Korilane

tragöödia

William Shakespeare „Coriolanus“ alusel

TEGELASED

Karl – hiljem Korilane, endine riigikontrolör ja valitsusjuht
Komeet – kaitseväe juhataja
Tiit – üksikjalaväepataljoni ülem
Andrus –  Karli sõber, tulevane peaminister
Savisaar ja Reiljan – rahvasaadikud
Karlos – Karli poeg
Juur – ajakirjanik
Nicolai – tallinlane
turvamees
Abdam – Iraagi saadik, hilisem president
Abdami nõunik
Adrian – kurt
esimene Abdami ihukaitsja
teine Abdami ihukaitsja
Maria – Karli ema
Viive – Karli naine
Anu – Viive ihukaitsja
keskerakondlased, parteide liidrid, fraktsioonide juhid, noortekogu liikmed, ametite juhid, ajalehtede peatoimetajad, ükskikjalaväepataljonide ülemad, nende infopealikud, postivirgatsid, turvamehed, nõunikud, sekretärid.

TEGEVUSKOHT- Tallinn ja Harjumaa; Tartu ja Tartumaa; Rapla.

ESIMENE VAATUS

Esimene stseen

Tänav Tallinnas.

Ilmub rühm keskerakonna esindajaid plakatite, ruuporite ja muude väljendusvahenditega.

Keskerakonna esindaja 1 (KE 1) – Enne kui ülesse läheme, kuulake, mis mul on öelda.

Kõik – Räägi, räägi!

KE 1 – Kas olete valmis pigem surema kui manduma? Või see tundub teile naljakas?

Kõik – Ei, ei.

KE 1 – Esiteks, te teate, et Karl on kõiki petnud.

Kõik – Teame, teame.

KE 1 – Ta lubas uut poliitikat ja peab nüüd vastutama. Kas olete päri?

Kõik – Mis me siin seletame! Hakkame pihta, läheme meelt avaldama.

KE 2 – Üks sõna, kodanikud.

KE 1 – Üldiselt peetakse meid viletsateks maksumaksjateks, ainult suurettevõtjad on tublid. Inimväärikus, mida poliitikutel on piisavalt, võiks ka meid, tavalisi inimesi, tublideks muuta. Kui nad usaldaksid rahvast ja ei valetaks nii palju, siis  võiksime mõelda, et nad tõesti esindavad meid vääriliselt; aga nad peavad meid üksnes viletsateks maksumaksjateks. Nende ükskõiksus, mis rõhub  meid ja on meie demonstratsiooni põhjus, toob üha ilmsemalt esile kõikide lubaduste tühja sisu. Sellepärast avaldagem  meelt, enne kui ise muutume samasugusteks, ükskõikseteks ametnikeks perekonnas; ma kutsun teid kõiki tunnistama, et ma räägin hirmust tuleviku ees ja mitte kättemaksujanust.

KE 2 – Kas tahate, et just Karl vastutaks?

KE 1 – Kõigepealt just tema: ta irvitab kõigi üle.

KE 2 – Kas olete mõelnud selle üle, et tal on siiski suuri teeneid oma kodumaa ees?

KE 1 – Muidugi, ja nende pärast kiidame teda; aga tasuks on talle selle eest tema oma uhkus ja ülbus.

KE 2 – No, ära nüüd ikka nii kuri ole.

KE 1 – Ütlen teile, et kõik, mida ta tegi riigikontrollina, on tehtud ikka sellesama uhkuse pärast. Ainult naiivsed ja kohtlased võivad öelda, et see oli riigi heaks; aga ta tegutses osalt oma ema meeleheaks ja osalt oma enda uhkuse pärast, ja see ei jää milleski alla tema vaprusele.

KE 2 – Sa loed tema veaks seda, mis on tema loomus. Sa ei või aga kuidagi ütelda, et ta oleks rumal.

KE 1 – Kui ma seda ei võigi, süüdistustest mul ometi puudu ei tule. Tal on vigu kuhjaga, nii et väsid ära, enne kui kaebuse jõuad valmis kirjutada. (Müra lava taga) Mis müra see on? Teine demonstratsioon on üles jõudnud; mida meie siin ootame ja lobiseme? Üles!

Kõik – Tulge, tulge!

KE 1 – Vaikust! Kes sealt tuleb?

Ilmub Karli sõber Andrus.

Ke 2 – Lugupeetud Andrus, mees, keda rahvas on ikka armastanud.

KE 1 – See mees on tõepoolest aus; oleksid teisedki sama ausad!

Andrus – Kodanikud, millega tegelete? Milleks need plakatid ja ruuporid? Palun öelge!

KE 1 – Meie asi on parlamendile teada. KAPO-l peaks hais juba paar nädalat ninas olema, mida me mõtleme ette võtta; ja nüüd me näitamegi neile seda tegudega. Nad ütlevad, et meeleavaldajatel on vastik lõhn küljes; küll nad nüüd saavad kuulda, et meil on ka kõva hääl.

Andrus – Miks, kallid kodanikud, kulla sõbrad, te tahate lasta end solvata?

KE 1 – Ei seda saa; me olemegi juba solvatud.

Andrus – Ma ütlen, sõbrad, et poliitikud on teie pärast mures ja hooles. Ükskõiksuse ja hooletuse eest võiks sama hästi süüdistada päikese loojangut kui eesti riiki, kes astub harjumuspäraselt ja kelle marssi pole võimalik takistada. See on tugevam teie meeleavaldusest. Poliitikutest pole puudus, vaid aususest, ja selle vastu abiks peaks teil  olema juriidilised vahendid, mitte häälepaelad. Kui laimate neid, kes kannavad teie eest hoolt kui valitud riigitüürimehed, siis kihutab teid häda sinna, kus ootab veelgi suurem  puudus.

KE 1 – Ei ole nemad meie eest veel iialgi hoolt  kandnud! Vassimine on neil hea tava ja jutuvada tühja täis. Iga päev tühistavad mõne mõistliku määruse ja iga päev kuulutavad välja mõne aheldava seaduse või seaduse muudatuse, et kodanikke hirmutada. Kui kulutused teadusele ja kaitsele meid nahka ei pane, siis poliitikute tegemata töö; ja see ongi kõik nende armastus meie vastu.

Andrus – Üks kahest, te olete kas uskumatult pahatahtlikud või uskumatult rumalad. Jutustan teile ühe loo. Võib olla olete seda juba kuulnud, aga see sobib siiski, et veel kord üles soojendada.

KE 1 – Hästi, eks ma siis kuulan. Ainult ära arva, et sa mingi looga, mingi muinasjutuga saad meid ära petta. Aga ole lahke, lase käia.

Andrus – Kord juhtus nii, et kõik organid tõusid kõhu vastu üles ja kaebasid, et see oleskleb nagu mingi nõel keset õmblust, tikksirge, korjab niiti oma silma ega hooli teiste murest, kas väljas on külm või soe. Teised kehaosad peavad kuulma, nägema ja tundma ja mõtlema ja käima ning vastastiku püüdma rahuldada neid vajadusi, mis kogu kehal on ühised. Kõht aga vastas…

KE 1 – No hästi, mis see kõht siis vastas?

Andrus – Kohe ütlen. Kõht naeris, kusjuures see naer ei tulnud kopsudest, vaid kõhust endast, näe nii, ah-ah-ahaa, ja noomis rahutuid ja murelikke liikmeid, kes kadestasid tema kõhutäisi sama agaralt, kui teie põlgate poliitikuid, et miks nad pole nõnda nagu rahvas tahab.

KE 1 – Mis kõht siis vastas, mis? Et maksa moraal on madal, kuigi usaldus on tähtis; et  nina-kurgu suhted on alati ettearvamatud; et suhkrutrahvi peab maksma, muidu ei saa keel ajada jätkusuutliku maitsepoliitikat; et vitsahirm tuleb kriminaliseerida, sest taguots on kindlasti sotsiaalselt tõrjutud; ja munandite hool oma spermapoiste ja tütarde eest peab saama hüvitatud. Kõik see jahu läheb ju läbi seedetrakti!

Andrus – Mis? Küll jookseb sellel mehel jutt! Mis siis?

KE 1 –  Kui veel suguriistad peaksid nohu saama uhke kõhu pärast…

Andrus – Nonohh, mis siis?

KE 1 – Kui kõik need organid tõstavad kaebust, mis võib siis kõht neile vastata?

Andrus – Ma ütlen kohe. Kui vaid saaksin pisut seda, mida teil paistab olema kasinalt,  nimelt aega, siis saategi kõhu vastust kohe kuulda.

KE 1 – Pikk jutt, jama jutt.

Andrus – Mu sõber, kuula. Kõht vastas tõsiselt ja targu. See on õige, mu sõbrad organid, et mina võtan vastu kogu toidu, mis teid elus hoiab. Mina olen kogu keha kõige tähtsam organ ja büroo, sest pidage meeles, et toidu saadan ma vere jõgesid, ojasid ja niresid  mööda südamesse ning ihu õõnesteid ja juhtmeid pidi saab minult toitu kõige kangem kõõlus ja kõige nõrgem soon. See hoiab teid elus. Ja kuigi, sõbrad, te ei näe, ütles kõht, nüüd kuulake!

KE 1 – Jah, hästi, hästi.

Andrus – Kuigi te ei näe, mis igaühele teist annan, võin esitada arve, templiga, mis tõestab hanke taotlust ja tarne teostust. Mis kostate?

KE 1 – See oli vastus. Mis see meisse puutub?

Andrus – Valitsus on kõht ja teie organid. Mõelge, mis hool ja mure lasub neil, vaagige  vaid õiglaselt neid asju, millest sõltub rahva heaolu; siis näete, et kõik hüved, mis teile osaks saavad, lähtuvad poliitikute tööst, mitte iial rahva teenistusest. Mis sina sellest arvad, demonstratsiooni suur varvas?

KE 1 – Mina või? Suur varvas? Miks suur varvas?

Andrus – Sellepärast, et sina, jutupaunik, astud selles ülitargas meeleavalduses kõige ees. Sa oled hagijas, sest tükid saaki saama. Kuid seatke valmis plakatid ja ruuporid. Valitsusel tuleb rottidega lahing. Üks pool saab peksa.

Ilmub Karl.

Andrus – Tere Karl!

Karl –  Tere kõik. Misjaoks siin arvamuste kõdi sügades end kihelema ajate?

KE 1 – Sa oled vaimukas!

Karl – Kes sulle vaimukusest räägib, see lipitseb end oksele. Mida te tahate, inimesed, kes te ei salli sõda ega rahu: üks teid hirmutab, teine teeb laisaks. Teie usaldus sulab nagu rahe päikse käes või tuline süsi jää peal! Teie eetikas on saanud narkomani kirg, kes ihkab just seda, mis teeb veel haigemaks. Meel muutub teil iga hetk, mis kord on hea, see teisel korral ei vääri mainimist. Ja sotsioloogilisi küsitlusi peate halvaks naljaks! Milleks tülitada ülal linnas parlamenti täna, kui luba selle jaoks on vaja taodelda. Mis neil vaja on?

Andrus – Ausust, sest linn olla ükskõiksust täis.

Karl – Ükskõiksust täis! Oh sa mait! Ise istuvad iga õhtu teleka ees ja justkui teavad, mis sünnib ülal linnas: kes on tõusmas, kes on kõrgel, kes kaob; ise nad toetavad erakondi, seavad  mõttes paare kokku, moodustavad parteide liikmeskondi; aga siis, kui midagi ei meeldi, siis kasvõi õgiksid üksteist ära. Ükskõiksust täis! Kui poliitikud unustaksid head tavad ja annaks rahva instinktidele voli, küll siis saaks kotlette sellest hakklihast.

Andrus – Noh, need siin on tümaks räägitud, sest kuigi algul innukad ja hoogsad, nad oma nahka meeleldi ju turule ei vii. Kuid palun, kuidas käitub teine koosolek?

Karl – Läksid laiali. Nad hädaldasid, esitasid kaebusi, loopisid mütse. Just nagu peaks meie süda sellest murduma. Kuid vastuseks neil täideti mõni soov.

Andrus – Mis soov?

Karl – Lubadus veel lisaks õigusakte, määrusi ja seadusi vastu võtta; lubadusi saada ongi nende soov. Oh kurat! Ma laseks pigem kogu linna erastada, kui nende silmanurga soove jagan tõsiselt. Aegapidi, kui noorus võtab võimust, ehk siis nõuab ta mässumeel muud tähtsamatki, kui õigust nagu hüve.

Andrus – Veider küll.

Karl – Kõik on korras! Minge koju, lugupeetud kodanikud!

Ilmub hingeldav virgats.

Virgats – Kes teist on Karl?

Karl – Mis uudist?

Virgats – Teade NATO-st. Terroristid on taas Iraagis relvad haaranud.

Karl – See teeb mind, mitte just rõõmsaks, aga nii saab läpatanud küllust veidikene tuulutada. Näe, meie lugupeetud otsuselangetajad ise kohal!

Ilmuvad Tiit, Komeet ja nende infopealikud; nende järel tulevad Savisaar ja Reiljan.

Infopealik 1 (IP 1) – Karl, see on tõsi. Nimelt on relvakonflikt Iraagis taas laienenud.

Karl – Nende  juhiks on Abdam, kes teid lõpuks tööle paneb. Võib olla olen rikutud, kuid ma kadetsen tema tarkust. Kui teine olla, siis üksnes tema juhtimise all.

Komeet – Kas oled teda Euroopa Parlamendis kohanud või siin Tartus?

Karl – See mees on lõvi. Ma sellist lõvi kütiks uhkust tundes safaril.

IP 1 – Siis peab diplomaatia kaasama.

Komeet – Ka see on üks sinu vanu mõtteavaldusi.

Karl – Mina pean oma lubadusi. Tiit, sa saad veel näha kuidas me Abdami ära kägistame. Mis, sa lonkad? Pead vist jääma koju?

Tiit – Kui üks kark kulub kepiks, siis töötan teisega, ent maha ma ei jää.

Andrus – Vat see on iseloom!

IP 1 – Nüüd büroosse. Seal ootavad meid sõbrad koalitsioonist.

Tiit – (Komeedile) Käi ees! (Karlile) Mine Komeedi järel, sest sul on õigus minust eespool käia!

Komeet – Karl on valitsuse juht!

IP 1 – (Keskerakonna esindajatele) Minge koju! Kõik on korras.

Karl – Ei, las nad saadavad meid büroosse. Rahval on õigus infot saada otseallikast.

Lahkuvad kõik peale Savisaare ja Reiljani.

Savisaar – Kas leidub teist veel sama uhket kui Karl?

Reiljan – Ei ole talle võrdset.

Savisaar – Kui rahvas valis meid parlamenti saadikuteks…

Reiljan – Kas panid tähele ta suud ja silmi?

Savisaar – Ja tema pilkeid!

Reiljan – Ta pilada võib kas või Bushi!

Savisaar – Või Moonika karsket suud mõnitada!

Reiljan – Rahvas on sellega ammu harjunud. Peaks sõda ta ometi neelama! Ta on liiga ülbe, et olla ühtlasi vapper.

Savisaar – Kui õnn peaks sellist loomust kõditama, siis ta tallab kõrgilt tööl ka pühapäeval. Ma imestan, et tema ülbus taltub Komeedi mõjuvõimu all.

Reiljan – See maine, mis tal on sihiks võetud, ei edene kuskil mujal nõnda hästi kui koostöös kaitsevägede juhatajaga. Sest kõik, mis võib äparduda, jääb nüüdsest admirali süüks. See heitlik laitus just nagu põrkub Karlist: „Oleks asi olnud minu käes!“

Savisaar – Kui aga hästi läheb, siis ta röövib teenetest Komeedi paljaks ja kuulsuse kui vati sisse ennast mähib.

Reiljan- Pool Komeedi aust läheb Karlile teenimatult. Vigadest aga, kus pole üldse au, saab Karl teise poole.

Savisaar – Lähme nüüd ja viime ennast kurssi, kuidas nad valmistuvad, ja milliseid eelarvelisi veidrusi välja mõtlevad.

Reiljan – Lähme pealegi.

Lahkuvad.

Teine stseen

Tartu. Iraagi saadiku residents. Ilmuvad Abdam ja tema nõunikud.

Nõunik 1 (N 1) – Sa arvad siis, Abdam, et koalitsioon on saanud meie plaanidele jälile ja teab meie kava.

Abdam – Kas sa ei arva?  Kas on iial meie riigis mõeldud mõtteid tehtud teoks enne supervõimu jaole jõudmist, et ajada nad nurja? Nelja päevagi vist pole möödas veel, kui kuulsin järgmist, mul on dokumentki siin; jah, siin ta on: (Loeb) Koalitsiooni üksused on hakanud vastumeetmeid koondama; kas nende sihiks on ida või lääs, pole teada; kogukond on lõhestunud kaheks. Komeet ja Karl, mõlemad sinu vanad vihamehed, kuigi kodumaal hullemini vihatud kui sinu poolt, ja Tiit, üks tõesti mõistlik mees, on kolmekesi hääletanud nõukogus vastutegevuse poolt. Olge valmis rahutagamisoperatsioonideks!

N 1 – Me oleme valmis. Maailm pole koalitsiooni valesüüdistusi kunagi tõeks pidanud.

Abdam – Ka omi plaane ei pidanud te paljuks varjata nii kaua kui võib, ent neile jõuti  juba eos jälile. Seetõttu jääb meie plaan nudiks.

N 2 – Lugupeetud Abdam, tule Iraaki. Jäta kantsler saadiku kohustustes Tartusse ja aita korraldada kogu seda logistikat. Ma loodan, et spontaanseid plaane murda puudub neil võim.

Abdam – Jäta need lootused! Ma räägin, mis on kindel. Või veelgi enam. Üks osa nende vägedest on juba Bagdadist loodes positsioonidele asunud…. Kui juhtun Karli kohtama, siis vannun, et ta saab mu viha tunda. Ta vastupanu peab nõrkema!

Kõik – Edu sulle!

Abdam – Samad sõnad!

N 1 – Ja jõudu!

N 2 – Hüvasti!

Kõik – Jää terveks!

Lahkuvad.

Kolmas stseen

Tuba Stenbocki majas Tallinnas. Ilmuvad Maria ja Viive, istuvad hommikusöögiks  kaetud laua taha.

Maria – Palun sind, minia, rõõmusta mind. Kui Karl oleks minu abikaasa, siis teeks mulle suuremat rõõmu tema kuulsusejanu kustutamise töö kui tema kallistused voodis, kus ta tulist armastust üles näitab, ma loodan. Kui ta oli veel õrnas eas, mu ainus poeg, kui noorus ja nägus välimus kiskusid kõik pilgud tema poole, kui isegi miljonikroonine vanemahüvitis poleks ära ostnud emalt tunniks ajakski tema vaatamise rõõmu, siis  mina,  mõeldes, kui hästi sobib kuulsus sellisele lapsele, lasksin tal meelsasti otsida ohte seal, kus ta võis leida oma ambitsioonidele tuge. Ma saatsin ta välismaale, kust ta tuli tagasi, tammepärg peas ja diplom taskus, kuigi natukene võõraks jäänud. Ütlen sulle ausalt, et mul polnud suuremat rõõmu siis, kui esmakordselt oma rasedusest teada sain, kui nüüd nähes, et tast on edukas mees kasvanud.

Viive – Aga kui ta oleks lombi taha jäänud, mis siis?

Maria – Siis oleks minu pojaks saanud tema hea maine: sellest oleksin leidnud endale rahuldust. Kuula, mis ma sulle siiralt tunnistan: oleks mul tosin poega, kõik võrdselt armasad, mitte ükski vähem kallis kui sinu ja minu Karl, ma pigem sooviks, et üksteist nendest sureks üllalt, oma maine nimel, kui et ükski neist pillavalt prassides hoiduks kõrvale kuulsuse eest.

Ilmub sekretär.

Sekretär (S) – Anu saabus ja soovib sind näha.

Viive – Siis ma lähen.

Maria – Ei, sa ei lahku. Su abikaasa on julge, ma arvan tema pasunat siiani kostvat. Näen teda hüüdvat: „Argpüksid, tulge, ma olen teist parem igas suhtes!“ Ja pühib higi otsmikult kui tükitööline, kes tasu saab vaid kogu aja eest.

Viive – Kui tükitööline! Vaid kogu aja eest!

Maria – Vaiki, rumaluke! Meest ehib julgus alati, rohkem kui turvameest valvuri amet. Naise rinnad, millest piim on imemisel, ei paista iial kaunimad mehe laubast, kes põlgab hirmu ja sülgab julgeoleku tükkidele. Lase Viive ihukaitsaja sisse nüüd.

Sekretär lahkub.

Viive – Mu abikaasat kaitsku mõtlematu bravuurikuse eest küll jumalad!

Maria – Karl on minu poeg; ta talutab oma vaenlasi rihma otsas, kui vaja.

Ilmub sekretär koos Anu ja turvamehega.

Anu – Tere päevast teile mõlemale!

Maria – Mu kallis Anu!

Viive – Mul on hea meel sind näha.

Anu – Kuidas elate? Küll te olete ikka kodukanad! Mida te siin vara hommikul sädistate? Kuidas su väike poeg elab?

Viive – Tänan, hästi.

Maria – Ta istub meelsamini arvutis ja võitleb kurjade koletistega, kui et paneb tähele oma koolitajat.

Anu – Tõepoolest, täitsa oma isa poeg; ausõna, väga kena poiss. Mõelge ometi, kolmapäeval mängisin temaga pool tundi järjest: ta on nii tõsimeelse olemisega! Nägin, kuidas ta kullakarva liblikat taga ajas; ja kui ta selle kätte sai, siis uuele tasemele liikus ja jälle kinni püüdis. Aga siis ajas midagi ta segadusse, sest järgmisele tasemele ei õnnestunud tõusta. Siis pigistas ta hambad kokku ja purustas klaviatuuri. Oh heldus, kuidas nupud lendasid!

Maria – Just isa moodi.

Anu – Tõesti, jah, ta on iseloomuga laps.

Viive – Päris vemmal.

Anu – Kuule, pane nüüd kohvitass käest ära; sa pead minuga täna laiska perenaist mängima.

Viive – Ei, Anu, ma ei lähe uksest väljagi.

Anu – Uksest ei lähegi välja!

Maria – Küll ta läheb, küll ta läheb.

Viive – Ei, lubage, lubage. Ma ei astu üle läve enne kui Karl NATO nõukogu istungilt tagasi on tulnud.

Maria – Häh, paned enese üsna ilmaasjata luku taha. Kuula ometi, sa pidid ju minema meie naabri juurde katsikule.

Viive – Soovin talle peatset toibumist, aga sinna ma minna ei saa.

Maria – Miks siis ometi?

Viive – Mitte et ma ei viitsi või temast ei hooliks.

Anu – Tahad hakata uueks Penelopeks. Aga räägitakse, et kogu see lõng, mille ta Odüsseuse äraolekul valmis ketras, ajas Ithaka ainult koisid täis. Lähme! Oleks sul ometi pealehakkamist sama palju kui sinu kohvis suhkrut. Tule, lähme ikka!

Viive – Ei, anna andeks, aga ma tõesti ei tule välja.

Anu – Tule, ma räägin sulle põnevaid uudiseid su abikaasa kohta.

Viive – Aga neid ei või ju veel tulnud olla.

