annab kepiga uue siraka)

John – Jäta järele! Ai! Pea kinni, ma ütlen! Annan alla! Ma ju annan alla, kulla mees!

Arthur – (karmilt) Kas said juba küllalt?

John – Jaa, jumala eest, ja veel rohkem kui küllalt.

Arthur – Ja sa tunnistad, et ma olen sinust parem?

John – Jah, oled, oled, (endale) et susi sind söögu.

Arthur – Siis võid sa minna oma teed ja täna oma kaitsepühakut, et ma täna nii armuline olen.

John – (põlvili tõustes ja külgi kombates) Katk võtku sellist armulikkust nagu sinu oma. Ausõna, mul on tunne, nagu oleksid kõik mu ribid pooleks murtud. Ma ütlen sulle, kulla sõber, mis ma arvan:  terves Nottinghami krahvkonnas ei leidu meest, kes võiks minuga niimoodi ümber käia, nagu sina seda täna tegid.

Robin – (tihnikust välja karates ja naeru lagistades) Seda arvan minagi. Oh mees, mees, sa lendasid pikali nagu müüri pealt pudenenud kellu. Ma nägin kogu seda vahvat võitlust pealt ja iial ei oleks ma arvanud, et saan sind näha niiviisi, käed-jalad püsti, kellegi käest siin armsal Inglismaal armu palumas. Mulle toodi teade, kui sa sammud “Sinise Kuldi” poole seadsid ja ma otsisin sind, et sulle peapesu teha. Kuid see hea mees mõõtis sulle juba täie mõõdu ja suure kuhjaga kõik kätte. (pöördub parkali poole) Kuidas võiks olla su nimi, kulla mees?

Arthur – Mind hüütakse Lahkeks Arthuriks, aga kuidas sind hüüakse?

Robin – Aha, Lahke Arthur. Seda nime olen ma varemaltki kuulnud. Seda vaest vennikest, kelle sa nõndamoodi läbi kolkisid, peetakse kaikavõitluses üheks krahvkonna kõige kõvemaks käeks. Tema nimi on Väike John ja mina olen Robin Hood.

Arthur – Mida, mida. Suur Robin Hood ja see on kuulus Väike John? Jumala eest, oleksin ma teadnud, kes sa oled, siis poleks mul iial jätkunud julgust sinu vastu kätt tõsta. Las ma aitan sind jalule, auväärt isand Väike John ja las ma klopin su kuue tolmust puhtaks.

John – Ei, ei. (end ettevaatlikult üles upitades, nagu oleksid tal luud-kondid klaasist) Ma saan ise hakkama, kulla mees. Ja luba endale öelda, et kui sul poleks olnud seda veisenahkset mütsinäru, oleks just sinu käsi täna sandisti käinud.

Robin – (naerdes) Kas sa tahaksid minu salka astuda, Lahke Arthur? Sest ma vannun, et sa oled üks  vahvamaid mehi, keda mu silmad eales näinud.

Arthur – Või kas ma tahan sinu salka astuda? Muidugi ma tahan. Hüvasti, parkkoor ja haisvad veisenahad. Ma järgnen sulle kas või maailma lõppu, aus pealik ja ühelegi hirvekarjale terves laanes ei jää enam tundmatuks minu vibunööri tinin.

Robin – Mis sinusse puutub, Väike John, siis asud sa veel kord teele Ancasteri ja me saadame sind natuke, sest ma ei taha, et sa jälle kas paremale või pahemale kaldud, enne kui sa Sherwoodist hea tüki metsa selja taha oled jätnud. Siin ümberkaudu on ju teisigi kõrtse, mida sa tunned. (hakkavad kolmekesi edasi rändama) Miks ei läinud sa otseteed Ancasteri, nagu ma käskisin? Oleksid sa minu sõna kuulanud, siis poleks sa sellesse sekeldusse sattunud.

John – (tusaselt) Ma kartsin, et tuleb vihma.

Robin – Vihma? Kustkohast, sa igavene tobu? Kolme päeva jooksul pole langenud ainsatki piiska, pole mitte ähvardanudki vihma tulla ega ole ka olnud ühtki märki halvast ilmast ei vees, õhus ega maa peal.

John – Mis sellest, püha Dunstan hoiab taevavett oma tinakannus ja võib selle alla kallata isegi selgest taevast, kui aga heaks arvab ja kas sa siis tahaksid, et ma üdini märjaks oleksin saanud.

Robin – Oh, Väike John, mis kavalat tarkust su kolu küll jahvatab. Kes saaks sinusuguse vastu viha pidada? (äkki märkab ta pilk kaugel noort meest aegamisi mööda maanteed lähenevat) Heldene aeg, on too seal alles kirev linnuke, ausõna. Jumala eest, kas te olete kunagi näinud säherdust kena kehkenpüksi?

Arthur – Tõsi, tema riided on minu silmale ülearu toredad, kuid sellegipoolest on ta õlgadest lai ja puusadest kitsas. Kas sa näed, aus pealik, kuidas tal käed keha küljes on? Need ei kõlgu õlgadest alla nagu kedervarred, vaid seisavad trammis ja on küünarnukkidest veidi kõverdatud. Vean kihla, et selle kena kuue all ei ole mitte piimapudi, vaid sitked sooned ja mehised musklid.

John –  Ka mulle tundub, sõber Arthur, et too mehike ei olegi säärane roosiõiekavaler ja vahukoorepeigmees, nagu ta ennast välja näitab.

Robin – Häh, säärast mehikest nähes tuleb minul igatahes paha maik suhu. Vaadake ainult, kuidas ta seda kena lillekest oma pöidla ja nimetissõrme vahel hoiab. Minu arust te mõlemad eksite. Huvitav, kes ta niisugune on?

John – Mõne tähtsa paruni poeg, kindel see, kukkur täis heade ja ausate meeste raha.

Robin – Jah, jumala eest, nii see on, selles ma ei kahtle. Häbiasi, et temasugused, kes muud ei mõista kui üksnes oma kirevate hilpudega ringi uhkeldada, võivad häid inimesi oma pilli järgi tantsima panna. Püha Dunstani, Püha Alfredi, Püha Witholdi ja kõigi heade saksi pühameeste nimel, mind ajab lihtsalt marru näha säärast kekki meretagust isandakest kõndimas ausate sakside kaela peal,. See maa kuulus saksidele juba siis, kui nende esivanemad alles seakamarat mekkisid. Taeva hiilguse nimel, ma võtan neilt tagasi nende kokkuriisutud vara, isegi kui mind selle eest sama kõrgele üles tõmmataks kui on kõige kõrgem puu Sherwoodis!

John – Mis sa´nd niiviisi, pealik. Milleks see ägedus? Sa tõstad oma poti tulele, aga võib-olla polegi sinna midagi keema panna. Mulle tundub, et tolle selli juuksed on normanni lokkide kohta liiga heledad. Ta võib olla tubli ja aus mees, ükskõik mida sina temast arvad.

Robin – Millal sa oled näinud ühte saksi sedamoodi tippivat, nagu kardaks ta oma kinganinasid poriseks teha? Ma lähen tee peale ja pean ta kinni ja vaatan järele, kas tema kukrus ei ole mitte ülekohtust raha. Kui ma eksin, siis võib ta vabalt oma teed jätkata, ilma et ta krossigi kaotaks, aga kui mul õigus on, siis kitkun ma ta sulgedest nii paljaks, nagu eales üht hane keset suve on kitkutud. Sa ütled, Väike John, et ta on tugev sell. Jää siia varju ja vaata pealt. Ma näitan sulle, kuidas metsaelu meest karastab, nii nagu hea ja mugav elu meest närvutab. Jääge aga mõlemad siia, ütlen ma, ja vaadake, kuidas ma tollele sellile tuupi teen. (kargab tee peale, võõrale otse ette)

Robin – Seis! Pea kinni. Seisa, kus sa oled.

Will – (õrnal häälel) Miks peaksin ma peatuma, hea mees? Ja miks peaksin ma seisma, kus ma olen? Aga olgu peale, kui sa soovid, et ma peatuksin, siis võin ma ka natuke aega seista, et ära kuulata, mis sul mulle ütelda on.

Robin – Hüva. Kui sa teed, mis ma ütlen, siis kohtlen minagi sind, nagu viisakus nõuab. Võta teatavaks, kena sõber, et ma nii-ütelda Püha Wilfredi teenistuses olen, kes võttis paganatelt vägisi nende kulla ja valas küünlajalgadeks.  Seepärast võtan ma neilt, kes ümbruskonnas liiguvad, teatud käibemaksu. Nõnda siis tahan ma, et sa ulataksid mulle oma kukru, et ma võiksin sinna pilgu heita ja oma viletsa arunatukesega otsustada, kas sa ei kanna kaasas rohkem vara, kui meie seadus lubab. Sest nagu ütleb vana hea Swantholdi-taat: “See, kes on küllase eluga paksuks läinud, peab ülearusest verest lahti saama.”

Will – Jah, armas on su juttu kuulata, sa kena mees ja kui sul on ehk veel midagi öelda, siis jätka, palun sind. Mul on veel natuke aega.

Robin – Ma olen kõik öelnud ja kui sa nüüd annad mulle oma kukru, siis lasen ma sul vabalt ning takistamatult minna. Ma ei võta sult midagi, kui seal pole ülearu.

Will – Paraku, mul on väga kahju, kuid ma ei saa seda teha, mida sa soovid. Mul pole sulle midagi anda. Palun lase mul minna. Ma ei ole sulle mingit kurja teinud.

Robin – Ei, sa ei lähe enne, kui oled näidanud mulle oma kukrut.

Will – Armas sõber, mul on mujale asja. Olen raisanud sinu peale hulga aega ja kuulanud sind kannatlikult. Palun lase mul nüüd rahus lahkuda.

Robin – Ma juba ütlesin sulle ja ütlen veel kord, et sa ei astu ühte sammugi, enne kui oled teinud, nagu ma käskisin. (tõstab kaika ähvardavalt pea kohale)

Will – Oh häda, mul on väga kahju, et see nii peab sündima. Kardan väga, et ma pean su maha lööma, sa vaene mees. (tõmbab mõõga)

Robin – Pane oma relv ära, kulla sõber. Sinu mõõk ei saa kuidagi sellise tammemalga vastu nagu minu oma. Ma murran ta ühe löögiga pooleks nagu õlekõrre. Seal tee ääres on kena tammevõsa. Võta endale sealt malk ja kaitse end nagu kord ja kohus.

Will – (Robinit ja tema malka pilguga mõõtes) Sul on õigus, kulla mees, tõepoolest ei ole minu mõõgast sinu kaikale vastast. Oota natuke, kuni ma endale kaika hangin.

(Seda öeldes viskab minema roosi, mida on siiamaani sõrmede vahel hoidnud ja leides

paraja tümika, käärib käised ülesse, haarab tüve ümbert kinni, ja surunud kannad

maha, kisub noore puu ropsti ühes juurtega maapinnast välja. Robin vaatab

jahmunult.)

Will – No kaitse end, kulla mees.

(Robin ja punases vammuses võõras võitlevad omavahel, kuni Robin saab kolm head

sirakat, pillab kaika käest ja lendab uperkuuti tolmusele teele)

Robin – Pea! (nähes et kaigas tõuseb uuesti) Ma annan alla!

John – Pea! (varjust välja tormates, parkal kannul) Pea, ütlen ma, jäta järele!

Will – Einoh, kui teid on veel kaks ja kumbki niisama tugev kui see tubli mees, siis paistab, et mul tuleb kõvasti tegemist. Aga olgu peale, tulge aga ja ma anna endast parima, et teid kostitada.

Robin – Pidage. Ei mingit võitlust enam. Ausõna, Väike John, tänane päev on halb päev nii sinule kui minule. Tõepoolest, ma usun, et mu ranne ja kogu käsi on halvatud sellest hirmsast hoobist, mille too mees mulle andis.

John – (tögades Robinile) Mis ma küll näen, aus pealik. Oh heldus, oled sina vast armetus seisukorras. Jumaluke, su vammus on kõik maanteetolmuga koos. Las ma aitan sind üles.

Robin – Susi söögu sinu abi. Ma saan ilma sinutagi tõustud, kulla mees.

John – Einoh, las ma vähemalt klopin su kuue puhtaks. Ma kardan, et su vaesed luud-kondid on väga valusad.

Robin – Jäta juba, ma ütlen. Mu kuube on ilma sinutagi küllalt klopitud. (pöördub võõra poole) Kuidas on sinu nimi, kulla mees?

Will – Gamwell on mu nimi.

Robin – Ohoo, kas tõesti? Mul on lähemaid sugulasi, kes kannavad samuti seda nime. Ja kust sa pärit oled, sõbruke?

Will – Maxfieldi linnast. Seal ma sündisin ja kasvasin ja sealt ma nüüd tulen, et otsida üles oma ema kõige noorem vend, keda hüütakse Robin Hoodiks. Nii et kui sa vahest võiksid mind juhatada….

Robin – Hoo! Will Gamwell. Muidugi, see ei saa olla keegi muu. Oleksin pidanud sind kohe ära tundma su kaunist neitsilikust välimusest, su peenest ja edevast kõnnakust. Kas sa ei tunne mind ära, mu poiss? Vaata mind teraselt.

Will – Mu viimse hingetõmbe juures, kas oled mu lihane onu Robin? Jah, tõesti, nii see on.

Robin – No mis sa kostad, küll sa oled kasvanud. Kas sa ei mäleta, poiss, kui ma sulle näitasin, kuidas on õige hanesulge sõrmede vahele pitsitada ja siis vasak käsi vibuga kindlalt välja sirutada? Sa andsid suuri lootusi saada osavaks laskuriks. Ja kas sul pole meeles, kuidas ma õpetasin sind kaikaga lööke vastu võtma ja tõrjuma?

Will – Muidugi on. Oleksin ma täna teadnud, kellega mul tegemist, poleks ma iial söandanud sinu vastu kätt tõsta. Loodan, et ma sulle suuremat häda ei teinud.

Robin – Ei, ei, sa ei teinud mulle häda. Tahan siiski öelda, poiss, et loodetavasti ei pea ma enam kunagi tunda saama sellist hoopi, nagu sa mulle andsid. Jumala eest, mu käsi kirvendab veel praegugi sõrmeküüntest kuni küünarnukini. Ma ütlen sulle, õepoeg, sa oled kõige tugevam mees, keda mu silmad eales näinud. Ausõna, mul võttis südame alt õõnsaks, kui ma ennist nägin, kuidas sa tolle puu välja kiskusid. Aga räägi mulle mispärast sa oma ema juurest ära tulid?

Will – Oh häda, paraku on see paha lugu, mis mul jutustada, onu. Mu isa majaülem oli üks igavene häbematu kelm ja ma ei tea, miks isa teda üldse pidas. Mind riivas sageli, kui ta minu kuuldes isa vastu suud pruukis, kes on alati olnud oma ligimestega kannatlik ja naljalt juba ei vihasta ega kärgi. Ühel päeval ja see oli halb päev tollele häbematule sellile, hakkas ta mu isa minu juuresolekul hurjutama. Ma ei suutnud seda enam kannatada, armas onu, seepärast astusin tema juurde ja andsin talle kõrvakiilu ja kas sa usud või ei, aga mees langes sealsamas surnult maha. Mulle öeldi, et ma olevat murdnud tema kaela või midagi sellesarnast. Nõnda siis saatis ema mu sedamaid minema, et ma sinu üles otsiksin ja seaduse eest pakku poeksin.

Robin – Minu hingeõnnistuse nimel, kõigi nende meeste hulgas, kes seaduse eest põgenevad, võtad sina seda asja küll kergemini, kui ma eluilmas näinud olen. Millal eales on nähtud meest, kes teise tapnud ja nüüd sellepärast põgeneb, tipsimas mööda maanteed nagu mõni peen õuedaam ja nuusutamas aeg-ajalt roosiõit?

Will – Vaata onu, kiiruga ei ole iial head võid kirnutud, nagu ütleb vanasõna. Pealegi usun ma tõepoolest, et see keharammu üliküllus on võtnud kärmuse mu jalgadest.

Robin – Mul on suur rõõm sind näha, Will, ja kindlasti tood sa minu toredale salgale palju au ja kuulsust. Aga sa peaksid nime vahetama, sest varsti on sinu kohta vangistamiskäsud väljas. Nõnda siis kutsutagu sind su uhkete riiete pärast nüüdsest peale alati Will Punakuueks.

John – Will Punakuub. (sirutab välja oma suure kämbla) Will Punakuub, see nimi sobib sulle hästi. Mul on suur rõõm sind meie hulgas tervitada. Mind hüütakse Väikeseks Johniks ja see on salga värske liige, vahva parkal Lahke Arthur. Tõenäoliselt saad sa peagi kuulsaks, Will, sest üle terve maa hakatakse laulma lustakaid lugulaule sellest, kuidas meie aus pealik haukas nii suure suutäie, et see tal kurku kinni jäi.

Robin – Einoh, armas Väike John, miks me peaksime rääkima sellistest pisiasjadest. Ma palun, jäägu tänase päeva sündmused meie vahele.

John – Kõigest südamest nõus. Aga mulle näib veel, et sul oli kavatsus nalja heita selle vihma üle, mis keskpäeval ähvardas tulla, nii et…

Robin – Ei, ei. Ma eksisin. Mulle tuleb nüüd meelde, et tõesti paistis, nagu tuleks vihma.

John – Seda minagi. Seepärast leiad ka sina kahtlemata, et minust oli igati tark tegu pöörata vihmavarju otsimiseks “Sinise Kuldi” kõrtsi poole, selle asemel et säärase halva ilmaga pikale teele minna, eks ole?

Robin – Susi söögu su tegusid! Kui sa seda just tahad: sinust oli õige jääda sinna, kus sulle iganes meeldis.

John – Veel kord: siis on hea. Mis aga minusse puutub, siis olen ma täna pime olnud ega ole näinud, kuidas sa tuupi said. (nad on jõudnud “Sinise Kuldi” juurde)

Robin – Täna me enam edasi ei lähe. Sina, Väike John, lähed Ancasteri mõni teine kord. Kõht nõuab oma ja mul poleks midagi selle vastu, kui saaks natuke keha kinnitada.

Will – Kui sa juba sellest rääkima hakkasid, siis tundub ka mulle, et see ei teeks sugugi paha. Miski minu sees otsekui kisendab: “Süüa, armas sõber, süüa!”

Arthur – Oleks meil ainult raha, siis astuks kõrtsi sisse.

John – Mis rahasse puutub, siis mul on raha kaasas. Mis sa arvad, aus pealik?

Robin – Jah, muidugi, Väike John. Kõrtsmik. Kui palju sul vaja läheb, et muretseda meile söögi- ja joogipoolist?

Kõrtsmik – Ma arvan, et kuue ausa penni eest saab osta piisavalt toidumoona tosina mehe tarvis.

Robin – Siis anna talle kuus penni, Väike John, sest mulle tundub, et kolme mehe kõhutäis võiks praegu parasjagu mu nälga vaigistada. Noh, võta raha, kõrtsmik, ja tassi see moon siia. Too teeäärne tihnik pakub kena varju ja sinna me seamegi end suurust võtma.

(Mõne aja pärast tuleb kõrtsmik tagasi, tuues endaga kaasa suure pruuni leivapätsi,

toreda juusturatta ja kangest märtsiõllest punnis kitsenahka lähkri. Will Punakuub

võtab mõõga ning jagab leivapätsi ja juusturatta täpselt neljaks osaks.)

Robin – (võtab suure sõõmu õlut) Aah, eluilmas ei ole ma paremat rüübet maitsnud.

