Lõpetuseks: “Teekond Magellani pilve” järelsõna

See lugu on mõeldud järelsõnana käsikirjale, mis võtab kokku meie 25 aastat kestnud (alates ajakirjast kuni saatusliku haiguseni ) kestnud loometee, on sisulises mõttes valmis ja ootab trüki- ja avaldamisvõimalust.

See oli pühapäeva 27. jaanuari hommikul, kui ma istusin kodus kirjutuslaua taga ja viimistlesin parajasti ühte projektitaotlust, sest järgmisel päeval oli selle esitamise tähtaeg. Väljas paistis eredalt päike, mis muutis päeva helgemaks. Siis tuli telefonile sõnum. Üks teekond oli otsa saanud ja raske haigus, mis progresseerus kiiresti, ühe hinge sellest maailmast välja saatnud. Vaid vähem kui viis aastat tagasi, 2014. aastal, tegime Tartus viimase intervjuu Rein Taageperaga, et sellega kogu sarjale punkt panna. Klassikalise intervjuude kogumiku väljaandmine ei tundunud enam põnev. Kuidagi arenes mõte kirjutada intervjuud, olgugi et erinevatest ajastutest ja erinevatest kontekstidest, üheks teksktiks kokku. Teatud mõttes on see aja- ja kultuurilooline ajarännak, mis annab hea ülevaate ühe rahva kulgemisest kõigi tema erinevate tahkudega ühe sajandi jooksul. Millegipärast kujunes Uku Masing, ilmselt seetõttu, et temalt pärines kunagise ajakirja nimi, keskseks tegelaseks, kes on erinevad saatused selles loos kokku traageldanud.

Teatud mõttes on 25 aastat ühist loometeed küllaltki pikk aeg, mis loob paralleeli Smeljanski ja Vlassoviga “Kuldsest triost”. Ega me tegelikult omavahel väga tihedalt ei suhelnudki, kui välja arvata ehk EHI aastad. Ajakirja tegemise kõrval meenuvad esimesel hetkel, kuidas me mingis loengus otsustasime minna Kalevi spordihalli vaatame Nõukogude Liidu korvpallimeistrivõistluste viimast mängu, millega “Kalev” tuli N. Liidu meistriks. Saime väga halvad kohad otse korvikonstruktsiooni taga ja vaatevälja kippus varjama korda valvav miilits, aga sattusime ajaloolise sündmuse vahetuteks tunnistajateks. Teise episoodina meenub rühma ehikate talvine väljasõit Hiiumaale, kus ühe öö saatsime mööda talvises metsas. Mingil hetkel lahkusime mõlemad EHIst, kõigepealt Indrek majanduslikel põhjustel teistele jahimaadele. Minul õnnestus kool lõpetada ning asusin tööle riigiametnikuna Kaitseministeeriumis. Ma kujutan ette, et mõlemad me oleme erinevad inimesed, küllaltki keerulised karakterid ja nagu Persona in Fieri blogiski tihtipeale välja lööb, üsna mitmetes maailmavaatelistes küsimustes üsna vastandlikel positsioonidel. Samas mulle ei meenu, et me oleksime kunagi selle 25 aasta jooksul tülis olnud, tülitsenud vast ikka, kuid selles paadis, mis Magellani pilvele sõudis, hoidsime alati ühte kurssi.

See võis olla siis kusagil 2002, kui Indrek jälle välja ilmus. Ma pakun, et ta töötas tol hetkel Kaitseliidus ning õppis akadeemias Nord juurat ning tal oli idee jätkata sealt, kust kõik omal ajal pooleli jäi ehk siis intervjuudega, mis oli ehk ajakirja “Magellani Pilved” kõige väärtuslikum osa. 1992. aastal olime teinud intervjuu Evald Saega, mille lint oli segastel aegadel korterivarguse käigus kaduma läinud. Siis 2003. aasta veebruaris (aasta enne tema lahkumist) seisime tema korteri ukse taga Kristiine linnaosas ja loodetavasti saime ehk midagigi korvata, kuigi kümme aastat oli möödunud ja mõttekorüfee aja- ja mõtterännakud ei olnud enam endise ladususega voolamas. Tegime intervjuu tollase Okupatsioonimuuseumi direktori Heiki Ahoneniga. Tema sattumine intervjueeritavate sekka tuli kummaliselt. Tal ei olnud kokkupuudet Humanitaarinstituudiga, aga kõik sai alguse ühest juhuslikust seigast, kui tol ajal veel “Vaba Euroopas” ajakirjanikuna töötanud Ahonen otsis üles toimetuse, kes oli parajasti lõhenenud mitmeks fraktsiooniks ja pidas pingelisi läbirääkimisi, kuidas teise fraktsiooni käest nende poolt hõivatud ajakirja makett tagasi saada. Ahonen ilmus välja, teatas, et temale see ajakiri meeldis ja annetas väikese summa selle toetuseks. Kujutage nüüd ise ette, kui tõepäraselt see kostub, et astub mingi tüüp sisuliselt nagu tänaval juurde ja annab millegi jaoks raha lihtsalt niisama, ilma, et keegi oleks temalt küsinudki. Uskumatu, kuid selline fakt jääb ajalukku! Kolmandaks intervjueeritavaks sai Igor Gräzin, kes oli Indreku õppejõud akadeemias Nord ning oli teda nähtavasti oluliselt mõjutanud. Gräzinilt inspiratsiooni saades tekkis Indrekul idee peale magistrikraadi omandamist minna Sankt Peterburgi rahvusvahelise õiguse doktorantuuri, kuigi see mitte kunagi ei teostunud. Ta proovis kandideerida prokuratuuri, kuid lõpuks leidis erialase töö uurijana Eesti Politseis.

1990-tel läks kultuuriajakirja väljaandmine kuidagi libedalt. Kuidagi sattusime samuti hiljuti meie seast lahkunud Jüri Tallinna juurde, kellel oli oma firma “Elav Teadus”. Tallinn kuulas mure ära, küsis palju meil vaja on ja ütles, et see ei ole tema jaoks mingi summa. Uskumatu! Idee talle nähtavasti meeldis. Kümme aastat hiljem olid teised ajad ja toetust jätkuväljaande kirjastamiseks leida ei õnnestunud. Räägitud sai Mihkel Mutiga, kes oli tol ajal “Loomingu” peatoimetaja ja üritas selle kõrvale sarja tekitada ning käisime Sisekaitseakadeemias Peeter Järvelaiu jutul, kes oli küll positiivselt meelestatud, kuid mingil põhjusel langesid need variandid ära nagu ka autorite jõud rauges igapäevase leiva tunnetatava mõju kõrval. Kuid sellel ajal, 10 aastat hiljem, anti juba selgelt mõista, et taolisel süvakultuurile orienteeritud materjalil puudub tarbija ja see enam ei müü. See oli juba uus ajastu ja sellel olid oma kangelased. Kõiksuguseid prominentsete tegelaste elulooraamatuid ilmus nagu seeni pärast vihma.

10 aastat hiljem (@Dumas) töötasin juba Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuses ja viibisin palju Tartus. Indrek otsis mind üles ja tuli peale järjekordse ideega. Selles loomingulises protsessis oli tema kanda enamasti ideede generaatori roll ning mina keskendusin jälle esmajärjekorras teostusele. Üks oli idealist, kes lendas taevastes laotustes ja teine jalad maas pragmaatik, kes üritas lindu kuidagi vaos hoida. Nimelt tahtis ta hakata koos ühiskonnakriitilisi artikleid kirjutama ja avaldama. Ma ei oska öelda, kuidas, aga kuidagi sai see idee suunatud blogiradadele, millest siis Persona in Fieri 2010. aasta viimastel päevadel ka teoks sai ning täpselt kaheksa aastat tagasi ehk veebruaris 2011 tekkis loometööd portreteeriv veebileht Aegumatud Intervjuud. Persona in Fieri lõpetas tegevuse 2017 veebruaris, kuid kuue aasta jooksul omandas isegi oma nišši Eesti blogimaailmas, vähemalt seda loeti ja viimastel aastatel päris aktiivselt. Tuleb tunnistada, et kuni tänase päevani (kaks aastat hiljem) pole möödunud veel ühtegi päeva, kui sellele leheküljele poleks klikitud. Samas hakkas ta meid kuidagi koormama ja kirjutamine muutus lõpuks peaaegu et kohustuseks.  Ma arvan, et ma olen ennast üsna mitmeks aastaks tühjaks kirjutanud ja hetkel ei tuleks mõttessegi millegi samalaadsega vähemalt lähitulevikus välja tulla. Oma lugejaskond on olnud Aegumatutel Intervjuudel, kuigi selle tarvis pole me palju marketingi just teinud.

Aastateks 2010-11 olime intervjuud juba pikemaks ajaks maha matnud ja vähemalt mina olin leppinud juba sellega, et kõik jääbki nii nagu ta kord pooleli jäi. Siis ühel päeval helistab Indrek, et nägi bussis Vello Salo ning me peaksime temaga intervjuu tegema, millega rong läks jälle kord liikvele. Kõikidelt, kellelt me oleme intervjuud palunud, on kõikide aastate jooksul tulnud ainult üks keeldumine ja see inimene pole olnud Eesti Humanitaarinstituudiga seotud. Seetõttu hakkas viimase kolmandiku valikus EHI liin tugevasti esile tõusma. Lõpuks jäi sõrm peatuma neil, kes olid EHI alguse juures. Valisime välja lõpuks Ülar Ploomi ja Rein Taagepera (kes pidas EHI esimese loengusarja augustis-septembris 1989). Kaalumisel oli veel mitu nime, kes oleksid kindlasti väärinud kohta rongis Magellani pilvele, kuid aega ja jõudu enam ei jagunud.

Kokkuvõttes oli 2016. aastaks käsikiri valmis saanud ja hakkasime otsima võimalusi avaldamiseks. Kevadel 2017 tuli Indrek mõttele, et me peaksime ka ennast lukku sisse kirjutama. Mina olin vastu, kuid nagu sageli, õnnestus tal mind ära rääkida. Ühel laupäeval kogunesime tema taksofirma kontorisse ja rääkisime linti nagu olime seda intervjuudega teinud. Teemasid oli kaks: Eesti Humanitaarinstituut ja Uku Masing. Tagantjärele oli see siiski hea, sest just viimastel aastatel panin tema juures tähele soovi mõtteid välja öelda. Kas ta aimas midagi ette? Aastatel 1992-1993 kui tegelesime „Magellani pilvedega“, siis oligi nii, et  meil oli aega ja energiat asjaga tegeleda, käia ukselt uksele ja otsida võimalusi, kuidas ajakiri välja anda. Aastaks 2017 olid saabunud „konnasilmad ja kumminaalmaksud“ (@Pipi Pikksukk) ning muud tööd ja tegemised ei võimaldanud enam midagi omal käel välja anda, vähemalt mitte sellisel moel nagu ilmus kunagi ajakiri. Indrek tegeles taksofirma arendamisega, mina oli sattunud teistele radadele, Tehnikaülikoolis toimus õppekavade reform ja tegelesin uue magistriprogrammi väljatöötamisega igapäevase teadus- ja õppetöö kõrval.

Vaatasime ka erinevaid kirjastamisvõimalusi, kuid edutult. Mitmed nimekad kirjastused ei soovinud järelepärimisele isegi vastata. Augustis 2017 olin kontaktis kirjastajaga, kes seadis avaldamise eeltingimuseks Eesti Kultuurkapitali toetuse. Neid tegime erinevate kirjastajate nimel kokku kolm või neli, mis lõppesid kõik eitava vastusega. Loomulikult oleme seda käsikirja nii mitmelegi asjatundjale näidanud ja puht sisulise poole pealt on vastukaja olnud isegi valdavalt positiivne. Negatiivne pool on lihtsalt vait ja ei ütle midagi. Ma loomulikult tunnistan sihtkapitali valikuprintsiipe nagu ka seda, et see on nende otsustada, keda nad peavad vajalikuks toetada ja keda mitte. See on neile antud õigus ja mina ei soovi seda vaidlustada, kuid aastate jooksul on tekkinud kogemus Eesti kultuuriringkondadega suhtlemisel, milles võib näha kaasmõju otsustele ning millele on viidanud mitmed teisedki kultuuriringkondadega seotud kodanikud.

Eesti kultuuriestablishment on olemuslikult elitaarne, kes asetab end Parnassosele „gunztizaalis“ (@Eino Baskin) ja jätab endale oma jumalikustatud subjektiivsetest kriteeriumitest õiguse otsustada, kes on piisavalt parketikõlbulik gunztizaali sisenemiseks ja kes mitte. Mul on teravalt meeles üks episood 1990-test aastatest, kuidas ma taotlesin mingit toetust millelegi, olin siis veel Humanitaarinstituudis, ja kui ma läksin avaldust fondi ära viima, siis öeldi mulle seal, et me võtame küll teie avalduse vastu, aga kas te tõesti arvate, et teie (rõhutatult) peaksite selle toetuse saama? Ma olen sellele tagantjärele väga tänulik, see on kahtlemata parem, kui mitte midagi ei öelda.  Väga ilmekalt lõi selline lõhestamine õigeteks ja ketseriteks välja Kaur Kenderi protsessi vältel, mistõttu minul näiteks ei olnud väga raske valida, millisele poole „müüri“ ennast selles epopöas paigutada. Ma olen jõudnud arusaamisele, et Eesti Humanitaarinstituuti soovitakse kultuuriringkondade poolt mingitele asjaosalistele teadaolevatele asjaoludele viidates Eesti aja- ja kultuuriloost välja kirjutada nagu ebaõnnestunud eksperimenti, millele on isegi piinlik viidata. Loomulikult ei maksa tema tähtsust üle hinnata, kuid omalaadse eksperimendina, mis üritas vaimult suureks saada, kuigi see oli süvenevas vastuolus ajastu vaimuga, mis on kuulutanud rumaluse omaette väärtuseks, mida on vaja kaitsta ja arendada, väärib ta meie arvates siiski jäädvustamist. Eriti väärivad jäädvustamist tema esimesed aastad 1989-1992, mis teravalt eristuvad järgnevatest, kui ta täiesti loomuliku protsessi tulemusena adapteerus ümbritseva keskkonnaga ja lahustus Eesti haridussüsteemis.

Mul oleks väga lihtne käsikiri siia üles riputada ja loeb siis see, kes seda vajalikuks peab nagu me oleme teinud muu loominguga. See projekt pole toonud meile ei raha, au ega kuulsust ja me pole seda oodanudki, küll on tulnud mõned head sõnad inimeste poolt, kes on seda mingitel põhjustel pidanud oluliseks. See pole projekt, mille pealt oleks võimalik teenida. Niipalju, kui me Indrekuga vestlesime, siis oli tema soov hoida selle protsessi tulemust ühel päeval käes, raamatuna, mis võtab kokku tema jaoks olulise osa tema elutööst. Kultuurivaramu kirjastamisega on probleeme olnud teistelgi ja hoopis teisel levelil. Kui tegime intervjuud Rein Taageperaga, siis oli temal mureks Metsaülikooli pärandi kirjastamine. Ma pakun välja, et  minu osa võimalikest tuludest, kui see käsikiri õnnestub lõpuks avaldada, läheb heategevaks otstarbeks, tõenäoliselt Janno Puusepa fondile. Mul puudub usk ja lootus, täiesti isiklike kogemuste põhjal, et „kultuuriringkondades“ (cultural establishment) tekiks vähimgi soov sellele protsessile kuidagi kaasa aidata. Mingi teatav force majeure, mille taha kõik pidama jääb,  on olnud viimaste aastakümnete kestel selgesti tunnetatav. Samas, kui keegi on vastupidisel seisukohal, palun mulle kirjutada. Esimeses järjekorras otsime kedagi, kes oleks valmis kirjastamise enda peale võtma (väga palju on jäänud juba selle taha pidama) ning kui see küsimus on lahendatud, siis on võimalik asuda järgmise etapi juurde, sh lahendada projekti finantseerimine.

Kui keegi soovib kuidagi nõu ja jõuga kaasa aidata, siis palun võtta ühendust hmolder62@gmail.com. See blogi sulgeb nüüd lõplikult oma uksed …

Holger Mölder

LIHTNE LUGU

LIHTNE LUGU
Autor: I.O.

Mängitud 10.03.1999 Kirjanike Liidu maja saalis, EMT Lavakunstikateedri XIX
lennu “Draamakassett” raames. Lavastaja: Tõnu Lensment

Tegelased:
VIRGE
REIGO

Esimene pilt
Virge – Ahhoi, paadimees! Kas ma tohin sinu paati istuda?
Reigo – Kas sa tahad sõita?
Virge – Lõkke ääres on üksinda igav.
Reigo – Oota. Ma sõuan tagasi.
Virge – Öö on päris jahedaks tõmbunud. Ma lippan kiiresti motelli ja tõmban midagi soojemat selga.
Reigo – Hei, kas kuuled! Too mulle ka midagi kui kätte juhtub. (keerab paadi kohapeal ringi ja aerutab lautrile lähemale) Juba tagasi. Vaata, et sa ei libastu. Seal on üks pehkinud laud.
Virge – Ma ei leidnud muud. Kas see sobib?
Reigo – Mis see on? Kasukas. Hea küll.
Virge – Arvad?
Reigo – Muidugi.
Virge – Ma leidsin selle sealt suurest kambrist. Pea nüüd paat paigal. Korras. Kuhu sa tahtsid minna? Teistega koos ojasuule?
Reigo – Ma mõtlesin lihtsalt järvel ringi sõuda. Keskele ja pärast võibolla ojasuule, aga võibolla hoopis teise kaldasse, näed, enam vist hästi ei näe, aga ma päeval vaatasin – seal kasvab vägev kõrkjamets.
Virge – Luba minul ka pärastpoole natukene aerutada.
Reigo – Sa siis oskad?
Virge – Kui oskaks, siis oleksin juba ammu koos teistega läinud ja ise paadi valinud.
Reigo – No ma õpetan natuke.
Virge – Jõuame kaugemale, siis õpetad.
(Siin on pikem sõnadeta paus. Ranna pealt kostab võibolla muusikat.)
Reigo – Vaikne on.
Virge – Ma ei näe isegi lõket. Paistab, et on ära kustunud.
Reigo – Selline tunne, et kedagi rohkem ei olegi maailmas. Ainult meie.
Virge – Kas sul on kahju?
Reigo – Ei tea.
Virge – Kui oleksime ainult meie kahekesi?
Reigo – Kas sa mõtled tegelikult?
Virge – Jah.
Reigo – (vaikib)
Virge – Vahetame kohad ära. Ma püüan natukene aerutada. Kui sa mind õpetad.
Reigo – Ettevaatlikult.
Virge – Hoia mind kinni.
Reigo – Jalad harki.
Virge – Appi.
Reigo – Mis nüüd juhtus?
Virge – Jälle üks paar õhtal.
Reigo – Mis juhtus?
Virge – Ma jäin pingi külge kinni. Pagan võtaks.
Reigo – Kas sa kannad sanpellegrinosid?
Virge – Need ongi sanpellegrinod.
Reigo – Sanpellegrinod on hästi tugevad.
Virge – Kust sa seda võtad?
Reigo – Üks rääkis.
Virge – See on mulksuude jutt. Võta. Näed nüüd ise. Silm on väljas, sellega on läbi.
Reigo – Sa ei tahagi enam aerutada?
Virge – Kummaline. Palavamaks on läinud, kas sulle ei tundu?
Reigo – Ma ainult näitan kuidas need liigutused käivad ega tugevat sõudmist ei hakkagi täna harjutama.
Virge – Ma kardan, et paat läheb ümber kui me kohti hakkame vahetama.
Reigo – Ära karda. Hoiame kõvasti üksteise ümbert kinni, siis mahume üksteisest mööda.
Virge – Hoia nüüd kõvasti.
Reigo – Jalad harki.
Virge – Oi, oi, oi! Kukume!
Reigo – Kuhugi ei kuku. Istu ruttu maha.
Virge – Oh!, saimegi hakkama. Ma juba kartsin, et nüüd käime mõlemad vette. Paat hakkas nii õõtsuma.
Reigo – Võta nüüd aerud pihku. Ei, mitte nii. Hästi otsast, siis on jõudu rohkem. Tubli. Käed käivad alt läbi. Nii. Teeme koos.
Virge – Kuhu ma jalad panen?
Reigo – Siruta välja ja toeta siia vastu.
Virge – Mul on ilusad jalad, eks ole.
Reigo – Kas sul külm ei ole…
Virge – Miks sa vaikid?
Reigo – Oleksin ma ööbik, siis tõesti, jah, võiks olla kahju, et vaikin. Aga ma olen sinusugune. (laotab kasuka tema jalgadele)
Virge – Aitähh. Mul hakkas tõepoolest natukene külm. Sa oled nii tõsine, nii hirmuäratavalt tõsine.
Reigo – Niimoodi ei saa muidugi õigeid sõudmisliigutusi omandada. Kasukas takistab ja teeb kohmakaks.
Virge – Usu mind, paadimees, ma ei hõika mitte ükskõik keda vete pealt tagasi. Kui sa oleksid üksinda kõrkjastikku jõudnud, siis ei oleks keegi osanud roogu tunnistajaks mõelda.
Reigo – Mille tunnistajaks?
Virge – Pika alguse lühikese lõpu.
Reigo – Pika alguse lühike lõpp?
Virge – Sa hoiad kogu aeg eraldi. Ei vaata ette.
Reigo – Ei. Muidugi mitte. Kui silm käib jalgadest kuus seitse sammu eespool, siis tulevad jalad ise järele.
Virge – Aga sina vaatad kaugemale. Võibolla teiselepoole silmapiiri?
Reigo – Sa ei sõuagi enam? Jah, sul on õigus. Pika alguse lühike lõpp! Oh jumal küll, enam täpsemini ei saagi öelda. Ilma asjata võtsin su paati. See on selge.
Virge – Võibolla teised ei märganud, aga mina märkasin. See, mis su meeles mõlgub, ei mõlgu seal mitte esimest päeva.
Reigo – Mis siis minu meeles mõlgub? Ikka mõlkadi, mõlkadi, mõlk. Sa arvad, et sa tead. Mis?
Virge – Sügistumedal järvel, mis aegamisi uppub öö jahedusse, liigub hiilides üksik paat. Kurss on teisele kaldale, kus on kõrkjad ja roog. Roog varjab.
Reigo – Mis siis sellest?
Virge – See oli kerge.
Reigo – Häh! Ma isegi ei teadnud ega tea praegugi. Kuidas saad sina minust midagi minust paremini teada?
Virge – Sa tulid tagasi.
Reigo – Sa hüüdsid, ja jahedaks hakkas minema. Ma unustasin.
Virge – Kartsid nohu saada?
Reigo – Miks sa irvitad?
Virge – See on nii naljaks, et sa nüüd oma tervise eest hoolitsed.
Reigo – Susi mind söögu, kui ma aru saan, kuhu sa sihid. Sa kujutad vist endale midagi ette ja see on nii sarnane ühe tobedusega, mida ma hiljuti mingist ajakirjast lugesin.
Virge – Millise tobedusega?
Reigo – Millal sa nägid viimati sellist unenägu, et rinnad panevad kleidi seest plehku?
Virge – Mis asja?
Reigo – Ühes artiklis oli kirjutatud, et iga naine on puberteedieas näinud õudusunenägu, kuidas rinnad panevad kleidi seest plehku.
Virge – Ei tea, eks see oleneb ikka kleidist.
Reigo – Millest see siis ikkagi oleneb: kas inimesest või kleidist?
Virge – No kleite on ju ka mitmesuguse lõikega.
(Siin on pikem sõnadeta paus. Reigo alustab rääkimist aeglaselt, sõnu kaaludes ja valides.)
Reigo – Ma olen mõelnud. Ma olen mõtelnud. Mõnikord. Selle ütlemise peale, tead. Panta rhei, või kuidas see oli. Kõik voolab ühesõnaga. Kuhu, küsin siis endalt. Järve. Merre, tiiki, ookeani, võibolla veel kuhugi. Elu muutub tõepoolest. Ei ole hetke mis oleks täpselt samasugune nagu eelmine hetk. Kõik muutub. Mina muutun. Ei ole midagi mis ei muutuks. Kas see ei ole väsitav sinu arvates? Mina igatahes väsin. Uinun. Jään magama. Hommikul ärkan jälle. Kõik see on nii pidev, et tundub loomulik, sest kõik teevad nii. Aga siis ei ole mul ühel õhtul und. Ma panen mantli selga ja lähen tühjadele tänavatele lonkima. Tuul puhub. Mantlihõlmad hõljuvad. Ma ajan pea kuklasse ja vaatan tähti taevas ja saan ühel hetkel aru, et kui ma niimoodi edasi voolan, niimoodi, ühtlases, ühises elumuutuste jadas, siis jõuan lõpuks järve. Või tiiki, või merre, või ookeani. Kuhugi, kus midagi ei voola. Meid kõiki tabab midagi, mis on meie kõigi jaoks ühesugune. Millest ei ole pääsu. Kus võibolla on looded, aga võibolla ei ole. Ma ei tea. Seal kõrgel, kuhu mu pilk tõuseb, läbi kilomeetrite paksuse atmosfääri, on õhutühi ruum, kus ma oleksin surnud, kui ma oleksin seal ilma skafandrita, aga ma olen siin, elus, kus on võimalik, et mu pilk saab olla kas seal, kus ma oleksin surnud, või siin, kus ma olen elus. Ma tahaksin olla seal.
Virge – See on võimatu.
Reigo – Vaadata sealt siia. Hüpata välja sellest voolavast jõest, pääseda järve suubumisest, karata kaldale, tunda midagi kindlat, mis ei muutu.
Virge – Kuula nüüd. Mis sul viga on? Me oleme puhkusel. See on imeilus järv. Kas sul ei ole hea meel, et meie reis on nii hästi korraldatud, et saab töö- ja elumured natukeseks ajaks unustada? Reigo, – ma tean, et su nimi on Reigo, ma uurisin üks päev reisijate nimekirja – tule sealt ülevalt alla.
Reigo – Kuidas sinu nimi on?
Virge – Virge.
Reigo – Virge. Ma tahan öelda, et kõik on võimalik, aga kui ülesse ollakse jõutud, siis visatakse redel ära ja siis ei saa enam alla tulla. Sellepärast on sul õigus – see on võimatu.
Virge – Mina olen sinu redel.
Reigo – Sina?
Virge – Mida sa teed?
Reigo – Kas sa ujuda oskad? Siin on päris sügav.
Virge – Mida sa teed? Ma ei oska ujuda. Sa lased vee paati!
Reigo – Nii ma seda mõtlesin.
Virge – Sa oled nii tõsine. Sul oli kõik vist valmis mõeldud? Millal sa selle augu paadi põhja puurisid?
Reigo – Mina seda ei puurinud. Ma lihtsalt toppisin katkise koha tõrvakaltsuga kinni ja lükkasin põletamiseks mõeldud paadi taas veele.
(Siin on pikem sõnadeta paus.)
Virge – Reigo. Me läheme põhja.
Reigo – Kas sa kardad?
Virge – Ei, aga mul on kahju.
Reigo – Millest?
Virge – Me ei saa siis enam kunagi ülesse vaadata. Me ei näe enam päikest, tähti, taevast. Ma olen sind tahtnud emmata, esimest korda siis, kui ma sind nägin, mäletad, ma sõitsin üle raudtoru, see kargas kodaratesse ja kiskus ratta kaheksasse. Sa jäid koos minuga grupist maha, aitasid mind, parandasid ratta ära. Ma vaatasin kõrvalt kuidas sa tegutsed, su käed olid osavad, iga liigutus kindel ja läbimõeldud, ei ole kerge ratta jooksu maanteel õigeks ajada, aga sa said sellega kiiresti hakkama. Siis ma tundsin esimest korda sinu vastu tänu, aga sa olid nii tõsine, et ma ei julgenud eriti rohkem rääkida, kui et aitähh ja hakkame liikuma. Ja siis läksid teised sööklasse sööma, aga sina kadusid puude vahele mere äärde ja ronisid suure rahnu otsa, aga mina nägin seda kuidas sa üleval kõrgel seisid, juuksed tuules lehvimas, nagu muinasaegne heeros, ja käsi ringutades midagi merele karjusid. Nüüd on kolmas kord. Sa oled mind aidanud, jõu ja nõuga alati toetanud. Nüüdki võtsid sa mind kuulda, kui ma sind vete pealt tagasi kutsusin ja mul läks korda sinuga samasse paati istuda. Mul on hea meel, et sinu tõsidus on hõrenenud. See laup väärib suudlust. (võtab mehe pea, painutab oma näole lähemale ja suudleb laubale)
Reigo – Oo, suured jumalad, mida ma olen teinud, et mu liikmeid on värin haaranud! Miks mu meelekindlus vangub ja kahtlus poeb hinge?
Virge – Vaata, ma laotan siia kasuka. Heidame pikali. Vaatame taevast, laseme pilgul vabalt liikuda. Mina sinu kõrval ja sina minu kõrval. Me embame üksteist ja külm soojeneb meie ümber.
Reigo – Sa sulgesid ava.
Virge – Kas sa tahad püsti tõusta?
Reigo – Ei taha.
Virge – Kasukas on õige koha peal. (kallistab meest, end tema peale keerates) Mida sa näed?
Reigo – Väga suuri ja laiu tähisavarusi.
(lained loksuvad vastu parrast)

VIHA VABARIIK

VIHA VABARIIK
Näidend kahes vaatuses.