Anu – Usu mind, ma ei tee nalja: eile õhtul tuli tema kohta teateid.

Viive – Kas tõesti?

Anu – Päris tõesti; kuulsin oma turvamehelt, kes turvab ka ühte nõukogu liiget, järgmist:  Iraagi opositsioon ärgitab taas relvi haarama, kuigi seal rahu polegi olnud, ja nende vastu astub tegutsema üks osa koalitsiooni võimalikest vägedest. Karl ja Tiit juhivad nõukogu tööd. Nad ei kahtle, et rahu tagatakse mõne lühikese ja võiduka operatsiooniga. Ausõna, see on tõsi, sellepärast palun sind, tule ühes.

Viive – Vabanda mind, Anu, seekord.

Maria – Jäta ta rahule, Anu; nii nagu ta praegu on, ta ainult rikuks meie head tuju.

Anu – Jah, küllap vist. Ela siis hästi. Tule, ometi. Palun, Viive, jäta kord oma tõsidus kus see ja teine ja tule meiega.

Viive – Ei, tõesti mitte, Anu; usu, ma ei või. Soovin teile palju lõbu.

Anu – Hea küll siis, hüvasti.

Lahkuvad.

Neljas stseen

Tartus saadiku maja ees. Ilmuvad Karl, tema nõunikud, Tiit, teised ülemad. Nende juurde tuleb virgats.

Karl – Näe, uudised! Vean kihla, et need on lahingu uudised.

Tiit – Minu autoriteet sinu mandaadi vastu: ei.

Karl – Nõus.

Tiit – Hästi.

Karl – Kas vaenlasega toimus kokkupõrge?

Virgats – Nad näevad teineteist, kuid veel ei räägi.

Tiit – Saingi sinu poliitilise mandaadi!

Karl – Ostan tagasi!

Tiit – Seda ma ei müü ega kingi, vaid laenan; kuid üksnes kolmekümne kolmeks aastaks. (Pasunapuhujale) Mängi signaali.

Karl – Kas Abdam kuuleb seda?

Tiit – Kui tahab, siis kuuleb.

Karl – Siis lase kõlada signaalil.

Puhutakse signaali läbirääkimiste alustamiseks. Maja uksele ilmub kaks nõuniku ja teisi ametnikke.

Karl – Kas Abdam on kodus?

N 1 – Ei ole, ega meest, kes teid vähem kardaks, järelikult piskust veelgi vähem.

Majast kostab kauget trummipõrinat.

N 2 – Kuulete, trumm toob me nooruse välja. Uks, mis näib turvaliselt lukus olevat, on kõrkjast riiviga ja avaneb ise.

Kostab tugevamat trummipõrinat.

N 1 – Kuulete! See on Abdam. Küll signaalitab!

Karl – Seal käib töö!

Tiit – See trummipõrin õhutab mitte ainult meid.

Uksest tungivad välja ülikonnastatud ametnikud.

Karl – Ei karda nad, vaid julgevad majast välja tulla. See on väljakutse ja tuleb vastu võtta! Ma olen raevust higine. Nüüd, Tiit, me lähme sisse.

Tahavad uksest sisse astuda.

Karl – Kõik lõunamaised haigused tabagu teid! Häbi! Terrorismi pesa, jälk  ebademokraatia! Näod on teil jooksust valged ja hirmupalavikust! Kuhu on kõik tummapommid peidetud? Hanehinged, kel inimnägu ees ja elupaigaks katkupisikuterikas Fergana org!  Ma tahan selgust, need küsimused vaevavad mind.

Astub uksest sisse.

Ülem 1 – Hulljulge! Mina küll selle solgi sisse ei tüki.

Ülem 2 – Ka mina mitte.

Karl tõmbab ukse enda järel kinni.

Ülem 1 – Näe, ta pandi kinni.

Kõik – Ta laul on lauldud, pole kahtlustki.

Ilmub Tiit.

Tiit – Kus Karl on?

Kõik – Läks majja sisse.

Ülem 1 – Ta tungis ametnike kannul sisse. Kuid siis sulgus uks järsku. Nüüd on ta üksi seal.

Tiit – Sõber, kelle jutt on teravam nõelast! Sa oled üksi! Ma olen sõdur ja vankumatu mitte ainult lahingus, kuid poliitikute hääle kõuemüra paneb mindgi värisema. Ei talu seda palavikku, mis raputamas kogu maailma.

Uks avaneb taas. Näha on Karli.

Ülem 1 – Näe, Tiit!

Tiit – See on ju Karl! Nüüd peame tema juurde minema.

Astuvad kõik uksest sisse.

Viies stseen

Sealsamas. Mõned ametnikud on lipsud ära võtnud. Ühel ametnikul on valge pullover seljas.

Nõunik 3 – Selliseid lipse Tallinnas ei müüda.

Nõunik 4 – See oli kasulik tehing.

Nõunik 5 – Võtaks neid katk! Siidist lipsud!

Ilmuvad Karl ja Tiit koos pasunapuhujaga.

Karl – Näe agaraid, kel iga mõlkis eek on kallim lepingust! Küll lipse, püksirihmu, pastakaid, ja igasugust nänni ostavad. Kõik kauplevad, kuid läbirääkimised pole lõppend veel! Abdam on mõtlik, ta tõrgub. Lõpetage kauplemine! Tiit, sa tead, et vastasel korral peab Komeet missioonile minema garantiideta!

Tiit – Su pingutus vist oli liiga äge.

Karl – Ma pole saanud sellest tööst veel soojagi. Head edu sulle! See, et dokumendilt puuduvad veel allkirjad, see teeb mind haigeks.

Tiit – Õnn kaasa sulle, vapper mees, et kinnituse saaksid kokkulepped!

Karl – Jää hüvasti!

Tiit – Sa oled tubli, Karl!

Karl lahkub ruumist.

Tiit – Nüüd puhu üks prelüüd. Me oleme turul ja sinna kogunevad kokku kõik maailma võimud. Mis nõu me trummipõrinale anda võiksime? Lähme!

Kuues stseen

Komeedi õppelaager Tartu ümbruskonnas. Ilmub Komeet koos sõduritega.

Komeet – Paus! Kümme minutit! Te olete hästi võidelnud; hoidsite hästi formatsiooni, ei lasknud ennast provotseerida. Kuid üksnes nii võideldes ei ole me veel võitnud. Selles on kõik liitlased on sama meelt.

Ilmub virgats, käes satelliittelefon.

Komeet – Mis on?

Virgats – Tartus käivad läbirääkimised, Karl ja Tiit püüavad kokkulepet saavutada. Karl tahab sinuga paar sõna enne vahetada.

Komeet – Nii et lahendusi pole veel. Millal ta helistab?

Virgats – Peaks kohe helistama. Me leppisime tunni aja eest nii kokku.

Komeet – Kas kanal kahe pealt? Hästi.

Telefon heliseb. Virgats eemaldub.

Komeet – Halloo, Karl, kas sa näed mind? Miks sa nii kaame välja näed või petab pilt?

Karl – Kas jäin hiljaks?

Komeet – Jah, kui häid sõnumeid ei kuule sinu suust, kui uudiseid vaid lükkad edasi.

Karl – Komeet, ma tahaksin sind reaalselt pigistada. Nii kõvasti kui oma kosja aegu pruuti.

Komeet – Sa oled emotsionaalne inimene. Mida Tiit teeb?

Karl –Ta peab sinu nimel Tartus  lipitsevat hurta rihma otsas, nii pingul kui just tahab. Näeb vaeva, loob korda, määrab luna või jagab armu.

Komeet – Kes see oli, kes ütles, et sellise väljaõppega me jääme terroristidele alla! Kus ta on? Tooge siia!

Karl – Las ta olla, sest ta rääkis tõtt. See siin on armetu kassi-hiire mäng.

Komeet – Kuidas siis sa mõtled jagu saada neist?

Karl – Kas juttu on meil aega ajada küllalt? Ei usu seda. Parem räägi, kuidas mõtled rahu tagada oma piirkonnas? Kuidas olete planeerinud vaenlast maha jahutada? Komeet, mis siis  saab, kui mingil põhjusel  peaks rahu tagamine katki jätma?

Komeet – Me teeme pausi, Karl. Puhkame pisut, et hiljem alustada uuesti.

Karl – Milline on vägede meeleolu? Kas sulle on teada, millisesse piirkonda on tõenäoliselt kõige suuremad relvapeidikud ehitatud?

Komeet – Arvan, et tean! Kuid korraldusi saavad nad Abdami käest.

Karl – Oh, väärtuste nimel, kui vaid saaksin, ma tuleksin su käsu alla aega viitmata neid  antiaate peksma. Ma pigistaks neid kõigi lepingute kõigi sätetega!

Komeet – Sind oleks vaja pigem kosutuseks sauna viia. Kuid kes julgeb sinu palvet mitte kuulda võtta. Kaasa vali vaid need, kellest kõige rohkem abi on.

Karl – Võtan need, kes ise kipuvad. Kui siin on mehi, kes ihaldavad kuulsust ja  erudeeritud on sätetes; kel koalitsioon on tähtsam isiklikust õnnest; kes usuvad, et ajame just  õiget asja; siis, üks või palju, ma võtan kõik nad endaga. Kui aga tõesti neid  saab liiga palju, siis valin vähesed, ent tänan kõiki: teised saavad tööd siis teistes ametkondades. Läbi avaliku konkurssi.

Komeet – Seansi aeg on läbi. Pean lõpetama.

Kõik lahkuvad.

Seitsmes stseen

Tartus, saadiku maja ees. Tiit marsib trummipõrina ja pasunahelide saatel longates; teda saadavad turvamehed ja rühm ametnikke.

Tiit – Nii, turvaala on nüüdsest kogu maja ümbrus. Täitke oma kohust.

Turvameeste pealik – Meie pärast ärge kartke.

Tiit – Hoidke uksel silm peal. Me läheme väljaõppe laagrisse.

Marsivad edasi.

Kaheksas stseen

Komeedi väljaõppe laager Tartumaal. Kohtuvad Karl ja Abdam.

Karl – Kõige rohkem vihkan ma sõnamurdjaid.

Abdam – Me vimm on võrdne. Kas Aafrikaski oleks leida madu, kes oleks mulle jälgim sinu tülkast mainest?

Karl – Kes võitluses alla annab, see surgu vana teenistuja ja maksumaksjana!

Abdam – Kui pagen, siis hurjuta mind nagu jänest.

Karl – Me tegime Tartus lepingu mustandi, aga nüüd olen üksi jäetud.

Abdam – Eelleping kohustab kõiki, ka üksikvõitlejaid.

Istuvad läbirääkimiste laua taha.

Abdam – Te olete kasuahned ja pugejad! Kõiki tahate ühesuguste käitumisreeglite alla painutada. Teie majanduslik abi häbistab minu maad. Aga olgu. (Kirjutab alla).

Üheksas stseen

Sealsamas. Kostab pasunaheli ja trummipõrin. Ilmub Komeet koos sõduritega.

Komeet – Kui ütleksin, mis tööga hakkama sa täna said, sa ise mind ei usuks. Kui aga räägin seal, kus segab parlament me rahva pisaraid ja rõõmu, või ministeeriumis, kus ametnikud õlgu kehitades kuulavad, kuni lõpuks kaasa kiidavad; või turul, kus kauplejad kõik rõõmsas ärevuses veel kuulda soovivad su kuulsusest ja mainest; siis selgelt teavad kõik. Just sellist esimeest ja juhti ongi vaja, kes pidulauda toitu maitsma tuleb üksnes siis, kui söönud on ta juba küll.

Ilmub Tiit koos sõduritega.

Tiit – Karl, sina oled ratsu, meie ainult rakmed!

Karl – Ei, jäta! Ka ema teeb mulle sageli tuska, kel ometi on voli oma verd ülistada, kui mind kiidab. Mind tõukas tegudele eesti rahvas. Need inimesed välisministeeriumist, kes tegid kõik, et  signatuuri saaks see leping lõpuks.

Komeet – Sa oma teeneid ära mata maha. Su tulemusi varjata on hullem vargusest ja võrdne laimuga. Palun – selle märgiks, mis sa oled inimesena, mitte selle tasuks, mis sa oled teinud, – kuula mu kõnet nüüd, siin, meie kõigi ees.

Karl – Võib olla hakkab valus neil, kui kuulevad nad endast.

Komeet – Kui aga ei kuule, siis ajab kihelema uudishimu neid, sest kogutulust jääma sulle peab kümnendik. Ning oma osa võta enne üldist märkimist sa enda valikul.

Karl – Komeet, sind tänan, ent süda tõrgub võtmast meelehead. Ma keeldun sellest ja võtan vaid lihtosa, nagu kõik, kes asjas kaasa lõid.

Kõlab pikk pasunaheli.

Karl – Need pillid ärgu enam tehku häält! Kui trumm ja pasun on võitlustandril lipitsejad, siis pärast võitlust üksnes meelitajad. Nad jäägu vait! Te premeerite mind lihtsalt, et rasvuks minu maine sellest kiidulaulust, kus valitseb rutiin!

Komeet – Sa oled liiga tagasihoidlik. Pigem täna lööd käega kuulsusele, kui hiljem tänad  meid õige hinnangu eest…. Mõtle ikka enne. Las maailm saab teada, et Karl on võitnud sõja ühe suletõmbega. Sa õigel ajal õiges kohas korjasid maast kordamineku ja õnne, mis vedeles seal kõigi nähes. Seepärast, alates tänasest päevast, hüüdkem sind, kui kasuliku lepingu sõlmijat, mis tulu tuua võib kogu rahvale ja mastaapsemaltki, lugupeetud Korilaseks. Karl, kanna Korilase nime uhkelt!

Pasunahelid ja trummipõrin.

Kõik – Karl Korilane!

Korilane – Ma lähen pesen end ja puhkan, siis näete, kas punastan või mitte; siiski tänan. Aunime püüan õigustada nagu suudan ja kanda teiste aumärkide ja ordenite seas.

Komeet – Lähme telki, seal enne puhkust kirjutame tunnistuse valmis. Tiit, kui lähed Tartusse, siis teavita ka teisi, et kahepoolne kokkulepe on leidnud kinnitust.

Tiit – Kuulan, härra ülemjuhataja.

Korilane – Ma teie ees jään vist jobuks. Just äsja keeldusin kuninglikust kingist, ent nüüd, mu härra, pean midagi teilt paluma.

Komeet –  Teenetepank! Võid saada kõik mis tahad, mu pädevuse piires. Mis see oleks?

Korilane – Kord Tartus keegi lihtne mees mind kohtles hästi ja ööseks varjupaika pakkus. Ma nägin teda täna sinu väeosa kartseris; kuid just samal hetkel lähenes Abdam ja minu raev sai võitu mu halastuse üle. Nüüd palun, lase vabaks see julge peremees.

Komeet – Sa palud hästi!  Kui olekski ta korruptant või meie kutse häbistaja, saab vabaks nagu tuul. Las läheb, Tiit.

Tiit – Mis on ta nimi, Karl?

Korilane – Valikute nimel! On läinud meelest. Ma olen väsinud, mu mälu loid. Kas saaks ehk veidi veini?

Komeet – Lähme telki. Su näol on tindi plekid; peab vaatama, mis vedelikku nende pesu nõuab. Lähme.

Lahkuvad.

Kümnes stseen

Iraagi saadiku residents. Trummipõrin. Ilmub Abdam ja nõunik.

Abdam – Nafta on meilt võetud; kaitse alla!

N 1 – Küllap saame ta jälle headel tingimustel tagasi.

Abdam – Või tingimustel! Ah, kui saaksin koalitsiooni liitlaseks, sest opositsioonis olla, kuigi  saadik, pole see ma, kes olen… Tingimustel! Mis soodsaid tingimusi võib loota see, kes  teise armust oleneb? Viis punkti lepingus; iga kord mind lõid ja löövad veelgi, kui  liitlastega kohtume bankettil. Kui kohtan Karli, ei ole minu sõnavõtus enam endist sära. Nüüd lahman nii kuis saan, ei ole enam võrdsed me.

N1 – Ta on kavalpea.

Abdam – Rohkem pea, kui kaval. Meelemürki sai mu vaprus tema varju jäädes ning kaldus endast välja. Ei rahusta mind enam uni, rahu paik, ei alastus, ei talvekümblus. Ka tootlusnäitajad ja statistika, mis viha tõkkeks on, seavad mu raevule ja energiale vastu kopitanud õigusi ja kombeid. Ükskõik, kus tava kiuste peaksin Karli kohtama, ta südametunnistuse veres tahan käsi pesta! Nüüd läki; ja vaadake ringi linnas, kui turvaline on maja valve ja mida räägitakse.

N 1 – Kas sa ei tule?

Abdam – Mind oodatakse tammikus. Tooge sõna sinna, õlletehasest lõuna poole, kuis asjad lähevad, et teaksin maailmaga sammu käia.

N 1 – Selge.

Lahkuvad.

TEINE VAATUS

Esimene stseen

Väljak Tallinnas. Ilmuvad Andrus, Savisaar ja Reiljan.

Andrus – Kuulsin büroo juhatajalt, et täna õhtul saame uudiseid.

Reiljan – Häid või halbu?

Andrus – Igatahes mitte rahva soovide kohaseid, sest rahvas ei armasta Korilast.

Savisaar – Loodus õpetab loomigi oma sõpru tundma.

Andrus – Ütelge, palun, keda armastab hunt.

Savisaar – Lambatalle.

Andrus – Jah, et teda ära õgida, nagu vihased kodanikud tahaksid meie Korilast.

Reiljan – Ta on tõesti talleke, ainult mõmiseb nagu karu.

Andrus – Ta on tõesti karu, ainult elab nagu talleke. Te olete mõlemad vanad mehed; ütelge mulle ühte asja.

Mõlemad – Mida nimelt?

Andrus – Missuguse omaduse poolest on Korilane vaene, ehk mida teilgi külluses ei ole?

Reiljan – Ei ole ta vaene ühegi omaduse poolest, kõike on tal ohtrasti.

Savisaar – Eriti uhkust.

Reiljan – Hooplemise poolest on ta kõigist üle.

Andrus – Imelik küll… Kas te teate ka, mida teist linna peal arvatakse, ma mõtlen meie, aukraadiga meeste hulgas? Kas teate?

Mõlemad – Noh, mida meist siis arvatakse?

Andrus – Te rääkisite parajasti uhkusest… Ega te ometi ei vihasta?

Mõlemad – Pole midagi.

Andrus – Ega sellest ei olegi suurt lugu; sest üsna väike vargusjuhtum röövib teilt ära suure hulga kannatust. Andke  oma tujudele voli ja vihastuge, niipalju kui meeldib, kui teile just meeldib nii. Te heidate Korilasele ette, et ta on ülbe?

Reiljan – Mitte meie üksi.

Andrus – Tean, et te võite väga vähe teha üksi: teil on palju nõunike, sest muidu oleksidki teie teod imekspandavalt abitud. Oma võimete poolest olete liiga imiku moodi, et üksi midagi korda saata. Te räägite uhkusest. Tegelikult võiksite ennast ise kõrvalt vaadata ja oma tublisid minasid seestpoolt uurida.

Mõlemad – Ja mis siis?

Andrus – Siis avastaksite ühe paari mittekontrollitavaid, valetavaid, turtsakaid ja häbematuid ametimehi ehk rääkivaid päid, nagu neid igalpool leida võib.

Savisaar – Andrus, oled sinagi küllalt tuntud.

Andrus – Mind tuntakse kui tujutut ärimeest, vahetusministrit, kes armastab kuuma veini, mida pole tilgagi vishiga leevendatud; et ma olen igal tühisel põhjusel tõtlik; et ma olen paremini tuttav öö taguotsaga kui hommiku laubaga. Kuid mis ma mõtlen, seda ma ka ütlen ja oma tarkuse kulutan ära ühe hingetõmbega. Kui ma näen kahte teietaolist tegelast ja kui jook,  millega mind kostitate, mu suulaele on vastik, siis teen kõvera näo. Ja kuigi pean sallima neid, kes räägivad, et te olevat tõsised mehed, pean ma häbematuks luiskajaks seda, kes ütleb, et te olete ilusad. Kui te seda kõike minu mikrokosmose või makrokosmose kaardilt loete, kas sellest siis järeldub, et olen ka küllalt tuntud? Mida paha te võite sellest orientiirist  välja lugeda, ka kui ma olen küllalt tuntud?

Reiljan – Me tunneme sind küllalt hästi.

Andrus – Ei tunne te mind, iseennast ega üldse midagi. Teie auahnust meelitavad ajalehtede silmanurga artiklid, silmakirjalik viisakus ja teenetepank. Lööte surnuks kena kosutava ennelõuna, kuulates linnapea ja valitsusjuhi tüli, ja lükkate tühise vastasseisu edasi järgmise päeva peale. Kui kuulate pooltevahelist diskussiooni, ja teid kimbutavad soolevoolmed, siis peeretate häbi tundmata, heisates lipu igasuguse kannatlikkuse vastu, või nõuate möirates ööpotti, jättes tüli verest tühjaks jooksma veel rohkem sassiaetuna kui enne teie ärakuulamist. Muul moel te pooli rahu pidama ei kutsugi kui kompromissi kuulutades, neid ühtemoodi vigasteks sõimates. Olete küll üks veider paarike.

Reiljan – Jäta, on ju teada, et oled kangem lauas lõõpima kui pingil asjast rääkima.

Andrus – Kui te räägite oma kõige mõistlikumat juttu, siiski pole see karvagi teie habemest väärt. Te arvate, et iga tera gilletti mitmeteralisest puhastab lõuga ühevõrra hästi. Aga ikkagi räägite, et Korilane olevat uhke. Head õhtut, lugupeetud. Kui veelgi teie seltsis viibiksin, siis nakataks see minu enda ajud. Võtan endale vabaduse teiega hüvasti jätta.

Reiljan ja Savisaar astuvad kõrvale. Ilmuvad Maria, Viive ja Anu.

Andrus – Ennäe, mu kaunid daamid. Isegi kuu, kui ta oleks maine olend, ei oleks nõnda särav. Kuhu te nii silmalt tõttate?

Maria – Lugupeetud Andrus, mu poeg Karl on tulemas.

Andrus – Ah? Või Karl tuleb koju!

Maria – Jah, lugupeetud Andrus, ning suure kuulsuse säraga.

Andrus – Tohoh! Mis rõõmus uudis.

Viive ja Anu – Jah, tuleb küll.

Maria – Näe, siin on temalt kiri. Võimud said ühe, ta naine teise ja küllap on sindki üks kodus ootamas.

Andrus – Minule kiri! See teeb mulle pikkadeks aastateks hea meeleolu; sellel ajal näitan perearstile vaid pikka nina. Kas ta ehk siiski pole masendunud? Tal oli kombeks ka üksikute kokkulepete katkemisi väga läbielada.

Viive – Oh ei, ei, ei.

Maria – On küll, kuid lihtsalt murelik.

Andrus – Mina ka, kui lubadused vett ei pea. Kui tal aga siiski kogu leping taskus on, siis murelikkus sobib talle veelgi paremini.

Maria – Jah, nii see on. Ta saabub tammepärjaga, ma loodan.

Andrus – Kas Abdam loobus oma nõudmistest?

Maria – Tiit kirjutab, et saadik kirjutas alla.

