VALIK

Häda ei tule teadmatusest, vaid kindlast teadmisest, mis osutub valeks.

Mark Twain

@R.W.Hamilton

A.D.2012

PROLOOG: Minek.

Tume maanteelint siugles ussina Évian-les-Bains’i ja Abondance’i vahel, läbides Savoia Alpide maalilise mägimaastiku. Mäed kirgastusid vaikivate vahimeestena jõuliselt valgeneva taeva taustal. Ilus päikesest sillerdav suvepäev kogus alles jõudu.

Kõik oli vaikne. Vaikus ja rahu on varahommiku ustavad kaaslased. Hommikul me  ärkame  ööst kerkivasse päeva, mis sisendab ootusi peatumatult oma loomuliku lõpu suunas kulgeva aja ees. Räägitakse, et hommik olevat õhtust targem. Kuid hommik on nagu verisulis lapsuke, mis ei oska aimata, kuidas tema teekond kord lõpeb, kas kõikide poolt unustatuna maanteekraavis lamades, elektritoolil vihkavaid pilke taludes, rahulikult voodis elule tagasi vaadates või haigusest puretuna vaevades piineldes. Igaühele meist on saatus joonistanud finaali, mille lõppu me aimata ei oska. Mõnikord me lihtsalt kaome ja jätame endast järeletulevatele põlvedele lahendamatu mõistatuse maha.

Pöördume tagasi varahommikusse Savoia Alpides, kus üksik jalgrattur liikus helendava täpina musta asfaldi taustal lummavas vaikuses vaid temale teadaoleva eesmärgi poole. Kui keegi oleks tema teekonda taevastest kõrgustest jälginud, siis oleks ta tähele pannud, kuidas ta aeg-ajalt ühe mäekuru varju kadus ning siis jälle nähtavale ilmus. Hetk hiljem pööras ta vasakule ja suundus mööda kitsast teed mägede vahele. Kitsas tee lõppes mägedevahelises orus, kuhu oli peitunud väike külake. Ta oli jõudnud Melon’i, viimasesse asustatud punkti mägedes, enne kui vaevumärgatav rada põlispuude varjus  ränduri tsivilisatsiooni eest lõplikult varjas.

Peagi muutus rada raskesti läbitavaks. Rändaja, kahekümnendates eluaastates keskmist kasvu noor tumedapäine mees, peatus, peitis sõiduvahendi tiheda kuuse alla ning jätkas teekonda jalgsi. Mets muutus aina tihedamaks, kuid rändaja liikus sihikindlalt edasi. Hommikune mets oli hiirvaikne. Polnud kuulda isegi linnulaulu, rääkimata siis mõne metslooma sahistavatest argitoimetustest. Vaid praksuvad häälitsused, mis tekkisid ränduri liikumisest metsapadrikus, andsid märku elu olemasolust selles mahajäetud paigas. Umbes tunniajalise rännaku järel taandus puudemüür ja silmile avanes vaikiv roheline oaas keset kaljuse krooniga tipnevaid metsaseid mägesid, väike lagendik majesteetlikult troonivate kolosside vahel. Rohutirtsud viiuldasid lõikavat meloodiat, mis kõlas ümbritsevas hauavaikuses kui saatanlik sümfoonia.

Lagendiku keskele paigutus lagunev muldpõrandaga hütt, mida karjused olid kunagi ehk ajutise peatuspaigana kasutanud. Kuid kogu tähelepanu tõmbas endale hoopis üksildane püstloodis taevasse sirutuv mägi hurtsiku taga. Sihvakad okasteta kuused ning lehtedeta tammed, kastanid ja pöögid katsid mäge kuni tipuni välja, jättes vaatajale mulje süngest vallutamatust kindlusest, mis tõrjub kindlalt eemale vähimagi temani kanduda võiva helenduse. Puud mäge katvas tihedas metsapadrikus olid surnud. Hurtsiku taga voolas väike ojake, mille tumedad veed tähistasid otsekui piiri elu ja surma vahel. Pimeduse Mets – nii tunti kohalike seas salapärast puudekogumit. Surnud mäel oli verd tarretama panev kuulsus. Ümbruskonnas teati, et kõigel elaval on parem mäest eemale hoiduda. Piisas vaid pilgust surnud metsaga kaetud kolossile, mõistmaks selle varjatud, ühtaegu nii kutsuvat kui eemale tõukavat salapära. Läbi sajandite leidus nii mõnigi hulljulge, kes oli üritanud surnud metsa saladust välja selgitada. Teadaolevalt vaid ühel neist õnnestus sealt ka tagasi pöörduda…

I PEATÜKK: Jacques Marceau.

Teise Maailmasõja eelõhtul, samal ajal kui õhus oli taas tunda läheneva suure sõja eelset kurjuse imalmagusat aroomi, sõitis Évian-les-Bains’i vürtspoodniku kaheksa-aastane võsu Henri Pacult koos vanematega Šveitsi piiri lähedal asuvasse Chatel’i sugulastele külla. Henri isa oli mõned aastad tagasi muretsenud pisikese pruugitud „Renault 10cv”, mis igapäevaselt täitis kaubaauto ülesandeid, kuid ühtlasi kasutati seda tähtsamate perekondlike reiside tarvis ning igasuvine reis Chatel’i, kust oli pärit Henri emapoolne suguvõsa, kuulus igaaastaste perekondlike traditsioonide hulka. Oli palav ja tuuletu juulikuu päev. Suure sõja alguseni jäi veidi enam kui aasta ning samal ajal toimus Évian-les-Bains’is suur rahvusvaheline konverents[1], kus arutati Saksamaa ja tema poolt vallutatud alade juutide saatuse üle. Mitte esimest korda oma kannatusterikka ajaloo kestel, oli see Lähis-Idast tulnud rahvas sunnitud põgenema neid vaenava kurjuse eest. Väike Henri seda muidugi ei teadnud. Konverents toimus hotelli „Royal” kiviste seinte taga ja sündmust ennast ei olnud Évian’i vaiksetel ning kõveratel tänavatel palju märgata, sest suur poliitika ei mõjutanud veel tavaliste inimeste igapäevaseid askeldusi.

Abondance’is tehti traditsioonipärane vahepeatus itaallasest kõrtsmiku Claude Biotti trahteri juures, et korraks jalgu puhata ja end kruusitäie veega lahjendatud veiniga või kange kohviga värskendada. Väike Henri ei mallanud trahteris passida, vaid jooksis välja külaelu uudistama. Väikelinna väliselt laisavõitu elukeeris kulges teistmoodi Éviani suvisel ajal noobleid turiste täis glamuursest atmosfäärist. Abondance’i piirkonda teati kaugemal peamiselt tema piimakarja ja kohaliku poolkõva lehmajuustu tõttu. Kanad rehitsesid uniselt trahteri ees. Henrist möödus üksik eeslirakend, mille juht tervitas poissi lõbusa joviaalse hüüdega…

Korraga Henri võpatas. Ta tundis, kuidas tundmatu päritoluga kondised sõrmed jõuliselt tema kaela soonisid. Sitked kombitsad põhjustasid lämbumistunnet tekitava pitsitava haarde, mis muutus aina tugevamaks ja tegi hingamise valuliselt raskeks. Silmanurgast piiludes märkas ta hallide sorakil juuste ning põlvini ulatuva habemega räbalais vanameest, kes talle lõõmava pilguga otsa vahtis. Vanur oli ebatavaliselt pikka kasvu, kindlasti üle kahe meetri, ning näis kaheksa-aastase Henri kõrval kui Gulliver[2] lilliputtide maal. Mõneks ajaks jäi poiss hingetuks, siis aga suutis endast välja pigistada ebainimliku karje, mille peale inimesed trahterist hirmunult välja jooksid ning ta ebahariliku välimusega painaja käest vabastasid. Viimane taltus üllatavalt kergesti, pomisedes:

          „See pole tema, mitte tema …”

Väike poiss jälgis ainiti, kuidas samaaegselt nii haletsusväärne kui hirmuäratav hiiglaslik kogu küürutõmbununa nagu peksasaanud koer sündmuspaigalt aeglaselt eemaldus. Tema sõnad talletusid Henri Pacultile igaveseks mällu. Veel mõnda aega ärkas väike Henri öösiti hirmsate nägemuste mõju all, kus teda ründas sooniline hiiglane, kuid aeg tõttas omasoodu edasi ning paari aasta pärast meenus hirmuäratav mälestus lapsepõlvest talle üha vähem.

Möödus umbes paarkümmend aastat, kui Henri jälle kord ühel palaval juulikuu päeval Abondance’is Biotti trahteris end veini ja juustuga turgutas. Ta oli äsja perekonna vürtspoe juhtimise üle võtnud ning äriasjad tõid ta Abondance’i. Claude Biotti oli koloriitne kuju, Henri vanemate hea sõber, kes oli Abondance’is veetnud kogu oma pika elu. Tema esivanemad pärinesid Piemontest[3], kust nad Napoleoni sõdade ajal Abondance’i sattusid ja siin juba mitmeid inimpõlvi trahterit pidasid. Nüüd juba eakana oli Claude ikka veel toimekas, viibis oma trahteris hommikust õhtuni, suhtles külastajatega ja kandis kohalikele talumeestele veini ette. Ta mäletas hästi Henri’d ja tema vanemaid ning pidas enesestmõistetavaks hetkeks noormehe juurde lauda istuda ja juttu puhuda. Märkamatult jõuti paarikümne aasta taguse sündmuse meenutamiseni …

          „… Sina oled ju see poiss, kes nägi vana Jacques Marceau’d viimasena. See oli veel enne sõda, kui ta sind minu trahteri ees ründas. Mäletan seda hästi, see oli vahetult enne tema surma. Kolm päeva hiljem lõppes Marceau’ maine teekond, kui naaber leidis Jacques’i surnukeha tema väikesest linnaäärsest hütist.”

          „Kes oli Jacques Marceau?”

Vana trahteripidaja ohkas.

          „Jah, Jacques Marceau oli mõistatus. Me teame temast vähe. Ainult seda, et ta käis Pimeduse Metsas ja veetis seal seitse aastat.”

          „Pimeduse Metsas?”

          „Inimestele väljastpoolt Abondance’i ei ütle see midagi. Siin lähedal, Melon’ist natuke edasi, asub mägi, mis on kaetud surnud metsaga. Kõik puud selles metsas on surnud. Mets on kas nõiutud või neetud või asuvad seal põrgu väravad, kes seda nüüd täpselt teab. Igatahes hoiduvad kohalikud sealt eemale. Legendi järgi pole mitte keegi, kes sinna kord on sisenenud, sealt iial väljunud… Mitte keegi peale Jacques Marceau. Võib-olla on see ebausk, aga meie siin mägede vahel üritame esiisade uskumusi tõsiselt võtta. Aga jah, Marceau’st … Marceaud on põlised Abondance’i talupojad, elanud siinkandis sajandeid kui mitte enam. Ka mina olen ema poolt Marceau. Minu ema vanaisa ja Jacques Marceau olid lellepojad.”

Claude Biotti rüüpas mahukast savikruusist tubli sõõmu veini, pühkis käega üle lopsakate halliseguste vurrude ning jätkas:

          „Vana Jacques’iga oli sedasi. Kusagil möödunud sajandi alguses, kui Prantsusmaad valitses veel õnnis keiser Napoleon[4], karjatas viieteistkümneaastane Jacques Pimeduse Metsa äärsel aasal lehmi ja kitsi. Jacques oli juba selles vanuses suur ja tugev poiss, pikk nagu Koljat. Kord avastas üks Melon’i talunik, et kariloomad on valveta ja karjast ei ole kusagil. Jacques jäigi kadunuks. Kuigi poissi oli hoiatatud ojast mitte üle astuma ja surnud metsa ohtudest oli ta kindlasti kuulnud, tundus siiski tõepärasem, et siis ühel või teisel põhjusel, oli Jacques Pimeduse Metsa sattunud ning seal hukka saanud. Kohalikud olid juba ammu leppinud, et mets endale aeg-ajalt osa nõudis. Jutud rääkisid, et ammustel aegadel juhtus seda palju tihedamini, aga mida aeg edasi, seda harvemini tuli kadumisi ette, sest inimesed hoidusid alateadlikult neetud metsast eemale. Seitse aastat peale Jacques’i kadumist reisis üks rändkaupmees Abondance’i kandis. Mees oli hilja peale jäänud ning hakkas juba hämarduma. Veidi enne Melon’i teeharu kargas üks hiiglaslik kogu kaupmehe kaarikusse ja sundis hullunud loomi kihutama kuni naaberküla Vacheresse’ini välja. Seal õnnestus kaupmehe kisa peale välja ilmunud külaelanikel kaarik lõpuks peatada ning isehakanud kutsar ühte aita lukustada. Hommikuses päevavalguses tundis aida peremees naaberkülast pärit noormehe ära. Kui olin veel nii kümneaastane poisirüblik, siis mäletan, kuidas minu ema käis Jacques’ile toitu viimas ning teinekord juhtusin mina emaga kaasas olema. Muidu oli Jacques rahulik ning pigem tõrjuv, aga inimestesse suhtus ta erinevalt. Minusse ja emasse suhtus ta hästi, kuid oli ka neid, keda ta ei sallinud ja püüdis neile alati kallale minna. Seepärast peeti teda ohtlikuks, inimesed kartsid Jacques’i ja püüdsid temaga mitte kokku puutuda. Isegi lapsi hirmutati Abondance’i kandis Jacques’iga. Mina teda ei kartnud. Tavaliselt värises ta nurgas ning ajas segast juttu Pimeduseriigist, Mustast Mehest, kollasesabalisest pimedusevalitsejast ja muust sellisest. Täiskasvanud võtsid tema lugusid kui hullumeelse sonimist ning sageli sai Jacques minu ema käest pragada, et hirmutab lapse ära. Need jutud olid muidugi üsna õudsad, kuid sarnanesid muinasjuttudele, mis lapsele olid jälle põnevad ning jäid meelde. Nüüd vanas easki kummitavad tema Pimeduse Metsa lood vahel meeli. Näiteks rääkis ta sellest, kuidas kollasesabaline pimedusevalitseja Azot teda ükskord karistas, sest…”

Paraku katkes siinkohal trahteripidaja jutt poolelt sõnalt, sest trahterisse sisenesid uued külastajad, kes nõudsid tema tähelepanu. Kui Henri enne lahkumist arvet maksis, oli Biottil talle midagi üle anda. Kõrtsmik soris veidi leti all, leidis päevinäinud nahkköites vihiku ja ulatas selle Henri’le.

          „Võta! Ma kirjutasin Marceau’ jutu põhjal tema lood üles. Olen jubas vana ja mul ei ole neid kellelegi pärandada, aga sulle ehk pakuvad huvi.”

Henri võttis vihiku, tänas, maksis arve ja lahkus. Õhtul koju jõudes lehitses ta vihikut. Mälestused lapsepõlvest ilmusid taas. Ta sai teada, et nägi oma silmaga Jacques Marceau’d, meest, kes oli seitse aastat kadunud Pimeduse Metsa. Siis pani ta vihiku õhte riiulinurka ja unustas. Kui ta mõne aasta pärast taas Abondance’i saabus, oli vanapoisist Claude juba elavate maailmast lahkunud ning trahterit pidas hoopis keegi šveitslane.

II PEATÜKK: Patrick.

Mõnikümmend aastat hiljem ilmus Henri’ ellu pojapoeg Louis. Louis’ ajakirjanikest vanemad viibisid tihti eemal, poiss toodi vanemate äraolekul vanavanemate juurde Éviani ja nii avanes vananevale Henrile võimalus järeltulevale põlvele ka ammukuuldud lugusid pajatada. Henri avastas riiulinurgast kolletuva vihiku. Pojapoja kaudu puhuti taas elu sisse legendidele Jacques Marceau’st ja Pimeduse Metsast.

Louis’le meeldis Évianis. Léman’i järv[5], mäed, loodus, elulaad, vanaisa jutustused – kõik see pakkus Pariisi närvilisele suurlinnakärale mõnusat vaheldust. Kasvueas noore inimese energia vajast väljaelamist ning Évian pakkus selleks mitmesuguseid võimalusi. Louis sõbrunes Patrickiga, Henri vürtspoe naabruses asuva hotelli toateenija pojaga, kellest sai tema hea kaaslane paljudes seiklusrikastes ettevõtmistes Léman’i järve lõunakaldal.

Ligi pool sajandit hiljem kui Henri kohtas Claude Biotti trahteri ees Jacques Marceau’d, ühel samasugusel palaval ja päikesepaistelisel juulikuu päeval, suplesid kolmeteistkümneaastased Louis ja Patrick Léman’i järve karastavas vees nagu nad seda sellistel lõõskavatel suvepäevadel sageli olid teinud. Korraga tekkis Patrick’il idee minna jalgratastega mägedesse sõitma. Mõeldud-tehtud. Nad lasksid end ühel tuttaval kaubikujuhil koos jalgratastega poole tee peale Chevenoz’i sõidutada ja sealt kihutasid nad juba omal jõul Abondance’i poole. Liiklus mägiteel oli piisavalt hõre ja poisid võisid siin hulljulgelt oma akrobaadiosavusi katsetada. Üksteise järel kihutasid nad mööda sarnastest mägiküladest – Chevenoz, Vacheresse, Bonnevaux, väike Cercle’i külake. Ühel hetkel tundis Louis, kuidas väsimus muutis tema liigutused pingutatuks ning ta soovis puhata. Päike oli isegi mägede vahel varjus kõrvetav ning nad olid sõitnud juba piisavalt kaua. Louis hüüdis Patrickile, et nad peatuksid ja puhkaksid jalgu, kuid Patrick naeris ta lihtsalt välja ja jätkas vähemalt väliselt reipana kaelamurdvate trikkide sooritamist, näidates põrgukuumuses üles hämmastavat füüsilist vastupidavust. Ta oli hea rattur, kes salamisi unistas profisõitja karjäärist ja Tour de France’il[6] osalemisest. Ühe ristmiku juures, kus viit näitas Melon’i suunas, otsustas Patrick siiski peatuda ning ronis ratta seljast maha. Louis lausa viskus maanteeäärsele rohumaale ning jäi lõõtsutades lamama. Teekond lõõskavas palavuses oli võtmas temast viimset jõuraasu, kuigi ta oli tugev ja treenitud noormees. Mõni aeg hiljem istusid nad rammestunult maanteeserval ja vaatasid helesinist taevast. Louis küsis viimaks:

          „Kuhu me õieti läheme?”

Patrick naeratas salapäraselt ning vaikis kaua, enne kui vastas.

          „Melon’ist edasi on üks koht. Vinge koht.”

          „Kuid me peame õhtuks tagasi Évian’i jõudma. Võib-olla aitab tänaseks.”

Patrick ei vastanud. Mõne aja pärast hüppas ta taas ratta selga ja vaatas üle õla Louis’ poole:

          „Kas sa tuled juba?”

Melon oli pisike, vaid mõne majapidamisega mägiküla. Ühe maja ukseavas seisis lühemakasvuline kiilaspäine vanamees ja vaatas neid ainitise pilguga. Kui poisid temast  möödusid, ei vastanud ta nende tervitusele, vaid tõmbus kiiresti majja. Peagi jõudsid nad kitsukese rajani, mis lookles alguses pikalt mööda metsast mäekülge, siis aga laskus alla orgu. Mõne aja pärast hüppas Patrick ratta seljast maha, pani sõiduriista ühe kuuse alla tallele ja vaatas nõudlikult Louis’ poole. Edasi läksid nad jalgsi. Teerada oli kitsas ning oksarisu täis. Inimtegevusest puutumata mets, mis oli siinkandis juba harulduseks saamas, muutus aina tihedamaks. Lõpuks jõudsid nad meile juba tuttavale lagendikule ning silmapiirile avanes süngeilmeline surnud metsaga kaetud mägi. Patrick irvitas rahulolevalt. Mõistagi oli Louis Pimeduse Metsast ja Jacques Marceau’st Patrick’ilegi rääkinud.

          „Lubage tutvustada – Pimeduse Mets!”

Louis’ esmakordne kohtumine Pimeduse Metsaga oli teoks saanud. Vanaisa jutustus Jacques Marceau’st omandas reaalsed piirjooned. Poiste ette kerkis majesteetlik vaatepilt, kus morn tume mägi pakkus rusuvat kontrasti heledalt sillerdavale taevale laisalt sõudvate valgete pilvede foonil. Isegi taevas näis mäetipu kohal tumenevat justkui imbuks temast välja mustjat suitsu. Raagus puud kasvasid väga tihedalt kuni tipuni välja, varjates puudealust saladust kiivalt valguse eest. Lagendikul aga oli kummaliselt vaikne. Nii vaikne, et isegi rohutirtsude lakkamatu muusika muutus osakeseks vaikusest. Mäest õhkus midagi kurjakuulutavat, mis muutis Louis’ rahutuks, kuid sõber ei lasknud ennast süngest vaatepildist häirida ja sundis Louis’dki liikvele:

          „Mis sa seisad? Tule juba!”

Poisid suundusid uurima lagunenud hütti lagendiku serval. Nad kiikasid lahtisest uksest sisse. Läbi katuseaukude tungis hütti ere valgus, mis võttis kõhedust veidi maha. Muldpõrandaga majakeses oli vaid üks suur ruum, mis sisaldas hööveldamata laudadest kokkuklopsitud lauda ja pinki. Nii laud kui pink olid ajahamba ning vihma tagajärjel lagunema hakanud. Põrandalt võis leida hulgaliselt hiiremustust ning muud aastasadade jooksul ladestunud prahti. Rahuldanud esmase seiklusjanu, otsustasid poisid kaasavõetud teemoonale lõpu peale teha, istusid hüti lähistele aasale ja lasid Louis’ vanaema poolt valmistatud võileibadel hea maitsta. Kõht täis, vedelesid nad niisama päikese käes. Mõne aja pärast muutus Louis taas ärevaks. Kell näitas juba hilist pärastlõunat ning mägedes saabub pimedus äkki. Ta küsis Patrickilt:

          „Kas me ei peaks tagasi minema?”

Kuid sõber oli vahepeal jõudnud märkamatult kaduda. Hüti taga voolas tumeda veega mägioja ning sinna oli Patrick sammud seadnud. Ta ületas oja kivilt kivile hüpates ning jõudis teisele kaldale. Nüüd jäi metsani vaid paar sammu. Patrick hüüdis:

          „Kas sina ei tulegi?”

          „Kuhu?”

          „Pimeduse Metsa! Kuhu siis veel?”

          „Lolliks oled läinud või?”

          „Ei.”

Sellegipoolest jäi Patrick seisma. Tal oleks piisanud teha vaid üks samm ja puud oleksid haaranud ta mustavasse rüppe, kuid selle viimase sammuga poiss viivitas.

          „Tule mõistusele! Kui me kohe tagasi ei pöördu, ei jõua me õhtuks Évian’i.”

Louis manitses sõpra mõistlikkusele. Patrick kõhkles, kuid näis lõpuks soostuvat.

          „Olgu!”

Kui nad taas rataste juurde jõudsid, lausus Patrick:

          „Jäägu siis seekord sinu tahtmine, kuid kunagi käin ma Pimeduse Metsas ära. Kasvõi üksi… Ma ei oodanud, et sa selline argpüks oled. Tõepoolest! Sa oled ikka uskumatu kuseja. Mida seal karta on? Usud ikka veel mingisugust päkapikkude ja nõidade värki nagu mõni tita. Suur koll tuleb ja viib su kaasa …mörr-mörr-mörr.”

          „Idioot!”

Louis vaid ühmas Patricki pilkavale tembutamisele vastuseks. Tal polnud lusti sõpra solvata. Tõmmujumeline viplalasoenguga Patrick Bulgarelli oli tema parim sõber Évianis, mingis mõttes tüüpiline itaallane, temperamentne, veidi pealiskaudne, kuid ettevõtlik ning lahtise pea ja kuldsete kätega poiss. Patrickile meeldis olla liider nende nii mõnigi kord seiklusrikasteks kujunenud ettevõtmistes, mis ei muutnud Louis’ külaskäike Éviani kunagi igavaks. Louis oli sõbrast tasakaalukam, isegi mõneti aristokraatlikum, kes pidi hulljulget Patrick’i sageli tagasi hoidma. Samas oli sõprades ka sarnaseid ja ühendavaid jooni. Nad olid mõlemad uudishimulikud ja seiklusaltid noored inimesed, kes üritasid murda väljapoole ühiskonna poolt kehtestatud piiridest ja oma maailma endale ise avastada. Mõneti oli neil sarnane päritolu. Kuigi Prantsusmaa oli nii Louis’ kui Patrick’i ainuke ja nende poolt omaksvõetud kodumaa, olid nende emad sinna saabunud võõrsilt. Patrick oli Sitsiiliast Prantsusmaale paremat elu otsima tulnud hotelliteenija vallaslaps. Louis’ ema pärines Makedooniast, kuid oli juba varases lapseeas perekonda tabanud õnnetuse tõttu sunnitud Prantsusmaale kolima. Võimalik, et võõras veri mõjutas poisse suuremale vastuvõtlikkusele ümbritseva elu saladuslike külgede suhtes. Nende maailm oli oluliselt laiem kui paljudel nende Éviani sõpradel, sest nad ei olnud kohalikku pinnasesse nii tugevasti juurdunud kui mitmeid inimpõlvi ühes ja samas kohas elanud rahvad.

Sel suvel nad enam  Abondance’i kanti ei sattunud, sest ettevõtlikele noormeestele jagus ka Évian’is piisavalt tegevust. Suvevaheaeg lõppes ja augustis sõitis Louis taas Pariisi, kus oli algamas järjekordne kooliaasta. Louis’l oli raske lahkuda koduseks saanud Évianist, kuid Pariis pakkus välja omad võlud ja ta oli sellise vaheldusega juba harjunud. Sügise lähenedes hakkas ta puudust tundma oma Pariisi sõpradest ning Évian’i pidi Louis naasma jõuluvaheajal.

Esimesed koolinädalad möödusid kiiresti. Louis elas taas sisse elu halli argipäeva, harjumuspärasesse rutiini peitunud elulaadi, kus inimene liigub kui orav rattas näiliselt suurte eesmärkide poole, ilma et ta endale aru annaks, mis on tema olemise mõte. Elu hall argipäev sünnist surmani valdab inimkonna maist eksistentsi neile määratud lühikese ajaviivu kestel. Selline elulaad imeb inimühiskonna liikmeid jäägitult endasse, kuni see teekond kord möödub ja neist saavad nimetud sõlmed ajalõnga kulgemise lõputul teekonnal.

Louis käis prestiižikas Louis Suure Lütseumis, mis asub Pariisi ajalooliste traditsioonidega Ladina kvartalis. Kogu maailm kõneles briti printsessi Diana hukkumisest. Õnnetus leidis aset Pariisis, ühes Seine’i jõe tunnelis, mitte kaugel koolist, kus Louis õppis.

Järjekordsel koolipäeval istus Louis mõtteisse vajununa laua taga ning laskis õpetaja jutuvadinal rahulikult kõrvust mööda voolata. Kõige viimane õppetund oli prantsuse kirjandus. Õpetlase välimusega kiitsakas ning tugevate prillidega kirjanduseõpetaja härra Cotart püüdis tulutult keskaegse trubaduuri Francois Villon’i[7] luuletuste võlu igavlevate kaasaja õpilasteni tuua ja luges vaimustatult:

          „Ma prantslane, Pariisi kodanik ja selle üle olen õnnelik. Ent varsti köie kaudu, süld mis pikk, saab teada kael, mis kaalub tagumik.”[8]

Lõpuks helises koolikell, mida Louis oli kannatamatult oodanud. Ta korjas oma asjad aeglaselt kokku ning liikus tunglevas õpilastesummas hajameelselt väljapääsu suunas, mõtiskledes omaette, kas minna kohe koju või jääda veel mõneks ajaks linna peale aega veetma. Koridoris põrkus ta kokku klassikaaslase Genevieve de Saint-Pierre’iga. Blond sinisilm Genevieve meeldis Louis’le ja ta tundis ilmselget rõõmu ootamatu võimaluse üle tüdrukuga sundimatult vestelda. Louis märkas, kuidas Genevieve talle silmanurgast hindava pilgu heitis. Pilk oli lootustandev ja aitas tal edasise tegevuse osas otsusele jõuda. Väikese arupidamise järel otsustasid noored seada sammud kooli lähedal asuvasse kohvikusse, mis oli kujunenud Louis Suure Lütseumi keskastme õpilaste traditsiooniliseks kohtumispaigaks. Kui nad parajasti kooli territooriumilt väljusid, märkas Louis, et värava juures seisab tuttav inimene, kes vähimagi kahtluseta just teda ootab.

          „Ema?”

          „Tere, Louis. Kas sul oli ilus koolipäev? Kes on sinu võluv kaaslane?”

Vera Pacult nägi neljakümne ühe eluaasta kohta kena ja nooruslik välja. Teda võis pigem pidada Louis’ vanemaks õeks kui emaks. Genevieve vastas kombekalt:

          „Tere, proua Pacult. Mina olen Genevieve, Louis’ klassikaaslane. Louis, näeme homme koolis.”

Tüdruk oli korraga kadunud. Vera naeratas.

          „Ilus tüdruk. Aga tegelikult tulin ma sulle järele. Pole sind ju terve suve jooksul õieti näinudki. Mõtlesin, et vahelduseks võiksime üheskoos teha midagi toredat. Läheksime ehk kusagile sööma?”

Louis tundis end veidike häirituna, sest ema oli tema plaanid segamini löönud. Mõistagi oleks ta meelsamini soovinud Genevieve’iga olla, kuid tema elu üle valitses veel ema, mitte Genevieve, ja nii nad siirdusid ühte kenasse bistroosse ja vestlesid eine kõrvale sundimatult koolist, suvest ning tulevikuplaanidest. Louis’le meeldisid itaalia pastaroad, Genevieve oli mõneks ajaks tema meeltest taandunud ja poiss tundis end juba paremini. Kui nad olid söömise lõpetanud, lausus ema aga tõsiselt.

          „Nii tore oli sinuga aega veeta, et peaaegu oleksin unustanud. Vanaisa helistas. Sinu sõber Patrick on juba paar nädalat teadmata kadunud.”

Louis taipas momentaalselt, mis oli juhtunud. Ei olnud kahtlust, et sõber oli võtnud ette teekonna Pimeduse Metsa ja selle metsaga oli midagi korrast ära. Tundus uskumatu, kuid vanaisalt kuuldud muinasjuttudel võis tõepõhi all olla. Pimeduse Mets ja temaga seotud hirmud olid talle korraga väga lähedale jõudnud. Kindlasti ei põgenenud Patrick kodunt ega sattunud kusagile õnnetusse, mis olid politsei poolt välja pakutud kui kaks kõige tõenäolisemat versiooni. Aga kuidas seda teistele selgeks teha? Louis ei öelnud midagi ja vaikis kogu kodutee. Teda valdasid sünged eelaimdused, kuid kas tema võimuses oli üldse midagi teha? Optimistlik meeleolu kadus nagu pühitud.

III PEATÜKK: Bretooni sügis.

Saabus oktoobri lõpp, mis tõi kooliõpilastele kaasa kõikide pühakute koolivaheaja alguse. Poolteist nädalat puhkust! Vera tavatses varahommikuti kodus arvuti taga tööd teha. Nii ka seekord, kuid mõtted läksid poja peale. Louis oli olnud juba pikemat aega kuidagi äraolev, nagu viibiks ta mõnes teises maailmas. Poja käitumine hakkas Vera jaoks talumatuks muutuma ja midagi tuli ette võtta. Louis’l hakkasid ilmnema tõsised kontsentratsiooniraskused, mis omakorda mõjutasid nii tema õppetööd kui ka koolivälist tegevust. Teismeliseeaga kaasnevad kasvuraskused avaldusid temas üha tugevamini ning kunagisest positiivse ellusuhtumisega ja valdavalt rõõmsameelsest poisist oli märkamatult saanud seltsimatu ja mässuline nooruk.

Veel paar tundi, siis ärkab poeg ja ta peab end paratamatult töö kütkeist lahti rebima ning Louis’le midagi hommikueineks valmistama, sest selline on kord emade kohus. Ühtäkki tundis ta end kohutavalt väsinuna. Ta pidi endale tunnistama, et viimasel ajal oli ta olnud kuidagi liiga palju töösse süvenenud ning pojale vähe tähelepanu osutanud. Naine tõstis silmad arvutiekraanilt ja suunas pilgu aknast välja. Nende korter paiknes Pariisi kesklinnas, vaatega Itaalia väljakule, kus valitses veel ootusärev varahommikune vaikus enne kiirerütmilise tööpäeva käivitumist. Vera teadis, et vaikust ja rahu ei jätku enam kauaks, kuid hetkel ei olnud see peamine mõte, mis teda valdas, vaid ta oli milleski tähtsamas otsusele jõudnud.

Neli tundi hiljem oli ta juba toimetuses ning koputas oma otsese ülemuse uksele. Vera töötas toimetajana mainekas ajakirjas „Paris-Match[9] ja teda peeti heaks ajakirjanikuks, kelle tugevad küljed oli hea vaist ning tugev sotsiaalne närv. Ta võis ühtlaselt hästi kajastada nii kõrgseltskonna glamuuri kui ühiskonnaheidikute eluvõitlust. Mis seal salata, see viimane teema oli talle mitmetel põhjustel palju südamelähedasem. Pärines ta ju ise vaestest oludest, Makedoonia pealinna Skopje räämas äärelinna kuuelapselisest perekonnast, ja tõenäoliselt oleks tal ees seisnud lihtne elu Euroopa tsivilisatsiooni perifeerias, töötades meditsiiniõena mõnes Skopje haiglas või siis müüjana agulipoes ning õhtuti meest kõrtsist koju oodates pesakonda tumedaverelisi lapsi kodus kantseldades, vaestest oludest pärit makedoonia tüdrukute elud kujunesid sageli sellisteks, kuni üks suvepäev 26. juulil 1963. aastal[10] tõi endaga kaasa katastroofi, mis muutis tema elu täielikult.

Maavärin purustas linna, nende kodu hävines ja peaaegu  terve perekond hukkus. Kolmkümmend neli aastat hiljem painasid rusuvad mälestused teda ikka ja jälle. Vera mäletas end seitsmeaastase tütarlapsena, kuidas nad heitsid õhtul peale väsitavat päeva perega magama ja varahommikul, viibides veel unenägude keskel, langes nende maja rusudesse. Tema silme eest jooksis läbi lõpuni nägemata unenägu, kuidas ta kõndis keset elava liiklusega automagistraali ja autod tuhisesid temast mööda nii paremalt kui vasakult, kuni tema vanim vend Krasimir Vera autode keskelt teepervele tõmbas. Ta sai milleltki allalangevalt tugeva hoobi ning kaotas teadvuse. Unenägu katkes …

Edasi tuli must auk, mis kestis vigastatutest pungil haiglapalatini, kus tema silmad taas avanesid. Kogu nende suurest perekonnast leiti vaid Veral mitmepäevase rusude all lebamise järel elumärke. Õnnekombel jäi ta ühe suure palgi alusesse tühimikku, mis kaitses teda kõikjalt langevate surmatoovate lendobjektide eest. Ta pääses tänu suurele Juhusele, kuid vahel pakuvad saatuse keerdkäigud selliseid elu-ja-surma-loteriisid. Hiljem, meeleheitehoogude ajal, mis kerkivad paratamatult üles, kui oled midagi sellist üle elanud, tavatses Vera end lohutada, et ilmselt oli maailma Loojal teda millegi tähtsama jaoks tarvis ning tema aeg ei olnud veel otsa saanud.

Hoolimata kogu traagikast, muutis katastroof tema elu kardinaalselt. Haiglas veetis Vera mitu kuud, kuni saabus Krasimir, ainus, kes talle kunagisest suurest perekonnast veel alles oli jäänud, ja viis ta kaasa Prantsusmaale, kaugele ja tundmatule maale, kus vend oli paar viimast aastat elanud. Krasimiri ja tema serblannast naise Zorica jaoks olid peresidemed tähtsad ja nad kasvatasid tütarlapse kõikidest raskustest hoolimata üles, kuigi see ei olnud neile nelja lapse ja mitte just suur sissetuleku kõrvalt kerge ülesanne. Krasimir töötas tänavapuhastusauto juhina ning Zorica leidis teenistust jõukamates perekondades majateenija ning koduabilisena.

Õnnetus muutis Vera iseloomu raudseks. Temast sai ellujääja, kes murdis buldooserina läbi elu poolt püstitatud barrikaadidest. Varakult, veel kooliõpilasena, asus Vera tööle, et teenida elatist ja omandada niiviisi immigrandi jaoks võõras ühiskonnas läbilöömiseks nii vajalikku haridust. Töö kõrvalt lõpetas ta nii lütseumi kui Pariisi Ülikooli mässulise Vincennes-Saint-Denis’ haru. Ta jõudis pidada terve rea erinevaid ameteid ühiskonna erinevates sfäärides, töötades teenijana, lapsehoidjana, lehekandjana, kullerina, turumüüjana, koristajana, ettekandjana, modellina, juuksurina, kuid ülikooliõpingute eest tasumiseks teenis mõnda aega elatist isegi narkodiilerina, stripparina ning prostituudina, milline kogemus aitas tal tundma õppida ühiskonna põhjakihte.

Elu kandis talle ette läbilõike Prantsusmaa ühiskonnast ning ta omandas ajakirjaniku jaoks väärtusliku laiaskaalalise kogemuse, mis panid aluse tema läbilöögivõimele. Eluvõitluse terendused istutasid temasse kustumatu protestivaimu ja pahempoolse ilmavaate. Vaesed ja rõhutud olid Vera jaoks tähtsad. Ta osales aktiivselt kõikvõimalikel protestiaktsioonidel, võitles ühesuguse raevukusega nii vaesema elanikkonna huvide eest kui ka väärtuslikuma elukeskkonna kaitsmise nimel. Peale ülikooli lõpetamist sai temast ajakirjanik kommunistliku “L’Humanité[11] toimetuses. Kord märkas ta toimetuses nägusat praktikanti. Évian’ist pärit Jean-Paul Pacult oli Sorbonne’i üliõpilane, kes tookord vasakpoolsusega flirtis. Viisakas blond noormees jättis hea mulje ja Vera otsustas temaga abielluda. Aasta pärast sündis neile Louis. Abielu ja väike Louis taltsutasid mõneks  ajaks Vera ja Jean-Pauli revolutsioonilise maailmavaate ja nad asusid täiel määral nautima kodanliku perekonnaelu stabiilsust ja hüvesid, kuid paraku ei kestnud nende ühine õnn kuigi kaua. Jean-Louis lõpetas ülikooli, asus tööle Prantsusmaa televisiooni väliskorrespondendina, viibis kodumaalt eemal, põhiliselt Aafrikas ja Aasias, ning elas oma elu. Jälle üksi jäetud Vera lahkus „L’Humanité’st”, töötas mitme väljaande heaks kuni liitus „Paris-Match’iga”, vahetas armukesi nagu moekaupa peale iga hooaega. Tema suhted Jean-Paul’iga elukeeriste tõmbetuultes siiski lõplikult ei katkenud, mistõttu formaalselt jäi abielu veel kauaks püsima. Louis, kellest nad mõlemad hoolisid, jäi kahte iseseisvat inimest ühendavaks lüliks.

Pool tundi peale ülemuse kabineti uksele uksele koputamist väljus Vera sealt märksa rõõmsamana. Ta oli välja kaubelnud nädala puhkust ning oli selle oma tööga ka igati välja teeninud. Järgmisel päeval sõitis Vera uue tumehalli „Citroen Xsara” roolis, Louis pardal, Pariisist lääne poole. Le Mans’is tegid Vera ja Louis einepeatuse ning nad nautisid ühes teeäärses kohvikus hommikueinet. Louis märkas, et ema heitis närvilisi pilke kellale.

Kohviku ees peatus uhke kiiskavvalge „Maserati Quattroporte”, millest väljus nooremas keskeas sportlik tumedavereline mees, kelle kenas päevitunud näos särasid silmipimestava naeratuse taustal säravvalged hambad. Sellel hooajal kuulus Verale Daniel Ferreira või siis kuulus Vera Danielile, kuidas keegi seda parajasti tõlgendada võttis. Vera jaoks oli tegemist väärtusliku vallutusega. Kunagise tuntud autosportlasena oli Daniel paar hooaega kuulunud vormel-1 sarjas osalevatesse „Fittipaldi” ja „Renault” meeskondadesse, võitnud kaks aastat järjest vormel-Renault’ sarja ning esinenud üsna edukalt vormel-3 Euroopa meistrivõistlustel.[12] Võitudest enim hindas ta siiski pääsemist Le Mans’i 24 tunni sõidu[13] võitjate nimistusse. Ränk avarii lõpetas tema sportlasetee ning keskmiselt edukast võidusõitjast sai Prantsusmaa üks tuntumaid autospordiajakirjanikke. Viimastel aastatel töötas Daniel „Paris-Match’i ” heaks ning töö oli ta Veraga kokku viinud.

Louis oli ema vahelduvate meessõpradega juba harjunud, kuigi hea kontakti saavutas ta nendega harva. Erinevalt paljudest eelmiste hooaegade külalistest, oli Daniel talle siiski päris vastuvõetav, sest mees leidis isata kasvava kasvueas poisi jaoks aega ja tähelepanu ning tema tähelepanu ei olnud pealetükkiv. Louis’le meeldis, et Daniel võttis teda peaaegu kui omasugust ning ei pidanud paljuks temaga kõiksuguseid maailma asju arutada. Juunis oli ta viinud Louis’ Le Mans’i suursõitu vaatama ja poisile jättis see unustamatu elamuse. Danieli tutvused ja ajakirjanikuseisus võimaldasid võidusõitjate elu köögipoolt lähemalt katsuda ning Louis pääses sinna, mis jäi tavalise pealtvaataja pilgule nähtamatuks. Nüüd sisenes Daniel hoogsalt kohvikusse, suudles Verat ning patsutas Louis’le sõbramehelikult õlale.

          „Nii me siis kohtusimegi! Vaata aga, missugune üllatus!”

          „Kas sa tõesti ei teadnud, et me Bretagne’sse sõidame? Ära valeta!”

Daniel naeratas ning Vera lõi pilgu häbelikult maha, enne kui vastas poja küsimusele.

          „Ma ei hoiatanud sind ette, et Daniel sõidab meiega kaasa. Kas sulle see ei meeldiks?”

Louis muheles omaette. Ta oli puhkusestsenaariumi taolisteks arenguteks juba ette valmis olnud.

          „Parem ongi, sest siis saan ma ka veidi omaette olla, kui te teineteisega tegelete. Daniel on OK. Arvasin juba, et oled ema jaoks ajalugu.”

Daniel irvitas. Le Mans oli Danieli kodulinn, kus ta kunagi alustas oma paljutõotavat võidusõitja karjääri ja Le Mans’i lähedal kuulus Danielile väike maamaja, kuhu ta vahel ilmakära eest põgenes. Kuulnud Veralt, et nad kavatsevad pojaga koolivaheajal Bretagne’sse sõita, oli ta heameelega nõus nendega ühinema.

          „Muide, Louis, Alain Prost[14] palus sind tervitada. Ta arvas, et sinus on vormeli jaoks potentsiaali, aga sina mängid vist ikka veel ragbit? Ragbi on jama, sellega ei kogu ei rikkust ega kuulsust, murrad vaid konte. Aeg oleks hakata millegi tõsisemaga tegelema, näiteks võin ma soovitada mõnda soliidset kardisõiduklubi. Minagi hakkasin umbes sinuvanuselt pihta. Kuidas muidu läheb? Koolis? Eraelus? Sinu koolis käivat üks kena blond Genevieve nagu ma kuulnud olen.”

Louis naeratas virilalt. Alain Prost’iga olid nad Le Mans’i sõidu ajal tõepoolest kohtunud. Kunagi „Renault’“ tiimi eest võisteldes olid Prost ja Daniel juhtunud olema meeskonnakaaslased. Küsimusi ning soovitusi sadas nagu rahet, kuid Danieli sõbralik pealiskaudsus, mis ei oodanudki üksikasjalikke vastuseid, sobis poisi praeguse meeleoluga. Üldiselt ei olnud ju midagi head raporteerida – koolis ei läinud just kõige paremini ja ragbivõistkonnas oli ta langenud mitte just tähti taevast allatoovasse varumängija staatusesse. Genevieve’i mainimine läks ilmselt patuna ema hingekirja, sest temast ei olnud Louis Daniel’ile loomulikult sõnakestki maininud. Pealegi näis, et nagu igalpool mujal, nii elasid ka tema suhted Genevieve’ga üle kriisi ja võib-olla oli ta selle tüdruku juba kaotanud.

Puhkus Bretagne’s möödus kenasti. Karm, aga kirgas bretooni sügis moodustas mõjusalt rahustava sümbioosi paikkonna kauni loodusega. Louis nautis iga Bretagne’s veedetud päeva ning Évian ja Pimeduse Mets tõrjuti tema alateadvuse tagumistesse kambritesse. Daniel’i kohalolek, mis mõjus kui värskendav tuulehoog argielu monotoonset rütmi kõigutamas, aitas eneserahu leidmisele kaasa. Mees oskas Vera ja Louis’ päevad huvitavateks ning tegusateks muuta.

Ühel veidi sombusevõitu sügispäeval läksid nad Carnac’i külla Bretagne’i lõunarannikul, et imetleda massiivseid eelajaloolisi kive. Legendi järgi tekkisid need omapärased kauge ajastu mälestusmärgid võlur Merlini poolt kivideks moondatud Rooma leegionist. Ilm ei olnud sellel päeval sügispuhkuse jaoks ehk parim, tibutas vihma ning oli kaunis tuuline, ning seetõttu liikus seal ringi ka võrdlemisi vähe külastajaid. Külaskäiku lõpetades sisenesid nad kabelisse Saint-Michel’i tumulusel.[15] Kabel oli tühi või siis, nagu kohe selgus, peaaegu tühi. Kabeli kõige pimedamast nurgast kerkis ootamatult nähtavale salapärane isik, keda nad ei olnud esialgu tähelegi pannud ja tuli nende juurde. Tegemist oli hallipäise elatanud mungaga, kes heitis seltskonnale kõhedusttekitavalt läbitungiva pilgu. Tema hääl oli vaikne ja raugalik, kuid mõjuv.

          „Tere päevast! Mina olen isa Cyprian Saint-Michel-de-Kergonan’i kloostrist.[16] Härra Daniel Ferreira, kui ma ei eksi? Te vajate armulauda?”

          „Mina? Olete te selles kindel, isa?”

Danieli nägu väljendas tõsist üllatust.

          „Mul paluti teid siin oodata. Ma pean teistel paluma meid üksi jätta. Härra ja proua, kas te ei lahkuks mõneks ajaks kabelist, kuni ma talituse läbi viin? Nii on meile kõigile parem.”

Munk pöördus Vera ja Louis’ poole ja suunas neile vastuvaidlemist mittesalliva pilgu. Tema ilme oli karm ja temast hoovav üüratu sisendusjõud lausa paiskas nad kabelist välja. Kabeli ees pani Vera närviliselt suitsu ette. Viimasel ajal suitsetas ta palju. Eelnev stseen mõjus kummaliselt ja ta ei saanud aru, milleks pidi Daniel teisi ette hoiatamata tundmatu mungaga kohtuma ning, nagu selgus, temalt armulauda paluma.

Vera, kuigi mitte aktiivne kirikuskäija, oli säilitanud makedoonia õigeusu ja oli lasknud preestril ka Louis’ õigeusu riituse järgi ristida. Religioon oli talle omamoodi tähtis, sest sümboliseeris nõrgenenud sidemeid kunagise kodumaaga ja aitas säilitada tema väheseid kontakte makedoonia kogukonnaga Pariisis. Viis aastat tagasi toimus Vera ainus visiit sünnimaale peale Prantsusmaale elama asumist ja ta ei teadnud siiamaani, kas oli toiminud õigesti, kui võttis teekonna  sünnimaale paljude aastate järel uuesti ette. Omaaegsed mälestused olid liiga valusad ja ta püüdis neist pigem vabaneda, kuid midagi seletamatut tõmbas teda tagasi juurte juurde. Ühtlasi tahtis ta oma sünnimaad pojale tutvustada. Prantsusmaal veedetud aastakümnete järel oli Makedoonia jäänud Vera jaoks pühaks ning eriliseks kohaks, sest sinna olid maha jäänud tema mälestus kodust ja vanematest. Louis oli emapoolsest päritolust teadlik, oskas isegi veidi makedoonia keelt purssida, kuid temast oli kasvanud juba täisvereline prantslane. Külaskäik Makedooniasse ei olnud talle erilist muljet jätnud. Maa oli vaene ning võõras. Pealegi oli ta viis aastat tagasi olnud veel liiga väike mõistmaks kauge maa tähendust emale. Pariisis elades puutusid nad kohalike makedoonlastega harva kokku, mõned korrad kirikus ja vahetevahel külastasid nad onu Krasimiri perekonda Pariisi põhjaosas. Krasimiri tütrepoeg Marko oli Louis’ga ühevanune. Hoolimata erinevatest sotsiaalsetest taustadest leidsid poisid kergesti kontakti, aga nad rääkisid omavahel prantsuse keeles ja prantsuse asjadest.

Daniel väljus kabelist alles kümnekonna minuti pärast. Mees oli tema kohta ebatavaliselt tõsise ja kinnise olemisega. Ta viipas kutsuvalt Vera ja Louis’ suunas ning siirdus kiirel käigul auto juurde. Kui nad olid hotelli jõudnud ning Vera ja Louis väljusid, sõitis Daniel sõnagi lausumata teadmata suunas ning saabus tagasi alles hilisõhtul. Neil oli Veraga pikk ja tuline arvamustevahetus, kuid järgmisel päeval viibis hommikusöögilauas taas endine rõõmus ja muretu Daniel nagu poleks eelmisel päeval midagi juhtunud.

See oli nende puhkusereisi viimane päev. Hommikusöögi järel sõitsid nad edasi Saint-Malo’sse ning otsustasid külastada Mont Saint-Michel’i saart, mis on kuulus nii Õhtumaa imeks nimetatud kunagise benediktlaste kloostri kui ka tähelepanuväärsete mõõnade ja tõusude tõttu, mis saart vaheldumisi kord maismaaga ühendavad ja siis jälle teineteisest eemaldavad. Mandrilt sai saarele mööda kitsast tammi jalutades. Saarel, vanas kirikus, pani Louis tähele, kuidas Daniel rääkis ühe tundmatu nooremapoolse mehega võõras keeles. Louis püüdis mõistatada kõneldava keele päritolu. Täiesti võimalik, et tegemist oli portugali keelega, mis oli võõrtööliste perekonda sündinud Danieli emakeel. Hiljem vaatasid nad kõik koos – Daniel, Vera ja Louis, kuidas tõusulaine Mont Saint-Michel’i taas saareks muutis. Kui Vera suitsetama eemaldus, küsis Daniel ootamatult Louis’lt:

          „Ma loodan, et ei tee sulle haiget, aga kas sa võiksid mulle rääkida, mis juhtus sinu sõbra Patrick’iga Évian’is?”

          „Ta kadus ära.”

          „Põgenes kodust?”

          „Kui sa nii arvad. Paljud arvavad nii. Mina lihtsalt tean, et ta läks Pimeduse Metsa, arvaku teised, mis tahavad.”

          „Ära nüüd ägestu, ma lihtsalt küsin. Kahju on ju, tõsiselt.”

          „Jah … aga ükskord uurin ma Pimeduse Metsa saladuse välja, maksku see, mis maksab.”

          „Äge. Tohin ma sinuga kaasa tulla?”

          „Kui sa julged, siis muidugi. Kas ema rääkis sulle Patrick’ist?”

          „Võimalik.”

Nende dialoog katkes, sest sigareti lõpetanud Vera saabus nende juurde tagasi ja nad vahetasid jututeemat.. Hilisõhtul olid nad juba tagasi Pariisis.

IV PEATÜKK: Lihavõttevaheaeg.

Tööülesanded hoidsid Jean-Paul’i Indias ja Louis’ vanemad otsustasid jõuluvaheaja üle pika aja taas koos veeta. Isa välislähetus hakkas lõppema. Ta valmistus pikkade eemaloldud aastate järel Prantsusmaale naasma ning kasutas ühte viimastest võimalustest Verale ja Louis’le meeliköitvat maad tutvustada. Kümme päeva Indias möödusid kiiresti, kuid meeldejäävalt – Delhi, Agra, Amritsar, Calcutta, Himaalaja, Ganges, rannapuhkus Pondicherrys. Vera ja Jean-Paul tahtsid veedetud puhkusega lahendada ühe nende jaoks olulise küsimuse. Tagasilennu ajal rääkis ema Louis’le otsusest vanemate abielu ametlikult lõpetada. Talvevaheajal veebruaris jäi Louis haigeks, mistõttu jäi ära ka tema tavapärane suusapuhkus Évianis.

Évian’i jõudis Louis alles lihavõttepühadeks. Aprillis õilmitses Évian’is kevad. Louis’ vanavanemate krunt Avenue des Grottes’il oli kaetud lillevaibaga. Vahepeal oli Louis saanud neljateistkümne aastaseks ning vanavanemate juures ootas teda ees südamlik vastuvõtt tordi ja kingitustega. Patrick’i  ei meenutatud, sest alati on targem halvad asjad unustada.

Peale õhtusööki otsustas Louis linna peale kolama minna. Õhtu hakul oli Évian’i tänavatel liikvel veel suhteliselt palju rahvast, enamus neist arvatavasti siiski turistid. Louis seadis sammud järve äärde, möödudes hotellist, kus töötas Patrick’i ema. Korraks tekkis tal tahtmine hotelli sisse astuda, kuid mõte haihtus sama kiiresti kui oli tekkinudki. Taamal paistis jahisadam. Nii Henri kui Jean-Paul olid aktiivsed purjesportlased, nooruses oli Jean-Paul isegi võistlustel osalenud, ning perekonnal oli sadamas väike purjekas. Praegugi nägi ta vanaisa jahti suveootuses rahulikult lainetel puhkamas. Juba soliidses eas Henri tavatses ilmade soojenedes aeg-ajalt väikese sõidu ette võtta ning ta oli juba algust teinud pojapoja väljaõpetamisega. Seekord ei olnud aga Louis’l mõttes hoopiski mitte vanaisa purjekaga sõitma minna. Samahästi meeldis poisile järve ääres omaette mõtiskleda ning järvelt avanevat majesteetlikku panoraami nautida. Vesi mõjus Louis’le rahustavalt. Nii suunduski ta muuli poole, et seal end mõnusasti sisse seada ning mägede foonil peegelsiledat järve imetleda. Järve vastaskaldal võis märgata Šveitsi linna Lausanne’i uduseid kontuure. Korraga kuulis ta kedagi end hõikavat.

          „Hei, Louis! Jou, mees! Kas sa oled juba ammu Évianis? Mis teed?”

Michel Dufresne laveeris rulaga rannaäärsel alleel. Louis’d märgates hüppas ta sõiduriistalt elegantselt maha ning siirdus muulile. Ta oli Évian’i politseikomissari poeg ning kuulus Louis’ ja Patrick’i sõprade hulka. Poisid vestlesid tühjast-tähjast, koolist, sõpradest, Pariisist ja Évianist. Ühte teemat nad vältisid, kuid viimaks ei pidanud Michel enam vastu.

          „Patrick laskis kodust jalga. Kindlasti oled juba kuulnud.”

          „Laskis jalga? Miks sa nii arvad?”

          „Isa rääkis. Paar päeva enne kooli algust oli ta ühel hommikul koos jalgratta ning seljakotiga kadunud. Igatahes oli see põgenemine planeeritud. Ta oli hotellist igasugust kraami ära viinud ja end põhjalikult teemoonaga varustanud. Hull mees! Enam kui kindel, et tal polnud kavaski tagasi tulla. Teda on otsitud üle Euroopa, kuigi mitte ühtegi jälge ei ole siiani leitud. Tema ema arvas, et ta võis minna Sitsiiliasse, kus neil peaks sugulasi olema, kuid lõppude lõpuks võis ta ju minna kuhu tahes. Võib-olla sõitis hoopis Ameerikasse.”

          „Sa arvad, et ta on elus?”

          „Miks ta ei peaks olema? Muidugi, kunagi ei tea, mida kõike võib juhtuda, kuid teda otsiti kõikjalt. Arvatavasti sai tal siinsest elust villand ja läks seiklusi otsima. Sa ju tunned Patrick’i. Ta oligi selline hull.”

          „Kas teda otsiti ka Pimeduse Metsast?”

          „Pimeduse Metsast? Sa mõtled seda kohta Abondance’i lähedal? Arvatavasti küll. Isa rääkis, et sandarmeeria kammis kogu piirkonna läbi. Ma olen aga kindel, et selleks ajaks oli ta juba Prantsusmaalt jalga lasknud.“

Louis pidi Michel’iga nõustuma. Patrick võis kohati näida ettearvamatuna ja see valmistas paljudele tuska. Erinevalt paljudest sarnastest fantaasiarikastest unistajatest, oli tal täiesti olemas ärevust tekitav kalduvus oma hulljulgeid plaane ellu viia. Sellegipoolest küsis ta Michelilt:

          „Ma tahaksin ühel päeval Pimeduse Metsas ära käia. Sellest räägitakse igasuguseid kummalisi jutte. Tuled sa kaasa?”

Michel kõhkles. Ta oli tavaline keskmiselt korralik poiss, kes õppis keskmiselt hästi, tegeles keskmise teismelise huvidega ning keda huvitasid sport, tüdrukud, peod ja muusika. Loomulikult oli temagi mõistlikkuse piires avatud seiklustele, kuid minna kusagile mägedesse mingisugusesse imelikku metsa, see idee tundus tema jaoks jabur ning ebavajalik. Isegi mägedes matkamiseks võis leida palju paremaid ja huvitavamaid kohti, kuid Louis oli Pariisist ja sõprus temaga oli väikelinna noormehe jaoks samuti oluline. Seepärast otsustas ta vastata mitmetimõistetavalt:

          „Oled sa ikka kindel, et see on hea mõte? Ega sa ometi ei mõtle sealt Patrick’i otsida? Kui nii, siis unusta see parem. Patrick seikleb kusagil ringi ja kui ta just Ameerikasse ei putkanud, eks ta tuleb millalgi tagasi, olen selles kindel. Võib-olla sa ei ole kuulnudki, et Patricki ema läks segaseks ja viidi hullumajja. Ta pööras ikka täiega ära, kõndis linnas ringi ja ajas igasugust imelikku juttu suust välja. Aga mis Pimeduse Metsa minekusse puutub, siis OK, eks vaatame, vaheaeg on pikk. Kas sa jääd siia terveks vaheajaks? Kui midagi paremat ei ole teha, siis võib ju vahelduseks ka mägedes turnida. Muide, kas sa Marc-Etienne’i tead? Ta käib lütseumis ja on kuusteist. Tema pool on homme pidu ja sina oled oodatud. Helistame homme üle. Ahjaa, Corinne palus sind tervitada.”

Corinne oli Micheli aasta noorem õde, kes oli Louis’st sisse võetud. Louis ei saanud küll väita, et ta oleks temast eriti hoolinud, tüdruk oli noor, naiivne ja pisut tüütu, kuid päris ükskõikne ta Corinne’i vastu samuti ei olnud. Ta võttis Marc-Etienne’i peol osalemise tõsiselt kaalumisele. Uudist Patrick’i ema vaimuhaiglasse paigutamise kohta kuulis ta esmakordselt. Louis’l oli hea meel, et ta järve äärde tulles hotelli sisse ei põiganud. Poisid vahetasid veel paar käibefraasi, leppisid kokku järgmisel päeval peo asjus ühendust võtta ja Michel läks oma teed. Louis jäi veel järve äärde istuma ja vaatas, kuidas sügavsinine järv uinus lumiste mäetippude vahel. Hakkas juba hämarduma ja vaid üksikud pühendunud purjesportlased toimetasid veel oma jahtide kallal. Järv oli vaikne. Õrn tuulehoog kiigutas vaevumärgatavalt veepinda. Ka rannaäärsel alleel oli jäänud üsna vaikseks, seal liikus vaid üksikuid hiliseid jalutajaid või hilja peale jäänud tervisesportlasi. Louis lahkus järve äärest alles siis, kui oli juba täiesti pime.

Taas vanavanemate majja jõudnud ning voodisse heitnud, ei suutnud ta kaua uinuda. Aasta oli olnud sündmusterikas: Patricki kadumine; vanemate lahkuminek; paljutõotavalt alanud suhted nägusa Genevieve de Saint-Pierre’iga ei võtnudki vedu ja Genevieve käis nüüd teise poisiga; keskpärane ragbihooaeg, kus üksikud säravad õnnestumised vaheldusid enamalt jaolt kahvatute mängudega – kõik need olid vaid piisakesed tormiselt mässavas elumeres, mille lained kippusid tal viimasel ajal üle pea minema. Lapseiga oli jäämas minevikku ning aja kulgemist määravad tundmatud hoovused tõmbasid teda üha jõudsamini tumedasse ja salapärasesse tulevikku. Hommikul päris Louis vanaisalt.

          „Sa oled mulle jutustanud Pimeduse Metsast. Kaua pidasin ma seda lihtsalt üheks muinasjutuks. Kas selline mets on ka tegelikult olemas?”

          „See on kohalik legend. Jah, muidugi. Koht iseenesest on olemas küll, nagu oli olemas Jacques Marceau, keda ma olen ise oma silmaga näinud. Aga nii kohtade kui inimeste ümber luuakse lugusid, mida ei tasu alati nii väga tõe pähe võtta, sest tavaliselt tuleb ühe osa tõe kohta kaks osa väljamõeldist. Rahvas tahab, et elu oleks huvitavam kui see tegelikult on ja armastab liialdada. Pimeduse Mets on lihtsalt üks mägi Abondance’i lähedal, mille rahvasuu on suureks rääkinud. Tema omapära peitub selles, et puud mäge katvas metsas on mingil teadmata põhjusel surnud. Võib-olla levib seal mõni haigus või on tegemist loodusreostusega, kes teab. Aga kui mõnest sinule tuttavast kohast luuakse legende, pole iseenesest ju paha. Eks see ole inimese enda teha, kas ta neid usub või mitte. Kunagi pidas Abondance’is trahterit meie perekonna vana sõber Claude Biotti. Tema tundis küll selle teema vastu suurt huvi ja pani Pimeduse Metsa kohta käivad legendid kirja. Hiljem kinkis ta need ülestähendused minule. Peaksin selle vihiku üles otsima ja sulle andma. Järsku oskad sina nende lugudega midagi peale hakata.”

          „Kas sa oled ise Pimeduse Metsas käinud?”

          „Ei, loomulikult mitte. Milleks see? Mitte et ma nüüd kartnud oleksin. Lihtsalt kunagi ei ole tekkinud sellist vajadust.”

Vanaisa jutt oli loogiline ja usutav. Tõepoolest, legendid tekivadki tavaliselt niimoodi nagu Henri oli rääkinud, peegeldades inimeste ootusi, mis vastanduvad argipäeva hallusele ja igavusele. Kui elu tundub üksluine, siis on alati võimalik teda huvitavamaks mõelda. Üks teadmine oli vanaisa eest varjule jäänud: see, et Louis oli kohta juba oma silmaga näinud. Möödunudsuvise jalgrattaretke Patrick’iga Pimeduse Metsa äärsele lagendikule oli Louis kiivalt enda teada hoidnud.

V PEATÜKK: Esimene katse.

Lihavõttevaheaeg möödus tegusalt ja lennates. Louis nautis pidu Marc-Etienne’i vanemate ruumikas majas. Puhkusereisile sõitnud vanemad olid maja poja käsutusse jätnud ning otse loomulikult kasutas Éviani noorsugu ära suurepärase võimaluse nooruslike tormide ja tungide väljaelamiseks. Tarbiti ohtralt alkoholi ja kergeid mõnuaineid, sõlmiti suhteid, kuulati muusikat ja tehti kõikvõimalike lolluseid nagu teismeliste pidudel tavaliselt, kuni hommiku saabudes. Corinne Dufresne oli ootamatult aastaga lapsest nooreks neiuks kasvanud ja ta veidi nagu isegi meeldis Louis’le, kes Patrick’i puudumisest hoolimata oli suutnud end üle hulga aja jälle emotsionaalselt välja elada, nii et temas avaldus mõningaid märke endise Louis’ tagasitulekust. Kurvameelsus hakkas tasahilju kaduma ning ta oli taas normaalseid elurütme tabamas.

Vaheaja lõppedes pidi Louis koos isaga tagasi Pariisi pöörduma. Kolmekümne viie aastane Jean-Paul töötas nüüd, peale ligi kümneaastast kodumaalt eemalolekut, France 2 [17] uudistetoimetuses Pariisis. See kunagi lokkispäine, nüüd juba kergelt kiilanev, aga ikkagi soliidse väljanägemisega mees hakkas Louis’le võõraks jääma. Kuigi nad suhtlesid regulaarselt, elas isa perekonnast lahus, üüris pisikest korterit kesklinnas ning kuuetoaline apartement Itaalia väljaku ääres jäi Verale ning Louis’le. Korrespondendina Lõuna-Aafrika Vabariigis töötades tekkis Jean-Paul’il suhe gudžarati[18] päritoluga lõuna-aafriklannaga ja Louis sai vahepeal endale poolõe ja poolvenna – Meena oli üheksane ja Ravi kuuene. Peale lahutust Verast sai Jean-Paul võimaluse ametlikult abielluda ning suvel pidi uus perekond Prantsusmaale kolima. Isa uue perekonnaga ei olnud Louis veel kohtunud, sest Vera ja Louis’ India-külaskäigu aegu viibisid Meena ja Ravi koos emaga Lõuna-Aafrikas.

Nüüd  jäi Louis’le vaid üks päev painava soovi täitmiseks, mida ta oli päev päeva haaval edasi lükanud. Soov oli lihtne. Ta tahtis oma silmaga ja läbi vahetu kogemuse Pimeduse Metsa väidetava needuse ümber lükata, sest alles seejärel sai ta leppida teadmisega, et Patrick oli kodu maha jätnud ning läinud laia maailma seiklema. Louis teadis, et kui jätab soovi realiseerimata, siis kannatab ta kuni suveni painavate hingeliste piinade käes. Soovi täitmiseks ei tulnud teha just palju. Varahommikul istus ta Abondance’i bussile ning väljus sealt Melon’i teeristil. Hõlpsasti leidis ta teeraja mägede vahel, mida mööda olid nad möödunud suvel koos Patrickiga Pimeduse Metsa esisele lagendikule jõudnud. Varsti oligi ta soovitud kohas. Aeg oli hommikuselt varajane ning keskpäevani oli veel piisavalt aega. Louis otsustas mitte kiirustada, istus lagunenud hüti varjus ning vaatas üksisilmi tumedat surnud metsaga kaetud mäge. Mets seisis stoilises rahus, vaid rohutirtsude kontsert kõlas idüllilisele hommikuvaikusele taustaks. Mitte midagi kahtlast ei hakanud talle silma, kuid tundmatu alateadvuslik jõud sundis teda viivitama. Ta istus kaua, suutmata astuda otsustavaid samme üle metsa lagendikust lahutava tumedaveelise oja. Louis’le meenus, kuidas Patrick oli eelmisel suvel oja ületanud ja metsa piirile jõudnud. Siis oli temagi jätnud tegemata selle viimase ja lõplikku sammu.

Möödundsuvine meenutus halvas hetkega lõplikult Louis’ poolse tegutsemistahte. Aeg möödus, kuid Louis istus endistviisi hüti varjus, suutmata end vähimalgi määral liigutada. Alles siis, kui ta viimaks otsustas end kokku võtta ning oli suutnud end sisemiselt piisavalt motiveerida astumaks emotsionaalselt raskesti juhitavaid samme metsa suunas, kuulis ta korraga kraapivat heli, mis lõikus häiriva disharmooniana rohutirtsude monotoonsesse saatemuusikasse. Kõige rohkem sarnanes värske heli oksaraginale. Lagendiku teise otsa ilmus inimesele sarnane kuju. Suure tõenäosusega oligi tegemist inimesega, kahekümnendates eluaastates vibaliku hülgenäoga noormehega, välimuselt täiesti tavalise matkajaga, kelle sarnaseid võis Abondance’i orus sageli kohata, mistõttu ei saanud teda kuidagi paranähtuseks pidada.

Instinktiivselt varjus Louis’d rändaja eest hüti taha ning üritas oma kohalolu mitte paljastada. Matkaja käitumine oli enam kui kummastav, sest jõudnud keset lagendikku, muutus ta kuidagi erutatuks, vilistas pikalt, tantsis ja lõi käsi kokku. Siis hõikas ta midagi tundmatus keeles, jooksis ojani, ületas selle mõne hüppega ning kadus puude vahele. Hetkeks jäi lagendikul vaikseks, kuid etendus ei olnud veel lõppenud. Louis ei jõudnud äsjasest vaatemängust saadud šokist toibudagi, kui vaevalt mõni minut hiljem ilmus lagendikule uus külaline, sõbraliku näoga vanem hallipäine mees, kes kandis vanamoodsaid näpitsprille, mantlit, kübarat ja lakkkingi. Rahulikul sammul kõndides jõudis ta keset lagendikku, koukis taskupõhjast sigarikarbi, võttis karbist sigari, süütas selle ning suitsetas ilmselge naudinguga. Elegantselt riietunud soliidne vanahärra mõjus looduse rüpes eriti koomilisena. Louis jälgis teda hüti varjust ettevaatlikult välja piiludes. Härrasmees suitsetas mõne minuti, kustutas sigari ja pakkis selle siis hoolikalt tagasi sigarikarpi. Seejärel võttis ta taskust mobiiltelefoni ja rääkis kellegagi rahulikul tasasel toonil mingisuguses võõras keeles, mida Louis ei mõistnud. Kõne oli lühike. Mees torkas telefoni taskusse ning suundus hüti poole. Ta möödus Louis’st üsnagi lähedalt, nii et too oleks võinud käe välja sirutada ning härrasmeest puudutada. Kuid ta ei teinud seda ja poiss jäi märkamatuks. Mees ületas rahulikult ja keskendunult lagendikku Pimeduse Metsast eraldava oja, mis oli tema ebamatkajalikku riietust ja soliidset vanust arvestades päris osav ettevõtmine. Lõpuks peitus temagi puudemüüri tagusesse pimedusse.

Louis ootas, äkki ilmub kolmaski külaline, kuid rohkem ei saabunud kedagi ning lagendikul jäi jällegi vaikseks. Äsja toimunud etteastete põhjal järeldas vaid ühte – Pimeduse Metsaga on seotud midagi väga kummalist, mis võib olla enamat kui vaid tühipaljas legend. Hetkega kadus soov oja ületada ning nii ei jäänudki tal muud üle kui alustada tagasiteekonda. Jõudnud Abondance’i, otsustas ta einestada söögikohas, mis oli kunagi kuulunud Claude Biottile ja mille ees tema vanaisa kord Jacques Marceau’d kohtas. Piemontelase trahterist ei olnud peale ajaloolise hoone suurt midagi alles jäänud, kuid korralikku sööki ja jooki pakuti seal endiselt. Kui autobuss saabus, sõitis Louis tagasi Éviani. Vanaisa oli lubadust pidanud ja leidnud igivana nahkköites vihiku, kuhu noor Claude Biotti oli üles tähendanud Jacques Marceau’ pärandi. Vana Henri kinkis vihiku Louis’le. Too võttis kingituse tänuga vastu, kuid Pariisi tagasi jõudes torkas ta selle kusagile tagumisele riiulile raamatute vahele ning unustas. Lihavõttevaheaja eelviimasel päeval saadud vahetu kogemuse järel puudus tal igasugune soov Pimeduse Metsaga uuesti tegemist teha ning ta püüdis seika mälestustest kustutada.

VI PEATÜKK: Roman Korovjev.

Päeval, kui Roman Korovjev läks Pimeduse Metsa, möödus kakskümmend viis aastat tema sünnist Tšuktšimaa[19] pealinna Anadõri sünnitushaiglas. Tema tulek inimeste maailma sündis läbi vaevade ja valude. Romani ema suri sünnitamisel ning laps sündis tõsise puudega, anenkefaaliaga,[20] mis teisitisõnu tähendas, et tal puudus peaaju. Romani isa, keegi Korovjev, oli avalikkusele tuntud rubriigist „Neid otsib miilits”. Ta oli ilmunud Anadõri umbes aasta tagasi, kohtunud Romani emaga, talle lapse valmis treinud, kuid oli veel enne lapse sündi nelja tuule poole kadunud. Sündides oli Roman pime, kurt ja ta ei tundnud valu. Tavaliselt sureb anenkefaaliaga laps varsti peale sündi, kuid Romani muud elufunktsioonid toimisid normaalselt – ta sõi, magas ning isegi karjus. Mõne päeva pärast viidi Roman Moskvasse, kus teda uuriti ülima põhjalikkusega. Tegemist oli teadusliku imega, millele teadlased ei osanud ühtegi mõistlikku seletust anda. Siis meenus kellelegi, et 1935. aastal oli New Yorgis Saint Vincenti haiglas[21] sündinud samasugune anenkefaaliaga laps, kes küll mõned päevad hiljem suri. Roman aga oli vastu pidanud juba mitu nädalat. Ameerika kolleegidega võeti ühendust ja mõne päeva pärast astus Moskva Meditsiiniinstuudi uksest sisse hallipäine härrasmees keskealise naise saatel. Mees tutvustas end valvurimutile tugeva võõrapärase aktsendiga vene keeles:

          „Mina olen doktor Meyerson New Yorgi Saint Vincenti haiglast ja minuga on kaasas Aleksandra Begemot, teie patsiendi Roman Korovjevi tädi. Me soovime näha instituudi direktorit.”

Kuidas visiit Nõukogude režiimi tingimustes võimalikuks sai, pealegi ülimalt kiiresti, jäigi saladuseks, kuid juba mõne päeva pärast siirdusid äsjased külalised nüüd juba kolmekesi – Roman, Aleksandra ja doktor Meyerson – tagasi New Yorki. Nii Romani kui tema tädi nimed viitasid kummalisel kombel ühele Mihhail Bulgakovi[22] unustatud romaanile, kuid selliseid, kes oleksid „Meistrit ja Margaritat“ lugenud, nende teele nähtavasti ei sattunud. Tõepoolest, milleks pidi ühe totalitaarse ühiskonna normaalne ametnik lugema põlatud Bulgakovit? New Yorgis viis doktor Meyerson läbi hullumeelse operatsiooni, mille käigus lapsele siirdati samavana orangutani aju. Kõikide prognooside kiuste operatsioon õnnestus ning laps omandas kõik peamised eluks vajalikud funktsioonid. Operatsiooni tagajärjel Roman nägi, kuulis ja omandas pikapeale isegi inimkõne alged. Mõne kuu pärast kirjutati ta haiglast välja ning ta asus elama tädi juurde ühte New Yorgi jõukama rahva eeslinna Long Islandil. Päev peale Romani haiglast lahkumist kadus doktor Meyerson müstiliselt New Yorgist nagu poleks teda seal kunagi viibinudki.

Roman jäi tädi kasvatada ning temast sai Ameerika Ühendriikide kodanik. Ametliku versiooni järgi oli Aleksandra Teise Maailmasõja ajal Venemaalt Saksamaale teenijaks sattunud ning pärast sõda siirdus sealt edasi Ameerika Ühendriikidesse. See kõlas usutavalt ja põhimõtteliselt võis see niimoodi isegi juhtuda. Igatahes elasid nad tädi uhkes villas päris luksuslikult. Millega tädi tegeles, selles ei jõudnud Roman pikemat aega selgusele, kuid niipalju võis isegi tema välja lugeda, et millegi seaduslikuga seal nüüd küll tegemist polnud. Väliselt ei erinenud Roman mitte millegi poolest teistest temavanustest lastest. Tädi soovis, et ajusiirdamisoperatsioon jääks saladuseks ja tal oli piisavalt vahendeid soovi teostamiseks. Jõukas tädi hoolitses Romani eest hästi ning laps pidi saama kõike, mida hing ihaldas. Romanile sisendati pidevalt teadmist, et ta on eriline, temas peituvad erakordsed võimed ja teda ootab ees kuulsusrikas tulevik.

Kui Roman läks kooli, siis tekitas selline väljakujunenud hoiak loomulikult probleeme. Lapsed võivad teinekord oma tunnete väljendamisel olla halastamatud, mistõttu Romanist kasvas julm, seltsimatu ja pirtsakas olend, keda tema koolikaaslased kartsid ning salaja mõnitavate hüüdnimedega kutsusid. Kõik see ei mõjutanud mitte karvavõrdki tema pahelist iseloomu ning ta püüdis koolivägivalda maksimaalselt enda huvides ära kasutada. Roman ei kohkunud tagasi millegi kurja eest, tal puudus täielikult kaastunne ning võimaluse avanedes piinas ta teisi lapsi mõnuga. Seevastu õppetöö edenes tal vaevaliselt, ta ei õppinudki korralikult ei lugema ega kirjutama ning arvutaminegi ei edenenud. Ometi, kui arvestada, et tema ajutalitlus pärines orangutanilt, võis Romani arengut inimesena samahästi pidada ka geniaalseks, seda enam, et geniaalsuse ja hullumeelsuse vahelist vahet peetakse peaaegu et olematuks. Roman avastas endal tähelepanuväärseid andeid inimpsühholoogia valdkonnas. Ta oskas suurepäraselt inimesi mõjutada, neile ebameeldivaid situatsioone tekitada ja inimesi üksteise vastu välja mängida. Muutunud oma psühholoogilisest talendist teadlikuks, oskas ta varjatud annet täiuslikult ära kasutada. Veel enam, psühholoogilise talendi najal suutis ta kuidagimoodi isegi keskkooli lõpetada. Kättemaksu kartuses õpetajad lihtsalt ei julgenud teda üheski aines läbi kukutada. Kui üks noor ja kogenematu, kuid enesekindel bioloogiaõpetaja oli seda kord üritanud, pidi ta paari nädala pärast närvivapustuse üle elanuna mitte ainult koolist, vaid ka tervest osariigist põgenema.

Pärast keskkooli lõpetamist otsustas Roman kirjanikuks hakata. Kirjutamine edenes tema käes vaevaliselt, kuid seda aukartlikumalt suhtus ta sellesse tema jaoks müstilisse tegevusse ning edu nimel oli ta nõus teataval määral isegi vaeva nägema. Tähed oli ta koolis selgeks õppinud ning kooli lõpetades oskas ta juba lihtsamaid sõnu kirjutada ja nende abil lihtlauseid moodustada. Tädi toetusel asus ta edasi õppima Vermonti osariigis asuvas Middlebury kolledžis, mille ta paljudele mõistetamatul kombel kirjandusalase bakalaureusekraadiga ka lõpetas. Kooli valik ei olnud juhuslik. Middlebury kool evis rikkalikke kirjanduslikke traditsioone ning sealsel Bread Loafi kirjanike konverentsil[23] pälvis Roman oma töödega esmakordselt laiema avalikkuse tähelepanu. Peale kolledži lõpetamist avaldas ta oma esikromaani, mis oli küll paljude lugejate meelest niivõrd segaselt kirjutatud, et sellest mitte keegi aru ei saanud, kuid seda kõrgemalt hindasid tema teost kriitikud. Algaja kirjaniku romaan tõusis meteoorina kirjandustaevasse. Romaani autorit käsitleti kui noort vihast kurja geeniust, kes on kirjanduses saavutanud Ameerika unelmale sarnase läbilöögi ning tema lihtlausetel põhinevat kirjanduslikku stiili peeti revolutsiooniliseks. Omandanud kergesti eduka kirjaniku oreooli, sai Roman peagi aru, et sellest oli talle veel vähe ning ta avastas uue muusa, mis köitis teda palju enam kui kirjandus.

Romani uueks paleuseks sai poliitika, sest poliitika suutis noormehele pakkuda seda, mida tema hing kõige enam ihaldas, nimelt võimu. Inimpsühholoogilisele talendile oli võim suurepäraseks atribuudiks kaasinimeste tahte mõjutamisel ja selles oli Roman ometi osav. Roman liitus moraali ja usuküsimusi väärtustavate konservatiivsete ringkondadega ning asus tööle ühe mõjuka vabariiklasest kongresmeni abina. Talle meeldis konservatiivide ideoloogiline selgepiirilisus, mis pakkus probleemidele lihtsaid ja selgeid lahendusi. Intellektuaalide seltskonnas tundis ta end ebakindlalt, ta ei osanud nende kombel kalambuuritseda ning teravmeelsusi pilduda, mis pani ta neid südamest vihkama. Eriti meeldis Romanile surmanuhtluse rakendamine, mis pakkus inimesele võimu ligimese elu ja surma üle. Vermont oli loobunud surmanuhtluse rakendamisest 1987. aastal, kuid Romani poliitiliseks kreedoks sai surmanuhtluse tagasitoomine osariigi karistuspraktikasse.

Romani tööandjal seisid ees valimised. Ennustati kauaaegse kongresmeni selget võitu, sest tema ringkonnas elasid põhiliselt usklikud kesklassi valijad, kes olid traditsiooniliselt toetanud konservatiivseid vabariiklasi. Sellepärast polnud Romanil karta töökoha kaotust ja ta võis oma poliitilises tulevikus kindel olla ka järgneva kaheaastase perioodi kestel. Vanarahvatarkus soovitab siiski enne õhtut mitte hõisata ja nii ka seegi kord. Valimiste künnisel tabasid rahvaesindajat ootamatud finants- ja seksiskandaalid. Nagu maa alt ilmusid päevavalgele pistisevõtmine gaasikompaniilt, kellel oli tekkinud probleeme õhu liigse saastatusega, kui ka pereväärtustest jutlustava abielumehe salajased vallatused prostituutidega. Kõrge moraal võis muutuda tema truudele jüngritele ka miiniväljaks, sest pahatihti võisid kõrged moraalistandardid pilvede selginedes osutuda pelgalt topeltmoraaliks.

Skandaalide pimestavas valguses ei aimanud keegi, et kongresmeni patutegusid oli aidanud paljastada tema noor truu abiline Roman, kes kõmulisi materjale salamahti ajakirjandusse lekitas. Lausa viimasel hetkel oli staažikas kongresmen sunnitud pisarsilmil kandideerimisest loobuma. Ühtlasi tegi ta ettepaneku kinnitada oma valimisringkonnas uueks Vabariikliku partei kandidaadiks Esindajatekoja valimistel Roman Korovjevi, kelles ta nägi oma ideoloogilise liini truud järgijat. Hoolimata vähestest eluaastatest ning nappidest poliitilistest kogemustest oli Korovjevil laitmatu renomee ning kõrge moraal. Loomulikult lubas Roman hoolitseda ka selle eest, et poliitilise karjääri lõppemine ei kahjusta tema endise tööandja edasist saatust ning ta pääseb kohtust. Valimised möödusid Romani suure edu tähe all, kes lubas valijatele suuremat riikliku sekkumist, ranget korda ja kodanike eneseväljendusvabaduse piiramist – riik olgu paks, kord olgu majas ja naabri-John püsigu vait. Selline programm läks valijaile peale ning kahekümne nelja aastasena sai Roman Korovjevist Ameerika Ühendriikide Kongressi noorim liige. Nüüd võis ta oma eelkäija rahulikult saatuse hoolde jätta ja too mõistetigi altkäemaksu võtmise eest mitmeks aastaks vangi.

Roman oli vallutanud järjekordse mäetipu pealtnäha sillutatud teel edu poole, kuid peagi ilmnesid temalgi probleemid ja seal, kust ta neid kõige vähem oskas oodata. Kuni selle hetkeni oli tädi Aleksandra õepoega tema ettevõtmistes igati kannustanud ja nende suhe oli olnud pilvitu ning teineteist toetav. Tädi oli üks väheseid inimesi, keda Roman mingil määral austas. Vähemalt oli ta teadlik, et tädi abita oleks tal olnud oma ambitsioone palju raskem rahuldada. Aegamööda oli Roman hakanud midagi taipama tädi positsioonist ühiskonnas ja tema jõukuse tagamaadest. Tädi oli New Yorgi vene maffia üks mõjukamaid liidreid, kes spetsialiseerus palgamõrvadele. Poliitikasse minek põhjustas esimese suurema arvamuste lahkumineku Romani ja Aleksandra vahel, kuna see ei olnud tädi plaanidega kooskõlas ja võis tema mitte just seaduspärase tegevuse suhtes kaasa tuua soovimatut tähelepanu. Tädi püüdis õepoega mõjutada poliitikast loobuma või vähemalt jääma tagaplaanile. Ta tegi ettepaneku, et Roman loobuks halvale tervisele viidates kohast Kongressis ja toetaks sellele kohale hoopis ühe tädile lähedalseisva pankuri kandidatuuri. Ettepanek aga ei sobinud kuidagi Romani kõrgete eesmärkidega elus ja poliitikas. Kõige täbaram probleem seisnes aga tõsiasjas, et tädi ei soovinud enam Romani tegemisi finantseerida ning ähvardas koguni õepojale tehtud testamendi tühistada. Valimiskampaania aga oli Romanile kaasa toonud hulgaliselt võlgu.

Tädilt raha väljapressimiseks teadis Roman vaid ühte sobilikku moodust. Ühel ilusal päeval istus tädi tugitoolis lösutades oma Long Islandi villas ning vaatas telerist lemmiksarja „Jerry Springer Show”.[24] Uksekell helises ja teenija teatas Romani saabumisest, kes elas nüüd tädist eraldi pealinnas Washingtonis. Jõudnud elutuppa, võttis Roman portfellist ajalehte mässitud telliskivi ning lõi sellega tädile tugeva hoobi pähe. Ta oli sellisest tapmismoodusest lugenud ühest kriminaalromaanist. Vana daam vajus hääletult kokku. Siis läks Roman kööki teenijat otsima. Lähenenud tollele selja tagant ja muutnud ta ootamatu kägistamishaardega vastupanuvõimetuks, vedas ta teenija majatagusesse basseini ning uputas naise pead vee alla surudes, kuni too enam ei liigutanud.

Seejärel suundus Roman tagasi elutuppa, et plaanitud veretöö lõpule viia. Köögist haaras ta kaasa suure lihunikunoa, millega asus tädi kehalt liha eemaldama. Lihatükid asetas ta keldrist leitud klaaspurkidesse, maitsestas küüslaugu, soola ja pipraga ning kaanetas purgid. Aju ja südame sorteeris ta eraldi välja, sest need läksid kohe pannile. Ülejäägid viis ta siis, kui väljas oli juba pimedaks läinud, mustades kilekottides maja ees tänaval asuvasse prügikasti. Seejärel ladus ta lihapurgid autosse, pesi verejäljed hoolikalt põrandalt ning kattis kuriteopaiga paksu vaibaga. Nüüd võis ta lõpuks hinge tõmmata. Roman praadis köögis panni peal tädi aju ja südame, avas pudeli hinnalise Prantsuse veiniga tädi rikkalikest tagavaradest ning asus keha kinnitama. Aju ja südame söömise läbi lootis Roman muutuda sama tugevaks ja mõjuvõimsaks kui tädi, keda ta austas kui võimu ja tarkuse sümbolit. Algaja poliitik imetles siiralt, kuidas tädi oma nähtamatut impeeriumi raudses haardes hoidis ja soovis neid võtteid rakendada ka poliitikas.

Kosutava eine järel tundis Roman end tugevamana ja avastas end jälle oma tavalises sõiduvees, valmis kogu maailma oma tahte alla suruma. Ta õngitses teenija laiba basseinist välja ning paigutas auto pagasiruumi, et tagasiteel Washingtoni temast sobivas kohas vabaneda. Tädi kasutas teenijatena ebaseaduslikke ladina-ameerika immigrante ja nii polnud karta, et keegi oleks kadunut eriti taga otsima hakanud. Roman heitis viimase pilgu tädi majale. Majas olid möödunud tema kasvuaastad ja kadunud lapsepõlv tekitas temas hetkelise nostalgilise meeleolu, kuid seda vaid viivuks. Ta kustutas tuled ning valmistus enne lahkumist villale signalisatsiooni peale panema, kui telefon helises ja  Roman haaras instinktiivselt telefonitoru.

          „Tere õhtust, Roman. Kuidas käsi käib? Siin räägib doktor Meyerson ja kuula mind nüüd hästi tähelepanelikult …”

Nimi, doktor Meyerson, ei öelnud Romanile midagi, kuid hääl telefonitorus mõjus värskele kongresmenile kuuletumapanevalt ja unustades hetkeks poliitikukarjääri, sundis teda koolipoisikult kuulatama jääma. Kuuletumapanev efekt tekkis Romanil tavaliselt vaid kahel juhul, siis kui helistati Valgest Majast või tädi juurest.

          „… Sa pead tegutsema nii ja ainult nii, nagu mina sulle ütlen. Ära päri, miks. Washingtoni sa ei lähe, vaid sõidad New Yorgist hommikul esimese lennukiga Pariisi. Seal istud rongile ümber ja sõidad kohta nimega Évian-les-Bains. Jäi meelde? Kirjutatakse E-v-i-a-n. Kirjuta see endale üles. Seal antakse sulle uued juhised. Sa pead koju tulema, Roman!”

          „Koju? Ma olengi ju kodus. Kes te üldse olete? Ma ei tunne ühtegi doktor Meyersoni. Miks ma pean teie tobedatele korraldustele alluma?”

          „Sa tead seda hästi! Oma lihapurke ära Euroopasse kaasa võta, vaid paiguta need lennujaama hoiukappidesse. Hea küll, paar purki võid külakostiks ju kaasa tuua. Hihii …”

Roman kuulis, kuidas doktor Meyerson telefonitorusse naerda kõkutas. Hääl jätkas:

          „Kiirusta, Roman! Sulle on jäänud vähem aega, kui sa arvata oskad. Hiljem ei suuda me sind enam kuidagi aidata.”

Teisel pool toru lõpetati kõne. Roman püüdis mõelda, kuid sellega ei olnud ta kunagi eriti hästi hakkama saanud. Nii ei osanudki ta  midagi muud teha, kui soovitusele alluda. Ta heitis teenija laiba Long Beachi kaldapealselt Atlandi ookeani ja sõitis edasi J.F.Kennedy lennuväljale.

Järgmisel õhtul jõudis Roman Évian’i raudteejaama. Seal ootas teda tumedais rõivais ebamäärases vanuses mees, kelle armilist nägu varjas osaliselt kapuuts. Mees rääkis inglise keeles, kuid tugeva prantsuse aktsendiga.

          „Kongresmen Korovjev? Mind saatis doktor Meyerson. Juhatan teid hotelli. Hommikul võtate takso ja sõidate kohta nimega Melon. Täpsemad juhised leiate ümbrikust nagu ka uued dokumendid Ivan Azazello nimele. Azazello nimele on teile hotellis tuba reserveeritud. Homseks peate ümber riietuma. Vajalik varustus on seljakotis.”

Mees ulatas talle seljakoti ja ümbriku ning juhatas ta raudteejaama lähistel paiknevasse hotelli, kus Roman võis lõpuks lõdvestuda. Ta käis vannis ja vaatas telerist märulifilmi. Hommikul talitas ta vastavalt juhtnööridele, kuni viimaks jõudiski surnud metsa esisele pisikesel lagendikule. Peale kakskümmend viis aastat kestnud eksirännakuid valdas teda äratundmine ja ta ei suutnud emotsioone enam vaos hoida. Ta oli jõudnud koju! Roman ületas hüpates mtumedaveelise ojakese ning kadus puude varju, tähele panemata, kuidas keegi jälgis teda lagunenud hüti varjust.

VII PEATÜKK: Üksteist lasku Londonis.

Fernando Elias Gonzaga lapsepõlv ei olnud roosiline. Kasvanud kodutuna Brasiilias, Rio de Janeiro tänavatel, sattus tema elu pidevasse ohtu nii tänavalapsi jahtivate omakaitsesalkade, kuritegelike grupeeringute omavaheliste arveteõienduste kui ka lihtsalt nälja, haiguste ja kindla peavarju puudumise tõttu. Isa olemasolust ei teadnud ta midagi. Prostituudist ema mõrvas purjus klient, kui Fernando oli seitsmene. Peale ema surma pidi Fernando kohanema eluga Rio tänavatel. Lastekamba pealik, keda kutsuti Jeaniks, võttis ta oma kamba hoole alla ja tutvustas teda tänavaelu kõrge kunsti mitmekülgsete saladustega.

Ühel ööl seitse aastat hiljem põgenes Fernando, nagu seda tema tänavaelu ajal tihtipeale oli juhtunud, omakaitsesalklastest tagaajajate eest. Omakaitsesalklased arvasid nimelt, et kodututest lastest, keda nad pidasid paljude ühiskondlike pahede edasikandjateks, on kõige lihtsam vabaneda neid hävitades. Viimases hädas jõudis ta ühe pisikese kiriku juurde ja ennäe imet, kiriku uks oli kutsuvalt lahti. Poiss tormas kirikusse, see näis inimtühi olevat, ning peitis end ühe pingi alla. Peagi jõudsid sinna ka jälitajad. Fernandot märkamata laskusid nad omavahel elavasse keskustellu, püüdes selgusele jõuda, kuidas edasi talitada. Siis aga kuuldus kellegi valju häält jälitajate suminast üle kandumas.

          „Mida te siin teete? Relvadega jumalakojas? Palun lahkuge!”

Silmanurgast piiludes märkas Fernando, et kiriku altaripoolsesse otsa olid ilmunud kaks sutaanis vaimulikku. Meestekamp jäi vait ning keegi neist vastas:

          „Me otsime tänavalapsi. Kas mitte üks poiss ei põgenenud siia kirikusse?”

          „Jumalakoda on kõigile avatud, kuid me ei ole näinud siin ühtegi poissi. Palun lahkuge! Relvadega kirikusse ei tulda. Las Jumal ise otsustab, kas andestab teile.”

Kergelt protesteerides väljus meestekamp kirikust. Vaimuliku sõna vastu nad ei saanud. Üks vaimulikest sulges nende järel ukse ning ütles:

          „Nii, poiss! Sinu jälitajad on lahkunud. Võid välja tulla. Ära karda, mina olen isa Durao ja me ei soovi sulle halba. Teame, et oled siin.”

Fernando taipas, et vaimulike poolt pole talle ohtu karta ja tõusis pinkide vahelt nähtavale. Selle hetkega lõppes tema tänavapoisi elu. Mõne nädala pärast sõitis ta koos teisega kahest vaimulikust Euroopasse. Isa Cyprian, seesama vaimulik, kes oli ta Euroopasse toonud, leidis Fernandole uued kasuvanemad, lastetu vanapaari, kes elas Prantsusmaal, Bretagne’i poolsaarel asuvas Carnac’i külas, mille lähedal asus isa Cyprian’i koduklooster. Isa Cyprian’ist sai Fernando pihiisa ja vaimne õpetaja, kes võttis tema kasvatamise enda peale. Isa Cyprian’i käe all alustas Fernando teismelise noorukina kirjatarkuse omandamist ning õppis lugema ja kirjutama. Õpingud edenesid jõudsasti ning mõne aastaga oli ta võimeline eksternina lütseumi lõpetama. Fernando oleks soovinud pühendada end pihiisa eeskujul vaimulikukarjäärile, kuid too laitis noormehe soovi maha.

          „Kirik vajab sind mujal. Tööpõld ilmalikus elus on eksinud hingede päästmisel palju olulisem. Mul on sõbrad, kes vajaksid sind oma teenistuses ja neil on sulle pakkuda midagi enamat.”

Fernando õppis elektroonikat. Tal oli tehnika peale annet ning juba õpingute ajal töötas ta elektriku, arvutispetsialisti ja tehnikuna, sõltuvalt sellest, kus isa Cyprian ja tema sõbrad teda parajasti vajasid. Töö salapärase ühingu heaks, mida isa Cyprian’i sõbrad talle pakkusid, oli komplitseeritud ja erinevaid oskusi nõudev, kuid huvitav ja mitmekesine. Sügavalt uskliku katoliiklasena tunnetas Fernando, et tema tegevus on Jumalale meelepärane. Põlatud tänavapoisist oli ta ootamatult kiiresti muutunud hinnatud spetsialistiks ja Fernando käsitles seda imena, mis ei saanud toimuda ilma kõrgemate jõudude vahelesegamiseta. Ühingu eesmärgid jäid Fernandole paljuski arusaamatuks, kuid niipalju ta taipas, et võideldi headuse ja õigluse poolel ning sellest talle piisas.

Nende vastas tegutses hoopis teistsuguste põhimõtetega salapärane organisatsioon ning Fernando ülesanne oli vastase tegevus neutraliseerida. Vastasjõul oli lai haare. Ühingu huvides pidi ta tihtipeale kolima mitte ainult ühest linnast, vaid ka ühest riigist teise. Kindlasti ei olnud tema tegevus ohutu, kuid elu varjukülgi näinud Fernando oli piisavalt karastunud, et lasta end raskustest kergesti heidutada. Isa Cyprian’i salapäraste sõpradega, kelle heaks ta töötas, ta silmast silma ei kohtunud, vaid kontakt salapärase ühinguga toimus läbi isa Cyprian’i. Tema õpetaja ütles, et niiviisi on parem. Mida vähem jääb kontaktisikuid, seda vähem põhjustatakse asjatuid ohvreid. Isa Cyprian oli teda hoiatanud, et vastase näol on tegemist ebamaise jõuga, kellele ei meeldi ebaõnnestumised ning Fernando pidi säilitama alalise valveloleku. Ülesannete täitmiseks tuli tal luua oma võrgustik, mille eest ta vastutas. Fernando värbas võrgustikku mitmed vanad sõbrad Rio de Janeiro  tänavalaste jõugust – Jeani, Eliseo ja paljud teised vahepeal unustatud kaaslased. Aastate järel moodustasid nad taas ühise tiimi ja ühiselt karastatud aastate järel tänavalaste kampades võis ta nende peale igas olukorras kindel olla. Rio de Janeiro tänavatel omandatud kogemused tasusid ühingu heaks töötades kuhjaga ära, sest Fernandole püstitatud ülesanded nõudsid nutikust ja oskust keerulistes tingimustes ellu jääda. Ühtlasi sai ta Jeanile auvõla tasutud ja selle üle oli Fernandol eriliselt hea meel.

Kord kutsus isa Cyprian ta enda juurde ning teatas oma soovist ühingu tegevusest mõnevõrra tagasi tõmbuda. Vana munga tervis ei olnud viimasel ajal enam kuigi hea, mistõttu ta ei suutnud ühingu tegevuses täie jõuga kaasa lüüa ja vajas abilist. Viimasel ajal olid nende vastased aktiviseerunud ja muutnud ühingu töö väga intensiivseks. Fernandot ning tema meeskonda vajati pidevalt erinevate ülesannete täitmisel. Ühel sügispäeval kohtus Fernando Mont-Saint-Micheli kloostris autospordiajakirjaniku Daniel Ferreiraga, kellest pidi isa Cyprian’i tahtel saama tema uus kontaktisik ühinguga suhtlemisel. Kahe mehe koostöö sujus tõrgeteta. Daniel jättis Fernandole hea mulje. Ta oli energiline ja abivalmis ning lisaks valdas ta vabalt portugali keelt, mis oli mõlema mehe emakeeleks ja muutis nendevahelise suhtlemise lihtsamaks. Mõne aja pärast edastas Daniel talle palve sõita Ameerika Ühendriikidesse, kus teda ootas ees ülioluline ülesanne. Ühingule laekus informatsioon plaanitavatest terrorismiaktidest, mis oleksid kaasa toonud loendamatu arvu inimohvreid ning pannud aluse maailmakorra võimalikule muutumisele. Fernando pidi terroristide rünnaku kahjutustama, kuid seekord kerkisid tema ette ootamatud takistused. Ühendriikide võimud keeldusid talle viisat andmast. Uut agenti ei jõutud ette valmistada ning vastasel õnnestus kavandatud kuritööd ellu viia. Fernando viibis parajasti Rio de Janeiros sõpradel külas ja vaatas telerist, kuidas lennukid teineteise järel Maailma Kaubanduskeskuse tornidesse sööstsid. Sündmus tekitas Fernando meeskonnas ängi ja jõuetust, kuid nad ei andnud  alla ning jätkasid tegutsemist.

Ühingu poolt püstitatud uus ülesanne sundis Fernandot järjekordset elukohavahetust ette võtma ning ta kolis koos Jeani ja Eliseoga Londonisse. Ametlikult oli ta üliõpilane ühes katoliiklikus õpetajate koolis ning talle väljastati tudengiviisa, kuid igapäevast elatist teenis ta elektrikuna kaasmaalaste poolt hallatavas ettevõttes, kus leidsid tööotsa ka Jean ja Eliseo. Fernando ja tema tiimi liikmed seadsid end sisse ühes Londoni Lambethi linnaosa korterelamus ning asusid tasahilju tegutsema, kuid oli juba hilja. Londonis toimus neli plahvatust, kus hukkus palju süütuid inimesi, kes pahaaimamatult olid viibinud valel ajal vales kohas. Fernando tunnetas, kuidas vastased liiguvad temast pidevalt pool sammu eespool, kuid järelemõtlemisaega talle ei jäetud. Talle sai teatavaks, et Londonis kavandatakse uut katastroofi. Oskusliku tegutsemisega õnnestus tal koos Jeani ja Eliseoga vähemalt järgmine rünnak likvideerida.

Päev pärast edukat operatsiooni kammitses Fernandot rusuv eelaimdus, kuigi see päev pidi tema jaoks kujunema eriliseks. Õhtul oli Londonisse saabumas isa Cyprian, et läbi viia pühalik protseduur, milleks Fernando oli kaua valmistunud ja mis tähendanuks suurt hüpet tema vaimses küpsemises. Peale protseduuri läbimist saab temast osaline ühes sajanditevanuses traditsioonis, mille eesmärk on muuta elu inimeste jaoks täiuslikumaks ning elamisväärsemaks. Õhtuni oli veel aega. Seni ootas teda ees järjekordne tööpäev elektrifirmas, kus ta pidi parandama ühte tuletõrjealarmi Londoni põhjaosas. Ta tõusis nagu igal hommikul, pesi, sõi kerge eine ning riietus sinisesse teksaülikonda, mida ta tööülesannete täitmisel tavaliselt kandis. Fernando üritas korterikaaslasi mitte äratada. Jean ja Eliseo olid olnud öösel tööl, saabusid alles paar tundi tagasi ja nüüd magasid nad sügavas unes. Ta võttis tööriistakohvri, väljus kodunt, ning jalutas viis minutit bussipeatuseni. Varsti tuligi tema buss. Bussis märkas Fernando, et teda jälitatakse. Ta tajus selgesti, kuidas keegi tundmatu mees hoidis tal pilku peal ning kontrollis silmadega iga tema liigutust. Kindluse mõttes väljus ta ühes peatuses korraks bussist ja pani tähele, kuidas mitu erariides meest talle järgnesid. Nüüd oli kõik selge. Fernando trügis bussi tagasi, võttis jaki taskust mobiiltelefoni ja valis numbri, mida ta võis kasutada üksnes vältimatu ohu puhul.

          „Nad on mul jälil. Olen teel Stockwelli metroojaama.”

          „Jätka tavalist marsuuti, kuid katsu nad maha raputada. Üritan sind päästa.”

Tundmatu hääl telefonis oli rahulik ja sisendas kindlust. Fernando teadis hästi, et kriitilises olukorras on tema jaoks peamine säilitada rahu. Metroopeatuses väljus ta bussist, võttis ajalehekorvist Metro-ajalehe[25] ning ostis kassast pileti. Aeglaselt laskus ta eskalaatoril rongide saabumispaiga juurde. Silmanurgast piiludes märkas ta, kuidas kolm meest talle järgnesid. Need samad jälitajad, keda ta oli juba bussis märganud. Siis nägi ta rongi saabuvat. Fernando kiirendas sammu ja jooksis üle platvormi, hüpates viimasel hetkel lahkuvale rongile. Väsinult, kuid rahulolevalt istus ta vabale istmele. Liiga vara. Üks teda jälitanud meestest oli jõudnud tema kannul rongi hüpata, jäi uksele seisma takistades uste sulgumist ja rongi edasiliikumist ning hüüdis:

          „Ta on siin!”

Tema kaaslased jõudsid samuti kohale ja sisenesid rongi. Fernando tõusis, kuid esimene jälitaja hüppas talle peale ning nad kukkusid. Kõlasid lasud … esimene, teine, kolmas … kokku üksteist lasku. Rongis valitses totaalne segadus. Reisijad üritasid paaniliselt rongilt lahkuda. Teine Fernando jälitajatest tõmbas taskust töötõendi ning karjus sellega vehkides:

          „Politsei! Terrorismivastane operatsioon! Palun säilitage rahu!”

Mõned reisijad jäid hüüde peale ehmunult seisma, kuid üleüldist segadust see ei lõpetanud, vaid lisas kiiresti levivale paanikale vaid hoogu juurde. Inimesed tunglesid ja hüüdsid abi järele. Fernando jäi liikumatult vereloiku lamama. Kolm jälitajat lõid üksteist õnnitledes võidurõõmsalt käsi kokku ning varjusid vargsi rahvasumma. Üks neist, hülgenäoline vibalik noormees, võttis põuest mobiiltelefoni ja helistas kellelegi, lausudes lakooniliselt:

          „Tehtud!”

Seejärel sulges ta telefoni ja liikus kahe kaaslasega rahulikult väljapääsu suunas. Tema kaaslane näitas neile vasturuttavale politseinikule töötõendit.

          „Ülemkonstaabel McGillicuddy, SO-üheksateist.[26] Toimus terrorismivastane erioperatsioon. Rongis on terrorist, kes võib olla veel elus Ta on haavatud, relvastatud ja ohtlik. Palun taastage avalik kord.”

Metroojaamas jätkus paanika. Mõni hetk hiljem, kui Fernando laipa rongist välja kanti, jõudis eskalaatori juurde kergelt habetunud heledapäine mees. Ta heitis oma suurte tarkade roheliste silmadega sündmuskohale nukra pilgu, kummardas kergelt linaga kaetud lahkunu suunas, lõi risti ette ning lahkus kiiresti sündmuskohalt. Mees, kes pidi Fernando päästma, oli hiljaks jäänud. Uudised üle kogu maailma teatasid ohtliku terroristi hävitamisest Londonis Stockwelli metroojaamas.

VIII PEATÜKK: Toulon.

Üheksat aastat, mis eraldasid Louis’d tema viimasest uurimisretkest Pimeduse Metsa, võib kindlasti nimetada tema mehistumiseaastateks. Lõpetanud Louis Suure Lütseumi ja läbinud edukalt kaheaastased Grand École’i[27] ettevalmistuskursused, astus ta kõikidele sugulastele, sõpradele ja tuttavatele suureks üllatuseks Prantsusmaa Mereväeakadeemiasse, Brestis asuvasse École Navale’sse. Kolme aasta pärast sai temast mereväeohvitser. Suguvõsas polnud varasemast ajast teada ühtegi meremeest, kuid hoolimata perekondlike traditsioonide puudumisest  tõmbas Louis’d ometigi merele, kus teda võlus vaba silmapiir. Vaid vähesed suudavad lapsepõlveunistusi päriselus realiseerida, kuid Louis oli juba lapsena kapsaks lugenud raamatud kuulsate meresõitjate kapten Cooki, kapten Bougainville’i ja kapten La Perouse’i[28] avastustest ning unistustes oleks ta soovinud olla nende kaasaegne. Eriti mõjutas teda La Perouse’i müstiline saatus, kes ümbermaailmareisi sooritades kadus 1788. aastal salapäraselt Okeaania avarustesse. Kooli lõpetamise järel määrati ta tüürimehena teenistusse Toulonis resideeruva fregatt „La Fayette” meeskonda. Louis otsustas külastada tulevast teenistuskohta enne, kui siirdus Éviani traditsioonilist suvepuhkust veetma. Toulonis ootas teda üllatus.

Varasel õhtutunnil jalutas Louis mere ääres. Majesteetlikud laevad reidil, vaatepilt, mille ta oli valinud kaunistama oma ülejäänud elu, soojendasid tema hinge ja  südant. Lõpuks jõudis ta jahisadama juurde, kus lõbus seltskond parajasti ühe suurema jahi pardalt lärmakalt maale laskus. Seltskonda kuuluv blond tütarlaps heitis pilgu Louis’ suunas, tardus korraks ja väljendas siis ülevoolavalt rõõmsat üllatust.

          „Kas sa näed! Louis Pacult! Üllatus-üllatus! Mida sa ometi Toulonis teed? See on minu lütseumikaaslane Pariisist. Ma pole temast sestsaadik enam midagi kuulnud.”

Neiu tutvustas Louis’d kaaslastele. Louis suutis vaid kohmata:

          „Genevieve?”

Genevieve de Saint-Pierre, niipalju kui nad teineteise eludes olid üldse osalenudki, kadus Louis’ elust koos lütseumi lõpetamisega. Nad õppisid ühes klassis ja tihedamalt puutusid nad kokku lütseumi viimases klassis, siis kui Louis käis Genevieve’i tumedanahalise sõbranna Denise de la Palletiere’iga, Prantsuse aristokraatiast põlvneva töösturi Niigerist pärit kasulapsega. Nii kasvasid noored küll teineteisest teadlikuna, kuid viibides enamjaolt erinevates maailmades. Vaid korraks, umbes kümme aastat tagasi, hakkas nende vahel võib-olla midagi tekkima, aga see leek kustus olude sunnil kiiresti. Aga nüüd … Nad olid ikkagi klassikaaslased ja sellist ootamatut kohtumist ei saanud niisama lihtsalt lõpetada. Genevieve jättis ülejäänud seltskonnaga hüvasti, mis ühele heledate juuste, kuid araabiapäraste näojoontega noormehele ei paistnud eriti meeldivat. Mees põrnitses Louis’d süngelt ja altkulmu, kuid lahkus sõnagi lausumata. Genevieve ja Louis leidsid mõnusa istumispaiga rannaäärses kohvikus, tellisid veini ning suupisteid, õppisid teineteist uuesti tundma ja avastasid, et neil oli palju, millest rääkida.

Genevieve’i peal võis selgesti märgata, kuidas lütseumiaegsest mõnevõrra naiivsest tütarlapsest oli sirgunud kaunis ja iseseisev noor naine. Sarnaselt Louis’ga oli temagi pannud suguvõsa jahmatama, kui astus Philippe Gaulier’i[29] teatrikooli. Genevieve’i uhke  suguvõsa oli täis riigiametnikke, diplomaate, insenere, ohvitsere ja ärimehi, vähemal määral arste ja teadlasi, kuid seal ei olnud kaunitele kunstidele pühendujaid. Kooli lõpetamise järel siirdus ta elama Touloni, kus tema vanematele kuulus suguvõsa pärandusena juba aastaid tühjana seisnud maja ja leidis tööd kohalikus komöödiateatris. Lisaks teatritööle oli Genevieve jõudnud osaleda isegi paaris filmis, tõsi küll kõrvalosades. Alles hiljaaegu oli ta teinud oma elus järjekordse kannapöörde, kui alustas teatritöö kõrval bioloogiaõpinguid kohalikus Lõuna ülikoolis. Genevieve’i vanemad elasid nüüd Brüsselis ja töötasid Euroopa Liidu süsteemis.

Louis rääkis lühidalt oma elust, õpingutest mereväeakadeemias ning peatselt algavast ohvitserikarjäärist. Tema isa elas nüüd Évianis ning juhtis regionaalset telekanalit. Vanaisa ja vanaema olid juba eakad ning vajasid poja toetust majapidamise korraldamisel. Poolõde ja poolvend olid suuremaks kasvanud ning õppisid Èviani lütseumis. Louis’ ema nägi hoolimata viiekümnest eluaastast ikka veel piisavalt nooruslik välja. Ta toimetas ühte naisteajakirja ning elas ligi paarkümmend aastat noorema töötu kunstnikuga, kes oli Makedooniast Pariisi õnne otsima siirdunud. Louis kahtlustas, et tegemist oli tavalise gigologa, kes selle asemel, et maalida, eelistas elatuda Louis’ ema säästudest, kuid see ei olnud enam tema probleem. Lõpuks said jutud räägitud ning noored vaikisid. Mõlemad olid hoidunud rääkimast oma elu intiimsematest külgedest. Siis naeratas Genevieve kelmikalt ja lausus:

          „Louis, kui ma ei eksi, siis me ei ole sinuga mitte kunagi keppi teinud.”

Kümme aastat tagasi puhkenud leek oli vaikselt edasi hõõgunud ja ei kustunud kunagi lõplikult. Nad maandusid de Saint-Pierre’i perekonna väikeses, kuid stiilses üheksateistkümnendast sajandist pärinevas eramus, mida Genevieve jagas kahe birma kassiga. Neiu heitis endalt riided ja vaatas noormehele nõudlikult otsa.

          „Noh?”

Enne kui nad lõpuks teineteise embuses väsinult unele suikusid, jõudis Genevieve vaikselt ohata.

          „Milline poiss! Kus sa küll olid?”

Hommikul, kui Louis lahkus, ütles Genevieve:

          „Vahva, et sa Touloni tuled. Meil saab olema äge.”

          „Aga see noormees, kellega te purjetamas käisite?”

          „Djamel? Võib-olla ta ongi natuke minu oma… vahetevahel. Aga ma ma olen vaba naine ja magan, kellega tahan.”

Louis sõitis Évian’i. Kogu tee ja veel mitu päeva takkajärgi mõtles ta Genevieve’i peale. Louis’ viimane püsisuhe oli katkenud siis, kui ta lahkus Pariisist Bresti õppima. Genevieve’i kohtamine tundus nüüd kauase unistuse täitumisena. See oli ime. Kui ta oli Toulon’ist kui oma teenistuskohast teada saanud, ei oodanud ta uuelt elupaigalt õieti midagi, välja arvatud teadmine, et linn paiknes mere ääres ning meri oli vahepeal saanud Louis’ jaoks oluliseks. Tal polnud aimugi, et Genevieve oli vahepeal Lõuna-Prantsusmaale kolinud ning ammugi ei oleks ta nende kohtumist just seal osanud oodata. Nüüd jäi tal üle vaid Genevieve’iga nõustuda, Toulonis saab neil olema äge, ja selle teadmisega võis ta rahuliku südamega keskenduda puhkusele Évian’is. Louis purjetas, ujus, mängis tennist ning golfi. Päevad muudkui lendasid, kuid ta ei kahetsenud neist ühegi möödumist. Mööduvad päevad tõid teda vaid lootusrikkale tulevikule lähemale. Ühel hilisel õhtutunnil helises tema vanaisa majas uksekell. Vanaema avas ukse ja hõikas mõne aja pärast:

          „Louis, sulle on kiri!”

Louis tuli, võttis kirja, luges sõnumi läbi ning suundus tänavale, kuhu oli pargitud tema heleroheline „Hyundai Getz“, kuid arusaamatul põhjusel auto ei käivitunud. Louis tõttas Ravit otsima. Esimeste koidukiirte valgel kihutas ta poolvennalt laenatud jalgrattal Abondance’i suunas. Èvian’ist Abondance’isse oli oma kuusteist kilomeetrit, kuid Louis oli noor ja treenitud. Liiklus oli hõre ning mõne tunniga jõudis ta meile juba tuttavasse teeristi. Peatumata möödus Louis hommikuvaikusesse tardunud Melon’i mägikülast ning võttis suuna mägede vahel looklevale metsarajale.

IX PEATÜKK: Raudne kämmal.

Seekord oli Louis täis otsustavust. Ta jättis lagendiku tagasi vaatamata selja taha, ületas kiiresti kivilt kivile hüpates tumedaveelise mägioja ning astus vähimatki kõhklust üles näitamata esimese sammu pimedusse. Kui ta saanuks tagasi vaadata, siis oleks ta kindlasti märganud, kuidas päike sinkjasmusta pilve taha varjudes lagendiku maha jättis, kuid seda võimalust Louis’le ei antud. Kohe, kui ta ületas valguse ja pimeduse rajajoone, surus must raudne kämmal talle kõrile.

Louis tundis, kui abituks võib inimene teatud olukordades muutuda. Ta tajus, kuidas elutegevus tema kehas peatus, kuid ei suutnud selle vastu midagi ette võtta. Tema tahe oli halvatud ning  käed ja jalad ei liikunud. Ta tahtis karjuda, kuid hääl oli kusagile kadunud. Ta võinuks nutta, kuid pisarad ei voolanud. Isegi hammustamiseks ei olnud ta suuteline, sest ühtäkki ta ei tunnetanud enam oma hambaid. Silmad ei näinud ning kõrvad ei kuulnud. Ainus, millest tema närvisüsteem veel aru  sai, oli raudne kämmal kõri soonimas. Teda hoiti kindlalt ja vilunult, jäist haaret hetkekski lõdvendamata. See võis olla unenägu, kuid ta ei suutnud sellest kuidagi ärgata.

          „Fernand, vii saak karantiini!”

Kusagilt kaugelt kostus võimas hääl, mis tungis marutuulena läbi meeli hägustava udu ja tõi Louis’ reaalsusesse tagasi. Ja milline hääl! Justkui tuli oleks sulatusahjust valla pääsenud, sest selles peegeldus nii rajuse tuuleiili vingumine kui puruneva klaasi klirin. Reaalsusesse tagasi jõudnuna suutis Louis küll tunnetada mõistuse olemasolu, kuid tema hing keeldus materiaalse keha poolt kogetavat omaks võtmast.

Raudne kämmal asendus teisega, haprama, kuid põrgulikult sitkega. Noormeest sunniti edasi liikuma. Ikka veel halvavas tardumuses, alistus Louis survele. Vähehaaval hakkas ta siiski toibuma ning elu voolas pikamisi tema soontesse tagasi. Kõigepealt kohanesid olukorraga kõrvad, siis liikmed, lõpuks silmad. Nüüd ta nägi, kuidas tema külge oli klammerdunud naljakas kääbus, kes üritas teda innukalt kusagile tirida. Kääbus ulatus Louis’le lõuani, kujutades endast kortsus näo, kongus nina ja peast väljatungivate silmadega vanamehenässi, kelle pead katsid pikad, kuid hõredad hallid juuksesalgud. Töllakil suust paistsid kaks kõverat hambakontsu. Kortsulisel näol polnud vist eales habe kasvanud.

