Monthly Archives: juuni 2011

KIIKUDES ILMADE VAHEL (Intervjuu Einar Laignaga)

intervjueeritav: Einar Laigna

koht: Einar Laigna kodus Pääskülas

aeg: 26. veebruar 1992

intervjueerijad:

Holger Mölder,

Indrek Olmaru

Ilmunud ajakirjas ”Magellani Pilved” 1993/1.

Kiikuja ilmade vahel, sageli üle võlli, see iseloomustab meie intervjueeritava elu paljusid tahke. Kõige hullem on see, kui sa jätad teised ükskõikseks. Einar Laigna jätab harva kedagi ükskõikseks. Ta ei ole mitmusliku maailma mees, kuid tema maailma olemasolu muudab meie maailma omakorda mitmekesisemaks. Kiik lendab taevasse, kus säravad tähed, ja tõmbab kõhust õõnsaks, kui tagasi maa poole kukub. Keskajal särasid meie peade kohal samad tähed. Maa peale prantsatada oli ikka väga valus. Suure tõenäosusega on just keskajal eesti talumajades ja kiikedel mõeldud mõtted taas suunamas meie identiteeti tänapäeval, sest tekkimas on ükskõiksus võõrastava riigivõimu vastu, mis tähtedest kiigukiirusel kaugeneb, vastavaid püüdlusi mitte miskiks pidades. Keskaja kiigel on hoogu, mida uusaeg pole kahandanud ega antiikaeg varundanud. Nagu keskajal, nii ka tänapäeval sulguvad inimesed kitsastesse suhtlusringidesse, otsides kiikudes edasiviivat hoogu. Sellest hoost Euroopa kontekstis rääkis meile Einar Laigna.

I.O.

Alustame siis, palun, algusest.

Eluloos oleks minu arvates tähtis rääkida sellest, mis inimest on kujundanud. Selles mõttes on varane lapsepõlv inimesele kogu eluks ja inimese kujunemisele olulise tähtsusega. Esimest momenti ma näen lomulikult lapsepõlvekodus ja selle ma võiksin enda puhul jaotada kaheks osaks. Üks mõju on see, mis läheb maale, kus sajandeid minu esivanemad on elanud ja kus ma puutusin varases lapsepõlves kokku terve maaeluga. Kuna meie perekonnas laias mõttes, see tähendab suurperekonnas või hõimus oli väga tähtis ajalooline mälu, ajalooline teadvus, mõtlemine, mis väljendus mineviku tundmises ja sellest minevikust kõnelemises, siis omandasin ma varasest lapsepõlvest teadmised eesti ajaloost. Igapäevases jutus tehti viiteid paljude sajandite ulatuses minevikku. Sageli kordusid sõnad ja jutustused Põhjasõja ajast, mis olid kõikidel eriti värskena meeles, samuti Liivi sõja ajast. Need on eri teadvuskihid, mida ma nüüd oskan eristada ja siis ei osanud. Kuni kolhoosideni oli külateadvuses veel säilinud veel arhailine ürgsem suhe loodusega. Katolitsism, see kolmesaja aasta teadvusekihistus, oli lisandunud, seondunud ja läbi kasvanud vana paganliku maailmakäsitlusega. Samuti täiesti selgelt äratuntavad puht protestantlikud jooned. Nüüd tagantjärele ma oskan seda näha teise pilguga ja analüüsida, aga materjali selleks ma sain varases lapsepõlves ja minu arvates on see väga oluline tegur minu kujunemisel. See on meie sugukonnas geenides ja veres, see on meie sugukonna uhkus, sest minu esivanemad pole kunagi kellelegi allunud. Nad on olnud Põhja-Eestis vabatalunikud Rootsi võimu ajal. Saadi ka selle kohta vastavad paberid, mis suures protsessimises Sagadi mõisniku poolt hävitati. Peale seda asutasid minu esivanemad mitte kaugel uue küla, Vihasoo, kus nad olid samuti vabad. See oli juba möödunud sajandil. Meie sugukonda kuulub näiteks Villem Raam, nii et need huvid mineviku, vana kultuuri, endiste aegade vastu on meie sugukonnas olnud sajandist sajandisse. Teine mõjutus on isa-ema või siis lapsepõlvekodust siin Tallinnas. Ema poolt muusika- ja kunstihuvid ja vastavad teadmised. Isa poolt külm kaine mõtlemine ja arutlev mõistus. Isa tutvustas mind juba varases lapsepõlves Euroopa kultuuri ja poliitika probleemidega. Tema ise oli panganduse inimene, kes noorena alustas tegevust Peterburis oma onude juures. Nii et isa poolt sain filosoofilise , kaine, külma, emotsioonivaba mõtlemisstiili. Eesti ajaloo sisulise külje seletasid mulle ära ema ja isa, seda juba siis, kui olin veel väga väike. Nagu sellegi, et kui siia poleks tulnud sakslased ja teinud Eestist Euroopa osa, siis on väga lihtne ja loogiline mõelda, et õige varsti oleks ida poolt tulev surve ja laviin olnud nii suur, et oleksime veneluse merre vajunud juba 13.sajandil. Siis niisugust Eestit ja sellist eesti rahvust nagu praegu ei oleks ja oleks juba ammu teostatud vennaliku pere ideaal. Nii et eestlased on Euroopa rahvas siiski tänu sakslastele, kes tõid siia Kesk-Euroopa kultuuri, institutsioonid, arhitektuuri, kunsti, maailmakäsitluse, inimesekontseptsiooni jne. Ma olin viie-aastane, ma mäletan, kui mulle seletati ära, kuidas paganluse ajal Baltikumis leedulased, liivlased, lätlased, semgalid, eestlased omavahel sõdisid. Siin käis üks õudne möll ja sõda ja pidev inimeseröövimine ning see oli igal pool nii. See oli nii Kesk-Euroopas, Skandinaavias. Kõik see aga lõpeb kohe peale seda, kui võetakse vastu ristiusk või ristiusustatakse kasvõi vägivaldselt. Tänase päevani on eestlasele nii valus meeldetuletus ristiusustamise lõpuleviimisest siin Eestis. Tule ja mõõgaga! Aga miks siis ei protesteerita selle tule ja mõõga vastu, mis siin pidevalt käis juba sajandeid omavahel? Kas see ei olnud tuli, mõõk, sõda ja hävitamine? Miks me oleme ebaausad oma hukkamõistmises? Eurooplasena ja ajaloofilosoofina vaadates tuleks asja teistmoodi näha. Sakslased ise ju ristiusustati tule ja mõõgaga ja nad sugugi ei protesteeri selle vastu. Sakslased omakorda võitsid pärast ungarlasi sõjaväljal ja lõpetasid selle rändrahva röövretked, nii et kultuuri võib kanda ka sõjalise jõuga teineteisele, midagi pole teha, see on paratamatus. Nii et lapsepõlvest on need kaks kõige tugevamat ja määravamat mõjutust. Lapsepõlvekodu, enne kooliiga.

Kas kodu oli religioosne?

Kodu oli religioosne täpselt selles ulatuses, mis ta sel ajal oli. Ei midagi rohkemat kui viisakas seltskondlik kord ette nägi. Luterlased. Eriti isa oli tagasihoidlik niisugustes asjades ega sundinud iialgi midagi peale.

Kas Teil on mõni konkreetne mälestuskild kõige varasemast lapsepõlvest?

Jaa, on. See on kõige olulisem, see on midagi niivõrd intiimset, et sellest on imelik rääkida, aga võib-olla on aeg juba sealmaal, et võib. See mälestus ulatub sellese aega, kui olin pulgavoodis. Kui ma esimest korda hakkasin visuaalselt tajuma mind ümbritsevat maailma, antud juhul seda tuba, kus ma olin, sain aru, et ma olen kusagile sattunud ja ma mäletan, et enne seda, see oli ikka ääretult varajane lapsepõlv, minu sisemaailma pildid olid hoopis teistsugusest maailmast. Elasin täiesti kindlas visuaalselt nähtavas maailmas, värvideni, riietusteni, näoilmeteni, mööblini, arhitektuurini välja. Mäletan seda ehmatust, mis oli seoses sellega, et ma enam ei ole seal, selles maailmas, vaid et olen sattunud kusagile teise ja see teine oli nüüd siin. See oli kõige vapustavam esimene mälestus, vapustus selles mõttes, et uus maailm oli mulle võõras ja väga palju on aega läinud, et ma üldse olen siin kuidagi kohanenud. Ma tunnen, et kuulun tollesse teise maailma. Kui ma natuke suuremaks kasvasin, juba mööda tuba roomasin, käpakil käisin ja lõpuks käima hakkasin, siis avastasin raamatud ja raamaturiiuli. Ma nägin, kuidas neid võetakse ja lahti tehakse. Kui ma keskaja kunstiraamatu võtsin, siis ma ehmatasin, sest keskaja kunstis ja kirikutes oli see maailm, kust ma olin tulnud. See oli enne viiendat eluaastat, ammu enne. Viie-aastaselt ma lugesin juba raamatuid tänu emale, kes mind väga varakult lugema õpetas. Nii et ma olen eluaeg enda sees kandnud seda teist maailma, kust ma oma veendumuse järgi olen tulnud ja kuhu ma kuulun. See oli minu sees olemas.

Elamused, mõjutused?

Varases lapsepõlves juhtus üks asi, mis mind väga palju muutis, aga sellest on raske rääkida. Ma nägin midagi niisugust, mida ma ei saanud kellelegi rääkida, sest keegi ei uskunuks seda. Sellepärast pidin kandma seda teadmist iseendas. Niisuguse teadmise kandmine tähendab, et inimene tegelikult ei kuulu täielikult ühiskonda ega sõpruskonda. Tal on midagi, mida ei saa kellegagi jagada. See on mulle elus palju halba teinud ja palju head ka, mõlemat. Ükskord oli koolis mingi pahandus õpetajatega, tunni ajal armastasin unistada, oma mõtetes olla ja ei kuulanud üldse, mis räägiti, tavaline asi minu puhul. Ma olin oma mõttemaailmas, oma lapsepõlvepiltides ja see vihastas õpetajaid, sest nende jaoks oli see häbematus, ignorants, mida ta tegelikult ei olnud.

Millal see oli, ikka Eesti Vabariigi ajal?

Ma läksin kooli peale sõda. Sünniaasta on 1937. Mind viidi õpetajate tuppa ja parajasti oli märtsikuu. Ere kevadine päike paistis õpetajate toa aknast sisse. See päike tuletas mulle jälle meelde seda päikselist päeva, mil ma nägin oma imeasju, kuuldes siis kusagilt kaugelt kriiskavaid tigedaid hääli: ”Näete, ta muigab meie üle! Ta naerab meie üle!” Mina aga olin parajasti õndsusejoovastuses sellest kaugest tunnistähest, mida nägin kord väikese lapsena. Ma armastasin lapsest saadik sõbrustada vanemate inimestega ja eriti maal külas olid kõik minu sõbrad vanad inimesed. Nendega oli huvitav.

Kas omaealist seltskonda ja poiste mänge ei olnudki?

Põhiline mäng, mida hommikust õhtuni mängisime, olid sõjamängud, mille initsiaatoriks olin mina. Tavaliselt käis mäng puumõõkadega, kuni sai juba igasuguseid rauajurakaid, millest sai teha raudmõõku ja kilpe. Neile olid maalitud punased ja mustad ristid. Sõjamäng läks hiljem osalt luhta, sest et mõned poisid olid kodust kuulnud, et ristirüütlite mängimine on väga paha asi.

Kas see oli sakslaste ja eestlaste vahel?

Ei, mina korraldasin kaks rüütliväge, mustad ja punased, kaks ordut.

Siis huvi keskaja vastu algas väga varakult.

Huvi keskaja vastu oli enne, kui hakkasin nägema seda maailma siin. See oli minu sees täielikult, niivõrd loomulikult, et et mõni on öelnud, et ma tulen otse sealt ja jätkan seda, mis seal pooleli jäi.

Arvatavasti on ka mängude mängimiseks tarvis üht-teist teada.

Loomulikult, kõik ikka raamatu vahendusel. Armastasime laagrielu, sõita kusagile välja ja metsa ääres, heinamaal, jõeveerus sõda pidada. Sõjamängud olid põhilised.

Kas oli mõni konkreetne raamat või sündmus, mis ajendas või kasvas kõik siiski seest välja?

Põhi oli kõik iseendas, aga raamatud olid lisamaterjaliks võtta. Kirjandusel on minu kujunemisel eriti suur osa, kuna olen kasvanud kodus, kus meil oli raamatukogu. Ma olen kirglik lugeja. Eesti ajal välja antud kirjandust olen pakkide ja virnade viisi lugenud. Tänu sellele sain eesti keeles kätte põhja ja aluse, võtame kasvõi eestiaegsed ”Loomingud”, igasugused ilmunud sarjad, ”Elav teadus”, ”Suurmeeste elulood” jne. Veel mõjutas ema ja isa tutvusringkond. Ema pool käisid muusikud, millest sain mürgituse lauluharjutuste suhtes. Väikesed poisid ei kannata välja häälekooli tegemist. Sellepärast ma enda musikaalsust ei realiseerinudki, enne kui hiljem õppisin laulma.

Pilli ei mängi?

Ma mängin oma lõbuks plokkflööti ja suupilli, kodus iseendale.

Kas vanemad oskasid palju keeli?

Vanemad oskasid niipalju keeli, kui Eesti Vabariigi ajal kõik haritud inimesed oskasid. Saksa, vene, soome, inglise ja isa oskas veel rootsi keelt.

Ja Teie ise?

Kirjanduse lugemisel olen paljusid keeli tarvitanud. Näiteks oma erialal võib ka niisuguseid keeli kasutada nagu slovaki ja tshehhi keel, ajaloo ja kunstiajaloo asjades, üllatavalt lihtne. Poola keel on mu jaoks raskem, vene keele baasil. Vene keelt ma tunnen ja oskan paremini kui eestlased tavaliselt, sest ma olen selles keeles väga palju lugenud ja keelepraktika ju ka. Päris vabalt oskan soome keelt kõnes ja kirjas. Siis enam-vähem rahuldavalt räägin oma asjad ära ja kasutan kirjandust saksa, itaalia ja inglise keeles. Olen õppinud ja passiivselt valdan kreeka ja ladina keelt. Heebrea keele olen unustanud, kuna ei ole tarvitanud rohkem kui omal ajal eksamite tegemiseks, tunnen tähti ja mäletan sõnu, muidugi mingisuguse hulga. Prantsuse keelt ei ole kunagi õppinud, aga avastasin, et keskaja kultuuri kohta kirjutatut lugedes saan enam-vähem aru, välja hääldada oskan ka, aga kui keegi teine räägib, siis ei saa aru.

Kas keelteoskus on humanitaarteadlasele primaarse tähtsusega või võib olla korüfee ka ilma erilise keeleoskuseta?

Keelekorüfee, minu teada, oli maailmas kardinal Mezzofanti, kes oskas 58 keelt ja nagu väidetakse, laitmatult. Ja teine äärmus, et Shakespeare olla osanud ainult ühte ja selles ühes üht-teist kirjutanud. Muidugi, kas inimene kirjutab või mitte, see ei ütle ka veel midagi, tähtis on, mida ta kirjutab. On selge, et suure arvu keelte oskus ei ole veel mõõdupuu, sest keeleinimene on ühte tüüpi inimene, ühte moodi töötava ajuga, ja filosoof on teistmoodi. Filosoofil on keele õppimine raskem, ehkki filosoof on alati targem ja mõtlejam. Näiteks minu sõber filosoofiadoktor Mart Raukas võrdleb keeleinimesi tantsuõpetajatega. Tantsuõpetaja õpib ära mitu tantsu ja siis uusi piruette juurde. See on oskus, keeleoskus, keel on techne. See kuulub siis põhiliselt vasaku ajupoolkera funktsiooni. Polüglott on inimene, kellel kahekümnes keeles ei ole mitte midagi öelda. Mina olen filosoofi tüüpi inimene ja mulle peab keeleõpetus olema hoopis teistmoodi. Mul läheb aega natuke rohkem, kuni teist kanalit pidi hakkab see tulema nagu muusika. Näiteks lauldud viisiga jäävad mulle tekstid meelde, aga luuletust koolis pähe õppida … Jumal hoidku selle eest! Aga viisiga – naljamäng. Olen tüüpiline näide parempoolse ajupoolkera dominantsiga inimesest. Mina teeks keeleõppimises kindlaks vaheks inimtüübi. Seetõttu ei saaks ühes keeletunnis olla eri tüüpi inimesed, ma teeks kaks eri gruppi. Testidega teeks kindlaks, kuhu keegi kuulub ja gruppides oleks õpetus erinev, eri metoodikaga. Humanitaarteadlasel ei pea tingimata olema keeltepaabel suus. On tähtis, et sa oskad kasvõi ühte keelt, millega saab Euroopa kultuurile ligi väljaspool eesti keelt ja palju tähtsam on osata mõelda, sest üldine kirjaoskus on, nagu näeme, suur nuhtlus. See toob kaasa kurjakuulutava nähtuse – lugeja haarab sule. Kes on kõige agaramad kirjutajad igale poole, kirjade saatjad, plankude sodijad? Kirjaoskus ei ole mõõdupuu. See on oskus, sellest ei saa mõõdupuud teha.

Kas keel on Teie arvates rahva mentaliteedi kandja?

Kahtlemata on, aga on ka üks nähtus, mida ma Eestis olen täheldanud. Keele vaim võib vastuollu sattuda inimese vere häälega. Mina olen õppinud eesti keelt kasutama, ma arvan, väga hästi selleks, et formuleerida täpselt kõige keerukamaid mõtteid, et tõlkida kõige raskemaid filosoofilisi lauseid ja eesti keel on võimeline kõike seda suurepäraselt väljendama. Samal ajal olen tähele pannud, et kui su sisemaailm erineb, siis paljud sõnad, mis tavakeeles eestlasele tähendavad üht, tähendavad mulle tihti midagi muud. See on sundinud õppima mind formuleerima asju teistmoodi, formuleerima nii, et nad vastaksid sellele sisule, mis mina oma sisimas tunnen. Minule on see mõjunud arendavalt. Kogu religioosne sõnavara on Eestis oma mentaalsuselt täiesti teine kui katoliku kultuuri maades. Sõnal ”usklik” on Eestimaal, Itaalias ja Saksamaal täiesti eri tähendus. Või võtame kaks äärmust – Hispaania ja Eesti. Saame kaks niivõrd vastandlikku tüüpi, et mõlemal maal võidakse küsida: mis sellel teie usklikul on usuga tegemist?

Millised on kriteeriumid, mis määratlevad Eesti ja Hispaania äärmuslikkuse?

Üks on äärmuslik katoliikliku kultuuri maa, kus katolitsism on olnud alus, millel hispaania rahvas kujunes. Hispaanlaste vabadusvõitlus, reconquista, araablastest muhameedlaste vastu, see toimus katoliku lipu all. Seetõttu on hispaanlane fanaatiline katoliiklane. Meie oleme kujunenud teistsugustes oludes ja selletõttu on kõigil religioossetel mõistetel Eestis täiesti teine mentaalsussisu. Kaks eri maailma. Tõlkides kirjandust hispaania keelest eesti keelde või vastupidi, on selge, et mõeldakse hoopis erisuguselt.

Kas Te arvate, et sajandite vältel kestnud allumine teistele rahvastele on kandunud ka eestluse mentaliteeti?

Kahtlemata on iga rahvas oma ajaloolise kujunemise saadus või lõpptulemus, olles mingil ajaloolisel hetkel valmis nagu ta on. Ta kannab endas kõiki neid komplekse, mis siis käbi aegade on talletunud keelde, reageerimistesse, suhtumistesse ja mis automaatselt omandatakse varasest lapsepõlvest peale. Kuuldakse varases lapsepõlves ära mingi näide ja see jääb eluks ajaks ainsaks reageerimiseks, sest laps ei taju mitte niivõrd sõna kui mingit abstraktset surnud terminit, vaid talle mõjub pigem tundetoon, millega seda talle öeldakse. See on palju olulisem ja see määrab reageerimised hiljem ära, sest me ei õpeta inimestele keelt ega mõtlemist, me õpetame reageeringuid maailma suhtes. Ma olen palju kohtunud nõukogude koolis käinud inimestega, kes ise millegi üle ei mõtle, ise midagi ei uuri, kelle ainsad teadmised on kooli antud ja kel pole midagi rohkemat. Kui sa väidad teatud küsimusi uurinud inimesena teistpidi, siis on võimatu end inimesele mõistetavaks teha, ta jääb kramplikult vale teadmise külge kinni. Enamus inimeste reageeringuid on järsult eitavad. Inimene tunneb, et tahad tema küljest mingit tükki ära võtta. See vale saab inimesele tema oma asjaks ja ta ei raatsi sellest enam loobuda, tundes, et see kõigutab tema enesekindlust. Toon näite ühest insenerist, kes tavakirjandusest ja kooliharidusest tulenevalt oli lugenud tuntud juttu kuulsast nõukogude tankist T-34, väitis, et see oli maailma parim ja ületas saksa tanke mitme korruse kõrguselt. See ei ole õige! Parim tank Teises Maailmasõjas oli saksa tank T-5 ”Panther”. Katsuge öelda seda kellelegi! Kui ma võtsin raamatud välja, tehnilise kirjanduse, kataloogid tabelitega, pildid, kus kõik põhilised andmed on võrreldavad, siis see insener keeldus neid raamatuid vaatamast! Mis te selle kohta ütlete? Sellega tekib veel teine hirm: kui ma eksin selles asjas, siis võib selguda, et kõik, mis ma tean, on vale.

Suhe eestlane ja truualamlikkus, mida sellest arvate?

Eestlastel on kahtlemata omad negatiivsed jooned, aga mina leian, et selle eestluse kallal nii hirmsasti närida, hurjutada ja maha teha on kõige halvem, mida võime teha. Miks me iseennast nii hirmsasti alla kisume? Ma olen elanud teiste rahvaste juures, ma tunnen hästi Kaukaasiat, tunnen hästi venelasi, leedulasi, ma nägin nüüd tükk aega ja mitmel korral ligidalt itaallasi, ma tean ka sakslasi. Ma ei leia millegipärast, miks peaks eestlane ennast nii alla panema, arvates, et tema ongi mingi hädade koondpunkt, kus kõik halb koos on.

Kas võib mõni inimene tunda end võõrana oma rahva hulgas?

Variante on kahtlemata väga palju ja neid küsimusi tean isiklikul pinnal väga hästi, sest oma sisemaailma ja sümpaatiate tõttu olen kogu elu tundnud end kuuluvat Kesk-Euroopasse. Selle tõttu olengi siin sel pinnal konflikti sattunud. Küsimus on selles, kas eurooplus ja kohapeal väljapakutav eestlus peaksid tingimata konfliktis olema. Kui eestlane teeks endale korraliku psühhoanalüüsi ja tunneks oma ajalugu, siis saaks ta terveks oma veidrustest, mida talle on teatud kindlad ringkonnad teadlikult ja meelega peale pressinud. Meil tuleb teadvuses vabaneda tervest reast mõttetutest haiglastest kompleksidest. Ühest me oleme juba rääkinud. See on kujutlus Eestimaa ristiusustamise lõpuleviimisest maailmavallutuse läbi. Milleks peab seda tänapäevani haiglaselt ja hüsteeriaga välja vinguma? Meie rahval peaks minu arvates niipalju intelligentsust ja mõistust olema, et selle protsessi olemuse talle selgeks teha saaks. Inimene saab aru, et oli rumal ja ennasthävitav. Tahame Euroopasse, aga samal ajal vihkame Euroopat. Ja siis on kõige lihtsam saada ameeriklaseks, sest ameeriklaseks saamiseks aitab, kui ostad paki närimiskummi ja kihutad autoga, siis oled tipus.

Kas me tahame saada Euroopasse?

Ühtepidi jaa, aga ma kahtlen, kas me tahame Euroopa kultuuri. Me tahame Euroopa olmet ja elatustaset, seda küll, aga Euroopa kultuurist rääkides läheb enamuse eestlaste nägu imelikuks ja vingu. See on väga õrn koht. Minul on olnud alati raske konflikt sellega, mis eestluse pähe välja on pakutud. Siin on mu kodumaa, aga mingi kummaline, seletamatu ja kohutav tõmme on minu jaoks Saksamaal. See on veres sees, see ei ole seletatav.

On Teil praegu Eesti poliitilisel kaardil partei või liikumine, mida võib usaldada?

Usaldada saab inimesi, kes rasketel aegadel on olnud need samad, kes praegu. Kõige vähem tohib usaldada värvimuutjaid inimesi. Kui inimene on jäänud komparteisse, siis võib teda veel valida kusagile, aga kui ta oli kommunistlikus parteis, tegi karjääri, ja nüüd on kusagil mujal, seda ei või usaldada. Mul on sümpaatia näiteks Vaino Väljase vastu. Mul on inimlik sümpaatia ja austus Jaak Alliku vastu. See on midagi selget. Aga kõik need aferistid, kes kohe uppuvalt laevalt minema ja teise laeva peale, neid ma nimetan rottideks. Ja palun see kirjutada sinna sisse, need on rotid! Rotte huvitab ainult isiklik saak. Nad on valmis Eestimaa ära sööma, puruks kiskuma, tükeldama. Neid huvitab ainult saada päratu rikkaks ja seda nad ka saavad. Nüüd tahavad nemad veel privatiseerida …

Kas Eesti tuleviku suhtes olete pessimistlik? Millised on visioonid?

Mul ei ole õigus midagi otsustada. Mul on oma arvamus asjadest ja pessimistlike arvamuste suhtes soovin alati, et ma eksiks, sest kui minu arvamus on halb ja asi läheb paremini, siis ei ole suuremat rõõmu kui enda ekslikuks tunnistamine. Mul on tõsised kahtlused vabariigi realiseerumise suhtes. Ainsaks takistuseks on ajalooline moonaklus ja seljaküürutamine ”kellegi” ees. Praegu, kus vabariiki määritakse meile pähe, peab olema endal resoluutsust oma tegusid lõpule viia ja nõuda kõike. Poliitiline mäng on julm ja jõhker. Venelastelt tuleb õppida, kuidas ajada poliitilist demagoogiat. Eestlane seda ei oska. Mökk-mökk-mökk, mökk-mökk-mökk, see on tema sõnavara taganemise juures, midagi ei ole parata … Tuleme orjameelselt vastu okupandile. Kes on see eestimaalane, öelge mulle? Kas te kujutate ette sellist ajaleheteadet, et saabus Eestisse rahvusvaheline delegatsioon, mille koosseisus olid hispaaniamaalased, itaaliamaalased, prantsusmaalased, saksamaalased ja inglismaalased? See on absurdne! Ja järsku siin Eestis on eestimaalased! Miks me ei julge näiteks öelda otse välja – venelane? Jälle ei julgeta nimetada rahvust, vaid öeldakse ”mittepõlisrahvusest”. No kuulge, mis asi see on? Kui eestlast sõimatakse, siis eestlane sõimab ennast ise juurde, et truualamlikult näidata: ega me ikka vastu ei hakka. Me ei julge ennast kaitsta, me ei julge selga sirgu ajada ja väärikalt öelda, et meil on õigus ja ainuõigus oma kodumaale. Ei julge! Me ikka shlikerdame selg küürus võõraste ees ja see on kõige suurem takistus! Miks meie elektrienergiat kingitakse Venemaale alla omahinna? Eesti kriis ei ole majanduslik, vaid moraalne ja sellest tuleneb majandus. Moraalne kriis väljendub nimelt ka julgusetuses ja argpüksluses. Miks me laseme endale dikteerida meelsust ja arusaamisi? Mis õigusega lääne tegelased tulevad siia ja ütlevad: ”Eestlased, olge mõistlikud!”? Mida tähendab: olge mõistlikud? Eestlased on kaine mõistusega. Praegu on sõda meie elu ja allesjäämise eest, ehkki ta ei käi relvadega. Siin peab olema sama resoluutne, sama võitlev, sama agressiivne. Peab oskama teha poliitilist demagoogiat ja kõike, mis on vajalik selleks, et taastada oma vabariik ja säilitada see.

Mida Te arvate Linnart Mälli ideest katkestada Venemaaga igasugused suhted?

See on väga tore, et just Mäll nii ütleb, sest teoorias vaatab Mäll ainult ida poole. Tundest venelast, vene poliitikat ja vene käitumist läbi terve ajaloo, saab olla ainult üks otsus – mida vähem on selle maaga tegemist, seda parem. Nad ei pea ühtegi sõna. Kõik, mis nad räägivad, on vale. Nad ei pea kinni lubadustest, lepingutest, ükski allkiri midagi ei maksa. Lõpuni läbi ja lõhki demagoogid! Ei saa lepinguid sõlmida inimestega, kes neid ei kavatsegi pidada ja kelle ajalooline loomus on juba selline. Kellel on tõest ja valest hoopis teine arusaam. Eestlastel tuleks poliitikas õppida ja jälle venelastelt nimelt seda, mida me pilame ja ütleme”nashism”. See on ”nashi” ja ”nenashi”, meie ja vaenlased. See on ju õige, sest maailmas on: kes keda. Ja kui meie ei hakka mõtlema, et  meie, eestlased, oleme meie ja okupant on okupant, kui me teeme okupandi eestimaalaseks, siis pole enam midagi tahta.

Kas pole raske ette kujutada eesti ”nashismi”? Eesti on väike.

Väikerahvale pannakse kõike pahaks. Kui venelane on ”nashist”, siis on kõik korras, sest tema on venelane. Kui eestlane julgeb öelda, et Eestimaa kuulub eestlastele, siis eestlase kohta öeldakse ”fashist”. Ei maksa karta seda sõna, sest endi kodumaal on meil õigus olla, mida me tahame. See pole kellegi asi. Kui Eesti armee läheks üle piiri ja hakkaks ründama Rootsit, siis on teine küsimus. Mida me oma kodumaal oleme, see on meie asi, mitte kellegi teise, ka mitte ÜRO.

Kas idee rojalistlikust parteist on Teile nali?

See tundub eestlastele naljakana, mille peale paljud muigavad. Tavaeestlase teadvuses, ka eesti intelligendi teadvuses, sarnaneb kuningas despodile. Kõigepealt nad ei tea, mis kuningavõim üldse on. Ka rojalistlik partei ei näi seda ise teadvat. Kui nad teaks, siis nad ei ajaks omale kuninga kandidaati teisest kuningakojast. Neil puudub ajalooline pilt kuningriikluse tekkest ja kuningate valimisest. Nad ei tea. Kust siis Hispaania omale kuningad võttis? Ega kuningas ole taevast kukkunud. Eestis on rojalismi jaoks väga ürgsed, sügavad ja kauged juured, eesti ürgse kuningluse juured.

Aga siiski pole eestlastel väga pika ajaloo vältel oma valitsejat olnud. Kas eestlane pole harjunud valitsema?

Varakeskajal valiti kuningad. See oli loomulik valik, sest viikingilaeva pealik või hõimupealik ei saanud olla ükskõik kes. See pidi olema inimene, kes ületas kõikide oluliste omaduste poolest teisi inimesi. Võtame vabas looduses elava hobusekarja. Kas selle karja uhiks on ükskõik kes või kõige võimsam, säravam ja targem isend? Kes kerkib üle teiste? See, kes on kõige parem. Kuningavõim tekkis ka nii, et kui hõimu kuningas valiti, siis pidi ta olema inimene, kellel olid erilised, ka maagilised võimed, parapsühholoogilised võimed, sõjamehevõimed, kõik juhivõimed. Kõik olid selle poolt, et keegi teine ei saagi olla juht. Viletsam juht ei oleks suutnud seista rahva säilimise eest. Õilsus kui sünnipärane omadus oli ka nõutav. Me teame, et neid omadusi saab säilitada nagu loomatõugudes säilitatakse erilisi omadusi ja välditakse segunemist, et segaverelist ei tekiks. Nii et aristokraatia on teadlikult aretatud inimtõug, milles kultiveeriti ainult parimaid omadusi. Selle üle maksab mõelda. Seda ühiskond vajab. Kultuuri kõrgajad on ikkagi need, mil eksisteerivad aristokraatia ja kuningavõim. Demokraatia ajastu ei loo kultuuri, ta on selleks liiga nivelleeriv. Nii nagu muinaseestlased omale kuningaid valisid, nii nagu Hispaanias kuningaid valiti, nii võivad tänapäeva eestlased valida kuninga enda hulgast, aga siin peaks olema kindlad nõudlused. Kuningas peab olema ürgsest korralikust suguvõsast. Ta päritolu peab olema laitmatu. See on selge, et Eesti valitseja ei saa olla inimene, kes jäägitult ei ole selle maa inimene, kellel ei ole maagilist, sajaprotsendilist sidet selle maaga. Eesti oludes tuleks kõne alla leida kuningas eesti auväärsest suguvõsast ja talupoja päritolu on kõrge päritolu. Verepuhtus ei ole valuküsimus, see on absurdne ja võimatu. Kuninga kandidaat tuleb Eestist leida. Kuninga funktsioon ei ole juhtimine, vaid valitsemine. Kuningas on telgivai, mis hoiab telki üleval, mille all tekib ruum, antud rahva kultuuriruum. Näiteks inglise prints Charles esineb inglastele televisioonis, kus ta seletab arhitektuuri ja kirikuarhitektuuri. Ta on oluline element kogu rahva teadvuses ja rahvas vajab mingit kõrgemat mõõdupuud, sest demokraatia nivelleerib kõik ühesuguseks. Teisisõnu, mina ei ütlegi demokratiseerumine, mina ütlen otse välja ühiskonna pätistumine, kus mõõtu ei anna mitte tipud, vaid pleebs. Olla nagu kõik! Kui tänaval inimesed on kaltsudes, kas see on demokraatia? Miks demokraatia ei tähenda seda, et kõik on riides nagu härrad? Miks pätt ei hakka kandma kõvakübarat ja valget kraed, aga ülikooli õppejõud hakkavad kandma räbaldunud dzhiine, tossud jalas, varbad väljas? Kolm päeva ajamata habe! Miks ülemine kiht tõmmatakse alla, aga alumist kihti ei tõmmata üles? Las siis iga klass elab oma tasandil. Aristokraatia on vajalik kõiges: riietuses, käitumises ja mõtlemises. Me koolitame agulipäti välja, võime õpetada talle hulga keeli selgeks ja kõik teadmised kätte anda, ikka on see sadul sea seljas. Tal puudub sisemine geneetiline kultuur. See peab olema põlvest põlve kultiveeritud omadus. Peab olema traditsioon ja ajalugu. Inimene võtab riiulist raamatu ja ütleb, et selle kinkis minu vanaisale krahv von Ungern-Sternberg. Minevik peab olema. Ajalugu peab olema. Kui see ajalooline teadvus ja kuuluvus oma maa juurde puudub, siis inimene ei saa olla ei juht, valitseja ega minister, vaid äärmisel juhul ametnik.

Kuidas on võimalik seostada hierarhilisust ja sallivust erinevate klasside vahel? Kas igaüks peab teadma, kus tema koht on ja sinna jääma?

Ma ei oska seda üldse sallivusega seostada. Aquino Thomas ütleb ilusti, et ebavõrdsus on täiusele arenemise esimene eeldus. Inimesed on võrdsed seaduse ees ja inimesed on võrdsed Jumala ees, kuid nad pole võrdsed omavahel. See tähendab ikkagi seda, et alamast seisusest inimene ärgu trügigu kõrgele kohale, sest kui ta sinna saab, siis hakkab taskuid täitma ja klikipoliitikat ajama. Me ju praegu näeme neid uusrikaid. Üks mees ütles: kui eesti rahvas teaks oma praeguste võimu juures olijate pangaarveid Soome, Rootsi, välismaa pankades, siis me kisuks nad tükkideks. Me siin tükkideks kiskuma muidugi ei hakka. Alamast kihist inimesele tähendab võim seda, et nüüd ta võib siis süüa ja juua, mida tahab. Omal ajal väljendus see ütlemises: ”Mis mõisahärral viga. Maga kahe hundinaha vahel ja joo sularasva.” See oli tema ideaal. Need seisuslikud asjad on väga tõsised, õrnad ja hellad asjad. Neist ei taheta ega tohigi rääkida. Seisuseuhkus tähendab näiteks keskaja käsitöölise juures  kõrget lugupidamist iseendast, oma seisusest, oma ametist. Käsitöömeister keskajal oli palju parem kui tänapäeva kunstnik. Keskajal tegelikult polnudki kunstnikku, kingsepp oli artifeks ja maalija oli samuti. Igal seisusel oli seisuseuhkus, sest suures Jumala maailmapüramiidis tal oli kindel koht. Igaüks teadis oma kohta ning ei trüginud kuhugile mujale, eriti veel võimule.Valitsemine on niisugune, milleks peab olema teine taust. Ma nägin neid inimesi, kes peale sõda tulid eesti korpusega Eestisse tagasi ja missugune räuskav võimumehe tüüp praalis siin Eestis mitukümmend aastat. Matsid! Neile võim tähendas ainult ärakeelamist. Selles väljendubki kaks seisuslikku suhtumist võimu tarvitamisse. Aristokraadil on põhimõte, kõik, mida vähegi võib lubada ilma erilise kahjuta, tuleb lubada. Joon on suuremeelne, ülev, õilis. Aga madalast seisusest inimesel, kes võimu juurde pääseb, on vaja iga hetk oma võimu tõestada. Toome näite: tüüpiline nähtus nõukogude ühiskonnas olid kioskimutid. Iga mutt tundis, et kioski leti taga on tema ainuvõim. Sa lähed ja küsid: ”Palun pirukat.” Aga temal on vaja võimuelamust. Ta lööb luugi kinni ja paneb sildi välja: ”Vaheaeg”, ”Avarii”, ükskõik mida. Tal on võim, naeruväärne ja pisike. Võim ühes väikeses kohas ja ta püüab saada sellest maksimumi.

Kas see polnudki nõukogude ühiskonnale omane, et ühelt poolt selle ühiskonna liikmetele avaldatava surve said nad kusagil mujal välja valada?

See oli tüüpiline nõukogude süsteem, teadlikult üles ehitatud, kus iga inimene kujunes kahe poolusega. Iga inimene oli koopia nõukogude riigist. Seetõttu on ehtne nõukogude inimene see, kellele on omased kõik tema riigi omadused: sa ei eksi kunagi, sul on alati õigus ja kõik teised on alati kõiges süüdi. Niisiis riigivõimu ees küürus maas ja alandlikult käpuli, tingimusteta. Nii nagu kirikus on preestril kaks funktsiooni: kui ta on näoga altari poole, siis ta kõneleb rahva nimel Jumalaga, siis tal on preesterlik funktsioon, aga kui ta pöördub rahva poole, siis ta kõneleb rahvaga Jumala nimel, siis tal on prohvetlik funktsioon. See psüühika toimib meil kahjuks tänase päevani ja ainutraagika Eesti poliitikas on praegu see, kuidas me raiskame aega. Siin on kaks negatiivset tegurit. Üks on ürgne soome-ugri usk loitsudesse. Pärast Lauluväljakul õõtsumist läheme koju ja ootame pisut, kuni energiapilv, mis Lauluväljaku kohal tekkis, kõik korda paneb. See mõtlemiseviis ei ole ka vale, sest tõepoolest niisugune energiapilv seal tekib, kuid sellest ei piisa. Meil on alati olnud see oht, nagu ka Eesti aja alguses oli, oma taskute täitmine ja klikipoliitika. Kes aga võimu juurde saab, sellel saab kõik olema. Natuke inetu on, et sel ajal kui niisugusse viletsusse, kuhu rahvas on tõugatud oma eluga, kerkivad Ülemnõukogu tegelaste luksusmajad. Kerkivad kiiresti. Seal on materjalid, autod, bensiin, tööjõud, seal on kõik. See on inetu. Kes selles olukorras praegu pürgib rahvajuhi kohale, peaks ikkagi jagama rahva viletsust.

Räägime nüüd teisest kategooriast. Kas Teid huvitab kosmos?

Küsimus on väga tõsine. Mul on hea meel, et minnakse niisuguste asjade juurde. Juba väikese lapsena oli kummaline mõelda, et huvitav, siitsamast hakkab minema ruum ja see ruum läheb ja ma olen ju tegelikult peadpidi kosmilises ruumis. See oli nii imelik ja kummaline mõte. Ei ole enam mingit seina es, mis eraldab meid sellest ääretust avarusest. Väikese lapsena oli mul taju maailma ja kosmilise ruumi suhtes, hiljem kinnitas seda piibellik kosmogoonia ning jättis kinnitamata kooliharidus oma kontseptsioonidega. Laps oma rikkumatu vaistuga mõtiskledes tabab eksimatult ära, kuidas asjad on. Selge on see, et aegruum, kuna ta on ”eksistentia” ja kuna ta on olemas, siis ei saa ta olla lõpmatu. Kera pind on piiritu, kuid see pole lõpmatu ning ta on väljendatav kindlates pinnamõõtühikutes. See on tuntud näide, kus tehakse vahet mõistete ”piiritu” ja ”lõpmatu” vahel. Ja lõpmatu, nagu ka igavik, ei saa üldse olla selle maailma, selle kosmose, selle universumi atribuudid sel lihtsal põhjusel, et mateeriat ei saa olla lõpmatult palju, gravitatsioon ei ole lõpmatult suur, vaid mõõdetav. Väga lihtne mõtlemine ütleb meile, et kui on olemas aeg, siis aeg ei saa olla lõputu, sest aeg ja lõpmatus on ajaväline. Ajal on algus ja ajal on lõpp. Ruumil on algus ja ruumil on lõpp. Maailmaruum on aegruumis piiratud nagu ka mateeria hulk on kindel. Lõpmatus ja igavik, need mõtlemiskategooriadja reaaliad on kosmosevälised ja ei kuulu selle maailma juurde. Inimene tajub selles maailmas, mis on ajaliselt ja ruumiliselt piiratud, eksistentiat. Tema teadvuses on niisugused mõtlemise kategooriad nagu igavik, lõpmatus või Transendentaalne Ontoloogiline Absoluut, rahvaliku nimega Jumal. Iga inimene, kes hakkab mererannal taevasse vaatama, jõuab õige pea pilvedest tähtedeni, tähtedest kaugemale ja edasi Jumala mõisteni, Absoluudi mõisteni. Me elame selles maailmas, me oleme selle maailmaga seotud ja see maailm mõjutab meid. Kristlasena astroloogia ei ole mulle usuobjekt, astroloogia on mulle vajalik teadmine, millega arvestan, kuid see ei määra minu elu. Kui ma kosmosesiseseid jõude, tähtede ja planeetide mõju kummardaksin nagu ebajumalaid, kes määravad minu saatuse, siis oleksin looduseusundi tasandil olev inimene. Väga suur osa eestlasi elab praegu sellel tasandil. See toob kaasa saatuseusu, mille kohaselt saatus on tähtedes ja planeetides määratud. Näiteks üks inimene ütles: ”Järgmine aasta on hobuse aasta. Jube, siis tuleb nii palju tööd teha.” Nüüd on ahvi aasta, tähendab, et tuleb ahvi mängida! Mina võtan asja teistmoodi. Kui sel aastal on mulle teada sellised mõjud, siis ma jälgin ennast eriti, selleks on mulle antud mõistus ja teadmine. Mõistuse ja teadmise abil võin seda ahvi endast eemal hoida. Vabadus kristluses tähendab, et tähtede ja planeetide võim ei määra enam minu saatust fatalistlikult. Teisisõnu, see teadmine otsustab inimese siseteadvuse ja suhtumise maailma, kas ta on fatalistlik või võitlev. Uku Masing toob näite ja ütleb, et soomeugrilane on surnud ja staatiline, aga indogermaanlane võitleb ajas, kõikudes eri pooluste vahel. Toome teise näite praegusest poliitikast, väga aktuaalse. Miks on venelane edukas? Sellepärast, et ta on dünaamiline. Talle eitähenda nimetused mitte midagi. Ka on see SSSR või SRÜ, kakaja tam raznitsa? On see sotsialistlik või kommunistlik süsteem või nimetame seda turumajanduseks, venelasele nimetused ei tähenda mitte midagi. Ta võib üle öö vahetada kolmkümmend nimetust, jäädes venelaseks. Eestlasel võtab kolm aastat aega, et ikka lõplikult kindlaks teha, kas turumajandus on ikka lubatud. Jube kaua ja pikaldaselt mõtleb. Selle aja sees venelane oma liikuvuse ja dünaamikaga on juba kõik oma kätte võtnud. Kui eile ma sain kõik oma eelised kätte selle tõttu, et ma olin venelane ja olin kommunismi eest Eestis, siis tänapäeval nõuab samu asju, kuid ütleb, et tal on tshelovetseskie prava ja peab saama. Muutunud pole mitte midagi. Talon ükskõik, mis sildi all oma nõudmised esitab, aga ta esitab need. Eestlane mõtleb enne kolmkümmend aastat sildi üle, kuid selle aja sees on tal püksid jalast ära varastatud. Soomeugri staatika vastandub nooremate rahvaste dünaamikale, liikuvusele, võitlevusele.

Kas absoluutne reaalia on Teie jaoks olemas? Näiteks väidetakse, et valgusekiirus on kõige kiirem.

Kui tänapäeva mõistes absoluutne reaalia, siis on mul raske keskajast tänapäeva tulla. Teie veidrustega on raske harjuda. Minu ajal, keskajal, oli teistmoodi. Kui keskaja maailmas oli reaalne see, mis oli nähtamatu ja siinne maailm oli sümbolmaailm, milles ainult kajastus tegelikkus essentiate ja olemuste maailmast, siis tänapäeva inimene peab sümbolit reaaliaks. Valgusekiirus on siiski küllaltki väike ja nii väikest kiirust absoluutseks pidada on raske. See on üks selle maailma asi ja tal ei ole Absoluudi kõrval suuremat vahet kui tikk toosis. See on siin selles maailmas absoluutne kiirus, ainult siin. Minu jaoks on maailm kui eksistentia vorm, mis on nähtav ja nähtamatu. Ajas ja ruumis, alguse ja lõpuga. Ta sünnib eimillestki. Ütlen nii nagu keskaja kultuuris öeldi: Jumal loob maailma eimillestki, creatio nihilo, Jumal kaotab maailma eimillekski. Jumal on absoluutne reaalia.

Kuidas kommenteerite, kui inimene näeb oma saatust ette?

See on tõsine ja huvitav teema. Siin peab kõigepealt vältima ohtu midagi väga kindlalt väita. Need on käimata rajad. Ma võiksin öelda elukogemuse põhjal, mis on olulisem kui õpitu, ehkki ka õpitu on osa elukogemusest. Ma ei tarvitaks sõna ”saatus”, ma ütleksin jumalik ettemääratus ja see ei ole saatus, sest jumalikus ettemääratuses on ka jumalik ettehooldus, providentia. Ja ettehoolduse tõttu peab inimene oma elukäigul siin maailmas teatud klassid ja eksamid ära tegema, ei ole pääsu, aga kuidas sa need eksamid läbi teed, see oleneb juba sinu teadmise vaba tahte ja jumaliku ettemääratuse teise külje, Jumala armu, omavahelisest suhtest. Tänu sellele on võimalik saatust muuta. Inimese elul peab olema kindel eesmärk ja mõte. Miks me siin üldse elame sellistena nagu elame? Ja inimene peab sellel ringil, kus ta on, mingeid eksameid läbi tegema ja õppima midagi, et pääseda järgmisse, täiuslikumasse ringi. Ma toon jälle näite keskaja maailmast, mis oli üles ehitatud madalamatest mateeriavormidest kõrgemate poole, tõusmaks üles suurema täiuse sisse. Selles jämemateeriaolekus, kus mateeria nii võikalt domineerib kõiges, peame suutma allutada mateeria vaimule. Kui me selles ringis suudame seda teha, siis inimese järgmine õppeklass, kuhu ta läheb, on ka materiaalne, kuid palju peenema struktuuriga. Toon teile toreda tsitaadi, kus Aquino Thomas tsiteerib omakorda ja ütleb: ”Sed tam Damascenus dicit ibidem quot angelus est substantia intellectualis semper mobilis. Angelus ergo est substantia corporea.” See on ”… inglid on seega kehaline substants, kuid inimsilmale nähtamatud.” Keskaja filosoofias olid need asjad nii selged, et kaasaja filosoofia on ikka väga mannetu Thomase kõrval, ei paku mitte midagi juurde. Näide sellest, kuidas kõik on käest ära kadunud. Tõestuseks väitele toon lihtsa asja. Kui inimteadvuses eksisteerib arusaam absoluudist, siis kuidas me saame ta mõtlemisest ja elust välja jätta? Kuhu tõmbame piiri? See oleks sama kui arvame, et maailm lõpeb ära kellegi aiaplanguga, mille taga pole mitte midagi. Tore lugu on George Orwelli ”Loomade farm”, kus ainuke, kes käis farmist väljaspool hulkumas, oli kass. Kass teadis, et väljaspool farmi on veel midagi, aga ta, sinder, ei rääkinud teistele, oli vait ja lõpuks kadus ära, ühesõnaga lasi Läände jalga. Thomasel on selgelt sees, et maailm on korraga väga lihtne ja arusaadav, mida ta kindlasti ka on, aga me teeme ta kunstlikult keeruliseks, mitte tahtes teda sellisena mõista nagu ta on.

Missuguse seisukoha võib võtta alkeemikute suhtes, kes tahtsid olla nagu jumalad, teha eimillestki midagi?

Alkeemikud ei tahtnud teha eimillestki midagi, aga kõigepealt pean ma seda ütlema, et alkeemikute probleemi eraldi ma ei ole uurinud. Seetõttu pole mul õigust rääkida alkeemikutest rohkemat kui seda üldist, mida ma seoses üldkontseptsiooniga arvan teadvat. Tavaarusaam, mille kohaselt alkeemia on mingi jaburlik ja juhuslik asjade kokkusegamine, et kulda teha, ei ole õige. Alkeemikul oli hoopis teine mõte ja teine eesmärk. Ta otsis tegelikult tarkade kivi. Selle taga on sama keskaegne üldfilosoofiline kontseptsioon maailmast, arusaam mitmesuguse kvaliteediga mateeriast. Kuna püüd oli madalamatelt mateeriatelt kõrgematele vormidele, siis alkeemias tegelikult väljendub see laboratoorse katsena kõrgema kvaliteediga mateeriat leida või teha. Tänapäevase keemiateaduse seisukohast võib see tunduda meile jaburlik. Teades keskaegseid kontseptsioone Jumalast ja tema loodud mateeriast, me näeme neid asju hoopis teises valguses.

Kas Teil ei tekita hirmutunnet keskajast tänapäeva kandunud homunculuste ja tehislike inimeste probleem?

Tänapäeva inimese jaoks on ohud veel suuremad kui olid minevikus. Tänapäeval ei ole inimeste peal mingit kaitset ja inimeste soov ükskõik mismoodi kurja teha ja midagi saada on niivõrd piiritu, et paljuski keskaja kulturist pärit esoteeriliste teadmiste levitamine on ohtlik. Ma tean niisugusi asju, millest teile iialgi loengut pidama ei hakka. Äkki leidub neid, kes hakkavad neid tegema. Mina sain noore mehena õigel ajal aru, et nende asjadega ei tohi mängida ja jätsin kohe järele. Mul on keskajast pärit nõidumisekivid, ma võin teile näidata ühte, kõige ehtsam nõidumise kivi nõiamärkidega. See kivi on toodud Eestisse Teise maailmasõja ajal ja selle tõi ”Ostland-Filmi” direktor Robert Koch, sakslane, kellel oli ainulaadne antiikkunsti kogu, mille hulka kuulusid isegi muinas-Egiptusest pärit surimaskid. Robert Kochi kaudu on see kivi tulnud minuni. See on keskaegne nõidumise kivi ja ma olen lugenud ja tundnud huvi keskaegse kabalistika ja juudi müstika vastu, mida Hispaanias harrastati. Sellest maailmast sain järgmist selgust: siit tuleb ennast eemale hoida, sest see maailm võib inimese neelata.

Kas ta on ohtlik?

Mulle nüüd enam mitte. Mul on nüüd väed, mis kivi väest üle on ja nüüd ta on minu juures lihtsalt kui ese. Halb mõju oli ja ma hakkasin seda tajuma, aga mul oli ka juba enne õnneks kaitse peal ja kaitseks oli see, et ma olin ristitud.

Kuidas Te üldse teoloogia juurde jõudsite?

See tuli lapsepõlvemaailmast justkui sameteesriide tagant. Ta oli ühest küljest hoolikalt ärapeidetud kui midagi, mis pidi säilima vigastamatult. Mitte ära hävitatud, aga konserveeritud, kuna oli selge, et minu maailm niivõrd erineb sellest, kus me elame, siis pidi lihtsalt varjama ja hoidma. Ja siis tuli see aeg elus, mil pidi palju aastaid pühenduma ainult teadmiste hankimisele maailmast. Kuna üldine valitsev suund oli niinimetatud teaduslik-ratsionalistlik, siis mul ei olnd ka pääsu ja ma pidin sukelduma sellesse maailma, et õppida teaduslik-ratsionalistlikult rääkima, et tulla eesriide tagant konserveeritud maailmast. Teoloogia juurde ma tulin 1964.aastal. Mul oli kohutav programm, mille ma võtsin läbi. Ma õppisin süstemaatiliselt ja korralike plaanide järgi filosoofiat ja ajalugu, aga ka asju, mida tollal minu arvates pidi teadma. Uurisin kaktuste kasvatust, reaktiivlennukite projekteerimise põhialuseid jne. Igasuguste jaburdustega tegelesin ja päris tõsiselt. Aega jätkus kõigeks, ma nii kiiresti haarasin kõike. Siis hakkasin uurima Piiblit. Võtsin kätte, jagasin Piibli päevade kaupa ära, täpselt kuu aja peale, nii et paberitükid kuupäevadega olid vahel. Mina töötasin väga distsiplineeritult, oli oma päevanorm, tundide ja lehekülgede arv, mis tuli lugeda. See oli meeletu enesedistsipliin. Ja siis lugedes Piiblit, ma taipasin järsku, et olen kokku põrganud maailmaga, millest ma mitte midagi ei saa aru ja kui ma seni olin kõikidest raamatutest tõsise tööga jagu saanud, ei olnud miski asi mulle raske, ei filosoofia, ei ajaloofilosoofia, siis Piibel tegi mulle täieliku 1:0 ära ja ma kukkusin läbi. Ma olin siis juba 25-aastane ja järsku tundsin, et kogu see maailm variseb kokku, kõik lagunes käest ära. Ma sain aru, et olen kokku puutunud maailmaga, millest minu jõud ei käi üle. Jalgsimatkal olles tutvusin Kuusalu kirikuõpetaja Eduard Salumäega. Sattusin väga tubli ja õige mehe peale, kelle käest ma sain teada, et Tallinnas saab õppida teoloogiat. Kuid selleks ajaks ma ei mäletanudki enam Piiblist suurt midagi, isegi seda ei mäletanud, mida olin lugenud. Ma ei saanud aru, mida ma lugesin ja oli selge, et mul seisab suur töö ees. Raamat kaanest kaaneni selgeks! Siis ma sain teada, et seda tuleb õppida viis aastat, läbi võtta teoloogilised distsipliinid ja Jumal tänatud, see on olnud üldse kõige toredam asi, mis mu elus juhtus. Juba liiga ”rikutuna” ei kõlvanud ma enam Tartu Riiklikku Ülikooli. Ma olin selle jaoks juba liiga tark, iseseisev ja väljakujunenud.

Kas Te õppisite seal?

Ma tulin sealt kohe alguses tulema. Mu sisseastumiskirjand oli 7,5 lehekülge tihedat kirja. Sealt loeti kokku 11 puuduvat koma, pandi ”kaks” ja väga hästi tehti.  Teoloogiat õppides sain alles teada, mis imeraamat see Piibel on. Peale teoloogia kursust võtsin uuesti läbi ajaloo ja filosoofia ja siis alles maailm avanes mu ees, sest ma sain aru, mis seal toimub. Ilma teoloogiata ei ole mõtet üldse ühtegi humanitaarteadust puudutada sel lihtsal põhjusel, et sa ei saa sellest aru.

Oli Teil õpetajaid, keda Te võiksite ka oma eeskujudena nimetada?

Ma tahaksin siinkohal tänada kõige suurema kummardusega ja lugupidamisega kõiki Usuteaduse Institudi õppejõudusid. Kõiki. Mul oli see õnn, et ma sain õppida eestiaegse koolitusega professorite juures. See oli ainulaadne võimalus nõukogude ajal, millest nüüd räägitakse, et siis polevat saanud midagi õppida. Sai küll. Mitte keegi pole mind taga kiusanud selle eest, et ma läksin teoloogiat õppima, seda peab ausalt ütlema. Oli võimalik igasugust haridust omandada Stalini ajal, Brezhnevi ajal, kaasa arvatud teoloogiline haridus. Ma ütleksin, et see oli õppimiseks ideaalselt loodud aeg, ei pidanud õiendama, ringi jooksma ja sehkendama, vaid vaikselt süvenema. Nüüd vabandavad laiskvorstid end sellega välja, et siis ei saanud, nsiis ei tohtinud. Tohtis küll, nii et sellest seisukohastma tahan kaitsta stagnaaega. Oma laiskuses ei saa süüdistada aegu. Kõik ajaloo suurmehed, keda tunnen, on mu õpetajad.

Uskusite Te siis, et stagnaaeg kord lõpeb?

Ta paistis, et ei lõpe, kuid ajalolasena ja ajaloofilosoofina ma teadsin, et siin ilmas ei ole midagi igavest. 1970.aastal ennustasin ühes jutluses kakskümmend aastat ette ja ütlesin, et 90-ndate alguses variseb kõik kokku. See oli taju. See süsteem tundus muidugi, jah, nii kindlana. Ma teadsin, et ta lõppeb, aga ma eriti enam ei uskunud, et see minu eluajal juhtub. Aga siiski juhtus. Ma teadsin eluaeg, et minu asi on valmistada ennast ette x-päevaks. See on kord päev, mil võib oma teadmisi vabalt kasutada ja ma teadsin, et kui seda päeva ka ei tule, minu kohus on valmis olla, mina ei saa ennast Jumala ees vabandada. Nüüd, kui x-päev on ammu möödas, mõtlen sellest, miks ma ei valmistunud veel hoolikamalt, põhjalikumalt ja teadlikumalt. Oleks tulnud seda aega veel sihikindlamalt ja konkreetsemalt kasutada. Elage alati nii, et ükskõik ki pime paistab tunnel, teie peate alati olema valmis oma momendiks.

Te olete olnud tegevpastor?

Jah, see oli õppimise mõttes suurepärane aeg. Ma õppisin tundma sel ajal eesti rahvast Läänemaal.

Kuidas Te siis lõpuks ikkagi katoliikluse juurde jõudsite?

Mõtlejana ja eriti loogilise mõtlejana avastasin ma õige varsti vasturääkivused luterlikus maailmapildis ja õpetuses. Luther väidab, et ainult Pühakiri on kõige alus, aga Pühakiri ise ei ütle nii. Mis alusel ütleb seda siis Luther? Kui Lutheri ütelus on õige, siis järelikult Lutheri autoriteet on kõrgem kui Pühakirja autoriteet. Loogiliste järelduste tegemise oskus. Ma avastasin, et Lutheril oli väga nõrk loogiline mõtlemine, aga minule on looduse poolt antud tugev võime loogilisi järeldusi teha, esitada loogilisi küsimusi. Kui eesti rahvas pannakse sööma kartulikoori, siis esimene loogiline järeldus on, kes sööb kartulid, sest koori ilma kartuliteta ei ole? Siin ongi nüüd nii, et nomenklatuur sööb kartulid ja eesti rahvas sööb kartulikoori. See tuletab meelde ahvikäpa lugu. Selle näite toob Norbert Wiener, küberneetika isa. Kui inimene programmeerib aparaati, siis ta peab oskama ette näha kõiki võimalusi. Loogiliste küsimuste esitamine on tähtis. Üks inglise ohvitser tõi Indiast kaasa ahvikäpa, millel oli maagiline omadus täita iga uue omaniku kolm soovi. Vaene mees, kes selle käpa saab, soovib, et tal oleks 2000 naela raha. Talle tundus see kohutav summa, vaese inimese asi. Läheb natukene aega mööda, koputatakse uksele ja poja töökohast tuleb ametiühingu esimees, toob talle 2000 naela valuraha, et poeg sai tööõnnetusel surma. Mees ehmatab ära, et ega ma siis nii ei tahtnud, et poeg surma saab, ma tahtsin lihtsalt 2000 naela. Masinaga ja ahvikäpaga ongi see lugu, et kui sa tahad 2000 naela, siis sa pead ütlema: ma tahan 2000 naela nii, et elu jääb alles, et ei tule veeuputust, et lapsed jäävad ellu … Sa ei jõua iialgi kõike üles lugeda, eks? Sest masin täidab ainult käsu. Kuidas, see on juba teine asi. Kaks soovi oli veel jäänud. Mees soovib, et tulgu siis poeg tagasi. Jälle ei formuleerinud täpselt oma soovi ja poeg tuleb tagasi vaimuna, kes kummitab ja teeb koledat häält. Mees ei saa enam elada. Üks soov oli jäänud ja mees soovis, et seda vaimu ei oleks enam seal. See on masendav lugu ja näitab, et me peame täpselt formuleerima oma soovi, eriti kui on tegemist niisuguste asjadega nagu Aladini imelamp, maagia ja kompuuter. Sest tänapäeva kompuutrite maailm on tegelikult musta maagia maailm, mis neelab ja hävitab inimese. Me ei suuda iialgi oma soove viimse konsekventsina määrata. Ja nüüd luterliku õpetuse juurde tagasi tulles, kogu luterlik teoloogia oli contradictio in adjecto, see on loogiline vastuolu ühe väite piirides. Ma nägin, et luterlik õpetus ise ei ole Pühakirjaga kooskõlas, sest pühade sakraalsete tekstide tõlgendus ei saa teksti algset sõnasõnalist tähendust tühjaks teha ega sellega vastuollu minna. Sakraalsete tekstide tõlgendamisel on neli tähendust: sõnasõnaline, allegooriline, moraalne ja anagoogiline. Kõrgema astme teksti seletused ei saa olla teksti eitused, vaid ainult teksti süvendatum ja sügavam mõistmine. Luther tegi selle vea, et ta allegoorilise tõlgitsemise läbi luges teise mõtte sisse, mis tema kontseptsioniga kokku läks. Selle tõttu juba esimene väide, et luteri usk on puhtal Pühakirja alusel, on sisemiselt vale, sest seeläbi sai luteri kirikus luterlik tõlgitsus tähtsamaks Pühakirja sõnasõnalisest tekstist. Ega allegooriline seletus ei saa sõnasõnalisega vastuollu minna. Sakraalne tekst on ju püha, puutumatu, muutumatu, ta on tõene. Ja siis ei olnud koskõla ka praktikas. Puudus terve rida niisuguseid distsipliine, mis on vajalikud vaimulikuks tööks ja nimelt kanooniline õigus, mis kirikuelu korraldab. Kanooniline õigus tähendab, et roomakatoliku kirikus on iga asja, iga olukorra, iga momendi jaoks kindel kaanon. See ei sõltu inimeste meelevaldsetest otsustest. Luterlikus kirikus kanooniline õigus puudub, seega luteri kirikus määrab kirikuelu mitte kindel kaanon, vaid isikute arvamused. Siis ongi niimoodi, et sind kutsutakse peapiiskopi jutule ja öeldakse, et sinu peale on kaevanud ühe teise pastori proua. Kellegi proua arvamus on isegi kõrgem minu omast, kuigi ma teoloog olen. Ei ole kindlat alust, millega saab võrrelda. Asju lahendatakse isiklike meeldivuste, arusaamade ja sümpaatiate pinnal. Kirik ei saa nii elada. Kirikul peavad olema kindlad alused, nii nagu riigis peab olema kindel seadus, mitte partei keskkomitee sekretäri isiklik arvamus. Teine õppeaine, mis puudub luterluses, on askeetika, hädavajalik inimese vaimseks ülesehitamiseks. Ja kolmandaks moraaliteoloogia. Neid teadusi tuli siis muidugi õppida juba hiljem, vastavas katoliku õppeasutuses, kuid olgu tähendatud, et kõiki teisi distsipliine õpiti luterluses väga kõrgel tasemel. Tallinna Usuteaduste Instituut on väga hea kool, suurepärase raamatukoguga ja ma veelkord kasutan võimalust eriliselt tänada järgmisi õppejõude, kellele mul on igavene ja piiritu tänu: peapiiskop Jaan Kiivit, minu suur kasvataja ja õpetaja, Vana Testamendi professor Evald Saag, Uue Testamendi professor Ago Viljari, võrdleva usuteaduse professor Robert Kannukene, süstemaatilise usutaduse professor Elmar Salumaa, ajaloolise usuteaduse õppejõud Hillar Põld. Need olid kõik väga haritud ja tublid mehed. Neile kõigile ma olen piiritult tänulik, vaatamata sellele, et meie konventsionaalsed arusaamad läksid mõnes asjas lahku.

Kas Uku Masing ei olnud Teie õppejõud?

Uku Masing enam ei olnud. Temaga ma tutvusin raamatute vahendusel ja olen kolm korda temaga elu jooksul kohtunud. Need kohtumised valmistasid mulle ääretu pettumuse. Pettumus seisnes järgnevas: kui noorukest üliõpilast, kes alustab teoloogia stuudiumi, mõnitatakse palju vanema inimese poolt, kes on doktorikraadiga, siis ei saagi ju järgneda muud kui pettumus. See käis umbes nii, et noh, sa ju ei tea midagi, sa pole seda ja seda lugenud. See on ju loomulik, et ei ole. Sellepärast ma läksin tema juurde, et saada häid juhendeid professionaali käest, mida ja kuidas õppida. Selle asemel võeti mind ühest küljest kui omasugust, kes nagu peaks kõike teadma ja samas tehti mulle selgeks, kui rumal ma olen.

See oli isiklik kontakt, aga raamatud?

Masingu asju ma lugesin hiljem. Me oleme väga erinevad inimtüübid, aga ma olen ka Masingule tänulik selle õppetunni eest, mis ma tema käest sain. Ära küsi minu käest valmis kirjutatud tööd, ütles ta mulle, mine ja uuri ise! See oli suurepärane ütelus ja ma läksin ja tegin seda. Meil on temaga ideoloogilised lahkuminekud. Tema on tüüpiline protestant. Mina olen oma loomuselt täielik katoliiklane, oma sisemuse poolest. Seetõttu need on eri maailmad. Masing on tüüpiliselt soome-ugrilik nähtus. Tema maailmapildis pole kirikul kui institutsioonil tegelikult mingit kohta. Minu jaoks on institutsioon Jumal maa peal, sest jumalikkus väljendub jumalikus institutsioonis. Masing on selles asjas tüüpiline soome-ugrilane ja protestant, niisugune äärmuseni viidud individualism. Masing ütleb enda ja eestlase kohta, et eestlane ei respekteeri Jumalat, kellega ta ei saa rääkida nagu mees mehega. Minu jaoks see ei ole Jumal. Eestlane tahab, et Jumal oleks metsas puu taga ja eestlane teiselpool puud ja siis sosinal räägivad teineteisega. Teatud individuaalne intiimsus. Minule, vastupidi, Püha Vaim väljendub institutsioonis, selle jumalikkuses ja traditsioonis. Minule on väga tähtis kuuluvus ordusse ja ordu mõtlemine. Meie inimtüübid on erinevad, kuid ma austan sellest hoolimata Uku Masingut kui korüfeed paljudel aladel.

Mida tähendavad Teie nime taga tähed OP?

OP on Ordo Praedicatores (jutlustajate ordu). See on dominiiklaste ordu, mille ilmikharusse ma kuulun.

Kuidas Te just dominikaani ordusse sattusite?

Dominiiklastearmastus on mul ka lapsepõlve ulatuv ja see on seotud mitmete asjaoludega. Üks on täiesti seletamatu, mis mind sinna tõmbab, mingi ajalooline mälu või ürgne vaist, ükskõik, kuidas me seda ütleme. Lihtsalt tunned, et sa kuulud kuskile. Samuti rohkem ratsionaalselt mõistetavad põhjused: vana Tallinn, dominiiklaste Püha Katariina klooster, dominiiklaste ajalooline juuresolek keskaja Eesti kultuuris kui loomulik ja vältimatu element.

Kas see on seotud Teie maailmavaate kujunemisega?

Minu maailmapilt ja maailmavaade ja katolitsism on kujunenud teravas ideoloogilises võitluses kahel rindel. Miks hispaania rahvas kujunes katoliiklikult fanaatiliseks? Tema katolitsism kujunes teravas võitluses olemasolu eest, omariikluse ja vabaduse eest ja see kõik oli usulisel pinnal. Selle tõttu Hispaania katolitsism on fanaatiline ja äärmuslik. Minu katoliiklik maailmapilt kujunes samal ajal, kui minu mõistus ja õppimine töötasid dogmade (dogma on narratiivi teaduslik seletus, definitio) kallal. Et kõik see välja tuua, mis katolitsismis on, pidin ma pidama võitlust kahel rindel. Läbisin ideoloogilise sõja ateistliku ühiskonnaga minu ümber ja luterlusega, kelle ees tuli põhjendada loogiliselt ja selgelt kõiki katolitsismi postulaate. Olin sunnitud kogu katolitsismi niivõrd põhjalikult läbi töötama ja samal ajal ka sõnades formuleerima, et ma võiksin oma maailmavaadet õigustada ja seletada. Tänu sellele õppisin formuleerima, loogiliselt ja selgelt kontseptsiooni esitama, nii et see oli hea kool. Kuna ma pean alatasa kõike õigustama, siis terve minu elu ongi kujunenud sõjaks Athanasios contra mundum. See on mind teistpidi teinud väga relvastatuks, väga treenituks ja viimistletuks ning mulle palju andnud. Selle tõttu olen ma ka ideoloogilisel pinnal parasjagu agressiivne, ma lähen kohe kallale ja sellest peab aru saama, arvestades seda, kuidas olen ma kujunenud, missuguses pidevas sõjas.

Kas Te ise peate ennast alternatiivseks inimeseks, kes seisab väljaspool ühiskonda?

Nüüd on olukorrad palju muutunud ja mina olen rünnakul. Ma näen, et vallutan. Samal ajal ma oskan suurepäraselt vahet teha ja olla delikaatne. Ma ei suru oma maailmavaadet teistele peale. Tegelikult küll surun, aga ma ei suru niimoodi, et teine inimene tunneb, et talle surutakse. Ma arvan ise nii. Ma tahan, et inimesel jääb ruumi ise otsustada. Aga midugi, Jumal hoidku, kui mõni mulle kallale tuleb, siis ma lasen kõik tankiarmaadad liikuma, siis pole muidugi enam nalja.

Kuidas Te üldiselt suhtute neisse inimestesse, kes Teisse hästi ei suhtu?

Neil on täielik õigus selleks ja kui nende külje pealt vaadata, siis ma kujutlen, et võin tõesti olla ärritav, eemaletõukav ja pahandav. Ma mõistan seda ja ei pane seda neile pahaks. Aga kui nad hakkavad igasuguseid närususi tegema, mida ma ise ei tee, siis on muidugi teine asi.

Kas sõpruskond on Teil lai?

Minu eluteele on sattunud inimesi, kelle eksistentsi ainsaks mõtteks on saanud minu vihkamine. Kes hommikust õhtuni tegelevad minu vihkamisega ja katsuvad teha mulle halba. Neid ei ole olnud palju, kuid neid on olnud, väga õelaid ja väga hullusid. Aga palju tähtsam on olnud hoopis teine külg: see, et minu eluteel on olnud palju suurepäraseid, ainulaadseid, toredaid inimesi, kes minu eest on olnud valmis tulle minema ja ka läinud kui vaja. Ja iga kord, kui minu eluteele on tulnud õel, väiklane, tige vaenlane, on kerkinud nagu maa alt terve müür niisuguseid inimesi, kes mind kätel kannavad ja hoiavad. Mina tahaks pigem olla tänulik sellele heale osale. Neid inimesi on alati olnud piisav hulk. Nii et hea poole pealt vaadates ja head poolt peab inimene nägema, võin ma tunnistada, et neid inimesi on alati jätkunud ja isegi rohkem kui vaja. Mul on suurepäraseid sõpru läbi elu, kes on minule niipalju head teinud. See hea on minule kingitus. See ei ole nii, et nad teevad millegi eest, vaid nad on teinud seda millegi kõrgema printsiibi pärast.

Katoliiklusesse jõudsite üsna hilja nagu ma aru saan?

Katoliiklusesse ma jõudsin 1970.aastal, siis oli teoreetiliselt selge ja minu jaoks teoreetiline selgus tähendab alati tegu. Kui mina teen ühte asja ja saan teada, et see on vale, siis ma ei saa seda enam jätkata. Mind panevad imestama need, kes saavad teha edasi vale asja, teades, mis on õige. Mina ei saa nii, mul tekib kohutav sisemine konflikt. Ma ei saa niisugustes küsimustes endale valetada ja elu näitab, kes endale valetab ja kes teeb kompromisse tõe ja moraali küsimuses, sellel ei ole tõde ega moraali.

Kas selline tegevus, mis kellelegi teisele kahju ei tee, on lubatud, kui laskume eetilistesse kategooriatesse?

Mina harrastan teadlikult, iseennast naerdes, tervet rida veidrusi. Ütleksin, et see on inglaslik joon, mida ma enda juures märkan. Ma naeran iseennast nende veidruste pärast, sest nad ei kahjusta kedagi. Näiteks minu kassikultus. See ei tee kellelegi kahju, kuid see teeb head väikestele loomakestele, neil on sest kasu küll.

Kas osalemine filmi ”Surmatants” tegemises kuulus ka Teie väikeste veidruste hulka?

Sinna mind tõmmati, ma ise ei kippunud. Lihtsalt olude tõttu osutusin kaasosaliseks. Pärast selgus, et väga oluliseks kaasosaliseks. Ma lausa imestan rezhissööri. Au ja teenete küsimuses on tavaliselt nii, et püütakse teise teeneid endale saada, aga selle filmi rezhissöör käitus just vastupidiselt. Tema osutas mulle suuremat au, kui ma olin ära teeninud. Siinkohal minu poolt kummardus rezhissöör Tõnu Virvele, kes on iseendast suurem.

Kas olete sagedane teatris või kinos käija?

Ma ei tea, millal ma viimati käisin teatris, see oli nii ammu. Kaotasin täielikult huvi teatri vastu, kuigi võib-olla kui läheks, oleks jälle huvitav. Aga ma toon niisuguse näite: ma ei saa enam ammu lugeda ilukirjandust. Põhjus on väga lihtne. See, kes on teoloogina rikutud ära vängetest asjadest, sellele enam lahjemad asjad ei lähe. Ilukirjandus tundub niivõrd igav, tüütu ja nõme ja seal puudub tark mees. Tark mees tuleks ja ütleks kohe, kuidas kõik peaks olema ja kirjandus jääks ära. Teatriga on umbes sama asi. Millegipärast meil, Eesti kultuuripildis, on teater kohutavalt ületähtsustatud. See oleks nagu mingisugune maailma kõige tähtsam asi ja koguni kultuuri mõõdupuu. Mitu korda tuleb aastas teatrit külastada, et olla kultuurne inimene? Mis puutub kinosse, siis olen kinos käinud ääretult harva ja siis ka teistsuguse huviga. Huvi on sellisel juhul puhtprofessionaalne. Mind huvitab kõigepealt, kes on filmi teinud.

Nimi?

Ei, nimi ei huvita. Nimi huvitab selles mõttes, et siis saan teada autori rahvuse. Sündmustejoon filmis huvitab palju vähem. Ma vaatan hoopis selle mõttega, mis selle filmi tegijate puhul väljendab nende rahva psüühikat ja kontseptsiooni. Ma toon ühe näite, sest näited selgitavad kõige paremini. Tallinnas jooksis üks film ja selle autorid olid teinud õelalt rassistliku filmi. See jooksis ”Sõpruses” videofilmina, ma isegi ei mäleta enam pealkirja, ja selles filmis mõnitati valget rassi. Seega oli selle filmi sündmustik kõrvaline asi. Minule oli film huvitav sellepärast, et ma nägin seal üht kindlat poliitilist liini, see on valge rassi mõnitamine. Film on sümbol, tegelikud asjad on selle taga. Mõnitati pikakasvulist blondi naist ja kui ma filmi lõpus leidsin tegijate nimed, siis oli kogu film absoluutselt selge. Filmi tegijad olid juudid. Samal ajal katsuge teha filmi, kus oleks üks paha sõna juudi kohta öeldud, eks. Siis oleks rassism ja antisemiitlus.

Tundub Teile, et juutidele on ülemäära tähelepanu osutatud?

Nad ise võitlevad oma koha eest maailmas, muidugi vahendeid valimata. Peale Teist Maailmasõda on nad muutunud küllalt ülbeks. Juudi kohta ei tohi midagi olemusliku öelda, siis on rassism. Aga keda huvitab juutlus, uurigu Vana Testamenti ja muidugi selle kommentaari, Talmudit, seal on kõik sees.

Just Teie ajal oli tugev ja tark mees teatris, Voldemar Panso. Kas Te ei sattunud temaga kokku?

Panso oli minu jaoks ENSV mees ja tema lavastusi ma ei käinud üldse mitte vaatamas. See on minu puhul oluline, et ma isoleerisin ennast ENSV ühiskonnast nii maksimaalselt, kui see üldse oli võimalik. Seda minu jaoks ei olnud. See tähendab, et ma Eesti raadiot ja televisiooni oma elus vabatahtlikult ise olen kuulanud ja vaadanud üksnes viimasel kolmel aastal. Ma isoleerisin ennast jäigalt vale maailmast, ma ei tahtnud seda. Ma sõbrustasin näiteks Moskvas ja Leningradis vene õpetlastega, mind ei häirinud mitte mingi asi, mis Venemaal oli, aga eestilikku kommuunat, seda ma jälestasin. Vene kommuun, see oli minu jaoks ühe võõra rahva hullus. Eestilik punasus, see oli mulle jälk, sellest ma hoidsin nagu katkust eemale, mistõttu ma sain ka rahulikult areneda. Kuna ühiskond oli minu silmis kuritegelik ja loll, siis minul puudus selle ühiskonna suhtes austus ja ka hirm. See lõi vaimse vabaduse uurida kõiki teoreetilisi asju. Ma ei tahtnudki karjääri teha, sest mulle oli selge, et karjääri tehakse oma au ja isiksuse hinnaga. Mina olin valmis eluaeg sööma leiba ja kaerahelbeputru, et maksimaalselt hoida enda sõltumatust ja vabadust ning säilitada enda sisemaailm rikumatult ja reostamatult.

Kas Te ei arva, et paastumine Põhjamaadele ei sobi?

Tuleb defineerida, mis paast on. Katoliku kirik teeb paastumiste eri liikide vahel vahet. On üks paast, mis on kõigest loobumine, lihast ja rasketest toitudest. Need on alstsinentspäevad, näiteks kolmapäeval ja reedel ei sööda liha. Loomulikult on see väga tark ja kasulik puhtfüsioloogilises mõttes. Mõte on selles, et inimene valitseb teadmise ja vaimuga oma isu. Minu tähelepanekute kohaselt on see katoliku kiriku eluviis Läänes omandatud, see on saanud lomulikuks eluviisiks. Osatakse süüa mõõdukalt ja ei süüa rohkem kui on vaja. See on distsiplineeritud, tark, mõistusega piiratud toitumine, kõige tervislikum.

Missugustest roogadest ja jookidest Te ise lugu peate?

Ma sööksin väga palju puuvilju, kui oleks võtta. Mulle meeldib süüa puuvilja koos maaleivaga, korraga. Leib on väga imeline toit. Ta ei ole lihtsalt toit, vaid ta on ka kogu toitu kokkuvõttev sümbol. Tükk leiba käes, see on alati mingi ime. Armastan magusat. Mõtlemine nõuab magusat, selleks on eriline vajadus. Haput ei taha. See pidavat sõltuma maomahlade koostisest, väidavad mõned. Ma arvan, et see on õige ainult teatud piirini.

Aga alkohol?

Alkoholist armastan häid veine, mida ma õppisin tarvitama Itaalias ja Saksamaal. Pean lugu väga heast liköörist kohvi juurde, headest liköörimarkidest, mis on tõesti õigesti tehtud. Selline benediktiin nagu tehakse benediktlaste kloostrites. Eesti traditsioonis sõna alkohol kõlab nii kohutavalt, et see lõhnab kohe joomarluse järele. Euroopas on vein loomulik lõuna- ja õhtusöögi juurde kuuluv jook. Seda segatakse ka mineralveega või juuakse vaheldumisi. Itaalias ja Saksamaal, kus ma põhiliselt olen olnud, eiole mõeldav elu ilma veinita. Kvaliteetne vein on jumalikkuse sümbol ja seda peab oskama ka tarvitada. Üle kõige on inimesel mõistus. Näiteks benediktlaste kloostri reegel ütleb, et päevane norm on pool liitrit selleks, et tervis oleks korras ja funktsioneeriks. Kuid joodava alkoholi mõõduks on kaineks jäämine. See on mõõt. Kõrgekvaliteedilised alkohoolsed joogid mõjuvad inimese tunnetuseaparatuurile, nii et see peeneneb ja rafineerub. Seega on targal alkoholitarvitamisel oma koht ka filosoofias. Näiteks dominiiklaste kloostris, kus ma olen elanud, kogunetakse peale lõunasööki raamatukokku ja seal pakutakse kanget kohvi pisikestes tassides ning võib valida siis mingit marki likööri või konjakit. Seda võetakse pisikene pitsikene kohvi juurde ja tal on mõttetegevust soodustav mõju. Tund aega filosoofilist vestlust raamatukogus peale lõunat on alkoholi kultuurne tarvitamine meie mõistes.

Vahest räägiksite, milliseid maid olete külastanud?

Eestis, selle noorsoo hulgas, kes nõukogude ühiskonnaga ei kohanenud, tekkis reisimise maania. Järsku läksid siit paljud liikvele, kes kaubaongidega, kes juhuslike autodega, tekkis maania suuri vahemaid ületada. Minu esimene reis oli läbi Uraalide Siberise ja Kesk-Aasiasse. Järgmine oli Kaukaasiasse, kus käisin hiljem väga palju. Seal ma avastasin teistsuguse maailma ja puhkasin Eestist. Samal ajal oli ta ka võõras maailm ja mul oli seal võimalus tutvuda eriti vana Armeenia kultuuriga. Ka Venemaad õppisin tundma ja Leedut. Katolitsismi tõttu ma olin juba Leeduga seotud, nii et Leedu oli peaaegu et saanud teiseks kodumaaks. Kasu oli lisaks kõigele ka sellest, et Eesti jäi kaugele.  Milegi nägemiseks on tihti tarvis distantsi. Ma mäletan, kuidas ma esimest korda Ararati mäel jalamil Eestimaast mõeldes koduigatsust tundsin. Nii et Ararati jalamil avastasin, et ENSV on üks ning Eestimaa ja kodu on teine. See on ka üks põhjus, miks mina, kes ma aastakümneid mõtlesin sellele, kuidas siit ENSV-st kaduda ja mitte siia tagasi tulla, nüüd, kus juba palju aastaid on selleks reaalsed võimalused olemas, olen ikka tagasi tulnud ja tunnen, et on siiski ainult üks kodumaa ja üks kodu. 1988.aastal, kui siin lahti läks, siis mind kutsutikohe Rooma, Vatikani ja kohe ka paavsti juurde, nii et esimene välisreis algas väga võimsalt. Ma olin ennast pikalt ette valmistanud, sest päris palju aastaid olid mu mõtted kõik Roomas ja Vatikanis. See oli loomulik, jumalikus ettenägevuses mulle määratud tee. Ettevalmistus oli piisavalt pikk ja põhjalik olnud, vahetult enne veel itaalia keele kursus, mis sai läbi tehtud. Siis olin seal teist korda, siis kolmandat korda pikalt juba üle kolme kuu. Siis tuli pikk turnee läbi Soome, Rootsi ja Põhja-Saksamaa, põgusa autosõiduga läbi Beneluxi maade.

Kas te ütleksite paari sõnaga, mida arvate itaallastest?

Itaallastel on tekkinud suur ajalooline alaväärsuskompleks sakslaste ja Saksamaa ees. Kuna meie ajalooline kujunemine on toimunud Kesk-Euroopa ja saksa traditsioonis ning koolituses, siis Itaalia muljete tugevus pärineb pigem ajaloolis-kultuurilisest taustast kui kaasaegsetest itaallastest. Itaallane on tavatult kunstiandekas, või oli.

Kas itaallased kannavad endas seda ajaloolis-kultuurilist tausta?

Eks eri tasanditel ja küllap nad kindlasti kannavad. Kui inimene päevast päeva seal liigub ja näeb vanu kirikuid, siis see on ikkagi osa temast. Nagu vana Tallinn on igast viimsest eesti ateistijurakast siiski üks lahutamatu osa, midagi pole teha. Kui ta kuskil ära käib ja siia tagasi tuleb, siis ta ütleb ohates: oh kui tore on näha jälle Tallinna kirikuid, ehkki ta ise on tegelikult sellest asjast väga kaugel, kuid see on ometi tema sees, see on ometi tema. Me kõik kanname endas kultuuri, ükskõik kui teadlikult. See miljöö ja ümbrus on meid ikkagi kujundanud. Ja muidugi eri tasandid, missugused itaallased, kas need prelaadid, kes Vatikanis on ja ülikoolides või siis lihtsalt tänava pööbel? Aga see ongi kultuuris tähtis, mis tooni annab. Näiteks katolitsismis see on kirik. Kirikus kohtuvad kõik ühiskondliku elu kihistused ja eri tasandi inimesed. Kuskil peab olema ühtsus, milles kõik on ühised ja kus kaovad ära klassivahed ja sotsiaalsed erinevused. See oleks siis natsioon ja natsiooni religioon. Eestlaste nõrk koht seisneb selles, et meil on rahvuslik ja keeleline ühtsus tajutav, aga religioosset ühtsust ei ole ja see on meie suur nõrkus. Vaimset ühtsust pole, seetõttu on meil ka palju lahkhelisid ja killustatust.

Te rääkisite siin oma perekonna muusikalisest traditsioonist. Kas teil on mõni meelismuusika, mida kuulate?

Gregoriaani koraal, siis on tükk maad tühja ruumi ja alles siis tulevad mingid muud asjad. Kerget muusikat ei kuula üldse.

Kas aiandusega ka tegelete?

Jah. Lisaks armastan veel käsitööd, sepatööd, puutööd ja nüüd ka ehitustööd. Tunnen sellest erilist rõõmu.

Kas sporti olete ka teinud?

Sporti ma olen teinud ülemäära ja siin on mjul ka üks saavutus. Kõhnast poisist, nagu ma olin, olen teinud kulturisti. Tõstespordiga tegelesin ja teise järgu tegin ära. Siis ma läksin kulturismi peale üle ja selles mõttes võistlussport mind ei huvitanud. Tänapäeval teen aktiivset tervisesporti, põen jalgrattamaaniat. Seda teen päris aktiivselt ja tõsiselt. Mitte niisama ei sõida, vaid ikka päris nii nagu treenitakse. Regulaarselt, tempoga, ennast lõpuni välja pingutades ja sõidu sisse peab kuuluma kolm-neli mäkketõusu. Selleks olen hankinud endale laitmatu varustuse ja mitu ratast. Tänu sellele olen reibas, poisikeselik ja tunnen ennast imehästi. Tervis on hea. Süda saab seda tööd, mis vaja on. Rattasõidul on miuhead asja korraga: ma mõtisklen, sõidan loodusesse ja teen sporti.

Milline osa on perekonnal Teie elus?

See on maailma kõige tähtsam asi. Perekonnal on mitu mõistet. Ma lähtun nimelt kiriklikest arusaamadest. Kloostri kohta öeldakse näiteks alati rõhutatult, et see on perekond. Ideaalse perekonna juurde peaks kuuluma ka vennaskondliku ühenduse mõte, ühine vaimsus.

Kas Te arvate, et lapsi tuleks kasvatada või on parem, kui nad ise kasvavad?

Lapsi tuleb loomulikult kasvatada, ise ei kasva mitte midagi. Ise kasvavad tänavapoisid. Mis asi on vabakasvatus? See tähendab kasvatusest vaba. Kasvatus ja kord peab olema päris range. Vaatame näiteks inglise aristokraatiat, seal saavad lapsed väga range kasvatuse, muidu ei tule karastunud tugeva tahtega inimesi, kes peavad täitma seda osa, mis neid ees ootab. Minu põlvkonna intelligendid propageerisid vabakasvatust 60-ndatel, 70-ndatel aastatel, see oli siis mõistetav kui vastureaktsioon riiklikule survele. Inimene rõhutas oma vabadust. Õige elu on pidev treening, harjutamine, pingutus. Praegu kõnnivad inimesed tänaval, lõdvad ja lodevad, kõigest on näha, et puudub igasugune sisemine kord ja distsipliin. Järelikult puudub see ka mõtlemises ja inimese sisemuses. Sisemus ja väline on kooskõlas ja sellepärast saab inimese sisemust kasvatada välise treeningu abil.

Mida arvate EHIst tema õppejõuna?

EHI on suurepärane ettevõtmine, ent ükski uus ettevõtmine pole kohe täiuslik. Meil on, mida parandada ja täiustada. Ma saan ainult tänulik olla, et see instituut on ja et üliõpilased on ja me seal koos õpime. Ma olen ise väga palju õppinud. Tuleks ainult loobuda süsteemist, mida on peetud heaks. Elus me ei saa teha ainult seda, mis meile meeldib. Kool peab meid ette valmistama ka elukutseks, mitte, et ma õpiks väga peeneid asju oma valikul ja meeldivusel. Ma tahaksin, et oleks kohustuslik programm, mille eesmärk on teatud professionaalsus kindlas asjas. See puudus on minu arust kõrvaldatav kahel teel. Esiteks, kui üliõpilane teeb ise endale kindla programmi, pidades silmas spetsialiseerumist, siis on võimalik teha eksameid mujal kõrgkoolis. Mugavam tee on kohustuslike ainete sisseseadmine. EHI on suuteline kõik probleemid väga kiiresti ületama, kuid selleks on vaja oma maja ja kindlaid õppejõude.

Kas Te tahate midagi öelda ka lõpetuseks?

Ütleksin küll. Kunagi ei maksa atvata, et inimese saladus on meile selge. Me ei tea ise, kes me oleme. Me ei tea endast kõike, sest me ei ole sattunud kõikidesse mõeldavaisse olukordadesse, et teada saada, kidas me siis käitume, toimime ja reageerime. Meie tänane vestlus õpetab ka seda, et inimese saladus on suur. Kes on inimene viimselt, isegi seda me ei tea. Elukogemus ja elatud aastad kui teoreetiline uurimus õpetabki lõpptulemusena seda, et ei saa selgeks, kes me oleme, vaid selgub, et me ei tea seda. Sellest tuleneb respekt ja austus inimisiku ja ka iseenda suhtes. Me ei tea viimselt. Jäägu inimisiku saladus alati kehtima. Meie punkti ei pane. Punkti paneb Jumal.

 

Advertisements

KOBARMAAILMA PÄRIJAD (Intervjuu Hasso Krulliga)

intervjueeritav: Hasso Krull

koht: Hasso Krulli kodus Hiiul

aeg: 21. veebruar 1992

intervjueerijad:

Holger Mölder,

Indrek Olmaru

Ilmunud ajakirjas ”Magellani Pilved” 1993/1.

Kadunud Tõnu Toomik, võideldes nürimeelsuse ja tusameelsuse vastu, kirjeldab kihhotismi olemust, mis on avaldatud ajakirjas „Magellani pilved“: „Joosta, pea kallutatuna taha, noa ots kõditamas kurku, absoluutse vabadusega, vaadates nii üles, paremale kui vasakule. Täielikult endasse haarav jõud.“ See kirjeldus vastab Hasso Krulli arusaamisele inimesest kui kobarast: „Eitan jäigalt neid ilminguid, milles ma näen selgelt mõrvarlikku, nihilistlikku, elu taandavat või elu muljuvat alget, mis ei taha paljusust, mis ei taha maailma näha ruumilisena, elunähtusi või inimesi aga paljudest värvidest, omadustest ja suundadest koosnevate kobaratena, vaid ikkagi mingite keskpunktidena.“ Selles lauses on hoogu ja pinget, mis iseloomustab saabumisel isikut, keda kunagi pole tulnud. Persona in fieri, “saabumisel isiku“, juured asuvad pärimisõiguses. Testaator ehk pärandaja, teeb testamendiga surma puhuks pärandi kohta korraldusi. Ta võib oma vara jätta veel mitte sündinud pärijale, “saabumisel isikule“, kellel veel ei ole pärimisvõimet. Saabumisel isik, teatud olutervikuna olles müüdi esemeks, teeb kõik selle nimel, et jätta endast maha pärimisväärne keskkond. Filosoofilises tähenduses on meie pärandiks ideed, mõtted, arvamused, seisukohad, tähelepanekud, kuid mitte asi iseeneses, asi ilma finaalita. Oluline on meie tegevuse puutemoondest siginenud aine, mis jääb lahkudes pärijatele, keskkond, milles neil tuleb elada. Meile pärijatena on müüdid kadumatud ja finaalsed.

I.O.

Alustame siis eluloo lühikokkuvõttest.

Tallinnas olen sündinud 1964.aastal, olen siis 28 aastat vana.

No nii, mis seal peale sündimist siis edasi tuli?

Käisin koolis, siinsamas 28. 8-klassilises ja pärast käisin 7. Keskkoolis.  Pärast seda ei olnud tegelikult tahtmist edasi õppima minna, aga kartsin sõjaväge ja siis tekkis selline naiivne plaan, et lähen Tallinna Pedagoogilisse Instituuti ja pärast maale õpetajaks. Alguses seal mulle isegi meeldis.

Mida Sa õppisid seal?

Eesti filoloogiat. Näiteks Mati Hindi loengud olid väga huvitavad. Nüüd on ta rohkem poliitikategelane, aga tol ajal oli ta ikka keeleteadlane ja mina pean temast seniajani väga lugu. Tema loengud jätsid tugeva mulje ja sellest ajast olen ma keeleteadusliku põhja saanud. Hint on väga temperamentne, kuigi poliitikuna soolab ilmselt üle. Oma aine edasiandmiseks ta sobib.

Kas otsest soovi ei olnud, läksid ainult sõjaväe pärast?

Ei, tegelikult oli huvi ka. Aga ma ei oleks muidu kuskile tahtnud mina. Kui ma lõpuks pedagoogilisest instituudist ära tulin, siis oligi nii, et üle aasta tegelesin oma asjadega. Mingi niisugune aeg peab olema. Muidu on väga raske kuskile jõuda, kui inimene on sunnismaine. Pedagoogiline praktika ei meeldinud, pärast tõmbas kirjandus.

Milliseid keeli Sa oskad?

Ma ise olen püüdnud selle poole, et oskaks neid keeli, mida ma nooremana nimetasin ”noor-eestlaste” keelteks: inglise, prantsuse, saksa, soome, jah, vene keel tuleb siia jurde. Vene keelt loen natuke halvasti, nagu saksa keeltki. Siis peaksid olema veel ladina ja kreeka keel, need on mul rohkem sõnavara tasemel, lugeda ei suuda.

Kas selle prantsuse keele oskamisega seoses tuli ka huvi Michel Foucault’ vastu?

See oli natuke juhuslikult. Kui ma veel ”pedas” käisin, tekkis strukturalismihuvi. Tahtsin midagi strukturalismist teada, aga kirjandust oli väga raske leida ja Teaduste Akadeemia raamatukogust olid kõik põhilised raamatud välja võetud, ka Juri Lotmanit ei saanud kusagilt. Aga siis oli üks imelik raamat ”Structuralism and Since”, ma võtsin selle välja, aga avastasin, et peale Claude Levi-Straussi seal strukturalismist eriti midagi ei olnud, aga seal oli Foucault’st peatükk, Lacan’ist peatükk ja Jacques Derrida’st peatükk ja ma lugesin seda raamatut ja asi hakkas huvitama. Leidsin endale ootamatuid mõttekäike, mida strukturalismiga ei oleks osanud seostada. Mingeid isiklikke kogemusi sel ajal veel ei olnud, aga pärast tulin ”pedast” ära ja siis pidin hullukas natuke olema ning Foucault oli ju tegev  selliste asutustega. Siis hakkas kuidagi isiklikult haakuma see teema ja ma kogesin esmakordselt, et ühiskonnas on niisuguseid paiku olemas. Varem oli mul nendest asüülidest idealiseeritud või luuleline kujutlus: huvitavad hullud jne, aga tegelikult näitas see minu jaoks, et ma ei sa ilmselt kunagi ühiskonnaga leppida.

Kuidas Sa üldse suhtud eestlusse, rahvuslusse?

Mul ei ole kunagi otsest isamaalist kasvatust olnud, see kasvatus oli pigem nõukogudevastane, mingi vastupanu. Ühesõnaga, isamaalisus tekitab minus väga suurt umbusku.

Kas see on poos?

Siin ei ole taga midagi olemuslikku. Kui hakata arutama, mis Eesti tegelikult on, siis on ta esiteks üks selline post-sotsialistlik õnnetu neegri- või banaaniriigike, okupatsiooniväed on siin ikka veel sees. Viimase saja aasta jooksul on üsna kiiresti okupatsioonid vaheldunud, enne seda on ta ka alati kuulunud mingi koloniaalimpeeriumi koosseisu. Kõik kultuurid temas on koloniaalsed. Avalikuse ees ei ole seda kunagi arutatud, aga ma olen mitmeid inimesi kohanud, kes arvavad, et kõige targem oleks kõigepealt tunnistada: me oleme koloonia ja igasuguses edasises tegevuses tuleks lähtuda sellest. See isamaa on ärkamisaegne fantaasia või fantoom. Ta on kahtlemata vajalik kujund, oli siis ja on ka praegu teatavas rütmilises diskursuses. See mõiste funktsioneerib kattevarjuna igasugusteks aktsioonideks, mis stagnaajal näiteks olid väga otstarbekohased ja ei saanud teisiti, kui pidi neid kahtlemata toetama. Needsamad aktsioonid, mis nüüd sinna taha varjuvad, on hoopis teised. Põhiliselt varjab see kujund või see pseudomõistekontseptsioon midagi räpast, on umbes samasugune mõiste nagu ”püha eraomand”. Mina saan hoopis paremini aru Pierre Proudhon’i anarhistlikust lausest, et eraomandus on vargus. Näiteks tänapäeva Eestis vaatab igast praost vastu: eraomand on teatavat sorti vargus. See taastamise ideoloogia, see pühaduse loomine, metsik hämamine, selle varjus tegutsevad mustad ja ebameeldivad kired. Nüüd see vist ei ole enam aktuaalne, aga paar aastat tagasi kihas kõik omandi tagasisaamise ümber – kuidas see asi käib, kuidas omanik otsustab, kas kompensatsiooni saada või tagasi saada. Mul ei ole enam sooja ega külma, et need inimesed kunagi Siberisse viidi, et see lausa kulus neile ära. Selles suhtes olen ma eestlastes pettunud.

Pead eestlasi orjarahvaks?

Jah. Vähemalt need senised valitsejad, kes on Eesti Vabariigi tekkides üles kerkinud, näiteks Edgar Savisaare valitsus. Minul ei ole mingit otsest viha Savisaare vastu, aga ka mingit usaldust ta ei ole tekitanud. Siis see Ülemnõukogu tegevus, see kõik kisub ikka sinnapoole. Võib-olla tõesti on noortes parempoolsetes midagi sümpaatset.

Kas on Sul mingi poliitiline partei, liikumine või figuur, kes Sulle praegu sümpatiseerib?

Kunagi mõtlesin, et see on rojalistlik partei, mulle tundus, et see partei on loodud teatava huumorimeelega, et nad kehtestavad ennast hoopis teise kandi pealt või püüavad seda poliitilist debatti kuskilt kõrvalt anakronistlikult tasandilt kõigutada. Ma praegu selles enam päris kindel ei ole, kuigi midagi sümpaatset selles rojalismiidees on. Kangesti lõhnab selle järele, et eestlased ei suuda ennast ise valitseda.

Aga see Volkonski orjandusliku partei idee, kas see on Sinu jaoks ainult nali?

Minu arust Eesti ongi peaaegu orjanduslik, täiesti orjanduslik ja ka stagnaajal oli ta seda. Praeguses Lääne ühiskonnas ei saa päriselt öelda, et need inimesed seal oleksid orjad, aga üldiselt pean tööorjaks inimest, kes kaks kolmandikku oma ajast kulutab töö peale. See inimene ei ole vaba ja sellepärast ei usu ka päriselt lääne inimeste vabadusse. Absoluutselt mittevabad on eestlased. Need, kes sabades seisavad ja kellega me iga päev kokku puutume, selgelt orjade mass. Orjandus ei saa ise olla mingi ideoloogia, sest ma ei näe, et ta võiks midagi sisuliselt muuta. Eestlased pärinevad rahvast, kes pole ise valitsenud ligi 1000 aastat või kui nad on valitsenud, siis pidanud omandama teise keele või kultuuri ja on raske kujutada eesti rassismi, konservatismi või orjandust. Orjandus on seesmiselt vastuoluline mõiste. Mina vist ajaloo kordumisse ei usu, sest olud ikka muutuvad sedavõrd, et üks aeg ei ole üldse teise mõistes enam aeg, siin ühismõõdet ei olegi. Orjandust nagu oli Kreekas võiks ju soovida, orjandust nagu oli Osmani impeeriumis ilmselt ei saa soovida. Ma kahtlen, kas nad on üle kantavad, sest ühiskonna kontrollitavus, kontrolli võimalused inimese tegevuse üle, tema taltsutamine või raamistamine on tänapäeval niivõrd palju efektiivsemad, et igasugune võimalik orjandus, ma kardan, jätaks väga vähe läbi katsumata või tihendamata paiku, kus inimesel säiliks mingisuguse muu eluvormi igatsus või loomise võimalus kasvõi enda jaoks. Selles suhtes mulle tundub, et demokraatia sellisel kujul nagu ta on, on muidugi täiesti talumatu, aga need igatsused mittedemokraatia järele kuuluvad mingis mõttes ise selle demokraatia sisse. Igasugused täiesti tagurlikud, rassistlikud või orjanduslikud ideed on ühelt poolt olulised, kui teatud küsimusi maksimaalselt valgustavad, teisest küljest on nad selle demokraatliku nihilismi üks osa. Demokraatiast endast peab kooruma mingi teistsugune variant.

Võib-olla Sa ütleksid siis mõned visioonid tuleviku kohta.

Foucault’l on kusagil intervjuus mingi projekti visand, kus ta arvab, et peaks loobuma ettekujutusest, et kunstiteos on kõikidest teistest objektidest midagi eraldiolevat, et kunst ja elu on kuidagi lahus. Miks ei võiks inimese elu ise olla kunstiteos? Ta nimetab neid vist analüütilisteks seosteks. Kui palju selliseid eelarvamusi, mille järgi elu ja mäng ei tohi segi minna! On teatavad tõsised asjad ja teatavad naljakad asjad ja kunst on selle naljaka poole peal. Ta peab olema surutud äärealadele või siis olema raamistatud, piiratud teatavateks suletud üksusteks, nii et ta ei nakataks elu. Võib-olla on meie tsivilisatsioon jõudnud mingite hoopis teistsuguste vormideni, nii et analüütilised sidemed enam sellistena ei kehti ja oleks võimalik elada hoopis mitmekesisemal viisil ja seda ka praegu tehakse. Võib ju alati mõelda ka minevikust, ei pea just eeskuju võtma. Meie julgustuseks on ju olnud tsivilisatsioone, kus kogu elurütm, elu ja mängu suhe, on olnud teistsugune. Näiteks Kreeta minoiline tsivilisatsioon, mis peale kõige muu oli naiste juhitud ühiskond, või siis ütleme asteekide tsivilisatsioon, mis meie inimesele võib paista veidi jõhker. Aga teisest küljest on see demokraatia, milles ise elame, ka kohutavalt jõhker, nii et mina ei näe siin olulist vahet, kas inimesi ohverdatakse kuskil püramiidi tipus või siis materdatakse ja tallatakse tuhandete kaupa jalge alla. Ma usun ikkagi, et mingisugune eluvorm oleks igatahes täiesti kindlalt võimalik, ma ei tea, kas see teostub, aga ta võiks välja hargneda sellest elu võimalusest, mida viljeldud möödunud sajandist alates kunstis. Sellepärast, et kunst on suhteliselt noor nähtus, täiesti sõltumatu iseseisev eluala, ja temas on mingi utoopia. See ei pea üldsegi tingimata estetismiga seotud olema. Meie sajandi kunsti on ju väga erisugust ja ka mitteesteetilist.

Kas seda utoopiat ei ole hoopis rohkem religioonis kui kunstis?

Monoteistlikes religioonides või neis, mida nimetatakse kõrgemateks, on see utoopia oluliselt elust lahutatud. Ta on viidud mingisse transendentsesse sfääri ja ta nagu kontrollib või valvab nende inimsuhete üle, mida tahetakse kehtestada siinpool just sellistena nagu nad on inimpõlvede kaupa olnud või nagu nad vastavad kõige raskematele ja tumedamatele eelarvamustele. Seda on väga lihtne kristluses näha. Kui püüda luua vähegi usaldusväärne või sidus kujutlus sellest, milline oli Jeesus, siis mulle tundub enam-vähem terviklik pilt kujunevat selliseks, et ta oli tänapäeva mõistes peaaegu anarhist või selline inimene, kes ei tunnistanud mingisuguseid piire, kes traditsioone üsna jõhkralt lõhkus ja asetas tõesti teatava enesekohase või isegi jumalatu eluviisi kõrgemaks sellest, mida varemalt kontrollisid need kõrgemad väärtused ja reguleerisid altpoolt igasugused seadused. Ta isegi taotles teatavat seadusetust ja kui sinna kõrvale panna kahetuhande aastane kristluse ajalugu, siis see on täpselt vastupidine. Muidugi on väga erinevaid liikumisi ja keskaeg on tõesti kirju, igasugused hereetikud ja müstikud, ideoloogiate väga rafineeritud ja huvitavad voolud, aga lõppkokuvõttes taandub see ikka sellele, et utoopia on asetatud peaaegu mõõtmatusse kaugusesse elus. Mingisugust konkreetsust tal ei ole ja see võib teiselt poolt tingida teatavate hüsteeriliste liikumiste tekke.

Milline on Sinu isiklik suhtumine Jumalasse?

Ma ei ole monoteist. Arvan, et kaldun pigem teatava polüteismi poole, aga sellist vormi praegu ei kehti. Monoteistlik Jumal tundub mulle esinevat mitmel kujul. Üks vorm on tal lihtsalt teoloogiline Jumal, kel on teatav loogiline funktsioon, nii et ta võib anda selliseid väljundeid nagu Spinoza või Leibnizi filosoofia. Neid ei pruugi üldse enam kristlikeks pidada, aga Jumal on seal väga oluline. Veel on Jumal-isa, see on rahvalik Jumala kujutlus, mida väga selgelt saab psühhoanalüüsida kui isa-imago kõrgumist inimese elu üle. See annab talle tuge, et Jumal teda armastab ja teda kardetakse. Variante on veel. Jumalasse kui loogilisse funktsiooni suhtun väga neutraalselt ja Jumala või tegelikult jumalate olemasolus ma iseenesest ei kahtle, aga ma eelistaksin mingit selgelt polüteistlikumat religiooni.

Kas psühhoanalüüs pole ka mitte teatavates mõõtmetes religioon?

Psühhoanalüüs on nähtus, mis pidi paratamatult kristliku tsivilisatsiooni lõpetuses välja arendatama. See liikumine algas Sokratese, Platoni ja kindlasti Kristuse ja kirikuisadega ning selle lõpus peavad olema Hegel, Marx, Nietzsche, Freud ja võib-olla veel keegi.

Nagu ma aru saan, siis Sa paistad uskuvat rohkem suletud süsteemidesse?

Ma usun paljususse, võib-olla sellepärast suletud süsteem ei tekita minus hirmu. Sealt saab alati minna üle ka teise süsteemi, ükski süsteem ei ole nii suletud, et temast ei saaks raiuda ava väljapoole.

Kas kristlus on end ammendanud?

Võib isegi nii öelda, ta on enda kõik arendused leidnud. Ma arvan, et ta peaks olema end tegelikult ammendanud. Kordus vältaks pikalt ja vaevaliselt. Aga võib-olla minnakse väga pikkamisi, meie päris kindlasti seda ei näe, üle mingisse teise tsivilisatsiooni tüüpi.

Kas Sa tunned Uku Masinguga mingit hingesugulust?

Jaa, aga ma ei ole Masingut kunagi näinud ja minu suhe on väga vastuoluline. Oleks ma teda ise kordagi näinud, äkki ma mõtleks kuidagi teisiti, aga ta tundub väga mulle täiesti taltsutamatu, ohjeldamatu, anarhiline. Mõtlen, et selgelt ta ei ole endale mingeid diskursiivseid piire seadnud. Ta võis väljendada täiesti sõltumatuid suveräänseid mõtteid, mis ei ole taandatavad mingile eeskujule ega diskursiivsetele raamidele, mis on olnud enne. Samas ta täiesti suvaliselt võtab sisse niisuguseid jooni või elemente, mis minu jaoks kuuluvad kultuuriimperialistlikku traditsiooni. Näiteks see kurikuulus lause, millega Toomas Paul püüdis Jaan Kaplinskit rabada, et ainus usund, millest kristlasel tasub peale taoismi mõelda, on budism. See on naeruväärne ja anakronistlik kultuuriimperialism ning ei sobiks suveräänsele mõtlejale. Masing on näiteks kasutanud rassistlikke, rassiteoreetilisi malle, mis tegelikult on mõeldud algselt euroopaliku eneseteadvuse ülikõrgustesse upitamiseks. Chamberlainlikud indogermaani rassi ülimusideed on ta lihtsalt ümber pööranud.

Kas ta ei ole kosmiline, näiteks oma luuletustes ta mainib sellist kujundit nagu Magellani pilved?

Mina ei määratleks Masingut sellest küljest kuidagimoodi. Magellani pilved … Tal on tohutu mälu ja määratu täiesti anarhiline eruditsioon, mille kasutamises ta ei seadnud endale mingeid piire. Ta liitis asju vabalt ja see on võib-olla üldse tema kõige huvitavam joon. Minu jaoks on ta mõtleja, kes sarnaneb natuke Friedrich Nietzschega. Ta ütleb mingi asja ja võib teatud tõenäosusega oletada, et kuskil teises kohas on tal sellele vastandlik väide. Võib-olla et siiski saaks teda ka täiesti süsteemi viia. Nietzschel, nagu on selgunud, oli mingi oma konstruktsioon. Filosoofilisi süsteeme vihates olid tal siiski mingid väga kindlad piirjooned, mille järgi ta oma diskursust kujundas. Ehk on Masinguga midagi sarnast, see oleks tohutu üllatus, sellega võiks veel rabada, kui keegi tahaks või suudaks Masingu tegelikke mõtteviise rekonstrueerida. Aga siis tal ei peaks olema endal mingeid eelistusi, et ta ei eelistaks üht ainet teisele ja vastuolusid ise lahendama ei hakkaks nagu praegu selles väitluses on tehtud. Sellised tegelased nagu Toomas Paul äratavad minus peamiselt ainult põlgust. See ei ole väitluskultuur.

Jaan Kaplinski, kas tema äratab ka põlgust?

Kaplinski on selline naljakas ja huvitav tegelane, temas on ühendatud üpris sõltumatult liikuv mõte ja teatav nartsissism ja enesekesksus liitub sinna. Tegelikult oli see Masingul ka, aga hoopis metsikumas ja anarhilisemas vormis. See annab kummalisi väljundeid, mis kohati libisevad piinlikkuse piiril.

Aga Kaplinski poliitiline hoiak? Kas see ei lähe juurteni just selles eestikeskses või soomeugrilikus mõttemaailmas?

Jah, siin on teatav analoogia poliitilise olemisviisi või staatusega, niisugune põline koloniaalsus. Kultuuris on meil alles mingi eelmise või teistsuguse kultuuri tekst. See on muidugi suuremalt jaolt purustatud, nii et ta ei ole sidus. Tavalise eestlase teadvuses domineerib mõttemall, mis on kahetuhande aastasele kristlusele tüüpiliselt iseloomulik ja see ikkagi teataval määral suhtleb ka selle eelmise tekstiga. Pidev intertekstuaalsus on selles kultuuris eneses sees ja naljakaid arusaamatusi võib juhtuda. Soomeugrilus iseenesest on teatavat sorti fantoom, eestlasel ei saa sellega mingit pistmist olla, see ikka kuulub ju Kaljo Põllu uurimisretkede juurde. Ma usun, et Obi-äärsetel aladel ja ehk ka lähemal on tõesti säilinud selliseid vorme, kuivõrd neil on tõesti kõige ehedamalt see, mida Masingu järgi võib taevapõdra või siis boreaalseks mentaliteediks pidada. Need nähtused võiksid anda mingeid viiteid selle purustatud teksti kohta.

Kas arvad, et see purustatud tekst võib ilmneda ka neil eestlastel, kes on kahekordselt purustatud, väliseestlastel, kes on oma emamaalt ära? Näiteks Mark Kalev Kostabil, kuivõrd teda saab küll eestlaseks pidada?

Minu arusaam kultuuriteadvusest on teatud mõttes barokne, ma usun rohkem hübriidsetesse kui puhastesse vormidesse. Aga Kostabi ise on suhteliselt puhas New York, seal võib olla ükskõik kes. Mingi soome-ugrilane, palun väga, teeb oma „Kostabi Worldi“ ja müüb oma pilte seal, ühesõnaga see ongi New York iseenesest.

Kuidas Sulle üldse on vastuvõetav see, et äri ja kultuuri püütakse ühendada?

See on niivõrd valus küsimus. Need on ju kaks täiesti erinevat asja juba oma ajalooliselt tulemiselt. Kuna ma ka püha eraomandit ei armasta või see ei ole mulle mingiks ihaldusväärsuseks, siis ma ei taha praeguses olemisviisis näha midagi täiesti uut, midagi mittekapitalistlikku, mittekodanlikku. Kodanluse tõusu ajast, siis kui aristokraatia Euroopast taganes, on hakanud domineerima sellised väärtushoiakud või sellised eluvormid, mis soodustavad väärtuste kogumist. Aga teistsugune on ärimehe tüüp, keda tänapäeval palju on ja kellega võib isegi suhelda.

Kas Sa ise ka maalid ja oled tahtnud joonistada oma mõtteid paberile?

Kritseldanud küll, aga mul on vist oma manuaalsetesse võimetesse liiga vähe usku. Eriti kaugele selles ei ole läinud.

Kas Sul on lemmikkunstnik maailmas või Eestis?

Jah, ma alguses mõtlesin, et võiks ju küsimuse lihtsalt tagasi lükata, neid on nii palju. Nimelt mulle väga paljud Eesti kunstnikud meeldivad. Mulle on meeldinud näiteks Ado Vabbe või Konrad Mägi, Aleksander Tassa joonistused, tänapäeva kunstnikest Peeter Mudist ja Ado Lill. Tegelikult üks lemmikkunstnik, keda ma olen selleks pikemat aega pidanud, on Nicolas Poussin prantsuse klassitsismist. Mingi teatav sümpaatia klassitsismi suhtes mul on alati olnud ja klassitsistlik maal on mind alati huvitanud.

Kuidas teater Sind mõjutab?

Teater on mulle võõras, ma ei oska näidelda ja seal tunnen ennast alati natuke imelikult. Kui ei ole halvasti tehtud tükk, siis mulle ikka meeldib, aga tavaliselt ei meeldi.

Ehk on see rohkem saalikunst, elamuste pealesuruja?

See on saalikunst jah, tähendab saal tekitab selle elektri, mis seal voolama hakkab. Aga kinos ma ikka käin, kuigi head filmi on kodustes tingimustes parem vaadata. Ma kardan, et ma isegi kahetsen, et ma Poussin’i mainisin, kõlab veidi edvistamisena, mul ju mingit isikupärast maitset tegelikult ei ole.

Aga siiski, miks just klassitsism?

Tundub, et klassitsismis algupäraselt see mõistuslik alge, mida nad püüdsid välja tuua või nähtavale tuua, tegutses suhteliselt väga sõltumatult. Hilisem akademism muidugi selle summutas. Mulle on romantiline kunstitraditsioon suhteliselt igav või vastuvõtmatu. Ma ei saa tunnetest maalis eriti aru, aga huvitavad mõtted ja ruumilised liikumised äratavad alati suurt huvi ja teine asi, mis mulle istub, on igasugune meie sajandi kunst, aga ma ei oska midagi välja tuua. Igasugused figuratiivsed ja konfiguratiivsed variandid, kõik pakub huvi. Seal ei püüta üle ujutada. On muidugi ka teistsugust, aga klassitsismis on see hea joon, et lubatakse distantseeruda.

Mis Sa sürrealismist arvad? Ehk võib tänavalgi liikudes seda tunnetada?

See sõltub inimese enda dispositsioonist, sellest, kuidas inimene ennast sinna tänavale asetab ja kuna mina ei ole sürrealismist väga kaua aega mõelnud ja ennast otseselt sürrealistlikuks inimeseks ei oska pidada, siis ma vist näen tänavatel teisi asju. Võib-olla mind huvitavad mingid tempod tänavatel, kiirused või aeglused, mingid rütmid, intensiivsused, aga otsesed seosed, neid ma isegi ei taha näha.

Kas tajud neid temposid meeltega või intellektiga?

Ega minu jaoks ei ole intellekti või meelelisuse vahel vahet eriti kunagi olnud. Huvitavad mõtted alati erutavad mind ja mõjuvad ka meeleliselt. Need mõtted võivad ükskõik millised olla, tähtis et neil oleks mingisugune intensiivsus, siis nad paratamatult haaravad sind ka kehaliselt. Tajud modifitseeruvad sellele vastavalt. Keha ja vaimu vahelist vastuolu ei ole ma kunagi tahtnud tunnistada. Kui ma tunnen endast lahus mingeid mõtteid või vaimu, mis läbib mind ja siis keha, mis on kuidagi teistsugune, siis see on alati väga ebameeldiv elamus.

Missugune muusika Sulle meeldib?

Noorelt kuulasin palju seda, mis siis moes oli, seda niinimetatud progerokki: „Yes“, „Genesis“, „Pink Floyd“, ka varasemad „Led Zeppelin“, „Black Sabbath“, ühesõnaga seda, mis oli siis. Mul tekkis teatav tämbritaju või huvi tämbrite vastu. Plaadimuusika või tänapäevase paljundatud muusika võimalused hakkavad ammenduma, aga selle progeroki ajal oli suur tämbrite küllus ja igal bändil oli oma sound. Aga kui mängib sama orkester Mozartit, siis Beethovenit jasiis ütleme Bachi, siis Stravinskit… tal on ühed ja samad pillid, siis see ei eruta mind. Sellepärast ma olen alati rohkem kuulanud meie sajandi muusikat. Weber ja Schönberg või ka näiteks Stockhausen on mulle väga meeldinud, sest see on juba muusika, millel on tämber.

Kas arvad, et oled mõjutatav inimene?

Kiusu pärast vastaksin – jah, sellepärast et ma olen jäika eneses olevat eluhoiakut alati põlanud. Ma tahan ikkagi olla mõjutatav ja niipea, kui ma haistan kuskil inimest, kes on mulle uus või natuke kummaline, kohe ei saagi aru, mis on ta sisu, siis tekib alati mingi külgetõmme ja ma tahaksin temast teada. Kui seda joont või helki saab järgida, siis ma mingist oma maitsest ei tahagi teada. Võib-olla mul on ka oma maitse, aga mind huvitab see, mis on huvitav ja see, mis on tuim või mida lihtsalt tehakse, läheb rohkem selle poole peale, mida igapäevases elus nimetatakse tööks. Sellega ei tahaks väga kokku puutuda.

Üldse, räägime ka kosmosest ja mustadest aukudest natuke. Kas Sulle ei tundu, et kõik maised religioonid on hoopis ilmutused kusagilt mujalt?

Ma saan aru ja mulle juba vahepeal tundus, et see probleem on õhus. Siin ma eelistan iseenda seisukohta ja teiste vastu ei tunnegi niiväga huvi. Ma eelistan seda, mida teoloogiliselt nimetatakse immanentseks. Kõik tuleb kohast, millel on siinsega mingi ühendus. Võib olla mingeid kõrgemaid sfääre või madalamaid sfääre, igalt poolt saab kuskile edasi minna, aga igal juhul see kõik moodustab mingi võrgu. Mina usun päris kindlasti, et läbipääsuavasid on palju rohkem kui võidakse kujutleda. Kindlasti on olemas inglid ja kindlasti on olemas palju jumalaid ja kui shamaan läheb taevasse, siis ta käib läbi mitmete rõngastaevaste. Kõik need taevad on olemas. Ainuke ettevaatusabinõu: ei tohi minna sellisesse võrku, kuhu meelitavad teatavad nõiasarnaste suurenenud võimetega isikud, kes kasutavad ära nende läbipääsuteede olemasolu ja seda võimaluste kirjusust ning asetavad ilmselt mingi iseenda mina-projektsiooni selle kõige kohale. Seal on koondumispunkt, absoluutne transendents, kõik väärtused kehastuvad seal, Jumal ja tõde ja igavik. Sellelt seisukohalt võib kõik taandada. Kõik siinpoolne on teatavasti tähtsusetu, kõik asjad on ühel ajal ja kõik nad lõppevad ja algavad ühel ajal. Enda vaatekohale vastavaid inimesi ma ei tunne. Ma ei salli, kui eitatakse mingit ühte tõde mingi teise tõe nimel absoluutselt või järeleandmatult. Ükski tõde või ükski asi, mida keegi peab tõeks, mille olemasolusse keegi usub, ei saa olla tühi. Maailm ei ole tühi, ta on kirju ja täis. Kui ma inimese leian, kes fantoome või kummitusi usub, siis on selge, et see asi on olemas, küsimus on vaid selles, mis tasandil ta täpselt on. Kas kõik need üleloomulikud asjad on olemas teadvuses või mingis välismaailmas? Kujutlused maailmast ei ole ikkagi maailmast eraldatavad ja mida rangemalt seda püütakse teha, seda suuremad vastuolud kerkivad ja seda rohkem tuleb välja reaalsuseusu või objektiivsuseusu mõrvarlik loomus. Hogan kirjutab sellest, missuguseid variante jääb üle musta auku sattumise korral. Kui nüüd selguks, et must auk on lihtsalt mingi plönn ja tagasi sealt ka ei saa tulla, siis esiteks ma ei usuks seda päriselt ja teiseks see ei saa ka oluliselt muuta minu suhtumist maailma. Kui inimese elutunne ja ka kosmilised tunded on vahetult tema sees olemas või käimas, siis nad ikkagi juurduvad mingites sündmustes või veendumustes. See kuulub juba psühhoanalüüsi valda, psühhoanalüüs saab seal üht-teist avada, aga päris kindlasti muidugi mitte kõike. Juured on nii sügaval. Neil ei ole lõppu, sest üks inimene usub üht ja teine teist asja ja need ei vii välja mingisse lõpppunkti. On variant eitada kõike, nagu Nietzsche soovitas, siis jääks lõpuks alles see, mida ei saa eitada. On midagi elulist, sellest ei saa veel aru, see on lõbus avastus, ongi elu. Eitan jäigalt neid ilminguid, milles ma näen selgelt mõrvarlikku, nihilistlikku, elu taandavat või elu muljuvat alget, mis ei taha paljusust, mis ei taha maailma näha ruumilisena, elunähtusi või inimesi aga paljudest värvidest, omadustest ja suundadest koosnevate kobaratena, vaid ikkagi mingite keskpunktidena. Sellist, mis viiks maailma lõputult absoluutsesse transendentsusesse, kus on tema kohta lõplik otsus juba langetatud. Teine on see reaalsuseusk, on olemas reaalsus ja kõik peavad seda tunnistama: kui kõht läheb tühjaks, siis ma pean tegema tööd, ma pean seisma leivasabas. See on vormelite „pean“ ja „pean“ lõputu ahel, tegelikult nihilism. Praeguses Eestis on just need kaks nihilismi võimalikud.

Kas Sa arvad, et surres rütm säilib, et see tempo, mida Sa elus koged või mis seda elu kannab, säilib?

Kõigepealt üks isiklik asi: kapitaalset absoluutsuseni küündivat surmahirmu ei ole ma ise küll kogenud. Ma võin karta surma empiiriliselt või konkreetselt, et lähen õhtul välja ja vaatan, et tulevad suured mehed vastu ja ütleme, neil tuleks tuju mind maha lüüa – ma tõesti kardan. Aga karta surma üldse, see idee mulle tegelikult ei meeldi. Mina tahaksin vastata nii, et inimene õieti ei algagi. Inimene on kas kohe kobar või isegi juurestik, ütleme, et ta on taim, mis võib murduda. Juurestikul otsi võib-olla ei olegi. Sellepärast kujutada, et on mingisugune mina, mis surmaga löödult hävineb, polekski liialdus. Et aga sellesarnast kujutist karta …

Võib-olla see teema on liiga määramatu?

Ei, ei, minu jaoks ei ole. Need on asjad, mille üle ma olen ikka mõelnud, aga mu isiklik elukogemus ei ole andnud vastust, mis minu tundest erineks. Kahtlemata mul on enda mina ja ma pean koondama selle mingiks tervikuks, kuigi ma vist ei suudaks enda autoportreed kokku panna. Mulle tundub, et see on tegelikult täiesti hajuv paljusus. Aga olgu, ütleme, et mulle meeldib inimene, keda ma peeglist näen ja mul on teatav magus imetlus tema suhtes ja see, mis ta ütleb või teeb või kirjutab, et ma kuidagi naudin seda. Niisugune olukord ei tähenda veel, et ma peaksin paaniliselt või arutult kartma tema eksistentsi lõppemist. Siin on teatavad rütmilised asjad ja elu on just rütmiline ja inimese keha on rütmiline ühik, millel peab tõesti olema algus ja lõpp, et meil oleks asjast õige mõnu. Inimene sünnib ja need rütmid on alguses väga kiired, siis saavad hoogu, lained lähevad pikemaks ja samas tulevad mingid teised rütmid juurde. Tekib teatav mitmekesisus, sellel kõigel kaoks üldse mõnu, kui tal ei oleks mingit lõppu. Ma tean küll, et elutegevus viimaks lõppeb, see teadmine annabki tegelikult võimaluse või lubab tunda seda täiust. Kui täius pole liiga paljulubav sõna. Ükski pingutus ei kesta igavesti, inimene võib söösta väga mitmesugustesse tegevustesse. Võib endast väga palju anda, see ei kesta niikuinii igavesti ja minul on kuskil lõpp. Lõpp loobki rütmilise ühiku ja kui tõesti miski surmaga hävib, siis on see väga konkreetne empiiriline ühik, mis oli teatud näoga. Inimese „nägude“ muutumine elu jooksul on käsitatav vaimse kooslusena. Tegelikult see teatav vaimne kooslus on kobar ja mina ütleks, et sellel ei ole lõppu. Kui juurestik jääb alles, kuidas ma siis kaon? Nende mõtete juures on kadumist väga raske ette kujutada.

Kas Sa tunned, et elu on Sulle mingit meeleolu ekstra korranud, midagi mis on juba varem läbi elatud või tuntud?

Need tunded on väga nõrgaks jäänud. Kui olin veel väike, tundsin seda sageli. Selleks meeleoluks on kaks võimalust. Esimene: jah, kõik on juba olnud. Teine: jah, see siis ongi minu elu ja need on juhuslikul kombel minu vanemad. Mulle on tegelikult tundunud, et kordumise elamused võrreldes kustumise või mitteolemise elamustega on natuke teisejärgulised. Aga nad eksisteerivad.

Pier Paolo Pasolini suutis oma surmahetke ette määrata …

See ei ole vististi minu rida. Nietzsche nimetab saatuse ümber armastuseks ja mina tunnistan seda tema tõde. Me peame oma saatust armastama. See, mis mul on või mis ma olen, võtta seda tegelikkusena või sellisena nagu ta ennast ise annab! Aga tulevik on seotud niisuguse saatusekontseptsiooniga, mis mulle väga ei meeldi, sellepärast, et see nagu ehitaks minu elust üles mingi loo, see on saatus kui teatav narratiiv. Tähendab, kõik viib mingisse ühtsesse loogilisse lõpplahendusse ja see ongi siis nagu saatus, aga mina ei ole seda kunagi tahtnud ja ma arvan, et selles mõttes saab elada täiesti saatuseta. Teiste jaoks võib olla minu saatus, aga minu jaoks tegelikult ei ole. Minu elu ei ole rida, millel oleks tulevikus loogiline lahendus. Kuigi Pasolini puhul võiks võtta seda niimoodi. Pasolini sai selleks, kes ta lõplikult oli, aga sellel ei ole mingit üldist tähendust. Kontseptsioon inimese saatusest on natuke repressiivne, ma ennustajaid üldiselt ei salli ja mind ei huvita ka, mis ta minu saatuse kohta ütleb. Ma tõesti tean ise oma saatust paremini.

Mängu kohta on Sul ka veel midagi öelda?

Teab mis lemmiksõna see mul just ei ole. Kui jaotatakse elu tõsisesse ja naljakasse poolde, siis mäng jääb viimasesse. Seal piiratakse teda ja kui teda seal veel natuke pöörata, siis muutuvad nähtused vastandmärgiliseks. Siis ta liituks või külgneks mingite teiste mängudega, mis on võib-olla hoopis huvitavamad. Kui mängu võtta totaalselt, siis temast kaob odavus. Sellel sõnal on selline halb külg, eriti just eesti keelepruugis. Sõnamäng on midagi väga odavat, aga kui seda hakata tasapisi laiendama, muutuks ta kosmiliseks. Kui vaadelda kosmost üldse kui mängu, siis odavus kaob. Kõik traagiline ja õudne, kõik lõpetamata või talumatu selle mängu juures tähendab siis teatavat viisi elust üle kasvada. Elust üle kasvada niimoodi, et selleks ei olegi vaja mingi teise võimu, mingi isanda või Issanda abi. Ma kasvan elust üle nii, et mind on kaks. Üks, kes on elust väljas ja teine, kes on sees. See, mis on väljaspool elu, on sama, mis on elu sees. Ma võin sukelduda, kord on mul jalad elust väljas, kord pea. Need suhted on pööratavad.

Kas Sa ise pead ennast alternatiivseks inimeseks?

Aga muidugi. Elementaarne. Ma ei ole kunagi tunnustanud ega hakka tunnustama isegi kõige paremat Eesti isamaalist ühiskonda, kui see peab ennast minust kõrgemaks väärtuseks. Positiivne ühiskond ei saa seda olla, ühiskonnale lihtsalt tuleb mingi eituse jõuga vastu astuda. Tähendab, ühiskond kui rütm on ikkagi väga madal, see kõlab ehk liiga vaimuaristokraatlikult, aga ühiskonnas jäävad väga hõlpsasti valitsema need jõud, mida võiks parafraseerida läbi William Blake’i, need jõud, mis energia liikumist ei soodusta, vaid mis seda pigem takistavad. Igal pool peab põrkama millegi kõva, okkalise või külma ja ebameeldiva vastu, mis esitab ennast täiesti positiivsena. Selles suhtes ma ei peaks seda küsimust isegi väljakutsuvaks. Inimesel, kes vähegi tunneb või mõtleb, saab ainult üks tee olla.

Aga vaba tahe? Kas iga tegevus, mis ei too kaasa kahju kaasinimesele, on lubatud?

Tahtejõud, see on täiesti silmakirjalik kontseptsioon. Inimene, keda süüdistatakse tahtejõu puudumises, on tavaliselt see, kelle tahe ei ole teiste tahe. Siis öeldakse, et tal ei olegi tahet. Kui ori ei taha tööd teha, siis ta ei pruugi seepärast sugugi veel laisk olla, tal võivad olla hoopis teised, näiteks metsamineku mõtted. Võrrelgem sõna „tahe“ kasutamist Nietzsche ja tavasootsiumi sõnavaras. Vahe on kardinaalne. Kas tahtejõulisel inimesel on destruktiivseid tunge? Kas tal on soovi ennast täis juua? Aga teinekord ta tahab ennast tõesti täiesti täis juua. See tekitab lõhestunud inimese, tegelikult dekadentliku tüübi. Aga see eetika küsimus, kas võib kõike teha, mis kaasinimesi ei kahjusta, see on imelik probleem. Täiesti kindlasti võib teha kõike, mis kaasinimesi ei kahjusta, siin ei ole üldse küsimust. Küsimus on hoopis see, mis on kaasinimese kahjustamine, kus on siin need piirid? Võiks mingi formaalse näite võtta, näiteks poks. Kaks tobedat poksivad ja üks lööb teisele sellise matsu, et teisel tõesti enam lõualuud ära ei parane või lööb kõrva nii puruks, et see jääbki viltu. Kuidas määrata, kas ta kahjustas kaasinimest? See on selge, et siin ühiskond kuidagi vahele ei astu, seda peetakse igati õigeks, nad olid mõlemad võrdses positsioonis, aga kui positsioonid on ebavõrdsed? Kaasinimene? Kas pole see tegelikult kristliku ligimese vaste? Et keegi teine minuga külgneks, ei, see on jube. Väljendis kaasinimene on midagi jäist. Ma olen Jean-Paul Sartre’ilt lugenud arutlust vägivalla teemal, kus ta näitab ära, et lapse ja vanema suhe ei olegi üldse mõeldav ilma vägivallata. Tähendab, sealt ei saagi vägivalda täielikult kustutada. Aga kui vaadata, kuidas lapsed tegelikult kasvavad ja mis nendega kõik tehakse, jõuame selgusele, et ühiskond üldse pulbitseb vägivallast. Väiksemate või varasemas arengujärgus olendite suhtes pannakse toime genotsiid ja kogu ühiskond kiidab seda veel heaks, nimetades kasvatuseks. Jääb nagu lahtiseks, kuidas selle probleemini jõuda ja kuidas saab seda üldse arutama hakata. Peaks kõigepealt vaatama, kuidas on võimalik teist tunnustada suveräänsena, ükskõik millisel kujul see teine siis esineb. Klassikaline näide on teine rahvus või teine rass, teine sotsiaalne klass või siis laps, teisest soost inimene, minu alluv jne, teised inimesed. Ma praegu päris selgelt ei oska öelda, aga tundub et küsimuse asetuses on eeldused päriselt läbi katsumata. See ei ole kindel, kas sellise küsimuseni saab jõuda niisama lihtsalt.

Kuidas Sa suhtud sporti?

Üldiselt teatava lugupidamisega. Mul ei ole endal lihtsalt kalduvust, kuigi võib-olla on ka lapsena sunnitud igasugustes trennides käima. Mul on ainult mingi väike vastumeelsus. Võib-olla ta tundub nagu veidi vormiline või vähese fantaasiaga, aga miks ma peaksin jälle lähenema oma kriteeriumidega? Need, kes sporti teevad, teavad ise kõige paremini.

Aga milliste aladega ise oled tegelenud?

Suusatrennis olen käinud ja siis karate. Isa oli treener.

Mida ja keda Sa vihkad?

Sellest oli juba juttu.

Kas agressiivsus võib olla positiivne?

Agressiivsus võib olla küll positiivne. Minagi vihkan niisugust vägivalda või agressiivsust, mis on suunatud mingi teistsuguse tühistamisele või hävitamisele, mille eesmärgiks on ühetaolisus. Aga on ju olemas kaklust jäljendavad spordialad. Hea või huvitav seksuaalsuhe pole samuti agressiivsuseta võimalik.

Seksuaalvähemused, homoseksualism ja muud, kas need ei ole loodusega vastuolus? See ei vii kuhugi edasi. Kas ta juuri inimeste sees ei kahjusta?

Ma arvan, et loodusel endal ei ole mingeid piire. Loomulikke piire inimesel selles suhtes ei ole ja tänapäeval on seksuaalvähemusse kuulujad isegi meil juba hakanud muutuma populaarseteks. Kapitalistlik, see tähendab kogumisele ja tootmisele rajatud ühiskond, tänapäeva Läänes juba tarbimisele rajanev, see on üks osa sellest ringist, mille aluseks on perekond, mis on nagu laste tootmise masin. Perekond on tööjõu taastootmise organ. Sellepärast niisugune reaktsioon, pööre seksuaalsuse suunas, millel üldse ei olegi produktiivsuse võimalust, on tegelikult üks esimesi ja kõige elementaarsemaid, kõige loomulikumaid vastureaktsioone. See seksuaalsus on puhas kulutus ja tõesti suveräänne. See ei ole kapital.

Oscar Wilde’il on sentens: „Kunst on kasutu“.

Võib-olla on selles oma uus utoopia. Selles ideoloogias ei meeldi mulle vähemuse ülemvõim. Olla vähemuses tähendab tänapäeval juba mingit enamuse ideoloogiat ja sealt hargneb välja midagi sellist, mis on kõigest suveräänsest ja sõltumatust üsna kaugel. See on konformism. Näiteks David Herbert Lawrence arutleb ühes luuletuses, mis on seksuaalsuse tähtsus, kas tulemus või asi ise, ja kaldub nagu selle poole, et seksuaalne pinge on tähtsam. Midagi kindlat ei tahaks selles asjas praegu siiski öelda.

Sul on endal ka lapsed. Kuidas Sa neid kasvatad või kasvavad nad ise?

See on raske probleem. Ma ei arva, et ma siin olen jõudnud mingi täiuseni. Laste kasvatamine on ehk üldse kõige raskemaid asju elus. Ma olen väga palju katsetanud või proovinud ja hiljem aru saanud, et nii ei olnud õige. Mitte teadlikult katsetanud, aga ikkagi jõuab aeg-ajalt mingi tunne, et ei ole lastega päris õieti käitunud. Aga põhinõue, mida peaks silmas pidama, on see, et laps on teine kui mina ja ta on minust osaliselt täiuslikum. Tal on tulevik ja ma võin näha, et tulevikus on ta sarnane minuga. Ma räägin temaga mingitel teemadel, millest praegu mõtlen mina üksi, kuid ta on juba lapsena suveräänne. On asju, mille ees tuleb alistuda ja ma paratamatult pean jõudma äratundmisele, et lapses on üht-teist täiuslikumat kui minus. Mina tunnustan teda kui paremat. Suhted on ju väga mitmekihilised. Näiteks selline lugu: mitu aastat tagasi tulen koju ja lapsed on valanud kuskilt kätte saadud tindipoti mu raamatutele ja paberitele, ka on kätte saanud paki puhast paberit ja sinnagi valanud imelikke kujundeid. Mul oli tõesti paha tuju ning ma vihastasin, panin lapsed nurka seisma, andsin neile rihma. Ma ei suutnud haarata kogu seda tervikut. Hiljem neid lehti vadates ma taipasin, et on toimunud mingi kreatiivne tegevus ja seal on tinti teadlikult valatud. Ma tundsin kahetsust, jahmusin sellest, et olen käitunud nagu nüri täiskasvanu. Oli väga lihtne, tardunud ja absoluutselt jäik reegel, et ei tohi tindiga määrida minu pabereid, tähtsaid raamatuid, sest see on minu suhtes kuritegu. Selle asja ajendiks oli ju hoopis midagi muud ja minuvastane motiiv sealt ju puudus. Täiskasvanu käsitab mõnikord lapse tegevust otseselt temasse puutuvana, nagu käituks laps tema vastu. See on vale ja seda ületada on võib-olla täiesti võimatu, kuid ilmselt peaks.

Kui on võimalik tehislikult inimest teha, kas see ei löö mõnda Sinu teooriat ümber?

Ei, juured on olemas. Kui inimesed ise teevad selle inimese, siis tal on juuri rohkem kui tarvis. Nad panevad tema sisse kõike, mis nad on mõelnud. Ma arvan, et see idee ise on absurdne. Tabula rasat, ilma juurteta olendit, kes millegagi seotud ei ole, ei tule, sest inimesed ju teevad ta. Puhtbioloogilises mõttes ehk leiutatakse viis, kuidas inimene koku panna, aga kas tast saab tegelikult mingi teine olend kui inimene? Ta on ju ikkagi täpselt sama olend, vahet inimesega võrreldes ei mingit.

Eetiline aspekt tehisinimese konstrueerimisel?

See on ju taas teadusnihilismi üks osa, sealjuures veel mitte just kõige väärikam. Mulle endale tundub, et on niivõrd palju igasuguseid muid arenguvõimalusi, mis on proovimata. Juba inimene sellisel kujul nagu ta on, mis on täiesti läbi katsumata, ülendamata. Siin võib-olla on mingi metafüüsiline riugas taga või teleoloogiline mõtlemine. Nagu oleks inimese tegevusel planeedi pinnal mingi temast väljaspool asuv eesmärk: teeme tehisliku inimese ja tema suudab inimfunktsiooni paremini täita. Võib-olla, et islamiga saaks seda kuidagi põhjendada, aga osa islami fundamentaliste oleks sellele kõige jäigemalt vastu. Nii et see on probleem, millel ei ole minu arust tuuma või ei saa seda kuidagi kätte.

Lemmiktoit on Sul olemas?

Küsimus on väga raske. Mulle meeldivad tegelikult kerged toidud. Muidugi võib mõnikord ka raske lõuna süüa ja ma teengi seda tihti, teadagi millised meie olud on. Peab ju kuidagi nälga kustutama. Aga kui saaks täiesti ise juhtida, siis ma mõtleksin läbi oma toidulaua nii, et see rohkem koosneks toorsegudest, müslid on kindlalt hea mõjuga. Seda teeksin ma kindlasti. Võiks ju, kui võimalik on, püüda vältida eksootilisi lõunamaiseid puuvilju ja kasutada rohkem seda, mis kohapeal kasvab, et säilitada vahetu suhe kliimaga, rohkem tasakaalu. Teisest küljest on ka tasakaalutus huvitav. Mulle konkreetselt meeldib magusat süüa.

Aga juua?

Mahla ja isegi piima. Selles suhtes on üsna lapselik maitse. Vein meeldib ka, lapsed jooksid ka veini kui lubataks.

Kindlasti. Aga kui kaugetes punktides Sa oled reisinud? Kus tahaksid elada?

Kõige kaugemad on lõuna poole Dagestan, Kaspia mere ääres, põhja poole on Põhja-Soome ja läänes ei ole Pariisist kaugemale saanud. Valikuvõimalust tegelikult ei ole. Kui see oleks, siis valiksin elamiseks mõne Euroopa suurlinna. Kui on raha, siis võib elada ükskõik kus.

Aga võtame seda mitte materiaalse külje pealt, vaid veidi idealistlikumalt, kus lihtsalt meeldiks, kus Sa tunneksid end nagu kodus.

Üks filosoof, kes mulle suhteliselt kõige rohkem on meeldinud, valgustab seda küsimust, miks ta ei reisi, nii, et ta on oma põhiolemuselt tegelikult nomaad, mitte paikne tegelane. Mingis mõttes ta on alati siin või seal. Ma solidariseerun sellega päris tugevasti, sest et mul mingi kiindumus maasse kui sellisesse vist üldse puudub. Ma olen täiesti rahul eluga ühes kohas ja ilmselt ma kuhugile mujale ei kipu. Kui ka minna teise kohta, siis ma tunnen, et olen ikka siin. Mõnikord on lihtsalt ebamugav, kui see „siin“ on kaugel. Sellepärast vastaksin nii, et loomult nomaadina ei tunne ma vajadust reisida. Mind huvitab liikumine ise, liikumise sisu, mitte kohad. Vaheldust on muidugi vaja, aga imelik on minna seda otsima. Ka kohapeal võib esineda suurepäraseid elamusi. Kui ei esine, siis olen ma järgus, kus tuleb teatud mõttes nagu maha langeda. Võib ka hoopis keerdu tõmbuda või kokku kuivada ja siis elu uuesti alustada, aga kui rääkida konkreetselt, siis ma käiksin lihtsalt Pariisis ja ostaksin mõned raamatud ning siis ma tuleksin kohe jälle tagasi.

Millise mulje Pariis Sulle jättis? Mõned on tast väga vaimustatud.

Ta on rassiliselt ja kultuuriliselt väga huvitav, nagu keedukatel või sulatusahi. See, mis Euroopasse tuleb, jookseb sinna kokku. Seal mingit sulamit ei teki, aga kõik eri võimalused ilmutavad ennast seal väga jõuliselt. See kooslus on tõesti põnev. Juba üksi metroo nägemise pärast tasub Pariisis käia, kasvõi kahe rongi vahel tamtammi kuulata. Seal võivad istuda paar musta, kes mängivad mõnel pillil ja mida lähemale tuleb, seda enam rütm kiireneb. Lõpuks mattub muusika rongi undamisse ja kui rong ära sõidab, alustavad nad uuesti.

Mida Sa EHI kohta arvad?

Minu meelest on EHI suurepärane idee, väga huvitav, ja ta on teostatud praegustes oludes nii hästi kui võimalik. Meeldivad inimesed, kes EHI-s õpivad, loengute struktuur ja õppetöö ülesehitus. Ta on muidugi täiesti algstaadiumis, aga pooleldi õhku ehitatud struktuurina on ta haruldaselt hästi õnnestunud. Tõesti huvitav ja mulle tundub, et ka hädavajalik. Selliseid kooslusi peaks rohkem olema. EHI rahuldab mind õppejõuna, tahaksin siin ka alaliselt töötada, kuid perekonnaisana pole see kahjuks minul võimalik.

Võiks mainida, et kirjandusest Sa täna eriti ei tahtnud rääkida.

Jah, täna kiskus jutt rohkem kosmoloogilistele ja maailmavaatelistele radadele.

Soovid Sa midagi lõpetuseks öelda?

Võiks veel ehk üle öelda, et need konkreetsed küsimused eelistuste kohta lähevad minu meelest ikka tagasi selle teise üldprobleemi peale. Siin on küsimus sellest, kas inimene jaatab maailma paljusust, kas ta tahab maailma näha kirjuna ja erisuguse teise ruumina või siis soovib maailma ühesena, et eri nähtused oleksid taandatavad ühele ja samale. Üks põhiasju on see, et ma igal juhul ei tahaks esineda kui ühe ideoloogia kandja. Ühesõnaga, ma eelistan mitmust, mitmuslikku maailma.

INIMENE, KEDA NAGU POLEKS OLNUDKI (Intervjuu Tõnis Ritsoniga)

intervjueeritav: Tõnis Ritson (31.12.1956 – 10.10.2010)

koht: Tallinna Linnaarhiiv

aeg: 11. veebruar 1992

intervjueerijad:

Holger Mölder,

Indrek Olmaru

Ilmunud ajakirjas ”Magellani Pilved” 1993/1.

Tõnis Ritsoni kohta võiks kaasajal öelda inimene, keda nagu poleks olnudki. Kuid ta oli ja tegi. Mineviku vormis rääkides tuleb öelda, et kõik, mida ta tegi, oli kantud parimatest kavatsustest ja omakasu püüdmatusest. Oleviku vormis rääkides saab öelda, et inimesel on kaks, teineteist toetavat olekut, kaine olek ja purjus oleks. Neist viimane on kont, mida sotsiaalselt hea järada, neid järamiseks isikutele ette heites, võttes endale süüdistaja rolli. Alkohol on teatud silmakirjalike ühiskonnaliikmete seas muudetud häbiväärseks asjaks, millest häbenetakse rääkida või kui räägitakse, siis pedagoogilises õpetavas toonis. Suur luuletaja Betti Alver sedastab: „Selle ilma igav kainus rõhub nagu soomus.“ Ja pole selge, kas suured prohvetid, kelle religioone maailm tunnustab, olid rõõmussõnumit hõisates purjus või kained, nii erinevad on nende jutlused riigi poolt genereeritavast igavast kehtivast eetikast. Alkohol on meie kõigi koostisosa. Need olekud on igavesed nagu vähirakk, mida kannavad kõik inimesed, õigustamata neid, kelle kolded polegi aktiviseerunud. Soomustatud kalasilmsed kodanikud ja soomuseta silmapiiri taha püüdlejad söögu ühiskonnas ühisest mollist. Ajaloolased, näitlejad ja saabumisel isik pärinevad huvidest ja tujudest, mitte survest ja igavusest.

I.O.

Räägime kõigepealt eluloost.

Kuivõrd elulugu on huvitav. Sünniaasta on 1956. Tartust olen pärit, seal olin aastani 1984, siis lõpetasin ülikooli üldajaloo kallakuga, lõppes kursusetööga antiigist, konkreetsemalt II sajandi teisest poolest, Marcus Aureliuse ajast. Pealkiri oli ”Ideoloogilisi arengujooni Rooma Impeeriumis II sajandi teisel poolel”. 1984 tulin suunamisega Tallinnasse, ka ise tahtsin isiklikel põhjustel. Suunati Tallinna Polütehnilise Instituudi muuseumisse Laial tänaval, seal olin kolm aastat. Võeti tööle, sest neil oli viiekümnenda aasta juubel tulemas. Nad andsid sel puhul pidulikult välja oma raamatu ”TPI ajalugu”. Selle kokkupanekuks oli vaja kedagi, kes musta tööd teeks, kõpitseks siit ja sealt. Raamatus minu nime küll kordagi ei mainita. Siis olin neli aastat Saku Keskkoolis õpetaja. Praegu löön kella Liiva kalmistul, ametliku nimetusega kabelivaht, tegelikult haljastustööline. 1990.aastal kutsus härra Arjakas EHI-sse lugema Vana-Rooma ajalugu. Ülemöödunud aastal veel kursust varakristlusest, õigem nimetus oleks ”Apostlikud isad, apologeetika ja patristika.”

1956. ja 1984. aasta vahele jääb ka midagi.

Jääb küll. Keskkool sai läbi 1975, siis tahtsin juurasse astuda. Ei õnnestunud. Aasta otsa tegin tööd, järgmisel aastal proovisin uuesti, sain sisse, olin seal kaks aastat, siis sai kõrini, lasin ennast välja süüa. 1979.aastal läksin ajalukku.

Millest tekkis juurahuvi?

Juurahuvi sai alguse keskkoolist. Tahtsin saada kõrgharidust, aga mitte õpetajaks.

Kuidas Sa antiigi jurde jõudsid?

See ei olnud minu õppejõu Märt Tänava mõju, oli mehi, kes lugesid temast paremini. Aga see oli stagna lõpp, 1979-1984, antiik oli aine, kus oli kõige vähem punast.

Kas varakristluse vastu oli Sul erihuvi?

See sai alguse ülikooliaegsetest kursusetöödest. Ma võtsin sihiks lugeda kõike kättesaadavat, mis oli kirjutatud Marcus Aureliuse ajal. Sellelt pinnalt tekkis mõte lugeda eraldi EHI-s varakristlikke kirjamehi.

Kuidas on Su enda suhe religiooni?

Salliv, tolerantne.

Kas oled Piibli läbi lugenud?

Kaanest kaaneni mitte.

Kas peale ajaloo on olnud ka muid huvialasid?

Sporti tegin. Ujusin kõigepealt neli aastat, aga Tartu tingimustes ujuda oli tollal väga keeruline. Tartu siseujula oli seitseteist meetrit pikk, endine saunabassein. Kogu Tartu ujumissport käis sealt vannist läbi. Neli aastat tegin suusatamist. See sattus 70-ndate algusesse, mil olid parajasti lumevaesed talved, midagi eriti ei saavutanud ja asi jäi soiku.

Millest aga teatrihuvi on tekkinud? Konservatooriumi lavakunstikateedrisse sa minna ei proovinud?

Ei. Aeg-ajalt olen mõelnud, huvitav, kui oleks läinud. Juba ülikoolis sees olles aeg-ajalt mõtlesin, mis oleks, kui oleks lavakasse läinud, aga see ei jõudnud uidust kaugemale. Lihtsalt kusagilt tekkis huvi teatri vastu, see oli peale keskkooli. Siis oli hea aeg ka, Toominga lavastused tulid ”Põrgupõhja uus Vanapagan”, ”Kauka jumal”, ”Polonees 1945”, kuulsad asjad, siiamaani mäletatakse. Lugusid hakkasin kirjutama siin Tallinnas 1985 või 1986. Oli selline vaene noor spetsialist, lõpetab ülikooli ära, on tähtis ja tark ja tahaks raha saada. Ajalehes kuulutati välja Viljandi ”Ugala” retsensioonivõistlus auhindadega. Olin just näinud ühte Viljandi külalisetendust. Mõtlesin, et kirjutan midagi, äkki saab auhinna. Saingi 30 rubla kätte, esimese auhinna, siis võis selle rahaga isegi korra kõrtsi minna. Aasta pärast kuulutasid uue retsensioonivõistluse välja, kirjutasin uuesti paar lugu, siis nii hästi ei läinud, sain teise auhinna. Siis härra Jaak Allik, tollane ”Ugala” juht, mainis möödaminnes, et rääkis ”Teater.Muusika. Kino” peatoimetaja Reet Neimariga, et on olemas selline mees, kes kirjutab ja kui kunagi tuleb veel midagi, siis pangu kirja. Ausalt öelda, see nagu tõukas, oli koht, kuhu midagi pakkuda. Siis hakkas minema, proovisin ka filmiarvustusi kirjutada, need küll trükki ei läinud.

Päris kena oleks jätkata, kuidas tänane teatriseis siis on?

Väga lai ja uhke küsimus. Kahtlen, kas olen kompetentne vastama. Näha, et läheb kommertsi peale, et publikut teatrisse meelitada ükskõik mis hinna eest.

Kas tundub, et lavakunstikateedri tase on langenud?

Ma pole nii tihedalt jälginud. Igas lennus ikka on kedagi. Muidugi tuleb silma ette VII lend, Panso viimane lend.

Mis on viimasel ajal teatrist meelde jäänud?

Ma ei suhtu teatrisse päris reavaataja seisukohalt, suhtun rohkem arvustaja vaatevinklist, kipun norima. Etendustest meeldivad mulle Mati Undi lavastused. Alati on hea käia Noorsooteatri väikeses saalis Laial tänaval, kunagi ei pea pettuma.

Miks on Mati Unt eriline, millega ta lööb läbi?

Kas Undi kirjatükid on populaarsed? Ta ei ole populaarne, ei ole rahvakirjanik nagu kadunud Kaugver, aga ometi on ta hinnas. Mingi iva temas on, seda on keeruline öelda.

Öeldakse, et Unt on irooniline.

Väga raske on öelda, mis teeb tema lavastused hästi minevaiks. Seda on paljud püüdnud sõnastada. Mingi tunne tekib, et nüüd paneb pihta, kuhu tarvis. See mis ta tegi Tammsaare ”Tõe ja Õiguse” III köitega, pani õlgu kehitama. Aga Vaclav Haveli ”Largo desolato” Draamateatris oli jälle tipp-topp lavastus.

Kes on tähtsam, näitleja või lavastaja?

Nii ei saa küsida. Võib rääkida näitlejateatrist ja lavastajateatrist. Need etendused, mida võib liigitada näitlejateatri alla, on rohkem mõeldud näitamiseks publikule.

Kas Juhan Viiding läheb selle alla?

Kindlasti mitte, mina paneks ta lavastaja alla. Lavastajal peab mingi sõnum olema, millele ta paneb rõhku. Selle üle kurdetakse küll kõvasti, et eesti teatris on näitleja tehnilised oskused alla käinud, ei viitsita enam tööd teha. Kurdavad vanema põlvkonna näitlejad. Ei osata rääkida, laval ei kõla eesti keel, naine ei oska kleiti kanda ja kõrgetel kontsadel kõndida. Ühesõnaga, vana kooli enam pole. Elamustest oli siin juttu. Olid siin külalisetendused Tallinnas, Tartus ja Viljandis. Shveitsi pantomiimiteater, ”Palpitation”, mees ja naine. Väga hea asi, mulle meeldis. Tegelikult labane situatsioon, mida on vene tsirkus kasutanud: tohutult pikk mees ja lühikest kasvu naine, kes on vahetanud osad. Mees naiseriietes ja vastupidi, kõige labasem tsirkusetrikk, aga see oli lava peal niivõrd puhtalt , niivõrd tehniliselt tehtud. Laval ei olnud midagi labast.

Kumba pead oma elus primaarseks, teatrit või ajalugu?

Tegelikult ma ei ole ajaloolane. Mul pole mingit tahtmist istuda maha ja hakata uurima mingit asja. Ma olen rohkem kokku korjatud teadmiste edasiandja. Seepärast ma olin Sakus õpetaja. Mitmed tuttavad ütlesid, kuidas sa ikka lähed õpetajaks? Tavaliselt õpetajaks suunatakse. Kui suunamisaeg oli läbi, läksin mina vabatahtlikult. Ma tahtsin praktikas lolluse vastu võidelda. Tahaks ikka inimestele midagi anda. Ma ei tea kui hästi-halvasti see välja tuli, aga pean tunnistama oma täielikku lüüasaamist. Tunned, et sa räägid vastu seina, õpilastel on ükspuha. Ma kirjutasin selle kohta loo tolleaegses ”Noorte Hääles” – ”Ükspuha”. Keskkoolinoori ei huvita mitte midagi, saaks ainult ruttu paberi kätte. Ta õpib oma aine pähe küll, et viisakat hinnet saada, aga ta pea ei tööta. Minu endisi õpilasi on küll ka EHI-s näha olnud, aga need on enamasti ühest ja samast lennust, kus olid lausa ebanormaalselt suurte vaimsete huvidega naisterahvad. See oli puhtalt klassijuhataja teene. Üks neist olevat Prantsusmaale nunnaks läinud, teine õpib pedagoogilises instituudis näitejuhtimist, oli värskeimas eesti filmis ”Noorelt õpitud” peaosas, Tiina Vilu, ja oli kenasti. See näitab, et inimestel on huvid.

Kuidas Sinusse Saku koolis suhtuti?

Tavaliselt tuleb keegi uue õpetaja tundi kontrollima, et mis seal tehakse. Minu tunde seal iialgi ei kontrollitud. Mitte keegi ei tulnud ülevalt poolt ja ei istunud tundi, et kuulaks, mis ta ka räägib. Minu lahkumine, see oli mõlemapoolne. Nendel sai minust kõrini, minu eluviisid ei meeldinud, ja minul sai nendest kõrini. Nii ta läks ja nüüd ma ei kujuta ette, et peaksin minema tavalisse üldhariduskooli, minema neid kantseldama.

Ega Sa ometi ei kahetse seda perioodi?

Ei, ma ei kahetse mingil juhul. Ma ei kahetse seda, mis tehtud, vaid seda, mis tegemata jäi – niimoodi kirjutas Mario Kivistik oma luuletuses ”SS-memuaarid”.

Mida Sa arvad Eesti Humanitaainstituudist?

Humanitaarinstituudi suur pluss on selles, et inimesed on maksnud raha selle eest, et midagi saada. Järelikult nad kuulavad ja neid ei pea kantseldama. Kes ei taha, läheb ära ja ei tule.

Kas selle kooli pluss on ka teatav vabadus ainevalikus?

Muidugi, kusagil peaks sellel vabadusel ka piir olema. Mitte nii, et on grupp loenguid ja sa käid seal täiesti juhuslikult. Piir peaks olema kasvõi tsüklite kaupa. Kui ühte tsüklisse pidama jääd, siis võiks olla juba midagi kohustuslikku, et kool ära lõpetada, mitte et saad mingisuguse paberi loengutest osavõtu kohta. See käimise diplom ei anna midagi, vaid just see, et oled mingi eriala omandanud.

Kas boheemlane on õilis olla? Kas see on püüdlemine absoluutse vabaduse poole?

Ma ei tea, kas see boheemlus nüüd absoluutne vabadus on … mingisugused asjad ikka piiravad, mingid eetilised tõekspidamised.

Pead Sa end ise boheemlaseks?

Ma ei oska nüüd enda kohta öelda, et ma olen nüüd see või teine.

Kas võib öelda, et see, mis kellelegi teisele halba ei tee, on lubatud.

Jah, võib küll.

Kuidas Sa lepid kellalööja ametiga või selle valvurikohaga Linnaarhiivis? Kas poleks leidunud erialast tööd?

Mõlemad tulid juhuslikult ja minu jaoks on nad täiesti ideaalsed.

Kas selline töö stimuleerib ka vaimset tegevust?

Ta stimuleerib, kuna seal ei kuluta närve. Mulle jääb tohutult palju vaba aega. Ma saan tegeleda sellega, mille vastu mul tõsine huvi on.

Kas Sind looduslähedus tõmbab, tahaksid Sa minna siis maale talu pidama?

Ega mind loodus ei tõmba ja mulle ei mahu pähe need inimesed, kes armastavad matkamas käia. Mulle ei jõua kohale see võlu, miks käiakse matkamas.

Kuidas suhtud eestlusse, rahvuslusse?

Rahvuslusse halvustavalt. Eestlasi olen ma alati pidanud orjarahvaks, mida nad ka valdavalt on olnud. Ja see avaldab oma mõju mõtteviisile. Äkki näidatakse meie sportlast olümpiamängudel, kui Vegard Ulvang temast parajasti möödub ja me oleme rahvusvahelisel teleekraanil, hurraa! Enne me peaksime mingisugusele tasemele jõudma, alles siis võtab Euroopa meid ise vastu.

Mis riigis Sa elada tahaksid?

Mulle meeldiks elada kusagil ääre peal, Norras, Uus-Meremaal, Argentiinas. Ka Lõuna-Aafrika Vabariigis meeldiks.

Kui kaugele Sinu enda reisid on ulatunud?

Krimmini. Väljaspool endist Nõukogude Liitu pole käinud. Minna võiks küll, aga päris elada seal ei tahaks. Ma olen selleks liiga mugav inimene. Oma punase ajaloodiplomiga ei teeks ma seal midagi.

Kuidas suhtud nendesse, kes siit läinud on?

Neid on mitmesuguseid. Kultuuritegelastest saan ma aru, neil on seal avaramad tingimused. Nende kohta aga, kes käivad Soomes maasikaid korjamas, on ilus anekdoot. Miks Kalevipoja mõõk raius jalad poolest saati maha? Selleks, et ta saaks Soomes sirge seljaga maasikaid korjata.

Milline ajaloolistest isikutest on Sulle olnud kõige sümpaatsem?

Eestlastest Jaan Tõnisson.

Milliseid võõrkeeli oskad?

Vene keelt. Loen inglise ja saksa keelt.

Lemmikroog ja lemmiksöök?

Meeldib kohvi juua, napsudest meeldivad viski ja rumm. Lemmikrooga ei ole, meeldib kala. Ma ei oska ju öelda, miks mulle meeldib kala süüa.

Millisest muusikast lugu pead?

Selle kohta öeldakse heavy metal. Konkreetselt ”Metallica”, ”Black Sabbath”, ”Led Zeppelin”, ”Deep Purple”, Alice Cooper. Ka ”Queen” meeldib, aga see ei käi enam ”hevi” alla.

Keda Sa kirjanduses hindad ja miks?

Hesse meeldib, ka Oscar Wilde. Miks? Lihtsalt on hea.

On sul filmialal lemmikuid?

Rezhissööridest Michelangelo Antonioni. Olen tema filme küll üsna vähe näinud.

On sul mälestusi varajasest lapsepõlvest?

Ma ei olnud imelaps, kuid mind on alati peetud taibukaks. Ilmselt kasvatuse viga. Lasteaias õppisin ühena esimestest lugemise selgeks. Siis oli mul au teistele lastele muinasjuturaamatut ette lugeda.

On Sul poliitilisi sümpaatiaid?

Keskkoolis olime pinginaabriga sellised poliitikahuvilised, et vahetasime mõtteid pikalt-laialt ja rääkisime oma arust asju selgeks. Praegu mind poliitika ei huvita üldse. Kui ma mingisugusesse parteisse kuuluksin, siis oleks see ERSP.

Kuidas Sa suhtud alternatiivsusesse, opositsiooni?

See on ainult positiivne, kasulik.

Oled sa ise alternatiivne inimene?

Ei tea. Ma ei pea end eriti karjainimeseks. Tahaks nagu suur isemõtleja olla.

Sa oled meie esimene intervjueeritav. Kas Sa arvad, et inimene suudab inimest avada?

See oleneb küsijast. Vastaja peab saama lahti nendest piiridest, mis pidurdavad.

Kas sõnal ”missioon” on olnud Sinu elus tähendus?

See on hea, kui selline tunne on. Minul nullisid neli aastat Sakus selle tunde ära. Meil ei ole haridus väärtustatud. Keelte väärtustest saadakse juba aru ja neid püütakse õppida, aga puhtalt keeltega ei ela ära. Kui sa oled ikka loll nagu lauajalg ja oskad seda viies keeles väljendada, on tulemus ikkagi natuke nadi.

Oled Sa optimist või pessimist?

Enda suhtes optimist, maailma suhtes pessimist.

VANG

Autor: R.W.Hamilton

Psühholoogiline paranoia kolmes vaatuses.

Tegevusaeg: määratlemata.

Tegevuskoht: üks puur ja selle lähim ümbrus.

Osalised:

VANG

KASSIPOOJA

SÖÖTJA

POLITSEINIK

KONSUL

PUUJALG

I IHUKAITSJA

II IHUKAITSJA

HULL

TULNUKAS

VÄIKE INIMENE

SUUR INIMENE

I INIMENE

II INIMENE

III INIMENE

KASS

RAHVAS

ESIMENE VAATUS

ESIMENE STSEEN

Keset lava suures puuris istub Vang. Puuris on parask ja magamisase, luugi juures vedelevad korratult toidunõud. Saabub Kassipooja, kes laulab lõbusat laulukest.

VANG: Väga ilus laul.

KASSIPOOJA (naerab): Eh-eh-eh … Miks ta siis ei ole? Ikka väga ilus. Sul on õigus, oled terane.

VANG: Ma ei ole varem seda laulu kuulnud.

KASSIPOOJA (ehmub): Ei ole? … Mis sa räägid? Seda laulu teavad ju kõik.

VANG: Mina ei tea ühtegi laulu. Ma pole kunagi kedagi laulmas kuulnud.

KASSIPOOJA (kergendatult): Eh-eh-eh … Laulda tohib ikka. Nüüd tohime kõike teha. Muidugi, paljusid asju pole soovitav teha, aga me kõik ju teame, kuidas käituda. Kas pole nii?

VANG: Mai tea. Mulle ei öelda midagi. Ma olen sulle laulu eest väga tänulik.

KASSIPOOJA: Oh sellest pole midagi. Ma laulan tõesti vahel. Aga miks sa õigupoolest puuris istud?

VANG: Ma ei tea. Ma olen kogu aeg puuris istunud.

KASSIPOOJA: Vaeseke! Ja sa ei teagi, miks sa pead seal istuma?

VANG: Ei tea. Mulle ei öelda midagi. Mitte keegi ei räägi minuga. Ma olen nii õnnetu. Sina oled kindlasti õnnelik?

KASSIPOOJA (naerab): Eh-eh-eh … Eks tuleb olla. Mul on omad kohustused ja ma tunnen, et olen vajalik.

VANG (ohkab): Sul on vedanud. Ma ei oska küll arvata, misjaoks mind vajatakse. Istun siin puuris ja midagi ei tohi ma teha.

KASSIPOOJA: Võib-olla on sind vaja puuris istumiseks?

VANG: Mis kasu võin ma tuua puuris?

KASSIPOOJA: Sul pole vaja selle üle mõelda. Sind peetakse ometi siin puuris, järelikult on see kellelegi vajalik. Seega võid ka sina olla rahul ja õnnelik. Sind vajatakse puuris.

VANG: Aga ma tahan ju teada, miks ma pean siin istuma!

KASSIPOOJA: Me tahame palju asju teada, aga kui me ei tea, on parem.

VANG: Mille jaoks sind vajatakse?

KASSIPOOJA (naerab): Mina olen Kassipooja.

VANG (vaikib pikalt): … Kassipooja? Kes see on?

KASSIPOOJA: Eh-eh-eh … Nimelt mina.

VANG: Ja millega tegeleb Kassipooja?

KASSIPOOJA: Millega tegeleb? Kasse poob.

VANG: Ja see on vajalik? Kasse puua?

KASSIPOOJA: Eks ta siis ole. Muidu ma poleks Kassipooja. Kassipoomine on väga ohtlik ja täpne töö. Kord ei läinud kassil hing välja ja ta tuli mulle kallale. Suure vaevaga õnnestus eluga pääseda. Aga see oli ka ainus kord. Ma olen parim Kassipooja kogu riigis.

VANG: Oskad sa öelda, mis riik see on?

KASSIPOOJA: Ma tean üksnes, et see on väga hea riik. Praegu on küll väheke raske, ajad on niisugused. Üleminekuperiood!

VANG: Üleminekuperiood?

KASSIPOOJA: Jaa, üleminekuperiood hulluselt lollusele. Aga varsti läheb paremaks. Me peame vaid ootama ja kasse pooma.

VANG: Mina tahaksin jälle puurist välja saada. Kas sa võid mind aidata?

KASSIPOOJA: Ei!

VANG: Miks siis?

KASSIPOOJA: Sellepärast, et sa oled puuris. Ju on nii ette nähtud.

VANG: Ma võiksin aidata sul kasse puua.

KASSIPOOJA: Sina pead puuris istuma!

VANG: Mina ei taha puuris istuda. Mulle ei meeldi see.

KASSIPOOJA: Sulle peab meeldima!

VANG: Kas tõesti ei kõlba ma mitte millekski muuks kui puuris istumiseks? Mulle jälle tundub, et mõni teine oskaks minust paremini puuris istuda. Kes võikski mind aidata?

KASSIPOOJA: Sa saad end ise aidata. Istud lihtsalt puuris ja kõik.

VANG (karjatab meeleheitlikult): Ma ei taha!

TEINE STSEEN

Saabub küürus vanaeideke korviga, Söötja.  Avab pisikese luugi puuris ja asetab puuri korvi toiduga.

KASSIPOOJA: Sind veel toidetakse ka! Mis su elul veel viga on?

Söötja avab teise luugi, kust tirib välja paraski.

SÖÖTJA (vihaselt Kassipoojale): Mis sa tolgendad siin? Ei tohi! Kao mu silmist, muidu läheb sul halvasti.

KASSIPOOJA: Palun vabandust, ma jäin hetkeks juttu puhuma. Paistab teisel üsna hea elu siin puuris olevat.

SÖÖTJA: Temaga ei tohi rääkida. Ta peab istuma puuris. See on käsk!

Söötja on paraski eemale vedanud ja istub sellele hingeldades jalgu puhkama. Kassipooja istub tema kõrvale.

KASSIPOOJA: Mina oleksin küll õnnelik, kui saaksin tema kombel puuris vedeleda. Söödetakse ja kasitakse teist ka veel. Elu on meil raske, süüa pole kusagilt saada, vorsti pole ei tea mis ajast näinud. Aga mis temal viga!

SÖÖTJA (leebemalt): Jaa, mina mäletan vorsti küll. Aga ammu pole teist näinud. Poes on üksnes kassilihakonserve. Mis ametit auväärne peab?

KASSIPOOJA: Mina olen Kassipooja!

SÖÖTJA: Kassipooja on auväärne amet. Liigub kasse ikka veel vabalt ringi ja keegi neid ei kontrolli.

VANG (istub puuris, toidukorv süles): Mina tahaksin ka Kassipooja olla.

SÖÖTJA (käratab): Kas sa pead lõuad! Sina istud puuris! (pomisedes) Lausa häda teisega, muudkui kipub rääkima. Juhtub mõni veel kuulma.

KASSIPOOJA: Nii et temal on rääkimine ära keelatud?

SÖÖTJA (vaikib hetke): … Ma ei tea. Ma arvan nii. Mitte keegi ei räägi temaga. Ju see peab nii olema.

Puurist möödub uhke daam politseiniku ja käratseva inimsalga saatel. Politseinik kasutab kumminuia selle taltsutamisel. Teevad ringi ümber puuri ja lahkuvad.

SÖÖTJA: See on väga tähtis isik, Libertatia konsul. Minu pojale langes osaks suur õnn, tal õnnestus end Libertatiasse orjaks müüa. Nüüd ta sööb iga päev vorsti.

KASSIPOOJA: Kuid ainult valitutele langeb osaks õnn. Ka mina mõtlesin, et saadan kassipoomise kus kurat ja müün end orjaks, aga näed, ei võetud. Naerdi veel, et kuhu sa trügid, see äri pole sinu jaoks. Aga pole viga, kassipoomine ei jäta samuti nälga.

SÖÖTJA (muigab omaette): Hee-hee…  Ega igaüks marjamaale ei pääse! Ikka üksnes valitud, ikka valitud. (vaikib) … Algul, tõepoolest, võis peaaegu igaüks end orjaks müüa, aga need olid vanad ajad. (sosinal) Ilma Puujala loata ei liigu selles suunas enam ükski asi. (vaatab igas suunas, enne kui jätkab taas sosinal) … Minu poeg on niisugune kena poiss, pikk ja tugev teine. Puujalale sellised meeldivad. Kargas teda paar kord ja tee orjaturule oli lahti.

KASSIPOOJA (värisedes): Mis sa räägid? Kui kohutav!

SÖÖTJA (naerab): Hee-hee-hee … Mis ta nüüd kohutav. Tavaline asi. Puujalg ka päris kena tüdruk, ainult üks jalg on puudu. Mina tundsin tema ema. Too oli avaliku käimla koristaja, üsna harimata naine, aga meeste suhtes üpriski helde. Ja sa näed, kui kaugele tütar on jõudnud. Kes oleks võinud arvata? Muide, tema kaudu mul õnnestuski poega Puujalale ette sööta.

KASSIPOOJA (imestades): Puujalg on siis naine?

SÖÖTJA (muheleb): Hee-hee … Naine neh. Mis sina siis arvasid?

VANG (tõuseb püsti, tuleb puuri varbade juurde, hüüab): Mina tahan samuti Libertatiasse orjaks minna! Miks mina ei või elada nagu teised? Tahan orjaks!

SÖÖTJA (tõuseb ehmunult püsti, läheb Vangi juurde, käratab vihaselt): Pea ometi lõuad, hull inimene!

Söötja nutab. Saabub Politseinik.

POLITSEINIK: Mis kisa siin on? Miks te karjute? (viibutab kumminuia ähvardavalt Söötja suunas) Kas sa pole teda korralikult toitnud?

SÖÖTJA (alandlikult): Olen küll, kõrgeauline.

POLITSEINIK: Miks ta siis karjub? Me tahame vaikust ja rahu. Meil on kõigil nii hea elada. Saad aru, lurjus?

SÖÖTJA (nutab ulgudes): … Ma … ma … enam ei tee!

KASSIPOOJA (tõuseb ja astub Politseiniku juurde): Ma vabandan, aga mina olen tunnistaja. See eideke pole milleski süüdi. Too seal ei taha nimelt puuris istuda.

POLITSEINIK (viibutab kumminuiaga Kassipooja suunas): Mis sa räägid? Ei taha puuris istuda? Oled segaseks läinud või? Mis tal seal puuris viga peaks olema?

KASSIPOOJA (häirimatult): Mina ei saa ka aru. Toit ja eluase prii, ela nagu kuningas. Aga tema ei taha!

POLITSEINIK (sügab kumminuiaga kukalt): Imelik! Kes sina oled?

KASSIPOOJA: Mina olen Kassipooja. Parim Kassipooja kogu riigis.

POLITSEINIK: Kassipoja on auväärne amet.

VANG: Mina tahan end Libertatiasse orjaks müüa.

SÖÖTJA: Näete nüüd ise, kõrgeauline.

Paus. Politseinik kõnnib edasi-tagasi, teised jälgivad silmadega tema liikumist.

POLITSEINIK (peatub kümne sammu kaugusel puurist, pöörab näoga ülejäänute poole):  Aga kuidas tema üldse teab, et on võimalik end Libertatiasse orjaks müüa?

SÖÖTJA (kogeledes): Tema, saatananahk, kuulas, kuulas… pealt … Meie … meie rääkisime … siin ilmaelust … Noh ja tema…

KASSIPOOJA: Jah, tema on süüdi, kõrgeausus. Nimelt tema!

POLITSEINIK: Meil on lubatud rääkida absoluutselt kõigest. Aga kuulge! … Kuhu jääb teie kodanikuau ja väärikus? Iga enesest lugupidav kodanik jääb ikka oma riigile truuks, olgu siin nii halb kui tahes. Me ajame kõik oma asja. Praegu valitseb küll hullus, aga oodake … Veel natuke ja saabub üleüldine lollus ning me sööme vorsti. Kas teil häbi pole? Niisuguste ebapatriootlike juttude pärast määran teile kolmkümmend fartingit trahvi avaliku korra rikkumise eest. Teile mõlemale.

KASSIPOOJA (osutab Vangi suunas): Aga temale?

POLITSEINIK: Temale? Ta istub juba niigi puuris. Esitage palun oma dokumendid!

Söötja ja Kassipooja otsivad kohmitsedes dokumente, leiavad need lõpuks ja ulatavad kannatamatult ootavale Politseinikule.

POLITSEINIK (loeb): … Nii-nii… Number kolmsada üheksakümmend neli tuhat kolmsada üheksakümmend kaheksa Söötja ja number kuus tuhat kuussada kuuskümmend kuus Kassipooja. (uurib taskust väljavõetud märkmikku) … Ebausaldatavate nimekirjas teid pole.

KASSIPOOJA: Meie oleme lojaalsed kodanikud. Vähemalt mina.

SÖÖTJA: Siin on väga hea elada.

VANG: Mina olen ka lojaalne, aga ma ei taha puuris olla.

KASSIPOOJA: Te kuulete! Tema on lojaalne, kuid puuris istuda ei taha. Ennekuulmatu!

Saabub Libertatia Konsul kauni, kuid karkudel komberdava naise, Puujala, saatel. Neid saadavad kaks tursket meest.

KOLMAS STSEEN

Konsul ja Puujalg seisatuvad puuri juures. Kaks Ihukaitsjat jäävad teatud vahemaa järel ähvardavalt seisma. Politseinik võtab valvelseisangu. Söötja ja Kassipooja taganevad paraski juurde.

PUUJALG: Mis kära siin on?

POLITSEINIK (raporteerib): Teie kõrgeausus, tabasin kaks tüüpi number sada üks Vangiga vestlemas. Number sada üks Vang ei taha enam puuris olla. Ilmselt on tegu ässitamisega.

PUUJALG: Kanna ette ametivõimudele ettenähtud korras.

POLITSEINIK: Saab tehtud! (lahkub).

SÖÖTJA: Kõrgeauline, kas te mind ei mäleta? Olen number seitsesada seitseteist tuhat nelisada kolm Orja ema. Kõrgeaulise ema tundis mind väga hästi.

PUUJALG: Või sina oled Orja ema? Miks sa avalikku korda rikud? Kas sa ei tea, et Vangiga pole soovitav rääkida?

VANG: Ega tema ei ole minuga rääkinudki. Mitte keegi ei räägi minuga. Kuid ma ei taha puuris istuda.

PUUJALG: Lõuad, lurjus! Üleüldse te segate mind. (Ihukaitsjatele) Koristage nad siit!

Ihukaitsjad viivad kõigepealt vabandusi pobiseva Söötja, seejärel ka kohkunult vaikiva Kassipooja lavalt ära.

PUUJALG (torisedes): Aina on mul igasugused kahtlased tegelased jalus. Ei saa kuidagi neist rahu.

KONSUL: Kord peab olema majas, siis te meeldite meile. Aga need poisid on sul vahvad. (osutab kahele Ihukaitsjale, kes on uuesti endisesse asendisse tardunud) Kas sa pole nõus neid meile orjaks müüma?

PUUJALG (endiselt pahuralt): See neile meeldiks küll! Aga neid läheb mul siin vaja. Ajad on segased.

KONSUL: See on hea, et segased. Aga räägime nüüd asjast. Kuidas siis selle kaubaga jääb?

PUUJALG: Kahjuks ei saa ma sind aidata. Minu hammas selle kauba peale ei hakka. Tema peab puuris istuma.

KONSUL: Kolm miljonit fartingit.

PUUJALG: Fartingit?

KONSUL: Saan aru. Muidugi mõtlesin ma sellega kolmkümmend ühikut meie raha.

PUUJALG: Mul on väga kahju, aga isegi kolmesaja ühiku eest ei saaks ma sind aidata. Rääkisin Valitsejaga. Keegi ei saa garanteerida, mida ta meist teie juures räägib. Miks teil õigupoolest teda vaja on? Mis tal siin puuris viga, prii söök ja puha.

KONSUL: Olen sinuga täielikult nõus. Ka minu meelest võiks ta puuris istuda. Pole vaja meile igasuguseid. Me ei tea ju, mida ta mõtleb või rääkida kavatseb. Kahjuks olen ma aga Konsul ja pean täitma oma valitsuse korraldusi. Keegi mõjuvõimas isik on temast huvitatud. Keeldumise korral võib ohtu sattuda Libertatia toiduabi teile.

PUUJALG: Valitseja on tema suhtes paindumatu. Sa ju tunned meie Valitsejat. Kõva nagu kivi.

KONSUL: Ohtu võib sattuda veel Valitseja puhkusereis Libertatiasse.

PUUJALG: See on juba tõsisem küsimus.

KONSUL: Kas ma tohin temaga rääkida?

PUUJALG: Vangiga? See pole meil kombeks.

KONSUL: Kas temaga siis mitte kunagi ei räägita?

PUUJALG (resoluutselt): Ei!

KONSUL: Võib-olla teeksime minule erandi? Olen välismaalane.

PUUJALG: Ei!

KONSUL: Kardate?

PUUJALG: Ei!

KONSUL: Miks siis?

PUUJALG: Me pole kellelegi keelanud temaga rääkida. Meil on vaba maa ja vaba rahvas. Temaga vestlemine ei kuulu hea tooni juurde.

KONSUL: Mõistan. (paus).

VANG (on seni vaikides pealt kuulanud, kuid nüüd sekkub): Mina olen nõus teiega rääkima. (Konsul vaikib)…  Ma olen kogu elu puuris istunud.

PUUJALG (vaikselt): Pea lõuad!

KONSUL: Ma võtan oma valitsuse mõjutamise enda peale. Meie protokollisheff on minu armuke. Olen kindel, et resultaat on teile soodne. Muide, oled sa näinud Betshuaanamaa kaubandusesindaja naise uut krokodillinahkset kasukat? Protokollisheff lubas mulle samasuguse muretseda.

PUUJALG: Salaluureülema ämm rääkis sellest. Tõesti väga peen. Ninasarvikunahkset ei kandvat Euroopas enam keegi. Kõik tahavad muudkui krokodilli.

KONSUL: Jaa, see on tõesti nii. Läheme joome tassi kohvi. Ma võin seda kasukat täpsemalt kirjeldada.

Lahkuvad vesteldes, Ihukaitsjad järgnevad neile. Vang jääb üksi.

NELJAS STSEEN

VANG (kõnnib rahutult puuris, vestles iseendaga): Keegi tahab mind siit välja … Huvitav …  Kas tõesti on veel keegi, kes ei taha, et ma olen puuris. (peatub) … Kes ta on?  Leopardikägistaja? Puumavägistaja? (naerab) … Kui kaua ma siin ikkagi istunud olen? (istub) … Ilmselt kaua, paar aastat kindlasti. Aga varem? … Ei mäleta. Mul on tunne, et see puur on mind kogu mu elu saatnud. Miks ma mitte midagi ei mäleta? … Minu vanemad? Kuidas ma puuri sattusin? … Mu Jumal, kes võib mind aidata? … Mida ma üldse mäletan? Korraga olin ma puuris ja varem ei olnud midagi… Puuri ma jäingi, üksnes Söötjad on vahetunud … Kõigepealt oli tõmmu, võõrast keelt rääkiv vanaeit, paks ja haises küüslaugu järele. Siis oli lühikest aega noor ja sihvakas politseinik. Tõsi, tollal hüüti neid rahvakaardiväelasteks. Vanaeit karjus minu peale pidevalt, aga võõras keeles ja  ma ei saanud midagi aru. Rahvakaardiväelane oli alati vait. Ei teagi, mis rahvusest ta võis olla… Seejärel tuli endine vanaeit tagasi. Mõne aja pärast aga küüslaugust lehkav Söötja kadus uuesti ja nädalapäevad olin ilma söögita. Lõpuks tuli praegune eideke, muidu lahke näoga, aga kuri. Mitte ei luba rääkida … Esimesele Söötjale võisid isegi vastu haukuda, see näis talle lõbu pakkuvat, aga nüüdsele … Tundub, et Valitsejadki on vahetunud koos Söötjatega … Mina … mina istun ikkagi puuris. Ja kardan, et ple siin mitte paar aastat istunud, vaid rohkem … Viis, kümme, enamgi aastaid … Tõenäoliselt nii see ongi … Ma ei saa ainult aru, miks on neile hädavajalik, et ma puuris istun? Kui nad tõesti tahaksid must lahti saada, kas poleks parem siis mind Libertatiasse orjaks müüa või panna kasse pooma? Veel parem, kui teeksid otsa peale, oleks rahu majas. (tõuseb, hakkab uuesti puuris edasi-tagasi kõndima)  Aga nüüd …  Peavad toitma ja kasima. (naerab) … Parem näitaksid raha eest rahvale… Tõsi, rahvas on praegu kuidagi vabam, isegi laulavad vahetevahel. Kuid seda enam tahaks siit minema. Aga ei! … Mina pean puuris istuma. Milline õnn! Oma puur ja oma Söötja! (kangutab varbasid) … Varsti peaks tulema õhtusöök. Paraskit nad tagasi ei toonud. (uurib lahtiolevaid luuke) … Siitkaudu kahjuks välja ei pääse. Nojah, eks ma siis tukun veidi.

Vang heidab puuri põrandale pikali.

VIIES STSEEN

Vang lamab puuri põrandal. Tulevad Hull ja Tulnukas, kes laulavad patriootilist laulu. Tulnukal on balalaika kaelas.

HULL (märkab puuri ja seal lamavat Vangi): Kes see on? (seisatab).

TULNUKAS (kõnnib ümber puuri): Paistab, et inimene … (peatub).

HULL (tuleb puurile lähemale, jõllitab Vangi): Inimene jah teine.

VANG (ärkab, pöördub tuljate poole):  Tere! (ringutab).

HULL: Tere!

TULNUKAS: Tere!

HULL: Miks sa puuris istud, hull inimene?

VANG: Ma ei tea.

HULL: Ka sina, inimene!

VANG (vaatab Hullule ainiti otsa): Ka mina?

HULL: Ka sina ei tea midagi.

VANG: Ma tean, et ma olen puuris, kuid ma ei taha puuris olla. (Hull puhkeb ohjeldamatult naerma) … Kas ma ütlesin midagi valesti? Ma ei tea, ei oska, minuga ei räägita kunagi. See polevat kombeks. Mind on vaja puuris istumiseks.

HULL (võitleb naeruga): Hii-iih… Hii-iih … Mind pole mitte millekski vaja. Ühiskond on niigi hull, nad ei vaja Hullu. (karjub) Aga mina olen tõeline Hull! Ja lollusesse ei jõua te mitte kunagi. (naerab).

TULNUKAS: Tema on tõepoolest Hull.

VANG (tõuseb püsti, tuleb puurivarbade juurde): Ja sina?

TULNUKAS: Mina olen Tulnukas … Ufo, noh!

VANG: Kas te ei oleks nii kenad ja tooksite mulle mu paraski.

HULL: Hea meelega. Läheme, Tulnukas! (lähevad paraski juurde)… Aga enne mängi meie uuele sõbrale üks lugu. (Tulnukas istub paraskile ja mängib) Kuidas oli? Kas polnud kena?

VANG: Ilus lugu.

HULL: Mängi veel üks lugu, Tulnukas! (Tulnukas mängib) … Jaa, mängida ta oskab. Nemad oma planeedil muud ei teegi kui laulavad ja tantsivad balalaika saatel ning mängivad trips-traps-trulli. Päevast päeva. Tööd seal ei tehta. Kuna neil süüa ei ole, siis põgenes ta siia.

TULNUKAS: Mitte päris nii. Mu kaasmaalased ootavad üleüldist õnne. Aega, mil tööd tegema ei peaks, aga süüa oleks. Aga praegu meil süüa ei ole ja ma otsustasin siin üleüldist õnne oodata. Teil on kõik poed kassilihakonserve täis.

HULL: Kuid meie ihaldame vorsti.

TULNUKAS: Ma olen kuulnud, et vorst on hea. Võib-olla lähen hoopis Libertatiasse vorsti sööma.

VANG (kannatamatult): Hea küll, aga ma tahaksin paraskit.

Hull ja Tulnukas viivad paraski kõigepealt eemale ja tühjendavad, siis toovad puuri juurde ja lükkavad lahtisest luugist sisse.Vang õiendab oma asjad paraski juures. Hull ja Tulnukas võtavad puuri läheduses istet ja hakkavad trips-traps-trulli mängima.

HULL: Neetud! Jälle ta võitis mind.

Tulnukas irvitab.

VANG: Mida te mängite?

HULL: See on trips-traps-trull. Tulnukas on osav mängija, võidab alati.

TULNUKAS: Meil on kõik head mängijad.

VANG: Ma tahaksin ka mängida, aga ei oska.

TULNUKAS: Mina õpetan. Sinul on rist ja minul on ring. Alusta!

Mängivad. Vang võidab.

HULL: Sa võitsid Tulnukat! Oled imelaps.

VANG: Ei tea isegi, kuidas see niiviisi välja kukkus.

TULNUKAS: Mängime uuesti. (mängivad ja Vang võidab jälle)… Ma tunnen end halvasti. Tahan juua. On sul juua, Vang?

VANG: Kindlasti. Siin on vesi.

Ulatab plekkruusi Tulnuka suunas.

TULNUKAS (põlglikult): Vesi! Pähh! Meie planeedil juuakse üksnes odekolonni. See on hea, eriti kaheksakordne. On teie juures odekolonni?

HULL: Meil on kõik kaubad talongide eest. Ainult kassilihatooteid saame ilma. Kuna mina olen Hull, siis minul talonge pole.

VANG: Minul ka ei ole talonge. Ma ei tea, mis asjad need on.

TULNUKAS: Kellel on talonge?

HULL: Ehk õnnestub mõne käest osta.  Aga mul ei ole raha. Üks talong maksab sada tuhat fartingit. Peame röövima. Sealt tulebki keegi.

KUUES STSEEN

Saabub Kassipooja, Kass käte vahel. Hull ja Tulnukas kargavad kisades talle kallale. Pärast lühikest heitlust õnnestub neil Kassipooja maha suruda. Kass pääseb põgenema.

TULNUKAS (karjub): Talongid või elu!

VANG (jälgib võitlust, imestades): See on ju Kassipooja!

TULNUKAS: Talongid siia!

HULL: Odekolonnitalongid või tapan!

VANG: Oodake, see on minu tuttav Kassipooja!

HULL (jätab Kassipooja rahule, üritab kaaslast taltsutada): Jäta nüüd, see mees on Kassipooja.

TULNUKAS (laseb ohvri  vabaks): Ja siis? Minu pärast olgu või elevandiraiuja, peaasi kui talongid kätte saaks.

HULL: Kassipooja on auväärne amet. Kassilihakonserve tahad?

TULNUKAS: Anna siia!

HULL: Ilma Kassipoojata oleksid näljas.

KASSIPOOJA (tõuseb püsti, korrastab end): Röövlid niisugused. Ei tea, kus see politsei ka on? Päise päeva ajal tungitakse korralikule inimesele tööülesannete täitmisel kallale. Kass pääseski põgenema.

HULL (alandlikult): Palun vabandust! Näe, sõber tahtis juua.

TULNUKAS: Meil ei ole talonge.

KASSIPOOJA: Igal korralikul inimesel on talongid. Ainult sulidel ja päevavarastel ei ole. Mida väärtuslikum inimene oled, seda rohkem talonge saad. Teie olete nähtavasti läbinisti kahjulikud.

VANG: Tema on Tulnukas teiselt planeedilt ehk Ufo. Nemad joovad seal ainult odekolonni.

TULNUKAS: Eelistan kaheksakordset. Väga hea!

HULL: Aga odekolonni jaoks on meil talonge vaja. Mina olen Hull, tema on Tulnukas ja see seal on Vang. Meile ei ole talonge ette nähtud.

KASSIPOOJA: Mina ei saa teid aidata. Vahetasin odekolonnitalongid saapapaeltetalongide vastu. Et oleks, millega kasse puua.

VANG (näitab käega eemale): Sealt tuleb veel keegi.

TULNUKAS: Kargame kallale?

HULL: Oota! Vaatame, mis lind see on.

Saabub Väike Inimene.

TULNUKAS: Tere! Mis lind sa oled?

VÄIKE INIMENE (kohmetult): Oh, mis mina, Väike Inimene nüüd …

TULNUKAS: Kas sul talonge on?

VÄIKE INIMENE: Mina olen Väike Inimene, mis talonge nüüd minul.

HULL: Meil oleks odekolonnitalonge vaja.

VÄIKE INIMENE: Mina olen Väike Inimene, minul pole neid kusagilt võtta. Isegi vaatan, kuidas ots otsaga kokku tulen.

KASSIPOOJA: Kas sa pole eluga rahul?

VÄIKE INIMENE: Olen ikka. Väga rahul. Palju siis minul, Väikesel Inimesel, tarvis on. Kui veel hulluse periood läbi saab ja jõuame lollusesse, siis on kõik korras. Praegu peame kannatama.

TULNUKAS (vihaselt): Astugu sinu emaga sugulisse vahekorda! Mina tahan odekolonni!

VÄIKE INIMENE: Vabandage, ma ei saanud aru. Mis on teil minu emaga tegemist.

TULNUKAS (imestunult): Mitte midagi. See on meie kõnekäänd.

VANG: Tema on pärit teiselt planeedilt, siin ta on Tulnukas ehk Ufo. Nemad mängivad seal balalaikat ja joovad odekolonni.

HULL: Ja tööd nemad ei tee. Ehk mängid meile midagi, Tulnukas? Midagi südamlikku?

Tulnukas võtab balalaika ja mängib.

VÄIKE INIMENE: Mis mina, Väike Inimene, nüüd muusikast ka taipan. Aga minu meelest oli hästi mängitud. Ikkagi välismaa muusika! Kas sina oled siis tõesti Ufo? Mis mina, Väike Inimene, Ufodest ka tean, aga ma olen neisse alati uskunud. Mina arvan, et rasked ajad saavad läbi, kui võim Ufodele anda. Nemad on ikka mujalt ja targemad. Meie, Väikesed Inimesed, peame sõnakuulelikud olema. Meie Valitseja on küll samuti tark mees, aga Ufode vastu ta ikka ei saa. Mina ikka arvan, et Ufodel on meie asjadest selge ülevaade, et nad aitavad meid ja viivad hullusest lollusesse ning me sööme vorsti nagu Libertatias. Mina olen Väike Inimene, mina ei taha Libertatiasse orjaks minna. See siin on minu maa, siin on minu kodu ja armas viisupaar. Siia ma ka suren. Ei meelita mind Libertatia vorst, mina ootan aega, millal sööme oma vorsti. Ma usun, et Ufod aitavad meid. Kõikjal kirjutatakse, et Ufod tahavad meid aidata. Ma tänan sind, Tulnukas, et sa raskel ajal meile appi tõttasid.

TULNUKAS (karjub): Odekolonni!

VANG: Võib-olla lepid veega? Vesi on hea.

KASSIPOOJA: Mina lähen nüüd minema. Ei saa ometi tööajast looderdada, kes teab kui palju kasse mul juba poodud oleks. Kassilihakonserve tahate kõik, aga kassil lasksite minema joosta. (eemaldub) … Vaadake, jälle tuleb keegi. Äkki saab tema aidata. (lahkub).

VÄIKE INIMENE: See on ju Suur Inimene! Tema saab kindlasti aidata.

TULNUKAS: Odekolonni!

Saabub Suur Inimene.

SUUR INIMENE (rahulikult): Kuulge, matsid, ega te Libertatia konsulit näinud pole?

HULL: Ei ole.

VANG: Mina vist olen.

TULNUKAS: Odekolonni!

SUUR INIMENE: Pea lõuad! (Vangile) Või sina oled? Räägi, millal!

VÄIKE INIMENE (segab vahele): Sina oled tõesti Suur Inimene, sina saad meid aidata. (osutab Tulnukale) Tema on Tulnukas teiselt planeedilt ehk Ufo. Ta tahaks meid aidata, kuid vajab odekolonni. Meil jälle puuduvad odekolonnitalongid.

SUUR INIMENE: Ära sega vahele, hobuselõust niisugune! (mõtleb)… Pea, kas sina oled Ufo?

TULNUKAS: Jah, mina olen.

SUUR INIMENE: Tõeline Ufo teiselt planeedilt, maavälise tsivilisatsiooni kandja?

TULNUKAS: Seda nüüd küll.

SUUR INIMENE: Ma ostan su ära. Kilo vorsti, lisaks võimalus Libertatiasse orjaks minna. Oled nõus?

VÄIKE INIMENE: Mina tahan samuti Libertatiasse orjaks minna. Saad sa mulle midagi organiseerida? Ma ei jää tänu võlgu.

HULL: Alles sa seletasid, et sinu ja su viisupaari koht on siin.

VÄIKE INIMENE: Mina pole midagi niisugust öelnud. Ära kuula teda!

SUUR INIMENE: Rahu, lojused! Mul on Libertatia konsuliga äri käimas. Neli kohta on veel vabad. Kes teist oleks nõus end orjaks müüma?

VÄIKE INIMENE (poeb Suurele Inimesele ligemale, agressiivselt): Mina, mina! Pane kirja number üks miljon kakskümmend üks tuhat neli Väike Inimene.

HULL: Mina olen lihtsalt Hull.

TULNUKAS: Ja mina Tulnukas.

Suur Inimene kirjutab üles.

SUUR INIMENE: … Nii, üks koht on veel vakantne.

VANG: Mina tuleksin küll, aga ma istun puuris.

SUUR INIMENE: Ära muretse, sellest saame üle. Ütle oma nimi, panen ta kirja.

VANG: Ma õieti ei tea, mis mu nimi on.

SUUR INIMENE: Kuidas sind kutsutakse?

VANG: Üldiselt minuga ei räägita… Tõsi, ma kuulsin kui puujalaga naine rääkis Libertatia konsuliga. Ja Politseinik raporteeris. (mõtleb pingsalt ja teatab pärast pausi uhkusega) … Vang, number sada üks Vang.

SUUR INIMENE (paneb kirja): Nii kirjutamegi, number sada üks Vang.

Suur Inimene võtab taskust muukraua ja avab hõlpsasti puuri. Vang seisatab hetke avali ukse ees ja tuleb siis aeglaselt välja.

SUUR INIMENE:  Korras.

Vang seisab midagi tajumata liikumatult väljaspool puuri.

VÄIKE INIMENE: Sa oled osav.

SUUR INIMENE: Tühiasi. Kuulake mind! Muretsen transpordivahendi, teie ootate niikaua siin. (märkab, et Vang on puurist väljunud). Kas Vang tuli puurist välja? Ära pahanda, aga sa pead puuri tagasi minema. Kui ma teile järele tulen, siis ma lasen su ka välja. Püsige vaikselt, ärge kellelegi lepingust hingake või ise teate, mis siis juhtub. Tule, Vang! Ma panen su taas puuri.

Suur Inimene haarab Vangist kinni.

VANG (elustub, rabeleb lahti, laskub põlvili): Ma ei taha!

SUUR INIMENE: Sa pead! Muidu ma sind orjaks ei müü.

Hull ja Tulnukas transpordivad vastupunniva Vangi puuri, misjärel Suur Inimene puuri lukustab ja lahkub. Vang puhkeb nutma.

VANG (taob pead vastu puuri põrandat): … Ma ei taha puuris olla … Ei taha… Laske mind välja! …

HULL: Oota ometi! Kohe lastakse sind välja. Võiksid väheke kannatada.

VANG (nuuksudes): Mina… mina… olen kannatanud juba. Tahan välja!

VÄIKE INIMENE: Mis sul seal puuris viga on? Olen tähele pannud, kuidas sind toidetakse. Häbi peaks sul olema! Mitte ei saa aru, miks sa sinna Libertatiasse tükid. Häbi! Häbi! Häbi!

VANG: Hea küll. Tule siis minu asemel puuri.

VÄIKE INIMENE: Mis mina, Väike Inimene, nüüd puuris teen. Mul on omad mured. Ja vorsti tahan ma ka! Ega igaüht vorsti juurde ei saa lasta, mõni peab kannatama. Sinu koht on puuris, mina lepin leivapalukesega, mis teistest üle jääb. Ja kui see leivapaluke juhtub sisaldama vorsti Libertatias, miks siis ka mitte?

HULL: Rahunege nüüd! Küll Suur Inimene kõik ära klaarib.

VÄIKE INIMENE: Muidugi, tema on Suur Inimene ja mida mina, Väike Inimene, ka tean. Aga mina arvan, et Vangi ei tohi Libertatiasse lasta. On teine sihuke kahtlane ja miks ta üldse puuris istub. Häbistab seal viimati meie rahvast. Niikuinii ta tsiviliseeritud inimeste keskel käituda ei oska. Ütleme Suurele Inimesele, et Vangi me kaasa ei võta.

TULNUKAS: Kuradile! Astugu sinu emaga sugulisse vahekorda! Olge ometi vait! Kas te ei või siis rahulikult oodata, kuni teile odekolonni tuuakse. Kõigepealt joome odekolonni, eks pärast näeb, mis juhtub.

HULL: Tuleks ometi Suur Inimene.

TULNUKAS: Juba ammu igatsen odekolonni järele. Libertatias on seda kindlasti jalaga segada.

HULL: Mina olen kuulnud, et nemad seal Libertatias odekolonni ei joovatki, tarvitavad välispidiselt. Vorsti söövad üksnes vaesemad.

VÄIKE INIMENE (imestavalt): Või nemad ei söögi vorsti!

HULL: Niimoodi räägitakse. Kassilihakonserve seal üldse ei olevat.

VÄIKE INIMENE: Kuula ja imesta!

TULNUKAS: Kuidas nad ilma odekolonnita toime tulevad? Seda ma ei usu.

HULL: Nende jaoks on teised joogid.

Saabub Politseinik.

POLITSEINIK: Mis kogunemine siin on? Pole soovitav.

HULL: Me teeme aega parajaks. Küll me ära läheme.

POLITSEINIK: Miks te just puuri juures olete? Kas mujal kohti vähe on?

TULNUKAS: Astugu sinu emaga sugulisse vahekorda! Kas siin ei tohi?

POLITSEINIK (rõhutatult): Pole soovitav! Miks te tööd ei tee? Teie kombel looderdades üleminekuperiood ära ei lõpe.

VÄIKE INIMENE: Ega me siis paha pärast. Mina olen kõigest Väike Inimene.

POLITSEINIK: Kahtlane tüüp peale selle. Esitage dokumendid!

HULL: Minul ei ole. Mina olen Hull.

TULNUKAS: Minul ka ei ole. Mina olen Tulnukas.

VANG: Ka minul ei ole.

POLITSEINIK: Sinule pole ette nähtud.

VÄIKE INIMENE: Minul on.

Väike Inimene ulatab Politseinikule dokumendid.

POLITSEINIK (loeb):  Number üks miljon kakskümmend üks tuhat neli väike Inimene. (vaikib pikalt) … Mis siis ikka! Väikese Inimese dokumendid on korras. Hull ja Tulnukas tulevad minuga kaasa.

HULL: Mina ei taha tulla!

TULNUKAS (jookseb eemale): Me ootame odekolonni!

Saabub Suur Inimene.

SUUR INIMENE: Tere, Politseinik! Kas sa ei taha end Libertatiasse orjaks müüa?

POLITSEINIK: Tahan küll.

SUUR INIMENE: Mul oli jutuajamine Libertatia konsuliga. Väikese Inimese me võtame.

VÄIKE INIMENE (hüppab rõõmust, kallistab kaaslasi): Hurraa! …

SUUR INIMENE: Temal on registreerimisnumber. Hullu ja Tulnukat me võtta ei saa, kuna neil numbrit ei ole. Vangil on küll number, aga tema peab puuris istuma. Sellegipoolest ostan ma Tulnuka kilo vorsti eest ära ja hakkan teda raha eest rahvale näitama. Mul on kolm vakantset kohta. Lööd kaasa, Politseinik?

POLITSEINIK: Ma tulen.

SUUR INIMENE: Kena! Tuleb leida veel kaks lojust. Kiirustagem!

Suur Inimene lahkub koos Politseiniku, Väikese Inimese ja Tulnukaga.

SEITSMES STSEEN

Hull istub nukralt maas. Vang vaatab ainiti lahkujate suunas.

VANG: … Nad läksid.

HULL: Kadusid jah minema.

VANG: Ning mina pean jälle puuris olema.

HULL: Ega sul midagi üle ei jää.

VANG: Ma tahan siit välja.

HULL: Sinu tahtmine siin ei maksa.

VANG: Ka sina jäid maha.

HULL:  Seda võiski arvata.

VANG: Sellepärast, et oled Hull.

HULL: Sellepärast, et ma ei ole Hull.

VANG: Miks nii?

HULL: Ainult Hulluna saan olla vaba, saan olla mina ise. Selle nimel võid lobuda nii mitmestki normaalse inimese eelisest.

VANG: Kes on normaalne inimene?

HULL: Ma ei tea. Ma ei tea, kas neid üldse on.

VANG: Sa oled rahul, et näid olevat Hull.

HULL: Ma olen rahul.

VANG: Kas Hullud ei peagi puuris istuma?

HULL: Nad võivad, aga ei pea. Hullud on vabad.

VANG: Me elame hulluses. Kas pole nii?

HULL: Me elame juba ammu lolluses.

VANG: Ja see on hea?

HULL: Inimesed on erinevad.

VANG: Mida tähendab üleminekuperiood?

HULL: Mitte midagi. Absoluutselt mitte midagi.

VANG: Milleks siis see kõik? Millele loodetakse?

HULL: Sõnad. (vaikib) … Kui soovid vastust, siis mitte millelegi.

VANG: Mis meist niiviisi saab?

Hull naeratab nukralt eemalolija ilmel. Paus.

VANG: … Mina tahaksin olla väljaspool puuri? Võid sa mind aidata? (vaikus) … Vasta!

HULL (naeratab): Kallis Vang! Sa oled kogu elu puuris istunud. Sa ei tea, mida kujutab elu väljaspool puuri. Võib-olla on sulle parem, kui istud puuris. Puuris oled sa palju vabam kui väljas. Usu mind!

VANG: Kas sina tahaksid puuris olla?

HULL: Ei! Aga mina olen Hull, minu hullus kaitseb mind. Tänu hullusele saan olla mina ise ja ma ei pea ümbritseva lollusega arvestama. See on mulle väga tähtis.

VANG: Ma tahaksin näha, mis toimub väljaspool puuri.

HULL: Väljaspool puuri toimub elu, aga see ei paku midagi rõõmustavat ja kui pakub, siis on need rõõmud kunstlikud. Mul üksnes veb, et seisan väljaspool ühiskonda.

VANG: Kuid sa ei ole ju Hull tegelikult?

HULL: Kuidas seda võtta. Eks ole hullus seegi, et ma olen Hull. Inimesed on loomakari, nad ei salli, et keegi neist erineb.

VANG: Ikkagi on parem elada Hulluna vabaduses kui Vangina puuris.

HULL: Seda arvad sina. Kõik nii ei arva. Ühelt poolt on mul täielik vabadus, nii sisemine kui väline. Kuid Hulluna ma seisan väljaspool, mind tegelikult ei eksisteeri. Sina oled puuris, oled muust maailmast ära lõigatud, aga sa oled olemas. Mind ei kardeta, minuga ei pea arvestama, mina olen väljaspool. Sina kõigest hoolimata oled. Kuigi puuris, ikkagi oled.

VANG: Mis on sellisest olemisest kasu?

HULL: Vahel mitte midagi, vahel üsna palju.

VANG: Kas ma ei saaks olla ilma puurita? Ehk oleksin paremini?

HULL: Kindel see! Küsimus seisneb selles, kas on kasulik sind puurist välja lasta.

VANG: Milles seisneb kahju?

HULL (pärast pausi): … Keegi ei tea seda. See on kõige hullem.

VANG: Kui teatakse, siis lastakse välja. On see nii?

HULL: Vaevalt. Inimkond on konservatiivne. Saa ometi aru, sa istud puuris. Kõik on sellega harjunud ja tunnevad end turvalisena. Kui sind välja lasta, siis turvalisusetunne kaob. Mina võiksin su välja lasta, sest mina olen Hull ja minu kohta reeglid ei käi, aga … (paus). Ma pole ka päris kindel, kas ma seda teeksin.

VANG: Kui ma luban käituda korralikult ja arvestada reegleid? Kulsin kui Puujalg rääkis Libertatia konsuliga. Keegi olla huvitatud minu pääsemisest.

HULL (mõtlikult): Hüvasti! Katsu edaspidi ise hakkama saada.

Hull lahkub. Lahkumisel kukub puuri vahetus läheduses Hullu taskust võti. Hull ei märka midagi ja kaob.

VANG (endamisi): Näe, kaotas võtme… Ehk peaks tagasi hüüdma teise. (küünitab käe puurivarbade vahelt välja ja haarab suure pingutusega võtme) … Ei tea, milleks Hullule võti? Mis mina sellega peale hakkan? Puuri ta ei ava. Aitab! Heidan puhkama. (seab end magama, vähkreb) … Aga siiski … Kui prooviks … Niikuinii ta ei ava, aga süda on siis rahul. Ah, pole mõtet! (jääb rahulikuks, paus) … Peaks ikagi proovima.

Vang tõuseb ja proovib lukku avada, kuid tulemusteta. Võtab juba võtme lukuaugust välja, kuid mõtleb hetke, paneb võtme uuesti paigale ja keerab teistpidi, vastupäeva. Lukk avaneb kergesti. Vang seisab tardunult.

VANG: … Kas see oli ime? Ma olen vaba. (avab puuriukse) … Ma võin lahkuda, vabalt välja minna… Kas minna? Ootan veidi? Rumalus! Milleks viivitada?

Vang väljub puurist ja lukustab ukse.

VANG: … Hüvasti, puur! Nüüd ma lahkun sinust igaveseks… Aga kuhu? Kuhu on mul minna? Kellele vaja? … Puuri tagasi? Ei! Peidan end esialgu siia lähedale ja eks siis näe, mis edasi saab. (lahkub).

TEINE VAATUS

ESIMENE STSEEN

Keset lava olev puur on tühi, kuid luugid on lahti. Omaette rahvalikku laulu ümisedes tuleb Söötja. Märgates tühja puuri, jääb ahastavaid liigutusi tehes seisma.

SÖÖTJA (hädiselt): … Puur on tühi… No mis sa ütled, kohe päris tühi … Ja luugid on lahti. On ilmselt põgenema pääsenud. (uurib luuke) Siitkaudu ei pääse küll läbi… Aga mine sa hullu tea. Ära on tema jooksnud. Ei ole teist, ei ole!

Söötja nutab, istub puuri äärde, heietab nuuksudes.

SÖÖTJA: … Eks mind, vanainimest, tehakse süüdlaseks, kellele mind vaja on…  Lõppenud on helge vanadusepõli, mitte kohe ei tea, mis ees ootab. Kodus on mul pool kassilihakonservi. Kust saan ma nüüd raha nende ostmiseks? … Seni sain talonge, millega võisin osta kaerajahu ning seepi, aga nüüd? Viletsus ootab mind, häda ja viletsus. Söömine tuleb maha jätta … Hea, et pojalgi on hästi läinud. Sai end Libertatiasse orjaks müüa, nüüd sööb vorsti. Mind, vanainimest, ei taha keegi orjaks. Surm ka ei tule … (rahulikumalt) Mis sa, vanamutt, siin hädaldad? Vangi lasksid põgenema, nüüd ise kahetsed. Kassipooja viidi samuti minema. Tema oli kena inimene, oskaks kindlasti nõu leida … (pahaselt) Ei tea, kuhu see hullvaim jooksis? Küll nad ta kätte saavad, siis ise veel kahetseb, et ära jooksis. Jah, muidugi! Mis temal viga, muudkui söödetakse ja kasitakse, ei ole temal muret, kuidas teised ära elatud saavad. Häbematu, lausa häbematu teine … Mis minust küll saab? Mis minust küll saab? (poetab pisara).

TEINE STSEEN

Söötja nuuksub vaikselt puuri kõrval. Saabub Tulnukas, balalaika ja odekolonnipudeliga, laulab lõbusat laulukest.

TULNUKAS (lõbusalt): Hei, vanamutt! Mis sa nukrutsed? Kas sa odekolonni tahad?

SÖÖTJA (halisedes): Oh seda ilmaelu küll! Mida sa siin ikka rõõmustad? Elu on lihtinimesel alati raske.

TULNUKAS: Saada kõik raskused pärasoole kaudu välja. Näed, minul on odekolonni, võta sina kah! (pakub Söötjale, kes teeb tõrjuvaid liigutusi) … Võta, võta ometi! Odekolonn on hea. Puhub muremõtted eemale, teeb elu lõbusaks.

Söötja võtab kõhklevalt lonksu, seejärel ka Tulnukas, aga tugevama lõuatäie.

SÖÖTJA (puristades): Phöahh! … Küll on vastik!

TULNUKAS: Pole midagi. Võta vorsti peale! (tirib põuest vorsti, lõikab tükkideks ja pakub Söötjale).

SÖÖTJA (imestavalt): … Kas see on vorst? (hammustab ettevaatlikult tükikese).

TULNUKAS (naerab): … Öhh-öhh-öhh… Vorst ikka, päris ehtne vorst.

SÖÖTJA: Sellest saab juba viiskümmend aastat, kui viimati vorsti sõin. (mälub hoolikalt) On ikka hea küll. Hoopis teine kui kassilihakonserv.

TULNUKAS: Minule maitseb ta ka. Mõtlen lausa, et üleüldine õnn ongi kätte jõudnud. Võta veel odekolonni! (joob ja pakub Söötjale).

SÖÖTJA (tõrgub): Oh, mulle aitas juba esimesest korrast … (joob) Pole sugugi hea.. . Auväärne paistab õige helde olevat. Mis ametit siis auväärsed peavad?

TULNUKAS: Ametit mul õieti polegi. Suur Inimene ostis mu kilo vorsti eest ära ja nüüd näitab mind raha eest rahvale. Odekolonnitalongid tingisin lisaks. Mina olen Tulnukas ehk Ufo. Meie elame teisel planeedil ja ootame üleüldist õnne.

SÖÖTJA: Meie ootame üleüldist lollust.

TULNUKAS: Olen märganud, et oleme sarnased. Astugu su emaga sugulisse vahekorda! Justkui polekski teisel planeedil.

SÖÖTJA: Oh, minu ema on ammu surnud ja mina olen samuti vana. Ei ole minust enam asja.

TULNUKAS (naerab): Öhh-öhh-öhh… Ega ma päris nii ei mõelnudki. Öhh-öhh … (paus) Aga miks ka mitte. Paistad veel üsna kobe olevat, eriti kui odekolonni kõvasti sees on. (üritab Söötjale käppi külge ajada).

SÖÖTJA (rabeleb vastu, itsitab): Hee-hee-hee… Jäta nüüd! Mõni veel näeb.

Söötja pääseb vabaks ning põgeneb tulnukast paar sammu eemale. Kohendab riideid.

SÖÖTJA:  … Hull inimene! Kas sul aru peas ei ole? Vanainimesega siis! Räägi parem, kuidas teil elu seal teisel planeedil on? Parem kui siin?

TULNUKAS (muheleb): Öhh-öhh-öhh… Mis ta nüüd parem, ikka ootame. Laulame, mängime balalaikat ja trips-traps-trulli ning joome odekolonni. Tööd me ei tee. Milleks? Küll saabub üleüldine õnn ja kõik saab korda. Söögiga on ainult kehvasti, sellepärast ma sealt lahkusin.

SÖÖTJA: Ega meilgi siin paradiis pole. Tõsi, kassilihakonserve veel jätkub ja ja talongide eest saab üht-teist. Tuleb kannatada! Üleminekuperiood!

TULNUKAS (joob tubli sõõmu odekolonni): Odekolonn on hea! Suur Inimene on hea! Üleminekuperiood on hea! Teie riik on hea! Ma kutsun kõik oma planeedi elanikud siia elama. Elame nagu suur ühine pere!

SÖÖTJA: Palju teie planeedil asukaid on?

TULNUKAS (kummutab pudeli tühjaks): Ausalt öeldes, ega ei teagi. Aga kõik kohad on inimesi täis, pole ruumi astudagi. Teil on siin ruumi laialt käes. Mahume kõik ilusasti ära. Siis joome odekolonni, sööme kassilihakonserve, laulame ja tantsime balalaika saatel ning ootame üheskoos üleüldist õnne või üleüldist lollust, kuidas vaid kellelegi meeldib. Kas pole tore, mis? Lõppude lõpuks peab ju õiglus valitsema. Kuhu see kõlbab, teie sööte kassilihakonserve, aga meie peame ilma olema. Nii pole ilus! Pealegi võime teid õpetada, nii saate targemaks. Väike Inimene ütles, et Ufod peavad õpetama. Helge tulevik ottab meid, mutike. Helge tulevik, kõik meie ühises peres.

SÖÖTJA: Mis mina neist maailmaasjust nii väga tean, aga üht-teist on kõrva taha jäänud. Ei ole seni tulnukad head toonud. Teie olete muidugi teistsugused, ikkagi Ufod ja väljastpoolt. Ei oska mina selle kohta midagi öelda, aga ütlen auselt, mina kardan.

TULNUKAS: Ära karda, mutike. Üheskoos on ikka seltsim. Jagame leivapalukest nagu õed-vennad ja ootame, millal õnn sülle kukub. Kahju vaid, et odekolonn otsa sai. Suur Inimene on tõeline Ufode sõber, talongidega ei koonerda. Pean jooksma uue pudele järele. (vaikus) … Ma vaatan, et oled kuidagi murelik. Jäi sulle odekolonnist väheseks? Ära muretse, kohe lähen uue järele. Võta veel üks tükk vorsti! Söö, söö! (annab Söötjale vorsti) On ikka hea vorst?

SÖÖTJA: Vorst on hea küll, aga mind see ei aita. Sina, Tulnukas, oled üks lahke ja hea südamega inimene. Ei tea kohe, kidas tänada.

TULNUKAS: Oh, sellest pole midagi. Peame üksteist aitama.

SÖÖTJA: Näe, minul juhtus suur äpardus. Puuril on luugid lahti jäänud ja see pagana Vang on põgenema pääsenud. Ei saa mina aru, kuidas tema siit läbi mahtus, aga läinud ta on. Sina oled teiselt planeedilt, oled Ufo, tulid meid õpetama. Ehk oskad aidata. See põgenemine võib mulle kalliks maksma minna. Jään kohast ilma, ei ole mul siis enam raha kassilihakonserve osta ega talonge kaerajahu ja seebi jaoks. Võib-olla panevad vanainimese veel vangigi. Hoidsid teist siin nagu silmatera. Mulle anti pidevalt mõista, et valvan tähtsat saladust. Nad kartsid nii hirmsasti, et ta välja pääseb. Mis minust, vaesekesest, nüüd saab?

TULNUKAS (optimistlikult): Ära, hädalda, mutike! Räägi kõigepealt, kuidas sul niisugune lugu üldse juhtus? Miks sa luugid lahti jätsid?

SÖÖTJA (pahaselt):  Jah, miks? Politseinik kuulis kui ma Vangiga kurjustasin ja kandis Puujalale ette, et meie muudkui räägime Vangiga ja nii edasi. Puujalg sai meie peale pahaseks, arvas vist, et tõesti räägime. Seal oli veel Kassipooja, äärmiselt kena inimene. Seega Puujalg käskis oma kaitsemeestel meid ära koristada. Need vedasid meid eemale ja käskisid puurist kaugemale minna ning oma nägu sealkandis mitte näidata. Minul oli parajasti söötmine pooleli, luugid kõik pärani lahti. Kui tagasi tulin, oli Vang juba läinud.

TULNUKAS: Kassipoojat mina tunnen. Oli hädine vend, odekolonnitalonge tal polnud ja oli oma töö pärast mures. Kes see Puujalg on?

SÖÖTJA: Oi, pojake! Kes siis Puujalga ei tea? Puujalg on Valitseja kõrval meie riigi tähtsaim isik, võib-olla tähtsamgi veel kui Valitseja. Tema kaudu saad end Libertatiasse orjaks müüa.

TULNUKAS: Minul pole numbrit, mina ei saa. Äärmine ebaõiglus! Kõik peaksid ikka võrdsed olema.

SÖÖTJA: Õiglusega pole siin ilmas midagi peale hakata. Tuleks nüüd minu sõber Kassipooja. Küll tema oskaks aidata.

Paus. Tulnukas tinistab nukralt balalaikat.

KOLMAS STSEEN

Saabub Kassipooja. Söötja ja Tulnukas istuvad vaikides.

KASSIPOOJA: Mida teie siin nukrutsete?

Kassipooja jääb puuri jõllitama. Vaikus.

KASSIPOOJA (jätkab kogeledes): … Miks … Miks … Miks te … te … ta välja lasksite? Mida see siis tähendab?

TULNUKAS: Pani jooksu, keha tagumine osa niisugune.

KASSIPOOJA: Kuidas ta välja pääses?

SÖÖTJA (ahastades): Luugid jäid ju lahti, kui meid ära viidi.

KASSIPOOJA: Hirmus lugu. Mis nüüd saab?

SÖÖTJA: Mitte ei tea! Me mõtlesime, et ehk sina oskad nõu anda?

KASSIPOOJA: Mul on endalgi muresid. (osutab Tulnukale) Peale seda, kui see tegelane mul Kassi põgenema päästis, pole ma enam ühtegi kassi kohanud. Plaan on täitmata, aga süüa tahame ju kõik.

TULNUKAS: Palun vabandust, aga me tahtsime üksnes odekolonnitalonge.

KASSIPOOJA: Eks mine siis tööle ja teeni oma talongid välja. Sina ei kujuta ette, kui raske ja ohtlik on kassipoomine. Teed väikese vea ja kass on läinud. Eriti rasketel juhtudel võib kass kallale tulla. Isegi minuga on see ühel korral juhtunud, kuigi olen parim Kassipooja kogu riigis.

Eemalt kostub kära.

KASSIPOOJA: Mis karjumine see on? Nii peletavad kõik kassid eemale.

Puurist mööduvad Konsul kahe Ihukaitsja ja käratseva inimsalga saatel. Ihukaitsjad kasutavad kumminuia rahva taltsutamisel. Teevad ringi ümber puuri ja jäävad käratsedes seisma.

I INIMENE: Mina tahan end Libertatiasse orjaks müüa!

II INIMENE: Mina tahan vorsti!

III INIMENE: Vaadake! Puur on tühi!

KONSUL (närvitsedes Ihukaitsjatele): Pekske see rahvas ometi laiali! (näitab Söötjale, Kassipoojale ja Tulnukale) Nemad jäävad!

Ihukaitsjad lasevad kumminuiad käiku ja tühjendavad lava inimsalgast.

KONSUL: … Nii, nüüd on rahu majas. Mida see siis peaks tähendama? Kus Vang on?

Söötja tahab vastata, kuid Kassipooja teeb keelava liigutuse.

KASSIPOOJA: Meie ei tea.

KONSUL (vihaselt): Teie ei tea? Kuid Vangi ometi pole. Ja luugid on lahti.

KASSIPOOJA: Te näete, auväärne, ju isegi, et nendest luukidest täiskasvanud inimene läbi ei mahu.

KONSUL: Puur on tühi ja teie olete siin! Eks pea seegi midagi tähendama. Võib-olla lasksite ta puurist välja?

KASSIPOOJA: Puuriuks on lukus.

KONSUL: Ikkagi on teie käitumine kahtlustäratav. (I Ihukaitsjale) Mine teata kohe Valitsejale ja Puujalale.

I Ihukaitsja lahkub.

KONSUL: Absoluutne korralagedus! Alles teatas protokollisheff, et Libertatia ei ole enam huvitatud Vangist, aga nüüd on ta kadunud. Kes siin keda lollitab? Jälle kokkumäng! Ma ei saa ometi asja nii jätta. Midagi tuleb ette võtta, midagi tuleb ette võtta.

KASSIPOOJA: Me võime teid aidata.

TULNUKAS: Ainult vaata, et sa meile vorsti ja odekolonnitalonge annad.

KONSUL: Teie aitate? Ise olete viimased sulid nagu kõik siinsed asukad.

KASSIPOOJA: Vangi põgenemine on meie riigile häbiplekk ja meie kui oma riigile truud kodanikud, oleme kohustatud aitama.

TULNUKAS: Ainult ära unusta, et mina pole teie riigi kodanik. Mina olen sissesõitnu ja teie peate minu vastu viisakad olema. Nii et andke aga vorsti ja odekolonnitalonge! (pakub teistele vorsti, kõik peale II Ihukaitsja võtavad vastu ja söövad) … Kahjuks sai odekolonn otsa, kuid ma võin uue pudeli tuua. Kas toon? (paus) … Ma lähen siis.

Tulnukas lahkub. Ülejäänud seisavad vaikides. Söötja istub.

NELJAS STSEEN

Lavale on tardunud Konsul, II Ihukaitsja, Söötja ja Kassipooja. Saabub Puujalg I Ihukaitsja saatel. Kes võtab kolleegi kõrval sisse tardunud poosi.

PUUJALG: Mis on juhtunud? ( vaikus) … (dramaatiliselt) Kus on Vang? … Vastake! Miks te vait olete?

SÖÖTJA: Anna andeks vanainimesele. Vangi ei ole siin.

KONSUL: Kus on Vang? … Seda tahaksin sinult kuulda.

PUUJALG: Kuidas ta välja pääses?

SÖÖTJA: Luugid jäid lahti, kui need meid Kassipoojaga ära viisid. (osutab Ihukaitsjatele).

PUUJALG: Rumalus! Läbi luukide poleks ta mahtunud.

KONSUL: Kuid läinud ta on.

PUUJALG: Asjaolusid tuleb uurida. Kus on Politseinik?

KONSUL: Jah, kus on politseinik? Olin sunnitud sinu ihukaitsjad abiks palkama, kuna Politseinik on kadunud. Täielik korralagedus! Võid Valitsejale mainida, et oma puhkuse peab ta veetma mujal.

PUUJALG: Kord on tõesti käest ära. Kes teab öelda, kuhu see Politseinik kadunud on? Panen autasu välja.

KASSIPOOJA: Kahjuks ei oska aidata.

SÖÖTJA: Kui kõrgeauline lubab, siis lähen otsima. Mina keetsin supi kokku, mina pean ka välja rabelema.

KASSIPOOJA: Selle peame veel välja selgitama, kes siin milleski süüdi on. Kui lubate, pakun ka oma abi.

SÖÖTJA: Eks üheskoos oleks muidugi parem.

PUUJALG: Minge ja tooge Politseinik kasvõi maa alt välja!

KONSUL: Arvestage, et Libertatia ei unusta, kui aitate Vangi leida.

Söötja ning Kassipooja lahkuvad.

PUUJALG: Mul on väga kahju, et niiviisi juhtus. Kuid pole viga, ma olen kindel, et leiame Vangi. Ta on harjunud puuriga ega oska vabalt ringi liikuda. Isegi kui me ei peaks teda leidma, jookseb ta varsti vabatahtlikult puuri tagasi. Talle peab ometi meelde tulema, kust ta süüa saab. Küll tühi kõht asjad paika paneb.

KONSUL: Kas sa ei ole mitte liiga enesekindel? Arvesta veel sellega, et enne kui tal kõht tühjaks läheb, võib ta palju kurja korda saata. Tagajärgede eest vastutad sina.

PUUJALG: Kas pole see põgenemine Libertatia korraldatud?

KONSUL: Usun, et see on välistatud. Protokollisheff alles kinnitas mulle, et me loobume tema vabastamisest. Sellest hoolimata ei saa seda varianti päriselt tähelepanu alt kõrvale jätta. Meil on jõud, kes nõudsid tema vabastamist ja mitte mõjutud.

PUUJALG: Peame igat varianti koralikult kaaluma. Ei tea, kuhu Politseinik on kadunud? Tema oli mees, keda võis usaldada.

KONSUL: Vandenõu?

PUUJALG: Mine tea.

Saabub lõbusasti balalaikat tinistav Tulnukas.

TULNUKAS: Mis teil siin on juhtunud? Kus Kassipooja on? Ja Söötja?

PUUJALG: Ja kes sina oled?

TULNUKAS (raporteerib): Mina olen Tulnukas ehk Ufo! Teiselt planeedilt. Kas sinu näol on tegemist Puujalaga? Sel juhul rõõm tuttavaks saada. Söötja on sinust palju rääkinud. Mina tahaksin samuti Libertatiasse orjaks minna, kuigi Suur Inimene hoolitseb minu eest hästi. Kas sa odekolonni tahad?

KONSUL: Mina arvan, et see mees on suli.

PUUJALG: Kuid kasulik suli. Kas tead midagi Vangist või Politseinikust?

TULNUKAS: Vang on läinud nagu isegi näed. Politseinikust tean ma samuti üht-teist. Ta müüs end Libertatiasse orjaks.

KONSUL: Kuidas on see võimalik? Minust mööda minnes?

TULNUKAS: Suurele Inimesele on kõik võimalik.

PUUJALG: Niisiis Suure Inimese kaudu. Seda ma kartsin. (paus).

KONSUL: … Ma andsin Suurele Inimesele litsentsi kahekümnele orjale… (vihaselt) Kuid see on isetegevus! Ta oleks pidanud nimekirja minuga kooskõlastama. Siis kui ta viimati minu juures käis, oli tal neli vakantset kohta. Andsin ilma mõtlemata talle loa need kohad oma suva järgi täita… Aga mingisugune austus oma partneri vastu  oleks pidanud säilima. Ma lootsin, et ta vähemalt näitab täielikku nimekirja minule.

PUUJALG: Nii võis ka Vang tema kaudu välja pääseda.

KONSUL: Ta üritas Vangi nimekirja sokutada, aga see ei läinud läbi. Ütlesin oma kategoorilise ei.

PUUJALG: Kahju! Seni võis Suurt Inimest usaldada.

KONSUL: Olen märganud, et teie inimesi ei saa üldse usaldada.

PUUJALG: Ka mind?

Konsul vaikib.

TULNUKAS: Mis te nukrutsete. Mina joon odekolonni ja olen rõõmus. Jooge teie samuti!

Pakub Konsulile ja Puujalale odekolonni, kuid need keelduvad. Ihukaitsjad seevastu joovad.

TULNUKAS: Odekolonn on hea! Ma mängin teile balalaikat. (mängib).

KONSUL: Midagi tuleb ette võtta.

PUUJALG: Suur Inimene tuleb üles otsida.

TULNUKAS: Mina aitan teid. Olen Suure Inimese ori ja tean, kuidas teda leida.

PUUJALG: Tubli!  Too mulle suur Inimene ja sa saad vorsti ja odekolonni.

Tulnukas lahkub rõõmsalt lauldes.

KONSUL: Oled sa mõelnud, mis saab siis, kui neid ei leita?

PUUJALG: On veel üks inimene, keda võin täielikult usaldada. Kuid selle variandi peame jätma viimaseks. Selleks puhuks kui tõesti enam muid võimalusi ei ole.

KONSUL: Ma kardan tuleviku pärast. Äkki näevad nad üleminekuperioodi läbi? Saavad aru, et nii hullus kui ka lollus on paljad sisutühjad terminid?  Mis meist siis saab? Mind vallandatakse siis diplomaatilisest teenistusest. See tähendaks ju Libertatia poliitika liivalejooksmist teie riigi suhtes.

PUUJALG: Väike risk kuulub alati asja juurde. Mina tulevikku siiski nii mustalt ei näe. Rahvale on termineid vaja. Keegi ei tahagi, et midagi muutuks. Usu mind, olen sellest ammu aru saanud. Sa vaatad meie inimesi liigselt libertatialase pilguga, kuigi oled juba kaua siin viibinud. Meie inimestele on idee müütilisest lollusest üksnes rahuldaaks neid pühi tundeid, mis vist iga inimolendi alateadvuses esinevad. Praktilises tegevuses ta muutusi ei soovi, kuna need õõnestavad stabiilsust. Aastakümneid valitsenud ideoloogia on oma töö teinud, peame vaid oskama seda kasutada. Meie inimene on harjunud tunnetama, et temast ei sõltu midagi ja ta on üksnes mutrike suures masinavärgis. Väikese inimese ideoloogia, mõistad? Need inimesed ei vaja praktilisi muutusi, vaid sõnu, sõnu ja veelkord sõnu. Sõnad peavad olema kvaliteetsed, ilusad ja mahedad, kõrvu paitavad. Sõnade najal saad nad üles kütta ja nad hävitavad kuulekalt igaühe, kelle pead tarvilikuks neile ette sööta, igaühe, kes ei mõtle nagu sina, nende armastatud juht. Kuid alaväärsuskompleks on meie massiinimesel tugev. Nad ei salli, kui keegi nende seast osutub neist targemaks, näeb nad läbi. Meie aga, kui me talitame kõiki neid komplekse arvestades, oleme jumalad. Meile kuulub rahva usaldus. Meile kuulub tulevik. Ole mureta! Inimesed Libertatias on teistsugused. Nad ei müüks end iialgi orjaks. Mis aga siin toimub, näed ise. Nii on lood, armas, Konsul.

KONSUL: Kahtlemata tunned oma rahvast paremini, aga soovitan olla ettevaatlik. Muudatused võivad tulla ootamatult ja on tavaliselt väga järsud.

PUUJALG: Sama ootamatult nagu nad tulevad, nad ka mööduvad.

KONSUL: Õige, kuid siis pole enam meid.

PUUJALG (mõtlikult): Jah, meid.

VIIES STSEEN

Saabub Suur Inimene Tulnuka saatel.

SUUR INIMENE: Te otsisite mind?

PUUJALG: Vang on kadunud.

SUUR INIMENE: Ma kuulsin. Millega saan kasulik olla?

KONSUL: Ma soovin näha nimekirja isikutest, kes lähevad vastavalt meievahelisele kokkuleppele Libertatiasse orjaks. (rõhutatult) Neist kahekümnest isikust.

SUUR INIMENE: Kuid me kooskõlastasime juba selle küsimuse.

KONSUL (rangelt): Ma soovin näha seda nimekirja!

SUUR INIMENE: Aga palun! (võtab taskust paberi ja ulatab Konsulile).

KONSUL (loeb): Nii… Nii… Üheksateiskümne isikuga probleeme ei teki, aga kahekümnes. (ulatab nimekirja Puujalale).

PUUJALG: Siin seisab kirjas number kolmsada seitsekümmend kuus Politseinik. On see nii?

SUUR INIMENE: Nii see on. Minu teada number kolmsada seitsekümmend kuus Politseinik ebausaldatavate nimekirjas ei ole.

PUUJALG: Kus on Politseinik praegu?

SUUR INIMENE: Oletatavasti teel Libertatia suunas.

PUUJALG: Saame me midagi ette võtta, et teda tagasi tuua?

SUUR INIMENE: Enam ilmselt mitte. Aga milles on üldse küsimus? Miks ei oleks Politseinik tohtinud nimekirjas olla?

PUUJALG: Vang on põgenenud!

KONSUL: Me peame ta kätte saama, muidu läheb meil kõigil haprasti.

TULNUKAS: Mina võin teid aidata. Aga ma pean sama end Libertatiasse orjaks müüa. Lisaks veel vorsti ja odekolonni.

PUUJALG (kõhklevalt): Aitad sa ikka kindlasti? … (vaatab Konsuli poole) Kas lubame talle?

KONSUL: Tunned oma inimesi paremini.

PUUJALG: Tema pole minu inimene, tema on Tulnukas ehk Ufo. Mida sina, Suur Inimene, arvad?

SUUR INIMENE: Vorsti ja odekolonni eest on ta kõigeks valmis.

PUUJALG: Me kuulame.

TULNUKAS (osutab Suurele Inimesele): Tema on süüdi! Nägin, kuidas ta Vangi puurist välja laskis.

PUUJALG (õudusega): Suur Inimene? Mida sa räägid?

Konsul raputab parastavalt pead.

SUUR INIMENE: Ta valetab! Lasksin Vangi küll hetkeks välja, kuid tema, Tulnuka, abiga toimetasin ta puuri tagasi.

TULNUKAS (kriiskab): Toimetasid tagasi küll. Aga kes ütleb, et sa teda hiljem välja ei lasknud? Sinul on võti!

SUUR INIMENE: Selline on siis sinu tänu odekolonnitalongide ja vorsti eest.

TULNUKAS (irvitab): Aga Libertatiasse sa mind ei saatnud. Eks ma olen sunnitud siis ise enese eest hoolt kandma.

PUUJALG: Mis on sul selle peale öelda, Suur Inimene?

SUUR INIMENE (rahulikult): Ma kinnitan teile, et ta valetab. Kõik faktid on vassitud. See on alatu laim! Ma nõuan, et Tulnukas selle eest kohtu ees vastust annaks.

PUUJALG: On sul puuri võti?

SUUR INIMENE: Ei!

TULNUKAS: Valetab! Tal on!

SUUR INIMENE (põlglikult): Mul ei ole võtit, mul on muukraud! Ja see, kullakesed, avab iga ukse.

TULNUKAS: Näete! Ta kinnitab ka ise.

PUUJALG: Mida peame tegema?

KONSUL (Ihukaitsjatele): Võtke Suur Inimene kinni!

Ihukaitsjad vaatavad Puujala poole, see noogutab. Seejärel viivad nad vastupunniva Suure Inimese lavalt ära.

PUUJALG: Talitasime ikka õigesti?

KONSUL: On see tähtis?

TULNUKAS: Andke nüüd vorst ja odekolonn siia! Ja vaadake, et te ei unusta mind Libertatiasse orjaks saata!

KONSUL: Kannata pisut! Kohe, kui Ihukaitsjad tagasi tulevad, lahendame selle küsimuse.

Ihukaitsjad tulevad tagasi.

KONSUL: Juba nad ongi tagasi. Võtke nüüd Tulnukas kinni!

Ihukaitsjad asuvad Tulnukat kinni võtma. See püüab põgeneda, kuid saadakse kätte.

TULNUKAS (karjub): See on reetmine! Seda ma ei unusta! Või niiviisi käitute maavälise tsivilisatsiooni esindajaga. Te veel kahetsete!

Tõrkuv Tulnukas toimetatakse Ihukaitsjate poolt minema.

KONSUL: Kõik on korras.

PUUJALG: Mida sa sellega saavutasid?

KONSUL: Rahu.

PUUJALG: Rahu? Kuid Vangi puuris ei ole.

KONSUL: Küll kord jõuab ka Vangi kätte aeg pea silmusesse pista. Oled kärsitu, need tüübid olid meile üksnes tüliks.

PUUJALG: Kas ka Suur Inimene? Ta on meid palju abistanud.

KONSUL: Aga kui  ta Vangi välja laskis?

Ihukaitsjad tulevad tagasi ja võtavad sisse tardunud poosi.

KONSUL  (jätkab): Nii nagu sa ei suuda tõestada, et Tulnukas valetab, ei suuda sa tõestada ka ühtlasi seda, et ta tõtt räägib. On parem, kui nad mõlemad istuvad kindlas kohas luku taga. Nad pole meil jalus, aga samas on alati käepärast võtta. Välja lasta jõuame alati.

PUUJALG: Võimalik, et sul on õigus. Me peame Vangi üles leidma ja ka selle isiku, kes ta välja laskis.

KONSUL: Sa pead lahenduse leidma!

Konsul lahkub koos Ihukaitsjatega.

PUUJALG: Ma pean.

KUUES STSEEN

Puujalg istub löödult puuri ääres.

PUUJALG: Situatsioon on kontrolli alt väljunud. (süütab närviliselt sigari ja suitsetab) Ma pean ta üles leidma. On vaid üks inimene, kes suudab peale Politseiniku ärahüppamist mind aidata. Kuid seda inimest on võimatu leida.

Märkamatult saabub Hull. Paus.

HULL (pärast pikka vaikust):  … Tere!

Puujalg tõstab üllatunult silmad, märkab Hullu ja mutub silmnähtavalt rõõmsamaks.

PUUJALG: Tere! Hull, sina? Kui rõõmus ma olen. Usud või mitte, aga just sinule ma parajasti mõtlesin. Ja siin sa nüüd oled.

HULL: Siin ma nüüd olen.

PUUJALG: Soovid ehk sigarit?

HULL: Ma ei suitseta. Sa tead.

PUUJALG (mõtlikult): Ma tean. (karjatab spontaanselt) Hull, sa pead mind aitama! Vang on kadunud!

HULL: Ma näen. Ja tean.

PUUJALG: Ma aimasin, et sina tead kindlasti midagi. Aitad mind, eks ole? Ma palun sind väga, palun!

HULL: Ma andsin talle võimaluse ja ta kasutas selle ära.

PUUJALG: Sina lasksid Vangi välja? See ei ole ometi tõsi?

HULL: Paraku on. Ma olen ju Hull, sa tead.

PUUJALG: Seleta vähemalt, miks!

HULL: Ma juba vastasin. Sellepärast, et olen Hull. Mina võin endale lubada seda, millest teie ei või undki näha. Ma olen vaba. Vaba, kas mõistad? Ei, sa ei mõista. Teie, kes te olete käsist ja jalust seotud oma tobedas ühiskonnas kehtivate tobedate reeglitega, ei mõista seda iialgi. Te ei mõista, mida võib enesele lubada, üks tõeliselt vaba inimene. Miks ma olen Hull? Selleks, et olla vaba.

PUUJALG: Sa oled vaba! Mida sa oma vabadusega peale hakkad? Vabaduse eest vorsti ei anta. (põlglikult) Vabadus, pähh!

HULL: Me pole kunagi teineteisest aru saanud.

PUUJALG: Ega vist. Kuid sellegipoolest sa meeldid mulle. Mul oleks üsna hea meel, kui sa mind meie vana sõpruse nimel aitaksid.

HULL: Ja nimelt?

PUUJALG: Kas sa ei aima? Ma tahan Vangi.

HULL: Jah, me pole kunagi teineteisest aru saanud. Ma ei aidanud Vangi, ma andsin talle võimaluse. Pole minu süü, et ta selle ära kasutas.

PUUJALG (läbi pisarate): Sa ei aita mind?

HULL: Jällegi sa eksid. Vastupidi, ma aitan sind.

PUUJALG (rahunenult): Sa oled huvitav inimene, Hull. Ühelt poolt nii erinev meist, normaalsetest inimestest, kuid samal ajal on sinus nii mõndagi, mis on meiega hämmastavalt sarnane. Mulle isegi tundub, kuigi meie meetodid on erinevad, eesmärgid on meil ikkagi ühised. Kas pole? Pean mainima, et Hullu kohta on sul väga pragmaatilised seisukohad. Vahetevahel muidugi.

HULL: Täpselt nii, vahetevahel! Sa tunned inimesi. Vahel mulle tundub, et sa tunned isegi mind, kes ma seisan väljaspool ühiskonda ja sealseid reegleid.

PUUJALG: Ma tunnen sind ja kuigi sinul on võib-olla teine arvamus, ma saan ka sinust aru. Uskumatu, aga tõsi. Ma ainult ei mõista sinu motiive, sinu käitumise sügavamat tagapõhja. Neid eesmärke oleks palju kergem saavutada ühiskonnasiseselt.

HULL: Vabanda mind, kuid see tõestab veelkord, et sa siiski ei saa minust aru. Sina mõtled normaalsete inimeste kaanonite järgi, sinust ei saanud Hullu. Aga ma aitan sind.

PUUJALG: Miks sa talle võimaluse andsid, nagu väidad?

HULL: Sa ei mõista? Sa ei peagi mõistma, kuna oled normaalne inimene. Muidugi, kui normaalseid inimesi üldse olemas on.

PUUJALG (tõuseb vaevaliselt püsti, mõtlikult): Normaalne või ebanormaalne. Kuid puur on tühi.

HULL (Puujalale otse silma vaadates): Vang peidab end siin läheduses ja kuuleb igat meie sõna.

Kostub Kassi, Kassipooja ja Vangi kisa. Kõigepealt jookseb üle lava Kass, tema järel Vang ja lõpuks Kassipooja. Vang komistab Puujala kargu otsa ning kukub. Hull ja Kassipooja tormavad talle kallale ning võtavad kinni. Puujalg avab puuriukse, misjärel Vang puuri lükatakse ning puur uuesti lukustatakse. Paus.

PUUJALG: Mured on nüüd lõppenud.

HULL: Õiged mured alles algavad. Nüüd istub puuris vaba inimene.

PUUJALG: Sa ajad hirmu peale.

Hull irvitab.

KASSIPOOJA (hingeldab): Kass pääses jällegi põgenema.

HULL: Kass on vabam kui Vang, isegi vabam kui Hull.

PUUJALG: Meil puudub kontroll kasside üle, see on väga ohtlik.

KASSIPOOJA: Seda on ka väga raske saavutada. Mul on kogemusi.

HULL: Seda on võimatu saavutada. Kass pole inimene.

PUUJALG: Kallis Hull! Mõnikord mulle tundub, et oleme mõttekaaslased. Siis aga taotled sa midagi kummalist. Meie suhted on väga imelikud.

HULL: Meie suhted ei saagi olla vähem imelikumad kui me ise. Nii, et ole kena tüdruk ja katsu oma maailmaga ise hakkama saada. Võib-olla näeme veel millalgi.

Hull lahkub lõbusalt vilistades.

PUUJALG (peale pikka vaikust): … Kõige kurvem on, et talle jäi jällegi õigus.

KASSIPOOJA: Hea, et Vang jälle ilusasti puuris istub.

Kassipooja ja Puujalg lahkuvad. Vang nuuksub puuris.

KOLMAS VAATUS

ESIMENE STSEEN

Vang kõnnib rahutult puuris. Puurist möödub Kassipooja, surudes käte vahele Kassi. Nad lahkuvad lavalt. Mõne hetke pärast kostub Kassi kräunatus, seejärel Kassipooja vali röögatus, misjärel verine ja kriimustatud Kassipooja lavale jookseb, hoides käes saapapaela.

KASSIPOOJA (hüsteeriliselt): Appi! Appi! Aidake, head inimesed! Selle Kassiga mul ei vea. Juba teine juhus minu hiilgava praktika jooksul, mil kass mulle kallale tuli! Appi! See Kass on nõiutud! (märkab Vangi, kes silmitseb teda huviga) No muidugi! Miks ma kohe ei taibanud! Sina oled Kassi ära nõidunud! Sina! Sina! Sina oled kõiges süüdi! (üritab Vangi peksta, kuid puurivarbad takistavad, lõpuks lööb pea tugevasti ära, loobub ja istub soigudes puuri äärde) Tuli kallale! Minule, parimale Kassipoojale kogu riigis. Milline häbi! Kõik on Vangi süü. Miks Kass just tema juurde jooksis, kui ma eelmisel korral teda tabada püüdsin? Tõsi, tänu sellele istub Vang jälle puuris, aga missugune vaev! Olen kõige õnnetum Kassipooja kogu riigis.

VANG (sõbralikult): Kas sulle tuli kass kallale?

KASSIPOOJA: Kallale jah, kallale jah. Mis sa parastad veel? Ise panid puurist jooksu, ajasid kogu riigi ärevile. Mida sa inimeste seas oleksid peale hakanud, hullvaim niisugune? Ja Söötjast ei hooli sa põrmugi. Teine inimene oleks jäänud ilma raha ja talongideta. Sinu jultumusel pole mingeid piire. Inimlik kaastunne on sulle võõras. Söötja, hea vanake, toitis ja kasis sind, aga kuhu jäi tänu? Tahad, et vanainimene ilma tööta jääks? Teine on veel nii tubli inimene, poeg on tal Libertatias orjaks. Sa oleksid ta südamerahuga jätnud ühegi fartingita, et ta ei saks tasuda kassilihakonservide eest! Oled meie häbiplekk!

VANG: Ma leidsin võtme ja tegin ukse lahti. Ma ei tahtnud enam siin olla. Väljaspool puuri meeldib mulle rohkem.

KASSIPOOJA: Ainult isikliku kasu peal väljas. Maha peaks su lööma!

VANG (traagiliselt): Ma tahan tõepoolest kõigile head. Miks ometi keegi mind kuulda ei võta? Puuris on nii igav!

KASSIPOOJA: Sina oled ebalojaalne, ei austa rahva tahet.

VANG: Milline on rahva tahe? Ma ei tea, ei tea midagi.

KASSIPOOJA: Sina pead puuris istuma!

Saabub Söötja.

SÖÖTJA: Näe, Kassipooja! Ja Vang on ilusti puuris. Vahel läheb vanainimeselgi hästi.

KASSIPOOJA: Kellel läheb, kellel mitte.

SÖÖTJA (vaatab Kassipoojat tähelepanelikumalt): Kanäe, kes sind niiviisi ära kriipis? Kas tema? (osutab Vangile).

KASSIPOOJA (tusaselt): Tema! Kass, kuramus, tuli kallale. Teist korda minu karjääri jooksul.

SÖÖTJA: Kassipoomine on ohtlik töö, ma tean. Üks minu kaugelt sugulane oli kassipooja ning  sai õnnetult surma.

KASSIPOOJA: Sa pole seda varem maininud.

SÖÖTJA: Ega tast suurt rääkida pole. Oli ettevaatamatu ja sai hukka, kuigi oli noor tugev mees. Muidu on kassipooja auväärne amet.

KASSIPOOJA: Seda ütlevad kõik.

SÖÖTJA: Kassilihakonserve söövad samuti kõik. Nad teavad, mida räägivad. Sina, pojake, tule parem minuga kaasa. Tohterdan su terveks.

KASSIPOOJA: Aitäh, Söötja! Tulen meeleldi. Head logelemist, Vang!

SÖÖTJA (Vangile): Oota kuni ma tagasi tulen, siis saad süüa! Vaata, et sa enam ära ei jookse! Ise tõid teistele nii palju muret kaela. Häbi sul ei ole?

Söötja ja Kassipooja lahkuvad. Vang seisab vaikides ja vaatab ainiti kaugusesse.

TEINE STSEEN

Vang seisab tardunult puuris ja vaatab kaugusesse. Vaevaliselt komberdades saabub Puujalg.

PUUJALG: Tere, Vang! Ma pean sulle midagi ütlema. Kuuled sa mind? Ma luban sul rääkida, minu vastutusel … Vasta mulle! Annan sulle oma sõna, et võid rääkida. Mul on selline positsioon, missugust mitte keegi teine siin ei oma. Oled nõus mind ära kuulama? Vasta!  (Vang eemaldub puuri tagumisse ossa) Ei vasta? Hea küll, kuula siis! Ma ei tea, mis põhjusel sind puuris peetakse, kuid niisugune on traditsioon, mis pärineb veel  aegadest enne üleminekuperioodi. Me ei saa hävitada kõike vana, midagi peab säilima. Valitseja on väga tasakaalukas mees, kes juhib meid kindla käega hullusest lollusesse. Paljudele on need sisutühjad terminid, kuid nad sisaldavad endas tohutu progressi. Me anname rahvale lootuse. Lootuse, et kunagi õige pea saabub aeg, mil me ei söö enam kassilihakonserve ega ole meil ka talongisüsteemi ja me elame nagu Libertatias. Me jätame rahvale mulje, et liikumine toimub rahva huvides ja rahvas ise otsustab. See on psühholoogiliselt väga tähtis. Valitseja vajab mind, inimest rahva keskelt, ta vajab ka sind, kes sa istud puuris. Demokraatia vajab opositsiooni, kuid on parem, kui opositsioon istub puuris. Sul ei ole meile midagi ette heita, sinu eest hoolitsetakse paremini kui sadade ja tuhandete kaaskodanike eest. (Vang tuleb uuesti esiplaanile) Ma tahan, et sa tajuksid, kui tähtis missioon sul täita on. Ma tahan, et sa mitte kunagi enam ei üritaks põgeneda. Ma tahan, et sa annad mulle sellekohase lubaduse. (paus) … Räägi minuga, palun! Praegu on sul selline võimalus, mõistad? Sa pole rumal.

VANG: Millest ma pean rääkima?

PUUJALG: Annad sa lubaduse? (Vang vaikib) Saa aru, sina oled meie riigi lootus, sinu najal suudame valitseda. Sulle hakatakse edaspidi toitu tooma otse Valitseja köögist, arvestame ka sinuga. Kui sa vaid ei üritaks põgeneda. On sul mingeid soove? Ma luban, et need rahuldatakse. Ütle julgelt!

VANG: Ma tahan puurist välja. Hakkan kasvõi kassipoojaks või lähen Libertatiasse orjaks. Võite mind raha eest rahvale näidata, aga laske vaid puurist välja! See on mu ainus soov. Otsige endale uus Vang, kui teile nii tähtis on kedagi puuris pidada.

Saabub Hull, kes jääb eemale seisma ning ülejäänud ei märka teda.

PUUJALG (anuvalt): Vang, ma palun, saa ometi aru, et see, kes on juba Vangiks loodud, peab selleks ka jääma. Uus sümbol kaotaks oma eheda tõepära. Ta mutuks võltsiks ega innustaks enam rahvast. Mul on väga kahju, et Hull su välja laskis ja rikkus kogu mängu. See mõjub sullegi palju halvemini, kui oled nuusutanud vabadust. Mida Hull taotleb? Veel üks umbsõlm lahendamiseks.

HULL (astub esile): Mida ma taotlen? (Puujalg pöördub võpatades Hullu pole) Ära püüa lahendada asju, mis käivad sulle üle mõistuse! Olen seda korduvalt maininud. Sina tegutsed ja näed maailma läbi normaalsituatsioonide, aga kas normaalsituatsioone elus üldse eksisteeribki? Juhin su tähelepanu sellele tõsiasjale, et tegur, mis välistab minu eksistentsi ühiskonnasiseselt, juba iseenesest lubab mul arvestada teisi vaatenurki, mis on teile, normaalsetele inimestele, vastuvõetamatud. Ma kinnitan sulle, Vang põgeneb alati, ükskõik kui mugavaks te tema elu puuris ka ei teeks. Kuigi ta on ise ühiskonnasisene objekt selles mõttes, et ühiskond aktsepteerib teda kui Vangi, on tema subjektiivne mõttemaailm ühiskonda eitav.

PUUJALG: Sa saabud alati ootamatult ja oskad kogu mängu ära rikkuda.

HULL: Kui te õpiksite minult minimaalsemal määralgi, ei peaks te rahvast lollitama igasuguste üleminekuperioodide ja muu prahiga.

PUUJALG: Sinu jutt on normaalsetele inimestele liiga tark.

HULL: Ma olen Hull, jään Hulluks ja minust ei saa iialgi Loll. Varem sa nautisid minu mõttekäike, aga nüüd oled ära pöördunud. Kuid õppida oleksid võinud ikkagi.

PUUJALG: Ma olen sinult palju õppinud. Ma õpiksin sinult veelgi, kui vaid üks asjaolu ei segaks. Varem olin minagi väljaspool ühiskonda, nüüd olen aga selle ühiskonna eest võitleja, isegi hoolimata sellest, et mul puudub ametlik positsioon. Kuid suurt poliitikat on läbi aegade juhitud kõrvalt. Ma olen Valitsejale sama, mis Seneca Nerole. Ma õpetan talle, mis elu on.

HULL: Ja lõpetad samuti.

PUUJALG: Ajad on muutunud ja kombed on muutunud. Valitseja peab minuga arvestama enam kui mina Valitsejaga. Seda enam, et Valitseja ise pole kunagi seisnud väljaspool ühiskonda. Tema ei suuda rahvast vaos hoida.

HULL: Sul on kahtlemata õigus, aga jällegi jätsid arvestamata ühe võimalusega. Nimelt, et on olemas keegi, kes suudaks sinu funktsioone sinust paremini täita.

PUUJALG: Ja see oleks?

HULL (irvitab): Kas ma pean välja ütlema? Mina.

PUUJALG: Oled julge, kuid oled teinud mitu andestamatut viga. Esiteks oled sa Hull, mis juba iseenesest välistab sinu kasutamise normaalsete inimeste ohjeldamiseks. Ja teiseks lasksid sa Vangi välja. Seda ei andestata sulle mitte ühelgi tingimusel.

HULL: Mitte keegi ei tea, et ma Vangi välja lasksin. Mis puutub minu hullusesse, siis näen ma vaimusilmis sellest hullusest joobunud rahvast, kes on nõus mind kätel kandma ainuüksi selle eest, et ma olen Hull. Kahjuks sa ei näe seda enam, selleks ajaks olen jõudnud su hävitada.

PUUJALG (irooniliselt): Teed illusioone.

HULL: Vastupidi, kogu minu hullusest hoolimata olen absoluutne realist, kelle pisimgi samm on läbi kaalutud.

PUUJALG: Ma tean, et oled ohtlik. See on sinu õnnetus, et ma tean. Siiski hindad oma võimalusi üle. Sa ei tunne mehhanisme, mille abil edu saavutada. Kõik need sinu projektid on teoreetilised.

HULL: Ma tean nii mõndagi. Ühtlasi tean ka seda,kes püüdis Vangi Libertatiasse müüa ja kes õhutas mõjukaid ringkondi Libertatias seda sammu astuma.

Vang niheleb uudishimulikult, surub end vastu puuri varbasid.

PUUJALG (pärast pikka pausi): … Või nii. Millega sa seda tõestad?

HULL (naerab närviliselt): Hii-iih. Hii-iih. Millega ma tõestan? Hii-iih. Kas ma ütlen sulle? Sinule, kes sa tunned väga hästi kogu mehhanismi, nagu sa väidad? Hii-iih. Ringkonnad, kellele loodad, on normaalsed inimesed, mitte hullud. Ka nemad on kasu peal väljas. Me pidasime väga arukaid läbirääkimisi.

PUUJALG (närviliselt): Mis? Teie pidasite läbirääkimisi? Huvitav oleks teada, kus ja millal?

HULL: Loomulikult Libertatias.

PUUJALG (naerab): Hökk-hökk. Sina ja Libertatias! Kes sind välismaale laseb?

HULL: Libertatia Välisministeeriumi protokollisheff võib Libertatiasse sõita, millal aga soovib. Sa alahindad mind. Siin olen ma Hull, aga mujal normaalne inimene.

PUUJALG (väriseb, surub läbi hammaste): Või sina oledki Libertatia Välisministeeriumi protokollisheff ning ühtlasi Konsuli armuke. See on küll arusaamatu, kuid ma tean sind juba varasemast ajast. Sinult võib kõike oodata.

HULL: Täpselt nii! Minult võib kõike oodata. Sinu mäng on läbi, kullake.

PUUJALG: Tore! Oled naaberriigi kõrge ametnik. Kuid sellisena ei saa sa asendada mind.

HULL: Usu mind, sa alahinad Hullu. Ma suudan kõike korraldada hoopis paremini kui näiteks Suur Inimene. Võin sulle paljastada riikliku saladuse. Protokollisheff hukkus kaks tundi tagasi lennuõnnetusel.

PUUJALG: Valetad.

HULL (kehitab õlgu): Eks sa ise tea.

PUUJALG: Oled suurem lurjus, kui arvasin. Miks ma sind küll õigel ajal läbi ei näinud, oleksin su hävitanud.

HULL (irvitab): Oled rumal tüdruk.

PUUJALG: Sa oled vastik.

VANG (sekkub ootamatult vestlusesse, ülejäänud jäävad teda hämmeldunult silmitsema): Nüüd ma mõistan. Hull laskis mu puurist sellepärast välja, et Puujalg seda iialgi teha ei saaks. Ma olin rumal.

HULL: Seda sa oled jätkuvalt. Ma lasksin sind välja nimelt selleks, et sind igaveseks ja kindlalt puuri sulgeda. Ma hoolitsen selle eest. Andsin sulle võimaluse, sest teadsin, et oled rumal ja ei kasuta seda ära. Miks sa jäid puuri lähedale vedelema? Mina oleksin võimalikult kaugele põgenenud. Ise oled oma rumaluses süüdi. Ma andsin sulle tõepoolest võimaluse.

PUUJALG: Nüüd on siis kaardid avatud. Ega midagi, mängime lõpuni. (avab puuriukse) Oled vaba, Vang. Võid minna, kuhu soovid.

VANG (lahkub puurist, seisatub, pöördub Puujala poole): Ja sina?

PUUJALG: Mina jään siia. Ma ei sa ometi sel lurjusel lubada võimu haarata. Ma suudan seda takistada.

Saabuvad Konsul, Kassipooja, Tulnukas, Söötja ja kaks Ihukaitsjat rahvahulga saatel.

HULL: Te tulite parajal hetkel. Riiklik kurjategija Puujalg  üritas vabastada Vangi ja laskis ta puurist välja. Kuid tema alatud ja meie rahva turvalisust ohustavad teod on määratud nurjumisele.

Vang üritab minema joosta, kuid Ihukaitsjad püüavad ta kinni, toimetavad puuri tagasi ning lukustavad puuri.

HULL: Turvalisus on jälle tagatud.

RAHVAS: Elagu Hull!

KONSUL: Ma olin kindel, et viid asja lõpuni. (Ihukaitsjatele) Võtke ka Puujalg kinni!

RAHVAS: Surm Puujalale!

Ihukaitsjad suunduvad Puujala juurde, kes ei avalda vastupanu ja laseb end samuti puuri toimetada.

SÖÖTJA (hüüab): Tapke reetur!

RAHVAS: Surm! Surm!

HULL (hüüab): Rahu! Ainult rahu! Ma tänan teid, rahvas, et sekkusite aktiivselt, ära hoidmaks katset juhtida meid üleminekuperioodist eemale. Mina, Hull, teatan teile, et hulluseperiood on läbi! Elagu lollus! (paatosega) Rahvas, saabunud on lollus!

RAHVAS: Hurraa! Elagu lollus! Hurraa! Elagu Hull!

KONSUL: Mitte Hull, vaid Loll. Elagu Loll!

RAHVAS: Elagu Loll, meie päästja! Hurraa!

HULL: Ma tänan teid usalduse eest. Ilma teie abita poleks ma suutnud vaenlastest jagu saada. Missuguse karistuse me neile määrame?

RAHVAS: Surm! Surm!

KASSIPOOJA: Nad tuleks üles puua!

TULNUKAS: Surnuks näljutada!

SÖÖTJA: Elusalt ära põletada!

HULL: Kõik ettepanekud on kahtlemata väga huvitavad ja väärivad tõsist kaalumist. Siiski tulen ma välja omapoolse ettepanekuga. Hoiatuseks tulevastele põlvedele, et nad alati arvestaksid rahva huvidega ega astuks tema tahte vastu, on mul ettepanek jätta need kaks lurjust puuri kui elavad mälestusmärgid.

VANG (hüsteeriliselt, lõhub puuri varbasid): Tapke mind! Palun tapke! Ma ei taha enam puuri!

RAHVAS: Braavo, Loll, meie juht ja õpetaja! Sul on õigus! Puuri!

SÖÖTJA: Puuri!

KASSIPOOJA: Puuri!

Tuleb Suur Inimene, paberileht käes.

SUUR INIMENE: Tähelepanu! Tulen Valitseja juurest. Valitseja aktsepteerib rahva otsused, tagandab riigireetur Puujala ja määrab ta oma käskkirjaga puuri istuma. Rahvas ja Valitseja on ühtsed! Oma teise käskkirjaga nimetab ta Hullu Lolliks ja määrab Lolli oma peanõunikuks. Kolmanda käskkirjaga teatab ta, et üleminekuperiood on lõppenud ja oleme saabunud lollusesse. Elagu lollus!

RAHVAS: Elagu lollus!

HULL: Mina kui Valitseja ülemnõunik määran number kuue, Suure Inimese, oma asetäitjaks. Elagu Suur Inimene!

RAHVAS: Hurraa!

HULL: Aktiivsuse ja ülesnäidatud vapruse eest Vangi tabamisel, kellel oli kuritegelike elementide kaasabil õnnestunud põgeneda, nimetan number kaks tuhat kuussada kuuskümmend kuus Kassipooja meie riigi ülemtimkaks.

RAHVAS: Elagu Kassipooja!

HULL: Hindamatu abi eest meie riigile ja rahvale antakse Tulnukale registreerimisnumber üks miljon kaheksasada nelikümmend kuus tuhat ükssada kakskümmend kaheksa ja määratakse Politseiniku asemele, kes müüs end Libertatiasse orjaks.

RAHVAS: Elagu Tulnukas!

SUUR INIMENE: Ma palun seda otsust siiski põhjalikult kaaluda. Nimelt esitas nimetatud Tulnukas minu kohta valeandmeid, misjärel mind arreteeriti ja vabastati üksnes valitseja korraldusel.

TULNUKAS: Ära pahanda nüüd sellepärast, joome odekolonni ja lepime ära.

Tulnukas võtab põuest pudeli ja pakub Suurele Inimesele. See pöördub eemale.

TULNUKAS: Mind võeti samuti kinni, aga mina ei nurise.

HULL: Tulnukas on meile vajalik. Elagu Tulnukas!

RAHVAS: Hurraa!

HULL: Lõpuks määran ma number kolmsada üheksakümmend neli tuhat kolmsada üheksakümmend kaheksa Söötjale aktiivse osavõtu eest number kaks Puujala ja number sada üks Vangi ühise vandenõu likvideerimisel autasuks kilo vorsti.

SÖÖTJA (laskub põlvili): Tuhat tänu sulle, pojake, tuhat tänu. (nutab).

HULL: Tõuse püsti, oled kangelane. (aitab Söötja püsti).

RAHVAS: Elagu Söötja! Elagu Loll!

SUUR INIMENE: Ma palun veel tähelepanu. Seoses kuritegeliku tegevusega otsustas Valitseja Puujalalt ära võtta registreerimisnumbri ja anda selle Hullule, uue nimega Loll. Valitseja peanõuniku nimi on seega number kaks Loll. Elagu number kaks Loll!

RAHVAS: Ta elagu igavesti!

VANG (karjub hüsteeriliselt): Ma tahan surra! Tapke mind! (nutab).

Hull irvitab. Saabuvad Väike Inimene ja Politseinik, mõlemad moekalt riietunud.

KASSIPOOJA: Näete, Väike Inimene tuli!

SÖÖTJA: Politseinik on tal kaasas ja kui hästi riides teised.

POLITSEINIK: Miks te karjute? Olete haiged?

HULL: Meil on suur pidu. Likvideeriti endise number kaks Puujala vandenõu. Ta üritas vabastada Vangi ja tekitada korratusi, kuid ta peatati.

VANG (anuvalt, laskub põlvili, sirutab käed rahva poole): Tapke mind!

HULL: Pea sina lõuad! Sa segad meid pidutsemast.

POLITSEINIK: Õnnitlen teid pidupäeva puhul ja soovin edu. Omalt poolt soovitan kaaluda, kas poleks mitte õigem nad maha lüüa. Nad takistavad teid elamast teie elu ja on nuhtluseks kaelas. Kui te nad tapate, on teil kergem.

KONSUL (rangelt): Nad peavad puuris istuma!

HULL: Sina, Politseinik, oled nüüd välismaalane ja ei mõista meie probleeme. Puur on meie uue helge ajajärgu, lolluse, elav sümbol. Ta ei saa tühjaks jääda.

Väike Inimene võtab taskust vorstijupi ja asub seda närima.

I INIMENE: Vaadake, Väike Inimene sööb vorsti.

II INIMENE: Ta müüs end Libertatiasse orjaks, mis tal viga.

III INIMENE: Tema ja Politseinik on nüüd välismaalased, neisse tuleb lugupidavalt suhtuda. Ikkagi inimesed.

SUUR INIMENE: Kuidas te siia sattusite? Kas Libertatias ei meeldinud?

VÄIKE INIMENE: Tulime turismireisile, siin tunneme end inimestena orjade seas. Seal oleme orjad inimeste seas. Väike vaheldus kulub ära. Soovid vorsti, Suur Inimene? (pakub talle vorsti, mis ka vastu võetakse).

SÖÖTJA (uhkelt): Mulle lubati autasuks kilo vorsti. Meie sõber Loll võib kinnitada.

HULL: See on tõsi. Söötja on tubli! Aga kuulge, sõbrad! Meil on pidu. Tulnukas, mängi balalaikat! (Politseinikule) Tulnukas on sinu järglane politseinikuametis.

POLITSEINIK: Mul on tubli järglane. Mängi, Tulnukas!

HULL: Tänan teid, sõbrad, veelkord! Valitseja nimel kutsun teid kõiki osa saama pisikesest orgiast, mis on pühendatud tänasele pidupäevale. Kõik saavad vorsti ja täiesti ehtsat viina! Me võiksime ka laulda ja tantsida nagu Tulnuka koduplaneedil. Missugust tantsu sa sooviksid näha, Tulnukas?

TULNUKAS: Mulle meeldivad kükktantsud.

HULL: Tulnukas, võta viis üles ja pidutsegem!

Kõik peale puuri suletud Vangi ja Puujala lahkuvad juubeldades. Tulnukas tinistab balalaikat.

KOLMAS STSEEN

Vang istub puuri ühes nurgas. Teise nurga täidab silmili lamav Puujalg. Vang nuuksub.

PUUJALG (vaikselt, läbi hammaste): Jää vait!

VANG: Ma ei taha puuris olla.

PUUJALG: Jäta! See on kõigile ammu selge, kuid nüüd sa siit enam ei pääse, ükskõik mis ka ei juhtu. Hull ütles juba, et sulle anti võimalus, aga sa ei kasutanud seda ära. (Vang nutab) Sul ei maksa nutta, sa ei teinud midagi valesti. Iga normaalne inimene oleks sinu asemel amuti käitunud.

VANG: Mida ma oleksin pidanud tegema? Mida oleks minu olukorras teinud ebanormaalne inimene?

PUUJALG (tõuseb istukile): Esiteks oleksid sa võinud käituda nagu soovitas Hull, seega põgenenud võimalikult kaugele. Tõenäoliselt oleks sind varsti tabatud. Olen selles täiesti kindel, Hull pole rumal, kuid sulle oleks ikkagi jäänud võimalus.

VANG (löödult): Jah, tore võimalus küll.

PUUJALG: Aga ikkagi võimalus. Teine võimalus, et oleksid jäänud puuri ja kõik oleks jäänud endiseks.

VANG: Tänan!

PUUJALG: Peale nende oli muidugi veel üks võimalus, aga ehk aitab juba targutamisest.

VANG (peale pikka pausi): … Missugune oli kolmas võimalus?

PUUJALG: Kolmas võimalus oli väga lihtne. Käituda täpselt nii nagu sa käitusid. Me ei saa tõmmata piiri selle vahele, missugune käitumine oleks olnud normaalne, missugune ebanormaalne. Kõik oleksid olnud üksnes erinevad võimalused.

VANG: Hull mainis, et soovisid mu vabanemist.

PUUJALG: Ta eksib, õigemini valetab.

VANG: Sa siis ei soovinudki?

PUUJALG: Ei! Milleks? Ma olin Puujalg, Valitseja parem käsi. Ma lähtusin alati esmajoones riigi huvidest.

VANG: Inimesed Libertatias, kes soovisid minu vabanemist, kes nad olid?

PUUJALG (ohkab): Neid ei olnudki. Samasugune ilus unelm nagu minu soov sind vabastada või see, et Hull töötas Libertatia Välisministeeriumis. Tegelik elu on palju proosalisem. Kahjuks.

VANG: Kuid Konsul rääkis ometi midagi vastavatest ringkondadest?

PUUJALG: Mingi tõepõhi on muidugi seal taga. Selle kuulujutu süstisin Konsulile mina. Selleks, et sind kindlamini puuris hoida.

VANG: Aga lennuõnnetus protokollisheffiga? Seegi oli vale?

PUUJALG: Ei ole. Toimus tõeline lennuõnnetus tõelise protokollisheffi hukkumisega. Mis iseenesest ei välista, et Hull, kes oli tõesti Konsuli armuke ja kaastööline, selle korraldas.

VANG: Milleks?

PUUJALG: Selleks, et olla number kaks Loll.

VANG: Ja sina oled minuga puuris.

PUUJALG: Valitseja paremal käel on ruumi vaid ühele.

VANG: Loodad sa kunagi sinna tagasi pöörduda?

PUUJALG: Ei, minu aeg on ümber.

VANG: Kavatsed sa midagi ette võtta?

PUUJALG: Seda näed juba varsti.

VANG (mõtlikult): Mul on siiski üks soov. Mitte keegi ei soovi sellele vastata. Ega sinagi?

PUUJALG: Me oleme saatusekaaslased ja ma võin sulle vastata. Vaata, nii mina, sina, kui ka Hull oleme mõneti teistsugused inimesed. Me erineme millegi poolest üldkehtivast etalonist, vähemalt arvatakse, et me erineme. See võib asjaolude kokkulangemisel olla suureks õnneks ja edu aluseks nagu praegu Hullule, kuid võib kaasa tuua ka õnnetust. Tavaline inimene, kes ei lo endale käitumisreegleid, vaid omandab neid kõrvalt, kelle maailmamudel lähtub etalonidest, saab meiega rahulikult kooseksisteerida, kuni me ei häiri tema, massiinimese, mugavust, kuid konflikti korral ootavad meid suured ebameeldivused. Niinimetatud normaalne inimene võib andestada küll omasugusele, aga mitte kunagi meiesugusele ebanormaalsele. See on asja üks pool. Teisalt aga on normaalsel inimesel pea võimatu hõivata positsiooni, mis minul oli. Midugi, kui sa oled vastava positsiooni saavutanud, pead elama normaalsete inimeste kaanonite järgi. Isegi Hull ei saa Valitseja peanõunikuna olla enam Hull ega Loll, vaid üksnes normaalne inimene.

VANG: Oled sa Hullus väga pettunud? Ikkagi sinu õpetaja.

PUUJALG: Ei, üldsegi mitte! Ma pole pühak, olen elus kogenud nii ühte kui teist. Aga ki niisugune asi nagu armastus meie elus üldse eksisteerib, siis on Hull ainus isik, kellele see minu poolt osaks on saanud. Hoolimata sellest, et tema käitumine on minu suhtes alati vastik olnud. Isegi praeguses olukorras soovin, et tal hästi läheb. See on minust kahtlemata väga rumal, kuid paraku nii see on. Ma ei saanud talle vastu astuda, kuigi oli võimalik situatsiooni oma kasuks pöörata, vaid pidin saatusega leppima. Hull teadis, et ma talle alistun. Nüüd istun puuris. (naeratab nukralt).

VANG: Missugune on lahendus?

PUUJALG (vaikib pikalt): … Surm! Ma tahaksin siiski võitjaks jääda, näidata Hullule, et olen temalt midagi õppinud. Selline lahendus talle ei meeldi. Nad vajavad Vangi, kes istub puuris.

VANG: Kuidas surra?

PUUJALG: Ka selle on Hull mulle selgeks õpetanud. Kui inimene midagi väga tahab, siis ta selle ka saavutab. Me peame endale pidevalt kordama, et olem surnud, oleme surnud … Kuni saabub lõpp.

VANG: Ja see õnnestub?

PUUJALG: Eks näeme. Sa järgned mulle?

VANG: Järgnen. Hüvasti!

PUUJALG: Jumalaga, Vang! Ehk kohtume paremas ilmas.

Puujalg ja Vang istuvad vastamisi puuris ja kordavad omaette: olen surnud, olen surnud… kuni Puujalg elutuna maha langeb. Vang silmitseb teda hetke, pühib silmist pisara ja jätkab veelgi jõulisemalt retsiteerimist: olen surnud, olen surnud… kuni saabub tema kord. Mõnda aega valitseb vaikus, siis tulevad tugevasti kõikudes Kassipooja ja Söötja.

SÖÖTJA: Vaata! Nad on surnud.

KASSIPOOJA: Magavad ehk?

Söötja katsub läbi puurivarbade pulssi, algul Puujalal, siis Vangil.

SÖÖTJA (pead vangutades): Ikkagi surnud.

KASSIPOOJA: Lõpuks ometi saime kõntsast lahti.

SÖÖTJA (ahastades): Aga kes siis puuris istuma hakkab?

Eesriie

A.D. 1991, juuni-august-oktoober