Narva, kell 3.14 hommikul

@Glynn Barratt

Ühel ilusal ja selgel laupäevahommikul Sankt Peterburgis tegin ma, relvastatuna kutsete, raha ja optimistliku meelega, katse saada viisat sissesõiduks Eesti Vabariiki. Kell kaheksa hommikul näis Špalernaja tänav üsna mahajäetuna. Mitte ühtegi joodikut ei olnud lõhkumas mitte ühtegi pudelit! Lõpuks ilmus ühte ukseavasse hästiriietatud nooruk, kes kiirustades lukustas ukse ja jalutas mõned sammud trepist alla oma autoni.

“Kas siin on Eesti konsulaat?” küsisin mina hoolimata meid lahutavast vahemaast.

Ta vaatas häirituna minu poole.

“Ma ei tea.”

“See peaks olema Smolnõi kloostri lähedal.”

“Minge edasi Smolnõi suunas. Seal peaks lipp olema.”

Ah sa rumal jõmpsikas, mõtlesin, tunnetades oma üleolekut temast auklike teadmiste riismetega, mis olin hankinud alles eelmisel ööl, kui ma, võideldes Stolitšnaja ja väsimusega, õppisin ühelt endiselt Eesti elanikult, et “formaalselt” – nagu ta väljendas, Sankt Peterburgis sellist konsulaati ei eksisteerigi, sest Vene Föderatsiooni valitsus, nagu näis, ei olnud sellele veel andnud oma õnnistust. Seega igal laupäeva hommikul saabusid siia Moskvast kolm visa Eesti Vabariigi ametnikku, et avada Aken Läände. Iganädalane palverännak välja pimedusse, vaid selleks, et näidata üles lahkust neile vähestele viisataotlejatele, kes võiksid koidikul koguneda munakivisillutisele kuldselt särava valge- ja sinisetoonilise Smolnõi ümbrusesse.

“Ära jää sinna hiljemaks kui kell kaheksa hommikul,” oli Tiit öelnud. “Nad suudavad neile määratud aja jooksul läbi vaadata ainult teatud arvu inimeste taotlusi. Nad lahkuvad kell neli.”

“Avamisajad võivad nädalast nädalasse veidi nihkuda,” lisas teine, umbes kahekümne kahe aastane kogenud reisija. “Võta midagi lugemiseks kaasa.”

Lippu ei läinud peidetud konsulaadi asukoha ülesleidmiseks tegelikult vajagi. Viisataotlejate rivi seisis vaikselt raske puidust ukse lähedal, mis avas tee konsulaati, paberist võtmete allikasse, mis võimaldas neil avada lukku Narva kindlusel, et liikuda salapärasel ning mitte veel hästi tuntud teel Tallinna, lõppematute Heinekeni jugade alla – põrgusse, igavene noorus ja ilu! Ukse kõrval oli tahvel. “Sankt Peterburgi Taassünni Heategevusfond” teatas see pisut laialivalguva kesk-lääne aktsendiga. Ma olin seitsmes, mitte järjekorras, sest seal polnud järjekorda. Kuid ma olin seitsmes ja mind tunnustati sellisena, kui ilmus välja järgmine isik, küsides vältimatu “Kto poslednii?” (Kes on viimane?).

“Kas nad avavad kell üheksa?” küsisin süngeilmeliselt mehelt minust vasakul.

“9.30. Võib-olla.” Tal oli seljas uus must nahktagi.

Nagu ma juba mainisin, päike paistis ja atmosfäär oli helge. Kõik need õnnetud ja viletsad (1) seisid rahulikult, lugesid ajalehte või vestlesid, samal ajal kui minutid kulusid ja märkamatult kasvas viisataotlejate hulk kahekümneni, siis kolmekümneni, isegi viiekümneni. “Kes on viimane?” “Tema seal.” “Kas te seisate siin?” “Kui sobib, ma olen teie järel?”

Missugused olid peamised sündmused, mis andsid sellisele paisuvale ootusele sisu? Las ma seletan. Kõigepealt tuli laulu jorisev vana naine, kes räpaste kottide, kuid päikeselise südamega seisis väikesel müürihakatisel õnnistamaks meid kõiki. Kaks korda laskus ta ettevaatlikult munakivisillutisele põlvitama, siis jälle tõusis, et teha lugematu arv ristimärke hommikusesse õhku. Rahvamass ignoreeris teda täielikult, ise piinlikkust tundes. Ma nägin, millise kergusega ta Jumala poole pöördus ja olin seetõttu tema peale kade, kuid samal ajal tema üle ka väga rõõmus. Järgmisena tuli jõukas paar Volvoga – spekulant liidus intelligendiga? Autouks sulgus rootsilikult summutatud mütsatusega. Oo jaa, nad olid seisnud meiega munakividel nii umbes tund aega tagasi, kuid olid vahepeal käinud suitsetamas! Nad olid seisnud sandaalidega mehe taga. Kus ta on? Imelik, et keegi teda ei näinud. Ja nii, kõiksuguseid ettekäändeid leiutades ja sõnade voolata lastes maandusid nad rahvahulgast just minu ette! Minu, kes ma olin oodanud oma aega juba sajandeid! Ma tundsin, kuidas meelepaha minus tõusis ja mu süda tagus, kui ma valmistasin end ette verbaalseks konfliktiks. Kuid siis, nagu oleksid nad tunnetanud minu ülekuumenemist, astusid kaks noort venelast kõrvale, järjekorrast välja.

Teise intsidendi põhjustas karvaajav kass, keda üks vanamees hoolikalt tümitas, nii et tema ümber puhkes hukkamõistev häältetorm. Viha kogus hoogu, kui sai selgeks, et vanamees ei kahetsegi oma teguviisi. “Kes iganes sinu sünnitas, ta tegi suure vea,” märkis pontsakas naine, keda tema tütar püüdis omakorda maha rahustada, pakkudes talle hõbepaberisse mähitud kompvekke. “Sa ise oled suur viga!” kuuldus vastuseks.

Me seisime oodates juba teist tundi, siis kulus kolmaski tund. Päike püsis kõrgel, õnnistused lakkasid ja rahvahulk oli paisunud umbes kahesajani. Ma olen üldiselt päris hea seisja, kuid tunnistan, et mu jalad hakkasid natuke valutama ja ma hakkasin mõtlema kõige sügavamate tugitoolide peale, kus mul oli eales õnnestunud istuda.

Lõpuks, just sel hetkel, kui kõikide meeleolu oli muutumas hapuks, sammusidki kolm vabandaval ilmel ametnikku vastsündinud Vabariigist pikkade sammudega meie poole. Nad olid viisakad ja said aru taktitundest. “Vabandage, me pidime ümber istuma ja siis veel liiklusõnnetus …” Rahvahulk hingeldas nagu ründevalmis loom, kuulas ja õõtsutas. Siis, kui kriiksatus kuulutas viimaks Uste avanemist, oli ärritus ununenud ja sajad küünarnukid tõusid üksmeeles. Mitmekeelse ja armutu valinguna tormasime sisse ning ähmaste nägudega, kuid heidutamata hoones valitsevast pimedusest, rühkisime laiast ja kurvilisest trepist üles, siis alla koridori ja nii otse Kabinetti.

Barrikadeerides end Kabineti kaugeimas otsas, allpool küünarnukihoopide liini, istusid Eesti Vabariigi esindajad. Nad olid pingul oma õhukeste pukklaudade taga, kindlasti halvasti kaitstud nende poole tormava slaavlaste laine vastu, kuni viisataotlejate eelväe näod oli jõudnud kõige rohkem kahe jala kaugusele ametnikest. Veel mitte hirmu tundes tegi üks kena naine korduvaid katseid korra loomiseks.

“Inimesed! Inimesed! Minge tagasi koridori, palun! Oodake koridoris, palun! Neli inimest korraga.”Rahvahulk ignoreeris tema palveid nürimeelselt ja otsustavalt, vaadates temast mööda või uurides oma jalanõusid, kuid mitte tolligi taganedes Laudadest, kust võisid iga hetk tulla Viisad. Väljastpoolt sissepressimine Kabineti uksel aga muudkui kasvas. Üha rohkem paksult riietesse pakitud taotlejaid trügis edasi, leides kasutamata tühimikke õõtsuvas massis ja suundudes ihaldatud eesmärgi poole.

“Head inimesed! Me ei saa kõiki korraga teenindada. Tagasi koridori! Kohe!”

Just sel hetkel haaras keegi Kabineti kaugeimas nurgas taotluste virna. Värin läbis tervet rahvahulka, kes oli ruumi nüüdseks juba kindlalt ummistanud, täpselt nagu igas Venemaa linnaliini ülerahvastatud bussis, kuid mitte nii kindlalt, et ihuliikmed ei oleks saanud väänduda vasakule või paremale, eemale rindadest või muudest valupunktidest.

“Siiapoole!”, “Saatke neid edasi!”, “Siitkaudu!”, “Ja siia!”

Meeleheitel käed haarasid lendavaid paberilehti, paljusid kortsutades, mõningaid rebides. Minu taga vandus kannatamatu insener Jaroslavlist, kuna tema varbad olid trügiva massi saabaste all puruks litsutud. Bürokraatlikud konfetid, pääsmed Baltikumi, kajakatiivul nende peade kohal lendlemas!

“Anna mulle pliiatsit!”

“Kasuta enda oma, parasiit!”

Seal väljas, sädelevatel munakividel, olin ma olnud seitsmes, kuid siin, Kabinetis, ma olin võib-olla alles kahekümnes. Kuid ma olin vihane ja väsinud ning iga mööduva sekundiga ma tundsin end üha enam ja enam Välismaalasena. Veel võitlesin ma selle häbiväärse sisalikulaadse kiusatusega kasutada oma Lääne passi ja koputada automaatse viisakuse hüvedele. Tagane minust, Inturistlik Saatan! Otsus sai tasutud, kui minu ees seisev naine nõrkes aeglaselt.

Jahmatus; kokkupõrkuvad tungid; rahutud selgitused rahvasummas. Naise seisund tõi rahvasummas välja mälestused teistsugustest vajadustest, mis olid üsna vähe seotud Eestiga ja tekitasid vastutulelikuma õhkkonna. Samal ajal kui Kabinetis tunded veel selginesid, tabas minu pilk ametniku pilgu ja ta märkas minu välismaist passi, noogutas lahkelt ning osutas kohale Laudadele lähemal. Nüüd olin ma kolmas!

“Mida te Eestis teete?”

Ma rääkisin talle.

“Aga miks te jälle tagasi lähete? Te olite seal alles möödunud aastal.”

Ma tunnistasin või pigem tegin sügava žesti jutuajamise peateema suunas, mainides neid rõskeid varemeid Kiltsis, kus teistel aegadel oli sündinud Suur Lõunamere Atlas ja kus imetlusväärne Krusenstern võõrustas härra Hörnerit.

Naisametnik – abikonsul? Ida väravavalvur? – manas esile viisaka saladusliku naeratuse, kuid rahvasumm pressis ümberringi nii tungivalt, et ta lihtsalt võttis oma templi ja virutas selle alla, andes mulle “üheaastase mitmekordse sisenemisega viisa” – head teed Eestisse! Ma pugesin rahvasummas teed otsides Kabinetist välja, tagasi koridori, kus mõned tosinad veel ootasid ja kostitasid mind rumalate küsimustega. “Kas täna taotluste vorme on?” Võib-olla ei olnud need küsimused rumalad, sest kes olen mina, et seda öelda? Mina olen Välismaalane, kes maskeerub koha peal toodetud ning hästi informeeritud isikuks, aga kellele iseloomulik ignorantsus teeb valu.

Nende venelaste seas, kes ikka veel ootasid trepil, oli ka Volvoga saabunud paar. Nad lootsid, nagu ma väljas nendevahelisest vestlusest olin kinni püüdnud, veeta kaks nädalat nende suvilas Tartu lähedal. Piiriületamine oli nüüd kallis ja muutus kogu aeg halvemaks, aga koht kuulus seaduslikult neile ning nad lootsid seal korjata juur- ja puuvilju. Nad ei olnud vanausulised, keda tuleks testida eesti keele grammatikas, kuid igal juhul olid Põhimõtted ja seadus nende poolel. Kui ma lahkusin konsulaadist, näitas kell juba 12.15 pealelõunal. Mõtlesin, et tõenäoliselt neil ei õnnestu vähemalt mitte sellel päeval pabervõtit hankida ja nende õunapuud ning kabatšokid peavad ootama.

Kas ma hoolin nende probleemidest või nende venelaste õigustest, kes sündisid aastal 1942 Kohtla-Järvel? Või kuidas “spontaanselt privatiseeritud” endiste riigiettevõtete rikkus on kiiresti ja maagiliselt transformeerunud tuhandeks valgeks Mercedes Benziks? Kas ma peaksin hoolima nende, kes täna kutsuvad end eestlasteks, õiglastest kirgedest ning asjakohastest õigustest, mina kui Välismaalane, kes on palju ignorantsem kui isegi baltisakslaste järeltulijad? Kuigi ma hoolin.

Viisaga passis ja mõtetega Tallinnas, mis keerlesid minu peas ringi, magasin järgmisel ööl väga hästi. Pühapäev möödus meeldivalt Piiriületamiseks ette valmistudes. “Osta pakk kohvi,” soovitas Tiit. “Ja viis pudelit viina.” Ma kuuletusin. Saabus esmaspäev ja koos sellega telefonikõne Eestist.

“Mul on kahju, kuid te peate enne Narvat tegema kiirusetesti,” teatas hääl.(2)

“Mida? Kas te saaksite seda korrata?”

“Välismaalased peavad nüüd tegema kiirusetesti. Ma vabandan.”

Mu mõistus kobas seletuste järele, mis annaksid võtme mõistatuse lahtimuukimiseks, miks ma peaksin tõestama, et ma suudan sõita maanteel aeglaselt veel enne, kui ma saabun Eesti Vabariiki! Kuid viis sekundit hiljem ma taipasin. SPID, AIDS, surm! Muidugi, riigil on õigus kaitsta oma kodanikke, kuid ikkagi oli see ebamugav. Minu ülesanne oli nüüd leida arst, kes saaks mulle teha tasuta aidsitesti, kasutamata selleks süstalt, mida oleks pruugitud sadu kordi varem ning pärast kasutamist riidekaltsuga puhtaks pühitud ja niiviisi muudetud surmarelvaks. See ei saanud olema lihtne.

Nüüd, hiljem, ma julgen seda tunnistada, et olin lohutatud ja lõbustatud unistustest, mis hävitasid minu une kaheks järgmiseks ööks. Ühe stsenaariumi järgi haaras tihedate vuntsidega lihaseline vene tädi minu kätest, surus need minu taha ja lähenes mulle musta süstlaga, mis nägi välja nagu kudumisvarras.

“Zee, mu khallis,” sosistas ta. “On sulle… kui sa ei räägi mulle, kuidas on eesti keeles “piiber”.” (3)

Lõpuks sain ma testi tehtud Venemaa Teaduste Akadeemia klantsitud polikliinikus. Minu veri oli puhas ja kriis oli möödas. Liikusin edasi ülesande järgmise faasi poole, et osta ühe otsa bussipilet Tallinna. Lihtne asi, mõtlete? Te eksite!

Ainus liini teenindav buss lahkub Sankt Peterburgist Tallinnasse iga päev või veel täpsemalt igal ööl. Buss lahkub kell 22.50 õhtul ja saabub Narva kindluse juurde umbes 2.15 öösel. Miks on käigus üksainus öine buss? See sõltub, kellelt küsida. Kütusepuudus, seletavad põlatud skandinaavlased. Ei, poliitika, panevad kibestunud slaavlased vastu. “Kas te tõesti mõtlete, et eestlased ei võiks korraldada asju nii, et buss ületaks piiri päevasel ajal, kui nad seda tahaksid?” Ma ei oska muidugi öelda, kelle käes on tõde või kas tõde on segatud. Kes võiks öelda mulle, Rändurile Kadunud Aegade Tagant (a la recherche du temps perdu),(4) milles seisnes kord Saksamaa põhjamaine kuma? Kõik, mida ma tean, on see, et buss on täis seisvaid, higistavaid, kannatavaid inimolendeid nagu neid võib kohata linnalähisliini bussis. Oli lämbe öö, kui ma viimaks suundusin Tallinna poole ja tohutud ängistavad elektrilaengud sähvatasid õhus. Siis, Kingissepas, lõhestas taevast välk. Küürus reisijate siluetid valgustatuna välgunoolte kaugest sähvatusest ja siis langesid taevast tinahallid vihmapiisad. Bussis oli tüse aafriklane. Kas ta suundus Rootsi? Või mõne sedalaadi õnne poole, mida mina ei suutnud tabada? Kui me kõik hooti tukastasime, siis haaras ta poolunes nähtamatute asjade järele tema ümber ja hüüdis: “Prsss! Prsss!” Võimalik, et buss võis vahepeal peatuda ja siis koperdasid nii noored kui vanad rohkem unes kui ilmsi bussist välja. Igatahes keset ööd me veeresime sillale Kindlusest allpool ja bussi mootor seiskus.

Pikk Hermann nägi kuuvalguses suursugune välja. Ivangorodi kindlus oli lähemal ja sealsed tihedad kindlustused väljendasid Moskoovia võimsust. Kindluse torn joonistus öösse, heites kõrvale mälestused natside rünnakust ja stalinistide hävitustöödest ning kutsudes tagasi Rootsi rüütlid, kes patukahetsusena mõnede eksimuste või vigade pärast olid mõistetud teenima Narvas, mõrvarlikult tuimal Kaug-Ida rindel. Kui külmad olid siin talved! Kui mahajäetud olid nende armukesed, keda ründasid teised rüütlid!

“Palun tulge bussist välja ja jalutage putkani!” kamandas nooruke piirivalvur. Ta rääkis vene keeles, kuid aafriklane ei saanud aru. Sõnumit korrati eesti keeles. EESTI VABARIIK, teatas kivisein väljas. Tulge välja!

Pika ja ägeda protesti järel väljusid bussist aafriklane ja veel kaks teist reisijat tema kõrval. Üks neist, kes oli arvatavasti bulgaarlane, kandis risti kaelas. Nende tulek võttis aega oma kolmkümmend minutit. Vahepealsel ajal olime me kõik teised bussist välja tulnud, nõjatusime väsinult üle sillapiirde ja vaatasime alla pimedusest helkivale vedelikule, kus oli Jõgi, mis voolas oma mustal ja mahlakal moel. Taevas olid tähed, kuid ükski neist ei peegeldunud vette, kus veel neli sajandit tagasi olid koormatud kaubalaevad valmistunud reisideks Šotimaale ja Lissaboni. Mitte keegi ei lausunud sõnagi. Ainult lainete loksumine ja kauged joodikute hõiked lõhkusid vaikust.

Siis, kell 3.14 hommikul, vaba aidsist, kuid püütuna kurbuse lõksu, oli mulle antud taas luba libiseda Eestimaa pinnale. Tere tulemast tagasi, välismaine saatan! Kas see oled tõesti sina, Eesti? Ma vaevu tundsin su ära.

A.D. 1992

Autorist: Glynn Richard de Vere Barratt (1944) on Kanada ajaloolane, kes on uurinud Venemaa ajalugu põhiliselt Vaikse ookeani piirkonna kontekstis ja kirjutanud raamatuid Vene meresõitjate (s.h. Eestist pärit A. J. von Krusensterni) reisidest. Ta luges 1992. aasta sügisel Eesti Humanitaarinstituudis Vene Impeeriumi ajaloo kursust. Käesolev lühijutt anti tõlkimiseks ja avaldamiseks ajakirjale “Magellani Pilved”, kuid ajakiri läks hingusele veel enne, kui järjekord Barratt’i Eestisse saabumist kirjeldava jutuni jõudis. Jutuke annab vaimukalt ja hoogsas stiilis edasi kannatuste raja, mida 1992. aastal Venemaalt taasiseseisvunud Eestisse reisiv rändur kadunud aegade tagant pidi sihile jõudmiseks läbi elama. Täna kakskümmend kaks aastat hiljem avaldame selle loo eestikeelse tõlke blogis “Aegumatud intervjuud”.

Märkused:

1. Originaalis “all mimsy were the borograves” – viide Lewis Carrolli tõlkimatule väljendile raamatus “Alice imedemaal.”

2. sõnademäng – AIDS (omandatud immuunpuudulikkuse sündroom); vene k. SPID, inglise k. speed – kiirus.

3. piiber (beaver) on slängis naiste suguelund.

4. Viide Marcel Proust’i romaanile”Kaotatud aega otsimas”.

Kanada autorile Kanada muusik Loreena McKennitt ja Vene Õigeusu Koor

Inglise keelest tõlkinud R.W.Hamilton (tõlge 1992-2014).