TÄÄ – ELU PÄRAST …

@R.W.Hamilton
ESIMENE
See oli lõpp. Ta püüdis meeleheitlikult mäletada, kuid midagi ei meenunud. Pilt katkes ja ta leidis end keset sügavat sinkjat pimedust. Kõige kohutavam kõige selle juures oli teadmine, et ta ei suutnud kaotatud pilti tagasi manada ja talle ei meenunud enam ükski detail tema kadunud elust. See kestis vaid hetke, sest pimedusele järgnes valgus. Ere pimestav valgus! Lummav! Ahistav! Ta tundis, kuidas valgus teda valusasti nööris, kuid see ei häirinud teda enam. Vähemasti oli see tunnetatav, mis vabastas ta sööstuga pimedusse kaasnenud rõhutud olekust. Valgusega saabunud kirgastumist tajudes suutis ta end koguda ja esitas iseendale küsimusi:
– Kus ma olen? Mida ma teen? Kes ma olen? Kui see ikka olen mina? Milleks see kõik?
Üks küsimus järgnes teisele. Neid välja mõelda polnud sugugi raske, kuid nad jäid vastuseta ja hajusid õhku. Valgus aga ei kadunud. Vastupidi, see muutus intensiivsemaks, kuni ta mõistis, et valgus liigub. Valgusvihkude keeristorm kandis teda peadpööritava kiirusega edasi. Valgusevoogudesse mässituna tormis ulpides üritas ta leida pidepunkte, mis aitaksid tal mõttelõnga edasi kerida:
– Ma liigun … hõljun … valguselained käivad mul üle pea.
Mille peale ta hüüatas:
– Appi, ma upun!
Karje haihtus valgusesse, mis ei kadunud, ere ahistav valgus, ikka ja jälle, pimestav ja ahistav. Ta hõljus valguse piimjas massis, mille lõppu polnud näha. Liikumine oli kerge ja paiguti isegi mõnus. Lõpututest küsimustest jäi temasse trummeldama vaid üks. Miks? See küsimus oli veelgi piinavam kui üle pea käivad valguselained ning tekitas talle selgesti äratuntava valuaistingu. Midagi tuttavat kadunud elust. Mälestus teravast valust, mis oleks võinud olla ehtne, kui ta oleks seda tundnud.
Ühel hetkel muutus valgusejuga kitsamaks, kuid sellevõrra tugevamaks, kiiremaks ning intensiivsemaks. Ta tundis, kuidas teda edasi kandva valguse kiirus suureneb veelgi, liikudes nüüd juba kosmilise kiirendusega raketina teel tundmatusse. Teekond jätkus. Ta tuhises mööda piimjat koske, jätkates samal ajal pingsalt uute või ka korduvate, kuid sellest hoolimata piinavate küsimuste väljamõtlemist:
– Miks ma siin olen? Kuhu ma lähen? Kas keegi oskab mulle seletada? Või tahab? Millal see ometi lõpeb? Kui üldse kunagi lõpeb? Kas see peabki nii olema?
Küsimused jäid vastuseta nagu ikka, sest neile vastamiseks talle energiat enam ei jagunud. Valgusejuga kandis teda edasi. Ta jõudis juba harjuda, et teekond kestab igavesti, kuid siis … äkki … kõik peatus. Valgus jäi seisma nagu eskalaatorilint suures kaubamajas. Millegipärast jõudis just see pilt minevikust tema meeltesse, mis tekitas veelgi ahistavama tunde. Ta tundis nagu seisaks ta peatunud eskalaatoril ning ootaks, millal lint liikuma hakkab, kuid see ei hakka. Paigalseis. Otsekui raske veskikivi oleks talle kaela langenud. Järgmisena tajus ta vaikust, mis justkui oli, aga ei olnud ka ja see tekitas rohkem kõhedust kui katkematu lend valgusevoogudes. Ta seisis … ootas … suutmata tardumusest vabaneda ja edasi liikuda. Hetked möödusid, kuid ere valgus ei kadunud tema vaateväljast. Ühtäkki tundis ta keset lummavat ja ahistavat valgust külma ükskõiksust, mis oli jääv. Nagu oleks jääpurikas keevasse vette kukkunud ning muutnud selle jääks. Ükskõiksus valitses valguse üle, sundides seda peatuma keset vaikust, mis kestab lõpmatult ja igavesti. Küsimused tema meeltes aga jäid ega lahustunud ükskõiksuses. Lõputud vastuseta küsimused rändasid tema peas kaootiliselt ringi nagu molekulid Browni liikumises.
– Mida ometi? Kas ma olen end kaotanud? Või leidnud?
Lõpuks ta lihtsalt konstateeris:
– Ma ei tea mitte kui midagi.
Vaikus, valgus, lõpmatus. Need mõisted määrasid tema edasise teekonna. Siis kuulis ta korraga häält ja talle meenus kõik. Äkitselt saabunud selgus nihutas tema eest põgeneva silmapiiri hoomamatusse kaugusesse. Nüüd ta teadis.

TEINE
Inimene, üks paljude omasuguste seast, sündis, elas … ja siis ühel ilusal päeval läks ta ära. Teised inimesed vaatasid, said aru, et teda pole, kehitasid õlgu ja elasid edasi. Tema aga otsustas minna. See otsus ei sündinud kergelt, kuid ta ei osanud midagi muud ette võtta. Ta teadis, et tema aeg selles maailmas oli otsa saanud ning seda saatis seletamatu kutse, mis rõhus tema meeli päevast päeva, ööst öösse. Ei saanud öelda, et ta oleks ilmtingimata pidanud minema, sest kuidagi sai ta selles harjumuspärases maailmas ju hakkama. Ta ei nälginud ning tal oli katus pea kohal, kuid tema ja maailm olid teineteisele võõraks jäänud. Maailm ei suutnud talle enam midagi pakkuda, aga ta ei saanud ka endistviisi jätkata ja läks. Loodetavasti edasi.
Talle meeldis, et ta võis ise valida endale päeva, millal ära minna ja ta oli selle üle õnnelik. Päikesekiired tungisid läbi avatud ukse elutoast esikusse. Päike paistis iga päevaga üha eredamalt. Sünge ja masendav talv oli taandumas ning kevad iga hetkega võimule tõusmas. Paljudele sisendas kevad lootust, uue elu tärkamist, kuid tema seda ei näinud. Enam mitte. Otsus sündis aeglaselt, kuid kindlalt. Ta oli korralik inimene, plaani pidanud, stsenaariumi mõttes palju kordi läbi mänginud ning vajalikud asjad muretsenud ja kõrvale pannud. Viimane pilguheit päikesevalgusesse, siis võttis ta aegsasti valmis pandud nööri, asetas selle lambikonksu otsa, ronis taburetile, sidus silmuse, asetas pea silmusesse ja lükkas tabureti eemale. Üks inimene oli jälle maailmas vähem.

KOLMAS
Mõni päev hiljem, kui ta tema keha konksu otsast lahti päästis, pomises elatanud politseinik omaette:
– Vaat kus loll!
Sel hetkel oli ta juba kehast lahutatud, hõljus eemal ning nägi kogu situatsiooni pealt. Ta ei mõistnud politseiniku nördimust, kuid ei olnud tema peale pahane, sest see elunäinud mees tegi oma tööd, vilunult ja hästi. Oli tunda, et see ei olnud tema jaoks esmakordne taoline juhtum ning tema liigutused olid asjatundlikud ja ratsionaalsed. Politseiniku tegevust uudistades meenus talle, kuidas ta tundis suurt kergendust, kui uks avati ja keegi astus sisse ning sisenes tema viimsesse pelgupaika, väikesesse korterisse Linna ühes magalarajoonis, millele eelnes lõputu ootus, mis kestis päeva, kaks ja tüki kolmandatki.
Tulija tundus talle kuidagi tuttav, kuigi ta ei suutnud tema isikut tuvastada. Too seisis tükk aega sõnatult, ohkas ja helistas kusagile. Kaadrid tema teadvuse filmilindil vaheldusid nüüd juba halastamatu loogilise järjepidevusega. Kõik toimus nagu unes. Peagi sisenesid sinises vormirõivastuses politseinikud ja inimesi tuli veelgi juurde. Üks neist oli nähtavasti arst, kes fikseeris tema lahkumise. Tema keha võeti konksu küljest alla ja viidi ära. Ta tundis kui võõraks oli temast eemaldunud keha talle jäänud. Sellegipoolest liikus ta kehaga kaasa ning jõudis morgi, kuid seal ei olnud meeldiv olla. Siin tajus ta teiste häirivat kohalolekut. Nad ei tülitanud teda, kuid nende juuresolek oli häiriv. Need teised olid hirmul ja ärevuses ning ei osanud oma änge taltsutada, mis muutis tedagi rahutumaks. Ärevus kestis päevi ja see oli rusuv, aga ta pidi sellega leppima, sest midagi muud ei osanud ta ette võtta.
Pärast lõputut ootust asetati talle kunagi kuulunud keha kirstu ning viidi ära. Ta järgnes kehale ja tundis suurt kergendust, sest nüüd pääses ta teistest eemale. Keha kannul liikus ta palju valgemasse ja õhurikkamasse kohta. Ta sai aru, et oli jõudnud kabelisse. Kabelis oli parem ning avaram kui morgis. Ta tunnetas ruumi ja vabadust, kuigi kabeliski võis tunda teisi. Siin olid nad küll rahulikumad ja vaoshoitumad, sest neil kõigil oli oma territoorium, mille piire austati ja ei ületatud. Vahetevahel kogunesid kabelisse inimesed ja üks või teine keha viidi ära. Kehade kannul liikusid minema nende kunagised peremehed ja perenaised. Äraviidud kehade asemele toodi varsti uued ja koos kehadega vaheldusid ühtlasi teised.
Ühel hallil vihmasel päeval kogunes kabelisse kümmekond inimest ja võtsid kaasa keha, millele ta oli järgnenud. Ta tundis, et temalgi on aeg kabelist lahkuda ja tajus, kuidas allesjäänud teised tema lahkumist vaikides jälgisid. Nüüd meenus talle, kuidas ta alles äsja oli samamoodi lahkuvatele kehadele järgnenuid vaikides põrnitsenud ning see tundus kuidagi kurb ja nukker nagu oleks teda jälle ühest maailmast ära lõigatud. Tema endist keha ei viidud kaugele, vaid mõnisada meetrit eemale räämas hauatähistega täis pikitud tühermaale, kuhu puude alla varjulisse kohta oli maa sisse auk valmis kaevatud. Väike seltskond puhus pasunatest mõned helid välja, kirst tema võõraks jäänud kehaga lükati auku, muld aeti peale ja inimesed lahkusid. Ta vaatas kiirustades eemalduvaid matuselisi, kes tundusid kummaliselt tuttavatena, justkui oleks ta nendega varem kohtunud, kuid nüüd ei tundnud ta neid ära. Ta oli kaotanud võime inimesi üksteisest eristada.
Seltskond, kes oli pasunaid puhunud, jäi kauemaks. Nad heietasid eemal puude all vaikselt jutulõnga ning viinapudel käis käest kätte. Siis lahkusid nemadki ja ta jäi üksi. Vaikides hõljus ta puude varjus kuuseokstega kaetud liivakünka kohal, millest eristusid üksikud lindid. Lintidele oli midagi kirjutatud, kuid ta ei suutnud seda teksti enam lugeda. Keha oli nüüd seal all, tema meelte eest varjatud, ja ta ei teadnud, kuidas ta peab edasi tegutsema. Ta oli oma kehaga harjunud ja tundis sellega end kindlalt, aga nüüd, kehast eemaldatuna, oli ta üksi ja mahajäetud. See muutis teda ärevaks. Ta pomises endamisi:
– Mida ma tegema pean?
Ootamatult kõlas kusagilt vastus, otsekui oleks tuulehoog temast õrnalt üle vihisenud.
– Ootama. Sulle tullakse järele, võib-olla. Enamasti tullakse.
Ta vaatas ringi, kuid ei märganud kedagi.
– Kes sa oled?
– Ma ei tohi sinuga rääkida. Oota!
Hääl taandus vaikusesse, mis laius ümberringi piimja uduna. Üksindus ei häirinud teda. See oli talle alati meeldinud, sest ta ei pidanud seda kellegagi jagama ning kuulus täielikult temale, kui ta sai olla iseenese ja oma mõtetega. Üksindusest ammutas ta jõudu, mille najal oli ta üldse suutnud elada, kõik need lõputud aastad, mis teda piinasid. Elada … Kui kummaliselt, isegi võikalt kõlas see nüüd, peale seda … Võib-olla esimest korda üldse hakkas üksindus temas kõhedust tekitama, sest ta ei teadnud, kas ta suudab sellest väljuda. Varem üksindust nautides oli uks jäänud alati pärani lahti, juhuks, kui ta tahtis sealt lahkuda. Seekord oli uks kindlalt suletud ja tal polnud kusagile minna. Hirm üksinduse ees, kui kummaliselt kõlas see nüüd, millal ta oli elu kiirteelt kõrvale astunud, valinud vabaduse ja saanud lõpuks ometi õiguse jääda oma mõtete seltsi, eemale argipäevasest rutiinist, aga tema mõtted olid otsa saanud. Ta kahtlustas, et oli üksindusse kinni jäänud ning klaustrofoobia oli üks koledamaid asju, mida ta teadis.