Will – (kui söök on söödud) Ma vist annan selle varblasele. (viskab palukese eemale)

Robin – Ma arvan, et ka mulle peaks aitama. (õllelähker käib ringi) Einoh, nüüd tunnen ma end hoopis teise inimesena ja naudiksin heal meelel midagi hingekosutavat, enne kui me uuesti teele asume. Mulle meenub, Will, et sul justkui oli ikka ilus lauluhääl. Palun laula meile midagi.

Will – Tõesti, mul ei ole midagi laulmise vastu, aga ma ei tahaks ainuke laulja olla.

Robin – Küll teised järele tulevad, hakka aga pihta.

Will – Sel juhul olgu peale. Ma tuletan meelde laulu, mida esitas vahel minu isakodus üks rändlaulik. Ma ei tea ega saa seepärast ka teile öelda selle laulu pealkirja, kuid nii see käis. (köhatab kurgu puhtaks)

“Kui kord käes on lehekuu,

armutuld siis tulvil rind,

õisi hällib niinepuu,

pesa punub pääsulind.

Rästas hõiskab pärani sui,

siis kui sisask lõpetas just,

kägu laanes ja turteltui,

rõõmu tunnevad hommikust.

Kuid veel sügise tulekul

laulab üks ja ta armsaim on mul:

lepalind,

rõõmus rind!

Nõnda ustav ka olgu mu arm

ja ta meel

kindlam veel,

kui ka saatus me vastu karm.

Äkki ärkab kõik maailm

lahke sinitaeva all.

Poisil piigat piilub silm,

põues hõõgub igatsus tal.

Karikakardest kirendab aas,

aeg on puhkeda roosidel,

kena kannike sambla sees maas,

kullerkupud ja kurekell.

Luuderohi kuid haljendab veel

siiski rõõmsalt, kui talv juba teel.

Luuderohi,

sõber truu!

Nõnda ustav ka olgu mu arm

ja ta meel

kindlam veel,

kui ka saatus me vastu karm.

Robin – Hästi lauldud, õepoeg. Noh, Väike John, nüüd on sinu kord.

John – Ma ei tea, kas ma saan meie armsa sõbra laulule midagi väärilist vastu panna, pealegi tundub mulle nüüd, et ma olen külmetunud ja mu kurk on kare ning hääl kähe.

Robin – Pole midagi, hakka aga pihta, sõber. Sul on ilus, selge ja mahlakas hääl, nii et lase aga tulla.

John – Noh, kui te just tahate kuulda mu viletsat häälekest, siis püüan ma teha oma parima.

“Oh vaadake, käes suvi see,

suvalleralleraa!

Ja tõesti armu aeg on see,

suvalleralleraa!

Hää armsaga nüüd istuda,

suvalleralleraa!

siin rohu sees, pikk päev on ees,

suvalleralleraa!

Ja naerul kõik…

Robin – (otse laulu vahele) Kes küll võiks olla too mees, kes tuleb sealt mööda teed?

John – Pole aimugi. Kuid seda ma tean küll, et on üpris sant, kui sind poole laulu pealt katkestatakse.

Robin – Palun ära pahanda, Väike John, aga ma nägin teda tulemas, suure koti all lookas, juba siis, kui sa oma laulu alustasid. Ole hea, vaata, kas sa teda äkki ei tunne.

John – Tõepoolest, mulle tundub, et see vennike on üks noor mölder, keda ma vahetevahel Sherwoodi laane serval olen kohanud. Igatahes minu meelest liiga tühine mehike, et tema pärast sellist ilusat laulu rikkuda.

Robin – Nüüd, kus sa juba ütlesid, tundub ka mulle, et olen teda mõned korrad näinud. Kas ei ole ta veski mitte teispool Nottinghami linna.

John – Sul on õigus, tema’p see on.

Robin – Nädalat kaks tagasi nägin ma pealt, kuidas ta Eli Simonil pea paljaks kooris ja veel eluilmas pole ma näinud nii puhast karvavõtmist. Hea ja aus mees, selline mees, kes on auks kõigile Inglismaa vabatmeestele. Aga heidame õige tema kulul väheke nalja. Teeme, nagu oleksime kõige tavalisemad teeröövlid ja kavatseme talt röövida ausa tööga teenitud raha. Siis viime ta endaga laande ja kostitame säherduse söömaajaga, mida ta vats pole veel elu seeski tunda saanud ja saadame koju nii, et tal on kukrus iga praeguse penni asemel terve kroon. Noh, mis te kostate, poisid?

Will – Tõepoolest, pole paha mõte.

John – See on hea plaan, aga kaitsku meid pühakud täna veel ühe nahatäie eest. Mu vaesed kondid valutavad nii, et…

Robin – (möldrile) Pea kinni, sõber!

Mölder – Kes käsib mul seisma jääda?

Robin – Mina see olen.

Mölder – Kes sa säärane siis oled, kulla sõber? Ja kes on need teised sinuga ühes?

Robin – Meie oleme neli head kristlast ja aitame sul rõõmuga kanda osa sinu raskest koormast.

Mölder – Suurim tänu, aga mu kott ei ole nii raske, et ma seda ise kanda ei jaksaks.

Robin – Ei, sa ei saanud aru, ma tahan öelda, et vahest on sul kaasas mõned veeringud või pennid, rääkimata kullast ja hõbedast. Meie vana hea Swantholdi-taat ütleb, et kuld on kahejalgsele eeslile ülearu raske koorem. Sellepärast tahaksime sinu koormat natuke kergendada.

Mölder – Oh häda! Mis te tahate minuga teha? Mul ei ole punast krossigi hinge taga. Ärge tehke mulle kurja, ma palun teid, laske mul rahus minna. Pealegi võtke teatavaks, et te olete Robin Hoodi maadel ja kui tema peaks teid tabama ausa ametimehe röövimisel, kisub ta teil kõrvad peast ja rooskab kuni Nottinghami müürideni välja.

Robin – Ausalt öelda ei karda ma Robin Hoodi rohkem kui iseennast. Sa pead jalamaid mulle ära andma viimase kui penni, mis sul kaasas on. Ja kui sa kas või tolli võrra paigast liigud, panen ma selle malga sinu turjal tantsima.

Mölder – Ei, ei, ära löö mind! Sa võid mind läbi otsida, kui tahad, aga sa ei leia minu juurest midagi, ei taskut, pauna ega kukrut.

Robin – Kas ikka tõesti? Mina aga arvan, et sa ei räägi meile sugugi õigust. Kui ma väga ei eksi, siis on sul midagi selle paksu jahukoti põhjas. Armas Arthur, kalla see kott tühjaks. Vean kihla, et sa leiad sealt jahu seest šillingi või kaks.

Mölder – Oh ei! Ärge rikkuge kõige mu head jahu. Te ei saa sellest mingit kasu, aga minust teete vaese mehe. Jätke jahu alles ja ma annan teile ise raha, mis on koti põhjas.

Robin – Ahaa, või nii. Noh, kas ei leidnud ma sinu raha ikkagi üles? Ma justkui tundsin odrajahu seest kulla ja hõbeda lõhna. Noh, mölder, too see kohe lagedale.

Mölder – (seob aeglaselt kotisuu lahti, ajab käed pikkamisi küünarnukini jahu sisse ja hakkab seal sobrama, teised kogunevad tema ümber, vahtides põnevil, mida ta seal välja kaevab) Ahaa, siin need kenakesed mul ongi. (teised kummarduvad veelgi ligemale, pead koos)

(Äkki heidab mölder neile jahu näkku, täites silmad, nina ja suu püüliga ning tehes

nad pimedaks ja pannes peaaegu lämbuma. Veel ja veel jahu heidab mölder nende

peale. Viimaks haarab tüüaka malga ja hakkab igale poole hoope jagama, nagu oleks

ta lausa arust ära. Mats ja mats käib möldri malk ja iga löögiga tõuseb nende

kuubedest õhku suur jahupilv.)

Robin – (möirgab) Pea! Jäta järele, kulla sõber, ma olen Robin Hood!

Mölder – Valetad, sina kelm. Vahva Robin ei ole kunagi röövinud ühtki ausat ametimeest. Sa tahtsid saada minu raha, eks ole? (annab Robinile uue hoobi) Noh, sa ei pea oma osa üksipäini saama, sina pikakoivaline kelm. Kõik saavad ühepalju. (lajatab Väikesele Johnile üle turja) Äh, ära karda, nüüd on sinu kord, habemik. (äsab parkalile matsu) Noh, mis on, punakuub, las ma klopin su puhtaks. (Robin leiab käsikaudu oma sarve ja toob kuuldavale kolm kaikuvat huiget) Tuututa aga tuututa, peatselt pole sul enam lusti pilli puhuda. (klopib Robinit)

(Mõne aja pärast tormavad metsast välja Will Stutely ja salk teisi Robini mehi.)

Stutely – Mis sinuga lahti on, pealik, ja mida see kõik tähendab?

Robin – (vihaselt) Sa vaata, selle reetliku kelmi tõttu olin ma just praegu nii lähedal surmale, nagu ma varemalt kunagi pole olnud. Kui sa nii kiiresti poleks tulnud, armas Stutely, ei oleks sinu pealikut enam elavate kirjas.

Stutely – Kähku mehed, võtke see alatu mölder kinni. (toovad väriseva möldri Robini ette)

Robin – Sa tahtsid mind tappa, eks ole? (põrnitseb möldrit tigeda näoga, siis aga puhkeb Väike John naerma ja teised koos temaga) Mis on su nimi, kulla mees?

Mölder – Oh, paraku, isand, ma olen Nääps, möldri poeg.

Robin – Olen valmis vanduma, et sa oled küll kõige vägevam nääps, keda mu silmad eales näinud. (lööb talle õlale) Kas sa ei taha oma tolmust veskit maha jätta ja minu salka astuda? Ausõna, sa oled liiga vahva mees, et oma elupäevi kolu ja salve vahel mööda saata.

Mölder – Jah, tõesti, kui sa mulle ainult andeks annad need kepihoobid…

Robin – Annan, annan. (katsub valugrimass näol oma liikmeid) Ja nüüd küllalt sellest. Ma olen tänasel päeval oma salka saanud kolm vahvaimat vabatmeest terves Nottinghami krahvkonnas. Me läheme nüüd ära oma metsalaagrisse ja peame seal uute sõprade auks maha lõbusa peo ja võib-olla leevendab siis peeker või paar minu vaeste kontide pakitsust.

Mölder – Oh häda küll, need kepihoobid…..

Robin – Jäta järele.

John – Ma ju ütlesin, pealik, et täna tuleb vihma, aga sina ei uskunud. (kõik pöörduvad naerdes minekule)

Stutely – Robin, Nottinghami šerifil on kavas suur turniir korraldada. Seal kroonitakse ilu- ja armukuninganna.Vibulaskmine ja rüütlite sõjamängud mees mehe ja salk salga vastu. Kogu maa parimad vibumehed kogunevad kokku ja prints Johni truud maaisandad. Ma ei tea, mis asja need ülikud kokku sõidavad, aga kindlad luureandmed ütlevad, et šerif kavatseb sind lõksu meelitada.

Robin – Stutely, sa oled arukas poiss, sest hoiad oma kõrvad lahti, nagu on targale ja osavale metsamehele kohane. Vot see on uudis. Me ei oleks vaprad vabatmehed kui me nendest mängudest osa võtmata jätaksime. Asja tuleb ajada tasa ja targu. Läheme turniirile nii, et keegi meid ära ei tunne. Osa teist riietagu ennast rändmunkadeks, osa talumeesteks, mõned kardseppadeks või kerjusteks, kuid pidage silmas, et igaüks võtab hädajuhuks kaasa tubli vibu või kaheteralise mõõga. Serif saab vingerpussi ja meie kohutäie naerda, sest nagu ütleb meie vana hea Swantholdi-taat: “Kiirustaja kõrvetab suu, rumal, kes silmad kinni pigistab, langeb auku.” Kuidas meeldib teile see plaan, mu armsad mehed?

John – Kui ennast salaja rahva hulka poetada, siis võib asi isegi õnnestuda. Mina olen poolt.

Teised – (hõisates) Just nii! Lähme aga! Hõissa ja peeker veini!

TEINE VAATUS

ESIMENE PILT

Suur turniir Nottinghami linna lähedal laadaplatsil. Tarastatud ala, kujult pikergune

nelinurk, põhja- ja lõunapoolseid külgi raamivad tugevad puuväravad. Igas väravas

seisab heerold koos kolme pasunapuhujaga. Lõuna-sissekäigust väljapoole on

püstitatud kolm telki väljakutsujatele rüülitele, kelle kilbid koos lippude ja vappidega

asetsevad telgi ees. Põhja-sissekäigu juures asub paik nendele rüütlitele, kel soov

väljakutsujate vastu võitlusse asuda. Osa võitlusvälja piirneb ajutise tribüüniga ning

see on määratud leedidele ja lordidele. Keset tribüüni troonib kõrgem ja rikkalikumalt

ehitud looz kuningapaarile, mille kõrval on teine samasugune, aga väiksem, ilu- ja

armukuningannale, kes alles valitakse ja on sellepärast tühi. Kohad tribüüni külgedel

ning kitsale maaribale tribüüni ja võitlusvälja vahele asetatud pinkidel, on määratud

lihtrahvale. Tribüün täitub aegamisi pealtvaatajatega. Võitlusplatsi keskel ratsutab

uhkelt turniiri marssal, kes rahva seas korda peab. Rahva hulgas võib märgata

maskeeritud Robin Hoodi mehi.

Piiskop – Ilu- ja armukuninganna troon on alles tühi. Prints ei oska vist kandidaatide vahel valikut teha.

Reginald – Jäägu kuninganna troon seni vabaks, kuni turniiri üksikvõitja on selgunud ja tema valigu, kes troonile peab istuma. See annab võidule uue võlu ja õpetab kauneid leedisid vaprate rüütlite armastust hindama.

Piiskop – Kui Brian de Bois-Guilbert võidab, siis olen valmis oma roosikrantsi pandiks panema, et ma ilu- ja armukuninganna nime tean.

Reginald – Bois-Guilbertil on hea piik, kuid võitlusväljal on teisigi, kes ei karda temale vastu astuda. (lähenevad prints John ja Eleanor) Laske printsi oma paigale asuda, mu härrad. Rüütlid ja rahvas on juba kärsitud, on ülim aeg mängudega algust teha, teie majesteet.

Prints – (kummardub šerifi poole) Šerif, kas sa oled manitsenud oma mehi tähelepanelikud olema?

Šerif – Iga puu, iga põõsa ja rohututi taga on piilurid valmis ja ootel.

Prints – Reginald, kui kõik on korraldatud, siis alustagem. (annab valge kepiga marssalile märku)

Marssal – Tähelepanu, tähelepanu! Loen ette turniiri korra. Palun vaikust, mu härrad. Esimeseks: täpsuslaskmine. Ette astuvad Inglismaa osavaimad vibukütid eesotsas kuningliku metsavahi Hubertiga. Kõigepealt laseb iga mees ühe noole ja nende järgi valitakse välja viis täpsemat, kes võistlevad edasi. Neist viiest laseb igaüks nüüd kaks noolt, mille põhjal valitakse välja kaks parimat. Kolm noolt laseb kumbki neist kahest, ja sellele, kes parim on, kuulub autasu. Tema kuninglik kõrgus, prints John, on määranud parimale vibulaskjale hõbedaga ehitud jahisarve, sellele lisaks vaat parimat kanaari veini. Teiseks: rüütlimängud. Kolm väljakutsujat astuvad kolme soovijaga võitlusse. Võitlusse ilmuv rüütel võib kolme väljakutsuja seast omale vastase välja valida, puudutades tema kilpi. Teeb ta seda piigi tagumise otsaga, siis sünnib osavuse proovimine nõndanimetatud viisakusrelvadega, see tähendab, et piigiotstesse pannakse puutükk, nii et mingit ohtu pole karta, peale hobuse vigastamise või ratsaniku põrutada saamise. Puudutatakse kilpi aga piigi terava otsaga, siis peab võitlus järgnema à out-rance, see tähendab, et rüütlid peavad võitlema teravate sõjariistadega nagu lahingus kunagi. On rüütlid oma tõotuse täide viinud ja igaüks vastase oda murdnud, siis nimetab prints võitja, kes saab tasuks laitmatu sõjaratsu. Peale selle on temal õigus valida ilu- ja armukuninganna, kes kroonitakse kuldse krooniga. Kolmandaks: korraldatakse üldine turniir, millest kõik rüütlid, kes soovivad, võivad osa võtta. Nad jagatakse kahte rühma ja peavad mehiselt võitlema selle silmapilguni, mil prints John võitluse lõpetamiseks märku annab. Valitud ilu- ja armukuninganna peab siis kõige silmapaistvamat ja mehisemalt võidelnud rüütlit nende hulgast kroonima kuldseist loorberilehtedest tehtud pärjaga. (annab märku ja pasunad puhuvad märguande turniiri esimese osa alustamiseks, esimesed mehed võtavad joone taga kohad sisse)

Rahvas – (karjub ja ergutab laskjaid) Elagu Võsaoru Adam! Elagu Gilbert Punamüts! Hubert, Hubert! Südamikku, südamikku! Elagu Hubert! (rahva hulgas, otse selle istekoha all kus šerif istub, lärmab kõigist kõvemini üks talumees, kel riided seljas räbalad ja peas suur kapuuts) Tubli! Tubli!

Šerif – (kummardub pahaselt üle rinnatise) Mis asja sa nii käratsed, et võtab kõrvust vee välja? Sina mats, kas kuuled.

Robin – (pöörab end pooliti šerifi poole) Mina karjun alati tubli, kui näen head laskmist või tublit lööki. Aga eks see märk ole ka hea tabada. Paras marjulistele, et metsaradadelt mitte eksida.

Šerif – Või nõnda, siis tabad sa ise alati märki, olen selles kindel.

Robin – Metsamehe märki metsamehe maa peal taban alati.

Šerif – Mees, oma häbematu lobisemisega kruvid sa minu huvi kõrgele. Mis on sinu nimi?

Robin – Minu kodukandis kutsutakse mind Kuristiku Volliks.

Šerif – Noh, Volli, tahad sa jõudu katsuda Hubertiga või annad oma vibu ja nooletupe kohe mänguülema kätte.

Robin – Et see kord juba nõnda on, siis olen ma valmis õnne katsuma, kuid tingimusel, et kui mina kaks noolt tollesse märki lasen, siis peab Hubert ühe noole niisugusesse märki laskma, nagu mina soovin.

Šerif – See on õige ja sellega ollakse nõus. Kui sa selle hoopleja võidad, Hubert, siis täidan ma jahisarve hõberahaga.

Hubert – Iga mees teeb, mis ta suudab. Minu vanaisa kandis Hastingsi lahingus head vibu ja ma arvan, et ma tema mälestust ei rüveta. (laseb noole punasesse ringi)

Robin – See oli hea lask, aga sa ei võtnud tuult arvesse, Hubert. Muidu oleksid paremini tabanud. (nool lendab valgele südamikule kaks tolli lähemale kui Huberti nool)

Šerif – Taeva valguse nimel, Hubert, kui sa lased end selle jultunud kelmi poolt ära võita, siis oled sa võllast väärt.

Hubert – Kuigi teie kõrgus laseks mind võlla tõmmata, võib iga mees ometi ainult seda teha, mida ta suudab. Siiski, minu vanaisa kandis head vibu….

Šerif – Kurat võtku sind, sinu vanaisa ja kogu tema suguvõsa! Lase, võrukael, lase nii hästi kui suudad, või sul läheb räbalasti. (Hubert sihib kauem ja laseb täpselt südamikku) Noh, Kuristiku Volli, sellest ei või sa ometi paremini.

Robin – Vähemalt tahan ma tema noolt tabada. (laseb noole pilbasteks)

Šerif – Sa tuline jutt! Oli see vast lask!

Prints – See peab olema saatan ise ja mitte inimene lihast ja luust. Niisugust vibulaskjat pole Inglismaal nähtud sellest ajast peale, kui vibu maale toodi.