Andrus – Oligi viimane aeg. Kui meie missioon oleks jäänud tagatisteta, siis ei oleks ma tahtnud ka kõigi aktsiate omanik olla. Kas parlament on juba kursis?

Maria – Kulla naised, lähme juba. Jah, jah, jah: parlamendi esinaine sai kirja, mis kinnitavad minu poja teeneid. Selle lepinguga on alanud ajaloos uus järk.

Anu – Tema prognoosidest räägitakse imelugusid.

Andrus – Imelugusid! Kindlasti mitte ilma, et ta oleks seda ära teeninud.

Viive – Ma loodan, et see on tõsi.

Mari – Tõsi! Kuidas siis!

Andrus – Tõsi! Võin vanduda, et see on tõsi.

Kuuldub pasunahelisid ja trummipõrinat.

Andrus – Kuulake! Pasunad!

Maria – Need on fanfaarid, mis hõiskavad rõõmust.

Ilmuvad Komeet ja Tiit, nende vahel Korilane, taga infopealikud, sõdurid ja ajakirjanik Juur.

ajakirjanik Juur – Kuulake ja teadke! Karl Korilane pani üksi ära! Sealt tuli kuulsus, ta peene  hääle kiuste. Nüüd ehib vääriline nimi tema kuldseid lokke! Au ja kuulsus Korilasele!

Fanfaarihelid.

Kõik – Tere tulemast vabaduse väljakule, lugupeetud Korilane!

Korilane – Ei, jätke, see teeb haiget südamele. Ma palun, jätke!

Komeet – Näe, su ema!

Korilane – Tean, et palusite minu õnne eest.

Maria – Ei, sõdur, kummarda! Mu armas Karl, lugupeetud Korilane, said kuulsusrikka teoga uue nime? Kuidas pean sind hüüdma? Korilaseks? Teen seda rõõmuga. Ent sinu naine?

Korilane – Veetlev vaikija! Kas naeraksid, kui tuleksin ma nagu enne, et nuttes minu triumfi kaed! Kallis, Tartus nutavad nii lesed!

Viive – Mu kallis! Ma nutan rõõmust.

Korilane – Kas ikka elad? (Anule) Anna andeks.

Maria – Kõigile tere tulemast! Ka sulle, Komeet! Teile kõigile!

Andrus – Jah, sada tuhat tere! Sa ole tervitatud. Neil, kes sind näevad, kuid ei rõõmusta, vist närib südant kadedus! Brüsselgi peaks teil austust avaldama; ent meil on veel vanu metsõunapuid, mis teiemaiguliseks end pookida ei lase. Tervist, juhid! Eks nõgest hüüta ikka nõgeseks ja tivoli jääb ikka tivoliks.

Komeet – Sulatõsi!

Korilane – Andrus on Andrus ja selleks jääb.

ajakirjanik Juur – Hei, andke teed! Ja minge edasi!

Korilane (naisele ja emale) – Ulata käsi! Ja sina ka! Ma enne, kui koju tulen, pean parlamenti külastama; ei saa ju neilt ma üksnes tervitusi, vaid värsket lugupidamistki.

Maria – Nüüd on minu unistused saanud teoks ja pärand käes on minu soovidel. Vaid üks on puudu veel.

Korilane – Ema, tea, et puudliks ma olen pigem neile omal moel, kui nendega koos võimul nende moel.

Komeet – Nüüd üles!

Pasunahelid. Kõik peale rahvasaadikute lahkuvad.

Reiljan – Ta kõigil on keelel. Isegi lühinägelikel on prillid ees, et teda näha. Lasteaiakasvataja ei hooli lapsest, kes end nutab krampi, vaid kuulab raadiot. Demjanov viskab põlle nurka ja ronib müürile. Poed, letid, aknad, vitriinid, kõik on tungil, täis katused ja harjad on iganäolist rahvast teda tõemeeli vahtimas. Ka Taska, kes end näitab harva, kesk rahvahulka trügib, et saada jõugus soodne koht. Solaariumitest daamid  väljuvad ja kahvatavad ennast valgeks. Kihkvel kõik, just nagu oleks taas öölaulupeod  siin maiseks saanud.

Savisaar – Äkki saab veel presidendiks.

Reiljan – Siis võib minu ametkond küll tema võimu all aastaid magada.

Savisaar – Ei suuda kanda au ta mõõdukalt algusest lõpuni, vaid kaotab selle, mis on võitnud äsja.

Reiljan – See on lohutus.

Savisaar – Rahval, kelle eest meie seisame, ei ole kahtlust, et vanad luukered virguvad, kui vähegi põhjust. Nii ununeb see vastne au. Ma olen kindel, et ta ise annab selleks peatselt põhjust, kui ise enda peale nõnda uhke on.

Reiljan – Ma olen kuulnud teda väitmas, et kui keegi esitakski tema kandidaadi presidendi kohale, ta enne õiget aega turule ei ilmuks ega luniks rahvalt toetushääli.

Savisaar – Tõsi.

Reiljan – Nii ta ütles. Pigem loobun erakonna esimehe kohast kui luban ennast presidendi kandidaadiks üles seada, või kui, siis üksnes oma erakonna soovil.

Savisaar – Ta võiks mõne oma lubaduse täita.

Reiljan – Vist täidabki.

Savisaar – Siis läheb kõik meie prognooside kohaselt: tagasi parlamenti!

Reiljan – Võim peab olema lahutatud. Me peame rahvale selgitama, milliseid mõtteid mõtleb see mees: kui saaks, ta muudaks kõik ausambad mobiilseks ja politseinikud puudeks metsas; teeks kurdid tummaks ja hääletuks tsetseenid. Tema meelest ei ole rahval võimekusteks rohkem maailmavaadet ja hinge kui revidentidel huumorisoont. Sest revidendid saavad kiita, kui kannavad koormat, ja  kantakse arvestuskaardile, koos palga alandamisega, kui varisevad koorma all kokku.

Savisaar – Sa kõike seda sisendad sel hetkel, mil tema kõrgelennuline ülbus taas solvab kogukonda; ning see juhtub peagi, kui teda nagu puudlit hassetada; siis ta võtab tuld ja süütab kuiva kulu; see leek ta hääled põletabki.

Ilmub virgats.

Reiljan – Noh, mis on?

Virgats – Teid palutakse ülesse büroosse. Tundub, et Karl Korilane seatakse presidendi kandidaadiks. Ma nägin, kuis kurdid tunglesid, et teda näha, ja pimedad, et kuulda. Noored teismelised loopisid juukseid, nagu hevi kontserdil, naised kingisid labakindaid ja kaelarätte. Pole ammu enam säärast näinud.

Reiljan – Ma lähen üles. Silmad-kõrvad võtan kaasa, ent süda oodaku.

Savisaar – Ma tulen kaasa.

Lahkuvad.

Teine stseen

Parlamendi koosolekuruum. Sekretärid ilmuvad toolidele patju panema.

S 1 – Kähku, nad on kohe siin. Mitu mees presidendi kandidaadiks üles seatakse?

S 2 – Kuuldavasti kolm; aga kõik arvavad, et Korilane saab presidendiks.

S1 – Ta on tark mees, ainult kole uhke ja ei armasta rahvast.

S 2 – Tühja sest, on olnud palju suuri mehi, kes on rahvast meelitanud, aga rahvas pole neid ikkagi armastanud. Ja on palju neidki, keda rahvas on armastanud ei tea isegi miks. Nii et kui rahvas võib põhjuseta armastada, võib ta ka põhjuseta vihata. Kui Korilane sellest üldse ei hooli, kas rahvas armastab teda või mitte, siis näitab see järelikult kui õigesti ta hindab rahva meelt: oma õilsas muretuses, laseb ta sellel selgesti välja paista.

S 1 – Kui ta sellest ei hooli, kas rahvas teda armastab või mitte, siis hõljub ta tasakaalus ega tee head sama hästi kui halba. Tegelikult sooviks ta rahva viha suurema õhinaga, kui rahvas jõuab seda talle avaldada. Ta ei jäta midagi tegemata, et ennast rahva vaenlasena näidata. Kuid rahva rahulolematust ja tõrksust avalikult välja kutsuda on niisama halb kui  see, mida Korilane isegi ei salli, nimelt üksikuid rahva hulgast armastuse võitmiseks meelitada.

S 2 – Ta on oma kodumaad väärikalt teeninud ja tema tõus presidendiks pole olnud nii libe kui neil, kes on rahvast üksnes lubadustega masseerinud, garanteerides endale lugupidamise ja austuse, mütsi higisesse pihku pigistades, ilma et oleks selle ärateenimiseks midagi muud teinud kui lubanud oma kandidatuuri üles seada. Aga tema  sõlmis liitlaste nimel musulmanidega lepingu ja istutas oma kuulsuse nõnda sügavale inimeste südamesse, et kui nüüd keeled vaikiksid ja tema teod tunnustust ei leiaks, siis oleks see tõesti tänamatu ülekohus. Asja teisiti kujutada võivad vaid pahaloomulised, kes tembeldavad seega iseennast valetajateks. See lõikaks ju iga kuulaja kõrva kui etteheide ja häbiasi.

S 1 – Ta on lugupeetud mees. Astu kõrvale, nad tulevad.

Kostab pasunaheli. Ilmuvad rahvasaadikud, fraktsioonide juhid, Korilane, Andrus, Komeet. Reiljan ja Savisaar võtavad istet eraldi, Korilane seisab.

Andrus – Nüüd kus liitlastega on asjad selged ja Tiidu võib koos meestega Iraagi saadiku residentsi juurest ära kutsuda, jääb meie tänaõhtuse koosoleku põhiliseks punktiks vajadus langetada otsus, keda seada üles presidendi kandidaadiks tulevastel valimistel, et vääriliselt tunnustada  meie maa au kaitsvate inimeste teeneid. Sellepärast, lugupeetud saadikud ja fraktsioonide juhid, palun olge nii head ja kuulake, mida on vägede rahuaja ülemal öelda. Härra admiral, palun tehke lühike ülevaade toimunust.

Rahvasaadik 1 (RS 1) – Komeet, räägi ükskõik kui pikalt, nii et kõik aru saaksid, et pigem on riik tasu maksmiseks vaene, kuid meie tahtmine mitte. (Teistele saadikutele)  Rahvamehed, me palume teid ettekanne ära kuulata ning hiljem avaldada toetust rahva ees saadud informatsiooni põhjal, mida oleme soovitanud.

Reiljan – Aitab jutust. Kuna arutlusel on väga meeldiv ettepanek – austada ja edutada meest, kes on siin kõne all.

Savisaar – Seda suurem rõõm oleks meil seda teha, mida lahkem ta ise oleks, kui senistest hinnangutest lähtuda.

Andrus – Sa hälbid asjast ja oleks võinud vaikida. Kas tahate Komeedi kõnet kuulda?

Savisaar – Väga; kuid olles sinust vanem, seepärast ka minu manitsus on siin asjakohane.

Andrus – Temal on rahva käest saadud mandaat, aga kui mitme häälega mõni sai parlamenti? Komeet, palun, teil on sõna!

Korilane tahab lahkuda.

Andrus – Oota!

RS 1 – Korilane, palun istu! Ära ole nii tagasihoidlik.

Korilane – Ma pigem lasen perearstil haavad kinni siduda, kui kuulan seda, kuis nad sain.

Savisaar – Ma loodan, et minu sõnad ei peleta sind siit minema.

Korilane – Ei; kuid sageli võib sõnade taga leida muudki. Sa ei solva mind, kuid ka ei kiida. Mina pean rahvast lugu parajasti sedavõrd, kuis on ta häälte kaal.

Andrus – Nüüd istu, palun.

Korilane – Ma pigem häire ajal kratsin pead päikse käes, kui istun varjendis, kus mu eimiskist puhutakse suur balloon.

Lahkub.

Andrus – Rahvasaadikud, kuidas võib see mees küll teie meelituste kudu paljundada! Te näete, kuidas ta au eest paneb mängu pigem kõik oma sõbrad, kui ohverdab ühegi kõrva kiidulaulu kuulamiseks. Komeet, palun alustage.

Komeet – Mu hääl on nõrk, ent see, millega Korilane hakkama on saanud, ei tohi kosta nõrgalt. Arvatakse, et vaprus on ülim omadus, mis võib ühte meest või naist vääristada. Kui on nii, siis sellel, kes on kõne all, ei ole meie riigis võrdset. Ta oli kuusteist aastat vana, kui lõpetas keskkooli üksnes viitega tunnistusel. Ülikoolis, kui see oli veel võõra võimu jälgimise all, just siis, kui parteisse astumine nõudis julgust, ta mitte ainult sellega ei saanud hakkama, vaid kuulus ka kõige teeneterikkama korporatsiooni asutajaliikmete ridadesse. Meheks saades kasvas ta kui meri, ei mõõnanud, kui ajad olid rasked. Kuid tema vaprust tänapäeval, Tartus, ei oska ma kirjeldada. Nii nagu suure reisilaeva ees merihein, nõnda surus ta täävi alla kõik vastuväited, mida vastaspool esitas. Keda märkis ta näpp, see hakkas pealaest jalatallani värisema, sest kartis paljastamist rumaluses. Ta  tungis säte haaval sügavamale, komistamata juriidilistes keerdkäikudes ja juhtis läbirääkimisi kartmatult. Ta on meie välispoliitika võti, sest ükski saalis viibinud saadik polnud küllalt hoogne, et takistada Korilase argumentide raudset kaitseliini. Kõik võit jäi temale, ta sähvatas nagu lendtäht hoobilt! Kui siis Iraagi diplomaat ja saadik Abdam julges suu lahti teha, siis sulges ta selle kolme sõnaga. Demokraatia, ühised väärtused, terrorism!

Andrus – Tark mees!

RS 1 – Ta on väärikas mees.

Komeet – Siis lõi jalaga vastu põrandat ja küsis: kas kogu maailm võis siis eksida, kui saatis koalitsiooniväed Iraaki rahu tagama? Ei. Poliitika ei ole nõnda lihtne. Nüüd näeb ta oma tasu vaid teatud tegudes ning aega rahulikut veetes.

Andrus – See on väärtus. Kutsuge ta siia.

RS 2 – Kutsuge Korilane.

RS 1 – Juba tulebki.

Korilane tuleb tagasi.

Andrus – Mul on hea meel, Korilane, et parlamendi enamiku esindajad on otsustanud su presidendi kandidaadiks üles seada.

Korilane – Kõik minu oskused ja teadmised on alati teie päralt.

Andrus – Nüüd tuleb sul esitada rahvale oma programm.

Korilane – Siiski, ma palun, et vabastaksite mind sellest pruugist; ei suuda veel ma ennast avada ja seista paljalt ja nuruda neilt hääli. Teie loal ma jätaksin selle hiljemaks.

Savisaar – Ei, rahvas peab saama hääletada, sellest tavast ei ole võimalik loobuda.

Andrus – Ära patti mängi nüüd. Lepi kombega ja võta vastu au just nii, kuis nõuab vorm.

Korilane – Kui mängin seda osa, pean punastama; väga hästi võiks rahva programmist ilma jätta.

Reiljan (Savisaarele) – Kas kuuled!

Korilane – Pean hooplema, et tegin seda, toda, ja uhkeldama, et jõudsin kokkuleppele. Just nagu tuleks osta mul neilt hingeõhku!

Andrus (Korilasele) – Kas on mõtet jonnida? (valjusti) Taotleme, rahvasaadikud, et te soovitaks avalikult me nõu ja kuulutaksite presidendi kandidaadid välja.

Rahvasaadikud – Korilasele õnne ja edu!

Kõik lahkuvad peale Savisaare ja Reiljani.

Reiljan – Näed, kuidas ta mõtleb avalikust kohelda!

Savisaar – Kui meedia ometi märkaks seda! Ei, peab ise briifingu korraldama või pressikonverentsil sellest rääkima.

Lahkuvad.

Kolmas stseen

Ilmub seitse-kaheksa keskerakonna esindajat.

KE 1 – Üks on kindel: hääletust ei saa me talle keelata.

KE 2 – Saame küll, kui tahame.

KE 3 – Rahval on voli seda teha, aga see on pädevus, mida meil pole voli kehtestada; sest kui ta räägib oma tegudest, siis ei jää muud üle, kui kõik peavad neist rääkima. Kui ta jutustab positiivselt ja viisakalt, siis ei jää kellelgi midagi muud üle, vaid igaüks peab tunnistama tema sõbralikkust ja kaasa kiitma. Tänamatus on kole ja kui rahvas on tänamatu, siis on ta koletis; ja kui meie oleme rahva liikmed, siis oleme ka meie osalt tänamatud.

KE 1 – Selleks, et meist paremini ei mõeldaks, pole vaja eriti midagi teha. Aga kui meelt avaldasime, siis ei kõhelnud ta meid lihtlabasteks sumisejateks nimetamast.

KE 3 – Nõnda võib nimetada paljusid inimesi; ja mitte sellepärast, et kõik räägivad korraga, vaid sellepärast, et kõigil on mitut karva arvamusi. Usun tõesti, et küsitlused heidavad vaid halba nalja. Kui meie arvamused lendaksid laiali itta, läände, põhja, lõunasse; ja kui nad lepiksid kokku kõige otsema tee tagasi, siis viiks see neid ühel ajal samasse kohta, kõikidesse ilmakaartesse laiali.

KE 2 – Arvad tõesti? Kuhu siis minu arvamus lendaks?

KE 3 – No sina oma arvamust küll nii kähku välja ei ütle, sest see on kõvasti su puupeasse kinni kiilunud. Kui aga saaks, siis läheks ta kindlasti lõunasse.

KE 2 – Miks just sinna?

KE 3 – Et eksida mõnulemisesse; ja kui kolm osa sulaksid seal naudingutes, siis ehk neljas tuleks kohusetundest tagasi, et aidata sul võtta naist.

KE 2 – Kas see on nali?

KE 3 – Kas sina oled valmis hääletama? Aga sellest polegi lugu, sest enamus otsustab, mis siis, et tegelikult üksnes kolmandik osa rahvast. Ei, see on iroonia, liikumine üldiselt üksikule, tuuma poolt pinnale. Küsitlus küsib konkreetselt, on toorem osa sajast, protsent, kuid otsus langeb küpselt, ilma naljata. Seda ma ütlen küll, et kui tal on tendents kalduda rahva poole, siis temast väärikamat meest ei olegi.

Ilmub Korilane kampsunis ja koos temaga Andrus.

KE 3 – Sealt ta tuleb, lihtne kampsun seljas. Pange tähele, mis teeb. Me ei pea kõik siia kokku jääma, vaid mingem ühe-, kahe- või kolmekaupa sinna, kus ta seisab. Ta peab igaühega suhtlema ja nii saab igaüks sellele vastuse, mida ta oma suuga küsib. Tulge minu järel, ma juhatan.

Kõik – Hästi, hästi. (Astuvad eemale).

Andrus – Sa eksid selles; tead ju küll, et kõik on seda teinud.

Korilane – Milles! „Ma palun teid, andke andeks, vabandage palun“ Kurat võtaks! Ma ei suuda oma keelt nõnda painutada.

Andrus – Mõtle nüüd ometi kaine peaga, kuidas sulle ja meile on kasulikum.

Korilane – Nende ees vabandada, nende hääli püüda! Tänan ei, kui tahavad siis hääletavad poolt. Kõik ikka vastu ei hääleta.

Andrus – Nõnda sa rikud kõik ära. Ma lähen. Palun räägi nii, kuidas on mõistlik.

Lahkub. Esile astuvad KE 2 ja KE 3.

Korilane – Nii viisakas, et mu enda hambad hakkavad selle peale valutama… Ennäe paari! Tere õhtust, härrased! Kas teil on selge, miks siin seisan?

KE 3 – Teame küll. Ütle, mis sind siia tõi.

Korilane – Mu omad teened.

KE 2 – Su omad teened?

Korilane – Jah, aga mitte mu oma soov.

KE 3 – Kuidas nii, mitte su oma soov?

Korilane – Nii, sõber, nii. Mul pole soovi tülitada vaeseid.

KE 3 – Kui me sulle midagi annamegi, siis loodame su läbi kasu saada.

Korilane – Kas räägime hinnast?

KE 3 – Hinnaks on seda väga lahke paluda.

Korilane – Lahke paluda? Palun lahkesti osutada mulle seda au, kui jääme kahekesi. (KE 2-le) Sinu lahke hääl, sõber; mis kostad?

KE 2 – Sa saad selle.

Korilane – Kaup on koos. Kaks häält, hüvasti. (Pöördub neist ära).

KE 3 – See on väheke imelik.

KE 2 – Kas hääletangi tema poolt. Aga olgu.

Lahkuvad. Ilmub veel kaks keskerakonna esindajat.

Korilane – Palun, kui see ei aja teid häälest ära, et mina saan presidendiks, siis siin ma olen.

KE 4 – Sul on mitmeid teeneid kodumaa ja rahva ees, aga sa ei ole teda küllalt teeninud.

Korilane – Kas see on mingi mõistatus?

KE 4 – Oled olnud nagu vits välispoliitikas, oled olnud nagu malakas sisepoliitikas. Sa ei ole rahva lootustest uue poliitika osas tõesti aru saanud.

Korilane – Seda suuremaks väärtustekaitsjaks mind peate, et ma ei ole truudust murdnud. Olen nõus oma sugurahvast meelitama, et teenida talt kõrgemat arvamust: seda omadust peetakse avalikult lugupeetuks. Kuna ootused nõuavad minult pigem kübarakergitust kui südamevalu, siis tuleb harjutada kaasakiitvat peanoogutust; ma püüan kõigi vastu kena olla. See tähendab, härrased, et jäljendan paljude rahvasaadikute oskust lubada ja puistan neid ohtralt igale soovijale. Sellepärast, hääletage minu presidendikandidatuuri poolt.

KE 5 – Loodame, et leiame sinus endale sõbra; ja sina võid loota meie häälte peale.

KE 4 – Näha, et oled poliitikute kutsehaigust põdenud ja terveks saanud.

Korilane – Ma ei taha teie teadmisi nendest rääkimisega ahendada. Hindan teie hääli väga kõrgelt ja rohkem teid ei tülita.

Mõlemad koos – Edu sulle, sinu raskes töös.

Lahkuvad.

Korilane – Taas poolehoid! Ei, pigem taandun, pigem talun naeru, kui lisatasu, mis mul teenitud, juurde palun! Miks pean naervas-nutvas maskis jürilt-marilt nende heitliku  toetust püüdma? Head tavad käsivad… Ent mis on tava järgimise hind? Nii tolm jääb pühkimata traditsioonide palgelt ja mäena kuhjuv vale katab sootuks tõe! Halle juukseid toob see jant! Las mõni teine saab selle au ja ameti, kes soovib tukkuda! … Kuid pool on läbi, ehk kannatan ka teise poole häbi!

Ilmub veel kolm keskerakonna esindajat.

Korilane – Veel tuleb hääli! Neid hääli! Neid püüan paeltega ja valvan puuri juures. Sain häälte pärast maokatarri, kui sokolaadi ja veini üleküllus mind murdis maha. Häälte pärast olen tonnide viisi nänni jaganud ja liitrite viisi bensiini kulutanud. Te hääled! Jah, ma tahan olla president.

KE 6 – Ta on meie riigi huve kaitsnud, tegutsenud otstarbekalt ja ei tohiks meie häältest ilma jääda.