NELJAS
Muldasängitamisest peale ei olnud ta hauakohast kaugemale liikunud. Ta imestas, et ta püsis pidevalt ärkvel ning ei vajanud enam und. Vahel harva tundis ta jälle teiste juuresolekut, kuid enamasti oli ta üksi. Mõnikord tajus ta elavaid hingi – inimesi, kes külastasid lähedaste kalme, korrastasid neid, asetasid sinna küünlaid ja lilli. Küünlad tõmbasid teda enda pole. Neis peitus mingi salapärane kutse, kuid ta hoidis end tagasi. Salapärase kuuenda meele abil ta mõistis, et need küünlad olid põlema pandud teiste jaoks ja temal polnud sinna asja.
Päevad möödusid, ööd möödusid, kuni üks öö jäi püsima.

VIIES
Öö oli kottpime. Pimeduses ekseldes tabasid tema meeled tundmatu hääle, sosistava, terava ja läbilõikava, kuid omamoodi maheda. Hääl kostus temani väga vaikselt. See oli näis tulevat väga lähedalt, lausa tema kõrva äärest. Õigus, tal polnudki enam kõrvu. Ometi ta kuulis ja tundmatu hääl äratas ta teadvuse:
– Nelikümmend päeva on täis. On aeg. Sääk, sääk, ma tulen sulle järele ja võtan su endaga kaasa.
Vaikus oli tema jaoks kestnud juba liiga kaua ning ta polnud harjunud teistega suhtlema, sellepärast ei pööranud ta häälele algul tähelepanu, kuid see oli visa ja kordas järelejätmatult:
– Sääk, sääk, ma tulen sulle järele ja võtan su endaga kaasa. Sääk, sääk, ma tulen sulle järele ja võtan su endaga kaasa.
Pikapeale sai ta aru, et pöörduti tema poole, kuigi hääle tekitajat ta ei näinud. Vähemalt ei suutnud ta tabada kedagi teist tema läheduses.
– Sääk, sääk, ma tulen sulle järele ja võtan su endaga kaasa.
Tundmatu hääl ei jätnud teda rahule, vaid jätkas raudse järjekindlusega tungi tema meeltesse. Ta küsis, et endas kindel olla:
– Minu?
– Sääk, sääk, ma tulen sulle järele ja võtan su endaga kaasa. Sinu, sinu, kelle siis veel. Küll sa oled aeglase taibuga. Me ei tohi aega raisata, sest peagi läheb uks kinni ja siis jääd sa igaveseks siia kalmistule. Järgne mulle!
– Aga ma ei näe sind.
– Sa ei näe mind, kuid ma olen siin. Tunneta mind ja sa näed.
Ta pingutas end ja siis ta märkas. Pimedusest kerkis helendav tulekera, mis mõjus niivõrd sugereerivalt, et sundis teda endale kuuletuma. Tulekera alustas liikumist ja ta järgnes sellele vastu vaidlemata, ilmutamata vähimatki huvi, kuhu tulekera teda viia kavatseb, vaid lihtsalt liikus talle laines kaasa. Valgusevoog sööstis taevast alla ning haaras tulekera. Ta sukeldus tulekera järel valgusesse, kuid valgus hajus koos tulekeraga ja selle asemele saabus sinkjas pimedus. Pimeduse saabumisega tunnetas ta selgesti, kuidas aeg seisma jäi. Siis tuli valgus tagasi ning kandis teda mööda tiheda joana kulgevat valguskanalit edasi.