Esialgu lõi vaatepilt Louis’ tummaks ning ta ei osanud midagi ette võtta, siis, ajendatuna hukku kuulutavast meeleheitehoost, surus ta hambad kummalise saatja ebaloomulikult pikkade sõrmedega kätte. Valukarjatusega päästis too tema kõri kammitsevast haardest. Ülima tahtepingutusega, juhituna pigem alateadvusest kui mõtestatud tegevusest, sundis Louis tinaraskeina tunduvaid jalgu eemale jooksma. Ta ei jõudnud kuigi kaugele, sest vanamees jõudis talle jalgadesse haakuda. Louis lõi kääbust esimese kättesattunud asjaga. Teekonda alustades oli ta viimasel hetkel mobiiltelefoni taskusse poetanud ja nüüd tuli talle sidevahendist ootamatu abi, kuid hoopis teisel põhjusel. Kääbus niitsatas ja laskis temast lõplikult lahti. Telefon kadus puude vahele mustavasse pimedusse, kuid Louis ei hoolinud sellest enam. Ta oli vaba! Kaugemale, kiiremini, ära siit! Louis’l polnud aimugi, kuhu ta lootis välja jõuda, ta jooksis, aina jooksis… Juba tundus talle, et nägi valgust puude tagant vilksatamas Siis tundis ta rasket kätt õlale laskuvat. Käsi hoidis teda tugevas haardes ja sellest haardest polnud enam pääsu. Seesama hauatagune hääl, kus oli ta seda kuulnud?

          „Siit, sõbrake, sul pääsemist pole! Pimeduse Mets on sind kaua oodanud. Neetud päkapikk, too mulle ometi nöörid! Sind tuleb ju kinni siduda… Niimoodi.”

Louis ei näinud hääle tekitajat, kuid kuulis ja see oli piisavalt jube. Keegi sidus tema liikmeid peente, kuid tugevate nööridega kokku. Louis tajus nööridest tulevat lõikavalt teravat valu, kuid vähemalt oli see tunne reaalne ning seetõttu isegi mitte kole. Hääl jätkas:

          „Fernand, härjapõlvlaste soo armetu järglane, sinuga on lõpp! Kui sa esimese põgeniku minema lasksid, jätsime su tänu varasematele teenetele ametisse. Tuletan meelde, et mina isiklikult kaitsesin sind, kuid isegi minu heldus pole piiritu. Pimedus ei salli käpardeid. Kes oma kohust ei täida või ei suuda täita, peab kaduma olematusesse.”

Louis’ silmad ei suutnud ikka veel tabada hääle omanikku, aga ta nägi kääbust roomates ja midagi lakkudes maas vingerdamas. Fernand halises vinguval toonil:

          „Halasta, armuline isand! Tuhat ja kakssada aastat olen ma pimeduse võimsaid jõude truult teeninud. Kogu selle aja jooksul on vaid üks nurjatu inimvare jooksnud tagasi rumalate primaatide maailma. Kui paljusid olen ma siia toonud, kui paljusid takistanud siit lahkumast! Sa tead seda, isand.  Luba mul oma kohust täita! Ma vannun, et mitte kellelgi ei õnnestu siit enam pääseda. Ka selle tühise inimhinge saime ju ometi kätte! Halasta, isand!”

          „Jäta mu saabaste lakkumine! Ma ei päästa sind! Pea meeles, et kui mina poleks teda takistanud, siis oleks ta läinud. Mina tõin ta pimedusele tagasi, hoolimata sinu käpardlikkusest, tead seda hästi. Meie käest ei tohi keegi pääseda ja kõik pimeduseteenrid vastutavad iga põgeniku eest oma hingega. Kes eksib, peab karistatud saama! See on reegel  meile kõigile!”

Must käsi hoidis Louis’d raudses haardes. Teine käsi haaras kääbusel kõrist, vajutas korraks pöidlaga, nii et too teadvuse kaotas, ja laskis siis vanamehel elutuna maapinnale langeda. Hauatagune hääl teatas:

          „Ta pole surnud. Pimeduseriigis saab olla vaid üks surm. Ta ohverdatakse pimedusele. Aga sinuga me veel kohtume. Pea meeles, et oled ära märgitud. Kahju Fernandist, ta oli truu abiline.”

Louis tabas kohutavas hääles vaevumärgatava nukrusevarjundi. Käsi tõstis Louis’ maast üles, kandis teda üllatava kergusega veidi maad edasi ning laskis siis lahti. Louis tundis, kuidas ta mööda kitsast tunnelit allapoole vajus. Ta muudkui langes ja langes, kuni kellegi käed temast kinni haarasid.

X PEATÜKK: Gaa-Gaa.

Louis tundis, kuidas talle kott pähe asetati ja siis käsikaudu kusagile talutati. Teekond oli pikk ja kulges mööda kitsaid käike. Aeg-ajalt juhtus ta oma pea või mõne muu kehaosa vastu seina või lage ära lööma. Mõnikord sunniti teda trepist üles minema, siis jälle alla laskuma. Viimaks tõugati ta mingisugusest avausest sisse, keegi vabastas ta peakotist ning nööridest ja ta suutis taas oma piinatud liikmeid vabalt liigutada. Ümberringi valitses pimedus. Louis kuulis, kuidas uks tema selja taga kinni tõmmati ning uksele raske riiv ette lükati. Nöörid ei ahistanud teda enam, kuid nad olid talle teekonna jooksul tugevasti kehasse sooninud, mistõttu vähimgi liigutus valmistas põrguvalu. Siis tajus Louis valgust, kuid läks aega, kuni tema silmad harjusid kitsukese valgusejoaga, mis tuli seina külge kinnitatud tahmunud laternast. Nüüd suutis ta ruumis ringi vaadata. Pisike latern, milles põles must küünal, oli ruumi ainus valguseallikas ja eritas rohkem suitsu kui valgust. Ühes seinas märkas Louis hiiglaslikku ekraani. Osa ruumist oli võrega eraldatud ning seal asetsesid laud ja tool. Laual olid koha leidnud arvuti ja kuvar, mille taga istus lühikeste mürkroheliste juustega ja lopsakate kehavormidega naine. Naine oli tugevasti värvitud ning meigitud ja tema vanust oli raske hinnata. Ta kandis lühikest karusnahkset tuunikat ning lausa uppus kõikvõimalikesse rõngastesse ja ehetesse, mis vähemalt Louis’ arusaamise järgi tundusid kallihinnalised. Naine tõusis ning tuli tippival sammul võre juurde Louis’d uudistama. Ta rääkis täiesti arusaadavas prantsuse keeles ning tema tämber oli nurruv, kuigi hääl tundus naisterahva kohta räme.

          „Või selline sa siis oled! Noor ja värske alles. Magus poiss. Seksikas! Küll me sinuga hakkama saame. Saame siis tuttavaks, mina olen Gaa-Gaa ja tegelen sinu ümberkasvatamisega. Minu  käe all peab sinust saama Pimeduseriigi truu teener, Pimeduse Metsa ja tema hiilgava valitseja, kõrgeaulise Azoti, täisväärtuslik alam. Hiilgav komisjon korraldab järelevalvet sinu arenemise üle ja hoia end selle eest, kui meile ei peaks sinu juures midagi meeldima. Pea meeles, et edaspidi sõltub kõik sinust enesest. Kui komisjon leiab, et oled vääriline meie hulka kuuluma, siis pääsed siit varem ja sind ootab luksuslik elu Pimeduseriigis. Võta endale teadmiseks, et vaid vähesed on jäänud siia pikemaks ajaks, kuigi pean mainima, et nendest, kes on kauem õpetust saanud, on hiljem tulnud meie kõige väärtuslikumad alamad. Seda sissejuhatuseks. Kohe alustame õppetööga, sest aega jagub Pimeduseriigis küll kauemaks, kuid meil ei ole kombeks seda tühja-tähja peale raisata. Põgenemiskatsetele soovitan mitte mõelda, sest need on keelatud ja põhimõtteliselt ka tulutud. Inimeste jaoks eksisteerib Pimeduseriiki vaid sissepääs. Kes kord on siia pääsenud, see ei soovi siit kunagi lahkuda. Valmistu tulevikuks ja pea meeles –  kui oskad õiget jalga käia, siis ootab sind vääriline  tasu, mida sinusugune välismaailmas vaevalt et kunagi kogeda oleks saanud. Seepärast kasuta õigesti seda üürikest aega, mis sulle on ümberkasvamiseks ette nähtud.”

Ruumile mõrkjat valgust heitnud latern kustus ootamatult ning Gaa-Gaa haihtus nähtamatusesse. Louis jäi üksi keset pilkast pimedust. Ta kobas ringi ning leidis kitsukese alkoovi, kus asus hööveldamata laudadest puitlavats. Lavatsi ees seisis mõlkis raudämber, mis pidi ilmselt asendama tualetti. Louis heitis lavatsile. Teda valdas halvav jõuetus ning ümbritsev pimedus lisas sellele veelgi rohkem ängistust. Louis lootis ikka veel, et ta ärkab, vabaneb painajatest ning leiab end oma isiklikust voodist tuttavas ja turvalises maailmas. Maailm, kuhu ta oli sattunud, tundus liialt ebatõenäoline, et olla rohkemat kui vaid halb unenägu, kuid ta ei suutnud sellest ärgata. Pikkamisi langes ta hoopis teistsuguste unenägude meelevalda. Need unenäod ei olnud meeldivad ja Pimeduse Metsa saladused muutusid seal veelgi reaalsemateks, mistõttu ei olnud ta enam võimeline otsustama, kas ta oli uinunud või väljunud unenäost ja ärganud või oli sattunud ühest unenäost teise. Lakkamatult ründasid teda kollaste sabadega elukad, kes üritasid kõikvõimalikul viisil tema meeltesse tungida. Louis võitles, kuidas jaksas, kuid olendeid tekkis aina rohkem ja rohkem. Ebamaised olendid tahtsid tema keha vallutada ning Louis tajus, et tal ei jätku jõudu väsimusele ja meeleheitele vastu panna. Uni kiskus teda üha enam oma võimusesse, millega koletuslikele nägemustele anti vaba voli ja need muutusid üha võikamateks ja agressiivsemateks. Louis värises nii unes kui ilmsi. Ta püüdis kontsentreerida mõtteid millelegi muule ning hämmastaval kombel see isegi õnnestus. Louis mõtles kodule, emale, puhkusele Évianis, tulevasele mereväeteenistusele, Genevieve’ile ning ühtäkki ta avastas, et sellistel lihtsatel asjadel oli koletiste vastu mõju. Nägemused hajusid niisama ootamatult nagu olid tekkinudki.

Ta ärkas kriiksuva heli peale. Taas valgustas ruumi tuhm latern. Louis hõõrus silmi, suutmata aru saada, kas ta on ärkvel või viibib mõnes järgnevas unenäos. See, mida ta tuhmis laternavalguses nägi, ei viidanud just ärkvelolekule. Kambris toimetas hallis hõlstis luukere. Tühjad silma- ning ninakoopad ja tardunud irve lisasid niigi hirmuäratavale olendile veel paraja lisaannuse košmaari. Louis üritas olendit kõnetada, veendumaks, et tegemist ei ole hallutsinatsiooniga, kuid tulutult. Samas polnud luukere agressiivne, vaid asetas tema ette plekkkruusi veega ning plekkkausi mingi valge kihiseva pudrutaolise ollusega. Seejärel ta lahkus. Oli kuulda, kuidas uks raske riiviga lukustati. Louis jõi vett, mis oli sogane ja seisnud maitsega ning sonkis pudrukausis, kus märkas elusaid valgeid ussikesi rõõmsalt ringi hulpimas. Korraga kuulis ta surinat. Seinal lõi helendama hiigelsuur ekraan. Võrega eraldatud nurgas istus arvuti taga tuttav rohepäine naine. Gaa-Gaa, meenus Louis’le. Naine kähistas asjalikul toonil:

          „Kuidas hommikueine maitses? Ma käskisin sulle riided tuua. Pimeduseriigis peavad õpilased kandma vormirõivastust, et nende mõtted maisest elust kõrvale viia.”

Louis  avastas, et voodi ees põrandal lebasid hallist takusest riidest särk ja püksid. Aeglaselt ja tujutult vahetas ta riided, millega ta Pimeduse Metsa oli saabunud,  vormirõivastuse vastu. Ta leidis, et polnud veel sobiv hetk Gaa-Gaale vastupanu osutada.

          „Nüüd aga vaatame, mida sul meile öelda on.”

Gaa-Gaa naeratas mürgiselt ja suunas pilgu ekraanile, kus võis silmata tuhmivõitu võnklevaid jooni. Tasahilju ilmusid sinna kaootilised kontuurid, mis mõne aja pärast omandasid kummalised, veidi eelajaloolisi sauruseid meenutavad kujud. Pilku haarasid nende silmatorkavad kollased sabad. Kollaste sabadega olendid lõid lahti põrgutantsu ning asusid rünnakule. Kõik see tundus Louis’le tuttav. Talle meenusid tema öised nägemused! Mida põrgut siin toimub? Kas mingisugune eksperiment? Louis oli lugenud ja näinud filme salajastest laboratooriumitest, mis tegelesid inimpsüühika saladusi paljastavate inimkatsetega. Olendid ekraanil muudkui ründasid. Rünnak kestis kaua. Kollasesabalised olid kohe-kohe teda vallutamas, kuid lõplikust võidust jäi alati midagi puudu. Siis juhtus midagi ootamatult, ekraanile ilmusid vaated Pariisist, Brestist, Évianist, Toulonist … tuttavad kujud, kes meenutasid talle head. Kollasesabalised olendid taandusid pikkamööda, kuni viimaks haihtusid lõplikult. Ekraan kustus. Naine maigutas rahulolevalt suud.

          „Algatuseks pole paha. Nüüd aga asja juurde, sest ega sa siia puhkama ei saabunud!”

          „Kas ma tohin midagi küsida?”

          „Ei!”

          „Kuid siiski … Kelle heaks te töötate? Prantsusmaa? Ameerika Ühendriikide? Venemaa? Hiina? Al-Qaeda?[30]… Ja mida te saavutada tahate?”

          „Pea nüüd ometi! See kõik pole õppeprogrammis ette nähtud. Kui oled kannatlik, siis saad teada kõigest, mis on sobilik ühele Pimeduseriigi teenrile. Mõned esialgsed nõuanded, kui tohib. Pea meeles, et Pimeduseriigis valitseb reegel – mõtlemine on rangelt keelatud! Selleks puudub azoiitidel ehk pimeduseteenritel ka igasugune vajadus, sest meil mõtleb kõrgeauline Azot kõigi eest, mis on ka hiilgava Azoti kohus. Sellega osutab ta hindamatu teene oma alamatele, kes on piinavast tegevusest vabastatud ja saavad tänu sellele end pühendada teiste ülesannete täitmisele. Sinu kohus, mu kullake, on Pimeduseriiki läbi aegade truult teenida, sest ainult niiviisi saab sinust hea azoiit. Ma kordan, kui meie riigi esimesest printsiibist mitte mõelda kinni pead, siis ootab sind hiilgav tulevik ning vägev Azot  armastab sind. Muidu aga…  Sa ei oska ette kujutada, mis juhtub nendega, kes neile osutatud au väärtustada ei oska. Tao endale pealuu sisse, et salgamine ja kahepalgelisus Pimeduseriigis ei õnnestu ning oma mõtteid sa meie eest niikuinii varjata ei suuda. Mida kiiremini mõtlemisest loobud, seda kergem saab sul edaspidi olema. Sellepärast ei oota ma sinu küsimusi, sest küsimine eeldab teada tahtmist, mis omakorda nõuab mõtlemist. Kuid sul on õigus kuulata, sest niiviisi, läbi kuulamise, omandad sa Pimeduseriigi teenimiseks vajalikke oskusi, mis teevad sinust hea azoiidi. Aitab targutamisest! Alustame esimese õppetunniga.”

Gaa-Gaa tõi lagedale paksu raamatu pealkirjaga “Pimeduseriigi sisekorra eeskirjad” ning asus seda monotoonsel retsiteerival toonil ette lugema.

Louis’ elu Pimeduse Metsas kulges nüüd kindla kava alusel ja varsti kaotas ta igasuguse ajataju, sest aeg ei omanud tema praeguses keskkonnas enam vähimatki tähendust. Ta harjus, et teda külastas regulaarselt luukere, kes tühjendas paraski ülesandeid täitva mõlkis ämbri ning tõi talle ussitanud putru ja vett, vahel harva ka mõne hallitanud kuiviku. Peale söögikorda ilmus tavaliselt Gaa-Gaa, kes avas tuttava sisekorra eeskirjade raamatu ja retsiteeris sealt järjekordse peatüki. Esialgu ei suutnud Louis Gaa-Gaa loetud tekstist peaaegu mitte midagi meelde jätta. Ainult kaks väljendit kumisesid tal pidevalt peas – “Ei tohi!” ja “Sa pead!”  Kui aga Gaa-Gaa laskis tal loetut peast tsiteerida, siis oli Louis siiralt üllatunud, avastades, et tekst oli talle mehhaaniliselt mällu sööbinud. Aja möödudes sai Louis tagasi huumorimeele, mis aitas tal ebainimlikes tingimustes paremini vastu pidada. Ta võrdles oma uut elukvaliteeti tsirkuseloomadega ning see tegi talle pigem nalja kui kergitas murepilvi.

XI PEATÜKK: Otsingud.

Charles-Robert Dufresne, Évian’i munitsipaalpolitsei komissar, kõndis oma kabinetis närviliselt ringi. Dufresne oli kuuekümnenda eluaasta künnise ületanud heasüdamlik kõhukas mees, kes valmistus peatselt saabuvaks pensionipõlveks. Ta ei olnud kabinetis üksi, sest talle pakkusid seltsi Pacultite suguvõsa esindajad, Vera ja Jean-Paul Pacult, Vera elukaaslane Ivan Kolarov, Jean-Pauli abikaasa Mallika ning Jean-Pauli ja Mallika viieteistkümneaastane poeg Ravi. Mustlasevälimusega ja pikkade mustade lokkidega Ivan silitas õrnalt imidžimuutuse läbi teinud, kiiskavpunaseks värvitud peaga ning lühikest toppi ja miniseelikut kandva Vera kätt. Tumeblond kiilanev Jean-Paul jõi vett ja trummeldas närviliselt sõrmedega. Tema pisikesekasvuline kergelt tüsenev naine ja tõmmu pikajuukseline poeg istusid vaikides. Nad olid kogunenud vana Henri perekonnasõbra Charles-Robert’i kabinetti, et kohtuda sandarmeeria ja politsei esindajatega. Vera ja Jean-Paul’i poeg Louis oli ühel varahommikul poolvennalt laenatud jalgrattaga salapäraselt lahkunud vanaisa majast Évianis ning kadunud. Nüüd oli jalgratas leitud ja seisis Éviani munitsipaalpolitsei hoovis. Dufresne lausus:

          „Kutsusin teid kokku, sest Louis’ saatus on mulle isiklikult väga oluline, kuigi munitsipaalpolitsei juhtumi uurimisega ei tegele ning otsinguid viib läbi sandarmeeria. Ta oli … on ju minu poja Michel’i ja tütre Corinne’i sõber. Te ju mäletate Michel’i? Ta lõpetas äsja sandarmeeriaohvitseride kooli Melun’is, teenib nüüd siinses sandarmeerias ja juhib juurdlust ametlikult, kuna Louis oli … vabandust, on sõjaväelane. Olen kindel, et ta teeb sõbra leidmiseks kõik endast oleneva ja pisut rohkemgi. Loodetavasti on tulemus positiivne ja Louis on veel elus. Loomulikult hoian end ka ise sündmustega kursis ja teen kõik, et aidata Michel’il uurimine edukalt lõpule viia. See pole veel kõik. Peagi tutvustan teile Annecy’st saabunud kohtupolitsei inspektorit Gilles de Roche’i, kes on määratud Michel’i abistama. Inspektor de Roche on väga kogenud ja teenekas uurija, kes on töötanud piirkonnas aastakümneid ja tunneb Haute-Savoie põhjaosa põhjalikult, kui mitte öelda täiuslikult. Kui ma ise veel sandarmeerias töötasin, siis oli mul temast keeruliste juhtumite uurimisel palju abi. Meil oli kohtupolitseiga hea koostöö … Aga näete, juba saabuski inspektor de Roche ja ta võib teile edasi rääkida. Gilles, palun saa tuttavaks, siin on kadunud Louis Paculti vanemad. Vera ja Jean-Paul Pacult oma abikaasadega.”

Kepile toetudes sisenes ruumi elatanud mees, kes hoidis käes kustunud piipu. Tal oli tugev käepigistus ning kare hääl.

          „Väga meeldiv. Inspektor de Roche, teie teenistuses. Või commandant[31] de Roche, kui soovite, aga ma olen vanamoeline ja rohkem harjunud inspektori tiitliga. Asume asja juurde. Sina, noormees, oled ilmselt Ravi Pacult? Räägi meile oma jalgrattast.”

De Roche pöördus ruumis viibijatest noorima poole. Ravi oli vaikne ja tasane poiss. Ilmselgelt tundis ta end politseijaoskonnas ebamugavalt ning vastas inspektori pärimistele katkendlikult.

          „Ma olen juba rääkinud … aga … eelmisel õhtul küsis Louis minult ratast. Ta ütles, et kavatseb hommikul mägedesse sõitma minna.”

          „Sa andsid?”

          „Aga muidugi. Kas ma ei oleks tohtinud?”

          „Muidugi tohtisid. Kas see jalgratas, mida nägid õues, kuulub sinule?”

          „Jah.”

          „Ja see on seesama, mille laenasid Louis’le?”

          „Jah.”

          „Tänan sind, Ravi. Sinust oli palju abi. Loodetavasti saad oma jalgratta varsti tagasi. Kohe, kui juurdlustoimingud on läbi viidud.”

Vera hakkas vaikselt nuuksuma ning Ivan püüdis teda rahustada. Jean-Paul küsis:

          „Kuidas te ratta leidsite?”

          „Kahjuks ei saa mina seda kommenteerida, sest juurdlus alles käib. Aga ma näen, et meiega ühineb noor leitnant Dufresne, kes võib-olla teile seda ütleb.”

Ruumi sisenes noor vormis sandarmeeriaohvitserm ja istus vabale toolile. Jean-Paul küsis:

          „Tere, Michel! On sul meile midagi teatada? Kuulsin, et olite Ravi jalgratta leidnud?”

          „Härrad ja prouad, rõõm teiega kohtuda. Tundsite huvi jalgratta leidmise kohta? Leidsime jalgratta tõepoolest ühe kuristiku servalt Abondance’i lähedalt. Praegu tundub kõige tõenäolisem versioon, et Louis kavatses mägedes matkata. Kui tal  oleks olnud kindel siht, siis oleks ta sõitnud auto, bussi või rongiga. Inimene ei sõida tänapäeval kuusteist kilomeetrit jalgrattaga lihtsalt niisama. Jalgratta juurest ei leidnud me matkatarbeid, mistõttu eeldame, et ta liikus kohast, kuhu ta jättis jalgratta, jalgsi edasi. Jälgi õnnetusest me ei leidnud. Ma ei oska täna öelda, mis temaga on juhtunud. Võib-olla eksis ta teelt. Võimalik, et juhtus ka mingisugune õnnetus. Homme laskume kuristikku. Kui päästemeeskond on piirkonna läbi kamminud, siis oleme kindlasti targemad. Kui saame midagi olulist teada, anname teile informatsiooni kohe edasi.”

          „Homme? Miks mitte kohe?”

          „Meil  ei olnud varustust kaasas.”

          „Kuid inimene võib veel elus olla! Iga minut on oluline.”

          „Jah, aga ka sandarmite elu ei saa ohtu seada. Me peame eeskirjadest kinni pidama. Homme varahommikul kammib Annecy’st saabuv erimeeskond piirkonna läbi.”

Jean-Paul hakkas ärrituma ning tema nägu muutus punaseks. Ta pühkis laubalt higi ja kõrgendas häält.

          „Kas see pole ennekuulmatu? Inimene on võib-olla elu ja surma piiril ning te ei tee midagi, et teda päästa.”

          „Meil on instruktsioonid, kuidas ühes või teises olukorras käituda ning me ei tohi nende vastu eksida. Ärge muretsege, homme saame anda teile kindlasti vastuse.”

          „Louis’ auto ei käivitunud õhtul. Ta üritas kusagile sõita. Avastasin, et auto aku oli lahti ühendatud.“

          „Me teame seda… Kuid te ei saa ka kindel olla, et see kuidagi asjasse puutub. Üritame leida isikut, kes auto kallal huligaanitses.“

Michel heitis pilgu komissar Dufresne’ile. kes lisas:

          „Michel’i palvel lendasid sealt täna helikopterid üle, kuid nad ei ole samuti midagi märganud. Me ju tegeleme juhtumiga edasi. Eks ole, Michel?”

          „Iseenesestki mõista. Me kontrollime kõiki versioone ja informeerime teid kohe, kui midagi teada saame.”

Michel oli noor ja enesekindel. Ta oli sandarmeeriakooli alles värskelt lõpetanud, kuid juhtis juba esimesel töönädalal olulist operatsiooni. Tal oli keeruline Louis’ vanematele selgitada, et ressursse nappis ja laiaulatuslikku päästeoperatsiooni on võimalik alustada alles järgmisel hommikul, kui Annecyst saabub spetsiaalse ettevalmistuse saanud päästemeeskond, kes oli täna hõivatud ühe teise sarnase juhtumiga. Tõsiasi, et kadunud isiku näol oli tegemist tema lapsepõlvesõbraga, lisas olukorrale vürtsi ning ta pidi ebameeldivates küsimustes suhtlema Louis’ lähedastega, keda ta oli tundnud lapseeast saadik. Michel pidi endale tunnistama, et ka Louis’ suhtes olid tal tekkinud vastakad tunded. Nende suhted muutis keeruliseks Michel’i õde Corinne, kes oli mingil hetkel saanud Louis’le lähedaseks. Mõned aastad peale Patrick’i kadumist oli Michel juhuslikult sattunud sündmuse tunnistajaks, kuidas Louis oli ühe nende vanematekodus korraldatud peo käigus tema õelt süütuse võtnud ning vanema vennana tundis ta endal lasuvat kohustust õe tunnete eest seista. Ta teadis hästi, et samal ajal kui Corinne oli kenasse Louis’sse jäägitult armunud, jäi see Louis’ jaoks kõigest üheks noorpõlvevallutuseks, kelle ta peale eesmärgile jõudmist maha jättis ja unustas. Tal püsis siiani meeles mälupilt Corinne’i peal vonklevaid liigutusi tegevast Louis’st, kes hüüdis üle õla:

          „Mine siit ära, Michel!”

Aastatetagusest sündmusest oli nende suhetesse väike märk maha jäänud. Michel oli veendunud, et Louis oli noore tütarlapse naiivsuse kurjasti ära kasutanud ja ei suutnud seda Louis’le andestada. Michel sai mingis mõttes Louis’ motiividest väga hästi aru, kui vaid tegemist ei oleks olnud tema õega. Teisalt oli Michel professionaalne ning mundriaust lugupidav sandarm ja suutis teenistuse huvides emotsioonidest üle olla, mistõttu ei olnud kahtlustki, et kokkuvõttes soovis ta õnnetusjuhtumile võimalikult positiivset lahendust. Muidugi, nüüdseks oli tegemist juba sündmusega kaugest minevikust ja pealegi ei läinud Corinne’il, kes töötas nüüd Éviani kõige prestiižikamas kasiinos krupjeena, just halvasti. Michel teadis hästi, et tema õe tulevikku määravad kaks võimalikku valikut – ta kas abiellub mõne kohaliku noormehega ja loob traditsioonilise kodanliku perekonna siinsamas Évian’is või siis naitub mõne rikka turistiga, sõidab välismaale ja loob traditsioonilise kodanliku perekonna kusagil mujal.

Inspektor de Roche köhatas ja võttis sõnajärje üle. Ta otsustas noore kolleegile appi tulla.

          „Sandarmeeria tegevust ei oska ma kommenteerida, kuid mitteametlikult võin teile niipalju öelda, et Louis’d ei ole kuristikus. Päästerühma saabumine on vaid nõutav formaalsus.”

Seni peamiselt nuuksunud ning närviliselt oma kuldset nabarõngast näppinud Vera küsis:

          „Kuidas te seda teate?”

          „Minu abiline Thierry laskus kuristikku, kuid ei leidnud sealt kedagi. Thierry on eradetektiiv Thonon’is, kes on mulle tänu võlgu ja kelle teeneid ma vahel kasutan. Tema ei ole seotud sandarmeeriale kehtestatud turvanõuetega ja nii ma otsustasin temalt abi paluda. Võin kutsuda Thierry siia ja ta võib teile minu sõnu kinnitada. Olen juba vana ning liikumine edeneb mul üsna vaevaliselt, muidu oleksin ise kuristiku läbi uurinud, kuid ma usaldan Thierry’d. Ma arvan, et Louis on mägedes eksinud ja ilmub varsti ise välja.”

Jean-Paul päris:

          „Aga see müstiline Pimeduse Mets, millest Louis sageli rääkis ja kuhu ta arvas olevat kadunud tema lapsepõlvesõpra Patrick’i? Kas te käisite ka seal?”

          „Aga loomulikult. Meie kohus kadunud inimene leida. Thierry uuris kõige tõenäolisemad kohad läbi. Praegu kahjuks veel tulemusteta. Kuid me jätkame otsinguid.”

Inspektor de Roche oli rahu ise. Ta tühjendas piibu tuhatoosi ja asus uut piibutäit toppima. Akna all tänaval hakkas huilgama autosireen. Michel heitis pilgu tänavale.

          „Vabandage mind. See on minu auto.”

Ta kiirustas tänavale ja vaigistas sireeni, siis märkas klaasipuhastaja alla jäetud sedelit. Lugenud sedeli läbi, põletas ta selle tulemasinaga, istus autosse ning sõitis sõnagi lausumata minema.

XII PEATÜKK: Eksam.

Louis’ kohanemine Pimeduse Metsaga jätkus. Kummaline naine Gaa-Gaa oli ainus elusolend, kellega ta pidevalt kokku puutus, kui mitte arvestada alaliselt vaikivat luukeret, kes täitis teenindavaid ülesandeid ning kõlastas tema kambrit regulaarselt. Millalgi hakati Louis’le raamatuid tooma. Need olid enam-vähem ühesuguse sisuga ja jutustasid kangelastest, kes salapärase pimedusevalitseja Azoti käsul, kellele nad olid piiritult ustavad, maailma kurjust külvasid. Raamatukangelased paistsid silma füüsilise jõu poolest ning sageli peksid ja mõnitasid nad oma vastaseid. Nad sundisid rammult nõrgemaid nende tahtele alluma ja kõikvõimalikul viisil ligimestele kurja tegema. Raamatukangelased ei hiilanud just mõistuse poolest, kuid nende ühine tugev külg oli salakavalus, reetlikkus ning seda muidugi mitte Azoti, vaid tema vastaste vastu. Erilist viha tundsid azoiitlikud kangelased loomade, eriti kasside vastu, kes pärinesid nende jaoks vaenulikust maailmast. Raamatutes kirjeldatud loomade piinamisstseenid olid pea alati võikalt naturalistlikud. Nii rääkis üks jutt sellest, kuidas noored azoiidid ühte majja sisse murdsid ja avastanud sealt kassi, selle kemikaaliga üle valasid ja siis aeglaselt surra lasid. Teisel juhul ajasid noorukid kasse kotti, sidusid kotisuu kinni ja hakkasid kotti jalgadega taguma. Üks teine raamat rääkis Pärsia valitsejast Kambysesest,[32] kes sidus kassid kilpide külge ja läks siis Azoti võimu vastu mässavate egiptlaste vastu sõjakäigule. Lugude finaalis ilmus kohale pimedusevalitseja Azot, kes kangelasi ustavuse eest ülistas ning autasuks lubas neil oma hindamatut kollast saba lakkuda.

Tihtipeale tuli Louis’l raamatute sisu Gaa-Gaale peast ette kanda. Ta pidi olema hoolikas ja mitte eksima, sest eksimuse korral suutis Gaa-Gaa talle osavasti nii füüsilisi kui psüühilisi kannatusi tekitada. Tavaliselt järgnes karistuseks elektrilöök, mille Gaa-Gaa andis talle ühe seinast väljaulatuva elektrijuhtmega, või siis mõni muu piinarikas meetod. Karistuste väljamõtlemisel näitas Gaa-Gaa üles erakordset leidlikkust, mis ei jäänud palju maha Louis’le toodud raamatute kangelastest. Kõige rohkem meeldis talle Louis’d pisikese terava noaga torkida või siis teda laternast võetud musta küünlaga põletada. Louis’ valukarjatused valmistasid naisele põrgulikku heameelt ning kutsusid esile pika ning põhjaliku naeruhoo. Kord saabus Gaa-Gaa, kes sedapuhku kandis hõbekettidest kokkuneeditud ja kalliskividega kaunistatud lühikest ürpi ning oli tavalisest veelgi enam mingitud, ilma raamatuta..

          „Täna tuled minuga kaasa!”

Ruumi sisenes luukere, kes suundus Louis’ juurde, pani tal käed raudu ning sidus ka silmad kinni. Järgnes terve igavik, kui teda juhiti mööda pikkade käikude labürinti ja sunniti kitsast trepist üles ronima. Trepp tundus olevat lõputu ning kuna Louis’ silmad olid seotud, siis komistas ta pidevalt kõikvõimalike konaruste otsa. Iga kord, kui Louis komistas, kostitas Gaa-Gaa teda võmmuga kuklasse. Viimaks päästeti tal käed lahti ja tema silmad avati katte varjust. Louis seisis tühjas võlvlaega ruumis, mille igast nurgast õhkus vastu jäist külmust. Keset ruumi oli paigutatud kolm mustast puidust inkrusteeritud tugitooli. Ühes neist istus keegi naljakas kiilaspäine härra, kes tundus olevat kummaliselt tuttav, kuigi Louis ei mäletanud, kus ta oli teda varem kohanud. Teises tugitoolis lösutas pikk üleni mustas kogu, kelle nägu oli varjatud musta peakotiga, mis jättis vabaks vaid kitsad pilud silmade ümber. Kolmas tugitool oli tühi. Kui Louis üldse enam millegi üle imestada suutis, siis oli see Gaa-Gaa käitumine. Naine viskus silmili põrandale, roomas kiilaspea juurde ning hakkas õhinaga tolle kollaseid pehmest nahast kingi lakkuma. Louis’ pilk pöördus kiilaspäisele veidrikule. Tolle nägu väljendas eksalteeritud olekut, justkui oleks ta tugevas narkojoobes viibides jõudnud eufoorilisse kulminatsiooni. Tema huuled liikusid ja käed tegid abituid siplevaid liigutusi. Kõik see sobis pigem nukuteatrisse või tsirkusesse, kuid asjaosalised ise näisid toimingut tõsiselt võtvat. Must kogu seevastu lösutas liikumatult tugitoolis, ilmutamata toimuva suhtes vähimatki huvi. Louis’le tundus juba, et alandav stseen ei lõppegi, kui kiilaspea viimaks tüdines ja lausus mahedal, isegi meeldival häälel:

          „Aitab!”

Ta lükkas Gaa-Gaa, kes ikka veel üritas tema kingi lakkuda, järsult eemale ning tõusis tugitoolist. Louis võis teda nüüd tähelepanelikumalt silmitseda. Mees oli kasvult temast lühem. Imepeenikesed jalad kandsid tüsedat keha, mille tagaosas lipendas jäme kollane sisalikusaba. Olend tuli Louis’le lähemale ja jäi noormeest hindavalt põrnitsema. Gaa-Gaa elustus taas. Havihüppega viskus ta Louis’le peale ja kukkus teda klobima. Hoope sadas nagu rahet ning üllatunud Louis ei avaldanud naisele vastupanu.

          „Silmapilk pikali! Kas sa ei kuule, tuim inimeseloom! Sa pead pikali heitma ja üliauväärse isanda kingi lakkuma! Kohe!”

Gaa-Gaa hääl paisus kriiskamiseks. Ta haaras Louis’l peast ja hakkas seda allapoole suruma. Gaa-Gaa hingeldas pingutusest, tema näole ilmusid higipiisad. Naise mõneti isegi ilus nägu oli vihast moondunud. Louis ei suutnud taibata, miks peab ta Gaa-Gaa eeskuju järgides tobedalt põrandale viskuma ning tolle naljaka kiilaspea kingi lakkuma, kuid kõvasti jõudu kulutades õnnestus naisel Louis põrandale suruda, kuhu see liikumatult lebama jäi. Meeletus vihas hakkas Gaa-Gaa teda jalaga taguma.

          „Lõpetada!”

Hauatagune hääl, mis sisaldas nii tuuleiili kui klaasiklirinat, oli Louis’le tuttav. Eelmisel korral oli see endaga kaasa toonud hirmu ja ahastust, nüüd aga päästis teda verejanulise Gaa-Gaa jalahoopidest. Must kogu püsis endiselt liikumatuna tugitoolis, vaid tema silmad pildusid tuld läbi kitsa vaatepilu. Naine lõpetas silmapilkselt Louis’ tagumise ning võttis mossis ilmel istet kolmandas tugitoolis. Paks kiilaspäine olend aga tõusis püsti ja aplodeeris käsi kokku lüües Gaa-Gaale, ise teatades mesimagusal häälel:

          „Kahju! Rikkusid ilusa vaatemängu. Mis siis ikka, alustame!”

Kiilaspea istus taas toolile ja Gaa-Gaa alustas:

          „Kõigepealt teooria. Sa pead vastama minu küsimustele ja tegema seda kiiresti, sest muidu saad tuupi! Esimene küsimus. Kes on Pimeduseriigi särav täht ja üllas päike?”

          „Kõrgeauline pimedusevalitseja Azot on see.“

Louis avastas eneselegi üllatuseks, et ta teadis eksimatult vastuseid nii sellele kui ka kõigile järgnevatele küsimustele. Kiilaspea muheles:

          „Väga hea. Gaa-Gaa, sinu töö on vilja kandnud.”

Naine oli komplimendi üle silmnähtavalt uhke ja tema nägu lõi paksu mingikorra all roosatama. Ta jätkas:

          „Teoreetiliselt oled sa kõvasti edasi arenenud, aga vaatame, kuidas sul praktikaga läheb.”

Gaa-Gaa tõmbas laes ripnevast siidnöörist. Kaks luukere, äravahetamiseni sarnased Louis’d teenindava olevusega, toimetasid kohale musta kasti ning asetasid selle otse Louis’ ette. Kui nad kasti avasid, ilmusid sealt nähtavale kolm imetoredat koerakutsikat, kes haledalt niutsusid. Kiilaspea tõmbus oma tugitoolis kössi ja värises silmnähtavalt. Ilmselt kartis ta koeri. Must kogu istus jätkuvalt stoilises rahus, kuigi tähelepanelikul vaatlusel võis märgata, et temagi käed kergelt värisesid. Gaa-Gaa oli häirimatu ja käsutas Louis’d:

          „Kägista ära!”

Louis vaatas kohkumusega naisele otsa. Gaa-Gaa pilk oli nii nõudlik, et lausa sundis tegutsema. Louis puudutas koerakutsikaid, need olid pehmed ja soojad. Ta silitas neid arglikult, siis võttis kastist pehme karvase kutsika. Gaa-Gaa pilgu all ei tunnetanud ta käte vahel mitte elusolendit, vaid mingit ebamäärast ollust, mida oli millegipärast vaja kõvasti pigistada. Miks ta neid pigistama pidi, seda Louis ei teadnud, vaid see tunne tundus olevat kuidagi talle sisse programmeeritud. Ta vajutas sõrmedega ettevaatlikult koerakutsika kõrile. Mõne aja pärast juba tugevamini. Kutsikas rabeles. Louis’ pilk riivas pehmet keha, kes vingerdas abitult tema käte vahel. Tema teadvus hägustus taas ja hetkeks kaotas ta oma tegevuse üle kontrolli. Seda siiski vaid viivuks.  Kohe äratas üks teiselaadne sisemine jõud ta tuimusest üles. Louis tabas looma pilgu ja jahmus. Midagi varem kogetut, mis mõjus hea ja positiivsena, hakkas Louis’ teadvusesse tagasi immitsema. Üle pika aja tunnetas ta elu ning selle tohutut edasiviivat jõudu. Mõtlemisest võõrdunud ajule oli see ränk katsumus. Temasse voolas mälestus Marquis’ist, vanaisa bernhardiinist, kellega nad olid suured sõbrad. Louis oli olnud umbes kümneaastane, kui Marquis samasuguse abitu kutsikana, nagu need koerad, keda teda piinama sunniti, vanaisa majja ilmus. Uus tunne hävitas Gaa-Gaa programmeeritud julmuse. Jõuetuna laskis ta kutsika käte vahelt kasti libiseda ning ta püüdis meeleheitlikult pingutades jõuda lähemale nõrgale leegile, mis tekitas tema sisemuses meeldivalt ärritava tunde ja takistas Gaa-Gaa käsklust täitmast. Gaa-Gaa näos ei liigatanud ükski lihas. Kiilaspea laiutas käsi.

          „Seda ma kartsingi, et ta ei saa hakkama. Kõik hakkas juba liiga libedasti arenema. Hea küll, anname sulle midagi lihtsamat teha. Tooge kivid.”

Luukered tõid kümmekond munakivi ja panid need Louis’ jalge ette. Kollasesabaline kiilaspea jätkas:

          „Sa ei pea tegema mitte midagi erilist. Kõigest need  … koerad … kividega surnuks pilduma. Kui see tundub sulle raske, siis võid ju ka ette kujutada, et nad on ee …. kassid. Näita, kas saad sellega hakkama! Meile on see suur ohver ja siis me veenduksime sinu kõlblikkuses Pimeduseriiki teenima.”

Louis vaikis ja ei liigutanudki end. Gaa-Gaa võttis maast kivi ja ulatas Louis’le.

          „Viska!”

Naine käsutas teda ise vihast värisedes. Louis võttis kivi ja viskas, kuid mitte koeri. Kivi lendas hoopis Gaa-Gaa suunas. Siiski, lennanud paarkümmend sentimeetrit, põrkus kivi objektini jõudmata järsult tagasi, otsekui nähtamatu müür oleks Gaa-Gaa ette kasvanud. Saanud uue suuna, tabas kivi Louis’d valusati vastu pead. Louis oigas, kuid seda mitte niivõrd valust kui vihast. Tema piinajate näod jäid liikumatuks kui kivist maskid. Louis’d sunniti veel koerakutsikatel silmi välja torkima, kuid tulutult. Seekord ta isegi ei reageerinud käsklustele.

          „Mitte midagi, te ju näete! Ta ei suvatse isegi reageerida. Arvasin kohe, et sellest tüübist asja ei saa. Lootusetu juhtum.”

Gaa-Gaa häälest õhkus tigedust. Kiilaspea laiutas järjekordselt käsi.

          „Teoreetiliselt oled sa ta küll hästi ette valmistanud, kuid praktika koha pealt on tulemus null. Ta ei oska kohe mitte kui midagi teha. Ma olen pettunud, Gaa-Gaa. Mis sina arvad, Must Mees? Kas anname talle väljaõpetamiseks lisaaega? Mulle tundub, et ta ei vääri seda.”

Gaa-Gaa istus liikumatult tugitoolis, näol üsna rumal ilme. Tal oli väga suur praktika uute azoiitide ettevalmistamisel. Azoiitideks nimetati nende juhi järgi Pimeduseriigi kodanikke, neid inimesi, kes olid ühel või teisel põhjusel Pimeduse Metsa sattunud ja pimeduseteenrite hulka arvatud. Enne kui neid azoiitideks vastu võeti, läbisid nad väljaõppe Gaa-Gaa käe all ja sooritasid eksami. Gaa-Gaa teadis hästi, et teatud osa inimestest murdub kiiremini ning võtab pimeduseteenritele kohustuslikud põhimõtted kergemini omaks. Võib-olla oli neile välismaailmas tekkinud seelsoodumus Pimeduseriigiga kohanemiseks. Samal ajal teistega, kuigi vähemusega, tuli tublisti vaeva näha. Mõned alistusid samm sammult, pikaajalise surve tulemusena. Oli neidki, kes panid küll visalt vastu, kuid kukkusid siis järsku kokku, hetkel kui seda enam kuidagi loota ei võinud, kuid lõpptulemus oli olnud alati ühesugune. Tulenevalt aastatuhandete pikkusest kogemustest, ei olnud veel keegi suutnud pimeduse survele lõpuni vastu panna ja eksamil läbi kukkunud. Tõsi, vahel tuli ette üksikuid erandlikke situatsioone. Mõned isikud olid kohe peale Pimeduse Metsa sattumist valitseva Juhtiva Tuumiku poolt lootusetuteks tunnistatud. Neid ei antud Gaa-Gaale, vaid toimetati kusagile kõrvale. Louis’ kohta sellist otsust ei tehtud ja see noormees oli antud Gaa-Gaa võimkonda ümberkasvatamiseks. Ootamatult osutus ta üllatavalt kõvaks pähkliks, mida naisel ei õnnestunud kuidagi katki hammustada. Gaa-Gaale oli hästi teada, et kui ta uute azoiitide ettevalmistamisega hakkama ei saa, siis tuleb tal tõenäoliselt Juhtivast Tuumikust lahkuda. Võimuvõitlus Pimeduseriigis oli karm ning kohta Juhtivas Tuumikus ihaldasid paljud. Mida lahkumine võimu juurest kaasa toob, ei tihanud Gaa-Gaa isegi ette kujutada. Siis aga kostis klirisev hääl:

          „Ma võtan ta endale. Lõpetame väljaõppe.”

Gaa-Gaa hingas kergendatult. Pääsemine tuli sealt, kust ta seda oodata ei lootnud. Kui Must Mees Louis’ väljaõppe aktsepteerib, siis tähendab see kokkuvõttes ikkagi õpingute õnnestumist ning Gaa-Gaa koht Juhtivas Tuumikus säilib. Kiilaspäine veidrik võpatas.

          „Kuidas? Ta ei oska ju midagi teha. Azoiit, kes pole võimeline loomi tapma, ei saa inimestegagi hakkama. Mida sa temaga peale hakkad?”

          „Mul läheb just sellist isendit vaja. Pealegi pole mul enam Fernandi, nii et pean hakkama oma võimkonnas tööd ümber korraldama.”

          „Hästi! Kui sa nii arvad. Aga ma olen sind hoiatanud ja määran talle veel lisaväljaõpet Gaa-Gaa juures. Kolmekümne kolme öö järel on ta sinu käsutuses, Must Mees. Loodetavasti on Gaa-Gaa temast selle ajaga nõutaval tasemel azoiidi kasvatanud.”

Kui Louis oli oma kambrisse tagasi toimetatud, lausus Gaa-Gaa raskelt ohates:

          „Sul saab raske olema, õnnetu hing, kui sa end parandada ei kavatse.”

Naine lahkus luukere kannul, jättes Louis’ pimedusse ja taas raske riiv sulges ukse. Louis heitis lavatsile. Seekord painajad teda ei kiusanud ja uni haaras ta jäägitult oma rüppe.

XIII PEATÜKK: Kohtupäev.

Louis magas nagu kott, kuni järelejätmatult undav läbilõikav sireen tema teadvuse ärkvele raputas ja sundis noormehe raskest unest virguma. Esimese hooga ei suutnud ta taibata, kuhu ta oli sattunud, siis aga sattus tema pilgu alla suur ekraan, kus ühtlase kiirusega pulsseeris kiiskavpunane kujutis ning kõik meenus. Mõne aja pärast eristas ta ekraanil juba uduseid kontuure. Korraga lõid need helendama ning nüüd võis seal selgesti märgata tuhmide kalliskividega, aga ka mustade luude ning kolpadega kaunistatud kuldse trooni kujutist. Saal oli täis musti küünlaid, mis väljastasid sinist suitsevat leeki. Mööda punaste ornamentidega kaunistatud musta vaipa tõusis troonile Louis’le tuttav paks kiilaspäine mehike kollane sisalikusaba taga ripnemas. Mehike kandis süsimusta frakki ja silindrit. Enne troonile istumist pöördus ta ringi ning tõstis käe. Sireen katkes. Selle asemel kostusid võimsad rütmilised karjed. Louis suutis karjetest eristada vaid ühe tuttava väljendi – Azot.

Kiilaspäise mehikese käitumine viitas valitsevale seisundile. Louis’l ei olnud kerge uskuda, et see pealtnäha armetu naljakas paksuke oligi salapärane pimedusevalitseja Azot oma tegelikus aus ja hiilguses. Gaa-Gaa õppetunnid, tema poolt toodud raamatud, kõik need tõstsid esile tema ülimusliku asetuse Pimeduseriigi hierarhias ja nõudsid truualamlikku kuuletumist sellele võimsale isikule. Pildid raamatutes, millega Louis’l oli õnnestunud tutvuda, kujutasid Azoti hiiglasliku kollasesabalise sisalikuna. Tegelikkus erines kujutluspildist tunduvalt. Ekraan näitas suures plaanis Azoti nägu, mis väljendas piiritut võidurõõmu ja enesega rahulolu. Karjed sulasid ühtlaseks skandeerimiseks. Nüüd suutis Louis isegi sõnu eristada:

– „Va bulla Azot!”[33]

Azot pidas kõnet. Louis oskas peale prantsuse keele päris korralikult inglise ja ladina keelt, vähesel määral itaalia ja makedoonia keelt, kuid keel, milles kõne toimus, oli talle tundmatu ja ta ei saanud selle sisust aru. Kõnet katkestati korduvalt skandeerimiste ja aplausidega. Kuhu ta oli küll sattunud? Äkki meenus talle kummalisse olukorda sattumise ajend, vanaema poolt ulatud ümbrik paberilehega, kuhu oli trükitähtedega kritseldatud: „TULE PIMEDUSE METSA! PATRICK.” Vahepeal olid üleelamised selle seiga tema mälust sootuks kustutanud. Nüüd aga kirgastus talle, kui tema poolt läbielatav on reaalsus ja mitte unenägu, siis on üsna tõenäoline, et Patrick viibib kusagil läheduses. Kas samuti mõnes kambris kiiskavat ekraani jälgimas? Taasleitud lootus kaotatud sõpra leida lisas talle paraja annuse elujõudu. Louis oli veendunud, et koos Patrick’iga suudab ta õudusunenäost välja murda.

Ekraanil arenesid sündmused omasoodu. Mees, kes kõikide tunnuste järgi pidi olema Azot, haaras nähtamatusest vanaaegse pikksilma ja suunas selle mingile objektile. Pikkamisi taandus kiilaspäise paksukese kujutis ekraani ühte nurka, tuues esiplaanile läbipaistva ahjutaolise klaasmoodustise. Kõlasid pasunahelid. Kaks luukeret tirisid kettidest moodustatud ohelikuga ahelais kääbus Fernand’i, kes kõigest jõust vastu punnis, ahju suunas. Louis’le meenusid hauatagusel häälel lausutud sõnad:

          „Ta pole surnud. Pimeduseriigis saab olla vaid üks surm.”

Valvuritel õnnestus hõõguvate otstega raudkeppide abil märatsev ning käte ja jalgadega vehklev Fernand ahju ajada. Läbi klaasi oli hästi näha, kuidas kääbus seal arukaotanult rabeles. Fernand püüdis klaasmoodustisest vägisi välja tükkida, kuid luukered peletasid ta raudkeppidega ahjusuult eemale. Ekraanile ilmusid uued tegelased. Üks neist oli Louis’le tundmatu tumedalokiline ja kikkhabemega, kurja, kuid intelligentse näoga mees. Teine isik oli väljanägemiselt alles teismeline poiss, kes äsja tema mõtetest läbi käis. Patrick! Sõber ei olnud üldse muutunud võrreldes kümne aasta taguse suvega, mille nad viimati koos veetsid. Kuigi Patrick’i ajaline muutumatus tundus mõneti seletamatu ja õudne, jäi üldmuljena domineerima mälusoppidesse talletunud aastatetagune kujutluspilt vanast heast sõbrast ja kaaslasest. Ega ta poleks olnudki suuteline teistsugust Patrick’i silme ette manama. Louis’l oli sõbra nägemise üle tõsiselt hea meel ja tema Pimeduse Metsa vangistusse tunginud lootusekiir sai tugeva elustava impulsi. Patrick ja tema vanem kaaslane kandsid ühetaolist halli rüüd, millel oli pealuu kujutis. Patrick’i süles olid puuhalud, mida vanem mees ükshaaval ahju loopis. Kui puud olid ahju loobitud, süütas kikkhabe suursuguse žestiga tule ning luukered sulgesid kiiresti ahjuukse. Silmele avanes panoraamne pilt, kuidas tuli kääbuseni jõudis. Too proovis mööda libedaid klaasseinu ülespoole ronida, kuid see osutuks võimatuks. Louis muutus tunnistajaks kohutavale vaatemängule, kuidas vana kääbus Fernand tantsis põrgupiinades surmatantsu, kuni võimas leek ta jäägitult haaras. Kui tuli ahjus kustus, ei olnud Fernandist järel enam muud kui peotäis tuhka.

Ekraanil kanti suures plaanis üle erinevaid nägusid, mis peegeldasid vaimustunud  emotsioone. Näis, et etendust jälgima olid kogunenud massid. Enamus nägudest olid Louis’le tundmatud, kuid ta leidis rahvqamassi hulgas üles nii läbipaistvasse kullaläikelisse brokaatkangasse mässitud Gaa-Gaa kui ka igavleva musta peakotiga isanda. Kiilaspäise paksukese nägu väljendas rõõmsat hardumust. Ta naeratas. Louis märkas, kuidas Patrick ja tema kaaslane laskusid kiilaspea ette pikali ja hakkasid tema kingi lakkuma, vanem mees vasakut kinga ning Patrick paremat kinga. Näod ekraanil vaheldusid jälle. Peale liikumatult seisva morntõsise musta isanda vehkis ülejäänud seltskond vaimustunult kätega ning skandeeris ühtlases rütmis:

          Va bulla Azot!”

Ekraanile tekkisid uued kaadrid. Kaks tulesüütajat lakkusid ikka veel Azoti kingi. Paksuke  tõusis troonilt, lehvitas rahva suunas totakalt käega ning tonksas lakkujaid kinganinaga. Need põrkusid eemale. Luukere ulatas Azotile tulise raua. Pilk kaugusesse suunatud, jäädvustas too Patrick’i laubale veripunase autogrammi – suurte konarlike trükitähtedega oli nüüd sinna kirjutatud AZOT, mis hõõgus seal mõnda aega kuni kadus aeglaselt. Patrick’i vanem kaaslane irvitas võidukalt. Patrick’ile paistis kingitus suurt rõõmu valmistavat ja ta üritas uuesti Azoti kingi lakkuda, kuid nähtavasti oli paksuke sellest juba tüdinenud ning tõrjus kiusaja jalahoopidega eemale.

Ei tea, mida nad tolles paksmaos küll leiavad, mõtles Louis omaette. Situatsioon tundus talle samaväärselt nii veider, koomiline kui jube – tohutud rahvamassid mingi ebardi ees maoli maas. Äkitselt ekraan kustus. Instinktiivselt tajus Louis, et ta ei viibi kambris enam üksi. Nii oligi! Kuuldamatult oli kambrisse sisenenud Gaa-Gaa, kes oli silmnähtavalt heas tujus. Louis julges talt küsida:

          „Kõrgesti austatud emand Gaa-Gaa! See pisike paks isand, kellest rahvas vaimustuses oli, kas tema ongi kuulus Azot?”

Õppetundide ajal oli küsimuste esitamine Louis’le rangelt keelatud. Kui mõni küsimus siiski, kas tahtlikult või tahtmatult, huulte vahelt välja lipsas, oli Gaa-Gaa teda pea alati karistanud. Nüüd aga julgustas naise rõõmus meel ja positiivne hoiak Louis’d ettevaatuse unustama ja keelust üle astuma. Gaa-Gaa oli tõepoolest heas tujus, sest ta võttis vaevaks isegi vastata ning seekord ei mõelnudki Louis’d karistada.

          „Rumal noormees! Sulle sai osaks ennekuulmatu au näha meie kõrgeaulist isandat, kirgastavalt säravat tähte, pimedusevalitseja Azoti ennast, kes hoolitseb ja mõtleb oma alamate eest. Võttes endale suure ohvri, säästab ta oma ustavaid teenrid vaevarikastest piinadest ja kindlustab neile igavese heaolu. Pea meeles, et põletamistseremooniatel võivad vahetult osaleda vaid valitud azoiidid ja kutse sinna näitab erilist au ja tunnustust, mis pimeduseteenritele osaks võib saada. Mitte igaühele ei lange osaks au säravat tähte silmast silma näha. Miljonid Pimeduseriigi kodanikud jäävad sellest aust ilma ning ei jõua mitte kunagi põletamistseremooniale. Abistamaks sind raskel teel tõe läteteni, näidati sinu suhtes üles erilist heasoovlikkust ja võimaldati püha põletamistseremooniat, tõsi küll ekraanilt, oma silmaga jälgida, et saaksid ainulaadse kogemuse osaliseks ning omandaksid kiiremini meie edutoovad põhimõtted. Me kõik ootame, et sinust saaks lõpuks Pimeduseriigi andunud kodanik. Saa aru, suur Azot isiklikult loodab sinu peale! Tee omad järeldused ja kasva ümber!”

          „Aga ta ei näe ju välja üldse mitte selline nagu teda piltidel on kujutatud.”

          „Ilu on vaataja silmades. Igaüks näeb võimsat Azoti sellisena nagu tema meeled teda parajasti vastu võtavad. Kui sina näed teda millegipärast teisiti, kui piltidel on kujutatud, siis on viga sinus, mitte Azotis.”

          „Hea küll, emand Gaa-Gaa! Ehk suvatsete mainida, kes on isand mustas?”

          „Sa nägid Musta Meest, Pimeduseriigi julgeoleku kaitsjat, hiilgava Azoti vasakut kätt, silma ja kõrva. Tänu Mustale Mehele saab meie riik pühenduda segamatus rahus üllale eesmärgile – pimeduse võimu taaskehtestamisele kogu ilmaruumis. Must Mees tagab meile nii välise kui sisemise rahu ning üksmeele. Ka tema on sinule asetanud suured lootused. Võib-olla on sul kasulik teada, et kui sind azoiidiks tunnistatakse, milles ma küll kahtlen, siis on sul au kuuluda pimestava Azoti vasaku käe, Pimeduseriigi valvuri ja kaitsja, Musta Mehe ametkonda.”

          „Aga need, kes ahjus tule süütasid? Kes on nemad?”

          „Meie timukad? Nende ülesandeks on hävitada eksinuid. Kes on oma hinge kord pimedusele andnud, see peab arvestama, et meie juurest tagasiteed ei ole. Võta see endale teadmiseks ja ära mitte loodagi meid alt vedada! Azoiidikandidaadina sa kas võtad meie põhimõtted omaks või lõpetad ahjus. Põletamistseremoonia on meile tähtis, sest kõntsa hävitades Pimeduseriik vaid tugevneb. Põletamise läbi ohverdatakse reetlikud hinged pimedusele, salapärasele jõule, kes on meid loonud. Meie ülemtimukas kohtunik Lewitzky oli välismaailmas tähtis ja mõjukas tegelane, kes on viimase sajandi jooksul kujundanud inimühiskonda selliselt, et nad töötaksid Pimeduseriigi heaks. Ta valis juba välismaailmas õige tee ning astus võimsa Azoti teenistusse. Kohtunik Lewitzky oli Nõukogude Liidu sünni juures. Hiljem kolis ta Azoti palvel Ameerika Ühendriikidesse ja kujundas sellest maailma võimsama riigi ning sõjalise jõu. Välismaailma külastades kasutas Azot sageli kohtunik Lewitzky keha oma asupaigana.”

           „Nüüd ei saanud ma aru. Kuidas on võimalik, et Azot käib kohtunik Lewitzky kehas?”

          „Sa pärid liiga palju. Hea küll, ma vastan sulle, võib-olla aitab see sul viimaks õigele otsusele jõuda. Meie, langenud, keda teie, inimesed, teinekord deemoniteks kutsute, läheme inimeste või loomade kehadesse, et saada osa välismaailma naudingutest. Kuigi me oleme võimsad, ei saa me oma loomulikus olekus nautida paljusid rõõme, milleks teie, inimesed, olete jälle võimelised. Sellepärast valime endale sobiva isiku, vallutame tema hinge ja tungime tema kehasse. Väga paljud langenud käivad inimkehades puhkusel. Inimeste jaoks on suur au, kui nende kehas pesitseb deemon. See näitab, et inimene on äravalitu. Kui inimene otsustab juba oma eluajal liituda pimedusega ja pakub varju langenule, siis ootab teda igavene elu Pimeduse Metsas. Paljud inimesed on jõudnud Pimeduseriigis kõrgetele kohtadele. Saabunud Pimeduseriiki, sai kohtunik Lewitzkyst peagi Pimeduseriigi ülemtimukas, mis on meie üks tähtsamaid aujärgi. ”

Louis kasutas ootamatult avanenud võimalust ning jätkas kannatamatult naise pinnimist, saades julgustust viimase lobisemistujust.

           „Sina, Azot, Must Mees, teie ei ole ju inimesed?”

          „Muidugi mitte!”

          „Aga te näete ju välja nagu inimesed.”

          „Meie oleme langenud. Algolekus oleme me puhtad vaimud, kes on materiaalsel tasandil nähtamatud. Nii ka inimestele. Mateeria kui selline on meie poolt loodud ja loomulikult üritame seda meie huvides maksimaalselt kasutada. Kuna Maal, mille oleme endale asupaigaks valinud, elab palju erinevaid liike materiaalseid kehasid ja meile pole tähtis mitte ainult vaimse, vaid ka materiaalse maailma valitsemine, siis oleme Pimeduse Metsa üles ehitanud materiaalsena. Materiaalses keskkonnas pole meil aga otstarbekas puhta vaimuna eksisteerida. Sellepärast kasutavad paljud meist enese nähtavakstegemiseks inimkehasid, mis on meie jaoks umbes sama nagu teile on riided. Kuid isegi kõikide langenute jaoks, keda on miljoneid, pole me suutnud kehasid muretseda. Pimeduseriigis puuduvad võimalused kehade taastamiseks. Meie tehnoloogia suudab kokku panna vaid luukeresid. Valguseriigis on olemas küll maiste kehade  taastamise tehnoloogia ja me oleme sealt kehasid ka hankinud, kuid need on kallid ja me suudame nendega varustada vaid väärikamaid meie hulgas. Mina olen näiteks ühe kaheksateistkümnenda sajandi prantsuse kurtisaani kehas, kelle hing vaevleb praegu ühes meie üheksast põrgust. Võib-olla lasen temast luukere teha.”

          „Kas Fernand oli deemon või inimene?”

          „Fernand pärineb ühest väga vanast liigist, keda kutsutakse härjapõlvlasteks. Maa pealt on nad ammu välja surnud ja seda juba väga kaua aega tagasi. Mõned isendid eksisteerivad veel Pimeduseriigis.”

          „Aga luukered?”

          „Kõik elusolendid, kellel on hing, on Pimeduseriigilt saanud laenuks materiaalse keha, mille nad siis, kui nende aeg kord täis saab, peavad meile tagasi andma. Enamus hingi on Pimeduseriiki saadetud läbi Kõrge Kohtu peale protsessi, mida teie nimetate surmaks. Sellised hinged on juba oma maisest kestast vabatahtlikult loobunud, kuid kehast lahkumisega nende hing ei hävine. Hinged on mittemateriaalsed ja kehatud ning võivad sellisel kujul edasi eksisteerida nende jaoks spetsiaalselt eraldatud Pimeduseriigi osas, mida kutsutakse põrguteks. Kuid Pimeduse Mets on suur ja lai ning langenutest ja azoiitidest ei piisa selle korrashoidmiseks. Seetõttu oleme mõningaid meile saadetud hingi teenindajateks välja õpetanud ja selle funktsiooni täitmiseks lubame neil kasutada seda, mis neile nende maistest jäänustest on järele jäänud. Parimad põrgutesse saadetud hingedest võivad luukeredena veel pikka aega õnnelikult Pimeduseriiki teenida.”

           „Fernandi hukkamise juures oli veel teine timukas, üks teismeline noormees. Kas temagi on inimene?”

          „Kohtunik Lewitzky abi on minu lemmik. Ta on väga andekas ja jõuab veel kaugele. Minu õpilasena oli ta hämmastavalt edukas ja omandas Pimeduseriigi põhitõed lennult. Temaga ei tulnud mul sugugi nii palju vaeva näha kui sinuga, värdjas. Et senine abitimukas peab täitma Fernand’i ülesandeid, siis leidis Juhtiv Tuumik, et ta on vääriline kandidaat asumaks vabanenud abitimuka kohale ja ma olen kindel, et ta saab uute kohustustega hiilgavalt hakkama. Tema nimi on Patrick Bulgarelli. Ma tean, et ka tema on sinule asetanud suured lootused…  On sul veel küsimusi? Ma hakkan juba väsima. Meid ootab ees piisavalt öid sinu teadmiste täiendamiseks. Joogem parem vapustava Azoti terviseks! Täna oli ju Suur Kohtupäev, Pimeduseriigi kodanike suur pidupäev, kui eksinud hinged ohverdatakse pimedusele! Seda esineb viimasel ajal lootusetult harva.”

Gaa-Gaa naeris ja ulatas Louis’le plekkkruusi. Kruusis oli veripunane vein. Esimest korda Pimeduse Metsas sai Louis maitsta midagi erinevat tavapärasest menüüst, mis koosnes maitsetust pudrust ja kopitanud veest. Louis limpsis aeglaselt veini, see oli hõrk ja maitses hästi, ning mõtiskles omaette. Gaa-Gaa oli täis saldusi. Paljud Pimeduseriigi allikatest olid jäänud veel saladuse varju ja paljudest ei soovinud Gaa-Gaa rääkida. Louis ei olnud ikka veel jõudnud lõplikult selgusele tema päritolus, kuid nagu naine ise äsja avameelsusehoos oli tunnistanud, siis nähtavasti ei olnud tegemist inimesega. Gaa-Gaa kutsus end langenuks. Võib-olla tähistas see deemonit nagu ta oli vihjamisi maininud.

XIV PEATÜKK: Professor Meyerson.

Varsti peale põletamistseremooniat asus Gaa-Gaa läbi viima Azoti poolt Louis’le määratud lisaväljaõpet. Esimest õppetundi alustas ta sissejuhatava loenguga:

          „Mul lasub austav ülesanne pühendada sind Pimeduse Metsa rituaalidesse – meie keelde, kultuuri ja tavadesse. Sellega alustan kolmekümne kolme öö pikkust lisaväljaõpet, mille silmipimestav Azot sulle määras. Meie, langenud, oleme valitsenud  Pimeduse Metsas aastatuhandeid ja meie võim on igavene. Igapäevases suhtlemises kasutame Pimeduse Metsas keeli, mida kõneldakse inimeste keskel. Peale selle on meil riigikeel, must keel, mida kasutame eriti pidulikel juhtudel ja tseremooniate läbiviimisel. See keel on iidne ja pärineb maavälistest dimensioonidest. Õpetan sullegi seda keelt, kuid ulatuses, mida ühele pühendunud azoiidile tarvis läheb. „Va bulla Azot”, ole tervitatud hiilgav Azot. Need on  esimesed sõnad, mis iga pühendunud azoiit on kohustatud mustas keeles selgeks õppima. Nii kinnitatakse igavest truudust suurele Azotile ja pimedusejõududele. Nii tervitatakse meie võimsat valitsejat, kus ta ka nähtavale ei ilmuks. Selle juurde kuulub tema jalanõude lakkumise püha tseremoonia. Eriti pidulikel juhtudel lubab kõrgeauline Azot lakkuda oma hindamatut kollast saba. Selline õnn langeb jällegi osaks vaid eriliselt silmapaistvatele azoiitidele. Kui sulle on varasemast juhuslikult meelde jäänud, siis särav Azot on võtnud enese peale raskeima koorma Pimeduseriigis – ta mõtleb. Tavaliste azoiitide kohus on teda tema raskes töös igati toetada ja lausuda talle julgustavaid sõnu. Teine väljend, mida iga lihtne azoiit peab teadma on „sengu tuku haa Azot”,[34] sinu tarkus on piiritu, hiilgav Azot. Sõna „haa” tuleb siinjuures eriliselt rõhutada. Nüüd jutustan sulle erinevatest lakkumisviisidest…”

Loengut täiendasid näitlikud kujutised ekraanil. Järgnevatel kordadel muutusid ainult loengute teemad. Naine luges talle tekste ette ja nõudis hiljem nende sõna-sõnalist ülesütlemist. Nagu varemgi, sunniti teda lugema raamatuid pimedusevalitseja Azoti nimel elu ohverdavatest inimestest ja raamatute sisu Gaa-Gaale peast tsiteerima. Naine muutus veelgi õelamaks ja mõtles Louis’ jaoks välja üha uusi ja saatanlikumaid piinamismeetodeid. Õpilase vähimgi vääratus ei jäänud karistamata. Lisaks üldharivatele loengutele jätkas Gaa-Gaa Pimeduseriigi tseremoniaalse keele õpetamist. Louis omandas laias laastus iidse keele põhitõed, suutis suulisest kõnest aru saada ja veidike isegi rääkida. Gaa-Gaa testis tema oskusi ja jäi üldjoontes tulemustega rahule. Aeg-ajalt kontrollis  Gaa-Gaa Louis’ mõtteid. Mida aeg edasi, seda tuhmimad ja katkendlikumad kujutised tekkisid ekraanile. Seegi rahustas teda mõnevõrra. Ikka vähem jäi Louis’ mõtetesse ruumi välismaailma jaoks.

Kui ekraan ühel järgneval korral helendama lõi, leidis Louis, et Gaa-Gaa oli kadunud ja tema asemel istus arvuti taga keegi varakult halliks läinud keskealine mees. Võib-olla olid Gaa-Gaale eraldatud kolmkümmend kolm ööd otsa saanud. Talle meenus eelmine õppetund, kui arvuti taga oli istunud veel Gaa-Gaa. Nad olid teinud mõned harjutused mustas keeles ja siis oli Gaa-Gaa tema mõtteid kontrollinud. Esmakordselt fikseeris ekraan tühjust ning seda katsid vaid ühtlaselt võnkuvad haprad jooned. Seejärel oli Gaa-Gaa arvuti sulgenud ning kiirustades ja sõnagi lausumata lahkunud. Louis oli küll tähele pannud, et Pimeduseriigis arvestati aega öödes, mis oli siinse pimedusega ehk enam kooskõlas, aga kuna ta ei teadnud, kas parajasti oli hommik või õhtu või hoopiski keskpäev, sai ta tegelikku ajaarvestust pidada üksnes luukere külastuste järgi, kes käis talle regulaarselt toitu toomas ning paraskit tühjendamas.

Arvuti taga istuv mees märkas, et Louis oli ärganud. Tema ilme, erinevalt alati torssis Gaa-Gaast, näis esmasel vaatlusel olevat üsnagi sõbralik. Mees rääkis kiiresti ja vuristades, pisut võõrapärase aktsendiga:

          „Tere õhtust! Kuidas magasite? Nagu olete ehk tähele pannud, siis meil siin puuduvad hommikud ning valitseb alaline pimedus täpselt nagu polaarööl. Lubage tutvustada, professor Gabor Meyerson, Pimeduseriigi ametlik dissident. Ma pean kohe lisama, et mina olen see teine Meyerson. Doktor Meyerson, kellest te võib-olla juba kuulnud olete, on minu vanem vend. Tiitlite järgi tehaksegi meil vahet. Kuna mina olin kõigest Genfi ülikooli tagasihoidlik botaanikaprofessor, mitte kuulus arst nagu minu lugupeetav vend Bela, siis on minu vend doktor Meyerson ja mina olen kõigest professor Meyerson. Kas ma tohin teid paluda mind niimoodi kutsuda? Kindlasti professor Meyerson, kuigi välismaailmas olin ka mina doktor Meyerson, ainult et teaduste doktor, mitte arst.“

Louis hõõrus silmi ja küsis:

          „Kas teie olete inimene?”

          „Jaa, mina olen inimene. Või olin? Selle koha pealt jään paraku vastuse võlgu. Kuid ma võin kinnitada, et kindlasti olin ma inimene, kui ma veel välismaailmas jänesekäppasid uurisin. Kindlasti tunnete huvi, kuidas ma siia põrgusse sattusin? Räägin teile pisut oma päritolust. Mina ja minu vend sündisime Ungaris, Budapestis, mis on üks ütlemata kaunis linn. Meie vanemad olid haritlased ning Ungari patrioodid. Nad suhtlesid Zsigmond Moriczi, Ferenc Molnari, Zoltan Kodaly, Frigyes Rieszi[35] ja paljude teiste omaaegsete Ungari suurkujudega. Saime hea hariduse. Bela õppis arstiks ja sõitis juba enne sõda Ameerikasse õnne otsima. Minust sai botaanik. Sõja järel tulid Ungaris võimule kommunistid ja minu võimalused unistuste erialaga tegelemiseks kitsenesid, sest välismaale oli raske pääseda. Inimene  harjub kõigega ning ma töötasin Budapestis tavalise bioloogiaõpetajana. Tuhande üheksasaja viiekümne kuuendal aastal, peale  rahvaülestõusu[36] mahasurumist, otsustasin minagi Lääne demokraatiaga lähemat tutvust sobitada. Ületasin Austria piiri ja rändasin edasi lääne poole. Austria ei tundunud minu jaoks kuigi turvaline ja ma läksin edasi lääne poole, kuni jõudsin Genfi, üldsegi mitte kaugel sellest kohast siin, ja sain seal lõpuks botaanikale pühenduda. Töötasin Genfi ülikooli juures ning uurisin jänesekäppade ehk leontopodiumi erinevaid liike ja nende kasvutingimusi. Minu armas leontopodium! Kahjuks ei lastud mul rahumeelseid jänesekäppasid just kaua uurida, sest minu kirg viis mu pimeduse meelevalda. Ühel ilusal päeval tulin uurima, kuidas minu armas leontopodium Évian’i kandis kasvab ja ennäe imet! Märkasingi ühel kaljul haruldasi jänesekäppasid kasvamas. Tegemist oli minu jaoks tundmatu alaliigiga. Loomulikult tekkis mul tahtmine neid lähemalt uurida. Kellel seda ei tekiks, jänesekäpad on ju vapustavad! Kuid uue avastuse lävel leidsin end jänesekäppade vaatlemise asemel hoopis Pimeduseriigi pimedatest kongidest. Pimeduse Metsal oli minu jaoks varuks üllatus ning ma avastasin siin oma ammukadunud venna Bela, kellest oli vahepeal saanud Pimeduseriigi propagandajuht. Seda võiks nimetada isegi perekonna taasühinemiseks. Niipalju minust. Mulle tehti lugupeetava Gaa-Gaa poolt ülesandeks teile teatavaks teha, et silmipimestava Azoti poolt teile määratud lisaväljaõpe on lõpule viidud. Teid on kuulutatud azoiidikandidaadiks ja siinkohal saab alguse minu ülesanne harida teid mõningates inimlikes teadmistes. Hiljem õpite veel jumalikke teadmisi ning tagatipuks ilmselt ka vaimseid teadmisi, kuid neid kursusi viivad läbi juba teised meistrid. Kui olete kord õpingutega lõpule jõudnud, siis otsustab Juhtiv Tuumik, kas olete väärt kuuluma azoiitide ridadesse. Kõigepealt pean välja selgitama teie võimaliku taseme. Kas tohib küsida, millega auväärne tulevane azoiit enne pimeduse küüsi langemist tegeles?”

          „Ma olen mereväeohvitser.”

          „Pole paha. Ikkagi haritud inimene. Selliseid ei satu meie juurde palju.”

          „Miks te end Pimeduseriigi ametlikuks dissidendiks nimetate?”

          „Mul on selline ametikoht, mis kuulub Musta Mehe ametkonda. Minult nõutakse, et ma edendaksin Pimeduse Metsas teisitimõtlemist ja seda ma ka teen. Must Mees peab arvamuste paljusust väga tähtsaks. Ma ei mõtle ju sugugi nii nagu nad kõik teised azoiidid. Vähemalt ma ise arvan nii. Pealegi, nagu iga kuningas vajab narri, nii vajab ka Pimeduseriik teisitimõtlejaid, sest see muudab meid palju tugevamaks. Ametlikud teisitimõtlejad ei muutu pimedusejõududele ohtlikuks. Pidage meeles, kuigi mina ei mõtle nii nagu nemad, siis ei sea ma samal ajal kahtluse alla pimedusejõudude õigust neile kuuluval territooriumil neile sobiva režiimi kehtestamiseks. Ametliku dissidendina olen ma ju nende palgal.”

          „Selge. Gaa-Gaa, Azot, Must Mees, kes nemad on?”

          „Kes seda nii täpselt teab ja ega minulegi pole lõplikku tõde teada antud. Igatahes pole nad inimesed ja üldsegi mitte maist päritolu. Mõned väidavad, et nad on kurjad vaimud, teised jälle, et nemad ongi deemonid või siis langenud inglid. Hea azoiit ei mõtle kõrgemate olendite olemuse üle. Talle piisab sellestki, et nad on olemas. Mina kui teisitimõtleja siiski vahel mõtlen asjade üle, mille päritolu ma ei tea. Aga lõpetame nüüd loba ja asume tähtsamate teemade juurde. Parema meelega räägiksin teile küll taimedest ja jänesekäppadest, kuid siin ei ole nende jaoks just soodne kasvupinnas. Ma üritan teile anda võimalikult laiapõhjalise ja multifunktsionaalse hariduse. Muidugi mõista minu võimete piires. Kuna teil on ju mereväeohvitseri korralik haridus, siis on paljud põhiteadmised teil varasemast kindlasti olemas. Varsti peate küll veenduma, et teie suurepärased teadmised võivad ühes või teises punktis osutuda vildakateks. Väga paljud teadmised, mis praegu inimeste seas kehtivad, on väärad ja ei vasta tegelikkusele. Pimeduseriik on palju kaugemale arenenud kui inimtsivilisatsioon. See on loomulik ja nii peabki olema, sest pimedus on palju võimsam jõud kui nõrguke inimene, kes on küll kerkinud pimedusest, kuid püüdleb valguse poole. Võib-olla kunagi nad jõuavadki teadmisteni, mida meie võime pakkuda Pimeduse Metsas juba täna. Võib-olla ka mitte. Mina pean teile selgeks tegema, kuidas asjad tegelikult on, mitte seda, kui kaugele on inimene parajasti arenenud. Ametliku dissidendina juhin teie tähelepanu ühele olulisele faktile, mille paljud Pimeduseriigi viljastavates tingimustes ära unustavad. Mida rohkem teadmisi suudate siin omandada, seda kergem on teil hiljem Pimeduseriigis azoiidina hakkama saada. Enamus ei talita niimoodi ja nad usaldavad kõik, nii teadmised kui mõtlemise, hiilgava Azoti hoolde nagu seda soovitab Pimeduseriigi ametlik ideoloogia. Ja nii nad elavadki pimeduses, kuid kahjuks vaid illusoorses vaimupimeduses. Teisitimõtlejana ma hoiatan, et kuigi pimedus on kahtlemata võimas jõud, siis ka liigne kohanemine siinsete elupõhimõtetega võib lõpuks igale Pimeduseriigi kodanikule ohtlikuks saada. Igas asjas, isegi azoiitluses, on otstarbekam säilitada mõõdukus. Muide, olgu teile teada antud ka fakt, et teid on arvatud edasijõudnud azoiitide kategooriasse. Enamus tulevasi Pimeduseriigi kodanikke piirdub vaid sissejuhatava kursusega ning nende sobivus Pimeduseriiki oleks sattunud kaalukausile juba peale  sissejuhatava eksami sooritamist. Teie peale loodetakse, kas siis õigustatult või mitte, ja muidugi esitatakse sellevõrra kõrgemaid nõudmisi.”

Louis oli hea õpilane ning pidas professor Meyersoni õpetussõnu meeles. Õpipoisipõli professor Meyersoni juhendamisel ei erinenud olemuslikult kuigi palju sellest, mida ta oli kogenud Gaa-Gaa käe all. Kui välja arvata, et Gaa-Gaad asendas mõnevõrra inimlikum ja palju jutukam õpetaja, ei muutunud tema elukorralduses peaaegu mitte midagi. Luukere tõi talle regulaarselt vett ja maitsetut ussitanud putru, millele mõnikord oli lisatud paar hallitanud kuivikut, ning tühjendas ämbri. Aeg kulges endistviisi hoomamatus rütmis, kuid omandatavate teadmiste kvaliteet tundus hoopis kõrgem. Professorile meeldis rääkida ja ta võis tundide viisi lakkamatult lobiseda. Tema õppetunnid olid huvitavad, lisasid palju uusi teadmisi, aga ka monotoonsele vangipõlvele omajagu sisukust, mida ta võis hilisemas elus ehk mingil viisil kasutada. Louis tahtis loota, et elu pakub talle siiski alternatiivsemaid võimalusi, kui seda on azoiidina Pimeduseriiki teenida.

 XV PEATÜKK: Õhtusöök kahele.

Sügisel Louis Toulon’i ei saabunud. Tema teenistuskohas öeldi Genevieve’ile, et Louis oli suvel puhkusel viibides kadunuks jäänud. Talle anti sandarmeerialeitnant Michel Dufresne’i kontaktandmed ja nii sõitis Genevieve oma pisikese „Fiat Panda” roolis Évian’i. Michel oli tema vastu ametlik, kuid lahke. Ta kutsus Genevieve’i kallisse restorani õhtust sööma. Neiu tajus, kuidas perifeeria sandarmeerialeitnant püüdis kenale provintsinäitlejannale imponeerida ja see pakkus talle lõbu. Michel oli lihtne noormees, omamoodi kena ja nooruslik, kelle välise reserveerituse tagant vilksatas aeg-ajalt isegi midagi südamlikku. Ometi pidi Genevieve tunnistama, et midagi, millele ta ei suutnudki jälile jõuda, häiris teda Michel’i juures üsna tugevasti. Nad nautisid Genfi järve põhjast püütud haruldase lõhelise fera fileed langustidega valge veini kõrvale ning vestlesid.

          „Teie vanemad elavad Pariisis?”

          „Nad elasid seal. Praegu elavad nad Brüsselis ja töötavad Euroopa Liidu süsteemis.”

          „Vaimustav! Ja nad on aadlipäritolu?”

          „Paraku küll. Esivanemaid ei saa ju valida. Ma ei ole oma sugupuud  eriti uurinud,  kuid Saint-Pierre’id olid krahvid ning pärit Provence’ist. Ema suguvõsa, Montcorbier’ide, valdused asusid Pariisi lähistel.”

          „Ja teie, hoolimata päritoluks, hakkasite näitlejaks? Miks mitte diplomaadiks või riigiametnikuks nagu teie vanemad? Minu isa ja vanaisa teenisid mõlemad sandarmeerias ja mina olen seal juba kolmas põlvkond järjest teenistuses.”

          „Ma kujutan ette, et lihtsalt tahtsin. Mitte kõik lapsed ei pea vajalikuks tallata vanemate radu. Võib-olla kasvasin liiga iseseisvaks.”

Genevieve’ile meeldis, et ta suutis noormeest kergelt torgata, mis võttis Michel’i enesekindlust veidi vähemaks. Michel küsis:

          „Louis oli teie sõber?”

          „Jah, kuigi vahepeal me ei kohtunud üsna pikalt. Me õppisime koos Pariisi Louis Suure Lütseumis.”

          „Mina tundsin Louis’d peaaegu terve elu, tema vanaisa elab Évianis. Nüüd ka isa.”

          „Ma tean. Aga mis siis ikkagi juhtus?”

          „Kahjuks ei suutnud uurimine seda tuvastada. Me leidsime jalgratta, millega ta sõitma läks, mahajäetuna mägedes, kuid mitte jälgegi Louis’st. Mul on kahju.”

          „Tema kadumisele eelnenud õhtu sündmused jäävad väga segaseks. Miks pidi Louis äkitselt mägedesse sõitma?”

          „Kes teab? Mul ei ole palju lisada kõigele sellele,  mida te juba teate. Tema venna jutu järgi küsis Louis temalt eelmisel õhtul ootamatult jalgratast ning kavatses mägedesse matkama minna. Üldiselt pole selles midagi imelikku.”

          „Räägitakse, et talle oli eelmisel õhtul toodud üks kiri?”

          „Me oleme sellest teadlikud. Kuid jällegi, me ei oska öelda, kas need asjad on omavahel seotud.  Kirja pole leitud. Uskuge mind, ma tegin kõik, mis suutsin.”

          „Ilmselt küll. Ma tänan teid, leitnant.”

          „Michel.”

          „Michel.”

          „Ma saan teist aru. Imelik, et me temast rohkem jälgi ei leidnud, kuid mägedes võib paljugi juhtuda. Ta võis kukkuda mõnda sellisesse kohta, kuhu lihtsalt ei pääse ligi. See jääb mind elu lõpuni vaevama.”

          „Mul pole kahtlustki, et tegite kõik endast oleneva. Tänan teid veelkord, Michel. Ärge muretsege.”

          „Ma ei oska teid rohkem millegagi aidata. Mul on kahju. Tellin  kohvi?”

          „Jah, palun. Mulle cappuccino.”

Michel andis kelnerile juhtnöörid ning jätkas:

          „Üks huvitav seik tuli mulle vahepeal meelde. Kas teile ütleb midagi nimi Patrick Bulgarelli?”

          „Ei … vist mitte. Kuigi … Louis’l oli kunagi sõber nimega Patrick. Kui ma ei eksi, siis temaga juhtus vist midagi?”

          „Jah. Patrick jäi samuti kadunuks, juba aastaid tagasi. Louis oli veendunud, et see oli seotud kohaga, mida kutsutakse Pimeduse Metsaks, mitte kaugel sealt, kust leidsime Louis’ jalgratta. Muidugi ei saa me täielikult välistada võimalust, et Louis püüdis Patricki saatuses selgusele jõuda. Siiski tundub tõepärasem, et Patrick laskis lihtsalt kodunt jalga, aga omamoodi on see huvitav kokkusattumus.”

          „Mulle meenub, et ka Louis rääkis midagi Pimeduse Metsast. Mis koht see on?”

          „Tegelikult on see lihtsalt üks metsane kalju Abondance’i lähedal, mitte midagi erilist. Kohalike seas levivad legendid, et seal elavad mingisugused kurjad jõud.”

          „See on huvitav. Kas ma peaksin seda kohta ehk vaatamas käima?”

          „Ei tasu vaeva. Kui Louis kadus, siis otsiti see paik põhjalikult läbi. Pealegi ei ole seal mitte midagi vaatamisväärset. Legende räägitakse iga vähegi salapärasena näiva paiga kohta. Lisaks peitub mägedes alati varjatud ohte. Kui teiega peaks midagi juhtuma, jääks järjekordne patt minu hingele. Lubage mulle, et te ei lähe sinna.”

          „Ma ei tea … Hea küll, ma luban.”

          „Tänan. Kas tellin veel midagi?”

          „Tänan, ei. Aeg on juba hiline ja ma olen väsinud. Kui lubate, siis lähen tagasi hotelli.”

Hotelli jõudnud, kontrollis Genevieve oma mobiiltelefoni. Ta ei olnud seda restorani kaasa võtnud. Telefon näitas, et vahepeal oli tulnud talle kaks vastamata kõnet. Üks kõne pärines Djamelilt, kuid ka ühelt tundmatult numbrilt oli talle helistatud. Genevieve käis dušši all ja otsustas tagasi helistada.

          „Genevieve de Saint-Pierre. Te olete mulle helistanud?”

Tundmatu mehehääl vastas:

          „Genevieve? Väga meeldiv. Mina olen Daniel Ferreira. Me peame kohtuma. See puudutab meie ühist sõpra Louis Pacult’i. Kus te viibite? Toulonis?”

          „Hetkel olen ma Évianis.”

          „Suurepärane. Ma jõuan Évian’i homme õhtul. Palun jääge paigale, me peame kindlasti kohtuma. Mul on andmeid, et Louis võib olla elus, kuid jätke see enda teada. Ärge sellest Jumala eest kellelegi rääkige, eriti veel võimudele, see võib olla ohtlik. Kui kohale jõuan, siis selgitan. Kus te peatute?”

Genevieve ütles talle oma hotelli nime ja nad leppisid järgmiseks õhtuks kokku kohtumise hotelli vestibüülis. Nüüd pidi ta veel Djameli maha rahustama, sest neiu oli lahkunud ootamatult ning sõpru ette hoiatamata.

XVI PEATÜKK: Itaalia väljak.

Hetk pärast telefonivestlust Genevieve’iga sisenes Daniel talle tuttavasse majja Pariisis Itaalia väljaku ääres. Majahoidja mäletas teda veel ja lubas ta sisse. Ta sõitis liftiga üles ja helistas ühe korteri ukse taga uksekella, kuid keegi ei vastanud. Uks polnudki lukus. Korterisse sisenenud, kuulis Daniel magamistoast hääli. Hiiglaslikul vesivoodil pani kiilaspäine atleetlik must mees jõuliste rütmiliste tõugetega valget naist. Meest ta ei tundnud, kuid naine oli Vera Pacult. Vera kähistas:

          „Mida sa tahad? Oota, kuni ma lõpetan. Jätka, Abdoulaye! … Hea … Nii on hea!…”

Lõpuks päästis Vera valla metsiku karje ja jäi mõneks minutiks hingetuna lamama. Seejärel ta tõusis ning pani hommikumantli selga. Tema partner jäi voodisse.

          „Daniel? Milline üllatus! Kui kaua pole ma sinust midagi kuulnud. Lähme elutuppa, pakun sulle tassikese kohvi ja kui soovid, siis ka konjakit. Abdoulaye, palun puhka ennast välja. Varsti läheb mul sind vaja.”

          „Tere, Vera. Rõõm näha, et oled ikka veel vormis.”

          „Seks aitab mul noorena püsida. Kuidas sinul läheb?”

          „Ma elan nüüd Kanadas.”

          „Selle noore libuga?”

          „Vera! Jocelyne ei ole libu. Isegi sina ei ole, kuigi püüad sellisena näida.”

Vera pakkus Danielile elutoas istet ja kadus ise kööki. Kuni Vera köögis kohvi valmistas, meenutas Daniel mõtteis ühiselt veedetud aega.  Esmapilgul tundus, et kõik oli olnud alles eile. Ta pidi endale tunnistama, et naisega veedetud mõned aastad oli tema elus olnud ilus aeg. Naine nägi hoolimata viiekümnenda eluaasta künnise ületamisest hämmastavalt hea välja ja ei erinenud kuigi palju sellest Verast, keda ta oli tundnud kümme aastat tagasi. Nüüd oli Daniel juba mõnda aega teiselpool Atlandi ookeani Kanadas, Montrealis, elanud ja tal oli uus elukaaslane, keda ta kogu hingest armastas ja kellest ta siiralt hoolis, kuid mälestused ühiselt veedetud ajast Veraga panid teda ikka veel heldima. Itaalia väljaku ääres asuva korteri sisustus polnud vahepealsel perioodil palju muutunud, kuid midagi oli nüüd seal hoopis teisiti, luitunud ja kõle. Elutuba oli korratu, täis tühje veinipudeleid ja suitsukonidega täidetud tuhatoose. Daniel tundis sõõemetega, et ruumis oli marihuaanat suitsetatud. Juba saabus Vera köögist kohviga. Kusagilt võlus ta välja pudeli kallist „Remy Martin’i“ ja kaks klaasi.

          „Mida sa tahad, Daniel?”

          „Vera … Mind huvitab Louis.”

Vera kattis näo kätega.

          „Palun jäta mind rahule! Kas sa ei taipa, kui valus see minu jaoks on? Ma olen veel liiga noor, et poega kaotada.”

          „Mina saan sind aidata. Võimalik, et ta on veel elus ja teda hoitakse vangis.”

          „Mul on raske seda uskuda, aga … Tead sa midagi? Sa sõitsid selleks Kanadast siia? ”

          „Sellepärast, et tean midagi, millest võib selle mõistatuse lahendamisel abi olla. Ära palun küsi, kuidas ma seda tean. Veel tean ma paari head eradetektiivi, kellel on niisuguste asjade lahendamise kogemus.”

          „Miks ometi? Ega sa mult ometi raha välja ei pressi?”

          „Issand halasta, Vera! Ma ei taha sinult ainsatki senti. Tean ühte organisatsiooni, kes tegeleb kadunud isikute otsimisega. Nemad palkavadki detektiivid.”

          „Ja sina?”

          „Mina olen vahendaja. Võib-olla tundub see sulle imelik, aga Louis on ka minule tähtis. Me saime hästi läbi.”

Naine naeratas.

          „Ma tean. Olid üks vähestest meestest minu elus, kes tähendas midagi ka minu pojale. Louis oli minu jaoks meie kurjas maailmas kõige tähtsam inimene, kuid nüüd teda pole ja ma hakkan sellega juba harjuma. Miks sa arvad, et sinu eradetektiiv on parem kui Prantsusmaa politsei? Kuidas sa mind veenad?”

          „Usun, et kuni on lootust, tuleb tegutseda. Ma ei saa oma allikaid avaldada. Mitte veel praegu, sest see oleks meile kõigile ohtlik. Samuti ei taha ma sulle tekitada asjatut lootust, mis võib inimest muserdada palju rohkem kui leppimine teadmisega, et kedagi enam ei ole. Sellegipoolest tasub kõiki avanenud võimalusi maksimaalselt ära kasutada. Teinekord tulevad kadunud inimesed tagasi.”

          „Kas Louis on röövitud? Kelle poolt? Mida nad temast tahavad?“

          „Ma ei saa sulle praegu väga palju öelda. Sa pead mind lihtsalt usaldama. Mul on kahju, aga sa pead sellega leppima.“

          „Sa oled hea inimene, Daniel. Ma ei usu, et midagi on võimalik enam teha… Aga sa tead, et ma ei saa sind ka takistada. Ükski ema, kes on lapsele elu andnud, ei saaks seda teha. Tegutse! Kuidas saaksin mina sind aidata?”

          „Politsei ja sandarmeeria uurisid asja. Ma palun sul rääkida mulle niipalju, kui sa tead. Seejärel jäta kõik minu hooleks. Võib-olla suudan ma aidata. Võib-olla mitte. Ma annan sulle teada, kui selleks on põhjust. Kui mitte, siis läheb elu edasi. Ma ei taha tekitada asjatuid lotusi, kõige vähem veel sulle.”

Vera vaatas pikalt Danielile otsa.

          „Olgu! Mida sa teada soovid? Kindlasti ei tea ma kõike. Uurimist juhtisid inspektor de Roche kohtupolitseist ja leitnant Michel Dufresne sandarmeeriast. Michel oli Louis’ lapsepõlvesõber. Mul pole põhjust neid mitte usaldada…”

Vera jutustas Daniel’ile kõigest, mida ta oli juhtumi kohta teada saanud. Too kuulas teda tähelepanelikult, kuigi naisel ei olnud tema juba olemasolevatele teadmistele just palju juurde lisada. Vera lõpetas, kõhkles hetke, siis tõusis lauast, soris raamaturiiulis ja ulatas Danielile vana ja kulunud nahkköites vihiku.

          „Ma ei tea, kas see aitab sind kuidagi. Leidsin selle vihiku Louis’ tuba koristades. Siia on keegi Claude Biotti üles tähendanud lugusid Pimeduse Metsast. Louis rääkis Pimeduse Metsast sageli. Ta seostas kohta oma sõbra Patrick’i kadumisega. Võib-olla on neist ülestähendustest sinu otsingutele kasu.”

          „Tänan sind, Vera. Sinust oli palju abi. Üks asi veel … Kui midagi peaks juhtuma … minuga … siis palun võta ühendust Jocelyne’iga.  Ta teab, mida teha.”

          „Väga salapärane, kuid rohkemaga ei saa ma sind praegu abistada, aga sulle soovin ma kõike head. Ma usaldan sind Daniel, sa tead. Kahjuks on mul nüüd tegemist. Palun lase uks enda järel lukku. Pole vaja siia veel teisi segajaid. Abdoulaye on hea. Parem kui sina.”

Vera lõi Danielile kergelt reie tagakülje pihta ning heitis hommikumantli seljast. Siis siirdus ta magamistuppa ja võttis ikka veel voodil lamava Abdoulaye hiiglasuure riista suhu. Daniel vaatas neid hetke irvitades ja lahkus. Vera oli jäänudki mässajaks, täis metsikust ja kirge, kes oma protestivaimu elas üle meeste peal. Sellised ei saa kunagi vanaks. Mehed Vera elus vaheldusid kiiresti, sest tundus, et keegi neist ei suuda naise suurt hinge vaigistada ega tema noorusliku keha vajadusi rahuldada. Kuigi nende eluteed olid juba ammu lahku läinud, tundus Danielile, et mingi osa tema hingest kuulus siiani Verale. Ta ei suutnud sellest naisest lõplikult vabaneda ja Vera mitmepalgeline isiksus jäi teda aastate järel ikka veel kummitama. Daniel tundis tema ees kummalist vastutust, mida ei suutnud enda jaoks kuidagi ära põhjendada. Väljunud tänavale, istus ta teda ootavasse rendiautosse ja heleroheline „Renault Scenic” võttis suuna mööda kiirteed Pariisist lõuna poole. Veel samal õhtul pidi ta Évian’i jõudma. Hetke pärast järgnes talle Vera maja juures teisele poole tänavat pargitud must BMW.

XVII PEATÜKK: Inimlike teadmiste õpingud.

Professor Meyerson pakkus Louis’le sisukaid ja põhjalikult ettevalmistatud õppetunde paljudes erinevates distsipliinides – keemias, füüsikas, bioloogias, geograafias, ajaloos, meditsiinis, astronoomias, kultuuri- ja teadusloos. Kui Gaa-Gaa oli rõhu asetanud Louis’ ümberkasvatamisele, siis professor Meyerson seadis eesmärgiks teadmiste omandamise. Eriti põhjaliku täienduse said küll Louis’ teadmised jänesekäppade  alal, sest fanaatikust professor ei suutnud end tagasi hoida oma lemmikuid ülima põhjalikkusega õpilaselegi tutvustamast. Nagu professor oli ette hoiatanud, siis paljud teadmised, mida Louis inimlike teadmiste õpingute käigus omandas, olid vastuolus sellega, mida ta oli koolis õppinud. Professor Meyerson oskas Louis’ pärimiste peale vaid kosta:

          „Inimtsivilisatsioon ei ole veel nii kaugele jõudnud kui meie, pimedusejüngrid, kuid ta areneb. Kui rääkida evolutsiooni ja kreatsiooni vahekordadest, mis kuuldavasti on välismaailmas viimasel ajal laineid löönud, siis tundub vägisi, et inimkond pole ikka veel ürgajast väljunud. Inimestele on omane seletamatu võime lihtsaid tõdesid enda jaoks keeruliseks mõelda. Inimeste jaoks on tähtis valik. Nad peavad alati valima niinimetatud õige poole ja ei tule selle pealegi, et kõik on palju lihtsam, kui inimesed endale ette kujutavad. Tõed on mustvalged, kuid maailm ei ole seda mitte. Üks vaatekoht ei pruugi teisega veel vastuolus olla. Inimeste ahvidest esivanemad ei sea mitte kuidagi kahtluse alla nende jumalikku päritolu. Seda ma räägin hetkel vaid sissejuhatuseks, sest ei soovi selle teema arendamisega praegu kaugemale minna. Need teadmised kuuluvad rohkem jumalike teadmiste alla, millest meister Villon pajatab teile siis, kui meie siin oleme lõpule jõudnud.”

Professor Meyerson vahetas teemat ja loomislugu pidi jääma tulevaste õpetajate pärusmaaks. Võib-olla polnud talle eneselegi asjad siinkohal lõplikult selged. Sellegipoolest suutis ta Louis’le edasi anda palju teisi olulisi teadmisi ning mitte ainult jänesekäppadest. Louis’ maailmapilt muutus tänu professor Meyersonile ja tema põhjatutele teadmistele märgatavalt avaramaks ning varsti polnud inimkonnal Louis’ ees enam palju saladusi alles jäänud. Professor rääkis Louis’le tsivilisatsiooni tekkimisest, sumeritest, Atlantise kadumisest, Stonehenge päritolust, Egiptuse püramiidide rajamisest – kõik need leidsid professor Meyersoni kaudu loogilise seletuse. Louis sai teada, et tsivilisatsioonile panid aluse tulijad väljaspoolt, valgusaastate kauguselt ühest teisest maailmast pärit annunakid, kes olid kõrgemal arengutasemel kui inimesed. Nad maabusid Maa erinevates osades – Mesopotaamias, Egiptuses, Kanaari saartel, Mehhikos, Hiinas, Indias ning rajasid seal oma kolooniad. Annunakid vajasid kulda, mis oli vajalik nende koduplaneedi atmosfääri säilitamiseks ning Maalt nad seda leidsid. Tulnukad elasid võimsates kindlustes, püramiidides, mida maised valitsejad hakkasid hiljem hauakambritena kasutama.

Ainus, mis Louis’d professori juures häiris, puudutas inimlike teadmiste õpetaja inimlikke veidrusi, mis olid sageli vastuolus tema üldiselt intelligentse ja avatud olekuga. Nii tõi luukere professor Meyersonile rikkaliku einekandiku, mis ajas pidevas alatoitumuses Louis’l suu vett jooksma. Endine botaanik ei teinud aga Louis’ kurnatust märkamagi ning sõi matsutades ja röhitsedes toidukandiku alati üksi tühjaks. Tõsi, vahel tavatses ta end lõbustada sellega, kui pildus toidujäätmeid läbi võre Louis’ poole ja naeris valjult ning rahuldatult, kui nägi kuidas teine jäätmeid põrandalt korjas ja ahnelt sõi. Seda ei juhtunud siiski väga tihti ning tavaliselt laskis ta peale kehakinnitamist tühja kandiku luukerel kohe ära viia ega piinanud Louis’d eriti.

Kord, kui professor seletas Louis’le parajasti gravitatsioonijõu varjatud tahke, löödi õpperuumi uks lahti ja Louis nägi Musta Meest kambrisse sisenemas kellegi punase peakoti poolt varjatud näoga kaaslase saatel. Alates Louis’ saabumisest Pimeduse Metsa oli see esimene kord, kui Must Mees teda tema kinnipidamiskohas külastas. Professor Meyerson tõusis arvuti tagant püsti ja jäi poolkummargil asendis seisma. Must Mees kõmistas oma ebaharilikul kõuehäälel nii, et seinad värisesid:

          „Noor Meyerson, ma loodan, et õpinguid annavad tulemusi. Inimlikud teadmised on minu ametkonna töös väga olulised.”

          „Aga muidugi, kõrgeauline Must Mees.”

          „Louis Pacult, nagu sa kindlasti juba tead, olen sinu eestkostja Pimeduseriigis ja need, kes minu usaldust ei õigusta, kaovad jäädavalt pimedusse. Mäleta Fernand’i, seda nurjatud härjapõlvlast. Loodetavasti oled oma olukorrast teadlik ja võtad õpinguid täie tõsidusega. Sa ei ole vist veel kohtunud Punase Jacques’iga? Punane Jacques on minu esimene abi, jäta tema nägu meelde.”

          „Nägu?”

          „Jäta tema välimus meelde. Sa ei taha ometi tema NÄGU näha?”

Must Mees rõhutas sõna „nägu” ja naeris kaua ning lõbustatult, kuid see naer oli vali ja kole, justkui vajuksid seinad, põrand ja lagi kolinal kokku. Kui Must Mees oli naermise lõpetanud, võttis Louis julguse kokku ning esitas talle soovi, mis oli tema hinges pakitsenud põletamistseremooniast saadik.

          „Kõrgeauline Must Mees, kas ma tohiksin teilt midagi paluda?”

          „Ei! Sa ei tohi minult mitte midagi paluda, vaid pead vastu võtma selle, mis sulle antakse. Selline on õige azoiidi käitumisviis ja ainult nii on sul võimalik üles näidata piiritut tänulikkust Pimeduseriigile, kes on sinu hinge enese hoolde võtnud. Aga lase tulla, mida sa oleksid minult palunud, kui sulle oleks selline võimalus antud?”

          „Ma soovin kohtuda Patrick Bulgarelliga.”

          „Ma tean. Sa ei kohtu temaga!  Mitte praegu.”

          „Mitte iialgi?”

          „Seda ma ei ole öelnud, kuid praegu on see võimatu. Kõrvalised isikud ei tohi sinu väljaõpet segada. Pea meeles, et sinu ainus ülesanne praegu on valmistumine pimeduseteenri lummavaks karjääriks. Nüüd ma tahan näha, mida  sa oled omandanud.”

Must Mees esitas Louis’le mustas keeles terve rea küsimusi õppematerjali kohta, mille ta oli  professor Meyersoni juhtimisel läbi võtnud. Küsimused olid asjalikud ja päris rasked, kuid Louis eksis vaid mõnel üksikul korral. Vale vastuse korral virutas  Punane Jacques talle valusasti kantsikuga üle turja. Lõpuks palus Must Mees professoril ekraani sisse lülitada ja uuris Louis’ mõtteid. Ekraan oli üsna tuhm ja segane. Must Mees jäi rahule ja patsutas Louis’d õlale.

          „Tubli! Sinust saab üsna kindlasti azoiit. Professor Meyerson, ma lasen sinu toidunormi tõsta. Oled teinud head tööd!”

Kui Must Mees ja Punane Jacques olid lahkunud, küsis Louis professor Meyersonilt:

          „Kes on Punane Jacques?”

          „Punane Jacques on Musta Mehe abi ehk vasak käsi, nagu meie siin kutsume. Jacques on segavereline. Tema isa oli küll langenu, kuid ema oli inimene ja ta on inimeste seas üles kasvanud. Langenutele meeldib vahel inimnaistega ühte heita. Segaverelised on tavaliselt eriti õelad deemonid. Nii ka Jacques, kes on väga maias vere peale. Siit ka nimi – Punane Jacques. Tavaliselt puuduvad segaverelistel mitmed langenutele omased võimed, aga nende võimed on siiski suuremad kui tavalistel inimestel. Langenud ise vihkavad segaverelisi veelgi rohkem kui inimesi, härjapõlvlasi või luukeresid, sest puhtaverelisus on neile väga oluline. Segaverelised ei või kuuluda Juhtivasse Tuumikusse ja neil on kehtestatud veel teisigi piiranguid. Must Mees on erand. Tema kasutab segaverelisi ära ja nad on talle truud.”

Professor Meyerson tõusis laua tagant ja lülitas arvuti välja.

          „Kui teil rohkem küsimusi ei ole, siis lõpetan sellega meie kursuse. Homme juhatatakse teid meister Villoni juurde, kes õpetab teile jumalikke teadmisi. Kes teab, kui suudate azoiidiks jääda, siis pole võimatu, et kohtume veel.”

Lausunud need sõnad, layern kusus ja inimlike teadmiste õpetaja haihtus pimedusse. Esimene kolmandik õppetsüklist, mille Louis pidi azoiidiks saamise nimel Pimeduse Metsas läbima, oli sellega lõppenud.

XVIII PEATÜKK: Nõupidamine.

Suur nõupidamistesaal, kus Juhtiv Tuumik viis läbi pidulikumaid koosolekuid, oli luukerede poolt kaunistatud ja korda seatud. Tuhmid laternad seinaorvades, kuhu olid paigutatud  suured mustad küünlad, heitsid hiiglaslike mõõtmetega ruumi sinakat valgust. Keset saali asetses pikk must laud, mille ääres paiknesid musta nahaga kaetud rasked toolid, kuus tooli ühel pool ja kuus tooli teisel pool lauda. Laua otsas, toolidest veidi kõrgemal, kõrgus aga kolpadest ja kontidest nikerdistega kaunistatud must troon, mille küljes põlesid mustad küünlad. Seinte äärde oli paigutatud veel mitu rida lihtsamaid toole. Üksteise järel võtsid Juhtiva Tuumiku liikmed laua taga positsioonid sisse. Kaks kohta laua otsas jäid vabaks. Tühjana püsis ka troon, kuid siis hakkas huilgama vali sireen ja keegi karjus kõuehäälel:

          Va bulla, Azot!”

Selle peale tõusis saali kogunenud rahvas püsti ja skandeeris:

          Va bulla, Azot! Va bulla, va bulla, va bulla arriakh!”[37]

Saali sisenes kollase sisalikusabaga kiilaspäine paksuke ja tegi käega publikule rahustava žesti, mille peale kõik, kes olid endale seina ääres vaba tooli leidnud, istusid. Azot ronis troonile. Tema vasakul käel istus Must Mees ja paremal käel istus Gaa-Gaa. Azot juhatas nõupidamise sisse.

          „Pimeduse teenrid, me oleme kogunenud, et otsustada tähtsaid asju, mis tagavad meie poolt jumaldatud pimedusele püsiva edu valguse ees. Pimedusejõud tugevnevad iga hetkega ja pimedus on meiega rahul. Mina, teie valitseja, tunnen seda selgesti oma kollase sabaga. Alustame koosolekuga. Kõigepealt üks protseduuriline küsimus. Nagu te näete, kaks tooli siin laua ääres on tühjad, sest nende omanikud, langenud Tuk ja Shahandaggurta, siirdusid välismaailma ülitähtsat ülesannet täitma ja nende kohad on juba aastaid vakantsetena püsinud. Näitamaks meie rahulolu Pimeduseriigi kasvava inimkogukonna suhtes, otsustasime vabad kohad seekord täita inimestega. Tuletan meelde, et doktor Meyersoni ja kohtunik Lewitzky näol on meil juba olemas suurepärased näited inimestest Juhtivas Tuumikus, kes on palju andnud pimedusejõudude lõpliku võidu nimel. Abitimukas Patrick Bulgarelli, tule välja ja võta sisse koht minu paremal käel!”

Saali ühest otsast tõusis tumedapäine teismeline noormees ja siirdus laua Gaa-Gaa poolsesse otsa.

          „Patrick on olnud Pimeduseriigi truu teener juba kümme inimaastat. Hiljuti sai temast abitimukas, kohtunik Lewitzky ustav abiline, ning ta paistis silma suurepärase tegutsemisega reetur Fernand’i põletamistseremoonial. Oma vasakule käele tahaksin aga kutsuda minu inimasjade nõuniku Roman Korovjevi. Kongresmen Korovjev, tule välja ja võta sisse koht minu vasakul käel! Kongresmen Korovjev ei vaja samuti enam tutvustamist, sest tema saavutusterida on lühikese Pimeduseriigis viibitud aja kohta enam kui märkimisväärne. Lisaks hämmastavatele õpitulemustele, mis võimaldasid teda azoiidiks kuulutada lühima  väljaõppeperioodi järel Pimeduseriigi ajaloos, on tema senine teenistuskäik olnud laitmatu. Korovjevi eestvõttel korraldasime üliedukad rünnakud New Yorgis ja Washingtonis, mis võimaldasid välismaailma arengu jällegi meile soodsasse rütmi suunata. Seejärel juhtis ta koos abilistega pimedusejõudude ohtliku vaenlase Fernando Elias Gonzaga kõrvaldamist Londonis, mis õnnestus enam kui suurepäraselt.”

Vibalik hülgenäoline noormees istus laua Musta Mehe poolsel küljel asuvale vabale toolile. Saali kogunenud rahvas tõusis püsti ja skandeeris:

          Va bulla Azot! Va bulla, va bulla, va bulla!”

Azot rahustas seltskonda:

          „Tänan, tänan! Istuge! Pidulik tseremoonia uute liikmete kohalemääramise auks järgneb kohe meie tänasele nõupidamisele, aga enne tuleb meil tähtsaid asju arutada. Milline on meie tänane öökord?”

Gaa-Gaa luges monotoonsel häälel ette:

          „Esimene öökorrapunkt on plaan maailmakorra muutmiseks, mille kohta teeb ettekande Roman Korovjev. Teise punktina kuulame ülevaadet uute azoiitide kasvatusprogrammist. Seejärel käsitleme luukerede küsimust. Viimase punktina kuulame finantsaruannet. Ettekanne meie majandusjuhatajalt azoiit Rudolfilt.”

          „Kongresmen Korovjev, sõna on teil.”

Roman tõusis ja kummardanud talle sõna andnud Azoti suunas, alustas:

          „Teen lühikese sissejuhatuse. Nagu te kõik kindlasti juba teate, on meie kaugeleulatuva plaani eesmärk taastada totalitaarne maailm palju täiuslikumal kujul ja seda demokraatia võimalusi kasutades ning allutada inimkond taas pimedusejõududele, areneb plaanipäraselt. Plaani elluviimist juhib pimedusevalitseja Azot isiklikult ning selle põhikomponendid me töötasime välja koos kohtunik Lewitzkyga. Peale operatsiooni käivitamist üheteistkümnendal septembril kahetuhande esimesel aastal inimeste ajaarvamise järgi, oli kogu maailm šokis ja pimedusejõudude kontrollile kergemini allutatav. Algatuseks formeerisime meeskonna, kes ründas tsiviillennukitega üliolulisi objekte New Yorgis ja Washingtonis. Inimesed poleks suutnud kunagi midagi nii originaalset välja mõelda ja sellist otsustavat tegutsemist ei oodanud meilt keegi. Nad hakkasid oma vabadusi piirama, meie väärtussüsteeme üle võtma ja kontrollimehhanisme kodanike tegevuse ja mõttemaailma üle tugevdama. Inimesed on jälle kartma hakanud ja see on hea. Hirm tekitab viha ning nad mõlemad teenivad meie eesmärke.“

Must Mees pugistades haukuvalt naerda ja palus sõna.

          „Selleks, et inimkonda kontrollida, peame talle tekitama vaenlase. Inimkond soovib endale Suurt Vaenlast ja meie kingime talle selle! Lõime müüdi võimsast al-Qaeda nimelisest rühmitusest ja tema võimukast liidrist Oussama ben Ladenist,[38] kes püüab islami võimu üle maailma kehtestada ning läänelikke väärtusi hävitada. Meil õnnestus Oussama ja tema jüngrite ümber luua hirmu ja viha maagiline nimbus ning see oli meie ja meie ürituse jaoks kõige tähtsam. Inimkond võttis meie poolt loodud müüdi omaks ja  kõik meie teod lähevad nüüd al-Qaeda arvele. Nende juhi intervjuud Al Jazeera[39] telekanalile valmivad Pimeduse Metsa stuudiotes. Me võtsime üle väikese islamifanaatikute rühmituse ning tegime neist andunud pimeduseteenrid. Kohtunik Lewitzky leidis meile egiptlasest arhitekti Mohamed Hakimi, kes otsis laiast maailmast tõde ja õigust. Hakimi värbamine oli lihtne. Kohtunik Lewitzky meelitas ta Pimeduse Metsa, kus ma ilmutasin end talle Oussama ben Ladenina ja rääkisin talle suurest ideest. Hakim arvas tõemeeli, et viibib Afganistani mägedes, mitte Savoia Alpides, ning täitis kõik meie soovid. Suur idee vaimustas teda ning selle nimel nimel oli ta valmis kõigeks.”

Kui Must Mees oli lõpetanud, Korovjev jätkas:

          „Ma tänan Pimeduseriigi au ja uhkust Musta Meest, et ta soostus meie eksperimendis osalema.  Tahaksin kiita meie lepingupartnereid välismaailmas, kes on meid hästi toetanud ja neile pandud ootused täitnud. Inimene Mohamed Hakim täitis talle usaldatud ülesande ja paradiis, millest  ta unistas välismaailmas, on tema jaoks lõpuks kätte saabunud. Tasuks meile osutatud abile, on luukere number üheksa-üks-üks-kaks-null-null-üks ehk endine Mohamed Hakim välja lunastanud õiguse teenida Juhtivat Tuumikut. Näita ennast, luukere number üheksa-üks-üks-kaks-null-null-üks!”

Üks teenindavatest luukeredest astus esile ja irvitas võikalt auditooriumile. Teda tervitati võidurõõmsa skandeerimisega. Sõna võttis kurjailmeline kikkhabemega mees, kohtunik Lewitzky.

          „Kuigi uued projektid on olnud edukad, ei tohi me unustada meie varasemaid saavutusi. Nõukogude Liidu kogemus on meile väga oluline ja seda ei tohi maha matta. Tunnen selle ühiskonna väärtusi läbi ja lõhki, kuna aitasin sealset süsteemi omal ajal üles ehitada. Ma võin teile kinnitada, et kuigi mäng vääris küünlaid, jäi sellest täieliku kontrolli saavutamiseks inimkonna üle väheks. Mul tekkis soov uurida demokraatia võimalusi, et neid Pimeduseriigi huvides maksimaalselt ära kasutada ning meie eesmärkide nimel ellu rakendada. Sellepärast lahkusin peale Uue Majanduspoliitika[40] lõppu Nõukogude Liidust ja siirdusin Ameerika Ühendriikidesse, kuna pidasin äärmiselt oluliseks, et ka Uus Maailm omandaks samasuguse inimliku täiuse, mida me minu eelmisel kodumaal üles ehitasime. Räägitakse, et demokraatia põhineb rahva tahtel, aga kas keegi on mõelnud, mida rahvas tegelikult tahab? …”

Tema kõne katkestati tormiliste kiiduavaldustega. Publik aplodeeris, karjus, märatses, kõlasid hüüded „Õige!”, „Pimeduse eest!”, „Võidame!”. Kohtunik Lewitzky kõlav hääl kandus lärmist üle. Tema kõne kasvas üle paatoseks. Ta hüüdis:

          „Mul oli üks unistus! Unistus päevast, mil süsteem, mille ma ehitasin üles Nõukogude Liidus, teostub minu uuel kodumaal, Ameerika Ühendriikides. Tahaksin loota, et Ameerikas ehitame selle süsteemi üles veelgi täiuslikumal moel. Mäletan hästi, et kui ma kolmekümnendatel aastatel külastasin vana kamraadi Stalini[41] kutsel uuesti Nõukogude Venemaad, siis kogesin empiiriliselt, kuidas üks ühiskond võib jõuda täiusesse ning inimeste tegevuste ja mõtete üle on kehtestatud absoluutne kontroll. Nende suurepärane Gulagi[42] süsteem! Täiuslik kord! Läbi Gulagi süsteemi tundmaõppimise tunnetasin esmakordselt, kuidas inimühiskonnas saab eksisteerida tark, ettenägelik ja igati inimlik administratsioon, kelle mõjuvõim haarab läbilõikes kogu ühiskonna, ulatudes selle ülemistelt tasanditelt kuni kõige alumiste tasanditeni välja. Kujutage ette, selles ühiskonnas säilitab isegi vang oma karistusaega kandes eneseväärikuse tunde, sest tema karistus on allutatud kõrgematele ideaalidele. Ma nimetan seda mutter-seib-polt süsteemiks. Inimene tunnetab, et ta on mutter suures masinavärgis ja kui ta käitub õigesti, siis tunnistab ühiskond ta omaks, mutriks mutrite seas. Mutrina sulandub inimene kollektiiviga ja omandab osaduse täiusest. Iga mutri eesmärgiks on pakkuda tuge seibidele. Seibid aga teavad, et nende najal püsib polt ehk süsteem tervikuna. Kirjutasin sellest artikli ajakirjale „Life”[43], millele sain hulgaliselt positiivseid lugejakirju. Minu sõber Adolf Hitler[44] tundis süsteemi vastu siirast huvi ning paljut Gulagis kogetut saime rakendada Saksamaa koonduslaagrites.”