Tegevusaeg: tänapäev
Tegevuskohad: Renku tuba ühes kõrgemas dimensioonis; nõukoja trepp Viha Vabariigis, planeedil Maa; burksiputka esine Viha Vabariigis, planeedil Maa.
Tegelased:
RENKU, jumal, 18-aastane
HENRI, Renku sõber, 18-aastane
INNA-ANNA, Renku tüdruksõber, 18-aastane
TIMO-CEVIN, 23-aastane
CÄRLYN-ANGELINA, Timo-Cevini naine, 21-aastane
ROBERTO-RONALDINJO, nende poeg, 3-aastane
MAERUT-MANNJAANA, Timo-Cevini tüdruksõber, 21-aastane
ANFISSA, Ivari naine, 50-aastane
LEHVIKE, kosmoserändur
SORTS, meediaguru
LIBAINIMENE, Sortsi abiline, kolumnist
LEHENEEGER, ajakirjanik
LEMPS, netikommentaator, 50-aastane
MÄIDU, netikommentaator, 45-aastane
IVAR, endine sõjaväelane, 48-aastane
LOLLIDE KOORI DIRIGENT
LOLLIDE KOOR

ESIMENE VAATUS
ESIMENE STSEEN
Renku tuba on täis tühje õllepurke ja pizzakarpe ning laialipillutud riideid. Toas on voodi, kapid, riiulid, laud ja mõned toolid. Renku istub lauaarvuti taga teises käes õllepurk ja toksib midagi klaviatuuril. Saabub Henri, kuuspakk õllepurke kaenla all.
HENRI (valjusti): Jou, mis teed? Tõin õlled nagu palusid.
RENKU: Thanks, män. Nokitsen arvutimängu kallal. Tead, arendasin välja sellest meie vanast projektist, mida me algkoolis koos tegime, planeedist nimega Maa.
HENRI (avab hoogsalt õllepurgi): Vau, sa oled seda siis siiamaani alles hoidnud? Mängid ikka planeetide loomist? Et sa sellest ka ei tüdine. Mäletan, et saime selle eest veel programmeerimises kiituskirja. Jõmpsikad, nagu me olime, kusagil teises või kolmandas klassis. Mul endal on praegu hoopis keerulisemad maailmad töös. Tekitasin Proxima Centauri tähesüsteemi robotite ühiskonna, teised poleks seal vastu pidanud, aga need, raisk, hakkasid jooma ja käisid alla.
RENKU (võtab samuti õlle): Noh juhtub. Ma olen Maa keskkonda kõvasti ümber kujundanud, igasuguseid tüüpe juurde mõelnud ja pannud nad omavahel süsteemi. See ei ole enam vett täis tühi planeet nagu meie projektis, vaid tegin sinna igasuguseid asju juurde, taimed, putukad ja muu selline kribu-krabu, kalad, kes elavad vees, igasugused roomajad, linnud, kes lendavad, loomad, igasuguseid uusi liike. Sa ei tunne seda planeeti enam ära.
HENRI: Klassitöö jaoks suutsime sinna vee tekitada, see oli kõva sõna.
RENKU: Seal on nüüd maapinda ka päris kõvasti ja elu käib. Ma ju rääkisin, et olen sinna igasugust värki lisanud. Ühele liigile õnnestus isegi mõistus juurde keevitada, aga nad ei oska seda veel eriti kasutada. Tahtsin nendega seal veidi toimetada, panna nad püramiide ehitama ja kulda kaevandama, aga siis nad kukkusid omasoodu arenema. Need mutandid, kes kutsuvad end ise inimesteks, on muidu päris huvitav liik, aga üsna palju jama on nendega. Kui sa neil silma peal ei hoia, siis suudavad nad igasuguseid rõvedusi välja mõelda ja vahepeal kippusid võimu haarama.
HENRI: Kuidas sa nad arenema panid?
RENKU: Midagi läks perse. Pole veel aru saanud, kas mingi viiruse lõi sisse või ma ei teagi, mis juhtus. Muidu ju liigid eriti ei muutu ja sellistena nagu sa nad valmis oled teinud, sellisteks nad ka jäävad. Aga inimesed hakkasid oma mõistusega igasuguseid asju välja mõtlema. Algul õppisid algelisi tööriistu ja relvi tegema, aga need muutusid kogu aeg keerulisemaks. Kuni selleni välja, et ühel hetkel lendasid isegi kosmosesse ja pidin nende maailmaruumi laiendama. Püüdsin arengut seisma panna, katsetasin mitmete viirusetõrjetega, aga midagi ei aidanud. Kimasid muudkui edasi. Mäng hakkas kontrolli alt ära kaduma ning siis programmeerisin neile süsteemi, mis hoiab kogu staffi kontrolli all, kui ma ise ära olen.
HENRI (kiikab üle Renku õla monitori): Need inimesed näevad ju välja nagu meie.
RENKU: Eks ma nad meie järgi disainisin.
HENRI (rüüpab õlut): Äge.
RENKU (tülpinult): Ah tead, ma olen nendega hirmsat vaeva näinud. Igasugust sitta on nad mulle keeranud ja üsna mitu korda olen mõelnud nad üldse ära diliitida. Kuid siis hakkad mõtlema, et jõle orgunn on selle planeediga olnud ja ei raatsi. Ma ei teagi nüüd, mis teha … Mingil hetkel läksid inimesed üldse käest ära, hakkasid omavahel nägelema, sõdu pidama ja muutusid muidu tüütuks. Siis ma saatsin neile lollid nuhtluseks kaela, et tõugu parandada ja nende arengut pidurdada. See oli hea lüke. Lollid kohanesid Maal hästi, paljunesid jõudsasti ja praegu on juba nemad enamuses. Ega nad enam nii väga ei arenegi.
HENRI: Lollid?
RENKU: Nojah, lollid. See on inimeste parandatud variant, viirusest nakatumata arenemisvõimetud inimesed. Palju kuulekam ja juhitavam seltskond, kes allub korraldustele. Esialgu paigutasin lollid kosmosesse, sest siis on nad käepärast võtta, kui neid vaja peaks minema ja tegin nende jaoks vahejaama, kust ma neid siis vahepeal Maale tõin. Siis suutsin Maal käima panna liini, mis tootis neid kohapeal. Programmeerisin nad veidi teistsugusteks kui Maa inimesed, olid sellised suurte kõrvadega ja sabaga, aga aja jooksul on nad inimestega lootusetult segunenud, et nüüd ei suuda keegi enam vahet teha, kes neist on loll, kes inimene. Aga mis tähtis, et eksperiment õigustas end ja ma sain mängu jälle kontrolli alla.
Saabub Inna-Anna.
INNA-ANNA: Tšau, poisid. Mis teete?
RENKU: Jou, Innakas. Hea, et tulid. Tee mulle üks õllepurk lahti ja kui tahad, võta endale ka.
HENRI: Hei, Inna-Anna. Tule vaata, Renku on meie vanast algkooli klassitööst uue maailma programmeerinud, kus elavad igasugused naljakad olendid, inimesed, lollid ja muu selline segane värk.
INNA-ANNA (avab õllepurgid ja ulatab ühe neist Renkule): Kes need inimesed on? Renku pole mulle nendest midagi rääkinud.
RENKU: Äh, tegime selle Henriga teises või kolmandas klassis programmeerimise töö jaoks, aga ma olen seda vaikselt edasi arendanud. Noh, tead, algul tegime Henriga sinna vee, aga siis hiljem ma tekitasin vee sisse mandrid, kuhu sai igasuguseid kuivamaa elukaid elama panna. Rääkisin Henrile just, kuidas inimesed tekkisid. Nad on geneetilised robotid, kes pidid kindlaid ülesandeid täitma, aga siis said vist mingi viiruse külge ja nende areng väljus kontrolli alt. Siis mõtlesin välja lollid, muidu inimestega sarnased, aga nemad polnud võimelised arenema. Tahtsin inimeste tõugu parandada ja neid lollidega ristata, et mängu jälle kontrolli alla saada. Inimesed elasid kõikidel mandritel, välja arvatud kõige lõunapoolsemal neist, mida kutsutakse Antarktikaks. Siirdasin lollid Antarktikasse. See on selline külm ja jäine manner, mis oli ainus inimestest puutumata paik Maa peal. Lollid ei osanud esialgu muud peale hakata, kui tegid suitsu ja vaatasid tähti. Ainult merelinnud külastasid vahel Antarktika rannikut. Katsetasin lollide ristamist kõigepealt lindudega ja nii sündisid Maa peale pingviinid, lennuvõimetud linnud, kes kõnnivad kahel jalal. Nendest said Antarktika põliselanikud. Kuna ristamine õnnestus ja eksperiment läks korda, siis viisin lollid ja inimesed kokku ning neid sai palju.
INNA-ANNA: Oi, kui huvitav!
HENRI (avab uue õllepurgi ja küünitab üle Renku klaviatuuri poole): Lase, ma teen ka midagi, olen ju ikkagi kaasautor (vajutab mingile klahvile).
RENKU (tõukab Henri vihaselt eemale): Türa, vaata ette, mis sa teed! Idioot, raisk! Tänu sinule tekkis praegu maavärin Jaapanisse.
HENRI (kohmetult): Palun vabandust. Rahune maha nüüd, ega ma siis meelega ja lõppude lõpuks on see kõigest mäng.
RENKU (taltub): Okei, las olla, võib-olla ongi huvitav vaadata, kuidas inimesed sellega hakkama saavad. Vahepeal ma tekitan neile ise katastroofe ja vaatan, kuidas nad sealt välja tulevad. Aga ära niisama seda mängu käpi. Palun! Kes teab, mis seal võib juhtuda. Kurat, ma olen selle välja arendamisega oma kümme aastat tegelenud. Võib-olla ühel päeval ma tüdinen ja tõmban vee peale, aga praegu on veel huvitav. Ma ei taha sellest ilma jääda.
INNA-ANNA: Poisid, teil on põnev, aga ma ei saa aru, kuidas te saate mingist algkoolis tehtud primitiivsest mängust vaimustuda. Meil on mikroosakeste termodünaamikas kodutöö ja minu pea kohe ei võta selliseid asju. Sina, Renku, jagad seda värki päris hästi. Äkki aitad mindki?
RENKU: Keskkoolis peabki raskem olema… (Inna-Anna tõmbub mossi). Okei, ära nüüd muretse, sul on muid väärtusi. Kes teab, kui sa ka pärast tubli oled, siis äkki aitangi.
INNA-ANNA (lubavalt naeratades): Äkki olengi.
Kusagilt kostub hõige: “Renku, tule sööma! Kutsu sõbrad ka kaasa!”.
RENKU: Ema kutsub sööma. Meil on täna friikad ja juustuburgerid. Jätkub teilegi. Lähme sööma siis, kui kutsutakse, pärast mängime edasi. Ma panen mängu seniks automaatjuhtimise peale. Loodetavasti ei lase nad end vahepeal ise õhku.
INNA-ANNA: Poisid, minge teie. Ma ootan siin. Tead, need burgerid ja friikad ei lähe mulle praegu üldse mitte peale. Pean dieeti pidama, et tantsutüdrukute grupist mitte välja langeda.
RENKU: Ise tead, aga oota siin ning ära sa ära kao. Me käime Henriga kähku ära. Loe midagi või leia endale tegevust. Pärast võime randa minna. Minu arvutit parem ära näpi, muidu tekitad sinna tuumasõja või asteroidide rünnaku või mida iganes.
Renku ja Henri lahkuvad. Inna-Anna istub voodile ja lehitseb hajameelselt mingit ajakirja. Siis tüdineb, istub Renku arvuti taha ja uurib seda hoolega. Mõne aja pärast teeb kursoriga ettevaatlikke liigutusi ning pilt ekraanil vaheldub. Inna-Anna jälgib huviga ekraanil toimuvat, kuni kuuleb Renkut ja Henrit käratsevalt tulemas. Ta tõuseb kiiresti arvuti tagant, istub ükskõiksel ilmel Renku voodile ning võtab taas ajakirja kätte.

TEINE STSEEN

Burksiputka ees on kulunud plastmasslaud nelja tooliga. Luugi juures on pink, kus jalgu kõlgutades igavlevad Cärlyn-Angelina ja Maerut-Mannjaana. Roberto-Ronaldinjo mängib pisut eemal mänguautoga. Luugi taga loeb Anfissa, tüse juuksekrunniga volüümikas daam oma parimates aastates, ajalehte. Kummide vilisedes saabub BMWga Timo-Cevin.

MAERUT-MANNJAANA (kadedalt): Timmil on uus bemm, hästi tuunitud.
CÄRLYN-ANGELINA: See on Riksi vana bemm. Timm käis Soomes tööl, ostis ära ja tegi korda. Päris äge näeb välja. Oleme seda paar korda lennukal testinud.
TIMO-CEVIN (väljub autost ja lööb autoukse pauguga kinni): Õu, Anfissa, anna mulle üks burks.
MAERUT-MANNJAANA (üleolevalt): Ainult üks burks? Miski nannipunn oled ve? Oled mees või ei ole?
TIMO-CEVIN: Ookei, jääb siis neli burksi.
ANFISSA (pahuralt): No kuule, enne kui ma sulle burksi annan, maksa vana võlg ära. Sa oled võlgu kaksteist burksi. Enne, kui raha ei tule, uut burksi ei saa, ponimajes? Ega mul siin mingi heategevus pole.
TIMO-CEVIN: Mine vittu, saad oma raha. Ma sain Soomest megapappi. Näed sa, Lacoste särgi ostsin endale ja (demonstreerib särki). Ja neli burksi arvesta juurde!
Anfissa ajab end torisedes üles ja soojendab mikroahjus neli hamburgerit ning viskab need siis pahaselt letile.
ANFISSA: Koos võlaga kuusteist burksi. Kolmkümmend kuus jevrot, kaheksakümmend senti.
Timo-Cevin loeb raha ja saab burksid kätte. Avab esimese burgeripakendi ning asub isukalt sööma.
CÄRLYN-ANGELINA (nõudlikult): Aga meile?
TIMO-CEVIN (ohkab ja viskab Cärlyn-Angelinale ja Maerut-Mannjaanale burksid): Sähke, ma teen välja. Soomes sain megapappi. Panin Jyväskyläs tänavakive. Džipsi-Johannes ja Kalle, tead see kutt Luunjast, olid ka.
CÄRLYN-ANGELINA: Aga Roberto-Ronaldinjole? Oma lapse eest sa üldse ei hoolitse.
TIMO-CEVIN (mornilt, viskab viimase burksi Roberto-Ronaldinjole): Säh.
ROBERTO-RONALDINJO (püüab burksi): Attäh! Attäh! (hakkab hamburgerit nosima ning peagi on kõrvuni majoneesiga koos).
MAERUT-MANNJAANA (tunnustavalt): Juba parem. Vot selline on tõeline mees (hammustab hamburgerit, täis suuga). Jou kutt, lahe pill sul. Kust sa endale uue bemmi välja ajasid? Vana ajasid ju känkrasse.
TIMO-CEVIN: Ma ju räägin teile, et Soomest sain ulmet pappi. Bemmi ostsin ja Lacoste särgi, näed (demonstreerib särki).
MAERUT-MANNJAANA: Lase tümmi ka. Sul bemmis ikka mingit normaalset tümmi on?
TIMO-CEVIN (keerab auto muusikakeskusel hääle põhja): Mul on uued põhjatuled ka.
Ootamatult kerkib burksiputka ette keegi suurte kõrvadega olend – Lehvike. Tal on seljas roheline kleiditaoline rüü, kuid ta kõnnib paljajalu.
LEHVIKE: Tere! (keegi ei kuule teda, kuna vali muusika summutab Lehvikese hääle. Mõne aja pärast üritab Lehvike uuesti tähelepanu võita). Tere …
Keegi ei pane teda tähele. Cärlyn-Angelina ja Maerut-Mannjaana uudistavad Timo-Cevini uut autot. Anfissa on süvenenud ajalehte. Ainult Roberto-Ronaldinjole ei jää külaline märkamata. Ta tuleb Lehvikese juurde ja jääb teda näpp suus jõllitama. Lõpuks teeb ta kõva häält, mis kostub isegi Timo-Cevini tümakast üle.
ROBERTO-RONALDINJO: Äääääääääääää!!! (kõik vaatavad lapse poole. Timo-Cevin keerab muusika vaiksemaks ja märkab lõpuks Lehvikest).
TIMO-CEVIN: Ossa … Oi bljääd! … Mis olend see sihuke on? (nüüd märkavad kõik Lehvikest). Justkui oleks kolm päeva joonud, aga ma olen jumalast kaine… Soomest tulin, nahhui …
LEHVIKE: Tere! … Mina olen Lehvike. Kes sina oled?
TIMO-CEVIN (kogub end pikkamisi): Kes ma olen? Türa, ei tunne ära või? Tahad, panen sulle kannaga näkku? … Timm olen. Timo-Cevin, noh.
LEHVIKE: Meeldiv tutvuda, Timo-Cevin. Kuhu ma olen sattunud?
TIMO-CEVIN: Mällaris oled ve? (osutab putkale) See on meie burksiputka. Anfissa, raisk, teeb häid burkse. Ma võtan tavaliselt neli tükki korraga (näitab teises suunas). Seal on lennukas, kus me käime bemmidega driftimas. See on äge. Kus su bemm on, Lehvike?
LEHVIKE: Mul ei ole bemmi.
TIMO-CEVIN (irooniliselt): Või sul ei olegi bemmi? Mis mees siis sina oled? Igal õigel mehel on bemm. Just bemm, mitte mingi audi, ford või volksvaagen. Audimeestel taome ninad rulli (osutab Cärlyn-Angelina ja Maerut-Mannjaana poole). Need on meie linna tibid. Pandavad, kas pole? See blond on Cärlyn-Angelina ehk Kärts, minu naine. Brünett on Maerut-Mannjaana ehk Mära. Tema on minu hea sõbranna. Kui Kärts oli vahepeal välkus, siis ma elasin temaga.
LEHVIKE: Mis mõttes välkus?
TIMO-CEVIN: Välkus … Välismaal noh. Keerles siin burksiputka ümber üks Marco-nimeline, selline pisike tõmmu kiilakas, moosipurk pähe valatud, kogu aeg käis armuline preili ette ja taha. Haises šanelli ja pjäär kardaani järgi nagu Kalevi kommivabrik. No ja lõpuks moosis Kärtsu ära ning viis endaga kaasa.
CÄRLYN-ANGELINA (segab vahele): Mida sa valetad nüüd, Timm. Võta teatavaks, et Marco kutsus mu oma modelliagentuuri tööle, aga tal tekkisid ajutised majanduslikud raskused ning ei saanud projekti käima. Erinevalt sinust olid Marcol vähemalt plaanid.
TIMO-CEVIN: Plaanid? Millised plaanid?
CÄRLYN-ANGELINA: Modelliagentuur, millega me oleksime maailma vallutanud. Casa di Nord kutsuti seda. Marco oli põhjamaise ilu suur austaja. Tõeline džentelmen! Ta kiitis minu klassikalisi näojooni, figuuri, jalgu, rindu! Kõik oli tema arvates täiuslik! Viis mu järgmise lennukiga Milanosse. Naistega oskas suhelda, oli viisakas ja tähelepanelik, mitte nagu need meie mökud mehed (põlglikult). Täielikud mühakad, ma ütlen, ei saa itaalia meestele ligilähedalegi.
TIMO-CEVIN: Teame küll seda modelliagentuuri, mis asus Marco ema kahetoalises korteris Milanos. Kui papp otsa sai, siis tahtis Kärtsu oma vennale Hassanile edasi müüa. Hassan kasvatab Egiptuses kaameleid. Mina pidin Soome tööle minema, et Kärtsule lennupilet osta. Kogu papi panin magama ja võtsin laenu juurde. Ega ma Kärtsu pärast väga ei muretsenud, aga poisist oli kahju (osutab Roberto-Ronaldinjole, uhkelt). Roberto-Ronaldinjo, minu poeg.
ROBERTO-RONALDINJO (naeratab Lehvikesele ja teeb häält): Ääää … obetto onaldinjo.
TIMO-CEVIN: Täitsa minu nägu. Kui ta suureks saab, siis tuleb temast äge rullnokk. Teda ma ei saanud Egiptusesse jätta.
MAERUT-MANNJAANA: Kuule nüüd, Timm. Pisike Robi oli ju Kärtsu ema juures kogu selle aja, mis Kärts Itaalias oli. Sina kärutasid Soome vahet.
TIMO-CEVIN: Vahet pole. Mina oma pojast ei loobu. Burksi tahad, Lehvike? Ma teen välja.
CÄRLYN-ANGELINA (torkab irooniliselt vahele): Oi, Timm teeb välja! Kus seda varem nähtud on?
TIMO-CEVIN: Jää vait, naine! Kui mina ütlen, et teen välja, siis teen. Pealegi, mul raha on. Sain Soomest megapappi. Uue bemmi ostsin endale. Lacoste särgi ostsin ka.
LEHVIKE: Ma ei tea burksi. Kas burks on ikka taimne toode? Mina söön ainult puhast taimetoitu.
TIMO-CEVIN (hakkab ärrituma): Mida paska saa nüüd suust välja ajad? Bemmi sul ei ole ja burksi ei söö. Miski pede oled ve? Kahtlane vend, kurat, nagu miski intelikent. Ma siin nägin ükskord ühte intelikenti. Jube tark nägi välja, brillidega. Aga kui ühe korra talle pasunasse sõitsin ja pesapallikurikaga ergutasin, polnud intelikentsusest enam haisugi järel.
CÄRLYN-ANGELINA: Intelligendid öeldakse.
TIMO-CEVIN: No ma ju räägin, et intelikendid.
LEHVIKE (võtab kaelast kellukese ja helistab seda, siis lausub pateetilisel toonil): Vabandage mind, unustasin end teile tutvustada. Mina olen Lehvike, viimane puhastverd loll ja tulen teie juurde kosmosest. Ma ei tulnud siia üksi, vaid minuga on kaasas minu vaimne mükoriisa, kes juhib pind piinarikkal teel igavese tõe juurde. Vaimne mükoriisa on läbinisti taimselt vaimne ollus, kes kõnnib paljajalu loomulikus valguses, tarbib puhast taimetoitu ja kui seda pole saadaval, siis on ta aretanud loomsest materjalist taimse juustu. Minu läbi saabub Maa peale igavesti haljendav taimsus, mille kohal helgib vaimne udumüür ning kõik kokku moodustavadki need absoluutse tõe alusmüüri, taimse vaimsuse, mida minu loojad on palunud mul teie maailmale tutvustada. Ma pean teile teada andma, et planeet Maa on surmavalt haige ja ta lausa kisendab valust, mille kaikuvad helindid jõuavad kosmosetuultega universumi avarustesse. Kõik minu õed ja vennad on juba varem Maa peale laskunud ning nad on sulandunud inimeste sekka, nad on sulandunud taimede sekka, nad on sulandunud loomade sekka, nad on sulandunud lindude sekka, andes neile osaduse maailmavalust, mis on eelduseks taimsele vaimsusele. Te peate loobuma materiaalsetest ahvatlustest ning võtma maailma valu enda kanda ja muutuma oma planeediga olemusühtseteks, sest vaid niiviisi on võimalik meie planeeti terveks ravida. Te peate loobuma kunstlikust elektrivalgusest ning elama loomuliku valguses. Te peate loobuma verisest ja tülgastavast lihast ja sööma puhast taimetoitu. Te peate loobuma ebaloomulikest jalatsitest ning kõndima paljajalu. Ainult niiviisi saate osaduse maailmavalust ja taimsest vaimsusest Seda ütleb mulle minu vaimne mükoriisa, mis istutati minu külge minu looja lehvikeste jumala poolt ning ta on palunud mul mükoriisas peituvat tõde levitada üle terve universumi. Maailm on loomse tarkusega ära reostatud. Taimne vaimsus juhib meid tagasi lollusesse, muistsesse õnneaega, kui me laulsime, tantsisime ja mängisime ringmänge rohelisel aasal. Lehvikesed lehvisid, kellukesed helisesid, linnud laulsid helisevat hümni ning iidsed põlispuud lehvitasid loodust vabalt nautivale rahvale. See oli õnneaeg.
TIMO-CEVIN (põlglikult): Vau, Lehvike, sa oled ikka kangeid seeni söönud.
CÄRLYN-ANGELINA: Minule taimetoit meeldib, sest liha teeb paksuks. Sa räägid huvitavat juttu, Lehvike. Meenutad mulle Marcot, kes oli lahke ja viisakas ja kellel olid ideed. Kas sa tuled samuti välkust?
MAERUT-MANNJAANA: Marco rääkis sulle küll sinu klassikalisest põhjamaisest ilust, täiuslikust figuurist, briljantsetest jalgadest, voolujoonelistest rindadest, vapustavatest silmadest, helesinistest nagu kõrbeliiv ja mis kõige tähtsam, armsast kodusest ninakesest, aga mitte kõige vähematki maailmavalust ja taimsest vaimsusest. Ta oli vaid ühe asja peale väljas (teeb paaritumisele viitava ühemõttelise žesti).
CÄRLYN-ANGELINA (solvunult): Sa oled kade, Mära. Marco nimetas mind Eestimaa kuningannaks ja sõlmis minuga modelliagentuuri lepingu. Minuga, mitte sinuga, kes sa kõlbadki vaid üheks asjaks.
MAERUT-MANNJAANA (vihaselt): Palun ära nimeta mind Märaks, minu nimi on Maerut. Vaid väga head sõbrad võivad mind Manniks kutsuda. Muide, modelliagentuuri lepingu vormistas ta hotelli kirjabloki plangil, eks ole.
CÄRLYN-ANGELINA: Aga ikkagi sain ma kuus kuud Milanos olla, samal ajal kui sina siin Timmiga ringi tõmbasid.
MAERUT-MANNJAANA: Kui Timm poleks sind jalgupidi sealt välja tõmmanud ning raha saatnud, karjataksid praegu kaameleid kusagil Egiptuses helesiniste kõrbeliivade taustal. Niipalju siis lahkest välismaa Marcost ja tema veel lahkemast vennast Hassanist.
CÄRLYN-ANGELINA (vihaselt): Jää vait, Mära! (võtab jalast kinga ja vibutab seda ähvardavalt Maerut-Mannjaana suunas).
TIMO-CEVIN (astub Cärlyn-Angelina ja Maerut-Mannjaana vahele): Rahunege maha nüüd, naised. Mis teil viga on? Mis oli, see oli. Ma teen teile kõrtsis koksid välja, kui te nüüd teineteisel molle sisse ei tao.
Cärlyn-Angelina ohkab, taltub siis ja paneb kinga jalga tagasi. Maerut-Mannjaana taandub tagasi pingile.
MAERUT-MANNJAANA (ikka veel veidi mossitades): Okei, Timm, aga too siis koksid lagedale.
TIMO-CEVIN: Istuge siis autosse. Tšau, Anfissa. Kas sina ei tule meiega, Lehvike?
LEHVIKE: Kui lubate, siis mina jään siia. Ma tahaksin tunda maapinda oma paljaste jalgade vastas. Need bemmid hirmutavad mind väheke.
Anfissa vaid mühatab hüvastijätuks. Cärlyn-Angelina ja Maerut-Mannjaana istuvad autosse Timo-Cevin võtab Roberto-Ronaldinjo käekõrvale ja toob samuti autosse, mille järel nad sõidavad kummide vilisedes minema. Lehvike lehvitab neile järele, õnnis naeratus huulil.

KOLMAS STSEEN

Renku tuba. Inna-Anna istub Renku voodil ja loeb ajakirja. Saabuvad Renku ja Henri.
HENRI: Sinu mutt teeb jube häid burkse. Ketšupiga ta ka ei koonerda ja mulle meeldis tänane piimakokteil.
RENKU: Pole viga. Näe, Innakas, sulle saadeti ka midagi. Limpsi kokteili, kui sa burksi ei taha (ulatab Inna-Annale kokteiliklaasi). Ma heidan nüüd Maa rahvale veel korra pilgu peale, siis võime randa surfama minna (istub arvuti taha). Fakk, miks monitoris on hoopis teine pilt ees? Kas sa näppisid arvutit, Inna-Anna?
INNA-ANNA (ükskõikselt): Mina pole midagi teinud. Istun siin ja loen sinu pornokat.
HENRI: Missugust pornokat? Näita mulle ka! (üritab Inna-Annalt ajakirja käest võtta. Tekib väike rüselus ning lõpuks saab Henri ajakirja kätte). Äge! Täiesti pandavad memmed. Ma juba kujutan ette, kuidas Renku pihku taob (naerab).
RENKU (arvuti tagant): Jää vait! Türa, keegi on midagi siin arvuti kallal toimetanud. Oled sa kindel, Inna-Anna, et sa arvutit vahepeal ei puutunud?
INNA-ANNA: Kuule nüüd, poiss. Ära endast liiga palju ka arva (läheb Renku juurde ja kallistab ning mudib teda).
RENKU: Midagi on valesti. Üks loll on vahepeal vahejaamas möllanud ja sealt oma jõududega Maale jõudnud. Seda ei oleks tohtinud juhtuda. Minu teada oli vahejaam tühi. Vittu küll, kui nüüd midagi on jälle untsu läinud ja lollid on iseseisvalt arenema hakanud.
HENRI (ajakirja tagant): Ma ei saa pihta, mis seal jälle valesti on. Sa ju enne rääkisid, et tõid lollid Maale. Kusagile Antarktikasse või kuhu.
INNA-ANNA: Äkki ununes üks loll vahejaama maha ja tuli ise teistele järele?
RENKU: Lollid lõin just sellised, et nad oma peaga midagi ette ei võtaks. Ise poleks ta kusagile tulnud. Lollide loomise eesmärk oligi neid teiste liikidega segada. Lollid peavad mängu tasakaalus hoidma, sest inimesi ma nii väga enam ei usalda. Point on selles, et kui inimeste sekka on piisavalt lolle integreeritud, siis nende areng peatub ja neid on võimalik ohjata. Puhtaverelisi lolle omapead jättes oleks tekkinud võõrliik, mis võib planeedile ohtlikuks muutuda ning kõik kihva keerata. Varem, kui Maal asjad kontrolli alt kippusid ära minema, siis tõin lolle kosmosest juurde ja segasin neid inimestega, kuid see oli ammu. Nüüdseks olen ehitanud Maale süsteemi, mis toodab neid kohapeal ja vahejaama ma enam ei vajanud. Raisk, närvi ajab, kui midagi läheb perse. Kas keegi on suutnud minu mängu sisse häkkida? Ma ei usu seda.
HENRI: Kõik on võimalik. Ükskord murdsid mingid häkkerid minu kodukale sisse ja ujutasid selle pesupulbrireklaamiga üle. Ilge vaev oli seda pärast puhastada.
RENKU: Minul on suurem jama juhtunud ainult ühel korral, kui Jass mingit kahtlast segu suitsetas, end täiesti segi kammis ning mängu sisse läks, aga ma olen süsteemi vahepeal jälle käima saanud.
INNA-ANNA: Sa mõtled Nazarovi Jassi? Ta on väga tore poiss, lahke ja viisakas.
RENKU: Tore poiss küll, aga kui ennast pilve tõmbab, siis ei peata teda miski. Puhas narkosõltlane, ma ei tea, mida ta endale sisse süstib, aga laksu all viibides muutub täiesti ettearvamatuks.
HENRI: Kes on Jass?
RENKU: Äh, sina ei tea teda. Ta käib hoopis ühes teises koolis, aga ta oli minu ja Inna-Annaga samas lasteaias. Jass käis mul külas, suitsetas end umbe ning läks uue programmiga mängu sisse. Kunagi räägin sellest.
HENRI: Nimi kõlab kuidagi tuttavalt. Ma olen temast kuulnud ning mingil peol vist isegi trehvasime korraks. See pole ju normaalne mees. Kõik räägivad, et ta on väheke imelik.
INNA-ANNA (läheb tagasi Henri juurde ja haarab sellelt ajakirja): Mida sa uurid asju, millest sa midagi ei tea.
HENRI: Sina oled muidugi kõva pornotädi.
INNA-ANNA: Äkki olengi, aga sina ei saa seda mitte kunagi teada.
RENKU (hüüab): Vau, tulge nüüd siia. Eriti cooli actionit tahate näha? (Henri ja Inna-Anna jätavad ajakirja ning tulevad Renku juurde). See on super vaatepilt. Sorts ja Libainimene hakkavad Lollide koorile vihkamise veerandtundi pidama.
HENRI: Sorts ja Libainimene, kes need veel on? Sheeri inffi, män. Mida sa sinna kokku oled keeranud? Ära ole nii tagasihoidlik.
INNA-ANNA (üleolevalt): Renku ja tagasihoidlik? Kamoon, kui kaua te üldse sõbrad olete olnud? Sa ei tunne teda üldse.
RENKU: Jätke nüüd. See uhkete sammastega maja on nõukoda, kus elab Sorts. Sorts on boss, kohalik autoriteet ja talle kuuluvad ajalehed ning internetiportaalid. Tõin Sortsi mängu, et ta kohapeal asjade üle järele vaataks. Et kõik oleks ordnungis ning keegi midagi oma peaga ette ei võtaks. Muidu on lollidega segatud inimesed okei, teevad suitsu ja vaatavad tähti nagu lollidki ning ei muutu planeedi keskkonnale ohtlikuks, aga kui nad aga peaksid mingil põhjusel aktiviseeruma, siis võib sellest ilge litakas tulla ning kõik õhku lennata. Sorts ütleb neile, mida nad peavad arvama ja keda vihkama. Libainimene on Sortsi parem käsi, arvamusliider. Tema kirjutab meediasse kolumne ja õpetab inimesi õigesti mõtlema.
INNA-ANNA: Kuidas sa paned inimesed Sortsi kuulama?
RENKU: Mul on süsteem mängu kontrollimiseks välja mõeldud. Ma nimetan seda lollide diktatuuriks. Skeem on tegelikult lihtne. Malet oskate mängida? Mina, Renku, olen mängu looja, nende jaoks jumal. Mängus olen ma kuningas, kuid mul on vaja teisi nuppe, kellega mängu juhtida. Males on kuningas ilma teiste nuppudeta abitu ning kergesti võidetav. Seega kontrollin ma Sortsi, kes on selles mängus lipp. Sorts jälle kontrollib väiksemate malendite, vankrite, odade ja ratsude ehk libainimeste ja leheneegrite abil ettureid ehk inimesi.
HENRI: Meid on koolis õpetatud, et kõike juhivad poliitikud ning nad on valitud rahva poolt. Sellepärast nimetataksegi neid rahvaesindajateks.
RENKU: Maal toimivas süsteemis on poliitikud libainimese ja leheneegri tasandi malenupud, kes kuuluvad skeemi ja tegutsevad vastavalt süsteemi reeglitele. Inimesed on oma arengus jõudnud Viha Vabariiki, kus kehtib lollide diktatuur ja diktatuuri viiakse läbi kogu maa internetiseerimisega. See on palju täiuslikum süsteem kui proletariaadi diktatuur ja kogu maa elektrifitseerimine, millega ma mõni päev varem katsetasin. Sortsi töövahend on meedia, kes kujundab üldrahvalikku arvamust põhiasjalikult läbi interneti. Internetiseerimise programmiga toodetaksegi lolle kohapeal juurde, sest see on ideaalne vahend inimeste mõttemaailma kujundamiseks. Kui varasemas süsteemis andsin ma võimu parteile, siis lollide diktatuuriga on kogu võim antud meedia kätte. Ilma meediata ei saaks poliitikud hakkama, sest kui meedia neid ei promoks, siis ei oleks neid olemas. Meedia ütleb rahvale, mis neile hea on ja poliitikud peavad selle sõnumiga arvestama, kui nad tahavad poliitikas edasi olla. Rahvas valib poliitikuid võimu juurde, kuid Sorts otsustab meedia abil, keda valitakse.
INNA-ANNA: Poliitika on nõme.
RENKU: Poliitika on süsteemi osa. Kui inimesed tegutseksid omapead, siis kaotaks mäng oma võlu ja ma peaksin selle hävitama. Praegu on kontroll inimeste üle muutunud peaaegu, et täiuslikuks. Ma ise pean mängu harva sekkuma.
HENRI: Oota nüüd, kui on lollide diktatuur, kas siis võim on lollide käes? Milleks neile veel meedia?
RENKU: Kas proletariaadi diktatuuris oli võim tööliste käes? Muidugi mitte. Proletariaadi diktatuuri juhtisid kohapeal poliitikutest intelligendid. Lollide diktatuuri juhin ma Sortsi ja meedia abil, kes kujundavad inimeste arvamusi ning tekitavad neile arvamusliidreid. Kui proletariaadi diktatuuris mõtles inimeste eest partei, siis lollide diktatuuri puhul teeb seda meedia. Inimestele aga tundub, et nad juhivad ise (irvitab, uurib hoolega midagi monitorilt). Aga tulge nüüd, vihkamise veerandtund algab. Näitan teile, kuidas süsteem töötab ja Sorts meedia abil mängu kontrollib.
Henri ja Inna-Anna võtavad toolid ja istuvad Renku juurde arvuti ekraanil toimuvat jälgima.