KUUES
Hääl, mis oli ta kalmistult lahkuma sundinud, lausus ainult ühe sõna, kuid see sõna andis talle teadvuse tagasi.
– Lõpp!
Ümberringi pulbitses ikka veel keerlev, pöörlev, sillerdav valgus, mis ahistas ta meeli, kuid nüüd ta teadis, et teekond oli vähemalt mõneks ajaks otsa saanud. Ta ootas, kuid midagi ei juhtunud. Valgus keerles, pöörles ja sillerdas endiselt korratult tema ümber, kuni ta tundis tõuget, millega teda paisati vastu midagi tihket ja libedat. Ta märkas enda ees kõrguvat piimjasvalget klaasist mäge, tuntavalt selgete kontuuridega, mis eristusid valgusest. Mägi oli sile ja läbipistmatu, kuid selle tipus seisis keegi, keda ei olnud küll näha, aga kelle kohalolekut võis aimata. Tema äikeseline kõuehääl oli mäe tipust alla jalamile selgesti kuulda:
– Miks?
– Kuidas palun?
– Miks?
Küsimust korrati, kuid ta ei osanud sellele vastata. Hääl mäe tipust nõudis kõuehäälel vastust:
– Miks? Sa oled Igavese Elu Kohtu ees ning sinu üle mõistetakse kohut, hing! Sa pead vastama! Anna aru!
– Milles mind süüdistatakse?
– Sa oled sekkunud sinna, kuhu sul pole sekkuda palutud. See on suurim patt, mis võib ühele hingele osaks saada. Sa astusid kõrgemate tahte vastu, ei pidanud kinni reeglitest ja lõpetasid omal vabal tahtel selle, mille lõpetamiseks sul polnud õigust. Sa oled kaotaja! Ebaõnnestunud! Me mõistame sinu tegevuse hukka! Kas sul on enesekaitseks midagi öelda või oled valmis meie poolt sinule määratud karistuse vastu võtma?
Ta ei osanud vastata. Jah, ta teadis, et oli ebaõnnestunud, ta oli alati ebaõnnestunud, kuid kas see oli tema süü? Ta ei olnud selles kindel, kuid sai väga hästi aru, et peab teda süüdistavale häälele vastama, kelle kõuehäälest paiskuv vaimne surve muutus intensiivsemaks ning ta ei suutnud seda enam kaua taluda. Ta pidas veel mõne hetke vastu ja vaikis pikalt, sest ennast õigustama hakata tundus nõme. Kõuehäälsel kohtunikul oli tegelikult õigus – ta ei olnud hakkama saanud ning lahkus vabatahtlikult, ilma et keegi oleks teda tagasi kutsunud.
– Tunnistad end süüdi? Vasta, nurjatu!
Kõuehäälne süüdistaja ei jätnud jonni ning pinnis teda raevukalt edasi. Lõpuks ta alistus ja avaldas arvamust.
– Tunnistan, et olen ebaõnnestunud, kuid ma ei ole selles süüdi.
– Kas see jääb sinu viimaseks sõnaks?
– Jah.
– Kohus ei ole sinu vastusega rahul. Sa võtsid vastu otsuseid, milliste jaoks sul polnud volitusi ja lõpetasid selle, mis pidi kestma edasi, põgenedes nagu argpüks missiooni lõpule viimata. Allaandja! Reetur!
– Mis saab edasi?
– Sõna on kaitsjal.
Ta tunnetas, kuidas tema kõrvale hõljus valge kogum, kes helendas valgusest üle, kuigi tema piirjooned hajusid valgusesse. Eredast valgusest hoolimata tajus ta teise olendi olemasolu, kuulis häält tema kõrval ning see hääl oli meeldivam kui mäe tipust kostuv kõuemürin.
– Ma pole eriarvamusel peamises ja nõustun, et ta ebaõnnestus, kuid nagu ta ka ise tunnistas, siis tema pole selles süüdi. Maailm ei ole enam endine ning tasakaal on paigast ära. Ma julgen väita, et meie loodud maailm on ebaõnnestunud ja me ei tohi süüd asetada nendele, kes on maailmale alla jäänud. Inimesi on liiga palju ja iga üksiku indiviidi jaoks on seal vähe ruumi. Ta ei tulnud sellises keskkonnas toime. Me peame tema vastu olema armulised, sest üksik hing ei saa vastutada maailma hädade eest, mida tema ei ole tekitanud. Me oleme ise loovutanud Maa Teadagi Kellele, andnud talle jõudu juurde ja selle jõu vastu Maale saadetud hinged ei saa. Tema, erinevalt paljudest, ei teeninud Teadagi Keda, vaid loobus vabatahtlikult ning pooli vahetamata. Temal ei lasu süüd, kuigi me kangesti tahaksime teda süülisena näha.
Ta kuulas arutlust, mida ta ei mõistnud. Kohus arutas tema võimaliku süü üle, kuid ta ei saanud aru, milles teda süüdistati. Käimasolev kohtuprotsess käis üle tema mõistuse nagu seegi, kes on salapärane Teadagi Kes, kellele Maa olevat loovutatud ja kuidas see temasse puutub. Kogu protseduur oli niivõrd kurnav, et ta väsis ja tahtis sealt ära, ihaldades kõigi oma säilinud meeltega rahu ja vaikust, kuid sellest võimalusest jäeti ta ilma. Vastupidi, vestlusringi sekkus üks teine hääl, mis kostus otse tema tagant. See hääl oli kime, süüdistav ning ebameeldiv. Ta üritas hääle allikat näha, kuid ei suutnud ümber oma telje pöörata.
– See on üks nurjatu ebaõnnestunud hing, kellele me ei saa ega tohigi numbrit anda. Mul on tunnistajad. Me ei saa meie poolt kehtestatud reegleid eirata ja peame ta jätma Teadagi Kellele. Las ta saab oma pöördunud teenri tagasi ning maksab talle tema nurjatuste eest.
– Me ootame argumente, süüdistaja.
Kõuehääl klaasmäe tipust kõlas nõudlikult, kuid süüdistaja hääl tema taga vastas kiiresti:
– Olen kogunud kaheteistkümne tunnistaja selgitused, kes kõik tunnistavad, et kohtualune eksis peaaegu kõikide reeglite vastu, millega oleme hinged maailma saatnud.
Kaitsja nõudis:
– Süüdistaja, me teame sinu arvamust. Esita kohtule argumendid!
– Suurima rõõmuga. Esimene tunnistaja tunneb süüdistatavat lapsest saadik ja võttis osa tema kasvatamisest. Tunnistaja märgib, et süüdistatav ei seltsinud teiste lastega ta ning mängis alati omi mänge, mille tarvis mõtles välja omad reeglid ja need olid vastuolus teiste poolt rakendatavate reeglitega. Tunnistaja hinnangul sai temast juba varases nooruses rumal, kasvatamatu ning pahatahtlik laps, kes soovis ligimestele halba ning üritas neist erineda. Ma pean seda lubamatuks.
Süüdistaja lõpetas ning tekitas hetkelise vaikuse. Siis ta jätkas:
– Teine tunnistaja avaldas siirast kahetsust, et ta oli sunnitud kohtualust tundma. Tunnistaja oli määratud tema hinge eest hoolt kandma. Ta tõi näite elust enesest ja meenutas, kuidas kord esitas ta kohtualusele küsimuse, et kui see peaks sattuma veekogul õnnetusse ja peaks valima, kas ta päästab oma koera või võõra inimese, siis valis süüdistatav kõhklematult poole ja teatas, et tema päästaks koera. Kujutage ette! Kas see on inimlik? Ei mingit respekti ligimeste vastu, vaid koer on talle tähtsam kui inimene! Ta palus süüdistataval pattu kahetseda ja meelt parandada, kuid too keeldus. Kolmas tunnistaja õpetas süüdistatavale uusi teadmisi. Ta heitis kohtualusele ette, et ta ei leppinud nende teadmistega, mis talle esmasündinute poolt kaasa anti, vaid üritas neid iseseisvalt täiendada, pöördudes teadmiste poole, mis pole lihtsurelikele ette nähtud. Mõelda vaid! Ta ei kuulanud vanemate ja targemate sõna, vaid üritas oma peaga mõelda, millega tekitas kannatusi neile, kes olid määratud tema eest vastutama. Neljas tunnistaja vastutas koos kolmanda tunnistajaga süüdistatava hariduse eest, juhtides asutust, kus ta teadmisi omandas. Ta mainis, et kohtualune ei arvestanud teiste arvamustega, ei sulandunud kollektiivi ja hoidus omaette, plaanitses pidevalt kurja korralike inimeste vastu ja ei austanud nende poolt kehtestatud reegleid. Ta polnud piisavalt sõnakuulelik ja alandlik temast ülemate vastu ning ebaõnnestus kõiges. Tema kasvatajad pidid temaga näguripäevi üle elama.
Kohtunik klaasmäe tipus katkestas süüdistaja kõne ning küsis:
– Kas kaitsja tahab süüdistusi kommenteerida?
– Ei.
– Jätka, süüdistaja!
– Jõuame viienda tunnistaja juurde, kes ei olnud rahul, et süüalune polnud hea isa ega armastav abikaasa. Tema hõimlane oli ulatanud süüdistatavale abikäe, et minna koos tulevikule vastu, kuid tema abielu ebaõnnestus ning ta hülgas oma ainsa järeltulija. Ebaõnnestunud abieluga jättis ta paljud hinged ilma temale kingitud maailma võludest. Kõik need lugematud hinged, kes ootavad tuhandeid aastaid kannatlikult järjekorras, kuni neile avaneb maailmas üks keha, mille abil missioonile minna – ta ei halastanud neile. Lahkudes süüdistatava juurest, andis tunnistaja hõimlane kodu viiele hingele, mis näitab, et kogu süü ühtse perekonna läbikukkumises lasub kohtualusel. Kuues tunnistaja oli hea tuttav süüdistatava vanematele ja arvas, et kohtualune oli halb kodanik, kellele jagus piisavalt vähe koosmeelt, kuid selle asemel esines temas piisavalt palju kriitilisi hoiakuid, sest ta ei olnud kunagi rahul sellega, millega teda õnnistati. Ta ei austanud oma vanemaid. Mitte kordagi ei külastanud ta oma vanglasse sattunud isa ega otsinud üles teda lapsepõlves hüljanud ema. Seitsmes tunnistaja omandas koos süüdistatavaga haridust ning tundis teda pikki aastaid. Ta leidis, et süüdistatav oli lihtsalt loll, kes ei mõistnud, mis elu on. Ta ebaõnnestus absoluutselt kõiges. Värdjas! Luuser! Taignapea! Mitte midagi ta ei osanud. Tunnistaja nõudis, et kohtualusele mõistetakse kõige rängem karistus, sest ta häbistas inimese nime.
Kohtunik segas vahele:
– Ma palun süüdistajal vältida argumenteerimata hinnanguid nagu värdjas, luuser ja taignapea.
– Võtan kohtuniku soovituse arvesse, kuid juhin tähelepanu, et need olid tunnistaja sõnad. Kaheksas tunnistaja oli süüdistatava töökaaslane, kes nägi läbi, et kohtualune eksis oma mõtetes pidevalt kõigi kümne käsu vastu. Ta polnud ka piisavalt töökas ning ei võtnud kohustusi ühiskonna ees piisava tõsidusega, pühendades kõige selle jaoks vaid minimaalselt aega. Üheksas tunnistaja elas kohtualuse naaberkorteris. Ta pidas süüdistatavat inimühiskonda sobimatuks ja kahtlustas, et kohtualusel oli vähemalt alkoholisõltuvus, kui ta just ei olnud narkomaania meelevalla all, sest tema meeled ei püsinud selged ning teda võis kahtlustada erinevate mõnuainete kuritarvitamises. Kümnes tunnistaja oli elanud kohtualusega samas asumis ja temaga kokku puutunud varasest noorusest saadik. Ta vaagis kohtualuse saavutusi ja leidis, et neid ei olnud. Ei olnud ühtegi näidet, millega ta oleks pälvinud teiste ligimeste tunnustuse. Ta ei olnud mitte kunagi edukas õpilane, sportlane, ärimees, arvamusliider ega isegi mitte naiste lemmik. Tunnistaja hinnangul ei saanud süüdistatav mitte millegi silmapaistvaga hakkama ja ta polnud omandanud ka ühtegi märkimisväärset oskust. Samast asumist pärines ka üheteistkümnes tunnistaja, kes heitis talle ette, et temas polnud küünevõrdki ligimesearmastust. Mitte kordagi ei pakkunud talle sigaretti ega andnud suitsu peale tuld. Ta isegi ei suitsetanud. Kui ta küsis kohtualuselt raha laenuks, siis ta ei andnud, väites, et tal pole endalgi. See on selge märk näitamaks, kuidas ta ei austanud oma kaaslasi, mistõttu oli ta oma nurjunud elukäigu täielikult ära teeninud. Kokkuvõttes on ta selles ise süüdi ja kohtul ei ole põhjust tema saatuse suhtes vähimatki halastust üles näidata. Minu hinnang on ühene. Sellisele jätishingele ei tohi numbrit anda, sest ta on ebaõnnestunud kõiges. Minu ettepanek on anda ta Teadagi Kellele.
Süüdistaja jäi lõpuks vait. Ta tundis kergendust, kuid tajus, kuidas klaasist mäe jalamile hakkas kogunema jäist hingust. Kaitsja ei olnud siiski veel lõpetanud, vaid küsis.
– Kas see on kõik? Teil oli veel kaheteistkümnes tunnistaja.
– Jah, mul oli ka kaheteistkümnes tunnistaja, kes ei öelnud süüdistatava kohta küll midagi negatiivset, kuid ei suutnud leida ka ühtegi positiivset joont, mida esile tõsta. Ta ei osanud üldse midagi öelda. Tunnistaja andis teada, et selline isik oli olemas, ta tundis teda piisavalt kaua, lapsepõlvest saadik, oli temaga koos õppinud ja töötanud, kuid nad ei olnud eriti lähedased. Tunnistaja teada oli kohtualune inimene nagu iga teinegi, oma puuduste ja oma voorustega, kes tema teada ei soovinud kellelegi kurja, kuid seda kõike oli tema jaoks liiga vähe, et tema tuleviku suhtes mingit kindlat seisukohta omada.
– Kuid seda ei saa me lugeda negatiivseks hinnanguks.
– Aga ka mitte positiivseks.
– Mida ütleb kohtunik?
– Süüdistaja on kogunud aukartust äratava hulga tõendeid süüdistatava vastu, kes ei suutnud ka ise midagi enesekaitseks välja tuua. Samal ajal pean ma nentima, et kuna tema kohta pole esitatud kohtu poolt nõutud kahtteist negatiivset iseloomustust, siis vajab see kõik täiendavat uurimist. Seniks jääb kohtualune alamreptiilorja Möku valve alla. Ma olen rääkinud.
Klaasist mägi hajus. Ta tundis elektrilöögina mõjuvat tõuget, millega ta vajus piimjasse läbipaistmatusse uttu. Siis jäi ta üksi.