Kohtunik Lewitzky lõpetas kõne ja jäi veekalkvel silmadega heldinult seisma, käed laiali sirutatud otsekui tahtnuks ta maakera emmata. Hardushetke järel ütles Roman:

          „Täiesti nõus, kohtunik Lewitzky. Teatavasti on ka minul nii Nõukogude Liidu kui Ameerika Ühendriikide kogemus. Minu isiklikud kogemused ütlevad, et teie ideed omavad tänases Ameerika Ühendriikides kõlapinda. Minu eelkäija Kongressis meenutas teid tihti ja hea sõnaga. Ta kutsus teid äratajaks.”

Kohtunik Lewitzky oli end vahepeal kogunud ja võttis sõnajärje taas üle.

          „Ärataja! See on vapustav. Tahaksin inimestele öelda, et ärgake ning laske pimedusel teie peale laotuda. Paljud olulised probleemid on inimesed suutnud lahendada ainult pimedas ja teki all! Ma teen kõik minust oleneva, et inimeste seas valitseks pimedus igavesest ajast igavesti. Maailm on meie!”

Kohtunik Lewitzky oli ülimalt  erutunud. Ta värises kogu kehast ja püüdis end toolileenile toetudes püsti hoida. Azot katkestas tema jutu ja küsis:

          „Kas kellelgi on midagi lisada? Palun, doktor Meyerson.”

Sõna võttis sõbraliku olekuga hallipäine mees.

          „Tänan, hindamatu ime. Jätkame aktiivset võitlust vaenlastega. Häid uudiseid on kuulda Londonist. Loodetavasti te veel mäletate Gonzagat, seda närust inimest ja meie vaenlaste tööriista, kes oleks peaaegu nurjanud meie Londoni operatsiooni. Meie agent Moira Binns esitas vägistamissüüdistuse Fernando Elias Gonzaga kohta. Ta süüdistas, et Gonzaga ründas teda vanaaastaõhtul ühes Lääne-Londoni hotellis. Meil on õnnestunud see valguse käsilane mitte ainult likvideerida, vaid ka postuumselt diskrediteerida.”

Must Mees sekkus klaaside klirisemist meenutaval kõuehäälel:

          „Sa mõtled nagu inimene, Meyerson! Gonzaga on surnud! Ta oli meile tähtis, kuid omas ajas. Praegu, peale oma kuulsusetut surma, ei ole ta inimeste jaoks enam mitte keegi. Jäta ta parem rahule! See Binns on lihtsalt üks tänavaprostituut, kes püüab endale tähelepanu abil raha välja pressida. Kas sul on midagi olulist lisada? Tahaksin veenduda, et meie propagandatalitlus on suutnud ka midagi ära teha. Kaugele oled sa jõudnud Valguse Isanda teenri isa Cyprian’i kahjutustamisega?”

          „Isa Cyprian’ile ei pääse me kuidagi ligi. Viimasel ajal esineb tal terviseprobleeme, ta liigub harva kloostri territooriumilt väljas ja tal on kass. Aga me oleme saavutanud edu ühiskondliku kontrolli tugevdamisel inimeste üle. Oluline on muuta pimeduse teenimine inimeste jaoks atraktiivseks ning seetõttu peame olema moodsad ja ajaga kaasas käima. Me ei pea meile kahjulikke inimesi enam füüsiliselt tapma, vaid oleme kasutusele võtnud uusi meetodeid meie vaenlaste vaimsel halvamisel. Inimkond piirab oma sõnavara ning seda pealtnäha parimate kavatsuste nimel. Varsti õnnestub meil piirata korrektse ja lubatud sõnavara ulatust kuni kahekümne viie protsendini inimkõnest. Nad kardavad ja see on meile hea! Võitleme edukalt vanade religioonidega. Islamile oleme loonud vägivaldse näo. Meie imagoloogid töötavad Rooma paavstile tagurlase maine kujundamisega. Võib-olla saame talle lasteahistaja süüdistuse kaela määrida, sest see on katoliku preestrite mainet kõvasti kahjustanud. Inimesed on hakanud taas kirikust kaugenema.”

          „Jama, Meyerson! Inimesed ei pea mitte kirikust kaugenema, vaid kirik peab inimesed meie juurde suunama. Meie kaastöölised on loonud hulgaliselt religioosseid liikumisi, kes töötavad maiste eesmärkide nimel. Pimeduseteenrid on sulandunud erinevate kirikute juhtorganitesse ja ennustan, et isegi selline iidne institutsioon nagu roomakatoliku kirik on varsti meie kontrolli all.”

Must Mees oli oma väljaütlemistes ründav. Tundus nagu puuduks tal usaldus doktor Meyersoni suhtes. Doktor Meyerson naeratas leebelt.

          „See ei ole nii lihtne. Meie inimesed ei saa istuda paavstitroonile, sest seda kaitseb valge maagia. Läbi ajaloo oleme suutnud ametisse seada küll mõned vastupaavstid, kuid kirik neid ei tunnista. Katoliku kirik on osutunud tugevamaks kui kristlik sektantlus ja meil ei ole õnnestunud kirikut piisavalt seesmiselt lõhestada. Ta ei ole muutunud inimlikule kontrollile alluvaks riigikirikuks, vaid on säilitanud sõltumatu kirikuriigi vormi, mistõttu on ta maiste huvide teenimisele raskemini allutatav. Mõnevõrra edukamad oleme olnud kirikutes, mis on end enam sidunud maise võimuga. Kuid isegi sektantlust on raske kontrolli all hoida, sest mõnikord tungivad isegi nendeni valgusekiired ja siis tegutsevad nemadki pimeduse mõjuväljast sõltumatult. Ikka ja jälle tõuseb esile inimesi, kes peavad olulisemaks pigem Jumala kui maiste väärtuste teenimist. ”

Azot itsitas lõbustatult:

          „Mulle meenus, kuidas ma käisin kunagi Martin Lutherit[45] kiusamas. Ta loopis mind tindipotiga. Hihii… Nõustun Musta Mehega. Meie eesmärk pole mitte niivõrd kirikute hävitamine, kui nende meie kontrolli alla saamine. Meie allorganisatsioonina võivad nad osutuda meile vägagi kasulikuks instrumendiks. Neil on olemas korralik  struktuur, mida on võimalik pimeduse huvides ära kasutada. Aga läheme öökorraga edasi. Varsti algab tseremoonia ja meil on veel mitmed asjad läbi arutamata. Azoiitide kasvatamine. Kes kannab ette?”

Must Mees vastas lühidalt:

          „Praegu on väljaõppel üks tulevane azoiit. Tegin kontrollkäigu Louis Paculti juurde. Noor Meyerson teeb head tööd.”

          „Mis nende luukeredega jälle lahti on?”

Gaa-Gaa kaebles vastuseks Azoti küsimusele:

          „Luukerede teeninduse kohta on esitatud hulgaliselt kaebusi. Nad kaotasid  Juhtiva Tuumiku liikme kohtunik Lewitzky valehambad, hilinesid professor Meyersoni juurde hommikusöögiga tervelt kolm minutit, ei tervitanud abitimukas Patrick Bulgarellit, kui nad teda trepikäigus kohtasid ja abistasid liiga agaralt Valguseriigi kodanikku meister Nostredame’i[46] ühe tema katse läbiviimisel. Luukeredele on mõista antud, et Nostredame’i katsed, mida ta oma laboratooriumis korraldab, ei pruugi toimuda Pimeduseriigi  huvides ja nad peaksid esmajärjekorras toetama meister Rais’d ja meistrinna Bathoryt. Kõigele lisaks tekitab nende pidev omavaheline  taplemine kohutavat müra, mis mõjub laastavalt langenute närvidele.”

Juhtiva Tuumiku ainus luukerest liige tõusis. Freddy Skeleton oli maises elus olnud tuntud maanteeröövel Austraalias, hüüdnimega Väitsa-Freddy. Ta ei kõhelnud iialgi oma lemmiktööriista nuga kasutamast, kui olukord seda nõudis. Peale surma kõrtsikakluses saadeti ta Kõrge Kohtu poolt Pimeduseriiki ning seal õnnestus tal teenindava personali hulka pääseda. Pikapeale tõusis ta luukerede ülemaks, jõudes üldse esimese luukerena koguni Juhtiva Tuumiku liikmeks. Erinevalt lihtluukeredest, keda eristati numbrite järgi, lubati Freddyl kanda nime. Tema hääl kõlas kui kruusa krigin jalgade all, nii kuiv ja läbilõikav oli see.

          „Kaebused luukerede kohta on tugevasti liialdatud. Luukered on andnud vaikimisvande ning juba seetõttu ei saa nad kedagi tervitada. Hilinemised tekivad liiklusummikutest, sest Pimeduse Metsa käigud on kitsad. Professor Meyerson pole Juhtiva Tuumiku liige, mistõttu on kolmeminutiline hilinemine täiesti lubatud. Kohtunik Lewitzky valehambad …”

Saalis kõlas võigas undav sireen, mis katkestas Freddy Skeletoni vastulause poolelt sõnalt. Nõupidamiseks eraldatud aeg oli otsa saanud.

XIX PEATÜKK: Tseremoonia.

Sireen undas pikalt ja kui luust ja lihast läbilõikav vilin ometi kord oli lõppenud, siis tõusis Azot oma mustal troonil püsti ja  sõnas:

          „Jälle ei jõudnud me majandustegevuseni. Kahju! Alustame piduliku tseremooniaga. Tere tulemast Juhtivasse Tuumikusse azoiidid Roman Korovjev ja Patrick Bulgarelli!”

          Va bulla Azot!”

Saal kaikus tervitushüüetest. Luukered tassisid saali toiduvaagnaid ja pudeleid joovastavate jookidega. Kümned kui mitte sajad näljased käed haarasid toidu ja joogi järele. Azot tõstis tervituseks veinikannu ja hüüdis:

          Va bulla Azot!”

          Va bulla Azot! Va bulla, va bulla, va bulla arriakh!”

          Va bulla Azot!”

          Va bulla, va bulla, va bulla!”

          Va bulla Azot!”

          Sengu tuku haa, Azot!”

          Sommadimmi tannanidi tuku hee tuku hoo napsinarr nasuang! Va bulla, va bulla, va bulla Azot!”[47]

          Bevissarion! Tangkuti nana.[48] Sengu tuku haa, Azot!”

Protseduur, kus Azot hüüdis tervituse, millele teised vastasid, kordus veel mitu korda. Siis langesid kõik osalejad korraga põrmu ja viskusid silmili maha. Üksnes pimedusevalitseja Azot kõrgus mustal kolpade ja kontidega kaunistatud troonil võidurõõmus irve suul. Ta hüüdis üle saali:

          Sääk! Sääk!”[49]

Kaks luukere kiirustasid tippival sammul tema selja taha ja tõstsid tema kollase sisalikusaba üles. Azot hüüdis:

          Tipp! Tipp! Tipp!”[50]

Must Mees roomas Azotini ja küünitas pead, et tema saba lakkuda. Azot nautis seda silmnähtava mõnuga. Tundus, et kohe-kohe langeb ta ekstaasi, paisates suust välja mõnulevaid üminaid. Mõne aja pärast hüüdis ta uuesti:

          Basta![51] Tipp! Tipp! Tipp!”

Must Mees roomas eemale ja jäi silmili lamama nagu teisedki saalisviibijad. Tema koha võttis sisse Gaa-Gaa. Protseduur kordus veel mitu korda, kui Azoti juurde roomasid üksteise järel viis langenut, Juhtiva Tuumiku liiget – Guruk, Manju, Reebot, Deeva ja Muumia. Neile järgnesid doktor Meyerson ja kohtunik Lewitzky. Luukerede pealikule Freddy Skeletonile valmistas roomamine tõsiseid raskusi. Peale selle ei olnud tal keelt, mistõttu üks luukere pidi talle kinnitama kunstkeele, mis võimaldas pealikul Azoti saba lakkuda. Kõige viimasena roomasid Azoti juurde Roman ja Patrick. Tunnustuse märgina lubas Azot vastsetel Juhtiva Tuumiku liikmetel teistest veidi kauem saba lakkuda. Siis hüüdis Azot jälle:

          Basta! Ehnazazok![52] Tipp! Tipp! Tipp!”

Nüüd said alamad azoiidid loa tulla oma juhi saba lakkuma. Üksteisega positsiooni pärast võideldes korraldasid nad sabale tormijooksu ja edukamad neist saidki parimal juhul paar korda keelega üle saba tõmmata. Lõpuks Azot tüdines ja hüüdis kolm korda:

          Basta! Basta! Basta!”

Azoiidid tõmbusid oma juhist eemale, tõusid püsti ja võtsid uuesti sisse kohad ümber trooni ja laua. Valgetesse sidemetesse mähitud langenu, kelle nimi oli Muumia, alustas laulval toonil retsiteerides jutlust:

          „Õnnistatud Azoti truualamlikud orjad! Me mäletame päeva, kui pimedus ühines valgusega ja Maa peale tekkis Pimeduseriik. Pimedusejõud on loonud absoluutselt täiusliku keskkonna, kus hinged on allutatu ürgse pimeduse kontrollile. Pimeduse võim on vääramatu ning pimeduse tahte järgi käitumine teenib kõige kõrgemaid huve. Hiilgava Azoti juhtimisel tugevnevad pimedusejõud iga hetkega. Pimeduseteenrite arv on kasvanud kordades. Inimesed, meie maapealse loomingulise edu produktid, liituvad üha enam ja massilisemalt pimedusejõududega. Täna olime tunnistajaks, et kaks inimpäritolu azoiiti on saanud kõrgeima tunnustuse osaliseks ja nad on kutsutud Pimeduseriigi Juhtivasse Tuumikusse. Olge tervitatud meie sekka, Roman Korovjev ja Patrick Bulgarelli! Pimedus olgu teiega! Valguse Isand, kes on meid sekkumisega meie tegevusesse miljonite aastate jooksul pidevalt häirinud, muutub aina nõrgemaks ja väetimaks. Peagi on ta sunnitud talle ebaseaduslikult kätte langenud materiaalsetest valdustest igaveseks loobuma ja tagastama need seaduslikule omanikule, pimedusele ja tema esindajatele Pimeduseriigis. Valgusel pole Maa peale asja, sest Maa kannab endas pimedust ja pimedus on kõikvõimas! Bevissarion! Bevissarion! Bevissarion! Tangkuti nana. Sengu tuku haa, Azot! Va bulla Azot!”

          Va bulla, va bulla, va bulla arriakh!”

Üksmeelsed kiiduavaldused kaikusid jutlusele vastu, millele järgnes ohjeldamatu prassing. Söödi, joodi, lauldi, tantsiti ja paarituti läbisegi. Keset peotralli andis Azot doktor Meyersonile, kohtunik Lewitzkyle ja Roman Korovjevile silmadega märku ning nad eraldusid vaikselt ühte pimedasse umbkäiku. Must Mees oli toimunut siiski märganud. Ta lausus Gaa-Gaale:

          „Azot mängib inimestega kokku. See ei meeldi mulle. Ta tahab Pimeduseriigi inimestele anda.”

          „Rahune maha, Must Mees. Azot on nüüd meie juht ja meie peame talle kuuletuma.”

          „See lõpeb meile halvasti. Tahtsin Juhtivasse Tuumikusse Punast Jacques’i, kuid ta valis oma orangutanist soosiku. See Korovjev ei meeldi mulle üldse. Patrick Bulgarelli on parem valik, kuid ta on noor, auahne ja mõjutatav. Juhtivas Tuumikus on lisaks luukere Freddyle juba neli inimest. Varsti võtavad inimesed võimu enda kätte.”

          „Sa tead väga hästi, et Punane Jacques on segavereline ja Juhtivas Tuumikus võivad olla vaid puhtaverelised.  Patrick aga jäta rahule, tema on minu lemmik. Mul on hea meel, et ma temas ei eksinud.”

Gaa-Gaa jälgis kadedalt, kuidas Patrick oli kauni Muumia võlude kütkeisse langenud ning nad seksisid ohjeldamatult keset peomöllu, samal ajal kui Reeboti nimeline langenu neile kannutäie veini peale kallas ja seejärel ise Patricki töötlema asus. Metsik orgia kogus hoogu ja Pimeduseriigi üle valitsesid nüüdsest himu, nauding ja kõlvatus. Osalised kummutasid ühe klaasi teise klaasi järel, jäädes silmnähtavalt purju. Guruk ja Freddy Skeleton loopisid teineteist taldrikutega. Gaa-Gaa ja Deeva heitsid endalt viimse kui riidehilbu ning tantsisid täisalastuses pidulaual sellise hooga, et laud viimaks kokku kukkus ja naised põrandale kukutas. Majandusjuhataja Rudolf oli vahepeal kusagile kadunud ja joomingule hilinenud. Nüüd püüdis ta kaotatud aega tagasi teha ning ahmis endale kahekordse hooga jooke sisse. Üks teenindava personali hulka kuuluvatest luukeredest poksis keset saali kujuteldava vastasega, vahetevahel mõnda pidulist  tabades, mis kutsus omakorda esile hoobi saanud pidulise vastureaktsiooni ja kõik lõppes üleüldise lööminguga. Must Mees hoidis ennast peomöllust eemale ning viipas Punase Jacques’i lähemale.

          „Ma tahan, et sa sõidaksid Lõuna-Ameerikasse ja leiaksid minu kadunud venna Gol-Guuli. Meil on tema abi vaja. Minu andmetel peitub ta kusagil Venezuela džunglites. Annecy’s ootavad sind Thierry ja minu lennuk.”

Thierry oli Musta Mehe esindaja välismaailmas ja ühtlasi tema isiklik piloot. Tegemist oli sama mehega, kes oli aastaid tagasi Évian’i raudteejaamas Roman Korovjevile Pimeduse Metsa jõudmiseks juhiseid andnud. Musta Mees teadis, et Thierry on talle tänuvõlglasena piiritult ustav. Kunagi oli ta kuritegelike grupeeringute omavahelises võitluses konkurentide poolt surma mõistetud, kuid Must Mees oli ta kindlast surmast päästnud ja Pimeduseriigi teenistusse võtnud.

Saalis oli lööming vahepeal lõppenud ning selles osalenud pimeduseteenrid lõid jälle sõbralikult klaase kokku. Juhtiva Tuumiku liige Guruk hüüdis Freddy Skeletonile sardoonilise naeru saatel:

          „Oli alles mõnus sõda, Freddy!”

Vastuseks koges ta luukere võigast irvet. Pidulised hakkasid väsima – kes langes rammestunult sinnasamasse põrandale maha, kes leidis veel jõudu komberdada oma kambrisse. Must Mees lahkus viimasena, kontrollides enne saali hoolikalt üle ja kustutades laternad.

XX PEATÜKK: Plaan.

Samal ajal  kui paljud nende kaaskondsed olid peomöllu sukeldunud, liikusid Azot, doktor Meyerson, kohtunik Lewitzky ja Roman Korovjev umbkäigus musta suitsevat tõrvikut hoidva luukere kannul. Protsessiooni lõpus sammusid veel kaks luukeret. Umbkäik lõppes sileda kaljuseinaga, mille seinal kiirgas punaselt pentagramm. Azot koukis taskust välja kollase kristalli, asetas selle pentagrammile, lausus salasõna ja sein avanes. Nad leidsid end tillukesest minimalistlikult sisustatud kambrist. Uks sulgus, jättes luukered teisele poole seina.

          „Jätkame nõupidamist. Kutsusin teid kokku, sest pimedus on mures. Nagu teate, on inimestel Maa peal üsna hästi läinud ja nad peavad seda planeeti peaaegu et juba enestele kuuluvaks. Meie teame, et see ei ole päris nii, sest Valguse Isand andis Maa igaveseks ajaks langenute omandusse. Inimesed ei ole midagi muud, kui vaimu ja mateeria ühendusest sündinud geneetiliselt muundatud robotid, kelle ülesanne Maa peal saab olla vaid pimedusejõudude teenimine. Igasugune robotite mäss, mis on suunatud nende loojate vastu, on lubamatu. Nad peavad täitma meie tahet ja me peame seda neile meelde tuletama. Olen selle peale palju mõelnud ja alustanud meetmete tarvituselevõtmisega. Kutsun välja ja käsin meie palge ette ilmuda Pimeduseriigi majandusjuhatajal azoiit Rudolfil. Ugu ugu durluur aziotameh Rudolf.”[53]

Azot hüüdis otsitavat kõlaval häälel ja tilistas kellukest. Mõne aja pärast tagus keegi uksele. Azot laskis külalise sisse. Rudolf oli hall kõhetu kooljakahvatu näonahaga mehike, kes väliselt mitte millegagi tähelepanu ei äratanud ning keda oli raske luukeredest eristada.

          „Rudolf, räägi meile Maakonnast!”

          „Maakond on eriline maa, sest seal elab vanapaganarahvas, keda kutsutakse neukkudeks. Meie, neukkud, oleme Valguse Isandasse alati suure umbusuga suhtunud ja püüdnud teda meie maade pealt minema ajada. Meie usume Vanapaganat, kes toob meile Tõe ja Õiguse. Truudust Vanapaganale kinnitame me kolme tilga vere andmisega.”

Rudolf lõpetas ja jäi valvelseisakusse. Azot helistas taas kellukest ja kordas kutsungit:

          „See ei ole veel kõik. Ugu ugu durluur aziotameh Norbert Kukk ja tema meeskond.”

Uks avanes ning ruumi sisenes kuuest mehest ja kolmest naisest koosnev seltskond, kes kandis musta  luukere kujutisega halli vormiriietust ning võttis sarnaselt Rudolfiga sisse liikumatu valvelasendi. Azot tutvustas:

          „Saage tuttavaks – kapten Kukk ja tema meeskond!”

Kapten Kuke ja tema meeskonna saabumine nõupidamisele ei olnud juhuslik. Pimeduseriigi juhti vaevas mure. Azot ei rahuldunud ainult pimedusejõudude mõju tugevnemisega inimühiskonnas, vaid soovis enamat. Juba  ammu ei olnud inimesed ühtegi suuremat sõda pidanud ja lugematud kohaliku tähtsusega kähmlused ei asendanud massilist ohvriterohket veresauna, mida langenud inimestelt ootasid. Inimesed olid end liiga tugevasti materiaalsetesse hüvedesse mässinud ja sattunud nendest sõltuvusse. Rahuaeg tekitas stabiilsust ja see polnud Pimeduseriigi huvides. Sõdadega oli teisiti. Nende abil muudeti Maa peal mõju ja võimu.

Maakonnal oli Azoti plaanides eriline koht, sest siit pidi alguse saama tema uus kurikaval plaan: kaks senitoimunud maailmasõda ei tohtinud ilma kolmandata jääda ja kolmas pidi olema see lõplik, mis oleks pimeduse võimu Maa üle täiel määral kehtestanud. Nüüd tuli veel otsustada, kes sõja valla päästavad. Mitu ulatuslikku konfliktikollet hõõgus Lähis-Idas. Mohamed Hakim ja tema meeskond süütas sõjatule Afganistanis ja neid kasutati ulatusliku rahvusvahelise konflikti tekitamiseks Iraagis. Kõik maailmasõjad olid alguse saanud aga Euroopas ning Azotile meeldis traditsioonide jätkumine. Seda enam, et Pimeduse Mets ise asus Euroopas, siis pidi ka sõja kese asuma seal, et neil oleks kergem sündmuste käiku juhtida ning mõjutada. Juhtivale Tuumikule esitati mitmeid kandidaate, kuid lõpuks otsustati visata täringuid. Kui kord oli Läänemere äärse väikerahva neukkude käes, asus nende nimel täringuid heitma äsja Pimeduseriigiga liitunud azoiit Rudolf. Tema heidetud täringud näitasid kolme kuut. Otsus oli sündinud.

Maakonna tekkimine oli seotud saladusega, millest Juhtiva Tuumiku liikmetest oli teadlik vaid Azot. Ülejäänud Juhtiva Tuumiku liikmed ei teadnud neukkudest just palju. Neukkud olid soome sugu rahvas, kes oli märkamatult Eesti ja Läti vahele tekkinud. Veel hiljuti ei olnud neukkudest keegi kuulnud, isegi mitte nende lähimad naabrid, aga siis korraga olid nad olemas. Nende ootamatut ilmumist Maa peale seletati sellega, et nad olid alati asunud kusagil ääre peal ning olid seetõttu ehk liiga väikesed ja märkamatud, et laiemat  tähelepanu äratada ja kõik olid nende olemasolu ära unustanud. Rudolf tegi oma endistele kaasmaalastele tulusat reklaami ja maalis oma uutele isandatele Maakonnast pildi kui idüllilisest paigast, kus on säilinud veel ürgset loodust ning metsad on täis pikitud hanejalgadel seisvate nõiamajakestega. Maakonnas elavat rahvas, kes kummardab hardumusega saba ja sarvedega Vanapaganat, kes oli väga sarnane erinevate rahvaste ja religioonide seas levinud mütoloogilise kujutisega kuradist.

Võitnud täringuheite, oli Rudolf piiritult õnnelik, et sõja vallapäästja au langes Maakonnale ning ta võttis seda Pimeduseriigi poolse tunnustusena tema maale ja rahvale. Neukkud jumaldasid sõda. Väikeriigi ajalugu omaette riigina ei olnud pikk ja nad mäletasid, et enamasti olid nad ikka ühe või teise naabri poolt vallutatud olnud. Aga kõik väikesed tahtsid kord suureks saada ja sõda näis pakkuvat neukkudele sellise harukordse võimaluse, muidugi siis, kui nad on võimelised sõda võitma. Nad olid valmis vastutuse enda peale võtma. Nüüd jäi leida veel otsuse vahetud täideviijad. Ühel sügisööl hukkus tormisel merel saladuslikult Maakonnast pärit reisilaev. Üheksa päästetud meeskonnaliiget viidi eralennukiga teadmata suunas ja nad kadusid olematusesse. Vaid vähesed pimeduseteenrid teadsid, et vahepealsel ajal kujundati neist Pimeduse Metsa varjulisemates soppides kapten Kukk ja tema meeskond. Nüüd, pärast kolmteist aastat kestnud väljaõpet, esitles pimedusevalitseja Azot meeskonda oma kindlamatele liitlastele Juhtivas Tuumikus:

          „Norbert Kukk oli kunagi laevakapten Läänemerel. Pimeduse Metsas on temast saanud võitmatu meeskonna juht, kes kujundab ajalugu. Tema ja tema kaaslased on saanud selle ülesande täitmiseks igakülgse ideoloogilise ja tehnilise väljaõppe. Kapten Kuke meeskonda kuuluvad tüürimees Lemps, pootsman Mäidu, laevaarst doktor Klaatu, motorist Ivar Nõukogude armeest, tema sõber mitšman Volkov Tambovist, madrused Timo-Cevin ja Džipsi-Johannes, kokk Anfissa ning laevakoer Šarik. Laeval esinenud tsirkusetrupist liitusid meeskonnaga akrobaatidest õed Cärlyn-Angelina ja Marii-Minett ning kloun Bobik. Cärlyn-Angelina ja Marii-Minett on võimelised täitma kõige keerulisemaid akrobaatilist osavust ja kõrgema tasandi füüsilist ettevalmistust nõudvaid ülesandeid. Bobikul on tuvastatud sensitiivseid võimeid. Mitšman Volkov oskab hästi võõrkeeli ja teda saab kasutada tõlgina. Kokku on neid kolmteist ja nad moodustavad võitmatu tiimi – kapten Kukk ja tema meeskond.”

Meeskonna liikmed astusid üksteise järel esile, tutvustasid end lühidalt ja lõpetasid esitluse hüüdega “Va bulla Azot!” Seejärel käskis Azot neil ja Rudolfil lahkuda. Salauks avanes ja sulgus, neelates neukkud, kes pidid ellu viima Pimeduseriigi viimase aja kõige salajasema ja ambitsioonikama plaani. Taas oma ustavamate liitlastega omavahele jäänud, jätkas pimedusevalitseja:

          „Meeskonna ülesannetest teavad ainult siinviibijad ja mõningal määral veel projekti konsultant Rudolf. Kohtunik Lewitzky koostas nende jaoks  väljaõppeprogrammi, mille abil on neid Pimeduse Metsa ülemistel korrustel ajalooliseks missiooniks ette valmistatud. Nende ülesanne ei saa olema mitte vähem tähtis kui Mohamed Hakimil ja tema meeskonnal. Me kõik oleme olnud seotud projekti erinevate osadega, kuid täna soovin ma lahtised otsad kokku võtta ning anda meile tervikpildi kavandatavast suursündmusest. Ma palun kohtunik Lewitzkyl projektist lähemalt rääkida.”

Kohtunik Lewitzky alustas:

          „Ettevalmistustööd Kolmanda Maailmasõja esilekutsumiseks algasid varsti pärast külma sõja lõppu ning Nõukogude Liidu lagunemist. Külm sõda hoidis küll maailma pinge all, kuid ta ei õigustanud meie lootusi, sest ei muutunud kunagi tõsiseltvõetavaks kuumaks sõjaks. Peale selle on inimestel kahetsusväärne kalduvus areneda. Nad suutsid välja töötada tuumarelvad, mis selle asemel, et maailma hävitada, hoidsid teda hoopis ohjes, sest inimesed kartsid neid kasutada. Külma sõja lõpp tõi kaasa illusiooni, et pimedusejõud on kaotanud kontrolli inimkonna üle ja sõjad on kadumas minevikku. Keegi Fukuyama[54] nimeline filosoof söandas rääkida koguni  ajaloo lõpust, määrates meie põlised ideed ja põhimõtted kaduvikku kuuluvateks, kuid me ei kaotanud lootust positsioonide taastamiseks. Oleme alustanud ettevalmistustöid täiesti uuelaadse ning palju põhjalikuma projektiga. Tahan väita, et üks missiooniteadlik väikesearvuline grupp on palju otstarbekam viis maailmasõja vallapäästmiseks kui suurriiklikud poliitilised ambitsioonid. Meenutagem kasvõi Gavrilo Principit[55] või rünnakut Gleiwitzi raadiojaamale.[56] Tuletan teile meelde, et väikesed asjad võivad kasvada suurteks ja sellepärast oleme suurte eesmärkide täitmiseks hakanud moodustama väikesearvulisi sihtotstarbelisi võitlusgruppe. Kapten Kukk ja tema meeskond on meie järgmine projekt, kes on peagi valmis alustama tegutsemist. Väärtuslikke kogemusi kapten Kuke võitlusgrupi ettevalmistamiseks hankisime Mohamed Hakimi meeskonna tegevusest. Kas ma räägin meie plaanist detailsemalt või soovib hindamatu Azot mind täiendada?”

Azot tahtis.

          „Meie ülim eesmärk saab olema uue maailmakorra kehtestamine, mis inimesed pimeduse mõju alla toob. Kolmas Maailmasõda saab olema palju unistatud kõikide sõda kõikide vastu! Kollektiivne identiteet peab alla suruma dekadentliku individualismi. Dekadentlik individualism, milline suurepärane väljend! Kas sa räägid  edasi, kohtunik Lewitzky?”

          „Mainisite väga targalt kollektiivse identiteedi lummust, kõrgeauline Azot. Hirm ja viha mõjuvad palju efektiivsemalt, kui nende taga on terve kollektiiv. Meie projekt põhineb rahva kollektiivse alateadvuse esilemanamisel. Valisime välja neukkud, kuna pidasime neid ülesande jaoks kõige sobivamateks. Ajalooliste kannatuste mõjul on neil tugevasti välja kujunenud madal enesehinnang, hirm väiksuse ees ning kartus ajalooareenilt kaduda. Minevikukomplekside käes vaevleval rahval puudub suuremeelsus ja nad on hinge allutanud materialistlikele soovunelmatele, mis teeb nad pimedusejõududele kergemini allutatavaks. Neil on ainult üks eesmärk, mille nimel on nad valmis loobuma kõigest – panna nende naabrid tundma ajaloolist süüd ja ülekohut. Ainult niiviisi saabub neukkude arvates Tõde ja Õigus, millest nad väga lugu peavad, Maa peale. Kuna nad ei suuda oma ebaratsionaalseid unelmaid iseseisvalt täide viia, siis pöörduvad nad abi saamiseks meie poole. Neil pole lihtsalt muud võimalust! Ainult et nad unustavad ära, et teistelgi võivad nende suhtes olla samasugused ootused ja lootused, mis on meile edasiste sündmuste programmeerimisel väga tähtis. Alateadvuse väljumist oleme varem katsetanud hutude[57] peal Ruandas, kus kolmekuulise projekti käigus saavutasime hiilgavaid tulemusi. Hutud elavad Kesk-Aafrika metsade ja mägede keskel, ülejäänud maailmast suhteliselt eemal. Nende lugu on mõneti sarnane neukkudele, sest nad kannatasid teiste etniliste gruppide poolsest rõhumisest põhjustatud alaväärtuslike assotsiatsioonide käes. Kutsusime hutudel esile kollektiivse hirmu ja viha, mida nad ei suutnud enam vaos hoida. Hirm ja viha on rahvusliku alateadvuse konstantsed koostisosad, mis teineteise toel moodustavad kõikehävitava jõu ning purustavad ratsionaalse mõtlemise kildudeks. Nii muutsime ühe teise rahvusgrupi, tutsid, hutude jaoks püsiva ajaloolise hirmu allikaks, kellega nad rahumeelset kooseksisteerimist ei pidanud enam võimalikuks ja asusid kätte maksma. Sarnaseid skeeme rakendasime Balkanil, kus õnnestus mitmeid naaberrahvaid, serblasi, horvaate, bosnialasi ja albaanlasi lepitamatult tülli ajada. Me peame neukkudes tekitama tunde, et sõda naabritega on möödapääsematu, kuni see muutub neile kinnisideeks. Loodame, et saame varasemaid kogemusi Maakonna projekti hüvanguks kasutada ja projekti veelgi täiustada. Me ei taha enam kohaliku tähtsusega veresauna nagu Ruandas või Balkanil, vaid kõikide sõda kõikide vastu. Neukkude algatatud hirm ja viha peavad levima üle kogu maailma, siis suudame üles ehitada palju täiuslikuma süsteemi, mis on efektiivsem kui need, mida rakendasime kahe maailmasõja vahelisel Saksamaal või Nõukogude Liidus. Me ehitame Maakonnas üles küll nõukogude süsteemile sarnase ühiskonna, aga neukkudele vastuvõetavamate sümbolite abil. Jätame neile nende poolt jumalikustatud objektid, Vanapagana ning Tõe ja Õiguse, sest siis võtavad nad meie eesmärgid palju hõlpsamini omaks.”

Kui kohtunik oli lõpetanud, kostus koosolekuliste seast rahulolevat mõminat ja Azot võttis jutuohjad taas enda kätte:

          „Käimasoleva projektiga kaasneb üks oluline muutus. Siiani oleme välismaailma läkitanud langenuid, kes on üritanud seal inimkehasse varjunutena meie projekte juhtida. See on osutunud väga mugavaks meetodiks, mis on pakkunud suurt rahuldust mõlemale poolele, kuid seda ei saa nimetada täielikuks õnnestumiseks, sest kõikidest pingutustest hoolimata pole meil ikka veel õnnestunud pimeduse võimu Maa peal soovitud määral taastada. Kui minevikku meenutada, siis ei suutnud isegi selline pimeduse korüfee nagu Must Mees, kelle lähetasime Hitleri kehasse, lõplikku võitu saavutada, kuigi projekt tundus paljutõotav. Mitte paremini ei käinud Manju käsi Lenini[58] kehas ega Reeboti ühendumine Staliniga. Pidagem meeles, et meile on tekkinud konkurente, kes sooviksid ise olla pimeduse käepikendused Maa peal. Oleme tuvastanud, et Stalini vastase Trotski[59] kehasse oli asunud tundmatu langenu, kes põhjustas võitluses Valguseriigi käsilastega meile palju meelehärmi ja ma näen seal Gol-Guuli kätt. Seekord jäi Gol-Guul alla, kuid me peame olema jätkuvalt valvsad. Kuigi Gol-Guul on palju rääkinud, et langenud ei peaks inimeste asjadesse sekkuma, olen ma siiski kindel, et ta ei maga, vaid tegutseb aktiivselt selle nimel, et ise juhtida pimeduse jõudusid Maa peal. Meie tegevust lõhestades on ta sisuliselt astunud Valguseriigi teenistusse ja ei teeni enam meie, vaid meie vaenlaste huve. Gol-Guul ei ole paraku meie ainus mure. Mulle tundub, et me ei saa Musta Meest enam täielikult usaldada, kuigi erinevalt Gol-Guulist vandus tema mulle truudust. Ta ihaldab oma kaotatud positsioone taastada. Kujutage ette, ta soovis, et me võtaksime Juhtivasse Tuumikusse segaverelise! Nii madalale ei saa isegi üks langenu langeda! Musta Mehe poolele võivad jääda Gaa-Gaa ning Freddy Skeleton ja tema luukered. Me peame nende suhtes jääma ettevaatlikuks ning on parem, kui me hoiame nad projektist eemal ja meie valvsa silma all.  Ma ei välista, et Must Mees üritab varem või hiljem Gol-Guuliga sidemeid luua. Projekti saatus sõltub tema läbiviijate ustavusest. Sellepärast olen ma otsustanud välismaailma missiooni juhtima lähetada kellegi, kes on minu enese looming ja keda võime täielikult usaldada. Ta peab tundma inimesi, kuid samas olema ise midagi rohkemat kui inimene. Ka ei tohiks ta olla liiga tugevasti seotud langenute hierarhiaga. Sobiv kandidaat on meil olemas, sest kongresmen Korovjev on missiooni juhtimiseks suurepärane valik. Ma olen otsustanud teile avaldada saladuse ja valgustada teid nendest tagamaadest, kuidas Roman Korovjev inimeste hulka sündis ja millest ma olen senimaani pidanud paremaks vaikida. Temas peitub langenu hing, tema pardaarvuti pärineb ahvilt, kuid ta on inimeste seas üles kasvanud ja seepärast on tema hing eluks välismaailmas ülihästi kohanenud. Me teame, et Roman sündis tugevate kahjustustega ning doktor Meyerson siirdas talle eduka operatsiooni käigus orangutani aju. Väga palju tõusis kasu professor Ivanovi[60] uurimistööst, mis tegeles inimeste ja ahvide ühildamisega, lootes ehitada täiusliku sõdalast. Pärast paljusid ebaõnnestumisi saatis meid selles valdkonnas edu, kuid ainult füüsilise lahenduse leidmisest poleks üksi veel piisanud. Romani puhul oleks tavaline hing jäänud nõrgaks ning ei oleks tema maises kestas kaua vastu pidanud. Sellepärast viisin ma öö varjus läbi veel teise operatsiooni, millega Romanile siirdati langenu hing. Doktor Meyerson, kommenteerige operatsiooni meditsiinilisi külgi.”

          „Anenkefaalia puhul pole hinge jäämine materiaalsesse kehasse lihtsalt võimalik. Ilma hingevahetuseta ei oleks ma suutnud tagada patsiendi ellujäämist. Aju on organ, mis on mõeldud vaimset materiaalsega ühendama ning ainult materiaalse osa vahetamisega ei oleks olnud võimalik tagada elutegevuseks vajalike funktsioonide toimimise jätkusuutlikkust. Korovjev vajas tugevamat hinge. Hiilgav Azot sooritas aga hingevahetuse talle omase geniaalsusega.”

Azot naeratas tänulikult doktor Meyersoni suunas ja jätkas:

          „Korovjevi missiooni käivitamiseks tuleb talle leida uus materiaalne keha, kus peitub ülesande täitmiseks sobiv hing. Selline, kes laseks Romani hinge tõrkumatult oma kehasse. Nõutavaid hingi ei ole palju ja valikule peab eelnema põhjalik selektsioon. Palju abi oli meie majandusjuhatajast Rudolfist, kes soovitas Romanile uueks elupaigaks kunagise kaasmaalase Jaan-Saalomon Lillekese keha. Kontrollimisel selgus, et valik oli igati õnnestunud ja Lilleke on koostööks pimedusejõududega avatud. Nüüd jääb astuda vaid viimane samm ja sooritada Roman Korovjevi hinge transmissioon Jaan-Saalomon Lillekese kehasse. Ma esitan sulle väga otsese küsimuse, Roman, millele pead andma ausa vastuse. Kongresmen Korovjev, aeg on inimmaailma tagasi siirduda, kus sind ootab uus keha! Kas oled ülesande täitmiseks valmis?”

          „Alati valmis! Va bulla Azot! Bevissarion! Tangkuti nana. Sengu tuku haa, Azot!”

Nende sõnadega Roman tõusis ja liikus Azoti juurde. Azot tõusis püsti ning teised ruumisviibijad järgisid tema eeskuju.

          Va bulla Azot! Transmissioon tuleb läbi viia salaja, nii et ükski hing Pimeduseriigis ega väljaspool seda ei saa sellest mitte kunagi mitte midagi teada, välja arvatud loomulikult need, kes praegu selles ruumis viibivad ja keda ma võin arvata oma lähimate kaasvõitlejate hulka. Kiusatuse vältimiseks viime transmissiooni läbi kohe, siin ja praegu. Kohtunik Lewitzky, kohe kui me oleme transmissiooniprotsessi lõpetanud, pead Korovjevi keha viivitamatult hävitama, sest muidu tõmbab ta hinge vanasse kehasse tagasi. Alustame transmissiooniga! Roman, astu ruumi keskele, minu ette.”

Azot asetas käed Romani pealaele, ta pidi selleks toolile ronima, ja alustas protsessiooniga. Kui ta loitsusõnu lausus, tekkis ruumis tugev tuuletõmbus. Musta küünla leek väreles tugevasti, kuid ei kustunud. Azot hüüdis järjest valjeneval toonil:

          Aahanua! Aahanua! Maggadishu brniprolot! Googa! Himma Roman Korovjev! Himma Jaan-Saalomon Lilleke. Tipp! Tipp! Tipp! Nuuahaimon turluku tii!”[61]

Korovjevi keha vajus aeglaselt alla. Kui ta lõpuks maha prantsatas, hüppas Azot toolilt, haaras kollase kristalli ja avas loitsusõnade saatel kärmesti ukse.

          „Lahkuge kiiresti. Tema hing on jõudnud uude kehasse.”

Kohtunik Lewitzky väljus viimasena, olles eelnevalt Romani keha süütevedelikuga üle kallanud  ja sellele põleva tiku heitnud. Pimedusevalitseja Azot sulges hoolikalt salaukse ning läbitungimatu kivisein kerkis umbkäigu lõppu.

XXI PEATÜKK: Maakonna sünd.

Rudolfi kaasmaalased, neukkud, olid isevärki rahvas. Nad olid maailma kaardile tekkinud äkki, üleöö ja  märkamatult. Ühel hommikul, kui inimesed Läänemere äärsetes väikeriikides Eestis ja Lätis ärkasid, avastasid nad, et kahe maa vahele oli tekkinud uus riik, mida kutsuti Maakonnaks. Inimesed kehitasid õlgu, elasid  edasi ja peagi tundus neile, et Maakond on seal alati olemas olnud. Sünni eest oli Maakond tänu võlgu lihtsale eesti külamehele Lepa Uugule.

Lõuna-Eestis, Läti piiri ääres Paganamaal, elas mees oma parimates aastates. Tema kodanikunimi oli Hugo Lepp, aga sõbrad ja tuttavad kutsusid teda ikka Lepa Uuguks. Uugu oli lõpetas väikeses maakohas koolis kaheksa klassi ja õppis seejärel kutsekoolis traktoristiks. Kutsekooli lõpetamise järel pöördus ta sünnikohta tagasi  ja peale ajateenistust nõukogude armees, Musta mere laevastikus, töötas aastaid kohalikus kolhoosis traktoristina.  Tema elukäik kulges millegi erilisega silma paistmata rahulikku rada mööda loomuliku lõpu poole nagu paljudel temataolistel Lõuna-Eesti maapoistel. Varsti peale armeeteenistusest naasmist abiellus Uugu naabertalu peretütre Urvega, kes töötas samas kolhoosis lüpsjana ja neil sündis kolm last. Maaelu raskuseid ja rutiini leevendas Uugu sõprade ja viinapudeli seltsis külameeste lemmikkohas kolhoosikeskuse poe taga, mis oli maakoha tähtsaim kultuurikeskus, kus kolhoosnikud said teada, mis elu on. Karm elu viis Uugu peagi alkoholismi kütkeisse, aga see oli sealkandis päris tavaline. Uugule maitses viin hästi ja ta tarbis seda igal võimalikul ning võimatul juhul. Viinavea mõjul kippusid Uugu aetud vaod kõverad välja tulema, traktoristiks ta enam ei kõlvanud ja varsti viidi ta üle suurfarmi karjakuks. Karjaku ametikoht sobis talle rohkem, sest võimaldas viina- või eetripudeli tööle kaasa võtta, ilma et tema hoolealustel loomadel oleks sellest sooja ega külma olnud. Lehmad mäletsesid rahus ja õndsuses karjamaal, samal ajal kui Uugu tasahilju peatäit trimpas ning üks ei seganud teist.

Kaheksakümnendate aastate teisel poolel toimusid Nõukogude Liidus suured muutused ja ja ühel hetkel saabusid pöördelised ajad ka Nõukogude Liidu äärealal Ida ja Lääne piiril asuvasse Eestisse. Esialgu ei mõjutanud muutused Uugu igapäevaelu just palju. Tema päevad möödusid endistviisi harjumuspärases rütmis, kus joomapäevad vaheldusid pohmelusepäevadega. Päeval käis ta loomadega karjamaal, õhtud veetis poe taga, just nagu vanadel headel aegadel, ja suure riigi poliitilised tõmbetuuled ei läinud talle korda. Raskemad ajad saabusid tema ellu alles siis, kui Paganamaale jõudis alkoholivastane poliitika, kuid rahvas, kes oli kord joomise omaks võtnud, näitas üles hämmastavat leidlikkust armastatud eluviisi jätkamiseks ka võimatutes tingimustes. Uugule sai kiiresti selgeks, et poe juurde võib ta sammud seada alles kella kahest, kuid ta harjus ebamugavustega kiiresti. Kord kui Uugul oli õhtul poe taga jälle suuremaks viinavõtmiseks läinud ning kui ta öö saabudes viimaks kodutee ette võttis, väsis ta poole tee peal ära ning jäi Tseamäe jalamil metsasalus suure kivi najale tukkuma. Hommikul ärkas ta tugeva peavaluga. Unes oli ta näinud tantsivaid kollaseid kuradikesi, kuid vastu ootusi ei kadunud tantsivad kuradikesed ärgates tema meeltest, vaid ta kuulis, kuidas need talle kooris  rütmiliselt hüüdsid:

          „Vaata kivi alla! Vaata kivi alla!”

Ikka veel unisena tõusis Uugu püsti ja lükkas kivi sõnakuulelikult kohalt. Kivi Kohe kui Uugu kivi eemale lükkas, nägi ta, et kivi varjas sügavat maa-alust käiku, mille alt tõusis üles suur must pilv, mis mattis ümbruskonna sünkjasmusta pimedusse. Pimedus levis umbes mõnikümmend minutit väga kiiresti ja kaugele, haaras enda alla Eesti ja Läti piiriäärsed alad ning hakkas siis tasapisi hajuma. Kui taevas oli jälle sillerdavalt sinine, Uugu ärkas ja ta ei saanud tükk aega aru, mis oli vahepeal juhtunud. Ta kohmas endamisi, et nägi lihtsalt koledat und, ning asus koduteele, kuid varsti ta avastas, et ümbruskond oli tundmatuseni muutunud ja teda kodust lahutavast metsasalust oli vahepeal saanud tihe padrik. Uugu eksles tihedas metsas mitu tundi, kuni lõpuks märkas hapraid valgusekiiri puude tagant temani jõudmas. Uugu seadis sammud valguse suunas, sest tema teada viitas valgus metsa lõppemisele. Padrikust läbi tungida ei olnud lihtne. Uugu komistas vana okastraataia pihta ning keris endale mitu keerdu okastraati ümber keha. Suurte pingutustega okastraataiast läbi murdnud, jätkas ta teekonda kuni pingutusi saatis edu ja ta jõudis metsa servani. Eneselegi ootamatult avastas ta end kodutalu väravast, kus talle tuli vastu tundmatu naisterahvas. Uugu mäletamist mööda elas ta üksi, sest tema kaasa, lüpsja Urve, oli mõne kuu eest Uugu juurest koos lastega lahkunud ja elas nüüd kolhoosikeskuses. Naine oli pisikest kasvu umbes kuuekümne aastane vanaeit, kelle tumeda juuksepahvaka alt tungisid välja kaks kangesti sarvi meenutavat oga. Uugu imestas, kas ta oli vahepeal tõesti uue naisterahva koju toonud, kuid naine näis end keset tema majapidamist vägagi koduselt tundvat ja paistis Uugut hästi teadvat, karjudes tema peale:

          „Uugu! Kus sa, vana tõbras, oled vahepeal ringi aelenud! Vaata, milline sa välja näed! Oled endale kusagilt karjamaalt okastraati ümber kerinud. Justkui siil!“

          „Kes  sina oled, et julged mind nõnda käsutada? Kus Urve on?”

           „Maga end välja, vana joodik! Mina olen Lepa Juuli, sinu naine, kellega sa oled viimased kakskümmend viis aastat seaduslikus abielus olnud, aga isegi seda ei mäleta sa enam, lakkekrants! Brigadir käis sind otsimas ja lubas su lahti lasta. Lehmad jäid hommikul karjamaale viimata.”

Uugu harutas suurte pingutustega okastraadi enda küljest lahti ja astus tarre, kus talle trobikond tõmmusid sarvilisi lapsi ammuli sui otsa vaatas. Käsikaudu leidis ta üles voodi, mis asus õnneks vanas tuttavas kohas ja vajus pikali. Kui ta ärkas, oli ta juba Maakonna NSV kolhoosi „Tapa Kommunist!“ karjak ja ei mäletanud endisest elust vennasvabariigis Eestis suurt midagi. Kolhoosikeskuse poes kohtas ta naist, kes tundus talle kummaliselt tuttav. Uugu mäletas läbi udu, et nad on kindlasti kusagil kohtunud, aga üksikasjad talle ei meenunud. Kui ta üritas naisele läheneda ja lähemat tutvust teha, ilmus nagu maa alt kohale Juuli, kes kukkus hurjutama:

          „Uugu! Jälle sa üritad selle litsi Urve juurde minna. Kas saad koju!“

Uugu tõmbus kössi ja lonkis alandlikult Juuli kannul kodu poole. Ta ei saanud kunagi teada, et nii kui ta kivi maa-aluse käigu eest ära veeretas ning sealt pimedus välja paiskus, tekkis Eesti ja Läti vahele uus riik, Maakond, kus elas omaette rahvas, keda nende naabrid kutsusid hellitavalt neukkudeks. Kui neukkud oma vastses riigis ärkasid, siis tundus neile, et nad on seal kogu oma senise elu elanud. Maakonna sünd ei häirinud kedagi, isegi Maakonna naabrid ei pannud tähele, et maa oleks ühest kohast justkui laiemaks tõmbunud. Niikuinii oli ta ääre peal ja elust eemal ning elu kulges seal oma tavalist rada pidi igavese Tõe ja Õiguse poole. Ju siis pidigi niiviisi olema.

XXII PEATÜKK: Neukkud.

Hüüdnime neukkud said Maakonna elanikud endale Nõukogude Liidult, mis oli neile armas ja kodune. Nõukogude Liidu lagunemise järel Maakond iseseisvus ja  võimu usurpeerisid seal läänemeelsed poliitikud Ants Valak ja Jüri Pagan, kes hakkasid kodust maavillast Maakonda kurjale ning omakasupüüdlikule Euroopale maha müüma. Lääne kaubatänavate neoontuledest pimestatud Valak ja Pagan rääkisid vajadusest murda lahti aken Euroopasse, pidasid neukkusid eestlasteks, kellega neil oli sarnane keel ja kultuur ning toetasid tihedamaid suhteid Eestiga. Mõningad nende innukamad toetajad rääkisid isegi vajadusest kaks riiki ühendada, mis oli aga neukkudele vastuvõetamatu, sest nad pidasid eestlasi lääne kultuuri ees lömitavateks reeturiteks ning võrdsustasid Euroopasse kuulumise Maakonna ajalooliste huvide reetmisega.

Maakonna tähtsaim linn oli Pealinn. Pealinn asus mere ääres ja seal käisid neukkud poes. Neukkudele meeldis ostlemine, mida harrastati lausa rahvaspordi tasemel. Sellepärast oli Pealinna kesklinn ehitatud täis kaubanduskeskuseid ja parklaid. Eriti hinnas olid suhkur ja tatar, mis oli täitnud neukkude keldrid ja pööningud. Suhkru ja tatravarude peal loodeti püha sõda üle elada. Osturallid muutusid neukkurahvale rahvapeoks, kus sõlmiti elukestvaid sidemeid abieludest kasulikke tutvusteni, lauldi, tantsiti ja õpiti tundma, kuidas elu on. Maakonna  tähtsuselt teine linn kandis nime Tapa. Tapa piirkond oli Maakonna tähtsaim viljait ja loomakasvatuskeskus. Nõukogude ajal asusid Tapa külje all kaks jõukat ühismajandit – kolhoos „Tapa Kommunist!“ ja sovhoos „Tapa Edasi!“, kes olid omavahel pidevas sotsialistlikus võistluses, mille võitja sai hoiule suure rändpunalipu. Tapa linnal ei olnud otsest sidet Eestis asuva samanimelise linnaga, kuigi mõlemad linnad olid sõpruslinnad ja nende delegatsioonid käisid vastastikku külas. Legendi järgi tekkis Tapa linn siis, kui Vanapagan võitles ristirüütlite käsilase Kaval-Antsuga, keda eestlased Kalevipojaks hüüdsid, ja siil jagas põõsa varjust Vanapaganale õpetussõnu: „Tapa!“ Maakonna kohanimed kandsid tavaliselt vere-lõpulisi nimesid, sest nad tekkisid kohtadele, kus oli neukkude verd valatud.

Neukkude suurim kallisvara oli nende ajalugu. Kuna algselt neukkudel ajalugu ei olnud, neid polnud ju olemas, siis mõtlesid nad selle enda jaoks välja ning legendi järgi laius Maakond kunagi tohutul maa-alal Läänemerest Hiina müürini. Tedrekana poolt lohemunadest välja haudutud neukkud olid töökad ja lihtsameelsed nagu ka nende võimas valitseja Vanapagan, kuid salakavalad naabrid olid salamahti endale Maakonnast tükikesi haaranud ja  võimsa impeeriumi lagundanud. Esimese tükikese oli Maakonnast hammustanud Vanapagana reeturist sulane Kaval-Ants, kes rajas isandalt väljapetetud maale Eesti talu, millest hiljem kasvas välja Eesti riik.

Erinevalt läänemeelsetest poliitikutest tõstis rahvas pilgu hoopis ida poole. Venelaste kohta uskusid neukkud, et  need on Kaval-Antsu poolt koerapöörirohu abil ära nõiutud neukkud, kuid millalgi parandavad nad meelt ja kahetsevad pattu ning ühinevad taas oma ajaloolise kodumaa Maakonnaga. Uskumuse järgi pidid neukkud neile seda päevast päeva meelde tuletama, et nad ühe rahva kaks osa teineteisest kunagi ei võõrduks. Maakond pidas meeles päeva, kui ta võeti vastu Nõukogude Liitu, sest see viitas messiaanliku ettekuulutuse täitumisele. Venemaa muutus neukkudele suureks eeskujuks, kellega nad end tuhandete nähtamatute vaimsete niitidega sidusid. Hingepõhjas nad lootsid, et õnnestub taastada muistne impeerium, kuid sellele peab pärimuse järgi eelnema püha sõda, mis lõppeb Tõe ja Õiguse kehtestamisega kahe riigi vahelistes suhetes. Tõe ja Õigusega tunnistab Venemaa Maakonna õigust nende ajaloolisele territooriumile ja püha sõja ootus pani neukkude hinge värelema.

Neukkud pidasid lugu sõjast ja tapmisestt, sest elu võtmine lisas neile uskumuse järgi jõudu, aga veel rohkem kummardasid nad Tõde ja Õigust. Tõe ja Õiguse levitamisel kogesid nad ootamatut abi, kui ühel tormisel ööl sisenesid vastsiseseisvunud riiki kaks ettevõtlikku rändurmeest. Mõned arvasid, et nad tulid kosmosest. Hakkajad noormehed olid Jevdossi Kanavaras ning Lehv-Leif Lehvike. Välimuselt olid nad vastandid. Jevdossi oli pikk ja kõhn, Lehv-Leif aga seevastu lühike ja jässakas. Kui Kanavaras kandis  alati ülestõstetud kraega kummeeritud mantlit, kaabut ja kõrgeid nöörsaapaid, siis Lehvike, kes oli tervislike eluviiside fanaatiline järgija, liikus tavaliselt ringi maikasärgis, spordipükstes ning paljajalu.

Nad üürisid ühes Pealinna kaubanduskeskuses pisikese toa ja panid püsti tolle aja kohta enneolematu asja, internetifoorumi, mis hakkas neukkurahvale kuulutama kauaoodatud Tõde ja Õigust. Internetifoorumi eeskujuks oli ajalooline Novgorodi veetše, mis tegutses keskajal Põhja-Venemaal, Novgorodi linnas. Pärimuse järgi oli tegemist  rahvakoosolekuga, kus arutati tähtsaid riigiasju ja tehti Tõest ja Õigusest lähtuvaid otsuseid ning otsusetegemisprotsessis pääses seal maksvusele vali hääl. Kes suutis ennast kõvemini väljendada, see näitas autoriteeti ja selle läbi Tõde ja Õigus kõneles. Novgorodi veetšelt sai foorum endale ka nime – „Maakonna WC”. Nagu tema ajaloolisel eelkäijal, nii pääses ka „Maakonna WC-s” maksvusele loosung „Vali Tõde ja Õigus!”. Kes end valjemini ning mahlakamate sõnadega väljendada suutis ja saavutas vastasväitleja vastupanust loobumise, selle  autoriteeti tunnistati ja tema sõna jäi peale.

Jevdossi ja Lehv-Leifi ettevõtmist saatis edu. Peagi  muutus „Maakonna WC” riigi tähtsaimaks infoagentuuriks, mis rõhus lihtrahva arvamusele ja nad pakkus igale neukkule suurepärase võimaluse eneseväljenduseks. Iga Maakonna kodanik sai võimaluse  riigiasjades kaasa rääkida ning „Maakonna WC-s” riigielu tähtsamaid küsimusi kommenteerida, nii et isegi Maakonna vihatud läänemeelsed juhid pidid uue tõusva jõuga arvestama. Edust tiivustatuna hakkasid Kanavaras ja Lehvike välja andma internetifoorumi pabervarianti, rullikeeratud ajalehte, mis nimetati lihtsalt „WC Paberiks” ja Lehv-Leif Lehvikesest sai „WC Paberi” esimene peatoimetaja. Uus peatoimetaja pidas silmas, et ajaleht oleks trükitud taaskasutatavale paberile ning oleks ökoloogiliselt loodusesõbralik. Veelgi suuremat tuntust kogus Lehvike aga tervisklike  eluviiside eestvõitlejana. „WC Paberis” ilmus üleskutse „Paljasjalgne Maakond!”, kus neukkusid innustati jalatsitest loobuma ning paljajalu käima. Vahetu kokkupuude maaga pidi inimestele positiivselt mõjuma ning muutma nad tugevateks ja terveteks. Sellega Lehvikese innovaatilisus veel ei piirdunud. Ta kutsus Maakonda elektrivalgusest loobuma, sest pidas seda kurjade jõudude vaimusünnitiseks. Ainus õige valgus oli tema meelest loomulik valgus. „WC  Paberi” toimetuse aknad jäid alati pimedaks.

Ühes Maakonna külas elas endine traktorist Lepa Uugu oma naise Lepa Juuli ja kolme lapsega. Iseseisvas ja sõltumatus Maakonnas jätkas Uugu eksistentsi joobe ja pohmeluse piiril nagu kunagi vanadel headel aegadel Eesti NSV-s. Kui kolhoos likvideeriti, teenis ta elatist juhutöödega. Kui tööd parajasti ei leidunud, siis Uugu jõi. Ükskord tõi Juuli vanim poeg majja esimese arvuti ja äsja pohmelusest toibunud Uugu tõttas imeasja uudistama. Arvutis avas ta „Maakonna  WC” kodulehekülje ja ei suutnud sealt enam oma silmi tõsta. Ta oli värskest kogemusest niivõrd lummatud, et unustas isegi joomise lausa mitmeks päevaks. Uugu avastas, et internet on koht, kus iga köögitüdruk, iga lihtne maainimene, saab omatahtsi Tõde ja Õigust kuulutada ning temast sai “Maakonna WC” viljakas kommentaator. Tema rahvalikult matsakas kõnepruuk ning lihtlausetest koosnev lakooniline stiil oli mürgine ja tabav, mis sisaldas karmi hinnangut ühe või teise elunähtuse kohta. Ajapikku kujunes Uugu neukkurahva vaieldamatuks autoriteediks ning need tunnistasid teda oma vaimse juhina. Saabus Lepa Uugu tähetund – kogu Maakond tunnistas, et just Uugu teab, kuidas elu on.

XXIII PEATÜKK: Guindola.

Genevieve istus ühe Éviani hotelli vestibüüli tugitoolis ning lehitses hajameelselt ajakirja. Hotelli sisenes tundmatu sportliku kehaehitusega mees, kelle šatäänid juuksed hakkasid juba kergelt hallinema. Mees vaatas ringi ja märkas Genevieve’i.

          „Vabandage, kas teie olete Genevieve?”

          „Jah, härra.”

          „Daniel Ferreira. Me peame rääkima. Oskate mulle ehk mõne koha soovitada, kus saame seda ilma liigse tähelepanuta teha?”

          „Võime ju minna hotelli baari või kui te pole õhtust söönud, siis restorani.”

          „Olen einetanud. Baar on minu jaoks OK. Muidugi, kui te ise ei soovi süüa?”

Nad läksid baari, tellisid veini ja juustu ning Daniel alustas jutustust Pimeduse Metsast, Louis’st ning põhjustest, miks ta üldse Genevieve’iga oli ühendust võtnud. Genevieve kuulas teda vaikides. Samal ajal kui Daniel rääkis, silmitses ta meest tähelepanelikult ning uurivalt. Mees meeldis talle. Tema jutt oli küll kummaline, kuid omamoodi veenev. Kui Daniel oli lõpetanud, jäi ta Genevieve’ile küsivalt otsa vaatama.

          „Te vist ei usu mind? Saan aru. Mul on raske oma jutule tõendeid leida. Ainus, mida ma teha saan, et võin loota teie naiselikule vaistule. Kuid minu otsus on kindel. Homme astun ma üle Pimeduse Metsa piiri. Ma pean legendi  lõpetama ja Louis’ saatuses selgusele jõudma, sest see mõjutab meie kõikide elusid liigagi palju. Te võite mind aidata, kuid loomulikult ei pea te seda tegema.”

          „Ei, miks? Ma usun teid, Daniel. Ja mis teie ettepanekusse puutub, siis loomulikult  soovin ma kaasa lüüa ning ma tulen homme teiega.”

          „Olete selles kindel? Selline ohver pole ilmtingimata vajalik.”

          „Ma olen otsustanud ja ma tänan teid, Daniel, kogu südamest. Nii usalduse kui lootuse eest.”

          „Jah, palun. Kuigi mina peaksin pigem teid tänama, sest ma ei saanud sellist otsust teilt eeldada. Aga räägime homme täpsemalt. Ma pean endale siin linnas veel mingi toa otsima.”

          „Te ei pea. Kui soovite, siis minu toas jätkub ruumi meile mõlemale. Mul on lai voodi.”

          „Kui te just nii arvate.”

Daniel ja Genevieve naeratasid korraga. Hommikul, kui nad olid ärganud, ütles Daniel:

          „Ma ei oleks iial arvanud, et kepin Louis’ tüdrukut. Kui mina teda viimati nägin, oli ta veel laps ning tema ema oli minu armuke.”

          „Ma ei ole Louis’ tüdruk… kahjuks. Nii, et sellest pole midagi. Õieti ei tea me teineteisest just palju. Isegi kooli ajal ei suhelnud me palju ja liikusime tavaliselt erinevates seltskondades, kuigi tunnistama, et esmakordselt valisin ta välja juba rohkem kui kümme aastat tagasi, kui olime umbes kolmeteistkümneaastased, aga millegipärast ei õnnestunud meie suhe kunagi. Kas minul juhtus olema keegi teine või siis oli temal kindel paariline. Peale lütseumi lõpetamist läksime mõlemad oma teed. Mina läksin teatrikooli ja Louis sattus mereväkke. Siis tundus teede lahkuminek olevat lõplik, kuid tänavu suvel kohtusime paljude aastate järel Toulonis. Seda võib vist nimetada saatuseks. Siis juhtus meie vahel ka midagi enamat, kuid see jäigi selleks ainsaks korraks.”

          „Jah? Siis ei saanud see olla kõigest juhuslik vahekord. Otsustasid ju ikkagi Évian’i sõita. Oli see siis nii hea?”

          „Rumal! Ma ei tea seda isegi. Ma ei taha väita, et Louis oli voodis just unistuste mees, superman, kuid ta oli armas ja sellest piisas. Võib-olla oleks sellest tõepoolest tulnud midagi enamat. Kes teab? Pealegi on mul Djamel. Ta on metsik, sünnilt kabiili berber[62] ja väga armukade.”

          „Hea küll. Meid oodatakse täpselt kell kaheksa lagendikul Pimeduse Metsa ees. Seal kohtume teejuhiga, kes viib meid Pimeduse Metsa. Jean ja Eliseo, minu kaastöölised, viivad meid temaga kokku.”

Danieli telefon helises. Ta tõusis ja piilus aknakardinate vahelt välja, siis viipas kutsuvalt Genevieve’ile ning juhtis tema tähelepanu mustale BMW-le hotelli ees.

          „Ettevaatlikult! Eliseo, üks minu sõpradest, helistas ja hoiatas, et meid jälitatakse. Seda oli karta. Nad  ei tohi meid märgata. Me ei saa oma autosid kasutada., vaid peame hotellist tagaukse kaudu lahkuma. Seal ootab meid takso. Enne aga palun sul reserveerida hotellituba veel paariks päevaks, sest me peame aega võitma. Loodetavasti see õnnestub. Praegu ei ole just turismihooaeg.”

Hommik hakkas kergelt hahetama, kui Daniel ja Genevieve peale jälgedesegamist lõpuks Pimeduse Metsa esisele lagendikule jõudsid. Hurtsikus ootasid neid kaks meest. Vanema, lõunaeurooplase välimusega mehe, nimi oli Jean ja nooremat mulatti kutsuti Eliseoks. Daniel rääkis nendega portugali keeles. Neiule mainis ta vaid:

          „Nad leidsid teejuhi, kes juhatab meid vajalikku kohta, kuid ta ei ole veel saabunud. Jean ja Eliseo pärinevad Brasiiliast ja värvati Fernando Gonzaga poolt, kes oli meie parim eradetektiiv. Meie vastased mõrvasid ta paar aastat tagasi Londonis.”

Daniel vestles Jeani ja Eliseoga ning kuna Genevieve nende jutust kuigipalju aru ei saanud, siis väljus ta hütist. Hommikukastesel lagendikul siristasid rohutirtsud. Genevieve’ile tundus, et ta nägi üksikut varajast mägimesilast vaikselt õielt õiele lendamas ning mee jaoks nektarit kogumas. Aukartlikult silmitses ta surnud metsaga kaetud mäge. Pimedus keset tärkavat valgust mõjus haaravalt maalilise vaatepildina. Kui ta pead pööras, siis märkas ta, et märkamatult oli tema kõrvale ilmunud musta riietunud kogu, kelle nägu varjas kahe silmaavaga must peakott. Must olend uuris teda mõnda aega pingsalt, siis avas suu ja esitas küsimuse:

          „Kus on Jean?”

Hääl kuulus naisele, kuigi oli jäiselt karm. Genevieve avas ukse ja viipas meeste poole. Daniel, Jean ja Eliseo väljusid hütist. Must kogu teatas lakooniliselt:

          „Kontrollisin, pangaülekanne on tehtud. Teid on neli, pidi olema kaks.”

          „Tuleme vaid mina ja Genevieve. Minu nimi on Daniel.”

Must kuju kostis vastuseks:

          „Guindola. See olen mina. Peame kiirustama. Hoiatan, et kõik elektroonilised vidinad, telefonid, arvutid, kaamerad, peate maha jätma, sest vastasel korral avastatakse teid kohe. Kui olete valmis, siis järgnege mulle, kuid arvestage, et teid jälgitakse. Teate isegi, kust.”

          „Võtke. Siin on teile kõik vajaminev kokku pakitud.”

Eliseo ulatas neile kaks seljakotti. Daniel pöördus Jeani ja Eliseo poole ning jättis nendega hüvasti.

          „Meie retkest  ei tohi keegi teada saada, kõige vähem politsei. Hotellis on Genevieve’ile tuba registreeritud veel paariks päevaks. Mul on kahtlusi, et meie vastastel on seal informaatorid. Toimetage meie autod minema. Püüan teiega sidet pidada, kui see osutub võimalikuks. ”

Guindola hakkas piki ojakallast Pimeduse Metsast kiiresti eemale liikuma. Daniel ja Genevieve järgnesid talle. Jean ja Eliseo seisid lagendikul ja vaatasid neile järele, kuni nad  vaateväljast kadusid. Ekspeditsioon Guindola juhtimisel suundus mööda ojakallast lõunasse ja esialgu liikusid nad Pimeduse Metsast kaugemale. Mõne aja pärast jõudsid nad kohani, kus tumedaveeline oja maa alla kadus. Nüüd pööras Guindola mägedevahelisest orust üles mägedesse ja hakkas mööda Pimeduse Metsaga paralleelselt külgnevat mäge ülespoole turnima, kaaslased kannul. Kogu teekonna jooksul ei vahetanud nad omavahel sõnagi.

XXIV PEATÜKK: Francois Villon.

Professor Meyersoni inimlike teadmiste õpingud lõppesid Louis’ jaoks sama ootamatult nagu olid alanudki. Kui ta järgmisel korral ärkas, siis ei osanud ta veel aimata, et peab lahkuma kambrist, mis oli talle olnud elupaigaks alates tema saabumisest Pimeduse Metsa. Vaevalt oli ta silmad avanud, kui ukse taga krabistati riiviga ja kolm luukeret tulid talle järele. Louis’l seoti silmad ja käed kinni ning teda talutati mööda lõputuid treppe ja koridore tundmatusse kohta. Niipalju sai ta aru, et teda viidi kusagile kõrgemale, sest teda sunniti trepist ülespoole astuma. Kui tal silmad taas lahti seoti, siis avastas ta end lihtsalt ja askeetlikult sisustatud ruumis, mis sisaldas voodit, lauda, kahte tooli, ämbrit ja pesukaussi. Ühel toolil istus umbes neljakümne aastane kergelt tüsenev pikkade lokkis juustega mees, kes kandis musta värvi vanaaegset riietust, pikka villast kuube ja sametist põlvpükse villaste sukkadega.

          „Tere tulemast! Mina olen Francois de Montcorbier, kuigi välismaailmas tunti mind rohkem Francois Villon’ina. Ametilt olen ma Pimeduse Metsa kroonikakirjutaja ja Musta Mehe korraldusel õpetan sulle jumalikke teadmisi. Jumalike teadmiste õpingud lõppevad õppereisiga, mille käigus tutvud Pimeduseriigi territooriumiga. Selle järel toimub sinu õpingute neljas ja viimane osa – vaimsete teadmiste kursus, mida juhatab minu hea sõber ja kolleeg meister Nostredame. Kui oled ka selle läbinud, siis otsustatakse sinu vastuvõtmine azoiitide hulka.”

Uksele koputati ja ruumi sisenes kahvatu näonaha ja ebamäärast värvi juustega kiitsakas kõrend.

          „Rudolf, palun suurenda õpilase toiduratsiooni azoiidi tavanormini. Mitte ei saa aru, miks seda varem tehtud ei ole. Me kõik teame ja oleme harjunud, et professor Meyerson nihverdab endale õpilaste toidunorme, kuid selle vastu tuleks midagi ette võtta. Samuti laske siia tuua seep ja hambahari. Kord seitsme öö jooksul palun vahetada riideid ja voodipesu.”

Mees kirjutas midagi märkmikusse ja lahkus. Villon pöördus nüüd Louis’ poole:

          „See oli Rudolf, meie majandusjuhataja. Rahvuselt on ta maakondlane ehk neukku. Naljakas rahvas Läänermere ääres, kes elab minevikus ja võitleb ajalooga.“

          „Neukkud? Ma pole neist midagi kuulnud.”

Meister Villon reageeris Louis’ küsimusele lühida kommentaariga ja seejärel jätkas tema instrueerimist.

          „Paljud ei ole, sest nad on nii väikesed ja elavad kusagil ääre peal. Mul on nende pärast väike mure, sest kõik rahvad, kes on tuleviku asemel minevikku pöördunud, on varsti Maa pealt kadunud. Küllap surevad neukkudki välja. Majandusjuhatajana on ta aga kasulik valik, sest neukkud on ajaloo kestel kuulunud nii vene kui saksa võimu alla ja on naaberrahvaste seas kuulsad selle poolest, et täidavad vene seadusi saksa täpsusega. Aga nüüd läheme tagasi programmi juurde. Kõigepealt pean ma paluma sul ennast veidi kasida ning korrastada. Sa ei ole vett ja seepi vist ammu näinud. Peaksid ka riideid vahetama, sest need on räpased ja haisevad. Kui oled end korda teinud, siis puhka ennast korralikult välja. Kui ma tagasi tulen, siis alustame õppetööga. Pea meeles, et jumalikud teadmised määravad suuresti azoiidi edasise saatuse Pimeduseriigis. Seepärast palun sul olla eriliselt hoolas ja tähelepanelik, kuigi seda hoolsus ja tähelepanelikkus tuleb sulle kasuks kõikide meistrite juures.”

Seejärel Villon lahkus ning peatselt saabusid Louis’ uude kambrisse luukered, kes tõid meister Villon’i poolt tellitud varustuse. Louis sai endale padja, teki, lina, käterätiku, seebi, hambaharja, veekarahvini ja senisest rikkalikuma toiduvaagna, mis sisaldas taldrikutäie suppi, kus ujusid isegi mõned lihakillud, leivakääru ning kruusi mõrkjat veini. Talle toodi uued riided, mis ei erinenud küll senisest hallist vormiriietusest, kuid olid uued ja puhtad. Kui Villon järgmisel korral saabus, oli Louis’ enesetunne juba päris hea, kuivõrd see etteantud tingimustes üldse võimalik saab olla. Meister Villon avaldas toimunud muutuste üle heameelt ning alustas jumalike teadmiste edastamisega.

          „Suurepärane! Minu ees seisab otsekui teine inimene! Alustame! Sissejuhatuseks räägin ma Pimeduse Metsa tekkimisest. See kõik juhtus väga ammu. Pimeduseriigi ajalugu on palju vanem kui inimkonna ajalugu ja  nagu sa oled ilmselt juba tähele pannud, pole pimedusejõudude taga maised olendid. Neid kutsutakse langenuteks. Kust nad siia saabusid, ma ei tea. Kes nad on, sellist teadmist pole lihtsurelikele samuti ette nähtud. Kindel võib olla vaid selles, et nad tulid ühest teisest dimensioonist ja tegemist on inimestega võrreldes palju võimsamate olenditega. Nad on seotud jõududega, keda inimesed kutsuvad ingliteks. Võib-olla oskab meister Nostredame seda hiljem sulle täpsemini lahti seletada. Nad valisid välja koha, mida kutsuti külluseks[63], meenutas maist paradiisi ja sobis põrguväravate asukohaks ideaalselt. Siia, Maa sügavustesse, rajasid nad keskuse, kust hakati kujundama pimedusejõudude tegevust ning mida inimesed hakkasid kutsuma Pimeduse Metsaks. Hiljem saabus Maa peale veelgi rohkem langenuid. Suurem osa neist pagendati eksimuste pärast, aga oli ka neid, kes tulid vabatahtlikult. Langenute algne eksistents ei ole materiaalne. Materiaalsed kujud võtsid nad endale alles Maa peal. Kas siiamaani on sulle kõik arusaadav?”

          „Midagi sellest oleksin justkui varem kuulnud, aga samas ei ole ka. Kuidas te seda kõike teate?”

          „Olen ju Pimeduse Metsa kroonikakirjutaja. Aastasadade jooksul on minu kõrvad kuulnud ja silmad näinud sedagi, millest isegi kõik langenud ei pruugi teadlikud olla. Pimedusevalitseja on minult nõudnud, et ma kõik ausalt kirja paneksin.”

          „Meister Villon, kas ma tohin teilt midagi küsida?”

          „Selleks ma siin olen, et sulle vastuseid anda. Uudishimulikkus on voorus, sest uudishimulik on võimeline muutuma ja arenema. Teinekord on jälle kindlaid seisukohti vooruseks peetud, kuid kindlate seisukohtadega inimene pole võimeline muutuma ja tema areng seiskub.”

          „Gaa-Gaa ei lubanud küsimusi esitada. Ta väitis, et pimeduseteenrid ei tohi ise mõelda, vaid peavad teadmised vastu nii, nagu need neile antakse.”

          „Seda näeb ette Pimeduseriigi ametlik ideoloogia, kuid mitte alati ei maksa seadusi täht tähelt võtta, eriti neil, keda on arvatud edasijõudnud azoiitide sekka ja kellele on võimaldatud juurdepääs teadmiste varasalvede juurde. Igaüks peab seaduste piirid ise ära tundma ja seaduskuulekas azoiit ei pruugi kõikides olukordades osutuda veel heaks azoiidiks. Sa tutvusid täna meie majandusjuhataja Rudolfiga, kes on ideoloogilises plaanis ideaalne azoiit ja täidab kõiki seadusi punktuaalse täpsusega. Sa ei või aga ette kujutada, kui palju tüli ning pahandust ta sellega aga Pimeduse Metsale tekitab ning korrastatud töö asemel seisame vastamisi tohutute takistustega. Seadused on suunamiseks, mitte korraldamiseks.”

          „Tahtsin küsida midagi hoopis teie päritolu kohta. Mulle meenub, et lütseumis rääkis kirjanduseõpetaja härra Cotart meile Francois Villon’ist, kes oli kuulus luuletaja. Tal oli kummaline saatus. Kui ma ei eksi, sai temast kurjategija ja lõpuks vist isegi poodi üles.”

          „Ma  kardan, et ta pidas silmas mind, ainult et mind  ei poodud.”

          „Minu mäletamist mööda juhtus see kaugel keskajal. Kuidas saab võimalik olla, et te olete luuletaja, kes elas keskajal, üle kuuesaja aasta tagasi? Te olete ju inimene, mitte langenu?”

          „Pimeduseriigis koged, et peaaegu kõik, mis välismaailmas võib tunduda üleloomulik, on siin võimalik. Ma olen inimene ja elasin välismaailmas palju aega tagasi. Elusolendi keha on surelik, kuid tema hing on surematu. Välismaailmas lahkub hing surmajärgselt maisest kehast ja muutub vaimuks. Pimeduse Metsas surma ei tunta. Elavana Pimeduseriigiga ühinenu säilitab siin nii oma maise keha kui ka igavese elu. Nii lihtne ongi minu saladus.”

          „See tähendab vist surematust?”

          „Põhimõtteliselt võime asju ka nii nimetada. Minu sõber meister Nostredame armastab öelda, et meid, Pimeduseriigi elanikke, on karistatud surematusega.”

          „Kuidas te üldse sattusite Pimeduse Metsa?”

          „Ise tulin. Minu elu ja tõekspidamised ei sobinud välismaailma. Seal tundsin ma end ebakindlalt ja see maailm jäi minu jaoks võõraks. Mis seal salata, nagu sa oled kelleltki härra Cotart’ilt juba kuulnud, siis alalõpmata tabasid mind kõikvõimalikud pahandused. Palju ei puudunud, et oleksin praegu mõnes sellises paigas, millega meister Alighieri sind peatselt tutvustab.”

          „Meister Alighieri? Dante Alighieri? Jälle kirjanik keskajast? Kas ka tema elab nüüd Pimeduse Metsas?”

          „Sa saad teda peagi tundma. Aga palun luba mul nüüd minu lugu jätkata. Ühel päeval kuulsin ma Prantsusmaal ringi rännates Pimeduse Metsast ja ma ei kõhelnud hetkegi. Ma ei salga, et see valik oli mõnevõrra sunnitud, kuid mul ei ole olnud põhjust oma valikut kahetseda. Tuleb tunnistada, et nii kummaline kui see ka ei tundu, aga mulle meeldib siin. Tänu kunagisele otsusele olen pääsenud teadmiste juurde, mis ei ole võrreldavad nendega, mida mul õnnestus omandada Pariisi Ülikoolis. Surematus on siinsete teadmiste juures teisejärguline ja ei vääri vähimalgi määral tähelepanu, sest meie maine kest sümboliseerib niikuinii vaid murdosa hingede igavesest rändamisest. Ma ei väljendaks end nii karmilt kui meister Nostredame ja ei võrdleks surematust karistusega, kuid see pole ka voorus. Vaimne areng on igal juhul peamine. Loomulikult võib kestev igavik Pimeduse Metsas väsitada, kuid ma olen sellega juba harjunud. Pimeduse Mets on muutunud osakeseks minust ja see ei hirmuta mind enam. Võib-olla on see isegi õnn, et olen saanud säilitada oma harjumuspärase materiaalse keha, milles ma tunnen end päris koduselt. Siinsete kogemuste najal kujutan ma täpselt ette, mis juhtunuks minuga peale surma. Eksisteerida mittemateriaalse hingena, sõltumata sellest, kas ma satun Valguseriiki või Pimeduseriiki, see ei ole minu jaoks. Isegi peale seda, kui ma olen vabanenud teadmatusest, et vaimne elu eksisteerib ka väljaspool materiaalset kesta, oskan ma materiaalsetest mõnudest väga hästi lugu pidada.”

          „Meister Villon! Minu teadmised prantsuse kirjanduse vallas ei pruugi olla täiuslikud, aga meie kirjanduseõpetaja härra Cotart väitis, et te olite omal ajal varas ja röövel?”

Louis kartis, et õpetaja vihastab tema küsimuse peale,  kuid Villon vaid muheles.

          „Sellega on keerulised lood. Põhimõtteliselt võis härra Cotart’il õigus olla, sest inimühiskonnas kehtivate reeglite järgi võidi mind selliselt klassifitseerida. Kuid ma väidan, et see on vaid üks pool minust, täpselt samuti nagu see on ka kõigest üks pool tõest. Kes tahab mind võtta varga ja röövlina, hävitajana, see leiab endale siit oma tõe. Kes peab lugu minu luuleannist, see võtab mind aga loojana. Esialgu läks mul välismaailmas päris hästi ja ma pettusin selles palju hiljem. Kahekümneüheselt sain magistriks ning minust sai Collége de Navarre[64] õppejõud. Kahekümnekuueselt võitsin kuninga vennapoja Charles d’Orleans’i[65] poolt korraldatud luulevõistluse. Aga kindlasti olin ma kõige  selle ilusa kõrval ka varas, röövel ja hulkur ning pahategusid jäi minu hingele mitmeid. Minust pidi saama õpetlane, aga saatus polnud minu vastu armuline ja saatuslik õnnetus juhtis mind teadlaste juurest kurjategijate maailma. Ma ei saa tumedat poolt oma elust maha kriipsutada, sest minu käe läbi on üks inimene oma elu kaotanud. Tuhande neljasaja viiekümne viiendal Issanda aastal juhtus nii, et Philippe Sermaise’i nimeline preester pidas minuga rusikavõitlust ja sai kakluses minu käe läbi surma. Olin noor, minu iseloom oli põrgulikult keevaline ja kiskus mind alatasa tülidesse ja pahandustesse. Mul polnud kombeks solvanguid  andestada ning vaid luuletamine suutis mind maha rahustada. Kindlasti huvitab sind, kuidas ma õnnetu preestri eluküünla kustutasin. Tänaseks olen ma hingerahu tagasi saanud ja suudan kõigest sellest juba rahulikult rääkida. Jalutasin oma tookordse tüdruku Isabeau’ ja sõbra Gilles’iga vaiksel Pariisi tänaval, kui nimetatud preester Philippe Sermaise sattus koos oma sõpradega meile vastu kõndima ning ta lubas endale mõned solvavad märkused Isabeau’ aadressil üle huulte libiseda. Minu iseloom ei lubanud solvajale õigust anda ja kui me tema mõnitustele vastasime, siis torkas ta mind pistodaga. Sain kätte haavata, nii et veri jooksis. Nüüd kaotasin enesekontrolli, torkasin teda omakorda pistodaga ja lõin talle kiviga pähe. Sermaise kukkus, sai tugevasti viga ja suri varsti. Enne surma jõudis ta mulle andestada, mida nii tema kui minu sõbrad hiljem kinnitasid. Mind küll pagendati, kuid kuningas andis mulle armu. Isabeau’ga läksid meie teed lahku. Peagi sattusin ma uude kaklusesse, kui ma  kaitsesin oma uue armastatu Catherine’i au. Kuna seekord polnud midagi head loota, siis põgenesin Pariisist ning minust sai murdvaraste jõugu juht. Need olid huvitavad aastad minu elus, täis seikluseid ja avantüüre ning ühe suve veetsin ma varguse pärast vanglas. Seitse aastat hiljem peale õnnetust Philippe Sermaise’iga sattusin jälle tänavakaklusesse. Juhtus nii, et seekord haavasin ma paavsti kirjutajat ja mind mõisteti kohtus tõepoolest surma poomise läbi. Pariisi parlament oli minu vastu armuline ja muutis surmaotsuse küll kümneaastaseks pagenduseks, kuid selleks ajaks olin ma ilmaelust tüdinenud. Mulle kingiti elu, millest ma ei osanud enam lugu pidada. Kadusin avalikust elust ning hulkurina ringi rännates kuulsin Pimeduse Metsast. Otsisin seda kaua kuni leidsin ja nad võtsid mu vastu. Siin sai minu hing lõpuks kauaotsitud rahu osaliseks ja sellest ajast peale olen aega sisustanud Pimeduseriigi kroonika kirjutamisega. Selline oli minu lugu. Igaühel meist on oma lugu, nii Pimeduseriigis kui ka välismaailmas. Nüüdseks olen aru saanud, et minu lugu oli teekond Pimeduse Metsa. Ma ei otsinud pahandusi, vaid pahandused leidsid minu ja suunasid mind Pimeduseriigi teenistusse. Võib-olla oli see mulle ette määratud.  Sellega ma tänaseks lõpetaksin. Meil on veel piisavalt aega mõtteid vahetada. Kui lubad, siis loeksin ühe oma luuletuse, mis iseloomustab üsna täpselt minu lugu, mida sa just hetk tagasi tundma õppisid. ”

Francois Villon tõusis püsti ja demonstreeris oma luulekunsti, millega ta oli omal ajal suutnud isegi kuninglikku printsi võluda:

          „Nii konutades nukralt praegu siin hämaras üksteise najal, me kahetseme taga aegu, mil käisime kord rõõmurajal, ja soojendame ümber tule, mis tõuseb korra, jälle väsib. Kuid ilu tagasi ei tule! Jah, nii käib paljudelgi käsi.[66] Need sõnad on minu jaoks olnud prohvetlikud, sest nad annavad minu loole sisu. Mis on teil, inimestel, kes te pürgite valguse poole, enesekaitseks öelda? Pea püsti, Louis! Ka Pimeduseriigis võib elada. ”

Louis pidi tunnistama, et meister Villon  oli esimene tema poolt kohatud olend Pimeduseriigis, kellest kõige kiuste õhkus midagi positiivset. Tal puudusid nii Gaa-Gaa jõhkrus kui professor Meyersoni väiklus. Tema lugu pani Louis’ üle pika aja taas mõtlema. Villon oli tabanud naelapea pihta. Ja tõesti, mis oli inimestel, kes püüdlesid valguse pole, kuid teenisid pimedust,  enesekaitseks öelda? Louis hakkas ärkama teda peale Pimeduse Metsa saabumist vallanud lootusetuse agooniast, olgugi et tärkav lootus paremast tulevikust oli esialgu veel imetilluke ja habras. Iga kord kui meister oli õppetunni lõpetanud ja lahkunud, jäi ta kannatamatult järgmist õppetundi ootama ja see tunne kordus kogu õppetöö kestel. Villon oli ületamatu meister lõhet reaalse ja kujuteldava vahel ületama, näidates et piirid, mis inimene oma teadvusele ette seab, on tavaliselt tema enda tekitatud.

XXV PEATÜKK: Jaan-Saalomon Lilleke.

Maakonnast pärit neukku Jaan-Saalomon Lilleke, kelle keha sai endale äsja kaasüüriliseks Roman Korovjevi, oli tähelepanuväärne isiksus. Kui Jaan-Saalomon oma olemasolust teadlikuks sai, siis kuulus Maakond liiduvabariigina Nõukogude Liidu koosseisu. Kui must pilv sünnitas Maakonna ja Jaan-Saalomon oma olemasolust teadlikuks sai, siis oli ta väikese, kuid eduka kolhoosi „Tapa Kommunist!“ peazootehnik. Me mäletame, et Maakond oli küll tekkinud palju hiljem, siis kui Paganamaa külamees Lepa Uugu ta suure kivi alt valla päästis, kuid Maakonna elanikele jäi nende mälu, mis võimaldas tekinud muutusi mitte tähele panna. Võib-olla elasid nad oma eelnevat elu mõnes teises dimensioonis ja seal oli Nõukogude Liidu liiduvabariik Maakonna NSV[67] omal kohal.

Maakonna sünd tabas Jaan-Saalomoni kolhoosi laudas ja esimene elamus, mis talle vastses maailmas osaks sai, oli sarviline lehmanägu, kes ta algatuseks keelega üle lakkus. Lehmad tundusid Jaan-Saalomonile ebamaiste sarviliste olenditena, kes tootsid taevamannat, piima, millega võis kogu inimkonna näljast päästa ja neist sai tema vaibumatu kirg, millele ta võis jäägitult anduda ning nad jäid oluliselt mõjutama tema edasist elukäiku. Liha ei olnud Maakonnas valitsenud arenenud sotsialismi tingimustes poest saada ning leib Jaan-Saalomonile ei maitsenud. Piim oli see maagiline aine, milles ta nägi suurt tulevikku ja piima sai teatavasti lehmadelt. Pullid Jaan-Saalomoni ei huvitanud. Tema jaoks olid nad teisejärgulised olendid, kelle ainus funktsioon siin ilmas näis olevat lehmadele järelkasvu kindlustamine. Kui ta kuulis kunstlikust seemendusest, sattus Jaan Saalomon vaimustusse, sest see täitis efektiivselt kõik pullidele pandud ülesanded ning võimaldas pullide arvu viia miinimumilähedaseks.

Maakonna sünniga anti Jaan-Saalomonile kaasa ajalooline mälu tema varasemast elukäigust ja nii sai ta teadlikuks oma õilsast päritolust. Tema vanemad töötasid Kommunistliku Partei süsteemis. Jaan-Saalomoni isa Jaroslav Lilleke oli suure üleliidulise alluvusega tehase partorg ning ema Ninel Lilleke töötas teadusliku ateismi ühingus lektorina. Tuttavaks said nad parteikoolis õppides ja nende vahel puhkes siiras parteiline armastus, mille viljana sündis ühel tormisel ööl Jaan-Saalomon. Kuigi hingelt kommunist, tundis Jaan-Saalomoni isa siirast uhkust oma rahvuse üle, pidas end Maakonna patrioodiks ning luges päeva, mil ta astus Nõukogude Liidu Kommunistlikku Parteisse, päevaks, kui ta liitus rahvusliku vabadusvõitlusega. Oma esimesele ja ainsale pojale pani ta rahvusliku taustaga nimed kahe Maakonna suurkuju järgi, esimese nime laenas ta kuulsalt leiutajalt ning teise tuntud poeedilt.

Jaan-Saalomoni ema soovunelm oli nõukogude ideoloogia ühildamine neukkude rahvusliku mütoloogiaga. Teadusliku ateismi lektorist emalt oli Jaan-Saalomon pärinud piiritu austuse Vanapagana kui neukkude müütilise rahvuskangelase vastu. Vanapagan kehastas perekond Lillekese jaoks ajaloolist Tõde ja Õigust, mille tulekut olid neukkud sajandeid igatsenud. Jaan-Saalomoni ema uskus siiralt reinkarnatsiooni, kus Nõukogude riigi rajaja Lenin oli Vanapagana taaskehastus Maa peal ja iga käesolev NLKP[68] peasekretär omakorda jälle Lenini taaskehastus. Jaan-Saalomoni jaoks oli eriti oluline, et uskumuse järgi kandis ka Vanapagan sarvi, mistõttu lehmade jumalik või siis vanapaganlik päritolu, kuidas keegi parajasti eelistas, sai tema silmas järjekordse kinnituse. Vanapagana järglane Lenin muutus tema kujutlustes lehminimeseks, kellel olid nii inimese kui lehma tunnused.

Jaan-Saalomoni mälestused lapsepõlvest olid helged ja õnnelikud. Tema elukäik näis olevat ette määratud – kõigepealt oktoobrilaps, siis pioneer, edasi kommunistlik noor. Vahetult enne Nõukogude Liidu lagunemist jõudis ta veel viimasel hetkel astuda kommunistlikkusse parteisse. Vanemad olid talle rääkinud oma unistusest, et poeg läheb nende jälgedes Moskvasse või Leningradi teaduslikku kommunismi õppima, kuid lehmad meelitasid Jaan-Saalomoni hoopis Maakonna Põllumajanduse Akadeemiasse, kus ta omandas zootehniku elukutse. Tema diplomitöö käsitles NLKP XXVI  Kongressi[69] otsuste mõju lehmade piimaannile. Jaan-Saalomonile meenus, kuidas ta luges laudas lehmadele kongressi materjale ette ning võrdles nende piimakust enne ja pärast materjalidega tutvumist. Kokkuvõttes oli Jaan-Saalomon igati asine ja aktiivne noor inimene, kes peale zootehnilise kutsumuse leidis jõudu aktiivseks osaluseks kolhoosi rahvatantsurühmas. Ta oli mitmekordne Maakonna NSV meister kaerajaani ja tuljaku tantsimises. Rahvatants oli neukkude lemmikspordiala ja pakkus noorele Jaan-Saalomonile suurepärase vahendi neukkude rahvusliku pärandi ühendamiseks nõukoguliku tegelikkusega.

Nõukogude Liit lagunes ja Maakond kuulutati iseseisvaks riigiks. Neukkurahvas pidi nüüd ise hakkama saama. Jaan-Saalomon taipas peagi, et uue olukorraga tuleb kohaneda. Kuigi ta pidi endale sisimas tunnistama, et elu Nõukogude Liidus talle meeldis, suutis ta ka noore demokraatia tingimustes ülihästi hakkama saada. Siinjuures olid Jaan-Saalomonile suurteks eeskujudeks tema vanemad, kelle ellu võimuvahetus märgatavaid muutusi ei toonud. Isa, kes oli vahepeal edutatud Kommunistliku Partei Tapa rajoonikomitee esimeseks sekretäriks, määrati kõigepealt Tapa kihelkonnaks ümber nimetatud administratiivüksuse vanemaks ja hiljem valiti koguni riigi parlamenti, Maakogusse. Ema lõpetas kiirkursused Usuteaduste Ülikooli juures, ordineeriti pastoriks ja asus teenima kihelkonnalinna kristliku vaimulikuna.

Uue võimu saabudes otsustas Jaan-Saalomon ärimeheks hakata. Kolhoosis „Tapa Kommunist!“ töötas varustajana keegi Rudolf, kellest sai tema lähim mõttekaaslane ja äripartner. Jaan-Saalomon teadis, et ühismajandite nurgatagused on täis mitte kellelegi vajalikku roostetavat rauakolu ja Rudolfiga panid nad püsti äri, mis tegeles vanametalli läände vahendamisega. Ta suutis Rudolfis, kellest sai tema truu jünger usus ja ettevõtmistes, tekitada huvi Vanapagana vastu ning koos asusid nad looma vanapaganakirikut, millest pidi saama neukkurahva kõige tõelisem ning õigem kants. Nad kutsusid Jaan-Saalomoni ema sinna ülempreestrinnaks. Emale tegi poja pühendumus rõõmu, kuid ta otsustas jääda ametliku kiriku teenistusse, sest pidas ristiusu ja vanapaganluse lähenemist väga oluliseks ning soovis kahe kiriku ühinemisele kaasa aidata. Ta soovitas vaimulikuks hoopis oma vana sõpra, teadusliku ateismi ühingu endist esimeest, kes oli muutuste keerises tööta jäänud.

Hoolimata armastatud riigi kadumisest näis Jaan-Saalomoni elu edenevat tõusvas joones, kuni saabus ootamatu tagasilöök. Turismireisil Rivierasse jäi kadunuks tema äripartner Rudolf. Peagi hakkasid Jaan-Saalomonini jõudma ähvardavatoonilised telefonikõned, mis nõudsid Rudolfit ja tema võlgade tasumist. Ta taipas, et tema äripartneril oli tekkinud probleeme mõjuvõimsa kriminaalse maailma autoriteetidega, mis võis osutuda ka tema salapärase kadumise lähemaks põhjuseks. Jaan-Saalomon ei teadnud, et Rudolfil oli tekkinud uus kirg, mis sai nende ühisele äritegevusele saatuslikuks. Kuigi äri läks hästi, kasvasid sissetulekud Rudolfi meelest siiski liiga aeglaselt ja ta otsustas rikastumisele kasiinos kiirenduse anda. Vähehaaval sai temast kasiinosõltlane, kuid loodetud hõlptulu jäigi tulemata ning kasvasid vaid võlakohustused. Ta sõitis puhkuse ajal Lõuna-Prantsusmaale ja Monakosse, oli just oma viimased säästud kasiinos maha mänginud ja kõndis aeglaselt ning sihitult mööda Monte Carlo tänavaid, kui tema kõrval peatus must limusiin. Uks avanes ja tundmatu hääl kutsus Rudolfit autosse istuma. Rudolf mõtles, et võlausaldajad on ta kätte saanud ja tema viimnepäev on saabunud, kuid ta teadis hästi, et vastupanu on mõttetu ja istus resigneerunult autosse. Autos istus tumedate lokkide ja kikkhabemega mees, kes tutvustas end kohtunik Lewitzkyna. Limusiin sõitis läbi mägede põhja poole, kuni peatus Melon’i külakeses. Umbes tunniajase rännaku järel sisenesid Rudolf ja kohtunik Lewitzky Pimeduse Metsa.

Rudolfi kadumise järel oli Jaan-Saalomon sunnitud laiemast äritegevusest loobuma ning metalliäri likvideerimisest saadud raha läks suures osas Rudolfi võlgade tasumiseks. Rahaga, mis üle jäi, asutas ta väikese piimatööstuse, millega lootis teostada oma noorpõlveunistusi ja pühenduda ülejäänud elu lõplikult lehmadele. Ta kaasas ettevõtlusesse Pealinna reisisadama lähistelt haljasalalt  leitud soomlase Tuukka Pasaneni, kes seal põõsa varjus “risteily” järgset viinauima välja magas. Jaan-Saalomon viis ta oma koju, võimaldas talle magamiskoha ja hommikuse peaparanduse ning päästis soomlase öise Pealinna võimalike hädaohtude käest. Tuukka jäi talle tänuvõlglaseks ja investeeris oma viimased säästud Jaan-Saalomoni piimatööstusesse. Piimatööstuse tegevjuhtimise usaldas ta oma vastsele abikaasale Ljubovile.

Ruugepatsiline Ljubov Lilleke oli pärit ühest Maakonna kaevandusasulast. Maakonnas asusid nimelt suured turbavarud ja turbast sai neukkude rahvuslik maavara. “Maakonna WC”-s tehti isegi ettepanek viia kogu Maakond üle turbaküttele ja keelata teiste kütuseliikide kasutamine ehk siis kogu Maakonna turbafitseerimine. Peale keskkooli lõpetamist ei leidnud Ljubov kodukohas enam tööd ja oli tänulik, kui keegi sõber suutis talle organiseerida tasuva töökoha ühes Pealinna bordellis. Ljubovi teenistusest elatus kogu tema suguvõsa, mis koosnes emast, isast ja noorematest vendadest. Ühel hilisõhtul külastas bordelli kergelt tüsedusele kalduv liivakarva juustega nooremapoolne mees paari sõbra saatel. Jaan-Saalomonile olid mõned vanad äripartnerid külla saabunud ja ta otsustas neile Pealinna ööelu tutvustada. Nad olid juba paaris ööklubis prassinud, kõvasti purjus ning priiskavalt helded. Hakatuseks telliti kast šampanjat. Ljubovi hoolde jäi Jaan-Saalomon ning ta otsustas kõik võlud mängu panna, sest rahakas püsiklient kulus konkurentsi tingimustes alati marjaks ära. Mõne päeva pärast saabus Jaan-Saalomon uuesti bordelli ja tellis endale Ljubovi juba terveks ööks. Kolmandal korral nad juba vestlesid, viieteistkümnenda korra järel muretses Jaan-Saalomon Ljubovile ühetoalise kõigi mugavustega korteri ühes Pealinna magalas ning poole aasta pärast nad abiellusid. Varsti sündis neile poeg, kelle nimeks sai Konstantin, sest sellist nime kandis üks Maakonna muinaskangelane. Noor pere võttis pangast laenu, ostis uue ja võimsa maasturi ning alustas majaehitusega Tapa lähistel asuvas nooblis ja elitaarses elamurajoonis, mida kutsuti Lollidekülas. Neukkude muistend rääkis, et Maakonna muinaskangelase Vanapagana sõber ja raha leiutaja Puratiino kaevas sealkandis kuldmünte maa sisse, mis muutsid sealse maapinna viljakaks. Pärimuse järgi kasvas sealt välja kuulus Tapa jõukus nning seetõttu valisid paljud Maakonna rikkad ja ilusad Lollideküla oma alaliseks elukohaks.

Piimatööstusest ei saanud siiski tema peamine tegevusala, sest Jaan-Saalomon mõistis, et tema kui vana vabadusvõitleja järglase kohus nõuab suuremaid ohvreid ja tuleb pühenduda riigi ning rahva teenimisele. Kuigi Maakond ei olnud päris see, mis tema armastatud Nõukogude Liit, lubas ta teha kõik, et neukkud tunneksid ka Maakonnas end nii nagu Nõukogude Liidus. Ta läbis ohvitseride kiirkursused ja asus teenima kuulsusrikkasse Maakonna sõjaväkke. Nagu tõelisele neukkule kohane, nii uskus ka Jaan-Saalomon siiralt, et sõdu vajab inimühiskond igal ajal ning lootis uskumuse kohaselt peatselt saabuvas pühas sõjas Maakonna igipõlise vaenlase Venemaaga, mis pidi neukkurahva taaskord ühendama, kangelasena silma paista. Tema zootehnilisi teadmisi ja lehmadega ümberkäimise oskust arvestades määrati ta ajalooliste traditsioonidega ratsarügemendi ülemaks, mis oli Maakonna sõjaväe eliitüksuseks. Üksus paiknes Tapa linna lähistel, endise ühismajandi „Tapa Edasi!“ keskuses, mille suurfarm ehitati ümber hobusetalliks. Jaan-Saalomonile meeldisid nii hobused kui nendega ratsutamine ja ratsaüksuse juhtimine näis talle ühe suure unistuse täitumisena. Unenägudes nägi ta end üksuse eesotsas tulisel hobusel lahingusse tormamas ning vaenlase tanke ja lennukeid kabuhirmus põgenema sundimas.

Sõjaväedistsipliin meenutas Jaan-Saalomonile kohati parteidistsipliini, mis tõi lähemale helgeid lapsepõlvemälestusi. Hobused ei olnud küll lehmad, kuid neile siiski piisavalt sarnased, et Jaan-Saalomonile lapsepõlvest kaasa antud kiindumusi rahuldada. Ajateenijate odavat tööjõudu kasutades pani ta aluse isegi väikesele kumõssitööstusele, mille tulud loovutas ta lahkelt Maakonna kaitse-eelarvesse. Sellest kirjutas “WC Paber” ning kogu Maakonna rahvas sai nüüd teadlikuks Jaan-Saalomoni olemasolust. Innovaatilise panuse eest riigi kaitsevõime ja majanduse tugevdamisse autasustati teda Maakonna kõrgeima aurahaga, mis oli huvitava paralleelina saanud nime kuulsalt leiutajalt, kellelt temagi oli osa oma eesnimest pärinud.

Ühel kuuvalgel kaduneljapäeva ööl elas Jaan-Saalomon üle salapärase haiguse. Tema ajutegevus seiskus, kuid kiirabi saabus õigeaegselt ning elutegevus õnnestus taastada. Suuremaid kahjustusi atakk kaasa ei toonud ning kuigi Jaan-Saalomon näis isegi tervemana kui varem, oli midagi temas märgatavalt teistmoodi. Vahel tundus nagu oleks tema kehasse asunud hoopis teine inimene. Ligimesed märkasid muutusi perekonnapea olekus ja käitumises, kuid kandsid selle läbipõetud haiguse arvele. Läbitud atakk tõi Jaan-Saalomonile nägemuse ja nüüd ta teadis, mis neukkurahvale hea on. Maakonda ootasid peagi ees suured muutused…

XXVI PEATÜKK: Kohtumine Murriga.

Guindola liikus mägedes osavalt ja kiiresti ning Danielil ja Genevieve’il oli raske temaga sammu pidada. Nad rühkisid salapärase teejuhi kannul mööda käänulisi ja ohtlikke mägiradasid, vajadusel end maksimaalselt pingutades ja teineteisele toeks olles. Kogu teekonna jooksul ei olnud Guindola pilkugi selja taha heitnud, justkui ei läheks talle üldsegi korda, kas kaaslased temaga sammu peavad. Nii kõndisid nad mitu tundi, kuni Guindola äkitselt peatus ja tõukas ühe põõsastiku varjus lamava suurema kivi eemale. Kivi alt avanes nende pilgule sügav kuristik.

          „Tulge mulle järele, aga ettevaatlikult.”

Tee kuristikku oli turvatud kaljusse löödud metallvarbadega. Guindola ronis osavalt mööda varbasid allapoole. Daniel ja Genevieve järgnesid talle. Sügavikust õhkus vastu jahedat pimedust. Allalaskumine kestis terve igaviku ja teekonna lõpp tundus olevat veel kaugel, aga siis kuulsid nad kusagil väga lähedal vee vulinat. Otse nende all voolas maa-alune jõgi. Teejuht ütles ülespoole vaatamata:

          „Sukelduge ja hoiduge vasakule, kuni jõuate maa-aluse käiguni. Sealt leiate redeli ning siis ronige üles.”

Guindola kadus vette. Daniel ja Genevieve tundsid kõhedust mustavasse vette sukeldumisel, kuid leidsid Guindola enesekindlast tegutsemisest jõudu. Nad teadsid, et nende eesmärk sõltus teejuhist ja neil ei jäänud muud üle, kui tema eeskuju järgida. Genevieve sukeldus. Daniel ootas hetke ja järgnes talle. Tõepoolest, jääkülmas vees kombates avastasid nad käigu, mis viis rauast redelini, mis suundus ülespoole. Genevieve toetus redelile ja hingeldas. Peagi jõudis sinna Daniel, haaras redelist ning tõmbas viivuks hinge. Nad tundsid, kuidas redel Guindola sammude all kergelt võbises. Daniel lausus  Genevieve’ile julgustavalt silma vaadates:

          „Sinu järel.”

Taskulambi valgel alustasid nad ronimist, Genevieve ees ja Daniel tema järel, kuni jõudsid väikesele kaljueendile, kus Guindola neid ootas. Veidi maad eemal algas uus käik, kuhu pääsemiseks tuli end tugevasti venitada. Nad peatusid vaid silmapilgu, siis pingutas Guindola end osavalt, jõudis käiguni ja kadus. Teised kordasid tema manöövrit, kuigi märksa kohmakamalt. Kõik lõppes siiski õnnelikult. Mööda ülikitsast käiku, kus oli kerge pead ära lüüa või end marraskile kriimustada, liikusid nad tolmus ja kiviprahis roomates tundmatusse, kuni tundsid taas külma hingust vastu kerkivat. Nad olid jõudnud mõnevõrra avaramasse koopasse, kus oli võimalik end isegi välja sirutada. Seal kasutasid nad võimalust veidi pikemalt puhata. Guindola oli rahu ise. Ta osutas ülespoole, kus mustas järjekordne ava.

          „Kui olete puhanud, siis leiate sealt köie, mille abil saate ülespoole liikuda. Me läheme ükshaaval ja teie lähete esimesena. Üles jõudnud, tõmmake nöörist, aga jääge ise paigale.”

Mõne aja pärast jätkas Daniel esimesena liikumist. Ta küünitas ülespoole ja pihku sattus köiejupp, mille abil hakkas ta end ettevaatlikult mööda püstkäiku üles vinnama. Oodata tuli kaua. Genevieve üritas kõheduse peletamiseks Guindolaga juttu alustada, kuid edutult. Naine oli sõbralik, kuid tõrjuv, vastates vaid:

          „Kannata! Sobival ajal antakse sulle teada.“

Nad märkasid, kuidas keegi nöörist sikutas ja Genevieve alustas nüüd omakorda kõrgustesse kulgevat teekonda, millele ei paistnud lõppu tulevat. Rännaku jooksul jõudis ta mõelda paljudele asjadele. Ta ei kahetsenud, et oli seiklusesse laskunud, kuigi toimuv tundus talle mõistetamatu müsteeriumina. Genevieve pidi endale tunnistama, et Louis oli muutunud tema jaoks ootamatult tähtsaks inimeseks, kelle saatusest ta hoolis ning kelle lähedus tõotas talle turvalisust. Talle tunds nagu oleks ta millestki ilma jäänud ning nüüd läks ta seda puuduvat enda jaoks tagasi võitma. Ronida tuli päris kaua, aga siis märkas ta kaugelt mõrkjat suitsust valgust immitsemas ja jõudsalt lähenevat kaljunukki. Ta oli jõudnud koopasuule, kus Daniel teda ootas. Genevieve tõmbas paar korda nöörist, et Guindola teaks üles tulla. Ei läinud enam kaua, kui käigust õhkuvast pimedusest eraldusid kaks punast tulukest ja peagi oligi Guindola hämmastava kiirusega üles roninud. Erinevalt kaaslastest ei kasutanud teejuht taskulampi, kuigi liikus pimeduses erakordse osavusega. Genevieve oli tähele pannud, et Guindola silmad lõõmasid pimeduses punaselt nagu hundil, kuid jättis selle tähelepaneku enda teada. Kohale jõudnud, andis teejuht neile teada:

          „Me oleme nüüd Pimeduse Metsa tipus. Siia ühegi azoiidi jalg naljalt ei satu. Võime välja minna, kuid säilitage ettevaatus. Tavaliselt on siin küll ohutu, aga ei või iial teada.”

Nad väljusid koopast ja piilusid mäge katvate surnud puude vahelt välja. Silmadele avanes vapustavalt maaliline vaatepilt, kus lumised mäetipud troonisid roheliste metsade kohal. Kauguses võis silmata jälgi elutegevusest, mägede vahelt esilekerkivad majakesi või rohtu söövaid lehmi mägikarjamaal. Elu hoomamine lisas Danielile ja Genevieve’ile uut jõudu. Päikese asendi järgi võis hinnata, et aeg oli kusagil keskpäeva kandis. Guindola teadustas:

          „Me laskume natuke allapoole, kus on sobiv koobas teile peatumiseks. Koopas on täiesti ohutu. Murr aitab teil valvata, kuid suurem ettevaatus pole kellelegi kunagi kahju teinud. Kui lähete koopast liiga kaugele, siis olete kadunud.  Loodetavasti jätsite teekonna meelde. Hädaohu korral, pidage see kindlasti meeles, ärge tormake otse mäest alla, kuigi see võib lihtsam tunduda, vaid kasutage salakäiku, mille kaudu tulime. Siis õnnestub teil pääseda. Võib-olla.”

Guindola juhtimisel laskusid nad ettevaatlikult veidi maad allapoole. Hiiglasliku kaljurahnu taga märkasid nad kitsast avaust ja pressisid sealt end raskustega sisse. Vahe rahnu ja koopaseina vahel oli kitsuke ning sisenemine ei olnud lihtne, kuid sellegi takistuse läbinuna leidsid nad end lõpuks avaras koopas. Keset koobast oli ennast sisse seadnud keskmise suurusega mustahallitriibuline kass, kes end mõnusasti nurrudes lakkus. Danieli ja Genevieve’i suhtus ta rahulikult ning peaaegu et ükskõikselt, heites nende suunas vaid uudishimuliku pilgu, kuid Guindolat märgates lõpetas ta pesemise, tõmbas kõrvad lidusse ja kähises kurjalt. Guindola jäi lävele seisma, söandamata kassist mööduda ning sõnas:

          „Saage tuttavaks, see on Murr. Murr hoiab soovimatud külalised koopast eemale ja tema peale võite kindlad olla. Tagapool on veel teine ruum, kus saate liigset tähelepanu äratamata tuld teha. Mina lahkun nüüd. Murr ei talu minu juuresolekut.”

          „Aga …”

          „Rahunege. Teid ei unustata siia ja kindlasti öeldakse, mis saab edasi. Mina olen oma ülesande täitnud ja pean nüüd lahkuma. Hüvasti! Kui olete ettevaatlikud ning talitate nii nagu ma teile rääkisin, siis  tõenäoliselt kohtume veel. ”

Ta lahkus kiiresti ja käratult. Daniel ja Genevieve pakkisid oma seljakotid lahti. Nad leidsid sealt magamiskotid, konservid, tikud ja palju muud tarvilikku kraami. Daniel avastas rõõmuga Vera antud vihiku Claude Biotti ülestähendustega Pimeduse Metsast, mille ta oli veel viimasel hetkel mingi tundmatu ajendi sunnil seljakotti toppinud. Koopa sügavustes leidsid nad varjulise sopi, kus oli tulease puudega ning väike katel. Koopasuu veerest kostus vee õrna vulinat ja nad avastasid väikese allika, mis peene nirena mööda mäeveert alla voolates tagas neile vajaliku veevaru. Murr tuli uusi kaaslasi uudistama ja nühkis end vastu Genevieve’i jalgu. Ta ei paistnud naist vähimalgi määral võõristavat. Genevieve silitas kassi ja rääkis temaga.

          „Tere, Murr. Kas sina oled selle koopa peremees? Minul on samuti kaks kassi, kes elavad Toulonis. Nende nimed on Mau ja Cassandra.”

Daniel süütas tule. Nad istusid lõkke ääres, jõid teed, sõid konservi ning pakkusid kassilegi. Murr mõnules tule paistel ning nurrus neile tänutäheks. Ta oli koopa uusasukad kõige nelja käpaga omaks võtnud ja näis nende seltskonda igati nautivat. Hiljem luges Daniel lõkketule paistel Claude Biotti märkmeid. Vihiku lehed olid tihedalt täis kirjutatud, kuid kõrtsmiku käekiri oli suur ja selge, mistõttu teksti lugemine ei valmistanud kirjavigadest ning konarlikust stiilist hoolimata Daniel’ile õnneks suuri raskusi.

jacques teeb lihtsamaid töid. lõhub puid. kütab ahju. abistab köögis, parandab asju. jacques kohtub azotiga pimeduse metsa valitsejaga. nüüd on azotil teda vaja. ahju on vaja parandada kuna ajab suitsu sisse. ta näeb azoti esimest korda. azot ei ole inimene. azot on langenu. tal on kollane saba. ta meenutab sisalikku. azoti kõrval on kõige tähtsamad langenud must mees ja gaa-gaa. neid kutsutakse seeravideks. azoiit jakob on meister ning jacques peab teda abistama. azot kõnnib nende ümber karjub nende peale ja peksab kepiga. ta on väga kuri. pimeduseriiki teenib inimesi ja jakob on üks neist. azoiit on pimeduseteener. jacques pimeduseteenriks ei saanud. gaa-gaa ütleb et selliseid pole neile vaja. peale inimeste teenivad pimeduseriiki luukered. luukered on kõige madalama tähtsusega. neile antakse elus püsimiseks verd juua. pimeduseriigis aeg peatub ja keegi ei saa vanaks. jakob on juba sada aastat vana aga välja näeb noor.

Lõkketule valgel oli ebamugav lugeda. Daniel tundis, kuidas silmad hakkavad virvendama ja vajuvad vägisi kinni. Päev oli möödunud väsitavalt, kuigi seiklusrikkalt. Ta pani vihiku kõrvale ja uinus peagi. Genevieve mängis kassiga. Hiljem istus ta pikalt koopasuul ja piilus surnud puude vahelt kaugetel mäenõlvadel kumavate üksikute tulukeste poole. Kauguses vilkuvad üksikud tulukesed olid need viimased lootusekiired, mis andsid märku päris maailma, sellise, kus elavad elavad, olemasolust, tähistades vabadust, millest ta oli Louis’ nimel loobunud. Genevieve istus kaua koopasuul ja püüdis mõelda meeldivatest asjadest, kuid siis võttis uni temagi üle võimust ja ta taandus koopasse magama. Nii möödus nende esimene päev Pimeduse Metsas.

XXVII PEATÜKK: Orinoco lätetel.

Venezuela ürgmetsas, Amazonase osariigis, asuvasse Aratabiteri külla saabus ühel päeval kummaline mees, kes kandis punast teksaülikonda ja punast sombreerot. Ta maandus eralennukiga lennurajal Boca Mavata lähedal, ostis külaelanikelt hobuse ja suundus ratsa läbi Sasanabeteri ning Jasübguey-teri külade lõunasse, Brasiilia piiri poole. Külades küsitles mees kohalikke elanikke, kuid ei saanud neilt vastust, mida ta ootas. Aratabiteris juhatati ta indiaani nõia juurde. Nõid teadis, mida külaline vajas. Ta vaatas meest läbitungiva pilguga, viipas ühe uudistama jäänud umbes kümneaastase poisi lähemale ja käskis poisil külalisele soovitud suunas teed juhatada. Nad liikusid läbi džungli. Kogu teekonna jooksul ümbritses neid tihe sumisev kärbseparv. Mingil seletamatul kombel ei rünnanud kärbsed Jacques’i ja tema saatjat, vaid pidasid nendega mõõdetult distantsi. Pärast paar tundi kestnud jalgsimatka jõudsid rändurid keset džungli rohelist lopsakust trooniva surnud metsaga mäe jalamile, mis sarnanes nagu kaks tilka vett Prantsusmaal Abondance’i piirkonnas asuva Pimeduse Metsaga. Poiss osutas käega mäe suunas ja eemaldus kiiresti. Kärbseparv hajus. Mees sisenes metsa ja kui tal kõrist haarati, siis lausus:

          Va bulla vahira Gol-Guul![70] Tervitusi Mustalt Mehelt. Mul on sõnum Gol-Guulile.”

          „Sa pole langenu.”

          „Ma olen langenu poeg, kuid minu ema oli inimene.”

          „Segavereline. Gol-Guul ei talu enda ümber inimese lõhna, isegi kui nende veri on langenutega segatud. Ma pole kindel, et ta soovib sind näha.”

          „Kui ma ei eksi, siis räägin kõrgeaulise Jankuga, suure Gol-Guuli pahema käega. Sõnum on väga oluline. Ma pean selle isiklikult Gol-Guulile viima.“

Sombreerot ja pontšot kandev põlevate silmadega tõmmu mees irvitas. Janku oli  keerubide esindaja langenute seas. Keerubid järgnesid aujärjelt neljale Pimeduseriigi seeravile – Azotile, Mustale Mehele, Gol-Guulile ja Gaa-Gaale. Kui Gol-Guul teistest langenutest eraldus, siis kuulus Janku tema väheste jüngrite hulka, kes otsustasid oma isandale järgneda ning rajada Uue Pimeduseriigi.

          „Kui nii, siis nii. Arvesta, et kui sinu sõnumit vastu ei võeta, siis Gol-Guuli peidupaigast tagasiteed ei ole. Tule minu järel.”

Mees punases järgnes Jankule, kes juhatas ta ühe koopa juurde. Koopasuul istus pikkade seljale langevate tulipunaste juustega hiiglasemõõtu habemik. Tema kõrval istus noor kaunis indiaanitar, kelle ainus kehakate oli liaanidest punutud niudevöö. Janku teadustas külalise tulekust:

          Va bulla, Gol-Guul! Poolinimene toob sõnumi Mustalt Mehelt.”

           „Las ta räägib. Need siin on Janku ja Ashtar. Kõigepealt, kuidas sa mind leidsid?”

Gol-Guul vastas tervitusele väliselt rahulikult. Tema hääl oli kummaliselt pinisev, meenutades putukate häälitsusi, kuid sellest hoolimata kõlas mõjuvalt.

          Va bulla vahira, Gol-Guul! Tervitused kõrgeaulisele Gol-Guulile sinu vennalt Mustal Mehelt! Mina olen Punane Jacques, Musta Mehe vasak käsi. Sinu leidmine oli raske, kuid vältimatu. Must Mees palub abi, suur Gol-Guul.”

          „Must Mees palub minu abi? Milleks? Kas olete end jälle kord  seganud inimeste asjadesse? Pole ka imestada, sest minu arvates olete jäänud inimeste mõju alla. Varsti ei juhi enam teie inimeste elu, vaid inimesed hakkavad Pimeduseriiki üle võtma. Uues Pimeduse Metsas ei kohta te inimesi ja seepärast püsib langenute võim siin veel kindlalt.”

          „Pimeduse Mets ei ole enam endine. Peale auväärse Gol-Guuli lahkumist tõstis Azot mässu ja allutas Musta Mehe oma võimu alla. See ei ole kõrgeaulisele Gol-Guulile ilmselt teadmata. Lubage meelde tuletada, et seeravide aujärje järgi oli Azot allpool ka kõrgeaulist Gol-Guuli. Meil peaksid olema ühised huvid.”

          „Ja siis? Mida maksab taevane hierarhia maises põrgus?”

Neiu, kelle nimi oli Ashtar, sekkus vestlusesse.

          „Me oleme hoidunud teiste siseasjadesse sekkumast. Me küll jälgime ja tunneme muret, kuid ei sekku … enamasti.”

          „Kuid mitte alati ei ole see nii olnud.”

Punane Jacques otsustas provotseerida. Ta oli kimbatuses, sest ei suutnud tabada ühtegi lõngaotsa, mis oleks nende ühised huvid esiplaanile tõstnud. Gol-Guul võttis jutujärje taas enda kätte.

          „Tunnistan, et oleme vahetevahel kasutanud võimalusi inimestes käia. See on tõsi. Peame hoolitsema Uus Pimeduse Metsa turvalisuse eest ning ei saa inimesi täielikult eirata, kuid meie tegevus välismaailmas on piiratud ja suhtlemine inimestega jääb rangelt meie julgeoleku tagamise vajaduse piiridesse. Oleme veendunud, et ainult niiviisi suudavad pimedusejõud oma kaduvat võimu säilitada. Me oleme mures, et inimesed muutuvad aina tugevamaks. Nende arv kasvab väga kiiresti. Nad levinud juba peaaegu üle kogu Maa ning raske on leida pelgupaika, mis oleks inimestest puutumata. Uue Pimeduseriigi suhteid inimestega korraldab Janku, meie turvaülem. Siiski püsib meil lootus helgemasse homsesse, sest oleme avastanud, et inimestele meeldib inimesi hävitada ja siis ei jää neil kõige selle kõrval enam aega meie asjadesse sekkuda.”

          „Jagame teie muret, kõrgeauline Gol-Guul. Must Mees on teada saanud, et Azot kavatseb inimestele toetudes Pimeduseriigi oma tahte alla painutada ja langenud otsuste tegemise juurest kõrvale tõrjuda Sellepärast pakume koostööd, mis oleks meile mõlemale kasulik.”

Gol-Guul naeris. Tema naer oli räme.

          „Ükski langenu ei pea silmas mitte mingisugust muud kasu, kui ainult omakasu. Ma tean seda hästi. Aga ma mõtlen teie soovi üle järele. Janku võtab teiega ühendust, kui olen otsusele jõudnud.”

          „Azot ei tohi meie kohtumisest teada saada.”

          „Ta ei saagi teada. Uuel Pimeduse Metsal on kindel kaitse peal. Meid kaitseb Valguse Isand isiklikult ja ükski langenu ei suuda siia ilma meie teadmata kohale ilmuda. Ma loodan, et märkad seda siis, kui siit lahkud. Oli siiski meeldiv kohtuda. Juba ammu pole keegi Vanast Pimeduse Metsast mind külastanud. Mälestused!”

Gol-Guul pööras pea kõrvale ja ei osutanud külalisele enam vähimatki tähelepanu. Janku  andis Punasele Jacques’ile märku talle järgneda. Kui nad taas metsa piirini jõudsid, osutas Janku vaevumärgatavale täpilisele kogule puude varjus.

          „Jaaguarid. Nad valvavad meid hoolsasti, aga see on ka meie huvides. Täpselt samuti nagu meie ei pääse Uuest Pimeduse Metsast välja, ei pääse ka ükski soovimatu külaline meie juurde. Valguse Isandale on kasulik, et langenute vahel püsib lõhe. Ta on huvitatud meie säilimisest ja sellepärast pani ta meid jaaguaride kaitse alla, sest vastasel korral oleks Azot meid hävitanud. Loomulikult olime sinu tulekust ette teadlikud ja hoidsime jaaguarid eemal. Nad haistavad langenu lõhna. Sinu kui segaverelise puhul pole see ehk nii tugev, aga kes seda nii täpselt teab. Kärbestest hoiduvad nad siiski eemale. Tagasi mine mööda vett, sest niiviisi on kindlam. Kuni jõeni oled meie kaitse all. Me kasutame seda teed ka ise välismaailmaga ühendusepidamiseks. Ma juhatan sulle raja, mida mööda jõuad umbes poole kilomeetri pärast Orinoco haruni. Seal ootab sind paat. Mööda jõge jõuad Jasubgüey-teri külasse, kuhu võid paadi jätta. Kui Gol-Guul otsusele jõuab, siis annan ma sellest teada.”

          „Musta Mehe kontakt välismaailmas on Thierry Perigeoux. Ta on küll inimene, kuid teda saab täielikult usaldada.”

          „Jätan meelde. Head reisi! Tahaksin öelda, et tervita tuttavaid Vanas Pimeduse Metsas, kuid paraku ei saa ma seda teha.”

          „Kahjuks on see nii. Must Mees on Gol-Guulile vastuvõtmise eest tänulik.”

Mäeveerule kerkis tihe sumisev kärbseparv, kes hoidis teda jaaguaride eest varjul. Punane Jacques eemaldus kärbseparve kaitse all jõe suunas, istus paati ning saabus juba järgmisel päeval õnnelikult Jasubgüey-terisse. Mõne päeva pärast jõudis ta Boca Mavatasse, kus Thierry teda ootas ning tagasi Vanasse Maailma toimetas.

XXVIII PEATÜKK: Meister Alighieri.

Daniel ärkas esimesena. Ta kulutas mõne hetke, et nautida vaadet magavale Genevieve’ile, une kütkeis neiu oli ebamaiselt kaunis, ja siirdus koopa avaramasse eesmisesse poolde. Murr istus koopasuul ja sõi kala, kuid ta ei olnud koopas üksi. Talle pakkus seltsi kongusninaline vanemapoolne mees mustas kapuutsiga hõlstis. Mees heitis Daniel’i suunas ükskõikse pilgu ja lausus:

          „Mulle öeldi, et te olete Daniel Ferreira. Lubage tutvustada, mina olen Durante degli Alighieri[71] ja ma olen pärit Firenzest. Mind kutsutakse Danteks. Pimeduseriigis olen ma meister Alighieri. Ärge kartke, teile ei sünni sellest midagi halba. Meie ühiste sõprade palvel kannan teie eest hoolt, kuni viibite Pimeduse Metsas.”

Daniel’ile meenusid segased read aja peatumisest Pimeduseriigis, millest ta eile õhtul Claude Biotti päevikust luges.

           „Dante Alighieri? Mu Jumal! Tahate öelda, et te olete seesama Dante, kes kirjutas “Jumaliku komöödia”?[72] Te peaksite siis olema üle seitsmesaja aasta vana. See ei ole võimalik. Keegi ei suuda üle seitsmesaja aasta elus püsida.”

          „Pimeduseriigis võite jäädagi imestama. Seitsesada aastat on vaid tühine hetk lõputus igavikus. Kuid jah, „Jumaliku komöödia” kirjutasin mina, veel ammu, kui ma välismaailmas elasin. Mina nimetan seda ajalooks. Mis vanusesse puutub, siis olen juba ammu loobunud arvutamast. Praegu on mul teised ülesanded ning riikidevahelise lepingu alusel töötan ma Pimeduseriigis giidina. Teile teadmiseks, et ma ei ole azoiit, vaid Valguseriigi kodanik. See on oluline, sest võimaldab mul tähelepanu äratamata Pimeduse Metsa välisküljel käia. Tavaliselt azoiidid väldivad mäe väliskülge, aga kuna mina olen Valguseriigi kodanik, siis on mul alaline luba siin ringi kooserdada ja kõik on minu veidrusega harjunud.”

Claude Biotti oli päevikus maininud ka azoiite. Ettevaatuse mõttes otsustas Daniel keele hammaste taga hoida ning päevikut mitte mainida. Selle asemel ta küsis:

          „Azoiidid? Kes need veel  on? Ja mida te nimetate Valguseriigiks? Kuidas on see seotud siinse paigaga?”

          „Te olete sekkunud väga võimsate jõudude tegevusse, valguse ja pimeduse vahelisse vastasseisu, kust ei pruugi olla tagasiteed. Azoiidid on pimedusevalitseja Azoti jüngrid. Need õnnetud, kes on oma hinge mingil põhjusel pimeduse hoolde usaldanud. Te õpite neid peagi tundma, kuigi teile oleks parem, kui te ei oleks nendest midagi teadnud. Valguseriik on paik, mis asub siit kaugel, ühes teises erisuguses dimensioonis, isegi mitte Päikesesüsteemis. Olen kuulnud, et inimesed on vahepeal avastanud, et Maa pole hoopiski mitte elu keskpunkt nagu minu eluajal, vaid üksnes osa Päikesesüsteemist. Päike on Valguseriigi poolt tekitatud energia valitsemaks elu üle. Kui päike hukkub, siis kaob ka elu. Paradoksaalne, kuid ka pimedus, kui ta tahab elust osa saada, sõltub tegelikult valgusest, kuid Pimeduseriik ei taha talle määratud teisejärgulise rolliga leppida ja üritab iga hinna eest valguse mõju maha suruda. Elusolendite ette on seatud valik, kas nad tunnustavad valguse võimu või alistuvad pimeduse kutsele. Pidage meeles, et oma tegevusega olete end igikestvas võitluses paigutanud valguse poolele. Ma ei taha hinnanguid anda ja ei oska öelda, kas oleksite pidanud talitama teisiti. Nüüd on see samm astutud ja te peate leppima kõige sellest tulenevaga. Astudes pimedusele vastu, ei saa teie elu lihtne olema. Kõik, kes on asetunud valguse poolele, peavad pimeduse lõksude eest hoiduma. Mulle öeldi, et teid saatis Gunn?”

          „Jah. Õigemini küll isa Cyprian, benediktiini munk Saint-Michel-de-Kergonan’i kloostrist. Ma olen isa Cyprian’ilt Gunnist kuulnud, kuid ma ei ole teda ise oma silmaga kunagi näinud. Te teate ühingust?”

          „Ma sain veel oma eluajal Gunniga lähedaseks, sest meie saatus on temaga sarnane, kes me viibime ebamäärasuses valguse ja pimeduse vahel ning oleme vastuvõtmatud nii ühele kui teisele poolele. Minul oli see õnn ja au Gunniga kohtuda Issanda aastal tuhat kolmsada kaheksa Pariisis, kui Mustad Guelfid[73] olid Pimeduse Metsa mahitusel Firenzes võimule tulnud, mind mu kodulinnast välja saatnud ja olin sunnitud oma järelejäänud elupäevi pagenduses veetma ning ma olen talle tänu võlgu. Gunn on imeline! Õppisin temalt palju. Käisime salaja Pimeduse Metsas, Gunn oli mulle siin teejuhiks, ja selle reisi põhjal kirjutasingi “Jumaliku Komöödia”. Otse loomulikult laieneb minu tänuvõlg kõigile neile, kelle Gunn on lähetanud, sellepärast täidan kõik teie soovid..”

          „„Jumalik komöödia” põhineb siis tegelikkusel?”

          „Paljuski. Loomulikult kasutab iga autor talle Looja poolt kingitud fantaasiat, et muuta oma teos paremini loetavaks ning kohandada seda inimeste poolt valitsevatele teadmistele. Kui te olete lugenud “Jumalikku komöödiat”, siis on teil vähemalt mingisugune ettekujutus, mis siin toimub. Üsna paljud asjad on seal  kirjas nii nagu Gunn mulle tookord rääkis ja millele ma isiklike kogemuste läbi tõestuse leidsin.”

          „Isa Cyprian valmistas mind Pimeduse Metsa sisenemiseks ette ja hoiatas, et põrkun siin kokku üleloomulike jõududega. Ta soovitas mul tutvuda teie „Jumaliku Komöödiaga“. Teie teos on jumalik, seda on tõlgitud paljudesse keeltesse ning ta on tuntud üle kogu maailma.”

          „Seda on muidugi rõõm kuulda. Minule pole “Jumalik komöödia” õnne toonud. Kahjuks ei suutnud ma teda eluajal lõpetada, sest mind kutsuti inimeste maailmast ära varem, kui ma lootsin. Viisin töö lõpule alles siin, Pimeduse Metsas, ja inimsilm pole lõplikult valminud teost kunagi näinud. Seda ei võetud omaks ei Valguseriigis ega Pimeduseriigis, sest ma astusin üle piiridest, mis on surelike jaoks lubatud. Minu maaväline kogemus ei piirdunud Pimeduse Metsaga. Pimeduse Metsas viibimise ajal sooritasin sõprade toel, keda  keeldusin reetmast, teekonna purgatooriumi ja Valguseriiki ning nägin oma silmaga paljusid inimestele keelatud saladusi, mida ei ole mulle siiani andestatud ei ühes ega teises riigis. Valguseriigis ei tolereerita, kui surelikud tungivad igaveste teadmiste juurde enne, kui Kõrge Kohus selleks loa annab. Valguse Isand, Valguseriigi valitseja, võttis mu küll oma alamaks, et päästa minu looming Pimeduseriigi omandisse sattumisest, kuid ei lubanud mul elada Valguseriigis. Nii pidin ma nüüd juba maise elu järgselt ja valguse poolt hüljatuna taas pöörduma emigratsiooni Pimeduseriigis. Must Mees, kes oli tookord Pimeduseriigi valitseja, lubas mul jääda ja ma sain siin giidina tööd. Giid peab tutvustama tulevastele Pimeduseriigi kodanikele selle varjatud maailma saladusi ning juhtima neid läbi üheksa põrgu, eksinud hingede kodude. Mis teha? Mind ei lohuta ka kurb tõsiasi, et ma pole oma hüljatuses üksi ning Pimeduseriigis leidub teisigi minu saatusekaaslasi, Valguseriigi kodanikke, keda on samamoodi keeldutud Valguseriigi piiridesse lubamast. Meister Nostredame, kellega te loodetavasti kohtute, on üks neist. Temalegi pandi süüks jumalike teadmiste omandamist maise elu kestel. ”

          „Kõik see, mida ma olen teekonnal Pimeduse Metsa kogeda jõudnud, ületab juba praegu selle, mida teie raamatu põhjal julgesin oodata. Teie raamatufantaasiad ei kõla enam uskumatult. Rääkige mulle Pimeduseriigist! Te kirjeldasite seda „Jumalikus Komöödias“. Kas üheksa põrgut on tõepoolest olemas?”

          „Välismaailmas on inimestel tekkinud kõrgematest jõududest tihtipeale lihtsustatud arusaamad. Inimteadmistel on piirid, kuigi inimesed ise ei taha seda omaks võtta ning kujutavad end teadmiste valitsejatena. „Jumalikus komöödias” olen püüdnud neid piire arvestada ja reisikirja inimeste jaoks vastuvõetavamaks muuta. Kuid nagu ma mainisin, ei saa minu loometeost pühakirja pähe võtta, sest tõelisus on seal segatud kirjaniku fantaasiaga ja minu inimlike arusaamadega, mis on täiesti loomulik, sest nagu me tihtipeale räägime erinevates keeltes, nii võtame me ka maailma erinevalt vastu.”

Meister Alighieri ja Daniel ei olnud enam üksi, sest Genevieve oli vahepeal ärganud ja kuulnud eesruumist hääli, tuli unisena ning mitte veel täielikult ärganuna uudistama, mis seal toimub. Murr jooksis talle vastu ja lunis paid. Loomulikult ei keelanud Genevieve seda talle. Daniel tutvustas teda meister Alighierile.

          „Meister Alighieri, see on minu kaaslane Genevieve ja Genevieve, saa palun tuttavaks, meil on kuulus külaline, meister Dante Alighieri isiklikult. Ära palun imesta, sa kohtud isiklikult „Jumaliku komöödia“ autoriga. Ma olen sind hoiatanud, et Pimeduse Mets on täis üllatusi.”

          „Rõõm tutvuda, meister Alighieri. Ma olen loobunud imestamast. Lihtsalt teinekord ei saa ma aru, kas viibin unes või ilmsi ja kas sellel kõigel üldse ongi vahet.”

Genevieve jäi täiesti rahulikuks ning võttis külalisest põhjalikult silmadega üle käies istet. Dante Alighieri kommenteeris tema mõtteavaldust sügavmõtteliselt ohates:

          „Huvitav küsimus. Mindki on sageli vaevanud kõik see, mis puudutab une ja ärkveloleku vahekorda, millele polegi nii lihtne vastata. Me võime kõik taandada eri poolustele, kus uni hõlmab inimese vaimset poolt ja ärkvelolek on tema materiaalne pool. Kui uni on osa ärkvelolekust, siis on vaim allutatud mateeriale, kuid me võime  asju  vaadata ka nii, et läbi ärkveloleku omandab elusolendi vaimne pool ajutise materiaalse kuju ning iga indiviidi elu on lihtsalt üks järjekordne unenägu paljude unenägude jadas. Ma ei oska seda lihtsamini seletada. Ka olemine on seisund, millel on kindel algus ja lõpp ning mis on osa mõnest suuremast olemisest. Mõnikord ehitavad inimesed oma olekutele aiad ette ja sulguvad endi poolt loodud tarandikesse ja see võimaldab neil oma eksistentsi iseendale paremini põhjendada. Kergekäeliselt loobuvad nad juurdlemast teadmiste üle, mis seavad kahtluse alla nende juhtiva rolli Maa peal ja selle idee hüvanguks on nad isegi Jumala oma teenistusse rakendanud. Mateeria sõltuvusse sattunud hingede puhul on selline enesetunnetus tavaline. Mõelge ometi, kui inimlik on Jumal inimeste ettekujutluses.“

Daniel küsis:

          „Kas Jumal on olemas ja kui ta on olemas, siis kes ta on? Kas teie usute Jumalat, meister Alighieri?“

          „Kes on Jumal, tõepoolest? Minu definitsiooni järgi on Jumal inimese soovmõtlemine kõrgematest jõududest. Sellega ei eita ma Jumala olemasolu. Kahtlemata on Jumal olemas, kuid ta ei pruugi olla see, kellena inimesed püüavad teda endale ette kujutada. Ta ei pruugi olla persoon, vaid nähtus. Pealegi, kui küsimust lähemalt uurida, siis selgub et erinevatel inimestel on erinevad jumalad. Enamgi veel, isegi religioonid püüavad end maksma panna inimliku jõu, mitte aga jumaliku vaimu abil.“

Daniel jätkas meistri küsitlemist.

          „Te rääkisite Valguse Isandast. Kas me võime teda samastada Jumalaga? Valguseriik asub ju kusagil taevas ja Pimeduseriik on sisuliselt maa all. Seal on midagi sarnast taeva ja põrgu vahekordadega, mida me teame läbi usu.“

          „Religioonid ei teki tühja koha peale ning nad annavad edasi teatud kogemuse, mille inimkond on omandanud. Valguseriik, Pimeduseriik ja nende suhted teiste maailmadega on aga pikem teema ja täna on veel liiga vara sellel üksikasjalikult peatuda. Kõige paremini omandate soovitud teadmised läbi isikliku kogemuse. Ükski õpetus pole samaväärne kogemusega. Viibides välismaailmas, saite te ühe kogemuse. Siin, Pimeduse Metsas, teie kogemus täieneb. Pidage silmad ja kõrvad avatuna ja õppige.”

Mõnda aega valitses vaikus, sest kõik mõtlesid meistri  sõnade peale. Siis juhtis Daniel vestluse meister Alighieri mõttemängude keskelt päevakajalistemate teemade juurde. Nad ei tulnud Pimeduse Metsa uute kogemuste hankimiseks, vaid nende missiooni eesmärk oli üsna praktiline ja seda püüdis ta meister Alighierile nüüd ka selgitada.

          „Meister Alighieri, me oleme teile pühendatud aja eest ääretult tänulikud. Me oleme avatud uutele teadmistele, kuid mitte need ei olnud meie siiatuleku otsesteks põhjutseks. Nüüd, mil me asume Pimeduse Metsa territooriumil, ei tohi me ära unustada, et minul ja Genevieve’il käsil hoopis maisemad ülesanded. Meile on ühingu poolt püstitatud kindel ülesanne – vabastada Louis Pacult Pimeduse Metsast. Me ei ole Louis’st veel jõudnud rääkida. Kas te suudate meid aidata?”

Dante Alighieri naeratas kurvalt.

          „Jah, muidugi ma aitan teid, kuid teie ülesanne ei saa olema kerge. See on osa minu tänuvõlast Gunnile. Enne, kui me leiame teie probleemile, mis on teid sundinud sellist masendavat kohta külastama, sobiva lahenduse, peate võimalike olema põhjalikult ette valmistatud. Mitte asjata ei rõhutanud ma kogemuste tähtsust, sest kogemus ütleb, et alati on kasulik tunda paika, kus te parajasti viibite. Enne, kui ma külastasin Gunniga Pimeduse Metsa, valmistati mind selle tarvis põhjalikult etteja ma veetsin palju päevi ja unetuid öid Gunniga vesteldes. Ma luban teile, et teen omalt poolt kõik selle heaks, mis tagab teie missiooni täitmise. Pimeduse Metsast on võimalik lahkuda ja mina olen selle elav tõestus. Seepärast tasub teil uskuda, et pääsete teiegi siit välja ning loodetavasti juba kolmekesi, kuid olen sunnitud teile meenutama, et isegi pääsemises võib peituda hädaoht. Peale seda, kui me Gunniga Pimeduse Metsas reisisime, sattusin ma oma maise elu lõpuni pimedusejõudude pideva rünnaku alla ning see ei teinud minu elu välismaailmas enam kuigi mõnusaks. Te peate teadma ja olema valmis tagajärgedeks, et juba praegu olete ületanud piiri, mida teist palju võimsamad jõud suudavad taluda ja kindlasti püüavad nad teile ühel või teisel kombel kätte maksta. Sellepärast soovitan soojalt aega mitte ebaotstarbekalt kulutada ja neid jõude, kellega te tahes tahtmata hakkate jõudu katsuma, lähemalt tundma õppida. Pakun selleks oma tagasihoidlikku abi. Meile jääb selleks mõnevõrra aega.”

Genevieve mängis meister Alighieri juttu kuulates kassiga. Nüüd küsis ta läbematult:

          „Millal me kohtume Louis’ga? Kus teda hoitakse?”

          „Varsti. Ma saan teie murest suurepäraselt aru, kuid olge kannatlikud ja teie julgus saab tasutud. Jätke see, kuidas teie teed teie poolt nimetatud Louis Pacult’iga ristuvad, Guindola ja minu hoolde. Nagu mulle on teada antud, saabub ta peagi meister Nostredame’i juurde vaimsete teadmiste õpingutele, mida me saame kasutada teie missiooni lõpuleviimiseks. Te peate mind usaldama, sõbrad. See on teie ainus väljapääs.”

          „Loomulikult me usaldame teid, meister Alighieri. Samuti Guindolat. Ega meil muud üle ei jäägi. Kui meeldiv on kohata sõpru sellises rusuvas ümbruses.”

Lausunud tänusõnad, heitis Genevieve meistri suunas tänuliku pilgu. Ta oli jõudnud selgusele, et usaldas meister Alighierit. Daniel päris teejuhi kohta:

          „Kes on Guindola? Meie ühing kasutab tema teeneid, kuid me ei tea temast eriti midagi.”

          „Guindola on samuti üks õnnetu hing, kes ei sobi Pimeduseriiki nagu ta omal ajal ei sobinud välismaailma. Teatud mõttes oleme temaga hingesugulased. Tema isa on langenu ja ema oli inimene, aga segaverelised pole puhtavereliste langenute seas just soositud. Kuid tal on eriline side Gunniga ning ta osutab talle aeg-ajalt teeneid.”

Genevieve silitas kassi, kes nüüd tema süles rahulikult nurru lõi ning küsis:

          „Panin tähele, et Murr susises Guindola peale ja Guindola mainis, et Murr ei talu teda. Mis Guindolal kassidega on? Murr on muidu äärmiselt sõbralik kass.“

          „Guindolal pole Murri vastu midagi, kuid kass haistab temas langenu lõhna. Kassid ei salli langenuid nagu langenud ei salli kasse. Sellel on omad ja ajaloolised põhjused, kuid siin peituvad ka mõned hüved, eriti teie jaoks. Langenud püüavad seda paika siin vältida, kuna nad teavad, et siin elab kass.”

Daniel ei suutnud veel hinges pakitsevast rahulolematusest vabaneda ja keris jutulõnga põhiküsimuse juurde tagasi.

          „Me peame Louis’ võimalikult kiiresti leidma ning ära viima. Ma kardan, et mida kauem me venitame, seda enam pakume vastuvõimalusi meie vastastele. Kui te suudate kindlaks teha Louis’ asukoha, küll me leiame siis sobiva mooduse tema vabastamiseks.”

Meister Alighieri ohkas.

          „Ma teen, mida ma suudan, kuid minugi võimed on piiratud. Mõistan, et ootamine on palju raskem kui tegutsemine, kuid te ei seisa vastamisi tavaliste jõududega. Varsti algab minu tööpäev Pimeduseriigis, ma pean lahkuma ja jätma teid Murri hoole alla. Külastan teid taas homme ja siis räägime juba pikemalt Pimeduseriigist, Valguse Isandast ja kõigest, mis võiks teile huvi pakkuda. Teie siinviibimise ajal käime teid iga päev vaatamas, kas mina või Guindola. Guindola küll harvemini, Murri pärast. Ka meister Nostredame teab teie olemasolust, kuid tal on podagra tõttu raske siia üles ronida. Tõin teile pisut toidumoona ja mõned raamatud. Kui te veel midagi soovite, siis andke mulle teada. Lõpetuseks pean teid hoiatama, et te omapäi midagi ette ei võtaks ja palun võtke minu hoiatust tõsiselt. Vastasel korral võite oma missiooni juba praegu lõppenuks lugeda. Olge kannatlikud, sest muidu peate jagama oma sõbra saatust ja temal ei oleks sellest enam abi. Nägemiseni.”

Nende sõnade saatel pressis meister Alighieri end koopaavast välja ja jättis nad üksi. Daniel ja Genevieve jäid aega Murri ning meistri toodud  raamatute seltsis sisustama. Enne uinumist luges Daniel Claude Biotti märkmeid. Muuhulgas jutustas Jacques Marceau meister Alighierist.

jacques kohtub meister aligeriga. aligeri on õpetlane ja valguseriigi kodanik. tema ei ole pimeduse metsast. nad räägivad tihti juttu. jacques küsib meistrilt mis on valguseriik. aligeri vastab see on taevas. kunagi saab ta seda tundma. aligeri ütleb kui jacques sureb läheb ta kindlasti valguseriiki. jacquesile meeldib meister aligeri. meister aligerile saab jacques oma muresid kurta. aligeri oskab jacquesiga rääkida. muidu azoiidid ei ole jacquesi vastu lahked. nad peavad end paremateks. jacques ei ole azoiit. jacques  ei läbinud eksamit. nüüd teeb jacques tööd. langenu tuk on pimeduseriigi majandusjuhataja. tema annab jacquesile korraldusi. tuki abi on azoiit jakob. jakob ei salli meister aligerit. ta ütleb et on parem kui jacques ei räägi aligeriga. ta ütleb et  meister aligeri on valguseriigist ja vaenlane.

Lugemine muutus üheks Danieli ja Genevieve’i põhitegevuseks, millega nad päevi  mööda saatsid. Nende lugemisvara oli peale meister Alighieri külaskäiku oluliselt täienenud. Meister Alighieri oli jätnud neile raamatuid, mis pakkusid teadmisi Pimeduseriigi olemuse ja ajaloo kohta. Raamatute hulgas oli ka eksemplar lõpetatud „Jumalikust komöödiast”.

XXIX PEATÜKK: Jumalike teadmiste õpingud.

Louis jätkas  õpinguid meister Villon’i käe all. Ei saa salata, et meistri näol oli tegemist  äärmiselt huvitava ning omapärase isiksusega, kes suutis oma õpilasele olulist mõju avaldada. Villon’i õpetamisstiil oli elav. Ta ei piirdunud ainult faktiliste teadmiste edastamisega, mis oli domineerinud Gaa-Gaa ja kohati isegi professor Meyersoni õpetamisstiili juures, vaid ta püüdis kõiki esilekerkinud küsimusi igakülgselt lahata ja ootas seda ka Louis’lt. Villon avas talle Pimeduseriigis säilitatud teadmiste loendamatud varakambrid, kuhu tal kroonikakirjutajana oli  vaba juurdepääs. Louis oli tänulik õpilane ja püüdis teadmistesalvest maksimaalset võtta. Kord saabus meister tahvli ja kriidiga.

          „Aeg on jõudnud niikaugele, et ma õpetan sulle azoiitide kirjakeelt, musta keelt, mille omandamise järel suudad sa nende raamatuid lugeda. Ma pean silmas tõelisi raamatuid, mitte propagandaüllitisi, mida nad inimkeelde tõlgivad. Gaa-Gaa õpetas sulle kõnekeelt. Kirjakeele omandamisega pääsed sa Pimeduse Metsas peituvate teadmiste varjatumate laegaste juurde, mis on valdavalt olnud inimestele kättesaamatud ja see on väärtus, mille nimel tasub pingutada. Must keel põhineb iidsel sakraalkeelel, mis omakorda pärineb Valguseriigist ning mida kasutasid inglid. Langenud, keda nimetatakse grigoriteks ning kellest me hiljem räägime, on seda keelt täiustanud nii, et see oleks inimestele väljahääldatav ja seda oleks võimalik inimeste seas kirjakeelena kasutada. Nad üritasid keele lihtsustatud varianti välismaailmas juurutada, seda kutsuti sumeri keeleks, kuid tänaseks on see välja surnud. Keel võeti kasutusele Pimeduse Metsas ja siin me oleme seda säilitanud ning edasi arendanud. Ka Pimeduseriigi kroonika valmib mustas keeles. Mõned tekstid on küll aegade jooksul välismaailma sattunud, kuid inimesed ei ole õppinud neid lugema ja väärtuslikud teadmised on nende jaoks varjunud saladuse loori alla. Kõige kuulsam välismaailma sattunud mustas keeles tekst on nõndanimetatud Voynichi käsikiri.[74] Kui inimesed oskaksid seda lugeda, siis oleks nende tsivilisatsioon teinud olulise arenguhüppe ja nad oleksid täna palju kaugemale arenenud. Kõik, mis seondub musta keele omandamisega, tuleb sulle hiljem kasuks ja võib mõjutada sinu edasist saatust Pimeduseriigis. Mul pole muid soovitusi, kui et pane hoolega tähele. Alustame tähestikust.”

Meister Villon joonistas tahvlile mingisuguseid veidraid märke, mille tähenduse ta hiljem lahti seletas. Pimeduse Metsa kroonik võttis õppetundide läbiviimist tõsiselt. Ta osutus heaks keeleõpetajaks. Mõne aja pärast suutis Louis juba lihtsamatest mustas keeles esitatud tekstidest aru saada. Tavaliselt hõlmasid tema poolt lahti dešifreeritavad tekstid pimedusevalitseja Azoti kõnesid kõikvõimalike tähtpäevade puhul. Kõned olid loosunglikud, täis epiteete, kuid ülesehituselt lihtsad ning koosnesid lihtlausetest. Hiljem tõi meister kaasa juba raskemaid tekste, mis sisaldasid teadmisi. Oskus lugeda mustas keeles tekste andis Louis’ maailmapildile hoopis uue sisu. Keeleõpingud vaheldusid loengute ning diskussioonidega. Meister selgitas Pimeduseriigi ajaloo keerdkäike ja ideoloogilisi põhimõtteid, Pikkamisi hakkas Louis mõistma paljusid Pimeduseriigi lätete varjatud tahke ning võrrelda neid selle maailmaga, kus ta oli elanud enne Pimeduse Metsa sattumist. Meister Villon rääkis Pimeduseriigi võimujaotusest:

          „Pimeduseriigi kõrgeim võimuorgan on Juhtiv Tuumik, kuhu kuuluvad pimedusevalitseja ja kaksteist väljavalitut. Pimedusevalitseja võim ei ole absoluutne, kuigi see pealtnäha nii paistab. Eksisteerib kõikvõimalikke kehtestatud ja kehtestamata reegleid, mis valitseja tegevust vähemal või suuremal määral piiravad. Juhtiv Tuumik tervikuna saab pimedusevalitseja tegevust mõjutada, vähemalt on ta sunnitud nende arvamusega arvestama. Alguses olid Juhtivas Tuumikus ainult langenud. Langenute juht ja Pimeduseriigi rajaja oli selle loomisest saadik Must Mees. Siis koondas Azot väiksemad langenud Musta Mehe ja teda toetava Gaa-Gaa vastu, allutas pimeduse oma tahte alla ning võttis võimu  üle. Must Mees ja tema poolehoidjad olid sunnitud alistuma ja tunnistama Azoti kui uut pimedusevalitsejat.”

          „Kuidas see tal õnnestus?”

          „Eks ikka kavalusega, sest ta suutis pimeduse enda poolele meelitada. Pimedus on salapärane jõud, algaine, millele langenud oma võimu kehtestades toetuvad. Pimeduseriiki  saab juhtida vaid see, kelle käes on pimeduse võti. Pimeduse võtme omamine tähistab seda, et pimedus tunnistab võtme hoidjat Pimeduseriigi juhina. Pimeduse vastand on valgus. Nii nagu langenud inglid võitlevad oma taevaste kolleegidega, nii peab ka pimedus igikestvat võitlust valgusega. Valgus on samalaadne ürgaine nagu pimeduski, ainult hilisema tekkega. Tema tekkimise kohta on esitatud mitmeid hüpoteese. Mõned arvavad, et valgus on uus jõud, mis on sündinud pimedusest. Kunagi moodustasid Pimeduseriik ja Valguseriik ühtse riigi, kus elasid vaimsed olendid, inglid.  Inglite vahel puhkes kodusõda, mida on nimetatud ka Taevaseks Sõjaks, mille käigus asusid inglid toetama erinevaid jõude ning jagunesid valguse ja pimeduse vahel. Valgus võitis ja sõja kaotanud inglid pagendati Valguse Isanda poolt nende algsest kodust neile eraldatud paika, kuhu nad rajasid Pimeduseriigi. Taevase Sõjaga tõmmati küll selge eraldusjoon pimeduse ja valguse vahel, kuid pimedusega liitunud inglid jäid Valguseriigi sõltlasteks ning ametlikult peab Pimeduseriik siiani tunnistama Valguseriigi ülemvõimu. Ka Pimeduseriik ei ole jäänud kodusõdadest puutumata. Kui puhkes võitlus Musta Mehe ja Azoti vahel, siis Gol-Guul, kes oli aujärjelt Mustast Mehest järgmine, lahkus koos mõne mõttekaaslasest langenuga Pimeduse Metsast vabatahtlikku pagendusse ja kuuldavasti rajas Uue Pimeduse Metsa. Sestsaadik on temast vähe kuulda olnud, kuid võib arvata, et kusagil jätkab ta tegutsemist.  Nii mõnigi kord oleme olnud tunnistajateks sündmustele, kus on näha pimedusejõududele omast käekirja, kuigi tegevus ise ei pärine siinsest Pimeduse Metsast. Gol-Guul oli seisukohal, et langenud ei tohiks inimeste asjadesse sekkuda, vaid peavad keskenduma ülemvõimu saavutamisele vaimudemaailmas. Nagu teada, lõppes kodusõda pimeduse võtme üleminekuga Azoti valdusesse. Pääsenud võimule, otsustas Azot Juhtivat Tuumikut reformida ning kutsus sinna kõigepealt luukerede pealiku Freddy Skeletoni, kes oli võimuvõitluses olnud Musta Mehe liitlane, ja üritas teda võimu abil enda poole meelitada. Niiviisi lootis ta endale kindlustada luukerede toetust. Hiljem asendas ta Juhtivas Tuumikus mitmed langenud inimestega. Siit sai alguse inimeste mõjuvõimu järsk tõus Pimeduse Metsas. Aastatuhandeid olid nad sarnaselt segaverelistega olnud Pimeduseriigis teisejärguliste staatuses, kuid Azoti toel kerkisid Juhtivasse Tuumikusse doktor Meyerson ja kohtunik Lewitzky. Doktor Meyerson nimetati Pimeduseriigi propagandajuhiks ning kohtunik Lewitzkyst sai ülemtimukas, mis on väga  mõjuvõimsad ametkohad.”

          „Kokkuvõttes näib see siiski sellise tavalise võimuvõitlusena. Ega välismaailmas ei käi asjad palju teistmoodi.”

          „Tõepoolest, võitlus võimu ja mateeria pärast on ka inimestele omane. Välismaailm on mingis mõttes Pimeduseriigi koopia, kus loodud püüavad loojatelt õppust võtta.”

          „Kuidas inimesed tekkisid?”

          „Vastupidiselt teoloogilisele pärimusele on inimesed vaimu ja mateeria ühendusest sündinud segaverelised olendid. Lilithi nimeline ingel astus vahekorda ahviga ja nende järglased panid aluse inimsoole. Lilith oli Taevases Sõjas jäänud Valguse Isanda poolele, kuid pimedus tõmbas teda Maa peale. Seal kohtus ta salaja Azotiga, kes tutvustas teda maiste kiusatustega ning viis ta kokku ahviga.  Lilith armus ahvi, kes külvas temasse seemet ja selle tagajärjel sünnitas Lilith Valguseriigis esimese inimese. Last kutsuti Adamiks. Valguse Isand pagendas Lilithi ja tema poja Maa peale. Lilith liitus langenutega, asus elama Pimeduse Metsa ja võttis endale nimeks Muumia. Kui Adam suureks kasvas, siis lahkus ta Pimeduse Metsast ja läks elama isapoolsete esivanemate juurde praegusesse Etioopiasse. Mõnda aega elas ta ahvikarjas, paaritus seal ahviga ja sellest ühendusest sündis naisalgeline Eva. Inimesed on seda omatahtsi tõlgitsenud ning käsitlenud Evat Adami naisena, kuid tema küljeluust sündis hoopis tütar, kelle isa oli pooleldi langenu ja ema oli ahv. Teistele ahvidele ei meeldinud, et Eva ema oli patustanud isendiga võõrast hõimust ja nad tapsid ta kättemaksuks. Adam eraldus koos tütrega ahvikarjast, rändas põhja poole Mesopotaamia  aladele, rajas seal uue kodu ja kasvatas ahvide poolt hüljatud tütre üles. Mitmed langenud külastasid Adami koda ja mõned neist asusid tema juurde elama. Kui Eva oli juba suuremaks kasvanud, siis sünnitas ta kolm poega – Kaini, Abeli ja Sethi ning mitmeid tütreid, kes panid aluse inimsoole. Laste isad pärinesid inglite soost. Vanal ajal oli üsna tavaline, kui inimesed segunesid langenutega. Inglitelt omandasid nad kauni väljanägemise ning meenutasid vaid kaudselt nende ahvidest esivanemaid. Varsti märgati Valguseriigis, et inimesed Maa peal on ilusad ja paljud inglid käisid maise mateeria rõõme maitsmas, kuigi Valguse Isand oli selle neile keelanud. Inimeste sekka sündisid segaverelised, kelle isa pärines mittemateriaalsest maailmast ja ema oli inimsoost. Mitmed inimkonna suured prohvetid olid päritolult segaverelised ning sündinud inglite ja inimeste ühendusest. Inimesed kutsusid pattulangenuid ingleid grigoriteks ehk vaatlejateks. Paljud inglid läksid veelgi kaugemale ning hakkasid inimestele Valguseriigist pärinevaid teadmisi õpetama. Valguse Isandale see ei meeldinud ning ta  pagendas patused inglid Maa peale, kus nad liitusid Pimeduseriigiga. Siit sai alguse teine langemine.”

           „Nagu ma aru saan, siis liikusid inglid juba siis inimkujul. Langenutel on ju samuti inimkehad.”

          „Jah, nad kasutavad neid. Ingel on puhas vaim ja ta on materiaalselt nähtamatu, kuid soovi korral saab ta end aga materiaalselt nähtavaks muuta. Nad on õppinud maiste olendite kehasid kasutama ning vajadusel on suutelised neisse asuma. Valguseriigis on loodud laboratoorium, mis tegeleb materiaalsete kehade valmistamisega inglite jaoks.”

           „Aga kuidas sai inglite ja inimeste suhtlemine toimuda? Kas inglid on inimestele sarnased, et nad suudavad omavahel paljuneda?”

          „Paljunemine on omaette teema. Inglitel, vaimudel ja teistel mittemateriaalsetel kehadel pole sugu ja kuna nad on igavesed, siis puudub neil ka paljunemisvajadus. Kuna mateeria ei ole igavene, siis pidid inglid peale mateeria loomist lahendama tema jätkusuutlikkuse probleemi. Mateeria edasikandumiseks moodustasid nad meesalge ning naisalge, mille kandsid üle paljudele elusorganismidele. Läbi meesalge ja naisalge ühinemise tagati kõrgematele liikidele mateerial põhineva elu jätkumine. Valguse Isand kuulutas sellise ühinemise patuks ja keelas oma kodakondsetel mateeria paljundamise. Sellest peale sai elu materiaalsetes kehades jätkuda üksnes läbi patu ning kõik elusolendid olid juba sündides patused. Valguse Isand on teadlane ja looja. Ta soovis, et Valguseriigis välja töötatud protsesse ei mõjutataks väljastpoolt ning mateeria areneks vaimumaailmast sõltumatult. Kui langenud pagendati Maa peale ja nad võtsid endale alalised materiaalsed kehad, siis pidid nad ise valima kahe alge vahel. Pimeduse Metsa  rajajatest liitusid Must Mees, Gol-Guul ja Azot meesalgega, kuid Gaa-Gaa jäi naisalge poolele. Asudes materiaalsetesse kehadesse, omandasid inglid võime paljuneda. Lilith ilmutas end ahvile loomulikult ahvi kehas, samamoodi nagu paljud inglid on sel otstarbel kasutanud inimkeha.”

           „Kas inimestest võivad saada inglid?”

          „Põhimõtteliselt küll. Ingliks tõusevad hinged, kes on peale maise teekonna lõppu võetud Valguseriigi kodanikuks ja tagatud seeläbi igavese eksistentsiga. Valiku teeb Kõrge Kohus, mis asub Valguseriigi ja Pimeduseriigi vahelisel neutraalsel alal, mida kutsutakse purgatooriumiks. Purgatooriumis toimub hingede ettevalmistamine Kõrge Kohtu ette astumiseks. Kõrgesse Kohtusse kuuluvad kolm Valguseriigi ja kolm Pimeduseriigi esindajat. Varem oli Pimeduseriigi pealäbirääkijaks Kõrges Kohtus Gol-Guul. Nüüd on seal tema asemel Guruk. Iga hinge suhtes peab Kõrge Kohus vastu võtma konsensusliku otsuse. Kui konsensust ei saavutata, siis läheb hing uuele eluringile, mille tarvis ta peab leidma endale uue materiaalse keha. Kõrge Kohus võib hinge kohta teha kolme liiki otsuseid – ülendada ta ingli staatusesse, anda Pimeduseriigile või siis saata uuele eluringile materiaalses maailmas mõne inimese või looma kehas, muidugi juhul kui neil on veel eluringe alles. Igale elusolendile on ette nähtud maksimaalselt üheksa eluringi, mille jooksul peab Kõrge Kohtu otsus sündima.“

          „Inimesi sünnib kogu aeg juurde ja neile kõigile on hingi vaja. Kas sellist olukorda ei saabu, et hinged saavad otsa?”

          „Mitte niipea. Kuigi inimeste arvukus kasvab, siis paljude teiste elusolendite jälle arv väheneb. Inimesed kehtestavad end teiste liikide  arvel. Hingede arv Maa peal püsib konstantsena, kuid üha rohkem hingi leiavad endale asupaiga inimeste kehades.”

          „Mis vahe on hingel ja vaimul?”

          „Vaim on mittemateriaalses kehas paiknev hing. Need hinged, kes ei saavuta Kõrge Kohtu konsensust üheksa eluringi jooksul, jäävadki igavesti mittemateriaalsesse olekusse ehk siis vaimudena Valguseriigi ja Pimeduseriigi vahele ekslema.“

          „Professor Meyerson rääkis annunakidest, kes on Maa peale saabunud Nibiru nimeliselt planeedilt. Kas nemadki on kuidagi inglitega seotud?“

          „Maailmu on kosmoseavarustes palju ja kõik on nad täis erinevaid liike ja eluvorme. Annunakid on pärit hoopis ühest teisest maailmast, kes palju aastaid tagasi sattusid Maale ja rajasid siin püsiva asurkonna. Nad segunesid siin inimestega ja on neid geneetiliselt mõjutanud. Mingil hetkel Annunakide koloonia suri välja ja viimased neist lahkusid Maalt. Koos annunakidega tulid Maa peale kassid, kes ei kuulu Maa põlisasukate hulka.“

          „Gaa-Gaa mainis kord, et siin elab ka härjapõlvlasi.”

          „Jah, seda küll. Tegemist on väga vana rahvaga, kes elas Maa peal veel enne inimeste tekkimist. Võimalik, et nad on tekkinud samuti mittemateriaalsete kehade ühildumisest materiaalsetega, sest välimuselt ja funktsionaalsuselt meenutavad nad inimesi. Kunagi elas neid palju Lõuna-Prantsusmaal, Provence’is, kuid praeguseks ei ole neid vabasse loodusesse enam järele jäänud. Üksnes mõned isendid on säilinud Pimeduse Metsas. Sellepärast on mul Fernand’i hukkamise pärast tõsiselt kahju, sest jälle on üks sugu asjatult otsa saamas.”

          „Kuidas on haldjate ja päkapikkudega?”

          „Kes teab? Väga paljud vanad rahvad on aegade käigus hävinenud.”

Louis nautis meister Villoni põhjatuid teadmisi. Tema maailmapilt oli muutumas pea sada kaheksakümmend kraadi. Õppetöö ei olnud tema jaoks enam tüütu kohustus, vaid tõsine teadmisteallikas.

XXX PEATÜKK: Teekond läbi üheksa põrgu.

Jumalike teadmiste õpingud ei saanud kesta lõpmatult ning nende jaoks määratud aeg hakkas otsa saama. Saabus hetk, kui meister Villon palus Louis’d endale järgneda ning nad väljusid kambrist, mis oli talle juba koduks saanud. See oli esimene kord, kui tema silmi ei seotud kinni ja Louis’l võimaldati avatud silmadega Pimeduseriigi territooriumil ringi liikuda. Louis’l tuli läbida järjekordsed sammud käänulisel teekonnal, mille järel pidi temast saama Pimeduseriigi kodanik, ja läbida õppeotstarbeline ekskursioon Pimeduseriigi valdustes. Villon rääkis talle, et ekskursiooni juhib Pimeduseriigi meister Alighieri, kellega Louis polnud veel kohtunud. Nad tõusid mööda treppi ülemisele korrusele, mida nimetati peakorruseks ja liikusid mööda kitsaid ja käänulisi käike, kuni jõudsid suure raudukseni, mille kohal hõõgus punane kiri „TI URUNDI EGI SAKRA TI EZZUMA[75] – JÄTKE IGASUGUNE LOOTUS, TEIE, KES SISENETE”. Ukse külge oli kinnitatud rauast koputi, millega meister Villon paar korda uksele tagus. Uks avanes raskelt ning nad jõudsid kõrgele raudplatvormile, mis kõrgus hiiglasuure koridoritüüpi ruumi kohal ja kus seisis luukere kujutisega kaunistatud halli hõlsti kandev valvur. Villon palus kutsuda meister Alighieri, mille järel helistas valvur kellukest ja nende keskele ilmus märkamatult tumedas kapuutsiga mantlis kõhn kongusninaline mees, kes hoidis käes mustja leegiga põlevat tõrvikut. Tulija näoilme püsis emotsioonituna, kuid tema väljendasid heameelt kohtumise üle:

          „Meister Villon, milline rõõm! Juba ammu oleksin soovinud teiega vestelda meie kirjandusest, mis on meie ühine paleus, kuid tööd on viimasel ajal lootusetult palju olnud. Ma näen, et teile on jälle üks teadmistejanune õpilane tekkinud.”

          „Meister Alighieri, rõõm meie kohtumisest on ka minupoolne. Täna tutvustan teile azoiidikandidaat Louis Pacult’i, kes lõpetab minu juures jumalike teadmiste kursust ja on saabunud kursusejärgsele õppereisile. Louis, meister Alighieri juhatab sind teekonnal läbi üheksa põrgu, mis on Pimeduse Metsa kõige tähtsam osa ja need üheksa põrgut moodustavad kokku hingede kodu. Hingede kodu on mõeldud neile patustele hingedele, kes on oma maise teekonna lõppedes määratud Kõrge Kohtu otsusel Pimeduseriiki. Siin peatuvad hinged, kes kannavad neile määratud karistust vastavalt nende maiste tegemiste raskusastmele. Mõningad neist võtame hiljem luukeredena Pimeduseriigi teenistusse, kuid enamus jääbki igaveseks ajaks hingede kodusse, kus nad peavad oma Maa peal kogutud võlga kannatustega tasuma. Ole siis tähelepanelik ja kuula hoolikalt, mida meistril öelda on, sest sellest võib sulle kunagi kasu tõusta. Head reisi!”

Meister Villon lahkus ning valvur sulges tema järel ukse. Meister Alighieri pöördus Louis’ poole ja osutas valvurile:

          „Kõigepealt tutvustan teile Nuf-Nufi, kes on langenu ja hingede kodu ülemise värava valvur. Tema jälgib, et uks põrgute ja Pimeduse Metsa vahel oleks kindlalt suletud, sest õudne on ette kujutada, mis peaks juhtuma siis, kui mõni eksinud hing peaks põrgust välja pääsema. Nüüd aga palun teid mulle järgneda. Jälgige hoolega, et te ei komistaks ning rajalt välja ei astuks, sest siis muutute samasuguseks eksinud hingeks nagu need õnnetud, kes siin maiste tegude lunastamiseks igavesti piinlema peavad. Rajal on kaitse peal, hinged siia ei tule, kuid nad püüavad teid kõikvõimalikul viisil meelitada rajalt lahkuma. Kuna neid ei toideta, siis valdab neid pidev näljatunne ja teie materiaalne keha aitaks neil himusid viivuks vaigistada. Kui nad on teie materiaalse kesta hävitanud, jääb teie hing igavesti vastavasse põrgusse kannatama.“

Meister tõstis tõrviku kõrgele ja asus liikvele, Louis tema kannul. Nad laskusid mööda rauast redelit  platvormilt alla, kus kitsas laudadest ehitatud rada kulges läbi hiiglasuure ruumi ja liikusid vaevaliselt ning ettevaatlikult mööda lõpmatult kulgevat rasa edasi. Teekonna kestel jagas Meister Alighieri tähelepanekuid:

          „Hinged on teatavasti inimsilmale nähtamatud. Sellepärast olge eriti ettevaatlik, sest vastasel korral ei pane te tähelegi, kui olete raja kaitse alt väljas ja mõni eksinud hing teist kinni krabab. Peale surma materiaalses maailmas lähevad hinged Pimeduseriigi ja Valguseriigi vahel asuvasse purgatooriumi, kus neist puhastatakse välja maise päritolu säilmed. Seejärel saadetakse nad Kõrge Kohtu ette, kes otsustab kogutud säilmete põhjal nende edasise saatuse. Need hinged, kes kuulutatakse Pimeduseriigi omandiks, tulevad siia. Me liigume allapoole läbi üheksa tasandi, mida kutsutakse üheksaks põrguks. Iga põrgu on erilaadne. Praegu asume me põrgu eeskojas, esimesel korrusel. Siia on paigutunud need õnnetud, kes on oma eluajal vastu tahtmist Pimeduseriigile teeneid osutanud või siis sellised, kellel Kõrge Kohus pole küll tuvastanud otsest pattu, kuid  mingitel põhjustel on nad osutunud Valguse Isandale vastuvõetamatuteks, aga Pimeduseriik on nad omaks võtnud.”

Kitsas laudrada kulges edasi mööda tohutut tunnelitaolist ruumi, ilma et sellel oleks olnud lõppu märgata. Pealtnäha näis tundus olevat, silmad ei märganud midagi, kuid kõikjalt kostus jubedaid karjeid. Louis küsis:

          „Meister Alighieri, kuidas on teil õnnestunud säilitada nii maine keha kui päritolu? Te olete ju tulnud siia peale surma?”

          „Mulle meeldib, et teil on huvi asju teada saada ja te esitate raskeid küsimusi. Maise keha ja päritolu säilitamine on võimalik kahel viisil. Esimesel juhul olete Pimeduseriiki sattunud elavana nagu näiteks meister Villon. Siis aeg teie jaoks peatub ning säilitate selle, mis teil on juba olemas. Minu juhtum on veidi keerulisem, sest ma olen siin Valguse Isanda ja tookordse pimedusevalitseja Musta Mehe omavahelise kokkuleppe tagajärjel ning siinsete asukate jaoks olen ma lihtsalt võõrtööline, Valguseriigi kodanik, kes töötab Pimeduseriigis. Minu missiooni tarvis taastas Valguseriik minu maise väljanägemise. Muidugi on veel luukered, keda võite Pimeduse Metsa lugematutes käikudes sageli kohata ja keda kasutatakse Pimeduseriigis erinevatel töödel. Päritolult on nemadki patused hinged, keda valitakse välja hingede kodu erinevatest põrgutest ja varustatakse nende maise keha jäänustega ehk siis nad omandavad skeleti kuju, mis on materiaalsest kehast kõige paremini säiliv osa.”

Peale mitmetunnilist rännakut jõudsid Alighieri ja Louis lõpuks pika koridori lõppu, kus nende silme ette kerkis raske raudlatiga toestatud uks, mille tagant kostus õõnsaid karjeid ja kurblikku halinat.

          „See uks on alati kinni, et identifitseerimata hinged sisse ei pääseks. Ukse taga asuvad need hinged, kes ei kuulu ei ühte ega teise maailma ning peavad vaimuna eksisteerima Valguseriigi ja Pimeduseriigi vahelisel alal. Alati ei suuda Kõrge Kohus otsustada, kas hinged kuuluvad Valguseriiki või Pimeduseriiki. Põhjusi selleks võib olla mitmesuguseid. Võib-olla olid neil eluringid otsa lõppenud, kuid ei Valguseriik ega Pimeduseriik ei ole olnud neid ikka veel valmis omaks tunnistama. Leidub ka selliseid, kelle hing ei olnud veel materiaalsest maailmast lahkumiseks piisaval määral valmis. Nad on oma maise missiooni neist olenevatel põhjustel pooleli jätnud ning Kõrge Kohus keeldub selliseid vastu võtma, sest Kõrge Kohtu ette saame viia ainult hingi, kes on selleks otsustavaks sammuks vaimselt valmis. Nagu näete, oleme jõudnud põrgu eeskoja lõppu ja peame laskuma allapoole, et jõuda teisele tasandile. Meie aeg on üürike, kuid vaadata on palju. Palun laskuge minu järel ja olge ettevaatlik! Laskudes tunnete tuuletõmbust, kuid sellega tõrjutakse hingi luugi juurest eemale, et nad kogemata valele tasandile ei satuks.”

Ukse kõrval oli luuk, mille meister Alighieri nüüd avas. Luuk varjas redelit, mille kaudu oli võimalik alumisele korrusele pääseda. Meister Alighieri laskus esimesena ning Louis järgnes talle. Kui tema jalad maandusid alumisel korrusel, siis tundis Louis nagu sattunuks ta märatseva tormi kätte. Tohutus ruumis, mis oli eelmise korrusega sarnane nagu kaks tilka vett, kõlas sireenina vastu rajuse tuule vilin. Väikesel platvormil redeli juures istus parkunud näoga härjapõlvlane, kes sisustas aega müntide lugemisega. Meister Alighieri ulatas talle vaskmündi ja nad liikusid taas mööda kitsast laudrada tunneli teise otsa. Meister Alighieri tutvustas talle teise korruse asunikke.

          „Härjapõlvlane Guillaume on teise tasandi valvur. Sellel korrusel peatuvad need, kes pole maises elus suutnud oma lihahimu taltsutada. Siinsed hinged on pidevas liikumises. Neil lihtsalt pole võimalust puhata ja tuul kihutab neid takka”

Louis kuulis, kuidas mõlemal pool laudrada vihises marutuul, mille vahelt kostusid aeg-ajalt õõnsad ebamaised oiged, kuid kitsal rajal valitses siiski tuulevaikus. Mõne tunni järel jõudsid nad raja lõppu ja leidsid luugi, mille kaudu laskusid nad taas redelist korrus allapoole. Kolmandal korrusel tervitas neid rõõmsa haukumise ja sabaliputamisega must bullterjer. Meister Alighieri võttis taskust kondi, mida koer isukalt järama asus. See korrus paistis silma erilise räpasusega, kuigi laest sadas alla vihma ja rahet. Põrandat katsid muda ja ekskremendid, mis kord kadusid, kuid siis tekkisid uuesti juba mõnes teises kohas. Kuulda oli pidevat ohkimist ja matsutamist. Kitsuke laudrada ruumi keskel oli siiski puhas ja vihma eest kaitstud. Meister Alighieri lausus Louis’le:

          „Saage tuttavaks kolmanda tasandi valvuri Kerberosega. Kolmas korrus on mõeldud õgarditele. Oma alalist näljatunnet vaigistavad nad ekskrementide söömisega, kuid see saab olla neile vaid ajutine lahendus, sest ka ekskremendid on pidevas ringluses. Kõik, mida nad tarbivad, väljub neist peagi uuesti, nii et ring ei peatu ja nende nälg ei saa iial vaigistatud.”

Jõudnud koridori lõppu, laskusid nad luugi kaudu järgmisele korrusele, kust kostus õõvastavaid hääli. Neljandal korrusel oli õhk tohutus ruumis erakordselt raske ning kostus ähkimist, raskeid oigeid ning piitsade vihisemist. Tundus nagu viibiks seal raskeid koormaid kandev orjakaravan. Ruumi valvas suur ebamäärast tõugu mustavalgekirju koer. Meister Alighieri loovutas talle järjekordse kondi ja teatas Louis’le:

          „Neljas korrus on mõeldud saamahimulistele, kitsipungadele ja priiskajatele. Nad on sunnitud ruumi ühest otsast teise liikudes kandma raskeid virtuaalseid koormaid, kuid need koormad kipuvad lagunema. See, kes oma koorma pillab, saab piitsahoobiga karistatud. Neljandat põrgut valvab Pluto. Pimeduseriigis kasutatakse valvuritena sageli koeri, kuna nad on kuulekad ja hästi dresseeritavad.”

Jõudnud peale pikka väsitavat rännakut koridori lõppu ja avanud luugi, avastas Louis, et redeli alumine ots kadus mustavasse vette, mis mulksus ja kihises. Siin-seal tekkis veepinnal keeriseid ning aeg-ajalt kostus rämedaid hüüdeid. Üksik must paat sõudis nende juurde. Paadis istus hõreda halli karvkattega kaetud veidi inimest ja veidi ahvi meenutav paadimees ning võttis nad peale.

          „Ma tutvustan teid Fjodoriga, viienda tasandi valvuriga. Ta on loodud meister Rais’ laboratooriumis professor Ivanovi poolt, kes ühendas inimese geenid ahvi geenidega ja lõi hämmastavalt tugeva ning vastupidava sõdalase. Enne Pimeduseriigi teenistusse astumist, töötas Fjodor välismaailmas palgasõdurina. Viiendalt korruselt voolab läbi maa-alune jõgi. Nagu näete, on jõe vesi must ja soine. Siin asuvad kurjad hinged. Keerised tekivad nende omavahelistest võitlustest, kus nad püüavad üksteist uputades veepinnale tõusta. Fjodor viib meid koridori lõppu, kus märkate ust, mis viib langenute eluruumidesse. See on tagavarauks, juhuks kui on kiiresti tarvis jõuda keskmistesse põrgutesse ja sellel pole alalist valvurit, vaid ta on pidevalt suletud. Meie aga liigume allapoole, kuid järgmisele korrusele jõudmiseks peame sukelduma.”

Fjodori pööras paadinina ümber ning tema juhtimisel hakkas paat aeglaselt liikuma mustava veega ruumis. Mõnetunnise retke järel hakkas paistma ruumi vastassein, kus väikese rauast platvormi kohal kõrgus suur massiivne uks. Alighieri ja Louis tõusid paadist platvormile ning meister laskus vette, mis ulatus talle rinnuni, leidis osavalt vette peitunud tugevasti tihendatud luugi, avas selle, käskis Louis’l sealt läbi pugeda ja kui ta oli ka ise luugi kaudu väljunud, siis sulges selle taas. Samal ajal peletas paadimees Fjodor mõlaga korruse asukaid eemale, nii et neil õnnestus kahte korrust eraldavast luugist segamatult läbi pugeda. Uuel tasandil leidsid nad taas harjumuspärase laudraja keset ruumi, kus lõõmasid musta suitsu välja paiskavad tuleleegid. Leekide taustal oli kuulda põrgulikku kisa ja kiljumist. Kuuendal põrgul hoidis silma peal Montezuma, pisike kollane chihahua tõugu koer. Temagi sai meister Alighierilt kingituseks kondi. Meister Alighieri valgustas Louis’d:

          „Kuuendal korrusel asuvad need, kes on eluajal asunud teadlikule koostööle pimedusejõududega ning nende hinged põlevad leekides. Nad karjuvad, sest neil on tõepoolest põrgulikult valus. Ma loodan, et te ei ole väsinud ja suudate puhkamata edasi liikuda. Vastasel korral anname eksinud hingedele võimaluse meid põrgu rüppe haarata. Me viibime põrgute territooriumil ainult niikaua, kui see on hädavajalik.”

Karjed kuuendas põrgu oli piisavalt jubedad, et nad kiirendasid sammu ja üritasid peaaegu et jooksusammul ruumi teise otsa jõuda, kuigi teekond oli pikk ja väsitav. Järgmisele korrusele jõudes avastasid nad, et seda valvas rühm härja keha, kuid inimese peaga olendeid, kelle jaoks oli ruumi keskele ehitatud eraldi suurem platvorm. Korruse põrandal voolas punane vedelik, millest ulatusid välja jändrikud okkalised puud. Puude küljes rippusid elutud kehad ja nende ümber lendlesid ringi raisakullid, kes nokkisid laipade küljest lihatükke. Puuderingi taga võis märgata tuleleekides tühermaad. Louis ei suutnud vastu pidada ja katsus vedelikku. Punane vedelik osutus verega segatud veeks. See oli viga. Ta tundis, kuidas nähtamatu jõud tal käest haaras ja teda korruse põrandal voolavasse punasesse vedelikku püüdis tirida. Louis karjatas, kuid meister Alighieri oli valvel, märkas olukorda ning klammerdus tema teise käe külge, hoides teda verisesse vette kukkumast. Valvurid kappasid kohale ja päästsid Louis’ teda halvanud nähtamatust kramplikust haardest. Meister Alighieri manitses teda ettevaatlikkusele:

          „Ma hoiatasin teid, et üks samm väljapoole rada võib saada teile saatuslikuks. Püüdke olla tähelepanelikum. Pääsesite tänu keerubide otsustavale tegevusele. Keerubeid ei maksa segi ajada samanimeliste inglitega, vaid tegemist on Pimeduseriigi poolt hingedevalvuritena kasutatavate isenditega, kes on loodud inimese ja härja materiaalsete vormide ühendamise läbi. Seitsmendale korrusele on paigutatud vägivaldsed hinged, need kes on tõstnud käe inglite või nende loomingu vastu ja siin on endile koha leidnud mõrvarid, vägistajad ja röövlid. Puude otsas rippumas näete enesetapjaid, kes erinevalt teistest patustest hingedest toovad oma maise keha Pimeduseriiki kaasa. Nende keha on siiski illustreeritud kujutelm tegelikkusest, mitte reaalne mateeria. Te ei saa seda puudutada.”

Nad jõudsid koridori lõppu ja laskusid järjekorras kaheksandal korrusele, kus võis võis näha kümmet kividega vooderdatud kraavi. Ruumi valvasid tiivulised linde meenutavad, kuid inimpead kandvad olendid, kes kriisates ringi lendasid ning lendude vaheajal puhkasid tunneli seintele ehitatud õrtel.

          „Kaheksandal korrusel asuvad vargad, valetajad, võrgutajad, võltsijad, valeprohvetid ja muu taoline rahvas. Eriti palju võib siin kohata endisi poliitikuid. Neid valvavad harpüiad, kes nagu eelmisel tasandil kohatud härja kehaga keerubid on Pimeduseriigi laboratooriumites hingede kodu valvamise ülesande täitmiseks spetsiaalselt välja töötatud. Te näete, et kaheksas põrgu on aetud kraavidega. Esimeses kraavis kohtate võrgutajaid, meelitajaid ja kupeldajaid, kes põgenevad piitsahoopide eest. Teine kraav on täidetud inimsõnnikuga, kus peituvad lipitsejate ja liputajate hinged. Kolmandasse kraavi on paigutatud ametikohtadega hangeldajad, kes põlevad leekides. Neljandas kraavis on koha leidnud nõiad ja valeprohvetid, kes peavad nüüd igavesti vaevlema oma minevikunägemustes. Viies kraav on mõeldud korruptantide jaoks ja täidetud keeva tõrvaga. Kuues kraav on silmakirjalikele, kes võitlevad üksteisega ja püüvad kaashingi omavaheliste arveteõiendamiste toel kõikvõimalikul viisil halvata. Seitsmes kraav, mis on täidetud mürkmadudega, on mõeldud varastele. Kaheksandas kraavis põlevad petiste hinged põrgutules. Üheksandas kraavis põgenevad lahkhelide tekitajad mõõgahoopide eest. Kõige kaugemas, kümnendas kraavis, ägavad võltsijate hinged haigustest puretuna.”

Läbinud kaheksanda korruse, jõudsid Louis ja meister Alighieri luugi juurde, mis viis üheksandale tasandile, nende teekonna lõpppunkti. Louis oli peale väsitavat rännakut jõudnud kurnatuse piirile, kuid meister Alighieri ergutas teda mitte peatuma ja nii sundis  ta liikmeid automaatselt edasi rühkima. Üheksas korrus oli kaetud ühtlase jääkihiga, mille alt kostus oigamist ning hammaste lõksumist. Teekond ruumi lõppu tundus sellel korrusel erakordselt pikk, kuid siis see lõpus saabus ning põrgust välja viiva ukse ees istus tugevakondiline valvur tillukese raudahju ääres. Meister Alighieri lausus:

          „Oleme saabunud meie õppereisi kõige viimasele tasandile. Kui te panete tähele lõksuvat helindit, siis jääkihi sisse on paigutatud hingepüüdjad. Need hinged, kes sattuvad hingepüüdjasse, kaovad olematusesse. Sellel tasandil asuvad reeturid, kes on jagunenud nelja eraldatud tsooni vahel. Kõigepealt kohtame reetureid, kes on reetnud oma ligimesi. Neile järgnevad poliitilised reeturid. Järgmises tsoonis on leidnud koha need, kes on reetnud oma külalisi ja hoolealuseid. Ruumi kõige tagumises otsas paiknevad ülemate ja heategijate reetjad. Siinsed hinged on igaveseks jäässe külmutatud ja seepärast peavad need hinged, kes on sattunud üheksandale tasandile, siia ka jääma ning neid ei saa kasutada luukeredena Pimeduseriigi teenimisel. Ainus võimalus siit pääsemiseks saab tulla vaid läbi hingepüüdjate, kuid seeläbi ohverdatakse nad pimedusele. Te näete siin Kaamat, kes on hingede kodu alumise värava valvur ja langenu nagu tema ülemine kolleeg Nuf-Nuf.”

Tunnelikujuline ruum lõppes uksega, mille võikalt kriiksuva luku avas Kaama raske raudvõtmega, päästis nad hingede kodu territooriumilt välja ja nad sattusid kitsukesse koridori, mille seintes võis näha musti uksi, mis kõik olid kaunistatud mustade kolpade ja kontidega.

          „Me oleme sattunud nüüd Pimeduse Metsa elu- ja ametiruumide poolele. Üheksandal korrusel asuvad pimedusevalitseja Azoti töö- ja eluruumid. Trepp laskub siit veel korrus allapoole, kus paikneb saal hingepõletuskambriga pidulike põletamistseremooniate läbiviimiseks. Põletamistseremooniate funktsioon on samasugune kui hingepüüdjatel. Niimoodi toidetakse pimedust, kes toitub hingedest. Leping pimedusega näeb ette, et Pimeduseriik on kohustatud oma lepingupartnerit regulaarselt hingedega varustama.”

Nad alustasid tagasiteed Louis’ kambrisse ja liikusid mööda koridori lõpus avanenud kitsast treppi ülespoole. Louis ja Alighieri tegid igal korrusel põgusa peatuse, et meister saaks anda lühikese ülevaate korrusel paiknevatest tähtsamatest ametitest ja ruumidest. Järgmisel korrusel teatas meister Alighieri:

          „Kaheksandal korrusel asub Pimeduseriigi julgeolekuülema Musta Mehe peakorter ning võib-olla tuleb sul selle paigaga hiljem lähemat tutvust teha, sest oled määratud teenima Musta Mehe ametkonda. Muidugimõista otsustab Must Mees selle siis, kui sind on azoiidiks tunnistatud.”

Nad liikusid korrus korruse haaval kõrgemale. Seitsmendal korrusel paiknes Gaa-Gaa ametkond. Gaa-Gaa vastutas uute azoiitide väljaõppe eest ja seal asus Pimeduseriigi karantiin värskete azoiidikandidaatide isoleerimiseks ning väljaõppeks. Louis sai nüüd teada, et siin möödusid tema esimesed kuud Pimeduseriigis. Samal korrusel olid end sisse seadnud aujärjelt kõrgemad langenud, keerubid  Guruk ja Shahandaggurta. Kuuendal korrusel asusid kõrgematest aujärgede langenute töö- ja eluruumid. Korrus kõrgemal, viiendal korrusel, kus asus vaheuks hingede kodusse, paiknesid põhiliselt tseremoniaalsed ruumid, sealhulgas Juhtiva Tuumiku pidulik nõupidamistesaal, aga ka Juhtiva Tuumiku langenutest liikmete Deeva, Reeboti ja Muumia töö- ja eluruumid. Neljas korrus oli hierarhia madalamatel astmetel olevate langenute eluruumide päralt. Meister Alighieri kommenteeris:

          „Langenuid on kokku väga palju, mitmed sajad miljonid ning nad jagunevad tähtsuse järgi erinevatesse aujärgedesse. Ainult murdosa neist kasutab inimkeha, põhiliselt need, kellel on mingisugused olulised ülesanded täita ja peavad end seetõttu kõigile nähtavaks tegema, või siis sellised, kes peavad kokku puutuma materiaalsete eksistentsivormidega nagu inimesed ja luukered. Suurem osa langenutest eksisteerib endiselt vaid vaimsel kujul ja nad on inimsilmale nähtamatud.”

Kolmandal korrusel asusid teenindusruumid, kuid ka Freddy Skeletoni kamber ja luukerede saalid. Teise korruse olid hõivanud Pimeduseriigi teenistuses olevad inimesed. Sellel korrusel paiknesid kohtunik Lewitzky ning Patrick Bulgarelli töö- ja eluruumid, Pimeduseriigi ülemtimuka ametkond, piinakamber ja meister Rais’ laboratoorium. Esimesel korrusel asus Pimeduseriigi propagandatalitlus koos doktor Meyersoni töö- ja eluruumidega ja seal elas ülejäänud osa azoiitidest, sealhulgas Roman Korovjev ja Pimeduseriigi kodanikest meistrid. Esimesel korrusel, ühe pika ja pimeda kordori lõpus, asus ka Louis’ kamber. Meister Alighieri sisenes Louis’ kannul kambrisse ja lausus:

          „Siin meie teekond lõpeb, kuid ma annan teile väikese ülevaate kohtadest, kuhu me täna ei jõudnud. Me alustasime tänast teekonda korrus kõrgemal, kus paikneb ülemine uks hingede kodusse ja mida kutsutakse  peakorruseks. Seal paiknevad laod, teenindusruumid ja töökojad. Peakorrusest kõrgematele korrustele ei lubata teid enne, kui olete Pimeduseriigi kodanikuks saanud. Sealt alates on eluruumid juba maapinnast kõrgemal. Veel kõrgemal, seda korrust nimetatakse esimeseks ülemiseks korruseks. asuvad nende Valguseriigi kodanike eluruumid, kes töötavad Pimeduseriigis lepingu alusel nagu mina ja meister Nostredame. Teisel ülemisel korrusel paikneb Pimeduseriigi peavärav koos mõnede laoruumidega. Teisest ülemisest korrustest kõrgemal asub salajane ala, kus pimeduseteenreid valmistatakse ette maapealseteks ja maavälisteks missioonideks. Need korrused on range valve all. Kõige kõrgemal Pimeduseriigi asukate kasutuses oleval tasandil asub Valguseriigi saatkond.”

          „Valguseriigi saatkond?”

          „Sidemed Valguseriigi ja Pimeduseriigi vahel on enesestmõistetavalt olemas, sest Valguse Isanda ja Azoti jüngrid peavad paljudes valdkondes koostööd tegema, olgu siinkohal mainitud kasvõi Kõrge Kohus, kus on nii Valguseriigi kui Pimeduseriigi esindajad.”

          „Kas ka Valguseriigis on Pimeduseriigi saatkond?”

          „Pimeduseriigi kodanikke Valguseriiki ei lubata, sest nad on sealt kunagi välja heidetud. Vastavalt lepingule esindab nende huve seal ingel Sariel. Keeld Valguseriiki külastada ei laiene neile langenutele, kes on vabatahtlikult Pimeduseriiki tulnud, kuid neid ei ole palju.”

          „See ei ole ju päris võrdne. Kuidas lubab Azot siis Valguseriigil siin oma saatkonda pidada?”

          „Omandisuhted kahe riigi vahel on keerulised. Lepingujärgselt kuulub Pimeduseriigile kõik see, mille nemad on loonud. Põhimõtteliselt on Pimeduse Metsa territoorium Valguseriigi poolt Pimeduseriigile igaveseks ajaks kasutada antud, kuid selle klausliga, et kõigel, mis jääb Pimeduseriigi valdusesse, säilib võimalus minna Valguseriigi poolele. Kõik need hinged, kellele on antud materiaalsed kehad, peavad neile antud eluringi kestel tegema kas teadliku või ebateadliku valiku hinge hilisema kuuluvuse osas, mis hiljem kinnitatakse Kõrge Kohtu poolt. Kui nad kuuluvuse osas selgusele ei jõua, siis peavad nad minema uuele eluringile ehk saavad valiku tegemiseks uue võimaluse, kuid seda võimalust pakutakse talle kokku üheksa korda. Ideaalis peaksid kõik hinged olema jaotunud valguse ja pimeduse vahel. Kui selline olukord kunagi peaks tekkima, siis saabub hetk, mida meie, inimesed, oleme ette kujutanud viimsepäevana. Minu kaaskondne meister Nostredame on sel alal kõige tugevam ekspert ja vaimsete teadmiste õpingute käigus räägitakse kõigest sellest teile hiljem täpsemalt.

Keegi koputas uksele ja sisenes kambrisse. See oli meister  Villon. Meister Alighieri tervitas teda sõbralikult ning hakkas lõpetama.

          „Sellega kuulutan ma meie teekonna läbituks. Mul oli hea meel teile Pimeduseriiki tutvustada, Louis Pacult, ja olen kindel, et kohtume veel. Püüdke teile antud aega otstabekalt kasutada ja pidage meeles, et teid ei ole välismaailmas unustatud. Ma peaaegu isegi usun, et teil on lootus neid, kes teist sinna maha jäid, veel kunagi näha. Ma peaksin teile midagi ütlema … aga ei … see pole hetkel tähtis. Hüvasti!”

Meister Alighieri muutus korraga kõhklevaks ja tundus, et midagi painas teda. Siis tõusis ta püsti ja lahkus kiiruga. Louis jutustas meister Villon’ile esmaseid muljeid teekonnast läbi Pimeduse Metsa erinevate tasandite. Õpetaja kuulas teda tähelepanelikult ja tegi märkmeid. Küllap kroonika tarvis, mõtles Louis. Teekond läbi üheksa tasandi andis omandatud teadmistele kindlad piirjooned. Louis võis nüüd kokkuvõtlikult konstateerida, et kui varem sai ta vaadata üksnes Pimeduseriigist jutustava maali visandeid, siis nüüd avanes tema ees terviklik panoraam, täies ilus ja kõikides värvitoonides. Kui Villon ühel hetkel ära läks ning ta jäi üksi, meenusid Louis’le meister Alighieri lahkumisel öeldud sõnad, et välismaailmas ei ole teda unustatud ja millegipärast jäid need sõnad teda kummitama. Talle tundus, et meister Alighieri ei olnud oma lauset lõpetanud ega öelnud Louis’le kõike, mida oli kavatsenud.

XXXI PEATÜKK: Meister Nostredame.

Varahommikusel tunnil, kui meister Alighieri taas Murri, Daniel’i ja Genevieve’i nende pelgupaigaks saanud koopas külastas, oli tal neile sõnum edasi anda.

          „Täna on mul teile mitu uudist. Kohtusin eile Louis Pacult’iga. Temaga on kõik korras. Kui tuleb aeg, siis kohtute kindlasti ja ma võin kinnitada, et see aeg pole enam kaugel. Aga see pole veel kõik. Mul on rõõm teile teada anda, et meister Nostredame soovib teid näha, et arutada mõningaid küsimusi, mis puudutavad teie missiooni lõpuleviimist. Louis hakkab nüüd meistri käe all vaimsete teadmiste õppekursust omandama ja selle tarvis andis Must Mees talle loa käia Pimeduse Metsa ülemistel korrustel, meister Nostredame’i ruumides. Nii avaneb meile reaalne võimalus teie missiooni edukaks lõpetamiseks. Meistriga kohtumiseks peame läbi viima riskantse sammu ja toimetama teid tema laboratooriumisse Pimeduse Metsa siseruumides. See võib olla ohtlik. Sellepärast palume Guindolaga teil seda võimalust igakülgselt kaaluda ja kui leiate, et see on teie jaoks liiga ohtlik, siis mõtleme midagi muud välja. Mõelge hoolega järele ning andke oma otsusest teada, kui olete selleks valmis?”

Daniel erutus silmnähtavalt ja andis isegi Genevieve’iga nõu pidamata meistrile kiire vastuse:

          „Lõpuks ometi! Oleme seda kaua oodanud ja valmis selle tarvis minema kuhu iganes. Millal me läheme?”

          „Kohe.”

Genevieve nõustus Daniel’iga ja kinnitas lakooniliselt nende otsust:

          „Me tuleme!“

          „Suurepärane! Peate selga panema hõlstid, mis ma teie jaoks kaasa tõin. See on azoiitide vormiriietus ja seda kandes ei ärata te tähelepanu. Pimeduseriigis liigub ringi palju inimesi, aga te ei tohi nende seas silma paista. ”

Meister Alighieri ulatas neile kompsu azoiitide riietusega, hallide hõlstidega, millel oli luukere kujutis. Genevieve küsis:

          „Millal kohtume Louis’ga?”

          „Varsti. Aga see ei saa toimuda plaanipäratult. ”

          „Kas Louis teab, et tulime talle järele?”

          „Loomulikult mitte. Kuulake parem, mis mul teile öelda on. Te asute vaenulikul territooriumil ja Louis’d kui azoiidikandidaati, kelle tulevik pole veel lõplikult otsustatud, jälgitakse väga hoolikalt. Eesmärgi nimel peame olema ettevaatlikud, oma käigud korralikult ette valmistama ja põgenemise hoolikalt läbi vaagima. Pimedusejõud on võimsad ja nad on alati valvel, kuid see ei tähenda veel, et neid pole võimalik üle kavaldada. Praegu ei saa me enam aega raisata. Lähen ees minema, sest pean veenduma, et meid ei üllatata. Riietuge ümber ja järgnege mulle. Liikuge mööda mäekülge ettevaatlikult allapoole, kuni leiate Guindola. Tema juhatab teid kohale. Kohtume meister Nostredame’i juures.“

Meister Alighieri väljus koopast. Daniel ja Genevieve panid hallid hõlstid selga. Murr oli seni koopasuu ees tukkunud, kuid nüüd ta tõusis, ringutas, ja tuli Genevieve’i juurde. Genevieve tegi kassile pai ja kassi silitades ta tundis, kuidas temasse jõudu juurde valgus. Ta lausus kassile:

          „Ole tubli kass ja valva koobast. Tuleme varsti tagasi.”

Murr nurus Genevieve’ilt veel mõned paid ja lahkus püstipäi puuderägastiku varju, justkui märku andes, et neil on viimane aeg lahkuda. Daniel ja Genevieve pugesid kaljurahnu vahelt välja, jõudsid mäe välisküljele ning hakkasid aeglaselt ja ettevaatlikult allapoole laskuma. Ootamatult astus ühe puu tagant välja Guindola, nii et Daniel ja Genevieve tahtmatult võpatasid, ja andis märku talle järgneda. Viivu pärast kadus Guindola ühte tihnikusse, lükkas puudevahelisest lohust seda katvad oksaraod eemale ning paljastas laudast kokkulöödud luugi. Luuk varjas käiku, mis suundus mäe sisemusse.

          „See on üks harva kasutatav tagavarasissepääs Pimeduse Metsa. Ronige minu järel ja sulgege luuk. Kiirustage!”

Nende sõnade saatel sisenes Guindola esimesena käiku, tema kannul tulid teineteise järel Genevieve ja siis Daniel, kes luugi uuesti paigale asetas. Nad laskusid mööda kitsast käiku allapoole, kuni jõudsid selle lõppu, kus paiknes järjekordne kaanega suletud luuk. Guindola kergitas kaant ja piilus sisse, enne kui luugi avas. Siis andis ta kaaslastele märku järgneda ning sooritas hüppe. Daniel hüppas jällegi viimasena ja leidis kaaslased kitsas pimedas koridoris. Guindola ronis Danieli õlgadele ning sulges käigu, et soovimatud möödakäijad salateed ei avastaks. Seejärel liikusid nad Guindola kannul mööda pimedaid koridore, kuni peatusid ühe pisut eraldiseisva tagasihoidliku ukse ees. Guindola koputas, uks avati ning nad sisenesid kitsasse pikergusse ruumi, mis oli täis raamatuid, katseklaase, uhmreid, kolbe, tiigleid, mõõteriistu ja savitahvleid. Väike plekkahi ruumi tagumises osas levitas mõnusat soojust. Ahju  ees pinkidel istusid kaks meest. Üks neist oli meister Alighieri. Teine, tüsedusele kalduv tumedas hõlstis habemik, tervitas neid rõõmsasti:

          „Tere tulemast minu tagasihoidlikusse laboratooriumi. Mina olen meister Nostredame. Meister Alighieri palus mul teile Pimeduseriigist jutustada.”

Daniel vastas meistrile:

          „Meilgi on heameel teiega kohtuda, meister Nostredame. Nagu te ilmselt juba teate, siis mina olen Daniel Ferreira ja minu kaaslane on Genevieve de Saint-Pierre. Oleme Louis Pacult’i sõbrad ja tulime teda päästma Pimeduseriigist, kuhu ta ei ole mitte päris vabal tahtel sattunud, mille juures loodame ka teie abile. Kuulsime, et Louis  alustab varsti teie juures õpinguid.”

          „Täpselt nii. Ma üritan teie sõpra valgustada mõningates teadmistes, mis kuluvad talle kindlasti ära isegi väljaspool Pimeduseriigi  territooriumi. Loodetavasti tekib meil ühtlasi võimalus aidata teil kõigil koos ja õnnelikult Pimeduse Metsast lahkuda. Olen valmis teid aitama, kuid hoiatan, et see ei saa lihtne olema. Nagu meister Alighieri on teile kindlasti juba rääkinud, teie lahkumine peab olema turvaline ning põhjalikult ette valmistatud. Vaid sel juhul jääb teile lootus lahkumiseks kohast, kuhu üldjuhul jäädakse igaveseks. Meister Alighieri palvel annan teile alustuseks lühikese ülevaate Pimeduse Metsast ja mõningatest tema tagamaadest, milllest võib teile kasu sündida. Te peate teadma, missuguste jõududega olete vastamisi sattunud, sest ainult siis oskate nendega õigesti käituda. Leidke endale midagi istumise alla ning ma pakun teile grokki ja teed.”

Laboratooriumis valitses täielik segadus, kuid mõningate pingutustega leidsid Guindola, Daniel ja Genevieve endale sobivad istmed ahju lähedal. Meister Nostredame kallas neile tulist teed plekkkruusidesse ja valas suurest pudelist grokki tee sisse. Seejärel alustas ta jutustust:

          „Pimeduseriigi juured ulatuvad maapinna sügavustesse, kuhu aastatuhandete jooksul on uuristatud aina rohkem korruseid, majutamaks kõiki neid, kes olid ühel või teisel põhjusel sattunud selle tohutu impeeriumi teenistusse. Täpset ülevaadet Pimeduseriigi territooriumi suurusest ei oma keegi, välja arvatud ehk Juhtiva Tuumiku liikmed. Kuuldavasti on siin kümme korrust maa all ja kümme korrust maa peal. Maapealsetest korrustest on kasutuses küll ainult mõned alumised. Pimeduseriigi elanikkond on kirju ning koosneb langenutest, segaverelistest, inimestest ja luukeredest, lisaks veel loendamatu hulk hingi hingede kodu üheksa põrgu vangistuses. Paljud Pimeduseriigi kodanikud ja teenistujad teenivad igapäevast leiba väljaspool Pimeduse Metsa territooriumi. Ainuüksi langenuid ehk neid ingleid, kes Taevase Sõja järel või ka hiljem Valguseriigist välja aeti, on üle mitmesaja miljoni. Mitte kõik nad ei viibi alaliselt Pimeduse Metsas, vaid palju suurem osa neist on Maa peal laiali. Osa neist on asunud mõne inimese, looma või taime materiaalsesse kehasse, kuid paljud langenud reisivad vabalt ja inimsilmale nähtamatult vaimudena ringi ning neid võib kohata pea kõikjal, kui oskate vaid tähelepanelik olla. Valitsusohjad kuuluvad kolmeteistkümneliikmelisele Juhtivale Tuumikule, mida juhib pimedusevalitseja Azot. Juhtiva Tuumiku liikmed täidavad kindlaid ülesandeid. Must Mees vastutab Pimeduseriigi julgeoleku eest. Gaa-Gaa tegeleb uute azoiitide koolitamisega. Guruk esindab Pimeduseriiki Kõrges Kohtus. Manju korraldab suhteid väljaspool Pimeduseriiki asuvate langenutega. Reebot vastutab majandustegevuse eest. Deeva juhib hingede kodu tegevust. Muumia tegeleb hingede taltsutamisega. Freddy Skeletonile, luukerede pealikule, allub teenindusvõrk. Umbes sadakond aastat on Juhtivasse Tuumikusse kuulunud inimesi. Doktor Meyerson on Pimeduseriigi propagandajuht. Tema ülesanne on püüda meile elavate seast sobivaid hingi ning mõjutada välismaailma meile soodsate otsuste tegemisele. Kohtunik Lewitzky on ülemtimukas ning noor Patrick Bulgarelli on tema abi. Roman Korovjev vastutab inimestega seonduvate plaanide eest. Kõigel sellel hoiab silma peal pimedusevalitseja Azot. Peale esindusfunktsioonide tegeleb ta veel millegi ülisalajasega, millest ei oma teavet isegi tema lähimad kaasvõitlejad, kui ehk kunagine valitseja Must Mees välja arvata. Kindel on see, et Azoti käes on pimeduse võti. Varem kuulus pimeduse võti Mustale Mehele, kuid Azot kavaldas ta üle ja tõusis ise pimedusevalitsejaks. Võti aitab pimedusevalitsejal pidada varjatud ühendust tundmatu jõuga, ürgse pimedusega, mis pani aluse Pimeduseriigile ning mille mõjuvõim on suurem kui Azotil endal.”

Meister Nostradame peatas hetkeks oma jutuvoo ja tema laboratooriumile lasus vaikus. Kõik hoidsid hinge kinni, söandamata end liigutadagi. Hetkelise puhkuse järel, kui ta end groki ja teega turgutas, jätkas meister Nostredame jutustust:

           „Tohutu konglomeraat, mis on peidetud ühe metsase kalju alla Prantsusmaa idaosas, on näitanud üles kadetsemisväärset teovõimsust, mõjutades ajaloo kulgu kogu universumis. Pimeduseriik õilmitseb täishiilguses täpselt niikaua, kuni jätkub tema peamiste võitlusobjektide, inimkonna ja kogu materiaalse maailma, maine eksistents. Pimeduseriigi alamad võitlevad Valguseriigiga elusolendite hingede pärast ja inimhingi loetakse neist kõige väärtuslikemateks. Võitluses pimedusejõududega saavad lihtsurelikud vähendada vaid nende mõju, ei enam. Pimedusejõudude eest pole mõtet uisapäisa põgeneda, sest nende kombitsad on liiga pikad. Kuid ma ei taha hoopiski väita, et pimedusejõududega võitlemine oleks lootusetu. Ebavõrdses võitluses tasub eeskuju võtta nurkaaetud metsloomast, kes viimases hädas ründab ning teinekord isegi tulemuslikult. Meeleheitlik vastupanu jätab pimeduse vastastele lootuse, et pimedus taganeb, sest ta on harjunud võitma ning ootamatu vastupanu viib ta segadusse.”

Genevieve katkestas meister Nostredame’i heietuse ja päris:

          „Te mainisite, et pimeduseteenrite seas on ka inimesi? Elavaid inimesi, kes pole hoopiski surnud.”

          „Pimedusejõudude hulgas on nii ingleid kui inimesi. Inimesi, kes on asunud pimedusejõudude teenistusse, kutsutakse azoiitideks. Loomulikult on azoiitide seas palju neid, keda on siia kutsutud ja sel viisil igavese eluga kindlustatud, aga palju rohkem on neid, kes on siia sattunud juhuslikult ja saatuse tahtel. Kui inimene ületab Pimeduse Metsa piiri eksikombel, siis üritatakse temast läbi spetsiaalsete väljaõppeprogrammide azoiiti kasvatada, mis enamasti ka õnnestub, sest vastasel korral ootab neid igavene vangistus. Mitte kõik Pimeduse Metsa territooriumi asukad ei ole siia tulnud vabal tahtel või eksikombel, vaid siin hoitakse vangis paljusid pimedusejõudude vastaseid, selliseid, kelle tegevust välismaailmas on peetud nende eluajal Pimeduseriigile ohtlikuks. Vangide arvukuse kohta on raske midagi kindlat öelda. Aastatuhandete jooksul on neid Pimeduse Metsa loendamatutesse vangikongidesse kogunenud üksjagu, kuid informatsioon nende kohta on salastatud. Arvatavasti on neid poolesaja ümber. Pimeduseriigi vaenlasi pole kasulik tappa, sest kui nad Pimeduse Metsas tapetakse, siis rändaksid nende hinged ju Valguseriiki. Pimedusele saab ohverdada ainult eksinud hingi, mistõttu azoiidid nii lihtsalt ei pääse. Eksinud azoiitide hinged põletatakse ja nad kaovad tühjusesse.”

          „Kuidas saab hingi põletada?”

          „Hinged on teatavasti surematud, kuid Pimeduseriigis on välja töötatud hingede materialiseerumise protseduur, mis võimaldab hingi hävitada. Põhimõtteliselt tähendab see hinge üleandmist pimedusele, mis on ainus teadaolev jõud, kes suudab hingi hävitada. Seda  tehnoloogiat rakendatakse hingepõletuskambris, kuid see on keeruline protseduur, mida ei saa kasutada masside peal ning iga hing hävitatakse individuaalselt. Sellepärast ongi hingede põletamise tseremoonia Pimeduseriigi kodanikele suur pidupäev, mida jälgib terve Pimeduseriik, kas vahetult või ekraanidelt.”

Daniel oli meistri juttu keskendunult ja mõtlikult kuulanud. Nüüd ta küsis:

          „Kui palju on Pimeduseriigil kodanikke?”

          „Azoiitide arv ei ole iseenesest suur. Neid on Pimeduseriigis vaid mõned sadakonnad, kuid paljud teadlikud azoiidid tegutsevad välismaailmas. Nad on ühinenud pimedusejõududega vaba tahte alusel ja nende arv on rangelt salastatud. Lisaks tegevazoiitidele on välismaailmas olemas ka varjatud azoiidid, kes on peidus ning ootavad märguannet tegutsemiseks. Erinevalt Pimeduse Metsa azoiitidest on maapealsed azoiidid tavalised surelikud, kes peale maise teekonna lõppu satuvad ühte meie üheksast põrgust. Parimatele neist võimaldatakse tänutäheks teenistus luukeredena, mis on siinsetes oludes kahtlemata eelistatavam tegevus, kui seda on hingede kodus vaevlemine. Freddy Skeletoni armee õlgadel on kogu Pimeduseriigi teenindussüsteem. Luukerede arv Pimeduse Metsas võib ulatuda mitme tuhandeni. Nende read täienevad pidevalt Kõrge Kohtu poolt pimedusejõududele eraldatud hingede arvelt, keda püütakse hingede kodu põrgutest. Nagu öeldud, need võivad olla maapealsete azoiitide hinged, kuid paljud luukered pärinevad tavakodanike seast, kes on maises elus sageli ebateadlikult Pimeduseriigi ideid järginud. Eksinud hingede arv võib kõikides põrgutes kokku ulatuda sadadesse miljonitesse.”

Genevieve’i vaevas üks mõte, millele ta ka vastust päris:

          „Inimesed satuvad Pimeduseriiki põhiliselt siis, kui nad on ületanud piiri muu maailma ja Pimeduse Metsa vahel. Nagu mainisite, vaid väga vähesed ületavad selle raja teadlikult. See eeldab, et enamus tulevasi azoiite pole liitumiseks ette valmistunud. Aga ikkagi on vähe neid, kes suudavad Pimeduseriigi kutsele vastu panna ja keelduvad nendega liitumast. Miks on see nii? Kas inimesed on tõesti juba loomupäraselt nii halvad, et neid on kerge pimeduse poole ahvatleda?”

          „Räägime siis piiridest. Piirid on nii inimeste kui muude loomade jaoks tähtsad, sest piiridega märgistavad nad oma territooriumi. Piiride tunnetamise on nad pärinud inglitelt. Piir Pimeduse Metsa ja välismaailma vahel on püha. Kui sellest joonest üle astutakse, siis jäädavalt. Turismireisid Pimeduseb Metsa on välistatud. Muidugi, kõike ei saa isegi inglid ette määrata ja aegade jooksul on olnud ka selliseid, kes on siin salaja käinud ja seejärel lahkunud. Meil on ju elav tõestus meister Alighieri näol, kes külastas Pimeduse Metsa enne „Jumaliku komöödia” kirjutamist. Kindlasti on ta teile sellest juba rääkinud. Kuid üldiselt piirid siiski peavad. Välismaailm on eikellegimaa, võitlusväli valguse ja pimeduse vahel, kus elusolenditel on vaba voli otsustada, missuguse poolega nad soovivad liituda. Nad teevad valiku. Pimeduse Metsa piiri ületamisega määratleb inimene oma kuuluvuse, sest ta lahkub eksterritoriaalselt võitlusväljalt ja siseneb pimeduse poolt märgistatud territooriumile. Loomulikult saavad inimesed liituda pimedusejõududega ka väljaspool Pimeduse Metsa, kuid seal peab see igal juhul olema tahtlik samm. Niiviisi on kord Valguse Isanda ja Musta Mehe vahel kokku lepitud ja sellest peetakse kinni. Kes piiridest kinni ei pea, see on reetur, aga reetlikkus on viimane asi, mida mõlemad pooled täielikus üksmeeles vihkavad ja reeturid saavad rängalt karistada nii Valguseriigis kui Pimeduseriigis. Reeturite põrgu on kõige koledam koht hingede kodus, mille asukad on ilma jäetud võimalusest luukeredena Pimeduseriiki teenida ja neid võib tabada reaalne oht saada pimedusele ohverdatud. Sellepärast peate oma sõbra siit välja viima enne kui teda azoiidiks pühitsetakse. Ta ei tohi piirist üle astuda. Vastupidisel juhul, kui ta on piiri ületanud ja nad jõuavad ta omaks võtta, siis pole halastust loota. Tema hing kuulub sellest peale Pimeduseriigile ning tabamisel põletatakse see hingepõletuskambris ja ohverdatakse pimedusele.”

Daniel küsis:

          Aga mis juhtub siis, kui nad teda omaks ei võta ja azoiidiks ei tunnista? Kas ta siis on pääsenud?

          See on kõige halvem variant. Kui Juhtiv Tuumik ei peaks teda azoiidiks tunnistama, siis põletatakse ta kohe peale otsuse vastuvõtmist hingepõletuskambris.

Nad rääkisid kaua. Meister Nostredame kustutas külaliste teadmistejanu talle omase põhjalikkusega. Aeg möödus kiiresti, nad hävitasid suures koguses teed ja grokki ning vahepeal vaigistas meister Nostredame nende nälga küpsetatud metskitsekintsuga. Lõpuks, kui meister Nostredame hakkas väsima ja tema jutulõng muutus katkendlikumaks, võttis seni vaikinud meister Alighieri kohtumise tulemused kokku:

          „Läheme nüüd praktiliste küsimuste juurde. Varsti alustab Louis õpinguid meister Nostredame’i käe all. Oleme kokku leppinud, et siis avaneb soodne võimalus tema lahkumiseks Pimeduse Metsast. Vaimsete teadmiste tsükli raames peab toimuma kokku kaksteist õppetundi, mis peavad olema lõpule viidud ühe kuu jooksul. Ma pakun välja, et Louis’le on kasulik meister Nostredame’i poolt pakutavaid teadmisi maksimaalselt omandada, sest see on väärtus, mis tuleb nii talle kui teile kõiile kasuks välismaailmas, ning võiksime põgenemise kavandada meie viimasele õppetunnile. Ühtlasi jätab see meile aega põgenemistee viimistlemiseks ja turvalisuseküsimuste lahendamiseks.“

Meister Nostredame lisas omalt poolt:

          „Nüüd peaks teil olema Pimeduse Metsa kohta juba mingisugune ettekujutus tekkinud. Võtame siis kokku selle, mida oleme eelneva jutu põhjal võimelised järeldama ning otsustame, kuidas saaksime neid järeldusi kasutada teie missiooni huvides. Pimedusejõududega mitteliitunud vangidele, kes pole kunagi andnud azoiidivannet, jääb teoreetiline võimalus lahkumiseks, kuid aegade jooksul on vaid üks vang siit põgenenud. Pimeduse Metsa sattus karjane Jacques Marceau, kes oli õnnistatud olekus ehk tema meeled ei olnud selged ja seetõttu ei saanud temast azoiiti, ta ei andnud kunagi azoiidivannet ja teda ei tunnistatud isegi azoiidikandidaadiks, mis suurendas tema šansse siit pääseda. Peale tema põgenemist on julgeolekumeetmed muutunud siin palju rangemaks. Minu soovituse järgi peate oma sõbra siit ära viima enne, kui ta azoiidiks kuulutatakse, sest hiljem on teda juba tunduvalt raskem päästa, kui mitte isegi võimatu.“

Jällegi katkestas Daniel meistri heietused, sest Jacques Marceau mainimine manas talle silme ette Claude Biotti päeviku. Ta pööras pilgu mõtlikult meister Nostredame’ile ja teatas:

          „Mainisite Jacques Marceau’d. Minu kätte sattus Jacques’i tuttava päevik, kes kirjutas tema mälestusi üles ja see vihik on minuga Pimeduse Metsas. Oleme vähehaaval üritanud neid ülestähendusi lugeda. Võib-olla leiame sealt üht-teist kasulikku.”

          „Väga hea! Jacques võis ju olla küll pisut kohtlane karjapoiss, harimatu looduslaps, kuid sellised, kes tunduvad tavalisele inimsilmale omapärased, on sageli omamoodi terased. Olen peaaegu veendunud, et nendest ülestähendustest on teile abi, kui te vaid oskate neid Jacques’i mõttemaailmast lähtuvalt lugeda. Tavaloogikaga võite siin hätta jääda. Tema kohtlane olek andis talle eelise, sest teda ei vangistatud, vaid ta jäi siia vannet andmata täitma teenindavaid ülesandeid, kus tavaliselt kasutatakse luukeresid. Luukeredel on mitmeid puudusi. Nad ei talu väliskeskkonda ja nii pääses Jacques’i Pimeduse Metsa siseruumidest välja. Tema pääsemine oli suur juhus ja õnnestus pigem tema valvurite hooletuse kui teadliku valiku tulemusena. Metsas puid raiudes õnnestus tal jõuda ammu unustatud salakäikudeni, mille kaudu oli võimalik Pimeduse Metsast välja pääseda.“

Meister Alighieri lisas:

          „Me ei tohi ka unustada, et õppetundide ajal jälgitakse meister Nostredame’i laboratooriumi hoolega, aga nagu meister Nostredame mainis, peab põgenemine toimuma enne kui Louis  azoiidiks pühitsetakse. Me võime olla kindlad, et õppetsükkel ei lõpe enne, kui meister on selle lõppenuks tunnistanud ja Louis’ teadmistele hinnangu andnud. Peame nüüd lõpetama.”

Nad jätsid meistritega hüvasti. Kui Daniel ja Genevieve valmistusid koos Guindolaga lahkuma, lausus meister Nostredame Genevieve’ile:

          „Ma pean teile midagi ütlema, preili. Panin tähele, et teie sugunimi on de Saint-Pierre. Te olete vana ja väärika soo otsene järeltulija. Minge nüüd ja loodetavasti kohtute peagi oma sõbraga.”

Kui nad Guindola kannul taas mäe välisküljele jõudsid, hakkas juba kergelt hämarduma. Meister Alighieri oli neile soovitanud liikuda päevavalges kui pimeduse mõju oli väiksem ning pimeduseteenrid varjusid siseruumidesse. Päevasel ajal viibisid välisküljel vaid üksikud valvurid, kuid nemadki olid peitunud puude varju välispiiri vahetus läheduses ning hoidusid sattumast Pimeduse Metsa ülemisse otsa, mis oli valgusele lähemal. Guindola kadus märkamatult. Daniel ja Genevieve jõudsid koopasse tagasi päris viimasel hetkel, kui väljas oli juba üsnagi hämar. Murr juba ootas neid ja nühkis end nende jalgade vastu. Kui nad olid lõkkeasemel tule süüdanud ja teed joonud, avas Daniel Claude Biotti päeviku ja luges, mida Marceau oli meister Nostredame’i kohta üles täheldanud.

jacques saadeti meister nostre dame juurde. nostre dame on väga tark. jacquesile meeldib meistri juttu kuulata kuigi ta temast palju aru ei saa. meister teeb katseid. meister rais teeb ka katseid. kuid meister rais jacquesile ei meeldi. liiga palju verd on meister rais laboratooriumis. jacquesi sunnitakse aga teda abistama. ta peab meistrile lapsi viima. need ei tule enam kunagi tagasi. meister rais on luukere. jacques teab luukered joovad verd. nostre dame on teistsugune. tema inimestega ei  katseta. muidu jacques juba harjub. söök ei ole hea ja tööd on palju. aga jacques on harjunud kui elu  on raske. kui jacques oli karjane ei olnud tal kergem. jacques mäletas kuidas tuli pimeduse metsa. jacques ei kartnud pimeduse metsa. tema loomadega oli metsa ääres. jacques teadis et metsas elavad kurjad olendid. tema oli neid näinud. väike kitsetall  jooksis pimeduse metsa. jacques läks talle järele. siis tuli fernand ja jacques võeti kinni.

Daniel uinus vihik käes. Tema ja Genevieve’i jaoks oli jälle üks päev Pimeduse Metsas õhtusse veerenud. Pimeduse Metsa välisküljel viibides ei olnud nad vähemalt öö ja päeva vaheldumisest ilma jäänud, mille järele isegi kauaaegse pimeduses viibimise kogemusega meister Alighieri ütles end puudust  tundvat. Loodetavasti oli uus päev neid Louis’le lähemale toonud.

XXXII PEATÜKK: Saladuslik kohtumine.

Jaan-Saalomon saadeti pikaajalisele koolitusele Šveitsi, Genfi linna, et valmistada teda ette tulevaseks teenistuseks mõnes välisriigis. Jaan-Saalomonile meeldis Genfis ja ta oleks heameelega jäänudki sinna elama, sest talle tundus, et inimesed elavad seal paremini kui Maakonnas. Ühel nädalavahetusel otsustas Jaan-Saalomon auto rentida, ümbruskonnas ringi sõita ja kauneid alpivaateid nautida. Sõitnud Monthey’s üle Prantsusmaa piiri Évian’i suunas ning läbinud Abondance’i linnakese, märkas ta pisikese Melon’i küla juures lehmi rohelisel karjamaal rohtu söömas. Lehmad olid Jaan-Saalomonile lapsest saadik tähtsad olnud, nad huvitasid teda ikka veel ning siin haistis ta suurepärast võimalust Prantsusmaa lehmadega lähemat tutvust teha. Ta peatas auto ja suundus karjamaale, kus veetis toredasti aega, luges lehmadele ette Maakonna ja Venemaa vahel sõlmitud ajaloolise rahulepingu teksti, küsis nende arvamust, kas Maakonna piir peaks ulatuma Hiina müürini, mille peale lehmad rahulolevalt ammusid, ja uuris neid igakülgselt, nii eest, tagant kui kõhu alt, konstateerides, et Maakonna ja Prantsusmaa lehmad ei erinenudki üksteisest just väga palju.

Rahulepingut tunti Maakonnas rohkem Tapa rahu nime all ja rahvapärimus rääkis, et Tapa linnas sõlmitud rahu lõpetas Maakonna ja Venemaa  vahelise suure sõja, mille tulemusena tagastati Maakonnale tema igipõlised territooriumid kuni Hiina müürini, millest aga Maakond oli pidanud hiljem lahti ütlema. Kurjad keeled olid hiljem väitnud, et Venemaa delegatsioon oli lepingule alla kirjutades kõvasti purjus olnud. Kõige olulisem oli lepingu juures, et nimetatud rahulepingu oli Maakond sõlminud Jaan-Saalomoni suure eeskuju, lehminimese Leniniga, ja nii suhtus ta kahe riigi vahelisse lepingusse kui pühakirja. Aeg lehmade seltsis möödus lenneldes, kuni ta märkas kurja näoga inetut keskealist naisterahvast küla polt jõudsasti lähenemas. Naine üritas talle midagi prantsuse keeles midagi seletada, kuid Jaan-Saalomon ei osanud prantsuse keelt. Arvates, et naisele ei meeldi, kuidas ta lehmadega suhtleb, vabandas ta viisakalt ning üritas lahkuda, aga naine haaras tal käest ja hakkas teda vägisi kaasa tirima, öeldes vigases saksa keeles:

          Komm, komm!”[76]

Jaan-Saalomon võttis taskust rahatasku. Kõige rohkem ta kartiski, et naine püüab temalt lehmadega suhtlemise eest raha välja pressida, kuigi tal puudus vähimgi soov naisele ükskõik millise teenuse eest maksta. Naine raputas pead ja püüdis teda kannatlikult kusagile tirida. Lõpuks alistus Jaan-Saalomon naise tahtele. Nad jõudsid väikese talumaja juurde ja naine tiris teda uksest sisse. Jaan-Saalomon leidis end köögist, mis oli tagasihoidlikult sisustatud, pisut räpane ning jättis tüüpilise maamajapidamise köögi mulje. Jaan-Saalomon märkas erinevas vanuses inetuid ja räpaseid lapsi ringi kalpsamas. Uks köögi vastasseinas avanes ning sisse astus pisike ja tüse kiilaspäine vanamees. Jaan-Saalomon oli kindel, et oli mehega mingitel kummalistel asjaoludel varem kohtunud. Kiilaspea peletas naise ja lapsed õue ning pöördus külalise poole vene keeles, mida Jaan-Saalomon hästi oskas:

          „Tere tulemast tagasi koju, Roman.”

          „Te eksite. Ma ei ole Roman. Minu nimi on Jaan-Saalomon Lilleke ja ma olen Maakonna ratsarügemendi ülem.”

Kiilaspea hirnus naerda. Ta tõmbas tihedad rulood akende ette, misjärel köök muutus veelgi pimedamaks, süütas köögilaual musta küünla ja lausus loitsu:

          Tipp! Tipp! Tipp! Nuuahaimon turluku tii Korovjev![77] Tule esile Roman Korovjevi vaim!”

Jaan Saalomon tundis, kuidas tema sisemus äkitselt pöörlema hakkas ning teadvus hajus. Valdav emotsioon, mis tal tekkis, peitus äratundmises, et ta on leidnud kauaotsitud Vanapagana, Tõe ja Õiguse kehastuse, kuid see tunne kestis vaid hetke. Kusagilt hinge sügavustest kerkis esile uus võimas tunne, mis hõivas aeglaselt tema meeled ning ta tundis end laiali valgumas, samal ajal kui midagi seletamatut, mis tuli tema seest, kasvas aina  suuremaks, surus ta alla ja võttis tema koha endale. Üha enam tõusis nende ühises kehas esile Roman Korovjev, kes lõpuks kahe hinge heitluses Jaan-Saalomoni kõrvale tõrjus. Taassündinud Roman Korovjev Lillekese kehas tundis kiilaspäise talumehe loomulikult kohe ära. Ta hüüdis:

          Va bulla Azot! Sengu tuku haa, Azot!”

          „Tubli, Roman. Azoiit sinus ei ole kadunud. Järgne mulle!”

Kiilaspäine vanamees, kes polnud keegi muu kui pimedusevalitseja Azot isiklikult, avas luugi köögi põrandas, mis viis majaalusesse keldrisse. Keldrist sai alguse pikk maa-alune käik. Nad sisenesid käiku. Azot liikus ees. Tema lõõmavad silmad andsid just niipalju valgust, et võimaldas käigu seinu eristada. Käik lõppes loitsuga avatava salauksega, mis viis Romanile tuttavasse väikesesse ruumi, kus võis märgata kergeid põletusjälgi. Kunagi toimus selles ruumis Romani transmissioon Jaan-Saalomoni kehasse. Azot lausus:

          „Siin saame segamatult rääkida. Ma loodan, et oled end Lillekese kehas kenasti sisse seadnud.”

          „Hakkan juba harjuma, kuigi me võitleme pidevalt. Eriti raske on söögi ajal ja  siis, kui on aeg abielukohuseid täita. Aga mulle tundub, et suudan vajaduse korral end tema üle kehtestada ja ta hakkab minu prioriteeti tunnistama. Muidu on Lilleke päris lahe sell ja temast saaks kindlasti hea azoiit.”

          „Mul on hea uudis. Varsti saabuvad teie juurde Maakonda kapten Kukk ja tema meeskond. Sinul ja Lillekesel on aega umbes kolm nädalat. Selle aja jooksul peate Lillekese perekonnast vabanema. Meie ürituse tarvis tuleb vältida liigseid pealtnägijaid.”

          „Meie ürituse nimel olen kõigeks valmis. Hävitan naise ja jõnglase esimesel võimalusel.”

          „Rahu, Korovjev! Siin ei ole meil sinu tädiga tegemist. Kui nüüd meenutada, siis nõudis meie agentidel palju vaeva, et sind koos tädiga tapetuks tunnistada ning tädi mehhiklasest teenija süüdlaseks tunnistada. Palun aktiivseid meetmeid seekord mitte kasutada. Saada nad lihtsalt jalust ära.”

          „Saab tehtud, kuigi minu kihk inimliha järele on endiselt tugev. Huvitav oleks teada,  kas lihapurgid, mis ma omal ajal New Yorgi lennujaama hoiukappi jätsin, on ikka veel  alles.”

          „Talitse oma himusid, Korovjev, või muidu jääd igaveseks meie hingede kodu vangiks. Sinu võimed vajavad rakendamist mujal. Ei saa olla midagi ülevamat kui Pimeduseriigi teenimine.”

          Va bulla Azot! Kapten Kuke ja tema meeskonna tulek saab ette valmistatud. Missugused on edasised juhtnöörid?”

          „Ma tahan, et oleksin operatsiooni arenguga isiklikult kursis ja mind absoluutselt kõikidest sammudest informeeritakse. Peame lekkeid vältima, sest isegi Pimeduse Metsas ei saa kõiki usaldada. Bernadette’i majake on täiesti turvaline, millest ei tea isegi Juhtiva Tuumiku liikmed ja sealtkaudu saame sidet pidada nii telefoni kui interneti kaudu. Sinu meiliaadressile saadetakse vajalikud kontaktid. Va bulla Azot!”

          Va bulla, va bulla, va bulla arriakh!”

Tagasi Maakonda saabudes korraldasid Jaan-Saalomon Lilleke ja tema kehapartner Roman Korovjev nii, et Lilleke sattus nagu juhuslikult peale, kui Ljubov ja tema soomlasest äripartner Tuukka soomlane nende abieluvoodis vanainimeste asja ajasid. Jaan-Saalomon ja Tuukka olid mõistlikud inimesed ning jõudsid kiiresti kokkuleppele. Nädal hiljem kinkis soomlane oma osaluse piimatööstuses Jaan-Saalomonile ning kolis koos Ljubovi ja Konstantiniga ühte Kesk-Soome alevisse.

XXXIII PEATÜKK: Vaimsete teadmiste õpingud.

Louis’l tuli kahetsustundega lahkuda meister Villon’ist, kellega ta oli vahepeal üsna heaks  sõbraks saanud, hoolimata nende sajanditepikkusest vanusevahest. Järgmise ja viimase etapina väljaõppeprogrammis pidi ta läbima vaimsete teadmiste kursuse, mille pakkus talle järjekordne ajalooline suurkuju meister Nostredame. Erinevalt eelmistest õppejõududest viis meister Nostredame õppetööd läbi oma isiklikus laboratooriumis Pimeduse Metsa esimesel ülemisel korrusel, sest podagra tõttu oli meister väheliikuv. Luukered konvoeerisid Louis’ iga kord tema kambrist meistri laboratooriumisse ja õppetunni möödudes jälle tagasi. Kuna mitteazoiidina puudus tal õigus iseseisvaks liikumiseks ülemistel korrustel, siis asetati talle kott pähe ja käed seoti kinni. Meister Nostredame’i kamber sarnanes kõige enam vanakraamilaoga. Louis’ meelest oli täiesti hämmastav, kuidas kitsas pikergune ruum kõiki sinna kogutud riistu mahutas. Meister, soliidses eas halliseguse ruuge habemega kõhukas mees villases mantlis ja baretis, veeretas aeglast jutuvada ning tarbis selle kõrvale tinakruusist ohtralt mingit salapärast jooki, mis andis talle jõudu ja energiat. Ta alustas õppetsüklit  imponeeriva sissejuhatusega:

          „Paljutki, millest ma rääkida kavatsen, olete kindlasti kuulnud meister Villoni loengutes, kuid ehk suudan ma teda täiendada Valguseriigi asjades. Meister Villon on küll Pimeduseriigi suurepärane tundja, kuid tal on olnud vähe võimalusi tegeleda sellega, mis jääb Pimeduseriigi võimkonnast väljapoole ja sellest püüangi teid meie lühiajalise õppetöö käigus pisut valgustada. Võrreldes teie varasemate õppeperioodidega, on minu juhendatav tsükkel oluliselt lühem, mistõttu üritan vajalikke teadmisi kontsentreeritult edasi anda. Teadmise ja kunsti vahekorrad on sageli tundmuslikud. See, kuidas meie, inimesed, nähtusi tunnetame, põhineb suuresti mütoloogilistel eelarvamustel ja hõlmab meie endi narratiivi toimunust, milles tõde on segunenud kujutelmadega. Inimkonna ajalugu on suurel määral ilukirjanduslik teos ja põhineb teadlikult välja kujundatud hoiakutel. Ma ei näe olulist vahet ajalool ja kunstniku poolt maalitaval maalil, kuhu too oma kunstimaitsest lähtuvalt erinevaid värve juurde lisab, kuni jõuab produktini, mis vastab tema kujutlusele heast maalist. Täpselt nagu loojatel, nii on ka vaatajatel subjektiivne hinnang nii maalile kui kunstnikule. Loometöö väärtustamiseks peavad kunstniku ja vaatajate ilumeel ühtima. Alles siis muutub kunstniku toodang kättesaadavaks järeltulevatele põlvedele ning osakeseks ajaloost. Ajalugu võib muutuda ideoloogiliseks tellimuseks, relvaks nende käes, kes üritavad oma kunstimeelt jõuga peale suruda. Seepärast on ajalugu minu hinnangul rohkem kunst kui teadus. Kunst võib olla subjektiivne, kuid teadus peab olema objektiivne. Pimedus on väga hea kunstnik, kes oskab oma teoseid suurepäraselt ajalukku jäädvustada. Pimedus on jõud, mille eest maksab põgeneda, kuid pidage meeles, et ta jõuab teile alati järele. Kuigi olen Valguseriigi kodanik, on  minus säilinud täielik lugupidamine pimeduse vastu.”

Louis küsis temalt:

          „Te olete Valguseriigi kodanik nagu meister Alighieri. Valgus ja pimedus tunduvad väga vastandlike mõistetena. Teie puhul tundub aga Pimeduseriigis töötamine täiesti loomulik. Mulle on jäänud mõistetamatuks, miks ikagi töötavad Valguseriigi kodanikud pimeduse heaks? Miks Pimeduseriik ei paku teile kodakondsust?”

          „Valguseriigi kodanikest meistrite traditsioon Pimeduseriigis on vana ja sellele pani aluse teile tõenäoliselt vägagi tuttav isik Galileast.[78] Ma räägin teile Jeshua loo, keda nüüdsel ajal tuntakse läänemaailmas rohkem Jeesuse nime all. Piiblis on kirjas ainult tõe pealmine väljavalitud osa. See on usk, mitte teadmine. Tegelikkus on sageli hoopis teine, kui me oma ebakindluses soovime ette kujutada. Inimtsivilisatsiooni üldise arengu seisukohast pole absoluutsel teadmisel võib-olla üldsegi tähtsust ja pole kahtlustki, et usk aitab mitmeid haavu ravida. Jeshua ei surnud ristil, vaid ta päästeti sealt ligimeste poolt ning ta põgenes koos perekonna ja mõnede lähimate kaaskondsetega praegusele Lõuna-Prantsusmaale. Sealt siirdus ta edasi Pimeduse Metsa ning väitles kolm ööd ja kolm päeva Lucipheriga. Jeesusest sai esimene Valguseriigi kodanikust meister Pimeduse Metsas ja siit sooritas ta mitmeid rännakuid välismaailma. Tema reisid ulatusid Indiasse välja, kuhu ta jäigi pikemaks ajaks pidama. Indias, Kashmiris, viibides lahkus Jeshua maisest elust ning Valguse Isand kutsus ta Valguseriiki. Temast sai ingel Johannes. Jeshua abikaasa Maria Magdalena jäi elama Akvitaaniasse, kohta nimega Rhedae,[79] et olla oma mehe lähedal, kui too töötas Pimeduse Metsas. Rhedaes sünnitas ta Jeshuale poja, kelle järglased panid hiljem aluse Frangi riigis valitsenud Merovingide dünastiale.”[80]

Vaimsete teadmiste õpetaja oli väliselt mornim ja reserveeritum kui meister Villon ning vältis viimase familiaarset sõbralikkust, aga nad saavutasid peagi üsna hea kontakti. Meister Nostredame oli sunnitud piinarikka podagra Pimeduseriiki kaasa võtma ja kokkuvõttes võis seegi muuta teda tõredamaks. Ta kannatas pidevalt tugevate luuvalude käes, mida ta püüdis salapärase joogiga leevendada. Tema loengud olid aga asjatundlikud ning kirega edasi antud. Meister Nostredame’ilt omandas Louis teadmised maailma loomise kohta. Nende teist õppetundi alustas Louis küsimusega:

           „Need, keda kutsutakse langenuteks, oskavad pimedust oma huvides ära kasutada. Mida me üldse pimedusest teame? Ja valgus? Kuidas need üldse tekkisid?”

          „Aegade alguses valitses pimedus keset tühjust. Pimedus on nii ürgjõud kui kogu eksistentsi algaine. Tema kõrvale tekkis teistsugune mittemateriaalne dimensioon, mida kutsutakse valguseks. Arvatakse, et pimedus on vanem kui valgus ja valgus tekkis pimeduse sees mingite tema poolt kontrollimatute protsesside tulemusena, umbes sarnasel printsiibil nagu vähkkasvaja. Valgus paisus ning pimeduse võim ahenes, kuni valguse sees tekkis Valguseriik. Valguseriigis valitseb igavene valgus, mis tagab tema elanikele igikestvuse. Seal elavad Valguse Isand ja tema ustavad kaaslased inglid. Nad kõik on mittemateriaalsed olendid, kes eksisteerivad nähtamatute vaimudena. Keegi ei oska öelda, missugused protsessid viisid inglite tekkimiseni, vaid valgus ise võib seda teada. Kuid nii nagu ei suutnud pimedus valguse teket kontrollida ja seda enam peatada, nii ei suutnud ta takistada valguse mõju iseeneselike protsesside tekkele. Ühel hetkel olid inglid lihtsalt olemas. Kuna laul ja pillimäng kuuluvad lahutamatult inglite igapäevase tegevuse juurde, millega nad oma eksistentsi kaunistavad, siis kutsutakse inglite erinevaid tasandeid koorideks. Hiljem tõid inglid laulu ja pillimängu koos paljude teiste kunstidega ka inimeste sekka. Kõrgema klassi inglid moodustavad seeravide, keerubide ja aujärgede koorid. Vanal ajastul, kui inglid olid veel ühtsed, juhtisid neid seitse seeravit. Seraphiel ja Lucipher olid neist võimsaimad. Valguse Isand ehk kodanikunimega Seraphiel oli esimene esimeste seas. Lucipher oli aujärjelt Valguse Isanda järel teine ja talle järgnesid Beelzebub, Leviathan, Mikael, Metatron ja Asmodeus. Kui teised seeravid olid kuuetiivalised, siis Seraphielil ja Lucipheril oli kaksteist tiiba. See on väga oluline erinevus, sest tiivad annavad inglitele nende jõu ja võimu ning aitavad neil Valguseriigis ringi liikuda. Keerubide koori juhtingel on Cherubiel, kuid kaheteistkümne keerubi hulka kuulusid peainglid Gabriel, Rafael, Uriel, Camael, Jophiel, aga ka Ophaniel, Sariel, Ramiel ning langenud Balberith, Azazel ning Samshiel. Kakskümmend neli inglit kuulusid aujärgede koori, nende hulgas aujärgede koori juhtingel, tänane peaingel Zadkiel ja teise langemise ehk Grigori juht Samyaza. Seega oli kõrgeima hierarhia ingleid kokku nelikümmend kolm. Nimetatud nelikümmend kolm inglit olid valguse poolt sünnitatud alginglid, kes panidki püsti Valguseriigi.  Hiljem on ingleid Valguseriiki juurde tulnud, kuid nemad on tulnud juba hingede rändega  ning Kõrge Kohtu otsusel.”

          „Mis vahe on seeravidel, keerubidel ja teistel inglitel? Kas ainult tiibade arvus?”

          „Seeravid on loojad, keerubid on Valguse Isanda kaardiväelased, aujärgede inglid on taevaste otsuste täideviijad ja ametnikud. Peale Taevast Sõda, seoses Valguseriigi ja Pimeduseriigi eraldumisega, seati Valguse Isanda poolt ametisse seitse peainglit: Mikael, Gabriel, Rafael, Uriel, Camael, Jophiel ja Zadkiel. Kooride inglid olid jagunenud valguse ja pimeduse vahel ning Valguse Isand otsustas hierarhiat vastavalt muutunud oludele korrastada.”

          „Millest tekkis Seraphieli ja Lucipheri  vastasseis?”

          „Mõlemad inglid, Seraphiel ja Lucipher, olid võimsad ja suured leidurid. Väga palju tänasest universumist on nende loometöö tulemus. Kõigepealt avastas Valguse Isand hingede paljunemise, mistõttu inglite arv hakkas järsult kasvama. Lucipher lõi aga omakorda mateeria. Ta tahtis saada suuremaks leiduriks kui Valguse Isand ning pikkamisi said neist konkurendid, kes võistlesid Valguseriigi esileiduri au eest. Lucipher jõudis lõpuks niikaugele, et suutis anda valgusele materiaalse kuju ja paiskas valgustatud mateeria osakesed tähtedena keset pimedust ilmaruumi laiali. Ühte senikasutamata kosmoseavaruse dimensiooni, paigutas ta võimsa energia- ja valguseallika, mida nimetati Päikesekrooniks. Päikesekrooni ümber tekitas ta mateeria osakestest planeetide süsteemi. Tol ajal pakkusid Lucipheri katsetused Valguse Isandale huvi ja nad otsustasid jõud ühendada. Nad valisid välja ühe planeedi, et katsetada seal oma värskeimat leiutist – hingede ning mateeria ühinemisel tekkivat elu. Kõigepealt katsetasid nad Marsi ja Veenusega, kuid kõige paremini sobis elu tekitamiseks Maa nimeline planeet. Lucipher tekitas vee ja pani selle Maale voolama. Valguse Isand eraldas katsetuste jaoks hinged ja nad külvasid hinged vette. Vesi osutus soodsaks kasvukeskkonnaks, kus hinged leidsid sobivad tingimused mateeriaga ühinemiseks. Nii tekkis elu, mis hakkas vees paljunema ja levis pikkamisi üle kogu Maa.”

          „Kuid Seraphiel ja Lucipher ei jäänud ju igavesti liitlasteks.”

          „Pimedusele inglite ettevõtmised ei meeldinud. Ta tundis valguse survet, kes temalt  eluruumi vähemaks võttis. See tekitas pimeduses viha ja ängistust. Tal õnnestus põhjustada inglite seas rahulolematust, mille tulemusena kolm tähtsaimat inglit – Lucipher, Beelzebub ja Leviathan ühinesid ülestõusus Valguse Isanda vastu. Ülestõusu hakati kutsuma Taevaseks Sõjaks. Aujärjelt viies ingel, Mikael, ei ühinenud  kolleegidega ja asus juhatama Valguse Isanda poolehoidjaid. Teda toetas kaks kolmandikku inglitest. Lucipher ja temaga liitunud inglid kaotasid sõja ning nad pagendati Maa peale, kuhu Valguse Isand eraldas neile valduse ja andis selle igaveseks ajaks rendile. Ingleid, kes peale Taevast Sõda Valguseriigist välja heideti, hakati nimetama langenuteks. Langenute hulka kuulus kõrgema järgu inglitest neli seeravit, üks keerub ja neli aujärgede inglit. Maa peal ühinesid nad pimedusega, moodustasid Pimeduseriigi ja võtsid endale uued nimed. Lucipherist sai Must Mees, Beelzebubist Gol-Guul, Leviathanist Azot ja nendega ühinenud seerav Asmodeusest Gaa-Gaa.”

          „Mida me teame Taevasest Sõjast?”

          „Me peatume sellel teemal põhjalikumalt mõnel järgmisel korral. Taevane Sõda oli esimene samm teel langenud inglite ja pimeduse liidu tekkimisele. Üldse võib eristada esimest ja teist langemist. Esimene langemine, mis toimus peale Taevast Sõda, oli neist suurem.”

          „Aga teine langemine? Ingleid tuli pimeduseriiki ka veel peale Taevast Sõda?”

          „Mitte kõik langenud ei võidelnud Taevases Sõjas Lucipheri poole peal. Kaudselt sai teine langemine alguse inimkonna esiemast Lilithist ehk Muumiast, kes oli  esimene ingel, kes peale Taevast Sõda Valguseriigist välja heideti. Teine langemine tähistab ingleid, kes olid sunnitud Valguseriigist lahkuma, sest nad olid käinud Maa peal pattu tegemas, inimestega ühte heitmas ning neile keelatud teadmisi õpetamas. Kokku oli neid umbes kakssada. Nende liider oli aujärgede ingel Samyaza ehk Deeva, kuid nende hulka kuulusid keerubid Azazel ehk Guruk ja Shamshiel ehk Shahandaggurta, kuid põhiliselt hõlmas teine langemine siiski rohkem madalamate kooride ingleid. Mõned inglid soovisid Valguseriigi tugevamat sekkumist maapealsetesse asjadesse ja nad lõid inimestega tihedad sidemed. Nad rajasid Kuule vahejaama ning korraldasid sealt reise Maa peale. Paljud neist võtsid endale materiaalse kuju ja läksid Maale inimeste sekka elama. Inimesed kutsusid neid grigoriteks, vaatlejateks. Inimestega ühendusse astumine ei olnud grigorite ainus patt. Nad õpetasid inimestele taevaseid teadmisi, milliseid hoiti Valguseriigis kiivalt varjul. Tänu grigoritele õppisid inimesed tundma astroloogiat ja meteoroloogiat, hakkasid valmistama nuge, mõõku, kilpe ja kosmeetikat. Grigorid andsid inimestele edasi teadmisi ornamentide tegemise ja kirjakunsti vallas. Nende kontaktide põhjal tekkisid Maa peale mitmed iidsed tsivilisatsioonid, mis hiljem kadusid. Vanal ajal oli inimeste ja inglite läbikäimine tihe. Grigorite mõjul tekkisid iidsed Sumeri, Akkadi, Egiptuse, Hiina, kadunud Atlantise ja paljud teised tsivilisatsioonid. Tol ajal oli tavaline, kui ingel ja inimene kõndisid tänaval käsikäes.“

          „Professor Meyerson rääkis maiste teadmiste kursuse ajal sumeritest ja Atlantisest, kuid ta ei rääkinud, et need tsivilisatsioonid olid inglite poolt tekitatud.”

          „Inimlike  teadmiste õpetamise raames saabki hõlmata vaid inimlikke teadmisi.”

          „Miks need tsivilisatsioonid kadusid?”

          „Nad kaotasid kontaktid inglitega ja kuna olid oma arengus juba liiga kaugele jõudnud, siis ei suutnud iseseisvalt edasi areneda.”

          „Miks need kontaktid kadusid? Mis sai langenud inglitest?”

          „Valguse Isandale sai patutegu teatavaks ning ta otsustas Valguseriigi eksinud inglitest puhastada ning nad välja saata. Paljud väljasaadetud ühinesid Pimeduseriigiga, kuid teistele eksinutele ta siiski andestas ja kutsus nad tagasi Valguseriiki. Hiljem kõrvaldas ta inimestega suhtlemise paturegistrist. Seda otseselt ei keelatud enam, kuigi  ei peetud ka soovitavaks.  Suhtumine muutus pärast  seiklust, kui Valguse Isand sai isikliku kogemuse osaliseks ning sattus inimnaise Miriami võlude kütkeisse, aga see on juba üks teine lugu.”

          „Me jõudsime juba inimeste juurde. Bioloogiatunnis räägitakse, et inimesed põlvnevad  ahvidest. Piibliloo järgi on inimesed loonud Jumal. Meister Villon jälle rääkis, et inimesed tekkisid inglitest ja ahvidest. Kuidas on õige? Kui inimesed põlvnevad ahvidest, kuidas siis ahvid tekkisid?”

          „Meister Villon rääkis õigust. Elu tekkimisest inimesteni oli veel pikk tee käia. Kõigepealt omandati oskused elu tekitamiseks väljaspool vett. Maa peale, tulevasele Mesopotaamia alale, ehitasid inglid katseaia, loodusliku laboratooriumi, kus Lucipheri loodud materiaalsed kehad ühendati Seraphieli loodud hingedega. Laboratooriumi hakati kutsuma Eedeni aiaks. Eedeni aias kujundati taimed ja loomad, ahvid teiste seas. Alguses töötasid kõik seeravid seal üksmeelselt ning tegelesid lomisega. Seraphiel pühendus rohkem taimedele, Lucipher loomadele. Beelzebub tegeles põhiliselt lendavate olendite leiutamisega. Tema loodud on putukad ja linnud. Leviathan töötas välja kalad ja roomajad. Hinged muutsid mateeria küll elavaks, kuid erinevalt hingedest ei olnud materiaalsed kehad igavesed. Nii tekkis surm. Surmajärgselt pidi hing leidma endale uue materiaalse keha või siis jääma vaimuna väljapoole mateeriat.”

          „Kas inimesed on siis Pimeduseriigi või Valguseriigi loodud?”

          „Inimesteni pole me veel jõudnud. Inimeste hing pärineb tõepoolest Seraphielilt, kuid Lucipher ei ole inimese kujundamisega mitte vähe tegelenud. Lucipheri toel inimese sidemed mateeriaga aina tugevnesid ning temast on ajapikku saamas võimas kiskja, Lucipheri loodud hävitajarobot. Kui 19. sajandi alguses elas Maa peal üks miljard inimest, siis kõigest kaks sajandit hiljem on neid seal juba seitse miljardit ning kasv kiireneb. Arvestades, et suureneb ka inimese käsutuses olevate vahendite arv, millega ta saab siinseid protsesse mõjutada ning pidades silmas, et ta kaugeneb iga hetkega loodusest ning muutub tehislikumaks, siis võib ette kujutada, millega see kõik kord lõpeb. Maa peal on inimene võõrliik, muteerunud vorm inglitest ja ahvidest, kellel puudub looduslik vaenlane ja nad seisavad väljaspool toitumisahelat, kuid ta pole üheselt seotud ka pimedusejõududega ning võib kalduda ühele või teisele poolele, vaid peab tegema valiku. Inimeste hingede pärast käib valguse ja pimeduse vahel halastamatu võitlus.”

Meister Nostredame ketras vaiksel häälel jutulõnga ja sundis Louis’d sageli pingutama, et meistri sõnadest mõtet tabada. Pingutus vääris küünlaid ja õppetunnid pakkusid tema senistele teadmistele väärtuslikku lisa. Samm sammu haaval viis Nostredame Louis’d üha enam kurssi kõrgemate eluvormide poolt loodud maailma varjukülgedega, mida ta oli alles Pimeduse Metsas hoomama hakanud.

XXXIV PEATÜKK: Gol-Guuli tütar.

Kaksteist ööd, mille jooksul toimusid Louis’ vaimsete teadmiste õpingud meister Nostredame’i juures möödusid Daniel’i ja Genevieve’i jaoks põhiliselt Murri ja meister Alighieri seltsis. Guindola külastas Danieli ja Genevieve’i harva ning tema isik oli jäänudki Danielile ja Genevieve’ile lahendamata mõistatuseks. Ta oli neid ennastohverdavalt aidanud, kuid tõrjunud vähimagi katse teda lähemalt tundma õppida. Viimasel ajal oli toimunud siiski väike muutus ning Guindola võttis külaskäike Daniel’i ja Genevieve’i koopasse aina tihedamini ette. Isegi Murr hakkas temaga tasahilju harjuma ning ei urisenud enam naise peale, kuigi keeldus temaga ühes ruumis viibimast ja lahkus kohe, kui Guindola saabus. Vähehaaval hakkas naine kaotama esialgset reserveeritud hoiakut ja muutus jutukamaks. Varem oli ta tulnud vaid viivuks, andnud moonakoti üle ja lahkunud. Nüüd söandas ta jääda kauemaks ning muutus Daniel’i ja Genevieve’i suhtes seltskondlikumaks. Ühel vihmasel pärastlõunal, kui nad olid koopas lõkketule ääres end mugavasti sisse seadnud, jõudis ta juba niikaugele, et jutustas neile oma loo.

           „Ärge pange mulle pahaks, et ma ei taha endast just palju rääkida, aga mul ei ole inimestest just häid mälestusi, kuigi olen nende seas üles kasvanud. Välismaailmas sain elada ainult üheksateist aastat. Sündisin sajandeid tagasi Domremy külas, tolleaegses Bari hertsogkonnas,[81] inimnaisele Isabelle Romée’le. Minu pärisisa oli Gol-Guul ehk taevases hierarhias seerav Beelzebub. Ema abiellus kohaliku talumehe, küla maksukoguja ja vahimehega, keda ma pidasin kaua oma isaks.”

Danielile ja Genevieve’ile meenus ajalootunnis õpitu. Peaaegu iga prantslane oli seda lugu kuulnud. Daniel ja Genevieve olid juba harjunud meister Alighieri elujärgse müsteeriumiga, aga nad ei oleks kohe kuidagi osanud Guindolat seostada Prantsusmaa sümboliga. Daniel küsis otse:

          „Pimeduseriigi saladustelaekad näivad olevat lõputud. Sinu jutustus sarnaneb väga ühele meie kooliõpikute kangelasele. Me teame, et meister Alighieri ja meister Nostredame on siin igati elusatena püsinud sajandeid ja seepärast ei imesta enam millegi üle. Kas sa oled Jeanne d’Arc?“[82]

          „Sa oled õigel teel. Kunagi tunti mind selle nime all. Minu lapsepõlv oli ilus ja õnnelik, kuigi aeg oli keeruline. Euroopas lokkas sõda ja vägivald, aga Domremy jäi põhilistest sõjateedest õnneks eemale. Mõned rüüsteretked tabasid siiski ka minu koduküla ja neist ühe käigus põletati meie küla maha. Mäletan selgesti, kuidas varjusime metsas ja nägime, kuidas leegid meie küla hävitasid. Meid valdas jõuetusetunne. Sinu  silmad näevad ülekohut ja sinu süda ütleb, et pead sekkuma, kuid sinu mõistus hoiatab pead tulle pistmast ja laseb sellel kõigerl rahulikult sündida. Hetk lapsepõlvest, see lootusetusetunne, sööbis mulle igaveseks mällu ning hilisemas elus toimisin risti vastupidiselt. Mõne aja pärast hakkasin tähele panema, kuidas aeg-ajalt hõivasid minu meeli kujutlused ja hääled teisest maailmast. Tollal ei teadnud ma veel oma päritolust ja muidugi ei osanud ma ka häälte tagamaid sellega kokku viia ega jjulgenud neist kellelegi rääkida, sest mind ei oleks mõistetud ning paremal juhul oleks arvatavasti peetud nõdrameelseks. Ärgem unustagem, et tol ajal olid nõiaprotsessid meie elu igapäevane kaasnähtus. Alles hiljem taipasin, et niiviisi saatis minu isa mulle sõnumeid. Kui olin suuremaks kasvanud, siis ühel hetkel ilmus isa minu ette ja ma sain tema olemasolust teadlikuks. See oli minu elu kõige õnnelikum päev. Kuueteistkümneaastaselt saatis isa mind sõnumiga Prantsusmaa kuninga juurde. Ta oli mures, sest sõda Prantsusmaa pärast oli kestnud ligi sada aastat ning sidunud pimedusejõud tugevasti välismaailmaga. Gol-Guuli ei huvitanud inimeste probleemid ja ta soovis pimedusejõudude poolse sekkumise lõpetada. Ta tahtis, et inimeste asjadega tegeleksid inimesed ise ja otsis oma soovile inimeste toetust. Ma pidin kuningaga kohtuma ja pakkuma talle isa abi sõja lõpetamisel. Mind võeti kuulda.”

Daniel segas end jälle Guindolale vahele:

          „Ma ei ole ajaloos just väga tugev, aga Jeanne d’Arci isik on jäänud meelde kui ääretult müstiline kuju. Isegi nüüd, kui ma olen saanud teada sinu päritolu tagamaadest, ei suuda ma mõista, kuidas sai võimalikuks, et Prantsusmaa kuningas usaldas väejuhtimise ühele lihtsale taluneiule?”

          „Tal ei jäänud midagi muud üle. Ühele lihtsale taluneiule poleks ta seda muidugi usaldanud. Tavaline tüdruk poleks isegi kuninga jutule pääsenud. Ära unusta, kes on minu isa. Gol-Guuli tütre jaoks olid mitmed teed lahti ja mul olid eestkostjad, kes suutsid kuningat mõjutada. Paljud mõjukad inimesed asuvad juba oma maise elu jooksul pimedust teenima, lootes kindlale panusele toetudes kindlustada endale surmajärgset elu Pimeduse Metsas ja enamasti võetaksegi sellised luukeredena Pimeduseriigi teenistusse. Uskumatu, kui paljud inimesed panustavad maise elu kestel teadlikult põrgule! Nad ei loodagi pattudest puhtana taevasse pääseda, vaid teevad teadliku valiku pimeduse kasuks. Minu eestkostjad teadsid väga hästi, keda ma esindan ja kõik see muutis minu missiooni üpriski lihtsaks. Audientsi tulemusena saabus Gol-Guul salaja Chinon’i, kus tollal paiknes kuninga õukond, ja kuningas Charles Seitsmes[83] sõlmis temaga verega kinnitatud lepingu. Lepingu garanteerimiseks astusin ma Charlesi teenistusse. Nii sõdisin ma Prantsusmaa kuninga armees ja võitsin mitmeid lahinguid, kuni Compiégne’i all langesin Burgundia[84] vägedele vangi. Burgundlased müüsid mu edasi inglastele, kes kuulutasid mu nõiaks ja mõistsid tulesurma. Gol-Guul üritas mind päästa, kuid inglastega ei õnnestunud kokku leppida ja mind viidi tuleriidale. Pole eriti raske aimata, et inglasi võisid mõjutada Gol-Guuli vaenlased Pimeduse Metsast. Langenud tegutsesid sageli inimeste selja taga ning juhtisid nende tegusid ja mõtteid. Viimasel hetkel, kui tulekeeled olid mu juba rahva eest varjanud, lendas isa ingli kujul kohale, päästis mu otse tuleriidalt ja tõi Pimeduse Metsa. Võib-olla minu saatus saigi tema jaoks selleks otsustavaks pöördepunktiks, et ta pettus inimestes lõplikult ja otsustas neile selja keerata. Suutmata leppida inimeste kasvava mõjuga Pimeduseriigis, lahkus ta varsti Pimeduse Metsast ja lootis rajada Uue Pimeduseriigi. Isa arvas, et langenute pidev sekkumine inimeste asjadesse nüristab ja madaldab langenuid ning tõmbab neid eemale nende ingellike juurte juurest. Ka peale Valguseriigist lahkumist pidas Gol-Guul inglipäritolust väga lugu ning isegi oma maises pagenduses ei suutnud ta mitmetest taevastest kunstidest loobuda. Gol-Guulile meeldis lendamine ja ta on üks väheseid langenuid, kes on seda kõrget ingellikku kunsti Maa peal elus hoidnud. Mitte asjata ei ole lendavad objektid, linnud ja putukad, just Gol-Guuli vaimusünnitused.”

          „Oled sa kindel, et sinu hukkamise korraldasid inimesed ja keegi Pimeduseriigist oli sellesse segatud?”

          „Otseseid tõendeid mul pole ja ma tegelikult ei tea, kas minu kahtlustusel on alust, kuid seda ei saa kindlasti välistada. Gunn näiteks arvab, et seosed on olemas. Azot on õukondlike intriigide meister. Pimeduseriigi hierarhias oli ta alles kolmas ning tõusmaks Pimeduseriigi troonile, pidi ta üle kavaldama nii Musta Mehe kui ka Gol-Guuli. Ta tegutseb vahendeid valimata.”

Genevieve küsis:

          „Sa ei läinud oma isaga kaasa, kui ta Pimeduse Metsast lahkus. Miks?”

          „Ta kutsus mind, kuid ma olin juba liiga tugevasti seotud selle kohaga siin. Nii ma jäingi.”

Guindola jaoks oli see nähtavasti valus teema ning tema hääl muutus kalgimaks. Daniel üritas Guindolat lohutada ja konstateeris:

          „Paljudele minevikus toimunud sündmustele annavad inimesed hiljem hoopis teistsuguse hinnangu. Täna oled sa Prantsusmaa jaoks kangelanna.”

          „Prantsusmaa kangelanna tiitlil pole Pimeduseriigis väärtust. Minu õnnetus seisneb minu Pimeduseriigi jaoks patuses päritolus. Segaverelisena olen ma Pimeduseriigi hierarhia madalamal astmel ja täidan alamaid ülesandeid, kuid isa pidas oluliseks, et saaksin hea hariduse ning  võimalikest parima  ettevalmistuse paljudel aladel. Erinevalt Azotist, pidasid Must Mees ja Gol-Guul väga oluliseks, et Pimeduseriigis oleks võimalik saada parimat haridust. Minu õpetajate hulka kuulusid meister Alighieri, meister Nostredame, meister Villon ja meister Rais,[85] kes andsid mulle edasi oma tarkuse. Neilt omandatud teadmisi naudin ma täiega. Meister Rais on mulle eriliselt tähtis. Kui ma veel inimene olin, siis oli meister Rais minu hea sõber ja kaaslane võitluses Prantsusmaa eest. Teda tõmbas pimedate kunstide poole ja ta ei vagatsenud nagu mood nõudis, mis lõppkokkuvõttes saigi talle saatuslikuks. Täpselt nagu minagi, ei sobinud ka tema inimeste sekka. Kui kuulsin, et Kõrge Kohus on tema hinge Pimeduseriigi seitsmendasse põrgusse saatnud, siis tegin kõik endast oleneva, et tema hing sealt välja tuua ning koos Gol-Guuliga korraldasime, et ta saaks siin omada laboratooriumi, et välismaailmas alustatud katsetusi jätkata.”

Genevieve kohendas lõkkeasemes tuld ja päris:

          „Kas sind ei tõmba tagasi inimeste sekka? Mind kurvastab, et oled inimestes nõnda pettunud. ”

          „Minu isiklik teekond inimesena jäi väga lühikeseks ja tookord ei õppinud ma seda ehk hindama. Meistrite mõjutusel olen hiljem mitmeid kordi käinud välismaailmas rändamas ja mulle isegi meeldis seal. Ajuti tundsin ma seal end tõeliselt vabana. Välismaailmas rännates õppisin ma tundma Gunni, mis mõjutas kardinaalselt minu edasist eksistentsi. Hakkasin inimesi teise pilguga vaatama ja  sain aru, et pean neid aitama.”

          „Räägi meile Gunnist. Teda mainis juba meister Alighieri, kuid ma ei suuda siiani taibata, kes või mis ta ikkagi on? Kas ta on langenu?”

Genevieve pööras anuva pilgu Guindola suunas. Küsimus pakkus talle huvi ja ta suutis vaevu uudishimu  taltsutada. Guindola vastas vaikselt:

          „Seda ei tohi ma teha. Ütlen teile vaid, et ta ei ole ei see, teine, ega kolmas. Ta on midagi rohkemat. Mida vähem te Gunnist teate, seda parem nii teile kui kõikidele inimestele, kes ei ole pimedusejõududega ühinenud. Gunn on teist teadlik ja abistab niipalju kui võimalik ning selle tarvis pöörduge julgesti minu poole. Ühes võite aga kindlad olla – kui teil Gunni tõepoolest vaja on, siis leiab Gunn teid ise üles.”

Jää oli sulamas ja piir Guindola ning tema hoolealuste maailmade vahel oli hajumas. Tundus, et Murrgi vaatab Guindolat hoopis uue pilguga ja ei turtsu tema peale nii vihaselt nagu see oli alles hiljuti üsna tavaline. Igatahes julges ta koopasuule uudistama tulla ja oli Guindola juuresolekut arvestades tema kohta üllatavalt rahumeelne, kuigi päris ligi ei usaldanud tulla. Nad veetsid omavahel vesteldes mõnusasti aega, kuni hakkas hämarduma ja Guindola leidis, et teda ootavad töised ülesanded. Mida tema töö Pimeduseriigi teenistuses täpselt sisaldas, seda naine ei avaldanud. Lahkudes edastas Guindola neile hea uudise:

          „Puhake end korralikult välja, sest homme tuleb raske päev. Me külastame jälle meister Nostredame’i ja te kohtute Louis’ga. Aeg on kätte jõudmas ja ma loodan siiralt, et homme lahkute siit juba kolmekesi. Peame tegutsema ja selleks on jõudu vaja. Olge tublid!”

Guindolal oli kadestamisväärne oskus märkamatult liikuda. Ta kadus vaikselt nagu oli ilmunudki. Daniel ja Genevieve said tema viimastest sõnadest positiivse energialaengu, kuid homse ootuses  ei suutnud nad veel kaua puhkama heita, vaid vestlesid vaikselt omavahel, mõlgutades mõtteid sellest maailmast, mis ootas neid väljaspool Pimeduseriiki. Õhtul luges Daniel Claude Biotti päevikut. Guindolat ei mainitud päevikus kordagi, kuid nii mõnigi eksitatud inimsaatus on saanud Claude Biotti poolt jäädvustatud.

jacques töötab jälle meister jakobi käe all. nad raiuvad pimeduse metsas puid. jakob on jutukas. ta rääkis kuidas temast saab azoiit. jakob on arst glaruse linnas. glarus on šveitsis. tema naine sureb. jakob jääb lastega üksi. jakobile meeldib tema teenija anna. anna on 17 aastat jakobi teenija. ta tahab annat uueks naiseks. tütar ei taha annat jakobi naiseks. anna ei salli tütart. jakob näeb et anna paneb okkad laste piima ja leiva sisse. anna ütleb pimedusevalitseja käseb panna. pimedusevalitseja tuleb musta koera kujul. jakob annab anna üles. kirik tunnistab anna nõiaks ja tema pea raiutakse maha. ta ilmub jakobi unenägudesse. unenäod käsevad jakobil pimeduse metsa minna. ta  ei leia siit annat. nüüd tahab ta tagasi laste juurde minna. jakob hakkab jacquesi usaldama. ta ütleb jacquesile et on otsustanud laste juurde tagasi pöörduda. ühel päeval jakob kaob. fernand ütleb jakob põletatakse ahjus.

Daniel sulges vihiku ja jäi mõttesse. Vaid hetkeks jagus tal mõtteid meister Jakobi õnnetule saatusele, kuigi see meenutas valusalt Louis’ teekonda Pimeduse Metsa. Jakobi meelitas Pimeduse Metsa armuke, samal ajal kui sõber Patrick oli juhtinud sinna Louis’i. Paralleelid olid märgatavad ja võitlus käis iga hinge pärast. Jakob Annat ei leidnud, kuid kas oli Louis jõudnud kohtuda Patrickiga? Kas ootab Louis’d Jakobi saatus? Praegu oli juba hilja masendusse langeda ning Daniel suunas mõtted tulevikule. Mis saab edasi? Nende epopöa Pimeduseriigis oli lähenemas lõpule ja tulevikuplaanides tahtis ta nii Louis’d kui Genevieve’i ühinguga siduda. Daniel teadis hästi, et Louis’i vabastamine on vaid üks lahing pikas sõjas, kus nende vastane ei mõtlegi alla anda.

XXXV PEATÜKK: Taevane sõda.

Samal ajal kui Guindola koopas lõkke ääres Danielile ja Genevieve’ile oma lugu jutustas, istus Louis meister Nostredame’i laboratooriumis nahkadega kaetud vasksel toolil ning valmistus järjekorras üheteistkümnendaks vaimsete teadmiste õppetunniks. Tal olid meistri jaoks küsimused valmis mõeldud.

          „Tahaksin Taevasest Sõjast rohkem teada saada. Eelmisel korral lubasite sellest rääkida. Millisteks kujunesid Valguseriigi ja Pimeduseriigi suhted peale Taevast Sõda? Ühelt poolt on need kaks riiki nii erinevad, aga ikkagi teineteisega seotud.”

Meister Nostredame pidas oma lubadust ja alustas ahjutule paistel heietust Taevasest Sõjast. Louis istus tema vastas ja kuulas meistrit tähelepanelikult.

          ”Alustame sõjast. Kui poleks olnud Taevast Sõda, siis võib-olla ei oleks meil täna Pimeduseriiki. Võimalik, et inimkondki oleks jäänud tekkimata. Me oleme varasemates õppetundides rääkinud, et pärast hinge ja mateeria edukat ühendamist tekkis Seraphieli ja Lucipheri vahel lahkheli. Nad ei suutnud elusolendite staatuses kokku leppida. Seraphiel tahtis, et materiaalsete kehadega varustatud hinged saaksid inglitega võrdseteks, aga Lucipher soovis, et nad jääksid alamate olenditena inglite teenistusse. Lahkheli kasvas üle vastasseisuks ning Lucipher kuulutas Seraphieli vastu sõja välja sõnadega: “ma tõusen taevastesse kõrgustesse; asetan oma trooni Seraphieli tähtedest kõrgemale; istun troonides inglite kogu kohal, särades püha mäe kõige kõrgemas tipus; tõusen pilvedest kõrgemale ja teen endast kõige kõrgema”. Selleks ajaks oli inglite arv Valguseriigis kasvanud ligi neljasaja miljoni inglini. Kolmandik inglitest, kokku sada kolmkümmend kolm miljonit kolmsada kuus tuhat kuussada kuuskümmend kaheksa, koondus Lucipheri taha. Kaks kolmandikku, neid loendati kakssada kuuskümmend kuus miljonit kuussada kolmteist tuhat kolmsada kolmkümmend kuus, toetas Valguse Isandat. Need arvnäitajad, mille Pimeduseriigi kroonikad on avaldanud ja mis on sealt lekkinud välismaailma, pole siiski kõige usaldusväärsemad, sest paljud inglid  jäid sõjast kõrvale ning püüdsid pooli lepitada. Numbrid numbriteks, aga nagu näete, oli ingleid juba küllaltki palju, Valguseriigis jäi ruumi väheks ning pinged kasvasid. Lucipher sõlmis liiduleppe pimedusega, kuid sellest polnud loodetud abi ja ta kaotas sõja Mikaeli poolt juhitavatele Valguse Isanda vägedele. Võitlus kestis mitu päeva ning esialgu olid Lucipheri väed edukad, kuid siis juhtis Mikael oma palju arvukamad väesalgad võitlusesse, purustas viimses lahingus Lucipheri sõdalased ning vangistas nende juhid.  Viimne lahing oli võimas vaatemäng, kus võideldi jõudu säästmata. See  kestis üheksa päeva, rohkem kui teised Taevase Sõja lahingud kokku, kuni Valguse Isanda vastased sunniti  alistuma. Ülestõusnud heideti Valguseriigist välja ja pagendati Maa peale. Nii tekkis Pimeduseriik.”

          „Nad kaotasid sõja, kuid võitsid riigi.”

          „Inimestel on sõdadest kujunenud lihtsustatud arusaam. Kuna surm eksisteerib vaid materiaalsel tasandil, siis ei piisa võidu saavutamiseks ainult vastase maise keha hävitamisest, vaid sa pead kontrollima tema hinge. Materiaalne sõjategevus, mida peetakse sõjavägede vahel, on vaid hale vari tegelikust võitlusest, vaimsest vägikaikaveost, mis toimub päevast päeva ning ööst öösse erinevatel võitlustandritel. Need võitlustandrid võivad olla majandus, poliitika, loodus, inimene … Praktiliselt kõik, mis on ühel või teisel  kujul segatud materiaalse ja mittemateriaalse maailma vahelisse vastuollu. Nad kaotasid lahingu, kuid Taevane sõda ei ole lõppenud. Tõenäoliselt ei ole me enam iialgi pompöössete võitlusstseenide tunnistajateks, kus Lucipher ja Mikael võitlevad tuliste mõõkadega keset lahingumöllu, püüdes teineteist Valguseriigist pimedusse kukutada. Moodne sõda toimub vaimse ülekaalu nimel ning jääb tavalisele silmale märkamatuks. Vaimne vägivald võib olla palju julmem ja verisem kui lihtne füüsiline jõukatsumine. Vaimsed lahingud jätkuvad peatumatult ja neid peetakse iga üksiku hinge pärast. Seraphiel ja Lucipher sõlmisid lepingu, mille järgi anti Maa langenud inglitele igaveseks ajaks kasutada, kuid vastavalt lepingule moodustab maapealne elu oma dualistlikus hingede ja mateeria ühinemisel tekkinud vormis igavese võitlustandri valguse ja pimeduse vahel. Maapealse vara materiaalne pool kuulub Lucipherile, vaimne pool aga Seraphielile. Kui üks osaline peaks lepingut  rikkuma, siis lähevad kõik õigused üle vastaspoolele. Hinged peavad oma maise elu jooksul tegema valiku, kas nad ühinevad valguse või pimedusega. Valik saab lõpliku kinnituse Kõrge Kohtu poolt, kuhu hinged jõuavad siis, kui nad on materiaalsest kehast lahkunud. Peale Taevast Sõda saab ainult Kõrge Kohus hingedest ingleid teha. Ingliks ülendatud hinged liituvad Valguseriigiga.”

           „Saan aru, et Taevase Sõja tähtsus oli universumi arengu seisukohalt määrav. Taevase Sõja järel tekkisid universumisse Valguseriik ja Pimeduseriik. Mõlemad pooled valmistuvad otsustavaks lahinguks, kuid hoiduvad otsesest konfliktist kahe riigi vahel. Mulle tundub, et Valguseriigi ja Pimeduseriigi vahelistes suhetes toimub midagi külma sõja laadset, mis pärineb välismaailmast ning tekkis seal Teise Maailmasõja järel, kus võitlus vastanduvate süsteemide vahel on asendunud pigem võistlusega, ja eesmärgiks seatakse vastandlik süsteem välja kurnata. Paljud inimesed peavad tänaseni tolleaegset maailmakorda täiuslikuks. ”

          „Teie poolt kirjeldatud külma sõjaga ma ei ole tuttav, kuid sellegipoolest olen nõus, et võistlus on kehtiv ka Valguseriigi ja Pimeduseriigi suhete koha pealt.”

          „Sõjad kujundavad nii inglite kui inimeste elu. Inimesed peavad sõda tihtipeale vältimatuks ning loomulikuks nähtuseks, mis käib meie eluga paratamatult kaasas. Nad vajavad vaenlasi ning inimestele meeldib sõjaks valmistuda, palju rohkem kui sõdida. Kui sõda on alguse saanud inglitelt, siis on inimesed selle oma kaudsetelt esivanematelt üle võtnud. On see nii? Milleks on sõda hea? Kas loomad sõdivad? Või on see ainult inglite ja inimeste privileeg?”

          „Sõjad on langenute kingitus inimkonnale, võitluse äärmuslikult primitiivne vorm, mis on looduslikest liikidest omane ainult inimesele. Niimoodi seovad nad inimesi  tihedamini pimedusejõududega. Tema liikumapanevateks jõududeks on valdavalt negatiivsed emotsioonid nagu hirm, kadedus, viha ja alaväärsus. Kõik need emotsioonid on inimesele omased, kes on need pärinud langenutelt. Looduses toimub võitlus, seda küll, kuid looduslik võitlus on võitlus ellujäämise nimel. Sõdu ei peeta olemasolu nimel, kuigi neid sageli niiviisi õigustatakse. Nende ainus  eesmärk on ülemvõimu kehtestamine ja seda kunsti on inimesed Pimeduseriigilt õppinud. Tuletan meelde, et Taevast Sõda peeti samuti ülemvõimu nimel. Kui lõvi ründab antiloopi, siis ei peegelda see lõvide ja antiloopide sõda. Kui teil avaneks võimalus tutvuda Kõrge Kohtu toimikutega, siis märkaksite, et Pimeduseriiki suunatakse valdavalt inimeste hinged. Loomad satuvad sinna harva.“

          „Kas meil on veel midagi Taevasest Sõjast õppida?”

          „Sõda võib pidada mitmeti. Pole ilmtingimata tarvis relvi täristada. Kavalamad suudavad sõdida ilma relvadeta.”

Meister Nostredame’il oli Louis’le siiski veel midagi tähtsat teada anda. Järgmine õppetund pidi jääma viimaseks korraks, kui Louis sai õpilasena külastada meister Nostredame’i tema laboratooriumis. Meister Nostredame lausus:

          „Meile on ette nähtud veel vaid üks õppetund. Meie õppetundidega olete omandanud ainult murdosa kogu teadmiste potentsiaalist. Vaimsete teadmiste kursuse lõppemisega ei ole teie õpingud mitte lõppenud, vaid edaspidi peate olema võimeline oma teadmisi ise täiendama. Teie teadmised saavad sõltuma teie valmisolekust neid vastu võtta ja kui otsite, siis leiate vastuse suuremale osale küsimustest. Mõne küsimuse vastust  tuleb lihtsalt kauem otsida ja teinekord ei piisa selle jaoks inimesele eraldatud elupäevadest. Seni oleme rääkinud asjadest, mis toimusid minevikus. Tulevik ei ole mitte vähem oluline. Järgmisel korral tahaksin peatuda sellel, kuidas on võimalik asju ette näha. See ei olegi nii keeruline, kui võib tunduda. Samas on see väga täpne töö, kus millimeetrine eksimus saab muuta ettekuulutuse ekslikuks. Viimaseks õppetunniks tahan ma pakkuda teie õpingute Suure Finaali. Valmistuge üllatusteks ning hoidke vaim virge. Homme läheb teil seda tarvis.”

          „Vestlused teiega on olnud minu jaoks vapustavalt võimsateks kogemusteks, meister Nostredame. Jään põnevusega homset ootama.”

Meister Nostredame andis märku, et nende eelviimane õppetund on lõppenud. Ta vaikis hetke, enne kui lausus:

          „Minu teekond Pimeduse Metsas hakkab lõppema. Ma loodan, et homme avaneb meil võimalus pikemalt  rääkida. Kui seda ei peaks sündima, sest me ei tohi kunagi ühtegi lahendust välistada, siis pidage ühendust meister Alighieri ja meister Villoniga. Te võite neid usaldada samahästi kui mind.”

          „Kas on võimalus, et me ei kohtugi või millele te soovite vihjata?”

          „Kohtumises saab kindel olla ainult tema toimumise hetkel. Loodame parimat.  Homseni!”

Jutuajamine oli kestnud kaua ning meister hakkas ilmutama esimesi väsimuse tundemärke. Luukered ei olnud veel saabunud ning Louis pidi neid mõne hetke ootama. Ta pani tähele, kuidas meister Nostredame podagrast vaevatud liikmetega raskelt liikudes laboratooriumis askeldas ja kavandatavaks katseks vajalikke aineid kokku otsis. Meister tegeles igavese nooruse eliksiiri arendamisega, millele ta oli viimasel ajal kulutanud suurema osa katsetustele pühendatud ajast. Louis jägis tema toimetamisi vaikselt, kuni saabusid luukered ja viisid Louis’ endaga kaasa.

XXXVI PEATÜKK: Kassid.

Saabus päev, mille järel pidid Daniel ja Genevieve koos Louis’ga Pimeduse Metsast lahkuma. Genevieve ärkas varahommikul ja avastas Murri koopa põrandal püherdamas. Murr oli võimas ja salapärane loom, kes suutis isegi Pimeduse Metsas iseendaks jääda ning valitsev kurjus näis kassist eemale hoiduvat ja ei mõjutanud tema toimetusi vähimalgi määral. Kassile meeldis Genevieve’i aseme jalutsis magada ja teda hommikul nurrudes äratamas käia. Genevieve oli jõudnud Murri kiinduda ning ta tundis pitsitust südames, et see võib jääda viimaseks päevaks, mille ta saab kassile pühendada. Seegi kord veetis ta aega Murriga hullates, kuni saabus meister Alighieri. Daniel ei olnud veel ärganud ning Genevieve jõudis meistrilt pärida Murri kohta:

          „Kassid on müstilised loomad. Meister Alighieri, me ei ole rääkinud veel meie sõbrast ja valvurist. Kuidas Murr üldse Pimeduse Metsa sattus?”

          „Murr ei ole tavaline kodukass, vaid Euroopa metskass. Tegemist ei ole metsistunud kodukassiga, vaid haruldase omaette liigiga, kes on kodukassiga samapalju sugulane kui inimesed härjapõlvlastega. Ma leidsin ta pisikese kassipojana ja alguses oli neid kaks. Tema vend oli veidi tumedam, valgete käppade ja ninaotsaga. Nende ema oli tõenäoliselt mingil õnnetul kombel hukka saanud. Murr ning tema vennake olid Pimeduse Metsa sattunud ning näugusid haledalt. Nende õnneks juhtusin ma olema parajasti oma õhtusel jalutuskäigul. Teadsin seda koobast siin ja tõin kassipojad siia. Hoolitsesin nende eest ja see pakkus mulle rahuldust. Kahjuks jäi Murri vend haigeks ja suri. Kardetavasti sõi ta mürgitatud liha, mida Pimeduse Metsa elanikud olid loomade peletamiseks välja pannud. Langenud ja azoiidid vihkavad loomi ning eriti kardavad nad kasse.”

          „Miks ometi?”

          „Sellel on mitmeid põhjusi. Elusolendid, nii loomad kui inimesed, koosnevad teatavasti vaimsest ja materiaalsest poolest. Kunagi algatati inglite seas tõsine diskussioon teemal, kas loodute juures on primaarne vaimne või materiaalne pool, mis päädis Taevase Sõjaga. Diskussioon ise aga kestab tänapäevani. Nii nagu maailmas tervikuna, käib ka igas individuaalses kehas hinge ja mateeria võitlus ning pole teada, kes neist jääb domineerima. Erinevatel elusolenditel on erineva tugevusega hinged. Muuseas, ka taimed on elusolendid ja neil on hing, mis on palju tugevam kui inimestel, loomadel ja teistel liikidel, sest on nad ju Valguse Isanda kujundatud.“

          „Räägitakse, et kassidel on üheksa elu. Järelikult on ka neil tugev hing.”

          „Hinge kvaliteet võib eri liikidel oluliselt erineda. Ühel hetkel tekkisid Maa peale hiired ja rotid, kes siginesid hämmastava kiirusega ja asusid valimatult hävitama kõike, mida inglid oma maises katseaias külvasid. Nende tekkepõhjus pole teada, kuid kindlasti ei sündinud nad inglite maises laboratooriumis. Arvatavasti on nad pimeduse tekitatud ja neid rakendati pimedusejõudude kulleritena ja silmadena Maa peal. Nõrga hingega varustatud.liikidel domineerivad tugevasti materiaalsed instinktid, nii ka hiirtel ja rottidel. Kaslased seevastu on puhtad ja võltsimatud, kes suudavad edukalt pimedusejõududega võidelda ja Pimeduseriigi teenreid hävitada. Kassid ei ole varustatud mitte ainult kauni kehaga, parimaga mateeria varasalves, vaid ka eriti tugeva hingega. Nad saabusid Maa peale koos annunakidega, kui need oma kullaotsingutel Maa peale jõudsid. Kassid pole pimedusejõududele allutatavad ning seetõttu on nad ka viimaste poolt eriliselt vihatud.”

          „Missugune seos on kassidel koertega? Millegipärast armastavad inimesed kasse koertega võrrelda ja neid näidata kui koerte väiksemaid õdesid, aga ometi on nad nii erinevad. Kassid on iseseisvad, kuid koerad on karjaloomad nagu nende kauged esivanemad hundid.”

          „Neil on erinevad autorid, vähemalt nii on meister Nostredame mulle neid asju seletanud. Loomade väljatöötamisega tegeles Valguseriigis Lucipher. Lihasööjad loomad on loodud veel enne Taevast Sõda ja inglite jagunemist ning nad jagunevad kassilaadseteks ning koeralaadseteks liikideks. Kassilaadsetel loomadel Feliformia alamseltsist, kes tekkisid Lucipheri abilise keerub Urieli käe all, on tugevam hing kui koeralaadsetel loomadel Caniformia alamseltsist, kelle väljatöötamisega tegeles tema teine abiline keerub Samshiel, ja sellepärast on viimased peremehe tahtele kergemini allutatavad. Uriel seadis tähtsamaks loometöö ja küsis nõu Valguse Isandalt, kurjad keeled räägivad, et ta tegi koostööd annunakidega ning mingi osa tema loomingust sattus sinna, kuid Samshiel täitis täpselt Lucipheri poolt talle antud juhtnööre. Kindlasti ei ole koerad sünnipärased pimeduseteenrid ning neid on võimalik valgusejõudude poole kallutada, kuid nad sõltuvad oma peremehe valikutest. Inimestel on üldiselt tugev hing, sest nad pärinevad inglitest ning on tekkinud looja ühinemisel looduga, kuid inimene ei ole mitte puhas looming, vaid liikide segunemisel tekkinud mutant. Lucipher rajas ahvisoo, ühe paljudest liikidest, mis täitsid  Eedeni aeda. Lilithi himud segasid ahvi vere inglite verega ja tegid ahvist inimese, kuid see oli pigem tööõnnetus ja planeerimatu areng kui kellegi kurikaval plaan. Võib-olla seepärast ongi inimene talle asupaigaks määratud planeeti nii kohutaval kombel laastanud, kuna tema tekkimine käis vastu loojate poolt kehtestatud seaduspärasusi. Mis põhjustas Taevase Sõja? Valguse Isand soovis inimestes näha partnereid, aga Lucipher tahtis alamaid. Siin peegeldubki inglitevahelise diskussiooni olemus, millest ma ennem rääkisin. Kas inglite looming peab olema sõltumatu mõtleja või kõrgemale tahtele allutatud karja liige? Diskussioonis vastandub indiviid kollektiivile ning kui kass sümboliseerib individuaalsust, siis koer on kollektiivsuse kehastus. Kass kui individualist tahab olla võrdne partner. Koer kui sünnipärane kollektiivi liige tahab teenida isandat. Kollektiivsus on loodud ning kasutusele võetud Lucipheri poolt, sest kollektiivi on parem ohjes hoida ning sundida kuuletuma kõrgemale tahtele. Individualism seostub jälle valgusega, sest vabal tahtel tehtud individuaalne valik annab igale hingele lootuse jõuda kord Valguseriiki ning kinnistada endale igaveseks koht inglite kooris.”

          „Kuid kollektiivsusel on ka head küljed, sest kollektiivis tunnevad inimesed ja loomad end turvalisemalt. Ma saan aru, miks inimesed sageli eelistavad koeri kassidele, sest koerad pakuvad neile turvalisust. Minule meeldivad jälle kassid. Võib-olla esteetilistel põhjustel, sest ad on ilusad ja kui armsalt nad nurruvad. Ma olen  võimeline veel aru saama, kui nad kellelegi ei meeldi, kuid ei saa aru, kuidas on võimalik kasse vihata.”

          „Inimeste jaoks ei ole midagi võimatut. Kassidesse on läbi ajaloo mitmeti suhtutud. Grigorid tõid endaga kaasa lugupidava suhtumise kassidesse. Vanas Egiptuses oli kass jumaluse staatuses. Viieteistkümnenda sajandi paiku alustasid pimedusejõud nõiajahti ning üritasid luua muljet nagu oleksid kassid nende käsilased. Pimeduseriigi propaganda väitis, et nende teenrid võivad peituda kassi materiaalses kehas ja omandada nende hinge. Paljud lihtsameelsed inimesed jäid seda uskuma ja jõudsid isegi sinnamaale, et hakkasid kasse põletama, lootes niiviisi kurje jõude eemale peletada. Inglismaa kuninganna Elizabeth Esimese[86] kroonimispidustustel visati kasse pajuvitstest korvides tulle, kuna inimesed arvasid, et kasse hävitades võitlevad nad kurjade jõudude vastu. Kahjuks on lihtsameelsus inimesega sageli kaasaskäiv omadus ning seetõttu langevad nad kergesti pimedusejõudude poolt välja pandud püünistesse. Lootes pääseda kurjade jõudude mõju alt, hävitavad nad neid, kes neid kurjade jõudude eest kaitseksid ja lõpuks ei pane nad tähelegi, kui on ise kurjade jõudude poolt allutatud ning tegutsevad nende huvides. Mitte ühtegi teist elusolendit pole võimalik nii kergesti mõjutada kui inimest.”

          „Kas kurje kasse on olemas?”

          „Kassid pole mitte kunagi kurjad. Kurjad inimesed on olemas. Teinekord on kassid kurjad kurjade inimeste peale.”

          „Rääkisite, et Murr on metskass. Samas on tema metslust raske tabada, sest  ta käitub nagu tavaline kodukass.”

          „Tavaliselt hoiduvad metskassid inimestest eemale, kuid Murr on juba kassipojast saadik inimestega harjunud. Euroopa metskass on jäänud tänapäeval samasuguseks harulduseks nagu härjapõlvlased mõned aastatuhanded tagasi. Nad on kodukassiga tugevasti segunenud ja pole teada, kuivõrd puhtaverelisi metskasse tänapäeval üldse enam kohtab. Sajandeid tagasi, siis kui mina veel välismaailmas liikusin, oli neid palju rohkem.“

Daniel oli vahepeal ärganud, tulnud meistri ja Genevieve’i seltsi  ja nende jutuajamist vaikselt askeldades eemalt kuulanud. Nüüd sekkus ta vestlusesse:

          „Teie arutluskäik oli huvitav, kuid mina näen siin ühte loogilist vastuolu. Kassid on kiskjad. Nad hävitavad teisi elusolendeid. Kuidas saavad kiskjad olla valgusejõudude poolel?”

          „Seda argumenti on pimedusejõud kasside vastu sageli kasutanud, et veenda inimesi neid hävitama. Kiskjad ei hävita teisi liike sugugi mitte kurjusest, vaid loodus on liigid üksteisest sõltuma pannud. Toitumisahelaga reguleeritakse materiaalsete kehade paljunemine ning tagatakse looduses tasakaal. Kiskja ei tähenda iseenesest midagi halba, sest materiaalne keha on loodud söödavana ning toitumisahelaga on lubatud madalamaid liike tappa. Looduses on asjad nii seatud, et mateeria toitub mateeriast ja selles ei ole midagi kuritegelikku. Üks mateeria püsib elus tänu teise mateeria hävitamisele. Kui sa ohvri nälja peletamiseks ära sööd, siis ei lähe see hingele patuna kirja, sest hävitatu hing vabaneb materiaalsest kestast ning jätkab uut eluringi. Tapmine muudel eesmärkidel on aga ränk kuritegu, sest siis kahjustad sa ohvri hinge, mis on patt. Ma rääkisin, et ka taimedel on hing, mistõttu ei saa taimedest toitumist pidada eetilisemaks kui loomadest toitumist, kuid see on vajadus. Te ei tarbi nende hinge, vaid materiaalset kesta. Kassidest on meile palju abi. Valguse Isanda loominguna on kaslased Valguseriigi saadikud Maa peal. Nad on võimelised pimeduseteenreid haistma ja nende eest hoiatama. Ühtlasi hoiavad nad pimeduseteenrid meie lähedusest eemale. Näete ise!”

Meister Alighieri viitas Murrile, kes saabus, priske hiir hambus ja asetas selle Genevieve’i jalge ette. Naine tõmbus instinktiivselt eemale. Meister naeratas ja jätkas:

          „Niimoodi avaldab kass lugupidamist ja sõprust. Ta kingib püütud saagi teile tänutäheks. See on kõrge tunnustus. Loomupärase kultuurilise taustaga ta eeldab, et te tema püütud saagi ära sööksite. Ma soovitan hiir tänuga vastu võtta ja ära visata alles siis, kui Murr ei näe.”

Genevieve võttis hiire, pani selle kõrvale ja paitas tänutäheks kassi. Meister Alighieri jagas neile viimaseid õpetussõnu. Kui Louis on koopasse jõudnud, siis pidid nad Guindola saatel lahkuma sama teed pidi nagu olid Pimeduse Metsa saabunud. Öö saabumist oodates jätkas Daniel Claude Biotti päeviku lugemist.

jacquesil on pimeduse metsas salakoht. ta avastab koopa pimeduse metsa ülemises osas. sinna võib ta valvurite eest peitu minna ja omaette olla. fernand üritab seda välja uurida. ta paneb tähele kui jacques välisküljel töötab siis kaob ta vahel tema vaateväljast. fernand hiilib jacquesile salaja järele. tal ei õnnestu koobast avastada. midagi sunnib teda põgenema. koopas elab kass. jacques ja kass saavad sõbraks. jacques toob kassile süüa. kassi seltsis tunneb jacques end hästi. fernand kaebab mustale mehele et jacques kaob. must mees on kuri fernandi peale ja käseb tal jacquesi valvata. jacques avastab et fernand kardab kassi. kass käib pimeduse metsast väljas. kui jacques on karjas siis näeb ta kassi mitu korda karjusehüti juures luusimas. ta imestab et kass käib küladest kaugel.

Nende lahkumiseni Pimeduse Metsast olid jäänud olid veel loetud tunnid.

XXXVII PEATÜKK: Kohtunik Lewitzky.

Kohtunik Lewitzky, Juhtiva Tuumiku liige ning Pimeduse Metsa ülemtimukas, kuulus vähimagi kahtluseta azoiitide kogukonna mõjukamate esindajate hulka. Tema elukäik oli muljetavaldav juba siis, kui ta tegutses veel väljaspool Pimeduse Metsa ning oli lihtsalt üks inimene miljardite omasuguste seas, kes püüdsid üürikest hetke maapealset elu võimalikult kasulikult mööda saata. Edukal juristil ja hilisemal New Yorgi osariigi ülemkohtu liikmel oli õnn viibida paljude kahekümnenda sajandi tähtsündmuste juures. Samuel Lewitzky sündis tsaari-Venemaal, Lääne-Valgevene väikelinna käsitöölise perekonnas. Ta oli vana ja väärika suguvõsa järeltulija, kelle esivanemad põlvnesid otseliini pidi kuulsast Jeruusalemma ülempreestrist Josef Bar Kayafast.[87] Vanemad suutsid pojale anda hea hariduse. Kuigi noor Samuel pärines religioosseid traditsioone hindavast sügavalt usklikust perekonnast, huvitus ta juba varases nooruses ateismist, mis viis teda hiljem marksistlike vaadete omandamiseni. Esimese Maailmasõja ajal, kui ta õppis Sankt-Peterburgi ülikoolis õigusteadust, liitus ta esseeride[88] põrandaaluse võitlusorganisatsiooniga. 1917. aasta märtsis toimus Venemaal revolutsioon. Lewitzky kuulus esseeride pahempoolsesse tiiba, kes tegi koostööd tookord veel suhteliselt marginaalse bolševike parteiorganisatsiooniga. Aeg oli aga keeruline ning muutustele aldis. Ei läinud palju aega mööda, kui saabus bolševike  tähetund ning sama aasta sügisel tulid nad riigipöördega võimule. Õigusteaduse üliõpilane Samuel Lewitzky, kes oli tulevasi parteikaaslasi võimu ülevõtmise planeerimisel aktiivselt abistanud, otsustas nüüd nendega liituda. Taas oli ta teinud õige valiku, sest tema vanad võitluskaaslased pahempoolsed esseerid sattusid varsti põlu alla ja paljud neist arreteeriti. Lewitzky oli andekas ja töövõimeline revolutsionäär, kes oli valmis partei hüvangule pühendama kakskümmend neli tundi ööpäevas. Temast peeti lugu kui hiilgavast organisaatorist ja talle usaldati vastutusrikkaid ülesandeid. Peale bolševike võimuletulekut ja nendega liitumist tegutses ta Venemaa majanduse ümberkorraldamisel ning temast sai uue valitsuse majanduspoliitiliste  suundade, sõjakommunismi ja Uue Majanduspoliitika, üks peaarhitekte.

Umbes samal ajal tekkisid tal esimesed kontaktid pimedusejõududega. Pimedusevalitseja Azot märkas kohtunik Lewitzky raugematut võitluslikkust ja valis ta välja üheks oma maiseks peatusepaigaks, kelle kehasse ta maandus, kui välismaailma külastas. Peagi võeti Lewitzky salajase riitusega vastu azoiitide ridadesse. Kui 1928. aastal otsustas Lenini surma järel võimule tulnud Nõukogude juhtkond Stalini juhtimisel Uue Majanduspoliitika lõpetada, saadeti Lewitzky Nõukogude Liidust välja ja ta saabus Ameerika Ühendriikidesse. Seal lõpetas ta ülikooliõpingud mainekas Cornelli Ülikoolis ning teenis elatist kriminaalasjade advokaadina. Lewitzky osutus erakordselt osavaks juristiks. Tema advokaadikarjäär oli edukas ja pimedusejõudude toel, kellega ta oli verega  allkirjastatud lepingu sõlminud, võitis ta peaaegu kõik protsessid. Lewitzky osales meeleldi kõmulistel protsessidel, kus ta kaitses vähemusi, sealhulgas mustanahalisi ja kommuniste. Peagi kogus ta rahvusvahelist tuntust ja saavutas kodanikuõiguste eestvõitleja maine. Ta ei astunud küll Ameerika Ühendriiide Kommunistliku partei liikmeks, kuid abistas neid igati, nii juriidiliselt kui materiaalselt, töötas aktiivselt mitmete pahempoolsete organisatsioonide heaks ja lõi aktiivselt kaasa kommunistide poolt juhitava abiorganisatsiooni Rahvusvahelise Töökaitse[89] tegevuses. Palju vähem tuntud, kuigi mitte vähem hinnatud, oli Lewitzky aga kriminaalse maailma liidrite kaitsmisel. Kodanikuõiguslase taust lubas tal siingi olla efektiivne, sest teda peeti ausaks ja äraostmatuks. Tal õnnestus mitmed kuritegelikud korüfeed karistusest päästa, millega ta kogus endale märkimisväärse varanduse. Lewitzky põhjendas seotust kuritegelike rühmitustega, et sedakaudu hangitav tulu võimaldab tal pühenduda rõhutute kaitsmisele ning materiaalselt kindlustatud inimesena saab ta lubada tasuta kaitset poliitilistel põhjustel süüdistatavatele. Klientuuri kasvatamisega tal muret polnud, sest siin abistas teda Pimeduseriik.

 Nõukogude Liit jäi talle südamesse ja sidemeid endise kodumaaga, mille sünni juures ta oli viibinud, pidas ta endiselt tähtsaks. Kuigi ametlikult oli ta Nõukogude Liidust välja saadetud, ei takistanud see tal vana kodumaaga suhtlemist jätkamast. Jossif Stalin oli tema vana kamraad, kellega ta oli sõbrunenud revolutsioonikeerises. Sidemete taastamisele vanade võitluskaaslaste vahel aitas kaasa Stalini kehasse elama asunud langenu Reebot, kelle tungival soovil kutsus Stalin vana sõbra Nõukogude Liitu külla. Külaskäik jättis Lewitzkyle sügava mulje ning sellest sai alguse tema uus kinnisidee – Nõukogude impeeriumi ülesehitamine teistes riikides, esmajoones tema uuel kodumaal Ameerika Ühendriikides. Tema kontaktid Pimeduseriigiga süvenesid. Aastate möödudes mõlgutas ta mõtteid poliitikasse siirdumisest ja unistas kandideerimisest New Yorgi linnapea ametikohale, kuid pimedusevalitseja Azoti soovitusel tõmbus tagasi ning nõustus nimetamisega New Yorgi osariigi ülemkohtusse.

Lewitzky pühendumine ei jäänud pimedusejõudude tähelepanuta. Neliteist aastat hiljem, vahetult enne tema kuuekümnendat juubelit, helises kohtunik Lewitzky kodus telefon. Helistas pimedusevalitseja Azot isiklikult ning pakkus talle igavest elu Pimeduse Metsas. Kohtunik ei kõhelnud kaua, ta ostis pileti komöödiaetendusele Broadwayl ning kuna etenduseni oli veel aega, siis õhtustas aja täitmiseks ühes New Yorgi kalleimas restoranis noore armukese Josephine Smithi ja vana sõbra doktor Meyersoni seltsis. Josephine Smith, veidi üle kahekümne aasta vana blond kahvatuilmeline kaunitar, teenis igapäevast leiba ühes Broadway striptiisibaaris. Kohtunik Lewitzky oli teda kohanud paar kuud tagasi juhuslikult baari külastades, sattunud tema noorest kehast vaimustusse ja lootusetult armunud. Õhtusöögil oli Lewitzky üliheas tujus ning kostitas kaaslasi luksusliku einega. Vahetult enne teatrietenduse algust väljusid nad restoranist. Lewitzky jättis kaaslastega hüvasti ja viipas endale mööduva takso. Ta istus taksosse ning rohkem teda ei  nähtud. Tuntud kohtuniku kadumine täiendas lahendamata juhtumite nimekirja. Kuu aega hiljem kadus salapärastel asjaoludel  Josephine Smith.

Tegelikult ei langenud Lewitzky kuritegeliku maailma ohvriks nagu üldiselt arvati. Takso viis ta lennujaama, kus ta istus nüüd juba teise nime all esimesele Euroopasse sõitvale lennukile. Mõne päeva pärast tervitati teda pidulikult mustade küünaldega kaunistatud tordi ja tantsuetendusega Pimeduse Metsas. Kohtunik Lewitzky oskas nautida igavest elu Pimeduseriigis. Tema töökabinet paiknes Pimeduse Metsa teisel alumisel korrusel. Kabineti kõrval asus uhke piinakamber, mis oli täis eriskummalisi piinamismasinaid – mehhaanilisi, elektrilisi ja bioloogilisi. Kohtunik Lewitzkyle meeldis piinamisi ise läbi viia ja ta osales neil alati suurima naudinguga, näidates üles fantaasiat ja organisaatorivõimeid uusimate piinariistade ja –võtete kasutamisel. Tema lemmikmeetodite hulka kuulus okastraadist nuudiga piitsutamine, hammaste ja ninasõõrmete väljakiskumine ja põleva sigaretiga põletamine. Piinariistade tehniline ülevaatus kuulus abitimuka tööülesannete hulka, kes töötas piinakambris ja seal asus ka ülemtimuka assistendi töölaud. Abitimuka kohta täitis esialgu Punane Jacques, kuid kui viimane Musta Mehe ametkonda üle viidi, siis kutsus Lewitzky Gaa-Gaa soovitusel teda asendama noore Patrick Bulgarelli. Ülemtimuka assistendi ametikohal töötas kohtuniku noor armuke Josephine Smith, kes oli oma vanale kallimale Euroopasse ja Pimeduse Metsa järgnenud. Tema ülesandeks jäid paberimajanduse korrashoidmine ja statistika. Samal korusel, teiselpool kitsukest koridori paiknesid Pimeduseriigi laboratooriumid, kus meister Rais ja meistrinna Bathory[90] viisid läbi inimkatsetusi.

Aastate pärast saabus Pimeduseriiki veel teinegi koloriitne pimedusejõudude teenistuses olev inimene, doktor Meyerson. Kohtunik Lewitzkyga olid nad vanad tuttavad ja kohtusid teineteisega esmakordselt juba möödunud sajandi kolmekümnendate aastate keskel New Yorgis. Pimedusejõud valmistasid ette oma uut salarelva, anenkefaaliaga sündinud last ja operatsiooni tarvis otsiti head kirurgi, kes suudaks aju teisaldamise loomalt inimesele läbi viia. Kohtunik Lewitzky jõupingutustega leiti selline kirurg New Yorgi Saint-Vincenti haiglast ja see polnud keegi muu kui värskelt Ungarist saabunud emigrant doktor Meyerson. Esimene operatsioon viidi läbi sea ajuga, sest siga peeti inimesele funktsionaalselt lähedaseks loomaks. Operatsioon ebaõnnestus ja laps suri, kuid doktor Meyerson ei heitnud meelt ja omandas väärtuslikke kogemusi edaspidiseks. Järgmisel korral kasutas ta juba inimahvi orangutani aju ning see operatsioon, mille tagajärjel kindlustati elu Roman Korovjevile, oli juba edukas.

Pimeduse Metsas kujunesid kohtunik Lewitzkyst ja doktor Meyersonist konkurendid. Doktor Meyerson kohanes Pimeduse Metsas hästi. Ta määrati Pimeduseriigi propagandajuhiks, kelle põhiline ülesanne oli Pimeduseriigi mõju suurendamine inimkonnale, võitis Azoti soosingu ning tema mõjuvõim kippus kohati ületama isegi kohtuniku oma. Doktor Meyersoni tegevus oli innovaatiline ning ta juurutas uusi tehnoloogiaid, mis võimaldasid inimesi efektiivsemalt pimeduse poole kallutada. Kontrolli kehtestamisel moodsa ühiskonna üle kasutas ta oskuslikult iidsete variseride ja saduseride kogemusi ja võttis kasutusele metoodika, mille abil suutis pealtnäha võrdõiguslikke ja inimkonda edendavaid ideid absurdini viia. Doktor Meyersoni poolt välja töötatud metoodika üritas õiglaste loosungite abil õhutada inimeste seas madalamaid kirgi, mis sundisid neid üksteist hävitama. Vähehaaval kogusid tema ideed aina suuremat populaarsust ning need võeti pimeduseteenrite poolt üle kogu maailma laialdaselt omaks. Pimedusevalitseja Azot oli doktor Meyersoni inimkonnaga suhtlemise strateegiast vaimustuses, kuid kohtunik Lewitzky tajus ohtu. Ta soovis ise olla kõige mõjukam inimene Pimeduseriigis ja oma positsiooni kindlustamiseks pidi ta kunagise protežee kui ohtlikuima võistleja kõrvaldama. Doktor Meyersonist lahtisaamiseks otsustas ta kasutada Musta Mehe ja Gaa-Gaa mõjuvõimu. Ta palus audientsi Gaa-Gaa juures. Nad kohtusid Gaa-Gaa luksuslikus buduaaris ja nautisid hõrkja aroomiga mustjat veini. Kohtunik Lewitzky alustas ettevaatlikult:

          „Mida sa arvad doktor Meyersonist?”

          „Doktor Meyersonist? Ta on naljakas. Professor Meyerson on samuti naljakas, aga temast on mul palju abi azoiitide väljaõpetamisel. Ta tunneb inimesi.”

          „Professor Meyerson mind ei huvita. Mulle tundub, et doktor Meyerson ei too enam Pimeduseriigile kasu. Tema ettevõtmised ebaõnnestuvad.”

          „Kuidas? Tema leiutas tee inimeste hingedesse ja tegi meile Korovjevi. Doktor Meyerson on Pimeduseriigi kangelane.”

          „See on tõsi, aga Pimeduseriigi propagandajuhina on ta läbi kukkunud. Meie mõju välismaailmas kahaneb. Kas sa mäletad, millal toimus viimane korralik sõda? Kuuskümmend aastat tagasi! See on pikk aeg, enneolematu inimkonna ajaloos.”

          „Mida peaksime siis ette võtma? Pealegi, kas meil on üldse kedagi silmapiiril, kes oleks propagandajuhi kohta võimeline täitma paremini kui doktor Meyerson? Me ei saa suhteid välismaailmaga hooletusse jätta. Tahad ise hakata? Kuid ülemtimuka koht on ju palju auväärsem.”

          „Mina mitte. Ülemtimuka aujärg on minu unistus. Ma soovitaksin sellele hale oma abitimukat Patrick Bulgarellit. Ta on noor, auahne ja meile jäägitult truu. Doktor Meyerson ei hoova enam välismaailma moodsaid trende, aga Patrick tunneb välismaailma vastu huvi ja tema kogemus on palju värskem. Temast saaks meile suurepärane propagandajuht.”

          „Patrick meeldib mulle. Teda ma toetaksin.”

          „Me vajame ka Musta Mehe toetust.”

          „Jäta see minu hooleks.”

Mõned tunnid hiljem kohtusid Must Mees ja Gaa-Gaa Pimeduse Metsa välisküljel surnud puude varjus. Gaa-Gaa alustas:

          „Ma tahaksin doktor Meyersonist lahti saada.”

          „Miks?”

          „Temast pole enam kasu.”

          „Selle mõtte on sulle kohtunik Lewitzky pähe pannud, kuid ta tahab sellele kohale noort Bulgarellit ja selle vastu ei ole mul midagi. Ma toetan sind ühel tingimusel. Louis Pacult’ist peab saama azoiit ja mul on lõpphääletusel sinu häält tarvis.”

          „See on väljapressimine. Milleks sul teda vaja on? Ta ei ole hea azoiit.”

          „Selline on minu tingimus. Põhjused jätaksin enda teada.”

Gaa-Gaa mossitas, kuid ei vaielnud vastu. Must Mehel oli talle veel midagi teatada.

          „See pole veel kõik. Valguseriigi saatkond andis teada, et on oodata Metatroni  saabumist.”

          „Metatroni? Mida tema veel tahab?”

          „Saatkonna teatel toimub rendilepingu regulaarne ülevaatamine.”

          „Siiamaani on saatkond sellega ise tegelenud.”

          „Tõsi. Sellepärast kaldun arvama, et see ei ole Metatroni visiidi peamine põhjus. Tal on meile Valguse Isanda sõnum edasi anda.”

          „On ajad. Mulle tundub, et Valguse Isandal on midagi plaanis ja see ei meeldi mulle.”

          „Ma pean Valguseriigi soovi Azotini viima, kuid ühtlasi mainin talle Louis Pacult’i azoiidiks kuulutamise vajadust. See on hetkel esmase tähtsusega. Ma ei saa praegu detailidesse laskuda, kuid Pimeduseriigi tulevik on sellest otseses sõltuvuses. Doktor Meyersoniga peaksime ootama. Me vajame rohkem tõendeid, et Azot meid kuulda võtaks. Las kohtunik Lewitzky muretseb need. See ei ole veel kõik. Punane Jacques peab saama Korovjevi asendusliikmeks juhtivas Tuumikus.“

          „Segavereline Juhtivas Tuumikus? Ennekuulmatu, aga küllap sa tead paremini, Must Mees. Ma loodan, et sa ei vea alt.“

Tund aega hiljem väljus Must Mees Azoti töökabinetist ning Juhtiva Tuumiku erakorraline nõupidamine kutsuti kiiresti kokku.

XXXVIII PEATÜKK: Azoiit.

Louis ootas kannatamatult meister Nostredame’i poolt lubatud vaimsete teadmiste õpingute Suurt Finaali. Kui luukered Louis’le järele tulid, siis ei seotud tal enam silmi ega käsi kinni. Nad ei viinud teda ülemisele korrusele meister Nostredame’i laboratooriumi, vaid sundisid laskuma hoopis trepist allapoole. Louis üritas protesteerida, teatades, et nad tõenäoliselt eksivad ja meister Nostredame ootab teda oma laboratooriumis, kuid tulutult. Luukered vaikisid nagu alati, kuid nad ei lasknud ennast Louis’ vastuvaidlemisest  häirida ning eskortisid ta läbi mitme korruse suurde saali, kus pika laua otsas kõrgus must troon. Louis mäletas ekskursioonilt meister Alighieriga, et tegemist on Juhtiva Tuumiku piduliku nõupidamistesaaliga, mis asus viiendal korrusel. Tookord olid nad üle ukse tühja saali kiiganud, kuid nüüd vaatas Louis ringi ja märkas, et saal oli pimeduseteenreid täis ja sinna oli kogunenud azoiite ning luukeresid. Ilmselt ka langenuid, keda aga nende inimkehade tõttu oli raske muust massist eristada. Kaksteist võimukat kogu, Juhtiva Tuumiku kaksteist liiget, istusid massiivsetel mustadel toolidel mõlemal pool lauda. Louis’ pilk tabas tema poolt vaadatuna vasaku tiiva kõige äärmisel toolil istujat ja tema süda jõnksatas. See oli Patrick. Esmakordselt kümneaastase vaheaja järel kohtusid nad teineteisega silmast silma. Patrick’i vastas istus punasesse riietunud isik, kelles Louis tundis ära Punase Jacques’i. Troon laua otsas oli tühi. Must Mees tõusis oma kohalt laua troonipoolsemas otsas, tuli Louis’ juurde ja teatas:

          „Sa oled läbinud azoiitide ettevalmistuskursuse ja Juhtiv Tuumik peab nüüd otsustama, kas oled sobiv azoiitide ridadesse kuuluma.”

          „Täna pidin ma veel meister Nostredame’i juurde minema. Meil on pidamata  viimane vaimsete teadmiste õppetund.”

          „Selleks ei ole enam vajadust.”

Niipea kui Must Mees oli teate edasi andnud, hakkas saalis vali sireen huilgama ja Must Mees läks tagasi oma kohale. Rahvas tõusis püsti ja skandeeris:

          Va bulla Azot!”

          Va bulla, va bulla, va bulla arriakh!”

Skandeerimise saatel saabus pimedusevalitseja Azot ning tõusis mustale troonile. Tema jüngrid viskusid silmili põrandale. Keegi surus ka Louis’ pikali. Azot istus, võttis jalast musta ussinahkse kinga ja koputas sellega  lauale. Seepeale azoiidid tõusid ja võtsid istet seina äärde paigutatud toolidel. Louis jäi üksi keset saali seisma. Azot tõusis troonilt. Tema lihav lühikeste jalgadega keha oli riietatud kollasesse mustade pitskaunistustega türpi. Ta hüüdis:

          „On saabunud taotlus inimese Louis Pacult’i vastuvõtmiseks azoiitide kuulsusrikastesse ridadesse. Me peame otsustama!”

Azot heitis saali uurivaid pilke. Tema alamad karjusid:

          Va bulla Azot! Sengu tuku haa, Azot!”

Kui hüüded olid vaibunud, Azot jätkas:

          „Meile on saabunud tema õpetajate, Pimeduseriigi meistrite, hinnangud azoiidikandidaadi arengule. Ma teen need avalikult teatavaks! Louis Pacult’i teadmised Pimeduseriigi alustest on kõrgeaulise Gaa-Gaa poolt tunnistatud nõuetele mittevastavateks. Teadmised inimlikes teadmistes on professor Meyersoni poolt tunnistanud nõuetele mittevastavateks. Teadmised jumalikes teadmistes on meister Villoni poolt tunnistatud nõuetele vastavateks. Teadmised vaimsetes teadmistes on meister Nostredame’i poolt tunnistatud nõuetele vastavateks. Louis Pacult’i eestkostja Must Mees on tunnistanud kokkuvõttes tema teadmised nõuetele vastavateks ja vastavalt sellele on meistrid teinud häältega kolm kahe vastu ettepaneku Louis Pacult’i kuulutamiseks azoiidiks. Juhtiv Tuumik peab selle otsuse kinnitama. Kui Juhtiva Tuumiku enamus tunnistab azoiidikandidaadi nõuetele vastavateks, siis saab temast täieõiguslik azoiit. Vastupidisel korral põletatakse Louis Pacult piduliku põletamistseremoonia käigus ja ohverdatakse pimedusele. Kuulutan välja hääletamise. Juhtiva Tuumiku liige Roman Korovjev viibib missioonil välismaailmas. Vastavalt pimeduse poolt kehtestatud protseduurile hääletab tema asemel asendusliige Punane Jacques. Ma palun Mustal Mehel alustada hääletamist.”

          „Poolt!”

          „Gaa-Gaa?”

Naine kõhkles kaua, kuid lõpuks pigistas oma otsuse suure vaevaga, otsekui vastu tahtmist, hammaste vahelt välja. Tema hääletustulemus kutsus teiste hulgas esile palju üllatunud näoilmeid ja jahmunud ohkeid. Oli ta ju õppejõuna andnud Louis’ sobivust hinnanud hoopis teisiti.

          „Poolt!”

Azot jätkas Juhtiva Tuumiku küsitlemist. Ta nimetas nime ja Juhtiva Tuumiku liikmed andsid üksteise järel oma hinnangu.

          „Guruk?”

          „Vastu!”

          „Manju?”

          „Vastu!”

          „Reebot?”

          „Vastu!”

          „Deeva?”

          „Vastu!”

          „Muumia?”

          „Poolt!”

          „Freddy Skeleton?”

          „Poolt!”

          „Doktor Meyerson?”

          „Vastu!”

          „Kohtunik Lewitzky?”

          „Vastu!”

          „Punane Jacques?”

          „Poolt!”

          „Patrick Bulgarelli?”

          „Poolt!”

Patrick’i hääles võis märgata väikest kõhklust, kuid tema hääl päästis Louis’ hingepõletuskambri leekides põlemisest. Juhtiv Tuumik oli tema vastuvõtmise küsimuses selgelt polariseerunud ja ei olnud sugugi mitte üksmeelne. Oli ette teada, et luukerede pealik ja Punane Jacques hääletavad alati nii nagu Must Mees. Freddy Skeleton oli talle piiritult ustav, kuna Must Mees oli temast omal ajal luukerede pealiku teinud. Kuigi Azot oli püüdnud Freddyt kohaga Juhtivas Tuumikus ära osta, jäi Freddy truuks oma kauaaegsele soosijale. Muumia oli tavapäraselt leebe, kui küsimus puudutas inimeste vastuvõtmist azoiidiks, kuna ta pidas ennast inimkonna esiemaks ja tundis vastutust nende edasise saatuse pärast. Seevastu Patrick ei olnud oma otsuses sugugi kindel. Mõistus suunas teda hääletama nii nagu tema suur eeskuju kohtunik Lewitzky, kuid midagi tema sisemuses, seal kus tavaliselt asub süda, sundis teda välja ütlema midagi muud, kui ta oli esialgu kavatsenud. Hääled jagunesid kuus kuue vastu ja lõplik otsus jäi Azoti teha, kes lausus aralt suud maigutades:

          „Hääled jagunesid võrdselt. Kahjuks näevad pimeduse poolt kehtestatud eeskirjad ette, et häälte võrdsuse korral pean ma tunnistama Louis Pacult’i azoiidiks ja me jääme põletamistseremooniast ilma.”

Azot lehvitas oma alamate suunas naljakalt käega. Silmapilkselt täitis saali võigas sireen. Kui sireen oli vaibunud, teatas Azot:

          „Minu alamad, rõõmustage! Mina, suursugune Azot, teie valitseja, annan teada, et Pimeduseriigi kodanike hulk on täienenud. Louis Pacult on tunnistatud vääriliseks meie üritust teenima. Ta määratakse Musta Mehe ametkonda.”

          Va bulla Azot! Sengu tuku haa, Azot!”

Saal kaikus talle vastu. Luukered lükkasid Louis’ musta trooni ette. Azot pöördus ümber nii, et tema kollane saba oli suunatud otse Louis’le, kes seisis teadmata, mida ette võtta. Juhtiv Tuumik vahetas ärevaid pilke. Kohtunik Lewitzky lausus irooniliselt.

          „Näen, et õppetöös on olnud puudujääke. Laku oma juhi saba, azoiit!”

Meister Villon, kes seisis saali seina ääres tunglevas rahvahulgas, hüüdis:

          „Tee seda, Louis! Sa pead!”

Louis tundis, kuidas nähtamatu jõud sundis teda talitama vastupidiselt, kui ta tegelikult oleks soovinud. Ta tõmbas vastikustunnet maha surudes paar korda keelega üle kollase libeda sisalikusaba. Azoiidid huilgasid:

          Va bulla Azot!”

Azot kuulutas:

          Ti urundi egi sakra ti ezzuma. Jätke igasugune lootus, teie, kes sisenete. Louis Paculti hing kuulub nüüdsest pimedusele! Va bulla Azot!”

          Va bulla  Azot! Sengu tuku haa, Azot!”

          „Nüüd aga kõik pidutsema! Pimedus on võimas! Bevissarion! Värisege!”

Saalis puhkes metsik orgia. Louis hoidis end suurest peomöllust targu kõrvale ja vestles saalinurgas rahulikult meister Villoniga. Ta ei teadnud, kas olla kurb või rõõmus.  Pääsenud küll napilt Fernand’i saatusest, ei suutnud ta samal ajal ikkagi aru saada, kui suur võis olla võit, mis talle azoiidiks kuulutamisega osaks langes. Või kas see üldse oligi võit?

XXXIX PEATÜKK: Teenistus Musta Mehe ametkonnas.

Kui pidu hakkas vaibuma ja paljud pidulised, nagu selliste ürituste puhul oli tavaks kujunenud, rampväsinuna pidusaali põrandale vajusid ning mõnevõrra kainemad neist oma kambritesse peatäit välja magama kadusid, juhatas Must Mees Louis’ tema uude töö- ja elupaika. Nad laskusid mööda kitsast treppi allapoole, kuni jõudsid kaheksandale korrusele, Musta Mehe ametkonda. Pika koridori lõpus avas Must Mees ühe raske musta ukse ja andis Louis’le märku siseneda. Mahukas saal oli pilgeni täis musti puusärke ja seal lehkas kopituse ning surnute järele. Paljud kirstud seisid puidust alustel keset saali, teised vedelesid jälle korratult seina ääres. Saali ühes nurgas olid koha leidnud vana kulunud laud ja lihtne puust tool. Veidi eemal, seina ääres, seisis räbaldunud vatitekiga kaetud laudkoiku. Musta küünlaga latern laua kohal heitis ruumile sünkjat valgust. Lauale olid paigutatud pult ja arvuti koos kuvariga. Kuvari kõrval lebas musta nahka köidetud kaust, mille juurde oli keegi paigutanud sule ja punase tindipoti.

          „Siin saab olema sinu töö- ja elupaik. Sinu ülesandeks jääb Freddy ametkonda sobivaid hingi välja valida ja kui nad on kord kinni püütud, siis aidata neid luukeredesse sisestada. Enne sind oli selle töö peal segavereline Burk, kuid ma vajan teda Fernand’i asemel Pimeduse Metsa välispiiril. Kaustast leiad juhised ülesannete kohta, mida pead sulle usaldatud ametikohal täitma. Pead need läbi lugema ja meelde jätma. Punane Jacques tuleb sulle järgmisel ööl abiks ning tema jääb ka sinu tegevust kontrollima. Pea meeles, et sinu töö on vastutusrikas ja  eksimuste eest karistatakse siin rängalt. Me võime karistamise vabalt ka luukerede hoolde jätta. Hihii…”

Must Mees irvitas ning jätkas:

          „Iga luukereks kandideeriva hinge kohta leiad tema curriculum vitae, millele peab lisanduma kaks soovituskirja Pimeduseriigi kodanikelt, hologramm ja kaks fotot maise välimuse kohta. Paberites on ka kirjas, millisesse põrgusse on hing Kõrge Kohtu otsusel paigutatud. Kui hing on välja valitud, siis püüab Deeva ta kinni ning toob siia ning sinul peab selleks ajaks hinge jaoks puusärk luukerega valmis olema või muidu laseme hinge lahti ja siis saab alles nalja. Soovituskirjade juures tuleb arvestada, et nad ei pruugi olla objektiivsed, välja arvatud juhtudel, kui nad pärinevad Juhtiva Tuumiku liikmetelt. Kõik hinged, keda on soovitanud mõni Juhtiva Tuumiku liige, tuleb vastuvaidlematult aktsepteerida. Kui sa ei suuda iseseisvalt otsustada või tekib teisi probleeme, siis vajuta tõsisemate küsimuste puhul mustale nupule, siis oled ühenduses minuga, muudel juhtumitel aga punasele nupule, sellele vastab Punane Jacques. Mustale nupule tohid vajutada ainult äärmisel juhul, sest  mulle ei meeldi, kui mind tühiste küsimustega tülitatakse. Kui ma leian, et oled mind asjata tülitanud, siis määran sulle karistuse. See pole veel kõik. Hoiatan sind rangelt, et pead puusärkide seisukorda hoolega jälgima ja neid perioodiliselt kontrollima. Kõik puusärgid peavad olema kindlalt suletud. Hinged ei ole oma kehadega veel harjunud ja kui nad liiga vara välja pääsevad, siis pole nende tegevust võimalik enam peatada.”

Must Mees lahkus. Ukselävelt kohises Louis’ kõrvu häälekõmin, milles peegeldus nii rajuse tuuleiili vingumine kui puruneva klaasi klirin.

          „Sinu kohta on ette kantud, et sa mõtled. Vaata ette!”

Louis jäi lehitsema musta nahaga kaetud kausta. Silme eest voogasid mööda erinevad elud ja erinevad saatused, kes kõik olid Kõrge Kohtu poolt määratud pimedusejõude teenima ning kelle hinged vaevlesid ühes hingede kodu üheksast põrgust. Luukerede hulgas võis kohata huvitava saatusega kunagisi inimesi. Ta avas suvalise toimiku. Kaheksateistkümnenda sajandi lõpul oli Anna Göldi[91] nimeline naine teeninud majateenijana elatist lastega leskmehe juures Šveitsis, Glaruse linnas. Juba välismaailmas oli Anna asunud koostööle pimedusejõududega ning saanud lapse Azotilt eneselt. Anna ihkas enamat ja soovis asuda majaperenaise vakantsele kohale. Ühtlasi tahtis ta oma lapsest teha leskmehe pärija. Ta võrgutas majaperemehe ja pani peremehe laste toidu sisse Pimeduse Metsast korjatud okkaid. Midagi läks valesti, lapsed ei söönud okastega toitu ja kaebasid Anna peale. Annat kahtlustati mehe ja tema perekonna nõidumises ning tapmise planeerimises ning ta hukati pea maharaiumise läbi. Azot isiklikult oli soovitanud Anna Göldit kui ustavat pimeduseteenrit luukerena teenistusse võtta. Pimeduseriigis jahvatavad bürokraatiaveskid aeglaselt ja nii saab Anna Göldist alles mõnesaja aastase ootamise järel luukere number 11344141.

Mõnda aega toimikuid lapanud, tajus Louis ränkrasket väsimust ja tundis, kuidas tema silmad vägisi kinni vajuvad. Veidi hiljem vähkres ta unetuna laudkoikul. Väsimusetunne oli osutunud petlikuks, uni surnukirste täis saalis ei tulnud ega tulnud ning katkendlikud mõttelõngad olukorra väljapääsematusest vallutasid tema meeli ja hoidsid vaimu virgena, sundides füüsilisest väsimusest üle olema. Louis ei suutnud leida ühtki tõsiseltvõetavat põhjendust, miks oli ära jäänud  tema õpingute viimane vaatus meister Nostredame’i juures ja see häiris teda. Aegamööda kandusid tema mõtted mujale. Välismaailmast olid jäänud talle vaid ähmased mälestused. Üksnes imepeen lõng suutis tema meeleelunditesse juhtida hägusaid mälestusi aegadest, mis seostusid hoopis teistsuguse maailmaga, täis rõõmu, naeru ja inimesi. Louis oli teadlik lõnga säilitamise tähtsusest, sest kui ta selle lõplikult kaotab, siis pole tal välismaailma kindlasti enam tagasiteed. Sellepärast püüdis ta kogu säilinud jõuga haprast lõngast kinni hoida ning kasutas iga vaba hetke meenutamaks Pariisi, Évian’i, Bresti, kodu, sõpru ja eelkõige põgusat külaskäiku Touloni.

Taaskohatud Patrick’i tegemisi meenutades tundus Louis’le üha enam, et kunagine sõber on siinse elustiili omaks võtnud ning temast on saanud veendunud azoiit, mistõttu ei saanud ta Pimeduse Metsas tema peale kindlasti enam loota. Siiski soovis ta jätkuvalt Patrick’iga kohtuda ja kahtlustustes oma silmaga ja oma kõrvaga selgusele jõuda. Louis’l säilis õrn lootus, et Patrick on siinseid jõude üle kavaldamas ning on südames jäänud ikka endiseks. Patrick’i asemele olid tulnud teised huvitavad isiksused, keda ta oli Pimeduse Metsa varjus õnnestunud kohata – meister Villon, meister Alighieri, meister Nostredame ja ta lootis nendega edaspidigi koku saada. Meistrid avaldasid talle suurt mõju ning nemad võisid olla jõud, kellelt ta sai Pimeduseriigis ka kõige lootusetumal hetkel tuge loota, kuid sellegipoolest oli Louis kindel, et keegi neist ei ole võimeline teda vangistusest välja tooma. Ta teadis, et kui peaks üldse osutuma võimalikuks sellest maailmast välja rabeleda, siis ta peab lootma ainuüksi iseendale. Tema siinsed sõbrad olid liiga tugevasti Pimeduse Metsa juurdunud ega hoomanud enam seda maailma, mis paiknes väljaspool Pimeduse Metsa sünkjat pimedust.

Järgmisel ööl, nagu Must Mees oli lubanud, pakkus talle puusärkide keskel seltsi Punane Jacques. Louis ei olnud kindel, kas see vähendas või hoopis suurendas tema hirmutunnet. Punane Jacques vastutas luukerede saali eest niikaua, kui Louis ei omanud veel piisavat vilumust, et iseseisvalt hakkama saada. Peagi õnnestus tal oma silmaga kogeda luukerede elustamise kõrget kunsti. Luukerede dresseerimine oli vaevarikas protseduur, mida viis läbi kogenud ekspert langenu Muumia, keda toimingu juures assisteerisid mitu madalama koori langenut. Adaptsiooniperiood, mille kestel pidi luukere temasse paigaldatud hinge omaks võtma, võis kesta mitu kuud. Selle aja jooksul tuli hing viia seisundisse, kus ta kohaneb uue asukohaga ning allub kontrollile. Väljaõpetatud luukered viis Freddy Skeleton allkirja vastu minema. Louis’ ülesandeks jäid põhiliselt logistilised teenused. Ta pidi püütavate hingede andmed üle kontrollima, puusärgid ette valmistama ja vajaduse korral olema langenutele dresseerimisel abiks.

Muumiast õppis Louis pikapeale isegi lugu pidama. Kogu tema keha ja nägu olid kaetud valgete sidemetega, mis jätsid vabaks vaid sõrmeotsad, varbad, silmad, kõrvad, nina ja suu, milles särasid kaunid valged hambad. Tema valgetesse sidemetesse mähkunud väljanägemine võis esmapilgul jätta küll hirmuäratava mulje, kuid tema iseloom oli langenu kohta ebatavaliselt  sõbralik. Muumia oli lahe ja seltskondlik olend, kellel ei puudunud huumorimeel ning ta ei pidanud paljuks isegi Louis’ga flirtida. Muumias oli säilinud midagi emalikku ja ta oli väga uudishimulik. Inimkonna esiema huvitas inimeste maailm ja ta kasutas iga vaba hetke, et Louis’ käest inimeste kohta uusi teadmisi välja pinnida. Dresseerimata hingede keskel tundis Muumia ennast vägagi kindlalt. Tema juuresolekul ei tundunud töö luukerede saalis Louis’le enam väga õõvastav ja kole ning aegamööda suutis ta töisesse rutiini sisse elada.

XL PEATÜKK: Inspektor de Roche segab jälgi.

Jean-Paul Pacult astus sisse Évian’i sandarmeeriajaoskonna uksest, nagu ta oli teinud seda juba mitmeid kordi viimase aasta jooksul, mis oli möödunud Louis’ kadumisest. Ta pidi endale tunnistama, et nüüdseks oli ta juba kaotanud lootuse poega leida ja ei näinud muud võimalust, kui olukorraga leppida ning edasi elada. Eesruumis tervitas Jean-Paul’i Michel Dufresne ja juhatas ta oma kabinetti, kus neid ootas elatanud politseiinspektor Gilles de Roche. Küsimuse all oli Louis Pacult’i juhtumi ametlik lõpetamine. Noor sandarmeerialeitnant andis asjade käigust kiire ülevaate:

          „Käesolevaga oleme otsustanud otsingud lõpetada ja koos kolleegidega kohtupolitseist oleme jõudnud ühisele arusaamisele, et kõige tõenäolisemalt on siin tegemist õnnetusjuhtumiga. Uurimise algusest on möödunud aasta, kuid kuriteole viitavaid asjaolusid pole välja tulnud. Leidsime Louis’ jalgratta Melon’i küla lähistelt Abondance’i kommuunis, kuid ühtegi muud tema praegusele asukohale viitavat jälge ei ole me suutnud tuvastada. Uute asjaolude ilmnemisel me muidugi jätkame uurimist, kuid praeguse seisuga ei näe ma põhjust otsingute jätkamiseks. Kui te soovite Louis’ surnuks tunnistada ja pöördute sellega kohtusse, siis meie siin takistusi ei näe.”

Jean-Paul’ile meenus, et juba mõnda aega tagasi oli Vera talle helistanud ja rääkinud ühest oma sõbrast, kes kavatses Louis’ üles otsida. Kõnest oli möödunud juba piisavalt aega, rohkem ei olnud keegi sellest enam juttu teinud ja seegi lootuskiir näis olevat vaibunud, kuid ta pidas paremaks küsida:

          „Ma olen teile rääkinud,  et minu endise abikaasaga võttis ühendust keegi tema tuttav, kes lubas juhtumit omal käel uurida. Ta väitis, et Louis on röövitud. Kas te olete selle kohta midagi teada saanud?”

Commandant de Roche laiutas käsi.

          „Tõepoolest, oleme  seda versiooni uurinud, kuid midagi, mis motiveeriks meid jätkama, pole päevavalgele tulnud. Kõige usutavamana tundub ikkagi esialgne versioon, et tal juhtus mägedes matkamisel saatuslik õnnetus. Mul on kahju, aga selle versiooni järgi puudub nisegi teoreetiline võimalus, et ta praegusel hetkel enam elus oleks. Kui ta oleks olnud röövitud, nagu teie endine abikaasa väitis, siis peaksid röövijad ju teile sellest kuidagi teada andma. Aga lunaraha pole teilt ju nõutud või ma eksin?”

          „Ei.”

Jean-Paul vastas de Roche’ile napisõnaliselt. Michel lisas:

          Commandant de Roche räägib õigust. Loomulikult me kontrollisime inimröövikahtlustust, kuid seda ei õnnestunud kinnitada. Kahtlustan, et tegemist on väljapressimisega, mida keegi üritab proua Pacult’i psüühilist seisundit ära kasutades läbi viia. Kindlasti võtame temaga veelkord ühendust ja uurime tagamaid. Vera Pacult’i poolt viidatud Daniel Ferreira nimelise isiku viibimisest Évian’is puuduvad tõendid. Meie andmetel elab nimetatud isik juba pikemat aega hoopis Kanadas ja pole tõestatud, et ta oleks vahepeal  Euroopasse saabunud.”

          „Minuga võttis ühendust veel keegi Djamel Said Toulon’ist, kes küsis Genevieve de Saint-Pierre’i kohta.”

          „Oleme kindlaks teinud, et Genevieve de Saint-Pierre külastas möödunud sügisel tõepoolest Évian’i. Ta pöördus sandarmeeriasse ja küsis Louis’ juhtumi kohta. Mul oli siis au temaga vestelda. Ta peatus ühes Évian’i hotellis, kuid lahkus sealt järgmisel päeval tundmatu mehe saatel, kellega oli veetnud seal öö. Tema edasise saatuse kohta meil andmed puuduvad ja Genevieve de Saint-Pierre näol on tegemist kadunud isikuga. Kuigi potentsiaalselt võib see juhtum olla kriminaalse tagapõhjaga, siis puuduvad meil tõendid, et see oleks kuidagi Louis’ga seotud.”

          „Saan teie argumentidest küll aru, aga minu elu ei tee see kergemaks. Ma ei suuda Louis’d ilma otseste tõenditeta surnuks tunnistada. Minu isa rääkis Jacques Marceau’st, kes oli seitse aastat kadunud Pimeduse Metsa. See võib olla müüt, aga vahel  pöörduvad kadunud isikud koju tagasi. Kas midagi sarnast ei või ka Louis’ga juhtuda?”

Olgugi, et Jean-Paul pidas end ratsionaalse mõttelaadiga inimeseks, piinas legend Pimeduse Metsast temagi alateadvust. Ta ei uskunud selle tõelevastavust, kuid legendis peitus lootus ning ta ei saanud seda niisama lihtsalt kõrvale lükata. Gilles de Roche tundis end silmnähtavalt ebamugavalt ja nad vahetasid Michel’iga pilke. Lõpuks vastas inspektor tõrksalt:

          „Te võite meie uurimistoimingutes kahelda ja lootust ei saa me teilt loomulikult ära võtta. See jääb teie otsustada, kuid teile on parem, kui jääte oma arvamustega reaalsuse piiridesse. Seda Marceau’ lugu olen ma nüüdseks pidanud juba liiga palju kuulma, kuid ma arvan endiselt, et seda ei maksa tõsiselt võtta. Marceau elas väga kaua aega tagasi. Ta pärines aegadest, kui tsivilisatsioon ei olnud veel nii kaugele arenenud kui tänapäeval ja inimesed katsid puudujääke teadmistes uskumuste ning müstikaga. Tema juhtumi kohta puuduvad usaldusväärsed andmed ja kogu informatsioon Pimeduse Metsa kohta pärineb rahvajuttudest. Täna elame me kahekümne esimesel sajandil ja peaksime teadma, et igal legendil on olemas loogiline põhjendus. Põhimõtteliselt võis ta seitse aastat ringi rännata ja võib-olla mõne aja isegi Pimeduse Metsas peituda, kuid kõik see muinasjutt, mis selle isiku ümber käib, pole tänapäevaste teadmiste juures ometi tõsiseltvõetav. Kordan veelkord, et niinimetatud Pimeduse Metsa uurisin ma omal ajal ise millimeetrihaaval läbi ja olen seal hiljem veel mitu korda käinud. Mitte midagi erilist, lihtsalt üks metsane kaljunukk! Ebausk, mis selle koha suhtes on tekkinud, on vähimagi kahtluseta legend, mitte tegelikkus.”

Inspektor de Roche rääkis vaikselt, kuid mõjuvalt. Tal oli sugereeriv hääl ning enesekindel silmavaade. Kogu seltskonnast omas vaid tema ülevaadet, mis peitus tegelikult Pimeduse Metsa surnud puude varjus. De Roche rääkis õigust, kui väitis, et on Pimeduse Metsas käinud. Aastate eest, vahetult peale Teist Maailmasõda, oli ta jälitanud Maillard’i nimelist kurjategijat, kes oli ümbruskonnas tuntud kui jõhker röövel ning ei kohkunud tagasi ka veretöö ees. Maillard’il asus mägedes röövlikoobas, kus tema ja tema mehed ennast varjasid. Peidupaiga asukohta ei õnnestunud aga kuidagi välja peilida. Ükskord tuli de Roche’ile appi aga õnnelik juhus. Ta juhtus viibima õigel ajal õiges kohas ja tal õnnestus Maillard peaaegu tabada, kui too oli üritanud Évian’is pangakontorit röövida, kuid ühel julgel pangakülastajal õnnestus tekkinud segaduses põgeneda ning politseid alarmeerida. Kuulnud saabuvaid politseisireene, põgenes Maillard jälitajate eest teda panga ees ootava autoga. Töökohustused olid viinud inspektor de Roche’i Abondance’isse ja tagasiteel kuulis ta raadio teel ebaõnnestunud pangaröövist Évian’is. Varsti märkas politseiinspektor, kuidas üks must auto ilmselgelt lubatud sõidukiirust ületades talle vastu kihutas. De Roche’il tekkis kahtlus, et tegemist oli Maillard’iga ja ta asus saladuslikku autot jälitama. Auto pööras haruteele, mis  viis Melon’i külakesse, kus auto jäeti maha. De Roche märkas, kuidas mitu tumedat kogu metsa põikas ning ta otsustas neile järgneda. Jälitatavate kannul jõudis ta Pimeduse Metsa esisele lagendikule. Põgenikud ei peatunud, vaid ületasid mägioja ja kadusid pimedusse varjudes surnud metsa. De Roche pomises endamisi:

          „Või siin Maillard end peidabki.”

Seejärel sisenes ta pangaröövlite kannul metsa. Kuidas tal õnnestus Pimeduse Metsa valvuritega kokkuleppele jõuda, jääbki saladuseks, aga juba mõne tunni pärast allkirjastasid Must Mees ja de Roche kolme tilga verega kinnitatud kokkuleppe, millega inspektor kohustas tagama oma võimupiirides Pimeduse Metsa julgeoleku. Vastutasuks lubati tal minna, kuid peale selle anti talle ka põgenenud röövel välja. Õhtul ilmus de Roche politseijaoskonda, kaasas käeraudadesse aheldatud Maillard. De Roche’i reputatsioon politseis tõusis kõrgele, kuid ta loobus kõikidest ahvatlevatest võimalustest karjääri teha ning jäi teenima tagasihoidlikule kohtupolitsei inspektori ametikohale Annecy’s. Tal polnud valikut, sest verega sõlmitud leping nägi nii ette. Inspektor de Roche ei tohtinud piirkonnast iialgi lahkuda, kuid pealesunnitud paikkondsus päästis teda palju trööstitumast saatusest, mis oleks teda ees oodanud Pimeduse Metsas. Maillard giljotineeriti ning mõne aja pärast liikus ta juba luukerena mööda Pimeduse Metsa koridore.

Michel  ja de Roche andsid igati mõista, et nad peavad juhtumit lõpetatuks ning Jean-Paul’il ei jäänud üle muud kui saatusega leppida ja võtta teadmiseks, et Louis ei ole enam elavate keskel. Tal ei olnud põhjust neile vastu vaielda, sest argumendid näisid usutavatena ja loogilistena. Jean-Paul jättis viisakalt hüvasti ja lahkus sandarmeeriajaoskonna hoonest. Tal ei  heitnud siiski meelt, sest talle olid jäänud tema uus perekond ja nooremad lapsed Meena ja Ravi, kellest olid peagi kasvamas täiskasvanud inimesed. Nad olid Prantsusmaal hästi kodunenud, aktiivsed ja elurõõmsad, õppisid hästi ja suutsid tihti panna oma vanemaid enda üle uhkust tundma. Jean-Paul tahtis nende tulevikule igati kaasa aidata. Mingil määral vähendas see Louis’ga seotud kaotusevalu.

XLI PEATÜKK: Metatroni saabumine.

Langenute koor oli üles rivistatud Pimeduse Metsa tippu kaljusele lagendikule ja ootas. Ühtses pidulikus rivis seisid Azot, Must Mees, Gaa-Gaa, Guruk, Manju ja teised – kokku nelikümmend kolm mustas hõlstis langenut, ja heitsid pilke taeva poole. Veidi eemal seisid meister Villon, meister Alighieri ja meister Nostredame, aga samuti paar valges hõlstis tegelast, kes moodustasid Valguseriigi kohapeal resideeruva saatkonna. Taevaavarustest laskus alla taldrikukujuline lennumasin ning maandus otse Pimeduse metsa tipus, sirutades välja kombitsakujulised haarmed, mis ta maapinna külge kinnitasid. Lennumasina luuk avanes ja redel visati alla. Azot viipas käega ning langenute koor laulis. Muusika, mis õhku paiskus, oli lummav ja imeline. Samal ajal kui tervituslaul mäetippu täitis, väljusid lennumasinast valges rüüs tontlikud kogud. Tulijaid oli kolm. Lauluhelide vaibudes lausus Azot tervituse, millele vastas Valguseriigi delegatsiooni juht Metatron.

          „Ole tervitatud Metatron, seerav ja Valguse Isanda kroonikakirjutaja. Tervitame teid Pimeduse Metsas, Valguse Isanda kaaskondlased Ramiel ja Sariel.”

          „Valguse Isand tervitab sind, seerav Leviathan, sinu pagenduses. Tervitame oma vendi seeraveid Lucipheri ja Asmodeust. Valguse Isand õnnistab ka oma venda seerav Beelzebubi, keda ma ei näe praegu meie seas viibivat, keerubeid, aujärgede, võimude, valitsuste ingleid, kõiki, kes valisid planeet Maa oma asupaigaks.”

          „Me täname oma venda, suurt seeravit Seraphieli, et ta on loonud oma vendadele suurepärase elupaiga, kus me tunneme end samahästi kui ammustel aegadel koos teiega Valguseriigis.”

          „Valguse Isand on õnnelik, et te olete oma uues elupaigas hästi kohanenud. Lubage meil nüüd esitada meie vastulaul.”

Valges hõlstis Valguseriigi saadik Pimeduseriigis Johannes ja tema abi Xenia liitusid äsja maandunud kaaslastega ning nad alustasid viiekesi laulu, mis ei jäänud meloodia haaravuselt sugugi alla eelnevalt kõlanud tervituslaulule.

Laulud lauldud, hakkas seltskond mööda mäeküljel looklevat  rada ettevaatlikult allapoole laskuma, kuni nad jõudsid Pimeduseriigi peasissekäigu juurde. Rada palistas hallides hõlstides azoiitide spaleer. Pimeduse Metsa peaväravad olid ehitatud massiivsetest mustadest palkidest ning tavaliselt rippus värava ees suur must tabalukk. Neid ei avatud just sageli, sest Pimeduseriigis käis tähtsaid külalisi harva ning igapäevaseks asjaajamiseks olid käibel mõned väiksemad sissepääsud. Delegatsioonide saabudes kõlasid fanfaarihelid ja nad marssisid avatud väravatest pidulikult sisse. Kohe peasissekäigu kõrval asus kaljusse raiutud saal, mida kasutati välisdelegatsioonidega peetavate pidulikemate läbirääkimiste puhul. Kogu Pimeduseriigi ajaloo jooksul oli seda saali vaid paaril korral kasutatud, kuid nüüd olid saali massiivsed mustad uksed aastatuhandete järel taaskord pärani lahti. Suure musta laua taga võtsid kohad sisse ühel pool Azot, Must Mees, Gaa-Gaa, Guruk ja Manju ning teisel pool Metatron, Ramiel, Sariel, Johannes ja Xenia. Punane Jacques sulges saali uksed väljastpoolt ja jäi ise ukse ette seisma, valvates, et delegatsioonid saaksid segamatult arvamusi vahetada. Azot alustas läbirääkimisi:

          „Minu vennad Valguseriigist, alustaksin meie vaimset mõtisklust lihtsa küsimusega. Mis on toonud teid pimeduse meelevalda?”

Talle vastas Valguseriigi delegatsiooni juht Metatron. Tegemist oli väga mõjuka ning tähelepanuväärse ingliga. Taevases Sõjas oli Metatron jäänud erapooletuks, loobudes otseselt toetamast nii Seraphieli kui Lucipheri. Tema poolehoid kuulus sõja lõppedes küll Seraphielile, kuid see ei olnud ühene ja sõja käigus oli ta mitmeid kordi pooli vahetanud. Kui langenud sõja järel Maale pagendati ning Valguse Isand kehtestas uue autokraatliku juhtimisstruktuuri, millega temast sai Valguseriigi ainuvalitseja, siis ei nimetanud ta Metatroni seitsme peaingli hulka. Metatronile jäi küll seeravi aunimetus, kuid sellel ei olnud Taevase Sõja järel enam reaalset mõju ja ta pidi leppima tagasihoidliku Valguseriigi kroonikakirjutaja ametiga. Sellegipoolest määras Valguse Isand ta juhtima Pimeduseriiki saadetavat delegatsiooni. Küllap lootis Seraphiel, et Metatroni ebaselge poolevalik Taevases Sõjas aitab tal langenud inglitega paremini kokkuleppele jõuda. Teda saatsid keerubid Ramiel ja Sariel. Ramiel täitis Valguseriigis kahte funktsiooni. Ta oli Valguse Isanda pressiesindaja, kes edastas jumalikke nägemusi laiemale avalikkusele, kuid ühtlasi kuulus ta ka Kõrge Kohtu koosseisu ning juhatas tulevasi ingleid Valguseriiki. Sariel oli Valguse Isanda kaardiväe komandör ja vastastikuse kokkuleppe alusel esindas ta Valguseriigis Pimeduseriigi huve. Kuna langenud inglitele oli sissepääs Valguseriiki keelatud, siis usaldasid nad oma esindamise ingel Sarielile, kes nagu Ramielgi oli kuulunud nende inglite hulka, kes võtsid osa teisest langemisest ja keda süüdistati patuteos, et nad olid käinud Maa peal inimestega paaritumas ja neile salajasi teadmisi õpetamas. Valguse Isand oli Ramielile ja Sarielile andestanud, neid ei karistatud ja nad teenisid edasi Valguseriiki. Metatroni hääl oli vaikne, kuid nõudlik:

          „Me oleme sügavasti rahuldatud teadmisest, et meie vennad on hoidnud neile rendile antud planeedi Maa suurepärases korras. Planeet Maa on Valguseriigi jaoks eriline koht, sest siin saavad paljud tulevased inglid väärtusliku karastuse valgusejõudude teenimiseks. Peame tähtsaks, et hingedele on tagatud vaba valiku võimalus enne siirdumist Valguseriiki meie vendade juurde või siis Pimeduseriigi teenistusse. Oleme õnnelikud, et endiselt paistab Maa peal päeval päike ning öösel on taevas näha teisi taevakehasid säramas, mis jätab valguse ja pimeduse vahel ekslevatele hingedele teadmise valguse olemasolust ning annab neile lootuse, et nad ei ole üksi ja kunagi võivad nende ees avaneda Valguseriigi väravad. Kuigi oleme Maa igaveseks ajaks Pimeduseriigile rentinud, jääb see ikkagi meie ühiseks loominguks ja Valguseriigi osaks. Tuletan taaskord meelde, et rendileping hõlmab üksnes territooriumi, mitte territooriumil elavaid hingi. Me peame jätkuvalt Maal asuvate hingede eest hoolt kandma, sest kõik nad on potentsiaalsed Valguseriigi kodanikud. Seepärast on mõistetav, et tunneme rahutust mõningate maiste arengute pärast ja oleme jõudnud äratundmisele, et need arengud ei vasta ootustele, mis tekkisid Taevase Sõja lõpul sõlmitud igavese rahukokkuleppega. Vastavalt kokkuleppele peab hingedele jääma valikuvõimalus, kas nad soovivad teenida vaimu ning pürgivad Valguseriiki või siis kummardavad mateeriat ning näevad oma tulevikku Pimeduseriigis. See valikuvõimalus peab olema nende vaba tahtega garanteeritud. Oleme murega täheldanud, et pimedusejõud sekkuvad liigselt välismaailma arengutesse, rohkem kui see vaba konkurentsi tingimustes tarvilik on, ja ohustab sellega hingede valikuvabaduse realiseerimist. Meie valitseja Seraphiel on rahutu. Ta leiab, et Pimeduseriik pole kokkulepetest kinni pidanud.”

Azot vastas talle, küll veidi kogeledes.

          „Ma tänan vend Metatroni meile osutatud kiidusõnade eest ja me oleme uhked, et meie tegevus pälvib meie taevaste vendade tähelepanu. Tahaksin siiski teie tähelepanu juhtida mõnedele faktivigadele, mis meie vendade meeli eksitavad. Kokkulepped, mida lugupeetud Metatron mainis, sõlmiti Pimeduseriigi eelmise valitsejaga, kuid tänaseks on pimedusejõud leidnud endale uue juhi ja varem sõlmitud kokkulepped on aegunud ning need tuleb ümber vaadata. Me oleme valmis ära kuulama, millega meie taevased vennad rahul ei ole.”

          „Valguse Isand on oma valduste pärast mures. Meie vaatlused näitavad, et meie kunagine ühiselt loodud laboratoorium on hävimas ja looduse tasakaal on paigast nihkumas. Inimene on mõjutamas jumalike protsesside kulgu, mis ei saa olla Valguseriigi poolt heakskiidetav. Te olete inimestele liiga suure võimu ja voli kätte andnud ning nad on seda kurjasti kasutanud. See rikub tasakaalu valguse ja pimeduse vahel ning materiaalne pool tõrjub vaimse väärtused Maa pealt välja.”

          „Lepingu sõlmimise ajal inimesi ei eksisteerinud, vaid nad tekkisid palju hiljem. mistõttu peaks kontroll inimeste üle kuuluma Pimeduseriigile. Nad on loodud ingel Lilithi poolt, kes on ühinenud pimedusejõududega ning kellest tänaseks on saanud Pimeduseriigi Juhtiva Tuumiku liige Muumia.”

          „See on vägagi vaieldav küsimus. Inimeste tekkimise ajal kuulus Lilith Valguseriigi kodanike hulka ja heideti sealt välja palju hiljem. Lilith sünnitas esimese inimese Adami Valguseriigis. Inimesed kasutavad hinge, mis on loodud Valguse Isanda poolt.”

          „Kõrgeauline Metatron tunnistas äsja ise, et lepingu järgi peab maise elu jooksul toimuma aus võistlus hingede pärast, kus nad saavad teha vaba valiku tulevase kuuluvuse osas. Meie ei ole süüdi, kui hinged kalduvad Pimeduseriigi poolele.”

          „Võistlus peab olema aus ja hingede vaba valikut tuleb austada. Seda ei tohi väljastpoolt mõjutada.”

          „Me oleme lepingu tingimustest kinni pidanud. Peame kahetsusega tõdema, et Valguseriik püüab igati sekkuda meie siseasjadesse, mis on vastavalt meievahelisele lepingule lubamatu. Oleme kaugel võrdsest partnerlusest meie taevaste vendadega nagu see lepiti kokku Taevase Sõja järel.”

          „Võrdsest partnerlusest ei saa juttugi olla, sest meie võitsime sõja. Valguseriiki ei huvita teie siseasjad. Meile muret tegevad probleemid on väljunud Pimeduseriigi võimkonnast. Valguse Isand näeb praegu vaid ühest lahendust. Aeg on ellu äratada vanad traditsioonid. Me peame korraldama seeravide kohtumise, sest lahkarvamused puudutavad kõige kõrgemat tasandit.”

          „Pimeduseriigi Juhtiva Tuumiku seisukoht on ühtne ja selge. Valguseriik sekkub Pimeduseriigi asjadesse. Te teete koostööd Gunniga, kes on Pimeduseriigi reetur.”

          „Valguseriik ei sekku Pimeduseriigi ja Gunni vahelisesse konflikti nagu ta ei sekku ka Pimeduseriigi ja Uue Pimeduseriigi vahekordadesse. Siin on tõesti tegemist Pimeduseriigi siseasjadega. Valguseriik on rentinud planeedi Pimeduseriigile tervikuna ja eeldab, et Pimeduseriik tervikuna võtab ka vastutuse enda peale.”

          „Meie ei saa reeturite vastutust enese peale võtta.”

          „Kas te olete valmis uueks sõjaks? Soovitan langenud vendadel hoolikalt järele mõelda, sest siis ei ole meil teid enam kusagile pagendada.”

          „Me ei taha sõda, kuid me ei näe ka vajadust seeraveid kokku kutsuda, sest nende aeg on läbi ja nende mõju universumikorraldusele on olematu. Küll on Juhtiv Tuumik arvamusel, et võiksime mõelda lepingu uuendamisele, sest see ei kajasta enam kaugeltki Valguseriigi ja Pimeduseriigi vaheliste suhete objektiivset seisu. Kui me räägime sõja kaotusest, siis teatavasti kaotas selle seerav Lucipher. Mina kui Pimeduseriigi uus ja võimas valitseja, nõuan uut lepingut, mis vastab tänastele jõuvahekordadele.”

          „Mida arvavad kolleegid Lucipher ja Asmodeus? Valguseriik on huvitatud ka Beelzebubi seisukohast. Me informeerime teid, et meie erisaadik külastab praegu Uut Pimeduse Metsa.”

Must Mees võttis kohtumise jooksul esmakordselt sõna ja andis kõuehäälel teada:

          „Ühelt poolt toetan ma kõrgeaulise Azoti seisukohta, et otsene tarvidus seeravide kohtumise kokkukutsumiseks puudub, sest meie hinnangul on Valguseriigi ja Pimeduseriigi suhted normaalsed. Teisalt, kui vend Seraphiel kohtumist tingimata nõuab, siis võiksime ettepanekuga nõus olla. Seal avaneb meil võimalus arutleda uue lepingu sõlmimise vajaduse üle. Küsiksin siinjuures, kuidas kavatsete lahendada kohtumise korralduslikud küljed? Kas see tähendab, et me saaksime loa külastada Valguseriiki?”

          „Selleks pole tarvidust. Valguse Isand on valmis Maad külastama. Kohtumine võiks siiski toimuda neutraalsel pinnal, mitte Pimeduse Metsas. Mida arvab sellest vend … vabandust, õde Asmodeus?”

Gaa-Gaa avas suu:

          „Toetan hiilgava Azoti positsioone, kuid ühtlasi olen valmis oma vendadega kohtuma.”

Nüüd teatas ka Azot:

          „Ma ei ole seeravide kohtumise vastu. Ma lihtsalt ei  näe selleks mitte ühtegi olulist põhjust. Kui minu vennad aga kohtumist nõuavad, siis olen ka mina põhimõtteliselt  valmis nendega kohtuma.”

          „Tore! Oleme peamises kokku leppinud. Seeravide kohtumine on vajalik ja ma volitan meie saadikut ingel Johannest pidama konkreetseid läbirääkimisi kohtumise toimumiskoha ja päevakorra üle.”

Lõpetanud sõnavõtu, tõusis Metatron püsti ja teatas, et Valguseriigi delegatsioonil on aeg lahkuda. Ta  esitas hüvastijätulaulu. Metatronil oli imeilus hääl ja teda peeti õigusega Valguseriigi üheks parimaks laulusolistiks. Nii Valguseriigi kui Pimeduseriigi delegatsioon olid võlutud tema lauluhääle kaunist kõlast. Samal ajal kui Valguseriigi delegatsiooni liikmed peaväravast väljusid ning Musta Mehe, Gaa-Gaa ja Guruki saatel taas Pimeduse Metsa tippu tõusid, laulis ülesrivistatud azoiitide spaleer omapoolset lahkumislaulu. Mäe tipus ootas saadikuid lennumasin, millega Valguseriigi delegatsioon pilvedesse kadus.

XLII PEATÜKK:  Meister Rais.

Sellel mälestusväärsel ööl, kui Louis võeti vastu azoiitide ridadesse, külastas meister Alighieri Daniel’i ja Genevieve’i tema kohta ebatavalisel ajal, hilisõhtul, mis muutis tema hoolealused kohe ärevaks. Selleks oli põhjust, sest sündmused olid võtnud ootamatu pöörde nagu halvimas unenäos.  Meister tegi teatavaks, et Louis’ õpingud meister Nostredame’i juures katkesid ennetähtaegselt, Louis pühitseti azoiidiks, suunati tööle Musta Mehe ametkonda ja nende põhjalikult läbiarutatud põgenemisplaan läks luhta. Daniel ja Genevieve olid tõsiselt löödud. Nad olid oma võimalust kannatlikult oodanud ja järgnevateks sammudeks hoolikalt ette valmistunud, kuid tundmatu jõud nurjas nende plaanid just täitumise eel. Meister Alighieri püüdis neid lohutada.

          „Pimeduseteenri seisus võib mõjutada Louis’ edasist saatust välismaailmas, sest kui ta põgeneb, siis saab temast reetur. Reeturite saatus on seotud väga üheselt hingepõletuskambriga, kuid samasugune saatus oleks teda tabanud, kui Juhtiv Tuumik ei oleks tema kasuks hääletanud. Seda õnnestus meil vältida, kuigi napilt. Me võime missiooni lõpetatuks lugeda ja Guindola viib teid tagasi välismaailma kohe kui hommik on käes. See ei ole ainus lahendus, aga ma pean kõigepealt teie otsuse ära kuulama. Kas te soovite lahkuda?“

Genevieve vastas talle vaikselt:

          „Kas meile on jäänud veel mingi võimalus?“

Daniel lisas:

          „Mina olen valmis jätkama. Kui Genevieve soovib lahkuda, siis ma mõistan tema otsust.“

Meister Alighieri jätkas:

          „Missiooni lõpuleviimine on muutunud määratult raskemaks, kuid me ei pea veel alla andma. Hetkel on parem, kui me põgenemisplaanid mõneks ajaks peatame, sest me ei tea veel, kas tegemist oli juhusliku sündmuste arenguga või on pimedusejõud informeeritumad, kui me algselt arvasime. Ma katsun selle väja uurida ja siis mõtleme edasi, kuidas on parem tegutseda. Louis töötab nüüd Musta Mehe ametkonnas ja see asub sügaval maa all, kaheksandal korrusel. Me peame ta kuidagi kõrgematele korrustele tooma. Ma püüan midagi välja uurida ja külastan teid varsti jälle.”

Meister Alighieri lahkus. Daniel ja Genevieve olid kurvad, sest ootamatu pööre viis nende eesmärgi taas kaugemale. Teadmatus ja ootamine ei ole just kõige meeldivamad tunded, sest nad tekitavad liigset ärevust. Nad püüdsid ärevusest üle olla ja lobisesid veel mõnda aega koopasuul, piiludes kaljurahnu vahelt pimedusse, kus üksikud tulukesed mägedes tungisid läbi puudemüüri ja tähistasid kaugemale nihkunud vabadust, siis võttis väsimus oma ja Genevieve heitis magama.

Järgmisel korral palus meister Alighieri neil olla eriti ettevaatlikud ning lähemal ajal koopast mitte väljuda. Varsti panid nad Pimeduse Metsa välisküljel tähele kummalist aktiivsust ja nägid, kuidas hallides hõlstides pimeduseteenrid seal lakkamatult ringi sebisid. Keegi neist ei tundnud küll huvi mahajäetud koopa vastu, vaid nad möödusid sellest kiirustades mäe välisküljel üles ja alla liikudes. Siis ühe ööl rivistati Pimeduse Metsa üles azoiitide kett ja ettevaatlikult kaljurahnu vahelt välja piiludes märkasid Daniel ja Genevieve, kuidas neist mitte just kaugelt möödusid tundmatud valgetes hõlstides kogud hallides hõlstides pimeduseteenrite saatel, kelle seas eristusid lühike kollasesabaline paksuke, pikk musta peakotiga varjatud mees ja eresinise soenguga naine. Hiljem said nad meister Alighierilt teada, et  neile, et tegemist oli Azoti, Musta Mehe ja Gaa-Gaaga ning et Pimeduse Metsa külastasid Valguseriigi saadikud seerav Metatroni juhtimisel. Seekord oli meister Alighieriga kaasas Guindola, kes tegi neile ettepaneku meister Rais’ga kohtumiseks, kuigi ta hoiatas neid, et meister Rais on ustav pimeduseteener, kelle eest nad peavad oma tegeliku identiteeti varjama ja nad leppisid kokku, et kasutavad meister Rais’ juures varjunimesid. Meister Rais, kunagine Prantsusmaa marssal ning Jeanne d’Arc’i abiline saja-aastases sõjas,[92] juhatas Pimeduseriigi laboratooriume ja oli Freddy Skeletoni järel tähtsuselt teine luukere Pimeduseriigis. Daniel ja Genevieve otsustasid Guindola pakkumise vastu võtta. Igasugune kogemus võis neile hilisemas tegevuses kasuks tulla. Guindola ütles:

          „Pidage meeles, et te olete pimeduseteenrid Dan ja Gen Uuest Pimeduse Metsast, kes on saabunud salaja tutvuma algse Pimeduse Metsaga. Siis ei juhtu teiega midagi halba. Meister Rais on Gol-Guuli õpilane ja peab temast väga lugu.”

Hiljem avas Daniel Claude Biotti päeviku ja luges, mida Jacques Marceau oli meister Rais’ kohta maininud.

jacques saadetakse meister rais juurde. jacques ei taha sinna minna. must mees käsutab jacquesi koos luukeredega värava juurde ja ootab teda seal. temaga olid lapsed. kaks poissi ja tüdruk. nad on vaesed hirmunud ja nälginud. meister rais ja meistrinna bathory teevad lastega katseid. jacques piilub mida meister rais teeb. meister rais lõikab ühel poisil pea otsast ära. nende kehad liiguvad nagu peata kanad. meister rais kirjutab üles. meistrinna bathory tuleb. meistrinnat kardab jacques veel rohkem. võtab tüdruku. laseb temal vere välja. valmistab verest salvi. salv peab tegema nooreks ja ilusaks. üks poiss jääb järele. tema pannakse puuri. meister rais tahab teda nuumata. tahab poisi nahast endale riideid. tahab poisi küüntest endale kübarat. jacques ei taha rohkem vaadata. jacquesil hakkab halb. ta põgeneb koopasse kassi juurde. üleval koopas on hea.

Daniel pani vihiku käest. Laboratoorium ei tõotanud pakkuda neile häid elamusi ja ta tundis isegi kerget hingepiina, et oli jäänud Pimeduse Metsa. Võib-olla pole Louis’d enam võimalik päästa? Ta heitis selle mõtte peagi eemale ning temas tugevnes veendumus, et õudustevabriku tegevusele tuleb panna piir ning oli tänulik, et tema teed ristusid ühinguga. Hetkel ta veel ei teadnud, kuidas ta saab Pimeduse Metsa mõjuvõimu vähendada, aga ta oli täis otsustavust sekkuda isegi siis, kui see peaks muutuma talle ohtlikuks. Järgmise õhtu hakul tuli Guindola neile järele, nad riietusid taas azoiitideks, sisenesid läbi salakäigu Pimeduse Metsa siseruumidesse ja möödusid peatumatult meister Nostredame’i elupaigast, kuni jõudsid erinevaid korruseid ühendava trepini. Esimest korda laskusid nad Pimeduse Metsa alumistele korrustele. Paaril korral sattusid nad vastamisi luukeredega, kuid kõik möödus õnnelikult ja luukered ei osutanud neile vähimatki tähelepanu. Meister Rais’ laboratoorium asus teisel alumisel korrusel, otse piinakambri kõrval. Guindola peatus ühe ukse taga, koputas, avas selle ning nad sisenesid suurde suitsuvingusesse saali, mis oli täis katseklaase, kolbe, puusärke, inimkehi lõikuslaual ja palju muud laboratooriumile iseloomulikku. Saalis töötasid neli luukeret. Üks neist kummardas elegantselt saabujate poole. Temast õhkus suursugusust ja aristokraatlikkust. Guindola alustas tutvustamisega:

          „Siin on endine inimene, kellel on minu täielik usaldus. Omal ajal kutsusin teda minu vapraks Mustaks Rüütliks. Kuigi luukered kannavad meil tavaliselt nimede asemel numbreid, siis erilise austuse märgiks ning arvestades nende väärtuslikku panust meie teadmiste laiendamisse, on meister Rais ja tema abilised säilitanud oma varasema identiteedi. Saage tuttavaks, kunagine Prantsusmaa marssal parun Gilles de Rais, praegu Pimeduseriigi kodanik meister Rais. Minu vapper Must Rüütel, palun saa tuttavaks minu isa abiliste Dani ja Geniga Uuest Pimeduse Metsast.”

Luukere tervitas külalisi kuival krigiseval häälel:

          „Tere tulemast! Rõõm näha võimsa Gol-Guuli kaastöölisi minu tagasihoidlikus töökojas. Siin asub Pimeduseriigi pealaboratoorium, kus me uurime põhiliselt hingede ja materiaalsete kehade ühilduvust. Saage tuttavaks minu abilistega, kes on kõik oma eriala suured asjatundjad. Kõigepealt minu ustav kaasvõitleja meistrinna Erzsebet Bathory, kellega me oleme juba sajandeid koos töötanud ja kes juhib sünnipäraste ja naisalget käsitlevate probleemide uuringuid. Minu esimene abiline doktor Josef Mengele[93] liitus Pimeduseriigi laboratooriumiga alles hiljaaegu, mõned aastakümned tagasi. Inimesena oli ta arst, kes saavutas edu ja tunnustust inimkatsetega ja jõudis paljude oluliste inimesi puudutavate saladuste jälile. Ma pean teda inimorganismi üheks parimaks  asjatundjaks. Doktor Mengele tehnoloogia abil on täiustatud luukerede toimemehhanisme. Minu teine abiline professor Ilja Ivanov oli kuulus selle poolest, et üritas ahvi inimesega ristata, millega ta jätkas Muumia pärandi arendamist kaasajal. Avalikult räägitakse vaid tema katsetuste ebaõnnestumistest, seda mõistevalt selleks, et saavutusi varjata, siis esines tema töös ka mitmeid revolutsioonilisi saavutusi. Inimese ja ahvi ristamine on võimalik. Mitmed professor Ivanovi katsete tagajärjel sündinud hübriidid jäid ellu ja neist said tuntud sportlased, kosmonaudid ning sõjaväelased.”

Luukered kummardasid ning irvitasid võikalt, kui neid tutvustati. Guindola lausus tunnustavalt meister Rais’ kohta:

          „Meister Rais oli minu isa parim ning lootustandvaim õpilane. Kui inimesed ta minust kümme aastat hiljem hukkasid, siis sattus tema hing seitsmendasse põrgusse. Palusin isa tema hing sealt välja tuua ning anda  talle võimalus Pimeduseriigi huvides katsetusi jätkata. Minu soovi võeti kuulda.”

Meister Rais kummardas Guindola poole sügavasti ja jätkas:

          „Kuulsin, et olete saabunud Uuest Pimeduse Metsast. Minu õpetaja oli Francesco Prelati,[94] keda Pimeduse Metsas tuntakse kui Gol-Guuli. Olen talle palju tänu võlgu, sest just tema pühendas mind paljudesse inimkehas peituvatesse võimalustesse. Gol-Guulil oli teadlase hing ja talle pakkus leiutamine huvi. Minu arvates ei ole Gol-Guul mitte väiksema kaliibriga leidur kui Valguse Isand või Must Mees. Ma pean teda neist isegi uuendusmeelsemaks. Meie koostöö jätkus Pimeduse Metsas. Tänu Gol-Guulile sain ma surmajärgselt tegelda asjadega, mis mind juba eluajal huvitasid ning minu hinge piinasid. Tung langenute panuse suurema väärtustamise järele viis Gol-Guuli Uude Pimeduse Metsa. Oleksin soovinud talle järgneda, kuid luukered taluvad reisimist halvasti. Doktor Mengele on inimesena temaga kohtunud ja olen temalt Guindola isa kohta kuulnud vaid kiidusõnu. Teiegi olete Uuest Pimeduse Metsast. Kas teil õnnestus seal doktor Mengelega kohtuda?”

          „Kahjuks mitte. Liitusime Uue Pimeduse Metsaga  alles hiljuti.”

          „Kahju. Jäite ilma paljudest kasulikest teadmistest. Peale Teist Maailmasõda, kui doktor Mengele veel elus oli, juhatas ta laboratooriumi Uues Pimeduse Metsas. Ta kuulus nende väheste inimeste sekka, keda Gol-Guul Uues Pimeduse Metsas talus. Puhkuse ajal välismaailmas doktor Mengele uppus, aga see juhtus kummalistel asjaoludel ning ma ei välista siin mõne konkurendi korraldatud kättemaksu. Kui ta sattus hingede kodusse, siis ei saanud me loomulikult hoida sellist talenti kuuendas põrgus ja minu palvel liitus ta luukerede armeega. Temast on saanud minu hea abiline. Räägin ma õigust, doktor Mengele?”

          „Mömm-mömm-mömm.”

Luukere, keda kutsuti doktor Mengeleks, vastas mõmisevate häälitsustega. Inimkõnet ei olnud ta peale surma veel suutnud uuesti omandada. Guindola kiitis samuti doktor Mengelet:

          „Minu Musta Rüütli kiitus teeb doktor Mengelele vaid  au.“

Meister Rais pöördus Danieli ja Genevieve’i poole:

          „Lahkusite Uuest Pimeduse Metsast alles hiljuti. Kuulaksin heameelega uudiseid oma õpetajast.”

Daniel oli selleks küsimuseks valmistunud ja vastas viisakalt:

          „Tänan küsimast. Austatud Gol-Guulil läheb hästi. Ta palus teile kui oma parimale õpilasele omapoolsed tervitused üle anda. Tema soovitusel tulime tutvuma teie laboratooriumiga ja loodame teadmisi, mida te meile pakute, Uues Pimeduse Metsas rakendada.”

          „Aga muidugi, teen seda suurima heameelega. Kõigepealt annan teile lühikese ülevaate meie peamistest töösuundadest. Praegu töötame palju hingede rändega. Oleme välja töötanud metodoloogia, kuidas hinged saavad mitmekesi ühes kehas koos eksisteerida. Teame, et langenutel on võime tungida elusolendite kehadesse, kuid meie eesmärk on jõuda niikaugele, et inimesed ja muud elusolendid suudaksid mitmekesi ühes materiaalses kehas elutseda. Esimesed katsetused näitavad, et see on võimalik. Tugevam hing jääb küll domineerima, kuid vajaduse korral võib ka teine hing ilusasti esile tulla.”

Guindola sekkus jutuajamisse.

          „Gilles, võib-olla tutvustaksid meile teie kuulsamaid saavutusi ja õnnestunud eksperimente, näiteks Korovjeviga toimunud operatsiooni.”

          „Tõepoolest, miks ka mitte! Roman Korovjev oli üks meie olulisemaid saavutusi, kes jäi ellu tänu sajandi operatsioonile, mille sooritas doktor Meyerson kasutades professor Ivanovi poolt meie laboratooriumis välja töötatud uudset tehnoloogiat. Tal õnnestus implanteerida orangutani aju anenkefaaliaga inimlapsele. Me olime seda tehnoloogiat kaua katsetanud ja lõpuks, pärast pool sajandit kestnud ebaõnnestumisi, saavutasime oodatud edu. Kuid me ei tohi unustada, et ajusiirdamine oli vaid operatsiooni esimene faas. Tuhande üheksasaja kolmekümne viiendal aastal toimunud esimesel taolisel operatsioonil siirdati patsiendile  küll uus aju, kuid hingeline pool unustati üldse ära, mistõttu patsient peatselt suri. Nüüd otsustasime ajuoperatsiooni toetada hingede siirdamisega ja paigutasime patsiendi kehasse endise langenu hoopis tugevama hinge. Kasutasime selleks reetur Gubbieli hinge, kelle Valguse Isand oli Pimeduseriiki spioneerima saatnud, kuid ta oli Musta Mehe poolt tabatud ja paljastatud. Nägime palju vaeva inglite hingede puhastamisega ja tahtsime nad muuta tavahingedele sarnaseks, et nad oleksid kõrgemalt poolt paremini mõjutatavad. Pimedusevalitseja Azot siirdas meie poolt ettevalmistatud Gubbieli hinge Korovjevile ja ta on seal siiani hästi vastu pidanud, ilma,  et tema varasem identiteet oleks kuidagi avaldunud. Korovjevi hingesiirdamise ajaks võisime juba kindlalt väita, et Gubbieli vanast hingest õnnestus üleliigne konsistents eemaldada ning tema puhastatud hing oli võimeline edukalt kohanema inimese materiaalse kehaga. Suutsime seal säilitada palju algseid omadusi, mis on omased langenutele ja muutsid siirdatud hinge inimeste hingedest tugevamaks.”

          „Kuid see ei ole olnud ometi sinu ainus hiilgavalt õnnestunud operatsioon viimasel ajal. Räägi meile projektist kapten Kukk ja tema meeskond, minu Must Rüütel. Ka seal oli sinu käsi mängus.”

Kui Guindola kasutas väljendit „minu Must Rüütel”, läks meister Rais veelgi rohkem elevile ja tundis end silmnähtavalt meelitatuna, sest nii oli teda ammustel aegadel nimetanud Jeanne d’Arc. Ta jätkas:

          „See on väga huvitav projekt. Meil õnnestus inimeste varasem mälu mitte ainult hävitada, vaid ka põhjalikult ümber konstrueerida, mis ei olnud lihtne ja me viisime läbi mitmeid uuenduslikke operatsioone. Eemaldasime sobimatud ajuosakesed ja muutsime geene, et katsealused muutuksid peremehe tahtele allutatavateks robotiteks. Väga kasulikuks osutus Pimeduseriigis käibiv luukerede elustamise tehnoloogia, saime inimeste peal katsetada luukerede dresseerimise kogemusi ja loodetavasti kuuleme peagi, kuidas meie eksperimendi tulemusi õnnestub Pimeduseriigi huvide kaitsmisel praktiliselt ellu rakendada. Ma olen selle operatsiooni suhtes väha lootusrikas. Nüüd aga, et mitte piirduda ainuüksi jutuga, siis oleme teie jaoks ette valmistanud mõned näitlikud katsed, mida võime teile siin ja praegu demonstreerida.”

Meister Rais juhtis nende tähelepanu laual paiknevatele anumatele, kolbidele ja katseklaasidele. Piiritusega täidetud anumates märkasid nad mitmeid inimeste kehaosi, sealhulgas lastele kuulunud päid. Ühes anumas võis näha inimeste silmi läbipaistva vedeliku sees hoituna. Ruumi tagumises osas hakkasid silma verega täidetud vannid. Meistri abilised demonstreerisid, kuidas inimaju erinevatesse lahustesse sattudes muutus, paisus või muutus väiksemaks. Hiljem kordasid nad katseid ahvi ajuga. Eksperimentidest, rääkides pakatas meistri krigisev hääl uhkusest.

          „Meie eksperimendid on olnud edukad ka seetõttu, kuna kasutame katsetes elusaid inimesi, põhiliselt tänavalapsi, keda oleme püüdnud välismaailmast. Inimesed on suurepärased katseloomad. Tabasin nende kadestamistvääriva omaduse veel siis, kui tegutsesin välismaailmas, kuid paraku on inimesed seadnud endale eetilisi ja moraalseid tõkkeid, mis takistavad neil endil inimesi katseloomadena kasutamast ja sellepärast ei jõua nad ise kunagi avastusteni, milleks meie oleme võimelised. Hingede rände kõrval oleme püüdnud elus hoida mõningaid geneetilise muundumisega seotud uurimissuundi. Minu põhiline huviala puudutab aaria rassi geneetilist konstrueerimist. Lapsena olin ma ise blond ja sinisilmne, kuid aja jooksul minu juuksed tumenesid, silmad muutsid värvi ning ma hakkasin kaotama rassilist puhtust. Töötan selle nimel, et algne geneetiline arhetüüp säiliks püsivana, mille juures saan ma kasutada doktor Mengele välismaailmas omandatud kogemusi. Teine suund käsitleb eri liikide ühendamist. Esmajoones oleme seda suunda arendanud ahvide ja inimeste baasil, kus ma tõstaksin esile professor Ivanovi kui väga tunnustatud spetsialisti panust. Püüame välja töötada tulevikusõdade tarvis vastupidava sõduri mudelit. Meistrinna Bathory, järsku tutvustate mõne sõnaga teie põhilisi uurimissuundi, millega meie külalistel Uuest Pimeduse Metsast oleks kahtlemata huvitav tutvuda?”

Meistrinna inimkeel oli luukerele omaselt krigisev, kuid ladus ja veidi koketeeriv.

          „Kui meister Rais viib läbi katsetusi põhiliselt poistega ja meestega, siis mind huvitab naisküsimus. Minu uuringud käsitlevad ka hinge lahkumist materiaalsest kehast ning elu ja surma vahekordi. Selle kõrval on mind huvitanud vere kasutamise piiramatud võimalused. Kui rääkida tulemustest, siis minu poolt on välja töötatud luukerede verega toitmise tehnoloogia. Samuti olen uurinud verevannide tervistavat mõju.”

Silmnähtava naudinguga demonstreeris ta jutu kõrvale katseid, millega ta näitas, kuidas vere koostist saab muuta ja õpetas neile noorendava verevanni saladusi. Kui presentatsioonid said otsa ja nad olid viimaks meister Rais’, meistrinna Bathory ja nende abilistega hüvasti jätnud ning laboratooriumist väljunud, läbisid Danieli ja Genevieve’i kehasid kogu tagasitee jooksul ikka veel õudusevärinad. Meister Rais’ laboratoorium oli neile olnud jubedusttekitav elamus ja nad polnud enam päris kindlad visiidi ettevõtmise otstarbepärasuses. Guindola lohutas neid:

          „Pimeduseriigis viibides peate siinse elulaadiga harjuma ja siin käibivate tõdedega arvestama. Ainult niiviisi, oma vastaseid rohkem tundma õppides, suudate siinsele kogukonnale vastu seista ning nende vastuseisust hoolimata oma tahet ellu viia. Meister Rais on vastuoluline isiksus. Muidugi on ta veendunud pimeduseteener, kes liitus pimedusejõududega juba oma maises elus ja täie teadlikkuse juures, kuid igal tervikul on mitu osa, mis võivad üksteisest kardinaalselt erineda. Kõige selle juures on tal säilinud palju positiivseid omadusi nagu truudus. Lahingus võisin temale alati kindel olla.”

Tagasiteekonnal möödusid nad esimesest korrusest, kus Guindola osutas vasakut kätt jäävale koridorile.

          „Siin asub Pimeduseriigi propagandatalitlus. Varem juhtis seda doktor Meyerson, kuid olen kuulnud, et tema asemele asub Patrick Bulgarelli. Pidage see koht igaks juhuks meeles.”

Nad möödusid uuesti meister Nostredame’i laboratooriumist ja astusid sinna hetkeks sisse jalgu puhkama ning grokiga teed jooma. Meistril oli heameel neid näha ja ta üritas neid lohutuda, et plaan Louis’ päästmiseks ei olnud õnnestunud.

          „Küll me leiame mõne teise tee, sest saatuse keerdkäigud on palju salakavalamad, kui me eales oskame arvata. Ma usun, et varsti läheme uele rünnakule.“

Pärast meister Rais’ töökoja külastamist tundus meister Nostredame’i laboratoorium hubane ja õdus. Meister Rais’ katsete kohta ütles meister Nostredame:

          „Ma ei kiida neid heaks, isegi kui neid tehakse üllaimate eesmärkide nimel. Meister Rais on tark ja andekas teadlane, kuid tema katsed teenivad Pimeduseriigi kõige pimedamaid eesmärke. Ma tean, et Guindola arvamus on siin mõnevõrra teine, kuid ma mõistan, et Guindola kogemus meistriga on mõnevõrra teistsugune.”

Lõpuks jõudsid nad koduseks saanud koopasse, kus neid ootas seal ilus ja armas Murr. Murr justkui teadis, milliseid Pimeduse Metsa süngeid saladusi olid nad pidanud üle elama ja tema positiivsusest ja elurõõmust kannustatud mängulust aitas neil leevendada mälestusi meister Rais’ laboratooriumis tumedate eesmärkide nimel tehtavatest veristest katsetustest. Sellegipoolest olid nad sel õhtul vaiksemad ja endassetõmbunumad kui muidu.

XLIII PEATÜKK: Kohtumine Patrickiga.

Louis istus samal ajal oma töölaua taga ja lappas toimikuid. Hetkel oli tema töökoormus väike, sest luukerede värbamise plaan oli täis saanud ning uusi hingi ei võetud teenistusse, välja arvatud juhul, kui kandidaat evis mõjukaid soovituskirju. Louis’ tähelepanu köitis hing, kelle ta lugematu arvu toimikute seast välja  sõelus, sest sellel kandidaadil olid väga mõjukad soovitajad. Tema nimi oli välismaailmas olnud Aleksandra Begemot ja Kõrge Kohtu otsusel oli Aleksandra Begemoti hing sattunud kuuendasse põrgusse. Teda olid soovitanud koguni kolm Juhtiva Tuumiku liiget –  pimedusevalitseja Azot, doktor Meyerson ja kohtunik Lewitzky. Polnud midagi parata, Freddy Skeletoni luukerede armee täitub peagi uue liikmega, luukerega nr. 66671313. Hingede otsimisega ning püüdmisega põrgutest tegelesid väljaõpetatud azoiidid Juhtiva Tuumiku liikme Deeva juhendamisel, keda assisteerisid langenutest väravavalvurid Nuf-Nuf ja Kaama. Deeva kutsus spetsiaalse loitsu abil luukerestatava hinge välja, Nuf-Nuf ja Kaama püüdsid otsitava hinge kahvadega kilekotti ning seejärel toimetati hing surnukirstude saali ja suleti mõneks ajaks kirstu. Louis’l tuli selleks sobiv luukere laost välja valida ning puusärki paigutada. Adaptsiooniperioodi kestel pidi hing kirstus uue kehaga harjuma.

Louis tõstis ühe puusärgi vabale alusele ja siirdus lattu, mis asus luukerede saali kõrval paiknevas pimedas madalas ruumis ja oli saaliga ühendatud läbi kitsa koridori. Hingetud luukered lamasid seal nummerdatuna riiulitel mustades kilekottides. Leidnud vajaliku luukere ja selle puusärki paigutanud, oli ta töödega selleks korraks lõpule jõudnud. Louis harjus töötingimustega ja enam ei tundnud ta lattu sisenemisel kõhedust. Luukerede ettevalmistamine oli tema jaoks juba rutiiniks muutunud. Surmväsinuna mõtles ta nüüd vaid eelseisvale puhkusele, tuikus väsinult aseme juurde ja vajus laudkoikusse. Louis oli isegi veidi õnnelik, et oli rampväsinud ja võis asukohast hoolimata rahulikult unne suikuda. Ta ei jõudnud veel uinuda, kui kuulis ust kerge kiiksatusega avanevat. Luukerede saali lävel seisis teismelise poisi hallis hõlstis kõhetu kogu, kelles ta tundis ära oma kadunud sõbra Patrick’i. Louis tõusis koikult. Nad seisid kaua vaikides, puusärkide read kunagisi sõpru teineteisest lahutamas. Kumbki ei söandanud alustada. Lõpuks katkestas Patrick vaikuse:

          „Tere, Louis. Kahju, et meil polnud võimalik varem kohtuda, aga see pole enam tähtis. Praegu olen ma ääretult õnnelik, et kohtume azoiitidena Pimeduse Metsas ja ma loodan, et oled meie ellu juba piisavalt sisse elanud. Oled kindlasti kuulnud, et minust on vahepeal saanud Pimeduseriigi suur poliitik, Juhtiva Tuumiku liige. Ma soovin, et sinagi sellest osa saaksid. Va bulla Azot!”

Louis vaikis. Ta ei osanud ega oleks ka tihanud midagi vastuseks öelda. Oli ta ju tulnud Pimeduse Metsa, mille olemasolugi oli ta vahepeal jõudnud unustada, ainuüksi Patrick’i pärast ja Patrick’i kutsel. Louis mäletas selgesti paberilehte, mis tema vanavanemate majja toodi nagu oleks see alles eile olnud. „Tule Pimeduse Metsa! Patrick.” Märmikust väljarebitud A5 suuruses paberileht oli teda tegutsema sundinud. Louis tormas tänavale, istus autosse ja tahtis Pimeduse Metsa suunas teele asuda, kuid auto ei käivitunud. Siis oli ta äratanud unise poolvenna, tollelt jalgratta laenanud ja andnud kodustele teada, et sõidab järgmisel hommikul mägedesse matkama. Loomulikult oli see vaid ettekääne, et retke tegelikult eesmärgilt tähelepanu kõrvale juhtida. Tegelik eesmärk oli hoopis Patrick’i päästmine Pimeduse Metsast. Nüüd, pärast pikemaajalist viibimist Pimeduseriigi valdustes ja Patricki siinseid tegemisi tundma õppides, oli Louis viimaks taibanud, et tal ei olnudki siit kedagi päästa, sest isik, kelle ta siit eest leidis, seda ei vajanud. Enamgi veel, Louis tajus selgesti, kuidas nende teed on kümne aasta jooksul lahku läinud, ta ei olnud kindel, kas võib Patrick’i endiselt oma sõbraks pidada ja alateadvuslik kuues meel soovitas tal jääda ettevaatlikuks. Patrick’ist õhkus enesekindlust, mis ei jätnud kahtlusevarjugi – sõber on pimeduseühiskonnaga kokku kasvanud ja võtab oma uut identiteeti äärmiselt tõsiselt. Pimeduseriigi abitimukaga on nad võõrad, võib-olla isegi vaenlased. Ühtlasi järeldas Louis et, kui sõbra poolt omaksvõetud ideoloogia on talle vastuvõetamatu, siis ei ole tema ise Pimeduseriiki omaks võtnud, mis andis omakorda mõista, et tal on säilinud soov ja tahtmine siinsest vangistusest välja murda. Teravalt kerkis tema teadvusesse arusaamine, et just nimelt vangina ta siin end tunneb ning juba järgmine mõte turgatas talle pähe. Põgenemine! Ta otsustas, et võtab selle mõtte uuesti käsile, niipea kui Patrick on lahkunud. Patrick’ile aga vastas ta loiult, üldsegi mitte vaimustunud toonil nagu azoiidid üldjuhul tavatsesid neid sõnu lausuda:

          Va bulla, va bulla, va bulla arriakh!”

          „Ma ei taba vaimustust sinu hääles. Loodetavasti oled sa azoiidina õnnelik?”

          „Jah. Kuid ma olen väsinud. Täna oli raske päev.”

          „Tore! Mul on tõesti väga hea meel sind Pimeduseriigis kohata. Saab olla vaid suur rõõm, et me oleme mõlemad leidnud rakendust kõikide ajastute säravaima tähe, kollasesabalise ime, hiilgava Azoti teenistuses ning me oleme sinuga jälle ühes paadis nagu vanadel headel aegadel Évian’is, kuid ma ei tulnud ainult sellepärast. Ma tulin tegelikult asja pärast.”

Patrick tuli Louis’le lähemale ja vaatas talle otse silma sisse. Louis’l hakkas kõhe.

          „Jah?”

          „Doktor Meyerson ei tulnud oma ülesannetega toime ning peagi hukatakse ta põletamistseremoonial. Ta ise ei tea veel seda. Mõjukad Juhtiva Tuumiku liikmed soovivad, et minust saab Pimeduseriigi uus propagandajuht. Mul on vaja ustavat abilist, kes tunneb piisavalt hästi inimesi. Sina viibisid välismaailmas alles hiljuti ja pole sellest ehk veel päris võõrdunud. Tahaksin näha sind minu kõrval ja kindlasti on see huvitavam töö kui luukeredega mässamine. Ma ootan vastust ja sa pead oma otsuse ütlema kohe. Mul ei ole aega oodata.”

Patrick kõlas enesekindlalt. Louis tundis endal survet ja seetõttu oli tal ebamugav. Ta ei suutnud sõbra muutunud olekut ikka veel täielikult omaks võtta. Louis küsis tuhmilt:

          „Mida ma seal tegema pean?”

          „Mitte midagi ületamatut. Me tegeleme inimeste mõjutamisega, et nad tegutseksid Pimeduseriigi huvides ja kingiksid oma hinge pimedusele. Pimedus on andnud neile materiaalse keha, mille läbi nad saavad anduda kõikvõimalikele naudingutele, kuid selle eest peaksid nad pimedusele truudusega tasuma. Meie peame inimesi aitama ja allutama nende Valguseriigist pärinevaid hingi materiaalse keha mõju alla. See on keeruline ja vastutusrikas töö, kuid mitte saavutamatu. Peame välja mõtlema uusi meetodeid ja ajaga kaasas käima, sest maailm areneb kiiresti. Kahjuks jäi doktor Meyerson propagandajuhi töö jaoks vanamoodsaks.”

          „Ma allun Mustale Mehele.”

          „Jäta Must Mees minu hooleks. Maq usun, et ta nõustub.”

          „Ma vajan natuke mõtlemisaega. Sinu pakkumine on nii ootamatu.”

          „Mõtlemine pole azoiidile kohane tegevus! Praegu eksisid sa millegi elementaarse  vastu ja ma ei teagi nüüd, kas ma soovin sind üldse oma ametkonnas näha. Aga olgu, kuna tegemist on värske azoiidiga, siis teeme nii, et ma ei kuulnud seda.”

          „Ma ei ole valmis sulle praegu vastama, kuigi olen pakkumise üle tänulik. Kindlasti olen sinu ettepanekust meelitatud, hindan seda väga ja juba sellepärast ei taha ma kergekäeliselt otsustada. Ma pole mõtlemisega enam harjunud ning pean enne otsuse langetamist selle korralikult läbi seedima. Kõik need muutused ning tänane kohtumine sinuga on mind liigutanud ja rööpast välja viinud. Meile mõlemale on parem, kui minu  otsus ei sünni emotsioonide  ajel. Kui sulle sobib, siis ütleksin lõpliku vastuse homme.”

Patrick mossitas ja lausus ilmselge pettumusevarjundiga hääles:

          „Mis teha. Külastan sind peagi ja siis pead andma juba kindla vastuse. Sulle ei jää just palju aega.”

          „Saan aru. Tänan sind usalduse ja meeldetuletamise eest. Olen meie kohtumist kogu aeg oodanud ja nüüd sai see teoks.”

          „Me kõik teenime hiilgavat Azoti! Kahju, et ma ei saanud sind varem vaatama tulla. Oled kõvasti vanemaks läinud võrreldes selle ajaga, kui me viimati kohtusime, kuid see oli ka rohkem kui kümme aastat tagasi. Räägi parem uudistest. Tulid alles hiljuti välismaailmast. Mis Évian’is toimub? Kas elu on seal vahepeal palju muutunud? ”

          „Sina pole üldsegi muutunud. Ma muidugi tean, et siin jääb aeg seisma. Évianis käisin regulaarselt, ka peale sinu kadumist. Meie seltskond on vahepeal täiskasvanuteks saanud ja läinud kõik oma teed.  Mõned elavad siiski veel Évian’is või on sinna tagasi tulnud. Michel’ist olen kuulnud, et ta on Évian’i sandarmeerias. Tema õde Corinne töötab kasiinos. Meie sõpradest peaksid Évian’is olema Xavier, Damien, Francine ja Selim. Damien ja Francine on nüüd abielus ja neil on laps. Neil on väike lillepood linna lähistel. Xavier töötab spordipoes ja Selim tänavapuhastuse alal.”

          „Jah, kujuta ette, ma tean juba! Hoian ennast Évian’i eluga kursis. Corinne peaks olema saadaval. Oled sa teda pannud?”

          „Jah, kuid see oli ammu. Kui sa oled Éviani eluga kursis, siis järelikult tead sa ka, mis sinu emaga juhtus?”

Louis sõnastas küsimuse kõhklevalt ja ettevaatlikult, kuid Patrick vastas häirimatult:

          „Jah, ma tean, kuid sinna ei saa midagi parata. Pimeduseriigi teenimine on tähtsam kui kõik muu. Pimeduseteenritel ei ole perekonda.”

          „Nüüd oledki sa Pimeduse Metsas. Sa tegid teoks selle, mida kord lubasid. Mäletad meie esimest jalgrattamatka siia?”

          „Jah. See oli minu jaoks väga tähtis. Kahjuks pean ma nüüd lahkuma. Mul on siin palju ülesandeid. Õige varsti tulen sinu otsust kuulama ja sa tead, missugust vastust ma soovin kuulda. Pea meeles, et täna on doktor Meyerson veel ametis. Meie kohtumisest, kaasa arvatud minu ettepanekust sinule, ei tohi keegi teada saada. Vastasel korral võid end leida sealt, kuhu Meyersongi peagi on suundumas. Nägemiseni!”

          „Heameel oli sind näha, Patrick.”

Kauaoodatud kohtumine oli sellega lõppenud. Patrick lahkus ja Louis jäi taas üksi adapteeruvatele luukeredele seltsiks.

XLIV PEATÜKK: Luukerede rünnak.

Pärast Patrick’i külaskäiku ei suutnud Louis enam uinumisele mõeldagi, väsimus kadus, mitmed ammused mälestused ja värsked mõtted hõivasid ta meeli ning ta otsustas veidi tööd teha. Selleks avanes kohe ka suurepärane võimalus, kui saali sisenes Deeva mõne azoiidi saatel. Nad olid Aleksandra Begemoti hinge kuuendast põrgust kinni püüdnud ja paigutasid selle nüüd Louis’ poolt valmisseatud puusärki. Operatsiooni läbi viies tuli olla ettevaatlik, sest värskeltpüütud hing oli kuri, metsik ning taltsutamata, kuid hingepüüdjad olid oma ala kogenud meistrid. Neil õnnestus hing puusärki suruda ning kaas tihedalt sulgeda. Nüüd võis Begemoti hing taas mateeriaga ühineda, leides endale uue asupaiga talle eraldatud luukeres. Peale Deeva ja teda saatnud azoiitide lahkumist tundis Louis end ikka veel virgena. Ta tiris paar kirstu seina äärest alustele, et neid uute luukerede jaoks valmis hoida. Puusärke täis saalis ei olnud manööverdamine just lihtne. Louis tundis, kuidas ta möödaminnes ühte adaptsioonirežiimil olevat puusärki tugevasti riivas, aga kuna ta oli parajasti kirstu tassimisega hõivatud, siis otsustas ta seda alles hiljem kontrollida.

Louis’l oli, mille üle järele mõelda. Pimeduseriigis ei olnud mõtlemine soositud tegevus, kuid sellegipoolest oli Louis end viimasel ajal üha sagedamini ja erinevates situatsioonides mõtteissevajununa tabanud ning selline  seisund oli temas meister Villon’i ja meister Nostredame’i käe all vaid tugevnenud. Tema meeltesse lisandus pidevalt uusi asju ja emotsioone, mis ei soodustanud mõtlemisest võõrdumist, vaid vastupidi, innustasid asjade üle hoopis järele mõtlema. Kirstudega toimetades mõtles ta lakkamatult Patrick’i pakkumise peale. Louis teadis, et äsja oli talle antud selge sõnum ja valikuvõimalus tal sisuliselt puudus. Teda valdasid kõhklused. Kindlasti muudaks pakkumise vastuvõtmine tema elu mugavamaks, sest töö luukerede saalis ei olnud just vaheldusrikas. Samas suhtus ta Patrick’i alluvusse minekusse teatava ettevaatlikkusega. Nad olid minevikus liiga lähedased olnud, kuid nüüd oli olukord muutunud. Ettepanekus võis aga peituda võimalus, võib-olla isegi väljapääs Pimeduse Metsast. Kui ta pakkumisega ei nõustu, siis võib ta jäädagi sadadeks, tuhandeteks aastateks surmast lehkavasse saali, kus tema elu täidavad soovituskirjad ja luukerede elulood.

Ratsionaalsed järeldused hakkasid irratsionaalsete hirmude üle võimust võtma ning pikkamööda hakkas tema valik kalduma sinnapoole, et kunagise sõbra ettepanek tuleb vastu võtta. Peamine motivaator, mis teda otsusetegemisprotsessis suunas, põhines kainel arvestusel, et kui Patrick’ile on vaja abilist, kes tunneb inimesi, siis jääb talle lootus, et tal tekivad uuesti kokkupuuted välismaailmaga. Patrick näis väga hästi kursis olevat Évian’is toimuvaga, mis viitas reaalselt eksisteerivatele sidemetele kahe maailma vahel. Talle meenus situatsioon, kuidas ta aastate eest, lihavõttevaheajal Patrick’i jälgi otsides, oli näinud doktor Meyersoni Pimeduse Metsa sisenemas. Järelikult ei saanud jutud, mis välistasid käigud välismaailma, olla väga tõsiseltvõetavad ning see ei kehtinud kõigile. Louis oli nüüd peaaegu kindel, et aktsepteerib pakkumise.

Saali pimedaimast nurgast kostus tugev kolksatus, mis äratas Louis’ mõtetest. Puusärkide vahelt kuuldus nagisevaid helindeid, mis lõppesid hirmsa kolinaga, justkui oleks mõnel kirstul kaas pealt kukkunud. Louis võpatas. Must Mees oli teda hoiatanud, et puusärkide kaaned oleksid kindlalt suletud. Talle meenus, et oli enne ühte kirstu riivanud, aga mõtted Patrick’i visiidile juhtisid tema tähelepanu kõrvale ja ta oli episoodi vahepeal unustanud. Louis võttis küünla ja suundus sinnapoole, kust oli kuulnud kolinat. Nõrgas valgusevihus pani ta tähele, kuidas üks puusärk seisis alusel ilma kaaneta. Selle kirstuga oli ta tegelenud pärast Patrick’i külaskäiku ja see sisaldas äsja püütud vägevate soovituskirjadega Aleksandra Begemoti hingega varustatud luukere. Tagajärjed ei lasknud end kaua oodata ja peagi hakkas hargnema sündmustik, mis meenutas pigem õudusfilmi kui reaalset  tegelikkust. Louis nägi, kuidas luukere kirstus aegluubis istukile tõusis. Tegevus toimus aeglaselt, koguni väga aeglaselt, kuid Louis seisis kui halvatud. Tema jäsemetele olid äkitselt juured alla kasvanud ning ta jälgis toimuvat soolasambana seistes, olles võimetu midagi ette võtma. Luukere tõusis täies pikkuses püsti ja seisis niiviisi mõned sekundid. Kõrvalt jälgides tundusid need hetked küll palju pikematena. Luukere ilme oli verd tarretama panevalt kurjakuulutav. Siis hakkas ta end ettevaatlikult kirstust maha libistama.

Möödusid veel mõned venivad sekundid ning luukere jalaköndid puudutasid põrandat. Nüüd oli ta juba täies hiilguses põrandal, komberdas kohmakalt naaberpuusärgi juurde, ajas kombitsad kaane alla ja kirstukaas lendas valju kolksatusega eemale. Luukere-Begemot jäi käeköndid ette sirutatuna kirstu kõrvale seisma ning tegi mõmisevat häält:

          „Mömm-mömm-mömm-mömm!”

Vastavatud puusärgist tõusis uus luukere ja eelpool kirjeldatud protseduur kordus taas. Luukere tõusis aeglaselt püsti ja libistas end aegluubis põrandale, samal  ajal kui tema kaaslane kirstu juures ootas ja mõmises. Kolmandat puusärki avama siirdusid juba kaks luukere koos. Varsti oli neid kolm. Niimoodi, üksteise järel, avati kõik puusärgid ning äratati neis lebanud veel lõplikult taltsutamata luukered.

Louis’d oli instrueeritud, et ohu korral, mida ta ise ei suuda likvideerida, peab ta vajutama töölaual asetsevat häirenuppu ning kutsuma välja Musta Mehe või Punase Jacques’i, kuid ta ei suutnud ikka veel paigalt liikuda. Ta avastas, et nii tee töölaua juurde häirenupuni kui ka taganemistee ukseni olid luukerede poolt blokeeritud. Luukered koondusid rivisse, ümisedes monotoonselt:

          „Mömm-mömm-mömm-mömm…”

Kombitsad ette sirutatud, asusid nad poolringikujuliselt  liikvele ning vahemaa Louis’ga, kes end meeleheitlikult vastu seina surus, vähenes jõudsasti. Neid lahutasid veel vaid mõned meetrid. Louis suutis end tasahilju põrandale libistada ja veeretas end virnas seisvate puusärkide vahele, lootuses, et pimedad luukered ei pane seda tähele. Asjata. Luukerede haistmismeel oli suurepärane. Piiramisrõngas tõmbus koomale ja kondised kombitsad ei olnud enam kaugel, hakkasid puusärke kõrvale pilduma ja tee Louis’ni näis olevat vaba. Louis haaras küünla ja kõrvetas sellega esimest temani ulatuvat kombitsat. Luukere süttis ootamatult kergesti põlema ning põhjustas hetkelise segaduse. Üürike hetk oli aga Louis’ jaoks piisav, et viimast jõudu kokku võttes luukerede ahelikust läbi pugeda. Peagi oli ta juba poolel teel laua juurde. Ta ei jõudnud veel eesmärgini, kui tundis, kuidas üks luukere klammerdus tema jala külge ja krigises:

          „Korovjev! Kus on Korovjev? Anna ta mulle!”

See oli Aleksandra Begemoti hinge kandev luukere, kellest kogu aktsioon alguse sai. Louis virutas talle vaba jalaga, haare lõdvenes ning ta suutis nüüd häirenupuni küünituda ja sellele vajutada. Kui luukered taipasid, et jälitatav on orbiidilt kadunud, haistsid nad õhku, pöördusid ümber ning asusid aeglaselt uuele rünnakule. Aleksandra Begemot oli neist kõige lähemal. Ta ajas oma luised kombitsad Louis’ kõri ümber ja hakkas teda kägistama. Päästerõngas visati siis, kui ta seda enam lootagi ei tihanud. Saalis süttis ere ja silmipimestav elektrivalgus. Louis’ silmad olid kunstlikust valgusest juba võõrdunud. Pimeduse Metsas toimis küll vooluvõrk ja kasutati elektriga töötavaid tehnilisi vahendeid, arvuteid ja videotehnikat, kuid elektrivalgust polnud Louis siin varem kogenud. Teadvus luukere haardes kadumas, suutis Louis läbi udu märgata, kuidas saali uksele oli tekkinud Must Mees.

          Bevissarion!”

Hüüde peale, milles kõlas nii rajuse tuuleiili vingumine kui ka puruneva klaasi klirin, tardusid luukered paigale. Begemot hoidis Louis’ kõri  kka veel surmahaardes, kuid ei pigistanud seda enam. Must Mees sammus Louis’ juurde ja vabastas ta kondisest piinajast. Vabanenud haardest, Louis minestas ja vajus teadvusetult kokku. Rasked jalahoobid tõid ta uuesti teadvusele. Must Mees jõllitas talle otsa. Pilk, mis peakoti silmapilude vahelt noormeheni jõudis, oli tappev. Must Mees sisises hammaste vahelt:

          „Ma hoiatasin sind.”

Siis pöördus ta luukerede poole ning alustas loitsu lugemist.

          Tipp! Tipp! Tipp! Raggamagga kadai!”[95]

Tasahilju ning hanereas hiilisid luukered oma puusärkide juurde, ronisid kirstudesse ja tõmbasid kaane peale. Avatuna jäi seisma ainuilt üks kirst, mille omaniku oli Louis küünlaga süüdanud ning kellest nüüd olid järel vaid tahmunud köndid ja needki olid sündmuste käigus põrandale laiali valgunud. Saatuse tahtel kuulusid kondid rohkem kui kaks sajandit tagasi Šveitsis põletatud nõiale Anna Göldile. Must Mees tegi hauatagusel häälel teatavaks otsuse:

          „See jäi nüüd viimaseks korraks. Rohkem ma sulle appi ei tule ja kui midagi taolist peaks korduma, siis jätan su luukerede hoolde. Pimeduseriigi vara hävitamise eest ootab sind aga karistus, mille määrab pimedusevalitseja Azot kui luukere number üks-üks-kolm-neli-neli-üks-neli-üks soovitaja isiklikult.”

Kui olukord oli rahunenud ja luukered lebasid taas kirstudes, tuli likvideerida õnnetuse tagajärjed. Luukerede saali sisenesid Muumia ja Kaama, kes alustasid Anna Göldi põlenud kehast väljunud hinge püüdmisega. Nad piserdasid õhku mingisugust punast pulbrit, mis kadunud hingele sattununa materiaalse kuju omandas. Louis jälgis huviga, kuidas langenud põgenenud vaimu püüdes puusärke täis ruumi süstemaatiliselt läbi kammisid. Lõpuks said nad talle ühes saalinurgas jälile ning sulgesid hinge kilekotti. Louis’l kästi tuua laoruumist kasutamata luukere ja tõsta see vabasse kirstu. Siis lasksid Muumia ja Kaama hingel kilekotist kirstu langeda ja sulgesid Louis’ abiga kiiresti kirstukaane. Anna Göldi hing pidi nüüd uue luukerega üheks saama.

XLV PEATÜKK: Karistus.

Aeg möödus. Louis jätkas töötamist luukerede saalis ja seda Musta Mehe poolt õhku paisatud karistuseähvardusest hoolimata. Louis pidi säilitama ettevaatlikkuse ning hoiduma uutest vääratustest. Luukered olid verejanulised olendid, kes metsikuna ja taltsutamatuna muutusid eriti ohtlikuks. Kuigi Patrick oli lubanud teda peagi külastada, ei ilmunudki ta enam nähtavale. Louis aimas väga hästi, mis võis olla meelemuutuse põhjus ja ta seostas seda kahtluseta hiljutise intsidendiga. Nii ei jäänudki tal üle muud, kui millalgi saabuvat karistust oodata. Karistuse pidi määrama Azot ja juba sellepärast polnud mõtet hellitada vähimatki lootust pääsemisele. Pimedusevalitseja ei olnud olend, kellelt tasuks eeldada leebust ja halastust. Alles siis, kui Louis hakkas juba arvama, et võib-olla on tema eksimus tõepoolest unustatud, külastas Must Mees teda uuesti. Seekord saatsid teda Punane Jacques ja professor Meyerson. Must Mees teatas:

          „Sinu karistus on nüüd silmipimestava Azoti poolt määratud. Sind kõrvaldatakse luukerede saali valvuri ametikohalt ning mõistetakse tähtajatusse vangistusse ja sunnitööle. Pea meeles, et see on kerge karistus sellise tõsise eksimuse puhul, kuid meie valitseja osutas erakordset leebust. Kuni alalise järeltulija määramiseni täidab sinu kohuseid professor Meyerson, kes on end viimasel ajal näidanud eriti tubli ning veendunud azoiidina. Võiksid oma õpetajalt palju õppida.”

Punane Jacques ja professor Meyerson sidusid Louis’l käed ja silmad kinni, siis paigaldasid nad tema jalgadele ahelad, nii et tal oli võimalik jalgu lohistades kuidagiviisi liikuda. Suu ette asetati tropp. Seejärel sundisid nad teda liikvele. Ahelais jalgadega edenes Louis’l kõndimine raskelt, kuid tema saatjad ei pööranud sellele vähimatki tähelepanu. Vastupidi, nad sundisid teda nuudihoopidega aina kiiremini liikuma. Õnneks ei kestnud teekond kaua ja lõppes vaid mõnekümne meetri kaugusel, kui Louis tõugati kusagile sisse ja tema silmad seoti lahti. Ta avastas end pimedast ja tühjast vangikongist, kus peale paraskiämbri ei olnud ühtegi muud mööblieset. Isegi magama pidi ta kivipõrandal. Tema käed olid ikka veel tugevate soonivate  nööridega kokku seotud ning jalgu kammitsesid ahelad. Punane Jacques ja professor Meyerson lõbustasid end mõnda aega sellega, et üritasid teda noaga torkida, kuid tüdinesid lõpuks, vabastasid tema käed nööridest, kuid jalad jäid endiselt ahelaisse ja jätsid ta lõpuks üksi.

Vangistus meenutas Louis’le tema esimesi päevi Pimeduse Metsas ning seetõttu leppis ta toimunud muutusega päris rahulikult. Ta oli jõudnud vabaneda hirmust, mida ta oli tundnud esimestel Pimeduse Metsas veedetud nädalatel. Aeg-ajalt külastas teda luukere, kes tühjendas ämbri ja tõi talle plekkkausitäie ussitanud putru ning raudkopsikuga vett. Kongi ühest nurgast kuulis Louis kraapivat heli, mis vahetevahel küll vaibus, kuid puhkes mõne aja pärast uue hooga. Aja möödudes krabin valjenes. Krabina põhjusele ei suutnud ta jälile jõuda. Jäi mulje nagu oleksid rotid üritanud kiviseina auku närida. Monotoonne krabisemine küll häiris, kuid pakkus üksindusele omamoodi leevendust, kuni ta harjus seinataguste helidega. Louis’le jäi nüüd rohkem aega mõtlemiseks ja üle hulga aja suutis ta taas mõttetegevusest rõõmu tunda. Väljaõppe käigus oli ta omandanud olulisi teadmisi Pimeduseriigi kohta ning vangistus aitas tal õpitut paremini kinnistada ja võttis uuesti läbi kõik mis talle meenus professor Meyersoni, meister Villon’i ja meister Nostredame’i õppetundidest. Varsti suutis ta siinseid protsesse juba läbi isikliku kogemuse analüüsida.

Ükskord saabus Louis’ juurde Punane Jacques kolme luukere saatel ja teatas, et ta peab täitma töökohustust. Louis eskorditi mööda keerulisi ja käänulisi käike ning treppe ülespoole, kuni nad jõudsid peavärava juurde. Värava juures valvas kirvega relvastatud hallis hõlstis azoiit. Nad möödusid peaväravast ja väljusid selle kõrval asuva väiksema mustadest sepistatud raudlattidest jalgvärava kaudu, mida kasutati igapäevaste  asjatoimetuste tarvis, Pimeduse Metsa välisküljele. Luukered jäid väravatagusesse pimedasse koridori ootele, sest valgus ning värske õhk näisid neile vastunäidustatud olevat. Esmakordselt peale Pimeduse Metsa sisenemist jõudis Louis taas surnud metsa, kus olid möödunud tema esimesed hetked Musta mehe ja kadunud Fernand’i seltsis. Louis tundis vabaduse nõrka aroomi. Väljas valitses pilkane öö, vaid kuu ja tähed särasid. Must Mees ootas neid värava taga mja Louis märkas, kuidas Musta Mehe ja Punase Jacques’i silmad pimeduses punaselt kiirgasid. Louis’le ulatati pikavarreline kirves ning saanud käsu, asus ta raiuma ühte kuivanud kuuske. Mets kajas võikalt kirvehoopidele vastu. Töö värskes õhus pakkus siiski meeldivat vaheldust umbsele kongile. Puu langetanud, pidi ta selle juppideks saagima, jupid omakorda halgudeks lõhkuma ning lõhutud halud värava taga ootavatele luukeredele toimetama. Samal ajal kui Louis puid tegi, vestlesid Must Mees ja Punane Jacques omavahel. Punane Jacques lausus:

          „Need on head kuivad puud.”

          „Ma usun, et doktor Meyerson põleb hästi.”

          „Reetureid on viimasel ajal palju tekkinud.”

          „Hiilgav Azot on asunud salakokkulepete teele inimestega ja see ei tõota head. Ta usaldab inimesi rohkem kui langenuid. Gol-Guul hoiatas inimeste mõju alla sattumise eest, kuid keegi ei kuulanud teda. Nüüd me sööme seda suppi.”

Musta Mehe kõmisevas hääles jäi kõlama murelik varjund. Louis kuulas valvurite juttu ja taipas, et Patrick oli tõtt rääkinud. Doktor Meyerson põletatakse. Ta asus eemale kukkunud puuhalge kokku korjama, kuid äkki Louis komistas ja et kukkumist vältida, siis üritas tasakaalu säilitamiseks instinktiivselt paar sammu allapoole astuda, niipalju kui jalgu ühendavad ahelad seda võimaldasid. Põgenemine ei tulnud talle sel hetkel mõttessegi. Nii või teisiti, Louis kukkus ja libises. Libisemine kestis kaua. Puud  ei suutnud teda pidurdada ja ta veeres takistamatult mäest alla. Siis kerkis tema ette must kogu, tõkestas tal tee ning sisistas rajusel häälel:

          „Tagasi!”

Must Mees oli valvel. Louis kuulis selgesti, kuidas Pimeduse Metsa välismaailmast eraldav ojake vulises ja see kostus väga lähedalt. Alles nüüd taipas Louis, et vabadus ei olnud kaugel ning ta oleks äärepealt, ise seda kuidagi hoomamata, pimedusejõudude haardest välja veerenud. Nüüd ta teadis, et tema viibimine Pimeduse Metsas saab igal juhul olema ajutine. Ta oli jõudnud pääsemisele  väga lähedale ja kuulnud läbi ojavulina vabaduse häält. Teadmisest hoovas temasse vaid uut jõudu.

            Must Mees hoidis teda raudses haardes ja hetk hiljem andis ta Louis’ üle halli vormi kandvale pikale kuivetunud segaverelisele azoiidile, kelle nimi oli Burk ja kellest oli saanud Fernand’i järglane Pimeduse Metsa valvurina. Burk tiris teda ülespoole ja tema haare oli piisavalt tugev, et Louis ei jaksanud temaga võidelda. Nad möödusid kohast, kus ta oli äsja puid lõhkunud ja Louis nägi, kuidas tulivihane Punane Jacques oma kätega halge luukeredele tassis. Tema punaselt kiiskavad silmad puurisid Louis’st läbi ja see pilk ei tõotanud head. Värava juures võttis Must Mees vangi transportimise Burkilt üle ja käsutas viimase Punasele Jacques’ile appi. Ta tiris Louis’ isiklikult läbi kümne korruse tema kongini, avas kongiukse ja tõukas noormehe sisse. Louis jäi valust oiates põrandale lamama. Must Mees pressis hammaste vahelt välja kurjakuulutava sisina:

          „Õnnetu hing. Sinu teekond Pimeduse Metsas ei lõpe hästi!”

Isegi tema sisin mõjus rajuse vihmavalinguna, mida saatsid kõmisevad kõuekärgatused. Must Mees lõi lahkudes ukse enda järel pauguga kinni ja lukustas ning riivistas selle hoolikalt. Lootusrikkaks muutunud külaskäik Pimeduse Metsa välisküljele oli Louis’ jaoks selleks korraks lõppenud ja ta leidis end jälle vangina Pimeduseriigi kõige sügavamast sisemusest, kust teekond valguse kätte tundus võimatuna. Kuid selle lühikese hetkega oli ta jälle kogemuse võrra rikkam. Nüüd teadis ta kindlalt, et kusagil on elu ja seda tunnet ei saanud temalt enam keegi ära võtta.

XLVI PEATÜKK: Patrick’i saladus.

Patrick oli kogu oma lühikese elu elanud teadmises, et tema isa päritolu jääbki tema jaoks selgusetuks. Tema ema keeldus saladust avaldamast, mainides vaid, et tegemist oli olnud juhusliku vahekorraga tundmatu turistiga, kelle nimest, päritolust ja edasisest saatusest ta midagi ei tea. Kurjad keeled rääkisid, et Patricki sünni eest vastutas hotelli peremees, kelle juures tema ema toateenijana töötas. Évian’i klatšiturul oli laialt teada, et naistemaiale peremehele meeldis vahetevahel, eriti veel siis, kui ta juhtus alkoholiga liialdama, hotelli naispersonali käperdada ning neilt tööalastest suhetest isiklikumat laadi suhteid nõuda. Kindlaid tõendeid, mis oleksid peremehe isadust kinnitanud, ei olnud ja kui aus olla, siis ei hoolinud viimane Luisast ega Patrick’ist mitte karvavõrdki.

Tegelikult Luisa Bulgarelli muidugi teadis, kes oli vastutav tema poja ilmaletuleku eest, sest Patrick’i eostamine oli talle igaveseks mällu sööbinud. Luisal oli väike, kööktoast ja tillukesest vannitoast koosnev korter hotelli hoovimajas. Ühel õhtul pärast ränkrasket tööpäeva valmistus ta magamaminekuks. Hotell oli turismihooajal külastajatest pungil ning teenijate tööpäevad venisid pikaks. Luisa hakkas parajasti öösärki selga tõmbama, kui kuulis, kuidas keegi krabistab akna taga. Ta avas akna ja vaatas välja. Esialgu ei märganud ta kedagi, siis aga rohkem tundis kui nägi, kuidas midagi musta läbi akna tuppa hüppas, naise põrandale surus ja teda kuritarvitas. Luisale jäi alatiseks meelde musta peakotiga pikk jõuline kogu tema peal tegutsemas. Lõpetanud paaritumisakti, lahkus salapärane külaline välgukiirusel taas akna kaudu ja kadus. Üheksa kuu pärast sünnitas Luisa poja.

Sellega ei olnud salapärase külalisega seotud saaga veel lõppenud. Aeg-ajalt tekkis naise pangakontole identifitseerimata rahaülekandeid, millest üksikemal oli poja kasvatamisel palju abi. Tõsi, need salapärased ülekanded toimusid ebaregulaarselt ja alati siis, kui ta oli tõsisesse hätta sattunud, kuid Luisa teadis, et keegi, kes oli kinkinud talle poja, hoidis nende saatusel ka hiljem silma peal. Kui Patrick ühel hilissuvisel päeval kadus, siis katkesid kohe ka rahalaülekanded. Peale poja kadumist jäi Luisa masendusse. Patrick oli olnud  tema elu eesmärk ning vanaduspõlve kindlustus ja tema peale oli ta üles ehitanud oma tuleviku, sest poeg pidi saavutama need sihid, millest saatus oli Luisa ilma jätnud. Salamisi lootis ta veel Patricki kadumise järel, et poeg saab kusagil kaugel hea elu peale, ei ole teda unustanud, ilmub juba rikka mehena ootamatult välja ning päästab ta viletsusest.

Mõni kuu peale Patrick’i kadumist, jällegi hilisöisel ajal, koputas keegi Luisa uksele. Luisa avas ukse ja tundis külalise kohe ära. Musta peakotiga jõuline kogu võlus teda nüüdki, aastaid hiljem, kuid paraku osutus see ka viimaseks emotsiooniks, mida Luisa oli võimeline selgelt tajuma. Taaskohtumine salapärase tundmatuga viis tema peast viimasegi mõistuseraasu ning tema hing langes lõputusse pimedusse. Luisa oli valmis andma endast viimase kui raku öise külalise hallata, kes sai viivu jooksul täieliku kontrolli nii tema keha kui hinge üle. Külaline irvitas. Tema hääl kajas kui rajuse tuuleiili vingumine ja  puruneva klaasi klirin.

          „Tere õhtust, Luisa. Toon sulle teateid sinu pojast. Tema on nüüd põrgus tähtis tegelane.”

          „Ole õnnistatud, Saatan!”

          „Kindlasti oled tähele pannud, et raha ma sulle enam üle ei kanna, kuid mul on sulle palju rõõmustavamat edasi öelda. Sa ei ole mulle enam võlgu. Ma otsustasin sinu toetamise lõpetada, sest oled andnud mulle poja ja sellega võla tasunud. Kui kord põrgusse satud, küll siis võetakse sinu teeneid arvesse.”

          „Vii mind  endaga kaasa, Saatan! Minust saab sinu ustav teener.”

          „Asjata loodad. Ei, seda ma ei tee! Nagu ütleb rahvasuu, ma kurja plaanitsen, kuid korda saadan head. Sa hakkad elama uhkes lossis, kuid mitte minu juures. Meie poeg maksab sinu eest oma hingega!”

Öine  külaline irvitas jälle oma musta maski taga. Luisa laskus tema ette põlvili.

          „Ole minu vastu armuline, Saatan. Ma kinkisin sulle poja. See on ülim kink, mida üks naine saab oma isandale pakkuda. Hoolitse meie poja eest!”

          „Rahune, naine. Sinu poeg saab nüüd suurepäraselt hakkama. Ma tulin hoopis millelegi järele. Sa ju tead, millele.”

          „Kuidas võin mina seda teada. Olen kõigest rumal naine.”

          „Sa oled rumal, kuid mitte nii rumal.”

          „Mida võin ma sulle veel pakkuda? Võta minult kõik, Saatan!”

Luisa hakkas endal riideid seljas lõhki käristama ja rebis oma näo ning käed küüntega marraskile. Must külaline jälgis teda mõne hetke, irve suul, ning käratas:

          „Lõpeta, naine! Oma keha oled sa mulle juba andnud. Nüüd vajan ma sinu hinge.”

Luisa rahunes ja jäi vait. Ta tõmbus seina ääres kössi ja vaatas hirmunult külalise poole, kes kõmistas:

          „Oma ustavuse tõendina vajan sinult kolme tilka verd. Peale seda oleme tasaarveldanud ning võime sind arvata azoiitide kuulsusrikastesse ridadesse.”

Kuna naine oli end veriseks rebinud, siis ei olnud kolme veretilga hankimine raske. Külaline võlus kusagilt välja valge kirjaga musta paberilehe, mida ta kolm korda Luisa veritsevatele haavadele surus. Seejärel ta teatas:

          „Nüüd oled sa oma hinge tõepoolest Saatanale müünud. Kui aeg on käes, siis tuleme sulle järele. Valmistu selleks pidulikuks hetkeks, naine!”

Lausunud need sõnad, külaline lahkus, kuid tema hääle kaja jäi Luisa meeltesse kaikuma ning naine kössitas veel mitu ööd ja mitu päeva haavalehena värisedes oma toas seina ääres. Kui ta mõne päeva pärast söandas end uuesti liigutada ja esmakordselt peale öist sündmust tänavale rahva ette ilmus, siis oli tegemist juba põhjalikult muutunud inimesega. Ta kuulutas kõigile, et Saatan on tema poja ära viinud ja Patrick’ist on saanud Põrgu prints. See polnud veel kõik. Naist hakkasid tihti tabama märatsushood, kus ta seosetuid lauseid välja paisates üritas ligimestele kallale minna. Ta ei suutnud enam töökohta pidada ja hotelli peremees viskas kasutuks jäänud hotelliteenija tänavale. Jäänud ilma teenistusest ja peavarjust, hakkas Luisa kuulutama Saatana peatset tulekut Maa peale ning pimeduse võimu kehtestamist. Mõnda aega elas ta kodutuna tänaval ja kerjas almuseid, kuid see kestis vaid mõned päevad. Kui ta ühel õhtul näljasena prügikastidest toitu otsis, peatus tema ees must BMW. Autost astus välja mittemidagiütleva välimusega keskealine mees, kes tutvustas end:

          „Luisa Bulgarelli? Mina olen Thierry. Sinu poeg saatis mu sulle järele.”

Thierry viis Luisa kallisse doktor Chlopsi psühhiaatriakliinikusse naaberlinnas Thonon’is. Naine suleti palatisse ja Thierry maksis väikest kasvu kiilaspäisele mehikesele, doktor Chlopsile, Luisa ülalpidamise eest sularahas.

          „Sellest peaks jätkuma tema elupäevade lõpuni.”

          „Tänan, härra. Ja palju tervisi teie isandale.”

          „Pidage tema eest hästi hoolt. Tema kõht peab olema täis ja külalisi ei tohi tema juurde lasta.”

          „Saab tehtud.”

Haiglas saatis Luisat pidev rahutus. Ta muutus veelgi metsikumaks ning ta võis muutuda kaasinimestele ohtlikuks, kui need talle liiga lähedale sattusid. Luisat hoiti küll suletud ja trellitatud akendega üksikpalatis, kuid sellegipoolest tuli teda pidevalt kinni siduda, et ta endale viga ei teeks. Ta hüüdis regulaarselt Saatana ja poja järele ning nõudis, et talle järele tullakse ja siit maailmast ära viiakse. Doktor Chlops säilitas diskreetsuse. Talle oli piisavalt makstud. Pimeduse Metsa esisel lagendikul, karjusehurtsikus, raporteeris Thierry Mustale Mehele:

          „Teie soov on täidetud, isand. Luisa Bulgarelli on viidud doktor Chlopsi kliinikusse.”

          „Tänan sind, Thierry. Mitte keegi ei tohi teada, et Patrick on minu poeg, kaasa arvatud Patrick ise. Segaverelisena ei anna nad talle Pimeduse Metsas enam asu. Inimesena on tema tulevik siin paremini garanteeritud.”

Must Mees irvitas jälle. Tema oli olnudki Luisa Bulgarelli öine külaline ja nende ühise poja isa. Nüüd oli ta omandanud Patrick’i ema hinge ja sellest talle esialgu piisas, sest sellega oli perekond Bulgarelli saatus lõplikult allutatud pimedusejõudude meelevalla alla.  Doktor Chlopsi peale võis ta kindel olla. Tundmatu päritoluga psühhiaatri kehas peitus langenu hing ning ta oli varemgi Pimeduseriigile teeneid osutanud. Pimeduseriigi toel oli ta Thonon’is kliiniku avanud, mis oli muutunud Pimeduse Metsa varjatud esinduseks piirkonnas.

XLVII PEATÜKK: Doktor Meyersoni lõpp.

Doktor Meyersoni ettevõtmised ei olnud viimasel ajal enam õnnestunud ning paljud Juhtiva Tuumiku liikmed ei olnud temaga rahul. Tema algatused olid jäänud kohtunik Lewitzky ning Roman Korovjevi tegevuse varju ning paljudele Pimeduseriigi autoriteetidele jättis see mulje, et doktor Meyerson on end ammendanud ning tema hing ja keha tuleks pimeduse rõõmuks klaasahjus põletada. Lõpuks saabus kätte hetk, kui Must Mees ja Gaa-Gaa otsustasid doktor Meyersoni kõrvaldamise taotluse Azoti palge ette viia. Nad kohtusid pimedusevalitsejaga viimase magamistoas, kus Azot lamaskles hiiglasuurel mustade küünaldega kaunistatud baldahhiinvoodil. Must Mees ja Gaa-Gaa sisenesid azoiidist teenri saatel magamistuppa ja võtsid istet voodi ees asetsevates mustades tugitoolides. Azot seiras külalisi laisal ilmel ning küsis:

          „Mis toob teid minu juurde, kallid kolleegid?”

Must Mees rääkis kõuehäälel:

          „Fernand’i põletamisest on möödas juba palju aega ning juba ammu pole Pimeduseriigis korraldatud piduliku põletamistseremooniat. Sinu alamad ootavad seda, võimas Azot. Nad tahavad läbi ohvri pimedusele oma ustavust kinnitada.”

          „Nii! Ja keda te soovitaksite põletada?”

          „Paljud azoiidid ei ole rahul doktor Meyersoni tegevusega.”

          „Meyersoni? … Hmmm … mina küll nii ei arva. Tegemist on ühe väärtuslikuma inimesega, kes on pimeduseteenritega liitunud. Olete te oma ettepanekus kindlad?”

Nüüd otsustas Gaa-Gaa oma võlud mängu panna ja kompanjoni toetada:

          „Kontrollisin salaja doktor Meyersoni mõtteid ja sealt võib leida palju Pimeduseriigile vaenulikku. See pole veel kõik. Nii mitmelgi korral on ta salaja kohtunud meie vaenlastega, Gunni ja Valguseriigi agentidega. Meil on tõendid olemas.”

Gaa-Gaa ulatas Azotile videokasseti. Azot tõusis voodilt ja kõndis aeglaselt oma töölaua juurde, asetas kasseti mõtlikult laua all asuvasse videomagnetofoni ja seinal lõi helendama pisike ekraan, kuhu ilmusid kujutised, kõigepealt doktor Meyerson ja erinevad inimesed tema kõrval. Peagi oli võimalik juba hääli eristada. Näis nagu püüaks doktor Meyerson inimesi keelitada Pimeduseriigi vastu sõtta astuma. Kohtunik Lewitzky ja tema abiline Josephine olid linti kokku monteerides kõvasti vaeva näinud. Azot jäi hetkeks mõtteisse.

          „Hmmm … teie kahtlustel on vist alust. Kuigi ma pole päris kindel. Mida soovitate ette võtta?”

Gaa-gaa hüüdis kirglikult:

          „Doktor Meyerson tuleks reeturina põletada!”

          „Põletamine mulle meeldib. Hea küll, võtke Meyerson kinni! Kohtume tunni aja pärast piinakambris. Las kohtunik Lewitzky seab riistad valmis.”

          „Saab tehtud.”

          „Pidage! Peame kellegi määrama Meyersoni asemel propagandajuhiks ja Juhtiva Tuumiku liikmeks. Tema kohta ei saa me tühjaks jätta.”

Gaa-Gaa ja Must Mees olid selleks otsuseks valmis ja esitasid teineteise järel oma kandidaadid, kõigepealt Gaa-Gaa ja tema järel Must Mees.

          „Uus propagandajuht võiks olla Patrick Bulgarelli, kohtunik Lewitzky noor abiline. Abitimuka kohal katsetaksin professor Meyersoni. Ta on minu ametkonnas hästi hakkama saanud ja näidanud end võimeka azoiidina. Hiljuti suunati ta teenistusse Musta Mehe ametkonnas.”

          „Juhtivasse Tuumikusse peab saama Punane Jacques. Segavereliste diskrimineerimine tuleb lõpetada.”

          „Huvitavad kandidaadid, aga … Professor Meyerson? Kas ta ei või olla oma vennaga seotud?”

Gaa-Gaa vastas:

          „Kindlasti mitte. Tegemist on tõsiuskliku azoiidiga. Ta on inimene igas mõttes. Lisaks uute azoiitide õpetamisele usaldasime talle ka üliolulise ametliku dissidendi rolli ja sealgi on ta end igati tõestanud. Just selline nagu pimedusejõud neid sooviksid näha. Doktor Meyersoni põletamine oleks tema jaoks suurepärane proovitöö.”

          „Propagandajuhi kandidaadiga olen nõus. Ma näeksin selle koha peal heameelega inimest. Juhtiva Tuumiku koha täitmisega peaksime veel mõtlema. Kas meil pole sellele kohale mõnda väärikat langenut? Võimalik, et peaksime Juhtivat Tuumikut liigiliselt laiendama ja kutsuma sinna teiste liikide esindajaid, näiteks neljanda tasandi valvuri Pluto, kes on kogu teenistuse vältel olnud suurepärane valvur ja koer. Kaaluda tasuks veel majandusjuhataja Rudolfit, kuna Maakond on meile viimasel ajal tähtsaks osutunud. Õige valik ei saa kerge olema. Reeturid teevad meie eksistentsi kohutavalt raskeks. Mitte kunagi ei tea, kellele saame loota.”

Azot lõpetas tiraadi võimalikest muutustest Pimeduseriigi hierarhias, ohkas raskelt ja andis Mustale Mehele ja Gaa-Gaale märku lahkuda. Vaid kümme minutit hiljem saabus doktor Meyersoni mugavasse kabinetti Pimeduse Metsa esimesel tasandil Punane Jacques kahe abilise saatel ja teatas:

          „Meyerson, sinu päevad on loetud! Tuled meiega kaasa. Küll me sinult kõik saladused välja pressime! Veel enne, kui sa ahjus põled!”

Punane Jacques andis doktor Meyersonile teada, missuguse otsuse oli Juhtiv Tuumik tema suhtes vastu võtnud. Muidu elurõõmus doktor kahvatas ja vajus momentaalselt kokku. Ta ei osutanud vastupanu, kui Punase Jacques’i abilised ta kinni sidusid, talle tropi suhu asetasid ja halli peakoti pähe torkasid. Punane Jacques virutas hiljutisele Juhtiva Tuumiku liikmele veel tugeva võmmu kuklasse ja tagus teda natuke jalaga. Tal oli selleks igati õigus, sest segaverelisena ei pälvinud tema kunagi sellist usaldust nagu inimene doktor Meyerson. Jacques’i kaaslased tirisid doktori kabinetist välja ja nad suundusid korrus allpool asuva Pimeduseriigi piinakambri poole. Siis kui kohtunik Lewitzky doktor Meyersoni piinas, kinnitas Azot Patrick Bulgarelli Pimeduseriigi uueks propagandajuhiks.

Mõni tund hiljem oli Pimeduse Metsa kõige alumisel korrusel asuv suur amfiteatri kujuline saal, mille ühes otsas kõrgus klaasist ahi, pidulikuks põletamistseremooniaks kiiruga korda seatud. Juhtiva Tuumiku liikme põletamine oli erakorraline sündmus, kuid seekord Azot soovis liigset kära vältida. Tseremoonia otsustati korraldada väiksema pidulikkusega ja tribüünid jäid peaaegu tühjaks. Pooltühjadel tribüünidel olid kohad sisse võtnud vaid Juhtiva Tuumiku liikmed ning mõned üksikud juhuslikud pealtvaatajad ja teenindavad luukered. Peaaegu tühjas saalis valitses hauavaikus. Pimeduseriigi timukad, kohtunik Lewitzky ja professor Meyerson, seadsid end sisse ahju juures. Professoril oli haokubu süles ja uhke ilme näol. Ta oli värskelt ametikõrgendust saanud ning käesolev põletamistseremoonia oli tema esimene tööülesanne abitimuka ametis. Professor Meyersoni jaoks oli eriti oluline, et tema esimene hukatav oli tema kuulus vend ning ta pidas seda heaks endeks paljutõotavale karjäärile, mis ei tohtinud doktor Meyersoni omale millegi poolest alla jääda.

Kõige viimasena, nagu tavaliselt, loivas raskel sammul saali pimedusevalitseja Azot Musta Mehe ja Gaa-Gaa saatel. Mööda musta vaipa kõndides tõusis ta pikkamisi kuldsele troonile ja võttis seal ükskõiksel ilmel istet. Must Mees ja Gaa-Gaa jäid seisma trooni jalutsisse. Azoti, Musta Mehe ja Gaa-Gaa saabumine tekitas tribüünidel vaid hetkelist loidu elevust, mille järel täitus areen jälle rusuvast ootusärevusest kantud vaikusega. Varsti kostus kisa ja rabelemist ning kaks luukeret vedasid tõrkuvat doktor Meyersoni ketist tirides ahju poole. Sedapuhku oli üks luukeredest nende pealik Freddy Skeleton isiklikult. Doktor Meyersoni nägu oli surnukahvatu ja ta rabeles vastu kogu jõudu kokku võttes, kuigi vastupanu oli tulutu. Visalt, kuid kindlalt liikusid nad ahjule lähemale. Jõudnud ahju jurde, sundisid luukered otsast hõõguvate rauast keppidega utsitades doktor Meyersoni ahju ronima. Too vabises üle kere kui haavaleht sügistuultes, olles iga hetk hirmust kokku kukkumas. Kohtunik Lewitzky loopis, irve näol, professor Meyersoni sülest puid ahju ning luukered hoidsid doktor Meyersoni raudkeppidega ahjusuult eemale. Samal ajal teotas professor Meyerson põletatavat sõnadega:

          „Jää hüvasti, Bela. Sa oled mulle lapsest saadik vastik olnud.”

          „Vaata ette, Gabor. Kunagi tuled sa mulle järele!”

          „Reeturi palk on surm. Va bulla, Azot!”

Doktor Meyerson pistis raudkeppidega vehkivaid luukeresid eirates pea viimast korda ahjuuksest välja ja möirgas:

          „Gunn! Hoidke Gunni eest! Va bulla Azot!”

Isegi Azot ja Gaa-Gaa võpatasid doktori hüüde peale, vaid Must Mees jäi täiesti rahulikuks. Freddy Skeletoni raudkepp tabas doktor Meyersoni pead, mees kukkus ahju ning kohtunik Lewitzky süütas suursuguse žestiga tule. Enne kui ahjuuks kinni löödi ja leegid lõõmavalt lõkkele lõid, oli kuulda, kuidas erutunud doktor Meyerson hüüdis hammaste plagisedes ning tuleleekide mühinast üle karjudes tseremooniat naudiskledes pealt vaatava Azoti poole:

          „Hiilgav Azot, sind reedetakse! Ma hukkun sinu nimi huulil!”

See jäi tema viimseks appikarjeks. Teadvusetuna ning vastupanuvõimetuna hääbus kunagi nii mõjukas doktor Meyerson leekide kütkeis. Leegid limpsisid teda algul natukesehaaval, siis üha rohkem, kuni ta mattus täielikult põleva tulevaiba alla. Varsti võisid juuresolijad rahulolevalt nentida, et doktor Meyerson oli haihtunud olematusesse, jättes endast järele vaid peotäie musta tuhka.

Väheste pealtvaatajate seas valitses asjalik ja töine õhkkond. Nad karjusid Azotile ülistusi ja juubeldasid, kuid reaktsioon jäi tavalisest tagasihoidlikumaks. Azot oli tseremooniat troonil püsti seistes pikksilma abil jälginud ning lehvitas käega. Keegi käivitas lindi võimsalt kaikuvate vaimustushüüete ning juubeldustega.

          Va bulla Azot! Sengu tuku haa, Azot!”

Lindilt paiskuvad hüüded kajasid võimsalt saaliavarustest vastu ning tekitasid illusiooni nagu oleksid põletamistseremooniat jälgima kogunenud rahvamassid. Mõne aja pärast tõstis Azot käe ja lint pandi seisma. Ta kuulutas lakooniliselt:

          „Selline on reeturite palk! Pidage meeles! Bevissarion!”

Lausunud need sõnad, lahkus Azot kohtunik Lewitzky saatel kiiresti saalist.

XLVIII PEATÜKK: Kapten Kukk asub tegutsema.

Jaan-Saalomon Lillekese luksuslik eramu Tapa lähistel oli juba mitmendat päeva harjumatult rahvarohke. Väliskoolituselt naasmise järel ülendati Jaan-Saalomon Lilleke koloneliks ja ta jätkas teenistust Maakonna ratsarügemendi komandörina. Lillekese ülemused olid otsustanud, et poole aasta pärast saab temast Maakonna sõjaväeatašee naaberriigi Venemaa pealinnas Moskvas. Venemaa oli kõikide neukkude unistuste maa ning teenistust idanaabri juures võimaldati vaid parimaile. Jaan-Saalomoni jaoks oleks see olnud isikliku õnne tipp, kuid seekord oli Pimeduseriigil talle hoopis parem pakkumine.

Ühel ööl maabus ühes Maakonna väikeses sadamas transpordilaev, millelt sõitis maha must mikrobuss. Mikrobussis istusid kuus meest ja kolm naist. Peale kolmteist aastat kestnud eemalolekut välismaailmast jõudsid kapten Kukk ja tema meeskond taas Maakonda ning nad leidsid ajutise pelgupaiga Jaan-Saalomoni suures ja tühjas kodus Tapa lähistel Lollidekülas. Maja oli Jaan-Saalomon lasknud ehitada peale Ljuboviga abiellumist ja ta soovis, et nii maja eksterjöör kui ka interjöör vastaksid tema ettekujutusele põrgust, mistõttu maja omandas tavalise inimese jaoks mõnevõrra kummalise väljanägemise – mustaks värvitud, ümmarguse kujuga ja lugematu hulga tornikestega villa keset tühermaad. Kuid terve Lollideküla oli täis tohutu suuri ja kummalisi villasid, Jaan-Saalomonil õnnestus elamu ümbruskonda sobitada ja see ei torganud ümberkaudsete fantaasiarikaste arhitektuurilahenduste taustal üldsegi mitte silma. Peale kapten Kuke ja tema meeskonna sissekolimist muutus Jaan-Saalomoni villa Pimeduse Metsa peakorteriks Maakonnas. Asukoha poolest oli koht ideaalne, sest Lollidekülas ei elanud just palju alalisi elanikke, asukad olid sealt peale nende ettevõtete pankrotistumist lahkunud ning suurem osa majadest seisis hoopis tühjana.

Pimedusevalitseja Azot oli püstitanud kohtunik Lewitzky kui oma kõige võimekama inimkaastöölise ette pretensioonika ülesande – kõikide sõjaks kõikide vastu kujuneva Kolmanda maailmasõja esilekutsumise. Varem oli doktor Meyerson mitmeid kordi üritanud sõda lõkkele puhuda, kuid ta oli alati ebaõnnestunud, mis sai talle lõpuks saatuslikuks. Kohtunik Lewitzky oli nutikas ja võimeline teiste vigadest õppima. Ülesande läbiviimisel kujunesid tema salarelvaks  kapten Kukk ja tema meeskond, kelle väljaõppele kulutas ta kõik oma vabad hetked. Meeskonna taaskohtumine sünnimaaga toimus kiivalt hoitud saladuse katte all. Ametlikult olid nad laevaõnnetuses hukkunud ning Pimeduseriigis tunti muret, et nad ei satuks vanade tuttavate tähelepanu alla. Pimeduse Metsas puhastati kapten Kuke ja tema kaaslaste mälu liigsetest mälestustest ning võimaliku juhusliku kohtumise korral polnud nad enam võimelised minevikust pärinevaid tuttavaid enam mäletama. Peale selle olid pimedusejõud hoolitsenud, et nende lähemad sugulased ja tuttavad oleksid ühel või teisel põhjusel nende teelt kõrvaldatud.

Päev päeva ja öö öö järel lihvis Jaan-Saalomon koos kapten Kukega oma eramu köögis viimaseid ettevalmistusi võimu ülevõtmiseks, mida nad kutsusid Suureks Pöördeks. Roman Korovjev oli nüüdseks ennast täiel määral Jaan-Saalomoni üle kehtestanud ning viimasest oli säilinud üksnes materiaalne kest, mis kattis Korovjevi hinge. Roman Korovjev oli pidevas telepaatilises ühenduses kohtunik Lewitzkyga, kellelt ta sai operatsiooni läbiviimiseks põhjalikke juhtnööre ning ta edastas Pimeduse Metsa korraldused Lillekesele, kes vastutas plaani praktilise elluviimise eest. Ülesande esimeses faasis tuli Maakonnas kehtestada riigikord, mille õiguslik alus põhineks neukkude poolt jumaldatud Tõel ja Õigusel. Riigipöörajad teadsid hästi, et Tõe ja Õiguse loosungite abil suudaksid nad tagada rahva üksmeelse toetuse Suur Pöörde elluviimisele. Hirmu ja viha esilekutsumine pidi saama Suure Pöörde toetajate põhiliseks võitlusvahendiks ning muutuma Lillekese pooldajate võitmatuks tööriistaks Tõe ja Õiguse kontseptsiooni laiade rahvahulkadeni viimisel. Kohtunik Lewitzky käe all aitasid kontseptsiooni välja töötada spetsialistid Ruandast ja Balkanilt, kes oma praktilistele kogemustele tuginedes pidid  leidma need teed, millega hirmul ja vihal põhinevad alateadvuslikud emotsioonid Maakonna elanike seas maksvusele pääseksid. Tõe ja Õiguse kontseptsioon pidi olema igale lihtsale neukkule kergesti mõistetav ja omaksvõetav ning suutma neukkude alateadvust tegutsemisele motiveerida.

Pimeduseriigi ekspertide näpunäidete järgi hakati töötlema avalikku arvamust, et see nõuaks Ants Valaku ning Jüri Pagana läänemeelse valitsuse lahkumist ja „kõva käe” poliitikat elluviiva riigikorra kehtestamist. Range kord vajas aga rahva poolt armastatud juhti ja kes muu kui Jaan-Saalomon Lilleke sobis suurepäraselt neukkude rahvuslike ideaalide kandjaks. Pimeduse Metsa imagoloogid asusid tegelema tema populaarsuse tõstmisega ja nende soovitusel osales Jaan-Saalomon ülipopulaarses teleshow’s „Tantsumaraton”, mille ta ka lõpuks võitis. Rahvatantsu propageeriva „Tantsumaratoni” võitis paar, kes teistest kauem tantsupõrandal vastu pidas, kuid põlise rahvatantsufanaatikuna polnud Jaan-Saalomonil võistluse võitmine raske, pealegi aitasid eksperdid Pimeduse Metsast konkurente kõrvaldada, muutes hääletustulemusi Jaan-Saalomonile soodsateks.

Plaan toetuse hankimiseks võimu ülevõtmisele hõlmas populaarse internetiportaali „Maakonna WC” kaasamist, kes oli loomisest saadik võidelnud Tõe ja Õiguse põhiseadusena kehtestamise eest Maakonnas. „Maakonna WC” püsikommentaatorite seast asuti värbama vabatahtlikke võimupöörde toetuseks. Nii sündis WC Oraaklite pataljon, mida hakkas juhtima populaarne võitlev netikommentaator Lepa Uugu. Uugu juhtimisel päästsid WC Oraaklid internetiavarustes valla küberkodusõja, kus nad rahva huvide kaitsjatena kutsusid neukkusid Tõe ja Õiguse nimel ühinema ning lugematuid vaenlasi hävitama, luues müüdi Tõe ja Õiguse vennaskonnast, kes maksab kätte ülekohtusele valitsusele ning  abistab rõhutuid. WC Oraaklite siduv jõud oli vanapaganareligioon, kus õigeteks tunnistati ainult need, kes tunnistasid Vanapaganat rahvusliku jumalana. WC Oraaklid kutsusid lihtsaid neukkusid üles kätte maksma neile kommentaatoritele, kes olid Vanapagana suhtes kriitilised ning varsti leitigi mõned opositsioonilised kommentaatorid tapetutena. Nende mõrvarid kuulutati WC Oraaklite poolt rahvuskangelasteks, kes olid ellu viinud rahva omakohtul põhineva surmaotsuse, sest Ants Valak ja Jüri Pagan olid jõudnud rahva kättemaksu kartes surmanuhtluse ametlikult kaotada.

Ühiskonna ettevalmistamine Suureks Pöördeks käis täie hooga. Üha enam kõlas „Maakonna WC” kommentaarides tunnustatud arvamusliidri Jaan-Saalomon Lillekese nimi. „Tantsumaratoni” võitjana oli ta omandanud rahva seas massilise populaarsuse, ning teda peeti Maakonna auks, mõistuseks ja südametunnistuseks, Tõe ja Õiguse eestvõitlejaks ning ühiskonna vaimset liidriks. Lillekese eestvõttel algatati vanapaganausuliste ühiskondlik liikumine, vanapaganaliikumine, kes usupropaganda kõrval hakkas edendama „pühaks sõjaks“ valmistuva usklike armee sõjalist ettevalmistust, sest uskumuse järgi tahtsid kurikavalad vaenuväed Vanapaganat füüsiliselt hävitada ning selle vältimiseks tuli Tõde ja Õigus jõuga kehtestada. Lillekese poolehoidjad kogunesid kilomeetripikkustesse järjekordadesse, et ühineda rahvatantsuringidega, mis kujunesid vanapaganaliikumise sõlmpunktideks.

Vanapaganlike jõudude löögirühmaks kujunesid aga vanapaganalapsed. Teismelistest moodustatud vanapaganalaste relvastatud üksuste liikmeid värvati propagandakampaania käigus kümne kuni üheksateiskümne aastaste kooliõpilaste seast. Noori meelitati vanapaganalastega liituma lubadusega anda neile isiklik relv, mis pidi kuuluma ühe tõelise rahvatantsija garderoobi, sest juba muistsed neukkud olid legendi järgi tantsinud revolver vööl ja nuga hambus. Vanapaganalapsed vallutasid mõned koolimajad, kuhu tekkisid vanapaganareligiooni keskused, mille juurde asutati vanapaganalapsi ühendavad noorte rahvatantsuringid. Vanapaganalapsi palgati välja koolitama erru läinud Briti eriteenistuse veteran ülemkonstaabel McGillicuddy. Teda soovitas Lillekesele tema keha kaasüüriline Korovjev, kes tundis ülemkonstaablit aegadest, mil nad olid tulemuslikult koostööd teinud Fernando Gonzaga likvideerimisel Londonis.

Kolonel Lilleke ja kapten Kukk leidsid rahulolevalt, et rahva toetus on liikumas soovitud suunas. Kapten Kuke eriüksust täiendati vanapaganalaste, rahvatantsijate ja teiste vanapaganlikult meelestatud vabatahtlikega. Lillekese krunt oli muutunud läbisõiduhoovi sarnaseks ning õuest läbivoorivate võõraste arv kasvas iga päevaga. Lollideküla tavapärane rahu ning vaikus olid häiritud. Nad määrasid kindlaks päeva, mil kapten Kukk ja tema meeskond algatavad ratsarügemendi toel Suure Pöörde. Operatsioon planeeriti pühapäeva varahommikule, sest Jaan-Saalomon oli ühest raamatust lugenud, et see olevat võimu ülevõtmiseks kõige soodsam ajahetk. Vandenõulasi ei härinud oluliselt ka väike mõra, mis oli vahetult operatsiooni eel nende ettevalmistustesse löödud. Veidi enne kapten Kuke ja tema meeskonna saabumist kolis Jaan-Saalomoni naabrusesse, aastaid tühjana seisnud majja, heledapäine jässakas mees. Mees elas eraklikult, kuid teda võis sageli kohata ümbruskonnas koeraga jalutamas. Tõenäoliselt ei olnud tegemist mitte neukku, vaid välismaalasega. Päev enne Suure Pöörde planeeritud algust märkas Anfissa, et naaber jalutas hiiglasliku iiri hundikoeraga Lillekese eramu lähistel ja jälgis huviga Lillekese õues toimuvat sagimist. Anfissa jagas tähelepanekuid kapten Kukega, kes sellest koheselt Lillekest informeeris. Nad pidasid omavahel aru ning otsustasid ebameeldivate arengute vältimiseks salapärase võõra saabuval ööl igaks juhuks likvideerida, aga kui Cärlyn-Angelina ja Marii-Minett ööpimeduse varjus naabermajja sisenesid, siis avastasid nad selle tühjana seisvat nagu poleks seal keegi kunagi elanudki. Salapärane naaber oli jõudnud lahkuda ja teinud seda kiiresti, vaikselt, ning jälgi jätmata.

XLIX PEATÜKK: Seeravide kohtumine.

Samal ajal kui Maakonnas valmistuti Suureks Pöördeks, mis pidi juhtima inimkonna läbi kõikide sõja kõikide vastu lõplikult Pimeduseriigi teenistusse, jõudsid ettevalmistustööd seeravide kohtumise korraldamiseks lõpule. Kohtumine oli määratud toimuma neutraalsel pinnal ning seitse võimsaimat inglit olid andnud oma nõusoleku kohtumiseks planeedil Maal, mis hingede saatuse pärast peetava võitluse alalise lahinguväljana sobis poolte kokkusaamiseks ideaalselt. Sobiv koht leiti Bretagne’i poolsaarel, iidses Carnac’is, millel oli Valguseriigi ajaloos eriline tähendus, sest just siin tavatses Valguse Isand peatuda oma külaskäikudel Maale. Carnac’i oli Valguse Isand välja valinud siis, kui pimedusejõud sundisid teda varasema peakorteri Karnaki templites Ülem-Egiptuses maha jätma, kuid Bretagne’iski ei antud talle kauaks asu. Pimeduseriik ässitas talle kallale Rooma leegionid, kuid Valguse Isand oli valvel, muutis väesalga kivideks ja pääses. Hiljem omistasid legendid imeteo võlur Merlinile. Siiski oli roomlaste rünnak Valguse Isandat häirinud ja ta otsustas Maa pealt lõplikult lahkuda. Pimedusejõud olid saavutanud eesmärgi.

Carnac’i linnavalitsusele esitatud tellimuse järgi oli Pimeduseriigi täievoliline esindaja Thierry Perigeoux reserveerinud Saint-Michel’i tumuluse piirkonna vabamüürlaste loožide suurkokkutulekuks, sest sellise ürituse puhul oli kohtumist ümbritsev salapära mõistetav. Kõikidel Carnac’i elanikel ja turistidel oli palutud kokkutuleku toimumise ajal tumulusest eemale hoida. Territoorium oli remondi ning kaevetööde tõttu juba eelnevalt taraga piiratud, mis raskendas soovimatute isikute juurdepääsu üritusele. Kohtumiseks reserveeritud päeva hilisõhtul võtsid mustades ja valgetes ülikondades turvamehed ingel Sarieli juhtimisel territooriumi valve üle. Turvamehed jälgisid pingsalt ümbruskonda ning kui lubatähte mitteomav isik kaitsealale lähenes, siis paluti tal viisakalt, kuid tungivalt lahkuda.

Peagi hakkas eelajaloolise mälestise lähistele kogunema huvitavaid ning salapäraseid külalisi. Mõned tunnid enne keskööd maandus tumulusel taldrikukujuline õhusõiduk, kust väljusid kolm valgesse rõivastunud helendavate tiibadega kogu. Kujult meenutasid nad inimesi, kuid nende riietus fosforitseerus silmipimestavalt ja nende kujutis ei tundunud mitte materiaalne, vaid pigem kontuurne, sest nad kippusid õhtuhämaruses hajuma. Nii saabusid Maale Valguseriigi esindajad seeravid Seraphiel, Mikael ja Metatron. Väljunud sõidukist, sammusid nad kiiresti kabelisse ja sulgesid ukse kindlalt enda järel. Mitu sarnast olendit võtsid positsioonid sisse hauakünka vahetus läheduses, täiendades turvajate ridu. Veidi hiljem peatus tarastatud ala juures limusiin, millest väljusid kaks meesolendit. Turvameestele olid nende isikud teada. Üks neist oli leekivpunase peaga Gol-Guul ja teine tõmmu keerub Janku. Gol-Guul sisenes kabelisse, samal ajal kui Janku jäi kabeli ukse ette valvesse. Umbes viisteist minutit enne kesköötundi saabus must BMW, mida juhtis Thierry. Autost väljusid Must Mees ja Gaa-Gaa ning nemadki seadsid sammud kabelisse. Thierry jäi neid autosse ootama. Kui kesköötunnini olid jäänud vaid mõned minutid, ilmus viimane oodatud külaline. Mustast “Rolls Royce’st” astus välja pimedusevalitseja Azot. Azot suundus kabelisse, teda saatnud kohtunik Lewitzky jäi koos Janku ja Gabrieli nimelise keerubiga Valguse Isanda saatjaskonnast kabeli ukse ette seisma.

Kabeli kell lõi kaksteist lööki. Selle hetkeni olid seitse kabelisse sulgunud külalist omavahel sundimatult vestelnud, kuid nüüd sammus üks helendavatest olenditest, keda teistest inglitest eristas kaksteist tiiba, kellalöökide saatel kabeli keskele ja võttis kõmiseval kõuehäälel sõna. Tema hääl oli veel paar tooni võimsam kui Mustal Mehel. Jutuvadin katkes poole sõna pealt.

          „Armsad vennad, mul on heameel meid kõiki taas koos näha, mis on esmakordne sündmus sellest ajast saadik, kui Taevane Sõda otsa sai ja mitmed vennad olid sunnitud Valguseriigist lahkuma. Teen ettepaneku tähistada meie taaskohtumist lauluga.”

          „Saagu sinu tahtmine, vend Seraphiel.”

Tema kuus kaaslast vastasid talle ühehäälselt. Koosoleku juht, keda kutsuti Seraphieliks, võttis laulu üles ja peagi talle sekundeerisid teised. Laul oli hingematvalt kaunis ja kõlas kaugele, isegi kabelist väljapoole. Loodus tardus ja jäi kuulama kaunimat muusikat, mis neis paigus oli eales kõlanud. Muusika lõppedes seisis elus loodus veel viivu kammitsetuna, heliseva muusika kõla kõrvus kajamas. Lõpuks katkestas Seraphiel vaikuse:

          „Tänan, vennad. Meie tänane vaimne kogemus oli imeline. Olen liigutatud ootamatult avanenud võimalusest, et me täna, siin ja praegu oleme jälle kord kogunenud kui Valgusemaailma seeravid. Ma ei kasuta siinkohal asjata mõistet Valgusemaailm, mäletamaks aega, kui polnud veel riike meid eraldamas ja me töötasime ühise eesmärgi nimel. Pimedus on meie meeli lõhestanud, meie mõtetesse on tekkinud sügavad vastuolud, oleme omaks võtnud polaarse universumikorralduse ning jagunenud Valguseriigiks ja Pimeduseriigiks. Sestsaadik valitseb meievahelistes suhetes umbusk ja sallimatus, kuid me peame nendest kurbadest tõdemustest üle olema ja ammused koostöösuhted taastama, sest muidu satub meie poolt loodu ohtu. Sellepärast palun ma oma kõige väärtuslikumal vennal Lucipheril öelda omapoolsed sõnad kohtumise sissejuhatamiseks ning ma ei tee seda ettepanekut mitte põhjuseta. Kuigi seeraveid enam taevase hierarhia kujul ei eksisteeri, on nad alles meie mõtetes kui kunagise ühtsuse kuvand ja ma soovin, et tänasel kohtumisel me ei jaguneks valguse ja pimeduse vahel, vaid järgides iidset traditsiooni, taastame meievahelise koosmeele sellises ulatuses, kui see on praeguste olude juures võimalik. Ole hea, Lucipher!”

Must Mees võttis sõna.

          „Tänan, Seraphiel. Pimeduseriigi Juhtiva Tuumiku liikmena tunnistan ma hiilgava Azoti juhtpositsiooni Pimeduseriigis, kuid vanade aegade mälestuseks olen siiski valmis kaasa andma omapoolsed saatesõnad meie taaskohtumisele. Tunnistan, et oleme kogunenud siia paljuski sellepärast, et Valguseriigi ja Pimeduseriigi suhted on kriisi lävel. Ühtepidi on selline kriis loomulik, sest meil ongi erinevad eesmärgid ja me kasutame erinevaid vahendeid oma ideede elluviimiseks. Me tunnistame oikumeeni võitlustandrina, kus valguse- ja pimedusejõud peavad ausas võitluses oma ülimuslikkust tõestama ja siit pärinevadki paljud meie erimeelsused. Mulle tundub, et inimesed kalduvad loomupäraselt pimeduse poolele, sest nad on pimedusest sündinud. Minu vennad Valguseriigis tunnistavad inimese pattulangemist. Muidugi, me oleme omaltpoolt valmis tunnistama, et hinge on nad saanud Valguseriigilt, kuid on öeldud, et iga inimene peab oma hinge eest hoolt kandma ja meie dualistlikus maailmas vaba tahte alusel otsustama, missugusele poolele langeb tema liisk. Ma soovin, et me jätkame vaba konkurentsi hingede püüdmisel ning meievahelise võistluse võidab parim.”

          „Tänan, minu kalleim vend Lucipher. Mida ütleb vend Beelzebub?”

          „Ma tunnistan, et olen sügavas mures. Pimeduseriigi ühe rajajana ei saa ma leppida inimeste mõjuvõimu järsu suurenemisega meie endi poolt loodud riigis. Tänasel päeval ei jagune me ainult valguse ja pimeduse vahel. Tänasel päeval on pimedus lõhenenud. Meie aega iseloomustab sündinud tõsiasi, et Pimeduseriike on rohkem kui üks. Meie, erinevalt Vanast Pimeduseriigist, oleme säilitanud oma tegevuse algsed põhimõtted. Ma nõuan, et Uut Pimeduseriiki koheldakse võrdsetel alustel Vana Pimeduseriigiga, mida juhib Leviathan.”

          „Mida ütleb selle peale vend Leviathan?”

          „Kahjuks olen sunnitud üle kordama sõnumi, mille andsin kaasa vend Metatronile, kui ta osutas meile au oma külaskäiguga. Pimeduseriigil on raske ausat konkurentsi säilitada, kui Valguseriik sekkub pidevalt meie siseasjadesse. Pimedus on aja kulgedes muutunud võimsamaks ja ma mõistan, et valgusel on vähe, millega talle vastata. Sellepärast esitan ma tagasihoidliku soovi, et meievaheline leping, mis sõlmiti sõjaolukorras ning mis enam ammu ei kajasta reaalset jõudude vahekorda, vaadatakse meie vennalikul kohtumisel üle ning viiakse vastavusse tegelike jõupositsioonidega. Ma ei tahaks kuidagi peatuda Beelzebubi avaldusel ja jätaksin selle tähelepanuta. Pimedusejõude saab juhtida ainult see, kelle käes on pimeduse võti. Kui Lucipher selle kaotas ning mind kuulutati Pimeduseriigi valitsejaks, siis tunnustas eelmine pimedusevalitseja minu primaati, mida paraku ei teinud vend Beelzebub. Uue Pimeduseriigi valitsejana peab ta minuga sõlmima vasallilepingu, sest pimeduse võti saab olla vaid ühe valitseja käes, selle käes, kelle pimedus on pimeduse võtme hoidmise jaoks vääriliseks tunnistanud.”

          „See on huvitav seisukoht. Mida ütleb selle peale vend Mikael?”

          „Ma kinnitan oma ustavust meie kallile vend Seraphielile ning tunnustan teda kui Valguseriigi valitsejat ning esimest venda vendade seas. Olen valmis jagama temaga nii rõõmu kui muret ja kui meie langenud vennad on otsustanud Taevast Sõda taasalustada, siis tõstan ma oma mõõga Seraphieli kaitseks ning juhin valguse väed taas võidule.”

          „Tänan toetuse eest, vend Mikael. Vend Metatron?”

          „Ttuginedes oma hiljutise visiidi käigus Pimeduseriiki saadud kogemustele pean tunnistama, et meie teed on lahknemas. Selleks, et meie tänane kohtumine saaks olema tulemuslik, peab meil kõigil olema siiras soov aja jooksul tekkinud probleemid lahendada. Täna ma meie langenud vendade silmis sellist soovi ei näe ja ma ei ole selle üle üldsegi mitte rõõmus. Meie langenud vennad ei ole rahul praegu kehtiva rendilepinguga. Asjata. See on nende jaoks soodne leping. Ma toetan vend Lucipheri tema soovis, et me peame lahkarvamustest ning liigsetest ambitsioonidest üle olema ning jätkama vabal valikul põhinevat konkurentsi ausas võitluses hingede pärast.”

          „Lõpetuseks annan ma sõna õde Asmodeusele.”

          „Palju õigeid sõnu on tänase kohtumise käigus kõlanud. Ma ütlen oma taevastele vendadele, et nende vennad ja õed Pimeduseriigis ei taha midagi üleloomulikku. Me nõuame vaid tõde ja õigust lootuses, et meie keerulised vahekorrad ei kaota meie vastastikkust lugupidamist teineteise vastu. Siinjuures jagan oma vendade muret loodu pärast. Paljud meie poolt loodud eluvormid ei taha leppida hingede ülimuslikkusega mateeria ees, mis on asjade loomulik käik, sest Maal viibides kujundab just mateeria neile sobiliku elukeskkonna. Sellepärast palun ma meie taevastel vendadel aktsepteerida see lihtne tõsiasi ja loodute heaolu nimel peame tunnistama, et nende hing kaldub prioriteetselt teenima mateeriat ja seda vaba tahte alusel.”

          „Tänan. Nõustun õde Asmodeusega tema tõdemuses, et täna on kõlanud palju õigeid sõnu. Kindlasti arvame paljudest asjadest erinevalt, kuid me ei tohiks selle juures kaotada meile kõigile sarnast ühisosa. Kõik me oleme Valgusemaailma lapsed. Ma kutsun meid üles leppimisele ning las inimesed ise otsustavad vaba tahte ja südametunnistuse põhjal, kas nende hing kuulub Valguseriigile või Pimeduseriigile, nagu see on juba aastatuhandeid meie kõigi poolt omaks võetud. Taevane Sõda on meid lahutanud, kuid ta kuulub minevikku. Nüüd peaksime jõupingutused suunama kõigele, mis meid ühendab. Ma loodan siiralt, et nii Valguseriik kui ka Pimeduseriik jäävad veel kauaks õitsema ning meie tähtajatu lepingu aeg pole kaugeltki möödas. Kutsun vend Leviathanit üles leppimisele ning teen ettepaneku laulda lepituselaulu.”

Kui Seraphiel oli ettepaneku teinud, Azot vaikis. Teised seeravid hakkasid juba rahutult nihelema, vaid Seraphiel istus keskendunult mediteerides, ilma et tal oleks ükski lihas liikunud. Vaikus kestis  kaua. Lõpuks ei pidanud Azot enam vastu ja avas suu:

          „Ma vastan vend Seraphielile. Olen leppimisega nõus ja valmis laulma lepituselaulu, kuigi minu südamesse jääb rahutus. Palun teid kõiki tungivalt olla maapealsete asjade hindamisel tasakaalukam, sest ainult siis lähevad vend Seraphieli soovid täide. Aga alustagem nüüd lepituselauluga.”