KE 7 – Sellepärast saagugi ta presidendiks; las toob rahvale julgust olla koos.

Mõlemad koos – Jääge terveks, härra president!

Lahkuvad.

Korilane – Lugupeetud hääled!

Taas ilmuvad Andrus, Reiljan ja Savisaar.

Andrus – Sinu aeg on seistud. Rahvasaadikud annavad sulle rahva hääle. Pead parlamendis kõne pidama.

Korilane – Kas nüüd sai küllalt?

Savisaar – Sa oled täitnud palumise kombe ja rahvasaadikud on kiitnud sinu kandidatuuri heaks. Parlament tuleb erakorraliseks istungiks kokku, et sind kinnitada.

Korilane – Kus? Kas valges saalis?

Savisaar – Jah, Korilane.

Korilane – Siis pean oma riided ära vahetama!

Savisaar – Jah, otse loomulikult.

Korilane – Ma teengi seda kohe, ning tundes ennast, ma olen terveks saanud.

Andrus – Kas lähme koos?

Reiljan – Me ootame siin ajakirjandust.

Savisaar – Olge ettevaatlikud.

Korilane ja Andrus lahkuvad.

Savisaar – Nüüd on see tal käes, ent silmades, nagu näib, hõõgub tusane rahutus.

Reiljan – Vaid pettus südames ta kandis lihtsat riiet. Kas lased rahval minna laiali?

Keskerakonna esindajad ilmuvad uuesti.

Savisaar – Kallid sõbrad, kas hääletate selle mehe poolt?

KE 1 – Ta sai meie hääled.

Reiljan – Kas tema poolehoid on teie jaoks väärtus?

KE 2 – Minu viletsat arusaamist mööda ta pilkas meid sellega, just nagu oleks palunud.

KE 3 – Jah, muidugi, see oli lausa näkku naer.

KE 1 – See oli tema kõnelaad, mitte naer või pilge.

KE 2 – Kõik peale sinu ütlevad, et see mees ei rääkinud ausat juttu. Ta uhkustas ja hooples, ta palga juures on räbal riie lausa irve.

Reiljan – Ta pidi ju ennast näitama.

Kõik – Ei, ei, ei näinud teda keegi.

KE 3 – Ta lubas näidata end salamahti, siis aga lehvitas kübaraga: „Ma tahan saada presidendiks ja vana komme nõuab selleks teie poolehoidu!“ Me siis lubasimegi. Ta tänas meid ja kõik. Kas see polnud pilge?

Savisaar – Miks te teda läbi ei näinud, millistel kaalutlustel? Kas rumalast peast või lapsikust kalduvusest?

Reiljan – Kas te ei võinud talle öelda, et ilma võimuta on ta väikene vennikene, tööta varblane, lausa raiskaja. Ta korteriskandaali kritiseerides käis ise sama teed.  Nüüd,   kõrgel kohal, kus käes on riigi võim ja vägi, jääb aga jonnakalt veel salakavalamaks, ja teie hääled transformeeruvad prügiks. Miks te ei küsinud, mis on ta eesmärk?

Savisaar – Ta oleks teile pidanud lubama rohkem, siis oleksite saanud nende täitmist nõuda ja kontrollida, kui on paras juhus. Te oleks pidanud kibestama tema sapist loomust, mis ei talu köitvat kohustust, ja ajama ta vihale. Miks te ei küsinud, mis on ta eesmärk?

Reiljan – Kas märkasite, kui põlglikult ta teie hääli palus. Arvate, et tänapäeval põlgus ei purusta, kui jõudu on lüüa? Arvate, et tänapäeval on kõik palju tsiviliseeritum ja kultuursem kui varem? Miks te ei küsinud, mis on ta eesmärk?

Savisaar – Miks ta sai nüüd teie hääled, mida varem meile keelasite? Sest tal polegi eesmärki. Ta tahab vaid kuulsaks saada, et teenistuse jooks tema arvele ei lõppeks iial ära!

KE 3 – Ta pole veel kinnitatud; me võime oma hääled tagasi võtta.

KE 2 – Ütlemegi ära.

KE 1 – Ja minu tuhat häält; veel lisaks nende sõbrad.

Reiljan – Siis öelge oma sõpradele ja tuttavatele, et nende häältega valitakse presidenti, kes riisub piimalt koore, et üksnes ise juua koorekohvi. Juriidiliselt õige on see toiming, mis annab kaigast koerale, kes haugub; ehk küll hauguks ilmagi.

Savisaar – Avalikus arutagu ja tühistagu oma heitlik valik. Tõstke esile tema ülbust, põlgust ja vaimuvaesust, ja ärge unustage, kuidas ta lihtsa riietusega näitas teile koha kätte. Te mõte uinus kartusest ta käitumise pärast, mis oli mõnitav ja vääritu ta paadund karjerismi tõttu.

Reiljan – Ajage kõik parlamendi, jah, meie süüks, sest talle sillutades teed me sundisime teid ju teda valima.

Savisaar – Öelge, et langetasite oma otsused pigem ajakirjanduses avaldatu põhjal, kui ise samme seades; et teie mõistust ei juhtinud tegelik soov, vaid propaganda mõju, valida just tema presidendiks. Süüdistage kasumlikke reklaami ettevõtjaid, kes istutavad inimeste pähe kontrollitavaid mõtteid. Pange kogu süü meie peale.

Reiljan – Jah, ärge säästke poliitikuid. Rääkige veel Korilase suguvõsast, kust ta pärineb ja põlvneb; ja kuidas selle kunagist mainet laastab. Sest ees olid tal suured mehed, kes kaitsesid me vabadust; üks neist juhtis linna puhta vee ja finantseeris pumbajaama ehitust.

Savisaar – Ta perekonda pitsitage; peske musta moraali ja võtke fookusesse järeltulijad. Sealt sirguvad ju uued ninad!

Reiljan – Ning üha korrake, et iialgi te poleks teinuks nii, kui meie poleks peale käinud.

Kõik koos – Jah, lähme; meil on oma valikutest kahju, sest kõik nad olid ekslikud.

Lahkuvad.

Reiljan –  Las minna. Stabiilsus on hea, kuid lainetus parem, sest see viskab kaldale kõik, mis kipub pinnale kerkima. Kui Korilane sattub marru, siis tuleb ta viha meie kasuks pöörata.

Savisaar – Nüüd ülesse! Seal on oodata meeleavaldust. See las näib nende enda teona, mis osalt ongi nii, mis siis, et õhutust sai meie käest.

Lahkuvad.

KOLMAS VAATUS

Esimene stseen

Tänav Tallinnas. Pasunahääl. Ilmuvad Korilane, Andrus, Komeet, Tiit, rahvasaadikud ja nõunikud.

Korilane – Abdam ei ole siis ikkagi taltunud?

Tiit – Jah; see sundiski meid ruttu kokku saama.

Korilane – Olukord on järelikult sama, mis enne sõja algust; on soodus hetk, on valmisolek ja strateegia uueks vastasseisuks.

Komeet – Nad on kurnatud, suurem osa relvi on kokku korjatud ja vaevalt meie silmad nende lippe veel lehvimas näevad.

Korilane – Mida Abdam kostab?

Tiit – Ta käis mu juures kaitsekirjaga, palus teha lepingus mõned parandused ja viia sisse lisad. Pärast oli minemas Raplasse.

Korilane – Kas ta minu kohta küsis?

Tiit – Jah, küsis küll?

Korilane – Ja kuidas? Mida?

Tiit – Kui palju kordi on ta lepingut üle lugenud, kui palju kordi tunnetanud selle sidumatust. See on küll mitmekülgne, aga keegi on siiski ju algataja. Sidumatus aga tulenevat sinu reeturlikust käsitlusest tema maa suhtes.

Korilane – Mis ta seal Raplas teeb?

Tiit – Ärisidemed mingi piimafirmaga.

Korilane – Kui oleks põhjust, ma võiksin ta sealt üles otsida, et asju selgeks rääkida. Ent tere tulemast tagasi! Ennäe, keelekad poliitikud, kes ingliskeelt ei oska! Ma põlgan teie tühja juttu, kuigi suurustada te mõistate.

Savisaar – Ärge minge edasi!

Korilane – Mis on?

Reiljan – Siit edasi on ohtlik minna. Stopp! Tead ju ajaloost isegi milline oli fanaatilise Owaldi käekiri.

Korilane – Kustpoolt see muutus?

Andrus – Mis on juhtunud?

Komeet – Tema poolt hääletas ju enamik; ettevõtjad, maksumaksjad, kõik toetasid.

Reiljan – Komeet, ei.

Korilane – Kas ma sain siis lastelt hääled?

RS 1 – Turvamehed eest, laske meid büroosse

Reiljan – Kas rahvas lainetab?

Savisaar – Pea kinni!

Korilane – See sünnib meelega, see on teoreetiline salanõu, et murda minu tahet. Elage ja kannatage ise nendega, kes end ei valitse ja valitsust ei salli!

Reiljan – Ära salanõust küll räägi. Kogukond nuriseb, et nimetasid rahvasaadikuid pugejateks ja korruptantideks ja omakasunikeks.

Korilane – See on ammu teada.

Reiljan – Mitte kõigil.

Korilane – Kas sina kandsid keelt?

Reiljan – Mis, kandsin keelt?

Komeet – Sa sobid selleks tööks.

Reiljan – Ma sobin paremini kui teie kõigeks.

Korilane – Miks ma peaksin teie presidendi kandidaadiks hakkama? Kes oskab öelda? Kaasomaniku võim kaotab väärtust.

Savisaar – Võimujaotus on see, mis kogukonda ärritab. Kui tahad sihtkohta jõuda, siis päri tee kohta, kust oled hälbinud, küll viisakamalt, muidu sa ei saa nii kõrget kohta. Ei kaasomanikuks teiste preisdendikandidaatide kõrvale ega presidendiks kaugeltki. (Osutab Reiljanile).

Andrus – Säilitagem rahu!

Komeet – Neid on petetud. Need nükked ei ole riigimehelikud. Korilane ei vääri seda autut tõket, mida tahetakse tema jooksu ette seada.

Korilane – Või jutt on võimust! Sellest rääkisin ja räägin veel…

Andrus – Aga mitte nüüd.

RS 1 – Jah, mitte nüüd ja nõnda ägedalt.

Korilane – Ei, ma räägin, nii tõesti kui ma elan! Teilt palun andeks, sõbrad. Ent las avalikkus vaatab mind, kes ei meelita, ja las ta tunneb end minu kõnes ära. Kordan  veelkord: vabakasvatus on kasvatuse puudus. Me oma kündi ja külvi levitame, kui segame neid lugupidamise hulka, kus kvaliteeti on ja oleks võimugi, kui tahtjaid poleks nõnda palju.

Andrus – Pea, aitab!

RS 1 – Jäta, palun!

Korilane – Mis! Või jäta! Nii nagu oma raha me valasime münti, nii müntigu mu kopsud, mis tubakast on mädad, siin sõnu selle katku vastu, mida kardame, ent samas käime ikka teed, mis suitsunurka viib.

Reiljan – Sa räägid rahvast nagu isa, mitte inimene, nii kõrk kui rahvaski.

Savisaar – Sellest tuleks võib olla avalikult rääkida.

Andrus – Millest? Kas teie energiast?

Korilane – Võimust! Ka siis, kui olen rahulik ma nagu öine uni, ma mõtlen ikka sama moodi.

Savisaar – See mõte peab mürgiks jääma sinna, kus ta midagi muud ei mürgita!

Korilane – Peab jääma! Kae tallalakkujat! Kas kuulsite ta käsku peab?

Komeet – Seks polnud õigust, pädevust.

Korilane – Peab! Kui mõistmatud on mõned teie hulgast. Miks siis väärikas, kuid hoolimatu rahvakogu, küll laseb paksul varda valida, kes jagab käske, kuis seada grilli, ent kõht ei ole täis tal kunagi? Kui tal on selleks võimu, siis nutke oma rumalust; kui ei ole, siis  jätke targutamine. Kui teil on mõistust, siis jätke see lapatuu; kui ei ole, siis las  jätkub mäng: veel erakondi kerkib ja kõik nad parlamenti tikuvad. Neid pole vähe ja teie häältesegust lööb läbi nende kõrvalmaik. Nad seavad ametisse kellegi, kes ütleb oma käsu ja kibestab me lugupeetud parlamendi liikmeid. Ma tean, et kui on kaks või kolm võimu kõrvuti võrdsed, siis varsti poeb nende vahele segadus, et inimeste meelerahu hävitada.

Komeet – Kuidas nüüd üles minna!

Korilane – Kes iganes andis nõu mind võimule…

Andrus – Hästi, hästi, aitab!

Korilane – Ehki rahval on kõige rohkem võimu, mõned ikka veel toidavad oma ambitsiooni ja nuumavad isiklikke huve.

Reiljan – Miks peaks rahvas mehe, kes nõnda räägib, valima presidendiks?

Korilane – Toon omad põhjendused. Rahvas teab, et võim, mis lahutatud, ei saa kunagi tasakaalus olla. Kui meid võeti sõtta, mis andis tunda riigi südameni, siis ei saanud alguses liikuma; nüüd enam pidama. Sest seda ilmestasid terrorism ja vastuhakud, mis kiitsid meie meeste vaprust. Kuigi kulusüüdistused, mida parlament toona kuulis, olid tuulest võetud, näpust imetud ja lakke kirjutatud, ei suutnud keegi õigustada nii heldet kinki meilt. Hea küll. Mis nüüd? Kui palju välispoliitikat seedib parlamendi mitmenahkne vats? Teie teod räägivad: me nõuame julgeolekut, sest meid on vähe ja me kardame; kes kartsid, need said oma tahtmise. Niimoodi oleme madalaks saaginud omaenda tooli jalad, sest rahvas hakkab aru saama, et riigihoolt ja ettenägelikust kannab üksnes hirm. Mis tasakaalust saab siin olla jutt.

Andrus – Aitab, tule.

Reiljan – Jah, aitab kuhjaga.

Korilane – Ei, võtke veel! Kõik ametivanded olgu mu kõnele pitseriks! See kolmikvõim, kus üks pool põlgab õigusega teist ja teine solvab teist, peab seni au, õiguse ja tarkusega ootama, kuni valik jah või ei, viib rahva segadusse, ja tegelikud vajadused talvituma jäävad, andes teed heitlikule kergusele, mida poliitiliseks järjepidevuseks nimetatakse. Kui siht on umbekasvanud, siis ei saagi sihti seada. Seepärast palun teid, kellel kartust on vähem kui tarkust; kes te rahvast rohkem armastate kui riigi korda pelgate; kel julgust on ohtlikul moel oma keha ravida, kes te peate kunsti elust pikemaks – rebige välja suust miljonipäise hulga keel, et see ei nooliks kommi, mis ta mürgitab! Demobilisatsioonist kängub terve mõistus, kaob kokku- ja ühtekuuluvustunne, sest te ei saa teha head, ka siis kui te tahaks, kui võimul on ükskõiksus ja ükskeelsed lubajad.

Reiljan – Ta ütles küllalt.

Savisaar – Ta kõneleb kui reetur; ja andku vastust siis kui reetur.

Korilane – Mis kasu on rahval kiilakatest, kes trotsivad juuksurit? Kunagi, kui seaduseks oli segadus ja mitte õigus, valiti need mehed. Nüüd, kui aeg on toibunud, kui õiget võib õigeks hüüda taas, ei tohi aja pressi all taltuda.

Reiljan – Ilmne reetur!

Savisaar – See tahab saada presidendiks? Mitte iial!

Reiljan – Hei, turvamees!

Ilmub üks turvamees.

Reiljan – Sel mehel hakkas paha. Viige ta Wismari haiglasse.

Savisaar – Mine kutsu politseinikud.

Turvamees lahkub.

Savisaar – Ma viin ta ise haiglasse, kui reeturliku korrauuendaja ja rahvavaenlase. Karl, minu juurde! Lähme!

Korilane – Kasi, vana sokk!

Rahvasaadikud – Meid võid tunnistajateks lugeda.

Komeet – Käed küljest, vana!

Korilane – Kao minema, habemetutt, või ma puistan tänavale su kondid su käiste ja sääriste kaudu!

Savisaar – Kodanikud, appi!

Ilmuvad uuesti mitu turvameest.

Andrus – Olge aupaklikumad, kumbki pool!

Savisaar – See mees tahab teilt võtta kogu lugupidamise!

Reiljan – Mehed, rabage ta kinni!

Nõunikud – Siduge kinni, siduge kinni!

RS 2 – Tooge klambreid ja köit!

Kõik tunglevad Korilase ümber.

Hüüded – Politseinikud! Turvamehed! Kodanikud! Hei, ah? Villu! Edgar! Korilane! Hei, rahu, kodanikud! Rahu, rahu!

Andrus – Mis sellest tuleb? Mul jääb kinni hing. Kadu ja kaos. Mul pole sõnu. Hei, ohvitserid, rahva juurde! Pea vastu, Korilane! Räägi, kallis Edgar!

Savisaar – Vait! Inimesed, kuulake mind!

Kõik – Jah, kuulakem! Rahu! Räägi, räägi, räägi!

Savisaar – Teil on teie vabadused kadumas; selle Korilase tõttu, kelle te hiljuti valisite presidendi kandidaadiks.

Andrus – Kurat! Siin ei kustutata tuld, vaid süüdatakse.

RS 1 – Hääletustulemused tuleb tühistada.

Savisaar – Kas häälteks on meil keegi muu kui rahvas?

Nõunikud – Tõsi, rahvas, see ongi hääl.

Reiljan – Ta otsusel on meid jäetud häälepaelteks.

Nõunikud – Selleks jääte.

Andrus – Jah, paistab küll.

Komeet – Sel moel võib rahva lõksu püüda, kui hääled kogutakse kokku.

Savisaar – Ta ei vääri võimu!

Reiljan – Kas paneme nüüd maksma oma võimu või kaotame. Siinsamas kuulutame kõigi ees, et teie nimel, kelle voliga me seisame te kõigi ees, peab Korilane andma tagasi selle, mille ta korjas maast.

Savisaar – Hääletustulemused tuleb kustutada!

Reiljan – Turvamehed, võtke ta kinni!

Nõunikud – Hei, Korilane, anna alla!

Andrus – Palun sõna; parlamendiliikmed, kuulake ühtainust sõna.

Turvamehed – Palun vaikust!

Andrus (Reiljanile) – Kui sa oled see, kes paistab välja, maarahva sõber, siis võta nüüd seda asja rahulikult, mida nii ägedalt sättisid.

Reiljan – Need on leiged viisid, mis näivad kui leebed rohud, ent on mürgiks, kui haigus on äge. Viige ta minema!

Korilane – Teist mõned on näinud mind võitlemas; nüüd siis maitske seda Molotovi kokteili, mille ise kokku segasite. Mina olen puutumatu.

Andrus – Hoog maha! Hoidke eemale, rahvasaadikud!

Reiljan – Käed külge!

Andrus – Appi Korilasele, appi! Kõik appi talle, noor ja vana!

Turvamehed – Seome ta kinni! Surume maha!

Tekkib rüselus; nõunikud, turvamehed ja teised aetakse saabunud politseiniku poolt laiali.

Andrus – Nüüd minge koju, lahkuge, sest rikneb toit.

RS 2 – Lahku siit!

Korilane – Jääge kindlaks, et meil pole sõpru vähem vaenlastest.

Andrus – Kas peab siis nõnda?

RS 1 – Oh jumal küll! Mu sõber, palun, mine koju! Meid jäta ravima asja.

Andrus – Sa ei ravi seda asja ise. Palun, mine.

Komeet – Jah, tule meiega.

Korilane – Ma tahaksin, et võiksin neid barbaritena kohelda. Barbarite süütegu on see, et nad ei oska kõnelda, kuid muudkui tahavad rääkida. Nad on muinasjutuvestjad.

Andrus – Nüüd mine, ära kanna õiglust keelega; küll tuleb paras aeg, mis maitsemeeli toidab.

Korilane – Retsept on samuti leping, kuid maitsetes on võimatu kokku leppida.

Andrus – Neist paari parimaid ma küsiks endalegi.

Korilane – Kuid ebavõrdsust on nüüd küll üle arvumõõdu! Mehemeel peab narruseks kelneri tööd, kes kandikul kiirtoitu tassib. Kas pead siin seda rämpsu ootama? Mu saatus rajatava tammi, just nagu tõkkeid lõhkuv vesi, kõik paiskab kõrvale, mis teda paisutada tahab.

Andrus – Ma palun, kao siit. Proovin, kas mu vana taip on veel hinnas nende seas, kellel endal seda vähe. Nüüd on kandikul kõlbulik mistahes maitsega roog.

Komeet (Korilasele) – Tule ära.

Korilane ja Komeet lahkuvad.

N 1 – See mees rikkus oma õnne.

Andrus – Maailma jaoks on selle mehe mõte liiga seatud. Ta süda on lausa suus; mis tal põues pakitseb, seda peavad kõik meelega maitsma. Kui süda on täis, siis läheb meelest, et nälga polnudki.

Melu lava taga.

Andrus – Küll seal käib töö! (Pöördub tagasi).

N 2 – See töö võiks käia voodis!

Andrus – Veel parem kohtus. Pagan võtaks, kas ta viisakamalt ei võinud nendega kõneleda?

Ilmuvad uuesti Reiljan ja Savisaar teiste saatel.

Savisaar – Kus on see uss, kes tahab lepingud tühistada, kes ise tahab kogu kahjuhüvitise omandada?

Andrus – Lugupeetud rahvasaadikud…

Savisaar – Teletorni otsast tuleks see uss alla visata; kuivõrd trotsis ta seadust, siis ei saa  ta seaduselt muud kohtumõistmist nõuda, kui avaliku arvamuse rangust, mis näib talle nii tühine.

KE 1 – Ta peab mõistma, et rahva suud ei saa lukku panna.

Kõik – Just nimelt.

Andrus – Sõber…

Savisaar – Rahu!

Andrus – Te ärge hüüdke „võta!“ seal, kus sobivam on vaikne jaht.

Savisaar – Miks sa aitasid tal pakku pääseda?

Andrus – Kuulake mind: nii nagu ma tean presidendi kandidaadi voorusi, tean ma ka ta vigu.

Savisaar – Mis presidendi kandidaat? Kes?

Andrus – Korilane.

Reiljan – Tema ja presidendi kandidaat!

Teised – Ei, ei, ei, ei!

Andrus – Rahvasaadikud ja nõunikud, ma palun luba paariks-kolmeks sõnaks: muud kahju teile tuua need ei või kui ainult ajakaotus.

Savisaar – Räägi lühidalt. Me oleme oma otsuse langetanud. Kuigi võime ta haigeks kuulutada, oht jääb siiski alles; kui me hääletust ebaseaduslikuks ei kuuluta, siis toob see kaasa meie toetajate mittemõistmise. Sellepärast tuleb juba täna õhtul kuulutada hääletus ebaseaduslikuks.

Andrus – Euroopalikud väärtused tähendavad seda, et ajalooliste teenete ees ei jääda tänuvõlglaseks. Võlg tuleb tagasi maksta.

Savisaar – Tema teened tuleb ajaloost välja lõigata nagu aidsikatku muhud!