SEITSMES
Nüüd suutis ta jälle mõtteid mõlgutada. Teispoolsus ei toonud teda uuele tasandile, mis oleks võimaldanud tal avada uuele lehekülje ning tal ei õnnestunud nurjunud möödanikust siingi kõrvale põigata, mis näis teda jälitavat kõigis tema järgnevates eksistentsides. Kohtuistungiga tuli kaotatud elu üha tugevamini tema meeltesse tagasi. Kõrgel üleval klaasmäe otsas lausus kohtunik sõnu, mis lammutasid ühe nurjunud inimelu kivi kivi haaval laiali. Sõnum, mis talle kohtuistungil jäeti, oli üheselt mõistetav ja selge – ebaõnnestunud, läbikukkunud, mõttetu inimene! Kõikidele, kes protsessil osalesid, ei jäetud vähimatki lootust – see õnnetu hing ei väärinud austavat tiitlit olla inimene, looma- ja taimeriigi isehakanud valitseja.
Painavaks muutunud üksindus haihtus, kui keegi tema kõrval ütles talle:
– See on Tää! Oota siin.
Hääl oli talle tuttav. See oli sama hääl, mis oli talle kalmistule järele tulnud. Mahe hääl ja selle kaudu edastatud sõnad olid igaveseks raiutud tema mälusoppidesse.
– Sääk, sääk, ma tulen sulle järele ja võtan su endaga kaasa.
Ta küsis:
– Mis on Tää?
– Tää on tühjus, neutraalne ruum erinevate maailmade vahel, kuhu paigutame need, kes kusagile ei kuulu. Praegu oled sa Tääs, sest me ei tea veel, kuhu sa kuulud. Võib-olla anname su Teadagi Kellele, aga võimalik, et saad numbri ja võid liikuda edasi.
– Ja Tää?
– Kuidas ma seda sulle seletan? Me keegi ei mõista Tääd, vähemalt mitte täielikult. Inimesena elasid sa kindlas süsteemis ning teile polnud teadmised siinpoolsusest ette nähtud, sest see oleks maiste hingede jaoks tekitanud põhjaliku kaose. Sellepärast puhastame missioonile saadetavatel hingedel mälu kõigest sellest, mis oli varem ning nad lähetatakse puhta lehena. Me ei mõista kedagi püsivalt Täässe. Mõnikord võib juhtuda, et unustame mõned hinged siia, aga seda juhtub harva. Tegelikult mitte kunagi. Peaaegu.
– Hea küll. Kes sina oled?
– Alamreptiilori Möku, lubage tutvustada. Kuni juurdluse lõpuni ning lõpliku kohtuotsuse väljakuulutamiseni hoolitsen sinu eest siin ja hoian sul silma peal.
– Reptiilori?
– Reptiilori on väärikast soost ori. Ta ei ole hing, sest tal ei ole numbrit ja seepärast on tal õigus nimele. Ma olen küll ori, aga ühtlasi olen ma esmasündinu, mitte loodu. Päritolu poolest kuulun ma kõrgemate sekka. See on oluline erinevus minu ja sinu vahel.
– Miks mina ei ole esmasündinu?
– Hinged kuuluvad loodute sekka. Teie olete esmasündinute looming. Ann taltsutas hinged ja paigutas nad kehadesse. Nii kandis ta elu mateeriasse.
– Kes mina olen?
– Me ei tea veel, kes sa oled. Praegu oled sa mitte keegi, sest Igavese Elu Kohus pole oma otsusest teada andnud, sulle ei ole veel numbrit antud ning võib-olla ei antagi. Need, kes tulevad kutseta, jäävad tavaliselt ilma numbrita ning antakse Teadagi Kellele. Kuid praegu on see vaid sinu tulevase saatuse prognoos, mitte kõrgemate poolt määratud asjade käik.
– Milles mind üldse süüdistatakse?
– Kohus tuvastas üsna kindlalt, et sa oled ebaõnnestunud. Kuna süüdistaja Enn Lill ei suutnud leida kahtteist tunnistajat, kes oleksid sinu vastu tunnistanud, siis ei võetud praegu otsust veel vastu. Enn Lill peab leidma kaheteistkümnenda tunnistaja ja siis on sul vähe lootust, et Ann, meie kohtumõistja, ei ohverda sind Teadagi Kellele. Ta võib otsustada teisiti ja sulle numbri anda, kui ta seda tahab, kuid tavaliselt võtab ta tunnistajate soovitused arvesse.
– Kes on Teadagi Kes?
– Ära parem päri. Keegi ei tea seda. Mitte keegi pole teda kunagi näinud, kuid me teame, et ta on. Ta on oma maailma valitseja ja temale lähevad need hinged, kes jäävad numbrita, niipalju on teada. Kõrgemad võivad temast rohkem teada, Ann, Enn Lill ja Enn Kii, kes sind kaitses.
– Mis saab edasi?
– Praegu jätkub sinu eelmine elu, kuigi oled teisel pool. Kui saad numbri, siis pead unustama selle, mis oli varem. See on kõrgemate tahe. Kui kaheteistkümnes tunnistaja on leitud, siis kutsutakse kohus uuesti kokku. Kuna numbri saanud hingede hulgast on vaja leida vaid üks tunnistaja, kes on sinuga sinu eelnevas elus kokku puutunud, siis tõenäoliselt saab Enn Lill sellega kiiresti hakkama. Seejärel ma tulen sulle järele ja teen sinu kohta langetatud otsuse sulle teatavaks. Püsi paigal, sest kui sa Täässe ära kaod, siis jäädki siia alatiseks ning me ei saa sind enam kuidagi aidata.
Alamreptiilori Möku lahkus ning jättis ta saatust ootama.

KAHEKSAS
Esmakordselt peale seda oli ta suhelnud pikemalt teistega. Ta oli kohtunud Anni, Enn Lille ja Enn Kiiga, keda võis pidada kõrgemateks olenditeks. Nad kutsusid end esmasündinuteks. Alamreptiilori Möku võis tulla unenäost, kuid ta oli tunnetatavalt reaalne. Uus olemine kulus kulgemises. Ta ei söönud, kuid tema kõht ei olnud tühi. Ta ei maganud, kuid tal ei olnud und. Ta ootas, kuid see ei olnud kurnav. Siin, teisel pool, valdas teda kerge ning vabastav tunne ja see tunne oli iseenesest meeldiv. Ta justkui hõljus pilvedes, mille juures häiris teda vaid uue olemise üksluisus, mis lasknud tal minevikku maha jätta. Ta oli lahkunud talle tuttavast maailmast ja tal oli nüüd uus olemine, aga et ta ei olnud veel numbrit saanud, siis ei suutnud ta mineviku taagast vabaneda. Nüüd mõtles ta põhiliselt sellele, mis oli varem ja mida edasi, seda rohkem talle meenus.

ÜHEKSAS
– Kes sa oled?
Ta tundis, kuidas keegi teda kõnetas. See ei olnud alamreptiilori Möku.
– Kes sa oled?
Küsimust korrati. Tää valkjas sudus ei olnud hääle tekitajat näha, kuid ta sai aru, et peale tema oli siin veel keegi. Ta tahtis küsimusele vastata, kuid siis meenus talle, et ta ei mäleta enam, kuidas teda eelnevas elus hüüti. Ta vastas:
– Ma ei tea. Olen selle unustanud. Mul on kahju.
– Ole nüüd, see on normaalne. Me kõik unustame, kes me kunagi olime, sest sinu eelmine identiteet ei kuulu enam selle maailma juurde.
– Ja sina?
– Ma olen eikeegi, sest ma elan Tääs. Kõik need, kes on jäänud Täässe, neid pole enam.
– Kas sinule ei antudki numbrit?
– Ei. Mind loeti numbriga avaneva uue maailma jaoks liiga patuseks, kuid mind ei saadetud ka Teadagi Kellele. Sellepärast jäin ma Täässe kinni ja olen nüüd siin.
– Sa elad Tääs?
– Võib ka nii öelda, kuigi õigemini ma olen Tääs.
– Kaua sa oled juba Tääs olnud?
– Ma ei tea seda, sest Tääs ei ole aega. Siin seisab kõik paigal.
– Möku ütles, et Tääs ollakse vaid ajutiselt.
– Ta valetas. Hingedele saab osaks erinevaid saatusi. Sulle võidakse anda number ja sa pääsed edasi ning umbes pooled liiguvad Igavese Elu Kohtust edasi järgmisele tasandile. Sind võidakse saata Teadagi Kelle juurde. Kuid need, kes on eelnevas elus ebaõnnestunud, võivad jäädagi Täässe. Minusuguseid ei ole palju, kuid need on siin olemas. Mingis mõttes see mulle isegi meeldib, sest siin oleme vabad hinged. Need, kellele on annetatud number, ei saa iialgi vabaks.
– Kuidas sa seda tead?
– Seda ütles mulle kunagi üks teine Tää elanik.
– Möku ütles, et ma pean siin ootama, kuni mulle otsusest teada antakse.
– Nad võivad seda teha. Suurem osa hingi viiakse siit millalgi ära, kuid mitte kõik.
– Sa rääkisid, et need, kes ebaõnnestuvad, jäävadki siia? Kuidas sina ebaõnnestusid?
– Hinged saadetakse välja kindla missiooniga, kuid mitte kõik ei vii oma missiooni lõpuni. Kui sa oled missiooni katkestanud, siis sõltub kõik sinu süü määrast ja kuidas kohtunikud suvatsevad seda tõlgendada. Sind võidakse määrata Teadagi Kellele ja nii satud sa kurjade hingede sekka. Vähemalt nii on mulle seletatud ja meile meeldib niiviisi uskuda. Kuid nad ei pruugi sind Teadagi Kellele välja anda ega ka mitte numbrit anda, vaid jätavad su siia. Sind unustatakse. Möku ütles õigesti, et nad ei tohiks nii teha, kuid nad teevad.
– Kas Tääst on võimalik lahkuda?
– Vabatahtlikult küll mitte. Tää on neetud paik. Siia kõrgemad ei tule, kuid sina ei pääse siit ka välja.
– Möku ju käib siin.
– Möku on ori. Temale needus ei mõju.
Mõnda aega olid nad vait, siis teatas teda külastanud tundmatu Tää-elanik:
– Kuule, tore oli sinuga, ausalt, aga nüüd pean ma minema. Seda ei juhtu Tääs just tihti, et satud kellegagi jutu peale. Kui sa oled veel siin, siis võib-olla leian millalgi sinu juurde tee.
– Kuhu sa lähed?
– Mul on asjatoimetusi, aga sulle on parem, kui sa neist midagi ei tea. Möku ju ütles sulle, et ole paigal ning vaata, et sa kusagile kolama ei lähe?
– Jah.
– See on hüva nõu. Sulle on parem seda järgida.

KÜMNES
Ta jäi üksi. Peale Tää-elaniku lahkumist ei toimunud midagi märkimisväärset. Ta oli ja kestis, ootas ja mõtles, kuid kõik jäi endiseks. Vaikus! Tühjus! Selgusetus!

