PESAPUNUJA MÄSSUMEELE JÕEL (Intervjuu Ülar Ploomiga)

intervjueeritav: Ülar Ploom

koht: Tallinna Ülikooli õppehoone Narva maanteel

aeg: laupäev, 9.veebruar 2013, kl 10:00 – 12:30.

intervjueerijad:

Holger Mölder,

Indrek Olmaru

Tagasihoidlikkusel on faktituum, mis hakkab paistma elu jooksul, mitte ühe sündmuse kaudu. Eriti kaasajal, mis pakub ohtralt võimalusi kujundada iseendast ikoon, lasta teiste jaoks paista oma isik legendina, kasutada oma välist mina raha teenimise eesmärgil, võtta endale olematuid õigusi ja unustada ära, et „ankruketi lõpp on laulu algus“. Kaasaeg on siiski keerulisem, sest sellega kaasneb üks võimalus, mida ajaloos esineb üsna harva: võimalus punuda pesa mässumeele jõele. Võib olla, et alternatiivne mõtteviis on isegi tähtsam kui kriitiline. Õppejõu, tõlkija, luuletaja Ülar Ploomi alternatiivsus on tipnenud ja tipnemas tema õpilaste kaudu, pikaajalise pesapunumisena, samuti elukäigu ja mälestuste läbi. Tema enda sisemiste tunnetuste kohta on raske selgeid järeldusi teha, kuid käesoleva intervjuu lugejale torkab silma, et oma koht on siin kindlasti igiinimlikul vabadusepüüdel, anarhilisel mässumeelel, sügaval kultuuriusul ja mängul mängides jumalikku komöödiat.

I.O.

Meie avaküsimus on tavaliselt olnud esimeste mälestuste kohta, mida inimene mäletab oma kõige varasemast lapsepõlvest.

See on kummaline küsimus ses mõttes, et inimene sageli arvab mäletavat, et midagi on lapsepõlves temaga juhtunud, aga sageli on see hoopis midagi, mis ta on enda kohta hiljem vanemate inimeste suust kuulnud. Nii et ta mäletab tegelikult teiste mäletamist, arvates et see ongi tema enda ehe mälestus. Nii et ma mäletan ühte sipelgapesa Võrumaal Mõtuskonnus, Mõniste lähedal. Ilmselt ma istusin sinna sisse. Ma olin umbes kaheaastane ja olin seal oma hoidjaga. Ta oli ka Tartus minu hoidja. Teised tegid raskel tööajal heina. Kuna sellest on hiljem nii palju räägitud, siis ma ei tea, kas see on nüüd minu mälestus või mäletan ma lihtsalt seda, mida teised on rääkinud.

Mingeid aistinguid, mingit valuaistingut selle sipelgapessa istumisega ei ole?

Nagu oleks mingi kibedus, selline üllatus või ehmatus, mingid sellised asjad koos. Suur ehmatus. Mulle tundub, et ma olen seda varem ka mäletanud. Mul on mõnede asjadega niimoodi, et mida ma olen varem väga teravalt mäletanud, siis praegu ma ei tea, kas ma nüüd seda enam mäletan. Näiteks oli mul siis, kui ma olin umbes viiene, selja peal luukasvaja ja seda opereeriti. Ma mäletan seda tunnet, kui pandi see tuimestusmask, eeter või mis seal on, et sa meeled ära kaotad. Seda tunnet ma mäletasin mitukümmend aastat, aga nüüd enam ei mäleta. Ma mäletasin seda füüsiliselt ja see oli mulle jälk.

 Aga sipelgapessa istumise ajal toiminud aistingud, heina lõhn?

Heina lõhna mäletan hilisemast ajast, aga jälle pean ütlema, ja ma ei tea, kas see on keemia või vanadus, aga viimased viis aastat on aistingud üldse läinud tunduvalt nõrgemaks ja aistingumälu on tuhmunud. Ma tunnen, et ma ei tunne enam niisuguseid lõhnasid, nagu ma tundsin varem ja ma ei mäleta neid enam nii hästi. Mul on muidu olnud küll kaunis sageli niimoodi, et lapsepõlve lõhnad on tulnud meelde – jah, et see lõhn on sealt pärit.

Kas Võrumaal on Sinu suguvõsa juured?

Võrumaalt on jah mu isa ja ema mõlemad pärit, aga sipelgapesa, millest ma konkreetselt rääkisin, oli emapoolsete vanavanemate maadel. See oli siis küll juba kolhoosi maa, aga me tegime seal kuskil kraavi peal heina. Lähim suurim koht on Ape, see on Läti poole peal. Läti piiri ja Peetri jõeni on umbes kolm kilomeetrit läbi metsa. Meie poole peal on lähim suurem koht Mõniste. Kuutsi külas on kool[1] praegugi olemas. Lähedal on Naha küla, mis pidi olema Eesti kõige lõunapoolsem küla. Aga mu isa sünnikodu on Krabi lähedal, see on Paganamaal. Lapsepõlves veetsin kõik suved maal. Kui olin suurem, tegelikult juba keskkooli lõpuklassis ja üliõpilisena, tulin kell viis üles, lüpsin lehmad ära, sest vanaemal olid käed haiged, ja siis hakkasin õppima.  Viis tundi tegelesin oma asjadega ja siis tulid muud tööd peale, sest oli vaja heina teha. Terved suved ja päev läks ikkagi nii, et olid maatööd. Niitsime käsitsi, kuid sain istuda suure hobusega veetava reha peal. Hobuniidukiga ma ei niitnud, seda tegi vanaisa, kes oli mehhaanikas  väga osav. Kaks lehma oli, hobune ka.

Krabis külast on pärit Evald Saag.[2]

Evald Saagi peret minu isa pere teadis ja mingeid kokkupuuteid ikka oli, aga midagi täpsemat  ma ei oska öelda. Käisin kunagi Evald Saagi pool ja siis oli sellest ka juttu. Aga minu tädi mäletas Evald Saagi hästi. Hiljem, 1939. aastal, kolis isa pere Jõgevamaale Puurmani lähedale, kus praegugi on minu suvemaja.

Millega isa tegeles?

Ma pidasin oma isa küllaltki pikka aega „vanaks“ inimeseks. Ta sündis aastal 1914 ja oli minu koolikaaslaste isadega võrreldes eakam. Tema oli matemaatika õpetaja Tartumaal, mõnda aega isegi väikese algkooli juhataja, ja pärast oli Tartus õpetaja. Ta oli käinud Tondi sõjakoolis. Ma enam ei mäleta, mis teda motiveeris. Pärast läks ta Tartu ülikooli matemaatikat õppima, aga siis tuli sõda peale. 1944. aasta mobilisatsiooniga sattus ta piirikaitserügementi[3], oli seal leitnant ja siis pärast oli metsas. Kui ta välja tuli, siis oli ta algul Patarei vanglas, siis Siberis neli aastat, siis tuli tagasi ja ülikooli teda muidugi ei võetud, ning pärast ta töötas Tartu piimakombinaadis ökonomistina, lõpus oli vanemökonomist. Ülikool jäigi tal lõpetamata.

Te elasite Tartus?

Alguses, kui ma Tartus kooli läksin, siis elasimegi Miina Härma kooli kõrval Kooli tänavas. Samal ajal ehitasid vanemad maja Ropka linnaosas, mis on praegugi seal olemas. Isa ehitas ja ema, kes oli arst ning kellel oli natuke võimalusi, toetas. Me olime neljakesi: isa, ema, vend ja mina. Ruumikitsikus oli küll. Olen kuulnud, et korteri saamine oli ikka meeletult raske ja tegelikult ju viiekümnendate aastate lõpus ning kuuekümnendate aastate alguses kerkisid need individuaalkarbikesed igale poole, vastavalt nendele kehtestatud kitsendustele. Vend oli minust neli aastat vanem ja töötas Tartus ülikooli kliinikumis anestesioloogina. Kuid ta suri ootamatult viiekümne viieselt. Ega me päriselt ei tea ka millesse, sest tal oli igasuguseid probleeme, aga vist ikkagi kvalifitseeriti surm infarktina.

Ema oli samuti arst. Kui öeldakse, et mõni laps läheb rohkem isa poole ja teine laps läheb rohkem ema poole, siis kas võib öelda, et vend läks rohkem ema poole ja Sina läksid rohkem isa poole?

Nii võib öelda, sest isal oli keelehuvi ja ta kirjutas luuletusi, mitte küll palju. Ema oli erialalt kopsuarst, töötas tuberkuloosidispanseris ja oli pikka aega röntgenoloog. Suvel, kui olime vanaema ja vanaisa juures Võrumaal, käidi küla pealt ema käest kogu aeg arstinõuandeid küsimas.

Kas isa võttis Sinu kasvatamist tõsiselt?

Ma arvan, et ta võttis väga tõsiselt, võib olla isegi liiga tõsiselt. Isa vihastas vähe, pigem oli ema väga äkiline. Isa hakkas vihastama rohkem siis, kui ta vanemaks sai. Mäletan, et kui ma laps olin, siis isa oli alati rahulik. Tal olid omad meetodid. Kui ma vanemaks sain, kuusteist ja umbes sellises vanuses, siis ta ei saanud aru ja läks endast välja, kui nägi, kuidas inimene selle asemel, et valmistuda keemia olümpiaadiks, läheb välja ja mängib jäähokit. Ma mõnest olümpiaadist võtsin ka osa, aga eriti ei õppinud.

Inimese kujunemist mõjutab palju ka kool. Kooli läksid Sa Tartus Miina Härma nimelisse. Kas seal juba siis oli inglise suund?

Jah, see oli Tartu 2. Keskkool. Ma läksin kooli 1962, kui seal alustas esimene selline klass, kus oli juba algusest saadik inglise keele õpe. Pärast väga paljud meist läksidki inglise filoloogiat edasi õppima. Meie klass oli väga kokkuhoidev. Sügisel möödus 50 aastat sellest, kui kooli läksime, ja toimus järjekordne kokkutulek.

Kas kooli valik oli teadlik või vanemad lihtsalt panid? Tolle ajal igapäevaelus inglise keelega väga palju kokkupuudet ju ei olnud. “Morning Star’i”[4] sai ehk lugeda.

“The Moscow News”[5] ka muidugi. Eks vanemad ikka ilmselt tahtsid seda, pidasid keeli oluliseks. Ema oli arst, isa oli õpetaja ja isa oli ka suur keelehuviline. Ta oskas saksa keelt ja oli inglise keelt ise õppinud. Meil kodus oli ingliskeelseid raamatuid, isegi paar eestiaegset. Kool oli inglise keele kallakuga, aga ka reaalained olid meil väga tugevad. Igor Holts[6] oli seal matemaatika õpetaja. Praegune haridusminister Jaak Aaviksoo[7] oli tegija, aga mitte ainult tema. Ta oli minust paar aastat vanem. Tema tegi sellise tüki, et jättis ühe klassi vahele: seda loeti tollal suureks asjaks, see andis kooli mainele juurde, õpetajad pushisid ka tagant.

Kui palju oli sel ajal  inglise keele kallakuga koole?

Tallinnas oli muidugi Tallinna 7. Keskkool, Tartus Miina Härma nimeline ja need olid tegijad. Hiljem tekkisid eriklassid Rakveres ja Võrus. Siis tuli Tallinna 44. Keskkool, kus ma olin hiljem pedagoogilisel praktikal. Aga meil oli terve kool inglise keele kallakuga. Üheksandas klassis võeti teistest koolidest uus rühm tegijamaid juurde ja nõrgemaid puksiti välja. Inglise keelt tambiti üksteist aastat ja ikka kõvasti tambiti. Keel pidi saama selgeks tahes tahtmata ja lõpuks hakkaski see kõikidele külge. Ega mina koolis ei olnud mingi õppija, pigem vastupidi. Koolis kujunes popiks vahetada hommikul eelmise päeva raamatud järgmise päeva raamatutega ja tunde valmistati ette järgmiste tundide ajal. Ma tean seda hästi, sest olin kahjuks ise ka selline lupard, aga keel oli midagi sellist, mis hakkas mulle suhteliselt hästi külge.

Mingil ajal tekkis siis sügavam huvi, sest kõik ei läinud ju keelt edasi õppima?

Prioriteet number üks oli, et ma tahtsin saada ära nõukogude sõjaväest, maksku mis maksab. Kõige tähtsam oli saada kõrgkooli sisse. Meil olid kusagil teismelise east saati lahkarvamused isaga, kes arvas, et ma peaksin kogu oma vaba aja kulutama õppimisele, sest tema, kes ta kunagi nii väga tahtis õppida, seda ei saanud, ja nüüd on üks niisugune noor loll, kes selle asemel, et kasutada oma aega millegi kasuliku jaoks, mängib hokit, jalkat, tõmbab pidusid mööda ringi ja nii edasi.  Niisugune lollpea, eks ole, sest mina arvasin, et inimene peab elama. No ja siis tekkisid meil eriarvamused. Aga sõjavägi oli tõsine hirm. Mingisugused sõjakomissariaadi alandused algasid juba kümnendas klassis, kui võeti arvele, siis veel sõjaline õpetus, sõjaväelaagrid. Hiljem, ma mäletan, 27-aastaselt, kui ma olin juba kahe lapsega pereisa, siis ma pidin minema siia Tallinnas sõjakomissariaati, võtma enda trussikute väele (kasutan meelega seda sõna) ja ütlema vene keeles „prizõvnik Ploom priibõl“. Minu jaoks oli see alandav. Ma pean ütlema, et ka sõjakomissariaadis olid ilmselt mõned täiesti normaalsed ohvitserid, aga kogu see institutsioon oli mulle maast madalast ebameeldiv. Ma teadsin oma isa asju ja mul oli sügav vastumeelsus selle riigi vastu, nõukogude lipu vastu, nõukogude hümni vastu, nõukogude jäähokikoondise vastu, siit edasi ei saanud see avaldamata jääda nõukogude sõjaväe vastu. Nii et minu põhiline motiiv saada kõrgharidus tulenes soovist pääseda nõukogude sõjaväest.

Aga kõrgkooli juurde jõudes, siis miks sa just Tallinna läksid?

Tartu tundus tol ajal olevat nii väike ja ebahuvitav linn, et Tallinnasse sa tulid nagu suurlinna. Siis olid veel sellised lollid ja metsikud mõtted, et äkki õnnestub Soome ära hüpata. Mul olid mõned südamesõbrad, kellega meil oli sarnaseid huvisid ja nendega koos sai mõeldud.

Pedagoogilise instituudi prestiiž ei olnud kõrgkoolide seas just kõrge, kuigi tal olid omad võlud, maale õpetajaks minnes pääses sõjaväest jne.

Kool selles mõttes mind absoluutselt ei huvitanud ja minu isale jäigi arusaamatuks, miks ma valisin pedagoogilise instituudi, kuigi oli võimalik minna ka Tartu Ülikooli. Kui päris aus olla, siis tagantjärgi ei saa ma ise ka aru. Kui hakata mingit loosungit panema, siis nagu meil klassiski oli, ühelt poolt selline mässu ja vabameelsuse vaim, tegelikult anarhistlik vaim, aga no meie ei teadnud anarhiast muidugi midagi. Biitlid ja Rollingud ja Led Zeppelinid[8], need huvitasid, aga mind mitte niivõrd kui muusikud, vaid eelkõige kui mäss, vabameelsus, vastuhakk.

Meil oli siin juttu jäähokist. Kui tõsiselt Sa seda mängisid? Kas osalesid võistlustel? Tol ajal oli see rohkem nagu venelaste sport.

See oligi venelaste sport. Kui me olime juba abituuriumis ning oleksime pidanud ülikooliks valmistuma, siis selleks, et jäähokit mängida, pöördusime Tartu Lastestaadioni poole ja tegime koolis normaalmõõtmetega hokiväljaku. See oli suur tegemine. Öösel valasime jää, ise panime poordid üles. Käisime Narvas või oli see Kohtla-Järvel, kust tellisime endale hokiuisud. Kui väljak sai valmis, siis pidasime seal üheteistkümnenda ja kümnenda klassi vahel hokilahingu, kus auhinnaks oli kast õlut, mille me kaotasime.

Kas tegid ka teisi alasid peale jäähoki?

Ma olin spordis diletant. Ma olen mõelnud, et kunagi ma ju käisin vehklemistrennis ja olin tegelikult päris osav, aga ma jätsin selle pooleli, sellepärast et käisime pigem koos sõpradega hoovides niisama vutti tagumas. Vehklemistrenni tuleb teha ikka nii, et veremaitse suus. Mitte, et me oleks seal lorutanud. Seal oli ka ikka niimoodi, et andmine oli kõva, aga see oli niisama, diletandi tasemel. Tol ajal olin ma spordifänn ja teadsin spordist päris palju. Ma mäletan, et isale kingiti telekas, kui ta sai viiekümneaastaseks. Esimene spordisündmus, mis mind tol korral rabas, oli Londonis 1966. aasta maailmameistrivõistlused ja me jälgisime seda niimoodi telekast, et kineskoop läks läbi, aga me kuulsime häält. Seal oli vist Brasiilia-Portugali mäng, mille Portugal võitis 3-1.[9] Siis tuli  male. Mu isa oli tohutu malefänn, . Ta mängis kindlasti mitte tipptasemel, aga avanguid tema ikka tundis ja uuris neid. Meil olid Kerese[10] maleõpikud ja muud asjad.

Keres oli ikka suur nimi.

Keres oli suur nimi ja tol ajal, ma aastat enam ei mäleta, olid jälle mängud maailmameistri tiitlile, kus meie leer siis oli kõik loomulikult Robert Fischeri poolt.[11] Ameerika juudi poolt ja vene juudi vastu, aga kõik partiid mängiti läbi. Üks asi, mis on tundmatuseni muutunud tolle ajaga võrreldes, see on male jälgimine. Male oli tol ajal väga tähtis. Natuke hakkasime avanguid ka uurima, aga see jäi väga algeliseks.

Kas võistlustel käisid?

Kooli omadel, aga seal ma sain kohe lakki, sest seal võitis ikka see, kes teooriat ka korralikul tundis. Isaga mängisime, vennaga mängisime. Ma mäletan, kui ma veel Kooli tänavas elasin, siis Igor Gräzin[12] oli venna klassivend. Igor käis meil ja meie käisime mõnikord Igori pool mängimas. Kuid füüsiline sport ikkagi ületas malet.

Huvitav, et kehaline osavus, vehklemine, säilis kindlasti ka tulevikus, aga väljundit tulevases elus spordile Sa nagu ei ole leidnud või ei ole tahtnud? Või on see huvi kadunud?

Ei, ma olen harrastusspordina ikka kogu aeg pallimänge mänginud, varem korvi ja jalkat. Aga nüüd tantsin. Need on standardtantsud, aga ma olen diletant, asjaarmastaja. Kehavalud ja seljavalud kaovad ära ning koordinatsioonil pole viga. Väga soovitan.

Kui Lõuna-Eesti poiss tuleb Tallinna, siis millised emotsioonid siin tekkisid?

Esimene Tallinna kogemus oli mul kusagil kuuekümnendate aastate alguses, kui me käisime  ema, isa ja vennaga Pirital. See oli tore, Pirita kloostri müüride peal käimist mäletan näiteks. Käisime kloostri müüride peal ja ema hüüdis hirmuga, et kuhu te lähete. See oli esimene kord kui ma Tallinnas käisin. Mäletan, et herilane nõelas. See on jah väga selgelt meeles, jõe ääres, seal oli mingi klaaspaviljon. Siis 1968. aastal, kui ma vehklemisega tegelesin, tulin Haapsallu võistlustele sõites Tallinnast läbi. Viru tänaval oli üks väga kihvt stseen. Eestlaste vahel toimus kaklus, Viru väravate juures. See oli minu jaoks väga huvitav. Ühel olid pikad mustad juuksed ja teisel olid lühikesed juuksed. Kusjuures siis oli nii, et Viru tänav oli täiesti eestikeelne. Pikajuukselised eestlased kaklevad, nii kihvt oli. Koplisse ma sattusin väga palju hiljem, esimesel peda aastal võib-olla Kopli pool ei käinudki. Meriväljalt algas suletud tsoon, kus piirivalve tuli juurde ja küsis luba. Kui ma tulin 1973. aastal pedasse õppima, siis nägin juba, et Tallinn oli venelasi täis. Olukord oli muutunud kardinaalselt ja see oli muidugi üllatav. Mitte, et mind oleks vene asjad kuidagi häirinud. Vastupidi, tol ajal esimesel kursal me õppisime vene keelt ise juurde. Koolivenna ja hea sõbra Hannes Villemsoniga[13] uurisime ise vene kirjandust, mida kooli aja ei viitsinud teha. Näiteks Puškini „Jevgeni Oneginist“ on mul pikad lõigud siiamaani peas, siis veel Jessenini luulet, Turgenevit lugesime, väga palju muudki.

Siia tulid õppima siis inglise keelt? Itaalia huvi siis veel ei olnud?

Oo, ei. Inglise keel hakkas mulle ka hästi külge ja seda ma tahtsin õppida. Osa meie klassist läks Tartusse, ülikooli, aga meie koolivenna ja pinginaabri Hannesega tulime Tallinnasse.

Pedagoogiline Instituut, see tähendab õpetajaks saamist?

Ei, see meid tol ajal ei huvitanud. Vastupidi, hoolimata sellest, et meie õpetajate hulgas oli silmapaistvaid pedagooge, oli meil pigem mässumeel igasuguse koolikorralduse vastu. Me ei teadnud tegelikult, kelleks me tahame saada.

Keel oli ikka see põhiline?

Jah, sest keel avas võimalused maailma. Keele abil võis saada teada, mis seal toimub. Naiivsus läänemaailma suhtes oli ikka meeletult suur ning kõik mis sealt tuli, oli ikka legendaarne, müütiline, vaba, õnnelik, mis vastandus must-valgelt sellele, mis siin oli. Seal oli kõik valge ja hele ning see, et seal olid mingid probleemid, tundus olevat nõukogude propaganda.

Millised mälestused pedast on? Kas saite siia ühikakoha?

Jah, alguses saime ühikakoha, vist pool aastat elasime seal ja siis me üürisime kolmekesi endale korteri Lasnamäele. Pärast sai mitmetes erinevates kohtades oldud. Tol korral oli stipendium nelikümmend rubla kuus ja vanemad muidugi toetasid.

Kas Lasnamäe suurehitus oli siis juba alanud?

Jah, me olime Punasel tänaval. Seal oli vist kolm või neli suurt maja. Mina elasin ühes üheksakordses majas. Värskelt ehitatud korruselamu. Jalgpalliväljak oli seal, mitte midagi suurejoonelist.

Peda koolitusega iseenesest jäid rahule?

Teoreetiliste ainetega ei jäänud rahule. Pedagoogika tundus nii nõme olevat, ehkki kindlasti oli ka huvitavat, sest oma ala asjatundjaid Lembit Andresen[14] oli seal ja pedagoogika ajalugu oli päris huvitav. Ühesõnaga pedagoogikat ja didaktikat ning muud jama oli meeletult palju ja lisaks sellele parteid ja partei ajalugu, mida muidugi oli Tartu ülikoolis ka. Millega väga jäin rahule, need olid keeled: inglise keel ja saksa keel, ja keele praktiline õpetus, mis olid väga heal tasemel. Meil oli kakskeelne eksperiment, kus inglise ja saksa keelt õpetati korraga. Teisest aastast saime saksa keele, inglise keel oli meil juba keskkoolist.

Saksa keelt Sa Tallinnasse tulles ei osanud?

Ei osanud. Koolis me midagi me õppisime, aga praktiliselt ei teadnud ma midagi. Pedas jättis soovida teoreetiline pool. Grammatikaõppejõud Gunnar Kiviväli[15] küll tuli Tartust üle, aga peatselt ta suri. Väga heal tasemel oli siiski ja mulle tohutult meeldis inglise-ameerika kirjandus, õppejõud oli Lidia Tsehhanovskaja[16], ja oli veel asju, mis meeldisid. Tegelikult ei saa nuriseda. Tartuga võrreldes, ma arvan, saime vähem üldaineid, filosoofiat. Kindlasti teoreetilist filosoofiat, aga filosoofia ajalugu oli, läbi materialismi muidugi. Meil ei olnud näiteks maailmakirjandust. Mulle tundus, et ma pidin sellega ise tegelema.

Ojamaa maailmakirjanduse õpik keskkoolidele oli väga hea, aga programmis tervikuna pöörati maailmakirjandusele vähe tähelepanu.

Muu hulgas ma ütlen, et tänapäeval ei teata enam sedagi ja vastuvõtt kõrgkoolidesse näitab seda. Kes koolipingist tulevad, neil on kirjanduse lugemus väga väga lahja. Tulles tagasi nüüdse ülikooli programmide juurde, siis siingi on on palju asju mööda. Näiteks jäänukina pedagoogika ja didaktika üleküllus õpetajakoolituses. Pedagoogika on selline asi, millega inimene peaks hakkama tegelema praktiliselt ja seda ei tohiks enne niisama nämmutada. Või kui, siis peaks piirduma näiteks keelte võrdlemisega ja selle baasilt sündiva didakitkaga mingi keeleerisuse õpetamisel. Kas või näiteks artikli teoreetilised probleemid ja selle seletamise spetsiifika eestlastele. Aga magistriõpe humanitaarias ei toimi. Ausalt öelda olen ma nii vihane selle 3+2 süsteemi[17] peale. Haridusministeerium seadis kunagi ülesandeks, et kolm neljandikku BA lõpetajatest läheb magistriõppesse, kuid ei räägita, et see on täiesti läbikukkunud aktsioon. Inimesed õpivad töö kõrvalt viis või kuus aastat ja hädavaevu teevad kohustuslikud kolm aastat ära ega mõtlegi edasi õppida, mistõttu pannakse kolme aasta programmi rohkem asju, kui tegelikult oleks vaja panna, et nad distsipliinist ikkagi mingigi ülevaate saaksid. Aga kursuseid on liiga palju ja seetõttu paljud liiga ülevaatlikud ja pealiskaudsed. Mis kolmeaastane programm? No andke andeks, kas me läheme kolm aastat õppinud arsti juurde? Kas me tellime endale arhitekti, kes on kolm aastat õppinud hoonet projekteerima? Miks me siis tahame, et inimene, kes õpib kolm aastat prantsuse keelt ja ühiskonda ning kultuuri, ongi nüüd selle valdkonna spetsialist? Ühesõnaga, magistriõpe ei ole toiminud ja 3+2 Bologna süsteemile üleminek on häbiväärne läbikukkumine.

Mina olen kuulnud niisugust juttu, et Bologna süsteem sätestab miinimumnõuded, kui palju aastaid peab mingi faasi omandamiseks õppima, aga kuna meil on harjutud kõiki seadusi saksa täpsusega täitma, siis võeti see meie süsteemi üks üheselt üle. Samal ajal esineb süsteemis ka vastuolu. Kogu tänane süsteem on orienteeritud noortele. Kui sa oled üle kolmekümne viie, siis sul praktiliselt kaob ära võimalus saada stipendiume, sest eeldatakse, et siis oled sa juba niisugusel tasemel, et ei pea enam õppima, saad selleks ajaks omandatud teadmistega ise juba hakkama

Nõus. Tegelikult ongi niimoodi, et me arvame, et oleme tublimad kui soomlased, kuna meie läksime uuele süsteemile varem üle. Helsingi ülikoolis on filoloogia bakalaureuseaste seniajani neljaaastane, mitte kolmeaastane. Kolme aastaga ei ole võimalik kõrgharidust omandada. Aga võib olla on õigus Mati Heidmetsal[18], kes ütleb, et praeguse asjade seisu juures, kus inimesed õpivad ja käivad tööl samaaegselt, stuudium pikeneb. Võib-olla tuleb sellega arvestada. Aga kehtestada õppimiseks kolm aastat ja anda diplom kätte, mina seda ei teeks. Las inimesed jätavad vahepeal pooleli, tulevad tagasi ja teevad neli aastat ära. Ja Erasmuse aasta nende nelja hulka ei kuuluks.

Tänapäeval hariduse tähendus muutub. Õppimine kõrgkoolis on rohkem nagu suhtlemine. Õppimine kui aine jaguneb aga terve pika elu peale. Aktiivne eluperiood, nagu me alguses rääkisime, on pikenenud.

Võimalik, et ka sotsiaalkindlustus muutub. Eestis ei taha keegi enam selle pensioniga päriselt elada. Mulle küll ei tee muret, kui ma peaksin tööd surmani tegema, juhul kui ülemine korrus võimaldab. Vastupidi, see teeb mulle rõõmu. Nagu me teame, need pensionisüsteemid on suhteliselt moodsad asjad, sada aastat tagasi Preisimaalt tulnud, aga ei pruugi niimoodi jääda. Need arengud, mis praegu käivad, on põnevad. Teine asi, mille ma olen selgeks saanud, et õppimine ei ole teadmiste kogumine, vaid see on pigem teadmiste viiside kogumine. Humanitaari mätta otsast rääkides faktide ja teooria vahekord, teooriad kui eri nägemise viisid, metodoloogiate omandamine, need on asjad, millega ülikoolis peaks tegelema.

Tegelikult on tänapäeval võimalusi info saamiseks meeletult palju. Traditsiooniline loeng iseenesest ei olegi enam peamine infoallikas. Ameerika süsteemis oli minu jaoks suur üllatus, isegi kerge kultuurišokk, et selliseid traditsioonilisi loenguid, millega me siin oleme harjunud, ei olnudki, vähemalt magistritasemel. Absoluutselt kogu õppetöö toimus seminarivormis ja õppejõud oli ainult nagu moderaator, kes vaatas, et kord oleks majas.

Õppimisvorm võibki olla seminar, kus inimesed loevad ja siis arutavad, kuidas seda saab mõtestada, mis süsteemides loetut mõista. Tegelikult ülikooli rektor Tiit Land[19] esitaski sellise üleskutse oma inauguratsioonikõnes ja see on minu meelest õige, et töö tehakse ära laboratooriumides ja seminarides. Suurte loengukursuste mahtu peaks vähendama. Praktikas toimib see minu arust vastupidi. Neid ei ole vähendatud, sest nad annavad neid kurikuulsaid tapipunkte, nn tinglikke ainepunkte, mille põhjal on toiminud enamasti instituutide finantseerimine. See on vabriku juhtimine, majanduslikult kaalutletud või ökonoomikale suunatud juhtimine ja see ei kanna head vilja. Meilgi osakonnas on mahukad loengukursused  need, millest me saame rohkem tapipunkte ja kõige vähema külastatavusega on seminarid, kus tuleb lugeda, arutleda, mõelda. Paraku tekitab see ideaali ja tegelikkuse vahele väga suured käärid.

Teaduses on ETIS[20] süsteem täpselt samamoodi üles ehitatud, et sa ei peatingimata kirjutama head artiklit, vaid õigesse väljaandesse, et bürokraadil oleks sind lihtsam süsteemi asetada. Mina sain näiteks teada, et kui sa kirjutad respekteeritud ajakirja (1.1) mingisuguse lühikese arvustuse, siis see on staatuselt võrdne sellega, kui sa kirjutad sinna päris artikli. Samal ajal, kui sa kirjutad tõsise päris artikli valesse väljaandesse, seda hinnatakse madalamalt kui poole leheküljelist arvustust õiges ajakirjas.

Tegelikult on niimoodi, et igaüks teab, mida ta teeb. ETIS-es on ühesugused andmed ja las nad seal siis olla. Need eelretsenseeritud artiklid on selles mõttes ikkagi head, et sa saad tegelikku tagasisidet ja see on vajalik, aga tõepoolest, kurioosumid on tõesti selles, et neid 1.1 või 1.2 võib soovi korral koguda ka väga mõnusasti. Süsteemist on võimalik mööda minna. Formaalselt saab muidugi alati mingite asjade taha pugeda ja on ka poetud. No mis sa teed. Lõppude lõpuks teab iga inimene, mida ta teeb, kuid muu hulgas teavad ka teised inimesed, mida ta teeb.

Tallinnasse tulid Sa ju ikkagi inglise keelt õppima. Kust siiski itaalia keele huvi nii äkki kerkis?

Jah, kõigepealt oli inglise keel, saksa keel ja siis ma õppisin prantsuse keelt. Lauri Leesi oli tol ajal niisugune küllalt markantne isiksus. Ta tegelikult õpetas prantsuse keelt praktikandina  ka Tartu Miina Härmas. Õpetajana oli ta isiksus. Ütlesin enne, et kui ma Tallinnasse tulin, siis ma õpetajaks ei tahtnud saada, kuid natuke tagasi mõeldes, siis üks õpetaja tõepoolest oli, kes oli muljet avaldav, ja see oli Lauri Leesi.[21] Temalt tuli keele õpetamine kultuuri kaudu. Me võime naaksuda, et meil on kultuurist ka mõneti erinevad arusaamised, aga ikkagi. Lauri eelistas Edith Piaf’i Mireille Mathieu’le[22], tundis hästi prantsuse kirjandust ja kunsti. See tegi aine põnevaks ja me Hannesega mõtlesime, et võib-olla ei olegi nii halb olla õpetaja. Aga itaalia keel tuli siis, kui ma olin veel üliõpilane. Hakkasin itaalia keelt ise õppima, sest prantsuse keelt ma juba oskasin küllaltki hästi, olin seda kolm või neli aastat Leesi juures õppinud, lugesin Maupassant’i[23] ja igasuguseid muid asju. Siis tekkis niisugune tunne, et on vaja itaalia keelt ka õppida. Isa ütles et, kuule, mine minu koolivend Aleksander Kurtna[24] juurde. Siis me olime juba ära leppinud, kui ta nägi, et mul on huvisid ka. Nad olid Kurtnaga koolivennad ja nad tegid kooli päevil mingisugust koostööd, sest isa oli matemaatikas päris osav ja Kurtna ilmselt paljus muus. Kui palju nad pärast sõda suhtlesid, ma ei tea, aga me käisime ükskord Tina tänavas, kus Kurtna elas ja Kurtna võttis mind enda juurde õpilaseks, mis oli meeletult kihvt, sest ma kuulsin igasuguseid uudiseid eesti kultuurielu ja partei poliitilise kontrolli kohta. Kurtna teadis neid tagamaid hästi. Õppisime tema kodus. Ta oli vabakutseline ning tõlkis hommikul. Tõusis üles kell neli, käis pargis jalutamas ja siis hakkas kohe tõlkima. Töötas keskpäevani, siis käis kirjastusi mööda tõlkeid pakkumas, kuluaarides asju ajamas, vestlemas ja nii edasi. Mõnikord ta ütles ust lahti tehes, et kas te saate mulle anda õppemaksu kolm rubla ette. Ka siis, kui ta oli alkoholi tarbinud, jäi ta tõeliseks džentelmeniks. Õpetamismeetod oli tal ka muidugi väga huvitav. Kasutasime Langenscheidti õpikuid või oli see Toussaint-Langenscheidti meetod[25], need on päris huvitavad. Vana meetod, mis algas sellega, et hakkasime kohe lugema Salvatore Farina[26] romaani ja seal oli siis itaaliakeelne tekst ja paralleelne tekst saksa keeles. Nii nagu vanad meetodid olid, lugemismeetod häälega, ja siis Aleksander käis mööda tuba ning mina pidin lugema ja tõlkima. Mõnikord, kui ta lihtsalt tüdines sellest õpikust, siis ta läks ja võttis raamaturiiulist suvalise raamatu, andis selle mulle kätte ja ütles, lugege ja tõlkige. Ise käis mööda tuba ja kontrollis mind. See arendas mu tõlkimisoskust ka selles mõttes, et pidin kõik kohe eesti keelde tõlkima. Muidugi, mõnikord ma panin mööda, aga tähtis oli see, et lause jookseks. Õpilasi ei tohi alahinnata ja materjal peab olema huvitav. Kui materjal on huvitav, siis on kõik huvitav ja kui materjal ei ole huvitav, siis võid seda ükskõik kui metoodiliselt taguda, et vihma sajab ja kass jooksis puu otsa, aga tulemust ei ole.

Kurtna oli värvikas isiksus, kellest palju ei teata. Itaalia kultuuri  tundis ta põhjalikult?

Itaalia kultuuri ta tundis. Ma ei tea kui sügavalt ta teadis keskaega ja renessanssi, aga ta tundis üheksateistkümnendat ja kahekümnendat sajandit, sest ta oli tõlkija ja valis neid allikaid. Ta tõlkis ka teistest keeltest ja tundis muidugi ka teisi kultuure, mitte ainult itaalia kultuuri. Eriti huvitasid teda kaasaegsed tekstid ja sellised, mis olid kuidagi süsteemile vastu, bulgaarlased, poolakad ja nii edasi.

Kas sellest oli juttu, kuidas ta peale sõda üldse Eestisse jäi? Ta õppis ju enne Vatikanis.

Kurtna oli selles mõttes kummaline mees, et ega ta kunagi ei rääkinud juttu nii, et punktist A punkti B. Ta rääkis paljudest asjadest, kuid allüüridega, vihjamisi. Ma sain aru, et ta oli olnud Siberis vangilaagris, mille kohta liikusid legendid. Selle kohta on hiljem kirjutanud üks ajakirjanik, kes uuris Kurtna kohta Londoni arhiividest mingeid asju.[27] Kurtna oli Petseri õigeusu vaimulikus seminaris ja sai stipendiumi Vatikani, et minna õppima diplomaatikat, vanu käsikirju, teksti filoloogiat põhimõtteliselt. Liikus legend, et ta vahistati, nõukogude spioonid võtsid ta kinni, kuna arvasid, et ta tegeleb diplomaatiaga. Ma arvan, et see on lihtsalt rahvajutt ja mingit diplomaatiat seal polnud. Üks versioon räägib, et ta oli topeltagent või mitmekordne Vatikani, võib olla Saksa agent, aga ma ei tea. Ma olen tema kohta lugenud erinevaid versioone.

Kui palju tal üldse võis õpilasi kokku olla?

Tal oli kunagi Teaduste Akadeemia juures üks rühm, kus olid viis või kuus inimest. Üks nendest oli Tiina Randviir.[28] Tema on ka Kurtnast kirjutanud – pan Kurtnast nagu teda kutsuti. See oli individuaalõpe. Hiljem oli mul niipalju jultumust, et läksin 1983. aastal itaalia keele õpetajaks Tallinna keeltekursustele ja sellest ajast peale arendasin ma oma diletantlikust edasi. Asi on selles, et tol ajal ei olnud Eestis itaalia keele oskajaid just palju. Oli Vello Hüva[29], kes oli õppinud Moskva rahvusvaheliste suhete instituudis, aga tema töötas ajakirjanikuna. Siis oli veel Tiina Intelmann[30], kes läks hiljem diplomaatiasse. Tiina oli muidugi väga hea itaalia keele oskaja. Me õppisime temaga koos ka 1989 Siena välismaalastele mõeldud koolis.[31]

Enne Sienat Sa ametlikus korras itaalia keelt ei õppinudki?

Ei, ma olen tegelikult iseõppija. Ma ei soovita kellelegi sellist teed, sest see on ikka ränk rännak igas mõttes.

Aga õpetamisega samal ajal ka enda keel areneb, tekib keelepraktika.

Jaa, seda küll, aga miks on tarvis koolkonda? Miks on tarvis kooli? Selleks, et mitte õppida selgeks valesid asju. Ja veel selleks, et õppida asju teatud süsteemis. Küllap ma teadsin ikka paljusid asju valesti ja siiamaani südametunnistus piinab. Ma kardan, et olen oma esimestele õpilastele õpetanud valesid asju. Mingil määral elu korrigeerib, aga mingid asjad jäävad.

Huvitav on uurida keele ja kultuuri seosed.  Itaalia varasem kultuur, Rooma kultuur. Kas ajalooline Rooma ja  ladina keel ei olnud eeltõukeks itaalia keele juurde jõudmisele? Rooma impeerium, tema suurus ja vägevus, ajalootundidest meelde jäänud legendid koolis. Kas need mõjutasid kuidagi ka hilisemat Itaalia huvi. Ladina keelt oskasid enne itaalia keelt?

Ei, tõenäoliselt mitte. Mul ei olnud varem itaalia huvi, pigem oli see prantsuse huvi. Itaalia huvi tuli kunagi hiljem, enne Kurtnat,  ja tuli läbi ühe naise, kes hakkas itaalia keelt õppima ja tema mõjul siis hakkasin mina ka. Ladina keelt ei oska ma kahjuks siiamaani nii nagu üks romanist tegelikult peaks oskama. Pedas oli üks aasta ladina keelt, mida andis vanem mees Kimmel.[32] Üks kord nädalas, mida ei olnud palju. Suvel  olin Võrumaal ja kaks suve oli nii, et tulin igal hommikul kell viis üles ning  õppisin erinevaid asju, mida tahtsin. Muuhulgas ladina keelt, ka Rooma ajalugu. Oli üks Rooma ajalugu venelaste poolt välja antud. Väga hea raamat oli. Aga kuna ma õppisin kõiki asju, mis ma tahtsin, inglise keelt, prantsuse keelt, ladina keelt, rooma ajalugu, lugesin erinevates keeltes kirjandust, siis maht oli väga suur ja süsteemsus kannatas. Kaks suve tegelesin niimoodi, midagi ma ikka teadsin Rooma ajaloo kohta.

See itaalia keele õppimine tekkis iseenesest ja juhuste mõjult, aga sellist ratsionaalset mõtlemist, et kuna itaalia keele oskajaid on vähe, siis ma nüüd õpin ka, seda ei olnud?

Mul ei kunagi olnud praktilisi eesmärke ning kõik on tulnud juhuslikult. Mul ei ole kunagi olnud huvi teadust teha, absoluutselt mitte, ma distantseerisin ennast sellest. Tookord me pidime kirjutama mõned kursusetööd ja ma käisin ka mõnedel üliõpilaskonverentsidel, näiteks Vilniuses või Leningradi ülikoolis. Mind juhendas siis Gunnar Kiviväli.[33] Kirjutasin mingisuguse töö teemal “Error analysis in Spoken English[34] ja siis ma võrdlesin inglise keelt  mingite saksa ja prantsuse näidetega ja analüüsisin vigade põhjuseid, aga mul ei olnud teaduslikku ambitsiooni. Mulle tundus, et see nõukogude aja teaduse tegemine on seotud nõukogude asjaga, nagu ei oleks saanud nõukogude ajal teadust teha. Mingil määral see eelkõige humanitaarias muidugi oli ka. Minna ülikooli õpetama, see ei olnud oluline mulle. Pealegi olin noor perekonnainimene, abiellusin juba 22-aastaselt ja kohe sündisid kaks last. Siis olin ma enda meelest vaba inimene ja palju õnnelikum, kui ma praegu olen.

Lapsed on nüüd juba üsna suured. Millega nad praegu tegelevad?

Poeg saab 35, vanem tütar saab 33 ja noorem tütar on 25. Poeg on prokurör. Töötas Ida-Virus ja oli Õigusakadeemia õppejõud. Vanem tütar õppis prantsuse keelt, lõpetas ülikooli ja siis ta oli vahepeal Kunstiakadeemias magistriõppes, aga jättis magistritöö tegemata ja nüüd teeb teist bakalaureust, lõpetab sel aastal puidurestaureerimise. Noorem tütar sai just magistrikraadi Sussexi ülikoolis[35] Brightonis ja on antropoloog.

Kuid koolis Sa ju õpetasid?

Koolis on jälle teistmoodi. Ma olen olnud kolm aastat inglise keele õpetaja Tallinna 7. Keskkoolis ja tegelikult oli see väga mõnus, aga see anarhistlik vaim on ikkagi kuidagi mul siiamaani endiselt sisse jäänud. Ega ma  süsteemides ei taha olla, ma olen alati olnud alternatiivsetes struktuurides. Kui ma olin õpetajana kolm aastat ära olnud, siis ma läksin töötama niisugusesse kummalisse kohta nagu ENSV Rahvamajanduse Juhtide Kvalifikatsiooni Tõstmise Instituudi juhtimislaborisse, kus ma kohtusin Ülo Vooglaiuga.[36] Ta oli sotsioloog ja Tartu ülikooli juurest sotsioloogia laborist ära aetud ning tegi seal mingit asja. Pärast olin Pirgu arenduskeskuses.[37] Pirgu arenduskeskus ja Eesti Humanitaarinstituut, need olid kõik niisugused alternatiivsed struktuurid. Vahepeal töötasin keeltekursustel samuti Tallinna keeltekursustel, kus õppetöö oli õhtu poole põhiliselt täiskasvanutele. Ma ei ole tahtnud süsteemiga töötada, ja see põhimõte ausalt öelda kehtib siiamaani. Ülikool ei ole see koht, kus ma tunnen ennast hästi, sellepärast et ülikooli bürokraatlik süsteem käib mulle üle mõistuse. Annan endale aru, et protseduure on vaja, aga mis sa teed. Protseduurid ei tohi sisu ära süüa. Nii võib näiteks protseduuri bürokratiseerumisega kaduda ära igasugune tahe õppekava muuta, sest see on nii keerukas.

Huvitav on see Pirgu arenduskeskuse periood, mis oli sel ajal tuntud ka näitekunsti arendamise keskusena.

Karusoo[38] hakkas tegema neid eluloo uuringuid. Ta oli Panso[39] õpilane, aga ka Ülo Vooglaiu õpilane, sest ta oli sotsioloogia laboris ja viis need kaks asja vormis kokku. Aga seal olid ka muud asjad. Mina olin juba Ülo Vooglaiuga varem koos töötanud ja mind võeti tegelikult kirjastustegevuse peale. Mingeid tõlkeid me seal tegime, juhtimise õpikutest, aga see sektor ei läinud õnneks või kahjuks korralikult käima ja siis ma tegelesin juba Dante seltsiga[40], see oli seltside aeg. Seal saime taas kokku Rein Rauaga[41], kelle õpetaja küll mina kunagi ei olnud, aga keda ma teadsin 7. Keskkooli ajast. Rein ütles, et kuule, Dante selts on igati tore asi, aga teeme ikka ülikooli ka.

Millal see kokkusaamine oli?

Täitsa võimalik, et see oli 1988 või 1989. Õppetöö algas 1989. aastal. Ideed oli varem õhus, sest Rein Raud, Einar Laigna[42] ja mina tegime Dante seltsi ja sealt sai see koostöö ka alguse. Rein sai millalgi ka Mart Susiga[43] kokku ja siis tekkis Humanitaarinstituudi kolleegium ja siis läks aeg rohkem EHI peale.

Kuidas selline asi, kui Pirgu arenduskeskus, üldse tekkis? Pirgu oli tollases keskkonnas ikkagi üsna ainulaadne.

Siis oli Rapla ATK, agrotööstuskoondis, ja selle alla loodi niisugune koht, kus võis arendada erinevaid tegevusi. Ülo Vooglaid oli seal ideoloog. Hiljem tuli rahvasaadikute kongress Moskvas, kus ta oli Eesti NSV rahvasaadik ja tema asemele tuli Andrus Ristkok.[44] Sotsioloogia oli Pirgus tugevam pool, siis olid mäluuuringud, psühholoogia asjad, mida ajas Arno Baltin[45], kes praegu teeb Tallinna Ülikoolis mingeid koolitusi. Ja Tõnis Arro oli näiteks seal. Ruve Šank[46], kes oli pärast seal Põllumajandusministeeriumis. Palju erinevaid inimesi käis sealt läbi. Mina olin kirjastustegevuse peal ja tegin keelekoolitust, aga ma ütlen veel kord, et siis oli selline aeg, kus käis ühiskonna ümber korraldamine ja rohkem jälgiti ühiskonna muutumist, kui tegeldi kavandatud töödega. Mulle on öelnud inimesed, kes sel ajal ülikooli lõpetasid, et rohkem kui õppimisega tegelesid nad tol ajal ühiskondlikus elus osalemisega. See oli erakordne aeg. Aga Pirgus oli väga huvitav. Väga põnev oli tegelikult kohtuda erinevate valdkondade inimestega. Need olid metsikud ja minule väga sobivad mitteametlikud asjad. Midagi pole parata, minu kõige õnnelikumad aastad on olnud need, kui ma olen saanud olla metsik ja vabameelne ja ma jään selle juurde.

Kas Sa oled matka- või reisiinimene, metsikute matkade tegija? Nõukaajal või nüüd hiljem? Millised on need reisikogemused ja elamused, mida oled laiast maailmast saanud?

Ma olen õudselt mugav inimene ja kõige rohkem meeldib mulle vaadata aknast välja. Ma võin vahtida pilvi, puid, põõsaid ja see täiesti meeldib mulle. Minu oma tuttava ütlus meeldib mulle – reisivad fantaasiavaesed inimesed. Aga tegelikult, kui nüüd ikka reisi peale sattuda, siis võib olla väga kihvt. Ma kaua aega ei käinud, sest kohe tuli perekond ja kui ma olin koolilaps, siis kõigele metsikusele vaatamata, olime kõik suved maal ning tol ajal ei reisinud ma mitte üldse.

Kooliga ei käinud?

Kooli ajal käisime. Moskvas käisime klassiga ja hiljem peda ajal lendasime koos kahe sõbraga Moskvasse. Leningradis käisin palju, sest see oli mõnus, õhtul istusid rongi, hommikul kohal, päev läbi Ermitaažis[47], järgmisel õhtul tagasi. Seitse päeva elasin siiski Leningradis mingite hipparite juures, kellega tänaval kohtusin. Olid lahked ja lubasid mul elada tasuta nende korteris. Nad panid veel mingit narkotsi seal. Ma mäletan, et tookord nad ütlesid, et narkootikumid on alkoholiga võrreldes palju inimväärikam, sest kui nad võtsid narkootikumi, siis olid enda meelest just sellised tegijad, et ei lasku kunagi alkohooliku tasemele. Mulle nad narkotsi ei andnud. Mis nendest pärast sai, ei teagi, kaotasin kontakti.

Aga millal pääsesid esmakordselt välismaale?

1976. aastal oli meil võimalus pedast minna Ida-Saksamaale, Güstrowisse, kus oli keelepraktika. Siis ma sain hakkama oma elu kõige suurema poliitilise kompromissiga ja nüüd ma muidugi häbenen seda, aga peab siiski ütlema, et läksin selle jaoks, et sinna saada, komsomoli. Ma ei olnud pioneer ja koolis nihverdasin ära komsomolist, kuid 1976. aastal ma tegin selle kompromissi. Güstrowis oli Pedagogische Hochschule[48], pedagoogikaülikool. See oli tol ajal suur asi, kuu aega välismaal, sest ka idabloki maadesse polnud lihtne saada. Käisin seal 1976, siis käisin uuesti oma saksa tuttavate pool 1979, ja veel 1983.

Mis isa ütles, kui komsomoli astusid?

Mis ta ikka ütles, et siis on tarvis minna.

Tollal võeti selliseid asju loomulikumalt kui praegu. Praegu loetakse teine narratiiv peale.

Kõigil, kes on teinud mingit kollaboratsiooni, on olnud mingid põhjused. Ja ma mäletan, et tunne oli muidugi vastik, kui instituudi komsomolitöötaja küsis ülbelt, kas ma tean midagi demokraatlikust tsentralismist. Ma oleksin talle selle peale hea meelega vastu hambaid pannud, raisk, niisugune. Ja siis teed sellist nägu, et no on selline värk, et kõik teavad, aga no mis parata. Aga ega see teesklus pole praegu ka mitte kuhugi kadunud, ehkki situatsioon on teine ja võiks ausamalt elada. A propos, eile õhtul logisin “Sirpi” ja Hain Rebas[49] kirjutab seal soomepoistest. Väga kihvt artikkel, kõik on väga kihvt, kus ta toob seal soomepoiste pöördumised demokraatliku Eesti eest ja ütleb, et soomepoiste rügement oli vastukaaluks Eesti laskurkorpusele ja SS-leegionile. Saksa armees olid ka eesti piirikaitserügemendid, kus minu isa oli, aga Rebase meelest ei ole soomepoiste sirgeselgsus 1944 võrreldav Uluotsa[50] aegse pugemisega sakslaste ees 1941. Esiteks 1941. aastal olid teadmised maailmast täiesti teistsugused, kui need olid 1944. aastal. 1941. aasta situatsioon on teine, 1941 ei teata veel koonduslaagritest ja niisugustest asjadest. Venelased tegid oma sigadused ära ja sakslased olid tulemas. Situatsioonid on teised. 1976. aasta situatsioon, see on küsimus, kuidas me seda hindame nüüd ja kuidas siis. Ma ei kiida heaks, mida ma tegin ja pealegi ma teadsin väga hästi, et teen oportunistliku käigu. Ma teadsin väga hästi, kuidas ma sellesse tegelikult suhtun, aga vaat sain hakkama sellise poliitilise omakasuga ja läksin komsomoli, mida ma jälestasin koos kogu selle nõukogude värgiga. Mõned astusid parteisse ja läksid ühel või teisel põhjusel koostööle julgeolekuga. Inimeste elud on kummalised ja ma ei arva praegu enam, et kõik, kes on julgeolekuga seotud olnud, on olnud ilmtingimata halvad inimesed, aga teguviisi kui niisugust ei saa õigustada.

Mis on hilisematest sõitudest meelde jäänud?

 Käisime pulmareisil  Sotšis, Ida-Saksamaal käisin kokku neli korda kuni aastani 1987. Kui 1987. aastal oli Berliini müür veel täiesti olemas, siis järgmisel korral, kui olime Berliinis alles aastal 2005, oli väga kummaline näha, et müüri ei ole. Väga eriline tunne oli Brandenburgi väravate[51] juurest läbi käia. Itaalias olen käinud muidugi palju, esimest korda 1986, kui käisin Tallinna linna kolmeliikmelise ametnike delegatsiooniga. Veneetsia ja Tallinn olid sõpruslinnad ja mind võeti tõlgiks. Poolteist päeva olime Roomas ka. Enne seda kutsuti KGB-sse välja ja taheti kaastööd. Aga no ega ma ikka selline kollaborant ka polnud.

Aga oli tol ajal võimalik ka ei öelda.

Oli võimalik.  Muidugi, ilma komsomoli astumata oleks Güstrowis jäänud käimata, no aga siis oleks jäänudki käimata ja mis siis sellest. See on üks väga väheseid kompromisse, mida ma olen teinud. Nii et KGB-le ütlesin ei, aga Veneetsias käisin.

Missugused olid esimesed muljed Itaaliast?  Keel oli Sul ju olemas, suhtlesid kohalike inimestega, olid palju raamatuid lugenud, ilukirjandust, ajalugu. Kas muljed Itaaliast olid kuidagi tuttavad? Äratundmisrõõm?

Jah ja ei. Ma olin Veneetsiat vahtinud piltide pealt ja lugenud ka Veneetsia linna ja ajaloo kohta. Aga vaimustas ikka, Itaalia vaimustas, juba see õhk vaimustas. Ma olen rohkem meeleline inimene kui ratsionaalne inimene ja mulle on see oluline. Ma mäletan seda õhku, valgust ja siis ma mäletan seda gondliloksumist ning vana hiilgust.

Itaalia on ju ka väga erinev.

Jah, muidugi. Hiljem ma lugesin D’Annunzio romaani “Il fuoco”[52], mille peategelane on üks vagneriaanist noormees, kes läheb sinna rääkima oma kunstilistest tõekspidamistest ja naudib linna tema kõdus ja toreduses. Aga Veneetsia polegi Itaalia, see on omaette maailm.

Itaalia sellist teravat mälestust nagu Eestist, sipelgapesa, vaablase nõelamine, Itaaliast midagi analoogset aistingut ei tule meelde? Meelelist aistingut?

See oli ikkagi väga palju hiljem. Aga vist eelkõige valgus ja õhk. Kui sa lähed ja õhk väriseb, ja selline valgus. Seda ma mäletan, aga nüüd ma ei võta jälle seda niimoodi vastu. Siis oli küll, iga kord oli see tunne. Hiljem sa juba tead neid asju ja harjud.

Aga soov seal elada, nüüd või siis vanaduspõlves? Jäädagi sinna elama?

Kunagi oli küll üks mõte osta sinna üks koht ja oli ka pakkumine ja väga soodne pakkumine Abruzzo maakonnas, kuskil 800m kõrgusel on üks väike linnake, kus tekkis äratundmisrõõm, sest seal on püha Brigittale pühendatud kirik ja seal oli selline väike borgo[53], hästi pisike, nii et on rohkem küla kui linn. Sealsed nõlvad meenutasid natuke Võrumaad ja tema maastikku. Seal tuli selline tahtmine küll, aga see jäi ära ja sellest polegi midagi.

Püha Brigitta on siia segatud?

Jah, Püha Brigitta, sest Brigitta õed, brigitiinid[54] on ka Tallinnas. Püha Brigitta kirik ja klooster on Roomas Piazza Farnesel.[55] Brigitta[56] pärast ju elas Itaalias ja ta surigi Itaalias. Keegi kirjutas ka  mu üliõpilastest bakatöö Brigittast Itaalias. [57]

Eestis elamine ei häiri Sind?

Absoluutselt mitte. Mulle Eestis väga meeldib, ainult et kevadtalv on hästi pikk.

Sa oled konventsiooni poolest katoliiklane, kuidas need usulised tunded kujunesid? Kas perekonnas oli soodumus või Kurtna mõju?

Vanemad olid luterlased. Tartus oli katoliku kirik, aga ma ei käinud seal. Kurtna mõju ka ilmselt mitte.  Kurtna usulist tausta ma ei teagi. Ta õppis Petseris õigeusu seminaris, kuid tal olid Vatikaniga omad suhted. Ma tean, et ta tundis paavst Paulus VI-t[58] vist lausa isiklikult. Kurtna kohta on loodud tegelikult nii palju legende ja ma pole kunagi tahtnud seda päriselt uurida. Ta oli minu jaoks siiski niisugune autoriteet, et ma isegi kardan neid asju, mitte halvas mõttes ega heas mõttes, aga ma ei ole sellega tegelenud vähemalt praeguseni. Võib-olla kunagi ma teen seda. Aga  Ekspressis ilmunud juttu Kurtnast kui topeltagendist ma lugesin muidugi suure huviga. Palju seal nüüd tõde on, kes teab? Aga mäluga on lood muidugi kummalised. Esiteks me mäletame paljusid asju valesti või me paneme asjad mälus pärast teistmoodi kokku. Seda kõike ei saa tõe pähe võtta.

Kas katoliku usk tuli itaalia keelega.

Võimalik. See oli Tallinnas, 1983. aastal ma läksin katoliku kirikusse. Pigem tekkis niisugune intellektuaalne huvi ja eks seal olid väga erinevad asjad, mis mõjutasid, raske öelda nüüd. Tol korral mind huvitas ka natuke ida, karma-jooga näiteks ja õppisin natuke kõiki asju nagu noor inimene. Ma tõlkisin ise oma huviks suvel Vivekanandat.[59] Tekkis muuhulgas religioosne tunne ja ma tahtsin rohkem teada katoliku poolt. Algas intellektuaalsest huvist ja siis see sai mulle distsipliiniks. Distsipliin on väga tähtis, inimesele on teatavat distsipliini vaja, eriti kui ta on natuke anarhiliste kalduvustega. Siis distsipliin mõjub talle hästi. Pühapäevane missal käimine on kosutav.

Sa pead silmas ikka enesedistsipliini, mitte väljastpoolt peale surutud käsuõpetust?

Seda jah. Muidugi sattusin ma seal kokku põnevate isikutega, sest alati on tähtis, kellega sa elus kokku satud.  Oli ka teistmoodi põnev, aga ütlen veel kord, et ma ei taha nendest asjadest tegelikult eriti rääkida. Tavaliselt ütlevad inimesed, et mis siis on, kui sa kõik pihil ära ütled. Sa pihi mulle või ükskõik kellele. Seda võib teha ja see võib mõjuda õudselt hästi, aga midagi on seal teistmoodi. OK, ma ehk kujutan seda kõike ette, aga ega see mind ei vaeva ka.

Kui see vaevama hakkaks, siis oleks ilmselt midagi viga.

See mind ei vaeva absoluutselt.  Kiriku suhtes võib väga kriitiline olla. Kõik, mis on seotud välise kirikuga, Galilei[60] ja muud asjad, mille eest paavst Wojtyla[61] vabandust on palunud, aga see on muu asi. Mul on sisemist Kirikut olnud tarvis ja see on mind hoidnud.

Kõikide religioonide nimel on tapetud: nii kristluse, islami, budismi jne., aga tuleb vahet teha õpetuse ja poliitika vahel.

Absoluutselt. 1987 .aastal olin Süürias, kus olin Estonia balleti tõlk. Estonia teatri ja balletiga ma olen käinud vist Itaalias paar korda ja siis Süürias, mis oli hästi huvitav kogemus. Kusjuures ma ei osanud ju sealset keelt ja et ma tõlk olin, oli ausalt öelda naljanumber. Tõlkisin prantsuse keelest natuke, aga mind ei läinud seal väga vaja, sest seal oli keegi kohalik süürlane, kes oli neli aastat Moskvas olnud. Tema oli ka põhiline tõlk. Minule oli see rohkem preemiareis. Sain suhelda huvitavate inimestega, Süüria kristlastega, moslemitega; Keelt oskamata käisin seal üksinda auulides ringi ja kõik oli hämmastav, fantastiline. Inimlik kogemus oli fantastiline. Üks kaunimaid reise oli see Süüria reis: Damaskus, Krak de Chevalier ristisõdijate kants, Aleppo (Haleb), Tartous, kogu ringreis.[62]

Kuidas see Estonia balleti tõlkimine tuli?

Ma õpetasin keeltekursusel ja kunagi tulid mingid inglise keele õpetamise tunnid televisioonis. Siis ma tegin erinevaid asju väga suure energiaga ja „Estonias“ olin itaaliakeelsete ooperite konsultant. Viie aasta jooksul tegin seal mingeid kavalehtesid ja tõlkisin nende buklette eesti keelest inglise keelde. 

Eelmisel aastal kirjutasid artikli Breiviku[63] kohta, millest jäi meelde sõnum – kui ma suren, siis saab süsteem täiuslikuks.

Ma üldiselt vihkan süsteeme, aga saan aru, et süsteeme on tarvis. Esiteks, inimene peaks endale süsteemi valima, sest ilma süsteemideta ei saa. Me vajame und, kuigi võime oma keha petta ja noorena öösel üleval olla. See kõik on võimalik, aga see pole loomulik. Organism elab süsteemselt.

Ilmselt on inimese ootused süsteemile erinevad. Mõni tahabki, et süsteem talle väljastpoolt ette antakse.

Võimalik, aga enesedistsipliinis võivad olla ka vaheldused. Mul on olnud pikk periood, kus ma hommikul tõusin kell viis ja töötasin kümneni, aga on olnud periood, kus ma hommikul kell viis ei ole saanud midagi teha, alustasin päeval kell 12 ja töötasin õhtuni, kella kaheksani, kümneni. See on nii nagu inimene seda endale ette seab.

Mis oli artikli ajendiks? Sa ei ole olnud arvamusliider, kes kirjutab meediasse pidevalt, päevast päeva, kolumne.

Ma ei olegi arvamusliider ning ühelt poolt oli ajendiks Breivik, teiselt poolt mingid ülikooli sisesed asjad. Ma ei mäleta enam, mis see täpselt oli. Aga muidugi ka Breivik ja see, kuidas ajakirjandus pushib midagi üles ja sellega nagu õhutab selliseid äärmusi.

Tänapäeval ilmselt ongi nii, et meedia suunab kampaaniaid millegi poolt või vastu.

Teiselt poolt oli artikkel mäss ülikooli siseste asjade vastu, seotud näiteks õppekavadega ja mingite ekspertide valmisprotseduuridega. Mul oli isegi vist mingi näide, aga toimetaja võttis neid asju välja. Kusagil oli kirjas, et õppekavade pealkirjades ei tohi esineda sõnad teooria ja praktika. Kujuta ette, et sulle antakse ette, et nii ei tohi olla. Mis tähendab, et ei tohi olla? See oli sellepärast, et õppekavas peab igal pool olema ühtemoodi, et sa ei tohi panna näiteks, et midagi õpetatakse. OK, ma saan aru, et õpetada ei ole võimalik, seda ütles Ülo Vooglaid ja mõnes mõttes ma olen sellega nõus, et keda sa ikka õpetad, õppida on võimalik.  Aga igale poole pidi panema – luua eeldused.  Jesus Christ[64], kõik on väga tore, aga kusagilt pannakse sulle kõik paika, ilma et seda sinuga arutatakse. Süsteem muudetakse nii standardseks, et masin võtaks selle vastu. See oli seotud ka Breivikuga, et saadaks talle raipele karistuseks meile, mida me iga päev kuhjaga saame, samas koguses kui meile saadetakse. Kusjuures teistele ei lubaks saata. Suurim karistus mu meelest. Nii et see oli üks ajend, miks ma kirjutasin. Paljude asjade tagamaad ei tule võib-olla artiklist välja.

Vägivald põhjustab vägivalda ja ma sain aru, et pidasid silmas vägivalda, kui reaalset valu tekitavat asja, mitte kui vaimset vägivalda. Aga see on samamoodi vägivald Breiviku suhtes.

Nojah, ütleme, et selles artiklis oli kaks poolt ja see varjatum pool oli Breiviku pool. Siin on mitu eri asja ja võib-olla ühe artikli asemel oleks pidanud kirjutama kolm artiklit. Ühelt poolt on see, mida Breivik tegi. Nagu ma ütlesin ka, et hoolimata, kas Hitler[65] oli hull või ei olnud või et äkki Hitler oligi hull ja Stalin[66] ei olnud, siis hoolimata sellest kõigest jääb fakt faktiks: kuritegu on tehtud. Muidugi, lisanduvad pehmendavad asjaolud. On selge, et kui keegi on vaimuhaige, siis mõjuvad ühed asjad ja kui ta ei ole, siis tulevad esile teised asjad, aga siia juurde lisandub ühiskonna huvi kõige selle vastu. See on haige värk, mida haibitakse üles.

Kindlasti oled mõelnud ühiskonna ja üksikisiku mõjude peale ja nende omavahelise suhtlemise peale. Kas üldse on võimalik ilma vägivallata hakkama saada? Ilma vaimse vägivallata?

Laste kasvatuski on hea näide. Ühel hetkel peaks inimene olema nii kaugele arenenud, et ta ei vaja välist vägivalda. Ta distsiplineerib ennast ise ja mõistab, et ta ei saa minna anarhia teele. Sootsium ei ole aga võimalik ilma vägivallata. Vägivald summeerib ennast müütides, tabudes, seadustes, normides. Ei ole kultuuri ilma piiranguta ja igasugune piirang on tegelikult vägivald kellegi või millegi suhtes. Organism ka piirab ennast, mõningaid asju tarbib ja mõningaid teisi ei kasuta.  Selleks, et olla organismina jätkusuutlik, peab ka  ühiskondliku organismina ennast kindlasti piirama. Sootsium on vägivald ning see on seotud ka seadusega, sest loodusseadus on samuti seadus. Minu jaoks tähendab see seda, et need kaks, ühiskonna seadus ja looduse seadus kui jätkusuutlikkuse ja elu seadus üldse, peaksid olema harmoonias. See on nagu üks poolus, aga teine on see, mis on seotud armastusega. Vana Testamendi seadus ja Uue Testamendi armastuse seadus on teineteisega täiesti vastuolus.  Armastuse seadusega, ma arvan, on võimalik mõista ka pedofiili, on võimalik mõista massimõrvareid, sealhulgas Breivikut.  Me ei tea, mis Breivik on. Tal olid tõenäoliselt perekonnaprobleemid, isaga suhtlemise probleemid ja kõik muud asjad ja küllap on teda võimalik mõista. Lõpuks on üks geniaalsemaid kirjutisi, mida ma kunagi olen lugenud, Kierkegaardi[67] Abrahami ja Iisaku lugu. Kierkegaardi “Kartus ja värin”, Jaan Pärnamäe[68] on tõlkinud. Kui Abraham suhtleb Jumalaga ja Kierkegaard ei saa aru, et isa Abraham, kuidas sa said ometi niimoodi käituda? See on geniaalne kirjutis.

Aga nõusolek vägivallaga nagu välistab selle. Ma mõtlen vaimsest vägivallast. Füüsiline ja vaimne vägivald on mõlemad vägivallad ja füüsiline on selgesti eitatav, aga vaimne vägivald nagu Sa rääkisid, koosneb normidest ja seadustest. Piirang, piir, distsipliin, kõik see on õige. Aga siis, kui on nõusolek, siis tekivad publik ja teater ning kui nad saavad üksteisest aru, siis võib sealt sündida elamus. On võimalik, et kõik ei olegi vägivald ja ei pea olema alati vägivaldne suhtlemises inimestega. Igasugune vaimne suhtlemine ei ole kindlasti vägivaldne.

Näiteks Eesti Humanitaarinstituut ei olnud kindlasti vägivaldne. EHI oli vaimne vendlus, vaimne konsortsium, kusjuures selliselt vaimne, mis tunnistas ühisosasid ja eriosasid. See, mis on minu jaoks ülikool, seisneb ikkagi kunagises vabaduses, mida heideti talle ka pärast ette, kuna siin ei olnud piisavalt distsipliini. EHI arvestas esimesed kolm kuni viis aastat, isegi rohkem, põhimõtteliselt ideaalidega, võttes oma liikmeteks neid, kes said distsipliini endale ise tekitada.

Nüüd jõudsime vaikselt Humanitaarinstituudi juurde. Kuidas sa hindad EHI-t nüüd tagantjärele?

Esiteks oli niisugune aeg, selliste vabade konsortsiumite sünni aeg. EHI ei olnud kindlasti ainuke, sinna peaksime paigutama tollased seltsid: seesama Dante selts, Iiri selts[69] ja neid oli veel, aga EHI oli õppeasutus ja ta oli tõepoolest ka niisugune akadeemia, kuhu inimesed tulevad vabalt ja lähevad vabalt. Aastal 1992 hakati tegema mingisuguseid näidisõppekavasid, aga igaüks pani lõpuks ikkagi oma stuudiumi ise kokku ja lõi oma distsipliini. Siin on kaks asja. Üks distsipliin on see, mis on seotud üldise korraga, teine on enesedistsipliin.

EHIs olid kindlasti väga erinevad inimesed. Oli neid, kes tulid otse keskkoolist ja kellel ei saanudki niisuguseid enesedistsipliine välja kujunenud olla, kuid oli ka vanemaid, kellel olid juba mingid huvid välja kujunenud. 1989. aastal asus õppima esimene kursus ja siis ei olnud veel  õppekavasid.

Esimesed õppekavad tulid 1992. See oli ikka kursuste süsteem ja inimene pani endale selle kava ise kokku ning kogus need punktid. Eks alguses oli kõik võib-olla liiga metsik ka, eriti kui keegi tuleb koolipingist, siis vajab ta mingisuguseid suuniseid. Nii, et sellest edasi minnes oleks võib-olla hea, kui on mingisugune näidisõppekava või kus on näha mingisuguseid edasiminekuid, arvestades, et õppekavad on kindlasti vajalikud, kuid nad ei peaks olema standardiseeritud. Rääkimata sellest, mida kõike seal olema peab või ei tohi olla, mida seal võib pealkirjas olla, või kuidas eesmärgid on sõnastatud. See on jama, ajaraiskamine, aga õnneks annab see mõnele inimesele tööd.

Vahepeal on tekkinud haridusbürokraatia. Süsteemist lähtuv järelkontroll.

Asi seegi, aga ma ei pea seda vajalikuks.

Kümne aasta jooksul on EHI staatus muutunud.

Muidugi on muutunud. Dokumendid on taaskord väga hinnas. EHI sai nüüd Tallinna Ülikooli sisse, millega tal on tulevik süsteemis kindlustatud, aga vana EHI taolist asutust on tarvis. Kas nüüd tingimata ainult humanitaaria,  aga igas ühiskonnas oleks niisuguseid asutusi tarvis, mis on kahtlemata risky business.

EHI praegu, on tal mingi spetsiifiline koht?

Ta on Tallinna Ülikooli üks õiguslik struktuuriüksus, instituut, mis tegeleb eelkõige humanitaariaga. Seal on siis eelkõige kultuuriuuringud, semiootika, antropoloogia. Sotsioloogia läks sealt ära ja ka ajalugu läks sealt ära.

Sina ei ole praegu enam EHIga seotud?

2008. aastal loodi  seoses ülikooli reformimisega Germaani-romaani instituut ja EHI romanistika ühines Pedagoogikaülikooli prantsuse filoloogiaga.

EHI kaotas oma rolli interdistsiplinaarse üksusena, mida Läänes juba praegu hakatakse vaikselt taas arendama, sest Ameerikast tulnud väga kitsas spetsialiseerumine, kuigi seda on ka idealiseeritud, arvates et inimesel ei saa olla laialdasi huvisid ja ideaal peitubki ranges spetsialiseerumises, võimaldab küll paremat süsteemi poolset kontrollitavust, aga ei ole andnud oodatud tulemusi. Võib-olla ei ole see lahendus? Kas interdistsiplinaarsusel võib olla tulevikku?

Mina arvan seda, et inimesed on erinevad. Me rääkisime, et on inimesi, kes distsiplineerivad ennast ise ning kes suudavad ennast distsiplineerida ja neile sobib interdistsiplinaarsus väga hästi. Ühe geeniteadlasega, kes tegeleb eelkõige vanade geneetiliste uurimustega, Svante Pääboga[70], oli mõned aastad tagasi üks intervjuu. Ta õppis Lundi ülikoolis ja võttis seal bioloogiat ja geneetikat koos vene kirjandusega, Egiptuse uuringutega ning mingisuguseid muid asju. See oli eriti mitmeülbane valik, mis tookord tema ülikoolis mitte kellelegi rõõmu ei valmistanud, aga mis kuidagi oli ikkagi võimalik. Samamoodi toimis EHI interdistsiplinaarsus, välja arvatud see, et meil ei olnud bioloogiat ja nn raskeid teadusi. Ma arvan, et selline asi sobib just nendele, kes on ühelt poolt kas loomingulised inimesed, uurivad inimesed ja kellele jääb süsteem alati kitsaks. Samas on need, kellele mingisugune elementaarne süsteem on vajalik, eelkõige näidisena ja siin ma tulen jälle selle juurde tagasi, et näidisõppekava on mingis mõttes head, sest see oleks üks võimalus, kui sa tahad midagi, siis on mingid kriteeriumid ette antud. Aga see ei tähenda, et sa pead niimoodi tegema.  Siin on ikkagi asju, kuidas sa õppekava kokku paned, mis järjekorras sa midagi võtad ja muidugi ülikool on üritanud ka nende vabaainete ja eelkõige siis sissejuhatavate ainete pealt luua valikuid ja ka kõikides moodulites on kohustuslikud ained ja valikained, aga kõik see on ikkagi õpitava distsipliini raames. Interdistsiplinaarsuse tagavad siis praegu eelkõige sissejuhatavad ained ja sissejuhatavate ainete valikained, mida võib vabalt võtta, aga minu hinnangul jah see jääb kitsaks võrreldes EHI interdistsiplinaarsusega või õigemini selle interdistsiplinaarsuse taotlusega, kuivõrd ta nüüd lõpuks üldse realiseerus. Inimesed on ju iseküsimus.

Kas EHI  õigustas oma olemasolu? Kas teda 50 aasta pärast keegi üldse mäletab?

Ma ütlen nüüd seda, et õigustamist saab vaadata personaalseid kaasuseid uurides. Ma tean ühte romanisti, hiilgavat romanisti ja keeleinimest, kes nüüd on EHI filosoofia doktorantuuris. Ma arvan, et tema puhul on EHI end väga õigustanud. Üks teine romanist, kes tegelikult õppis eri keeli, ida keeli samuti natuke juurde, kaitses doktorikraadi grammatikast ja töötab praegu Keele ja Kirjanduse Instituudis. Tema näite varal kindlasti on õigustanud. Aga neid näiteid on päris palju. On inimesi, kes on pärast läinud tõlkijateks Brüsselisse või Luxembourgi või on diplomaatias, või tegelevad kirjastustegevusega, või on ise ka õppejõud. Aga need kõige silmapaistvamad näited, ja neid on päris palju (ma räägin ikka romanistide näitel), on just nimelt meie varasemast EHIst. Kusjuures uuemad romanistid, pärast 3+2 Bologna reformi, ma ei väsi ütlemast, et see oli hästi jabur muudatus – ma ei tea nendest, mõne üksiku erandiga, suuremat midagi. Praegu õpivad ka 5-6 aastat, nagu vana EHI ajal, kusjuures nominaalaeg on kolm, aga kolmega peaaegu keegi ei tee ära, sest sageli tuleb juurde Erasmuse[71] aasta välismaal, mis on iseenesest väga hea. Mitte kõigi kohta see ei käi, aga väga paljud kaovad. Minu seisukoht on, et näidisõppekava on küll hea, aga õppekava peaks võimaldama, isegi kohustama, valikuid. Aga kolme aastaga seda ei saa.

Eks spetsialiseerumisega ka on nii, et kõik ei saa spetsialiseeruda ühtede normide alustel. Liiga palju tahetakse standardiseerida. Tahetakse, et kõik on ühtemoodi. Võib-olla kellelegi on vaja Egiptust juurde võtta või mõnele teisele midagi muud.

Just nimelt. Standardiseerimine on tõbi, aga see meeldib nendele, kes töötavad masinatega ja masinad armastavad süsteeme. Ma ei tahaks olla õudne masinatevihkaja, aga masinad hoiavad süsteemi. Ma väga kardan, et ma olen sellel seisukohal, et me peame hakkama masinate orjadeks.

Alguses oli intervjuu väliselt juttu, et käisid keskkooli ajal Tartus ülikooli klubis näiteringis. Kuidas praegu teatriga suhted on? Kas Sa viimasel ajal oled teatris käinud? Armastad üldse teatris käia?

Jah, ma lähen nüüd vaatama Linnateatrisse Anton Tšehhovi[72] varasemaid asju Nüganeni[73] lavastuses. Käisin veel Theatrumis[74] Onu Vanjat vaatamas. Ei olnud viga. Aeg ajalt käin.

Mida ütleksid lõpetuseks?

Oleneb, mida te soovisite selle intervjuuga saada? Ma ei taha olla väga konkreetne, mida olen viimasel ajal üritanud teha ka tundides. Vahepeal ma harjusin sellega, et loengus peab olema väga konkreetne, aga nüüd on viimasel ajal hakanud mulle meeldima see, et hakkan tegema digressioone, kõrvalekaldeid rutiinist. Võib-olla on see vanaduse tundemärk.  Ma enam ei mäleta, milline see õige rada on, aga ma siiski arvan, et ka intervjuu puhul on mitteoluline jutt teinekord väga oluline.

Meie huvi on inimese kasvamine ja kahanemine. Igal inimesel on erinev lugu ning ka meie pole väga konkreetsed. Iga isik tekitab konkreetse selguse ja loob piiranguid, mille abil see isik asju ja maailma näeb.

See on väga hea, et te seda ütlesite, sest nüüd ma ütlen seda, mis on oluline. Jaanuaris ma käisin Ecuadoris, see reis hõlmas Galapagost, pealinna Quitot, mägedes tõusime muuhulgas vulkaanile, mis on peaaegu 6000m kõrge. Ma pidin peaaegu seal otsad andma, sest mäehaigus tuli kallale, aga ikkagi tegin selle ära. See oli kihvt! Siis Amazonase lisajõgi Cuyabeno, Kolumbia piiri ääres, indiaanlaste külad ja vihmametsad, kus on kaimanid ja anakondad ja kõike muud ja Panama City ka takkaotsa. Küsimus ei ole selles, mida ma seal nägin, aga sellel reisil vaatasin endasse ja mõtlesin. See mõte oli mul juba eelmisest aastast, et ma pean vähendama endas mitte seda, kes ma olen, sest ma ei tea ju, kes ma olen, aga neid näivusi, konstruktsioone, kas ma olen seal mingi doktor või professor või ma pean end poolharitlaseks, ma olengi poolharitlane, kaasa arvatud nendes samades distsipliinides, millega ma tegelen. See on konstruktsioon, mis kujundab image’i. Kusjuures ma ise ei tea ka, mis see lõpuks on. See on minu ettekujutus image’st. Ühesõnaga, et see mind liiga palju ei ärritaks. Mitte seda, et ma ütleksin, et ma tahaksin olla mina ise. Ma tean, et see on nõme asi, aga ma tahaksin, et mul ei oleks oma image’iga probleeme. Ma tahaksin, et minus ei oleks akadeemilist teesklust, et minus ei oleks kodanikuteesklust, et minus ei oleks patriootilist teesklust. Mitte et ma ei valetaks ega teeskleks, see kuulub inimeseks olemise juurde ja see on ka fantaasia oluline osa, aga ma tahaksin lihtsust, sõbralikkust ja armastust. Armastust, ausust, siirust, lihtsust, nalja, fiktsiooni – need on minu jaoks olnud kõige tähtsamad asjad, kaasa arvatud teadmistes. Ma olen kogu elu tahtnud olla see, keda ma ei ole suutnud olla, sest see on väga kihvt, kui inimene üritab hüpata üle oma varju, see on kihvt asi, aga tahaksin mitte teha endale ka liigset probleemi, kui see välja ei tule.

Kuidas sattusid Ecuadorisse? Kas see oli kuidagi märgilise tähendusega.

Ei, mulle asjad satuvad juhuslikult, aga ma olen alati tahtnud jõgesid mööda sõita. Mark Twaini[75] Huckleberry Finn ja sealt pärineb mööda Mississipi jõge sõitmine, kuigi Ameerikast olen ainult läbi sõitnud, olnud Miamis ühe päevakese, New Yorgis on mul siiani käimata, tahaks käia millalgi. Aga nüüd ma olen kolm korda sattunud Kesk-Ameerikasse: Kolumbiasse, Yucatani poolsaarele Mehhikos ja nüüd siis Ecuadorisse. Väga vinge reis, kuigi minu jaoks veidi intensiivne ja jäi natuke pealiskaudseks. Liiga palju asju oli koos. Rohkem tahaks kuskil paigal olla. Jõgi on minu jaoks tähtis, voolav vesi. Minu jaoks on olulisem isegi rohkem jõgi kui meri, ehkki meri on vapustav, aga jõgi on huvitav, kui sa sõidad mööda jõge.

Tartus oli jõgi, Võrumaal oli  jõgi, lapsepõlve mõjutused?

Peetri jõgi oli Võrumaal, Eesti-Läti piirijõgi, aga see oli ikkagi kauge jõgi, sest sinna pidi läbi metsa minema. Seal oli ahvenat, särge, liivapaljandikud, aga see teine jõgi oli tähtsam, Pedja jõgi on tähtsam, kuidagi reaalsem. Teine oli kuidagi, ah kui seda metsa ees ei oleks, saaks kohe jõe juurde. Pedja on Jõgevamaal, ma olen seal 50 meetrit jõest.


[1] Kuutsi külas asub Mõniste kool.

[2] Evald Saag (1912-2004). Eesti teoloog ja vaimulik.

[3] 1944.a. veebruaris moodustati Saksa sõjaväkke mobiliseeritutest kuus Eesti piirikaitserügementi, mis allutati Wehrmachti 300.eriotstsarbelisele ja 207. julgestusdiviisile.

[4] “The Morning Star”, asutatud 1930. Vasakpoolne Briti ajaleht, varem Suurbritannia Kommunistliku Partei (1920-1991) häälekandja.

[5] “The Moscow News”, asutatud 1930. Inglisekeelne ajaleht Nõukogude Liidus ja nüüd Venemaal.

[6] Igor Holts (1930-2011). Tartu Miina Härma Gümnaasiumi õpetaja 1965-2003.

[7] Jaak Aaviksoo (1954). Eesti poliitik ja füüsik. Praegu Eesti haridus- ja teadusminister. Eesti Teaduste Akadeemia liige (1994). Lõpetas 1971 Tartu 2. Keskkooli.

[8] Briti ansamblid “The Beatles”, “The Rolling Stones”, “Led Zeppelin”.

[9] 1966 toimusid Inglismaal jalgpalli maailmameistrivõistlused. Portugal võitis Brasiilia 3:1.

[10] Paul Keres (1916-1975). Eesti maletaja.

[11] 1972 toimus Reykjavikis male maalilmameistri tiitlimatš, milles ameeriklane Robert James Fischer (1943-2008) võitis tol ajal Nõukogude Liitu esindanud Boriss Spasski (1937) 12,5:8,5.

[12] Igor Gräzin (1952). Eesti poliitik ja õigusteadlane.

[13] Hannes Villemson (1955). Eesti tõlkija ja teatritegelane.

[14] Lembit Andresen (1929). Eesti pedagoogikateadlane.

[15] Gunnar Kiviväli (1926-1977) inglise filoloog.

[16]  Lidia Tsehhanovskaja (1938) inglise filoloog.

[17] 1999 võttis Euroopa Liit vastu Bologna deklaratsiooni, millega kujundati Euroopa ühtne kõrgharidusruum, mis nägi minimaalnõudena ette 3-aastast bakalaureuse kraadiõpet, millele järgneb 2-aastane magistriõpe.

[18] Mati Heidmets (1949). Eesti psühholoog. Tallinna Ülikooli professor.

[19] Tiit Land (1964). Eesti biokeemik. Tallinna Ülikooli rektor.

[20] ETIS. Eesti Teadusinfo süsteem.

[21] Lauri Leesi (1945). Prantsuse filoloog ja pedagoog. Tallinna Prantsuse Lütseumi direktor.

[22] Edith Piaf (1915-1963) ja Mireille Mathieu (1946). Prantsuse lauljad.

[23] Henri René Albert Guy de Maupassant (1850-1893). Prantsuse kirjanik.

[24] Aleksander Kurtna (1914-1983). Eesti vaimulik ja tõlkija.

[25] Toussaint-Langenscheidti meetod. Keele iseõppimise meetod, mille töötasid välja Charles Toussaint (1813–1877) ja Gustav Langenscheidt (1832–1895)

[26] Salvatore Farina (1846-1918). Itaalia romaanikirjanik.

[28] Tiina Randviir (1958). Eesti tõlkija.

[29] Vello Hüva. Eesti tõlkija.

[30] Tiina Intelmann (1963). Eesti diplomaat, hariduselt itaalia filoloog. Eesti suursaadik Iisraelis ja Montenegros.

[31] Scuola di Lingua e Cultura Italiana. Välismaalastele mõeldud itaalia keele ja kultuuri kool Sienas.

[32] Andres Kimmel. Ladina keele õpetaja, kirjanik Oskar Lutsu tädipoeg

[33] Gunnar Kiviväli (1926-1977). Inglise filoloog.

[34] Vigade analüüs suulises inglise keeles (inglise k.).

[35] University of Sussex, asutatud 1858. Ülikool Inglismaal East Sussexi krahvkonnas.

[36] Ülo Vooglaid (1935). Eesti sotsiaalteadlane ja poliitik.

[37] Pirgu arenduskeskus, asutatud 1987. Õppe-, info- ja arvutuskeskus. Aastast 1990 iseseisev majandusühing.

[38] Merle Karusoo (1944). Eesti lavastaja.

[39] Voldemar Panso (1920-1977). Eesti lavastaja ja teatripedagoog.

[40] Dante Alighieri selts.

[41] Rein Raud (1961). Eesti kirjanik ja filoloog. EHI Kolleegiumi esimees 1989-1998. Tallinna Ülikooli rektor 2006-2011.

[42] Einar Laigna (1937). Eesti teoloog ja sõjaväelane.

[43] Mart Susi (1965). Jurist. Tallinna Ülikooli õppejõud.

[44] Andrus Ristkok (1949). Eesti majandusteadlane ja poliitik.

[45] Arno Baltin (1959). Psühholoog.

[46] Ruve ŠŠank (1954). Riigiametnik.

[47] Ermitaaž. Kunstimuuseum Skt. Peterburgis. Asutatud 1852.

[48] Güstrowi Pedagoogiline Kõrgkool. Kõrgkool Saksa DV-s 1952-1990.

[49] Hain Rebas (1943). Eesti-Rootsi ajaloolane.

[50] Jüri Uluots (1890-1945). Eesti õigusteadlane ja poliitik.

[51] Brandenburgi väravad Berliinis. Ehitati 1788-1791. Külma sõja ajal oli seal Ida- ja Lääne-Berliini piir.

[52] Gabriele d’Annunzio (1863-1938). Itaalia kirjanik. Il fuoco (Tuli – it.k.) 1900.

[53] Borgo (it,) küla

[54] Brigintiinide ordu. Roomakatoliku kiriku nunnaordu, mis rajati Püha Brigitta poolt u. 1350.

[55] Farnese väljak Roomas (it.). Ajaloolises Farnese palees asub Prantsusmaa saatkond Itaalias. Püha Brigitta kirik rajati 14.saj., taastati 1705, alates 1930 kuulub brigintiinidele.

[56] Brigitta (1303-1373). Pühak ja brigintiinide nunnaordu rajaja, pärit Rootsist.

[57] Eve-Riin Mehiste. Püha Birgitta kui palverändur, juhendaja  Ülar Ploom

[58] Paulus VI (Giovanni Battista Enrico Antonio Maria Montini 1897-1978). Paavst 1963-1978.

[59]Swami  Vivekananda (Narendranath Datta 1863-1902). India-bengali usuliider.

[60] Galileo Galilei (1564-1642). Itaalia füüsik, astronoom ja filosoof.

[61] Johannes Paulus II (Karol Jozef Wojtyla 1920-2005), paavst 1978-2005

[62] Krak des Chevaliers. Ristisõdijate kindlus Süürias. Esmakordselt asustatud 11.saj. kurdide poolt.

[63] Anders Behring Breivik (1979). Norra paremäärmuslane ja massimõrvar.

[64] Jeesus Kristus (inglise k.)

[65] Adolf Hitler (1889-1945). Saksamaa riigikantsler 1933-1945 ja juht 1934-1945.

[66] Jossif Stalin (Džugašvili) (1878-1953). Nõukogude Liidu Kommunistliku partei liider 1922-1953.

[67] Søren Kierkegaard (1813-1855). Taani filosoof ja kirjanik.

[68] Jaan Pärnamäe (1968). Eesti tõlkija.

[69] Eesti-Iiri selts.

[70] Svante Pääbo (1955). Rootsi bioloog ja geneetik. Tema ema on eesti rahvusest.

[71] Erasmuse programm. Euroopa Liidu kõrghariduse arendamise programm, mis toetab kõrgkoolidevahelist rahvusvahelist koostööd. Asautatud 1987.

[72] Anton Tšehhov (1860-1904). Vene kirjanik.

[73] Elmo Nüganen (1962). Näitleja ja lavastaja. Alates 1992 Linnateatri peanäitejuht.

[74] Theatrum. Asutati 1994 kui stuudioteater. Aastast 2005 sihtasutus.

[75] Mark Twain (1835-1910). Ameerika kirjanik. “Adventures of Huckleberry Finn” 1884.

ELU ON MITMEKESIDUSES (Intervjuu Vello Saloga)

intervjueeritav: Vello Salo

koht: Birgitiinide ordu Pirita kloostri külalistemaja

aeg: laupäev, 4.august 2012, kl 9:00 – 11:45.

intervjueerijad:

Holger Mölder,

Indrek Olmaru

Mitmekesine on meie intervjueeritava Vello Salo elu, kelle julgesti eesti kultuuri gigantide hulka võib paigutada, sest tema tegudel on suund, mis järgib ühte tervikut, niivõrd kui eesti kultuuri üheks tervikuks saab nimetada. Siinkohal kõlavad Vello Salo sõnad, kes eesti kultuuri terviklikkuses ei kahtle, koos suure luuletaja Juhan Liivi mõtteteraga: „Ühesugusus surmab, elu on mitmekesiduses. Kuidas seda nii põrutavat nõuet, kõiges elus ja looduses igapäev korduvat, ometi tähele ei ole pandud?“ [1]Kuidas siis ometi? Kas antud intervjuu annab meile mingi märgi, kuidas mõista mitmekesidust? Kui armastuse eelduseks on vabaduse olemasolu, siis mitmekesidus eeldab selgust; kui terviku eelduseks on osade olemasolu, siis kultuur eeldab kunsti. Loogilised kui-siis tehted sisaldavad siiski enam. Me teame, et midagi on, mis meid juhib, kuid see on meil peas ega ole nähtav. Nii sellest siis räägitakse ja antakse intervjuu, millest nähtub moment või ajavahemik, mil langes otsus ja elu eesmärk sai selgeks. Vello Salo keeruline saatus on mitmekesine oma selguse tõttu ning sellepärast pole õige mitmekesiduse alla liigitada ebaloomulikke inimsuhteid, mida tänapäeval elurikkusena on püütud reklaamida, sest ebaloomulikud inimesed on iseendaga ilmselgelt rahulolematud. Teisest küljest pole ka vabadus meile antud isiklikuks otstarbeks, sest mis mõtet on enesekesksel otstarbel, kui seal pole armastuse võimalust. Meie ees avaneb mitmekesine elukäik.

I.O.

Te olete vana mees juba, kas Te mäletate oma esimest mälestust nooruspõlvest?

Kui üks kaheksakümnekuue-aastane inimene hakkab elu peale tagasi vaatama, siis ta muidugi küsib, mis võis olla tema esimene noorpõlvemälestus. See oli talve ajal. Olin arvatavasti nelja-aastane, kui koolimajas olid leetrid ja meid, väikseid lapsi, mässiti tekkide sisse ja saadeti minema. Nakkuse vältimiseks viidi meid, kes olid veel puutumata leetritest, sealt ära paariks nädalaks. Mäletan, kuidas me sõitsime reega mäerinnakult alla ja kuidas meid vanaisa talus vastu võeti. Peale selle mul ei ole tükk aega enam mingeid mälestusi.

Kas leetrid olid tol ajal Eestis ohtlik haigus? Nõukogude ajal vaktsineeriti kõiki lapsi kohustuslikus korras.

Oli, aga muud ohtu ei olnud, kui et kool tuli määramata ajaks kinni panna. Niisugune väike segadus. Leetrid ei ole iseenesest mingi raske haigus. Rõuged on hädaohtlik – nende vastu vaktsineeriti meid kõiki. See oli väikene hirm juba lastel, sest oli natuke valus.

Mis koolimaja see oli? Selle asukoht oli Lõuna-Eestis?

See oli Lalsi[2] alevikukene ütleksin, Võrtsjärve põhjakalda lähedal. Seal oli kool, kaks kauplust, õigeusu kirik, seltsimaja ja tuuleveski. Minu vanemad olid kooliõpetajad. Mu isa oli Lalsi algkooli juhataja. Seal käis umbkaudu sada last, osa nendest, mitukümmend, internaadis.

Kas olete nüüd ka käinud seal? Millised muljed on?

Olen. Seltsimaja on kadunud, tuuleveski samuti. Kirik laguneb, ent uusi maju on ka.

Teie ema oli samuti  õpetaja?

Jaa, aga tema oli siis juba kodune, sest õpetaja palga juurde käis tükk maad, kolm hektarit, ja meil oli siis kolm lehma, hobune, sigu, lambaid, parte, hanesid. Nii et selle koduse majapidamisega oli üksjagu tegu.

Õed-vennad olid ka? Te olite kõige vanem poeg?

Meid lapsi oli kokku neli. Saime kõik hästi läbi. Mina olin esimene – kolm esimest olid poisid ja tükk aega hiljem sündis õde, kes elab praegu siin Tallinnas. Maast madalast pandi ka tööle, mida keegi jaksas teha.

Osa Teie perest jäi siia Eestisse maha, kui te lahkusite?

Meil ei olnud ju midagi „jääda“. Kõik, kes aastal 1925 sündisid, said sõja alguseks parasjagu kahuriliha vanuseks ja neid tahtsid nii venelased kui sakslased siit kaasa viia. Kirju minevikuga eestlasi on suur-suur hulk, kes lihtsalt viidi kodust minema, ei „lahkunud“.

Koolis käisite samas kohas?

Kilomeetri kaugusel oli Odiste algkool. Sellest on praegu ainult varemed järel või väike puutukakene ning kes ei tea, see läheb sealt lihtsalt märkamata mööda. Need olid kaks lähestikku algkooli, Odistes olid esimesed kolm klassi, Lalsis neljas, viies ja kuues. Mina hakkasin pihta Odistes, aga alles teisest klassist, sest ma oskasin juba lugeda. Kodus oli üks mu meelisharrastusi tunnis käia, sest kuna ma olin koolijuhataja poeg ja ei seganud tundi, siis lasti mul seal rahuga käia.

Külas oli apostliku õigeusu kirik. Kas ka Teie pere oli õigeusklik?

Noh, praegu ütleksin, et ma ei tunne ühtegi inimest, kes oleks mõne kiriku liikmeks astunud sellepärast, et see on vale usk. Mina pean õigeusklikeks kõiki, kes on ausad – ja kui   valetavad, siis kust mina peaksin seda teadma, et nad valetavad? Meie olime siis jah Eesti apostliku õigeusu kiriku liikmed. Nagu kõik peaksid teadma, siis niinimetatud „vene usku“ minek oli tegelikult kirikuvahetus, mitte usuvahetus. Toimus see 19. sajandi keskpaigas, käis ka Kolga-Jaani kihelkonnast üle ja Lalsisse ehitati kirik, mis on praegu veel püsti, aga ohtlikus kokkuvarisemise seisukorras. Koguduse liikmeid on seal nii paarkümmend alles jäänud.

Kirikusse[3] oli kodunt ainult mõnikümmend sammu ja seal sai käidud, kindlasti jõulude ja ülestõusmispühade ajal. Meile poisikestele oli eriti põnev, et ülestõusmispühade ajal võisime minna üles torni kella lööma, uksed olid lahti. Kellamehe meloodia oli til-lil-lil-lil-lam-boh, aga meie ei saanud selle bohiga hakkama, sest suure kella tila külge oli seotud köis ja köie otsa laud, mille peale tuli astuda nii kõvasti, et tila lööma hakkaks. Kellamehe käes olid kolme-nelja väikese kella nöörid ja jalaga lõi ta seda suurt. Meie jälle olime nii kerged, et ei saanud seda käima, isegi mitte kahe-kolmekesi. Kellasid me helistasime iga aasta väga lõbusasti ja see oli siis meie side kirikuga.

Kodust Teie religioosset tausta kaasa ei tulnud, et perekond oleks olnud väga usklik ja et Teie saatus oleks olnud läbi perekonna määratud?

Kool ei olnud kuidagi moodi usuliselt seotud. Usuõpetuse või pigemini piiblilugude tund seal oli, kuid mingisugust konfessionaalset vahet seal ei tehtud. Minu isa pidas koolilastega, kes olid siis internaadis, igal hommikul ja samuti õhtul väikese palvuse, kolm minutit või mis ta oli. Sealt on mul tänapäevani meeles, et „kui päeva kära aega ei andnud palvele, siis astu õhtul õue ja vaata ülesse“, aga et perekonnas oleks kunagi midagi usust räägitud, seda ei olnud.

Perekond oli siis suhteliselt usuleige?

Ei ütleks: ristiusu olemus on eeskuju andmine, mitte jutlustamine.  Minu arust olid isa ja ema mõlemad eeskujulikud kristlased. Ma ei mäleta kui vana ma olin, võib-olla kümneaastane, kui jõuluõhtul pani ema habeme ette, mingisuguse palitu ja koti selga ning võttis kepi kätte. Me ei julgenud küsida, kuhu ta läheb. Tunni aja pärast tuli tagasi ja ütles, et te oleks pidanud nägema, kuidas nende laste silmad särasid! Seal lähedal oli üks popsi perekond, kus oli kuus last, kes ei osanud jõuluvana oodata. See oli nagu välk selgest taevast ja neil oli sellest väga hea meel. See jäi meile, lastele, muidugi meelde.

Aastal 1940, kui Eestis toimusid pöördelised sündmused, olite Teie 15-aastane poiss, kes on maailmast  juba üsna teadlik. Millised emotsioonid  Teid valdasid?

Meid maal see asi eriti ei puudutanud, eriti veel seal Kolga-Jaani kihelkonnas, Võisiku vallas, Lalsi külas. Minu teada ei viidud sealt juuniküüditamise ajal mitte kedagi ära. Ei olnud lihtsalt „vilistajat“. Aga kui uus võim tuli, siis minu isa, kes oli ka Kaitseliidu malevkonna pealik, vallandati ametist. Ta ei saanud enam koolijuhataja olla ning meil tuli välja kolida. Kolimine oli ainus asi, mida mina sellest ajast mäletan. Kõik läks aga rahulikult, argipäevaselt.

Aga Saksa okupatsiooni ajal, kuidas siis oli?

Oli sama asi. Meist läks see nii vaikselt üle, et meile Lalsi kanti ei näidanud nägu ükski venelane ega ükski sakslane. Mäletan, 1940 vist, kuidas üks vene sõjaväe lennuk lendas õige madalalt üle, 50 meetri kõrgusel, ning juba palja silmaga oli näha, et see oli nagu puuraam, millele oli present üle tõmmatud ja mina vaatasin, et küll on vilets värk. Meil oli ka lauluke: „Taevas tuigub punalennukite rivi, mõni kukub alla nagu telliskivi“.

Peale algkooli läksite siis keskkooli edasi?

Mina olin kolm aastat järjest kolmandas klassis. Alati sain edasi, aga süsteem muutus. Vabariigiaegne süsteem oli, et algkooli 4. klassist mindi progümnaasiumi ja sealt läksingi Põltsamaa Ühisgümnaasiumi, umbes 25 kilomeetrit kodust. Seal olime nelja-viiekesi poistega mingisuguste tädide juures korteris. Põltsamaal oli olemas ka vana Aleksandrikool,[4] mis oli siis tööstuskool ja kus pärast käisid mu mõlemad vennad. Käisin gümnaasiumi humanitaarharus, millest oli mul pärast väga palju kasu, kuna õppisime ladina keelt. Kui ma pärast sõda Itaaliasse sattusin, oli mul kahe nädalaga itaalia keel suus. Teistmoodi hääldamine, aga muidu väga sarnased keeled.

 Kas Te Põltsamaa kooli lõpetasite enne ära kui Soome läksite?

Ei, minul on lõpetamata keskharidus, aga selle eest on jälle viis korda lõpetatud kõrgharidus. Seal ei olnud palju midagi valida. Läks nimelt nii, et 1943. a., kui sakslased tegid mobilisatsiooni, lubasid nad kõigile nendele abiturientidele, kes lähevad mobilisatsiooniga kaasa, anda abituuriumi tunnistuse. Valida oli selle võimaluse ja surmanuhtluse vahel. Ent meil ei olnud Aadu[5] vastu mingisugust sümpaatiat ja nii läksime Põltsamaalt seitsme poisiga vabatahtlikena Soome, mistõttu küpsustunnistust meile muidugi ei antud – selle andis mulle hiljem Leedu saadik Roomas. Seda võib nimetada võltsinguks, kui soovite, aga gümnaasiumis olin olnud kõik aeg oma klassi priimus. Päris huvitav, et pärast sõda pääses meie gümnaasiumi direktor New Yorki ja mina kirjutasin temale, et kas tema kirjutaks mulle tunnistuse välja, mille peale tema ütles, et kirjutaks küll, aga mitte selle uue nime peale, mis sa oled võtnud. Nimelt,  „Tšehhi põrgus“ olles ma mõtlesin, et mis ma teen, üksipäini olen ma nüüd kodust ära tulnud ja perekond seisab mustas nimekirjas, kuna isa oli kaitseliitlane. Otsustasin,  et ma vahetan nime ja siis mõtlesin välja niisuguse nime, mis on itaallasele suupärane. Selle nime peale kirjutas Leedu saadik mulle küpsustunnistuse ärakirja ja sellest aitas.

Aga need varasemad koolitunnistused, algkoolist peale, need olid ikkagi tolleaegse nimega?

Mul ei olnud mitte midagi kaasas, kui mind Tallinnast vangina ära viidi, kaks kätt püksitaskus. Juhtus, et vist kaks passifotot olid taskus, muud midagi.

Kuidas teil üldse tekkis idee Soome minna? Oli see tol ajal lihtsasti teostatav? Palju soomepoisse on näiteks pärit Loksa kandist ja Põhja-Eestist, aga Põltsamaa on ju hoopis Kesk-Eestis,  kaugel Soome lahest.

Sellest on kirjutatud. Hans Karro või Karu Ants, kes sai oma isatalu tagasi ja on ka praegu Põltsamaal, tema tundis neid inimesi hästi, kes meid otsa peale aitasid ja on sellest oma mälestusraamatus kirjutanud. [6]

Mis Teie auaste sõjaväes oli?

Soomes sain kaheksateistkümne aastasena allohvitseriks ja raskekuulipilduja jao ülemaks. See arvestati hiljem Saksamaal, Waffen-SS-is,[7] kuhu meid pandi, Unterscharführeriks.[8] Saksamaal saadeti mind aga hoopis pioneeride kooli, kus minu erialaks sai sildade ehitamine ja õhkulaskmine. Õhkulaskmine oli palju lõbusam, käänad vänta ja kui laeng on õigesti pandud, läheb kõik vastu taevast, põmm. Koolitus toimus Tšehhis, Praha lähedal. Alles paar nädalat enne sõja lõppu saadeti Sileesia rindele.

Kas Teil kooli ajal oli tšehhidega ka seal kokkupuuteid?

Oli. Me käisime külas kroonu kraami leivaks vahetamas. Need kohalikud tšehhid teadsid täpselt, kellega oli tegemist ja et siin ei ole sakslastest haisugi.

Rindel olid Teil siis ka alluvad ning jagasite käske?

Ma olin Kompanietruppführer.[9] Saksa pioneerikompanii struktuur on niisugune, et kompanii ülem on ohvitser ja kompanii truppführer on praktiliselt töödejuhataja. Kompanii truppführer oli ametikoht, aga mitte aukraad. Ta oli ikkagi allohvitseri klassis, võis aukraadilt olla näiteks Stabsfeldwebel.[10] Töödejuhataja peab kohapeal asjad käima lükkama. Kompül (kompanii ülem) ei tarvitsenud teoreetiliselt isegi mitte pioneer olla, aga tal pidi olema aimu, missuguse silla me teeme.

Kas sõja jooksul alkoholi tarvitamist ei tekkinud? Sõjaolukord ja pinge võivad tekitada inimeses niisuguse stressi, et paljud ju hakkavad sõja ajal jooma.

Ei, meie soomepoiste punt oli väga nooruslik ja idealistlik.Kõik oleneb ka sellest kasvatusest, mis meil oli, sest soomlased tulid meid Vabadussõjas aitama ja nüüd läheme meie ja lööme need kuradi tiblad välja.Muidugi, vahel tegime selliseid asju ajaviiteks küll. Viimane positsioon oli Vuoksi jõe ääres, üle kilomeetri vett kahe rinde vahel, ja kuna seal midagi ei juhtunud – välja arvatud, et söögi ajal nad saatsid meile ikka paar granaati tervituseks – siis me käisime sealseid talusid vaatamas. Suured, jõukad talud olid, väga uhked, ja seal vedeles igasuguseid asju. Võtsime siis mingisuguseid torusid ja kartuleid ja ajasime puskarit. Kuna torud olid roostes ning me ei olnud neid seest vaadanud, siis see puskar oli hästi punane ja paks. Nüüd tagantjärele mõeldes: me ju ometi teadsime, et tuleb filtreerida ja sütt oli küll ja küll, aga millegipärast – nina kinni ja surmapõlgusega – sai seda nii joodud, kuidas torust tilkus.

Just sel päeval tuli käsk riviõppusteks. Meie raskekuulipilduja jagu allus ühele Soome üksusele ja mina läksin Soome leitnandi, selle jalaväe kompanii ülema juurde, lõin kulpi ja meldisin, et härra leitnant, jaoülem Salo esineb: kümme meest purjus, mina õppusteks kohal. Leitnant oli muidugi rindemees ja ütles, et kobi siva kuulipildaja juurde –  kui tibla tuleb, siis on vähemalt üks mees, kes hakkab laskma. Mina siis jooksujalu kuulipilduja juurde – mehed lamasid tihnikus, magasid oma jommi välja. Viisime leitnandile ka ühe pudeli ja asi oli ants. Oli selline episood.

Aga Teie enda suhted viinaga?

Kuidas võtta – meie kodune õpetus oli, et pista pits ja pea aru. Kooliõpilastena tegime muidugi väikesi koosviibimisi, kus midagi sai joodud – seda juhtus ikka – aga et joomiseks oleks läinud või laamendamiseks, seda küll ei olnud. Pärast sõda, kui ma Itaaliasse sattusin, jõid itaallased ainult veini, muud ei joodud. Kanged joogid olid olemas muidugi ja kui oli pidusöök, siis oli vähemalt kolm jooki – tavaline lauavein, mille kohta eestlased ütlevad, et hapu, teiseks üks parem sort ja pärast, söögi lõpuks, üks amaro.[11] Alguses võis olla ka vahuvein, söögi juurde oli „söögivein“ ja lõpuks – magussöögi juurde, seedimise kergendamiseks – see amaro.  Nende kümne aasta jooksul, mis ma Itaalias olin, nägin ainult kahte isikut, kes olid natukene „tujus“. Üks oli kindlasti sakslane, ma arvan, et teine oli ka. Joodikuid ei näinud. Kui ma järele pärisin, öeldi mulle, et üks korralik peatäis võetakse siis kui uudseveini saab – ja et kui see vein on millegi muuga segamata, ei teki sellest mingit pohmelli.

Kuidas Teil õnnestus ikkagi „Tšehhi põrgust“ pääseda?

Ega ma ei olnud seal ka kinni. „Tšehhi põrgu“ on siiamaani selgitamata asi. See, et seal meie mehi kinni võeti ja maha lasti, on fakt, aga nimekirja meil neist veel ei ole. On tehtud küll oletusi, aga see on niisama lahmimine. Huvitaval kombel leiti alles paar aastat tagasi Tšehhis kätte mitu fotot rüütliristi kavaleri Paul Maitla[12] ja teiste mahalaskmisest. Niisuguseid asju nagu ei usukski, aga Tšehhis asuvatest arhiividest võib selguda veel nii ühte kui teist, kui meil  oleks raha ja huvi sinna minna. Ma olen tegelnud meie rahvastikukaotustega, eriti sõjakaotustega, ja tuli välja, et Prahas oli üks Saksa sõjaväe keskus, kus eestlased joonistasid iga ankeedilehe peale täpse plaani kalmistust, kuhu meie veebruaris 1945 langenud mehed maeti. Mul on mõned neist isegi välja kopeeritud. Nüüd vaata ja imesta, kuidas sellistele asjadele nii palju aega pühendati –  siis käis ju kõik käsitsi.

Aga Tšehhi põrgu ei olnudki nii suletud ja sealt oli võimalik välja pääseda?

See on meie väljamõeldud nimi selle meeletuse kohta, kus mingisugused tšehhi noormehed, kes tahtsid kuidagimoodi hiilata, hakkasid sakslasi, keda nad kätte said, ilma kohtuotsuseta maha tapma. Sellist asja ei tee tavaliselt ükski tsiviliseeritud inimene, aga siis tehti, nii et seda me nimetame põrguks. Mina tulin tegelikult Sileesiast, kus ma olin sõja lõpupäevil rindel. Mai alguses 1945 hakkas rahvas sealt lääne poole tulema ja tulime igasuguste liiklusvahenditega üle Riesengebirge[13] teisele poole. Mina varastasin ühe jalgratta ja tulin sellega. Siis jõudsin kuskile metsa vahele, üksinda, ja nägin, et üks meie mees Saksa vormis oli surnud ning lamas keset teed maas. Ma vaatasin kahele poole ringi, kedagi ei olnud näha, jätsin ratta teekraavi ja läksin kahe puuriida vahelt metsa. Mind ei võtnud keegi kinni.

Te olite Saksa vormis siis?

Selge see. Ma ei olnud selle peale ette mõelnud – oleks ju olnud võimalik erariideid saada. Nüüd aga läksin esiteks ühele põllule, kus vili oli alles põlvekõrgune ja viskasin ennast sinna päeva ajaks maha. Ümberringi haukusid koerad, metsas käisid paugud, küllap lasti seal meiesuguseid maha – ei olnud tervislik sinna minna. Öösiti liikusin edasi lääne poole, kuni ühel ööl võtsin südame rindu ja koputasin ühe akna peale. Seal oli üks tšehh, kes rääkis väga head saksa keelt ja sai otsekohe aru, et ma ei ole sakslane, vaid mobiliseeritud ning ütles, et ei ole midagi, praegu on rahulik, kõndige julgesti päeva ajal. Kõnnin siis rahulikult päeva ajal edasi ja jõuan linna, kus inimesed hüüdsid aknast, et kuhu sa lähed, silla peal on valvepost, kutsusid sisse ja andsid mulle erariided. Mul oli üks nutsukene käes, ma ei mäleta, mis mul seal oli – leiba või mida nad mulle kaasa andsid – kui läksin üle Elbe jõe silla ning nägin, kuidas punaväelased, püstolkuulipildujad peos, karjatasid minu endisi kamraade, sakslasi, kes olid juba habemetüügastes, mina aga kõnnin nagu vabahärra.

Ma olin väga poisikese nägu, ikkagi üheksateist alles. Tšehhi miilits pidas mu silla peal kinni, küsis pabereid. Ma ütlesin, et tuli üks vene sõdur, ütles uura, uura! ja võttis koos käekellaga ka rahakoti ära. Edasi: kes sa siis niisugune oled? Kui ma päeviti viljapõllul lamasin, olin juba järele mõelnud, et mis ma räägin, kui päritakse. Sõda on kaotatud, aga mina ei kavatse alla anda ja sellepärast tuleb uus nimi leida, et perekonda taga ei kiusataks, arvasin. Kuhu minna – Euroopas on pärast sõda kindlasti külm ja nälg. Siis tekkis mõte, et läheks õige Itaaliasse, seal on soojem ja kuuldavasti teevad nad ka muusikat. Mõlemad oletused osutusid tõeks. Ütlesingi siis miilitsale, et olen pool soomlast ja pool itaallast. Ema on itaallanna ja isa on soomlane, kes sõitis Organisation Todti[14] autojuhina. Tšehh hakkab itaalia keeles rääkima ja mina vastu, et ma ei saa aru, olen kõik aeg isaga olnud. Tema siis jälle, et räägi midagi soome keeles. Mina vuristasingi talle soome keeles midagi ette. Kas sa tahad itaallaste transpordi juurde? Muidugi!

Nad viisid mu itaalia sõjavangide juurde, kes olid hästi toredad mehed. Neli meest Teplice-Šanovi[15] portselanivabrikust, kus nad olid vangidena töötanud. Ühega neist olin suur sõbramees kuni tema surmani. Nad võtsid mu hästi vastu ja õppisin seal itaalia keele ära. Me rääkisime algusest peale itaalia keeles. Mul oli ju ladina keel suus ja niikaua, kui sa aeglaselt ja selgesti räägid, ei ole suurt vahet, ehk mõni üksik sõna, mida võib üle küsida. Ühel päeval saadeti meile aga veoauto ukse ette ja kaheksateistkümnendal juunil 1945. a. jõudsin Rooma linna.

See, et Te Itaaliasse sattusite, oli siis tagantjärele vaadates puhas juhus?

Tagantjärele vaadates ei ole siin juhusest juttugi ja ma ei usu praegu ka üldse mitte, et midagi juhtuks „juhuslikult“. See oli täiesti ülevalt määratud, sest kui 2001. a. avati Pirital birgitiinide ordu uus klooster, oli siinsamas olemas eestlasest preester, kes tundis selle orduharu asutajat. Seda ei julge mina küll kokkusattumiseks nimetada.

Siin on muidugi naisklooster, kus meestel ei ole üldse mingit ütlemist, välja arvatud siis, kui naised lubavad. Selle orduharu asutaja oli ema Elisabeth,[16] kes on nüüd kiriku õndsate nimekirjas ja kelle ikoon on meie kabeli seinal. See ruum, kus me istume, on üks tema poolt seatud sihtidest – luua niisugune koht, kus erinevate kirikute esindajad võiksid üksteist rahus nuusutada. Sellest majast ongi saanud Eesti Kirikute Nõukogu kokkusaamise koht. Siia võivad tulla aga ka budistid, ateistid või ükskõik kes – õed mingisuguseid tingimusi ei tee.

Itaalias jõudsite Te siis  katoliiklusesse?

Peaaegu et otsekohe. Mina ei teadnud enne seda katoliiklusest mitte midagi. Sõjast tagasitulijate rong, loomavagunid, läks täpselt Roomani ning seal läksid kõik maha, ka minu neli kaaslast. Kõigepealt ostsin kaks jäätist, kuna aastaid ei olnud jäätist näinud. Aprikoosiaasta oli siis; mina nägin seda puuvilja elus esimest korda – ja hästi maitses.

Läksin siis Soome saatkonda otsima, rääkisin seal oma loo ära ja saatkonna sekretär viis mind öömajale birgitiinide kloostrisse. Mina muidugi ei teadnud neist mitte kui midagi – vaatan, et mis naljakas naisterahvas tuleb sealt välja, pikas hallis kleidis ja valge pearätikuga, natuke meie külanaiste moodi. Tema viis mu kabelisse, niisama suur ruum nagu see, kus me praegu istume, aga palju kõrgem ja kuldse stukatuuriga. Nii uhket eluaset ei ole mul eluaeg olnud. Sinna toodi mulle üks voodikene, väike laud ja kaks tooli – ja siis ma seal istusin ning ei osanud ette kujutadagi, mis see siis nüüd on. Teine tool oli õpetaja jaoks: üks õdedest hakkas mu itaalia keelt lihvima, ikka nii nagu päris koolis õpetatakse, et kirjutad harjutusi.

Temalt ma siis kuulsin, et maja oli täis juute, kuna Püha Isa[17] oli käskinud neid varjule võtta. Mina jälle hakkasin mõtlema, et kui meie tapame juute, siis varjavad neid, aga kui juudid hakkavad meid tapma, siis meid – ja ei küsinudki midagi. Mis nad siis teevad, kui sõda ei ole? Minul polnud juutidega mingit tegemist olnud, välja arvatud siis, kui Põltsamaal elasin. Seal elas kaks juuti ja ühel neist oli valmisriiete kauplus, kust sain oma esimesed pikad püksid. Pärast, kui mu isa kommude ajal Põltsamaale ümber paigutati, käisime pühapäeviti saunas, sest pühapäeva hommikul oli kõige parem leil. Seal käis ka see juut – istus alati, teine jalg teise kapa sees. Sellega piirdus kogu minu teadmine juutidest.

Ei mäleta, mitu päeva mul läks, kui sain aru, et parem on aidata kui tappa – ja seda ma usun tänapäevani. Te võite ju ette kujutada, et sellisel üheksateistkümneaastasel kahe sõjaväe sangaril on raske öelda, et naistel on õigus, aga ei olnud midagi parata.

 Kloostris tuli Teil ikka naiste sõna kuulata?

Ei – mina olin ju külaline. Ema Elisabeth vabandas koguni, et neil ei olnud midagi paremat pakkuda, aga asjad olid niimoodi nagu nad olid. Paari nädala pärast ma leidsin töökoha ja siis hakkas elu teistmoodi arenema.

Mis töökoht see oli?

Tuttofare,[18] jooksupoiss, võib öelda – olin siis ju alles üheksateist. Töö oli Hollandi paavstliku preestrikolleegiumi juures, kus olin muuhulgas ka roosiaednik. Kodus ma olin palju aiatööd teinud, sest koolil oli kolm hektarit maad ning seal sai kõike põllutööd tehtud, mis jõukohane oli, aga eriti aiatööd. Ent nüüd tuli mul ka piimameheks hakata, sest kohe pärast sõda ei olnud turult suuremat midagi saada. Ainult aprikoose oli tol aastal nii palju, et lükati õhtul müügikäru pealt maha ja siis neid korjati rentslist. Neid võib süüa oma paar kilo ja see hoiab sul hinge sees.

Minu peremees, kolleegiumi rektor, oli ka Hollandi saatkonna nõunik Püha Tooli juures ja diplomaatilise korpuse esindajana oli tal õigus saada „paavsti lehmade piima“. Vatikanis oli oma toiduainete pood ja mina sõitsin siis jalgrattaga igal hommikul Vatikanist kohvipiima tooma, kuus kilomeetrit sinna ja kuus tagasi. Ei mäleta enam, kas see oli pool liitrit või terve liiter, mis ma sealt siis tõin, aga need varahommikused sõidud on hästi meeles: hea jalgratas oli ja ma kohe nautisin neid hommikuid. Tuled mäest alla, 60 km tunnis, nii et tuul vuhiseb kõrvus! Lausa lust ja lillepidu. Tollal ei olnud autorehvisid saada ja seetõttu polnud mingit liiklust, tähtsamad tänavad olid aga kõik väga hea asfaldiga kaetud. Ma ei mäleta, kas liiklustuled siis juba funktsioneerisid.

Millalgi Te jätkasite oma haridusteed?

Mina tahtsin küll edasi õppida, aga kuidas seda asja ajada? Sain stipendiumi ühe külalise kaudu, kes oli seal kolleegiumis lauas ja mina teenisin kelnerina, valge jakk seljas. Olin juba hollandi keele ära õppinud, sattusime jutu peale ja tema küsis, et kulla noormees, sul paistab aru olevat, ega sa õppida ei taha? Muidugi tahaks, aga kuidas? Tema siis muretses mulle stipendiumi Fribourgi ülikooli[19] Šveitsis. See oli mingi kirikliku organisatsiooni stipendium. Šveits ei olnud ju sõjas osalenud ja nendel oli võimalik sõja jalgu jäänud üliõpilastel, kellel olid õpingud pooleli jäänud, lasta edasi õppida.

Mul on Teie eluloost kuidagi meelde jäänud, et Te õppisite seal reaalteadusi?

Tahtsin elektroonikat õppida, selles suunas ma mõtlesin, ja tol ajal oli mu peahuvi raadiotehnoloogia. Televisioon ja raalindus tulid alles pärast sõda, need on uhiuued asjad, mida tollal ei tuntud. Õppima hakkasin loodusteaduskonnas, esimesed kaks aastat olid nagunii ühised kõigile, kes loodusteadusi õppisid. Siis aga ütles Šveitsi politsei, et meil on siin välismaalasi rohkem kui küllalt ja sul peab olema alatine  tagasisõiduviisa, kui sa tahad siin õppida. Ka Itaalia politsei ütles, et neil on välismaalasi rohkem kui küllalt. Me anname sulle siiski veel ühe tagasisõiduviisa, aga siis pead kohustuma, et sa ei tule enam tagasi. Mina ütlesin: mul on kahju, aga et ma olen vahepeal ristiinimeseks hakanud, siis niisugust kaupa ma ei tee. Ja ei saanudki enam minna.

Nii et see jäigi pooleli?

Šveitsi ülikoolis käimine jäi küll. Muidugi, neid kursusi arvestatakse teistes ülikoolides ning need kursused, mis olid tehtud, olid tehtud. See on jälle pikk ja keeruline lugu, aga ma sain teise võimaluse õppida Amsterdamis, hollandi keel oli suus. Amsterdamis oli tol ajal minu teada kaks ülikooli. Mina olin linnaülikoolis.[20] Hakkasin seal astronoomia loenguid kuulama ja siis läksin veel kõrgemale – seal tuli „teine pöördumine“. Mõtlesin kogu aeg edasi, et mida maailm pärast aatompomme kõige rohkem vajab, eriti ka Eesti, ja tulin mõtte peale, et ikkagi rohkem moraali kui matemaatikat. Amsterdamis „tuli vaim peale“, et ma hakkan vaimulikuks  – ja kuna meil ei olnud korralikku Piibli tõlget, otsustasin, et hakkan seda tegema.

Mõte Piiblit tõlkida tuli siis Amsterdamis?

Jah.

Siis tekkis ka konkreetne huvi teoloogia ja vaimulikuks hakkamise vastu?

Huvi oli ennegi: pöördepunktiks oli ikkagi see 18. juuni 1945, kui ma vaatasin, et maha tappa ei ole lahendus ning vägivald tekitab ainult vägivalda. Siis tuli „sisseelamise periood“  ja 1947. a., kaks aastat hiljem, oli mul juba otsus tehtud, et ma pühendun kuulutustööle, umbes nii nagu need birgitiiniõed.

Rääkisite, et Teil oli varem, sõja ajal, viha nõukogude võimu ja venelaste vastu, aga kuidas Te neisse praegu suhtute? Mingisugust kibestumist või soovi kätte maksta Teil enam ei ole?

Sellest ajast peale, kui mind sinna kloostrisse visati nagu külma vette, olen valmis kõikide eest surema, kui hakkama saan, olgu see siis venelane, hiinlane või jaapanlane – ma ei näe mingit vahet inimese ja inimese vahel ja selles asjas ei ole mingit muutust enam toimunud. Meie Piibli tõlkes oli näiteks üks inetu koht „… mina tahan kätte maksta, ütleb Issand“  (Rooml. 12:19), et kättemaks on minu … – ei, juttu on hoopis tasategemisest. Kõik teavad heebrea sõna shalom, rahu. Shallam on „tasa tegema“  – rahulolu sellest, et asjad on „tasa“. Meie aga räägime kättemaksmisest! Need asjad vajavad selgitamist. Ristiusus kättemaksmist ei ole.

Sellest sain aru alles 1945. aasta juunis. Soomes olemise ajal tuli isa surmateade. Tema oli omakaitse[21] rühmaga läinud Palupõhja metsa parašütiste piirama ja seal said viis meie meest surma. Minuni tuli teade, et neid oli tulistatud mürgitatud kuulidega, nii et laibad oli pärast lillad. Selle peale võtsin nõuks kõik tiblad mättasse lüüa, kõik 180 miljonit. Olin siis raskekuulipilduja mehi – hakake aga tulema, kõik lasen maha.

Kogu rindelolemise jooksul sain aga lasta üheainsa paugu, sellegi varese pihta – ja mööda. Siis olin pettunud, sest arvasin, et olen hea laskur, aga nüüd on mul väga hea meel, et ma ei ole kindlasti kedagi tapnud. Jälle „juhus“? Kui me Soomes Vuoksi rindel olime, saime küll šrapnelle ja granaate, killud vingusid, oleksin võinud mitu korda surmagi saada, aga me ei näinud ühtegi vaenlast ja Jumal tänatud, et ei pidanud kedagi tapma ega ka haavama. Selles asjas on kõik mu elusolevad relvavennad nõus, et kõige lollim asi, mis inimesed välja on mõelnud, on sõda, aga ikka jälle tahetakse paugutada. Ühel pool on mingisugune pilusilm, kes peab mind oma vaenlaseks ja mina pean teda oma vaenlaseks, sest keegi on öelnud, et see on vaenlane. Las Aadu ja Joss[22] lähevad kokku ja kaklevad nii, et karvad lendavad, meie plaksutame. Aga ei, meie läheme nende hullumeelsete pärast teisi maha laskma.

Te ütlesite, et Itaalias on soe ja seal saab laulda.

Oi taevas, elasin ainult 200 m kaugusel Caracalla saunadest,[23] kus oli vabaõhuooper. Seal ma käisin siis sõna tõsises mõttes saunamüüri peal „plangupiletiga“ ooperit kuulamas. Pärast sõda tuli Itaaliasse tagasi Beniamino Gigli[24] ja kui tema laulis, siis võisin mina isegi oma voodis lamades igast tema sõnast aru saada.

Millised kokkupuuted olid Teil tol ajal eestlastega?

Rooma oli küll jõudnud kümmekond eestlast, aga mingisugust kokkusaamise kohta meil ei kujunenud välja. Aastaid hiljem korraldasin Leedu kolledžis Eesti Vabariigi aastapäevaaktuse ja seal oli 60% Itaalia eestlastest kohal – kuus teadaolevast kümnest. Varem oli Roomas ka kaks eesti sõdurpoissi, kellele sain korteri muretseda; nad said viisad Venezuelasse ja nelisada dollarit raha, aga jõid selle maha ja rääkisid korteri peremehest laimujuttu. Siis oli veel kaks plikat, kelle elukutse oli juba kaugelt näha. Need läksid ka kohe edasi. Roomas elas alguses veel major Anton Pori[25] abikaasa kahe tütrega. Need olid omal ajal balletti õppinud ja nüüd teenisid elatist tantsijataridena. Ütlesid ise, et kui sa pesu pesta ei oska, siis lähed tantsima, see on viimane koht, kuhu minna. Vanem – Mirjam – abiellus hiljem ühe itaalia krahviga, aga alguses olid nad nii hädas, et küsisid, kas ma saaksin neile kaks voodit laenata. Nad olid leidnud korteri, kus ainult neli seina. Ma saingi neile kusagilt need voodid hankida ja rahagi viia, mis ei olnud aga minu raha. Kirjutasin siis päevikusse, et küll on ilus teiste inimeste raha kinkida. Aga tulevane krahvinna ütles, et nad olid juba kaks päeva söömata.

Ma olen oma tolleaegset päevikut küllalt hästi pidanud, ent ühte tollal Roomas kohatud värvikat tegelast ei leia ma enam kätte. Oma jutu järgi oli ta Soome vastuluure ohvitser ja tegi pärast veel maailmas mingisuguseid suuri asju. Väga tore poiss oli, saime hästi jutu peale. Eesnimi oli Helmer, aga perekonnanimi ei tule enam meelde.

Üks mu klassiõde[26] oli Saksamaal, DP-laagris,[27] ka tema oli hädas ja ma sain talle Roomast pakke saata. Eesti lehtede kaudu sai kuidagi teada, kes kus on, osaliselt levisid teated ka suuliselt. Pärastpoole leidsin kätte ka Eestist pärit lauljatari, Lidia Agosti[28], kes oli abiellunud ühe tuntud itaalia klaverisolistiga ja elas Roomas. Tema jälle tundis kuulsat hispaania kitarrimängijat Segoviat,[29] kes olevat teinud tema palve peale popurrii eesti rahvaviisidest.

Te kogu aeg ikkagi mõtlesite asjade peale, mis maailmas toimuvad, nii seal viljapõllul hetkeolukorras, aga ka laiemalt. Uudised olid Teil käepärast? Raadio  tundus siis lihtsalt põnev?

Ei, näiteks Soome sõjaväes ei olnud meie väeosas ühtegi raadiot. Alles pärast sõda, kui ma Roomas jooksupoisina tööle hakkasin, sain peale kosti ja korteri ka mingit palka. Niipea kui mul oli mõni kopikas varuks, ostsin endale lühilaineraadio, kuna olin sellest siis eriti huvitatud. Kuulasin igalt poolt ja õppisin siis ka keeli.

Šveitsis, Fribourg’i ülikooli juures, oli minusuguseid mitukümmend. Moodustasime seal ühe arutlusgrupi. Kõik me olime sõjast läbi käinud ja ühel nõul, et niisugune asi ei tohi korduda. Meie mõttemaailm kasvas arutelu najal, mis on elus üldse tähtis – et keegi peab ennast teiste eest ohverdama, et midagi üldse tehtud saaks. Seal sai see meile ajapikku selgeks.

Ühe osa Teie elust moodustavad Vatikani raadio eestikeelsed saated. Kuidas see kõik alguse sai?

Ameeriklased ja venelased olid siis veel suured sõbrad ja liitlased, kui mina rääkima hakkasin. Ameeriklased kiitsid old christian gentleman[30] Stalinit ja neile ei olnud aru sinnamaani pähe tulnud –  „Raadio Vaba Euroopa“[31] ei olnud siis veel sündinud.

Millal saatsite Vatikani raadiosse esimese eestikeelse saate?

Kui sõda meid ümber maailma laiali paiskas, pidi igaüks vaatama, mida peale hakata. Kõigepealt oli vaja jalad alla saada – et süüa oleks ja katus pea kohal. Alles siis sai vaadata, mida saaks Eesti huvides teha. Raadiotööle ei olnud ma mõelnudki.

Novembri algul 1948, kui ma Hollandist Rooma tagasi tulin, asusin vene preestriseminari, mis oli asutatud mõttega, et siis kui ateistlik impeerium kukub, oleks sinna vaimulikke saata.[32] Läksin sinna elama, leidsin eest  teisigi ateistliku okupatsiooni all seisvatest maadest tulnuid ning seal me siis arutasime aina, mida teha. Lugesime Krokodil’i.[33] Ühe numbri lõpus oli terve lehekülje suurune kateeder ateismilektoriga, kelle nimi oli S. K. Ukin ja keda kaks inglit taeva tõstsid. Tema küsib, et mispärast? Inglid vastavad, et za plohhije ateistitšeskije uroki – halbade ateismiloengute eest (vene k.).  See oli tõesti hästi öeldud.

Russicumis kuulsingi, et Vatikani raadio teeb läti- ja leedukeelseid saateid ning helistasin raadiojaama juhatajale, et kas eestikeelseid võiks ka olla. Tema ütleb, et muidugi, oleme ammu tahtnud teha, aga ei ole keeleoskajat. Millal sa saaksid peale hakata? Siis oli kivi minu kapsaaias – pidin ju tudengina ikkagi eksameid tegema, aga nüüd hakka ühtäkki raadiomeheks, millest ma õieti midagi ei teadnud. Esimene saade oli esimesel jõulupühal 1948, olin siis 23 juba, aga mikrofoni ees istusin esimest korda.

Esimene saade oli paavsti jõululäkitus – hästi barokne tekst. Ma ei olnud varem kunagi ka tõlkijana tegutsenud ning kui ma oma tõlget praegu vaatan, siis pean tunnistama, et iseenesest see ei ole eesti keel ning on eestlasele võõras kuulata – ent kui teda õigesti lugeda, aeglaselt ja vahedega, saab sisust aru küll. Tol ajal raadios veel ei salvestatud. Seminaris oli meil küll juba mingi Noa-aegne makk, mis salvestas traadile, aga selle kvaliteet raadiojaamale ei kõlvanud. Me rääkisime siis otse mikrofoni, saagu mis saab.

Stuudio aken oli saate ajal lahti ja helitehnikud uhkustasid, et meie oma on ainuke raadiojaam maailmas, kus ööbikutel on sõnaõigus, võivad vahele rääkida. Stuudioks oli Vatikani vana tähetorn. Observatoorium oli ära kolinud, sest linna tuled segasid vaatlusi. Koht aga oli väga vaikne ja linnud laulsid akna all, paavsti aias. Ent Tallinnas olid seltsimehed valvel ja nii kui ma ütlesin: „Kiidetud olgu Jeesus Kristus!“ läks ua-ua-ua-ua käima.

Vatikani esimene saatja oli Guglielmo Marconi[34] ehitatud, küll ainult 10kw-ne kõkats, aga niisugune pind Kremli silmas, et kui Hitler suri, peeti vaenlaseks number üks Vatikani raadiot. See kuulutas ju oma neljakümnes keeles, kuidas asjad tegelikult olid, missugused mafioosod Moskvas valitsevad. Meie väeti jaamakese kuuldavust – oleks huvitav teada, mitusada kilovatti Kreml meie vastu tööle pani – tuli tollal n.ö. koha peal kontrollida, et seda siis saateantennide seadmisega parandada. Õnneks oli Soomes väga agar raadioamatööride liit, kust sain tagasisidet. Kui Helsingist teatati, et kuuldavus on hea, pidi see nii olema ka Tallinnas.

Hiljem olid juba korralikud magnetofonid juba olemas?

Hiljem olid juba väga head, 19 tolli kiirusega Ampexid.[35] Aastal 1950, kui oli niinimetatud Püha Aasta, tulid ameerika piiskopid ja küsisid, et kas te seda nimetate raadiojaamaks? Me kingime teile 120kw-se – ja see tuligi. See oli nagu öö ja päeva vahe, kuuldavus oli juba hoopis teine, isegi kesklainel (196 m). Rootsi eestlased kirjutasid mulle, et hea ilmaga kuulsid seda paremini kui lühilainet. Tegime nii, kuidas saime, aga peaasi oli see, et olime olemas. Mina sain 1949. a. jaanuaris juba teatada, et märtsis tuleb küüditamine. Kes seda nüüd uskus, on iseasi, sest  igasuguseid jutte käis. Üks küüditamine oli juba olnud ja oli oodata, et muidki tuleb.

Üks meie saatja põhimõte oli niisugune, et kuna see on Vatikani nime all töötav infoallikas, siis peab ta olema korrektne. Mingisugust valet ei tohi olla, sest see on ristiusu põhimõtete vastu ning tuleb öelda allikad, kust teavet on saadud – ja et meie räägime ikka kiriku ja usu asjadest ning poliitikat ei aja. Noh, ma kuulasin ka meie ukrainakeelseid saateid – neil oli minu arust liiga palju poliitikat. Mina jälle ei olnud veel teoloogiaõpinguid lõpetanud ja mul pidi olema kontrollija – et Vatikani raadiost ei tuleks mingisugust eksiõpetust. Minu teoloogist nõuandjaks oli siis seminari rektor – temaga rääkisin kõik läbi.

Sain teha neid saateid kuni 1953. aastani. Lahkusin Roomast küll juba 1952, aga sain ette salvestada, nii et 1953. a. oli veel üks saade. Saksamaalt, kuhu õppima läksin, ei olnud tollal võimalik salvestada ja tekkis paus, kuni ma kuuekümnendatel aastatel läksin uuesti Rooma õppima.   Siis sain kogu II Vatikani kontsiili[36] eesti keeles dokumenteerida, mida kuigi paljudel rahvastel polnud võimalik, ainult umbes viiskümmend keelt oli.

Missugused olid Teie infoallikad?

Esmane oli Vatikani raadio infobülletään – ja siis muidugi „L’Osservatore Romano“ [37]ja kogu maailma katoliiklik ajakirjandus. Võis ka kuulujutte refereerida, aga allika kohaselt ja allikas pidi juures olema.

Aga küüditamise kohta, kuidas te informatsiooni saite?

Allikat mainisin – professor Wielhorski.[38] Leedu katoliiklased said hakkama sellega, et kogu nõukogude okupatsiooni aja andsid välja oma lehte ja toimetasid Läände. Osavalt tegutsesid, KGB ajas neid taga, aga ei saanud kätte.

Aga siis kui te Kanadasse läksite, siis lõppesid eestikeelsed saated ära?

Ei, ma läksin Roomast ära enne kontsiili lõppu, ja hoopis Jeruusalemma, piibliõpingud jätkama.[39] Tollal oli veel niisugune põhimõte, et kui ühe raadiojaama reporter läks teisele maale, siis selle maa ringhääling lubas temal oma stuudiot kasutada. See oli niisugune vastastikune kokkulepe – meie teile, teie meile. Sain siis salvestada Jordaania riigi raadio juures – elasin Jeruusalemma  osas, mis kuulus Jordaaniale.

See oli igavene tegemine: salvestatud lindi viisin nuntsiatuuri, paavsti saatkonda Jordaanias,  kust lint läks diplomaatilise postiga Vatikani. See  oli tegelikult lubamatu. Kas lint üldse pärale jõudis ja „eetrisse läks“, tuli siis kontrollida ja Jordaania riigiraadio stuudios sain oma saateid ka kuulata. Aga siis juhtus nii, et kirikukogu rääkis juutidest araablaste arvates liiga positiivsetes terminites ja ühel päeval tuli Jordaania raadio mees mulle väravale ütlema, et meie teie jaoks enam ei tööta.

Ammanis, Jordaania pealinnas, oli United States Information Agency (USIA)[40] esindus, neil seisis seal stuudioks improviseeritud toanurgas vana tuttav Ampex. Mina sõitsin sinna taksoga 100 km, salvestasin oma saate ja nii need jätkusid. Kui mu Jeruusalemma päevad otsa said, sain töökoha Iraaki, kus ei olnud salvestamisvõimalust. Siis saated lakkasid.

Praegu sealt eestikeelseid saateid enam ei tule?

Vist mitte. Eestis on tagasi Markus Järvi[41] – minu teada viimane saadete tegija – kes on lubanud jutustada, aga ei ole seda veel teinud. Selge, et kui Eesti taas iseseisvaks sai, polnud enam vaja kusagile raudeesriide taha sõnumeid saata.

Aga saated toimusid regulaarselt ja mingit vahet enam ei toimunud?

Siis kui mina Iraaki läksin, ei olnud Roomas ühtegi eestlasest tegijat. Kui neid siis jälle tuli, toimus see mitut moodi, näiteks Skandinaavia saadete osana, aga see on pikk ja kirju lugu ja sellest võiks keegi eraldi kirjutada. Mina olen 1948. aastast mikrofoni taga, aga sellestki ei ole minu teada veel kuskil kirjutatud.

Seda  on juba üle 60 aasta …

Omaenese saadetest koostan praegu ülevaadet, mille tahaksin pabertekstina arhiivi panna. Vatikani raadios oli mul üle 400 saate, pärast seda „Raadio Vaba Euroopa“ ja „Ameerika Hääle“ [42]  juures ning siin Eestis muidugi  ka.

Kas sellest ei piisa, et „Maarjamaas“  avaldada?

Ei, sest neljaleheküljelisest „Maarjamaast“ ei piisa! Saatetekste on paartuhat lehekülge, selge arhiivimaterjal. Ja praegu ma lihtsalt ei jõua. Kõiksugu asju „tuleb vahele“ – tänane intervjuu kaasa arvatud – ja lükkavad aruandmist edasi. Teie tulete ja tahate mu elulugu, mis on alles kirja panemata, kohe praegu. Olge nüüd sellega rahul, mis ma praegu oskan öelda.

Iraagi periood oli kindlasti väga huvitav.

Mina ei ole kogu maailmas siiamaani veel ühtegi ebahuvitavat asja leidnud. Ainult, et elu on liiga lühike – ei jõua kõige vastu huvi tunda.

Te olite Põhja-Iraagis?

Mosulis, kus oli vana Ninive[43] linn ja kuulus prohvet Joona.[44]

See on tänapäevalgi üsna  huvitav koht. Sel ajal,  peale kuningavõimu kukutamist,  olid seal võimul juba need inimesed, kelle seast pärines ka Saddam Hussein. Kuidas sel ajal seal õhkkond oli?

Nüüd on see põhjalikult rikutud, aga siis oli ta veel suhteliselt rahulik. Eestist vaadates on huvitav, et seal käis kindral Laidoner[45] piiri maha panemas ja sai sellega edukalt hakkama. Mina jälle tutvusin seal Artur Võõbusega[46] – hoidsin Mar Behnami  kloostri[47]käsikirju ja tema pildistas neid. Nii et seal on viibinud vähemalt kolm kuulsat eestlast. Aga mis on minu meelest veelgi huvitavam: suurem osa sealsetest kristlastest räägib aramea keelt, sedasama keelt, mida Jeesus Kristus rääkis. Käisin kord oma pikas vaimulikukuues Mosuli uulitsal ja äkki kuulsin „Šlom loch!“ Ma olin juba mitu sammu edasi astunud – olen selline  pika vinnaga – kui taipasin, et oota, see on ju Jeesuse aja tervitus! Ju see tänavapühkija, kes nii ütles, on üks nendest aramea kristlastest. Aga seesama pikk kuub äratas ka moslemist tänavapoisikeste tähelepanu, kes lugesid mulle kooris araabiakeelset lorilaulukest: „Häädä-l-qäs, mäijen mäs, jizra’ basal jitla has“.

Eesti keeles tähendab see?

No minu vabas tõlkes umbes nii: „Vahi pappi – lürbib suppi, külvab rohtu, lõikab tohtu.“ Seda nad ei olnud kindlasti omast peast välja mõelnud, vaid kodus kuulnud.

Aga mingisugust kristlaste vaenamist seal tol ajal ei olnud?

Oli ja ei olnud. Põhja-Iraak on kurdide ala ja need neli aastat, mis mina seal õpetasin – 1966-1969 – kehtis Mosulis sõjaseisukord: kurdidest seminaristid ei tohtinud kojugi minna, mägedesse ei lastud kedagi. Meie seminaril[48] oli linna lähedal mägedes suvemaja – mingi lihtne kiviehitus. Linnas oli juba juuni alguses üle 40 kraadi sooja: taevaminemispühal läksime küll terrassile magama, aga kui hommikul esimene päikesekiir tuli, lõi see nagu küüned turja, ei saanud enam voodis olla, pidime kuumavarju otsima. Ka õhtul istusime terrassil voodiserva peal ja higistasime, kuni jõudis mägedelt veidi jahedamat õhku. See oli südaöö paiku – siis vajusime kõik maha. Seminaristid olid sügisel tagasi tulles 6-7 kilo kaalust maha võtnud, sest nad ei saanud kodus terve suvi otsa kuuma pärast magada. Kui siis seminaris jälle magada said, hakkas nagu liha uuesti luude peale kasvama.

Kurdide võitlus enesemääramise eest oli ka tol ajal. Oli seda märgata?

Jällegi – oli ja ei olnud. Kurdid käisid linnas rahvariides – nii oli selgesti näha, et see on kurdide linn, aga siiski toodi minu ajal sinna välismaa diplomaate, kellele taheti näidata, et see on araabia linn. Kurdid lasid selpuhul ühe kõrgepingeliini masti õhku: siis jäid kõik ventilaatorid seisma ja kinod pimedaks, ka leivaahjud ei töötanud enam. Kurdid nägid, et asjal oli edu ja lasid pärast esimese masti äraparandamist veel kaks tükki õhku. Siis kui need välismaalased kutsuti, värviti ka kõik majad kähku üle ja tehti igasugu teatrit, aga et kellelegi oleks otseselt kallale tuldud, seda ei olnud.

Kas te ka seal eestlastega kokku puutusite?

Mosulis ei elanud ühtegi, Bagdadis töötas ühe Saksa teedeehituse firma juures Petserimaalt pärit insener Oleg Roslavlev[49] – ainuke kaasmaalane, kes aastaringselt seal elas. Firma korteril oli konditsioneer, see aitas vastu pidada. Tema eesti keel oli väga hea ja kuna ta oli huvitatud Eesti asustusajaloost ning tahtis välja anda Eesti talude nimestikku aastal 1650, tegime selles asjas kõva eeltööd. Õnnetuseks suri ta enne kui nimestik valmis sai.

Aga sellest plaanist ei saandki siis asja? Kas käsikiri üldse ongi säilinud?

Need eeltööd on kõik alles, aga kuna Roslavlevi firma laskis tal enda Iraagis surnuks töötada, polnud enam tegijat. Kokku oleks neli taskuraamatut tulnud, aga neljast osast sai valmis ainult esimese käsikiri. Me tahtsime Eestile n.ö. tiiru peale teha – Saaremaalt Valga-Tartu-Tallinna kaudu Hiiumaale. Edasitegijat pole tänini leidunud.

Esimene samm oli talunimede identifitseeerimine nn. kolmeverstalisel kaardil aastast 1865 – vist ikka. Seal on kõik tolleaegsed talud peal, ent kuna kaardistajaid – vene kahurväelasi –nimed ei huvitanud, kirjutasid nad pahatihti  „krestjanskii dvor[50] – või siis seisab kaardil Tuakati, kuigi tegelikult oli Tuhakoti talu. Juba 19. saj. keskpaiga talude  nimedega oli kõvasti tegemist, varasematega veel palju rohkem. Minu osaks oli vanemate ürikute dešifreerimine (nt Poola revisjon, koguduste hingekirjad jms).

Siin Eestis olid suured huvilised Uku Masing ja Evald Saag, kes just siin Eestis Ninive ja Assuriga[51] ning selle ajastuga tegelesid.

Nemad ei teadnud minust midagi ja mina ei teadnud nendest midagi, sest tollal oli raudeesriie ees. Evald Saagi kohtasin alles 90nendatel, kuid Uku Masingule hakkasin Piibli tõlke asjus kirjutama juba a. 1969, edasi ka tema luulekogusid avaldama. 1977. a., kui ma pääsesin metodisti kiriku juubeli puhul kodumaale, käisin ka Tartus ära ja sain Masinguga isiklikult tuttavaks.

Te avaldasite Uku Masingu luuletusi?

Jah, ma ei mäleta, kas ma olen neid oma viis kogu välja andnud enne seda, kui neid võis kodumaal välja andma hakata.

Mis mulje jäi Teile kohtumisest Uku Masinguga?

Eks alati on inimesi, kes mõju avaldavad. Kui nüüd 86-aastaselt tagasi vaadata, siis üks niisugusi isiksusi, kes on minu teele sattunud, on Juhan Liiv.[52] Ma teadsin teda enne ka, aga avastasin kusagil 1960-tel aastatel. Siis muidugi ka Uku Masing, kellega tutvusin isiklikult. Mõlemad on luuletajad: Masing räägib nagu meie kohast universumist – „Linnuteede killavoor“ on tema ütlemisi, Liiv ei hakka meie kohta otsima, vaid süveneb üksikusse: „Lumehelbeke, tasa, tasa“ – see on Liiv. Need kaks meest on, kellega oleksin tahtnud varem tutvuda, aga  ei olnud antud.

Juhan Liiv on ju ainult  luuletuste kaudu tuttav?

Minu jaoks peamiselt mõtteterade kaudu, kuigi ka luuletajana ei ole minu meelest teda keegi siiamaani ületanud – temal on see päris eesti keel. Juhan Liiv nägi sügavamale kui tavalised inimesed. Mina pean teda katoliiklaseks.  Oma 80. sünnipäeva külalistele tegin tillukese valimiku Juhan Liivi ütlemistest. Selle pealkirjaks panin tema sõnad Elu on mitmekesiduses, ühesugusus surmab. Kuidas seda nii põrutavat nõuet, kõiges elus ja looduses igapäev korduvat, ometi tähele ei ole pandud, küsib Liiv. Ei panda tänapäevalgi – ikka ja jälle tahetakse  teha ühtemoodi, ühtemoodi… Ent ühesugusus tapab, elu on mitmekesiduses! See on täiesti ristiusu põhimõte, seepärast peangi Liivi katoliiklaseks.

Kui luuletajatest rääkida, siis missugune mulje Teile Uku Masinguga kohtumisest jäi?  Te rääkisite omavahel, aga millest te rääkisite?

Tallinnast pääsesin Tartusse Inturistiga, ametlikult selleks, et saaksin – kuna ma õpetasin Toronto Ülikooli juures eesti keelt – professorite Ariste ja Alvrega[53] eesti keele muutkondade süsteemi asjus nõu pidada. Nendega ma pidasingi ülikoolis aru, siis aga läksin otsejoones Masingu juurde, mis oli „sosistamiskanali“ kaudu ette nähtud. Tema kodus ajasime paar tundi juttu kõiksugu asjadest, mis olid Piibli tõlkega seotud. Kuna umbes kolmandik Vanast Testamendist on seotud kõnes, luulevormis, on minu arust äärmiselt tähtis, et luulevorm ei läheks trükitud väljaandes kaduma.  Sellega oli Masing muidugi täiesti nõus, samuti sellega, et luuleread trükitaks luuletustena.

Meie praegu ainus saadaolev Piibel (1997. a. versioon) jätab selles asjas veel palju soovida. Marie Underi luuletused võiks ju ka reakaupa ära nummerdada ja siis kokku pressida – nagu sprotid karpi. Ruumisääst missugune! Underiga me seda õnneks ei tee.

Te ise olete  luuletanud?

Mina ise olen rohkem „juhuluuletusi“ teinud, ka „teiste vanu parandanud“. Näiteks: Nii jah, nii jah, see on soomepoiste lugu, milles tõtt on paras jagu! See on „punkriooperi“ Soomepoiss Ise refrään.

On need kusagil ilmunud ka?

Palju küsitud! Torontos paluti mind hakata ajakirjanikuks ja ajakirja nimeks pandigi „Aja Kiri“. Sinna panin, „Tulimullas“ ja „Manas“ ilmus ka midagi. Mul on plaanis küll mingisugune bibliofiilne vihikuke omale teha. „Paavst Vello Eelviimase ajalikud lauluksed“ näiteks.

Te olete Underiga ka kokku puutunud?

Jaa – ja see oli ikka haruldane. Üksvahe olin koguni Underi ja Adsoni[54] naaber, paar kilomeetrit vahet, käisin jalgrattaga nende pool. Under oli siis juba kaheksakümnendates, aga nii sädelev isiksus, et hakka või külge lööma.

Millal see oli?

Aastatel 1969-70. Olin küll ka enne nende pool käinud, aga kui ma 60-te lõpus Iraagist Rootsi tulin, oli just ilmunud uus Piibli tõlge, millest rääkisime palju. Underi-Adsoni pool tutvusin ka „Keele-Aavikuga“[55], kes oli uue tõlke tegijaid.

Hiljem, kui tekkis idee Marie Underi luulevalimik itaalia keeles välja anda, oli meil pikem kirjavahetus. 1971 sündis niinimetatud Bologna ime – seal hakati õpetama eesti keelt ja esimese kolme aastaga tegi midagi 400 itaallast eesti keele ja kirjanduse eksami. Millal on meil Eestis teinud 400 eestlast itaalia keele ja kirjanduse eksami? Käsil oli ka eesti – itaalia sõnastiku projekt, kuid selgus, et see professoressa,[56] kes Bolognas õpetas, ei saanud lõpuks  kumbagagi hakkama.

1976.a. Te kolisite Kanadasse, hoopis teisele mandrile. Miks? Kas Euroopa jäi kitsaks?

Üks asi oli leivatöö ja teine – eesti keel. Piiblitõlke projekt oli mul kõik see aeg raudselt meeles ja Markuse evangeelium niihästi kui trükis, trükiproovid juba tehtud. Miks ta ilmumata jäi, ei tea ma tänapäevani, liiga palju juhtus ühekorraga. Praegu on mul hea meel, sest nüüd oskan paremini. Ent tollal – kuhu ma võisin siis minna, kus olid eestlaste suuremad keskused, et oma emakeelt ära ei unustaks, sest ega Iraagis kellegagi eesti keelt rääkida ei olnud, Itaalias samuti mitte. Torontos oli parajasti Vana Testamendi eksegeesi professori koht vaba. Rootsis oli küll ka palju eestlasi ning sealgi oleks kiriku juures küllap koha saanud, aga seal oleksin enda surnuks reisinud. Torontos oli ikkagi oma 12 000 eestlast ja elav seltskonnategevus, läksin sinna – polnud nagu valikutki.

Aga idee hakata välja andma sellist väljaannet nagu „Maarjamaa“, millal see tekkis? Esimene väljaanne oli 1961?

„Maarjamaa“ idee on sündinud Roomas. Pirita kloostri praegune majasõber Jaan Kolberg[57] tegi hiljuti filmi „Terra Mariana“, mis räägib selle nime sünniloost –  aastast 1215, kui paavst Innocentius III[58] ütles piiskop Albertile,[59] et me tahame hoolitseda Ema maa eest nii nagu Poja maa eest. Meie maal on jah see privileeg, et 800 aastat on teised rahvad teda Ema maaks kutsunud, aga eestikeelse sõna Maarjamaa asjus tahaksin veel ühe raamatu kirjutada.  Võingi minna ajalukku „Maarjamaa mehena“, olgugi et sündisin alles aastal 1925. Meie sõna Maarjamaa on aga palju vanem, selle ajalugu tahaksingi jäädvustada, nii et kui „Maarjamaa mees“ on oma töö teinud, võib Maarjamaa mees rahuga minna.

Roomas õppides hakkasin Eestis pärit katoliiklasi üle ilma taga otsima. Arvasin, et neid oma paarsada peaks olema. Aktsiooni nimeks võtsingi Maarjamaa, Roomas 800 aastat tagasi sündinud mõiste. Sellest sai mu ettevõtmiste koondnimetus, sealhulgas kirjastuse nimi, millel ei ole kunagi olnud oma maja, kontorit või ladu. „Maarjamaa“ oleks nagu mingi rändkirjastus – või, kui soovite, mu varju- või koguni pärisnimi, „minu projekt“. Taskuraamatu-sarja käivitasin selleks, et saaks taskus Eestisse smugeldada asju, mida sinna ei tohtinud viia, näiteks Markuse evangeelium. Ometi ei ilmunud selles sarjas, kus on nüüd midagi 20 numbrit, ühtegi Piibli raamatut – aga neid on ilmunud Loomingu Raamatukogus, kuhu nad kui maailmakirjanduse klassikud ka kuuluvad.

Missuguses trükikojas Teie esimesed väljaanded trükiti?

Üldiselt: kõige odavamas. Olin siis veel Saksamaal, kui trükkisin oma ringkirja „Maarjamaa“ esimese numbri. Selles saksa trükikojas olid isevärki terava tipuga M-tähed, millest saigi pärast minu kirjastuse logo. Kirjastuse üllitised on juba ilmunud teistes, n.ö. ettesattunud trükikodades, niiRoomas kui ka Torontos.

Milliseid kanaleid pidi Te neid väljaandeid levitasite?

Teatasin eesti lehtedele, et saadan soovijatele. Postikulu olid tollal õige madal ja lubas trükiseid saata. Mul oli kenake kirjavahetus „ärksamate eestlastega“, nende kaudu levis ehk rohkemgi. Hindade odavus aitas küllap ka, osalt sai isegi jumalamuidu jagatud.

Aga see nõudis ikkagi kulutusi?

Ma otsisin toetust ja sain ka. Meie jaoks oli ametisse pandud üks läti preester,[60] kes elas Belgias; tema näiteks toetas. Kuulus Hollandi speckpater Werenfried Philipp van Straaten[61]toetas samuti ja nii sain hakata midagi tegema. Pekipaater tegi propagandat, põrsas süles, ise valges mungariides ja ütles, et mis asja te molutate? Armastage oma vaenlasi – võtke kätte ja nuumake üks põrsas sakslaste jaoks. Hollandlased tõesti vihkasid sakslasi.

Hollandlaste suhtumine sakslastesse oli tol ajal umbes samasugune kui meil praegu venelastesse?

Hullem. Neil oli sakslaste jaoks sõimusõna mof – noh umbes meie tibla.

Kas Teil endal on plaanis memuaare kirjutada?

Plaanis küll, aga sel ajal kui külalised käivad, tuleb nendega tegelda. Mul on piiblieksegeedi haridus ja kuna ma ei näe teisi tõlkijaid tulemas, peaksin Piibli tõlget tegema ja kõik teised asjad kõrvale jätma. Ent kõiksugu asju oleks vaja. Mul on testament ammu tehtud: Eesti Kirjanduse Muuseum (EKM) saab kõik mu kirjavahetuse. Mitu tuhat kirja – aga kes oskaks neid veel järjekorda seada kui mitte mina ise? Ent kui seda teen, tunneksin nagu rohkem kaasa EKM töötajatele kui eesti rahvale…

Kas Te jätkate uuest õppeaastast ka Tartu Ülikoolis loengutega?

Ei, mind kutsuti ainult üheks aastaks nn. vabade kunstide professoriks. Huvitav: olgugi, et jõudsin sellesse listi nr. 19na, olin ometi esimene, kelle loengud salvestati[62] ja läksid kohe internetti. Nii tuligi esimene reaktsioon Vancouverist, mitte loengusaalist. Jah, eestlased valguvad välismaale, aga ülikool läheb neile järele! Kuna neid salvestusi saab suvalisel ajal vaadata-kuulata, võib öelda, et mu loengud kestavad edasi.

Me oleme palju rääkinud Teie elust väljaspool Eestit, aga nüüd, kui Te tulite „teisest maailmast“ siia tagasi, kuidas Teil kohanemine siinse eluga läks?

Õigupoolest ma ei läinudki siit „teise maailma“ – mind viidi sinna vangina, ent tulin esimesel võimalusel tagasi. Siin ei olnud suuremat midagi muutunud, ainult et nüüd olin ikka „üks  kuradi väliseestlane“. Mulle ei tahetud alguses Eesti passigi anda. Ütlesin siis, et kui Eestil kodanikke vaja ei ole, jään Saksa kodanikuks.

Kas keeldumine oli sel põhjusel, et Te olite nime vahetanud või millisel  põhjusel?

Kirjas seisis umbes nii, et mu lihaste vendade tunnistus polevat piisav mu isiku tuvastamiseks. Ametlik vastus on mul alles, aga ma ei viitsi selle otsimisega aega raisata.

1990 oli Te juba Tallinnas, Eesti Humanitaarinstituudis ja hakkasite loengut pidama.

Oli suurte muudatuste aeg, minu kursuse kohta te ametlikust ajakirjandusest midagi ei leia. Lugesin Kirjanike Liidu kütmata saalis, kus tuli aeg-ajalt teha kükkisid, et sooja saada, aga mul ei ole isegi nende õpilaste-kangelaste nimestikku. Mida aga selgesti mäletan: ainuke õpilane, kes tuli eksamit tegema, oli kõigest aru saanud! See teeb professorile südamerõõmu, kui näeb, et keegi aru sai – aga nüüd ei taha selle kena neiu nimigi enam meelde tulla.

Missuguseid sisulisi  muutusi Te tähele panite, kui siia jäite? Vabariigi esimesed aastad peale  taasiseseisvumist, poliitilised muutused, kas selle juures oli midagi sellist, mis Teile ei meeldinud? Kuidas te üldse poliitikasse suhtute?

No taevas, rahule jääb inimene alles surma järel. Poliitikasse ei suhtu üldse mitte, sest ristiusul on oma „poliiitika“ – ligimesearmastus.

Te tulite ühiskonda, kus elasid hoopis teistsugused inimesed kui läänes? Kuidas see kohanemine ikkagi toimus?

Jaa, seda küsiti minult siis ka. Vastasin, et ei kavatsegi kohaneda – togin teid niikaua, kuni te kõnnite või kukute. Kui ma olen ikka veendunud, et maailma põhiseadus on armastus, siis jään selle juurde – mõelgu teised midagi paremat välja.

Ma mäletan ühest Rein Taagepera intervjuust, kus ta ütles, et eestlase tunnusjoon või tema põhiline emotsioon, mis teda teistest eristab, on viha ja see on Euroopa kultuuriruumis suhteliselt haruldane. Kuidas haakub sellesse ligimesearmastuse printsiip?

Mis asi on viha? Esimene entsüklopeediaartikkel armastusest ilmus Eesti entsüklopeedias 1933. a. ja seal seisab: armastus – viha vastandtunne. Ma ei usuks, kui ma poleks seda näinud, aga nii on trükitud, vaadake ise. Järelikult sa ei tea, mis armastus on, kui sa ei vihka? Minuvanuseid läks oma kolm ja pool tuhat poissi Soome vabadust kaitsma ja tean omast käest, et mitte viha pärast.

Kas sedagi võib nimetada eestlaste iseloomulikuks jooneks, et nad ei kohane?

Meil on küll niisugune ütlus, et jonn on Jumalast. Ent minu elukogemus kümnelt eri maalt on see, et põhiliselt tahab iga inimene oma identiteeti säilitada.

Tänapäeva ühiskonnas on välismaalt toodud igasuguseid nähtusi sisse, mis on eestlaste poolt omaks võetud.

„Keeles ja Kirjanduses“ kirjutas Kaplinski[63] kunagi, et ärkamisajal pidi kõik olema eesti moodi, aga täpselt nii nagu sakslastel. Pange sinna asemele „nagu ameeriklastel“, siis on praegune olukord. Brasiilia muusika ei kõlba kuskile, aga kõik see, mis on kauboidel, peab meil ka olema.

On ju ka niisugune nõukogudeaegne ütlemine, et eestlane täidab vene seadusi saksa täpsusega.

Olgu – aga praegu on meil ikkagi mingisugune utoopiline väike Ameerika.

Kas see Ameerika vaimustus ei väljenda mitte pettumist Euroopas, mis ei ole toonud kaasa seda, mida oodati. Enamus inimesi, kas see meile meeldib või mitte, ei taha mitte lääne kultuuri, vaid lääne tarbimist.

Keegi ei saa oma nahast välja pugeda – seda ütleb ka Alo Matiiseni laul „Eestlane olen ja eestlaseks jään, kui mind eestlaseks loodi.“  Ma ei saa öelda, et „hakkan“ venelaseks – nagu Ivar Ivask[64]  olevat öelnud, et kui te mind liiga kritiseerite, siis ma hakkan lätlaseks. Jutt või asi. Kas ujume siin universumis ringi, vabad tegema kõike, mida iganes tahame? Ei ole. Minu isa oli see, minu ema oli too – seda ei saa muuta. Nii elab ka kogu eesti rahva ajalugu minus edasi.

Kas multikultuursus on oht?

Kes seda teab? Nagu eestlane ütleb, ei või kunagi ette teada, mis tagant välja tuleb. Mõistlikult öeldud. Eile oli lehes anekdoot, et ema kõhus on kaksikud ja üks küsib, et kas pärast sündimist on elu? Teine vastab, et ei tea – tagasi tulnud pole veel ükski. See oli filosoofiline rida nagu ateisti käest küsida, et kas pärast surma on elu? Pole ükski tagasi tulnud!

Ega te Kanadas ei puutunud kokku niisuguse inimesega nagu Olaf Kopvillem[65]? Tema laulud on ka ju sellised kriitilised?

Aga muidugi! Üks lugu meenub, kus proua Järvi[66] laulis: „Oh taevas, lahti läks mul sukatripi lõks!“ Tema tõstis natuke kleidi serva ja Kopvillem tegi klaveri tagant nii suured silmad, et naera end kõveraks. See pilt oli nii hea, et on mul tänapäevani meeles. Ideaalne meelelahutus! Lisaks palju muud – pikk poeem bensiinist ja mis seal kõik oli, kuldne mees! Temal vaesel jäid lõpuks sõrmed kangeks, nii et ei saanud enam klaverit mängida. Tema poeg Peeter[67] on niisama kihvt poiss. Mul ei ole heliülesvõtet, aga meeles on tema „Mis on arm, mis on arm, mis on armastus?“.

Ta käis laulva revolutsiooni aegu Eestis.

Oli huvitav, kuidas ta sai osta oma majakese, kus ma olen väga palju külas käinud. Kemps oli all keldris ja sinna sai minna nii, et köögi põrandast tõstsid luugi üles ja läksid alla. Maja eelmine perenaine läks nii paksuks, et ühel ilusal päeval ei saanud ta enam tagasi, alt üles, ja mees pidi kutsuma naabrid tagant lükkama – maja eesuksest sai keldrisse sisse. Nagu täiesti loomuvastane lugu – pärast istungit kempsus peaks ikka paremini mahtuma sealt august üles – aga nii juhtus. Siis otsustasid nad maja maha müüa ja Peeter ostis ära.

Kuidas on Teie suhe teatriga? Kas Eestis olete ka teatris käinud?

Odiste algkoolis – olin siis 9-aastane – oli minu teatrikarjääri algus, kui pidin päkapikku mängima. Jõulumäng oli ja meie, päkapikud, pidime taskulampidega sõõre tegema. Ma olin sellepärast õudselt närvis. Lalsi alevikus oli haridusselts ja seltsimaja ning seal tehti hoolega teatrit, isegi üks Draamateatri instruktor käis õpetamas ja pärast seda muutus üks meie mees nii professionaalseks, et vaata ja imesta. Mul on foto sellest kursusest veel juhtumisi alles. Itaalias sain päris palju ooperis käia, aga ka Viinis, Savonlinnas, Metropolitanis[68] ja mujal. Ise ma pole näitemängu kirjutanud, küll aga mingeid lugulaulukesi, umbes „Ooper kohvikus“ laadis.

Kas neid on ette kantud ka kusagil?

Ise olen igasugu üritustel laulnud, publik „ooperikooriks“.

Aga draamateatrites käia teile ei meeldi?

Meeldib küll ja olengi käinud palju, nii Eestis kui mujal. Ma loeksin need kõik kokku üheks teatrikogemuseks. Ent nüüd lihtsalt ei jaksa enam – ja kuna ma ei tea, kui palju päevi mul järel on, siis teen parem selle ära, mida ma oskan teha ega lähe kuskile „meelt lahutama“. Ja eks igapäevane osalemine jumalateenistusel kuulu ju ka kuidagi siia.

Aga milline on kõige parem mälestus mõnest teatrietendusest?

Mu koolipäevil näidati Põltsamaal filmi „Friedemann Bach“,[69] mis oli selline elamus, et on tänapäevani meeles. Heade momentidega teatriasju olen näinud siin ja seal, aga mõnda niisugust, mille peale oleksin rohkem tagasi mõelnud, ei tule mu 86 aasta peale välja.

Aga kuidas te sporti suhtute, näiteks poksimisse? Olümpiamänge ikka vaatate?

Poksimine – praegusel kujul mingi uimaseks peksmine – ei ole minu meelest sport, selle keelaksin hoopis ära. Ja näha ma seda toorust ei taha. Seevastu soovitan kõigile Charlie Chaplini kuulsat poksiklounaadi.[70]

Olümpiamängud on muidugi täitsa omamoodi üritused. Münchenis ja Montrealis olin ise kohal ja need päevad seisavad meeles. Ent teleka vahtimine on ikka rohkem teleka vahtimine kui midagi muud, sealt ma küll ei vaata. Ega jõuagi enam. Vaadake ise, mis mul praegu kaelas on: Tartu Ülikooli vabade kunstide professori loengutest ootab viimane (mis oli 7. mail) ikka veel puhtasse kirjutamist, aga juba on mul kaup tehtud, et esinen septembri lõpus ka Toronto ülikooli sümpoosionil, kus tulevad jutuks Eesti rahvastikukaotused II maailmasõjas. Olen ju vanim selle ala elusolevatest uurijatest. Tahaksin ka oma sealseid õpilasi ja sõpru näha – tulin Torontost ära 16 aastat tagasi. Aga see loeng on alles kirjutamata.

Kas Te malet mängite?

Olen mänginud, aga ainult koolipoisina.

Kas väliseestlaste hulgas räägiti Paul Keresest?

Muidugi! Mul oli koguni au Paul Keresega isiklikult kokku saada. Sõitsin Scheveningenisse[71] ja marssisin otse hotellituppa, kus ta asus. Mul oli kaasas väliseesti lehti, sealhulgas ka Vabariigi aastapäeva number, silmatorkava sinimustvalge esileheküljega. Keres sirvis neid hoolega ja ütles siis: „Teate, pange ära – mul on siin venelased kaasas.“ Panin ära ja neli meest tulidki sisse, küsisid minu kohta ja ta ütles, et see on malehuviline matemaatikaüliõpilane siit Hollandist. Nii sain selle kuulsa mehe ära näha. Muhe mees oli.

Tema viimane turniir oli siis, kui ta käis Kanadas 1975. a. mängimas ja minu teada sai ta ka väliseestlastega kokku, siis ta enam Eestisse ei jõudnudki ja suri tagasiteel Helsinkis.

Kuidas kellelegi on antud. Mina teda Kanadas enam ei kohanud.

Teatrist juba rääkisime, aga kas muusikahuvi oli Teil juba lapsepõlvest olemas?

Muusikat loonud ei ole, aga lapsest peale olen laulukoorides laulnud, Metsaülikooli lõkkelaulmistes olen alati kaasa laulnud ja isegi mõne kuplee teinud. Lalsi koolimajas harjutas Kaitseliidu malevkonna orkester ja nende pillid olid sinna deponeeritud. Seal õppisin klarnetit, saksofoni ja kitarri mängima. Soomes oli meie 200. jalaväerügemendil[72] oma väike orkester, kaksteist meest, seal mängisin klarnetit. Käisime ka soomlastele esinemas.

Missugust muusikat kuulata meeldib?

Paar õhtut kuulasin Andrea Bocellit.[73] See on „päris-muusika“ – ta ei näe midagi, ei tee nägusid, ei vahi sulle otsa, vaid teeb muusikat, eraldi sellest maailmast.

Aga Arvo Pärt[74]?

Muidugi! Mul oli muide au temaga juba aastal 1980 Viinis tutvuda. Hiljuti, kui tema Patukahetsuse kaanonit Nigulistes ette kanti, oli dirigent Kaljuste[75] lasknud kuulajate pingid paigutada ristikujuliselt, nii et keskele jäi sõõr, kus olid lauljad – ja olgugi, et minul on nüüd kuuldeaparaat, jõudis kõik suurepäraselt kohale. See oli õiges kohas tehtud õige asi.

Minu jaoks on peamine kriteerium, et muusika on aus – et kui keegi tahab muusikat teha, on tal kogu pala peas ja ta ei uuri mingit noodilehte. Jah, teatud pala noodid jäävad samaks, ent kontserdid erinevad, ka ühe ja sellesama virtuoosi omad, kes mängib ühte ja sedasama kontserti sada korda, ent üks kord läheb õnneks, teine kord ei lähe. Õnnestumine sõltub paljudest asjadest – kuulajatest, akustikast jne.

Muusikat teeme hoolega ka siin Pirita kloostris: korraldasime koguni psalmilaulude võistluse, mille lõpukontsert toimus meie kabelis kaks aastat tagasi.[76] Siinsamas on ka sündinud Taaveti  laulude uustõlge.

Teil on neid töid väga palju ette võetud, alates Eesti rahva küüditamistest kuni Piibli tõlkeni. Kuidas Te neid ise hindate? Mis on laiemas plaanis kõige olulisem, Teie jaoks tähtsaim? Mida tahate veel teha?

Viimased üksteist aastat on mul haruldaselt hästi läinud: olen selle maja esimene elanik ja siin on mul algusest peale olnud kõik, mida oskan soovida. Mul ei ole suuremat soovi praegu, kui et jõuaksin veel tõlkida. Hiljuti saime Indrek Hirvega[77] valmis neli evangeeliumi ja Apostlite teod. Kuna esimese kolme evangeeliumi originaalis esineb identseid ridu, tuleb nüüd need kõik läbi vaadata – et seal, kus kreekakeelne tekst on sama, oleks nii ka tõlkes. N.ö. korrektsuse küsimus, aga seda ma praegu ei jõua, kuna mitut asja korraga lihtsalt ei saa teha. Kui eelseisvalt Toronto-loengult tagasi tulen, ootab ees ühe vana võla tasumine. Aastal 1987 kolis nimelt minu toimetatud „Aja Kiri“ Rootsi, aga minu tollane viimane number, mis oli suuremalt osalt juba laotud, jäi ilmumata. Selle ma tahan nüüd ära trükkida, enne ei hakka midagi muud tegema. „Aja Kiri“ oli väliseesti nooremale põlvkonnale suunatud kultuuriajakiri, 2500 lehekülge tihedat infot ja tahan, et see saaks katuse alla ning sellega üks suurem võlg tasutud.

Võib-olla küsiks kultuuri kohta, kas eestlaste kultuuri omapära saab kuidagi sõnastada? Eestlaste kultuur erineb naabrite: venelaste, lätlaste, soomlaste, rootslaste või muude rahvaste kultuurist. Kultuur ja selle eestlast iseloomustav osa, kas neid saab kokku panna?

Muidugi võib ka seda teha, aga mind huvitab kõigepealt mitmekesidus, mis on Juhan Liivi sõnutsi elu ise. Hando Runneli ütlemine, et kui ta peaks surema, siis üks vald jääks vaesemaks, üks talu tühjemaks,[78] kehtib kogu maailma, „rahvaste pere“ kohta, mille rikkus seisab just mitmekesiduses. Kui me tahame üht pääsusilma eraldi kirjeldada, siis me võime seda muidugi teha – eraldi võetuna on rahvad aga nagu isikud, olgu nimeks udmurdid,  ingerlased või mis tahes.

Kuidas sellest mitmekesidusest aru saada?  Rahvas koosneb ka indiviididest.

Jah, rahvas on siis kollektiiv, kui nõukasõnaga öelda – või ka organism. Nii nagu iga inimene on teatud mõttes mikrokosmos, on seda ka iga rahvus. Me võime mõttelised piirid ükskõik kuhu panna ja minul ei ole midagi selle vastu, aga tegelikult tuleb igaühel – nii isikul kui rahval – valida, mida ta teha, kes ta olla tahab. Mina näiteks pean tähtsaks pühakirja tõlget, mida teen niipalju kui lastakse.

Pühakirja tõlge ja vaimuliku kutse valik, need otsused tuli Teil teha väga noores põlves ja Te olete neile valikutele kindlaks jäänud läbi pika elu. Kas valiku tegemine käibki siis  noores põlves või tehakse valikuid ka keskeas ja vanemas põlves?

Kindlasti tehakse igas eas, aga minu meelest tuleb igat üksikjuhtumit eraldi vaadelda. Aga kui  keegi sõjas verinoorena surma sai – kas keegi tema valikutest teada saabki?  Kui mina oma 86 aasta peale tagasi vaatan, siis näen väga suurt vahet alates sellest, kui mind Roomas kloostrisse viidi ja ma, suu lahti, vaatama jäin. Seal leidsin ja valisin senisest hoopis teistsuguse tee, mida käin siiani.

See teeots on Teid viinud kogu aeg valitud teed mööda ja Te olete teinud valiku ka näiteks perekonnast loobuda.

Tegelikult pole mul perekonda olnudki, sellepärast pole ka loobunud – tegin lihtsalt seda, mida kõige tähtsamaks pidasin. Osanuksin aimata, et taasiseseisvunud suguvennad ei viitsi enam titte teha, oleksin ehk oma perelegi mõelnud, ent seda asja ei osanud ma kurjemaski unenäos ette näha.

Kas rahva edasikestmises me tähtsustame äkki liiga palju selle materiaalset osa. Võid saada igasuguseid toetusi, teha tittesid, selle tagajärjena tekib tuhat lolli ja mitte midagi ei juhtu. Võib-olla tuleks püüelda rohkem vaimsuse jua mitmekesiduse poole? Kui on olemas kultuur, siis on olemas ka rahvas.

Me kõik tahame hästi elada. Ent milles see hea elu seisab? Ristiusus on valitsemine teenimine või teistpidi – teenimine on valitsemine. Jeesus kui Jumala poeg, Jumal ise, ei tulnud mitte ennast teenida laskma, vaid teenima, kuid see ei ole meil nagu üldse pärale jõudnud. Eesti keele seletav sõnaraamat – aastast 2008 – toob nõukaaegse alljaotuse „käsk“ all näitena ristiusu kümme käsku. Aga need on ju hoopis judaismi omad – ristiusul on üksainus! Seda vahet ei osata teha, sest koolis öeldi, et olevat kümme. Me ei saa kirjutada Qumran,[79] sest kirillitsas ei ole Q-tähte?

Kas eestlase kestvus peitub soovis saada suureks? Võib-olla on see ka selline kadedus, et naabrid kasvavad kiiremini? Miks ei võiks meil ollagi väke rahvas, kelle võlu ongi väiksuses?

Mis on suur? Meil on üks vana unistus, Suur-Soome. Kui me liiga väheks jääme ja enam ise hakkama ei saa ega jõua iseseisvat riiki üleval pidada, võtame mütsilodu näpu vahele, läheme noorema venna juurde ja tunnistame, et me ei saa hakkama, võta meid oma maakonnaks. Nad kindlasti võtavad, sest eesti töömehed on tuntud ja paremad kui Somaaliast või Filipiinidest toodud ning joovad samuti valget viina. Kanged mehed – aga pudeli vastu ei saa.

Aga kuidas ütles härra Maurus: „Jah, ka väikesed peavad armastama, nagu oleksid nad suured, sest armastus on see, milles ka väikesed võivad olla suured, kõige suuremad.[80] Siit edasi: kui maailma põhijõud ja põhiseadus on armastus, siis mis asi on armastus? See on vaba otsus. Surve all tehtud otsus pole vaba. Järelikult andis Looja meile vabaduse, sest muidu ei saaks armastust olla. Meil on ka see ilus sõna loodusseadused – Looja seadmised. Nende järgi talitada on hea ja õige; kes loodusseaduste vastu läheb, läheb põhja.

See on nüüd selle suureks saamisest. Võib-olla soomlastega ühinedes tuleks suurust juurde, aga kas mitmekesidust tuleks juurde?

Kuna Soomes on praegusel kujul kõigil vabadus oma asju ajada, niihästi saamidel kui karjalastel, siis ma ei näe seal mingit takistust eestlase „oma näo“ säilitamisel. Seltsis oleks segasem, aga ka mitmekesisem. Ent veelkord: kes on suur? Kristus ütleb, et kes tahab suureks saada, olgu teiste teenija, kes koguni esimeseks, olgu kõikide ori.[81] Ori on see, kes täidab omaniku tahtmist, teenindaja, see kes peseb teiste jalgu. Niimoodi on Looja asjad seadnud ja seda ümber seada ei anna. Tuleb valida – ja kas teed hea või halva otsuse, see selgub pärast. Kui ikka selgub.

Need valikud peavad olema kooskõlas loodusseadustega, me mäletame väga hästi kui nõukogude ajal taheti jõgesid ümber pöörata.

Proovitigi. Ja me näeme, mis  Baikali järvega juhtus.

Kas see mitmekesidus on siis ka uskude mitmekesidus? Et peab olema palju uske?

Ei pea, aga võib olla küll. Kristlikke kirikuid praegu on üle 33 000. Iga päev asutatakse üks juurde. Alles hiljuti tõi Heigo Ritsbek ühe uue Eestisse.[82]

Islami ohtu Te ei karda? Väga palju ikkagi hirmutatakse nendega.

Milles peitub islami oht? Islam kuulutab ju sama jumalakohut mis ristikirik, ega neil mingisugust teist jumalat ole. Omal ajal räägiti „kollasest ohust“, siis „ tibladest“ jne jne. Hirmutage pealegi, mina ei karda midagi.

Eestlastest intelligentide hulgas oli nõukogude ajal populaarne budismi uurimine. Islam ja kristlik kirik on nagu ühest juurest, aga budistlikul mõtlemisel on täiesti erinev alus.

Budistlik maailmavaade on muidugi huvitav, kuid ei tunnista „mina“ olemasolu ja kestvust, mida mina esmatähtsaks pean. Võtkem kaks isikut, kellest üks usub, et ta elab ka pärast surma edasi, teine jälle seda ei usu, ent mõlemad „usuvad“ midagi. Tavaliselt nimetame esimest „usklikuks“, teist „ateistiks“ (peaks küll ütlema: „usklikuks“ ateistiks). Mida vastaks sellele küsimusele budist, öelgu tema, mina aga ei pääse mõtlemast, et kui ma ei elagi edasi, pole ka mingit probleemi, sest mind lihtsalt ei ole enam.

Te rääkisite selle juba väga hästi lahti näitega kahest kaksikust, kes sünnivad ema kõhus, aga see mitmekesidus, see mitmus? Kas ei võiks olla nõnda, et kogu inimkonnal on üks ühine usk?

Võiks muidugi, aga see on ebatõenäoline. Inimesi sünnib kogu aeg juurde ja näib, et nad kõik tahavad neidsamu lollusi uuesti teha, aga miks, seda tuleb igaühe enda käest küsida.

Kas Te katoliiklusel näete eestlaste hulgas mingisugust perspektiivi?

Küsin veelkord vastu: mis asi on katoliiklus? See sõna ei ütle eestlasele midagi. Tõlkisin siin Pirital katoliku kiriku usutunnistust, kuhu jätsin siiski võõrsõna „katoliiklik“, mis sinna pandi 4. sajandil, tähenduses terviklik. [83] Terviklik, st kogu Kristuse õpetus, kust mitte midagi ei ole välja jäetud.

Tulevad uued inimesed, kes küsivad samu küsimusi, mis on nende jaoks uued täiesti.

Mõistuse käsk „mida sa tahad, et teised sulle teeksid, seda tee teistele“ peaks olema igaühele selge, aga kes seda täidab? Näiteks, kui mina viskan koni maha, et las koristab keegi teine – kas ma ise tahan teiste konisid koristada? Maailm on niisugune nagu ta on ja katsume ikka selgusele jõuda, mida mina ise tahan siin ära teha.

Endas selgusele jõudmine on õilsam tegevus kui maailmas selgusele jõudmine?

Mida mina maailmast tean, see ikka kasvab kõik aeg, kuid mitte kellelgi ei ole täielikku ülevaadet, et ta teaks kõike – niisugust inimest ei ole ega tule. Aga iseennast tunneb igaüks.

Vanusega saame maailmast rohkem aru?

Peaks saama küll, aga ka kärbumise võimalus – allamäge „areng“ –  on täiesti olemas. Füsioloogiliselt saame umbes 45-aastaselt täiskasvanuks, siis algab  kahanemine, rakud enam ei taastu, seni kuni kukud ümber ja oledki surnud. Vaimu areng võiks tõesti edasi kesta, et saad kõik aeg targemaks ja mõned ongi saanud.

Mina õpin küll iga päev.

See on igaühe oma otsus, mida tehakse. Öeldakse, et inimene õpib niikaua kui elab. Ei – inimene elab  nii kaua,  kui ta õpib! See, kes enam ei õpi, kes kõike „teab“, on vaimselt surnud. Ja hakkab kolmandal päeval lehkama. Seda laibahaisu on terve maailm täis.

Aga vahetegemine vaimu ja hinge vahel on päris keeruline. Kuidas seda vahet teha?

Ega see lihtne asi ei ole, aga mind ei huvita vahetegemine, vaid tervik. Miks ma peaksin hakkama seda lahti rebima? Kella saab osadeks lahti võtta, aga inimese vaimu ja hinge ?

Vähemasti eesti keeles need on kaks eri sõna.

Ja neil omakorda palju tähendusi – „vaim“ näiteks tähendab ka omaette olevust. On ka mõiste „irdhing“ näiteks.

Kui mõelda selle peale, kuidas inimese keel on kunagi hakanud arenema, siis kuidas ta võis esimesele inimesele äkki pähe tekkida?

Küsimus on huvitav, aga seda küsige psühholoogide käest, sest see ole minu huviala. Kust kõik on alguse saanud? Mis on need dimensioonid, kus me elame? Pikkus, laius, kõrgus, sügavus, aeg on meile kõigile tajutavad, aga kuulus matemaatik Hawking[84] olevat nimetanud tosinat. Mõnda me üldse ei kogegi, olgugi et matemaatika kinnitavat nende olemasolu. Kui palju neid tegelikult on? Ja kuidas meie, inimesed, saame meile tuttavast ajast ja ruumist üle minna „igavikku“? Või mis asi on igavik? Ma tean, et mul on algus – see kuupäev, millal ma sündisin  – aga lõpp? Ei tea, kas lõpp ka on?

Võib-olla läheb edasi?

Võib-olla tagasi? Loojast me oleme välja läinud ja sinna me jääme, ainult et alles „igavikus“ me näeme seda kõike korraga? Praegu me liigume näiteks ajas, ühest sekundist teise, aga kas ka „igavikus“? Meie kujutlusvõime on piiratud: ajahetke „enne aja algust“ ei oska me kuidagi ette kujutada. Öeldakse, et alguses käinud üks  Suur Pauk. Ent mis pauk see võis olla, kui ühtegi kõrva ei olnud kuulamas? Ja miks seda „teaduseks“ nimetada?

Aga seda sõna kasutatakse ja selle sõnaga peab ennast väljendama, olgu bioloog, astronoom või kes tahes.

Ei pea! Võiks oma lolluse endale pidada. Piibli kirjutajad ütlevad, et alguses, kui Jumal taevast ja maad lõi, oli tohuvabohu. See on palju ilusam, kui öelda, et käis suur pauk, mida keegi ei kuulnud.

Traditsiooniliselt anname me vastajale lõpetuseks viimase sõna.  Midagi, mida Te tahate öelda, aga me ei osanud küsida.

Metsaülikoolis oli meil kombeks, et õpilased teevad eesti keele harjutusena intervjuu lektoriga ja esitlevad teda. Ma ütlesin sellele õnnetule tudengile, kes minu peale juhtus, et ütle niimoodi: kirju minevikuga, tumeda tulevikuga ja kindla elukohata isik. Sellega on kõik öeldud.

Nüüd on asi nii palju muutunud, et olen kindla elukohaga isik. Kirju minevikuga isikuid on aga  minu aastakäigust küll ja küll, sõda paiskas meid mööda maailma laiali ja igaühel tuli seal hakkama saada, kuhu ta jõudis. Ent nüüd elan täiesti unistustemaal, Pirita kloostris, millest ma viiskümmend aastat tagasi, kui mind Tallinnast sõjavangina minema viidi, ei oleks osanud undki näha. Siin on kõik võimalused olemas seda teha, mida ma ammu olen tahtnud teha –tegeleda jumalasõnaga, et eesti rahvas võiks seda selges maakeeles lugeda. Niisugust rahulolemist soovin kõigile siin Maarjamaal. Hakkasin tagantjärgi mõtlema, et lõpetuseks sobiks kõige paremini apostel Pauluse ülemlaul armastusele (1 Kr 13), sest see oleks nagu näide sellest, millega tegelen ja missuguse tulemusega.

vennad

nüüd näitan ma teile kätte kõige kõrgema tee

kui ma kõneleksin inimeste  ja inglite keeli

aga mul ei oleks armastust

siis oleksin ma kui peekrite tärin ja kuljuse kõrin

ja oleks mul prohvetisõna vägi

ja ma tunneksin kõik saladused ja kõik teadmised

ja oleks minu oma kõik usk

nii et ma võiksin mägesid tõsta

aga mul ei oleks armastust

ei oleks ma midagi

ja kui ma kingiksin ära kõik mis mul on

ja põletaksin tules oma keha

aga mul ei oleks armastust

ei annaks see mulle midagi

armastus ootab armastus hoiab

 pole kade pole uhke ei suurusta

ei tee liiga ei küsi omast ei pane pahaks ei mäleta kurja

ei tunne rõõmu ülekohtust küll aga tõest

kõik annab ta andeks usub kõik loodab kõik kannab kõik

armastus ei väsi iial

otsa saab prohvetisõna keeltekõne jääb vait otsa saavad teadmised

sest killud on meie teadmised killud meie prohvetisõnad

aga kui täiuslik tuleb on killukorjamisel lõpp

kui ma olin laps

 kõnelesin lapse kombel mõtlesin lapse kombel arutasin lapse kombel

kui ma meheks sain, oli lapse kommetel lõpp

praegu ma näen ähmaselt   peeglis

aga pärast näost näkku

praegu ma tunnen killukaupa

aga pärast saan ma kõik teada

nagu tema minust kõik teab

nüüd jäävad

 usk, lootus, armastus

 need kolm

aga kõige suurem neist on armastus

Apostel Paulus


[2] Praegu Viljandi maakonna Kolga-Jaani vallas.

[3] Lalsi õigeusu kirik rajati 1872.

[4] Aleksandrikooli liikumise eesmärgiks oli rajada eestikeelne kihelkonnakool, kuid kool tegutses venekeelse linnakoolina 1888-1906 Põltsamaa lähedal Kaarlimõisas.

[5] Adolf Hitler (1889-1945).

[6] Hans Karro (1923). Raamat „Pajatusi Palgimäelt“, 2010.

[7] Waffen-SS (Relva-SS). Relvastatud üksused SS (Schutzstaffel) alluvuses Saksamaal 1933-45,.

[8] Unterscharführer. Waffen-SS auaste mis, vastas Wehrmachti allohvitserile.

[9] Kompanietruppführer – kompanii pealiku lähem abiline, tavaliselt veltveebeli aukraadis.

[10] Staabiveltveebel – eesti k. Allohvitseri auaste Wehrmachtis.

[11] Amaro (itaalia k. mõru) itaalia taimeliköör.

[12] Paul Maitla (1913-1945). Eesti sõjaväelane, II MS 20. Eesti Relvagrenaderide SS-diviisi 45. rügemendi ülem, Raudristi Rüütliristi kavaler.

[13] Riesengebirge (tšehhi k. Krkonoše). Mäestik tänase Poola (siis Saksamaale kuulunud Sileesia) ja Tšehhi piiril.

[14] Organisation Todt oli asutatud 1933.a. saksa inseneri Fritz Todti (1891-1942) poolt  Saksamaal ja okupeeritud territooriumidel ning tegeles insenertehniliste projektidega ja kasutas palju sunniviisiliselt mobiliseeritud välistööjõudu.

[15] Teplice (kuni 1948 Teplice-Šanov). Linn Põhja-Tšehhimaal.

[16] Ema Elisabeth (Elisabeth Hesselblad, 1870-1957), rootslanna, asutas  a. 1911 uue  birgitiinide orduharu.

[17] Pius XII (1876-1958, paavst 1939-58). Kui sakslased sõja ajal Rooma juute ahistasid,  päästeti  u. 80% neist kiriku abiga.

[18] Kõiketegija – itaalia k.

[19] Fribourgi ülikool (Université de Fribourg), asutatud 1582.

[20] Praegu Amsterdami ülikool, Universiteit van Amsterdam, asutatud 1632.

[21] Omakaitse – vabatahtlik relvastatud organisatsioon Eestis 1941-44.

[22] Adolf Hitler ja Jossif Stalin.

[23] Caracalla saunad (Terme di Caracalla). Rajatud keiser Caracalla (188-217) poolt 212-216.

[24] Beniamino Gigli (1890-1957). Itaalia ooperilaulja (tenor).

[25] Anton Pori (1895-1973). Eesti sõjaväelane.

[26] Leili Pokk (s. Uibo), (1925-1973).

[27] Displaced person camp. Sõjapõgenike laagrid põhiliselt idaeurooplastele sõjajärgsel Saksamaal, Austrias ja Suurbritannias. Suurem osa neist suleti 1952, kuid viimane (Welsis) tegutses 1959. aastani.

[28] Lidia Agosti (s. Grauen), (1915), elab praegu Milanos. Abikaasa: Guido Agosti (1901-1989).

[29] Andrés Segovia Torres (1893-1987) Hispaania klassikaline kitarrist.

[30] Vana kristlik džentelmen (inglise k.)

[31] Raadio Vaba Euroopa (Radio Free Europe). Ameerika Ühendriikide poolt finantseeritud raadiojaamad „Free Europe“  ja „Freedom“ rajati 1951, eestikeelsed saated 1975-2004.

[32] Pontificium Collegium Russicum, asutatud 1928. Siin oli varem õppinud kaks eestlast, Aleksander Kurtna ja Johannes Raidal.

[33] Venekeelne huumori- ja satiiriajakiri Nõukogude Liidus, asutatud 1922.

[34] Guglielmo Marconi (1874-1937). Itaalia leiutaja ja ettevõtja. Avastas esimesena raadiovastuvõtu 1894-95. Nobeli füüsikapreemia 1909. Marconi oli tegev Vatikani raadio loomise juures (esimene saade 12.02.1931).

[35] Ampex Corporation, Ameerika elektroonikafirma, asutatud 1944.

[36]  Teine Vatikani kirikukogu 1962-65.

[37]L’Osservatore Romano“. Vatikani poolametlik häälekandja, asutatud 1861.

[38] Aleksander Wielhorski (1890-1952). Varssavi Kõrgema Muusikakooli professor.

[39] École Biblique, Jeruusalemm, Jordaania

[40] United States Information Agency. USA riiklik avalike suhete agentuur, mis tegutses 1953-99. Hiljem ühendati välisministeeriumiga.

[41] Markus Järvi (1978). Filosoof ja teoloog.

[42] „Ameerika Hääl“ (Voice of America). Ameerika Ühendriikide ametlik välisraadio, asutatud 1942. Eestikeelsed saated 1951-2004.

[43] Ninive. Uus-Assüüria Impeeriumi pealinn Tigrise jõe ääres, tänase Mosuli lähedal. Rajatud u.6000 eKr.

[44] Joona, Yona ben Amittai (u. 8.sajand eKr.) VT ja Koraani (ar. Yunus) prohvet Põhja-Iisraelist, Galileast. Tema haud arvatakse olevat praeguses ida-Mosulis ja selle kohale on ehitatud Prohvet Yunus’i mošee.

[45] Johan Laidoner (1884-1953) oli Rahvasteliidu esindajana 1925. a. lahendamas Türgi-Iraagi piiritüli.

[46] Artur Võõbus (1909-1988). Eesti usuteadlane, kirikuajaloolane ja süroloog. Pärast II MS elas Ameerika Ühendriikides.

[47] Mar Behnami klooster. Süüria-katoliku klooster Bakhdidas, Mosuli läh. Rajatud 4. sajandil pKr.

[48] Séminaire Syro-Chaldeén de St. Jean Mosulis.

[49] Oleg Roslavlev (1921-1978). Avaldas allikmaterjale Rootsi ja Poola aja kohta.

[50] Talumajapidamine (eesti k.)

[51] Assuri linn rajati u2600-2500 aastat eKr. Assüüria Impeeriumi üks pealinnadest.

[52] Juhan Liiv (1864-1913). Eesti luuletaja.

[53] Paul Ariste (1905-1990) ja Paul Alvre (1921-2008) olid Eesti keeleteadlased.

[54] Marie Under (1883-1980) ja Karl Arthur Adson (1889-1977). Eesti luuletajad, abiellusid 1924.

[55] Johannes Aavik (1880-1973), Eesti keeleteadlane.

[56] Dr. Edoarda Dala Kisfaludy, Bologna ülikooli õppejõud 1946-1978.

[57] Jaan Kolberg (1958). Filmirežissöör. Dokumentaalfilmi „Terra Mariana“ (2012) autor.

[58] Innocentius III (1160/61-1216, paavst 1198-1216).

[59] Albert von Buxhoeveden (1165-1229). Riia piiskop 1199-1229.

[60] Prelaat Kazimirs Ručs (1915) asukohaga Belgias, Leuvenis,  oli 1963.a.-st Läti ja Eesti esindaja paavstliku väljarännu komitee juures Vatikanis.

[61] Werenfried Philipp van Straaten (1913-2003). Premonstratensiaanlaste ordu preester, üleilmse katoliikliku abiorganisatsiooni „Aiuto alla Chiesa che Soffre“/“ Kirche in Not“ asutaja Saksamaal. Peale II MS aitas idast tulnud saksa põgenikke.

[62] Loengud on üles laetud http://uttv.ee/naita?id=11299.

[63] Jaan Kaplinski (1941). Eesti poeet ja ühiskonnategelane.

[64] Alo Matiisen (1961-1996). Eesti helilooja. Ivar Ivask (1927-1992). Kirjandusteadlane ja luuletaja. Tema ema oli lätlanna.

[65] Olaf Kopvillem (1926-1997) . Eesti päritolu muusik Kanadas, 1996 sai Meie Matsi auhinna, hariduselt keemik.

[66] Leida Järvi (1912-1983). Eesti päritolu laulja ja näitleja Kanadas.

[67] Peeter Kopvillem (1954). Eesti päritolu muusik ja ajakirjanik Kanadas.

[68] Metropolitan Opera. Ooperiteater New Yorgis, asutatud 1880.

[69] Saksa ooperifilm (1941), mis räägib Johann Sebastian Bachi poja Wilhelm Friedemanni elust.

[70] Filmist „City Lights“ (1931).

[71] Scheveningen. Üks Haagi linnaosa, kus on korraldatud mitmeid rahvusvahelisi maleturniire. Paul Kerese (1916-1975) järgi on antud nimi Sitsiilia kaitse Scheveningeni variandi Kerese rünnakule: 1. e4 c5; 2. Rf3 d6; 3. d4 cxd4; 4. Rxd4 Rf6; 5. Rc3 e6; 6.g4 …

[72] 200. jalaväerügement (JR 200) tegutses Soomes veebruarist augustini 1944.

[73] Andrea Bocelli (1958). Itaalia pime muusik ja laulja (tenor).

[74] Arvo Pärt (1935). Helilooja.

[75] Tõnu Kaljuste (1953). Dirigent.

[76] 20. veebr. 2010.

[77] Indrek Hirv (1956). Luuletaja ja kunstnik.

[78] Luuletuses Isamaa, isamaa.

[79] Qumran (Kumran). Arheoloogiliste väljakaevamiste koht Jordani jõe läänekaldal, kust avastati Surnumere käsikirjad. Hävitati roomlaste poolt 68 pKr.

[80] Anton Hansen-Tammsaare, „Tõde ja õigus“, II köide.

[81] Mt 20:26.

[82] Heigo Ritsbek (1951). Eesti anglokatoliku kiriku piiskop. Enne seda kuulunud metodisti kirikusse ja karismaatilisse episkopaalkirikusse.

[83] καθόλου (kath’holou) – terviklik (eesti k.)

[84] Stephen Hawking (1942). Briti füüsik ja autor.

Üks lugu meenub, kus proua Järvi laulis: „Oh taevas, lahti läks mul sukatripi lõks!“ Tema tõstis natuke kleidi serva ja Kopvillem tegi klaveri tagant nii suured silmad, et naera end kõveraks. See pilt oli nii hea, et on mul tänapäevani meeles.

ROBIN HOOD

Howard Pyle’i “Kuulsa Robin Hoodi lustakad seiklused”, Robert Louis Stevenson’i “Must nool”  ja

Walter  Scott’i “Ivanhoe” põhjal instseneerinud  Indrek Olmaru.

Emajõe Suveteatri avalavastus, lavastaja Ain Mäeots, esimene mängukord 1997.

Kolm vaatust mängides vabas õhus.

Aeg:       12. sajandi teine pool ja 13. sajandi algus

Koht:     Inglismaa

Tegelased:

ROBIN HOOD – metsavendade pealik

MARION – Robin Hoodi armsam

GISBORN GAY –

VÄIKE JOHN – pealiku parem käsi

WILL PUNAKUUB – Robin Hoodi õepoeg

LAHKE ARTHUR – parkal

WILL STUTELY – kogenud lindprii

MÖLDER NÄÄPS – mölder

ORU ALLAN – nooruke rändlaulik

ELLEN – Oru Allani pruut, Marioni teenijatüdruk

Elleni isa –

VEMBLA WAT – kardsepp

COPMANHURSTI munk, hüüdnimi vend VOPS – lõbus metsamunk

NOTTINGHAMI šerif –

Prints JOHN –

ELEANOR – prints Johni abikaasa

HEREFORDI piiskop –

REGINALD FRONT-de-BOEUF – prints Johni nõunik

BRIAN de BOIS-GUILBERT – templirüütel

MUST rüütel – hiljem kuningas RICHARD LÕVISÜDA

GURTH – narr ja seakarjus

HUBERT – kuninglik vibukütt

Kõrtsmik –

Kuller –

Marssal –

Turniiri heeroldid –

Metsavahid –

Relvakandjad, teenijad, pealtvaatajad turniiril, Robin Hoodi salgakaaslased, hobused,

koerad.

ESIMENE VAATUS

ESIMENE PILT

 Ühe päevatõusu ajal, kevadise laane imekauni aasa keskel mängivad noored rõõmsalt

pimekulli.

Marion – Robin, Robin! Robin on nüüd kull!

(Robini silmade ette seotakse rätik ja ta hakkab mängijaid püüdma. Marion jääb tema

käte vahele.)

Hääled – Suudlus! On pandilunastuseks suudlus! Vaid suudlus, kui suu on suule pitseriks, võib lunastada panti! Kes püüti juhuse poolt kinni ja nõnda Robinile anti, mine tea, kas igaveseks või siis hetkeks!

(Marion suudleb Robinit.)

Hääled – Marion, Marion! Nüüd kull on Marion!

(Marionil seotakse silmad kinni, kõik jooksevad laiali, Gisborn Gay annab ennast

kinni.)

Hääled – Suudlus, suudlus! Vaid suudlus, või ehk miski muu, võib lunastada panti!

(Gisborn Gay tahab Marioni suudelda, aga Marion põikleb eest ära.)

Robin – (hõikab vahele) Sõbrad! Võtame kõik kätest kinni ja kergendame valikut, mis Marionil ees.

(Noored võtavad üksteisel käest kinni ja liiguvad tantsides ringi ümber Marioni, kuid

taaskordsel püüdmisel juhtub jälle Gisborn Gay talle ette jääma ja Marion on sunnitud

teda suudlema.)

Robin – (segab vahele) Mänguõnn on mänguõnn, Gisborn Gay. Kuid kes teeb kellel selja prügiseks? Kas oled valmis rammu katsuma? Mees mehe vastu. Hoolimata juhusest tähistaeva all.

(Gisborn Gay pöörab põlglikult selja ja viskab vammuse seljast, sellega märku andes

oma valmisolekust maadluseks.)

Gay – Ohoo, vaata aga poissi. Endal emapiim vaevalt huultel kuivanud, aga juba ärpleb nagu kukk.

Robin – Tule, väikemees, mu käte vahele. Kui sa mind kenasti palud, siis ma võib olla ei näita sulle uut ja vana.  (saab Gisborni kätest kinni, kuid Gay heidab esimesena ja saab Robini topelt-nelsonisse, Robin teeb silda, tal õnnestub juba alt välja rabeleda, kui korraga kostab metsavahtide jahipasuna hüüd)

Gurth – Kuninglikud metsavahid!

(Ilmuvad kolm metsavahti, vibud käes.)

1. metsavaht – Kas keegi märkas suurt hirvesokku siit mööda jooksmas või kuulis teda põõsastikus oksi murdmas?

Gay – Kuningakojas on vist suur pidu tulemas, et meestevägi nõnda väärtuslikku saaki taga ajab.

2. metsavaht – Prints John sai teate Palestiinast. Kuningas Richard Lõvisüda on reeturi läbi surma saanud.

3. metsavaht – Prints tahab seda uudist avalikult kuulutada ja Ashby lossi kogunevad suurtsugu maaisandad.

Gurth – Lõvisüda on langenud. See on nüüd küll kurb uudis kenal lehekuul. (uhkelt) Mina, sündinud pärisori, narr ja  seakarjus, ütlen teile: meie mängime siin kulli. Üks rebane kuskil krabistas, vist küll, aga hirvesokku ei ole keegi  märganud. (metsavahid lahkuvad)

Hääled – Võit! Võit!

Gay – (mängib džentelmeni) Las Marion näeb kellel silm ja vaim on täpsem. Tooge vibud.

Robin – (vihaselt) Neetud kilk, see vits ei anna vibu mõõtu välja. Tooge puudane vibu. (koorib ühe pajuoksa ülemise otsa paljaks) See on märk. Sinna, metsa servale, peab ta maasse löödama.

Hääled – Kolmsada jardi!

Gay – Las jõnglane laseb esimesena.

Robin – (veel vihasemalt) No tead, ma lähen Nottinghami linna laskevõistlusele ja võistlen seal koos kuningriigi kõige tublimate täitsameestega. Seal on võitjale määratud vaat parimat oktoobriõlut.

Gay – Ennäe, tühi kõrvits kõrre otsas. Varsti hakkab piima kõrvale õlut ka veel jooma.

Robin – (kelle viha kasvab päris pööraseks) Kuule sina! Sinu kasimata suumulgu pärast oleks sulle paras vitsa anda.

Gay – Neitsi nimel, nüüd saad säru! (kargab äkki, ilma igasuguse hoiatuseta, oma vibu järele ja kihutab noole vihinal Robini poole)

Robin – (nool lendab peast kolme tolli kauguselt mööda) Sa tahad öelda, et ma pole  mingi mees! (pöördub kiiresti, tõmbab vibu vinna ja läkitab omalt poolt noole vastu) Ütle nüüd veel!

(Gisborn Gay märkab Robini liigutust ja kummardub, nool tabab noormeest tema selja

taga täpselt rindu. Gay naerab tumeda kurguhäälega tigedalt.)

Robin – Oh häda, sa tegid minust mõrtsuka. Oh poleks sa mulle iial ühtegi sõna lausunud. (kõik jooksevad kiljudes lajali, vaid Marion jääb paigale) Ma laseksin rõõmuga kas või oma parema käe maha raiuda, kui see sündinu olematuks teeks. Kerge oli tõusma mu käsi, aga raske sai minu süü.

Marion – Robin, sa pead põgenema. Gay läks kuninga metsavahte kutsuma. Ma olen kuulnud, et metsas on palju mehi, kes seadusega pahuksis või võõra võimu vastu astunud.

Robin – Mu särasilm, mu kallis piiga. Lindpriiks pean jääma laia laande! Kas tõesti mets saab mulle koduks? Kuid kurb on minu maja, mu sirgusilm, kui sinu naeruhääl jääb igavesti puude taha varju.

Marion – Robin, püha Katariina nimel, sa oled minu kallim. Ma tahan lakkamatult taevast paluda, ehk sünnib rõõmus juhus, mis seob igaveseks kokku meie südamed.

Robin – Kuid sinu hooldaja, Nottinghami šerif? Ta on juba ammu pidanud plaani sind hea raha eest mõnele rikkale normannile kosida. Ja nüüd veel see veretöö. Kas tunned teda?

Marion – See õnnetu on šerifi sugulane.

Robin – Oleks õiglane kuningas Richard ometi elus. Rõõmuga annaksin end tema kohtumõistmise alla. (kostab metsavahtide jahipasuna hüüd)

Marion – Robin, võta see sõrmus. Kui sinuga juhtumisi peaks midagi sündima, kas head või halba, siis saada käskjalaga mulle sõnum. Selle sõrmuse abil tunnen ta pettust kartmata ära.

Robin – Kui mingi ime läbi see sõrmus hoopis meie sidujaks ei saa.

Marion – Põgene, mu arm ja käskija.

Robin – Jää hüvast, Marion!

TEINE PILT

 Loss. Hallis asub pikk jämedalt tahutud tammeplankudest laud, mille pind on

Nottinghami serifi õhtueineks kaetud. Laua keskkohta on paigutatud kõrgem tool

isanda jaoks.

Šerif – Tuhat ja tuline! (pöördub veinikallaja poole) Tuhat ja tuline, miks jääb Gurth nii kauaks välja? Kardan, et me kuuleme temast ja seakarjast täna veel halbu sõnumeid. Aa, seal ta ongi. Tule siia. Millest see tuleb, sa võrukael, et nii kaua väljas vedelesid? Kas tõid mu karja koju, Gurth, või jätsid ta röövlitele ja riisujatele?

Gurth – Kari on terve, teie meeleheaks.

Šerif – Aga mulle ei meeldi see, võrukael, et ma teisiti pidin arvama ning hauduma kättemaksu oma naabrite vastu, kes mulle midagi kurja pole teinud. Kui see veel kordub, ootavad sind raud ja vangitorn.

Gurth – Tõepoolest, onuke, täna õhtul pole sa tark ega arukas.

Šerif – Kuidas nii, narr? Sina lähed väravavahi kambrisse ja õpid seal korda tundma, kui sa narrusele nii suure vabaduse annad.

Gurth – Enne luba narri oma rollis esineda, sest eks narride kohus ole ju uudiseid teatada, mida seakarjuse kõrvad on kuulnud. Mina sattusin sigadega kaugele jahilaande ja seal aasal mängisid noored Locksley linnast oma lustimänge. Kaks uudist on mul, auväärt isand, teatada. Üks on kurb, aga teine peaks sinu südamele rõõmu valmistama.

Šerif – (kärsitult) Kurat võtku sind. Mu kõht on juba ootamisest paistes. Hea küll, ütle alguses hea uudis, siis vaatame edasi. (naisteenijale) Ellen! Miks viibib leedi Marion?

Ellen – Ta vahetab veel oma peaehet. Teie ei taha ometi, et ta ainult tanu ja korsetiga söögilauda ilmuks? Pealegi ei riietu kogu krahvkonnas keegi nii ruttu kui minu käskijanna.

Šerif – Noh, ori, olen valmis sind kuulama. Ja ära pikalt venita.

Gurth – Me kõik ootame, millal hea kuningas Richard pikale veninud ristiretkelt tagasi jõuab?

Šerif – Kas just kõik.

Gurth – Aga kuninglikud metsavahid kuulutasid täna uudist, et meie ootus on asjata, sest Richard Lõvisüda olevat teel Palestiinast koju surma saanud.

Šerif – Võrukael, ma käskisin sul kõigepealt rõõmsa uudisega lagedale tulla.

Gurth – Eks ma mõtlesin, et see see ongi.

Šerif – Hm! Hea küll, ja see teine, see kurb uudis?

Gurth – Robert Locksley lasi mängides tekkinud tüli ajal sinu sugulase, noore Williami südamesse ilusa pika sulgedega noole.

Šerif – (kargab püsti) Neetud kurinahk! Võtku kõik sarvilised seda Robertit, see nõuab kättemaksu. Meie armuline isand ja valitseja, prints John, peab sellest kuulda saama. Nüüd kohe annan ma välja vangistamiskäsu ja panen auhinnaks kaheksakümmend kuldnooblit sellele, kes tolle kelmi ja lurjuse…

Gurth – Ümberkaudne rahvas kutsub teda Robin Hoodiks ja ta ise ennast metsavalvuriks.

Šerif – …selle Robin Hoodi kinni võtab ja minu palge ette lohistab. Oma käega tahan ma ta neljakümne küünra kõrgusele kõlkuma tõmmata.

Gurth – Aulik isand, sa ei tea, kui palju mehi on kogunenud Robin Hoodi ümber ja kui vähe ta ise hoolib kuninga või serifi käskudest. Õige ta on, et ükski ei taha seda käiku ette võtta, sest kõik kardavad tagasi tulla lõhkise pea ja murtud kontidega.

Šerif – Siis on kõik Nottinghami mehed argpüksid. Aga kui ükski mees Nottinghamis ei söanda kaheksakümne kuldnoobli peale välja minna, siis otsin ma mujalt, sest kuskil peab meie maal ometi leiduma mehiseid mehi. (ilmub leedi Marion)

Marion – On see õiglane ja mõistlik, kui kedagi teise süü pärast karistatakse?

Šerif – Vait! Ma lasen selle mõrtsuka vahistada. Teatage üle krahvkonna, et kaheksakümmend kuldnooblit ootab meest, kes toob Robin Hoodi minu palge ette. Gurth, sa otsid mulle ustava kulleri, kelle saadame samal ajal naaberlinna, Lincolni. (sunnib Marioni ees ennast vaiksemaks) Kuid küllalt. Meie tagasihoidlik eine on juba lauale kantud, sellepärast istugem lauda ja meie lahkus vabandagu seda puudulikku rooga.

(Kõik kaaskondsed istuvad laua ümber, kui äkki kostab väljast hääli, millele vastavad

koerad ulumise ja haukumisega hoone teistes ruumides ning lossi õuel.)

Serif – Väravasse, poisid! Gurth, vaata, kes julgeb mu söömaaega segada.

Gurth – (jõuab mõne aja pärast tagasi) Herefordi piiskop ja vaprate ning auväärt templirüütlite komandoor, suursugune isand Brian de Bois-Guilbert ühes väikese saatjaskonnaga paluvad üheks ööks külalislahkust ja peavarju: külalised on teel prints Johni residentsi Ashby linna.

Šerif – Olgu nad tervitatud, kui nad arvasid heaks siin peatuda, aga nad oleksid veel enam tervitatud möödasõitnutena. Mine, Gurth, võta endale kuus teenrit ja hoolitse nende eest hästi, et nad oma uhkuses ei võiks öelda: Nottinghami serif paljastas ühe hoobiga nii oma vaesuse kui ka kitsiduse. Kähku! Brian de Bois-Guilbert? (pomisedes omaette) De Bois-Guilbert? See nimi on laialt kuulus nii oma tubliduse ja vapruse kui ka halbuse poolest. Uhke, kõrk, halastamatu, kalgi südamega, nõnda räägivad need vähesed sõdurid, kes Palestiinast tagasi on tulnud. Hea küll, ka tema olgu tervitatud.

(Sisenevad piiskop ja templirüütel koos väikese saatjaskonnaga, kelle hulgas võib

märgata kannupoisina templirüütli teenistusse astunud Gisborn Gay-d.)

Šerif – (tõustes väärikalt püsti) Kahetsen, auväärt piiskopi-isand, et mu tõotus keelab mind kaugemale vastu tulemast isegi niisugustele külalistele nagu olete teie ja vapper püha templiordu rüütel.

Piiskop – Tõotusi peab pidama, auväärt šerif. Tõotused on sidemed, mis meid taevaga köidavad ja on sellepärast vääramatud ja kõrvaldamatud seni kuni meie ema kirik vastupidist pole lausunud.

Šerif – Siis olge tervitatud ja istugem, et pakutaval roal hea lasta maitsta, sest mu kõhukoobas uriseb juba mõnda aega pahaselt viivituste pärast. (märkab, et templirüütel kiindunud silmi Marioni vahib, kes suursuguselt oma näo looriga varjab) Härra templirüütel, saksi neitside palged on liiga vähe päikest saanud, et nad suudaksid ristisõitjate tungivaid pilke välja kannatada.

Brian – Palun vabandust, kui ma haavasin. See tähendab, et ma palun vabandust leedi Marionilt, sest kaugemale ei saa mind mu alandlikkus viia.

Piiskop – Leedi Marion on minu sõbra karistamisega karistanud meid kõiki. (söögi vahele) Küllap olete kuulnud, et prints John korraldab oma truudele vasallidele Ashby lossis suure peo. Kuna ajad on segased ja teed  hädaohtlikud, siis ei peaks te söör  Brian de Bois-Guilberti kaitset kasutamata jätma.

Šerif – Ma ei ole veel otsustanud, kas võtta see teekond ette või mitte. (jääb mõttesse) Siiski, prints John peab oma kõrvaga kuulma, mis tema kuningriigis toimub.Tõstan selle karika teie terviseks, härra piiskop. Kui te aga oma mungamäärusest peaksite nii kindlasti kinni pidama, et hapupiimale eesõiguse annate, siis pole vaja mulle sellest teada andes liiga oma viisakust pingutada.

Piiskop – Ei, auväärt serif, ainult oma kloosterkonnas piirdume me rõõsa ja hapu piimaga. Ilmalikkudega läbi käies tarvitame ilmalikke kombeid ja sellepärast vastan teie karikale sama viina maitsmisega.

Brian – Drink hael! Joon ilusa Marioni terviseks.

Marion – (ei võta loori eest) Ehk oleksite oma viisakustega kokkuhoidlikum, härra rüütel, ja jutustaksite pigem viimaseid uudiseid Palestiinast. Need on inglise kõrvale meeldivamad, kui teie prantsuse kommetele kohased meelitused.

Šerif – Söör Brian de Bois-Guilbert, te peaksite teadma, et leedi Marion on vaenelaps ja minu hoolealune, millise õiguse ma omandasin tema majesteedi, prints Johni otsusega. Seega ei taha ma, et väikseimgi katteta tähelepanuavaldus tema noort südant ja puutumata hinge võiks närtsitada. Pealegi, ma ei ole kuulnud, et ristisõitjad märkimisväärse pärandusega koju tagasi pöörduvad.

Brian – (heidab Marionile tulise pilgu) Mul on vähe jutustada, leedi. Võin ainult seda öelda, et teade rahust Saladiniga vastab tõele.

Gurth – Need rahud uskmatutega teevad mu vanaks.

Šerif – (ootab lõbusat nalja) Mine ikka, võrukael, kuidas nii?

Gurth – Sest mina mäletan neid oma eluajal juba kolme ja igaüks neist pidi kestma viiskümmend aastat, nõnda et mina peaksin kokku arvates juba sada ja viiskümmend aastat vana olema. (šerif naerab häälekalt)

Marion – Keda peate teie ristisõitjate seas kõige paremateks sõjameesteks?

Piiskop – Hospitali rüütleid, sest seal ordus…

Brian – Nende kuulsuse külge ei taha ma oma kätt pista, ometi peab templirüütleid…

Gurth – (peene tagamõttega) Mina aga arvan, sõber ristimantel, et oleks Richard Lõvisüda nii tark olnud ja narri nõuannet kuulda võtnud, siis oleks ta oma lõbusate inglastega koju jäänud ja püha koopa tagasivõitmise usaldanud nende rüütlite hoolde, kel Jerusalemma kaotamisega kõige rohkem tegu oli.

Brian – See on tõsi, et esimesel kohal nii au kui ka vapruse poolest oli vapper Inglise kuningas Richard.

Šerif – Kel nüüd, oleme kuulnud, tuleb taevaste väravate taga sisselaskmist paluda?

Brian – Annan oma kuldse käevõru, kui te teataksite mulle selle kõiketeadja nime. (lisab kõrgilt) Ja teie ei pea mitte arvama, et see minu ainuke kuld on.

Marion – Te tahate öelda, et Richard ei olegi surnud?

Brian – Austria hertsog ei tapa, kui head lunaraha on loota. Sealsed vanglamüürid peavad kinni ka kõige vahvama lõukoera.

Šerif – Siis on prints John kuulujuttude ohver.

Piiskop – Mitte enam, kui meie tema residentsi jõuame. Kuid prints peab valvas olema. Hea tahtmise korral võib ju nõu leida ja vanglauksed ei avane kunagi.

Šerif – Te rääkisite midagi rahast, vapper templirüütel.

Brian – Kannupoiss, mine too ja näita minu kasti. (Gay tõuseb lauast)

Marion – (tunneb nüüd Gay ära ja hüüatab) See vilets on teie teenistusse astunud!

Šerif – (silmad hakkavad läikima kui kasti kaas avaneb) Ohoo, siin midagi on! Mul on huvi teiega tõsisemalt vestelda, söör Brian de Bois-Guilbert. Marion, hea laps, teeni vaprat rüütlit ja vala talle karikatäis parimat kanaari veini. (Marion kuulab käsku)

Piiskop – Auväärt serif, teie olete olnud aus ja ustav vasall, prints Johni truu lääniisand. Nüüd, kui olete otsustanud koos meiega Ashby linna reisida, oleks kohane küsida, mida arvate kujunenud olukorrast. Millist nõu annaksite meie valitsejale? Võib olla tulevasele kuningale?

Šerif – Maa on rahutu. Lõvisüdame äraolek on mõjunud inimestele halvasti, keegi ei tea kelle poole hoida. Printsi positsioonid pole kaugeltki nii helged kui Londonist vaadates võib paista. Lihtrahvas nuriseb, kuid see pole peamine. Kuidas suhtub võimalikku võimuvahetusse ülikkond? Seda ma ei tea ja teada ei taha. Selleks on printsil nõuandjad ja mina oma nina võõrastesse mängudesse ei topi.

Piiskop – Veelkord, püha Maria nimel, teie terviseks.

Šerif – Meil tuleb homme varakult teele asuda kui me päevaloojanguks printsi residentsi tahame jõuda. Sherwoodi metsades pimedal ajal reisimine on muutunud ohtlikuks, nagu te väga hästi teate. Gurth juhatab teile teie asemed. Teil aga, vapper templirüütel, soovitan ma oma laegas kindlasse kohta varjule jätta. Nagu näete, oskavad ka saksi neitsid võluvad välja näha.

Brian – Leedi Marion näib kaunim, kui mu silmad kunagi kedagi näinud on. (Gurth läheb ees ja kõik lahkuvad)

Šerif – Marion, sa peaksid selle vapra normanni vastu lahkem olema.

Marion – Häbene oma sõnu, ahnitseja! Raha paneb su silmad särama nagu tõllavapi päikese käes. Minust ei saa kunagi normanni naist, sest ma ei ole kaup, ja minu isa, olgu muld talle kerge, ei oleks  mind kunagi vastu minu enese tahtmist mehele pannud.

Šerif – Sõnakuulmatu plika, mina olen sinu hooldaja ja sa teed nii, nagu on minu otsus. Vait! Olen väsinud.

KOLMAS PILT

Robin Hood jalutab lauldes mööda metsa. Seal kohtab ta võõrast, kes jõe kaldal murul

pudelist rüüpab.

Robin – Ennäe, ennäe. Mõtlesin, et lähen seiklema ja, ennäe. (pöördub võõra poole) Kulla sõber, mu kurk on laulmisest kuiv nagu kõrrepõld oktoobrikuus. Võib-olla on sinu tublisse pudelisse jäänud veel tilgake kurgukastet?

John – (pahuralt) Tõele au andes, topid sa ennast üsna häbitult sinna, kuhu sind pole kutsutud. Kuid ma pean ennast liiga heaks kristlaseks, et keelata janusele jooki. Mis mul juua on, seda pead sa ka saama.

(Annab pudeli Robinile, see joob kull-kull-kull. Kui pudeli tagasi annab, loksutab

John seda etteheitvalt, vaatab vastu valgust ja kummutab kähku suule, nii et sinna ei

jää enam piiskagi.)

Robin – Kas sa tunned siinset ümbruskonda, sa tore vabatmees?

John – Jah, mõnevõrra.

Robin – Ja tead ka üht Copmanhursti nimelist kohta, kus vana kabel on?

John – Jah, mõnevõrra.

Robin – Siis tead sa võib-olla ka üht meest, keda kutsutakse püha Copmanhursti mungaks?

John – Jah, mõnevõrra.

Robin – Hästi, armas mees, lindprii, vurle või punkar, kes sa ka ei ole, ma tahaksin teada, kas toda munka võib leida jõe sellelt või siis teiselt kaldalt.

John – Õigupoolest on sellel jõel ainult teine kallas.

Robin – Kuidas seda mõista?

John – Noh, sedaviisi. (kõverdab ühe näpu) Too jõekallas seal on teine, eks ole?

Robin – Olgu nii.

John – (kõverdab teise näpu) Kuid see teine kallas on ainult üks kallas. Kas on selge?

Robin – Keegi ei saa seda eitada.

John – (kõverdab järjekorras kolmanda, neljanda ja viienda näpu) Seega, kui teine kallas on üks kallas, siis see kallas on teine kallas. Ja et teine kallas on teine kallas, siis jõe mõlemad kaldad on teised kaldad. (näitab võidukalt oma suurt ja rasket rusikat) M.O.T.T.

Robin – See on hästi ja ilusasti seletatud, kuid ma ei tea ikkagi, kas too munk elab jõe sellel kaldal, kus meie seisame, või sellel kaldal, kus me mitte ei seisa.

John – See on nüüd sihuke tegeliku elu küsimus, millele targad loogikareeglid vastust ei anna. Ma soovitan sul see oma viie meele abil ise välja uurida.

Robin – (vahib võõrale mõtlikult otsa) Mul on suur soov minna läbi selle koolme, et püüda toda head  munka üles leida.

John – Tõepoolest, see on ilus soov nii noore mehe juures. Ma olen kaugel mõttest sind su ausal teekonnal takistada, sõber. Jõgi on kõigile vaba.

Robin – Jah, kulla sõber, aga sa näed, et mul on seljas mu parimad riided, ja hea meelega ei teeks ma neid märjaks. Ma näen, sul on tugevad ning laiad õlad: ehk leidub sul minu vastu nii palju kaastunnet, et sa mind seljas üle viid?

John – Mis!? Püha Dunstani valgete käte juures, kas sina, armetu jõmpsikas, sina igavene memmepoeg, sina kehkadivei, sina, sina, kuidas sind õieti nimetadagi, kas sina palud mul, minul ennast seljas kanda!? Noh, ma vannun, et… (peatub sõnapealt ja silmad löövad kavalalt särama) Aga miks mitte? Eks ka Püha Chrisostomus kandnud võõra üle jõe? Tule minuga, võõras, ja ma täidan sinu soovi. (lähevad koolmekohale, John pistab oma tubli laia mõõga kaenla alla) Ma arvan, et su mõõk võib märjaks saada. Las ma pistan ta koos oma mõõgaga kaenla alla.

Robin – Ei, ei, kulla mees. Ma ei taha sind koormata millegi muuga peale iseenda.

John – Kas sa arvad, et Püha Chrisostomus mõtles kunagi oma heaolu peale? Ei, anna aga oma relv siia, nagu ma ütlesin, ja ma kannan seda karistuseks oma uhkuse eest.

Robin – (seob mõõga pikema jututa lahti, annab Johnile ja hüppab kergelt talle selga, kes pladistades teisele kaldale sumab) Suur tänu sulle. Sa oled tõepoolest hea mees. Palun anna nüüd mulle mu mõõk ja siis ma lähen, sest mul on kiire.

John – (kavala muigega) Ei, armas noormees, ma ei kahtle, et sul on oma asjadega kiire taga, kuid sa ei mõtle minu asjade peale ja minu asjad ootavad mind jõe teisel kaldal. Ma sain siia tulles märjaks ja kardan väga, et kui ma peaksin uuesti läbi vee kahlama, võin saada luuvalu ja teisi sedasorti haigusi. Olen kindel, et kuna ma nii alandlikult täitsin sinu palve, kannad sa mind meeleldi tagasi teisele kaldale. Sa näed kuidas Püha Chrisostomus, too vaga üksiklane, andis minu kätte kaks mõõka, aga sulle mitte ühtegi. Seepärast võta mind kuulda, hea noormees, ja kanna mind tagasi teisele kaldale.

Robin – (pureb alumist huult) Oh sind, kaval võõras, sa oled mind tõesti kenakesti üle trumbanud. Ma oleksin pidanud kohe aru saama, et sa pole sugugi nii lahke nagu ennast näitad olevat.

John – Einoh, ära ikka niiviisi teotama ka tule, muidu võid mu helkiva mõõga läbi nii umbes tollisügavuse augu keresse saada.

Robin – Kuss, kuss, kaotajal on õigus suud pruukida nii, kuidas ta soovib. Anna mulle mu auguraud: ma luban, et viin su üle jõe. Ei, ei, ma ei tõsta sinu vastu relva.

John – Või veel. Ma ei karda sind sugugi, mees. Säh, siin on su ork, ja sea end otsemaid valmis, sest ma kiirustan tagasi.

(Robin võtab Johni õlgadele ja tassib üle jõe, kuid näpib salakesi mõõgavöö kallal, nii

et kui ta teisel kaldal mehe maale heidab, haarab lindprii mõõgast kinni ning see tuleb

koos tupe ja rihmaga lahti.)

Robin – (hingeldades) No nii. Nüüd oled sa mul peos, mees. Sel korral toimetas toosama pühak, kellest sa ennist rääkisid, kaks mõõka minu kätte ja jättis sinu ainsamastki ilma. Noh, kui sa mind nüüd otsekohe teisele kaldale tagasi ei vii, siis ma vannun, et tärgin sinu nahka, kuni see on auklik nagu läbikulunud vammus.

John – (vaatab mornil pilgul Robinile otsa) Tõepoolest, ma olen sul peos. Anna mulle mu mõõk ja ma luban, et ei kasuta seda sinu vastu. Peale selle luban ma, et täidan su tahtmist: võtan su selga ja viin uuesti üle jõe. (Robin hüppab naerdes kukile, aga keset jõge heidab John Robini järsu õlapöördega üle oma pea vette ja sumab ise kaldale) Vaat nii, jahutagu see sinu tulisust.

Robin – Oota sa, lurjus. (mulistab vees, kaob ja tõuseb jälle pinnale) Kohe ma tulen… Kui ma sinust täna hakkliha ei tee, siis ärgu….

John – (naerdes) Sa ei tarvitse liialt kiirustada. Ära karda, ma ootan sind. Sinu enese õnnetuseks.

Robin – (kaldale jõudes) Hoia end!

John – Just samad sõnad.

(Algab tuline mõõgavõitlus Robini ja Johni vahel.)

Robin – Pea kinni. (üleni tilkudes) Mul on sulle üks palve, enne kui me uuesti alustame.

John – (laubalt higi pühkides) Mida sa tahad?

Robin – Ainult seda, et sa lubaksid mul kolm korda oma sarve puhuda.

John – (kortsus kulmul) Ma arvan, et selle taga on kindlasti mõni vigur. Kuid olgu pealegi, ma ei karda sind ja luban sul teha oma tahtmist, juhul kui sina lubad mul kolm korda puhuda seda väikest vilet.

Robin – Suurima rõõmuga. Oleme rääkinud. (puhub metsasarve ja John vaatab tähelepanelikult ringi, mis nüüd juhtuma hakkab) Sa oled pikk ja vahva mees, ning ma arvan, et siinpool Nottinghami linna ei ole kedagi teist sinu vapruse ja kavalusega.

(Metsast tormavad esile kolm-neli vahvat lindpriid eesotsas tubli Will Stutelyga)

Stutely – Aus pealik, mis lahti on? Sa oled ju pealaest jalatallani läbimärg.

Robin – (rõõmsalt) Tõepoolest, too vahva sell virutas mu ülepeakaela vette.

Stutely – Siis ei pääse ka ta ise ilma supluse ja nahatäieta.

Robin – Hei, pidage kinni! Ta on tubli ja aus mees, ja talle ei pea sündima midagi paha. Kuuled sa, armas sõber, kas sa ei taha minu juurde jääda ja mu salga liikmeks astuda? Iga aasta saad sa kolm linkolni kalevist ülikonda, peale selle veel nelikümmend marka rahapalgaks ja jao kõigest saagist, mis meile osaks langeb. Sa hakkad sööma maitsvat ulukiliha ja jooma parimat õlut ja sinust saab minu parem käsi, sest iial varem ei ole ma näinud nii vahvat mõõgakeerutajat ja kavalat nupumeest kui sina. Ütle, kas tahad olla üks minu tublide rõõmsate meeste hulgast?

John – Seda ma veel ei tea. Kui siin juhtub olema vähemalt üks mees, kelle nool lendab täpsemalt kui minu oma, siis ma tõesti kaalun, kas mitte teiega ühineda. Minu kodumaal ei vääri ükski vabatmehe nime, kes jugapuust vibu ja uibupuust nooli halvemini käsitleb kui mõõgatera.

Robin – Pagana pihta, sa oled üpris ninakas sell. Armas Stutely, lõika nelja sõrme laiune tohuriba ja löö see seal kaheksakümne jardi kaugusel kasvava tamme külge. Noh, mees, kui sa seda märki halli hanesulise noolega puhtalt tabad, siis võid end vibukütiks nimetada.

John – Jumala eest, seda ma ka teen. Anna mulle hea tugev vibu ja üks tubli nool, ja kui ma mööda lasen, võite mind paljaks koorida ja vibunööridega siniseks nüpeldada. (Stutely ulatab talle vibu ja sirge noole, teised vaatavad põnevusega, kui John vibu palge tõmbab, ja kuidas nool märklaua otse keskkohast lõhestab) Ahaa, paika ära, kui mõistad.

Robin – Hüva oli see lask kahtlemata. Paigata ma seda auku ei saa, vahest ehk ainult suuremaks käristada.

(Robini nool tabab Johni noolt otse sabasse, lõhestades selle pilbasteks ja mehed

kargavad jalule, rõõmust hõisates.)

John – Püha Witholdi sitke jugapuust vibu juures, see vast oli lask, säärast pole ma näinud kogu oma elu jooksul. Tõsijutt, nüüdsest peale saab minust alatiseks sinu salga mees. Õnnis Adam Bell oli ka hea laskur, kuid nõnda ei lasknud ta küll iialgi.

Robin – Kui nii, siis saan ma täna salka tõesti tubli mehe. Kuidas sind kutsutakse, armas sõber?

John – Minu kodukandis hüüti mind Reynold Greenleafiks.

Stutely – Ei, mu kena pisike poisu, mulle ei meeldi su nimi ja ma muudaksin selle meelsasti ära. Väike oled sa muidugi ja nigel nii kehalt kui rammult, seepärast ristime su Väikeseks Johniks ja mina olen su ristiisa. (mehed pahvatavad naerma)

John – Kui sa mõtled minu üle nalja heita, siis maksad sa selle eest valusate muhkudega.

Robin – Ei, ei, armas sõber, talitse oma viha, sest see nimi sobib sulle imehästi. Tänasest peale oled sa Väike John ja Väikeseks Johniks sa jääd. Läheme nüüd, mu vahvad mehed, ja korraldame sellele kenale lapsukesele ristsed.

(Mehed katavad aasale laua hulga söögi ja joogiga, sõna võtab Will Stutely.)

Stutely – Ma arvan, et on aeg meie kena lapsukest ristida, eks ole poisid?

Mehed – Jaa, jaa. (kõik karjuvad läbisegi, nii et mets kajab)

Stutely – Siis on meil vaja vadereid ja preestrit. (valib paar kangemat meest välja)

John – Püha Dunstani nimel, enam kui üks peab kahetsema, kui te söandate mind sõrmeotsagagi puutuda!

(Mehed kargavad talle sõnalausumata korraga kallale. Üks, kes mängib preestrit,

hoiab käes pilgeni täis õllekannu.)

Valepreester – Kes toob selle lapse?

Stutely – Mina.

Valepreester – Ja mis paned sa talle nimeks?

Stutely – Väike John panen ma talle nimeks.

Valepreester – Niisiis, Väike John, senini ei ole sa üldsegi elanud, ainult triivinud tühjal maailmalaval ringi: nüüdsest peale aga elad sa tõelist elu. Kui sa veel ei elanud, siis hüüti sind Reynold Greenleafiks, aga nüüd, kus sa tõesti elad, kutsutagu sind Väikeseks Johniks, ja nii ma sind ka ristin. (tühjendab õllekannu Johnile pähe)

(Kõik möirgavad naerda, nähes kuidas kange tume õlu Väikese Johni nina ja lõua

otsast habemesse niriseb. Robin aga ulatab linkolni kalevise rõivapambu ja hea tugeva

vibu, mille John heal meelel vastu võtab.)

NELJAS PILT

 Kuller sammub serifi käsukirjaga Lincolni linna poole. Ees on “Sinise Kuldi” kõrts,

kus istuvad mõned mehed. Kuller otsustab veidi jalga puhata ja võtab laua taga istet.

Kuller – Hei, peremees, too üks kann jahedat märjukest. (kõrtsmik toob kannu õlut, millest käskjalg hooga üle poole ära rüüpab)

Üks meestest – Mis uudist sa nii kiiruga kannad, kulla mees?

Kuller – (ei ole rääkimisega kitsi) Ah, küll maitseb hästi see rüüp. Kas te Robin Hoodi lugu teate, kuidas ta mängides tekkinud tüli ajal serifi noore sugulase surma saatis? No jaa, nii see juhtus, ja Robin puges seaduste eest laande pakku. Armuline serif andis nimetatud kelmi kohta vangistamiskäsu välja, aga too ei hooli ei serifi ega kuninga käskudest, sest ta pole sugugi seadust austav mees ja nüüd ei julge keegi isegi mööda laia Piibe maanteed reisida. Robin Hood on nagu kuningas oma kuningriigis. Ta kütib kuninga hirvesid ja nõuab paksudelt abtidelt, vapratelt rüütlitelt ning maaisandatelt tolli. Kõik kardavad teda ja serif käib turtsudes ringi nagu vihane siil. Nottinghami linnas ei leidunud kedagi, kes Robin Hoodi vangistamise oleks enda peale võtnud ja serif saatis minu käsukirjaga naaberlinna Lincolni, et vaadata, kas ehk leidub seal mõni julge, kes serifi käsu täidaks.

Wat – (parajalt vindisena) Mina tulen igatahes kenast Hertfordi linnast ja ei ole Nottinghami ümbruses ühtki meest, kel kaigas paremini peos püsiks. Einoh, poisid, kas ei läinud ma suurel laadal kokku tolle jultunud suli Eli Simoniga ega kolkinud teda  vaeseomaks? See Robin Hood, kellest ma tõele au andes varem midagi kuulnud ei ole, on üks paras kelm, kuid olgu ta pealegi tugev, kas ei ole mina, kuulus kardsepp tugevam? Ja olgu ta pealegi kaval, kas ei ole mina kavalam? Veski Näncy silmade juures, minu enese nime juures, ja see on Vembla Wat, oma ema poja nimel, see on iseenda nimel, ma vannun, et mina, Vembla Wat, lähen ise selle vahva selli vastu, ja kui ta meie valitseja pitsatit ega Nottinghami serifi käsku mikskiks ei pane, sii kolgin, klopin ja taon ma teda nii, et ta ei liiguta enam kätt ega jalga. Kuulsite, mis ma ütlesin, te vänged sellid? Noh, võtame veel ühe kannu.

Kuller – Kaks kannu, peremees, kaks kannu! Mina maksan, ja üsna heldelt, sest sina oledki see mees keda ma otsin. Vapper ja vahva mees.

Wat – Jah, vahva olen ma küll. Anna käsukiri minu kätte. Šerif peab nägema kuidas kardsepp tolle kelmi, selle Robin Hoodi, nagu vagura tallekese tema ette toon.

Kuller – Jumala eest, sa oled vapper sell ja tea, et meie tubli šerif on pannud välja kaheksakümmend säravat kuldnooblit tasuks sellele, kes Robin Hoodi kinni võtab. (annab käsukirja Wati kätte) Tagasi Nottinghami lähen ma nüüd, et meie head serifi rõõmustada. (lahkub)

Wat – (võtab laulu üles)

“Kui karjased on välja pääl

sel lahkel lehekuul,

siis nende vilepilli häält

mu kõrvu kannab tuul.

Ja õhtu eel, kui jäägri sarv

teeb jahi lõpetust…

Robin – (astub tihnikust kõrtsu poole, juba eemalt hüüdes) Tere, armas sõber!

Wat – …saab hagijas, et tolmab karv…

Robin – Tere.

Wat – …veel sokult õpetust.

Robin – Hei, mees, oled sa kurt või? Armas sõber, ütlen ma sulle.

Wat – No tere ise ka, oled sa siis sõber või mitte. Aga ma ütlen sulle, et kui sa oled sõber, tõuseb sellest tulu meile mõlemale, aga kui sa sõber ei ole, kasvab sest kahju üksnes sinule.

Robin – Olgem siis sõbrad, sest kasu on ikka parem kui kahju, ja kahjuks ei meeldi mulle su tammepuust malakas, mis võib mulle kergesti rohkem kahju kui kasu tuua, seepärast olgem sõbrad ja tõusku sellest kasu mõlemile.

Wat – Minugipoolest, olgem siis pealegi. Kuid, hea noormees, su jutt jookseb nii nobedasti, et mu vaene kõva pea ei jõua seda kuigi hästi jälgida, seepärast palun räägi lihtsamalt, sest ma olen tõepoolest lihtne mees.

Robin – Kust sa, rõõmus vennike ka tuled?

Wat – Ma tulen… (püüab mõelda, aga on juba tublisti õlut joonud) Ma tulen, kust ma tulen.

Robin – Hästi öeldud, meister, hästi öeldud. Tõsijutt, sinu nali on justkui õlu: lööb vahutama kõige enam just siis, kui ta hapuks läheb. Aga ka selles, mees, on sul tuline õigus, sest ma armastan tõesti õlut. Ja kui sa jood nõnda vahvasti, nagu sust arvata võib, joodan ma sulle parimat kodumärjukest, mis iganes kogu laias Nottinghami krahvkonnas on voolanud.

Wat – Ausõna, sa oled päris tore sell, hoolimata su häbematust naljast.

Robin – Ma arvan, et kõik kardsepad on uudiseid pungil justnagu kooruv kanamuna. Äkki räägid sina mulle oma uudiseid, armas sõber.

Wat – Tead, ma olen taibukas mees ja mul on käsil tähtis töö, mis nõuab kogu mu kavalust. Tulin nimelt otsima üht jultunud lindpriid, keda siinne rahvas kutsub Robin Hoodiks. Mul on paunas vangistuskäsk, kus kõik on ilusasti pärgamendile üles tähendatud, pealegi veel suure punase pitseriga kinnitatud, mis annab talle seaduse jõu. Kui ma vaid kohtaksin toda Robin Hoodi. Aga sina ju elad siin kandis, ehk tunned sa, armas mees, ka ise Robin Hoodi?

Robin – Jah, tõepoolest, mõnevõrra ma teda tean ja nägin teda veel täna hommikulgi.

Wat – Ütle mulle, mis masti mees ta üldse on?

Robin – Üsna minu sarnane, nii kasvult, kogult kui ka vanuselt päris minu moodi ja ka silmad on tal sinised nagu mulgi.

Wat – Ei või olla, sina oled alles roheline poisinolk, aga mina arvasin, et ta on suur habemega täismees. Miks muidu Nottinghami mehed teda nii kangesti kardavad?

Robin – Tõele au andes ei ole ta nii vana ega turske kui sina, kuid teda peetakse kaikavõitluses üsna kõvaks käeks.

Wat – (kaalukalt) Võib ju olla, aga mina olen veel kõvem, sest kas ei võitnud ma laada aegu ausas võitluses Eli Simonit? Aga kui sa teda tunned, vennike, ehk juhatad mind tema juurde? Šerif lubas mulle kaheksakümmend kuldnooblit, kui ma selle röövli kinni võtan, ja kümme tükki neist saad sina, kui sa ta mulle kätte näitad.

Robin – Muidugi, seda ma teen. Näita mulle seda käsukirja, et ma näeksin, kas see on ehtne.

Wat – Seda ma küll ei näita, isegi oma lihasele vennale mitte. Ükski mees ei näe mu käsukirja enne, kui ma selle tolle selli nina alla torkan.

Robin – Olgu peale. Kui sa seda minule ei näita, siis ei tea ma, kellele sa teda üldse kavatsed näidata. Kuid proovime siinset head oktoobriõlut. Kõrtsmik! Meile kaks kannu seda kõige paremat ja kangemat. (tõuseb lauast ja läheb kõrtsmikule järele) Oota sa siin, ma lähen ja vaatan, et peremees laseks õlut õigest vaadist. Ma tean, tal on head oktoobriõlut, mille on pruulinud kuulus Withold Tamworth. (sosistab kõrtsmikule, et too lisaks õllele ühe mõõdu kanget flaami märjukest)

Wat – (pärast esimest õllesõõmu) Jumala eest, too Withold Tamworth pruulib kõige kangemat kesvamärjukest, mida Vembla Wat eales on suhu saanud.

Robin – Joo, joo, sõber. Hei peremees, too mu sõbrale veel üks kann sedasama. Ja lase nüüd laul lahti, sa muretu sell.

Wat – Noh, seda, armas sõber, pead sa saama, sest sihukest õlut ei ole ma veel elu seeski maitsnud. Jumala eest, see lööb juba praegu mu ladva kihama. (alustab sama endist laulu, aga keel muutub pehmeks ja lõpuks vajub raskeks muutunud pea lauale)

Robin – (naerab lõbusalt ja õngitseb kardsepa kaukast serifi käsukirja) Kaval oled sa, meister, aga mitte veel nii kaval, ma arvan, kui too röövlinägu Robin Hood. (kõrtsmikule) Siin, armas mees, on kümme ausat sillingit tänase kosti eest. Vaata, et sa oma külalise eest nagu kord ja kohus hoolt kannad. Kui ta ärkab, võid temalt uuesti kümme sillingit sisse nõuda. Kui tal neid aga ei ole, võid võtta võla katteks tema koti ja vasara ning isegi kuue. Sel kombel karistan ma neid, kes tulevad laande mind kimbutama.

Kõrtsmik – (muigab kavalalt) Õpeta jah vana santi lonkama. Sina ja sinu mehed olete alati “Sinisesse Kulti” oodatud.

VIIES PILT

Robin on jõudnud samale platsile, kus sai alguse nende tüli Gisborn Gay’ga. Näeb

lähenevat Marioni ja tõttab talle vastu.

Robin – (kallistab ja suudleb teda õrnalt) Olen sinu järele tulist igatsust tundnud, mu kallis.

Marion – (paneb põse mehe rinnale) Oh Robin, eales pole ma soovinud rohkem tunda su varjulist embust kui nüüd, mil see meile nii raskeks on tehtud. Kui kõvasti su süda lööb.

Robin – Kuri saatus veeretab meie teel takistusi. Ma mõtlen öösiti tihti, oma jahedal lehtedest asemel, meie süütutele lapsepõlve rõõmudele, kui tulevik näis nii kaunis ja paljutõotav. Siis oli meil vaba voli kohtuda kus tahtsime ja kui tahtsime, jões supelda kui päev liig kuumalt paistis, nurmedel joosta kui meeletud tunded peas tuikasid ja hingata täiel rinnal metsade kosutavat õhku. Nii helisevalt naersid sa, kui ma rohututiga su kurgualust kõditasin. Siis aga ärkan üles, sest öökull huikab puuõõnes, ma olen üksinda ja mul on külm ja oksaraag torgib küljekonti.

Marion – Muretule meelele tundub loojuva päikese kustuv helk nii tähtsusetu. Nüüd, kui päike loojub, võtab maad sünk pimedus ja pole kedagi, kes mind lohutaks.

Robin – Sa oled nagu magus mesi, aga pead elama torkevalmis leskedega ühes koopas. Milline lõhnademängu su juustepärjas. (surub pea Marioni juustesse)

Marion – Üks kõrk ja ülbe normann, kes mõniaeg tagasi šerifi juures öömaja palus, teadis rääkida, et kuningas Richard Lõvisüda on elus. See on ju hea uudis, Robin.

Robin – Tõepoolest.

Marion – Ma kardan, Robin, sest serif on rahaahne. Sama normann, rikas templirüütel, on hakanud mind tungivalt enesele naiseks tahtma. Šerif plaanib koletut plaani mind kõrgile templirüütlile naida.

Robin – Hakka vastu, niikaua kui suudad, kui enam ei suuda, siis jääb viimane samm. Mets on seadusevastaseid julgeid täis ja ma korjan kokku väe, mille sarnast brittide maa varem näinud ei ole.

Marion – Mis õnn, et šerif minu käike jälgida ei lase. Need haprad armuhetked on kui maius nälginud vaesele.

Robin – Pealegi on minu käes üks paber. Kuningliku pitsatiga kinnitatud käsk, mis volitab selle orderi omanikule igasugust toetust vajalike operatsioonide läbiviimisel. Ma kavatsen seda rakendada parematel eesmärkidel, kui see algselt mõeldud oli.

Marion – Milline küll peaks olema üks paber, millega elimineerida raha võim?

Robin – Mees, kellel on mehisust nõuda ja osavust teostada, on rahavõimust iga kell üle. Kuid ma seisan maailma kõige kaunima piiga kõrval ja räägin talle mõõkadest, lõksudest, jahiriistadest. Ei, nii see ei lähe. Vaata, ma kingin sulle midagi head, ja kroonin sind oma südamekuningannaks. (võtab salajas hoitud maasikatest kee ja paneb Marionile kaela)

Marion – Mu kallis Robin, sa pead saama vastutasu, sama küpse, sama maitsva. (suudlevad)

Robin – Vaatan sind ja ei mõista, mis imevägi sunnib mind naerma kui nutma peaks ja nutma kui ometi ilm paistab nii kaunis. Ma ei tea, Marion. Ma oskan vaid õnnelik olla. Tule, mu kallis, tõstan su üles ja viin õrnalt nagu tuulehoog pilvedest kõrgemale. Mu kallis, sirgusilm. (haarab Marioni oma sülle ja viib minema)

KUUES PILT

Prints John ja tema abikaasa Eleanor on Ashby linna lossis korraldanud vastuvõtu

oma truudele maaisandatele. Printsi ümber on kogunenud Herefordi piiskop, Brian de

Bois-Guilbert ja nõunik Reginald Front-de-Boeuf.

Prints – (erutatult edasi-tagasi sammudes) See oli kole! Mu jumal! Ma nägin täna öösel kohutavat und. Seal oli üks must sein, millel helkis tontlik kiri, kirjutatud küünrakõrguste tähtedega: ole valvel, sest metsaline on valla pääsenud. Ma nägin liival lõvi jälgi ja kuulsin metsas tema möirgamist ja mitte miski ei suutnud minu julgust elustada.

Eleanor – (nõunikule) Annaks jumal, et miski tema julgust suudaks elustada.

Reginald – (Eleanorile) Üksnes venna nimi ajab ta palavikku.

Piiskop – (printsile) Kui Richard missioonilt tagasi tuleb, siis ainult selleks, et rikastada oma vaeseks jäänud ristisõitjaid nende kulul, kes temaga pühale maale kaasa ei läinud. Tema tuleb vastutusele võtma kõiki neid, kes tema äraolekul on teinud midagi, milles võib näha seaduserikkumist või krooni privileegide kahjustamist.

Brian – Kas Austria hertsogiga võiks olla võimalik kokku leppida? Ehk hoiab lõukoera seni vangis kuni see sinna ära mädaneb?

Prints – Aga kust võtan ma varanduse, et hertsogile maksta?

Reginald – Tuleb pöörduda abipalvega Prantsuse kuninga Philipi poole.

Brian – See võtab palju aega ja meie ei tea, mida Richard selle aja jooksul jõuab ette võtta.

Eleanor – (salvavalt) Kui Lõvisüda tagasi tuleb, siis maksab ta kätte esimeses järjekorras templihärrade ja hospitali ordu liikmetele, kes püha sõja ajal Philipi poole hoidsid. (vaatab piiskopile otsa) Ja teistele suuvoodritele.

Prints – (erutatult) Kõik te kardate tema võimu! Juba tõmbute tagasi, juba aimate sündmusi ette. Ja see arg piiskop on esimene, kes minu maha jätab.

Piiskop – Te teete mulle ülekohut, majesteet. (pöördub üdini solvunult ära)

Reginald – Kannatust, isand, praegu pole aeg etteheidete tegemiseks. Meil on õigus valida kuninglikust verest prints, kes kõlbaks kõige paremini kõrgema võimu hoidjaks, see tähendab, me valime selle, kelle valik on aadlisoole kõige kasulikum.

Eleanor – Richard on julge rüütel, hea juht, suuremeelne oma sõprade ja kiriku vastu ning kõige krooniks veel ristisõitja ja püha haua võitja. Mida on teil temale vastu panna?

Reginald – Mis puutub isikuomadustesse, siis on võimalik, et prints John seisab oma vennast Richardist madalamal, kuid pidades silmas seda, et viimane tuleb kättemaksumõõk käes, kuna aga esimene hoiab oma peos tasu, eesõigusi, rikkust ja au, siis pole kahtlust, kumb on kuningas, keda aadlimehed täie teadmisega peavad toetama.

Prints – Sina oled ikka minu hea ingel olnud, Reginald. Kui mul alati oleks nii hea kantslerinõu varanast võtta. Mida me peaksime praeguses olukorras tegema?

Reginald – Tuleb poolehoidjate hulka suurendada ja lihtrahva vastu helde olla. Ärge solvake oma kõrgeid kirikuteenreid. Kui Richard peaks tagasi jõudma, siis tuleb ta üksinda ja kust peaks ta abilisi leidma? Minu ettepanek on korraldada üks suurejooneline turniir, rõõmuks truudele maaisandatele ja meeleheaks maarahvale. Sellisel kombel saame teada, keda võib usaldada ja keda mitte.

Prints – Kui Richard tuleb, siis tuleb ta üksinda, sest tema truude sõdurite luud pleegivad Palestiina liivaluidetel. Seega tuleks teda tabada ja selleks tuleb salaluurajad maale laiali jagada. See on käsk, söör Reginald Front-de-Boeuf. Vaadake, et kõik ettevaatusabinõud oleks tarvitusele võetud.

Eleanor – Kas sa kavatsed ta tappa?

Prints – (toore naeruga) Kes räägib tapmisest? Ei, eluaegne vangistus on parem, ja kas see on Inglismaal või Austrias, eks see ole ükskõik.

Eleanor – Mina pesen oma käed sellest mängust puhtaks.

Prints – Kuninganna, te avaldate mõtlematut poolehoidu minu vennale.

Eleanor – Tõesti? Sinusugune tossike, kes kogu aeg oma koha pärast lõdiseb, täidab mind põlgusega. Kus on sinu mehemeel, John? Olgu jumal mulle armuline, et kord sinu naiseks pidin saama, ehk küll süda mujale tõmbas. Hirmus on saatus, mida mul tuleb kanda. Tulge, Reginald, saatke mind. Loodetavasti ei lükka härrased riigijuhid tänaõhtuse peo algusaega pimeduse tulekuni.

Prints – (märkab eemal seisvat šerifi) Sina? Milliste teadetega tulid sa meie juurde?

Šerif – Ma tulin palvega. (laskub põlvili)

Prints – Mis sul vaja on? Lase kuulda, mida sa tahad.

Šerif – Oo mu hea isand ja valitseja. Sherwoodi laanes, meie armsa Nottinghami krahvkonnas, elab üks jultunud lindprii nimega Robin Hood.

Prints – Tõepoolest, kuuldused tema tegudest on jõudnud isegi meie kuninglikesse kõrvadesse.

Šerif – Ma läkitasin ühe tubli mehega vangistuskäsuga, kuhu oli vajutatud sinu enda kuninglik pitser, kuid ta peksis mehe läbi ja varastas käsupaberi. Robin Hood laseb sinu hirvi ja röövib sinu läänimehi isegi suurtel maanteedel.

Prints – (vihaselt) Kuule, mees, mida ma sinu arust peaksin tegema? Kas ei tule sa minu juurde suure kaaskonna hambuni relvis sõjasulastega ja ometi ei ole sa suuteline kinni võtma ühtainsat jõugukest jultunud sulisid, kel ei ole isegi turvist rinda katmas? Ja seda oma maanurgas. Mida ma sinu arust peaksin tegma? Kas minu seadused Nottinghami krahvkonnas ei kehti? Tee, et sa kaod ja ära mind enam edaspidi tülita. Võta asja tõsiselt, isand serif, sest ma tahan, et seadusi terves  kuningriigis võrdselt täidetaks. Kui sa ei suuda neid maksma panna, ei kõlba sa minule serifiks. Siis tuleb uputus, mis pühib minema niihästi terad kui sõklad.

Šerif – Halastust, armuline! Halastust!

Prints – Kao mu silmist. Kuid pea. (mõtleb hetke) Kas sa oled mulle truu?

Šerif – Muidugi, muidugi olen.

Prints – Hästi. Sa kuulsid meie jutuajamist ja sellepärast pane tähele. Sul tuleb korraldada minu käsul, kuid oma kulu ja kirjadega, Nottinghamis suursugune turniir, kuhu kõlbaks koguneda kõikidel minu truudel läänihärradel. Seal peab olema piigivõitlus ja vibulaskmine, et lihtrahva meeleolu meile soodas suunas kallutada. Ühtlasi on see ka võimalus too lurjus Robin Hood kinni nabida. Kas jõudis pärale?

Šerif – (tõuseb püsti) Jah, armuline. Kui ta ükskord liimile läheb, siis ta enam ära ei lipsa. (lahkub kummardades)

Prints – Tulge siia, mu vapper templirüütel, minu armas sõnumitooja. Sa näed milliste tossikeste hulgas pean ma elama. Mis sa sellest Reginald Front-de-Boeuf´ist arvad? Tema loodab meie kantsleriks tõusta. Kindlasti peame enne järele mõtlema, kui me niisuguse kõrge ameti usaldame sellele, kes peab nii vähe lugu meie verest. Kuidas võis ta muidu nii kergesti minu venna Richardi vastu välja astuda?  Mina austan sinu õiglast ja kindlat iseloomu. Minu venna vangistajal ei ole kaugeltki nii mõjuvaid põhjusi kantsleriks saada, kui sinul, kelle õigeaegne sõnumitoomine võiks pälvida kõrget marssalikeppi. Ma tahan, et sa silmad lahti hoiaksid, niihästi Reginald Front-de-Boeuf´i kui ka Nottinghami serifi suhtes. Mõtle selle üle järele, Brian de Bois-Guilbert, ja täida oma kohust. (pöördub minekule)

Brian – Kahekeelne rästik! Õnnetud on sinu nõuandjad, kes sind usaldavad. Sinu kantsler?  Tõepoolest, raskemat koormat kui sinu kantsleri ausära ma ei tea. Kuid leedi Marioni kaunid naiselikud proportsioonid ja lahke meel, see on autasu, mille pärast maksab kaubelda.

SEITSMES PILT

Suure jämeda tamme all pikutavad Robin Hood ja Väike John ning ümber nende

parimaist parimad inglise vabatmehed. Äkitselt laksatab Robin Hood endale peoga

lauba pihta.

Robin – Püha Dunstani nimel, ma oleksin peaaegu unustanud: palgapäev jõuab varsti kätte ja meie laos pole ühtegi sillingit. Samuti on kalevi varud kahanenud. Sea end valmis, Väike John, liiguta oma laisku konte. Sa pead kohe teele asuma riidekaupmees Hugh juurde. Palu tal saata meile nelisada jardi head lincolni kalevit. Võta kukkur, see on kauba eest tasumiseks. Ehk kahandab see reis natukene sinu kontidelt rasva vähemaks, mida sa laiskuripõlves oled kogunud.

John – (torisedes) No tead. Jah, võib olla on mul tõesti rohkem liha kontidel kui varemalt. Ometi ma ei kahtle, et suudaksin praegugi sind koos mõõga ja mitme Sherwoodi  vabatmehega üle jõe tassida, kui neil ka rohkem rasva luude peal oleks kui sul endal, armas pealik. (mehed naeravad laginal)

Robin – Taevas hoidku, et mina selles kahtlen, Väike John. Tuleb tunnistada, et minu salgas on mehi, kel rammu rohkem ja kes mõõga käsitsemises osavamad on kui mina. Kõigest hoolimata: rännak ei tee sulle paha, nii et mine siis, nagu ma ütlesin, ja parem asu teele kohe täna.

(Väike John asub teele, varsti hargneb tee kaheks.)

Väike John – Siin on tee “Sinise Kuldi” kõrtsi, mis tõotab mulle kannu tõmmut oktoobriõlut. Teine tee aga viib otse Ancasteri, riidekaupmees Hugh juurde. Sinna anti mulle ülesanne minna, aga.(vaatab taevasse) Ma kardan, et täna õhtul tuleb vihma, seepärast ootan ma “Sinises Kuldis”, kuni see mööda läheb, sest kindlasti ei taha mu aus pealik, et ma üdini märjaks saaksin. (vapralt edasi sammudes kuuleb ta kõrv lehtede sahinat ja märkab samas parkali pruuni veisenahast mütsi põõsaste vahel liikumas) Ma tahaksin väga teada, mis asju too kelm seal ajab, et ta sedamoodi luurab ja piilub. (endamisi) Tõesti, ma usun, et too närune lurjus on lihtsalt üks salakütt ja varitseb siin meie endi ja hea kuninga hirvesid. (veidi aja pärast) Jah, seda asja peab uurima. (nõnda hiilivad nad mõlemad tükk aega ringi, viimaks astub Väike John oksaraole ja praksatuse peale pöördub parkal kiiresti ümber ning silmab võõrast meest) Hõi! (julgesti asja kallale asudes) Mida sa siin teed, va üleannetu? Kes sa sihuke oled, et tuled Sherwoodi luusima? Su silmnäost paistab kurjus. Ma arvan tõesti, et sa pole keegi muu kui ainult salakütt ja varitsed siin meie hea kuninga hirvesid.

Arthur – Ma ei ole mingi salakütt, vaid aus parkalmeister. Mis aga silmnäosse puutub, siis ta on selline, nagu ta on ja kui sa kuulda tahad, siis ei ole sinugi oma ülearu ilus, sa ninatark.

John – Ohoo, või sina tuled veel vastu haukuma. Võta teadmiseks, mees, et mina kuulun nii-öelda kuninga metsavahtide hulka. Vähemalt peame mina ja mu sõbrad meie hea valitseja hirvede eest kenasti hoolt.

Arthur – Mulle ei lähe see põrmugi korda, kes sa oled.

John – (raevukalt) Või nii? Einoh, ausõna, sa häbematu kelm, sinu keel on sulle augu kaevanud, kust sa ilma vaeva ja viletsust nägemata välja ei pääse. Võta oma kepp kätte, mees, sest ma ei taha lüüa kaitsetud.

Arthur – Kas sa kuule. Suured sõnad pole veel hiirepojukeselegi häda teinud. Hoia end!

John – Pea, mõõdame enne oma keppe. Mulle tundub, et minu malk on pikem kui sul ja ma ei taha, et mul oleks sinu ees kas või tolli võrragi paremust.

Arthur – Häh, mulle ei loe pikkus midagi. Mu kepp on küllalt pikk, et vasikas pikali virutada, nii et hoia end, mees, ütlen ma veel kord. (algab tuline heitlus ja aus jõukatsumine, Lahke Arthur virutab Väikese Johni siruli)

John – Pea kinni! Kas sa mõtled lamajat lüüa?

Arthur – Jah, seda ma just mõtlen. (annab kepiga uue siraka)

John – Jäta järele! Ai! Pea kinni, ma ütlen! Annan alla! Ma ju annan alla, kulla mees!

Arthur – (karmilt) Kas said juba küllalt?

John – Jaa, jumala eest, ja veel rohkem kui küllalt.

Arthur – Ja sa tunnistad, et ma olen sinust parem?

John – Jah, oled, oled, (endale) et susi sind söögu.

Arthur – Siis võid sa minna oma teed ja täna oma kaitsepühakut, et ma täna nii armuline olen.

John – (põlvili tõustes ja külgi kombates) Katk võtku sellist armulikkust nagu sinu oma. Ausõna, mul on tunne, nagu oleksid kõik mu ribid pooleks murtud. Ma ütlen sulle, kulla sõber, mis ma arvan:  terves Nottinghami krahvkonnas ei leidu meest, kes võiks minuga niimoodi ümber käia, nagu sina seda täna tegid.

Robin – (tihnikust välja karates ja naeru lagistades) Seda arvan minagi. Oh mees, mees, sa lendasid pikali nagu müüri pealt pudenenud kellu. Ma nägin kogu seda vahvat võitlust pealt ja iial ei oleks ma arvanud, et saan sind näha niiviisi, käed-jalad püsti, kellegi käest siin armsal Inglismaal armu palumas. Mulle toodi teade, kui sa sammud “Sinise Kuldi” poole seadsid ja ma otsisin sind, et sulle peapesu teha. Kuid see hea mees mõõtis sulle juba täie mõõdu ja suure kuhjaga kõik kätte. (pöördub parkali poole) Kuidas võiks olla su nimi, kulla mees?

Arthur – Mind hüütakse Lahkeks Arthuriks, aga kuidas sind hüüakse?

Robin – Aha, Lahke Arthur. Seda nime olen ma varemaltki kuulnud. Seda vaest vennikest, kelle sa nõndamoodi läbi kolkisid, peetakse kaikavõitluses üheks krahvkonna kõige kõvemaks käeks. Tema nimi on Väike John ja mina olen Robin Hood.

Arthur – Mida, mida. Suur Robin Hood ja see on kuulus Väike John? Jumala eest, oleksin ma teadnud, kes sa oled, siis poleks mul iial jätkunud julgust sinu vastu kätt tõsta. Las ma aitan sind jalule, auväärt isand Väike John ja las ma klopin su kuue tolmust puhtaks.

John – Ei, ei. (end ettevaatlikult üles upitades, nagu oleksid tal luud-kondid klaasist) Ma saan ise hakkama, kulla mees. Ja luba endale öelda, et kui sul poleks olnud seda veisenahkset mütsinäru, oleks just sinu käsi täna sandisti käinud.

Robin – (naerdes) Kas sa tahaksid minu salka astuda, Lahke Arthur? Sest ma vannun, et sa oled üks  vahvamaid mehi, keda mu silmad eales näinud.

Arthur – Või kas ma tahan sinu salka astuda? Muidugi ma tahan. Hüvasti, parkkoor ja haisvad veisenahad. Ma järgnen sulle kas või maailma lõppu, aus pealik ja ühelegi hirvekarjale terves laanes ei jää enam tundmatuks minu vibunööri tinin.

Robin – Mis sinusse puutub, Väike John, siis asud sa veel kord teele Ancasteri ja me saadame sind natuke, sest ma ei taha, et sa jälle kas paremale või pahemale kaldud, enne kui sa Sherwoodist hea tüki metsa selja taha oled jätnud. Siin ümberkaudu on ju teisigi kõrtse, mida sa tunned. (hakkavad kolmekesi edasi rändama) Miks ei läinud sa otseteed Ancasteri, nagu ma käskisin? Oleksid sa minu sõna kuulanud, siis poleks sa sellesse sekeldusse sattunud.

John – (tusaselt) Ma kartsin, et tuleb vihma.

Robin – Vihma? Kustkohast, sa igavene tobu? Kolme päeva jooksul pole langenud ainsatki piiska, pole mitte ähvardanudki vihma tulla ega ole ka olnud ühtki märki halvast ilmast ei vees, õhus ega maa peal.

John – Mis sellest, püha Dunstan hoiab taevavett oma tinakannus ja võib selle alla kallata isegi selgest taevast, kui aga heaks arvab ja kas sa siis tahaksid, et ma üdini märjaks oleksin saanud.

Robin – Oh, Väike John, mis kavalat tarkust su kolu küll jahvatab. Kes saaks sinusuguse vastu viha pidada? (äkki märkab ta pilk kaugel noort meest aegamisi mööda maanteed lähenevat) Heldene aeg, on too seal alles kirev linnuke, ausõna. Jumala eest, kas te olete kunagi näinud säherdust kena kehkenpüksi?

Arthur – Tõsi, tema riided on minu silmale ülearu toredad, kuid sellegipoolest on ta õlgadest lai ja puusadest kitsas. Kas sa näed, aus pealik, kuidas tal käed keha küljes on? Need ei kõlgu õlgadest alla nagu kedervarred, vaid seisavad trammis ja on küünarnukkidest veidi kõverdatud. Vean kihla, et selle kena kuue all ei ole mitte piimapudi, vaid sitked sooned ja mehised musklid.

John –  Ka mulle tundub, sõber Arthur, et too mehike ei olegi säärane roosiõiekavaler ja vahukoorepeigmees, nagu ta ennast välja näitab.

Robin – Häh, säärast mehikest nähes tuleb minul igatahes paha maik suhu. Vaadake ainult, kuidas ta seda kena lillekest oma pöidla ja nimetissõrme vahel hoiab. Minu arust te mõlemad eksite. Huvitav, kes ta niisugune on?

John – Mõne tähtsa paruni poeg, kindel see, kukkur täis heade ja ausate meeste raha.

Robin – Jah, jumala eest, nii see on, selles ma ei kahtle. Häbiasi, et temasugused, kes muud ei mõista kui üksnes oma kirevate hilpudega ringi uhkeldada, võivad häid inimesi oma pilli järgi tantsima panna. Püha Dunstani, Püha Alfredi, Püha Witholdi ja kõigi heade saksi pühameeste nimel, mind ajab lihtsalt marru näha säärast kekki meretagust isandakest kõndimas ausate sakside kaela peal,. See maa kuulus saksidele juba siis, kui nende esivanemad alles seakamarat mekkisid. Taeva hiilguse nimel, ma võtan neilt tagasi nende kokkuriisutud vara, isegi kui mind selle eest sama kõrgele üles tõmmataks kui on kõige kõrgem puu Sherwoodis!

John – Mis sa´nd niiviisi, pealik. Milleks see ägedus? Sa tõstad oma poti tulele, aga võib-olla polegi sinna midagi keema panna. Mulle tundub, et tolle selli juuksed on normanni lokkide kohta liiga heledad. Ta võib olla tubli ja aus mees, ükskõik mida sina temast arvad.

Robin – Millal sa oled näinud ühte saksi sedamoodi tippivat, nagu kardaks ta oma kinganinasid poriseks teha? Ma lähen tee peale ja pean ta kinni ja vaatan järele, kas tema kukrus ei ole mitte ülekohtust raha. Kui ma eksin, siis võib ta vabalt oma teed jätkata, ilma et ta krossigi kaotaks, aga kui mul õigus on, siis kitkun ma ta sulgedest nii paljaks, nagu eales üht hane keset suve on kitkutud. Sa ütled, Väike John, et ta on tugev sell. Jää siia varju ja vaata pealt. Ma näitan sulle, kuidas metsaelu meest karastab, nii nagu hea ja mugav elu meest närvutab. Jääge aga mõlemad siia, ütlen ma, ja vaadake, kuidas ma tollele sellile tuupi teen. (kargab tee peale, võõrale otse ette)

Robin – Seis! Pea kinni. Seisa, kus sa oled.

Will – (õrnal häälel) Miks peaksin ma peatuma, hea mees? Ja miks peaksin ma seisma, kus ma olen? Aga olgu peale, kui sa soovid, et ma peatuksin, siis võin ma ka natuke aega seista, et ära kuulata, mis sul mulle ütelda on.

Robin – Hüva. Kui sa teed, mis ma ütlen, siis kohtlen minagi sind, nagu viisakus nõuab. Võta teatavaks, kena sõber, et ma nii-ütelda Püha Wilfredi teenistuses olen, kes võttis paganatelt vägisi nende kulla ja valas küünlajalgadeks.  Seepärast võtan ma neilt, kes ümbruskonnas liiguvad, teatud käibemaksu. Nõnda siis tahan ma, et sa ulataksid mulle oma kukru, et ma võiksin sinna pilgu heita ja oma viletsa arunatukesega otsustada, kas sa ei kanna kaasas rohkem vara, kui meie seadus lubab. Sest nagu ütleb vana hea Swantholdi-taat: “See, kes on küllase eluga paksuks läinud, peab ülearusest verest lahti saama.”

Will – Jah, armas on su juttu kuulata, sa kena mees ja kui sul on ehk veel midagi öelda, siis jätka, palun sind. Mul on veel natuke aega.

Robin – Ma olen kõik öelnud ja kui sa nüüd annad mulle oma kukru, siis lasen ma sul vabalt ning takistamatult minna. Ma ei võta sult midagi, kui seal pole ülearu.

Will – Paraku, mul on väga kahju, kuid ma ei saa seda teha, mida sa soovid. Mul pole sulle midagi anda. Palun lase mul minna. Ma ei ole sulle mingit kurja teinud.

Robin – Ei, sa ei lähe enne, kui oled näidanud mulle oma kukrut.

Will – Armas sõber, mul on mujale asja. Olen raisanud sinu peale hulga aega ja kuulanud sind kannatlikult. Palun lase mul nüüd rahus lahkuda.

Robin – Ma juba ütlesin sulle ja ütlen veel kord, et sa ei astu ühte sammugi, enne kui oled teinud, nagu ma käskisin. (tõstab kaika ähvardavalt pea kohale)

Will – Oh häda, mul on väga kahju, et see nii peab sündima. Kardan väga, et ma pean su maha lööma, sa vaene mees. (tõmbab mõõga)

Robin – Pane oma relv ära, kulla sõber. Sinu mõõk ei saa kuidagi sellise tammemalga vastu nagu minu oma. Ma murran ta ühe löögiga pooleks nagu õlekõrre. Seal tee ääres on kena tammevõsa. Võta endale sealt malk ja kaitse end nagu kord ja kohus.

Will – (Robinit ja tema malka pilguga mõõtes) Sul on õigus, kulla mees, tõepoolest ei ole minu mõõgast sinu kaikale vastast. Oota natuke, kuni ma endale kaika hangin.

(Seda öeldes viskab minema roosi, mida on siiamaani sõrmede vahel hoidnud ja leides

paraja tümika, käärib käised ülesse, haarab tüve ümbert kinni, ja surunud kannad

maha, kisub noore puu ropsti ühes juurtega maapinnast välja. Robin vaatab

jahmunult.)

Will – No kaitse end, kulla mees.

(Robin ja punases vammuses võõras võitlevad omavahel, kuni Robin saab kolm head

sirakat, pillab kaika käest ja lendab uperkuuti tolmusele teele)

Robin – Pea! (nähes et kaigas tõuseb uuesti) Ma annan alla!

John – Pea! (varjust välja tormates, parkal kannul) Pea, ütlen ma, jäta järele!

Will – Einoh, kui teid on veel kaks ja kumbki niisama tugev kui see tubli mees, siis paistab, et mul tuleb kõvasti tegemist. Aga olgu peale, tulge aga ja ma anna endast parima, et teid kostitada.

Robin – Pidage. Ei mingit võitlust enam. Ausõna, Väike John, tänane päev on halb päev nii sinule kui minule. Tõepoolest, ma usun, et mu ranne ja kogu käsi on halvatud sellest hirmsast hoobist, mille too mees mulle andis.

John – (tögades Robinile) Mis ma küll näen, aus pealik. Oh heldus, oled sina vast armetus seisukorras. Jumaluke, su vammus on kõik maanteetolmuga koos. Las ma aitan sind üles.

Robin – Susi söögu sinu abi. Ma saan ilma sinutagi tõustud, kulla mees.

John – Einoh, las ma vähemalt klopin su kuue puhtaks. Ma kardan, et su vaesed luud-kondid on väga valusad.

Robin – Jäta juba, ma ütlen. Mu kuube on ilma sinutagi küllalt klopitud. (pöördub võõra poole) Kuidas on sinu nimi, kulla mees?

Will – Gamwell on mu nimi.

Robin – Ohoo, kas tõesti? Mul on lähemaid sugulasi, kes kannavad samuti seda nime. Ja kust sa pärit oled, sõbruke?

Will – Maxfieldi linnast. Seal ma sündisin ja kasvasin ja sealt ma nüüd tulen, et otsida üles oma ema kõige noorem vend, keda hüütakse Robin Hoodiks. Nii et kui sa vahest võiksid mind juhatada….

Robin – Hoo! Will Gamwell. Muidugi, see ei saa olla keegi muu. Oleksin pidanud sind kohe ära tundma su kaunist neitsilikust välimusest, su peenest ja edevast kõnnakust. Kas sa ei tunne mind ära, mu poiss? Vaata mind teraselt.

Will – Mu viimse hingetõmbe juures, kas oled mu lihane onu Robin? Jah, tõesti, nii see on.

Robin – No mis sa kostad, küll sa oled kasvanud. Kas sa ei mäleta, poiss, kui ma sulle näitasin, kuidas on õige hanesulge sõrmede vahele pitsitada ja siis vasak käsi vibuga kindlalt välja sirutada? Sa andsid suuri lootusi saada osavaks laskuriks. Ja kas sul pole meeles, kuidas ma õpetasin sind kaikaga lööke vastu võtma ja tõrjuma?

Will – Muidugi on. Oleksin ma täna teadnud, kellega mul tegemist, poleks ma iial söandanud sinu vastu kätt tõsta. Loodan, et ma sulle suuremat häda ei teinud.

Robin – Ei, ei, sa ei teinud mulle häda. Tahan siiski öelda, poiss, et loodetavasti ei pea ma enam kunagi tunda saama sellist hoopi, nagu sa mulle andsid. Jumala eest, mu käsi kirvendab veel praegugi sõrmeküüntest kuni küünarnukini. Ma ütlen sulle, õepoeg, sa oled kõige tugevam mees, keda mu silmad eales näinud. Ausõna, mul võttis südame alt õõnsaks, kui ma ennist nägin, kuidas sa tolle puu välja kiskusid. Aga räägi mulle mispärast sa oma ema juurest ära tulid?

Will – Oh häda, paraku on see paha lugu, mis mul jutustada, onu. Mu isa majaülem oli üks igavene häbematu kelm ja ma ei tea, miks isa teda üldse pidas. Mind riivas sageli, kui ta minu kuuldes isa vastu suud pruukis, kes on alati olnud oma ligimestega kannatlik ja naljalt juba ei vihasta ega kärgi. Ühel päeval ja see oli halb päev tollele häbematule sellile, hakkas ta mu isa minu juuresolekul hurjutama. Ma ei suutnud seda enam kannatada, armas onu, seepärast astusin tema juurde ja andsin talle kõrvakiilu ja kas sa usud või ei, aga mees langes sealsamas surnult maha. Mulle öeldi, et ma olevat murdnud tema kaela või midagi sellesarnast. Nõnda siis saatis ema mu sedamaid minema, et ma sinu üles otsiksin ja seaduse eest pakku poeksin.

Robin – Minu hingeõnnistuse nimel, kõigi nende meeste hulgas, kes seaduse eest põgenevad, võtad sina seda asja küll kergemini, kui ma eluilmas näinud olen. Millal eales on nähtud meest, kes teise tapnud ja nüüd sellepärast põgeneb, tipsimas mööda maanteed nagu mõni peen õuedaam ja nuusutamas aeg-ajalt roosiõit?

Will – Vaata onu, kiiruga ei ole iial head võid kirnutud, nagu ütleb vanasõna. Pealegi usun ma tõepoolest, et see keharammu üliküllus on võtnud kärmuse mu jalgadest.

Robin – Mul on suur rõõm sind näha, Will, ja kindlasti tood sa minu toredale salgale palju au ja kuulsust. Aga sa peaksid nime vahetama, sest varsti on sinu kohta vangistamiskäsud väljas. Nõnda siis kutsutagu sind su uhkete riiete pärast nüüdsest peale alati Will Punakuueks.

John – Will Punakuub. (sirutab välja oma suure kämbla) Will Punakuub, see nimi sobib sulle hästi. Mul on suur rõõm sind meie hulgas tervitada. Mind hüütakse Väikeseks Johniks ja see on salga värske liige, vahva parkal Lahke Arthur. Tõenäoliselt saad sa peagi kuulsaks, Will, sest üle terve maa hakatakse laulma lustakaid lugulaule sellest, kuidas meie aus pealik haukas nii suure suutäie, et see tal kurku kinni jäi.

Robin – Einoh, armas Väike John, miks me peaksime rääkima sellistest pisiasjadest. Ma palun, jäägu tänase päeva sündmused meie vahele.

John – Kõigest südamest nõus. Aga mulle näib veel, et sul oli kavatsus nalja heita selle vihma üle, mis keskpäeval ähvardas tulla, nii et…

Robin – Ei, ei. Ma eksisin. Mulle tuleb nüüd meelde, et tõesti paistis, nagu tuleks vihma.

John – Seda minagi. Seepärast leiad ka sina kahtlemata, et minust oli igati tark tegu pöörata vihmavarju otsimiseks “Sinise Kuldi” kõrtsi poole, selle asemel et säärase halva ilmaga pikale teele minna, eks ole?

Robin – Susi söögu su tegusid! Kui sa seda just tahad: sinust oli õige jääda sinna, kus sulle iganes meeldis.

John – Veel kord: siis on hea. Mis aga minusse puutub, siis olen ma täna pime olnud ega ole näinud, kuidas sa tuupi said. (nad on jõudnud “Sinise Kuldi” juurde)

Robin – Täna me enam edasi ei lähe. Sina, Väike John, lähed Ancasteri mõni teine kord. Kõht nõuab oma ja mul poleks midagi selle vastu, kui saaks natuke keha kinnitada.

Will – Kui sa juba sellest rääkima hakkasid, siis tundub ka mulle, et see ei teeks sugugi paha. Miski minu sees otsekui kisendab: “Süüa, armas sõber, süüa!”

Arthur – Oleks meil ainult raha, siis astuks kõrtsi sisse.

John – Mis rahasse puutub, siis mul on raha kaasas. Mis sa arvad, aus pealik?

Robin – Jah, muidugi, Väike John. Kõrtsmik. Kui palju sul vaja läheb, et muretseda meile söögi- ja joogipoolist?

Kõrtsmik – Ma arvan, et kuue ausa penni eest saab osta piisavalt toidumoona tosina mehe tarvis.

Robin – Siis anna talle kuus penni, Väike John, sest mulle tundub, et kolme mehe kõhutäis võiks praegu parasjagu mu nälga vaigistada. Noh, võta raha, kõrtsmik, ja tassi see moon siia. Too teeäärne tihnik pakub kena varju ja sinna me seamegi end suurust võtma.

(Mõne aja pärast tuleb kõrtsmik tagasi, tuues endaga kaasa suure pruuni leivapätsi,

toreda juusturatta ja kangest märtsiõllest punnis kitsenahka lähkri. Will Punakuub

võtab mõõga ning jagab leivapätsi ja juusturatta täpselt neljaks osaks.)

Robin – (võtab suure sõõmu õlut) Aah, eluilmas ei ole ma paremat rüübet maitsnud.

Will – (kui söök on söödud) Ma vist annan selle varblasele. (viskab palukese eemale)

Robin – Ma arvan, et ka mulle peaks aitama. (õllelähker käib ringi) Einoh, nüüd tunnen ma end hoopis teise inimesena ja naudiksin heal meelel midagi hingekosutavat, enne kui me uuesti teele asume. Mulle meenub, Will, et sul justkui oli ikka ilus lauluhääl. Palun laula meile midagi.

Will – Tõesti, mul ei ole midagi laulmise vastu, aga ma ei tahaks ainuke laulja olla.

Robin – Küll teised järele tulevad, hakka aga pihta.

Will – Sel juhul olgu peale. Ma tuletan meelde laulu, mida esitas vahel minu isakodus üks rändlaulik. Ma ei tea ega saa seepärast ka teile öelda selle laulu pealkirja, kuid nii see käis. (köhatab kurgu puhtaks)

“Kui kord käes on lehekuu,

armutuld siis tulvil rind,

õisi hällib niinepuu,

pesa punub pääsulind.

Rästas hõiskab pärani sui,

siis kui sisask lõpetas just,

kägu laanes ja turteltui,

rõõmu tunnevad hommikust.

Kuid veel sügise tulekul

laulab üks ja ta armsaim on mul:

lepalind,

rõõmus rind!

Nõnda ustav ka olgu mu arm

ja ta meel

kindlam veel,

kui ka saatus me vastu karm.

Äkki ärkab kõik maailm

lahke sinitaeva all.

Poisil piigat piilub silm,

põues hõõgub igatsus tal.

Karikakardest kirendab aas,

aeg on puhkeda roosidel,

kena kannike sambla sees maas,

kullerkupud ja kurekell.

Luuderohi kuid haljendab veel

siiski rõõmsalt, kui talv juba teel.

Luuderohi,

sõber truu!

Nõnda ustav ka olgu mu arm

ja ta meel

kindlam veel,

kui ka saatus me vastu karm.

Robin – Hästi lauldud, õepoeg. Noh, Väike John, nüüd on sinu kord.

John – Ma ei tea, kas ma saan meie armsa sõbra laulule midagi väärilist vastu panna, pealegi tundub mulle nüüd, et ma olen külmetunud ja mu kurk on kare ning hääl kähe.

Robin – Pole midagi, hakka aga pihta, sõber. Sul on ilus, selge ja mahlakas hääl, nii et lase aga tulla.

John – Noh, kui te just tahate kuulda mu viletsat häälekest, siis püüan ma teha oma parima.

“Oh vaadake, käes suvi see,

suvalleralleraa!

Ja tõesti armu aeg on see,

suvalleralleraa!

Hää armsaga nüüd istuda,

suvalleralleraa!

siin rohu sees, pikk päev on ees,

suvalleralleraa!

Ja naerul kõik…

Robin – (otse laulu vahele) Kes küll võiks olla too mees, kes tuleb sealt mööda teed?

John – Pole aimugi. Kuid seda ma tean küll, et on üpris sant, kui sind poole laulu pealt katkestatakse.

Robin – Palun ära pahanda, Väike John, aga ma nägin teda tulemas, suure koti all lookas, juba siis, kui sa oma laulu alustasid. Ole hea, vaata, kas sa teda äkki ei tunne.

John – Tõepoolest, mulle tundub, et see vennike on üks noor mölder, keda ma vahetevahel Sherwoodi laane serval olen kohanud. Igatahes minu meelest liiga tühine mehike, et tema pärast sellist ilusat laulu rikkuda.

Robin – Nüüd, kus sa juba ütlesid, tundub ka mulle, et olen teda mõned korrad näinud. Kas ei ole ta veski mitte teispool Nottinghami linna.

John – Sul on õigus, tema’p see on.

Robin – Nädalat kaks tagasi nägin ma pealt, kuidas ta Eli Simonil pea paljaks kooris ja veel eluilmas pole ma näinud nii puhast karvavõtmist. Hea ja aus mees, selline mees, kes on auks kõigile Inglismaa vabatmeestele. Aga heidame õige tema kulul väheke nalja. Teeme, nagu oleksime kõige tavalisemad teeröövlid ja kavatseme talt röövida ausa tööga teenitud raha. Siis viime ta endaga laande ja kostitame säherduse söömaajaga, mida ta vats pole veel elu seeski tunda saanud ja saadame koju nii, et tal on kukrus iga praeguse penni asemel terve kroon. Noh, mis te kostate, poisid?

Will – Tõepoolest, pole paha mõte.

John – See on hea plaan, aga kaitsku meid pühakud täna veel ühe nahatäie eest. Mu vaesed kondid valutavad nii, et…

Robin – (möldrile) Pea kinni, sõber!

Mölder – Kes käsib mul seisma jääda?

Robin – Mina see olen.

Mölder – Kes sa säärane siis oled, kulla sõber? Ja kes on need teised sinuga ühes?

Robin – Meie oleme neli head kristlast ja aitame sul rõõmuga kanda osa sinu raskest koormast.

Mölder – Suurim tänu, aga mu kott ei ole nii raske, et ma seda ise kanda ei jaksaks.

Robin – Ei, sa ei saanud aru, ma tahan öelda, et vahest on sul kaasas mõned veeringud või pennid, rääkimata kullast ja hõbedast. Meie vana hea Swantholdi-taat ütleb, et kuld on kahejalgsele eeslile ülearu raske koorem. Sellepärast tahaksime sinu koormat natuke kergendada.

Mölder – Oh häda! Mis te tahate minuga teha? Mul ei ole punast krossigi hinge taga. Ärge tehke mulle kurja, ma palun teid, laske mul rahus minna. Pealegi võtke teatavaks, et te olete Robin Hoodi maadel ja kui tema peaks teid tabama ausa ametimehe röövimisel, kisub ta teil kõrvad peast ja rooskab kuni Nottinghami müürideni välja.

Robin – Ausalt öelda ei karda ma Robin Hoodi rohkem kui iseennast. Sa pead jalamaid mulle ära andma viimase kui penni, mis sul kaasas on. Ja kui sa kas või tolli võrra paigast liigud, panen ma selle malga sinu turjal tantsima.

Mölder – Ei, ei, ära löö mind! Sa võid mind läbi otsida, kui tahad, aga sa ei leia minu juurest midagi, ei taskut, pauna ega kukrut.

Robin – Kas ikka tõesti? Mina aga arvan, et sa ei räägi meile sugugi õigust. Kui ma väga ei eksi, siis on sul midagi selle paksu jahukoti põhjas. Armas Arthur, kalla see kott tühjaks. Vean kihla, et sa leiad sealt jahu seest šillingi või kaks.

Mölder – Oh ei! Ärge rikkuge kõige mu head jahu. Te ei saa sellest mingit kasu, aga minust teete vaese mehe. Jätke jahu alles ja ma annan teile ise raha, mis on koti põhjas.

Robin – Ahaa, või nii. Noh, kas ei leidnud ma sinu raha ikkagi üles? Ma justkui tundsin odrajahu seest kulla ja hõbeda lõhna. Noh, mölder, too see kohe lagedale.

Mölder – (seob aeglaselt kotisuu lahti, ajab käed pikkamisi küünarnukini jahu sisse ja hakkab seal sobrama, teised kogunevad tema ümber, vahtides põnevil, mida ta seal välja kaevab) Ahaa, siin need kenakesed mul ongi. (teised kummarduvad veelgi ligemale, pead koos)

(Äkki heidab mölder neile jahu näkku, täites silmad, nina ja suu püüliga ning tehes

nad pimedaks ja pannes peaaegu lämbuma. Veel ja veel jahu heidab mölder nende

peale. Viimaks haarab tüüaka malga ja hakkab igale poole hoope jagama, nagu oleks

ta lausa arust ära. Mats ja mats käib möldri malk ja iga löögiga tõuseb nende

kuubedest õhku suur jahupilv.)

Robin – (möirgab) Pea! Jäta järele, kulla sõber, ma olen Robin Hood!

Mölder – Valetad, sina kelm. Vahva Robin ei ole kunagi röövinud ühtki ausat ametimeest. Sa tahtsid saada minu raha, eks ole? (annab Robinile uue hoobi) Noh, sa ei pea oma osa üksipäini saama, sina pikakoivaline kelm. Kõik saavad ühepalju. (lajatab Väikesele Johnile üle turja) Äh, ära karda, nüüd on sinu kord, habemik. (äsab parkalile matsu) Noh, mis on, punakuub, las ma klopin su puhtaks. (Robin leiab käsikaudu oma sarve ja toob kuuldavale kolm kaikuvat huiget) Tuututa aga tuututa, peatselt pole sul enam lusti pilli puhuda. (klopib Robinit)

(Mõne aja pärast tormavad metsast välja Will Stutely ja salk teisi Robini mehi.)

Stutely – Mis sinuga lahti on, pealik, ja mida see kõik tähendab?

Robin – (vihaselt) Sa vaata, selle reetliku kelmi tõttu olin ma just praegu nii lähedal surmale, nagu ma varemalt kunagi pole olnud. Kui sa nii kiiresti poleks tulnud, armas Stutely, ei oleks sinu pealikut enam elavate kirjas.

Stutely – Kähku mehed, võtke see alatu mölder kinni. (toovad väriseva möldri Robini ette)

Robin – Sa tahtsid mind tappa, eks ole? (põrnitseb möldrit tigeda näoga, siis aga puhkeb Väike John naerma ja teised koos temaga) Mis on su nimi, kulla mees?

Mölder – Oh, paraku, isand, ma olen Nääps, möldri poeg.

Robin – Olen valmis vanduma, et sa oled küll kõige vägevam nääps, keda mu silmad eales näinud. (lööb talle õlale) Kas sa ei taha oma tolmust veskit maha jätta ja minu salka astuda? Ausõna, sa oled liiga vahva mees, et oma elupäevi kolu ja salve vahel mööda saata.

Mölder – Jah, tõesti, kui sa mulle ainult andeks annad need kepihoobid…

Robin – Annan, annan. (katsub valugrimass näol oma liikmeid) Ja nüüd küllalt sellest. Ma olen tänasel päeval oma salka saanud kolm vahvaimat vabatmeest terves Nottinghami krahvkonnas. Me läheme nüüd ära oma metsalaagrisse ja peame seal uute sõprade auks maha lõbusa peo ja võib-olla leevendab siis peeker või paar minu vaeste kontide pakitsust.

Mölder – Oh häda küll, need kepihoobid…..

Robin – Jäta järele.

John – Ma ju ütlesin, pealik, et täna tuleb vihma, aga sina ei uskunud. (kõik pöörduvad naerdes minekule)

Stutely – Robin, Nottinghami šerifil on kavas suur turniir korraldada. Seal kroonitakse ilu- ja armukuninganna.Vibulaskmine ja rüütlite sõjamängud mees mehe ja salk salga vastu. Kogu maa parimad vibumehed kogunevad kokku ja prints Johni truud maaisandad. Ma ei tea, mis asja need ülikud kokku sõidavad, aga kindlad luureandmed ütlevad, et šerif kavatseb sind lõksu meelitada.

Robin – Stutely, sa oled arukas poiss, sest hoiad oma kõrvad lahti, nagu on targale ja osavale metsamehele kohane. Vot see on uudis. Me ei oleks vaprad vabatmehed kui me nendest mängudest osa võtmata jätaksime. Asja tuleb ajada tasa ja targu. Läheme turniirile nii, et keegi meid ära ei tunne. Osa teist riietagu ennast rändmunkadeks, osa talumeesteks, mõned kardseppadeks või kerjusteks, kuid pidage silmas, et igaüks võtab hädajuhuks kaasa tubli vibu või kaheteralise mõõga. Serif saab vingerpussi ja meie kohutäie naerda, sest nagu ütleb meie vana hea Swantholdi-taat: “Kiirustaja kõrvetab suu, rumal, kes silmad kinni pigistab, langeb auku.” Kuidas meeldib teile see plaan, mu armsad mehed?

John – Kui ennast salaja rahva hulka poetada, siis võib asi isegi õnnestuda. Mina olen poolt.

Teised – (hõisates) Just nii! Lähme aga! Hõissa ja peeker veini!

TEINE VAATUS

ESIMENE PILT

Suur turniir Nottinghami linna lähedal laadaplatsil. Tarastatud ala, kujult pikergune

nelinurk, põhja- ja lõunapoolseid külgi raamivad tugevad puuväravad. Igas väravas

seisab heerold koos kolme pasunapuhujaga. Lõuna-sissekäigust väljapoole on

püstitatud kolm telki väljakutsujatele rüülitele, kelle kilbid koos lippude ja vappidega

asetsevad telgi ees. Põhja-sissekäigu juures asub paik nendele rüütlitele, kel soov

väljakutsujate vastu võitlusse asuda. Osa võitlusvälja piirneb ajutise tribüüniga ning

see on määratud leedidele ja lordidele. Keset tribüüni troonib kõrgem ja rikkalikumalt

ehitud looz kuningapaarile, mille kõrval on teine samasugune, aga väiksem, ilu- ja

armukuningannale, kes alles valitakse ja on sellepärast tühi. Kohad tribüüni külgedel

ning kitsale maaribale tribüüni ja võitlusvälja vahele asetatud pinkidel, on määratud

lihtrahvale. Tribüün täitub aegamisi pealtvaatajatega. Võitlusplatsi keskel ratsutab

uhkelt turniiri marssal, kes rahva seas korda peab. Rahva hulgas võib märgata

maskeeritud Robin Hoodi mehi.

Piiskop – Ilu- ja armukuninganna troon on alles tühi. Prints ei oska vist kandidaatide vahel valikut teha.

Reginald – Jäägu kuninganna troon seni vabaks, kuni turniiri üksikvõitja on selgunud ja tema valigu, kes troonile peab istuma. See annab võidule uue võlu ja õpetab kauneid leedisid vaprate rüütlite armastust hindama.

Piiskop – Kui Brian de Bois-Guilbert võidab, siis olen valmis oma roosikrantsi pandiks panema, et ma ilu- ja armukuninganna nime tean.

Reginald – Bois-Guilbertil on hea piik, kuid võitlusväljal on teisigi, kes ei karda temale vastu astuda. (lähenevad prints John ja Eleanor) Laske printsi oma paigale asuda, mu härrad. Rüütlid ja rahvas on juba kärsitud, on ülim aeg mängudega algust teha, teie majesteet.

Prints – (kummardub šerifi poole) Šerif, kas sa oled manitsenud oma mehi tähelepanelikud olema?

Šerif – Iga puu, iga põõsa ja rohututi taga on piilurid valmis ja ootel.

Prints – Reginald, kui kõik on korraldatud, siis alustagem. (annab valge kepiga marssalile märku)

Marssal – Tähelepanu, tähelepanu! Loen ette turniiri korra. Palun vaikust, mu härrad. Esimeseks: täpsuslaskmine. Ette astuvad Inglismaa osavaimad vibukütid eesotsas kuningliku metsavahi Hubertiga. Kõigepealt laseb iga mees ühe noole ja nende järgi valitakse välja viis täpsemat, kes võistlevad edasi. Neist viiest laseb igaüks nüüd kaks noolt, mille põhjal valitakse välja kaks parimat. Kolm noolt laseb kumbki neist kahest, ja sellele, kes parim on, kuulub autasu. Tema kuninglik kõrgus, prints John, on määranud parimale vibulaskjale hõbedaga ehitud jahisarve, sellele lisaks vaat parimat kanaari veini. Teiseks: rüütlimängud. Kolm väljakutsujat astuvad kolme soovijaga võitlusse. Võitlusse ilmuv rüütel võib kolme väljakutsuja seast omale vastase välja valida, puudutades tema kilpi. Teeb ta seda piigi tagumise otsaga, siis sünnib osavuse proovimine nõndanimetatud viisakusrelvadega, see tähendab, et piigiotstesse pannakse puutükk, nii et mingit ohtu pole karta, peale hobuse vigastamise või ratsaniku põrutada saamise. Puudutatakse kilpi aga piigi terava otsaga, siis peab võitlus järgnema à out-rance, see tähendab, et rüütlid peavad võitlema teravate sõjariistadega nagu lahingus kunagi. On rüütlid oma tõotuse täide viinud ja igaüks vastase oda murdnud, siis nimetab prints võitja, kes saab tasuks laitmatu sõjaratsu. Peale selle on temal õigus valida ilu- ja armukuninganna, kes kroonitakse kuldse krooniga. Kolmandaks: korraldatakse üldine turniir, millest kõik rüütlid, kes soovivad, võivad osa võtta. Nad jagatakse kahte rühma ja peavad mehiselt võitlema selle silmapilguni, mil prints John võitluse lõpetamiseks märku annab. Valitud ilu- ja armukuninganna peab siis kõige silmapaistvamat ja mehisemalt võidelnud rüütlit nende hulgast kroonima kuldseist loorberilehtedest tehtud pärjaga. (annab märku ja pasunad puhuvad märguande turniiri esimese osa alustamiseks, esimesed mehed võtavad joone taga kohad sisse)

Rahvas – (karjub ja ergutab laskjaid) Elagu Võsaoru Adam! Elagu Gilbert Punamüts! Hubert, Hubert! Südamikku, südamikku! Elagu Hubert! (rahva hulgas, otse selle istekoha all kus šerif istub, lärmab kõigist kõvemini üks talumees, kel riided seljas räbalad ja peas suur kapuuts) Tubli! Tubli!

Šerif – (kummardub pahaselt üle rinnatise) Mis asja sa nii käratsed, et võtab kõrvust vee välja? Sina mats, kas kuuled.

Robin – (pöörab end pooliti šerifi poole) Mina karjun alati tubli, kui näen head laskmist või tublit lööki. Aga eks see märk ole ka hea tabada. Paras marjulistele, et metsaradadelt mitte eksida.

Šerif – Või nõnda, siis tabad sa ise alati märki, olen selles kindel.

Robin – Metsamehe märki metsamehe maa peal taban alati.

Šerif – Mees, oma häbematu lobisemisega kruvid sa minu huvi kõrgele. Mis on sinu nimi?

Robin – Minu kodukandis kutsutakse mind Kuristiku Volliks.

Šerif – Noh, Volli, tahad sa jõudu katsuda Hubertiga või annad oma vibu ja nooletupe kohe mänguülema kätte.

Robin – Et see kord juba nõnda on, siis olen ma valmis õnne katsuma, kuid tingimusel, et kui mina kaks noolt tollesse märki lasen, siis peab Hubert ühe noole niisugusesse märki laskma, nagu mina soovin.

Šerif – See on õige ja sellega ollakse nõus. Kui sa selle hoopleja võidad, Hubert, siis täidan ma jahisarve hõberahaga.

Hubert – Iga mees teeb, mis ta suudab. Minu vanaisa kandis Hastingsi lahingus head vibu ja ma arvan, et ma tema mälestust ei rüveta. (laseb noole punasesse ringi)

Robin – See oli hea lask, aga sa ei võtnud tuult arvesse, Hubert. Muidu oleksid paremini tabanud. (nool lendab valgele südamikule kaks tolli lähemale kui Huberti nool)

Šerif – Taeva valguse nimel, Hubert, kui sa lased end selle jultunud kelmi poolt ära võita, siis oled sa võllast väärt.

Hubert – Kuigi teie kõrgus laseks mind võlla tõmmata, võib iga mees ometi ainult seda teha, mida ta suudab. Siiski, minu vanaisa kandis head vibu….

Šerif – Kurat võtku sind, sinu vanaisa ja kogu tema suguvõsa! Lase, võrukael, lase nii hästi kui suudad, või sul läheb räbalasti. (Hubert sihib kauem ja laseb täpselt südamikku) Noh, Kuristiku Volli, sellest ei või sa ometi paremini.

Robin – Vähemalt tahan ma tema noolt tabada. (laseb noole pilbasteks)

Šerif – Sa tuline jutt! Oli see vast lask!

Prints – See peab olema saatan ise ja mitte inimene lihast ja luust. Niisugust vibulaskjat pole Inglismaal nähtud sellest ajast peale, kui vibu maale toodi.

Robin – Ma paluksin nüüd teie kõrguselt luba niisugust märki panna, nagu seda kasutatakse põhjapoolsetes maakondades ja tervitatud olgu iga tubli vabatmees, kes katsub seda märki tabada, et meelitada naeratust kena tüdruku huultele, keda ta kõige rohkem armastab. (kargab üle aia ja toob võsast kuue jala pikkuse, täiesti sirge ja mehe pöidlast pisut jämedama pajukepi ning hakkab seda suure rahuga koorima) Mis sellesse laia märklauda puutub, millesse me lasime, siis võiks sama hästi endale märgiks võtta kuningas Arthuri laua, mille ümber mahub kuuskümmend rüütlit. Seitsmeaastane lapski võiks peata noolega selletaolist märki tabada, kuid (lööb oma pajukepi maasse püsti) kuid kes seda oksa kolmesaja jardi pealt tabab, seda nimetan ma vibumeheks, kes on väärt oma vibu ja noolt kandma.

Hubert – Minu vanaisa kandis Hastingsi lahingus head vibu, aga niisugust märki ei lasknud ta kunagi ja ka mina ei tee seda. Kui aga Kuristiku Volli selle oksa lõhki laseb, siis vannun ma talle alla. Inimene teeb, mis ta suudab, aga mina ei hakka ometi märki laskma, mida ma kuidagi ei taba. Sama hästi võiksin lasta pussitera, nisukõrt või päikesekiirt kui valget joont, mida minu silm vaevalt seletab.

Šerif – Arg peni! Kuristik, lase sina, ja kui sa märki tabad, siis ütlen ma, et sina oled esimene, kes seda on teinud. Olgu kuidas on, aga sa ei tohi ainult oma kiitlemisega pääseda.

Robin – Ma teen, mis ma võin, nagu Hubert ütles, ükski ei suuda rohkem. (nool lõikab pajukepi pooleks, millele järgneb rahva võidukisa)

Prints – Need kakskümmend hõbetükki, mis sa ühes jahisarvega ausasti ära oled teeninud, on sinu. Meie anname nende asemel lisaks viiskümmend, kui sina tahaksid meie ihukaitseväes livree ja teenistuse vastu võtta, sest kunagi pole nii tugev käsi vibu painutanud ega nii kindel silm noolt juhtinud.

Robin – Andke andeks, suursugune prints, kuid mina olen tõotanud, et kui ma kunagi teenistusse peaksin astuma, siis ainult teie kuningliku venna Richardi kaaskonda. Need kakskümmend hõbetükki jätan ma Hubertile, kes täna sama hästi vibuga ümber käis kui tema vanaisa Hastingsi lahingus. (nende sõnadega ronib oma endisele paigale lihtrahva hulgas ja jääb kummargil istuma)

Šerif – (tema juurde trügib Gisborn Gay, kes midagi öelda tahab ja serifi õlast puudutab) Mida sina tahad, mees?

Gay – Kui lubate öelda, siis linnuke on puuri lennanud. Robin Hood on turniiril.

Šerif – Kes sa oled?

Gay – Olen Gisborn Gay. Teie maakonna Locksley külas sündinud vabamees. Käesoleval ajal söör Brian de Bois-Guilberti teenistuses.

Šerif – Kuidas võid sa teada, et Robin Hood on turniiril? Minu salakuulajad on saanud kõva käsu igaühte teraselt silmas pidada.

Gay – See mees on kavalam kui teie arvate. Vabandage, auväärt serif, aga ma kiirustan oma isanda juurde. Kohe hakkavad rüütlimängud, kuid ühte tahan öelda: pidage silmas seda talumeest Kuristiku Vollit. Kooritud pajukepi lasmine on Robin Hoodi kuulus trikk.

Šerif – Kui su sõnad tõeks osutuvad, oled sa väärt autasu.

Gay – Mina ei tegutse rahakasu silmas pidades. Olen oma maaisandale alati truu. (lahkub)

Marion – Reetur, alatu reetur ja keelekandja! Ma tunnen seda meest, tema oligi see, kelle süül noor William surma sai.

Šerif – Ma ei taha teada, kuidas see juhtus. Kelle süü läbi? Ma nõuan Nottinghami krahvkonnas seadusekuulekust. See Gay on tubli mees ja Robin Hood peab surema. (kutsub mõned sõdurid kohale ja näitab neile kohad tribüüni külgedel kätte, et need talumeest hoolikalt silmas peaksid)

(Turniiril lõppeb väike vaheaeg ja algab teine osa. Heeroldid hüüavad: “Armastust

daamidele, murdke oma odad ja võidelge südilt, vaprad rüütlid, ilusad silmad

vaatavad teie tegusid!” Väljakutsujate saratseenlik muusika loob atmosfääri

võitlusväljal, siis aga kõlab põhjavärava juurest pasunahüüd ja aeglaselt ratsutab esile

esimene rüütel. Ta puudutab oda tagumise otsaga ühe väljakutsuja kilpi. Telgist väljub

parun Ralph de Vipont, kes esimesel kokkupõrkel suudab sadulasse jääda, aga teisel

prantsatab maha. Veel mõned rüütlid võitlevad, aga rahvas on nördinud, sest keegi ei

taha tõelist lahingut anda. Viimaks ilmub põhjaväravasse tundmatu rüütel ning

puudutab Brian de Bois-Guilberti kilpi oda teravikuga. Kokkupõrge on hirmus ja

rahvas egutab tundmatut rüütlit. Hüüded: “Armastust daamidele! Surm võitlejatele!

Au suuremeelsetele! Kuulsus vapratele!”)

Brian – Kas käisite täna pihil, vend, et oma elu nii julgesti mängu panete?

Tundmatu – Mina olen surmale paremini ette valmistatud kui sina.

Brian – Siis asu võitlusväljal oma kohale ja vaata viimast korda päikest, sest täna öösel magad juba paradiisis.

Tundmatu – Suur tänu viisakuse eest ja tasuks annan sulle nõu värske hobune ja värske oda võtta, sest sa vajad mõlemaid, minu ausõna.

(Kokkupõrkel puruneb templirüütli sadularihm, aga ta on peale kukkumist kohe taas

jalul ja tõmbab mõõga, samuti ka tundmatu rüütel, kuid marssal tormab nende vahele

ja lahutab mehed)

Marssal – Turniiri kord ei luba niisugust kokkupõrget. Varuge kannatust, mu härrad, kolmanda osa tarvis. Tõsta oma visiir, vapper rüütel, ja vasta kuidas on sinu nimi?

Tundmatu – Olen andnud tõotuse mitte enne kiivrit peast võtta, kui oma armastatu silmade ees. Mina olen Päranduseta rüütel. (marssal jääb sellega rahule ja juhatab Päranduseta rüütli kuningliku looži juurde)

Marssal – Teie kõrgeausus, söör Päranduseta rüütel.

Prints – Püha neitsi nimel, see rüütel on päranduseta niihästi oma maaomanduse kui ka viisakuse poolest, kui ta kaetud näoga meie ette tahab ilmuda. Aimate teie, mu lordid, kes see uhke rüütel võiks olla?

Piiskop – Mina ei tea, samuti ei usu ma, et Inglismaal võiks leiduda rüütlit, kes söör Brian de Bois-Guilberti ära võidab.

Reginald – Tasa, mu härrad, milleks see asjatu vaidlus? Võitja ootab alles teie kõrguse lahkust.

Prints – Meie tahtmine on, et ta seni ootaks kuni me leiame kellegi, kes võiks aimata tema nime ja seisust.

Reginald – Vahest on ta mõni neist odameestest, kes kuningas Richardit Palestiinasse saatsid ja kes nüüd ükshaaval maalt koju tulevad.

Piiskop – See võiks ehk olla krahv Salisbury, tema on umbes seda kasvu.

Reginald – Ennemini Thomas Multon, Gilslandi rüütel. Salisbury on tüsedama kondiga.

Eleanor – See võiks kuningas olla, võiks olla Richard Lõvisüda ise!

Prints – Jumal hoidku! (muutub surnukahvatuks) Front-de-Boeuf! Minu vaprad rüütlid ja härrad! Pidage oma lubadusi meeles ja olge mulle ustavad.

Reginald – Siin pole vähimatki hädaohtu karta. Kas te siis tõesti nii vähe oma isa poja hiiglaliikmetega tuttav olete. Küllap teie kõrgus juba märkas, et tal puudub kolm tolli kuningas Richardi pikkusest ja kaks korda niipalju õlgade laiusest. Hobunegi, kelle seljas ta istub, poleks suutnud kuningas Richardit käigul kanda.

Prints – Härra Päranduseta rüütel, kuna see ainuke aunimi on, millega me teie poole võime pöörduda, siis tarvitan ma seda ja teatan teile. Teie olete olnud kõige osavam ja vapram rüütel, seega pälvite teenitult auhinna ja võitja au. Teie kohus kui ka eesõigus on nimetada kaunis leedi meie mängude ilu- ja armukuningannaks. Tõstke oma oda.

(Paneb oda otsa kuldkrooni, millega tundmatu rüütel aeglaselt tribüüni serva mööda

hakkab ratsutama. Tundub, et ta pingutab ennast, sest raudkinnas kukub käest ja rüütel

vajub hetkeks ratsu kaelale. Huvitav on tähele panna iluduste teguviisi sel silmapilgul,

mil rüütel nende eest mööda liigub. Mõni punastab, mõni teeb uhke ja väärika näo,

mõni vahib üksisilmi ettepoole, teeseldes, nagu ei aimakski ta, mis sünnib, mõni

tõmbub tehtud hirmuga tagasi, mõni on surmtõsine, kuid mõni naerab valjusti.

Viimaks peatub rüütel leedi Marioni ees. Laseb oma odaotsa pikkamisi ja kenasti

langeda ning asetab krooni ilusa Marioni jalge ette. Silmapilk hakkavad pasunad

puhuma.)

Marssal – Elagu leedi Marion, valitud seaduslik ilu- ja armukuninganna!

Rahvas – Elagu saksi printsess! Elagu surematu Alfredi sugu!

(Tundmatu rüütel hoiab kätt oma õlaturvise all. On märgata, et ta on haavatud, sest

külge mööda voolab verenire. Kuigi ta püüab vapralt valu taluda, siiski vajub

nõrkushetkel hobuse seljast maha. Kõik vakatavad ja heeroldid jooksevad abi andma.

Nad sõlmivad kiivririhmad lahti. Nähtavale tuleb Gisborn Gay nägu.)

Šerif – Ta ei olegi rüütel! Söör Brian de Bois-Guilberti kannupoiss on turniiril rüütlina esinenud.

Prints – Härrased, see on ju pettus, rüütli seisuse häbistamine. Võtke petis kinni ja pange jalapakkudesse, homme hommikul peab ta ihunuhtlust saama. Jumala eest, ma ei saa aru, miks pidi ta sellist näitemängu mängima?

Eleanor – Südamehääl sunnib meeletusi korda saatma. Pole vist raske aimata, kelle silmis tahtis too õnnetu vaimustusesära näha. Kuid neiule ei paista asjade korraldus meeldivat. See on kord nii, et armuvõrk on nagu kassikangas, mis ikka ja jälle ootamatuid sidemeid seob. Teid see vaevalt huvitab, John.

Prints – Just vastupidi. Teie oleksite jäänudki ootama minu venda Richardit, kes vaevalt kunagi trooni pärib, kui mina teid kuningannaks ei oleks teinud. Ja ma ei ole märganud vähimatki tänulikkust selle eest.

Eleanor – Teid tänada!? Selleks ei saa te mind sundida nagu te mind abielluma sundisite. Ma jään end igavesti süüdistama, et teile järele andsin. Kas oleks te iial oma armastuse nimel võitlusse astunud, nagu too vaeseke? Ka mina olin kord meeletu, siiski jäi väljavalitu taeva tahtel püüdmatusse kaugusesse.

Prints – See poiss oli auhinna peal väljas, kindel mis kindel. (Marion võtab auloožis koha sisse)

Marssal – Tähelepanu, tähelepanu! Algab kolmas osa. Turniiri kord näeb ette sõjariistadena piigid ja mõõgad. Mõõgaga on keelatud torgata, ainult lüüa on luba. Samuti on tavitusel sõjakirves, kuid pistoda on keelatud. Kuna Päranduseta rüütel on haavatud, siis juhib esimest salka parun Ralph de Vipont ja teist salka templirüütel söör Brian de Bois-Guilbert. Olge mehised ja tähelepanelikud!

(Kahe salga kokkupõrkel on kosta raginat. Nii mõnedki pudenevad sadulast.

Ratsarüütlid, kelle odad on metsikus kokkupõrkes enamasti murdunud, võitlevad

nüüd mõõkadega, tehes sõjakisa ja vahetades hoope, nagu oleneks sellest elu ja au.

Bois-Guilberti pooldajad karjuvad: “Templi eest! Templi eest! Vastased karjuvad:

“Desdichado! Desdichado!” Heeroldid hüüavad aegajalt monotoonselt: “Võidelge

edasi, vahvad rüütlid! Mees sureb, aga au jääb! Võidelge edasi, surm on parem kui

kaotus! Võidelge edasi, vahvad rüütlid, sest säravad silmad vaatavad teie tegusid!”

Kiivrituttidest rebitud suled lendlevad lumehelvestena õhus. Kõik, mis sõjas on ilusat

ja meeldivat, on nüüd kadunud, järele on jäänud ainult see, mis hirmu ja kaastunnet

äratab. Ralph de Viponti salgas on üks musta varustusega võitleja, kes istub musta

hobuse seljas. Ta võidab mängleva kergusega need, kes talle kallale tungivad, kuid ise

jääb muretult passiivseks. Rahvas kutsub teda logardiks: “Must Logard!”

Tempilrüütel võitleb mehiselt ja surub Ralph de Viponti nurga poole, sellepärast

hakkavad mõned karjuma: “Vaata sinna, logeleja! Mine oma pealikule appi, Must

Logard!” Rüütel nagu ärkaks unest ja tormab appi hüüdega: “Valge lendmadu! Püha

Jüri rõõmsa Inglismaa eest! Abi on tulekul!”. Ta langetab hiiglasuure sõjakirve

templirüütli pähe, kust see libiseb hobuse peakattele, rabades niihästi ratsaniku kui

hobuse uimaselt maha. Prints John, kes on templirüütli hädaohtlikust seisukorrast

liigutatud, tõstab kepi ja päästab Brian de Bois-Guilberti võidetukstunnistamise

häbist. Pasunad puhuvad võitluse lõppu. Sama märkamatult, kui ta oli ilmunudki,

kaob Must rüütel pealtvaatajate silmist, ratsutades pikaldaselt, hooletult ja ükskõikselt

metsa poole.)

Prints – (peale nõupidamist marssaliga) Kuulutan võitjaks Musta Rüütli.

Marssal – Must rüütel on lahkunud võitlusväljalt.

Prints – Puhuge pasunaid ja kutsuge ta tagasi. Ta ei osanud vist aimatagi meie otsust. (kõik vaatavad metsa poole, aga sealt ei paista kedagi)

Reginald – Valitseja, teil tuleb oma kohust täita ja võitja nimetada. Kui Must rüütel loobub auhinnast ja kuulsusest, siis tuleb paremuselt teine mees võitjaks nimetada. Ei ole kahtlust, et teine mees võitlusväljal oli söör Brian de Bois-Guilbert.

Prints – Teil on õigus. Ja nii olgu.

Marssal – Võitjaks on kuulutatud vapper templirüütel söör Brian de Bois-Guilbert! Tulgu võitja austuses leedi Marioni ette ja paljastagu oma pea, et armu- ja ilukuningannalt vastu võtta kuldloorberitest pärg. (templirüütel kummardub leedi Marioni ees, kes talle pärja pähe paneb ja sellega on suur turniir Nottinghami lähistel läbi, pasunapuhujad puhuvad lõpetust ning rahvas hakkab aegamisi lahkuma)

Prints – Šerif, kas sinu piilurid olid tähelepanelikud ja osavad? Või osutus Robin Hood lisaks ülbusele ka argpüksiks?

Šerif – Teie kõrgeausus, ma kostan teie küsimusele jaatavalt. See tähendab, linnuke on ära tuntud ja rõngastatud. Püha Antoniuse kõige armsama sea nimel, kohe näete kuidas lihunik kuldil karva võtab.

Prints – Ma ei näe kinnitust teie sõnadele. Rahvas lahkub ja pingiread tühjenevad.

Serif – Silmapilk, ja te ei pea enam kahtlema. Mehed, võtke too närukael kinni ja tassige siia. Kohe näete milline sisu peitub süütu koore varjus. (tursked sõjasulased lähenevad raskel sammul kapuutsiga Kuristiku Vollile, kes ikka alles pingil istub, kuigi peaaegu kõik on lahkunud)

Üks – Tõuse üles, mees! (rabab kapuutsist ja tõmbab selle üle pea)

Serif – Ah! (kapuutsi all on õlenukk) Sa sarviline saatan, sina sindrinahk! Olgu neetud see võllaroog, ta on põgenenud ja meid ninapidi vedanud. Siin ta oli ja lasi märki, ma rääkisin temaga, teie andsite talle auhinna, kõik oli korraldatud ja valmis, aga ta pani putket, lasi jalga, tõmbas meid haneks. Võimatu on võimalikuks saanud. Kuidas? Ma ei tea! Jumala eest, ma ei tea! (kuskilt kaugelt lastud nool lendab matsti puuposti, selle küljes on paberilipakas)

Prints – Mingi teade. Loe ette, luuser!

Serif – “Sind õnnitlevad kõigest väest

Sherwoodi vennad truud,

sest jahisarve sinu käest

sai rõõmus Robin Hood.”

(Kaugelt metsast  kandub kõigi kõrvu lustlik jahisarve hüüd.)

KOLMAS VAATUS

ESIMENE PILT

Gurth kohtab tee peal juhuslikult Gisborn Gay´d, kes on riides nagu oleks ta lindprii

metsavend.

Gurth – Kas mu silmad petavad või näen ma und. Vapper rüütel söör Gisborn Gay. Tema kõrgeausus ise, täies tükis ja hiilgusest. Kuid miks peab keegi  keset suve mardisanti jooksma. On siis praegu aeg jõulunaljadeks ja maskipidudeks?

Gay – Ole vait, vana kilk. Narr sa oled ja narrid on su mõtted.

Gurth – Uudishimulik nagu noor harakas, see ma olen.

Gay – Ma lähen minema, olgu neetud siinsed paigad ja rahvas. Peale ebaõnne, äratundmine turniiril, ihunuhtlus ja häbistavad jalapakud, ei ole mul mingit asu neis maakondades.

Gurth – Miks on sul see metsamehe vammus seljas?

Gay – Mina muretsen oma asja eest, nagu sinagi, Gurth, hoolitsed enese eest. Tuleb lõpetada asi, mis kord ette on võetud ja mul on plaan, millest peab tulu tõusma. Tahan naise muretseda Benjamini suguvõsa eeskujul.

Gurth – Benjamini suguvõsa eeskujul? Ma ei mõista sind.

Gay – Herefordi piiskop jutustas kord, kuidas vanal ajal Benjamini suguvõsa mehed ühelt toredalt turniirilt kõik leedid ära röövisid, ilma et nad oleksid küsinud neidude eneste või nende perekondade nõusolekut.

Gurth – Seda lugu ma tean, aga see oli vanasti. Sina mõtled vist imelikul kombel selle loo sündmuste aega ja asjaolusid muuta. Oled sa hull, Gisborn Gay?

Gay – Minu kallimal on suur maavaldus pärida ja kui võit saab täielik, kuulub kõik see kunagi minule.

Gurth – Imeline tark plaan. Kuule, Gisborn, kes on too neitsi?

Gay – Kui sa just teada tahad. Minu nõu on leedi Marion enese omaks teha.

Gurth – Seda ma arvasin ja kartsin. Kurat naerab, kui varas varga tagant varastab.

Gay – Kas peab ta selle kõrgi normanni naiseks saama? Ei, ma ütlen ei. Serif tahab kulda näha ja selle raskust tunda, tema ei hooli tüdrukust. Ainult mina hoolin. Ainuke halb asi on see, et tüdruk hoiab end Robin Hoodi jaoks. Ta käib minu vimmamehega metsas kohtamas. Aga täna öösel, kui tüdruk metsast tagasi tuleb, kargan kuskil varjulises paigas talle kallale ja viin endaga  kaugele reisile.

Gurth – See tüdruk ei ole küünlavahast tehtud, et teda omatahtsi sõrmede vahel muljuda võid.

Robin –  Pole viga, tüdrukud on tüdrukud, olgu siin või sealpool Inglise väina. Üks vaene vana lollpea mu kodukülas Locksleys andis kunagi head nõu. Liiga palju tegeled sa teiste inimeste asjadega, ütles ta. Aga mine oma huvides. Mine otse tüdruku juurde. Tee kõik, et ta sind ei unustaks, ole valvas, räägi temaga ja kui juhus tuleb, siis vinna tüdruk sadulakaarele ja minema. Küll umbsõlmed lõpuks ise sirgeks jooksevad. Mina tahangi nüüd selle hüva nõuande järele teha. Ma viin Marioni mägedesse, metsikute soti klannide juurde. Seal oleme seni varjus kuni vesi selgineb.

Gurth – Sa tahad mägedesse minna. Ära lase oma hullusehoogu saada sama segavaks kui rumalaks.

Gay – Mina lähen nagu truu rüütel oma iluduse naeratust võitma.

Gurth – Nagu truu rüütel. Nagu hull, ütlen mina. Nagu laps, kes jätab tõsise töö, et lendavat karuohakatoppi taga ajada.

Gay – Kes on ülearu ettevaatlik, sel loksub piim ikka maha. Vii rohelise laane vennaskonnale minu poolt terviseid, vana narr, mind nad rohkem ei näe. (lahkuvad)

TEINE PILT

Selge ja rõõmus päev. Suure laanetamme all murul istub trobikond vabatmehi ringis

ümber Will Punakuue ja kuulavad kuidas see pajatab lugu vaprast Carodoc Kidukäest

kuningas Arthuri aegadel.

Robin – See teeb sind ennastki paremaks, kui kuuled lugusid nendest õilsatest meestest, kes elasid nii kaua aega tagasi. Säherdusi jutte kuulates lausub hing: “Ütle lahti oma tühistest ihaldustest ja püüa ka midagi niisugust korda saata.” Mulle tuleb meelde, kuidas meie tublil vanal Swantholdi-taadil oli tavaks ütelda: “See, kes tahab kuud haarata ja seda kätte ei saa, jõuab ikkagi kõrgemale kui see, kes penni pärast poris tuhnib.”

Stutely – Tõepoolest, see on ju ilus mõte, kuid sellegipoolest, aus pealik, üks neist saab penni, aga teine ei saa mitte midagi. Ja ilma pennita peab ta tühja kõhtu kannatama. Needsinatsed lood, ütlen ma, on küll kenad kuulata, aga pahad järele teha.

Robin – Ausõna, alati pead sa igale ülevale, taeva poole sihtivale mõttele jala taha panema. Siiski, sul on terane taip, armas Stutely ja nüüd, kus sa mind tagasi oled toonud maiste asjade juurde, tuleb mulle meelde, et meie raha hakkab kukrus kuivama, sest pikemat aega ei ole piduvõõrad käinud siin arvet tasumas. Nii et sea ennast valmis, armas Stutely, võta kuus meest ning mine Piibe maanteele või kuhugi sinna kanti ja vaata, et sa tood kellegi kaasa, kes meie õhtusöögist osa võtaks. Vahepeal valmistame ette uhke söömaaja, et võõrast, kes ta ka ei oleks, vääriliselt vastu võtta. Kuid ma tahan, et sa Will Punakuue endaga ühes võtaksid, sest tal on tarvis metsaradu tundma õppida.

Stutely – (püsti karates) Ma tänan sind, aus pealik, et sa mind selle ettevõtte jaoks välja valisid. Tõesõna, mu liikmed lähevad juba vedelaks siin laisklemisest. Mis puutub kuuesse mehesse, siis esimene neist olgu Lahke Arthur ja teine Möldri-Nääps, sest nagu sa hästi mäletad, aus pealik, on nad kaikavõitluses kõvad käed.

Robin – Nääpsu eest ja samuti oma õepoja Punakuue eest võin ma vastutada.

Stutely – Mehed, sedapuhku teeme niimoodi, et jaguneme kahte salka. Teie kolmekesi lähete sinnapoole ja meie teiselepoole. Kui juhtub, et üks salk tuleb tühjalt tagasi, siis teisel ikka veab. Nii on kindel on kindel.

(Mehed asuvad teele ja Stutely salk jõuab peagi maantee lähedusse.Varitsus seatakse

tee lähedale tihnikusse sisse, aga kuigi inimesi liigub igasuguseid, õiget rikast ei paista

kuskilt silma. Viimaks hakkab päike taevalael juba madalamale vajuma.)

Stutely – (ronib tihnikust lagedale) Pagan võtku sellist halba õnne. Siin oleme me passinud terve päeva, ja ühtki lindu, keda tasuks lasta, ei ole meie nooleulatusse sattunud. Oleksin ma välja tulnud mõne muu eesmärgiga, siis oleksin kindlasti kohanud tervet tosinat prisket abti, rikast maaisandat või raha all lookas liiakasuvõtjat. Kuid see on ikka nii: hirv ei anna end kunagi nii harvasti silma alla kui siis, mil hall hanesulg on just sõrmede vahel. Ega midagi, poisid, koli kokku ja koju tagasi, ütlen ma. (tahavad minema hakata, aga äkki Stutely peatub ja kuulatab teravalt) Pst! Kuulake, poised. Mulle tundub, et ma kuulsin mingit häält. (on kosta tasast kaebliku nuuksumist)

Will – Seda asja peab uurima. Siin läheduses vaevleb keegi ahastuses.

Stutely – (kahtlevalt) Ma ei tea, meie pealik on alati väga varmas oma sõrme keevasse katlasse pistma, aga mina igatahes leian, et meil ei ole mingit mõtet ennast tülikatesse sekeldustesse mässida. See on mehe hääl, kui ma ei eksi ja mees peab suutma ise oma hädadega toime tulla.

Will – Häbi sulle, Stutely, et sa võid sedasi kõnelda. Jää siia, kui tahad, aga mina lähen ja vaatan, mis seda vaest olevust peaks vaevama.

Stutely – Einoh, mis sa’nd sedaviisi tormad. Kust sa võtad, et ma ei tule? Läki, ütlen ma.

(Jõe kaldal, longus pajuokste all, näevad nad noort poissi kummuli maas, kiharad

sassis, rõivad rääbakil, valju häälega nutmas.)

Stutely – Hei! Kes sa oled, mees, et seal niiviisi lamad ja ilusat rohelist muru soolase veega kuivatad?

(Häält kuuldes kargab noormees jalule, haarab vibu, seab noole nöörile ja on valmis

end kõige kurja vastu kaitsma)

Kolmas – Tõepoolest, ma tean seda poissi väga hästi. Ta on üks rändlaulik, keda ma olen mitmel korral siin ümbruskonnas näinud. Alles paar kuud tagasi, kui ma teda viimati kohtasin, kepsles ta üle mäe nagu aastane hirveke. Siis nägi ta küll tore välja, lill kõrva taga ja kukesulg kübaral, aga nüüd, mulle paistab, on meie kikkal kirevad suled ära kitkutud.

Stutely – (võõra juurde astudes) Häh! Pühi silmad kuivaks, mees. Ma ei salli, kui suur tugev mees nõndamoodi vesistab nagu mõni kümneaastane plika surnud tihase pärast. Pane oma vibu ära, mees. Meil pole su vastu midagi paha mõttes.

Will – (paneb käe poisile õlale) Einoh, sa oled mures, vaene poiss. Ära pane tähele, mis need mehed sulle ütlesid. Nad on küll tahumatud, aga soovivad head. Võib-olla nad ei mõista sinutaolist poissi. Sa peaksid meiega ühes tulema ja ehk leiame kedagi, kes saab sind su raskustes kuidagi aidata.

Stutely – (järsult) Jah, tõesti, tule meiega. Ma ei tahtnud sind solvata ja võin ehk sind aidatagi. Võta oma mänguriist sealt oksa pealt ja läki. (nõnda jõutakse tagasi lagendikule, kus Robin neid juba ootab,  mehed on teinud praksuva lõkke ning selle paistel küpsevad hirve-, faasani- ja kabunapraed)

Robin – (püsti tõustes ja noormehe ette seisma jäädes) Tere õhtust, sõbruke. Kas sina oled siis tulnud täna õhtul koos minuga pidu pidama?

Allan – Oh häda, ma ei tea. Ausõna, ma ei tea. Kas ma mitte und ei näe?

Robin – Ei, kindlasti mitte. Sa oled ärkvel nagu sa varsti veenduda võid, sest sinu jaoks valmistatakse praegu uhket pidusööki. Sina oled täna meie aukülaline.

Allan – Mulle tundub, et ma tean nüüd, kus ma viibin. Kas ei ole sa mitte kuulus Robin Hood?

Robin – Sa tabasid naelapea pihta. Siitkandi rahvas kutsub mind tõesti selle nimega. Kui sa mind juba tunned, siis pead sa ka teadma, et see, kes koos minuga pidutseb, peab pärast tasuma arve. Ma loodan, et sul on ühes pungil kukkur, kena võõras.

Allan – Oh paraku! Ei ole mul kukrut ega raha, välja arvatud poolik kuuepenniline, mille teist poolt kannab mu südamekallike siidpaela otsas oma põues.

Robin – (pöördub järsult Will Stutely poole) Kuule, mis see nüüd olgu, kas see siis ongi meie tänane  külaline, kelle sa tõid, et meie kukrut täita? Mulle tundub, et sa oled toonud turule ainult mingi lahja kuke.

Stutely – Ei, aus pealik, ega ta ei olegi minu külaline. See oli Will Punakuub, kes ta siia tõi. Sellegipoolest, kui sa ehk mäletad tänahommikust kõnelust kuust  ja nõnda edasi, mis olevat hoopis parem kui tolmust üleskorjatud penn, siis tundub mulle, et praegu on paras juhus heategavust harrastada.

Robin – (hoides Allanit enda ees ja tähelepanelikult tema nägu uurides) Noor nägu, lahke nägu, hea nägu. Süütu nagu noorel neitsil ja pealegi veel kõige kenam, mis mu silmad eales näinud, aga kui ma sinu väljanägemise põhjal õigesti võin otsustada, siis vaevab südamevalu ühtviisi nii noort kui vana. Ära kurvasta, noormees. Olen kindel, et sinu asjad ei ole nii pahad, et neid ei saaks enam parandada. Kuidas on sinu nimi?

Allan – Mu nimi on Oru Allan.

Robin – Oru Allan. Oru Allan. Mulle tundub, et see nimi ei ole minu kõrvadele päris tundmatu. Ah jaa, sa oled kindlasti see rändlaulik, kellest ma viimasel ajal kuulnud olen ja kelle hääl pidavat kõiki nii väga võluma. Kas ei tule sa mitte teiseltpoolt jõge, selle jõe kaunist orust.

Allan – Jah, tõesti, sealt ma tulen.

Robin – Kui vana sa oled Allan?

Allan – Ma olen kuueteistkümneaastane.

Robin – Minu meelest oled sa veel liiga noor, et olla muredega koormatud. (pöördub meeste poole) Poisid, tehke eluga ja pange pidulaud hakkama. (pöördub uuesti nooruki poole) Noh, poiss, räägi meile ära, mis mured sul on ja räägi täitsa vabalt. Sõnade vool kergendab alati kurba südant. See on nagu liigsilma avamine, kui veskipaisu taga on juba ülearu palju vett. Tule istu siia minu kõrvale ja kõnele, nagu süda juhatab.

Allan – (alustab vaikselt) Ma rändasin laulikuna läbi maa, peatudes kord lossis, kord härrastemajas, kord talutaredes, kus kunagi. Ükskord jäin halva ilma kätte, tuul tõusis ja vihmapilved katsid ähvardavalt kogu taevalaotuse. Seal nägin madalat taluhoonet, kus elas tubli priitalunik. Peres aga kohtasin kaunist piigat, kelle nimi on Ellen. Ta oli süütu ja kaunis nagu esimene kevadine lumikelluke. Ma mängisin ja laulsin talle ja hakkasin teda armastama. See tare sai mulle põgusast peatuspaigast armsaks kohaks. Ikka püüdsin end Elleni lähedale hoida, jälgisin teda, kui ta taluõues toimetas, kuid olin siiski vist liiga arglik, et teda kõnetada. Viimaks jõeoru nõlval sosistasin talle kõrva oma magusaimad salaunistused ja tundsin kuidas hiirepojukene minu käte vahel sulas, tundsin kuidas tema süda rõõmust värises, ja sealsamas, päikese kuldses valguses, vandusime üksteisele igavest truudust ning poolitasime kuuepennilise. Päevad kulusid omasoodu ja meie armastus püsis värske ja puhtana. Ellenil oli õnne, ta sai šerifi lossis teenijatüdruku koha. Siis aga avastas tüdruku isa, mis käimas on, ja keelas meil kokku saada. Just täna hommikul kuulsin ma ja sain teada, et Ellen peab lõikuskuu alguses abielluma rikka templirüütli söör Brian de Bois-Guilbertiga. Elleni isa meelest on suur asi panna tütar nii suurtsugu mehele, olgugi et vastu tütre tahtmist. Ja tõesti, ega see ime ole, et rüütel minu südamehelbekest endale naiseks ihaldab, sest Ellen on kõige kaunim piiga kogu maailmas.

Robin – Brian de Bois-Guilbertiga? Mis ime küll sundis seda meest oma valikut muutma. See kõverkael on väga liiderlik. Ma ei imesta põmugi, Allan, et su kallike sind armastama hakkas, sest sul on kindlasti hõbemünt keele all just nagu pühal Franciscusel, kes võis oma kõnega taevalinnukesi võluda.

John – (püüab oma hingeliigutust ägedate sõnade taha varjata) Minu viimse hingetõmbe juures, mul on kange tahtmine otsekohe minna ja tollest nurjatust Pua-Kilpäärist tema vilets elunatuke välja vemmeldada. Tohoo pime, ma ütlen, kirevase päralt, kas too normannisetukas mõtleb, et õrnu tütarlapsi saab osta nagu laadalt kanu? Häbi talle, aga pole viga, katsugu ta ainult.

Will – Minu arvates ei ole see tüdrukust sugugi kena, et ta nii kiiresti kellegi käsu peale meelt muudab, eriti kui asi puutub abiellumisse sellise mehega nagu Brian de Bois-Guilbert. Mulle see tema juures ei meeldi, Allan.

Allan – Ei, ei, sa teed talle ülekohut! Ta on õrn ja vagur kui tuikene. Ma tunnen teda paremini kui keegi teine terves maailmas. Ta võib oma isa käsku täita, aga kui ta templirüütli naiseks saab, siis murdub ta süda ja ta sureb.

Robin – (mõtlikult) Ma arvan, et mul on üks plaan, mis võiks siin sobida, Allan. Aga ütle mulle enne, mis sa arvad, poiss, kas sinu armsamal on küllalt meelekindlust lasta end sinuga kirikus laulatada, kuigi te poleks maha kuulutatud, ja siiski leiduks preester, kes tarvilikud toimetused korda ajaks?

Allan – Oh, muidugi on!

Robin – Hästi. Kui tema isa on seesugune mees, nagu ma  arvan ta olevat, siis hoolitsen mina selle eest, et ta annab oma isaõnnistuse teile kahele. Kuid pidage, mulle meenus üks asi, mida me pole arvesse võtnud. Preester! Tõepoolest, need mustakuuemehed ei armasta mind just ülearu, ja kui asi peaks toimuma nii, nagu ma seda antud juhul näha sooviksin, siis näitavad nad ilmtingimata üles kangekaelsust.

John – Pealik, sa unustasid püha Copmanhursti munga. Tema ajaks selle asja joonde, kui teda tarvilikust suunast valgustada, tulgu või paavst needma.

Allan – Mina tunnen teda. Tihti olen oma rännuretkedel tema varjulisse kabelisse sattunud.

John – Niipalju kui ma tean, võib arvata, et vend Vops paneb kenad armastajad rõõmuga paari. Eriti veel, kui pärast seda on oodata tublit sööma- ja joomaaega.

Robin – Anna mulle oma käsi, Allan. Selsamal ajal kahe nädala pärast on Ellen sinu naine.

Stutely – Pidulaud on kaetud, pealik.

(Ootamatult  hakkab metsast lärmi kostma. Seal ilmuvad teise salga mehed. Lahke

Arthur, kellel on seljas munga riietus, mitte mõõdukohane, vaid lühike nii käistest kui

säärtest, tuleb joostes kahe hobuse vahel, ühe seljas paks, teise seljas kõhn munk.

Mölder Nääps ajab koormahobust vankriga, mis on koormatud mitmesuguste

pakkidega.)

Arthur – (hõikab juba kaugelt) Eest ära, head inimesed! Eest ära, siin me tuleme, meie kolm.

Robin – Tervitan teid, vagad vennad. Kes need kolm siis on, mu lustlik sõber?

Arthur – Suur Juss, Kõhn Juss ja paks Juss.

Paks – (oiatab vihast vabiseval häälel) Tead mis, mees. Mul on sinu nurjatust seltskonnast juba villand ja ma ei taha enam, et meie kulul nalja heidetakse. Lase meil rahus oma teed minna.

Arthur – Vaat kus lops! Minu meelest oleme selline kena kamp ja nüüd sa hakkad järsku särtsuma nagu rasv tulisel pannil. Noh, aga te näete, et ma olen vaene mees ja teie olete rikkad. Ma palun, et te annaksite mulle penni või paar, et ma saaksin endale kõrtsis leiba osta.

Paks – Meil ei ole raha, mees. Tule, vend Toomas, läki edasi.

Arthur – (hoiab hobuseid ratsmeist) Kas teil tõesti ei ole sugugi raha ühes?

Paks – Ma ütlen sulle, mees, meil pole raha.

Arthur – Mitte veeringutki?

Kõhn – Mitte punast krossigi.

Arthur – Einoh, niisugust asja ärgu olgu. Jäägu see minul nägemata, et nii vagad mehed nagu teie, lahkute minust pennigi andmata. Tulge mõlemad otsekohe sadulast alla, ja me põlvitame siiasamasse leherisuhunnikusse maha ning palume õnnistatud püha Dunstanit saata meile natuke raha.

Paks – (suure vihaga hambaid kiristades) Mis sa õige mõtled, sa vanakurja käsilane! Kas sina käsid minul, Herefordi piiskopil, hobuse seljast maha ronida ja siia sodi sisse põlvili heita, et paluda mingit närust saksi pühakut!?

Arthur – No tead, mul on kange tahtmine su pea selle eest lõhki lüüa, et sa heast pühast Dunstanist niimoodi räägid.

Robin – (naerdes) Vaata aga, vaata, kuhu kuue alla rammus kimalane peitu on pugenud.

Arthur – Nüüd põlvili, vennad, ja palugem. (tõmbab ropsti mõlemad mungad sadulast ja surub nad põlvili) Oh armuline püha Dunstan! Läkita neile vaestele meestele otsekohe natuke raha, või muidu jääb paks nii kõhnaks nagu kõhn praegu ja kõhnast ei jää üldse midagi järele. Kuid saada neile kummalegi nina peale ainult kümme šillingit, sest muidu lähevad nad uhkust täis. Kõik ülejäänu, mis sa saadad, saada mulle. Noh, (püsti tõustes) vaatame nüüd järele, mis keegi on saanud. (pistab käe oma kaukasse ja toob lagedale ühe šillingi) Ja mis teil on, vennad? (kumbki munk pistab aeglaselt käe oma kaukasse ja tõmbab selle jälle tühjalt välja) Kas teil ei ole midagi? Ei, ma olen kindel, et seal midagi ikka on, mis on ehk jäänud kuhugi õmbluse vahele. Las ma ise vaatan. (õngitseb paksu kaukast nahast kukru) Seda ma arvasingi, et see raha, mis õnnistatud pühak sulle saatis, sattus ühte kõrvalisse kaukasoppi. Ja vaatame nüüd, kas sinugi eest ei ole midagi varjule jäänud, vend Toomas. (õngitseb kõhna kaukast teise kukru) Noh, näed nüüd, ma ju teadsin, et hea pühak saatis ka sulle väikese sandiraha. Teile kummalegi kümme šillingit nina peale, nii nagu me palusime, ülejäänu aga. Robin, püüa! (Robin püüab kukrud kinni)

Robin – Aulik piiskopi-isand, kohe ma laskun sinu juurde, sest ma ihkan sind silmast silma näha palavamalt kui kedagi teist siin armsal Inglismaal. Mis asjaolud siis piiskopi-isandat sellist maskeraadi sundisid mängima?

Piiskop – Segased ajad. Segased ja koletud ajad. Seadusesilm ei ulatu oma pika pilguga igalepoole. Peaksid seda paremini teadma kui mina, sest kas mitte sina pole see kuulus röövel Robin Hood?

Robin – Tõepoolest, see ma olen.

Piiskop – (vihaselt ja valjult) Kuidas sa julged nõnda kohelda nii kõrget kirikumeest, nagu mina olen? Rahumeeles reisisime koos vennaga mööda maanteed, kui teele astus too lindprii ja käskis mul seisma jääda, sa mõtle: minul, Herefordi kõrgel piiskopil. Kuid pane tähele: see mees mitte üksnes ei käskinud mul peatuda, vaid ka ähvardas mind, öeldes, et Robin Hood koorib mu paljaks nagu talvise põõsa. Peale kõige muu sõimas ta mind veel selliste nurjatute nimedega nagu “paks preester”, “rahaõgija”, “liiakasuvõtja” ja jumal teab mis veel, nagu oleksin ma kõigest mingi ringiluusiv kerjus.

Robin – Kas sina, Lahke Arthur, kutsusid kõrgeaulist paksuks preestriks?

Arthur – (alandlikult) Jah.

Robin – Ja rahaõgijaks ja liiakasuvõtjaks.

Arthur – Jah.

Robin – Oh paraku, et see kõik nõndaviisi on, sest ma olen alati leidnud, et Lahke Arthur räägib ainult õigust. (mehed puhkevad naerma) Ei, aulik piiskopi-isand, me oleme karedad sellid, kuid ometi mitte nii halvad, kui sa arvad. Siin ei ole ühtegi meest, kes tahaks juuksekarvagi sinu auväärses peas puudutada. Ma näen, et meie naljad solvavad sind, kuid siin metsikus laanes oleme kõik võrdsed: ei ole meie hulgas piiskoppe, paruneid ega krahve, vaid ainult inimesed ja nii pead sinagi meie eluviisi jagama, kuni sa siin viibid. Aulik piiskopi-isand, meil on siin täna veel teinegi külaline. Ma tahaksin, et sa teda paremini tundma õpiksid, sest mina ja kõik mu mehed püüame teile mõlemale vajalikku au osutada. Kindlasti oled sa kuulnud metsaseadustest mis kehtivad Sherwoodis ja kõikjal kus seadusevastaseid julgeid võib kohata. Meie võtame omamoodi kaitsetolli ja külalised saavad selle eest näha metsameeste meelelahutusi, kuulata lõbusaid laule ja lõpuks kostitame teid rikkaliku söömaajaga. (lükab Oru Allani ette) Vaata, siin on üks noor mees, kelle elukäik ei kannata enam loomupärast sättimist, sest tema pruut tahetakse vastu tüdruku südamesoovi valele mehele naiseks anda. Aga ta on vaene. Sina oled kõige rikkam piiskop tervel Inglismaal. Kas sa ei saaks seda vaest noormeest aidata? (piiskop ei ütle musta ega valget) Tooge koormahobune siia. Kelle käes on asjade nimekiri?

Piiskop – (läbi hammaste) See on minu käes.

Robin – Anna see siia, hea isa. Will Punakuub, sul on samapalju jõudu kui häält. Loe nimekiri kõigile kuuldavalt ette.

Will – Kolm palli siidi Quentin Tarantinole, Ancasteri pudukaupmehele.

Robin – Seda me ei puuduta, sest see Quentin on aus mees, kes on tõusnud omaenese säästlikkuse läbi.

Will – Üks pall sametit Ely maakonna kloostrile.

Robin – Mida teevad preestrid sametiga? Aga olgu peale, kuigi nad seda ei vaja, ma ei võta neilt siiski kõike. Mõõda see kenasti kolme jakku, üks jääb meile, üks kloostrile ja ühe müüme sihtotstarbelisel eesmärgil. (vaatab Allani poole)

Will – Nelikümmend suurt vahaküünalt püha Becketi kabelile.

Robin – Jäägu meist kaugele mõte võtta õnnistatud pühalt Becketilt, mis talle kuulub.

Will – Herefordi piiskopile kuuluv laegas.

Robin – Aulik piiskopi-isand, kas sul on selle laeka võti?

Piiskop – Ei ole.

Robin – Noh, Lahke Arthur, võta mõõk ja murra see laegas lahti, kui suudad. (laegas avaneb) Sina, Will Punakuub, ja sina, Väike John, lugege raha üle. (pöördub piiskopi poole) Aulik piiskopi-isand, ma ei koori sind paljaks nagu talvist põõsast Lahke Arthuri sõnade kohaselt, sest sa võid ühe kolmandiku oma rahast tagasi võtta. Teise kolmandiku sellest võid sa väga hästi loovutada meile sinu enda ja sinu kaaskonna kostitamise eest, sest sa oled väga rikas. Kolmanda  kolmandiku võiks aga kulutada eelpoolnimetatud otstarbeks.

Stutely – Aus pealik, anname kolmanda osa varast Oru Allanile, et ta saaks oma armsama isale pruudiluna tasuda.

Robin – Sa räägid hästi, Will Stutely, ja nõnda peab see sündima.

Piiskop – (kaeblikul häälel) Kas ma võin nüüd oma teed minna, armas mees, sest aeg on hiline.

Robin – Ära nõnda kiirusta, piiskopi-isand. Meil metsas on aega küllaga. Oled oma kukrut tublisti kergendanud ja kolm puhkuse päeva on sinu päralt. Ma tõotan sulle, et sul on siin lõbu laialt, sest nagu ma tean, armastad sa hirvejahti. Heida kõrvale oma tõsimeelsus ja püüa neil kolmel toredal päeval elada lõbusat vabatmehe-elu. Küll sa näed, et sul on kahju siit lahkuda, kui aeg täis saab. (tema juurde astub üks metsast tulnud mees ja sosistab midagi kõrva, Robin viskab pea kuklasse ja jääb mõttesse) Mehed, ma pean aega viitmata kuskil ära käima.  Väike John, sina oled niikaua minu asemel pealik ja hoia piiskopi-isandal silm teraselt peal. Ma lähen kaarnat jahtima, kes süütu tihase puurist ära varastas.

KOLMAS PILT

Keset metsa lagendikul on Marion puu külge kinni seotud. Gisborn korrastab

hobuseriistu ja vaatab mõtlikult tüdrukut.

Gay – Veel tänane öö, homme oleme siit juba kaugel. Ma lasen su sidemed veidi lõdvemaks. (kohendab köidikuid) Kas nii on hea? Seni kuni viibime tuttavates paikades, pead olema kinni köidetud.

Marion – Sinu viis, jõhkralt, jõu ja valega püüda oma tüdruku südant võita, väärib rohkem põlgust kui mina üksi seda jagada jaksan.

Gay – Las aeg kulub, küll sa lepid. Ma ei kõhelnud hetkegi, kui tormasin võimatut püüdma. Saa ometi aru, kui väga ma sinust hoolin! Ma panin sinu nimel oma elu mängu.

Marion – Kui libedad on sinu laused, Gisborn. Hoolid! Sa oled janune, põlvili kaevu ääres ja tahad juua. Kuid tea, et naine on nagu sillerdav jook, mis ühele maitseb  magus, aga teise huulde kuivatab lõhed.

Gay – Võid rääkida, mida tahad.

Marion – Sa vaevad iseennast ja teisi ja täiesti ilma asjata. Mina ja Robin, me oleme teineteisele igavest truudust vandunud.

Gay – (irvitades) Kas jäädki truuks. Ära aja mind naerma, millal on üks naine oma mehele truu olnud? Turniiril läksin ma võitlusse sinu nimi huultel ja võitsin.

Marion – Miks sa kogu aeg korrutad sama asja?

Gay – Ma viin su mõneks ajaks Šotimaale, sealsete metsikute klannide juurde, mägedesse varjule. Sellepärast pead sa mind õppima austama.

Marion – Oo õudust, mida sa räägid! Võta mõistus pähe, Gisborn. Kui sa mind ei taha häbist päästa, miks sa siis ometi endale vabadust keelad.

Gay – (tumedalt) Püha Dunstani nimel! Ma olen asunud teele, see tee võib olla kurveline, kuid ta ei vii tagasi. Sellepärast ole vait ja kuula mu käske. Lähen käin külas, et pika retke jaoks moona varuda. (seob Marionil suu kinni) Et sul ei tuleks vahepeal pähe oma karjumisega olematuid abimehi ligi meelitada. (lahkub)

Marion jääb alguses rahulikult istuma, siis, kui Gay on silmapiirilt kadunud, vaatab

ringi, kas on mingeid võimalusi ennast vabastada. Püüab jalaga ulatuda lähedal oleva

reisipaunani, aga see jääb siiski liiga kaugele. Lõpuks tuleb talle pähe vabaneda suud

takistavast ribast ja see õnnestubki õla abil. Paendub hästi ja hakkab närima

riideräbalaid, millega keha on puu külge seotud. Saabki ühest kohast katki ja vabaneb

nendest. Käed on tugeva köiega kokku seotud, aga Marion ei kaota lootust ja

vingerdab nüüd koti juurde. Põlvitab selle juures, näeb aga et kotti tal kuidagi avada ei

õnnestu, sest käed on seljataha kinni seotud ja teda valdab lootusetus.

Marion – Oo mu jumal, halastaja neitsi Maria! Mitte keegi ei saa mind enam aidata. Keegi ei tea, kus ma olen. (sosinal) Robin. Kas sa kuuled, sa ei kuule, sa ei saagi kuulda. Ei, sa oled kaugel.(hüüab poolvaljusti ja lootusetult) Robin! (korraga jookseb metsast keegi koer tema juurde ja lakub nägu, siis kaob jälle metsa, Marion püüab püsti tõusta ja hüpates metsa põgeneda, aga see ei õnnestu, ta kukub, tõuseb ja kukub jälle, varsti on koer tagasi ja tema järel tuleb Robin Hood)

Robin – (tormab Marioni poole, pikk jahinuga käes, et köidikuid katki lõigata) Püsi rahulikult paigal. Kohe ma päästan su vabaks. Su käed on verele seotud, kurjavaimu hunt, ükskord ma veel närin ta kõri läbi.

Marion – Sa kuulsid, kui ma sind hüüdin. Robin, Robin! (puhkeb üleelatud vägivallast nutma) Minu oma, kallis arm.

Robin – Kõik on hästi, kõik on korras. Hea metsavaim ise juhatas mind sinu juurde. Nagu hagijas metsas otsisin ma sinu jälgi, olin juba lootust kaotamas, aga siis langes päikeselaik sinu kuldsele peapaelale, mis põõsa külge oli takerdunud.

Marion – Sa ikkagi kuulsid, kui ma sind hüüdsin.

Robin – Kuulsin, muidugi kuulsin. Ma viin su natukeseks kõrvale, sest mul on siin üks asi ajada. Igaüks peab saama oma palga, kui palgapäev kätte jõuab.

Marion – Mõtle järele, Robin, see õnnetu on oma kirgede ori. Me peaksime pimedale andestama, sest ta ei näe kuhu astub.

Robin – Ma tean selliseid mehi väga hästi, me oleme temaga koos kasvanud. Ta võib olla vapper ja ustav ja tark, aga ta mõistus on raskepärane, nagu tainas. Venides liikudes järjekindlalt eesmärgi poole, mis on tuumatu ja inetu ja tagajärjetu.

Marion – Ma ei taha verevalamist. Olgu need piisad mu käerandmetel ainsad, mis valatud.

Robin – Miks teed sa selle töö mulle nii raskeks?

Marion – Kui sa halastad, siis sa ka lohutad ja toetad mind.

Robin – Kes võib teada, mida see mees ükskord veel ette võtab? (jääb mõttesse) Maailmas on palju õnnetuid armastajaid ja igaühel neist on oma abinõu. Sinu abinõu on halastus. Olgu, ja ometi.  Nõupidamiseplatsile jäi üks sama õnnetu armastaja pikkisilmi minu tagasitulekut ootama. Liigume, et talle tröösti viia. (hakkavad minema).

NELJAS PILT

Allika kõrval on väikese kabeli varemed. Metsast ratsutab Must rüütel aeglaselt esile.

Märkab ust ja jääb selle tagant kostvat häält kuulama.

Hääl – (kõneleb endaga) Armas poiss, sa oled kõige toredam sell terves maailmas. Ma armastan sind, nagu üks armunu armastab oma kallimat. Oh, sa paned mind häbenema, rääkides minuga nõnda siin üksildases paigas, kus kedagi lähedal ei ole, ja kui sa just tahad, et ma seda ütleksin, siis armastan ka mina sind samavõrd kui sina mind. Einoh, kui nii, siis kas sa ei tahaks võtta üht lonksu head kanaari veini? Alles pärast sind, noormees, alles pärast sind. Noh, palun väga, tee see rüüp oma suuga magusaks. Kui sa mind nii väga sunnid, eks ma siis pea sinu tahtmist täitma, aga sealjuures pakub see mulle ikkagi suuremat mõnu, kui ma joon sinu terviseks. Ja nüüd, armas meheke, on sinu kord. (annab pudeli ühest käest teise kätte) Ma siis joon, mu kullake ja soovin sulle siinjuures kõike sedasama hüva, mis sa mullegi soovisid. (Must rüütel prõmmib odaotsaga vastu kabeli ust)

Munk – (peidab rutuga kõik söödava ja joodava ning vastab siis vagal häälel) Mine edasi, kes sa ka oleksid ja ära sega jumala ja püha Dunstani sulast tema õhtupalves.

Must rüütel – Auväärne isa, mina olen metsa eksinud vaene rändaja ja annan sulle võimaluse külalislahkust ja heldust näidata.

Munk – Armas vend, neitsi Maria ja püha Dunstani tahtmisel olen ma määratud selleks, et ise neid voorusi maitsta, mitte aga pakkuda teistele. Mul ei ole isegi niisugust toidupoolist, mida võiksin koeragagi jagada, ja iga vähegi hellitatud hobune põlgaks minu aset, seepärast mine oma teed ja jumal juhatagu sind.

Must rüütel – Aga kuidas võiksin ma pimedas, niisuguses metsas nagu see siin, teed leida? Palun sind, auväärne isa, kui oled kristlane, siis ava uks ja juhata mulle vähemalt teedki.

Munk – Ja mina palun sind, vend Kristuses, mind mitte enam segada. Sa juba sundisid mind vahele jätma kaks avet ja ühe credo, mida ma pean enne kuu tõusu oma tõotust mööda lugema.

Must rüütel -(karjub) Teed, ainult teed! Juhata mulle siis teedki, kui mul midagi muud pole sinult loota.

Munk – Teed võid sa kergesti leida. Jalgtee viib läbi metsa soo juurde ja sealt pääsed madalale paigale jões, kust praegu läbi saab, sest vihmade aeg on otsas. Oled sa jõest läbi jõudnud, liigu pahemat kätt edasi ja ole ettevaatlik, sest kallas on pisut järsk ja jalgtee olevat, nagu ma kuulnud olen, mitmes paigas sisse langenud. Nõnda mine otseteed edasi….

Must rüütel – Sisselangenud jalgtee, järsk kallas, madal koht ja soo! Söör eremiit, kui sa ka kõige püham oleksid nende seas, kes kunagi palveid lugenud, ometi ei suudaks sa mind sundida pimedas niisugust teed käima. Mina ütlen sulle, et sinul, kes sa ümbruse heldusest elad, pole mingit õigust teekäijatele peavarju keelata, kui nad hädas on. Sellepärast ava uks või, püha risti nimel, ma löön selle sisse.

Munk – Kulla teekäija, ära ole nii häbematu. Kui sa sunnid mind enese kaitseks ilmalikke sõjariistu tarvitama, siis seda halvem sinule. (samal silmapilgul muutub seni summutatud urisemine valjuks ja vihaseks haukumiseks)

(Munga vaenulikest ettevalmistustest pahandatuna lööb rüütel jalaga nii pööraselt

vastu ust, et piidad ja hinged tudisevad.)

Munk – (kes ei taha oma ust teist korda niisuguse hoobi hooleks jätta, hüüab valjusti) Kannatust, kannatust, jäta oma ramm teiseks korraks, armas teekäija, ma teen ukse silmapilk lahti, kuigi sa sellest vähe rõõmu maitsed. Vait, Ponks! Pikali Kihva!

Must rüütel – (astub nüüd uksest sisse ja vaatab ringi) Teie mungakambri vaesus, hea isa, paistab teid küllaltki kindlustavat igasuguste kurjategijate vastu, kui mitte arvesse võtta neid kaht ustavat koera, kes minu arvates on küllalt tugevad, et põtra maha rabada.

Munk – Hea metsavalvur andis mulle loa neid loomi pidada oma mungakambri kaitseks, kuni ajad muutuvad. (mõlemad võtavad vaikides istet ja vaatavad suure tõsidusega teineteist)

Must rüütel – Vaga munk, luba, et ma korra sinu püha vaikimist segan. Ma paluksin kolme asja sinu pühaduselt teada, esiteks: kuhu ma panen oma hobuse? Teiseks: mida ma võiksin õhtusöögiks saada? Kolmandaks: kuhu ma ööseks magama heidan?

Munk – Vastan sulle liigutustega, sest minu põhimõtete vastu käib sõnu tarvitada, kui märgid võivad nende aset täita. (näitab järgemööda kahte onninurka) Sinu tall on seal, sinu ase seal ja sinu õhtusöök on siin. (võtab koldepealselt taldrikuga kamalutäie herneid ja asetab lauale)

(Rüütel vaatab õlgu kehitades, kuidas munk eeskuju andes pistab suurde ning tervete

hammastega varustatud suhu kolm-neli herneiva, mis tundub väga vilets jahvatis

niisugusele veskile.)

Munk – (tõstes lauale kannutäie kõige puhtamat allikavett) See on püha Dunstani allikast. Samast, kus see vaga mees kahe päikesetõusu vahel viissada taanlast ja britlast ära ristis – õnnistatud olgu tema nimi.

Must rüütel – Mulle näib, auväärt isa, et see natuke toitu ühes vedela joogiga, on sind imelikul kombel kosutanud. Välimuse järgi otsustades oled sa nagu loodud maadluses oinast, kepivõitluses sõrmust või mõõgavehklemises kilpi võitma.

Munk – Oi, isand rüütel, teie arusaamised on ihulikud nagu kõikidel ilmalikkudel võhikutel. Püha Dunstan on võtnud mu kasinat ihutoidust õnnistada, sellepärast kiidetud olgu tema nimi.

Must rüütel – Vaga isa, ehk tohiks patune ja uudishimulik inimene küsida, kuidas on su nimi?

Munk – Sina võid hüüda mind Copmanhursti mungaks, sest nõnda nimetatakse mind siin ümbruskonnas. Tõsi, nad lisavad sellele juurde veel sõna “püha”, kuid ma ei pea end selle austuse vääriliseks. Ja nüüd, vapper rüütel, on minu kord paluda teada oma auväärt külalise nime.

Must rüütel – Tõepoolest, püha Copmanhursti munk, inimesed nimetavad mind siinses ümbruskonnas Mustaks rüütliks. Mõned lisavad selle juurde veel sõna “logard”, kuid selle tiitli kandmiseks pole mul küll suuremat lusti.

Munk – (naerab suure suuga) Ma näen, söör Logard, et sa oled tark ja kaval mees. Pealegi näen ma, et minu mungakehakinnitus sulle ei meeldi, sest sa oled kindlasti paremaga harjunud kuningakodades, sõjaleerides ja toredates linnades. Nüüd tuleb mulle meelde, söör Logard, et kui metsavalvur lahkus, jättis ta mulle pisut toitu, mis minu oma tarvitamiseks ei kõlba ja mis mul sellepärast tähtsamate mõtete seas meelest unus.

Must rüütel – Ma oleksin võinud kohe selle peale vanduda, et metsavalvur seda tegi. Teie metsaülem on mõnus mees. Laskem siis sedamaid metsavalvuri lahkusele pilku heita. (munk läheb onni kaugemasse otsa ja avab seal väga osavasti varjatud ukse ning toob ukse tagant pimedast urkast välja haruldaselt suure tinavaagna ühes suure pasteediga.)

Must rüütel – (oma pistoda lõikeriistana kasutades asub kohe toidu kallale) Millal käis tubli metsaülem viimati siin?

Munk – Umbes kaks kuud tagasi.

Must rüütel – Issanda jumala nimel, sinu kodus on kõik täis imet, oo püha munk! Oleksin valmis vanduma, et rasvane sikk, kellest see roog on valmistatud, veel sel nädalal oma jalgel jooksis. (munga nägu venib  ikka pikemaks nähes kuidas toidu hulk külalise pööraste lõigete tagajärjel jõudsalt väheneb) Mina olin Palestiinas, auline munk, ja mulle tuleb meelde: seal on viisiks, et kostitaja peab ise oma toidu kõlblikkust kaasasöömisega tõendama. Olen kaugel sellest, et niisugust püha meest mingis halvas asjas kahtlustada, kuid ometi oleksin sulle väga tänulik, kui sa sellest hommikumaa kombest kinni peaksid.

Munk – Et sinu asjatuid kartusi kaotada, söör rüütel, tahan ma oma tõotusest korraks vaba olla. (nõnda on viisakusejää nende vahel murtud ja munk asus isukalt toidu kallale)

Must rüütel – Püha munk, mina oleksin valmis oma hobuse ühe naela vastu kihlveoks välja panema, et sama hea metsnik, kellele me võlgneme tänu selle hea kõhutäie eest, sulle ka vaadi õlut, ankru veini või midagi muud selletaolist jättis. Selle peale mõtlemiseks oled sina muidugi liiga vaga munk, aga mina arvan, et kui sa veelkord oma urka läbi otsid, siis leiad minu oletuse õige olevat.

Munk – (toob irvitades salaukse tagant nähtavale nahkpudeli ja valab karikad täis) Teie terviseks, söör Logard!

Must rüütel – Joon terviseks! (kui esimene karikatäis on joodud) Püha munk, mina ei jõua küllalt imestada, et mees, kellel on niisugused lihased ja sooned nagu teil, võis tulla mõtte peale ennast siia urkasse maha matta. Minu arvates kõlbad sa ennemini mõne lossi või kindluse kaitsjaks, kus saab süüa rasvast ja juua vägevat jooki. Ja lõppude lõpuks, kui mina oleksin sinu asemel, siis leiaksin kindlasti meelelahutust ja toitu kuninga jahiloomade seast. Siin metsas elab nii mõnigi hea kitsekari ja ühtki sikku ei leitaks vajaka olevat, kui see läheb püha Dunstani kaplani tarvis.

Munk – Söör Logard rüütel, need on ohtlikud sõnad ja ma palun need jätta. Mina olen kuninga ja seaduste ees truu eremiit, sest kui ma oma lääniisanda jahiloomi puutuksin, satuksin ma tingimata vangi ja minu rüü ei päästaks mind võllast.

Must rüütel – Siiski. Sinu asemel läheksin ma palvete lugemise vahel, kuuvalgel ööl, kui metsavahid puhkavad soojal asemel, ja laseksin noole metsalagendikul sööva loomakarja sekka. Tunnista, püha munk, kas sa tõesti kunagi niisugust ajaviidet pole nautinud?

Munk – Sõber logard, täida oma karikas ja ole tervitatud ning palun ära sunni mind oma tüütute pärimistega näitama, et sa oleksid vaevalt väevõimuga peavarju saanud, kui ma tõsiselt oleksin sulle vastu pannud. Usu mind, parem on jumala saadetud head maitsta, kui pealetükkivalt ja uudishimulikult usutleda, kuidas see hea on saadud.

Must rüütel – Tõepoolest, sa teed mu aina uudishimulikumaks! Sa oled kõige salapärasem eremiit, keda ma kunagi olen kohanud. Mis sinu ähvardustesse puutub, siis tea, püha isa, et sa räägid mehega, kelle elu ülesandeks on hädaohte otsida, ükskõik kus ta neid leida võiks.

Munk – Mina joon sinu terviseks, austades väga sinu vaprust, kuid olles mitte just kõige paremas arvamises sinu oskuse üle suud pidada. Kui sa aga tahaksid minuga ühesugused sõjariistad valida, siis saaksid minult kõik oma patud nii põhjalikult andeks, et sa terve aasta jooksul enam ühtegi pattu uudishimuga liialdamises ei teeks.

Must rüütel – Joon terviseks, drink hael, püha Copmanhursti munk! Minu sooviks oleks sõjariista nimepidi kuulda.

Munk – Pole olemas midagi, alates Delila kääridest ning lõpetades Koljati hiiglamõõgaga, millega mina sulle vastaseks ei kõlbaks, aga kui ma peaksin valima, mis ütleksid sa siis, hea sõber, selle mänguasja kohta? (avab teise salaukse ja toob nähtavale paari laiu mõõku ühes kilpidega)

Must rüütel – Annan oma sõna, vend munk, et ma enam haavavaid küsimusi ei esita. Selle seinakapi sisemus on küllaldaseks vastuseks kõigile minu pärimistele, aga ma näen seal ühte sõjariista, millel ma palju meelsamini oma osavust katsuksin kui mõõga ja kilbiga. (läheb võtab kapist kandle)

Munk – Paistab, söör rüütel, et sa oma logardi nime vist ei vääri. On sul mõni laul tagavaraks, siis oled sa alati Copmanhurstis metslinnu pasteediga tervitatud. Tule, täida karikas, sest kandle hääldeseadmine võtab pisut aega ja miski ei terita nii hästi kõrva ja häält kui karikas veini.

Must rüütel – Ma arvan, püha isa, et mänguriistal puudub üks keel ja teistele on pisut liiga tehtud.

Munk – Nii, või sina märkad seda? See näitab, et oled meister. Viin ja sööming, kõik on viina ja söömingu süü. Ma ütlesin küll Allanile, et ta kandlele liiga teeb, kui hakkab pärast seitsmendat karikat tema peal mängima, kuid tema ei võtnud mind kuulda. Sõber, mina joon sinu kunsti terviseks.

Must rüütel – Ja millist laulu soovid sina kuulda?

Munk – Laula ballaadi. Mina olen läbi ja läbi inglane ning läbi ja läbi inglane oli ka minu kaitsja püha Dunstan. Läbi ja läbi inglise keeli tuleb siin kambrikeses laulda.

Must rüütel – Siis tahan ballaadiga õnne katsuda, mille on loonud keegi saksi laulumees, keda ma pühal maal tundsin.  “Ristisõitja kojutulek”

Au, kuulsus käib me rüütli eel,

ta Palestiinast koduteel.

Mees raskes tapluses on käinud

ja rist ta mantlil päevi näinud.

On möödas sõjaretked karmid,

vaid kilbil ilutsevad armid.

Noor rüütel lossi akna all

nüüd laulab laulu kallimal:

“Oo arm, vaid sinu tuksuv rind

võis vägiteele viia mind.

Oo arm, ma oma kuulsuse

nüüd kingin ainult sinule!

Ma harjund lõunas soojaga,

seepärast päikseloojaga,

ma tunnen kaste jahedust

ja otsin sinu kambri ust.

Ja iga heerold, iga laul

vaid sulle kuulutagu au.

See leedi kuningannaks saab

ja kuulsaks üle terve maa,

sest tema kauniduse eest

läks sõtta kõige vapram mees.

Nii võitles vapper sõjamees,

tal leedi lokid silme ees –

ja häda saratseenile,

kes sattus rüütli mõõgale.”

Munk – Ma arvan, et mu saksi suguvennad on küllalt kaua normannide keskel elanud, et neilt nende kurvameelseid laule õppida. Milleks pidi aus rüütel kodukoldelt lahkuma? Kas ta tõesti lootis koju jõudes, et daam ei ripu võistleja kaenlas? Sellest hoolimata, söör rüütel, joon ma selle karika sinu ja kõigi truude armastajate terviseks, kuigi ma kardan, et sina ei kuulu nende sekka. (nende sõnadega võtab kandle ja algab rõõmsat laulu) “Paljasjalgne munk”

Kui aasta või paar, sõber, aega sa saad,

et rännata läbi kõik maailma maad,

siis õnne vaid seal võid leida sa eest,

kus kohtad head munka, head paljasjalg-meest.

Kui leedi auks aadlimees taplusse läeb

ja surmava haavaga siruli jääb,

siis pihin meest ruttu, sest daam ootab mind:

ma lohutan teda. Mis ihkaks veel rind?

Munk igal pool, kuhu ta sammu ka seab,

head-paremat alati omaks seal peab.

Ja kõiki, mis pühamees iganes vajab,

ta võtab ja kodus on igaski majas.

Hea peredaam mungale õlutki toob,

et uinaku alla too tublisti jooks.

Ja peremees voodistki ilma siis jääb,

sest munk sinna magusalt puhkama läeb.

Sind tervitan, paljasjalg-vaimulik mees,

sind, kiriku võim, kartus kuradi ees!

Jah, okkata roose võib noppi vaid see,

kes mungana elab ja käib oma teed.

Must rüütel – Tõepoolest, sa laulad hästi. Tore ilmalik ajaviide.

Munk – Ilmalik? Ma naeran selle süüdistuse üle. Oma kohuseid kabeli ees täidan ma tões ja vaimus. Iga päev kaks messi, hommikupalve ja õhtupalve, lõunal, hilisõhtul ja öösel aved, credod, paterid…

Must rüütel – Välja arvatud kuuvalged ööd, kui pead vahti, lased vibu ja palvetada pole mahti.

Munk – Väljaarvatav välja arvatud. Nagu meie vana abt ütlema õpetas, kui häbematud ilmalikud võhikud peaksid pärima, kas ma kõigist meie ordukommetest kinni pean.

Must rüütel – Salapärane munk, mina olen kuulnud palju teateid ja lustakaid lugusid kellestki vaprast  metsavennast, keda Robin Hoodiks kutsutakse. Kindlasti tead ka sina teda. Mul oleks huvi temaga kokkusaada, sest ma olen kuulnud, et ta siinsetes paikkondades nagu õiglane kuningas valitseb. On see tõsi, et too kartmatu lindprii suure hulga seadusevastaseid julgeid ühe mütsi alla on koondanud?

Munk – Tõepoolest, olgu kõigevägevam talle armuline, kui tervel Inglismaal valitseb segadus ja meeleheide, siis meie metsades võib tunda end julgelt nagu kuningas Richardi ajal.

Must rüütel – Minu mõõgapideme juures, ma pean selle asja käsile võtma ja tolle vahva mehe üles otsima. Ehk oskad sina anda mulle viiteid, kuidas teda kohata. Ma annaksin heal meelel sada naela, kui saaksin näha, mis elu ta Sherwoodi laanes elab.

Munk – Sellist soovi, tubli rüütel, ei ole kuigi raske täita. Kui sa oled valmis loovutama sada naela, võin ma korraldada mitte üksnes kohtumise tolle mehega, vaid ka pidusöögi tema juures Sherwoodis.

Must rüütel – See oleks mulle igati meele järele, aga kuidas mõtled sa mind Robin Hoodiga kokku viia?

Munk – Aga nõnda. Sa tuled koos minuga ja paned selga musta mungarüü, mille alla pistad kukru saja naelaga. Homme hommikul asume teele Nottinghami linna poole ja kui ma väga ei eksi, siis sööme Robini juures lõunat veel enne kui päev õhtusse jõuab.

Must rüütel – Mulle meeldib su plaan ja homme proovime järele, kas ta ka midagi väärt mees on. Olen ma õigesti kuulnud, nagu mulle on räägitud, et see Robin Hood ei ole tollest ajast peale, kui ta lindpriiks kuulutati, tilkagi kellegi verd valanud?

Munk – Tema kaitseb ennast ja oma kodakondseid kõigi võimalike vahenditega, aga ülekohtust verd ei ole tema kätel küll piiskagi, selles võib söör logard kindel olla. Kui me nüüd oleme kaunikesti rõõmsa plaani välja haudunud, siis võtku mu sõber veel viimane karikas. Mina aga toimetan ära need tinapudelid, mille sisemus mu peas möllab. Drink hael, homme tõotab tore päev tulla!

VIIES PILT

Munk ja mungaks riietatud Must rüütel on teel Robin Hoodi juurde.

Munk – Püha Martini nimel, ma tahaksin, et mul oleks tähtsate asjade meelespidamiseks parem pea. Siin me nüüd oleme: asusime nõnda teele, et ei võtnud tilkagi joodavat kaasa. Praegu annaksin ma viiskümmend naela selle eest, et oma janu kustutada. (vaevalt on seda öelnud, kui metsast astub välja Väike John)

Väike John – Tõepoolest, vaga vend, (võtab Musta rüütli ratsu valjastest kinni) ei oleks sugugi kristlik nii väärt pakkumisele vastamata jätta. Meie peame siin lähedal kõrtsi ja viiekümne naela eest anname sulle mitte üksnes tubli sõõmu veini, vaid lisaks kõige vägevama pidusöögi, mis iganes sinu suulage kõditanud on. (paneb näpud suhu ja laseb kuuldavale läbilõikava vile, sedamaid kargavad tihnikust välja mõned tursked metsamehed)

Must rüütel – No mis see nüüd olgu, mees? Kas sul pole vähimatki lugupidamist meiesuguste pühade meeste vastu?

Väike John – Mitte raasugi, sest vaadake, teiesuguste rikaste munkade kogu pühaduse võiks poetada sõrmkübarasse ja tubli õmbleja ei tunneks seal midagi ees olevat.

Munk – Häbene ometi, Väike John! Kas sa mind siis ära ei tunne? (kergitab kapuutsi)

Väike John – Oh sa mu meie! Püha Copmanhursti munk, vend Vops, no miks ma sind ära ei tunne, vagaduse üllas eeskuju. Terekest teile. Kuhu sa teel oled ja kes on see vend sul kaasas?

Munk – Meie oleme teel Robin Hoodi juurde. Minu kaaslasel on mingi asi temaga ajada.

Väike John – Pealik rõõmustab kindlasti kui sind näeb. Õigupoolest oli just temal plaan sinu kabelit külastada, kuid nagu ütleb vanasõna: “Kus häda suur ja karvane, seal abi kiire ja siidine.” (pöördub Musta rüüli poole) Kas ei tahaks sa oma peakotti korraks tagasi lükata, sest ma vaataksin hea meelega sulle näkku?

Must rüütel – Ei, ma ei tohi oma peakotti tagasi lükata, sest ma olen tõotanud, et keegi ei näe mu nägu enne Robin Hoodi.

Väike John – Varja ennast siis rahumeelega ja jäägu minust kaugele mõte sundida kedagi tema tõotust murdma. Aga ma ei kahtle, et sul on kaasas kõhukas kukkur, mille eest meie kõrtsis oma arvet tasuda. Näita oma kukrut, auväärne vend, või muidu pean ma sind viimati veel paljaks koorima, et seda ise üles otsida.

Must rüütel – Ära tarvita vägivalda. Siin on mu kukkur, aga ära söenda oma kätt meie isiku külge panna.

Väike John – Ohoo, millised uhked sõnad. Oled sa Inglismaa kuningas, et minuga sedaviisi räägid? Viiskümmend naela, nii nagu sa ise kauba hinna taeva poole hüüdsid, ülejäänu saad tagasi. (hõikab oma mehi ja varsti jõutakse suure tamme juurde) Robin, võta külalised vastu!

Robin – Ennäe imet, vend Vops koos kaaslasega. Mul on hea meel nii vagade külaliste üle. Õigupoolest on mul üks oluline jutt sinuga ajada, püha  Copmanhursti munk, aga jäägu see homme hommikuks, sest hommikused jutud kannavad head vilja.

Must rüütel – Minu hingeõnnistuse nimel, sinu ümber on tõesti kenakene hulk noori mehi, vapper Robin Hood. Ma arvan, et isegi kuningas Richard tunneks rõõmu sellise ihukaitse üle.

Robin – Need siin pole sugugi veel kõik, sest kuuskümmend meest on Will Stutely’ga mujal asju ajamas. Mis aga puutub kuningas Richardisse, siis ütlen ma sulle, vend, et meie hulgas pole ühtki meest, kes ei oleks valmis tema eest oma verd valama, nagu oleks see paljas vesi. Teie, vaimulikud, ei mõista meie kuningat õigesti hinnata, aga meie, vabatmehed, armastame teda truusüdamlikult kõigi tema vaprate tegude pärast, mis sarnanevad nii väga meie endi tegudele. Nääps, too õlut ja veini, neil auväärsetel meestel on kindlasti janu ja kuna nad on rikkalikult maksnud, siis peavad nad saama ka parimat mis meil on. (võetakse karikad)

Must rüütel – Ma olen kuulnud, et sul olevat suurepärased laskurid. Kas sa ei tahaks meile natukene seda kunsti näidata?

Robin – Suurima rõõmuga. Me näitame oma külalistele alati hea meelega kõiki oma oskusi. Nagu ütleb vana hea Swantholdi taat: “Sellel peab küll kivist süda olema, kes puurilinnukestele kõige paremat ei paku.”

Väike John – (ütleb mungale kavalalt, nii et Robin vist ei kuule) Kuulsid mis meie pealik ütles? Kui tal iganes mõni armetu mõtteterakene pähe turgatab, ajab ta selle otsekohe tolle vana hea Swantholdi-taadi kaela, jumal ise teab, kes see sihuke on, nii et too vaene mehike peab ringi käima, kõik meie pealiku arupudemed ja nipped-näpped turjal. (vahepeal on lilledest ja okstest vanik üles tõmmatud)

Robin – Noh, poisid, see on kena märklaud. Igaüks teist laseb selle pihta kolm noolt ja kui keegi kas või ühe noole mööda laseb, saab ta Will Punakuue käest kõrvakiilu.

Munk – Kuule aga. Sa annetad oma vägeva nõo kõrvakiile, nagu oleksid need mõne matsaka piiga patsutused. Võib olla tahan ka mina proovida.

Robin – Kulla vend Vops, mina arvan, et sul on kõrvad sama kõvasti pea küljes kinni kui paavstil endal. Tehke algust, mu vaprad poisid. (mehed hakkavad oma täpsust näitama ja esimene, kes ühe noolega eksib on Lahke Arthur)

Will – (õrnal ja mahedal häälel) Tule aga siia, mees. Ma olen sulle midagi võlgu ja see tuleb jalamaid ära õiendada. (Lahke Arthur saab, plauh, kõrvakiilu ja lendab meeste naeru saatel jalad ees rohu sisse)

Must rüütel – (endamisi) Kõigi pühakute juures, ma annaksin tuhat naela, et see mees oleks minu kaardiväes. (nüüd võtab Robin ise vibu, kuid oh häda, nool lendab tolli jagu vanikust mööda)

Robin – Pagan võtku! Sellel noolel oli halb sulg, ma tundsin seda just siis, kui ta mu sõrme vahelt lendu läks. Andke mulle üks korralik nool ja ma ajan sellega kepi lõhki.

Will – Ei, armas pealik, sul olid olemas kõik võimalused, aga sa lasid ikkagi märgist mööda. Ma olen valmis vanduma, et see nool oli niisama hea kui iga teinegi, mis siin täna lendu lastud. Tule aga siia, ma olen sulle midagi võlgu ja tahaksin selle kohe ära tasuda.

Munk – Mine aga mine, vapper Robin. Ja minu õnnistus olgu sinuga. Sa jagasid nii lahkesti neid Will Punakuue patsutusi, et oleks kahju, kui sa oma osast ilma jääksid.

Robin – Niisugust asja ei või olla. Mina olen siin kuningas ja ükski alam ei tohi kuninga vastu kätt tõsta. (mõtleb järele) Aga, siiski. Kui isegi kuningas Richard  võib end ilma häbenemata püha paavsti tahte alla heita ja temalt patukahetsuse korras karistuse vastu võtta, siis alistun ma sellele vagale mungale, keda ma ei tunne ja võtan oma kõrvakiilu tema käest vastu. (pöördub Musta rüütli poole) Ma palun sind, vend, kas sa ei toimetaks minu karistamist oma püha käega?

Must rüütel – Suurima rõõmuga. Noh, poisid, tehke talle muru peal ruumi.

Robin – Kui sa mind uperkuuti lööd, annan ma sulle su viiskümmend naela lahkesti tagasi, aga arvesta sellega, vend, et kui sa mind murule pikali ei siruta, võtan ma sinult su kelkimise pärast viimase kui veeringu ära.

Must rüütel – Olgu nii. Olen nõus proovima. (käärib käise ülesse ja Robin jääb pungis silmi vägevat käsivart vahtima, siis aga ajab jalad harki, et muigel sui hoopi oodata, kuid hoop niidab ta jalust)

Robin – (püsti tõustes, kätt iga natukese aja tagant ettevaatlikult kõrva juurde tõstes ja seda õrnalt sõrmeotstega puudutades) Will Punakuub, loe sellele sellile tema viiskümmend naela pihu peale. Ma ei taha teda ega tema raha nähagi. Susi teda söögu koos tema kõrvakiiludega! Oleksin pidanud oma osa ikka sinu käest vastu võtma, sest nüüd kardan ma, et olen igaveseks kõrvakuulmisest ilma jäänud. (teeb naljakaid grimasse)

Must rüütel – Ole tänatud, mees ja kui sa iganes veel teist sellist lopsu peaksid soovima, siis tule aga minu juurde ja ma anna selle sulle täiesti tasuta.

Robin – Pagana pihta, see meeldiv tutvus läks mulle maksma kõrvakuulmise ja veel viiskümmend naela pealekauba. (kostab piilurite hoiatusvile ja metsast ilmub lagedale Gurth, kes tuleb Robini juurde)

Gurth – Robin Hood, üllas röövel, ma näen et sul on täna külalised, aga võta mind viivuks kuulata. Parun Ralph de Vipont on prints Johni vastu mässu tõstnud ja nüüd liiguvad tema sõjaväed Lincolni linna vastu, et see tormijooksuga valutada. Tema tee peale jääb Locksley külake ja sealsed elanikud palusid mul sinu käest abi paluda, et sa oma meestega tuleksid ja korda peaksid, sest on teada, et vägede liikumisel ei säästeta ei hunte ega lambaid.

Robin – Ole sa tänatud, tubli narr. Minu piilurid tõid hommikul samasuguse teate ja ma võin kinnitada, et ohtu ei ole karta. Võtab paar päeva aega, enne kui nad minu sünnikülani jõuavad. Ma jälgin väehulkade igat sammu suure hoolega.

Must rüütel – (lükkab oma peakoti hooga tagasi ja küsib kõuehäälel) Mida see peab tähendama? Pealetung on alanud ilma minu korralduseta.

Robin – Ahaa, nüüd tunnen ma teid ära, söör rüütel. Teie olite see, kes otsustas inglaste võidu välismaalaste üle Nottinghami turniiril.

Must rüütel – Ja mis sellest järgneb, kui teie õieti aimate, tubli vabamees?

Robin – Siis peaksite minu arvates olema sama hea inglane kui rüütelgi.

Must rüütel – (kõlava häälega rõhukalt) Te ei või kedagi leida, kellele Inglismaa ja iga tõsise inglase elu oleks kallim kui minule.

Robin – Kuidas on teie nimi, söör rüütel?

Must rüütel – Mina olen Inglismaa Richard.

Robin – Richard Lõvisüda! (kõik langevad põlvili)

Richard – Tõuske üles, mu sõbrad, sest oleks kahju, kui lõbus päev lõppeks sellisel moel, et see rikuks kõik temast saadud rõõmud. Ja sina, tubli Locksley…

Robin – Ärge nimetage mind Locksleyks, mu isand, vaid hüüdke mind nimega, mille kõla on, ma kardan, liiga kaugele kostnud, et ta poleks teie kuninglikesse kõrvadesse ulatunud.  Juba ammu olen ma Sherwoodi Robin Hood.

Richard – Röövlite kuningas ja tublide poiste vürst, kes poleks sinu nime kuulnud. Kuid ole kindel, vapper Robin Hood, mitte ainsatki sinu tegu, mida sa minu äraolekul segaste aegade tõttu oled teinud, ei tohi karistusega mälestada.

Gurth – Vanasõnal on õigus: “Kui kass on majast läinud, eks hiir siis sahvris käi.”

Richard – Gurth, oled see sina? Nii kaua pole sinu häält kuulnud. Ma arvasin juba, et sa oled peitu pugenud.

Gurth – Mina peitu pugenud! Millal olete näinud, et narrus oleks vapruse maha jätnud?

Richard – Ma tean, et sa oled mulle alati truu olnud, terava keelega narr. Võta maha võru oma kaelast, sest minu tahtel ei ole sa nüüdsest peale enam ori. Sa tuled koos minuga Londonisse ja sinust saab minu isiklik kojanarr.

Munk – (on põlvili ja palvetab alandlikul häälel) Confiteor! Confiteor! Pihin ja tunnistan.

Richard – (tema poole pöördudes) Miks nii rusutud, hull preester? Kardad sa, et su piiskop teada saab, kui usinalt sa neitsi Mariat ja püha Dunstani teenid? Ära karda, Inglismaa Richard ei lobise välja ühtegi saladust, mis talle pudeli juures on usaldatud.

Munk – Mitte seda, armuline valitseja. Ma ei karda kõverat keppi, vaid valitsuskeppi. Miks pidin ma küll issanda poolt võitud mehele herneid pakkuma!

Richard – Ah sealt puhub tuul. Aga tõepoolest, ma olen need herned juba unustanud, pealegi said herneterad enestele väärilise kaaslase pasteedi näol, lisaks veel väga head veini.

Munk – (teeb alandliku ja silmakirjaliku näo) Ja ometi, ma ei tea, missugust karistust ma selle pühadust teotava teo eest peaksin kandma.

Richard – Vend, ära räägi sellest enam. Ma arvan, et parem oleks kirikule ja sinule eneselegi, kui ma muretseksin sulle loa mungakuuest loobumiseks, nii et sa võiksid vabamehena meie isikliku kaitseväe teenistusse astuda, nagu sa olid tänini püha Dunstani altari teenistuses.

Munk – Mu isand, palun kõige alandlikumalt andeks, lootes, et te mu vabandust tähele panete, kui ma ütlen, et teie ei tea, kui hirmsasti laiskuse patt minu üle võimust on võtnud. Püha Dunstan, olgu ta meile armuline, seisab rahulikult oma nurgas, kuigi ma palvetamise unustaksin rasvase metspuki pärast. Mõnikord jään ööseks kodunt ära, mõni teab kuhu, aga püha Dunstan ei kaeba, tema on vaikne ja rahulik isand, nagu puukuju kunagi. Kuid vabamehena oma kuninga ihukaitsjaks olla, au on kahtlemata suur, aga kui ma peaksin sammukese kõrvale kalduma kuhugi mõnda leske trööstima või metslooma tapma? Ma palun, mu hea isand, jätke mind nõnda, nagu te mu leidsite ja unustage need herned, need herned!, või kui te mind tahate lasta oma lahkuse osaliseks saada, siis võtan ma tänulikult vastu kõige pisemagi annetuse püha Dunstani altarile.

Richard – Mõistan ja püha munk peab minu jahiloomadest Sherwoodi metsades osa saama. Kuid pane tähele, igaks aastaajaks määran sulle ainult kolm pukki ja kui need kolm tapetut kolmekümmet ei vabanda, siis pole ma kellegi kristlik kuningas ega tõsine rüütel.

Munk – Teie kõrgus olgu kindel, et püha Dunstani õnnistusel kasvab teie poolt määratud rikkaliku saagi hulk.

Richard – Selles ma ei kahtle. Ja kuna pukiliha on ainult kuiv toit, siis saab meie keldriülem käsu iga aasta sulle anda ankur kanaari veini ja kolm aami kõige kangemat õlut. Kui see sinu janu ei suuda kustutada, siis tule minu juurde kuningakotta, kus sa minu viinakallajaga tutvust pead tegema.

Munk – Kuid püha Dunstan?

Richard – Saab peakatte, ametikuue ja altarivaiba. (lööb risti ette) Aga naljast ei tohi me tõtt teha, sest muidu võiks jumal meid nuhelda, et me enam oma lolluste kui tema au ja austamise peale mõtleme.

Munk – Mina vastutan oma kaitsepühaku eest!

Richard – Vastuta iseenese eest, munk. (Robinile) Noh, kuidas on, kas su kõrv on veel liiga kurt, et mu juttu kuulda?

Robin – Ainult surm saab mu kõrvad nii kurdiks teha, et nad enam majesteedi häält ei kuule. Mis aga puutub kõrvakiilu, mis teie majesteet mulle andis, siis ütleksin ma, et ehkki mul võib palju patte hinge peal olla, sai karistus nende eest igatahes kuhjaga kätte mõõtetud.

Richard – Arvad sa? Ära võta oma patte nii kergelt, kulla Robin. Aga pole viga, tõsta silmad. Siinsamas annan ma sulle ja su salgale kõik täielikult andeks. Kuid ma ei saa tõesti lubada teil mööda metsi ringi luusida, nagu te siiani olete teinud. Sellepärast haaran ma kinni su sõnast, kui sa ütlesid, et oleksid valmis mind teenima ja sa tuled koos minuga. Me võtame kaasa ka selle vahva selli Väikse Johni, samuti sinu õepoja Will Punakuue ja teised ülejäänud, kes soovi avaldavad. Mul on vaja vapraid mehi, kellest saaks minu sõjavägede tuumik, sest ma olen otsustanud kogu maal korra ja seadused jälle kehtima panna. Kas sa oled valmis minule abiks olema, et see koorem taas rööbastele lükata?

Robin – Tuhat korda nõus.

Richard – Lasku põlvili, kuulus röövel Robin Hood. Sinu loomuomadused ja teod väärivad kõrgemat seisust, kui vabatmees Sherwoodi metsadest. Ma pärjan su krahvi tiitliga. (lööb Robini mõõgaga sööriks) Isa, poja ja püha vaimu nimel. Tõuse üles, söör Robert of Huntingdon.

Robin – Kuningas näeb kaugele ja mõtleb kõrgeid mõtteid. Aga minul on üks asi ajada, mis väike ja märkamatu näib. Armastus on vägede liigutaja selles maailmas ja truud armastajad saagu minu poolt paari pandud, nii nagu lubatud. Homme peetagu rändlaulik Oru Allani pulmad ja tema tahan ma endaga Londonisse kaasa võtta. (häbelikult) Samuti oma mõrsja leedi Marioni. (Oru Allan astub ette)

Richard – Jumala eest, kui su laulmine vähegi su väljanägemisele vastab, siis peab see küll kena olema. Ole hea, löö üks lauluke lahti ja lase meil oma kunstist aimu saada.

Allan – (libistab kergelt üle harfi keelte ja kui ümberringi kõik on vaikinud, alustab laulu)

Kus oled sa viibind, mu tütar?

Ma kõndisin kaldal kaljude pääl,

kus lainetab otsatu veeväli sääl,

kus kaardub tinase taeva äär

ja kurvalt kaeblevad tuuled.

Mis nägid sa sääl, mu tütar?

Üks laevuke sõudis sääl voogudes

ja vesi tuiskas ta täävi ees

ja vesi ta ümber kohas ja kees

ja kurvalt kaeblesid tuuled.

Kes sõitis seal laevas, mu tütar?

Mees seisis sääl valgete purjede all,

ja juuksed voogasid õlgadel tal,

ja seisis õlgade varjus Suur Hall

ja kurvalt kaeblesid tuuled.

Mis tegi ta sulle, mu tütar?

Kolm korda suule ta suudles mind.

Siis taevaõndsuses paisus mu rind

ja lainetas valus kui vetepind.

Ja kurvalt kaeblesid tuuled.

Miks vaikid nii järsku, mu tütar?

Kuid tütar päriselt vaiki jäi

ja istub elutult longuspäi.

Ta pale on kaame, ta süda ei käi.

Ja kurvalt kaeblesid tuuled.

Richard – Sul, Allan, on nii imeilus mahe hääl, et see kummaliselt mu südant liigutab. Tõele au andes on sul ilusam hääl kui Blondellil ja tema oli minu meelest parim laulik, keda ma eales olen kuulnud.

Allan – Teie kõrgeausus! Ma olen tänulik ja uhke. Teie lahkel loal, kuivõrd ma olen nii kindlasti hakanud Robin Hoodi sõnadesse uskuma, siis kutsun teid ja kõiki siinviibijaid oma pulma, mis veel nädal aega tagasi oli vaid kehatu unistus.

KUUES PILT

Väike kirik jõe kaldal. Robin ja tema salk võtavad kiriku esisel varakult kohad sisse.

Robin – Tõesti, seesinane armas maailm on ühtviisi kena nii siin kui sealpool laanepõues. Kes nimetab seda hädaoruks? Minu arust on see üksnes meie endi meeletumedus, mis maailma süngeks teeb.

Munk – Sa ei mõtle ka millegi muu kui üksipäinis ilmalike asjade peale. Ometi on selle ilma hädade ja murede vastu paremaid abinõusid kui õllejoomine ja säravad silmad, nimelt paastumine ja vaga mõtiskelu. Vaadake mind, kas ma olen mureliku mehe moodi? (mehed puhkevad naerma)

Robin – Ma tahaksin nüüd, et üks teist vahti peaks ja mulle teataks, kui keegi kiriku poole tuleb. Roni üles puu otsa, Will, nõnda et sa sealt kõike näeksid. Noh, räägi meile, mida sa näed?

Will – Ma näen sõudmas valgeid pilvi ja tunnen puhumas tuult, ja kolm musta varest lendavad üle küngasmaa, kuid rohkem ei näe ma midagi.

Robin – (mõne aja pärast) Noh, ütle meile, mida sa nüüd näed?

Will – Ma näen puid õõtsumas taeva taustal ja üht parve tihaseid paberituusti kallal nokkimas ja vana kindluse varemeid, mille parempoolne torn hakkab lagunema, kuid rohkem ei näe ma midagi.

Robin – (mõne aja pärast) Mida sa nüüd näed?

Will – Ma näen tolmu tõusmas maantee peal ja kahte kena tüdrukut, kes jäätist limpsivad, ja nüüd näen ma hulka rahvast tulemas kiriku poole. Robin, piiskop on kõige ees ja tema järel tulevad pruut ja peigmees.

Robin – (püsti karates) Aja end üles, vaga mees. Liiguta ennast nüüd ometi, vend Vops. Too seal, kes kiriku poole tuleb, on üks sinu seisusest. Mine ja räägi temaga ja poeta end kirikusse, nii et sa platsis oleksid, kui sind vaja läheb. Meie, Väike John, Will Stutely ja mina, järgneme sulle üsna pea. Teised peitke end tihnikusse ja oodake.

Munk – Tervist vend, las ma aitan sind. (võtab piiskopi käest ilmatusuure võtme ja aitab kiriku ust lahti keerata)

Piiskop – Kes sa oled, armas vend? Kust sa tuled ja kuhu sa lähed?

Munk – Nõndamoodi kostan ma su küsimise peale, vend. Ma olen Copmanhursti munk ja siit kaugemale ma ei lähegi, kui sa lubad mul jääda laulatusele, mis siin aset peab leidma. Ma tulen allika-orust ja olen üks vaene eremiit.

Piiskop – Muidugi, sa oled teretulnud, vend. Tänasel päeval saab siin toimuma auväärse templirüütli söör Brian de Bois-Guilberti ja neiu Elleni laulatustseremoonia ja mul ei ole midagi selle vastu, kui sa seda pealt soovid näha. (astuvad kirikusse, piiskop teeb ettevalmistusi laulatuseks ja juhatab pruudi ja peigmehe sametpatjadele põlvili) Põlvitage ja palugem!

Robin – (kirikusse astudes) Oota vähe, austatud piiskopi-isand.

Piiskop – Sina! Aina sa tuled ja segad ennast sinna vahele, kuhu sind pole kutsutud.

Brian – Piiskop, kas sa tunned seda kelmi?

Robin – Mina ise, kõrgeauline. (astub Elleni ette) No mis see nüüd olgu? Mida ma näen? Neil palgeil on liiliad, aga mitte roosid, nagu oleks kohane nägusale mõrsjale. See laulatus ei kõlba kuhugi. Sina, uhke rüütel, oled rikas ja kuulus. Kas sa arvad, et rikkusega saab nii õrna tütarlapse südant võita? Ei, ütlen ma sulle, see ei või sündida, sest sina ei ole tema südamearmsam.

Elleni isa – Mis see nüüd on? (sisse tulevad Väike John ja Will Stutely, astuvad Robini kõrvale ja paljastavad mõõgad, nende kõrval on Oru Allan) Kas see oled sina, Oru Allan, kes kogu selle segaduse on sepitsenud?

Robin – Ei, see olen mina ja mu nimi on Robin Hood. (pulmarahvas ahhetab) Ärge kartke, mul ei ole teie vastu kõige vähematki kurja mõttes. Kuid siin seisab ilusa Elleni kihlatud peig ja temaga läheb ta paari või muidu saab mõni teie hulgast tulist valu tunda.

Elleni isa – Mina igatahes ütlen ei! Mina olen tema isa ja ta läheb söör Brian de Bois-Guilbertile ja ei kellelegi muule.

Brian – (uhkelt) Ei, mees, sa võid oma tütre tagasi võtta. Pärast selliseid alandusi ei abiellu ma temaga, kui ma seeläbi ka kogu Inglismaa endale saaksin. Ma ütlen sulle otsekoheselt ja selgelt: ma armastasin sinu tütart ja oleksin ta üles tõstnud nagu kalliskivi sealaudast. Kui sa, tüdruk, võtad ennemini puruvaese rändlauliku kui kõrgestisündinud rüütli, siis jäägu sulle su valik. Mul on häbi, et ma pean siin niimoodi seisma keset seda karja ja kui ma pulmapäeva puhul poleks oma mõõka maha jätnud, siis ei oleks sina, Robin Hood, nõnda karistamatult mu teele julgenud astuda.

Will – Talitse oma viha, rüütel, sest sa räägid krahv Robert of Huntingdoniga. Sina, uhke normann, oled nagu tuulelipp, aga oota, kuni sa kirikust välja lähed. Seal ootab sind üllatus, mis su kõrvad häbist punetama paneb.

Piiskop – Ka minul ei ole siin enam midagi teha.

Robin – Pea kinni, piiskopi-isand. Ma tahan, et kõrge kirikuisa oleks tunnistajaks, kui noored paari laulatatakse.

Piiskop – Seda ei saa sündida. Nad ei ole kombekohaselt maha kuulutatud ja siin ei ole kedagi, kes võiks nad maha kuulutada. Mina seda oma peale ei võta.

Munk – (hüüdes) Mis sa ütlesid? Pole preestrit või? Heldeke, siin seisab üks igal ajal niisama püha mees kui sina. Mis aga puutub mahakuulutamisse, siis selle õlekõrre taha me küll pidama ei jää, vend, sest ma kuulutan nad kohe ise maha. (ja vana lugulaul teab rääkida, et kuigi kolmest korrast oleks aidanud, kuulutas ta nad maha üheksa korda järjest)

Robin – (pöördub Elleni isa poole) Anna nüüd oma õnnistus tütre abielule selle vabatmehega ja kõik on kombes. Väike John, ulata mulle kullakotid. Vaata, talumees. Siin on kakssada säravat kuldnooblit ja ma loen nad sulle peopeale kui tütre lunaraha. Kui sa aga ei anna oma õnnistust, laulatatakse nad sellest hoolimata, kuid sa ei näe punast krossigi. Vali!

Elleni isa – Noh, kui plika tahab minna oma teed, mingu siis pealegi. Ma mõtlesin temast leedi teha, aga kui ta just tahab olla see, kes ta saab olema, ei ole mul temaga siitpeale enam mingit pistmist. Sellegipoolest annan ma talle oma õnnistuse, kui ta nagu kord ja kohus laulatatakse. (algab laulatus)

Munk – Kas sina Ellen, Edward Deirwolfi tütar, võtad oma meheks Oru Allani, ja lubad olla tema kõrval nii rõõmus kui viletsuses, nii rikkuses kui vaesuses ja hoida truu abikaasana oma mehe südames armastuseleegi kõrge vanaduseni? Kui see on sinu tõsine soov ja kindel otsus, siis vasta valjusti jah.

Ellen – Jah!

Munk – Kas sina Oru Allan, ilma isa ja emata kasvanud, võtad oma naiseks Elleni ja lubad olla tema toetaja ja lohutaja, halastaja ja toitja, raskuste kiuste kanda truult oksaraokesi armastuselõkke püsimiseks kõrge vanaduseni? Kui see on sinu tõsine soov ja kindel otsus, siis vasta valjusti jah.

Allan – Jah!

Munk – Mina kuulutan teid meheks ja naiseks, mu lapsed. Õnnistagu püha neitsi Maria teie elukäiku, aamen.

Robin – Ja nüüd palub Oru Allan kõigile siinviibijaile öelda, et te olete kutsutud osavõtma rõõmsast pulmatrallist kirikuesisel platsil. (õnnitletakse pruutpaari ja kõik väljuvad kirikust, kus neid võtavad vastu Robin Hoodi metsameeste lustlik salk, metsasarvede huiked, külarahvas ja kuningas Richard, kes just jõudis kohale, koos Eleanoriga)

Algab tants ja lõpuks mängitakse Robinile ja Marionile maha pruudipärg.

SEITSMES PILT

Aastate pärast tulevad Robin ja Marion, Oru Allan ja Ellen, ja Väike John tagasi

vanasse laande.

Robin – Vaata Väike John, kas näed seda armi tolle tamme tüvel? Seda tegi sinu nool, kui sa hirvesokust nii haletsusväärsel kombel mööda lasid. See oli selsamal päeval, kui me raju kätte jäime ja pidime vana kõrtsmiku juures peavarju otsima.

John – Näedsa, üks kross. Vedeleb vist siin veel sellest ajast, kui me kunagi  nelja tursket kerjust kohtasime. Mäletad, olid need alles naljahambad. Juht, kes pimedat mängis, küsis minu käest: “Oled sa kunagi tampinud mõnd kundemundet Rooma-rajal tenga pärast pungas?”

Robin – Ja sina jäid talle mokk töllakil otsa vahtima. (vaatab ringi) Igale poole, kuhu silm laskub, tõuseb mõni lugu meelde.

Allan – Siin oli lõkkeplats, mille ääres Will Punakuub õhtuti vägevaid lugusi pajatas. Mäletate Carodoc Kidukäe kangelaslugu?

John – Mäletan, miks ma ei mäleta.

Ellen – See tundub nii ammu olevat.

John – Marion ja Ellen, tulge, vaadake. (haarab kumma kumbagi kaenlasse) Siit läks rada kõrtsi juurde, kust ta siit. Selge pilt, keegi ei kasuta, mehepojad on ilma mööda laiali, rada on rohtu kasvanud.

Robin – Jah, aega on palju mööda läinud. Vapper Richard on surnud. Ta suri nagu lõvisüdamega kuningale kohane, rüütliväe eesotsas, murdumatu ja ohte trotsiv.

Marion – Richardi suma tõi kaasa stagnatsiooni. Ei ole meie kuningriigis enam tema üllast vaimu lehvimas.

Robin – John on kuningas..

Marion – John on teistsugune kuningas.

Robin – Meie oleme tema alamad ja sinna pole midagi parata.

Marion – Ta on kaval ja tark ja ettenägelik, aga sellegipoolest kardab kogu aeg reetmist.

Robin – Nii see on, olen nõus.

Marion – Miks ta sinu puhkusega viivitas, miks ta mõttesse jäi, kui sa palusid luba oma kodukanti külastada? Sellepärast, et ta kardab. Ta ei usalda sind, Richardi endist ihukaitseülemat. Tema huvides oleks sind Londonis, õukonnas, pideva tähelepanu all hoida.

Robin – (urisedes) “Kolm nädalat, krahv, kolm nädalat ja mitte päevagi rohkem.”

Allan – Robin, sa oled hajevil.

Robin – Siin on liiga ilus. Need paigad tuletavad mulle noorusaega meelde.

John – Saaks nüüd kuskilt janujagu kanget õlut, siis viskaks rahuliku südamega rohu sisse külili.

Robin – See amet pole mulle kunagi eriti meeldinud. Õukonnas aga vaata kogu aeg ette, et sa takti vastu ei eksi ja pieteeti tunned. Takt ja pieteet, takt ja pieteet. Kurat, võtaks! Vanal heal Inglismaal võtavad prantsuse kombed võimust.

Marion – Me saaksime ka siin päris hästi hakkama.

Robin – Kas sina , Marion, arvad nii?

Marion – Inimene tahab alati sinna tagasi, kus ta kunagi õnnelik oli.

Robin – Tõepoolest. (mõtlikult) Allan, kas mu hõbedane jahisarv on sinu käes? Vaatame, kas selles lanes on veel mõni kõrv, kes märguannet kuuleb. (Allan ulatab jahisarve ja Robin puhub nagu vanadel headel aegadel, mõne aja pärast tormavad kohale Will Stutely, Will Punakuub, Lahke Arthur, Mölder Nääps ja teised)

Punakuub – Ohohohhoo, Robin, sina!

Stutely – Ennäe imet!

Nääps – On see tõesti tõsi!

Arthur – Robin ise, tohhoo pele! Tere sõbrad! Ja John ka! (käib maruline kaisutamine ja imestamine)

Robin – (vaatab udusel pilgul enese ümber) Nüüd siin panen ma maha Huntingdoni krahvi tiitli ja võtan endale uuesti tagasi sellest hoopis üllama:  vabatmees Robin Hood. Ma vannun, et need laaned muutuvad taas elavaks. Siin hakkavad kõlama julgete rõõmsad hõiked.

John – Oleme siit liigagi kaua ära olnud. Nüüd tallame uue raja ja kõrtsmik saab vanad kliendid tagasi.

Stutely – Selle rajaga peab ettevaatlik olema. Meie tuttav aus kõrtsmik on ammu surnud. Uus on aga šerifi tallalakkuja.

Robin – Kas šerif on ikka veel vihane?

Punakuub – Šerifil on sedasorti madal loomus, et ta iial ühtki solvangut unustada ei suuda.

Stutely – Richardi ajal ei hakanud ta hammas sulle peale.

Punakuub – Kõik kardavad serifi rasket kätt.

Arthur – See parmu hammustab valusasti. Locksley´s pole ühtegi peret kes poleks tema lonti tunda saanud.

Robin – Siis on niimoodi, et röövlitega tuleb rääkida röövlite keeles. Mis sa arvad, Väike John?

John –  Kas maksab nälginut söömaajaga narrida.

Arthur – Serifil on saamamaitse suus. Talu talu järel langeb tema vägivaldse saagihimu ohvriks.

Robin – Kuuled, John. Šerif on sõjaasjades väike kohalik amatöör, ministeeriumi esindaja. Kiire ja otsustav tegutsemine võib anda häid tulemusi. Will Stutley, teata meestele ja kaeva lahti meie sõjariistade ladu seal koobastikus jõe kaldal. Nähku Sherwoodi vanad tammed lahingut, mille Robin Hood andis šerifile Suureks Õppetunniks.

KAHEKSAS PILT

Šerifi mehed on laane lagendiku serval ja ootavad abiväge. Šerif on täies

lahinguvarustuses ja istub kullerit oodates käsipõsakil palgijupi peal.

Sõdur – Üks mees ootab väljas, söör.

Šerif – (ärkab rasketest mõtetest) Aa, juhata siia.

Gay – (on kummalisse, päris koledasse koeranahksesse vammusesse riietunud) Ma tulin, kui te mind kutsusite.

Šerif – (irvitades) Härra kõrilõikaja, sinu lugu on mulle teada. Kuid sul on võimalus, et seadus sinu kuritegudele läbi sõrmede vaatab.

Gay – Ma vist aiman kuhu te sihite.

Serif – (hõõguvalt) Meil on ühine eesmärk.

Gay – Ma tahan kuulda ülesannet, mis mul täita tuleb.

Šerif – Mine ja tapa Robin Hood. (Gay langetab vaikides pea ja pöördub minekule, seal ratsutab kuller ja tema järel hulk talumehi ja sõjasulaseid metsast esile)

Kuller – Kõrgeauline serif, teatis kuningas Johnilt!

Šerif – Ristilöödu nimel! Mis närused koerad need siin küll on? Mõned on kõverad nagu vibud, teised kõhetud nagu odavarred. Ahaa, Eli Simon, vana rott. Maalige tema vammusele härjasilm, et amburitel oleks kergem tabada. (sõjasulased pahvatavad naerma) Igaüks peab enne lahingut hüva õlut saama. Võidu korral luban ma teile kopsakat valuraha, kaotuse korral aga mitte sentigi. (silub põlve peal paberit ja hakkab lugema) Kuningas John delegeerib käesolevaga kõik õigused röövel Robin Hoodi kahtlustatavana kinnipidamisel minule. Kuningas palub nimetatu kiires korras Londonisse saata, et too seal eluks ajaks Toweri vanglaahelaisse neetida.

Sõdurite juht – Millised on meie positsioonid?

Šerif – Me hargneme, sest Robin Hood ei lähe kunagi otsese rünnaku peale välja. Tema komme on metsast äkki ja valusasti nõelamas käia. Rünnaku korral tõmbame tiivad kokku ja sulgeme kogu jõugu rõngasse. See on hea plaan. Sellepärast sai mehi lisaks toodud. (metsast kostab jahisarve hüüd) See on tema! Tähelepanu! Puhu pasunat! Kõigil rünnakuks valmis olla! (ennem kui ta jõuab suuniseid anda, on Robin Hoodi mehed kohal ja lahing alanud)

Robin Hood on aastaid võidelnud Richardi käe all, sellepärast tegutseb ta targalt ja

kiiresti. Tosinate kaupa jääb tublisid mehi kenade haljaste okste alla kangelt siruli.

Esimene mees, kes selles võitluses langeb, on Nottinghami šerif, kes  prantsatab

pikali maha, nool rinnus ja jääb võitlevate meeste tallata. Paljud mehepojad varisevad

sellel päeval maamulda. Pealikuta jäänud šerifi sõdurid tõmbuvad lõpuks tagasi ja

lahkuvad laanest. Pärast lahingut uitab Robin üksinda ringi, kuni märkab kedagi.

Mees istub seljaga tema poole ja on pealaest jalatallani karvasesse koeranahka

riietatud.

Robin – Kes sa oled, et siin nõndamoodi istud? Võin vanduda, et sihukest ürpi, nagu sul seljas on pole mu silmad elu sees näinud. (võõras vaikib) Kas me oleme kunagi kohtunud, sest midagi sinus tuleb mulle tuttav ette.

Gay – (pöördub pooliti Robini poole) Kes sa ise, lurjus, sihuke oled?

Robin – Mul on tõesti hea meel kuulda sind rääkimas, sest ma hakkasin juba kartma, et tegemist on kurdigas. Oled sa täna hommikul äädikat joonud või nõgeseid söönud, et su jutt niiviisi kõrvetab.

Gay – Minu teod käivad sõnadega kokku, lurjus.

Robin – Oled sina alles vihane vend. Neis paigus elas kunagi üks rõõmus vennaskond, kelle liige ma olin, sellepärast on minu meelest kohasem, kui sina enne oma nime ütled, sest paistab, et sa oled neis paigus võõram kui mina.

Gay – (pöördub Robin poole) Odini luude juures, mina tean, kes sa oled. Sa oled krahv Huntingdon, aga kunagi tunti sind Robin Hoodina. Kuulus oled sa, Robin Hood, vapper ja helde, aga närakas siiski. Nagu kiil oled sa võõra elu lõhki ajanud. Ma ennustan sulle, et sa ei pea mitte rahulikku vanadussurma surema, vaid põlvili armu paludes ja kibedaid pisaraid nuttes.

Robin – Olgu ma neetud, kui ma taipan mida sa öelda tahad. Sind vaevab kibedus, mees.

Gay – (kraaksatab karedat naeru) Ha, ha, ha! Kas mäletad ühte ringmängu aastaid tagasi ja kellega sa seal riidu läksid?

Robin – Muidugi, sest seal juhtus õnnetus, mis pööras mu elu pea peale. Aga kust võid sina seda teada, võõras?

Gay – Mina olen Gisborn Gay. (lükkab koerapeast tehtud kapuutsi peast)

Robin – Gisborn.

Gay – Kuradi vana vimmamees. Ma tulin mägedest alla, et sulle kätte maksta. Sa ei tea, kuidas minu rahuldamata lootused nagu hiired närisid seal minu tõsiste hingevajaduste kallal. Sa ei tea mitte midagi, õnnis mees.

Robin – Olen kuulnud nii mõndagi. Mõrtsukas on sinust saanud, Gisborn. Mõrtsukas, kelle nimega hirmutatakse lapsi.

Gay – (naerab hirmuäratavalt) Kena mõelda, kuidas üks vahva lindprii, nagu Robin Hood, kohtab teist vahvat lindpriid, nagu Gisborn Gay.

Robin – Ma arvan, pole ühtki, keda Robin Hood meelsamini oleks tahtnud kohata kui sind.

Gay – Ma olen tõotuse andnud ja seega, mõtle Marioni peale, kui surmaunne suikud.

Robin – Mürgiõie õudne lehk.

Gay- (näitab sõrmust) Kas tunned ära?

Robin – (ägedalt) See on Marioni sõrmest! Vaiki, sest kõik on selge. Ma tundsin su ära, sõnumitooja. Meie vahel pole juhusel kohta.

Gay – Selle sõlme, mis mind eluaeg on kägistanud, tahan ma nüüd läbi raiuda. (tõmbab mõõga)

Ja läheb lahti kõige metsikum taplus, mida Sherwoodis iganes nähtud, sest kumbki

teab, et kas tema või siis teine mees peab surema ja selles võitluses ei tunta halastust.

Duell käib vahelduva eduga, kui viimaks sihib Gisborn Gay Robini pihta metsiku

surmahoobi ja kuigi viimane selle eest kõrvale kargab, takerdub tema kand hüppel

puujuure taha ning ta prantsatab raskelt selili. “Aita mind, püha Maria!” pomiseb

Robin, kui Gay teda, hambad raevust irevil, ründab. Gisborn tahaks lamaja maa kluge

kinni naelutada, kuid Robin haarab palja käega mõõgaterast kinni ja kuigi see tema

kätte lõikab, suudab ta ometi teraviku kõrvale pöörata, nii et see otse tema kõrval

maasse tungib, haavates Robinit küljest. Enne kui teine jõuab uuesti lüüa, kargab

Robin jalule, käes juba oma tubli mõõk, mis Gisborni kurgu alt läbi lõkab. Gay

pöörab kannal ringi, heidab siis käed metsiku läbilõikava karjatusega üles ja

prantsatab silmili rohelisele murule. Seal tuleb metsast joostes Väike John.

John – (hüüab jooksu pealt) Pealik, mis sinuga on?

Robin – Eks sa näed isegi, ma olen haavatud.

John – Kas see, see vilets.

Robin – Näed, John, selle käigu eest ei põgene keegi, mida saatuseks hüütakse. Ma olen õnnelik, et me siia tagasi tulime.

John – Millest sa räägid, pealik? Ennemgi on mehed haavata saanud.

Robin – (aeglaselt ja tõsiselt) Selle haavaga pean ma minema.

John – Jäta see halisemine, Robin. Ükski vahva vabatmees ei sure mõne kaotatud veretilga pärast. Ma annan sulle nädal aega ja sa luusid jälle mööda metsa ringi nagu mehed muiste.

Robin – Enam kunagi ei luusi me koos mööda metsi, armas sõber.

John – Luusime küll. Ma ütlen veel kord: jah luusime! Lõppude lõpuks, kas ei ole mina siin. Kõik saab korda, usu mind. Anna oma käsi, ma võtan su selga ja viin vana munga juurde, tema ravib sind terveks. (võtab Robinil käest kinni ja püüab teda püsti tõmmata, aga Robin on verekaotuse tõttu jõuetu ja vedel)

Robin – Jäta, siin on hea. Siin olen ma õnnelik. (naeratab nõrgalt) Kergita mind, palun, et saaksin heita viimase pilgu nendele ilusatele laaneseintele. (John võtab ta nagu väikese lapse kätele, endal pisarad silmis) Seal on tamm, suur ja vägev. Pane mind sinna, selg vastu tamme koort. Nõnda, nii on hea. Nüüd vinnasta mu tubli vibu ja vali nooletupest üks sile nool. John, Väike John, kallis sõber, keda ma armastasin rohkem kui kedagi teist terves maailmas, ma palun sind, pane tähele, kuhu see nool lendab ja sinna lase kaevata mu haud. Mata mind näoga hommiku poole ja kanna hoolt, et mu puhkepaik oleks alati haljas ja et mu väsinud luudele seal rahu antaks. See sõrmus, mis sidus meid Marioniga eluajal ja nüüd ka surmas, selle ma kingin sulle. (nõnda öelnud, pingutab end nagu oleks endine jõud tagasi tulnud ja läkitab noole ülesse üle puude latvade, John ei suuda pisaraid tagasi hoida)

LÕPP

Magellani pilvedest …

Internetis surfates avastasin hiljuti K.E. reisijutublogist Magellani Pilvede tekkimise loo, millega käesolev ajaveeb natuke seotud on (kasvõi sellega, et blogi päises on kujutatud needsamad pilved, kust Uku Masing väitis end pärit olevat) ja mida oli nüüd aastate järel päris lõbus ja natuke isegi nostalgiline lugeda.  Ajakirja ainsaks jäänud numbri kokkupanemine toimus täna 20 aastat tagasi 1992.a. ja kogu protsessi kõige huvitavam kaasnähe oli ilmselt see, et kõikide pidurite kiuste see asjandus ikkagi ilmavalgust nägi, küll juba järgmise 1993.a. numbri all. Ei saa salata, et  küllap oligi tegemist asjaarmastajate poolt tehtava poolkäsitööndusliku ettevõtmisega. Eesti Humanitaarinstituudi ajakirja mõte liikus erinevates ringkondades juba mitu aastat, kuid ilma eriliste tulemusteta ning kui nüüd lõpuni aus olla, siis olin ka ise õnnestumise suhtes alguses väga skeptiliselt meelestatud, kuid lõpuks lasin end I.O. poolt „ära rääkida“. Julge pealehakkamine on pool võitu, tasapisi hakkasid asjad arenema ning umbes aasta pärast jõudsimegi esimese numbriga sadamasse, mis vähemalt minu teada on seni jäänudki EHI ajakirja ainsaks ilmunud numbriks läbi aegade.

Numbri kokkupanek oli paras epopöa, nalja sai omajagu, mis tõepoolest kulmineerus müstilise stseeniga, kuidas üks vahepeal toimetusega liitunud seltsimees, täpselt enam ei mäletagi, millega ta rahul ei olnud, ärandas just ilmumise eelõhtul trükikojast ajakirja maketi. Pikkade ja raskete läbirääkimiste tulemusena õnnestus makett lõpuks tagasi saada ja number ilmus, nii et Magellani Pilved nimeline väljaanne on end kõikidest takistustest hoolimata ikkagi ajalukku jäädvustunud. Kuigi see väljaanne (või tema tegijad – sageli on nad teineteisega kausaalses seoses) paljudele ei meeldinud ja ajakirja vastu tehti mõnel pool ka negatiivset kampaaniat, nt avaldas ajakirjas „Vikerkaar“ hävitava arvustuse ühe tuntud kirjamehe poeg, mis kindlasti mõjutas mõningal määral suhtumist väljaandesse ning selle tulevikku (alati on kergem arvustada teisi, kui ise midagi teha), siis rohkem oleme saanud  positiivset vastukaja ja niipalju kui seda ajakirja müüki sattus, see kõik osteti ka ära, nii et suutsime vähemalt autoritele honorarid välja maksta ning ajakiri ei jäänud kellelegi võlgu. Hoolimata käsitöönduslikust väljanägemisest, aga selle aja kohta oli see päris tavaline ning sarnaseid üürikeseks jäänud väljaandeid ilmus palju, ei leia küll, et seda peaks nüüd aastate järel vähemalt sisulise poole pealt häbenema ning kahtlemata tuli kogu protsessiga kaasa oluline elukool.

Huvitavatest seikadest veel niipalju, et mitmed materjalid läksid kaduma ühe toimetuseliikme elamises toimunud korterivarguse käigus, aasta oli ju siis 1992, kui viidi minema toimetuse kasutuses olnud igivana arvuti ja koos sellega teise numbri jaoks mõeldud intervjuude käsikirjad Evald Saagi ja Hans H. Luigega. Intervjuu käsikiri Rein Rauaga imekombel siiski säilis ja leiab nüüd avaldamist selles blogis. Kõik sellised asjad võtsid motivatsiooni asjaga edasi tegeleda vähemaks, tekkisid kõikvõimalikud pinged, aga ka uued väljakutsed ja toimetuse liikmed pidid oma eludega edasi minema. Auvõlga Evald Saagi ees õnnestus mingil määral kompenseerida alles kümmekond aastat hiljem, kui tegime temaga kordusintervjuu, kuigi palju kultuuriväärtuslikku materjali kadus esimese intervjuuga kindlasti igavikku. Tegime 2003.a. intervjuud veel Heiki Ahoneni ja Igor Gräziniga ning üritasime neid kogumikuna välja anda, kuid vahepeal oli 10 aastat mööda läinud, huvi taoliste asjade avaldamise vastu ei õnnestunud tekitada, ju neid ei peetud enam avaldamisväärseteks ning rohkem sooviti kuulda uutest ja trendikatest arvamusliidritest Dressi-Toivost ja Iglesiase-Anetist, ja nii see asi sinnapaika jäi. Panime omal ajal valminud intervjuud üles käesolevasse ajaveebi, et kui peaks juhuslikult leiduma mõni imelik inimene, kes nende vastu huvi tunneb, siis on selline koht olemas. Kuna vahepeal on möödunud järjekordsed 10 aastat, siis ei välista lõplikult sedagi, et millalgi lisandub neile mõni värskem intervjuu.

Kui Magellani Pilvede rahastamisest rääkida, siis pani üritusele õla alla kunagine telemees ja tolleaegne AS Elav Teadus juht Jüri Tallinn (1.08.1948-25.10.2018). Ajad olid siis veidi teistsugused, laulva revolutsiooni ja taasiseseisvumise järgne vabatusetuhin – paksust riigist, ordnungist ja vaikivast ajastust jutlustavad neukkud roomasid veel nagu Guglunkid kusagil pimedates käikudes ning polnud päevavalgele ilmunud, ja kultuurisuunalise ajakirja projekt pakkus huvi. Praegu võivad paljud imestada, mis sundis teda pealtnäha perspektiivitut ja mõneti isegi amatöörlikku projekti  toetama, millest talle suurt tulu ilmselt ei tõusnud, aga tagantjärele suured tänud usalduse eest. Huvitava seigana meenub jälle, kuidas toimetusega võttis ühendust tolleaegne Vaba Euroopa ajakirjanik Heiki Ahonen, kes oli annetas ilma igasuguse põhjuseta ajakirjale samuti väikese summa, kuna talle lihtsalt meeldis see. Selline oli laias laastus Magellani Pilvede lugu ja nagu igal lool on algus, siis on sellel ka lõpp ja kui üks lugu saab otsa, siis avab ta ukse võib-olla teisele loole, nt ajaveebile Aegumatud Intervjuud, mis võib ennast vaimses mõttes lugeda Magellani Pilvede järeltulijaks.

H.M., juuli 2012.

KIIKUDES ILMADE VAHEL (Intervjuu Einar Laignaga)

intervjueeritav: Einar Laigna

koht: Einar Laigna kodus Pääskülas

aeg: 26. veebruar 1992

intervjueerijad:

Holger Mölder,

Indrek Olmaru

Ilmunud ajakirjas ”Magellani Pilved” 1993/1.

Kiikuja ilmade vahel, sageli üle võlli, see iseloomustab meie intervjueeritava elu paljusid tahke. Kõige hullem on see, kui sa jätad teised ükskõikseks. Einar Laigna jätab harva kedagi ükskõikseks. Ta ei ole mitmusliku maailma mees, kuid tema maailma olemasolu muudab meie maailma omakorda mitmekesisemaks. Kiik lendab taevasse, kus säravad tähed, ja tõmbab kõhust õõnsaks, kui tagasi maa poole kukub. Keskajal särasid meie peade kohal samad tähed. Maa peale prantsatada oli ikka väga valus. Suure tõenäosusega on just keskajal eesti talumajades ja kiikedel mõeldud mõtted taas suunamas meie identiteeti tänapäeval, sest tekkimas on ükskõiksus võõrastava riigivõimu vastu, mis tähtedest kiigukiirusel kaugeneb, vastavaid püüdlusi mitte miskiks pidades. Keskaja kiigel on hoogu, mida uusaeg pole kahandanud ega antiikaeg varundanud. Nagu keskajal, nii ka tänapäeval sulguvad inimesed kitsastesse suhtlusringidesse, otsides kiikudes edasiviivat hoogu. Sellest hoost Euroopa kontekstis rääkis meile Einar Laigna.

I.O.

Alustame siis, palun, algusest.

Eluloos oleks minu arvates tähtis rääkida sellest, mis inimest on kujundanud. Selles mõttes on varane lapsepõlv inimesele kogu eluks ja inimese kujunemisele olulise tähtsusega. Esimest momenti ma näen lomulikult lapsepõlvekodus ja selle ma võiksin enda puhul jaotada kaheks osaks. Üks mõju on see, mis läheb maale, kus sajandeid minu esivanemad on elanud ja kus ma puutusin varases lapsepõlves kokku terve maaeluga. Kuna meie perekonnas laias mõttes, see tähendab suurperekonnas või hõimus oli väga tähtis ajalooline mälu, ajalooline teadvus, mõtlemine, mis väljendus mineviku tundmises ja sellest minevikust kõnelemises, siis omandasin ma varasest lapsepõlvest teadmised eesti ajaloost. Igapäevases jutus tehti viiteid paljude sajandite ulatuses minevikku. Sageli kordusid sõnad ja jutustused Põhjasõja ajast, mis olid kõikidel eriti värskena meeles, samuti Liivi sõja ajast. Need on eri teadvuskihid, mida ma nüüd oskan eristada ja siis ei osanud. Kuni kolhoosideni oli külateadvuses veel säilinud veel arhailine ürgsem suhe loodusega. Katolitsism, see kolmesaja aasta teadvusekihistus, oli lisandunud, seondunud ja läbi kasvanud vana paganliku maailmakäsitlusega. Samuti täiesti selgelt äratuntavad puht protestantlikud jooned. Nüüd tagantjärele ma oskan seda näha teise pilguga ja analüüsida, aga materjali selleks ma sain varases lapsepõlves ja minu arvates on see väga oluline tegur minu kujunemisel. See on meie sugukonnas geenides ja veres, see on meie sugukonna uhkus, sest minu esivanemad pole kunagi kellelegi allunud. Nad on olnud Põhja-Eestis vabatalunikud Rootsi võimu ajal. Saadi ka selle kohta vastavad paberid, mis suures protsessimises Sagadi mõisniku poolt hävitati. Peale seda asutasid minu esivanemad mitte kaugel uue küla, Vihasoo, kus nad olid samuti vabad. See oli juba möödunud sajandil. Meie sugukonda kuulub näiteks Villem Raam, nii et need huvid mineviku, vana kultuuri, endiste aegade vastu on meie sugukonnas olnud sajandist sajandisse. Teine mõjutus on isa-ema või siis lapsepõlvekodust siin Tallinnas. Ema poolt muusika- ja kunstihuvid ja vastavad teadmised. Isa poolt külm kaine mõtlemine ja arutlev mõistus. Isa tutvustas mind juba varases lapsepõlves Euroopa kultuuri ja poliitika probleemidega. Tema ise oli panganduse inimene, kes noorena alustas tegevust Peterburis oma onude juures. Nii et isa poolt sain filosoofilise , kaine, külma, emotsioonivaba mõtlemisstiili. Eesti ajaloo sisulise külje seletasid mulle ära ema ja isa, seda juba siis, kui olin veel väga väike. Nagu sellegi, et kui siia poleks tulnud sakslased ja teinud Eestist Euroopa osa, siis on väga lihtne ja loogiline mõelda, et õige varsti oleks ida poolt tulev surve ja laviin olnud nii suur, et oleksime veneluse merre vajunud juba 13.sajandil. Siis niisugust Eestit ja sellist eesti rahvust nagu praegu ei oleks ja oleks juba ammu teostatud vennaliku pere ideaal. Nii et eestlased on Euroopa rahvas siiski tänu sakslastele, kes tõid siia Kesk-Euroopa kultuuri, institutsioonid, arhitektuuri, kunsti, maailmakäsitluse, inimesekontseptsiooni jne. Ma olin viie-aastane, ma mäletan, kui mulle seletati ära, kuidas paganluse ajal Baltikumis leedulased, liivlased, lätlased, semgalid, eestlased omavahel sõdisid. Siin käis üks õudne möll ja sõda ja pidev inimeseröövimine ning see oli igal pool nii. See oli nii Kesk-Euroopas, Skandinaavias. Kõik see aga lõpeb kohe peale seda, kui võetakse vastu ristiusk või ristiusustatakse kasvõi vägivaldselt. Tänase päevani on eestlasele nii valus meeldetuletus ristiusustamise lõpuleviimisest siin Eestis. Tule ja mõõgaga! Aga miks siis ei protesteerita selle tule ja mõõga vastu, mis siin pidevalt käis juba sajandeid omavahel? Kas see ei olnud tuli, mõõk, sõda ja hävitamine? Miks me oleme ebaausad oma hukkamõistmises? Eurooplasena ja ajaloofilosoofina vaadates tuleks asja teistmoodi näha. Sakslased ise ju ristiusustati tule ja mõõgaga ja nad sugugi ei protesteeri selle vastu. Sakslased omakorda võitsid pärast ungarlasi sõjaväljal ja lõpetasid selle rändrahva röövretked, nii et kultuuri võib kanda ka sõjalise jõuga teineteisele, midagi pole teha, see on paratamatus. Nii et lapsepõlvest on need kaks kõige tugevamat ja määravamat mõjutust. Lapsepõlvekodu, enne kooliiga.

Kas kodu oli religioosne?

Kodu oli religioosne täpselt selles ulatuses, mis ta sel ajal oli. Ei midagi rohkemat kui viisakas seltskondlik kord ette nägi. Luterlased. Eriti isa oli tagasihoidlik niisugustes asjades ega sundinud iialgi midagi peale.

Kas Teil on mõni konkreetne mälestuskild kõige varasemast lapsepõlvest?

Jaa, on. See on kõige olulisem, see on midagi niivõrd intiimset, et sellest on imelik rääkida, aga võib-olla on aeg juba sealmaal, et võib. See mälestus ulatub sellese aega, kui olin pulgavoodis. Kui ma esimest korda hakkasin visuaalselt tajuma mind ümbritsevat maailma, antud juhul seda tuba, kus ma olin, sain aru, et ma olen kusagile sattunud ja ma mäletan, et enne seda, see oli ikka ääretult varajane lapsepõlv, minu sisemaailma pildid olid hoopis teistsugusest maailmast. Elasin täiesti kindlas visuaalselt nähtavas maailmas, värvideni, riietusteni, näoilmeteni, mööblini, arhitektuurini välja. Mäletan seda ehmatust, mis oli seoses sellega, et ma enam ei ole seal, selles maailmas, vaid et olen sattunud kusagile teise ja see teine oli nüüd siin. See oli kõige vapustavam esimene mälestus, vapustus selles mõttes, et uus maailm oli mulle võõras ja väga palju on aega läinud, et ma üldse olen siin kuidagi kohanenud. Ma tunnen, et kuulun tollesse teise maailma. Kui ma natuke suuremaks kasvasin, juba mööda tuba roomasin, käpakil käisin ja lõpuks käima hakkasin, siis avastasin raamatud ja raamaturiiuli. Ma nägin, kuidas neid võetakse ja lahti tehakse. Kui ma keskaja kunstiraamatu võtsin, siis ma ehmatasin, sest keskaja kunstis ja kirikutes oli see maailm, kust ma olin tulnud. See oli enne viiendat eluaastat, ammu enne. Viie-aastaselt ma lugesin juba raamatuid tänu emale, kes mind väga varakult lugema õpetas. Nii et ma olen eluaeg enda sees kandnud seda teist maailma, kust ma oma veendumuse järgi olen tulnud ja kuhu ma kuulun. See oli minu sees olemas.

Elamused, mõjutused?

Varases lapsepõlves juhtus üks asi, mis mind väga palju muutis, aga sellest on raske rääkida. Ma nägin midagi niisugust, mida ma ei saanud kellelegi rääkida, sest keegi ei uskunuks seda. Sellepärast pidin kandma seda teadmist iseendas. Niisuguse teadmise kandmine tähendab, et inimene tegelikult ei kuulu täielikult ühiskonda ega sõpruskonda. Tal on midagi, mida ei saa kellegagi jagada. See on mulle elus palju halba teinud ja palju head ka, mõlemat. Ükskord oli koolis mingi pahandus õpetajatega, tunni ajal armastasin unistada, oma mõtetes olla ja ei kuulanud üldse, mis räägiti, tavaline asi minu puhul. Ma olin oma mõttemaailmas, oma lapsepõlvepiltides ja see vihastas õpetajaid, sest nende jaoks oli see häbematus, ignorants, mida ta tegelikult ei olnud.

Millal see oli, ikka Eesti Vabariigi ajal?

Ma läksin kooli peale sõda. Sünniaasta on 1937. Mind viidi õpetajate tuppa ja parajasti oli märtsikuu. Ere kevadine päike paistis õpetajate toa aknast sisse. See päike tuletas mulle jälle meelde seda päikselist päeva, mil ma nägin oma imeasju, kuuldes siis kusagilt kaugelt kriiskavaid tigedaid hääli: ”Näete, ta muigab meie üle! Ta naerab meie üle!” Mina aga olin parajasti õndsusejoovastuses sellest kaugest tunnistähest, mida nägin kord väikese lapsena. Ma armastasin lapsest saadik sõbrustada vanemate inimestega ja eriti maal külas olid kõik minu sõbrad vanad inimesed. Nendega oli huvitav.

Kas omaealist seltskonda ja poiste mänge ei olnudki?

Põhiline mäng, mida hommikust õhtuni mängisime, olid sõjamängud, mille initsiaatoriks olin mina. Tavaliselt käis mäng puumõõkadega, kuni sai juba igasuguseid rauajurakaid, millest sai teha raudmõõku ja kilpe. Neile olid maalitud punased ja mustad ristid. Sõjamäng läks hiljem osalt luhta, sest et mõned poisid olid kodust kuulnud, et ristirüütlite mängimine on väga paha asi.

Kas see oli sakslaste ja eestlaste vahel?

Ei, mina korraldasin kaks rüütliväge, mustad ja punased, kaks ordut.

Siis huvi keskaja vastu algas väga varakult.

Huvi keskaja vastu oli enne, kui hakkasin nägema seda maailma siin. See oli minu sees täielikult, niivõrd loomulikult, et et mõni on öelnud, et ma tulen otse sealt ja jätkan seda, mis seal pooleli jäi.

Arvatavasti on ka mängude mängimiseks tarvis üht-teist teada.

Loomulikult, kõik ikka raamatu vahendusel. Armastasime laagrielu, sõita kusagile välja ja metsa ääres, heinamaal, jõeveerus sõda pidada. Sõjamängud olid põhilised.

Kas oli mõni konkreetne raamat või sündmus, mis ajendas või kasvas kõik siiski seest välja?

Põhi oli kõik iseendas, aga raamatud olid lisamaterjaliks võtta. Kirjandusel on minu kujunemisel eriti suur osa, kuna olen kasvanud kodus, kus meil oli raamatukogu. Ma olen kirglik lugeja. Eesti ajal välja antud kirjandust olen pakkide ja virnade viisi lugenud. Tänu sellele sain eesti keeles kätte põhja ja aluse, võtame kasvõi eestiaegsed ”Loomingud”, igasugused ilmunud sarjad, ”Elav teadus”, ”Suurmeeste elulood” jne. Veel mõjutas ema ja isa tutvusringkond. Ema pool käisid muusikud, millest sain mürgituse lauluharjutuste suhtes. Väikesed poisid ei kannata välja häälekooli tegemist. Sellepärast ma enda musikaalsust ei realiseerinudki, enne kui hiljem õppisin laulma.

Pilli ei mängi?

Ma mängin oma lõbuks plokkflööti ja suupilli, kodus iseendale.

Kas vanemad oskasid palju keeli?

Vanemad oskasid niipalju keeli, kui Eesti Vabariigi ajal kõik haritud inimesed oskasid. Saksa, vene, soome, inglise ja isa oskas veel rootsi keelt.

Ja Teie ise?

Kirjanduse lugemisel olen paljusid keeli tarvitanud. Näiteks oma erialal võib ka niisuguseid keeli kasutada nagu slovaki ja tshehhi keel, ajaloo ja kunstiajaloo asjades, üllatavalt lihtne. Poola keel on mu jaoks raskem, vene keele baasil. Vene keelt ma tunnen ja oskan paremini kui eestlased tavaliselt, sest ma olen selles keeles väga palju lugenud ja keelepraktika ju ka. Päris vabalt oskan soome keelt kõnes ja kirjas. Siis enam-vähem rahuldavalt räägin oma asjad ära ja kasutan kirjandust saksa, itaalia ja inglise keeles. Olen õppinud ja passiivselt valdan kreeka ja ladina keelt. Heebrea keele olen unustanud, kuna ei ole tarvitanud rohkem kui omal ajal eksamite tegemiseks, tunnen tähti ja mäletan sõnu, muidugi mingisuguse hulga. Prantsuse keelt ei ole kunagi õppinud, aga avastasin, et keskaja kultuuri kohta kirjutatut lugedes saan enam-vähem aru, välja hääldada oskan ka, aga kui keegi teine räägib, siis ei saa aru.

Kas keelteoskus on humanitaarteadlasele primaarse tähtsusega või võib olla korüfee ka ilma erilise keeleoskuseta?

Keelekorüfee, minu teada, oli maailmas kardinal Mezzofanti, kes oskas 58 keelt ja nagu väidetakse, laitmatult. Ja teine äärmus, et Shakespeare olla osanud ainult ühte ja selles ühes üht-teist kirjutanud. Muidugi, kas inimene kirjutab või mitte, see ei ütle ka veel midagi, tähtis on, mida ta kirjutab. On selge, et suure arvu keelte oskus ei ole veel mõõdupuu, sest keeleinimene on ühte tüüpi inimene, ühte moodi töötava ajuga, ja filosoof on teistmoodi. Filosoofil on keele õppimine raskem, ehkki filosoof on alati targem ja mõtlejam. Näiteks minu sõber filosoofiadoktor Mart Raukas võrdleb keeleinimesi tantsuõpetajatega. Tantsuõpetaja õpib ära mitu tantsu ja siis uusi piruette juurde. See on oskus, keeleoskus, keel on techne. See kuulub siis põhiliselt vasaku ajupoolkera funktsiooni. Polüglott on inimene, kellel kahekümnes keeles ei ole mitte midagi öelda. Mina olen filosoofi tüüpi inimene ja mulle peab keeleõpetus olema hoopis teistmoodi. Mul läheb aega natuke rohkem, kuni teist kanalit pidi hakkab see tulema nagu muusika. Näiteks lauldud viisiga jäävad mulle tekstid meelde, aga luuletust koolis pähe õppida … Jumal hoidku selle eest! Aga viisiga – naljamäng. Olen tüüpiline näide parempoolse ajupoolkera dominantsiga inimesest. Mina teeks keeleõppimises kindlaks vaheks inimtüübi. Seetõttu ei saaks ühes keeletunnis olla eri tüüpi inimesed, ma teeks kaks eri gruppi. Testidega teeks kindlaks, kuhu keegi kuulub ja gruppides oleks õpetus erinev, eri metoodikaga. Humanitaarteadlasel ei pea tingimata olema keeltepaabel suus. On tähtis, et sa oskad kasvõi ühte keelt, millega saab Euroopa kultuurile ligi väljaspool eesti keelt ja palju tähtsam on osata mõelda, sest üldine kirjaoskus on, nagu näeme, suur nuhtlus. See toob kaasa kurjakuulutava nähtuse – lugeja haarab sule. Kes on kõige agaramad kirjutajad igale poole, kirjade saatjad, plankude sodijad? Kirjaoskus ei ole mõõdupuu. See on oskus, sellest ei saa mõõdupuud teha.

Kas keel on Teie arvates rahva mentaliteedi kandja?

Kahtlemata on, aga on ka üks nähtus, mida ma Eestis olen täheldanud. Keele vaim võib vastuollu sattuda inimese vere häälega. Mina olen õppinud eesti keelt kasutama, ma arvan, väga hästi selleks, et formuleerida täpselt kõige keerukamaid mõtteid, et tõlkida kõige raskemaid filosoofilisi lauseid ja eesti keel on võimeline kõike seda suurepäraselt väljendama. Samal ajal olen tähele pannud, et kui su sisemaailm erineb, siis paljud sõnad, mis tavakeeles eestlasele tähendavad üht, tähendavad mulle tihti midagi muud. See on sundinud õppima mind formuleerima asju teistmoodi, formuleerima nii, et nad vastaksid sellele sisule, mis mina oma sisimas tunnen. Minule on see mõjunud arendavalt. Kogu religioosne sõnavara on Eestis oma mentaalsuselt täiesti teine kui katoliku kultuuri maades. Sõnal ”usklik” on Eestimaal, Itaalias ja Saksamaal täiesti eri tähendus. Või võtame kaks äärmust – Hispaania ja Eesti. Saame kaks niivõrd vastandlikku tüüpi, et mõlemal maal võidakse küsida: mis sellel teie usklikul on usuga tegemist?

Millised on kriteeriumid, mis määratlevad Eesti ja Hispaania äärmuslikkuse?

Üks on äärmuslik katoliikliku kultuuri maa, kus katolitsism on olnud alus, millel hispaania rahvas kujunes. Hispaanlaste vabadusvõitlus, reconquista, araablastest muhameedlaste vastu, see toimus katoliku lipu all. Seetõttu on hispaanlane fanaatiline katoliiklane. Meie oleme kujunenud teistsugustes oludes ja selletõttu on kõigil religioossetel mõistetel Eestis täiesti teine mentaalsussisu. Kaks eri maailma. Tõlkides kirjandust hispaania keelest eesti keelde või vastupidi, on selge, et mõeldakse hoopis erisuguselt.

Kas Te arvate, et sajandite vältel kestnud allumine teistele rahvastele on kandunud ka eestluse mentaliteeti?

Kahtlemata on iga rahvas oma ajaloolise kujunemise saadus või lõpptulemus, olles mingil ajaloolisel hetkel valmis nagu ta on. Ta kannab endas kõiki neid komplekse, mis siis käbi aegade on talletunud keelde, reageerimistesse, suhtumistesse ja mis automaatselt omandatakse varasest lapsepõlvest peale. Kuuldakse varases lapsepõlves ära mingi näide ja see jääb eluks ajaks ainsaks reageerimiseks, sest laps ei taju mitte niivõrd sõna kui mingit abstraktset surnud terminit, vaid talle mõjub pigem tundetoon, millega seda talle öeldakse. See on palju olulisem ja see määrab reageerimised hiljem ära, sest me ei õpeta inimestele keelt ega mõtlemist, me õpetame reageeringuid maailma suhtes. Ma olen palju kohtunud nõukogude koolis käinud inimestega, kes ise millegi üle ei mõtle, ise midagi ei uuri, kelle ainsad teadmised on kooli antud ja kel pole midagi rohkemat. Kui sa väidad teatud küsimusi uurinud inimesena teistpidi, siis on võimatu end inimesele mõistetavaks teha, ta jääb kramplikult vale teadmise külge kinni. Enamus inimeste reageeringuid on järsult eitavad. Inimene tunneb, et tahad tema küljest mingit tükki ära võtta. See vale saab inimesele tema oma asjaks ja ta ei raatsi sellest enam loobuda, tundes, et see kõigutab tema enesekindlust. Toon näite ühest insenerist, kes tavakirjandusest ja kooliharidusest tulenevalt oli lugenud tuntud juttu kuulsast nõukogude tankist T-34, väitis, et see oli maailma parim ja ületas saksa tanke mitme korruse kõrguselt. See ei ole õige! Parim tank Teises Maailmasõjas oli saksa tank T-5 ”Panther”. Katsuge öelda seda kellelegi! Kui ma võtsin raamatud välja, tehnilise kirjanduse, kataloogid tabelitega, pildid, kus kõik põhilised andmed on võrreldavad, siis see insener keeldus neid raamatuid vaatamast! Mis te selle kohta ütlete? Sellega tekib veel teine hirm: kui ma eksin selles asjas, siis võib selguda, et kõik, mis ma tean, on vale.

Suhe eestlane ja truualamlikkus, mida sellest arvate?

Eestlastel on kahtlemata omad negatiivsed jooned, aga mina leian, et selle eestluse kallal nii hirmsasti närida, hurjutada ja maha teha on kõige halvem, mida võime teha. Miks me iseennast nii hirmsasti alla kisume? Ma olen elanud teiste rahvaste juures, ma tunnen hästi Kaukaasiat, tunnen hästi venelasi, leedulasi, ma nägin nüüd tükk aega ja mitmel korral ligidalt itaallasi, ma tean ka sakslasi. Ma ei leia millegipärast, miks peaks eestlane ennast nii alla panema, arvates, et tema ongi mingi hädade koondpunkt, kus kõik halb koos on.

Kas võib mõni inimene tunda end võõrana oma rahva hulgas?

Variante on kahtlemata väga palju ja neid küsimusi tean isiklikul pinnal väga hästi, sest oma sisemaailma ja sümpaatiate tõttu olen kogu elu tundnud end kuuluvat Kesk-Euroopasse. Selle tõttu olengi siin sel pinnal konflikti sattunud. Küsimus on selles, kas eurooplus ja kohapeal väljapakutav eestlus peaksid tingimata konfliktis olema. Kui eestlane teeks endale korraliku psühhoanalüüsi ja tunneks oma ajalugu, siis saaks ta terveks oma veidrustest, mida talle on teatud kindlad ringkonnad teadlikult ja meelega peale pressinud. Meil tuleb teadvuses vabaneda tervest reast mõttetutest haiglastest kompleksidest. Ühest me oleme juba rääkinud. See on kujutlus Eestimaa ristiusustamise lõpuleviimisest maailmavallutuse läbi. Milleks peab seda tänapäevani haiglaselt ja hüsteeriaga välja vinguma? Meie rahval peaks minu arvates niipalju intelligentsust ja mõistust olema, et selle protsessi olemuse talle selgeks teha saaks. Inimene saab aru, et oli rumal ja ennasthävitav. Tahame Euroopasse, aga samal ajal vihkame Euroopat. Ja siis on kõige lihtsam saada ameeriklaseks, sest ameeriklaseks saamiseks aitab, kui ostad paki närimiskummi ja kihutad autoga, siis oled tipus.

Kas me tahame saada Euroopasse?

Ühtepidi jaa, aga ma kahtlen, kas me tahame Euroopa kultuuri. Me tahame Euroopa olmet ja elatustaset, seda küll, aga Euroopa kultuurist rääkides läheb enamuse eestlaste nägu imelikuks ja vingu. See on väga õrn koht. Minul on olnud alati raske konflikt sellega, mis eestluse pähe välja on pakutud. Siin on mu kodumaa, aga mingi kummaline, seletamatu ja kohutav tõmme on minu jaoks Saksamaal. See on veres sees, see ei ole seletatav.

On Teil praegu Eesti poliitilisel kaardil partei või liikumine, mida võib usaldada?

Usaldada saab inimesi, kes rasketel aegadel on olnud need samad, kes praegu. Kõige vähem tohib usaldada värvimuutjaid inimesi. Kui inimene on jäänud komparteisse, siis võib teda veel valida kusagile, aga kui ta oli kommunistlikus parteis, tegi karjääri, ja nüüd on kusagil mujal, seda ei või usaldada. Mul on sümpaatia näiteks Vaino Väljase vastu. Mul on inimlik sümpaatia ja austus Jaak Alliku vastu. See on midagi selget. Aga kõik need aferistid, kes kohe uppuvalt laevalt minema ja teise laeva peale, neid ma nimetan rottideks. Ja palun see kirjutada sinna sisse, need on rotid! Rotte huvitab ainult isiklik saak. Nad on valmis Eestimaa ära sööma, puruks kiskuma, tükeldama. Neid huvitab ainult saada päratu rikkaks ja seda nad ka saavad. Nüüd tahavad nemad veel privatiseerida …

Kas Eesti tuleviku suhtes olete pessimistlik? Millised on visioonid?

Mul ei ole õigus midagi otsustada. Mul on oma arvamus asjadest ja pessimistlike arvamuste suhtes soovin alati, et ma eksiks, sest kui minu arvamus on halb ja asi läheb paremini, siis ei ole suuremat rõõmu kui enda ekslikuks tunnistamine. Mul on tõsised kahtlused vabariigi realiseerumise suhtes. Ainsaks takistuseks on ajalooline moonaklus ja seljaküürutamine ”kellegi” ees. Praegu, kus vabariiki määritakse meile pähe, peab olema endal resoluutsust oma tegusid lõpule viia ja nõuda kõike. Poliitiline mäng on julm ja jõhker. Venelastelt tuleb õppida, kuidas ajada poliitilist demagoogiat. Eestlane seda ei oska. Mökk-mökk-mökk, mökk-mökk-mökk, see on tema sõnavara taganemise juures, midagi ei ole parata … Tuleme orjameelselt vastu okupandile. Kes on see eestimaalane, öelge mulle? Kas te kujutate ette sellist ajaleheteadet, et saabus Eestisse rahvusvaheline delegatsioon, mille koosseisus olid hispaaniamaalased, itaaliamaalased, prantsusmaalased, saksamaalased ja inglismaalased? See on absurdne! Ja järsku siin Eestis on eestimaalased! Miks me ei julge näiteks öelda otse välja – venelane? Jälle ei julgeta nimetada rahvust, vaid öeldakse ”mittepõlisrahvusest”. No kuulge, mis asi see on? Kui eestlast sõimatakse, siis eestlane sõimab ennast ise juurde, et truualamlikult näidata: ega me ikka vastu ei hakka. Me ei julge ennast kaitsta, me ei julge selga sirgu ajada ja väärikalt öelda, et meil on õigus ja ainuõigus oma kodumaale. Ei julge! Me ikka shlikerdame selg küürus võõraste ees ja see on kõige suurem takistus! Miks meie elektrienergiat kingitakse Venemaale alla omahinna? Eesti kriis ei ole majanduslik, vaid moraalne ja sellest tuleneb majandus. Moraalne kriis väljendub nimelt ka julgusetuses ja argpüksluses. Miks me laseme endale dikteerida meelsust ja arusaamisi? Mis õigusega lääne tegelased tulevad siia ja ütlevad: ”Eestlased, olge mõistlikud!”? Mida tähendab: olge mõistlikud? Eestlased on kaine mõistusega. Praegu on sõda meie elu ja allesjäämise eest, ehkki ta ei käi relvadega. Siin peab olema sama resoluutne, sama võitlev, sama agressiivne. Peab oskama teha poliitilist demagoogiat ja kõike, mis on vajalik selleks, et taastada oma vabariik ja säilitada see.

Mida Te arvate Linnart Mälli ideest katkestada Venemaaga igasugused suhted?

See on väga tore, et just Mäll nii ütleb, sest teoorias vaatab Mäll ainult ida poole. Tundest venelast, vene poliitikat ja vene käitumist läbi terve ajaloo, saab olla ainult üks otsus – mida vähem on selle maaga tegemist, seda parem. Nad ei pea ühtegi sõna. Kõik, mis nad räägivad, on vale. Nad ei pea kinni lubadustest, lepingutest, ükski allkiri midagi ei maksa. Lõpuni läbi ja lõhki demagoogid! Ei saa lepinguid sõlmida inimestega, kes neid ei kavatsegi pidada ja kelle ajalooline loomus on juba selline. Kellel on tõest ja valest hoopis teine arusaam. Eestlastel tuleks poliitikas õppida ja jälle venelastelt nimelt seda, mida me pilame ja ütleme”nashism”. See on ”nashi” ja ”nenashi”, meie ja vaenlased. See on ju õige, sest maailmas on: kes keda. Ja kui meie ei hakka mõtlema, et  meie, eestlased, oleme meie ja okupant on okupant, kui me teeme okupandi eestimaalaseks, siis pole enam midagi tahta.

Kas pole raske ette kujutada eesti ”nashismi”? Eesti on väike.

Väikerahvale pannakse kõike pahaks. Kui venelane on ”nashist”, siis on kõik korras, sest tema on venelane. Kui eestlane julgeb öelda, et Eestimaa kuulub eestlastele, siis eestlase kohta öeldakse ”fashist”. Ei maksa karta seda sõna, sest endi kodumaal on meil õigus olla, mida me tahame. See pole kellegi asi. Kui Eesti armee läheks üle piiri ja hakkaks ründama Rootsit, siis on teine küsimus. Mida me oma kodumaal oleme, see on meie asi, mitte kellegi teise, ka mitte ÜRO.

Kas idee rojalistlikust parteist on Teile nali?

See tundub eestlastele naljakana, mille peale paljud muigavad. Tavaeestlase teadvuses, ka eesti intelligendi teadvuses, sarnaneb kuningas despodile. Kõigepealt nad ei tea, mis kuningavõim üldse on. Ka rojalistlik partei ei näi seda ise teadvat. Kui nad teaks, siis nad ei ajaks omale kuninga kandidaati teisest kuningakojast. Neil puudub ajalooline pilt kuningriikluse tekkest ja kuningate valimisest. Nad ei tea. Kust siis Hispaania omale kuningad võttis? Ega kuningas ole taevast kukkunud. Eestis on rojalismi jaoks väga ürgsed, sügavad ja kauged juured, eesti ürgse kuningluse juured.

Aga siiski pole eestlastel väga pika ajaloo vältel oma valitsejat olnud. Kas eestlane pole harjunud valitsema?

Varakeskajal valiti kuningad. See oli loomulik valik, sest viikingilaeva pealik või hõimupealik ei saanud olla ükskõik kes. See pidi olema inimene, kes ületas kõikide oluliste omaduste poolest teisi inimesi. Võtame vabas looduses elava hobusekarja. Kas selle karja uhiks on ükskõik kes või kõige võimsam, säravam ja targem isend? Kes kerkib üle teiste? See, kes on kõige parem. Kuningavõim tekkis ka nii, et kui hõimu kuningas valiti, siis pidi ta olema inimene, kellel olid erilised, ka maagilised võimed, parapsühholoogilised võimed, sõjamehevõimed, kõik juhivõimed. Kõik olid selle poolt, et keegi teine ei saagi olla juht. Viletsam juht ei oleks suutnud seista rahva säilimise eest. Õilsus kui sünnipärane omadus oli ka nõutav. Me teame, et neid omadusi saab säilitada nagu loomatõugudes säilitatakse erilisi omadusi ja välditakse segunemist, et segaverelist ei tekiks. Nii et aristokraatia on teadlikult aretatud inimtõug, milles kultiveeriti ainult parimaid omadusi. Selle üle maksab mõelda. Seda ühiskond vajab. Kultuuri kõrgajad on ikkagi need, mil eksisteerivad aristokraatia ja kuningavõim. Demokraatia ajastu ei loo kultuuri, ta on selleks liiga nivelleeriv. Nii nagu muinaseestlased omale kuningaid valisid, nii nagu Hispaanias kuningaid valiti, nii võivad tänapäeva eestlased valida kuninga enda hulgast, aga siin peaks olema kindlad nõudlused. Kuningas peab olema ürgsest korralikust suguvõsast. Ta päritolu peab olema laitmatu. See on selge, et Eesti valitseja ei saa olla inimene, kes jäägitult ei ole selle maa inimene, kellel ei ole maagilist, sajaprotsendilist sidet selle maaga. Eesti oludes tuleks kõne alla leida kuningas eesti auväärsest suguvõsast ja talupoja päritolu on kõrge päritolu. Verepuhtus ei ole valuküsimus, see on absurdne ja võimatu. Kuninga kandidaat tuleb Eestist leida. Kuninga funktsioon ei ole juhtimine, vaid valitsemine. Kuningas on telgivai, mis hoiab telki üleval, mille all tekib ruum, antud rahva kultuuriruum. Näiteks inglise prints Charles esineb inglastele televisioonis, kus ta seletab arhitektuuri ja kirikuarhitektuuri. Ta on oluline element kogu rahva teadvuses ja rahvas vajab mingit kõrgemat mõõdupuud, sest demokraatia nivelleerib kõik ühesuguseks. Teisisõnu, mina ei ütlegi demokratiseerumine, mina ütlen otse välja ühiskonna pätistumine, kus mõõtu ei anna mitte tipud, vaid pleebs. Olla nagu kõik! Kui tänaval inimesed on kaltsudes, kas see on demokraatia? Miks demokraatia ei tähenda seda, et kõik on riides nagu härrad? Miks pätt ei hakka kandma kõvakübarat ja valget kraed, aga ülikooli õppejõud hakkavad kandma räbaldunud dzhiine, tossud jalas, varbad väljas? Kolm päeva ajamata habe! Miks ülemine kiht tõmmatakse alla, aga alumist kihti ei tõmmata üles? Las siis iga klass elab oma tasandil. Aristokraatia on vajalik kõiges: riietuses, käitumises ja mõtlemises. Me koolitame agulipäti välja, võime õpetada talle hulga keeli selgeks ja kõik teadmised kätte anda, ikka on see sadul sea seljas. Tal puudub sisemine geneetiline kultuur. See peab olema põlvest põlve kultiveeritud omadus. Peab olema traditsioon ja ajalugu. Inimene võtab riiulist raamatu ja ütleb, et selle kinkis minu vanaisale krahv von Ungern-Sternberg. Minevik peab olema. Ajalugu peab olema. Kui see ajalooline teadvus ja kuuluvus oma maa juurde puudub, siis inimene ei saa olla ei juht, valitseja ega minister, vaid äärmisel juhul ametnik.

Kuidas on võimalik seostada hierarhilisust ja sallivust erinevate klasside vahel? Kas igaüks peab teadma, kus tema koht on ja sinna jääma?

Ma ei oska seda üldse sallivusega seostada. Aquino Thomas ütleb ilusti, et ebavõrdsus on täiusele arenemise esimene eeldus. Inimesed on võrdsed seaduse ees ja inimesed on võrdsed Jumala ees, kuid nad pole võrdsed omavahel. See tähendab ikkagi seda, et alamast seisusest inimene ärgu trügigu kõrgele kohale, sest kui ta sinna saab, siis hakkab taskuid täitma ja klikipoliitikat ajama. Me ju praegu näeme neid uusrikaid. Üks mees ütles: kui eesti rahvas teaks oma praeguste võimu juures olijate pangaarveid Soome, Rootsi, välismaa pankades, siis me kisuks nad tükkideks. Me siin tükkideks kiskuma muidugi ei hakka. Alamast kihist inimesele tähendab võim seda, et nüüd ta võib siis süüa ja juua, mida tahab. Omal ajal väljendus see ütlemises: ”Mis mõisahärral viga. Maga kahe hundinaha vahel ja joo sularasva.” See oli tema ideaal. Need seisuslikud asjad on väga tõsised, õrnad ja hellad asjad. Neist ei taheta ega tohigi rääkida. Seisuseuhkus tähendab näiteks keskaja käsitöölise juures  kõrget lugupidamist iseendast, oma seisusest, oma ametist. Käsitöömeister keskajal oli palju parem kui tänapäeva kunstnik. Keskajal tegelikult polnudki kunstnikku, kingsepp oli artifeks ja maalija oli samuti. Igal seisusel oli seisuseuhkus, sest suures Jumala maailmapüramiidis tal oli kindel koht. Igaüks teadis oma kohta ning ei trüginud kuhugile mujale, eriti veel võimule.Valitsemine on niisugune, milleks peab olema teine taust. Ma nägin neid inimesi, kes peale sõda tulid eesti korpusega Eestisse tagasi ja missugune räuskav võimumehe tüüp praalis siin Eestis mitukümmend aastat. Matsid! Neile võim tähendas ainult ärakeelamist. Selles väljendubki kaks seisuslikku suhtumist võimu tarvitamisse. Aristokraadil on põhimõte, kõik, mida vähegi võib lubada ilma erilise kahjuta, tuleb lubada. Joon on suuremeelne, ülev, õilis. Aga madalast seisusest inimesel, kes võimu juurde pääseb, on vaja iga hetk oma võimu tõestada. Toome näite: tüüpiline nähtus nõukogude ühiskonnas olid kioskimutid. Iga mutt tundis, et kioski leti taga on tema ainuvõim. Sa lähed ja küsid: ”Palun pirukat.” Aga temal on vaja võimuelamust. Ta lööb luugi kinni ja paneb sildi välja: ”Vaheaeg”, ”Avarii”, ükskõik mida. Tal on võim, naeruväärne ja pisike. Võim ühes väikeses kohas ja ta püüab saada sellest maksimumi.

Kas see polnudki nõukogude ühiskonnale omane, et ühelt poolt selle ühiskonna liikmetele avaldatava surve said nad kusagil mujal välja valada?

See oli tüüpiline nõukogude süsteem, teadlikult üles ehitatud, kus iga inimene kujunes kahe poolusega. Iga inimene oli koopia nõukogude riigist. Seetõttu on ehtne nõukogude inimene see, kellele on omased kõik tema riigi omadused: sa ei eksi kunagi, sul on alati õigus ja kõik teised on alati kõiges süüdi. Niisiis riigivõimu ees küürus maas ja alandlikult käpuli, tingimusteta. Nii nagu kirikus on preestril kaks funktsiooni: kui ta on näoga altari poole, siis ta kõneleb rahva nimel Jumalaga, siis tal on preesterlik funktsioon, aga kui ta pöördub rahva poole, siis ta kõneleb rahvaga Jumala nimel, siis tal on prohvetlik funktsioon. See psüühika toimib meil kahjuks tänase päevani ja ainutraagika Eesti poliitikas on praegu see, kuidas me raiskame aega. Siin on kaks negatiivset tegurit. Üks on ürgne soome-ugri usk loitsudesse. Pärast Lauluväljakul õõtsumist läheme koju ja ootame pisut, kuni energiapilv, mis Lauluväljaku kohal tekkis, kõik korda paneb. See mõtlemiseviis ei ole ka vale, sest tõepoolest niisugune energiapilv seal tekib, kuid sellest ei piisa. Meil on alati olnud see oht, nagu ka Eesti aja alguses oli, oma taskute täitmine ja klikipoliitika. Kes aga võimu juurde saab, sellel saab kõik olema. Natuke inetu on, et sel ajal kui niisugusse viletsusse, kuhu rahvas on tõugatud oma eluga, kerkivad Ülemnõukogu tegelaste luksusmajad. Kerkivad kiiresti. Seal on materjalid, autod, bensiin, tööjõud, seal on kõik. See on inetu. Kes selles olukorras praegu pürgib rahvajuhi kohale, peaks ikkagi jagama rahva viletsust.

Räägime nüüd teisest kategooriast. Kas Teid huvitab kosmos?

Küsimus on väga tõsine. Mul on hea meel, et minnakse niisuguste asjade juurde. Juba väikese lapsena oli kummaline mõelda, et huvitav, siitsamast hakkab minema ruum ja see ruum läheb ja ma olen ju tegelikult peadpidi kosmilises ruumis. See oli nii imelik ja kummaline mõte. Ei ole enam mingit seina es, mis eraldab meid sellest ääretust avarusest. Väikese lapsena oli mul taju maailma ja kosmilise ruumi suhtes, hiljem kinnitas seda piibellik kosmogoonia ning jättis kinnitamata kooliharidus oma kontseptsioonidega. Laps oma rikkumatu vaistuga mõtiskledes tabab eksimatult ära, kuidas asjad on. Selge on see, et aegruum, kuna ta on ”eksistentia” ja kuna ta on olemas, siis ei saa ta olla lõpmatu. Kera pind on piiritu, kuid see pole lõpmatu ning ta on väljendatav kindlates pinnamõõtühikutes. See on tuntud näide, kus tehakse vahet mõistete ”piiritu” ja ”lõpmatu” vahel. Ja lõpmatu, nagu ka igavik, ei saa üldse olla selle maailma, selle kosmose, selle universumi atribuudid sel lihtsal põhjusel, et mateeriat ei saa olla lõpmatult palju, gravitatsioon ei ole lõpmatult suur, vaid mõõdetav. Väga lihtne mõtlemine ütleb meile, et kui on olemas aeg, siis aeg ei saa olla lõputu, sest aeg ja lõpmatus on ajaväline. Ajal on algus ja ajal on lõpp. Ruumil on algus ja ruumil on lõpp. Maailmaruum on aegruumis piiratud nagu ka mateeria hulk on kindel. Lõpmatus ja igavik, need mõtlemiskategooriadja reaaliad on kosmosevälised ja ei kuulu selle maailma juurde. Inimene tajub selles maailmas, mis on ajaliselt ja ruumiliselt piiratud, eksistentiat. Tema teadvuses on niisugused mõtlemise kategooriad nagu igavik, lõpmatus või Transendentaalne Ontoloogiline Absoluut, rahvaliku nimega Jumal. Iga inimene, kes hakkab mererannal taevasse vaatama, jõuab õige pea pilvedest tähtedeni, tähtedest kaugemale ja edasi Jumala mõisteni, Absoluudi mõisteni. Me elame selles maailmas, me oleme selle maailmaga seotud ja see maailm mõjutab meid. Kristlasena astroloogia ei ole mulle usuobjekt, astroloogia on mulle vajalik teadmine, millega arvestan, kuid see ei määra minu elu. Kui ma kosmosesiseseid jõude, tähtede ja planeetide mõju kummardaksin nagu ebajumalaid, kes määravad minu saatuse, siis oleksin looduseusundi tasandil olev inimene. Väga suur osa eestlasi elab praegu sellel tasandil. See toob kaasa saatuseusu, mille kohaselt saatus on tähtedes ja planeetides määratud. Näiteks üks inimene ütles: ”Järgmine aasta on hobuse aasta. Jube, siis tuleb nii palju tööd teha.” Nüüd on ahvi aasta, tähendab, et tuleb ahvi mängida! Mina võtan asja teistmoodi. Kui sel aastal on mulle teada sellised mõjud, siis ma jälgin ennast eriti, selleks on mulle antud mõistus ja teadmine. Mõistuse ja teadmise abil võin seda ahvi endast eemal hoida. Vabadus kristluses tähendab, et tähtede ja planeetide võim ei määra enam minu saatust fatalistlikult. Teisisõnu, see teadmine otsustab inimese siseteadvuse ja suhtumise maailma, kas ta on fatalistlik või võitlev. Uku Masing toob näite ja ütleb, et soomeugrilane on surnud ja staatiline, aga indogermaanlane võitleb ajas, kõikudes eri pooluste vahel. Toome teise näite praegusest poliitikast, väga aktuaalse. Miks on venelane edukas? Sellepärast, et ta on dünaamiline. Talle eitähenda nimetused mitte midagi. Ka on see SSSR või SRÜ, kakaja tam raznitsa? On see sotsialistlik või kommunistlik süsteem või nimetame seda turumajanduseks, venelasele nimetused ei tähenda mitte midagi. Ta võib üle öö vahetada kolmkümmend nimetust, jäädes venelaseks. Eestlasel võtab kolm aastat aega, et ikka lõplikult kindlaks teha, kas turumajandus on ikka lubatud. Jube kaua ja pikaldaselt mõtleb. Selle aja sees venelane oma liikuvuse ja dünaamikaga on juba kõik oma kätte võtnud. Kui eile ma sain kõik oma eelised kätte selle tõttu, et ma olin venelane ja olin kommunismi eest Eestis, siis tänapäeval nõuab samu asju, kuid ütleb, et tal on tshelovetseskie prava ja peab saama. Muutunud pole mitte midagi. Talon ükskõik, mis sildi all oma nõudmised esitab, aga ta esitab need. Eestlane mõtleb enne kolmkümmend aastat sildi üle, kuid selle aja sees on tal püksid jalast ära varastatud. Soomeugri staatika vastandub nooremate rahvaste dünaamikale, liikuvusele, võitlevusele.

Kas absoluutne reaalia on Teie jaoks olemas? Näiteks väidetakse, et valgusekiirus on kõige kiirem.

Kui tänapäeva mõistes absoluutne reaalia, siis on mul raske keskajast tänapäeva tulla. Teie veidrustega on raske harjuda. Minu ajal, keskajal, oli teistmoodi. Kui keskaja maailmas oli reaalne see, mis oli nähtamatu ja siinne maailm oli sümbolmaailm, milles ainult kajastus tegelikkus essentiate ja olemuste maailmast, siis tänapäeva inimene peab sümbolit reaaliaks. Valgusekiirus on siiski küllaltki väike ja nii väikest kiirust absoluutseks pidada on raske. See on üks selle maailma asi ja tal ei ole Absoluudi kõrval suuremat vahet kui tikk toosis. See on siin selles maailmas absoluutne kiirus, ainult siin. Minu jaoks on maailm kui eksistentia vorm, mis on nähtav ja nähtamatu. Ajas ja ruumis, alguse ja lõpuga. Ta sünnib eimillestki. Ütlen nii nagu keskaja kultuuris öeldi: Jumal loob maailma eimillestki, creatio nihilo, Jumal kaotab maailma eimillekski. Jumal on absoluutne reaalia.

Kuidas kommenteerite, kui inimene näeb oma saatust ette?

See on tõsine ja huvitav teema. Siin peab kõigepealt vältima ohtu midagi väga kindlalt väita. Need on käimata rajad. Ma võiksin öelda elukogemuse põhjal, mis on olulisem kui õpitu, ehkki ka õpitu on osa elukogemusest. Ma ei tarvitaks sõna ”saatus”, ma ütleksin jumalik ettemääratus ja see ei ole saatus, sest jumalikus ettemääratuses on ka jumalik ettehooldus, providentia. Ja ettehoolduse tõttu peab inimene oma elukäigul siin maailmas teatud klassid ja eksamid ära tegema, ei ole pääsu, aga kuidas sa need eksamid läbi teed, see oleneb juba sinu teadmise vaba tahte ja jumaliku ettemääratuse teise külje, Jumala armu, omavahelisest suhtest. Tänu sellele on võimalik saatust muuta. Inimese elul peab olema kindel eesmärk ja mõte. Miks me siin üldse elame sellistena nagu elame? Ja inimene peab sellel ringil, kus ta on, mingeid eksameid läbi tegema ja õppima midagi, et pääseda järgmisse, täiuslikumasse ringi. Ma toon jälle näite keskaja maailmast, mis oli üles ehitatud madalamatest mateeriavormidest kõrgemate poole, tõusmaks üles suurema täiuse sisse. Selles jämemateeriaolekus, kus mateeria nii võikalt domineerib kõiges, peame suutma allutada mateeria vaimule. Kui me selles ringis suudame seda teha, siis inimese järgmine õppeklass, kuhu ta läheb, on ka materiaalne, kuid palju peenema struktuuriga. Toon teile toreda tsitaadi, kus Aquino Thomas tsiteerib omakorda ja ütleb: ”Sed tam Damascenus dicit ibidem quot angelus est substantia intellectualis semper mobilis. Angelus ergo est substantia corporea.” See on ”… inglid on seega kehaline substants, kuid inimsilmale nähtamatud.” Keskaja filosoofias olid need asjad nii selged, et kaasaja filosoofia on ikka väga mannetu Thomase kõrval, ei paku mitte midagi juurde. Näide sellest, kuidas kõik on käest ära kadunud. Tõestuseks väitele toon lihtsa asja. Kui inimteadvuses eksisteerib arusaam absoluudist, siis kuidas me saame ta mõtlemisest ja elust välja jätta? Kuhu tõmbame piiri? See oleks sama kui arvame, et maailm lõpeb ära kellegi aiaplanguga, mille taga pole mitte midagi. Tore lugu on George Orwelli ”Loomade farm”, kus ainuke, kes käis farmist väljaspool hulkumas, oli kass. Kass teadis, et väljaspool farmi on veel midagi, aga ta, sinder, ei rääkinud teistele, oli vait ja lõpuks kadus ära, ühesõnaga lasi Läände jalga. Thomasel on selgelt sees, et maailm on korraga väga lihtne ja arusaadav, mida ta kindlasti ka on, aga me teeme ta kunstlikult keeruliseks, mitte tahtes teda sellisena mõista nagu ta on.

Missuguse seisukoha võib võtta alkeemikute suhtes, kes tahtsid olla nagu jumalad, teha eimillestki midagi?

Alkeemikud ei tahtnud teha eimillestki midagi, aga kõigepealt pean ma seda ütlema, et alkeemikute probleemi eraldi ma ei ole uurinud. Seetõttu pole mul õigust rääkida alkeemikutest rohkemat kui seda üldist, mida ma seoses üldkontseptsiooniga arvan teadvat. Tavaarusaam, mille kohaselt alkeemia on mingi jaburlik ja juhuslik asjade kokkusegamine, et kulda teha, ei ole õige. Alkeemikul oli hoopis teine mõte ja teine eesmärk. Ta otsis tegelikult tarkade kivi. Selle taga on sama keskaegne üldfilosoofiline kontseptsioon maailmast, arusaam mitmesuguse kvaliteediga mateeriast. Kuna püüd oli madalamatelt mateeriatelt kõrgematele vormidele, siis alkeemias tegelikult väljendub see laboratoorse katsena kõrgema kvaliteediga mateeriat leida või teha. Tänapäevase keemiateaduse seisukohast võib see tunduda meile jaburlik. Teades keskaegseid kontseptsioone Jumalast ja tema loodud mateeriast, me näeme neid asju hoopis teises valguses.

Kas Teil ei tekita hirmutunnet keskajast tänapäeva kandunud homunculuste ja tehislike inimeste probleem?

Tänapäeva inimese jaoks on ohud veel suuremad kui olid minevikus. Tänapäeval ei ole inimeste peal mingit kaitset ja inimeste soov ükskõik mismoodi kurja teha ja midagi saada on niivõrd piiritu, et paljuski keskaja kulturist pärit esoteeriliste teadmiste levitamine on ohtlik. Ma tean niisugusi asju, millest teile iialgi loengut pidama ei hakka. Äkki leidub neid, kes hakkavad neid tegema. Mina sain noore mehena õigel ajal aru, et nende asjadega ei tohi mängida ja jätsin kohe järele. Mul on keskajast pärit nõidumisekivid, ma võin teile näidata ühte, kõige ehtsam nõidumise kivi nõiamärkidega. See kivi on toodud Eestisse Teise maailmasõja ajal ja selle tõi ”Ostland-Filmi” direktor Robert Koch, sakslane, kellel oli ainulaadne antiikkunsti kogu, mille hulka kuulusid isegi muinas-Egiptusest pärit surimaskid. Robert Kochi kaudu on see kivi tulnud minuni. See on keskaegne nõidumise kivi ja ma olen lugenud ja tundnud huvi keskaegse kabalistika ja juudi müstika vastu, mida Hispaanias harrastati. Sellest maailmast sain järgmist selgust: siit tuleb ennast eemale hoida, sest see maailm võib inimese neelata.

Kas ta on ohtlik?

Mulle nüüd enam mitte. Mul on nüüd väed, mis kivi väest üle on ja nüüd ta on minu juures lihtsalt kui ese. Halb mõju oli ja ma hakkasin seda tajuma, aga mul oli ka juba enne õnneks kaitse peal ja kaitseks oli see, et ma olin ristitud.

Kuidas Te üldse teoloogia juurde jõudsite?

See tuli lapsepõlvemaailmast justkui sameteesriide tagant. Ta oli ühest küljest hoolikalt ärapeidetud kui midagi, mis pidi säilima vigastamatult. Mitte ära hävitatud, aga konserveeritud, kuna oli selge, et minu maailm niivõrd erineb sellest, kus me elame, siis pidi lihtsalt varjama ja hoidma. Ja siis tuli see aeg elus, mil pidi palju aastaid pühenduma ainult teadmiste hankimisele maailmast. Kuna üldine valitsev suund oli niinimetatud teaduslik-ratsionalistlik, siis mul ei olnd ka pääsu ja ma pidin sukelduma sellesse maailma, et õppida teaduslik-ratsionalistlikult rääkima, et tulla eesriide tagant konserveeritud maailmast. Teoloogia juurde ma tulin 1964.aastal. Mul oli kohutav programm, mille ma võtsin läbi. Ma õppisin süstemaatiliselt ja korralike plaanide järgi filosoofiat ja ajalugu, aga ka asju, mida tollal minu arvates pidi teadma. Uurisin kaktuste kasvatust, reaktiivlennukite projekteerimise põhialuseid jne. Igasuguste jaburdustega tegelesin ja päris tõsiselt. Aega jätkus kõigeks, ma nii kiiresti haarasin kõike. Siis hakkasin uurima Piiblit. Võtsin kätte, jagasin Piibli päevade kaupa ära, täpselt kuu aja peale, nii et paberitükid kuupäevadega olid vahel. Mina töötasin väga distsiplineeritult, oli oma päevanorm, tundide ja lehekülgede arv, mis tuli lugeda. See oli meeletu enesedistsipliin. Ja siis lugedes Piiblit, ma taipasin järsku, et olen kokku põrganud maailmaga, millest ma mitte midagi ei saa aru ja kui ma seni olin kõikidest raamatutest tõsise tööga jagu saanud, ei olnud miski asi mulle raske, ei filosoofia, ei ajaloofilosoofia, siis Piibel tegi mulle täieliku 1:0 ära ja ma kukkusin läbi. Ma olin siis juba 25-aastane ja järsku tundsin, et kogu see maailm variseb kokku, kõik lagunes käest ära. Ma sain aru, et olen kokku puutunud maailmaga, millest minu jõud ei käi üle. Jalgsimatkal olles tutvusin Kuusalu kirikuõpetaja Eduard Salumäega. Sattusin väga tubli ja õige mehe peale, kelle käest ma sain teada, et Tallinnas saab õppida teoloogiat. Kuid selleks ajaks ma ei mäletanudki enam Piiblist suurt midagi, isegi seda ei mäletanud, mida olin lugenud. Ma ei saanud aru, mida ma lugesin ja oli selge, et mul seisab suur töö ees. Raamat kaanest kaaneni selgeks! Siis ma sain teada, et seda tuleb õppida viis aastat, läbi võtta teoloogilised distsipliinid ja Jumal tänatud, see on olnud üldse kõige toredam asi, mis mu elus juhtus. Juba liiga ”rikutuna” ei kõlvanud ma enam Tartu Riiklikku Ülikooli. Ma olin selle jaoks juba liiga tark, iseseisev ja väljakujunenud.

Kas Te õppisite seal?

Ma tulin sealt kohe alguses tulema. Mu sisseastumiskirjand oli 7,5 lehekülge tihedat kirja. Sealt loeti kokku 11 puuduvat koma, pandi ”kaks” ja väga hästi tehti.  Teoloogiat õppides sain alles teada, mis imeraamat see Piibel on. Peale teoloogia kursust võtsin uuesti läbi ajaloo ja filosoofia ja siis alles maailm avanes mu ees, sest ma sain aru, mis seal toimub. Ilma teoloogiata ei ole mõtet üldse ühtegi humanitaarteadust puudutada sel lihtsal põhjusel, et sa ei saa sellest aru.

Oli Teil õpetajaid, keda Te võiksite ka oma eeskujudena nimetada?

Ma tahaksin siinkohal tänada kõige suurema kummardusega ja lugupidamisega kõiki Usuteaduse Institudi õppejõudusid. Kõiki. Mul oli see õnn, et ma sain õppida eestiaegse koolitusega professorite juures. See oli ainulaadne võimalus nõukogude ajal, millest nüüd räägitakse, et siis polevat saanud midagi õppida. Sai küll. Mitte keegi pole mind taga kiusanud selle eest, et ma läksin teoloogiat õppima, seda peab ausalt ütlema. Oli võimalik igasugust haridust omandada Stalini ajal, Brezhnevi ajal, kaasa arvatud teoloogiline haridus. Ma ütleksin, et see oli õppimiseks ideaalselt loodud aeg, ei pidanud õiendama, ringi jooksma ja sehkendama, vaid vaikselt süvenema. Nüüd vabandavad laiskvorstid end sellega välja, et siis ei saanud, nsiis ei tohtinud. Tohtis küll, nii et sellest seisukohastma tahan kaitsta stagnaaega. Oma laiskuses ei saa süüdistada aegu. Kõik ajaloo suurmehed, keda tunnen, on mu õpetajad.

Uskusite Te siis, et stagnaaeg kord lõpeb?

Ta paistis, et ei lõpe, kuid ajalolasena ja ajaloofilosoofina ma teadsin, et siin ilmas ei ole midagi igavest. 1970.aastal ennustasin ühes jutluses kakskümmend aastat ette ja ütlesin, et 90-ndate alguses variseb kõik kokku. See oli taju. See süsteem tundus muidugi, jah, nii kindlana. Ma teadsin, et ta lõppeb, aga ma eriti enam ei uskunud, et see minu eluajal juhtub. Aga siiski juhtus. Ma teadsin eluaeg, et minu asi on valmistada ennast ette x-päevaks. See on kord päev, mil võib oma teadmisi vabalt kasutada ja ma teadsin, et kui seda päeva ka ei tule, minu kohus on valmis olla, mina ei saa ennast Jumala ees vabandada. Nüüd, kui x-päev on ammu möödas, mõtlen sellest, miks ma ei valmistunud veel hoolikamalt, põhjalikumalt ja teadlikumalt. Oleks tulnud seda aega veel sihikindlamalt ja konkreetsemalt kasutada. Elage alati nii, et ükskõik ki pime paistab tunnel, teie peate alati olema valmis oma momendiks.

Te olete olnud tegevpastor?

Jah, see oli õppimise mõttes suurepärane aeg. Ma õppisin tundma sel ajal eesti rahvast Läänemaal.

Kuidas Te siis lõpuks ikkagi katoliikluse juurde jõudsite?

Mõtlejana ja eriti loogilise mõtlejana avastasin ma õige varsti vasturääkivused luterlikus maailmapildis ja õpetuses. Luther väidab, et ainult Pühakiri on kõige alus, aga Pühakiri ise ei ütle nii. Mis alusel ütleb seda siis Luther? Kui Lutheri ütelus on õige, siis järelikult Lutheri autoriteet on kõrgem kui Pühakirja autoriteet. Loogiliste järelduste tegemise oskus. Ma avastasin, et Lutheril oli väga nõrk loogiline mõtlemine, aga minule on looduse poolt antud tugev võime loogilisi järeldusi teha, esitada loogilisi küsimusi. Kui eesti rahvas pannakse sööma kartulikoori, siis esimene loogiline järeldus on, kes sööb kartulid, sest koori ilma kartuliteta ei ole? Siin ongi nüüd nii, et nomenklatuur sööb kartulid ja eesti rahvas sööb kartulikoori. See tuletab meelde ahvikäpa lugu. Selle näite toob Norbert Wiener, küberneetika isa. Kui inimene programmeerib aparaati, siis ta peab oskama ette näha kõiki võimalusi. Loogiliste küsimuste esitamine on tähtis. Üks inglise ohvitser tõi Indiast kaasa ahvikäpa, millel oli maagiline omadus täita iga uue omaniku kolm soovi. Vaene mees, kes selle käpa saab, soovib, et tal oleks 2000 naela raha. Talle tundus see kohutav summa, vaese inimese asi. Läheb natukene aega mööda, koputatakse uksele ja poja töökohast tuleb ametiühingu esimees, toob talle 2000 naela valuraha, et poeg sai tööõnnetusel surma. Mees ehmatab ära, et ega ma siis nii ei tahtnud, et poeg surma saab, ma tahtsin lihtsalt 2000 naela. Masinaga ja ahvikäpaga ongi see lugu, et kui sa tahad 2000 naela, siis sa pead ütlema: ma tahan 2000 naela nii, et elu jääb alles, et ei tule veeuputust, et lapsed jäävad ellu … Sa ei jõua iialgi kõike üles lugeda, eks? Sest masin täidab ainult käsu. Kuidas, see on juba teine asi. Kaks soovi oli veel jäänud. Mees soovib, et tulgu siis poeg tagasi. Jälle ei formuleerinud täpselt oma soovi ja poeg tuleb tagasi vaimuna, kes kummitab ja teeb koledat häält. Mees ei saa enam elada. Üks soov oli jäänud ja mees soovis, et seda vaimu ei oleks enam seal. See on masendav lugu ja näitab, et me peame täpselt formuleerima oma soovi, eriti kui on tegemist niisuguste asjadega nagu Aladini imelamp, maagia ja kompuuter. Sest tänapäeva kompuutrite maailm on tegelikult musta maagia maailm, mis neelab ja hävitab inimese. Me ei suuda iialgi oma soove viimse konsekventsina määrata. Ja nüüd luterliku õpetuse juurde tagasi tulles, kogu luterlik teoloogia oli contradictio in adjecto, see on loogiline vastuolu ühe väite piirides. Ma nägin, et luterlik õpetus ise ei ole Pühakirjaga kooskõlas, sest pühade sakraalsete tekstide tõlgendus ei saa teksti algset sõnasõnalist tähendust tühjaks teha ega sellega vastuollu minna. Sakraalsete tekstide tõlgendamisel on neli tähendust: sõnasõnaline, allegooriline, moraalne ja anagoogiline. Kõrgema astme teksti seletused ei saa olla teksti eitused, vaid ainult teksti süvendatum ja sügavam mõistmine. Luther tegi selle vea, et ta allegoorilise tõlgitsemise läbi luges teise mõtte sisse, mis tema kontseptsioniga kokku läks. Selle tõttu juba esimene väide, et luteri usk on puhtal Pühakirja alusel, on sisemiselt vale, sest seeläbi sai luteri kirikus luterlik tõlgitsus tähtsamaks Pühakirja sõnasõnalisest tekstist. Ega allegooriline seletus ei saa sõnasõnalisega vastuollu minna. Sakraalne tekst on ju püha, puutumatu, muutumatu, ta on tõene. Ja siis ei olnud koskõla ka praktikas. Puudus terve rida niisuguseid distsipliine, mis on vajalikud vaimulikuks tööks ja nimelt kanooniline õigus, mis kirikuelu korraldab. Kanooniline õigus tähendab, et roomakatoliku kirikus on iga asja, iga olukorra, iga momendi jaoks kindel kaanon. See ei sõltu inimeste meelevaldsetest otsustest. Luterlikus kirikus kanooniline õigus puudub, seega luteri kirikus määrab kirikuelu mitte kindel kaanon, vaid isikute arvamused. Siis ongi niimoodi, et sind kutsutakse peapiiskopi jutule ja öeldakse, et sinu peale on kaevanud ühe teise pastori proua. Kellegi proua arvamus on isegi kõrgem minu omast, kuigi ma teoloog olen. Ei ole kindlat alust, millega saab võrrelda. Asju lahendatakse isiklike meeldivuste, arusaamade ja sümpaatiate pinnal. Kirik ei saa nii elada. Kirikul peavad olema kindlad alused, nii nagu riigis peab olema kindel seadus, mitte partei keskkomitee sekretäri isiklik arvamus. Teine õppeaine, mis puudub luterluses, on askeetika, hädavajalik inimese vaimseks ülesehitamiseks. Ja kolmandaks moraaliteoloogia. Neid teadusi tuli siis muidugi õppida juba hiljem, vastavas katoliku õppeasutuses, kuid olgu tähendatud, et kõiki teisi distsipliine õpiti luterluses väga kõrgel tasemel. Tallinna Usuteaduste Instituut on väga hea kool, suurepärase raamatukoguga ja ma veelkord kasutan võimalust eriliselt tänada järgmisi õppejõude, kellele mul on igavene ja piiritu tänu: peapiiskop Jaan Kiivit, minu suur kasvataja ja õpetaja, Vana Testamendi professor Evald Saag, Uue Testamendi professor Ago Viljari, võrdleva usuteaduse professor Robert Kannukene, süstemaatilise usutaduse professor Elmar Salumaa, ajaloolise usuteaduse õppejõud Hillar Põld. Need olid kõik väga haritud ja tublid mehed. Neile kõigile ma olen piiritult tänulik, vaatamata sellele, et meie konventsionaalsed arusaamad läksid mõnes asjas lahku.

Kas Uku Masing ei olnud Teie õppejõud?

Uku Masing enam ei olnud. Temaga ma tutvusin raamatute vahendusel ja olen kolm korda temaga elu jooksul kohtunud. Need kohtumised valmistasid mulle ääretu pettumuse. Pettumus seisnes järgnevas: kui noorukest üliõpilast, kes alustab teoloogia stuudiumi, mõnitatakse palju vanema inimese poolt, kes on doktorikraadiga, siis ei saagi ju järgneda muud kui pettumus. See käis umbes nii, et noh, sa ju ei tea midagi, sa pole seda ja seda lugenud. See on ju loomulik, et ei ole. Sellepärast ma läksin tema juurde, et saada häid juhendeid professionaali käest, mida ja kuidas õppida. Selle asemel võeti mind ühest küljest kui omasugust, kes nagu peaks kõike teadma ja samas tehti mulle selgeks, kui rumal ma olen.

See oli isiklik kontakt, aga raamatud?

Masingu asju ma lugesin hiljem. Me oleme väga erinevad inimtüübid, aga ma olen ka Masingule tänulik selle õppetunni eest, mis ma tema käest sain. Ära küsi minu käest valmis kirjutatud tööd, ütles ta mulle, mine ja uuri ise! See oli suurepärane ütelus ja ma läksin ja tegin seda. Meil on temaga ideoloogilised lahkuminekud. Tema on tüüpiline protestant. Mina olen oma loomuselt täielik katoliiklane, oma sisemuse poolest. Seetõttu need on eri maailmad. Masing on tüüpiliselt soome-ugrilik nähtus. Tema maailmapildis pole kirikul kui institutsioonil tegelikult mingit kohta. Minu jaoks on institutsioon Jumal maa peal, sest jumalikkus väljendub jumalikus institutsioonis. Masing on selles asjas tüüpiline soome-ugrilane ja protestant, niisugune äärmuseni viidud individualism. Masing ütleb enda ja eestlase kohta, et eestlane ei respekteeri Jumalat, kellega ta ei saa rääkida nagu mees mehega. Minu jaoks see ei ole Jumal. Eestlane tahab, et Jumal oleks metsas puu taga ja eestlane teiselpool puud ja siis sosinal räägivad teineteisega. Teatud individuaalne intiimsus. Minule, vastupidi, Püha Vaim väljendub institutsioonis, selle jumalikkuses ja traditsioonis. Minule on väga tähtis kuuluvus ordusse ja ordu mõtlemine. Meie inimtüübid on erinevad, kuid ma austan sellest hoolimata Uku Masingut kui korüfeed paljudel aladel.

Mida tähendavad Teie nime taga tähed OP?

OP on Ordo Praedicatores (jutlustajate ordu). See on dominiiklaste ordu, mille ilmikharusse ma kuulun.

Kuidas Te just dominikaani ordusse sattusite?

Dominiiklastearmastus on mul ka lapsepõlve ulatuv ja see on seotud mitmete asjaoludega. Üks on täiesti seletamatu, mis mind sinna tõmbab, mingi ajalooline mälu või ürgne vaist, ükskõik, kuidas me seda ütleme. Lihtsalt tunned, et sa kuulud kuskile. Samuti rohkem ratsionaalselt mõistetavad põhjused: vana Tallinn, dominiiklaste Püha Katariina klooster, dominiiklaste ajalooline juuresolek keskaja Eesti kultuuris kui loomulik ja vältimatu element.

Kas see on seotud Teie maailmavaate kujunemisega?

Minu maailmapilt ja maailmavaade ja katolitsism on kujunenud teravas ideoloogilises võitluses kahel rindel. Miks hispaania rahvas kujunes katoliiklikult fanaatiliseks? Tema katolitsism kujunes teravas võitluses olemasolu eest, omariikluse ja vabaduse eest ja see kõik oli usulisel pinnal. Selle tõttu Hispaania katolitsism on fanaatiline ja äärmuslik. Minu katoliiklik maailmapilt kujunes samal ajal, kui minu mõistus ja õppimine töötasid dogmade (dogma on narratiivi teaduslik seletus, definitio) kallal. Et kõik see välja tuua, mis katolitsismis on, pidin ma pidama võitlust kahel rindel. Läbisin ideoloogilise sõja ateistliku ühiskonnaga minu ümber ja luterlusega, kelle ees tuli põhjendada loogiliselt ja selgelt kõiki katolitsismi postulaate. Olin sunnitud kogu katolitsismi niivõrd põhjalikult läbi töötama ja samal ajal ka sõnades formuleerima, et ma võiksin oma maailmavaadet õigustada ja seletada. Tänu sellele õppisin formuleerima, loogiliselt ja selgelt kontseptsiooni esitama, nii et see oli hea kool. Kuna ma pean alatasa kõike õigustama, siis terve minu elu ongi kujunenud sõjaks Athanasios contra mundum. See on mind teistpidi teinud väga relvastatuks, väga treenituks ja viimistletuks ning mulle palju andnud. Selle tõttu olen ma ka ideoloogilisel pinnal parasjagu agressiivne, ma lähen kohe kallale ja sellest peab aru saama, arvestades seda, kuidas olen ma kujunenud, missuguses pidevas sõjas.

Kas Te ise peate ennast alternatiivseks inimeseks, kes seisab väljaspool ühiskonda?

Nüüd on olukorrad palju muutunud ja mina olen rünnakul. Ma näen, et vallutan. Samal ajal ma oskan suurepäraselt vahet teha ja olla delikaatne. Ma ei suru oma maailmavaadet teistele peale. Tegelikult küll surun, aga ma ei suru niimoodi, et teine inimene tunneb, et talle surutakse. Ma arvan ise nii. Ma tahan, et inimesel jääb ruumi ise otsustada. Aga midugi, Jumal hoidku, kui mõni mulle kallale tuleb, siis ma lasen kõik tankiarmaadad liikuma, siis pole muidugi enam nalja.

Kuidas Te üldiselt suhtute neisse inimestesse, kes Teisse hästi ei suhtu?

Neil on täielik õigus selleks ja kui nende külje pealt vaadata, siis ma kujutlen, et võin tõesti olla ärritav, eemaletõukav ja pahandav. Ma mõistan seda ja ei pane seda neile pahaks. Aga kui nad hakkavad igasuguseid närususi tegema, mida ma ise ei tee, siis on muidugi teine asi.

Kas sõpruskond on Teil lai?

Minu eluteele on sattunud inimesi, kelle eksistentsi ainsaks mõtteks on saanud minu vihkamine. Kes hommikust õhtuni tegelevad minu vihkamisega ja katsuvad teha mulle halba. Neid ei ole olnud palju, kuid neid on olnud, väga õelaid ja väga hullusid. Aga palju tähtsam on olnud hoopis teine külg: see, et minu eluteel on olnud palju suurepäraseid, ainulaadseid, toredaid inimesi, kes minu eest on olnud valmis tulle minema ja ka läinud kui vaja. Ja iga kord, kui minu eluteele on tulnud õel, väiklane, tige vaenlane, on kerkinud nagu maa alt terve müür niisuguseid inimesi, kes mind kätel kannavad ja hoiavad. Mina tahaks pigem olla tänulik sellele heale osale. Neid inimesi on alati olnud piisav hulk. Nii et hea poole pealt vaadates ja head poolt peab inimene nägema, võin ma tunnistada, et neid inimesi on alati jätkunud ja isegi rohkem kui vaja. Mul on suurepäraseid sõpru läbi elu, kes on minule niipalju head teinud. See hea on minule kingitus. See ei ole nii, et nad teevad millegi eest, vaid nad on teinud seda millegi kõrgema printsiibi pärast.

Katoliiklusesse jõudsite üsna hilja nagu ma aru saan?

Katoliiklusesse ma jõudsin 1970.aastal, siis oli teoreetiliselt selge ja minu jaoks teoreetiline selgus tähendab alati tegu. Kui mina teen ühte asja ja saan teada, et see on vale, siis ma ei saa seda enam jätkata. Mind panevad imestama need, kes saavad teha edasi vale asja, teades, mis on õige. Mina ei saa nii, mul tekib kohutav sisemine konflikt. Ma ei saa niisugustes küsimustes endale valetada ja elu näitab, kes endale valetab ja kes teeb kompromisse tõe ja moraali küsimuses, sellel ei ole tõde ega moraali.

Kas selline tegevus, mis kellelegi teisele kahju ei tee, on lubatud, kui laskume eetilistesse kategooriatesse?

Mina harrastan teadlikult, iseennast naerdes, tervet rida veidrusi. Ütleksin, et see on inglaslik joon, mida ma enda juures märkan. Ma naeran iseennast nende veidruste pärast, sest nad ei kahjusta kedagi. Näiteks minu kassikultus. See ei tee kellelegi kahju, kuid see teeb head väikestele loomakestele, neil on sest kasu küll.

Kas osalemine filmi ”Surmatants” tegemises kuulus ka Teie väikeste veidruste hulka?

Sinna mind tõmmati, ma ise ei kippunud. Lihtsalt olude tõttu osutusin kaasosaliseks. Pärast selgus, et väga oluliseks kaasosaliseks. Ma lausa imestan rezhissööri. Au ja teenete küsimuses on tavaliselt nii, et püütakse teise teeneid endale saada, aga selle filmi rezhissöör käitus just vastupidiselt. Tema osutas mulle suuremat au, kui ma olin ära teeninud. Siinkohal minu poolt kummardus rezhissöör Tõnu Virvele, kes on iseendast suurem.

Kas olete sagedane teatris või kinos käija?

Ma ei tea, millal ma viimati käisin teatris, see oli nii ammu. Kaotasin täielikult huvi teatri vastu, kuigi võib-olla kui läheks, oleks jälle huvitav. Aga ma toon niisuguse näite: ma ei saa enam ammu lugeda ilukirjandust. Põhjus on väga lihtne. See, kes on teoloogina rikutud ära vängetest asjadest, sellele enam lahjemad asjad ei lähe. Ilukirjandus tundub niivõrd igav, tüütu ja nõme ja seal puudub tark mees. Tark mees tuleks ja ütleks kohe, kuidas kõik peaks olema ja kirjandus jääks ära. Teatriga on umbes sama asi. Millegipärast meil, Eesti kultuuripildis, on teater kohutavalt ületähtsustatud. See oleks nagu mingisugune maailma kõige tähtsam asi ja koguni kultuuri mõõdupuu. Mitu korda tuleb aastas teatrit külastada, et olla kultuurne inimene? Mis puutub kinosse, siis olen kinos käinud ääretult harva ja siis ka teistsuguse huviga. Huvi on sellisel juhul puhtprofessionaalne. Mind huvitab kõigepealt, kes on filmi teinud.

Nimi?

Ei, nimi ei huvita. Nimi huvitab selles mõttes, et siis saan teada autori rahvuse. Sündmustejoon filmis huvitab palju vähem. Ma vaatan hoopis selle mõttega, mis selle filmi tegijate puhul väljendab nende rahva psüühikat ja kontseptsiooni. Ma toon ühe näite, sest näited selgitavad kõige paremini. Tallinnas jooksis üks film ja selle autorid olid teinud õelalt rassistliku filmi. See jooksis ”Sõpruses” videofilmina, ma isegi ei mäleta enam pealkirja, ja selles filmis mõnitati valget rassi. Seega oli selle filmi sündmustik kõrvaline asi. Minule oli film huvitav sellepärast, et ma nägin seal üht kindlat poliitilist liini, see on valge rassi mõnitamine. Film on sümbol, tegelikud asjad on selle taga. Mõnitati pikakasvulist blondi naist ja kui ma filmi lõpus leidsin tegijate nimed, siis oli kogu film absoluutselt selge. Filmi tegijad olid juudid. Samal ajal katsuge teha filmi, kus oleks üks paha sõna juudi kohta öeldud, eks. Siis oleks rassism ja antisemiitlus.

Tundub Teile, et juutidele on ülemäära tähelepanu osutatud?

Nad ise võitlevad oma koha eest maailmas, muidugi vahendeid valimata. Peale Teist Maailmasõda on nad muutunud küllalt ülbeks. Juudi kohta ei tohi midagi olemusliku öelda, siis on rassism. Aga keda huvitab juutlus, uurigu Vana Testamenti ja muidugi selle kommentaari, Talmudit, seal on kõik sees.

Just Teie ajal oli tugev ja tark mees teatris, Voldemar Panso. Kas Te ei sattunud temaga kokku?

Panso oli minu jaoks ENSV mees ja tema lavastusi ma ei käinud üldse mitte vaatamas. See on minu puhul oluline, et ma isoleerisin ennast ENSV ühiskonnast nii maksimaalselt, kui see üldse oli võimalik. Seda minu jaoks ei olnud. See tähendab, et ma Eesti raadiot ja televisiooni oma elus vabatahtlikult ise olen kuulanud ja vaadanud üksnes viimasel kolmel aastal. Ma isoleerisin ennast jäigalt vale maailmast, ma ei tahtnud seda. Ma sõbrustasin näiteks Moskvas ja Leningradis vene õpetlastega, mind ei häirinud mitte mingi asi, mis Venemaal oli, aga eestilikku kommuunat, seda ma jälestasin. Vene kommuun, see oli minu jaoks ühe võõra rahva hullus. Eestilik punasus, see oli mulle jälk, sellest ma hoidsin nagu katkust eemale, mistõttu ma sain ka rahulikult areneda. Kuna ühiskond oli minu silmis kuritegelik ja loll, siis minul puudus selle ühiskonna suhtes austus ja ka hirm. See lõi vaimse vabaduse uurida kõiki teoreetilisi asju. Ma ei tahtnudki karjääri teha, sest mulle oli selge, et karjääri tehakse oma au ja isiksuse hinnaga. Mina olin valmis eluaeg sööma leiba ja kaerahelbeputru, et maksimaalselt hoida enda sõltumatust ja vabadust ning säilitada enda sisemaailm rikumatult ja reostamatult.

Kas Te ei arva, et paastumine Põhjamaadele ei sobi?

Tuleb defineerida, mis paast on. Katoliku kirik teeb paastumiste eri liikide vahel vahet. On üks paast, mis on kõigest loobumine, lihast ja rasketest toitudest. Need on alstsinentspäevad, näiteks kolmapäeval ja reedel ei sööda liha. Loomulikult on see väga tark ja kasulik puhtfüsioloogilises mõttes. Mõte on selles, et inimene valitseb teadmise ja vaimuga oma isu. Minu tähelepanekute kohaselt on see katoliku kiriku eluviis Läänes omandatud, see on saanud lomulikuks eluviisiks. Osatakse süüa mõõdukalt ja ei süüa rohkem kui on vaja. See on distsiplineeritud, tark, mõistusega piiratud toitumine, kõige tervislikum.

Missugustest roogadest ja jookidest Te ise lugu peate?

Ma sööksin väga palju puuvilju, kui oleks võtta. Mulle meeldib süüa puuvilja koos maaleivaga, korraga. Leib on väga imeline toit. Ta ei ole lihtsalt toit, vaid ta on ka kogu toitu kokkuvõttev sümbol. Tükk leiba käes, see on alati mingi ime. Armastan magusat. Mõtlemine nõuab magusat, selleks on eriline vajadus. Haput ei taha. See pidavat sõltuma maomahlade koostisest, väidavad mõned. Ma arvan, et see on õige ainult teatud piirini.

Aga alkohol?

Alkoholist armastan häid veine, mida ma õppisin tarvitama Itaalias ja Saksamaal. Pean lugu väga heast liköörist kohvi juurde, headest liköörimarkidest, mis on tõesti õigesti tehtud. Selline benediktiin nagu tehakse benediktlaste kloostrites. Eesti traditsioonis sõna alkohol kõlab nii kohutavalt, et see lõhnab kohe joomarluse järele. Euroopas on vein loomulik lõuna- ja õhtusöögi juurde kuuluv jook. Seda segatakse ka mineralveega või juuakse vaheldumisi. Itaalias ja Saksamaal, kus ma põhiliselt olen olnud, eiole mõeldav elu ilma veinita. Kvaliteetne vein on jumalikkuse sümbol ja seda peab oskama ka tarvitada. Üle kõige on inimesel mõistus. Näiteks benediktlaste kloostri reegel ütleb, et päevane norm on pool liitrit selleks, et tervis oleks korras ja funktsioneeriks. Kuid joodava alkoholi mõõduks on kaineks jäämine. See on mõõt. Kõrgekvaliteedilised alkohoolsed joogid mõjuvad inimese tunnetuseaparatuurile, nii et see peeneneb ja rafineerub. Seega on targal alkoholitarvitamisel oma koht ka filosoofias. Näiteks dominiiklaste kloostris, kus ma olen elanud, kogunetakse peale lõunasööki raamatukokku ja seal pakutakse kanget kohvi pisikestes tassides ning võib valida siis mingit marki likööri või konjakit. Seda võetakse pisikene pitsikene kohvi juurde ja tal on mõttetegevust soodustav mõju. Tund aega filosoofilist vestlust raamatukogus peale lõunat on alkoholi kultuurne tarvitamine meie mõistes.

Vahest räägiksite, milliseid maid olete külastanud?

Eestis, selle noorsoo hulgas, kes nõukogude ühiskonnaga ei kohanenud, tekkis reisimise maania. Järsku läksid siit paljud liikvele, kes kaubaongidega, kes juhuslike autodega, tekkis maania suuri vahemaid ületada. Minu esimene reis oli läbi Uraalide Siberise ja Kesk-Aasiasse. Järgmine oli Kaukaasiasse, kus käisin hiljem väga palju. Seal ma avastasin teistsuguse maailma ja puhkasin Eestist. Samal ajal oli ta ka võõras maailm ja mul oli seal võimalus tutvuda eriti vana Armeenia kultuuriga. Ka Venemaad õppisin tundma ja Leedut. Katolitsismi tõttu ma olin juba Leeduga seotud, nii et Leedu oli peaaegu et saanud teiseks kodumaaks. Kasu oli lisaks kõigele ka sellest, et Eesti jäi kaugele.  Milegi nägemiseks on tihti tarvis distantsi. Ma mäletan, kuidas ma esimest korda Ararati mäel jalamil Eestimaast mõeldes koduigatsust tundsin. Nii et Ararati jalamil avastasin, et ENSV on üks ning Eestimaa ja kodu on teine. See on ka üks põhjus, miks mina, kes ma aastakümneid mõtlesin sellele, kuidas siit ENSV-st kaduda ja mitte siia tagasi tulla, nüüd, kus juba palju aastaid on selleks reaalsed võimalused olemas, olen ikka tagasi tulnud ja tunnen, et on siiski ainult üks kodumaa ja üks kodu. 1988.aastal, kui siin lahti läks, siis mind kutsutikohe Rooma, Vatikani ja kohe ka paavsti juurde, nii et esimene välisreis algas väga võimsalt. Ma olin ennast pikalt ette valmistanud, sest päris palju aastaid olid mu mõtted kõik Roomas ja Vatikanis. See oli loomulik, jumalikus ettenägevuses mulle määratud tee. Ettevalmistus oli piisavalt pikk ja põhjalik olnud, vahetult enne veel itaalia keele kursus, mis sai läbi tehtud. Siis olin seal teist korda, siis kolmandat korda pikalt juba üle kolme kuu. Siis tuli pikk turnee läbi Soome, Rootsi ja Põhja-Saksamaa, põgusa autosõiduga läbi Beneluxi maade.

Kas te ütleksite paari sõnaga, mida arvate itaallastest?

Itaallastel on tekkinud suur ajalooline alaväärsuskompleks sakslaste ja Saksamaa ees. Kuna meie ajalooline kujunemine on toimunud Kesk-Euroopa ja saksa traditsioonis ning koolituses, siis Itaalia muljete tugevus pärineb pigem ajaloolis-kultuurilisest taustast kui kaasaegsetest itaallastest. Itaallane on tavatult kunstiandekas, või oli.

Kas itaallased kannavad endas seda ajaloolis-kultuurilist tausta?

Eks eri tasanditel ja küllap nad kindlasti kannavad. Kui inimene päevast päeva seal liigub ja näeb vanu kirikuid, siis see on ikkagi osa temast. Nagu vana Tallinn on igast viimsest eesti ateistijurakast siiski üks lahutamatu osa, midagi pole teha. Kui ta kuskil ära käib ja siia tagasi tuleb, siis ta ütleb ohates: oh kui tore on näha jälle Tallinna kirikuid, ehkki ta ise on tegelikult sellest asjast väga kaugel, kuid see on ometi tema sees, see on ometi tema. Me kõik kanname endas kultuuri, ükskõik kui teadlikult. See miljöö ja ümbrus on meid ikkagi kujundanud. Ja muidugi eri tasandid, missugused itaallased, kas need prelaadid, kes Vatikanis on ja ülikoolides või siis lihtsalt tänava pööbel? Aga see ongi kultuuris tähtis, mis tooni annab. Näiteks katolitsismis see on kirik. Kirikus kohtuvad kõik ühiskondliku elu kihistused ja eri tasandi inimesed. Kuskil peab olema ühtsus, milles kõik on ühised ja kus kaovad ära klassivahed ja sotsiaalsed erinevused. See oleks siis natsioon ja natsiooni religioon. Eestlaste nõrk koht seisneb selles, et meil on rahvuslik ja keeleline ühtsus tajutav, aga religioosset ühtsust ei ole ja see on meie suur nõrkus. Vaimset ühtsust pole, seetõttu on meil ka palju lahkhelisid ja killustatust.

Te rääkisite siin oma perekonna muusikalisest traditsioonist. Kas teil on mõni meelismuusika, mida kuulate?

Gregoriaani koraal, siis on tükk maad tühja ruumi ja alles siis tulevad mingid muud asjad. Kerget muusikat ei kuula üldse.

Kas aiandusega ka tegelete?

Jah. Lisaks armastan veel käsitööd, sepatööd, puutööd ja nüüd ka ehitustööd. Tunnen sellest erilist rõõmu.

Kas sporti olete ka teinud?

Sporti ma olen teinud ülemäära ja siin on mjul ka üks saavutus. Kõhnast poisist, nagu ma olin, olen teinud kulturisti. Tõstespordiga tegelesin ja teise järgu tegin ära. Siis ma läksin kulturismi peale üle ja selles mõttes võistlussport mind ei huvitanud. Tänapäeval teen aktiivset tervisesporti, põen jalgrattamaaniat. Seda teen päris aktiivselt ja tõsiselt. Mitte niisama ei sõida, vaid ikka päris nii nagu treenitakse. Regulaarselt, tempoga, ennast lõpuni välja pingutades ja sõidu sisse peab kuuluma kolm-neli mäkketõusu. Selleks olen hankinud endale laitmatu varustuse ja mitu ratast. Tänu sellele olen reibas, poisikeselik ja tunnen ennast imehästi. Tervis on hea. Süda saab seda tööd, mis vaja on. Rattasõidul on miuhead asja korraga: ma mõtisklen, sõidan loodusesse ja teen sporti.

Milline osa on perekonnal Teie elus?

See on maailma kõige tähtsam asi. Perekonnal on mitu mõistet. Ma lähtun nimelt kiriklikest arusaamadest. Kloostri kohta öeldakse näiteks alati rõhutatult, et see on perekond. Ideaalse perekonna juurde peaks kuuluma ka vennaskondliku ühenduse mõte, ühine vaimsus.

Kas Te arvate, et lapsi tuleks kasvatada või on parem, kui nad ise kasvavad?

Lapsi tuleb loomulikult kasvatada, ise ei kasva mitte midagi. Ise kasvavad tänavapoisid. Mis asi on vabakasvatus? See tähendab kasvatusest vaba. Kasvatus ja kord peab olema päris range. Vaatame näiteks inglise aristokraatiat, seal saavad lapsed väga range kasvatuse, muidu ei tule karastunud tugeva tahtega inimesi, kes peavad täitma seda osa, mis neid ees ootab. Minu põlvkonna intelligendid propageerisid vabakasvatust 60-ndatel, 70-ndatel aastatel, see oli siis mõistetav kui vastureaktsioon riiklikule survele. Inimene rõhutas oma vabadust. Õige elu on pidev treening, harjutamine, pingutus. Praegu kõnnivad inimesed tänaval, lõdvad ja lodevad, kõigest on näha, et puudub igasugune sisemine kord ja distsipliin. Järelikult puudub see ka mõtlemises ja inimese sisemuses. Sisemus ja väline on kooskõlas ja sellepärast saab inimese sisemust kasvatada välise treeningu abil.

Mida arvate EHIst tema õppejõuna?

EHI on suurepärane ettevõtmine, ent ükski uus ettevõtmine pole kohe täiuslik. Meil on, mida parandada ja täiustada. Ma saan ainult tänulik olla, et see instituut on ja et üliõpilased on ja me seal koos õpime. Ma olen ise väga palju õppinud. Tuleks ainult loobuda süsteemist, mida on peetud heaks. Elus me ei saa teha ainult seda, mis meile meeldib. Kool peab meid ette valmistama ka elukutseks, mitte, et ma õpiks väga peeneid asju oma valikul ja meeldivusel. Ma tahaksin, et oleks kohustuslik programm, mille eesmärk on teatud professionaalsus kindlas asjas. See puudus on minu arust kõrvaldatav kahel teel. Esiteks, kui üliõpilane teeb ise endale kindla programmi, pidades silmas spetsialiseerumist, siis on võimalik teha eksameid mujal kõrgkoolis. Mugavam tee on kohustuslike ainete sisseseadmine. EHI on suuteline kõik probleemid väga kiiresti ületama, kuid selleks on vaja oma maja ja kindlaid õppejõude.

Kas Te tahate midagi öelda ka lõpetuseks?

Ütleksin küll. Kunagi ei maksa atvata, et inimese saladus on meile selge. Me ei tea ise, kes me oleme. Me ei tea endast kõike, sest me ei ole sattunud kõikidesse mõeldavaisse olukordadesse, et teada saada, kidas me siis käitume, toimime ja reageerime. Meie tänane vestlus õpetab ka seda, et inimese saladus on suur. Kes on inimene viimselt, isegi seda me ei tea. Elukogemus ja elatud aastad kui teoreetiline uurimus õpetabki lõpptulemusena seda, et ei saa selgeks, kes me oleme, vaid selgub, et me ei tea seda. Sellest tuleneb respekt ja austus inimisiku ja ka iseenda suhtes. Me ei tea viimselt. Jäägu inimisiku saladus alati kehtima. Meie punkti ei pane. Punkti paneb Jumal.

 

KOBARMAAILMA PÄRIJAD (Intervjuu Hasso Krulliga)

intervjueeritav: Hasso Krull

koht: Hasso Krulli kodus Hiiul

aeg: 21. veebruar 1992

intervjueerijad:

Holger Mölder,

Indrek Olmaru

Ilmunud ajakirjas ”Magellani Pilved” 1993/1.

Kadunud Tõnu Toomik, võideldes nürimeelsuse ja tusameelsuse vastu, kirjeldab kihhotismi olemust, mis on avaldatud ajakirjas „Magellani pilved“: „Joosta, pea kallutatuna taha, noa ots kõditamas kurku, absoluutse vabadusega, vaadates nii üles, paremale kui vasakule. Täielikult endasse haarav jõud.“ See kirjeldus vastab Hasso Krulli arusaamisele inimesest kui kobarast: „Eitan jäigalt neid ilminguid, milles ma näen selgelt mõrvarlikku, nihilistlikku, elu taandavat või elu muljuvat alget, mis ei taha paljusust, mis ei taha maailma näha ruumilisena, elunähtusi või inimesi aga paljudest värvidest, omadustest ja suundadest koosnevate kobaratena, vaid ikkagi mingite keskpunktidena.“ Selles lauses on hoogu ja pinget, mis iseloomustab saabumisel isikut, keda kunagi pole tulnud. Persona in fieri, “saabumisel isiku“, juured asuvad pärimisõiguses. Testaator ehk pärandaja, teeb testamendiga surma puhuks pärandi kohta korraldusi. Ta võib oma vara jätta veel mitte sündinud pärijale, “saabumisel isikule“, kellel veel ei ole pärimisvõimet. Saabumisel isik, teatud olutervikuna olles müüdi esemeks, teeb kõik selle nimel, et jätta endast maha pärimisväärne keskkond. Filosoofilises tähenduses on meie pärandiks ideed, mõtted, arvamused, seisukohad, tähelepanekud, kuid mitte asi iseeneses, asi ilma finaalita. Oluline on meie tegevuse puutemoondest siginenud aine, mis jääb lahkudes pärijatele, keskkond, milles neil tuleb elada. Meile pärijatena on müüdid kadumatud ja finaalsed.

I.O.

Alustame siis eluloo lühikokkuvõttest.

Tallinnas olen sündinud 1964.aastal, olen siis 28 aastat vana.

No nii, mis seal peale sündimist siis edasi tuli?

Käisin koolis, siinsamas 28. 8-klassilises ja pärast käisin 7. Keskkoolis.  Pärast seda ei olnud tegelikult tahtmist edasi õppima minna, aga kartsin sõjaväge ja siis tekkis selline naiivne plaan, et lähen Tallinna Pedagoogilisse Instituuti ja pärast maale õpetajaks. Alguses seal mulle isegi meeldis.

Mida Sa õppisid seal?

Eesti filoloogiat. Näiteks Mati Hindi loengud olid väga huvitavad. Nüüd on ta rohkem poliitikategelane, aga tol ajal oli ta ikka keeleteadlane ja mina pean temast seniajani väga lugu. Tema loengud jätsid tugeva mulje ja sellest ajast olen ma keeleteadusliku põhja saanud. Hint on väga temperamentne, kuigi poliitikuna soolab ilmselt üle. Oma aine edasiandmiseks ta sobib.

Kas otsest soovi ei olnud, läksid ainult sõjaväe pärast?

Ei, tegelikult oli huvi ka. Aga ma ei oleks muidu kuskile tahtnud mina. Kui ma lõpuks pedagoogilisest instituudist ära tulin, siis oligi nii, et üle aasta tegelesin oma asjadega. Mingi niisugune aeg peab olema. Muidu on väga raske kuskile jõuda, kui inimene on sunnismaine. Pedagoogiline praktika ei meeldinud, pärast tõmbas kirjandus.

Milliseid keeli Sa oskad?

Ma ise olen püüdnud selle poole, et oskaks neid keeli, mida ma nooremana nimetasin ”noor-eestlaste” keelteks: inglise, prantsuse, saksa, soome, jah, vene keel tuleb siia jurde. Vene keelt loen natuke halvasti, nagu saksa keeltki. Siis peaksid olema veel ladina ja kreeka keel, need on mul rohkem sõnavara tasemel, lugeda ei suuda.

Kas selle prantsuse keele oskamisega seoses tuli ka huvi Michel Foucault’ vastu?

See oli natuke juhuslikult. Kui ma veel ”pedas” käisin, tekkis strukturalismihuvi. Tahtsin midagi strukturalismist teada, aga kirjandust oli väga raske leida ja Teaduste Akadeemia raamatukogust olid kõik põhilised raamatud välja võetud, ka Juri Lotmanit ei saanud kusagilt. Aga siis oli üks imelik raamat ”Structuralism and Since”, ma võtsin selle välja, aga avastasin, et peale Claude Levi-Straussi seal strukturalismist eriti midagi ei olnud, aga seal oli Foucault’st peatükk, Lacan’ist peatükk ja Jacques Derrida’st peatükk ja ma lugesin seda raamatut ja asi hakkas huvitama. Leidsin endale ootamatuid mõttekäike, mida strukturalismiga ei oleks osanud seostada. Mingeid isiklikke kogemusi sel ajal veel ei olnud, aga pärast tulin ”pedast” ära ja siis pidin hullukas natuke olema ning Foucault oli ju tegev  selliste asutustega. Siis hakkas kuidagi isiklikult haakuma see teema ja ma kogesin esmakordselt, et ühiskonnas on niisuguseid paiku olemas. Varem oli mul nendest asüülidest idealiseeritud või luuleline kujutlus: huvitavad hullud jne, aga tegelikult näitas see minu jaoks, et ma ei sa ilmselt kunagi ühiskonnaga leppida.

Kuidas Sa üldse suhtud eestlusse, rahvuslusse?

Mul ei ole kunagi otsest isamaalist kasvatust olnud, see kasvatus oli pigem nõukogudevastane, mingi vastupanu. Ühesõnaga, isamaalisus tekitab minus väga suurt umbusku.

Kas see on poos?

Siin ei ole taga midagi olemuslikku. Kui hakata arutama, mis Eesti tegelikult on, siis on ta esiteks üks selline post-sotsialistlik õnnetu neegri- või banaaniriigike, okupatsiooniväed on siin ikka veel sees. Viimase saja aasta jooksul on üsna kiiresti okupatsioonid vaheldunud, enne seda on ta ka alati kuulunud mingi koloniaalimpeeriumi koosseisu. Kõik kultuurid temas on koloniaalsed. Avalikuse ees ei ole seda kunagi arutatud, aga ma olen mitmeid inimesi kohanud, kes arvavad, et kõige targem oleks kõigepealt tunnistada: me oleme koloonia ja igasuguses edasises tegevuses tuleks lähtuda sellest. See isamaa on ärkamisaegne fantaasia või fantoom. Ta on kahtlemata vajalik kujund, oli siis ja on ka praegu teatavas rütmilises diskursuses. See mõiste funktsioneerib kattevarjuna igasugusteks aktsioonideks, mis stagnaajal näiteks olid väga otstarbekohased ja ei saanud teisiti, kui pidi neid kahtlemata toetama. Needsamad aktsioonid, mis nüüd sinna taha varjuvad, on hoopis teised. Põhiliselt varjab see kujund või see pseudomõistekontseptsioon midagi räpast, on umbes samasugune mõiste nagu ”püha eraomand”. Mina saan hoopis paremini aru Pierre Proudhon’i anarhistlikust lausest, et eraomandus on vargus. Näiteks tänapäeva Eestis vaatab igast praost vastu: eraomand on teatavat sorti vargus. See taastamise ideoloogia, see pühaduse loomine, metsik hämamine, selle varjus tegutsevad mustad ja ebameeldivad kired. Nüüd see vist ei ole enam aktuaalne, aga paar aastat tagasi kihas kõik omandi tagasisaamise ümber – kuidas see asi käib, kuidas omanik otsustab, kas kompensatsiooni saada või tagasi saada. Mul ei ole enam sooja ega külma, et need inimesed kunagi Siberisse viidi, et see lausa kulus neile ära. Selles suhtes olen ma eestlastes pettunud.

Pead eestlasi orjarahvaks?

Jah. Vähemalt need senised valitsejad, kes on Eesti Vabariigi tekkides üles kerkinud, näiteks Edgar Savisaare valitsus. Minul ei ole mingit otsest viha Savisaare vastu, aga ka mingit usaldust ta ei ole tekitanud. Siis see Ülemnõukogu tegevus, see kõik kisub ikka sinnapoole. Võib-olla tõesti on noortes parempoolsetes midagi sümpaatset.

Kas on Sul mingi poliitiline partei, liikumine või figuur, kes Sulle praegu sümpatiseerib?

Kunagi mõtlesin, et see on rojalistlik partei, mulle tundus, et see partei on loodud teatava huumorimeelega, et nad kehtestavad ennast hoopis teise kandi pealt või püüavad seda poliitilist debatti kuskilt kõrvalt anakronistlikult tasandilt kõigutada. Ma praegu selles enam päris kindel ei ole, kuigi midagi sümpaatset selles rojalismiidees on. Kangesti lõhnab selle järele, et eestlased ei suuda ennast ise valitseda.

Aga see Volkonski orjandusliku partei idee, kas see on Sinu jaoks ainult nali?

Minu arust Eesti ongi peaaegu orjanduslik, täiesti orjanduslik ja ka stagnaajal oli ta seda. Praeguses Lääne ühiskonnas ei saa päriselt öelda, et need inimesed seal oleksid orjad, aga üldiselt pean tööorjaks inimest, kes kaks kolmandikku oma ajast kulutab töö peale. See inimene ei ole vaba ja sellepärast ei usu ka päriselt lääne inimeste vabadusse. Absoluutselt mittevabad on eestlased. Need, kes sabades seisavad ja kellega me iga päev kokku puutume, selgelt orjade mass. Orjandus ei saa ise olla mingi ideoloogia, sest ma ei näe, et ta võiks midagi sisuliselt muuta. Eestlased pärinevad rahvast, kes pole ise valitsenud ligi 1000 aastat või kui nad on valitsenud, siis pidanud omandama teise keele või kultuuri ja on raske kujutada eesti rassismi, konservatismi või orjandust. Orjandus on seesmiselt vastuoluline mõiste. Mina vist ajaloo kordumisse ei usu, sest olud ikka muutuvad sedavõrd, et üks aeg ei ole üldse teise mõistes enam aeg, siin ühismõõdet ei olegi. Orjandust nagu oli Kreekas võiks ju soovida, orjandust nagu oli Osmani impeeriumis ilmselt ei saa soovida. Ma kahtlen, kas nad on üle kantavad, sest ühiskonna kontrollitavus, kontrolli võimalused inimese tegevuse üle, tema taltsutamine või raamistamine on tänapäeval niivõrd palju efektiivsemad, et igasugune võimalik orjandus, ma kardan, jätaks väga vähe läbi katsumata või tihendamata paiku, kus inimesel säiliks mingisuguse muu eluvormi igatsus või loomise võimalus kasvõi enda jaoks. Selles suhtes mulle tundub, et demokraatia sellisel kujul nagu ta on, on muidugi täiesti talumatu, aga need igatsused mittedemokraatia järele kuuluvad mingis mõttes ise selle demokraatia sisse. Igasugused täiesti tagurlikud, rassistlikud või orjanduslikud ideed on ühelt poolt olulised, kui teatud küsimusi maksimaalselt valgustavad, teisest küljest on nad selle demokraatliku nihilismi üks osa. Demokraatiast endast peab kooruma mingi teistsugune variant.

Võib-olla Sa ütleksid siis mõned visioonid tuleviku kohta.

Foucault’l on kusagil intervjuus mingi projekti visand, kus ta arvab, et peaks loobuma ettekujutusest, et kunstiteos on kõikidest teistest objektidest midagi eraldiolevat, et kunst ja elu on kuidagi lahus. Miks ei võiks inimese elu ise olla kunstiteos? Ta nimetab neid vist analüütilisteks seosteks. Kui palju selliseid eelarvamusi, mille järgi elu ja mäng ei tohi segi minna! On teatavad tõsised asjad ja teatavad naljakad asjad ja kunst on selle naljaka poole peal. Ta peab olema surutud äärealadele või siis olema raamistatud, piiratud teatavateks suletud üksusteks, nii et ta ei nakataks elu. Võib-olla on meie tsivilisatsioon jõudnud mingite hoopis teistsuguste vormideni, nii et analüütilised sidemed enam sellistena ei kehti ja oleks võimalik elada hoopis mitmekesisemal viisil ja seda ka praegu tehakse. Võib ju alati mõelda ka minevikust, ei pea just eeskuju võtma. Meie julgustuseks on ju olnud tsivilisatsioone, kus kogu elurütm, elu ja mängu suhe, on olnud teistsugune. Näiteks Kreeta minoiline tsivilisatsioon, mis peale kõige muu oli naiste juhitud ühiskond, või siis ütleme asteekide tsivilisatsioon, mis meie inimesele võib paista veidi jõhker. Aga teisest küljest on see demokraatia, milles ise elame, ka kohutavalt jõhker, nii et mina ei näe siin olulist vahet, kas inimesi ohverdatakse kuskil püramiidi tipus või siis materdatakse ja tallatakse tuhandete kaupa jalge alla. Ma usun ikkagi, et mingisugune eluvorm oleks igatahes täiesti kindlalt võimalik, ma ei tea, kas see teostub, aga ta võiks välja hargneda sellest elu võimalusest, mida viljeldud möödunud sajandist alates kunstis. Sellepärast, et kunst on suhteliselt noor nähtus, täiesti sõltumatu iseseisev eluala, ja temas on mingi utoopia. See ei pea üldsegi tingimata estetismiga seotud olema. Meie sajandi kunsti on ju väga erisugust ja ka mitteesteetilist.

Kas seda utoopiat ei ole hoopis rohkem religioonis kui kunstis?

Monoteistlikes religioonides või neis, mida nimetatakse kõrgemateks, on see utoopia oluliselt elust lahutatud. Ta on viidud mingisse transendentsesse sfääri ja ta nagu kontrollib või valvab nende inimsuhete üle, mida tahetakse kehtestada siinpool just sellistena nagu nad on inimpõlvede kaupa olnud või nagu nad vastavad kõige raskematele ja tumedamatele eelarvamustele. Seda on väga lihtne kristluses näha. Kui püüda luua vähegi usaldusväärne või sidus kujutlus sellest, milline oli Jeesus, siis mulle tundub enam-vähem terviklik pilt kujunevat selliseks, et ta oli tänapäeva mõistes peaaegu anarhist või selline inimene, kes ei tunnistanud mingisuguseid piire, kes traditsioone üsna jõhkralt lõhkus ja asetas tõesti teatava enesekohase või isegi jumalatu eluviisi kõrgemaks sellest, mida varemalt kontrollisid need kõrgemad väärtused ja reguleerisid altpoolt igasugused seadused. Ta isegi taotles teatavat seadusetust ja kui sinna kõrvale panna kahetuhande aastane kristluse ajalugu, siis see on täpselt vastupidine. Muidugi on väga erinevaid liikumisi ja keskaeg on tõesti kirju, igasugused hereetikud ja müstikud, ideoloogiate väga rafineeritud ja huvitavad voolud, aga lõppkokuvõttes taandub see ikka sellele, et utoopia on asetatud peaaegu mõõtmatusse kaugusesse elus. Mingisugust konkreetsust tal ei ole ja see võib teiselt poolt tingida teatavate hüsteeriliste liikumiste tekke.

Milline on Sinu isiklik suhtumine Jumalasse?

Ma ei ole monoteist. Arvan, et kaldun pigem teatava polüteismi poole, aga sellist vormi praegu ei kehti. Monoteistlik Jumal tundub mulle esinevat mitmel kujul. Üks vorm on tal lihtsalt teoloogiline Jumal, kel on teatav loogiline funktsioon, nii et ta võib anda selliseid väljundeid nagu Spinoza või Leibnizi filosoofia. Neid ei pruugi üldse enam kristlikeks pidada, aga Jumal on seal väga oluline. Veel on Jumal-isa, see on rahvalik Jumala kujutlus, mida väga selgelt saab psühhoanalüüsida kui isa-imago kõrgumist inimese elu üle. See annab talle tuge, et Jumal teda armastab ja teda kardetakse. Variante on veel. Jumalasse kui loogilisse funktsiooni suhtun väga neutraalselt ja Jumala või tegelikult jumalate olemasolus ma iseenesest ei kahtle, aga ma eelistaksin mingit selgelt polüteistlikumat religiooni.

Kas psühhoanalüüs pole ka mitte teatavates mõõtmetes religioon?

Psühhoanalüüs on nähtus, mis pidi paratamatult kristliku tsivilisatsiooni lõpetuses välja arendatama. See liikumine algas Sokratese, Platoni ja kindlasti Kristuse ja kirikuisadega ning selle lõpus peavad olema Hegel, Marx, Nietzsche, Freud ja võib-olla veel keegi.

Nagu ma aru saan, siis Sa paistad uskuvat rohkem suletud süsteemidesse?

Ma usun paljususse, võib-olla sellepärast suletud süsteem ei tekita minus hirmu. Sealt saab alati minna üle ka teise süsteemi, ükski süsteem ei ole nii suletud, et temast ei saaks raiuda ava väljapoole.

Kas kristlus on end ammendanud?

Võib isegi nii öelda, ta on enda kõik arendused leidnud. Ma arvan, et ta peaks olema end tegelikult ammendanud. Kordus vältaks pikalt ja vaevaliselt. Aga võib-olla minnakse väga pikkamisi, meie päris kindlasti seda ei näe, üle mingisse teise tsivilisatsiooni tüüpi.

Kas Sa tunned Uku Masinguga mingit hingesugulust?

Jaa, aga ma ei ole Masingut kunagi näinud ja minu suhe on väga vastuoluline. Oleks ma teda ise kordagi näinud, äkki ma mõtleks kuidagi teisiti, aga ta tundub väga mulle täiesti taltsutamatu, ohjeldamatu, anarhiline. Mõtlen, et selgelt ta ei ole endale mingeid diskursiivseid piire seadnud. Ta võis väljendada täiesti sõltumatuid suveräänseid mõtteid, mis ei ole taandatavad mingile eeskujule ega diskursiivsetele raamidele, mis on olnud enne. Samas ta täiesti suvaliselt võtab sisse niisuguseid jooni või elemente, mis minu jaoks kuuluvad kultuuriimperialistlikku traditsiooni. Näiteks see kurikuulus lause, millega Toomas Paul püüdis Jaan Kaplinskit rabada, et ainus usund, millest kristlasel tasub peale taoismi mõelda, on budism. See on naeruväärne ja anakronistlik kultuuriimperialism ning ei sobiks suveräänsele mõtlejale. Masing on näiteks kasutanud rassistlikke, rassiteoreetilisi malle, mis tegelikult on mõeldud algselt euroopaliku eneseteadvuse ülikõrgustesse upitamiseks. Chamberlainlikud indogermaani rassi ülimusideed on ta lihtsalt ümber pööranud.

Kas ta ei ole kosmiline, näiteks oma luuletustes ta mainib sellist kujundit nagu Magellani pilved?

Mina ei määratleks Masingut sellest küljest kuidagimoodi. Magellani pilved … Tal on tohutu mälu ja määratu täiesti anarhiline eruditsioon, mille kasutamises ta ei seadnud endale mingeid piire. Ta liitis asju vabalt ja see on võib-olla üldse tema kõige huvitavam joon. Minu jaoks on ta mõtleja, kes sarnaneb natuke Friedrich Nietzschega. Ta ütleb mingi asja ja võib teatud tõenäosusega oletada, et kuskil teises kohas on tal sellele vastandlik väide. Võib-olla et siiski saaks teda ka täiesti süsteemi viia. Nietzschel, nagu on selgunud, oli mingi oma konstruktsioon. Filosoofilisi süsteeme vihates olid tal siiski mingid väga kindlad piirjooned, mille järgi ta oma diskursust kujundas. Ehk on Masinguga midagi sarnast, see oleks tohutu üllatus, sellega võiks veel rabada, kui keegi tahaks või suudaks Masingu tegelikke mõtteviise rekonstrueerida. Aga siis tal ei peaks olema endal mingeid eelistusi, et ta ei eelistaks üht ainet teisele ja vastuolusid ise lahendama ei hakkaks nagu praegu selles väitluses on tehtud. Sellised tegelased nagu Toomas Paul äratavad minus peamiselt ainult põlgust. See ei ole väitluskultuur.

Jaan Kaplinski, kas tema äratab ka põlgust?

Kaplinski on selline naljakas ja huvitav tegelane, temas on ühendatud üpris sõltumatult liikuv mõte ja teatav nartsissism ja enesekesksus liitub sinna. Tegelikult oli see Masingul ka, aga hoopis metsikumas ja anarhilisemas vormis. See annab kummalisi väljundeid, mis kohati libisevad piinlikkuse piiril.

Aga Kaplinski poliitiline hoiak? Kas see ei lähe juurteni just selles eestikeskses või soomeugrilikus mõttemaailmas?

Jah, siin on teatav analoogia poliitilise olemisviisi või staatusega, niisugune põline koloniaalsus. Kultuuris on meil alles mingi eelmise või teistsuguse kultuuri tekst. See on muidugi suuremalt jaolt purustatud, nii et ta ei ole sidus. Tavalise eestlase teadvuses domineerib mõttemall, mis on kahetuhande aastasele kristlusele tüüpiliselt iseloomulik ja see ikkagi teataval määral suhtleb ka selle eelmise tekstiga. Pidev intertekstuaalsus on selles kultuuris eneses sees ja naljakaid arusaamatusi võib juhtuda. Soomeugrilus iseenesest on teatavat sorti fantoom, eestlasel ei saa sellega mingit pistmist olla, see ikka kuulub ju Kaljo Põllu uurimisretkede juurde. Ma usun, et Obi-äärsetel aladel ja ehk ka lähemal on tõesti säilinud selliseid vorme, kuivõrd neil on tõesti kõige ehedamalt see, mida Masingu järgi võib taevapõdra või siis boreaalseks mentaliteediks pidada. Need nähtused võiksid anda mingeid viiteid selle purustatud teksti kohta.

Kas arvad, et see purustatud tekst võib ilmneda ka neil eestlastel, kes on kahekordselt purustatud, väliseestlastel, kes on oma emamaalt ära? Näiteks Mark Kalev Kostabil, kuivõrd teda saab küll eestlaseks pidada?

Minu arusaam kultuuriteadvusest on teatud mõttes barokne, ma usun rohkem hübriidsetesse kui puhastesse vormidesse. Aga Kostabi ise on suhteliselt puhas New York, seal võib olla ükskõik kes. Mingi soome-ugrilane, palun väga, teeb oma „Kostabi Worldi“ ja müüb oma pilte seal, ühesõnaga see ongi New York iseenesest.

Kuidas Sulle üldse on vastuvõetav see, et äri ja kultuuri püütakse ühendada?

See on niivõrd valus küsimus. Need on ju kaks täiesti erinevat asja juba oma ajalooliselt tulemiselt. Kuna ma ka püha eraomandit ei armasta või see ei ole mulle mingiks ihaldusväärsuseks, siis ma ei taha praeguses olemisviisis näha midagi täiesti uut, midagi mittekapitalistlikku, mittekodanlikku. Kodanluse tõusu ajast, siis kui aristokraatia Euroopast taganes, on hakanud domineerima sellised väärtushoiakud või sellised eluvormid, mis soodustavad väärtuste kogumist. Aga teistsugune on ärimehe tüüp, keda tänapäeval palju on ja kellega võib isegi suhelda.

Kas Sa ise ka maalid ja oled tahtnud joonistada oma mõtteid paberile?

Kritseldanud küll, aga mul on vist oma manuaalsetesse võimetesse liiga vähe usku. Eriti kaugele selles ei ole läinud.

Kas Sul on lemmikkunstnik maailmas või Eestis?

Jah, ma alguses mõtlesin, et võiks ju küsimuse lihtsalt tagasi lükata, neid on nii palju. Nimelt mulle väga paljud Eesti kunstnikud meeldivad. Mulle on meeldinud näiteks Ado Vabbe või Konrad Mägi, Aleksander Tassa joonistused, tänapäeva kunstnikest Peeter Mudist ja Ado Lill. Tegelikult üks lemmikkunstnik, keda ma olen selleks pikemat aega pidanud, on Nicolas Poussin prantsuse klassitsismist. Mingi teatav sümpaatia klassitsismi suhtes mul on alati olnud ja klassitsistlik maal on mind alati huvitanud.

Kuidas teater Sind mõjutab?

Teater on mulle võõras, ma ei oska näidelda ja seal tunnen ennast alati natuke imelikult. Kui ei ole halvasti tehtud tükk, siis mulle ikka meeldib, aga tavaliselt ei meeldi.

Ehk on see rohkem saalikunst, elamuste pealesuruja?

See on saalikunst jah, tähendab saal tekitab selle elektri, mis seal voolama hakkab. Aga kinos ma ikka käin, kuigi head filmi on kodustes tingimustes parem vaadata. Ma kardan, et ma isegi kahetsen, et ma Poussin’i mainisin, kõlab veidi edvistamisena, mul ju mingit isikupärast maitset tegelikult ei ole.

Aga siiski, miks just klassitsism?

Tundub, et klassitsismis algupäraselt see mõistuslik alge, mida nad püüdsid välja tuua või nähtavale tuua, tegutses suhteliselt väga sõltumatult. Hilisem akademism muidugi selle summutas. Mulle on romantiline kunstitraditsioon suhteliselt igav või vastuvõtmatu. Ma ei saa tunnetest maalis eriti aru, aga huvitavad mõtted ja ruumilised liikumised äratavad alati suurt huvi ja teine asi, mis mulle istub, on igasugune meie sajandi kunst, aga ma ei oska midagi välja tuua. Igasugused figuratiivsed ja konfiguratiivsed variandid, kõik pakub huvi. Seal ei püüta üle ujutada. On muidugi ka teistsugust, aga klassitsismis on see hea joon, et lubatakse distantseeruda.

Mis Sa sürrealismist arvad? Ehk võib tänavalgi liikudes seda tunnetada?

See sõltub inimese enda dispositsioonist, sellest, kuidas inimene ennast sinna tänavale asetab ja kuna mina ei ole sürrealismist väga kaua aega mõelnud ja ennast otseselt sürrealistlikuks inimeseks ei oska pidada, siis ma vist näen tänavatel teisi asju. Võib-olla mind huvitavad mingid tempod tänavatel, kiirused või aeglused, mingid rütmid, intensiivsused, aga otsesed seosed, neid ma isegi ei taha näha.

Kas tajud neid temposid meeltega või intellektiga?

Ega minu jaoks ei ole intellekti või meelelisuse vahel vahet eriti kunagi olnud. Huvitavad mõtted alati erutavad mind ja mõjuvad ka meeleliselt. Need mõtted võivad ükskõik millised olla, tähtis et neil oleks mingisugune intensiivsus, siis nad paratamatult haaravad sind ka kehaliselt. Tajud modifitseeruvad sellele vastavalt. Keha ja vaimu vahelist vastuolu ei ole ma kunagi tahtnud tunnistada. Kui ma tunnen endast lahus mingeid mõtteid või vaimu, mis läbib mind ja siis keha, mis on kuidagi teistsugune, siis see on alati väga ebameeldiv elamus.

Missugune muusika Sulle meeldib?

Noorelt kuulasin palju seda, mis siis moes oli, seda niinimetatud progerokki: „Yes“, „Genesis“, „Pink Floyd“, ka varasemad „Led Zeppelin“, „Black Sabbath“, ühesõnaga seda, mis oli siis. Mul tekkis teatav tämbritaju või huvi tämbrite vastu. Plaadimuusika või tänapäevase paljundatud muusika võimalused hakkavad ammenduma, aga selle progeroki ajal oli suur tämbrite küllus ja igal bändil oli oma sound. Aga kui mängib sama orkester Mozartit, siis Beethovenit jasiis ütleme Bachi, siis Stravinskit… tal on ühed ja samad pillid, siis see ei eruta mind. Sellepärast ma olen alati rohkem kuulanud meie sajandi muusikat. Weber ja Schönberg või ka näiteks Stockhausen on mulle väga meeldinud, sest see on juba muusika, millel on tämber.

Kas arvad, et oled mõjutatav inimene?

Kiusu pärast vastaksin – jah, sellepärast et ma olen jäika eneses olevat eluhoiakut alati põlanud. Ma tahan ikkagi olla mõjutatav ja niipea, kui ma haistan kuskil inimest, kes on mulle uus või natuke kummaline, kohe ei saagi aru, mis on ta sisu, siis tekib alati mingi külgetõmme ja ma tahaksin temast teada. Kui seda joont või helki saab järgida, siis ma mingist oma maitsest ei tahagi teada. Võib-olla mul on ka oma maitse, aga mind huvitab see, mis on huvitav ja see, mis on tuim või mida lihtsalt tehakse, läheb rohkem selle poole peale, mida igapäevases elus nimetatakse tööks. Sellega ei tahaks väga kokku puutuda.

Üldse, räägime ka kosmosest ja mustadest aukudest natuke. Kas Sulle ei tundu, et kõik maised religioonid on hoopis ilmutused kusagilt mujalt?

Ma saan aru ja mulle juba vahepeal tundus, et see probleem on õhus. Siin ma eelistan iseenda seisukohta ja teiste vastu ei tunnegi niiväga huvi. Ma eelistan seda, mida teoloogiliselt nimetatakse immanentseks. Kõik tuleb kohast, millel on siinsega mingi ühendus. Võib olla mingeid kõrgemaid sfääre või madalamaid sfääre, igalt poolt saab kuskile edasi minna, aga igal juhul see kõik moodustab mingi võrgu. Mina usun päris kindlasti, et läbipääsuavasid on palju rohkem kui võidakse kujutleda. Kindlasti on olemas inglid ja kindlasti on olemas palju jumalaid ja kui shamaan läheb taevasse, siis ta käib läbi mitmete rõngastaevaste. Kõik need taevad on olemas. Ainuke ettevaatusabinõu: ei tohi minna sellisesse võrku, kuhu meelitavad teatavad nõiasarnaste suurenenud võimetega isikud, kes kasutavad ära nende läbipääsuteede olemasolu ja seda võimaluste kirjusust ning asetavad ilmselt mingi iseenda mina-projektsiooni selle kõige kohale. Seal on koondumispunkt, absoluutne transendents, kõik väärtused kehastuvad seal, Jumal ja tõde ja igavik. Sellelt seisukohalt võib kõik taandada. Kõik siinpoolne on teatavasti tähtsusetu, kõik asjad on ühel ajal ja kõik nad lõppevad ja algavad ühel ajal. Enda vaatekohale vastavaid inimesi ma ei tunne. Ma ei salli, kui eitatakse mingit ühte tõde mingi teise tõe nimel absoluutselt või järeleandmatult. Ükski tõde või ükski asi, mida keegi peab tõeks, mille olemasolusse keegi usub, ei saa olla tühi. Maailm ei ole tühi, ta on kirju ja täis. Kui ma inimese leian, kes fantoome või kummitusi usub, siis on selge, et see asi on olemas, küsimus on vaid selles, mis tasandil ta täpselt on. Kas kõik need üleloomulikud asjad on olemas teadvuses või mingis välismaailmas? Kujutlused maailmast ei ole ikkagi maailmast eraldatavad ja mida rangemalt seda püütakse teha, seda suuremad vastuolud kerkivad ja seda rohkem tuleb välja reaalsuseusu või objektiivsuseusu mõrvarlik loomus. Hogan kirjutab sellest, missuguseid variante jääb üle musta auku sattumise korral. Kui nüüd selguks, et must auk on lihtsalt mingi plönn ja tagasi sealt ka ei saa tulla, siis esiteks ma ei usuks seda päriselt ja teiseks see ei saa ka oluliselt muuta minu suhtumist maailma. Kui inimese elutunne ja ka kosmilised tunded on vahetult tema sees olemas või käimas, siis nad ikkagi juurduvad mingites sündmustes või veendumustes. See kuulub juba psühhoanalüüsi valda, psühhoanalüüs saab seal üht-teist avada, aga päris kindlasti muidugi mitte kõike. Juured on nii sügaval. Neil ei ole lõppu, sest üks inimene usub üht ja teine teist asja ja need ei vii välja mingisse lõpppunkti. On variant eitada kõike, nagu Nietzsche soovitas, siis jääks lõpuks alles see, mida ei saa eitada. On midagi elulist, sellest ei saa veel aru, see on lõbus avastus, ongi elu. Eitan jäigalt neid ilminguid, milles ma näen selgelt mõrvarlikku, nihilistlikku, elu taandavat või elu muljuvat alget, mis ei taha paljusust, mis ei taha maailma näha ruumilisena, elunähtusi või inimesi aga paljudest värvidest, omadustest ja suundadest koosnevate kobaratena, vaid ikkagi mingite keskpunktidena. Sellist, mis viiks maailma lõputult absoluutsesse transendentsusesse, kus on tema kohta lõplik otsus juba langetatud. Teine on see reaalsuseusk, on olemas reaalsus ja kõik peavad seda tunnistama: kui kõht läheb tühjaks, siis ma pean tegema tööd, ma pean seisma leivasabas. See on vormelite „pean“ ja „pean“ lõputu ahel, tegelikult nihilism. Praeguses Eestis on just need kaks nihilismi võimalikud.

Kas Sa arvad, et surres rütm säilib, et see tempo, mida Sa elus koged või mis seda elu kannab, säilib?

Kõigepealt üks isiklik asi: kapitaalset absoluutsuseni küündivat surmahirmu ei ole ma ise küll kogenud. Ma võin karta surma empiiriliselt või konkreetselt, et lähen õhtul välja ja vaatan, et tulevad suured mehed vastu ja ütleme, neil tuleks tuju mind maha lüüa – ma tõesti kardan. Aga karta surma üldse, see idee mulle tegelikult ei meeldi. Mina tahaksin vastata nii, et inimene õieti ei algagi. Inimene on kas kohe kobar või isegi juurestik, ütleme, et ta on taim, mis võib murduda. Juurestikul otsi võib-olla ei olegi. Sellepärast kujutada, et on mingisugune mina, mis surmaga löödult hävineb, polekski liialdus. Et aga sellesarnast kujutist karta …

Võib-olla see teema on liiga määramatu?

Ei, ei, minu jaoks ei ole. Need on asjad, mille üle ma olen ikka mõelnud, aga mu isiklik elukogemus ei ole andnud vastust, mis minu tundest erineks. Kahtlemata mul on enda mina ja ma pean koondama selle mingiks tervikuks, kuigi ma vist ei suudaks enda autoportreed kokku panna. Mulle tundub, et see on tegelikult täiesti hajuv paljusus. Aga olgu, ütleme, et mulle meeldib inimene, keda ma peeglist näen ja mul on teatav magus imetlus tema suhtes ja see, mis ta ütleb või teeb või kirjutab, et ma kuidagi naudin seda. Niisugune olukord ei tähenda veel, et ma peaksin paaniliselt või arutult kartma tema eksistentsi lõppemist. Siin on teatavad rütmilised asjad ja elu on just rütmiline ja inimese keha on rütmiline ühik, millel peab tõesti olema algus ja lõpp, et meil oleks asjast õige mõnu. Inimene sünnib ja need rütmid on alguses väga kiired, siis saavad hoogu, lained lähevad pikemaks ja samas tulevad mingid teised rütmid juurde. Tekib teatav mitmekesisus, sellel kõigel kaoks üldse mõnu, kui tal ei oleks mingit lõppu. Ma tean küll, et elutegevus viimaks lõppeb, see teadmine annabki tegelikult võimaluse või lubab tunda seda täiust. Kui täius pole liiga paljulubav sõna. Ükski pingutus ei kesta igavesti, inimene võib söösta väga mitmesugustesse tegevustesse. Võib endast väga palju anda, see ei kesta niikuinii igavesti ja minul on kuskil lõpp. Lõpp loobki rütmilise ühiku ja kui tõesti miski surmaga hävib, siis on see väga konkreetne empiiriline ühik, mis oli teatud näoga. Inimese „nägude“ muutumine elu jooksul on käsitatav vaimse kooslusena. Tegelikult see teatav vaimne kooslus on kobar ja mina ütleks, et sellel ei ole lõppu. Kui juurestik jääb alles, kuidas ma siis kaon? Nende mõtete juures on kadumist väga raske ette kujutada.

Kas Sa tunned, et elu on Sulle mingit meeleolu ekstra korranud, midagi mis on juba varem läbi elatud või tuntud?

Need tunded on väga nõrgaks jäänud. Kui olin veel väike, tundsin seda sageli. Selleks meeleoluks on kaks võimalust. Esimene: jah, kõik on juba olnud. Teine: jah, see siis ongi minu elu ja need on juhuslikul kombel minu vanemad. Mulle on tegelikult tundunud, et kordumise elamused võrreldes kustumise või mitteolemise elamustega on natuke teisejärgulised. Aga nad eksisteerivad.

Pier Paolo Pasolini suutis oma surmahetke ette määrata …

See ei ole vististi minu rida. Nietzsche nimetab saatuse ümber armastuseks ja mina tunnistan seda tema tõde. Me peame oma saatust armastama. See, mis mul on või mis ma olen, võtta seda tegelikkusena või sellisena nagu ta ennast ise annab! Aga tulevik on seotud niisuguse saatusekontseptsiooniga, mis mulle väga ei meeldi, sellepärast, et see nagu ehitaks minu elust üles mingi loo, see on saatus kui teatav narratiiv. Tähendab, kõik viib mingisse ühtsesse loogilisse lõpplahendusse ja see ongi siis nagu saatus, aga mina ei ole seda kunagi tahtnud ja ma arvan, et selles mõttes saab elada täiesti saatuseta. Teiste jaoks võib olla minu saatus, aga minu jaoks tegelikult ei ole. Minu elu ei ole rida, millel oleks tulevikus loogiline lahendus. Kuigi Pasolini puhul võiks võtta seda niimoodi. Pasolini sai selleks, kes ta lõplikult oli, aga sellel ei ole mingit üldist tähendust. Kontseptsioon inimese saatusest on natuke repressiivne, ma ennustajaid üldiselt ei salli ja mind ei huvita ka, mis ta minu saatuse kohta ütleb. Ma tõesti tean ise oma saatust paremini.

Mängu kohta on Sul ka veel midagi öelda?

Teab mis lemmiksõna see mul just ei ole. Kui jaotatakse elu tõsisesse ja naljakasse poolde, siis mäng jääb viimasesse. Seal piiratakse teda ja kui teda seal veel natuke pöörata, siis muutuvad nähtused vastandmärgiliseks. Siis ta liituks või külgneks mingite teiste mängudega, mis on võib-olla hoopis huvitavamad. Kui mängu võtta totaalselt, siis temast kaob odavus. Sellel sõnal on selline halb külg, eriti just eesti keelepruugis. Sõnamäng on midagi väga odavat, aga kui seda hakata tasapisi laiendama, muutuks ta kosmiliseks. Kui vaadelda kosmost üldse kui mängu, siis odavus kaob. Kõik traagiline ja õudne, kõik lõpetamata või talumatu selle mängu juures tähendab siis teatavat viisi elust üle kasvada. Elust üle kasvada niimoodi, et selleks ei olegi vaja mingi teise võimu, mingi isanda või Issanda abi. Ma kasvan elust üle nii, et mind on kaks. Üks, kes on elust väljas ja teine, kes on sees. See, mis on väljaspool elu, on sama, mis on elu sees. Ma võin sukelduda, kord on mul jalad elust väljas, kord pea. Need suhted on pööratavad.

Kas Sa ise pead ennast alternatiivseks inimeseks?

Aga muidugi. Elementaarne. Ma ei ole kunagi tunnustanud ega hakka tunnustama isegi kõige paremat Eesti isamaalist ühiskonda, kui see peab ennast minust kõrgemaks väärtuseks. Positiivne ühiskond ei saa seda olla, ühiskonnale lihtsalt tuleb mingi eituse jõuga vastu astuda. Tähendab, ühiskond kui rütm on ikkagi väga madal, see kõlab ehk liiga vaimuaristokraatlikult, aga ühiskonnas jäävad väga hõlpsasti valitsema need jõud, mida võiks parafraseerida läbi William Blake’i, need jõud, mis energia liikumist ei soodusta, vaid mis seda pigem takistavad. Igal pool peab põrkama millegi kõva, okkalise või külma ja ebameeldiva vastu, mis esitab ennast täiesti positiivsena. Selles suhtes ma ei peaks seda küsimust isegi väljakutsuvaks. Inimesel, kes vähegi tunneb või mõtleb, saab ainult üks tee olla.

Aga vaba tahe? Kas iga tegevus, mis ei too kaasa kahju kaasinimesele, on lubatud?

Tahtejõud, see on täiesti silmakirjalik kontseptsioon. Inimene, keda süüdistatakse tahtejõu puudumises, on tavaliselt see, kelle tahe ei ole teiste tahe. Siis öeldakse, et tal ei olegi tahet. Kui ori ei taha tööd teha, siis ta ei pruugi seepärast sugugi veel laisk olla, tal võivad olla hoopis teised, näiteks metsamineku mõtted. Võrrelgem sõna „tahe“ kasutamist Nietzsche ja tavasootsiumi sõnavaras. Vahe on kardinaalne. Kas tahtejõulisel inimesel on destruktiivseid tunge? Kas tal on soovi ennast täis juua? Aga teinekord ta tahab ennast tõesti täiesti täis juua. See tekitab lõhestunud inimese, tegelikult dekadentliku tüübi. Aga see eetika küsimus, kas võib kõike teha, mis kaasinimesi ei kahjusta, see on imelik probleem. Täiesti kindlasti võib teha kõike, mis kaasinimesi ei kahjusta, siin ei ole üldse küsimust. Küsimus on hoopis see, mis on kaasinimese kahjustamine, kus on siin need piirid? Võiks mingi formaalse näite võtta, näiteks poks. Kaks tobedat poksivad ja üks lööb teisele sellise matsu, et teisel tõesti enam lõualuud ära ei parane või lööb kõrva nii puruks, et see jääbki viltu. Kuidas määrata, kas ta kahjustas kaasinimest? See on selge, et siin ühiskond kuidagi vahele ei astu, seda peetakse igati õigeks, nad olid mõlemad võrdses positsioonis, aga kui positsioonid on ebavõrdsed? Kaasinimene? Kas pole see tegelikult kristliku ligimese vaste? Et keegi teine minuga külgneks, ei, see on jube. Väljendis kaasinimene on midagi jäist. Ma olen Jean-Paul Sartre’ilt lugenud arutlust vägivalla teemal, kus ta näitab ära, et lapse ja vanema suhe ei olegi üldse mõeldav ilma vägivallata. Tähendab, sealt ei saagi vägivalda täielikult kustutada. Aga kui vaadata, kuidas lapsed tegelikult kasvavad ja mis nendega kõik tehakse, jõuame selgusele, et ühiskond üldse pulbitseb vägivallast. Väiksemate või varasemas arengujärgus olendite suhtes pannakse toime genotsiid ja kogu ühiskond kiidab seda veel heaks, nimetades kasvatuseks. Jääb nagu lahtiseks, kuidas selle probleemini jõuda ja kuidas saab seda üldse arutama hakata. Peaks kõigepealt vaatama, kuidas on võimalik teist tunnustada suveräänsena, ükskõik millisel kujul see teine siis esineb. Klassikaline näide on teine rahvus või teine rass, teine sotsiaalne klass või siis laps, teisest soost inimene, minu alluv jne, teised inimesed. Ma praegu päris selgelt ei oska öelda, aga tundub et küsimuse asetuses on eeldused päriselt läbi katsumata. See ei ole kindel, kas sellise küsimuseni saab jõuda niisama lihtsalt.

Kuidas Sa suhtud sporti?

Üldiselt teatava lugupidamisega. Mul ei ole endal lihtsalt kalduvust, kuigi võib-olla on ka lapsena sunnitud igasugustes trennides käima. Mul on ainult mingi väike vastumeelsus. Võib-olla ta tundub nagu veidi vormiline või vähese fantaasiaga, aga miks ma peaksin jälle lähenema oma kriteeriumidega? Need, kes sporti teevad, teavad ise kõige paremini.

Aga milliste aladega ise oled tegelenud?

Suusatrennis olen käinud ja siis karate. Isa oli treener.

Mida ja keda Sa vihkad?

Sellest oli juba juttu.

Kas agressiivsus võib olla positiivne?

Agressiivsus võib olla küll positiivne. Minagi vihkan niisugust vägivalda või agressiivsust, mis on suunatud mingi teistsuguse tühistamisele või hävitamisele, mille eesmärgiks on ühetaolisus. Aga on ju olemas kaklust jäljendavad spordialad. Hea või huvitav seksuaalsuhe pole samuti agressiivsuseta võimalik.

Seksuaalvähemused, homoseksualism ja muud, kas need ei ole loodusega vastuolus? See ei vii kuhugi edasi. Kas ta juuri inimeste sees ei kahjusta?

Ma arvan, et loodusel endal ei ole mingeid piire. Loomulikke piire inimesel selles suhtes ei ole ja tänapäeval on seksuaalvähemusse kuulujad isegi meil juba hakanud muutuma populaarseteks. Kapitalistlik, see tähendab kogumisele ja tootmisele rajatud ühiskond, tänapäeva Läänes juba tarbimisele rajanev, see on üks osa sellest ringist, mille aluseks on perekond, mis on nagu laste tootmise masin. Perekond on tööjõu taastootmise organ. Sellepärast niisugune reaktsioon, pööre seksuaalsuse suunas, millel üldse ei olegi produktiivsuse võimalust, on tegelikult üks esimesi ja kõige elementaarsemaid, kõige loomulikumaid vastureaktsioone. See seksuaalsus on puhas kulutus ja tõesti suveräänne. See ei ole kapital.

Oscar Wilde’il on sentens: „Kunst on kasutu“.

Võib-olla on selles oma uus utoopia. Selles ideoloogias ei meeldi mulle vähemuse ülemvõim. Olla vähemuses tähendab tänapäeval juba mingit enamuse ideoloogiat ja sealt hargneb välja midagi sellist, mis on kõigest suveräänsest ja sõltumatust üsna kaugel. See on konformism. Näiteks David Herbert Lawrence arutleb ühes luuletuses, mis on seksuaalsuse tähtsus, kas tulemus või asi ise, ja kaldub nagu selle poole, et seksuaalne pinge on tähtsam. Midagi kindlat ei tahaks selles asjas praegu siiski öelda.

Sul on endal ka lapsed. Kuidas Sa neid kasvatad või kasvavad nad ise?

See on raske probleem. Ma ei arva, et ma siin olen jõudnud mingi täiuseni. Laste kasvatamine on ehk üldse kõige raskemaid asju elus. Ma olen väga palju katsetanud või proovinud ja hiljem aru saanud, et nii ei olnud õige. Mitte teadlikult katsetanud, aga ikkagi jõuab aeg-ajalt mingi tunne, et ei ole lastega päris õieti käitunud. Aga põhinõue, mida peaks silmas pidama, on see, et laps on teine kui mina ja ta on minust osaliselt täiuslikum. Tal on tulevik ja ma võin näha, et tulevikus on ta sarnane minuga. Ma räägin temaga mingitel teemadel, millest praegu mõtlen mina üksi, kuid ta on juba lapsena suveräänne. On asju, mille ees tuleb alistuda ja ma paratamatult pean jõudma äratundmisele, et lapses on üht-teist täiuslikumat kui minus. Mina tunnustan teda kui paremat. Suhted on ju väga mitmekihilised. Näiteks selline lugu: mitu aastat tagasi tulen koju ja lapsed on valanud kuskilt kätte saadud tindipoti mu raamatutele ja paberitele, ka on kätte saanud paki puhast paberit ja sinnagi valanud imelikke kujundeid. Mul oli tõesti paha tuju ning ma vihastasin, panin lapsed nurka seisma, andsin neile rihma. Ma ei suutnud haarata kogu seda tervikut. Hiljem neid lehti vadates ma taipasin, et on toimunud mingi kreatiivne tegevus ja seal on tinti teadlikult valatud. Ma tundsin kahetsust, jahmusin sellest, et olen käitunud nagu nüri täiskasvanu. Oli väga lihtne, tardunud ja absoluutselt jäik reegel, et ei tohi tindiga määrida minu pabereid, tähtsaid raamatuid, sest see on minu suhtes kuritegu. Selle asja ajendiks oli ju hoopis midagi muud ja minuvastane motiiv sealt ju puudus. Täiskasvanu käsitab mõnikord lapse tegevust otseselt temasse puutuvana, nagu käituks laps tema vastu. See on vale ja seda ületada on võib-olla täiesti võimatu, kuid ilmselt peaks.

Kui on võimalik tehislikult inimest teha, kas see ei löö mõnda Sinu teooriat ümber?

Ei, juured on olemas. Kui inimesed ise teevad selle inimese, siis tal on juuri rohkem kui tarvis. Nad panevad tema sisse kõike, mis nad on mõelnud. Ma arvan, et see idee ise on absurdne. Tabula rasat, ilma juurteta olendit, kes millegagi seotud ei ole, ei tule, sest inimesed ju teevad ta. Puhtbioloogilises mõttes ehk leiutatakse viis, kuidas inimene koku panna, aga kas tast saab tegelikult mingi teine olend kui inimene? Ta on ju ikkagi täpselt sama olend, vahet inimesega võrreldes ei mingit.

Eetiline aspekt tehisinimese konstrueerimisel?

See on ju taas teadusnihilismi üks osa, sealjuures veel mitte just kõige väärikam. Mulle endale tundub, et on niivõrd palju igasuguseid muid arenguvõimalusi, mis on proovimata. Juba inimene sellisel kujul nagu ta on, mis on täiesti läbi katsumata, ülendamata. Siin võib-olla on mingi metafüüsiline riugas taga või teleoloogiline mõtlemine. Nagu oleks inimese tegevusel planeedi pinnal mingi temast väljaspool asuv eesmärk: teeme tehisliku inimese ja tema suudab inimfunktsiooni paremini täita. Võib-olla, et islamiga saaks seda kuidagi põhjendada, aga osa islami fundamentaliste oleks sellele kõige jäigemalt vastu. Nii et see on probleem, millel ei ole minu arust tuuma või ei saa seda kuidagi kätte.

Lemmiktoit on Sul olemas?

Küsimus on väga raske. Mulle meeldivad tegelikult kerged toidud. Muidugi võib mõnikord ka raske lõuna süüa ja ma teengi seda tihti, teadagi millised meie olud on. Peab ju kuidagi nälga kustutama. Aga kui saaks täiesti ise juhtida, siis ma mõtleksin läbi oma toidulaua nii, et see rohkem koosneks toorsegudest, müslid on kindlalt hea mõjuga. Seda teeksin ma kindlasti. Võiks ju, kui võimalik on, püüda vältida eksootilisi lõunamaiseid puuvilju ja kasutada rohkem seda, mis kohapeal kasvab, et säilitada vahetu suhe kliimaga, rohkem tasakaalu. Teisest küljest on ka tasakaalutus huvitav. Mulle konkreetselt meeldib magusat süüa.

Aga juua?

Mahla ja isegi piima. Selles suhtes on üsna lapselik maitse. Vein meeldib ka, lapsed jooksid ka veini kui lubataks.

Kindlasti. Aga kui kaugetes punktides Sa oled reisinud? Kus tahaksid elada?

Kõige kaugemad on lõuna poole Dagestan, Kaspia mere ääres, põhja poole on Põhja-Soome ja läänes ei ole Pariisist kaugemale saanud. Valikuvõimalust tegelikult ei ole. Kui see oleks, siis valiksin elamiseks mõne Euroopa suurlinna. Kui on raha, siis võib elada ükskõik kus.

Aga võtame seda mitte materiaalse külje pealt, vaid veidi idealistlikumalt, kus lihtsalt meeldiks, kus Sa tunneksid end nagu kodus.

Üks filosoof, kes mulle suhteliselt kõige rohkem on meeldinud, valgustab seda küsimust, miks ta ei reisi, nii, et ta on oma põhiolemuselt tegelikult nomaad, mitte paikne tegelane. Mingis mõttes ta on alati siin või seal. Ma solidariseerun sellega päris tugevasti, sest et mul mingi kiindumus maasse kui sellisesse vist üldse puudub. Ma olen täiesti rahul eluga ühes kohas ja ilmselt ma kuhugile mujale ei kipu. Kui ka minna teise kohta, siis ma tunnen, et olen ikka siin. Mõnikord on lihtsalt ebamugav, kui see „siin“ on kaugel. Sellepärast vastaksin nii, et loomult nomaadina ei tunne ma vajadust reisida. Mind huvitab liikumine ise, liikumise sisu, mitte kohad. Vaheldust on muidugi vaja, aga imelik on minna seda otsima. Ka kohapeal võib esineda suurepäraseid elamusi. Kui ei esine, siis olen ma järgus, kus tuleb teatud mõttes nagu maha langeda. Võib ka hoopis keerdu tõmbuda või kokku kuivada ja siis elu uuesti alustada, aga kui rääkida konkreetselt, siis ma käiksin lihtsalt Pariisis ja ostaksin mõned raamatud ning siis ma tuleksin kohe jälle tagasi.

Millise mulje Pariis Sulle jättis? Mõned on tast väga vaimustatud.

Ta on rassiliselt ja kultuuriliselt väga huvitav, nagu keedukatel või sulatusahi. See, mis Euroopasse tuleb, jookseb sinna kokku. Seal mingit sulamit ei teki, aga kõik eri võimalused ilmutavad ennast seal väga jõuliselt. See kooslus on tõesti põnev. Juba üksi metroo nägemise pärast tasub Pariisis käia, kasvõi kahe rongi vahel tamtammi kuulata. Seal võivad istuda paar musta, kes mängivad mõnel pillil ja mida lähemale tuleb, seda enam rütm kiireneb. Lõpuks mattub muusika rongi undamisse ja kui rong ära sõidab, alustavad nad uuesti.

Mida Sa EHI kohta arvad?

Minu meelest on EHI suurepärane idee, väga huvitav, ja ta on teostatud praegustes oludes nii hästi kui võimalik. Meeldivad inimesed, kes EHI-s õpivad, loengute struktuur ja õppetöö ülesehitus. Ta on muidugi täiesti algstaadiumis, aga pooleldi õhku ehitatud struktuurina on ta haruldaselt hästi õnnestunud. Tõesti huvitav ja mulle tundub, et ka hädavajalik. Selliseid kooslusi peaks rohkem olema. EHI rahuldab mind õppejõuna, tahaksin siin ka alaliselt töötada, kuid perekonnaisana pole see kahjuks minul võimalik.

Võiks mainida, et kirjandusest Sa täna eriti ei tahtnud rääkida.

Jah, täna kiskus jutt rohkem kosmoloogilistele ja maailmavaatelistele radadele.

Soovid Sa midagi lõpetuseks öelda?

Võiks veel ehk üle öelda, et need konkreetsed küsimused eelistuste kohta lähevad minu meelest ikka tagasi selle teise üldprobleemi peale. Siin on küsimus sellest, kas inimene jaatab maailma paljusust, kas ta tahab maailma näha kirjuna ja erisuguse teise ruumina või siis soovib maailma ühesena, et eri nähtused oleksid taandatavad ühele ja samale. Üks põhiasju on see, et ma igal juhul ei tahaks esineda kui ühe ideoloogia kandja. Ühesõnaga, ma eelistan mitmust, mitmuslikku maailma.

INIMENE, KEDA NAGU POLEKS OLNUDKI (Intervjuu Tõnis Ritsoniga)

intervjueeritav: Tõnis Ritson (31.12.1956 – 10.10.2010)

koht: Tallinna Linnaarhiiv

aeg: 11. veebruar 1992

intervjueerijad:

Holger Mölder,

Indrek Olmaru

Ilmunud ajakirjas ”Magellani Pilved” 1993/1.

Tõnis Ritsoni kohta võiks kaasajal öelda inimene, keda nagu poleks olnudki. Kuid ta oli ja tegi. Mineviku vormis rääkides tuleb öelda, et kõik, mida ta tegi, oli kantud parimatest kavatsustest ja omakasu püüdmatusest. Oleviku vormis rääkides saab öelda, et inimesel on kaks, teineteist toetavat olekut, kaine olek ja purjus oleks. Neist viimane on kont, mida sotsiaalselt hea järada, neid järamiseks isikutele ette heites, võttes endale süüdistaja rolli. Alkohol on teatud silmakirjalike ühiskonnaliikmete seas muudetud häbiväärseks asjaks, millest häbenetakse rääkida või kui räägitakse, siis pedagoogilises õpetavas toonis. Suur luuletaja Betti Alver sedastab: „Selle ilma igav kainus rõhub nagu soomus.“ Ja pole selge, kas suured prohvetid, kelle religioone maailm tunnustab, olid rõõmussõnumit hõisates purjus või kained, nii erinevad on nende jutlused riigi poolt genereeritavast igavast kehtivast eetikast. Alkohol on meie kõigi koostisosa. Need olekud on igavesed nagu vähirakk, mida kannavad kõik inimesed, õigustamata neid, kelle kolded polegi aktiviseerunud. Soomustatud kalasilmsed kodanikud ja soomuseta silmapiiri taha püüdlejad söögu ühiskonnas ühisest mollist. Ajaloolased, näitlejad ja saabumisel isik pärinevad huvidest ja tujudest, mitte survest ja igavusest.

I.O.

Räägime kõigepealt eluloost.

Kuivõrd elulugu on huvitav. Sünniaasta on 1956. Tartust olen pärit, seal olin aastani 1984, siis lõpetasin ülikooli üldajaloo kallakuga, lõppes kursusetööga antiigist, konkreetsemalt II sajandi teisest poolest, Marcus Aureliuse ajast. Pealkiri oli ”Ideoloogilisi arengujooni Rooma Impeeriumis II sajandi teisel poolel”. 1984 tulin suunamisega Tallinnasse, ka ise tahtsin isiklikel põhjustel. Suunati Tallinna Polütehnilise Instituudi muuseumisse Laial tänaval, seal olin kolm aastat. Võeti tööle, sest neil oli viiekümnenda aasta juubel tulemas. Nad andsid sel puhul pidulikult välja oma raamatu ”TPI ajalugu”. Selle kokkupanekuks oli vaja kedagi, kes musta tööd teeks, kõpitseks siit ja sealt. Raamatus minu nime küll kordagi ei mainita. Siis olin neli aastat Saku Keskkoolis õpetaja. Praegu löön kella Liiva kalmistul, ametliku nimetusega kabelivaht, tegelikult haljastustööline. 1990.aastal kutsus härra Arjakas EHI-sse lugema Vana-Rooma ajalugu. Ülemöödunud aastal veel kursust varakristlusest, õigem nimetus oleks ”Apostlikud isad, apologeetika ja patristika.”

1956. ja 1984. aasta vahele jääb ka midagi.

Jääb küll. Keskkool sai läbi 1975, siis tahtsin juurasse astuda. Ei õnnestunud. Aasta otsa tegin tööd, järgmisel aastal proovisin uuesti, sain sisse, olin seal kaks aastat, siis sai kõrini, lasin ennast välja süüa. 1979.aastal läksin ajalukku.

Millest tekkis juurahuvi?

Juurahuvi sai alguse keskkoolist. Tahtsin saada kõrgharidust, aga mitte õpetajaks.

Kuidas Sa antiigi jurde jõudsid?

See ei olnud minu õppejõu Märt Tänava mõju, oli mehi, kes lugesid temast paremini. Aga see oli stagna lõpp, 1979-1984, antiik oli aine, kus oli kõige vähem punast.

Kas varakristluse vastu oli Sul erihuvi?

See sai alguse ülikooliaegsetest kursusetöödest. Ma võtsin sihiks lugeda kõike kättesaadavat, mis oli kirjutatud Marcus Aureliuse ajal. Sellelt pinnalt tekkis mõte lugeda eraldi EHI-s varakristlikke kirjamehi.

Kuidas on Su enda suhe religiooni?

Salliv, tolerantne.

Kas oled Piibli läbi lugenud?

Kaanest kaaneni mitte.

Kas peale ajaloo on olnud ka muid huvialasid?

Sporti tegin. Ujusin kõigepealt neli aastat, aga Tartu tingimustes ujuda oli tollal väga keeruline. Tartu siseujula oli seitseteist meetrit pikk, endine saunabassein. Kogu Tartu ujumissport käis sealt vannist läbi. Neli aastat tegin suusatamist. See sattus 70-ndate algusesse, mil olid parajasti lumevaesed talved, midagi eriti ei saavutanud ja asi jäi soiku.

Millest aga teatrihuvi on tekkinud? Konservatooriumi lavakunstikateedrisse sa minna ei proovinud?

Ei. Aeg-ajalt olen mõelnud, huvitav, kui oleks läinud. Juba ülikoolis sees olles aeg-ajalt mõtlesin, mis oleks, kui oleks lavakasse läinud, aga see ei jõudnud uidust kaugemale. Lihtsalt kusagilt tekkis huvi teatri vastu, see oli peale keskkooli. Siis oli hea aeg ka, Toominga lavastused tulid ”Põrgupõhja uus Vanapagan”, ”Kauka jumal”, ”Polonees 1945”, kuulsad asjad, siiamaani mäletatakse. Lugusid hakkasin kirjutama siin Tallinnas 1985 või 1986. Oli selline vaene noor spetsialist, lõpetab ülikooli ära, on tähtis ja tark ja tahaks raha saada. Ajalehes kuulutati välja Viljandi ”Ugala” retsensioonivõistlus auhindadega. Olin just näinud ühte Viljandi külalisetendust. Mõtlesin, et kirjutan midagi, äkki saab auhinna. Saingi 30 rubla kätte, esimese auhinna, siis võis selle rahaga isegi korra kõrtsi minna. Aasta pärast kuulutasid uue retsensioonivõistluse välja, kirjutasin uuesti paar lugu, siis nii hästi ei läinud, sain teise auhinna. Siis härra Jaak Allik, tollane ”Ugala” juht, mainis möödaminnes, et rääkis ”Teater.Muusika. Kino” peatoimetaja Reet Neimariga, et on olemas selline mees, kes kirjutab ja kui kunagi tuleb veel midagi, siis pangu kirja. Ausalt öelda, see nagu tõukas, oli koht, kuhu midagi pakkuda. Siis hakkas minema, proovisin ka filmiarvustusi kirjutada, need küll trükki ei läinud.

Päris kena oleks jätkata, kuidas tänane teatriseis siis on?

Väga lai ja uhke küsimus. Kahtlen, kas olen kompetentne vastama. Näha, et läheb kommertsi peale, et publikut teatrisse meelitada ükskõik mis hinna eest.

Kas tundub, et lavakunstikateedri tase on langenud?

Ma pole nii tihedalt jälginud. Igas lennus ikka on kedagi. Muidugi tuleb silma ette VII lend, Panso viimane lend.

Mis on viimasel ajal teatrist meelde jäänud?

Ma ei suhtu teatrisse päris reavaataja seisukohalt, suhtun rohkem arvustaja vaatevinklist, kipun norima. Etendustest meeldivad mulle Mati Undi lavastused. Alati on hea käia Noorsooteatri väikeses saalis Laial tänaval, kunagi ei pea pettuma.

Miks on Mati Unt eriline, millega ta lööb läbi?

Kas Undi kirjatükid on populaarsed? Ta ei ole populaarne, ei ole rahvakirjanik nagu kadunud Kaugver, aga ometi on ta hinnas. Mingi iva temas on, seda on keeruline öelda.

Öeldakse, et Unt on irooniline.

Väga raske on öelda, mis teeb tema lavastused hästi minevaiks. Seda on paljud püüdnud sõnastada. Mingi tunne tekib, et nüüd paneb pihta, kuhu tarvis. See mis ta tegi Tammsaare ”Tõe ja Õiguse” III köitega, pani õlgu kehitama. Aga Vaclav Haveli ”Largo desolato” Draamateatris oli jälle tipp-topp lavastus.

Kes on tähtsam, näitleja või lavastaja?

Nii ei saa küsida. Võib rääkida näitlejateatrist ja lavastajateatrist. Need etendused, mida võib liigitada näitlejateatri alla, on rohkem mõeldud näitamiseks publikule.

Kas Juhan Viiding läheb selle alla?

Kindlasti mitte, mina paneks ta lavastaja alla. Lavastajal peab mingi sõnum olema, millele ta paneb rõhku. Selle üle kurdetakse küll kõvasti, et eesti teatris on näitleja tehnilised oskused alla käinud, ei viitsita enam tööd teha. Kurdavad vanema põlvkonna näitlejad. Ei osata rääkida, laval ei kõla eesti keel, naine ei oska kleiti kanda ja kõrgetel kontsadel kõndida. Ühesõnaga, vana kooli enam pole. Elamustest oli siin juttu. Olid siin külalisetendused Tallinnas, Tartus ja Viljandis. Shveitsi pantomiimiteater, ”Palpitation”, mees ja naine. Väga hea asi, mulle meeldis. Tegelikult labane situatsioon, mida on vene tsirkus kasutanud: tohutult pikk mees ja lühikest kasvu naine, kes on vahetanud osad. Mees naiseriietes ja vastupidi, kõige labasem tsirkusetrikk, aga see oli lava peal niivõrd puhtalt , niivõrd tehniliselt tehtud. Laval ei olnud midagi labast.

Kumba pead oma elus primaarseks, teatrit või ajalugu?

Tegelikult ma ei ole ajaloolane. Mul pole mingit tahtmist istuda maha ja hakata uurima mingit asja. Ma olen rohkem kokku korjatud teadmiste edasiandja. Seepärast ma olin Sakus õpetaja. Mitmed tuttavad ütlesid, kuidas sa ikka lähed õpetajaks? Tavaliselt õpetajaks suunatakse. Kui suunamisaeg oli läbi, läksin mina vabatahtlikult. Ma tahtsin praktikas lolluse vastu võidelda. Tahaks ikka inimestele midagi anda. Ma ei tea kui hästi-halvasti see välja tuli, aga pean tunnistama oma täielikku lüüasaamist. Tunned, et sa räägid vastu seina, õpilastel on ükspuha. Ma kirjutasin selle kohta loo tolleaegses ”Noorte Hääles” – ”Ükspuha”. Keskkoolinoori ei huvita mitte midagi, saaks ainult ruttu paberi kätte. Ta õpib oma aine pähe küll, et viisakat hinnet saada, aga ta pea ei tööta. Minu endisi õpilasi on küll ka EHI-s näha olnud, aga need on enamasti ühest ja samast lennust, kus olid lausa ebanormaalselt suurte vaimsete huvidega naisterahvad. See oli puhtalt klassijuhataja teene. Üks neist olevat Prantsusmaale nunnaks läinud, teine õpib pedagoogilises instituudis näitejuhtimist, oli värskeimas eesti filmis ”Noorelt õpitud” peaosas, Tiina Vilu, ja oli kenasti. See näitab, et inimestel on huvid.

Kuidas Sinusse Saku koolis suhtuti?

Tavaliselt tuleb keegi uue õpetaja tundi kontrollima, et mis seal tehakse. Minu tunde seal iialgi ei kontrollitud. Mitte keegi ei tulnud ülevalt poolt ja ei istunud tundi, et kuulaks, mis ta ka räägib. Minu lahkumine, see oli mõlemapoolne. Nendel sai minust kõrini, minu eluviisid ei meeldinud, ja minul sai nendest kõrini. Nii ta läks ja nüüd ma ei kujuta ette, et peaksin minema tavalisse üldhariduskooli, minema neid kantseldama.

Ega Sa ometi ei kahetse seda perioodi?

Ei, ma ei kahetse mingil juhul. Ma ei kahetse seda, mis tehtud, vaid seda, mis tegemata jäi – niimoodi kirjutas Mario Kivistik oma luuletuses ”SS-memuaarid”.

Mida Sa arvad Eesti Humanitaainstituudist?

Humanitaarinstituudi suur pluss on selles, et inimesed on maksnud raha selle eest, et midagi saada. Järelikult nad kuulavad ja neid ei pea kantseldama. Kes ei taha, läheb ära ja ei tule.

Kas selle kooli pluss on ka teatav vabadus ainevalikus?

Muidugi, kusagil peaks sellel vabadusel ka piir olema. Mitte nii, et on grupp loenguid ja sa käid seal täiesti juhuslikult. Piir peaks olema kasvõi tsüklite kaupa. Kui ühte tsüklisse pidama jääd, siis võiks olla juba midagi kohustuslikku, et kool ära lõpetada, mitte et saad mingisuguse paberi loengutest osavõtu kohta. See käimise diplom ei anna midagi, vaid just see, et oled mingi eriala omandanud.

Kas boheemlane on õilis olla? Kas see on püüdlemine absoluutse vabaduse poole?

Ma ei tea, kas see boheemlus nüüd absoluutne vabadus on … mingisugused asjad ikka piiravad, mingid eetilised tõekspidamised.

Pead Sa end ise boheemlaseks?

Ma ei oska nüüd enda kohta öelda, et ma olen nüüd see või teine.

Kas võib öelda, et see, mis kellelegi teisele halba ei tee, on lubatud.

Jah, võib küll.

Kuidas Sa lepid kellalööja ametiga või selle valvurikohaga Linnaarhiivis? Kas poleks leidunud erialast tööd?

Mõlemad tulid juhuslikult ja minu jaoks on nad täiesti ideaalsed.

Kas selline töö stimuleerib ka vaimset tegevust?

Ta stimuleerib, kuna seal ei kuluta närve. Mulle jääb tohutult palju vaba aega. Ma saan tegeleda sellega, mille vastu mul tõsine huvi on.

Kas Sind looduslähedus tõmbab, tahaksid Sa minna siis maale talu pidama?

Ega mind loodus ei tõmba ja mulle ei mahu pähe need inimesed, kes armastavad matkamas käia. Mulle ei jõua kohale see võlu, miks käiakse matkamas.

Kuidas suhtud eestlusse, rahvuslusse?

Rahvuslusse halvustavalt. Eestlasi olen ma alati pidanud orjarahvaks, mida nad ka valdavalt on olnud. Ja see avaldab oma mõju mõtteviisile. Äkki näidatakse meie sportlast olümpiamängudel, kui Vegard Ulvang temast parajasti möödub ja me oleme rahvusvahelisel teleekraanil, hurraa! Enne me peaksime mingisugusele tasemele jõudma, alles siis võtab Euroopa meid ise vastu.

Mis riigis Sa elada tahaksid?

Mulle meeldiks elada kusagil ääre peal, Norras, Uus-Meremaal, Argentiinas. Ka Lõuna-Aafrika Vabariigis meeldiks.

Kui kaugele Sinu enda reisid on ulatunud?

Krimmini. Väljaspool endist Nõukogude Liitu pole käinud. Minna võiks küll, aga päris elada seal ei tahaks. Ma olen selleks liiga mugav inimene. Oma punase ajaloodiplomiga ei teeks ma seal midagi.

Kuidas suhtud nendesse, kes siit läinud on?

Neid on mitmesuguseid. Kultuuritegelastest saan ma aru, neil on seal avaramad tingimused. Nende kohta aga, kes käivad Soomes maasikaid korjamas, on ilus anekdoot. Miks Kalevipoja mõõk raius jalad poolest saati maha? Selleks, et ta saaks Soomes sirge seljaga maasikaid korjata.

Milline ajaloolistest isikutest on Sulle olnud kõige sümpaatsem?

Eestlastest Jaan Tõnisson.

Milliseid võõrkeeli oskad?

Vene keelt. Loen inglise ja saksa keelt.

Lemmikroog ja lemmiksöök?

Meeldib kohvi juua, napsudest meeldivad viski ja rumm. Lemmikrooga ei ole, meeldib kala. Ma ei oska ju öelda, miks mulle meeldib kala süüa.

Millisest muusikast lugu pead?

Selle kohta öeldakse heavy metal. Konkreetselt ”Metallica”, ”Black Sabbath”, ”Led Zeppelin”, ”Deep Purple”, Alice Cooper. Ka ”Queen” meeldib, aga see ei käi enam ”hevi” alla.

Keda Sa kirjanduses hindad ja miks?

Hesse meeldib, ka Oscar Wilde. Miks? Lihtsalt on hea.

On sul filmialal lemmikuid?

Rezhissööridest Michelangelo Antonioni. Olen tema filme küll üsna vähe näinud.

On sul mälestusi varajasest lapsepõlvest?

Ma ei olnud imelaps, kuid mind on alati peetud taibukaks. Ilmselt kasvatuse viga. Lasteaias õppisin ühena esimestest lugemise selgeks. Siis oli mul au teistele lastele muinasjuturaamatut ette lugeda.

On Sul poliitilisi sümpaatiaid?

Keskkoolis olime pinginaabriga sellised poliitikahuvilised, et vahetasime mõtteid pikalt-laialt ja rääkisime oma arust asju selgeks. Praegu mind poliitika ei huvita üldse. Kui ma mingisugusesse parteisse kuuluksin, siis oleks see ERSP.

Kuidas Sa suhtud alternatiivsusesse, opositsiooni?

See on ainult positiivne, kasulik.

Oled sa ise alternatiivne inimene?

Ei tea. Ma ei pea end eriti karjainimeseks. Tahaks nagu suur isemõtleja olla.

Sa oled meie esimene intervjueeritav. Kas Sa arvad, et inimene suudab inimest avada?

See oleneb küsijast. Vastaja peab saama lahti nendest piiridest, mis pidurdavad.

Kas sõnal ”missioon” on olnud Sinu elus tähendus?

See on hea, kui selline tunne on. Minul nullisid neli aastat Sakus selle tunde ära. Meil ei ole haridus väärtustatud. Keelte väärtustest saadakse juba aru ja neid püütakse õppida, aga puhtalt keeltega ei ela ära. Kui sa oled ikka loll nagu lauajalg ja oskad seda viies keeles väljendada, on tulemus ikkagi natuke nadi.

Oled Sa optimist või pessimist?

Enda suhtes optimist, maailma suhtes pessimist.

VANG

Autor: R.W.Hamilton

Psühholoogiline paranoia kolmes vaatuses.

Tegevusaeg: määratlemata.

Tegevuskoht: üks puur ja selle lähim ümbrus.

Osalised:

VANG

KASSIPOOJA

SÖÖTJA

POLITSEINIK

KONSUL

PUUJALG

I IHUKAITSJA

II IHUKAITSJA

HULL

TULNUKAS

VÄIKE INIMENE

SUUR INIMENE

I INIMENE

II INIMENE

III INIMENE

KASS

RAHVAS

ESIMENE VAATUS

ESIMENE STSEEN

Keset lava suures puuris istub Vang. Puuris on parask ja magamisase, luugi juures vedelevad korratult toidunõud. Saabub Kassipooja, kes laulab lõbusat laulukest.

VANG: Väga ilus laul.

KASSIPOOJA (naerab): Eh-eh-eh … Miks ta siis ei ole? Ikka väga ilus. Sul on õigus, oled terane.

VANG: Ma ei ole varem seda laulu kuulnud.

KASSIPOOJA (ehmub): Ei ole? … Mis sa räägid? Seda laulu teavad ju kõik.

VANG: Mina ei tea ühtegi laulu. Ma pole kunagi kedagi laulmas kuulnud.

KASSIPOOJA (kergendatult): Eh-eh-eh … Laulda tohib ikka. Nüüd tohime kõike teha. Muidugi, paljusid asju pole soovitav teha, aga me kõik ju teame, kuidas käituda. Kas pole nii?

VANG: Mai tea. Mulle ei öelda midagi. Ma olen sulle laulu eest väga tänulik.

KASSIPOOJA: Oh sellest pole midagi. Ma laulan tõesti vahel. Aga miks sa õigupoolest puuris istud?

VANG: Ma ei tea. Ma olen kogu aeg puuris istunud.

KASSIPOOJA: Vaeseke! Ja sa ei teagi, miks sa pead seal istuma?

VANG: Ei tea. Mulle ei öelda midagi. Mitte keegi ei räägi minuga. Ma olen nii õnnetu. Sina oled kindlasti õnnelik?

KASSIPOOJA (naerab): Eh-eh-eh … Eks tuleb olla. Mul on omad kohustused ja ma tunnen, et olen vajalik.

VANG (ohkab): Sul on vedanud. Ma ei oska küll arvata, misjaoks mind vajatakse. Istun siin puuris ja midagi ei tohi ma teha.

KASSIPOOJA: Võib-olla on sind vaja puuris istumiseks?

VANG: Mis kasu võin ma tuua puuris?

KASSIPOOJA: Sul pole vaja selle üle mõelda. Sind peetakse ometi siin puuris, järelikult on see kellelegi vajalik. Seega võid ka sina olla rahul ja õnnelik. Sind vajatakse puuris.

VANG: Aga ma tahan ju teada, miks ma pean siin istuma!

KASSIPOOJA: Me tahame palju asju teada, aga kui me ei tea, on parem.

VANG: Mille jaoks sind vajatakse?

KASSIPOOJA (naerab): Mina olen Kassipooja.

VANG (vaikib pikalt): … Kassipooja? Kes see on?

KASSIPOOJA: Eh-eh-eh … Nimelt mina.

VANG: Ja millega tegeleb Kassipooja?

KASSIPOOJA: Millega tegeleb? Kasse poob.

VANG: Ja see on vajalik? Kasse puua?

KASSIPOOJA: Eks ta siis ole. Muidu ma poleks Kassipooja. Kassipoomine on väga ohtlik ja täpne töö. Kord ei läinud kassil hing välja ja ta tuli mulle kallale. Suure vaevaga õnnestus eluga pääseda. Aga see oli ka ainus kord. Ma olen parim Kassipooja kogu riigis.

VANG: Oskad sa öelda, mis riik see on?

KASSIPOOJA: Ma tean üksnes, et see on väga hea riik. Praegu on küll väheke raske, ajad on niisugused. Üleminekuperiood!

VANG: Üleminekuperiood?

KASSIPOOJA: Jaa, üleminekuperiood hulluselt lollusele. Aga varsti läheb paremaks. Me peame vaid ootama ja kasse pooma.

VANG: Mina tahaksin jälle puurist välja saada. Kas sa võid mind aidata?

KASSIPOOJA: Ei!

VANG: Miks siis?

KASSIPOOJA: Sellepärast, et sa oled puuris. Ju on nii ette nähtud.

VANG: Ma võiksin aidata sul kasse puua.

KASSIPOOJA: Sina pead puuris istuma!

VANG: Mina ei taha puuris istuda. Mulle ei meeldi see.

KASSIPOOJA: Sulle peab meeldima!

VANG: Kas tõesti ei kõlba ma mitte millekski muuks kui puuris istumiseks? Mulle jälle tundub, et mõni teine oskaks minust paremini puuris istuda. Kes võikski mind aidata?

KASSIPOOJA: Sa saad end ise aidata. Istud lihtsalt puuris ja kõik.

VANG (karjatab meeleheitlikult): Ma ei taha!

TEINE STSEEN

Saabub küürus vanaeideke korviga, Söötja.  Avab pisikese luugi puuris ja asetab puuri korvi toiduga.

KASSIPOOJA: Sind veel toidetakse ka! Mis su elul veel viga on?

Söötja avab teise luugi, kust tirib välja paraski.

SÖÖTJA (vihaselt Kassipoojale): Mis sa tolgendad siin? Ei tohi! Kao mu silmist, muidu läheb sul halvasti.

KASSIPOOJA: Palun vabandust, ma jäin hetkeks juttu puhuma. Paistab teisel üsna hea elu siin puuris olevat.

SÖÖTJA: Temaga ei tohi rääkida. Ta peab istuma puuris. See on käsk!

Söötja on paraski eemale vedanud ja istub sellele hingeldades jalgu puhkama. Kassipooja istub tema kõrvale.

KASSIPOOJA: Mina oleksin küll õnnelik, kui saaksin tema kombel puuris vedeleda. Söödetakse ja kasitakse teist ka veel. Elu on meil raske, süüa pole kusagilt saada, vorsti pole ei tea mis ajast näinud. Aga mis temal viga!

SÖÖTJA (leebemalt): Jaa, mina mäletan vorsti küll. Aga ammu pole teist näinud. Poes on üksnes kassilihakonserve. Mis ametit auväärne peab?

KASSIPOOJA: Mina olen Kassipooja!

SÖÖTJA: Kassipooja on auväärne amet. Liigub kasse ikka veel vabalt ringi ja keegi neid ei kontrolli.

VANG (istub puuris, toidukorv süles): Mina tahaksin ka Kassipooja olla.

SÖÖTJA (käratab): Kas sa pead lõuad! Sina istud puuris! (pomisedes) Lausa häda teisega, muudkui kipub rääkima. Juhtub mõni veel kuulma.

KASSIPOOJA: Nii et temal on rääkimine ära keelatud?

SÖÖTJA (vaikib hetke): … Ma ei tea. Ma arvan nii. Mitte keegi ei räägi temaga. Ju see peab nii olema.

Puurist möödub uhke daam politseiniku ja käratseva inimsalga saatel. Politseinik kasutab kumminuia selle taltsutamisel. Teevad ringi ümber puuri ja lahkuvad.

SÖÖTJA: See on väga tähtis isik, Libertatia konsul. Minu pojale langes osaks suur õnn, tal õnnestus end Libertatiasse orjaks müüa. Nüüd ta sööb iga päev vorsti.

KASSIPOOJA: Kuid ainult valitutele langeb osaks õnn. Ka mina mõtlesin, et saadan kassipoomise kus kurat ja müün end orjaks, aga näed, ei võetud. Naerdi veel, et kuhu sa trügid, see äri pole sinu jaoks. Aga pole viga, kassipoomine ei jäta samuti nälga.

SÖÖTJA (muigab omaette): Hee-hee…  Ega igaüks marjamaale ei pääse! Ikka üksnes valitud, ikka valitud. (vaikib) … Algul, tõepoolest, võis peaaegu igaüks end orjaks müüa, aga need olid vanad ajad. (sosinal) Ilma Puujala loata ei liigu selles suunas enam ükski asi. (vaatab igas suunas, enne kui jätkab taas sosinal) … Minu poeg on niisugune kena poiss, pikk ja tugev teine. Puujalale sellised meeldivad. Kargas teda paar kord ja tee orjaturule oli lahti.

KASSIPOOJA (värisedes): Mis sa räägid? Kui kohutav!

SÖÖTJA (naerab): Hee-hee-hee … Mis ta nüüd kohutav. Tavaline asi. Puujalg ka päris kena tüdruk, ainult üks jalg on puudu. Mina tundsin tema ema. Too oli avaliku käimla koristaja, üsna harimata naine, aga meeste suhtes üpriski helde. Ja sa näed, kui kaugele tütar on jõudnud. Kes oleks võinud arvata? Muide, tema kaudu mul õnnestuski poega Puujalale ette sööta.

KASSIPOOJA (imestades): Puujalg on siis naine?

SÖÖTJA (muheleb): Hee-hee … Naine neh. Mis sina siis arvasid?

VANG (tõuseb püsti, tuleb puuri varbade juurde, hüüab): Mina tahan samuti Libertatiasse orjaks minna! Miks mina ei või elada nagu teised? Tahan orjaks!

SÖÖTJA (tõuseb ehmunult püsti, läheb Vangi juurde, käratab vihaselt): Pea ometi lõuad, hull inimene!

Söötja nutab. Saabub Politseinik.

POLITSEINIK: Mis kisa siin on? Miks te karjute? (viibutab kumminuia ähvardavalt Söötja suunas) Kas sa pole teda korralikult toitnud?

SÖÖTJA (alandlikult): Olen küll, kõrgeauline.

POLITSEINIK: Miks ta siis karjub? Me tahame vaikust ja rahu. Meil on kõigil nii hea elada. Saad aru, lurjus?

SÖÖTJA (nutab ulgudes): … Ma … ma … enam ei tee!

KASSIPOOJA (tõuseb ja astub Politseiniku juurde): Ma vabandan, aga mina olen tunnistaja. See eideke pole milleski süüdi. Too seal ei taha nimelt puuris istuda.

POLITSEINIK (viibutab kumminuiaga Kassipooja suunas): Mis sa räägid? Ei taha puuris istuda? Oled segaseks läinud või? Mis tal seal puuris viga peaks olema?

KASSIPOOJA (häirimatult): Mina ei saa ka aru. Toit ja eluase prii, ela nagu kuningas. Aga tema ei taha!

POLITSEINIK (sügab kumminuiaga kukalt): Imelik! Kes sina oled?

KASSIPOOJA: Mina olen Kassipooja. Parim Kassipooja kogu riigis.

POLITSEINIK: Kassipoja on auväärne amet.

VANG: Mina tahan end Libertatiasse orjaks müüa.

SÖÖTJA: Näete nüüd ise, kõrgeauline.

Paus. Politseinik kõnnib edasi-tagasi, teised jälgivad silmadega tema liikumist.

POLITSEINIK (peatub kümne sammu kaugusel puurist, pöörab näoga ülejäänute poole):  Aga kuidas tema üldse teab, et on võimalik end Libertatiasse orjaks müüa?

SÖÖTJA (kogeledes): Tema, saatananahk, kuulas, kuulas… pealt … Meie … meie rääkisime … siin ilmaelust … Noh ja tema…

KASSIPOOJA: Jah, tema on süüdi, kõrgeausus. Nimelt tema!

POLITSEINIK: Meil on lubatud rääkida absoluutselt kõigest. Aga kuulge! … Kuhu jääb teie kodanikuau ja väärikus? Iga enesest lugupidav kodanik jääb ikka oma riigile truuks, olgu siin nii halb kui tahes. Me ajame kõik oma asja. Praegu valitseb küll hullus, aga oodake … Veel natuke ja saabub üleüldine lollus ning me sööme vorsti. Kas teil häbi pole? Niisuguste ebapatriootlike juttude pärast määran teile kolmkümmend fartingit trahvi avaliku korra rikkumise eest. Teile mõlemale.

KASSIPOOJA (osutab Vangi suunas): Aga temale?

POLITSEINIK: Temale? Ta istub juba niigi puuris. Esitage palun oma dokumendid!

Söötja ja Kassipooja otsivad kohmitsedes dokumente, leiavad need lõpuks ja ulatavad kannatamatult ootavale Politseinikule.

POLITSEINIK (loeb): … Nii-nii… Number kolmsada üheksakümmend neli tuhat kolmsada üheksakümmend kaheksa Söötja ja number kuus tuhat kuussada kuuskümmend kuus Kassipooja. (uurib taskust väljavõetud märkmikku) … Ebausaldatavate nimekirjas teid pole.

KASSIPOOJA: Meie oleme lojaalsed kodanikud. Vähemalt mina.

SÖÖTJA: Siin on väga hea elada.

VANG: Mina olen ka lojaalne, aga ma ei taha puuris olla.

KASSIPOOJA: Te kuulete! Tema on lojaalne, kuid puuris istuda ei taha. Ennekuulmatu!

Saabub Libertatia Konsul kauni, kuid karkudel komberdava naise, Puujala, saatel. Neid saadavad kaks tursket meest.

KOLMAS STSEEN

Konsul ja Puujalg seisatuvad puuri juures. Kaks Ihukaitsjat jäävad teatud vahemaa järel ähvardavalt seisma. Politseinik võtab valvelseisangu. Söötja ja Kassipooja taganevad paraski juurde.

PUUJALG: Mis kära siin on?

POLITSEINIK (raporteerib): Teie kõrgeausus, tabasin kaks tüüpi number sada üks Vangiga vestlemas. Number sada üks Vang ei taha enam puuris olla. Ilmselt on tegu ässitamisega.

PUUJALG: Kanna ette ametivõimudele ettenähtud korras.

POLITSEINIK: Saab tehtud! (lahkub).

SÖÖTJA: Kõrgeauline, kas te mind ei mäleta? Olen number seitsesada seitseteist tuhat nelisada kolm Orja ema. Kõrgeaulise ema tundis mind väga hästi.

PUUJALG: Või sina oled Orja ema? Miks sa avalikku korda rikud? Kas sa ei tea, et Vangiga pole soovitav rääkida?

VANG: Ega tema ei ole minuga rääkinudki. Mitte keegi ei räägi minuga. Kuid ma ei taha puuris istuda.

PUUJALG: Lõuad, lurjus! Üleüldse te segate mind. (Ihukaitsjatele) Koristage nad siit!

Ihukaitsjad viivad kõigepealt vabandusi pobiseva Söötja, seejärel ka kohkunult vaikiva Kassipooja lavalt ära.

PUUJALG (torisedes): Aina on mul igasugused kahtlased tegelased jalus. Ei saa kuidagi neist rahu.

KONSUL: Kord peab olema majas, siis te meeldite meile. Aga need poisid on sul vahvad. (osutab kahele Ihukaitsjale, kes on uuesti endisesse asendisse tardunud) Kas sa pole nõus neid meile orjaks müüma?

PUUJALG (endiselt pahuralt): See neile meeldiks küll! Aga neid läheb mul siin vaja. Ajad on segased.

KONSUL: See on hea, et segased. Aga räägime nüüd asjast. Kuidas siis selle kaubaga jääb?

PUUJALG: Kahjuks ei saa ma sind aidata. Minu hammas selle kauba peale ei hakka. Tema peab puuris istuma.

KONSUL: Kolm miljonit fartingit.

PUUJALG: Fartingit?

KONSUL: Saan aru. Muidugi mõtlesin ma sellega kolmkümmend ühikut meie raha.

PUUJALG: Mul on väga kahju, aga isegi kolmesaja ühiku eest ei saaks ma sind aidata. Rääkisin Valitsejaga. Keegi ei saa garanteerida, mida ta meist teie juures räägib. Miks teil õigupoolest teda vaja on? Mis tal siin puuris viga, prii söök ja puha.

KONSUL: Olen sinuga täielikult nõus. Ka minu meelest võiks ta puuris istuda. Pole vaja meile igasuguseid. Me ei tea ju, mida ta mõtleb või rääkida kavatseb. Kahjuks olen ma aga Konsul ja pean täitma oma valitsuse korraldusi. Keegi mõjuvõimas isik on temast huvitatud. Keeldumise korral võib ohtu sattuda Libertatia toiduabi teile.

PUUJALG: Valitseja on tema suhtes paindumatu. Sa ju tunned meie Valitsejat. Kõva nagu kivi.

KONSUL: Ohtu võib sattuda veel Valitseja puhkusereis Libertatiasse.

PUUJALG: See on juba tõsisem küsimus.

KONSUL: Kas ma tohin temaga rääkida?

PUUJALG: Vangiga? See pole meil kombeks.

KONSUL: Kas temaga siis mitte kunagi ei räägita?

PUUJALG (resoluutselt): Ei!

KONSUL: Võib-olla teeksime minule erandi? Olen välismaalane.

PUUJALG: Ei!

KONSUL: Kardate?

PUUJALG: Ei!

KONSUL: Miks siis?

PUUJALG: Me pole kellelegi keelanud temaga rääkida. Meil on vaba maa ja vaba rahvas. Temaga vestlemine ei kuulu hea tooni juurde.

KONSUL: Mõistan. (paus).

VANG (on seni vaikides pealt kuulanud, kuid nüüd sekkub): Mina olen nõus teiega rääkima. (Konsul vaikib)…  Ma olen kogu elu puuris istunud.

PUUJALG (vaikselt): Pea lõuad!

KONSUL: Ma võtan oma valitsuse mõjutamise enda peale. Meie protokollisheff on minu armuke. Olen kindel, et resultaat on teile soodne. Muide, oled sa näinud Betshuaanamaa kaubandusesindaja naise uut krokodillinahkset kasukat? Protokollisheff lubas mulle samasuguse muretseda.

PUUJALG: Salaluureülema ämm rääkis sellest. Tõesti väga peen. Ninasarvikunahkset ei kandvat Euroopas enam keegi. Kõik tahavad muudkui krokodilli.

KONSUL: Jaa, see on tõesti nii. Läheme joome tassi kohvi. Ma võin seda kasukat täpsemalt kirjeldada.

Lahkuvad vesteldes, Ihukaitsjad järgnevad neile. Vang jääb üksi.

NELJAS STSEEN

VANG (kõnnib rahutult puuris, vestles iseendaga): Keegi tahab mind siit välja … Huvitav …  Kas tõesti on veel keegi, kes ei taha, et ma olen puuris. (peatub) … Kes ta on?  Leopardikägistaja? Puumavägistaja? (naerab) … Kui kaua ma siin ikkagi istunud olen? (istub) … Ilmselt kaua, paar aastat kindlasti. Aga varem? … Ei mäleta. Mul on tunne, et see puur on mind kogu mu elu saatnud. Miks ma mitte midagi ei mäleta? … Minu vanemad? Kuidas ma puuri sattusin? … Mu Jumal, kes võib mind aidata? … Mida ma üldse mäletan? Korraga olin ma puuris ja varem ei olnud midagi… Puuri ma jäingi, üksnes Söötjad on vahetunud … Kõigepealt oli tõmmu, võõrast keelt rääkiv vanaeit, paks ja haises küüslaugu järele. Siis oli lühikest aega noor ja sihvakas politseinik. Tõsi, tollal hüüti neid rahvakaardiväelasteks. Vanaeit karjus minu peale pidevalt, aga võõras keeles ja  ma ei saanud midagi aru. Rahvakaardiväelane oli alati vait. Ei teagi, mis rahvusest ta võis olla… Seejärel tuli endine vanaeit tagasi. Mõne aja pärast aga küüslaugust lehkav Söötja kadus uuesti ja nädalapäevad olin ilma söögita. Lõpuks tuli praegune eideke, muidu lahke näoga, aga kuri. Mitte ei luba rääkida … Esimesele Söötjale võisid isegi vastu haukuda, see näis talle lõbu pakkuvat, aga nüüdsele … Tundub, et Valitsejadki on vahetunud koos Söötjatega … Mina … mina istun ikkagi puuris. Ja kardan, et ple siin mitte paar aastat istunud, vaid rohkem … Viis, kümme, enamgi aastaid … Tõenäoliselt nii see ongi … Ma ei saa ainult aru, miks on neile hädavajalik, et ma puuris istun? Kui nad tõesti tahaksid must lahti saada, kas poleks parem siis mind Libertatiasse orjaks müüa või panna kasse pooma? Veel parem, kui teeksid otsa peale, oleks rahu majas. (tõuseb, hakkab uuesti puuris edasi-tagasi kõndima)  Aga nüüd …  Peavad toitma ja kasima. (naerab) … Parem näitaksid raha eest rahvale… Tõsi, rahvas on praegu kuidagi vabam, isegi laulavad vahetevahel. Kuid seda enam tahaks siit minema. Aga ei! … Mina pean puuris istuma. Milline õnn! Oma puur ja oma Söötja! (kangutab varbasid) … Varsti peaks tulema õhtusöök. Paraskit nad tagasi ei toonud. (uurib lahtiolevaid luuke) … Siitkaudu kahjuks välja ei pääse. Nojah, eks ma siis tukun veidi.

Vang heidab puuri põrandale pikali.

VIIES STSEEN

Vang lamab puuri põrandal. Tulevad Hull ja Tulnukas, kes laulavad patriootilist laulu. Tulnukal on balalaika kaelas.

HULL (märkab puuri ja seal lamavat Vangi): Kes see on? (seisatab).

TULNUKAS (kõnnib ümber puuri): Paistab, et inimene … (peatub).

HULL (tuleb puurile lähemale, jõllitab Vangi): Inimene jah teine.

VANG (ärkab, pöördub tuljate poole):  Tere! (ringutab).

HULL: Tere!

TULNUKAS: Tere!

HULL: Miks sa puuris istud, hull inimene?

VANG: Ma ei tea.

HULL: Ka sina, inimene!

VANG (vaatab Hullule ainiti otsa): Ka mina?

HULL: Ka sina ei tea midagi.

VANG: Ma tean, et ma olen puuris, kuid ma ei taha puuris olla. (Hull puhkeb ohjeldamatult naerma) … Kas ma ütlesin midagi valesti? Ma ei tea, ei oska, minuga ei räägita kunagi. See polevat kombeks. Mind on vaja puuris istumiseks.

HULL (võitleb naeruga): Hii-iih… Hii-iih … Mind pole mitte millekski vaja. Ühiskond on niigi hull, nad ei vaja Hullu. (karjub) Aga mina olen tõeline Hull! Ja lollusesse ei jõua te mitte kunagi. (naerab).

TULNUKAS: Tema on tõepoolest Hull.

VANG (tõuseb püsti, tuleb puurivarbade juurde): Ja sina?

TULNUKAS: Mina olen Tulnukas … Ufo, noh!

VANG: Kas te ei oleks nii kenad ja tooksite mulle mu paraski.

HULL: Hea meelega. Läheme, Tulnukas! (lähevad paraski juurde)… Aga enne mängi meie uuele sõbrale üks lugu. (Tulnukas istub paraskile ja mängib) Kuidas oli? Kas polnud kena?

VANG: Ilus lugu.

HULL: Mängi veel üks lugu, Tulnukas! (Tulnukas mängib) … Jaa, mängida ta oskab. Nemad oma planeedil muud ei teegi kui laulavad ja tantsivad balalaika saatel ning mängivad trips-traps-trulli. Päevast päeva. Tööd seal ei tehta. Kuna neil süüa ei ole, siis põgenes ta siia.

TULNUKAS: Mitte päris nii. Mu kaasmaalased ootavad üleüldist õnne. Aega, mil tööd tegema ei peaks, aga süüa oleks. Aga praegu meil süüa ei ole ja ma otsustasin siin üleüldist õnne oodata. Teil on kõik poed kassilihakonserve täis.

HULL: Kuid meie ihaldame vorsti.

TULNUKAS: Ma olen kuulnud, et vorst on hea. Võib-olla lähen hoopis Libertatiasse vorsti sööma.

VANG (kannatamatult): Hea küll, aga ma tahaksin paraskit.

Hull ja Tulnukas viivad paraski kõigepealt eemale ja tühjendavad, siis toovad puuri juurde ja lükkavad lahtisest luugist sisse.Vang õiendab oma asjad paraski juures. Hull ja Tulnukas võtavad puuri läheduses istet ja hakkavad trips-traps-trulli mängima.

HULL: Neetud! Jälle ta võitis mind.

Tulnukas irvitab.

VANG: Mida te mängite?

HULL: See on trips-traps-trull. Tulnukas on osav mängija, võidab alati.

TULNUKAS: Meil on kõik head mängijad.

VANG: Ma tahaksin ka mängida, aga ei oska.

TULNUKAS: Mina õpetan. Sinul on rist ja minul on ring. Alusta!

Mängivad. Vang võidab.

HULL: Sa võitsid Tulnukat! Oled imelaps.

VANG: Ei tea isegi, kuidas see niiviisi välja kukkus.

TULNUKAS: Mängime uuesti. (mängivad ja Vang võidab jälle)… Ma tunnen end halvasti. Tahan juua. On sul juua, Vang?

VANG: Kindlasti. Siin on vesi.

Ulatab plekkruusi Tulnuka suunas.

TULNUKAS (põlglikult): Vesi! Pähh! Meie planeedil juuakse üksnes odekolonni. See on hea, eriti kaheksakordne. On teie juures odekolonni?

HULL: Meil on kõik kaubad talongide eest. Ainult kassilihatooteid saame ilma. Kuna mina olen Hull, siis minul talonge pole.

VANG: Minul ka ei ole talonge. Ma ei tea, mis asjad need on.

TULNUKAS: Kellel on talonge?

HULL: Ehk õnnestub mõne käest osta.  Aga mul ei ole raha. Üks talong maksab sada tuhat fartingit. Peame röövima. Sealt tulebki keegi.

KUUES STSEEN

Saabub Kassipooja, Kass käte vahel. Hull ja Tulnukas kargavad kisades talle kallale. Pärast lühikest heitlust õnnestub neil Kassipooja maha suruda. Kass pääseb põgenema.

TULNUKAS (karjub): Talongid või elu!

VANG (jälgib võitlust, imestades): See on ju Kassipooja!

TULNUKAS: Talongid siia!

HULL: Odekolonnitalongid või tapan!

VANG: Oodake, see on minu tuttav Kassipooja!

HULL (jätab Kassipooja rahule, üritab kaaslast taltsutada): Jäta nüüd, see mees on Kassipooja.

TULNUKAS (laseb ohvri  vabaks): Ja siis? Minu pärast olgu või elevandiraiuja, peaasi kui talongid kätte saaks.

HULL: Kassipooja on auväärne amet. Kassilihakonserve tahad?

TULNUKAS: Anna siia!

HULL: Ilma Kassipoojata oleksid näljas.

KASSIPOOJA (tõuseb püsti, korrastab end): Röövlid niisugused. Ei tea, kus see politsei ka on? Päise päeva ajal tungitakse korralikule inimesele tööülesannete täitmisel kallale. Kass pääseski põgenema.

HULL (alandlikult): Palun vabandust! Näe, sõber tahtis juua.

TULNUKAS: Meil ei ole talonge.

KASSIPOOJA: Igal korralikul inimesel on talongid. Ainult sulidel ja päevavarastel ei ole. Mida väärtuslikum inimene oled, seda rohkem talonge saad. Teie olete nähtavasti läbinisti kahjulikud.

VANG: Tema on Tulnukas teiselt planeedilt ehk Ufo. Nemad joovad seal ainult odekolonni.

TULNUKAS: Eelistan kaheksakordset. Väga hea!

HULL: Aga odekolonni jaoks on meil talonge vaja. Mina olen Hull, tema on Tulnukas ja see seal on Vang. Meile ei ole talonge ette nähtud.

KASSIPOOJA: Mina ei saa teid aidata. Vahetasin odekolonnitalongid saapapaeltetalongide vastu. Et oleks, millega kasse puua.

VANG (näitab käega eemale): Sealt tuleb veel keegi.

TULNUKAS: Kargame kallale?

HULL: Oota! Vaatame, mis lind see on.

Saabub Väike Inimene.

TULNUKAS: Tere! Mis lind sa oled?

VÄIKE INIMENE (kohmetult): Oh, mis mina, Väike Inimene nüüd …

TULNUKAS: Kas sul talonge on?

VÄIKE INIMENE: Mina olen Väike Inimene, mis talonge nüüd minul.

HULL: Meil oleks odekolonnitalonge vaja.

VÄIKE INIMENE: Mina olen Väike Inimene, minul pole neid kusagilt võtta. Isegi vaatan, kuidas ots otsaga kokku tulen.

KASSIPOOJA: Kas sa pole eluga rahul?

VÄIKE INIMENE: Olen ikka. Väga rahul. Palju siis minul, Väikesel Inimesel, tarvis on. Kui veel hulluse periood läbi saab ja jõuame lollusesse, siis on kõik korras. Praegu peame kannatama.

TULNUKAS (vihaselt): Astugu sinu emaga sugulisse vahekorda! Mina tahan odekolonni!

VÄIKE INIMENE: Vabandage, ma ei saanud aru. Mis on teil minu emaga tegemist.

TULNUKAS (imestunult): Mitte midagi. See on meie kõnekäänd.

VANG: Tema on pärit teiselt planeedilt, siin ta on Tulnukas ehk Ufo. Nemad mängivad seal balalaikat ja joovad odekolonni.

HULL: Ja tööd nemad ei tee. Ehk mängid meile midagi, Tulnukas? Midagi südamlikku?

Tulnukas võtab balalaika ja mängib.

VÄIKE INIMENE: Mis mina, Väike Inimene, nüüd muusikast ka taipan. Aga minu meelest oli hästi mängitud. Ikkagi välismaa muusika! Kas sina oled siis tõesti Ufo? Mis mina, Väike Inimene, Ufodest ka tean, aga ma olen neisse alati uskunud. Mina arvan, et rasked ajad saavad läbi, kui võim Ufodele anda. Nemad on ikka mujalt ja targemad. Meie, Väikesed Inimesed, peame sõnakuulelikud olema. Meie Valitseja on küll samuti tark mees, aga Ufode vastu ta ikka ei saa. Mina ikka arvan, et Ufodel on meie asjadest selge ülevaade, et nad aitavad meid ja viivad hullusest lollusesse ning me sööme vorsti nagu Libertatias. Mina olen Väike Inimene, mina ei taha Libertatiasse orjaks minna. See siin on minu maa, siin on minu kodu ja armas viisupaar. Siia ma ka suren. Ei meelita mind Libertatia vorst, mina ootan aega, millal sööme oma vorsti. Ma usun, et Ufod aitavad meid. Kõikjal kirjutatakse, et Ufod tahavad meid aidata. Ma tänan sind, Tulnukas, et sa raskel ajal meile appi tõttasid.

TULNUKAS (karjub): Odekolonni!

VANG: Võib-olla lepid veega? Vesi on hea.

KASSIPOOJA: Mina lähen nüüd minema. Ei saa ometi tööajast looderdada, kes teab kui palju kasse mul juba poodud oleks. Kassilihakonserve tahate kõik, aga kassil lasksite minema joosta. (eemaldub) … Vaadake, jälle tuleb keegi. Äkki saab tema aidata. (lahkub).

VÄIKE INIMENE: See on ju Suur Inimene! Tema saab kindlasti aidata.

TULNUKAS: Odekolonni!

Saabub Suur Inimene.

SUUR INIMENE (rahulikult): Kuulge, matsid, ega te Libertatia konsulit näinud pole?

HULL: Ei ole.

VANG: Mina vist olen.

TULNUKAS: Odekolonni!

SUUR INIMENE: Pea lõuad! (Vangile) Või sina oled? Räägi, millal!

VÄIKE INIMENE (segab vahele): Sina oled tõesti Suur Inimene, sina saad meid aidata. (osutab Tulnukale) Tema on Tulnukas teiselt planeedilt ehk Ufo. Ta tahaks meid aidata, kuid vajab odekolonni. Meil jälle puuduvad odekolonnitalongid.

SUUR INIMENE: Ära sega vahele, hobuselõust niisugune! (mõtleb)… Pea, kas sina oled Ufo?

TULNUKAS: Jah, mina olen.

SUUR INIMENE: Tõeline Ufo teiselt planeedilt, maavälise tsivilisatsiooni kandja?

TULNUKAS: Seda nüüd küll.

SUUR INIMENE: Ma ostan su ära. Kilo vorsti, lisaks võimalus Libertatiasse orjaks minna. Oled nõus?

VÄIKE INIMENE: Mina tahan samuti Libertatiasse orjaks minna. Saad sa mulle midagi organiseerida? Ma ei jää tänu võlgu.

HULL: Alles sa seletasid, et sinu ja su viisupaari koht on siin.

VÄIKE INIMENE: Mina pole midagi niisugust öelnud. Ära kuula teda!

SUUR INIMENE: Rahu, lojused! Mul on Libertatia konsuliga äri käimas. Neli kohta on veel vabad. Kes teist oleks nõus end orjaks müüma?

VÄIKE INIMENE (poeb Suurele Inimesele ligemale, agressiivselt): Mina, mina! Pane kirja number üks miljon kakskümmend üks tuhat neli Väike Inimene.

HULL: Mina olen lihtsalt Hull.

TULNUKAS: Ja mina Tulnukas.

Suur Inimene kirjutab üles.

SUUR INIMENE: … Nii, üks koht on veel vakantne.

VANG: Mina tuleksin küll, aga ma istun puuris.

SUUR INIMENE: Ära muretse, sellest saame üle. Ütle oma nimi, panen ta kirja.

VANG: Ma õieti ei tea, mis mu nimi on.

SUUR INIMENE: Kuidas sind kutsutakse?

VANG: Üldiselt minuga ei räägita… Tõsi, ma kuulsin kui puujalaga naine rääkis Libertatia konsuliga. Ja Politseinik raporteeris. (mõtleb pingsalt ja teatab pärast pausi uhkusega) … Vang, number sada üks Vang.

SUUR INIMENE (paneb kirja): Nii kirjutamegi, number sada üks Vang.

Suur Inimene võtab taskust muukraua ja avab hõlpsasti puuri. Vang seisatab hetke avali ukse ees ja tuleb siis aeglaselt välja.

SUUR INIMENE:  Korras.

Vang seisab midagi tajumata liikumatult väljaspool puuri.

VÄIKE INIMENE: Sa oled osav.

SUUR INIMENE: Tühiasi. Kuulake mind! Muretsen transpordivahendi, teie ootate niikaua siin. (märkab, et Vang on puurist väljunud). Kas Vang tuli puurist välja? Ära pahanda, aga sa pead puuri tagasi minema. Kui ma teile järele tulen, siis ma lasen su ka välja. Püsige vaikselt, ärge kellelegi lepingust hingake või ise teate, mis siis juhtub. Tule, Vang! Ma panen su taas puuri.

Suur Inimene haarab Vangist kinni.

VANG (elustub, rabeleb lahti, laskub põlvili): Ma ei taha!

SUUR INIMENE: Sa pead! Muidu ma sind orjaks ei müü.

Hull ja Tulnukas transpordivad vastupunniva Vangi puuri, misjärel Suur Inimene puuri lukustab ja lahkub. Vang puhkeb nutma.

VANG (taob pead vastu puuri põrandat): … Ma ei taha puuris olla … Ei taha… Laske mind välja! …

HULL: Oota ometi! Kohe lastakse sind välja. Võiksid väheke kannatada.

VANG (nuuksudes): Mina… mina… olen kannatanud juba. Tahan välja!

VÄIKE INIMENE: Mis sul seal puuris viga on? Olen tähele pannud, kuidas sind toidetakse. Häbi peaks sul olema! Mitte ei saa aru, miks sa sinna Libertatiasse tükid. Häbi! Häbi! Häbi!

VANG: Hea küll. Tule siis minu asemel puuri.

VÄIKE INIMENE: Mis mina, Väike Inimene, nüüd puuris teen. Mul on omad mured. Ja vorsti tahan ma ka! Ega igaüht vorsti juurde ei saa lasta, mõni peab kannatama. Sinu koht on puuris, mina lepin leivapalukesega, mis teistest üle jääb. Ja kui see leivapaluke juhtub sisaldama vorsti Libertatias, miks siis ka mitte?

HULL: Rahunege nüüd! Küll Suur Inimene kõik ära klaarib.

VÄIKE INIMENE: Muidugi, tema on Suur Inimene ja mida mina, Väike Inimene, ka tean. Aga mina arvan, et Vangi ei tohi Libertatiasse lasta. On teine sihuke kahtlane ja miks ta üldse puuris istub. Häbistab seal viimati meie rahvast. Niikuinii ta tsiviliseeritud inimeste keskel käituda ei oska. Ütleme Suurele Inimesele, et Vangi me kaasa ei võta.

TULNUKAS: Kuradile! Astugu sinu emaga sugulisse vahekorda! Olge ometi vait! Kas te ei või siis rahulikult oodata, kuni teile odekolonni tuuakse. Kõigepealt joome odekolonni, eks pärast näeb, mis juhtub.

HULL: Tuleks ometi Suur Inimene.

TULNUKAS: Juba ammu igatsen odekolonni järele. Libertatias on seda kindlasti jalaga segada.

HULL: Mina olen kuulnud, et nemad seal Libertatias odekolonni ei joovatki, tarvitavad välispidiselt. Vorsti söövad üksnes vaesemad.

VÄIKE INIMENE (imestavalt): Või nemad ei söögi vorsti!

HULL: Niimoodi räägitakse. Kassilihakonserve seal üldse ei olevat.

VÄIKE INIMENE: Kuula ja imesta!

TULNUKAS: Kuidas nad ilma odekolonnita toime tulevad? Seda ma ei usu.

HULL: Nende jaoks on teised joogid.

Saabub Politseinik.

POLITSEINIK: Mis kogunemine siin on? Pole soovitav.

HULL: Me teeme aega parajaks. Küll me ära läheme.

POLITSEINIK: Miks te just puuri juures olete? Kas mujal kohti vähe on?

TULNUKAS: Astugu sinu emaga sugulisse vahekorda! Kas siin ei tohi?

POLITSEINIK (rõhutatult): Pole soovitav! Miks te tööd ei tee? Teie kombel looderdades üleminekuperiood ära ei lõpe.

VÄIKE INIMENE: Ega me siis paha pärast. Mina olen kõigest Väike Inimene.

POLITSEINIK: Kahtlane tüüp peale selle. Esitage dokumendid!

HULL: Minul ei ole. Mina olen Hull.

TULNUKAS: Minul ka ei ole. Mina olen Tulnukas.

VANG: Ka minul ei ole.

POLITSEINIK: Sinule pole ette nähtud.

VÄIKE INIMENE: Minul on.

Väike Inimene ulatab Politseinikule dokumendid.

POLITSEINIK (loeb):  Number üks miljon kakskümmend üks tuhat neli väike Inimene. (vaikib pikalt) … Mis siis ikka! Väikese Inimese dokumendid on korras. Hull ja Tulnukas tulevad minuga kaasa.

HULL: Mina ei taha tulla!

TULNUKAS (jookseb eemale): Me ootame odekolonni!

Saabub Suur Inimene.

SUUR INIMENE: Tere, Politseinik! Kas sa ei taha end Libertatiasse orjaks müüa?

POLITSEINIK: Tahan küll.

SUUR INIMENE: Mul oli jutuajamine Libertatia konsuliga. Väikese Inimese me võtame.

VÄIKE INIMENE (hüppab rõõmust, kallistab kaaslasi): Hurraa! …

SUUR INIMENE: Temal on registreerimisnumber. Hullu ja Tulnukat me võtta ei saa, kuna neil numbrit ei ole. Vangil on küll number, aga tema peab puuris istuma. Sellegipoolest ostan ma Tulnuka kilo vorsti eest ära ja hakkan teda raha eest rahvale näitama. Mul on kolm vakantset kohta. Lööd kaasa, Politseinik?

POLITSEINIK: Ma tulen.

SUUR INIMENE: Kena! Tuleb leida veel kaks lojust. Kiirustagem!

Suur Inimene lahkub koos Politseiniku, Väikese Inimese ja Tulnukaga.

SEITSMES STSEEN

Hull istub nukralt maas. Vang vaatab ainiti lahkujate suunas.

VANG: … Nad läksid.

HULL: Kadusid jah minema.

VANG: Ning mina pean jälle puuris olema.

HULL: Ega sul midagi üle ei jää.

VANG: Ma tahan siit välja.

HULL: Sinu tahtmine siin ei maksa.

VANG: Ka sina jäid maha.

HULL:  Seda võiski arvata.

VANG: Sellepärast, et oled Hull.

HULL: Sellepärast, et ma ei ole Hull.

VANG: Miks nii?

HULL: Ainult Hulluna saan olla vaba, saan olla mina ise. Selle nimel võid lobuda nii mitmestki normaalse inimese eelisest.

VANG: Kes on normaalne inimene?

HULL: Ma ei tea. Ma ei tea, kas neid üldse on.

VANG: Sa oled rahul, et näid olevat Hull.

HULL: Ma olen rahul.

VANG: Kas Hullud ei peagi puuris istuma?

HULL: Nad võivad, aga ei pea. Hullud on vabad.

VANG: Me elame hulluses. Kas pole nii?

HULL: Me elame juba ammu lolluses.

VANG: Ja see on hea?

HULL: Inimesed on erinevad.

VANG: Mida tähendab üleminekuperiood?

HULL: Mitte midagi. Absoluutselt mitte midagi.

VANG: Milleks siis see kõik? Millele loodetakse?

HULL: Sõnad. (vaikib) … Kui soovid vastust, siis mitte millelegi.

VANG: Mis meist niiviisi saab?

Hull naeratab nukralt eemalolija ilmel. Paus.

VANG: … Mina tahaksin olla väljaspool puuri? Võid sa mind aidata? (vaikus) … Vasta!

HULL (naeratab): Kallis Vang! Sa oled kogu elu puuris istunud. Sa ei tea, mida kujutab elu väljaspool puuri. Võib-olla on sulle parem, kui istud puuris. Puuris oled sa palju vabam kui väljas. Usu mind!

VANG: Kas sina tahaksid puuris olla?

HULL: Ei! Aga mina olen Hull, minu hullus kaitseb mind. Tänu hullusele saan olla mina ise ja ma ei pea ümbritseva lollusega arvestama. See on mulle väga tähtis.

VANG: Ma tahaksin näha, mis toimub väljaspool puuri.

HULL: Väljaspool puuri toimub elu, aga see ei paku midagi rõõmustavat ja kui pakub, siis on need rõõmud kunstlikud. Mul üksnes veb, et seisan väljaspool ühiskonda.

VANG: Kuid sa ei ole ju Hull tegelikult?

HULL: Kuidas seda võtta. Eks ole hullus seegi, et ma olen Hull. Inimesed on loomakari, nad ei salli, et keegi neist erineb.

VANG: Ikkagi on parem elada Hulluna vabaduses kui Vangina puuris.

HULL: Seda arvad sina. Kõik nii ei arva. Ühelt poolt on mul täielik vabadus, nii sisemine kui väline. Kuid Hulluna ma seisan väljaspool, mind tegelikult ei eksisteeri. Sina oled puuris, oled muust maailmast ära lõigatud, aga sa oled olemas. Mind ei kardeta, minuga ei pea arvestama, mina olen väljaspool. Sina kõigest hoolimata oled. Kuigi puuris, ikkagi oled.

VANG: Mis on sellisest olemisest kasu?

HULL: Vahel mitte midagi, vahel üsna palju.

VANG: Kas ma ei saaks olla ilma puurita? Ehk oleksin paremini?

HULL: Kindel see! Küsimus seisneb selles, kas on kasulik sind puurist välja lasta.

VANG: Milles seisneb kahju?

HULL (pärast pausi): … Keegi ei tea seda. See on kõige hullem.

VANG: Kui teatakse, siis lastakse välja. On see nii?

HULL: Vaevalt. Inimkond on konservatiivne. Saa ometi aru, sa istud puuris. Kõik on sellega harjunud ja tunnevad end turvalisena. Kui sind välja lasta, siis turvalisusetunne kaob. Mina võiksin su välja lasta, sest mina olen Hull ja minu kohta reeglid ei käi, aga … (paus). Ma pole ka päris kindel, kas ma seda teeksin.

VANG: Kui ma luban käituda korralikult ja arvestada reegleid? Kulsin kui Puujalg rääkis Libertatia konsuliga. Keegi olla huvitatud minu pääsemisest.

HULL (mõtlikult): Hüvasti! Katsu edaspidi ise hakkama saada.

Hull lahkub. Lahkumisel kukub puuri vahetus läheduses Hullu taskust võti. Hull ei märka midagi ja kaob.

VANG (endamisi): Näe, kaotas võtme… Ehk peaks tagasi hüüdma teise. (küünitab käe puurivarbade vahelt välja ja haarab suure pingutusega võtme) … Ei tea, milleks Hullule võti? Mis mina sellega peale hakkan? Puuri ta ei ava. Aitab! Heidan puhkama. (seab end magama, vähkreb) … Aga siiski … Kui prooviks … Niikuinii ta ei ava, aga süda on siis rahul. Ah, pole mõtet! (jääb rahulikuks, paus) … Peaks ikagi proovima.

Vang tõuseb ja proovib lukku avada, kuid tulemusteta. Võtab juba võtme lukuaugust välja, kuid mõtleb hetke, paneb võtme uuesti paigale ja keerab teistpidi, vastupäeva. Lukk avaneb kergesti. Vang seisab tardunult.

VANG: … Kas see oli ime? Ma olen vaba. (avab puuriukse) … Ma võin lahkuda, vabalt välja minna… Kas minna? Ootan veidi? Rumalus! Milleks viivitada?

Vang väljub puurist ja lukustab ukse.

VANG: … Hüvasti, puur! Nüüd ma lahkun sinust igaveseks… Aga kuhu? Kuhu on mul minna? Kellele vaja? … Puuri tagasi? Ei! Peidan end esialgu siia lähedale ja eks siis näe, mis edasi saab. (lahkub).

TEINE VAATUS

ESIMENE STSEEN

Keset lava olev puur on tühi, kuid luugid on lahti. Omaette rahvalikku laulu ümisedes tuleb Söötja. Märgates tühja puuri, jääb ahastavaid liigutusi tehes seisma.

SÖÖTJA (hädiselt): … Puur on tühi… No mis sa ütled, kohe päris tühi … Ja luugid on lahti. On ilmselt põgenema pääsenud. (uurib luuke) Siitkaudu ei pääse küll läbi… Aga mine sa hullu tea. Ära on tema jooksnud. Ei ole teist, ei ole!

Söötja nutab, istub puuri äärde, heietab nuuksudes.

SÖÖTJA: … Eks mind, vanainimest, tehakse süüdlaseks, kellele mind vaja on…  Lõppenud on helge vanadusepõli, mitte kohe ei tea, mis ees ootab. Kodus on mul pool kassilihakonservi. Kust saan ma nüüd raha nende ostmiseks? … Seni sain talonge, millega võisin osta kaerajahu ning seepi, aga nüüd? Viletsus ootab mind, häda ja viletsus. Söömine tuleb maha jätta … Hea, et pojalgi on hästi läinud. Sai end Libertatiasse orjaks müüa, nüüd sööb vorsti. Mind, vanainimest, ei taha keegi orjaks. Surm ka ei tule … (rahulikumalt) Mis sa, vanamutt, siin hädaldad? Vangi lasksid põgenema, nüüd ise kahetsed. Kassipooja viidi samuti minema. Tema oli kena inimene, oskaks kindlasti nõu leida … (pahaselt) Ei tea, kuhu see hullvaim jooksis? Küll nad ta kätte saavad, siis ise veel kahetseb, et ära jooksis. Jah, muidugi! Mis temal viga, muudkui söödetakse ja kasitakse, ei ole temal muret, kuidas teised ära elatud saavad. Häbematu, lausa häbematu teine … Mis minust küll saab? Mis minust küll saab? (poetab pisara).

TEINE STSEEN

Söötja nuuksub vaikselt puuri kõrval. Saabub Tulnukas, balalaika ja odekolonnipudeliga, laulab lõbusat laulukest.

TULNUKAS (lõbusalt): Hei, vanamutt! Mis sa nukrutsed? Kas sa odekolonni tahad?

SÖÖTJA (halisedes): Oh seda ilmaelu küll! Mida sa siin ikka rõõmustad? Elu on lihtinimesel alati raske.

TULNUKAS: Saada kõik raskused pärasoole kaudu välja. Näed, minul on odekolonni, võta sina kah! (pakub Söötjale, kes teeb tõrjuvaid liigutusi) … Võta, võta ometi! Odekolonn on hea. Puhub muremõtted eemale, teeb elu lõbusaks.

Söötja võtab kõhklevalt lonksu, seejärel ka Tulnukas, aga tugevama lõuatäie.

SÖÖTJA (puristades): Phöahh! … Küll on vastik!

TULNUKAS: Pole midagi. Võta vorsti peale! (tirib põuest vorsti, lõikab tükkideks ja pakub Söötjale).

SÖÖTJA (imestavalt): … Kas see on vorst? (hammustab ettevaatlikult tükikese).

TULNUKAS (naerab): … Öhh-öhh-öhh… Vorst ikka, päris ehtne vorst.

SÖÖTJA: Sellest saab juba viiskümmend aastat, kui viimati vorsti sõin. (mälub hoolikalt) On ikka hea küll. Hoopis teine kui kassilihakonserv.

TULNUKAS: Minule maitseb ta ka. Mõtlen lausa, et üleüldine õnn ongi kätte jõudnud. Võta veel odekolonni! (joob ja pakub Söötjale).

SÖÖTJA (tõrgub): Oh, mulle aitas juba esimesest korrast … (joob) Pole sugugi hea.. . Auväärne paistab õige helde olevat. Mis ametit siis auväärsed peavad?

TULNUKAS: Ametit mul õieti polegi. Suur Inimene ostis mu kilo vorsti eest ära ja nüüd näitab mind raha eest rahvale. Odekolonnitalongid tingisin lisaks. Mina olen Tulnukas ehk Ufo. Meie elame teisel planeedil ja ootame üleüldist õnne.

SÖÖTJA: Meie ootame üleüldist lollust.

TULNUKAS: Olen märganud, et oleme sarnased. Astugu su emaga sugulisse vahekorda! Justkui polekski teisel planeedil.

SÖÖTJA: Oh, minu ema on ammu surnud ja mina olen samuti vana. Ei ole minust enam asja.

TULNUKAS (naerab): Öhh-öhh-öhh… Ega ma päris nii ei mõelnudki. Öhh-öhh … (paus) Aga miks ka mitte. Paistad veel üsna kobe olevat, eriti kui odekolonni kõvasti sees on. (üritab Söötjale käppi külge ajada).

SÖÖTJA (rabeleb vastu, itsitab): Hee-hee-hee… Jäta nüüd! Mõni veel näeb.

Söötja pääseb vabaks ning põgeneb tulnukast paar sammu eemale. Kohendab riideid.

SÖÖTJA:  … Hull inimene! Kas sul aru peas ei ole? Vanainimesega siis! Räägi parem, kuidas teil elu seal teisel planeedil on? Parem kui siin?

TULNUKAS (muheleb): Öhh-öhh-öhh… Mis ta nüüd parem, ikka ootame. Laulame, mängime balalaikat ja trips-traps-trulli ning joome odekolonni. Tööd me ei tee. Milleks? Küll saabub üleüldine õnn ja kõik saab korda. Söögiga on ainult kehvasti, sellepärast ma sealt lahkusin.

SÖÖTJA: Ega meilgi siin paradiis pole. Tõsi, kassilihakonserve veel jätkub ja ja talongide eest saab üht-teist. Tuleb kannatada! Üleminekuperiood!

TULNUKAS (joob tubli sõõmu odekolonni): Odekolonn on hea! Suur Inimene on hea! Üleminekuperiood on hea! Teie riik on hea! Ma kutsun kõik oma planeedi elanikud siia elama. Elame nagu suur ühine pere!

SÖÖTJA: Palju teie planeedil asukaid on?

TULNUKAS (kummutab pudeli tühjaks): Ausalt öeldes, ega ei teagi. Aga kõik kohad on inimesi täis, pole ruumi astudagi. Teil on siin ruumi laialt käes. Mahume kõik ilusasti ära. Siis joome odekolonni, sööme kassilihakonserve, laulame ja tantsime balalaika saatel ning ootame üheskoos üleüldist õnne või üleüldist lollust, kuidas vaid kellelegi meeldib. Kas pole tore, mis? Lõppude lõpuks peab ju õiglus valitsema. Kuhu see kõlbab, teie sööte kassilihakonserve, aga meie peame ilma olema. Nii pole ilus! Pealegi võime teid õpetada, nii saate targemaks. Väike Inimene ütles, et Ufod peavad õpetama. Helge tulevik ottab meid, mutike. Helge tulevik, kõik meie ühises peres.

SÖÖTJA: Mis mina neist maailmaasjust nii väga tean, aga üht-teist on kõrva taha jäänud. Ei ole seni tulnukad head toonud. Teie olete muidugi teistsugused, ikkagi Ufod ja väljastpoolt. Ei oska mina selle kohta midagi öelda, aga ütlen auselt, mina kardan.

TULNUKAS: Ära karda, mutike. Üheskoos on ikka seltsim. Jagame leivapalukest nagu õed-vennad ja ootame, millal õnn sülle kukub. Kahju vaid, et odekolonn otsa sai. Suur Inimene on tõeline Ufode sõber, talongidega ei koonerda. Pean jooksma uue pudele järele. (vaikus) … Ma vaatan, et oled kuidagi murelik. Jäi sulle odekolonnist väheseks? Ära muretse, kohe lähen uue järele. Võta veel üks tükk vorsti! Söö, söö! (annab Söötjale vorsti) On ikka hea vorst?

SÖÖTJA: Vorst on hea küll, aga mind see ei aita. Sina, Tulnukas, oled üks lahke ja hea südamega inimene. Ei tea kohe, kidas tänada.

TULNUKAS: Oh, sellest pole midagi. Peame üksteist aitama.

SÖÖTJA: Näe, minul juhtus suur äpardus. Puuril on luugid lahti jäänud ja see pagana Vang on põgenema pääsenud. Ei saa mina aru, kuidas tema siit läbi mahtus, aga läinud ta on. Sina oled teiselt planeedilt, oled Ufo, tulid meid õpetama. Ehk oskad aidata. See põgenemine võib mulle kalliks maksma minna. Jään kohast ilma, ei ole mul siis enam raha kassilihakonserve osta ega talonge kaerajahu ja seebi jaoks. Võib-olla panevad vanainimese veel vangigi. Hoidsid teist siin nagu silmatera. Mulle anti pidevalt mõista, et valvan tähtsat saladust. Nad kartsid nii hirmsasti, et ta välja pääseb. Mis minust, vaesekesest, nüüd saab?

TULNUKAS (optimistlikult): Ära, hädalda, mutike! Räägi kõigepealt, kuidas sul niisugune lugu üldse juhtus? Miks sa luugid lahti jätsid?

SÖÖTJA (pahaselt):  Jah, miks? Politseinik kuulis kui ma Vangiga kurjustasin ja kandis Puujalale ette, et meie muudkui räägime Vangiga ja nii edasi. Puujalg sai meie peale pahaseks, arvas vist, et tõesti räägime. Seal oli veel Kassipooja, äärmiselt kena inimene. Seega Puujalg käskis oma kaitsemeestel meid ära koristada. Need vedasid meid eemale ja käskisid puurist kaugemale minna ning oma nägu sealkandis mitte näidata. Minul oli parajasti söötmine pooleli, luugid kõik pärani lahti. Kui tagasi tulin, oli Vang juba läinud.

TULNUKAS: Kassipoojat mina tunnen. Oli hädine vend, odekolonnitalonge tal polnud ja oli oma töö pärast mures. Kes see Puujalg on?

SÖÖTJA: Oi, pojake! Kes siis Puujalga ei tea? Puujalg on Valitseja kõrval meie riigi tähtsaim isik, võib-olla tähtsamgi veel kui Valitseja. Tema kaudu saad end Libertatiasse orjaks müüa.

TULNUKAS: Minul pole numbrit, mina ei saa. Äärmine ebaõiglus! Kõik peaksid ikka võrdsed olema.

SÖÖTJA: Õiglusega pole siin ilmas midagi peale hakata. Tuleks nüüd minu sõber Kassipooja. Küll tema oskaks aidata.

Paus. Tulnukas tinistab nukralt balalaikat.

KOLMAS STSEEN

Saabub Kassipooja. Söötja ja Tulnukas istuvad vaikides.

KASSIPOOJA: Mida teie siin nukrutsete?

Kassipooja jääb puuri jõllitama. Vaikus.

KASSIPOOJA (jätkab kogeledes): … Miks … Miks … Miks te … te … ta välja lasksite? Mida see siis tähendab?

TULNUKAS: Pani jooksu, keha tagumine osa niisugune.

KASSIPOOJA: Kuidas ta välja pääses?

SÖÖTJA (ahastades): Luugid jäid ju lahti, kui meid ära viidi.

KASSIPOOJA: Hirmus lugu. Mis nüüd saab?

SÖÖTJA: Mitte ei tea! Me mõtlesime, et ehk sina oskad nõu anda?

KASSIPOOJA: Mul on endalgi muresid. (osutab Tulnukale) Peale seda, kui see tegelane mul Kassi põgenema päästis, pole ma enam ühtegi kassi kohanud. Plaan on täitmata, aga süüa tahame ju kõik.

TULNUKAS: Palun vabandust, aga me tahtsime üksnes odekolonnitalonge.

KASSIPOOJA: Eks mine siis tööle ja teeni oma talongid välja. Sina ei kujuta ette, kui raske ja ohtlik on kassipoomine. Teed väikese vea ja kass on läinud. Eriti rasketel juhtudel võib kass kallale tulla. Isegi minuga on see ühel korral juhtunud, kuigi olen parim Kassipooja kogu riigis.

Eemalt kostub kära.

KASSIPOOJA: Mis karjumine see on? Nii peletavad kõik kassid eemale.

Puurist mööduvad Konsul kahe Ihukaitsja ja käratseva inimsalga saatel. Ihukaitsjad kasutavad kumminuia rahva taltsutamisel. Teevad ringi ümber puuri ja jäävad käratsedes seisma.

I INIMENE: Mina tahan end Libertatiasse orjaks müüa!

II INIMENE: Mina tahan vorsti!

III INIMENE: Vaadake! Puur on tühi!

KONSUL (närvitsedes Ihukaitsjatele): Pekske see rahvas ometi laiali! (näitab Söötjale, Kassipoojale ja Tulnukale) Nemad jäävad!

Ihukaitsjad lasevad kumminuiad käiku ja tühjendavad lava inimsalgast.

KONSUL: … Nii, nüüd on rahu majas. Mida see siis peaks tähendama? Kus Vang on?

Söötja tahab vastata, kuid Kassipooja teeb keelava liigutuse.

KASSIPOOJA: Meie ei tea.

KONSUL (vihaselt): Teie ei tea? Kuid Vangi ometi pole. Ja luugid on lahti.

KASSIPOOJA: Te näete, auväärne, ju isegi, et nendest luukidest täiskasvanud inimene läbi ei mahu.

KONSUL: Puur on tühi ja teie olete siin! Eks pea seegi midagi tähendama. Võib-olla lasksite ta puurist välja?

KASSIPOOJA: Puuriuks on lukus.

KONSUL: Ikkagi on teie käitumine kahtlustäratav. (I Ihukaitsjale) Mine teata kohe Valitsejale ja Puujalale.

I Ihukaitsja lahkub.

KONSUL: Absoluutne korralagedus! Alles teatas protokollisheff, et Libertatia ei ole enam huvitatud Vangist, aga nüüd on ta kadunud. Kes siin keda lollitab? Jälle kokkumäng! Ma ei saa ometi asja nii jätta. Midagi tuleb ette võtta, midagi tuleb ette võtta.

KASSIPOOJA: Me võime teid aidata.

TULNUKAS: Ainult vaata, et sa meile vorsti ja odekolonnitalonge annad.

KONSUL: Teie aitate? Ise olete viimased sulid nagu kõik siinsed asukad.

KASSIPOOJA: Vangi põgenemine on meie riigile häbiplekk ja meie kui oma riigile truud kodanikud, oleme kohustatud aitama.

TULNUKAS: Ainult ära unusta, et mina pole teie riigi kodanik. Mina olen sissesõitnu ja teie peate minu vastu viisakad olema. Nii et andke aga vorsti ja odekolonnitalonge! (pakub teistele vorsti, kõik peale II Ihukaitsja võtavad vastu ja söövad) … Kahjuks sai odekolonn otsa, kuid ma võin uue pudeli tuua. Kas toon? (paus) … Ma lähen siis.

Tulnukas lahkub. Ülejäänud seisavad vaikides. Söötja istub.

NELJAS STSEEN

Lavale on tardunud Konsul, II Ihukaitsja, Söötja ja Kassipooja. Saabub Puujalg I Ihukaitsja saatel. Kes võtab kolleegi kõrval sisse tardunud poosi.

PUUJALG: Mis on juhtunud? ( vaikus) … (dramaatiliselt) Kus on Vang? … Vastake! Miks te vait olete?

SÖÖTJA: Anna andeks vanainimesele. Vangi ei ole siin.

KONSUL: Kus on Vang? … Seda tahaksin sinult kuulda.

PUUJALG: Kuidas ta välja pääses?

SÖÖTJA: Luugid jäid lahti, kui need meid Kassipoojaga ära viisid. (osutab Ihukaitsjatele).

PUUJALG: Rumalus! Läbi luukide poleks ta mahtunud.

KONSUL: Kuid läinud ta on.

PUUJALG: Asjaolusid tuleb uurida. Kus on Politseinik?

KONSUL: Jah, kus on politseinik? Olin sunnitud sinu ihukaitsjad abiks palkama, kuna Politseinik on kadunud. Täielik korralagedus! Võid Valitsejale mainida, et oma puhkuse peab ta veetma mujal.

PUUJALG: Kord on tõesti käest ära. Kes teab öelda, kuhu see Politseinik kadunud on? Panen autasu välja.

KASSIPOOJA: Kahjuks ei oska aidata.

SÖÖTJA: Kui kõrgeauline lubab, siis lähen otsima. Mina keetsin supi kokku, mina pean ka välja rabelema.

KASSIPOOJA: Selle peame veel välja selgitama, kes siin milleski süüdi on. Kui lubate, pakun ka oma abi.

SÖÖTJA: Eks üheskoos oleks muidugi parem.

PUUJALG: Minge ja tooge Politseinik kasvõi maa alt välja!

KONSUL: Arvestage, et Libertatia ei unusta, kui aitate Vangi leida.

Söötja ning Kassipooja lahkuvad.

PUUJALG: Mul on väga kahju, et niiviisi juhtus. Kuid pole viga, ma olen kindel, et leiame Vangi. Ta on harjunud puuriga ega oska vabalt ringi liikuda. Isegi kui me ei peaks teda leidma, jookseb ta varsti vabatahtlikult puuri tagasi. Talle peab ometi meelde tulema, kust ta süüa saab. Küll tühi kõht asjad paika paneb.

KONSUL: Kas sa ei ole mitte liiga enesekindel? Arvesta veel sellega, et enne kui tal kõht tühjaks läheb, võib ta palju kurja korda saata. Tagajärgede eest vastutad sina.

PUUJALG: Kas pole see põgenemine Libertatia korraldatud?

KONSUL: Usun, et see on välistatud. Protokollisheff alles kinnitas mulle, et me loobume tema vabastamisest. Sellest hoolimata ei saa seda varianti päriselt tähelepanu alt kõrvale jätta. Meil on jõud, kes nõudsid tema vabastamist ja mitte mõjutud.

PUUJALG: Peame igat varianti koralikult kaaluma. Ei tea, kuhu Politseinik on kadunud? Tema oli mees, keda võis usaldada.

KONSUL: Vandenõu?

PUUJALG: Mine tea.

Saabub lõbusasti balalaikat tinistav Tulnukas.

TULNUKAS: Mis teil siin on juhtunud? Kus Kassipooja on? Ja Söötja?

PUUJALG: Ja kes sina oled?

TULNUKAS (raporteerib): Mina olen Tulnukas ehk Ufo! Teiselt planeedilt. Kas sinu näol on tegemist Puujalaga? Sel juhul rõõm tuttavaks saada. Söötja on sinust palju rääkinud. Mina tahaksin samuti Libertatiasse orjaks minna, kuigi Suur Inimene hoolitseb minu eest hästi. Kas sa odekolonni tahad?

KONSUL: Mina arvan, et see mees on suli.

PUUJALG: Kuid kasulik suli. Kas tead midagi Vangist või Politseinikust?

TULNUKAS: Vang on läinud nagu isegi näed. Politseinikust tean ma samuti üht-teist. Ta müüs end Libertatiasse orjaks.

KONSUL: Kuidas on see võimalik? Minust mööda minnes?

TULNUKAS: Suurele Inimesele on kõik võimalik.

PUUJALG: Niisiis Suure Inimese kaudu. Seda ma kartsin. (paus).

KONSUL: … Ma andsin Suurele Inimesele litsentsi kahekümnele orjale… (vihaselt) Kuid see on isetegevus! Ta oleks pidanud nimekirja minuga kooskõlastama. Siis kui ta viimati minu juures käis, oli tal neli vakantset kohta. Andsin ilma mõtlemata talle loa need kohad oma suva järgi täita… Aga mingisugune austus oma partneri vastu  oleks pidanud säilima. Ma lootsin, et ta vähemalt näitab täielikku nimekirja minule.

PUUJALG: Nii võis ka Vang tema kaudu välja pääseda.

KONSUL: Ta üritas Vangi nimekirja sokutada, aga see ei läinud läbi. Ütlesin oma kategoorilise ei.

PUUJALG: Kahju! Seni võis Suurt Inimest usaldada.

KONSUL: Olen märganud, et teie inimesi ei saa üldse usaldada.

PUUJALG: Ka mind?

Konsul vaikib.

TULNUKAS: Mis te nukrutsete. Mina joon odekolonni ja olen rõõmus. Jooge teie samuti!

Pakub Konsulile ja Puujalale odekolonni, kuid need keelduvad. Ihukaitsjad seevastu joovad.

TULNUKAS: Odekolonn on hea! Ma mängin teile balalaikat. (mängib).

KONSUL: Midagi tuleb ette võtta.

PUUJALG: Suur Inimene tuleb üles otsida.

TULNUKAS: Mina aitan teid. Olen Suure Inimese ori ja tean, kuidas teda leida.

PUUJALG: Tubli!  Too mulle suur Inimene ja sa saad vorsti ja odekolonni.

Tulnukas lahkub rõõmsalt lauldes.

KONSUL: Oled sa mõelnud, mis saab siis, kui neid ei leita?

PUUJALG: On veel üks inimene, keda võin täielikult usaldada. Kuid selle variandi peame jätma viimaseks. Selleks puhuks kui tõesti enam muid võimalusi ei ole.

KONSUL: Ma kardan tuleviku pärast. Äkki näevad nad üleminekuperioodi läbi? Saavad aru, et nii hullus kui ka lollus on paljad sisutühjad terminid?  Mis meist siis saab? Mind vallandatakse siis diplomaatilisest teenistusest. See tähendaks ju Libertatia poliitika liivalejooksmist teie riigi suhtes.

PUUJALG: Väike risk kuulub alati asja juurde. Mina tulevikku siiski nii mustalt ei näe. Rahvale on termineid vaja. Keegi ei tahagi, et midagi muutuks. Usu mind, olen sellest ammu aru saanud. Sa vaatad meie inimesi liigselt libertatialase pilguga, kuigi oled juba kaua siin viibinud. Meie inimestele on idee müütilisest lollusest üksnes rahuldaaks neid pühi tundeid, mis vist iga inimolendi alateadvuses esinevad. Praktilises tegevuses ta muutusi ei soovi, kuna need õõnestavad stabiilsust. Aastakümneid valitsenud ideoloogia on oma töö teinud, peame vaid oskama seda kasutada. Meie inimene on harjunud tunnetama, et temast ei sõltu midagi ja ta on üksnes mutrike suures masinavärgis. Väikese inimese ideoloogia, mõistad? Need inimesed ei vaja praktilisi muutusi, vaid sõnu, sõnu ja veelkord sõnu. Sõnad peavad olema kvaliteetsed, ilusad ja mahedad, kõrvu paitavad. Sõnade najal saad nad üles kütta ja nad hävitavad kuulekalt igaühe, kelle pead tarvilikuks neile ette sööta, igaühe, kes ei mõtle nagu sina, nende armastatud juht. Kuid alaväärsuskompleks on meie massiinimesel tugev. Nad ei salli, kui keegi nende seast osutub neist targemaks, näeb nad läbi. Meie aga, kui me talitame kõiki neid komplekse arvestades, oleme jumalad. Meile kuulub rahva usaldus. Meile kuulub tulevik. Ole mureta! Inimesed Libertatias on teistsugused. Nad ei müüks end iialgi orjaks. Mis aga siin toimub, näed ise. Nii on lood, armas, Konsul.

KONSUL: Kahtlemata tunned oma rahvast paremini, aga soovitan olla ettevaatlik. Muudatused võivad tulla ootamatult ja on tavaliselt väga järsud.

PUUJALG: Sama ootamatult nagu nad tulevad, nad ka mööduvad.

KONSUL: Õige, kuid siis pole enam meid.

PUUJALG (mõtlikult): Jah, meid.

VIIES STSEEN

Saabub Suur Inimene Tulnuka saatel.

SUUR INIMENE: Te otsisite mind?

PUUJALG: Vang on kadunud.

SUUR INIMENE: Ma kuulsin. Millega saan kasulik olla?

KONSUL: Ma soovin näha nimekirja isikutest, kes lähevad vastavalt meievahelisele kokkuleppele Libertatiasse orjaks. (rõhutatult) Neist kahekümnest isikust.

SUUR INIMENE: Kuid me kooskõlastasime juba selle küsimuse.

KONSUL (rangelt): Ma soovin näha seda nimekirja!

SUUR INIMENE: Aga palun! (võtab taskust paberi ja ulatab Konsulile).

KONSUL (loeb): Nii… Nii… Üheksateiskümne isikuga probleeme ei teki, aga kahekümnes. (ulatab nimekirja Puujalale).

PUUJALG: Siin seisab kirjas number kolmsada seitsekümmend kuus Politseinik. On see nii?

SUUR INIMENE: Nii see on. Minu teada number kolmsada seitsekümmend kuus Politseinik ebausaldatavate nimekirjas ei ole.

PUUJALG: Kus on Politseinik praegu?

SUUR INIMENE: Oletatavasti teel Libertatia suunas.

PUUJALG: Saame me midagi ette võtta, et teda tagasi tuua?

SUUR INIMENE: Enam ilmselt mitte. Aga milles on üldse küsimus? Miks ei oleks Politseinik tohtinud nimekirjas olla?

PUUJALG: Vang on põgenenud!

KONSUL: Me peame ta kätte saama, muidu läheb meil kõigil haprasti.

TULNUKAS: Mina võin teid aidata. Aga ma pean sama end Libertatiasse orjaks müüa. Lisaks veel vorsti ja odekolonni.

PUUJALG (kõhklevalt): Aitad sa ikka kindlasti? … (vaatab Konsuli poole) Kas lubame talle?

KONSUL: Tunned oma inimesi paremini.

PUUJALG: Tema pole minu inimene, tema on Tulnukas ehk Ufo. Mida sina, Suur Inimene, arvad?

SUUR INIMENE: Vorsti ja odekolonni eest on ta kõigeks valmis.

PUUJALG: Me kuulame.

TULNUKAS (osutab Suurele Inimesele): Tema on süüdi! Nägin, kuidas ta Vangi puurist välja laskis.

PUUJALG (õudusega): Suur Inimene? Mida sa räägid?

Konsul raputab parastavalt pead.

SUUR INIMENE: Ta valetab! Lasksin Vangi küll hetkeks välja, kuid tema, Tulnuka, abiga toimetasin ta puuri tagasi.

TULNUKAS (kriiskab): Toimetasid tagasi küll. Aga kes ütleb, et sa teda hiljem välja ei lasknud? Sinul on võti!

SUUR INIMENE: Selline on siis sinu tänu odekolonnitalongide ja vorsti eest.

TULNUKAS (irvitab): Aga Libertatiasse sa mind ei saatnud. Eks ma olen sunnitud siis ise enese eest hoolt kandma.

PUUJALG: Mis on sul selle peale öelda, Suur Inimene?

SUUR INIMENE (rahulikult): Ma kinnitan teile, et ta valetab. Kõik faktid on vassitud. See on alatu laim! Ma nõuan, et Tulnukas selle eest kohtu ees vastust annaks.

PUUJALG: On sul puuri võti?

SUUR INIMENE: Ei!

TULNUKAS: Valetab! Tal on!

SUUR INIMENE (põlglikult): Mul ei ole võtit, mul on muukraud! Ja see, kullakesed, avab iga ukse.

TULNUKAS: Näete! Ta kinnitab ka ise.

PUUJALG: Mida peame tegema?

KONSUL (Ihukaitsjatele): Võtke Suur Inimene kinni!

Ihukaitsjad vaatavad Puujala poole, see noogutab. Seejärel viivad nad vastupunniva Suure Inimese lavalt ära.

PUUJALG: Talitasime ikka õigesti?

KONSUL: On see tähtis?

TULNUKAS: Andke nüüd vorst ja odekolonn siia! Ja vaadake, et te ei unusta mind Libertatiasse orjaks saata!

KONSUL: Kannata pisut! Kohe, kui Ihukaitsjad tagasi tulevad, lahendame selle küsimuse.

Ihukaitsjad tulevad tagasi.

KONSUL: Juba nad ongi tagasi. Võtke nüüd Tulnukas kinni!

Ihukaitsjad asuvad Tulnukat kinni võtma. See püüab põgeneda, kuid saadakse kätte.

TULNUKAS (karjub): See on reetmine! Seda ma ei unusta! Või niiviisi käitute maavälise tsivilisatsiooni esindajaga. Te veel kahetsete!

Tõrkuv Tulnukas toimetatakse Ihukaitsjate poolt minema.

KONSUL: Kõik on korras.

PUUJALG: Mida sa sellega saavutasid?

KONSUL: Rahu.

PUUJALG: Rahu? Kuid Vangi puuris ei ole.

KONSUL: Küll kord jõuab ka Vangi kätte aeg pea silmusesse pista. Oled kärsitu, need tüübid olid meile üksnes tüliks.

PUUJALG: Kas ka Suur Inimene? Ta on meid palju abistanud.

KONSUL: Aga kui  ta Vangi välja laskis?

Ihukaitsjad tulevad tagasi ja võtavad sisse tardunud poosi.

KONSUL  (jätkab): Nii nagu sa ei suuda tõestada, et Tulnukas valetab, ei suuda sa tõestada ka ühtlasi seda, et ta tõtt räägib. On parem, kui nad mõlemad istuvad kindlas kohas luku taga. Nad pole meil jalus, aga samas on alati käepärast võtta. Välja lasta jõuame alati.

PUUJALG: Võimalik, et sul on õigus. Me peame Vangi üles leidma ja ka selle isiku, kes ta välja laskis.

KONSUL: Sa pead lahenduse leidma!

Konsul lahkub koos Ihukaitsjatega.

PUUJALG: Ma pean.

KUUES STSEEN

Puujalg istub löödult puuri ääres.

PUUJALG: Situatsioon on kontrolli alt väljunud. (süütab närviliselt sigari ja suitsetab) Ma pean ta üles leidma. On vaid üks inimene, kes suudab peale Politseiniku ärahüppamist mind aidata. Kuid seda inimest on võimatu leida.

Märkamatult saabub Hull. Paus.

HULL (pärast pikka vaikust):  … Tere!

Puujalg tõstab üllatunult silmad, märkab Hullu ja mutub silmnähtavalt rõõmsamaks.

PUUJALG: Tere! Hull, sina? Kui rõõmus ma olen. Usud või mitte, aga just sinule ma parajasti mõtlesin. Ja siin sa nüüd oled.

HULL: Siin ma nüüd olen.

PUUJALG: Soovid ehk sigarit?

HULL: Ma ei suitseta. Sa tead.

PUUJALG (mõtlikult): Ma tean. (karjatab spontaanselt) Hull, sa pead mind aitama! Vang on kadunud!

HULL: Ma näen. Ja tean.

PUUJALG: Ma aimasin, et sina tead kindlasti midagi. Aitad mind, eks ole? Ma palun sind väga, palun!

HULL: Ma andsin talle võimaluse ja ta kasutas selle ära.

PUUJALG: Sina lasksid Vangi välja? See ei ole ometi tõsi?

HULL: Paraku on. Ma olen ju Hull, sa tead.

PUUJALG: Seleta vähemalt, miks!

HULL: Ma juba vastasin. Sellepärast, et olen Hull. Mina võin endale lubada seda, millest teie ei või undki näha. Ma olen vaba. Vaba, kas mõistad? Ei, sa ei mõista. Teie, kes te olete käsist ja jalust seotud oma tobedas ühiskonnas kehtivate tobedate reeglitega, ei mõista seda iialgi. Te ei mõista, mida võib enesele lubada, üks tõeliselt vaba inimene. Miks ma olen Hull? Selleks, et olla vaba.

PUUJALG: Sa oled vaba! Mida sa oma vabadusega peale hakkad? Vabaduse eest vorsti ei anta. (põlglikult) Vabadus, pähh!

HULL: Me pole kunagi teineteisest aru saanud.

PUUJALG: Ega vist. Kuid sellegipoolest sa meeldid mulle. Mul oleks üsna hea meel, kui sa mind meie vana sõpruse nimel aitaksid.

HULL: Ja nimelt?

PUUJALG: Kas sa ei aima? Ma tahan Vangi.

HULL: Jah, me pole kunagi teineteisest aru saanud. Ma ei aidanud Vangi, ma andsin talle võimaluse. Pole minu süü, et ta selle ära kasutas.

PUUJALG (läbi pisarate): Sa ei aita mind?

HULL: Jällegi sa eksid. Vastupidi, ma aitan sind.

PUUJALG (rahunenult): Sa oled huvitav inimene, Hull. Ühelt poolt nii erinev meist, normaalsetest inimestest, kuid samal ajal on sinus nii mõndagi, mis on meiega hämmastavalt sarnane. Mulle isegi tundub, kuigi meie meetodid on erinevad, eesmärgid on meil ikkagi ühised. Kas pole? Pean mainima, et Hullu kohta on sul väga pragmaatilised seisukohad. Vahetevahel muidugi.

HULL: Täpselt nii, vahetevahel! Sa tunned inimesi. Vahel mulle tundub, et sa tunned isegi mind, kes ma seisan väljaspool ühiskonda ja sealseid reegleid.

PUUJALG: Ma tunnen sind ja kuigi sinul on võib-olla teine arvamus, ma saan ka sinust aru. Uskumatu, aga tõsi. Ma ainult ei mõista sinu motiive, sinu käitumise sügavamat tagapõhja. Neid eesmärke oleks palju kergem saavutada ühiskonnasiseselt.

HULL: Vabanda mind, kuid see tõestab veelkord, et sa siiski ei saa minust aru. Sina mõtled normaalsete inimeste kaanonite järgi, sinust ei saanud Hullu. Aga ma aitan sind.

PUUJALG: Miks sa talle võimaluse andsid, nagu väidad?

HULL: Sa ei mõista? Sa ei peagi mõistma, kuna oled normaalne inimene. Muidugi, kui normaalseid inimesi üldse olemas on.

PUUJALG (tõuseb vaevaliselt püsti, mõtlikult): Normaalne või ebanormaalne. Kuid puur on tühi.

HULL (Puujalale otse silma vaadates): Vang peidab end siin läheduses ja kuuleb igat meie sõna.

Kostub Kassi, Kassipooja ja Vangi kisa. Kõigepealt jookseb üle lava Kass, tema järel Vang ja lõpuks Kassipooja. Vang komistab Puujala kargu otsa ning kukub. Hull ja Kassipooja tormavad talle kallale ning võtavad kinni. Puujalg avab puuriukse, misjärel Vang puuri lükatakse ning puur uuesti lukustatakse. Paus.

PUUJALG: Mured on nüüd lõppenud.

HULL: Õiged mured alles algavad. Nüüd istub puuris vaba inimene.

PUUJALG: Sa ajad hirmu peale.

Hull irvitab.

KASSIPOOJA (hingeldab): Kass pääses jällegi põgenema.

HULL: Kass on vabam kui Vang, isegi vabam kui Hull.

PUUJALG: Meil puudub kontroll kasside üle, see on väga ohtlik.

KASSIPOOJA: Seda on ka väga raske saavutada. Mul on kogemusi.

HULL: Seda on võimatu saavutada. Kass pole inimene.

PUUJALG: Kallis Hull! Mõnikord mulle tundub, et oleme mõttekaaslased. Siis aga taotled sa midagi kummalist. Meie suhted on väga imelikud.

HULL: Meie suhted ei saagi olla vähem imelikumad kui me ise. Nii, et ole kena tüdruk ja katsu oma maailmaga ise hakkama saada. Võib-olla näeme veel millalgi.

Hull lahkub lõbusalt vilistades.

PUUJALG (peale pikka vaikust): … Kõige kurvem on, et talle jäi jällegi õigus.

KASSIPOOJA: Hea, et Vang jälle ilusasti puuris istub.

Kassipooja ja Puujalg lahkuvad. Vang nuuksub puuris.

KOLMAS VAATUS

ESIMENE STSEEN

Vang kõnnib rahutult puuris. Puurist möödub Kassipooja, surudes käte vahele Kassi. Nad lahkuvad lavalt. Mõne hetke pärast kostub Kassi kräunatus, seejärel Kassipooja vali röögatus, misjärel verine ja kriimustatud Kassipooja lavale jookseb, hoides käes saapapaela.

KASSIPOOJA (hüsteeriliselt): Appi! Appi! Aidake, head inimesed! Selle Kassiga mul ei vea. Juba teine juhus minu hiilgava praktika jooksul, mil kass mulle kallale tuli! Appi! See Kass on nõiutud! (märkab Vangi, kes silmitseb teda huviga) No muidugi! Miks ma kohe ei taibanud! Sina oled Kassi ära nõidunud! Sina! Sina! Sina oled kõiges süüdi! (üritab Vangi peksta, kuid puurivarbad takistavad, lõpuks lööb pea tugevasti ära, loobub ja istub soigudes puuri äärde) Tuli kallale! Minule, parimale Kassipoojale kogu riigis. Milline häbi! Kõik on Vangi süü. Miks Kass just tema juurde jooksis, kui ma eelmisel korral teda tabada püüdsin? Tõsi, tänu sellele istub Vang jälle puuris, aga missugune vaev! Olen kõige õnnetum Kassipooja kogu riigis.

VANG (sõbralikult): Kas sulle tuli kass kallale?

KASSIPOOJA: Kallale jah, kallale jah. Mis sa parastad veel? Ise panid puurist jooksu, ajasid kogu riigi ärevile. Mida sa inimeste seas oleksid peale hakanud, hullvaim niisugune? Ja Söötjast ei hooli sa põrmugi. Teine inimene oleks jäänud ilma raha ja talongideta. Sinu jultumusel pole mingeid piire. Inimlik kaastunne on sulle võõras. Söötja, hea vanake, toitis ja kasis sind, aga kuhu jäi tänu? Tahad, et vanainimene ilma tööta jääks? Teine on veel nii tubli inimene, poeg on tal Libertatias orjaks. Sa oleksid ta südamerahuga jätnud ühegi fartingita, et ta ei saks tasuda kassilihakonservide eest! Oled meie häbiplekk!

VANG: Ma leidsin võtme ja tegin ukse lahti. Ma ei tahtnud enam siin olla. Väljaspool puuri meeldib mulle rohkem.

KASSIPOOJA: Ainult isikliku kasu peal väljas. Maha peaks su lööma!

VANG (traagiliselt): Ma tahan tõepoolest kõigile head. Miks ometi keegi mind kuulda ei võta? Puuris on nii igav!

KASSIPOOJA: Sina oled ebalojaalne, ei austa rahva tahet.

VANG: Milline on rahva tahe? Ma ei tea, ei tea midagi.

KASSIPOOJA: Sina pead puuris istuma!

Saabub Söötja.

SÖÖTJA: Näe, Kassipooja! Ja Vang on ilusti puuris. Vahel läheb vanainimeselgi hästi.

KASSIPOOJA: Kellel läheb, kellel mitte.

SÖÖTJA (vaatab Kassipoojat tähelepanelikumalt): Kanäe, kes sind niiviisi ära kriipis? Kas tema? (osutab Vangile).

KASSIPOOJA (tusaselt): Tema! Kass, kuramus, tuli kallale. Teist korda minu karjääri jooksul.

SÖÖTJA: Kassipoomine on ohtlik töö, ma tean. Üks minu kaugelt sugulane oli kassipooja ning  sai õnnetult surma.

KASSIPOOJA: Sa pole seda varem maininud.

SÖÖTJA: Ega tast suurt rääkida pole. Oli ettevaatamatu ja sai hukka, kuigi oli noor tugev mees. Muidu on kassipooja auväärne amet.

KASSIPOOJA: Seda ütlevad kõik.

SÖÖTJA: Kassilihakonserve söövad samuti kõik. Nad teavad, mida räägivad. Sina, pojake, tule parem minuga kaasa. Tohterdan su terveks.

KASSIPOOJA: Aitäh, Söötja! Tulen meeleldi. Head logelemist, Vang!

SÖÖTJA (Vangile): Oota kuni ma tagasi tulen, siis saad süüa! Vaata, et sa enam ära ei jookse! Ise tõid teistele nii palju muret kaela. Häbi sul ei ole?

Söötja ja Kassipooja lahkuvad. Vang seisab vaikides ja vaatab ainiti kaugusesse.

TEINE STSEEN

Vang seisab tardunult puuris ja vaatab kaugusesse. Vaevaliselt komberdades saabub Puujalg.

PUUJALG: Tere, Vang! Ma pean sulle midagi ütlema. Kuuled sa mind? Ma luban sul rääkida, minu vastutusel … Vasta mulle! Annan sulle oma sõna, et võid rääkida. Mul on selline positsioon, missugust mitte keegi teine siin ei oma. Oled nõus mind ära kuulama? Vasta!  (Vang eemaldub puuri tagumisse ossa) Ei vasta? Hea küll, kuula siis! Ma ei tea, mis põhjusel sind puuris peetakse, kuid niisugune on traditsioon, mis pärineb veel  aegadest enne üleminekuperioodi. Me ei saa hävitada kõike vana, midagi peab säilima. Valitseja on väga tasakaalukas mees, kes juhib meid kindla käega hullusest lollusesse. Paljudele on need sisutühjad terminid, kuid nad sisaldavad endas tohutu progressi. Me anname rahvale lootuse. Lootuse, et kunagi õige pea saabub aeg, mil me ei söö enam kassilihakonserve ega ole meil ka talongisüsteemi ja me elame nagu Libertatias. Me jätame rahvale mulje, et liikumine toimub rahva huvides ja rahvas ise otsustab. See on psühholoogiliselt väga tähtis. Valitseja vajab mind, inimest rahva keskelt, ta vajab ka sind, kes sa istud puuris. Demokraatia vajab opositsiooni, kuid on parem, kui opositsioon istub puuris. Sul ei ole meile midagi ette heita, sinu eest hoolitsetakse paremini kui sadade ja tuhandete kaaskodanike eest. (Vang tuleb uuesti esiplaanile) Ma tahan, et sa tajuksid, kui tähtis missioon sul täita on. Ma tahan, et sa mitte kunagi enam ei üritaks põgeneda. Ma tahan, et sa annad mulle sellekohase lubaduse. (paus) … Räägi minuga, palun! Praegu on sul selline võimalus, mõistad? Sa pole rumal.

VANG: Millest ma pean rääkima?

PUUJALG: Annad sa lubaduse? (Vang vaikib) Saa aru, sina oled meie riigi lootus, sinu najal suudame valitseda. Sulle hakatakse edaspidi toitu tooma otse Valitseja köögist, arvestame ka sinuga. Kui sa vaid ei üritaks põgeneda. On sul mingeid soove? Ma luban, et need rahuldatakse. Ütle julgelt!

VANG: Ma tahan puurist välja. Hakkan kasvõi kassipoojaks või lähen Libertatiasse orjaks. Võite mind raha eest rahvale näidata, aga laske vaid puurist välja! See on mu ainus soov. Otsige endale uus Vang, kui teile nii tähtis on kedagi puuris pidada.

Saabub Hull, kes jääb eemale seisma ning ülejäänud ei märka teda.

PUUJALG (anuvalt): Vang, ma palun, saa ometi aru, et see, kes on juba Vangiks loodud, peab selleks ka jääma. Uus sümbol kaotaks oma eheda tõepära. Ta mutuks võltsiks ega innustaks enam rahvast. Mul on väga kahju, et Hull su välja laskis ja rikkus kogu mängu. See mõjub sullegi palju halvemini, kui oled nuusutanud vabadust. Mida Hull taotleb? Veel üks umbsõlm lahendamiseks.

HULL (astub esile): Mida ma taotlen? (Puujalg pöördub võpatades Hullu pole) Ära püüa lahendada asju, mis käivad sulle üle mõistuse! Olen seda korduvalt maininud. Sina tegutsed ja näed maailma läbi normaalsituatsioonide, aga kas normaalsituatsioone elus üldse eksisteeribki? Juhin su tähelepanu sellele tõsiasjale, et tegur, mis välistab minu eksistentsi ühiskonnasiseselt, juba iseenesest lubab mul arvestada teisi vaatenurki, mis on teile, normaalsetele inimestele, vastuvõetamatud. Ma kinnitan sulle, Vang põgeneb alati, ükskõik kui mugavaks te tema elu puuris ka ei teeks. Kuigi ta on ise ühiskonnasisene objekt selles mõttes, et ühiskond aktsepteerib teda kui Vangi, on tema subjektiivne mõttemaailm ühiskonda eitav.

PUUJALG: Sa saabud alati ootamatult ja oskad kogu mängu ära rikkuda.

HULL: Kui te õpiksite minult minimaalsemal määralgi, ei peaks te rahvast lollitama igasuguste üleminekuperioodide ja muu prahiga.

PUUJALG: Sinu jutt on normaalsetele inimestele liiga tark.

HULL: Ma olen Hull, jään Hulluks ja minust ei saa iialgi Loll. Varem sa nautisid minu mõttekäike, aga nüüd oled ära pöördunud. Kuid õppida oleksid võinud ikkagi.

PUUJALG: Ma olen sinult palju õppinud. Ma õpiksin sinult veelgi, kui vaid üks asjaolu ei segaks. Varem olin minagi väljaspool ühiskonda, nüüd olen aga selle ühiskonna eest võitleja, isegi hoolimata sellest, et mul puudub ametlik positsioon. Kuid suurt poliitikat on läbi aegade juhitud kõrvalt. Ma olen Valitsejale sama, mis Seneca Nerole. Ma õpetan talle, mis elu on.

HULL: Ja lõpetad samuti.

PUUJALG: Ajad on muutunud ja kombed on muutunud. Valitseja peab minuga arvestama enam kui mina Valitsejaga. Seda enam, et Valitseja ise pole kunagi seisnud väljaspool ühiskonda. Tema ei suuda rahvast vaos hoida.

HULL: Sul on kahtlemata õigus, aga jällegi jätsid arvestamata ühe võimalusega. Nimelt, et on olemas keegi, kes suudaks sinu funktsioone sinust paremini täita.

PUUJALG: Ja see oleks?

HULL (irvitab): Kas ma pean välja ütlema? Mina.

PUUJALG: Oled julge, kuid oled teinud mitu andestamatut viga. Esiteks oled sa Hull, mis juba iseenesest välistab sinu kasutamise normaalsete inimeste ohjeldamiseks. Ja teiseks lasksid sa Vangi välja. Seda ei andestata sulle mitte ühelgi tingimusel.

HULL: Mitte keegi ei tea, et ma Vangi välja lasksin. Mis puutub minu hullusesse, siis näen ma vaimusilmis sellest hullusest joobunud rahvast, kes on nõus mind kätel kandma ainuüksi selle eest, et ma olen Hull. Kahjuks sa ei näe seda enam, selleks ajaks olen jõudnud su hävitada.

PUUJALG (irooniliselt): Teed illusioone.

HULL: Vastupidi, kogu minu hullusest hoolimata olen absoluutne realist, kelle pisimgi samm on läbi kaalutud.

PUUJALG: Ma tean, et oled ohtlik. See on sinu õnnetus, et ma tean. Siiski hindad oma võimalusi üle. Sa ei tunne mehhanisme, mille abil edu saavutada. Kõik need sinu projektid on teoreetilised.

HULL: Ma tean nii mõndagi. Ühtlasi tean ka seda,kes püüdis Vangi Libertatiasse müüa ja kes õhutas mõjukaid ringkondi Libertatias seda sammu astuma.

Vang niheleb uudishimulikult, surub end vastu puuri varbasid.

PUUJALG (pärast pikka pausi): … Või nii. Millega sa seda tõestad?

HULL (naerab närviliselt): Hii-iih. Hii-iih. Millega ma tõestan? Hii-iih. Kas ma ütlen sulle? Sinule, kes sa tunned väga hästi kogu mehhanismi, nagu sa väidad? Hii-iih. Ringkonnad, kellele loodad, on normaalsed inimesed, mitte hullud. Ka nemad on kasu peal väljas. Me pidasime väga arukaid läbirääkimisi.

PUUJALG (närviliselt): Mis? Teie pidasite läbirääkimisi? Huvitav oleks teada, kus ja millal?

HULL: Loomulikult Libertatias.

PUUJALG (naerab): Hökk-hökk. Sina ja Libertatias! Kes sind välismaale laseb?

HULL: Libertatia Välisministeeriumi protokollisheff võib Libertatiasse sõita, millal aga soovib. Sa alahindad mind. Siin olen ma Hull, aga mujal normaalne inimene.

PUUJALG (väriseb, surub läbi hammaste): Või sina oledki Libertatia Välisministeeriumi protokollisheff ning ühtlasi Konsuli armuke. See on küll arusaamatu, kuid ma tean sind juba varasemast ajast. Sinult võib kõike oodata.

HULL: Täpselt nii! Minult võib kõike oodata. Sinu mäng on läbi, kullake.

PUUJALG: Tore! Oled naaberriigi kõrge ametnik. Kuid sellisena ei saa sa asendada mind.

HULL: Usu mind, sa alahinad Hullu. Ma suudan kõike korraldada hoopis paremini kui näiteks Suur Inimene. Võin sulle paljastada riikliku saladuse. Protokollisheff hukkus kaks tundi tagasi lennuõnnetusel.

PUUJALG: Valetad.

HULL (kehitab õlgu): Eks sa ise tea.

PUUJALG: Oled suurem lurjus, kui arvasin. Miks ma sind küll õigel ajal läbi ei näinud, oleksin su hävitanud.

HULL (irvitab): Oled rumal tüdruk.

PUUJALG: Sa oled vastik.

VANG (sekkub ootamatult vestlusesse, ülejäänud jäävad teda hämmeldunult silmitsema): Nüüd ma mõistan. Hull laskis mu puurist sellepärast välja, et Puujalg seda iialgi teha ei saaks. Ma olin rumal.

HULL: Seda sa oled jätkuvalt. Ma lasksin sind välja nimelt selleks, et sind igaveseks ja kindlalt puuri sulgeda. Ma hoolitsen selle eest. Andsin sulle võimaluse, sest teadsin, et oled rumal ja ei kasuta seda ära. Miks sa jäid puuri lähedale vedelema? Mina oleksin võimalikult kaugele põgenenud. Ise oled oma rumaluses süüdi. Ma andsin sulle tõepoolest võimaluse.

PUUJALG: Nüüd on siis kaardid avatud. Ega midagi, mängime lõpuni. (avab puuriukse) Oled vaba, Vang. Võid minna, kuhu soovid.

VANG (lahkub puurist, seisatub, pöördub Puujala poole): Ja sina?

PUUJALG: Mina jään siia. Ma ei sa ometi sel lurjusel lubada võimu haarata. Ma suudan seda takistada.

Saabuvad Konsul, Kassipooja, Tulnukas, Söötja ja kaks Ihukaitsjat rahvahulga saatel.

HULL: Te tulite parajal hetkel. Riiklik kurjategija Puujalg  üritas vabastada Vangi ja laskis ta puurist välja. Kuid tema alatud ja meie rahva turvalisust ohustavad teod on määratud nurjumisele.

Vang üritab minema joosta, kuid Ihukaitsjad püüavad ta kinni, toimetavad puuri tagasi ning lukustavad puuri.

HULL: Turvalisus on jälle tagatud.

RAHVAS: Elagu Hull!

KONSUL: Ma olin kindel, et viid asja lõpuni. (Ihukaitsjatele) Võtke ka Puujalg kinni!

RAHVAS: Surm Puujalale!

Ihukaitsjad suunduvad Puujala juurde, kes ei avalda vastupanu ja laseb end samuti puuri toimetada.

SÖÖTJA (hüüab): Tapke reetur!

RAHVAS: Surm! Surm!

HULL (hüüab): Rahu! Ainult rahu! Ma tänan teid, rahvas, et sekkusite aktiivselt, ära hoidmaks katset juhtida meid üleminekuperioodist eemale. Mina, Hull, teatan teile, et hulluseperiood on läbi! Elagu lollus! (paatosega) Rahvas, saabunud on lollus!

RAHVAS: Hurraa! Elagu lollus! Hurraa! Elagu Hull!

KONSUL: Mitte Hull, vaid Loll. Elagu Loll!

RAHVAS: Elagu Loll, meie päästja! Hurraa!

HULL: Ma tänan teid usalduse eest. Ilma teie abita poleks ma suutnud vaenlastest jagu saada. Missuguse karistuse me neile määrame?

RAHVAS: Surm! Surm!

KASSIPOOJA: Nad tuleks üles puua!

TULNUKAS: Surnuks näljutada!

SÖÖTJA: Elusalt ära põletada!

HULL: Kõik ettepanekud on kahtlemata väga huvitavad ja väärivad tõsist kaalumist. Siiski tulen ma välja omapoolse ettepanekuga. Hoiatuseks tulevastele põlvedele, et nad alati arvestaksid rahva huvidega ega astuks tema tahte vastu, on mul ettepanek jätta need kaks lurjust puuri kui elavad mälestusmärgid.

VANG (hüsteeriliselt, lõhub puuri varbasid): Tapke mind! Palun tapke! Ma ei taha enam puuri!

RAHVAS: Braavo, Loll, meie juht ja õpetaja! Sul on õigus! Puuri!

SÖÖTJA: Puuri!

KASSIPOOJA: Puuri!

Tuleb Suur Inimene, paberileht käes.

SUUR INIMENE: Tähelepanu! Tulen Valitseja juurest. Valitseja aktsepteerib rahva otsused, tagandab riigireetur Puujala ja määrab ta oma käskkirjaga puuri istuma. Rahvas ja Valitseja on ühtsed! Oma teise käskkirjaga nimetab ta Hullu Lolliks ja määrab Lolli oma peanõunikuks. Kolmanda käskkirjaga teatab ta, et üleminekuperiood on lõppenud ja oleme saabunud lollusesse. Elagu lollus!

RAHVAS: Elagu lollus!

HULL: Mina kui Valitseja ülemnõunik määran number kuue, Suure Inimese, oma asetäitjaks. Elagu Suur Inimene!

RAHVAS: Hurraa!

HULL: Aktiivsuse ja ülesnäidatud vapruse eest Vangi tabamisel, kellel oli kuritegelike elementide kaasabil õnnestunud põgeneda, nimetan number kaks tuhat kuussada kuuskümmend kuus Kassipooja meie riigi ülemtimkaks.

RAHVAS: Elagu Kassipooja!

HULL: Hindamatu abi eest meie riigile ja rahvale antakse Tulnukale registreerimisnumber üks miljon kaheksasada nelikümmend kuus tuhat ükssada kakskümmend kaheksa ja määratakse Politseiniku asemele, kes müüs end Libertatiasse orjaks.

RAHVAS: Elagu Tulnukas!

SUUR INIMENE: Ma palun seda otsust siiski põhjalikult kaaluda. Nimelt esitas nimetatud Tulnukas minu kohta valeandmeid, misjärel mind arreteeriti ja vabastati üksnes valitseja korraldusel.

TULNUKAS: Ära pahanda nüüd sellepärast, joome odekolonni ja lepime ära.

Tulnukas võtab põuest pudeli ja pakub Suurele Inimesele. See pöördub eemale.

TULNUKAS: Mind võeti samuti kinni, aga mina ei nurise.

HULL: Tulnukas on meile vajalik. Elagu Tulnukas!

RAHVAS: Hurraa!

HULL: Lõpuks määran ma number kolmsada üheksakümmend neli tuhat kolmsada üheksakümmend kaheksa Söötjale aktiivse osavõtu eest number kaks Puujala ja number sada üks Vangi ühise vandenõu likvideerimisel autasuks kilo vorsti.

SÖÖTJA (laskub põlvili): Tuhat tänu sulle, pojake, tuhat tänu. (nutab).

HULL: Tõuse püsti, oled kangelane. (aitab Söötja püsti).

RAHVAS: Elagu Söötja! Elagu Loll!

SUUR INIMENE: Ma palun veel tähelepanu. Seoses kuritegeliku tegevusega otsustas Valitseja Puujalalt ära võtta registreerimisnumbri ja anda selle Hullule, uue nimega Loll. Valitseja peanõuniku nimi on seega number kaks Loll. Elagu number kaks Loll!

RAHVAS: Ta elagu igavesti!

VANG (karjub hüsteeriliselt): Ma tahan surra! Tapke mind! (nutab).

Hull irvitab. Saabuvad Väike Inimene ja Politseinik, mõlemad moekalt riietunud.

KASSIPOOJA: Näete, Väike Inimene tuli!

SÖÖTJA: Politseinik on tal kaasas ja kui hästi riides teised.

POLITSEINIK: Miks te karjute? Olete haiged?

HULL: Meil on suur pidu. Likvideeriti endise number kaks Puujala vandenõu. Ta üritas vabastada Vangi ja tekitada korratusi, kuid ta peatati.

VANG (anuvalt, laskub põlvili, sirutab käed rahva poole): Tapke mind!

HULL: Pea sina lõuad! Sa segad meid pidutsemast.

POLITSEINIK: Õnnitlen teid pidupäeva puhul ja soovin edu. Omalt poolt soovitan kaaluda, kas poleks mitte õigem nad maha lüüa. Nad takistavad teid elamast teie elu ja on nuhtluseks kaelas. Kui te nad tapate, on teil kergem.

KONSUL (rangelt): Nad peavad puuris istuma!

HULL: Sina, Politseinik, oled nüüd välismaalane ja ei mõista meie probleeme. Puur on meie uue helge ajajärgu, lolluse, elav sümbol. Ta ei saa tühjaks jääda.

Väike Inimene võtab taskust vorstijupi ja asub seda närima.

I INIMENE: Vaadake, Väike Inimene sööb vorsti.

II INIMENE: Ta müüs end Libertatiasse orjaks, mis tal viga.

III INIMENE: Tema ja Politseinik on nüüd välismaalased, neisse tuleb lugupidavalt suhtuda. Ikkagi inimesed.

SUUR INIMENE: Kuidas te siia sattusite? Kas Libertatias ei meeldinud?

VÄIKE INIMENE: Tulime turismireisile, siin tunneme end inimestena orjade seas. Seal oleme orjad inimeste seas. Väike vaheldus kulub ära. Soovid vorsti, Suur Inimene? (pakub talle vorsti, mis ka vastu võetakse).

SÖÖTJA (uhkelt): Mulle lubati autasuks kilo vorsti. Meie sõber Loll võib kinnitada.

HULL: See on tõsi. Söötja on tubli! Aga kuulge, sõbrad! Meil on pidu. Tulnukas, mängi balalaikat! (Politseinikule) Tulnukas on sinu järglane politseinikuametis.

POLITSEINIK: Mul on tubli järglane. Mängi, Tulnukas!

HULL: Tänan teid, sõbrad, veelkord! Valitseja nimel kutsun teid kõiki osa saama pisikesest orgiast, mis on pühendatud tänasele pidupäevale. Kõik saavad vorsti ja täiesti ehtsat viina! Me võiksime ka laulda ja tantsida nagu Tulnuka koduplaneedil. Missugust tantsu sa sooviksid näha, Tulnukas?

TULNUKAS: Mulle meeldivad kükktantsud.

HULL: Tulnukas, võta viis üles ja pidutsegem!

Kõik peale puuri suletud Vangi ja Puujala lahkuvad juubeldades. Tulnukas tinistab balalaikat.

KOLMAS STSEEN

Vang istub puuri ühes nurgas. Teise nurga täidab silmili lamav Puujalg. Vang nuuksub.

PUUJALG (vaikselt, läbi hammaste): Jää vait!

VANG: Ma ei taha puuris olla.

PUUJALG: Jäta! See on kõigile ammu selge, kuid nüüd sa siit enam ei pääse, ükskõik mis ka ei juhtu. Hull ütles juba, et sulle anti võimalus, aga sa ei kasutanud seda ära. (Vang nutab) Sul ei maksa nutta, sa ei teinud midagi valesti. Iga normaalne inimene oleks sinu asemel amuti käitunud.

VANG: Mida ma oleksin pidanud tegema? Mida oleks minu olukorras teinud ebanormaalne inimene?

PUUJALG (tõuseb istukile): Esiteks oleksid sa võinud käituda nagu soovitas Hull, seega põgenenud võimalikult kaugele. Tõenäoliselt oleks sind varsti tabatud. Olen selles täiesti kindel, Hull pole rumal, kuid sulle oleks ikkagi jäänud võimalus.

VANG (löödult): Jah, tore võimalus küll.

PUUJALG: Aga ikkagi võimalus. Teine võimalus, et oleksid jäänud puuri ja kõik oleks jäänud endiseks.

VANG: Tänan!

PUUJALG: Peale nende oli muidugi veel üks võimalus, aga ehk aitab juba targutamisest.

VANG (peale pikka pausi): … Missugune oli kolmas võimalus?

PUUJALG: Kolmas võimalus oli väga lihtne. Käituda täpselt nii nagu sa käitusid. Me ei saa tõmmata piiri selle vahele, missugune käitumine oleks olnud normaalne, missugune ebanormaalne. Kõik oleksid olnud üksnes erinevad võimalused.

VANG: Hull mainis, et soovisid mu vabanemist.

PUUJALG: Ta eksib, õigemini valetab.

VANG: Sa siis ei soovinudki?

PUUJALG: Ei! Milleks? Ma olin Puujalg, Valitseja parem käsi. Ma lähtusin alati esmajoones riigi huvidest.

VANG: Inimesed Libertatias, kes soovisid minu vabanemist, kes nad olid?

PUUJALG (ohkab): Neid ei olnudki. Samasugune ilus unelm nagu minu soov sind vabastada või see, et Hull töötas Libertatia Välisministeeriumis. Tegelik elu on palju proosalisem. Kahjuks.

VANG: Kuid Konsul rääkis ometi midagi vastavatest ringkondadest?

PUUJALG: Mingi tõepõhi on muidugi seal taga. Selle kuulujutu süstisin Konsulile mina. Selleks, et sind kindlamini puuris hoida.

VANG: Aga lennuõnnetus protokollisheffiga? Seegi oli vale?

PUUJALG: Ei ole. Toimus tõeline lennuõnnetus tõelise protokollisheffi hukkumisega. Mis iseenesest ei välista, et Hull, kes oli tõesti Konsuli armuke ja kaastööline, selle korraldas.

VANG: Milleks?

PUUJALG: Selleks, et olla number kaks Loll.

VANG: Ja sina oled minuga puuris.

PUUJALG: Valitseja paremal käel on ruumi vaid ühele.

VANG: Loodad sa kunagi sinna tagasi pöörduda?

PUUJALG: Ei, minu aeg on ümber.

VANG: Kavatsed sa midagi ette võtta?

PUUJALG: Seda näed juba varsti.

VANG (mõtlikult): Mul on siiski üks soov. Mitte keegi ei soovi sellele vastata. Ega sinagi?

PUUJALG: Me oleme saatusekaaslased ja ma võin sulle vastata. Vaata, nii mina, sina, kui ka Hull oleme mõneti teistsugused inimesed. Me erineme millegi poolest üldkehtivast etalonist, vähemalt arvatakse, et me erineme. See võib asjaolude kokkulangemisel olla suureks õnneks ja edu aluseks nagu praegu Hullule, kuid võib kaasa tuua ka õnnetust. Tavaline inimene, kes ei lo endale käitumisreegleid, vaid omandab neid kõrvalt, kelle maailmamudel lähtub etalonidest, saab meiega rahulikult kooseksisteerida, kuni me ei häiri tema, massiinimese, mugavust, kuid konflikti korral ootavad meid suured ebameeldivused. Niinimetatud normaalne inimene võib andestada küll omasugusele, aga mitte kunagi meiesugusele ebanormaalsele. See on asja üks pool. Teisalt aga on normaalsel inimesel pea võimatu hõivata positsiooni, mis minul oli. Midugi, kui sa oled vastava positsiooni saavutanud, pead elama normaalsete inimeste kaanonite järgi. Isegi Hull ei saa Valitseja peanõunikuna olla enam Hull ega Loll, vaid üksnes normaalne inimene.

VANG: Oled sa Hullus väga pettunud? Ikkagi sinu õpetaja.

PUUJALG: Ei, üldsegi mitte! Ma pole pühak, olen elus kogenud nii ühte kui teist. Aga ki niisugune asi nagu armastus meie elus üldse eksisteerib, siis on Hull ainus isik, kellele see minu poolt osaks on saanud. Hoolimata sellest, et tema käitumine on minu suhtes alati vastik olnud. Isegi praeguses olukorras soovin, et tal hästi läheb. See on minust kahtlemata väga rumal, kuid paraku nii see on. Ma ei saanud talle vastu astuda, kuigi oli võimalik situatsiooni oma kasuks pöörata, vaid pidin saatusega leppima. Hull teadis, et ma talle alistun. Nüüd istun puuris. (naeratab nukralt).

VANG: Missugune on lahendus?

PUUJALG (vaikib pikalt): … Surm! Ma tahaksin siiski võitjaks jääda, näidata Hullule, et olen temalt midagi õppinud. Selline lahendus talle ei meeldi. Nad vajavad Vangi, kes istub puuris.

VANG: Kuidas surra?

PUUJALG: Ka selle on Hull mulle selgeks õpetanud. Kui inimene midagi väga tahab, siis ta selle ka saavutab. Me peame endale pidevalt kordama, et olem surnud, oleme surnud … Kuni saabub lõpp.

VANG: Ja see õnnestub?

PUUJALG: Eks näeme. Sa järgned mulle?

VANG: Järgnen. Hüvasti!

PUUJALG: Jumalaga, Vang! Ehk kohtume paremas ilmas.

Puujalg ja Vang istuvad vastamisi puuris ja kordavad omaette: olen surnud, olen surnud… kuni Puujalg elutuna maha langeb. Vang silmitseb teda hetke, pühib silmist pisara ja jätkab veelgi jõulisemalt retsiteerimist: olen surnud, olen surnud… kuni saabub tema kord. Mõnda aega valitseb vaikus, siis tulevad tugevasti kõikudes Kassipooja ja Söötja.

SÖÖTJA: Vaata! Nad on surnud.

KASSIPOOJA: Magavad ehk?

Söötja katsub läbi puurivarbade pulssi, algul Puujalal, siis Vangil.

SÖÖTJA (pead vangutades): Ikkagi surnud.

KASSIPOOJA: Lõpuks ometi saime kõntsast lahti.

SÖÖTJA (ahastades): Aga kes siis puuris istuma hakkab?

Eesriie

A.D. 1991, juuni-august-oktoober

MÄRGID RAUDTEELASE KOLLASEL LIPUL (Intervjuu Igor Gräziniga)

intervjueeritav: Igor Gräzin

koht: Bachmann´i advokaadibüroo, Tallinn

aeg: esmaspäev, 14. juuni 2003, kl 12:00 – 13:20

intervjueerijad:

Holger Mölder,

Indrek Olmaru

Stanley Kubrick pakkus oma tähtteoses ”Kosmoseodüsseia 2001”, vaatajale pilte inimkonna minevikust ja tulevikust. Tema filmitulevik on meie poolt üleelatud ja filmiminevikuks saanud. Kuidas asjad tegelikult kunagi olid? Seesama, bittidetagune, on pannud liikuma Stephen Wolframi, kelle ”A New Kind of Science” maailm alles hakkab avastama. Seesama on ärgitanud ja tiivustanud meid. See on põrgulikult raske ja taevalikult põnev töö. Inimesed on ju magneetilised või liimised. Nende külge kleepub okkapuru ja uhkusetina, öeldisesappi ja vaikusemarke, pääsusilmi ja tassikõrvu. Tänapäeval loeme näiteks antiik-Rooma mentaliteedi ajalugu. Eesti mentaliteeti võiks aga lugeda tuhande aasta pärast hoopis teisiti. Selleks tuleb teha ainult üht – mitte oodata  tuhat aastat. Allikad alles voolavad ega ole kivistunud. Igor Gräzini kirglikus ületab kaheldamatult tavalise keskmise. Tema loengud eesti poliitikast ja õigusfilosoofiast 2002 aasta sügisel Akadeemias Nord olid kaheldamatult ühed linna kõige säravamad. Teatud roosi märk, mis avaliku teenistusega kaasneb, ei peegelda veel inimese mentaliteeti. Sellepärast tuleb sellest märgist sügavamale vaadata. Paljude inimeste jaoks on järgnev intervjuu võibolla ootamatu. Sellepärast hoiatab pardakompuuter HAL oma kiretu häälega: plahvatussüsteemi käivitumiseni on jäänud üks sekund.

I.O.

Kuidas tutvustaksite ennast?

Minu nimi on Igor Gräzin. Ma lõpetasin Tartus 1975. aastal juura. Nii et praktiliselt 1975. aastast saadik olen olnud põhiliselt juura õppejõud. Selle kõrvalt on olnud mingisugused vahepealsed poliitilised intermetsod, aga nagu ma õigusteaduste õppejõuna 1975 alustasin, nii on see aastani 2003 põhiliselt ka kestnud. Sisulisi karjäärimuutusi ei ole olnud.

Teie nimi ei ole päris eestipärane?

Minu isa on pärit Kesk-Volgalt. Isa õppis Saraatovis, algul tehnikumi tasemel ja pärast seda Saraatovi Kõrgemas Põllumajanduskoolis, kus muide lühikest aega töötas ka Vavilov[1], väga kuulus selektsionäär ja geneetik, agronoomiks. Sealt linnast[2] on muide pärit ka Stolõpin[3]. Pärast seda, kuna agronoomina eriti palju seal tööd leida ei olnud, 30-ndate aastate keskpaik, Volga näljahädadest on juttu olnud, kujutame ette, mis seisus see põllumajandus vahetult pärast kollektiviseerimist oli, siis ta tuli ära lihtsalt suuremasse linna Leningradi, kus ta õppis metsandusinseneriks ja kogu sõja aja oli ta tegelikult suure, sellise pool-teadusliku instituudi direktor, mille nimi olli Üleliiduline Metsatranspordi Projekteerimise Keskinstituut, kes muuseas sõja ajal tegeles palgivedude korraldamisega mööda Siberi jõgesid. Kuna see asi oli ju poliitiline, metsamajandus täitis plaane nõrgalt, palgiparvetamine oli ju väga suuresti seotud laagritööjõu kasutamisega, isale tuletati kõik noorepõlve poliitilised patud meelde ja teda hakkas täiesti reaalselt ähvardama represseerimise oht. Tal oli tegelikult kaks võimalust, ta pidi Leningradist igaljuhul ära minema, variant oli kas tõepoolest Siberisse, kusjuures mitte enam kantseleitöö peale, vaid tõepoolest okastraadi taha, või siis, nagu jutumärkides öeldakse ”asumisele” Eestisse. Nii et mõnes mõttes, minu isa tuli Eestisse 1949. aastal nagu tagurpidi küüditatu, selles mõttes, et kui 1948 – 49 löödi Eesti metsameestest praktiliselt puhtaks, kõik metsavahid ja metsaülemad olid nii ehk teisiti metsavendlusega seotud, ikkagi praktiliselt ma arvan 90% lihtsalt küüditati minema nende ameti tõttu, siis keegi pidi ju ka asemele tulema. No ja siis, see oli siis see periood 1949 – 50, mil isa ametlikult toodi üle Eestisse Eesti Metsaprojekti direktoriks. Umbkeelsena nagu ta tuli tolkorral, aasta ta praktiliselt töötas, kui tal tekkis võimalus asuda Eesti Põllumajanduse Akadeemiasse, ja sellest hetkest alates hakkas ta EPA-s metsandust õpetama, mida ta tegi praktiliselt peaaegu oma surmani. Minu ema oli tol hetkel tema töökaaslane. Kõik need inimesed, kes Venemaalt siia tulid, ei tulnud siia kaugeltki mitte vabatahtlikult ja tegelikult, kuni oma elu lõpuni ta nagu mõtiskles sellel teemal, ja mõtles täitsa siiralt, üks tema eluplaane oligi lasta mul ülikool lõpetada ja siis kui ma saan iseseisvaks, siis oli tal tegelikult ikkagi kavas koju Saraatovisse tagasi sõita, aga siis tulid vahele tema haigus ja igasugused muud niisugused asjad. Nii et päriselt Eestis ta mitte kunagi ei kodunenudki ja jäi suhteliselt selliseks eraklikuks ja üksikuks inimeseks.

Aga eesti keele ta õppis selgeks?

Noh sellisel töö ja lugemise tasemel küll, aga ta rääkis väga tugeva aktsendiga. Tema õpimeetodil iseenesest polnud viga. Lihtsalt igal õhtul kui ema pliidi ääres askeldas, siis tema lihtsalt luges eestikeelseid raamatuid ette, lause lause kaupa ja püüdis neid siis tõlkida. Tema keel oli natuke paindumatu, ta rääkis sõnablokkidena, ta ei osanud üksikuid sõnu nagu omavahel kombineerida. Siin tuleb arvestada veel ühte momenti, et siis kui ta Eestisse sattus oli ta juba ligi viiskümmend aastat vana, nii et ma olen suhteliselt vana isa hiline laps. Mul on poolvend Leningradis alles, professor, seotud merendusfüüsikaga. Ühesõnaga isa äratulek Leningradist oli niisugune, et maha jäi kõik, alates korterist ja mööblist, lõpetades perekonna, lapse ja kõigega.

Maetud on ta Eestisse?

Maetud on ta jah Eestisse, Tartusse, Raadi kalmistule. Paradoksaalsel kombel minu isa oli üks neist vähestest, minu teada, kes on läbilugenud Kalevipoja kaanest kaaneni. Mitte nii nagu need, kellel kästi lugeda, nagu meil koolis ka, me katsusime Eno Raua lühendatud variandiga hakkama saada, aga isa tähendab leidis, et kui ta on siia riiki tulnud, siis ta peab selle Kalevipoja, ja ta pures selle venekeeles läbi ikkagi leheküljest leheküljeni ja selles mõttes ma leian, et siin on mingisugune, kas ajalooline õiglus või paradoks, et mu isa on maetud praktiliselt Kreutzwaldi kõrvale.

Kas Teil õdesid-vendi ka on?

Poolvend isa esimesest abielust, seesama füüsik. Me suhtleme vähe, vanusevahe ka suur, kusagil viisteist aastat.

Isa suguvõsaga on Teil siiamaani sidemed?

Pärast isa surma on tegelikult kõik ära kadunud. Vanaisa oli pottsepp. See oli suur suguvõsa, oli kümmekond inimest, kes ellu jäid. ja neid muidugi pillutas nõukogude võim laiali, kaks või kolm minu tädi, see on isa õed, küüditati ära Kasahstani, sellepärast et nad olid abielus volga-sakslastega, ja Saraatovist põhjas oli see volga-sakslaste regioon. Põhiliselt need olidki suuremalt osalt õed, kes läksid mehele, kes Moldaaviasse, kes Siberisse. Isa vend, minu onu, suri suhteliselt hiljuti. Ta elas Moskva külje all, oli külmutusvagunite mehaanik. Nii et lihtsalt kõik on laiali. Peterburisse sattudes katsun vennaga ikka kokku saada ja juttu ajada, aga sellist väga tihedat läbikäimist ikkagi ei ole. Riigid on erinevad, pere on suur. Ma olen seda suurt peret korraga koos näinud suhteliselt vähe. Mulle olid väga lähedased vanaisa ja vanaema Volga ääres, kuigi ka nemad elasid kolmveerand oma elust lahus. Üks elas Volskis, teine elas Saraatovis. Niipea kui ma lakkasin Volga ääres käimast, siis lakkasid ka need sidemed.

Aga ema on siit, kohalik?

Äksist, neiupõlvenimega Kibe. Kolmandat põlve küll linnainimene, aga põhimõtteliselt kogu see Kibede dünastia on kõik Äksi kihelkonnast pärit. Jutu järgi olevat olnud Äksi mõisa viinapruulid, sellest see perekonnanimi. Vanaisa, ema isa, oli kingsepp ja taksojuht, üsna seikleja tüüp, käis enne 1917. aasta sündmusi Venemaal, kus sai tuttavaks minu vanaemaga. Nii nagu paljud eestlased tolajal rändasid välja, kes otsis tööd, kes elamist. Pärast seda ta töötas Tallinnas, oli kingsepp. Oli oli lühikest aega ühe väikese kingsepavabriku direktor, aga jäi suhteliselt vara pensionile. Vabriku nimi oli ”Aktiiv”, ”Kommunaari” eelkäija. Kingseppade häda number üks läbi elu on olnud viin, aga teine alaline häda on olnud kopsud, seoses nende parkainetega ja tuberkuloosiga. Nii et ta jäi pensionile ja suri 55- või 56-selt.

Meid on alati huvitanud inimese esimesed mälestused. Kas Te suudate kõige varasemaid meenutada?

Kahte ma mäletan. Sellised juhuslikud episoodid, pildid. Ühel võib olla on natuke sümboolset tähendust, aga teisel ei ole midagi. Ma arvan, et see peaks olema teisest eluaastast, täiesti absurdne, juhuslik pilt. Millegi pärast ma mäletan ühte oma vankris istumist, kui ema jalutab minuga sügiseses pargis. See pidi olema siis kaks aastat kopikatega, ma olen juunis sündinud. Miks see pilt, ei mäleta. Aga teine on nüüd muidugi täiesti reaalsem ja ma olen tagantjärele püüdnud meenutada kustkohast see võis tulla. Ta on niivõrd omapärane. Ma olen isegi täiskasvanud peast seda kohta käinud vaatamas, et kuidas laps võis niimoodi näha. On mingisugune plank, kollane valgustatud maja, ma olen kelgu peal, me sõidame sealt ära ja järsku selle kollase maja kõrval tekkib mingisugune suur valge tulekera. Tagantjärele ma tean täpselt, et mina istusin kelgu peal ja käisime talvel Tartu raudteejaamas. Jalutasime sealkandis. Sõitsime praeguse Eesti Üliõpilaste Seltsi maja suunas, piki puiesteed, ja siis vaadates, see kollane maja on jaam ja suur kollane tuli oli. Sealsamas kõrval oli pöörang, õhtune aeg, vedurit keerati ringi ja see oli veduri esituli, mis paistis. Aga mispärast ta just sellisel müstilisel kujul on, tähendab detailid on kõik õiged, aga selle pildi müstilisus on alles praeguseni, ma ei tea. Sümboolsus on võibolla lihtsalt selles, et minu elu esimene unistus oli, on alati olnud ja ma praegugi ei hinga nagu väga rahulikult, kui asi puudutab raudteed ja selliseid asju, ma olen alati tahtnud saada vedurijuhiks ja ma arvan, et see tegelikult on kihvt amet.

Kas Te elasite raudtee ääres?

Ei, mitte päris. Me elasime Tähtveres. Sealt raudteejaama oli 7 – 8 minuti tee. Minu esimesed mängud olid raudtee ääres. Ema õmbles kollase lipu ja me leppisime raudtee ülesõiduvahtidega kokku, et mina tohtisin ka nende kõrval oma lippu näidata. Ma olen käinud Pärnus tõkkepuid üles tõstmas, kui oli veel see väike raudtee. Siis ma olin nii  seitsme-kaheksa-aastane. Ma isegi üritasin astuda tookordsesse 3. kutsekeskooli ehk siis Müürissepa nimelisse kooli elektriveduri juhiks õppima, aga praktiliselt oli selge, et ma ei lähe silmade tõttu meditsiinilisest komisjonist läbi. Kõik mis raudteevärki puudutab ja rongindust, see huvitab mind tänapäevani.

Arvatavasti oli Teil kodus suur raamatukogu. Millised lapsepõlveraamatud on meelde jäänud, mis on mõjutanud?

Võib-olla raamat, mis esimesena mind kõige olulisemalt mõjutas, oli Astrid Lindgreni ”Meisterdektetiiv Blomkvist”. Sellepärast, et just sealt ma lugesin esimest korda Sherlock Holmes’ist ja niisugustest asjadest ja sealt tegelikult õppisin ära esimese detektiivi triki. Ega ma ei tea neid praegugi palju rohkem. Kuidas uks lahti teha, kui võti teisel pool on. Teine raamat, mida ma lugesin ilma käsuta, oli Tammsaare ”Tõde ja õiguse” teine osa. Ma ei tea, kas meil esimest lihtsalt majas ei olnud või mispärast, aga igaljuhul ma ütleksin seda, et see on minu elu võibolla kõige tähtsam raamat. Eks neid teisi asju sai ka lugeda, aga mis ma pean ütlema, et igasugused need Nahksuka jutud[4] ja need, see jättis külmaks. Ameerika värk oli kuidagi segane, indiaanlased ja kõik see. Mind ei ole kunagi huvitanud reisikirjeldused ja puhtad elolood ja igasugused sellised asjad, millest ma aru ei saa. Eesti kirjandust meeldib lugeda näiteks sellepärast ja käia eesti filme vaatamas, et seal sa näed kohti, mida sa tunned ära. Kangelased käivad mööda seda tänavat, mida mööda olen mina ka käinud. Hiljem ma olen ameerika elu enda jaoks avastanud läbi Kurt Vonneguti[5], kes on pärit samast kandist, kus Ameerikas mina elasin ja praegugi veel väike kodu osalt alles on. Lihtsalt sellepärast, et Vonneguti raamatus ma näen kõik need kohad ära. Teisest küljest ma näen ka need valskused ära, mis mõnikord teiste meeste kohta käivad. See on ka huvitav vaadata kuidas kirjandus või kunst moonutab tegelikku elu. Kuulus laul, kõik teavad, Jaak Joala laulab, isa oli mul politseinik Chicagos, aeg oli raske siis, ja nii edasi, ja ühel hetkel seal laulus kostab hõige, poisid võmme juba on surma saatnud sadakond. Millest võiks järeldada, et nagu Al Capone ja need oleksid tulistanud politseinikke. Vastupidi. Kogu selle aja jooksul Chicagos ei tapetud praktiliselt eesmärgi- või sihikindlalt ühtegi politseinikku, sest igaüks teadis, politseiniku tapmine tähendab elektritooli, kes see loll oli. Gängsterid tapsid omavahel. Kusjuures nad ei tapnud isegi ka tavainimesi, nad tapsid teiste jõukude liikmeid. Tavaline normaalne inimene, sellest ma olen rääkinud paljude politseiveteranidega, 35-ndal aastal, Al Capone aegadel ja nii edasi, võis Chicagos öösel kesklinnas naisterahvas jalutada kell üks, pool kaks, mitte keegi ei tulnud teda kunagi tülitama.

Eks Chicago kuritegevus on ka suures osas müüt.

Seal aeti äri. Aga minu jaoks tähendab raamat midagi siis, kui ta on kuidagi reaalsusega seotud. ”Meisterdektetiiv Blomkvist” lihtsalt oli hea raamat. Sellest inimesest, kes mulle selle raamatu kinkis, sai hiljem prokurör.

Kas Te käisite Treffneri koolis[6]?

Ei käinud. Mis Treffnerisse puutub, siis Treffneris käis minu onu, see tähendab ema vend, nii et tema käis Treffneris. Kusjuures ta oli nii andekas, tuli kohutavalt vaesest perekonnast, aga tema eest maksti stipendium kinni ja selleks pidi olema ikkagi keegi, et ilma rahata Treffnerisse saada. Mina käisin selles koolis, kus minu ema käis ja kus käisid mu vanatädid. See on siis minu eesti vanaema poolt, Kullide suguvõsa, mille võibolla kõige tuntumaks esindajaks on helilooja ja dirigent Raimond Kull[7]. Need on inimesed, kes olid omas ajas väga ärksad intelligendid. Mõlemad vanatädid olid kooliõpetajad, üks oli koolidirektor, teine oli seotud Idla[8] võimlemisgruppiga. Minu vanaema, Helene Kull, oli halastajaõde, kusjuures kõrge kvalifikatsiooniga halastajaõde, mis tsaariajal oli praktiliselt eesti intelligentide hulgas ikkagi. See ei olnud päris tavaline seltskond. Nii et mingil määral minu vanaema ja vanaisa abielu oli see, et ühelt poolt kingsepp ja vagabund ja seikleja, ja teiselt poolt sellised omas ajas intelligentsed ja suhteliselt haritud inimesed. Nüüd tagasi kooli juurde. Mina läksin sinna kus käisid minu ema ja vanatädid, see oli Eesti Tütarlaste Gümnaasium, Eesti Noorsookasvatuse Seltsi Tütarlaste Gümnaasium, Miina Härma nimeline II Keskkool või praegu Miina Härma nimeline Gümnaasium. Nii et mul oli kuhu eelkäijate järgi minna.

Tartu Ülikool ja juura ja see teaduskond omas tol ajal ju teatud märki?

Me ausalt öelda seda märki eriti ei näinud, aga saan aru küll, mida te tahate öelda. Aga kuuekümnenndate lõpus, seitsmekümnendatendate aastate alguses ei olnud see eriti tuntav, kuigi sees olles võis seda juba aimama hakata. Teaduskonna märk oli see, et esiteks 50-ndate algul oli kahtlemata kogu õigusteaduskond tihedalt seotud NKVD ja KGB organitega ühelt poolt ja teiselt poolt oli muidugi ka see, millest võib-olla väljas teati vähe, et tegelikult ka õppejõudude seas oli rindejoon läbi läinud. Õppejõudude hulgas olid ühelt poolt inimesed, kes olid väga kommunistliku minevikuga, näiteks kui ma praegu mõtlen meie kriminaalprotsessi õppejõudu Julius Adojaani, juunisündmuste marukommunist Paul Vihalem ja nii edasi. Teiselt poolt praegu elav, andku jumal talle tervist ja pikka elu, soomepoiss professor Heinrich Schneider. Selliseid paare ma võiks tuua ühelt poolt ja teiselt poolt. Meie kriminaalõiguse professor Ilmar Rebane, kes töötas iseseisvuse ajal õiguskantsleri büroos, oli samal ajal ka juhtiv nõukogude õigusteadlane, kuigi ta seisis alati omaette, jällegi erinev teistest, kes olid puhtad kommunistid. Selles mõttes oli õigusteaduskond nagu paljud eesti pered, kus isa ja poeg olid teine teiselpool rindejoont. Need olid mingid sellised müstilised asjad, mida oli õhust tunda, millest meile ei räägitud, aga me tundsime, et nad on olemas. Me nägime, et see ja see õppejõud tegelikult omavahel vihkavad teineteist ja selleks ei ole pealtnäha mingit põhjust. Kui küsida, et mis see oli, siis ühel hetkel hakkad aru saama, et kõik see on kuskil minevikus, kõik need küüditamised, NKVD-d, KGB-d, ja muud sellised asjad. Aga hariduses ei andnud see ennast mitte kuidagi tunda. Haridus oli minu jaoks üks paremaid mida Eestis oli tolkorral üldse võimalik saada, väga tugeva üldhumanitaarse suunaga. Kui te küsite, kas mulle on kunagi tehtud ettepanekut koostööks KGB-ga, siis vastus on ei. Mind ei võetud miilitsassegi tööle, sellepärast et mul oli onu Rootsis ja miilitsat loeti relvastatud organisatsiooniks. See asi on servapidi minust mööda läinud, kuigi jah, üks mees minu kursuselt läks KGB-sse tööle, ta läks ametlikult ja ma teadsin paljusid selliseid.

Kas Te läksite õigusteaduskonda ise?

Isa soovitusel. Mina tahtsin tegelikult Jüri Kivimäe[9] õhutusel  minna õppima ajalugu. Isegi ma kaheksandast kümnenda klassini tegelesin mingi väikese kooliõpilasliku uurimisteemaga, mis kujutas endast nõiaprotsesse hiliskeskaegses Eestis. Mille kõige paremaks kirjanduslikuks näiteks on libahundi lood, tegelikult kõik need Aino Kallase ja August Kitzbergi lood, selle taga on ajalooline taust ja selle kohta on ajaloolised ürikud. Ka Eestis on olemas olnud nõiaprotsessid, kusjuures nad muidugi ei andnud välja Hispaania inkvisatsiooni mõõtu. See oli minu teema millega ma oleksin tahtnud tulevikus ajaloos tegeleda. Isa otseselt ei keelanud, aga ta ütles, et esiteks see ajalugu mida õpetatakse ei ole kunagi päris õige ajalugu, see kõik on moonutatud, teine asi on see, et lõpetad ära, mis sa siis tegema hakkad. Kas lähed kooliõpetajaks, kas arhiivis tahad istuda, ja ma ei tahtnud. Kaasajast kirjutades nagunii tõtt ei saa öelda, et mis sa siis lähed sinna. Advokaadina aga oli võimalik leiba teenida. See oligi põhiline motiiv ja põhimõtteliselt ma arvan, et tema otsus oli õige. Ainult, et ei osanud tema kuuekümnendate lõpus sellega rehkendada, et jurist on tegelikult väga seotud oma riigi külge. Kui muutub riigikord, siis muutub tegelikult ka kogu seadusandlus ja tegelikult kogu sinu haridus võib maha joosta.

Tol ajal oli vist õigusteaduskonnas alles veel eestiaegseid õppejõude?

Oli muidugi. Leo Leesment, Edgar Ilus, Johannes Mäll, kaua aega Viinis stazheerinud mees jne. Väga raske on öelda, et millise hinnaga need inimesed olid alles jäänud. Palju nad oma vaadetest olid muutnud, palju ei olnud. Rehkendada tuleb veel ühe väga olulise asjaga. Tegelikult oli ka iseseisvusaegne õigusteaduskond suhteliselt vaskapoolsete kalduvustega alati olnud. Ka Kliiman[10] ei olnud mingi erand. Selline sotsiaaldemokraatlik orientatsioon oli tegelikult kogu aeg olnud. See võib-olla päästis mõned mehed Siberist, pluss muidugi veel Eesti Laskurkorpus ja need asjad. Otsese rahvuslik-parempoolse kallakuga oli õppejõududest, tuntud nimedest, Uluots[11], kelle ümber nüüd käivad legendid kui suurest õpetlasest, kuid kes teadlasena kahtlemata kõige nõrgem. Tema uurimused näiteks eesti õiguse ajaloo alal on minu arvates täielik bluff ja absoluutselt alusetu.

Mis aastatel Te Tartu Ülikoolis õppisite?

Seitsekümmend kuni seitsekümmend viis.

Umbes samal ajal oli ka Vanemuise teatrireform?

Oli. Elasime kaasa ja paaril rongkäigul käisime ka. Kuulsad olid Paul-Eerik Rummo Tuhkatriinu matused, siis kui ”Tuhkatriinumäng” ära keelati. Jällegi ma ei taha näidata ennast vabadusvõitlejana rohkem kui ma tegelikult olen. See oli rohkem selline viha, kui mingisuguse rahvusliku vaatega, et mis kurat nad meie teatriga teevad, et mis nad tulevad meie õuele kaklema, et see on meie teater kus tehakse meie näitemänge. Teine väga tähtis läbimurde koht oli Mati Undi ”Phaeton, päikesepoeg”. Väga suur osa Tartu kultuurielu toimus Tartu Ülikooli klubis, kus siis tolajal oli ”Rajacas”, millest tänaseks on väljakasvanud selline mees nagu Priit Pärn, Laanetu Kolla, kes on praegu tuntud looduskaitsetegelane. Teine oli ”Kuup ja kera”, sealt võib-olla niipalju ei tulnud. Füüsikud, näiteks Tartu Teaduspargi direktor Tamkivi, olid nendega seotud. Kolmas oli ”Amorese” grupp, mis oli juba tõsine luuleteater, samas kui ”Rajacas” oli selline paroodiateater. Millest tuli nimi ”Rajacas”? Me teame mida tähendab rajakas eesti keeles, aga nende esimene show oli paroodia nõukogude raadiojaamale ”Majakas”. Kust ”Kuup ja kera” tuli ma ei tea, aga sealt tulid Johnny B. Isotamm, Enn Tegova. Väga suur osa kultuurielust oli seotud kunstirühmitusega ”Visari”, Rein Tammik, Vindid, Tolts, Keskküla, Lapin. Nii et see ei olnud mitte ainult teatrireform, vaid see oli ühtlasi ka, ma ütleks, mingil määral kultuurireform, mis tiirles telje ümber ”Vanemuise” teater ja Tartu Riikliku Ülikooli klubi.

Tahaks küsida Juri Lotmani kohta. Kas Teil oli temaga sidemeid?

Päris kodus ma ei käinud. Käisin lihtsalt tema juures õppimas. Leppisin professoriga kokku, et ta lubas mind oma loengutele ja ma kuulasin tema loenguid strukturaalsest poeetikast. Siis tal oli väga huvitav seeria Pushkinist, kusjuures Pushkinist räägiti vähe.. See oli üks loengukursus, mis kestis, kui ma ei eksi ainult üks või kaks aastat, 1973-74 või 1974-75. Teema oli Pushkin, aga tegelikult oli see eelkäija Lotmani jutustustele vene kultuuriloost. See oli rohkem Pushkini ajast kui Pushkinist endast. Ja muidugi olid mõningad momendid, mis haarasid kohe. Tema puhul oli näha, et ka ühiskonnateaduses on olemas meetod. Ei ole lihtsalt nii, et ma istun maha ja lasen mõtetel vabalt voolata, vaid siin on olemas ka oma süsteem, oma meetod ja tänu meetoditele võib jõuda äärmiselt huvitavate tulemusteni. Toon lihtsalt ühe näite, mis tal seal kursuses läbi jooksis, kaardimängu teema vene kirjanduses. Kuidas kaardid täidavad topeltfunktsiooni. Ühest küljest kaardid näitavad ühiskonna korrastatust, Peeter I ja Paul I reforme, kus keisrist kuni talupojani on kõik ülesehitatud väga rangelt, astmestiku kaupa. See, mille Stalin lõpuks reaalselt Venemaal ka teostas. Kaardid kui hierarhiline korrastatud süsteem ja teisest küljest, kaardid kui juhuse ja hasardi sümbolid, Padaemand näiteks. Kuidas ühte ja sama teemat on vene kirjanduses, sealhulgas ka Pushkini puhul, varieeritud olenevalt sellest, kumba poolt on vaja rõhutada: kas ühiskonna korrastatus või ühiskonna stiihilisus. Lotman otsis igalt poolt märke ja ta otsis märkide kahesuguseid vastandlikke tähendusi, mida me tänapäeval teame nimetuse all strukturaalne lingvistika. Kes oleks võinud teada, et ma veel 20-30 aastat hiljem tulen selle juurde tagasi.

Missugused inimesed Tartu Ülikoolis või üldse Teid tol ajal kõige rohkem mõjutasid?

Ma võin öelda paar inimest, kes on otseselt mu saatust mõjutanud. Esimene on muidugi varalahkunud Andrus Pork[12]. Või nagu ta muutis selle nime hiljem ümber Pargiks, arusaadavatel põhjustel, kuna ta töötas USA-s, selleks et vältida selle halvakõlalisust[13]. Tema kahtlemata mõjutas mind väga olulisel määral. Üldse see, et ma hakkasin tegelema filosoofia metodoloogiaga. Ma nägin, et tegelik ja õige filosoofia, ka Tartu Ülikoolis, ei ole mittesugugi punane aine, vaid teaduslik distsipliin. Tema kaudu tulid juba siis teised sellised olulised mõjutajad nagu Rein Vihalem, Eero Loone, Jaan Rebane. Siis, nüüd juristina, kes väga oluliselt muidugi mõjutas, esimesest kursusest kuni praktiliselt tänapäevani välja, on Eerik Truuväli, keda praegu tunneme rohkem kui endist õiguskantslerit, aga tollal oli üks kõige populaarsemaid ja kõige sümpaatsemaid õppejõude. Väga range, väga karm, aga see, kes näitas jurisprudentsi nii nagu ta on, ideoloogiavabana. Muide ma vaatasin hiljuti tema konspekte, nende järgi võib lugeda täna täiesti vabalt, lihtsalt on vaja 2-3 lehekülge vihiku algusest välja rebida, kus on juttu millised on partei suunised, aga tähendab seitse kladetäit tihedat teksti teeb au igale teooriaprofessorile mistahes ülikoolis ükskõik missuguses riigis. Ideloogiat seal ikka üldiselt niipalju ei olnud. Kui rääkida ka nendest punastest professoritest kes olid, siis tegelikult väga sümpaatse mulje jättis ka Johannes Kalits, kelle biograafia on väga paljudele inimestele niivõrd vastuvõetamatu kui veel olla saab. Ta oli näiteks Vaino Väljase teaduslik juhendaja, eluaeg töötanud parteiharidussüsteemis. Kalitsa puhul oli nii, et NLKP ajalugu lõppes põhimõtteliselt ära Stalini repressioonidega, kusagil 1938-39. Ta oleks võinud valetada või vait olla ja ta valis selle teise. Me lugesime Lenini teoseid. Kalits mind negatiivses mõttes mõjutanud, et ta jättis selle ajuloputuse tegemata, mida oleks võinud tema puhul eeldada.

Kas Teil Uku Masinguga ei olnud kokkupuuteid?

See autoriteetne nimi, aga see ei olnud midagi, mis oleks kuidagi meie ringiga kokkupuutunud. Ikkagi see, kui te enne rääkisite, et oli vahe puhaste filoloogide-ajaloolaste vahel ühelt poolt ja juristide vahel teiselt poolt, see mingil määral vastab tõele. Ma ei ole kunagi pidanud ennast ka nii ärksaks inimeseks, et oleks väga intensiivselt otsinud selliseid vaimseid kontakte väljastpoolt. Ma tegin enamvähem oma õppetöö ära, lugesin mis meeldis ja käisin õllesaalis õlut joomas ja elasin muidu ka.

Teil oli segaperekond, palju oli kodus üldse juttu, et kunagi oli iseseisev Eesti Vabariik?

Sellest oli palju juttu. Kusjuures, paradoksaalsel kombel, minu Venemaalt tulnud isa oli palju rohkem rahvuslane kui Eestimaal sündinud ema. Üks esimesi lapsepõlve mälestusi – minu magamamineku aeg oli kell kümme ja praegu veel ajab see kutsung mulle une peale, see on reflektoorne, tähendab Ameerika Hääle kutsung. Õhtul kell kümme keerati raadio lahti ja kuulati Ameerika Häält ja seda tegi isa regulaarselt. Vene keeles oli Ameerika Hääl kell kümme ja siis, pool üksteist, siis ta kontrollis veel BBC järgi asjad üle. Kusjuures see segaja on mul kõrvus tänase päevani. Kuidas Eesti Vabariik kujunes ja 1940. aasta, et see oli kõik bluff, selle tegi isa mulle selgeks kui ma olin umbes kaheksa-üheksa-kümne aastane, tõsi küll, vene keeles. Tal oli muide selleks üks väga reaalne põhjus. 1917. aasta revolutsioon Kesk-Venemaal Volga ääres kus ta siis oli 11-12 aastane poiss, oli jama, ja et see ei käinud üldse nii, nagu räägitakse. Et kui Suur Sotsialistlik Oktoobrirevolutsioon on suur vale, mis siis ühest väikesest Eesti sotsialistlikust revolutsioonist rääkida. Mida tähendas proletaarne revolutsioon? Ma ütlesin, seal jäi ellu kümme last, sündinud oli kaksteist, isa oli kõige vanem poeg. Kes oli tema isa? Pottsepp. Kümneaastaselt hakkas ka minu isa temaga kaasas käima seal, mörti segamas. Ema oli kodune. Pottsepa sissetulekust piisas, et kümneliikmelist perekonda toidetud hoida. Elati suhteliselt kehvalt, aga siis elati Kesk-Venemaal üldse suhteliselt kehvalt, samas nälga ei olnud majas kunagi. Nälg tuli kahekümnendate aastate lõpul, kollektiviseerimisega, aga mitte 1917. või 1918. aastal. Ega sealtkandist pärinev Stolõpin ilmaasjata ei tulnud välja oma iseseisva farmeri ideega. Rääkida, et pottsepad või töölised oleksid revolutsiooni teinud, neil polnud seda aegagi. Ma mäletan, Volski tsemenditööliste piknik, sellest on foto tehtud, kõik on vöötatud, kõigil on mustad pintsakud seljas, mütsid peas, ja selline pudel, juurviljad, puuviljad. Mis see on? See on tööliste väljasõit rohelusse. Revolutsiooni pole seal silmist mitte kuskilt näha.

Kui nüüd edasi minna, siis õppisite Moskvas?

See oli poolõppimine doktorantuuris, aga kirjas olin Tartu Ülikoolis. Tartu Ülikool maksis palga, aga minu sisuline teaduslik töö toimus Moskvas. NSVL Teaduste Akadeemia Riigiõiguse Instituudis, kuna see oli siis kõige tähtsam juhtiv teoreetiline asutus. Teisi kohti lihtsalt polnud, järgmine koht oleks olnud Jekaterinburg ehk Sverdlovsk ja kolmas koht oleks olnud Peterburi, aga Peterburiga nagu ei olnud ka õigeid sidemeid.

Siin Eestis oli Teil kodu Tartus ja ühiselamus elada ei tulnud, aga kas Moskvas tuli?

Moskvas tuli elada Eesti esinduses, praegune Eesti Vabariigi saatkond, see oli esimene variant. Kui asi pikemaks ja tõsisemaks läks, siis ma üürisin korteri ja lõpuks, ühel hetkel, siis tuli abielu.

Moskva elu oli vaimselt  ilmselt väga rikas?

Kultuurilises mõttes kindlasti. Nii korter, kui ka hilisem abielu kohake asusid kultuuriliselt huvitavas Vagankovo rajoonis, mille keskuseks on siis Vagankovo surnuaed, Malaja Grushinskaja, Bolshoi Tishinski pereulok /põiktänav/. Kaks maja edasi elas Vladimir Võssotski koos Marina Vlady’ga.[14]

Kas puutusite nendega ka kokku?

Jah, ma olen neid näinud, igaüks ütleks seda. Poes me teretasime.

Kas Marina Vlady elas siis Moskvas?

Ma ei tea, kas ta elas, aga teda oli tihti näha. Muide, Võssotski ümber tiirles alati palju naisi. Võssotski oli tõenäoliselt palju tagasihoidlikum inimene kui see väljast paistis. Sageli tundub, et filmistaaridel on lõbus elu tegelikult aga on nad palju harilikumad ja normaalsemad. Lisaks sellele sealsamas kõrval oli Moskva Kinoinstituut, lähedal olid kaks ühiselamut ja üks õppestuudio, oli. Teisele poole, kolm maja edasi, elas Eldar Rjazanov[15], kellega me puutusime ka kokku. Teine asi mis väga oluline oli, oli Moskva see mitteformaalne kunstielu, mis oli  ametlikult küll peaaegu põlu all või kuidagi keelatud, aga mingisuguseid reaalseid repressioone ei olnud.

Täpsustame, mis aastatel Te seal olite?

See oli kaheksakümnendate alguses. Võssotski suri 1980. Mina mäletan veel seitsmekümnendate lõppu, kui sealsamas kandis hakati korraldama igasuguseid mitteformaalseid skulptuuri- ja kunstinäitusi. Ma olen paar korda käinud Suures Teatris, mis ei jätnud absoluutselt mitte mingisugust muljet. Tagankale ei olnud meiesugustel naljalt võimalik üldse pääseda, sellepärast et see oli nii Moskva tippeliidi käes kui üldse võimalik. Kusjuures tippeliit alates NLKP Keskkomitee Poliitbüroost lõpetades punkaritega, aga need pidid olema eliitpunkarid. Just nimelt see mitteametlik Moskva köögielu, korterites ja igasugused etlemised, see oli vahva minu jaoks.

Kas sellist Moskvas õppivate eestlaste kogukonda ei eksisteerinud?

Ta võis eksisteerida, aga see ei puutunud absoluutselt minusse, sel lihtsal põhjusel, et esiteks ma ei olnud üliõpilane, vaid ma olin siiski teaduste kandidaat, dotsent ja doktorantuuris. Ma ei saanud nendega kokku puutuda, sest nad õppisid teistes kohtades. Peale selle ma ei läinud vabariigi suunamisega.

Moskvas ehk ei olnudki see nii intensiivne kui Leningradis.

Raske öelda. Need, kes õppisid koos ja läksid vabariigi kohtadega, neil ehk siiski oli. Üks punt, kolm-neli poissi, läksid Plehhanovi-nimelisse Majandusinstituuti. Kinoinstituudis oli. Seal oli Mark Soosaar olnud, stsenaristide kursusel oli näiteks Remsu käinud.

Te olete Mark Soosaart nagu mingis mõttes endale eeskujuks mõtelnud.

Tema oli iidol. Kõigest kaks aastat vanem, aga oli palju andekam, targem, võimekam, ükskõik mida, ja kuna tema õppis kinooperaatoriks, siis mina mõtlesin, et mina tahan ka sinna Kinoinstituuti. Ma käisin isegi Tallinfilmis mingitel esialgsetel proovidel, kusjuures proovide üheks läbiviiaks oli tolkorral üldiselt küllaltki tundmatu lavastaja Arvo Kruusement, kes hiljem sai ”Kevadega” kuulsaks, ja Jüri Müür, mitmete filmide rezhissöör. Ma pidin natuke näiteproovi tegema, kirjutama mingisuguse stsenaariumikatke. Kalle Käsper käis minuga nendel katsetel, kellest nüüd on saanud omaette publitsist ja viljakas autor. Siin nüüd oli mingil määral ema mõju, et kas ema tundis oma emaliku intuitsiooniga ära, aga ta ütles, et võib olla mingisugusel keskpärasel tasemel sinust midagi saaks, aga kas tõesti sa tajud ennast niivõrd hea näitlejana või niivõrd anderikka inimesena, et sa võiksid minna sellist loomingulist eriala õppima päev päeva kõrval ja sellega endale leiba teenida. Ta pani mu kõhklema. Teiseks pean ma ausalt ütlema, et see minu vaimustus Soosaare vastu ei olnud sugugi mitte vastastikune. Ma ei saa öelda, et Soosaar oleks mind isiklikult väga innustanud või ta oleks minus nagu näinud seda kutsumust. Ta ei ütelnud ühtegi sõna selle vastu, rääkis plussidest ja miinustest, aga kuidagi ma nagu arvan, et see ei oleks olnud minu ala, vähemalt tookord. Võibolla alles nüüd hakkaks midagi koitma, seoses filmidokumentalistikaga ja nii, aga seda alles nüüd, kus ma olen viiskümmend aastat vana. Soosaare parimad aastad läksid ju ikkagi hukka. Ta ei saanud ju ikkagi väga paljusid asju teha, mida ta oleks võinud tol korral teha. Teine asi muidugi on see, et filmikunsti kui terviku olukord maailmas on minu arvates üldse katastroofiline. Vaadake viimase aja Oscari nominatsioone ainuüksi, see juba viitab sellele, et kinokunst on mandunud. Kui kunstiliik teda ikka praktiliselt ei eksisteeri. Kujutage endale ette, et käesoleval aastal oleks nominatsioonina läbi läinud Woody Allen, selline kammerlik film nagu n”Annie Hall”[16]. See peab ikka olema suur propagandistlik jama, mingi totaalne ”Titanic” või ”Jurassic Park” või siis poliitiliselt ülikorrektne Spielbergi ”Schindleri nimekiri”. See, mida Juri Ozerov tegi omal ajal, näiteks ”Vabastamine”, oli kunstiliselt kindlasti oluliselt kõrgemal tasemel. Ühesõnaga, mida rohkem raha on filmi sisse pumbatud, seda tõenäolisemalt sa Oscari saad. Selles mõttes filmikunst, nii kurb kui see ka ei ole, on surev kunst. Kui juba Mark Soosaarel on nii raske ennast teostada ja ta otsib alternatiivseid teid, küll läbi kunsti, küll läbi performance’ite, mis siis oleks minusugusel seal üldse teha.

Mis võiks Teie arvates filmikunsti asemele tulla?

Kõrgkunstina tuleb tagasi teater. Nii imelik kui see ka ei ole, me peame arvestama ühe reaalse asjaga. Proportsionaalselt on teatrikülastajate osa vähenenud, aga oma absoluutarvult, ma arvan, on teatrikülastajate arv olnud kakstuhat aastat järjest stabiilne. Näitleja füüsiline suurus on nii suur nagu ta on ja teda on näha mitmekümne meetri pealt, järelikult teatrisaali suurusel on omad mõõtmed. Teatrisaal ei saa olla palju suurem kui ta juba praegu maksimaalsetel tingimustel on. Ütleme juba Linnahall on teatri seisukohast võttes jama. Me näeme seda, nüüd kus teater tuuakse välja staadionitele ja kus ooperilauljad laulavad niimoodi, et mikrofon on pähe kinnitatud, selles mõttes teatrikunst ei sure minu meelest kunagi ära. Ameerikas olles olen avastanud selle off-Broadway, Broadway[17] kõrval olevad teatrid, kus tehakse tõelist kunsti. Kui sa lähed sinna sisse, siis esiteks kõikidest toolidest on vatitutid väljas, siis taburetil on kolm jalga, siis see vanamutt, kes sul seda piletit rebib, on selline kehvakene ja eesriides on auk see, aga sealsamas sünnib kunst.

Mis Teie arvates on selleks põhjuseks, et kunstiinimesi ei huvita õigus. Vähemalt nad suhtuvad halvasti seadusandlusesse ja muudesse sellistesse asjadess?

Kunst teataval määral on ühtpidi seaduse vastand, kunsti eelduseks on vabadus, seaduse eelduseks on kord. Teisest küljest on olemas esteetika seadused, siis esteetika seadused, millest peab kinni pidama, ei lange kokku juriidiliste seadustega ja sageli ka eetiliste seadustega. See, et eetiline on esteetiline ja esteetiline on eetiline, on ainult üks võimalikke kombinatsioone. Kõige parem näide kunsti seaduse vastandlikkusest on tsensuur. Kuid samal ajal on olemas juriste, kes on osanud oma eriala panna teenima kunsti funktsioone. Meil ei ole vaja kaugele vaadata, mõtleme näiteks Jaan Krossi peale. Tegelikult Jaan Krossi ”Neli monoloogi Püha Jüri asjus” on ju puhtalt juriidiline küsimus, kas inimene saab tsunfti sisse või mitte, ”Rakvere romaan” on ju puhtalt juriidiline küsimus, ”Keisri hull” on küsimus põhiseaduslikest alustest. Ei maksa unustada, et Jaan Kross oli riigiõiguskateedri juhataja pärast sõda. Maailmatasemel näitena on Franz Kafka, kus seaduse tekst ning seadus ja õigus kui niisugune on muutunud kunstilise mõtte väljendamise vahendiks. Kafka oli professionaalne jurist, kusjuures minu arvates ühes kõige igavamas õigusharus, nimelt kindlustusõiguses. Kui tema kindlustusõiguse pinnalt oli võimeline kirjutama ”Protsessi”, siis tõenäoliselt on küsimus ikkagi selles, et õigus ei ole oma olemuselt nii vastandlik. Juura väärtus kunstile on selles, et juura on reeglistik, mida annab manipuleerida. See on reeglistik, mis on kõigile teada ja järelikult, kui sa seda reeglit juba natukene murrad, sellega sa oled sõnumi edasi andnud. Mispärast on nii populaarne zhanr dektektiivkirjandus? Kõik need elemendid, juurdlus, ülekuulamine, eeluurimine, näpujälgede võtmine, moodustavad dektektiivkirjandusest 15-20% ja kuidas sa saad kirjutada isegi kõige nigelamat kriminaalromaani, kui sa ei järgi kriminaalprotsessi reegleid või kasvõi haldusõiguse reegelid? Kes on politseinik ja kes ei ole? Selleks, et juura reeglistik muutuks kergemini manipuleeritavaks, on olemas üks trikk, mis eksisteerib absoluutselt kõikides dektektiivromaanides. Ühelt poolt mingi tuim riiklik politseinik ja teisest küljest loominguline arenev dektektiiv. Ütleme nagu Lestrade versus Sherlock Holmes, või siis Archie Goodwin versus Nero Wolfe[18]. Keegi, kes toob sisse selle nõndanimetatud tavamõistuse ja see tavamõistus võib olla siis kas tuim või loominguline, aga justnimelt selleks, et rõhutada seda juura puutumatust. Nii et ühest küljest on kunstnik väljaspoolt juurat nagu abitu, juura püüab teda nagu maha suruda, aga kunstnik kes juurat tunneb, temal on jällegi eelis. Kusjuures väga tugev märgisüsteem on veel juures millega saab midagi edasi anda. Mõelge ainuüksi vanglakirjanduse peale, Varlam Shalamov[19], Sergei Dovlatov[20], Dostojevski ”Kirjad surnud majast” ning ”Kuritöö ja karistus”. See on selline kahe otsaga mäng.

Kui tuua Anton Hansen Tammsaare mängu, kes oli samuti jurist, siis ometi ta vastandas tõe ja õiguse?

Asi on selles, et õigus on formaalne, elu on sisuline. Ma toon teile näite Eesti praktikast, see kuulus Monika Mägi[21] altkäemaksu lugu. 99% inimestest olid veendunud et tegemist oli reaalse altkäemaksuga. Kas selle inimese sai kohtu alla anda? Ei saanud, sellepärast et tõendid olid kogutud ebaseaduslikult. Täna sa lased ebaseaduslikult kogutud tõendid läbi ja homme saad endale pealtkuulamisaparaadid. Võtame vastupidise situatsiooni, vennad Voitkad. Ühest küljest täiesti selgelt kriminaalkurjategijad, teisest küljest täiesti selge, et rahva sümpaatia oli nende poolel. Analoogia metsavendadega ja kangelastega. Siit tekkibki, et on olemas tõde, mis on kõigile enda oma ja me kõik otsime seda enda tõde, aga õigus objektiivses mõttes kui normide süsteem, on see, mis meid kõiki üheks liidab. Kui me sooritame ostu-müügi tehingu, siis see kuidas see tundub teile, hea või halvana, tähendab see õigusnorm mis ostu-müügi tehingut reguleerib, on teil ja minul ühesugune. Siin tekkib alati subjektiivse ja objektiivse konflikt. Konflikt stabiilse õiguse ja kogu aeg muutuva maailma vahel. Õiguse ideaal on see, et kõik asjad korduksid, et mitte kunagi mitte midagi ei muutuks. Juristi kõige suurem vaenlane on seaduseandja, kes võib seadust muuta. Revolutsioon on juristi õudusunenägu. Jurist on alati eilse poolt, jurist on alati üleeilse poolt. Samal ajal, kui elu ise on iga päev uus ja homme.

Friedrich Martensile[22] tuginedes aga just rahvusvaheline õigus ei ole nii formaalne või vähemalt on palju rohkem eluga täidetud?

Eksisteerib ka selline seisukoht ja sellel ei puudu oma alus, et rahvusvaheline õigus ei ole üldse mitte mingisugune õigus vaid tegemist on mingisuguse rahvastevahelise suhtlemise moraaliga. Põhjus on väga lihtne. Kui te rikute rahvusvahelist õigust, mis siis juhtub? Venemaa ei anna Eesti presidendi auraha tagasi, so what? Me räägime, et meie 70 miljonit on kinni külmutatud Moskva pankades, mis siis? Selles mõttes rahvusvaheline õigus ei olegi nagu päris õigus. Rahvusvaheline õigus ju andestab igasuguseid asju.

Teist meenub ka pruun broshüür ”Anglo-Ameerika õigusfilosoofiast”. Mis Teil siis domineeris tol hetkel, kas filosoofia või õigusteadus? kas mingil hetkel te nagu püüdsite pöörduda filosoofia poole?

Formaalne põhjus oli äärmiselt lihtne. Kui ma otsustasin, et ma jään teaduslikule tööle edasi, see oli kuskil 1975. aastal, aga riigiõigusteooria kateedris ei olnud aspirantuuri kohta ja mul olid õigusteaduskonnas ka mõningad konfliktid paari õppejõuga. Siis lihtsalt, Jaan Rebane[23] oli see mees, kes pakkus mulle aspirantuurikohta kõigepealt puhta filosoofia vallas. Kui ma aga nägin juba ette ära, et ma pean tegema seal filosoofia ajaloo eksamit Blumile[24] ja Tõnu Luik[25] ja niisugused mehed ees, siis mõtlesin, et sellest ei tule küll mitte midagi välja. Selle asemel ma nagu leidsin mingisuguse kesktee, kusjuures mul oli ka väga hea teenäitaja ees olemas. Andrus Pork tegeles metodoloogiaga, täpsemalt tema teema oli seletus ja kirjeldus ajalooteaduses. Mind hakkas huvitama, mis asi on spetsiifiline juura meetod ja mis asi on tõlgendus. Aga tõlgendusega juuras olid tegelenud just anglo-ameerika lingvistid, lingvistiline filosoofia ja lingvistilise juura rajajad ja nii ta läks. Nii et see oli lihtsalt mitmete intellektuaalsete voolude kokkusattumine, ma ei ole näinud siin mingisugust olulist vahet. Ma arvan, et uurimused Kafkast on puhtfilosoofilise iseloomuga ja kahtlemata, kui ma olen kirjutanud siin presidentaalse ja parlamentaarse võimu vahekorrast ning Eesti Põhiseadusest, siis see on jälle puhtjuriidiline.

Kas ameerika süsteem meeldib Teile rohkem?

Ma ütleksin niimoodi, et ma ei mõista teda hukka. Need süsteemid millega ühiskond ise rahul on, on selle ühiskonna jaoks head. Ameerika süsteemi ületoomine Eestisse ei ole võimalik ja vastupidine ei ole ka võimalik. Ainus koht, kus me koos Rein Langiga püüdsime ameerika süsteemi sisse tuua, väga praktilistel ja poliitilistel kaalutlustel, kui me tahtsime, et Eesti Põhiseadust hakataks parandama mitte jooksvalt, tekstijuppide kaupa, vaid parandustena, nii nagu seda tehakse USA-s. Põhjus oleks olnud selles, et inimesed näeksid kuidas oli tekst enne ja kuidas ta on muutunud nüüd. Nüüd me oleme tegelikult juba muutnud Eesti Põhiseaduse väga fleksibiilseks sel teel, et muutsime kohalike valimiste tähtaegu, mida keegi ei pannud tähelegi ja mis on tegelikult minu arvates äärmiselt halb. Ei, ameeriklastele on ameerika süsteem hea ja meile on jälle meie oma ja siin ühtteist võib ju üle võtta, aga põhimõtteliselt juba on täiesti mõtetu hakata seda üle tooma.

Võrdleksime lühidalt Eesti ja USA kõrghariduse taset.

Ameerika ülikoolide lõpetajad on sageli paremad kui Eesti omad, samal ajal kui ülikooli astujad on palju viletsamad. Ameerika heades ülikoolides toimub mingi müsteerimum, kus piltlikult öeldes tehakse sitast saia. Väga kehv kontingent tuleb sisse ja head spetsialistid tulevad lõpuks välja. Aga ainult heades ülikoolides. Teine väga oluline nüanss on minu arvates veel see, et ka meie viletsate ülikoolilõpetajate üldkultuuriline ja maailmavaateline silmaring on hoopis midagi muud kui Ameerikas. Ameerika raamatupidaja on kitsa spetsialiseerumisega ja tema juurde te juba ei lähe küsima, millal sa viimati kontserdil käisid, sest sa tead väga hästi, et ta ei ole kontserdil käinud mitte kunagi ja ei lähegi sinna.

Aga mida Te ütleksite väite kohta, et USA ühiskond on see nõukogude ühiskond, mille need, kes peale NEP-i[26] Venemaalt välja saadeti, seal üles ehitasid.

Täiesti nõus. See, et USA-s on praegu demokraatiaga probleemid, on täiesti tõde. 1996. ja 1997. aastast on USA-s ilmnenud tendentsid, mis jätavad küllaltki halva mulje. Praegu väga paljud ameeriklased, ka analüütikud, ajakirjanikud, telekommentaatorid, küsivad kas meil on veel demokraatia alles või mitte ja üks standartsemaid vastuseid, mida praegu võib kuulda – jah, USA on veel vabariik, kuid ta ei ole enam demokraatia. See võib vastata täiesti tõele. Seejuures ma ka vastaksin sellele niimoodi – ma ei ole kaugelki kindel, et demokraatia on ainus ja alati parim ühiskondliku arengu vorm. Sügavas südames ma olen alati arvanud, et valgustatud monarhia on alati targem kui mistahes vabariik. Kui me hakkame lihtsalt mõtlema selle peale, mida on teinud Maria Theresa Austria-Ungari Impeeriumile või prints Albert[27] on teinud Inglismaale või Aleksander I või Aleksander II on teinud Venemaale. Tõenäosus, et kuningal sünnib loll poeg ei ole palju suurem, kui et rahvas valib lolli mehe presidendiks. Kui te võtate praegu kogu ajaloo, puhtinimlikul tasandil, kes on teile inimesena kõige sümpaatsem? Kui ma annan praegu nimekirja, võtame siis George W. Bush, Vladimir Putin, Jacque Chirac, Gerhard Shröder, Tony Blair ühelt poolt ja teiselt poolt prints Charles? Selles mõttes ma demokraatiat väga nagu ei absolutiseeriks. Parallelid Euroopa Liiduga. Oluline erinevus Ameerika Ühendriikide ja Euroopa Liidu vahel seisneb aga hoopis mujal ja see on majandusliku juhtimise meetodites. Ameerika Ühendriikides on vaba turg. Tulemuseks on see, et ameerika hinnad on keskelt läbi 3-4 korda odavamad kui Euroopa omad. Ameerika Ühendriikide elatustase keskelt läbi on oluliselt kõrgem kui Euroopa oma. Euroopa Liit on sotsialistlik institutsioon, mille põhiliseks meetodiks ei ole mitte rahaline  vaid koguseline planeerimine läbi kvootide. Nii mitu tonni piima, nii mitu tuhat tükki mune, nii mitu tonni terast ja nii edasi. Niipea kui hakkab peale majandusliku planeerimise süsteem, hakkab majandus alla käima, mida me siis nüüd ka näeme. Küsimus ei ole mitte demokraatias ja selle puudumises. Küsimus on ikkagi selles, et ühel juhul on majandus efektiivne, teisel juhul on ta mandunud.

Mis on Eesti puhul alternatiiv Euroopa Liidule?

Vabaks jääda.[28]

Vabaks nagu Moldova?

Jääda vabaks ja iseseisvaks. Eesti peab säilitama oma olemasolevad suhted Euroopa Liiduga. Euroopa Liit on meie turg number üks, see ei kao mitte kusagile. Kuid meile peab alles jääma alternatiiv tekitada Eesti turul konkurents Euroopa Liidu ja Hiina, USA, Kanada, Hiina, Ukraina kaupade vahel. Ühesõnaga, meil ei ole mitte mingisugust pöhjust allutada ennast nendele kvantitatiivsetele piirangutele. Jutt sellest, et me jääme isolatsiooni, on jabur. Sellepärast, et need inimesed, kes on Eestisse investeerinud, ei ole mitte investeerinud siia Eesti Euroopa Liitu viimise või poliitilistel motiividel, nad on investeerinud Eestisse sellepärast, et Eestis on kasulik. Niipea, kui nad hakkavad Eestis kahju saama, nii nad viivad need investeeringud välja, ole sa Euroopa Liidus või kus iganes. Järelikult, Euroopa Liiduga ühinedes ühineme me väikse alliansiga kuhu kuulub 15 riiki ja me lükkame ennast välja maailmast kui tervikust, kuhu kuulub 200 riiki. Muide, on millegipärast jäänud selline mulje, et kõik maailma riigid kuuluvad ÜRO-sse. ÜRO-sse kuulub ainult 2/3 maailma riikidest, tähendab ÜRO-s on tõepoolest 181 liiget, maailmas on umbes 270 riiki. Nii et alternatiiv oleks iseseisev vaba normaalne sõltumatu Eesti, mis alluks Maailma Vabakaubandusorganisatsiooni tingimustele ja reeglitele. Ühesõnaga, jätta nii nagu ta on. On olemas üks vana torulukksepa tarkus, ära puudu seda toru mis ei leki. Ära paranda seda masinat, mis töötab. Me ei tea miks, aga Eesti majandus töötab, mis me lähme siis teda suskima.

Kas Teile ei tundu, et võrdlused Norra või Shveitsiga on nagu teisest ooperist. Nad kuuluvad Euroopa ühtsesse majandusruumi, nendel on juba ammused ajaloolised sidemed.

Meie kuulusime Euroopa majandusruumi natuke varem, oluliselt varem kui Norra ja palju tugevamini kui Shveits, mis oli teatavasti üks kõige konservatiivsemaid ja mahajäänumaid riike. Lõppkokkuvõttes, ega valdeslaste liikumine[29], kõige konservatiivsem, tagurlikum ja pimedam kristlik liikumine, ilmaasjata Shveitsist alguse ei saanud. Shveits oli isoleeritud oma Alpi aasade ja mille muuga. Nii et meie oleme igaljuhul kauem Euroopa kui Sveits ja rohkem Euroopa kui Norra juba täna. Me peaksime jääma Eestiks. Eesti tuleviku jaoks on olemas kaks väga olulist punkti. Esiteks on transiit, nii see, mis juba eksisteerib ja suhete korrastamine Venemaaga ühelt poolt. Kas te olete tähele pannud, kui palju on igasuguseid suuri Hiina ülemusi siin käinud? Sellepärast, et neil on vaja Hiina kaupade Vene transiidi jaoks, et teises otsas oleks vaba sadam.

Venemaa juba loob neid vabu sadamaid Peterburi piirkonnas.

Praegu hakkabki see asi niimoodi minema. Niipea kui me oleme Euroopa Liidus sees, nii me kaotame. Tax free on juba nagunii läinud, Vene vabakaubasadamaid suurendatakse. Ühesõnaga, see on meie transiidi lõpp. Samal ajal ma arvan, et tegelikult see oleks meie tulevik. Mida muide tähendab transiit? Transiit tähendab, et riigist A viiakse riiki C kaup läbi riigi B. Kui nüüd A ja B langevad omavahel kokku, siis see ei ole transiit, vaid see on üle piiri sisselaskmine.

Transiidil on ka väga ohtlik pool. Eesti võib muutuda mingiks vahejaamaks, kus lokkab varimajandus. Teie stsenaarium on positiivne stsenaarium, aga on olemas kahtlemata ka  negatiivne stsenaarium.

Tsiteerin suursaadik Tiit Matsulevitshit: transiit on igati positiivne sellisel juhul kui jääb ära igasugune susserdamine.

Aga kas jääb ära?

Kui me oleme täna  tast enamvähem jagu saanud, siis ega ta homme hullemaks ei lähe. See ei tähenda seda, et kui me oleme Euroopa Liidust väljas, et on õnn majas. Riskid on olemas. Ma lihtsalt tahan väita, et riskid Euroopa Liidus on oluliselt suuremad. See on üks moment. Teine moment, Eesti peab ära õppima veel ühe asja ja sellesse tuleb suhtuda ka väga külmalt. Me ei saa kunagi iseseisvateks, majanduslikult iseseisvateks täistootjateks. Meie ülesanne on pulkade tegemine teistele.

Oleneb, mis pulgad. Kosmosetehnoloogias võib mõnest pulgast kõik sõltuda.

Absoluutselt. Küsimus on selles, kuidas neid riske maandada. Euroopa Liit ei puutu üldse asjasse. Kuidas suures maailma majanduses kaasa mängida, kuidas leida alternatiive, selles on meie tarkus ja tulevik. Mitte sidumine ennast ühe alliansiga.

Geograafilise asukoha poolest võiks olla loogiline, et turg number üks on Venemaa.

Absoluutselt.

Kas Te ütleksite mõned oma visioonid laiemalt, kuidas maailm areneb?

Eelolevad viiskümmend kuni seitsekümmend aastat areneb maailm täpselt nii nagu arenevad Ameerika Ühendriigid. Eelolev maailm on ameerika maailm ja tõenäoliselt pärast seda, kui see maailmaring on enda täis teinud, nihkub raskuskese kusagile Aasia kanti. Laias laastus ma ütleksin niimoodi, Euroopa on omadega läbi. Euroopasse on tore sõita nagu muuseumisse. Me peame nägema Euroopat just sellena mis ta on, muuseumina, aga mitte tsivilisatsiooni edasiviijana. Kas selles on midagi traagilist? Meile jah. Me oleme eurooplased, meile meeldib Euroopa ja me tahame, et Euroopa jääks alles ja kurb on näha, kuidas Euroopa kaob. Teisest küljest on olnud kunagi Egiptuse tsivilisatsioon, kadus, ei juhtunud midagi. On olnud keskaeg, kõik tsivilisatsioonid on tulnud ja on läinud, igaühel on olnud mingisugune oma panus. Küsimus on lihtsalt selles, kuidas me selles situatsioonis praegu ellu jääme. Kui me praegu räägime Eesti iseseisvusest, ma ei ole kaugeltki kindel, et see on mingisugune teema ütleme 30-40 aasta pärast näiteks teie pojapojale üldse läheb korda, oli kunagi Eesti või ei olnud, oli seal mingisugune Tammsaare?. Ma arvan, et see probleem lakkab eksisteerimast. Meie jaoks on valus sellele mõelda, aga me oleme juba nii angliseerunud. Me oleme ühe väga ilusa, väga kena tsivilisatsiooni lõpus, naudime teda seni kuni teda veel on.

Islami ohtu Te ei karda?

Mis siin karta? Ma arvan, et see võitlus jääb kestma, aga eelolevaks 50-70 aastaks on võitja palja silmaga näha. Islami shanss on null. Lihtsalt õhtumaise tsivilisatsiooni mantlipärija Ameerika Ühendriigid on niipalju võimsam, mistõttu siin probleeme ei tohiks üldse mitte mingisuguseid olla.

Palun kommenteerige lühidalt oma ideed presidendireformiks või siis näiteks presidendi ja peaministri funktsioonide ühildamist või siis riigipea funktsioonide viimist ühiskondlikule alusele.

Rangelt võttes oleks see tegelikult kõige kavalam. Esiteks presidendi ülalpidamiskulud on Eesti kohta minu arvates piisavalt suured, alates kallasradade kinnipanemisest, igasugused korteezhid ja nii edasi. Piisab tegelikult sellest kui  riigipea ühel või kahel päeval võtab suursaadikud ja igasugused delegatsioonid vastu. Mõnikord sõidab visiidile ja üldiselt tema põhitöö peaks olema midagi muud.

Kas see idee on algupärane või on maailmas teisi samasuguseid?

Näiteks Shveits. Shveitsis on roteeruv president, kus presidendiks on kabineti minister. Kui ma ei eksi, siis praegusel hetkel Shveitsi presidendi funktsioone täidab rahandusminister, aga see käib ministeeriumide tähestiku järjekorras[30].

See ei ole ikkagi päris ühiskondlikel alustel.

Ühiskondlikel alustel ei tähenda seda, et mees peab seda oma tasku peal tegema. Dinee ja banketi arve peab ikka riik kinni maksma ja kui ta läheb välisvisiidile, siis ta ei pea omast taskust piletit ostma. Ta ei saa selle eest palka, aga ta saab kulud tasa. Selles mõttes, miks president ei võiks olla Eri Klas? Minu idee oli tegelikult Mart Poom kui mängugraafik võimaldab. Meile on kogu aeg väga tähtis argument, et kas oskab keelt, aga oskab ju keelt. Teine variant on üldse see instituut ära likvideerida ja ühendada mitte juba peaministriga vaid riigikogu esimehega. Teiste sõnadega minna selle riigivanema mudeli juurde tagasi.

Kuidas Teil Kafkast ja õigusemüüdist raamatu kirjutamine edeneb?

Edeneb muidugi halvasti. Me peame arvestama siin veel ühe asjaga. Puhta teoreetilise teaduse jaoks ei ole vaba turg mitte kõige ideaalsem olukord. Kui sa pead iga päev õpetama ja kui sa pead palga eest tööd tegema ja kui sa pead tegelema praktilise jurisprudentsiga, siis sellisteks mõtisklusteks lihtsalt jääb üha vähem aega. Mulle on kahte aastat vaja. Humanitaarintelligentidena peame me aru saama, et me ei ole turuline kaup. Nii kurb kui see ka ei ole. Selles mõttes ei saa öelda, et ma oleksin niiväga Kafkale orienteeritud, aga ma katsun teda ikka lugeda ja teha. Ma ütleksin nii, et materjal on mul põhimõtteliselt kõik koos, nüüd oleks lihtsalt vaja pihta hakata. Võtta teda mitte ainult Kafkana, vaid just nimelt lähtekohast, et õigus kui müüt ja õigus kui mütoloogilise mõtlemise üks vorme. Mitte õigus kui keel, vaid just õigus kui müüt, tähendab see mis ei arene minevikust tulevikku lineaarselt nagu jutustus, vaid see mis toimub kontsentriliste ringidena nagu müüt, nii nagu on Meletinski, Jakobson ja ka Lotman seda mõistnud.

Kas poliitika on Teile südamelähedane asi?

Üldiselt ei ole. Lauristin[31] lihtsalt tõmbas mu sinna, siis kui see Rahvarinde aeg hakkas käima. Üldiselt ma ei kahetse, sest ma nägin väga palju huvitavaid inimesi ja ma sain väga palju vajalikke asju ära teha. Esiteks, tollel hetkel oli selge, et MRP-ga tegelemiseks oli juristi vaja. Lippmaa[32] teadis väga palju faktoloogiat, aga juriste neil ei olnud eriti palju võtta. Teiseks, mul oli ka vastav kraad olemas. Ei olnud ühtegi teist inimest, kes oleks autoriteetselt võinud formuleerida suveräänsusdeklaratsiooni ja suveräänsuse mõistet nii, et see läks praktiliselt kõikide taasvabanenud riikide põhiseadustesse sellel kujul nagu ma ta tookord formuleerisin. Mina ise laenasin selle ajaloost Jean Bodinilt[33]. Need olid paar-kolm väga kitsast, väga spetsiifilist asja, mida ainult mina sain tollel hetkel teha. Pärast seda oli minu aeg möödas ja sellepärast ma sõitsingi südamerahuga ära USA-sse tavalisele pedagoogilisele tööle, kuhu mul oli kutse juba varem olemas. Sealt alates ei olnud mul poliitika vastu kõige vähematki huvi. Kusjuures see, et mind pärast tagaselja valiti ilma igasuguse valimiskampaaniata Riigikogusse, tuli mulle täieliku üllatusena.

Nõusoleku Te pidite ju ometi andma.

Loomulikult, saja esimesele kohale Reformierakonnas. Siim Kallas palus, et tal on uus partei ja et kas ma olen nõus. Nii see läks. Nüüd ma olen endale öelnud seda, et ma loobun poliitikast, mida ma olen reaalselt ka teinud. Siin on kaks teemat mis ma olen iseenda jaoks valmis mõelnud. Tähendab Eesti suveräänsuse eest, mille deklaratsiooni üheks autoriks ma koos Fjukiga[34] olen, Eesti suveräänsuse eest ma seisan lõpuni. Seni ajani kui veel on mille eest seista ja kui me oleme Euroopa Liidus sees, siis käigu kogu see asi kuradile. Teine asi on see kui ma näen, et venelastele või vene vähemusele hakatakse Eestis liiga tegema.

Kas neile tehakse liiga?

Esiteks neile ei ole liiga tehtud ja neile ei hakata liiga tegema. Aga enda jaoks ma olen selle teema kõrvale pannud, et see veel tooks mu poliitikasse tagasi. Täpselt samamoodi nagu ma sõdisin eestlaste eest Moskvas, olen ma valmis sõdima venelaste eest Eestis. Mõlemad on alati olnud vähemuses. Need on kaks teemat, mida ma enda jaoks olen kõrvale pannud.

Õpetaja amet Teile meeldib?

Jah. Jään korraliseks professoriks ja kuni see dekaani amet ei tapa mind päris ära, ma olen nõus seda ametit veel edasi pidama. Rektori kohta on mulle elus pakutud kolm korda. Nendest kaks korda tõsiselt ja üks kord prooviks. Peale selle ma ei ole teadusadministraator, vaid ma leian, et ma olen veel loov teadlane. Dekaani ameti mahapanemise plaan oli mul sel aastal, aga nüüd tõenäoliselt ma jään mõneks ajaks edasi. Lisaks sellele on mul puhtalt teaduslikud kavad, perspektiivid milledest umbes 50% on seotud USA-ga.


[1] Nikolai Vavilov (1887-1943), vene geneetik ja põllumajandusteadlane.

[2] Saraatovist

[3] Pjotr Stolõpin (1862-1911), Venemaa peaminister 1906-11.

[4] Ameerika kirjaniku James Fenimore Cooperi (1789-1851) looming

[5] Kurt Vonnegut (1922-2007), ameerika kirjanik, pärit Indiana osariigist.

[6] Tol ajal Tartu I Keskkool, praegu Hugo Treffneri Gümnaasium.

[7] Raimund Kull (1882-1942), dirigent ja helilooja

[8] Ernst Idla (1901-1980), eesti päritoluga hiljem Rootsis tegutsenud võimlemispedagoog.

[9] Jüri Kivimäe (1947), ajaloolane.

[10] Artur-Tõeleid Kliiman. (199-1941), õigusteadlane.

[11] Jüri Uluots (1890-1945), õigusteadlane ja poliitik.

[12] Andrus Pork (1949-1994), filosoof

[13] Pork – sealiha (inglise k.).

[14] Vladimir Võssotski (1938-1980), vene näitleja. Tema abikaasa Marina Vlady (1938), vene päritolu prantsuse näitleja.

[15] Eldar Rjazanov (1927), vene filmirezhissöör.

[16] “Annie Hall” (1977) rezhissöör Woody Allen.

[17] Tänav New York’is, tuntud ka oma teatrite poolest.

[18] USA detektiivkirjaniku Rex Stout’i  (1886-1975) looming

[19] Varlam Shalamov (1907-1982), dissidentlik vene kirjanik, suri psühhiaatriahaiglas.

[20] Sergei Dovlatov (1941-1990), vene kirjanik, elas alates 1978 USA-s.

[21] Monika Mägi (1932), advokaat.

[22] Friedrich Fromhold (Fjodor) Martens (1845-1909), Pärnust pärit vene õigusteadlane ja diplomaat, Nobeli preemia laureaat, kellest on kirjutanud ka Jaan Kross.

[23] Jaan Rebane (1924-1993), filosoof.

[24] Rem Blum-Russak (1925-1989), filosoof.

[25] Tõnu Luik (1941), filosoof.

[26] Novaja Ekonomitsheskaja Politika, 1921-1928 N.Liidus juurutatud kapitalismi sugemetega majanduspoliitika.

[27] Prints Albert (1819-1861), Briti kuninganna Victoria abikaasa, päritolult Saxe-Coburg-Gotha hertsogidünastiast.

[28] Intervjuu toimus 2003.a. suvel, kui rahvahääletus Euroopa Liiduga liitumisest ei olnud veel toimunud.

[29] Protestantistlik liikumine, millele pandi alus küll 12.sajandil Lyonis, Prantsusmaal ja praegu eksisteerib põhiliselt Põhja-Itaalias.

[30] Vastavalt Shveitsi põhiseadusele, on riigipea president, kelle parlament valib valitsuse liikmete seast üheks aastaks ilma tagasivalimisõiguseta. Mõeldud on siinjuurest ilmselt Kaspar Villigeri (1941), kes oli president 2002-2003; 2003 valiti presidendiks senine sotsiaalminister Pascal Couchepin (1942).

[31] Marju Lauristin (1941), sotsiaalteadlane ja poliitik.

[32] Endel Lippmaa (1930), füüsik, keemik ja poliitik.

[33] Jean Bodin (1529-1596) prantsuse jurist ja õigusteoreetik.

[34] Ignar Fjuk (1953), arhitekt ja poliitik.

MÄLU LABÜRINTIDES EKSLEMAS (Intervjuu Heiki Ahoneniga)

intervjueeritav: Heiki Ahonen

koht: Okupatsioonimuuseum, Tallinn,

aeg: neljapäev, 24. juuli 2003, kl 9:00 – 11:00

intervjueerijad:

Holger Mölder,

Indrek Olmaru

Pole tähtis, kas aega on mööda läinud kolmveerand tundi, kolmveerand aastat või kolmveerand sajandit, kui küsimuse all on inimese mälestused. Mälestuste mälestused annavad lisamõõtme, need, mis kunagi ei ole olemas olnud, aga mis peavad olemas olema, et maailm oleks täis. Mäletan esimest kogemust mälestuste mälestuse teemal ja mäletan, et mu mu silmad olid veekalkvel. See oli Vargamäel, kadunud Krõõda riidekirstu kohal, kus kellegi võõraid mälestusi mäletati. “Aga sellele ei pea mõtlema, sellele ei pea koguni mitte mõtlema. Ja ei Vargamäel ega kusagil mujal pea ühegi vana kirstu juures seisma ega tema lõhna haistma, kui ei taha, et ärkaksid mälestused ja mälestuste mälestused…” Tahta äratada üles väikse mälestustekimbu lõhnad, see oli eesmärk. Üks kimp mälestusi, ühed lõhnad ja maitsed, kas seda on vähe? Ühekülgses maailmas ennast teostavaid inimesi on maailm täis, aga kust leida neid mehi ja naisi, kes teostaksid neid võimalusi, mida pakub vastuoluline maailm. See küsimus ulatub üle mälestuste.

I.O.

Millised on kõige varasemad lapsepõlvemälestused ja kuidas on see mõjutanud Teie edaspidist saatust?

Ega ei ole ausalt öelda. Sündisin 1956 aastal Pärnus. Näiteks mäletan, kuidas ma esimesse klassi läksin ja enne seda on lünklikud mälestused mingitest kartulitalgudest kusagil maal. See oli ema tuttavate sugulaste talu sinna Võiste poole, ma ei mäleta, mis selle koha nimi oli. See oli suhteliselt suur majapidamine ja seal millegipärast käidi ja võeti kartuleid ning tapeti lambaid. Seal ma mäletan et… Mäletan, et ma koolis ei käinud, aga võib-olla käisin ka. Kooli algusest ei ole mul absoluutselt mingeid mälestusi.

Teie nimi ei ole päris eestipärane.

Minu vanaisa oli ingerlane, kes tuli Eestisse enne esimest Eesti Vabariiki.

Kooliskäimine toimus siis Pärnus.

Jah. Pärnu Lydia Koidula nimeline II Keskkool.

Õdesid-vendi Teil ei ole?

Ei.

Oli Teil sel ajal mingeid huvisi?

Ei mäleta mingeid huvisi. Sunniti marke korjama ja sunniti käima võrkpallitrennis.

Millal see võis olla? Olete sündinud 1956.

Mäletan, et meil oli nurga peal pood, toiduainetepood. Ja ilmselt sel ajal talonge ei olnud. Täiskasvanule oli vist eraldatud kilo jahu või oli see suhkur ja lapsele nagu pool ja kuna meid oli siis 2,5 inimest, siis mina käisin sellel järgi. Ju siis poemüüja teadis, tegi mingeid ristikesi, aga kas see oli nüüd Hrustshovi või Brezhnevi ajal, ma ei mäleta. Ma käisin ainult kaheksa klassi keskkoolis. Siis tulin Tallinna, 1972 ilmselt, ja asusin Tallinna Ehitus-ja Mehhaanikatehnikumi õppima geodeesia erialale. Elasin ühiselamus. Erilisi huvisid sellest ajast nagu ei mäleta. Noh, nagu ikka sel ajal, rockmuusika, alt laiad püksid, püksteõmblemine.

Kas see koolivalik oli juhuslik?

Oletatavasti. Mu ema töötas sel ajal maaparanduses, võib-olla see kuidagi mõjutas. No hiljem on ema rääkinud, et mina olevat väidetavasti tahtnud saada kas korstnapühkijaks, kirjanikuks või näitlejaks. Minu enda mälestustes on see nii, et mina tahtsin saada kas kirjanikuks, näitlejaks või kelneriks. Ja igal asjal oli põhjendus, mis tagantjärele kõlab loogilisena. Minu vanaema[1] kuulus Eesti ajal niisuguse esimese põlve Pärnu haritlaskihi hulka. Tema tuttavate hulka kuulus näiteks Johannes Semper, kes ühele tema sünnipäevale tuli isikliku “Volgaga”. Siis tundus, et see on väga hea amet. Näitlejaga oli jällegi nii, et minu emal oli omal ajal üks tuttav, kel oli omakorda üks meestuttav, kes töötas Pärnu teatris. Temal olid suured kõrvad ja temal siis teatri kulul lõigati need kõrvad natuke pea ligi. Kuna mina poisikesena häbenesin oma suuri kõrvu, siis tundus omal ajal, et see on ainus võimalus, kuidas ma saaksin seda probleemi lahendada. Aga kelnerite suhtes ma lihtsalt arvasin, et nad teenivad hästi. Tõsiasi on see, et minust hiljem sai korstnapühkija, nii et võib-olla tõesti ma olen sellest kunagi ka lapsepõlves unistanud.

Kas huvi poliitika või siis Eesti mineviku, ajaloo vastu, millal see avaldus?

Ühel hommikul ma ärkasin ja tundsin, et pean selle vabaduse eest võitlema, siis ostsin endale valge hobuse ja saabli! … Ei, ma ei tea. Need, kes seda väga täpselt mäletavad, kuidas see algas, on minu meelest alati kahtlased, aga see tuli kuidagi iseenesest ja tasapisi. Ja pealegi see ei olnud mitte huvi poliitika vastu, vaid huvi ikkagi rahvuse säilimise vastu.

Kuidas ema neiupõlvenimi oli?

Parek.

Lagle Parekiga on Teil sugulussidemed?

Ta on mu ema õde.

Kas emapoolse suguvõsa mõju  edasise saatuse kujunemise osas oli olemas?

Noh, kuna mingil hetkel emapoolne vanaema jäi vanemaks ja viletsamaks, tema elas muidu üldiselt Tartus, siis, mingil hetkel, ma käisin poisikesepõlves või koolipõlves palju Tartus. Seal oli mingisugune sõpruskond kujunenud. Siis ma muidugi elasin oma tädi juures ja seal oli vanaema. Vanaisa[2] lasti maha 1941.a. Isapoolsest suguvõsast ma tean hästi vähe. Ma tean, et isapoolsel vanaisal oli umbes seitse õde ja ma tean, et mu isa kunagi veel külastas neid peale laagrist lahtisaamist, aga mina neid kedagi ei tunne. Paar aastat tagasi oli mingi situatsioon, kus suri ära üks viimaseid vanaisa õdesid ja kuidagi läbi kaugete sugulaste, siis laekus minu isale niiöelda pärandusejupikene.

Tehnikumi Te lõpetasite?

Jah, 1975.a.

Kas Vene sõjaväkke ei kutsutud?

Jah, ma läksin sõjaväkke. Teenisin Ukrainas Tshernigovi linnas. Kaks aastat.

Missugused mälestused on sõjaväest? Teinekord on inimestel sõjaväest väga erilised, üldsegi mitte halvad mälestused.

Ei ole eriti. Kui hilisemate vanglaastatega võrrelda, siis sellevõrra on hullem, et tingimused on tihtipeale sarnased, aga ühel juhul sa teoreetiliselt täidad oma aukohust ja oled andnud vande seda väga hästi täita, aga teisel juhul, kas siis õiglaselt või mitte, aga oled ikkagi millegi eest karistatud.

Kas eestlasi oli?

Jah, meie allüksuses oli umbes 10 eestlast, aga kogu selles, mis ta oli, pataljon või, seal oli ma arvan sadakond eestlast.

Mis üksusega tegemist oli?

Lennuväe koosseisus oli selline abipataljon, kus olid siis autojuhid ja need kes siis valvasid lennuvälju. Ühel päeval kutsuti mind välja ülemuste juurde ja küsiti, kas ma tahan seersandiks saada. See mees, ta oli ilmselt mingi praporshtsik, kes oli selle meie väikese allüksuse ülem ütles, et vaata, te eestlased olete üldse pikemad ja intelligentsemad. Lennuväge peeti sel ajal kuidagi liberaalsemaks või kuidagi edumeelsemaks mingitest teistest väeliikidest.

See on olnud tegelikult igal ajal niimoodi, kuna lennuvägi nõuab põhjalikumat haridust.

Noh, meie ülesannete juures seal nüüd küll mingit haridust vaja polnud. Aga tõsiasi on see, et sinna mind suunati. Poolteist aastat hiljem tuli välja, et ma ei ole komsomol ja sellest tekkis kohutav pahandus, sest tegelikult oli vist mingi kirjutamata seadus, et seersandiks ei tohi saada, kui sa ei ole komsomol ja nii ma jäingi nooremseersandiks.

Kas sõjaväes komsomoli ei sunnitud?

See teema ei tekkinud, sest eeldati automaatselt, et ma olen ja siis kui ma olin seal juba 1,5 aastat ära olnud, ja mul oli veel pool aastat jäänud, siis tundus see teema naljakana tõsta, sest minu argument oli see, et kui ma siiamaani olen läbi saanud, miks ma edasi ei saa.

Mis peale sõjaväge juhtus?

Peale sõjaväge ma tulin tagasi, läksin tööle vabariiklikku restaureerimisvalitsusse. See oli alguses Pärnus, hiljem Tallinnas, olin seal niiöelda tehnik. Seal tehti igasuguseid asju alates väljakaevamistest kuni värviproovideni ja joonisteni. Sel ajal olid kaks asja koos, hiljem nad lahutati ära. Nii uurimistöö kui projekteerimistöö olid koos.

Olete kunagi teinud näiteks kirjanduslikke katsetusi?

Ma olen noores põlves kirjutanud raamatu “Verine käsi”, mis põhimõtteliselt jutustas ümber ühte filmi, mul ei ole enam meeeles, aga kus mängis Alain Delon[3] ja kus ühelt üksikult saarelt leiti üles varandus ja mingeid relvi. Mille ma vihikusse kirjutasin, kirjutusmasinaid sel ajal ei olnud, ja ammugi mitte minul.

Lavakunstikateedrisse mineku huvi ei tekkinud?

Seda võimalust ei saanudki tekkida, sinna oli keskharidust vaja. Ja nüüd pärast sõjaväge hakata seda tegema, lõppkokkuvõttes oli vaja millestki elada ka. Sel ajal oli lavakunstikateeder teatud mõttes elitaarne õppeasutus, seal oli suur konkurents ja ma ei arvanud, et mul seal mingit shanssi oleks.  Võib öelda, et mulle ei tulnud see pähegi.

Muusika?

Ei. Ma olen laulnud lapsepõlves mingites poistekoorides ja isa on mind sundinud käima kitarritundides. Viisi ma ei pea.

Sport?

Ei, aga ma olen käinud korvpallitrennis ja mingisugusel koolidevahelisel võistlusel mängides olen tulnud Cesises kolmandale kohale, istudes varumeeste pingil.

Enne oli juttu rock-muusikast, oli see hobi?

Ei, see nüüd küll mingi hobi ei olnud. See oli pealiskaudne, pigem plaatide ostmine. Ma olin suhteliselt iseseisev ja teenisin suhteliselt hästi. Seetõttu moodustus neljateistkümnest plaadist koosnev plaadikogu, see oli nagu väike varandus.

Viiks nüüd jutu selle teema juurde, mida Teiega kõige rohkem seostatakse. Vastu olid paljud nõukogude võimule, aga aktiivne tegutsemine polnud just väga tavaline samm tolleaegses ühiskonnas. Kas see nõudnud ikkagi teatud psühholoogilise barjääri ületamist?

Jah, see tuli selles mõttes perekondlikku liini pidi, et tädi oli mulle juba sõjaväkke kirjutanud, et toimuvad mingid asjad, millest ma tol ajal isegi aru ei saanud. Kuigi, kui ma läksin sõjaväkke, siis ma mäletan, et ma peitsin kaks teksti ära. Üks oli mingi luuletus nimega “Punane hüdra” ja teine oli suhteliselt krestomaatiline tekst. Kust ma olin need saanud, ma ei tea, ja vaevalt, et ma neid väga mõtestasin või sügavalt nendega tegelesin, aga fakt on see, et nad olemas olid. Kui ma sõjaväest tagasi tulin, siis selleks ajaks oli juba välja kujunenud üks grupp, millega mul olid perekondlikud sidemed.  Olid siis Enn Tarto, Mart Niklus, minu tädi Lagle Parek, nüüdseks juba lahkunud Erik Udam, kes siis olid juba vangis olnud ja kes pusisid midagi Eesti-Helsingi asja, ja kuhu siis mina rõõmsalt liitusin. Muidugi, mina olin seal selline rohkem jooksupoiss, mitte mingi ideoloogiline argument. Ega nad väga ligidale kohe ei lasknud, see võttis ikka tükk aega aega ennem, siis kui tulid juba esimesed ülekuulamised. Seal grupis olid konkreetselt Enn Tarto ja Erik Udam need, kes olid nagu need mõtlejad.

Kes kodu ja perekond mõjutas Teid selles suunas?

See on niisugune kummaline küsimus. Ega meil kodus nendest asjadest eriti ei räägitud. Lauldi lorilaule ja räägiti anekdoote ja vahetevahel sõimati venelasi või nõukogude võimu või mis iganes. Minu isa pandi kinni 1947.aastal ja vabanes vanglast 1955.

Ta läks mingi nõukogudevastase tegevuse süüdistusega?

Jah, see oli üks grupp koolinoori, neil oli mingi organisatsioon ja ilmselt oli neil ka mingi plaan, aga ega nad ei olnud üldiselt suutnud midagi ära teha, eks ole. Sel ajal olid Pärnus kaks sellist suuremat koolinoorte protsessi. Ühes oli umbes 30 õpilast ja teises umbes 12, kuhu mu isa kuulus. Ta sai 10 aastat. 54 aastal peale Stalini surma vabastati kõik need, kes olid alaealiselt vangistatud. See vabastamine ise muidugi venis natuke.

Isa Teid siis ei mõjutanud?

Ühel päeval tulin mina koolist koju ja meil oli pisike korter ja igav ja televiisorit ei olnud ja raadiot ei olnud ja meie elu oli suhteliselt vaene ja miskipärast tuhnisin ma mingeid kappe ja järsaku avastasin ühes kapis niisuguse lisariiuli  ja selle seest leidsin ühe püstoli. Mäletan, kuidas isa minuga pikalt rääkis ja ütles, et seda pole olnud, ja on asju millest üldse ei räägita ja nii ja naa ja siis ta samal öösel tema enda väitel läks ja uputas selle. Minu isa oli poisike sõja ajal ja tema isa oli metsapraaker ja töötas Sindis. Busse siis ei käinud ja marssisid jala Sindi poole. Järsku tuleb metsast välja vene ohvitser, kes püüdis end neile alla anda. Vanaisa ütles, et tema lihtne metsapraaker, et tema ei tea, kuidas üldse vangi võetakse, et tal pole ka üldse mingit õigust. See ohvitser püüdis ikka alla anda ja lõpuks sattusid jutu peale, et mingu parem Riia poole, et sealt siis saab kuidagi minema või midagi taolist. Kuuldavasti sealkandis veel sakslasi ei olevat, aga soovitus oli, et lahkub sel tingimusel, et ta annab ära oma püstoli. Sellesama püstoli, millest nüüd praegu on kohutavalt kahju ajaloolises mõttes, et see on ära uputatud. Aga kuna mu isa umbes kümme aastat peale vabanemist regulaarselt kutsuti välja julgeolekusse ja püüti värvata ja ähvardati uute asjadega, siis ….

Kas eestiaegset kirjandust ei olnud kodus?

Meil ei olnud absoluutselt midagi. Kuna minu emapoolsed vanavanemad, üldiselt nad kõik olid suuremal või vähemal määral olnud küüditatud või vangis, siis selleaegseid esemeid ei ole üldse olemas.

Kas välismaiseid raadiosaateid kuulati?

Ei, ma ütlesin, meil ei olnud raadiot kodus. Ma mõtlen seda lapseaega. Hiljem muidugi, kui mina juba tööl käisin, siis ma juba ostsin raadioid. Need lainealad olid lühendatud, et nad ei satuks sellistele sagedustele ja siis neid ehitati ümber

Oli mingi kindel lainepikkus, mida nad ei seganud, aga selle pidid üles otsima.

Need lainepikkused, mida ei olnud standardsetel nõukogude päritolu raadiovastuvõtjatel, neid segati muidugi vähem, jah. See oli ju lõppkokkuvõttes energia ja majanduslik kulu.

Ja siis, ühel hetkel, olite Te välismaal. Kuidas te sinna jõudsite?

5.märtsil 1988 lahkusin ma Nõukogude Liidust. Kõigepealt, ühe aasta elasin Rootsis. Sel ajal oli selliseid teisimõtlejaid Eestist saanud välja üsna vähe. 1989 aasta alguses, ma arvan, et veebruaris läksin “Vaba Euroopa” Eesti toimetusse Münchenis, Lääne-Saksamaal. Selle ameti nimetus oli tol ajal broadcaster[4].

See oli vist üsna pikk aeg.

Olin jah üheksa aastat seal kokku. Prahas ma olin sellest kolm aastat.

Missugusi meenutusi tekitas saabumine lääne ühiskonda, mille nimel oli võideldud ja mida oli idealiseeritud?

Eks see, nagu öeldakse ühel maal sisseelamine võtab vähemalt aasta. Nii et Rootsis ma kunagi ei suutnudki päriselt sisse elada ja seetõttu on mul Rootsi suhtes palju eelarvamusi ja mitte vastikuid, aga suhteliselt ebameeldivaid kogemusi. Ilus maa jälle teisest küljest. Rootsis ma õppisin sööma teist toitu.

Noa ja kahvliga?

Ei, noh, nuga ja kahvel polnud probleemiks, seda olid mulle vanemad ammu õpetanud, aga just nimelt see, et tekkisid mingid maitseeraldused ja tekkisid arusaamad, et salatil või olla mingisugune maitse jne. Saksamaal mulle väga meeldis, kuigi sinna minnes ma ei osanud ühtegi sõna saksa keelt. Ma sain nagu kõigest aru, sest seal oli sihuke popslik-joviaalne rahvas nagu Eestiski, nii heas kui halvas mõttes täpselt sama. Just Lõuna-Saksamaal. Põhja-Saksamaal on hoopis teistsugune, seal ma olen vähem käinud. Saksamaal ma hakkasin isegi õlut jooma. Ma ei saanud õlut varem juua, kuna poisikesepõlves õlu tekitas vistrikke ja siis ma ei joonud õlut ja õlu oli sellise vastiku maitsega ka minu meelest.

Aga Tshehhi periood?

Tshehhi periood oli suhteliselt igav. Ma olin Tshehhis käinud 1991. aastal kui oli selline vabanemise joovastus ja kus mul jäi niisugune väga mõnus ja tore mulje. Kui ma sinna 1995. aastal elama asusin, siis olid need paradigmad ja väärtushinnangud nii palju muutunud. Seesama, mis lõpuks ka siin läbi käidi, majandusreformid ja teravad vastuolud ühiskonnas, ksenofoobia, sellised asjad, mis üldiselt segasid.  Ma mäletan, et kunagi Prahas ilmus üks ingliskeelne ajaleht, ja ilmub ilmselt siiamaani edasi, ja nad tegid mingisuguse küsitluse. Kui representatiivne ta on, aga nad tegid küsitluse suhtumisest välismaalastesse ja seal oli, et 58% vastasid, et välismaalased peaksid kohe minema minema, hirmuäratav arv. Mina kuulusin nende välismaalaste hulka, kes raha sisse tõid, nii et mina olin selles mõttes pigem positiivne element. Kui ma aga proovisin neile läheneda teise külje pealt, et ma olen samasugune sovjett nagu teiegi, et ma polegi päris ameeriklane, see jälle ei olnud argument. Enamus eesti inimesi, kes käivad Tshehhis, tulevad tagasi toredate kogemustega,  ja ega mul seal otseselt midagi viga ei olnud, aga seal olid sihukesed veidrad elemendid. Näiteks, kui välismaalane ostis Tshehhis auto, siis tema autonumber pidi olema teistsugune. Ma ostsin sellepärast viletsama auto, aga ikkagi löödi nädala jooksul neli korda klaas sisse.

Kui tihedad olid Teie sidemed Eestiga?

Mida edasi, seda tihedamad. Müncheni ja Praha perioodil ma hakkasin Eestis käima töö asjus.

Millal Te esmakordselt Eestisse tagasi tulite?

Ei mäleta, kuskil üheksakümnendate alguses.

Kas siis oli vabariik juba taastatud?

Jah, oli küll, ma arvan. Vabariik oli taastatud selles mõttes, et minul oli siis nõndanimetatud Jaaksoni pass[5]. Lendasin Münchenist üle Budapesti Tallinnasse ja mind ei lastud Budapesti lennujaamas lennukisse. Öeldi, et see pass ei kõlba, kuna see on Nõukogude Liidu õhuruum. Minu vastuväide oli see, et Eesti Vabariik on ju taastatud.  Nemad ütlesid, et me teame küll, aga õhuruum on ikka Nõukogude Liidu oma.

Kas siis olid veel vene piirivalvurid?

Ikka-ikka. Ei, siis vist enam ei olnud, ma ei mäleta, ausalt öelda.

Mingi aeg olid vist mõlemad.

Igatahes ma ma mäletan, mul on Jaaksoni passis tempel Eestisse sissesõidu kohta. Mul oli samaaegselt ka Rootsi põgenikupass ja Rootsi põgenikupassiga lasti mind Budapestis lennukisse. Ma ei mäleta, kas seal oli kuupäev või mitte ja kas see tempel oli eestikeelne või eesti ja venekeelne või venekeelne. Justnimelt, juba oli Eesti piirivalve. Neid Jaaksoni passe oli suhteliselt vähe.

Eestis mingeid probleeme ei tekkinud?

Ei-ei. Vastupidi, ei olnud mingeid probleeme.

Kuidas tundus jälgida Eesti arengut mujalt, kas ei tekkinud kiusatust ise kaasa lüüa?

Meile tundus see, mida me “Vaba Euroopas” tegime, väga olulisena. Ja eks nüüd igas ajalises punktis võib seda eri moodi analüüsida, aga mingil hetkel ilmselt see õige hetk oli mööda läinud, vähemalt minu jaoks, nii et  mulle tundus, et me teeme midagi väga kasulikku. Ilmselt seetõttu mul seda mõtet küll ei tekkinud, et ummisjalu tagasi tulla.

Kas sel perioodil kujunes ka mõte muuseumi rajamiseks?

Mul pole seda ideed kunagi kujunenud. Seda tööd mulle pakuti 1998. aastal, kui ma juba elasin Eestis. Eestisse saabusin 1998. aasta 30. jaanuaril, täpselt siis kümme aastat sellest hetkest kui lahkusin. Patarei loen ka eksiili sisse. Algul elasin säästudest. Need sulasid ära. Siis läksin mingisse närusesse riigiametisse tööle, kust ma olin kahe kuu pärast sunnitud lahkuma, kuna ma lihtsalt ei saanud aru, mis ma seal tegema pean ja see oli nii masendav.

Mis koht see oli?

Elektersideinspektsioon. Kuna kõik venis, see oli omaette õudne kogemus, sellest ma olen kirjutanud väikese jutu, aga siis ootamatult tuli pakkumine teha muuseumi.

Kas poliitikasse polnud tahtmist minna?

Kui ma Prahast lahkusin, siis mulle esitati tüüpilised neli küsimust: miks ma lähen, kuhu ma lähen, mis ma tegema hakkan, ja neljas küsimus, mis oli seotud kõigi eelnevate küsimustega, kas ma lähen tööle Eesti Välisministeeriumisse. Kuna mitmed olid läinud. Toomas Ilves[6] kutsus mind küll, siis kui ta oli juba Ameerikas saadik. Ta nimetas, et ma võiksin tulla, noh, ma ei tea kui tõsiselt see oli mõeldud või mis iganes. Kuid see oli aastaid ennem. Toomas Ilves tuli Eestisse 1993 või 94.

Muuseumi idee tekkimisest Te ilmselt ikkagi midagi teate?

See idee kuulub Tunne Kelamile põhimõtteliselt. Selle projekti rahastaja on väliseestlane[7]. Vanem inimene, suhteliselt jõukas, kes tahtis mingisugust humanitaarset annetust teha Eesti riigile ja rahvale. Tema kohtumisel Tunne Kelamiga tuli see idee välja ja talle see idee meeldis.

Rahva hulgas liigub selline legend, et ta mees on tuumafüüsik, kes aitas aatompommi valmistada Ameerikas ja seal siis ka tema rikkused.

Ta on kosmosetehnoloog, niipalju kui mina tean. Tal kosmosetehnoloogias terve hulk patente. Tuumafüüsikaga seotusest ma ei tea midagi. Tean, et vahepeal oli tal kavatsus hakata tegelema sellega, et eraviisiliselt saata üles uurimisrakette. Ta on selline tulevikuhuviline ja tal on endal ka üks. See raha on väidetavalt jah sealt tulnud.

Muuseum on juba töötanud mõnda aega, kuidas tunne on? Kas tasub ära? Ei möödu päevagi, kui soomlasi sisse ei astu, kes küsivad okupaatiomuseot. Ühesõnaga väga suur külastatavus vist?

No soomlasi käib tõesti hästi palju, sellepärast et Soome press on selle vastu huvi tundnud. Kõigis Soome põhilistes lehtedes ilmusid sellest pikad artiklid. Ükski muuseum ei tasu ennast ära, see on täielik luul. Ma tean ühtainukest muuseumit, mis vist tasub end ära, see on “Checkpoint Charlie”[8] Berliinis, aga see on ka niivõrd erakordne ja niivõrd eriline. Sissepääs on seal praegu, kui ma ei eksi 16 eurot,  ja rahvamassid tunglevad kogu aeg. See on niiöelda põgenemisemuuseum. Aga ei saa kurta. Teisest küljest küsitakse kogu aeg, et kas muuseum on nüüd valmis, nii ja naa. Täiesti mõttetu jutt. Kui muuseum on valmis, siis ta on omadega läbi. Ta peaks nagu kogu aeg liikuma ja kasvama ja meie oleme nii värskelt lahti, et meil on lihtsalt käimaraputamise või süsteemi loksutamise aeg. Me ei tunne veel ise ka kõiki süsteeme, mis siia majja on sisse ehitatud.

Kui põikaks tagasi sinna, kus ennem pooleli jäi, sinna vabadusvõitluse perioodi. Kas mingit hirmu grupis ei olnud? Oleks saanud ju palju mugavamini elada?

Jah, mis ma nüüd ütlema peaksin? Et ei, meil polnud mingit hirmu ja me olime kõik puhtad kangelased.

Kuidas asi tegelikult oli?

Seda, kuidas asi tegelikult oli, ei saa me mitte kunagi teada.  Kõik oleneb, mis aja kontekstist me kõiki asju vaatame ja tegelikkus on niivõrd ajas muutuv mõiste.  Mis on oluline, mis on väheoluline. Muidugi oli hirm. Aga samas, hirmust ülesaamise rõõm oli ka suur. Kui mind esimest korda julgeolekusse ülekuulamisele kutsuti, siis ma mäletan, kuidas jalad laua all värisesid. Füüsiliselt värisesid. Aga õnneks seal oli selline laud, et uurija ei näinud minu jalgu. Ja siis kui ma sealt välja tulin, siis ma olin ausalt öelda väga uhke enda üle.

Mida ta küsis?

See oli mingi konkreetse kriminaalasjaga seoses. Keegi oli arreteeritud ja esitati mingeid küsimusi. Seal oli mingi formaalne paragrahv, mille alusel me keeldusime vastamast. Seal oli algusest peale see rida sisse seatud, et kui sa oled selle rea sisse seadnud, siis on sul kaks võimalust. Sa kas loobud sellest reast ja muutud täielikuks nartsuks, sest siis hakitakse sind väga kiiresti ära, või sa hoiad oma rida edasi ja teenid sellega niiöelda nendepoolse respekti. Ei saa öelda, no vähemalt mulle tundus, et see uurijate seltskond, kellega ma kõige rohkem kokku puutusin…

Need olid eestlased?

Valdavalt küll, jah. Minu hilisemas kohtuasjas minu isiklik uurija oli  venelane. Tema nimi oli Marat Zhukov, aga ülejäänud, kellega ma kokku puutusin, olid minu arust kõik eestlased, jah.

Kas nüüd vaatate venelaste peale sellise kibeda tundega?

Minul sellist venelastevastast hoiakut ei ole. Mulle ei meeldi teatud omadused venelaste juures, mida ma pean teatud mõttes rahvuslikeks omadusteks, mis on välja kujunenud teatud ajaloolistes situatsioonides. Venelased on sealjuures jällegi selline rahvas, kes on võimelised tootma sellise filmi nagu on “Kukushka”[9], kus venelase kõige halvemad omadused on niiöelda niivõrd hästi kunstiliselt välja toodud, et see on uskumatu ja ma tahaks näha milline eestlane suudab sellist filmi teha. Isegi kui Kivirähk teeb nalja eesti rahvakultuuri teemadel, siis juba see tekitas siin niisuguse väikese protestilainekese.  See on suure rahva omadus, et tal võib olla jälke omadusi, aga ka mitmesuguseid väga vingeid omadusi. Küsimus on selles, millistest me nüüd üldistuse selle rahva kohta teeme.

Kuivõrd võib siinset venelaste kontingenti nimetada üldse venelasteks?

See on jällegi üks luul. Väga imelikke ja toredaid grupikesi on siin. Mina käin näiteks ühe vene bukinisti juures ja see on hoopis teine seltskond mingitest jõukudest tänaval. Vahet pole, kas kuskil tänavanurgal provotseerivad, lärmavad , lakuvad venelased või eestlased või soomlased. Pätte on igal pool.

Kas Te armastate lugeda?

Ei, ma ei armasta lugeda.  Ma ei jõua enam lugeda. Ausalt öelda tekkis seal “Vabas Euroopas” niisugune vastik komme, kuna seal pidi lugema niivõrd palju igasugust informatiivset materjali läbi suhteliselt lühikese aja jooksul, siis sellega tekkis lugemise komme, kus loed ainult aastaarve ja nimesid ja seetõttu ilukirjanduslikku teksti on raske lugeda.

Tahtsin küsida vene kirjanduse kohta. Dostojevski?

Dostojevskit olen ma lugenud küll. Aga mulle on lähedasemad Babel[10] ja rohkem absurdikirjanikud.

Millised on üldse mõjutanud kirjandusteosed, kui nüüd mitte hakata rahvuslikult defineerima?

Ma lugesin väga hilja läbi Mika Waltari “Tundmatu sõduri”. Lugesin seda juba Münchenis ja minul jäi selle peale lausa suu ammuli. Tundus, et peaks olema lausa kooliprogrammis, aga võib-olla see kooliprogrammi jälle ei kõlba. Väga raske on öelda, on nii palju erinevaid raamatuid, mida võiks ja peaks lugema. Üldiselt ma olen viimasel aastakümnel palju lugenud mälestusi, sest välis-eestis oli neid nii palju ilmunud. Mälestusi, teatmekirjandust, sellist kirjandust rohkem kui ilukirjandust.

Kas vanglaperioodil oli võimalik lugeda?

Ikka oli. Meil oli laagris olemas oma raamatukogu. Vanglas ka, aga vanglas oli hästi viletsakene. Aga laagris oli raamatukogu ja oli võimalus tellida raamatuid. Oli selline ajaleht “Knizhnoje Obozhrenije”, mis ilmus iga nädal ja kus oli ülevaade N.Liidus trükitud raamatutest. Vaevalt seal kõike sees oli, aga sealt sai siis tellida. Kui sul oli informatsiooni, et Eestis on midagi ilmunud ja kui sul raha oli arve peal. Aga korraga ei tohtinud olla rohkem kui viis raamatut, nii et siis pidid sa selle, mis sul juba ära loetud oli, ära andma, kas siis raamatukokku või  hoidlasse.

Kus Te olite laagris?

Permi oblastis. Seal ma olin umbes kolm aastat.

Kas seal olid ainult poliitvangid?

Need olid ainult poliitvangide laagrid. Seal oli  viis nõndanimetatud poliitlaagrit ja meid istus parajasti viis eestlast, nii et me olime eraldi laagrites.

Kas tekkisid kontaktid teiste rahvuste esindajatega?

Meil olid kontaktid ennem olemas. Välisajakirjanikega suhtlemine ja Solzenitsõni toetus ja Moskva-keskne värk.  Seal oli kõige rohkem informatsiooni, kirjandust, kirjanduse alusmaterjali.

Kas oli kokkupuuteid ka haruldasemate rahvaste esindajatega laagriperioodil?

Ei, nendes laagrites ei olnud haruldasi rahvaid. Sinna oli selekteeritud ikka välja nii võimalikult kitsalt, tähendab et  justnimelt takistada nende kontaktide arenguid, nii et seal oli  eestlasi, lätlasi, leedulasi

Kas praegu suhtlete nendega?

Praktiliselt mitte, sest vahepeal on ju piirid tekkinud. Paar aastat tagasi  ma käisin Gruusias ühel oma sõbral külas, kellega me koos olime vangis ja  paar korda olen kohtunud mõne lätlasega. Välismaal ka, sest osa neist sattus välismaale, aga suhtlemine on läinud ikka töö või praktilist liini pidi. Emotsionaalset suhet nagu ei ole säilinud.

Mis mulje Gruusia jättis?

Masendava. Ma ei olnud midagi nii õudset näinud. Ma olin seal kunagi käinud, jah, lapsepõlves kolmeteistkümneaastasena, aga ma lihtsalt tean seda, et see oli niisugune Nõukogude Liidu aegne paradiis, aga praegu … Seda on raske ette kujutada, mis korralagedust ma seal küll ei näinud. Keegi ei käi tööl, elektrit ei ole. Pole vett ja ei ole kütet. Kui sellistes tingimustes mõni aeg elada, siis ma ei nimetaks seda korralageduseks, see on niisama õudus.

Kuidas Te suhtute Eesti tulevikku, väga triviaalne küsimus?

Ei saa suhtuda asjadesse, mida ei tea.

Kas vastab tegelikkus sellele, mida kunagi sai ette kujutatud? Kas mingit kibestumist pole tekkinud, nagu mitmelgi endisel vabadusvõitlejal.

Ma olen seda kunagi öelnud, et kui kasutatakse seda suhteliselt idiootlikku loosungit, – kas sellist Eestit me tahtsime? – , siis ma soovitaks kõigil meelde tuletada, et millist Eestit nad siis tahtsid. Mina ei osanud midagi tahta, ma ei teadnud täpselt, mis tuleb ja kuidas see tuleb, mul oli väga ähmane ettekujutus.  Selles mõttes mulle tundub, et asjad lähevad paremaks, aga  mul ei ole seda mitte millegagi võrrelda. Viimase kümne aasta lõikes on ju silmaga nähtavalt läinud paremaks. Kuna minul ei olnud Eesti Vabariigi projekti, et see peaks olema nii, või et seal ei peaks olema õiguskantsleri ametit, vaid hoopis mingi teine amet, siis on täielik narrus sel teemal üldse rääkida.

Kas te arvate, et Eesti peaks liikuma Euroopa suunas?

Mulle tundub, et jah, siin ei ole nagu alternatiivi. Mulle tundub see suhteliselt mõttetu aruteluna. Ma arvan, et see on õige ja samas kui ma kuulen mingisuguseid vastuväiteid, mis rajanevad hästi praktilistel näidetel, siis ma pean tunnistama, et osa neist on õiged, aga mina küll ei näe alternatiivi. Tegelikult mulle õudselt meeldib, kuidas üks mu sõber, me ükskord vaatasime televiisorit ja seal parajasti näidati mingit globaliseerumisvastaste demonstratsiooni,  ja sõber siis mõtlikult ütles, et see jama on selles, et globaliseerumisvastased ei ole aru saanud, et globaliseerumine on ammu toimunud. No sisuliselt me oleme ammu Euroopa Liidus. Meil ei ole kõiki neid õigusi, aga kohustused enam-vähem on. Kui seda ei ole mõni mees tähele pannud, siis kurb küll.

Globaliseerumist saab mitmeti mõista, mitmet moodi, globaliseerumine on olnud kogu aeg.

Ei, see on täielik lollus, see on seotud kommunikatsiooniga.

Üks asi on kommunikatsioon, et ma saan rääkida Jaapaniga silma pilgutamata. Teine globaliseerumine on see, et inimesed on vaadanud tähistaevast ja teadnud, et maakera on ümmargune.

Seda teatakse ikka suhteliselt lühikest aega.

Kuidas saab seda lühikest aega teada, kui on näha kuu? Ma usun, et egiptlased juba teadsid seda.

Mis mina pean silmas globaliseerumise all on pigem see, et üks neeger vaatab mingisugust televiisorit ja saab sellest oma väärtushinnangud ja see on kohutav. Aga see on juhtunud ja mitte midagi ei ole sinna teha. Nüüd on küsimus, mis edasi teha, mis juhtub siis, kui hiinlased ostavad endale kõik autod. Ma lugesin ühte suurepärast raamatut ükskord, mis oli kirjutatud enne aastatuhandevahetust ja käsitles tulevat aastatuhandet. Seal oli üks argument, kus räägiti sellest, et India ja Ameerika Ühendriigid toodavad ühepalju osoonikihti lõhkuvat gaasi. Erinevatel põhjustel. Indias tuleb see lehmasitast, USA-s tuleb see autodest, auto heitgaasidest. Oluline moment sealjuures on see, et me võime panna käima elektriautod, aga elektrilehmasid me ei pane kunagi käima. Need on aspektid, mis minu arvates on huvitavad ja ohtlikud. Aga rääkida sellest, et meile võib tulla sisse ameerika massikultuur, see on narrus, ta on ammu siin.

Kas selliseid protsesse on võimalik üldse seadustega piirata?

Ma arvan, et mitte. Muidugi on võimalik soodustada mõningaid protsesse ja mõningaid protsesse pidurdada. Lõppkokkuvõttes igasugune seadus või regulatsioon tekkib ju reaktsioonina millelegi, mis on juba juhtunud. See on kogu seadusloome sisu. Seadus on alati ajast maas.  Regulatsioon on alati ajast maas.

Kas eestlastel ei ole mitte kalduvus elada irreaalses maailmas?

No kas mütoloogia ei ole mitte teatud filosoofilise mõtlemise algaine. Ma arvan, et Loorits on sellest kirjutanud. Seda füüsilist massi, mille seest saaksid välja selekteeruda suured mõtlejad ja suured mõtteavaldajad, Eestis ei ole. Eestis ei ole ju oma filosoofiat, kui nii võib öelda.  Filosoofe on küll. Võiks ju olla, aga millegipärast ei ole. On küll suuri sportlasi, aga ei ole suuri spordikoolkondi. See füüsiline mass ei tooda piisavalt seda järelkasvu, eks ole.

See on ikka puhas filosoofia, mis Masing tegi. Masingu boreaalne moraalifilosoofia on unikaalne.

Võimalik, ei ole sellega kahjuks tuttav.

Mis mõttes on Ameerika massikultuur kohutav, kui ta Aafrikasse jõuab?

Seda ma ei ole öelnud.

Kelle väärtushinnangud siis muutuvad?

Nad tahavad sama suuri autosid ja sama suuri hamburgereid. Muud midagi.

Kas see on hea või halb?

Ma arvan, et see on halb, sest ressurss ei kanna seda välja. See on  kaasaegne topeltmoraal. Ühest küljest me räägime, et  inimesed on võrdsed. Teisest küljest, kui me võtaksime selle esimese maailma niiöelda, isiku tulu ja kulu ja laiendaksime selle kogu maailmale, siis tõenäoliselt oleks nii öko- kui mingisugune ressursikatastroof üsna peatselt siin. Sellepärast seda ei tehtagi. Aga sellest räägitakse nagu seda tahetakse teha.

Kas topeltmoraal on alati olnud?

Tõenäoliselt on ta alati olnud, sest inimene oma põhiolemuses ei ole muutunud. Aga see on narr olukord, et ühest küljest  valge kristlik tsivilisatsioon räägib isikuvabadustest rohkem ja isikuvabadus tähendab seda, et seda üksikum ja kindlustatum sa oled. Sa ei kuulu enam mingisse gruppi, mis kindlustab grupiviisiliselt grupiheaolu, kus isikuheaolu ei ole nii tähtis, vaid igal grupi liikmel on eraldivõetuna niisuke enesekaitse elamise võimalus. Kui laiendame seda teistele kultuuridele, kus isikuvabadus ei ole olnud nii primaarne, kus elatakse farmides veel. Mis me saame, saame selle, et hävitame selle ühiskonna, aga uut ühiskonda sinna ei teki, sest ressurssi lihtsalt ei jätku.  See on laiem teema, mina ei ole sellel teemal kompetentne rääkima, küllap Jaan Kaplinski räägib teile. Aga võib-olla ka mitte, sest te ei maksa talle.

Kaplinskit teavad kõik, meid huvitab Teie arvamus.

Minul ei ole palju lisada, sest need on minu põõsafilosoofilised tuletised nendest infokillukestestest, mis on minuni juhuslikult jõudnud.  Maailm on vastuoluline ja see vastuolu on lustlik ja selles vastuolus on palju ohte ja selles on palju võimalusi.  Kust leida need mehed ja naised, kes neid võimalusi teostavad?


[1] Elsbet Parek (1902-1985), ajaloolane

[2] Karl Parek (1903-1941), Eesti Vabariigi armee ohvitser.

[3] Alain Delon (1935) – prantsuse filminäitleja

[4] See peaks sarnanema Eesti kontekstis saatejuhile

[5] Pass, mis oli välja antud Eesti peakonsulaadis New York’is. Ernst Jaakson  (1905-1998) oli kauaaegne Eesti peakonsul ja hiljem suursaadik Ameerika Ühendriikides.

[6] Toomas Hendrik Ilves (1953), poliitik ja diplomaat.

[7] Olga Kistler-Ritso (1920), eesti päritolu silmaarst Ameerika Ühendriikides, Washingtoni osariigis. Tema abikaasa Walter Kistler (1918) on Shveitsi päritoluga füüsik, insener ja tööstur, Kistler Aerospace Corporationi rajaja. 1998 rajas pr. Kistler-Ritso koos abikaasaga omanimelise fondi.

[8] Berliinis, Friedrichstrassel asunud piiriületuspunkt Lääne- ja Ida-Berliini vahel 1961-1990. Praegu muuseum.

[9] “Kukushka” 2002 (rezhissöör Aleksandr Rogozhin)

[10] Issaak Babel (1894-1941) juudi päritolu vene kirjanik