Robin – Ma paluksin nüüd teie kõrguselt luba niisugust märki panna, nagu seda kasutatakse põhjapoolsetes maakondades ja tervitatud olgu iga tubli vabatmees, kes katsub seda märki tabada, et meelitada naeratust kena tüdruku huultele, keda ta kõige rohkem armastab. (kargab üle aia ja toob võsast kuue jala pikkuse, täiesti sirge ja mehe pöidlast pisut jämedama pajukepi ning hakkab seda suure rahuga koorima) Mis sellesse laia märklauda puutub, millesse me lasime, siis võiks sama hästi endale märgiks võtta kuningas Arthuri laua, mille ümber mahub kuuskümmend rüütlit. Seitsmeaastane lapski võiks peata noolega selletaolist märki tabada, kuid (lööb oma pajukepi maasse püsti) kuid kes seda oksa kolmesaja jardi pealt tabab, seda nimetan ma vibumeheks, kes on väärt oma vibu ja noolt kandma.

Hubert – Minu vanaisa kandis Hastingsi lahingus head vibu, aga niisugust märki ei lasknud ta kunagi ja ka mina ei tee seda. Kui aga Kuristiku Volli selle oksa lõhki laseb, siis vannun ma talle alla. Inimene teeb, mis ta suudab, aga mina ei hakka ometi märki laskma, mida ma kuidagi ei taba. Sama hästi võiksin lasta pussitera, nisukõrt või päikesekiirt kui valget joont, mida minu silm vaevalt seletab.

Šerif – Arg peni! Kuristik, lase sina, ja kui sa märki tabad, siis ütlen ma, et sina oled esimene, kes seda on teinud. Olgu kuidas on, aga sa ei tohi ainult oma kiitlemisega pääseda.

Robin – Ma teen, mis ma võin, nagu Hubert ütles, ükski ei suuda rohkem. (nool lõikab pajukepi pooleks, millele järgneb rahva võidukisa)

Prints – Need kakskümmend hõbetükki, mis sa ühes jahisarvega ausasti ära oled teeninud, on sinu. Meie anname nende asemel lisaks viiskümmend, kui sina tahaksid meie ihukaitseväes livree ja teenistuse vastu võtta, sest kunagi pole nii tugev käsi vibu painutanud ega nii kindel silm noolt juhtinud.

Robin – Andke andeks, suursugune prints, kuid mina olen tõotanud, et kui ma kunagi teenistusse peaksin astuma, siis ainult teie kuningliku venna Richardi kaaskonda. Need kakskümmend hõbetükki jätan ma Hubertile, kes täna sama hästi vibuga ümber käis kui tema vanaisa Hastingsi lahingus. (nende sõnadega ronib oma endisele paigale lihtrahva hulgas ja jääb kummargil istuma)

Šerif – (tema juurde trügib Gisborn Gay, kes midagi öelda tahab ja serifi õlast puudutab) Mida sina tahad, mees?

Gay – Kui lubate öelda, siis linnuke on puuri lennanud. Robin Hood on turniiril.

Šerif – Kes sa oled?

Gay – Olen Gisborn Gay. Teie maakonna Locksley külas sündinud vabamees. Käesoleval ajal söör Brian de Bois-Guilberti teenistuses.

Šerif – Kuidas võid sa teada, et Robin Hood on turniiril? Minu salakuulajad on saanud kõva käsu igaühte teraselt silmas pidada.

Gay – See mees on kavalam kui teie arvate. Vabandage, auväärt serif, aga ma kiirustan oma isanda juurde. Kohe hakkavad rüütlimängud, kuid ühte tahan öelda: pidage silmas seda talumeest Kuristiku Vollit. Kooritud pajukepi lasmine on Robin Hoodi kuulus trikk.

Šerif – Kui su sõnad tõeks osutuvad, oled sa väärt autasu.

Gay – Mina ei tegutse rahakasu silmas pidades. Olen oma maaisandale alati truu. (lahkub)

Marion – Reetur, alatu reetur ja keelekandja! Ma tunnen seda meest, tema oligi see, kelle süül noor William surma sai.

Šerif – Ma ei taha teada, kuidas see juhtus. Kelle süü läbi? Ma nõuan Nottinghami krahvkonnas seadusekuulekust. See Gay on tubli mees ja Robin Hood peab surema. (kutsub mõned sõdurid kohale ja näitab neile kohad tribüüni külgedel kätte, et need talumeest hoolikalt silmas peaksid)

(Turniiril lõppeb väike vaheaeg ja algab teine osa. Heeroldid hüüavad: “Armastust

daamidele, murdke oma odad ja võidelge südilt, vaprad rüütlid, ilusad silmad

vaatavad teie tegusid!” Väljakutsujate saratseenlik muusika loob atmosfääri

võitlusväljal, siis aga kõlab põhjavärava juurest pasunahüüd ja aeglaselt ratsutab esile

esimene rüütel. Ta puudutab oda tagumise otsaga ühe väljakutsuja kilpi. Telgist väljub

parun Ralph de Vipont, kes esimesel kokkupõrkel suudab sadulasse jääda, aga teisel

prantsatab maha. Veel mõned rüütlid võitlevad, aga rahvas on nördinud, sest keegi ei

taha tõelist lahingut anda. Viimaks ilmub põhjaväravasse tundmatu rüütel ning

puudutab Brian de Bois-Guilberti kilpi oda teravikuga. Kokkupõrge on hirmus ja

rahvas egutab tundmatut rüütlit. Hüüded: “Armastust daamidele! Surm võitlejatele!

Au suuremeelsetele! Kuulsus vapratele!”)

Brian – Kas käisite täna pihil, vend, et oma elu nii julgesti mängu panete?

Tundmatu – Mina olen surmale paremini ette valmistatud kui sina.

Brian – Siis asu võitlusväljal oma kohale ja vaata viimast korda päikest, sest täna öösel magad juba paradiisis.

Tundmatu – Suur tänu viisakuse eest ja tasuks annan sulle nõu värske hobune ja värske oda võtta, sest sa vajad mõlemaid, minu ausõna.

(Kokkupõrkel puruneb templirüütli sadularihm, aga ta on peale kukkumist kohe taas

jalul ja tõmbab mõõga, samuti ka tundmatu rüütel, kuid marssal tormab nende vahele

ja lahutab mehed)

Marssal – Turniiri kord ei luba niisugust kokkupõrget. Varuge kannatust, mu härrad, kolmanda osa tarvis. Tõsta oma visiir, vapper rüütel, ja vasta kuidas on sinu nimi?

Tundmatu – Olen andnud tõotuse mitte enne kiivrit peast võtta, kui oma armastatu silmade ees. Mina olen Päranduseta rüütel. (marssal jääb sellega rahule ja juhatab Päranduseta rüütli kuningliku looži juurde)

Marssal – Teie kõrgeausus, söör Päranduseta rüütel.

Prints – Püha neitsi nimel, see rüütel on päranduseta niihästi oma maaomanduse kui ka viisakuse poolest, kui ta kaetud näoga meie ette tahab ilmuda. Aimate teie, mu lordid, kes see uhke rüütel võiks olla?

Piiskop – Mina ei tea, samuti ei usu ma, et Inglismaal võiks leiduda rüütlit, kes söör Brian de Bois-Guilberti ära võidab.

Reginald – Tasa, mu härrad, milleks see asjatu vaidlus? Võitja ootab alles teie kõrguse lahkust.

Prints – Meie tahtmine on, et ta seni ootaks kuni me leiame kellegi, kes võiks aimata tema nime ja seisust.

Reginald – Vahest on ta mõni neist odameestest, kes kuningas Richardit Palestiinasse saatsid ja kes nüüd ükshaaval maalt koju tulevad.

Piiskop – See võiks ehk olla krahv Salisbury, tema on umbes seda kasvu.

Reginald – Ennemini Thomas Multon, Gilslandi rüütel. Salisbury on tüsedama kondiga.

Eleanor – See võiks kuningas olla, võiks olla Richard Lõvisüda ise!

Prints – Jumal hoidku! (muutub surnukahvatuks) Front-de-Boeuf! Minu vaprad rüütlid ja härrad! Pidage oma lubadusi meeles ja olge mulle ustavad.

Reginald – Siin pole vähimatki hädaohtu karta. Kas te siis tõesti nii vähe oma isa poja hiiglaliikmetega tuttav olete. Küllap teie kõrgus juba märkas, et tal puudub kolm tolli kuningas Richardi pikkusest ja kaks korda niipalju õlgade laiusest. Hobunegi, kelle seljas ta istub, poleks suutnud kuningas Richardit käigul kanda.

Prints – Härra Päranduseta rüütel, kuna see ainuke aunimi on, millega me teie poole võime pöörduda, siis tarvitan ma seda ja teatan teile. Teie olete olnud kõige osavam ja vapram rüütel, seega pälvite teenitult auhinna ja võitja au. Teie kohus kui ka eesõigus on nimetada kaunis leedi meie mängude ilu- ja armukuningannaks. Tõstke oma oda.

(Paneb oda otsa kuldkrooni, millega tundmatu rüütel aeglaselt tribüüni serva mööda

hakkab ratsutama. Tundub, et ta pingutab ennast, sest raudkinnas kukub käest ja rüütel

vajub hetkeks ratsu kaelale. Huvitav on tähele panna iluduste teguviisi sel silmapilgul,

mil rüütel nende eest mööda liigub. Mõni punastab, mõni teeb uhke ja väärika näo,

mõni vahib üksisilmi ettepoole, teeseldes, nagu ei aimakski ta, mis sünnib, mõni

tõmbub tehtud hirmuga tagasi, mõni on surmtõsine, kuid mõni naerab valjusti.

Viimaks peatub rüütel leedi Marioni ees. Laseb oma odaotsa pikkamisi ja kenasti

langeda ning asetab krooni ilusa Marioni jalge ette. Silmapilk hakkavad pasunad

puhuma.)

Marssal – Elagu leedi Marion, valitud seaduslik ilu- ja armukuninganna!

Rahvas – Elagu saksi printsess! Elagu surematu Alfredi sugu!

(Tundmatu rüütel hoiab kätt oma õlaturvise all. On märgata, et ta on haavatud, sest

külge mööda voolab verenire. Kuigi ta püüab vapralt valu taluda, siiski vajub

nõrkushetkel hobuse seljast maha. Kõik vakatavad ja heeroldid jooksevad abi andma.

Nad sõlmivad kiivririhmad lahti. Nähtavale tuleb Gisborn Gay nägu.)

Šerif – Ta ei olegi rüütel! Söör Brian de Bois-Guilberti kannupoiss on turniiril rüütlina esinenud.

Prints – Härrased, see on ju pettus, rüütli seisuse häbistamine. Võtke petis kinni ja pange jalapakkudesse, homme hommikul peab ta ihunuhtlust saama. Jumala eest, ma ei saa aru, miks pidi ta sellist näitemängu mängima?

Eleanor – Südamehääl sunnib meeletusi korda saatma. Pole vist raske aimata, kelle silmis tahtis too õnnetu vaimustusesära näha. Kuid neiule ei paista asjade korraldus meeldivat. See on kord nii, et armuvõrk on nagu kassikangas, mis ikka ja jälle ootamatuid sidemeid seob. Teid see vaevalt huvitab, John.

Prints – Just vastupidi. Teie oleksite jäänudki ootama minu venda Richardit, kes vaevalt kunagi trooni pärib, kui mina teid kuningannaks ei oleks teinud. Ja ma ei ole märganud vähimatki tänulikkust selle eest.

Eleanor – Teid tänada!? Selleks ei saa te mind sundida nagu te mind abielluma sundisite. Ma jään end igavesti süüdistama, et teile järele andsin. Kas oleks te iial oma armastuse nimel võitlusse astunud, nagu too vaeseke? Ka mina olin kord meeletu, siiski jäi väljavalitu taeva tahtel püüdmatusse kaugusesse.

Prints – See poiss oli auhinna peal väljas, kindel mis kindel. (Marion võtab auloožis koha sisse)

Marssal – Tähelepanu, tähelepanu! Algab kolmas osa. Turniiri kord näeb ette sõjariistadena piigid ja mõõgad. Mõõgaga on keelatud torgata, ainult lüüa on luba. Samuti on tavitusel sõjakirves, kuid pistoda on keelatud. Kuna Päranduseta rüütel on haavatud, siis juhib esimest salka parun Ralph de Vipont ja teist salka templirüütel söör Brian de Bois-Guilbert. Olge mehised ja tähelepanelikud!

(Kahe salga kokkupõrkel on kosta raginat. Nii mõnedki pudenevad sadulast.

Ratsarüütlid, kelle odad on metsikus kokkupõrkes enamasti murdunud, võitlevad

nüüd mõõkadega, tehes sõjakisa ja vahetades hoope, nagu oleneks sellest elu ja au.

Bois-Guilberti pooldajad karjuvad: “Templi eest! Templi eest! Vastased karjuvad:

“Desdichado! Desdichado!” Heeroldid hüüavad aegajalt monotoonselt: “Võidelge

edasi, vahvad rüütlid! Mees sureb, aga au jääb! Võidelge edasi, surm on parem kui

kaotus! Võidelge edasi, vahvad rüütlid, sest säravad silmad vaatavad teie tegusid!”

Kiivrituttidest rebitud suled lendlevad lumehelvestena õhus. Kõik, mis sõjas on ilusat

ja meeldivat, on nüüd kadunud, järele on jäänud ainult see, mis hirmu ja kaastunnet

äratab. Ralph de Viponti salgas on üks musta varustusega võitleja, kes istub musta

hobuse seljas. Ta võidab mängleva kergusega need, kes talle kallale tungivad, kuid ise

jääb muretult passiivseks. Rahvas kutsub teda logardiks: “Must Logard!”

Tempilrüütel võitleb mehiselt ja surub Ralph de Viponti nurga poole, sellepärast

hakkavad mõned karjuma: “Vaata sinna, logeleja! Mine oma pealikule appi, Must

Logard!” Rüütel nagu ärkaks unest ja tormab appi hüüdega: “Valge lendmadu! Püha

Jüri rõõmsa Inglismaa eest! Abi on tulekul!”. Ta langetab hiiglasuure sõjakirve

templirüütli pähe, kust see libiseb hobuse peakattele, rabades niihästi ratsaniku kui

hobuse uimaselt maha. Prints John, kes on templirüütli hädaohtlikust seisukorrast

liigutatud, tõstab kepi ja päästab Brian de Bois-Guilberti võidetukstunnistamise

häbist. Pasunad puhuvad võitluse lõppu. Sama märkamatult, kui ta oli ilmunudki,

kaob Must rüütel pealtvaatajate silmist, ratsutades pikaldaselt, hooletult ja ükskõikselt

metsa poole.)

Prints – (peale nõupidamist marssaliga) Kuulutan võitjaks Musta Rüütli.

Marssal – Must rüütel on lahkunud võitlusväljalt.

Prints – Puhuge pasunaid ja kutsuge ta tagasi. Ta ei osanud vist aimatagi meie otsust. (kõik vaatavad metsa poole, aga sealt ei paista kedagi)

Reginald – Valitseja, teil tuleb oma kohust täita ja võitja nimetada. Kui Must rüütel loobub auhinnast ja kuulsusest, siis tuleb paremuselt teine mees võitjaks nimetada. Ei ole kahtlust, et teine mees võitlusväljal oli söör Brian de Bois-Guilbert.

Prints – Teil on õigus. Ja nii olgu.

Marssal – Võitjaks on kuulutatud vapper templirüütel söör Brian de Bois-Guilbert! Tulgu võitja austuses leedi Marioni ette ja paljastagu oma pea, et armu- ja ilukuningannalt vastu võtta kuldloorberitest pärg. (templirüütel kummardub leedi Marioni ees, kes talle pärja pähe paneb ja sellega on suur turniir Nottinghami lähistel läbi, pasunapuhujad puhuvad lõpetust ning rahvas hakkab aegamisi lahkuma)

Prints – Šerif, kas sinu piilurid olid tähelepanelikud ja osavad? Või osutus Robin Hood lisaks ülbusele ka argpüksiks?

Šerif – Teie kõrgeausus, ma kostan teie küsimusele jaatavalt. See tähendab, linnuke on ära tuntud ja rõngastatud. Püha Antoniuse kõige armsama sea nimel, kohe näete kuidas lihunik kuldil karva võtab.

Prints – Ma ei näe kinnitust teie sõnadele. Rahvas lahkub ja pingiread tühjenevad.

Serif – Silmapilk, ja te ei pea enam kahtlema. Mehed, võtke too närukael kinni ja tassige siia. Kohe näete milline sisu peitub süütu koore varjus. (tursked sõjasulased lähenevad raskel sammul kapuutsiga Kuristiku Vollile, kes ikka alles pingil istub, kuigi peaaegu kõik on lahkunud)

Üks – Tõuse üles, mees! (rabab kapuutsist ja tõmbab selle üle pea)

Serif – Ah! (kapuutsi all on õlenukk) Sa sarviline saatan, sina sindrinahk! Olgu neetud see võllaroog, ta on põgenenud ja meid ninapidi vedanud. Siin ta oli ja lasi märki, ma rääkisin temaga, teie andsite talle auhinna, kõik oli korraldatud ja valmis, aga ta pani putket, lasi jalga, tõmbas meid haneks. Võimatu on võimalikuks saanud. Kuidas? Ma ei tea! Jumala eest, ma ei tea! (kuskilt kaugelt lastud nool lendab matsti puuposti, selle küljes on paberilipakas)

Prints – Mingi teade. Loe ette, luuser!

Serif – “Sind õnnitlevad kõigest väest

Sherwoodi vennad truud,

sest jahisarve sinu käest

sai rõõmus Robin Hood.”

(Kaugelt metsast  kandub kõigi kõrvu lustlik jahisarve hüüd.)

KOLMAS VAATUS

ESIMENE PILT

Gurth kohtab tee peal juhuslikult Gisborn Gay´d, kes on riides nagu oleks ta lindprii

metsavend.

Gurth – Kas mu silmad petavad või näen ma und. Vapper rüütel söör Gisborn Gay. Tema kõrgeausus ise, täies tükis ja hiilgusest. Kuid miks peab keegi  keset suve mardisanti jooksma. On siis praegu aeg jõulunaljadeks ja maskipidudeks?

Gay – Ole vait, vana kilk. Narr sa oled ja narrid on su mõtted.

Gurth – Uudishimulik nagu noor harakas, see ma olen.

Gay – Ma lähen minema, olgu neetud siinsed paigad ja rahvas. Peale ebaõnne, äratundmine turniiril, ihunuhtlus ja häbistavad jalapakud, ei ole mul mingit asu neis maakondades.

Gurth – Miks on sul see metsamehe vammus seljas?

Gay – Mina muretsen oma asja eest, nagu sinagi, Gurth, hoolitsed enese eest. Tuleb lõpetada asi, mis kord ette on võetud ja mul on plaan, millest peab tulu tõusma. Tahan naise muretseda Benjamini suguvõsa eeskujul.

Gurth – Benjamini suguvõsa eeskujul? Ma ei mõista sind.

Gay – Herefordi piiskop jutustas kord, kuidas vanal ajal Benjamini suguvõsa mehed ühelt toredalt turniirilt kõik leedid ära röövisid, ilma et nad oleksid küsinud neidude eneste või nende perekondade nõusolekut.

Gurth – Seda lugu ma tean, aga see oli vanasti. Sina mõtled vist imelikul kombel selle loo sündmuste aega ja asjaolusid muuta. Oled sa hull, Gisborn Gay?

Gay – Minu kallimal on suur maavaldus pärida ja kui võit saab täielik, kuulub kõik see kunagi minule.

Gurth – Imeline tark plaan. Kuule, Gisborn, kes on too neitsi?

Gay – Kui sa just teada tahad. Minu nõu on leedi Marion enese omaks teha.

Gurth – Seda ma arvasin ja kartsin. Kurat naerab, kui varas varga tagant varastab.

Gay – Kas peab ta selle kõrgi normanni naiseks saama? Ei, ma ütlen ei. Serif tahab kulda näha ja selle raskust tunda, tema ei hooli tüdrukust. Ainult mina hoolin. Ainuke halb asi on see, et tüdruk hoiab end Robin Hoodi jaoks. Ta käib minu vimmamehega metsas kohtamas. Aga täna öösel, kui tüdruk metsast tagasi tuleb, kargan kuskil varjulises paigas talle kallale ja viin endaga  kaugele reisile.

Gurth – See tüdruk ei ole küünlavahast tehtud, et teda omatahtsi sõrmede vahel muljuda võid.

Robin –  Pole viga, tüdrukud on tüdrukud, olgu siin või sealpool Inglise väina. Üks vaene vana lollpea mu kodukülas Locksleys andis kunagi head nõu. Liiga palju tegeled sa teiste inimeste asjadega, ütles ta. Aga mine oma huvides. Mine otse tüdruku juurde. Tee kõik, et ta sind ei unustaks, ole valvas, räägi temaga ja kui juhus tuleb, siis vinna tüdruk sadulakaarele ja minema. Küll umbsõlmed lõpuks ise sirgeks jooksevad. Mina tahangi nüüd selle hüva nõuande järele teha. Ma viin Marioni mägedesse, metsikute soti klannide juurde. Seal oleme seni varjus kuni vesi selgineb.

Gurth – Sa tahad mägedesse minna. Ära lase oma hullusehoogu saada sama segavaks kui rumalaks.

Gay – Mina lähen nagu truu rüütel oma iluduse naeratust võitma.

Gurth – Nagu truu rüütel. Nagu hull, ütlen mina. Nagu laps, kes jätab tõsise töö, et lendavat karuohakatoppi taga ajada.

Gay – Kes on ülearu ettevaatlik, sel loksub piim ikka maha. Vii rohelise laane vennaskonnale minu poolt terviseid, vana narr, mind nad rohkem ei näe. (lahkuvad)

TEINE PILT

Selge ja rõõmus päev. Suure laanetamme all murul istub trobikond vabatmehi ringis

ümber Will Punakuue ja kuulavad kuidas see pajatab lugu vaprast Carodoc Kidukäest

kuningas Arthuri aegadel.

Robin – See teeb sind ennastki paremaks, kui kuuled lugusid nendest õilsatest meestest, kes elasid nii kaua aega tagasi. Säherdusi jutte kuulates lausub hing: “Ütle lahti oma tühistest ihaldustest ja püüa ka midagi niisugust korda saata.” Mulle tuleb meelde, kuidas meie tublil vanal Swantholdi-taadil oli tavaks ütelda: “See, kes tahab kuud haarata ja seda kätte ei saa, jõuab ikkagi kõrgemale kui see, kes penni pärast poris tuhnib.”

Stutely – Tõepoolest, see on ju ilus mõte, kuid sellegipoolest, aus pealik, üks neist saab penni, aga teine ei saa mitte midagi. Ja ilma pennita peab ta tühja kõhtu kannatama. Needsinatsed lood, ütlen ma, on küll kenad kuulata, aga pahad järele teha.

Robin – Ausõna, alati pead sa igale ülevale, taeva poole sihtivale mõttele jala taha panema. Siiski, sul on terane taip, armas Stutely ja nüüd, kus sa mind tagasi oled toonud maiste asjade juurde, tuleb mulle meelde, et meie raha hakkab kukrus kuivama, sest pikemat aega ei ole piduvõõrad käinud siin arvet tasumas. Nii et sea ennast valmis, armas Stutely, võta kuus meest ning mine Piibe maanteele või kuhugi sinna kanti ja vaata, et sa tood kellegi kaasa, kes meie õhtusöögist osa võtaks. Vahepeal valmistame ette uhke söömaaja, et võõrast, kes ta ka ei oleks, vääriliselt vastu võtta. Kuid ma tahan, et sa Will Punakuue endaga ühes võtaksid, sest tal on tarvis metsaradu tundma õppida.

Stutely – (püsti karates) Ma tänan sind, aus pealik, et sa mind selle ettevõtte jaoks välja valisid. Tõesõna, mu liikmed lähevad juba vedelaks siin laisklemisest. Mis puutub kuuesse mehesse, siis esimene neist olgu Lahke Arthur ja teine Möldri-Nääps, sest nagu sa hästi mäletad, aus pealik, on nad kaikavõitluses kõvad käed.

Robin – Nääpsu eest ja samuti oma õepoja Punakuue eest võin ma vastutada.

Stutely – Mehed, sedapuhku teeme niimoodi, et jaguneme kahte salka. Teie kolmekesi lähete sinnapoole ja meie teiselepoole. Kui juhtub, et üks salk tuleb tühjalt tagasi, siis teisel ikka veab. Nii on kindel on kindel.

(Mehed asuvad teele ja Stutely salk jõuab peagi maantee lähedusse.Varitsus seatakse

tee lähedale tihnikusse sisse, aga kuigi inimesi liigub igasuguseid, õiget rikast ei paista

kuskilt silma. Viimaks hakkab päike taevalael juba madalamale vajuma.)

Stutely – (ronib tihnikust lagedale) Pagan võtku sellist halba õnne. Siin oleme me passinud terve päeva, ja ühtki lindu, keda tasuks lasta, ei ole meie nooleulatusse sattunud. Oleksin ma välja tulnud mõne muu eesmärgiga, siis oleksin kindlasti kohanud tervet tosinat prisket abti, rikast maaisandat või raha all lookas liiakasuvõtjat. Kuid see on ikka nii: hirv ei anna end kunagi nii harvasti silma alla kui siis, mil hall hanesulg on just sõrmede vahel. Ega midagi, poisid, koli kokku ja koju tagasi, ütlen ma. (tahavad minema hakata, aga äkki Stutely peatub ja kuulatab teravalt) Pst! Kuulake, poised. Mulle tundub, et ma kuulsin mingit häält. (on kosta tasast kaebliku nuuksumist)

Will – Seda asja peab uurima. Siin läheduses vaevleb keegi ahastuses.

Stutely – (kahtlevalt) Ma ei tea, meie pealik on alati väga varmas oma sõrme keevasse katlasse pistma, aga mina igatahes leian, et meil ei ole mingit mõtet ennast tülikatesse sekeldustesse mässida. See on mehe hääl, kui ma ei eksi ja mees peab suutma ise oma hädadega toime tulla.

Will – Häbi sulle, Stutely, et sa võid sedasi kõnelda. Jää siia, kui tahad, aga mina lähen ja vaatan, mis seda vaest olevust peaks vaevama.

Stutely – Einoh, mis sa’nd sedaviisi tormad. Kust sa võtad, et ma ei tule? Läki, ütlen ma.

(Jõe kaldal, longus pajuokste all, näevad nad noort poissi kummuli maas, kiharad

sassis, rõivad rääbakil, valju häälega nutmas.)

Stutely – Hei! Kes sa oled, mees, et seal niiviisi lamad ja ilusat rohelist muru soolase veega kuivatad?

(Häält kuuldes kargab noormees jalule, haarab vibu, seab noole nöörile ja on valmis

end kõige kurja vastu kaitsma)

Kolmas – Tõepoolest, ma tean seda poissi väga hästi. Ta on üks rändlaulik, keda ma olen mitmel korral siin ümbruskonnas näinud. Alles paar kuud tagasi, kui ma teda viimati kohtasin, kepsles ta üle mäe nagu aastane hirveke. Siis nägi ta küll tore välja, lill kõrva taga ja kukesulg kübaral, aga nüüd, mulle paistab, on meie kikkal kirevad suled ära kitkutud.

Stutely – (võõra juurde astudes) Häh! Pühi silmad kuivaks, mees. Ma ei salli, kui suur tugev mees nõndamoodi vesistab nagu mõni kümneaastane plika surnud tihase pärast. Pane oma vibu ära, mees. Meil pole su vastu midagi paha mõttes.

Will – (paneb käe poisile õlale) Einoh, sa oled mures, vaene poiss. Ära pane tähele, mis need mehed sulle ütlesid. Nad on küll tahumatud, aga soovivad head. Võib-olla nad ei mõista sinutaolist poissi. Sa peaksid meiega ühes tulema ja ehk leiame kedagi, kes saab sind su raskustes kuidagi aidata.

Stutely – (järsult) Jah, tõesti, tule meiega. Ma ei tahtnud sind solvata ja võin ehk sind aidatagi. Võta oma mänguriist sealt oksa pealt ja läki. (nõnda jõutakse tagasi lagendikule, kus Robin neid juba ootab,  mehed on teinud praksuva lõkke ning selle paistel küpsevad hirve-, faasani- ja kabunapraed)

Robin – (püsti tõustes ja noormehe ette seisma jäädes) Tere õhtust, sõbruke. Kas sina oled siis tulnud täna õhtul koos minuga pidu pidama?

Allan – Oh häda, ma ei tea. Ausõna, ma ei tea. Kas ma mitte und ei näe?

Robin – Ei, kindlasti mitte. Sa oled ärkvel nagu sa varsti veenduda võid, sest sinu jaoks valmistatakse praegu uhket pidusööki. Sina oled täna meie aukülaline.

Allan – Mulle tundub, et ma tean nüüd, kus ma viibin. Kas ei ole sa mitte kuulus Robin Hood?

Robin – Sa tabasid naelapea pihta. Siitkandi rahvas kutsub mind tõesti selle nimega. Kui sa mind juba tunned, siis pead sa ka teadma, et see, kes koos minuga pidutseb, peab pärast tasuma arve. Ma loodan, et sul on ühes pungil kukkur, kena võõras.

Allan – Oh paraku! Ei ole mul kukrut ega raha, välja arvatud poolik kuuepenniline, mille teist poolt kannab mu südamekallike siidpaela otsas oma põues.

Robin – (pöördub järsult Will Stutely poole) Kuule, mis see nüüd olgu, kas see siis ongi meie tänane  külaline, kelle sa tõid, et meie kukrut täita? Mulle tundub, et sa oled toonud turule ainult mingi lahja kuke.

Stutely – Ei, aus pealik, ega ta ei olegi minu külaline. See oli Will Punakuub, kes ta siia tõi. Sellegipoolest, kui sa ehk mäletad tänahommikust kõnelust kuust  ja nõnda edasi, mis olevat hoopis parem kui tolmust üleskorjatud penn, siis tundub mulle, et praegu on paras juhus heategavust harrastada.

Robin – (hoides Allanit enda ees ja tähelepanelikult tema nägu uurides) Noor nägu, lahke nägu, hea nägu. Süütu nagu noorel neitsil ja pealegi veel kõige kenam, mis mu silmad eales näinud, aga kui ma sinu väljanägemise põhjal õigesti võin otsustada, siis vaevab südamevalu ühtviisi nii noort kui vana. Ära kurvasta, noormees. Olen kindel, et sinu asjad ei ole nii pahad, et neid ei saaks enam parandada. Kuidas on sinu nimi?

Allan – Mu nimi on Oru Allan.

Robin – Oru Allan. Oru Allan. Mulle tundub, et see nimi ei ole minu kõrvadele päris tundmatu. Ah jaa, sa oled kindlasti see rändlaulik, kellest ma viimasel ajal kuulnud olen ja kelle hääl pidavat kõiki nii väga võluma. Kas ei tule sa mitte teiseltpoolt jõge, selle jõe kaunist orust.

Allan – Jah, tõesti, sealt ma tulen.

Robin – Kui vana sa oled Allan?

Allan – Ma olen kuueteistkümneaastane.

Robin – Minu meelest oled sa veel liiga noor, et olla muredega koormatud. (pöördub meeste poole) Poisid, tehke eluga ja pange pidulaud hakkama. (pöördub uuesti nooruki poole) Noh, poiss, räägi meile ära, mis mured sul on ja räägi täitsa vabalt. Sõnade vool kergendab alati kurba südant. See on nagu liigsilma avamine, kui veskipaisu taga on juba ülearu palju vett. Tule istu siia minu kõrvale ja kõnele, nagu süda juhatab.

Allan – (alustab vaikselt) Ma rändasin laulikuna läbi maa, peatudes kord lossis, kord härrastemajas, kord talutaredes, kus kunagi. Ükskord jäin halva ilma kätte, tuul tõusis ja vihmapilved katsid ähvardavalt kogu taevalaotuse. Seal nägin madalat taluhoonet, kus elas tubli priitalunik. Peres aga kohtasin kaunist piigat, kelle nimi on Ellen. Ta oli süütu ja kaunis nagu esimene kevadine lumikelluke. Ma mängisin ja laulsin talle ja hakkasin teda armastama. See tare sai mulle põgusast peatuspaigast armsaks kohaks. Ikka püüdsin end Elleni lähedale hoida, jälgisin teda, kui ta taluõues toimetas, kuid olin siiski vist liiga arglik, et teda kõnetada. Viimaks jõeoru nõlval sosistasin talle kõrva oma magusaimad salaunistused ja tundsin kuidas hiirepojukene minu käte vahel sulas, tundsin kuidas tema süda rõõmust värises, ja sealsamas, päikese kuldses valguses, vandusime üksteisele igavest truudust ning poolitasime kuuepennilise. Päevad kulusid omasoodu ja meie armastus püsis värske ja puhtana. Ellenil oli õnne, ta sai šerifi lossis teenijatüdruku koha. Siis aga avastas tüdruku isa, mis käimas on, ja keelas meil kokku saada. Just täna hommikul kuulsin ma ja sain teada, et Ellen peab lõikuskuu alguses abielluma rikka templirüütli söör Brian de Bois-Guilbertiga. Elleni isa meelest on suur asi panna tütar nii suurtsugu mehele, olgugi et vastu tütre tahtmist. Ja tõesti, ega see ime ole, et rüütel minu südamehelbekest endale naiseks ihaldab, sest Ellen on kõige kaunim piiga kogu maailmas.

Robin – Brian de Bois-Guilbertiga? Mis ime küll sundis seda meest oma valikut muutma. See kõverkael on väga liiderlik. Ma ei imesta põmugi, Allan, et su kallike sind armastama hakkas, sest sul on kindlasti hõbemünt keele all just nagu pühal Franciscusel, kes võis oma kõnega taevalinnukesi võluda.

John – (püüab oma hingeliigutust ägedate sõnade taha varjata) Minu viimse hingetõmbe juures, mul on kange tahtmine otsekohe minna ja tollest nurjatust Pua-Kilpäärist tema vilets elunatuke välja vemmeldada. Tohoo pime, ma ütlen, kirevase päralt, kas too normannisetukas mõtleb, et õrnu tütarlapsi saab osta nagu laadalt kanu? Häbi talle, aga pole viga, katsugu ta ainult.

Will – Minu arvates ei ole see tüdrukust sugugi kena, et ta nii kiiresti kellegi käsu peale meelt muudab, eriti kui asi puutub abiellumisse sellise mehega nagu Brian de Bois-Guilbert. Mulle see tema juures ei meeldi, Allan.

Allan – Ei, ei, sa teed talle ülekohut! Ta on õrn ja vagur kui tuikene. Ma tunnen teda paremini kui keegi teine terves maailmas. Ta võib oma isa käsku täita, aga kui ta templirüütli naiseks saab, siis murdub ta süda ja ta sureb.

Robin – (mõtlikult) Ma arvan, et mul on üks plaan, mis võiks siin sobida, Allan. Aga ütle mulle enne, mis sa arvad, poiss, kas sinu armsamal on küllalt meelekindlust lasta end sinuga kirikus laulatada, kuigi te poleks maha kuulutatud, ja siiski leiduks preester, kes tarvilikud toimetused korda ajaks?

Allan – Oh, muidugi on!

Robin – Hästi. Kui tema isa on seesugune mees, nagu ma  arvan ta olevat, siis hoolitsen mina selle eest, et ta annab oma isaõnnistuse teile kahele. Kuid pidage, mulle meenus üks asi, mida me pole arvesse võtnud. Preester! Tõepoolest, need mustakuuemehed ei armasta mind just ülearu, ja kui asi peaks toimuma nii, nagu ma seda antud juhul näha sooviksin, siis näitavad nad ilmtingimata üles kangekaelsust.

John – Pealik, sa unustasid püha Copmanhursti munga. Tema ajaks selle asja joonde, kui teda tarvilikust suunast valgustada, tulgu või paavst needma.

Allan – Mina tunnen teda. Tihti olen oma rännuretkedel tema varjulisse kabelisse sattunud.

John – Niipalju kui ma tean, võib arvata, et vend Vops paneb kenad armastajad rõõmuga paari. Eriti veel, kui pärast seda on oodata tublit sööma- ja joomaaega.

Robin – Anna mulle oma käsi, Allan. Selsamal ajal kahe nädala pärast on Ellen sinu naine.

Stutely – Pidulaud on kaetud, pealik.

(Ootamatult  hakkab metsast lärmi kostma. Seal ilmuvad teise salga mehed. Lahke

Arthur, kellel on seljas munga riietus, mitte mõõdukohane, vaid lühike nii käistest kui

säärtest, tuleb joostes kahe hobuse vahel, ühe seljas paks, teise seljas kõhn munk.

Mölder Nääps ajab koormahobust vankriga, mis on koormatud mitmesuguste

pakkidega.)

Arthur – (hõikab juba kaugelt) Eest ära, head inimesed! Eest ära, siin me tuleme, meie kolm.

Robin – Tervitan teid, vagad vennad. Kes need kolm siis on, mu lustlik sõber?

Arthur – Suur Juss, Kõhn Juss ja paks Juss.

Paks – (oiatab vihast vabiseval häälel) Tead mis, mees. Mul on sinu nurjatust seltskonnast juba villand ja ma ei taha enam, et meie kulul nalja heidetakse. Lase meil rahus oma teed minna.

Arthur – Vaat kus lops! Minu meelest oleme selline kena kamp ja nüüd sa hakkad järsku särtsuma nagu rasv tulisel pannil. Noh, aga te näete, et ma olen vaene mees ja teie olete rikkad. Ma palun, et te annaksite mulle penni või paar, et ma saaksin endale kõrtsis leiba osta.

Paks – Meil ei ole raha, mees. Tule, vend Toomas, läki edasi.

Arthur – (hoiab hobuseid ratsmeist) Kas teil tõesti ei ole sugugi raha ühes?

Paks – Ma ütlen sulle, mees, meil pole raha.

Arthur – Mitte veeringutki?

Kõhn – Mitte punast krossigi.

Arthur – Einoh, niisugust asja ärgu olgu. Jäägu see minul nägemata, et nii vagad mehed nagu teie, lahkute minust pennigi andmata. Tulge mõlemad otsekohe sadulast alla, ja me põlvitame siiasamasse leherisuhunnikusse maha ning palume õnnistatud püha Dunstanit saata meile natuke raha.

Paks – (suure vihaga hambaid kiristades) Mis sa õige mõtled, sa vanakurja käsilane! Kas sina käsid minul, Herefordi piiskopil, hobuse seljast maha ronida ja siia sodi sisse põlvili heita, et paluda mingit närust saksi pühakut!?

Arthur – No tead, mul on kange tahtmine su pea selle eest lõhki lüüa, et sa heast pühast Dunstanist niimoodi räägid.

Robin – (naerdes) Vaata aga, vaata, kuhu kuue alla rammus kimalane peitu on pugenud.

Arthur – Nüüd põlvili, vennad, ja palugem. (tõmbab ropsti mõlemad mungad sadulast ja surub nad põlvili) Oh armuline püha Dunstan! Läkita neile vaestele meestele otsekohe natuke raha, või muidu jääb paks nii kõhnaks nagu kõhn praegu ja kõhnast ei jää üldse midagi järele. Kuid saada neile kummalegi nina peale ainult kümme šillingit, sest muidu lähevad nad uhkust täis. Kõik ülejäänu, mis sa saadad, saada mulle. Noh, (püsti tõustes) vaatame nüüd järele, mis keegi on saanud. (pistab käe oma kaukasse ja toob lagedale ühe šillingi) Ja mis teil on, vennad? (kumbki munk pistab aeglaselt käe oma kaukasse ja tõmbab selle jälle tühjalt välja) Kas teil ei ole midagi? Ei, ma olen kindel, et seal midagi ikka on, mis on ehk jäänud kuhugi õmbluse vahele. Las ma ise vaatan. (õngitseb paksu kaukast nahast kukru) Seda ma arvasingi, et see raha, mis õnnistatud pühak sulle saatis, sattus ühte kõrvalisse kaukasoppi. Ja vaatame nüüd, kas sinugi eest ei ole midagi varjule jäänud, vend Toomas. (õngitseb kõhna kaukast teise kukru) Noh, näed nüüd, ma ju teadsin, et hea pühak saatis ka sulle väikese sandiraha. Teile kummalegi kümme šillingit nina peale, nii nagu me palusime, ülejäänu aga. Robin, püüa! (Robin püüab kukrud kinni)

Robin – Aulik piiskopi-isand, kohe ma laskun sinu juurde, sest ma ihkan sind silmast silma näha palavamalt kui kedagi teist siin armsal Inglismaal. Mis asjaolud siis piiskopi-isandat sellist maskeraadi sundisid mängima?

Piiskop – Segased ajad. Segased ja koletud ajad. Seadusesilm ei ulatu oma pika pilguga igalepoole. Peaksid seda paremini teadma kui mina, sest kas mitte sina pole see kuulus röövel Robin Hood?

Robin – Tõepoolest, see ma olen.

Piiskop – (vihaselt ja valjult) Kuidas sa julged nõnda kohelda nii kõrget kirikumeest, nagu mina olen? Rahumeeles reisisime koos vennaga mööda maanteed, kui teele astus too lindprii ja käskis mul seisma jääda, sa mõtle: minul, Herefordi kõrgel piiskopil. Kuid pane tähele: see mees mitte üksnes ei käskinud mul peatuda, vaid ka ähvardas mind, öeldes, et Robin Hood koorib mu paljaks nagu talvise põõsa. Peale kõige muu sõimas ta mind veel selliste nurjatute nimedega nagu “paks preester”, “rahaõgija”, “liiakasuvõtja” ja jumal teab mis veel, nagu oleksin ma kõigest mingi ringiluusiv kerjus.

Robin – Kas sina, Lahke Arthur, kutsusid kõrgeaulist paksuks preestriks?

Arthur – (alandlikult) Jah.

Robin – Ja rahaõgijaks ja liiakasuvõtjaks.

Arthur – Jah.

Robin – Oh paraku, et see kõik nõndaviisi on, sest ma olen alati leidnud, et Lahke Arthur räägib ainult õigust. (mehed puhkevad naerma) Ei, aulik piiskopi-isand, me oleme karedad sellid, kuid ometi mitte nii halvad, kui sa arvad. Siin ei ole ühtegi meest, kes tahaks juuksekarvagi sinu auväärses peas puudutada. Ma näen, et meie naljad solvavad sind, kuid siin metsikus laanes oleme kõik võrdsed: ei ole meie hulgas piiskoppe, paruneid ega krahve, vaid ainult inimesed ja nii pead sinagi meie eluviisi jagama, kuni sa siin viibid. Aulik piiskopi-isand, meil on siin täna veel teinegi külaline. Ma tahaksin, et sa teda paremini tundma õpiksid, sest mina ja kõik mu mehed püüame teile mõlemale vajalikku au osutada. Kindlasti oled sa kuulnud metsaseadustest mis kehtivad Sherwoodis ja kõikjal kus seadusevastaseid julgeid võib kohata. Meie võtame omamoodi kaitsetolli ja külalised saavad selle eest näha metsameeste meelelahutusi, kuulata lõbusaid laule ja lõpuks kostitame teid rikkaliku söömaajaga. (lükab Oru Allani ette) Vaata, siin on üks noor mees, kelle elukäik ei kannata enam loomupärast sättimist, sest tema pruut tahetakse vastu tüdruku südamesoovi valele mehele naiseks anda. Aga ta on vaene. Sina oled kõige rikkam piiskop tervel Inglismaal. Kas sa ei saaks seda vaest noormeest aidata? (piiskop ei ütle musta ega valget) Tooge koormahobune siia. Kelle käes on asjade nimekiri?

Piiskop – (läbi hammaste) See on minu käes.

Robin – Anna see siia, hea isa. Will Punakuub, sul on samapalju jõudu kui häält. Loe nimekiri kõigile kuuldavalt ette.

Will – Kolm palli siidi Quentin Tarantinole, Ancasteri pudukaupmehele.

Robin – Seda me ei puuduta, sest see Quentin on aus mees, kes on tõusnud omaenese säästlikkuse läbi.

Will – Üks pall sametit Ely maakonna kloostrile.

Robin – Mida teevad preestrid sametiga? Aga olgu peale, kuigi nad seda ei vaja, ma ei võta neilt siiski kõike. Mõõda see kenasti kolme jakku, üks jääb meile, üks kloostrile ja ühe müüme sihtotstarbelisel eesmärgil. (vaatab Allani poole)

Will – Nelikümmend suurt vahaküünalt püha Becketi kabelile.

Robin – Jäägu meist kaugele mõte võtta õnnistatud pühalt Becketilt, mis talle kuulub.

Will – Herefordi piiskopile kuuluv laegas.

Robin – Aulik piiskopi-isand, kas sul on selle laeka võti?

Piiskop – Ei ole.

Robin – Noh, Lahke Arthur, võta mõõk ja murra see laegas lahti, kui suudad. (laegas avaneb) Sina, Will Punakuub, ja sina, Väike John, lugege raha üle. (pöördub piiskopi poole) Aulik piiskopi-isand, ma ei koori sind paljaks nagu talvist põõsast Lahke Arthuri sõnade kohaselt, sest sa võid ühe kolmandiku oma rahast tagasi võtta. Teise kolmandiku sellest võid sa väga hästi loovutada meile sinu enda ja sinu kaaskonna kostitamise eest, sest sa oled väga rikas. Kolmanda  kolmandiku võiks aga kulutada eelpoolnimetatud otstarbeks.

Stutely – Aus pealik, anname kolmanda osa varast Oru Allanile, et ta saaks oma armsama isale pruudiluna tasuda.

Robin – Sa räägid hästi, Will Stutely, ja nõnda peab see sündima.

Piiskop – (kaeblikul häälel) Kas ma võin nüüd oma teed minna, armas mees, sest aeg on hiline.

Robin – Ära nõnda kiirusta, piiskopi-isand. Meil metsas on aega küllaga. Oled oma kukrut tublisti kergendanud ja kolm puhkuse päeva on sinu päralt. Ma tõotan sulle, et sul on siin lõbu laialt, sest nagu ma tean, armastad sa hirvejahti. Heida kõrvale oma tõsimeelsus ja püüa neil kolmel toredal päeval elada lõbusat vabatmehe-elu. Küll sa näed, et sul on kahju siit lahkuda, kui aeg täis saab. (tema juurde astub üks metsast tulnud mees ja sosistab midagi kõrva, Robin viskab pea kuklasse ja jääb mõttesse) Mehed, ma pean aega viitmata kuskil ära käima.  Väike John, sina oled niikaua minu asemel pealik ja hoia piiskopi-isandal silm teraselt peal. Ma lähen kaarnat jahtima, kes süütu tihase puurist ära varastas.

KOLMAS PILT

Keset metsa lagendikul on Marion puu külge kinni seotud. Gisborn korrastab

hobuseriistu ja vaatab mõtlikult tüdrukut.

Gay – Veel tänane öö, homme oleme siit juba kaugel. Ma lasen su sidemed veidi lõdvemaks. (kohendab köidikuid) Kas nii on hea? Seni kuni viibime tuttavates paikades, pead olema kinni köidetud.

Marion – Sinu viis, jõhkralt, jõu ja valega püüda oma tüdruku südant võita, väärib rohkem põlgust kui mina üksi seda jagada jaksan.

Gay – Las aeg kulub, küll sa lepid. Ma ei kõhelnud hetkegi, kui tormasin võimatut püüdma. Saa ometi aru, kui väga ma sinust hoolin! Ma panin sinu nimel oma elu mängu.

Marion – Kui libedad on sinu laused, Gisborn. Hoolid! Sa oled janune, põlvili kaevu ääres ja tahad juua. Kuid tea, et naine on nagu sillerdav jook, mis ühele maitseb  magus, aga teise huulde kuivatab lõhed.

Gay – Võid rääkida, mida tahad.

Marion – Sa vaevad iseennast ja teisi ja täiesti ilma asjata. Mina ja Robin, me oleme teineteisele igavest truudust vandunud.

Gay – (irvitades) Kas jäädki truuks. Ära aja mind naerma, millal on üks naine oma mehele truu olnud? Turniiril läksin ma võitlusse sinu nimi huultel ja võitsin.

Marion – Miks sa kogu aeg korrutad sama asja?

Gay – Ma viin su mõneks ajaks Šotimaale, sealsete metsikute klannide juurde, mägedesse varjule. Sellepärast pead sa mind õppima austama.

Marion – Oo õudust, mida sa räägid! Võta mõistus pähe, Gisborn. Kui sa mind ei taha häbist päästa, miks sa siis ometi endale vabadust keelad.

Gay – (tumedalt) Püha Dunstani nimel! Ma olen asunud teele, see tee võib olla kurveline, kuid ta ei vii tagasi. Sellepärast ole vait ja kuula mu käske. Lähen käin külas, et pika retke jaoks moona varuda. (seob Marionil suu kinni) Et sul ei tuleks vahepeal pähe oma karjumisega olematuid abimehi ligi meelitada. (lahkub)

Marion jääb alguses rahulikult istuma, siis, kui Gay on silmapiirilt kadunud, vaatab

ringi, kas on mingeid võimalusi ennast vabastada. Püüab jalaga ulatuda lähedal oleva

reisipaunani, aga see jääb siiski liiga kaugele. Lõpuks tuleb talle pähe vabaneda suud

takistavast ribast ja see õnnestubki õla abil. Paendub hästi ja hakkab närima

riideräbalaid, millega keha on puu külge seotud. Saabki ühest kohast katki ja vabaneb

nendest. Käed on tugeva köiega kokku seotud, aga Marion ei kaota lootust ja

vingerdab nüüd koti juurde. Põlvitab selle juures, näeb aga et kotti tal kuidagi avada ei

õnnestu, sest käed on seljataha kinni seotud ja teda valdab lootusetus.

Marion – Oo mu jumal, halastaja neitsi Maria! Mitte keegi ei saa mind enam aidata. Keegi ei tea, kus ma olen. (sosinal) Robin. Kas sa kuuled, sa ei kuule, sa ei saagi kuulda. Ei, sa oled kaugel.(hüüab poolvaljusti ja lootusetult) Robin! (korraga jookseb metsast keegi koer tema juurde ja lakub nägu, siis kaob jälle metsa, Marion püüab püsti tõusta ja hüpates metsa põgeneda, aga see ei õnnestu, ta kukub, tõuseb ja kukub jälle, varsti on koer tagasi ja tema järel tuleb Robin Hood)

Robin – (tormab Marioni poole, pikk jahinuga käes, et köidikuid katki lõigata) Püsi rahulikult paigal. Kohe ma päästan su vabaks. Su käed on verele seotud, kurjavaimu hunt, ükskord ma veel närin ta kõri läbi.

Marion – Sa kuulsid, kui ma sind hüüdin. Robin, Robin! (puhkeb üleelatud vägivallast nutma) Minu oma, kallis arm.

Robin – Kõik on hästi, kõik on korras. Hea metsavaim ise juhatas mind sinu juurde. Nagu hagijas metsas otsisin ma sinu jälgi, olin juba lootust kaotamas, aga siis langes päikeselaik sinu kuldsele peapaelale, mis põõsa külge oli takerdunud.

Marion – Sa ikkagi kuulsid, kui ma sind hüüdsin.

Robin – Kuulsin, muidugi kuulsin. Ma viin su natukeseks kõrvale, sest mul on siin üks asi ajada. Igaüks peab saama oma palga, kui palgapäev kätte jõuab.

Marion – Mõtle järele, Robin, see õnnetu on oma kirgede ori. Me peaksime pimedale andestama, sest ta ei näe kuhu astub.

Robin – Ma tean selliseid mehi väga hästi, me oleme temaga koos kasvanud. Ta võib olla vapper ja ustav ja tark, aga ta mõistus on raskepärane, nagu tainas. Venides liikudes järjekindlalt eesmärgi poole, mis on tuumatu ja inetu ja tagajärjetu.

Marion – Ma ei taha verevalamist. Olgu need piisad mu käerandmetel ainsad, mis valatud.

Robin – Miks teed sa selle töö mulle nii raskeks?

Marion – Kui sa halastad, siis sa ka lohutad ja toetad mind.

Robin – Kes võib teada, mida see mees ükskord veel ette võtab? (jääb mõttesse) Maailmas on palju õnnetuid armastajaid ja igaühel neist on oma abinõu. Sinu abinõu on halastus. Olgu, ja ometi.  Nõupidamiseplatsile jäi üks sama õnnetu armastaja pikkisilmi minu tagasitulekut ootama. Liigume, et talle tröösti viia. (hakkavad minema).

NELJAS PILT

Allika kõrval on väikese kabeli varemed. Metsast ratsutab Must rüütel aeglaselt esile.

Märkab ust ja jääb selle tagant kostvat häält kuulama.

Hääl – (kõneleb endaga) Armas poiss, sa oled kõige toredam sell terves maailmas. Ma armastan sind, nagu üks armunu armastab oma kallimat. Oh, sa paned mind häbenema, rääkides minuga nõnda siin üksildases paigas, kus kedagi lähedal ei ole, ja kui sa just tahad, et ma seda ütleksin, siis armastan ka mina sind samavõrd kui sina mind. Einoh, kui nii, siis kas sa ei tahaks võtta üht lonksu head kanaari veini? Alles pärast sind, noormees, alles pärast sind. Noh, palun väga, tee see rüüp oma suuga magusaks. Kui sa mind nii väga sunnid, eks ma siis pea sinu tahtmist täitma, aga sealjuures pakub see mulle ikkagi suuremat mõnu, kui ma joon sinu terviseks. Ja nüüd, armas meheke, on sinu kord. (annab pudeli ühest käest teise kätte) Ma siis joon, mu kullake ja soovin sulle siinjuures kõike sedasama hüva, mis sa mullegi soovisid. (Must rüütel prõmmib odaotsaga vastu kabeli ust)

Munk – (peidab rutuga kõik söödava ja joodava ning vastab siis vagal häälel) Mine edasi, kes sa ka oleksid ja ära sega jumala ja püha Dunstani sulast tema õhtupalves.

Must rüütel – Auväärne isa, mina olen metsa eksinud vaene rändaja ja annan sulle võimaluse külalislahkust ja heldust näidata.

Munk – Armas vend, neitsi Maria ja püha Dunstani tahtmisel olen ma määratud selleks, et ise neid voorusi maitsta, mitte aga pakkuda teistele. Mul ei ole isegi niisugust toidupoolist, mida võiksin koeragagi jagada, ja iga vähegi hellitatud hobune põlgaks minu aset, seepärast mine oma teed ja jumal juhatagu sind.

Must rüütel – Aga kuidas võiksin ma pimedas, niisuguses metsas nagu see siin, teed leida? Palun sind, auväärne isa, kui oled kristlane, siis ava uks ja juhata mulle vähemalt teedki.

Munk – Ja mina palun sind, vend Kristuses, mind mitte enam segada. Sa juba sundisid mind vahele jätma kaks avet ja ühe credo, mida ma pean enne kuu tõusu oma tõotust mööda lugema.

Must rüütel -(karjub) Teed, ainult teed! Juhata mulle siis teedki, kui mul midagi muud pole sinult loota.

Munk – Teed võid sa kergesti leida. Jalgtee viib läbi metsa soo juurde ja sealt pääsed madalale paigale jões, kust praegu läbi saab, sest vihmade aeg on otsas. Oled sa jõest läbi jõudnud, liigu pahemat kätt edasi ja ole ettevaatlik, sest kallas on pisut järsk ja jalgtee olevat, nagu ma kuulnud olen, mitmes paigas sisse langenud. Nõnda mine otseteed edasi….

Must rüütel – Sisselangenud jalgtee, järsk kallas, madal koht ja soo! Söör eremiit, kui sa ka kõige püham oleksid nende seas, kes kunagi palveid lugenud, ometi ei suudaks sa mind sundida pimedas niisugust teed käima. Mina ütlen sulle, et sinul, kes sa ümbruse heldusest elad, pole mingit õigust teekäijatele peavarju keelata, kui nad hädas on. Sellepärast ava uks või, püha risti nimel, ma löön selle sisse.

Munk – Kulla teekäija, ära ole nii häbematu. Kui sa sunnid mind enese kaitseks ilmalikke sõjariistu tarvitama, siis seda halvem sinule. (samal silmapilgul muutub seni summutatud urisemine valjuks ja vihaseks haukumiseks)

(Munga vaenulikest ettevalmistustest pahandatuna lööb rüütel jalaga nii pööraselt

vastu ust, et piidad ja hinged tudisevad.)

Munk – (kes ei taha oma ust teist korda niisuguse hoobi hooleks jätta, hüüab valjusti) Kannatust, kannatust, jäta oma ramm teiseks korraks, armas teekäija, ma teen ukse silmapilk lahti, kuigi sa sellest vähe rõõmu maitsed. Vait, Ponks! Pikali Kihva!

Must rüütel – (astub nüüd uksest sisse ja vaatab ringi) Teie mungakambri vaesus, hea isa, paistab teid küllaltki kindlustavat igasuguste kurjategijate vastu, kui mitte arvesse võtta neid kaht ustavat koera, kes minu arvates on küllalt tugevad, et põtra maha rabada.

Munk – Hea metsavalvur andis mulle loa neid loomi pidada oma mungakambri kaitseks, kuni ajad muutuvad. (mõlemad võtavad vaikides istet ja vaatavad suure tõsidusega teineteist)

Must rüütel – Vaga munk, luba, et ma korra sinu püha vaikimist segan. Ma paluksin kolme asja sinu pühaduselt teada, esiteks: kuhu ma panen oma hobuse? Teiseks: mida ma võiksin õhtusöögiks saada? Kolmandaks: kuhu ma ööseks magama heidan?

Munk – Vastan sulle liigutustega, sest minu põhimõtete vastu käib sõnu tarvitada, kui märgid võivad nende aset täita. (näitab järgemööda kahte onninurka) Sinu tall on seal, sinu ase seal ja sinu õhtusöök on siin. (võtab koldepealselt taldrikuga kamalutäie herneid ja asetab lauale)

(Rüütel vaatab õlgu kehitades, kuidas munk eeskuju andes pistab suurde ning tervete

hammastega varustatud suhu kolm-neli herneiva, mis tundub väga vilets jahvatis

niisugusele veskile.)

Munk – (tõstes lauale kannutäie kõige puhtamat allikavett) See on püha Dunstani allikast. Samast, kus see vaga mees kahe päikesetõusu vahel viissada taanlast ja britlast ära ristis – õnnistatud olgu tema nimi.

Must rüütel – Mulle näib, auväärt isa, et see natuke toitu ühes vedela joogiga, on sind imelikul kombel kosutanud. Välimuse järgi otsustades oled sa nagu loodud maadluses oinast, kepivõitluses sõrmust või mõõgavehklemises kilpi võitma.