ÜHETEISTKÜMNES
– Sa oled ikka veel siin?
Hääl oli tuttav. Millalgi olid nad temaga juba vestelnud. Tundmatu Tää-elanik! Ta vastas talle kergendatult:
– Sina. Sa oled tagasi?
– Nagu näed. Sattusin jälle kord siiakanti ja näen, et püsid paigal. Järelikult pole sind veel numbriga õnnistatud ega ka mitte Teadagi Kellele jäetud.
– Sa ise ütlesid ka, et ma kusagile ei läheks.
– Ma ei saa kellelegi soovitada Täässe ekslema minna.
– Miks peaksin ma Tääst eemale hoidma?
– Põhjuseid võib olla mitmeid. Parem, kui sa neist kunagi teada ei saa. Mida vähem sa Tääst tead, seda parem sulle. Pea meeles, et kui sind ei ole siin, kui Möku sulle järele tuleb, siis jäädki Täässe. Igaveseks.
– Kas sina läksid minema ja jäid niiviisi numbrist ilma?
– Mind jäeti siia teadlikult. Ma ootasin kaua. Kui kaua, seda ma ei oska öelda, sest teatavasti puudub siin aeg. Kuid Möku halastas mulle ja ütles, et mulle ei tullagi järgi. Ta ei pea seda tegema, kuid mulle ta ütles. Nii jäin ma Täässe ja nüüdseks olen siinse olemisega juba harjunud.
– Kas sa mäletad veel oma eelnevat elu?
– Aga muidugi. Neile, kes ei saa numbrit, jäävad nende mälestused alles. Elamine mälestustes on üks põhilisi ajaviitmise viise Tääs. Muidugi ketran ma oma eelnevat elu ikka ja jälle läbi, püüan analüüsida, mida ma valesti tegin ja miks ma ebaõnnestusin.
– Oled sa leidnud vastuse?
– Ei! Seda mitte. Ma tean, mida ma olen valesti teinud, kuid ei oska vastata küsimusele miks? Aga mul on aega veel. Vahel tundub mulle, et olen lahenduse leidnud, kuid mõne aja pärast mõtlen jälle ringi. Mõneti on siin lahe, sa ei pea magama, sa ei vaja süüa ning ei pea elu seadma sinu keha tahtmiste järgi. Kujuta ette, sa ei taha isegi seksida.
– Kas sa tead, mis oli sinu nimi eelnevas elus?
– See tuli mulle lõpuks meelde, kuigi seda ei olnud kerge meenutada. Praegu näen ma kõvasti vaeva, et seda mitte unustada, sest eelnev elu on peaaegu ainus elamus, mis on mulle jäetud, aga seal on vähe meeldivat. Palju parem oleks analüüsida kedagi teist, mis võiks tunduda põnevam, sest igas elatud elus on alati palju uut avastada. Paraku pole see võimalik. Tääs oled oma eelmise elu vang.
– Tahad sa mulle oma eelnevast elust rääkida.
– Ausalt öelda, ei taha. Sa ju tead, ma olin ebaõnnestunud nagu sinagi. Kuid ma räägin siiski, kasvõi selleks, et jätta kusagile mälestus kunagisest minust. Millegipärast on see muutunud minu jaoks tähtsaks. Seda enam, et me ei pruukinud elada samal ajal ja samas kohas ning ma võisin lahkuda veel enne, kui sind maailma saadeti, mistõttu ei sõltu sellest midagi. Ma kandsin missioonil viibides nime Jeanne-Elisabeth du Lac, kuid see pole tähtis. Neid oli vähe, kellele see nimi üldse kunagi korda läks. Ma olin narkomaan ja lahkusin peale kahtekümmet ühte elatud aastat ühes Montreali äärelinna urkas üledoosi tagajärjel. Sellepärast ei ole mul just palju mäletada ja sellestki mitte just palju meeldivat. Viimane veerand minu elust möödus suures osas kaifi all ja ma olin tegelikult väljunud sellest maailmast, kuhu mind lähetati, aga ma olen rahuga sellega, mis mulle on jäetud.
– Kuidas sinust sai narkomaan?
– See on hea küsimus. Nii juhtus. Mõttetu on taga nutta oma kunagisi valikuid, kuid igaüks peab oma valikute eest vastutama ning elu jooksul sinna parandusi sisse viia on väga raske. Mina ei saanud sellega hakkama. Ma olin ebaõnnestunud.
– Sinu elu oli väga lühike.
– Jah. See möödus kiiresti, kuid selle aja sisse jäi ka kindlasti midagi ilusat. Mäletan paari ilusat hetke lapsepõlvest. Kõigest mõnda üksikut hetke, kuid seda õnnelikumad need tunduvad praegu. Kasvasin üles maal, Quebecis, Kanadas, Saint-Jeanne-d’Arci külas. See on nüüd aastate järel tagasi vaadates imeilus koht Kesk-Quebeci metsade keskel, kuid minu eluajal polnud mul võimalik seda ilu märgata. Oma pärisisast ei tea ma midagi ning ema jõi. Ma pole kindel, et temagi teadis, kes oli minu päris isa, sest neid võimalikke variante oli mitmeid. Ta oli varakult orvuks jäänud, eluga pahuksisse läinud ja juba oma eluajal alla andnud ning tema elu kulges lootusetuses ja tühjuses. Kõik need aastad, mis mina teda tundsin, ta lihtsalt veeretas elupäevi lõpuni, vahetades mehi ja sünnitades lapsi ning isegi üritamata sealt välja tulla. Meid oli kaheksa õde-venda, kellel kõigil olid erinevad isad. Me olime pidevalt näljased ja meist ei hoolinud keegi. Viieteistkümneselt põgenesin kodust, mis oli mu nagunii hüljanud, jõudsin Montreali ja hakkasin elama iseseisvat elu. Leidsin narkootikumid või leidsid narkootikumid minu ja sealt ma enam välja ei tulnudki. Alustasin amfetamiini ja marihuaanaga, kuid mingil hetkel jõudsin kangema kraami juurde ja hakkasin süstima. Minu elu kulges doosist doosini. Elasin tänaval ja ilma aineid tarvitamata oleks seal raskeks läinud. Pidin ennast müüma, et eluks vajalikku doosi saada. See oli ainus rõõm, mis oli mulle alles jäänud. Kõik need, kellega suhtlesin, tarbisid. See kestis tervelt kuus aastat ning mitmed minu sõbrad olid selleks ajaks juba lahkunud. Minu elu pikendas ehk see, et veetsin kaks aastat vanglas. Võib-olla oli see minu elu õnnelikum periood, kuid kui välja pääsesin, algas kõik uuesti ja siis tuli juba kiire lõpp. Võib-olla oli see õnn, lahkuda noorelt, sest see elu, mis jäi minust maha, ei pakkunud lohutust, ei mulle ega kellelegi teisele. Ma nägin, kuidas minu ema mandus, kui noorest ilusast naisest sai vaimselt ja füüsiliselt närtsinud alkohoolik. Ma ei tahtnud endale samasugust elu, kuid ei suutnud nõiaringist välja rabeleda.
– Tead sa oma ema saatusest? Ta jäi sinust maailma maha?
– Ma arvan küll. Peale minu põgenemist Montreali me enam kokku ei puutunud, kuid vanglas olles sain tema kohta teateid ja see oli aasta enne minu lahkumist. Siis elas ta endiselt ja kustus vaikselt. Suurem osa minu õdedest ja vendadest oli tema juurest lahkunud ja elasid oma elu, kuid kellelgi ei läinud eriti hästi.
– Ta võib veel elus olla.
– Ma ei tea ju, kui kaua ma olen ära olnud. Minu viimased mälestused pärinevad aastast tuhat üheksasada seitsekümmend.
– Minu viimased mälestused pärinevad nelikümmend neli aastat hilisemast ajast. Sündisin mõned aastad peale sinu lahkumist.
– Näed siis. Ta oleks praegu väga vana, üheksakümne aastane, kuid tema eluviiside juures ei ole usutav, et ta on vastu pidanud. Räägi endast ka midagi!
– Ma olen väikeselt maalt nimega Eesti.
– Ma pole sellest midagi kuulnud.
– See on Põhja-Euroopas. Soomest lõuna pool.
– Soomet ma tean. Montrealis kohtusin ühe soome tüdrukuga. Tema nimi oli Sirkka-Liisa. Ta ostis minult cracki. Räägi edasi.
– Mina pidasin maailmas vastu neli aastakümmet, enne kui sain aru, et aeg on kätte jõudnud ning minu teekond peab lõppema. Kadestan neid, kes on lahkunud noorena. Tagantjärele võib kõik need aastad korstnasse kirjutada, mis ma sinust seal kauem veetsin. Ma oleksin pidanud otsuse tegema palju varem, kuid ma ei julgenud.
– Tegelikult oli sinu otsus väga julge. Lihtsad hinged ei julge just sageli astuda esmasündinute tahte vastu. Esmasündinutele ei meeldi, kui missioon katkestatakse ja selle eest karistatakse karmilt.
– Mis minust saab?
– Seda on raske öelda. Sinu šansid ei ole suured, kuid teed võivad vahel olla ettearvamatud. Me näeme teede algust, kuid me ei näe nende lõppu. Kõrgemate poolt kehtestatud reeglite järgi numbrit sulle ei anta, kuid võib-olla pole sellest midagi. Keegi meist ei tea, missugune on tegelik tõde. Võib-olla Teadagi Kes ei olegi kuri ja seal ei olegi nii kole olla nagu seda meile ette maalitakse. Ma ei tunne seda maailma. Ma tunnen Tääd ja liigagi hästi. Ma väga loodan, et sina ei saa seda tundma, kuid ma ei taha sulle seletada, miks on see nii. Vähemalt mitte praegu. Aga nüüd pean ma jälle minema, sest minu asjatoimetused Tääs ootavad mind.
– Asjatoimetused? Sa jätad Tääst palju asju rääkimata. Kas Tää ei ole siis lihtsalt olemine? Mõttetu ja sihitu olemine piimjas udus? Mis siin toimub?
– Kui sa peaksid Täässe jääma, siis saad sa sellest teadlikuks, aga ma kinnitan sulle veelkord, et sinu jaoks on parem, kui sa seda kunagi tundma ei saa. Kui sa oled järgmisel korral veel siin, siis räägime edasi. Kui mitte, siis head teed sulle minna, ükskõik, kas siis numbriga või ilma. Pea meeles, me teame teede algust, kuid mitte nende lõppu. See on tähtis.
– Ma ei saa ühest asjast aru. Sina tuled Kanadast ja mina Eestist, aga ometi saame teineteisest väga hästi aru, kuigi mina ei oska prantsuse ja sina eesti keelt.
– See on tegelikult lihtne. Siin me ei räägi, vaid suhtleme. Telepaatiliselt, umbes nagu unes. Mul läheb kiireks. Soovin sulle head, sinuga oli kena suhelda.
Ta läks. Jälle. Jättes maha lootuse, et ükskord tuleb ta tagasi ja nad räägivad edasi.

KAHETEISTKÜMNES
– Sa oled ikka veel siin?
– Mulle tundub juba, et mind on siia unustatud.
– Möku ütles mulle, et otsust pole veel tulnud.
– Sa suhtled Mökuga.
– Üldiselt mitte, aga vahetevahel juhtume me kokku. Möku on ainus esmasündinu, kes käib Tääs.
– Kas peale sinu on Tääs veel teisigi? Miks ma neid ei kohta?
– Meil pole kombeks suhelda nendega, kes meie hulka ei kuulu. Sind on tähele pandud, kuid nad hoiavad sinust eemale. Vähemalt niikaua, kuni otsust pole tulnud.
– Aga sina ju suhtled minuga.
– Mina eiran reegleid. Seda ei loeta heaks tooniks ja kui keegi peaks meile peale sattuma, siis pole meil head loota.
– Mis meiega juhtub?
– Mis sinuga juhtub, peaksid sa küsima. Minuga pole neil enam suurt midagi ette võtta, sest mina siit ei lahku. Nad võivad minu olemise Tääs põrguks muuta, aga siin on nagunii põrgu.
– Kas vabatahtlikult elust lahkunul on üldse mingi võimalus numbrit saada?
– Üldiselt mitte, aga nad võivad alati teistsuguse otsuse teha, kui vaid tahavad. Vahel teevad nad ebareeglipäraseid otsuseid lihtsalt sellepärast, et näidata – nemad on esmasündinud.
– Kui kaua pean ma veel kohtuotsust ootama?
– Raske öelda, sest me ei tunne aega. Siis, kui protseduurid on tehtud. Teisiti öeldes, kui Ann, Enn Lill ja Enn Kii seda õigeks peavad.
– Ja kui nad seda ei tee?
– Siis jääd sa siia, kuid parem, kui seda ei juhtuks. Ma ei tea, mis juhtub Teadagi Kelle juures, kuid ma tean, mis sind ootab Tääs.
– Ma saan aru, et mitte midagi head.
– Ma ei saa sulle praegu rohkem midagi öelda.
– Sa rääkisid mulle oma eelnevast elust. Ma olen sulle võlgu. Pean sulle seletama, miks ma ei suutnud vastu pidada.
– Jäta parem. Sa ei pea. Ausalt öelda, see ei huvitagi mind. Mul on tegemist iseenda kahekümne ühe aastaga ja ükski teine elu ei mahu minusse enam ära.
– Ma tahaksin, et keegi mind ära kuulab. Kui ma veel inimene olin, siis polnud kellelgi selle jaoks aega.
– Tuttav tunne, kuid ma pole valmis sind ära kuulama, vähemalt mitte praegu. Kannata! Kui sul ei vea ja sa jäädki Täässe, see võimalus on väga väike, aga siiski olemas, siis võib juhtuda, et millalgi kuulan ma sinu loo ära, kuid me jõuame veel selleni. Siis, kunagi. Me ei pea sündmustest ette ruttama.
– Kuid oma lugu sa rääkisid? Kas sul hakkas kergem.
– Ei, kuid niiviisi tundus mulle õigem. Ma ei võitnud ega kaotanud sellest midagi.
– Tegelikult võiksid sa mulle isegi rohkem rääkida. Võib-olla oma varasest lapsepõlvest. Seda loetakse kõige õnnelikumaks ajaks, sest siis oleme me veel nii alguses, et lõppu pole näha. Sa mainisid, et sul on mõned ilusad mälestused sellest ajast säilinud. Ma olen hea kuulaja.
– Ma usun, et sa oled hea kuulaja, kuid hetkel on meie jutud lõppenud. Kõrgemate poolt meile antud käsulaudade järgi ei tohiks me rääkida sellest, mis on möödunud, ainult et Tääs pole olevikust suurt midagi rääkida. See on natuke paratamatu, et vaatame minevikku. Isegi siis mõtleme rohkem selle peale, mis läks valesti ja vähem sellest, mis oli hästi. Pean tunnistama, et see on pagana kurnav. See väsitab. Ma lähen nüüd. Tulin vaid korraks, et sulle Möku teadet edasi anda. Pea vastu!
Kaaslane haihtus Täässe nagu ta oli seda varemgi teinud.

