Magellani pilvedest …

Internetis surfates avastasin hiljuti K.E. reisijutublogist Magellani Pilvede tekkimise loo, millega käesolev ajaveeb natuke seotud on (kasvõi sellega, et blogi päises on kujutatud needsamad pilved, kust Uku Masing väitis end pärit olevat) ja mida oli nüüd aastate järel päris lõbus ja natuke isegi nostalgiline lugeda.  Ajakirja ainsaks jäänud numbri kokkupanemine toimus täna 20 aastat tagasi 1992.a. ja kogu protsessi kõige huvitavam kaasnähe oli ilmselt see, et kõikide pidurite kiuste see asjandus ikkagi ilmavalgust nägi, küll juba järgmise 1993.a. numbri all. Ei saa salata, et  küllap oligi tegemist asjaarmastajate poolt tehtava poolkäsitööndusliku ettevõtmisega. Eesti Humanitaarinstituudi ajakirja mõte liikus erinevates ringkondades juba mitu aastat, kuid ilma eriliste tulemusteta ning kui nüüd lõpuni aus olla, siis olin ka ise õnnestumise suhtes alguses väga skeptiliselt meelestatud, kuid lõpuks lasin end I.O. poolt „ära rääkida“. Julge pealehakkamine on pool võitu, tasapisi hakkasid asjad arenema ning umbes aasta pärast jõudsimegi esimese numbriga sadamasse, mis vähemalt minu teada on seni jäänudki EHI ajakirja ainsaks ilmunud numbriks läbi aegade.

Numbri kokkupanek oli paras epopöa, nalja sai omajagu, mis tõepoolest kulmineerus müstilise stseeniga, kuidas üks vahepeal toimetusega liitunud seltsimees, täpselt enam ei mäletagi, millega ta rahul ei olnud, ärandas just ilmumise eelõhtul trükikojast ajakirja maketi. Pikkade ja raskete läbirääkimiste tulemusena õnnestus makett lõpuks tagasi saada ja number ilmus, nii et Magellani Pilved nimeline väljaanne on end kõikidest takistustest hoolimata ikkagi ajalukku jäädvustunud. Kuigi see väljaanne (või tema tegijad – sageli on nad teineteisega kausaalses seoses) paljudele ei meeldinud ja ajakirja vastu tehti mõnel pool ka negatiivset kampaaniat, nt avaldas ajakirjas „Vikerkaar“ hävitava arvustuse ühe tuntud kirjamehe poeg, mis kindlasti mõjutas mõningal määral suhtumist väljaandesse ning selle tulevikku (alati on kergem arvustada teisi, kui ise midagi teha), siis rohkem oleme saanud  positiivset vastukaja ja niipalju kui seda ajakirja müüki sattus, see kõik osteti ka ära, nii et suutsime vähemalt autoritele honorarid välja maksta ning ajakiri ei jäänud kellelegi võlgu. Hoolimata käsitöönduslikust väljanägemisest, aga selle aja kohta oli see päris tavaline ning sarnaseid üürikeseks jäänud väljaandeid ilmus palju, ei leia küll, et seda peaks nüüd aastate järel vähemalt sisulise poole pealt häbenema ning kahtlemata tuli kogu protsessiga kaasa oluline elukool.

Huvitavatest seikadest veel niipalju, et mitmed materjalid läksid kaduma ühe toimetuseliikme elamises toimunud korterivarguse käigus, aasta oli ju siis 1992, kui viidi minema toimetuse kasutuses olnud igivana arvuti ja koos sellega teise numbri jaoks mõeldud intervjuude käsikirjad Evald Saagi ja Hans H. Luigega. Intervjuu käsikiri Rein Rauaga imekombel siiski säilis ja leiab nüüd avaldamist selles blogis. Kõik sellised asjad võtsid motivatsiooni asjaga edasi tegeleda vähemaks, tekkisid kõikvõimalikud pinged, aga ka uued väljakutsed ja toimetuse liikmed pidid oma eludega edasi minema. Auvõlga Evald Saagi ees õnnestus mingil määral kompenseerida alles kümmekond aastat hiljem, kui tegime temaga kordusintervjuu, kuigi palju kultuuriväärtuslikku materjali kadus esimese intervjuuga kindlasti igavikku. Tegime 2003.a. intervjuud veel Heiki Ahoneni ja Igor Gräziniga ning üritasime neid kogumikuna välja anda, kuid vahepeal oli 10 aastat mööda läinud, huvi taoliste asjade avaldamise vastu ei õnnestunud tekitada, ju neid ei peetud enam avaldamisväärseteks ning rohkem sooviti kuulda uutest ja trendikatest arvamusliidritest Dressi-Toivost ja Iglesiase-Anetist, ja nii see asi sinnapaika jäi. Panime omal ajal valminud intervjuud üles käesolevasse ajaveebi, et kui peaks juhuslikult leiduma mõni imelik inimene, kes nende vastu huvi tunneb, siis on selline koht olemas. Kuna vahepeal on möödunud järjekordsed 10 aastat, siis ei välista lõplikult sedagi, et millalgi lisandub neile mõni värskem intervjuu.

Kui Magellani Pilvede rahastamisest rääkida, siis pani üritusele õla alla kunagine telemees ja tolleaegne AS Elav Teadus juht Jüri Tallinn (1.08.1948-25.10.2018). Ajad olid siis veidi teistsugused, laulva revolutsiooni ja taasiseseisvumise järgne vabatusetuhin – paksust riigist, ordnungist ja vaikivast ajastust jutlustavad neukkud roomasid veel nagu Guglunkid kusagil pimedates käikudes ning polnud päevavalgele ilmunud, ja kultuurisuunalise ajakirja projekt pakkus huvi. Praegu võivad paljud imestada, mis sundis teda pealtnäha perspektiivitut ja mõneti isegi amatöörlikku projekti  toetama, millest talle suurt tulu ilmselt ei tõusnud, aga tagantjärele suured tänud usalduse eest. Huvitava seigana meenub jälle, kuidas toimetusega võttis ühendust tolleaegne Vaba Euroopa ajakirjanik Heiki Ahonen, kes oli annetas ilma igasuguse põhjuseta ajakirjale samuti väikese summa, kuna talle lihtsalt meeldis see. Selline oli laias laastus Magellani Pilvede lugu ja nagu igal lool on algus, siis on sellel ka lõpp ja kui üks lugu saab otsa, siis avab ta ukse võib-olla teisele loole, nt ajaveebile Aegumatud Intervjuud, mis võib ennast vaimses mõttes lugeda Magellani Pilvede järeltulijaks.

H.M., juuli 2012.