Seraphiel liigutas ennast, andes märku, et ta on meditatsioonist väljunud. Ta alustas laulmist. Lepituselaulus laulsid nii Seraphiel kui Azot kordamööda ühe salmi, millele teised seeravid vastasid refrääniga ja nii kordus see kolmel korral. Kui nad olid laulmise lõpetanud, kuulutas Seraphiel kohtumise lõppenuks. Seeravid vahetasid rahusuudluseid, vestlesid veel viivu omavahel, siis väljusid kabelist, astusid saatjaskonnaga neid ootavatesse sõidukitesse ja sõitsid minema. Kui nad olid lahkunud, koristasid turvamehed kiiresti kõik jäljed öisest kohtumisest ning koidikul lahkusid nemadki. Järgmisel hommikul ärkas Carnac sügiseses vaikuses ja rahus, aimamata, et öö varjus tehti väikeses Bretagne’i maakohas ajalugu.

L PEATÜKK: Marduk.

Maakonnast saabunud reisilennuk maabus Viini rahvusvahelisel lennuväljal. Teiste reisijate seas väljus lennukilt heledapäine jässakas mees. Buss tõi reisijad lennujaama ning mees liikus edasi transfeerialasse. Ühes lennujaama paljudest kohvikutest leidis ta kohvitassi taga istumas sutaani kandva elatanud vaimuliku. Blond reisija istus tema lauda ning vaimulik ütles kergelt peaga noogutades:

          „Tere, Marduk.”

          „Rõõm kohtuda, isa Cyprian.”

          „Missuguseid uudiseid tood meile Maakonnast?”

          „Küllaltki kriitilisi. Nad valmistuvad põhjalikult ette ning Lilleke tuleb peagi võimule. Siis alustavad nad pealetungi.”

Peale Fernando Gonzaga hävitamist jäi Gunni ning tema ühingu käsutusse veel üks mõjus salarelv, keda nende vastastel oli märksa keerulisem hävitada kui brasiillast. Teda kutsuti Mardukiks ja tal oli Gunni täielik usaldus.

Marduk oli ingel Sarieli poeg ühendusest inimesega. Viimasel ajal olid segaverelised saanud Maa peal üsnagi harvaesinevaks nähtuseks. Inimeste ja inglite püsikontaktid olid jäänud  kaugesse möödanikku, kuigi neil suhetel oli seljataga pikk ja huvitav ajalugu. Kui mõned inglid, keda nimetati grigoriteks, astusid vahekorda inimestega, siis pagendas Valguse Isand nad Valguseriigist, halastades vaid vähestele inglitele, kelle hulgas oli ka Sariel. Sariel jäi Taevases Sõjas Valguse Isanda poolele ning paistis tema ihukaitsjate ülemana võitluses silma. Viimses lahingus oli ta sundinud alistuma  seerav Leviathani. Sariel oli Seraphielile eriti lähedane ingel ja neid liitis ühine saladus, mis ulatus kaugele aastate taha, kuid juba aega peale grigorite pagendamist. Jagatud saladus muutis Sarieli saatuse Valguse Isanda poolt ründamatuks kindluseks ja ta võis endale lubada rohkem kui paljud tema kaaskondsed. Inglite reisid Maa peale ja nende kokkupuuted inimestega muutsid Valguse Isanda uudishimulikuks ning kuigi ta oli lähemad suhted inimestega hukka mõistnud, siis ei suutnud ta ise kiusatusele vastu panna ja soovis Maad külastada ning teha seda salaja ja väljaspool pimedusejõudude tähelepanu. Ta pöördus oma sooviga Sarieli poole ning too nõustus talle sellise võimaluse korraldama.

Sariel oli Valguse Isandale saatjaks tema esimesel visiidil Maale, mis ei jäänud pelgalt ühekordseks turismireisiks, vaid esimesele külaskäigule järgnes teine, teisele kolmas ja nii edasi, kuni need visiidid muutusid regulaarseteks. Valguse Isand üritas materiaalse elu võimalusi nautida niipalju kui see oli vähegi võimalik, seadis end kõigepealt sisse Egiptuses ja rajas Karnaki oma alalise residentsi, kust ta sooritas külaskäike Maa erinevatesse piirkondadesse. Hiljem, kui pimedusejõud olid tema asupaiga avastanud ja ta ei tundnud end Egiptuses enam kuigi kindlalt, viis ta residentsi üle Bretagne’sse. Maal viibimise ajal ei jätnud ta kasutamata juhust erinevaid maiseid rõõme maitsta. Ta sattus vaimustusse noore juudi naise Miriami võludest, võrgutas naise ning patu viljana sündis Betlehemis maailma Jeshua nimeline segavereline laps, kellest sai hiljem inimkonna prohvet.

Sariel kuulus nende väheste Valguseriigi kodanike hulka, kes säilitasid sidemed Maaga ka peale Valguse Isanda lõplikku lahkumist Carnac’ist ja ta külastas planeeti veel mitmel korral, mille tulemusena sündis talle Maa peal arvukalt järeltulijaid. Ühe sellise külaskäigu tagajärjel sündis Põhja-Iraagis, Alqoshi linnas, noorele ja kenale assüürlannale poeg. Kohe kui märgid Marduki peatsest ilmaletulekust said ilmseks, abiellus tema ema keskealise leskmehega, kes pidas Alqoshis kingsepa ametit. Heledajuukseline Marduk eristus kontrastselt oma tumedaverelistest õdedest ja vendadest, kuid temast kasvas nägus ja teadmishimuline noormees, kelle korrapärast nägu kaunistasid suured ja targad rohelised silmad. Marduki suurimaks mõjutajaks lapsepõlves sai tema ema vend, kes tegutses diakonina lähedalasuvas Rabban Hormizdi kloostris[96] ja oli pühendunud vanade käsikirjade ümberkirjutamisele. Teismelise poisina külastas Marduk sageli onu tema töö juures kloostri raamatukogus ja tutvus käsikirjadesse talletatud hinnalise pärandiga. Salamahti lootis onu temast endale järeltulijat kasvatada ning õpetas Mardukile oma iidse kunsti allikaid, aga saatus tahtis teisiti. Kahekümnenda sajandi teine pool osutus assüürlastele keeruliseks. Kunagisest võimukast rahvast oli saanud tagakiusatud rahvakild araablaste poolt domineeritud Iraagis. Iraani-Iraagi sõja[97] ajal käivitas Iraagi tollane liider Saddam Hussein[98] koos oma seltsimeestega al-Anfali kampaania,[99] mille käigus hukati keemiarelva, sinepigaasi ja sariini kasutades massiliselt vähemusrahvuste esindajaid, kurde ja assüürlasi. Eesmärk pühendab abinõu ja nii ei peljanud Saddam vaenlaste hävitamiseks kasutada ükskõik milliseid vahendeid. Assüürlaste elu Iraagis muutus ebakindlaks ning Marduk otsustas paari sõbraga Türgi kaudu Ameerikasse põgeneda. Peale nädalapikkust rännakut läbi Kurdistani nende plaan õnnestus, ta emigreerus Kanadasse ja asus elama Torontosse.

Kanadas kohtus Marduk kakskümmend viis aastat peale sündi viimaks oma isaga. Kohtumisele eelnes veerandsajandi pikkune teekond, mis oli olnud täis karisid ja seiklusi, kuid ettevõtlik noormees oli edasipüüdlik ning oskas raskusi ületada. Kanadasse saabus ta rahatuna kaks kätt taskus, kuid nende kahe käe abil hakkas ta endale mitte millestki uut elu ehitama. Marduk leidis teenistust kaasmaalase poolt peetavas bensiinijaamas Toronto äärelinnas. Külmal, kuid päikeselisel sügispäeval, kui Marduk oli leti taga valvekorras, peatus tanklas tumeroheline „Cadillac XLR”, millest väljus Mardukile vägagi sarnane heledajuukseline mees. Ta tankis auto, maksis arve ja ostis hot-dogi, kuid enne lahkumist jättis ta maha visiitkaardi ja palus aramea keeles[100] Mardukil talle helistada. Marduk lootis, et kaasmaalane pakub talle huvitavamat ja tasuvamat tööd ning otsis juba järgmisel päeval visiitkaardi välja ning helistas tundmatule. Ta ei eksinud. Nad kohtusid Toronto Muusikaaias ja blond võõras, kes ei olnud keegi muu kui ingel Sariel, avas Mardukile tema sünnisaladuse.

Sariel juhatas ta Gunni juurde. Ta oli ainus Valguseriigi ingel, kes sidemete loomist Gunniga ära ei põlanud. Marduk sõitis 550 kilomeetri kaugusel asuvasse Montreal’i ning sealt sai alguse uus pöördeline etapp tema elus. Sarieli soovitusel sai Mardukist Gunni isiklik ihukaitsja ja peamine usaldusalune, keda kasutati ainult kõige salajasemate ning tähtsamate missioonide läbiviimisel. Ta töötas alati üksi, mis tegi vaenlastele tema tabamise eriti raskeks. Gunni juurde tööleasumisega kaasnes kohustuslik identiteedivahetus ja ta loobus oma varasemast nimest, unustas selle ning võttis muistse Babüloonia peajumala järgi endale nimeks Marduk. Oma huvide  kaitsmiseks ja vajalike operatsioonide läbiviimiseks oli ühing palganud detektiivid ning Marduk asus täitma nende järelvaataja rolli. Ta pidi detektiividel salaja silma peal hoidma ning neid äärmise hädaohu korral abistama. Detektiivid ei teadnud teda nägu- ja nimepidi ning neil oli vaid telefoninumber, kuhu kriitilises situatsioonis helistada. Marduk oli tunnistajaks Gunni kõige võimekama detektiivi Fernando Gonzaga hukkumisele, kes oli tema poole pöördunud vaid mõned minutid enne hukkumist, kuid Marduk, kes viibis täiesti juhuslikult samal ajal Londonis, jäi sündmuskohale napilt hiljaks. Juhtum masendas Marduki, kuid ta oli sündmuste taoliseks arenguks valmis ning jätkas tegevust ühingu hüvanguks.

Hiljuti oli Gunn saatnud ta Maakonda, kus võis juba pikema aja jooksul täheldada Pimeduse Metsa emissaride eriti aktiivset tegevust. Gunn ja Marduk teadsid hästi, et pimedusejõud kavandavad põhjalikke muutusi maailmakorralduses. Nüüd olid nad välja valinud keerulise taustaga Põhja-Euroopa väikeriigi, et valla päästa järjekordne rünnak inimkonna alistamiseks. Jäljed olid Marduki juhatanud Maakonna kõrge sõjaväelase Jaan-Saalomon Lillekese eramu juurde, kus käis vilgas toimetamine. Ta üüris endale tühjana seisnud naabermaja ja püüdis olukorra tõsiduses selgusele jõuda. Kolonel Lillekese külaliste seas tundis Marduk ära mitu aktiivset Pimeduseriigi kaastöölist. Ühel jalutuskäigul naaberkrundi vahetus läheduses märkas ta, kuidas mitu talle tuttavat tegelast veoautolt kaste maha laadisid. Marduk mäletas hästi, kellega oli tegemist. Ta oli näinud fotosid episoodidest, kuidas laevaõnnetuse järel salapäraselt kadunud meeskonna liikmeid aastaid tagasi Pimeduse Metsa toimetati. Need olid reisilaeva kapten Norbert Kukk ja tema kaaslased! Marduk pani tähele, kuidas üks turske naine tema suunas pika pilgu heitis ja siis majja kadus. Marduk kuvas mälus esile kadumajäänud meeskonna liikmed ja talle meenus, et tegemist oli laevakokk Anfissaga, kunagise Musta mere laevastiku sambomeistriga. Tõenäoliselt oli naine midagi kahtlustanud, kuid sellel polnud enam tähtsust. Vihma hakkas tibutama ning Marduk avas vihmavarju ja suundus rahulikul sammul tagasi oma krundi poole. Tema missioon Maakonnas oli lõppenud ja  Marduk pakkis asjad, likvideeris jäljed, mis viitasid tema viibimisele majas, ning juba samal õhtul lahkus ta Maakonnast. Ta leidis sealt selle, mida oli otsinud.

Maakonnas viibides tundis ta kohtunik Lewitzky kindlat ning halastamatut kätt maailmaasjade korraldamisel. Marduk teadis, et kavandatavat sõda pole enam võimalik ära hoida ning sellest saab alguse pikk ja väsitav vastasseis. Marduki võimalused õnnetusi ära hoida olid piiratud. Ta oli vaatleja ning ei tohtinud sekkuda sinna, kuhu tema sekkumist ei soovitud. Gunn oli talle öelnud, et inimkond peab oma valusa kogemuse ise kätte saama ja seda preventiivsetel kaalutlustel, et vigadest õppida. Sõdade ainus positiivne mõju inimkonnale seisnes nende vaimses puhastumises, mille suuremad konfliktid teinekord endaga kaasa tõid. Inimesed kasvavad läbi kogemuse ning  sõjakogemusega inimestest said sageli veendunud patsifistid, sest ainult see, kes oli sõda lähedalt näinud, võis vabaneda heroilisest aukartusest jõu kõikevõitva nimbuse ees.

Marduki ja isa Cyprian’i laudkond Viini lennujaama kohvikus täienes veel kahe reisijaga, ingel Sarieli ja Guindolaga. Sariel saabus otse seeravide kohtumiselt Carnac’is ning Guindola tuli Hispaaniast, kus oli põgusalt kokku saanud samuti seeravide kohtumisel osalenud Gol-Guuliga. Laudkonna meeleolu ei olnud kiita, sest olukord maailmas oli pöördumas ärevaks, kuigi väliselt oli seda veel raske tajuda. Nad vahetasid kohvitasside taga informatsiooni. Sariel konstateeris nukralt:

          „Seeravide kohtumiselt pole midagi rõõmustavat teatada. Meil ei õnnestunud põhiküsimustes kokku leppida ja selleks, et Taevase Sõja kordumist ära hoida, jätab Valguse Isand Azotile Maa peal vabad käed. Parimal juhul võime päästa vaid üksikuid hingi.”

Guindola teatas:

          „Gol-Guul on häiritud, kuid ta ei sekku. Ta jääb pagendusse Uues Pimeduse Metsas ja vaatab sündmuste kulgu pealt.”

Marduk täiendasid Sarieli ja Guindola sõnumit mitte just rõõmustavamate uudistega.

          „Pealinnas edenevad asjad plaanipäraselt. Kohtunik Lewitzky on kohutav inimene, kuid võimekas organisaator. Kui Saatan on tegelikult olemas, siis on see pigem tema kui mõni langenu. Tundub, et neil on õnnestunud suur osa Maakonnast oma tahte alla koondada, rahvas on mõtlemisest loobunud ja nad teevad nii nagu Azot neile ette kirjutab. Lewitzky nimetatab seda alateadvuse vabastamiseks. Maailma vallutav hullus algab õige pea ja seda pole võimalik enam takistada.”

Isa Cyprian oli seeravide kohtumise ajal viibinud Carnac’ist eemal ning külastanud oma kongregatsioonikaaslasi Austrias. Kohvi rüübates võttis ta kohtumise sõnumi kokku:

          „Inimkond saab end vaid ise aidata. Ma ei näe arvestatavaid jõude, kes sooviksid sõda ära hoida. Need jõud on küll olemas, kuid nõrgad ja pimedusejõudude poolt alla surutud. Siiski ma loodan, et saabuv kaos avab rohkematel inimestel silmad. Pessimistlikest toonidest hoolimata peame ühingu tegevusega edasi minema. Pimeduseteenrid seda vaid ootavadki, et me loobume vastupanust ja jätame Maa ning kogu elava mateeria nende hallata.”

Nad tühjendasid kohvitassid ning sõitsid edasi nelja tuule poole. Sariel sõitis Türgisse, kus Ararati mäel ootas teda sõiduk, mis oli valmis teda Valguseriiki viima. Guindola suundus Genfi, et pöörduda tagasi Pimeduse Metsa. Isa Cyprian sõitis läbi Pariisi oma kodukloostrisse Bretagne’is. Marduk alustas pikka teekonda üle Atlandi ookeani Kanadasse, et Gunniga nõu pidada ja teda viimastest sündmustest teavitada.

LI PEATÜKK: Vang

Louis pääses veel korraks kongist välja. Luukered toimetasid ta Musta Mehe ametkonnas töötavate azoiitide puhkeruumi ja jätsid ta sinna jala- ja käerauades istuma. Puhkeruumi oli kogunenud kümmekond azoiiti, kes heitsid tema suunas vihaseid pilke. Nad jälgisid suurelt ekraanilt doktor Meyersoni põletamistseremooniat. Kui doktor Meyerson ahju kadus, tõusid azoiidid püsti ja skandeerisid:

          Va bulla Azot!”

Hirmus vaatemäng jäigi Louis’le ainsaks vahelduseks tema üksikkongi üksluises vangistuses, kuid ta sai teada, et doktor Meyerson on põletatud ning professor Meyerson abitimukaks ülendatud. Patrick tseremoonial ei osalenud ning võis eeldada, et ta on doktor Meyersoni ametiposti üle võtnud.

Kraapiv heli kongi seina taga muutus aja jooksul tugevamaks, kuni kord, kui ta parajasti magas sügavat und, puhkes kongi vastasseinas valla hirmus kolin ja mürin. Louis ärkas müra peale ja pani kohkumusega tähele, et seina sisse oli tekkinud poole inimkeha laiune ava. Kusagil lähedal oigas keegi. Pikaajalise vangistuse tagajärjel olid Louis’ silmad kongis valitseva lauspimedusega hästi kohanenud. Ta uuris kambris ringi ja avastas kongi paiskunud kiviprahis vähkremas räbaldunud rüüd kandva ning puusadeni ulatuvate pikkade juustega kõhetu mehe. Tõenäoliselt oli tegemist inimesega. Mehe tugevad soonilised käed hoidsid pihus haamrit ja peitlit. Inimesetaoline olend kähistas kiviprahi seest vaevaliselt sõnu välja.

          „Juua!”

Louis tõi talle raudkopsikuga vett. Tundmatu jõi ahnelt ning kui ta oli joomise lõpetanud ja ennast kogunud, siis lausus prantsuse keele arhailises kõnepruugis:

          „Imeline! Sa ei olegi luukere? Juba aastasadu pole ma näinud ühtegi elavat hinge peale luukerede, kuid neid ei taha ma elavate hulka arvata.“

Louis oli juba harjunud meister Villon’i, meister Nostredame’i ja meister Alighieri vanaaegse keelekasutusega ja võõrast arusaamine ei valmistanud talle erilisi raskusi. Ta esitles end tundmatule külalisele:

          „Mina olen Louis Pacult, olen inimene ja töötan Musta Mehe ametkonnas.”

Tundmatu puhkes naerma ja tegi käega tõrjuva viipe.

          „Hee … Pimedusevalitseja Must Mees. Teame hästi, kes peitub selle nimetuse taga. Tagane minust, Saatan!”

          „Pimedusevalitseja on nüüd Azot. Must Mees on Pimeduse Metsa julgeolekuülem.”

Võõras oli tükk aega väit, siis  lausus:

          „Õigust räägid?  Aga miks sa peaksidki valetama. Seega on närune Azot hoopis ise valitsejaks hakanud, mis pole ka ime. Ja Gol-Guul? Mis temast on saanud?”

          „Gol-Guulist ei tea ma midagi ja Pimeduse Metsas teda ei ole. Kuuldavasti on ta kusagil loonud omaette Pimeduseriigi.”

          „Räpased poliitilised mängud. Langenud on laskunud inimeste tasemele ja varsti pole neid enam võimalik inimestest eraldada.”

          „Kes teie olete ja kuidas te siia sattusite?”

          „Vabanda, ma tulin sinu kambrisse, kuid pole end ju tutvustanudki. Minu nimi on Pierre Maury[101] ja tõenäoliselt olen ma viimane täiuslik katar.[102] Minu õpetaja oli Guillaume Bélibaste,[103] kellelt võtsin vastu consolamentumi, kuid nad põletasid ta tuleriidal. Muidu olin lihtne lambakarjus Montaillou’s, minu kodukülas Languedoc’is. Hiljem elasin Kataloonias. Miks ma siin olen? Hea küsimus. Pimeduseriigi maapealsed jüngrid müüsid mu kolmekümne hõbeseekli eest oma maa-alustele isandatele. Aga kuidas sina, õnnetu hing, Pimeduseriiki sattusid?”

          „Täiesti juhuslikult. Tulin oma sõpra otsima ja mind võeti kinni.”

          „Ma pole vist aastasadu ühtegi inimest näinud. Isegi Must Mees ja tema kaaslased on mu unustanud ja jätnud ilma lootusest, et kusagil võib peituda elusaid hingi peale minu. Ainult luukere, kes mulle vett ja laket toob, pakub lohutust. Rääkida saan vaid iseendaga ning teen seda vahel, et kõnelemist mitte ära unustada. Sinu jutule toetudes võin siiski kindel olla, et Pimedusriik püsib endiselt paigal. Kas sa oskad öelda, mis aasta meil parajasti on ja kes on Prantsusmaa kuningas?”

          „Meil on käsil kahekümne esimese sajandi esimene aastakümme. Prantsusmaal on olnud juba mitu sajandit kuningata. Prantsusmaa president on Nicolas Sarkozy.”[104]

          „Nicolas Sarkozy … Issanda teed on imelikud. Kes on president?”

          „Peaaegu seesama mis kuningas.”

          „Kahekümne esimene sajand! Oh õudust! Kindlasti on maailm vahepeal hukka läinud ja pimeduse teenrid valitsevad Maa peal.”

          „Ma ei oleks nii pessimistlik. Aga teie? Miks teie siin olete?”

          „Kui ma end kiita tahaksin, siis võiksin end pidada katarite viimaseks lootuseks. Pimedusejüngrid võtsid mu kinni, et minult välja pressida Püha Graali saladust.”

          „Püha Graali saladus, mis see veel on? Ma olen küll lugenud „Da Vinci  koodi”,[105] kuid ma  ei julge väita, et oleksin nende ammuste asjadega väga kursis. See on jälle mingi müütiline legend, nagu ma olen aru saanud.”

          „Da Vinci? Kas see on keegi itaallane?”

          „Te tahate öelda, et pole midagi kuulnud Leonardo da Vincist?”[106]

          „Ei! Kas ma peaksin? Aeg on edasi läinud ja ma ei pea uuema aja inimesi teadma nagu ka mitte seda, et Prantsusmaa kuningas on Nicolas, mitte Charles Neljas[107] nagu siis, kui mind pimeduse meelevalda anti.”

          „Hea küll, rääkige parem Pühast Graalist. Mis see õigupoolest on?”

          „Ahjaa, Pühast Graalist … Sellised jutud liikusid katarite seas ringi… Jeesuse Kristuse nime Maa peal ika veel mäletatakse? Langenud üritasid Jeesust sundida nendega liituma, kuid ta keeldus. Siis otsustasid nad ta hävitada ja lasid ta roomlastel risti lüüa. Siiamaani läheb kõik kokku sellega, mida ametlik kirik räägib, kuid edasi algab vassimine. Tõeline Jeesus päästeti ristilt ja ta põgenes koos oma ustava jüngri Maria Magdalenaga Akvitaaniasse ning nad asusid elama kohta, mida kutsuti Rhedae. Maria Magdalenast sai tema seaduslik abikaasa ning neil sündis poeg, kes kandis edasi jumalikku vereliini. Temast sai alguse pärimus Püha Graalist, kuningliku verest, milline teadmine sai osaks ainult  valitutele ja kandus põlvest põlve edasi läbi bogomiilide, katarite ja templirüütlite.[108] Need, kes olid saanud teadmise osaliseks, jäid Püha Graali vardjateks. Mina olen lihtne katar ja minule pole Püha Graali saladust lõpuni teada antud. Kindlasti polnud seda teadmist ka Guillaume’l, minu õpetajal. Minu eluajal oli Püha Graali kaitsmine juba templirüütlitele üle antud. Ja olen kuulnud selle kohta siit ja sealt vaid jupikesi, mis rahvas on pajatanud, aga nüüd oleme minust pikalt rääkinud. Räägi parem, kuidas sa ise siia sattusid?”

Louis jutustas Pierre Maury’le üksikasjalikult oma teekonnast Pimeduseriiki. Ta rääkis Jacques Marceau’st, Patrick’ist ja tema kirjast, saatuslikust kutsest, mille pärast ta oli astunud üle Pimeduse Metsa lävepaku. Pierre kuulas teda tähelepanelikult. Paljud asjad, eriti mis puudutasid viimase seitsmesaja aasta jooksul toimunud moodsaid arenguid, jäid talle arusaamatuteks, kuid ta palus Louis’l täpsustada ja selgitada, kui ta millestki aru ei saanud ning jõudis oma arengus mõne hetkega lausa mitu sajandit edasi. Kui Louis oli lõpetanud, siis Pierre kommenteeris:

          „Seda nad oskavad. Pimeduseteenrid on kavalad ja nad ei põlga ära mitte ühtegi vahendit, et oma ridu suurendada. Sinu sõber Patrick langes nende ajupesu ohvriks. Mul on kahju, aga tema valguse kätte tagasitoomine saab olema väga vaevaline kui mitte lootusetu ettevõtmine. Kes kord on pimedusega kaetatud, seda valvab kuri silm tema elupäevade lõpuni. Kunagi räägin sulle Arnaud Sicre’st, katarist, kelle nad mesijuttudega pimeduse poolele üle meelitasid. Kurja minemaajamine on võimalik, kuid see ei  ole lihtne ja igaüks ei saa sellega hakkama. Ma veel aru saanud, mis neil sinuga plaanis on, kuid näib, et mingitel mulle teadmata asjaoludel on sul õnnestunud terve mõistus säilitada.”

          „Kas nad teid ei püüdnud azoiidiks värvata?”

          „Ei, seda mitte. Katarite vastu oli neil raske midagi ette võtta, sest meie teame, mida me usume ja vaid harvad reeturid olid pugenud meie ridadesse. Rändkingsepp Arnaud Sicre oli üks selline, kes himustades oma katarist emale kuulunud maist vara, mille inkvisitsioon oli konfiskeerinud, pakkus oma teeneid pimedusejõududele ja lootis, et tema reeturlus saab maise varaga tasutud. Sicre andis üles minu õpetaja Bélibaste’i ja juhtis jälitajad minu jälgedele. Bélibaste hukkus tuleriidal ning minu andis inkvisitsioon üle Pimeduseriigile. Musta Mehe teenrid toimetasid mu Pimeduse Metsa ja sulgesid vangikongi.”

          „Olete kõik need ligi seitsesada aastat vangikongis istunud? See tundub kohutav.”

          „Õnneks kadus pimeduseteenritel varsti peale vangistamist minu vastu igasugune huvi. Iseenesestki mõista unistasin põgenemisest ning ajaviiteks alustasin seina uuristamist, millele pühendasin kõik oma vabad hetked. Mul õnnestus inkvisitsiooni piinakambrist suur raudnael Pimeduse Metsa kaasa võtta, millest valmistasin peitli. Hiljem hankisin luukeredelt haamri. Luukeredelt oli tööriistu lihtne varastada. Neil on küll haruldaselt hea kuulmine ja haistmine, kuid nägemisega on kehvasti. Sel ajal kui nad mulle toidulaket tõid, rikkusin ukseriivi, et seda polnud võimalik enam sulgeda. Luukere saadeti seda parandama ja kui ta lõpetanud oli, siis toimetasin haamri tasahilju kõrvale. Ta ei märganud midagi ja unustas haamri olemasolu. Neil pole mälu ja nad tegutsevad vaid instinktide ajel nagu loomad. Sellest ajast peale olengi käigu uuristamisega aega mööda saatnud.”

          „Te olete just nagu abee Faria Dumas’ „Krahv Monte-Cristos”.”[109]

          „Ma ei tunne abee Fariat. Küllap ta on jälle mõni hilisema aja tegelane nagu see sinu poolt mainitud Vinci. Salakäike olen siin ilmselt oma ljöö[110] jagu rajanud ja jällegi tänu luukeredele, sest sain kiviprahi kongi põrandale laduda, ilma et luukered midagi märkaksid. Üksnes elamispinda jäi sellevõrra vähemaks. Nüüd sai minu vaev tasutud, kohtasin elavat inimest ja selleks kulus vaid seitsesada aastat, kui sinu juttu uskuda. Minu meeled annavad teada, et varsti on oodata luukerede külaskäiku ja pean oma kongi tagasi pöörduma. Seekord ma lõpetan ning kui Jumal annab, siis on meil piisavalt aega juttu puhuda. Jää terveks! Külastan sind peagi uuesti.”

Kui Pierre Maury oli lahkunud, kattis Louis käigu ava nii, et seda oli eemalt raske märgata ja asetas paraskiämbri seinaava ette. Luukered olid küll pimedad, kuid langenud ja azoiidid oleksid selle kindlasti avastanud, kui nad oleksid juhtunud Louis’ kongi külastama. Hetkel küll näis, et Pimeduseriik ei olnud unustanud mitte ainult Pierre Maury’ olemasolu, vaid oli kaotanud huvi ka Louis’ vastu ja peale luukerede ei külastanud teda viimasel ajal enam keegi. Kokkuvõttes oli ta rahul, sest oli leidnud saatusekaaslase ja ei tundnud end enam mahajäetuna. Pierre Maury tundus talle küll mõnevõrra veidrana, kuid seitsesada aastat vangistust ei saanud kellelegi hästi mõjuda.

LII PEATÜKK: Operatsioon algab.

Saabus täiskuu öö vastu pühapäeva, millele neukkud olid kavandanud Suure Pöörde elluviimise.  Kapten Kuke juhtimisel moodustasid nad löögirühmad, kuhu kuulus kümmekond vanapaganalast, rahvatantsijat ja muud vabatahtlikku. Kapten Kukk ja Jaan-Saalomon Lilleke juhatasid isiklikult presidendi ametiruumide vallutamist. Maakonna läänemeelne president Ants Valak viidi lossi keldrisse ja lasti seal koos perekonna ning lähimate kaastöölistega lihtsalt maha.  Võitlusrühmad Timo-Cevini, Džipsi-Johannese, Cärlyn-Angelina ja Marii-Minetti juhtimisel võtsid üle riigi ringhäälingu, tele- ja raadiomaja ja teletorni.  Neukkude väejuht Ivar nõukogude armeest koos mitšman Volkovi, Anfissa ja Šarikuga okupeeris peaministri residentsi ja parlamendihoone. Peaminister Jüri Pagan kadus saladuslikult. Kloun Bobik koos doktor Klaatuga vallutas sõjaministeeriumi ning Lemps ja Mäidu juhatasid vägesid politsei peakorteri hõivamisel. Tähtsamate valitsusasutuste ülevõtmine sujus tõrgeteta, tele- ja raadiokanalid edastasid rõõmusõnumi Tõe ja Õiguse võidust ning tänavale kogunenud neukkurahvas tervitas uue võimu kehtestamist vaimustunud hõisetega. Täpselt keskpäeval astus Jaan-Saalomon Lilleke telekaamerate ette ja hüüdis:

          „Mehed, meie võit!”

Neukkurahvas reageeris Lillekese võiduhüüdele tormiliste kestvate kiiduavaldustega. Seejärel esitas Lilleke uue võimu programmilise avalduse Maakonna rahvale.

          „Maakonnarahvas, rõõmustagem! Tänasest saavad meie ühiskonnakorra alustaladeks olema Tõde ja Õigus, mis hakkavad asendama põhiseadust. Riigi ametlikuks hüüdlauseks saab edaspidi „Vali Tõde ja Õigus”, millel on kaks võimalikku seletust. Iga kodanik saab vabalt valida Tõe ja Õiguse ning riik arvestab kodaniku tahtevabaduse avaldusega, kuid meie Tõde ja Õigus saab olema vali, millele vähimgi vastuhakk on taunitav ja käsitletav riigireetmisena. Ei saa olla taganemist Tõest ja Õigusest! Me ei kiida heaks Maakonna eelnevate valitsuste tegevust, kes ei lähtunud rahva huvidest ja soovidest, vaid vastupidi, nad tegutsesid meie ajalooliste orjastajate huvides ning jätsid meie rahvuslikud huvid tähelepanuta. Selle eest mõistis rahvas Ants Valaku ja Jüri Pagana surma ning otsus on täide viidud! Meie riik lahkub meile vaenulikust Euroopast ja võõrvallutajate poolt meile tule ja mõõga abil sissetoodud ristirüütlite organisatsioonidest Euroopa Liidust ja Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioonist, kuhu riigi eelmised vastutustundetud valitsejad on meid pettusega ja kavalusega meelitanud. Need võõramaised organisatsioonid levitavad neukkudele võõraid väärastunud ideoloogiaid, mis õpetavad neid elama, aga meie teame ise paremini, kuidas meile parem on ja mitte keegi ei saa tulla meie õuele meid õpetama. Meie valitsus on Tõe ja Õiguse valitsus ja me hakkame kohe pihta rahva soovide täitmisega. Tõstame taas ausse meie vahepeal unustatud kangelased! Meie oma kangelased on meile armsad ja neid on meil palju. Meie ametlikuks rahvussümboliks saab ürgmaakonna kangelane Vanapagan, kelle pärandile on rajatud uus eluterve rahvuslik ideoloogia vanapaganlus. Keset Pealinna lahte püstitatakse Vanapagana elusuurune kuju, et meie vaenlased, kus nad ka ei viibiks, tunnetaksid meie võimsust. Võõrad iidolid kadugu meie silme alt! Hävitamisele kuuluvad kõik võõramaist päritolu ebajumalakujud, mis ei sobi kokku rahva poolt palavalt armastatud vanapaganlusega. Neukkud võivad kummardada ainult neid kujusid, kes pärinevad meie oma kangelaslikust ajaloost ja meie iidsed rahvuskangelased olgu siinkohal ette loetud. Need on Vanapagan, Lenin, Kalevipoeg, Lembitu, Meelis ja Vjatško. Me teame ja saame aru teie murest, et ainult rahva mälestuste najal meie riik ei õitse ning Maakonna rahvas peab tagasi saama ajaloolised maa-alad, mis on aastatuhandete kestel meile kuulunud, kuid võõrvallutajad on need meilt pettusega anastanud. Maakonna piir peab taas ulatuma Hiina müürini, nii nagu ajalooline Tapa rahuleping ette näeb ja kõik meie suhted naaberriikidega peavad põhinema ajaloolisel Tõel ja Õigusel! Meie teadmise kohaselt on eestlased oma rahvast sunniviisiliselt eraldatud neukkud, kes on peavad vastu oma rahva tahtmist elama kunstlikult tekitatud ja neile üldsegi mitte koduses riigis. Eesti tuleb taasühendada tema ajaloolise kodu Maakonnaga ja kui see on sündinud, siis tuleb ühisel nõul ja ühisel nõul meie suurelt naabrilt Venemaalt tagasi nõuda maa, mis Tapa rahulepingu järgi meile kuulub. Nagu me kõik teame, sõlmis suur Lenin Tapa linnas Maakonnaga ajaloolise rahulepingu, millega andis meile valitseda meie põlised maa-alad kuni Hiina müürini, kuid mis tema vastutustundetute järglaste poolt meilt hiljem tagasi võeti. Tapa rahu on meile ääretult tähtis, sest sellele kirjutas alla Vanapagana maine taaskehastus Lenin ja mis Lenin kord meile on andnud, see peab jääma meie omandusse aegade lõpuni. Meil on tõsiseid pretensioone ka meie teistele naabritele. Läti peab andma meile need maad, mille vabastamisel on valatud neukkude verd. Rootsi peab tagastama Ojamaa ja Sigtuna linna, mille me neilt ausa võitluse teel vallutasime juba aastasadu tagasi. Taani peab end tunnistama Maakonna asumaaks, sest me kõik teame, et Maakond andis neile nende lipu, mis Tõe ja Õiguse järgi tähendab vasallisõltuvust. Meie maa on meie jaoks püha ja meil on meie naabritele ainult üks tagasihoidlik sõnum – andke meile meie maa tagasi! Kui kahekümne nelja tunni jooksul pole Maakonnale tema ajaloolisi territooriume tagastatud, siis oleme valmis jõuga võtma tagasi kõik, mis meile kuulub. Meie ajalugu pole mitte ainult meie territoorium, vaid ka meie usk. Me ei tunnista võõraid tõdesid ja ristiusk olgu Maakonnast kadunud! Oleme armulikud ja lubame kogu riigis alles jätta ainult ühe ristiusu kiriku, kus need meie kodanikud, kes ei suuda Vanapaganat omaks võtta, võivad oma võõramaiseid puuslikke edasi kummardada, kuid me peame neil silma peal, et nende tegevusest ei saaks meile rohkem kurja sündida.”

Neukkudele Lillekese sõnum meeldis. Tõe ja Õiguse põhiseadustamine tõi tänavale hullunud rahvamassid, kes kinkisid peatseid muutusi pakkuva Suure Pöörde tähistamiseks üksteisele lilli. Lillekese riigipööret hakati kutsuma lilleliseks revolutsiooniks.

Jaan-Saalomon alustas rahvale meelepäraste otsuste elluviimist rahvuslooma valimisega. Internetiportaali „Maakonna WC“ poolt läbiviidud rahvahääletuse tulemusena valiti Maakonna rahvusloomaks üksmeelselt lehm. Tähtis koht uue ühiskonna ülesehitamisel lasus Jaan-Saalomoni tantsuvaimustusel. Tantsimist hakati tunnistama kui Tõe ja Õiguse olulist komponenti ning neukkudele iseloomulikku ürgset traditsiooni. Kogu neukkurahvas tantsis. Maakondlikku päritolu rahvatantse – kaerajaani, tuljakut ja “lähme rukist lõikama” tantsiti kõikide pidulike sündmuste avamisel ja see võrdsustati hümni laulmisega. Üldrahvalik rahvatantsuoskus pidi eristama neukkusid võõramaalastest ja tantsimine lülitati Maakonna kodakondsuse saamise nõuete hulka. Ühtlasi lisati rahvatants põhiainena kooliprogrammi, kus neukkude väikesed ja suured lapsed esimesest klassist kuni gümnaasiumi viimase klassini pidid tantsuoskust kohustuslikus korras lihvima kuue tunni ulatuses nädalas.

Uue juhi eriline armastus kuulus aga sambatantsule, mis kanti kohustuslike rahvatantsude nimekirja. Samba ümber loodi legend, et kui paljud neukkud 20. sajandi esimesel poolel üleilmse majanduskriisi eest Brasiiliasse pagesid, siis tõid väljarändajad külakostiks kaasa sambatantsu, mis nende uuel kodumaal üldrahvalikult omaks võeti. Samba nimetus tuli vanast maakeelsest sõnast “sammas” ja rahvapärimuse järgi tekkis tants sellest, et muistsel priiuseajal kogunesid neukkud sammaste ümber tantsima. Terve riik kaeti sammastega, et rahvas saaks nende ümber armastatud tantse tantsida ning ringmänge mängida. Muutmisele läks ka riigihümn, milleks nimetati eesti juurtega Maakonna helilooja Hardi Volmeri[111] heliteos “Ma pean sambat tantsida saama.”  Riigipea korraldusel nimetati hümni autor riiklikuks heeroldiks, kes, demonstreerimaks neukkude pühendumust rahvuslikele aadetele ja sambatantsule, määrati iga Pealinna lennujaama saabuvat lennukit neukkude iluideaalile vastavate tantsueitede saatel hümni laulmisega vastu võtma.

Uue valitsuse tähtsaim sisepoliitiline algatus puudutas neukkude rahvusliku taassünni ergutamist ning ideaalse neukku arhetüübi väljatöötamist. Paljud neukkud tundsid muret, et nende kaasmaalased on kaotamas rahvuslikku identiteeti ja võõra vere takistamatu juurdevool on muutunud rahvuse säilimisele tõsiseks ohuks. Valitsuse initsiatiivil käivitati „Maakonna taassünni programm“, mille eesmärgiks oli tõupuhta maakonnarahva loomine ja programmi asus juhtima kodumaale tagasipöördunud Rudolf. Rahvusteadlikkus pidi olema väikestesse neukkudesse juba emapiimaga sisse viidud ning kriitilise suhtumise eest rahvuslikesse ideaalidesse nähti ette surmanuhtlus, milline karistusviis rahva tungival nõudmisel taaskehtestati. Maakonna kodanikud sorteeriti vastavalt tõutunnustele ja tõupuhtust hakati hindama baltisaksa teadlase Karl Ernst von Baeri[112] poolt üheksateistkümnendal sajandil teoses „Maakondlaste endeemilistest haigustest” kirjeldatud tunnuste järgi. Kõrgema kategooria neukkuideaalina nähti ette keskmist kasvu, turdi, loiu, kahvatu ning märkimisväärsete näojoonteta näo, blondide juuste, flegmaatilise temperamendi ja aeglaste liigutustega isendeid.

Uus võim nõudis uute juhtide ametissenimetamist. Jaan-Saalomon Lilleke kuulutas end presidendiks ja sõjaväe ülemjuhatajaks. Peaministriks nimetas ta oma isa, kogenud ideoloogi Jaroslav Lillekese, uut valitsust hakati kutsuma Lillekeste valitsuseks ja talle jäeti Tõe ja Õiguse elluviimise monopol. Ministeeriumid otsustati puhastada läänemeelsetest ametnikest, endiste valitsejate Ants Valaku ja Jüri Pagana käsilastest, ning sinna hakati tööle võtma vanapaganalapsi, kuna arvati, et lapsametnikud pole võõramaise hariduse poolt ära rikutud ning nad viivad Tõe ja Õiguse põhimõtteid paremini ellu. Jaan-Saalomoni ema Ninel Lilleke tõusis kirikureformi etteotsa, millega taotleti kristlike koguduste ühendamist vanapaganausuga. Mõne aja pärast valiti ta uue ühendatud vanapaganakiriku esimeseks peapiiskopiks. Kõrgetele kohtadele armee ja politsei eesotsas jõudsid Suur Pöörde peamised täideviijad – kapten Kukk ja tema meeskond: kokk Anfissa, Ivar nõukogude armeest, mitšman Volkov, koer Šarik, Lemps ja Mäidu, doktor Klaatu, Timo-Cevin ja Džipsi-Johannes, kloun Bobik ja akrobaatitepaar Cärlyn-Angelina ja Marii-Minett.

Jevdossi Kanavaras ja Lehv-Leif Lehvike olid esimeste seas, kes pakkusid uuele võimule oma teeneid ja andsid neile kuuluvad „Maakonna WC” ja  „WC Paberi” riigi käsutusse. Riigistatud „Maakonna WC“ internetiportaalis hakati avaldama uue valitsuse teadaandeid ning ametlikke rahvavaenlaste nimekirju. Rahvavaenlaste identifitseerimisele aitasid kaasa vabatahtlikud WC Oraaklite  pataljonist, mille juhist Lepa Uugust sai Jaroslav Lillekese valitsuse propagandaminister. Rahvavaenlased saadeti peale nende nimede väljahõikamist „Maakonna WC” portaalis äsja rajatud töölaagritesse – ümberkasvatusasutustesse, kus neid püüti Tõe ja Õiguse austamise vaimus ümber kasvatada ning ühiskondlikult kasuliku töö tegemisel rakendada. Ümberkasvatatavad kaevasid kraave, ehitasid varjendeid ning rajasid muid peatse sõja saabumisel elutähtsaiks muutuvaid objekte. Jaan-Saalomon uskus töö positiivsesse mõjusse riigitruu kodaniku kasvatamisel, sest vanade neukkude uskumuse järgi pidi töö inimese vabaks tegema. Jevdossi Kanavaras töötas välja ühiskondliku kasuteguri kontseptsioon, mille järgi kodanikud jaotati elualade järgi erinevatesse kategooriatesse vastavalt nende poolt ühiskonna ümberkorraldamisele laekuvale panusele. Ühiskondliku kasuteguriga arvestati kodanike eluolu korraldamisel, palga maksmisel ja sotsiaalsete hüvede jaotamisel. Esmajärjekorras mõisteti töölaagritesse ümber kasvama loomeharitlased ning kunstiinimesed, kõiksugused humanitaar- ja sotsiaalteadlased, kirjanikud, kunstnikud, muusikud, näitlejad – kõik need, kellest ühiskonnal nende madala ühiskondliku kasuteguri tõttu kasu ei olnud ning kes tunnistati ühiskonna parasiitideks.

Kasutute inimeste ümberkasvatamise kõrval valmistasid president Lillekesele muret kasutud loomad. Ta kuulutas välja üldrahvaliku liikumise, millega kutsus kõiki teadlikke kodanikke, kes olid huvitatud  kasutute loomade tapmisest, ühinema hävituskomandodesse. Loomad jaotati kaheks. Kasulikeks kuulutati loomad, kes teenisid inimkonda, eelkõige vastsed rahvusloomad lehmad, kelle tapmine võrdsustati inimese tapmisega. Hävitamisele kuuluvate kasutute loomade hulka arvati aga need, kelle kasutegur oli inimeste seisukohalt väike, sest neilt ei  saanud liha, piima ega villa ja nad ei paindunud inimeste  tahte alla. Kasutute loomade hulka arvati metsloomad, aga ka kassid ja tõukoerad, kuid sealt arvati välja segaverelised koerad, kelle esindajast laevakoer Šarikust sai Jaan-Saalomoni järglasena ratsarügemendi uus ülem. Kampaaniaga „Metsad vabaks” üritati metsad puhastada metsloomadest ning  „WC Paberis” avaldati lugejakiri, kus süüdistati Pealinna loomaaeda, et see pakub „rahvavaenlastest” loomadele varjupaika. Hävituskomandod võtsid kodanikelt laekunud signaali kuulda, likvideerisid loomaaia, hukkasid sealsed asukad ning saatsid loomaaia töötajad töölaagritesse.

„Maakonna taassünni programmi” kuulus ka rahvusliku alateadvuse vabastamine, mis tähendas võimsate energiaallikate hirmu ja viha vallandamist ning nende muutumist rahvusliku  ideoloogia kandvateks elementideks. Võitlev rahvas muudeti lauspropaganda abil vabaduse sümboliks ning need, kes püüdsid võitluse teelt kõrvale astuda ning kutsusid leppimisele, kuulutati reeturiteks. Reeturid saadeti kas töölaagritesse või raskemate süüdistuste korral hukatim ja kuna alateadvuse vabastamine pidi muutuma üldrahvalikuks ürituseks, siis piisas karistuseks sattumisest WC Oraaklite poolt toimetatavasse rahvavaenlaste nimekirja. Maakonna taassünni programmijuht Rudolf kirjutas internetiportaali üleskutse pealkirjaga „Saage vabaks!”, millega kutsus üles Tõde ja Õigust väärtustavaid neukkusid vastanduma uue ühiskonna vaenlastele ja hävitama võõramaalasi, patsifiste, anarhiste, looma- ja keskkonnakaitsjaid ning muid manduvasse tolerantsi kinni jäänud kodanikke.

Jaan-Saalomon Lilleke teadis hästi, kuidas rahva armastust odava mateeria abil püüda ja pani kokku Maakonna uue majanduspoliitika, mille ülesehitamisel kasutas ta nii sõjakommunismi kui NEP-i kogemusi. Uue majanduspoliitika juhtlauseks sai: „Riik olgu paks, ordnung olgu majas ja Naabri-juhan ei mölise!“ Neukkude majanduspoliitikat asus ellu viima  uus majandusminister Lehv-Leif Lehvike isiklikult, kes kõigepealt konfiskeeris rahvavaenlasteks kuulutatud isikute varanduse ja siis jagas neilt rekvireeritud sularaha avalikult rahvale. Raha toodi suurte kottidega Pealinna keskväljakule ja kallati rahva sekka. Lillekeste valitsus soodustas igati laenuvõtmist, sest võlakirjade abil lootis ta rahvast tugevamini riigiga siduda. Laenuvõtmine tehti hõlpsaks ning Maakonna asulate tänavaid hakkasid kaunistama laenuputkad, kus laenati igale soovijale tema vajaduste kohaselt. Maakonna kodanik, kellel polnud laenu, võis kergesti sattuda rahvavaenlaste nimekirja. Laenu tagasimaksmiseks pakuti mitu võimalust, seda võis tagasi maksta rahaga, tööga, aga ka sõjaväeteenistusega, millega tekitati Maakonnale vägagi arvukas sõjavägi.

Majandusminister Lehvike lubas lahendada neukkude toidumured  ja asus propageerima tervislikku toitumist. Neukkudele toodi eeskujuks lehmad ja sooviti toitumisel jälgida lehmade toidumenüüd. Lehvike väitis, et seedeorganite talitluselt sarnaneb inimene kõige rohkem lehmadele ning kogu maa rajati täis odavaid söögikohti, tervisesööklaid  „Kuldne Nektar”, kus inimesed said süüa võilillest, orasheinast, nõgesest, oblikast ja jänesekapsast valmistatud roogi ning juua selle kõrvale tervislikku uriini. Kõik neukkud ei olnud  sellisteks ränkadeks elumuutusteks suutelised, kuid neile tuli appi põllumajandusminister Jevdossi  Kanavaras, kes leidis, et ühe tõelise neukku kõht pidi olema alati täis, sest täis kõhuga inimene on rõõmus ja allaheitlik. Selle tarvis rajas ta rahvusliku burksiputkade keti. Kapten Kuke meeskonna liige kokk Anfissa töötas välja rahvusliku maaburgeri retsepti, millest sai kõikide neukkude pidusöök. Maaburger kujutas kahe kotleti vahele paigutatud saia, millele oli lisatud hapukoort, kapsast ja praetud sibulaid.

Põhjalikud muutused toimusid Maakonna välispoliitikas, sest vanapaganliku uskumuse kohaselt jagunes maailm omadeks ja võõrasteks ning võõrad on püüdnud aastasadade jooksul neukkusid tule ja mõõgaga alistada, mille tagajärjeks oli kaheksasaja-aastane orjapõlv. Vanapaganakirik väitis, et ristirüütlite orjaideoloogiat eksportisid Maakonda võõramaised organisatsioonid, eeskätt need, mis tulid neukkudele võõrast ja harjumatust Euroopast.  Euroopa Liit ja NATO olid Maakonna  alles hiljuti, Ants Valaku presidentuuri ajal, oma liikmete hulka vastu võtnud, kuid nüüd leidis Lillekeste valitsus, et neukkud peaksid pealesunnitud orjapõlvele lõpu tegema ja võõrastest organisatsioonidest välja astuma. Neukkud tahtsid ju elada omamoodi ja keegi ei tohtinud neile ette kirjutada, mis on tõde ja mis on õigus.

Tulles vastu rahva soovidele nõudis Lillekeste valitsus teise olulise välispoliitilise sammuna sõja alustamist põlisvaenlastega, mille all peeti silmas riike, kes olid minevikus Maakonna ajaloolisi territooriume hõivanud, eeskätt Venemaad ja Eestit. Rahval mõlkus meeles unelm, mida neile rahvusliku alateadvuse vabastamisega sisse süstiti ning mille täitumist nad Jaan-Saalomonilt ootasid. Sõda! Maakonnal puudusid hiilgavad mälestused suurtest sõjalistest võitudest minevikus. Neile meenus vaid, et ainsas sõjas kogu nende ajaloo jooksul, Iseseisvussõjas, olid nad võitnud suurt naabrit Venemaad ja sellega neukkude ajalooline mälu suuresti ka piirdus. Kangelastegude jälgi otsides pöördusid neukkud veelgi kaugemasse minevikku. Sajandeid tagasi, 1187. aastal olid tundmatud sõdalased maha põletanud tollase Rootsi pealinna Sigtuna, kuid ajaloolaste seas puudus üksmeel, kas need tundmatud sõdalased olid eestlased, kurelased või hoopis karjalased. Jaan-Saalomon omistas selle teo vähimagi kõhkluseta neukkudele, millega need kuulutasid Sigtuna põletamise riigi uue välispoliitika alguspunktiks.

Uus välispoliitika andis rahvale lootust, et kõik, mis kord Maakonnalt ebaõiglaselt oli ära võetud, saab kohe ka Tõe ja Õiguse abil tagasi nõutud. Sõda pidi jalule seadma ajaloolise Tõe ja Õiguse suhetes Maakonna ja tema naabrite vahel ning saavutama Maakonna piiri nihutamise kuni unistatud Hiina müürini. Rahva seas levivatele pärimuste järgi olid need piirkonnad ajalooliselt asustatud neukkudega ning kuulusid seetõttu Tõest ja Õigusest lähtuvalt Maakonnale. Rahvapärimus rääkis, et Iseseisvussõja järel tunnistas Lenin Tapa rahulepinguga Maakonna ajaloolisi piire kuni Hiina müürini, kuid ta suri ja Maakond jäi lubatud territooriumist ilma. Nüüd kuulutas Jaan-Saalomon Lilleke tasumise tundi ning lubas, et Tõde ja Õigus peavad taas maksvusele saama. Ta soovis alustuseks Venemaale kallale minna, lubades neukkurahvale Maakonna piirid taas Hiina müürini viia ja valmistas rahvast uute territooriumide omandamiseks psühholoogiliselt ette. „Maakonna WC“ edastas lakkamatult uudiseid kõigest, mis toimus Venemaal, samal ajal kui elu kohta Maakonnas keelati informatsiooni anda. Osavasti sidus Lilleke kaks riiki teineteise külge, nii et kõik, mis leidis aset naaberriigis, läks neukkudele palju rohkem korda, kui see, mis toimus nende oma riigis.

Läbi tuhandete „Maakonna WC” portaalis ilmunud netikommentaaride nõudsid neukkud, et Venemaa nende poolt tekitatud ajaloolise ülekohtu eest avalikult vabandaks ja vallutatud  territooriumid Maakonnale tagastaks. Maakonna suursaadik Moskvas esitas naaberriigi võimudele president Lillekese koostatud demarši, millega viimasel paluti tulla iga aasta üheksanda mai varahommikul kahe riigi piiril asuva jõe sillale, kus ta pidi Maakonna presidendi ees sügavasti kummardama ning  maakonnarahvalt vabandust paluma. Demaršis oli sätestatud, kui Venemaa president kahekümne nelja tunni jooksul nõudele positiivselt ei vasta, siis kuulutab Maakond Venemaale sõja. Jevdossi Kanavaras ja Lehv-Leif Lehvike laiendasid oma äri Venemaale, panid seal püsti internetiportaali „Novgorodi WC“, kes hakkas omakorda nõudma, et neukkud loobuksid omariiklusest ja ühineksid vabatahtlikult oma väidetava ajaloolise kodumaa, Novgorodi kubermanguga. Neukkud jälgisid pinevalt kõike, mida „Novgorodi WC“ avaldas, ning andsid sellele kohese vastulöögi „Maakonna WC-s“. Täpselt samamoodi tekitas „Novgorodi WC“ sõjahüsteeriat teisel pool piiri, mille elanikud valmistusid pingsalt Maakonna rünnakuks ja vedasid kohale sõjatehnikat. Rahvast kutsuti peatse sõja ootuses üles relvastuma ning sõjast pidi saama üldrahvalik üritus. Jaan-Saalomon lubas neile patriootidele, kes vabatahtlikult sõtta lähevad, riigi kulul välja anda kolm pudelit õlut ja pussnoa. Kümned tuhanded mehed ja naised võtsid presidendi pakkumise vastu, jõid õlle, võtsid noa hambusse ning asusid tantsusammul idapiiri poole teele, et anda oma elu võitluses ajaloolise Tõe ja Õiguse eest. Vabatahtlikest sõdalastest moodustati piiriäärsetes regioonides maakaitseväe malevad. Teisele poole piiri kogunesid „Novgorodi WC“ üleskutsele reageerinud vene vabatahtlikud. Mõlema poole piiri kogunenud rahvahulk viitis lõbusasti aega, nad treenisid sõjaks, lasksid püssi, harjutasid rivisammu, jõid odavat salaviina, mida hangeldajad kastideviisi piiri äärde vedasid ning vabadel hetkedel käisid piirijoone ääres vastaspoolt sõimamas ning mõnitamas.

Olgugi et Maakond pidas esmatähtsaks sõja alustamist Venemaaga, mõlkus Lillekesel ikka veel meeles lähedase sugulasrahva eestlaste ühendamine Maakonna võimu alla. Intervjuus rahvusvahelisele meediale nimetas Lilleke Eesti läänemeelset valitsust ristirüütlite käsilasteks ja Eesti valitsusele esitati nõudmine, et nad ühineksid oma ajaloolise kodumaaga ning vabaneksid rahvaid lõhestanud võimuusurpaatoritest. Eesti-vastane infosõda kogus hoogu. Neid süüdistati koostöös Venemaaga, rahvusvahelise terrorismi õhutamises ning islami kalifaadi rajamise katses Läänemere äärde. Minevikust eksporditud hirm segatuna vihaga olid tõstnud neukkude rahvuslikku eneseteadvust ning isehakanud president Lillekese populaarsusekõver tõusis taevasse. Ta oli oma rahvale süstinud eneseusku ning neukkud suureks tantsinud. Rahvas, kes oli kaua unistanud Tõest ja Õigusest, oli nüüd valmis talle jäägitult anduma ja Jaan-Saalomonist oli saamas Suur Juht, kes on valmis viima oma rahva üllate ideaalide nimel kangelassurma.

LIII PEATÜKK: Meistrite pagendamine.

Hoolimata meister Alighieri ja Guindola pingutustest, nende katsed leida tee Louis’ väljatoomiseks Pimeduse Metsa siseruumidest ei õnnestunud ning peagi seisid nad silmitsi tõsiasjaga, et Louis teenistus Musta Mehe ametkonnas oli jäänud üürikeseks, ta oli sattunud tähtajatusse vangistusse ning võimalused tema vabastamiseks vähenesid veelgi. Daniel ja Genevieve veetsid aega Murri seltsis, ilma et neil oleks tärganud pisematki lootusetulukest, mis oleks võinud neid Louis’le lähemale viia. Nad hakkasid juba kaaluma ajutist lahkumist Pimeduse Metsast, et tagasi pöörduda siis, kui Louis’ olukorras on toimunud muutus. Tähtajatu vangistus võis kesta samahästi nii mõne ööpäeva kui ka mõne aasta, sõltuvalt pimedusevalitseja Azoti suvast. Päevad möödusid, ilma, et meister Alighieril oleks olnud neile midagi rõõmustavat teatada. Murr oli endiselt hoolas kass, kes käis jahil ning hoidis pimeduseelukad koopast eemale. Vahepeal oli Daniel Claude Biotti päeviku lugemisega lõpule jõudnud ja päeviku lõpp kummitas tal ikka veel silme ees.

jacques nihutab kivi eemale. kivi alt avaneb tee vanasse käiku. jacquesil on hirm. kuid uudishimu on tugevam.  ta poeb käiku. käik on  kitsas. ta peab seal kõhuli roomama. jacques liigub käsikaudu kombates vähehaaval edasi. siis ta kuuleb kuidas keegi hirmsa häälega röögatab. Mõne  aja pärast on kuulda kuidas keegi talle suure kiiruga järele tuleb. jacques roomab kogu jõudu kokku võttes edasi. varsti kuuleb ta jälitaja hingeldamist. too on märgatavalt kiirem. ta vaatab tagasi. ta kuuleb kuidas keegi  hüüab seisa lurjus. see hääl kuulub kääbus fernandile. jacques teab et teda ootab karistus. ta tõstab pea ja lööb sellega vastu käigu lage.  see põhjustab varingu. sein lahutab teda nüüd fernandist. jacquesi jalad on jäänud mulla ja kiviprahi alla. suure vaevaga õnnestub tal need välja õngitseda. ta roomab edasi. kauguses on kuulda vaid fernandi kisa. käik lõppeb ühe põõsa juures. jacques ronib välja. ta pistab jooksu. ta jookseb kaua ning jõuab välja abondance maanteele. ta näeb kaarikut vastu tulemas. jacques hüppab kaarikusse. ta on maailmas tagasi.

Jacques Marceau’ lool oli õnnelik lõpp.  Daniel’i valdas tänutunne talle tundmatu kõrtsmiku vastu, kellel oli tekkinud huvi ühe külaveidriku meenutusi kirja panna ja veel enam, kirjapandu Pacult’i perekonna hoolde usaldada. Jacques oli olnud küll lihtne inimene, kuid tal oli tema õnnistatud seisundi kohta piisavalt terav pilk ning ta oskas oma tähelepanekuid noorele Claude Biottile edasi anda.

Meister Alighieri külastas neid viimasel ajal harvemini. Pimeduse Metsas oli turvameetmeid karmistatud ja ta pidi iga mäe väliskülje külastamise kohta eraldi luba  taotlema, kuid sellegipoolest hoolitses meister, et nende lootus päriselt ei kustuks ja andis teada, et töötab koos Guindola ja meister Nostredame’iga uut põgenemisplaani välja. Ta oli ka kuulnud, et Louis’l oli tööde ajal mäe välisküljel peaaegu õnnestunud põgeneda, mida ta pidas heaks märgiks. Guindolat ei olnud nad peale visiiti meister Rais’ valdustesse enam näinud. Meister Alighierit ei olnud mitu päeva näha olnud, kuid siis saabus Guindola ning tegi teatavaks kurva sõnumi:

          „Ma olen otsustanud Vanast Pimeduse Metsast lahkuda ja kolida isa juurde Uude Pimeduse Metsa. Aeg on jõudnud niikaugele ja ma ei saa sinna midagi parata. Mul oli heameel teiega tutvuda. Siiralt! Tahaksin väga loota, et mul õnnestus teid millegagi aidata ja ärge heitke meelt! Ma usun, et teil õnnestub siit ka ilma minu abita siit lahkuda ja loomulikult koos Louis’ga.”

Daniel’il ja Genevieve’il ei tulnud Guindola otsust kuuldes sõnad suust. Guindola näis olevat nende kindlaim lootus Pimeduse Metsast lahkumiseks, kindlam isegi kui meister Alighieri, ja nüüd kavatseb ta nad maha jätta. Temast oli alati õhkunud jõulist iseendaks jäämise kunsti, mis oli aidanud neilgi jõuduandvat optimismi sütitada. Guindola oleks kui nende mõtteid lugenud.

          „Kui soovite, siis võiksin teid endaga kaasa võtta.“

Daniel vaikis pikalt ja raputas siis pead. Genevieve jättis Guindola üleskutsele üldse reageerimata ja tema silmis olid pisarad. Guindola jätkas:

           „Te võiksite lahkuda ja ma mõistaksin teid, kuigi see poleks lahendus teie probleemile. Te vajate Louis’d ja võite kindlad olla, et nii meister Alighieri kui meister Nostredame abistavad teid nii, kuidas suudavad. Pidage meeles, et lõppkokkuvõttes peate te ise alustatud ettevõtmise lõpule viima, sest nii kurb kui see ka pole, oleme meie selle kohaga siin seotud ja määratud igaveseks Pimeduseriiki ja ei saa siit lõplikult lahkuda. Ainus, mida me teie heaks teha saame, on see, kui aitame teil eesmärgile jõuda, kuid ma tahaksin teid hoiatada, et kui olete siit kord välja pääsenud, siis ei tähenda see veel teie katsumuste lõppu. Hoidke silmad ja kõrvad alati lahti, ka siis, kui olete Pimeduse Metsa piiridest väljas, sest azoiitide armee, kes tegutseb inimeste seas välismaailmas, on arvukas ja ohtlik. Ärge kunagi unustage, et kontakt Pimeduseriigi ja välismaailma vahel on elav ja tihe. Õnn kaasa! Leidke tee Gunni juurde, sest ainult tema teab, kuidas teid kaitsta.”

          „Guindola, palun oota veel hetk. Ma pean sulle midagi üle andma.”

Daniel kadus mõneks minutiks koopa tagumisse ossa ja ulatas tagasi tulles Guindolale päevinäinud nahkköites vihiku. Need olid Claude Biotti märkmed kohtumistest Jacques Marceau’ga.

          „Mul on sulle üks palve. Kui sul on võimalik, siis palun külasta isa Cyprian’i Saint-Michel-de-Kergonan’i kloostris ja anna talle see vihik üle. Siia on talletatud mälestused Jacques Marceau’st. Oleme neid siin ajaviiteks lugenud ning leidnud kinnitusi paljude Pimeduse Metsa saladuste kohta. Ei või iial teada, mis meiega siin juhtub, aga ma tahaksin, et mälestus Marceau’ juhtumist jääks välismaailma.”

          „Teen seda heameelega. Isa Cyprian’i isik on mulle teada. Kohtusin temaga alles hiljuti.”

Genevieve küsis:

          „Kas meie enam ei kohtu?”

          „Aeg näitab, aga kindlasti ei saa see enam toimuma Pimeduse Metsas.”

Nad jätsid hüvasti ning Guindola lahkus nagu ikka, vaikselt ja peaaegu et märkamatult. Seekord tuli isegi Murr teda koopasuule saatma.

Pöördelised arengud ei olnud siiski veel lõppenud. Möödusid vaid loetud tunnid, kui neid külastas morn ja napisõnaline meister Alighieri. Meister oli. Ta pühendas tavalisest rohkem tähelepanu Murrile ja mängis temaga kaua. Daniel’ile ja Genevieve’ile ei olnud tal aga midagi rõõmustavat kosta.

          „Guindola lahkus kaks tundi tagasi. Nüüd tulin minagi teiega jumalaga jätma. Midagi on sündimas, sest Juhtiv Tuumik otsustas, et mina ja meister Nostredame peame Pimeduseriigist lahkuma nagu kõik teised Valguseriigi kodanikud, kes on Pimeduseriigi teenistuses. Meile on kolm päeva aega antud, et tegevus lõpetada ja Pimeduse Metsa territooriumilt lahkuda ja me peame loobuma oma materiaalsest kehast. Kuna on teada, et Valguseriik meid vastu ei võta, siis leiame endale pelgupaiga Valguseriigi ja Pimeduseriigi vahel hõljuvate kodutute hingede juures.”

Daniel ja Genevieve jäid meistrile jahmunult otsa vaatama. Nad tundsid nagu oleks keegi neil mootorsaega jalad maha saaginud. Missiooni õnnestumine muutus küsitavaks ja tulevik ei tõotanud midagi head.  Genevieve lausus kurvalt:

          „Kõigepealt Guindola, nüüd teie. Kas Guindola lahkumine on kuidagi sellega seotud?”

          „Keegi meist ei tea kõiki Guindola saladusi. Ta on kõige hämmastavam olend, keda ma olen kohanud. Mõneti meenutab ta mulle Gunni, kuid nii mitmeski mõttes ta isegi ületab Gunni. Gol-Guuli juures on ta kaitstud ja lahkumine on tema poolt igati mõistlik otsus. Kuid mis puutub meie juhtumite võimalikku seotusse, siis võib teil kaudselt õigus olla. Ka mulle tundub, et pimedusejõud on asunud vasturünnakule.”

Daniel küsis:

          „Te olete Valguseriigi kodanikud. Miks ei saa te Valguseriiki minna? Iga riik peab oma kodanikke kaitsma.”

          „Valguseriik ei ole tavaline riik ning ta ei pruugi isegi oma kodanikke vastu võtta, kui ta seda ei soovi. Nende jaoks oleme võrdsel pulgal langenutega. Kuulsin Guindolalt seeravide kohtumisest ja sain aru, et Valguse Isand ei  taha  Azotiga tülli minna.”

Suutmata midagi paremat välja mõelda, tegi Genevieve meeleheitliku ettepaneku:

          „Kui te lahkute, siis mis saab minust ja Daniel’ist? Te võiksite meister Nostredame’iga siia kolida.”

          „See ei ole lahendus. Te asute Pimeduseriigi territooriumil. Arvestades meie tegelikku vanust, ei peaks me siin kaua vastu ja muutuksime ohuks teie julgeolekule. Ma kardan, et on parem, kui te Pimeduse Metsast lahkute. Pimedusejõud on ärevil ja praegu ei suuda te Louis’d millegagi aidata. Ma loodan, et mäletate teed, mille kaudu Guindola teid sisse tõi.“

Daniel mõtles viivu ja küsis:

          „Kas meil ei ole ühtegi võimalust Louis’ni jõuda? Võiksime vähemalt katsetada, sest ära minna on alati lihtsam.“

Meister Alighieri vastas mõtlikult:

          „Kuni säilib lootus, on veel kõik võimalik. Meil on paar päeva ning võime meile jäänud aega teie huvides maksimaalselt kasutada. Oleme meister Nostredame’iga kaalunud ühte varianti. See ei saa lihtne olema, sest arvatavasti oleme nii mina kui meister Nostredame tugeva valve all ning meid jälgitakse, kuid me aitame teid niipalju, kui see on võimalik.”

          „Kas teid jälgitakse ka praegu?”

          „Usun, et suutsin siia märkamatult hiilida. Mul on siiski aastasadade jagu kogemusi ja ma tean, kuidas neid ninapidi vedada. Kui te jääte kindlaks, et soovite Louis’d aidata, siis tuleb minna riskile, aga me ei mõista teid hukka, kui otsustate lahkumise kasuks. Te peate tegema valiku. Mõelge palun hoolega järele, enne kui otsustate.“

Daniel noogutas peale hetkelist vaikust.

          „Ma jään siia ja üritan meie plaani lõpule viia.“

Genevieve lisas:

          „Ka mina olen otsustanud jätkamise kasuks.“

Meister Alighieri ohkas sügavalt.

          „Mis siis ikka, kui te nii olete otsustanud. Tahan teile tutvustada kedagi, kes on küll Pimeduseriigi kodanik, kuid kelle peale võite ehk loota. Hoiatan teid ette, et püüdke jääda ettevaatlikuks ja võib-olla pole teda võimalik täielikult usaldada, sest azoiitide puhul tuleb kõigeks valmis olla. Isegi kui nad tunduvad usaldusväärsed, seovad mitmed nähtamatud niidid neid tugevasti Pimeduseriigiga. Sel juhul ei tohi me aega raisata. Peame tegutsema kiiresti ja võimalikke arenguid ennetama. Palun tulge minuga kaasa. Kohe!”

Daniel ja Genevieve kiirustasid meister Alighierile järele, liikudes mööda juba tuttavaks saanud salateed mäe sisemusse, kuid seekord juhatas meister Alighieri nad maa-alustele korrustele. Genevieve lootis kõigest hingest, et nad ei suundu meister Rais’ juurde, sest mälestused külaskäigust olid veel elavad ja taolise abi vastuvõtmist tõrkus tema hing aktsepteerimast. Teekonna kestel edastas meister Alighieri neile sõnumi:

          „Meister Nostredame palus mul teid tervitada ja teile midagi tähtsat edasi öelda. Ta oskab asju ette näha. Louis’ väljapääsemine on oluline sündmus mitte ainult tema, vaid kogu elava maailma jaoks. Kui see ei õnnestu, siis pole ei teil ega kogu inimkonnal tulevikku, kuid meister oli positiivses meeleolus, mis ennustab head. Ta andis teile kaasa märgi oma prohvetluse kaheteistkümnendast sadakonnast ja see on teile mõeldud. Jätke see endale meelde ning talletage mällu! Meister Nostredame ütles: „EIOVAS[113] lähedal kaugenemas, Lémani järv. Väga tugevad ettevalmistused, tagasipöördumine, segadus. Kaugel vennapoegadest suurest, tulisest Supleman’ist, kogu nende saatjaskond.”[114] Tähenduse peate ise lahti mõtestama.”

Nad möödusid peakorrusest, jõudsid alumisele esimesele korrusele ja sisenesid kitsasse koridori. Genevieve võis nüüd endale rahulolevalt tunnistada, et vähemalt meister Rais’st olid nad pääsenud. Ühe ukse taga meister peatus, koputas, avas selle ja nad astusid sisse. Ruum oli tühi.

          „Palun jääge siia ootama. Inimene, kes võib teid aidata, saabub peagi. Mina jätan teid nüüd maha. Oli meeldiv teiega tutvuda, härra Daniel ja preili Genevieve ja ma olen kindel, et pääsete siit välja. Mul on teile üks palve. Andsin teile „Jumaliku Komöödia” eksemplari, mille olin Pimeduse Metsas lõpetanud ja mida ma pidasin juba valmis teoseks, kuid praegu pole ma selles enam kindel. Kui teil avaneb võimalus, siis palun lõpetage minu elutöö.”

          „Õnn kaasa, meister Alighieri. Me pole küll suured kirjameistrid ja ei taha teie surematut teost ära rikkuda, kuid me anname endast parima. Tänan teid abi eest.”

          „Jumalaga, meister Alighieri.”

Meister Alighieri asetas käed kõigepealt Danieli ja siis Genevieve’i pea peale.

          „Ärge laske end nimest ning aupaistest heidutada. Ma ei kirjutanud jumalikku tragöödiat ja tahan tõesti, et minu loomingust kujuneb jumalik komöödia. Andku valgus teile jõudu.”

Dante  Alighieri hääletoonis oli kuulda liigutatust. Ta pööras pea kõrvale ja lahkus kiirustades ning pisarsilmil, sulgedes ukse hoolikalt enda järel. Daniel ja Genevieve jäid üksi võõrasse kambrisse ning said nüüd aega seal ringi vaadata. Kümned laternad levitasid ruumis hubast küünlavalgust. Kamber oli pilgeni täis raamatuid, hinnalisi, nahkköites ja korralikult laotud tammepuust riiulitele. Seina ääres asetses tagasihoidlik kirjutuslaud, mille kohal paiknes pisike ekraan. Lauale olid paigutunud vanaaegne sulg, tindipott punase tindiga ja liivatoos, mille sisu ilmselt kuivatamiseks kasutati. Paks nahkaköidetud vihik lebas avatuna laual. Ainsa tänapäevase instrumendina eristus ammuste aegade atmosfäärist moodne arvuti, kuid see asus ruumi pimedaimas nurgas ning oli kaetud paksu tolmukorraga.

Rahuldanud esmase uudishimu, istus Genevieve riiulite vahele mahutatud lihtsale laudkoikule. Varsti vajusid  ta silmad väsimusest kinni ning ta jäi tukkuma. Daniel’i pilk langes vihikule laual. Tundmatu käsi oli kalligraafilise meistritööna maalinud vihikusse kuupäeva, mille peale Daniel võpatas, sest tema arvepidamise järgi olid nad siin veetnud ehk mõned kuud, kuid eeldades, et vihikusse kantud kuupäev oli tõepoolest tänane, siis olid nad Pimeduse Metsas veetnud peaaegu et pool aastat. Aeg oli lennanud kiiremini, kui nad oleksid osanud oodata. Paratamatult viis see mõtted kõigele, mis võis vahepeal olla juhtunud väljaspool Pimeduse Metsa. Daniel mõtiskles, kas Jocelyne ootab teda veel? Kuidas elab ühing – isa Cyprian, Jean, Eliseo? Ta meenutas ootamatut kohtumist Carnac’i kabelis, kui isa Cyprian oli ta ühingusse värvanud ning siis sai ta esmakordselt teadlikuks Pimeduse Metsast, kuid tollal ei osanud ta aimatagi, et kord leiab ta ka ise sinna tee. Ühingu tegevus keskendus maapealsele võitlusele ning Louis’ päästmise aktsioon oli teadaolevalt esimene, mis kandus üle vastaste peakorterisse. Sisimas tunnistas Daniel, et Pimeduse Metsas veedetud kuud oli andnud talle küll hulgaliselt uusi teadmisi, kuid põhieesmärgi, Louis’ vabastamise, suhtes ei olnud nad eriti kaugele jõutud.

          „Millega saan teid aidata?”

Selja tagant kandus Daniel’ini tundmatu mehehääl. Vaikselt ja viirastuslikult oli ruumi sisenenud väiksemakasvuline vanaaegset rõivastust kandev kergelt tüsenev mees. Daniel vastas talle kerge ehmatusevõdin hääles:

          „Olen Daniel Ferreira ja minu kaaslase nimi on Genevieve de Saint-Pierre. Meister Alighieri tõi meid siia, kuid ma lootsin, et ta hoiatas teid ette. Ta ütles, et te suudate meid aidata.”

          „Tean, tean. Olin äsja tunnistajaks, kuidas meistrid Alighieri ja Nostredame Pimeduseriigist  välja heideti. Nende maised kestad põletatakse ja nende hinged väljuvad hingede kodu kaudu ilmaruumi uitama. Kurb. Nad olid ju peaaegu minu kaasaegsed ning veetsime sajandeid kenasti üheskoos Pimeduse Metsas. Olin nendega juba kokku kasvanud ning nad meenutasid mulle maailma, mille olin kord hüljanud ja seda parimas mõttes. Kannatlikult ootasin võimalust kirjanduslikuks vestluseks meister Alighieriga, kuid kahjuks ei toimu see enam kunagi.”

Mehe hääles kõlas nukrus, kuid tema toon oli heatahtlik. Ta võttis kirjutuslaua taga istet ning asus midagi üles tähendama, tegemata Danielist ja Genevieve’ist  enam väljagi. Daniel istus ettevaatlikult vahepeal virgunud Genevieve’i kõrvale laudkoikule. Nad jälgisid, kuidas mees, ilmselt ruumi peremees, vihikusse hoolikalt sõnu maalis. Ühtäkki tõstis mees silmad kirjatöölt, suunas need lakke ja deklameeris:

          „Ma prantslane, Pariisi kodanik, ja selle üle olen õnnelik. Ent varsti köie kaudu, süld mis pikk, saab teada kael, mis kaalub tagumik. Tere tulemast minu tagasihoidlikku pelgupaika! Olen Francois de Montcorbier, tuntud ka kui Francois Villon. Pimeduseriigis olen ma meister Villon. Kahjuks pidite ootama, kuni ma olen päevasündmused kirja pannud. Olen nimelt Pimeduseriigi kroonikakirjutaja. Mis on tulijatel mureks?”

Näis nagu oleks ta külaliste visiidi eesmärgi vahepeal juba unustada jõudnud ja Daniel kordas üle:

          „Me viibime Pimeduse Metsas ühe ülesande täitmiseks ja meister Alighieri arvates võime loota teie abile.”

          „Saan aru. Mäletan väga hästi. Hea iküll ja kuidas saaksin ma teid aidata?”

          „Tegelikult ootasime teiepoolset nõuannet.”

Genevieve lisas:

          „Meister Alighieri pidas teid hea sõnaga meeles ja ta ütles, et võime teie peale loota. Panin tähele, et ütlesite end olevat Francois de Montcorbier. Montcorbier on minu emapoolse suguvõsa nimi.”

          „Näete siis, te olete minu järeltulija. Ma tean teist ja härra Ferreirast nii mõndagi, sest kroonikakirjutajana on mul täielik ülevaade Pimeduseriigis toimuvast ja ma ei valeta, kui väidan, et see on isegi parem kui pimedusevalitsejal Azotil. Ärge muretsege, ma kogun oma teadmisi temast sõltumatult ja jagan neid üksnes vastavalt minu töisest huvist lähtuvatele vajadustele. Kroonika vajadused on minu vajadused. Ma tean, et te saabusite vabatahtlikult Pimeduse Metsa selleks, et otsida Louis Paculti nimelist azoiit’i, kes praegu kannab tähtajatut karistust hooletuse eest tööülesande täitmisel.”

Meister Villon pani sule käest ja kuivatas oma kirjatöö hoolikalt liivaga, mida võttis liivatoosist. Genevieve küsis:

          „Louis kannab karistust, ütlesite? Kas te teate tema asukohta?”

          „Aga muidugi. Teda hoitakse ühes Musta Mehe ametkonna vangikongis, mis asub kaheksandal korrusel.”

          „Kuidas me sinna pääseme?”

          „See pole lihtne, aga me veel jõuame sinnamaani. Kõigepealt on mul heameel kostitada teid tagasihoidliku einega ja veiniga. Ühtlasi võiksime nõu pidada, mida teiega edaspidi peale hakata ning kuidas ma  saaksin teid aidata.”

          „Te siis aitate meid?”

          „Võimalik. Ma pole seda veel otsustanud.”

          „Millal te selle otsustate?”

          „Olge ometi kannatlik. Ma teen seda kohe, siin ja praegu!”

Keegi krabistas ukse taga ning Villon andis külalistele märku peitu pugeda. Genevieve varjus vanaaegse peegli taha ning Daniel peitis end voodi alla. Ruumi sisenes luukere, kes tõi meister Villon’ile toidukandiku ning tühjendas tema paraskiämbri. Kui luukere oli töödega lõpule jõudnud ja lõplikult lahkunud, jagas Villon einet Danieli ja Genevieve’iga. Meistri toiduratsioon oli rikkalik ning kolme inimese toitmiseks piisav. Nad einestasid vaikides, kuni Daniel ei pidanud enam vastu ja küsis:

          „Milline on teie otsus, meister Villon?”

          „Minu otsus?”

          „Kas te aitate meid?”

          „Te veel kahtlete? Loomulikult abistan ma teid. Ainult ärge unustage, et olen Pimeduseriigi lojaalne kodanik ja ma ei tohi minu põhimõtetega vastuollu sattuda. Erinevalt teist saabusin ma siia vabatahtlikult ning selleks, et jäädagi. Muidu olen ma teie käsutuses. On teil ettepanekuid, kuidas oleks mul võimalik teile kasulik olla?”

          „Kas te saate meid juhatada kaheksandale korrusele?”

          „Langenute korrustel tohivad viibida ainult erilubadega azoiidid. Need load on nimelised ja neid on raske hankida. Viimasel ajal kontrollitakse lubade olemasolu tihedalt.”

Genevieve’ile meenus toitu toonud luukere ja järsku välgatas tal idee, mida ta jagas  Villon’i ja Daniel’iga. Nad võisid hankida luukerede hõlstid. Hämaras valguses suudaksid nad jääda teistest luukeredest eristamatuks ning saaksid käikudes vabalt liikuda.

          „Kas luukered vajavad samuti lube?”

          „Seni veel mitte. Neid peetakse ohututeks.”

          „Tore! Kas teil oleks võimalik meile luukere hõlstid hankida? Niiviisi suudaksime sulanduda luukerede hulka ja kui veab, siis pääseda Louis’ni.”

Meister Villon jäi mõtlikuks.

          „See on ohtlik. Mina ei sooviks luukeredega tegemist teha, sest kuigi nad on dresseeritud, võivad nad teie avastamise puhul käituda ettearvamatult. Nad on pimedad, kuid kuulevad hästi. Luukerede haistmismeel on erakordne ning see on orienteeritud verele, nii et neid saab vabalt rakendada verekoertena. Kui teil peaks nendega probleem tekkima, siis olete kadunud.”

          „Midagi tuleb ju ette võtta. Me ei suuda enam käed rüpes istuda.”

          „Rahustuge! See pole iseenesest halb idee ja vajab kaalumist. Õnneks põlevad nad hästi ja kui olete hätta sattunud, siis on tuli luukerede vastu kõige kindlam abimees nagu ka valgus, aga sellega on meil Pimeduse Metsas kitsas käes. Ma tahan, et teaksite, missugused ohud võivad teid ühe või teise ettevõtmise korral varitseda. Genevieve’i peal võiksime luukere varianti katsetada. Tuleb vaid tagada, et nad peaksid teid omasuguseks ja selleks on lõhna vaja. Me peame ühe luukere kinni võtma ja hävitama. Niiviisi saate hõlsti, mis kannab selle luukere lõhna.”

Daniel sekkus jutuajamisse.

          „Aga mina? Ka mina soovin luukereks maskeeruda. Ma ei kavatse Genevieve’i tema otsingutes üksi  jätta.”

          „See ei lähe mitte! Mida rohkem võimalusi me ära kasutame, seda kindlamini jõuame eesmärgini. Kui suudame võimaluste labürindis mööda erinevaid teid liikuda, siis on lootust, et üks neist jõuab sihile Me peame teie jaoks, Daniel, leidma mõne  teise tee. Tänu minu kriminaalsele minevikule olen salaplaanide koostamises kibe käsi. Nüüd on teil aeg lahkuda ja loodetavasti leiate ise tee koopasse. Olen varunud teile ja Murrile veidi toidumoona. Tagasi ootan teid homme, enne kui väljas pimedaks läheb, sest luukered jõuavad toiduringiga minuni õhtu hakul. Tulge varem, et meile jääks aega teid luukerede kommetega kurssi viia.”

Jõudnud välisküljele, avastasid Daniel ja Genevieve, et väljas on öö ja valitseb pilkane pimedus. Nad tõusid surnud metsa varjus ettevaatlikult ülespoole. Maailm nende ümber puhkas hauavaikuses, kuid nad tundsid, et Musta Mehe ja tema kaaslaste hõõguvad silmad on valvel. Genevieve üritas tabada tuttavat koopasuud, kuid lauspimeduses näis see võimatuna. Äkki kuulsid nad, kuidas keegi ütles tasakesi:

          „Näu!”

Murr! Käsikaudu kobades tormas Genevieve, Daniel tema kannul, sinnapoole, kust oli kuulnud kassi häält kostuvat ja seal oligi tuttav koopasuu. Murr nühkis end Genevieve’i vastu ja nurrus rahulolevalt. Tema kaitse all võisid nad end turvaliselt tunda ja nad süütasid lõkke. Lõkketule ääres aega viites jutustas Daniel Genevieve’ile Claude Biotti päevikust loetud Jacques Marceau’ loo lõpu. Vihikulehed olid  talle mällu sööbinud ja see, et vihik ise rändas juba koos Guindolaga mööda tundmatuid radu, ei omanud enam tähtsust. Jälle ühe kogemuse võrra rikkamatena uinusid nad lõpuks surmväsinutena.

LIV PEATÜKK: Genevieve’i eksirännakud.

Järgmise päeva veetsid Daniel ja Genevieve Murri seltsis ning kui päike hakkas õhtusse laskuma, seadsid nad sammud taas meister Villoni kambri poole. Genevieve jättis Murriga hüvasti ning tema sisemuses kihvatas kuri aimdus, et nad võivad temaga enam mitte kohtuda, mis oleks olnud juba kolmas kaotus ühe päeva jooksul. ja suutis vaevu talle armsaks saanud kassist lahkuda. Hea meelega oleks ta jäänud kassi juurde koopasse, kuid vabatahtlikult võetud kohustused Louis’ ees sundisid teda koopast lahkuma ning Murril omakorda polnud kavas oma elupaika maha jätta. Murr jäi neile järele vaatama ja alles siis, kui Daniel ja Genevieve olid puude varju kadunud ja kassi vaateväljast kadunud, söandas ta maha heita ning lakkus ennast põhjalikult. Nad jõudsid ilma sekeldusteta meister Villon’i juurde, kes istus oma töölaua taga ja kirjutas järjekordset peatükki kroonikasse. Nähes Danieli ja Genevieve’i, ta lausus:

          „Jõudsite päris viimasel hetkel. Luukered saabuvad poole tunni jooksul. Kõigepealt aga palun Genevieve’i tähelepanu, sest annan teile mõned õpetussõnad kaasa. Kõige tähtsam, et peate õppima luukerede moodi käituma, kõndima ja väljenduma.”

Meister Villon näitas ette luukeredele iseloomulikke hoiakuid ja kombeid ja Genevieve pidi neid kannatlikult järele tegema. Meister parandas teda mitu korda, enne kui jäi lõplikult rahule. Varsti kostus ukse taga kraapimist, uks avanes ja kapuutsiga hõlsti kandev luukere sisenes toidukandikuga kambrisse. Tavapäraselt suundus ta meister Villon’i töölaua juurde ja asetas kandiku laua kõrvale põrandale, mille järel käis kusagil paraskit tühjendamas. Kui ta tagasi tuli ning eelmise päeva toidunõudega kandiku järele küünitas, kiskus Daniel temalt kapuutsi peast ja Genevieve suunas põleva tõrviku luukerele otse näkku. Kolp võttis kergesti tuld ning peagi oli luukere üleni leekides. Daniel kiskus temalt hõlsti seljast. Samal ajal valvas meister Villon veeämbriga, olles valmis vajaduse korral leeke kiiresti kustutama. Operatsioon kestis vaid mõne minuti ning luukerest jäi järele vaid peotäis musta tuhka kambri põrandal. Villon uuris luukere tumehallides toonides hõlsti.

          „Teie nimi on luukere number kuus-seitse-kuus-viis-üks-üheksa-kaheksa. Jätke see endale meelde. Kuus-seitse-kuus-viis-üks-üheksa-kaheksa. Korrake minu järel.”

          „Kuus-seitse-kuus-viis-üks-üheksa-kaheksa.”

          „Meil on kiire, sest luukerede graafik on tihe ning teid oodatakse järgmisele objektile. Ukse taga leiate paar luukere ootamas. Nad ei liigu kunagi üksi, vaid kolmikutena ning peagi võivad tema kaaslased rahutuks muutuda. Luukerede kambrid on kolmandal korrusel, siit kaks korrust allapoole minna.”

Villon ja Daniel aitasid Genevieve’ile hõlsti selga ja määrisid tema näo luukerest järele jäänud tuhaga. Tuhk ei muutnud mitte ainult Genevieve’i nägu luukeredele sarnasemaks, vaid ühtlasi kandis edasi luukeredele iseloomulikku spetsiifilist lõhna. Siis veel pisut kosmeetilist joonistuskunsti, meister Villon ei olnud mitte ainult geniaalne luuletaja, vaid osutus ka suurepäraseks kosmeetikuks, ja peagi omandas Genevieve luukeredega üsna sarnase väljanägemise ning meister luges Genevieve’ile viimaseid õpetussõnu.

          „Põhiline on säilitada rahu! Pidage meeles, et luukered teid ei näe, kuid kuulevad ja eristavad lõhna.  Hõlst kannab edasi number kuus-seitse-kuus-viis-üks-üheksa-kaheksa lõhna, see haiseb tegelikult kohutavalt, ja sellest ei tohi te lahkuda, kuid olge mureta, sest teie lõhn on selle all varjatud. Sellegipoolest ärge minge neile väga lähedale, sest siis võivad nad haista verd. Verd luukeredel olla ei saa, kuid hinge elushoidmiseks joodetakse seda neile regulaarselt sisse ja vere peale on nad väga maiad. Rääkimisega olge ettevaatlik, sest luukeredel läheb rääkimine vaevaliselt. Seda oskavad neist vaid üksikud, mistõttu on nad enamasti vait või üksnes mõmisevad. Katsuge saada ülesandeid, mis viivad teid Musta Mehe ametkonda. Niiviisi on teil hea õnne korral võimalik Louis’ni jõuda.”

Daniel embas Genevieve’i jumalagajätuks ja surus tikutopsi talle hõlsti taskusse.

          „Tikke võib sul luukerede vastu tarvis minna. Ole vapper ja sa saad hakkama! Kohtume peagi!”

Genevieve noogutas ja püüdis vabaneda vägisi kerkivatest liigutusepisaratest. Ta rebis end raskustega Danielist lahti, võttis kandiku ja lahkus ruumist tagasi vaatamata. Ukse taga ootasidki teda kaks luukeret nagu meister Villon oli ennustanud. Vaikides andis üks neist märku talle järgneda ning aeglaselt ja komistades asus kolmik liikvele. Nad sammusid läbi lõputute kitsaste ja käänuliste koridoride. Genevieve liikus kolmiku lõpus, hoides eeskäijatega väikest distantsi, et kaaslased vere lõhna ei haistaks ning püüdis luukerede taaruvat kõnnakut järele aimata. Nad jõudsid lagunenud trepini ning hakkasid ettevaatlikult trepist alla laskuma. Trepil märkas Genevieve roostetanud raudpolti, haaras selle instinktiivselt kaasa ja peitis hõlsti taskusse. Teised luukered ei pannud seda tähele. Jõudnud teisele korrusele, pöördusid nad ühte käänulisse käiku, mille lõpus asetses suur auk, kust viis raudredel alumisele korrusele. Nad ronisid redelit mööda alla ning kui jalad jälle põrandat tabasid, siis avastas Genevieve end hiiglasuurest saalist, mis oli puusärke täis tuubitud. Saalis võttis neid vastu azoiitide vormiriietuses vanapaar, kes välimuse järgi meenutasid kaudselt inimesi – küürakas, hambutu ja hallide sorakil juuste poolt ümbritsetud palja pealaega vanamees ja kortsuline ning kiilanev, pikkade suust väljaulatuvate hammastega käbe vanaeit, kes meenutas nõida. Kõige esimene luukere  oskas rääkida ja raporteeris krigiseval häälel:

          „Saabusid luukered number neli-neli-üks-kaheksa-seitse-kaks, kolm-kaheksa-kolm-kuus-üks-kaks-üks ja kuus-seitse-kuus-viis-üks-üheksa-kaheksa objektilt number kaheksateist. Ülesanne on täidetud.”

Küürakas vanamees pomises vastuseks vanadusest nõretaval raugahäälel:

          „Olete vabad. Heitke puhkama!”

          „Just nii!”

Genevieve’i kaaslased otsisid endale puusärkide hulgast avatud kirstud, heitsid sinna pikali ja tõmbasid kaane peale. Vanurid kontrollisid, et kaas oleks korralikult suletud. Genevieve otsustas nende eeskuju järgida ja heitis ühte vabasse puusärki, kuid kuulis vanameest kärkivat:

          „Mis sul arus on? Number kuus-seitse-kuus-viis-üks-üheksa-kaheksa, mine oma kirstu! Jalamaid!”

Genevieve tõusis kirstust ja nägi,  kuidas vanamees värises üleni kui haavaleht ning tema nägu väljendas õudu. Teine azoiit, eemaletõukava välimusega kiilaspäine vanaeit, seisis kepile toetudes ühe kaugemalasuva lahtise kirstu juures. Genevieve taipas, et ta oli valesse kirstu heitnud ning läks vanaeide suunas. Vanamees karjus uuesti:

          „Number kuus-seitse-kuus-viis-üks-üheksa-kaheksa, mine kohe puhkama!”

Seekord heitis Genevieve ilmselt õigesse kirstu, sest vanapaar jäi vait. Ta tõmbas kirstule parajasti kaant peale, kui kuulis, kuidas vanamees oma kaaslasele kaebas:

          „Number kuus-seitse-kuus-viis-üks-üheksa-kaheksa ei allu enam korraldustele ja hakkab kontrolli kaotama. Viimasel ajal saadetakse meile halvasti väljaõpetatud luukeresid.”

          „Märgi ettekandesse, sest teinekord tekib sellest pahandusi ja parem on nendeks ette valmis olla. Luukered on õrnad isendid ja nendega tuleb osata ümber käia.”

Vareselik kraaksumine iseloomustas vanaeide kõneviisi kõige paremini. Genevieve ise lamas nüüd puusärgis täielikus pimeduses, kuid tal oli õnnestunud kaasavõetud raudpolt kirstu kaane vahele sättida ja niiviisi jättis ta endale väikese prao hingamiseks. Sellest oli abi, hingamine ei valmistanud talle raskusi ja kardetud lämbumistunnet ei tekkinud. Genevieve võis rahulolevalt nentida, et esimene etapp oli edukalt läbitud ja kuidagiviisi oli tal õnnestunud luukerede kogukonnaga lõimuda. Nüüd jäi tal üle vaid säilitada kannatlikkus ja leida tee Louis’ juurde. Tegutsemine, mis oli alanud ühest uitmõttest, oli saanud ootamatu lahenduse ja nüüdseks oli ta enamvähem kindel, et varem või hiljem kohtub ta Louis’ga ning tal õnnestub noormees tagasi maa peale tuua. Rohkemast ei soovinud ta praegu veel unistada. Genevieve oli juba uinumas, kui kuulis kõva kolinat ja hüüdeid. Keegi hüüdis krigiseval häälel:

          „Veri! Veri!”

Kriginale järgnes küüraka vanamehe poolt hüütud käsklus:

          „Number üks-viis-kuus-neli-kolm-null-üks, mine oma kohale!”

Vanamehe jõuetule käsklusele kostus vastu vaid kirstukaante kolinat ja mitmest kurgust välja paisatud kriginat. Genevieve jäi oma kirstu hiirvaikselt lamama.

          „Veri! Veri! Veri!”

          „Hubert, võta küünal! Pane nad põlema!”

Vanaeide hääl oli kriiskav. Genevieve tundis, kuidas kirstu hakkas suitsu imbuma, mille järel oli kuulda, kuidas keegi ruumi tormas, taustaks kõlas vanamehe kaeblev hääl.

          „Viimasel ajal on luukeredega palju probleeme. Nende väljaõpe lonkab. Freddy, sa pead midagi ette võtma. Praegu jäime kümnekonnast luukerest ilma. Kuidas ma homme toimkondi komplekteerin?”

Keegi krigises luukerede kombel vanamehele vastuseks:

          „Täitke turvanõudeid ja teiega ei juhtu midagi.”

Lõpuks saabus ruumi hauavaikus ning uni vallutas Genevieve’i.

LV PEATÜKK: Vestlus Villon’iga.

Kui Genevieve oli lahkunud, jäi Daniel meister Villon’iga üksi. Meister istus tagasi kirjutuslaua taha, andis Daniel’ile märku istuda ning oodata ja pööramata talle enam tähelepanu, jätkas süvenenud ilmel kirjutamist. Kirjutanud mõned lehed, viskas ta sule lauale ja jäi lakke põrnitsedes mõtteissevajununa istuma ningDaniel leidis endas julgust küsida:

          „Meister Villon, ma ei taha teid segada, aga kas ma tohin teid veel mõne küsimusega tülitada?”

          „Jah, muidugi.”

          „Milline saab olema minu tee Louis’ni?”

          „Oodake ometi. Ärge olge nii kannatamatu. Kas teil ei ole siis tõepoolest midagi olulisemat küsida?”

          „Te mainisite, et teate Pimeduse Metsa saladustest rohkem kui pimedusevalitseja Azot. Kas teie kroonikas kajastub kuidagi Jacques Marceau’ nimi?”

Endiselt lakke vaadates, meister Villon justkui tsiteeris, mida ta oli kroonikalehtedele kirja pannud.

          „See nimi on mulle teada ning tema lugu on kirjutatud kroonikasse. Jacques Marceau oli veidi kohtlasevõitu maanooruk, kes elas Abondance’i lähedal. Ta oli pärit vaesest perekonnast ning elatise teenimiseks karjatas kitsi ja veiseid Pimeduse Metsa lähistel karjamaal. Üleannetu kits hüppas üle mägioja ja sisenes Pimeduse Metsa, muutudes Pimeduseriigi omandiks. Jacques ilmselt ei teadnud, et kõik kes  piirist üle astuvad, saavad pimedusele kuuluma, ning kohusetundliku karjasena järgnes kitsele ja sisenes meie valdustesse. Astudes sellise saatusliku sammu, kinkis ta oma hinge Pimeduseriigile, kuigi ta tegi seda teadmatusest. Tahtsime anda talle võimaluse ja soovisime temast azoiiti kasvatada. Paraku armastas Marceau ühe inimese kohta ülearuselt palju loomi ning ta ei läbinud eksamit. Tegemist oli meie oludes harva juhusega, kui keegi eksamit ei läbinud, sest tavaliselt peavad inimesed end teistest loomadest paremateks ja loomapiinamine pole nende jaoks just suur probleem. Jacques jäi ametlikult Pimeduseriigi vangiks, kuid mõnikord me kasutame majapidamistöödel vangide tööjõudu. Jacques oli tugev noormees ja teda vajati mitmel pool. Kuna teda peeti liiga kohtlaseks, et ta suudaks iseseisvalt põgenemisplaane välja mõelda ja me ei näinud temas ohtu, siis sai ta suhteliselt vabalt ringi liikuda, ka Pimeduse Metsa välisküljel ning kõik harjusid tema olemasoluga. Varsti unustati, et ta ei olnud azoiidiks sobinud ning tegelikult polegi ta azoiit, vaid Pimeduseriigi vang. Tema elu ei erinenud palju tavalistest azoiitidest, aga siis ta põgenes. Ühel hilisõhtul raius ta Pimeduse Metsa välisküljel puid, nagu ta oli seda teinud mitmeid kordi varem. Fernand pidi teda valvama, kuid suhtus oma kohustustesse hooletult ja jättis ta omapead. Tõsi, seda oli  varemgi juhtunud, aga Jacques ei olnud kunagi põgeneda üritanud. Seekord juhtus teisiti ja Jacques’il õnnestus leida mahajäetud salakäik, mis viis Pimeduse Metsast välja. Tegemist oli meie vanima välismaailma viiva ühendusteega, mille olid kunagi rajanud härjapõlvlased. Kuna käiku peeti varisemisohtlikuks, siis ei olnud keegi seda enam ammu kasutanud. Jacques’il õnnestus käiku pugeda ning kuigi Fernand avastas vahepeal tema kadumise ja järgnes talle, varises käik sisse ning Jacques oli pääsenud. Fernand hukati hiljem sarnaste eksimuste eest, kuid tõele au andes polnud tema võimuses enam midagi muuta. Me ei saanud Jacques’i takistada ja tema lahkumine oli ettemääratud paratamatus. Meie õnneks oli Jacques vaid harimatu karjus, kes polnud suuteline kurjale väga palju kurja tegema.”

          „Mida kujutavad azoiitide eksamid? Kas Louis’d sunniti neid samuti läbi tegema?”

          „Azoiidiks vastuvõtmine on pikaajaline protsessioon. Pimeduseriik on reegliteühiskond, kus hea ja kurja piir peab olema selgelt määratletud. Reeglid peaksid muutma meie ühiskonda tugevamaks, kuid mitte alati pole see soovitud tagajärgi andnud. Nii mitmelgi korral oleme jäänud reegliteühiskonna vangistusse ja see on meid hoopis nõrgestanud. Hea ja kuri, nagu ka tõde ja õigus, on üsna hägused mõisted ja mis ühest küljest võib paista must, võib teisest küljest vaadatuna osutuda hoopis valgeks. Meie ühiskond lubab ainult sellist tegevust, mis on fikseeritud Pimeduseriigi sisekorra eeskirjadega ning selle poolest erineme me Valguseriigist, kus valitseb meie mõistes totaalne vabadus. Seal on teistmoodi. Neile on lubatud kõik see, mis pole seadustega keelatud. Muidugi, seegi vabadus pole absoluutne, kuid ta on ikkagi väga hajusalt piiritletud, mis võimaldab sealsetel hingedel nende individuaalsustja tahtevabadust suuremal või vähemal määral kasutada. Louis’d oli võimalik azoiidiks pühitseda üksnes tänu rangelt ettekirjutatud reeglitele, kuigi ta keeldus loomi piinamast ja tegelikult katset ei läbinud. Tänasel päeval käib Pimeduseriigis võitlus iga hinge pärast. Mustale Mehele oli Louis’ azoiidiks pühitsemine tähtis, sest niiviisi suutis ta ühe hinge Pimeduseriigile juurde võita. Jacques Marceau’ga oli vastupidi. Temast ei saanud kunagi azoiiti, sest reeglid ei soosinud tema vastuvõtmist. Ta oleks tulnud sulgeda vangikongi, aga seda ei tehtud ja kokkuvõttes tegi see tema lahkumise möödapääsematuks. Hinge, kes on jäänud patust puhtaks, pole võimalik peatada. Selline on reegel, mis Valguse Isanda ja pimedusevalitseja vahel kokku lepiti.”

          „Mida tähendab patust puhas?”

          „Hea küsimus. Võtame lihtsa näite, sest kindlasti olete kuulnud dekaloogist. Kümme käsku on sündinud Valguse Isanda ja pimedusevalitseja ühistööna, aitamaks määratleda hingede kuulumist peale nende maapealse teekonna lõppu ja lihtsustamaks Kõrge Kohtu tööd. Tegemist on siiski vaid juhendi ja abivahendiga, mille tõlgendamine jääb Kõrge Kohtu ülesandeks. Vaatame nüüd iga käsku eraldi ja alustame kõige esimesest käsust. Sul ei tohi olla muid jumalaid minu kõrval! On see nii? Kui palju lihtsaid, tavalisi ja isegi rumalaid inimesi on nende kaaskodanikud  muutnud jumalateks, paigutanud nende materiaalseid kehasid mausoleumidesse kummardamiseks ning austanud neid juba nende eluajal kui pühakuid. Teine käsk – sa ei tohi enesele teha kuju ega mingisugust pilti, mis on üleval taevas, ega sellest, mis on all maa peal, ega sellest, mis on maa all vees! Seda ju tehakse! Jumalatest on tehtud inimesed kogu nende materialistlikus täiuslikkuses. Asju, mis pole määratud inimeste teada, mõistetakse inimesele omasel viisil ja esitatakse absoluutse tõe pähe. Sa ei tohi Jehoova, oma Jumala nime asjata suhu võtta! Kui palju kuritegusid on korda saadetud Jumala nimel. Pea meeles, sa pead hingamispäeva pühitsema! Aeg on muutunud rahaks ja maiste hüvede nimel loetakse ka hingamispäeva pühitsemine patuks. Sa pead oma isa ja ema austama! Kui inimesed õpiksid elu austama, siis austaksid nad ka oma vanemaid. Sa ei tohi tappa! Tapetakse ja kuidas veel! Tihtipeale Jumala nime suhu  võttes! Sa ei tohi abielu rikkuda! Kas materiaalses maailmas saab olla midagi, mille nimel on inimesed valmis omas himusid ohjeldama? Sa ei tohi varastada! Seda pole mõtet isegi kommenteerida. Materiaalse heaolu nimel on inimesed valmis hõlgama kõik, mis võiks neile püha olla. Kui materiaalsus on muudetud jumalaks, siis võetakse kõike, kuhu ligi pääsetakse. Sa ei tohi tunnistada oma ligimese vastu valetunnistajana! Aga kui materiaalne maailm on üles ehitatud nii, et tõde on muudetud valeks ja valet esitatakse tõe pähe? Sa ei tohi himustada oma ligimese koda! Paraku suruvad himud põhimõtted alla. Väga palju on neid,  kes südamerahuga eiravad kõiki kümmet käsku. Väga palju on aga ka neid, kes enda arvates täidavad kõiki kümmet käsku, kuid teevad seda silmakirjalikult ja formaalselt. Materiaalne maailm on variseride maailm, millega Pimeduse Mets laieneb kogu oikumeenile ning azoiidiks võib kergesti saada isegi väljaspool Pimeduseriiki. Variserlik käsuõpetus on materiaalse maailma jaoks, samal ajal kui moraal ja eetika on vaimse maailma jaoks. Moraali ja eetikat  ei saa käsukorras tekitada, vaid inimene peab moraalseks ja eetiliseks kasvama. Käsuõpetus on loodud teenima materiaalset keha, et see saaks ilma vaimse poole sekkumiseta materiaalsuse hüvesid nautida. Inimese ainus võimalus kõrgemale tasandile tõusta peitub materiaalsest maailmast väljakasvamises, kuid see nõuab paljude kiusatuste eiramist.”

Ruumi sigines vaikus. Daniel jäi mõtlikuks.

          „Te mainisite, et tulite Pimeduse Metsa vabatahtlikult?”

          „Nii see oli.”

          „Ja te ei  ole kunagi kahetsenud seda sammu?”

          „Ei! Olen azoiit ja müüsin oma hinge teadlikult hiilgavale pimedusevalitsejale Azotile, nagu ma selle enne teda kord müüsin Mustale Mehele. Olen teadlik, et minu esmane kohus Pimeduseriigi kodanikuna nõuab, et peaksin teid kui pimeduse vaenlast oma isandatele üles andma. Selleks piisab vaid ühest vajutusest häirenupule ja Pimeduse Metsas hakkab kehtima erakorraline olukord. Vaid minule teadaolevatel põhjustel ma seekord nii ei käitu ja eiran reegleid täiesti teadlikult. Ma ei varja, et minule Pimeduseriigis meeldib, kuid see on minu sügavalt isiklik tunne. Kuigi poeete loetakse rohkem vaimumaailma kuuluvaiks, siis materiaalsus on mind alati võlunud ning mõnel teisel analoogsel juhtumil täidaksin ma kindlasti oma kohust, kuid samaväärselt kuulub minu põhimõtete hulka, et kedagi ei tohi hoida seal, kus ta olla ei soovi. Ma tunnen Louis’d piisavalt hästi, sest ta oli minu õpilane ning näehn ja saan aru, et teie ja niisamuti teie sõber Louis ei kuulu Pimeduse Metsa.”

          „Teie maalitud pilt ei jäta inimestele just palju lootust. Me elame valede maailmas, kus lunastus näib võimatu.”

          „Inimesele on jäetud valikuvabadus, kuid mitte oskus seda vabadust kasutada. Mulle see ei meeldi, sest mina olen valinud Pimeduseriigi vaba tahte alusel ning see privileeg võiks kõigil olla. Inimese keha on harjunud elama materiaalse maailma seaduste järgi, kuid hing, mida ta kannab, pärineb mujalt ja ihkab enamat. See tekitab vastuolu, mis jääb enamuse jaoks ületamatuks. Paremal juhul luuakse endale abstraktne kujutelm kõrgematest jõududest kui ületamatust headusest, kes on kohustatud loodute eksimused andestama. Inimesed nagu kõik elusolendid pole juba sündides võrdsed. Mõnedel inimestel on tugevam hing kui teistel, mis pakub neile enam võimalusi Valguseriiki pääsemiseks. Enamus inimestest valib materiaalse maailma, kuna see on neile selgemini tunnetatav, aga samas pole inimene võimeline aru andma, et materiaalsuse kummardamisega asetab ta ennast Pimeduseriigi poolele. Pimeduseriigi esimene põhimõte keelab mõtlemise, sest materiaalsel kehal puudub vastav tarvidus. Sa usaldad mõtlemise kellelegi teisele, mida nimetataksegi kollektiivseks mõtlemiseks. Azot mõtleb sinu eest. Mõtlemine on vaimne, mitte materiaalne tegevus. Isegi materialistlik mõtlemine on vaimne tegevus. Mõtlemine soodustab individualismi, kuid nagu hing vastandub kehale ja valgus pimedusele, nii vastandub indiviid kollektiivile. Kollektiivne mõtlemine ja karjavaim vastanduvad vabadusele ning aitavad Pimeduseriigile hingi püüda, sest nad tekitavad meile nii vajalikke reegleid, mis näitavad, kuidas peab õigesti mõtlema. Inimese hingel on loov funktsioon, sest ta pärineb sealt, kus kõik on loodud. Inimese kehal on tarbiv funktsioon, sest tema on osa materiaalsest maailmast. Kui loov alge on inimesel liiga tugev, siis võib ta inimühiskonnas kergesti konflikti sattuda ja hukkub, näiteks siis, kui loovisiksus ei salli variserlust, asetub väljapoole mugavusest ja silmakirjalikkusest omandatud norme ning satub vastuollu kollektiivse käitumise hirmuäratava jõuga.“

          „Teie olete ometigi loovisiksus. Kas teil endal loovisikuna Pimeduseriigis raske ei ole?”

          „Nooruses olin minagi tõeotsija, kuid nüüd, õppinud sajandeid tundma Pimeduseriigi algeid ning saanud karastust jumalikes teadmistes, olen lõpuks aru saanud, et igaühel meist on võimalus konstrueerida endale isiklik tõde. Absoluutset tõde lihtsalt pole olemas. Mina olen pigem vaatleja, kes ei sekku aegade kulgu. Sellepärast on Pimeduse Mets mulle igati sobilik koht. Võib-olla on ta tõepoolest minu pelgupaik, mitte loomulik elukeskkond. Ega materiaalsuse teenimine ei pea kaasa tooma veel materiaalsuse omandamist.”

          „Me räägime Valguseriigist ja Pimeduseriigist ning siis on veel Maa, kus võideldakse hingede pärast.”

          „Maa on võitlusareen, kus Pimeduseriik ja Valguseriik omavahel jõudu mõõdavad. Mateeria jõud on võimas. Mateeria poolt vallutatud inimene on nagu pilliroog, kes paindub sinna, kustpoolt tuul puhub. Hinge jõud võib olla võimsam, kuid seda peab oskama kasutada. Materiaalsus on nähtav, vaimsus aga tunnetatav. Inimene ei pruugi tunnetada, et tal on valikuvõimalus ja laseb mateerial hinge üle võitu saada.”

Mõneks ajaks sigines ruumi vaikus, kuni meister Villon selle katkestas.

          „Meil ei ole enam palju aega. On teil veel midagi hinge peal, millele olen suuteline vastust otsima?”

          „Meie jutuajamine oli kahtlemata hariv ja värskendav, kuid te teate, et meie soovid on üsnagi materiaalsed. Me ei taha korraldada Pimeduseriigis revolutsiooni. Soovime leida Louis’ ja Pimeduse Metsast lahkuda. See on kõik.”

          „Minu nägemuse järgi peaksid kõik need, kes ei kuulu Pimeduseriiki, siit lahkuma, sest ainult niiviisi säilitab Pimeduseriik stabiilse eksistentsi. Azoiidiks saamiseks ei piisa vaid välisest protseduurist, vaid ta peab ka vaimus azoiidiks pöörduma. Paraku ei saa need jõud, kes on siin täna võimul, sellest lihtsast tõest aru. Ma kordan üle Jacques Marceau’ loo põhjal sündinud tarkuse – tegelikult ei ole võimalik Louis’ lahkumist takistada. Isegi mitte peale seda, kui temast on saanud azoiit. Ta võib siit vabalt lahkuda ja keegi ei saa selle vastu midagi ette võtta, kui ta vaid ise on oma soovis kindel. Muidugi nad takistavad, kuid see on vaid agoonia pikendamine, mis ei too lõppkokkuvõttes kellelegi tulu. Minu meelest ei ole Louis vaimus siiani azoiidiks saanud, sellepärast on teil lootust.  Kui teil õnnestub temaga kohtuda, siis võite selle sõnumi talle minu poolt edasi anda. Jacques Marceau tuli ja lahkus. Ma  olen enam kui kindel, et ka Louis lahkub samamoodi.”

          „Meister Alighieri edastas meile meister Nostredame’i ettekuulutuse. „EIOVAS lähedal kaugenemas, Lémani järv. Väga tugevad ettevalmistused, tagasipöördumine, segadus. Kaugel vennapoegadest, suurest, tulisest Supleman’ist, kogu nende saatjaskond.” Oskate teie seda seletada?”

          „Eiovas on tagurpidi Savoie. Savoie ja Lémani järv võivad viidata Pimeduse Metsale. Meister Nostredame’i sõnades peitub alati varjatud tähendus. Sõnad on tema jaoks kallid ja ta ei pillu neid niisama. Ma ei oska täna sellele vastata, kuid mõtlen selle peale. Tegelikult ma ei tea, kas teil endal õnnestub pääseda, vähemalt niipea. Mida te kavatsete nüüd teha?”

           „Ma pean Louis’ üles otsima. Genevieve astus juba sammu selles suunas ning minagi ei saa käed rüpes ootama jääda. Te mainisite, et minu jaoks on olemas teised võimalused.”

          „Aga loomulikult. Mida rohkem erinevaid teid kasutada, seda enam jääb šansse eesmärgini jõudmiseks. Minu nõuanne on lihtne. Sa näed välja nagu azoiit ja kasuta seda! Mine sellisena nagu oled, kandes azoiidi vormiriietust ning esinedes pimeduseteenrina ja ürita leida, keda otsid. Hoidu varju ja püüa tähelepanu vältida. Annan sulle kaasa märgi, mis annab sulle loa liikuda seal, kus see on tavalistele azoiitidele keelatud. Mina ise alumistel korrustel ei liigu ning mulle pole luba tarvis. Alates neljandast korrusest pead sa märki kaelas kandma. Annan sulle kaasa veel pistoda, mis on sajandeid tagasi maitsnud Philippe Sermaise’i verd. Sul võib seda vaja minna. Soovitan kõigepealt Pimeduse Metsaga lähemat tutvust teha ja territoorium üksipulgi läbi uurida. Tutvu erinevate korrustega ja mõtle välja võimalikud põgenemisplaanid. Kui sul veab, siis saavutad eesmärgi.“

Daniel märkas, et meister oli märkamatult hakanud teda sinatama, kuid tal endal oli ajaloolise suurkuju vastu liialt suur respekt.

           „Tänan teid, meister Villon! Teie optimism annab mulle lootust.”

          „Võtke heaks! Ainult lootust ma saangi teile pakkuda. Pea meeles number kuus-seitse-kuus-viis-üks-üheksa-kaheksa. See on Genevieve’i number ja selle abil võid teda luukerede saalist otsida. Sinul ja Genevieve’il on erinevad ülesanded. Genevieve peab leidma tee Louis’ juurde, sina pead leidma turvalise tagasitee Pimeduse Metsast välismaailma. Nüüd pean paluma sul lahkuda, sest kutsun Muumia ja palun tal põletatud luukere kuri hing kinni püüda, sest muidu ei saaks ma siin kambris enam rahu hoida. Ütlen talle lihtsalt, et luukere tuli kallale ja ma olin sunnitud ta põletama. Selliseid õnnetusi tuleb siin tihti ette”

Villon asetas Daniel’ile kaela pentagrammi kujutisega kaelaehte, mis andis talle ühtlasi loa vabaks liikumiseks kogu Pimeduseriigi territooriumil, jagas mõned viimased õpetussõnad ning pakkis isegi veidi teemoona kaasa. Daniel oli meistri abivalmidusest liigutatud ning täis tahtmist tegutseda.

           „Kuidas saaksin teile abi eest tasuda, meister Villon?”

          „Mine! Kui nii on ette nähtud, siis tasud mulle. Täna me seda ei tea. Võib-olla kohtume veel kunagi.”

Daniel jättis meister Villoniga hüvasti, peitis meistri kingitud pistoda hõlstivarrukasse, võttis toidukompsu ja sukeldus Pimeduse Metsa koridoride labürinti. Muuhulgas oli Villon jätnud talle pliiatsijupi ning tüki paberit, mille abil visandas läbitud ta teekonna hoolikalt kaardile. Daniel liikus mööda pimedate koridoride labürinti ja pidas läbikäidud kohad meeles, sest seda võis hiljem tarvis minna. Teekonna kestel kohtas ta nii mitmelgi korral luukerede kolmikuid, aga kuna ta kandis azoiidi vormiriietust, siis ei teinud nood teda märkamagi. Daniel mõtles Genevieve’i peale, kes kusagil Pimeduseriigi sügavustes luukerena varjub ja  lootis, et teda pole veel avastatud. Mööda koridore ja treppe ekseldes jõudis ta mingil hetkel Pimeduse Metsa peaväravani. Värava ees seisis punases riietuses pimeduseteener, kes peatas tema teekonna.

          „Kes sa selline oled? Siit edasi võivad minna ainult eriloaga azoiidid.”

          „Meister Villon saatis mu puude järele. Mul on luba.”

Meister Villon oli teda õpetanud hädaolukorras niiviisi vastama. Puuderaiumine oli azoiitide ülesanne, kuna luukered ei suutnud kohaneda välisõhuga. Punane kuju vandus.

          „Neetud teadlane. Tema jaoks on meie julgeolek täiesti tähtsusetu. Julgeoleku kaalutlustel on ülemised korrused nüüd azoiitide jaoks suletud ja välisterritooriumile pääseb ainult Musta Mehe poolt välja antud spetsiaalse loaga. Igatahes pead sa eraldi loa hankima, kui tahad välja pääseda, sest sinu loaga võib liikuda ainult alumistel korrustel.”

Nii ei jäänud Daniel’il muud üle, kui tuldud teed tagasi minna ning ta sukeldus taas Pimeduse Metsa sügavustesse.

LVI PEATÜKK: Consolamentum.

Pierre Maury hakkas Louis’d regulaarselt külastama ja saatusekaaslasted nautisid pikki omavahelisi vestlusi, mis aitasid neil vangipõlve sisukamalt veeta. Hoolimata suurest vanusevahest etendas Louis vestlustes rohkem õpetaja ning Pierre õpilase rolli. Pierre oli lihtne inimene, puuraiduri poeg ja lambakarjane ning tema haridustee oli jäänud isegi oma ajastu kontekstis lünklikuks, kuid tal oli piiramatu teadmistejanu. Louis tutvustas talle tänapäeva maailma saavutusi, mida neljateistkümnenda sajandi inimene suutis vaid imedena vastu võtta. Pierre Maury kuulas huviga lugusid lendavatest objektidest, lennukitest ning kosmoselaevadest, mis tundusid talle kui muinasjuttudest pärinevad lohed. Talle oli uudiseks seegi, et Maa on kerakujuline või et Maa pöörleb ümber Päikese, mitte vastupidi. Vastukaaluks tutvustas Pierre Louis’le keskaegset mõttemaailma, niipalju kui ta seda oskas ja mõistis. Louis pidi endale tunnistama, et katarid ja nende usk on tema jaoks avastamata maailm, millest ta teadis äärmiselt vähe ja see vähenegi peegeldas pigem ristisõdalaste negatiivset hoiakut ketserite suhtes. Inimkond oli ühe oma arvukatest teadmiste varasalvedest lasknud unustusse hajuda ning teerada katarite pärandini oli moodsa inimese jaoks rohtu kasvanud.

          „Katarid, kas need on ketserid? Usutaganejad?”

          „Vaiki häbitu! Usutaganejateks hüütakse meid usutaganejate poolt. Katarid on tõsdised kristlased, lihtsalt meil oli asjade käigust oma arvamus, mis paljudele ei meeldinud. Paljud tahavad tõde niimoodi välja paista lasta, et neile jääks alati õigus. Aga olgu, kuna tundub, et katarid on tõepoolest Maa pealt hävitatud ja tänapäeva inimesed ei tea meist midagi, siis annan sulle meie põhimõtetest lühikese õpetuse. Meid eristab vanast kirikust paljudest kristlastest see, et oleme dogmadest vabad ja seame eesmärgiks lunastuse, mis saabub läbi mateeriast vabanemise. Vana kirik on käsuõpetuslik kirik, kuid meie jätkame Jeesuse Kristuse teed. Mateeria on kuri ning seetõttu oleme eesmärgiks seadnud jumaliku hing vabanemise saatanliku keha teenimisest. Igapäevane leib on meie jaoks vaimne, mitte materiaalne toit. Kui inimene pühendub mateeria teenimisele ja andub maistele hüvedele, siis jätab ta oma vaimse poole unarusse. Kas teadlikult või teadmatusest on ta teinud oma maise valiku ja astunud pimedusejõudude teenistusse. Meie religioon on vana ja väärikas, kuigi meil puudub kirik. Milleks meile kirik? Kui Jeesus sai kirikuta hakkama, siis peaksid seda suutma ka tema jüngrid, sest oluline on sõnum, mitte väline hiilgus. Meie religiooni ülesehitus on lihtne nagu Jeesuse kogudusel – õpetajad ja usklikud. Rohkem polegi ju tarvis. Õpetajad ehk täiuslikud, perfecti, eristuvad tavausklikest sellega, et nad on vähendanud oma sõltuvust materiaalsest maailmast niipalju kui see on võimalik ja nad pakuvad tavalistele usklikele, credenti, isiklikku eeskuju. Täiuslikel on Jumala ees kohustused, aga usklikel neid pole, kui välja arvata soov kunagi täiuslikuks tõusta. Kas see pole imelihtne ning igaühele jõukohane? Me tunnistame vaid Uut Testamenti ning meil on vaid üks sakrament – puhastumine ehk consolamentum ja üks palve – Meie Isa palve, mida loetakse alati kaks korda.”

          „Kuidas saada täiuslikuks?”

          „Selleks tuleb läbida kolm aastat teenistust täiusliku käe all. Seda teenistust nimetatakse abstinentia.”

          „Kas igaühest võib saada täiuslik?”

          „Minu õpetaja Guillaume Bélibaste oli teeninud pimedusejüngreid ja tapnud inimese, kuid ta otsustas astuda uude ellu ning kunagine röövel ja  mõrtsukas temas suri. Guillaume võttis vastu consolamentumi ja puhastus maistest pattudest. Temast sai uus ja puhas inimene”

          „Aga templirüütlid? Kas nemad on teiega kuidagi seotud?”

          „Templirüütlid ei ole katarid. Erinevalt meist juhindusid nad kristluse pealiinist. Nad olid katoliiklik rüütliordu, mis asutati ristisõdade aegu Pühal Maal, kuid nad olid seal avastanud saladusi, millega muutusid pimedusejõududele ohtlikeks. Sellepärast lasid pimeduseteenrid templirüütlite hävitamiseks käiku kogu oma maise mõjujõu ja nad suutsid mõjutada Prantsusmaa kuningat. Kuningas Philippe,[115] kelle eelkäijate käed olid punased katarite verest, süüdistas katareid mitmes surmapatus, lasi nad hukata ja lunis selleks välja isegi paavsti õnnistuse. Kahtlemata omasid katarid templirüütlitega sidemeid, sest meil oli ühine saladus, Püha Graal, hoida. Sidemed rüütliordutega olid meile vajalikud, sest täiuslikud ei tohtinud elu hävitada, kuid materiaalne maailm, mis koosneb sõdadest ja teenib kurjust, nõudis meilt enesekaitset. Vastavalt usutunnistusele ei tohi me tappa, ei ennast ega teisi elusolendeid. Vaid äärmisel juhul on meile lubatud näljasurm Endura läbi, kuid ainult siis, kui elu jätkumist võimaldavad lahendused on ammendunud. Enesekaitseks kasutasime katoliiklikke rüütleid, kelle usutunnistus lubas neil tõsta relva ligimese vastu. Paljud ordurüütlid, teiste seas templirüütlid ja johanniidid,[116] võitlesid meie eest Montséguri kindluse[117]  piiramisel Issanda aastal tuhat kakssada nelikümmend neli. Templirüütlid päästsid Montséguri langemise järel meie ühise saladuse, Püha Graali, keda me olime seal varjanud, ja võtsid ta oma kaitse alla, millega nad muutusid Pimeduseriigi surmavaenlasteks.”

          „Püha Graal tähendab siis Jeesuse järeltulija saladuse hoidmist, nagu  kirjutati „Da Vinci koodis”?”

          „Kordan, ma ei tunne da Vincit ega tema koodi, aga tõesti, Püha Graali kaitsmine tähendab püha vereliini kaitset. Jeesuse otsene järeltulija asus Montséguris, meie kantsis raskesti ligipääsetava mäe tipus. Kui Montségur langes, siis Pimeduseriigi käsilaste korraldatud veretöö tagajärjel hukkusid seal märtritena rohkem kui paarsada täiuslikku. Püha Graali kandjal ja tema neljal kaaslasel õnnestus kindluse garnisoni hulka peituda. Pimeduseriigi käsilasi huvitasid vaid täiuslikud, sest nad teadsid vereliini kandjat täiuslike seas peituvat ning garnisonile lubati elu kinkida, kui nad Püha Graali välja annavad. Keegi garnisonist ei reetnud saladust. Öösel laskusid Püha Graal ja tema kaaslased mööda läbimatuks peetud mäe läänekülge alla ja põgenesid.”

          „Kuigi teie usk kleelab teil tappa, te ikkagi sõdisite. Kuidas te ikkagi suutsite sõdu pidada, samal ajal kui täiuslikel oli keelatud tappa? Teisisõnu see tähendab, et teised pidid teie eest sõdima ning kastanid tulest välja tooma. Miks nad seda tegid?”

          „Täiuslikud olid juba teinud valiku, missugusele poolele nad taevases võitluses asetuvad, kuid usklikud olid sinnapoole alles teel. Igale usklikule jääb võimalus täiuslikuks tõusta ning paljud jõuavad sellise otsuseni alles maise elu lõppedes. Võitlemine usukaaslaste eest oli üks samm teel täiuseni. Järeltulevatele põlvedele on teada, et Montséguri kaitsmisel võtsid consolamentumi vastu rüütlid Jourdan du Mas ja Bertrand de Bartenac, seersandid Bernard Rouain, Bernard de Carcassonne ja Guillaume d’Aragon, aga samuti kindluse komandandi adjutant Pierre Ferrer ja nemad ei olnud ainsad. Kui kindluse kaitsjad said haavata ja ei olnud enam võimelised relva kandma, siis võtsid nad vastu lunastuse ja läksid teise maailma juba täiuslikena. Püha Graali vardjatena oli meil ette näidata kindlad tagatised meie tee õigsusest.”

          „Sa rääkisid, et olid kõigest lihtne katar, aga siiski oled sa suutnud omandada sellised laiaulatuslikud teadmised oma religiooni ajaloo kohta?”

          „Mul olid head õpetajad. Teadmiste omandamine ei ole valitute eelisõigus, vaid see ei olnud keelatud ka lihtsatele kataritele, kes seda soovisid. Minul oli see tahtmine olemas ja lambaid karjatades jäi mulle õppimiseks piisavalt aega.”

Endise karjuse Pierre Maury jutustused avaldasid Louis’le sarnast mõju, kui tema erudiitidest õpetajate, meister Villoni  ja meister Nostredame’i õppetunnid. Pimeduse Metsa koolituse läbinuna oli Maury arusaamade mõistmine  talle siiski palju lihtsam, kui see oleks võinud olla välismaailmas tuhandete kiusatuste kütkeis. Raske oli vastu võtta teadmist, et paljude uuema-aegsete kujutluste järgi pimedal keskajal suutis õilmitseda hoopis eriline kristlik religioon, mida ka paljud teised kristlased olid valmis tunnustama ning vajaduse korral isegi kaitsma. Eriti hämmastas teda katarite pühendumus oma usule. Kui Pierre järjekordselt tema juurde juttu puhuma saabus, siis ta küsis:

          „Kas seitsesada aastat Pimeduse Metsas pole sinu usku karvavõrdki mõjutanud? Loodad sa siit veel pääseda? Jumala abiga?”

          „Pimeduse Metsal on häid külgi, mis aitavad meil meie usku ülal hoida. Pimeduseteenrid hindavad materiaalsust, eeldavad, et materiaalsetest hüvedest ilmajätmine on karistus ja on teinud usule pühendumise meile kergeks. Me saame siin vabalt ja sundimatult Endurat pidada. Endura on paast, mille kestel me toitume ainult veest ja leivast ja tavaliselt järgneb see consolamentumile. Nälgimine ei ole muud, kui loobumine mateeriast, kus me usaldame oma saatuse Jumala hoolde ja selle otsene eesmärk pole loodut hävitada. Niiviisi olen vähendanud oma sõltuvust mateeriast ja tema kiusatustest ja suutnud usule kindlaks jääda. Endura eesmärk ei ole enesetapp nagu paljud mittekatarid on seda mõista soovinud. Paastu kasutavad peaaegu kõik religioonid.”

          „Aga sa rääkisid, et teatud tingimustel on enesetapp võimalik.”

          „Jah, tõepoolest, suure hädaohu korral on lubatud  Enduraga minna kuni lõpuni, aga see on ikkagi kõigest üks viis, kuidas loobuda maistest hüvedest, vabaneda mateeriast ning anda hing hea Jumala hoolde. Me ei saa seda võtta enesetapuna, mis eeldab soovide tahtelist realiseerimist. Loobumine ei ole veel allaandmine ja see, et meie maine teekond ühel heal päeval lõppeb, on paratamatu.”

Kui Pierre oli oma kambrisse tagasi läinud, jäi Louis tema sõnade üle kauaks mõtisklema. Järgmisel korral oli Pierre’il kaasas koltunud lehtedega räbaldunud raamat, Johannese evangeelium, mille käsitsi kirjutatud tekst oli kohati laiali valgunud ning loetamatuks muutunud. Maury andis selgitusi:

          „Guillaume Bélibaste pärandas mulle Johannese evangeeliumi ja mul õnnestus see Pimeduse Metsa kaasa tuua. Et seda siiani avastatud pole, pean ma imeteoks. Katarite evangeeliumid erinevad traditsioonilistest kristlikest evangeeliumitest. Kõige tähtsam on meile Johannese evangeelium, sest see kannab Kõigekõrgema poolt inimkonnale antud sõnumit ning on suunatud tulevikku. Erinevalt traditsioonilistest kristlastest tunnistame me Tooma evangeeliumi. Meie valede tõlgendus lähtub jälle Matteuse evangeeliumist. Valetamine on väga suur patt ning seepärast eelistame pigem vaikida kui valetada. Meil on keelatud vannet anda ning seetõttu ei saa katarid olla mitte kellegi vasallid. Usk on meie jaoks kõige tähtsam, püha kohustus, millest taganemine on peaaegu, et võimatu. Neid täiuslikke, kes on oma usust taganenud, võib ühe käe sõrmedel üles lugeda.”

Louis lehitses Maury’ kaasa toodud raamatut ja nad vaikisid. Siis tegi Pierre Maury Louis’le konkreetse ettepaneku.

          „Ma ei võtnud Johannese evangeeliumi mitte ilmaasjata kaasa. Ma ei tea, kui kaua meil õnnestub nendes tingimustes vastu pidada ja milliseks kujuneb meie saatus. Mina olen viimane katar, kes sai õnnistuse Guillaume Bélibaste’ilt endalt, kuid kahjuks ei ole minul õnnestunud endale veel õpilast leida. Kuidas saakski see praegustes oludes võimalik olla? Olla õpilasteta katar on samasugune tunne nagu lastetul perekonnal. Ma näen, et sinus on olemas huvi meie pärandi vastu ja ma tahaksin seda vääriliselt hinnata. Ma küsin sinult, Louis Pacult, kas sa oled valmis consolamentumit vastu võtma ning astuma pühendatute ridadesse? Võib-olla aitab see sinul Pimeduseriigi võimusest pääseda.”

          „See oli nüüd veidi ootamatu usalduseavaldus. Mida see mulle kaasa toob?”

          „Võtnud vastu puhastuse, consolamentumi, puhastud sa maise maailma pattudest ja astud täiuslike sekka. Loodetavasti puhastab see sind kannatustest, mis said sinu hingele osaks siis, kui sind azoiitide sekka vastu võeti. Consolamentum seab usklikele mõningaid piiranguid, mida materiaalses kehas asuval hingel pole kerge täita. Sellepärast lubame me lihtusklikel oma maise elu ära elada ja täiustumine toimub järkjärgulise protsessina. Vaid inimese vaba tahtmine saab olla puhastumise põhjuseks. Me ei sunni consolamentumit kellelegi peale ning sobiva hetke puhastumiseks valib igaüks tunde järgi, aga inimene peab selle hetke, millal ta on valmis sammu kõrgemale astuma, ise ära tundma. Mina jõudsin sinna alles neljakümnenda eluaasta lävel.

          „Ja sa arvad, et minule on selline äratundmishetk nüüd kätte saabunud?”

          „Miks ka mitte. Võib-olla on just siin õige koht puhastumiseks. Materiaalseid kiusatusi on selles patuurkas üllatavalt vähe.”

          „Räägi mulle consolamentumist. Ma pean ju ometi teadma, mida mulle pakutakse.”

          „Sa tead juba üsna palju. Läbi consolamentumi tõuseb inimene täiusliku seisusesse ehk perfectuseks ning lunastus ei  tähenda muud, kui maisest kurjusest vabanemist. Me ei loo endale illusioone ja teame, et nii hea kui kuri on võimu poolest võrdsed. Hea Jumal lõi hinge, kuid kuri Jumal lõi keha. Maailm on kurja Jumala, Maailma Kuninga, looming. Pimeduse Mets tõestab, et Maailma Kuningas on reaalne ja ohtlik. Kõik materiaalne on olemuselt halb ja kurja Jumala kätetöö. Maailm siinsamas meie keskel ongi see hirmus koht, mida enamik kristlikke liikumisi tunnevad “põrgu” nime all. Meie viga on selles, et otsime põrgut kusagilt kaugelt ja teiselt poolt, kuid ei malda vaadata oma jalge ette. Materiaalset maailma sümboliseerib võim ja astumine võimu teenistusse on ühtlasi  astumine Maailma Kuninga teenistusse. Materiaalsele võimule vastandub vaimne armastus. Hea jumal on mittemateriaalne ja koosneb puhtast vaimust ning inimesed on mõõgad, mille abil hea ja kuri võitlevad. Inimeses võivad üheaegselt peituda nii kurjus kui headus. Täiuslikkuse poole püüdleva inimese eesmärk on vabanemine kõigest sellest, mis kannab eneses võimu ja mateeria printsiipi.”

          „Meistrid Villon ja Nostredame rääkisid mulle hinge ja mateeria vastandumisest peaaegu sedasama, nii et kohati mulle tundub nagu oleksid nad olnud ka teie õpetajad. Kristlik teoloogia, mille valguses me oleme üles kasvanud, on jälle andnud meile igavese  lootuse Jumala headusse. Teie räägite kurjast maailmast. Ometi peavad katarid end kristlasteks. Kuidas te suhtute kristlikesse sakramentidesse? Kas ristimine ei asenda consolamentumit?”

          „Me oleme kristlased, kuid meil on vana kirikuga mitmes küsimuses eriarvamused. Jeesus on meile väga oluline kui täiustuva inimese võrdkuju ning me kaitseme tema vereliini jätkumist. Jumala poeg ei saa olla materiaalne, sest materiaalne pärineb Maailma Kuningalt. Puhast vaimu pole võimalik risti lüüa. Meie juures on oluline koht “teadmisel”. Ristimine on teadmise edasiandmine juba pühendatute poolt, mistõttu katarid ei tunnista veega ristimist. Vesi on elu algaine ja koht, kus elu materialiseerus. Ta puhastab, kuid ei õpeta.“

          „Inimene ei ole ainult vaimne, vaid ka materiaalne olend. Kuna te tunnistate Jeesust kui inimest, siis pidi temas olema ka midagi kurja.“

          „Jeesus on meie jaoks surelik prohvet, kes oli valmis ohverduseks armastuse idee nimel.“

          „Kuid isegi täiuslikud ei saa oma materiaalset poolt täielikult eitada ning elada ainuüksi vaimses maailmas.“

          „Võib-olla pole absoluutne täiuslikkus inimese jaoks võimalik, kuid ta saab sinnapoole püüelda ning sõltuvust Maailma Kuningast piirata. Surmapatud on Maailma Kuninga poolt inimestele kiusatustena seatud ning täiuslike ülesanne on neist vabaneda. Meie õpetuses on oluline koht täita õpetusest kinnipidamisel ning maiste kiusatuste vältimisel. Seepärast reisivad täiuslikud kahekesi ning tavaliselt reisib õpetaja õpilasega. Kahekesi reisimisel on kasvatuslik moment, kuna see hoiab täiuslikud materiaalsetest kiusatustest paremini eemal. Me ei tohi olla albid, omandihimulised, kiimad, kadedad, õgardid, vihkavad ja tujutud ning selle vältimiseks peame piirama oma materiaalsust niipalju kui see on võimalik. Meie eesmärk ei ole lõpmatult paljuneda, vaid me mõistame soojätkamise hukka, kuna see on andami maksmine Maailma Kuningale, kes teenib niiviisi endale uusi hingi. Seepärast, erinevalt katoliiklastest, pooldame aborti ja sündivuse piiramist, selleks et vähendada pimedusejõudude armeed, kuid me saame aru, et elu jätkub, hingede sattumine Maa peale on asjade loomulik kulg ja igaüks neist peab jõudma oma isikliku lunastuseni. Täielikku karskust ja aseksuaalsust saame nõuda üksnes täiuslikelt, kes on need põhimõtted teadlikult omaks võtnud. Askeesi läbi valmistutakse hinge vabastamiseks materiaalsest kehast. See võib tähendada toidusedeli piiramist, näiteks loobumist lihast ja piimatoodetest, aga see tähendab kõigest samasugust maiste hüvede piiramist nagu Endura, mitte et taimetoitlus oleks kuidagi eetilisem või sooviksime lihasöömise keeldu kehtestada. Täiuslikud ei söö olendeid, mis on sündinud seksuaalsel teel ja kellele on kõrgemate jõudude poolt pärandatud hing. Liha asemel tarbime kala, taimi ja teisi toiduaineid, mille tekkepõhjused ei ole seksuaalsed.“

          „Minu õpetajad on mulle rääkinud, et igal elusolendil on hing, nii taimel, inimesel kui loomal.“

          „Ma ei oska seda kommenteerida, kuid surnuksnäljutamine on veelgi suurem patt. Meie usk on üles ehitatud rohkem kiusatustest loobumisele kui nende keelamisele. Kõikidelt hingedelt ei saa nõuda täiuslikkust, vaid üksnes neilt, kes on selle ise vabatahtlikult vastu võtnud. Hing, mis on Jumala looming, on surematu ja elab peale maisest kestast vabanemist edasi. Keha, mis on Saatana looming, on surelik ning kaob. Inimese maine teekond lõppeb meie uskumise järgi täiuslikkuse saavutamisega. Me peame pühaks algkristliku koguduse põhimõtteid ja usume hingede taassündi. Need hinged, kes täiuslikkust ei saavuta, sünnivad maailma uuesti. Lihtusklikud või need, kes on saanud consolamentumi surivoodil, ei ole tagatud igavese eluga ning neile jääb võimalus täieliku lunastuse hankimiseks järgnevates kehastustes.”

           „Milleks surijatele siis consolamentum, kui see ei päästa?”

          „See näitab tahet ja vaimset valmisolekut, mida võidakse arvestada hinge edasisel teekonnal.Lihtusklik saabki consolamentumi tavaliselt surivoodil.”

          Teie religioon on päris keeruline. See on kui uus maailmavaade, mille omandamine tähendab paljude käibetõdede ümberlükkamist. Mõned teie kombed on väga karmid.”

          „Absoluutselt mitte. Karmid reeglid on neile, kes on jõudnud consolamentumi vastuvõtmiseni.“

          „Maailm on vahepeal liikunud hoopis teises suunas. Praegu taotlevad hinged mateeriaga suuremat kooskõla, kui üritavad sellest eemalduda. Inimesed kummardavad raha ja tarbimist ning need on muutunud moodsa maailma iidoliteks.”

          „Ma olen maailmast kaua ära olnud, kuid sinu juttude järgi võib see tõepoolest nii olla. Kahtlustan, et katarite pärandi hävitamine on olnud pimedusejõudude suur võit, mis on lasknud materiaalsusel piiramatult vohada. Siiski ei kaota ma lootust, et meie usku on võimalus veel elustada. Olen püüdnud sulle meie teadmisi edasi anda nii hästi kui oskan. Ma olen lihtne karjane ega valda kõrgemaid kunste, kuid teen oma parima. Usun, et selleks pole vaja palju, vaid ma pean leidma endale õpilase, kes on võimeline katareid taas maailmale tutvustama. Puhas juhus ja Jumala tahe on meid kokku viinud ja ma olen sinu oma õpilasseks välja valinud, Louis Pacult.Kas oled nüüd consolamentumi vastuvõtmiseks valmis?”

          „Kuidas see protseduur välja näeb?”

          „Riituse saab läbi viia iga perfectuse seisusest isik. Consolamentumi vastuvõtmiseks ei ole väga kindlat protseduuri välja kujunenud, sest see oleks vastuolus katarite põhitõdedega. Vaimne sõnum on katarite jaoks välisest hiilgusest olulisem ning palju tähtsam kui reeglid. Kõigepealt annan sulle oma õnnistuse, siis loeme koos Meie Isa palve, seejärel annad sina tõotuse täita reegleid, mida eespool kirjeldasin ning ma asetan Johannese evangeeliumi sinu pea peale. Lõpuks võime vahetada rahusuudlusi ja sa saad anda omapoolse õnnistuse. Mitte midagi keerulist, kuid ainus tingimus, et sa pead selleks vaimselt valmis olema. Consolamentumi vastuvõtmine saab olla rangelt vabatahtlik, sest sunni tõttu vastu võetud consolamentum kaotab kohe oma kehtivuse.“.”

          „See panebki mind kahtlema. Mul on raske loobuda elust, millega ma olen harjunud. Ma ei ole hingelt täiuslik.”

          „Ma tean. Sõltub sinust enesest, kas suudad reegleid täita või mitte. Kui aja jooksul selgub, et sa pole täiuslikkuseks valmis, võid sellest loobuda, kuid sulle jääb alati võimalus consolamentum uuesti vastu võtta. Kui sa pole valmis, siis pole õige hetk veel kätte saabunud. Sa pead õiget hetke ise tunnetama ja mulle sellest teada andma. Kindlasti ei sunni ma sulle seda peale.“

          „Miks sa mulle ikkagi selle ettepaneku tegid?“

          „Ma tunnen veidi inimesi ja oskan nende vahel vahet teha. Kahtlemata on sinus potentsiaali. Praegu teeb mulle muret meie pärandi hävimine. Ma loodan, et lähed välismaailma ja viid sinna kaasa selle, mis on kataritest järele jäänud. See oleks meie teadmise suur tagasitulek.”

          „Ma lähen tagasi välismaailma? Kuidas oleks see võimalik?“

          „Ära küsi, kuidas ma seda tean, aga seda on näha. Sa ei jää siia, olen selles rohkem kui veenduunud ja ma arvan, et lahkud siit peagi.“

          „Teie usk näib olevat väga tugev. Mina ei tunne end tugevana. Ma pole kindel, et suudan katarite põhimõtetest kinni pidada. Mind vaevab, et ma ei suuda pimedusejõududele vastu astuda.”

          Sa suudad siis, kui oled endas kindel. Tugevuses ei ole mitte midagi ületamatut. Tugevus eeldab järjekindlust. Ära liiga palju muretse. Praegu aitab Pimeduse Mets sul tõotusest kinni pidada. Hiljem sõltub kõik sinust ja nendest eesmärkidest, mis sa endale oled seadnud. Mõtle selle üle ja kui oled valmis, siis anna mulle oma otsusest teada.

Louis kõhkles. Ta teadis, et paljud Maury esitatud tingimused on kaugel sellest, et ta peaks neid vastuvõetavateks, kuid midagi tema sisemuses aga pakitses ning kutsus väljakutset vastu võtma. Lõpuks, kui Maury hakkas juba mööda käiku oma kongi poole roomama, ta teatas:

          „Hea küll. Ma olen valmis. Kohe. Milleks oodata?”

Pierre Maury pöördus tagasi Louis’ kongi ja jäi tema ette seisma.

          „Ma õnnistan sind, Louis Pacult, kes sa oled otsustanud astuda täiuslike sekka. Jumal, võta kuulda minu palvet ja tee temast täiuslik kristlane. Loeme palvet.”

Pierre Maury ja Louis lugesid koos valjusti Meie Isa palve. Siis küsis Pierre Louis’lt, kas ta on nõus täitma täiuslike põhimõtteid.

          „Kas sa oled valmis pöörduma täiuslike maailma ning täitma reegleid, mida nad on endale täitmiseks võtnud? Luba mul need nõuded üles lugeda. Minu usk kuulub Jumalale ja evangeeliumile.“

          Ma tõotan ja olen otsustanud. Palume Jumalat, et ta annaks mulle selleks jõudu.”

          „Ma luban mitte kunagi valetada või vanduda.”

          „Ma tõotan ja olen otsustanud. Palume Jumalat, et ta annaks mulle selleks jõudu.”

          „Ma luban loobuda seksuaalsuhetest.”

          „Ma tõotan ja olen otsustanud. Palume Jumalat, et ta annaks mulle selleks jõudu.”

          Ma luban mitte tappa loomi ja süüa nende liha.”

          „Ma tõotan ja olen otsustanud. Palume Jumalat, et ta annaks mulle selleks jõudu.”

          Ma luban mitte teha midagi ilma palvetamata.”

          „Ma tõotan ja olen otsustanud. Palume Jumalat, et ta annaks mulle selleks jõudu.”

          Ma luban mitte reisida või süüa ilma kaaslaseta.”

          „Ma tõotan ja olen otsustanud. Palume Jumalat, et ta annaks mulle selleks jõudu.”

          „Ma luban mitte reeta oma usku isegi vee- ja tulesurma ähvardusel.”

          „Ma tõotan ja olen otsustanud. Palume Jumalat, et ta annaks mulle selleks jõudu.”

Niimoodi vastas Louis igale Pierre’i esitatud tõotusele. Maury asetas Johannese evangeeliumi Louis’ pea peale ja nad vahetasid rahusuudlusi, siis harutas Pierre oma rüü küljest lõnga ja sidus selle vööna ümber Louis’. See pidi olema katarite salajane märk, et nad kurjas maailmas õiged üles leiaksid. Sellega oli tseremoonia peaaegu, et lõppenud. Louis ütles tseremoonia lõpetuseks:

          „Ma õnnistan sind, Pierre Maury, ja loodan, et Jumal võtab mind kuulda, tunneb ära  sinus hea kristlase ning juhatab su õnneliku lõpuni.”

          „Tänan. Ma jätan sulle sündmuse mälestuseks Bélibaste’lt saadud evangeeliumi, sest sina vajad seda rohkem kui mina. Kasuta seda targasti ja kes teab, kunagi ehk leiad endale õpilase, kellele see evangeelium võib jälle rõõmu valmistada.”

Nad kuulsid, kuidas keegi ukse taga riivide ja lukkudega kolistas. Pierre puges kiirustades käiku ja Louis kattis selle nii hästi kui oskas. Ta jõudis veel viimasel hetkel paraskiämbri ava ette asetada, kui uks avati, kuid kambrisse ei astunud seekord mitte luukere, vaid Patrick, kes pöördus Louis’ poole:

          „Sinu karistusekandmine on lõppenud. Ma loodan, et jõudsid elu üle järele mõtelda. Hiilgav Azot otsustas sulle armu anda ja sind võetakse teenistusse minu juurde propagandatalitlusse.”

Patrick andis Louis’le märku talle järgneda. Louis peitis Bélibaste evangeeliumi hõlsti alla ja kõndis ükskõiksel ilmel Pimeduseriigi noore propagandajuhi kannul vangikongist välja. Taasalanud teenistus Pimeduseriigi hüvanguks tundus värske religioosse kogemuse kõrval niivõrd tähtsusetu, et ta ei osanud sellest enam ei rõõmu tunda ega kurvastada. Ta oli saanud vabaks, kuid seda juba enne Patrick’i saabumist. Louis tundis, kuidas katarite saatus rõhus raskelt tema õlgadele ja ta oli eneselegi ootamatult muutunud unustatud sõnumi viimaseks päästerõngaks.

LVII PEATÜKK: Sõda.

Ja siis see algas! Kuus nädalat pärast võimu ülevõtmist Lillekese ja tema pooldajate poolt ületasid Maakonna väed varahommikul Maakonna-Venemaa, Maakonna-Läti ja Maakonna-Eesti piiri. Kauaoodatud püha sõda territooriumi nimel oli alanud. Maailm sai hetkega teadlikuks Maakonna olemasolust ja oli hämmingus, sest tundus nagu oleks maailma üht kõrvalist nurka hullu lehma tõbi või mõni muu ohtlik viirus tabanud. Esialgu saatis Maakonna sõdalasi edu ja nende väed hõivasid piiriäärsed Petseri, Ivangorodi, Aluksne, Valka, Valga, Võru, Viljandi ja Pärnu linnad. Paljud vastaspoole üksused andsid terves koosseisus alla ja ühinesid Lillekese vägedega. Sõjategevust toetas aktiivne propagandategevus massimeediavahendites, millega kutsuti inimesi vabanema lääne tsivilisatsiooni ikke alt ning tule ja mõõgaga peale sunnitud võõramaise kultuuri orjusest. Maakond tõusis ühe hetkega kõigi rahvusvaheliste infoagentuuride ja meediaväljaannete tähelepanu kõrgpunkti, kuid sellega ei olnud neukkude uskumatud seiklused rahvusvahelisel areenil veel lõppenud. Kuni Maakonna senised liitlased omavahel aru pidasid ning võimalikke edasisi stsenaariume läbi arutasid, süüdistas president Lilleke neid reetmises ning raskel tunnil üksijätmises, mille järel viis Jaan-Saalomon ellu oma  ammuse unistuse ning Maakond astus pidulikult välja, nagu Lilleke seda nimetas, „ristirüütlite Euroopast”, lõpetades suhted nii Euroopa Liidu kui NATOga, mis võimaldas sõjal segamatult jätkuda. Kolmandal sõjapäeval vallutasid Lillekese väed Eestilt olulise Tartu linna, mille kaitsel olid hukkunud Maakonna muinasaja kangelased Meelis ja Vjatško. Samal ajal jõudsid Maakonna väed Pihkva lähistele Venemaal.

Keset sõjalist triumfi saabus Pealinna turismireisile lühike paks kiilaspäine mees, keda saatis teine, märksa pikemat kasvu morniilmeline kiilaspea. Korovjev koos Lillekesega olid parajasti lõpetanud hommikusöögi ja tapsid söögitoas ajaviiteks kärbseid, kui Roman tundis sisemuses tugevat tõmmet, mis sundis teda väljuma presidendilossi ees laiuvasse vanasse parki. Ta surus Lillekese hinge nende ühises kehas tagaplaanile ning saatis ihukaitsjaid minema. Peagi märkas ta seda, mida otsis. Põlispuude all varjulises kohas istusid pargipingil kaks meest. Üks neist oli Romanile tuttav ja see ei olnud keegi muu kui pimedusevalitseja Azot isiklikult. Ta oli Romani vastu ülisõbralik.

          „Tere, Roman. Pimeduseriik on sinuga väga rahul. Tuleb tunnistada, et oled meie eesmärki seni hiilgavalt ellu viinud. Nüüd on vaja siirduda järgmisesse etappi, mille tarvis vajad kogenud abilist. Saa tuttavaks esimese järgu kapteni Aleksandr Sergejevitš Puškiniga. Ta ei ole mitte see kuulus nõukogude luuletaja, kellest sa oled koolitundides kuulnud, vaid tema nimekaim, kuid tema kehas peitub langenu Tuk, kellest saab sinu peamine nõustaja kõikide sõjas kõikide vastu. Kapten Puškin teenis pikka aega Musta mere laevastikus, kuid praegu töötab ta Venemaa julgeolekustruktuurides. Varsti langeb ta teie vägede kätte vangi ning siis pead sa tegema temast teie poole üle tulnud Venemaa vägede ülemjuhataja.”

          „Varsti sõidan ma meie vägede eesotsas mustal hobusel Moskva väravatest sisse ja võin Tukist … eeee …. esimese järgu kapten Puškinist teha Moskoovia kuberneri!”

          „See on mõistlik otsus.”

Nagu Azot oli ennustanud, nii ka juhtus, sest mõne aja pärast tabasid Maakonna sõdurid Pihkva kubermangu metsades väikese eriüksuse, kes vastupanu osutamata alla andis. Venelaste eriüksust juhatas esimese järgu kapten Puškin. Kuulnud kapteni vangistamisest, käskis president Lilleke tuua Puškini oma peakorterisse, mille ta oli sisse seadnud Maakonna vägede poolt vallutatud ajaloolises Irboska linnuses. Paar tundi hiljem teatas ta pressikonverentsil avalikkusele uue ja seadusliku Venemaa valitsuse loomisest, kes on sõjas Tõe ja Õiguse nimel asunud Maakonna poolele. Valitsuse etteotsa nimetati ei keegi muu kui meile juba tuttav Aleksandr Puškin, kes ilmutas kohe ka oma sõjalist talenti. Tema kaasabil vallutasid Maakonna väed Pihkva, mille järel korraldati seal kolmepäevane sambakarneval. Kapten Kuke meeskonna liikmed Ivar nõukogude armeest, mitšman Volkov, kokk Anfissa ja laevakoer Šarik tundsid kapten Puškinis ära oma kunagise laeva kapteni vanemabi Musta mere laevastikust ning nüüd avaldasid nad soovi minna taas tema käsutusse ning ühendada jõud Tõe ja Õiguse eest võideldes. Pihkva vallutamisega jõudis Maakonnale kätte sõja tipphetk. Pealinna keskväljakul, mida kunagi kutsuti Vabaduse väljakuks, aga mis oli hiljuti Suure Pöörde tähistamiseks Võidu väljakuks ümber nimetatud ning tohutu Võidusambaga kaunistatud, korraldati sõja ülistuseks suur paraad. Rahvale anti teada, et Võidusammas oli püstitatud muistse vabadusvõitluse mälestamiseks ning selle tippu on asetatud ajaloolise kangelase Lembitu kuju, aga kui sambalt kate eemaldati, siis vaatas sealt vastu Jaan-Saalomon Lillekese lemmikkangelase lehminimese Lenini elusuurune büst, mis osutas käega ida suunas. Riigijuhid tõusid Võidusamba ette rajatud tribüünile ja pöördusid toetuse saamiseks rahva poole. Jaan-Saalomon hüüdis:

          „Mis on vaenlaste palk?”

          „Surm! Surm! Surm!”

          „Surm rahvavaenlastele!”

          „Jaa! Jaa! Jaa!”

Tribüüni ette kogunenud rahvamass toetas oma juhte valjude kiiduavaldustega. Nad võtsid üksteisel kätest kinni ja moodustasid ringmängu, ise lauldes:

          „Kes aias, kes aias? Lilleke on aias!”

Võidu väljakul tantsiti mitu päeva ühtejärgi ning Pealinnas korraldati rahva rõõmuks ka suur osturalli, kuhu paisati müügile trofeeks saadud odavaid telereid ja kus neukkud said oma tapjainstinkte välja elada. Kui neukkurahvas kord juba pidutsema hakkas, siis oli neil raske lõpetada, kuid sõda ei olnud veel läbi ning nõudis aina uusi ressursse. Uute sõdurite värbamiseks ning rahva toetuse kindlustamiseks otsustas Lilleke likvideerida töölaagrid. Need endised rahvavaenlased, kes tunnistati ümberkasvanuteks, saadeti rindele, et nad saaksid oma kunagise süü patriootlike tegudega lunastada, aga keda töölaager ümber kasvatada ei suutnud, need otsustati hukata, sest sõjaolukorras ei pidanud Maakond võimalikuks kahtlase elemendi peale niigi piiratud ressursse raisata. Neljandal päeval peale Pihkva vallutamist sõjaõnn pöördus ning Venemaa alustas vastupealetungi ning Maakond kandis esimesi suuremaid kaotusi. Üksteise järel langesid kangelastena kapten Kukk ja tema meeskond. Esimesena hukkus kogu meeskonnast kapten Kukk ja seda salapärastel asjaoludel. Keset lahingumöllu tabas teda kuul, kuid kummalisel kombel ei tulnud see kuul mitte sealt, kus positsioneerusid vaenlase väed, vaid hoopis Maakonna vägede poole pealt. Tsirkuseakrobaadid Cärlyn-Angelina ja Marii-Minett piirati vaenuvägede poolt ümber, kuid nad eelistasid vabasurma minekut vangilangemisele ning tulistasid teineteisele kuuli pähe. Legendi järgi viskus tüürimees Lemps oma kehaga kangelaslikult vaenlase dzoti ette, aidates tema juhitaval üksusel ümberpiiramisest ja kottilangemisest pääseda ning põgeneda, aga kurjad keeled rääkisid, et ta ise nii väga ei tahtnudki viskuda, kuid heasoovlikud alluvad aitasid tal raskel hetkel otsust vastu võtta ja viskasid oma komandöri dzoti ette, tehes temast  kangelase.

Kui vastane oli jõudnud Maakonna piirini, otsustas Jaan-Saalomon anda viimse lahingu. Ta istus musta hobuse selga, millega olin kavatsenud Moskvasse ratsutada, võttis ühte kätte mõõga ja ja teise kätte Maakonna lipu ning koondades selja taha kõik säilinud reservid ja tormas väesalga eesotsas lahingusse. Viimses lahingus andsid riigi armastatud juhti kaitstes oma elu peaaegu kõik kapten Kuke meeskonna järelejäänud liikmed – pootsman Mäidu, motorist Ivar, mitšman Volkov ning madrused Timo-Cevin ja Džipsi-Johannes. Vägilasemõõtu kokk Anfissa, omaaegne Musta mere laevastiku sambomeister, võitles vapralt, lüües üksinda tagasi mitu vastase rünnakut, kuid langes raskelt haavatuna vangi ja sai kaasatundvalt Vene sõdurilt piinu lõpetava kuuli. Doktor Klaatu ja Šarik päästeti lahingumöllust kettakujulise õhusõiduki poolt, mis nad kaasa haaras ning kõrgustesse, lahingumöllust eemale viis. Vaid kloun Bobik kadus võitlusmöllus jäljetult ja tema edasisest saatusest ei teadnud enam keegi. Täitnud Pimeduseriigi poolt neile püstitatud ülesande ja lükanud käima suure sõja, kadusid kapten Kukk ja tema meeskond ajalooareenilt. Kohtunik Lewitzky väljaõpe oli osutunud piisavalt heaks, sest kapten Kukk ja tema meeskond jäid oma juhile lõpuni truuks. President Lilleke kindlustas end koos väheste järelejäänud kaasvõitlejatega Irboskas, kuhu teda saabus toetama vana sõber Rudolf, kes vahendas Jaan-Saalomonile ja Romanile julgustavaid sõnumeid kohtunik Lewitzkylt ning ergutas neid sõda jätkama.

Suurema osa allesjäänud üksustest moodustasid nüüd ülejooksnud vene väed kapten Puškini juhtimisel. Neukkude üksuste jäänustest valmistas Lehv-Leif Lehvike spetsiaalseid berserkiüksuseid. Võitlejatele joodeti sisse kohtunik Lewitzky näpunäidete järgi valmistatud kärbseseene ja koerapöörirohu leotist, mis muutis nad hulljulgeteks ja surmapõlgavateks. Berserkid ei kartnud kedagi, väärtustasid kangelassurma ning olid valmis võitlema viimase hingetõmbeni. Ka teistel rinnetel arenesid sündmused Maakonnale üldsegi mitte soodsas suunas. Samal ajal kui Jaan-Saalomon Irboska all vastasega viimset võitlust pidas, vallutas Venemaa dessantüksus mõne tunniga Pealinna ja paari päeva jooksul võtsid nad suurema osa riigi territooriumist oma kontrolli alla. WC Oraaklite pataljon läks vastase poole üle, hõivas küberruumi ning kutsus Maakonda üles Venemaaga taasühinema, kuna neukkud ei suutvat oma riiki ise valitseda. Paremini ei käinud käsi põhjarindel, sest renegaatlikule Eestile ning läänemeelsele Lätile tulid appi liitlased NATOst ja Euroopa Liidust ning nende kiirreageerimisüksused tõrjusid Maakonna väed Eestist ja Lätist välja.

Ühel hilisõhtul, kui esimese järgu kapten Puškin ühes talutares koos lähemate alluvatega kohalike talumeeste poolt aetud puskarit manustas, saabus tema juurde pimeduse katte all salapärane külaline – NATO üksuse komandör kolonel William Shakespeare, mille järel vangistasid Puškini võitlejad nii president Lillekese kui „Maakonna taassünni programmi“ juhi Rudolfi une pealt ja andsid nad üle NATO vägedele. Vangid viidi salaja NATO vägede kontrolli all olevasse Lätisse ning paigutati Riia keskvanglasse. Sinna ei jäänud nad kauaks, sest Riia lennuväljal maandus transpordilennuk, millega mustades maskides salapärane komando toimetas tugevasti kinniseotud ning näokatte ja suutropiga varustatud Lillekese koos Rudolfiga Prantsusmaale, Annecy lennuväljale, kust nad Pimeduse Metsa eskorditi. Pimeduseriigil ei läinud enam vaja oma ülesande täitnud Korovjevit ega Lillekest, rääkimata Rudolfist.

Maakonnas seati ametisse uus rahvusliku ühtsuse valitsus, mida asus juhtima kapten Puškin ning riigi ajutiseks presidendiks nimetati rahva seas ülipopulaarne WC Oraaklite juht Lepa Uugu. Puškin alustas Irboska linnuses salaläbirääkimisi Venemaa ja NATOga. Venemaa poolt juhtis läbirääkimisi keegi Levitski nimeline mustade lokkide ja kikkhabemega isik, kes oli kaua elanud Prantsusmaal, kuid sõjaolukorras vanale kodumaale tagasi pöördunud, nimetati ta värskelt Venemaa presidendi nõunikuks ja usaldusisikuks. NATO delegatsiooni eesotsas oli kolonel Shakespeare. Pimeduseriigile olid delegatsioonide juhid vanad tuttavad, sest Pimeduse Metsas tunti Levitskit rohkem kohtunik Lewitzkyna, esimese järgu kapteni Puškini keha oli hõivanud langenu Tuk ja kolonel Shakespeare’i kehas pesitses langenu Shahandaggurta. Läbirääkimised pidid tagama sõja jätkumise ning uue maailmakorra kehtestamise lähemas või kaugemas tulevikus. Kohtumine oli edukas ning sõda jätkus ning kohtunik Lewitzky ei varjanudki oma rahulolu. Ta oli saavutanud kauaihaldatud eesmärgi – kõikide sõda kõikide vastu oligi teoks saanud! Kohtunik jagas rõõmu Tuki ja Shahandaggurtaga.

          „Hea töö, mehed. Juhtiv Tuumik on meie üle uhke.”

Tuk irvitas.

          „See Korovjev-Lilleke oli kerge saak.”

Shahandaggurta lisas aga asjalikult:

          „Lõpliku võiduni on veel pikk tee. Peame liigsetest komponentidest vabanema ja muutma meie eesmärgid läbipaistmatuteks. Kas me võime Maakonna ajaloo nüüd prügikasti saata? Kuivõrd me võime üldse usaldada seda uut meest, Lepa Uugut?”

          „Lepa Uugu on hea. Ta on piisavalt rumal, võitluslik ja emotsionaalne. See läheb rahvale hästi peale. Maakond kaob peagi maailma kaardilt, kuid praegu on selleks veel liiga vara. Me peame vanapaganareligiooni elus hoidma. See on meie käes tõhus relv sõja jätkamiseks ja vanapaganausu säilitajana on Lepa Uugu parim.”

Kohtunik Lewitzky lausus need sõnad, millega otsustas Maakonna pärandist hetkel mitte veel loobuda. Rahvusvaheline olukord pöördus taas kardinaalselt. Tuginedes polkovnik Groznõilt saadud andmetele, süüdistas Venemaa mitmeid riike Maakonna toetamises ja alustas rünnakut Lääne suunal. Tema väed sisenesid Eesti ja Läti territooriumidele. Uues konfliktis toetasid Venemaad mitmed mõjukad riigid. Senised liitlassuhted kaotasid kehtivuse ning NATO ja Euroopa Liit kuulutasid end laialisaadetuks. Maakonna sõda territooriumi nimel oli ühtäkki muutunud kõikide sõjaks kõikide vastu, kus pooled vahetusid sellise kiirusega, et tihti polnudki enam võimalik aru saada, kes kellega sõdib ja kes on kelle liitlane. Tähtsaim oli sõdimine kui protsess ise ja kõik selle hoovad olid Pimeduseriigi käes.

Pimeduse Metsas oodati Lillekese ja Rudolfi naasmist. Kui Lillekeselt silmakate ja suutropp  eemaldati ning köidikud lahti seoti, avastas ta end hämaras kambris juba Roman Korovjevina.  Nähtavasti oli Lilleke vahepeal infarkti saanud ja püsis nende ühises kehas üsna vagusalt, loovutades keha üle valitsemise nüüd täielikult Romanile. Keset kambrit seisid Must Mees ja Freddy Skeleton paari luukere saatel. Must Mees teatas laia naeratusega.

          „Tere tulemast tagasi Pimeduse Metsa, Korovjev! Sinu töö on tehtud ja nüüd on aeg pensionile siirduda. Saatsime kongi eelmise asuka tagasi tööle ja vabastasime sinu jaoks kambri, kus pakume sulle meie suurepärast vanadekodu teenust. Ka Rudolfi jaoks on meil eraldi kamber olemas ning võib-olla saab teile osaks põletamistseremoonia, kes teab. On mul õigus, Freddy?”

          „Jaa-jaa!”

Freddy Skeleton vaid krigises vastuseks.

Püha sõda Tõe ja Õiguse nimel oli vaibunud kõikide sõjaks kõikide vastu ja konfliktide virrvarris sai sõja algatanud Maakond maailma avalikkuse poolt peagi unustatud. Väikeriik, kes kord julge sääsena oli ennastohverdavalt hammustanud hiiglasuurt elevanti ja pannud sääsehammustusega elevandikarja märatsema, algatades kõikide sõja kõikide vastu, kadus ajalooareenilt kiiresti tagasipöördumatusseminevikku, mida ta oli alles hiljuti uhkelt pidanud oma eksistentsi aluseks. Tõe ja Õiguse eest viimse hingetõmbeni võidelnud neukkurahvas sulandus vaikselt teiste rahvaste sisse ja võitles erinevatel rinnetel erinevate riikide huvide eest. Maakonna territoorium käis lahingute käigus käest kätte ja varsti ei pannud keegi tähele, kuidas ta ühel hetkel kadus Tseamäe  jalamil seisva suure kivi alla, sinnasamasse, kust napsilembelinePaganamaa külamees Lepa Uugu oli ta kunagi õnnetul kombel lahti päästnud. Kõikide sõda kõikide vastu aga jätkus ning varsti olid kõik unustanud Vanapaganast lugu pidanud naljaka rahvakillu, kes oli seda maanurka kord asustanud. Vaid salapärased sambad, mille algupärast oli teistel rahvastel samapalju aimu kui Egiptuse püramiididest, Stonehengest või Lihavõttesaare kujudest, jäid meenutama kultuuri, kelle rahvas oli kunagi sammaste ümber tantsinud ning ringmänge mänginud. Ajaloolased pidasid tuliseid diskussioone, vaieldes, missugusse sajandisse tuleks kadunud sambakultuuri paigutada ning kas sellele panid aluse vanad egiptlased või tuleks just siit otsida kadunud mandri Atlantise jälgi.

Suur kivi, mille alt kadunud tsivilisatsioon valla pääses, seisis aga häirimatus rahus Paganamaal, Tseamäe jalamil, olles vaikivaks tunnistajaks tema alla mattunud ajaloole. Sõjakeerises käis Paganamaa käest kätte, kord valitsesid seal eestlased, siis heisati seal Läti lipp, vahetevahel nägi seal Venemaa sõdalasi ringi luusimas, vahel harva leedukaid, poolakaid või isegi sakslasi, kuid kivi seisis endiselt kui vaikiv kindlus ega lasknud end võimu kataklüsmidest häirida ja hakkas juba kergelt sammalduma. Erinevate vaenupoolte väsinud sõdalased said siin end korraks kivile toetada ja jalgu puhata, enne kui haarasid taas sõjariistad ning tormasid uude verisesse tapatalgu.

Kord kui Läti väed olid parajasti taganemas ning Paganamaa langes ajutiselt eestlaste kätte, sõitis Eesti üksusi ennetades Tseamäe jalami juurde veoauto lauakoormaga, millelt hüppasid maha kaks noormeest. Jõudnud kivi juurde, käärisid nad käised ülesse ja juba mõne tunniga oli sinna uhke putka püsti pandud. Putkasse mahtusid plekkahi ja pisike pliit ning järgmisel hommikul pakkusid noormehed saabuvatele Eesti vägedele maitsvaid burgereid. Nende firmaroog oli tšehhi kristalli immiteerivatel papptaldrikutel serveeritav neukkuburger – kotletisai hapukoore, kapsa ja sibulaga, kuid putkast sai osta ka maitsvat taimeleent, tervislikku raviteed ning kohapeal pruulitud populaarset kanget alkoholivaba õlut „Kuldne Nektar“. Ettevõtlike noormeeste, Jevdossi Kanavarase ja Lehv-Leif Lehvikese, äri kulges edukalt. Erinevaid vaenupoolte sõjavägesid vooris Paganamaalt läbi nii põhja, lõuna, ida kui lääne suunas ning kõik nad peatusid hetkeks Tseamäe jalamil suure kivi juures ning kinnitasid keha värskeltvalmistatud burgeritega. Tavaliselt Jevdossi müüs ja Lehv-Leif toimetas pliidi juures, kuid nad palkasid endale appi ka ühe punase ninaga kohaliku talumehe, kes küttis ahju, koristas ümbrust, puhastas papptaldrikuid, et neid uute külaliste tarvis taaskasutusele võtta, ning kandis klientidele burgereid ette. Talumees töötas varem Maakonna nimelise riigi presidendina, kuid riik oli kaardilt kadunud ja mees tööta jäänud. Teda kutsuti Lepa Uuguks.

Rahulik elu Tseamäe jalamil kestis mõnda aega, kuni ühel hommikul sõitis tavapäraste tankide ja soomusmasinate asemel kummide vilisedes putka ette süsimust BMW. Autost kostus valju tümakat. Jevdossi ja Lehv-Leif läksid potentsiaalset klienti uudistama. Auto uks löödi lahti ja suurte silmadega tilluke roheline mehike hüppas maha, krokodillisaba taga tolknemas. Muusika oli nii vali, et summutas kõik ümberkaudsed helid, isegi kauge sõjamürina, kuid Kanavaras ja Lehvike läksid silmnähtavalt rõõmsamaks. Nad hüüdsid kooris, püüdes nelja ilmakaarde kanduvatest rütmidest üle karjuda:

          „Tere, Nibiru!”

          “Joujou, Jevdossi. Segens, krae, kuhu kursid? Kuidas kube kärab, Lehv-Leif?“

Nibiru näole valgus lai naeratus. Jevdossi Kanavaras vastas:

          „Ootasime sind kaua, Nibiru! Kas nüüd tulebki maailma lõpp? Meil on kiire, inimesed on hulluks läinud ja kõik hävineb. Peame Maa nende käest päästma, enne kui neukkud tagasi tulevad.”

Nibiruks kutsutud, veidi reptiloidi meenutav mehike pugistas naerda.

          „Öhh-öhh-öhh… Maailma lõpp… Ei, see pole lõpp, vaid alles algus.”

Ta viipas käega BMW suunas, kust väljusid üks mees ja üks koer. Mees hüüdis:

          “Mis on? Ei tunne ära või? Tahate, panen teile kannaga näkku?”

Koer urises kurjakuulutavalt. Nibiru ütles:

          „Te peaksite neid hästi tundma, doktor Klaatu ja Šarik, kelle me lahingumöllust ära tõime ja nüüd teenivad nad meid. Me tulime Maad päästma. Koos teeme me veel suuri tegusid.“

Jevdossi Kanavaras ja Leif-Lehv Lehvike noogutasid:

          „Me peame Maa päästma inimeste käest, enne kui hilja …“

Elu jätkus.

LVIII PEATÜKK: Luukere number 6765198.

Genevieve ärkas alles siis, kui keegi kirstukaane pealt ära tõmbas. Ta kuulis, kuidas õhuvahet hoidnud raudpolt kaugustesse veeres ja jõudis veel mõelda, et nüüd on siis lõpp. Kirstu kohale küünitas kiilanev vanaeit ja käsutas:

          „Number kuus-seitse-kuus-viis-üks-üheksa-kaheksa! Sina jääd täna eriteenistusse.”

Vanaeit ulatas talle plekkkruusi sooja punase joogiga. See ei olnud maitsev, kuid andis jõudu. Genevieve taipas peagi, millise joogiga oli tegemist. Veri!

Eriteenistus tähendas, et ta määrati vanapaari valve alla luukerede magamissaali töötoimkonda. Genevieve’ile anti lapp, hari ja veeämber ning ta pidi saali põranda puhtaks küürima. Ülesanne sobis talle, sest koristamise käigus oli võimalik silmad-kõrvad lahti hoida ning Genevieve sai luukerede saali korraldava vanapaari kohta nii mõndagi teada, sest jutukatele vanakestele meeldis mälestusi heietada. Nende nimed olid Hubert ja Matilda, nad olid abielus juba enne Pimeduse Metsa kolimist ning varem elasid nad kaheksateistkümnendal sajandil Tšehhimaal, kus Hubert töötas metsavahina. Nad tapsid inimesi. Tavaliselt meelitati ohver metsavahimajja, kus ta tükeldati ning valitud palad temast söödi. Ettevõtmiste taga oli Matilda, erakordselt julm ja salakaval mõrvar. Heasüdamlik Hubert oli naise tuhvlialune, keda ümbruskonnas peeti hinnatud töömeheks. Tema ülesanne oli potentsiaalne ohver naise kätte toimetada, et too saaks viimase kallal oma võikaid himusid rahuldada. Mõrvaritepaar tegutses segamatult mõnikümmend aastat ja keegi ei osanud neist halba aimata ega ümbruskonnas toimunud inimeste kadumistega siduda, aga siis sattus nende ohvriks kohaliku mõisniku üheksa-aastane tütar. Tüdruku kadumist kutsuti uurima linnast kohtu-uurija ning verejäljed viisid ta Huberti ja Matilda majani, kust leiti tapetud tüdruku nukk. Põhjalikumal uurimisel avastati maasse kaevatud inimjäänuseid ning nüüd ei olnud enam kahtlust, kes olid olnud veretööde toimepanemise taga. Salapärasel kombel jõudis aga metsavahipaar enne vahistamist kaduda. Keegi oli neid hoiatanud, nad põgenesid öö varjus Tšehhimaalt, jõudsid Prantsusmaale ning leidsid tee Pimeduse Metsa.

Vanapaar meenutas heldimusega ammuseid sündmusi kaheksateistkümnenda sajandi Tšehhimaal ja ilkus oma nupukuste peale lõbusasti naerda. Genevieve koristas ja kuulas ning tal hakkas kõhe. Siiski, nüüd ta teadis, mida ta peab tegema.

          „Ma pean Louis’ leidma ja siis me peame siit kiiresti põgenema!”

Genevieve sisendas neid mõtteid endale niikaua, kuni taas uskuma hakkas. Kui ta oli koristamise lõpetanud, siis aeti ta jälle puusärki puhkama. Koristamise käigus oli ta leidnud kaduma läinud raudpoldi ja  ta sai kirstu kaane taas praokile jätta. Peale lühikest puhkust puusärgis äratas teda vanaeide kärkimine:

          „Number kuus-seitse-kuus-viis-üks-üheksa-kaheksa, kähku välja ja tööle! Sinu objekt on number kümme, toit ja parask ning sa oled paaris numbritega kolm-üheksa-null-null-kaks-null ja kaks-kaheksa-seitse-neli-viis-neli-neli.”

Vanaeide ümber oli kogunenud veel kaks luukere ja neile ulatati plekkkruusid verega. Tundus, et verd vajasid luukered eluspüsimiseks. Genevieve’i uued kaaslased tühjendasid himukalt oma plekkkruuse.

          „Rohkem ei ole. Meil on rasked ajad.”

Vanaeide hääles kõlas kurbus ja ta ulatas Genevieve’ile toidukandiku. Jälle liikus Genevieve kolmikus kahe luukere kannul. Teisel neist oli kombitsate vahel samasugune toidukandik. Esimene luukere, kes taarus kõige ees, oli nähtavasti kolmiku juht ja teadis marsruuti. Seekord suundusid nad mööda lagunenud treppi allapoole. Genevieve luges kokku, et nad möödusid neljast koridoriavast, enne kui sisenesid käikude rägastikku. Kui tema arvepidamine osutus õigeks, siis olid nad jõudnud Musta Mehe ametkonda, mis pidi olema tema sihtmärk. Ta oli jõudnud eesmärgile väga lähedale, aga missuguse ukse taga selles käikude rägastikus peitus Louis? Ühe ukse taga luukerede seltskond peatus, esimene luukere avas raske võtmega ukse ning andis Genevieve’i kaaslasele märku siseneda. Genevieve kuulis läbi ukse, kuidas keegi märatses ja karjus:

          „Laske mind lahti. Ma olen Pimeduseriigi truu teener Roman Korovjev, mitte keegi närune Lilleke!”

Teine luukere väljus paraskiga, mille ta tühjendas kanalisatsioonišahti, mis oli ühenduses kaheksanda põrguga. Kui parask oli tühjendatud ning kongi tagasi viidud, siis liikusid nad järgmise ukse juurde ning nüüd andis esimene luukere Genevieve’ile märku sisenemiseks. Ta astus tühja kambrisse, mille ühes nurgas seisis paraskiämber. Genevieve märkas, et ruum oli täis kiviklibu ja ehitusprahti. Kambri keskel lebas räbalahunnik, kuid see  näis end liigutavat ja Genevieve asetas kandiku selle ette. Ta tundis, kuidas kõht korises. Genevieve ei olnud arvestanud, et erinevalt luukeredest vajas tema inimkeha eluspüsimiseks toitu ja hapnikku. Peale selle olid inimkehal möödapääsematud loomulikud vajadused, mis üha tugevamini tunda andsid ning nende vajaduste sunnil ei leidnud ta mahti enam häbenemiseks, vaid otsustas paraskit kasutada. Paraski taga märkas ta halvasti kaetud avaust, kuid hetkel ei suutnud ta sellest midagi arvata. Samal ajal kui Genevieve paraski juures toimetas, roomas räbalahunnikust välja kõhn keskmist kasvu ning kooljakarva näoilmega keskealine mees, kes jäi teda üllatunult silmitsema. Viimaks ta lausus:

          „Sa ei olegi luukere?”

          „Mömm-mömm-mömm.”

Genevieve tekitas luukeredele iseloomulikku mõminat, kuid tajus, et midagi oli valesti. Kongiasukas päris oma naljakas vanaaegses kõnepruugis:

          „Mind sa ei peta. Luukered ei kuse. Kes sa oled?”

Genevieve tundis, et on plindris. Ta ei teadnud, kas räbalapundar on tema vaenlane või sõber, sest vangi sattusid ka eksinud pimeduseteenrid. Genevieve otsustas riskida.

          „Minu nimi on Genevieve, olen inimene ja võin teid siit päästa. Kes te olete?”

Vang ringutas ennast ja lausus:

          „Milline üllatav kohtumine! Juba teine inimene, kelle ma olen viimasel ajal avastanud. Mina olen Pierre Maury..”

          „Teine inimene? Mida te sellega öelda tahate?”

          „Kohtasin hiljuti endist Musta Mehe kaastöölist, kelle nimi oli Louis. Olgugi, et ta oli azoiitide hulka sattunud, näis mulle siiski, et inimlikkus pole talle päris võõras.“

          „Louis Pacult?”

          „Just nii ta ennast nimetas.”

          „Oskate öelda, kuidas ma teda leida võiksin? Aidake mul Louis üles otsida. Palun!”

Pierre ei jõudnud vastata, sest ukse tagant kostus kraapivat heli ja uks avanes. Genevieve oli liiga kauaks ära jäänud ning juhtluukere sisenes ruumi. Genevieve hindas olukorda, talle meenus Daniel’i kingitus ning ta otsustas tegutseda. Ta võttis taskust tikutoosi,  süütas tiku ja haaras otsusekindlalt ühe käega luukerelt hõlsti ning teise käega viskas põleva tiku luukere tühjast silmakoopast sisse. Luukere süttis kergesti põlema ja peagi oli temast järel vaid peotäis tuhka. Pierre Maury tõusis nüüd püsti. Väljanägemiselt ei erinenud luukeredest just palju. Genevieve ulatas talle luukere hõlsti ja kordas:

          „Kus on Louis? Näidake mulle teed!”

Pierre kostis vastuseks:

          „Minu kambrist viib käik Louis’ kambrisse. Külastasin teda alles hiljuti ning meil on olnud huvitavad vestlused. Ta rääkis mulle lennumasinatest. Kas sellised asjad on tõesti olemas?”

          „Lennukid? Jah, muidugi. Jätame need jutud hilisemaks. Ukse ees on veel üks luukere ning on parem, kui me temagi põletame. Me vajame tema hõlsti Louis’ jaoks ja te peate mind aitama.”

Nad väljusid kambrist ja tõesti, terine luukere seisiski kannatlikult ukse taga ning ootas, tühjade nõudega kandik kombitsate vahel. Genevieve suunas põleva tiku luukere silmakoopasse, samal ajal kui Pierre temalt osavalt hõlsti haaras. Nüüd olid nad valmis Pierre’i kongist lahkuma, kuid Genevieve viivitas. Pierre’i toidukandik oli puutumata. Seal olid veekruus, pudrukauss ja kaks kuivikut ning Genevieve tunnetas nälga.

          „Võib-olla peaksime sööma. Ma olen näljane. Luukeresid toidetakse vaid verega.”

Nad jagasid napi eine vennalikult ja kui nad olid lõpetanud, ütles Genevieve Pierre’ile:

          „Ma ei teadnudki, kui hästi võivad maitseda hallitanud puder ja kuivikud.”

Üks kuivik jäi järele ning Genevieve pistis selle instinktiivselt taskusse. Pierre eemaldas käigusuudme eest kiviprahi ja paljastas avause.

          „Üks haru lõpeb selles kambris, kus Louis’d hoitakse. Tule minu järel!”

Genevieve pressis end mehe järel käiku.

LIX PEATÜKK: Kuidas leida Louis?

Roomata tuli läbi kitsa käigu, kuhu nad, olgugi et mõlemad olid kehaehituselt õblukesed, hädavaevu mahtusid. Siis lükkas Pierre ühte plaati ja nad sisenesid teise kambrisse. Kambris istus kergelt tüsedusele kalduv liivakarva juustega nooremapoolne mees. Päris kindlasti ei olnud tegemist Louis’ga. Luukeresid nähes hakkas mees karjuma.

          „Laske mind välja!”

Genevieve küsis:

           „Kes sa oled?”

          „Ma olen Juhtiva Tuumiku liige Roman Korovjev! Kas Azot saatis teid mind vabastama?”

Korovjevi sisemusest piiksus aga keegi, justkui oleks tegemist kõhurääkijaga:

          „Ma olen Maakonna president Jaan-Saalomon Lilleke.”

Selle peale käratas mees kurjalt:

           „Vait, Lilleke! Millal nad su ometi ära põletavad?”

Pierre ja Genevieve jälgisid kummalist dialoogi mehe sisemuses, kui too rääkis vaheldumisi kahe häälega. Vaatepilt ei olnud just lootustandev. Tundmatu vang küsis neilt Korovjevi häälega:

          „Teie ei käitu nagu luukered. Kes te olete? Kui teid ei saatnud Azot, siis olete te Pimeduseriigi vaenlased?”

Genevieve taipas momentaalselt, et tegemist on veendunud azoiidiga ja võttis jutuotsa enda kätte.

          „Vastupidi. Me oleme Pimeduseriigi sõbrad ja võitleme Azoti vaenlaste vastu, kes on pettuse teel võimule saanud ja sinu siia kambrisse sulgenud. Azot saatis meid sind päästma. Sa pead meid usaldama, sest ainult siis saame sind aidata.”

          „Te olete valevorstid. Pimeduseriigis ei saa mitte kedagi usaldada. Meid võib ainult ära kasutada.”

Maury sekkus jutuajamisse.

          „Azoti käsul paneme sinu ustavuse Pimeduseriigile proovile. Meil vaja leida Louis Pacult’i nimeline Pimeduseriigi vaenlane? Kas oskad öelda, kus ta end varjab?”

          „Ei.”

          „Ta oli varem selles kambris.”

          „Kui mind siia toodi, siis oli kamber tühi, kuid ma kuulsin pealt, mida Must Mees ja Freddy Skeleton omavahel rääkisid. Sain aru, et azoiit, kes varem selles kambris asus, kandis oma karistuse ära ning ta suunati tagasi tööle. Aga teie tõestage, et olete siin Azoti ülesandel. Missugusest võimuhaaramisest te rääkisite?”

Genevieve taipas, et isegi meeltesegaduses vangist, kes on jäänud pimedusejõudude lummusesse, võib vastase taltsutamisel abi olla ja ta otsustas võimaluse ära kasutada. Pealegi liikusid luukered tavaliselt kolmikutena ja kolmekesi oli neil Pimeduseriigi koridorides ohutum ringi liikuda.  Ta pöördus vangi poole:

          „Must Mees plaanib Azoti käest võimu üle võtta. Meie toetame Azoti ja sina võid meiega ühineda. Kas tahad?”

          „Olen valmis kõigeks, mis teenib pimeduse huve.”

           „Hea küll, kuid kõigepealt pead luukereks maskeeruma. Sul on õigupoolest kaks valikut, kas tuled meiega või me peame su tapma. Pea meeles, et kui tuled meiega, siis oled muutunud meie kaasosaliseks ja sellisel juhul ei ole sul enam Musta Mehe käest pääsu.”

          „Haa, ma tean väga hästi, et Pimeduseriigis saab tappa ainult hingepõletuskambris.”

          „Sinna me su viimegi.”

          „Kui järele mõelda, siis on võimas Azot mulle alati sümpaatsem tundunud kui Must Mees. Kui ma jään hiilgava Azoti poolele, kas päästate mu siit välja?”

           „Kui see on meile kasulik, siis me teeme seda.”

          „Siis ma tulen teiega.”

          „Tubli, Korovjev! Tegid õige valiku. Hiilgav Azot hindab seda. Sa pead talitama täpselt meie juhtnööride järgi, siis pääsed uuesti Pimeduseriiki teenima. Riietu ümber!”

Nende sõnadega ulatas Genevieve Korovjevile luukere hõlsti, mille too endale selga ajas. Romani valdasid mitmesugused tunded. Vangistuses viibides oli ta kannatanud sügava masenduse käes. Kuigi Pimeduseriigile kuulus tema süda, siis pidi ta nüüd tagantjärele kibedusega tunnistama, et pimedusejõud teda hoolimatult ära kasutanud ja lõpuks ikkagi hüljanud. Ta ei olnud päris kindel, kas tema päästjad ikka töötavad Azoti heaks, kuid ta teadis hästi, et kui Must Mees on tõepoolest võimule tulnud, siis on tema karjäär möödapääsematult lõppenud ning ta võib kergesti lõpetada ahjus. Romani orangutanilt päritud looduslapse praktiline mõistus andis talle nõu võõrastega kaasa minna, sest  enesealalhoiuinstikt oli suurem kui hirm teadmatuse ees. Võib-olla on tal kasulikum uuele ja tundmatule peremehele kuuletuda isegi siis, kui see ei peaks osutuma Azotiks. Niisiis otsustas ta kõhklused lõpetada ning tõmbas hõlsti endale selga. Maury pani tähele, et Korovjev on valmis ning lausus:

          „Tore. Siin on sulle toidukandik tühjade nõudega. Me teeme ikkagi tööd.”

Maury liikus kõige ees ja Korovjev ning Genevieve tulid toidukanndikuid hoides tema järel. Ülesanne, mida Genevieve, Pierre ja Korovjev-Lilleke täitma asusid, ei olnud lihtsate killast. Maury sosistas Genevieve’ile kõrva nii, et Korovjev ei kuuleks:

          „Me peaksime leidma luukerede saali. Louis mainis, et tema töökoht asus samal korrusel, otse tema kambri kõrval. Kahjuks pole mul võimalust olnud siin eriti ringi liikuda ja ma ei tunne teed.”

Genevieve osutas suurele mustale tugevate riividega rauduksele, mis asetses koridori lõpus. Uksel võis märgata punases kirjas hoiatussilti luukere kujutisega.

          „Katsetaksime ehk selle uksega, kuid on parem, kui ma uurin kõigepealt olukorda. Oodake mind ukse juures ja olge valmis tegutsemiseks, kui ma märku annan.”

Pierre jäi Korovjeviga ukse taha ootama. Genevieve lükkas ust ja see avanes. Tema pilgule avanes suur puusärke täis saal, üsna sarnane sellele, mida pidasid Hubert ja Matilda. Saali ühes nurgas märkas Genevieve laternat ja kedagi, kes istus laua taga. Ta pidi juba Louis’d hüüdma, kuid loomupärane ettevaatlikkus sai temast võitu ja ta hiilis lähemale. Laua taga istuv kogu ei olnud Louis, aga märganud ootamatult tema ette kerkinud luukere, karjatas too hirmunult. Genevieve sai hirmust võitu ja küsis otse, aimates järele luukerede krigisevat hääletooni.

          „Meid saadeti Louis Pacult’i juurde. Kas sina oled Louis?”

          „Ei ole. Louis töötab nüüd propagandatalituses Patrick Bulgarelli alluvuses. Mina olen professor Meyerson ja töötan siin alles lühikest aega.”

          „Kas sa tead, kus asub propagandatalitlus?”

          „Tean seda hästi. Propagandatalitlus asub esimesel korrusel. Varem töötas seal minu vend doktor Meyerson, kes kahjuks reetis Pimeduseriigi ja põletati ahjus. Minul kui tema lähimal perekonnaliikmel on selle üle siiralt häbi. Venna eksimuse pärast kõrvaldati mind abitimuka ametist ja saadeti luukerede saali ning sedagi tänu Musta Mehe armulikkusele. Pean täheldama, et olete luukerede kohta kahtlaselt jutukas. Ma vabandan, kuid peaksin teid igaks juhuks kontrollima, sest  Pimeduseriiki on viimasel ajal palju vaenlasi sattunud.”

Selle peale tegi Genevieve luukeresid järele aimates professor Meyersoni suunas paar ähvardavat liigutust, ise krigisedes:

          „Veri! Mömm-mömm-mömm! Sina, professor, ära targuta. Meie vereannust on vähendatud ja me oleme väga näljased.”

Professor Meyerson muutus kriitvalgeks ja värises. Ta hüüdis anuval häälel:

          „Palun, ärge tehke! Ma usun, et olete Pimeduseriigi truu teener. Ärge tehke mulle halba, ma olen luukeredesse alati hästi suhtunud. Teil oli ju korraldus Louis Pacult üles otsida.”

Genevieve pöördus ümber ja taarus uksest välja. Talle meenus, et kui nad Daniel’iga külastasid meister Rais’ laboratooriumi, siis oli Guindola juhtinud tema tähelepanu propagandatalitlusele. Nüüd oli neil vaja vaid ülemistele korrustele pääseda, mis muutis ülesande lihtsamaks, sest põgenemisteekonna pikkus lühenes tunduvalt. Saalist väljunud, rääkis ta juhtunust Pierre’ile. Too lausus:

          „Ma ei usaldaks seda meest. Sisetunne aimab halba ja ta pole mind just sageli petnud. Mida kiiremini me siit lahkume, seda parem. Üritame tõusta esimese korruseni.”

Nad jõudsid trepikäiku, kuid seal tõkestasid paar azoiiti neil tee.

          „Meil on korraldus kõik luukered läbi otsida. Üks luukerede kolmik on kaduma läinud. Näidake meile oma numbrid ette.”

Genevieve, Pierre ja Korovjev-Lilleke mõmisesid ähvardavalt.

          „Mömm-mömm-mömm-mömm.”

Õnneks pidas ka Roman rollist kinni ja teeskles luukeret. Üks azoiitidest üritas Genevieve’ile käsi külge ajada, et hõlsti pealt numbrit vaadata. Ta kangestus üllatusest ja hüüdis kaaslasele:

          „Kujuta ette, see pole mitte luukere, vaid päris elus naine! Uskumatu! Ma ei mäletagi enam, millal ma viimati naist tunda sain. Tule tibukene, lõbutseme väheke, siis vaatame, mis me sinuga peale hakkame.”

Azoiidis said himud võitu kohusetunde üle ning võib-olla päästis see Pierre’i ja Genevieve’i kõige hullemast. Pierre virutas toidunõude kandiku naistemaia azoiidi suunas ning ründas. Esimene azoiit taganes ja laskis Genevieve’i lahti. Tema kaaslane haaras aga Korovjevist kinni. Too pistis hädaldama:

          „Laske mind lahti! Mina olen korralik pimeduseteener! Olen alati toetanud Musta Meest! Nemad kaks on reeturid.”

          „Pea lõuad! Sinagi ei ole mitte luukere, vaid kõigest inimene.”

Azoiidid hoidsid rabelevat Korovjevit kahekesi kinni, kuid see viivitus võimaldas Genevieve’il ja Pierre’il trepikäiku sukelduda ning mööda treppi põgeneda. Nad üritasid kõrgemale tungida ja jõudsid takistamatult kolmanda korruseni, kus asusid luukerede eluruumid. Siin oli tegemist juba tõsisema ohuga. Rühm azoiite ja luukeresid Matilda juhtimisel olid blokeerinud tee kõrgematele korrustele. Genevieve ja Pierre seisid valiku ees, kas põgeneda alla tagasi või mõelda midagi originaalset välja. Maury ütles:

          „Peame hargnema. Ma püüan neid kinni pidada, aga sina katsu leida mõni teine väljapääs.”

Maury tormas edasi jälitajate poole. Ta võitles vapralt, kuid lõpuks pääses jälitajate arvuline ülekaal maksvusele. Mitmed käed ja kombitsad haarasid temast kinni ja muutsid ta liikumisvõimetuks. Tema silmadele tõmmati kate peale ning Maury tundis, kuidas peened, kuid teraseselt kõvad nöörid soonisid teravalt tema sajanditevanusesse ihusse. Kõvasti kinniseotud Pierre aietas valust. Teda lohistati mööda lõputuid käike, siis trepist üles ning seejärel veeti jälle läbi koridoride tundmatusse. Ta kuulis, kuidas riivid kriuksusid ning kusagil pöörati võtit. Kui tal silmade eest kate ära võeti, avastas Pierre, et viibib musta puidust tugitooli külge aheldatuna ühes väiksemas võlvlaega ruumis. Keset ruumi seisis musta peakotiga mees, keda ta mäletas väga kaugete aegade tagant. Loomulikult oli see Must Mees ise, kellega nad olid kohtunud veel siis, kui viimane oli olnud pimedusevalitseja ja Maury Pimeduse Metsa sattus. Musta Mehe kõrval seisid kolm luukeret, valmis iga hetk isanda soove täitma. Must Mees avas suu ning tema hääles vingus rajune tuuleiil ja klirises purunev klaas:

          „Tahad põgeneda, Maury? Nüüd, seitsmesaja aasta järel  Pimeduse Metsas, tahad sa ikka veel põgeneda! Oled hulluks läinud? Sa ei kujuta ette, mis sind välismaailmas ootab. Peaksid teadma, et Pimeduse Metsast ei põgeneta, vaid siia jäädakse igaveseks. Nii on sinulegi parem.”

Pierre oigas tasakesi. Peale hetkelist pausi Must Mees jätkas:

          „Isegi kui sinul või mõnel teisel õnnestuks siit lahkuda, siis teadke, et ka välismaailmas ei saaks te minutitki rahu ja Pimeduse Mets käib teiega alati kaasas. Meie ei tunnista end iialgi kaotanuks, seda enam inimeste ees, kes võlgnevad meile tänu oma eksistentsi eest. Kui vang Jacques Marceau lurjus Fernand’i hooletuse tõttu põgenes, siis mida ta sellega saavutas? Arvas ta tõesti, et on meist igaveseks vabanenud? Marceau eksis. Tema edasine elu vääris vaid haletsust. Täna õnne, et sattusid minu ja Freddy kätte. Mõni teine oleks sinuga karmimalt ümber käinud. On mul õigus, Freddy?”

Üks luukeredest krigises vastuseks.

          „Jaa-jaa.”

Ilmselt oli tegemist luukerede pealiku Freddy Skeletoniga. Must Mees jätkas:

          „Ma rõõmustan sind, Pierre Maury. Mitte keegi ei saa sinu põgenemisest teada. Mitte iialgi! Meil on sinu jaoks valmis mõeldud hoopis parem plaan. Me mõistame su unustusesse. Ajapikku kustutatakse sind Pimeduse Metsa arhiivide mälust. Me suudame muuta hinge olematuks isegi siis, kui me teda ei hävita. See on meie õigus ja me viime selle ellu, aga kuna sa ennast meile nii kahetsusväärsel kombel meelde tuletasid, siis pead sa meid enne veel piisavalt lõbustama. Me ei paigutanud sind ilmaasjata piinakambri kõrvale, vaid ikka selleks, et sind oleks hea käepärast võtta, kui keegi tahab sinu peal kätt harjutada. Meil saab väga lõbus olema.”

Must Mees naeris täiest kõrist ja kambri võlvitud seinad kõmisesid vastu, justkui oleksid nad iga hetk kokku kukkumas. Taustaks sekundeeris talle Freddy Skeletoni luust ja lihast läbilõikav krigin. Nad lahkusid silmnähtavalt heas tujus ning jätsid Pierre Maury saatust ootama. Ühes asjas nad eksisid. Nad ei teadnud, et olid saatuslikult hilinenud, Pierre Maury ei olnud enam unustatud ning tema pärand oli kõikidest nende vastujõupingutustest hoolimata inimkonnale edasi antud.

LX PEATÜKK: Daniel’i vangistamine.

Patrick Bulgarelli istus pehmes nahktugitoolis endises doktor Meyersoni kabinetis ja sirutas mõnusasti jalgu välja. Propagandajuhi uhke kabinet kuulus nüüd talle ja ta võis täiel rinna nautida positsiooni tõusuga kaasnenud mugavusi. Patrick lülitas arvuti sisse ning seinal asuv hiiglaslik ekraan lõi helendama. Ta seadis end  tugitooli mugavamini istuma, haaras põrandalt „Hennessy” pudeli ja rüüpas kallist konjakit otse pudelist. Esialgu võis ekraanil eristada vaid ähmaseid kontuure, kuid need muutusid vähehaaval selgemateks. Kujutis ekraanil võttis doktor Meyersoni mõõtmed ja kandus pikkamisi üle tema põletamistseremoonia ülekandeks. Patrick võis ikka ja jälle naudinguga jälgida, kuidas doktor Meyerson leekidesse kadus, kuid seekord ei lastud tal etendust lõpuni vaadata. Laual helises punane avariitelefon. Liini teises otsas oli professor Meyerson.

          „Lubage ette kanda. Mind külastas luukere, kes otsis Louis Pacult’i.”

          „Luukere?”

          „See mulle kahtlane näiski. Ta olid luukere kohta kuidagi liiga inimlik. Ma tean inimesi väga hästi, kuna olin varem ka ise inimene. Luukere pressis minult välja, et Louis töötab nüüd propagandatalitluses ning arvatavasti on ta sinnapoole teel. Kas te võiksite sellest informeerida Pimeduseriigi julgeolekuülemat? Ma ise ei tahaks talle tüli teha.”

          „Tänan, Meyerson. Teavitan sellest Musta Meest ja lasen sinu toiduportsjonit suurendada.”

Patrick irvitas mõnusasti. Ta teadis, et professor Meyerson kartis nii Musta Meest kui Punast Jacques’i ega julgenud nendega ise kontakti võtta, seepärast vajutas ta mustale nupule ja andis Musta Mehe ametkonna korrapidajale edasi informatsiooni, mille oli hetk tagasi professor Meyersonilt saanud.

Nüüd võis ta end jälle turvaliselt lõdvaks lasta. Patrick klõbistas klaviatuuri ja suunas kaamera arvuti abil luukerede saali. Professor Meyerson istus toimikuid täis laua taga. Veebikaamerate abil sai Patrick jälgida azoiitide ja luukerede tegevust, kuid vaid nende, kes ei kuulunud Juhtivatesse Tuumikusse. Meyersoni juures ei toimunud midagi huvitavat ja ta suunas kaamera edasi trepikäiku, kus azoiidid ja luukered Matilda juhtimisel barrikaadi ehitasid. Mõnda aega jälgis ta kindlustustööde kulgu, Matilda kärkis valjusti ja ropult tööliste peale, ning siis manas ta ekraanile Louis’ kujutise, kes töötas nüüd tema otsese alluvana kõrvalkambris. Patrick muutis kontuure ekraanil teravamaks ja uuris kunagist sõpra hoolega. Louis oli sirgunud pikemaks, tema näojooned ei olnud enam lapselikud ning põski ja lõuga katsid habemetüükad. Polnud midagi parata, samal ajal kui ta ise oli säilitanud kolmeteistkümneaastase teismelise välimuse ja Pimeduseriigi võimukoridorides ekseldes oli mehistunud vaid sisemiselt, kasvas terma lapsepõlvesõbrast kümne aasta jooksul mees. Patrick püüdis ette kujutada, milline võinuks ta ise välja näha, kui ta oleks saanud vananeda, kuid see ei õnnestunud kuigi hästi. Pettununa lülitas ta kaamera uuesti arhiivikaadrite peale.

Saabumise hetkest alates jooksis ekraanilt läbi Louis’ teekond Pimeduse Metsa. Patrick’i juba kogenud silm pani kohe tähele, et teekond polnud veendunud azoiidi jaoks just lootustandev. Ta oli küll valinud Louis’ endale abiliseks, kuid pigem seetõttu, et too oli siin uus, halvasti kohanenud ning ei võinud talle ohtlikuks muutuda. Pimeduseriigis ei saanud kedagi usaldada ja sõpradest võisid kergesti kujuneda vaenlased. Patrick polnud rumal ja ta tajus selgesti, et Louis ei olnud sisemuses Pimeduseriiki omaks võtnud. Hääletamisel oli ta tugevaid kõhklusi maha surudes Louis’ azoiidiks saamisele poolthääle andnud, kuid ta polnud oma otsuse õigsuses lõpuni veendunud. Patrick õigustas ennast sellega, et lõpuks oli tema Louis’ Pimeduse Metsa kutsunud ja ehk on võimalik veel asjade kulgu teistpidi voolama suunata. Pealegi, Must Mees oli talle öelnud, et Pimeduseriigist saavad lahkuda üksnes need, kes on suutnud siin patust puhtaks jääda. Seda oli kunagi suutnud vaid keegi Jacques Marceau. Louis aga oli azoiidiks võetud, patu endale ametlikult hingele saanud ning see pidi garanteerima tema truuduse pimedusejõududele.

Patrick’i vaevas halb eelaimdus, ta ei saanud enam rahu ja uuris hoolega Louis’d üles võtnud arhiivilinti ning varsti ta avastas, et tegelikult oli Louis azoiidiks vastu võetud Musta Mehe otsusel tänu Gaa-Gaa protseduurilisele eksimusele, kuid ilma katset loomadega läbimata. Patrick tajus siin tõsist oht Pimeduse Metsa julgeolekule ning ta ei mõistnud, kuidas Must Mees võis Gaa-Gaa väikesesse eksimusse nii kergekäeliselt suhtuda. Reeglitesse kinnijäämine võib hukutada kogu Pimeduseriigi. Patrick lülitas ekraani välja ja rüüpas rahustuseks uue sõõmu „Hennessy’d”, tundis end silaga nähtavalt ebamugavalt. Ta pidi hoolega läbi mõtlema, kuidas edasi toimida, sest olukord ei olnud talle seisukoha võtmiseks kerge. Võis kergesti juhtuda, et ta oli äsja jälile jõudnud Pimeduseriigi potentsiaalsele vaenlasele ning Pimeduseriigi pühendunud kodanikuna teadis ta hästi, et vaenlane tuli leida, kahjutuks teha ning hävitada. Talle oli sisendatud, et niiviisi ei ole ta kohustatud käituma mitte ainult kindla teadmise, vaid ka pelga kahtlustuse puhul. Patrick teadis potentsiaalse vaenlase nime, see nimi oli Louis Pacult, kuid see ei teinud tema olukorda kergemaks. Küsimus ei olnud isegi mitte niivõrd kunagises lapsepõlvesõpruses, sest sõbrad tulevad ja lähevad, kuid ta oli kutsunud potentsiaalse vaenlase Pimeduse Metsa, teinud temast oma lähima abilise ja saanud selleks pimedusevalitseja õnnistuse. See muutis olukorra tema jaoks palju keerulisemaks, sest ühtlasi oli ta endale võtnud vastutuse Louis’ tegevuse üle ja muutunud viimasest sõltuvaks. Patrick teadis selgesti, et ta oli oma otsuse teinud ning nüüd oli ta võimetu seda muutma, sest kui ta Louis’ praegu üles annab, siis pole tema enda julgeolek samuti enam garanteeritud.

Patrick tajus meeleheitel, kui noor ta veel on, et mehe eest otsuseid vastu võtta. Murest murtuna lülitas ta kaamera uuesti jälgimissüsteemi peale ning suunas seda sihitult ühelt objektilt teisele ning võib-olla just seetõttu õnnestuski tal tabada tundmatu objekt, kes lähenes propagandatalitluse uksele. Ta mõtles, kas Mustal Mehel ja Matildal ei õnnestudki Louis’ tundmatute otsijate tegevust peatada ja nüüd tuleb temal lahingusse astuda. Kui pilt muutus selgemaks, sai ta aru, et tegemist ei olnud luukerega, vaid ekraanile tekkis talle tundmatu keskealise mehe kujutis, kes kandis azoiidi halli vormirõivastust. Patrick lülitas sisse spetsiaalse isikutuvastamise programmi, kuid tal ei õnnestunud tundmatut ühegi registreeritud azoiidina identifitseerida. Tegemist võis olla mõne inimkuju kasutava langenuga, kuigi see tundus enam kui kaheldav. Langenud ei kandnud tavaliselt vormiriietust ja eristusid niiviisi Pimeduseriigi teenistuses olevatest inimestest. Patrick kummutas pudeli tühjaks. Jook kõrvetas sisikonda. Ta sundis end tõusma ja avas oma kabineti ukse, sest oli parem, kui tundmatu ei satu eksikombel Louis’ kambrisse, vaid ta saaks saabuja isiklikult üle vaadata ning tema kavatsused tuvastada. Tundmatu mees vaatas talle koridori teisest otsast vastu. Tema silmad ei hõõgunud pimedas punaselt, seega ei olnud kindlasti tegemist langenuga. Tundmatu rusikasse surutud käes välkus pistoda. Patrick karjus tema peale ähvardavalt:

          „Mida see nüüd tähendab? Kuidas sa julged ilma põhjuseta minu tööruumidesse siseneda? Vasta! Sa räägid Juhtiva Tuumiku liikmega!”

          „Mul on see põhjus.”

          „Või nii! Kellega on mul üldse au?”

          „Ma olen Daniel Ferreira ja mul on ainult üks küsimus. Kus on Louis Pacult?”

Patrick rahunes kiiresti maha ja vastas kammitsetult, hoolega sõnu valides. Ta oli nüüd kindel, et tegemist on Pimeduseriigi vaenlasega.

          „Louis Pacult? Muidugi tean ja võin sulle seda öelda. Ta istub praegu minu kõrvalruumis. Kui lubad siis juhatan sulle teed.”

          „Ole palun nii lahke.”

          „Palun astu edasi. Louis’ kabineti uks asub minu ruumi vastas.”

Daniel astus Patrick’ile lähemale, hoides pistoda löögivalmis. Kui ta oli jõudnud temast vaid paari sammu kaugusele, vajutas Patrick ühele kangile seinas, põrand Daniel’i  all kadus ning ta langes allapoole. Kukkudes leidis ta end erinevate piinariistade kollektsiooni keskel ning lokkispäine kikkhabemega mees tervitas teda rõõmsa „hallooga”. Peale kikkhabemega mehe viibisid ruumis veel mõned vormirõivastuses azoiidid.

          „Tere tulemast minu kuningriiki. Härra Ferreira, kui ma ei eksi? Mina olen kohtunik Lewitzky, Pimeduseriigi ülemtimukas. Siiras rõõm teiega tutvuda.”

Azoiidid viskusid kobaras Danielile peale ning kui ründajad taas eemaldusid, siis avastas Daniel end tugevate nahkrihmadega kinni seotuna maas lebamas. Lewitzky virutas talle kumminuiaga mitu korda vastu pead, nii et Daniel kaotas teadvuse. Kohtuniku hüüde peale ilmusid välja luukered, kes lohistasid kinniseotud Danieli kõrvalruumi, võlvitud laega kambrisse. Kambri keskel asetsesid kolm musta tugitooli, neist keskmine oli juba hõivatud ühe keskealise kooljanäoga mehe poolt. Luukered aheldasid Daniel’i piinakambri kõige vasakpoolsema tooli külge.

Teadvusekaotus viis Daniel’i hinge kehast välja ja see lendas kehast aina kaugemale, kuni ta tundis seda hõljuvat ühes teises maailmas. Siis ilmus Daniel’i ette läbipaistev tiivuline kuju, kes ütles:

          „Mina olen ingel Ramiel. Sinu hing on mõneks ajaks kehast lahkunud ja saabunud purgatooriumisse ning me peame seda üürikest aega otstarbekalt kasutama. Varsti pöördub sinu hing kehasse tagasi, kuid enne pean ma sulle midagi üle andma. See on teadmine, mida vajad oma edasisel teekonnal Pimeduseriigis. Hoia seda hästi!”

Ramiel asetas oma käe tema pea peale. Daniel tundis, kuidas temasse voogas uusi teadmisi, otsekui oleks talle uut tarkvara installeeritud. Sisestatud teadmised andsid talle täieliku ülevaate Pimeduse Metsast ja mitte ainult sellest. Nüüd ta teadis, et peab missiooni jätkama, ainult et järgnevad seiklused võisid osutuda palju vastutusrikkamateks ning ohtlikumateks, kui see lihtne põhjus, millepärast ta teekonna ette võttis.

LXI PEATÜKK: Hingevahetus.

Azoiidid viisid äsja kinnipüütud Korovjev-Lillekese Musta Mehe ette. Too taipas mõne hetkega, mis oli juhtunud ning andis üleüldise häire. Põhjalike otsingute käigus avastati Korovjevi ja Maury kongide vaheline käik. Korovjev  toimetati uude kongi ning Must Mees asus teda üle kuulama. Ülekuulamine osutus üle ootuste keeruliseks. Korovjev ja Lilleke võitlesid võimu pärast nende ühises kehas ja selle asemel, et informatsiooni anda, üritasid nad vastastikku solvanguid välja paisates hoopis end teineteise üle kehtestada. Korovjev kriiskas:

          „Ma aitan heameelega Pimeduseriiki ohtlike kurjategijate tabamisel, ainult päästke mind Lillekesest.”

          „Ise oled kurjategija, varastasid minu keha. Sinusugused tuleks põletada.”

Lilleke ei jäänud Korovjevi süüdistusterle võlgu, Must Mees kaotas kannatuse ning müristas kõuehäälel:

          „Jääge ometi vait, saatana teenrid!”

Viivuks tekkis kongi vaikus, kuid niipea kui Must Mees üritas küsitlust jätkata, hakkasid Korovjev ja Lilleke taas teineteisest üle karjuma. Lõpuks ei jäänud Mustal Mehel enam midagi muud üle, kui käskis Korovjev-Lillekese nööridega koiku külge kinni siduda. Endisel kujul jätkates kaotas ülekuulamine igasuguse mõtte ja vaid eksortsism võis siin veel midagi päästa.

Must Mees läks asjatundjatelt abi otsima ning Korovjev-Lilleke jäeti mõneks ajaks Punase Jacques’i valve alla, kes teda ajaviiteks kantsikuga nüpeldas. Paari tunni pärast olid pimedusejõud vaimu väljaajamise tseremooniaks valmis, uks löödi pauguga lahti ja kambrisse astus sisse pimedusevalitseja Azot, tema kannul langenud Muumia, Kaama ja Nuf-Nuf ning kolm luukeret – meister Rais koos abiliste doktor Mengele ning professor Ivanoviga. Neil seisis ees vastutusrikas ülesanne ehk Roman Korovjevi hinge väljaajamine Jaan-Saalomon Lillekese kehast. Hinge väljaajamine oli palju keerulisem ja kannatust nõudvam protseduur kui kehasse minemine. Eksortsistlikke seansse olid võimelised sooritama ainult vähesed langenud ja Muumia oli neist osavaim. Seekord soovis aga pimedusevalitseja Azot protseduuri isiklikult läbi viia ning Muumia pidi teda assisteerima. Azot andis endale aru, et kuna tema oli kord istutanud Korovjevile langenu hinge, siis ainult tema oli võimeline seda sealt välja ajama. Käesoleva operatsiooni muutis veelgi keerulisemaks, et ei olnud teada, kuidas siirdatud hing eksortsismile reageerib ning keegi ei osanud ennustada, kas hing reageerib Korovjevi või kunagise hinge omaniku Gubbieli nimele. Lillekese keha asetati mustade küünaldega ümbritsetud alusele ja seoti tugevate nahkrihmadega kinni. Punane Jacques koos doktor Mengele ja professor Ivanoviga väljusid ning ruumi jäid vaid kolm vaimu väljakutsujat. Kõrvalisi isikuid ei tohtinud protsessiooni juures viibida, sest siis oleks hingele avanenud võimalus uude kehasse pugeda. Azot, Muumia ja meister Rais asusid riitust läbi viima. Muumia ning meister Rais kutsusid retsiteerides hinge kehast väljuma.

          „Hing, hing, tule välja! Roman Korovjev, tule välja! Hing, saa vabaks! Välju Jaan-Saalomon Lillekese kehast! Pimedus käseb sul välja tulla!”

Azot tegi musta küünlaga Korovjevi kohal ringikujulisi  liigutusi, aeg-ajalt läbilõikavalt kriisates:

          Bevissarion! Shammativaddavadda![118] Tipp! Tipp! Tipp! Nuuahaimon turluku tii!”

Mõne aja pärast võis kuulda, kuidas Roman Korovjev ja Jaan-Saalomon Lilleke vaheldumisi kutsele vastasid.

          „Mine ära!”

          „Jätke mind rahule, Korovjev!”

          „Mine ära!”

          „Ei lähe ma kusagile! Ole vait, värdjas!”

Azot kriiskas jälle:

          Tipp! Tipp! Tipp! Shammativaddavadda!”

Lillekese keha viskles kohutavas agoonias ja paiskas endast välja hirmuäratavaid möirgeid, mis valjenesid ja muutusid aina metsikumaks. Azot karjus:

          Shammativaddavadda! Tipp! Tipp! Tipp! Nuuahaimon turluku tii!”

Talle kõlas vastu mörisev naer.

          „Hihii! Azot! Haahaahaa! Bevissarion, Azot! Mina pole sinu värdjas Korovjev. Olen suur Gubbiel. Mitte kusagile ma ei tule!”

Muumia tuli oma valitsejale appi ning hakkas kiiresti väljaajamisloitsu lugema.

          Paraparaparaparaparaparaparaparapara! Gubbiel! Korovjev! Gubbiel! Korovjev! Gubbiel! Korovjev! Durluur! Durluur! Parakaramareion turluku tii tohiyaar! Zonta! Zonta! Tipp! Tipp! Tipp!”[119]

Selle peale Korovjev või Gubbiel, kesiganes neist seda keha parajasti valitses, laskis kuuldavale haukuva naeruhoo. Nüüd hüüdsid Azot, Muumia ja meister Rais juba kolmekesi:

          „Gubbiel! Korovjev! Gubbiel! Korovjev! Gubbiel! Korovjev! Durluur! Durluur! Tipp! Tipp! Tipp!”

Järsku keha taltus. Roman Korovjevi hing väljus, või oli see Gubbieli oma, ja jättis Jaan-Saalomon Lillekese taas keha ainuperemeheks. Muumia puistas õhku punast pulbrit, püüdis nähtavaks muutunud Korovjevi hinge kinni ja sulges kilekotti. Hing läks  peagi taaskasutusse ning temast pidi saama luukere Freddy Skeletoni armees, sest selline oli pimedusevalitseja tahe. Azot küsis Muumialt:

          „Mul on üks probleem. Kas me ikka saame Lillekese ahjus põletada? Reeglite järgi ei ole tegemist vist azoiidiga?”

Muumia, kes tundis põhjalikult hingedega käitumise protseduure, vastas talle:

          „See sõltub, kuidas me kavatseme kaasust tõlgendada. Loomulikult võime arvestada variandiga, et põletame Korovjevi ja luukeresse paigutame hoopis Lillekese hinge.”

          „Mulle meeldiks Lillekese põletamine rohkem. Kujutluspilt, kuidas Gubbiel minu paraskit tühjendab, valmistab mulle suurt naudingut.”

          „Reeglite järgi saame pimedusele ohverdada ainult neid hingi, kes on azoiidiks vastu võetud. Välisazoiitide tegevust reeglid ei reguleeri, sest me oleme alati eeldanud, et surmajärgselt saabuvad nad meie hingede kodusse ja parimad neist teenivad meid luukeredena.”

          „Kas me ei saa neid mõlemaid luukeredeks teha? Kuigi sellest on mõneti kahju, sest siis saame põletada ainult Rudolfi, aga kahe hinge põletamine oleks jälle põnevam vaatepilt.”

          „Kuna nad on mõlemad väga kaua ühes kehas viibinud ja pidanud oma olemasolu eest teineteisega võitlema, siis on neist saanud verivaenlased ja see teeb nende dresseerimise raskeks. Kui me ühe neist põletaksime, siis väldiksime võimalikke hilisemaid ebameeldivusi.”

Azot ohkas. Ta mõistis, et isegi pimedusevalitseja ei ole kõikvõimas, kuigi ta oli seda muidugi kogu aeg teadnud.

          „Saan aru. Kas meil ei ole tõesti ühtegi väljapääsu, et saaksime üheaegselt nautida nii põletamistseremooniat kui Gubbieli paraskit kasimas?”

Nutikas Muumia leidis sobiva lahenduse.

          „Me võime ju riskida, lootuses, et pimedus võtab välisazoiidi hinge vastu. Kindlam võimalus tekib siis, kui me Lillekese azoiidiks kuulutame, milleks pole vaja muud kui Juhtiva Tuumiku otsust.”

          „Lasen kohe Juhtiva Tuumiku kokku kutsuda. Niikuinii peame ka Juhtivat Tuumikut uuendama. Doktor Meyersoni ning Korovjevit asendavad Pimeduse Metsa tagasipöördunud Tuk ja Shahandaggurta. Tuk võib minna kohtunik Lewitzky juurde abitimukaks ning Shahandaggurta saab välismaailmas hangitud kogemusi kõige paremini rakendada Korovjevi asemel minu välisnõuniku ametis.”

Muumia muutus selle peale aga murelikuks.

          „Hiilgav Azot, kas sa kavatsed Tuki jätta inimese alluvusse? See ei oleks just kiiduväärne pretsedent ning võib langenuid sinu vastu häälestada. Ma ei taha kuidagi vähendada kohtunik Lewitzky teeneid Pimeduseriigi ees, kuid traditsioonid on langenutele väga olulised.”

          „Hea küll, olgu meil siis kaks timukat ja jagame vastutuse nende vahel lihtsalt ära. Tuk jääb vastutama meister Rais’ ja meistrinna Bathory katsetuste eest ning Lewitzky võib piinamistega edasi tegeleda, mis talle nagunii rohkem meeldib. Lewitzky ei ole teadlase tüüpi, vaid tegutseja. Põletamistseremooniatel osalevad nad kordamööda ja valivad ise endale abilised. Meister Rais, kuidas sulle meeldiks jääda Tuki alluvusse?”

Luukerest meister vastas krigisedes:

          „See on tark otsus. Ma tänan hoolitsuse eest, suur Azot. Va bulla Azot!”

Leidnud kõigile sobiva lahenduse, lahkusid eksortsistid rahulolevatena. Lõpuks ometi jäi Jaan-Saalomon Lilleke üksi, nii kambrisse kui ka üle pika  aja oma kehasse. Teda valdas õnnis tunne. Ta oli seda hetke kaua oodanud ja tundis Korovjevist vabanemise üle vaid kergendust, kuid ta ei saanud sellest kaua rõõmu tunda, sest tema Korovjevist vabastatud hing suunati pimedust toitma. Ees ootas Juhtiva Tuumiku otsus tema azoiidiks kuulutamise kohta, millele pidi järgnema tulesurm klaasahjus.

LXII PEATÜKK: Taaskohtumine.

Tänu Pierre Maury ennastsalgavale tegevusele võitis Genevieve piisavalt aega, et põgeneda. Samal ajal kui jälitajad Maury’ga tegelesid, pöördus ta tagasi neljandale korrusele, lipsas koridori ja jõudis lõpuks väikesele ning kitsale sisetrepile, mille kaudu pääses vaid allapoole. Äkki kuulis ta kedagi üsna lähedal krabistamas ja selja taha pilku heites märkas Genevieve, et üks luukerede kolmik oli talle järgnemas. Ta tormas mööda avastatud sisetreppi allapoole, jõudis seinaorvas paikneva musta küünla poolt nõrgalt valgustatud koridori ja märkas seal koridori lõpus suurt musta riivistatud ust. Genevieve jooksis ukse juurde, avas kõigepealt riivi, siis ukse ja sulges selle kiiresti enda järel ning alles  nüüd sai ta mahti ringi vaadata. Genevieve seisatus ukseesisel platvormil, kust talle avanes vaade hiiglasuurele musta veega kaetud basseinile. Ta ei teadnud, et vaheuks viis viiendasse põrgusse, millest luukeredel oli põhjust eemale hoida ja siia ei saanud nad talle järgneda. Genevieve’i juurde sõudis üksik must paat ning ahvitaoline paadimees andis talle märku paati istuda. Genevieve üritas paadimehega vestlust arendada:

          „Pean jõudma Pimeduseriigi propagandatalitlusse esimesel korrusel, kuid olen eksinud. Kuidas ma sinna pääsen?”

Paadimehe inimkeel oli katkendlik, rääkimine valmistas talle selgeid raskusi, kuid oli Genevieve’i jaoks siiski arusaadav.

          „Ei tea. Siin põrgu number viis. Mina viib sina trepp juurde. Võib-olla põrgu number neli valvur teab.”

          „Kes sa oled?”

          „Mina Fjodor. Põrgu number viis valvur.”

Genevieve istus paati ja Fjodor sõudis mööda mustavat vett, mis kihises ja kees, vastasseina suunas. Tõepoolest, nagu paadimees oli maininud, ulatus ruumi teises otsas veest välja redel, mille abil sai läbi luugi tõusta kõrgemale korrusele. Genevieve tänas viisakalt paadimeest, kes vaikselt eemale sõudis, ja ronis mööda redelit üles. Neljandal korrusel tervitas teda rõõmsa haukumisega mustavalgekirju koer. Genevieve’ile meenus, et ta oli Maury juures ühe kuiviku taskusse peitnud, ta murdis kuiviku pooleks ning pakkus ühte poolt koerale. Koer oli kuiviku üle rõõmus ja liputas tänulikult saba. Tohutus õõvastavas ruumis, mis oli täis täis ebamaiseid hääli, ringi vaadates avastas Genevieve järjekordse luugi, mille kaudu jõudis veelgi kõrgemale, kolmandale korrusele. Ka seda põrgut valvas koer, must bullterjer, kes sai temalt järelejäänud poole kuivikust. Alles järgmisel korrusel kohtas ta lõpuks olendit, kes oskas päris talutavalt inimkeeli rääkida. Korrust valvav mehike oli Genevieve’i nägemisest vaimustuses.

          „Luukere! Elus luukere! Ma olen teist palju kuulnud, aga esimest korda näen oma silmaga.”

          „Kes sa oled?”

          „Mina olen Guillaume, härjapõlvlaste soo järglane.”

          „Härjapõlvlane? Kas need pole mitte muinasjutust?”

          „Meid on väga vähe järele jäänud. Vabas looduses ei ole meid kuuldavasti enam mitte ühtegi alles jäänud. Olen kuulnud, et peale minu elavad veel mõned minu liigikaaslased Pimeduse Metsas, aga ma ei ole sellest saalist juba sajandeid lahkunud ning seetõttu pole ka kedagi näinud.”

          „Kas sa oskad mind juhatada Pimeduseriigi propagandatalitlusse?”

          „Kahjuks pole mul aimugi, mis toimub teisest põrgust väljaspool. Arvatavasti pead sa minema veelgi kõrgemale. Esimesest põrgust leiad Nuf-Nufi. Tema oskab sind kindlasti aidata.”

Järgmisele  tasandile pääsemisiks pidi ta saalile ringi peale tegema. Genevieve jõudis luugini põrgu teises otsas ja ronis esimesele korrusele. Seal möödus ta raudlatiga toestatud uksest, mille tagant kostus kisa ja lärmi. Genevieve’i ergas kõrv tabas talle tuttava hääle.

          „Meister Alighieri?”

          „Kes mind hüüab?”

          „Genevieve de Saint-Pierre. Kus te olete?”

          „Olen tühjuses pimeduse ja valguse vahel. Kuidas sa, armas laps, põrgusse sattusid?”

          „Otsin Louis’d.”

          „Kuulsin, et Louis on propagandatalitluses, mida juhib nüüd Patrick Bulgarelli, tema kunagine sõber. Ta võttis Louis’ enda juurde. Kõigepealt pead sa põrgust välja saama, aga see pole lihtne, sest põrgut valvab Nuf-Nuf. Selleks, et temast mööda pääseda, pead teadma salasõna ning siis jõuad sa peakorrusele, kust pead leidma tee alla esimesele korrusele. Mine otse mööda koridori ja ära pööra teelt kõrvale, kuni oled jõudnud trepi juurde.”

          „Kõigepealt pean ma siit välja saama. Kuidas ma salasõna teada saan?”

          „Salasõna saad sa teada minu käest, sest olen giidina siin sajandeid ringi liigelnud. Õnn kaasa! Meister Nostredame on ka siin ja palub sind tervitada.”

          „Kuidas teil läheb?”

          „Ära meie pärast muretse. Küll meie saame hakkama, aga sina pead oma missioonile keskenduma ja eesmärgi täitma. Me oleme siin veendunud, et sa saad hakkama.”

Meister Alighieri hääl vahendas sosinal Genevieve’ile salasõna ning kui too ruumi teise otsa jõudis, siis oli Nuf-Nuf küll tema nägemisest üllatunud, kuid küsis nagu ette nähtud:

          „Luukere hingede kodus? Kas sul on läbiminekuks parool?”

          Bevissarion! Tangkuti nana.”

          Va bulla Azot!”

          Va bulla, va bulla, va bulla!”

          „Mine!”

Parool töötas ja Nuf-Nuf avas ukse, mille kaudu Genevieve sisenes taas Pimedusriigi siseruumidesse. Ta järgis meister Alighieri õpetussõnu ning jõudis hõlpsasti esimesele korrusele, mis oligi tema eesmärk. Nüüd oli ta sattunud juba Pimeduse Metsa sellesse ossa, mis oli talle varasemast tuttav ja ta leidis raskusteta koridori, kus asus propagandatalitlus. Uks koridori lõpus oli praokil. Genevieve tõukas ust ja see avanes hääletult. Kirjutuslaua taga tukkus teismeline noormees. Sisemise häält kuulda võttes eeldas Genevieve, et tegemist on Patrick’iga, Louis’ lapsepõlvesõbraga, kelle pärast viimane oligi õnnetul kombel Pimeduse Metsa tulnud. Louis’ sõber näis välimuse poolest pigem sümpaatne kui hirmuäratav. Azoiidi vormiriietuse asemel kandis Patrick inimese riideid, mis viitasid tema kõrgemale seisundile Pimeduseriigis, kuid need muutsid magava noormehe ühtlasi pealtnäha ohutuks ning inimlikuks. Genevieve otsustas tegutseda ja puudutas Patrick’i õrnalt õlast. Too avas võpatades silmad. Nähes enda ees luukere, Patrick kahvatas. Värisevate kätega leidis ta põrandalt pooltühja konjakipudeli, jõi otse pudelist ja hüüdis kõlatul häälel:

          „Tagane, luukere!”

          „Tere, Patrick!”

          „Oled sa luukere, inimene või midagi enamat?”

          „Olen Genevieve, Louis’ sõber ja ma olen inimene, kuigi mul on luukere välimus. Tulin sinuga rääkima ja sa muidugi aimad, et juttu tuleb Louis’st. Palun kuula mind ära, enne  kui sa midagi ette võtad. Louis tuli sinu kutsel Pimeduse Metsa ja me usume, et ilmselt kavatses ta sind päästa. Nüüdseks olen ma jõudnud arusaamisele, et ta tegi vea ja sa eelistaksid pigem siia jääda, kuid sinu poolt oleks aus temal minna lasta nagu ka kõikidel teistel, keda peetakse siin vastu nende vaba tahet. Louis oli sinu sõber ja sa pead meid aitama!”

Patrick mõtles pingsalt. Poolteist pudelit konjakit polnud tal välja magatud ja ta viibis ikka veel kusagil une ja ärkveloleku piiri peal. Ta venitas vaevaliselt läbi huulte:

          „Pean ma?”

          „Sa pead!”

Genevieve’i hääletoon oli karm ja ta püüdis mõjuda täiskasvanulikult, et noort propagandajuhti survestada, kuid Patrick hakkas end vähehaaval koguma. Nüüd vastas ta Genevieve’ile üsna enesekindlalt:

          „Kullake, kas sa üldse tead, kuhu oled sattunud? Mul piisab vaid ühest näpuliigutusest ja nupulevajutusest ning sina ja Louis olete igaveseks kadunud. Ilmselt olid sina see, kes külastas professor Meyersoni, kuigi ma ei taipa, miks Must Mees ei ole sind ikka veel tabanud. Ok, see pole minu asi, aga seniks soovitan sul tutvuda mõnede sinu sõprade saatustega.”

Patrick vajutas klahvile ja ekraan lõi helendama. Kõigepealt näitas ekraan välismaailma, millest oli saanud lakkamatu sõjatander ning ekraanil vaheldusid sõdurite, sõjamasinate, sõjapõgenike – vanurite, naiste ja laste pildid, plahvatavad pommid ja lõhkevad miinid. Patrick vahetas kanalit ja pilt suundus Pimeduse Metsa. Üksteise järel ilmusid ekraanile Korovjev, Maury ja Daniel. Kõik nad olid  vangistatud, Korovjev ootas närvitsedes oma vältimatut lõppu ühes Pimeduse Metsa arvukatest kongidest ning Maury ja Daniel istusid tooli külge seotuna ühes võlvlaega ruumis ning nende ümber askeldasid hallides hõlstides azoiidid piinariistadega. Siis ekraan kustus ning hetkeks mattus ruum vaikusesse, kuid siiski vaid viivuks, sest Patrick jätkas:

          „Nagu näed, ei jää midagi meie silme alt varjule. Sinu sõbrad on meie käes ja vaevlevad hirmsates piinades minu endise õpetaja kohtunik Lewitzky piinamasinate all. Ma usun, et samasugune saatus tabab sindki.“

Kuigi noormees oli muutunud palju enesekindlamaks, ei tundnud Genevieve veel hirmu ja küsis:

          „Mida kavatsed minuga ette võtta? Tahad sa ehk kirjeldada?”

          „Varsti näed! Me ei tapa oma vaenlasi, sest see oleks nende jaoks pääsetee, kuid selle asemel pakume teile reaalset põrgut, kus te peate samaväärselt kannatama nende lugematute eksinud hingedega, kelle Kõrge Kohus on meie käsutusse mõistnud ja nüüd hingede kodu erinevatel tasanditel maise elu jooksul korjatud patte tasa teenivad. Louis’ jaoks on meil teistsugune saatus, sest tema on azoiit ja eksinud azoiidid lõpetavad ahjus, kus teda ootab igavene pimedus.”

          „Mida sa nüüd ette võtad?“

Patrick jättis Genevieve’i küsimusele vasstamata. Jälle valitses propagandatalitluses ootusärev vaikus. Patrick trummeldas sõrmedega vastu lauda, sekundid venisid ja pinge kasvas. Genevieve ootas mingisugustki reageeringut, kuid esialgu tulemusteta. Lõpuks ei pidanud Patrick enam vastu ja lausus vaikselt ning katkendlikult, hoolega sõnu valides:

          „OK! Sinu jutus on omajagu tõtt. Louis oli minu sõber ja ma usun, et sisenedes Pimeduse Metsa, lähtus ta oma arusaamise järgi kõige parematest kavatsustest, kuid ta tegi vea, eeldades, et minu saabumine siia toimus vastu minu tahtmist… Ma ei eita, et astusin üle Pimeduse Metsa läve ebateadlikult, kuid see oli siis ja ei oma enam tähtsust. Täna olen ma aga veendunud, et tulin koju. Siin vormus minust azoiit ja ma ei valeta, kui ütlen, et Pimeduseriigi eest olen valmis ka oma elu andma, kui see peaks võimalik või vajalik olema… Mul on siiralt kahju, et teie Louis’ga olete asetunud teisele poole rindejoont, kuigi teil on ikka veel võimalus pimeduse poole üle tulla. Arvan nüüd teadvat, kuidas talitan…. Ma annan teile aega. Teile jääb täpselt viisteist minutit. Louis on kõrvalruumis. Veerand tunni pärast alustan jälitamist. See on kõik! Rohkem ei saa ma sind millegagi aidata.”

Patricki sõrmed ei trummeldanud enam vastu lauda ning ema nukker pilk oli suunatud kusagile eemale. Genevieve mõtles, et kui ta oleks Patricki maises elus kohanud, siis võiksid nad päris head sõbrad olla. Ta aimas, et midagi, kuigi väga vähe, on veel alles sellest Patrickist, kes aastaid tagasi Louis’ga sõbrustas. Nende pilgud kohtusid ja  Genevieve’i silmad tõmbusid niiskeks. Patrick pööras pea välkkiirelt kõrvale ja teatas:

          „Nüüd on teile jäänud alles veel neliteist minutit. Ma loodan, et sulle jõudis kohale, et kui me järgmisel korral kohtume, siis pole minult halastust oodata.”

Genevieve noogutas ja sulges ukse vaikselt enda järel. Ta pidi leidma Louis’ ja avas Patrick’i osutatud kõrvalruumi ukse. Genevieve sis