KOLMETEISTKÜMNES
Järgmisena kuulis ta kõrvus Möku häält:
– Kuule, sina! Mina siin, alamreptiilori Möku, ja mul on sulle uudiseid. Annan teada, et kõrgemad pole sind unustatud. Kaitsja ja süüdistaja peavad sinu saatuses kokkuleppele jõudma, siis teeb Ann otsuse teatavaks. Enn Lill tahab sind Teadagi Kellele jätta, kuid Enn Kii pole sellega nõus. Neil läheb veel aega ja senikaua pead sa endiselt Täässe jääma, aga ma hoiatan sind, et püsiksid paigal ja ei räägi kellegagi, keda arvad kuulvat. Tääs on hääli, kuid nad kajavad tühjusest. Tegelikult pole siin kedagi ja kõik need, keda arvame siin olevat, on meie ettekujutluse viljad.
– Kaua ma pean veel paigal püsima?
– Meie ei tunne aega.
– Miks te aega ei tunne? Kuidas te siin üldse midagi korraldada suudate, kui te aega ei kasuta? Inimeste maailmas oli aeg väga tähtis ja nad olid võimelised aega planeerima.
– Aeg on hingedele. Kõrgemate jaoks kehtivad teistsugused reeglid. Esmasündinute elupäevad ei ole piiratud ja meil pole vaja aega mõõta. Otsused sünnivad siis, kui nad sünnivad ning nad sünnivad alati siis, kui on õige. Hingede piiratud elupäevades peaks olema rohkem kannatlikkust.
– Ometi hoiate te aja abil maailma oma kontrolli all, sest aeg on vahend, millega maailma on võimalik raamidesse suruda. Olen ma õigesti aru saanud?
Kuid Möku oli juba kadunud ja ei vastanud talle.

NELJATEISTKÜMNES
– Mida Möku rääkis?
– Sina jälle siin.
– Noneh. Siin ma olen. Ma loodan, et sul on selle üle hea meel.
– Möku ütles, et hääled, keda ma Tääs kuulen, on minu ettekujutlus ja tegelikult pole siin kedagi.
– Möku valetas.
– Ma tahaksin Tääs veidi ringi vaadata. Kas see pole kuidagi võimalik? Sina ju oskad siia tulla ja leiad selle koha alati üles?
– Ma leian koha üles sellepärast, et sina oled siin. Ma tajun sinu energiavälja.
– Mille poolest erineb see mõne teise, näiteks Möku energiaväljast?
– Oh, igal hingel ja vaimolendil on individuaalne energiaväli ja ma tajun neid erinevalt. Kui sa elasid oma elu, siis tegid sa inimestel vahet nende välimuse, kõne, võib-olla lõhna järgi. Sa suutsid nende meelte abil ühte teisest eraldada. Selles maailmas sellised võimalused puuduvad, kuid neid asendavad teised.
– Mina sinu energiavälja ei taju. Ma saan aru, et sa oled siia jõudnud alles siis, kui me suhtleme.
– See on õpitav. Tegelikult päris lihtne. Ma võiksin sind õpetada.
– Kas sa teeksid seda? Palun.
– Hea küll. Alustame sellest, et püüa mind positsioneerida. Leia mind.
Hing, kes oli kunagi olnud Jeanne-Elisabeth du Lac, õpetas talle teiste hingede tajumise kunsti. Ta pani tähele, et omandas uue oskuse üsnagi kergesti ja võis peagi õpetaja nähtamatut energiavälja tajuda. Vähemalt see tundus talle nii, sest kuna Tääs ei olnud aega, siis ei osanud ta arvestada, kui kaua see aega võttis. Tähtis oli, et nüüd ta tundis, kui teine talle lähenes või temast eemale liikus. Talle öeldi:
– Nüüd oled õppinud tajuma teisi energiavälju ning Tääs hakkama saamiseks on see oluline oskus, sest sa oskad eemale hoida nende eest, kellega sul pole vaja kokku puutuda.
– Ma ei mõista veel paljutki. Näiteks siis, enne kui ma Täässe sattusin, kui ma liikusin valguses ja jõudsin kohtu ette, nägin ma selgesti Anni klaasist mäe otsas. Ja ma nägin teda hoolimata sellest, et mul pole enam keha ja ühtlasi ka mitte silmi. Kuidas on see võimalik? Tegelikult juba enne seda, kui ma veel maailmas olin, siis ma nägin ja tundsin asju ning minu meeled töötasid, kuigi mul ei olnud enam keha, silmi, kõrvu ja nina? Tääs aga pole see enam võimalik.
– Need olid teised ruumid, kus valitsevad teistsugused tingimused. Vaimolenditena ei vaja hinged meelte tajumiseks enam meeleelundeid, mistõttu võid sa näha silmadeta, kuulda kõrvadeta, haista ninata. Nüüd oled sa Tääs ja siin on tähtis energia tunnetamine.
– Sa tead palju kõigest sellest, mis on teisel pool. Ma räägin sinuga kui targa ja aruka hingega. Kuidas sa oled need oskused omandanud? Ma ei taha kuidagi uskuda, et olid siinseks olemiseks ette valmistunud. Rääkisid, et jätsid juba viieteistkümneselt kooli pooleli.
– Kooliharidusest pole siin kasu. Kui ma lahkusin, siis ei teadnud ma siinpoolsusest midagi ja see isegi ei huvitanud mind. Ma olin kõigest kakskümmend üks ning oma eelnevas elus kõvasti sees. Sa ju tead, milline ollakse kahekümne üheselt, noor ja muretu. Mul olid head õpetajad, kes õpetasid mulle Tääd ja palju muud vajalikku, et siin hakkama saada. Tänu sellele suudan ma Tääd kontrollida ja ta allub minule.
– Kas sinu õpetajad on Tääs?
– Ma ei tohi sellest rääkida.
– Aga mina? Kas mina ei tohi seda kunsti õppida? Kas sa ei võiks nüüd omakorda mulle tutvustada neid teadmisi, mida sinu õpetajad õpetasid sulle? Eriti veel nüüd, kui ma oskan energiat tunnetada. Ma tahan Tääd tundma õppida.
– Võiksin sind õpetada nagu mind õpetati, aga usutavasti on parem, kui ma seda ei tee. Ma ei usu, et sa Täässe jääd. Sul on veel võimalus siit lahkuda ja ma ei kujuta ette, miks sa peaksid selle võimaluse kasutamata jätta. Kas sa tõepoolest tahaksid Tääs ringi rännata? Ma hoiatan ette, et me ei pruugi olla siin, kui Möku tuleb ja teatab nende otsuse.
– Tääga tutvumine tundub mõistlikum kui lihtsalt oodata. Sa ise mainisid, et nad võivad mu vabalt unustada.
– Nad võivad seda, kuid see ei tähenda, et nad seda teevad. Teispoolsus nõuab kannatlikkust. Need, kes pole kannatlikud, ei pea siin kaua vastu.
– Mis nendega juhtub?
– Nad kaovad ja me keegi ei tea, kuhu.
– Ma ei ole vist eriti kannatlik.
– Paljud hingede omadused avalduvad siis, kui nad elavad. Elu võib osutuda omamoodi katselaboratooriumiks, milles hingi õpitakse tundma. Millegi põhjal peavad esmasündinud tegema valiku, kellele nad usaldavad numbri. Kannatlikkuse osas võib sul õigus olla. Muidu poleks sa kannatust kaotanud ja enne õiget aega siia tulnud.
– Ma tean Tääst vähe. Sa räägid, et sul on siin mingeid asju ajada? See peaks ju tähendama, et siin toimub midagi. See ei ole pelgalt olemine, ega ju?
– Tääs toimub palju… Olgu, ma mõtlesin järele. Sinu kohtuotsuse väljakuulutamine venib. Ma püüan enam-vähem selle koha meelde jätta ja loodan, et tunnen selle hiljem ära. Kuna ma olen õppinud Tääd kontrollima, siis võib-olla õnnestub meil tagasi tulla. Kas sa tahaksid ikka minuga rändama tulla? Mõtle hästi järele, sest see on risk, mida sa võid hiljem kahetsema hakata.
– Ma tean. Ka minu otsus lahkuda oli risk, sööst tundmatusse, kuid ma ei ole suutnud seda veel kahetsema hakata. Sellepärast olen ma riskiks valmis.
– Siis järgne mulle.

VIIETEISTKÜMNES
Nad alustasid teekonda Tääs. Ta ei näinud midagi, kuid oli õppinud tunnetama tema ees liikuva kaaslase energiavälja, mis kuulus Jeanne-Elisabeth du Lac’i hingele, kellel nüüd ei olnud enam nime ega numbrit. Ta teadis, et peab püsima selle vahetus läheduses, sest muidu võib ta lootusetult kaduma minna nagu andis talle teada tema uus tuttav. Ta sukeldus tema järel piimjasse sudusse, aimamata, kas ta kunagi veel naaseb. Kaaslane oli talle õpetussõnad enne rännakule asumist peale lugenud ning teda vannutanud, et ta neist kindlasti kinni peaks, sest kui ta peaks kaduma minema, siis jääb ta vaid iseenese hooleks:
– Tule täpselt minu järel ning püüa mind tunnetada. Anna kohe teada, kui sa tunnetuse kaotad. Võib-olla õnnestub mul sind veel päästa.
Teekond kestis ilma, et ta oleks tajunud mingitki muutust. Ühesugune piimjas sudu ja ainus energiaväli, mida ta tunnetas, kuulus tema kaaslasele. Äkitselt tabas teda tugev energialaeng, mis lükkas ta kaaslasest eemale. Ta karjatas, kuid möödus palju hetki, enne kui tema kaaslase energiaväli taas tema lähedusse ilmus ja ta meelerahu tagasi sai. See ütles:
– Rahu, see on kõigest Rorik. Täpsemalt, kunagi kutsuti teda nii. Rorik oli maises elus viiking, Novgorodi vürst Venemaal ja võimas nõid. Sa pole tema energiaga harjunud.
Ta kuulis, kuidas keegi läbilõikavalt kriiskas. Kaaslane rahustas teda:
– Rorik on ohutu. Sa pead temaga lihtsalt harjuma. Tema energiaväli on väga tugev. Vürst Rorikul on võimed. Ta suhtleb erinevate maailmadega. Ta võib sulle Igavese Elu Kohtu otsuse teada anda, kui ta seda tahab, mõistagi.
Kriisked muutusid valjemaks ning kasvasid üle lõvimöireteks. Hing, kes oli kunagi kandnud nime Jeanne-Elisabeth, hüüdis:
– Rahune, Rorik! Need oleme kõigest meie, Jeanne-Elisabeth ja üks Täässe sattunud rahutu hing Eestist, kes ootab Igavese Elu Kohtu otsust.
Möirged katkesid ning valkjast tühjusest kaikus vali hääl.
– Mina olen Rorik, endine Novgorodi vürst ja paljude elavate ja surnud hingede valitseja. Vasta hing, miks kolad sa Tääs ringi, kuigi peaksid ootama Igavese Elu Kohtu otsust? Ma kuulan.
– Ma ei saa oodata lõputult. Ma tahan Tääd tundma õppida.
Vürst Rorik aga küsis:
– Tulid äsja maailmast. Mis seal toimub? Kas Ragnarök on juba ära olnud?
– Ragnarök? Kas see on rock-kontsert?
– Taevas halasta! Sa ei teagi, mis on Ragnarök. Maailm on jõudnud hukka minna ning meie pärimused on jäädavalt hävitatud. Ragnaröki ajal tulevad jumalad Maa peale ja võitlevad päästetud ja päästmata hingede nimel. Maa hävib, vesi katab tema pinna ja ta sünnib uuesti. Uued ja vanad jumalad saavad kokku ning ehitavad maailma uuesti üles, aga see on juba uus maailm.
– Ma ei tea sellest midagi. Ma palun sind hoopis Igavese Elu Kohtu otsuse pärast.
Vali hääl ei võtnud teda kuulda.
– Sulle öeldi, et vürst annab teada ainult siis, kui ta tahab. Vürst Rorik ei taha. Nii jääbki. Ma olen lõpetanud.
Jeanne-Elisabethi hing lausus:
– See on sinu õigus ja sinu otsustada, kas sa avad oma teadmiste varasalved või mitte. Me võtsime selle teadmiseks ja läheme nüüd. Jää terveks, Rorik. Ma tulen sind jälle vaatama.
– Jää terveks sinagi, Jeanne-Elisabeth du Lac Quebecist. Sind on mul alati heameel tunda.
Kui nad olid Rorikust eemaldunud, päris ta oma kaaslaselt:
– Miks on Rorik Tääs?
– Rorik on siin põhiliselt oma kangekaelsuse tõttu. Ta põlgas ära numbri ja nõudis, et ta säilitaks ka siinpoolsuses oma vürstitiitli. Ta ei olnud valmis eelnevast identiteedist loobuma ja kõrgematele see ei meeldinud. Nad püüdsid teda Teadagi Kellele anda, kuid see keeldus teda vastu võtma. Nii jäeti ta Täässe oma pattude üle järele mõtlema. Mul on temast palju abi olnud ning ta on mulle palju õpetanud.
– Sa mainisid, et Rorik on nõid.
– Ta võib sinu tulevikku näha ja hoiatada, milline saab olema Igavese Elu Kohtu otsus. Ta on kõrgemate hingeelu üsna põhjalikult tundma õppinud ning on suuteline nende otsuseid ette aimama isegi siis, kui need ei tundu loogilised.
– Ta ei tundunud eriti sõbralik.
– Kunagi oli ta võimas vürst, iidsest soost ja pärines kohast, mida kutsuti Jüütimaa. See peaks olema kusagil Taanis. Äkilise loomuga nagu ta oli, langes tema peale veresüü ja ta lahkus kodust ning läks koos oma vendade ja hõimlastega Venemaale. Sealsed rahvad nägid, et ta on karmi käega suursugune ning õiglane mees ja kutsusid teda endale valitsejaks. Nad kurtsid: riik on meil suur, kuid korda ei ole, tule ja valitse meid. Rorik võttis kutse vastu, sai seal suureks valitsejaks, kelle järglased on seda maad aastasadu valitsenud. Nii on ta seda mulle rääkinud. Sa ei saa talle pahaks panna, et ta sind ei aidanud.
– Ma tõesti ei teadnud Ragnarökist midagi.
– Möku ütles, et Ragnarök toimus väga väga ammu, miljoneid aastaid tagasi, siis kui vanad rahvad Maalt lahkusid. Ainult kaks elavat hinge vanast maailmast jäid järele ning nende järglased panid aluse põhja rassile. Nad säilitasid pärimuse Ragnarökist ja usuvad, et kunagi Ragnarök kordub ning uus maailm ehitatakse taas üles. Kuid Möku rääkis, et möödunud aegade sündmused ei tule enam iialgi tagasi.
– Vanad rahvad lahkusid? Mida sa tahad sellega öelda.
– Haldjad, päkapikud, härjapõlvlased, kõik need, keda meie siin nimetame vanaks rahvaks ja kes on meieni säilinud läbi muinasjuttude. Ma olen kokku puutunud paljude hingedega ning omaks võtnud, et muinasjutud ei sünni tühjale kohale ning igaühel neist on oma eellugu.
– Kuhu vana rahvas läks? Kas nad tulid siia?
– Siia küll mitte. Maailmasid on palju, rohkem kui me neid lugeda oskame ja meie oleme seotud vaid pisukesega sellest. Me jätkame seda juttu veel, aga nüüd ma palun sul olla vaikselt. Kohe saad sa tundma veel ühte Tää saladust. Ma tutvustan sulle Mõmmikut.

KUUETEISTKÜMNES
Jeanne-Elisabethi hing sosistas:
– Kas tunned?
– Mida?
– Mõmmiku energiavälja.
– Ei.
– Tule minu järel ja ole vaikselt. Vaata, et sa ühendust minu energiaväljaga ei kaota.
Ta hoidis end tema energiavälja tunnetusraadiuses, kuni hakkas tajuma uut võõrast energiat. See oli tugev, kuigi mitte nii intensiivne kui Rorikul. Ta kuulis, kuidas temalt vaevukuuldavalt küsiti:
– Kas nüüd tunned?
– Jah.
– Siis on hästi. Püsi vagusi. Niikaua, kui sa minu energiavälja tajud, oled kaitse all.
Siis kuulis ta kriginat. Kuuldud heli oli võigas ja ebameeldiv, millele järgnes sisin. Lõpuks tajus ta hääli. Keegi mühatas ja nüüd sai ta aru, et vestlesid kaks tundmatut.
– Kas tõid mulle?
– Jah, Mõmmik.
– Mille sa mulle tõid?
– Selle, mida sa nõudsid.
– Ma ei tahtnud ju seda! Sa pidid mulle tooma hingekruvi.
– Kas see ei ole siis hingekruvi?
– Muidugi mitte. Kas sa üldse tead, milline hingekruvi välja näeb?
– Ei tea, kuid Möku ütles, et see on, mida ma küsisin.
– Igavese elu nimel, mida sa küsisid?
– Asju, millega on võimalik hingi püüda.
– Taevas halasta, Küülik, sa oled ikka puhta loll. Ma nõudsin sinult konkreetselt hingekruvisid.
Jeanne-Elisabethi hing sosistas talle vaikselt.
– Küülik on Mõmmiku abiline. Puhtavereline lurjus. Sa ei tahaks temaga kokku sattuda.
Mõmmik jätkas:
– Teadagi Kes maksab hingede eest head hinda ning Tääs on neid laokil vähemalt tuhandeid. Me peame nad kinni püüdma ja Teadagi Kellele viima, siis saame rikkaks.
– Mida me selle rikkusega Tääs peale hakkame?
– Tääs ei olegi sellega midagi teha. Ma kavatsen endale numbri osta.
– Sa arvad, et nad müüvad sulle numbri?
– Ma mitte ei arva, vaid tean. Kõik on juba kokku lepitud. Kui ma endale numbri saan, siis võid minu äri üle võtta ja sinust saab uus Tää boss.
Vestlus katkes ning jälle oli kuulda sisinaga lõppevat kriginat. Mõmmik hüüdis:
– Keegi on siin. Kes sa oled, astu esile!
Jeanne-Elisabeth andis endast märku.
– See olen mina, Jeanne d’Arc. Mul on sinule teade üle anda.
– Räägi!
– Teadagi Kellelt.
– Küülik, kao ära… Oled sa veel siin? Vasta! … Teda pole. Võid rääkida.
– Sind oodatakse tavalises kohas. Loodetavasti ei tule sa seekord tühjade kätega.
– Ei-ei. Ma toon kõik mis vaja. Mind saab usaldada.
– Sind ei saa usaldada. Aga olgu, me ootame. Pea meeles, et me ei halasta, kui midagi ei peaks klappima. Mäletad?
– Mäletan. Seekord saab kõik korda.
– Ma jään ootama.

SEITSMETEISTKÜMNES
Kaaslane andis talle märku lahkuda ning nad kadusid kiiresti Mõmmiku energiaväljast. Mõmmikuga kohtumise järel tekitas Jeanne-Elisabethi hing temas veelgi rohkem küsimusi. Mõne aja pärast söandas ta pärida:
– Miks Mõmmik sind Jeanne d’Arc’iks kutsus?
– Sest ta tunneb mind selle nime all.
– Aga mulle sa rääkisid, et oled Montrealist pärit narkomaan.
– See vastab tõele. Ma sündisin Saint-Jeanne-d’Arci külas. Sealt ka nimi.
– Kes on Mõmmik?
– Mõmmik arvab, et ta on Tää boss. Tegelikult pole see päris nii. Tema võim on väiksem, kui ta arvab. Tal on mõned ustavad jüngrid, sa kohtasid Küülikut, kuid siin on veel Suslik ja Käblik, kes on umbes samasugused tüübid ja nad moodustavad jõugu, mis hoiab Tääd hirmu all. Nad arvavad, et nad on autoriteedid, kuid Tääs valitsevad palju võimsamad jõud.
– Kas need jõud on seotud Teadagi Kellega?
– Vist mitte. Teadagi Kellele ei lähe eriti korda, mis Tääs toimub.
– Sa tead, kes on Teadagi Kes?
– Ma pole ise Teadagi Kellega kohtunud, kuid ma osutan talle teeneid. Vahetevahel.
– Mida Mõmmik tahab?
– Tühiasi. Ta püüab Teadagi Kellele hingi.
– Mida teeb Teadagi Kes hingedega?
– Kui ma vaid teaksin. Mina olen ju Tääs. Võib-olla saad sina teada, kui sulle juhtumisi numbrit ei anta ning antakse tema võimkonda.
– Kas Teadagi Kes teab sind samuti Jeanne d’Arc’ina?
– Teadagi Kes teab, kes ma olen ja miks ma tema heaks töötan.
– Miks sa tema heaks töötad?
– Sa pärid palju. Ma töötan Teadagi Kelle heaks, sest Jeanne d’Arc palus mul seda teha.
– Jeanne d’Arc, see oled ju sina?
– See hing, kes kunagi saadeti maailma Jeanne d’Arc’ina. Ta oli minu õpetaja. Me kohtusime Tääs.
– Kas sa tutvustad mind temaga?
– Ma ei usu. Ta ei ole eriti seltsiv ja väldib teisi hingi.
– Kuid mitte sind.
– Mitte mind.
– Mis meil järgmisena programmis on?
– Tääs pead sa kannatlikkust üles näitame, sest me ei tunne aega ja me ei planeeri. Maailmas oli mul neist inimestest alati kahju, kes elasid kella järgi kellast kellani ning kelle päev oli hommikust õhtuni ära planeeritud. Minule meeldis elada vabalt, sisetunde järgi ja kui keegi üritas mind raamidesse suruda, siis tegi see mind kurjaks. Ära muretse nii palju, vaid valmistu üllatuseks, mida Tää võib sulle veel pakkuda, kui me oma teekonda jätkame. Kui sa soovid, siis võime selle igal ajal katkestada. Soovid sa seda?
– Ei.
– Siis järgne mulle.

KAHEKSATEISTKÜMNES
Teekond lõppes aga varsti.
– Sääk, sääk, ma tulen sulle järele ja võtan su endaga kaasa.
Ta oli neid sõnu varem kuulnud. Toon, kuidas seda öeldi, tundus talle tuttav. Alamreptiilori Möku oli end talle taas ilmutanud. Möku lausus:
– Ma keelasin sul paigalt liikuda. Kas sa ka tead, kui raske oli mul sind leida? Kõrgemate tahtel ma pidin su üles otsima, sest mul on oluline teade sulle edasi anda. Mul on rõõm sulle teatada, et Igavese Elu Kohus on langetanud otsuse ning Enn Lill ja Enn Kii on sinu saatuses kokku leppinud. Ann kuulutas välja, et sulle ei anta numbrit ning sind antakse üle Teadagi Kellele. Otsus kuulub kohesele täideviimisele.
See tuli ootamatult. Ta oli vähehaaval Tääd tundma õppima hakanud ja leidnud, et see polnudki kurb ja igav paik nagu see oli esialgu tundunud. Tääs leidus hingi – Jeanne d’Arc, Rorik, Mõmmik, Küülik, mis muutsid selle paiga põnevaks. Ta võttis end kokku ja julges Mökult küsida:
– Kas nad leidsid kaheteistkümnenda tunnistaja?
– Ei leidnud, kuid süüdistaja ja kaitsja jõudsid kokkuleppele, et seda pole vaja ning piisab üheteistkümne tunnistaja arvamusest. Nad otsustasid, et tõlgendavad kaheteistkümnenda tunnistaja ütlusi negatiivse hinnanguna.
Jeanne-Elisabethi hing lohutas teda:
– Pole viga. Sa pole esimene hing, kes on järgmise tasandi väravate eest minema saadetud. Edasi pääsevadki vähesed, vaid need, kes on olnud edukad ning kohtu hinnang on alati subjektiivne.
Möku parandas teda:
– Kohtu hinnang on õiglane. Alati. Isegi siis, kui see on ekslik.
– Kas ma ei võiks Täässe jääda?
Selle peale vastas Möku resoluutselt:
– See on välistatud. Meil on leping Teadagi Kellega ja me peame lepingust kinni. Sa oled juba tema omandina hingekirja kantud ning edaspidi otsustab sinu saatuse eest tema.
Jeanne-Elisabethi hing, keda Tääs tunti Jeanne d’Arcina, jättis temaga jumalaga:
– Hüvasti. Oli mõnus sind kohata. Kui ma saaksin, siis ma kallistaksin sind. Pea meeles, mis ma Teadagi Kelle kohta rääkisin. Me ei tea.
Ta ei tunnetanud enam kaaslase energiavälja. Ilmselt oli see jalga lasknud. Möku sundis teda endale järgnema. Ta ei tahtnud kuuletuda, kuid Mökult tulev laeng oli nii tugev, et kammitses ta tema energiavälja külge.

ÜHEKSATEISTKÜMNES
Nad jõudsid tohutu suure musta ukse juurde, mis eristus jõuliselt Tää valkjast sudust ning mille piirjooned olid selgesti tajutavad. Eelneva elu jooksul oli ta sisenenud paljudest ustest ja ta mäletas, millised need välja näevad. Uks oli sile ja metalne. Seda ei olnud võimalik väljastpoolt avada. Möku helistas ukse kohale riputatud kellukest. Kellukese helin oli meeldiv ja meloodiline. Muusikahelid, mida kelluke välja paiskas, tuletasid meelde parimaid päevi tema kaotatud elus. Möku teatas.
– Me peame ootama, kuni nad ukse lahti teevad.
– Kes on nemad?
– Teadagi Kelle teenrid. Nad võtavad su vastu.
– Võid sa mulle öelda, mida tähendab sääk, sääk, ma tulen sulle järele ja võtan su endaga kaasa? Ma olen seda sinu suust palju kuulnud. Miks sa nii ütled?
– See ei tähenda mitte midagi. Ma ei tea, miks ma nii ütlen. Midagi pean ma ju ütlema. Kas see vastus rahuldab sind?
– Ei.
– Mul on kahju, et ei saanud sind aidata.
Nad vaikisid. Ta oleks võinud Mökult veel paljugi küsida, kuid ta ei tahtnud. Sõnad olid ühtäkki otsa saanud ning ka mõtted ei piinanud teda enam. Ta teadis, et oli jälle kord saatusele alla andnud ning ootas, mida tulevikul on talle pakkuda. Jeanne-Elisabethi vaim oli siiski vihjanud, et Teadagi Kelle juures ei pruugi olla nii halb kui kardetakse. Tää-elanik teadis palju. Võis loota parimat.

KAHEKÜMNES
Vaikus katkes. Uks avanes vaikselt, ta lükati sisse ja ta langes pimedasse sügavikku. See oli kõik, mida ta veel tajus, enne kui teadvus kadus. Kõik toimus väga kiiresti. Tühjus. Olematus. Lõpp. Teda ei olnud enam.

EPILOOG
Ta ei saanudki teada, et sel hetkel süüdati Tääs küünal. Seda juhtus seal väga harva. Jeanne-Elisabeth küsis:
– Sa teadsid seda ette, Rorik? Aga sa ei öelnud talle.
– Ma teadsin, kuid ma ei taha kõrgemate mängudesse sekkuda. Nemad mängivad oma mänge ja mina pole nende liivakasti oodatud.
– Kui sa oleksid talle öelnud, siis oleks ta võinud Täässe jääda. Siin pole küll meelakkumine, aga ta oleks saanud olla.
– Ma ei tegele heategevusega. Ta on isegi saanud suure au osaliseks, kui tema mälestuseks on Tääs süüdatud küünal. Mäletad sa, millal me seda viimati tegime?
– Muidugi mäletan. Me süütasime küünla Jeanne d’Arc’i hinge mälestuseks, kes ohverdas end Teadagi Kellele Montrealist saabunud ebaõnnestunud hinge Jeanne-Elisabeth du Lac’i eest.
– Kas sa rääkisid sellest lahkunule?
– Ei. Ta küsis, miks mind Tääs Jeanne d’Arc’ina tuntakse ja ma ei öelnud talle tõtt. Ma lihtsalt ei suutnud seda öelda ning see jääb mind piinama. Ma rääkisin talle, et mind lihtsalt unustati siia.
– Asjata kahetsed. Mina ei öelnud talle samuti, mis teda ees ootab, kuigi oleksin võinud, aga see ei piina mind. Ma olen veendunud, et käitusin õigesti. Hingi on tulnud ja läinud. Temal on vedanud, sest teda lihtsalt ei ole enam. Tää on karm ja kõik ei pea siin vastu. Jeanne võis olla Frangi riigi kangelanna, kuid ta ei talunud Tääd ja sellepärast ohverdas ta end sinu eest. Ta tahtis siit minema pääseda, ei pidanud vastu, ebaõnnestus.
– Mitte Frangi riigi, vaid Prantsusmaa. Maailm on vahepeal muutunud.
– Kuid Tää on jääv. Kas sa oleksid järginud Jeanne d’Arci eeskuju ning ohverdanud tõesti end selle tundmatu hinge eest nagu Jeanne tegi seda sinu hinge päästmiseks?
– Ma olen selle peale mõelnud, kuid ma ei ole suutnud oma mõtteid lõpuni mõelda. Kui see hetk saabus, siis ei olnud ma selleks valmis ja lasin tal minna. Ma olen veel liiga vähe Tääs olnud ega tea kõiki tema saladusi. Rohkem mõtlesin ma selle peale, et ta oleks võinud Täässe kaduda ja keegi ei oleks teda leidnud. Jeanne’iga oli teistmoodi. Jeanne kannatas olemise all. Ta oli Tääs juba kaua olnud ning tahtis siit lahkuda. Jeanne oli vaba hing ning võttis igavest olemist karistusena. Ta ütles mulle, et need, kellele on antud number, ei saa enam iialgi vabaks.
– Mina olen siin kauem olnud kui Jeanne d’Arc. Jäin Täässe kinni, kuna teadsin Teadagi Kelle saladust. Ka mind üritati Teadagi Kellele ohverdada, kuid ma tulin sealt tagasi. Peale mind ei ole enam keegi sealt tagasi tulnud. See oli ränk hoop kõrgematele ja nad muutsid kogu süsteemi palju kindlamaks.
– Mis seal on?
– Seal ei olegi midagi. Tühjus. Uskmatute unistus hauatagusest elust. Teadagi Kes on siinpoolsuse kloaak, kuhu heidetakse kasutuid asju. Must auk, mis neelab hinged ja lahustab need olematuses. Kõrgemad on loonud kõige selle katteks müüdi Teadagi Kellest, et oma maailma kontrollida ja loodud hingi vaos hoida.
– Teadagi Keda polegi? Kelle tarvis siis Mõmmik hingi püüab?
– Kõrgemate jaoks, kes ilmutavad end talle Teadagi Kellena. Mõmmik ja tema kamp on vaid väike lüli kogu ahelas.
– Kuidas sinul õnnestus Teadagi Kelle juurest tagasi tulla?
– Nad lükkasid mu alla, kuid ma olin liiga tugev. Ma jõudsin servast kinni haarata ja vinnasin end üles. Ronisin üles tagasi ja jõudsin Täässe. Siit ma enam välja ei pääsenud, polnud võimalustki nummerdatud saada. Nii ma jäingi.
– Ja sa ei kahetse? Nüüd, kui sa tead Teadagi Kelle saladust? Sa eelistad igavest olemist Tääs kaduvikku haihtumisele?
– Minu jaoks on tähtis, et Tääs saan ma edasi olla vürst Rorik, mitte mõni nimetu ulguv numbrivaim. Nii lihtne see ongi. Ma olen liiga uhke ja liiga edev, et olematusesse kaduda. Mul on, mida kaotada.
– Paljudel hingedel pole kaotada seda, mis sinul. Ma mõtlen ühe asja peale. Rorik, sa oled võimas nõid, kuid kas sa üldse tead, keda me täna mälestame?
– Seda pole mulle teada antud. Loodetavasti oli ta hea inimene või siis loom või taim. Isegi kui ta seda polnud, ei ole meie tema kohtumõistjad.
– Mina sain teada, kuigi pidin selleks Mökut kõvasti pinnima. Kuidagi imelik on süüdata küünal tundmatule hingele, kellest sa midagi ei tea ja kelle vastu sa oled olnud ükskõikne, sest sul on sinu enda mälestustegagi tegemist. Tema nimi oli Andres Tamm, sündinud Eestis. See on kusagil Põhja-Euroopas. Keskmine eesti mees. Täiesti tavaline elu, vähimagi särata. Möku rääkis, et sellised ei pea kaua vastu, kui nad oma tavapärasest rutiinist välja tulevad. Ta lahkus neljakümne aasta vanuses. Neljakümne ühest jäi veidi puudu. Sada seitsekümmend üheksa sentimeetrit pikk ja kaheksakümmend kolm kilo raske. Keskharidusega. Lahutatud. Abiellus kolmekümneselt, kuid viis aastat hiljem lahutas. Üks laps, kellega ta peale perekonna lagunemist enam ei kohtunud. Jõi, aga narkotsi ei pannud. Lahkumise hetkel töötu. Varem töötanud ehitajana ning taksojuhina Eestis ja Soomes. Möku ütles, et kui ta poleks ise läinud, siis oleks tal elada jäänud veidi vähem kui kolmkümmend üks aastat. Selline lõpetamata jäänud elu.

A.D. 2014