NELJAS STSEEN

Lai trepp viib Nõukoja ukseni. Trepile on asetatud mikrofon. Selle kõrval seisavad Sorts ja Libainimene, eatud, sootud, ühesugustes rangelõikelistes ülikondades/kostüümides. Nõukoja esise platsi ühes nurgas kiibitsevad Lemps ja Mäidu ning teevad suitsu.

LIBAINIMENE: Panin tänahommikust vihkamise veerandtundi tutvustava väljaande kokku, Sorts. Soovid ehk üle vaadata?
SORTS: Ma usaldan sind, Libainimene. Sa ju tead, et kui peaksid midagi valesti tegema, siis ühined Lollide kooriga.
LIBAINIMENE: Me oleme sinuga, Sorts (pöördub Lempsi ja Mäidu poole). Lemps ja Mäidu, tulge siia, ma annan teile nõukoja poolt üle sülearvutid (Lemps ja Mäidu tulevad lähemale ja Libainimene annab neile arvutid). Kas te olete selgeks saanud, mida teilt oodatakse?
LEMPS: Aga muidugi, Libainimene. Kui vihkamise veerandtund on läbi, siis läheme internetifoorumitesse ja anname rahvale teada Sortsi otsustest.
MÄIDU: Meie otsustest, Lemps. Vihkamise veerandtunni otsused sünnivad rahva tahtest. Nii on meid õpetatud.
LIBAINIMENE: Tubli, Mäidu. Ma näen, et jagad matsu. Lemps ja Mäidu on meie mehed internetis, kelle korjasin üles burksiputka eest. Nad peavad netikommentaariumites avalikku arvamust kujundama ning rahvale teada andma, kuidas tuleb õigesti mõtelda.
SORTS: Siis on hästi. Sa ju tead, et meie võim püsib niikaua, kuni suudame Viha Vabariiki elus hoida ja Viha Vabariik püsib Lempsi ja Mäidu sugustel. Võtke need arvutid, Lemps ja Mäidu, ning viige meie viha internetiavarustesse (Lemps ja Mäidu taanduvad kaugemale).
LIBAINIMENE (rahulolevalt): Inimesed on kuulekad. Nad teevad täpselt, mida me tahame.
SORTS (irvitab): Rahva jõud on suur ja neid on palju. Me peame neile vaid teada andma, mida nad tahavad. Riigi võim on sümboolne, sest temani rahva arvamus ei jõua. Kuid meedia suhtleb rahvaga, oskab rahva viha ära kasutada ja otsustab, mille üle rahvas peab muret tundma. Meie najal õitseb lollide diktatuur. Me toome rahvale eeskujuks Lollide koori, kuhu parimad ja ustavamad nende seast saavad kuuluma, kui nad meie tõdesid hoolsalt kuulutavad. Kelle me täna ette võtame?
LIBAINIMENE: Leidsin meile naabri-Juhani. Ta on minu majanaaber, aga hästi kahtlane ja salalik mees. Sobib vaenlaseks hästi. Tal on iga asja kohta oma arvamus. Kahtlustan teda oma peaga mõtlemises. Meie otsuseid kipub naeruvääristama. Tema pilt on meil olemas ning ekraanile valmis seatud.
SORTS: Vahet pole, peaasi et vihkavad. Siis läheb elu edasi. Kas sa oled juba tänase väljaande materjali ära jaganud ning otsustanud, missugust informatsiooni müüme raha eest ning missuguse paneme rahvale tasuta internetti üles?
LIBAINIMENE: Rahvale tasuta jagamiseks on voodijutud meie naisteleheküljele, ülevaade võistlustest “Kõige suurem kõri” ning “Tantsud talentidega.” Loomulikult üksikasjalik reportaaž vihkamise veerandtunnist ning naabri-Juhani põhjalik kirjeldus.
SORTS: Sobib ja tasulisse?
LIBAINIMENE: Raha eest on pakkuda ühte filosoofi, kes arutab elu mõtte üle ja leiab, et meedia kätte on antud liiga suur võim (irvitab). Midagi selles laadis, kuidas meedia inimeste teadvusega manipuleerib ning selle abil kasumit teenib.
SORTS: Väga hea, sest selleks, et õige arvamus jääks valitsema, peame sinna looma ka valesid arvamusi. Kuidas nad muidu õiged ära tunnevad? Rahvas saab oma vihalehekülje, voodijutud ning seda filosoofi loevad vaid üksikud friigid, kes on meie kontrolli all ja ei muutu meile ohtlikuks.
LIBAINIMENE: Kas sa tead, mille tarvis me seda Viha Vabariiki üleval peame?
SORTS: Viha on liidab vabariiki, aitab inimeste meeli kontrolli all hoida ja suunata neid sinna, kuhu vaja. Vihane inimene teeb vabatahtlikult seda, milleks rahulikku inimest peab sundima. Mis sul viga on? Kas sa oled meie ürituses kahtlema löönud?
LIBAINIMENE: Seda mitte, aga ma mõtlesin, et keda see filosoof huvitab? Me ei teeni tema pealt eriti palju. Miks me neid uudiseid, mis rahvale tegelikult meeldivad, tasuta jagame? Sealt me saaksime hoopis suurema kasumi.
SORTS: Ära mõtle! Alternatiivsete arvamuste olemasolu on meile väga vajalik. Me ei ole mitte ainult kasumlik, vaid eelkõige kasvatuslik ettevõte, kes peab rahvast harima ja õigele teele suunama. Vaesekesed ei aimagi, et teisitimõtlejate eest makstes nad ühtlasi avalikustavad end meile ja me saame teada, kes selliseid asju loevad (irvitab). Sina, Libainimene, ei saa veel sellistest asjadest aru ja peaksid üldse vähem mõtlema. Kas sulle ei meeldi midagi? Ei ole eluga rahul? Oled äkki üle töötanud ja peaksin sind viima madalamale positsioonile?
LIBAINIMENE: Mis sa nüüd. Kõik on hästi (Saabub Leheneeger, kes sarnaneb Sortsile ja Libainimesele nagu kaks tilka vett). Näe, Leheneeger tuli.
SORTS: Tere, Leheneeger. Kas kutsusid Lollide koori kokku, et saame vihkamise veerandtunniga alustada?
LEHENEEGER (libeda naeratusega): Jah, Sorts. Keda me täna vihkame?
SORTS: Varsti saame teada.
Rivisammul saabub Lollide koor, kes rivistab end üles nõukoja sammaste ette. Lemps ja Mäidu tulevad samuti lähemale.
LOLLIDE KOORI DIRIGENT: Kõrgeauline sorts, Lollide koor on vihkamise veerandtunniks üles rivistatud.
SORTS (köhatab hääle puhtaks ja astub mikrofoni ette): Tubli! Alustame tänast vihkamise veerandtundi. Meie tänane vihaobjekt on naabri-Juhan! Kas te teate, kes on naabri-Juhan?
LOLLIDE KOOR: Me ei tea, kes on naabri-Juhan (Nõukoja ekraanile ilmub keskealise vuntsidega mehe portree).
SORTS: Pange hästi tähele ja jätke see lõust meelde. See ongi naabri-Juhan!
LOLLIDE KOOR: Hurraa! Surm naabri-Juhanile!
SORTS: Aga kas te üldse teate, miks me peame vihkama naabri-Juhanit?
LOLLIDE KOOR: Me ei tea seda.
SORTS: Naabri-Juhan on rikas.
LOLLIDE KOOR (kordab): Rikas …
SORTS: Naabri-Juhan on edukas.
LOLLIDE KOOR: Edukas …
SORTS: Naabri-Juhan on haritud …
LOLLIDE KOOR: Haritud …
SORTS (teeb pausi, enne kui hüüab pühalikult): … Naabri-Juhan möliseb liiga palju!
LOLLIDE KOOR: Oi-oi-oi …
SORTS: Me tahame, et riik oleks paks, kord oleks majas ja naabri-Juhan püsiks vait. Tänu naabri-Juhanile on meie riik imeõhuke, korda pole majas ja igaüks räägib, mis talle pähe tuleb, ilma, et ta tunneks vähematki hirmu, et keegi teda rahva tahte vastu astumise eest karistab. Kuhu see kõlbab? Tekib küsimus, kes on süüdi? Kas meie oleme süüdi?
LOLLIDE KOOR: Meie ei ole süüdi.
SORTS: Naabri-Juhan mõnitab meid. Kuidas võib keegi meie seast end teistest paremaks pidada ja vastandada oma arvamust rahva arvamusele? Kui madalale võib meie riik langeda tänu ühele värdjale. Kas meile meeldib naabri-Juhan?
LOLLIDE KOOR: Ei!
SORTS: Kes on rahvas? Kas naabri-Juhan on rahvas?
LOLLIDE KOOR: Ei ole.
SORTS: Muidugi ei ole. Meie oleme rahvas! Kas me oleme oma eluga rahul?
LOLLIDE KOOR: Ei!
SORTS: Kes on süüdi?
LOLLIDE KOOR: Me ei tea.
SORTS (osutab näpuga naabri-Juhani portree poole): Kes on süüdi? Naabri-Juhan?
LOLLIDE KOOR: Jaa! Jaa!
SORTS: Mis on reeturi palk?
LOLLIDE KOOR: Surm! Surm! Surm!
SORTS (tema näole tekib irve): Riik on kaotanud surmanuhtluse. Kuhu see kõlbab? Mis riik see selline on, kus pole surmanuhtlust? Kuid võim on rahva käes ja kui riik pole võimeline õiglast kohut mõistma, hakkab kehtima rahva omakohus! Kui me ei saa naabri-Juhanit füüsiliselt surma mõista, siis saame teda hävitada vaimselt. Minge rahva sekka ja teavitage neid naabri-Juhanist! Avage virtuaalmaailm meie vihale! Muutke internetifoorumid viha foorumiteks!
LOLLIDE KOOR (tantsib ja laulab ning skandeerib): Meie oleme rahvas! Meie käes on tõde! Meie teeme õigust! Surm naabri-Juhanile!
SORTS (hüüab): Meie loosungiks saab lollide diktatuur ja kogu maa internetiseerimine!
LOLLIDE KOOR: Kogu võim rahva kätte!
LIBAINIMENE: (Lollide koorile): Mis te passite? Minge arvutite taha ja andke teada vihkamise veerandtunni otsustest. Rahvas ootab!
Lollid tormavad joostes minema, nende sabas ka Lemps ja Mäidu.
SORTS (Leheneegrile): Ja sina? Mine vaata, kas operatsioon toimub tõrgeteta ning õige arvamus jääb peale.
Leheneeger lahkub. Sorts ja Libainimene seisavad nõukoja trepil ja pugistavad südamest naerda.
SORTS: Viha Vabariik kestab. Selle peale võtame ühe õlle.
LIBAINIMENE: Sortsi soov on minule seaduseks.
Libainimene avab kulmuga kaks õllepudelit ja ulatab neist ühe lipitseva naeratuse saatel Sortsile.
SORTS: Rahvast on kerge taltsutada. Lükka neile paar loosungit ette ja juba nad tulevad sinu järel mühinal nagu merilõvid kasvõi maailma otsa. Nende viha on piiritu.
LIBAINIMENE: Kujuta ette, kui mõni neist hakkaks pärima, miks me vihkame naabri-Juhanit.
SORTS: Ei kujuta. Ära provotseeri mind rumalate küsimustega.
Sorts ja Libainimene joovad õlut ja vaikivad.

VIIES STSEEN

Burksiputka ees. Anfissa loeb leti taga ajalehte. Lehvike istub pingil ja kõlgutab jalgu. Saabuvad Lemps ja Mäidu, uued sülearvutid kaenla all.

LEMPS: Anfissa, anna meile ühed burksid ja õlled.
Anfissa ajab ennast torisedes püsti ja teenindab mehi. Lemps ja Mäidu istuvad laua taha, söövad burksi ning joovad õlut.
MÄIDU (Anfissalt): Mis lehes uudist on? (kiikab üle Anfissa õla ajalehte) Kuule, see on ju eilne ajaleht. Sa oled ajast maha jäänud. Eile vihkasime me Suitsu Petsi ja tema uut bemarit. Tänaseks anti juba uued juhised.
ANFISSA: Kust teie seda teate?
LEMPS: Me käisime vihkamise veerandtunnil ja teenime nüüd Viha Vabariiki.
MÄIDU: Sorts palkas meid netikommentaatoriteks. Ta andis meile arvutid, et me internetis rahvast õigesti mõtlema õpetaksime (avab arvuti ja demonstreerib seda uhkelt Anfissale).
LEMPS (täis suuga, uhkelt): Meid kutsuti. Libainimene ise kutsus. Tema on tähtis arvamusliider, suhtleb otse Sortsiga. Mäidu räägib õigust, me peame vihkama naabri-Juhanit.
ANFISSA (uudishimulikult): Te osalesite vihkamise veerandtunnil? Rääkige, mida te seal kuulsite. Suitsu-Pets ei olegi enam vaenlane?
MÄIDU: Täna on uus päev, Anfissa. Suitsu Petsi bemar ei koti enam kedagi. Tänaseks vaenlaseks kuulutati naabri-Juhan. Käisime kohapeal ja oma kõrvaga kuulsime.
ANFISSA: Suitsu Pets on kahtlane tüüp. Sõidab bemariga. Kuhu see kõlbab? Vot kui ma veel Musta mere laevastikus teenisin, siis oli meil punane Žiguli, VAZ 2101. VAZ tähendab Volga avtozavoodi. Žiguli nime sai auto õllemargi järgi, sest enne autosse istumist tuli pudel õlut ära juua, siis oli hea julge sõita. Enne seda oli mul mustalt turult ostetud Volga, hõbedane põder kapoti peal. Ah kakoi krassiivõi, bljaad. Tol ajal igaüks endale autot ei saanudki, vaid see tuli riigilt välja teenida. Kohe oli näha, kes oli tubli kodanik, tööeesrindlane või sõjaveteran ning teda tõsteti esile, premeeriti ostulubade ja turismituusikutega sanatooriumidesse. Minul jäi igasse sanatooriumi kallim maha. Nüüd on igal tavalisel päevavargal auto maja ees ja sanatooriumisse pääseb igaüks, kel raha on.
LEMPS: Minul oli Moskvitš, autoostuloaga saadud. Vot see oli alles masin, mille igat mutrit, polti ja seibi tundsin isiklikult, ees- ja isanime pidi. Kui seal midagi üles ütles, oskasin ise parandada. Aga need tänapäeva autod, neile ei julge käsi külge ajadagi.
ANFISSA: Naabri-Juhanit ma tean küll. Selline vaikne mees meie kõrvalmajast. Olen tal külas käinud, kui naabrimutt Loreida on olnud sugulastel külas või kusagil ära.
LEMPS: Eks see naabri-Juhan väheke kahtlane tundus küll. Elas liiga hästi minu meelest.
ANFISSA: Seda nüüd küll. Kui Loreida turult tuli, siis oli kott alati pungil igasugust defitsiitset kraami täis, suitsuvorsti ja sidruneid. Juhanil on välismaa auto ja kindel töökoht. Kellel siis tänapäeval meie riigis ikka tööd on? Ainult pursuidel ja spekulantidel. Minu tütred Liisi ja Laena läksid ka välismaale tööle. Islandile, see on kapitalistlik riik. Nüüd on neil juba välismaa mehed ja lapsed taga ning meie riigile on nad kaduma läinud. Meie Ivariga saame hädavaevu burksiputka pidamisest elatud. Vot varem andis riik kõigile töö ja need, kes tööd teha ei tahtnud, pandi vangi. Korteri andis riik sulle. Kaubandusvõrgust oli igasugust defitsiiti saada. Valimiste päeval müüdi sardelle ja sukkpükse. Aga mis nüüd on? Poed on kaupa täis ja tutvused ei maksa enam midagi. Rahval raha ei ole, muidu oleksid kõik poed tühjaks ostetud. Juhanist on natuke kahju. Tubli töömees on ja ei haugu vastu nagu minu Ivar. Ivar oli vanasti tasane tüüp, aga selle haukumise kombe on ta Šarikult külge saanud. Šarik ise enam ei haugu.
MÄIDU: Kes see Šarik veel on?
ANFISSA: Šarik on meie koer. Tõeline mees, kõigepealt õppis jooma ja suitsetama, siis loobus haukumisest. See-eest haugub nüüd Ivar tema asemel. Nad muutuvad päev päevalt sarnasemaks. Kui Ivar purjus peaga koju tuleb, siis ma teda tuppa ei lase. Ööbib kuudis Šariku juures.
LEHVIKE (on siiamaani vaikselt pingil jalgu kõlgutanud, kuid nüüd sekkub vestlusesse): Koerad on lihasööjad ja primitiivsed olendid. Ma ei saa aru, miks neid peetakse inimeste sõpradeks. Inimeste parimad sõbrad on lambad, kellega meil on sarnane seedesüsteem.
LEMPS (märkab Lehvikest): Mis tüüp see on?
LEHVIKE: Mina olen Lehvike, tõe prohvet, ja tulen teie juurde kosmosest, et meie planeeti päästa ja teda võõrast hingusest terveks ravida. Kes sina oled?
MÄIDU: Meie oleme nõukoja kommentaatorid ja meie ülesanne on rahvale teada anda, keda ta vihkama peab. Täna oli meil privileeg osaleda vihkamise veerandtunnil, kui nõukojas kuulutati uue vaenlase nimi pidulikult välja.
LEHVIKE: Imelikud privileegid on teil siin. Enne kohtusin Timo-Ceviniga, kes küsis, kas mul bemm on. Osalete vihkamise veerandtunnil ja peate seda privileegiks. Te peaksite vaatama kõrgemale, kosmosesse. Mina tulen sealt ja toon teie planeedile taimse vaimsuse ning osaduse maailmavalust. Kasutage seda.
LEMPS (jõllitab Lehvikest): Kuule, sina, Lehvike või kes sa oled. Veits imelik oled ve? Mis sul viga on? Tahad jalaga perse saada?
LEHVIKE: Inimesed on liiga kaua planeedile üksi jäetud ning nad on taganenud muistse aegade õnnelikust elust, kui Maal valitses heleroheline lollus. Loomad, linnud, taimed ja inimesed olid üksteisega sõbrad ja mängisid murumänge helerohelisel aasal. Tarkus on inimesed kurjaks teinud. Mul on teile sõnum edasi anda. Naaskem tagasi lolluse rüppe!
LEMPS (vihaselt): Ära plõksi, kas tead, mees. Kes sa üldse oled selline?
LEHVIKE: Ma ju räägin, et ma olen Lehvike ja tulen kosmosest.
LEMPS: Ma pole sind burksiputka ees varem näinud. Sa oled võõras kohas, tead mees, ja käitu meie omadega viisakalt. Ega saa äkki mingi pederast pole, näed sihuke kahtlane välja? Ja mis see kosmos on? Pole sellest midagi kuulnud. Mingi uus pederastide baar ve? Meie oleme normaalsed mehed, tead, tõsised eesti mehed, me siin igasuguseid oma putka ette ei lase ka. Kurat, sa näed selline kahtlane välja ikka.
Saabub Ivar, kõhetu mees triibulises madrusesärgis ja istub Lehvikese kõrvale putka ette pingile, mille peale kõik jäävad Ivarit vaatama ja unustavad Lehvikese.
IVAR (kähistab): Anfissa, anna mulle õlu. Pea, raisk, lõhub valutada.
ANFISSA: No kus sa ringi laaberdasid? Mina pean siin üksi rabama.
IVAR: Õlut. Janutama ajab, raisk.
ANFISSA: Nu davai, võta oma õlu ja hakka tööle! Mul on vaja õllekastid sisse tassida.
Lükkab õlle letile. Ivar haarab pudeli ja joob pool sellest korraga ära, siis läheb istub Lempsi ja Mäidu juurde.
LEMPS: Türa, Ivar, näita pisut respekti üles. Me oleme siin omad poisid ikkagi. Nõukogude armees teeninud ja. Kas sa üldse tead, kuidas karastus teras?
IVAR: Tean küll sind, Lemps. Kuule, ära pahanda nüüd. Mul pea lõhub hirmsasti valutada. Vanad teenistuskaaslased Musta mere laevastikust käisid külas. Tead küll, vanemabi Puškin, mitšman Volkov ja motorist Abezjanov. Ammu polnud näinud neid. Noh, pidutsesime pisut ja tõmbasime isegi vana sõjalaevastiku lipu vardasse. Bõõli vremenaa! Kurat, kõht läheb selle peale tühjaks. Anfissa, tee mulle vanade aegade mälestuseks ühed makaronid po-flotski.
ANFISSA: Kuidas ma sulle teen? Makaron on, sibul on, aga lihakonservid neetu.
IVAR: Kas tõesti midagi süüa ei ole?
ANFISSA: Burksi on.
IVAR: Anna siis burksi.
Anfissa läheb midagi omaette pomisedes burksi valmistama ja viskab selle letile. Ivar haarab burksi ja läheb tagasi Lempsi ning Mäidu juurde.
LEMPS (on vahepeal samuti arvuti avanud ja toksib sinna midagi, prillid nina peal): Loen siin foorumit ja inimesed ei tunne enam elu. Oli mis oli, aga nõukogude armees kasvas minust tõeline mees. Mina teenisin ehitusvägedes. Kurat, ehitasime Kaug-Põhjas terved linnad üles. Aga tänapäeval? Mehi lihtsalt pole ja mis siis veel imestada, et elu on sitt ja sitemaks läheb. See tänapäeva armee ei kõlba ka ikka kusagile, kõik kohad on seal inimõiguseid täis ja kui midagi ei meeldi, lähevad nannipunnid kaebama. Kas nõukogude armees sellist korralagedust oli? Ei olnud ja sellepärast karastus seal teras ning tõelised mehed tulid välja.
IVAR (põlglikult): Tänapäeva nannipunnid ei saaks nõukogude armees teenimisega hakkama. Mehed või asjad! Mitu kätekõverdust sellised teevad? Mitu korda lõuga tõmbavad? Ja kui keegi sellisele tattninale asja eest lõuga sõidab, siis kohe kitule, kuni Euroopa inimõiguste kohtuni välja. Kus sina, Mäidu, teenisid? Ma pole kuulnud, et sa oleksid sellest kunagi rääkinud.
MÄIDU: Mina ei käinudki sõjaväes. Ei tahtnud nõukogude armeesse minna, eesti mees ikkagi, hoidsin kõrvale ja pääsesin lampjalgadega ära.
IVAR: Nüüd ma saan, aru, miks kõik räägivad, et sa oled arengupeetusega. Kõik tõelised mehed on nõukogude armees teeninud. Miski naine oled ve? Mis sina arvad, Lemps?
LEMPS: Mees peab ikka sõjaväes käima, muidu pole ta mingi mees.
ANFISSA: Mina olen nõus mehele minema ainult sellele, kes on sõjaväes käinud. Parem jätku koolis käimata, aga mees peab mees olema. Mehel peab mehe lõhn küljes olema.
IVAR (Lehvikesele): Kuule sina, võõras, kas sa sõjaväes oled teeninud?
LEHVIKE: Mina teenin universumit.
IVAR: No sul ongi selline nahahoidja väljanägemine. Kindlasti pisteti hullumajja. Nõukogude kord hoolitses sinusuguste eest. Olid ajad. Kõik oli odav ja see, kes oskas elada, sai hästi hakkama. Kui mina nõukogude armees teenisin, siis kehtisid veel füüsikaseadused. Meie laevastikus haihtusid paljud asjad lihtsalt õhku – veetorud, peldikupotid, roheline värv, saapanööbid ja isegi kasarmu uksed. Ühe ööga haihtus tsisternist pool kütusevarudest õhku, mille tsivilistid jällegi suutsid kuidagi õhust kinni püüda ja käitasid sellega oma Moskvitše. Vot selline võimas asi on füüsika! Inimesed olid üksteisega sõbrad, sest tutvused maksid. Kes andis sulle leti alt suitsuvorsti, kes suutis sind korterijärjekorras ettepoole nihverdada, kelle käest sai Moskvitši varuosi.
LEMPS: See oli siis, kui karastus teras. Riik oli paks, kord oli majas ning naabri-Juhan ei mölisenud.
MÄIDU: Burksi ei olnud. Beibesid ja bemme samuti mitte.
LEMPS: Mida sina, Mäidu, ka elust tead. Ise pole nõukogude armeeski teeninud. See sinu bemm pole minu Mosse kardaaniristigi väärt. Kestab ainult garantiiaja ja laguneb siis kolinal kokku.
IVAR (nukralt): Aga mis nüüd on? Vend ei tunne venda, õde ei tunne õde.
LEMPS: Sorts ütleb, et naabri-Juhan on süüdi. Kui ei oleks naabri-Juhanit, siis oleks riik paks ning kord oleks majas.
MÄIDU: Sorts on tark mees, kes teab, mis elu on.
IVAR: Mis naabri-Juhanist üldse saanud on?
ANFISSA: Nägin naabri-Loreidat. Juba mitu päeva pole Juhanit kodus näha olnud. Täiesti kadunud, joob kuskil või …
IVAR: Võib-olla pandi kinni. Ta on nüüd rahvavaenlane.
LEMPS: Rahvavaenlased tulebki kinni nabida.
ANFISSA: Kuule, Ivar, mida sa seal jutustad. Tule istu natukeseks leti taha. Ma lähen turule, kuulan, mis rahvas räägib ja toon ka lihakonserve. Siis saame oma firmarooga makaronid po-flotski teha.
IVAR: Tean sind küll, oled pool päeva kadunud ja muudkui laterdad naabri-Loreidaga. Mina rabagu tööd teha.
ANFISSA (vihaselt): Kas sa saad, vanamees! Kae, kus mul nüüd julgeks läinud. Tõeline mees lõi üks kord aastas välja. Marss leti taha ja olgu õllekastid putka tagant sisse toodud!
IVAR (leplikult): Olgu-olgu. Ega ma sinuga vaielda ei jõua. Mine siis ja pärast teed mulle makaronid po-flotski. Nendel on selline hea meieaegne mekk juures.
Anfissa lahkub vihaselt turtsudes, enne virutab Ivarile tugeva võmmu kuklasse.

KUUES STSEEN

Renku tuba. Renku istub endiselt arvuti taga, kuid Henri ja Inna.-Anna on vahepeal püsti tõusnud.

HENRI: Igav. Mis sa jändad nendega. Tõmba neile parem vesi peale.
RENKU: Las nad olla. Nii naljakas, kuidas nad end maailma nabaks peavad (haarab õllepurgi). Ükskord ma saatsin neile Siksbeeri kaela. Nüüd vahivad tähti, teevad suitsu ja filosofeerivad selle kõrvale elu mõtte üle – kas olla või mitte olla.
INNA-ANNA: Kelle?
RENKU: Siksbeeri noh … ise tuletasin kuuspakist. Nad ise kutsuvad teda peenemalt Shakespeare. Mingi arvamusliider oli neil selline. Nüüdseks on ta ammu surnud. Neil seal Maal läheb aeg palju kiiremini kui meil siin. Meie üks minut on nende jaoks üks aasta.
INNA-ANNA: Äh, minu meelest on see kõik lapsik. Võiksime hoopis randa minna või teha midagi ägedat.
RENKU: Jou, kutid, mul tekkis idee. Me võiksime lasta end nende dimensiooni teleportida nagu Nazarovi Jass seda tegi.
HENRI: Nagu Jass seda tegi. Siis me peaksime ennast kõigepealt pilve tõmbama (irvitab).
INNA-ANNA (ärevalt): Sa mõtled, et me läheksime arvuti sisse?
RENKU (irvitab): Peaaegu. Peaksime kasutama uut 5D teleportimise programmi, mille piraatkoopia ma eile Jassilt sain.
INNA-ANNA: Kas Jassiga ei tekkinud seal mingi jama ning igavene tegu oli teda sealt pärast tagasi saada?
RENKU: Suurt probleemi just polnud. Me oli välja arvestanud, et ta teleporteerub poole tunniga tagasi, mida nemad nimetavad seal kolmekümneks aastaks. Me jäime kolm minutit hiljaks ja nad jõudsid ta vahepeal risti lüüa, aga see värk töötas ning Jass on praegu täiesti elus ja terve.
INNA-ANNA (venitades): Ma ei tea, kas see on ikka hea mõte?
HENRI: Mina olen valmis. Teeme ära. Kuule, vaatame mõne laheda koha. Vaata, seal putka juures on mõned päris pandavad piffid. Laskume sinna.
RENKU: Raisk, ma pean leidma selle programmi. Mis see nüüd oli? Fakk, peaksin Jassile kõllama. Tema selle programmi leidis (helistab) … Ei vasta, raisk. On end jälle mälukasse kamminud (otsib meeleheitlikult midagi arvutist, Henri ja Inna-Anna jälgivad teda pingsalt). Adventurer äkki … ei see pole see …. Goldfish … see ka mitte …. aaa, midagi hakkab nagu meenuma … just, see ta on!… Leidsin, Mission, see ta on.
HENRI: Leidsid?
RENKU: Jah, aga mida ma pean tegema … Kohe … Varsti käivitub … (loeb ekraanilt). Suuna kaamera objektile ja vajuta sisestusklahvi.
INNA-ANNA: Aga kuidas me tagasi saame?
RENKU: Ma pean läppari kaasa võtma, siis saame hõlpsasti tagasi. Õnneks on nad praegu juba nii kaugele arenenud, et neil endil on läpakad leiutatud ja see ei ärata tähelepanu. Jassi tõin mina tagasi, muidu oleks ta sinna jäänudki. Ta oli kohapeal end muidugi segaseks suitsetanud ja ei suutnud ise tagasi teleporteeruda, aga ma olin valvel ja tõin ta mõne sekiga tagasi.
Renku manab arvuti ekraanile pildi oma toast. Renku, Henri ja Inna-Anna võtavad üksteisel käest kinni. Renku suunab hiire kursori arvuti ekraanil kolmele sõbrale ja vajutab ENTER nupule. Kõik kolm kaovad momentaalselt ja tuba jääb tühjaks.

TEINE VAATUS

ESIMENE STSEEN
Nõukoja trepil seisab Libainimene ja suitsetab. Saabub Leheneeger.