Andrus – Kui villi opereerimine päästaks aidsist, siis oleks katkuravi lihtne. Millised tema teod tuleb teie arvates kuulutada ebaseaduslikeks? Ta sõlmis kasuliku lepingu meile võõra lõunamaaga. Kui palju närve ja vaeva nõudis selle saavutamine, te teate seda kõik isegi. Ja seda tegi ta meie kõigi, kogu koalitsiooni heaolu nimel. Kui nüüd oma kodumaa tahab vaidlustada neid saavutusi ja keeldub teatud tasust, siis on see häbiks meile kogu maailma ees.

Savisaar – See jutt on puhas lori.

Reiljan – Panid märgist mööda; kodumaa ei jää võlgu, vaid austab teda siis, kui tema armastab vastu.

Andrus – Kas siis kui kärbub jalg ja rebeneb suss, ununeb ka olümpiavõit?

Reiljan – Rohkem pole aega sind kuulata. Ta käitus reetlikult, sest tõi oma enda kotta haige meele.

Andrus – Veel üks sõna, üks sõna! Kui te nägite tema tegevuses kahju, siis nüüd on liiga hilja kahjuavaldust kirjutada. Võtke aru pähe, et üks partei, kelle esimees ta oli, kogu kasu märtrikannatustest endale ei haaraks.

Reiljan – Kui lugu nõnda on…

Savisaar – Mis jaoks see jutt? Me nägime ta koostöövalmidust; ta trotsib meid ja avalikku arvamust. No minge ikka!

Andrus – Aga mõelge selle peale: ta on lapsest peale pioneer ja viiemees; ta pole harjunud sõnu sõeluma, vaid segamini ajab munad mannaga. Lubage, et räägin temaga ja katsun sellest taignast kooki küpsetada, mis võiks saada maitsev kõigi jaoks.

RS 1 – Lugupeetud rahvasaadikud, see oleks mõistlik; sest teine tee on liiga libe; ta alguses ei tea me tema lõppu.

Savisaar – Tubli, Andrus. Hea küll, siis ole meie volinik. Kaaskodanikud, jätke oma kaebeavalduste sisu enda teada.

Reiljan – Kuid ärge hävitage ära.

Savisaar – Kui sa ei too Korilast eetikanõukogu ette aru andma, siis teeme, nagu kavatsesime.

Andrus – Küll ta tuleb. (Rahvasaadikutele). Kas keegi teist tuleks kaasa, et teda veenda, sest see lugu võib veel hullemaks minna.

RS 1 – Hästi, tulen kaasa.

Lahkuvad.

Teine stseen

Tallinn. Korilase büroo. Ilmuvad Korilane ja nõunikud.

Korilane – Las paiskavad minu peale kõik välja: nende jaoks ei maksa minu närvid mitte midagi; mind tuleks teletorni otsast alla visata! Kuid ma jään endale kindlaks. Ta on minust igas suhtes viletsam.

N 1 – Seda kõrgemale tõuseb sinu renomee.

Korilane – Imestan, et ema ei kiida enam mind. Kuigi ta varem hüüdis neid lihtsateks  maksumaksjateks, kes on loodud tulu deklareerides seisma paljapäi, oma kahju kindlustamata; ja loodud imestama, kui tõuseb minu laadi mees, kes maailmakorrast kõnet peab.

Ilmub Maria.

Korilane – Rääkisingi just sinust. Miks sa soovitad mul leebuda? Kas ma pole siis võlts iseenda vastu? Las ma jään selleks, kes ma olen.

Maria – Poeg, poeg, poeg. Oleksid sa tõmmanud võimu ometi paremini selga, enne kui ta kasutatud rõivaks kuulutad!

Korilane – Las minna teisele ringile!

Maria – Sa oleks võinud olla mees, kes oled, kui poleks püüdnud liiga palju: nad oleksid su kallakuid vähem vastustanuks, kui sa ise poleks näidanud, kuhu kaldud; sel ajal, kui puudus veel jõud su vastastel, et tõkestada sinu triumfi.

Korilane – Ma kustutatan nad raamatust!

Maria – Raamatud kaovad isegi!

Ilmuvad Andrus ja rahvasaadikud.

Andrus – No kuule, olid järsk, jah, järsuvõitu; nüüd tule, tee see heaks.

RS 1 – Muud rohtu pole, või kogu välis- ja sisepoliitika on häbistatud.

Maria – Palun, poeg, võta neid kuulda: minu süda pole painduvam kui sinul, ent minu aju oskab sinust paremini seda viha kasutada.

Andrus – Hästi öeldud, Maria! Kui aja kaikuv loomus ei nõuaks, et riigijuht saab võimu rahva käest, ka mina läheksin siis parem metsa, kui et avalikusele annaks aru igast teost.

Korilane – Mida ma pean tegema?

Andrus – Näita end nõukogu ees.

Korilane – Ja siis? Ja siis?

Andrus – Pead kahetsema oma sõnu.

Korilane – Kas eetikanõukogu ees? Kas fraktsioonide juhtide ees ei saa; kas pean minema avalikku nõudepesumasinasse?

Maria – Sa oled liiga vankumatu, kuigi räägid kompromissist. Kord sa ütlesid, et sõjas on au ja kavalus sõbrad, kui nad ei löö lahku. Kui on nii, siis ütle, mida kaotab teine teise läbi rahu ajal, kui nad liituvad.

Korilane – Ah?

Andrus – Hea küsimus.

Maria – Kui sõja ajal aus on näida sellena, kes sa ei ole, sest see on sõjakavalus ja viib eesmärgile, siis mille poolest on aususe ja kavaluse partnerlus rahu ajal halvem? See on ju mõlemale poolele kasulik.

Korilane – Miks sa käid nõnda peale?

Maria – Sest nüüd on sinu kohus rääkida, ja mitte nõnda nagu tahad, või asjust, milleks õhutab sind süda, vaid hoopis sõnadega, mis  veerevad su keelel kui lause vallaslapsed, paljalt silbid, märgid, mil asja pole sinu hinge tõega. See ei riiva rohkem sinu au, kui  ühiskondlik kokkulepe, mis muidu paneb proovile su õnne ja nõuab võla maksmist. Ma  isegi  varjaksin oma loomust, kui kaalul oleks minu õnn ja sõbrad, sest see oleks aus. Kuid sinul on kaalul kõik: mina, sinu naine, poeg, sinu valijad, sponsorid ja sõbruskond, aga sina näitad ennast pigem süngena, kui naeratad, et võita nende lugupidamist ja kindlustada tulevik, mis muidu hävib.

Andrus – Jah, tule, räägi lahkelt; nõnda päästad meid nüüdsest ohust, lisaks saavutad kõik, millest oled unistanud.

Maria – Mu poeg, sind palun, mine, müts pihus, nende juurde, avalikule istungile. Pigistagu lips sinu kõri: neis asjus on tegu suurim kuldsuu, sest lollil on silmad kõrvadest targemad. Nooguta pead, nagu mõistaksid sa neid ja nende südant, mille pehme säsi puudutust ei talu. Ütle neile, et oled sõdur, kaitseväelane, sul puudub pehmus, kuid mööna, et pehmust nõuda on õigustatud nende poolt. Edaspidi püüad sa aga ennast nende järgi seada.

Andrus – Sa tee, kuis ema õpetab, sest siis nad leebuvad. See pole raskem, kui teha tühje sõnu, või valimiste ajal nänni rahva hulka heita.

Maria – Palun mine kohale ja järgi minu nõu, ehk küll ma tean, mis maksab vaikus lehtlas, kui moraalijüngrid sõnu usaldusest nagu päiksekiiri heitma hakkavad.

Ilmub Komeet.

Maria – Näe, Komeet.

Komeet – Käisin nõukogus. Seal kulub küll ära gallon külma verd, või turvamehed, kes ootamatuste jaoks on ette valmistatud. Kõik sumisevad.

Andrus – Vaid lahkeid sõnu on tarvis.

Komeet – See aitab, kui vaid suudaksid sa ennast selleks sundida.

Maria – Ta peab ja teebki seda. Palun sind, jää nõusse ja mine hakka pihta.

Korilane – Kas pean kirjutama vabanduskirja? Kas eitama oma teeneid riigi ees? Hea küll, ma lähen. Kui mängus oleks üksnes minu maine, see Korilase vorm, siis poleks vaja muud kui krematsioon ja tuulde tuhk! Kuid ülesse! Teie käest sain rolli näidise, mis minul kunagi loomutruult välja ei tule.

Andrus – Küll me aitame.

Maria – Ma palun, kallis poeg: kunagi ütlesid, et minu kiitus tegi sinust mehe, siis nüüd ma kiidan taas, kui mängid osa, mis sul mängimata seni.

Korilane – Eks ma pean. Mu loomus kaob, las hõivab häbi hapu vein! Mu häälelõõridest, kust kostuv bass on juhtinud presentatsioone ja koosolekuid nagu kindel moderaator,  nüüd tuleb pingutada välja vile, mis ehmatab või äiutab teid nagu  eunuhhi hääl!  Las udutab mu silmi koolipoisipisar! Las painduv keel käib välja suust ja valib õige noole lahingvibu jaoks! Ja kui ma seda ei suuda, kas siis hing peab unustama tõe?

Maria – Siis tee, kuis soovid. Sinu palumine riivab mind veel rohkem kui mõnda teist. Siis hävinegu kõik! Sest odavam on sinu emal sinu üle uhkust tunda, kui karta me mainele ohtliku tänamatust. Ma olen sama kindel nagu sina. Tee, mis tahad… Sinu vaprus on minult saadud, minu rinnapiimaga, kuid sinu  ükskõiksus oma maine vastu pärineb sult endalt.

Korilane – Rahune, ma lähen ülesse, ema, ära mind rohkem katsu. Teen teiste tahtmist mööda ja kuulan nende moraali ära. Näed, ma lähen juba. Vii mu naisele teade. Ma naasen kas presidendi kandidaadina või mitte kellegina.

Maria – Tee, mis tahad.

Lahkub.

Komeet – Nüüd kiiresti! Üleval ootavad sind mitmed mehed. Sa püüa neile leebelt vastata; sest olen kuulnud, et mõned nende süüdistustest on üsna rasked taluda.

Korilane – Juhtsõnaks on siis kompromiss. Palun lähme. Süüdistagu nad mind kuritegudes või väärtegudes, ma vastan ausalt.

Andrus – Jah, kuid leebelt.

Korilane – Hea küll siis, leebelt; olgu peale, leebelt.

Lahkuvad.

Kolmas stseen

Eetikanõukogu avalik istung. Ilmuvad Savisaar ja Reiljan.

Reiljan – Meie poliitiliste eesmärkide reetmine on väga ränk süüdistus. Kui ta kaldub pikalt rääkima, siis heida talle ette põlgust rahva vastu, kes pikka juttu peab jamaks. Me teame, et pikka juttu ajades on argumendid risti-rästi just vajaduse järgi võtta ja tema süüdistamine muutub mõtetuks. Nii jääb jagamata kogu poliitiline kapital, mis on kogunenud liitlaskohustusi täites.

Ilmub sekretär.

Reiljan – Mis, kas tuleb?

S – Jah, tuleb küll.

Reiljan – Kes ta saatjad on?

S – Vana Andrus ja tema toetajad.

Savisaar – Kas panid kõik hääled ükshaaval fraktsioonide kaupa tabelisse, mida vajame?

S – Jah, panin küll.

Savisaar – Ja liigitasid ja klassifitseerisid nimede kaupa?

S – Jah.

Savisaar – Siis kutsu nõukogu liikmed kohe siia. Ja anna neile teada, et kui nad kuulevad mind ütlevat: „Vabariigi nimel…“, siis see tähendab süüdimõistvat otsust, ja mõned võiks hüüda „Anname asja kohtusse“, või „Meediale tuleb teatada“, nii rõhutades vana privileegi ja asja õigsust.

S – Küll ma ütlen neile.

Reiljan – Kui nad hakkavad lärmama, siis ära luba neil vaikida: las otsus kujunebki välja lärmi lüües, ükskõik mida otsustame. Me aitame siis ise kaasa.

S – Väga hea.

Savisaar – Nad ärgu kõhelgu ja avaldagu meelt, kui märku anname. Las plaksutavad.

Reiljan – Hakkame pihta.

Sekretär lahkub.

Reiljan – Solva teda kohe alguses. Ta on harjunud võitma, nüüd aga peab näitama, mida  ta on väärt vaidluses oma kolleegidega. Kui ta ei saa hakkama ja vihastub, siis ta räägib südamelt kõik ära, ning seal on asju, mis võivad ta kaela murda.

Savisaar – Näe, sealt ta tulebki.

Ilmuvad Korilane, Andrus, Komeet, rahvasaadikud, turvamehed ja nõunikud.

Andrus – Ma palun, rahu, ainult rahu.

Korilane (kõrvale) – Jah, nagu mõni sekretär, kes kehva mündi eest peab kõiki ülemuse  meelemuutusi taluma. (Valjusti). Lugupeetud rahvasaadikud, kaitskem vabariigi huve, et  riigikohtu- ja eetikanõukogutoolidel istuksid väärilised kohtunikud! Rahva sekka tuleb tolerantsi külvata! Kaubamajades peab rahu valitsema, mitte tänavatel demonstrandid.

RS 1 – Väärikad sõnad.

Andrus – See on üllas soov.

Ilmub uuesti sekretär keskerakonna esindajate saatel.

Savisaar – Rahvas, astuge ligi.

Turvamees – Tasa! Kuulake rahvasaadikuid!

Korilane – Ma palun esmalt sõna.

Kõik – Eks räägi. Tasa!

Korilane –Kas nüüd, siin, saab kõik otsustatud? Kas enam muus mind ei süüdistata?

Savisaar – Ma küsin ühte, kas sa tahab kuulata rahva häält, kas sa tunnustad tema saadikuid ja nõustud eetikanõukogu otsusega juhul kui sinu süü leiab tõestamist?

Korilane – Ma olen nõus.

Andrus – Kodanikud, te näete, et ta on nõus. Kuid võtke arvesse ka tema teeneid, ja mõelge närvidele, mida ta on kaotanud, teenides rahvast.

Korilane – Need olid vaid tühised kibuvitskriimud!

Andrus – Mõelge ka selle peale, et ta ei ole lihtne kodanik, vaid staazikas poliitik. Tema sõnu pole vaja pidada uhketeks, need on vaid moraalsed, mille eesmärgiks on taastada usaldus rahva vastu.

Komeet – Hästi, hästi, aitab.

Korilane – Mis põhjusel mind, kes tunnistati enamuse häältega presidendi kandidaadiks, tahetakse nüüd solvata sellega, et kuulutatakse see hääletus ebaseaduslikuks?

Savisaar – Siin vastad sina meile.

Korilane – Sul on õigus; eks küsi, ma vastan.

Savisaar – Süüdistus seisneb selles, et sa oled astunud heade tavade vastu, alavääristades kogukonna poliitilisi liidreid, nende aetud poliitikat ja seega tuleb sind käsitleda reeturina.

Korilane – Mis! Reetur!

Andrus – Ei, pea mõõtu! Sa lubasid!

Korilane – Ah, neelaku meri me rahva kannatuste kõik registrid ja arhiivid! Või mina olen reetur! Sa laimad mind, kuid ise oled salalindipidaja! Kui palju nende peal ka säilub komprat, kui palju miljoneid su peas või nende summa keelel, ma ikka julgen öelda, et sa  valetad.

Savisaar – Kas kuulete?

Kõik – Kohtu alla! Kohtu alla!

Savisaar – Rahu! Meil pole vaja tõendamise kohustust, te ise nägite ja kuulsite, kuidas ta rahvast vannub ja ametnike tööd tõrjub; ta lihtsalt trotsib häid tavasid ja avalikku võimu, kui kohtus hakatakse teda üle kuulama. See on nii kaelakohtulik ja ränk, et pigem pälvigu ta meie hukkamõistu siin.

Reiljan – Kuid tema teened läbirääkimistel…

Korilane – Sina räägid teenetest!

Reiljan – Räägin neist, millest me kõik teame.

Korilane – Või sina!

Andrus – Sa siiski lubasid emale midagi?

Komeet – Ma palun, kuula…

Korilane – Mida? Kui lähekski tema soov täide, kes mind tahtis teletorni otsast alla visata; ehk oodaku mind kaotus börsil, avalik põlgus või pankrott, ma siiski keeldun ostmast  lepitust neilt, kellele jääb mõistmatuks lihtne mehemeel.

Savisaar – Et ta aeg-ajalt, kuidas oskab, sülitab rahva pihta, ja valib uhkeldades viise, kuidas võim võtta, ning viimaks eetikanõukogu ees, täna, kõigile hoope jagab, mitte kohtuvõimu ees, vaid seadusandlikuvõimu teostajate pihta, siis oma kompetentsi piires kuulutame selle mehe sellest hetkest alates rahva usalduse kaotanuks. Tema koht ei ole poliitikas, ma väidan seda kogukonna nimel.

Kõik – Ta on usalduse kaotanud! Jah, olgu nii, jah, olgu nii; las läheb!

Komeet – Kuid kuulge, kodanikud, rahvasaadikud, otsustajad…

Savisaar – Otsuse tegijad on otsuse langetanud ja aitab jutust!

Komeet – Las ma räägin. Ma olen kaitsevägede juhataja ja parlamendi eetikanõukogu avalik istung on paras koht, kus suud puhtaks rääkida.  Olles iseseisvuse eest võidelnud, olles kiindunud meie maa kaitsesse; tunnistades samas ka hüvede hädavajalikkust; veel sügavamalt aga uskudes isiklikku ellu, oma naise ausse ja laste stabiilsesse käekäiku; ma tahan öelda…

Savisaar – Seda me juba teame. Mis sa ütled?

Reljan – Ei mingit ütlemist: otsus on langenud. Korilane on meie välis- ja sisepoliitilised eesmärgid reetnud. Nii olgu.

Korilane – Teie, patreisõdurid, kelle hingust vihkan nagu koosolekute läppund lehka, kes unustavad sokihaisu ja salamisi õhku rikuvad! Teie otsus on langenud! Ma jätan teid teie heitlikusse seltsi! Teil paneb iga väiksem kumu südame pekslema! Tõsiste argumentide ees jääte vait nagu tummahambad! Oma võimu kasutate üksnes otsuste langetamiseks, mitte südame muretsemiseks, kuni lõpuks märkate, et tallalakumisega on meie igivaenlane end jalgadele saanud! Ma põlgan avatud tehinguid, mida te eetikakilbi kaitsevarjus teostate, mida te konventsionaalseks peate, ja pööran selja. On veel teisigi elu valdkondi.

Lahkub; talle järgnevad Komeet, Andrus, rahvasaadikud ja nõunikud.

Turvamees – Vaenlane on lahkunud!

Kõik –  Reetur ei tea, mis on usaldus! Las minna!

Kõik hõiskavad ja pilluvad mütse õhku.

Savisaar – Tuleb ettevalmistada pressiteade ja saata see aktuaalsesse kaamerasse. Rahvas peab teadma, kui hästi on usaldus käibinud, ehk kuidas on tema rahvasaadikud seda tarbinud. Erakondade enamik on lõpuks ühe mütsi all.

Kõik – Hei, tulge, lugege meie otsust. See on lugupeetud rahvasaadikute töö! Tulge, lähme!

Lahkuvad.

NELJAS VAATUS

Esimene stseen

Tallinna tänaval. Ilmuvad Korilane, Maria, Viive, Andrus, Komeet ja mitu noortekogu liiget.

Korilane – Napp hüvasti ja kõik! See paljupäine, rääkiv parlament mind tõukab endast eemale. Oh, ema, kas kõik su tarkus on nüüd kadunud? Sa rääkisid, et kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks; et häda paneb vaimu proovile; et lihtsat saatust talub lihtne meeski ning vaiksel merel iga paat on meister purjetama. Ent kui saatus raskeid haavu lööb, siis on  tarvis üllast meelt ja erilist rahu, mida nimetatakse meelerahuks. Sa ladusid neid õpetusi minu ette, et mu süda saaks võitmatuks.

Viive – Oh taevas küll, oh taevas!

Korilane – Pole tarvis, naine…

Maria – See on jäle! Nad kõik peavad veel kaotusekibedust tundma ja läbima mainekadalippu! Kogu see klubi, see tsunft, poliitikutest pesakäod, eluaegsed rongaemad!

Korilane – Mis, mis, mis? Mida kauem ma puudun, seda armasamaks saan. Ei, ema, sinu mõte, mis sinu suhu on vahel toonud sõnu kui oleksid sa Jüri Vilms, olgu nüüdsest sama virge, nii säästes rääkivate peade higist tööd. Rõõmsamalt, Komeet! Peame sidet! Head aega, naine, ema! Meil läheb hästi! Vana sõber Andrus, pea vastu! Sind, ülemjuhataja, tunnen karmina, sest näinud oled meeltkalgistavaid pilte ja raskeid  lahingstseene. Sa räägi naistele, et vältimatuid hoope on järeldada ekslik hetkest, nad lihtsalt tulevad, nii kurbuses kui naerus. Sind, ema, mu trots on ikka trööstinud; sa usu kindlalt: kuigi lähen üksi ma üle lahe kooli, nagu stipendiaat, abilisteks üksnes ambitsioonid, su poeg kas tõuseb üle banaalsusest või langeb salakavalate seatud lõksu ja hukkub püünispaeltes.

Maria – Mu esiklaps, mu poeg, kas sul ei ole ikka küllalt? Ehk võtad sõpru kuulda ja valid teise sihi, et rabada ei saaks sind iga metsik juhus maha, kui mõne muutlik meel peaks vahetama kurssi.

Viive – Me eluplaanid kõik on maha murtud!

Komeet – Ma saadan Brüsselisse sind; koos kaalume, kuhu jääd peatuma, kelle juurde, et me kuuleks sinust ja sina teaksid meist; kui aeg annab alust kutsuda sind koju, siis pole meil vaja mööda ääretut maailma üht meest taga otsida ning nõnda mõni soodne juhus mööda lasta, mida alatasa juhtub, kui kaugel see, kel seda tarvis.

Korilane – Parem jätka tööd ja ela hästi; vana sõjamehe koht on staabis plaani seada ja mitte lennuraha kulutades koos põlualusega taevalaotust mõõta. Mind saada lennujaama. Mu kallis abikaasa, armas ema, sõbrad, koguge julgust ja naeratage. Kuni olen elus, te saate minust kuulda, kuid seda mitte iial, et Korilane kaotanud on kordaminekud ja õnne ning pole enam endine.

Andrus – Mu kõrvu paitab sinu väärikus. No, lähme siis; ärge muretsege. Kui ma oleks noorem, siis kindlalt liituks sinu odüsseiaga ja sammugi ei jääks sust maha.

Korilane – Sa anna mulle käsi. Lähme nüüd; kuid enne lennujaama, veel käime Raplast läbi.

Lahkuvad.

Teine stseen

Tallinna tänav. Ilmuvad Savisaar, Reiljan ja sekretär.

Savisaar – Kõik mingu koju; ta on läinud, aitab. Mõned, kes tema poole hoidsid, on nüüd väga pahased.

Reiljan – Me näitasime oma jõudu; nüüd tuleb näida nõrk.

Savisaar – Kõik mingu koju. (Sekretärile). Valmista ette pressiteade, et eetikanõukogu leidis kaebuse põhjendatud olevat ja Korilane on oma kohalt ajutiselt vabastatud.

Reiljan – Las nad minna.

Sekretär lahkub.