Munk – Oi, isand rüütel, teie arusaamised on ihulikud nagu kõikidel ilmalikkudel võhikutel. Püha Dunstan on võtnud mu kasinat ihutoidust õnnistada, sellepärast kiidetud olgu tema nimi.

Must rüütel – Vaga isa, ehk tohiks patune ja uudishimulik inimene küsida, kuidas on su nimi?

Munk – Sina võid hüüda mind Copmanhursti mungaks, sest nõnda nimetatakse mind siin ümbruskonnas. Tõsi, nad lisavad sellele juurde veel sõna “püha”, kuid ma ei pea end selle austuse vääriliseks. Ja nüüd, vapper rüütel, on minu kord paluda teada oma auväärt külalise nime.

Must rüütel – Tõepoolest, püha Copmanhursti munk, inimesed nimetavad mind siinses ümbruskonnas Mustaks rüütliks. Mõned lisavad selle juurde veel sõna “logard”, kuid selle tiitli kandmiseks pole mul küll suuremat lusti.

Munk – (naerab suure suuga) Ma näen, söör Logard, et sa oled tark ja kaval mees. Pealegi näen ma, et minu mungakehakinnitus sulle ei meeldi, sest sa oled kindlasti paremaga harjunud kuningakodades, sõjaleerides ja toredates linnades. Nüüd tuleb mulle meelde, söör Logard, et kui metsavalvur lahkus, jättis ta mulle pisut toitu, mis minu oma tarvitamiseks ei kõlba ja mis mul sellepärast tähtsamate mõtete seas meelest unus.

Must rüütel – Ma oleksin võinud kohe selle peale vanduda, et metsavalvur seda tegi. Teie metsaülem on mõnus mees. Laskem siis sedamaid metsavalvuri lahkusele pilku heita. (munk läheb onni kaugemasse otsa ja avab seal väga osavasti varjatud ukse ning toob ukse tagant pimedast urkast välja haruldaselt suure tinavaagna ühes suure pasteediga.)

Must rüütel – (oma pistoda lõikeriistana kasutades asub kohe toidu kallale) Millal käis tubli metsaülem viimati siin?

Munk – Umbes kaks kuud tagasi.

Must rüütel – Issanda jumala nimel, sinu kodus on kõik täis imet, oo püha munk! Oleksin valmis vanduma, et rasvane sikk, kellest see roog on valmistatud, veel sel nädalal oma jalgel jooksis. (munga nägu venib  ikka pikemaks nähes kuidas toidu hulk külalise pööraste lõigete tagajärjel jõudsalt väheneb) Mina olin Palestiinas, auline munk, ja mulle tuleb meelde: seal on viisiks, et kostitaja peab ise oma toidu kõlblikkust kaasasöömisega tõendama. Olen kaugel sellest, et niisugust püha meest mingis halvas asjas kahtlustada, kuid ometi oleksin sulle väga tänulik, kui sa sellest hommikumaa kombest kinni peaksid.

Munk – Et sinu asjatuid kartusi kaotada, söör rüütel, tahan ma oma tõotusest korraks vaba olla. (nõnda on viisakusejää nende vahel murtud ja munk asus isukalt toidu kallale)

Must rüütel – Püha munk, mina oleksin valmis oma hobuse ühe naela vastu kihlveoks välja panema, et sama hea metsnik, kellele me võlgneme tänu selle hea kõhutäie eest, sulle ka vaadi õlut, ankru veini või midagi muud selletaolist jättis. Selle peale mõtlemiseks oled sina muidugi liiga vaga munk, aga mina arvan, et kui sa veelkord oma urka läbi otsid, siis leiad minu oletuse õige olevat.

Munk – (toob irvitades salaukse tagant nähtavale nahkpudeli ja valab karikad täis) Teie terviseks, söör Logard!

Must rüütel – Joon terviseks! (kui esimene karikatäis on joodud) Püha munk, mina ei jõua küllalt imestada, et mees, kellel on niisugused lihased ja sooned nagu teil, võis tulla mõtte peale ennast siia urkasse maha matta. Minu arvates kõlbad sa ennemini mõne lossi või kindluse kaitsjaks, kus saab süüa rasvast ja juua vägevat jooki. Ja lõppude lõpuks, kui mina oleksin sinu asemel, siis leiaksin kindlasti meelelahutust ja toitu kuninga jahiloomade seast. Siin metsas elab nii mõnigi hea kitsekari ja ühtki sikku ei leitaks vajaka olevat, kui see läheb püha Dunstani kaplani tarvis.

Munk – Söör Logard rüütel, need on ohtlikud sõnad ja ma palun need jätta. Mina olen kuninga ja seaduste ees truu eremiit, sest kui ma oma lääniisanda jahiloomi puutuksin, satuksin ma tingimata vangi ja minu rüü ei päästaks mind võllast.

Must rüütel – Siiski. Sinu asemel läheksin ma palvete lugemise vahel, kuuvalgel ööl, kui metsavahid puhkavad soojal asemel, ja laseksin noole metsalagendikul sööva loomakarja sekka. Tunnista, püha munk, kas sa tõesti kunagi niisugust ajaviidet pole nautinud?

Munk – Sõber logard, täida oma karikas ja ole tervitatud ning palun ära sunni mind oma tüütute pärimistega näitama, et sa oleksid vaevalt väevõimuga peavarju saanud, kui ma tõsiselt oleksin sulle vastu pannud. Usu mind, parem on jumala saadetud head maitsta, kui pealetükkivalt ja uudishimulikult usutleda, kuidas see hea on saadud.

Must rüütel – Tõepoolest, sa teed mu aina uudishimulikumaks! Sa oled kõige salapärasem eremiit, keda ma kunagi olen kohanud. Mis sinu ähvardustesse puutub, siis tea, püha isa, et sa räägid mehega, kelle elu ülesandeks on hädaohte otsida, ükskõik kus ta neid leida võiks.

Munk – Mina joon sinu terviseks, austades väga sinu vaprust, kuid olles mitte just kõige paremas arvamises sinu oskuse üle suud pidada. Kui sa aga tahaksid minuga ühesugused sõjariistad valida, siis saaksid minult kõik oma patud nii põhjalikult andeks, et sa terve aasta jooksul enam ühtegi pattu uudishimuga liialdamises ei teeks.

Must rüütel – Joon terviseks, drink hael, püha Copmanhursti munk! Minu sooviks oleks sõjariista nimepidi kuulda.

Munk – Pole olemas midagi, alates Delila kääridest ning lõpetades Koljati hiiglamõõgaga, millega mina sulle vastaseks ei kõlbaks, aga kui ma peaksin valima, mis ütleksid sa siis, hea sõber, selle mänguasja kohta? (avab teise salaukse ja toob nähtavale paari laiu mõõku ühes kilpidega)

Must rüütel – Annan oma sõna, vend munk, et ma enam haavavaid küsimusi ei esita. Selle seinakapi sisemus on küllaldaseks vastuseks kõigile minu pärimistele, aga ma näen seal ühte sõjariista, millel ma palju meelsamini oma osavust katsuksin kui mõõga ja kilbiga. (läheb võtab kapist kandle)

Munk – Paistab, söör rüütel, et sa oma logardi nime vist ei vääri. On sul mõni laul tagavaraks, siis oled sa alati Copmanhurstis metslinnu pasteediga tervitatud. Tule, täida karikas, sest kandle hääldeseadmine võtab pisut aega ja miski ei terita nii hästi kõrva ja häält kui karikas veini.

Must rüütel – Ma arvan, püha isa, et mänguriistal puudub üks keel ja teistele on pisut liiga tehtud.

Munk – Nii, või sina märkad seda? See näitab, et oled meister. Viin ja sööming, kõik on viina ja söömingu süü. Ma ütlesin küll Allanile, et ta kandlele liiga teeb, kui hakkab pärast seitsmendat karikat tema peal mängima, kuid tema ei võtnud mind kuulda. Sõber, mina joon sinu kunsti terviseks.

Must rüütel – Ja millist laulu soovid sina kuulda?

Munk – Laula ballaadi. Mina olen läbi ja läbi inglane ning läbi ja läbi inglane oli ka minu kaitsja püha Dunstan. Läbi ja läbi inglise keeli tuleb siin kambrikeses laulda.

Must rüütel – Siis tahan ballaadiga õnne katsuda, mille on loonud keegi saksi laulumees, keda ma pühal maal tundsin.  “Ristisõitja kojutulek”

Au, kuulsus käib me rüütli eel,

ta Palestiinast koduteel.

Mees raskes tapluses on käinud

ja rist ta mantlil päevi näinud.

On möödas sõjaretked karmid,

vaid kilbil ilutsevad armid.

Noor rüütel lossi akna all

nüüd laulab laulu kallimal:

“Oo arm, vaid sinu tuksuv rind

võis vägiteele viia mind.

Oo arm, ma oma kuulsuse

nüüd kingin ainult sinule!

Ma harjund lõunas soojaga,

seepärast päikseloojaga,

ma tunnen kaste jahedust

ja otsin sinu kambri ust.

Ja iga heerold, iga laul

vaid sulle kuulutagu au.

See leedi kuningannaks saab

ja kuulsaks üle terve maa,

sest tema kauniduse eest

läks sõtta kõige vapram mees.

Nii võitles vapper sõjamees,

tal leedi lokid silme ees –

ja häda saratseenile,

kes sattus rüütli mõõgale.”

Munk – Ma arvan, et mu saksi suguvennad on küllalt kaua normannide keskel elanud, et neilt nende kurvameelseid laule õppida. Milleks pidi aus rüütel kodukoldelt lahkuma? Kas ta tõesti lootis koju jõudes, et daam ei ripu võistleja kaenlas? Sellest hoolimata, söör rüütel, joon ma selle karika sinu ja kõigi truude armastajate terviseks, kuigi ma kardan, et sina ei kuulu nende sekka. (nende sõnadega võtab kandle ja algab rõõmsat laulu) “Paljasjalgne munk”

Kui aasta või paar, sõber, aega sa saad,

et rännata läbi kõik maailma maad,

siis õnne vaid seal võid leida sa eest,

kus kohtad head munka, head paljasjalg-meest.

Kui leedi auks aadlimees taplusse läeb

ja surmava haavaga siruli jääb,

siis pihin meest ruttu, sest daam ootab mind:

ma lohutan teda. Mis ihkaks veel rind?

Munk igal pool, kuhu ta sammu ka seab,

head-paremat alati omaks seal peab.

Ja kõiki, mis pühamees iganes vajab,

ta võtab ja kodus on igaski majas.

Hea peredaam mungale õlutki toob,

et uinaku alla too tublisti jooks.

Ja peremees voodistki ilma siis jääb,

sest munk sinna magusalt puhkama läeb.

Sind tervitan, paljasjalg-vaimulik mees,

sind, kiriku võim, kartus kuradi ees!

Jah, okkata roose võib noppi vaid see,

kes mungana elab ja käib oma teed.

Must rüütel – Tõepoolest, sa laulad hästi. Tore ilmalik ajaviide.

Munk – Ilmalik? Ma naeran selle süüdistuse üle. Oma kohuseid kabeli ees täidan ma tões ja vaimus. Iga päev kaks messi, hommikupalve ja õhtupalve, lõunal, hilisõhtul ja öösel aved, credod, paterid…

Must rüütel – Välja arvatud kuuvalged ööd, kui pead vahti, lased vibu ja palvetada pole mahti.

Munk – Väljaarvatav välja arvatud. Nagu meie vana abt ütlema õpetas, kui häbematud ilmalikud võhikud peaksid pärima, kas ma kõigist meie ordukommetest kinni pean.

Must rüütel – Salapärane munk, mina olen kuulnud palju teateid ja lustakaid lugusid kellestki vaprast  metsavennast, keda Robin Hoodiks kutsutakse. Kindlasti tead ka sina teda. Mul oleks huvi temaga kokkusaada, sest ma olen kuulnud, et ta siinsetes paikkondades nagu õiglane kuningas valitseb. On see tõsi, et too kartmatu lindprii suure hulga seadusevastaseid julgeid ühe mütsi alla on koondanud?

Munk – Tõepoolest, olgu kõigevägevam talle armuline, kui tervel Inglismaal valitseb segadus ja meeleheide, siis meie metsades võib tunda end julgelt nagu kuningas Richardi ajal.

Must rüütel – Minu mõõgapideme juures, ma pean selle asja käsile võtma ja tolle vahva mehe üles otsima. Ehk oskad sina anda mulle viiteid, kuidas teda kohata. Ma annaksin heal meelel sada naela, kui saaksin näha, mis elu ta Sherwoodi laanes elab.

Munk – Sellist soovi, tubli rüütel, ei ole kuigi raske täita. Kui sa oled valmis loovutama sada naela, võin ma korraldada mitte üksnes kohtumise tolle mehega, vaid ka pidusöögi tema juures Sherwoodis.

Must rüütel – See oleks mulle igati meele järele, aga kuidas mõtled sa mind Robin Hoodiga kokku viia?

Munk – Aga nõnda. Sa tuled koos minuga ja paned selga musta mungarüü, mille alla pistad kukru saja naelaga. Homme hommikul asume teele Nottinghami linna poole ja kui ma väga ei eksi, siis sööme Robini juures lõunat veel enne kui päev õhtusse jõuab.

Must rüütel – Mulle meeldib su plaan ja homme proovime järele, kas ta ka midagi väärt mees on. Olen ma õigesti kuulnud, nagu mulle on räägitud, et see Robin Hood ei ole tollest ajast peale, kui ta lindpriiks kuulutati, tilkagi kellegi verd valanud?

Munk – Tema kaitseb ennast ja oma kodakondseid kõigi võimalike vahenditega, aga ülekohtust verd ei ole tema kätel küll piiskagi, selles võib söör logard kindel olla. Kui me nüüd oleme kaunikesti rõõmsa plaani välja haudunud, siis võtku mu sõber veel viimane karikas. Mina aga toimetan ära need tinapudelid, mille sisemus mu peas möllab. Drink hael, homme tõotab tore päev tulla!

VIIES PILT

Munk ja mungaks riietatud Must rüütel on teel Robin Hoodi juurde.

Munk – Püha Martini nimel, ma tahaksin, et mul oleks tähtsate asjade meelespidamiseks parem pea. Siin me nüüd oleme: asusime nõnda teele, et ei võtnud tilkagi joodavat kaasa. Praegu annaksin ma viiskümmend naela selle eest, et oma janu kustutada. (vaevalt on seda öelnud, kui metsast astub välja Väike John)

Väike John – Tõepoolest, vaga vend, (võtab Musta rüütli ratsu valjastest kinni) ei oleks sugugi kristlik nii väärt pakkumisele vastamata jätta. Meie peame siin lähedal kõrtsi ja viiekümne naela eest anname sulle mitte üksnes tubli sõõmu veini, vaid lisaks kõige vägevama pidusöögi, mis iganes sinu suulage kõditanud on. (paneb näpud suhu ja laseb kuuldavale läbilõikava vile, sedamaid kargavad tihnikust välja mõned tursked metsamehed)

Must rüütel – No mis see nüüd olgu, mees? Kas sul pole vähimatki lugupidamist meiesuguste pühade meeste vastu?

Väike John – Mitte raasugi, sest vaadake, teiesuguste rikaste munkade kogu pühaduse võiks poetada sõrmkübarasse ja tubli õmbleja ei tunneks seal midagi ees olevat.

Munk – Häbene ometi, Väike John! Kas sa mind siis ära ei tunne? (kergitab kapuutsi)

Väike John – Oh sa mu meie! Püha Copmanhursti munk, vend Vops, no miks ma sind ära ei tunne, vagaduse üllas eeskuju. Terekest teile. Kuhu sa teel oled ja kes on see vend sul kaasas?

Munk – Meie oleme teel Robin Hoodi juurde. Minu kaaslasel on mingi asi temaga ajada.

Väike John – Pealik rõõmustab kindlasti kui sind näeb. Õigupoolest oli just temal plaan sinu kabelit külastada, kuid nagu ütleb vanasõna: “Kus häda suur ja karvane, seal abi kiire ja siidine.” (pöördub Musta rüüli poole) Kas ei tahaks sa oma peakotti korraks tagasi lükata, sest ma vaataksin hea meelega sulle näkku?

Must rüütel – Ei, ma ei tohi oma peakotti tagasi lükata, sest ma olen tõotanud, et keegi ei näe mu nägu enne Robin Hoodi.

Väike John – Varja ennast siis rahumeelega ja jäägu minust kaugele mõte sundida kedagi tema tõotust murdma. Aga ma ei kahtle, et sul on kaasas kõhukas kukkur, mille eest meie kõrtsis oma arvet tasuda. Näita oma kukrut, auväärne vend, või muidu pean ma sind viimati veel paljaks koorima, et seda ise üles otsida.

Must rüütel – Ära tarvita vägivalda. Siin on mu kukkur, aga ära söenda oma kätt meie isiku külge panna.

Väike John – Ohoo, millised uhked sõnad. Oled sa Inglismaa kuningas, et minuga sedaviisi räägid? Viiskümmend naela, nii nagu sa ise kauba hinna taeva poole hüüdsid, ülejäänu saad tagasi. (hõikab oma mehi ja varsti jõutakse suure tamme juurde) Robin, võta külalised vastu!

Robin – Ennäe imet, vend Vops koos kaaslasega. Mul on hea meel nii vagade külaliste üle. Õigupoolest on mul üks oluline jutt sinuga ajada, püha  Copmanhursti munk, aga jäägu see homme hommikuks, sest hommikused jutud kannavad head vilja.

Must rüütel – Minu hingeõnnistuse nimel, sinu ümber on tõesti kenakene hulk noori mehi, vapper Robin Hood. Ma arvan, et isegi kuningas Richard tunneks rõõmu sellise ihukaitse üle.

Robin – Need siin pole sugugi veel kõik, sest kuuskümmend meest on Will Stutely’ga mujal asju ajamas. Mis aga puutub kuningas Richardisse, siis ütlen ma sulle, vend, et meie hulgas pole ühtki meest, kes ei oleks valmis tema eest oma verd valama, nagu oleks see paljas vesi. Teie, vaimulikud, ei mõista meie kuningat õigesti hinnata, aga meie, vabatmehed, armastame teda truusüdamlikult kõigi tema vaprate tegude pärast, mis sarnanevad nii väga meie endi tegudele. Nääps, too õlut ja veini, neil auväärsetel meestel on kindlasti janu ja kuna nad on rikkalikult maksnud, siis peavad nad saama ka parimat mis meil on. (võetakse karikad)

Must rüütel – Ma olen kuulnud, et sul olevat suurepärased laskurid. Kas sa ei tahaks meile natukene seda kunsti näidata?

Robin – Suurima rõõmuga. Me näitame oma külalistele alati hea meelega kõiki oma oskusi. Nagu ütleb vana hea Swantholdi taat: “Sellel peab küll kivist süda olema, kes puurilinnukestele kõige paremat ei paku.”

Väike John – (ütleb mungale kavalalt, nii et Robin vist ei kuule) Kuulsid mis meie pealik ütles? Kui tal iganes mõni armetu mõtteterakene pähe turgatab, ajab ta selle otsekohe tolle vana hea Swantholdi-taadi kaela, jumal ise teab, kes see sihuke on, nii et too vaene mehike peab ringi käima, kõik meie pealiku arupudemed ja nipped-näpped turjal. (vahepeal on lilledest ja okstest vanik üles tõmmatud)

Robin – Noh, poisid, see on kena märklaud. Igaüks teist laseb selle pihta kolm noolt ja kui keegi kas või ühe noole mööda laseb, saab ta Will Punakuue käest kõrvakiilu.

Munk – Kuule aga. Sa annetad oma vägeva nõo kõrvakiile, nagu oleksid need mõne matsaka piiga patsutused. Võib olla tahan ka mina proovida.

Robin – Kulla vend Vops, mina arvan, et sul on kõrvad sama kõvasti pea küljes kinni kui paavstil endal. Tehke algust, mu vaprad poisid. (mehed hakkavad oma täpsust näitama ja esimene, kes ühe noolega eksib on Lahke Arthur)

Will – (õrnal ja mahedal häälel) Tule aga siia, mees. Ma olen sulle midagi võlgu ja see tuleb jalamaid ära õiendada. (Lahke Arthur saab, plauh, kõrvakiilu ja lendab meeste naeru saatel jalad ees rohu sisse)

Must rüütel – (endamisi) Kõigi pühakute juures, ma annaksin tuhat naela, et see mees oleks minu kaardiväes. (nüüd võtab Robin ise vibu, kuid oh häda, nool lendab tolli jagu vanikust mööda)

Robin – Pagan võtku! Sellel noolel oli halb sulg, ma tundsin seda just siis, kui ta mu sõrme vahelt lendu läks. Andke mulle üks korralik nool ja ma ajan sellega kepi lõhki.

Will – Ei, armas pealik, sul olid olemas kõik võimalused, aga sa lasid ikkagi märgist mööda. Ma olen valmis vanduma, et see nool oli niisama hea kui iga teinegi, mis siin täna lendu lastud. Tule aga siia, ma olen sulle midagi võlgu ja tahaksin selle kohe ära tasuda.

Munk – Mine aga mine, vapper Robin. Ja minu õnnistus olgu sinuga. Sa jagasid nii lahkesti neid Will Punakuue patsutusi, et oleks kahju, kui sa oma osast ilma jääksid.

Robin – Niisugust asja ei või olla. Mina olen siin kuningas ja ükski alam ei tohi kuninga vastu kätt tõsta. (mõtleb järele) Aga, siiski. Kui isegi kuningas Richard  võib end ilma häbenemata püha paavsti tahte alla heita ja temalt patukahetsuse korras karistuse vastu võtta, siis alistun ma sellele vagale mungale, keda ma ei tunne ja võtan oma kõrvakiilu tema käest vastu. (pöördub Musta rüütli poole) Ma palun sind, vend, kas sa ei toimetaks minu karistamist oma püha käega?

Must rüütel – Suurima rõõmuga. Noh, poisid, tehke talle muru peal ruumi.

Robin – Kui sa mind uperkuuti lööd, annan ma sulle su viiskümmend naela lahkesti tagasi, aga arvesta sellega, vend, et kui sa mind murule pikali ei siruta, võtan ma sinult su kelkimise pärast viimase kui veeringu ära.

Must rüütel – Olgu nii. Olen nõus proovima. (käärib käise ülesse ja Robin jääb pungis silmi vägevat käsivart vahtima, siis aga ajab jalad harki, et muigel sui hoopi oodata, kuid hoop niidab ta jalust)

Robin – (püsti tõustes, kätt iga natukese aja tagant ettevaatlikult kõrva juurde tõstes ja seda õrnalt sõrmeotstega puudutades) Will Punakuub, loe sellele sellile tema viiskümmend naela pihu peale. Ma ei taha teda ega tema raha nähagi. Susi teda söögu koos tema kõrvakiiludega! Oleksin pidanud oma osa ikka sinu käest vastu võtma, sest nüüd kardan ma, et olen igaveseks kõrvakuulmisest ilma jäänud. (teeb naljakaid grimasse)

Must rüütel – Ole tänatud, mees ja kui sa iganes veel teist sellist lopsu peaksid soovima, siis tule aga minu juurde ja ma anna selle sulle täiesti tasuta.

Robin – Pagana pihta, see meeldiv tutvus läks mulle maksma kõrvakuulmise ja veel viiskümmend naela pealekauba. (kostab piilurite hoiatusvile ja metsast ilmub lagedale Gurth, kes tuleb Robini juurde)

Gurth – Robin Hood, üllas röövel, ma näen et sul on täna külalised, aga võta mind viivuks kuulata. Parun Ralph de Vipont on prints Johni vastu mässu tõstnud ja nüüd liiguvad tema sõjaväed Lincolni linna vastu, et see tormijooksuga valutada. Tema tee peale jääb Locksley külake ja sealsed elanikud palusid mul sinu käest abi paluda, et sa oma meestega tuleksid ja korda peaksid, sest on teada, et vägede liikumisel ei säästeta ei hunte ega lambaid.

Robin – Ole sa tänatud, tubli narr. Minu piilurid tõid hommikul samasuguse teate ja ma võin kinnitada, et ohtu ei ole karta. Võtab paar päeva aega, enne kui nad minu sünnikülani jõuavad. Ma jälgin väehulkade igat sammu suure hoolega.

Must rüütel – (lükkab oma peakoti hooga tagasi ja küsib kõuehäälel) Mida see peab tähendama? Pealetung on alanud ilma minu korralduseta.

Robin – Ahaa, nüüd tunnen ma teid ära, söör rüütel. Teie olite see, kes otsustas inglaste võidu välismaalaste üle Nottinghami turniiril.

Must rüütel – Ja mis sellest järgneb, kui teie õieti aimate, tubli vabamees?

Robin – Siis peaksite minu arvates olema sama hea inglane kui rüütelgi.

Must rüütel – (kõlava häälega rõhukalt) Te ei või kedagi leida, kellele Inglismaa ja iga tõsise inglase elu oleks kallim kui minule.

Robin – Kuidas on teie nimi, söör rüütel?

Must rüütel – Mina olen Inglismaa Richard.

Robin – Richard Lõvisüda! (kõik langevad põlvili)

Richard – Tõuske üles, mu sõbrad, sest oleks kahju, kui lõbus päev lõppeks sellisel moel, et see rikuks kõik temast saadud rõõmud. Ja sina, tubli Locksley…

Robin – Ärge nimetage mind Locksleyks, mu isand, vaid hüüdke mind nimega, mille kõla on, ma kardan, liiga kaugele kostnud, et ta poleks teie kuninglikesse kõrvadesse ulatunud.  Juba ammu olen ma Sherwoodi Robin Hood.

Richard – Röövlite kuningas ja tublide poiste vürst, kes poleks sinu nime kuulnud. Kuid ole kindel, vapper Robin Hood, mitte ainsatki sinu tegu, mida sa minu äraolekul segaste aegade tõttu oled teinud, ei tohi karistusega mälestada.

Gurth – Vanasõnal on õigus: “Kui kass on majast läinud, eks hiir siis sahvris käi.”

Richard – Gurth, oled see sina? Nii kaua pole sinu häält kuulnud. Ma arvasin juba, et sa oled peitu pugenud.

Gurth – Mina peitu pugenud! Millal olete näinud, et narrus oleks vapruse maha jätnud?

Richard – Ma tean, et sa oled mulle alati truu olnud, terava keelega narr. Võta maha võru oma kaelast, sest minu tahtel ei ole sa nüüdsest peale enam ori. Sa tuled koos minuga Londonisse ja sinust saab minu isiklik kojanarr.

Munk – (on põlvili ja palvetab alandlikul häälel) Confiteor! Confiteor! Pihin ja tunnistan.

Richard – (tema poole pöördudes) Miks nii rusutud, hull preester? Kardad sa, et su piiskop teada saab, kui usinalt sa neitsi Mariat ja püha Dunstani teenid? Ära karda, Inglismaa Richard ei lobise välja ühtegi saladust, mis talle pudeli juures on usaldatud.

Munk – Mitte seda, armuline valitseja. Ma ei karda kõverat keppi, vaid valitsuskeppi. Miks pidin ma küll issanda poolt võitud mehele herneid pakkuma!

Richard – Ah sealt puhub tuul. Aga tõepoolest, ma olen need herned juba unustanud, pealegi said herneterad enestele väärilise kaaslase pasteedi näol, lisaks veel väga head veini.

Munk – (teeb alandliku ja silmakirjaliku näo) Ja ometi, ma ei tea, missugust karistust ma selle pühadust teotava teo eest peaksin kandma.

Richard – Vend, ära räägi sellest enam. Ma arvan, et parem oleks kirikule ja sinule eneselegi, kui ma muretseksin sulle loa mungakuuest loobumiseks, nii et sa võiksid vabamehena meie isikliku kaitseväe teenistusse astuda, nagu sa olid tänini püha Dunstani altari teenistuses.

Munk – Mu isand, palun kõige alandlikumalt andeks, lootes, et te mu vabandust tähele panete, kui ma ütlen, et teie ei tea, kui hirmsasti laiskuse patt minu üle võimust on võtnud. Püha Dunstan, olgu ta meile armuline, seisab rahulikult oma nurgas, kuigi ma palvetamise unustaksin rasvase metspuki pärast. Mõnikord jään ööseks kodunt ära, mõni teab kuhu, aga püha Dunstan ei kaeba, tema on vaikne ja rahulik isand, nagu puukuju kunagi. Kuid vabamehena oma kuninga ihukaitsjaks olla, au on kahtlemata suur, aga kui ma peaksin sammukese kõrvale kalduma kuhugi mõnda leske trööstima või metslooma tapma? Ma palun, mu hea isand, jätke mind nõnda, nagu te mu leidsite ja unustage need herned, need herned!, või kui te mind tahate lasta oma lahkuse osaliseks saada, siis võtan ma tänulikult vastu kõige pisemagi annetuse püha Dunstani altarile.

Richard – Mõistan ja püha munk peab minu jahiloomadest Sherwoodi metsades osa saama. Kuid pane tähele, igaks aastaajaks määran sulle ainult kolm pukki ja kui need kolm tapetut kolmekümmet ei vabanda, siis pole ma kellegi kristlik kuningas ega tõsine rüütel.

Munk – Teie kõrgus olgu kindel, et püha Dunstani õnnistusel kasvab teie poolt määratud rikkaliku saagi hulk.

Richard – Selles ma ei kahtle. Ja kuna pukiliha on ainult kuiv toit, siis saab meie keldriülem käsu iga aasta sulle anda ankur kanaari veini ja kolm aami kõige kangemat õlut. Kui see sinu janu ei suuda kustutada, siis tule minu juurde kuningakotta, kus sa minu viinakallajaga tutvust pead tegema.

Munk – Kuid püha Dunstan?

Richard – Saab peakatte, ametikuue ja altarivaiba. (lööb risti ette) Aga naljast ei tohi me tõtt teha, sest muidu võiks jumal meid nuhelda, et me enam oma lolluste kui tema au ja austamise peale mõtleme.

Munk – Mina vastutan oma kaitsepühaku eest!

Richard – Vastuta iseenese eest, munk. (Robinile) Noh, kuidas on, kas su kõrv on veel liiga kurt, et mu juttu kuulda?

Robin – Ainult surm saab mu kõrvad nii kurdiks teha, et nad enam majesteedi häält ei kuule. Mis aga puutub kõrvakiilu, mis teie majesteet mulle andis, siis ütleksin ma, et ehkki mul võib palju patte hinge peal olla, sai karistus nende eest igatahes kuhjaga kätte mõõtetud.

Richard – Arvad sa? Ära võta oma patte nii kergelt, kulla Robin. Aga pole viga, tõsta silmad. Siinsamas annan ma sulle ja su salgale kõik täielikult andeks. Kuid ma ei saa tõesti lubada teil mööda metsi ringi luusida, nagu te siiani olete teinud. Sellepärast haaran ma kinni su sõnast, kui sa ütlesid, et oleksid valmis mind teenima ja sa tuled koos minuga. Me võtame kaasa ka selle vahva selli Väikse Johni, samuti sinu õepoja Will Punakuue ja teised ülejäänud, kes soovi avaldavad. Mul on vaja vapraid mehi, kellest saaks minu sõjavägede tuumik, sest ma olen otsustanud kogu maal korra ja seadused jälle kehtima panna. Kas sa oled valmis minule abiks olema, et see koorem taas rööbastele lükata?

Robin – Tuhat korda nõus.

Richard – Lasku põlvili, kuulus röövel Robin Hood. Sinu loomuomadused ja teod väärivad kõrgemat seisust, kui vabatmees Sherwoodi metsadest. Ma pärjan su krahvi tiitliga. (lööb Robini mõõgaga sööriks) Isa, poja ja püha vaimu nimel. Tõuse üles, söör Robert of Huntingdon.

Robin – Kuningas näeb kaugele ja mõtleb kõrgeid mõtteid. Aga minul on üks asi ajada, mis väike ja märkamatu näib. Armastus on vägede liigutaja selles maailmas ja truud armastajad saagu minu poolt paari pandud, nii nagu lubatud. Homme peetagu rändlaulik Oru Allani pulmad ja tema tahan ma endaga Londonisse kaasa võtta. (häbelikult) Samuti oma mõrsja leedi Marioni. (Oru Allan astub ette)

Richard – Jumala eest, kui su laulmine vähegi su väljanägemisele vastab, siis peab see küll kena olema. Ole hea, löö üks lauluke lahti ja lase meil oma kunstist aimu saada.

Allan – (libistab kergelt üle harfi keelte ja kui ümberringi kõik on vaikinud, alustab laulu)

Kus oled sa viibind, mu tütar?

Ma kõndisin kaldal kaljude pääl,

kus lainetab otsatu veeväli sääl,

kus kaardub tinase taeva äär

ja kurvalt kaeblevad tuuled.

Mis nägid sa sääl, mu tütar?

Üks laevuke sõudis sääl voogudes

ja vesi tuiskas ta täävi ees

ja vesi ta ümber kohas ja kees

ja kurvalt kaeblesid tuuled.

Kes sõitis seal laevas, mu tütar?

Mees seisis sääl valgete purjede all,

ja juuksed voogasid õlgadel tal,

ja seisis õlgade varjus Suur Hall

ja kurvalt kaeblesid tuuled.

Mis tegi ta sulle, mu tütar?

Kolm korda suule ta suudles mind.

Siis taevaõndsuses paisus mu rind

ja lainetas valus kui vetepind.

Ja kurvalt kaeblesid tuuled.

Miks vaikid nii järsku, mu tütar?

Kuid tütar päriselt vaiki jäi

ja istub elutult longuspäi.

Ta pale on kaame, ta süda ei käi.

Ja kurvalt kaeblesid tuuled.

Richard – Sul, Allan, on nii imeilus mahe hääl, et see kummaliselt mu südant liigutab. Tõele au andes on sul ilusam hääl kui Blondellil ja tema oli minu meelest parim laulik, keda ma eales olen kuulnud.

Allan – Teie kõrgeausus! Ma olen tänulik ja uhke. Teie lahkel loal, kuivõrd ma olen nii kindlasti hakanud Robin Hoodi sõnadesse uskuma, siis kutsun teid ja kõiki siinviibijaid oma pulma, mis veel nädal aega tagasi oli vaid kehatu unistus.

KUUES PILT

Väike kirik jõe kaldal. Robin ja tema salk võtavad kiriku esisel varakult kohad sisse.

Robin – Tõesti, seesinane armas maailm on ühtviisi kena nii siin kui sealpool laanepõues. Kes nimetab seda hädaoruks? Minu arust on see üksnes meie endi meeletumedus, mis maailma süngeks teeb.

Munk – Sa ei mõtle ka millegi muu kui üksipäinis ilmalike asjade peale. Ometi on selle ilma hädade ja murede vastu paremaid abinõusid kui õllejoomine ja säravad silmad, nimelt paastumine ja vaga mõtiskelu. Vaadake mind, kas ma olen mureliku mehe moodi? (mehed puhkevad naerma)

Robin – Ma tahaksin nüüd, et üks teist vahti peaks ja mulle teataks, kui keegi kiriku poole tuleb. Roni üles puu otsa, Will, nõnda et sa sealt kõike näeksid. Noh, räägi meile, mida sa näed?

Will – Ma näen sõudmas valgeid pilvi ja tunnen puhumas tuult, ja kolm musta varest lendavad üle küngasmaa, kuid rohkem ei näe ma midagi.

Robin – (mõne aja pärast) Noh, ütle meile, mida sa nüüd näed?

Will – Ma näen puid õõtsumas taeva taustal ja üht parve tihaseid paberituusti kallal nokkimas ja vana kindluse varemeid, mille parempoolne torn hakkab lagunema, kuid rohkem ei näe ma midagi.

Robin – (mõne aja pärast) Mida sa nüüd näed?

Will – Ma näen tolmu tõusmas maantee peal ja kahte kena tüdrukut, kes jäätist limpsivad, ja nüüd näen ma hulka rahvast tulemas kiriku poole. Robin, piiskop on kõige ees ja tema järel tulevad pruut ja peigmees.

Robin – (püsti karates) Aja end üles, vaga mees. Liiguta ennast nüüd ometi, vend Vops. Too seal, kes kiriku poole tuleb, on üks sinu seisusest. Mine ja räägi temaga ja poeta end kirikusse, nii et sa platsis oleksid, kui sind vaja läheb. Meie, Väike John, Will Stutely ja mina, järgneme sulle üsna pea. Teised peitke end tihnikusse ja oodake.

Munk – Tervist vend, las ma aitan sind. (võtab piiskopi käest ilmatusuure võtme ja aitab kiriku ust lahti keerata)

Piiskop – Kes sa oled, armas vend? Kust sa tuled ja kuhu sa lähed?

Munk – Nõndamoodi kostan ma su küsimise peale, vend. Ma olen Copmanhursti munk ja siit kaugemale ma ei lähegi, kui sa lubad mul jääda laulatusele, mis siin aset peab leidma. Ma tulen allika-orust ja olen üks vaene eremiit.

Piiskop – Muidugi, sa oled teretulnud, vend. Tänasel päeval saab siin toimuma auväärse templirüütli söör Brian de Bois-Guilberti ja neiu Elleni laulatustseremoonia ja mul ei ole midagi selle vastu, kui sa seda pealt soovid näha. (astuvad kirikusse, piiskop teeb ettevalmistusi laulatuseks ja juhatab pruudi ja peigmehe sametpatjadele põlvili) Põlvitage ja palugem!

Robin – (kirikusse astudes) Oota vähe, austatud piiskopi-isand.

Piiskop – Sina! Aina sa tuled ja segad ennast sinna vahele, kuhu sind pole kutsutud.

Brian – Piiskop, kas sa tunned seda kelmi?

Robin – Mina ise, kõrgeauline. (astub Elleni ette) No mis see nüüd olgu? Mida ma näen? Neil palgeil on liiliad, aga mitte roosid, nagu oleks kohane nägusale mõrsjale. See laulatus ei kõlba kuhugi. Sina, uhke rüütel, oled rikas ja kuulus. Kas sa arvad, et rikkusega saab nii õrna tütarlapse südant võita? Ei, ütlen ma sulle, see ei või sündida, sest sina ei ole tema südamearmsam.

Elleni isa – Mis see nüüd on? (sisse tulevad Väike John ja Will Stutely, astuvad Robini kõrvale ja paljastavad mõõgad, nende kõrval on Oru Allan) Kas see oled sina, Oru Allan, kes kogu selle segaduse on sepitsenud?

Robin – Ei, see olen mina ja mu nimi on Robin Hood. (pulmarahvas ahhetab) Ärge kartke, mul ei ole teie vastu kõige vähematki kurja mõttes. Kuid siin seisab ilusa Elleni kihlatud peig ja temaga läheb ta paari või muidu saab mõni teie hulgast tulist valu tunda.

Elleni isa – Mina igatahes ütlen ei! Mina olen tema isa ja ta läheb söör Brian de Bois-Guilbertile ja ei kellelegi muule.

Brian – (uhkelt) Ei, mees, sa võid oma tütre tagasi võtta. Pärast selliseid alandusi ei abiellu ma temaga, kui ma seeläbi ka kogu Inglismaa endale saaksin. Ma ütlen sulle otsekoheselt ja selgelt: ma armastasin sinu tütart ja oleksin ta üles tõstnud nagu kalliskivi sealaudast. Kui sa, tüdruk, võtad ennemini puruvaese rändlauliku kui kõrgestisündinud rüütli, siis jäägu sulle su valik. Mul on häbi, et ma pean siin niimoodi seisma keset seda karja ja kui ma pulmapäeva puhul poleks oma mõõka maha jätnud, siis ei oleks sina, Robin Hood, nõnda karistamatult mu teele julgenud astuda.

Will – Talitse oma viha, rüütel, sest sa räägid krahv Robert of Huntingdoniga. Sina, uhke normann, oled nagu tuulelipp, aga oota, kuni sa kirikust välja lähed. Seal ootab sind üllatus, mis su kõrvad häbist punetama paneb.

Piiskop – Ka minul ei ole siin enam midagi teha.

Robin – Pea kinni, piiskopi-isand. Ma tahan, et kõrge kirikuisa oleks tunnistajaks, kui noored paari laulatatakse.

Piiskop – Seda ei saa sündida. Nad ei ole kombekohaselt maha kuulutatud ja siin ei ole kedagi, kes võiks nad maha kuulutada. Mina seda oma peale ei võta.

Munk – (hüüdes) Mis sa ütlesid? Pole preestrit või? Heldeke, siin seisab üks igal ajal niisama püha mees kui sina. Mis aga puutub mahakuulutamisse, siis selle õlekõrre taha me küll pidama ei jää, vend, sest ma kuulutan nad kohe ise maha. (ja vana lugulaul teab rääkida, et kuigi kolmest korrast oleks aidanud, kuulutas ta nad maha üheksa korda järjest)

Robin – (pöördub Elleni isa poole) Anna nüüd oma õnnistus tütre abielule selle vabatmehega ja kõik on kombes. Väike John, ulata mulle kullakotid. Vaata, talumees. Siin on kakssada säravat kuldnooblit ja ma loen nad sulle peopeale kui tütre lunaraha. Kui sa aga ei anna oma õnnistust, laulatatakse nad sellest hoolimata, kuid sa ei näe punast krossigi. Vali!

Elleni isa – Noh, kui plika tahab minna oma teed, mingu siis pealegi. Ma mõtlesin temast leedi teha, aga kui ta just tahab olla see, kes ta saab olema, ei ole mul temaga siitpeale enam mingit pistmist. Sellegipoolest annan ma talle oma õnnistuse, kui ta nagu kord ja kohus laulatatakse. (algab laulatus)

Munk – Kas sina Ellen, Edward Deirwolfi tütar, võtad oma meheks Oru Allani, ja lubad olla tema kõrval nii rõõmus kui viletsuses, nii rikkuses kui vaesuses ja hoida truu abikaasana oma mehe südames armastuseleegi kõrge vanaduseni? Kui see on sinu tõsine soov ja kindel otsus, siis vasta valjusti jah.

Ellen – Jah!

Munk – Kas sina Oru Allan, ilma isa ja emata kasvanud, võtad oma naiseks Elleni ja lubad olla tema toetaja ja lohutaja, halastaja ja toitja, raskuste kiuste kanda truult oksaraokesi armastuselõkke püsimiseks kõrge vanaduseni? Kui see on sinu tõsine soov ja kindel otsus, siis vasta valjusti jah.

Allan – Jah!

Munk – Mina kuulutan teid meheks ja naiseks, mu lapsed. Õnnistagu püha neitsi Maria teie elukäiku, aamen.

Robin – Ja nüüd palub Oru Allan kõigile siinviibijaile öelda, et te olete kutsutud osavõtma rõõmsast pulmatrallist kirikuesisel platsil. (õnnitletakse pruutpaari ja kõik väljuvad kirikust, kus neid võtavad vastu Robin Hoodi metsameeste lustlik salk, metsasarvede huiked, külarahvas ja kuningas Richard, kes just jõudis kohale, koos Eleanoriga)

Algab tants ja lõpuks mängitakse Robinile ja Marionile maha pruudipärg.

SEITSMES PILT

Aastate pärast tulevad Robin ja Marion, Oru Allan ja Ellen, ja Väike John tagasi

vanasse laande.

Robin – Vaata Väike John, kas näed seda armi tolle tamme tüvel? Seda tegi sinu nool, kui sa hirvesokust nii haletsusväärsel kombel mööda lasid. See oli selsamal päeval, kui me raju kätte jäime ja pidime vana kõrtsmiku juures peavarju otsima.

John – Näedsa, üks kross. Vedeleb vist siin veel sellest ajast, kui me kunagi  nelja tursket kerjust kohtasime. Mäletad, olid need alles naljahambad. Juht, kes pimedat mängis, küsis minu käest: “Oled sa kunagi tampinud mõnd kundemundet Rooma-rajal tenga pärast pungas?”

Robin – Ja sina jäid talle mokk töllakil otsa vahtima. (vaatab ringi) Igale poole, kuhu silm laskub, tõuseb mõni lugu meelde.

Allan – Siin oli lõkkeplats, mille ääres Will Punakuub õhtuti vägevaid lugusi pajatas. Mäletate Carodoc Kidukäe kangelaslugu?

John – Mäletan, miks ma ei mäleta.

Ellen – See tundub nii ammu olevat.

John – Marion ja Ellen, tulge, vaadake. (haarab kumma kumbagi kaenlasse) Siit läks rada kõrtsi juurde, kust ta siit. Selge pilt, keegi ei kasuta, mehepojad on ilma mööda laiali, rada on rohtu kasvanud.

Robin – Jah, aega on palju mööda läinud. Vapper Richard on surnud. Ta suri nagu lõvisüdamega kuningale kohane, rüütliväe eesotsas, murdumatu ja ohte trotsiv.

Marion – Richardi suma tõi kaasa stagnatsiooni. Ei ole meie kuningriigis enam tema üllast vaimu lehvimas.

Robin – John on kuningas..

Marion – John on teistsugune kuningas.

Robin – Meie oleme tema alamad ja sinna pole midagi parata.

Marion – Ta on kaval ja tark ja ettenägelik, aga sellegipoolest kardab kogu aeg reetmist.

Robin – Nii see on, olen nõus.

Marion – Miks ta sinu puhkusega viivitas, miks ta mõttesse jäi, kui sa palusid luba oma kodukanti külastada? Sellepärast, et ta kardab. Ta ei usalda sind, Richardi endist ihukaitseülemat. Tema huvides oleks sind Londonis, õukonnas, pideva tähelepanu all hoida.

Robin – (urisedes) “Kolm nädalat, krahv, kolm nädalat ja mitte päevagi rohkem.”

Allan – Robin, sa oled hajevil.

Robin – Siin on liiga ilus. Need paigad tuletavad mulle noorusaega meelde.

John – Saaks nüüd kuskilt janujagu kanget õlut, siis viskaks rahuliku südamega rohu sisse külili.

Robin – See amet pole mulle kunagi eriti meeldinud. Õukonnas aga vaata kogu aeg ette, et sa takti vastu ei eksi ja pieteeti tunned. Takt ja pieteet, takt ja pieteet. Kurat, võtaks! Vanal heal Inglismaal võtavad prantsuse kombed võimust.

Marion – Me saaksime ka siin päris hästi hakkama.

Robin – Kas sina , Marion, arvad nii?

Marion – Inimene tahab alati sinna tagasi, kus ta kunagi õnnelik oli.

Robin – Tõepoolest. (mõtlikult) Allan, kas mu hõbedane jahisarv on sinu käes? Vaatame, kas selles lanes on veel mõni kõrv, kes märguannet kuuleb. (Allan ulatab jahisarve ja Robin puhub nagu vanadel headel aegadel, mõne aja pärast tormavad kohale Will Stutely, Will Punakuub, Lahke Arthur, Mölder Nääps ja teised)

Punakuub – Ohohohhoo, Robin, sina!

Stutely – Ennäe imet!

Nääps – On see tõesti tõsi!

Arthur – Robin ise, tohhoo pele! Tere sõbrad! Ja John ka! (käib maruline kaisutamine ja imestamine)

Robin – (vaatab udusel pilgul enese ümber) Nüüd siin panen ma maha Huntingdoni krahvi tiitli ja võtan endale uuesti tagasi sellest hoopis üllama:  vabatmees Robin Hood. Ma vannun, et need laaned muutuvad taas elavaks. Siin hakkavad kõlama julgete rõõmsad hõiked.

John – Oleme siit liigagi kaua ära olnud. Nüüd tallame uue raja ja kõrtsmik saab vanad kliendid tagasi.

Stutely – Selle rajaga peab ettevaatlik olema. Meie tuttav aus kõrtsmik on ammu surnud. Uus on aga šerifi tallalakkuja.

Robin – Kas šerif on ikka veel vihane?

Punakuub – Šerifil on sedasorti madal loomus, et ta iial ühtki solvangut unustada ei suuda.

Stutely – Richardi ajal ei hakanud ta hammas sulle peale.

Punakuub – Kõik kardavad serifi rasket kätt.

Arthur – See parmu hammustab valusasti. Locksley´s pole ühtegi peret kes poleks tema lonti tunda saanud.

Robin – Siis on niimoodi, et röövlitega tuleb rääkida röövlite keeles. Mis sa arvad, Väike John?

John –  Kas maksab nälginut söömaajaga narrida.

Arthur – Serifil on saamamaitse suus. Talu talu järel langeb tema vägivaldse saagihimu ohvriks.

Robin – Kuuled, John. Šerif on sõjaasjades väike kohalik amatöör, ministeeriumi esindaja. Kiire ja otsustav tegutsemine võib anda häid tulemusi. Will Stutley, teata meestele ja kaeva lahti meie sõjariistade ladu seal koobastikus jõe kaldal. Nähku Sherwoodi vanad tammed lahingut, mille Robin Hood andis šerifile Suureks Õppetunniks.

KAHEKSAS PILT

Šerifi mehed on laane lagendiku serval ja ootavad abiväge. Šerif on täies

lahinguvarustuses ja istub kullerit oodates käsipõsakil palgijupi peal.

Sõdur – Üks mees ootab väljas, söör.

Šerif – (ärkab rasketest mõtetest) Aa, juhata siia.

Gay – (on kummalisse, päris koledasse koeranahksesse vammusesse riietunud) Ma tulin, kui te mind kutsusite.

Šerif – (irvitades) Härra kõrilõikaja, sinu lugu on mulle teada. Kuid sul on võimalus, et seadus sinu kuritegudele läbi sõrmede vaatab.

Gay – Ma vist aiman kuhu te sihite.

Serif – (hõõguvalt) Meil on ühine eesmärk.

Gay – Ma tahan kuulda ülesannet, mis mul täita tuleb.

Šerif – Mine ja tapa Robin Hood. (Gay langetab vaikides pea ja pöördub minekule, seal ratsutab kuller ja tema järel hulk talumehi ja sõjasulaseid metsast esile)

Kuller – Kõrgeauline serif, teatis kuningas Johnilt!

Šerif – Ristilöödu nimel! Mis närused koerad need siin küll on? Mõned on kõverad nagu vibud, teised kõhetud nagu odavarred. Ahaa, Eli Simon, vana rott. Maalige tema vammusele härjasilm, et amburitel oleks kergem tabada. (sõjasulased pahvatavad naerma) Igaüks peab enne lahingut hüva õlut saama. Võidu korral luban ma teile kopsakat valuraha, kaotuse korral aga mitte sentigi. (silub põlve peal paberit ja hakkab lugema) Kuningas John delegeerib käesolevaga kõik õigused röövel Robin Hoodi kahtlustatavana kinnipidamisel minule. Kuningas palub nimetatu kiires korras Londonisse saata, et too seal eluks ajaks Toweri vanglaahelaisse neetida.

Sõdurite juht – Millised on meie positsioonid?

Šerif – Me hargneme, sest Robin Hood ei lähe kunagi otsese rünnaku peale välja. Tema komme on metsast äkki ja valusasti nõelamas käia. Rünnaku korral tõmbame tiivad kokku ja sulgeme kogu jõugu rõngasse. See on hea plaan. Sellepärast sai mehi lisaks toodud. (metsast kostab jahisarve hüüd) See on tema! Tähelepanu! Puhu pasunat! Kõigil rünnakuks valmis olla! (ennem kui ta jõuab suuniseid anda, on Robin Hoodi mehed kohal ja lahing alanud)

Robin Hood on aastaid võidelnud Richardi käe all, sellepärast tegutseb ta targalt ja

kiiresti. Tosinate kaupa jääb tublisid mehi kenade haljaste okste alla kangelt siruli.

Esimene mees, kes selles võitluses langeb, on Nottinghami šerif, kes  prantsatab

pikali maha, nool rinnus ja jääb võitlevate meeste tallata. Paljud mehepojad varisevad

sellel päeval maamulda. Pealikuta jäänud šerifi sõdurid tõmbuvad lõpuks tagasi ja

lahkuvad laanest. Pärast lahingut uitab Robin üksinda ringi, kuni märkab kedagi.

Mees istub seljaga tema poole ja on pealaest jalatallani karvasesse koeranahka

riietatud.

Robin – Kes sa oled, et siin nõndamoodi istud? Võin vanduda, et sihukest ürpi, nagu sul seljas on pole mu silmad elu sees näinud. (võõras vaikib) Kas me oleme kunagi kohtunud, sest midagi sinus tuleb mulle tuttav ette.

Gay – (pöördub pooliti Robini poole) Kes sa ise, lurjus, sihuke oled?

Robin – Mul on tõesti hea meel kuulda sind rääkimas, sest ma hakkasin juba kartma, et tegemist on kurdigas. Oled sa täna hommikul äädikat joonud või nõgeseid söönud, et su jutt niiviisi kõrvetab.

Gay – Minu teod käivad sõnadega kokku, lurjus.

Robin – Oled sina alles vihane vend. Neis paigus elas kunagi üks rõõmus vennaskond, kelle liige ma olin, sellepärast on minu meelest kohasem, kui sina enne oma nime ütled, sest paistab, et sa oled neis paigus võõram kui mina.

Gay – (pöördub Robin poole) Odini luude juures, mina tean, kes sa oled. Sa oled krahv Huntingdon, aga kunagi tunti sind Robin Hoodina. Kuulus oled sa, Robin Hood, vapper ja helde, aga närakas siiski. Nagu kiil oled sa võõra elu lõhki ajanud. Ma ennustan sulle, et sa ei pea mitte rahulikku vanadussurma surema, vaid põlvili armu paludes ja kibedaid pisaraid nuttes.

Robin – Olgu ma neetud, kui ma taipan mida sa öelda tahad. Sind vaevab kibedus, mees.

Gay – (kraaksatab karedat naeru) Ha, ha, ha! Kas mäletad ühte ringmängu aastaid tagasi ja kellega sa seal riidu läksid?

Robin – Muidugi, sest seal juhtus õnnetus, mis pööras mu elu pea peale. Aga kust võid sina seda teada, võõras?

Gay – Mina olen Gisborn Gay. (lükkab koerapeast tehtud kapuutsi peast)

Robin – Gisborn.

Gay – Kuradi vana vimmamees. Ma tulin mägedest alla, et sulle kätte maksta. Sa ei tea, kuidas minu rahuldamata lootused nagu hiired närisid seal minu tõsiste hingevajaduste kallal. Sa ei tea mitte midagi, õnnis mees.

Robin – Olen kuulnud nii mõndagi. Mõrtsukas on sinust saanud, Gisborn. Mõrtsukas, kelle nimega hirmutatakse lapsi.

Gay – (naerab hirmuäratavalt) Kena mõelda, kuidas üks vahva lindprii, nagu Robin Hood, kohtab teist vahvat lindpriid, nagu Gisborn Gay.

Robin – Ma arvan, pole ühtki, keda Robin Hood meelsamini oleks tahtnud kohata kui sind.

Gay – Ma olen tõotuse andnud ja seega, mõtle Marioni peale, kui surmaunne suikud.

Robin – Mürgiõie õudne lehk.

Gay- (näitab sõrmust) Kas tunned ära?

Robin – (ägedalt) See on Marioni sõrmest! Vaiki, sest kõik on selge. Ma tundsin su ära, sõnumitooja. Meie vahel pole juhusel kohta.

Gay – Selle sõlme, mis mind eluaeg on kägistanud, tahan ma nüüd läbi raiuda. (tõmbab mõõga)

Ja läheb lahti kõige metsikum taplus, mida Sherwoodis iganes nähtud, sest kumbki

teab, et kas tema või siis teine mees peab surema ja selles võitluses ei tunta halastust.

Duell käib vahelduva eduga, kui viimaks sihib Gisborn Gay Robini pihta metsiku

surmahoobi ja kuigi viimane selle eest kõrvale kargab, takerdub tema kand hüppel

puujuure taha ning ta prantsatab raskelt selili. “Aita mind, püha Maria!” pomiseb

Robin, kui Gay teda, hambad raevust irevil, ründab. Gisborn tahaks lamaja maa kluge

kinni naelutada, kuid Robin haarab palja käega mõõgaterast kinni ja kuigi see tema

kätte lõikab, suudab ta ometi teraviku kõrvale pöörata, nii et see otse tema kõrval

maasse tungib, haavates Robinit küljest. Enne kui teine jõuab uuesti lüüa, kargab

Robin jalule, käes juba oma tubli mõõk, mis Gisborni kurgu alt läbi lõkab. Gay

pöörab kannal ringi, heidab siis käed metsiku läbilõikava karjatusega üles ja

prantsatab silmili rohelisele murule. Seal tuleb metsast joostes Väike John.

John – (hüüab jooksu pealt) Pealik, mis sinuga on?

Robin – Eks sa näed isegi, ma olen haavatud.

John – Kas see, see vilets.

Robin – Näed, John, selle käigu eest ei põgene keegi, mida saatuseks hüütakse. Ma olen õnnelik, et me siia tagasi tulime.

John – Millest sa räägid, pealik? Ennemgi on mehed haavata saanud.

Robin – (aeglaselt ja tõsiselt) Selle haavaga pean ma minema.

John – Jäta see halisemine, Robin. Ükski vahva vabatmees ei sure mõne kaotatud veretilga pärast. Ma annan sulle nädal aega ja sa luusid jälle mööda metsa ringi nagu mehed muiste.

Robin – Enam kunagi ei luusi me koos mööda metsi, armas sõber.

John – Luusime küll. Ma ütlen veel kord: jah luusime! Lõppude lõpuks, kas ei ole mina siin. Kõik saab korda, usu mind. Anna oma käsi, ma võtan su selga ja viin vana munga juurde, tema ravib sind terveks. (võtab Robinil käest kinni ja püüab teda püsti tõmmata, aga Robin on verekaotuse tõttu jõuetu ja vedel)

Robin – Jäta, siin on hea. Siin olen ma õnnelik. (naeratab nõrgalt) Kergita mind, palun, et saaksin heita viimase pilgu nendele ilusatele laaneseintele. (John võtab ta nagu väikese lapse kätele, endal pisarad silmis) Seal on tamm, suur ja vägev. Pane mind sinna, selg vastu tamme koort. Nõnda, nii on hea. Nüüd vinnasta mu tubli vibu ja vali nooletupest üks sile nool. John, Väike John, kallis sõber, keda ma armastasin rohkem kui kedagi teist terves maailmas, ma palun sind, pane tähele, kuhu see nool lendab ja sinna lase kaevata mu haud. Mata mind näoga hommiku poole ja kanna hoolt, et mu puhkepaik oleks alati haljas ja et mu väsinud luudele seal rahu antaks. See sõrmus, mis sidus meid Marioniga eluajal ja nüüd ka surmas, selle ma kingin sulle. (nõnda öelnud, pingutab end nagu oleks endine jõud tagasi tulnud ja läkitab noole ülesse üle puude latvade, John ei suuda pisaraid tagasi hoida)

LÕPP

Advertisements

Posted on 23. Jul 2012, in näidendid, Robin Hood. Bookmark the permalink. Lisa kommentaar.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: