VIHA VABARIIK

VIHA VABARIIK
Näidend kahes vaatuses.

Tegevusaeg: tänapäev
Tegevuskohad: Renku tuba ühes kõrgemas dimensioonis; nõukoja trepp Viha Vabariigis, planeedil Maa; burksiputka esine Viha Vabariigis, planeedil Maa.
Tegelased:
RENKU, jumal, 18-aastane
HENRI, Renku sõber, 18-aastane
INNA-ANNA, Renku tüdruksõber, 18-aastane
TIMO-CEVIN, 23-aastane
CÄRLYN-ANGELINA, Timo-Cevini naine, 21-aastane
ROBERTO-RONALDINJO, nende poeg, 3-aastane
MAERUT-MANNJAANA, Timo-Cevini tüdruksõber, 21-aastane
ANFISSA, Ivari naine, 50-aastane
LEHVIKE, kosmoserändur
SORTS, meediaguru
LIBAINIMENE, Sortsi abiline, kolumnist
LEHENEEGER, ajakirjanik
LEMPS, netikommentaator, 50-aastane
MÄIDU, netikommentaator, 45-aastane
IVAR, endine sõjaväelane, 48-aastane
LOLLIDE KOORI DIRIGENT
LOLLIDE KOOR

ESIMENE VAATUS
ESIMENE STSEEN
Renku tuba on täis tühje õllepurke ja pizzakarpe ning laialipillutud riideid. Toas on voodi, kapid, riiulid, laud ja mõned toolid. Renku istub lauaarvuti taga teises käes õllepurk ja toksib midagi klaviatuuril. Saabub Henri, kuuspakk õllepurke kaenla all.
HENRI (valjusti): Jou, mis teed? Tõin õlled nagu palusid.
RENKU: Thanks, män. Nokitsen arvutimängu kallal. Tead, arendasin välja sellest meie vanast projektist, mida me algkoolis koos tegime, planeedist nimega Maa.
HENRI (avab hoogsalt õllepurgi): Vau, sa oled seda siis siiamaani alles hoidnud? Mängid ikka planeetide loomist? Et sa sellest ka ei tüdine. Mäletan, et saime selle eest veel programmeerimises kiituskirja. Jõmpsikad, nagu me olime, kusagil teises või kolmandas klassis. Mul endal on praegu hoopis keerulisemad maailmad töös. Tekitasin Proxima Centauri tähesüsteemi robotite ühiskonna, teised poleks seal vastu pidanud, aga need, raisk, hakkasid jooma ja käisid alla.
RENKU (võtab samuti õlle): Noh juhtub. Ma olen Maa keskkonda kõvasti ümber kujundanud, igasuguseid tüüpe juurde mõelnud ja pannud nad omavahel süsteemi. See ei ole enam vett täis tühi planeet nagu meie projektis, vaid tegin sinna igasuguseid asju juurde, taimed, putukad ja muu selline kribu-krabu, kalad, kes elavad vees, igasugused roomajad, linnud, kes lendavad, loomad, igasuguseid uusi liike. Sa ei tunne seda planeeti enam ära.
HENRI: Klassitöö jaoks suutsime sinna vee tekitada, see oli kõva sõna.
RENKU: Seal on nüüd maapinda ka päris kõvasti ja elu käib. Ma ju rääkisin, et olen sinna igasugust värki lisanud. Ühele liigile õnnestus isegi mõistus juurde keevitada, aga nad ei oska seda veel eriti kasutada. Tahtsin nendega seal veidi toimetada, panna nad püramiide ehitama ja kulda kaevandama, aga siis nad kukkusid omasoodu arenema. Need mutandid, kes kutsuvad end ise inimesteks, on muidu päris huvitav liik, aga üsna palju jama on nendega. Kui sa neil silma peal ei hoia, siis suudavad nad igasuguseid rõvedusi välja mõelda ja vahepeal kippusid võimu haarama.
HENRI: Kuidas sa nad arenema panid?
RENKU: Midagi läks perse. Pole veel aru saanud, kas mingi viiruse lõi sisse või ma ei teagi, mis juhtus. Muidu ju liigid eriti ei muutu ja sellistena nagu sa nad valmis oled teinud, sellisteks nad ka jäävad. Aga inimesed hakkasid oma mõistusega igasuguseid asju välja mõtlema. Algul õppisid algelisi tööriistu ja relvi tegema, aga need muutusid kogu aeg keerulisemaks. Kuni selleni välja, et ühel hetkel lendasid isegi kosmosesse ja pidin nende maailmaruumi laiendama. Püüdsin arengut seisma panna, katsetasin mitmete viirusetõrjetega, aga midagi ei aidanud. Kimasid muudkui edasi. Mäng hakkas kontrolli alt ära kaduma ning siis programmeerisin neile süsteemi, mis hoiab kogu staffi kontrolli all, kui ma ise ära olen.
HENRI (kiikab üle Renku õla monitori): Need inimesed näevad ju välja nagu meie.
RENKU: Eks ma nad meie järgi disainisin.
HENRI (rüüpab õlut): Äge.
RENKU (tülpinult): Ah tead, ma olen nendega hirmsat vaeva näinud. Igasugust sitta on nad mulle keeranud ja üsna mitu korda olen mõelnud nad üldse ära diliitida. Kuid siis hakkad mõtlema, et jõle orgunn on selle planeediga olnud ja ei raatsi. Ma ei teagi nüüd, mis teha … Mingil hetkel läksid inimesed üldse käest ära, hakkasid omavahel nägelema, sõdu pidama ja muutusid muidu tüütuks. Siis ma saatsin neile lollid nuhtluseks kaela, et tõugu parandada ja nende arengut pidurdada. See oli hea lüke. Lollid kohanesid Maal hästi, paljunesid jõudsasti ja praegu on juba nemad enamuses. Ega nad enam nii väga ei arenegi.
HENRI: Lollid?
RENKU: Nojah, lollid. See on inimeste parandatud variant, viirusest nakatumata arenemisvõimetud inimesed. Palju kuulekam ja juhitavam seltskond, kes allub korraldustele. Esialgu paigutasin lollid kosmosesse, sest siis on nad käepärast võtta, kui neid vaja peaks minema ja tegin nende jaoks vahejaama, kust ma neid siis vahepeal Maale tõin. Siis suutsin Maal käima panna liini, mis tootis neid kohapeal. Programmeerisin nad veidi teistsugusteks kui Maa inimesed, olid sellised suurte kõrvadega ja sabaga, aga aja jooksul on nad inimestega lootusetult segunenud, et nüüd ei suuda keegi enam vahet teha, kes neist on loll, kes inimene. Aga mis tähtis, et eksperiment õigustas end ja ma sain mängu jälle kontrolli alla.
Saabub Inna-Anna.
INNA-ANNA: Tšau, poisid. Mis teete?
RENKU: Jou, Innakas. Hea, et tulid. Tee mulle üks õllepurk lahti ja kui tahad, võta endale ka.
HENRI: Hei, Inna-Anna. Tule vaata, Renku on meie vanast algkooli klassitööst uue maailma programmeerinud, kus elavad igasugused naljakad olendid, inimesed, lollid ja muu selline segane värk.
INNA-ANNA (avab õllepurgid ja ulatab ühe neist Renkule): Kes need inimesed on? Renku pole mulle nendest midagi rääkinud.
RENKU: Äh, tegime selle Henriga teises või kolmandas klassis programmeerimise töö jaoks, aga ma olen seda vaikselt edasi arendanud. Noh, tead, algul tegime Henriga sinna vee, aga siis hiljem ma tekitasin vee sisse mandrid, kuhu sai igasuguseid kuivamaa elukaid elama panna. Rääkisin Henrile just, kuidas inimesed tekkisid. Nad on geneetilised robotid, kes pidid kindlaid ülesandeid täitma, aga siis said vist mingi viiruse külge ja nende areng väljus kontrolli alt. Siis mõtlesin välja lollid, muidu inimestega sarnased, aga nemad polnud võimelised arenema. Tahtsin inimeste tõugu parandada ja neid lollidega ristata, et mängu jälle kontrolli alla saada. Inimesed elasid kõikidel mandritel, välja arvatud kõige lõunapoolsemal neist, mida kutsutakse Antarktikaks. Siirdasin lollid Antarktikasse. See on selline külm ja jäine manner, mis oli ainus inimestest puutumata paik Maa peal. Lollid ei osanud esialgu muud peale hakata, kui tegid suitsu ja vaatasid tähti. Ainult merelinnud külastasid vahel Antarktika rannikut. Katsetasin lollide ristamist kõigepealt lindudega ja nii sündisid Maa peale pingviinid, lennuvõimetud linnud, kes kõnnivad kahel jalal. Nendest said Antarktika põliselanikud. Kuna ristamine õnnestus ja eksperiment läks korda, siis viisin lollid ja inimesed kokku ning neid sai palju.
INNA-ANNA: Oi, kui huvitav!
HENRI (avab uue õllepurgi ja küünitab üle Renku klaviatuuri poole): Lase, ma teen ka midagi, olen ju ikkagi kaasautor (vajutab mingile klahvile).
RENKU (tõukab Henri vihaselt eemale): Türa, vaata ette, mis sa teed! Idioot, raisk! Tänu sinule tekkis praegu maavärin Jaapanisse.
HENRI (kohmetult): Palun vabandust. Rahune maha nüüd, ega ma siis meelega ja lõppude lõpuks on see kõigest mäng.
RENKU (taltub): Okei, las olla, võib-olla ongi huvitav vaadata, kuidas inimesed sellega hakkama saavad. Vahepeal ma tekitan neile ise katastroofe ja vaatan, kuidas nad sealt välja tulevad. Aga ära niisama seda mängu käpi. Palun! Kes teab, mis seal võib juhtuda. Kurat, ma olen selle välja arendamisega oma kümme aastat tegelenud. Võib-olla ühel päeval ma tüdinen ja tõmban vee peale, aga praegu on veel huvitav. Ma ei taha sellest ilma jääda.
INNA-ANNA: Poisid, teil on põnev, aga ma ei saa aru, kuidas te saate mingist algkoolis tehtud primitiivsest mängust vaimustuda. Meil on mikroosakeste termodünaamikas kodutöö ja minu pea kohe ei võta selliseid asju. Sina, Renku, jagad seda värki päris hästi. Äkki aitad mindki?
RENKU: Keskkoolis peabki raskem olema… (Inna-Anna tõmbub mossi). Okei, ära nüüd muretse, sul on muid väärtusi. Kes teab, kui sa ka pärast tubli oled, siis äkki aitangi.
INNA-ANNA (lubavalt naeratades): Äkki olengi.
Kusagilt kostub hõige: “Renku, tule sööma! Kutsu sõbrad ka kaasa!”.
RENKU: Ema kutsub sööma. Meil on täna friikad ja juustuburgerid. Jätkub teilegi. Lähme sööma siis, kui kutsutakse, pärast mängime edasi. Ma panen mängu seniks automaatjuhtimise peale. Loodetavasti ei lase nad end vahepeal ise õhku.
INNA-ANNA: Poisid, minge teie. Ma ootan siin. Tead, need burgerid ja friikad ei lähe mulle praegu üldse mitte peale. Pean dieeti pidama, et tantsutüdrukute grupist mitte välja langeda.
RENKU: Ise tead, aga oota siin ning ära sa ära kao. Me käime Henriga kähku ära. Loe midagi või leia endale tegevust. Pärast võime randa minna. Minu arvutit parem ära näpi, muidu tekitad sinna tuumasõja või asteroidide rünnaku või mida iganes.
Renku ja Henri lahkuvad. Inna-Anna istub voodile ja lehitseb hajameelselt mingit ajakirja. Siis tüdineb, istub Renku arvuti taha ja uurib seda hoolega. Mõne aja pärast teeb kursoriga ettevaatlikke liigutusi ning pilt ekraanil vaheldub. Inna-Anna jälgib huviga ekraanil toimuvat, kuni kuuleb Renkut ja Henrit käratsevalt tulemas. Ta tõuseb kiiresti arvuti tagant, istub ükskõiksel ilmel Renku voodile ning võtab taas ajakirja kätte.

TEINE STSEEN

Burksiputka ees on kulunud plastmasslaud nelja tooliga. Luugi juures on pink, kus jalgu kõlgutades igavlevad Cärlyn-Angelina ja Maerut-Mannjaana. Roberto-Ronaldinjo mängib pisut eemal mänguautoga. Luugi taga loeb Anfissa, tüse juuksekrunniga volüümikas daam oma parimates aastates, ajalehte. Kummide vilisedes saabub BMWga Timo-Cevin.

MAERUT-MANNJAANA (kadedalt): Timmil on uus bemm, hästi tuunitud.
CÄRLYN-ANGELINA: See on Riksi vana bemm. Timm käis Soomes tööl, ostis ära ja tegi korda. Päris äge näeb välja. Oleme seda paar korda lennukal testinud.
TIMO-CEVIN (väljub autost ja lööb autoukse pauguga kinni): Õu, Anfissa, anna mulle üks burks.
MAERUT-MANNJAANA (üleolevalt): Ainult üks burks? Miski nannipunn oled ve? Oled mees või ei ole?
TIMO-CEVIN: Ookei, jääb siis neli burksi.
ANFISSA (pahuralt): No kuule, enne kui ma sulle burksi annan, maksa vana võlg ära. Sa oled võlgu kaksteist burksi. Enne, kui raha ei tule, uut burksi ei saa, ponimajes? Ega mul siin mingi heategevus pole.
TIMO-CEVIN: Mine vittu, saad oma raha. Ma sain Soomest megapappi. Näed sa, Lacoste särgi ostsin endale ja (demonstreerib särki). Ja neli burksi arvesta juurde!
Anfissa ajab end torisedes üles ja soojendab mikroahjus neli hamburgerit ning viskab need siis pahaselt letile.
ANFISSA: Koos võlaga kuusteist burksi. Kolmkümmend kuus jevrot, kaheksakümmend senti.
Timo-Cevin loeb raha ja saab burksid kätte. Avab esimese burgeripakendi ning asub isukalt sööma.
CÄRLYN-ANGELINA (nõudlikult): Aga meile?
TIMO-CEVIN (ohkab ja viskab Cärlyn-Angelinale ja Maerut-Mannjaanale burksid): Sähke, ma teen välja. Soomes sain megapappi. Panin Jyväskyläs tänavakive. Džipsi-Johannes ja Kalle, tead see kutt Luunjast, olid ka.
CÄRLYN-ANGELINA: Aga Roberto-Ronaldinjole? Oma lapse eest sa üldse ei hoolitse.
TIMO-CEVIN (mornilt, viskab viimase burksi Roberto-Ronaldinjole): Säh.
ROBERTO-RONALDINJO (püüab burksi): Attäh! Attäh! (hakkab hamburgerit nosima ning peagi on kõrvuni majoneesiga koos).
MAERUT-MANNJAANA (tunnustavalt): Juba parem. Vot selline on tõeline mees (hammustab hamburgerit, täis suuga). Jou kutt, lahe pill sul. Kust sa endale uue bemmi välja ajasid? Vana ajasid ju känkrasse.
TIMO-CEVIN: Ma ju räägin teile, et Soomest sain ulmet pappi. Bemmi ostsin ja Lacoste särgi, näed (demonstreerib särki).
MAERUT-MANNJAANA: Lase tümmi ka. Sul bemmis ikka mingit normaalset tümmi on?
TIMO-CEVIN (keerab auto muusikakeskusel hääle põhja): Mul on uued põhjatuled ka.
Ootamatult kerkib burksiputka ette keegi suurte kõrvadega olend – Lehvike. Tal on seljas roheline kleiditaoline rüü, kuid ta kõnnib paljajalu.
LEHVIKE: Tere! (keegi ei kuule teda, kuna vali muusika summutab Lehvikese hääle. Mõne aja pärast üritab Lehvike uuesti tähelepanu võita). Tere …
Keegi ei pane teda tähele. Cärlyn-Angelina ja Maerut-Mannjaana uudistavad Timo-Cevini uut autot. Anfissa on süvenenud ajalehte. Ainult Roberto-Ronaldinjole ei jää külaline märkamata. Ta tuleb Lehvikese juurde ja jääb teda näpp suus jõllitama. Lõpuks teeb ta kõva häält, mis kostub isegi Timo-Cevini tümakast üle.
ROBERTO-RONALDINJO: Äääääääääääää!!! (kõik vaatavad lapse poole. Timo-Cevin keerab muusika vaiksemaks ja märkab lõpuks Lehvikest).
TIMO-CEVIN: Ossa … Oi bljääd! … Mis olend see sihuke on? (nüüd märkavad kõik Lehvikest). Justkui oleks kolm päeva joonud, aga ma olen jumalast kaine… Soomest tulin, nahhui …
LEHVIKE: Tere! … Mina olen Lehvike. Kes sina oled?
TIMO-CEVIN (kogub end pikkamisi): Kes ma olen? Türa, ei tunne ära või? Tahad, panen sulle kannaga näkku? … Timm olen. Timo-Cevin, noh.
LEHVIKE: Meeldiv tutvuda, Timo-Cevin. Kuhu ma olen sattunud?
TIMO-CEVIN: Mällaris oled ve? (osutab putkale) See on meie burksiputka. Anfissa, raisk, teeb häid burkse. Ma võtan tavaliselt neli tükki korraga (näitab teises suunas). Seal on lennukas, kus me käime bemmidega driftimas. See on äge. Kus su bemm on, Lehvike?
LEHVIKE: Mul ei ole bemmi.
TIMO-CEVIN (irooniliselt): Või sul ei olegi bemmi? Mis mees siis sina oled? Igal õigel mehel on bemm. Just bemm, mitte mingi audi, ford või volksvaagen. Audimeestel taome ninad rulli (osutab Cärlyn-Angelina ja Maerut-Mannjaana poole). Need on meie linna tibid. Pandavad, kas pole? See blond on Cärlyn-Angelina ehk Kärts, minu naine. Brünett on Maerut-Mannjaana ehk Mära. Tema on minu hea sõbranna. Kui Kärts oli vahepeal välkus, siis ma elasin temaga.
LEHVIKE: Mis mõttes välkus?
TIMO-CEVIN: Välkus … Välismaal noh. Keerles siin burksiputka ümber üks Marco-nimeline, selline pisike tõmmu kiilakas, moosipurk pähe valatud, kogu aeg käis armuline preili ette ja taha. Haises šanelli ja pjäär kardaani järgi nagu Kalevi kommivabrik. No ja lõpuks moosis Kärtsu ära ning viis endaga kaasa.
CÄRLYN-ANGELINA (segab vahele): Mida sa valetad nüüd, Timm. Võta teatavaks, et Marco kutsus mu oma modelliagentuuri tööle, aga tal tekkisid ajutised majanduslikud raskused ning ei saanud projekti käima. Erinevalt sinust olid Marcol vähemalt plaanid.
TIMO-CEVIN: Plaanid? Millised plaanid?
CÄRLYN-ANGELINA: Modelliagentuur, millega me oleksime maailma vallutanud. Casa di Nord kutsuti seda. Marco oli põhjamaise ilu suur austaja. Tõeline džentelmen! Ta kiitis minu klassikalisi näojooni, figuuri, jalgu, rindu! Kõik oli tema arvates täiuslik! Viis mu järgmise lennukiga Milanosse. Naistega oskas suhelda, oli viisakas ja tähelepanelik, mitte nagu need meie mökud mehed (põlglikult). Täielikud mühakad, ma ütlen, ei saa itaalia meestele ligilähedalegi.
TIMO-CEVIN: Teame küll seda modelliagentuuri, mis asus Marco ema kahetoalises korteris Milanos. Kui papp otsa sai, siis tahtis Kärtsu oma vennale Hassanile edasi müüa. Hassan kasvatab Egiptuses kaameleid. Mina pidin Soome tööle minema, et Kärtsule lennupilet osta. Kogu papi panin magama ja võtsin laenu juurde. Ega ma Kärtsu pärast väga ei muretsenud, aga poisist oli kahju (osutab Roberto-Ronaldinjole, uhkelt). Roberto-Ronaldinjo, minu poeg.
ROBERTO-RONALDINJO (naeratab Lehvikesele ja teeb häält): Ääää … obetto onaldinjo.
TIMO-CEVIN: Täitsa minu nägu. Kui ta suureks saab, siis tuleb temast äge rullnokk. Teda ma ei saanud Egiptusesse jätta.
MAERUT-MANNJAANA: Kuule nüüd, Timm. Pisike Robi oli ju Kärtsu ema juures kogu selle aja, mis Kärts Itaalias oli. Sina kärutasid Soome vahet.
TIMO-CEVIN: Vahet pole. Mina oma pojast ei loobu. Burksi tahad, Lehvike? Ma teen välja.
CÄRLYN-ANGELINA (torkab irooniliselt vahele): Oi, Timm teeb välja! Kus seda varem nähtud on?
TIMO-CEVIN: Jää vait, naine! Kui mina ütlen, et teen välja, siis teen. Pealegi, mul raha on. Sain Soomest megapappi. Uue bemmi ostsin endale. Lacoste särgi ostsin ka.
LEHVIKE: Ma ei tea burksi. Kas burks on ikka taimne toode? Mina söön ainult puhast taimetoitu.
TIMO-CEVIN (hakkab ärrituma): Mida paska saa nüüd suust välja ajad? Bemmi sul ei ole ja burksi ei söö. Miski pede oled ve? Kahtlane vend, kurat, nagu miski intelikent. Ma siin nägin ükskord ühte intelikenti. Jube tark nägi välja, brillidega. Aga kui ühe korra talle pasunasse sõitsin ja pesapallikurikaga ergutasin, polnud intelikentsusest enam haisugi järel.
CÄRLYN-ANGELINA: Intelligendid öeldakse.
TIMO-CEVIN: No ma ju räägin, et intelikendid.
LEHVIKE (võtab kaelast kellukese ja helistab seda, siis lausub pateetilisel toonil): Vabandage mind, unustasin end teile tutvustada. Mina olen Lehvike, viimane puhastverd loll ja tulen teie juurde kosmosest. Ma ei tulnud siia üksi, vaid minuga on kaasas minu vaimne mükoriisa, kes juhib pind piinarikkal teel igavese tõe juurde. Vaimne mükoriisa on läbinisti taimselt vaimne ollus, kes kõnnib paljajalu loomulikus valguses, tarbib puhast taimetoitu ja kui seda pole saadaval, siis on ta aretanud loomsest materjalist taimse juustu. Minu läbi saabub Maa peale igavesti haljendav taimsus, mille kohal helgib vaimne udumüür ning kõik kokku moodustavadki need absoluutse tõe alusmüüri, taimse vaimsuse, mida minu loojad on palunud mul teie maailmale tutvustada. Ma pean teile teada andma, et planeet Maa on surmavalt haige ja ta lausa kisendab valust, mille kaikuvad helindid jõuavad kosmosetuultega universumi avarustesse. Kõik minu õed ja vennad on juba varem Maa peale laskunud ning nad on sulandunud inimeste sekka, nad on sulandunud taimede sekka, nad on sulandunud loomade sekka, nad on sulandunud lindude sekka, andes neile osaduse maailmavalust, mis on eelduseks taimsele vaimsusele. Te peate loobuma materiaalsetest ahvatlustest ning võtma maailma valu enda kanda ja muutuma oma planeediga olemusühtseteks, sest vaid niiviisi on võimalik meie planeeti terveks ravida. Te peate loobuma kunstlikust elektrivalgusest ning elama loomuliku valguses. Te peate loobuma verisest ja tülgastavast lihast ja sööma puhast taimetoitu. Te peate loobuma ebaloomulikest jalatsitest ning kõndima paljajalu. Ainult niiviisi saate osaduse maailmavalust ja taimsest vaimsusest Seda ütleb mulle minu vaimne mükoriisa, mis istutati minu külge minu looja lehvikeste jumala poolt ning ta on palunud mul mükoriisas peituvat tõde levitada üle terve universumi. Maailm on loomse tarkusega ära reostatud. Taimne vaimsus juhib meid tagasi lollusesse, muistsesse õnneaega, kui me laulsime, tantsisime ja mängisime ringmänge rohelisel aasal. Lehvikesed lehvisid, kellukesed helisesid, linnud laulsid helisevat hümni ning iidsed põlispuud lehvitasid loodust vabalt nautivale rahvale. See oli õnneaeg.
TIMO-CEVIN (põlglikult): Vau, Lehvike, sa oled ikka kangeid seeni söönud.
CÄRLYN-ANGELINA: Minule taimetoit meeldib, sest liha teeb paksuks. Sa räägid huvitavat juttu, Lehvike. Meenutad mulle Marcot, kes oli lahke ja viisakas ja kellel olid ideed. Kas sa tuled samuti välkust?
MAERUT-MANNJAANA: Marco rääkis sulle küll sinu klassikalisest põhjamaisest ilust, täiuslikust figuurist, briljantsetest jalgadest, voolujoonelistest rindadest, vapustavatest silmadest, helesinistest nagu kõrbeliiv ja mis kõige tähtsam, armsast kodusest ninakesest, aga mitte kõige vähematki maailmavalust ja taimsest vaimsusest. Ta oli vaid ühe asja peale väljas (teeb paaritumisele viitava ühemõttelise žesti).
CÄRLYN-ANGELINA (solvunult): Sa oled kade, Mära. Marco nimetas mind Eestimaa kuningannaks ja sõlmis minuga modelliagentuuri lepingu. Minuga, mitte sinuga, kes sa kõlbadki vaid üheks asjaks.
MAERUT-MANNJAANA (vihaselt): Palun ära nimeta mind Märaks, minu nimi on Maerut. Vaid väga head sõbrad võivad mind Manniks kutsuda. Muide, modelliagentuuri lepingu vormistas ta hotelli kirjabloki plangil, eks ole.
CÄRLYN-ANGELINA: Aga ikkagi sain ma kuus kuud Milanos olla, samal ajal kui sina siin Timmiga ringi tõmbasid.
MAERUT-MANNJAANA: Kui Timm poleks sind jalgupidi sealt välja tõmmanud ning raha saatnud, karjataksid praegu kaameleid kusagil Egiptuses helesiniste kõrbeliivade taustal. Niipalju siis lahkest välismaa Marcost ja tema veel lahkemast vennast Hassanist.
CÄRLYN-ANGELINA (vihaselt): Jää vait, Mära! (võtab jalast kinga ja vibutab seda ähvardavalt Maerut-Mannjaana suunas).
TIMO-CEVIN (astub Cärlyn-Angelina ja Maerut-Mannjaana vahele): Rahunege maha nüüd, naised. Mis teil viga on? Mis oli, see oli. Ma teen teile kõrtsis koksid välja, kui te nüüd teineteisel molle sisse ei tao.
Cärlyn-Angelina ohkab, taltub siis ja paneb kinga jalga tagasi. Maerut-Mannjaana taandub tagasi pingile.
MAERUT-MANNJAANA (ikka veel veidi mossitades): Okei, Timm, aga too siis koksid lagedale.
TIMO-CEVIN: Istuge siis autosse. Tšau, Anfissa. Kas sina ei tule meiega, Lehvike?
LEHVIKE: Kui lubate, siis mina jään siia. Ma tahaksin tunda maapinda oma paljaste jalgade vastas. Need bemmid hirmutavad mind väheke.
Anfissa vaid mühatab hüvastijätuks. Cärlyn-Angelina ja Maerut-Mannjaana istuvad autosse Timo-Cevin võtab Roberto-Ronaldinjo käekõrvale ja toob samuti autosse, mille järel nad sõidavad kummide vilisedes minema. Lehvike lehvitab neile järele, õnnis naeratus huulil.

KOLMAS STSEEN

Renku tuba. Inna-Anna istub Renku voodil ja loeb ajakirja. Saabuvad Renku ja Henri.
HENRI: Sinu mutt teeb jube häid burkse. Ketšupiga ta ka ei koonerda ja mulle meeldis tänane piimakokteil.
RENKU: Pole viga. Näe, Innakas, sulle saadeti ka midagi. Limpsi kokteili, kui sa burksi ei taha (ulatab Inna-Annale kokteiliklaasi). Ma heidan nüüd Maa rahvale veel korra pilgu peale, siis võime randa surfama minna (istub arvuti taha). Fakk, miks monitoris on hoopis teine pilt ees? Kas sa näppisid arvutit, Inna-Anna?
INNA-ANNA (ükskõikselt): Mina pole midagi teinud. Istun siin ja loen sinu pornokat.
HENRI: Missugust pornokat? Näita mulle ka! (üritab Inna-Annalt ajakirja käest võtta. Tekib väike rüselus ning lõpuks saab Henri ajakirja kätte). Äge! Täiesti pandavad memmed. Ma juba kujutan ette, kuidas Renku pihku taob (naerab).
RENKU (arvuti tagant): Jää vait! Türa, keegi on midagi siin arvuti kallal toimetanud. Oled sa kindel, Inna-Anna, et sa arvutit vahepeal ei puutunud?
INNA-ANNA: Kuule nüüd, poiss. Ära endast liiga palju ka arva (läheb Renku juurde ja kallistab ning mudib teda).
RENKU: Midagi on valesti. Üks loll on vahepeal vahejaamas möllanud ja sealt oma jõududega Maale jõudnud. Seda ei oleks tohtinud juhtuda. Minu teada oli vahejaam tühi. Vittu küll, kui nüüd midagi on jälle untsu läinud ja lollid on iseseisvalt arenema hakanud.
HENRI (ajakirja tagant): Ma ei saa pihta, mis seal jälle valesti on. Sa ju enne rääkisid, et tõid lollid Maale. Kusagile Antarktikasse või kuhu.
INNA-ANNA: Äkki ununes üks loll vahejaama maha ja tuli ise teistele järele?
RENKU: Lollid lõin just sellised, et nad oma peaga midagi ette ei võtaks. Ise poleks ta kusagile tulnud. Lollide loomise eesmärk oligi neid teiste liikidega segada. Lollid peavad mängu tasakaalus hoidma, sest inimesi ma nii väga enam ei usalda. Point on selles, et kui inimeste sekka on piisavalt lolle integreeritud, siis nende areng peatub ja neid on võimalik ohjata. Puhtaverelisi lolle omapead jättes oleks tekkinud võõrliik, mis võib planeedile ohtlikuks muutuda ning kõik kihva keerata. Varem, kui Maal asjad kontrolli alt kippusid ära minema, siis tõin lolle kosmosest juurde ja segasin neid inimestega, kuid see oli ammu. Nüüdseks olen ehitanud Maale süsteemi, mis toodab neid kohapeal ja vahejaama ma enam ei vajanud. Raisk, närvi ajab, kui midagi läheb perse. Kas keegi on suutnud minu mängu sisse häkkida? Ma ei usu seda.
HENRI: Kõik on võimalik. Ükskord murdsid mingid häkkerid minu kodukale sisse ja ujutasid selle pesupulbrireklaamiga üle. Ilge vaev oli seda pärast puhastada.
RENKU: Minul on suurem jama juhtunud ainult ühel korral, kui Jass mingit kahtlast segu suitsetas, end täiesti segi kammis ning mängu sisse läks, aga ma olen süsteemi vahepeal jälle käima saanud.
INNA-ANNA: Sa mõtled Nazarovi Jassi? Ta on väga tore poiss, lahke ja viisakas.
RENKU: Tore poiss küll, aga kui ennast pilve tõmbab, siis ei peata teda miski. Puhas narkosõltlane, ma ei tea, mida ta endale sisse süstib, aga laksu all viibides muutub täiesti ettearvamatuks.
HENRI: Kes on Jass?
RENKU: Äh, sina ei tea teda. Ta käib hoopis ühes teises koolis, aga ta oli minu ja Inna-Annaga samas lasteaias. Jass käis mul külas, suitsetas end umbe ning läks uue programmiga mängu sisse. Kunagi räägin sellest.
HENRI: Nimi kõlab kuidagi tuttavalt. Ma olen temast kuulnud ning mingil peol vist isegi trehvasime korraks. See pole ju normaalne mees. Kõik räägivad, et ta on väheke imelik.
INNA-ANNA (läheb tagasi Henri juurde ja haarab sellelt ajakirja): Mida sa uurid asju, millest sa midagi ei tea.
HENRI: Sina oled muidugi kõva pornotädi.
INNA-ANNA: Äkki olengi, aga sina ei saa seda mitte kunagi teada.
RENKU (hüüab): Vau, tulge nüüd siia. Eriti cooli actionit tahate näha? (Henri ja Inna-Anna jätavad ajakirja ning tulevad Renku juurde). See on super vaatepilt. Sorts ja Libainimene hakkavad Lollide koorile vihkamise veerandtundi pidama.
HENRI: Sorts ja Libainimene, kes need veel on? Sheeri inffi, män. Mida sa sinna kokku oled keeranud? Ära ole nii tagasihoidlik.
INNA-ANNA (üleolevalt): Renku ja tagasihoidlik? Kamoon, kui kaua te üldse sõbrad olete olnud? Sa ei tunne teda üldse.
RENKU: Jätke nüüd. See uhkete sammastega maja on nõukoda, kus elab Sorts. Sorts on boss, kohalik autoriteet ja talle kuuluvad ajalehed ning internetiportaalid. Tõin Sortsi mängu, et ta kohapeal asjade üle järele vaataks. Et kõik oleks ordnungis ning keegi midagi oma peaga ette ei võtaks. Muidu on lollidega segatud inimesed okei, teevad suitsu ja vaatavad tähti nagu lollidki ning ei muutu planeedi keskkonnale ohtlikuks, aga kui nad aga peaksid mingil põhjusel aktiviseeruma, siis võib sellest ilge litakas tulla ning kõik õhku lennata. Sorts ütleb neile, mida nad peavad arvama ja keda vihkama. Libainimene on Sortsi parem käsi, arvamusliider. Tema kirjutab meediasse kolumne ja õpetab inimesi õigesti mõtlema.
INNA-ANNA: Kuidas sa paned inimesed Sortsi kuulama?
RENKU: Mul on süsteem mängu kontrollimiseks välja mõeldud. Ma nimetan seda lollide diktatuuriks. Skeem on tegelikult lihtne. Malet oskate mängida? Mina, Renku, olen mängu looja, nende jaoks jumal. Mängus olen ma kuningas, kuid mul on vaja teisi nuppe, kellega mängu juhtida. Males on kuningas ilma teiste nuppudeta abitu ning kergesti võidetav. Seega kontrollin ma Sortsi, kes on selles mängus lipp. Sorts jälle kontrollib väiksemate malendite, vankrite, odade ja ratsude ehk libainimeste ja leheneegrite abil ettureid ehk inimesi.
HENRI: Meid on koolis õpetatud, et kõike juhivad poliitikud ning nad on valitud rahva poolt. Sellepärast nimetataksegi neid rahvaesindajateks.
RENKU: Maal toimivas süsteemis on poliitikud libainimese ja leheneegri tasandi malenupud, kes kuuluvad skeemi ja tegutsevad vastavalt süsteemi reeglitele. Inimesed on oma arengus jõudnud Viha Vabariiki, kus kehtib lollide diktatuur ja diktatuuri viiakse läbi kogu maa internetiseerimisega. See on palju täiuslikum süsteem kui proletariaadi diktatuur ja kogu maa elektrifitseerimine, millega ma mõni päev varem katsetasin. Sortsi töövahend on meedia, kes kujundab üldrahvalikku arvamust põhiasjalikult läbi interneti. Internetiseerimise programmiga toodetaksegi lolle kohapeal juurde, sest see on ideaalne vahend inimeste mõttemaailma kujundamiseks. Kui varasemas süsteemis andsin ma võimu parteile, siis lollide diktatuuriga on kogu võim antud meedia kätte. Ilma meediata ei saaks poliitikud hakkama, sest kui meedia neid ei promoks, siis ei oleks neid olemas. Meedia ütleb rahvale, mis neile hea on ja poliitikud peavad selle sõnumiga arvestama, kui nad tahavad poliitikas edasi olla. Rahvas valib poliitikuid võimu juurde, kuid Sorts otsustab meedia abil, keda valitakse.
INNA-ANNA: Poliitika on nõme.
RENKU: Poliitika on süsteemi osa. Kui inimesed tegutseksid omapead, siis kaotaks mäng oma võlu ja ma peaksin selle hävitama. Praegu on kontroll inimeste üle muutunud peaaegu, et täiuslikuks. Ma ise pean mängu harva sekkuma.
HENRI: Oota nüüd, kui on lollide diktatuur, kas siis võim on lollide käes? Milleks neile veel meedia?
RENKU: Kas proletariaadi diktatuuris oli võim tööliste käes? Muidugi mitte. Proletariaadi diktatuuri juhtisid kohapeal poliitikutest intelligendid. Lollide diktatuuri juhin ma Sortsi ja meedia abil, kes kujundavad inimeste arvamusi ning tekitavad neile arvamusliidreid. Kui proletariaadi diktatuuris mõtles inimeste eest partei, siis lollide diktatuuri puhul teeb seda meedia. Inimestele aga tundub, et nad juhivad ise (irvitab, uurib hoolega midagi monitorilt). Aga tulge nüüd, vihkamise veerandtund algab. Näitan teile, kuidas süsteem töötab ja Sorts meedia abil mängu kontrollib.
Henri ja Inna-Anna võtavad toolid ja istuvad Renku juurde arvuti ekraanil toimuvat jälgima.

NELJAS STSEEN

Lai trepp viib Nõukoja ukseni. Trepile on asetatud mikrofon. Selle kõrval seisavad Sorts ja Libainimene, eatud, sootud, ühesugustes rangelõikelistes ülikondades/kostüümides. Nõukoja esise platsi ühes nurgas kiibitsevad Lemps ja Mäidu ning teevad suitsu.

LIBAINIMENE: Panin tänahommikust vihkamise veerandtundi tutvustava väljaande kokku, Sorts. Soovid ehk üle vaadata?
SORTS: Ma usaldan sind, Libainimene. Sa ju tead, et kui peaksid midagi valesti tegema, siis ühined Lollide kooriga.
LIBAINIMENE: Me oleme sinuga, Sorts (pöördub Lempsi ja Mäidu poole). Lemps ja Mäidu, tulge siia, ma annan teile nõukoja poolt üle sülearvutid (Lemps ja Mäidu tulevad lähemale ja Libainimene annab neile arvutid). Kas te olete selgeks saanud, mida teilt oodatakse?
LEMPS: Aga muidugi, Libainimene. Kui vihkamise veerandtund on läbi, siis läheme internetifoorumitesse ja anname rahvale teada Sortsi otsustest.
MÄIDU: Meie otsustest, Lemps. Vihkamise veerandtunni otsused sünnivad rahva tahtest. Nii on meid õpetatud.
LIBAINIMENE: Tubli, Mäidu. Ma näen, et jagad matsu. Lemps ja Mäidu on meie mehed internetis, kelle korjasin üles burksiputka eest. Nad peavad netikommentaariumites avalikku arvamust kujundama ning rahvale teada andma, kuidas tuleb õigesti mõtelda.
SORTS: Siis on hästi. Sa ju tead, et meie võim püsib niikaua, kuni suudame Viha Vabariiki elus hoida ja Viha Vabariik püsib Lempsi ja Mäidu sugustel. Võtke need arvutid, Lemps ja Mäidu, ning viige meie viha internetiavarustesse (Lemps ja Mäidu taanduvad kaugemale).
LIBAINIMENE (rahulolevalt): Inimesed on kuulekad. Nad teevad täpselt, mida me tahame.
SORTS (irvitab): Rahva jõud on suur ja neid on palju. Me peame neile vaid teada andma, mida nad tahavad. Riigi võim on sümboolne, sest temani rahva arvamus ei jõua. Kuid meedia suhtleb rahvaga, oskab rahva viha ära kasutada ja otsustab, mille üle rahvas peab muret tundma. Meie najal õitseb lollide diktatuur. Me toome rahvale eeskujuks Lollide koori, kuhu parimad ja ustavamad nende seast saavad kuuluma, kui nad meie tõdesid hoolsalt kuulutavad. Kelle me täna ette võtame?
LIBAINIMENE: Leidsin meile naabri-Juhani. Ta on minu majanaaber, aga hästi kahtlane ja salalik mees. Sobib vaenlaseks hästi. Tal on iga asja kohta oma arvamus. Kahtlustan teda oma peaga mõtlemises. Meie otsuseid kipub naeruvääristama. Tema pilt on meil olemas ning ekraanile valmis seatud.
SORTS: Vahet pole, peaasi et vihkavad. Siis läheb elu edasi. Kas sa oled juba tänase väljaande materjali ära jaganud ning otsustanud, missugust informatsiooni müüme raha eest ning missuguse paneme rahvale tasuta internetti üles?
LIBAINIMENE: Rahvale tasuta jagamiseks on voodijutud meie naisteleheküljele, ülevaade võistlustest “Kõige suurem kõri” ning “Tantsud talentidega.” Loomulikult üksikasjalik reportaaž vihkamise veerandtunnist ning naabri-Juhani põhjalik kirjeldus.
SORTS: Sobib ja tasulisse?
LIBAINIMENE: Raha eest on pakkuda ühte filosoofi, kes arutab elu mõtte üle ja leiab, et meedia kätte on antud liiga suur võim (irvitab). Midagi selles laadis, kuidas meedia inimeste teadvusega manipuleerib ning selle abil kasumit teenib.
SORTS: Väga hea, sest selleks, et õige arvamus jääks valitsema, peame sinna looma ka valesid arvamusi. Kuidas nad muidu õiged ära tunnevad? Rahvas saab oma vihalehekülje, voodijutud ning seda filosoofi loevad vaid üksikud friigid, kes on meie kontrolli all ja ei muutu meile ohtlikuks.
LIBAINIMENE: Kas sa tead, mille tarvis me seda Viha Vabariiki üleval peame?
SORTS: Viha on liidab vabariiki, aitab inimeste meeli kontrolli all hoida ja suunata neid sinna, kuhu vaja. Vihane inimene teeb vabatahtlikult seda, milleks rahulikku inimest peab sundima. Mis sul viga on? Kas sa oled meie ürituses kahtlema löönud?
LIBAINIMENE: Seda mitte, aga ma mõtlesin, et keda see filosoof huvitab? Me ei teeni tema pealt eriti palju. Miks me neid uudiseid, mis rahvale tegelikult meeldivad, tasuta jagame? Sealt me saaksime hoopis suurema kasumi.
SORTS: Ära mõtle! Alternatiivsete arvamuste olemasolu on meile väga vajalik. Me ei ole mitte ainult kasumlik, vaid eelkõige kasvatuslik ettevõte, kes peab rahvast harima ja õigele teele suunama. Vaesekesed ei aimagi, et teisitimõtlejate eest makstes nad ühtlasi avalikustavad end meile ja me saame teada, kes selliseid asju loevad (irvitab). Sina, Libainimene, ei saa veel sellistest asjadest aru ja peaksid üldse vähem mõtlema. Kas sulle ei meeldi midagi? Ei ole eluga rahul? Oled äkki üle töötanud ja peaksin sind viima madalamale positsioonile?
LIBAINIMENE: Mis sa nüüd. Kõik on hästi (Saabub Leheneeger, kes sarnaneb Sortsile ja Libainimesele nagu kaks tilka vett). Näe, Leheneeger tuli.
SORTS: Tere, Leheneeger. Kas kutsusid Lollide koori kokku, et saame vihkamise veerandtunniga alustada?
LEHENEEGER (libeda naeratusega): Jah, Sorts. Keda me täna vihkame?
SORTS: Varsti saame teada.
Rivisammul saabub Lollide koor, kes rivistab end üles nõukoja sammaste ette. Lemps ja Mäidu tulevad samuti lähemale.
LOLLIDE KOORI DIRIGENT: Kõrgeauline sorts, Lollide koor on vihkamise veerandtunniks üles rivistatud.
SORTS (köhatab hääle puhtaks ja astub mikrofoni ette): Tubli! Alustame tänast vihkamise veerandtundi. Meie tänane vihaobjekt on naabri-Juhan! Kas te teate, kes on naabri-Juhan?
LOLLIDE KOOR: Me ei tea, kes on naabri-Juhan (Nõukoja ekraanile ilmub keskealise vuntsidega mehe portree).
SORTS: Pange hästi tähele ja jätke see lõust meelde. See ongi naabri-Juhan!
LOLLIDE KOOR: Hurraa! Surm naabri-Juhanile!
SORTS: Aga kas te üldse teate, miks me peame vihkama naabri-Juhanit?
LOLLIDE KOOR: Me ei tea seda.
SORTS: Naabri-Juhan on rikas.
LOLLIDE KOOR (kordab): Rikas …
SORTS: Naabri-Juhan on edukas.
LOLLIDE KOOR: Edukas …
SORTS: Naabri-Juhan on haritud …
LOLLIDE KOOR: Haritud …
SORTS (teeb pausi, enne kui hüüab pühalikult): … Naabri-Juhan möliseb liiga palju!
LOLLIDE KOOR: Oi-oi-oi …
SORTS: Me tahame, et riik oleks paks, kord oleks majas ja naabri-Juhan püsiks vait. Tänu naabri-Juhanile on meie riik imeõhuke, korda pole majas ja igaüks räägib, mis talle pähe tuleb, ilma, et ta tunneks vähematki hirmu, et keegi teda rahva tahte vastu astumise eest karistab. Kuhu see kõlbab? Tekib küsimus, kes on süüdi? Kas meie oleme süüdi?
LOLLIDE KOOR: Meie ei ole süüdi.
SORTS: Naabri-Juhan mõnitab meid. Kuidas võib keegi meie seast end teistest paremaks pidada ja vastandada oma arvamust rahva arvamusele? Kui madalale võib meie riik langeda tänu ühele värdjale. Kas meile meeldib naabri-Juhan?
LOLLIDE KOOR: Ei!
SORTS: Kes on rahvas? Kas naabri-Juhan on rahvas?
LOLLIDE KOOR: Ei ole.
SORTS: Muidugi ei ole. Meie oleme rahvas! Kas me oleme oma eluga rahul?
LOLLIDE KOOR: Ei!
SORTS: Kes on süüdi?
LOLLIDE KOOR: Me ei tea.
SORTS (osutab näpuga naabri-Juhani portree poole): Kes on süüdi? Naabri-Juhan?
LOLLIDE KOOR: Jaa! Jaa!
SORTS: Mis on reeturi palk?
LOLLIDE KOOR: Surm! Surm! Surm!
SORTS (tema näole tekib irve): Riik on kaotanud surmanuhtluse. Kuhu see kõlbab? Mis riik see selline on, kus pole surmanuhtlust? Kuid võim on rahva käes ja kui riik pole võimeline õiglast kohut mõistma, hakkab kehtima rahva omakohus! Kui me ei saa naabri-Juhanit füüsiliselt surma mõista, siis saame teda hävitada vaimselt. Minge rahva sekka ja teavitage neid naabri-Juhanist! Avage virtuaalmaailm meie vihale! Muutke internetifoorumid viha foorumiteks!
LOLLIDE KOOR (tantsib ja laulab ning skandeerib): Meie oleme rahvas! Meie käes on tõde! Meie teeme õigust! Surm naabri-Juhanile!
SORTS (hüüab): Meie loosungiks saab lollide diktatuur ja kogu maa internetiseerimine!
LOLLIDE KOOR: Kogu võim rahva kätte!
LIBAINIMENE: (Lollide koorile): Mis te passite? Minge arvutite taha ja andke teada vihkamise veerandtunni otsustest. Rahvas ootab!
Lollid tormavad joostes minema, nende sabas ka Lemps ja Mäidu.
SORTS (Leheneegrile): Ja sina? Mine vaata, kas operatsioon toimub tõrgeteta ning õige arvamus jääb peale.
Leheneeger lahkub. Sorts ja Libainimene seisavad nõukoja trepil ja pugistavad südamest naerda.
SORTS: Viha Vabariik kestab. Selle peale võtame ühe õlle.
LIBAINIMENE: Sortsi soov on minule seaduseks.
Libainimene avab kulmuga kaks õllepudelit ja ulatab neist ühe lipitseva naeratuse saatel Sortsile.
SORTS: Rahvast on kerge taltsutada. Lükka neile paar loosungit ette ja juba nad tulevad sinu järel mühinal nagu merilõvid kasvõi maailma otsa. Nende viha on piiritu.
LIBAINIMENE: Kujuta ette, kui mõni neist hakkaks pärima, miks me vihkame naabri-Juhanit.
SORTS: Ei kujuta. Ära provotseeri mind rumalate küsimustega.
Sorts ja Libainimene joovad õlut ja vaikivad.

VIIES STSEEN

Burksiputka ees. Anfissa loeb leti taga ajalehte. Lehvike istub pingil ja kõlgutab jalgu. Saabuvad Lemps ja Mäidu, uued sülearvutid kaenla all.

LEMPS: Anfissa, anna meile ühed burksid ja õlled.
Anfissa ajab ennast torisedes püsti ja teenindab mehi. Lemps ja Mäidu istuvad laua taha, söövad burksi ning joovad õlut.
MÄIDU (Anfissalt): Mis lehes uudist on? (kiikab üle Anfissa õla ajalehte) Kuule, see on ju eilne ajaleht. Sa oled ajast maha jäänud. Eile vihkasime me Suitsu Petsi ja tema uut bemarit. Tänaseks anti juba uued juhised.
ANFISSA: Kust teie seda teate?
LEMPS: Me käisime vihkamise veerandtunnil ja teenime nüüd Viha Vabariiki.
MÄIDU: Sorts palkas meid netikommentaatoriteks. Ta andis meile arvutid, et me internetis rahvast õigesti mõtlema õpetaksime (avab arvuti ja demonstreerib seda uhkelt Anfissale).
LEMPS (täis suuga, uhkelt): Meid kutsuti. Libainimene ise kutsus. Tema on tähtis arvamusliider, suhtleb otse Sortsiga. Mäidu räägib õigust, me peame vihkama naabri-Juhanit.
ANFISSA (uudishimulikult): Te osalesite vihkamise veerandtunnil? Rääkige, mida te seal kuulsite. Suitsu-Pets ei olegi enam vaenlane?
MÄIDU: Täna on uus päev, Anfissa. Suitsu Petsi bemar ei koti enam kedagi. Tänaseks vaenlaseks kuulutati naabri-Juhan. Käisime kohapeal ja oma kõrvaga kuulsime.
ANFISSA: Suitsu Pets on kahtlane tüüp. Sõidab bemariga. Kuhu see kõlbab? Vot kui ma veel Musta mere laevastikus teenisin, siis oli meil punane Žiguli, VAZ 2101. VAZ tähendab Volga avtozavoodi. Žiguli nime sai auto õllemargi järgi, sest enne autosse istumist tuli pudel õlut ära juua, siis oli hea julge sõita. Enne seda oli mul mustalt turult ostetud Volga, hõbedane põder kapoti peal. Ah kakoi krassiivõi, bljaad. Tol ajal igaüks endale autot ei saanudki, vaid see tuli riigilt välja teenida. Kohe oli näha, kes oli tubli kodanik, tööeesrindlane või sõjaveteran ning teda tõsteti esile, premeeriti ostulubade ja turismituusikutega sanatooriumidesse. Minul jäi igasse sanatooriumi kallim maha. Nüüd on igal tavalisel päevavargal auto maja ees ja sanatooriumisse pääseb igaüks, kel raha on.
LEMPS: Minul oli Moskvitš, autoostuloaga saadud. Vot see oli alles masin, mille igat mutrit, polti ja seibi tundsin isiklikult, ees- ja isanime pidi. Kui seal midagi üles ütles, oskasin ise parandada. Aga need tänapäeva autod, neile ei julge käsi külge ajadagi.
ANFISSA: Naabri-Juhanit ma tean küll. Selline vaikne mees meie kõrvalmajast. Olen tal külas käinud, kui naabrimutt Loreida on olnud sugulastel külas või kusagil ära.
LEMPS: Eks see naabri-Juhan väheke kahtlane tundus küll. Elas liiga hästi minu meelest.
ANFISSA: Seda nüüd küll. Kui Loreida turult tuli, siis oli kott alati pungil igasugust defitsiitset kraami täis, suitsuvorsti ja sidruneid. Juhanil on välismaa auto ja kindel töökoht. Kellel siis tänapäeval meie riigis ikka tööd on? Ainult pursuidel ja spekulantidel. Minu tütred Liisi ja Laena läksid ka välismaale tööle. Islandile, see on kapitalistlik riik. Nüüd on neil juba välismaa mehed ja lapsed taga ning meie riigile on nad kaduma läinud. Meie Ivariga saame hädavaevu burksiputka pidamisest elatud. Vot varem andis riik kõigile töö ja need, kes tööd teha ei tahtnud, pandi vangi. Korteri andis riik sulle. Kaubandusvõrgust oli igasugust defitsiiti saada. Valimiste päeval müüdi sardelle ja sukkpükse. Aga mis nüüd on? Poed on kaupa täis ja tutvused ei maksa enam midagi. Rahval raha ei ole, muidu oleksid kõik poed tühjaks ostetud. Juhanist on natuke kahju. Tubli töömees on ja ei haugu vastu nagu minu Ivar. Ivar oli vanasti tasane tüüp, aga selle haukumise kombe on ta Šarikult külge saanud. Šarik ise enam ei haugu.
MÄIDU: Kes see Šarik veel on?
ANFISSA: Šarik on meie koer. Tõeline mees, kõigepealt õppis jooma ja suitsetama, siis loobus haukumisest. See-eest haugub nüüd Ivar tema asemel. Nad muutuvad päev päevalt sarnasemaks. Kui Ivar purjus peaga koju tuleb, siis ma teda tuppa ei lase. Ööbib kuudis Šariku juures.
LEHVIKE (on siiamaani vaikselt pingil jalgu kõlgutanud, kuid nüüd sekkub vestlusesse): Koerad on lihasööjad ja primitiivsed olendid. Ma ei saa aru, miks neid peetakse inimeste sõpradeks. Inimeste parimad sõbrad on lambad, kellega meil on sarnane seedesüsteem.
LEMPS (märkab Lehvikest): Mis tüüp see on?
LEHVIKE: Mina olen Lehvike, tõe prohvet, ja tulen teie juurde kosmosest, et meie planeeti päästa ja teda võõrast hingusest terveks ravida. Kes sina oled?
MÄIDU: Meie oleme nõukoja kommentaatorid ja meie ülesanne on rahvale teada anda, keda ta vihkama peab. Täna oli meil privileeg osaleda vihkamise veerandtunnil, kui nõukojas kuulutati uue vaenlase nimi pidulikult välja.
LEHVIKE: Imelikud privileegid on teil siin. Enne kohtusin Timo-Ceviniga, kes küsis, kas mul bemm on. Osalete vihkamise veerandtunnil ja peate seda privileegiks. Te peaksite vaatama kõrgemale, kosmosesse. Mina tulen sealt ja toon teie planeedile taimse vaimsuse ning osaduse maailmavalust. Kasutage seda.
LEMPS (jõllitab Lehvikest): Kuule, sina, Lehvike või kes sa oled. Veits imelik oled ve? Mis sul viga on? Tahad jalaga perse saada?
LEHVIKE: Inimesed on liiga kaua planeedile üksi jäetud ning nad on taganenud muistse aegade õnnelikust elust, kui Maal valitses heleroheline lollus. Loomad, linnud, taimed ja inimesed olid üksteisega sõbrad ja mängisid murumänge helerohelisel aasal. Tarkus on inimesed kurjaks teinud. Mul on teile sõnum edasi anda. Naaskem tagasi lolluse rüppe!
LEMPS (vihaselt): Ära plõksi, kas tead, mees. Kes sa üldse oled selline?
LEHVIKE: Ma ju räägin, et ma olen Lehvike ja tulen kosmosest.
LEMPS: Ma pole sind burksiputka ees varem näinud. Sa oled võõras kohas, tead mees, ja käitu meie omadega viisakalt. Ega saa äkki mingi pederast pole, näed sihuke kahtlane välja? Ja mis see kosmos on? Pole sellest midagi kuulnud. Mingi uus pederastide baar ve? Meie oleme normaalsed mehed, tead, tõsised eesti mehed, me siin igasuguseid oma putka ette ei lase ka. Kurat, sa näed selline kahtlane välja ikka.
Saabub Ivar, kõhetu mees triibulises madrusesärgis ja istub Lehvikese kõrvale putka ette pingile, mille peale kõik jäävad Ivarit vaatama ja unustavad Lehvikese.
IVAR (kähistab): Anfissa, anna mulle õlu. Pea, raisk, lõhub valutada.
ANFISSA: No kus sa ringi laaberdasid? Mina pean siin üksi rabama.
IVAR: Õlut. Janutama ajab, raisk.
ANFISSA: Nu davai, võta oma õlu ja hakka tööle! Mul on vaja õllekastid sisse tassida.
Lükkab õlle letile. Ivar haarab pudeli ja joob pool sellest korraga ära, siis läheb istub Lempsi ja Mäidu juurde.
LEMPS: Türa, Ivar, näita pisut respekti üles. Me oleme siin omad poisid ikkagi. Nõukogude armees teeninud ja. Kas sa üldse tead, kuidas karastus teras?
IVAR: Tean küll sind, Lemps. Kuule, ära pahanda nüüd. Mul pea lõhub hirmsasti valutada. Vanad teenistuskaaslased Musta mere laevastikust käisid külas. Tead küll, vanemabi Puškin, mitšman Volkov ja motorist Abezjanov. Ammu polnud näinud neid. Noh, pidutsesime pisut ja tõmbasime isegi vana sõjalaevastiku lipu vardasse. Bõõli vremenaa! Kurat, kõht läheb selle peale tühjaks. Anfissa, tee mulle vanade aegade mälestuseks ühed makaronid po-flotski.
ANFISSA: Kuidas ma sulle teen? Makaron on, sibul on, aga lihakonservid neetu.
IVAR: Kas tõesti midagi süüa ei ole?
ANFISSA: Burksi on.
IVAR: Anna siis burksi.
Anfissa läheb midagi omaette pomisedes burksi valmistama ja viskab selle letile. Ivar haarab burksi ja läheb tagasi Lempsi ning Mäidu juurde.
LEMPS (on vahepeal samuti arvuti avanud ja toksib sinna midagi, prillid nina peal): Loen siin foorumit ja inimesed ei tunne enam elu. Oli mis oli, aga nõukogude armees kasvas minust tõeline mees. Mina teenisin ehitusvägedes. Kurat, ehitasime Kaug-Põhjas terved linnad üles. Aga tänapäeval? Mehi lihtsalt pole ja mis siis veel imestada, et elu on sitt ja sitemaks läheb. See tänapäeva armee ei kõlba ka ikka kusagile, kõik kohad on seal inimõiguseid täis ja kui midagi ei meeldi, lähevad nannipunnid kaebama. Kas nõukogude armees sellist korralagedust oli? Ei olnud ja sellepärast karastus seal teras ning tõelised mehed tulid välja.
IVAR (põlglikult): Tänapäeva nannipunnid ei saaks nõukogude armees teenimisega hakkama. Mehed või asjad! Mitu kätekõverdust sellised teevad? Mitu korda lõuga tõmbavad? Ja kui keegi sellisele tattninale asja eest lõuga sõidab, siis kohe kitule, kuni Euroopa inimõiguste kohtuni välja. Kus sina, Mäidu, teenisid? Ma pole kuulnud, et sa oleksid sellest kunagi rääkinud.
MÄIDU: Mina ei käinudki sõjaväes. Ei tahtnud nõukogude armeesse minna, eesti mees ikkagi, hoidsin kõrvale ja pääsesin lampjalgadega ära.
IVAR: Nüüd ma saan, aru, miks kõik räägivad, et sa oled arengupeetusega. Kõik tõelised mehed on nõukogude armees teeninud. Miski naine oled ve? Mis sina arvad, Lemps?
LEMPS: Mees peab ikka sõjaväes käima, muidu pole ta mingi mees.
ANFISSA: Mina olen nõus mehele minema ainult sellele, kes on sõjaväes käinud. Parem jätku koolis käimata, aga mees peab mees olema. Mehel peab mehe lõhn küljes olema.
IVAR (Lehvikesele): Kuule sina, võõras, kas sa sõjaväes oled teeninud?
LEHVIKE: Mina teenin universumit.
IVAR: No sul ongi selline nahahoidja väljanägemine. Kindlasti pisteti hullumajja. Nõukogude kord hoolitses sinusuguste eest. Olid ajad. Kõik oli odav ja see, kes oskas elada, sai hästi hakkama. Kui mina nõukogude armees teenisin, siis kehtisid veel füüsikaseadused. Meie laevastikus haihtusid paljud asjad lihtsalt õhku – veetorud, peldikupotid, roheline värv, saapanööbid ja isegi kasarmu uksed. Ühe ööga haihtus tsisternist pool kütusevarudest õhku, mille tsivilistid jällegi suutsid kuidagi õhust kinni püüda ja käitasid sellega oma Moskvitše. Vot selline võimas asi on füüsika! Inimesed olid üksteisega sõbrad, sest tutvused maksid. Kes andis sulle leti alt suitsuvorsti, kes suutis sind korterijärjekorras ettepoole nihverdada, kelle käest sai Moskvitši varuosi.
LEMPS: See oli siis, kui karastus teras. Riik oli paks, kord oli majas ning naabri-Juhan ei mölisenud.
MÄIDU: Burksi ei olnud. Beibesid ja bemme samuti mitte.
LEMPS: Mida sina, Mäidu, ka elust tead. Ise pole nõukogude armeeski teeninud. See sinu bemm pole minu Mosse kardaaniristigi väärt. Kestab ainult garantiiaja ja laguneb siis kolinal kokku.
IVAR (nukralt): Aga mis nüüd on? Vend ei tunne venda, õde ei tunne õde.
LEMPS: Sorts ütleb, et naabri-Juhan on süüdi. Kui ei oleks naabri-Juhanit, siis oleks riik paks ning kord oleks majas.
MÄIDU: Sorts on tark mees, kes teab, mis elu on.
IVAR: Mis naabri-Juhanist üldse saanud on?
ANFISSA: Nägin naabri-Loreidat. Juba mitu päeva pole Juhanit kodus näha olnud. Täiesti kadunud, joob kuskil või …
IVAR: Võib-olla pandi kinni. Ta on nüüd rahvavaenlane.
LEMPS: Rahvavaenlased tulebki kinni nabida.
ANFISSA: Kuule, Ivar, mida sa seal jutustad. Tule istu natukeseks leti taha. Ma lähen turule, kuulan, mis rahvas räägib ja toon ka lihakonserve. Siis saame oma firmarooga makaronid po-flotski teha.
IVAR: Tean sind küll, oled pool päeva kadunud ja muudkui laterdad naabri-Loreidaga. Mina rabagu tööd teha.
ANFISSA (vihaselt): Kas sa saad, vanamees! Kae, kus mul nüüd julgeks läinud. Tõeline mees lõi üks kord aastas välja. Marss leti taha ja olgu õllekastid putka tagant sisse toodud!
IVAR (leplikult): Olgu-olgu. Ega ma sinuga vaielda ei jõua. Mine siis ja pärast teed mulle makaronid po-flotski. Nendel on selline hea meieaegne mekk juures.
Anfissa lahkub vihaselt turtsudes, enne virutab Ivarile tugeva võmmu kuklasse.

KUUES STSEEN

Renku tuba. Renku istub endiselt arvuti taga, kuid Henri ja Inna.-Anna on vahepeal püsti tõusnud.

HENRI: Igav. Mis sa jändad nendega. Tõmba neile parem vesi peale.
RENKU: Las nad olla. Nii naljakas, kuidas nad end maailma nabaks peavad (haarab õllepurgi). Ükskord ma saatsin neile Siksbeeri kaela. Nüüd vahivad tähti, teevad suitsu ja filosofeerivad selle kõrvale elu mõtte üle – kas olla või mitte olla.
INNA-ANNA: Kelle?
RENKU: Siksbeeri noh … ise tuletasin kuuspakist. Nad ise kutsuvad teda peenemalt Shakespeare. Mingi arvamusliider oli neil selline. Nüüdseks on ta ammu surnud. Neil seal Maal läheb aeg palju kiiremini kui meil siin. Meie üks minut on nende jaoks üks aasta.
INNA-ANNA: Äh, minu meelest on see kõik lapsik. Võiksime hoopis randa minna või teha midagi ägedat.
RENKU: Jou, kutid, mul tekkis idee. Me võiksime lasta end nende dimensiooni teleportida nagu Nazarovi Jass seda tegi.
HENRI: Nagu Jass seda tegi. Siis me peaksime ennast kõigepealt pilve tõmbama (irvitab).
INNA-ANNA (ärevalt): Sa mõtled, et me läheksime arvuti sisse?
RENKU (irvitab): Peaaegu. Peaksime kasutama uut 5D teleportimise programmi, mille piraatkoopia ma eile Jassilt sain.
INNA-ANNA: Kas Jassiga ei tekkinud seal mingi jama ning igavene tegu oli teda sealt pärast tagasi saada?
RENKU: Suurt probleemi just polnud. Me oli välja arvestanud, et ta teleporteerub poole tunniga tagasi, mida nemad nimetavad seal kolmekümneks aastaks. Me jäime kolm minutit hiljaks ja nad jõudsid ta vahepeal risti lüüa, aga see värk töötas ning Jass on praegu täiesti elus ja terve.
INNA-ANNA (venitades): Ma ei tea, kas see on ikka hea mõte?
HENRI: Mina olen valmis. Teeme ära. Kuule, vaatame mõne laheda koha. Vaata, seal putka juures on mõned päris pandavad piffid. Laskume sinna.
RENKU: Raisk, ma pean leidma selle programmi. Mis see nüüd oli? Fakk, peaksin Jassile kõllama. Tema selle programmi leidis (helistab) … Ei vasta, raisk. On end jälle mälukasse kamminud (otsib meeleheitlikult midagi arvutist, Henri ja Inna-Anna jälgivad teda pingsalt). Adventurer äkki … ei see pole see …. Goldfish … see ka mitte …. aaa, midagi hakkab nagu meenuma … just, see ta on!… Leidsin, Mission, see ta on.
HENRI: Leidsid?
RENKU: Jah, aga mida ma pean tegema … Kohe … Varsti käivitub … (loeb ekraanilt). Suuna kaamera objektile ja vajuta sisestusklahvi.
INNA-ANNA: Aga kuidas me tagasi saame?
RENKU: Ma pean läppari kaasa võtma, siis saame hõlpsasti tagasi. Õnneks on nad praegu juba nii kaugele arenenud, et neil endil on läpakad leiutatud ja see ei ärata tähelepanu. Jassi tõin mina tagasi, muidu oleks ta sinna jäänudki. Ta oli kohapeal end muidugi segaseks suitsetanud ja ei suutnud ise tagasi teleporteeruda, aga ma olin valvel ja tõin ta mõne sekiga tagasi.
Renku manab arvuti ekraanile pildi oma toast. Renku, Henri ja Inna-Anna võtavad üksteisel käest kinni. Renku suunab hiire kursori arvuti ekraanil kolmele sõbrale ja vajutab ENTER nupule. Kõik kolm kaovad momentaalselt ja tuba jääb tühjaks.

TEINE VAATUS

ESIMENE STSEEN
Nõukoja trepil seisab Libainimene ja suitsetab. Saabub Leheneeger.

LEHENEEGER: Kas sa uudist tead? Headuse Impeerium tahab meile kallale tulla.
LIBAINIMENE: Mis sa räägid? Headuse Impeeriumis elavad meie sõbrad. Meid ründab Idatuule Konföderatsioon. Me oleme selles ammu kokku leppinud ja isegi lollid teavad seda.
LEHENEEGER: Tuul muutis suunda. Nüüd puhub ta põhjast ja Headuse impeeriumi suunalt. Sorts mõtles välja, et vana vaenlase kuvand ei tööta enam ja uus vaenlane tuleb rahvale sisse sööta.
LIBAINIMENE: Kust sa niisuguseid asju üldse tead? Sa oled endine loll, kelle Sorts burksiputka eest üles korjas ja ajakirjanikuks tegi. Vaenlased ja sõjamängud – see on ikkagi poliitika, mis on kõrgem tase ning mõeldud minule ja Sortsile. Lihtsam rahvas ei saa sellistest asjadest aru. Teile jäävad murumängud gladiaatorite areenil, tähevõistlused ja lollide uudised.
LEHENEEGER: Mina tean isegi, et Headuse Impeeriumi pole olemas. Selle on Sorts välja mõelnud nagu ka Idatuule Konföderatsiooni. Viha Vabariik vajab vaenlast. Isegi kui sa puust ja punaselt selgeks teed, et mingit ohtu tegelikult ei ole ja veel enam, isegi neid riike ei ole tegelikult olemas, ei hakka rahvas seda ealeski uskuma. Neile on ründavat vaenlast vaja nagu lapsele muinasjuttu jõuluvanast
LIBAINIMENE (ärevalt): Vaiki, nurjatu! Kui seda nüüd mõni loll peaks kuulma. Nemad arvavad kindlalt, et homme algab tuumasõda Idatuule Konföderatsiooniga.
LEHENEEGER: Ära muretse, homme nad arvavad juba, et võitlus ongi kogu aeg käinud Headuse Impeeriumiga. Tüli Idatuule Konföderatsiooniga on unustatud ning nad on kindlad, et Idatuule Konföderatsioon on alati olnud meie sõber.
LIBAINIMENE: Sa ajad kahtlaselt tarka juttu, Leheneeger. Äkki sa oledki mõni välismaa spioon? Mina ei tea veel ühtegi kaasmaalast, kes teaks kedagi, kes ei usuks meie muinasjutte vaenlastest. Kes vähemalt julgeks neid mitte uskuda.
LEHENEEGER: Ühel ilusal päeval saab minustki libainimene.
LIBAINIMENE: Mina seda ei usu. Selleks oled sa liiga loll.
LEHENEEGER: Ühel ilusal päeval võib ka loll targaks saada. Kas sina pole kunagi loll olnud?
LIBAINIMENE: Mina olen alati tavalisest lollist kõrgemal seisnud ja teinud õigeid valikuid. Ma käisin koolis ja läksin meediat õppima. Kas sina oled koolis käinud, Leheneeger?
LEHENEEGER: Ei ole. Mulle öeldi, et minul pole vaja kooli minna. Mul olid tööks vajalikud oskused juba enne olemas.
Saabub Lehvike, kes jääb Libainimese ja Leheneegri lähedusse seisatama. Need ei pane teda tähele.
LIBAINIMENE: Mind ei leitud burksiputka eest, vaid koolist. Sorts pani tähele, et ma oskan alati õige arvamuse ära tunda ja ta kutsus mu arvamusliidriks. Milline on õige arvamus? Õige arvamus on selline, mis müüb, sest ainult sellise arvamuse najal püsib Viha Vabariik ja ainult Viha Vabariik suudab Sortsi võimul hoida.
LEHENEEGER: Kuidas Sorts võimule sai?
LIBAINIMENE: Rahvas tahtis. Poliitikutest riigijuhid ei saanud riigi valitsemisega hakkama. Sorts tahtis võimu rahvale lähemale viia ja tuli välja ettepanekuga, et meil võiks olla meedia juhitav otsedemokraatia, kus rahvas ütleb poliitikutele, kuidas valitsema peab. Ta kutsus inimesed rahva seast enda sauna ning ütles neile, et rahvas peab võimu enda kätte võtma. Riiki peab juhtima nõukoda, mille eesotsas on rahva parimad pojad, arvamusliidrid, kes teavad, mis elu on. Nõukoda suhtleb rahvaga läbi meedia: ajalehtede, ajakirjade, raadio, televisiooni ja interneti abil. Isegi mobiiltelefonid ühendati nõukoja süsteemi. Nii sündiski. Sorts korraldas talgud ja ehitas sauna suuremaks ning sellest saigi meie rahva nõukoda. Nendest, keda sorts sauna kutsus, said libainimesed, kes hakkasid nõukoja teenistusse leheneegreid värbama, et nad tõe laiade massideni viiksid.
LEHENEEGER: Lollide koor, kuidas see tekkis?
LIBAINIMENE: Sinna võetakse meie rahva eliiti, puhtaverelisi lolle, kes on rahva seast geneetiliste testide abil välja valitud. Lolle ei künta ega külvata, nemad kasvavad ise. Neid on lihtne dresseerida. Lollide koor on meie otsedemokraatia täidesaatev organ, kelle ülesanne on rahva tahet vahetult ellu viia ja internetis tõde kuulutada. Lollidel on alati õigus!
LEHVIKE (ilmub vaikselt Libainimese kõrvale, helistab kellukest ja võtab sõna): Pidage! (Libainimene ja Leheneeger jäävad kuulatama) Ma kuulan teid siin ja minu hinge täidab nõutus. Kas te olete valinud ikka õige tee, minu õed ja vennad? Te ei ole eluga rahul? Mina saan teist aru. Võib-olla pole selle tarvis vaja vaenlast otsida, vaid võtta vastu osadus maailmavalust ning meie planeet terveks ravida. Mina toon maa peale taimse vaimsuse, mis võib pakkuda teile seda, mida te meeleheitlikult otsite. Tõde peitub loodusega ühtesulandumises, tervislikes eluviisides ning osaduses maailmavalust, kuid tee tõe juurde on okkaline ja läheb läbi loobumiste ning enesepiirangute karika. Valige taimse vaimsuse tee, sest ainult nii päästate te planeedi. Võtke jalad paljaks, kustutage elektrivalgus ning varsti saabub õnn teie õuele.
LIBAINIMENE: Kes sina oled ja mida sa siin jahud?
LEHVIKE: Mina olen Lehvike, tõe prohvet ja viimane puhtavereline loll. Ma annan rahvale tagasi tema ürgse lolluse ja viin nad tagasi muistsesse õnneaega, kui meie rahvas laulis, tantsis ja mängis ringmänge päikesekiirte soojas embuses sillerdaval rohelisel aasal. Aega, kui kõik olid võrdsed ja puudusid ebaloomulikud eristused meeste, naiste, lindude, loomade, vaimude, lehvikeste, kosmoseolendite ning taimede ja muude looduselaste vahel. Kõik olid Jumala sõnata õndsad ning taimne vaimsus peegeldus nende lihtsameelsetes türkiissinistes silmades. Räägiti imekaunist regilaululist emakeelt, helisevat lindude keelt ning maalähedast loomade keelt. Mina toon teile selle aja tagasi! Võtke jalad paljaks ja saage osadust maailmavalust!
LIBAINIMENE: Kuule, nii see ka ei lähe. Kes on sind volitanud rahvale tõde kuulutama? Ära aja naerma. Ainult Sorts ise teab, mis meile hea on.
LEHVIKE: Sorts on pimedusega löödud. Me peame talle teed valgustama ja juhtima teda tõe lätete juurde. Küll te näete, kuidas teie planeedile langeb klorofüllilise varjuna taimne vaimsus ja te jõuate taas muistsesse õnneaega. Minu vaimne mükoriisa on mulle sedasi teada andnud.
LEHENEEGER: Sa peaksid nõrgemaid aineid pruukima, Lehvike.
LEHVIKE: Te kuulake mind parem ära, sest saame meie planeedi veel päästa. Ma heidan teie ette maha ja läbi minu kõneleb teiega maailmavalu. Te peate mind jalgadega sõtkuma ning maailmavalu ära ajama!
LEHENEEGER: Parem oleks, kui sa suitsu ei tee.
LIBAINIMENE (otsustavalt): Tule, Lehvike, ma õpetan sulle, kuidas elu on. Kõigepealt näitan sind Sortsile. Tema otsustab, kas sa räägid meile õiget juttu. Sina, Leheneeger, kutsu parem Lollide koor vihkamise veerandtunniks kokku. Vaja on uus vaenlane välja kuulutada.
LEHENEEGER: Ja see on?
LIBAINIMENE: Ma sellele tüübile, Lehvikesele, veel näitan, kes nõukoja ees autoriteet on.
LEHENEEGER: Mida Sorts sellest arvab?
LIBAINIMENE: Mida tal arvata. Ta teeb, mida mina tahan. Sa, Leheneeger, ei tunne elu. Tule, Lehvike, ma teen sind Sortsiga tuttavaks.
Libainimene ja Lehvike astuvad trepist üles. Ka Leheneeger lahkub.

TEINE STSEEN

Burksiputka ees. Anfissa istub leti taga, teeb suitsu ja joob õlut. Putka ees laua taga istuvad Lemps ja Mäidu, õllepudelid nina ees, sülearvutite taga, kuhu nad vahetevahel midagi kirjutavad. Putka ees pingil istub Ivar ja sööb taldrikult makarone. Timo-Cevin sõidab BMWga putka ette, teeb ukse lahti ja autost kostub valju muusikat. Timo-Cevin, Cärlyn-Angelina, Maerut-Mannjaana ja Roberto-Ronaldinjo väljuvad autost.

TIMO-CEVIN (ligineb letile ja püüab muusikast üle karjuda): Neli burksi, Anfissa.
ANFISSA: Mida? … Mida? … Ma ei kuule.
TIMO-CEVIN: Neli burksi, ma ütlen … (keerab muusika vaiksemaks). Neli burksi, ma küsin.
ANFISSA: Selge. Ei kuule ju, kui sul masin lõugab. Kas sul raha on? Võlgu ei saa.
TIMO-CEVIN: Ma olen rahamees. Käisin Soomes tänavakive panemas ja teenisin megapappi.
MÄIDU: Ainult lollid käivad tööl. Minu sugulane sai Soomes sotsiaalabi peale. Vot see on tase. Ei pea mitte midagi tegema, aga riik maksab head pappi.
Ilmuvad Renku, Henri ja Inna-Anna.
HENRI (Renkule): Cool, siin on mõned päris ägedad piffid (osutab Cärlyn-Angelinale ja Maerut-Mannjaanale).
RENKU (Anfissale): Hei, anna mulle hamburger. Topeltjuustuga. Mida sulle, Inna-Anna?
INNA-ANNA: Ma ei tea. Burksi ja friikaid küll mitte. Kas teil midagi tervislikku siin ei ole?
ANFISSA (irooniliselt): Vot kus peen preilna tuli välja. Või tema tahab tervislikku. Võin sulle tatraputru pakkuda. Kui ma laps olin, siis sõin tatraputru kalamaksaõliga ja minust sai kaheksakordne Musta mere laevastiku sambomeister.
INNA-ANNA: Ma ei taha tatraputru. Anna mulle lihtsalt salatit ilma saia ja kotletita.
ANFISSA: See teeb kokku kolm jevrot kolmkümmend senti.
HENRI (pilgutab Cärlyn-Angelinale ja Maerut-Mannjaanale silma): Hei, piffid, teen teile joogid välja. Neli viina mahlaga.
ANFISSA (valab klaasid täis): Kas sa oled ikka täisealine? Peaksin sinult passi küsima, muidu tuleb mul äkki veel pahandusi.
HENRI: Rahune maha, mammi. Ma olen piisavalt vana, et sa ei pea selliste asjade pärast muretsema (ulatab klaasid galantse kummarduse saatel Cärlyn-Angelinale, Maerut-Mannjaanale ja Inna-Annale).
CÄRLYN-ANGELINA (edvistavalt): Ma ei tea nüüd. Te olete nii lahke.
ANFISSA: Kaheksa jevrot (Henri loeb talle mündid peo peale).
RENKU: Aga mulle?
HENRI: Kas sa oled mu naine või? Miks ma pean sulle välja tegema?
RENKU (Anfissale): Davai, anna mulle üks õlu
ANFISSA (ulatab talle õlle): Kaks jevrot (Renku viskab talle mündi).
IVAR (täis suuga): Ma ei ole teid varem siin näinud.
RENKU: Me olemegi siin esimest korda.
MAERUT-MANNJAANA: Saagem siis tuttavaks. Mina olen Maerut, omadele Mann, ja see siin on Kärts. Timm on Kärtsu mees. Kas te tulete välismaalt?
HENRI: Üsna kaugelt tuleme jah, võib öelda küll nii, et välismaalt. Mina olen Henri ja need on Renku ja Inna-Anna. Kuule, te näete üsna pandavad välja. Kas tahate minuga välismaale tulla. Sellised ilusad tsikid peavad olema vähemalt modellid või näitlejad (Cärlyn-Angelina ja Maerut-Mannjaana itsitavad meelitatult).
CÄRLYN-ANGELINA: Ma ei ole veel selle peale mõelnud, aga ma olen moebisnessis juba olnud, Itaalias, Milanos. Ma tean neid asju küll.
TIMO-CEVIN (lõpetab burksi söömise ja pühib suu puhtaks, pahaselt): Õu tüüp, kuule need on minu naised.
MAERUT-MANNJAANA: Timm, ole nüüd. See lahe kutt on välkust.
TIMO-CEVIN: Ma tean neid välismaa Marcosid küll. Kärts, arvesta sellega, et enam ma sind välja ei osta. Võid rahumeeli välkus kaameleid karjatada, aga poiss jääb minule. Minu mutt kasvatab ta üles. Temast saab rullnokk.
ROBERTO-RONALDINJO: Obetto onaldinjo.
HENRI: Ärge pange seda tüüpi parem tähele. Tulge minuga kaasa!… Kas tulete?
MAERUT-MANNJAANA: Mina tulen küll.
CÄRLYN-ANGELINA (peale väikest pausi kaalutlevalt): No ma ei tea … Et kohe ja välismaale? … Mul on ikkagi pere ja laps…
HENRI: No kuule, sinu välimusega tibi ei tohiks burksiputka ees närbuda. Millised silmad, helesinised nagu kõrbeliiv. Milline armas kodune nina … Sa oled Eestimaa kuninganna! Kas tuled?
MAERUT-MANNJAANA: Helesinised silmad kui kõrbeliiv, armas kodune nina, Eestimaa kuninganna… Ma olen neid sõnu varem kuulnud.
CÄRLYN-ANGELINA (annab järele): Ära õelutse, Mära. Kui juba mitu meest nii väidavad, siis on seal midagi taga. Hea küll … You only live once … Ma vist ikka tulen.
HENRI: Suurepärane otsus, mu daamid. Lähme kõigepealt kusagile pidutsema. Missugused need vingemad kohad teil siin on?
MAERUT-MANNJAANA: Kas sa Lennuka baari tead?
HENRI: Ei tea. Kus see on?
MAERUT-MANNJAANA: Vana lennuka kõrval. Kutid käivad seal õhtuti bemmidega driftimas.
HENRI: Lähme siis sinna (Timo-Cevinile). Kuule, viskad meid äkki ära? Pane oma bemmile käik sisse.
TIMO-CEVIN: Kas sul raha on?
HENRI: Palju tahad?
TIMO-CEVIN: Olks, kahe kümpi eest ehk võiks viia. Anna raha siia!
HENRI (ulatab Timo-Cevinile rahatähe): Tulete, tsikid meiega, eks ole. Renku ja Inna-Anna, ärge nüüd põnnama lööge. Tellisin auto ja puha. Mahume kõik selle tüübi bemmi ära.
CÄRLYN-ANGELINA: Last kaasa ei võta. Anfissa, vaata Roberto-Ronaldinjo järele, et ta ära ei kao. Ma lähen nende välismaa kuttidega pidutsema. Küll Timm tuleb talle järgi, kui on meid ära viinud. Lapsel on ometi ka isa olemas.
RENKU (Inna-Annale): Mis meie teeme?
INNA-ANNA: Ah, lähme siis. Pole siingi midagi teha. Vaataks vähemalt kohalikud kutid üle, kuidas nad lennukal driftivad ja nii.
RENKU: Ookei, lähme siis.
ANFISSA (Henrile magusa naeratusega): Oota, ilus poiss. Aga mina? Kas ma ei ole piisavalt kena, et välismaale modelliks saada? Kaua ma siin burksiputka leti taga neid tolguseid teenindan. Tuleksin meeleldi sinuga. Omal ajal ametiühingu tuusikuga suure kodumaa sanatooriumides puhates oli mul meeste seas alati lööki. Mul on kena figuur, hästi treenitud. Kui ma omal ajal Musta mere laevastikus teenisin, siis tulin kaheksakordseks laevastiku sambomeistriks.
Anfissa demonstreerib oma lihaseid. Ankur, mis on tätoveeritud tema käsivarrele, paisub märgatavalt suuremaks.
IVAR (lõpetas makaronide söömise ja pühib nüüd vuntse puhtaks): Pea nüüd, vanamutt, nad otsivad palju nooremaid. Sinu koht on burksiputka leti taga. Anna mulle nüüd parem üks õlu. Makaronid olid head.
LEMPS: Ivaril on õigus. Meie kangelasteod jäävad aastakümnete taha, aega kui me veel meie suurt kodumaad kaitsesime.
ANFISSA (kurjalt): Kas te saate nüüd vanamehed! Ma küsin seda sinu käest, ilus poiss. Kas võtaksid mind välismaale modelliks?
RENKU: Kahjuks ei ole meil praegu rohkem vabu kohti, aga võib-olla järgmine kord?
HENRI: Nägemiseni, näkineid Musta mere lainetest.
Renku, Henri, Inna-Anna, Cärlyn-Angelina, Maerut-Mannjaana ja Timo-Cevin mahutavad end Timo-Cevini autosse. Auto tõstab tuure ja stardib võimsa müra ning kiirenduse saatel. Ivar saab õlle, istub Lempsi ja Mäidu juurde ning nad kummutavad vaikides õlleklaase. Anfissa vaatab unistavalt lahkuvale autole järele.

KOLMAS STSEEN
Nõukoja trepil seisab Leheneeger. Tagaplaanil seisavad Lemps ja Mäidu. Saabub Lollide koor, kes rivistab end üles nõukoja sammaste ette. Nõukoja uks avaneb ja Sorts laskub koos Libainimese ja Lehvikesega mikrofoni juurde.

SORTS (astub mikrofoni ette): Tere päevast, Viha Vabariigi kodanikud. Alustame vihkamise veerandtundi.
LOLLIDE KOORI DIRIGENT: Keda me täna vihkame?
SORTS (osutab Lehvikesele): Meie tänane vaenlane on Lehvike!
LOLLIDE KOOR: Hurraa! Surm Lehvikesele!
SORTS (sunnib käeliigutusega Lollide koori vaikima): Aga kas te üldse teate, miks me peame täna Lehvikest vihkama?
LOLLIDE KOOR: Me ei tea seda.
SORTS: Lehvike on välismaalane. Ta on Idatuule Konföderatsiooni agent!
LOLLIDE KOOR (kordab): Välismaa agent …
SORTS: Kuid me teame, et tegelikult ta töötab Headuse Impeeriumi heaks.
LOLLIDE KOOR: Oi-oi-oi …
SORTS: Idatuule konföderatsioon röövis meie maa, kuid Headuse Impeerium röövis meie tõe.
LOLLIDE KOOR: Me astume relv käes Headuse impeeriumile vastu!
SORTS: Me vihkame Idatuule Konföderatsiooni, kuid veel rohkem vihkame me Headuse Impeeriumi.
LOLLIDE KOOR: Edasi Headuse Impeeriumi peale!
SORTS: Räägi meile, Lehvike, kuidas sai sinust vaenlase agent!
LEHVIKE (helistab kellukest): Ma tulen teie juurde kosmosest ning kuulutan taimset vaimsust. Taimed ja inimesed on nagu õed ja vennad. Taimselt kirgastunud inimeste seas ei ole enam viha, vaid nad on vagurad nagu lambad. Meie kehadelt kiirgab heleroheline taimne klorofüll, mis toidab meie vaimset mükoriisat. Vaimne mükoriisa juhib meid taimse vaimsuse poole, kuni me jõuame olemusühtseteks meie õdede ja vendadega taimede seas: kapsaste, spinatite, pastinaakide ja juurselleritega. Selle tarvis peame loobuma jalanõudest ning tundma maa kirgastavat jõudu meie paljaste jalataldade all. Võtke mind kuulda, minu õed ja vennad ning taimestuge selleks, et muutuda vaimseteks.
SORTS: Nagu te kuulsite, loobus Lehvike vihast ja muutus sellega automaatselt Headuse Impeeriumi agendiks. Ta laskis end hullutada välismaisest tõest ja unustas meie koduvillased unistused kõiki valdavast vihast. Kas saab olla Viha Vabariiki ilma vihata? Sellisele ei ole kohta meie seas. Surm Lehvikesele!
LOLLIDE KOOR: Surm! Surm! Surm!
Nõukoja ees peatub kummide vilisedes Timo-Cevini bemar, kust väljuvad käratsedes Renku, Henri ja Inna-Anna. Henri jätab Cärlyn-Angelina ja Maerut-Mannjaanaga tormiliselt hüvasti.
HENRI: Te olite vapustavad, musikesed.
MAERUT-MANNJAANA: Sina oled tõeline mees, Henri. Mul pole sellist poikat veel olnudki.
HENRI: Ma tulen teile järele ja siis sõidame välismaale, kus teid ootab ees hiilgav karjäär modellinduses. Võib-olla pääsete filmigi. Seniks peame Renku ja Innakaga mõned asjad veel korda ajama. Tšau.
CÄRLYN-ANGELINA (koketeerivalt): Tšau, poisid.
MAERUT-MANNJAANA: Ootame sind, Henri.
Timo-Cevini auto liigub hüppega kohalt ja sõidab minema. Renku, Henri ja Inna-Anna hakkavad trepist üles nõukotta minema. Leheneeger jookseb neile ette.
LEHENEEGER: Hei, pidage! Kuhu teie lähete? Kas te üldse teate, et see siin on nõukoda, kus tehakse rahva jaoks tähtsaid otsuseid.
RENKU: Rahune maha nüüd. Me tulimegi Sortsile külla.
LEHENEEGER: Miks peaks Sorts tahtma teid vastu võtta?
RENKU: Miks ta ei peaks seda tahtma? Sortsil on kindlasti heameel oma jumalaga kohtuda.
LIBAINIMENE (astub ligemale): Kuulsin teie vestlust Leheneegriga ja pean ütlema, et Sorts on hõivatud. Meil on siin parajasti vihkamise veerandtund käimas.
RENKU: Ja siis? Kuule, lõpeta nüüd ära, eks ole. Ma teen, mida heaks arvan.
HENRI: Tead, tüüp, tõmba uttu. Renkuga ei maksa nalja teha, ta on võitluskunstide trennis käinud ja nii edasi.
INNA-ANNA: Üldse võiks teie suhtumine lugupidavam olla. Me oleme võõramaalased, teie külalised.
LEHENEEGER: Me vihkame migrante. Te võtate meilt töö ja leiva käest ära.
LIBAINIMENE: Lõpetage nüüd heaga ära ja kaduge minema, eks ole. Meie siin nalja ei mõista. Võime teile Lollide koori kallale ässitada.
SORTS (sekkub): Kes te olete? Miks te segate meie tseremooniat?
RENKU: Mina olen Renku, sinu jumal, Sorts, ja need on minu sõbrad Henri ja Inna-Anna.
SORTS (naerab): … Või jumal. Mina olen ise enda jumal, kas tead.
RENKU: Ilma minuta sind polekski, Sorts. Mina sinu valmis meisterdasin.
SORTS: Vanuse poolest sobiksin sulle isaks.
RENKU: Võta vaiksemalt nüüd, mees. Ma võin su ühe näpuliigutusega ära diliitida.
SORTS: Küll näeme veel, kes siin peremees on.
RENKU: Kuule sina kandilise peaga eesel, ma kutsun su korrale ja päris tõsiselt.
SORTS: Olgu. Mulle tundub, et me peame programmiga uuesti alustama. Protseduuri on rikutud. Libainimene, pane Lollide koor uueks vihkamise veerandtunniks valmis.
LIBAINIMENE (Lollide koorile, kes on vahepealse aja korratult sumisedes oodanud, millal vihkamise veerandtund jätkub): Kuulake kõik! (Lollide koor jääb kuulatama). Sortsil on teile tähtis uudis edasi anda.
SORTS: Ma tühistan eelmise vihkamise veerandtunni ja kuulutan välja uue.
LOLLIDE KOOR: Hurraa!
SORTS (teeb pausi, enne kui hüüab pühalikult): … Ma mõtlesin ümber. Me ei vihka täna Lehvikest! Lehvike on oma.
LEHVIKE: Oodake nüüd, head inimesed. Kas see tähendab, et mina ei olegi enam teie vihaalune?
SORTS: Mida ütleb sinu süda?
LEHVIKE: Minu süda ütleb, et mina olen Lehvike, viimane loll kosmosest, ja siin on minu õed ja vennad Lollide koorist. Lollus on kõikvõimas jõud, mis ühendab meid heas ja halvas ning ta on piisavalt võimas, et päästa planeet. Ma annan teile üle minu vaimse mükoriisa teadmised taimsest vaimsusest ja osadusest maailmavalust. Unustage elitaarne tarkus ja avanege lollusele! Võtke jalad paljaks, minu armsad vennad ja õed!
LOLLIDE KOORI DIRIGENT: Ütle meile, auväärt Sorts, kuidas peame käituma? Kas me peame Lehvikest kuulda võtma?
SORTS: Lehvike on meie sõber! Kas te tahate temalt taimset vaimsust ja osadust maailmavalust vastu võtta?
LOLLIDE KOORI DIRIGENT: Lehvike kuulutab meile lollust. Meile meeldivad lollid ideed!
SORTS: Siis käituge tema sõnade järgi!
LOLLIDE KOORI DIRIGENT: Me tahaksime taimset vaimsust ja osadust maailmavalust! Võtame jalad paljaks ja kustutame elektrivalguse (Lollide koor võtab jalad paljaks ning heidab jalanõud minema).
SORTS: Ma teen sinust arvamusliidri, Lehvike! Hakkad rahvale rääkima taimsest vaimsusest ja maailmavalust. Kõik peavad Lehvikese sõnumit kuulda võtma! Jalanõude kandmine ja elektrivalgus peavad keelatud saama ning nende tarbijaid karistatakse. Tänasest päevast sööb Viha vabariigi kodanik ainult puhast taimetoitu ja loobub verisest ning tülgastavast lihast!
LOLLIDE KOORI DIRIGENT: Sinu sõna on meile seaduseks, Sorts.
LEHVIKE: Tänan sind, Sorts. Lehvikeste jumal on mind kuulda võtnud ning minu kaudu jõuab tõde kogu planeedile. Lollus on meie rahva traditsiooniline eluviis. Me kõik mäletame meie kaugeid esivanemaid kilplasi, kes elasid muistsel õnneajal rahus ja üksmeeles nagu lambad. Ma tahan meile muistse õnneaja tagasi tuua. Minu vaimne mükoriisa näitab mulle valgust ja rahvas võib minu järel minu paljastes jalajälgedes tulla (tõstab häält). Vennad ja õed! Ma ühinen Lollide kooriga!
RENKU (Henrile ja Inna-Annale): Kurat, see Lehvike möliseb nagu Nazarovi Jass pilves peaga. See rääkis maakatele ka mingit udu, et õndsad on need, kes on vaimust vaesed ja vaenlasele tuleb teine põsk ette pöörata. Need kuulasid suu ammuli ja tegid temast mingi prohveti.
HENRI (irvitab): See Lehvike on lahe säga, loomulikust valgusest pilves. Respekt, kuidas sa sellise tüübi oskasid valmis meisterdada.
RENKU: Mina pole teda teinud.
SORTS: Tubli, Lehvike! Nii võib sinust kord ka inimene saada.
LEHVIKE: Heitkem pikali ja laskem patustel oma seljas trampida, et maailm kaotaks oma valu ning meile saabuks taas muistne õnneaeg.
LOLLIDE KOORI DIRIGENT: Õigesti räägid, Lehvike. Heidame maha ja võtame maailmalt valu ära (Lollide koor koos Lehvikesega heidab pikali maha, Leheneeger, Lollide koori dirigent, Lemps ja Mäidu sõtkuvad neil seljas).
SORTS: Libainimene, kirjuta rahvale juhtkiri, mis propageerib taimset vaimsust, osadust maailmavalust ja keelab liha söömise, jalanõude kandmise ning elektrivalguse.
LIBAINIMENE: Saab tehtud, Sorts.
SORTS: Aitab küll, tõuske nüüd püsti. Lõpetage ja kuulake, mis mul teile öelda on! (Leheneeger, Dirigent, Lemps ja Mäidu lõpetavad sõtkumise. Lollide koor tõuseb pikkamisi ja rivistub üles). Koos taimse vaimsusega pöördume tagasi muistsesse lollusesse!
LOLLIDE KOOR: Hurraa!
LIBAINIMENE: Aga vaenlane, Sorts?
LOLLIDE KOORI DIRIGENT: Jah, tõepoolest, kes on nüüd meie vaenlane?
SORTS: Meie vaenlane on Renku! Võõramaalane, kes ei austa meie isade traditsioone. Vaadake teda, kas ta näeb välja nagu meie? Tema jalad on kängitsetud ebaloomulikesse jalanõudesse!
LOLLIDE KOOR: Jaa! Jaa!
SORTS: Vaadake oma paljaid jalgu! Kas meie rahvas kannab jalanõusid?
LOLLIDE KOOR: Ei kanna.
SORTS: Renku on meile võõras! Renku räägib, et meie pea on kandiline!
LOLLIDE KOOR: Oi-oi-oi …
SORTS: Kuid meie pea ei ole kandiline!
LOLLIDE KOOR: Ei ole!
SORTS: Renku ei austa meie rahvast ja meie traditsioone.
LOLLIDE KOOR: Häbi!
SORTS: Renku ei tunne meie ajalugu, pikka võitlust võõrvallutajate vastu. Ta pole harjunud kannatama nagu meie!
LOLLIDE KOOR: Ei ole!
SORTS: Kas niimoodi on õiglane?
LOLLIDE KOOR: Ei!
SORTS: Renku peab end jumalaks, kuid ta on väärjumal. Meil on vaid üks tõde ja selle tõe prohvet on Lehvike. Meie rahvas on saanud osaduse maailmavalust ning kannab endas taimset vaimsust! Võõramaalastel pole meie ühiskonnas kohta!
LOLLIDE KOOR: Me vihkame võõramaalasi!
SORTS: Kes on süüdi?
LOLLIDE KOOR: Me ei tea.
SORTS (osutab näpuga Renku poole): Me teame, kes on süüdi. See on Renku! (osutab Henri ja Inna-Anna poole). Need on Renku käsilased, Henri ja Inna-Anna. Nad mõtlevad meist samuti nagu Renku. Ma kuulutan välja kolm vaenlast – Renku, Henri ja Inna-Anna.
LOLLIDE KOOR: Reeturid!
SORTS: Mis on reeturi palk?
LOLLIDE KOOR: Surm! Surm! Surm!
RENKU: Sa astud oma jumala vastu, mees!
SORTS: Jumalat ei ole olemas. Võtke nad kinni! (Renku, Henri ja Inna-Anna pistavad jooksu). Mis te vahite? Minge neile järele ja tooge mulle Renku pea!
Lollide koor koos Lehvikesega tormab põgenikke püüdma.

NELJAS STSEEN

Burksiputka ees. Anfissa istub leti taga. Cärlyn-Angelina ja Maerut-Mannjaana istuvad putka ees pingil ja lutsivad pulgakommi. Roberto-Ronaldinjo mängib nende lähistel mänguautoga. Ivar ja Timo-Cevin istuvad laua taga ja joovad õlut. Saabuvad Lemps ja Mäidu, tellivad Anfissalt õlle ja istuvad Ivari ning Timo-Cevini juurde.

IVAR: Lemps ja Mäidu, kas te vihkamise veerandtunnil käisite?
LEMPS: Käisime.
MÄIDU: Seekord oli päris huvitav. Arvake ära, kes meie tänane rahvavaenlane on?
TIMO-CEVIN: Ma küll ei tea, aga laduge välja. Kurat, kui kedagi üldse vihata, siis võiks naisi vihata. Nad teevad elu põrguks.
MÄIDU: Enne võeti veel palju tähtsaid otsuseid vastu. Lihatoit keelati ära ja jalanõude kandmine ja elektrivalgus.
CÄRLYN-ANGELINA: Jõle põnev.
ANFISSA: Mis siis minu burksidest saab?
LEMPS: Sa saad edaspidi müüa vaid taimseid burgereid. Kotlet tuleb asendada kapsalehtedega.
IVAR: Me peame ka makaronid po flotski menüüst maha tõmbama. Õnneks suits ja viin on puhtalt taimsed ja vaimsed ained. Elame veel.
ANFISSA: Te pole veel öelnud, keda me täna vihkama peame?
ROBERTO-RONALDINJO: Äää-ää (näitab käega ühes suunas).
Roberto-Ronaldinjo näidatud suunast tulevad joostes Renku, Henri ja Inna-Anna.
LEMPS: Nemad ongi rahvavaenlased.
MAERUT-MANNJAANA: Tšau, Henri. Tšau, Renku.
HENRI: Hei pihvid, mis möllate?
MAERUT-MANNJAANA: Kelle eest te jooksete?
HENRI: Lollide koor ajab meid taga. Jooksime nende eest ära (istub Cärlyn-Angelina ja Maerut-Mannjaana juurde pingile, Renku ja Inna-Anna jäävad nende juurde seisma, hingeldavad). Anfissa, anna mulle üks õlu.
LEMPS: Mina neile ei müüks.
ANFISSA (toriseb): Ma ei tea, kas ma tohin sulle müüa. Lemps räägib, et sa oled rahvavaenlane.
RENKU: Ära põe nüüd, ma teen kõigile välja. Lao õlled lagedale ja võta endale ka üks. Poisile anna üks limonaad (osutab Roberto-Ronaldinjole).
MÄIDU: Kuule, minu meelest mitte nemad pole rahvavaenlased, vaid Lehvike.
Anfissa ulatab Renkule õllepudelid. Renku maksab ja jagab joogid välja.
ROBERTO-RONALDINJO: Attähh!
MAERUT-MANNJAANA: Kas varsti sõidame ära?
HENRI: Kohe, kui oleme õlled lõpetanud.
RENKU: Kuule, Henri, pea nüüd ometi. Ega sa mõtle ometi neid tibisid meie maailma kaasa võtta?
HENRI: Miks ka mitte. Kui meie saime siia nende maailma tulla, siis sama loogiliselt saaksid ka nemad meie maailma tulla.
INNA-ANNA: Mis su ema ütleb?
HENRI: Ega ma neid ema juurde vii. Ma kavatsen nad mõnele modelliagentuurile maha ärida. Kui see ei õnnestu, siis mul on üks tuttav tüüp, kes otsib endale naist. Hassanit tead? Kohtasin teda Sharm-el-Sheikhis puhkusel käies. Saab minu käest kohe kaks tükki. Lubas hästi maksta.
INNA-ANNA: Mina olen samuti Sharm-el-Sheikhis käinud. Mulle meeldis. Ilusad tumedad egiptuse mehed. Issand kui lahedad!
RENKU: Ei tea, snorgeldamine oli lahe, aga muidu mulle Egiptus ei istunud.
HENRI: Tibidel pole ju vahet. Peaasi, et välkusse saavad.
RENKU: Kuidas sa need tibid Hassani juurde toimetad?
HENRI: Küll ma midagi välja mõtlen. Vahepealse aja võiksid nad Innaka vanas suvilas olla. Praegu seisab see sul nagunii tühjana. Üürid ehk välja mõneks ajaks?
INNA-ANNA: Mis sa arvad, mis mu vanemad ütlevad, kui teada saavad, et ma nende kinnisvaras mingeid Henri tsikke hoian?
HENRI: Sa ei pea ju neile ütlema. Siis nad ei saagi teada.
INNA-ANNA: Looda sa. Hakkate seal pidu pidama, lärmama, läbustama, narkotsi tõmbama ja küll naabrid juba hoolitsevad, et kõik saab neile ette kantud.
HENRI: Sul on ju nii normaalsed esivanemad. Ära nüüd põe, Innakas. Raha teeme pooleks.
INNA-ANNA: No kuule nüüd, Henri, sa mõtle ka ikka. Tahad, et ma oma vanemate suvilasse mingi litsimaja teeksin.
HENRI: Mul on vaid mõneks päevaks pinda vaja, kuni ma Hassaniga sotid sirgeks räägin. Mingit läbustamist seal ei tule.
MAERUT-MANNJAANA: Kas sul on mingi probleem, Henri? Sa ei võtagi meid kaasa.
HENRI: Rahunege maha nüüd. Küll ma kõik ära korraldan.
TIMO-CEVIN: Kuule, jäta meie naised parem heaga rahule.
HENRI: Ole nüüd normaalne, Timm. Kui nad tahavad meiega kaasa tulla, siis nad tulevad. Küll sa endale uued leiad.
IVAR: Mulle see noorte välismaale minemine ei meeldi. Varem olid piirid kinni, noored püsisid kodus, käisid ainult suure kodumaa avarustes aega teenimas ja elu õitses. Kord oli majas. Mina seaksin sisse hirmkalli väljasõiduviisa, et igaüks lihtsalt kaks kätt taskus välja ei rändaks.
LEMPS: Mis meie Viha Vabariigist üldse saab, kui kõik põgenevad nagu rotid uppuvalt laevalt? Noored tahavad ilma näha, selle asemel, et peret luua ja lapsi sünnitada. Kui minu teha oleks, siis ma kehtestaksin tütarlastele sünnituskohustuse. Piirid tuleb kinni panna. Välja pääsevad ainult need, kes on läbinud ajateenistuse armees või siis täitnud sünnituskohustuse, vähemalt kolm last sünnitanud.
IVAR: Kolm on liiga palju. Meil Anfissaga on ainult kaks, sest Šarik ei lähe arvesse.
LEMPS: Ah, mis me räägime. Noored on hukas.
CÄRLYN-ANGELINA: Kuulge, milles meie süüdi oleme, et teid noorena kusagile ei lastud? Miks meie peaksime sellepärast kannatama?
IVAR: Aga te ei kannatagi. Mõelge, igal keskkooli tatikal on juba auto perse all. Meie ajal tuli selleks hirmsat vaeva näha ja riigile tõestada, et sa oled tõeline mees, et selliseid asju üldse saab sinu kätte usaldada.
LEMPS: Aga mis me nende välismaalastega üldse peale hakkame. Sorts kuulutas nad täna rahvavaenlasteks ja meie joome õlut ning räägime nendega rahulikult juttu nagu polekski midagi juhtunud. Nii ka ei saa.
TIMO-CEVIN: Kuule, me võime Sortsi tasuta vihjetelefonile teada anda, et rahvavaenlased on siin. Äkki annab Sorts meile isegi autasu.
ANFISSA: Autasu või mitte, aga kord peab majas olema. Iga naabri-Renku ikka ei kraaksu siin meie õue peal, olgu ta või teiselt planeedilt.
HENRI: Kuule, te jõite meie raha eest õlut siin ja tahate meid nüüd tänutäheks üles anda?
MÄIDU: Õlu sai ju otsa, kas sa ei näe?
TIMO-CEVIN (helistab): Õu, kes sa oled seal? … Leheneeger. Tead, mul on sulle tähtis teadaanne, aga kas sa ikka pappi selle eest välja käid? Ma võin rahvavaenlased ette näidata. Renku ja Henri ja Inna-Anna on siin… Burksiputka juures.
IVAR: Kurat, kogu pappi sa endale küll ei saa. Mina, Anfissa, Lemps ja Mäidu aitasime samuti rahvavaenlasi paljastada. Kärtsu ja Mära võime välja jätta, sest nemad lubati välismaale modelliks viia.
Jooksusammul saabub Lollide koor dirigendi juhtimisel, kes peale väikest vastupanu võtavad Renku, Henri ja Inna-Anna kinni. Inna-Annal oleks peaaegu õnnestunud ära joosta, aga satub vastamisi teistest hiljem saabunud Lehvikesega, kes ta kinni püüab ning Lollide koorile üle annab. Saavutanud põgenike üle kontrolli, Lollide koor lahkub, vedades Renkut, Henrit ja Inna-Annat endaga kaasa.

VIIES STSEEN

Nõukoda. Trepil ootavad Sorts, Libainimene ja Leheneeger. Sorts sööb rasvast tšeburekki. Saabub Lollide koor, kes tirib vastupunnivad Renku, Henri ja Inna-Anna Sortsi ette.

LOLLIDE KOORI DIRIGENT: Austatud Sorts, püüdsime põgenikud kinni ja tõime nad teie õiglase kohtu ette.
SORTS: Tore. Hakkame nüüd teie üle kohut mõistma.
INNA-ANNA: Kohut mõistma! Mida me teile teinud oleme?
LEHENEEGER: Teie olete teistsugused kui meie, järelikult ohtlikud. Meie oleme siin paesel maapinnal juba tuhandeid aastaid võõraste võimude käes kannatud, kuid ükskord prahvatab vimm, mis kogunenud salaja ning tõde ja õigus peavad meie planeedil taas kehtima hakkama. Meie ei taha enam teiste tahtmist täita, vaid elame ise ja omasoodu. Mis on teil meie juurde asja?
RENKU: Mina olen teid teinud.
LIBAINIMENE: Me ei usu sind. Miks me peaksime sind uskuma? On sul meile mõni paber ette näidata.
RENKU: Aga kuidas te siis üldse olemas olete?
LEHENEEGER: Kas sa koolis polegi käinud? Kõik teavad, et me arenesime ahvidest.
LIBAINIMENE: Töö tegi ahvist inimese.
RENKU: Kuidas ahvid tekkisid?
LIBAINIMENE (hakkab vihaseks saama): Ära targuta! Sinusugused ninatargad peaksid suu kinni hoidma.
RENKU: Tahate tõendeid näha. Olgu, ma demonstreerin teile (võtab seljakotist sülearvuti ja avab selle). Näete, mina kontrollin mängu (Libainimene ja Leheneeger tulevad lähemale). Kui ma vajutan sellele klahvile, siis lendame kõik automaatselt olematusesse.
HENRI: Renku, ära jama! Siis lendame meie koos nendega.
LIBAINIMENE: Nüüd ma tean. Te olete Headuse Impeeriumi spioonid ja tulite meie järele nuhkima! See aparaat tuleb konfiskeerida!
SORTS (on söömise lõpetanud ja pühib suud, tuleb lähemale): Pidage! Näidake mulle seda riista.
LIBAINIMENE: Näita Sortsile, kuidas sa meid filmisid.
Renku demonstreerib jooksvat pilti nõukoja ees. Sorts jälgib seda huviga.
SORTS: Võib-olla on sul õigus ja te oletegi tulnukad teisest süsteemist ja meie oleme lihtsalt arvutisimulatsioon. Aga kui me sinu hukkame ning arvuti enda valdusesse võtame, siis juhime mängu juba meie ning muutume simulatsioonist reaalsuseks.
LEHVIKE (astub Lollide koorist esile ja tuleb Sortsi juurde): Ma teen ettepaneku see põrgumasin hävitada. Ma arvan, et me ei vaja seda, sest ta levitab meile tapvat kiirgust ja kunstlikku valgust. Meie peame elama lihtsalt ja loomulikult loomulikus valguses nagu meie muistsed esiisad seda tegid. Anna see arvuti mulle, auväärt Sorts, et ma saaksin teda kahjulikust energiast puhastada.
SORTS: Kuidas arvad. Minugipoolest võta arvuti endale, kuid parem hakka sellega inimestele taimset vaimsust ja osadust maailmavalust propageerima. See on nüüd meie valitsev ideoloogiline liin.
Libainimene ja Leheneeger võtavad Renkult arvuti ja annavad Lehvikesele. Lehvike vaatab seda suure aukartusega, kuid võtab vastu.
SORTS: Asume nüüd asja juurde! Me oleme rahvavaenlased, Headuse Impeeriumi agendid, Renku, Henri ja Inna-Anna otse teolt tabanud ja rahvas mõistab nad surma.
LOLLIDE KOOR: Hurraa! Selline on rahva tahe!
SORTS: Viha Vabariik on tugev ja ta peab kestma igavesti!
RENKU: Kunagi käis teie juures minu sõber Nazarovi Jass, kes rääkis teile, et te peate üksteist armastama. Tahtis, et inimesed parandaksid meelt ja kahetseksid pattu ning armastaksid oma ligimesi.
SORTS: Jass rääkis meile headusest, pattude lunastamisest ning vaenlastele andeks andmisest. Kas mõni normaalne inimene ajab sellist jama suust välja? Ta käis siin mitu inimpõlve tagasi ja keegi ei mäleta enam, mida ta tegelikult rääkis. Meie ei uskunud teda ning lõime ta risti. Me teame ise, mis meile hea on.
RENKU: Mälestus Jassist jäi teile alles ning kummitab tänase päevani.
SORTS: Me kasutame tema sõna Viha Vabariigi hüvanguks. Meie eelis on see, et me elame olevikus ja saame mineviku tondid ja kummitused panna meie üritust teenima.
RENKU: Te elate olevikus, kuid mis elu see teil selline on.
SORTS: See on hea elu, meie endi loodud Viha Vabariik. Väga oluline, et rahvas samastuks võimuga ja tunnetaks viha jõudu. Selleks tuleb neile hirme esile manada ja neid takkajärgi võimendada. Te ei kujuta ette, mida kõike rahvas ei karda: Headuse Impeeriumi, Idatuule Konföderatsiooni, naabreid, liitlasi, migrante, väljasuremist, hindade tõusu, kuritegevust, vabaturumajandust, mustanahalisi, moslemeid, tulnukaid, ettevõtjaid, liberaale ja palju-palju asju. Hirmunud rahvas tahab elada turvalises unistuste maailmas ja nõuab surmanuhtlust, kaotatud maade tagastamist, teistsugustele koha kätte näitamist, paksu riiki, kaitsetolle, oma raha, rohkem sotsiaalabi ja toetusi, vähem ettevõtlust, piiride sulgemist, pärisorjuse taaskehtestamist, sünnituskohustuse sisseseadmist, politseiriiki, Euroopa Liidust väljumist ja mida kõike veel. Rahva tahte täitmine ei pruugi meid veel muistsesse õnneaega tagasi viia, kuid see polegi oluline. Me peame inimesed vabastama ratsionaalsetest argumentidest, mis neid ahistavad ja ei lase end välja elada. Rahvas nõuab surmanuhtluse seadustamist, kuigi see ei peata kuritegevust, vaid muudab kuritegelikud jõud veelgi julmemaks, sest neil pole kaotada enam midagi. Tähtis on see, et rahvas nõuab. Ja siis tuleme meie, meedia, ja päästame rahva teda kammitsevatest hirmudest ja pakume neile hirmu asenduseks palju tugevama jõu ehk viha, mis on võimas ravim kõikide hädade vastu. Ta võib oma viha internetis vabalt välja elada ning meie suuname vaid viha liikumise trajektoori. Vihane inimene unustab hirmu.
LIBAINIMENE: Kui rahvas nõuab ranget korda ja vabaduste piiramist, siis ta mõtleb ligimesearmastuses teiste peale. Talle ei tule pähegi, et need piirangud kehtivad ka tema enda kohta, kuid viha jõud peitub kollektiivis. Viha laviini alla jäädes on ta vaid massist eraldunud üksikisik, kes ei ole enam kellelegi ohtlik.
HENRI: Kuid kui keegi hirmutab rahvast Sortsiga? Siis kandub nende viha sinu vastu.
SORTS: Viha pole ainus mis meid ühendab. Viha Vabariigi vundament on rajatud ahnusele. Sa pead rahvale maad ja taevad kokku lubama, sest varanduse nimel on inimesed kergesti valmis unustama usud ja tõed. Maise vara nimel kaklevad isegi kirikud. Kui me anname rahvale selle, mida ta tahab ja ihaldab, siis jätab ta meid rahule.
INNA-ANNA: Mida rahvas tahab?
SORTS: Siin ongi konks. Rahvas ju ise ei tea, mida ta tahab, vaid saab seda meie käest teada. Meie ütleme selle vihkamise veerandtunnis välja, Lemps ja Mäidu kirjutavad üles ja juba varsti õpetavad nad netikommentaariumites rahvast õigesti elama. Süsteem töötab ja rahvas on meile igavesti tänulik, sest meie pakume neile illusiooni rahva tahtest. Kogu maa on muudetud meediast sõltuvaks, sest see, kes astub meie vastu, saab alati karistatud. Viha Vabariigis püsib meedia võim aegade lõpuni.
LIBAINIMENE: Kui Lenin andis rahvale proletariaadi diktatuuri ning kogu maa elektrifitseerimise, siis meie võtame neilt elektri ära, kuid pakume vastu lollide diktatuuri ja kogu maa internetiseerimise. Me pakume rahvale tasuta internetti, sest selles peitub meie sõna jõud.
SORTS: Täna alanud uuel ajastul toimub internetiseerimine loomuliku valguse abil, päikesepatareisid kasutades, sest nii langeb rahvale taimne vaimsus ja nad saavad osaduse maailmavalust, mille tõi meie planeedile Lehvike. Lehvikesel olid head mõtted, mille ta otsustas meediale kinkida ja me saame neid kasutada Viha Vabariigi tugevdamiseks (Lehvike nokitseb midagi arvuti kallal). Mida sa teed seal, Lehvike?
LEHVIKE: Ei midagi. Tutvun, kas seda arvutit on võimalik taimse vaimsuse levitamiseks kasutada.
SORTS: Tubli, Lehvike! Sa käitud nagu tõeline Viha Vabariigi kodanik. Nüüd aga tahan ma rahva verejanu rahuldada ning ohverdan teid viha altarile. Rahvas ootab murumänge gladiaatorite areenil, et siis alla või ülespoole suunatud pöidlaga otsustada ligimeste saatuse ja elu üle, kuid nad suunavad pöidla alati sinnapoole, mille meie neile ette ütleme.
RENKU (Henrile ja Inna-Annale): Me peame arvuti Lehvikeselt tagasi saama ja siit kaduma. Tehke mulle katet. Üritan läppari kätte saada, programmi käivitada ning meid tagasi teleporteerida. Ma vajan mõne minuti.
HENRI: Selge (astub esile). Kuulge, Sorts ja Libainimene. Võib-olla pakuks rahvale siis tõelise etenduse ja võitleme ausas võitluses, kes meist peale jääb. Ega te ometi meid ei karda?
RENKU (jõuab Lehvikese juurde ja jääb tolle tegutsemist jõllitama): Mida sa teed, mees?
HENRI (Leheneegrile): Ja sina, Leheneeger, kas sa ei saa aru, kuidas sind mõnitatakse? Tehakse mustemaks kui sa tegelikult oled? Miks sa lubad end neil leheneegriks sõimata? (Lollide koorile). Ja teie, kas te olete kordagi mõelnud selle peale, et võib-olla Sortsil polegi õigus?
LEHVIKE (heidab peast maski ja seljast rüü, mille alt ilmub välja Renku-vanune noormees): Valmis! Inna-Anna! Henri! Tulge kõik siia!
INNA-ANNA (karjatab): Issand, see on ju Jass!
RENKU (hüüab): Jass, kuidas sa siia sattusid?
LEHVIKE: Pärast räägin. Kähku siia, läksime!
Henri ja Inna-Anna jooksevad Lehvikese juurde. Lehvike vajutab arvutiklahvile ja äkki on nad kadunud.
SORTS (ahastades): Kuhu nad kadusid? Libainimene ja Leheneeger, tehke midagi!
LEHENEEGER: Ma pole Leheneeger, vaid Lehepruunlane! Ma ei täida sinu tahtmist, Sorts.
Lollide koor jookseb laiali. Libainimene laiutab käsi.

KUUES STSEEN

Renku tuba. Renku, Henri, Inna-Anna ja Lehvike seisavad keset tuba.

RENKU: Olemegi tagasi. Jass, räägi!
LEHVIKE (irvitab laialt): Mis ma ikka räägin. Tulin ükskord sinu poole, kuid sind polnud kodus, olid poodi läinud või korraks kusagile ära. Sinu mutt saatis mu sinu tuppa ootama. Mul hakkas igav ja siis ma mõtlesin, et käin jälle seal mängus ära nagu ükskord, aga seekord läks midagi nihu ja sattusin valesse kohta. See oli mingi vahejaam kosmoses, kus sa hoidsid vist lolle. Leidsin sealt mingid ürbid ja panin selga. Ja mingi naljaka Potsataja maski. Kuidagi ei saanud sealt minema ning pikka aega mulle tunduski, et sinna pean ma jääma. Ühel hetkel kanti mind Maale.
INNA-ANNA: See olin mina. Poisid läksid sööma ja siis ma natuke mängisin Renku mängu.
RENKU: Raisk, seda ma nägin, et keegi on mängu näppinud.
INNA-ANNA: Sorri, ära nüüd pahanda. Kui ma poleks Jassi Maale toonud, siis võib-olla poleks me sealt pääsenudki. Nad tahtsid meid surma mõista.
RENKU: Noh, peale surma on ka võimalik tagasi tuua. Jassi ma tõin ju.
LEHVIKE: Kui sul vaid kedagi toomas on. Sorts ütles mulle, et hukkamine on virtuaalne, aga teie puhul võis tal tõsi taga olla, sest siis kontrolliks mängu juba tema. Vedas ikka, raisk. Minul ka, kujutage ette, kui ma oleks pidanud jäämagi sinna vahejaama. Tänud sulle, Inna-Anna. Kui sa poleks arvutit puutunud, siis oleksin seal hulluks läinud.
INNA-ANNA: Räägi parem, miks sa mul põgeneda ei lasknud seal burksiputka juures? Peaaegu oleksin ma nende käest põgenenud.
LEHVIKE: Põgenenud küll, aga kuhu? Kuidas sa sealt üksi oleksid tagasi saanud? Meil oli parem kokku hoida. Kui Renkul läpparit nägin, siis teadsin, et saan meid Missioniga tagasi viia.
HENRI: Türa, oli see vast reis. Kõht läks tühjaks. Tahaks heameelega ühte burksi ja topeltfriikaid.
INNA-ANNA: Seekord ma ühineksid sinuga. Üle pika aja on mul tõsine burksiisu.
RENKU: Burksid jepp. Jass tahtis seal lihasöömise üldse ära keelata (irvitab).
LEHVIKE: Noh, mul ei tulnud midagi paremat pähe, kuigi praegu võtaks isegi ühe mahlaka burksi topeltjuustuga. Juust on ju loomne taim (itsitab).
HENRI: Mis sellest mängust nüüd saab? Kas maksame neile kätte?
RENKU: Mul on see mäng kõvasti üle visanud.
HENRI: Lased nad õhku?
RENKU: Ei seda mitte. Lõpetan mängu kontrollimise ja unustan selle. Lasen neil edaspidi iseseisvalt hakkama saada. Las õpivad tundma, mis elu on. Enda õhku laskmisega saavad nad ise väga hästi hakkama.
INNA-ANNA: Kas ehitad uue mängu üles?
RENKU: Tead, ei viitsi enam. Tegelen muude asjadega ja naudin elu. Praegu tahaks õudsalt randa surfama minna. Laine on praegu hea.
HENRI: Kahju, et lahedad piffid jäid sinna maha. Cärlyn-Angelina ehk Kärts ja Maerut-Mannjaana ehk Mära. Nad olid valmis meiega kaasa tulema, aga meil läks kiireks.
LEHVIKE: Mina tõin sealt oma tibi ära, Marileenu, kas tead. Varem kutsuti Maria Magdaleenaks. Töötab nüüd nurgapealses supermarketis. Tal on mõned lahedad töökaaslased. Tahate, kutsun nad randa?
RENKU: Pilves oled jälle ve? Sa väidad, et tõid selle Maria-tibi meie mängust?
LEHVIKE (irvitab): No just. Programmiga Mission. Kui sa vetsus käisid, siis tegin ära.
RENKU: Kuradi tüüp, ma ütlen.
LEHVIKE: Õu, Renku. Laena mulle oma moblat. Minu oma on tühjaks saanud, kui ma seal lollide vahejaamas istusin. Kõllan Marileenule (Saab Renkult telefoni, helistab, räägib telefoni). Jou, Marileen, mis teed? … Renku numbrilt räägin, minu oma sai tühjaks… Ei midagi, Renku juures olen. Henri ja Inna-Anna on siin, plaanime siin tüüpidega randa surfama minna… Tuled ehk ka ja võtad sõpsid kaasa, need kenakesed Pirgit ja Tagmar, kas tead … Aga tead, me käisime Maal… Selles maailmas, kust ma sinu ära tõin… Ära põe nüüd, see on tundmatuseni muutunud. Sa ei tunne seal enam mitte kedagi. Kaks tuhat aastat on vahepeal möödunud… Sa oled seal kõva staar, mäletavad siiani, aga minu õpetuse on nad pahupidi pööranud. Mingist ligimesearmastusest pole enam juttugi ja ehitavad muudkui Viha Vabariiki… Meil läks napilt, et nende käest pääsesime. Tahtsid algul minu, siis Renku, Henri ja Innaka surma mõista… Häh, ma lubasin tagasi tulla ning aidata neil rahuriiki ehitada, kuid see jääb ära. Nad on seal liiga primitiivsed… Ära põe nüüd, las nad teevad, mis tahavad … Okei, cool, saame rannas kokku (vajutab telefoni kinni). Marileen tuleb randa, Pirgit ja Tagmar tulevad ka. Normid beibed on. Henri, saad nendega tuttavaks ja unustad Kärtsu ja Mära.
HENRI (naerab): Vägev… Aga sa ju pöördusidki Maale tagasi. Lehvikese sõnum ei olnud vähem cool – taimne vaimsus ja osadus maailmavalust.
LEHVIKE: Nojah. Mõtlesin selle välja, kui ma lollide vahejaamas istusin. Leidsin sealt igasugust suitsukraami, koerapöörirohtu ja mingeid seeni ja siis ma istusin seal, tegin suitsu ja vaatasin tähti, vaim tuli pähe ning ühes sellega taimne vaimsus ja osadus maailmavalust (irvitab). Eelmise sõnumiga pööras pange, aga eks ma olen õppinud, sest uue sõnumi võtsid nad kergesti omaks. Niipalju olen ma seda planeeti tundma õppinud, et lollus on Maa peal alati kõrges hinnas olnud ja lollidele tavaliselt meeldivad lollid ideed.
RENKU: Nüüd on selle mänguga lõpp. See on minu kindel otsus. You only live once, junõu. Lähme siis ja haarame kuskilt tee pealt mõned burksid kaasa!
Renku haarab voodi alt surfilaua ning lahkub koos Lehvikese, Henri ja Inna-Annaga. Tuba jääb tühjaks. Renku arvutist kostub muusikat…

Eesriie

Autor: R.W.Hamilton
A.D.2013