Reiljan – Ta ema tuleb.

Ilmuvad Maria, Viive ja Andrus.

Savisaar – Lähme eemale.

Reiljan – Miks?

Savisaar – Ta olevat hullem kui maksuinspektor.

Reiljan – Nad märkasid meid; mine edasi.

Maria – Hea, et teid näen! Kõik avalikud andmed, mida toodate, te lahkust tasugu!

Andrus – Pole vaja tõsta häält! Rahu, rahu!

Maria – Kui mu positsioon lubaks, siis saaksite mult kuulda… Ja kuulda saategi! (Reiljanile) Kas lased jalga?

Viive – Jääge mõlemad siia! Oleks mul ometi võimu ka oma mehele nõnda öelda!

Savisaar – Kentsakas inimene?

Maria – On see häbi, sa paks? Eks mõtle, paks! Kas minu isa ei olnud inimene? Kentsakad on rasvalotid lõua all, mitte inimene, kel vabariigi ees on rohkem teeneid kui sinul sõnu enda vabanduseks.

Savisaar – Oh taevas!

Maria – Rohkem tegevust, kui sinul tarku sõnu, me kõigi heaks. Ma ütlen sulle, mis… Ei, mine aga! Ei, kuula mind. Ma tahaksin, et sarnaselt araabiaga ka meie maal su perekonda mõni aus hing külastaks.

Savisaar – Mis siis?

Viive – Mis siis! Et teha kogu sinu soole lõpp!

Maria – Üks Watergate, koos kogu audioteegiga, võiks õhku lennata!

Andrus – No jätke, jätke. Rahu!

Savisaar – Kui ta oleks kodumaad edasi teeninud, nagu algul ja mitte raiund läbi sõlme, mille ise sõlmis!

Reiljan – Kui oleks, jah!

Maria – Kui oleks! Eks teie langetasite otsuse! Teie, kes te omate informatsiooni, kuid hoiate varjul seda, keda petate.

Reiljan – Laske läbi.

Maria – Nüüd, lugupeetud, palun kasi siit! Said tubli teoga hakkama. Ent kuula ühte veel: nii nagu Toompea on üle alllinnast, nii on minu poeg, siin selle naise mees, teie poolt hukka mõistetud, kelle maine on maha tallatud, teist kõigist üle!

Reiljan – Nii, nii. Me läheme.

Savisaar – Kas maksis üldse seista, siin selle põrund naise ees?

Maria – Mu kaebusavaldus siin sündis teie vastu!

Rahvasaadikud lahkuvad.

Maria – Ma tahaksin, et kohus võtaks minu koorma enda kanda ja karistuse neile määraks, mis täide viidaks samal pilgul! Kui seda näeksin ühel päeval, ma võiksin olla õnnelik.

Andrus – Küll nad saavad ühel päeval ja paras neile! Kas sööte minu pool?

Maria – Mu maitse on viha: ma söön iseennast ja jään sellest söögist nälga. Lähme ära. Tühi halin jätke, kurtke minu moodi, kui raevund revident. Tulge, tulge, tulge!

Andrus – Oi, häbi, häbi, häbi!

Kolmas stseen

Tallinn-Rapla maantee. Kohtuvad tallinlane Nicolai ja kurt Adrian.

Nicolai – Ma tunnen sind hästi ja sina tunned mind. Su nimi on vist Adrian.

Adrian – Väga õige, sõber. Tõtt öelda ei ole sind tükk aega Tartus ega Raplas näinud.

Nicolai – Ma elan Tallinnas ja olen välisministeeriumi teenistuses, nagu sinagi välismaa saadiku juures. Kas tunned mind nüüd ära?

Adrian – Nicolai? Eks?

Nicolai – Tema ise, sõber.

Adrian – Sul oli rohkem habet, kui sind viimati nägin, aga su punane nina aitab su nägu ära tunda. Mis Tallinnas uudist? Mul on kaasas apostill Iraagist; hea et mu üles otsisid, aitasid mul terve päeva säästa.

Nicolai – Pealinnas toimivad imelikud arengud; demonstrandid avaldavad parlamendi ees meelt, nõutakse kentsakaid asju.

Adrian – Imelikud aregud! Kas protsess ei olegi veel lõppenud? Meie valitsus valdab hoopis teistsugust informatsiooni. NATO nõukogu on otsuse langetanud, leping on ratifitseeritud, teie kodutüli ei saa siin enam midagi muuta.

Nicolai – Poliitilistes ringkondades valitseb vaikus, peale eetikanõukogu otsust on kõik ühe mütsi all. Kuid paljud lihtsad inimesed on Korilase hukkamõistu järel ettearvamatult käitunud ja võimu võtjatel on mängude vaheajal hirm südamesse pugemas. Asi hõõgub valusalt edasi ja võib ka riikidevahelisi suhteid mõjutada.

Adrian – Kus Korilane on?

Nicolai – Kadunud.

Adrian – See on Abdamile rõõmustav uudis, Nicolai.

Nicolai – Hetk on Iraagi opositsioonile soodne. Olen kuulnud, et kõige õigem aeg abielunaise võrgutamiseks on siis, kui abielumees on kauemat aega komandeeringus. Teie Abdam võib selles olukorras loorbereid lõigata, sest tema suure vastase Korilase järele pole ta kodumaal enam nõudmist.

Adrian – Seda, mida pole olemas, seda ei saa ka nõuda. Mul vedas, et siiapoole juhtusid tulema. Aitasid mind, nüüd lähme Raplasse ja võtame einet.

Nicolai – Jõuan sulle enne õhtusööki veel õige imelikke asju rääkida ja need kõik peaksid teie ärile kasuks tulema. Sa vist ütlesid, et lõssipulber ja vitaminiseeritud jook läheb siit otse Iraaki?

Adrian – Ja veel millisel hulgal! Armee varustamine on hea äri. Kaup on korralikult pakendatud ja kogu tarneahel peensusteni paberil.

Nicolai – Mul on heameel kuulda sellisest valmisolekust. Rahvusvaheline kaubandus  lihvib ka kõige verisemad suhted kõigile kasulikuks. Niisiis, sõber, tervitan sind kõigest südamest ja jään kõige parema meelega sinu seltsi.

Adrian – Just sedasama tahtsin minagi öelda, sõber: mul on veel rohkem põhjust sinu seltsi üle rõõmu tunda.

Nicolai – Hästi, lähme siis koos.

Lahkuvad.

Neljas stseen

Tartu. Abdami maja ees. Ilmub Korilane reisiriietuses.

Korilane – Üks tore linn see Tartu! Linnas, kus jänes elab heade mõtete keskel, resideerub  ka minu vintsutuste peamine põhjustaja. Pean jääma väsinuks ja tundmatuks, et mu vaenlased mind ära ei tunneks ja minu külaskäik tuleks Abdamile üllatusena.

Ilmub tartlane.

Korilane – Tere päevast!

Tartlane – Tere ka sinule.

Korilane – Kas tead, kuidas on siit kõige otsem tee Iraagi saadiku residentsi juurde? Kas saadik ise on Tartus?

Tartlane – On küll; just täna õhtul on pidulik vastuvõtt linnarahvale ja parlamendiliikmetele tema lahkumise puhul.

Korilane – Kuidas ma ta maja üles leian?

Tartlane – Sa oled õiges kohas, maja on siin samas, paralleeltänavas.

Korilane – Ma tänan; hüvasti.

Tartlane lahkub.

Korilane – Küll pöörleb, tiirleb heitlik maailm! Head sõbrad, klassivennad, kel nagu mitmes põues kokku lööks üks süda, kes kooliraadiot, kooliteatrit tegid koos, nad olid mõttekaaslased, kuid pärast riidu purjus peaga on vihameesteks saanud korrapealt. Ja verivaenlased, kes teineteist ei sallind vanemate pärast, sest ühe isa oli kõrgel kohal, kuid  teine tõrkus astumast parteisse, nüüd äkki, mingil põhjusel, mis vähem väärt kui munakoor, on kallid sõbrad, nii et paari nad oma lapsi lubavad. Nii mina ka: ma vihkan korruptsiooni, nüüd ise lähen võõra juurde panti paluma. Astun sisse. Kui naerab välja, on tal selleks õigus; kui võtab vastu, teenin tema maad.

Läheb Abdami majja.

Viies stseen

Tartu. Eesruum Abdami majas kolme uksega. Parempoolne viib majast välja, vasakpoolne puhvetiruumi, keskmine avaneb peosaali. Lava taga kuuldub muusikat. Peosaalist tuleb sekretär.

S 1 – Veini, veini, veini! Mis teenindamine see küll on! Turvamehed on ka kõik vist magama jäänud.

Lahkub. Ilmub teine sekretär.

S 2 – Kuhu Abdami sekretär jäi? Abdam kutsub teda.

Lahkub. Väljast tuleb Korilane.

Korilane – Uhke hoone, võõramaised pidulaualõhnad; ent mina pole pidulise moodi.

Ilmub uuesti esimene sekretär.

S 1 – Mis sa soovid, sõber? Kust sa tuled? Siin pole sinule kohta, astu aga ukse taha.

Lahkub.

Korilane – Ma viisakamat võõrustust ei pälvi, sest Korilast pole nende jaoks olemas.

Ilmub uuesti teine sekretär.

S 2 – Kust sina tuled, vennike? Kas uksehoidjal pole silmi peas, et laseb juhuslike möödakäijaid sisse? Palun lahkuge.

Korilane – Mine ära.

S 2 – Mine ära? Lahkuge, või ma kutsun turva!

Korilane – Nüüd oled küll tüütu.

S 2 – Või nõnda jultunud! Küll sinuga saab varsti räägitud.

Ilmuvad eri ustest turvamees ja esimene sekretär.

Turvamees – Mis sul siin asja on, sõber? Ole hea, hoidu sellest majast eemale.

Korilane – Las ma seisan siin; ega ma teie õhku ei riku.

Turvamees – Kes sa oled?

Korilane – Ma olen kutsutud ja seatud rahvast teenima.

Turvamees – Aga väga vaene.

Korilane – Seda küll.

Turvamees – Palun, vaene rahvasaadik, otsi endale mõni teine joomakoht, siin pole sinu jaoks ruumi. Palun hakka minema!

Tõukab ukse poole.

Turvamees – Mis, sa ei taha? (Esimesele sekretärile) Ole hea, teata peremehele, mis veider külaline tal siin on.

S 1 – Kohe.

Lahkub.

Turvamees – Kus sa elad?

Korilane – Lennujaamas.

Turvamees – Lennujaamas?

Korilane – Jah.

Turvamees – Kus see on?

Korilane – Raisakullide linnas, Ülemiste kaldal.

Turvamees – Raiskullide ja vareste linnas! Oled sina alles eesel! Siis elad ka harakatega koos seal.

Korilane – Ei, ma ei teeni sinu tööandjat.

Turvamees – Kuidas, kas solvad minu tööandjat?

Korilane – Jah; see on ausam töö kui kurikaelu valvata. Aga sa muudkui lobised ja lobised. Õienda parem oma piiparite ja pultidega.

Ilmub Abdam ja esimene sekretär. Turvamees lahkub.

Abdam – Kus see mees on?

S 1 – Siin, härra. Oleksin politsei välja kutsunud, aga ei tahtnud teie vastuvõttu segada.

Läheb tagasi peosaali.

Abdam – Kes sa oled? Kust sa tuled? Sinu isikut tõendav dokument? Miks sa vaikid? Räägi! Mis su nimi on?

Korilane – Kui nüüd, Abdam, minu nägu nähes, sa selleks mind ei tunnista, kes olen, siis sunnid mind mu nime ütlema.

Abdam – Mis su nimi on?

Korilane – Minu nimi ei paita sinu kõrvu ja ammugi mitte teiste omi.

Abdam – Kes sa oled? Ütle! Su välimus on karm ja sinu näos on käskivust; su seljas reisiülikond, ent näid nagu otsusetegija või võimuvõtja. Mis on su nimi?

Korilane – Sea süngeks laup. Kas nüüd sa tunned mind?

Abdam – Ei tunne; ütle nimi?

Korilane – Ma olen Karl Korilane, kes sõlmis nõukogu nimel sinuga lepingu, millega kaotasite omandi puutumatuse õiguse oma nafta maardlate üle. Korilane on minu hüüdnimi, et ma kordaminekuid ja õnne üles korjasin, mis seal maas vedeles. Raske vaev, higi, närvikaotus, magamata öised tunnis, halvaks läinud kohvi ja tasuks üksnes uhke hüüdnimi; see võiks  meenutada ja toita ilmselt sinu viha, mida minu vastu tundma peaksid. Mulle lõpuks jäi vaid nimi: me rahvasaadikute kadedus ja kompleksid, mida valijad arglikult sallivad, mu saavutuste peale käega lüües, see neelas kõik ja nad tembeldasid õnne leidja usalduse kaotanuks. See seik ja häda on toonud minu sinu majja; mitte päästma oma elu, mind ära mõista vääralt, sest ka kogu kohustuste koorem ei sunniks sulle sõbranägu näitama; ei, üksnes kättemaksuks neile, kes halvustanud on mu mainet, ja enda puhtakspesu, seepärast  seisangi ma siin. Kui tasuleek su hinges pole kustunud, kui ihkad vanu arveid klaarida ning siluda neid sätteid, mis häbistavad sinu  maad, siis kasuta mu häda, et minu teod, mis pandimajas müügiks, võiks hüvitada sinu saadud kahju. Mul nagu väljaostjal, sinu abiga, nuhelda on soov kolleege, sest nende   roiskund mõttekäigud on võrku mähkinud neid ennast. Ent kui on nii, et sa ei söenda, sest oled väsinud taas õnne proovimast, siis tea,  et mindki on elu tüüdand ammu: suitsiidi eitan, see pole meie rahva komme, mu võitlusvahendiks on üksnes hoiak su seiskund vaenu vastu. Mõtlematult käitud siis, kui kallutada seda sa ei proovi, sest leping kunagi ei seo ju võrdseid; nii sinu riigi rinnast jätkub barrelite kaupa nafta vool. Sind häbistab siis minu elu, kui ta ei teeni sind.

Abdam – Korilane, Korilane! Su iga sõna kisub üles mu südamest üht vaga viha juurt. Kui ÜRO ka oleks kõigi ruupor, ma siiski tema sõnu ei usuks sinust rohkem. Nõukogus tegema sa pidid oma tööd, saan aru, miks murdsid piike nii, et kuu sai kilde oma näkku! Nüüd toetan sind, mu mõõga alasi, ning võistlen armastuse pärast niisama tuliselt ja õrnalt, kui varem võita vapruses sind püüdis minu au ja ahnus. Tea, et armastan ma väga rahvast, kes vana on ja kuldne; keegi polnud minust siiram siis; kuid nähes sind, su kohtlemist ja võtteid, sain aru, et sina armastad veel rohkem oma. Me oleme vaenlased, jah; minu nõu oli raiuda kilp su käsivarrelt või ilma jätta käest. Kuid nüüd sa oled võitnud mind kaksteist korda. Iga öö näen unes koosolekute ruumi. Neid sätteid oli kuus, mis lõpuks lepingusse läksid; see viimane mind murdis täiesti. Lugupeetud Korilane, kui liitlastega polekski meil tüli muud, kui üksnes nafta, kui tulvavete voolu võiks vaigistada üksnes leping, siis aidata võiks lisa, mis võrdselt kohtu alla saadab otsuselangetajaid  mõlemalt poolt. Kuid tule sisse nüüd ja vaata julgelt näkku kõigile; nad  on tulnud minuga hüvasti jätma. Ma valmistun lahkuma, see pole lihtne rotatsioon; mind omal maal on seatud presidendi kandidaadiks üles.

Korilane – Sa rõõmustasid mind!

Abdam – Kui sinu soov on kindel, uhke mees, siis minu võimu kasuta kui enda oma, sest sina tead kõige paremini, kuidas toimib süsteem, mille on tõmmanud pingesse sinu kättemaksuvibu. Sa tead, kes nõrk on, kes tugev, kes kartlik on, kes julge. Ent tule sisse! Ma esitlen sind neile, kes kiidavad su soovi heaks. Teistele sa ütle oma uhke tere, kes oled tuhatkorda rohkem nende sõber nüüd, kui kord mulle vaenlane, ja seda on tõepoolest palju!

Abdam ja Korilane lahkuvad. Ilmuvad esimene ja teine sekretär.

S 1 – On see alles veider muutus!

S 2 – Mul on siiski tunne, et ta rõivad ei anna temast õiget ettekujutust.

S 1 – Milline nägu! Ta pilgutas silmi nii kiiresti, või üldse mitte, igatahes näha polnud midagi.

S 2 – Mina küll nägin ta näost ära, et selles mehes midagi on; kohe ei teagi, kuidas seda öelda.

S 1 – Oli jah! Ma sain algusest peale aru, et temas peitub rohkem, kui keegi oskab arvatagi.

S 2 – Karismaatiline mees, teist sellist pole minu silmad veel näinud!

S 1 – Ega vist; ei, siiski, minu ülemat sa ju oled näinud?

S 2 – Keda? Kas Abdami?

S 1 – Nojah, selge see.

S 2 – Tema on tõesti ülem!

S 1 – Noh, mitte just nii; aga minu arvates on meie oma Korilasest targem.

S 2 – Seda on raske otsustada; sest lepinguid peab pidama ja leping on sõlmitud.

S 1 – Seda küll, aga asjaolud muutuvad.

Ilmub turvamees.

Turvamees – Mul on teile uudist!

S1 ja S 2 – Mis, mis, mis! Lao välja!

Turvamees – Oleksin ükskõik millisest rahvusest, ainult mitte okupantide seast; parem oleksin kasvõi surma mõistetud.

S 1 ja S 2 – Miks, miks?

Turvamees – Kuidas miks? Siia tuli mees, kes on alati iraaklaste suhtes alandavat poliitikat ajanud. Korilane.

S 1 – Miks sa ütled „alandavat poliitikat ajanud“?

Turvamees – Ma ei ütle „alandavat poliitikat ajanud“, aga ta ei andnud Abdamile milleski alla.

S 2 – Ah, jätke, meie oleme ju sõbrad: minu ülemus on Korilast alati liiga kõvaks ja uhkeks pidanud.

S 1 – Meie jaoks oli ta igatahes tõesti liiga kõva. Bagdadis mäluti lepinguteksti nagu karbonaadi.

S 2 – Kui ta on gurmaan, siis ta oleks võinud sellesama ära moorida ja nahka pista.

S 1 – Aga mis uudist sul veel on?

Turvamees – Seda, et siin mehkeldatakse Korilasega nii, nagu oleks hoopis teda Iraagi presidendi kohale kandidaadiks seatud. Pannakse laua ülemisse otsa istuma, nii et kui  mõni rahvasaadik talt midagi küsida tahab, siis peab ta vaikust paluma. Abdam ise kohtleb teda nagu kallist sõpra, patsutab õlale ja keerutab ta juttu kuulates silmavalgeid. Aga asja tuum on selles, et Abdam on nagu pikuti pooleks lõigatud, ta on kõigest pool sellest, mis ta eile oli. Ta teab, et peab homme Bagdadi naasma; samas tahaks ta kõik enese ees maha niita, et järele jääks pöetud maa.

S 2 – Vaevalt temast paremat murupügajat leidub.

Turvamees – Kõlbab! Muidugi, vaevalt et! Sest vaata, tal on niisama palju sõpru kui vaenlasi. Ainult et, need vaenlased ei tihka näidata, et nad vaenlased on, seni kuni teda pole veel tigradeeritud.

S 1 – Tigradeeritud? Mis see on?

Turvamees – Aga sõbrad, niipea, kui mees on püünele tõusnud, poevad nad urgudest välja nagu küülikud pärast vihma ja kukuvad temaga pillerkaaritama.

S 1 – Millal see asi algab?

Turvamees – Homme, täna, otsekohe. Täna peale õhtusööki lüüakse trummi; see olgu kõigile justkui järelroaks ja selle kallale asutakse enne, kui praest on jõutud suud puhtaks pühkida.

S 2 – Noh, siis läheb maailm jälle liikuma. Rahuaeg ajab raua rooste ja rätsepad rasva ning sigitab turulaulikuid ja nurgaadvokaate juurde.

Turvamees – Võitlus, ütlen ma, on rahust niisama palju etem kui päev ööst: ta on lõbus, ärgas, täis kõmu ja särtsu. Rahu pole muud kui halvatus ja uimane olek, tönts, kurt, unine ja oimetu; ta sigitab ebavõrdsust rohkem kui börs jõuab investeerijaid pankrotti ajada.

S 2 – Nii see on; ja nagu öeldakse, et sõjaaeg on omamoodi vägistaja, nii ei saa ka salata, et rahuaeg on kange truudusemurdja.

S 1 – On jah; see just ajabki mehi üksteise vastu vihale, see armukadedus.

Turvamees – Muidugi, ja milleks meile truudus, mida murdagi pole mõtet, sest kadedusel pole ju mõtet. Vägivald on parem, seda rohkem turvamehi vaja läheb. Rahu tagamine iga hinna eest! Loodan, et liitlasi ja iraaklasi langeb võrdselt… Nad tõusevad lauast, nad tõusevad lauast!

S 1 ja S 2 – Lähme ruttu, ruttu, ruttu!

Lahkuvad.

Kuues stseen

Tallinn. Väljak. Ilmuvad Savisaar ja Reiljan.

Savisaar – Tast pole kuulda, karta pole põhjust. Ta abinõud, mida kasutada võiks, on demokraatia tingimustes taltsad, kui rahvas vaikselt kuulab. Ning see, et kord on majas, peaks punastama panema küll neid, kes ise pigem kannatavad, kui tänavatel demonstrante taluvad, kui laulev rahvas väljub kauplustest, et rõõmsalt väljas oma asju ajada.

Ilmub Andrus.

Reiljan – Meil läks see hästi korda. Kas Andrus?

Savisaar – Jah, tema, tema. Ta on üpris lahkeks läinud. Tere päevast!

Andrus – Tere teile!

Savisaar – Korilast leinavad ta sõbrad, mitte keegi muu! Riik püsib kindlalt ja nõnda jääb.

Andrus – See kõik on hea, ent oleks veelgi parem, kui Korilane oleks leplikum olnud.

Savisaar – Kus ta nüüd on?

Andrus – Mul pole ainugi. Emal ja naisel pole samuti teateid.

Ilmuvad kolm-neli keskerakonna esindajat.

Kõik KE – Tere päevast ja sooja päikest!

Savisaar – Head kaaslased, tere!

Reiljan – Teid tervitan, teid kõiki tervitan.

KE 1 – Meie ise, meie naised ja mehed, anname oma hääle ikka teile.

Savisaar – Te elage ja kosuge!

Reiljan – Head tervist, naabrid! Korilane ei armastanud teid kunagi nii nagu meie!

Kõik KE – Olete lugupeetud mehed!

Rahvasaadikud – Head tervist teile!

Keskerakondlased lahkuvad.

Savisaar – See aeg on ilusam ja õnnelikum kui siis, kui need inimesed jooksid mööda tänavat.

Reiljan – Korilane oli tubli valitsusejuht, aga kõrk, täis uhkust, uskumatult suurt auahnust ja ülbust…

Savisaar – Ta ihakas võimutäiust. Meie ajal!

Reiljan – Mina nii ei mõtle.