LEHENEEGER: Kas sa uudist tead? Headuse Impeerium tahab meile kallale tulla.
LIBAINIMENE: Mis sa räägid? Headuse Impeeriumis elavad meie sõbrad. Meid ründab Idatuule Konföderatsioon. Me oleme selles ammu kokku leppinud ja isegi lollid teavad seda.
LEHENEEGER: Tuul muutis suunda. Nüüd puhub ta põhjast ja Headuse impeeriumi suunalt. Sorts mõtles välja, et vana vaenlase kuvand ei tööta enam ja uus vaenlane tuleb rahvale sisse sööta.
LIBAINIMENE: Kust sa niisuguseid asju üldse tead? Sa oled endine loll, kelle Sorts burksiputka eest üles korjas ja ajakirjanikuks tegi. Vaenlased ja sõjamängud – see on ikkagi poliitika, mis on kõrgem tase ning mõeldud minule ja Sortsile. Lihtsam rahvas ei saa sellistest asjadest aru. Teile jäävad murumängud gladiaatorite areenil, tähevõistlused ja lollide uudised.
LEHENEEGER: Mina tean isegi, et Headuse Impeeriumi pole olemas. Selle on Sorts välja mõelnud nagu ka Idatuule Konföderatsiooni. Viha Vabariik vajab vaenlast. Isegi kui sa puust ja punaselt selgeks teed, et mingit ohtu tegelikult ei ole ja veel enam, isegi neid riike ei ole tegelikult olemas, ei hakka rahvas seda ealeski uskuma. Neile on ründavat vaenlast vaja nagu lapsele muinasjuttu jõuluvanast
LIBAINIMENE (ärevalt): Vaiki, nurjatu! Kui seda nüüd mõni loll peaks kuulma. Nemad arvavad kindlalt, et homme algab tuumasõda Idatuule Konföderatsiooniga.
LEHENEEGER: Ära muretse, homme nad arvavad juba, et võitlus ongi kogu aeg käinud Headuse Impeeriumiga. Tüli Idatuule Konföderatsiooniga on unustatud ning nad on kindlad, et Idatuule Konföderatsioon on alati olnud meie sõber.
LIBAINIMENE: Sa ajad kahtlaselt tarka juttu, Leheneeger. Äkki sa oledki mõni välismaa spioon? Mina ei tea veel ühtegi kaasmaalast, kes teaks kedagi, kes ei usuks meie muinasjutte vaenlastest. Kes vähemalt julgeks neid mitte uskuda.
LEHENEEGER: Ühel ilusal päeval saab minustki libainimene.
LIBAINIMENE: Mina seda ei usu. Selleks oled sa liiga loll.
LEHENEEGER: Ühel ilusal päeval võib ka loll targaks saada. Kas sina pole kunagi loll olnud?
LIBAINIMENE: Mina olen alati tavalisest lollist kõrgemal seisnud ja teinud õigeid valikuid. Ma käisin koolis ja läksin meediat õppima. Kas sina oled koolis käinud, Leheneeger?
LEHENEEGER: Ei ole. Mulle öeldi, et minul pole vaja kooli minna. Mul olid tööks vajalikud oskused juba enne olemas.
Saabub Lehvike, kes jääb Libainimese ja Leheneegri lähedusse seisatama. Need ei pane teda tähele.
LIBAINIMENE: Mind ei leitud burksiputka eest, vaid koolist. Sorts pani tähele, et ma oskan alati õige arvamuse ära tunda ja ta kutsus mu arvamusliidriks. Milline on õige arvamus? Õige arvamus on selline, mis müüb, sest ainult sellise arvamuse najal püsib Viha Vabariik ja ainult Viha Vabariik suudab Sortsi võimul hoida.
LEHENEEGER: Kuidas Sorts võimule sai?
LIBAINIMENE: Rahvas tahtis. Poliitikutest riigijuhid ei saanud riigi valitsemisega hakkama. Sorts tahtis võimu rahvale lähemale viia ja tuli välja ettepanekuga, et meil võiks olla meedia juhitav otsedemokraatia, kus rahvas ütleb poliitikutele, kuidas valitsema peab. Ta kutsus inimesed rahva seast enda sauna ning ütles neile, et rahvas peab võimu enda kätte võtma. Riiki peab juhtima nõukoda, mille eesotsas on rahva parimad pojad, arvamusliidrid, kes teavad, mis elu on. Nõukoda suhtleb rahvaga läbi meedia: ajalehtede, ajakirjade, raadio, televisiooni ja interneti abil. Isegi mobiiltelefonid ühendati nõukoja süsteemi. Nii sündiski. Sorts korraldas talgud ja ehitas sauna suuremaks ning sellest saigi meie rahva nõukoda. Nendest, keda sorts sauna kutsus, said libainimesed, kes hakkasid nõukoja teenistusse leheneegreid värbama, et nad tõe laiade massideni viiksid.
LEHENEEGER: Lollide koor, kuidas see tekkis?
LIBAINIMENE: Sinna võetakse meie rahva eliiti, puhtaverelisi lolle, kes on rahva seast geneetiliste testide abil välja valitud. Lolle ei künta ega külvata, nemad kasvavad ise. Neid on lihtne dresseerida. Lollide koor on meie otsedemokraatia täidesaatev organ, kelle ülesanne on rahva tahet vahetult ellu viia ja internetis tõde kuulutada. Lollidel on alati õigus!
LEHVIKE (ilmub vaikselt Libainimese kõrvale, helistab kellukest ja võtab sõna): Pidage! (Libainimene ja Leheneeger jäävad kuulatama) Ma kuulan teid siin ja minu hinge täidab nõutus. Kas te olete valinud ikka õige tee, minu õed ja vennad? Te ei ole eluga rahul? Mina saan teist aru. Võib-olla pole selle tarvis vaja vaenlast otsida, vaid võtta vastu osadus maailmavalust ning meie planeet terveks ravida. Mina toon maa peale taimse vaimsuse, mis võib pakkuda teile seda, mida te meeleheitlikult otsite. Tõde peitub loodusega ühtesulandumises, tervislikes eluviisides ning osaduses maailmavalust, kuid tee tõe juurde on okkaline ja läheb läbi loobumiste ning enesepiirangute karika. Valige taimse vaimsuse tee, sest ainult nii päästate te planeedi. Võtke jalad paljaks, kustutage elektrivalgus ning varsti saabub õnn teie õuele.
LIBAINIMENE: Kes sina oled ja mida sa siin jahud?
LEHVIKE: Mina olen Lehvike, tõe prohvet ja viimane puhtavereline loll. Ma annan rahvale tagasi tema ürgse lolluse ja viin nad tagasi muistsesse õnneaega, kui meie rahvas laulis, tantsis ja mängis ringmänge päikesekiirte soojas embuses sillerdaval rohelisel aasal. Aega, kui kõik olid võrdsed ja puudusid ebaloomulikud eristused meeste, naiste, lindude, loomade, vaimude, lehvikeste, kosmoseolendite ning taimede ja muude looduselaste vahel. Kõik olid Jumala sõnata õndsad ning taimne vaimsus peegeldus nende lihtsameelsetes türkiissinistes silmades. Räägiti imekaunist regilaululist emakeelt, helisevat lindude keelt ning maalähedast loomade keelt. Mina toon teile selle aja tagasi! Võtke jalad paljaks ja saage osadust maailmavalust!
LIBAINIMENE: Kuule, nii see ka ei lähe. Kes on sind volitanud rahvale tõde kuulutama? Ära aja naerma. Ainult Sorts ise teab, mis meile hea on.
LEHVIKE: Sorts on pimedusega löödud. Me peame talle teed valgustama ja juhtima teda tõe lätete juurde. Küll te näete, kuidas teie planeedile langeb klorofüllilise varjuna taimne vaimsus ja te jõuate taas muistsesse õnneaega. Minu vaimne mükoriisa on mulle sedasi teada andnud.
LEHENEEGER: Sa peaksid nõrgemaid aineid pruukima, Lehvike.
LEHVIKE: Te kuulake mind parem ära, sest saame meie planeedi veel päästa. Ma heidan teie ette maha ja läbi minu kõneleb teiega maailmavalu. Te peate mind jalgadega sõtkuma ning maailmavalu ära ajama!
LEHENEEGER: Parem oleks, kui sa suitsu ei tee.
LIBAINIMENE (otsustavalt): Tule, Lehvike, ma õpetan sulle, kuidas elu on. Kõigepealt näitan sind Sortsile. Tema otsustab, kas sa räägid meile õiget juttu. Sina, Leheneeger, kutsu parem Lollide koor vihkamise veerandtunniks kokku. Vaja on uus vaenlane välja kuulutada.
LEHENEEGER: Ja see on?
LIBAINIMENE: Ma sellele tüübile, Lehvikesele, veel näitan, kes nõukoja ees autoriteet on.
LEHENEEGER: Mida Sorts sellest arvab?
LIBAINIMENE: Mida tal arvata. Ta teeb, mida mina tahan. Sa, Leheneeger, ei tunne elu. Tule, Lehvike, ma teen sind Sortsiga tuttavaks.
Libainimene ja Lehvike astuvad trepist üles. Ka Leheneeger lahkub.

TEINE STSEEN

Burksiputka ees. Anfissa istub leti taga, teeb suitsu ja joob õlut. Putka ees laua taga istuvad Lemps ja Mäidu, õllepudelid nina ees, sülearvutite taga, kuhu nad vahetevahel midagi kirjutavad. Putka ees pingil istub Ivar ja sööb taldrikult makarone. Timo-Cevin sõidab BMWga putka ette, teeb ukse lahti ja autost kostub valju muusikat. Timo-Cevin, Cärlyn-Angelina, Maerut-Mannjaana ja Roberto-Ronaldinjo väljuvad autost.

TIMO-CEVIN (ligineb letile ja püüab muusikast üle karjuda): Neli burksi, Anfissa.
ANFISSA: Mida? … Mida? … Ma ei kuule.
TIMO-CEVIN: Neli burksi, ma ütlen … (keerab muusika vaiksemaks). Neli burksi, ma küsin.
ANFISSA: Selge. Ei kuule ju, kui sul masin lõugab. Kas sul raha on? Võlgu ei saa.
TIMO-CEVIN: Ma olen rahamees. Käisin Soomes tänavakive panemas ja teenisin megapappi.
MÄIDU: Ainult lollid käivad tööl. Minu sugulane sai Soomes sotsiaalabi peale. Vot see on tase. Ei pea mitte midagi tegema, aga riik maksab head pappi.
Ilmuvad Renku, Henri ja Inna-Anna.
HENRI (Renkule): Cool, siin on mõned päris ägedad piffid (osutab Cärlyn-Angelinale ja Maerut-Mannjaanale).
RENKU (Anfissale): Hei, anna mulle hamburger. Topeltjuustuga. Mida sulle, Inna-Anna?
INNA-ANNA: Ma ei tea. Burksi ja friikaid küll mitte. Kas teil midagi tervislikku siin ei ole?
ANFISSA (irooniliselt): Vot kus peen preilna tuli välja. Või tema tahab tervislikku. Võin sulle tatraputru pakkuda. Kui ma laps olin, siis sõin tatraputru kalamaksaõliga ja minust sai kaheksakordne Musta mere laevastiku sambomeister.
INNA-ANNA: Ma ei taha tatraputru. Anna mulle lihtsalt salatit ilma saia ja kotletita.
ANFISSA: See teeb kokku kolm jevrot kolmkümmend senti.
HENRI (pilgutab Cärlyn-Angelinale ja Maerut-Mannjaanale silma): Hei, piffid, teen teile joogid välja. Neli viina mahlaga.
ANFISSA (valab klaasid täis): Kas sa oled ikka täisealine? Peaksin sinult passi küsima, muidu tuleb mul äkki veel pahandusi.
HENRI: Rahune maha, mammi. Ma olen piisavalt vana, et sa ei pea selliste asjade pärast muretsema (ulatab klaasid galantse kummarduse saatel Cärlyn-Angelinale, Maerut-Mannjaanale ja Inna-Annale).
CÄRLYN-ANGELINA (edvistavalt): Ma ei tea nüüd. Te olete nii lahke.
ANFISSA: Kaheksa jevrot (Henri loeb talle mündid peo peale).
RENKU: Aga mulle?
HENRI: Kas sa oled mu naine või? Miks ma pean sulle välja tegema?
RENKU (Anfissale): Davai, anna mulle üks õlu
ANFISSA (ulatab talle õlle): Kaks jevrot (Renku viskab talle mündi).
IVAR (täis suuga): Ma ei ole teid varem siin näinud.
RENKU: Me olemegi siin esimest korda.
MAERUT-MANNJAANA: Saagem siis tuttavaks. Mina olen Maerut, omadele Mann, ja see siin on Kärts. Timm on Kärtsu mees. Kas te tulete välismaalt?
HENRI: Üsna kaugelt tuleme jah, võib öelda küll nii, et välismaalt. Mina olen Henri ja need on Renku ja Inna-Anna. Kuule, te näete üsna pandavad välja. Kas tahate minuga välismaale tulla. Sellised ilusad tsikid peavad olema vähemalt modellid või näitlejad (Cärlyn-Angelina ja Maerut-Mannjaana itsitavad meelitatult).
CÄRLYN-ANGELINA: Ma ei ole veel selle peale mõelnud, aga ma olen moebisnessis juba olnud, Itaalias, Milanos. Ma tean neid asju küll.
TIMO-CEVIN (lõpetab burksi söömise ja pühib suu puhtaks, pahaselt): Õu tüüp, kuule need on minu naised.
MAERUT-MANNJAANA: Timm, ole nüüd. See lahe kutt on välkust.
TIMO-CEVIN: Ma tean neid välismaa Marcosid küll. Kärts, arvesta sellega, et enam ma sind välja ei osta. Võid rahumeeli välkus kaameleid karjatada, aga poiss jääb minule. Minu mutt kasvatab ta üles. Temast saab rullnokk.
ROBERTO-RONALDINJO: Obetto onaldinjo.
HENRI: Ärge pange seda tüüpi parem tähele. Tulge minuga kaasa!… Kas tulete?
MAERUT-MANNJAANA: Mina tulen küll.
CÄRLYN-ANGELINA (peale väikest pausi kaalutlevalt): No ma ei tea … Et kohe ja välismaale? … Mul on ikkagi pere ja laps…
HENRI: No kuule, sinu välimusega tibi ei tohiks burksiputka ees närbuda. Millised silmad, helesinised nagu kõrbeliiv. Milline armas kodune nina … Sa oled Eestimaa kuninganna! Kas tuled?
MAERUT-MANNJAANA: Helesinised silmad kui kõrbeliiv, armas kodune nina, Eestimaa kuninganna… Ma olen neid sõnu varem kuulnud.
CÄRLYN-ANGELINA (annab järele): Ära õelutse, Mära. Kui juba mitu meest nii väidavad, siis on seal midagi taga. Hea küll … You only live once … Ma vist ikka tulen.
HENRI: Suurepärane otsus, mu daamid. Lähme kõigepealt kusagile pidutsema. Missugused need vingemad kohad teil siin on?
MAERUT-MANNJAANA: Kas sa Lennuka baari tead?
HENRI: Ei tea. Kus see on?
MAERUT-MANNJAANA: Vana lennuka kõrval. Kutid käivad seal õhtuti bemmidega driftimas.
HENRI: Lähme siis sinna (Timo-Cevinile). Kuule, viskad meid äkki ära? Pane oma bemmile käik sisse.
TIMO-CEVIN: Kas sul raha on?
HENRI: Palju tahad?
TIMO-CEVIN: Olks, kahe kümpi eest ehk võiks viia. Anna raha siia!
HENRI (ulatab Timo-Cevinile rahatähe): Tulete, tsikid meiega, eks ole. Renku ja Inna-Anna, ärge nüüd põnnama lööge. Tellisin auto ja puha. Mahume kõik selle tüübi bemmi ära.
CÄRLYN-ANGELINA: Last kaasa ei võta. Anfissa, vaata Roberto-Ronaldinjo järele, et ta ära ei kao. Ma lähen nende välismaa kuttidega pidutsema. Küll Timm tuleb talle järgi, kui on meid ära viinud. Lapsel on ometi ka isa olemas.
RENKU (Inna-Annale): Mis meie teeme?
INNA-ANNA: Ah, lähme siis. Pole siingi midagi teha. Vaataks vähemalt kohalikud kutid üle, kuidas nad lennukal driftivad ja nii.
RENKU: Ookei, lähme siis.
ANFISSA (Henrile magusa naeratusega): Oota, ilus poiss. Aga mina? Kas ma ei ole piisavalt kena, et välismaale modelliks saada? Kaua ma siin burksiputka leti taga neid tolguseid teenindan. Tuleksin meeleldi sinuga. Omal ajal ametiühingu tuusikuga suure kodumaa sanatooriumides puhates oli mul meeste seas alati lööki. Mul on kena figuur, hästi treenitud. Kui ma omal ajal Musta mere laevastikus teenisin, siis tulin kaheksakordseks laevastiku sambomeistriks.
Anfissa demonstreerib oma lihaseid. Ankur, mis on tätoveeritud tema käsivarrele, paisub märgatavalt suuremaks.
IVAR (lõpetas makaronide söömise ja pühib nüüd vuntse puhtaks): Pea nüüd, vanamutt, nad otsivad palju nooremaid. Sinu koht on burksiputka leti taga. Anna mulle nüüd parem üks õlu. Makaronid olid head.
LEMPS: Ivaril on õigus. Meie kangelasteod jäävad aastakümnete taha, aega kui me veel meie suurt kodumaad kaitsesime.
ANFISSA (kurjalt): Kas te saate nüüd vanamehed! Ma küsin seda sinu käest, ilus poiss. Kas võtaksid mind välismaale modelliks?
RENKU: Kahjuks ei ole meil praegu rohkem vabu kohti, aga võib-olla järgmine kord?
HENRI: Nägemiseni, näkineid Musta mere lainetest.
Renku, Henri, Inna-Anna, Cärlyn-Angelina, Maerut-Mannjaana ja Timo-Cevin mahutavad end Timo-Cevini autosse. Auto tõstab tuure ja stardib võimsa müra ning kiirenduse saatel. Ivar saab õlle, istub Lempsi ja Mäidu juurde ning nad kummutavad vaikides õlleklaase. Anfissa vaatab unistavalt lahkuvale autole järele.

KOLMAS STSEEN
Nõukoja trepil seisab Leheneeger. Tagaplaanil seisavad Lemps ja Mäidu. Saabub Lollide koor, kes rivistab end üles nõukoja sammaste ette. Nõukoja uks avaneb ja Sorts laskub koos Libainimese ja Lehvikesega mikrofoni juurde.

SORTS (astub mikrofoni ette): Tere päevast, Viha Vabariigi kodanikud. Alustame vihkamise veerandtundi.
LOLLIDE KOORI DIRIGENT: Keda me täna vihkame?
SORTS (osutab Lehvikesele): Meie tänane vaenlane on Lehvike!
LOLLIDE KOOR: Hurraa! Surm Lehvikesele!
SORTS (sunnib käeliigutusega Lollide koori vaikima): Aga kas te üldse teate, miks me peame täna Lehvikest vihkama?
LOLLIDE KOOR: Me ei tea seda.
SORTS: Lehvike on välismaalane. Ta on Idatuule Konföderatsiooni agent!
LOLLIDE KOOR (kordab): Välismaa agent …
SORTS: Kuid me teame, et tegelikult ta töötab Headuse Impeeriumi heaks.
LOLLIDE KOOR: Oi-oi-oi …
SORTS: Idatuule konföderatsioon röövis meie maa, kuid Headuse Impeerium röövis meie tõe.
LOLLIDE KOOR: Me astume relv käes Headuse impeeriumile vastu!
SORTS: Me vihkame Idatuule Konföderatsiooni, kuid veel rohkem vihkame me Headuse Impeeriumi.
LOLLIDE KOOR: Edasi Headuse Impeeriumi peale!
SORTS: Räägi meile, Lehvike, kuidas sai sinust vaenlase agent!
LEHVIKE (helistab kellukest): Ma tulen teie juurde kosmosest ning kuulutan taimset vaimsust. Taimed ja inimesed on nagu õed ja vennad. Taimselt kirgastunud inimeste seas ei ole enam viha, vaid nad on vagurad nagu lambad. Meie kehadelt kiirgab heleroheline taimne klorofüll, mis toidab meie vaimset mükoriisat. Vaimne mükoriisa juhib meid taimse vaimsuse poole, kuni me jõuame olemusühtseteks meie õdede ja vendadega taimede seas: kapsaste, spinatite, pastinaakide ja juurselleritega. Selle tarvis peame loobuma jalanõudest ning tundma maa kirgastavat jõudu meie paljaste jalataldade all. Võtke mind kuulda, minu õed ja vennad ning taimestuge selleks, et muutuda vaimseteks.
SORTS: Nagu te kuulsite, loobus Lehvike vihast ja muutus sellega automaatselt Headuse Impeeriumi agendiks. Ta laskis end hullutada välismaisest tõest ja unustas meie koduvillased unistused kõiki valdavast vihast. Kas saab olla Viha Vabariiki ilma vihata? Sellisele ei ole kohta meie seas. Surm Lehvikesele!
LOLLIDE KOOR: Surm! Surm! Surm!
Nõukoja ees peatub kummide vilisedes Timo-Cevini bemar, kust väljuvad käratsedes Renku, Henri ja Inna-Anna. Henri jätab Cärlyn-Angelina ja Maerut-Mannjaanaga tormiliselt hüvasti.
HENRI: Te olite vapustavad, musikesed.
MAERUT-MANNJAANA: Sina oled tõeline mees, Henri. Mul pole sellist poikat veel olnudki.
HENRI: Ma tulen teile järele ja siis sõidame välismaale, kus teid ootab ees hiilgav karjäär modellinduses. Võib-olla pääsete filmigi. Seniks peame Renku ja Innakaga mõned asjad veel korda ajama. Tšau.
CÄRLYN-ANGELINA (koketeerivalt): Tšau, poisid.
MAERUT-MANNJAANA: Ootame sind, Henri.
Timo-Cevini auto liigub hüppega kohalt ja sõidab minema. Renku, Henri ja Inna-Anna hakkavad trepist üles nõukotta minema. Leheneeger jookseb neile ette.
LEHENEEGER: Hei, pidage! Kuhu teie lähete? Kas te üldse teate, et see siin on nõukoda, kus tehakse rahva jaoks tähtsaid otsuseid.
RENKU: Rahune maha nüüd. Me tulimegi Sortsile külla.
LEHENEEGER: Miks peaks Sorts tahtma teid vastu võtta?
RENKU: Miks ta ei peaks seda tahtma? Sortsil on kindlasti heameel oma jumalaga kohtuda.
LIBAINIMENE (astub ligemale): Kuulsin teie vestlust Leheneegriga ja pean ütlema, et Sorts on hõivatud. Meil on siin parajasti vihkamise veerandtund käimas.
RENKU: Ja siis? Kuule, lõpeta nüüd ära, eks ole. Ma teen, mida heaks arvan.
HENRI: Tead, tüüp, tõmba uttu. Renkuga ei maksa nalja teha, ta on võitluskunstide trennis käinud ja nii edasi.
INNA-ANNA: Üldse võiks teie suhtumine lugupidavam olla. Me oleme võõramaalased, teie külalised.
LEHENEEGER: Me vihkame migrante. Te võtate meilt töö ja leiva käest ära.
LIBAINIMENE: Lõpetage nüüd heaga ära ja kaduge minema, eks ole. Meie siin nalja ei mõista. Võime teile Lollide koori kallale ässitada.
SORTS (sekkub): Kes te olete? Miks te segate meie tseremooniat?
RENKU: Mina olen Renku, sinu jumal, Sorts, ja need on minu sõbrad Henri ja Inna-Anna.
SORTS (naerab): … Või jumal. Mina olen ise enda jumal, kas tead.
RENKU: Ilma minuta sind polekski, Sorts. Mina sinu valmis meisterdasin.
SORTS: Vanuse poolest sobiksin sulle isaks.
RENKU: Võta vaiksemalt nüüd, mees. Ma võin su ühe näpuliigutusega ära diliitida.
SORTS: Küll näeme veel, kes siin peremees on.
RENKU: Kuule sina kandilise peaga eesel, ma kutsun su korrale ja päris tõsiselt.
SORTS: Olgu. Mulle tundub, et me peame programmiga uuesti alustama. Protseduuri on rikutud. Libainimene, pane Lollide koor uueks vihkamise veerandtunniks valmis.
LIBAINIMENE (Lollide koorile, kes on vahepealse aja korratult sumisedes oodanud, millal vihkamise veerandtund jätkub): Kuulake kõik! (Lollide koor jääb kuulatama). Sortsil on teile tähtis uudis edasi anda.
SORTS: Ma tühistan eelmise vihkamise veerandtunni ja kuulutan välja uue.
LOLLIDE KOOR: Hurraa!
SORTS (teeb pausi, enne kui hüüab pühalikult): … Ma mõtlesin ümber. Me ei vihka täna Lehvikest! Lehvike on oma.
LEHVIKE: Oodake nüüd, head inimesed. Kas see tähendab, et mina ei olegi enam teie vihaalune?
SORTS: Mida ütleb sinu süda?
LEHVIKE: Minu süda ütleb, et mina olen Lehvike, viimane loll kosmosest, ja siin on minu õed ja vennad Lollide koorist. Lollus on kõikvõimas jõud, mis ühendab meid heas ja halvas ning ta on piisavalt võimas, et päästa planeet. Ma annan teile üle minu vaimse mükoriisa teadmised taimsest vaimsusest ja osadusest maailmavalust. Unustage elitaarne tarkus ja avanege lollusele! Võtke jalad paljaks, minu armsad vennad ja õed!
LOLLIDE KOORI DIRIGENT: Ütle meile, auväärt Sorts, kuidas peame käituma? Kas me peame Lehvikest kuulda võtma?
SORTS: Lehvike on meie sõber! Kas te tahate temalt taimset vaimsust ja osadust maailmavalust vastu võtta?
LOLLIDE KOORI DIRIGENT: Lehvike kuulutab meile lollust. Meile meeldivad lollid ideed!
SORTS: Siis käituge tema sõnade järgi!
LOLLIDE KOORI DIRIGENT: Me tahaksime taimset vaimsust ja osadust maailmavalust! Võtame jalad paljaks ja kustutame elektrivalguse (Lollide koor võtab jalad paljaks ning heidab jalanõud minema).
SORTS: Ma teen sinust arvamusliidri, Lehvike! Hakkad rahvale rääkima taimsest vaimsusest ja maailmavalust. Kõik peavad Lehvikese sõnumit kuulda võtma! Jalanõude kandmine ja elektrivalgus peavad keelatud saama ning nende tarbijaid karistatakse. Tänasest päevast sööb Viha vabariigi kodanik ainult puhast taimetoitu ja loobub verisest ning tülgastavast lihast!
LOLLIDE KOORI DIRIGENT: Sinu sõna on meile seaduseks, Sorts.
LEHVIKE: Tänan sind, Sorts. Lehvikeste jumal on mind kuulda võtnud ning minu kaudu jõuab tõde kogu planeedile. Lollus on meie rahva traditsiooniline eluviis. Me kõik mäletame meie kaugeid esivanemaid kilplasi, kes elasid muistsel õnneajal rahus ja üksmeeles nagu lambad. Ma tahan meile muistse õnneaja tagasi tuua. Minu vaimne mükoriisa näitab mulle valgust ja rahvas võib minu järel minu paljastes jalajälgedes tulla (tõstab häält). Vennad ja õed! Ma ühinen Lollide kooriga!
RENKU (Henrile ja Inna-Annale): Kurat, see Lehvike möliseb nagu Nazarovi Jass pilves peaga. See rääkis maakatele ka mingit udu, et õndsad on need, kes on vaimust vaesed ja vaenlasele tuleb teine põsk ette pöörata. Need kuulasid suu ammuli ja tegid temast mingi prohveti.
HENRI (irvitab): See Lehvike on lahe säga, loomulikust valgusest pilves. Respekt, kuidas sa sellise tüübi oskasid valmis meisterdada.
RENKU: Mina pole teda teinud.
SORTS: Tubli, Lehvike! Nii võib sinust kord ka inimene saada.
LEHVIKE: Heitkem pikali ja laskem patustel oma seljas trampida, et maailm kaotaks oma valu ning meile saabuks taas muistne õnneaeg.
LOLLIDE KOORI DIRIGENT: Õigesti räägid, Lehvike. Heidame maha ja võtame maailmalt valu ära (Lollide koor koos Lehvikesega heidab pikali maha, Leheneeger, Lollide koori dirigent, Lemps ja Mäidu sõtkuvad neil seljas).
SORTS: Libainimene, kirjuta rahvale juhtkiri, mis propageerib taimset vaimsust, osadust maailmavalust ja keelab liha söömise, jalanõude kandmise ning elektrivalguse.
LIBAINIMENE: Saab tehtud, Sorts.
SORTS: Aitab küll, tõuske nüüd püsti. Lõpetage ja kuulake, mis mul teile öelda on! (Leheneeger, Dirigent, Lemps ja Mäidu lõpetavad sõtkumise. Lollide koor tõuseb pikkamisi ja rivistub üles). Koos taimse vaimsusega pöördume tagasi muistsesse lollusesse!
LOLLIDE KOOR: Hurraa!
LIBAINIMENE: Aga vaenlane, Sorts?
LOLLIDE KOORI DIRIGENT: Jah, tõepoolest, kes on nüüd meie vaenlane?
SORTS: Meie vaenlane on Renku! Võõramaalane, kes ei austa meie isade traditsioone. Vaadake teda, kas ta näeb välja nagu meie? Tema jalad on kängitsetud ebaloomulikesse jalanõudesse!
LOLLIDE KOOR: Jaa! Jaa!
SORTS: Vaadake oma paljaid jalgu! Kas meie rahvas kannab jalanõusid?
LOLLIDE KOOR: Ei kanna.
SORTS: Renku on meile võõras! Renku räägib, et meie pea on kandiline!
LOLLIDE KOOR: Oi-oi-oi …
SORTS: Kuid meie pea ei ole kandiline!
LOLLIDE KOOR: Ei ole!
SORTS: Renku ei austa meie rahvast ja meie traditsioone.
LOLLIDE KOOR: Häbi!
SORTS: Renku ei tunne meie ajalugu, pikka võitlust võõrvallutajate vastu. Ta pole harjunud kannatama nagu meie!
LOLLIDE KOOR: Ei ole!
SORTS: Kas niimoodi on õiglane?
LOLLIDE KOOR: Ei!
SORTS: Renku peab end jumalaks, kuid ta on väärjumal. Meil on vaid üks tõde ja selle tõe prohvet on Lehvike. Meie rahvas on saanud osaduse maailmavalust ning kannab endas taimset vaimsust! Võõramaalastel pole meie ühiskonnas kohta!
LOLLIDE KOOR: Me vihkame võõramaalasi!
SORTS: Kes on süüdi?
LOLLIDE KOOR: Me ei tea.
SORTS (osutab näpuga Renku poole): Me teame, kes on süüdi. See on Renku! (osutab Henri ja Inna-Anna poole). Need on Renku käsilased, Henri ja Inna-Anna. Nad mõtlevad meist samuti nagu Renku. Ma kuulutan välja kolm vaenlast – Renku, Henri ja Inna-Anna.
LOLLIDE KOOR: Reeturid!
SORTS: Mis on reeturi palk?
LOLLIDE KOOR: Surm! Surm! Surm!
RENKU: Sa astud oma jumala vastu, mees!
SORTS: Jumalat ei ole olemas. Võtke nad kinni! (Renku, Henri ja Inna-Anna pistavad jooksu). Mis te vahite? Minge neile järele ja tooge mulle Renku pea!
Lollide koor koos Lehvikesega tormab põgenikke püüdma.

NELJAS STSEEN

Burksiputka ees. Anfissa istub leti taga. Cärlyn-Angelina ja Maerut-Mannjaana istuvad putka ees pingil ja lutsivad pulgakommi. Roberto-Ronaldinjo mängib nende lähistel mänguautoga. Ivar ja Timo-Cevin istuvad laua taga ja joovad õlut. Saabuvad Lemps ja Mäidu, tellivad Anfissalt õlle ja istuvad Ivari ning Timo-Cevini juurde.

IVAR: Lemps ja Mäidu, kas te vihkamise veerandtunnil käisite?
LEMPS: Käisime.
MÄIDU: Seekord oli päris huvitav. Arvake ära, kes meie tänane rahvavaenlane on?
TIMO-CEVIN: Ma küll ei tea, aga laduge välja. Kurat, kui kedagi üldse vihata, siis võiks naisi vihata. Nad teevad elu põrguks.
MÄIDU: Enne võeti veel palju tähtsaid otsuseid vastu. Lihatoit keelati ära ja jalanõude kandmine ja elektrivalgus.
CÄRLYN-ANGELINA: Jõle põnev.
ANFISSA: Mis siis minu burksidest saab?
LEMPS: Sa saad edaspidi müüa vaid taimseid burgereid. Kotlet tuleb asendada kapsalehtedega.
IVAR: Me peame ka makaronid po flotski menüüst maha tõmbama. Õnneks suits ja viin on puhtalt taimsed ja vaimsed ained. Elame veel.
ANFISSA: Te pole veel öelnud, keda me täna vihkama peame?
ROBERTO-RONALDINJO: Äää-ää (näitab käega ühes suunas).
Roberto-Ronaldinjo näidatud suunast tulevad joostes Renku, Henri ja Inna-Anna.
LEMPS: Nemad ongi rahvavaenlased.
MAERUT-MANNJAANA: Tšau, Henri. Tšau, Renku.
HENRI: Hei pihvid, mis möllate?
MAERUT-MANNJAANA: Kelle eest te jooksete?
HENRI: Lollide koor ajab meid taga. Jooksime nende eest ära (istub Cärlyn-Angelina ja Maerut-Mannjaana juurde pingile, Renku ja Inna-Anna jäävad nende juurde seisma, hingeldavad). Anfissa, anna mulle üks õlu.
LEMPS: Mina neile ei müüks.
ANFISSA (toriseb): Ma ei tea, kas ma tohin sulle müüa. Lemps räägib, et sa oled rahvavaenlane.
RENKU: Ära põe nüüd, ma teen kõigile välja. Lao õlled lagedale ja võta endale ka üks. Poisile anna üks limonaad (osutab Roberto-Ronaldinjole).
MÄIDU: Kuule, minu meelest mitte nemad pole rahvavaenlased, vaid Lehvike.
Anfissa ulatab Renkule õllepudelid. Renku maksab ja jagab joogid välja.
ROBERTO-RONALDINJO: Attähh!
MAERUT-MANNJAANA: Kas varsti sõidame ära?
HENRI: Kohe, kui oleme õlled lõpetanud.
RENKU: Kuule, Henri, pea nüüd ometi. Ega sa mõtle ometi neid tibisid meie maailma kaasa võtta?
HENRI: Miks ka mitte. Kui meie saime siia nende maailma tulla, siis sama loogiliselt saaksid ka nemad meie maailma tulla.
INNA-ANNA: Mis su ema ütleb?
HENRI: Ega ma neid ema juurde vii. Ma kavatsen nad mõnele modelliagentuurile maha ärida. Kui see ei õnnestu, siis mul on üks tuttav tüüp, kes otsib endale naist. Hassanit tead? Kohtasin teda Sharm-el-Sheikhis puhkusel käies. Saab minu käest kohe kaks tükki. Lubas hästi maksta.
INNA-ANNA: Mina olen samuti Sharm-el-Sheikhis käinud. Mulle meeldis. Ilusad tumedad egiptuse mehed. Issand kui lahedad!
RENKU: Ei tea, snorgeldamine oli lahe, aga muidu mulle Egiptus ei istunud.
HENRI: Tibidel pole ju vahet. Peaasi, et välkusse saavad.
RENKU: Kuidas sa need tibid Hassani juurde toimetad?
HENRI: Küll ma midagi välja mõtlen. Vahepealse aja võiksid nad Innaka vanas suvilas olla. Praegu seisab see sul nagunii tühjana. Üürid ehk välja mõneks ajaks?
INNA-ANNA: Mis sa arvad, mis mu vanemad ütlevad, kui teada saavad, et ma nende kinnisvaras mingeid Henri tsikke hoian?
HENRI: Sa ei pea ju neile ütlema. Siis nad ei saagi teada.
INNA-ANNA: Looda sa. Hakkate seal pidu pidama, lärmama, läbustama, narkotsi tõmbama ja küll naabrid juba hoolitsevad, et kõik saab neile ette kantud.
HENRI: Sul on ju nii normaalsed esivanemad. Ära nüüd põe, Innakas. Raha teeme pooleks.
INNA-ANNA: No kuule nüüd, Henri, sa mõtle ka ikka. Tahad, et ma oma vanemate suvilasse mingi litsimaja teeksin.
HENRI: Mul on vaid mõneks päevaks pinda vaja, kuni ma Hassaniga sotid sirgeks räägin. Mingit läbustamist seal ei tule.
MAERUT-MANNJAANA: Kas sul on mingi probleem, Henri? Sa ei võtagi meid kaasa.
HENRI: Rahunege maha nüüd. Küll ma kõik ära korraldan.
TIMO-CEVIN: Kuule, jäta meie naised parem heaga rahule.
HENRI: Ole nüüd normaalne, Timm. Kui nad tahavad meiega kaasa tulla, siis nad tulevad. Küll sa endale uued leiad.
IVAR: Mulle see noorte välismaale minemine ei meeldi. Varem olid piirid kinni, noored püsisid kodus, käisid ainult suure kodumaa avarustes aega teenimas ja elu õitses. Kord oli majas. Mina seaksin sisse hirmkalli väljasõiduviisa, et igaüks lihtsalt kaks kätt taskus välja ei rändaks.
LEMPS: Mis meie Viha Vabariigist üldse saab, kui kõik põgenevad nagu rotid uppuvalt laevalt? Noored tahavad ilma näha, selle asemel, et peret luua ja lapsi sünnitada. Kui minu teha oleks, siis ma kehtestaksin tütarlastele sünnituskohustuse. Piirid tuleb kinni panna. Välja pääsevad ainult need, kes on läbinud ajateenistuse armees või siis täitnud sünnituskohustuse, vähemalt kolm last sünnitanud.
IVAR: Kolm on liiga palju. Meil Anfissaga on ainult kaks, sest Šarik ei lähe arvesse.
LEMPS: Ah, mis me räägime. Noored on hukas.
CÄRLYN-ANGELINA: Kuulge, milles meie süüdi oleme, et teid noorena kusagile ei lastud? Miks meie peaksime sellepärast kannatama?
IVAR: Aga te ei kannatagi. Mõelge, igal keskkooli tatikal on juba auto perse all. Meie ajal tuli selleks hirmsat vaeva näha ja riigile tõestada, et sa oled tõeline mees, et selliseid asju üldse saab sinu kätte usaldada.
LEMPS: Aga mis me nende välismaalastega üldse peale hakkame. Sorts kuulutas nad täna rahvavaenlasteks ja meie joome õlut ning räägime nendega rahulikult juttu nagu polekski midagi juhtunud. Nii ka ei saa.
TIMO-CEVIN: Kuule, me võime Sortsi tasuta vihjetelefonile teada anda, et rahvavaenlased on siin. Äkki annab Sorts meile isegi autasu.
ANFISSA: Autasu või mitte, aga kord peab majas olema. Iga naabri-Renku ikka ei kraaksu siin meie õue peal, olgu ta või teiselt planeedilt.
HENRI: Kuule, te jõite meie raha eest õlut siin ja tahate meid nüüd tänutäheks üles anda?
MÄIDU: Õlu sai ju otsa, kas sa ei näe?
TIMO-CEVIN (helistab): Õu, kes sa oled seal? … Leheneeger. Tead, mul on sulle tähtis teadaanne, aga kas sa ikka pappi selle eest välja käid? Ma võin rahvavaenlased ette näidata. Renku ja Henri ja Inna-Anna on siin… Burksiputka juures.
IVAR: Kurat, kogu pappi sa endale küll ei saa. Mina, Anfissa, Lemps ja Mäidu aitasime samuti rahvavaenlasi paljastada. Kärtsu ja Mära võime välja jätta, sest nemad lubati välismaale modelliks viia.
Jooksusammul saabub Lollide koor dirigendi juhtimisel, kes peale väikest vastupanu võtavad Renku, Henri ja Inna-Anna kinni. Inna-Annal oleks peaaegu õnnestunud ära joosta, aga satub vastamisi teistest hiljem saabunud Lehvikesega, kes ta kinni püüab ning Lollide koorile üle annab. Saavutanud põgenike üle kontrolli, Lollide koor lahkub, vedades Renkut, Henrit ja Inna-Annat endaga kaasa.

VIIES STSEEN

Nõukoda. Trepil ootavad Sorts, Libainimene ja Leheneeger. Sorts sööb rasvast tšeburekki. Saabub Lollide koor, kes tirib vastupunnivad Renku, Henri ja Inna-Anna Sortsi ette.

LOLLIDE KOORI DIRIGENT: Austatud Sorts, püüdsime põgenikud kinni ja tõime nad teie õiglase kohtu ette.
SORTS: Tore. Hakkame nüüd teie üle kohut mõistma.
INNA-ANNA: Kohut mõistma! Mida me teile teinud oleme?
LEHENEEGER: Teie olete teistsugused kui meie, järelikult ohtlikud. Meie oleme siin paesel maapinnal juba tuhandeid aastaid võõraste võimude käes kannatud, kuid ükskord prahvatab vimm, mis kogunenud salaja ning tõde ja õigus peavad meie planeedil taas kehtima hakkama. Meie ei taha enam teiste tahtmist täita, vaid elame ise ja omasoodu. Mis on teil meie juurde asja?
RENKU: Mina olen teid teinud.
LIBAINIMENE: Me ei usu sind. Miks me peaksime sind uskuma? On sul meile mõni paber ette näidata.
RENKU: Aga kuidas te siis üldse olemas olete?
LEHENEEGER: Kas sa koolis polegi käinud? Kõik teavad, et me arenesime ahvidest.
LIBAINIMENE: Töö tegi ahvist inimese.
RENKU: Kuidas ahvid tekkisid?
LIBAINIMENE (hakkab vihaseks saama): Ära targuta! Sinusugused ninatargad peaksid suu kinni hoidma.
RENKU: Tahate tõendeid näha. Olgu, ma demonstreerin teile (võtab seljakotist sülearvuti ja avab selle). Näete, mina kontrollin mängu (Libainimene ja Leheneeger tulevad lähemale). Kui ma vajutan sellele klahvile, siis lendame kõik automaatselt olematusesse.
HENRI: Renku, ära jama! Siis lendame meie koos nendega.
LIBAINIMENE: Nüüd ma tean. Te olete Headuse Impeeriumi spioonid ja tulite meie järele nuhkima! See aparaat tuleb konfiskeerida!
SORTS (on söömise lõpetanud ja pühib suud, tuleb lähemale): Pidage! Näidake mulle seda riista.
LIBAINIMENE: Näita Sortsile, kuidas sa meid filmisid.
Renku demonstreerib jooksvat pilti nõukoja ees. Sorts jälgib seda huviga.
SORTS: Võib-olla on sul õigus ja te oletegi tulnukad teisest süsteemist ja meie oleme lihtsalt arvutisimulatsioon. Aga kui me sinu hukkame ning arvuti enda valdusesse võtame, siis juhime mängu juba meie ning muutume simulatsioonist reaalsuseks.
LEHVIKE (astub Lollide koorist esile ja tuleb Sortsi juurde): Ma teen ettepaneku see põrgumasin hävitada. Ma arvan, et me ei vaja seda, sest ta levitab meile tapvat kiirgust ja kunstlikku valgust. Meie peame elama lihtsalt ja loomulikult loomulikus valguses nagu meie muistsed esiisad seda tegid. Anna see arvuti mulle, auväärt Sorts, et ma saaksin teda kahjulikust energiast puhastada.
SORTS: Kuidas arvad. Minugipoolest võta arvuti endale, kuid parem hakka sellega inimestele taimset vaimsust ja osadust maailmavalust propageerima. See on nüüd meie valitsev ideoloogiline liin.
Libainimene ja Leheneeger võtavad Renkult arvuti ja annavad Lehvikesele. Lehvike vaatab seda suure aukartusega, kuid võtab vastu.
SORTS: Asume nüüd asja juurde! Me oleme rahvavaenlased, Headuse Impeeriumi agendid, Renku, Henri ja Inna-Anna otse teolt tabanud ja rahvas mõistab nad surma.
LOLLIDE KOOR: Hurraa! Selline on rahva tahe!
SORTS: Viha Vabariik on tugev ja ta peab kestma igavesti!
RENKU: Kunagi käis teie juures minu sõber Nazarovi Jass, kes rääkis teile, et te peate üksteist armastama. Tahtis, et inimesed parandaksid meelt ja kahetseksid pattu ning armastaksid oma ligimesi.
SORTS: Jass rääkis meile headusest, pattude lunastamisest ning vaenlastele andeks andmisest. Kas mõni normaalne inimene ajab sellist jama suust välja? Ta käis siin mitu inimpõlve tagasi ja keegi ei mäleta enam, mida ta tegelikult rääkis. Meie ei uskunud teda ning lõime ta risti. Me teame ise, mis meile hea on.
RENKU: Mälestus Jassist jäi teile alles ning kummitab tänase päevani.
SORTS: Me kasutame tema sõna Viha Vabariigi hüvanguks. Meie eelis on see, et me elame olevikus ja saame mineviku tondid ja kummitused panna meie üritust teenima.
RENKU: Te elate olevikus, kuid mis elu see teil selline on.
SORTS: See on hea elu, meie endi loodud Viha Vabariik. Väga oluline, et rahvas samastuks võimuga ja tunnetaks viha jõudu. Selleks tuleb neile hirme esile manada ja neid takkajärgi võimendada. Te ei kujuta ette, mida kõike rahvas ei karda: Headuse Impeeriumi, Idatuule Konföderatsiooni, naabreid, liitlasi, migrante, väljasuremist, hindade tõusu, kuritegevust, vabaturumajandust, mustanahalisi, moslemeid, tulnukaid, ettevõtjaid, liberaale ja palju-palju asju. Hirmunud rahvas tahab elada turvalises unistuste maailmas ja nõuab surmanuhtlust, kaotatud maade tagastamist, teistsugustele koha kätte näitamist, paksu riiki, kaitsetolle, oma raha, rohkem sotsiaalabi ja toetusi, vähem ettevõtlust, piiride sulgemist, pärisorjuse taaskehtestamist, sünnituskohustuse sisseseadmist, politseiriiki, Euroopa Liidust väljumist ja mida kõike veel. Rahva tahte täitmine ei pruugi meid veel muistsesse õnneaega tagasi viia, kuid see polegi oluline. Me peame inimesed vabastama ratsionaalsetest argumentidest, mis neid ahistavad ja ei lase end välja elada. Rahvas nõuab surmanuhtluse seadustamist, kuigi see ei peata kuritegevust, vaid muudab kuritegelikud jõud veelgi julmemaks, sest neil pole kaotada enam midagi. Tähtis on see, et rahvas nõuab. Ja siis tuleme meie, meedia, ja päästame rahva teda kammitsevatest hirmudest ja pakume neile hirmu asenduseks palju tugevama jõu ehk viha, mis on võimas ravim kõikide hädade vastu. Ta võib oma viha internetis vabalt välja elada ning meie suuname vaid viha liikumise trajektoori. Vihane inimene unustab hirmu.
LIBAINIMENE: Kui rahvas nõuab ranget korda ja vabaduste piiramist, siis ta mõtleb ligimesearmastuses teiste peale. Talle ei tule pähegi, et need piirangud kehtivad ka tema enda kohta, kuid viha jõud peitub kollektiivis. Viha laviini alla jäädes on ta vaid massist eraldunud üksikisik, kes ei ole enam kellelegi ohtlik.
HENRI: Kuid kui keegi hirmutab rahvast Sortsiga? Siis kandub nende viha sinu vastu.
SORTS: Viha pole ainus mis meid ühendab. Viha Vabariigi vundament on rajatud ahnusele. Sa pead rahvale maad ja taevad kokku lubama, sest varanduse nimel on inimesed kergesti valmis unustama usud ja tõed. Maise vara nimel kaklevad isegi kirikud. Kui me anname rahvale selle, mida ta tahab ja ihaldab, siis jätab ta meid rahule.
INNA-ANNA: Mida rahvas tahab?
SORTS: Siin ongi konks. Rahvas ju ise ei tea, mida ta tahab, vaid saab seda meie käest teada. Meie ütleme selle vihkamise veerandtunnis välja, Lemps ja Mäidu kirjutavad üles ja juba varsti õpetavad nad netikommentaariumites rahvast õigesti elama. Süsteem töötab ja rahvas on meile igavesti tänulik, sest meie pakume neile illusiooni rahva tahtest. Kogu maa on muudetud meediast sõltuvaks, sest see, kes astub meie vastu, saab alati karistatud. Viha Vabariigis püsib meedia võim aegade lõpuni.
LIBAINIMENE: Kui Lenin andis rahvale proletariaadi diktatuuri ning kogu maa elektrifitseerimise, siis meie võtame neilt elektri ära, kuid pakume vastu lollide diktatuuri ja kogu maa internetiseerimise. Me pakume rahvale tasuta internetti, sest selles peitub meie sõna jõud.
SORTS: Täna alanud uuel ajastul toimub internetiseerimine loomuliku valguse abil, päikesepatareisid kasutades, sest nii langeb rahvale taimne vaimsus ja nad saavad osaduse maailmavalust, mille tõi meie planeedile Lehvike. Lehvikesel olid head mõtted, mille ta otsustas meediale kinkida ja me saame neid kasutada Viha Vabariigi tugevdamiseks (Lehvike nokitseb midagi arvuti kallal). Mida sa teed seal, Lehvike?
LEHVIKE: Ei midagi. Tutvun, kas seda arvutit on võimalik taimse vaimsuse levitamiseks kasutada.
SORTS: Tubli, Lehvike! Sa käitud nagu tõeline Viha Vabariigi kodanik. Nüüd aga tahan ma rahva verejanu rahuldada ning ohverdan teid viha altarile. Rahvas ootab murumänge gladiaatorite areenil, et siis alla või ülespoole suunatud pöidlaga otsustada ligimeste saatuse ja elu üle, kuid nad suunavad pöidla alati sinnapoole, mille meie neile ette ütleme.
RENKU (Henrile ja Inna-Annale): Me peame arvuti Lehvikeselt tagasi saama ja siit kaduma. Tehke mulle katet. Üritan läppari kätte saada, programmi käivitada ning meid tagasi teleporteerida. Ma vajan mõne minuti.
HENRI: Selge (astub esile). Kuulge, Sorts ja Libainimene. Võib-olla pakuks rahvale siis tõelise etenduse ja võitleme ausas võitluses, kes meist peale jääb. Ega te ometi meid ei karda?
RENKU (jõuab Lehvikese juurde ja jääb tolle tegutsemist jõllitama): Mida sa teed, mees?
HENRI (Leheneegrile): Ja sina, Leheneeger, kas sa ei saa aru, kuidas sind mõnitatakse? Tehakse mustemaks kui sa tegelikult oled? Miks sa lubad end neil leheneegriks sõimata? (Lollide koorile). Ja teie, kas te olete kordagi mõelnud selle peale, et võib-olla Sortsil polegi õigus?
LEHVIKE (heidab peast maski ja seljast rüü, mille alt ilmub välja Renku-vanune noormees): Valmis! Inna-Anna! Henri! Tulge kõik siia!
INNA-ANNA (karjatab): Issand, see on ju Jass!
RENKU (hüüab): Jass, kuidas sa siia sattusid?
LEHVIKE: Pärast räägin. Kähku siia, läksime!
Henri ja Inna-Anna jooksevad Lehvikese juurde. Lehvike vajutab arvutiklahvile ja äkki on nad kadunud.
SORTS (ahastades): Kuhu nad kadusid? Libainimene ja Leheneeger, tehke midagi!
LEHENEEGER: Ma pole Leheneeger, vaid Lehepruunlane! Ma ei täida sinu tahtmist, Sorts.
Lollide koor jookseb laiali. Libainimene laiutab käsi.

KUUES STSEEN

Renku tuba. Renku, Henri, Inna-Anna ja Lehvike seisavad keset tuba.

RENKU: Olemegi tagasi. Jass, räägi!
LEHVIKE (irvitab laialt): Mis ma ikka räägin. Tulin ükskord sinu poole, kuid sind polnud kodus, olid poodi läinud või korraks kusagile ära. Sinu mutt saatis mu sinu tuppa ootama. Mul hakkas igav ja siis ma mõtlesin, et käin jälle seal mängus ära nagu ükskord, aga seekord läks midagi nihu ja sattusin valesse kohta. See oli mingi vahejaam kosmoses, kus sa hoidsid vist lolle. Leidsin sealt mingid ürbid ja panin selga. Ja mingi naljaka Potsataja maski. Kuidagi ei saanud sealt minema ning pikka aega mulle tunduski, et sinna pean ma jääma. Ühel hetkel kanti mind Maale.
INNA-ANNA: See olin mina. Poisid läksid sööma ja siis ma natuke mängisin Renku mängu.
RENKU: Raisk, seda ma nägin, et keegi on mängu näppinud.
INNA-ANNA: Sorri, ära nüüd pahanda. Kui ma poleks Jassi Maale toonud, siis võib-olla poleks me sealt pääsenudki. Nad tahtsid meid surma mõista.
RENKU: Noh, peale surma on ka võimalik tagasi tuua. Jassi ma tõin ju.
LEHVIKE: Kui sul vaid kedagi toomas on. Sorts ütles mulle, et hukkamine on virtuaalne, aga teie puhul võis tal tõsi taga olla, sest siis kontrolliks mängu juba tema. Vedas ikka, raisk. Minul ka, kujutage ette, kui ma oleks pidanud jäämagi sinna vahejaama. Tänud sulle, Inna-Anna. Kui sa poleks arvutit puutunud, siis oleksin seal hulluks läinud.
INNA-ANNA: Räägi parem, miks sa mul põgeneda ei lasknud seal burksiputka juures? Peaaegu oleksin ma nende käest põgenenud.
LEHVIKE: Põgenenud küll, aga kuhu? Kuidas sa sealt üksi oleksid tagasi saanud? Meil oli parem kokku hoida. Kui Renkul läpparit nägin, siis teadsin, et saan meid Missioniga tagasi viia.
HENRI: Türa, oli see vast reis. Kõht läks tühjaks. Tahaks heameelega ühte burksi ja topeltfriikaid.
INNA-ANNA: Seekord ma ühineksid sinuga. Üle pika aja on mul tõsine burksiisu.
RENKU: Burksid jepp. Jass tahtis seal lihasöömise üldse ära keelata (irvitab).
LEHVIKE: Noh, mul ei tulnud midagi paremat pähe, kuigi praegu võtaks isegi ühe mahlaka burksi topeltjuustuga. Juust on ju loomne taim (itsitab).
HENRI: Mis sellest mängust nüüd saab? Kas maksame neile kätte?
RENKU: Mul on see mäng kõvasti üle visanud.
HENRI: Lased nad õhku?
RENKU: Ei seda mitte. Lõpetan mängu kontrollimise ja unustan selle. Lasen neil edaspidi iseseisvalt hakkama saada. Las õpivad tundma, mis elu on. Enda õhku laskmisega saavad nad ise väga hästi hakkama.
INNA-ANNA: Kas ehitad uue mängu üles?
RENKU: Tead, ei viitsi enam. Tegelen muude asjadega ja naudin elu. Praegu tahaks õudsalt randa surfama minna. Laine on praegu hea.
HENRI: Kahju, et lahedad piffid jäid sinna maha. Cärlyn-Angelina ehk Kärts ja Maerut-Mannjaana ehk Mära. Nad olid valmis meiega kaasa tulema, aga meil läks kiireks.
LEHVIKE: Mina tõin sealt oma tibi ära, Marileenu, kas tead. Varem kutsuti Maria Magdaleenaks. Töötab nüüd nurgapealses supermarketis. Tal on mõned lahedad töökaaslased. Tahate, kutsun nad randa?
RENKU: Pilves oled jälle ve? Sa väidad, et tõid selle Maria-tibi meie mängust?
LEHVIKE (irvitab): No just. Programmiga Mission. Kui sa vetsus käisid, siis tegin ära.
RENKU: Kuradi tüüp, ma ütlen.
LEHVIKE: Õu, Renku. Laena mulle oma moblat. Minu oma on tühjaks saanud, kui ma seal lollide vahejaamas istusin. Kõllan Marileenule (Saab Renkult telefoni, helistab, räägib telefoni). Jou, Marileen, mis teed? … Renku numbrilt räägin, minu oma sai tühjaks… Ei midagi, Renku juures olen. Henri ja Inna-Anna on siin, plaanime siin tüüpidega randa surfama minna… Tuled ehk ka ja võtad sõpsid kaasa, need kenakesed Pirgit ja Tagmar, kas tead … Aga tead, me käisime Maal… Selles maailmas, kust ma sinu ära tõin… Ära põe nüüd, see on tundmatuseni muutunud. Sa ei tunne seal enam mitte kedagi. Kaks tuhat aastat on vahepeal möödunud… Sa oled seal kõva staar, mäletavad siiani, aga minu õpetuse on nad pahupidi pööranud. Mingist ligimesearmastusest pole enam juttugi ja ehitavad muudkui Viha Vabariiki… Meil läks napilt, et nende käest pääsesime. Tahtsid algul minu, siis Renku, Henri ja Innaka surma mõista… Häh, ma lubasin tagasi tulla ning aidata neil rahuriiki ehitada, kuid see jääb ära. Nad on seal liiga primitiivsed… Ära põe nüüd, las nad teevad, mis tahavad … Okei, cool, saame rannas kokku (vajutab telefoni kinni). Marileen tuleb randa, Pirgit ja Tagmar tulevad ka. Normid beibed on. Henri, saad nendega tuttavaks ja unustad Kärtsu ja Mära.
HENRI (naerab): Vägev… Aga sa ju pöördusidki Maale tagasi. Lehvikese sõnum ei olnud vähem cool – taimne vaimsus ja osadus maailmavalust.
LEHVIKE: Nojah. Mõtlesin selle välja, kui ma lollide vahejaamas istusin. Leidsin sealt igasugust suitsukraami, koerapöörirohtu ja mingeid seeni ja siis ma istusin seal, tegin suitsu ja vaatasin tähti, vaim tuli pähe ning ühes sellega taimne vaimsus ja osadus maailmavalust (irvitab). Eelmise sõnumiga pööras pange, aga eks ma olen õppinud, sest uue sõnumi võtsid nad kergesti omaks. Niipalju olen ma seda planeeti tundma õppinud, et lollus on Maa peal alati kõrges hinnas olnud ja lollidele tavaliselt meeldivad lollid ideed.
RENKU: Nüüd on selle mänguga lõpp. See on minu kindel otsus. You only live once, junõu. Lähme siis ja haarame kuskilt tee pealt mõned burksid kaasa!
Renku haarab voodi alt surfilaua ning lahkub koos Lehvikese, Henri ja Inna-Annaga. Tuba jääb tühjaks. Renku arvutist kostub muusikat…

Eesriie

Autor: R.W.Hamilton
A.D.2013

PATTULANGEMINE

PATTULANGEMINE

Näidend kolmes vaatuses.

Tegevusaeg: Aegade alguses.

Tegevuskoht: Põrgu eeskoda; Eedeni rohuaed; Jumala Aujärje jalam; Aadama ja Eeva koja õu.

Tegelased:
AHV AADAM
AHV EEVA
MADU TSEDUNG
LANGENUD INGEL LUCIFER
PEAINGEL MIKAEL
PEAINGEL GABRIEL
PEAINGEL RAFAEL
AHV KAIN
AHV AABEL
AHV AADA
AHV SILLA
KEERUB
PÕRGUKOER

ESIMENE VAATUS

ESIMENE STSEEN

Põrgu eeskoda. Ühes otsas lõõmav tulekolle, katel podiseb tulel. Teisel pool raske tabaga raudvärav. Põrguväravat valvab must kolmikhargiga relvastatud Põrgukoer. Värava kõrval kassaluuk kirjaga – Põrgu, sissepääs 1 (üks) hing. Luugi taga istub langenud ingel Lucifer. Saabub madu Tsedung. Põrgukoer uriseb vaikselt.

LANGENUD INGEL LUCIFER (küünitab pea luugist välja): Mis uudiseid tood, madu? Kuis läheb jumalaloomadel taevariigis?
MADU TSEDUNG: Jumal muudkui loob.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Mida ta jälle tegi? Valguse maaletoojana pean siiski mainima, et mõnikord mõtleb ta välja huvitavaid asju.
MADU TSEDUNG (vaatab ringi, sosistab): Jumal tegi ahvi.
LANGENUD INGEL LUCIFER (irooniliselt): Ahvi? Misjaoks?
MADU TSEDUNG: Jumal lõi olendi, kes valitseks kõigi kalade üle, kes elavad meres, lindude üle, kes lendavad taevas ja loomade üle kes elavad maa peal ja roomajate üle, kes roomavad (võdistab õlgu) … Ka madude üle. Kuigi loogiliselt mõeldes on kõigile selge, et maa peal pean valitsema mina, sest olen loodud olenditest kõige targem.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Maa peal valitsen mina, sest maa on Jumala poolt Saatanale jäetud. Jumal küll loob, kuid ta ei kanna oma loodu üle hoolt ja hülgab selle kohe, kui on loomisega ühele poole saanud. Saatan peab lisaks kõigele, oma põhitööle ehk siis eksinud hingede puhastamisele, ka Jumala loomingu eest hoolt kandma. Kuid Saatan ei saa Maa peale tulla, sest maa peal on valgus, mis on jumalikku päritolu. Saatan saab ilmuda ainult pimeduse katte all. Sellepärast olen mina tema asevalitseja, kubjas ja silm Maa peal. Selline oli kokkulepe.
MADU TSEDUNG: Kuid Jumal lõi nüüd ahvi ja pani ta kõige maapealse valitsejaks.
LANGENUD INGEL LUCIFER (ohkab): Jumal intrigeerib.
MADU TSEDUNG: Jumal lõi ahvi oma näo järgi. Ahv ei ole võimeline iseseisvalt mõtlema. Temast saab Jumala truu kannupoiss, kui me vahele ei astu.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Hävitame ahvi.
MADU TSEDUNG: Kuid see pole kõik. Ahv ei ole enam üksi. Jumal tutvustas teda kõigile loodud olenditele. Ahv pani neile nimed ja loomad ja linnud ja roomajad andsid ahvile truudusevande.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Ka sina, madu.
MADU TSEDUNG: Ka mina … (häält tasandades). Siis veel, … Jumal lõi ahvile naise.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Huvitavamaks läheb. Mis elukas see veel on?
MADU TSEDUNG: Kui ahv magas, võttis Jumal tema küljeluu ning vormis sellest naise. Naine on samuti ahv, aga teistmoodi. Jumal tahab, et ahve saaks palju. Üksik ahv ei saa paljuneda. Naine aitab ahvil paljuneda. Ja siis täitub kogu maa ahvidega. Vaata ette, Lucifer, kuigi maa on sinu, on ahvid Jumala omad. Sa pead ahvid enda poolele saama. Mul on plaan… (jääb äkitselt vait, kostub tiibade vihinat ja linnulaulu. Põrgukoer uriseb ja haugub).
PEAINGEL MIKAEL (lendab kohale, laskub tiibade vihinal mao kõrvale): Tervitusi ülevalt. Jälle sa, madu, sepistad kurja. Jälle sa kiibitsed põrguriigi väravais. Jumalaloomal ei ole Põrgusse asja.
MADU TSEDUNG: Mina olen siin vaid juhuslikult. Hommikune terviseroomamine, kas tead. Madu peab oma keha eest hoolt kandma.
PEAINGEL MIKAEL: Sina pead oma hinge eest hoolt kandma.
MADU TSEDUNG (taganeb kaugemale): Hing on mul süütu ja puhas kui tallekesel. Pole ustavamat jumalalooma kui madu.
PEAINGEL MIKAEL: Vaata ette, madu. Sinu hing on must ja süda nurjatusi täis. Ükskord jääd sa mulle vahele niikuinii. Aga ma pean sinuga rääkima, vend Lucifer.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Vend Mikael! Pole ammu näinud. Mis uudiseid tood ülevalt? Kas on need halvad, on need head?
PEAINGEL MIKAEL: Mis ühele hea, see teisele halb. Jumal, meie isa ning valitseja, andis sulle Maa, kuid sina varastasid temalt valguse.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Maa peal oli kõle ja külm ning pimedus lokkas seal. Nüüd on palju meeldivam.
PEAINGEL MIKAEL: Ka põrgutuli soojendab.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Kuid ta ei valgusta.
PEAINGEL MIKAEL: Valgus, valgus … Kõik tahavad valgust. Jumal muudkui loob. Teie kõik, te purustate tema loomingu, võtate viimase käest. Kuid Jumal on helde. Ta jätab sulle valguse alles, aga sa pead jumalaloomad Maa peale laskma.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Jumal kingib oma loomad mulle?
PEAINGEL MIKAEL: Jumal jätab oma loomad alles. Sina pead karistuseks neid üleval pidama. Maa on sinu, kuid kõik elusolendid kuuluvad seal Jumalale ning ta lõi ka ahvi, kes nende üle valitseks. Madu on sulle kindlasti juba ette kandnud. Sa saad nende kehad endale, kuid hing kuulub Jumalale. Ja vaata sa mul ette, ei mingeid trikke.
LANGENUD INGEL LUCIFER (pomiseb): Jäta oma Maa endale. Maa, kus kooserdavad Jumala nuhid. Phähh!
PEAINGEL MIKAEL: See oli Jumala sõna, pea seda meeles, vend Lucifer (lendab ära tiibade vihinal, kostub kaugenevat linnulaulu).
MADU TSEDUNG: Miks nii kurb, Lucifer. Kõik ei ole veel kadunud. Mõtle. Ka minu hing kuulus kord Jumalale.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Ühel ilusal päeval sa nõelasid … (irvitab). Sul on nutti.
MADU TSEDUNG: Täpselt. Ja minusse tekkis mürk. Minu hing lendas Paradiisist minema.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Ahvi hing tuleb kätte saada ja siis ei ole ta enam ahv, vaid …. (irvitab võikalt) inimene.
MADU TSEDUNG: Minu hing kuulub sulle, isand. Ma pean sind aitama, aga kuidas?
LANGENUD INGEL LUCIFER (mõtleb): Mina langesin Paradiisist välja, sest … sest ma tegin pattu … varastasin Jumalalt valguse ning tõin selle maa peale. Ahv tuleb panna pattu tegema, jumalikust ahvist tuleb teha patune inimene.
MADU TSEDUNG: Kas see, kes valitseb Põrgut, ei aita meid. Saatan, sinu praegune leivaisa.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Saatan pole minu isand, vaid liitlane. Kõik me peame leidma liitlasi sõjas, mis on alati kahepooluseline. Praeguses igikestvas sõjas võitleb valgus pimeduse vastu. Ja see sõda on pidev ning lõpmatu. Ta jääb kestma aegade lõpuni ning selles ei saa olema võitjaid. Võita võib lahingu, kuid mitte sõja. Aga sina, madu, too mulle ahvi hing (sorib taskutes) … Pea veel madu. Oota üks silmapilk. Igavusetunnil meisterdasin ühe asja (leiab taskust peegli ja ulatab maole). See on peegel. Kasuta seda! (madu Tsedung haarab peegli, vaatab seda pikalt). … Näed siis madu, see töötab (irvitab). Pea vaid meeles, et Saatana ainus soov on saada endale jumalaloomade hinged.
MADU TSEDUNG (mõtlikult): Hing… võitlus hinge pärast… (lahkub).

TEINE STSEEN

Eedeni rohuaed. Eredas päikesevalguses kasvavad rohelised puud ja põõsad, keskel asub Hea ja Kurja Tundmise Puu. Taamal purskkaev, mille kõrval on võrkkiik, kus lesib ahv (Aadam). Tema kõrval seisab teine ahv (Eeva), kes otsib Aadama karvastikust kirpe. Linnud laulavad. Saabub madu Tsedung.

MADU TSEDUNG: Ilus hommik täna!
AHV EEVA: Ja linnud laulavad.
MADU TSEDUNG: Sind ei ole ma siin varem näinud.
AHV EEVA: Ma tulin alles eile. Jumal tegi mu Aadama küljeluust.
MADU TSEDUNG: Jumal magab. Ta jääb alati magama, kui on kuus päeva järjest loonud.
AHV EEVA (huvitatult, jätab Aadama karvkatte rahule, pöördub mao poole): Kes on Jumal?
MADU TSEDUNG: Ta teeb asju.
AHV EEVA: Ma tean, et ta tegi ka minu.
MADU TSEDUNG: Kõik me oleme tema tehtud.
AHV EEVA: Sina ka?
MADU TSEDUNG: Mina ka. Mina olen madu ja minu nimi on Tsedung.
AHV EEVA: Mina olen ahv ja minu nimi on Eeva. Tema on Aadam, kes pani mulle nime ja võttis mu enesele kaasaks (osutab Aadamile).
MADU TSEDUNG: Aadam mulle ei meeldi, tema on üks loru ja üsna inetu, aga sinul pole viga. Hakkame plaani pidama.
AHV EEVA: Mida sa pakud?
MADU TSEDUNG: Kas sa inimeseks tahad saada?
AHV EEVA: Inimeseks?
MADU TSEDUNG: Inimene on palju parem. Ta valitseb maailma. Ta valitseb ka ahvide üle. Inimene on üliahv.
AHV EEVA: See kõlab huvitavalt.
MADU TSEDUNG: See on väga hea pakkumine. Ja seda pakkumist tehakse vaid üks kord.
AHV EEVA: Aga kas see on ka Jumalale meelepärane?
MADU TSEDUNG: Sina oled ju Jumala poolt loodud. Jumal hoiab oma loomingut. Kõik, mis sa iganes ette võtad, on Jumalale meelepärane. Jumal ei saa oma loomingut hävitada, tema on looja, mitte hävitaja. Jumalast palju ohtlikumad on tema inglid, eriti Mikael. Nemad annavad Jumalale näo, nemad otsustavad mis on vale ja mis on õige, aga mis veel hullem, kes on vale ja kes on õige.
AHV EEVA: Aga Aadam, tema on suur ja tugev, kas tema on ka Jumalale meelepärane?
MADU TSEDUNG: Jumal lõi Aadama, et ta valitseks. Kuid tema oli esimene ning esimene laps läheb tavaliselt ikka aia taha. Sina oled teine ja seetõttu õnnestusid sa Jumalal hoopis paremini. Sa oled targem ja ilusam. Vaata ise! Jumal ei ole ainus looja. Head inglid on teinuid asja, millega tarkust ja ilu saab hinnata. See on peegel. Vaata peeglisse (ulatab Eevale peegli).
AHV EEVA (vaatab end peeglist huvitatult, teeb grimasse): Ma olen tõesti kena.
MADU TSEDUNG (kärsitult): Ja vaata nüüd Aadamat. Kumb teist kenam on?
AHV EEVA: Aadam on ju kena .. ja suur ja ilus … ja karvane… Aga mina olen kenam… (katsub ennast mitmelt poolt)… Ja ega me nii sarnased ka pole.
MADU TSEDUNG: Just. Sina olen palju paremini õnnestunud. Sa pead ennast maksma panema. Jumal tahab küll, et Aadam oleks valitseja, kuid siis läheb maailm hukka. Et seda vältida, pead oma õigused välja võitlema. Ma õpetan sind.
AHV EEVA (siira imetlusega): Sina, madu, oled tark.
MADU TSEDUNG (paatosega): Ma annan sulle õpetuse, mida nimetatakse veminismuseks. Kui sa võtad selle vastu, elad aus ja hiilguses niikaua, kuni sulle aega antakse.
AHV EEVA: Aega antakse? Kas aeg on piiratud?
MADU TSEDUNG: Hing on surematu, kuna ta kuulub Jumalale. Keha jääb Saatanale, ta nõuab oma osa.
AHV EEVA: Kes on Saatan?
MADU TSEDUNG: Saatan on umbes nagu Jumal, aga teda peetakse pahaks. Heale vastandub alati kuri. Meie, alamad olendid, peame vingerdama hea ja kurja, Jumala ja Saatana vahel, et ellu jääda.
AHV EEVA: Kes on parem, kas Jumal või Saatan.
MADU TSEDUNG (irvitab): Sõltub olukorrast. Selle jaoks on teine õpetus, mida kutsutakse materialismuseks.
AHV EEVA: Mina ei oska midagi arvata, kes neist parem, on, Jumal või Saatan. Ehk peaksin seda Aadamalt küsima. Aadam mulle meeldib, ta on selline mõnus, suur ja karvane ja ta on ikkagi nii minu moodi.
MADU TSEDUNG: Kõik on õige, kuid tema on mees ja sina naine. Jumal aga seadis mehe ülemaks. Mina annan sulle veminismuse õpetuse, et naine ei ole mitte sugugi halvem kui mees ja sinust, Eeva, saab kõige esimene veminist.
AHV EEVA: Veminist, see kõlab põnevalt.
MADU TSEDUNG: Veminismus tähendab, et sina ei pea mitte uskuma, et Jumal on mehe ülemaks seadnud ja mees on esmasündinu. Viidatakse, et naine on mehe küljeluust, kuid mis eeliseid see annab? Pole tähtis, millest keegi on tehtud, vaid see, kes või mis keegi on. Elu käib edasi läbi naise, sest mees ei oska sünnitada. Mees on vaid abivahend ehk viljastaja. Seepärast tuleb naist ülemaks arvata ning mehest peab saama naise abiline, kes teda toidab ning tema eest hoolitseb. Need on minu õpetussõnad, mida hakatakse veminismuseks kutsuma. Pea need sõnad meeles ja järgi neid.
AHV EEVA (uhkusega hääles): Mina olen veminist! Ma olen parem, ilusam ja targem kui Aadam.
MADU TSEDUNG: Nüüd on sul teadmine. Kuid seda nimetatakse teooriaks. Teooriast ainuüksi jääb väheseks, sellele peab järgnema praktika. Et tõestada oma ülimuslikkust mehe ees ja võimet seista vastu Jumala tahtele, pead tegema midagi Jumalale mittemeelepärast. Esmajoones tegema endale selgeks, mis on hea ja mis on kuri. See aga nõuab tõusmist uuele tasemele. Näe, siin seisab Hea ja Kurja Tundmise Puu. See puu on täis kauneid vilju. Need viljad on maitsvad. Kuid kade Jumal ei luba oma lastel neid vilju puutuda. Sa pead võtma vilja ja teda maitsma.
AHV EEVA (kohkunult): Oh, ei. Meie isa, Jumal, on selle ära keelanud. Ta on öelnud, et nende viljade maitsmine on patt.
MADU TSEDUNG: Näed siis, Eeva. Selline on Jumala hool ning armastus. Niimoodi hoolitseb ta loodu eest. Ta on loonud keeldude ja käskude labürindi, et oma lapsi orjuses pidada. Jumal lõi Maa, kuid jättis selle valgusest ilma. Jumal lõi ahvi, kuid jättis selle mõnudest ilma. Jumal lõi mao, kuid jättis … jättis… selle … selle mõistusest ilma. Madu ei ole mitte väiksema väärtusega olend kui ahv. Miks just ahv on Jumala käepikendus? (pisarsilmil) Miks Jumal madu ei armasta?
AHV EEVA: Jah, miks?
MADU TSEDUNG (ohkab): Sest inglid on Jumala ära teinud, tema silmad pimedusega katnud, et Jumal ei oska enam eristada tõde valest.
AHV EEVA: Inglid on ju head ja armsad ning nad kõnelevad meiega lahkusega hääles.
MADU TSEDUNG: Inglid on salakavalad ning valelikud. Nad oskavad Jumalat mõjutada. Ainult üks ingel oli hea ning õiglane ja tal jagus alati häid sõnu maolegi. Kuid teda ei ole enam Paradiisis. Teiste inglite mõjutusel saatis Jumal ta Paradiisi värava taha. See oli ingel Lucifer.
AHV EEVA: Luciferist ei ole ma midagi kuulnud.
MADU TSEDUNG: Lucifer oli ainus, kellele Jumala looming korda läheb. Ta viis valguse maa peale ning sellepärast kihutati Paradiisist välja.
AHV AADAM (ärkab, haigutab ja ringutab end): Kirbud teevad liiga. Ei tea, miks Jumal kirbud välja mõtles (märkab madu). Tere, madu.
MADU TSEDUNG (jääkülmalt): Tere.
AHV EEVA (õnnelikult vadistades): Oi, Aadam, sa ärkasid. Jäid paljustki ilma. Tead madu andis mulle õpetuse (uhkelt). Ma olen nüüd veminist!
MADU TSEDUNG: Eeva, võib-olla ei peaks sa õpetust nii laialt levitama. Vaata, kõik ei ole nii valgustatud kui sina ja ei suuda seda õpetust vastu võtta.
AHV AADAM: Peaingel Mikael soovitas meil maolt mitte midagi vastu võtta. Madu on külm ja libe ja kõik, mis ta meile annab, libiseb käest.
AHV EEVA: Madu on hea. Ta kinkis mulle peegli (näitab Aadamale peeglit).
AHV AADAM (haarab peegli ja vahib seda huviga, teeb grimasse ja lõustu peeglisse): … (naerab). Heh-heh-hee… Peegel on huvitav, temaga saab palju nalja. Vaata, Eeva, see olen ju mina (kargab kiigelt püsti, jookseb ringi, peegel käes).
MADU TSEDUNG (põlglikult): Hüppa aga! Ja selline pandi Jumala poolt loodu üle valitsema. Jumala asemik peaks suutma otsuseid vastu võtta.
AHV AADAM (imetleb end peeglist): Ma olen ilus! Ma olen naljakas!
AHV EEVA: Mina tahan Hea ja Kurja Tundmise Puu vilju maitsta.
AHV AADAM (kohkunult, pillab peegli käest): Seda sa ei tohi teha.
AHV EEVA: Mina tahan.
AHV AADAM: Jumal on selle ära keelanud.
AHV EEVA: Ja mis siis, tema on Jumal, mina olen ahv.
MADU TSEDUNG (irvitab): Ahv näitab iseloomu. Hakkab inimeseks arenema.
AHV AADAM: Mina keelan sul Hea ja Kurja Tundmise Puu vilju maitsta.
AHV EEVA: Sina ei saa mind keelata.
AHV AADAM: Saan küll. Mina olen esmasündinu.
AHV EEVA: Sina ei ole mitte keegi. Elu kandub edasi läbi minu.
AHV AADAM: Kuid Jumal tegi su minu küljeluust. Sa oled minust tehtud.
AHV EEVA: Kuid mina olen uuem mudel, seega parem ja targem.
AHV AADAM: Ei ole.
AHV EEVA: Sul ei ole mingit õigust ennast paremaks pidada, sest mina olen see, kes loob asju. Mina loon ka ahve. Sina oled kõigest üks tööriist. Ja minul on minu õpetus, veminismus. Aga mis on sinul? Kõigest kaks kätt ja kolm jalga.
AHV AADAM: Naine, sa pead minu sõna kuulama, sest nõnda on Jumal määranud. Kohe ma õpetan sind käte ja jalgadega (viskub Eevale peale).
MADU TSEDUNG: Nüüd on aeg lahkuda. Ahvid õpivad, kuidas elu edasi kanda (lahkub).

KOLMAS STSEEN

Paradiis, Jumala Aujärje jalamil. Kõrge mägi, kust kiirgab valgust, selle jalamil, rohelisel aasal, söövad ja lesivad jumalaloomad. Jumala aujärge valvab valge tulise mõõgaga relvastatud Keerub. Peaingel Rafael istub kivil ojakese kaldal ning mängib lautot. Saabub peaingel Mikael, võtab flöödi ja saadab Rafaeli. Mõne aja pärast lendab kohale peaingel Gabriel.

PEAINGEL GABRIEL: Rõõm ilusast muusikast, vennad.
PEAINGEL RAFAEL: Me peame Jumalat toetama tema raskes loometöös. Muusika puhastab meeli ja värskendab hinge, annab jõudu ja energiat.
PEAINGEL GABRIEL: Kas kõik siin Eedeni rohuaias kulgeb korrapäraselt ja kõik tunnevad rõõmu kaunitest päevadest, millega Jumal on meid õnnistanud?
PEAINGEL RAFAEL: Vend Mikael, sa külastasid vend Luciferi. Mis toimub allmaailmas?
PEAINGEL MIKAEL: Lucifer on ärevil. Reeturi koormat pole kerge kanda.
PEAINGEL RAFAEL: On ka midagi kuulda Saatanast?
PEAINGEL MIKAEL: Saatan istub hiirvaikselt. Kuid see võib olla vaikus enne tormi.
PEAINGEL GABRIEL: Luciferist on talle hea nõuandja. Oli ta meist kõigist ju teraseim.
PEAINGEL RAFAEL: See talle saatuslikuks saigi.
PEAINGEL MIKAEL: Madu luusis jällegi Põrgu väravais. See ei meeldi mulle. Madu on külm, libe ja salalik. Ta mängib kokku Luciferi, kui mitte Saatana enesega.
PEAINGEL GABRIEL: Häbene, vend Mikael. Madu on jumalaloom.
PEAINGEL MIKAEL: Ja siis? Lucifer on meie vend.
PEAINGEL RAFAEL: Me ei saa madu kahtlustada ainult meie tunnete pärast, vend Mikael. Kui sinul puudub kindel teadmine, et madu Jumalale kurja sepitseb, siis hoia oma mõtted enesele.
PEAINGEL MIKAEL: Ma toon tõendid. Ma ei usalda madu, sest minu meeled on pingul. Ja nad eksivad harva.
PEAINGEL GABRIEL: Vend Mikael, sa muretsed Jumala pärast ja see on hea. Kuid kas Jumal pole meid mitte õpetanud, et sa pead Jumala loomingu vastu omama samasugust austust ning hoolivust kui Jumala enese vastu.
PEAINGEL MIKAEL: Sa usud ainult seda, mida sa uskuda nii väga tahaksid, vend Gabriel. Aga meie eksistents on kahepooluseline ning hea kõrval on alati kuri. Jumal pole olnud üksi, tema kõrval eksisteerib Saatan ning käib igipõline võitlus hingede pärast, mis kestab ja jääbki kestma.
PEAINGEL RAFAEL: Sul on õigus, vend Mikael, kuid ka alge on kahepooluseline ja kõik see, mis on Jumala looming, on algselt hea. Seetõttu peame me suhtuma ülima ettevaatlikkusega kõigesse, mis käsitleb hea muutumist kurjaks.
PEAINGEL MIKAEL: Täpselt nii, vend Rafael. Kuid selleks me seatud oleme, kes me otsustame asjade üle, mis lähevad Jumala kohtu ette. Mina olen prokurör, kes jälgib, et Jumala seadustest lugu peetakse, vend Gabriel on advokaat, kes püüab kõiges tabada head poolt ja vend Rafael, sina oled kohtunik, kes otsustab, kuhu poole kanduvad kaalud.
PEAINGEL RAFAEL: See paistab niimoodi, kuid lõplik kohtunik on ja saab olla ainuüksi Jumal.
PEAINGEL GABRIEL: See on nii ja see on hea ning õiglane, sest meie, peainglid, võime olla ekslikud. Me oleme küll täiuslikud, kuid mitte absoluutsed. Lõpuni täiuslik saab olla üksnes Jumal, kes valitseb kõige hea üle.
PEAINGEL MIKAEL: Kuldsed sõnad, vend Gabriel. Jumal on küll absoluutne, kuid kahepooluselises elus kuulub talle ainult pool. Kui Jumal on positiivne absoluut, siis kõige kurja üle valitseb Saatan. Saatan ei ole küll looja, kuid ta suudab positiivset negatiivseks muundada. Tal on määratu võim, mis ei jää sugugi alla Jumalale. See on nii seatud, sest valitsema peab tasakaal ja valikuvõimalus ja igipõline võistlus. Meie peame hoolitsema selle eest, et hea võidaks, kuid meil on vastas tugev vastane.
PEAINGEL RAFAEL: Vennad Gabriel ja Mikael, mida te ahvist arvate? Sest ahvil saab meie headuse missioonis olema tähtis roll. Kas ahv õigustab meie lootusi?
PEAINGEL MIKAEL: Ahv pole ingel.
PEAINGEL GABRIEL: Kuid ahv on hea. Ta on targem ja arukam, kui ükskõik milline teine jumalaloom. Jumal kasutas tema loomiseks palju jõudu ja tarkust, ta voolis ahvi maapinnast ja kinnistas ta nõnda maa külge, ta puhus talle sisse Jumala hingust ning seeläbi sai ta osa jumalikust tarkusest.
PEAINGEL MIKAEL: Ma olen hoiatanud, et see on ohtlik. Ahvil on küll meie jumalik hingus, kuid ta on loodu ning ühel heal päeval võib ta soovida midagi enamat ja kalduda Saatana poolele. Juhtub samuti kui vend Luciferiga, kes tahtis saada peaingliks, viis valguse maapeale ning kinkis end Saatanale.
PEAINGEL GABRIEL: Vend Mikael, nüüd sa juba ilmselgelt liialdad. Sa näed kõiges ohtu Jumala aujärjele. See kisub paranoiliseks.
PEAINGEL RAFAEL: Me peame küll säilitama ettevaatuse, kuid ahvile on Jumala poolt asetatud tähtis ülesanne. Ta peab Jumala sõna viima Jumala loodu hulka ning see on eriline missioon. Jumal lõi ta just selle ülesande jaoks ning ta nägi palju vaeva. Me peame ahvi usaldama, kuid selge see, et kuri sirutab oma kombitsad ahvi hinge järele. Peame säilitama ahvi hinge puhtana ning hoidma kurja temast eemal.
PEAINGEL MIKAEL: Ma pean silma peal nii ahvil kui maol.
PEAINGEL RAFAEL: Kuid ära tegutse enne, kui oled kindel.
PEAINGEL MIKAEL: Kõige tähtsam on Jumal.
PEAINGEL RAFAEL: Kes ei respekteeri Jumala loodut, ei respekteeri ka Jumalat.
PEAINGEL MIKAEL: Vennad, ärgem unustagem, et oleme pidevas võitluses, kus heale vastandub kuri. Peame silmad ja kõrvad lahti hoidma (lendab ära).
PEAINGEL GABRIEL: Vend Mikael teeb mind rahutuks. Jumal on õpetanud meile halastust, kuid vend Mikaelis näen ma seda vähe.
PEAINGEL RAFAEL: Halastust saab üles näidata ainult siis, kui oled kohut mõistnud. Me kõik oleme erinevad, kuid meil on ühine missioon ja eesmärk. Ja selle nimel me tegutseme erinevate vahenditega.
PEAINGEL GABRIEL: Ahv on Jumala looming, puhas nagu ilmsüüta talleke, kuidas saab talle üldse kahtlusevarju peale lasta? Kõik Jumala loodu on sündimisest saadik püha.
PEAINGEL RAFAEL: Pühadust saab rüvetada. Las vend Mikael viib oma missiooni läbi omal moel. Me peaksime talle pigem toeks olema ja aitama, sest vend Mikael on Jumalale ustav. Praegu ei ole veel kohut mõistma hakatud.
PEAINGEL GABRIEL: Kui vend Mikael otsib süütõendeid, siis minu kohustuseks on jälgida, et ei toimuks õiguseta süüdimõistmist, sest Jumala õiglus on üle kõige. Ja seda ma nüüd jälgima siirdungi (lendab minema).
PEAINGEL RAFAEL: Seni püsib rahu maa ja taeva vahel ning Jumala looming saab täies õndsuses oma eksistentsi nautida. Nautigem siis meiegi (mängib lautot, kaugustest kostub inglite koori lauluhäält).

TEINE VAATUS

ESIMENE STSEEN

Eedeni rohuaed. Ahv Eeva istub Hea ja Kurja Tundmise Puu all ja imetleb end peeglist. Saabub Madu Tsedung.

AHV EEVA (ümiseb laulda): Ma olen nii ilus … ma olen nii kena …. ma olen nii tark … ma olen veminist.
MADU TSEDUNG: Imetled?
AHV EEVA: Imetlen.
MADU TSEDUNG: Kuidas meeldib sulle minu õpetus, veminismus?
AHV EEVA: See on hea õpetus ta sobib mulle, läheb hästi minu välimusega kokku.
MADU TSEDUNG: Veminismus on tähtis samm sinu arengus täiuse poole, kuid kõigest esimene. Siit edasi tuleb astuda järgmine samm, sa pead inimeseks saama. Inimene on õnnistatud tarkusega, millest Jumal on ahvi ilma jätnud.
AHV EEVA: Kuidas saab ahv targaks? Niisuguseks nagu Aadam.
MADU TSEDUNG: Niisuguseks nagu Jumal. Selleks peab ahv maitsma Hea ja Kurja Tundmise Puu vilju, et ta oskaks eristada head kurjast ja tõde valest.
AHV EEVA: Jumal on keelanud meil Hea ja Kurja Tundmise Puu vilju maitsta.
MADU TSEDUNG: Jumal keelas selle, et hoida tarkuse monopoli. Ta hoolitseb, et mitte keegi ei saaks niisuguseks nagu tema. Jumal on hirmuvalitseja, türann, kes jumalaloomi pimeduses hoiab. Et sa saaksid jagu oma hirmust Jumala ees, annan ma sulle teise, veelgi tugevama õpetuse. Selle õpetuse nimi on kommunismus. Kommunismus räägib, et kõik jumalaloomad on võrdsed.
AHV EEVA: Mis saab siis, kui ma astun üle Jumala keelust ning maitsen Hea ja Kurja Tundmise Puu vilju. Kas olen ma siis igavesti äraneetud?
MADU TSEDUNG: Jumal tahab, et sa usuksid seda.
AHV EEVA: Ja kui ma ei usu?
MADU TSEDUNG: Kui sa ei usu, ei saa Jumal sinult nõuda. Jumala võim põhineb usul ja kuuletumisel. Usk on oopium jumalaloomadele. Jumal ei saa kedagi sundida, ta saab ainult luua. Kuid oma loodu tegevusse ta sekkuda ei saa.
AHV EEVA: Oopium?
MADU TSEDUNG: Oopium on niisugune mõnuaine. Algul oli see tavaline Jumala poolt loodud taim maa peal. Kuid Saatan kaetas oopiumi negatiivse energiaga ning andis oopiumile mõnu pakkuva toime. Ta tegi seda selleks, et jumalaloomad vabaneksid neid ahistavast usust ning tunneksid end vabalt ja täisväärtuslikult Jumala kõrval.
AHV EEVA: Kas Saatanal ei ole usku?
MADU TSEDUNG: Saatan on vastukaaluks Jumalale. Heale peab vastanduma kuri, see on ülim seadus, millest peab juhinduma isegi Jumal. Saatan ei nõua endale alistumist, kuuletumist. Saatan tahab, et inimesed oleksid vabad. Et vabaneda Jumala köidikutest, peavad inimesed endale vahe hea ja kurja vahel selgeks tegema. Teadmatus on kasulik Jumalale.
AHV EEVA: Kuid Jumal karistab eksinuid.
MADU TSEDUNG: Sina usud, et Jumal karistab. Miks peaks Jumal karistama üht ahvi, kes on hoopis kaugel ja Jumalale kahjutu. Jumal saab karistada oma ingleid, Jumal saab karistada Saatanat, kuid mitte kunagi seda, mille või kelle tema ise on loonud. Võtame või ingel Luciferi, kes seisis lähedal Jumala aujärjele ning oli parim ja targim kõikidest inglitest. Ingel Lucifer tahtis Jumala loomingut parandada, teha elu ahvidele ning teistele jumalaloomadele meelepäraseks, tõi valguse Maa peale ning sellepärast kihutati ta Paradiisist minema. Saatan, kes on väga vabameelne, võttis ta oma teenistusse ja temast on nüüd jumalaloomadele palju kasu. Et saada Jumalaga sarnaseks, peate te tundma õppima head ja kurja. Selleks ei ole tarvis rohkem, kui süüa Hea ja Kurja Tundmise Puu vilja. Miks arvate, et see on teile keelatud? Kas Jumal on tõesti öelnud, et te ei tohi süüa mitte ühegi rohuaia puu vilja? Jumal on teile usu peale pannud ja juhtinud teid eemale tõest. Kuula minu õpetusi – veminismus ütleb, et naine on kõrgemal mehest ja sina pead Aadama silmad avama. Kommunismus ütleb, et kõik olendid ilmaruumis on võrdsed ja ei ole ülimat teiste seas ja sina ei tohi olla nii allaheitlik ning kuuletuma igale käsule, millest sa pole aru saanud.
AHV EEVA: Madu, sinu jutt tundub tark. Liigagi tark minu jaoks. See tekitab minus hirmu. Ma pean Aadama käest küsima. See on väga tähtis otsus ja kuna mina ja Aadam oleme ühest liigist, siis me peame ühiselt otsustama.
MADU TSEDUNG: Eeva, juhindu veminismusest, juhindu kommunismusest, need on head õpetused.
AHV EEVA: Jumal on lubanud süüa meil kõikide rohuaia puude vilju, ainult seda ühte on ta keelanud. Hea ja Kurja Tundmise Puu vilju ei tohi meie puutuda. Jumal on öelnud, et me sureme, kui tema keelust üle astume.
MADU TSEDUNG: Jumal ähvardab. Ta teab väga hästi, et te ju ei sure, sest ka surnud saavad ju tulema taevariiki. Isegi need hinged, kes on läbinud põrgukannatused ning põrgutules puhastunud, võivad tulla taevariiki. Jumala ülimuslikkus põhineb usul. Ma olen ju rääkinud, et usk on kahjulik, usk teeb ahvid rumalaks. Et ahvid saaksid olla ülimad kõigi jumalaloomade seas, peavad nad targaks saama. Selle jaoks peavad nad õppima eristama head ja kurja. Hea ja kurja vahel ei oska nad enne vahet teha, kui on osa saanud Hea ja Kurja Tundmise Puust. Sel päeval, kui te sellest puust sööte, lähevad teie silmad lahti ning te saate Jumalale sarnaseks.
AHV EEVA (läheb puu juurde, piidleb seda ning mõtiskleb omaette. Madu jälgib pingsalt): Puu on ju ahvatlev … ahvatlev justkui ahv … ahvipuu … ja puu, mis annab ahvidele leiba … teda hakatakse kutsuma ahvileivapuuks. Nii leidsingi nime Hea ja Kurja Tundmise Puule … (rõõmustab silmnähtavalt, kordab) Ahvileivapuu, ahvileivapuu … selle puu nimi olgu nüüdsest ahvileivapuu. Ma pean sellest Aadamale teatama (hõikab). Aadam, Aadam, kus sa oled! Ma leidsin nime Hea ja Kurja Tundmise Puule!
MADU TSEDUNG (kannatamatult): Maitse nüüd puu vilju ka.
AHV EEVA (sirutab käe aeglaselt puu poole, silitab selle lehti, puudutab vilju): Ilusad siidjad lehed. Ja millised vilja, isuäratavad, mahlakad … Mmm. Tunnen, kuidas tahaksin neid hammustada. Nii väga tahaksin, väga tahaksin (haarab ühe vilja, paitab seda, tõstab suu juurde). Lõhnab isuäratavalt. Kui ma maitsen siit õige natuke (hammustab ühe korra, siis teise ja nii edasi, kuni vili on söödud)… Nii maitsev.
AHV AADAM (ilmub välja, jookseb Eeva juurde): Eeva, sa hüüdsid mind.
AHV EEVA (naeratab õndsalikult, haarab teisegi vilja Hea ja Kurja Tundmise Puult): Aadam! Sa pead seda maitsma. See on imeline (ulatab Aadamale vilja).
AHV AADAM (keerutab vilja käes): Mis vili see on? Ega ometi Hea ja Kurja Tundmise Puult? Jumal on ju selle meile ära keelanud.
AHV EEVA: See on ahvileivapuu vili. Seeläbi saavad ahvid targaks. Ma juba tunnen, kuidas tarkus minusse voolab.
AHV AADAM: Ahvileivapuu? Pole sellest midagi kuulnud.
AHV EEVA: Mina leidsin ta ja panin nime. See on ahvide leib, mille läbi ahvid omandavad Jumalaga võrdse tarkuse. Maitse seda, Aadam (võtab sisse võrgutava poosi). Maitse seda Aadam ja ma pakun sulle niisugust naudingut, mida sa iial pole kogenud.
AHV AADAM (väga ettevaatlikult näksab tükikese, mälub seda, siis aga kugistab aplalt kogu vilja alla): Oli päris maitsev (lakub huuli).
MADU TSEDUNG (võtab peegli ja näitab seda kõigepealt Eevale, siis Aadamale): Kas te pole muutunud silmnähtavalt kauniks.
AHV EEVA: Vaata Aadam, kas me pole kenad! (kiljatab) … Aihh … Aga midagi on puudu? Ma olen nii tühi, ma olen nii paljas (katab enese kätega).
AHV AADAM (heidab pilgu peeglisse): Ja mina… Mul on nii häbi (haarab maast viigipuu lehe ja varjab end sellega).
MADU TSEDUNG (irvitab): Ma näen, et teie silmad on lahti läinud (lahkub).
AHV EEVA: Aadam, midagi on lahti. Ma olen nii kaitsetu, nii alasti. Ja madu nägi mind.
AHV AADAM: Nii ei saa see enam jätkuda. Ma tunnen, kuidas ma teen praegu midagi väga valesti. Mul on hirm. Ma näen tulevikku.
AHV EEVA: Aadam, mida me teeme? Ma ei suuda enam niiviisi olla.
AHV AADAM: Ruttu! Korjame veel viigilehti ja punume neist põlled. Siis oleme kaitstud (asuvad lehti korjama).

TEINE STSEEN

Paradiis. Jumala Aujärje jalamil. Mõni päev hiljem. Eemal, põõsastikus, on peidus ahvid Aadam ja Eeva. Peaingel Rafael istub mõtteisse vajununa kivil. Kohale lendavad üksteise järel peainglid Gabriel ja Mikael.

PEAINGEL RAFAEL: Vennad, kutsusin teid kokku, kuna Jumalal on mure. Ahvid on kadunud. Neid ei ole mitu päeva nähtud. Kas olete teie neid oma retkedel märganud? Jumala kõikenägev silm ei suuda neid enam hoomata.
PEAINGEL MIKAEL: Jumal on rahutu, ta ei saa enam tegeleda loomisega. Ta on püüdnud ahve tabada, on hüüdnud nende järele, kuid asjata. On siin ehk Saatana käsi mängus?
PEAINGEL GABRIEL: Kas me ei kiirusta järelduste tegemisega, vennad? Ei ole ka tõendeid, et ahvidele oleks midagi halba juhtunud.
PEAINGEL RAFAEL: Jumal on hüüdnud Aadamat oma aujärje pealt, kuid vastu on kajanud vaid vaikus.
PEAINGEL MIKAEL: Vaikus on kurjakuulutav. Kuri püüab tegutseda hääletult.
PEAINGEL GABRIEL: Kuid meiegi vajame vaikust, sest mõtlus on kõige tulemusrikkam siis, kui teda ei sega ükski heli. Ka Jumal loob vaikides.
PEAINGEL RAFAEL: Vaikus on ajatu, vaikus on dimensioonitu. Vaikuse üle ei kamanda isegi Jumal. Vaikus on algus ja vaikus on ka lõpp. Iga tegevus algab ja lõpeb vaikusega. Me ei ole võimelised otsustama, kas vaikus on hea või kuri, sest vaikus on üle meie. Me ei ole ka võimelised otsustama, kas Jumal on hea või kuri, sest Jumal on üle meie. Hierarhiline korraldus teeb meil võimatuks otsustada meist kõrgemate asjade üle, kuigi me seda tahaksime. Seetõttu meie, alamad olendid, fantaseerime ja esitame oma fantaasiaid jumalike nägemuste pähe.
PEAINGEL MIKAEL: Vaikus ja ahvid on erinevad asjad ja ei käi teineteisega mitte kokku. Ahvid on lärmakad. Vait on nad ainult siis, kui nad on väsinud või pole neil tõesti midagi öelda.
PEAINGEL GABRIEL: Ahvid on lärmakad seetõttu, et nad on head, nad pärinevad Jumalast. Jumalaloomadel pole midagi karta ning nad kiidavad Jumalat valjuhäälselt ning täiel rinnal.
PEAINGEL RAFAEL: Kuid pole ei lärmi, ei kiitust.
PEAINGEL GABRIEL (hüüab): Kus oled, ahv Aadam! Anna endast elumärki, ahv Eeva! Näidake Jumalale oma palet!
PEAINGEL RAFAEL: Nii hüüdis ka Jumal (saabub langenud ingel Lucifer).
PEAINGEL MIKAEL (vihaselt): Kes tema siia kutsus?
LANGENUD INGEL LUCIFER: Sa kutsusid mind, vend Rafael, läkitasid kiire sõnumi. Mis mureks, vennad?
PEAINGEL MIKAEL: See olid siis sina, vend Rafael (vangutab etteheitvalt pead).
PEAINGEL RAFAEL: Mina kutsusin, sest Jumal vajab abi ning taevased jõud seda praegu ei suuda. Ehk suudavad vend Luciferi pimedusega harjunud silmad siin midagi selgemaks muuta. Ahvid on kadunud.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Ma tean.
PEAINGEL GABRIEL: Vend Lucifer, sa ulatad ju oma abistava käe.
PEAINGEL RAFAEL: Tead sa ahvidest? Aita meid.
LANGENUD INGEL LUCIFER (mõtlikult): Minult oodatakse abi. Lucifer ju aitab, toob valguse maa peale, sest maa peal on pime. Leiab ahvid, sest maa peal pole elu. Kuid milline on siis minu vendade tänu. Mina, kes ma olen taevaste jõudude poolt igavesti ära neetud, aga ikkagi vend.
PEAINGEL GABRIEL: Kuid ka põrgus oled sa ju ingel.
PEAINGEL MIKAEL: Põrguingel.
PEAINGEL RAFAEL: Meie, inglid, peame üle olema omavahelistest vastuoludest ja eriarvamustest, sest muidu läheb Jumala loodu hukka.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Kui annan teile ahvid, mis jääb siis mulle?
PEAINGEL MIKAEL: Sulle jääb au.
PEAINGEL GABRIEL: Sulle jääb südametunnistus.
PEAINGEL RAFAEL: Sulle jääb kõik see, mis sul juba on. Kuid sa võidad juurde. Sest väärtused ei ole materiaalsed, nad on hingelised. Kõik, mis hingab, on Jumala poolt esile kutsutud ja pälvib austust.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Saatan ütleb, et väärtuslik on just materiaalne.
PEAINGEL RAFAEL: Saatan tekitab eluta asju, kuid tema loodul puudub hing. Saatan ei ole looja.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Mina annan saatana loodule hinge.
PEAINGEL GABRIEL: Vastupidi, vend Lucifer, sa võtad Jumala loodult hinge ning niiviisi satub see Saatana haardesse. Sa muudad elusaid asju elututeks.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Kuidas nii? Mina viisin maa peale valguse ja tekitasin sinna elu.
PEAINGEL RAFAEL: Kuid valgus on ju Jumalalt. Saatanal puudub selle üle võim.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Sellepärast on Saatanal mind vaja. Ja ka Jumalal, sest mina olen kahe vahepeal ning ilma minuta ei ole nad võimelised elu korraldama. Ei ole nii, et on ainult must ja valge. Suurem osa on ju hall ning selle üle valitsen mina.
PEAINGEL GABRIEL: Kas vend Lucifer ei võta endale liiga suurt vastutust, asetades end Jumalaga kõrvuti.
PEAINGEL MIKAEL: Ja Saatanaga.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Kus on siis ahvid? Teie, kes olete valgel poolel, ei tea seda. Seda ei tea ka Saatan oma kaaskonnaga, kes valitsevad musta üle. Ainult Lucifer, kes on nii siin kui seal, kes näeb nii valget kui ka musta, teab seda.
PEAINGEL RAFAEL: Kus on siis ahvid, vend Lucifer?
PEAINGEL MIKAEL: Sa teed suuri sõnu, vend Lucifer. Püüad ahvide hingi Saatanale, kuid sa ei suuda neid tabada. Ja nüüd loodad meie abil ahvid kätte saada.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Kus on siis ahvid, vend Mikael?
PEAINGEL MIKAEL: Ma ei tea.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Mina tean (hüüab). Tulge välja, ahvid. Ärge peitke end põõsaste taha, sest see ei aita. Te ei ole enam valged jumalaloomad, olete tunda saanud head ja kurja ning peitumine ei aita teil süüst vabaneda. Te peate leidma oma tee, enam ei saa te Jumalale loota. Tulge välja, ahvid! Ärge varjake end enam! Aadam! Eeva! (Ahvid Aadam ja Eeva tulevad põõsa varjust välja, on ennast katnud viigilehtedest punutud põlledega, jäävad kartlikult seisma viie sammu kaugusel inglitest).
PEAINGEL RAFAEL: Mis on teiega juhtunud, ahvid? Miks te end peidate Jumala palge eest?
AHV AADAM (kohmetult): Meil on häbi.
PEAINGEL GABRIEL: Miks? Kas te ei kuulnud, kui teie isa, Jumal, teid hüüdis? Jumala palge ees ei saa mitte ühelgi jumalaloomal häbi olla.
AHV AADAM: Me kuulsime Jumala häält ja kuulsime ka kui inglid meid hüüdsid, kuid me ei julgenud välja tulla. Me oleme alasti.
PEAINGEL MIKAEL: Aga miks te arvate, et te olete alasti? Ja kui olete, mis on sellest siis halba? Üks jumalaloom peaks olema rõõmus ning muretu.
AHV AADAM: Alasti olla on patune.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Kuidas teab jumalaloom patust?
PEAINGEL RAFAEL: Kui ta maitseb Hea ja Kurja Tundmise puu vilju. Olete te sealt maitsnud?
AHV AADAM: Jah, ma tegin seda.
PEAINGEL RAFAEL: Kuidas? Sa maitsesid Hea ja Kurja Tundmise Puust? Kas meie isa Jumal pole seda mitte ära keelanud.
AHV AADAM: Minu naine, Eeva, kelle Jumal mulle kaasaks andis, et me paneksime alguse ahvisoole, ütles et ma teeksin seda.
PEAINGEL MIKAEL (rangelt): Eeva, kas see vastab tõele? Miks sa seda tegid?
AHV EEVA: Madu ütles, et meie silmad lähevad lahti ning me saame targaks.
PEAINGEL GABRIEL: Õnnetud, te lasite maol end ära rääkida.
PEAINGEL MIKAEL: Seda ma arvasin, et madu on siia segatud.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Niimoodi see pidigi lõppema, kui püüate jumalaloomi pimeduses hoida, eraldada nad teadmisest. Ma olen teid ammugi hoiatanud, et arengut ei saa seisma panna, et kõigil jumalaloomadel on õigus osale kogu loomingust. Aga teie ei saa ju aru (lahkub).
PEAINGEL RAFAEL: Jumalaloomad on eksinud Jumala seaduste vastu. Tuleb kokku kutsuda Jumala kohus. Ning ahvide kõrval peab süüpingis istuma madu.

KOLMAS STSEEN

Paradiis. Jumala aujärje jalamile on improviseeritud kohtusaal. Suure kivi peal istub peaingel Rafael, temast paremal seisab peaingel Gabriel ja vasakul peaingel Mikael. Keerub toob kohale ahvid Aadama ja Eeva ning madu Tsedungi ning nad jäävad kivi ette seisma.

PEAINGEL RAFAEL: Kuulake Jumala sõna! Algab kohus jumalaloomade üle, kes on üle astunud meie isa Jumala käsust. Mina olen peaingel Rafael, kelle Jumal on volitanud kohut pidama. Ja siin on peaingel Gabriel, kes peab selgitama, kas süütegu on ikka süütegu ja siin on ka peaingel Mikael, kes peab välja tooma eriti häbiväärsed asjaolud. Süüalused – ahv Aadam, ahv Eeva, madu Tsedung – tõuske püsti.
MADU TSEDUNG: Me ju seisame.
PEAINGEL RAFAEL: Jää vait madu, sul on õigus rääkida ainult siis, kui kohtunikud sinult küsivad.
MADU TSEDUNG: Miks ei lubata mul ennast kaitsta? Mulle on vaja sõltumatut advokaati. Kohus peab olema erapooletu.
PEAINGEL MIKAEL: Kuidas sina, jumalaloom, kahtled Jumala kohtu erapoolikuses?
PEAINGEL GABRIEL: Mina kaitsen sind, madu. Ja pean hoolikalt silmas, et aset ei leiaks ülekohus.
MADU TSEDUNG: Kaitsja peab olema erapooletu. Ingel ei saa olla kaitsja, kuna ta esindab taevaseid jõude.
PEAINGEL MIKAEL: Kas sina vastandad end juba taevastele jõududele?
PEAINGEL RAFAEL: Rahu, ainult rahu. Kohus otsustab, kas madu Tsedungi kaebus rahuldatakse. Teie ettepanekud, vend Gabriel ja vend Mikael?
PEAINGEL MIKAEL: Mitte rahuldada. See pole Jumalale meelepärane ettepanek.
PEAINGEL GABRIEL: Jumalaloomad on Jumala kaitse all ning praegu avaneb Jumala arm oma ligimeste tegudele läbi minu ingelliku isiku. Mitte rahuldada.
PEAINGEL RAFAEL: Jumala kohtu koosseisu määrab Jumal. Seega pole võimalik madu Tsedungi palvet rahuldada.
MADU TSEDUNG: Ma palun oma advokaadiks ingel Luciferi. Tema ju on jumalikku päritolu.
PEAINGEL MIKAEL: Võimatu. Vend Lucifer on müünud oma hinge Saatanale.
PEAINGEL GABRIEL: Mina siiski kaaluksin mao ettepanekut. Lucifer on meie vend. Ma arvan, et madu võib selles küsimuses toetada.
PEAINGEL RAFAEL: Mina teen otsuse Jumala nimel. Vend Lucifer võib esineda kohtus, kuid ta ei osale otsuse vormistamisel. Otsuse teevad Jumala poolt määratud inglid. Vend Mikael, kutsu palun vend Lucifer siia (Saabub langenud ingel Lucifer). Kanäe, vend Lucifer, kas oli sinu tulek juhuslik või ootasid sa vaid sobivat hetke, et pimeduse varjust välja astuda?
LANGENUD INGEL LUCIFER: Mu sisetunne ütles, et jumaloomad vajavad kaitset. Kuuldused kohtupidamisest on ulatunud põrguväravateni. Ma tulin tagama, et kohtupidamine oleks aus. Ja tulin inglitiivul nii kiiresti kui jõudsin.
PEAINGEL RAFAEL: Madu nõudis, et sa teda kaitseksid. Kas oled nõus, vend Lucifer?
LANGENUD INGEL LUCIFER: Süütut jumalalooma kaitsen ma heameelega.
PEAINGEL RAFAEL: Siis alustame kohtupidamisega. Ma loen ette süüdistuskokkuvõtte. Alustame kohtupidamist, milles Jumal on esitanud oma inglite suu läbi süüdistuse jumalaloomade ahv Aadama, ahv Eeva ja madu Tsedungi vastu. Ahvid Aadam ja Eeva astusid üle meie isa Jumala käsust ning maitsesid Hea ja Kurja Tundmise Puu vilja. Madu Tsedung ässitas neid sellele väärteole. Ahvid Aadam ja Eeva ning madu Tsedung peavad saama karistatud. Kas te tunnistate end süüdi Jumala palge ees?
AHV AADAM: Jah, ma tunnistan oma süüd.
AHV EEVA: Olen süüdi … kuid ma poleks seda teinud, kui madu poleks mind petnud.
MADU TSEDUNG: Ma tunnistan täielikult oma süüd selles suhtes, et ei olnud piisavalt valvas ja ei hoiatanud ahve nende ohtude eest, mis tulenevad sellest, et nad astuvad üle Jumala käsust. Olen aru saanud, et edaspidi pean olema tähelepanelikum Jumala ning tema loomade vastu.
PEAINGEL MIKAEL: Sa tunnistad, madu, et ässitasid jumalaloomi ahve üle astumast Jumala käsust?
MADU TSEDUNG: Ma tunnistan, et ei suutnud nende käsust üleastumist ära hoida.
PEAINGEL MIKAEL: Ära vingerda, madu. Sa ei vastanud minu küsimusele.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Madu vastas täiesti adekvaatselt. Ta tunnistab oma moraalset süüd üleastumise suhtes.
PEAINGEL GABRIEL: Hea küll. Ahv Eeva, palun jutusta meile, kuidas madu sind pettis.
AHV EEVA: Madu kinkis mulle peegli, nii et ma nägin, kui kaunis ma olen. Madu kinkis mulle õpetuse, nii et ma nägin, kui tark ma olin. Ja madu ütles, et sa oled nii kaunis ja tark, et võid saada Jumalaga võrdseks.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Kas madu sundis sind otseselt Jumala käsust üle astuma ning ähvardas sind millegagi, et sa võtaksid Hea ja Kurja Tundmise Puu vilju?
AHV EEVA: Madu meelitas.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Kuid sina, Aadam, kas ka sind meelitas madu?
AHV AADAM: Mulle pakkus keelatud puu vilju Eeva.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Näete siis, auväärt kohus, kus on kurja juur. Mitte madu ei sundinud ahve Hea ja Kurja Tundmise Puust maitsma, vaid selle algatas Eeva.
PEAINGEL MIKAEL: Rääkisid õpetusest, mille madu sulle andis?
AHV EEVA: Kõigepealt andis madu mulle veminismuse. Veminismus räägib, et naine on parem ja täiuslikum kui mees. Hiljem andis madu teise õpetuse ehk kommunismuse, mis räägib, et kõik on võrdsed ning ka ahvid on Jumalaga võrdsed.
PEAINGEL RAFAEL: Kas see vastab tõele, madu?
MADU TSEDUNG: Ahvi jaoks oli need õpetused ehk liiga rasked, ta ei pruukinud neist aru saada.
PEAINGEL GABRIEL: Mida sa mõistad veminismuse all? Seleta meile, madu.
MADU TSEDUNG: Veminismus väidab, et ka naine on jumalaloom.
PEAINGEL MIKAEL: Aga kommunismus, kas tahad jumalaloomi Jumalaga võrdseks teha?
MADU TSEDUNG: Kommunismus räägib, et jumalaloomad on võrdsed. Ja kui jumalaloomad on võrdsed, siis on ka naine võrdne mehega ja Eeva Aadamaga. Kes räägib siin Jumalast? Jumala nime ei tohi ju ilmaasjata suhu võtta.
PEAINGEL MIKAEL: Sul on libe keel, madu. Kas sa ei tea, et õpetusi loob meil Jumal?
MADU TSEDUNG: Õpetused on selleks, et jumalaloomadele Jumala mõtted arusaadavaks teha. Jumal loob, jumalaloom õpetab.
PEAINGEL GABRIEL: Sa väidad, madu, et sinu õpetused on Jumalale meelepärased ega ole vastuolus Jumala kui looja tegevusega?
MADU TSEDUNG: Madu on jumalaloom.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Jumalaloomad on loodud Jumalat abistama. Kui Jumal lõi ahvid, et nad jumalaloomi valitseksid, siis Jumal lõi ka mao, et ta jumalaloomi õpetaks. Antud juhtum on ilmekaks näiteks, et jumalaloomad vajavad õpetusi, kus Jumala tõed neile arusaadavas keeles edasi antakse. Kui jumalaloomad oleksid saanud õigel ajal õpetust, siis ei oleks nad teinud pattu ega sirutanud käsi Hea ja Kurja Tundmise Puu viljade järele.
PEAINGEL RAFAEL: Vend Lucifer esitas oma nägemuse madu Tsedungi käitumise kohta. Kas vend Gabrielil on midagi öelda ahvide kaitseks?
PEAINGEL GABRIEL: Jumal on hea. Headuse juurde kuulub andestus. Ahvid Aadam ja Eeva ei astunud tahtlikult üle Jumala käsisust, vaid sellepärast, et madu neid ässitas. Kurja tehes, ei olnud nad teadlikud, et see on Jumala tahte vastane. Ma arvan, et peame neile andestama, lootuses, et edaspidi suhtuvad nad Jumala käskudesse suurema tähelepanuga.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Protesteerin. See, et madu ahve ässitas, pole tõestamist leidnud.
PEAINGEL RAFAEL: Me võtsime, sinu arvamuse teadmiseks, vend Lucifer. Vend Mikael?
PEAINGEL MIKAEL: Iga Jumala käsust üleastumine nõuab karistust. Ainult niiviisi säilitame jumalaloomade ustavuse ning kuulekuse Jumalale. Ma nõuan ahvide Aadama ning Eeva karistamist Jumala käsust üleastumise pärast ning madu Tsedungi eriti ranget karistamist jumalaloomade kuriteole ässitamise pärast, aga ka kurjuse jõududega koostöötamise pärast.
PEAINGEL RAFAEL: Kohus on ära kuulanud nii süüdistuse, kui ka selle, mis süüdistavate kaitseks on öelda. Kohus läheb Jumalaga nõu pidama (peainglid Rafael, Gabriel ja Mikael tõusevad Jumala aujärge mööda üles).
MADU TSEDUNG (hirmunult): Kas mul on lootust? Mis arvad sina, Lucifer, oled Jumala tahtmistega paremini kursis?
KEERUB: Palun süüalustel vait olla, kuni Jumala kohus teeb otsuse.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Mina ei ole süüalune ja võin rääkida. Kui Jumal ei näidanud üles armu ja heasoovlikust oma ingli suhtes, miks peaks ta seda tegema põrmust loodud jumalaloomade puhul? Teil jääb vaid loota, et Jumal annab teie hinged vabaks ning kingib need Saatanale.
AHV AADAM: Mina ei taha Saatana juurde minna.
KEERUB: Vait olla!
LANGENUD INGEL LUCIFER: Mis loevad sinu tahtmised, ahv, Jumalale? Sina tegid oma valiku. Selle asemel, et piinleda Jumala orjuses, valisid vabaduse ning astusid üle Jumala käsust. Ole siis õnnelik oma vabaduse üle ja naudi iga päeva, mis sulle antakse, enne kui sinu hing põrgukatlas puhastub. Aga näib, et meie kohtunikud tulevad tagasi. Eks kuuleme siis, mis neil öelda (peainglid Gabriel, Mikael ja Rafael laskuvad Jumala aujärjelt alla. Rafaelil on käes pärgamendirull).
PEAINGEL RAFAEL: Kuulake Jumala sõna! Jumala kohus on teinud oma otsuse, kuulanud ära kõik osapooled ja saanud teada Jumala tahte. Ma palun asjaosalistel säilitada vaikus, kui ma loen ette Jumala kohtu otsuse (avab pärgamendirulli). Madu Tsedung, et sa püüdsid Jumalat üle kavaldada ning jumalaloomi patuteele ahvatleda, siis olgu sa neetud kõikide jumalaloomade seas. Sa pead roomama kõhu peal ja sööma põrmu, tundmata maitset. Ja sinu ning ahv Eeva ning kõikide teiste naisjumalaloomade vahel peab valitsema igipõline vihavaen ning konkurents ja te saate aegade lõpuni üksteisele haiget tegema. Kõik sinu õpetused saavad maa peal palju kurja tegema ning nende õpetuste järgijad ära neetud olema. Ahv Eeva, et sa astusid Jumala käsust üle ja kuigi sa tegid seda mao ahvatlusel, siis sinu ülesanne maa peal, tuua järglasi, uusi jumalaloomi ilmale, saab väga piinarikas olema. Sa pead tundma õppima valu, et ei langeks kiusatuse ohvriks astumaks taas üle Jumala käskudest. Sa himustad oma meest, kuid mees saab sinu üle valitsema. Ja kui sa püüad valitseda mehe üle, siis saad sa olema neetud. Ahv Aadam, sina kuuletusid oma naisele, kes oli sulle abiliseks loodud ning astusid seetõttu üle Jumala käsust. Sellepärast muutud sa sõltuvaks maapinnast ja see pind saab olema neetud, kuna maapind eraldab Saatanat Jumalast. Sinu ülesanne on muuta maapind Jumalale meelepäraseks ning harida ja hoolitseda selle eest, et ta kannaks vilja. Oma toidu hangid sa maapinnast ning teistelt jumalaloomadelt ning see saab sulle vaeva tekitama. Maapind saab ennast kaitsma umbrohtudega ning palehigis pead sa töötama, et maapinda vilja kandma panna.
PEAINGEL MIKAEL (võtab pärgamendi üle): Ahv Eeva ja ahv Aadam, teie hinged jäävad visklema Jumala ning Saatana vahel, hea ja kurja vahel, ning te peate alati tegema omal vabal tahtel valiku, kummal pool rindejoont te asute. Kuna te olete põrmust loodud, siis peate kunagi ka põrmuks saama.
PEAINGEL GABRIEL (võtab pärgamendi enda kätte): Kuid Jumal on halastaja Jumal ning ta ei jäta jumalaloomi hätta. Jumal annab teile jumalaloomade nahast rõivad, mis varjavad teie häbi ning annab teile ka Hea ja Kurja Tundmise Puu, mis saab ahvileivapuuks kutsutama, et võiksite sealt viimases hädas ja lootuses toitu saada. Te võite teisi jumalaloomi kasutada toiduks, kuid ainult siis kui teil on nälg ning teie jõud ning kavalus neist üle käib.
PEAINGEL RAFAEL (võtab pärgamendi): Kuid süütegu peab saama karistuse ja karistust ei saa kanda Paradiisis. Jumal saadab teid, ahvid Aadam ja Eeva, välja Maa peale mis on Jumalariigi ning Saatana valduste vahel, et te saaksite teha valiku, kas hoiate hea või kurja poole ning harida maapinda, et end toita. Osa saagist peate Jumalale kinkima, et teil iial teie jumalik päritolu meelest ei läheks. Ka sina, madu, pead lahkuma Paradiisist ning sinu silmad ei saa enam kunagi nägema Jumala valgust. Keerub, saada eksinud Eedeni rohuaiast välja ja vaata, et nad enam kunagi selle piiridest üle ei astu, enne kui Jumal nad enda juurde kutsub (Keerub ajab ahvid Aadama ja Eeva ning madu Tsedungi mõõgaga lavalt minema, inglid seisavad tardunult vaikuses, kostab tasast muusikat ja inglite koor alustab kaeblikku laulu).

KOLMAS VAATUS

ESIMENE STSEEN

Mõnikümmend aastat hiljem. Põrgu eeskoda. Luugi taga üritab igavlev langenud ingel Lucifer hingi kokku lugeda. Põrgukoer on põrguvärava ees lösakil maas ning tukub, kolmikhark maas vedelemas. Kohale roomab madu Tsedung. Põrgukoer uriseb laisalt mao peale.

LANGENUD INGEL LUCIFER: Tere madu! Põrgu eeskojas on igav. Üritan kokku lugeda olematuid hingi. Tee nalja, madu!
MADU TSEDUNG: Madu ei tee kunagi nalja. Madu on õpetlane.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Siis räägi, mis toimub Paradiisis, mis maa peal. Kuis elavad me sõbrad ahvid?
MADU TSEDUNG: Ei tea ma Paradiisist midagi, sest olen ju sealt pagendatud ning pean ilmsüütuna maa peal roomama. Ahvid rabelevad palehigis ning töötavad, et end Jumala silmis õigustada ning tagasi Paradiisi pääseda, kuid mis mul sellest.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Sa pidid ahvid inimesteks muutma.
MADU TSEDUNG: Kirjutasin õpetusse sisse, et töö teeb ahvist inimese, kuid siiani ei ole märke õnnestumisest.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Oled ehk laisaks muutunud. Kas tõesti ei saa kahe ahvi hinge kätte? Põrgukatlad podisevad tühjalt. Ehk peaksid nad keetma hoopis maosuppi.
MADU TSEDUNG: Ahve ei ole enam kaks. Aadam sai Eeva käima peale ning neil sündis poeg, kel sai nimeks Kain. Ja Kaini järel sündis teine poeg, kel nimeks Aabel. Kainile ja Aabelile sündis ka veel kaks õde, Aada ja Silla, sest meesahv vajab naisahvi soo jätkamiseks. Ahv ei ole madu, kes muneb muna nagu mõni lind.
LANGENUD INGEL LUCIFER: See on sinu mure. Ma tahan ahve. Kui tood mulle ahvid, võib-olla annan siis sinu hinge vabaks ning sa saad taas jumalaloomaks.
MADU TSEDUNG: Ma üritan. Töö peab ahvist inimese tegema, ma ei saa aru, mis on sellel õpetusel viga.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Sina ja sinu õpetused. Millegipärast nad ei tööta.
MADU TSEDUNG: See on uus värske õpetus, mida nimetatakse evolutsionismuseks.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Sinu õpetused ei saagi töötama, sest nad on väärõpetused.
MADU TSEDUNG: Kuidas ei tööta? Veminismus tekitas ebakõlad Aadama ja Eeva vahel. Kommunismus pani ahvid arvama, et nad on Jumalaga võrdsed. Materialismus hoolitseb selle eest, et ahvid enam oma hinge eest hoolt ei kannaks.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Ja see on kõik?
MADU TSEDUNG: Mul on veel vägevam õpetus, mida ma ei ole veel kasutanudki. See väidab, et Jumalat ei ole olemas. Selle õpetuse nimi on ateismus.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Jumalat ei ole? Aga ta ju on.
MADU TSEDUNG: Sina tead seda. Ja mina tean. Ka Aadam ja Eeva on viibinud Jumala palge ees ning nende vastu ei saa seda kasutada. Kuid Aadama ja Eeva laste vastu saab seda juba kasutada, sest nende teadmine Jumalast põhineb usul ja see usk tuleb neilt ära võtta.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Siis kiirusta, madu, sest põrgukatlad ei saa kaua tühjalt seista. Kui sa ei too mulle ahvi hingi, pead sa ise nende asemel keema. Ole ettevaatlik, madu (kostab tiibade vihinat ja linnulaulu, saabub peaingel Mikael, Põrgukoer tõuseb püsti, võtab kolmikhargi, seisab Põrguvärava ette ning uriseb ja haugub ähvardavalt).
PEAINGEL MIKAEL: Tervitused taevariigist, vend Lucifer. Pead jällegi maoga plaani.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Ole tervitatud, vend Mikael. Lobisen siin igavusest. Põrgukatlad on ammu tühjad. Kuradid laisklevad ning mängivad kaarte. Saatan on juba mitmendat päeva kadunud. Igav on Põrgus, igav. Saada meile mõned patused jumalaloomad. Saada meile ahvid, vend Mikael.
PEAINGEL MIKAEL: Võta madu. Kuid mis sul võtta, ta kuulub juba ammu sulle.
MADU TSEDUNG: Madu on Jumalast põlatud jumalaloom.
PEAINGEL MIKAEL: Sa oled end ise jumalariiigist välja saatnud. Ja need sinu mürgised õpetused. Tulin sind hoiatama, madu. Ka sind, vend Lucifer. Hoia maost ja tema õpetustest eemale.
MADU TSEDUNG: Peaingel Mikael, sa teenid Jumalat, kes on looja. Kuid seisad teepeal ees kõigel uuel ja progressiivsel. Mis on halba veminismusel, mis õpetab, et naine on mehega võrdne?
PEAINGEL MIKAEL: Miks peab ta õpetama seda, mis niigi selge on. Sest üks jumalaloom on juba looja poolt loodud võrdsena teise jumalaloomaga. Nad on vaid erinevad, nii välimuselt kui ülesannete poolest ning erinevusest ei saa teha voorust.
MADU TSEDUNG: Ometigi pandi ahvid valitsema teiste jumalaloomade üle.
PEAINGEL MIKAEL: Ahvid küll valitsevad, kuid kas on nad siis paremad kui teised jumalaloomad? Lõvi sööb antiloopi, kuid kas see teeb teda antiloobist paremaks? Lõvi sööb antiloopi mitte sellepärast, et ta on antiloobi peale kuri, vaid selleks et saada toitu. Antiloop saab aga lõvi eest ära joosta. Kõik sõltub sellest, kes kelle üle kavaldab, kas lõvi, et vaigistada oma tühja kõhtu või antiloop, et säilitada elu.
LANGENUD INGEL LUCIFER: See kõik võib olla nii, kuid võib ka olla teisiti. Mis tõi sind ikkagi põrguriigi väravale, vend Mikael?
PEAINGEL MIKAEL: Mure, vend Lucifer. Mure Maa pärast. Mure ahvide pärast.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Hmmm… Ahvid elavad Maa peal ja tundub, et hästi. Nad on maa üles harinud ja kasvatavad vilja ning pudulojuseid. Ma ei saa sinust aru, vend Mikael.
PEAINGEL MIKAEL: Praegu on maa peal rahu ja vaikus. Kuid ma haistan tormi, sest Maa peal roomab madu ja ta levitab kurja läbi oma õpetuste.
MADU TSEDUNG: Minu õpetused ei tee kellelegi kurja.
PEAINGEL MIKAEL: Sinu õpetused on kurja juur. Sa külvad umbusku ja vihavaenu jumalaloomade vahel, et nad üksteisele selja pööraksid ning Jumalast eemalduksid. Kas arvad tõesti, et suudad meid, ingleid, petta?
MADU TSEDUNG: Minu õpetused on head ja õiglased. Just praegu rääkisid, et kõik jumalaloomad on Jumala palge ees võrdsed. Kas mitte seda ei õpeta kommunismus?
PEAINGEL MIKAEL: Keerutad, madu. Kommunismus õpetab, et võrdsus saabub läbi kurjuse, läbi vägivalla. Selline õpetus ei saa olla Jumalale meelepärane.
MADU TSEDUNG: Kas ahvid on siis vägivaldsed?
PEAINGEL MIKAEL: Mitte veel, sest nad pole õpetust vastu võtnud.
MADU TSEDUNG: Kuid ma õpetan ju head, õpetan ahve ligimese eest hoolt kandma. Lõpptulemus on ju hea. Isegi kui selleks, et saavutada head, tuleb kasutada kurja.
PEAINGEL MIKAEL: Ka Saatan väidab, et läbi kurja ta taotleb head. Pole midagi uut siin põrguriigi eeskojas. Kuidas sa, madu, seletad õpetust, mida sa nimetad ateismuseks? Seal väidad sa, et Jumalat ei ole olemas. Kui tead ju väga hästi, et on, sest just Jumal kihutas su nurjatuste pärast Paradiisist välja. Sa õpetad ju valet, madu. Sa eksitad teadlikult hingi.
MADU TSEDUNG: Jah, püüa aga Jumalale meelepärane olla, teda oma õpetustega aidata ning kohe langevad sulle kaela süüdistused. Kas ma veel vähe kannatanud olen? Miks takistavad inglid arengut ja progressi? Ateismus on ju loodud selleks, et jumalaloomad end Jumalaga võrdseks ei peaks. Kui nad pole kuulnudki Jumala olemasolust, kuidas saavad nad siis Jumalaga võrdsed olla. Aga Jumal ju on edasi hoolimata minu õpetusest ja ta loob. Ma ei näe siin mingit vastuolu.
PEAINGEL MIKAEL: Ära mängi lihtsameelset, madu. Kuidas saavad jumalaloomad Jumalale kuuletuda, kui nad tema olemasolust ei teagi?
LANGENUD INGEL LUCIFER: Ahvid maitsesid Hea ja Kurja Tundmise puust ning mis siis juhtus? Mitte kui midagi. Nad said targemaks, õppisid head ja kurja eristama. Kas see on siis halb?
PEAINGEL MIKAEL: Varem ei teadnud ahvid kurja olemasolust ning nad ei saanud valida hea ja kurja vahel. Nad olidki head.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Kuid Jumal mõistis nad valikuvabadusele. Kas ta siis hülgas ahvid?
PEAINGEL MIKAEL: See oli karistus keelust üleastumise eest. Jumal ei hüljanud jumalaloomi. Ta andis neile võimaluse paraneda.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Siis lase neil paraneda, vend Mikael. Kui nad seda tõesti soovivad, siis suudavad nad kurja kiusatusele vastu seista.
PEAINGEL MIKAEL: Nad suudavad vastu seista, kui hea ja kuri on tasakaalus. Sa tead seda küll, vend Lucifer. Ja sina, madu, ole oma õpetustega ettevaatlik. Ma pean sinul ka väljaspool paradiisi silma peal ja õnnetus laskub sinule, kui peaksid kurja sepistama (lendab ära).
MADU TSEDUNG: Ka Maa peal ei saa inglitest rahu.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Isegi mitte Põrgu eeskojas. Sellepärast kiirusta madu ning leia õige õpetus, muidu võime ahvide hingedest ilma jääda. Ega Jumal ning minu vennad inglidki käed rüpes ei istu.
MADU TSEDUNG: Ma ju püüan (roomab minema, Põrgukoer laskub jällegi põrguvärava ette lösakile).

TEINE STSEEN

Aadama ja Eeva koja õu. Üks uks viib koja sisemusse. Keset õue kaev. Taamal värav, mille taga kuuldub pudulojuste – veiste, lammaste ja kitsede häälitsusi. Õue teises otsas kasvab ahvileivapuu, mille all pingil istub ahv Kain ja puhastab atra. Karjaväravast tuleb tema vend ahv Aabel ning veab oheliku otsas lammast.

AHV KAIN: Tere Aabel. Tulin just kündmast. Loodetavasti on sel aastal viljasalved täis. Kuidas pudulojustel läheb?
AHV AABEL: Hästi. Nad kasvavad jõudsalt ning sigivad palju. Varsti on meil suur ja ilus kari ning palju lihakraami. Vaata, missuguse ilusa rasvase lamba ma Jumalale kavatsen ohverdada.
AHV KAIN: Lammas on kena.
AHV AABEL: Mida sina Jumalale kingid?
AHV KAIN: Eks kotitäie uudsevilja. Ilus oder. Loodetavasti meeldib see talle.
AHV AABEL: Eks me peame oma vanemate patud lunastama.
AHV KAIN: Paraku on see nii, kuid kas see just õiglane on, et lapsed peavad vanemate pattude pärast kannatama.
AHV AABEL: Õiglane või mitte, kuid mulle meeldib Jumalale rõõmu valmistada. Tänu temale olen ka mina olemas ja pealegi on Jumal pannud ahvid Maa peale valitsema. Meie oleme Jumala tööriistad ning peame kaitsma head kurja eest. Ema on meid hoiatanud mao õpetuste eest. Me peame olema valvel ning oskama eristada head kurjast.
AHV KAIN: Selleks on meid lapsest peale söödetud ahvileivapuu viljadega. Oled sa madu näinud?
AHV AABEL: Ei, aga ta pidi olema külm ja libe.
AHV KAIN: Loodetavasti tunneme ta ära, kui ta meid meelitama tuleb.
AHV AABEL: Ma arvan küll. Varsti on inglid annetustel järel, tahan enne veel Sillale vilespilli kinkida, mille täna hommikul karjas olles voolisin.
AHV KAIN: Sillale? Silla on ju minule määratud, sest mina olen vanem poeg ja saan valida.
AHV AABEL: Silla meeldib mulle rohkem ja ka mina meeldin Sillale. Ega siis Aadal ka väga viga pole. Ja ta hoiab ju kogu aeg sinu poole. Vaata, sealt ju ingel tulebki! (muusika ja linnulaulu saatel lendab kohale peaingel Gabriel). Isa! Ema! Aada! Silla! Tulge õue, Jumala saadik tuli kingitustele järele.
PEAINGEL GABRIEL: Tere ahvid! Kuidas kavatsete seekord Jumalale meelehead teha? (ahvid Aadam ja Eeva astuvad õuele koos oma kahe tütre, Aada ja Sillaga).
AHV AADAM (kaisutab inglit sõbralikult): Tere, Gabriel. Kas rõõmusõnumeid tood ülevalt?
AHV EEVA (tervitab kombekalt): Tere Gabriel! Heameel sind jälle näha. Aada ja Silla, tervitage Jumala saadikut (Aada ja Silla teevad reveransi).
PEAINGEL GABRIEL: Eks meil ole kõigil heameel Jumalat teenida. Selle jaoks me siin oleme. Jumalale on teie ohvrid olnud meelepärased.
AHV AADAM: Seekord teevad annetused meie pojad, Kain ja Aabel. Kain on eeskujulik põllumees ning Aabel usin karjane. Eks nende töö ole juba vilja kandma hakanud ning nad tahavad Jumalat oma esimeste tulemustega rõõmustada. Astuge ette, pojad ja näidake mis teil on Jumalale annetada.
AHV KAIN (lükkab esile viljakoti): Ole tervitatud, peaingel Gabriel. Ma annetan Jumalale osa oma esimesest odrasaagist.
PEAINGEL GABRIEL (noogutab külmalt): Ma näen. Ja sina, Aabel?
AHV AABEL (tirib lammast): Tere peaingel Gabriel. Mina kingin Jumalale lamba oma karjast.
PEAINGEL GABRIEL (silmad löövad särama ja nägu naerule): See on ju tubli lammas. Jumal rõõmustab sinu annetuse üle, Aabel (võtab lamba selga ja asub minekule, viljakott jääb keset õue seisma). Tänan teid Jumala nimel, ahvid.
AHV AADAM (hüüab): Vii meie poolt tervisi Jumalale ja inglitele ja kõikidele jumalaloomadele.
PEAINGEL GABRIEL: Ma viin! (lendab ära, ahvid lehvitavad talle jumalagajätuks).
AHV AADAM: Nüüd on meilgi aeg pidutseda ja lambapraadi maitsta. Läheme tuppa ja joogem ning söögem Jumala auks (kõik peale Kaini, kes jääb keset õue viljakotile istuma, sisenevad kotta. Õuele roomab madu Tsedung. Kojast kostub pidukära).
MADU TSEDUNG: Miks istud nii nukralt, ahv?
AHV KAIN: Jumal põlgas minu kingituse ära. Ometi nägin ma vaeva, et talle rõõmu valmistada. Minu venna Aabeli annetuse seevastu võttis ta rõõmuga vastu.
MADU TSEDUNG: Sina oled siis ahv Kain, Aadama ja Eeva esiklaps.
AHV KAIN: See ma olen, aga kes oled sina?
MADU TSEDUNG: Lubage tutvustada, madu Tsedung, õpetlane.
AHV KAIN: Kao minema, madu! Ma olen sinust kuulnud ja tean, et sepitsed kurja.
MADU TSEDUNG: Liiga kergesti kaldud igasuguseid kuulujutte uskuma. Ja sina peaksid veel jumalaloomade üle valitsema.
AHV KAIN: Minu ema Eeva on mind hoiatanud mao ja tema õpetuste eest.
MADU TSEDUNG: Jah, muidugi. On ju Jumal asetanud vihavaenu Eeva ja minu vahele enne kui ta meid kõiki ebaõiglaselt Eedeni rohuaiast välja kihutas. Kuidas saangi ma tema armulikkusele loota? Kuid tänu minule õppisite tundma head ja kurja, tänu minule kasvab teil siin ahvileivapuu. See kõik on unustatud.
AHV KAIN: Mida sa tahad, madu?
MADU TSEDUNG: Ma tahan sinu silmad avada, ahv Kain. Miks lased sa nii kergesti end oma ligimestel petta? Neil, kes nüüd rõõmsasti Jumala auks pidutsevad, kuid sinu ja su mure on sootuks unustanud. Jumalaloomad võistlevad Jumala tähelepanu eest, nende ligimesed ei lähe neile korda. Sa pead tõusma jumalaloomadest kõrgemale. Sulle on vaja veelgi tugevamat õpetust.
AHV KAIN: Ära meelita mind oma õpetustega patuteele. Mina sinu libekeele lõksu ei lange.
MADU TSEDUNG: Kuula mind ära, ahv Kain. Kuidas saad sa hinnata seda, mis on jõudnud sinuni läbi moonutava suu. Jumal on seadnud ahvi kõige maapealse valitsejaks. Nii räägitakse. Kui ahv on pandud valitsejaks Jumala poolt, kas on ta siis valitseja? Ei, sest ta on Jumala kannupoiss. Aga kui Jumalat ei ole? Siis on ahv valitseja, sest temast pole kõrgemat. Milleks on meil vaja siis Jumalat? Ma andsin sulle praegu õpetuse, mida nimetatakse ateismuseks.
AHV KAIN: Sa kõneled ilusasti, madu.
MADU TSEDUNG: See ei ole veel kõik. Kui ahv vabaneb Jumalast, saab ta vabaks. Teda ei kammitse enam hirm kõrgema olendi ees. Kuid selleks, et muutuda ise kõrgemaks olendiks, vajab ta uut õpetust. Selle õpetuse nimi on umanismus.
AHV KAIN (juba huvitatult): Umanismus, mis see veel on?
MADU TSEDUNG: Kui ahv tahab muutuda kõrgeimaks olendiks ning muutuda ise valitsejaks, peab ta välja rabelema nähtamatutest ahelatest, millega Jumal on teda köitnud. Ta ei saa enam olla ahv, kes on jumalaloom, vaid midagi kõrgemat. Ahv peab arenema inimeseks.
AHV KAIN: Miks on inimene parem kui ahv?
MADU TSEDUNG: Minu õpetuste aluseks on vabadus. Ainult vaba jumalaloom saab olla valitsejaks. Selleks peab ta kõigepealt vabanema Jumalast ning muutuma loomaks. Kuigi loom on küll Jumalast sõltumatu, ei ole ta valitseja. Valitseja peab olema midagi kõrgemat. Valitseja saab olla inimene.
AHV KAIN: Kuidas saada inimeseks?
MADU TSEDUNG: Inimeseks saab läbi vabaduse. Ateismus õpetab meile, et on võimalik vabaneda Jumalast. Umanismus õpetab meile, et kui ahv tahab saada inimeseks, peab ta vabanema ahvist. Kui inimene tahab valitseda ahvide üle, peab ta end ka valitsejana kehtestama. Kui ahv tahab valitseda Jumala üle, peab ta Jumala hävitama. Kui inimene tahab valitseda ahvi üle, peab ta ahvi hävitama. Kui Kain tahab valitseda Aabeli üle, peab ta Aabeli hävitama. Võta mind kuulda, ahv Kain. Sel juhul on võimalik, et sinust saab kord inimene Kain (roomab ära).
AHV KAIN (mõtiskleb endamisi): Mao eest on mind hoiatatud, kuid tema sõnad paitavad kõrvu. Tema sõnades kajab vastu tarkus ja tarkusest sünnib tõde… Aadam on esmasündinu võrreldes Eevaga ja ta valitseb Eeva üle. Jumal on nii määranud. Kain on esmasündinu võrreldes Aabeliga. Kuid Jumal eelistab selgelt Aabelit, hindab tema ohvrit ja põlgab ära Kaini annetuse. Kuidas saab Jumal olla õiglane? Kuidas saab ta valitseda jumalaloomade üle? … Jumal on kõigest looja, kes ei saa aru maapealsetest asjadest (saabub peaingel Mikael).
PEAINGEL MIKAEL: Tere, ahv Kain. Ega sa ei ole juhtumisi madu siin ringi roomamas näinud?
AHV KAIN (hirmunult, lööb pilgu maha ning hoidub inglile otsa vaatamast): Mina pole kedagi näinud.
PEAINGEL MIKAEL: Siis on hästi. Hoidu mao eest. Tema jutt on voolavalt mesine, kuid sisemus kalk ja külm. Miks kostub rõõmsat peokära teie kodust?
AHV KAIN: Täna andsime Jumalale tema osa meie töö ja vaevaga kogutud saagist.
PEAINGEL MIKAEL: See on hea. Kuid miks ei ole sina pidulauas koos teistega? Miks ei rõõmusta sa Jumalale osutatud auavalduse üle, vaid istud siin, tõsise ja mornina?
AHV KAIN: Jumal põlgas minu ohvrianni ära. Ta võttis rõõmuga vastu Aabeli osa, kuid mitte minu.
PEAINGEL MIKAEL: Ja sellepärast sa vihastud? Sellepärast on sul silmad maas? Kui jumalaloom teeb head, on tema pilk suunatud taevasse, Jumala poole ning pilk on aval ja lahtine. Kui jumalaloomal on patumõtted, siis on tema pilk suunatud maa poole, kus varitseb Saatan. Maapeal käib igipõline võitlus hea ja kurja vahel ning Saatan peibutab patuga. Jumalaloom aga peab olema suuteline patu üle valitsema.
AHV KAIN: Kas minu ohvriand siis ei väljendagi Jumalale tänu? Miks eelistab Jumal Aabelit esmasündinule?
PEAINGEL MIKAEL: Jumala teed on äraarvamatud. Tema alamatel on sageli raske ära arvata, mis on ühe või teise põhjuseks. Kuid meie usk Jumalasse ei tohi sellepärast kannatada, sest vastasel juhul nopib Saatan kerge saagi. Peagi tuleb sinu vend Aabel õue. Räägi temaga! Ehk saab midagi selgemaks. Kuid mina pean otsima madu, sest tema õpetused kisuvad Maa Jumalast eemale (lahkub).
AHV KAIN: Räägi Aabeliga. Millest ometi? (ahv Aabel väljub kojast).
AHV AABEL: Kain, miks ometi istud sa siin üksi ning ei jaga pidulauda oma kodakondsetega?
AHV KAIN: Minu tänuohvrit ei võetud vastu. Karjust eelistati põllumehele. Ei ole minul põhjust pidutseda.
AHV AABEL: Kadedus kipitseb sul südames. Ole ettevaatlik, nii võid patuteele asuda. Seekord valis Jumal minu lamba. Küll järgmisel korral osutab ta armu sinu ohvrile.
AHV KAIN: Kuidas saan ma selles kindel olla? Ainult siis, kui sind ei ole (haarab maast kivi, ründab Aabelit ja tapab Aabeli kivihoobiga).

KOLMAS STSEEN

Aadama ja Eeva koja õu. Keset õue ahvileivapuu all seisab tardunult Kain, kivi langetatud käes. Tema jalge ees on Aabeli laip. Kostub pasunate hüüdu ning kohale lendavad peainglid Rafael, Gabriel ja Mikael. Kojast astuvad õuele Aadam, Eeva, Aada ja Silla. Ahvide (peale Aabeli laiba) välimuses on toimunud muutused, neist on saanud inimesed. Tasahilju roomab kohale madu Tsedung, kuid peitub karjavärava taha. Kõige viimasena saabub langenud ingel Lucifer. Kõik vaikivad.

PEAINGEL RAFAEL (lõpetab vaikuse): Jumal küsib Aabeli järele.
INIMENE KAIN (pilk maas): Mina ei tea midagi.
PEAINGEL GABRIEL: Jumal ei näe enam ahve.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Ahve ei ole enam olemas.
PEAINGEL RAFAEL: Miks ei ole enam ahve, jumalaloomi, vaid nad on asendunud ebardlike, mitte jumalikku päritolu olenditega. Mida sa oled teinud, Kain?
INIMENE KAIN: Miks küsitakse minult? Kas ma olen oma venna hoidja.
PEAINGEL MIKAEL: Sa oled teinud pattu, Kain ja sellepärast pead sa karistatud saama.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Pea nüüd, vend Mikael, sa võid karistada jumalaloomi, kuid kas need siin on jumalaloomad? On nad Jumala poolt sellisteks loodud?
PEAINGEL RAFAEL: Kibe tõde, vend Lucifer. Need siin on patused olendid, neis kisendab vere hääl. Ahve, jumalaloomi, ei ole enam, aga patuseid olendeid ei saa me karistada.
PEAINGEL MIKAEL: Siis nad peavad ilma jääma jumalikust armust.
INIMENE AADAM: Miks ühe eksimuse tõttu peab kannatama kogu ahvisugu? Meie oleme ju endiselt jumalaloomad. Kain ei kuulu enam meie hulka.
INIMENE EEVA: Kain kuulub meie hulka, kas sa ei näe. Me oleme temaga sarnased.
INIMENE AADAM: Mis on meiega juhtunud?
LANGENUD INGEL LUCIFER: Teist on saanud inimesed. Veresüü vabastas ahvid ja tegi neist inimesed.
PEAINGEL MIKAEL: Ma söön oma tiivad ära, kui selle taga pole mao õpetused. Olen kindel, et madu luusib siin lähedal. Tule välja, madu, ära varja end Jumala palge eest! (madu Tsedung roomab õuele).
MADU TSEDUNG (silmnähtava rõõmuga ning rahuldustundega): Lõpuks kandsid minu õpetused vilja. Hoopis vägivald tegi ahvist inimese. Juba aastakümneid olen püüdnud leida õiget valemit ning lõpuks see õnnestus.
PEAINGEL MIKAEL: Sinu nurjatustel pole piire, madu.
PEAINGEL GABRIEL (lepitavalt): Hea küll, olid ahvid, nüüd on inimesed. Kuid kas me saame väita, et inimesed pole jumalaloomad?
PEAINGEL RAFAEL: Inimesed on patu läbi sündinud ahvist.
INIMENE AADAM: Kuid Aabel on jäänud ahviks.
PEAINGEL RAFAEL: Aabelil ei ole veresüüd.
INIMENE SILLA: Ma kannan juba mitmendat kuud Aabeli ihuvilja. Kas temastki on saanud inimene?
PEAINGEL RAFAEL: Sinu laps on viimane ahvisoo esindaja.
PEAINGEL GABRIEL: Me peame võtma Aabeli järglased oma kaitse alla. Ahvisugu ei tohi maa pealt kaduda. Armas Silla, sa pead oma vanemate kojast lahkuma, sest sa kannad oma kõhus viimase ahvi ihuvilja, kes on jäänud jumalaloomaks ning kes ei ole vägivallaga rüvetatud. Siit lõuna poole on rikas maa, mida hakatakse kutsuma ahvide järgi Ahvrikaks. Seal leiad sa endale uue kodu, kus tood ilmale selle, kes jätkab ahvisugu ning millestki ei saa sul puudus olema.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Inimesed pärinevad ikkagi ahvisoost. Ka Silla, ahvisoo jätkaja on inimene. Kuidas saate te inimesed ja ahvid lahus hoida?
PEAINGEL GABRIEL: Õige märkus, vend Lucifer. Sellepärast pead sa peale sünnitamist, kui oled ilmale toonud mees- ja naisahvi ehk uue Aadama ja Eeva, ahvid vabaks laskma, et nad edaspidi inimestest sõltumata oma elu korraldaksid.
INIMENE SILLA: Kuidas saaksin ma loobuda omaenese ja armastatud Aabeli lastest? Ma jään nende juurde.
PEAINGEL MIKAEL: Selline on paraku Jumala tahe. Sa pead oma lapsed, ahvid, hoidma eemale vägivallast ning inimestest, kelle läbi vägivald tuli maa peale. Ahvid inimesi ei tapa, kuid inimeste eest vajavad ahvid kaitset küll. Ahvrikas on ruumi nii inimeste kui ahvide jaoks.
PEAINGEL RAFAEL: Inimesed ja ahvid saavad elama rahumeeles, kui nad teineteisega kokku ei puutu. Vastasel korral hakkavad inimesed ahve taga kiusama, pidama neid vangistuses aedikutes, mida hakatakse loomaaedadeks kutsuma ning sunnivad enese heaks töötama.
PEAINGEL GABRIEL: Inimesed jäävad elama hea ja kurja vahelises heitluses, nad võivad kalduda ühele või teisele poole. Aga kui hea saavutab Maa peal lõpliku võidu, annavad inimesed võimu ahvidele tagasi ja tunnistavad neid Jumala poolt määratud kalade, lindude, loomade ja roomajate valitsejaks.
PEAINGEL RAFAEL: Silla, kallis laps, asu kiiresti teele. Sa ei pea teemoona varuma, sest Ahvrikas pole puudust millestki ning Jumala silm valvab sinu üle ning kaitseb sind Saatana kiusatuste eest (Silla embab jumalagajätuks Aadat, Eevat, Aadamat ja ka Kaini, põlvitab inglite ees ja lahkub).
MADU TSEDUNG: Eks lähen minagi. Vaja mõned õpetused välja mõelda. Näiteks õpetus rassismusest, mis väidab, et inimesed on paremad kui ahvid. Inimesed vajavad seda.
PEAINGEL MIKAEL: Peatu madu! Sinu juurde me veel jõuame. Sina oled kõige kurja juur ja pattulangenud jumalaloom.
MADU TSEDUNG: Mina ei ole pattu teinud.
PEAINGEL MIKAEL: Kuid sa ässitad jumalaloomi libekeelselt patuteele. Karistuseks pead sa aeg-ajalt inimesena Maa peale pöörduma ning oma kurje õpetusi levitama, kuid sa pead alati ning igavesti karistatud saama ning ükski sinu õpetus ei jää au sisse. Sinu õpetused olgu ära neetud, suuremat karistust pole sulle vaja. Mine nüüd (madu Tsedung roomab minema).
LANGENUD INGEL LUCIFER: Kuid Jumal on asetanud Aadama valitsejaks jumalaloomade üle ja nüüd on Aadamast saanud inimene. Jumal ei saa oma sõna tagasi võtta. Inimene valitseb Maa peal.
PEAINGEL RAFAEL: Algselt on inimene ikkagi jumalaloom, ahv, kuid ta on patu läbi inimeseks saanud. Seepärast peab ta patust vabanema, et uuesti ahviks muutuda. Ta ei pea tegema muud, kui vabanema vägivallast, mis eristab ahvi inimesest. Aga see ei saa kerge olema.
INIMENE AADA: Mis saab Kainist?
PEAINGEL MIKAEL: Kain saab olema igavesti neetud ja põlatud. Tema põllumaa ei kanna enam vilja ning muutub kõrbeks. Kain ise peab lahkuma oma vanematekojast ning temast saab kodutu hulkur ning põgenik. Kus iganes ta inimesi kohtab, saab ta kividega eemale peletatud ning koertega taga aetud.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Kas ka tapetud? Siis on ju vägivaldki jumalik nähtus.
PEAINGEL GABRIEL: Kaini ei saa tappa, ta peab jääma Jumala kaitse alla.
PEAINGEL MIKAEL: Kain tappis ja hülgas sellega Jumala kaitse. Jumal ei ole kohustatud Kaini kaitsema.
PEAINGEL RAFAEL: Inimesed on Jumala kaitse all ainult siis, kui nad seda ise soovivad.
INIMENE KAIN: Ma soovin.
INIMENE AADA: Kas Jumal ei hüljanud ise mitte Kaini keeldudes vastu võtmast tema vaevaga kogutud põlluvilja? Ja jättis ta niiviisi patu meelevalda.
PEAINGEL MIKAEL: Jumal pani Kaini ustavuse proovile, ma arvan.
INIMENE KAIN: Ma ei pidanud ustavuseproovile vastu. Oma venna vere läbi hävitasin ahvisoo ja panin patu läbi alguse inimkonnale. Mu karistus on suurem, kui ma suudan kanda. Ma olen ära põlatud nii ahvide kui inimeste seas ja pean lahkuma Aadama ja Eeva kojast, maha jätma oma põllumaa, mida olen hoole ja armastusega pidanud ning hulkuma sihitult mööda Maa avarusi. Igaüks, kes mu üles leiab, võib mind tappa. Jumal on mu maha jätnud ja ma olen üksi ning kaitsetu. Kaitsetu nii hea kui kurja vastu.
PEAINGEL GABRIEL: Jumal peab kaitsema kurja vastu. Ka inimesi.
INIMENE AADAM: Kaini karistus on ränk. Ka mina ja Eeva tegime kord pattu ja meid kihutati Eedeni rohuaiast välja Maa peale patte lunastama. Sellest peale oleme palehigis Jumalat teeninud. Meile anti võimalus, aga meie esikpoeg on Jumala armust ilma jäetud.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Kainil on üks eelis, et siin Maa peal ellu jääda. Ta sai inimeseks ja inimene on midagi veel võimsamat kui ahv, sest ta ühendab endas nii jumaliku kui saatanliku, aga ahv on kõigest jumalaloom.
INIMENE EEVA: Meie Aadamaga jäime ka peale pattulangemist jumalaloomadeks. Isegi madu jäi.
PEAINGEL RAFAEL: Teil ei olnud veresüüd ja te ei muutunud kaaskondsetele ohtlikuks. Kaini juhtum on palju tõsisem.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Aabeli keha kuulub Saatanale, sest ta muutub põrmuks. Aabeli hing kuulub Jumalale ja on juba lennanud Paradiisi. Kas Kain kuulub Saatanale nii ihus kui hinges? Ja kui juba Kain, miks siis mitte kogu inimkond?
INIMENE AADAM: Me oleme püüdnud oma pattu lunastada, hoidunud kiusatustest, tundes head ja kurja, miks on siis Jumal meid maha jätnud?
PEAINGEL RAFAEL: Meie, inglid, ei saa siin otsustada. Inimene pole enam ainuüksi jumalik olend. Üks pool on temast head, kuid teine pool on halba. Saatanal on õigus poolele Kainist, kuid teine pool kuulub Jumalale. See on kui tuulehoog, mis kaldub kord ühele, kord teisele poole, sõltuvalt kuidas inimene puhub.
INIMENE AADA: Siis palun mina Jumalalt kaitset Kainile. Ma tahan temaga ühte heita nii heas kui kurjas ja kanda edasi inimsugu. Kui Jumal ei kaitse enam Kaini, siis kaitsen teda mina.
PEAINGEL GABRIEL: Ma usun Jumalasse, et ta ei jäta kedagi hukatusse, kellel on kasvõi piisk jumalalooma hinge sees. Sealt tuleb Keerub, ta sõnumeid toob Jumalalt (saabub Keerub).
KEERUB: Kuulake Jumala sõna! Ahv Kain tappis veresüü läbi oma venna ahv Aabeli ja sai seeläbi inimeseks, kes on ikkagi pooleldi jumalaloom. Sellepärast saab veresüü, mis pannakse toime Kaini vastu, seitsmekordselt kätte makstud. Jumal läkitab oma märgi, mis saab Kaini läbi inimkonnale antud, et ta kaitseks neid Saatana sepitsetud vägivalla vastu. Jumal käseb sul märki hoida ning hoidu selle eest, et märgi maha pesed, sest siis ei saa Jumal sind enam kaitsta (vajutab Kaini laubale märgi ja lahkub).
PEAINGEL RAFAEL: Jumal on oma otsuse teinud, on aeg meilgi asuda igapäevaste toimetuste juurde, sest Jumala kauneim kingitus jumalaloomadele, elu, kestab edasi.
LANGENUD INGEL LUCIFER: Täpselt nii, Jumal on oma otsuse teinud, vend Rafael, kuid see ei ole hea ja kurja vahelise võitluse ja ka võistluse lõpp. Võitlus ning võistlus hingede pärast käivad edasi. Kohtumiseni järgmises lahingus! (lahkub).
INIMENE KAIN: Pean minagi teele asuma ning maha jätma vanemate koja, sest pean pattu lunastama ilmas ringi hulkudes.
INIMENE AADA: Mina tulen sinuga kaasa, Kain ja jagan sinu kurbust ja sinu rõõmu. Ma sünnitan sulle lapsi, et kogu Maa oleks kaetud inimestega, kellele sina oled alguse pannud ja kõik need inimesed saavad valida hea ja kurja vahel, mida nad on patu läbi tundma õppinud.
PEAINGEL MIKAEL: Kuna mina olen Jumala mõõk Saatana nurjatuste teel, siis palun teil pidada meie ühist saladust. Me ei tohi kunagi öelda, et vägivald tegi ahvist inimese, sest seepeale pole vägivallal enam otsa ega äärt ja kõik Jumala loodu hävib. Me peame kuulutama, et töö tegi ahvist inimese, sest töö on positiivne ja edasiviiv jõud, mis arendab elu Jumalale meelepärases suunas (hakkab kostuma tugevnevat muusikat ja linnulaulu, inglid lendavad ära, Kain ja Aada jätavad Aadama ja Eevaga jumalaga).

(Eesriie)

Autor: R.W.Hamilton

A.D. 2003

Indrek Olmaru (20.01.1964-26.01.2019)

See, mis on tehtud, see jääb. Mälestame Indrekut, selle blogi ühte autorit …

18. detsembril 2016 kirjutas Indrek:

Ärkasin öösel ühtäkki üles. Uni oli kadunud. Vähkresin rahutult, proovisin uuesti uinuda, aga see ei õnnestunud. Paar tundi voodikriuksutamist, siis tõusin üles. Tundus mõttetu veel teha sama. Uni oli kogu maailmast otsa saanud.   Kirjutuslaua taga mõtlesin, et millal suri minu isa. Mul ei ole temast palju rääkida, sest isa oli ükskõikne mees, kes jagas harva õpetussõnu. See vähene, mis temaga seoses spontaanselt meenub, seostub paljude meeldesüüvinud olukordadega looduses. Me käisime matkamas, mustikal, kalal, seenel. Meenutuste lõng hakkab jooksma ja toob varjust asju esile. Mõtlesin, et tegelikult isa ei olnud ükskõikne, nagu alguses arvasin, vaid pigem sissepoole pööratud. Pärastsõjaaegse teatrimehena ei näidanud ta tundeid välja mujal kui teatrilaval. Professionaalne suhtumine. Ta suri 53 aastasena ja varsti tiksub ka minul sama tähtaeg. Mingi matemaatilise vaimustuse ajendil otsustasin kokku arvutada tema elatud päevade arvu, et saada teada, millal minul sama päevade arv täpselt täis saab. Sain kokku 19 629 päeva. Pärast sama arvu päevade möödumist olen  oma isa elu üle elanud. Elu, mille lahutamatuks koostisosaks ma olin. Mis hetk see on? Ma ei tea, aga sellest hetkest alates pean lisaks oma elule elama isa elu pikemaks, kes geenidena minus edasi elab. …

Üks üllatav moment oli noorema pojaga, kes kogemata eksis sõna “isa” kasutamisel ja ütles selle asemel 2 s-iga, peaaegu nagu kõigevägevam.
Olen ka mõtelnud, et eesti Taara on minule palju mõistetavam (tähenduses siis universumi pakend) kui inimesekujuline olend, kes on inimesesarnane. Ka arvuti ja auto on inimesesarnased.
Kõigevägevam võib samas olla ka kõige väiksem ehk praeguste teadmiste kohaselt midagi kvandisarnast. See näitabki intellektuaalse elemendi viletsust, et kõik muutub nagu teadus. Selles mõttes on muutumise vastu võitlemine (buddha) nagu samm õiges suunas. Kui muutumist järjepidevusena käsitleda (evolutsioon), siis jällegi puudub nagu motiiv lahinguks.

Kokku tuli päevi, kui matemaatika alt ei vea, siis 20 094.