Savisaar – Kui temast oleks saanud president, siis meie nahk oleks hakanud tema käes küll parkuma.

Reiljan – Jah, parkimata mahaga ja kohtus käimata on rahulikum elada.

Ilmub sekretär.

S – Lugupeetud rahvasaadikud, üks teisejärgu poliitik koosmeele büroost, kes eile puhumisega vahele jäi, rääkis hetk tagasi avalikult neist põhjustest, mis nüüd on pommuudiseks saanud. Iraagi opositsiooni liidrist Abdamist, kunagisest diplomaadist Tartus, on saanud Iraagi president ja meie Korilane on määratud tema välispoliitika juhiks.

Andrus – See sama Abdam! Ta torkab tundlad uuesti maailma, ehk küll oli peale lepingute sõlmimist end karpi tõmmanud. Aga Korilane!

Savisaar – Mis sa räägid seal Korilasest?

Reiljan – See avaldus tuleb kohtusse kaevata! Lepinguid ei saa murda, see ei ole võimalik.

Andrus – Mis! Võimatu? Me teame ajaloost, et küll saab: kolm korda juba juhtunud on säärast minu elu jooksul. Te uurige sellest mehelt või naiselt, kust ta selle teabe hankis; see võib olla väärinformatsioon.

Savisaar – Seda ei või olla, mina tean ju.

Reiljan – See pole lihtsalt võimalik.

Ilmub virgats.

Virgats – Esinaine kutsus kokku erakorralise istungjärgu; tuli teateid, millest võib teie nahk veel sügelema hakata.

Savisaar – See on kõmu, hull skandaal!

Virgats – See sõnum on leidnud kinnitust; ringi käib aga veel midagi hirmsamat.

Savisaar – Mis saab olla sellest vastikum?

Virgats – Ei tea, kas see on tõsi, aga kuulda on, et Korilase autoriteet on liitlaste vahelised suhted löönud lainetama. Leping Iraagiga vaadatakse üle. Sissemaksete ja väljamaksete osas viiakse sisse parandused.

Savisaar – Tühi jutt!

Reiljan – See on provakatiivne; välja mõeldud selleks, et maailmakorda ümber lükata.

Savisaar – Just paras võte.

Andrus – See pole mõeldav; Iraak ja liitlased on niisama võimetud leppima, kui kõige ägedamad vastandid.

Ilmub teine virgats.

Teine virgats – Riigikaitsenõukogu saatis mind teie järele. Liitlasleping on ohus. Abdami vahemees ja välispoliitika juht on saavutanud ootamatu läbimurde suhetes.

Ilmub Komeet.

Komeet – Küll tegite ikka tublit tööd!

Reiljan – Mis uut? Mis uudist on?

Komeet – Eetikaga panite Korilase paika, solvasite tema ema, naist ja eneseuhkust…

Andrus – Mis uudist on! Mis uudist?

Komeet – Kogu strateegia tuleb jälle ümber vaadata! Kellega nüüd ühiseid väärtusi jagada!

Andrus – Mis on uudist? Teie töö on vilja kandnud, ma kardan. Mis on uudist? Kui ühest mehest nii palju oleneb…

Komeet – Kui! Ta on liitlaste jaoks autoriteet ja Iraagi jaoks juba samuti. Keegi pole osavamalt läbirääkinud! Nüüd on poliitikutel vesi ahjus. Kogukond jahib meid, mannetuid, nagu lihunik kärbseid.

Andrus – Kena teo olete teinud ja teie valijad, kes andsid oma hääled teile putrutäis suuga.

Komeet – See raputab meie riigi alustalasid.

Andrus – Nagu kunagi üks teine leping. Ah teie tööd küll!

Reiljan – On see tõsi?

Komeet – Jah! Nüüd kahvatute, veel enne kui kõik lõppeb! Liitlased löövad lahku; igivaenlane tõstab pead. Kas aga Korilast saab keegi laita? Tegelikult peavad temast lugu nii vaenlased kui sõbrad.

Andrus – Kui nii läheb, siis on laulud lauldud.Tuleks vabandada.

Komeet – Kes vabandab? Rahvasaadikutel on häbi, või ei ole häbi, kumbagi puhul pole neist asja. Kui tema sõbrad paluksid Korilast: „Mõtle meie peale!“, solvaks see samahästi nii teda kui tema vaenlasi, kes olid asja põhjuseks.

Andrus – Tõsi! Kui keegi Beslanist tuleks minu majja, mul poleks südant öelda: „Ma palun andeks!“ Kelle nimel? Tõesti vägev valik teilt ja teie nõunikelt! Mis ilus töö!

Komeet – Te olete suhteid raputanud.

Rahvasaadikud – Kas meie panime?

Andrus – Mis! Ah, kas meie! Nagu õunapuud! Saak oli teile armas, kuid õitsemise ajal viskasite võrgu tema ümber, et keegi seal ei tolmleks.

Komeet – Kardan küll, et peagi jääme üksi. Korilane kuulab Abdami käsku; nüüd tuleb euroopast meeleheitlikult kinni hoida.

Ilmub grupp keskerakonna esindajaid.

Andrus – Tulebki see parv. (Komeedile) Kas Abdam on temaga? (Keskerakondlastele) Just teist oligi siin puudus, võtke peast oma mütsid ja hõisates heitke õhku neid, just nagu  siis, kui Korilast usalduse kaotamises süüdistasite. Sama palju kui lendas siis teil mütse peast, lendavad tolmuna puupeade hääled nüüd tuulde. Ükskõik! Me pälvimegi seda.

Kõik KE – Tõepoolest, segaseid teateid oleme kuulnud.

KE 1 – Mis puutub minusse, siis hääletasin küll poolt, aga tegelikut olin vastu.

KE 2 – Mina samuti.

KE 3 – Ka mina; tõtt öelda, veel paljud meist. Mis me tegime, seda tegime kõige paremat soovides; ja kuigi me olime valmis tema moraali laimama, ei tahtnud me teda solvata. See oli vastu tahtmist.

Komeet – Mis tore kaup!

Andrus – Tegite head koostööd rahvaliitlastega! Kas lähme üles!

Komeet – Kuhu mujale?

Komeet ja Andrus lahkuvad.

Savisaar – Nüüd koju, sõbrad. Ärge kohkuge. Mõni erakond rõõmustaks küll, kui saaks tõeks see, mille ees nad hirmu teesklevad. Nüüd koju, ärge kartust välja näidake.

KE 1 – Tulge, sõbrad, läheme koju. Olen alati öelnud, et oli ülekohtune teda kohtu alla mitte anda.

KE 2 – Samuti meie kõik. Tulge aga, lähme koju.

Keskerakondlased lahkuvad.

Reiljan – Ei meeldi minule need uudised.

Savisaar – Ka mulle mitte.

Reiljan – Läki üles! Ma annaksin poole oma aktsiapakist, kui see valeks osutuks.

Savisaar – Palun lähme.

Lahkuvad.

Seitsmes stseen

Bagdadi lähistel. Ilmuvad Abdam ja tema nõunik.

Abdam – Kas ikka veel on tema populaarsus suur?

N – Ei tea, mis imelik karisma küll temas peitub; selle mehe nimi on ülesse puhutud ja taevani kiidetud. Te kipute oma rahva silmis, härra president, selle mehe varju jääma.

Abdam – Mida saan ma teha, kui just katkestada leping, nii aga lööme sandiks me oma plaani? Mees on muutund ülbeks ka minu vastu; ma ei osanud seda oodata, kui kunagi  temaga käed lõime. Ta ei ole oma loomult heitlik; pean vabandama, kus parata ei saa.

N – Meie oma plaani pärast tahtsime, et sa jagad võimu temaga, mitte ise ei sõlmi liitlastega kokkuleppeid; ta nõunikuna oleks võinud meie seltskonna liita nii.

Abdam – Sind mõistan täiesti. Ent ole kindel, et kui kord annab aru, ta ei teagi, mis heidan talle ette. Kuigi tundub, nii arvab tema ja enamik nii öelda meie rahvast, et kaalutud on hästi kõik ja produktiivselt ta Iraagi riigis asju ajab, kui võitleb valimiste eest  ja kaitseb teatud valikuid, on siiski võõras tema kompetents; see võib tal murda kaela ja ohtu seab ka minu, kui aru päritakse meilt.

N – Kas, härra president, siis teile näib, et ta valdab teatud assigneeringuid?

Abdam – Enne iga kokkulepet, ta lakub nende haavu. Tema poolt on juhatus ja nõukogu; senat armastab teda, aga rahvasaadikud on valitsev vähemus valijatena, kes ometi võib ta sama kärmelt tagasi kutsuda kui enne kohale määras. Selle sousti sees on tema roll sama, mis merikotka roll kaladele, ta haarab loomu väel. Alguses oli ta neile teenekas integraator, ent ta pole suutnud oma kuulsust kiretult kanda. Kas ülbusest, mis nakkab  meest, kel õnn on püsiv, või mõistmatusest kasutada juhust, või siis iseloomust jääda sama rangeks nii auditi kui teenete patjadel, just nagu mees, kes reha alla neelanud… Üks neist puudustest, ehk tundis ta küll kõigi maiku, ent öelda võin, et otsustas neist üks, sai põhjuseks, miks teda kardeti kodumaal ja vihati ja lõpuks degradeeriti. Meie maal tema  teened lämmatavad selle; aga kuulsus sõltub ka meil ikka aja arvamusest; ja võimul, millest me üle ega ümber ei saa, pole teist nii ilmset hauda kui kantselei, mis alavääristab oma juhi tegusid. Leek tõrjub leeki, üks nael teist, jõud tõrjub jõudu ning üks hüve murrab teisel hüvel kaela. Ent elame, näeme! Kui su maine peaks ka meie maal mõranema, Korilane, siis oled tõesti vaene: oled varsti kõigi prostituut.

Lahkuvad.

VIIES VAATUS

Esimene stseen

Tallinn. Väljak. Ilmuvad Andrus, Komeet, Savisaar, Reiljan ja teised.

Andrus – Ei, mina ei lähe sinna kongressile. Kuulsite, mida rääkis kaitsevägede rahuaja ülem, Komeet, Korilase suur soosik. Ta pakkus mulle peaministri kohta, kuid mis see loeb? Minge teie, otsige kompromissi, siluge suhteid, kutsuge kadunud poeg tagasi. Kui ta isegi Komeeti ei võtnud kuulda, siis mina jään koju.

Komeet – Ta tegi näo, nagu ei tunneks mind.

Andrus – Kas kuulsite!

Komeet – Kuid koridoris ta hüüdis mind nimepidi. Ma meenutasin sõprust, unetuid öid koos ühise laua taga. Kuid ta ei lubanud ennast enam Korilaseks hüüda, keeldus oma aunimest; ta on nüüd nimetu mittekeegi, teda pole olemaski seni, kuni taob uue nime endale uute skandaalide alasil.

Andrus – Nii! Hea töö! Endine peaminister, kes laostas eelarve, et lätlased saaksid odavat suhkrut osta! Väärt mälestus!

Komeet – Ma rääkisin, kui püsiväärtuslik on anda andeks süü, kui seda keegi ei oota. Ta  vastas, et kui seda nurub temal riik, kes sai tema ajal liidu liikmeks, siis on palve pinnatu.

Andrus – Ja õige ka. Mis võis ta öelda muud?

Komeet – Ma püüdsin panna teda arvestama sõbradega. Ta vastas, et tal pole aega neid üksikuid noppida välja haisvast adrulasust. See olla luuser, kes marmelaadi nimel jätab mõne liivatera pärast lehkava rämpsu rannast koristamata.

Andrus – Marmelaadi nimel! Mina olen üks sõpradest; ta ema, naine, laps ja seal see vapper mees, need kõik on liivaterad. Ent teie pärast, adrulasu, keda sealpool kuudki haista võib, teie pärast ta kõigist meist teeb marmelaadi!

Savisaar – Jää leebeks, palun. Isegi kui abist keeldud selles pakilises olukorras, sa ära pilka meie julgeolekut. Kui aga nõustud esindama meie maad, võib sinu aeglane kuid tubli keel päästa meid kõiki kaasmaalaste plaanipärase tegutsemise eest.

Andrus – Ei proovi mina.

Savisaar – Ma palun, mine.

Andrus – Mis ma võiksin teha?

Reiljan – Sa oskad keelt; mine ja katsu liitlasi mõjutada.

Andrus – Kui aga Korilane minu volitusi ei aktsepteeri, mis siis? Kui vaidlustab me ponistused nagu pettund sõber, keda kurvastab me lahkusetus? Oletame nõnda.

Savisaar – Hea tahte eest võid arvestada tunnustatud tasuga.

Andrus – Hea küll, ma lähen pealegi, ehk kuulab mind. Kuigi see, et ta kõõritas Komeeti, teeb mind murelikuks. Võib olla polnud hetk sobiv, ehk polnud ta veel lihtsalt maiustanud. Kui kohvi joomata ja küpsis põske pistmata, kui hommik sünge näib, siis pole kellelgi tuju kellegagi läbi rääkida. Ent kui on häälestatud mõtted, siis hing on nõtkem kui paastulaagris. Ehk söök ja jook ta meelestavad lahkeks, kui asun teda piirama.

Reiljan – Sina tead teed tema südamesse; sa ära hälbi sellelt.

Andrus – Nüüd tulgu, mis tuleb, ta proovin ära. Teatan teile siis, kui mul korda läks.

Lahkub.

Komeet – Ta ei kuula teda.

Savisaar – Ei?

Komeet – Ta istus pädevuste laval, silm nagu hõõgus peas, ja võimust leili saab; ta viha peab vangis tema enesekindlust. Ma tegin talle hea pakkumise, kuid ta ütles „Vähe!“ ja tumma käega saatis kabinetist välja. Ta hiljem teatas kirjas, mida võib ja mida ta ei või, mis teda tõesti seob. Nii et kõik lootus on meil asjatu. Või kui ehk üksnes perekond, ta ema, naine, laps, sest pärilikusest tulenevad sugulussuhted ei katke emantsipatsiooniga kunagi täielikult. Lähme katsume neid ja peame aru.

Lahkuvad.

Teine stseen

Sissekäik konverentsisaali Bagdadis. Turvamehed on postil. Ilmub Andrus.

T 1 – Pea! Kust sa tuled?

T 2 – Mine tagasi!

Andrus – Te turvalisust valvate, see on hea. Ma tulin nagu riigimees Korilasega rääkima ja kongressist osa võtma.

T 1 – Kustkandist?

Andrust – Tallinnast.

T 1 – Siis mine tagasi, ei saa: akrediteerimistalituse juht ei taha Tallinnast midagi kuulda.

T 2 – Head sõbrad, ma olen kutsutud. Peale selle on Korilane minu sõber. Ehk on minu nimi tema suust teile kõrva puutunud: Andrus.

T 1 – Mis sellest? Mine siit: su nimi on meile tundamata.

Andrus – Usu, sõber, et Korilane armastab mind: ma olin raamatupidaja, kes tema teenete üle arvestust pidas. Tema maine on selles raamatus hiilgav, võib olla liialt, sest midagi ma kirjutasin juurde, kuid üksnes nõnda paksult kui seda tõepõhi lubas. Ei, vahel siiski tegin rohkem kandeid, eesmärgi täitsin ja teda kiites peaaegu valet müntisin. Seepärast on minu lojaalsus  rikkas, nagu näete, ja see võiks läbipääsuks anda loa.

T 1 – Tõesti, kodanik, me lõunamaal armastame kaubelda. Ent kui sa oleksid tema ülistuseks lausunud niisama palju pettust, kui sõnu praegu sa enda kiituseks laususid, ikkagi sa siit läbi ei pääseks, ka siis mitte, kui valetamine oleks teie maal sama suur väärtus kui teie maal ausus. Nii et mine tagasi.

Andrus – Palun, sõber, mu kaart jäi apartementi. Pea meeles, et olen Korilase kodumaal tema kunagise sõsarpartei asutajaliige ja koalitsiooni alaline eestvõitleja.

T 2 – Ükskõik, kes sa oled, nagu sa ise ütlesid, tema eest valetaja; aga mina olen turvamees, kes alati juhtnööridest juhindub, nii et pean ütlema, et sa ei pääse läbi. Mine tagasi.

Andrus – Mis kell neil lõunasööki jagatakse, kas sa seda võid öelda? Tahtsin temaga kokku saada alles peale korralikku kõhutäit.

T 1 – Sa oled riigimees, eks?

Andrus – Jah, nagu enamik tänasel kongressil.

T 1 – Siis peaks sul tunnistus olema. Kas te pärast seda, kui tõukasite väravast välja oma peamise läbirääkija ning oma kademeelses segaduses andsite vaenlasele kätt oma templis, võite loota, et pääsete konverentsile, kus arutatakse kokkuleppeid, mis teid masendavad, oma odavate oigamiste ja labase kiidulauluga? Kas sa tahad oma nõrga hingeõhuga ära puhuda tuld, mis ammu maailmakerist kütab? Ei, te petate ennast. Sellepärast mine tagasi, kust sa tulid, ja süüdista oma riigi välispoliitikat, mis teid ükskõiksuse ja valede valikute paeltesse  püünisesse on vedanud. Korilasel on sõlmitud meie riigiga töövõtu leping. Ta ei muuda oma otsust, et tagasi tulla.

Andrus – Kui teie riigi president teaks, et olen siin; tema võtaks mind aupaklikult vastu.

T 1 – Tühi jutt, minu riigi president ei tunne sind üldse.

Andrus – Mõtlesin teie presidendi välispoliitilise nõukogu juhti.

T 1 – Korilane ei hooli sinust. Tagasi, ütlen sulle; mine tagasi või kutsun patrulli. Ilma kaardita sisse ei saa!

Andrus – Ei, oota, sõber…

Ilmuvad Korilane ja Abdam.

Korilane – Mis siin on?

Andrus – Noh, turvamees, nüüd saadan sind puu taha; saad näha kuidas minust lugu peetakse! Küllap taipad, et iga turva ei saa mind takistada oma sõbra Korilasega kokku saamast. Selle järgi, kuidas ta mind vastu võtab, võid ise arvata, mis sind ootab; eks vaata nüüd ise ja minesta. (Korilasele) Poliitiliselt korrektne soeng on sulle alati sobinud ja mina olen sind alati imetlenud, lugupeetud Korilane! Oh, sõber, sõber, sõber! Sa oled meile tuld hakatanud; vaata, ma tahan selle kustutamiseks vett tuua. Keegi ei suutnud mind keelitada mitte tulla sinu juurde. Alles siis, kui veendusin, et keegi ei liiguta mind nii nagu sina, alles siis lubasin endale volituse valmis kirjutada. Vaata, mul on volitus sinuga kokkuleppida! Unustame selle tõrke, mida kaasmaalased kunagi ette ei osanud näha.

Korilane – Mine siit minema!

Andrus – Kuidas? Minema!

Korilane – Ma ei tunne oma ema, naist, last, kuidas võiksin ma sind tunda. Mu teod on teiste teenistuses. Kuigi kättemaks ehk ongi minu käes, seepärast põlvi väristada siiski pole vaja. Las mürgitada pigem unustus me sõprust, kui et mu halemeel ta suurust näitab. Seepärast kao! Kõrv tõrjub teie ettepanekuid küll kindlamalt kui igatsus mu kibestunud valu. Kuid, seletuseks sulle ja mälestuseks ehk, võta see, mis kirjutasin öisel tunnil. (Annab kirja). Üks sõna veel: ma ei taha sind kuulda, Andrus. (Pöördub ära) Abdam, kas mäletad, koostöö on tehtud, aga näed…

Korilane ja Abdam lahkuvad.

T 1 – Noh, kodanik, kas sinu nimi oli Andrus?

T 2 – Näed sa, see on dokument! Tee lennujaama on sul teada.

T 1 – Kuulsid, kuidas meid vaibale võeti, et me sinu hiilgust kinni pidasime?

T 2 – Mis sa arvad, kas üks meist peaks ehk minestama?

Andrus – Ei hooli mina maailmast ega hooli minust maailm. Mis teisse puutub, siis teid nagu poleski, niivõrd tühised olete. See, kel tahtmine on surra suitsiidi surma, ei karda teist suitsiidi. Tehku Korilane nägu, et ta seda teab. Aga teie ise jääge kaua selleks, kes olete, turvamehed, ning kasvagu koos eaga te valvamise oskus! Ütlen teile, nagu mulle öeldi: ainult jalad ees!

Lahkub.

T 1 – Olen kindel, et ta on riigimees, otsuselangetaja, võimuvõtja.

T 2 – Korilane on karm poliitik: kuid tema on tamm, mitte kalju, mida tuuled ei kõiguta.

Lahkuvad.

Kolmas stseen

Kongressidepalee. Korilane istub laua taga, Abdam ja teised tema ümber.

Korilane – Kõik dokumendid on ette valmistatud. Kõik ülekaalutegurid on kaardistatud. Homme võib läbirääkimiste laua taha istuda. Homme võib teie meedia kõigile teada anda, kui ausalt ja tulemusrikkalt ma olen ajanud teie asju; nagu oma enda asju.

Abdam – Sa oled rahva huve teeninud ja lepingut hoolikalt täitnud. Su kõrv on jäänud kurtide salajuttude ja sõprussuhetegi vastu kurdiks, kes arvasid sind suutvat mõjutada.

Korilane – See võitleja, kes läks siit murtud südamega, vist siia saadeti kui mu kodumaa  viimne lootus. Poliitiliste teenete panga pärast pakkusin talle veel kord neid tingimusi, mis nad ise hülgasid ja mida nad nüüd ei saa vastu võtta. Ise ka ei tea, mispärast ma õige pisut andsin järgi. Rohkem ei võta kedagi kuulda, ei diplomaate, riigi ettepanekuid, ei oma sõpru.

Lava tagant kostab hõikeid.

Korilane – Mis kisa see on? Kas viimse hetke viimne irve, mis rikkuma mind kisub lepingut? Ei, seda ma ei tee.

Ilmuvad Viive, Maria, Anu, Karlos ja turvamehed.

Korilane – Mu naine kõige ees, sõbranna järel! Siis auväärt vorm, mis kujundas mu ihu; ta hoiab käest mu lihast last… Kuidas said nad sisse? Kas loodus ise suudaks katkestada sidemed, mis seovad? Neis paeltes tuleb ennast kehtestada nüüd ja minu enesekindlusest peab saama püsiväärtus! Sest mis on väärt need tuvisilmad, kummardused!… President, ka mina pole kivist… Ei palu keegi neist, kuid pisarad on silmis! Ning pojal hiilgab pale, kas on ta haige?… Ei! Mu kohustuste koorem on küll suur, ent õlga longu nende all ei lase, vaid püsin nagu mees, kes ise enda lõi, muud seemet teadmata.

Viive – Mu mees ja kaasa!

Korilane – Kuum kliima on mu pilku tumestanud.

Viive – Mure on muutnud meid, kui see mõte sul pähe lõi.

Korilane (tõustes, endamisi) – Kui vilets näitleja ei tea ma enam oma rolli ja vassin teksti, vassin, vassin, vassin, end häbistades.

Astub naise juurde.

Korilane – Mu parem külg, ma olen valmis teiega rahu sõlmima, kuid ära nõua sama sa minu vaenlastele. Su suudlusest ma olen unistanud, mis oleks sama magus, kui minu  kättemaks mu pagulase põlve eest mu vaenlastele. Me rahvas truudust väärtuseks ei pea, kuid usu mind, et olen olnud truu su vastu, su range häbelikus kui pühapilt mu silme ees. Ma lobisen ja ainus ema maa peal peab teret ootama. Tule istu! Tooge vett! Siin paberite hulgas teeme ruumi. Neid käsi olen otsind toeks, kuid küürakale paras üksnes kark või kepp.

Maria – Miks murdud tormis! Su töö on laual laokil; kui neil on sirge siht, siis austan sind ja nagu ekslikult on peetud vaid lapse kohuseks, sind kuulan.

Korilane – Mu sõna kuulad? Sa kuulad oma kalgi poja sõna?

Aitab Maria toolile istuma.

Korilane – Pateetikata siin ei saa vist keegi. Las mässav tuul lööb uhked seedrid vastu tulist päikest purje ja selja taha jäägu võimatus, et mida olla ei või, saab hõlpsalt olevaks.

Maria – Sa oled minu poeg, ma aitasin sind vormida. Kas tunned seda naist?

Korilane – Viive sõbratar ja ihukaitsja Anu, ilus nagu keravälk ja noor nagu jää, mis puhtast lumest külmunud on purikaks. Tere Anu!

Maria (lükates esile väikest Karlost) – Siin aga sinu enda väike jäljend, kes näib kõiges sulle saavat partneriks, kui aeg saab täis.

Korilane –  See on suur väljakutse; kasvatada teda eesmärgikindlaks ja ausaks mängijaks; kes püsib nagu majakas, mis põlgab iile, ning päästab neid, kes silmas peavad teda.

Maria – Poiss, mine isa juurde!

Korilane – Mu tubli poeg!

Maria – Viive, su naine, Karol, su poeg, Anu, sinu naise ihukaitsja ja mina, sinu ema, me tulime sind paluma.

Korilane – Ma palun, vaiki! Või kui palud, mõtle, et asi, mida palud, ei ole minu anda. Ära nõua kannapööret, sest olen kahe näoga Janus. Mind ära laida iseloomutuks. Su kainem aru ärgu jahutagu minu viha ja kasumi lootust.

Maria – Aitab juba, aitab! Sa andsid mõista, et keeldud kõigest, sest paluda meil pole muud kui seda, mida keelasid juba. Ent ikkagi: kui sa muutuda ei taha, siis nagu kaste langeb süü kogu raskusega maha. Kuula meid!

Korilane – Abdam, pane tähele, ma ei kuula salakõnet. (Istub) Teie palve?

Maria – Kui oleks vait ja ei suhtleks, siis reedaksid meid riided, näod, me mõtted, mis sinu lahkumisest saadik vaevanud on meid. Arva ise, kui palju raskem kõigist naistest oli meil siia lennata! Eks nähes sind peaks rõõmu pärast silmad niiskuma; ent sina sunnid meid nutma ja leinama, sest sinu ema, laps ja naine näevad, kuis poeg, mees ja isa rebib südame oma isamaa rinnast. Meid sokeerib su vaenulikus, sest sa takistad meie head tahet. Kuidas on võimalik paluda oma kodumaa eest, nagu on meie kohus, ja samas ka sinu hea käekäigu eest, mis on samuti meie kohus? Oh häda! Kadunud on meile kas me maa või sina. Meid ootab õnnetus, ükskõik kumb neist ka võidab, kellele me seda soovime. Emb-kumb, kas oled võlausaldaja ja tallad võitjana maa tavadel, või võlgnik, kes reetes, peab laenu tegema, ta samuti on hetkevõitja; kuid mitte meie. Ma ise, poeg, ei oota ära saatust, mis kohustuste koorem määrab: kui sind ei veena ma halastama mõlemale maale, siis tea, et enne, kui kuivanud on tint te uuel kokkuleppel, büroost saad teate, et pärijana võid mu vara vallata.

Viive – Ka minu vara jääki, ja osa pärandist, ma loobun sellest.

Karol – Mis vara mulle jääb, kui suureks saan, et endale pleier osta?

Korilane (endamisi) – Sind tõesti valdab viimaks pehmus, kui naise, lapse näkku vaatad. (Tõuseb) Liig kaua istusin.

Maria – Ei, ära mine!  Kui palume sind mõelda kodumaale, nõudes sult rahu tagamist Iraagis, keda sa teenid, siis võiks meid hukka mõista, see määriks sinu endaväärikust. Ei! Me palume sul liitlased ja Iraagi lepitada nii, et koalitsioon võiks öelda: „Me aitasime taastada demokraatiat,“ Iraak aga: „Saime lahti türannist,“ ja mõlemad pooled kiidaksid  sind, et sina sõlmisid nende vahel lepingu. Tead, ülev poeg, sõjaõnn on muutlik; kuid kindel on, et lepingut sõlmides on üks pool alati võitja ja teine pool alati kaotaja, oleneb kuidas su sätted on seatud. Kroonikas on kirjas: mees oli rahva hulgas austatud, ent viimse katsega pillas tuulde au ja tõi kodumaale raske okupatsiooni. Räägi, poeg! Sa ajad  taga au mustreid nagu damaskuse terasel, mida vähesed sepad oskavad keeta, kuid mis on sellest tänapäeval kasu? Miks sa ei räägi? Kas loed auasjaks ehk, et õige mees peab ülekohut meeles? Tütar, räägi: su vaikimisest ta ei hooli. Räägi, poiss: su lapsemeel ehk mõjub talle enam kui meie põhjendused. Ükski mees maailmas ei saa emale vähem võlgneda, kuid siin ta laseb mind laterdada nagu parlamendi kõnetoolis. Eladeski sa pole ilmutanud lahkust oma ema vastu, kes nagu kana ainsa pojaga, sind üle lombi loksus ning   sealt tervelt diplomiga koju. Kas mu palve on väär, ütle? Ma lahkun siit kohe! Kui aga pole, siis pole sina aus, et keelad mulle seda, mis on ema õigus. Ta pöördub ära! Ei, naised, me ei lase ennast alandada sellel kukel. Häbistame teda siis põlvedega. Maha! Lõpp… Nüüd on lõpp.

Kõik neli laskuvad põlvili.

Maria – Nii koju lähemegi, et kohustuste koormat kanda. Meil panti pandud kõik. Ei, sa vaata: see poiss, kes öelda ei oska, mida soovib, kuid põlvitab seltsiks ja tõstab kätt, on võimekam me palvet põhjendama kui sina seda tõrjuma. Nüüd läheme.

Nad tõusevad.

Maria – Aja meid ometi ära.

Korilane pöördub tummalt Maria poole ja võtab tal käest kinni.

Korilane – Ema, ema! Mis sa tegid! Kõik panid panti; su enda firma ja oma aktsiad, me salasissetulekud ja sõprade võlakirjad, minu kirjastusõigused. Kes lunastab nad välja? Ema, ema, sa murdsid sõna, rikkusid lepingut, koormasid vara, ja üks pooltest saab kasu sellest poliitilisest kapitalist, ent oma poja ees, usu, usu, end panid maksma üliohtlikut, kuid mitte surmavalt. Olgu peale. Abdam, ma olen väsinud, ma tahan teha mõlemale poole soodsa lepingu, kuid mitte sellist, milles varem kokku leppisime. Hea Abdam, kas sina kuulaksid oma ema vähem või tõrkuda suudaksid rohkem, Abdam?

Abdam – Ka mind ta liigutas.

Korilane – Võin vanduda, et pole kerge minu silmi panna nõrguma. Sõber, kuis teha võrdne leping, anna nõu. Ma ümmarguse laua taha ei soovi enam istuda, vaid lähen nendega. Ses asjas palun hoia minu poole ja anna vabaks mind. Ema! Naine!

Tõmbub nendega kõrvale.

Abdam (endamisi) – Ma rõõmustan, et au ja siirus läksid sõlme sul: nüüd endist hiilgust endale võin sellest saada.

Korilane (koos Maria ja Viivega esile astudes) – Ei, andke aega. Nüüd joome koos; ja siis te viite kaasa meilt lepingu koopia, parema kui lepingu, sest me piserdame seda leppimiseviinaga, mis maitsvam on, kui sõnad sellel. Te tulge sisse. Naised, teie ausambaks on Lindakujust vähe, sest selles suures mängus te vankumatus võitis globaalpoliitikat.

Lahkuvad.

Neljas stseen

Tallinn. Väljak. Ilmuvad Andrus ja Savisaar.

Andrus – Kas näed seda Toompea nurka, seda aluskivi?

Savisaar – Näen küll; mis sellest?

Andrus – Kui jaksad seda oma keha jõuga kergitada, siis on ehk mõningast lootust, et kalevite mõte, eriti tema ema Linda mõte, temast jagu saavad. Ma tahan öelda, et meil seda lootust ei ole. Meie tagandamispaberid ainult ootavad, millal sinna tempel lüüakse.

Savisaar – Kas on võimalik, et inimese meelelaad võib nii lühikese ajaga muutuda?

Andrus – Iga liblikas oli kunagi tõuk. See Korilane on inimesest liblikaks kasvanud; tal on tiivad, ta on rohkem kui roomaja.

Savisaar – Ta armastas palavalt oma ema ja usaldas oma sõpru.

Andrus – Mind niisamuti; aga nüüd ei mõtle ta oma ema peale rohkem kui riigikontroll. Tema näo mõru ilme ajab küpsedki viinamarjad hapuks. Kui ta kõnnib, siis liigub ta nagu Maardu ekskavaator ja kaevandus avaneb paljalt ta kopa hirmu ees. Ta võib oma silmavaatega kumulatiivsoomuse läbistada; ta kumiseb kõneldes nagu pronkskell ja ta mühatus on nagu lahingumürin. Ta istub läbirääkimiste laua taga nagu oleks ta võlausaldaja. Ta ei jõua käskida, kui käsk on juba täidetud. Ta on nagu USA riigikohtu nõukogu esimees, puudub veel ainult igavik ja taevas, kust ta välke alla pillub.

Savisaar – See on pime pilt, nagu Toomiku pead, kui su kirjeldus paika peab.

Andrus – See on ajastu ja loomutruu maal. Pane tähele, millise teatega ta ema varsti naaseb. Ei ole sellel mehel rohkem sõbrameelt kui tik-takis kaloreid; seda saate varsti kõik näha, ja kõik teie pärast.

Savisaar – Inimõigused kaitsku meid!

Andrus – Ei, oma riigi asjades ei aita inimõigused. Kui ta usalduse kaotanuks kuulutasite, siis murdsite ta eetikanärvi avalikult; ja kui ta nüüd avalikku kohta peaks tahtma, siis ei hooli ta enam erateenetest ega suhetest.

Ilmub virgats.

Virgats (V 1) – Börsimull on liikvele läinud. Kes suudab, see müüb kõik, mida omab. Paljud maaklerid on unetusest kokkuvarisenud. Rahvas lainetab järjekordades, poliitikud  katkuvad juukseid ja vannuvad haavatavat majandust. Kui lõunast tuleb halbu uudiseid ja kinnisvara hakkab väärtust kaotama, siis on oodata suuremat sorti kriisi ka suures liidus.

Ilmub teine virgats.

Savisaar – Mis uudiseid sina tood?

V 2 – Häid uudiseid! Häid uudiseid! Naised said tast jagu! Korilane pööras olukorra enda kasuks ja astus Iraagi teenistusest tagasi. Meie jaoks on see rõõmusõnum ja liitlased jätkavad rahu tagamist. Kord on jälle majas.

Savisaar – Kas sa ei eksi, sõber? On see kindel?

V 2 – Nii kindel nagu maakera on ümmargune! Kus liivakastis sinu pea peidus oli, et selles infos kahtled? Ei torma ükski rahavoog nii kiiresti, kui head uudised jõuavad rahva kõrva. Kas kuulete?

Lava taga kostab pasunahelisid ja trummipõrinat.

Andrus – On see vast tore uudis! Lähen naistele lennujaama vastu. See Maria väärib suuri mehi, rahvasaadikuid, esimehi, valitsejaid, superintendante ja peaministreid küll konteinerite kaupa; ning teiesuguseid fraktsioonijuhte kottideviisi! Meedia tegi täna head tööd: keda kõik hommikul kartsid, on õhtuks kõigi poolt armastatud.

Muusika paisub valjemaks.

Andrus – On neil vast rõõm!

Savisaar – Nüüd ainet on; taas ümberringi elu kapitaliseerub. Nende uudiste eest peavad mõned küll väärilise tasu saama.

V 2 – Suur põhjus suureks tänuks on meile kõigile.

Savisaar – Millal nad linna jõuavad?

V 2 – Lähiajal.

Savisaar – Lähme siis vastu ja aitame rõõmustada.

Lahkuvad.

Viies stseen

Tallinn. Väljak. Ilmuvad Maria ja teised naised rahvasaadikute ja erakondade esindajate rongkäigu eesotsas.

RS 1 – Näe, meie kongressi naised, meie targad saadikud, meie olümpiavõitjad! Aplodeerige ja hüüdke hurraa! Ronige kõrgemale, sealt näete paremini! Kus lilled on, heidke lilli ja tooge sampust! Väike tagasihoidlik ümbrik las leevendab te kulu ja stressi ning meie eksituste mõju. Lugupeetud Korilase ema tervitades hüüdkem: „Naised, tere tulemast!“

Kõik – Jah, naised, tere, tere tulemast!

Möödub rongkäik fanfaarihelide ja trummipõrinaga.

Kuues stseen

Lennujaam. Ilmub Abdam koos diplomaatilise korpusega.

Abdam – Teatage saatkonna kanslerile minu äkkvisiidist ja andke see kiri lugeda; kui loetud, las esitavad noodi; ma tõestan sellega nii liitlaste kui oma rahva ees, milline on tegelikus. See, keda süüdistan, tuli koos minuga ja loodab oma käiku jätkata kui vastsündinu, minevikust ennast puhtaks pestes. Kähku!

Virgats lahkub. Ette astuvad kolm-neli Abdami saatkond kuuluvat mustade prillidega ihukaitsjat.

Abdam – Teid tervitan!

Esimene ihukaitsaja (IK 1) – Kuidas president tunneb end?

Abdam – Ise tead; nagu mees, kelle relvaks on naeratus ja summutiks lahkus.

IK 2 – Meie tegu päästab kogu rahva suurest ohust; sa anna ainult märku.

Abdam – Ma ei tea veel öelda; otsustame olukorrast lähtuvalt.

IK 3 – Kui Korilane langeb, siis olukord paraneb. Lõhe oleks ka meile halb olnud, liitlased peavad kokku hoidma.

Abdam – Ma tean; kuid ettekäändeid tema kõrvaldamiseks ei ole kerge leida. Kui ta meie teenistusse võtsin, siis tingimusel, et ta jääb meie väärtustele truuks. Ta tõesti väänas oma iseloomu, mis varem karm, paindumatu ja avameelne näis. Nüüd on ta pooli vahetanud ja teenib liitlaste väärtusi.

IK – Küürakas jääb ka hauas küürakaks…

Abdam – Just sellest tahtsin rääkida; ta ise pakkus ennas mulle, kui eetikanõukogu oli ta süüdimatuks ja ebasoovitavaks kuulutanud. Võtsin ta vastu ja tegin otsuselangetajaks enda kõrvale, aktsepteerides tema kogemust; lasin tal valida meie parimad ja haritumad mehed oma plaanide elluviimiseks. Ma aitasin teda kõigiti, sest see oli meile kasulik; ja tundsin uhkust nii teda koheldes; nii oli kõige parem meie hõimudele ja usulahkudele,  keda häbi on rahvaks nimetada, suure ajalooga Iraagile, kelle rahvaski on ajalooline. Liitlastega oli vaja rahu tagamise leping sõlmida, mille algatajad oleksime meie, sest nõusoleku andja jääb alati võlgnikuks ja algataja alati võlausaldajaks. Kuid asja käik näitas, et lõpuks tahtis ta hoopis enda allkirja selle lepingul näha; ta tasus minu vaeva sellise näoga, nagu oleksin palgaline, ja lahkus kogu andmebaasiga.

IK 1 – Tõesti, härra president, kõik ministrid imestasid… Viimati, kui preambula tagasi lükati, lootsid kõik, et nüüd te sekkute, et võõras mees ei saa endale võõrast au…

Abdam – Seal see oli, mis veab tema vastu pingule mu kaelasooned. Ta paari piisa naisenutu eest, mis on sama odav kui vale, jättis lisaks ka töö lepingutega… Ta teab liiga palju ja oskab liiga vähe, et naasta ellu, et tõstaks taas ta langus mind. Ent vaatame!

Kostab pasunahääli ja trummipõrinat.

IK 1 – Teda tervitavad pasunad ja trummid; sind kui riigipead, Iraagi tunnustatud presidenti, ei tervita keegi!

IK 2 – Nad ei tea, keda kiidavad; kelle sülg käib huulikutest tegelikult läbi.

IK 3 – Enne veel, kui avab suu, et rahvast kõnega liigutada, las saab metalli maiku maitsta! Kui ta on maas, küll tema lugu sinu suust siis matab koos tema kehaga ta omandatud inimõigused.

Abdam – Tasa, rahvasaadikud on siia teel.

Ilmuvad Savisaar, Reiljan ja teised rahvasaadikud.

Rahvasaadikud – Me tervitame Teid, härra president!

Abdam – Lugupeetud ja kõrgeltaustatud, kas lugesite minu kirja?

Rahvasaadikud – Lugesime.

RS 1 – Kurb on kuulda. Ta varasemad eksimused ja reetmine olid vaid väärteod. Aga kahekordne pööre; teha lõpp siis, kui tuleks alata, ükskõik mis tööga; anda käest oodatavad tulud ja meie kuluraha võtta endale palgaks; ning leping jätta sõlmimata, kui kaardimaterjal on ettevalmistatud, kadudes koos protokollidega – see on kuritegu.

Abdam – Vaatame, mis tal endal on öelda.

Ilmub Korilane trummide ja lilledega hulga saatel.

Korilane – Teid tervitan! Jään isamaale lojaalseks ja tema valitud organitele; ei ole koduarmastuse nakkust mul vähem kui siit minnes. Käsuliinis võtan sisse oma koha. Teadke, et minu pingutusi kroonis edu. Segaduste sees on leping sõlmitud ja liitlased ühtsemad kui kunagi varem. NATO ja ÜRO lahkuvad Iraagist. Meil on saaki kolmandiku  võrra rohkem kaasas, kui läks maksma retk. Me tegime rahu ja lõpetasime rahu tagamise; Iraak peab kujunema ise rahvaks ja garantiisi anda keegi siin ei saa. Mul on kaasas liitlaste poolt algatatud rahuleping, kuhu kõik osapooled on allkirja andnud, ainult Iraagi presidendi allkiri on veel puudu; ma usun, et varsti võime templi alla lüüa.

Abdam – Kuulake, ärge lugege seda; ta on jälle pööranud; reetur ei tarbi võimu kunagi rahva kasuks!

Korilane – Mis! Reetur!

Abdam – Jah, sa oled kahekordne reetur, Karl!

Korilane – Või Karl!

Abdam – Jah, Karl! Või arvad, et kui Korilane korjanud on üles kordaminekud ja õnne, mille tegelikult reetur varastas, siis see jääbki üles korjatuks? Rahvasaadikud ja riigipead, ta on teid ja meid reetnud: kohustuste koorma all longus, piisava sissetuleku eest, naudingute ja mugavuse nimel, rebides katki suhted oma ema, naise ja lapsega nagu pehkinud siidist niidi, kellegagi nõu pidamata. Kuid nähes nutvaid naisi, kadus tema uhke toon; ta manipuleerib teiega ja meediaga, teid kõiki kasutades ära oma kasuks.

Korilane – Kas te kõik kuulete?

Abdam – Sa hüüad kõiki kuuldele, väriseva häälega poisike!

Korilane – Mis!

Abdam – Sa lihtsalt kardad.

Korilane – Mu südame sa ajad liiga täis, see võib mul lõhkeda! Või poisike! Sa musta kivi ori! Vabandage, lugupeetud rahvasaadikud, et näete mind esmakordselt elus sõimlemas. Teie mõistus, otsuselangetajad, oskab kindlasti paljastada, mis on tõde ja mis on õigus! Selle mehe mõistus teab, kuidas valetada!

Savisaar – Vait! Rahu! Kuulake mind mõlemad!

Korilane – Poisike! Ei, see solvang oli avalik ja kriminaalne! Erapooletu rahvusvaheline kohus peab otsustama, kellel on õigus. Poisike! Ta petab teid! Lugege memuaare ja kroonikaid, siis teate keda uskuda ja keda mitte. Või poisike!

Abdam – Miks te lubate siin avalikult sellist skandaali? Jultunud koristaja pasundab ja trimfeerib nagu mõni president. Kas tema tegude taust pole mitte pime õnn, mis peaks haritud inimesi häbistama?

Kõik – Ta peab vastutama!

Rahvasaadikud – Kohus peab otsustama! Algatame referendumi! Hakkame allkirju koguma! Otsekohe! Usaldust ei tohi alahinnata! Strateegilised otsused ei ole reedetavad! Nõuame poliitilist vastutust!

Reiljan – Vait! Mitte mingit vägivalda! Rahu! Me armastame rahu, me oleme laulurahvas! See mees on kogu maailmas kuulus, tema maine on globaalne. Tema teod peavad saama meie poolt vähemalt õiglaselt ära kuulatud. Härra president, ärge rikkuga rahu, hea tava nõuab erapooletust.

Korilane – Hea tava? Nõuab mida ja kelle käest? Konflikti põhjustaja käest, salapommide valmistaja käest, uue türanni käest!

Abdam – Kadunud mees.

Kõik – Kohtusse, kohtusse, kohtusse, kohtusse, kohtusse!

Ühe ihukaitsja hõlma varjus välgatab summutiga relv. Käib tume plaks. Korilane langeb. Abdam astub tema laibale.

Rahvasaadikud – Pea, pea, pea, pea!

Abdam – Kõik kuulake!

Savisaar – Korilane!

Reiljan – Su õnn on otsa saanud.

RS 1 – Ta keha ära talla! Rahunege!

Abdam – See on sokk; kuid see poliitika, mida tema õhutas, te veel ei tea või teate, mida  see kaasa toonud oleks? Ta surm peaks kõiki rõõmustama, sest börsimull ei lõhke. Peab avalduse tegema. Rahvusvaheline olukord on peale tema surma vähem pingeline.

Savisaar – Viige surnu ära. Rahvas peab saama avaldada oma viimast lugupidamist mehele, kellest ta lugu ei pidanud.

Reiljan – Surm leevendab igamehe süükoormat. Ma loodan, et ta elu oli kindlustatud.

Abdam – Olen võõra riigi president ja äkki kurb. Ta tõstke üles, teie kolm, ma ise tulen appi. Löö trummi nii, et häälest kostaks lein ja korja üles hülsid. Ta vara riisus ja kohustusi rikkus, lubades avalikult tasu neile, kes poliitikasse temast maha jäävad. Kuid see oli ühes suhtes aus; tema enda lepinguvälise saatuse suhtes. Inimese mälestust peab austama, et võlg saaks makstud. Mind aidake.

Autor: Al Rosental

2005

 

Posted on 30. juuli 2016, in Korilane, Näidendid - IO. Bookmark the permalink. Lisa kommentaar.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: