Category Archives: näidendid

CORILANE

Autor: I.O. (2016)
tragöödia viies vaatuses
William Shakespeare „Coriolanus“ järgi
TEGEVUSKOHT – Tallinn ja Harjumaa; Tartu ja Tartumaa; Rapla ja Raplamaa; lennujaam.

TEGELASED:
1. RINNO – peaminister, endine riigikontroll, hiljem Corilane
2. RAUL – kaitseväe juhataja
3. TIIT – üksikjalaväepataljoni ülem
4. PRIIT – valitsuse sõber, hiljem peaminister
5. ALAR – rahvasaadik
6. MARGUS – rahvasaadik
7. RAIVO – turvamees
8. AIN – tartlane
9. URMAS – tallinlane
10. MARGIT – Sirje turvamees, erakonna esindaja
11. AIVO – Iraagi saadik, hiljem president
12. GUIDO – Aivo nõunik
13. ANTS – Kurdistani esindaja
14. MARI – Rinno ema
15. TAIMI – Rinno naine
16. SIRJE – Taimi ihukaitsja
17. MARIKA – infopealik
18. EVE – infopealik
19. RIINA – virgats
20. HELLE – nõunik
21. RUTA – nõunik
22. KRISTA – sekretär
23. MARGE – erakonna esindaja
24. ANNE – erakonna esindaja
25. LEA – erakonna esindaja
26. MAIE – pasunapuhuja
27. KAIE – erakonna esindaja
28. INDREK – erekonna esindaja
29. ENE – Corilane, presidendi kandidaat
30. MAIRE – erakonna esindaja
31. MERIKE – erakonna esindaja
32. EVA – erakonna esindaja
33. HELI – erakonna esindaja
34. AIRE – erakonna esindaja
35. THEA – turvamees
36. ILMAR – erakonna esindaja

ESIMENE VAATUS

Esimene stseen

Esimene pilt

Tänav Tallinnas. Ilmub rühm mingi erakonna esindajaid plakatite, RUUPORITE või muude väljendusvahenditega.

INDREK (täiest kõrist) – Enne kui ülesse läheme, kuulake, mis mul on öelda!
KÕIK (sumisedes; koosoleku stiilis) – Räägi, räägi.
INDREK (innustavalt) – Kas olete valmis pigem surema kui manduma? Või see tundub teile naljakas?
Kõik (elavnedes) – Ei, ei.
INDREK – Esiteks, te teate, et Rinno on kõiki petnud.
Kõik (lärmakalt) – Teame, teame!
INDREK (mürgiselt) – Ta lubas muutusi poliitikas, aga midagi ei ole muutunud! Ta peab nüüd vastutama. Kas olete päri?
KÕIK (hüüetega) – Päri, päri! Mis me siin seletame! Hakkame pihta! Lähme meelt avaldama!
KAIE (tõstab käe; rahustavalt) – Üks sõna, kodanikud!
INDREK (kaaskõnelejast väljategemata; innustavalt, veiderdavalt) – Üldiselt peetakse meid viletsateks maksumaksjateks. Ainult suurettevõtjad on tublid. Inimväärikus, mida kõrgetel erakondlastel on piisavalt, võiks ka meid, tavalisi inimesi, tublideks muuta. Kui nad ainult usaldaksid rahvast. Siis võiksime mõelda, et poliitikud tõesti esindavad meid vääriliselt. Aga nad peavad meid üksnes viletsateks maksumaksjateks või kuulekateks valijateks! Nende ükskõiksus, mis meid rõhub ja on meie demonstratsiooni põhjus, toob esile kõrgete erakondlaste maailmavaate ja lubaduste aegunud sisu. Sellepärast avaldagem meelt, enne kui muutume ise samasugusteks, ükskõikseteks ametnikeks erakonnas. Ma kutsun teid kõiki tunnistama, et ma räägin hirmust tuleviku ees ja mitte kättemaksujanust!
KAIE (küsivalt) – Kas tahate, et just erakonna esimees vastutaks?
INDREK (raevukalt) – Kõigepealt just tema. Ta irvitab kõigi üle!
KAIE – Kas olete mõelnud selle üle, et tal on siiski suuri teeneid oma kodumaa ees?
INDREK – Muidugi, ja nende pärast kiidame teda. Aga tasuks talle on selle eest tema oma uhkus ja arrogants.
KAIE (naeratades) – No, ära nüüd ikka nii kuri ole.
INDREK (pöördudes massi poole) – Ütlen teile, et kõike, mida ta tegi riigikontrollina, on ta teinud uhkuse pärast. Ainult naiivsed ja kohtlased võivad öelda, et see oli riigi heaks. Tegelikult tegutses ta osalt oma ema meeleheaks ja osalt oma enda uhkuse pärast. Tõsi on see, et viimane ei jää milleski alla tema vaprusele.
KAIE (tungivalt) – Sa loed tema veaks seda, mis on tema loomus! Sa ei või aga kuidagi ütelda, et ta oleks ahne.
INDREK (kibestunult) – Kui ma seda ei võigi, siis süüdistustest mul ometi puudu ei tule. Tal on vigu kuhjaga, nii et väsid enne ära kui kaebuse jõuad valmis kirjutada. (Müra eemal.) Mis müra see on? Teine demonstratsioon on üles jõudnud! Mida meie siin ootame ja lobiseme? Üles!
KÕIK (hurraaga) – Tulge, tulge!
INDREK (täiest kõrist) – Vaikust! Kes sealt tuleb?

Teine pilt

Ilmub RINNO sõber PRIIT.

KAIE (viitavalt) – Priit, lugupeetud mees, keda rahvas on ikka armastanud.
INDREK (nõustudes) – See mees on tõepoolest aus ja õilis. Oleksid teisedki sama ausad!
PRIIT (väärikalt) – Kodanikud, millega tegelete? Milleks need plakatid ja ruuporid? Palun öelge!
INDREK (kavalalt) – Meie asi on juhatusele teada. Ka politseil peaks hais juba paar nädalat ninas olema, mida mõtleme ette võtta. Ja nüüd me näitamegi kõigile seda tegudega! Nad ütlevad, et meeleavaldajatel on vastik lõhn küljes. Küll nad saavad nüüd kuulda, et meil on ka kõva hääl!
PRIIT (sõbralikult) – Miks, kallid kodanikud, kulla sõbrad, te tahate end lasta solvata?
INDREK – Ei seda saa. Me olemegi juba solvatud.
PRIIT (manitsedes) – Ma ütlen, sõbrad, et poliitikud on teie pärast mures ja hooles. Ükskõiksuse ja hooletuse eest võiks sama hästi süüdistada päikese loojangut kui erakonda, kes astub harjumuspäraselt ja kelle marssi pole võimalik takistada. See marss on tugevam teie meeleavaldusest! Poliitikutest pole puudus, vaid seaduskuulekusest, ja selle vastu abiks peaks teil olema juriidilised vahendid, mitte häälepaelad. Kui laimate neid, kes kannavad teie eest hoolt kui valitud riigitüürimehed, siis kihutab teid häda sinna, kus ootab veelgi suurem puudus.
INDREK (vastuvaidlevalt) – Ei ole erakonnad meie eest veel iial hoolt kandnud! Vassimine on neil hea tava. Oma tegude ja riigikahju eest nad ei vastuta. Iga päev tühistavad mõne mõistliku määruse. Iga päev kuulutavad välja mõne AHELDAVA seaduse, direktiivi või seaduse muudatuse, et kodanikke hirmutada. Kui kulutused teadusele, tervishoiule ja julgeolekule meid nahka ei pane, siis paneb poliitikute tegemata töö ja aheldav seadusandlus. Ja see hirmutamine on kõik nende armastus meie vastu?
PRIIT (laiutab käsi) – Üks kahest, te olete kas uskumatult pahatahtlikud või uskumatult rumalad. Jutustan teile ühe loo. Võib olla olete seda juba kuulnud, aga see sobib siiski, et veel kord üles soojendada.
INDREK (irvitades) – Hästi, eks ma siis kuulan. Ainult ära arva, et sa mingi looga, mingi muinasjutuga saad meid ära petta! Aga ole lahke, lase käia.
PRIIT (jutustades) – Kord juhtus nii, et kõik organid tõusid kõhu vastu üles ja kaebasid, et see oleskleb nagu nõel keset õmblust. Tikksirge, korjab niiti oma silma ega hooli teiste murest, olgu väljas külm või soe. Teised kehaosad peavad kuulma, nägema ja tundma ja mõtlema ja käima ning vastastiku püüdma rahuldada neid vajadusi, mis kogu kehal on ühised. Kõht aga vastas…
INDREK (silmi kissitades; ebasõbralikult) – Kõht siis vastas? No hästi, mis see kõht siis vastas?
PRIIT (rahustavalt) – Kohe ütlen. Kõht naeris, kusjuures see naer ei tulnud kopsudest, vaid kõhust endast, näe nii, ah-ah-ahaa, ja noomis rahutuid ja murelikke organismi liikmeid, kes kadestasid tema kõhutäit sama agaralt, kui teie põlgate poliitikuid, et miks nad pole nõnda nagu rahvas tahab.
INDREK (pilkavalt) – Mis see kõht siis vastas, mis? Et maksa moraal on madal. Et nina-kurgu suhted on ettearvamatud. Et suhkrutrahvi peab maksma, maia keele pärast. Et vitsahirm tuleb kriminaliseerida, kuna taguots on sotsiaalselt tõrjutud. Kõik see jahu käib ju läbi seedetrakti!
PRIIT (naerdes) – Mis? Küll jookseb sellel mehel jutt! Mis siis?
INDREK (irvitades) – Kui veel suguriistad peaksid saama nohu uhke kõhu pärast.
PRIIT – Nonohh, mis siis?
INDREK – Kui kõik need organid tõstavad kaebust, mis see kõht siis neile vastata võib?
PRIIT – Ma ütlen kohe. Kui vaid saaksin pisut seda, mida teil paistab olema kasinalt, nimelt aega, siis saategi kõhu vastust kohe kuulda.
INDREK (otsustavalt) – Pikk jutt, jama jutt.
PRIIT (rõõmsalt) – Mu sõber, kuula. Kõht vastas tõsiselt ja targu. See on õige, mu sõbrad organid, et mina võtan vastu kogu toidu, mis teid elus hoiab. Mina olen kogu keha kõige tähtsam organ ja büroo, sest pidage meeles, et toidu saadan ma vere jõgesid, ojasid ja niresid mööda südamesse ning ihu õõnesteid ja juhtmeid pidi saab minult toitu kõige kangem kõõlus ja kõige nõrgem soon. See hoiab teid elus. Ja kuigi, sõbrad, te ei näe, nii ütles kõht, nüüd kuulake!
INDREK – Jah, hästi, hästi.
PRIIT – Kuigi te ei näe, mis igaühele teist annan, võin teile esitada arve, templiga, mis tõestab teie hanke taotlust ja tarne teostust. Mis kostate?
INDREK – See oli vastus. Mis see meisse puutub?
PRIIT (tõstab näpu püsti) – Valitsus on kõht ja teie organid! Mõelge, mis hool ja mure lasub niigi seal. Kõht ei saagi vastutada, ta ainult tarnib, vastavalt soovidele. Vaagige vaid õiglaselt neid asju, millest sõltub rahva heaolu. Siis näete, et kõik hüved, mis teile osaks saavad, lähtuvad poliitikute tööst, mitte iial rahva teenistusest. Mis sina sellest arvad, demonstratsiooni suur varvas?
INDREK (ebalevalt) – Mina või? Suur varvas? Miks suur varvas?
PRIIT (üllatusega omaenda järelduse üle) – Sellepärast, et sina, jutupaunik, astud selles ülitargas meeleavalduses kõige ees. Sa oled hagijas, sest tükid saaki saama. Kuid seatke valmis plakatid ja ruuporid. Valitsusel tuleb rottidega lahing! Üks pool saab peksa!

Kolmas pilt

Ilmub RINNO.

PRIIT (hüüatusega) – Tere Rinno!
RINNO (ülbelt) – Tere kõik. Misjaoks siin arvamuste kõdi sügades end kihelema ajate?
INDREK – Sa oled tõesti vaimukas!
RINNO (uhkelt) – Kes siin vaimukusest räägib, see lipitseb end oksele. Mida te tahate, inimesed, kes te ei salli sõda ega rahu. Üks teid hirmutab, teine teeb laisaks! Teie usaldus sulab nagu rahe päikse käes või tuline süsi jää peal! Teie eetikast on saanud narkomani kirg, kes ihkab just seda, mis teeb veel haigemaks. Meel muutub iga hetk. Mis kord on hea, see teisel korral ei vääri mainimist. Ja sotsioloogilisi küsitlusi peate halvaks naljaks! Milleks tülitada ülal linnas parlamenti täna, kui luba selle jaoks on vaja taodelda. Mis teil vaja on?
PRIIT (naeratades) – Ausust, sest linn olla ükskõiksust täis.
RINNO (üllatudes) – Ükskõiksust täis! Oh sa mait! Ise istuvad iga õhtu teleka ees ja justkui teavad, mis sünnib ülal linnas. Kes on tõusmas, kes on kõrgel, kes kaob. Ise toetavad erakondi, seavad mõttes paare kokku, moodustavad parteide liikmeskondi. Aga siis, kui midagi ei meeldi, siis kasvõi õgiks üksteist ära. Ükskõiksust täis! Kui poliitikud unustaksid head tavad ja annaks rahva instinktidele voli, küll siis saaks kotlette sellest hakklihast.
PRIIT – Noh, need siin on tümaks räägitud, sest kuigi algul innukad ja hoogsad, nad oma nahka meeleldi ju turule ei vii. Kuid palun, kuidas käitub teine koosolek?
RINNO – Läksid laiali. Nad hädaldasid, esitasid kaebusi, loopisid mütse. Just nagu peaks meie süda sellest murduma. Kuid vastuseks neil täideti paar soovi.
PRIIT – Mis soove?
RINNO – Lubadus veel haldust korraldada, veel lisaks õigusakte vastu võtta. Parem olgu korraldusi rohkem, sest täites neid on meie luba siiski vaja. Oh kurat! Ma laseks pigem kogu linna erastada, kui nende silmanurga soove jagan tõsiselt. Aegapidi, kui noorus võtab võimust, ehk nõuab siis ta mässumeel muud tähtsamatki kui õigust nagu hüve.
PRIIT – Veider küll.
RINNO – Kõik on korras! Minge koju, lugupeetud kodanikud!
Neljas pilt

Ilmub hingeldav RIINA.

RIINA (vaatab ringi) – Kes teist on peaminister?
RINNO – Mis uudist?
RIINA – Teade NATO-st. Terroristid on taas Süürias relvad haaranud.
RINNO – See teeb mind mitte just rõõmsaks, aga nii saab läppand küllust veidikene tuulutada. Näe, meie lugupeetud seaduseandjad ise kohal!

Viies pilt

Ilmuvad TIIT, RAUL ja nende infopealikud MARIKA ja EVE; järgi tulevad ALAR ja MARGUS.

MARIKA – Rinno, see on tõsi. Nimelt on relvakonflikt Süürias taas laienenud.
RINNO (katkestab) – Ma tean! Ja nende juhiks on Aivo, kes teid lõpuks tööle paneb. Võib olla olen rikutud, kuid ma kadetsen tema tarmukust ja tarkust. Kui olla teine, siis üksnes tema juhtimise all.
RAUL (tõsiselt) – Kas oled teda Euroopa Parlamendis kohanud või siin Tartus?
RINNO (uhkelt) – See mees on lõvi. Ma sellist lõvi kütiks uhkust tundes safaril!
MARIKA – Siis tuleb diplomaatia kaasata.
RAUL – Ka see on üks sinu vanu mõtteavaldusi.
RINNO – Mina pean oma lubadusi. Tiit, sa saad veel näha kuidas me Aivo ära kägistame. Mis, sa lonkad? Pead vist jääma koju?
TIIT – Kui üks kark kulub kepiks, siis töötan teisega, ent maha ma ei jää!
PRIIT (kiites) – Vat see on iseloom!
MARIKA – Nüüd büroosse. Seal ootavad meid sõbrad koalitsioonist.
TIIT – (Raulile) Käi ees! (Rinnole) Mine Rauli järel, sest sul on õigus minust eespool käia!
RAUL (lükkab Rinno ette) – Rinno on valitsuse juht!
MARIKA – (erakonna esindajatele) Minge koju! Kõik on korras.
RINNO (ülbelt) – Ei, saatku meid büroosse. Rahval on õigus saada infot otseallikast.
Kuues pilt

Lahkuvad kõik peale ALARI ja MARGUSE.

ALAR – Kas leidub teist veel sama uhket kui Rinno?
MARGUS – Ei ole talle võrdset.
ALAR – Kui rahvas valis meid parlamenti saadikuteks…
MARGUS – Kas panid tähele ta suud ja silmi?
ALAR – Ja tema pilkeid!
MARGUS – Ta pilada võib kasvõi Clintonit!
ALAR – Või mõnitada Moonikat, ta karsket suud!
MARGUS (kahetsedes) – Rahvas sellega on ammu harjunud. Peaks sõda ta ometi neelama! Ta on liiga ülbe, et olla ühtlasi vapper.
ALAR – Kui õnn peaks sellist loomust kõditama, siis tallab kõrgilt tööl ka pühapäeval. Ma imestan, et tema ülbus taltub Rauli mõjuvõimu all.
MARGUS – See maine, mis tal sihiks võetud, ei edene kuskil mujal nõnda hästi kui koostöös kaitsevägede juhatajaga. Sest kõik, mis võib äparduda, jääb nüüdsest kindralile süüks. See heitlik laitus just nagu põrkub Rinnost: „Oleks asi olnud minu käes!“
ALAR (nõustudes) – Kui aga hästi läheb, siis teenetest ta röövib Rauli paljaks ja kuulsuse kui vati sisse ennast mähib.
MARGUS- Pool Rauli aust siis läheb teenimatult Rinnole. Vigadest aga, kus pole üldse au, saab teise poole Raul.
ALAR – Lähme nüüd ja viime ennast kurssi, kuidas valmistuvad nad, ja milliseid eelarvelisi veidrusi välja mõtlevad.
MARGUS – Lähme pealegi.

Lahkuvad.

Teine stseen

Esimene pilt

Tartu. Iraagi saadiku residents. Ilmuvad AIVO ja tema nõunikud HELLE ja RUTA.

HELLE (küsivalt) – Sa arvad siis, Aivo, et koalitsioon on saanud meie plaanidele jälile ja teab meie kava.
AIVO (naeratades) – Kas sa ei arva? Kas on iial meie riigis mõeldud mõtteid tehtud teoks, enne supervõimu jaole jõudmist, et ajada nad nurja? Nelja päevagi vist pole möödas veel, kui kuulsin järgmist, mul on dokumentki siin. Jah, siin ta on: (Loeb ametlikult.) Koalitsiooni üksused on hakanud koondama vastumeetmeid. Kas nende sihiks on ida või lääs, Kurdistan või Süüria, pole teada. Kogukond on lõhestunud kaheks. Raul ja Rinno, mõlemad sinu vanad vihamehed, kuigi kodumaal hullemini vihatud kui sinu poolt, ja Tiit, üks tõesti mõistlik mees, on kolmekesi hääletanud nõukogus vastutegevuse poolt. Olge valmis rahutagamisoperatsioonideks Damaskuses!
HELLE – Me oleme valmis. Maailm pole koalitsiooni valesüüdistusi kunagi tõeks pidanud.
AIVO – Ka omi plaane ei pidanud te paljuks varjata nii kaua kui võib, ent neile jõuti juba eos jälile. Seetõttu meie plaan jääb nudiks.
RUTA – Lugupeetud Aivo, tule tagasi Iraaki. Jäta asekantsler saadiku kohustustes Tartusse ja aita korraldada kogu seda logistikat. Ma loodan, et spontaanseid plaane murda puudub neil võim.
AIVO – Jäta need lootused! Ma räägin, mis on kindel. Või veelgi enam. Üks osa nende vägedest on juba positsioonidele asunud, Damaskusest loodes, ja meie peame nendega koos. Kui juhtun Rinnot kohtama, siis vannun, ta saab mu viha tunda. Peaministri vastupanu peab nõrkema!
Kõik – Edu sulle!
AIVO – Samad sõnad!
HELLE – Ja jõudu!
RUTA – Hüvasti!
KÕIK – Jää terveks!

Kolmas stseen

Esimene pilt

Tuba Stenbocki majas Tallinnas. Ilmuvad MARI ja TAIMI, istuvad hommikusöögiks kaetud laua taha.

MARI (mõnuledes) – Palun sind, minia, rõõmusta mind. Kui Rinno oleks minu abikaasa, siis teeks mulle suuremat rõõmu tema kuulsusejanu kustutamise töö kui tema kallistused voodis, kus ta tulist armastust üles näitab, ma loodan. Kui ta oli veel õrnas eas, mu ainus poeg, kui noorus ja nägus välimus kiskusid kõik pilgud tema poole, kui isegi miljonikroonine vanemahüvitis poleks ära ostnud emalt tunniks ajakski tema vaatamise rõõmu, siis mina, mõeldes, kui hästi sobib kuulsus sellisele lapsele, lasksin tal meelsasti otsida ohte seal, kus ta võis leida oma ambitsioonidele tuge. Ma saatsin ta välismaale, kust ta tuli tagasi, tammepärg peas ja diplom taskus, kuigi natukene võõraks jäänud. Ütlen sulle ausalt, et mul polnud suuremat rõõmu siis, kui esmakordselt oma rasedusest teada sain, kui nüüd nähes, et tast on edukas mees kasvanud.
TAIMI (teravalt) – Aga kui ta oleks lombi taha jäänud, mis siis?
MARI (leebelt) – Siis oleks minu pojaks saanud tema hea maine. Sellest oleksin leidnud endale rahuldust. Kuula, mis ma sulle siiralt tunnistan. Oleks mul tosin poega, kõik võrdselt armasad, mitte ükski vähem kallis kui sinu ja minu Rinno, ma pigem sooviks, et üksteist nendest sureks üllalt, oma maine nimel, kui et ükski neist pillavalt prassides hoiduks kõrvale kuulsuse eest.

Teine pilt

Ilmub sekretär.

KRISTA – Sirje saabus ja soovib sind näha.
TAIMI (kiirelt) – Siis ma lähen.
MARI (kulmu kergitades) – Ei, sa ei lahku. Su abikaasa on julge, ma arvan tema pasunat siiani kostvat. Näen teda hüüdvat: „Argpüksid, tulge, ma olen teist parem igas suhtes!“ Ja pühib higi otsmikult kui tükitööline, kes tasu saab vaid tehtud töö eest.
TAIMI (osatades) – Kui tükitööline! Vaid tehtud töö eest!
MARI – Vaiki, rumaluke! Meest ehib julgus alati, veel palju rohkem kui turvameest valvuri amet. Naise rinnad, millest piim on imemisel, ei paista iial kaunimad mehe laubast, kes põlgab hirmu ja sülgab julgeoleku tükkidele. Lase oma ihukaitsja sisse nüüd.

Sekretär lahkub.

TAIMI (naerdes) – Mu abikaasat kaitsku mõtlematu bravuurikuse eest küll jumalad!
MARI – Rinno on minu poeg! Ta talutab oma vaenlasi rihma otsas, kui vaja.

Kolmas pilt

Ilmub SIRJE koos turvamehega.

SIRJE (rangelt) – Tere päevast teile mõlemale!
MARI (ülevoolavalt) – Mu kallis Sirje!
TAIMI (teravalt) – Mul on hea meel sind näha, mu ihukaitsja.
SIRJE – Kuidas elate? Küll te olete ikka kodukanad! Mida te siin vara hommikul sädistate? Kuidas su poeg elab?
TAIMI (kiiresti) – Tänan, hästi.
MARI (leebelt) – Ta istub meelsamini arvutis ja võitleb kurjade koletistega, kui et paneb tähele oma koolitajat.
SIRJE (mõtlikult) – Tõepoolest, täitsa oma isa poeg. Ausõna, väga kena poiss. Mõelge ometi, kolmapäeval mängisin temaga pool tundi järjest. Ta on nii tõsimeelse olemisega! Nägin, kuidas ta kullakarva liblikat taga ajas. Ja kui ta selle kätte sai, siis uuele tasemele liikus ja jälle kinni püüdis. Aga siis ajas midagi ta segadusse, sest järgmisele tasemele ei õnnestunud tõusta. Siis pigistas ta hambad kokku ja purustas klaviatuuri. Oh heldus, kuidas nupud lendasid!
MARI (nõustudes) – Just isa moodi.
SIRJE – Tõesti, jah, ta on iseloomuga laps.
TAIMI (uhkelt) – Päris vemmal.
SIRJE – Kuule, pane nüüd kohvitass käest ära. Sa pead minuga täna laiska perenaist mängima.
TAIMI – Ei, Sirje, ma ei lähe uksest väljagi.
SIRJE – Uksest ei lähegi välja!
MARI – Küll ta läheb, küll ta läheb.
TAIMI – Ei, lubage, lubage. Ma ei astu üle läve enne kui Rinno NATO nõukogu istungilt tagasi on tulnud.
MARI – Häh, paned enese üsna ilmaasjata luku taha. Kuula ometi, sa pidid ju minema meie naabri juurde katsikule.
TAIMI – Soovin talle peatset toibumist, aga sinna ma minna ei saa.
MARI – Miks siis ometi?
TAIMI – Mitte et ma ei viitsi või temast ei hooliks.
SIRJE – Tahad saada uueks Penelopeks? Aga räägitakse, et kogu see lõng, mille ta Odüsseuse äraolekul valmis ketras, ajas Ithaka ainult koisid täis. (itsitavad) Lähme! Oleks sul ometi pealehakkamist sama palju kui sinu kohvis suhkrut. Tule, lähme ikka!
TAIMI – Ei, anna andeks, aga ma tõesti ei tule täna välja.
SIRJE (innustades) – Tule, ma räägin sulle põnevaid uudiseid su abikaasa kohta.
TAIMI (imestades) – Aga neid ei või ju tulnud olla veel.
SIRJE – Usu mind, ma ei tee nalja. Eile õhtul tuli tema kohta teated.
TAIMI – Kas tõesti?
SIRJE – Päris tõesti. Kuulsin oma turvamehelt, kes turvab ka ühte nõukogu liiget, järgmist lugu. Süüria opositsioon ärgitab taas relvi haarama, kuigi seal rahu polegi olnud, ja nende vastu astub tegutsema üks osa koalitsiooni võimalikest vägedest. Rinno ja Tiit juhivad meie nõukogus tööd. Nad ei kahtle, et rahu tagatakse mõne lühikese ja võiduka operatsiooniga. Ausõna, see on tõsi, sellepärast palun sind, tule ühes.
TAIMI – Vabanda mind, Sirje, seekord.
MARI – Jäta ta rahule, Sirje. Nii nagu ta praegu on, ta ainult rikuks meie head tuju kui muutuks see.
SIRJE – Jah, küllap vist. Ela siis hästi. Tule, ometi. Palun, Taimi, jäta kord oma teravus kus see ja teine ja tule meiega.
TAIMI – Ei, tõesti mitte, Sirje. Usu, ma ei või. Soovin teile palju lõbu.
SIRJE – Hea küll siis, hüvasti.

Lahkuvad.

Neljas stseen

Esimene pilt

Tartus, Iraagi saadiku residentsi ees. Ilmuvad RINNO, tema nõunikud, TIIT, teised ülemad. Nende juurde tuleb RIINA.

RINNO (käes ajalehed) – Näe, uudised! Vean kihla, et need on lahingu uudised.
TIIT (sõjaväelaslikult) – Minu autoriteet sinu mandaadi vastu: mitte lahingu uudised.
RINNO – Nõus.
TIIT (löövad käed) – Hästi.
RINNO – Kas vaenlasega toimus kokkupõrge?
RIINA – Nad näevad teineteist, kuid veel ei räägi.
TIIT (lõbusalt) – Saingi sinu poliitilise mandaadi endale!
RINNO (kauplevalt) – Ostan tagasi!
TIIT – Seda ma ei müü ega kingi, vaid laenan. Kuid üksnes kolmekümne kolmeks aastaks ja mitte rohkem. (Pasunapuhujale.) Mängi signaali.
RINNO – Kas Aivo kuuleb seda?
TIIT – Kui tahab, siis kuuleb.
RINNO – Siis lase kõlada signaalil.

Puhutakse signaali läbirääkimiste alustamiseks. Maja uksele ilmub kaks nõuniku ja teisi ametnikke.

RINNO – Kas Aivo on kodus?
MAIRE (nöökavalt) – Ei ole, ega meest, kes teid vähem kardaks, järelikult piskust veelgi vähem.

Majast kostab kauget trummipõrinat.

MARGIT – Kuulete, trumm toob me nooruse välja. Uks, mis näib turvaliselt lukus olevat, on kõrkjast riiviga ja avaneb ise.

Kostab tugevamat trummipõrinat.

MAIRE – Kuulete! See on Aivo. Küll signaalitab!
RINNO – Seal käib töö!
TIIT – See trummipõrin õhutab mitte ainult meid.

Uksest tungivad välja ülikonnastatud ametnikud.

RINNO – Ei karda nad, vaid julgevad majast välja tulla. See on väljakutse ja tuleb vastu võtta! Ma olen raevust higine. Nüüd, Tiit, me lähme sisse.

Tahavad uksest sisse astuda.

RINNO (higistades; ennast üles küttes) – Kõik lõunamaised haigused teid tabagu! Häbi! Näod on teil jooksust valged ja hirmupalavikust! Kuhu on kõik pommid peidetud? Hanehinged, kel inimnägu ees ja elupaigaks katkupisikuterikas Fergana org! Jälk ebademokraatia! Ma tahan selgust, need küsimused vaevavad mind ja mitte ainult mind.

Astub uksest sisse.

MAIE – Hulljulge! Mina küll sinna majja selle solgi sisse ei tükiks.
MARGE – Ka mina mitte.

RINNO tõmbab ukse enda järel kinni.

LEA – Näe, uks pandi kinni.
KÕIK – Ta laul on lauldud, pole kahtlustki.

Teine pilt

Ilmub TIIT.

TIIT – Kus Rinno on?
KÕIK – Läks majja sisse.
MAIE – Ta tungis ametnike kannul sisse. Kuid siis sulgus järsku uks. Nüüd on ta üksi seal, koos põlisvaenlasega.
TIIT (pateetiliselt) – Sõber, kellel jutt on nõelast teravam! Sa oled üksi! Ma olen sõdur ja vankumatu mitte ainult lahingus, kuid poliitikute hääle kõuemüra paneb mindki värisema. Ei talu seda palavikku, mis raputamas kogu maailma.

Uks avaneb taas. Näha on RINNO.

MAIE – Näe, Tiit!
TIIT – See on ju Rinno! Nüüd peame tema juurde minema.

Astuvad kõik uksest sisse.

Viies stseen

Esimene pilt

Sealsamas. Mõned ametnikud on lipsud ära võtnud. Ühel ametnikul on valge pullover seljas.

MARGE – Selliseid lipse Tallinnas ei müüda.
MAIE – See oli kasulik tehing.
LEA – Võtaks neid katk! Siidist lipsud!

Teine pilt

Ilmuvad RINNO ja TIIT koos pasunapuhujaga.

RINNO – Näe agaraid, kel iga mõlkis kross on kallim lepingust! Küll lipse, püksirihmu, pastakaid, ja igasugust nänni ostavad. Kõik kauplevad, kuid läbirääkimised pole lõppend veel! Aivo on mõtlik, ta tõrgub. Tiit, sa tead, et vastasel korral peab Raul missioonile minema ilma garantiideta!
TIIT – Su pingutus vist oli liiga äge.
RINNO – Ma sellest tööst veel pole saanud soojagi. Head edu sulle! See dokument, kus rivis puudu kõigi signatuur, see teeb mind haigeks.
TIIT – Õnn kaasa sulle, vapper mees, et kinnituse saaksid kokkulepped!
RINNO – Jää hüvasti!
TIIT – Sa oled tubli, Rinno!

RINNO lahkub ruumist.

TIIT (pasunapuhujale) – Nüüd puhu üks prelüüd. Me turul oleme ja sinna kogunevad kokku kõik maailma võimud. Mis nõu me trummipõrinale anda võiksime? Kuid lähme!

Kuues stseen

Esimene pilt

Kaitsevõe õppelaager Tartu ümbruskonnas. Ilmub RAUL koos sõduritega.

RAUL – Paus! Kümme minutit! Te olete hästi võidelnud. Hoidsite hästi formatsiooni noolepeas, ei lasknud ennast provotseerida. Kuid üksnes nii võideldes ei ole me veel võitnud. Selles kõik liitlased on sama meelt.

Ilmub RIINA, käes sateliittelefon.

RAUL – Mis on?
RIINA – Tartus käivad läbirääkimised, Rinno ja Tiit püüavad kokkulepet saavutada. Rinno tahab sinuga paar sõna enne vahetada.
RAUL – Nii et lahendust ei ole veel. Millal ta helistab?
RIINA – Peaks kohe helistama. Me leppisime tunni aja eest nii kokku.
RAUL – Kas kanal kahe pealt? Hästi.

Teine pilt

Telefon heliseb. RIINA eemaldub.

RAUL – Halloo, Rinno, kas sa näed mind? Miks nii kaame välja näed või petab pilt?
RINNO – Hallo, Raul. Kas jäin hiljaks?
RAUL – Jah, kui häid sõnumeid ei kuule sinu suust, kui uudiseid vaid lükkad edasi.
RINNO – Raul, ma tahaksin sind reaalselt pigistada. Nii kõvasti kui oma kosja aegu pruuti.
RAUL – Sa oled emotsionaalne inimene. Mida Tiit teeb?
RINNO – Ta peab sinu nimel Tartus lipitsevat hurta rihma otsas, nii pingul kui just tahab. Näeb vaeva, loob korda, määrab luna või jagab armu.
RAUL – Kes see oli, kes ütles, et sellise väljaõppega me jääme terroristidele alla! Kus ta on? Tooge siia!
RINNO – Las ta olla, sest ta rääkis tõtt. See siin on armetu kassi-hiire mäng.
RAUL – Kuidas siis sa mõtled jagu saada neist?
RINNO – Kas juttu on meil küllalt aega ajada? Ei usu seda. Parem räägi, kuidas mõtled rahu tagada sa oma piirkonnas? Kuidas olete planeerind vaenlast maha jahutada? Raul, mis siis saab, kui mingil põhjusel peaks rahu tagamine katki jätma?
RAUL – Me teeme pausi, Rinno. Puhkame pisut, et hiljem alustada uuesti.
RINNO – Milline on vägede meeleolu? Kas sulle on teada, millisesse piirkonda on ehitatud tõenäoliselt kõige suuremad relvapeidikud?
RAUL – Arvan, et tean! Kuid korraldusi saavad nad Aivo käest.
RINNO – Oh, inimväärikuse nimel!, kui vaid saaksin, ma tuleksin su käsu alla aega viitmata neid antipaate peksma. Ma pigistaks neid kõigi lepingute kõigi sätetega.
RAUL – Sind oleks vaja pigem kosutuseks sauna viia! Kuid, kes julgeb sinu palvet mitte kuulda võtta. Sa kaasa vali need, kellest kõige rohkem abi.
RINNO – Võtan need, kes ise kipuvad. Kui siin on mehi, kes ihaldavad kuulsust ja erudeeritud on sätetes. Kel koalitsioon on tähtsam isiklikust õnnest. Kes usuvad, et ajame just õiget asja. Siis, üks või palju, ma võtan kõik nad endaga. Kui aga tõesti neid saab liiga palju, siis valin vähesed, ent tänan kõiki. Las teised saavad tööd siis teistes ametkondades. Läbi avaliku konkurssi.
RAUL – Seansi aeg on läbi. Pean lõpetama.

Kõik lahkuvad.

Seitsmes stseen

Esimene pilt

Tartus, Iraagi saadiku maja ees. TIIT marsib trummipõrina ja pasunahelide saatel longates; teda saadavad turvamehed, nende ülem ja rühm ametnikke.

TIIT – Nii, turvaala nüüdsest on kogu maja ümbrus. Täitke oma kohust.
ANNE – Meie pärast ärge kartke!
TIIT – Hoidke uksel silm peal. Me läheme väljaõppe laagrisse.

Marsivad edasi.

Kaheksas stseen

Esimene pilt

Kaitsevõe väljaõppe laager Tartumaal. Kohtuvad RINNO ja AIVO.

RINNO (tuliselt) – Kõige rohkem ma vihkan sõnamurdjaid!
AIVO (julgelt) – Me vimm on võrdne. Kas Aafrikaski oleks leida madu, kes oleks mulle jälgim sinu tülkast mainest?
RINNO (ülbelt) – Kes alla annab võitluses, see surgu vana teenistuja või maksumaksjana!
AIVO – Kui pagen, siis hurjutatagu mind nagu jänest!
RINNO (tõsiselt) – Me tegime Tartus lepingu mustandi, aga nüüd olen üksi jäetud.
AIVO – Eelleping kohustab kõiki, ka üksikvõitlejaid.

Istuvad läbirääkimiste laua taha.

AIVO (allaheidetult) – Te olete kasuahned ja pugejad! Kõiki tahate lepingute alla painutada. Teie majanduslik abi häbistab minu maad. Aga olgu. (Kirjutab alla.)

Üheksas stseen

Esimene pilt

Sealsamas. Kostab pasunaheli ja trummipõrin. Ilmub RAUL koos sõduritega.

RAUL (naerdes) – Kui ütleksin, mis tööga hakkama sa täna said, sa ise mind ei usuks. Kui aga räägin seal, kus segab parlament me rahva pisaraid ja rõõmu. Või ministeeriumis, kus ametnikud õlgu kehitades kuulavad, kuni lõpuks kaasa kiidavad. Või turul, kus kauplejad kõik rõõmsas ärevuses veel kuulda soovivad su kuulsusest ja mainest. Siis selgelt teavad kõik. Just sellist esimeest ja juhti ongi vaja, kes pidulauda toitu maitsma tuleb üksnes siis, kui söönud on ta juba küll.

Teine pilt

Ilmub TIIT koos sõduritega.

TIIT – Rinno, sina oled ratsu, meie ainult rakmed!
RINNO (tujukalt) – Ei, jäta! Ka ema mulle sageli teeb tuska, kel ometi on voli oma verd ülistada, kui mind kiidab. Mind tõukas tegudele eesti rahvas! Need inimesed välisministeeriumist, kes tegid kõik, et signatuuri saaks see leping lõpuks.
RAUL – Sa oma teeneid ära mata maha. Su tulemusi varjata on hullem vargusest ja võrdne laimuga. Palun – selle märgiks, mis sa oled inimesena, mitte selle tasuks, mis sa oled teinud, – kuula mu kõnet nüüd, siin, meie kõigi ees.
RINNO – Võib olla hakkab valus neil, kui kuulevad nad endast.
RAUL – Kui aga ei kuule, siis ajab kihelema uudishimu neid, sest kogutulust jääma sulle peab kümnendik, kak miinimum. Ning oma osa võta enne üldist märkimist sa enda valikul.
RINNO – Raul, sind tänan, ent süda tõrgub võtmast meelehead. Ma keeldun sellest ja võtan vaid lihtosa, nagu kõik, kes asjas kaasa lõid.

Kõlab pikk pasunaheli.

RINNO – Need pillid ärgu enam tehku häält! Kui trumm ja pasun on võitlustandril lipitsejad, siis pärast võitlust üksnes meelitajad. Nad jäägu vait! Te premeerite mind lihtsalt, et rasvuks minu maine sellest kiidulaulust, kus valitseb rutiin!
RAUL – Sa oled liiga tagasihoidlik. Pigem täna lööd käega kuulsusele, kui hiljem tänad meid õige hinnangu eest…. Mõtle ikka enne. Las maailm saab teada, et Rinno on võitnud sõja ühe suletõmbega. Sa õigel ajal õiges kohas korjasid maast kordamineku ja õnne, mis vedeles seal kõigi nähes. Seepärast, alates tänasest päevast, hüüdkem sind, kui kasuliku lepingu sõlmijat, mis tulu tuua võib kogu rahvale ja mastaapsemaltki, maailmas, lugupeetud Corilaseks. Rinno, kanna Corilase nime uhkelt!

Kolmas pilt

Pasunahelid ja trummipõrin.

KÕIK (hüüavad) – Corilane, Corilane!
CORILANE – Ma lähen pesen end ja puhkan, siis näete, kas punastan või mitte. Siiski tänan. Aunime püüan õigustada nagu suudan ja kanda teiste aumärkide ja ordenite seas.
RAUL – Lähme telki, seal enne puhkust kirjutame tunnistuse valmis. Tiit, kui lähed Tartusse, siis teavita ka teisi, et kahepoolne kokkulepe on leidnud kinnitust.
TIIT – Kuulan, härra juhataja!
CORILANE – Ma teie ees jään vist jobuks. Just äsja keeldusin kuninglikust kingist, ent nüüd, mu härra, pean midagi teilt paluma.
RAUL – Teenetepank! Võid saada kõik mis tahad, mu pädevuse piires. Mis see oleks?
CORILANE – Kord Tartus keegi lihtne mees mind kohtles hästi ja ööseks varjupaikka pakkus. Ma nägin teda täna sinu väeosa kartseris. Kuid just samal hetkel lähenes Aivo ja minu raev sai võitu mu halastuse üle. Nüüd palun, lase vabaks see julge peremees.
RAUL – Sa palud hästi! Kui olekski ta korruptant või meie kutse häbistaja, saab vabaks nagu tuul. Las läheb, Tiit!
TIIT – Mis on ta nimi, Corilane?
CORILANE – Valikute nimel! On läinud meelest. Ma olen väsinud, mu mälu loid. Kas saaks ehk veidi veini?
RAUL – Lähme telki. Su näol on tindi plekid. Peab vaatama, mis vedelikku nende pesu nõuab. Lähme.

Lahkuvad

Kümnes stseen

Esimene pilt

Iraagi saadiku residents Tartus. Trummipõrin. Ilmub AIVO ja nõunik.

AIVO – Nafta on meilt võetud. Kaitse alla!
HELLE – Küllap saame ta jälle headel tingimustel tagasi.
AIVO – Või tingimustel! Ah, kui saaksin koalitsiooni liitlaseks, sest opositsioonis olla, kuigi saadik, pole see ma, kes olen… Tingimustel! Mis soodsaid tingimusi võib loota see, kes teise armust oleneb? Viis punkti lepingus. Iga kord mind lõid ja löövad veelgi, kui liitlastega kohtume bankettil. Kui kohtan Corilast, ei ole minu sõnavõtus enam endist sära. Nüüd lahman nii kuis saan, ei ole enam võrdsed me.
HELLE – Ta on kavalpea.
AIVO – Rohkem pea, kui kaval. Meelemürki sai mu vaprus tema varju jäädes ning kaldus endast välja. Ei rahusta mind enam uni, rahu paik, ei alastus, ei talvekümblus. Ka tootlusnäitajad ja statistika, mis viha tõkkeks on, mu energia vastu seavad kopitanud õigusi ja kombeid. Ükskõik, kus tava kiuste peaksin Rinnot kohtama, ta südametunnistuse veres tahan käsi pesta! Nüüd läki! Ja vaadake ringi linnas, kui turvaline on maja valve ja mida räägitakse.
HELLE – Kas sa ei tule?
AIVO – Mind oodatakse tammikus. Tooge sõna sinna, õlletehasest lõuna poole, kuis asjad lähevad, et teaksin maailmaga sammu käia.
HELLE – Selge.

Lahkuvad.

TEINE VAATUS

Esimene stseen

Esimene pilt

Väljak Tallinnas. Ilmuvad PRIIT, ALAR ja MARGUS.

PRIIT – Kuulsin büroo juhatajalt, et täna õhtul saame uudiseid.
MARGUS – Häid või halbu?
PRIIT – Igatahes mitte rahva soovide kohaseid, sest rahvas ei armasta Corilast.
ALAR – Loodus õpetab loomigi oma sõpru tundma.
PRIIT – Ütelge, palun, keda armastab hunt.
ALAR – Lambatalle.
PRIIT – Jah, et teda ära õgida, nagu vihased kodanikud tahaksid meie Corilast.
MARGUS – Ta on tõesti talleke, ainult mõmiseb nagu karu.
PRIIT – Ta on tõesti karu, ainult elab nagu talleke. Te olete mõlemad elunäinud mehed. Ütelge mulle ühte asja.
ALAR ja MARGUS – Mida nimelt?
PRIIT – Missuguse omaduse poolest on Corilane vaene, ehk mida teilgi külluses ei ole?
MARGUS – Ei ole ta vaene ühegi omaduse poolest, kõike on tal ohtrasti.
ALAR – Eriti uhkust.
MARGUS – Ülbuse poolest on ta kõigist üle.
PRIIT – Imelik küll… Kas te teate ka, mida teist linna peal arvatakse, ma mõtlen meie, aukraadiga meeste hulgas? Kas teate?
ALAR ja MARGUS – Noh, mida meist siis arvatakse?
PRIIT – Te rääkisite parajasti uhkusest… Ega te ometi ei vihasta?
ALAR – Pole midagi.
MARGUS – Ega sellest ei olegi suurt lugu. Sest üsna väike vargusjuhtum röövib teilt ära suure hulga kannatust. Andke oma tujudele voli ja vihastuge, niipalju kui meeldib, kui teile just meeldib nii. Te heidate Corilasele ette, et ta on ülbe?
ALAR – Mitte meie üksi.
PRIIT – Tean, et te võite väga vähe teha üksi. Teil on palju nõunike, sest muidu oleksidki teie teod imekspandavalt abitud. Oma võimete poolest olete liiga imiku moodi, et üksi midagi korda saata. Te räägite uhkusest. Tegelikult võiksite ennast ise kõrvalt vaadata ja oma tublisid minasid seestpoolt uurida.
ALAR ja MARGUS – Ja mis siis?
PRIIT – Siis avastaksite ühe paari mittekontrollitavaid, valetavaid, turtsakaid ja häbematuid ametimehi ehk rääkivaid päid, nagu neid igalpool leida võib.
ALAR – Priit, eks oled sinagi ju küllalt tuntud!
PRIIT – Mind tuntakse kui tujutut ärimeest, vahetusministrit, kes armastab kuuma veini, millesse pole tilkagi viskit kanguseks pandud. Et ma olen igal tühisel põhjusel tõtlik. Et ma olen paremini tuttav öö taguotsaga kui hommiku laubaga. Kuid, mida ma mõtlen, seda ma ka ütlen ja oma tarkuse kulutan ära ühe hingetõmbega. Kui ma näen kahte teietaolist tegelast ja kui jook, millega mind kostitate, mu suulaele on vastik, siis teen kõvera näo. Ja kuigi pean sallima neid, kes räägivad, et te olevat tõsised mehed, pean ma häbematuks luiskajaks seda, kes ütleb, et te olete ilusad. Kui te seda kõike minu mikrokosmose või makrokosmose kaardilt loete, kas sellest siis järeldub, et olen ka küllalt tuntud? Mida paha te võite sellest orientiirist välja lugeda, ka kui ma olen küllalt tuntud?
MARGUS – Me tunneme sind küllalt hästi.
PRIIT – Ei tunne te mind, iseennast ega üldse midagi. Teie auahnust meelitavad ajalehtede silmanurga artiklid, silmakirjalik viisakus ja teenetepank. Lööte surnuks kena kosutava ennelõuna, kuulates linnapea ja valitsusjuhi tüli, ja lükkate tühise vastasseisu edasi järgmise päeva peale. Kui kuulate pooltevahelist diskussiooni, ja teid kimbutavad soolevoolmed, siis peeretate häbi tundmata, heisates lipu igasuguse kannatlikkuse vastu, või nõuate möirates ööpotti, jättes tüli verest tühjaks jooksma veel rohkem sassiaetuna kui enne teie ärakuulamist. Muul moel te pooli rahu pidama ei kutsugi kui kompromissi kuulutades, neid võrdselt vigasteks pruutudeks sõimates. Olete küll üks veider paarike!
MARGUS – Jäta, on ju teada, et oled kangem lauas lõõpima kui pingil asjast rääkima.
PRIIT – Kui te räägite oma kõige mõistlikumat juttu, siiski pole see karvagi teie habemest väärt. Te arvate, et iga tera mitmeteralisest Zillettist puhastab lõuga ühevõrra hästi! Aga ikkagi räägite, et Corilane olevat arrogantne. Head õhtut, lugupeetud! Kui veelgi teie seltsis viibiksin, siis nakataks see minu enda ajud. Võtan endale vabaduse teiega hüvasti jätta.

Teine pilt

MARGUS ja ALAR astuvad kõrvale. Ilmuvad MARI, TAIMI ja SIRJE.

PRIIT – Ennäe, mu kaunid daamid. Isegi kuu, kui ta oleks maine olend, ei oleks nõnda särav. Kuhu te nii silmalt tõttate?
MARI – Lugupeetud Priit, mu poeg Rinno on tulemas!
PRIIT – Ah? Või Rinno tuleb koju!
MARI – Jah, lugupeetud Priit, ning suure kuulsuse säraga!
PRIIT – Tohoh! Mis rõõmus uudis.
TAIMI ja SIRJE – Jah, tuleb küll.
MARI – Näe, siin on temalt kiri. Võimud said ühe, ta naine teise ja küllap on sindki üks kodus ootamas.
PRIIT – Minule kiri! See teeb mulle pikkadeks aastateks hea meeleolu. Sellel ajal näitan perearstile vaid pikka nina. Kas ta ehk siiski pole masendunud? Tal oli kombeks ka üksikute kokkulepete katkemisi väga läbielada.
TAIMI – Oh ei, ei, ei!
MARI – On küll, kuid lihtsalt murelik.
PRIIT – Mina ka, kui lubadused vett ei pea. Kui tal aga siiski kogu leping taskus on, siis murelikkus sobib talle veelgi paremini.
MARI – Jah, nii see on. Ta saabub tammepärjaga, ma loodan.
PRIIT – Kas Aivo loobus oma nõudmistest?
MARI – Tiit kirjutab, et saadik kirjutas alla.
PRIIT – Oligi viimane aeg. Kui meie missioon oleks jäänud tagatisteta, siis ei oleks ma tahtnud ka kõigi aktsiate omanik olla. Kas parlament on juba kursis?
MARI – Kulla naised, lähme juba. Jah, jah, jah! Parlamendi esimees sai kirja, mis kinnitavad minu poja teeneid. Selle lepinguga on alanud ajaloos uus järk!
SIRJE – Tema prognoosidest räägitakse imelugusid.
PRIIT – Imelugusid! Kindlasti mitte ilma, et ta oleks seda ära teeninud.
TAIMI – Ma loodan, et see on tõsi!
MARI – Tõsi! Kuidas siis!
PRIIT – Tõsi! Võin vanduda, et see on tõsi.

Kuuldub pasunahelisid ja trummipõrinat.

PRIIT – Kuulake! Pasunad!
MARI – Need on fanfaarid, mis hõiskavad rõõmust.

Kolmas pilt

Ilmuvad RAUL ja TIIT, nende vahel CORILANE, taga infopealikud, sõdurid ja ajakirjanik AIN.

AIN (üleva häälega) – Kuulake ja teadke! Corilane pani üksi ära! Sealt tuli kuulsus, ta peene hääle kiuste. Nüüd ehib vääriline nimi tema kuldseid lokke! Au ja kuulsus Corilasele!

Fanfaarihelid.

KÕIK – Tere tulemast vabaduse väljakule, lugupeetud Corilane!
CORILANE – Ei, jätke, see teeb haiget südamele. Ma palun, jätke!
RAUL – Näe, su ema!
CORILANE – Tean, et palusite minu õnne eest.
MARI – Ei, sõdur, kummardu! Mu armas poeg, lugupeetud Corilane, said kuulsusrikka teoga uue nime? Kuidas pean sind hüüdma? Corilaseks? Teen seda rõõmuga. Ent sinu naine?
CORILANE – Veetlev vaikija! Kas naerataksid, kui tuleksin ma nagu enne, et nuttes minu triumfi kaed! Kallis, Tartus nutavad nii lesed!
TAIMI – Mu kallis! Ma nutan rõõmust.
CORILANE – Kas ikka elad? (Sirjele) Anna andeks.
MARI – Kõigile tere tulemast! Ka sulle, Raul! Teile kõigile!
PRIIT – Jah, sada tuhat tere! Sa ole tervitatud. Neil, kes sind näevad, kuid ei rõõmusta, vist närib südant kadedus! Brüsselgi peaks teil austust avaldama. Ent meil on veel vanu metsõunapuid, mis teiemaiguliseks end pookida ei lase. Tervist, juhid! Eks nõgest hüüta ikka nõgeseks ja tivoli jääb ikka tivoliks.
RAUL – Sulatõsi!
CORILANE – Priit on Priit ja selleks jääb.
AIN – Hei, andke teed! Ja minge edasi!
CORILANE (naisele ja emale) – Ulata käsi! Ja sina ka! Ma enne, kui koju tulen, pean parlamenti külastama. Ei saa ju neilt ma üksnes tervitusi, vaid värsket au võib-olla.
MARI – Nüüd on minu unistused saanud teoks ja pärand käes on minu soovidel. Vaid üks on puudu veel.
CORILANE – Ema, tea, et puudliks ma olen pigem neile omal moel, kui nendega koos võimul nende moel.
RAUL – Nüüd üles!

Pasunahelid. Kõik peale rahvasaadikute lahkuvad.

MARGUS (eksalteeritult) – Ta kõikidel on keelel! Isegi lühinägelikel on prillid ees, et teda näha. Lasteaiakasvataja ei hooli lapsest, kes end nutab krampi, vaid kuulab raadiot! Kokk viskab põlle nurka ja ronib müürile! Poed, letid, aknad, vitriinid, kõik on tungil, täis katused ja harjad on iganäolist rahvast tõemeeli teda vahtimas. Ka linnapea, kes end näitab harva, kesk rahvahulka trügib, et saada jõugus soodne koht! Solaariumitest daamid väljuvad ja kahvatavad ennast valgeks. Kihkvel kõik, just nagu oleks taas öölaulupeod siin maiseks saanud!
ALAR – Äkki saab veel presidendiks!
MARGUS – Siis võib minu ametkond küll tema võimu all jääda aastaid magama.
ALAR – Ei suuda kanda au ta mõõdukalt, algusest lõpuni, vaid kaotab selle, mis on võitnud äsja.
MARGUS – See on lohutus.
ALAR – Rahval, kelle eest me seisame, ei ole kahtlust, et vanad luukered virguvad, kui vähegi on põhjust. Nii ununeb see vastne au. Ma olen kindel, et ta ise annab selleks peatselt põhjust, kui ise enda peale nõnda uhke on.
MARGUS – Ma olen kuulnud teda väitmas, et kui keegi esitakski tema kandidaadi presidendi kohale, ta enne õiget aega turule ei ilmuks ega luniks rahvalt toetushääli.
ALAR – Tõsi.
MARGUS – Nii ta ütles. Pigem loobun erakonna esimehe kohast kui luban ennast presidendi kandidaadiks üles seada, või kui, siis üksnes oma erakonna soovil.
ALAR – Ta mõne oma lubaduse täita võiks.
MARGUS – Vist täidabki.
ALAR – Siis läheb kõik meie prognooside kohaselt. Tagasi parlamenti!
MARGUS (õpetades) – Võim peab olema lahutatud. Me peame rahvale selgitama, milliseid mõtteid mõtleb see mees. Kui saaks, ta muudaks kõik ausambad mobiilseks ja politseinikud puudeks metsas. Teeks kurdid tummaks ja hääletuks grusiinid. Tema meelest ei ole rahval võimekusteks rohkem maailmavaadet ja hinge kui revidentidel on huumorisoont. Sest revidendid saavad kiita, kui kannavad eelarve koormat, ja kantakse arvestuskaardile, koos palga alandamisega, kui varisevad kokku koorma all.
ALAR – Sa kõike seda sisendad sel hetkel, mil tema kõrgelennuline ülbus taas solvab kogukonda. Ning see juhtub peagi, kui teda nagu puudlit hassetada. Siis ta võtab tuld ja süütab kuiva kulu. See leek ta hääled põletabki!

Ilmub RIINA.

MARGUS – Noh, mis on?
RIINA – Teid palutakse ülesse büroosse. Tundub, et Corilane seatakse presidendi kandidaadiks. Ma nägin, kuis kurdid tunglesid, et teda näha, ja pimedad, et kuulda. Noored teismelised loopisid juukseid, nagu hevi kontserdil, Kihnu naised kinkisid labakindaid ja kaelarätte. Pole ammu enam säärast näinud.
MARGUS – Ma lähen üles. Silmad-kõrvad võtan kaasa, ent süda oodaku!
ALAR – Ma tulen kaasa!

Lahkuvad.

Teine stseen

Esimene pilt

Parlamendi koosolekuruum. Sekretärid ilmuvad toolidele patju panema.

MARGE – Kähku, nad on kohe siin. Mitu meest presidendi kandidaadiks üles seatakse?
EVE – Kuuldavasti kolm. Aga kõik arvavad, et Corilane saab presidendiks.
MERIKE – Ta on tark mees, ainult kole uhke ja ei armasta rahvast!
MARGIT – Tühja sest, on olnud palju suuri mehi, kes on rahvast meelitanud, aga rahvas pole neid ikkagi armastanud. Ja on palju neidki, keda rahvas on armastanud ei tea isegi miks. Nii et kui rahvas võib põhjuseta armastada, võib ta ka põhjuseta vihata. Kui Corilane sellest üldse ei hooli, kas rahvas armastab teda või mitte, siis näitab see järelikult kui õigesti ta hindab rahva meelt. Oma õilsas muretuses, laseb ta sellel selgesti välja paista.
KAIE – Kui ta sellest ei hooli, kas rahvas teda armastab või mitte, siis hõljub ta tasakaalus ega tee head sama hästi kui halba. Tegelikult sooviks ta rahva viha suurema õhinaga, kui rahvas jõuab seda talle avaldada. Ta ei jäta midagi tegemata, et ennast rahva vaenlasena näidata. Kuid rahva rahulolematust ja tõrksust avalikult välja kutsuda on niisama halb kui see, mida Corilane isegi ei salli, nimelt üksikuid rahva hulgast armastuse võitmiseks meelitada.
MARGE – Ta on oma kodumaad väärikalt teeninud ja tema tõus presidendiks pole olnud nii libe kui neil, kes on rahvast üksnes lubadustega masseerinud, garanteerides endale lugupidamise ja austuse, mütsi higisesse pihku pigistades, ilma et oleks selle ärateenimiseks midagi muud teinud kui lubanud oma kandidatuuri üles seada. Aga tema sõlmis liitlaste nimel rahvusvahelise lepingu ja istutas oma kuulsuse nõnda sügavale inimeste südamesse, et kui nüüd keeled vaikiksid ja tema teod tunnustust ei leiaks, siis oleks see tõesti tänamatu ülekohus. Asja teisiti kujutada võivad vaid pahaloomulised, kes tembeldavad seega iseenda valetajateks. See lõikaks ju iga kuulaja kõrva kui etteheide ja häbiasi.
EVA – Ta on lugupeetud mees. Astu kõrvale, nad tulevad!

Teine pilt

Kostab pasunaheli. Ilmuvad rahvasaadikud, fraktsioonide juhid, CORILANE, PRIIT, RAUL. MARGUS ja ALAR võtavad istet eraldi, CORILANE seisab.

PRIIT – Nüüd kus liitlastega on asjad selged ja Tiidu võib koos meesega Iraagi saadiku residentsi juurest ära kutsuda, jääb meie tänaõhtuse koosoleku põhiliseks punktiks vajadus langetada otsus, keda seada üles presidendi kandidaadiks tulevastel valimistel, et vääriliselt tunnustada meie maa au kaitsvate inimeste teeneid. Sellepärast, lugupeetud saadikud ja fraktsioonide juhid, palun olge nii head ja kuulake, mida on kaitsevägede juhil öelda. Härra kindral, palun tehke lühike ülevaade toimunust.
ALAR – Raul, räägi ükskõik kui pikalt, nii et kõik aru saaksid, et pigem on riik tasu maksmiseks vaene, kuid mitte meie tahtmine. (Teistele saadikutele.) Rahvamehed, me palume teid ettekanne ära kuulata ning hiljem avaldada toetust rahva ees saadud informatsiooni põhjal, mida oleme soovitanud.
MARGUS – Aitab jutust! Kuna arutlusel on väga meeldiv ettepanek. Austada ja edutada meest, kes on siin kõne all.
ALAR – Seda suurem rõõm oleks meil seda teha, mida lahkem ta ise oleks, kui senistest hinnangutest lähtuda.
PRIIT – Sa hälbid asjast ja oleks võinud vaikida. Kas tahate Rauli kõnet kuulda?
ALAR – Väga; kuid olles sinust vanem, seepärast ka minu manitsus on siin asjakohane.
PRIIT (irvitades) – Temal on rahva käest saadud mandaat, aga kui mitme häälega mõni sai parlamenti? Raul, palun, teil on sõna!

CORILANE tahab lahkuda.

PRIIT – Oota!
MAIE – Corilane, palun istu! Ära ole nii tagasihoidlik.
CORILANE – Ma pigem lasen perearstil haavad kinni siduda, kui kuulan seda, kuis nad sain!
ALAR – Ma loodan, et minu sõnad ei peletanud sind siit minema.
CORILANE – Ei! Kuid sageli võib sõnade taga leida muudki. Sa ei solva mind, kuid ka ei kiida. Mina pean rahvast lugu parajasti sedavõrd, kuis on ta häälte kaal.
PRIIT – Nüüd istu, palun.
CORILANE – Ma pigem häire ajal kratsin pead päikse käes, kui istun varjendis, kus minu vaprusest puhutakse suur jutuballoon!

Lahkub.

Kolmas pilt

PRIIT – Rahvasaadikud, kuidas võib see mees küll teie meelituste kudu paljundada! Te näete, kuidas ta au eest paneb mängu pigem kõik oma sõbrad, kui ohverdab ühegi kõrva kiidulaulu kuulamiseks. Raul, palun alustage.
RAUL (sõjaväelaslikult) – Mu hääl on nõrk, ent see, millega Corilane hakkama on saanud, ei tohi kosta nõrgalt. Arvatakse, et vaprus on ülim omadus, mis võib ühte meest või naist vääristada. Kui on nii, siis sellel, kes on kõne all, ei ole meie riigis võrdset! Ta oli kuusteist aastat vana, kui lõpetas keskkooli üksnes viitega. Ülikoolis, kui see oli veel võõra võimu jälgimise all, just siis, kui parteisse astumine nõudis julgust, ta mitte ainult sellega ei saanud hakkama, vaid kuulus ka kõige teeneterikkama korporatsiooni asutajaliikmete ridadesse. Meheks saades kasvas ta kui meri, ei mõõnanud, kui ajad olid rasked. Kuid tema vaprust tänapäeval, Tartus, ei oska ma kirjeldada. Nii nagu suure reisilaeva ees merihein, nõnda surus ta täävi alla kõik vastuväited, mida vastaspool esitas. Keda märkis ta näpp, see hakkas pealaest jalatallani värisema, sest kartis paljastamist rumaluses. Ta tungis säte haaval sügavamale, komistamata juriidilistes keerdkäikudes ja juhtis läbirääkimisi kartmatult. Ta on meie välispoliitika võti, sest ükski saalis viibind saadik polnud küllalt hoogne, et takistada Corilase argumentide raudset kaitseliini. Kõik võit jäi talle, ta sähvatas nagu lendtäht hoobilt! Kui siis Iraagi diplomaat ja saadik Aivo julges suu lahti teha, siis sulges ta selle kolme sõnaga. Demokraatia, euroopalikud väärtused, terrorism!
PRIIT – Tark mees!
MAIE – Ta on väärikas mees.
RAUL – Siis lõi jalaga vastu põrandat ja küsis. Kas kogu maailm võis siis eksida, kui saatis koalitsiooniväed Iraaki? Ei! Poliitika ei ole nõnda lihtne. Nüüd näeb ta oma tasu vaid teatud tegudes ning aega rahulikut veetes.
PRIIT – See on väärtus. Kutsuge ta siia.
LEA (hüüdes) – Kutsuge Corilane!
MARGE – Juba tulebki.

CORILANE tuleb tagasi.

Neljas pilt

PRIIT – Mul on hea meel, Corilane, et parlamendi enamiku esindajad on otsustanud su presidendi kandidaadiks üles seada.
CORILANE – Kõik minu oskused ja teadmised on alati teie päralt.
PRIIT – Nüüd tuleb sul esitada rahvale oma programm ja hääled neilt endale saada.
CORILANE – Siiski, ma palun, et vabastaksite mind sellest pruugist. Ei suuda veel ma ennast avada ja seista paljalt ja nuruda neilt hääli. Teie loal ma jätaksin selle hiljemaks.
ALAR – Ei, rahvas peab saama hääletada, sellest tavast ei ole võimalik loobuda!
PRIIT – Ära mängi patti nüüd. Lepi kombega ja võta vastu au just nii, kuis nõuab vorm.
CORILANE – Kui mängin seda osa, pean punastama. Väga hästi võiks rahva programmist ilma jätta.
MARGUS (Alarile) – Kas kuuled!
CORILANE – Pean hooplema, et tegin seda, toda, ja uhkeldama, et jõudsin kokkuleppele. Just nagu tuleks osta mul neilt hingeõhku!
PRIIT (Corilasele) – Kas on mõtet jonnida? (valjusti) Taotleme, rahvasaadikud, et te soovitaks avalikult me nõu ja kuulutaksite presidendi kandidaadid välja.
Kõik – Corilasele õnne ja edu!

Kõik lahkuvad peale ALARI ja MARGUSE.

Viies pilt

MARGUS – Näed, kuidas ta mõtleb avalikust kohelda!
ALAR – Kui meedia ometi märkaks seda! Ei, peab ise briifingu korraldama või pressikonverentsil sellest rääkima.

Lahkuvad.

Kolmas stseen

Esimene pilt

Ilmub seitse-kaheksa mingi erakonna esindajat.

INDREK – Üks on kindel. Hääletust ei saa me talle keelata.
KAIE – Saame küll, kui tahame.
MAIE – Rahval on voli seda teha. Aga see on pädevus, mida meil pole voli kehtestada. Sest kui ta räägib oma tegudest, siis ei jää muud üle, kui kõik peavad neist rääkima. Kui ta jutustab positiivselt ja viisakalt, siis ei jää kellelgi midagi muud üle, vaid igaüks peab tunnistama tema sõbralikkust ja kaasa kiitma. Tänamatus on kole ja kui rahvas on tänamatu, siis on ta koletis. Ja kui meie oleme rahva liikmed, siis oleme ka meie osalt tänamatud.
INDREK – Selleks, et meist paremini ei mõeldaks, pole vaja eriti midagi teha. Aga kui meelt avaldasime, siis ei kõhelnud ta meid lihtlabasteks sumisejateks nimetamast.
MERIKE – Nõnda võib nimetada paljusid inimesi. Ja mitte sellepärast, et kõik räägivad korraga, vaid sellepärast, et kõigil on mitut karva arvamusi. Usun tõesti, et küsitlused heidavad vaid halba nalja. Kui meie arvamused lendaksid laiali itta, läände, põhja, lõunasse. Ja kui nad lepiksid kokku kõige otsema tee tagasi, siis viiks see neid ühel ajal samasse kohta, kõikidesse ilmakaartesse laiali.
KAIE – Arvad tõesti? Kuhu siis minu arvamus lendaks?
MERIKE – No sina oma arvamust küll nii kähku välja ei ütle, sest see on kõvasti su puupeasse kinni kiilunud. Kui aga saaks, siis läheks ta kindlasti lõunasse, soojale maale.
KAIE – Miks just sinna?
MAIE – Et eksida mõnulemisesse! Ja kui kolm osa sulaksid seal naudingutes, siis ehk neljas tuleks kohusetundest tagasi, et aidata sul leida meest.
KAIE – Kas see on nali?
EVE – Kas sina oled valmis hääletama? Aga sellest polegi lugu, sest enamus otsustab, mis siis, et tegelikult üksnes kolmandik osa rahvast. Ei, see on iroonia, liikumine üldiselt üksikule, tuuma poolt pinnale. Küsitlus küsib konkreetselt, on toorem osa sajast, protsent, kuid otsus langeb küpselt, ilma naljata. Seda ma ütlen küll, et kui tal on tendents kalduda rahva poole, siis temast väärikamat meest ei olegi.

Teine pilt

Ilmub CORILANE lihtsas kampsunis ja koos temaga PRIIT.

MAIE – Sealt ta tuleb, lihtne kampsun seljas. Pange tähele, mis teeb. Me ei pea kõik siia kokku jääma, vaid mingem ühe-, kahe- või kolmekaupa sinna, kus ta seisab. Ta peab igaühega suhtlema ja nii saab igaüks sellele vastuse, mida ta oma suuga küsib. Tulge minu järel, ma juhatan.
Kõik – Hästi, hästi. (Astuvad eemale.)
PRIIT – Sa eksid selles. Tead ju küll, et kõik on seda teinud.
CORILANE – Milles! „Ma palun teid, andke andeks, vabandage palun“ Kurat võtaks! Ma ei suuda oma keelt nõnda painutada.
PRIIT – Mõtle nüüd ometi kaine peaga, kuidas sulle ja meile on kasulikum.
CORILANE – Nende ees vabandada, nende hääli püüda! Tänan ei, kui tahavad siis hääletavad poolt. Kõik ikka vastu ei hääleta.
PRIIT – Nõnda sa rikud kõik ära. Ma lähen. Palun räägi nii, kuidas on mõistlik.

Lahkub. Esile astuvad KAIE ja MAIE.

Kolmas pilt

CORILANE – Nii viisakas, et mu enda hambad hakkavad selle peale valutama… Ennäe paari! Tere õhtust, härrad! Kas teil on selge, miks siin seisan?
MAIE – Teame küll. Ütle, mis sind siia tõi.
CORILANE – Mu omad teened.
KAIE – Su omad teened?
CORILANE – Jah, aga mitte mu oma soov.
MAIE – Kuidas nii, mitte su oma soov?
CORILANE – Nii, sõber, nii. Mul pole soovi tülitada vaeseid.
MAIE – Kui me sulle midagi annamegi, siis loodame su läbi kasu saada.
CORILANE – Kas räägime hinnast?
MAIE – Hinnaks on seda väga lahke paluda.
CORILANE – Lahke paluda? Palun lahkesti osutada mulle seda au, kui jääme kahekesi. (Kaiele) Sinu lahke hääl, sõber. Mis kostad?
KAIE – Sa saad selle!
CORILANE – Kaup on koos. Kaks häält, ja hüvasti. (pöördub neist ära.)
MAIE – See on väheke imelik.
KAIE – Kas hääletangi tema poolt. Aga olgu.

Lahkuvad. Ilmub veel kaks mingi erakonna esindajat.

Neljas pilt

CORILANE – Palun, kui see ei aja teid häälest ära, et mina saan presidendiks, siis siin ma olen.
EVE – Sul on mitmeid teeneid kodumaa ja rahva ees, aga sa ei ole teda küllalt teeninud.
CORILANE – Kas see on mingi mõistatus?
EVE – Oled olnud nagu vits välispoliitikas, oled olnud nagu malakas sisepoliitikas. Sa ei ole rahva lootuste osas muutustest poliitikas tõesti aru saanud.
CORILANE – Seda suuremaks väärtustekaitsjaks mind peate. Et ma ei ole truudust murdnud. Olen nõus oma sugurahvast meelitama, et teenida talt kõrgemat arvamust. Seda omadust peetakse avalikult lugupeetuks. Kuna ootused nõuavad minult pigem kübarakergitust kui südamevalu, siis tuleb harjutada kaasakiitvat peanoogutust. Ma püüan kõigi vastu kena olla. See tähendab, härrased, et jäljendan paljude rahvasaadikute oskust lubada ja puistan neid ohtralt igale soovijale. Sellepärast, hääletage minu presidendikandidatuuri poolt.
EVE – Loodame, et leiame sinus endale sõbra. Ja sina võid loota meie häälte peale.
MARGE – Näha, et oled poliitikute kutsehaigust põdenud ja terveks saanud.
CORILANE – Ma ei taha teie teadmisi nendest rääkimisega ahendada. Hindan teie hääli väga kõrgelt ja rohkem teid ei tülita.
Kõik – Edu sulle, sinu raskes töös!

Lahkuvad.

Viies pilt

CORILANE – Taas poolehoid! Ei, pigem taandun, pigem talun naeru, kui lisatasu, mis mul teenitud, juurde palun! Miks pean naervas-nutvas maskis jürilt-marilt nende heitliku toetust püüdma? Head tavad käsivad… Ent mis on tava järgimise hind? Nii tolm jääb pühkimata traditsioonide palgelt ja mäena kuhjuv vale katab sootuks tõe! Halle juukseid toob see jant! Las mõni teine saab selle au ja ameti, kes soovib tukkuda! … Kuid pool on läbi, ehk kannatan ka teise poole häbi!

Kuues pilt

Ilmub veel kolm mingi erakonna esindajat.

CORILANE – Veel tuleb hääli! Neid hääli! Neid püüan paeltega ja valvan puuri juures. Sain häälte pärast maokatarri, kui sokolaadi ja veini üleküllus mind murdis maha. Häälte pärast olen tonnide viisi nänni jaganud ja liitrite viisi bensiini kulutanud. Te hääled! Jah, ma tahan olla president!
EVE – Ta on meie riigi huve kaitsnud, tegutsenud otstarbekalt ja ei tohiks meie häältest ilma jääda.
MARGE – Sellepärast saagugi ta presidendiks. Las toob rahvale julgust olla koos.
KÕIK – Jääge terveks, härra Corilane!

Lahkuvad.

CORILANE – Lugupeetud hääled!

Seitsmes pilt

Taas ilmuvad PRIIT, MARGUS ja ALAR.

PRIIT – Sinu aeg on seistud. Rahvasaadikud annavad sulle rahva hääle. Pead parlamendis kõne pidama.
CORILANE – Kas nüüd sai küllalt?
ALAR – Sa oled täitnud palumise kombe ja rahvasaadikud on kiitnud sinu kandidatuuri heaks. Parlament tuleb erakorraliseks istungiks kokku, et sind kinnitada.
CORILANE – Kus? Kas valges saalis?
ALAR – Jah, Corilane!
CORILANE – Siis pean oma riided ära vahetama!
ALAR – Jah, otse loomulikult.
CORILANE – Ma teengi seda kohe, ning tundes ennast, ma olen terveks saanud.
PRIIT – Kas lähme koos?
MARGUS – Me ootame siin ajakirjandust.
ALAR – Olge ettevaatlikud.

CORILANE ja PRIIT lahkuvad.

Kaheksas pilt

ALAR – Nüüd on see tal käes, ent silmades, nagu näib, hõõgub tusane rahutus.
MARGUS – Vaid pettus südames ta kandis lihtsat riiet. Kas lased rahval minna laiali?

Ilmuvad uuesti mingi erakonna esindajad.

ALAR – Kallid sõbrad, kas hääletate selle mehe poolt?
INDREK – Ta sai meie hääled!
MARGUS – Kas tema poolehoid on teie jaoks väärtus?
KAIE – Minu viletsat arusaamist mööda ta pilkas meid sellega, just nagu oleks palunud.
LEA – Jah, muidugi, see oli lausa näkku naer.
INDREK – See oli tema kõnelaad, mitte naer või pilge.
KAIE – Kõik peale sinu ütlevad, et see mees ei rääkind ausat juttu. Ta uhkustas ja hooples, ta palga juures on räbal riie lausa irve.
MARGUS – Ta pidi ju ennast näitama.
Kõik – Ei, ei, ei näinud teda keegi!
MAIE – Ta lubas näidata end salamahti, siis aga lehvitas kübaraga: „Ma tahan saada presidendiks ja vana komme nõuab selleks teie poolehoidu!“ Me siis lubasimegi. Ta tänas meid ja kõik. Kas see polnud pilge?
ALAR – Miks te teda läbi ei näinud, millistel kaalutlustel? Kas rumalast peast või lapsikust kalduvusest?
MARGUS – Kas te ei võinud talle öelda, et ilma võimuta on ta väikene vennikene, tööta varblane, lausa raiskaja. Ta korteriskandaali kritiseerides käis ise sama teed. Nüüd, kõrgel kohal, kus käes on riigi võim ja vägi, jääb aga jonnakalt veel salakavalamaks, ja teie hääled transformeeruvad prügiks. Miks te ei küsinud, mis on ta eesmärk?
ALAR – Ta oleks teile pidanud lubama rohkem, siis oleksite saanud nende täitmist nõuda ja kontrollida, kui on paras juhus. Te oleks pidanud kibestama tema sapist loomust, mis ei talu köitvat kohustust, ja ajama ta vihale. Miks te ei küsinud, mis on ta eesmärk?
MARGUS – Kas märkasite, kui põlglikult ta teie hääli palus. Arvate, et tänapäeval põlgus ei purusta, kui jõudu on lüüa? Arvate, et tänapäeval on kõik palju tsiviliseeritum ja kultuursem kui varem? Miks te ei küsinud, mis on ta eesmärk!
ALAR – Miks ta sai nüüd teie hääled, mida varem meile keelasite? Sest tal polegi eesmärki. Ta tahab vaid kuulsaks saada, et teenistuse jooks tema arvele ei lõppeks iial ära!
LEA – Ta pole veel kinnitatud! Me võime oma hääled tagasi võtta.
KAIE – Ütlemegi ära.
INDREK – Ja minu tuhat häält! Veel lisaks nende sõbrad!
MARGUS – Siis öelge oma sõpradele ja tuttavatele, et nende häältega valitakse presidenti, kes riisub piimalt koore, et üksnes ise juua koorekohvi. Juriidiliselt õige on see toiming, mis annab kaigast koerale, kes haugub; ehk küll hauguks ilmagi.
ALAR – Avalikus arutagu ja tühistagu oma heitlik valik. Tõstke esile tema ülbust, põlgust ja vaimuvaesust, ja ärge unustage, kuidas ta lihtsa riietusega näitas teile koha kätte. Te mõte uinus kartusest ta käitumise pärast, mis oli mõnitav ja vääritu ta paadund karjerismi tõttu.
MARGUS – Ajage kõik parlamendi, jah, meie süüks, sest talle sillutades teed me sundisime teid ju teda valima.
ALAR – Öelge, et langetasite oma otsused pigem ajakirjanduses avaldatu põhjal, kui ise samme seades. Et teie mõistust ei juhtinud tegelik soov, vaid propaganda mõju, valida just tema presidendiks. Süüdistage kasumlikke reklaami ettevõtjaid, kes istutavad inimeste pähe kontrollitavaid mõtteid. Pange kogu süü meie peale.
MARGUS – Jah, ärge säästke poliitikuid. Rääkige veel Corilase suguvõsast, kust ta pärineb ja põlvneb. Ja kuidas selle kunagist mainet laastab. Sest ees olid tal suured mehed, kes kaitsesid me vabadust. Üks neist juhtis linna puhta vee ja finantseeris pumbajaama ehitust.
ALAR – Ta perekonda pitsitage! Peske musta pesu ja võtke fookusesse järeltulijad. Sealt sirguvad ju uued ninad!
MARGUS – Ning üha korrake, et iialgi te poleks teinuks nii, kui meie poleks peale käinud.
Kõik koos – Jah, lähme! Meil on oma valikutest kahju, sest kõik nad olid ekslikud!

Lahkuvad.

Üheksas pilt

MARGUS – Las minna. Stabiilsus on hea, kuid lainetus parem, sest see viskab kaldale kõik, mis kipub pinnale kerkima. Kui Corilane sattub marru, siis tuleb ta viha meie kasuks pöörata.
ALAR – Nüüd ülesse! Seal on oodata meeleavaldust. See las näib nende enda teona, mis osalt ongi nii, mis siis, et õhutust sai meie käest.

Lahkuvad.

KOLMAS VAATUS

Esimene stseen

Esimene pilt

Tänav Tallinnas. Pasunahääl. Ilmuvad CORILANE, PRIIT, RAUL, TIIT, rahvasaadikud ja nõunikud.

CORILANE – Aivo ei ole siis ikkagi taltunud?
TIIT – Jah. See sundiski meid ruttu kokku saama.
CORILANE – Olukord on järelikult sama, mis enne sõja algust Süürias. On soodus hetk, on valmisolek ja strateegia uueks vastasseisuks.
RAUL – Nad on kurnatud, suurem osa relvi on kokku korjatud ja vaevalt meie silmad nende lippe veel lehvimas näevad.
CORILANE – Mida Aivo kostab?
TIIT – Ta käis mu juures kaitsekirjaga, palus teha lepingusse mõned parandused ja viia sisse lisad. Pärast oli minemas Raplasse.
CORILANE – Kas ta minu kohta küsis?
TIIT – Jah, küsis küll?
CORILANE – Ja kuidas? Mida?
TIIT – Kui palju kordi oled lepingut üle lugenud, kui palju kordi tunnetanud selle sidumatust. See on küll mitmekülgne, aga keegi on siiski ju algataja. Sidumatus aga tulenevat sinu reeturlikust käsitlusest tema maa suhtes.
CORILANE – Mis ta seal Raplas teeb?
TIIT – Ärisidemed mingi piimafirmaga.
CORILANE – Kui oleks põhjust, ma võiksin ta sealt üles otsida, et asju selgeks rääkida. Ent tere tulemast tagasi! Ennäe, keelekad poliitikud, kes ingliskeelt ei oska! Ma põlgan teie tühja juttu, kuigi suurustada te mõistate.

Teine pilt

ALAR – Ärge minge edasi!
CORILANE – Mis on?
MARGUS – Siit edasi on ohtlik minna. Stopp! Tead ju ajaloost isegi, fanaatiline Oswald, mismoodi relva kasutas.
CORILANE – Kustpoolt see muutus?
PRIIT – Mis on juhtunud?
RAUL – Tema poolt hääletas ju enamik. Ettevõtjad, maksumaksjad, kõik toetasid.
MARGUS – Raul, ei!
CORILANE – Kas ma sain siis lastelt hääled?
MERIKE – Turvamehed eest, laske meid büroosse
MARGUS – Kas rahvas lainetab?
ALAR – Pea kinni!
CORILANE – See sünnib meelega, see on teoreetiline salanõu, et murda minu tahet. Elage ja kannatage ise nendega, kes end ei valitse ja valitsust ei salli!
MARGUS – Ära salanõust küll räägi. Kogukond nuriseb, et nimetasid rahvasaadikuid pugejateks ja korruptantideks ja omakasunikeks.
CORILANE – See on ammu teada.
MARGUS – Mitte kõigil.
CORILANE – Kas sina kandsid keelt?
MARGUS – Mis, kandsin keelt?
RAUL – Sa sobid selleks tööks.
MARGUS – Ma sobin paremini kui teie kõigeks.
CORILANE – Miks ma peaksin teie presidendi kandidaadiks hakkama? Kes oskab öelda? Kaasomaniku võim ju kaotab väärtust.
ALAR – Võimujaotus on see, mis kogukonda ärritab. Kui tahad sihtkohta jõuda, siis päri tee kohta, kust oled hälbinud, küll viisakamalt, muidu sa ei saa nii kõrget kohta. Ei kaasomanikuks teiste presidendikandidaatide kõrvale ega presidendiks kaugeltki. (Osutab Margusele).
PRIIT – Säilitagem rahu!
RAUL – Neid on petetud. Need nükked ei ole riigimehelikud. Corilane ei vääri seda autut tõket, mida tahetakse tema jooksu ette seada.
CORILANE – Või jutt on võimust! Sellest rääkisin ja räägin veel…
PRIIT – Aga mitte nüüd.
ANTS – Jah, mitte nüüd ja nõnda ägedalt.
CORILANE – Ei, ma räägin, nii tõesti kui ma elan! Teilt palun andeks, sõbrad. Ent las avalikkus vaatab mind, kes ei meelita, ja las ta tunneb end minu kõnes ära. Kordan veelkord: vabakasvatus on kasvatuse puudus. Me oma kündi ja külvi levitame, kui segame neid lugupidamise hulka, kus kvaliteeti on ja oleks võimugi, kui tahtjaid poleks nõnda palju.
PRIIT – Pea, aitab!
ANTS – Jäta, palun!
CORILANE – Mis! Või jäta! Nii nagu oma raha me valasime münti, nii müntigu mu kopsud, mis tubakast on mädad, siin sõnu selle katku vastu, mida kardame, ent samas käime ikka teed, mis suitsunurka viib.
MARGUS – Sa räägid rahvast nagu isa, mitte inimene, nii kõrk kui rahvaski.
ALAR – Sellest tuleks võib olla avalikult rääkida.
PRIIT – Millest? Kas teie energiast?
CORILANE – Võimust! Ka siis, kui olen rahulik ma nagu öine uni, ma mõtlen ikka sama moodi.
ALAR – See mõte peab mürgiks jääma sinna, kus ta midagi muud ei mürgita!
CORILANE – Peab jääma! Kae tallalakkujat! Kas kuulsite ta käsku peab?
RAUL – Seks polnud õigust, pädevust.
CORILANE – Peab! Kui mõistmatud on mõned teie hulgast. Miks siis väärikas, kuid hoolimatu rahvakogu, küll laseb paksul varda valida, kes jagab käske, kuis seada grilli, ent kõht ei ole täis tal kunagi? Kui tal on selleks võimu, siis nutke oma rumalust. Kui ei, siis jätke targutamine. Kui teil on mõistust, siis jätke see lapatuu. Kui ei, siis las jätkub mäng. Veel erakondi kerkib ja kõik nad parlamenti tikuvad. Neid pole vähe ja teie häältesegust lööb läbi nende kõrvalmaik. Nad seavad ametisse kellegi, kes ütleb oma käsu ja kibestab me lugupeetud parlamendi liikmeid. Ma tean, et kui on kaks või kolm võimu võrdsed kõrvuti, siis varsti poeb nende vahele segadus, et inimeste meelerahu hävitada.

Kolmas pilt

RAUL – Kuidas nüüd üles minna!
CORILANE – Kes iganes andis nõu mind võimule…
PRIIT (segab vahele) – Hästi, hästi, aitab!
CORILANE – Ehki rahval on kõige rohkem võimu, mõned ikka veel toidavad oma ambitsioone ja nuumavad isiklikke huve.
MARGUS – Miks peaks rahvas mehe, kes nõnda räägib, valima presidendiks?
CORILANE – Toon omad põhjendused. Rahvas teab, et võim, mis lahutatud, ei saa kunagi tasakaalus olla. Kui meid võeti sõtta, mis andis tunda riigi südameni, siis ei saanud alguses liikuma, nüüd enam pidama. Sest seda ilmestasid terrorism ja vastuhakud, mis kiitsid meie meeste vaprust. Kuigi kulusüüdistused, mida parlament toona kuulis, olid tuulest võetud, näpust imetud ja lakke kirjutatud, ei suutnud keegi õigustada nii heldet kinki meilt. Hea küll. Mis nüüd? Kui palju välispoliitikat seedib parlamendi mitmenahkne vats? Teie teod räägivad, me nõuame julgeolekut, sest meid on vähe ja me kardame. Kes kartsid, need said oma tahtmise. Niimoodi oleme madalaks saaginud omaenda tooli jalad, sest rahvas hakkab aru saama, et riigihoolt ja ettenägelikust kannab üksnes hirm rikkuda reegleid. Mis tasakaalust saab siin olla jutt.
PRIIT – Aitab, tule.
MARGUS – Jah, aitab kuhjaga.
CORILANE – Ei, võtke veel! Kõik ametivanded olgu mu kõnele pitseriks! See kolmikvõim, kus üks pool põlgab õigusega teist ja teine solvab teist, peab seni au, õiguse ja tarkusega ootama, kuni valik jah või ei, viib rahva segadusse, ja tegelikud vajadused talvituma jäävad, andes teed heitlikule kergusele, mida poliitiliseks järjepidevuseks nimetatakse. Kui siht on umbekasvanud, siis ei saagi sihti seada! Seepärast palun teid, kellel kartust on vähem kui tarkust, kes te rahvast rohkem armastate kui riigi korda pelgate, kel julgust on ohtlikul moel oma keha ravida, kes te peate kunsti elust pikemaks. Rebige välja suust miljonipäise hulga keel, et see ei nooliks kommi, mis ta mürgitab! Demobilisatsioonist kängub terve mõistus, kaob kokku- ja ühtekuuluvustunne, sest te ei saa teha head, ka siis kui te tahaks, kui võimul on ükskõiksus ja ükskeelsed lubajad.
MARGUS – Ta ütles küllalt.
ALAR – Ta kõneleb kui reetur. Ja andku vastust siis kui reetur.
CORILANE – Mis kasu on rahval kiilakatest, kes trotsivad juuksurit? Kunagi, kui seaduseks oli segadus ja mitte õigus, valiti need mehed. Nüüd, kui aeg on toibunud, kui õiget võib õigeks hüüda taas, ei tohi aja pressi all taltuda.
MARGUS – Ilmne reetur!
ALAR – See tahab saada presidendiks? Mitte iial!
MARGUS – Hei, turvamees!

Ilmub üks turvamees.

MARGUS – Sel mehel hakkas paha. Viige ta Wismari haiglasse!
ALAR – Mine kutsu politseinikud!

Turvamees lahkub.

ALAR – Ma ise viin ta haiglasse, kui reeturliku korrauuendaja ja rahvavaenlase. Corilane, minu juurde! Lähme!
CORILANE – Kasi, vana sokk!
Kõik – Meid võid tunnistajateks lugeda!
RAUL – Käed küljest, vana!
CORILANE – Kao minema, habemetutt, või ma puistan tänavale su kondid su käiste ja sääriste kaudu!
ALAR – Kodanikud, appi!

Neljas pilt

Ilmuvad uuesti mitu turvameest.

PRIIT – Olge aupaklikumad, kumbki pool!
ALAR – See mees tahab teilt võtta kogu lugupidamise!
MARGUS – Mehed, rabage ta kinni!
KÕIK – Siduge kinni, siduge kinni!
ANTS – Tooge klambreid ja köit!

Kõik tunglevad Corilase ümber.

Viies pilt

Kõik – Politseinikud! Turvamehed! Kodanikud! Corilane! Rahu, kodanikud! Rahu, rahu!
PRIIT – Mis sellest tuleb? Mul jääb kinni hing. Kadu ja kaos. Mul pole sõnu. Hei, ohvitserid, rahva juurde! Pea vastu, Corilane!
ALAR – Vait! Inimesed, kuulake mind!
Kõik – Jah, kuulakem! Rahu! Räägi, räägi, räägi!
ALAR – Teil on teie vabadused kadumas. Selle Corilase tõttu, kelle te hiljuti valisite presidendi kandidaadiks.
PRIIT – Kurat! Siin ei kustutata tuld, vaid süüdatakse.
ANTS – Hääletustulemused tuleb tühistada.
ALAR – Kas häälteks on meil keegi muu kui rahvas?
NÕUNIKUD – Tõsi, rahvas, see ongi hääl.
MARGUS – Ta otsusel on meid jäetud häälepaelteks.
NÕUNIKUD – Selleks jääte.
PRIIT – Jah, paistab küll.
RAUL – Sel moel võib rahva lõksu püüda, kui hääled kogutakse kokku.
ALAR – Ta ei vääri võimu!
MARGUS – Kas paneme nüüd maksma oma võimu või kaotame. Siinsamas kuulutame kõigi ees, et teie nimel, kelle voliga me seisame te kõigi ees, peab Corilane andma tagasi selle, mille ta korjas maast.
ALAR – Hääletustulemused tuleb kustutada!
MARGUS – Turvamehed, võtke ta kinni!
Kõik – Hei, Corilane, anna alla!
PRIIT – Palun sõna. Parlamendiliikmed, kuulake ühtainust sõna!
Kõik – Palun vaikust!
PRIIT (Margusele) – Kui sa oled see, kes paistab välja, maarahva sõber, siis võta nüüd seda asja rahulikult, mida nii ägedalt sättisid.
MARGUS – Need on leiged viisid, mis näivad kui leebed rohud, ent on mürgiks, kui haigus on äge. Viige ta minema!
CORILANE – Teist mõned on näinud mind võitlemas. Nüüd siis maitske seda Molotovi kokteili, mille ise kokku segasite. Mina olen puutumatu.
PRIIT – Hoog maha! Hoidke eemale, rahvasaadikud!
MARGUS – Käed külge!
PRIIT – Appi Corilasele, appi! Kõik appi talle, noor ja vana!
Kõik – Seome ta kinni! Surume maha!

Tekkib rüselus; nõunikud, turvamehed ja teised aetakse saabunud politseiniku poolt laiali.

Kuues pilt

PRIIT – Nüüd minge koju, lahkuge, sest rikneb toit.
ANTS – Lahku siit!
CORILANE – Jääge kindlaks, et meil pole sõpru vähem vaenlastest.
PRIIT – Kas peab siis nõnda?
ANTS – Oh jumal küll! Mu sõber, palun, mine koju! Meid jäta ravima asja.
PRIIT – Sa ei ravi seda asja ise. Palun, mine.
RAUL – Jah, tule meiega.
CORILANE – Ma tahaksin, et võiksin neid barbaritena kohelda. Barbarite süütegu on see, et nad ei oska kõnelda, kuid muudkui tahavad rääkida. Nad on müüdipurustajad!
PRIIT – Nüüd mine, ära kanna õiglust keelega. Küll tuleb paras aeg, mis maitsemeeli toidab.
CORILANE – Retsept on leping samuti, kuid maitsetes kokku leppida on võimatu.
PRIIT – Neist paari parimaid ma küsiks endalegi.
CORILANE – Kuid ebavõrdsust on nüüd küll üle arvumõõdu! Mehemeel peab narruseks kelneri tööd, kes kandikul kiirtoitu tassib. Kas pead siin seda rämpsu ootama? Mu saatus rajatava tammi, just nagu tõkkeid lõhkuv vesi, kõik paiskab kõrvale, mis teda paisutada tahab.
PRIIT – Ma palun, kao siit. Proovin, kas mu vana taip on veel hinnas nende seas, kellel endal seda vähe. Nüüd on kandikul kõlbulik mistahes maitsetega roog.
RAUL (Corilasele) – Tule ära.

CORILANE ja RAUL lahkuvad.

Seitsmes pilt

EVA – See mees rikkus oma õnne.
PRIIT – Maailma jaoks on selle mehe mõte liiga seatud. Ta süda on lausa suus. Mis tal põues pakitseb, seda peavad kõik meelega maitsma. Kui süda on täis, siis läheb meelest, et nälga polnudki.

Melu ümbruskonnas.

PRIIT – Küll seal käib töö! (Pöördub tagasi.)
ANTS – See töö võiks käia voodis!
PRIIT – Veel parem kohtus. Pagan võtaks, kas ta viisakamalt ei võinud nendega kõneleda?

Kaheksas pilt

Ilmuvad uuesti MARGUS ja ALAR teiste saatel.

ALAR – Kus on see uss, kes tahab lepingud tühistada, kes ise tahab kogu kahjuhüvitise omandada?
PRIIT – Lugupeetud rahvasaadikud…
ALAR – Teletorni otsast tuleks see uss alla visata. Kuivõrd ta trotsis seadust, end meie õigussüsteemist lahti sidudes, siis ei saa ta seaduselt muud kohtumõistmist nõuda, kui avaliku arvamuse rangust, mis talle näib nii tühine.
INDREK – Ta peab mõistma, et rahva suud ei saa lukku panna.
Kõik – Just nimelt.
PRIIT – Sõber…
ALAR – Rahu!
PRIIT – Te ärge hüüdke „ass, võta!“ seal, kus sobivam on vaikne jaht.
ALAR – Miks sa aitasid tal pakku pääseda?
PRIIT – Kuulake mind. Nii nagu ma tean presidendi kandidaadi voorusi, tean ma ka ta vigu.
ALAR – Mis presidendi kandidaat? Kes?
PRIIT – Corilane!
MARGUS – Tema ja presidendi kandidaat!
TEISED – Ei, ei, ei, ei!
PRIIT – Rahvasaadikud ja nõunikud, ma palun luba paariks-kolmeks sõnaks. Muud kahju teile tuua need ei või kui ainult ajakaotus.
ALAR – Räägi lühidalt. Me oleme oma otsuse langetanud. Kuigi võime ta haigeks kuulutada, oht jääb siiski alles. Kui me hääletust ebaseaduslikuks ei kuuluta, siis toob see kaasa meie toetajate mittemõistmise. Sellepärast tuleb juba täna õhtul kuulutada hääletus ebaseaduslikuks.
PRIIT – Euroopalikud väärtused tähendavad seda, et ajalooliste teenete ees ei jääda tänuvõlglaseks. Võlg tuleb tagasi maksta.
ALAR – Tema teened tuleb ajaloost välja lõigata nagu katku muhud!
PRIIT – Kui villi opereerimine päästaks katkumuhust, siis oleks katkuravi lihtne. Millised tema teod tuleb teie arvates kuulutada ebaseaduslikeks? Ta sõlmis kasuliku lepingu meile võõra lõunamaaga. Kui palju närve ja vaeva nõudis selle saavutamine, te teate seda kõik isegi. Ja seda tegi ta meie kõigi, kogu koalitsiooni heaolu nimel. Kui nüüd oma kodumaa tahab vaidlustada neid saavutusi ja keeldub teatud tasust, siis on see häbiks meile kogu maailma ees.
ALAR – See jutt on puhas lori.
MARGUS – Panid märgist mööda. Kodumaa ei jää võlgu, vaid austab teda siis, kui tema armastab vastu.
PRIIT – Kas siis kui kärbub jalg ja rebeneb suss, ununeb ka olümpiavõit?
MARGUS – Rohkem pole aega sind kuulata. Ta käitus reetlikult, sest tõi oma enda kotta haige meele.
PRIIT – Veel üks sõna, üks sõna! Kui te nägite tema tegevuses kahju, siis nüüd on liiga hilja kahjuavaldusi kirjutada. Võtke aru pähe, et üks partei, kelle esimees ta oli, kogu kasu märtrikannatustest endale ei haaraks.
MARGUS – Kui lugu nõnda on…
ALAR – Mis jaoks see jutt? Me nägime ta koostöövalmidust. Ta trotsib meid ja avalikku arvamust. No minge ikka!
PRIIT – Aga mõelge selle peale. Ta lapsest peale olnud printsipiaalne, ta pole harjunud sõnu sõeluma, vaid pigem segamini ajab munad mannaga. Lubage, et räägin temaga ja katsun sellest taignast kooki küpsetada, mis võiks saada maitsev kõigi jaoks.
ANTS – Lugupeetud rahvasaadikud, see oleks mõistlik. Sest teine tee on liiga libe. Ta alguses ei tea me tema lõppu.
ALAR – Tubli, Priit! Hea küll, siis ole meie volinik. Kaaskodanikud, jätke oma kaebeavalduste sisu enda teada.
MARGUS – Kuid ärge hävitage ära.
ALAR – Kui sa ei too Corilast eetikanõukogu ette aru andma, siis teeme, nagu kavatsesime.
PRIIT – Küll ta tuleb. (Rahvasaadikutele.) Kas keegi teist tuleks kaasa, et teda veenda, sest see lugu võib veel hullemaks minna.
ANTS – Hästi, tulen kaasa.

Lahkuvad.

Teine stseen

Esimene pilt

Tallinn. Corilase büroo. Ilmuvad CORILANE ja nõunikud.

CORILANE – Las paiskavad minu peale kõik välja. Nende jaoks ei maksa minu närvid mitte midagi. Mind tuleks teletorni otsast alla visata! Kuid ma jään endale kindlaks.
HELI – Seda kõrgemale tõuseb sinu renomee.
CORILANE – Imestan, et ema ei kiida enam mind. Kuigi ta varem hüüdis rahvast lihtsateks maksumaksjateks, kes loodud tulu deklareerides on seisma paljapäi, oma kahju kindlustamata. Ja loodud imestama, kui tõuseb minu laadi mees, kes uuest maailmakorrast kõnet peab.

Teine pilt

Ilmub MARI.

CORILANE – Rääkisingi just sinust. Miks sa soovitad mul leebuda? Kas ma pole siis võlts iseenda vastu? Las ma jään selleks, kes ma olen.
MARI – Poeg, poeg, poeg. Oleksid sa tõmmanud võimu ometi paremini selga, enne kui ta kasutatud rõivaks kuulutad!
CORILANE – Las minna teisele ringile!
MARI – Sa oleks võinud olla mees, kes oled, kui poleks püüdnud liiga palju. Nad oleksid su kallakuid vähem vastustanuks, kui sa ise poleks näidanud, kuhu kaldud. Sel ajal, kui puudus veel jõud su vastastel, et tõkestada sinu triumfi.
CORILANE – Ma kustutatan nad raamatust!
MARI – Raamatud kaovad isegi!

Kolmas pilt

Ilmuvad PRIIT ja rahvasaadikud.

PRIIT – No kuule, olid järsk, jah, järsuvõitu. Nüüd tule, tee see heaks.
ANTS – Muud rohtu pole, või kogu välis- ja sisepoliitika on häbistatud.
MARI – Palun, poeg, võta neid kuulda. Minu süda pole painduvam kui sinul, ent minu aju oskab sinust paremini oma viha kasutada.
PRIIT – Hästi öeldud, Mari! Kui aja kaikuv loomus ei nõuaks, et riigijuht saab võimu rahva käest, ka mina läheksin siis parem metsa, kui et avalikusele annaks aru igast teost.
CORILANE – Mida ma pean tegema?
PRIIT – Näita end nõukogu ees.
CORILANE – Ja siis? Ja siis?
PRIIT – Pead kahetsema oma sõnu.
CORILANE – Kas eetikanõukogu ees? Kas fraktsioonide juhtide ees ei saa? Kas pean minema avalikku nõudepesumasinasse?
MARI – Sa oled liiga vankumatu, kuigi räägid kompromissist. Kord sa ütlesid, et sõjas on au ja kavalus sõbrad, kui nad ei löö lahku. Kui on nii, siis ütle, mida kaotab teine teise läbi rahu ajal, kui nad liituvad.
CORILANE – Ah?
PRIIT – Hea küsimus.
MARI – Kui sõja ajal aus on näida sellena, kes sa ei ole, sest see on sõjakavalus ja viib eesmärgile, siis mille poolest on aususe ja kavaluse partnerlus rahu ajal halvem? See on ju mõlemale poolele kasulik.
CORILANE – Miks sa nõnda peale käid?
MARI – Sest nüüd on sinu kohus rääkida, ja mitte nõnda nagu tahad, või asjust, milleks õhutab sind süda, vaid hoopis sõnadega, mis veerevad su keelel kui lause vallaslapsed. Paljalt silbid, märgid, mil asja pole sinu hinge tõega. See ei riiva rohkem sinu au, kui ühiskondlik kokkulepe, mis muidu paneb proovile su õnne ja nõuab võla maksmist. Ma isegi varjaks oma loomust, kui kaalul oleks minu õnn ja sõbrad, sest see oleks aus. Kuid sinul on kaalul kõik. Mina, sinu naine, poeg, sinu valijad, sponsorid ja sõbruskond, aga sina näitad ennast pigem süngena, kui naeratad, et võita nende lugupidamist ja kindlustada tulevik, mis muidu hävib.
PRIIT – Jah, tule, räägi lahkelt. Nõnda päästad meid nüüdsest ohust, lisaks saavutad kõik, millest oled unistanud.
MARI – Mu poeg, sind palun, mine, müts pihus, nende juurde, avalikule istungile. Pigistagu lips su kõri. Neis asjus on tegu suurim kuldsuu, sest lollil silmad kõrvadest on targemad. Nooguta pead, nagu mõistaksid sa neid ja nende südant, mille pehme säsi puudutust ei talu. Ütle neile, et oled sõdur, kaitseväelane, sul puudub pehmus, kuid mööna, et pehmust nõuda on õigustatud nende poolt. Edaspidi püüad sa aga ennast nende järgi seada.
PRIIT – Sa tee, kuis ema õpetab, sest siis nad leebuvad. See pole raskem, kui teha tühje sõnu, või valimiste ajal nänni rahva hulka heita.
MARI – Palun mine kohale ja järgi minu nõu, ehk küll ma tean, mis maksab vaikus lehtlas, kui moraalijüngrid sõnu usaldusest nagu päiksekiiri heitma hakkavad.

Neljas pilt

Ilmub RAUL.

MARI – Näe, Raul!
RAUL – Käisin nõukogus. Seal kulub küll ära gallon külma verd, või turvamehed, kes ootamatuste jaoks on ette valmistatud. Kõik sumisevad.
PRIIT – Vaid lahkeid sõnu on tarvis.
RAUL – See aitab, kui vaid suudaksid sa ennast selleks sundida.
MARI – Ta peab ja teebki seda. Palun sind, jää nõusse ja mine hakka pihta.
CORILANE – Kas pean kirjutama vabandusekirja? Kas eitama oma teeneid riigi ees? Hea küll, ma lähen. Kui mängus oleks üksnes minu maine vorm, siis poleks vaja muud kui krematsioon ja tuulde tuhk! Kuid ülesse! Te käest sain rolli näidise, mis minul kunagi loomutruult välja ei tule.
PRIIT – Küll me aitame.
MARI – Ma palun, kallis poeg! Kunagi ütlesid, et minu kiitus tegi sinust mehe, siis nüüd ma kiidan taas, kui mängid osa, mis sul mängimata seni.
CORILANE – Eks ma pean. Mu loomus kaob, las hõivab häbi hapu vein! Mu häälelõõridest, kust kostuv bass on juhtind presentatsioone ja koosolekuid nagu kindel moderaator, nüüd tuleb pingutada välja vile, mis ehmatab või äiutab teid nagu eunuhhi hääl! Las udutab mu silmi koolipoisipisar! Las painduv keel käib välja suust ja valib õige noole lahingvibu jaoks! Ja kui ma seda ei suuda, kas siis hing peab unustama tõe?
MARI – Siis tee, kuis soovid. Sinu palumine riivab mind veel rohkem kui mõnda teist. Siis hävinegu kõik! Sest odavam on sinu emal sinu üle uhkust tunda, kui karta tänamatust, mis ohtlik meie mainele. Ma olen sama kindel nagu sina. Tee, mis tahad… Sinu vaprus on minult saadud, minu rinnapiimaga, kuid sinu ükskõiksus oma maine vastu pärineb sult endalt.
CORILANE – Rahune, ma lähen ülesse, ema, ära mind rohkem läbi katsu. Teen teiste tahtmist mööda ja nende moraali kuulan ära. Näed, ma lähen juba. Vii mu naisele teade. Ma naasen kas presidendi kandidaadina või mittekellegina.
MARI – Tee, mis tahad!

Lahkub.

Viies pilt

RAUL – Nüüd kiiresti! Üleval ootavad sind mitmed mehed. Sa püüa neile leebelt vastata. Sest olen kuulnud, et mõned nende süüdistustest on üsna rasked taluda.
CORILANE – Juhtsõnaks on siis kompromiss. Palun lähme. Süüdistagu nad mind kuritegudes või väärtegudes, ma vastan ausalt.
PRIIT – Jah, kuid leebelt.
CORILANE – Hea küll siis, leebelt. Olgu peale, leebelt.

Lahkuvad.

Kolmas stseen

Esimene pilt

Eetikanõukogu avalik istung. Ilmuvad ALAR ja MARGUS.

MARGUS – Meie poliitiliste eesmärkide reetmine on väga ränk süüdistus. Kui ta kaldub pikalt rääkima, siis heida talle ette põlgust rahva vastu, kes peab pikka juttu jamaks. Me teame, et pikka juttu ajades on argumendid risti-rästi just vajaduse järgi võtta ja tema süüdistamine muutub mõtetuks. Nii jääb jagamata kogu poliitiline kapital, mis on kogunenud liitlaskohustusi täites.

Ilmub sekretär.

MARGUS – Mis, kas tuleb?
KRISTA – Jah, tuleb küll.
MARGUS – Kes ta saatjad on?
KRISTA – Vana Priit ja tema toetajad.
ALAR – Kas panid kõik hääled ükshaaval fraktsioonide kaupa tabelisse, mida vajame?
KRISTA – Jah, panin küll.
ALAR – Ja liigitasid ja tüpiseerisid ja klassifitseerisid nimede kaupa?
KRISTA – Jah.
ALAR – Siis kutsu nõukogu liikmed kohe siia. Ja anna neile teada, et kui nad kuulevad mind ütlevat: „Vabariigi nimel…“, siis see tähendab süüdimõistvat otsust, ja mõned võiks hüüda „Anname asja kohtusse“, või „Meediale tuleb teatada“, nii rõhutades vana privileegi ja asja õigsust.
KRISTA – Küll ma ütlen neile.
MARGUS – Kui nad hakkavad lärmama, siis ära luba neil vaikida. Las otsus kujunebki välja lärmi lüües, ükskõik mida otsustame. Me aitame siis ise kaasa.
KRISTA – Väga hea.
ALAR – Nad ärgu kõhelgu ja avaldagu meelt, kui märku anname. Las plaksutavad.
MARGUS – Hakkame pihta.

Sekretär lahkub.

MARGUS – Solva teda kohe alguses. Ta on harjund võitma, nüüd aga peab näitama, mida ta on väärt vaidluses oma kolleegidega. Kui ta ei saa hakkama ja vihastub, siis ta räägib südamelt kõik ära, ning seal on asju, mis võivad ta kaela murda.
ALAR – Näe, sealt ta tulebki.

Teine pilt

Ilmuvad CORILANE, PRIIT, RAUL, rahvasaadikud, turvamehed ja nõunikud.

PRIIT – Ma palun, rahu, ainult rahu.
CORILANE (kõrvale) – Jah, nagu mõni sekretär, kes kehva mündi eest peab kõiki ülemuse meelemuutusi taluma. (Valjusti.) Lugupeetud rahvasaadikud, kaitskem vabariigi huve, et riigikohtu- ja eetikanõukogutoolidel istuksid väärilised kohtunikud! Rahva sekka tuleb tolerantsi külvata! Kaubamajades peab rahu valitsema, mitte tänavatel demonstrandid.
ANTS – Väärikad sõnad.
PRIIT – See on üllas soov.

Kolmas pilt.

Ilmub uuesti sekretär erakonna esindajate saatel.

ALAR – Rahvas, astuge ligi.
KRISTA – Tasa! Kuulake rahvasaadikuid!
CORILANE – Ma palun esmalt sõna.
Kõik – Eks räägi. Tasa!
CORILANE –Kas nüüd, siin, saab kõik otsustatud? Kas enam muus mind ei süüdistata?
ALAR – Ma küsin ühte, kas sa tahab kuulata rahva häält, kas sa tunnustad tema saadikuid ja nõustud eetikanõukogu otsusega juhul kui sinu süü leiab tõestamist?
CORILANE – Ma olen nõus.
PRIIT – Kodanikud, te näete, et ta on nõus. Kuid võtke arvesse ka tema teeneid, ja mõelge närvidele, mida ta on kaotanud, teenides rahvast.
CORILANE – Need olid vaid tühised kibuvitsakriimud!
PRIIT – Mõelge ka selle peale, et ta ei ole lihtne kodanik, vaid staazikas poliitik. Tema sõnu pole vaja pidada uhketeks, need on vaid moraalsed, mille eesmärgiks on taastada usaldus rahva vastu.
RAUL – Hästi, hästi, aitab.
CORILANE – Mis põhjusel mind, kes tunnistati enamuse häältega presidendi kandidaadiks, tahetakse nüüd solvata sellega, et kuulutatakse see hääletus ebaseaduslikuks?
ALAR – Siin vastad sina meile.
CORILANE – Sul on õigus! Eks küsi, ma vastan.
ALAR – Süüdistus seisneb selles, et sa oled astunud heade tavade vastu, alavääristades kogukonna poliitilisi liidreid, nende aetud poliitikat ja seega tuleb sind käsitleda reeturina.
CORILANE – Mis! Reetur!
PRIIT – Ei, pea mõõtu! Sa lubasid!
CORILANE – Ah, neelaku meri me rahva kannatuste kõik registrid ja arhiivid! Või mina olen reetur! Sa laimad mind, kuid ise oled salalindipidaja! Kui palju nende peal ka säilub komprat, kui palju miljoneid su peas või nende summa keelel, ma ikka julgen öelda, et sa valetad.
ALAR – Kas kuulete?
Kõik – Kohtu alla! Kohtu alla!
ALAR – Rahu! Meil pole vaja tõendamise kohustust, te ise nägite ja kuulsite, kuidas ta rahvast vannub ja ametnike tööd tõrjub. Ta lihtsalt trotsib häid tavasid ja avalikku võimu, kui kohtus hakatakse teda üle kuulama. See on nii kaelakohtulik ja ränk, et pigem pälvigu ta meie hukkamõistu siin.
MARGUS – Kuid tema teened läbirääkimistel…
CORILANE – Sina räägid teenetest!
MARGUS – Räägin neist, millest me kõik teame.
CORILANE – Või sina!
PRIIT – Sa siiski lubasid emale midagi?
RAUL – Ma palun, kuula…
CORILANE – Mida? Kui lähekski tema soov täide, kes mind tahtis teletorni otsast alla visata. Ehk oodaku mind kaotus börsil, avalik põlgus või pankrott, ma siiski keeldun ostmast lepitust neilt, kellele jääb mõistmatuks lihtne mehemeel.
ALAR – Et ta aeg-ajalt, kuidas oskab, sülitab rahva pihta, ja valib uhkeldades viise, kuidas võtta , ning viimaks eetikanõukogu ees, täna, kõigile hoope jagab, mitte kohtuvõimu ees, vaid seadusandlikuvõimu teostajate pihta, siis oma kompetentsi piires kuulutame selle mehe sellest hetkest alates rahva usalduse kaotanuks. Tema koht ei ole poliitikas, ma väidan seda kogukonna nimel.
KÕIK – Ta on usalduse kaotanud! Jah, olgu nii, jah, olgu nii. Las läheb!
RAUL – Kuid kuulge, kodanikud, rahvasaadikud, otsustajad…
ALAR – Otsuse tegijad on otsuse langetanud ja aitab jutust!

Neljas pilt

RAUL – Las ma räägin. Ma olen kaitsevägede juhataja ja parlamendi eetikanõukogu avalik istung on paras koht, kus suud puhtaks rääkida. Olles iseseisvuse eest võidelnud, olles kiindunud meie maa kaitsesse. Tunnistades samas ka hüvede hädavajalikkust. Veel sügavamalt aga uskudes isiklikku ellu, oma naise ausse ja laste stabiilsesse käekäiku. Ma tahan öelda…
MARGUS – Seda me juba teame. Mis sa ütled?
ALAR – Ei mingit ütlemist, otsus on langenud. Corilane on meie välis- ja sisepoliitilised eesmärgid reetnud. Nii olgu.
CORILANE (vägevalt, solvununa) – Teie, parteisõdurid, kelle hingust vihkan nagu koosolekute läppund lehka, kes unustavad sokihaisu ja salamisi õhku rikuvad! Teie otsus on langenud! Ma jätan teid teie heitlikusse seltsi! Teil paneb iga väiksem kumu südame pekslema! Tõsiste argumentide ees jääte vait nagu tummahambad! Oma võimu kasutate üksnes otsuste langetamiseks, mitte südame muretsemiseks, kuni lõpuks märkate, et tallalakumisega on meie igivaenlane end jalgadele saanud! Ma põlgan avatud tehinguid, mida te eetikakilbi kaitsevarjus teostate, mida te konventsionaalseks peate, ja pööran selja. On veel teisigi elu valdkondi.

Lahkub; talle järgnevad RAUL, PRIIT, rahvasaadikud ja nõunikud.

ANTS – Vaenlane on lahkunud!
KÕIK – Reetur ei tea, mis on usaldus! Las minna!

Kõik hõiskavad ja pilluvad mütse õhku.

ALAR – Tuleb ettevalmistada pressiteade ja saata see Aktuaalsesse Kaamerasse. Rahvas peab teadma, kui hästi on usaldus käibinud, ehk kuidas on tema rahvasaadikud seda tarbinud. Erakondade enamik on lõpuks ühe mütsi all.
Kõik – Hei, tulge, lugege meie otsust. See on lugupeetud rahvasaadikute töö! Tulge, lähme!

Lahkuvad.

NELJAS VAATUS

Esimene stseen

Esimene pilt

Tallinna tänaval. Ilmuvad CORILANE, MARI, TAIMI, PRIIT, RAUL ja mitu nõukogu liiget.

CORILANE – Napp hüvasti ja kõik! See paljupäine, rääkiv parlament mind tõukab endast eemale. Oh, ema, kas kõik su tarkus on nüüd kadunud? Sa rääkisid, et kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks. Et häda paneb vaimu proovile. Et lihtsat saatust talub lihtne meeski ning vaiksel merel iga paat on meister purjetama. Ent kui saatus raskeid haavu lööb, siis on tarvis üllast meelt ja erilist rahu, meelerahu. Sa ladusid neid õpetusi minu ette, et mu süda saaks võitmatuks.
TAIMI – Oh taevas küll, oh taevas!
CORILANE – Pole tarvis, naine…
MARI – See on jäle! Nad kõik peavad veel kaotusekibedust tundma ja läbima mainekadalippu! Kogu see klubi, see tsunft, poliitikutest pesakäod, eluaegsed rongaemad!
CORILANE – Mis, mis, mis? Mida kauem ma puudun, seda armasamaks saan. Ei, ema, sinu mõte, mis sinu suhu on vahel toonud sõnu kui oleksid sa Jüri Vilms, olgu nüüdsest sama virge, nii säästes rääkivate peade higist tööd. Rõõmsamalt, Raul! Peame sidet! Head aega, naine, ema! Meil läheb hästi! Vana sõber Priit, pea vastu! Sind, juhataja, tunnen karmina, sest näinud oled meeltkalgistavaid pilte ja raskeid lahingstseene. Sa räägi naistele, et vältimatuid hoope on järeldada ekslik hetkest, nad lihtsalt tulevad, nii kurbuses kui naerus. Sind, ema, mu trots on ikka trööstinud. Sa usu kindlalt, kui läheksin ka üksi üle lahe kooli, nagu stipendiaat, abilisteks üksnes ambitsioonid, su poeg kas tõuseb üle banaalsusest või langeb salakavalate seatud lõksu ja hukkub püünispaeltes.
MARI – Mu esiklaps, mu poeg, kas sul ei ole ikka küllalt? Ehk võtad sõpru kuulda ja valid teise sihi, et rabada ei saaks sind iga metsik juhus maha, kui mõne muutlik meel peaks vahetama kurssi.
TAIMI – Me eluplaanid kõik on maha murtud!
RAUL – Ma saadan Brüsselisse sind. Koos kaalume, kuhu jääd peatuma, kelle juurde, et me kuuleks sinust ja sina teaksid meist. Kui aeg annab alust kutsuda sind koju, siis pole meil vaja mööda ääretut maailma üht meest taga otsida ning nõnda mõni soodne juhus mööda lasta, mida alatasa juhtub, kui kaugel see, kel seda tarvis.
CORILANE – Parem jätka tööd ja ela hästi. Vana sõjamehe koht on staabis plaani seada ja mitte lennuraha kulutades koos põlualusega taevalaotust mõõta. Mind saada lennujaama. Mu kallis abikaasa, armas ema, sõbrad, koguge julgust ja naeratage. Kuni olen elus, te saate minust kuulda, kuid seda mitte iial, et kaotand olen kordaminekud ja õnne ning pole enam endine.
PRIIT – Mu kõrvu paitab sinu väärikus. No, lähme siis, ärge muretsege! Kui ma oleks noorem, siis kindlalt liituks sinu odüsseiaga ja sammugi ei jääks sust maha.
CORILANE – Sa anna mulle käsi. Lähme nüüd! Kuid enne lennujaama, veel käime Raplast läbi.

Lahkuvad.

Teine stseen

Esimene pilt

Tallinna tänav. Ilmuvad ALAR, MARGUS ja sekretär.

ALAR – Kõik mingu koju! Ta on läinud, aitab. Mõned, kes tema poole hoidsid, on nüüd väga pahased.
MARGUS – Me näitasime oma jõudu. Nüüd tuleb näida nõrk.
ALAR – Kõik mingu koju. (Sekretärile.) Valmista ette pressiteade, et eetikanõukogu leidis kaebuse põhjendatud olevat ja Corilane on oma kohalt ajutiselt vabastatud.
MARGUS – Las nad minna.

Sekretär lahkub.

MARGUS – Ta ema tuleb.

Teine pilt

Ilmuvad MARI, TAIMI ja PRIIT.

ALAR – Lähme eemale.
MARGUS – Miks?
ALAR – Ta olevat hullem kui maksuinspektor!
MARGUS – Nad märkasid meid! Mine edasi.
MARI (endast väljas) – Hea, et teid näen! Kõik avalikud andmed, mida toodate, te lahkust tasugu!
PRIIT – Pole vaja tõsta häält! Rahu, rahu!
MARI – Kui mu positsioon lubaks, siis saaksite mult kuulda… Ja kuulda saategi! (Margusele.) Kas lased jalga?
TAIMI – Jääge siia mõlemad! Oleks mul ometi võimu ka oma mehele nõnda öelda!
ALAR – Kentsakas inimene?
MARI – On see häbi, sa paks? Eks mõtle, paks! Kas minu poeg ei olnud inimene? Kentsakad on rasvalotid lõua all, mitte inimene, kel vabariigi ees on rohkem teeneid kui sinul sõnu enda vabanduseks.
ALAR – Oh taevas!
MARI – Rohkem tegevust, kui sinul tarku sõnu, me kõigi heaks. Ma ütlen sulle, mis… Ei, mine aga! Ei, kuula mind. Ma tahaksin, et sarnaselt araabiaga ka meie maal su perekonda mõni aus hing külastaks.
ALAR – Mis siis?
TAIMI – Mis siis! Et teha kogu sinu soole lõpp!
MARI – Üks Watergate, koos kogu audioteegiga, võiks õhku lennata!
PRIIT – No jätke, jätke. Rahu!
ALAR – Kui ta oleks kodumaad edasi teeninud, nagu algul ja mitte raiund läbi sõlme, mille ise sõlmis!
MARGUS – Kui oleks, jah!
MARI – Kui oleks! Eks teie langetasite otsuse! Teie, kes te omate informatsiooni, kuid hoiate varjul seda, keda petate.
MARGUS – Laske läbi.
MARI – Nüüd, lugupeetud, palun kasi siit! Said tubli teoga hakkama. Ent kuula ühte veel: nii nagu Toompea on üle alllinnast, nii on minu poeg, siin selle naise mees, teie poolt hukka mõistetud, kelle maine on maha tallatud, teist kõigist üle!
MARGUS – Nii, nii. Me läheme.
ALAR – Kas maksis üldse seista, siin selle põrund naise ees?
MARI – Mu kaebusavaldus siin sündis teie vastu!

Rahvasaadikud lahkuvad.

MARI – Ma tahaksin, et kohus võtaks minu koorma enda kanda ja karistuse neile määraks, mis täide viidaks samal pilgul! Kui seda näeksin ühel päeval, ma võiksin olla õnnelik.
PRIIT – Küll nad saavad ühel päeval ja paras neile! Kas sööte minu pool?
MARI – Mu maitse on viha. Ma söön iseennast ja jään sellest söögist nälga. Lähme ära. Tühi halin jätke, kurtke minu moodi, kui raevund revident. Tulge, tulge, tulge!
PRIIT – Oi, häbi, häbi, häbi!

Kolmas stseen

Esimene pilt

Tallinn-Rapla maantee. Kohtuvad tallinlane URMAS ja kurt ANTS.

URMAS – Ma tunnen sind hästi ja sina tunned mind. Su nimi on vist Ants?
ANTS – Väga õige, sõber. Tõtt öelda ei ole sind tükk aega Tartus ega Raplas näinud.
URMAS – Ma elan Tallinnas ja olen välisministeeriumi teenistuses, nagu sinagi välismaa saadiku juures. Kas tunned mind nüüd ära?
ANTS – Urmas? Eks?
URMAS – Tema ise, sõber.
ANTS – Sul oli rohkem habet, kui sind viimati nägin, aga su punane nina aitab su nägu ära tunda. Mis Tallinnas uudist? Mul on kaasas apostill Iraagist. Hea et mu üles otsisid, aitasid mul terve päeva säästa.
URMAS – Pealinnas toimivad imelikud arengud. Demonstrandid avaldavad parlamendi ees meelt, nõutakse kentsakaid asju.
ANTS – Imelikud aregud! Kas protsess ei olegi veel lõppenud? Meie valitsus valdab hoopis teistsugust informatsiooni. NATO nõukogu on otsuse langetanud, leping on ratifitseeritud, teie kodutüli ei saa siin enam midagi muuta.
URMAS – Poliitilistes ringkondades valitseb vaikus, peale eetikanõukogu otsust on kõik ühe mütsi all. Kuid paljud lihtsad inimesed on Corilase hukkamõistu järel ettearvamatult käitunud ja võimu võtjatel on mängude vaheajal hirm südamesse pugemas. Asi hõõgub valusalt edasi ja võib ka riikidevahelisi suhteid mõjutada.
ANTS – Kus Corilane on?
URMAS – Kadunud.
ANTS – See on Aivole rõõmustav uudis, Urmas.
URMAS – Hetk on Iraagi opositsioonile soodne. Olen kuulnud, et kõige õigem aeg abielunaise võrgutamiseks on siis, kui abielumees on kauemat aega komandeeringus. Teie Aivo võib selles olukorras loorbereid lõigata, sest tema suure vastase järele pole ta kodumaal enam nõudlust.
ANTS – Seda, mida pole olemas, seda ei saa ka nõuda. Mul vedas, et siiapoole juhtusid tulema. Aitasid mind, nüüd lähme Raplasse ja võtame einet.
URMAS – Jõuan sulle enne õhtusööki veel õige imelikke asju rääkida ja need kõik peaksid teie ärile kasuks tulema. Sa vist ütlesid, et lõssipulber ja vitaminiseeritud jook läheb siit otse Iraaki?
ANTS – Ja veel millisel hulgal! Armee varustamine on hea äri. Kaup on korralikult pakendatud ja kogu tarneahel peensusteni paberil.
URMAS – Mul on heameel kuulda sellisest valmisolekust. Rahvusvaheline kaubandus lihvib ka kõige verisemad suhted kõigile kasulikuks. Niisiis, sõber, tervitan sind kõigest südamest ja jään kõige parema meelega sinu seltsi.
ANTS – Just sedasama tahtsin minagi öelda, sõber. Mul on veel rohkem põhjust sinu seltsi üle rõõmu tunda.
URMAS – Hästi, lähme siis koos!

Lahkuvad.

Neljas stseen

Esimene pilt

Tartu. Iraagi saadiku residentsi ees. Ilmub CORILANE reisiriietuses.

CORILANE – Üks tore linn see Tartu! Linnas, kus jänes elab heade mõtete keskel, resideerub ka minu vintsutuste peamine põhjustaja. Pean jääma väsinuks ja tundmatuks, et mu vaenlased mind ära ei tunneks ja minu külaskäik tuleks Aivole üllatusena.

Teine pilt

Ilmub ajakirjanik.

CORILANE – Tere päevast!
AIN – Tere ka sinule.
CORILANE – Kas tead, kuidas on siit kõige otsem tee Iraagi saadiku residentsi juurde? Kas saadik ise on Tartus?
AIN – On küll. Just täna õhtul on pidulik vastuvõtt linnarahvale ja parlamendiliikmetele tema lahkumise puhul.
CORILANE – Kuidas ma ta maja üles leian?
AIN – Sa oled õiges kohas, maja on siin samas, paralleeltänavast on sissekäik.
CORILANE – Ma tänan. Hüvasti!

Ajakirjanik lahkub.

CORILANE – Küll pöörleb, tiirleb heitlik maailm! Head sõbrad, klassivennad, klassiõed, kel nagu mitmes põues kokku lööks üks süda. Kes koolis õppisid ja teatrit tegid koos, nad olid mõttekaaslased. Kuid pärast riidu purjus peaga on vihameesteks saanud korrapealt. Ja verivaenlased, kes teineteist ei sallind vanemate pärast, sest ühe isa oli kõrgel kohal, kuid teine tõrkus astumast parteisse, nüüd äkki, mingil põhjusel, mis vähem väärt kui munakoor, on kallid sõbrad, nii et paari nad oma lapsi lubavad. Nii mina ka! Ma vihkan korruptsiooni, nüüd ise lähen võõra juurde teenet paluma. Astun sisse. Kui naerab välja, on tal selleks õigus. Kui võtab vastu, teenin tema maad.

Läheb Aivo majja.

Viies stseen

Esimene pilt

Tartu. Iraagi saadiku residentsi eesruum kolme uksega. Parempoolne viib majast välja, vasakpoolne puhvetiruumi, keskmine avaneb peosaali. Lava taga kuuldub muusikat. Peosaalist tuleb sekretär.

KRISTA – Veini, veini, veini! Mis teenindamine see küll on! Turvamehed on ka kõik vist magama jäänud.

Lahkub. Ilmub teine sekretär.

LEA – Kuhu Aivo sekretär jäi? Aivo kutsub teda.

Teine pilt

Lahkub. Väljast tuleb CORILANE.

CORILANE – Uhke hoone, võõramaised pidulaualõhnad. Ent mina pole pidulise moodi.

Ilmub uuesti esimene sekretär.

KRISTA – Mis sa soovid, sõber? Kust sa tuled? Siin pole sinule kohta, astu aga ukse taha.

Lahkub.

CORILANE – Ma viisakamat võõrustust ei pälvi, sest Corilast pole nende jaoks olemas.

Ilmub uuesti teine sekretär.

LEA – Kust sina tuled, vennike? Kas uksehoidjal pole silmi peas, et laseb juhuslike möödakäijaid sisse? Palun lahkuge.
CORILANE – Mine ära.
LEA – Mine ära? Lahkuge, või ma kutsun turva!
CORILANE – Nüüd oled küll tüütu.
LEA – Või nõnda jultunud! Küll sinuga saab varsti räägitud.

Kolmas pilt

Ilmuvad eri ustest turvamees, ajakirjanik ja esimene sekretär.

AIN – Mis sul siin asja on, sõber? Ole hea, hoidu sellest majast eemale.
CORILANE – Las ma seisan siin; ega ma teie õhku ei riku.
AIN – Kes sa oled?
CORILANE – Ma olen kutsutud ja seatud rahvast teenima.
AIN – Aga väga vaene.
CORILANE – Seda küll.
AIN – Palun, vaene rahvasaadik, otsi endale mõni teine joomakoht, siin pole sinu jaoks ruumi. Palun hakka minema!

Tõukab ukse poole.

AIN – Mis, sa ei taha? (Esimesele sekretärile.) Ole hea, teata peremehele, mis veider külaline tal siin on.
KRISTA – Kohe.

Lahkub.

AIN – Kus sa elad?
CORILANE – Lennujaamas.
AIN – Lennujaamas?
CORILANE – Jah.
AIN – Kus see on?
CORILANE – Raisakullide ja vareste linnas, Ülemiste kaldal.
AIN – Raiskullide ja vareste linnas! Oled sina alles eesel! Siis elad ka harakatega seal koos.
CORILANE – Ei, ma ei teeni sinu tööandjat.
AIN – Kuidas, kas solvad minu tööandjat?
CORILANE – Jah! See on ausam töö kui lokku lööa. Aga sa muudkui lobised ja lobised. Õienda parem oma piiparite ja pultidega.

Neljas pilt

Ilmub AIVO ja esimene sekretär.

AIVO – Kus see mees on?
KRISTA – Siin, härra. Oleksin politsei välja kutsunud, aga ei tahtnud teie vastuvõttu segada.

Läheb tagasi peosaali.

Viies pilt

AIVO – Kes sa oled? Kust sa tuled? Sinu isikut tõendav dokument? Miks sa vaikid? Räägi! Mis su nimi on?
CORILANE – Kui nüüd, Aivo, minu nägu nähes, sa selleks mind ei tunnista, kes olen, siis sunnid mind mu nime ütlema.
AIVO – Mis su nimi on?
CORILANE – Minu nimi ei paita sinu kõrvu ja ammugi mitte teiste omi.
AIVO – Kes sa oled? Ütle! Su välimus on karm ja sinu näos on käskivust. Su seljas reisiülikond, ent näid nagu otsusetegija või võimuvõtja. Mis on su nimi?
CORILANE – Sea süngeks laup. Kas nüüd sa tunned mind?
AIVO – Ei tunne. Ütle nimi?
CORILANE – Mina olen Corilane, kes sõlmis nõukogu nimel sinuga lepingu, millega kaotasite omandi puutumatuse õiguse oma nafta maardlate üle! Corilane on minu hüüdnimi, et ma kordaminekuid ja õnne üles korjasin, mis seal maas vedeles. Raske vaev, higi, närvikaotus, magamata öised tunnis, halvaks läinud kohvi ja tasuks üksnes uhke hüüdnimi. See võiks meenutada ja toita ilmselt sinu viha, mida minu vastu tundma peaksid. Mulle lõpuks jäi vaid nimi! Me rahvasaadikute kadedus ja kõik kompleksid, mida valijad arglikult sallivad, mu saavutuste peale käega lüües, see neelas kõik ja nad tembeldasid õnne leidja usalduse kaotanuks. See seik ja häda on toonud minu sinu majja. Mitte päästma oma elu, mind ära mõista vääralt, sest ka kogu kohustuste koorem ei sunniks sulle sõbranägu näitama. Ei, üksnes kättemaksuks neile, kes halvustanud on mu mainet, ja enda puhtakspesu, seepärast seisangi ma siin. Kui tasuleek su hinges pole kustunud, kui ihkad vanu arveid klaarida ning siluda neid sätteid, mis häbistavad sinu maad, siis kasuta mu häda, et minu teod, mis pandimajas müügiks, võiks hüvitada sinu saadud kahju. Mul nagu väljaostjal, sinu abiga, soov nuhelda on kolleege, sest nende roiskund mõttekäigud on võrku mähkinud neid ennast. Ent kui on nii, et sa ei söenda, sest oled väsinud taas õnne proovimast, siis tea, et mindki on elu tüüdand ammu. Suitsiidi eitan, see pole meie rahva komme, mu võitlusvahendiks on üksnes hoiak su seiskund vaenu vastu. Mõtlematult käitud siis, kui kallutada seda sa ei proovi, sest leping kunagi ei seo ju võrdseid. Nii sinu riigi rinnast jätkub barrelite kaupa nafta vool. Sind häbistab siis minu elu, kui ta ei teeni sind!
AIVO – Corilane, Corilane! Su iga sõna kisub ülesse mu südamest üht vaga viha juurt. Kui ÜRO ka oleks kõigi ruupor, ma siiski tema sõnu ei usuks sinust rohkem. Nõukogus tegema sa pidid oma tööd, saan aru, miks murdsid piike nii, et kuu sai kilde oma näkku! Nüüd toetan sind, mu mõõga alasi, ning võistlen armastuse pärast niisama tuliselt ja õrnalt, kui varem võita vapruses sind püüdis minu au. Tea, et armastan ma väga rahvast, kes vana on ja kuldne! Keegi polnud minust siiram siis. Kuid nähes sind, su kohtlemist ja võtteid, sain aru, et sina armastad veel rohkem oma. Me oleme vaenlased, jah! Minu nõu oli raiuda kilp su käsivarrelt või ilma jätta käest. Kuid nüüd sa oled võitnud mind kaks korda! Iga öö näen unes koosolekute ruumi. Neid sätteid oli kuus, mis lõpuks lepingusse läksid. See viimane mind murdis täiesti. Lugupeetud Corilane, kui liitlastega polekski meil tüli muud, kui üksnes nafta, kui tulvavete voolu võiks vaigistada üksnes leping, siis aidata võiks lisa, mis võrdselt kohtu alla saadab otsuselangetajaid mõlemalt poolt. Kuid tule sisse nüüd ja vaata julgelt näkku kõigile. Nad on tulnud minuga hüvasti jätma. Ma valmistun lahkuma, see pole lihtne rotatsioon. Mind omal maal on seatud presidendi kandidaadiks üles.
CORILANE – Sa rõõmustasid mind!
AIVO – Kui sinu soov on kindel, uhke mees, siis minu võimu kasuta kui enda oma, sest sina tead kõige paremini, kuidas toimib süsteem, mille on tõmmanud pingesse sinu kättemaksuvibu. Sa tead, kes nõrk on, kes tugev, kes kartlik on, kes julge. Ent tule sisse! Ma esitlen sind neile, kes kiidavad su soovi heaks. Teistele sa ütle oma uhke tere, kes oled tuhatkorda rohkem nende sõber nüüd, kui kord mulle vaenlane, ja seda on tõepoolest palju!

Kuues pilt

AIVO ja CORILANE lahkuvad. Ilmuvad sekretärid.

KRISTA – On see alles veider muutus!
LEA – Mul on siiski tunne, et ta rõivad ei anna temast õiget ettekujutust.
KRISTA – Milline nägu! Ta pilgutas silmi nii kiiresti, või üldse mitte, igatahes näha polnud midagi.
LEA – Mina küll nägin ta näost ära, et selles mehes midagi on. Kohe ei teagi, kuidas seda öelda.
KRISTA – Oli jah! Ma sain algusest peale aru, et temas peitub rohkem, kui keegi oskab arvatagi.
MARGE – Karismaatiline mees, teist sellist pole minu silmad veel näinud!
KRISTA – Ega vist. Ei, siiski, minu ülemat sa ju oled näinud?
MARGE – Keda? Kas Aivot?
KRISTA – Nojah, selge see.
MARGE – Tema on tõesti ülem!
KRISTA – Noh, mitte just nii. Aga minu arvates on meie oma Corilasest targem.
MARGE – Seda on raske otsustada. Sest lepinguid peab pidama ja leping on sõlmitud.
KRISTA – Seda küll, aga asjaolud muutuvad.

Seitsmes pilt

Ilmub turvamees.

HELI – Mul on teile uudist!
SEKRETÄRID – Mis, mis, mis! Lao välja!
HELI – Oleksin ükskõik millisest rahvusest, ainult mitte okupantide seast. Parem oleksin kasvõi surma mõistetud.
SEKRETÄRID – Miks, miks?
HELI – Kuidas miks? Siia tuli mees, kes on alati iraaklaste suhtes alandavat poliitikat ajanud. Corilane!
KRISTA – Miks sa ütled „alandavat poliitikat ajanud“?
HELI – Ma ei ütle „alandavat poliitikat ajanud“, aga ta ei andnud Aivole milleski alla.
MARGE – Ah, jätke, meie oleme ju sõbrad. Minu ülemus on Corilast alati liiga kõvaks ja uhkeks pidanud.
KRISTA – Meie jaoks oli ta igatahes tõesti liiga kõva. Bagdadis mäluti lepinguteksti nagu karbonaadi.
MARGE – Kui ta on gurmaan, siis ta oleks võinud sellesama ära moorida ja nahka pista.
KRISTA – Aga mis uudist sul veel on?
HELI – Seda, et siin mehkeldatakse Corilasega nii, nagu oleks hoopis teda Iraagi presidendi kohale kandidaadiks seatud. Pannakse laua ülemisse otsa istuma, nii et kui mõni rahvasaadik talt midagi küsida tahab, siis peab ta vaikust paluma. Aivo ise kohtleb teda nagu kallist sõpra, patsutab õlale ja keerutab ta juttu kuulates silmavalgeid. Aga asja tuum on selles, et Aivo on nagu pikuti pooleks lõigatud, ta on kõigest pool sellest, mis ta eile oli. Ta teab, et peab homme Bagdadi naasma. Samas tahaks ta kõik enese ees maha niita, et järele jääks pöetud maa.
MARGE – Vaevalt temast paremat murupügajat leidub.
HELI – Kõlbab! Muidugi, vaevalt et! Sest vaata, tal on niisama palju sõpru kui vaenlasi. ainult et, need vaenlased ei tihka näidata, et nad vaenlased on, seni kuni teda pole veel tigradeeritud.
KRISTA – Tigradeeritud? Mis see on?
HELI – Aga sõbrad, niipea, kui mees on püünele tõusnud, poevad nad urgudest välja nagu küülikud pärast vihma ja kukuvad temaga pillerkaaritama.
KRISTA – Millal see asi algab?
HELI – Homme, täna, otsekohe. Täna peale õhtusööki lüüakse trummi. See olgu kõigile justkui järelroaks ja selle kallale asutakse enne, kui praest on jõutud suud puhtaks pühkida.
MARGE – Noh, siis läheb maailm jälle liikuma. Rahuaeg ajab raua rooste ja rätsepad rasva ning sigitab turulaulikuid ja nurgaadvokaate juurde.
HELI – Võitlus, ütlen ma, on rahust niisama palju etem kui öö päevst. Ta on lõbus, ärgas, täis kõmu ja särtsu. Rahu pole muud kui halvatus ja uimane olek, tönts, kurt, unine ja oimetu. Ta sigitab ebavõrdsust rohkem kui börs jõuab investeerijaid pankrotti ajada.
MARGE – Nii see on. Ja nagu öeldakse, et sõjaaeg on omamoodi vägistaja, nii ei saa ka salata, et rahuaeg on kange truudusemurdja.
KRISTA – On jah. See just ajabki mehi üksteise vastu vihale, see armukadedus.
HELI – Muidugi, ja milleks meile truudus, mida murdagi pole mõtet, sest kadedusel pole ju mõtet. Vägivald on parem, seda rohkem turvamehi vaja läheb. Rahutagamine iga hinna eest! Loodan, et liitlasi ja süürlasi langeb võrdselt… Nad tõusevad lauast, nad tõusevad lauast!
SEKRETÄRID – Lähme ruttu, ruttu, ruttu!

Lahkuvad.

Kuues stseen

Esimene pilt

Tallinn. Väljak. Ilmuvad ALAR ja MARGUS.

ALAR – Tast pole kuulda, karta pole põhjust. Ta abinõud, mida kasutada võiks, on demokraatia tingimustes taltsad, kui rahvas vaikselt kuulab. Ning see, et kord on majas, peaks punastama panema küll neid, kes ise pigem kannatavad, kui tänavatel demonstrante taluvad, kui laulev rahvas väljub kauplustest, et rõõmsalt väljas oma asju ajada.

Teine pilt

Ilmub PRIIT.

MARGUS – Meil läks see hästi korda. Kas Priit?
ALAR – Jah, tema, tema. Ta on üpris lahkeks läinud. Tere päevast!
PRIIT – Tere teile!
ALAR – Corilast leinavad ta sõbrad, mitte keegi muu! Riik püsib kindlalt ja nõnda jääb.
PRIIT – See kõik on hea, ent oleks veelgi parem, kui Corilane oleks leplikum olnud.
ALAR – Kus ta nüüd on?
PRIIT – Mul pole aimugi. Emal ja naisel pole samuti teateid.

Kolmas pilt

Ilmuvad kolm-neli mingi erakonna esindajat.

Kõik – Tere päevast ja sooja päikest!
ALAR – Head kaaslased, tere!
MARGUS – Teid tervitan, teid kõiki tervitan.
INDREK – Meie ise, meie naised ja mehed, anname oma hääle ikka teile.
ALAR – Te elage ja kosuge!
MARGUS – Head tervist, naabrid! Corilane ei armastanud teid kunagi nii nagu meie!
Kõik – Olete lugupeetud mehed!
INDREK – Head tervist teile!

Erakondlased lahkuvad.

ALAR – See aeg on ilusam ja õnnelikum kui siis, kui need inimesed jooksid mööda tänavat.
MARGUS – Corilane oli tubli valitsusejuht, aga kõrk, täis uhkust, uskumatult suurt auahnust ja ülbust…
ALAR – Ta ihakas võimutäiust. Meie ajal!
MARGUS – Mina nii ei mõtle.
ALAR – Kui temast oleks saanud president, siis meie nahk oleks hakanud tema käes küll parkuma.
MARGUS – Jah, parkimata nahaga ja kohtus käimata on rahulikum elada.

Neljas pilt

Ilmub sekretär.

KRISTA – Lugupeetud rahvasaadikud, üks teisejärgu poliitik koosmeele büroost, kes eile puhumisega vahele jäi, rääkis hetk tagasi avalikult neist põhjustest, mis nüüd on pommuudiseks saanud. Iraagi opositsiooni liidrist Aivost, kunagisest diplomaadist Tartus, on saanud Iraagi president ja meie Corilane on määratud tema välispoliitika kantsleriks siin.
PRIIT – See sama Aivo! Ta torkab tundlad uuesti maailma, ehk küll oli peale lepingute sõlmimist end karpi tõmmanud. Aga Corilane!
ALAR – Mis sa räägid seal Corilasest?
MARGUS – See avaldus tuleb kohtusse kaevata! Lepinguid ei saa murda, see ei ole võimalik.
PRIIT – Mis! Võimatu? Me teame ajaloost, et küll saab. Kolm korda juba juhtunud on säärast minu elu jooksul. Te uurige sellest mehelt või naiselt, kust ta selle teabe hankis. See võib olla väärinformatsioon.
ALAR – Seda ei või olla, mina tean ju.
MARGUS – See pole lihtsalt võimalik.

Viies pilt

Ilmub RIINA.

RIINA – Esimees kutsus kokku erakorralise istungjärgu. Tuli teateid, millest võib teie nahk veel sügelema hakata.
ALAR – See on kõmu, hull skandaal!
RIINA – See sõnum on leidnud kinnitust. Ringi käib aga veel midagi hirmsamat.
ALAR – Mis saab olla sellest vastikum?
RIINA – Ei tea, kas see on tõsi, aga kuulda on, et Corilase autoriteet on liitlastevahelised suhted löönud lainetama. Leping Brüsseliga vaadatakse üle. Sissemaksete ja väljamaksete osas viiakse sisse parandused.
ALAR – Tühi jutt!
MARGUS – See on provokatiivne. Välja mõeldud selleks, et maailmakorda ümber lükata.
ALAR – Just paras võte.
PRIIT – See pole mõeldav! Süüria ja liitlased on niisama võimetud leppima, kui kõige ägedamad vastandid.

Ilmub teine sekretär.

KRISTA – Riigikaitsenõukogu saatis mind teie järele. Liitlasleping on ohus. Aivo vahemees ja välispoliitika kantsler on saavutanud ootamatu läbimurde suhetes.

Kuues pilt

Ilmub RAUL.

RAUL – Küll tegite ikka tublit tööd!
MARGUS – Mis uut? Mis uudist on?
RAUL – Eetikaga panite Corilase paika, solvasite tema ema, naist ja eneseuhkust…
PRIIT – Mis uudist on! Mis uudist?
RAUL – Kogu strateegia tuleb jälle ümber vaadata! Kellega nüüd ühiseid väärtusi jagada!
PRIIT – Mis on uudist? Teie töö on vilja kandnud, ma kardan. Mis on uudist? Kui ühest mehest nii palju oleneb…
RAUL – Kui! Ta on liitlaste jaoks autoriteet ja Süüria jaoks juba samuti. Keegi pole osavamalt läbirääkinud! Nüüd on poliitikutel vesi ahjus. Kogukond jahib meid, mannetuid, nagu lihunik kärbseid.
PRIIT – Kena teo olete teinud ja teie valijad, kes andsid oma hääled teile putrutäis suuga.
RAUL – See raputab meie riigi alustalasid.
PRIIT – Nagu kunagi üks teine leping. Ah teie tööd küll!
MARGUS – On see tõsi?
RAUL – Jah! Nüüd kahvatute, veel enne kui kõik lõppeb! Liitlased löövad lahku. Põlisvaenlane tõstab pead. Kas aga Corilast saab keegi laita? Tegelikult peavad temast lugu nii vaenlased kui sõbrad.
PRIIT – Kui nii läheb, siis on laulud lauldud.Tuleks vabandada.
RAUL – Kes vabandab? Rahvasaadikutel on häbi, või ei ole häbi, kumbagi puhul pole neist asja. Kui tema sõbrad paluksid Corilast: „Mõtle meie peale!“, solvaks see samahästi nii teda kui tema vaenlasi, kes olid asja põhjuseks.
PRIIT – Tõsi! Kui keegi Baltikumist tuleks minu majja, mul poleks südant öelda: „Ma palun andeks!“ Kelle nimel? Tõesti vägev valik teilt ja teie nõunikelt! Mis ilus töö!
RAUL – Te olete suhteid raputanud.
Rahvasaadikud – Kas meie panime?
PRIIT – Mis! Ah, kas meie! Nagu õunapuud! Saak oli teile armas, kuid õitsemise ajal viskasite võrgu tema ümber, et keegi seal ei tolmleks.
RAUL – Kardan küll, et peagi jääme üksi. Corilane kuulab Aivo käsku. Nüüd euroopa lepingust meil tuleb meeleheitlikult kinni hoida.

Seitsmes pilt

Ilmub grupp erakonna esindajaid.

PRIIT – Tulebki see parv. (Raulile) Kas Aivo on temaga? (erakondlastele.) Just teist oligi siin puudus, võtke peast oma mütsid ja hõisates heitke õhku neid, just nagu siis, kui Corilast usalduse kaotamises süüdistasite. Sama palju kui lendas siis teil mütse peast, lendavad tolmuna puupeade hääled nüüd tuulde. Ükskõik! Me pälvimegi seda.
KÕIK – Tõepoolest, segaseid teateid oleme kuulnud.
INDREK – Mis puutub minusse, siis hääletasin küll poolt, aga tegelikut olin vastu!
KAIE – Mina samuti.
MERIKE – Ka mina. Tõtt öelda, veel paljud meist. Mis me tegime, seda tegime kõige paremat soovides. Ja kuigi me olime valmis tema moraali laimama, ei tahtnud me teda solvata. See oli vastu tahtmist.
RAUL – Mis tore kaup!
PRIIT – Tegite head koostööd rahva liitlastega! Kas lähme üles!
RAUL – Kuhu mujale?

Kaheksas pilt

RAUL ja PRIIT lahkuvad.

ALAR – Nüüd koju, sõbrad. Ärge kohkuge. Mõni erakond rõõmustaks küll, kui saaks tõeks see, mille ees nad hirmu teesklevad. Nüüd koju, ärge kartust välja näidake.
INDREK – Tulge, sõbrad, läheme koju. Olen alati öelnud, et oli ülekohtune teda kohtu alla mitte anda.
KAIE – Samuti meie kõik. Tulge aga, lähme koju.

Erakondlased lahkuvad.

MARGUS – Ei meeldi minule need uudised.
ALAR – Ka mulle mitte.
MARGUS – Läki üles! Ma annaksin poole oma aktsiapakist, kui see uudis valeks osutuks.
ALAR – Palun lähme.

Lahkuvad.

Seitsmes stseen

Esimene pilt

Rapla lähistel. Ilmuvad AIVO ja tema nõunik.

AIVO – Kas ikka veel on tema populaarsus suur?
GUIDO – Ei tea, mis imelik karisma küll temas peitub. Selle mehe nimi on ülesse puhutud ja taevani kiidetud. Te kipute oma rahva silmis, härra president, selle mehe varju jääma.
AIVO – Mida saan ma teha, kui just katkestada leping, nii aga lööme sandiks me oma plaani? Mees on muutund ülbeks ka minu vastu. Ma ei osanud seda oodata, kui kunagi temaga käed lõime. Ta ei ole oma loomult heitlik. Pean vabandama, kus parata ei saa.
GUIDO – Meie oma plaani pärast tahtsime, et jagad võimu temaga, mitte ise ei sõlmi liitlastega kokkuleppeid. Ta nõunikuna oleks võinud meie seltskonna liita nii.
AIVO – Sind mõistan täiesti. Ent ole kindel, et kui kord annab aru, ta ei teagi, mis heidan talle ette. Kuigi tundub, nii arvab tema ja enamik nii öelda rahvast, et kaalutud on hästi kõik ja produktiivselt ta Iraagi riigis asju ajab, kui võitleb valimiste eest ja kaitseb teatud valikuid, on siiski võõras tema kompetents. See võib tal murda kaela ja ohtu seab ka minu, kui aru Süüria osas päritakse meilt.
GUIDO – Kas, härra president, siis teile näib, et ta valdab teatud assigneeringuid?
AIVO – Enne iga kokkulepet, ta lakub nende haavu. Tema poolt on juhatus ja nõukogu. Senat armastab teda, aga rahvasaadikud on valitsev vähemus valijatena, kes ometi võib ta sama kärmelt tagasi kutsuda kui enne kohale määras. Selle sousti sees on tema roll sama, mis merikotka roll kaladele, ta haarab loomu väel. Alguses oli ta neile teenekas integraator, ent ta pole suutnud oma kuulsust kiretult kanda. Kas ülbusest, mis nakkab meest, kel õnn on püsiv, või mõistmatusest kasutada juhust, või siis iseloomust jääda sama rangeks nii auditi kui teenete patjadel, just nagu mees, kes reha alla neelanud… Üks neist puudustest, ehk tundis ta küll kõigi maiku, ent öelda võin, et otsustas neist üks, sai põhjuseks, miks teda kardeti kodumaal ja vihati ja lõpuks degradeeriti. Meie maal tema teened lämmatavad selle. Aga kuulsus sõltub ka meil ikka aja arvamusest. Ja võimul, millest me üle ega ümber ei saa, pole teist nii ilmset hauda kui kantselei, mis alavääristab oma juhi tegusid. Leek tõrjub leeki, üks nael teist, jõud tõrjub jõudu ning üks hüve murrab teisel hüvel kaela. Ent elame, näeme! Kui su maine peaks ka meie maal mõranema, Corilane, siis oled tõesti vaene. Oled varsti kõigi prostituut!

Lahkuvad.

VIIES VAATUS

Esimene stseen

Esimene pilt

Tallinn. Väljak. Ilmuvad PRIIT, RAUL, ALAR, MARGUS ja teised.

PRIIT – Ei, mina ei lähe sinna kongressile. Kuulsite, mida rääkis kaitsevägede juhataja, Corilase kunagine suur soosik. Ta pakkus mulle peaministri kohta, kuid mis see loeb? Minge teie, otsige kompromissi, siluge suhteid, kutsuge kadunud poeg tagasi. Kui ta isegi Rauli ei võta kuulda, siis mina jään koju.
RAUL – Ta tegi näo, nagu ei tunneks mind.
PRIIT – Kas kuulsite!
RAUL – Kuid koridoris ta hüüdis mind nimepidi. Ma meenutasin sõprust, unetuid öid koos ühise laua taga. Kuid ta ei lubanud ennast enam Corilaseks hüüda, keeldus oma aunimest. Ta on nüüd nimetu mittekeegi, teda pole olemaski seni, kuni taob uue nime endale uute skandaalide alasil.
PRIIT – Nii! Hea töö! Endine peaminister, kes laostas eelarve, et lätlased saaksid odavat suhkrut osta! Nüüd nende käest me saame alkoholi odavat. Väärt mälestus!
RAUL – Ma rääkisin, kui püsiväärtuslik on anda andeks süü, kui seda keegi ei oota. Ta vastas, et kui seda nurub temal riik, kes tema ajal sai liidu liikmeks, siis on palve pinnatu.
PRIIT – Ja õige ka. Mis võis ta öelda muud?
RAUL – Ma püüdsin panna teda arvestama sõbradega. Ta vastas, et tal pole aega neid üksikuid noppida välja haisvast adrulasust. See olla luuser, kes marmelaadi nimel jätab mõne liivatera pärast lehkava rämpsu rannast koristamata.
PRIIT – Marmelaadi nimel! Mina olin üks tema sõpradest, ta ema, naine, laps ja seal see vapper mees, kas need kõik on liivaterad. Ent teie pärast, adrulasu, keda sealpool kuudki haista võib, teie pärast ta kõigist meist teeb marmelaadi!
ALAR – Jää leebeks, palun. Isegi kui abist keeldud selles pakilises olukorras, sa ära pilka meie julgeolekut. Kui aga nõustud esindama meie maad, võib sinu aeglane kuid tubli keel päästa meid kõiki kaasmaalaste plaanipärase tegutsemise eest.
PRIIT – Ei proovi mina.
ALAR – Ma palun, mine.
PRIIT – Mis ma võiksin teha?
MARGUS – Sa oskad keelt. Mine ja katsu liitu mõjutada.
PRIIT – Kui aga Corilane minu volitusi ei aktsepteeri, mis siis? Kui vaidlustab me ponistused nagu pettund sõber, keda kurvastab me lahkusetus? Oletame nõnda.
ALAR – Hea tahte eest võid arvestada tunnustatud tasuga. Peaminister?
PRIIT – Hea küll, ma lähen pealegi, ehk kuulab mind. Kuigi see, et ta kõõritas Rauli, teeb mind murelikuks. Võib olla polnud hetk sobiv, ehk polnud ta veel lihtsalt palju maiustanud. Kui kohvi joomata ja küpsis põske pistmata, kui hommik sünge näib, siis pole kellelgi tuju kellegagi läbi rääkida. Ent kui on häälestatud mõtted, siis hing on nõtkem kui paastulaagris. Ehk söök ja jook ta meelestavad lahkeks, kui asun teda piirama.
MARGUS – Sina tead teed tema südamesse. Sa ära hälbi sellelt.
PRIIT – Nüüd tulgu, mis tuleb, ta proovin ära. Teatan teile siis, kui mul korda läks.

Lahkub.

Teine pilt

RAUL – Ta ei kuula teda.
ALAR – Ei?
RAUL – Ta istus laval, silm nagu hõõgus peas, ja võimust leili saab. Ta viha peab vangis tema enesekindlust. Ma tegin talle hea pakkumise, kuid ta ütles „Vähe!“ ja tumma käega saatis kabinetist välja. Ta hiljem teatas kirjas, mida võib ja mida ta ei või, mis teda tõesti seob. Nii et kõik lootus on meil asjatu. Või kui ehk üksnes perekond, ta ema, naine, laps, sest pärilikusest tulenevad sugulussuhted ei katke emantsipatsiooniga kunagi täielikult. Lähme katsume neid ja peame aru.

Lahkuvad.

Teine stseen

Esimene pilt

Sissekäik kongressidepaleesse Raplas. Turvamehed on postil. Ilmub PRIIT.

RAIVO – Pea! Kust sa tuled?
ILMAR – Mine tagasi!
PRIIT – Te turvalisust valvate, see on hea. Ma tulin nagu riigimees Corilasega rääkima ja kongressist osa võtma.
RAIVO – Kustkandist?
PRIIT – Tallinnast.
RAIVO – Siis mine tagasi, ei saa. Akrediteerimistalituse juht ei taha kaardita isikutest midagi kuulda.
PRIIT – Head sõbrad, ma olen kutsutud. Peale selle on Corilane minu sõber. Ehk on minu nimi tema suust teile kõrva puutunud.
RAIVO – Mis sellest? Mine siit! Su nimi on meile tundamata.
PRIIT – Usu, sõber, et Corilane armastab mind. Ma olin kui raamatupidaja, kes tema teenete üle arvestust pidas. Tema maine on selles raamatus hiilgav, võib olla liialt, sest midagi ma kirjutasin juurde, kuid üksnes nõnda paksult kui seda tõepõhi lubas. Ei, vahel siiski tegin rohkem kandeid, eesmärgi täitsin ja teda kiites peaaegu valet müntisin. Seepärast on minu lojaalsus rikkas, nagu näete, ja see võiks läbipääsuks anda loa.
RAIVO – Tõesti, kodanik, lõunamaal armastatakse kaubelda. Ent kui sa oleksid tema ülistuseks lausunud niisama palju pettust, kui sõnu praegu sa enda kiituseks laususid, ikkagi sa siit läbi ei pääseks, ka siis mitte, kui valetamine oleks siin maal sama suur väärtus kui teie maa poliitikas ausus. Nii et mine tagasi.
PRIIT – Palun, sõber, mu kaart jäi apartementi. Pea meeles, et olen Corilase kodumaal tema kunagise partei asutajaliige ja koalitsiooni alaline eestvõitleja.
ILMAR – Ükskõik, kes sa oled, nagu sa ise ütlesid, tema eest valetaja. Aga mina olen turvamees, kes alati juhtnööridest juhindub, nii et pean ütlema, et sa ei pääse läbi. Mine tagasi.
PRIIT – Mis kell neil lõunasööki jagatakse, kas sa seda võid öelda? Tahtsin temaga kokku saada alles peale korralikku kõhutäit.
RAIVO – Sa oled riigimees, eks?
PRIIT – Jah, nagu enamik tänasel kongressil.
RAIVO – Siis peaks sul tunnistus olema. Kas te pärast seda, kui tõukasite väravast välja oma peamise läbirääkija ning oma kademeelses segaduses andsite vaenlasele kätt oma templis, võite loota, et pääsete konverentsile, kus arutatakse kokkuleppeid, mis teid masendavad, oma odavate oigamiste ja labase kiidulauluga? Kas sa tahad oma nõrga hingeõhuga ära puhuda tuld, mis ammu maailmakerist kütab? Ei, te petate ennast. Sellepärast mine tagasi, kust sa tulid, ja süüdista oma riigi välispoliitikat, mis teid ükskõiksuse ja valede valikute paeltesse püünisesse on vedanud. Corilasel on sõlmitud meie riigiga töövõtu leping. Ta ei muuda oma otsust, et tagasi tulla.
PRIIT – Kui teie riigi president teaks, et olen siin. Tema võtaks mind aupaklikult vastu.
ILMAR – Tühi jutt, saadikud ei tunne sind üldse.
PRIIT – Mõtlesin Iraagi presidendi välispoliitilise nõukogu juhti, kantslerit.
ILMAR – Corilane ei hooli sinust. Tagasi, ütlen sulle. Mine tagasi või kutsun patrulli. Ilma kaardita sisse ei saa!
PRIIT – Ei, oota, sõber…

Teine pilt.

Ilmuvad CORILANE ja AIVO.

CORILANE – Mis siin on?
PRIIT – Noh, turvamees, nüüd saadan sind puu taha. Saad näha kuidas minust lugu peetakse! Küllap taipad, et iga turva ei saa mind takistada oma sõbra Corilasega kokku saamast. Selle järgi, kuidas ta mind vastu võtab, võid ise arvata, mis sind ootab. Eks vaata nüüd ise ja minesta. (Corilasele.) Poliitiliselt korrektne soeng on sulle alati sobinud ja mina olen sind alati imetlenud, lugupeetud Corilane! Oh, sõber, sõber, sõber! Sa oled meile tuld hakatanud. Vaata, ma tahan selle kustutamiseks vett tuua. Keegi ei suutnud mind keelitada mitte tulla sinu juurde! Alles siis, kui veendusin, et keegi ei liiguta mind nii nagu sina, alles siis lubasin endale volituse valmis kirjutada. Vaata, mul on volitus sinuga kokkuleppida! Unustame selle tõrke, mida kaasmaalased kunagi ette ei osanud näha.
CORILANE – Mine siit minema!
PRIIT – Kuidas? Minema!
CORILANE – Ma ei tunne oma ema, naist, last, kuidas võiksin ma sind tunda. Mu teod on teiste teenistuses. Kuigi kättemaks ehk ongi minu käes, seepärast põlvi väristada siiski pole vaja. Las mürgitada pigem unustus me sõprust, kui et mu halemeel ta suurust näitab. Seepärast kao! Kõrv tõrjub teie ettepanekuid küll kindlamalt kui igatsus mu kibestunud valu. Kuid, seletuseks sulle ja mälestuseks ehk, võta see, mis kirjutasin öisel tunnil. (Annab kirja.) Üks sõna veel: ma ei taha sind kuulda, Priit. (Pöördub ära.) Aivo, kas mäletad, koostöö on tehtud, aga näed…

CORILANE ja AIVO lahkuvad.

Kolmas pilt

GUIDO – Noh, kodanik, kas sinu nimi oli Priit?
ILMAR – Näed sa, see on dokument! Tee lennujaama on sul teada.
GUIDO – Kuulsid, kuidas meid vaibale võeti, et me sinu hiilgust kinni pidasime?
ILMAR – Mis sa arvad, kas üks meist peaks ehk minestama?
PRIIT – Ei hooli mina maailmast ega hooli minust maailm. Mis teisse puutub, siis teid nagu poleski, niivõrd tühised olete. See, kel tahtmine on surra suitsiidi surma, ei karda teist suitsiidi. Tehku Corilane nägu, et ta seda teab. Aga teie ise jääge kaua selleks, kes olete, turvamehed, ning kasvagu koos eaga teie valvamise oskus! Ütlen teile, nagu mulle öeldi: ainult jalad ees!

Lahkub.

GUIDO – Olen kindel, et ta on riigimees, otsuselangetaja, võimuvõtja.
ILMAR – Corilane on karm poliitik. Kuid tema on tamm, mitte kalju, mida tuuled ei kõiguta.

Lahkuvad.

Kolmas stseen

Esimene pilt

Rapla kongressidepalee. CORILANE istub laua taga, AIVO ja teised tema ümber.

CORILANE – Kõik dokumendid on ette valmistatud. Kõik ülekaalutegurid on kaardistatud. Homme võib läbirääkimiste laua taha istuda. Homme võib teie meedia kõigile teada anda, kui ausalt ja tulemusrikkalt me oleme ajanud teie asju. Nagu oma enda asju!
AIVO – Sa oled rahva huve teeninud ja lepingut hoolikalt täitnud. Su kõrv on jäänud kurtide salajuttude ja sõprussuhetegi vastu kurdiks, kes arvasid sind suutvat mõjutada!
CORILANE – See võitleja, kes läks siit murtud südamega, vist siia saadeti kui mu kodumaa viimne lootus. Poliitiliste teenete panga pärast pakkusin talle veel kord neid tingimusi, mis nad ise hülgasid ja mida nad nüüd ei saa vastu võtta. Ise ka ei tea, mispärast ma õige pisut andsin järgi. Rohkem ei võta kedagi kuulda, ei diplomaate, riigi ettepanekuid, ei oma sõpru ega naist.

Lava tagant kostab hõikeid.

CORILANE – Mis kisa see on? Kas viimse hetke viimne irve, mis rikkuma mind kisub lepingut? Ei, seda ma ei tee.

Teine pilt

Ilmuvad TAIMI, MARI, SIRJE, laps ja turvamehed.

CORILANE – Mu naine kõige ees, sõbranna järel! Siis auväärt vorm, mis kujundas mu ihu. Ta hoiab käest mu lihast last… Kuidas said nad sisse? Kas loodus ise suudaks katkestada sidemed, mis seovad? Neis paeltes tuleb ennast kehtestada nüüd ja minu enesekindlusest peab saama püsiväärtus! Sest mis on väärt need tuvisilmad, kummardused!… President, ka mina pole kivist… Ei palu keegi neist, kuid pisarad on silmis! Ning pojal hiilgab pale, kas on ta haige?… Ei! Mu kohustuste koorem on küll suur, ent õlga longu nende all ei lase, vaid püsin nagu mees, kes ise enda lõi, muud seemet teadmata.
TAIMI – Mu mees ja kaasa!
CORILANE – Kuum kliima on mu pilku tumestanud!
TAIMI – Mure on muutnud meid, kui see mõte sul pähe lõi.
CORILANE (tõustes, endamisi) – Kui vilets näitleja ei tea ma enam oma rolli ja vassin teksti, vassin, vassin, vassin, end häbistades.

Kolmas pilt

Astub naise juurde.

CORILANE – Mu parem külg, ma olen valmis teiega rahu sõlmima, kuid ära nõua sama sa minu vaenlastele Süürias. Su suudlusest ma olen unistanud, mis oleks sama magus, kui minu kättemaks mu pagulase põlve eest mu vaenlastele. Me rahvas truudust väärtuseks ei pea, kuid usu mind, et olen olnud truu su vastu, su range häbelikus kui pühapilt mu silme ees. Ma lobisen ja ainus ema maa peal peab teret ootama. Tule istu! Tooge vett! Siin paberite hulgas teeme ruumi. Neid käsi olen otsind toeks, kuid küürakale paras üksnes kark või kepp.
MARI – Miks murdud tormis! Su töö on laual laokil. Kui neil on sirge siht, siis austan sind ja nagu ekslikult on peetud vaid lapse kohuseks, sind kuulan.
CORILANE – Mu sõna kuulad? Sa kuulad oma kalgi poja sõna?

Aitab MARI toolile istuma.

CORILANE – Pateetikata siin ei saa vist keegi. Las mässav tuul lööb uhked kased vastu tulist päikest purje ja selja taha jäägu võimatus, et mida olla ei või, saab hõlpsalt olevaks.
MARI – Sa oled minu poeg, ma aitasin sind vormida. Kas tunned seda naist?
CORILANE – Taimi sõbratar ja ihukaitsja Sirje, ilus nagu keravälk ja noor nagu jää, mis puhtast lumest külmunud on purikaks. Tere Sirje!
MARI (lükates esile väikest pojapoega) – Siin aga sinu enda väike jäljend, kes näib kõiges sulle saavat partneriks, kui aeg saab täis.
CORILANE – See on suur väljakutse. Kasvatada teda eesmärgikindlaks ja ausaks mängijaks. Kes püsib nagu majakas, mis põlgab iile, ning päästab neid, kes silmas peavad teda.
MARI – Poiss, mine isa juurde!
CORILANE – Mu tubli poeg!
MARI – Taimi, su naine, Rinno, su poeg, Sirje, sinu naise ihukaitsja ja mina, sinu ema, me tulime sind paluma.
CORILANE – Ma palun, vaiki! Või kui palud, siis mõtle, et asi, mida palud, ei ole minu anda. Ära nõua kannapööret, sest olen kahe näoga Jaanus. Mind ära laida iseloomutuks. Su kainem aru ärgu jahutagu minu viha ja kasumi lootust.
MARI – Aitab juba, aitab! Sa andsid mõista, et keeldud kõigest, sest paluda meil pole muud kui seda, mida juba keelasid. Ent ikkagi! Kui sa muutuda ei taha, siis nagu kaste langeb süü kogu raskusega maha. Kuula meid!
CORILANE – Aivo, pane tähele, ma ei kuula salakõnet. (Istub.) Teie palve?
MARI – Kui oleks vait ja ei suhtleks, siis reedaksid meid riided, näod, me mõtted, mis sinu lahkumisest saadik vaevanud on meid. Arva ise, kui palju raskem kõigist naistest oli meil sind leinata! Eks nähes sind peaks rõõmu pärast silmad niiskuma. Ent sina sunnid meid nutma, sest sinu ema, laps ja naine näevad, kuis poeg, mees ja isa rebib südame oma isamaa rinnast. Meid sokeerib su vaenulikus, sest sa takistad meie head tahet. Kuidas on võimalik paluda oma kodumaa eest, nagu on meie kohus, ja samas ka sinu hea käekäigu eest, mis on samuti meie kohus? Oh häda! Kadunud on meile kas me maa või sina. Meid ootab õnnetus, ükskõik kumb neist ka võidab, kellele me seda soovime. Emb-kumb, kas oled võlausaldaja ja tallad võitjana maa tavadel, või võlgnik, kes reetes, peab laenu tegema, ta samuti on hetkevõitja! Kuid mitte meie. Ma ise, poeg, ei oota ära saatust, mis kohustuste koorem määrab. Kui sind ei veena ma halastama mõlemale maale, siis tea, et enne, kui kuivanud on tint te uuel kokkuleppel, büroost saad teate, et pärijana võid mu vara vallata.
TAIMI – Ka minu vara jääki, ja osa pärandist, ma loobun sellest. Meid rohkem sa ei näe!
SIRJE – Mis vara siis mudilane saab, kui suureks saab, et endale pleier osta?
CORILANE (endamisi) – Mind tõesti valdab viimaks pehmus, kui naise, lapse näkku vaatad. (Tõuseb.) Liig kaua istusin.

Neljas pilt

MARI (eksalteeritult) – Ei, ära mine! Kui palume sind mõelda kodumaale, nõudes rahutagamist Lähis-Idas, keda sa teenid, siis võiks meid hukka mõista, see määriks sinu endaväärikust. Ei! Me palume sul liitu ja Süüriat lepitada nii, et koalitsioon võiks öelda: „Me aitasime taastada demokraatiat,“ Süüria aga: „Saime lahti türannist,“ ja mõlemad pooled kiidaksid sind, et sina sõlmisid nende vahel lepingu. Tead, ülev poeg, sõjaõnn on muutlik. Kuid kindel on, et lepingut sõlmides üks pool alati on võitja ja teine pool alati on kaotaja, olenedes kuidas su sätted on seatud. Kroonikas on kirjas: mees oli rahva hulgas austatud, ent viimse katsega ta pillas tuulde au, tõi kodumaale liidu lõhkiminemise raske perspektiivi. Räägi, poeg! Sa ajad taga au mustreid nagu damaskuse terasel, mida vähesed sepad oskavad keeta, kuid mis on tänapäeval sellest kasu? Miks sa ei räägi? Kas loed ehk auasjaks, et õige mees peab ülekohut meeles? Tütar, räägi: su vaikimisest ta ei hooli. Räägi, poiss: su lapsemeel ehk mõjub talle enam kui meie põhjendused. Ükski mees maailmas ei saa emale vähem võlgneda, kuid siin ta laseb mind laterdada nagu parlamendi kõnetoolis. Eladeski sa pole ilmutanud lahkust oma ema vastu, kes nagu kana ainsa pojaga, sind üle lombi loksutas ning sealt tervelt diplomiga koju tagasi. Kas mu palve on väär, ütle? Siis lahkun siit kohe! Kui aga pole, siis pole sina aus, et keelad mulle seda, mis on ema õigus. Ta pöördub ära! Ei, naised, me ei lase ennast alandada sellel kukel. Häbistame teda siis põlvedega. Maha! Lõpp… Nüüd on lõpp.

Kõik laskuvad põlvili.

Viies pilt

MARI – Nii koju lähemegi, et kohustuste koormat kanda. Meil panti pandud kõik. Ei, sa vaata. See poiss, kes öelda ei oska, mida soovib, kuid põlvitab seltsiks ja tõstab kätt, on võimekam me palvet põhjendama kui sina seda tõrjuma. Nüüd läheme.

Mari tõuseb, teised põlvitavad edasi.

MARI – Aja meid ometi ära.

CORILANE pöördub tummalt MARI poole ja võtab tal käest kinni.

CORILANE – Ema, ema! Mis sa tegid! Kõik panid panti. Su enda firma ja oma aktsiad, me sissetulekud ja sõprade võlakirjad, minu kirjastamisõigused. Kes lunastab nad välja? Ema, ema, sa murdsid sõna, rikkusid lepingut, koormasid vara, ja üks pooltest saab kasu sellest poliitilisest kapitalist, ent oma poja ees, usu, end panid maksma üliohtlikult, kuid mitte surmavalt. Olgu peale. Aivo, ma olen väsinud, ma tahan teha mõlemale poole soodsa lepingu, kuid mitte sellist, milles varem kokku leppisime. Hea Aivo, kas sina kuulaksid oma ema vähem või tõrkuda ehk suudaksid sa rohkem, Aivo?
AIVO – Ka mind ta liigutas.
CORILANE – Võin vanduda, et pole kerge minu silmi panna nõrguma. Sõber, kuis teha võrdne leping, anna nõu! Ma ümmarguse laua taha ei soovi enam istuda, vaid lähen nendega. Ses asjas palun hoia minu poole ja anna vabaks mind. Ema! Naine!

Tõmbub nendega kõrvale.

AIVO (endamisi) – Ma rõõmustan, et au ja siirus läksid sõlme sul. Nüüd endist hiilgust endale võin jälle sellest saada.
CORILANE (koos Mari ja Taimiga esile astudes) – Ei, andke aega. Nüüd joome koos. Ja siis te viite kaasa meilt lepingu, parema kui varasema, sest meie piserdame seda leppimiseviinaga, mis maitsvam on, kui sõnad sellel. Te tulge sisse. Naised, teie ausambaks on Lindakujust vähe, sest selles suures mängus te vankumatus võitis globaalpoliitikat.

Lahkuvad.

Neljas stseen

Esimene pilt

Tallinn. Väljak. Ilmuvad PRIIT ja ALAR.

PRIIT – Kas näed seda Toompea nurka, seda aluskivi?
ALAR – Näen küll. Mis sellest?
PRIIT – Kui jaksad seda oma keha jõuga kergitada, siis on ehk mõningast lootust, et kalevite mõte või tema ema Linda mõte, temast jagu saavad. Ma tahan öelda, et meil seda lootust pole. Meie tagandamispaberid ainult ootavad, millal sinna tempel lüüakse.
ALAR – Kas on võimalik, et inimese meelelaad võib nii lühikese ajaga muutuda?
PRIIT – Iga liblikas ju oli varem tõuk! See Corilane on inimesest liblikaks kasvanud. Tal on tiivad, ta nüüd on rohkem kui roomaja.
ALAR – Ta armastas palavalt oma ema ja usaldas oma sõpru.
PRIIT – Mind niisamuti. Aga nüüd ei mõtle ta oma ema peale rohkem kui riigikontroll. Tema näo mõru ilme ajab küpsedki viinamarjad hapuks. Kui ta kõnnib, siis liigub ta nagu Maardu ekskavaator ja kaevandus avaneb paljalt ta kopa hirmu ees. Ta võib oma silmavaatega kumulatiivsoomuse läbistada. Ta kumiseb kõneldes nagu pronkskell ja ta mühatus on nagu lahingumürin. Ta istub läbirääkimiste laua taga nagu oleks ta võlausaldaja. Ta ei jõua käskida, kui käsk on juba täidetud. Ta on nagu USA riigikohtu esimees, puudub veel ainult igavik ja taevas, kust ta välke alla pillub.
ALAR – See on pime pilt, nagu kunstnik Toomiku pead, kui su kirjeldus paika peab.
PRIIT – See on ajastu ja loomutruu maal. Pane tähele, millise teatega ta ema varsti naaseb. Sellel mehel pole rohkem sõbrameelt kui TIK-TAKis kaloreid. Seda saate varsti kõik näha, ja kõik teie pärast.
ALAR – Inimõigused kaitsku meid!
PRIIT – Ei, oma riigi asjades ei aita inimõigused. Kui ta usalduse kaotanuks kuulutasite, siis murdsite ta eetikanärvi avalikult. Ja kui nüüd avalikku kohta peaks tahtma, siis ei hoolita enam erateenetest ega suhetest.

Teine pilt

Ilmub RIINA.

RIINA – Börsimull on liikvele läinud. Kes suudab, see müüb kõik, mida omab. Paljud maaklerid on unetusest kokkuvarisenud. Rahvas lainetab järjekordades, poliitikud katkuvad juukseid ja vannuvad haavatavat majandust. Kui lõunast tuleb halbu uudiseid ja kinnisvara hakkab väärtust kaotama, siis oodata on suuremat sorti kriisi ka suures liidus.

Kolmas pilt

Ilmub teine sekretär.

ALAR – Mis uudiseid tood sina?
KRISTA – Häid uudiseid! Häid uudiseid! Naised said tast jagu! Corilane pööras olukorra enda kasuks ja astus Iraagi presidendi teenistusest tagasi. Meie jaoks on see rõõmusõnum, koalitsioon jätkab rahu tagamist. Kord on jälle majas.
ALAR – Kas sa ei eksi, sõber? On see kindel?
KRISTA – Nii kindel nagu maakera on ümmargune! Kus liivakastis sinu pea peidus oli, et selles infos kahtled? Ei torma ükski rahavoog nii kiiresti, kui head uudised jõuavad rahva kõrva. Kas kuulete?

Lava taga kostab pasunahelisid ja trummipõrinat.

PRIIT – On see vast tore uudis! Lähen naistele lennujaama vastu. See Mari väärib suuri mehi, rahvasaadikuid, esimehi, valitsejaid, superintendante ja peaministreid küll konteinerite kaupa. Ning teiesuguseid fraktsioonijuhte kottideviisi! Meedia tegi täna head tööd! Keda kõik hommikul kartsid, on õhtuks kõigi poolt armastatud.

Muusika paisub valjemaks.

PRIIT – On neil vast rõõm!
ALAR – Nüüd ainet on. Taas ümberringi elu kapitaliseerub. Nende uudiste eest peavad mõned küll väärilise tasu saama.
KRISTA – Suur põhjus suureks tänuks on meile kõigile.
ALAR – Millal nad linna jõuavad?
KRISTA – Lähiajal.
ALAR – Lähme siis vastu ja aitame rõõmustada.

Lahkuvad.

Viies stseen

Esimene pilt

Tallinn. Väljak. Ilmuvad MARI ja teised naised rahvasaadikute ja erakondade esindajate rongkäigu eesotsas.

URMAS – Näe, meie kongressi naised, meie targad saadikud, meie olümpiavõitjad! Aplodeerige ja hüüdke hurraa! Ronige kõrgemale, sealt näete paremini! Kus lilled on, heidke lilli ja tooge sampust! Väike tagasihoidlik ümbrik las leevendab te kulu ja stressi ning meie eksituste mõju. Lugupeetud Corilase ema tervitades hüüdkem: „Naised, tere tulemast!“
KÕIK – Jah, naised, tere, tere tulemast!

Ronkäik möödub fanfaarihelide ja trummipõrinaga.

Kuues stseen

Esimene pilt

Lennujaam. Ilmub AIVO koos diplomaatilise korpusega.

AIVO – Teatage saatkonna kanslerile minu äkkvisiidist ja andke see kiri lugeda. Kui loetud, las esitavad noodi. Ma tõestan sellega nii liitlaste kui oma rahva ees, milline on tegelikus. See, keda süüdistan, tuli koos minuga ja loodab oma käiku jätkata kui vastsündinu, minevikust ennast puhtaks pestes. Kähku!

RIINA lahkub. Ette astuvad kolm-neli AIVO saatkond kuuluvat mustade prillidega ihukaitsjat.

AIVO – Teid tervitan!
HELLE – Kuidas president tunneb end?
AIVO – Ise tead. Nagu mees, kelle relvaks on naeratus, millel summutiks lahkus.
GUIDO – Meie tegu päästab kogu rahva suurest ohust. Sa anna ainult märku.
AIVO – Ma ei tea veel öelda. Otsustame olukorrast lähtuvalt.
GUIDO – Kui Corilane langeb, siis olukord paraneb. Lõhe oleks ka meile halb olnud, liit peab kokku hoidma.
AIVO – Ma tean. Kuid ettekäändeid tema kõrvaldamiseks ei ole kerge leida. Kui ta meie teenistusse võtsin, siis tingimusel, et ta jääb igavesti meie väärtustele truuks. Ta tõesti väänas oma iseloomu, mis varem karm, paindumatu ja avameelne näis. Nüüd on ta pooli vahetanud ja teenib liidu väärtusi.
HELLE – Küürakas jääb ka hauas küürakaks…
AIVO – Just sellest tahtsin rääkida. Ta ise pakkus ennas mulle, kui eetikanõukogu oli ta ebasoovitavaks kuulutanud. Võtsin ta vastu ja tegin otsuselangetajaks enda kõrvale, aktsepteerides tema kogemust. Lasin tal valida meie parimad ja haritumad mehed oma plaanide elluviimiseks. Ma aitasin teda kõigiti, sest see oli meile kasulik. Ja tundsin uhkust nii teda koheldes. Nii oli kõige parem meie hõimudele ja usulahkudele, suure ajalooga Iraagile, kelle rahvaski on ajalooline. Liitlastega oli vaja rahu tagamise leping Süürias sõlmida, mille algatajad oleksime meie, sest nõusoleku andja jääb alati võlgnikuks ja algataja jääb alati võlausaldajaks. Kuid asjade käik näitas, et lõpuks tahtis ta hoopis enda allkirja selle lepingul näha. Ta tasus minu vaeva sellise näoga, nagu oleksin palgaline talle, ja lahkus kogu andmebaasiga.
HELLE – Tõesti, härra president, kõik ministrid imestasid… Viimati, kui preambula tagasi lükati, lootsid kõik, et nüüd te sekkute, et võõras mees ei saaks endale võõrast au…
AIVO – Seal see oli, mis veab tema vastu pingule mu kaelasooned. Ta paari piisa naisenutu eest, mis sama odav on kui vale, jättis lisaks ka töö muude lepingutega… Ta teab liiga palju ja oskab liiga vähe, et naasta ellu, et tõstaks taas ta langus mind. Ent vaatame!

Kostab pasunahääli ja trummipõrinat.

HELLE – Teda tervitavad pasunad ja trummid. Sind kui riigipead, Iraagi tunnustatud presidenti, ei tervita keegi!
GUIDO – Nad ei tea, keda kiidavad. Kelle sülg käib huulikutest tegelikult läbi.
HELLE – Enne veel, kui avab suu, et rahvast kõnega liigutada, las saab metalli maiku maitsta! Kui ta on maas, küll tema lugu sinu suust siis matab koos tema kehaga ta omandatud inimõigused.
AIVO – Tasa, rahvasaadikud on siia teel.

Teine pilt

Ilmuvad ALAR, MARGUS ja teised rahvasaadikud.

KÕIK – Me tervitame Teid, härra president!
AIVO – Lugupeetud ja kõrgeltaustatud, kas lugesite minu kirja?
KÕIK – Lugesime.
HELLE – Kurb on kuulda. Ta varasemad eksimused olid vaid tõesti süüteod. Aga kahekordne pööre, reetmine. Teha lõpp siis, kui tuleks alata, ükskõik mis tööga. Anda käest oodatavad tulud ja meie kuluraha võtta palgaks endale. Ning leping jätta sõlmimata, kui kaardimaterjal on ettevalmistatud, kadudes koos protokollidega – see korduvus on hullem veel kui eelmine.
AIVO – Vaatame, mis tal endal on öelda.

Kolmas pilt

Ilmub CORILANE trummide ja lilledega hulga saatel.

CORILANE – Teid tervitan! Jään isamaale lojaalseks ja tema valitud organitele. Ei ole kodumaa armastuse nakkust mul vähem kui siit minnes. Käsuliinis võtan sisse oma koha. Teadke, et minu pingutusi kroonis edu. Segaduste sees on leping sõlmitud ja liitlased ühtsemad kui kunagi varem. NATO ja ÜRO lahkuvad Süüriast. Meil on saaki kolmandiku võrra rohkem kaasas, kui läks maksma retk. Me tegime rahu ja lõpetasime rahu tagamise. Iraak peab kujunema ise rahvaks. Siiski, garantiisi anda keegi siin ei saa. Mul on kaasas liitlaste poolt algatatud rahuleping, kuhu kõik osapooled on allkirja andnud, ainult Iraagi presidendi allkiri on veel puudu. Ma usun, et varsti võime templi alla lüüa.
AIVO – Kuulake, ärge lugege seda! Reetur ei tarbi võimu kunagi rahva kasuks!
CORILANE – Mis! Reetur!
AIVO – Jah, sa oled kahekordne reetur, Rinno!
CORILANE – Või Rinno!
AIVO – Jah, Rinno! Või arvad, et kui Corilane korjanud on üles kordaminekud ja õnne, mille tegelikult reetur varastas, siis see jääbki üles korjatuks? Rahvasaadikud ja riigipead, ta on teid ja meid reetnud. Kohustuste koorma all longu jäi, piisava sissetuleku eest, naudingute ja mugavuse nimel, rebides katki suhted oma ema, naise ja lapsega nagu pehkinud siidist niidi, kellegagi nõu pidamata. Kuid nähes nutvaid naisi, kadus tema uhke toon ja longus koon. Ta manipuleerib teiega ja meediaga, teid kõiki kasutades ära oma kasuks.
CORILANE (ärevusest) – Kas te kõik kuulete?
AIVO – Sa hüüad kõiki kuuldele, väriseva häälega poisike!
CORILANE – Mis!
AIVO – Sa lihtsalt kardad.
CORILANE – Mu südame sa ajad liiga täis, see võib mul lõhkeda! Või poisike! Sa musta kivi ori! Vabandage, lugupeetud rahvasaadikud, et näete mind esmakordselt elus sõimlemas. Teie mõistus, otsuselangetajad, oskab kindlasti paljastada, mis on tõde ja mis on õigus! Selle mehe mõistus teab, kuidas valetada!
ALAR – Vait! Rahu! Kuulake mind mõlemad!
CORILANE – Poisike! Ei, see solvang oli avalik ja kriminaalne! Erapooletu rahvusvaheline kohus peab otsustama, kellel on õigus. Poisike! Ta petab teid! Lugege memuaare ja kroonikaid, siis teate keda uskuda ja keda mitte. Või poisike!
AIVO – Miks te lubate siin avalikult sellist skandaali? Jultunud koristaja pasundab ja trimfeerib nagu mõni president. Kas tema tegude taust pole mitte pime õnn, mis peaks haritud inimesi häbistama?
KÕIK (hüüded) – Ta peab vastutama! Kohus peab otsustama! Algatame referendumi! Hakkame allkirju koguma! Otsekohe! Usaldust ei tohi alahinnata! Strateegilised otsused ei ole reedetavad! Nõuame poliitilist vastutust!
MARGUS – Vait! Mitte mingit vägivalda! Rahu! Me armastame rahu, me oleme laulurahvas! See mees on kogu maailmas kuulus, tema maine on globaalne. Tema teod peavad saama meie poolt vähemalt õiglaselt ära kuulatud. Härra president, ärge rikkuge rahu, hea tava nõuab erapooletust.
CORILANE – Hea tava? Nõuab mida ja kelle käest? Konflikti põhjustaja käest, pommivalmistaja käest, võltsliitlase käest!
AIVO – Kadund mees!
KÕIK – Kohtusse, kohtusse, kohtusse, kohtusse, kohtusse!

Ühe ihukaitsja hõlma varjus välgatab summutiga relv. Käib tume plaks. CORILANE langeb. AIVO astub tema laibale, paneb jala pea peale.

Neljas pilt

KÕIK – Pea, pea, pea, pea!
AIVO – Kõik kuulake!
ALAR (ahastades) – Corilane!
MARGUS – Su õnn on otsa saanud.
MERIKE (ehmunult) – Ta keha ära talla! Rahunege!
AIVO – See on sokk! Kuid see poliitika, mida tema õhutas, te veel ei tea või teate, mida see kaasa toonud oleks? Ta surm peaks kõiki rõõmustama, sest börsimull ei lõhke. Peab avalduse tegema. Rahvusvaheline olukord on peale tema surma vähem pingeline.
ALAR – Viige surnu ära. Rahvas peab saama avaldada oma viimast lugupidamist mehele, kellest ta lugu ei pidanud.
MARGUS – Surm leevendab igamehe süükoormat. Ma loodan, ta elu oli kindlustatud.
AIVO – Olen võõra riigi president ja äkki kurb. Ta tõstke üles, teie kolm, ma ise tulen appi. Löö trummi nii, et häälest kostaks lein ja korja üles hülsid. Ta vara riisus ja kohustusi rikkus, lubas tasu avalikult neile, kes poliitikasse temast maha jäävad. Kuid see oli ühes suhtes aus. Tema enda lepinguvälise saatuse suhtes, mille surm on täitnud pilgeni. Inimese mälestust peab austama, et võlg saaks makstud. Mind aidake!

LÕPP.

Advertisements

ROBIN HOOD

Howard Pyle’i “Kuulsa Robin Hoodi lustakad seiklused”, Robert Louis Stevenson’i “Must nool”  ja

Walter  Scott’i “Ivanhoe” põhjal instseneerinud  Indrek Olmaru.

Emajõe Suveteatri avalavastus, lavastaja Ain Mäeots, esimene mängukord 1997.

Kolm vaatust mängides vabas õhus.

Aeg:       12. sajandi teine pool ja 13. sajandi algus

Koht:     Inglismaa

Tegelased:

ROBIN HOOD – metsavendade pealik

MARION – Robin Hoodi armsam

GISBORN GAY –

VÄIKE JOHN – pealiku parem käsi

WILL PUNAKUUB – Robin Hoodi õepoeg

LAHKE ARTHUR – parkal

WILL STUTELY – kogenud lindprii

MÖLDER NÄÄPS – mölder

ORU ALLAN – nooruke rändlaulik

ELLEN – Oru Allani pruut, Marioni teenijatüdruk

Elleni isa –

VEMBLA WAT – kardsepp

COPMANHURSTI munk, hüüdnimi vend VOPS – lõbus metsamunk

NOTTINGHAMI šerif –

Prints JOHN –

ELEANOR – prints Johni abikaasa

HEREFORDI piiskop –

REGINALD FRONT-de-BOEUF – prints Johni nõunik

BRIAN de BOIS-GUILBERT – templirüütel

MUST rüütel – hiljem kuningas RICHARD LÕVISÜDA

GURTH – narr ja seakarjus

HUBERT – kuninglik vibukütt

Kõrtsmik –

Kuller –

Marssal –

Turniiri heeroldid –

Metsavahid –

Relvakandjad, teenijad, pealtvaatajad turniiril, Robin Hoodi salgakaaslased, hobused,

koerad.

ESIMENE VAATUS

ESIMENE PILT

 Ühe päevatõusu ajal, kevadise laane imekauni aasa keskel mängivad noored rõõmsalt

pimekulli.

Marion – Robin, Robin! Robin on nüüd kull!

(Robini silmade ette seotakse rätik ja ta hakkab mängijaid püüdma. Marion jääb tema

käte vahele.)

Hääled – Suudlus! On pandilunastuseks suudlus! Vaid suudlus, kui suu on suule pitseriks, võib lunastada panti! Kes püüti juhuse poolt kinni ja nõnda Robinile anti, mine tea, kas igaveseks või siis hetkeks!

(Marion suudleb Robinit.)

Hääled – Marion, Marion! Nüüd kull on Marion!

(Marionil seotakse silmad kinni, kõik jooksevad laiali, Gisborn Gay annab ennast

kinni.)

Hääled – Suudlus, suudlus! Vaid suudlus, või ehk miski muu, võib lunastada panti!

(Gisborn Gay tahab Marioni suudelda, aga Marion põikleb eest ära.)

Robin – (hõikab vahele) Sõbrad! Võtame kõik kätest kinni ja kergendame valikut, mis Marionil ees.

(Noored võtavad üksteisel käest kinni ja liiguvad tantsides ringi ümber Marioni, kuid

taaskordsel püüdmisel juhtub jälle Gisborn Gay talle ette jääma ja Marion on sunnitud

teda suudlema.)

Robin – (segab vahele) Mänguõnn on mänguõnn, Gisborn Gay. Kuid kes teeb kellel selja prügiseks? Kas oled valmis rammu katsuma? Mees mehe vastu. Hoolimata juhusest tähistaeva all.

(Gisborn Gay pöörab põlglikult selja ja viskab vammuse seljast, sellega märku andes

oma valmisolekust maadluseks.)

Gay – Ohoo, vaata aga poissi. Endal emapiim vaevalt huultel kuivanud, aga juba ärpleb nagu kukk.

Robin – Tule, väikemees, mu käte vahele. Kui sa mind kenasti palud, siis ma võib olla ei näita sulle uut ja vana.  (saab Gisborni kätest kinni, kuid Gay heidab esimesena ja saab Robini topelt-nelsonisse, Robin teeb silda, tal õnnestub juba alt välja rabeleda, kui korraga kostab metsavahtide jahipasuna hüüd)

Gurth – Kuninglikud metsavahid!

(Ilmuvad kolm metsavahti, vibud käes.)

1. metsavaht – Kas keegi märkas suurt hirvesokku siit mööda jooksmas või kuulis teda põõsastikus oksi murdmas?

Gay – Kuningakojas on vist suur pidu tulemas, et meestevägi nõnda väärtuslikku saaki taga ajab.

2. metsavaht – Prints John sai teate Palestiinast. Kuningas Richard Lõvisüda on reeturi läbi surma saanud.

3. metsavaht – Prints tahab seda uudist avalikult kuulutada ja Ashby lossi kogunevad suurtsugu maaisandad.

Gurth – Lõvisüda on langenud. See on nüüd küll kurb uudis kenal lehekuul. (uhkelt) Mina, sündinud pärisori, narr ja  seakarjus, ütlen teile: meie mängime siin kulli. Üks rebane kuskil krabistas, vist küll, aga hirvesokku ei ole keegi  märganud. (metsavahid lahkuvad)

Hääled – Võit! Võit!

Gay – (mängib džentelmeni) Las Marion näeb kellel silm ja vaim on täpsem. Tooge vibud.

Robin – (vihaselt) Neetud kilk, see vits ei anna vibu mõõtu välja. Tooge puudane vibu. (koorib ühe pajuoksa ülemise otsa paljaks) See on märk. Sinna, metsa servale, peab ta maasse löödama.

Hääled – Kolmsada jardi!

Gay – Las jõnglane laseb esimesena.

Robin – (veel vihasemalt) No tead, ma lähen Nottinghami linna laskevõistlusele ja võistlen seal koos kuningriigi kõige tublimate täitsameestega. Seal on võitjale määratud vaat parimat oktoobriõlut.

Gay – Ennäe, tühi kõrvits kõrre otsas. Varsti hakkab piima kõrvale õlut ka veel jooma.

Robin – (kelle viha kasvab päris pööraseks) Kuule sina! Sinu kasimata suumulgu pärast oleks sulle paras vitsa anda.

Gay – Neitsi nimel, nüüd saad säru! (kargab äkki, ilma igasuguse hoiatuseta, oma vibu järele ja kihutab noole vihinal Robini poole)

Robin – (nool lendab peast kolme tolli kauguselt mööda) Sa tahad öelda, et ma pole  mingi mees! (pöördub kiiresti, tõmbab vibu vinna ja läkitab omalt poolt noole vastu) Ütle nüüd veel!

(Gisborn Gay märkab Robini liigutust ja kummardub, nool tabab noormeest tema selja

taga täpselt rindu. Gay naerab tumeda kurguhäälega tigedalt.)

Robin – Oh häda, sa tegid minust mõrtsuka. Oh poleks sa mulle iial ühtegi sõna lausunud. (kõik jooksevad kiljudes lajali, vaid Marion jääb paigale) Ma laseksin rõõmuga kas või oma parema käe maha raiuda, kui see sündinu olematuks teeks. Kerge oli tõusma mu käsi, aga raske sai minu süü.

Marion – Robin, sa pead põgenema. Gay läks kuninga metsavahte kutsuma. Ma olen kuulnud, et metsas on palju mehi, kes seadusega pahuksis või võõra võimu vastu astunud.

Robin – Mu särasilm, mu kallis piiga. Lindpriiks pean jääma laia laande! Kas tõesti mets saab mulle koduks? Kuid kurb on minu maja, mu sirgusilm, kui sinu naeruhääl jääb igavesti puude taha varju.

Marion – Robin, püha Katariina nimel, sa oled minu kallim. Ma tahan lakkamatult taevast paluda, ehk sünnib rõõmus juhus, mis seob igaveseks kokku meie südamed.

Robin – Kuid sinu hooldaja, Nottinghami šerif? Ta on juba ammu pidanud plaani sind hea raha eest mõnele rikkale normannile kosida. Ja nüüd veel see veretöö. Kas tunned teda?

Marion – See õnnetu on šerifi sugulane.

Robin – Oleks õiglane kuningas Richard ometi elus. Rõõmuga annaksin end tema kohtumõistmise alla. (kostab metsavahtide jahipasuna hüüd)

Marion – Robin, võta see sõrmus. Kui sinuga juhtumisi peaks midagi sündima, kas head või halba, siis saada käskjalaga mulle sõnum. Selle sõrmuse abil tunnen ta pettust kartmata ära.

Robin – Kui mingi ime läbi see sõrmus hoopis meie sidujaks ei saa.

Marion – Põgene, mu arm ja käskija.

Robin – Jää hüvast, Marion!

TEINE PILT

 Loss. Hallis asub pikk jämedalt tahutud tammeplankudest laud, mille pind on

Nottinghami serifi õhtueineks kaetud. Laua keskkohta on paigutatud kõrgem tool

isanda jaoks.

Šerif – Tuhat ja tuline! (pöördub veinikallaja poole) Tuhat ja tuline, miks jääb Gurth nii kauaks välja? Kardan, et me kuuleme temast ja seakarjast täna veel halbu sõnumeid. Aa, seal ta ongi. Tule siia. Millest see tuleb, sa võrukael, et nii kaua väljas vedelesid? Kas tõid mu karja koju, Gurth, või jätsid ta röövlitele ja riisujatele?

Gurth – Kari on terve, teie meeleheaks.

Šerif – Aga mulle ei meeldi see, võrukael, et ma teisiti pidin arvama ning hauduma kättemaksu oma naabrite vastu, kes mulle midagi kurja pole teinud. Kui see veel kordub, ootavad sind raud ja vangitorn.

Gurth – Tõepoolest, onuke, täna õhtul pole sa tark ega arukas.

Šerif – Kuidas nii, narr? Sina lähed väravavahi kambrisse ja õpid seal korda tundma, kui sa narrusele nii suure vabaduse annad.

Gurth – Enne luba narri oma rollis esineda, sest eks narride kohus ole ju uudiseid teatada, mida seakarjuse kõrvad on kuulnud. Mina sattusin sigadega kaugele jahilaande ja seal aasal mängisid noored Locksley linnast oma lustimänge. Kaks uudist on mul, auväärt isand, teatada. Üks on kurb, aga teine peaks sinu südamele rõõmu valmistama.

Šerif – (kärsitult) Kurat võtku sind. Mu kõht on juba ootamisest paistes. Hea küll, ütle alguses hea uudis, siis vaatame edasi. (naisteenijale) Ellen! Miks viibib leedi Marion?

Ellen – Ta vahetab veel oma peaehet. Teie ei taha ometi, et ta ainult tanu ja korsetiga söögilauda ilmuks? Pealegi ei riietu kogu krahvkonnas keegi nii ruttu kui minu käskijanna.

Šerif – Noh, ori, olen valmis sind kuulama. Ja ära pikalt venita.

Gurth – Me kõik ootame, millal hea kuningas Richard pikale veninud ristiretkelt tagasi jõuab?

Šerif – Kas just kõik.

Gurth – Aga kuninglikud metsavahid kuulutasid täna uudist, et meie ootus on asjata, sest Richard Lõvisüda olevat teel Palestiinast koju surma saanud.

Šerif – Võrukael, ma käskisin sul kõigepealt rõõmsa uudisega lagedale tulla.

Gurth – Eks ma mõtlesin, et see see ongi.

Šerif – Hm! Hea küll, ja see teine, see kurb uudis?

Gurth – Robert Locksley lasi mängides tekkinud tüli ajal sinu sugulase, noore Williami südamesse ilusa pika sulgedega noole.

Šerif – (kargab püsti) Neetud kurinahk! Võtku kõik sarvilised seda Robertit, see nõuab kättemaksu. Meie armuline isand ja valitseja, prints John, peab sellest kuulda saama. Nüüd kohe annan ma välja vangistamiskäsu ja panen auhinnaks kaheksakümmend kuldnooblit sellele, kes tolle kelmi ja lurjuse…

Gurth – Ümberkaudne rahvas kutsub teda Robin Hoodiks ja ta ise ennast metsavalvuriks.

Šerif – …selle Robin Hoodi kinni võtab ja minu palge ette lohistab. Oma käega tahan ma ta neljakümne küünra kõrgusele kõlkuma tõmmata.

Gurth – Aulik isand, sa ei tea, kui palju mehi on kogunenud Robin Hoodi ümber ja kui vähe ta ise hoolib kuninga või serifi käskudest. Õige ta on, et ükski ei taha seda käiku ette võtta, sest kõik kardavad tagasi tulla lõhkise pea ja murtud kontidega.

Šerif – Siis on kõik Nottinghami mehed argpüksid. Aga kui ükski mees Nottinghamis ei söanda kaheksakümne kuldnoobli peale välja minna, siis otsin ma mujalt, sest kuskil peab meie maal ometi leiduma mehiseid mehi. (ilmub leedi Marion)

Marion – On see õiglane ja mõistlik, kui kedagi teise süü pärast karistatakse?

Šerif – Vait! Ma lasen selle mõrtsuka vahistada. Teatage üle krahvkonna, et kaheksakümmend kuldnooblit ootab meest, kes toob Robin Hoodi minu palge ette. Gurth, sa otsid mulle ustava kulleri, kelle saadame samal ajal naaberlinna, Lincolni. (sunnib Marioni ees ennast vaiksemaks) Kuid küllalt. Meie tagasihoidlik eine on juba lauale kantud, sellepärast istugem lauda ja meie lahkus vabandagu seda puudulikku rooga.

(Kõik kaaskondsed istuvad laua ümber, kui äkki kostab väljast hääli, millele vastavad

koerad ulumise ja haukumisega hoone teistes ruumides ning lossi õuel.)

Serif – Väravasse, poisid! Gurth, vaata, kes julgeb mu söömaaega segada.

Gurth – (jõuab mõne aja pärast tagasi) Herefordi piiskop ja vaprate ning auväärt templirüütlite komandoor, suursugune isand Brian de Bois-Guilbert ühes väikese saatjaskonnaga paluvad üheks ööks külalislahkust ja peavarju: külalised on teel prints Johni residentsi Ashby linna.

Šerif – Olgu nad tervitatud, kui nad arvasid heaks siin peatuda, aga nad oleksid veel enam tervitatud möödasõitnutena. Mine, Gurth, võta endale kuus teenrit ja hoolitse nende eest hästi, et nad oma uhkuses ei võiks öelda: Nottinghami serif paljastas ühe hoobiga nii oma vaesuse kui ka kitsiduse. Kähku! Brian de Bois-Guilbert? (pomisedes omaette) De Bois-Guilbert? See nimi on laialt kuulus nii oma tubliduse ja vapruse kui ka halbuse poolest. Uhke, kõrk, halastamatu, kalgi südamega, nõnda räägivad need vähesed sõdurid, kes Palestiinast tagasi on tulnud. Hea küll, ka tema olgu tervitatud.

(Sisenevad piiskop ja templirüütel koos väikese saatjaskonnaga, kelle hulgas võib

märgata kannupoisina templirüütli teenistusse astunud Gisborn Gay-d.)

Šerif – (tõustes väärikalt püsti) Kahetsen, auväärt piiskopi-isand, et mu tõotus keelab mind kaugemale vastu tulemast isegi niisugustele külalistele nagu olete teie ja vapper püha templiordu rüütel.

Piiskop – Tõotusi peab pidama, auväärt šerif. Tõotused on sidemed, mis meid taevaga köidavad ja on sellepärast vääramatud ja kõrvaldamatud seni kuni meie ema kirik vastupidist pole lausunud.

Šerif – Siis olge tervitatud ja istugem, et pakutaval roal hea lasta maitsta, sest mu kõhukoobas uriseb juba mõnda aega pahaselt viivituste pärast. (märkab, et templirüütel kiindunud silmi Marioni vahib, kes suursuguselt oma näo looriga varjab) Härra templirüütel, saksi neitside palged on liiga vähe päikest saanud, et nad suudaksid ristisõitjate tungivaid pilke välja kannatada.

Brian – Palun vabandust, kui ma haavasin. See tähendab, et ma palun vabandust leedi Marionilt, sest kaugemale ei saa mind mu alandlikkus viia.

Piiskop – Leedi Marion on minu sõbra karistamisega karistanud meid kõiki. (söögi vahele) Küllap olete kuulnud, et prints John korraldab oma truudele vasallidele Ashby lossis suure peo. Kuna ajad on segased ja teed  hädaohtlikud, siis ei peaks te söör  Brian de Bois-Guilberti kaitset kasutamata jätma.

Šerif – Ma ei ole veel otsustanud, kas võtta see teekond ette või mitte. (jääb mõttesse) Siiski, prints John peab oma kõrvaga kuulma, mis tema kuningriigis toimub.Tõstan selle karika teie terviseks, härra piiskop. Kui te aga oma mungamäärusest peaksite nii kindlasti kinni pidama, et hapupiimale eesõiguse annate, siis pole vaja mulle sellest teada andes liiga oma viisakust pingutada.

Piiskop – Ei, auväärt serif, ainult oma kloosterkonnas piirdume me rõõsa ja hapu piimaga. Ilmalikkudega läbi käies tarvitame ilmalikke kombeid ja sellepärast vastan teie karikale sama viina maitsmisega.

Brian – Drink hael! Joon ilusa Marioni terviseks.

Marion – (ei võta loori eest) Ehk oleksite oma viisakustega kokkuhoidlikum, härra rüütel, ja jutustaksite pigem viimaseid uudiseid Palestiinast. Need on inglise kõrvale meeldivamad, kui teie prantsuse kommetele kohased meelitused.

Šerif – Söör Brian de Bois-Guilbert, te peaksite teadma, et leedi Marion on vaenelaps ja minu hoolealune, millise õiguse ma omandasin tema majesteedi, prints Johni otsusega. Seega ei taha ma, et väikseimgi katteta tähelepanuavaldus tema noort südant ja puutumata hinge võiks närtsitada. Pealegi, ma ei ole kuulnud, et ristisõitjad märkimisväärse pärandusega koju tagasi pöörduvad.

Brian – (heidab Marionile tulise pilgu) Mul on vähe jutustada, leedi. Võin ainult seda öelda, et teade rahust Saladiniga vastab tõele.

Gurth – Need rahud uskmatutega teevad mu vanaks.

Šerif – (ootab lõbusat nalja) Mine ikka, võrukael, kuidas nii?

Gurth – Sest mina mäletan neid oma eluajal juba kolme ja igaüks neist pidi kestma viiskümmend aastat, nõnda et mina peaksin kokku arvates juba sada ja viiskümmend aastat vana olema. (šerif naerab häälekalt)

Marion – Keda peate teie ristisõitjate seas kõige paremateks sõjameesteks?

Piiskop – Hospitali rüütleid, sest seal ordus…

Brian – Nende kuulsuse külge ei taha ma oma kätt pista, ometi peab templirüütleid…

Gurth – (peene tagamõttega) Mina aga arvan, sõber ristimantel, et oleks Richard Lõvisüda nii tark olnud ja narri nõuannet kuulda võtnud, siis oleks ta oma lõbusate inglastega koju jäänud ja püha koopa tagasivõitmise usaldanud nende rüütlite hoolde, kel Jerusalemma kaotamisega kõige rohkem tegu oli.

Brian – See on tõsi, et esimesel kohal nii au kui ka vapruse poolest oli vapper Inglise kuningas Richard.

Šerif – Kel nüüd, oleme kuulnud, tuleb taevaste väravate taga sisselaskmist paluda?

Brian – Annan oma kuldse käevõru, kui te teataksite mulle selle kõiketeadja nime. (lisab kõrgilt) Ja teie ei pea mitte arvama, et see minu ainuke kuld on.

Marion – Te tahate öelda, et Richard ei olegi surnud?

Brian – Austria hertsog ei tapa, kui head lunaraha on loota. Sealsed vanglamüürid peavad kinni ka kõige vahvama lõukoera.

Šerif – Siis on prints John kuulujuttude ohver.

Piiskop – Mitte enam, kui meie tema residentsi jõuame. Kuid prints peab valvas olema. Hea tahtmise korral võib ju nõu leida ja vanglauksed ei avane kunagi.

Šerif – Te rääkisite midagi rahast, vapper templirüütel.

Brian – Kannupoiss, mine too ja näita minu kasti. (Gay tõuseb lauast)

Marion – (tunneb nüüd Gay ära ja hüüatab) See vilets on teie teenistusse astunud!

Šerif – (silmad hakkavad läikima kui kasti kaas avaneb) Ohoo, siin midagi on! Mul on huvi teiega tõsisemalt vestelda, söör Brian de Bois-Guilbert. Marion, hea laps, teeni vaprat rüütlit ja vala talle karikatäis parimat kanaari veini. (Marion kuulab käsku)

Piiskop – Auväärt serif, teie olete olnud aus ja ustav vasall, prints Johni truu lääniisand. Nüüd, kui olete otsustanud koos meiega Ashby linna reisida, oleks kohane küsida, mida arvate kujunenud olukorrast. Millist nõu annaksite meie valitsejale? Võib olla tulevasele kuningale?

Šerif – Maa on rahutu. Lõvisüdame äraolek on mõjunud inimestele halvasti, keegi ei tea kelle poole hoida. Printsi positsioonid pole kaugeltki nii helged kui Londonist vaadates võib paista. Lihtrahvas nuriseb, kuid see pole peamine. Kuidas suhtub võimalikku võimuvahetusse ülikkond? Seda ma ei tea ja teada ei taha. Selleks on printsil nõuandjad ja mina oma nina võõrastesse mängudesse ei topi.

Piiskop – Veelkord, püha Maria nimel, teie terviseks.

Šerif – Meil tuleb homme varakult teele asuda kui me päevaloojanguks printsi residentsi tahame jõuda. Sherwoodi metsades pimedal ajal reisimine on muutunud ohtlikuks, nagu te väga hästi teate. Gurth juhatab teile teie asemed. Teil aga, vapper templirüütel, soovitan ma oma laegas kindlasse kohta varjule jätta. Nagu näete, oskavad ka saksi neitsid võluvad välja näha.

Brian – Leedi Marion näib kaunim, kui mu silmad kunagi kedagi näinud on. (Gurth läheb ees ja kõik lahkuvad)

Šerif – Marion, sa peaksid selle vapra normanni vastu lahkem olema.

Marion – Häbene oma sõnu, ahnitseja! Raha paneb su silmad särama nagu tõllavapi päikese käes. Minust ei saa kunagi normanni naist, sest ma ei ole kaup, ja minu isa, olgu muld talle kerge, ei oleks  mind kunagi vastu minu enese tahtmist mehele pannud.

Šerif – Sõnakuulmatu plika, mina olen sinu hooldaja ja sa teed nii, nagu on minu otsus. Vait! Olen väsinud.

KOLMAS PILT

Robin Hood jalutab lauldes mööda metsa. Seal kohtab ta võõrast, kes jõe kaldal murul

pudelist rüüpab.

Robin – Ennäe, ennäe. Mõtlesin, et lähen seiklema ja, ennäe. (pöördub võõra poole) Kulla sõber, mu kurk on laulmisest kuiv nagu kõrrepõld oktoobrikuus. Võib-olla on sinu tublisse pudelisse jäänud veel tilgake kurgukastet?

John – (pahuralt) Tõele au andes, topid sa ennast üsna häbitult sinna, kuhu sind pole kutsutud. Kuid ma pean ennast liiga heaks kristlaseks, et keelata janusele jooki. Mis mul juua on, seda pead sa ka saama.

(Annab pudeli Robinile, see joob kull-kull-kull. Kui pudeli tagasi annab, loksutab

John seda etteheitvalt, vaatab vastu valgust ja kummutab kähku suule, nii et sinna ei

jää enam piiskagi.)

Robin – Kas sa tunned siinset ümbruskonda, sa tore vabatmees?

John – Jah, mõnevõrra.

Robin – Ja tead ka üht Copmanhursti nimelist kohta, kus vana kabel on?

John – Jah, mõnevõrra.

Robin – Siis tead sa võib-olla ka üht meest, keda kutsutakse püha Copmanhursti mungaks?

John – Jah, mõnevõrra.

Robin – Hästi, armas mees, lindprii, vurle või punkar, kes sa ka ei ole, ma tahaksin teada, kas toda munka võib leida jõe sellelt või siis teiselt kaldalt.

John – Õigupoolest on sellel jõel ainult teine kallas.

Robin – Kuidas seda mõista?

John – Noh, sedaviisi. (kõverdab ühe näpu) Too jõekallas seal on teine, eks ole?

Robin – Olgu nii.

John – (kõverdab teise näpu) Kuid see teine kallas on ainult üks kallas. Kas on selge?

Robin – Keegi ei saa seda eitada.

John – (kõverdab järjekorras kolmanda, neljanda ja viienda näpu) Seega, kui teine kallas on üks kallas, siis see kallas on teine kallas. Ja et teine kallas on teine kallas, siis jõe mõlemad kaldad on teised kaldad. (näitab võidukalt oma suurt ja rasket rusikat) M.O.T.T.

Robin – See on hästi ja ilusasti seletatud, kuid ma ei tea ikkagi, kas too munk elab jõe sellel kaldal, kus meie seisame, või sellel kaldal, kus me mitte ei seisa.

John – See on nüüd sihuke tegeliku elu küsimus, millele targad loogikareeglid vastust ei anna. Ma soovitan sul see oma viie meele abil ise välja uurida.

Robin – (vahib võõrale mõtlikult otsa) Mul on suur soov minna läbi selle koolme, et püüda toda head  munka üles leida.

John – Tõepoolest, see on ilus soov nii noore mehe juures. Ma olen kaugel mõttest sind su ausal teekonnal takistada, sõber. Jõgi on kõigile vaba.

Robin – Jah, kulla sõber, aga sa näed, et mul on seljas mu parimad riided, ja hea meelega ei teeks ma neid märjaks. Ma näen, sul on tugevad ning laiad õlad: ehk leidub sul minu vastu nii palju kaastunnet, et sa mind seljas üle viid?

John – Mis!? Püha Dunstani valgete käte juures, kas sina, armetu jõmpsikas, sina igavene memmepoeg, sina kehkadivei, sina, sina, kuidas sind õieti nimetadagi, kas sina palud mul, minul ennast seljas kanda!? Noh, ma vannun, et… (peatub sõnapealt ja silmad löövad kavalalt särama) Aga miks mitte? Eks ka Püha Chrisostomus kandnud võõra üle jõe? Tule minuga, võõras, ja ma täidan sinu soovi. (lähevad koolmekohale, John pistab oma tubli laia mõõga kaenla alla) Ma arvan, et su mõõk võib märjaks saada. Las ma pistan ta koos oma mõõgaga kaenla alla.

Robin – Ei, ei, kulla mees. Ma ei taha sind koormata millegi muuga peale iseenda.

John – Kas sa arvad, et Püha Chrisostomus mõtles kunagi oma heaolu peale? Ei, anna aga oma relv siia, nagu ma ütlesin, ja ma kannan seda karistuseks oma uhkuse eest.

Robin – (seob mõõga pikema jututa lahti, annab Johnile ja hüppab kergelt talle selga, kes pladistades teisele kaldale sumab) Suur tänu sulle. Sa oled tõepoolest hea mees. Palun anna nüüd mulle mu mõõk ja siis ma lähen, sest mul on kiire.

John – (kavala muigega) Ei, armas noormees, ma ei kahtle, et sul on oma asjadega kiire taga, kuid sa ei mõtle minu asjade peale ja minu asjad ootavad mind jõe teisel kaldal. Ma sain siia tulles märjaks ja kardan väga, et kui ma peaksin uuesti läbi vee kahlama, võin saada luuvalu ja teisi sedasorti haigusi. Olen kindel, et kuna ma nii alandlikult täitsin sinu palve, kannad sa mind meeleldi tagasi teisele kaldale. Sa näed kuidas Püha Chrisostomus, too vaga üksiklane, andis minu kätte kaks mõõka, aga sulle mitte ühtegi. Seepärast võta mind kuulda, hea noormees, ja kanna mind tagasi teisele kaldale.

Robin – (pureb alumist huult) Oh sind, kaval võõras, sa oled mind tõesti kenakesti üle trumbanud. Ma oleksin pidanud kohe aru saama, et sa pole sugugi nii lahke nagu ennast näitad olevat.

John – Einoh, ära ikka niiviisi teotama ka tule, muidu võid mu helkiva mõõga läbi nii umbes tollisügavuse augu keresse saada.

Robin – Kuss, kuss, kaotajal on õigus suud pruukida nii, kuidas ta soovib. Anna mulle mu auguraud: ma luban, et viin su üle jõe. Ei, ei, ma ei tõsta sinu vastu relva.

John – Või veel. Ma ei karda sind sugugi, mees. Säh, siin on su ork, ja sea end otsemaid valmis, sest ma kiirustan tagasi.

(Robin võtab Johni õlgadele ja tassib üle jõe, kuid näpib salakesi mõõgavöö kallal, nii

et kui ta teisel kaldal mehe maale heidab, haarab lindprii mõõgast kinni ning see tuleb

koos tupe ja rihmaga lahti.)

Robin – (hingeldades) No nii. Nüüd oled sa mul peos, mees. Sel korral toimetas toosama pühak, kellest sa ennist rääkisid, kaks mõõka minu kätte ja jättis sinu ainsamastki ilma. Noh, kui sa mind nüüd otsekohe teisele kaldale tagasi ei vii, siis ma vannun, et tärgin sinu nahka, kuni see on auklik nagu läbikulunud vammus.

John – (vaatab mornil pilgul Robinile otsa) Tõepoolest, ma olen sul peos. Anna mulle mu mõõk ja ma luban, et ei kasuta seda sinu vastu. Peale selle luban ma, et täidan su tahtmist: võtan su selga ja viin uuesti üle jõe. (Robin hüppab naerdes kukile, aga keset jõge heidab John Robini järsu õlapöördega üle oma pea vette ja sumab ise kaldale) Vaat nii, jahutagu see sinu tulisust.

Robin – Oota sa, lurjus. (mulistab vees, kaob ja tõuseb jälle pinnale) Kohe ma tulen… Kui ma sinust täna hakkliha ei tee, siis ärgu….

John – (naerdes) Sa ei tarvitse liialt kiirustada. Ära karda, ma ootan sind. Sinu enese õnnetuseks.

Robin – (kaldale jõudes) Hoia end!

John – Just samad sõnad.

(Algab tuline mõõgavõitlus Robini ja Johni vahel.)

Robin – Pea kinni. (üleni tilkudes) Mul on sulle üks palve, enne kui me uuesti alustame.

John – (laubalt higi pühkides) Mida sa tahad?

Robin – Ainult seda, et sa lubaksid mul kolm korda oma sarve puhuda.

John – (kortsus kulmul) Ma arvan, et selle taga on kindlasti mõni vigur. Kuid olgu pealegi, ma ei karda sind ja luban sul teha oma tahtmist, juhul kui sina lubad mul kolm korda puhuda seda väikest vilet.

Robin – Suurima rõõmuga. Oleme rääkinud. (puhub metsasarve ja John vaatab tähelepanelikult ringi, mis nüüd juhtuma hakkab) Sa oled pikk ja vahva mees, ning ma arvan, et siinpool Nottinghami linna ei ole kedagi teist sinu vapruse ja kavalusega.

(Metsast tormavad esile kolm-neli vahvat lindpriid eesotsas tubli Will Stutelyga)

Stutely – Aus pealik, mis lahti on? Sa oled ju pealaest jalatallani läbimärg.

Robin – (rõõmsalt) Tõepoolest, too vahva sell virutas mu ülepeakaela vette.

Stutely – Siis ei pääse ka ta ise ilma supluse ja nahatäieta.

Robin – Hei, pidage kinni! Ta on tubli ja aus mees, ja talle ei pea sündima midagi paha. Kuuled sa, armas sõber, kas sa ei taha minu juurde jääda ja mu salga liikmeks astuda? Iga aasta saad sa kolm linkolni kalevist ülikonda, peale selle veel nelikümmend marka rahapalgaks ja jao kõigest saagist, mis meile osaks langeb. Sa hakkad sööma maitsvat ulukiliha ja jooma parimat õlut ja sinust saab minu parem käsi, sest iial varem ei ole ma näinud nii vahvat mõõgakeerutajat ja kavalat nupumeest kui sina. Ütle, kas tahad olla üks minu tublide rõõmsate meeste hulgast?

John – Seda ma veel ei tea. Kui siin juhtub olema vähemalt üks mees, kelle nool lendab täpsemalt kui minu oma, siis ma tõesti kaalun, kas mitte teiega ühineda. Minu kodumaal ei vääri ükski vabatmehe nime, kes jugapuust vibu ja uibupuust nooli halvemini käsitleb kui mõõgatera.

Robin – Pagana pihta, sa oled üpris ninakas sell. Armas Stutely, lõika nelja sõrme laiune tohuriba ja löö see seal kaheksakümne jardi kaugusel kasvava tamme külge. Noh, mees, kui sa seda märki halli hanesulise noolega puhtalt tabad, siis võid end vibukütiks nimetada.

John – Jumala eest, seda ma ka teen. Anna mulle hea tugev vibu ja üks tubli nool, ja kui ma mööda lasen, võite mind paljaks koorida ja vibunööridega siniseks nüpeldada. (Stutely ulatab talle vibu ja sirge noole, teised vaatavad põnevusega, kui John vibu palge tõmbab, ja kuidas nool märklaua otse keskkohast lõhestab) Ahaa, paika ära, kui mõistad.

Robin – Hüva oli see lask kahtlemata. Paigata ma seda auku ei saa, vahest ehk ainult suuremaks käristada.

(Robini nool tabab Johni noolt otse sabasse, lõhestades selle pilbasteks ja mehed

kargavad jalule, rõõmust hõisates.)

John – Püha Witholdi sitke jugapuust vibu juures, see vast oli lask, säärast pole ma näinud kogu oma elu jooksul. Tõsijutt, nüüdsest peale saab minust alatiseks sinu salga mees. Õnnis Adam Bell oli ka hea laskur, kuid nõnda ei lasknud ta küll iialgi.

Robin – Kui nii, siis saan ma täna salka tõesti tubli mehe. Kuidas sind kutsutakse, armas sõber?

John – Minu kodukandis hüüti mind Reynold Greenleafiks.

Stutely – Ei, mu kena pisike poisu, mulle ei meeldi su nimi ja ma muudaksin selle meelsasti ära. Väike oled sa muidugi ja nigel nii kehalt kui rammult, seepärast ristime su Väikeseks Johniks ja mina olen su ristiisa. (mehed pahvatavad naerma)

John – Kui sa mõtled minu üle nalja heita, siis maksad sa selle eest valusate muhkudega.

Robin – Ei, ei, armas sõber, talitse oma viha, sest see nimi sobib sulle imehästi. Tänasest peale oled sa Väike John ja Väikeseks Johniks sa jääd. Läheme nüüd, mu vahvad mehed, ja korraldame sellele kenale lapsukesele ristsed.

(Mehed katavad aasale laua hulga söögi ja joogiga, sõna võtab Will Stutely.)

Stutely – Ma arvan, et on aeg meie kena lapsukest ristida, eks ole poisid?

Mehed – Jaa, jaa. (kõik karjuvad läbisegi, nii et mets kajab)

Stutely – Siis on meil vaja vadereid ja preestrit. (valib paar kangemat meest välja)

John – Püha Dunstani nimel, enam kui üks peab kahetsema, kui te söandate mind sõrmeotsagagi puutuda!

(Mehed kargavad talle sõnalausumata korraga kallale. Üks, kes mängib preestrit,

hoiab käes pilgeni täis õllekannu.)

Valepreester – Kes toob selle lapse?

Stutely – Mina.

Valepreester – Ja mis paned sa talle nimeks?

Stutely – Väike John panen ma talle nimeks.

Valepreester – Niisiis, Väike John, senini ei ole sa üldsegi elanud, ainult triivinud tühjal maailmalaval ringi: nüüdsest peale aga elad sa tõelist elu. Kui sa veel ei elanud, siis hüüti sind Reynold Greenleafiks, aga nüüd, kus sa tõesti elad, kutsutagu sind Väikeseks Johniks, ja nii ma sind ka ristin. (tühjendab õllekannu Johnile pähe)

(Kõik möirgavad naerda, nähes kuidas kange tume õlu Väikese Johni nina ja lõua

otsast habemesse niriseb. Robin aga ulatab linkolni kalevise rõivapambu ja hea tugeva

vibu, mille John heal meelel vastu võtab.)

NELJAS PILT

 Kuller sammub serifi käsukirjaga Lincolni linna poole. Ees on “Sinise Kuldi” kõrts,

kus istuvad mõned mehed. Kuller otsustab veidi jalga puhata ja võtab laua taga istet.

Kuller – Hei, peremees, too üks kann jahedat märjukest. (kõrtsmik toob kannu õlut, millest käskjalg hooga üle poole ära rüüpab)

Üks meestest – Mis uudist sa nii kiiruga kannad, kulla mees?

Kuller – (ei ole rääkimisega kitsi) Ah, küll maitseb hästi see rüüp. Kas te Robin Hoodi lugu teate, kuidas ta mängides tekkinud tüli ajal serifi noore sugulase surma saatis? No jaa, nii see juhtus, ja Robin puges seaduste eest laande pakku. Armuline serif andis nimetatud kelmi kohta vangistamiskäsu välja, aga too ei hooli ei serifi ega kuninga käskudest, sest ta pole sugugi seadust austav mees ja nüüd ei julge keegi isegi mööda laia Piibe maanteed reisida. Robin Hood on nagu kuningas oma kuningriigis. Ta kütib kuninga hirvesid ja nõuab paksudelt abtidelt, vapratelt rüütlitelt ning maaisandatelt tolli. Kõik kardavad teda ja serif käib turtsudes ringi nagu vihane siil. Nottinghami linnas ei leidunud kedagi, kes Robin Hoodi vangistamise oleks enda peale võtnud ja serif saatis minu käsukirjaga naaberlinna Lincolni, et vaadata, kas ehk leidub seal mõni julge, kes serifi käsu täidaks.

Wat – (parajalt vindisena) Mina tulen igatahes kenast Hertfordi linnast ja ei ole Nottinghami ümbruses ühtki meest, kel kaigas paremini peos püsiks. Einoh, poisid, kas ei läinud ma suurel laadal kokku tolle jultunud suli Eli Simoniga ega kolkinud teda  vaeseomaks? See Robin Hood, kellest ma tõele au andes varem midagi kuulnud ei ole, on üks paras kelm, kuid olgu ta pealegi tugev, kas ei ole mina, kuulus kardsepp tugevam? Ja olgu ta pealegi kaval, kas ei ole mina kavalam? Veski Näncy silmade juures, minu enese nime juures, ja see on Vembla Wat, oma ema poja nimel, see on iseenda nimel, ma vannun, et mina, Vembla Wat, lähen ise selle vahva selli vastu, ja kui ta meie valitseja pitsatit ega Nottinghami serifi käsku mikskiks ei pane, sii kolgin, klopin ja taon ma teda nii, et ta ei liiguta enam kätt ega jalga. Kuulsite, mis ma ütlesin, te vänged sellid? Noh, võtame veel ühe kannu.

Kuller – Kaks kannu, peremees, kaks kannu! Mina maksan, ja üsna heldelt, sest sina oledki see mees keda ma otsin. Vapper ja vahva mees.

Wat – Jah, vahva olen ma küll. Anna käsukiri minu kätte. Šerif peab nägema kuidas kardsepp tolle kelmi, selle Robin Hoodi, nagu vagura tallekese tema ette toon.

Kuller – Jumala eest, sa oled vapper sell ja tea, et meie tubli šerif on pannud välja kaheksakümmend säravat kuldnooblit tasuks sellele, kes Robin Hoodi kinni võtab. (annab käsukirja Wati kätte) Tagasi Nottinghami lähen ma nüüd, et meie head serifi rõõmustada. (lahkub)

Wat – (võtab laulu üles)

“Kui karjased on välja pääl

sel lahkel lehekuul,

siis nende vilepilli häält

mu kõrvu kannab tuul.

Ja õhtu eel, kui jäägri sarv

teeb jahi lõpetust…

Robin – (astub tihnikust kõrtsu poole, juba eemalt hüüdes) Tere, armas sõber!

Wat – …saab hagijas, et tolmab karv…

Robin – Tere.

Wat – …veel sokult õpetust.

Robin – Hei, mees, oled sa kurt või? Armas sõber, ütlen ma sulle.

Wat – No tere ise ka, oled sa siis sõber või mitte. Aga ma ütlen sulle, et kui sa oled sõber, tõuseb sellest tulu meile mõlemale, aga kui sa sõber ei ole, kasvab sest kahju üksnes sinule.

Robin – Olgem siis sõbrad, sest kasu on ikka parem kui kahju, ja kahjuks ei meeldi mulle su tammepuust malakas, mis võib mulle kergesti rohkem kahju kui kasu tuua, seepärast olgem sõbrad ja tõusku sellest kasu mõlemile.

Wat – Minugipoolest, olgem siis pealegi. Kuid, hea noormees, su jutt jookseb nii nobedasti, et mu vaene kõva pea ei jõua seda kuigi hästi jälgida, seepärast palun räägi lihtsamalt, sest ma olen tõepoolest lihtne mees.

Robin – Kust sa, rõõmus vennike ka tuled?

Wat – Ma tulen… (püüab mõelda, aga on juba tublisti õlut joonud) Ma tulen, kust ma tulen.

Robin – Hästi öeldud, meister, hästi öeldud. Tõsijutt, sinu nali on justkui õlu: lööb vahutama kõige enam just siis, kui ta hapuks läheb. Aga ka selles, mees, on sul tuline õigus, sest ma armastan tõesti õlut. Ja kui sa jood nõnda vahvasti, nagu sust arvata võib, joodan ma sulle parimat kodumärjukest, mis iganes kogu laias Nottinghami krahvkonnas on voolanud.

Wat – Ausõna, sa oled päris tore sell, hoolimata su häbematust naljast.

Robin – Ma arvan, et kõik kardsepad on uudiseid pungil justnagu kooruv kanamuna. Äkki räägid sina mulle oma uudiseid, armas sõber.

Wat – Tead, ma olen taibukas mees ja mul on käsil tähtis töö, mis nõuab kogu mu kavalust. Tulin nimelt otsima üht jultunud lindpriid, keda siinne rahvas kutsub Robin Hoodiks. Mul on paunas vangistuskäsk, kus kõik on ilusasti pärgamendile üles tähendatud, pealegi veel suure punase pitseriga kinnitatud, mis annab talle seaduse jõu. Kui ma vaid kohtaksin toda Robin Hoodi. Aga sina ju elad siin kandis, ehk tunned sa, armas mees, ka ise Robin Hoodi?

Robin – Jah, tõepoolest, mõnevõrra ma teda tean ja nägin teda veel täna hommikulgi.

Wat – Ütle mulle, mis masti mees ta üldse on?

Robin – Üsna minu sarnane, nii kasvult, kogult kui ka vanuselt päris minu moodi ja ka silmad on tal sinised nagu mulgi.

Wat – Ei või olla, sina oled alles roheline poisinolk, aga mina arvasin, et ta on suur habemega täismees. Miks muidu Nottinghami mehed teda nii kangesti kardavad?

Robin – Tõele au andes ei ole ta nii vana ega turske kui sina, kuid teda peetakse kaikavõitluses üsna kõvaks käeks.

Wat – (kaalukalt) Võib ju olla, aga mina olen veel kõvem, sest kas ei võitnud ma laada aegu ausas võitluses Eli Simonit? Aga kui sa teda tunned, vennike, ehk juhatad mind tema juurde? Šerif lubas mulle kaheksakümmend kuldnooblit, kui ma selle röövli kinni võtan, ja kümme tükki neist saad sina, kui sa ta mulle kätte näitad.

Robin – Muidugi, seda ma teen. Näita mulle seda käsukirja, et ma näeksin, kas see on ehtne.

Wat – Seda ma küll ei näita, isegi oma lihasele vennale mitte. Ükski mees ei näe mu käsukirja enne, kui ma selle tolle selli nina alla torkan.

Robin – Olgu peale. Kui sa seda minule ei näita, siis ei tea ma, kellele sa teda üldse kavatsed näidata. Kuid proovime siinset head oktoobriõlut. Kõrtsmik! Meile kaks kannu seda kõige paremat ja kangemat. (tõuseb lauast ja läheb kõrtsmikule järele) Oota sa siin, ma lähen ja vaatan, et peremees laseks õlut õigest vaadist. Ma tean, tal on head oktoobriõlut, mille on pruulinud kuulus Withold Tamworth. (sosistab kõrtsmikule, et too lisaks õllele ühe mõõdu kanget flaami märjukest)

Wat – (pärast esimest õllesõõmu) Jumala eest, too Withold Tamworth pruulib kõige kangemat kesvamärjukest, mida Vembla Wat eales on suhu saanud.

Robin – Joo, joo, sõber. Hei peremees, too mu sõbrale veel üks kann sedasama. Ja lase nüüd laul lahti, sa muretu sell.

Wat – Noh, seda, armas sõber, pead sa saama, sest sihukest õlut ei ole ma veel elu seeski maitsnud. Jumala eest, see lööb juba praegu mu ladva kihama. (alustab sama endist laulu, aga keel muutub pehmeks ja lõpuks vajub raskeks muutunud pea lauale)

Robin – (naerab lõbusalt ja õngitseb kardsepa kaukast serifi käsukirja) Kaval oled sa, meister, aga mitte veel nii kaval, ma arvan, kui too röövlinägu Robin Hood. (kõrtsmikule) Siin, armas mees, on kümme ausat sillingit tänase kosti eest. Vaata, et sa oma külalise eest nagu kord ja kohus hoolt kannad. Kui ta ärkab, võid temalt uuesti kümme sillingit sisse nõuda. Kui tal neid aga ei ole, võid võtta võla katteks tema koti ja vasara ning isegi kuue. Sel kombel karistan ma neid, kes tulevad laande mind kimbutama.

Kõrtsmik – (muigab kavalalt) Õpeta jah vana santi lonkama. Sina ja sinu mehed olete alati “Sinisesse Kulti” oodatud.

VIIES PILT

Robin on jõudnud samale platsile, kus sai alguse nende tüli Gisborn Gay’ga. Näeb

lähenevat Marioni ja tõttab talle vastu.

Robin – (kallistab ja suudleb teda õrnalt) Olen sinu järele tulist igatsust tundnud, mu kallis.

Marion – (paneb põse mehe rinnale) Oh Robin, eales pole ma soovinud rohkem tunda su varjulist embust kui nüüd, mil see meile nii raskeks on tehtud. Kui kõvasti su süda lööb.

Robin – Kuri saatus veeretab meie teel takistusi. Ma mõtlen öösiti tihti, oma jahedal lehtedest asemel, meie süütutele lapsepõlve rõõmudele, kui tulevik näis nii kaunis ja paljutõotav. Siis oli meil vaba voli kohtuda kus tahtsime ja kui tahtsime, jões supelda kui päev liig kuumalt paistis, nurmedel joosta kui meeletud tunded peas tuikasid ja hingata täiel rinnal metsade kosutavat õhku. Nii helisevalt naersid sa, kui ma rohututiga su kurgualust kõditasin. Siis aga ärkan üles, sest öökull huikab puuõõnes, ma olen üksinda ja mul on külm ja oksaraag torgib küljekonti.

Marion – Muretule meelele tundub loojuva päikese kustuv helk nii tähtsusetu. Nüüd, kui päike loojub, võtab maad sünk pimedus ja pole kedagi, kes mind lohutaks.

Robin – Sa oled nagu magus mesi, aga pead elama torkevalmis leskedega ühes koopas. Milline lõhnademängu su juustepärjas. (surub pea Marioni juustesse)

Marion – Üks kõrk ja ülbe normann, kes mõniaeg tagasi šerifi juures öömaja palus, teadis rääkida, et kuningas Richard Lõvisüda on elus. See on ju hea uudis, Robin.

Robin – Tõepoolest.

Marion – Ma kardan, Robin, sest serif on rahaahne. Sama normann, rikas templirüütel, on hakanud mind tungivalt enesele naiseks tahtma. Šerif plaanib koletut plaani mind kõrgile templirüütlile naida.

Robin – Hakka vastu, niikaua kui suudad, kui enam ei suuda, siis jääb viimane samm. Mets on seadusevastaseid julgeid täis ja ma korjan kokku väe, mille sarnast brittide maa varem näinud ei ole.

Marion – Mis õnn, et šerif minu käike jälgida ei lase. Need haprad armuhetked on kui maius nälginud vaesele.

Robin – Pealegi on minu käes üks paber. Kuningliku pitsatiga kinnitatud käsk, mis volitab selle orderi omanikule igasugust toetust vajalike operatsioonide läbiviimisel. Ma kavatsen seda rakendada parematel eesmärkidel, kui see algselt mõeldud oli.

Marion – Milline küll peaks olema üks paber, millega elimineerida raha võim?

Robin – Mees, kellel on mehisust nõuda ja osavust teostada, on rahavõimust iga kell üle. Kuid ma seisan maailma kõige kaunima piiga kõrval ja räägin talle mõõkadest, lõksudest, jahiriistadest. Ei, nii see ei lähe. Vaata, ma kingin sulle midagi head, ja kroonin sind oma südamekuningannaks. (võtab salajas hoitud maasikatest kee ja paneb Marionile kaela)

Marion – Mu kallis Robin, sa pead saama vastutasu, sama küpse, sama maitsva. (suudlevad)

Robin – Vaatan sind ja ei mõista, mis imevägi sunnib mind naerma kui nutma peaks ja nutma kui ometi ilm paistab nii kaunis. Ma ei tea, Marion. Ma oskan vaid õnnelik olla. Tule, mu kallis, tõstan su üles ja viin õrnalt nagu tuulehoog pilvedest kõrgemale. Mu kallis, sirgusilm. (haarab Marioni oma sülle ja viib minema)

KUUES PILT

Prints John ja tema abikaasa Eleanor on Ashby linna lossis korraldanud vastuvõtu

oma truudele maaisandatele. Printsi ümber on kogunenud Herefordi piiskop, Brian de

Bois-Guilbert ja nõunik Reginald Front-de-Boeuf.

Prints – (erutatult edasi-tagasi sammudes) See oli kole! Mu jumal! Ma nägin täna öösel kohutavat und. Seal oli üks must sein, millel helkis tontlik kiri, kirjutatud küünrakõrguste tähtedega: ole valvel, sest metsaline on valla pääsenud. Ma nägin liival lõvi jälgi ja kuulsin metsas tema möirgamist ja mitte miski ei suutnud minu julgust elustada.

Eleanor – (nõunikule) Annaks jumal, et miski tema julgust suudaks elustada.

Reginald – (Eleanorile) Üksnes venna nimi ajab ta palavikku.

Piiskop – (printsile) Kui Richard missioonilt tagasi tuleb, siis ainult selleks, et rikastada oma vaeseks jäänud ristisõitjaid nende kulul, kes temaga pühale maale kaasa ei läinud. Tema tuleb vastutusele võtma kõiki neid, kes tema äraolekul on teinud midagi, milles võib näha seaduserikkumist või krooni privileegide kahjustamist.

Brian – Kas Austria hertsogiga võiks olla võimalik kokku leppida? Ehk hoiab lõukoera seni vangis kuni see sinna ära mädaneb?

Prints – Aga kust võtan ma varanduse, et hertsogile maksta?

Reginald – Tuleb pöörduda abipalvega Prantsuse kuninga Philipi poole.

Brian – See võtab palju aega ja meie ei tea, mida Richard selle aja jooksul jõuab ette võtta.

Eleanor – (salvavalt) Kui Lõvisüda tagasi tuleb, siis maksab ta kätte esimeses järjekorras templihärrade ja hospitali ordu liikmetele, kes püha sõja ajal Philipi poole hoidsid. (vaatab piiskopile otsa) Ja teistele suuvoodritele.

Prints – (erutatult) Kõik te kardate tema võimu! Juba tõmbute tagasi, juba aimate sündmusi ette. Ja see arg piiskop on esimene, kes minu maha jätab.

Piiskop – Te teete mulle ülekohut, majesteet. (pöördub üdini solvunult ära)

Reginald – Kannatust, isand, praegu pole aeg etteheidete tegemiseks. Meil on õigus valida kuninglikust verest prints, kes kõlbaks kõige paremini kõrgema võimu hoidjaks, see tähendab, me valime selle, kelle valik on aadlisoole kõige kasulikum.

Eleanor – Richard on julge rüütel, hea juht, suuremeelne oma sõprade ja kiriku vastu ning kõige krooniks veel ristisõitja ja püha haua võitja. Mida on teil temale vastu panna?

Reginald – Mis puutub isikuomadustesse, siis on võimalik, et prints John seisab oma vennast Richardist madalamal, kuid pidades silmas seda, et viimane tuleb kättemaksumõõk käes, kuna aga esimene hoiab oma peos tasu, eesõigusi, rikkust ja au, siis pole kahtlust, kumb on kuningas, keda aadlimehed täie teadmisega peavad toetama.

Prints – Sina oled ikka minu hea ingel olnud, Reginald. Kui mul alati oleks nii hea kantslerinõu varanast võtta. Mida me peaksime praeguses olukorras tegema?

Reginald – Tuleb poolehoidjate hulka suurendada ja lihtrahva vastu helde olla. Ärge solvake oma kõrgeid kirikuteenreid. Kui Richard peaks tagasi jõudma, siis tuleb ta üksinda ja kust peaks ta abilisi leidma? Minu ettepanek on korraldada üks suurejooneline turniir, rõõmuks truudele maaisandatele ja meeleheaks maarahvale. Sellisel kombel saame teada, keda võib usaldada ja keda mitte.

Prints – Kui Richard tuleb, siis tuleb ta üksinda, sest tema truude sõdurite luud pleegivad Palestiina liivaluidetel. Seega tuleks teda tabada ja selleks tuleb salaluurajad maale laiali jagada. See on käsk, söör Reginald Front-de-Boeuf. Vaadake, et kõik ettevaatusabinõud oleks tarvitusele võetud.

Eleanor – Kas sa kavatsed ta tappa?

Prints – (toore naeruga) Kes räägib tapmisest? Ei, eluaegne vangistus on parem, ja kas see on Inglismaal või Austrias, eks see ole ükskõik.

Eleanor – Mina pesen oma käed sellest mängust puhtaks.

Prints – Kuninganna, te avaldate mõtlematut poolehoidu minu vennale.

Eleanor – Tõesti? Sinusugune tossike, kes kogu aeg oma koha pärast lõdiseb, täidab mind põlgusega. Kus on sinu mehemeel, John? Olgu jumal mulle armuline, et kord sinu naiseks pidin saama, ehk küll süda mujale tõmbas. Hirmus on saatus, mida mul tuleb kanda. Tulge, Reginald, saatke mind. Loodetavasti ei lükka härrased riigijuhid tänaõhtuse peo algusaega pimeduse tulekuni.

Prints – (märkab eemal seisvat šerifi) Sina? Milliste teadetega tulid sa meie juurde?

Šerif – Ma tulin palvega. (laskub põlvili)

Prints – Mis sul vaja on? Lase kuulda, mida sa tahad.

Šerif – Oo mu hea isand ja valitseja. Sherwoodi laanes, meie armsa Nottinghami krahvkonnas, elab üks jultunud lindprii nimega Robin Hood.

Prints – Tõepoolest, kuuldused tema tegudest on jõudnud isegi meie kuninglikesse kõrvadesse.

Šerif – Ma läkitasin ühe tubli mehega vangistuskäsuga, kuhu oli vajutatud sinu enda kuninglik pitser, kuid ta peksis mehe läbi ja varastas käsupaberi. Robin Hood laseb sinu hirvi ja röövib sinu läänimehi isegi suurtel maanteedel.

Prints – (vihaselt) Kuule, mees, mida ma sinu arust peaksin tegema? Kas ei tule sa minu juurde suure kaaskonna hambuni relvis sõjasulastega ja ometi ei ole sa suuteline kinni võtma ühtainsat jõugukest jultunud sulisid, kel ei ole isegi turvist rinda katmas? Ja seda oma maanurgas. Mida ma sinu arust peaksin tegma? Kas minu seadused Nottinghami krahvkonnas ei kehti? Tee, et sa kaod ja ära mind enam edaspidi tülita. Võta asja tõsiselt, isand serif, sest ma tahan, et seadusi terves  kuningriigis võrdselt täidetaks. Kui sa ei suuda neid maksma panna, ei kõlba sa minule serifiks. Siis tuleb uputus, mis pühib minema niihästi terad kui sõklad.

Šerif – Halastust, armuline! Halastust!

Prints – Kao mu silmist. Kuid pea. (mõtleb hetke) Kas sa oled mulle truu?

Šerif – Muidugi, muidugi olen.

Prints – Hästi. Sa kuulsid meie jutuajamist ja sellepärast pane tähele. Sul tuleb korraldada minu käsul, kuid oma kulu ja kirjadega, Nottinghamis suursugune turniir, kuhu kõlbaks koguneda kõikidel minu truudel läänihärradel. Seal peab olema piigivõitlus ja vibulaskmine, et lihtrahva meeleolu meile soodas suunas kallutada. Ühtlasi on see ka võimalus too lurjus Robin Hood kinni nabida. Kas jõudis pärale?

Šerif – (tõuseb püsti) Jah, armuline. Kui ta ükskord liimile läheb, siis ta enam ära ei lipsa. (lahkub kummardades)

Prints – Tulge siia, mu vapper templirüütel, minu armas sõnumitooja. Sa näed milliste tossikeste hulgas pean ma elama. Mis sa sellest Reginald Front-de-Boeuf´ist arvad? Tema loodab meie kantsleriks tõusta. Kindlasti peame enne järele mõtlema, kui me niisuguse kõrge ameti usaldame sellele, kes peab nii vähe lugu meie verest. Kuidas võis ta muidu nii kergesti minu venna Richardi vastu välja astuda?  Mina austan sinu õiglast ja kindlat iseloomu. Minu venna vangistajal ei ole kaugeltki nii mõjuvaid põhjusi kantsleriks saada, kui sinul, kelle õigeaegne sõnumitoomine võiks pälvida kõrget marssalikeppi. Ma tahan, et sa silmad lahti hoiaksid, niihästi Reginald Front-de-Boeuf´i kui ka Nottinghami serifi suhtes. Mõtle selle üle järele, Brian de Bois-Guilbert, ja täida oma kohust. (pöördub minekule)

Brian – Kahekeelne rästik! Õnnetud on sinu nõuandjad, kes sind usaldavad. Sinu kantsler?  Tõepoolest, raskemat koormat kui sinu kantsleri ausära ma ei tea. Kuid leedi Marioni kaunid naiselikud proportsioonid ja lahke meel, see on autasu, mille pärast maksab kaubelda.

SEITSMES PILT

Suure jämeda tamme all pikutavad Robin Hood ja Väike John ning ümber nende

parimaist parimad inglise vabatmehed. Äkitselt laksatab Robin Hood endale peoga

lauba pihta.

Robin – Püha Dunstani nimel, ma oleksin peaaegu unustanud: palgapäev jõuab varsti kätte ja meie laos pole ühtegi sillingit. Samuti on kalevi varud kahanenud. Sea end valmis, Väike John, liiguta oma laisku konte. Sa pead kohe teele asuma riidekaupmees Hugh juurde. Palu tal saata meile nelisada jardi head lincolni kalevit. Võta kukkur, see on kauba eest tasumiseks. Ehk kahandab see reis natukene sinu kontidelt rasva vähemaks, mida sa laiskuripõlves oled kogunud.

John – (torisedes) No tead. Jah, võib olla on mul tõesti rohkem liha kontidel kui varemalt. Ometi ma ei kahtle, et suudaksin praegugi sind koos mõõga ja mitme Sherwoodi  vabatmehega üle jõe tassida, kui neil ka rohkem rasva luude peal oleks kui sul endal, armas pealik. (mehed naeravad laginal)

Robin – Taevas hoidku, et mina selles kahtlen, Väike John. Tuleb tunnistada, et minu salgas on mehi, kel rammu rohkem ja kes mõõga käsitsemises osavamad on kui mina. Kõigest hoolimata: rännak ei tee sulle paha, nii et mine siis, nagu ma ütlesin, ja parem asu teele kohe täna.

(Väike John asub teele, varsti hargneb tee kaheks.)

Väike John – Siin on tee “Sinise Kuldi” kõrtsi, mis tõotab mulle kannu tõmmut oktoobriõlut. Teine tee aga viib otse Ancasteri, riidekaupmees Hugh juurde. Sinna anti mulle ülesanne minna, aga.(vaatab taevasse) Ma kardan, et täna õhtul tuleb vihma, seepärast ootan ma “Sinises Kuldis”, kuni see mööda läheb, sest kindlasti ei taha mu aus pealik, et ma üdini märjaks saaksin. (vapralt edasi sammudes kuuleb ta kõrv lehtede sahinat ja märkab samas parkali pruuni veisenahast mütsi põõsaste vahel liikumas) Ma tahaksin väga teada, mis asju too kelm seal ajab, et ta sedamoodi luurab ja piilub. (endamisi) Tõesti, ma usun, et too närune lurjus on lihtsalt üks salakütt ja varitseb siin meie endi ja hea kuninga hirvesid. (veidi aja pärast) Jah, seda asja peab uurima. (nõnda hiilivad nad mõlemad tükk aega ringi, viimaks astub Väike John oksaraole ja praksatuse peale pöördub parkal kiiresti ümber ning silmab võõrast meest) Hõi! (julgesti asja kallale asudes) Mida sa siin teed, va üleannetu? Kes sa sihuke oled, et tuled Sherwoodi luusima? Su silmnäost paistab kurjus. Ma arvan tõesti, et sa pole keegi muu kui ainult salakütt ja varitsed siin meie hea kuninga hirvesid.

Arthur – Ma ei ole mingi salakütt, vaid aus parkalmeister. Mis aga silmnäosse puutub, siis ta on selline, nagu ta on ja kui sa kuulda tahad, siis ei ole sinugi oma ülearu ilus, sa ninatark.

John – Ohoo, või sina tuled veel vastu haukuma. Võta teadmiseks, mees, et mina kuulun nii-öelda kuninga metsavahtide hulka. Vähemalt peame mina ja mu sõbrad meie hea valitseja hirvede eest kenasti hoolt.

Arthur – Mulle ei lähe see põrmugi korda, kes sa oled.

John – (raevukalt) Või nii? Einoh, ausõna, sa häbematu kelm, sinu keel on sulle augu kaevanud, kust sa ilma vaeva ja viletsust nägemata välja ei pääse. Võta oma kepp kätte, mees, sest ma ei taha lüüa kaitsetud.

Arthur – Kas sa kuule. Suured sõnad pole veel hiirepojukeselegi häda teinud. Hoia end!

John – Pea, mõõdame enne oma keppe. Mulle tundub, et minu malk on pikem kui sul ja ma ei taha, et mul oleks sinu ees kas või tolli võrragi paremust.

Arthur – Häh, mulle ei loe pikkus midagi. Mu kepp on küllalt pikk, et vasikas pikali virutada, nii et hoia end, mees, ütlen ma veel kord. (algab tuline heitlus ja aus jõukatsumine, Lahke Arthur virutab Väikese Johni siruli)

John – Pea kinni! Kas sa mõtled lamajat lüüa?

Arthur – Jah, seda ma just mõtlen. (annab kepiga uue siraka)

John – Jäta järele! Ai! Pea kinni, ma ütlen! Annan alla! Ma ju annan alla, kulla mees!

Arthur – (karmilt) Kas said juba küllalt?

John – Jaa, jumala eest, ja veel rohkem kui küllalt.

Arthur – Ja sa tunnistad, et ma olen sinust parem?

John – Jah, oled, oled, (endale) et susi sind söögu.

Arthur – Siis võid sa minna oma teed ja täna oma kaitsepühakut, et ma täna nii armuline olen.

John – (põlvili tõustes ja külgi kombates) Katk võtku sellist armulikkust nagu sinu oma. Ausõna, mul on tunne, nagu oleksid kõik mu ribid pooleks murtud. Ma ütlen sulle, kulla sõber, mis ma arvan:  terves Nottinghami krahvkonnas ei leidu meest, kes võiks minuga niimoodi ümber käia, nagu sina seda täna tegid.

Robin – (tihnikust välja karates ja naeru lagistades) Seda arvan minagi. Oh mees, mees, sa lendasid pikali nagu müüri pealt pudenenud kellu. Ma nägin kogu seda vahvat võitlust pealt ja iial ei oleks ma arvanud, et saan sind näha niiviisi, käed-jalad püsti, kellegi käest siin armsal Inglismaal armu palumas. Mulle toodi teade, kui sa sammud “Sinise Kuldi” poole seadsid ja ma otsisin sind, et sulle peapesu teha. Kuid see hea mees mõõtis sulle juba täie mõõdu ja suure kuhjaga kõik kätte. (pöördub parkali poole) Kuidas võiks olla su nimi, kulla mees?

Arthur – Mind hüütakse Lahkeks Arthuriks, aga kuidas sind hüüakse?

Robin – Aha, Lahke Arthur. Seda nime olen ma varemaltki kuulnud. Seda vaest vennikest, kelle sa nõndamoodi läbi kolkisid, peetakse kaikavõitluses üheks krahvkonna kõige kõvemaks käeks. Tema nimi on Väike John ja mina olen Robin Hood.

Arthur – Mida, mida. Suur Robin Hood ja see on kuulus Väike John? Jumala eest, oleksin ma teadnud, kes sa oled, siis poleks mul iial jätkunud julgust sinu vastu kätt tõsta. Las ma aitan sind jalule, auväärt isand Väike John ja las ma klopin su kuue tolmust puhtaks.

John – Ei, ei. (end ettevaatlikult üles upitades, nagu oleksid tal luud-kondid klaasist) Ma saan ise hakkama, kulla mees. Ja luba endale öelda, et kui sul poleks olnud seda veisenahkset mütsinäru, oleks just sinu käsi täna sandisti käinud.

Robin – (naerdes) Kas sa tahaksid minu salka astuda, Lahke Arthur? Sest ma vannun, et sa oled üks  vahvamaid mehi, keda mu silmad eales näinud.

Arthur – Või kas ma tahan sinu salka astuda? Muidugi ma tahan. Hüvasti, parkkoor ja haisvad veisenahad. Ma järgnen sulle kas või maailma lõppu, aus pealik ja ühelegi hirvekarjale terves laanes ei jää enam tundmatuks minu vibunööri tinin.

Robin – Mis sinusse puutub, Väike John, siis asud sa veel kord teele Ancasteri ja me saadame sind natuke, sest ma ei taha, et sa jälle kas paremale või pahemale kaldud, enne kui sa Sherwoodist hea tüki metsa selja taha oled jätnud. Siin ümberkaudu on ju teisigi kõrtse, mida sa tunned. (hakkavad kolmekesi edasi rändama) Miks ei läinud sa otseteed Ancasteri, nagu ma käskisin? Oleksid sa minu sõna kuulanud, siis poleks sa sellesse sekeldusse sattunud.

John – (tusaselt) Ma kartsin, et tuleb vihma.

Robin – Vihma? Kustkohast, sa igavene tobu? Kolme päeva jooksul pole langenud ainsatki piiska, pole mitte ähvardanudki vihma tulla ega ole ka olnud ühtki märki halvast ilmast ei vees, õhus ega maa peal.

John – Mis sellest, püha Dunstan hoiab taevavett oma tinakannus ja võib selle alla kallata isegi selgest taevast, kui aga heaks arvab ja kas sa siis tahaksid, et ma üdini märjaks oleksin saanud.

Robin – Oh, Väike John, mis kavalat tarkust su kolu küll jahvatab. Kes saaks sinusuguse vastu viha pidada? (äkki märkab ta pilk kaugel noort meest aegamisi mööda maanteed lähenevat) Heldene aeg, on too seal alles kirev linnuke, ausõna. Jumala eest, kas te olete kunagi näinud säherdust kena kehkenpüksi?

Arthur – Tõsi, tema riided on minu silmale ülearu toredad, kuid sellegipoolest on ta õlgadest lai ja puusadest kitsas. Kas sa näed, aus pealik, kuidas tal käed keha küljes on? Need ei kõlgu õlgadest alla nagu kedervarred, vaid seisavad trammis ja on küünarnukkidest veidi kõverdatud. Vean kihla, et selle kena kuue all ei ole mitte piimapudi, vaid sitked sooned ja mehised musklid.

John –  Ka mulle tundub, sõber Arthur, et too mehike ei olegi säärane roosiõiekavaler ja vahukoorepeigmees, nagu ta ennast välja näitab.

Robin – Häh, säärast mehikest nähes tuleb minul igatahes paha maik suhu. Vaadake ainult, kuidas ta seda kena lillekest oma pöidla ja nimetissõrme vahel hoiab. Minu arust te mõlemad eksite. Huvitav, kes ta niisugune on?

John – Mõne tähtsa paruni poeg, kindel see, kukkur täis heade ja ausate meeste raha.

Robin – Jah, jumala eest, nii see on, selles ma ei kahtle. Häbiasi, et temasugused, kes muud ei mõista kui üksnes oma kirevate hilpudega ringi uhkeldada, võivad häid inimesi oma pilli järgi tantsima panna. Püha Dunstani, Püha Alfredi, Püha Witholdi ja kõigi heade saksi pühameeste nimel, mind ajab lihtsalt marru näha säärast kekki meretagust isandakest kõndimas ausate sakside kaela peal,. See maa kuulus saksidele juba siis, kui nende esivanemad alles seakamarat mekkisid. Taeva hiilguse nimel, ma võtan neilt tagasi nende kokkuriisutud vara, isegi kui mind selle eest sama kõrgele üles tõmmataks kui on kõige kõrgem puu Sherwoodis!

John – Mis sa´nd niiviisi, pealik. Milleks see ägedus? Sa tõstad oma poti tulele, aga võib-olla polegi sinna midagi keema panna. Mulle tundub, et tolle selli juuksed on normanni lokkide kohta liiga heledad. Ta võib olla tubli ja aus mees, ükskõik mida sina temast arvad.

Robin – Millal sa oled näinud ühte saksi sedamoodi tippivat, nagu kardaks ta oma kinganinasid poriseks teha? Ma lähen tee peale ja pean ta kinni ja vaatan järele, kas tema kukrus ei ole mitte ülekohtust raha. Kui ma eksin, siis võib ta vabalt oma teed jätkata, ilma et ta krossigi kaotaks, aga kui mul õigus on, siis kitkun ma ta sulgedest nii paljaks, nagu eales üht hane keset suve on kitkutud. Sa ütled, Väike John, et ta on tugev sell. Jää siia varju ja vaata pealt. Ma näitan sulle, kuidas metsaelu meest karastab, nii nagu hea ja mugav elu meest närvutab. Jääge aga mõlemad siia, ütlen ma, ja vaadake, kuidas ma tollele sellile tuupi teen. (kargab tee peale, võõrale otse ette)

Robin – Seis! Pea kinni. Seisa, kus sa oled.

Will – (õrnal häälel) Miks peaksin ma peatuma, hea mees? Ja miks peaksin ma seisma, kus ma olen? Aga olgu peale, kui sa soovid, et ma peatuksin, siis võin ma ka natuke aega seista, et ära kuulata, mis sul mulle ütelda on.

Robin – Hüva. Kui sa teed, mis ma ütlen, siis kohtlen minagi sind, nagu viisakus nõuab. Võta teatavaks, kena sõber, et ma nii-ütelda Püha Wilfredi teenistuses olen, kes võttis paganatelt vägisi nende kulla ja valas küünlajalgadeks.  Seepärast võtan ma neilt, kes ümbruskonnas liiguvad, teatud käibemaksu. Nõnda siis tahan ma, et sa ulataksid mulle oma kukru, et ma võiksin sinna pilgu heita ja oma viletsa arunatukesega otsustada, kas sa ei kanna kaasas rohkem vara, kui meie seadus lubab. Sest nagu ütleb vana hea Swantholdi-taat: “See, kes on küllase eluga paksuks läinud, peab ülearusest verest lahti saama.”

Will – Jah, armas on su juttu kuulata, sa kena mees ja kui sul on ehk veel midagi öelda, siis jätka, palun sind. Mul on veel natuke aega.

Robin – Ma olen kõik öelnud ja kui sa nüüd annad mulle oma kukru, siis lasen ma sul vabalt ning takistamatult minna. Ma ei võta sult midagi, kui seal pole ülearu.

Will – Paraku, mul on väga kahju, kuid ma ei saa seda teha, mida sa soovid. Mul pole sulle midagi anda. Palun lase mul minna. Ma ei ole sulle mingit kurja teinud.

Robin – Ei, sa ei lähe enne, kui oled näidanud mulle oma kukrut.

Will – Armas sõber, mul on mujale asja. Olen raisanud sinu peale hulga aega ja kuulanud sind kannatlikult. Palun lase mul nüüd rahus lahkuda.

Robin – Ma juba ütlesin sulle ja ütlen veel kord, et sa ei astu ühte sammugi, enne kui oled teinud, nagu ma käskisin. (tõstab kaika ähvardavalt pea kohale)

Will – Oh häda, mul on väga kahju, et see nii peab sündima. Kardan väga, et ma pean su maha lööma, sa vaene mees. (tõmbab mõõga)

Robin – Pane oma relv ära, kulla sõber. Sinu mõõk ei saa kuidagi sellise tammemalga vastu nagu minu oma. Ma murran ta ühe löögiga pooleks nagu õlekõrre. Seal tee ääres on kena tammevõsa. Võta endale sealt malk ja kaitse end nagu kord ja kohus.

Will – (Robinit ja tema malka pilguga mõõtes) Sul on õigus, kulla mees, tõepoolest ei ole minu mõõgast sinu kaikale vastast. Oota natuke, kuni ma endale kaika hangin.

(Seda öeldes viskab minema roosi, mida on siiamaani sõrmede vahel hoidnud ja leides

paraja tümika, käärib käised ülesse, haarab tüve ümbert kinni, ja surunud kannad

maha, kisub noore puu ropsti ühes juurtega maapinnast välja. Robin vaatab

jahmunult.)

Will – No kaitse end, kulla mees.

(Robin ja punases vammuses võõras võitlevad omavahel, kuni Robin saab kolm head

sirakat, pillab kaika käest ja lendab uperkuuti tolmusele teele)

Robin – Pea! (nähes et kaigas tõuseb uuesti) Ma annan alla!

John – Pea! (varjust välja tormates, parkal kannul) Pea, ütlen ma, jäta järele!

Will – Einoh, kui teid on veel kaks ja kumbki niisama tugev kui see tubli mees, siis paistab, et mul tuleb kõvasti tegemist. Aga olgu peale, tulge aga ja ma anna endast parima, et teid kostitada.

Robin – Pidage. Ei mingit võitlust enam. Ausõna, Väike John, tänane päev on halb päev nii sinule kui minule. Tõepoolest, ma usun, et mu ranne ja kogu käsi on halvatud sellest hirmsast hoobist, mille too mees mulle andis.

John – (tögades Robinile) Mis ma küll näen, aus pealik. Oh heldus, oled sina vast armetus seisukorras. Jumaluke, su vammus on kõik maanteetolmuga koos. Las ma aitan sind üles.

Robin – Susi söögu sinu abi. Ma saan ilma sinutagi tõustud, kulla mees.

John – Einoh, las ma vähemalt klopin su kuue puhtaks. Ma kardan, et su vaesed luud-kondid on väga valusad.

Robin – Jäta juba, ma ütlen. Mu kuube on ilma sinutagi küllalt klopitud. (pöördub võõra poole) Kuidas on sinu nimi, kulla mees?

Will – Gamwell on mu nimi.

Robin – Ohoo, kas tõesti? Mul on lähemaid sugulasi, kes kannavad samuti seda nime. Ja kust sa pärit oled, sõbruke?

Will – Maxfieldi linnast. Seal ma sündisin ja kasvasin ja sealt ma nüüd tulen, et otsida üles oma ema kõige noorem vend, keda hüütakse Robin Hoodiks. Nii et kui sa vahest võiksid mind juhatada….

Robin – Hoo! Will Gamwell. Muidugi, see ei saa olla keegi muu. Oleksin pidanud sind kohe ära tundma su kaunist neitsilikust välimusest, su peenest ja edevast kõnnakust. Kas sa ei tunne mind ära, mu poiss? Vaata mind teraselt.

Will – Mu viimse hingetõmbe juures, kas oled mu lihane onu Robin? Jah, tõesti, nii see on.

Robin – No mis sa kostad, küll sa oled kasvanud. Kas sa ei mäleta, poiss, kui ma sulle näitasin, kuidas on õige hanesulge sõrmede vahele pitsitada ja siis vasak käsi vibuga kindlalt välja sirutada? Sa andsid suuri lootusi saada osavaks laskuriks. Ja kas sul pole meeles, kuidas ma õpetasin sind kaikaga lööke vastu võtma ja tõrjuma?

Will – Muidugi on. Oleksin ma täna teadnud, kellega mul tegemist, poleks ma iial söandanud sinu vastu kätt tõsta. Loodan, et ma sulle suuremat häda ei teinud.

Robin – Ei, ei, sa ei teinud mulle häda. Tahan siiski öelda, poiss, et loodetavasti ei pea ma enam kunagi tunda saama sellist hoopi, nagu sa mulle andsid. Jumala eest, mu käsi kirvendab veel praegugi sõrmeküüntest kuni küünarnukini. Ma ütlen sulle, õepoeg, sa oled kõige tugevam mees, keda mu silmad eales näinud. Ausõna, mul võttis südame alt õõnsaks, kui ma ennist nägin, kuidas sa tolle puu välja kiskusid. Aga räägi mulle mispärast sa oma ema juurest ära tulid?

Will – Oh häda, paraku on see paha lugu, mis mul jutustada, onu. Mu isa majaülem oli üks igavene häbematu kelm ja ma ei tea, miks isa teda üldse pidas. Mind riivas sageli, kui ta minu kuuldes isa vastu suud pruukis, kes on alati olnud oma ligimestega kannatlik ja naljalt juba ei vihasta ega kärgi. Ühel päeval ja see oli halb päev tollele häbematule sellile, hakkas ta mu isa minu juuresolekul hurjutama. Ma ei suutnud seda enam kannatada, armas onu, seepärast astusin tema juurde ja andsin talle kõrvakiilu ja kas sa usud või ei, aga mees langes sealsamas surnult maha. Mulle öeldi, et ma olevat murdnud tema kaela või midagi sellesarnast. Nõnda siis saatis ema mu sedamaid minema, et ma sinu üles otsiksin ja seaduse eest pakku poeksin.

Robin – Minu hingeõnnistuse nimel, kõigi nende meeste hulgas, kes seaduse eest põgenevad, võtad sina seda asja küll kergemini, kui ma eluilmas näinud olen. Millal eales on nähtud meest, kes teise tapnud ja nüüd sellepärast põgeneb, tipsimas mööda maanteed nagu mõni peen õuedaam ja nuusutamas aeg-ajalt roosiõit?

Will – Vaata onu, kiiruga ei ole iial head võid kirnutud, nagu ütleb vanasõna. Pealegi usun ma tõepoolest, et see keharammu üliküllus on võtnud kärmuse mu jalgadest.

Robin – Mul on suur rõõm sind näha, Will, ja kindlasti tood sa minu toredale salgale palju au ja kuulsust. Aga sa peaksid nime vahetama, sest varsti on sinu kohta vangistamiskäsud väljas. Nõnda siis kutsutagu sind su uhkete riiete pärast nüüdsest peale alati Will Punakuueks.

John – Will Punakuub. (sirutab välja oma suure kämbla) Will Punakuub, see nimi sobib sulle hästi. Mul on suur rõõm sind meie hulgas tervitada. Mind hüütakse Väikeseks Johniks ja see on salga värske liige, vahva parkal Lahke Arthur. Tõenäoliselt saad sa peagi kuulsaks, Will, sest üle terve maa hakatakse laulma lustakaid lugulaule sellest, kuidas meie aus pealik haukas nii suure suutäie, et see tal kurku kinni jäi.

Robin – Einoh, armas Väike John, miks me peaksime rääkima sellistest pisiasjadest. Ma palun, jäägu tänase päeva sündmused meie vahele.

John – Kõigest südamest nõus. Aga mulle näib veel, et sul oli kavatsus nalja heita selle vihma üle, mis keskpäeval ähvardas tulla, nii et…

Robin – Ei, ei. Ma eksisin. Mulle tuleb nüüd meelde, et tõesti paistis, nagu tuleks vihma.

John – Seda minagi. Seepärast leiad ka sina kahtlemata, et minust oli igati tark tegu pöörata vihmavarju otsimiseks “Sinise Kuldi” kõrtsi poole, selle asemel et säärase halva ilmaga pikale teele minna, eks ole?

Robin – Susi söögu su tegusid! Kui sa seda just tahad: sinust oli õige jääda sinna, kus sulle iganes meeldis.

John – Veel kord: siis on hea. Mis aga minusse puutub, siis olen ma täna pime olnud ega ole näinud, kuidas sa tuupi said. (nad on jõudnud “Sinise Kuldi” juurde)

Robin – Täna me enam edasi ei lähe. Sina, Väike John, lähed Ancasteri mõni teine kord. Kõht nõuab oma ja mul poleks midagi selle vastu, kui saaks natuke keha kinnitada.

Will – Kui sa juba sellest rääkima hakkasid, siis tundub ka mulle, et see ei teeks sugugi paha. Miski minu sees otsekui kisendab: “Süüa, armas sõber, süüa!”

Arthur – Oleks meil ainult raha, siis astuks kõrtsi sisse.

John – Mis rahasse puutub, siis mul on raha kaasas. Mis sa arvad, aus pealik?

Robin – Jah, muidugi, Väike John. Kõrtsmik. Kui palju sul vaja läheb, et muretseda meile söögi- ja joogipoolist?

Kõrtsmik – Ma arvan, et kuue ausa penni eest saab osta piisavalt toidumoona tosina mehe tarvis.

Robin – Siis anna talle kuus penni, Väike John, sest mulle tundub, et kolme mehe kõhutäis võiks praegu parasjagu mu nälga vaigistada. Noh, võta raha, kõrtsmik, ja tassi see moon siia. Too teeäärne tihnik pakub kena varju ja sinna me seamegi end suurust võtma.

(Mõne aja pärast tuleb kõrtsmik tagasi, tuues endaga kaasa suure pruuni leivapätsi,

toreda juusturatta ja kangest märtsiõllest punnis kitsenahka lähkri. Will Punakuub

võtab mõõga ning jagab leivapätsi ja juusturatta täpselt neljaks osaks.)

Robin – (võtab suure sõõmu õlut) Aah, eluilmas ei ole ma paremat rüübet maitsnud.

Will – (kui söök on söödud) Ma vist annan selle varblasele. (viskab palukese eemale)

Robin – Ma arvan, et ka mulle peaks aitama. (õllelähker käib ringi) Einoh, nüüd tunnen ma end hoopis teise inimesena ja naudiksin heal meelel midagi hingekosutavat, enne kui me uuesti teele asume. Mulle meenub, Will, et sul justkui oli ikka ilus lauluhääl. Palun laula meile midagi.

Will – Tõesti, mul ei ole midagi laulmise vastu, aga ma ei tahaks ainuke laulja olla.

Robin – Küll teised järele tulevad, hakka aga pihta.

Will – Sel juhul olgu peale. Ma tuletan meelde laulu, mida esitas vahel minu isakodus üks rändlaulik. Ma ei tea ega saa seepärast ka teile öelda selle laulu pealkirja, kuid nii see käis. (köhatab kurgu puhtaks)

“Kui kord käes on lehekuu,

armutuld siis tulvil rind,

õisi hällib niinepuu,

pesa punub pääsulind.

Rästas hõiskab pärani sui,

siis kui sisask lõpetas just,

kägu laanes ja turteltui,

rõõmu tunnevad hommikust.

Kuid veel sügise tulekul

laulab üks ja ta armsaim on mul:

lepalind,

rõõmus rind!

Nõnda ustav ka olgu mu arm

ja ta meel

kindlam veel,

kui ka saatus me vastu karm.

Äkki ärkab kõik maailm

lahke sinitaeva all.

Poisil piigat piilub silm,

põues hõõgub igatsus tal.

Karikakardest kirendab aas,

aeg on puhkeda roosidel,

kena kannike sambla sees maas,

kullerkupud ja kurekell.

Luuderohi kuid haljendab veel

siiski rõõmsalt, kui talv juba teel.

Luuderohi,

sõber truu!

Nõnda ustav ka olgu mu arm

ja ta meel

kindlam veel,

kui ka saatus me vastu karm.

Robin – Hästi lauldud, õepoeg. Noh, Väike John, nüüd on sinu kord.

John – Ma ei tea, kas ma saan meie armsa sõbra laulule midagi väärilist vastu panna, pealegi tundub mulle nüüd, et ma olen külmetunud ja mu kurk on kare ning hääl kähe.

Robin – Pole midagi, hakka aga pihta, sõber. Sul on ilus, selge ja mahlakas hääl, nii et lase aga tulla.

John – Noh, kui te just tahate kuulda mu viletsat häälekest, siis püüan ma teha oma parima.

“Oh vaadake, käes suvi see,

suvalleralleraa!

Ja tõesti armu aeg on see,

suvalleralleraa!

Hää armsaga nüüd istuda,

suvalleralleraa!

siin rohu sees, pikk päev on ees,

suvalleralleraa!

Ja naerul kõik…

Robin – (otse laulu vahele) Kes küll võiks olla too mees, kes tuleb sealt mööda teed?

John – Pole aimugi. Kuid seda ma tean küll, et on üpris sant, kui sind poole laulu pealt katkestatakse.

Robin – Palun ära pahanda, Väike John, aga ma nägin teda tulemas, suure koti all lookas, juba siis, kui sa oma laulu alustasid. Ole hea, vaata, kas sa teda äkki ei tunne.

John – Tõepoolest, mulle tundub, et see vennike on üks noor mölder, keda ma vahetevahel Sherwoodi laane serval olen kohanud. Igatahes minu meelest liiga tühine mehike, et tema pärast sellist ilusat laulu rikkuda.

Robin – Nüüd, kus sa juba ütlesid, tundub ka mulle, et olen teda mõned korrad näinud. Kas ei ole ta veski mitte teispool Nottinghami linna.

John – Sul on õigus, tema’p see on.

Robin – Nädalat kaks tagasi nägin ma pealt, kuidas ta Eli Simonil pea paljaks kooris ja veel eluilmas pole ma näinud nii puhast karvavõtmist. Hea ja aus mees, selline mees, kes on auks kõigile Inglismaa vabatmeestele. Aga heidame õige tema kulul väheke nalja. Teeme, nagu oleksime kõige tavalisemad teeröövlid ja kavatseme talt röövida ausa tööga teenitud raha. Siis viime ta endaga laande ja kostitame säherduse söömaajaga, mida ta vats pole veel elu seeski tunda saanud ja saadame koju nii, et tal on kukrus iga praeguse penni asemel terve kroon. Noh, mis te kostate, poisid?

Will – Tõepoolest, pole paha mõte.

John – See on hea plaan, aga kaitsku meid pühakud täna veel ühe nahatäie eest. Mu vaesed kondid valutavad nii, et…

Robin – (möldrile) Pea kinni, sõber!

Mölder – Kes käsib mul seisma jääda?

Robin – Mina see olen.

Mölder – Kes sa säärane siis oled, kulla sõber? Ja kes on need teised sinuga ühes?

Robin – Meie oleme neli head kristlast ja aitame sul rõõmuga kanda osa sinu raskest koormast.

Mölder – Suurim tänu, aga mu kott ei ole nii raske, et ma seda ise kanda ei jaksaks.

Robin – Ei, sa ei saanud aru, ma tahan öelda, et vahest on sul kaasas mõned veeringud või pennid, rääkimata kullast ja hõbedast. Meie vana hea Swantholdi-taat ütleb, et kuld on kahejalgsele eeslile ülearu raske koorem. Sellepärast tahaksime sinu koormat natuke kergendada.

Mölder – Oh häda! Mis te tahate minuga teha? Mul ei ole punast krossigi hinge taga. Ärge tehke mulle kurja, ma palun teid, laske mul rahus minna. Pealegi võtke teatavaks, et te olete Robin Hoodi maadel ja kui tema peaks teid tabama ausa ametimehe röövimisel, kisub ta teil kõrvad peast ja rooskab kuni Nottinghami müürideni välja.

Robin – Ausalt öelda ei karda ma Robin Hoodi rohkem kui iseennast. Sa pead jalamaid mulle ära andma viimase kui penni, mis sul kaasas on. Ja kui sa kas või tolli võrra paigast liigud, panen ma selle malga sinu turjal tantsima.

Mölder – Ei, ei, ära löö mind! Sa võid mind läbi otsida, kui tahad, aga sa ei leia minu juurest midagi, ei taskut, pauna ega kukrut.

Robin – Kas ikka tõesti? Mina aga arvan, et sa ei räägi meile sugugi õigust. Kui ma väga ei eksi, siis on sul midagi selle paksu jahukoti põhjas. Armas Arthur, kalla see kott tühjaks. Vean kihla, et sa leiad sealt jahu seest šillingi või kaks.

Mölder – Oh ei! Ärge rikkuge kõige mu head jahu. Te ei saa sellest mingit kasu, aga minust teete vaese mehe. Jätke jahu alles ja ma annan teile ise raha, mis on koti põhjas.

Robin – Ahaa, või nii. Noh, kas ei leidnud ma sinu raha ikkagi üles? Ma justkui tundsin odrajahu seest kulla ja hõbeda lõhna. Noh, mölder, too see kohe lagedale.

Mölder – (seob aeglaselt kotisuu lahti, ajab käed pikkamisi küünarnukini jahu sisse ja hakkab seal sobrama, teised kogunevad tema ümber, vahtides põnevil, mida ta seal välja kaevab) Ahaa, siin need kenakesed mul ongi. (teised kummarduvad veelgi ligemale, pead koos)

(Äkki heidab mölder neile jahu näkku, täites silmad, nina ja suu püüliga ning tehes

nad pimedaks ja pannes peaaegu lämbuma. Veel ja veel jahu heidab mölder nende

peale. Viimaks haarab tüüaka malga ja hakkab igale poole hoope jagama, nagu oleks

ta lausa arust ära. Mats ja mats käib möldri malk ja iga löögiga tõuseb nende

kuubedest õhku suur jahupilv.)

Robin – (möirgab) Pea! Jäta järele, kulla sõber, ma olen Robin Hood!

Mölder – Valetad, sina kelm. Vahva Robin ei ole kunagi röövinud ühtki ausat ametimeest. Sa tahtsid saada minu raha, eks ole? (annab Robinile uue hoobi) Noh, sa ei pea oma osa üksipäini saama, sina pikakoivaline kelm. Kõik saavad ühepalju. (lajatab Väikesele Johnile üle turja) Äh, ära karda, nüüd on sinu kord, habemik. (äsab parkalile matsu) Noh, mis on, punakuub, las ma klopin su puhtaks. (Robin leiab käsikaudu oma sarve ja toob kuuldavale kolm kaikuvat huiget) Tuututa aga tuututa, peatselt pole sul enam lusti pilli puhuda. (klopib Robinit)

(Mõne aja pärast tormavad metsast välja Will Stutely ja salk teisi Robini mehi.)

Stutely – Mis sinuga lahti on, pealik, ja mida see kõik tähendab?

Robin – (vihaselt) Sa vaata, selle reetliku kelmi tõttu olin ma just praegu nii lähedal surmale, nagu ma varemalt kunagi pole olnud. Kui sa nii kiiresti poleks tulnud, armas Stutely, ei oleks sinu pealikut enam elavate kirjas.

Stutely – Kähku mehed, võtke see alatu mölder kinni. (toovad väriseva möldri Robini ette)

Robin – Sa tahtsid mind tappa, eks ole? (põrnitseb möldrit tigeda näoga, siis aga puhkeb Väike John naerma ja teised koos temaga) Mis on su nimi, kulla mees?

Mölder – Oh, paraku, isand, ma olen Nääps, möldri poeg.

Robin – Olen valmis vanduma, et sa oled küll kõige vägevam nääps, keda mu silmad eales näinud. (lööb talle õlale) Kas sa ei taha oma tolmust veskit maha jätta ja minu salka astuda? Ausõna, sa oled liiga vahva mees, et oma elupäevi kolu ja salve vahel mööda saata.

Mölder – Jah, tõesti, kui sa mulle ainult andeks annad need kepihoobid…

Robin – Annan, annan. (katsub valugrimass näol oma liikmeid) Ja nüüd küllalt sellest. Ma olen tänasel päeval oma salka saanud kolm vahvaimat vabatmeest terves Nottinghami krahvkonnas. Me läheme nüüd ära oma metsalaagrisse ja peame seal uute sõprade auks maha lõbusa peo ja võib-olla leevendab siis peeker või paar minu vaeste kontide pakitsust.

Mölder – Oh häda küll, need kepihoobid…..

Robin – Jäta järele.

John – Ma ju ütlesin, pealik, et täna tuleb vihma, aga sina ei uskunud. (kõik pöörduvad naerdes minekule)

Stutely – Robin, Nottinghami šerifil on kavas suur turniir korraldada. Seal kroonitakse ilu- ja armukuninganna.Vibulaskmine ja rüütlite sõjamängud mees mehe ja salk salga vastu. Kogu maa parimad vibumehed kogunevad kokku ja prints Johni truud maaisandad. Ma ei tea, mis asja need ülikud kokku sõidavad, aga kindlad luureandmed ütlevad, et šerif kavatseb sind lõksu meelitada.

Robin – Stutely, sa oled arukas poiss, sest hoiad oma kõrvad lahti, nagu on targale ja osavale metsamehele kohane. Vot see on uudis. Me ei oleks vaprad vabatmehed kui me nendest mängudest osa võtmata jätaksime. Asja tuleb ajada tasa ja targu. Läheme turniirile nii, et keegi meid ära ei tunne. Osa teist riietagu ennast rändmunkadeks, osa talumeesteks, mõned kardseppadeks või kerjusteks, kuid pidage silmas, et igaüks võtab hädajuhuks kaasa tubli vibu või kaheteralise mõõga. Serif saab vingerpussi ja meie kohutäie naerda, sest nagu ütleb meie vana hea Swantholdi-taat: “Kiirustaja kõrvetab suu, rumal, kes silmad kinni pigistab, langeb auku.” Kuidas meeldib teile see plaan, mu armsad mehed?

John – Kui ennast salaja rahva hulka poetada, siis võib asi isegi õnnestuda. Mina olen poolt.

Teised – (hõisates) Just nii! Lähme aga! Hõissa ja peeker veini!

TEINE VAATUS

ESIMENE PILT

Suur turniir Nottinghami linna lähedal laadaplatsil. Tarastatud ala, kujult pikergune

nelinurk, põhja- ja lõunapoolseid külgi raamivad tugevad puuväravad. Igas väravas

seisab heerold koos kolme pasunapuhujaga. Lõuna-sissekäigust väljapoole on

püstitatud kolm telki väljakutsujatele rüülitele, kelle kilbid koos lippude ja vappidega

asetsevad telgi ees. Põhja-sissekäigu juures asub paik nendele rüütlitele, kel soov

väljakutsujate vastu võitlusse asuda. Osa võitlusvälja piirneb ajutise tribüüniga ning

see on määratud leedidele ja lordidele. Keset tribüüni troonib kõrgem ja rikkalikumalt

ehitud looz kuningapaarile, mille kõrval on teine samasugune, aga väiksem, ilu- ja

armukuningannale, kes alles valitakse ja on sellepärast tühi. Kohad tribüüni külgedel

ning kitsale maaribale tribüüni ja võitlusvälja vahele asetatud pinkidel, on määratud

lihtrahvale. Tribüün täitub aegamisi pealtvaatajatega. Võitlusplatsi keskel ratsutab

uhkelt turniiri marssal, kes rahva seas korda peab. Rahva hulgas võib märgata

maskeeritud Robin Hoodi mehi.

Piiskop – Ilu- ja armukuninganna troon on alles tühi. Prints ei oska vist kandidaatide vahel valikut teha.

Reginald – Jäägu kuninganna troon seni vabaks, kuni turniiri üksikvõitja on selgunud ja tema valigu, kes troonile peab istuma. See annab võidule uue võlu ja õpetab kauneid leedisid vaprate rüütlite armastust hindama.

Piiskop – Kui Brian de Bois-Guilbert võidab, siis olen valmis oma roosikrantsi pandiks panema, et ma ilu- ja armukuninganna nime tean.

Reginald – Bois-Guilbertil on hea piik, kuid võitlusväljal on teisigi, kes ei karda temale vastu astuda. (lähenevad prints John ja Eleanor) Laske printsi oma paigale asuda, mu härrad. Rüütlid ja rahvas on juba kärsitud, on ülim aeg mängudega algust teha, teie majesteet.

Prints – (kummardub šerifi poole) Šerif, kas sa oled manitsenud oma mehi tähelepanelikud olema?

Šerif – Iga puu, iga põõsa ja rohututi taga on piilurid valmis ja ootel.

Prints – Reginald, kui kõik on korraldatud, siis alustagem. (annab valge kepiga marssalile märku)

Marssal – Tähelepanu, tähelepanu! Loen ette turniiri korra. Palun vaikust, mu härrad. Esimeseks: täpsuslaskmine. Ette astuvad Inglismaa osavaimad vibukütid eesotsas kuningliku metsavahi Hubertiga. Kõigepealt laseb iga mees ühe noole ja nende järgi valitakse välja viis täpsemat, kes võistlevad edasi. Neist viiest laseb igaüks nüüd kaks noolt, mille põhjal valitakse välja kaks parimat. Kolm noolt laseb kumbki neist kahest, ja sellele, kes parim on, kuulub autasu. Tema kuninglik kõrgus, prints John, on määranud parimale vibulaskjale hõbedaga ehitud jahisarve, sellele lisaks vaat parimat kanaari veini. Teiseks: rüütlimängud. Kolm väljakutsujat astuvad kolme soovijaga võitlusse. Võitlusse ilmuv rüütel võib kolme väljakutsuja seast omale vastase välja valida, puudutades tema kilpi. Teeb ta seda piigi tagumise otsaga, siis sünnib osavuse proovimine nõndanimetatud viisakusrelvadega, see tähendab, et piigiotstesse pannakse puutükk, nii et mingit ohtu pole karta, peale hobuse vigastamise või ratsaniku põrutada saamise. Puudutatakse kilpi aga piigi terava otsaga, siis peab võitlus järgnema à out-rance, see tähendab, et rüütlid peavad võitlema teravate sõjariistadega nagu lahingus kunagi. On rüütlid oma tõotuse täide viinud ja igaüks vastase oda murdnud, siis nimetab prints võitja, kes saab tasuks laitmatu sõjaratsu. Peale selle on temal õigus valida ilu- ja armukuninganna, kes kroonitakse kuldse krooniga. Kolmandaks: korraldatakse üldine turniir, millest kõik rüütlid, kes soovivad, võivad osa võtta. Nad jagatakse kahte rühma ja peavad mehiselt võitlema selle silmapilguni, mil prints John võitluse lõpetamiseks märku annab. Valitud ilu- ja armukuninganna peab siis kõige silmapaistvamat ja mehisemalt võidelnud rüütlit nende hulgast kroonima kuldseist loorberilehtedest tehtud pärjaga. (annab märku ja pasunad puhuvad märguande turniiri esimese osa alustamiseks, esimesed mehed võtavad joone taga kohad sisse)

Rahvas – (karjub ja ergutab laskjaid) Elagu Võsaoru Adam! Elagu Gilbert Punamüts! Hubert, Hubert! Südamikku, südamikku! Elagu Hubert! (rahva hulgas, otse selle istekoha all kus šerif istub, lärmab kõigist kõvemini üks talumees, kel riided seljas räbalad ja peas suur kapuuts) Tubli! Tubli!

Šerif – (kummardub pahaselt üle rinnatise) Mis asja sa nii käratsed, et võtab kõrvust vee välja? Sina mats, kas kuuled.

Robin – (pöörab end pooliti šerifi poole) Mina karjun alati tubli, kui näen head laskmist või tublit lööki. Aga eks see märk ole ka hea tabada. Paras marjulistele, et metsaradadelt mitte eksida.

Šerif – Või nõnda, siis tabad sa ise alati märki, olen selles kindel.

Robin – Metsamehe märki metsamehe maa peal taban alati.

Šerif – Mees, oma häbematu lobisemisega kruvid sa minu huvi kõrgele. Mis on sinu nimi?

Robin – Minu kodukandis kutsutakse mind Kuristiku Volliks.

Šerif – Noh, Volli, tahad sa jõudu katsuda Hubertiga või annad oma vibu ja nooletupe kohe mänguülema kätte.

Robin – Et see kord juba nõnda on, siis olen ma valmis õnne katsuma, kuid tingimusel, et kui mina kaks noolt tollesse märki lasen, siis peab Hubert ühe noole niisugusesse märki laskma, nagu mina soovin.

Šerif – See on õige ja sellega ollakse nõus. Kui sa selle hoopleja võidad, Hubert, siis täidan ma jahisarve hõberahaga.

Hubert – Iga mees teeb, mis ta suudab. Minu vanaisa kandis Hastingsi lahingus head vibu ja ma arvan, et ma tema mälestust ei rüveta. (laseb noole punasesse ringi)

Robin – See oli hea lask, aga sa ei võtnud tuult arvesse, Hubert. Muidu oleksid paremini tabanud. (nool lendab valgele südamikule kaks tolli lähemale kui Huberti nool)

Šerif – Taeva valguse nimel, Hubert, kui sa lased end selle jultunud kelmi poolt ära võita, siis oled sa võllast väärt.

Hubert – Kuigi teie kõrgus laseks mind võlla tõmmata, võib iga mees ometi ainult seda teha, mida ta suudab. Siiski, minu vanaisa kandis head vibu….

Šerif – Kurat võtku sind, sinu vanaisa ja kogu tema suguvõsa! Lase, võrukael, lase nii hästi kui suudad, või sul läheb räbalasti. (Hubert sihib kauem ja laseb täpselt südamikku) Noh, Kuristiku Volli, sellest ei või sa ometi paremini.

Robin – Vähemalt tahan ma tema noolt tabada. (laseb noole pilbasteks)

Šerif – Sa tuline jutt! Oli see vast lask!

Prints – See peab olema saatan ise ja mitte inimene lihast ja luust. Niisugust vibulaskjat pole Inglismaal nähtud sellest ajast peale, kui vibu maale toodi.

Robin – Ma paluksin nüüd teie kõrguselt luba niisugust märki panna, nagu seda kasutatakse põhjapoolsetes maakondades ja tervitatud olgu iga tubli vabatmees, kes katsub seda märki tabada, et meelitada naeratust kena tüdruku huultele, keda ta kõige rohkem armastab. (kargab üle aia ja toob võsast kuue jala pikkuse, täiesti sirge ja mehe pöidlast pisut jämedama pajukepi ning hakkab seda suure rahuga koorima) Mis sellesse laia märklauda puutub, millesse me lasime, siis võiks sama hästi endale märgiks võtta kuningas Arthuri laua, mille ümber mahub kuuskümmend rüütlit. Seitsmeaastane lapski võiks peata noolega selletaolist märki tabada, kuid (lööb oma pajukepi maasse püsti) kuid kes seda oksa kolmesaja jardi pealt tabab, seda nimetan ma vibumeheks, kes on väärt oma vibu ja noolt kandma.

Hubert – Minu vanaisa kandis Hastingsi lahingus head vibu, aga niisugust märki ei lasknud ta kunagi ja ka mina ei tee seda. Kui aga Kuristiku Volli selle oksa lõhki laseb, siis vannun ma talle alla. Inimene teeb, mis ta suudab, aga mina ei hakka ometi märki laskma, mida ma kuidagi ei taba. Sama hästi võiksin lasta pussitera, nisukõrt või päikesekiirt kui valget joont, mida minu silm vaevalt seletab.

Šerif – Arg peni! Kuristik, lase sina, ja kui sa märki tabad, siis ütlen ma, et sina oled esimene, kes seda on teinud. Olgu kuidas on, aga sa ei tohi ainult oma kiitlemisega pääseda.

Robin – Ma teen, mis ma võin, nagu Hubert ütles, ükski ei suuda rohkem. (nool lõikab pajukepi pooleks, millele järgneb rahva võidukisa)

Prints – Need kakskümmend hõbetükki, mis sa ühes jahisarvega ausasti ära oled teeninud, on sinu. Meie anname nende asemel lisaks viiskümmend, kui sina tahaksid meie ihukaitseväes livree ja teenistuse vastu võtta, sest kunagi pole nii tugev käsi vibu painutanud ega nii kindel silm noolt juhtinud.

Robin – Andke andeks, suursugune prints, kuid mina olen tõotanud, et kui ma kunagi teenistusse peaksin astuma, siis ainult teie kuningliku venna Richardi kaaskonda. Need kakskümmend hõbetükki jätan ma Hubertile, kes täna sama hästi vibuga ümber käis kui tema vanaisa Hastingsi lahingus. (nende sõnadega ronib oma endisele paigale lihtrahva hulgas ja jääb kummargil istuma)

Šerif – (tema juurde trügib Gisborn Gay, kes midagi öelda tahab ja serifi õlast puudutab) Mida sina tahad, mees?

Gay – Kui lubate öelda, siis linnuke on puuri lennanud. Robin Hood on turniiril.

Šerif – Kes sa oled?

Gay – Olen Gisborn Gay. Teie maakonna Locksley külas sündinud vabamees. Käesoleval ajal söör Brian de Bois-Guilberti teenistuses.

Šerif – Kuidas võid sa teada, et Robin Hood on turniiril? Minu salakuulajad on saanud kõva käsu igaühte teraselt silmas pidada.

Gay – See mees on kavalam kui teie arvate. Vabandage, auväärt serif, aga ma kiirustan oma isanda juurde. Kohe hakkavad rüütlimängud, kuid ühte tahan öelda: pidage silmas seda talumeest Kuristiku Vollit. Kooritud pajukepi lasmine on Robin Hoodi kuulus trikk.

Šerif – Kui su sõnad tõeks osutuvad, oled sa väärt autasu.

Gay – Mina ei tegutse rahakasu silmas pidades. Olen oma maaisandale alati truu. (lahkub)

Marion – Reetur, alatu reetur ja keelekandja! Ma tunnen seda meest, tema oligi see, kelle süül noor William surma sai.

Šerif – Ma ei taha teada, kuidas see juhtus. Kelle süü läbi? Ma nõuan Nottinghami krahvkonnas seadusekuulekust. See Gay on tubli mees ja Robin Hood peab surema. (kutsub mõned sõdurid kohale ja näitab neile kohad tribüüni külgedel kätte, et need talumeest hoolikalt silmas peaksid)

(Turniiril lõppeb väike vaheaeg ja algab teine osa. Heeroldid hüüavad: “Armastust

daamidele, murdke oma odad ja võidelge südilt, vaprad rüütlid, ilusad silmad

vaatavad teie tegusid!” Väljakutsujate saratseenlik muusika loob atmosfääri

võitlusväljal, siis aga kõlab põhjavärava juurest pasunahüüd ja aeglaselt ratsutab esile

esimene rüütel. Ta puudutab oda tagumise otsaga ühe väljakutsuja kilpi. Telgist väljub

parun Ralph de Vipont, kes esimesel kokkupõrkel suudab sadulasse jääda, aga teisel

prantsatab maha. Veel mõned rüütlid võitlevad, aga rahvas on nördinud, sest keegi ei

taha tõelist lahingut anda. Viimaks ilmub põhjaväravasse tundmatu rüütel ning

puudutab Brian de Bois-Guilberti kilpi oda teravikuga. Kokkupõrge on hirmus ja

rahvas egutab tundmatut rüütlit. Hüüded: “Armastust daamidele! Surm võitlejatele!

Au suuremeelsetele! Kuulsus vapratele!”)

Brian – Kas käisite täna pihil, vend, et oma elu nii julgesti mängu panete?

Tundmatu – Mina olen surmale paremini ette valmistatud kui sina.

Brian – Siis asu võitlusväljal oma kohale ja vaata viimast korda päikest, sest täna öösel magad juba paradiisis.

Tundmatu – Suur tänu viisakuse eest ja tasuks annan sulle nõu värske hobune ja värske oda võtta, sest sa vajad mõlemaid, minu ausõna.

(Kokkupõrkel puruneb templirüütli sadularihm, aga ta on peale kukkumist kohe taas

jalul ja tõmbab mõõga, samuti ka tundmatu rüütel, kuid marssal tormab nende vahele

ja lahutab mehed)

Marssal – Turniiri kord ei luba niisugust kokkupõrget. Varuge kannatust, mu härrad, kolmanda osa tarvis. Tõsta oma visiir, vapper rüütel, ja vasta kuidas on sinu nimi?

Tundmatu – Olen andnud tõotuse mitte enne kiivrit peast võtta, kui oma armastatu silmade ees. Mina olen Päranduseta rüütel. (marssal jääb sellega rahule ja juhatab Päranduseta rüütli kuningliku looži juurde)

Marssal – Teie kõrgeausus, söör Päranduseta rüütel.

Prints – Püha neitsi nimel, see rüütel on päranduseta niihästi oma maaomanduse kui ka viisakuse poolest, kui ta kaetud näoga meie ette tahab ilmuda. Aimate teie, mu lordid, kes see uhke rüütel võiks olla?

Piiskop – Mina ei tea, samuti ei usu ma, et Inglismaal võiks leiduda rüütlit, kes söör Brian de Bois-Guilberti ära võidab.

Reginald – Tasa, mu härrad, milleks see asjatu vaidlus? Võitja ootab alles teie kõrguse lahkust.

Prints – Meie tahtmine on, et ta seni ootaks kuni me leiame kellegi, kes võiks aimata tema nime ja seisust.

Reginald – Vahest on ta mõni neist odameestest, kes kuningas Richardit Palestiinasse saatsid ja kes nüüd ükshaaval maalt koju tulevad.

Piiskop – See võiks ehk olla krahv Salisbury, tema on umbes seda kasvu.

Reginald – Ennemini Thomas Multon, Gilslandi rüütel. Salisbury on tüsedama kondiga.

Eleanor – See võiks kuningas olla, võiks olla Richard Lõvisüda ise!

Prints – Jumal hoidku! (muutub surnukahvatuks) Front-de-Boeuf! Minu vaprad rüütlid ja härrad! Pidage oma lubadusi meeles ja olge mulle ustavad.

Reginald – Siin pole vähimatki hädaohtu karta. Kas te siis tõesti nii vähe oma isa poja hiiglaliikmetega tuttav olete. Küllap teie kõrgus juba märkas, et tal puudub kolm tolli kuningas Richardi pikkusest ja kaks korda niipalju õlgade laiusest. Hobunegi, kelle seljas ta istub, poleks suutnud kuningas Richardit käigul kanda.

Prints – Härra Päranduseta rüütel, kuna see ainuke aunimi on, millega me teie poole võime pöörduda, siis tarvitan ma seda ja teatan teile. Teie olete olnud kõige osavam ja vapram rüütel, seega pälvite teenitult auhinna ja võitja au. Teie kohus kui ka eesõigus on nimetada kaunis leedi meie mängude ilu- ja armukuningannaks. Tõstke oma oda.

(Paneb oda otsa kuldkrooni, millega tundmatu rüütel aeglaselt tribüüni serva mööda

hakkab ratsutama. Tundub, et ta pingutab ennast, sest raudkinnas kukub käest ja rüütel

vajub hetkeks ratsu kaelale. Huvitav on tähele panna iluduste teguviisi sel silmapilgul,

mil rüütel nende eest mööda liigub. Mõni punastab, mõni teeb uhke ja väärika näo,

mõni vahib üksisilmi ettepoole, teeseldes, nagu ei aimakski ta, mis sünnib, mõni

tõmbub tehtud hirmuga tagasi, mõni on surmtõsine, kuid mõni naerab valjusti.

Viimaks peatub rüütel leedi Marioni ees. Laseb oma odaotsa pikkamisi ja kenasti

langeda ning asetab krooni ilusa Marioni jalge ette. Silmapilk hakkavad pasunad

puhuma.)

Marssal – Elagu leedi Marion, valitud seaduslik ilu- ja armukuninganna!

Rahvas – Elagu saksi printsess! Elagu surematu Alfredi sugu!

(Tundmatu rüütel hoiab kätt oma õlaturvise all. On märgata, et ta on haavatud, sest

külge mööda voolab verenire. Kuigi ta püüab vapralt valu taluda, siiski vajub

nõrkushetkel hobuse seljast maha. Kõik vakatavad ja heeroldid jooksevad abi andma.

Nad sõlmivad kiivririhmad lahti. Nähtavale tuleb Gisborn Gay nägu.)

Šerif – Ta ei olegi rüütel! Söör Brian de Bois-Guilberti kannupoiss on turniiril rüütlina esinenud.

Prints – Härrased, see on ju pettus, rüütli seisuse häbistamine. Võtke petis kinni ja pange jalapakkudesse, homme hommikul peab ta ihunuhtlust saama. Jumala eest, ma ei saa aru, miks pidi ta sellist näitemängu mängima?

Eleanor – Südamehääl sunnib meeletusi korda saatma. Pole vist raske aimata, kelle silmis tahtis too õnnetu vaimustusesära näha. Kuid neiule ei paista asjade korraldus meeldivat. See on kord nii, et armuvõrk on nagu kassikangas, mis ikka ja jälle ootamatuid sidemeid seob. Teid see vaevalt huvitab, John.

Prints – Just vastupidi. Teie oleksite jäänudki ootama minu venda Richardit, kes vaevalt kunagi trooni pärib, kui mina teid kuningannaks ei oleks teinud. Ja ma ei ole märganud vähimatki tänulikkust selle eest.

Eleanor – Teid tänada!? Selleks ei saa te mind sundida nagu te mind abielluma sundisite. Ma jään end igavesti süüdistama, et teile järele andsin. Kas oleks te iial oma armastuse nimel võitlusse astunud, nagu too vaeseke? Ka mina olin kord meeletu, siiski jäi väljavalitu taeva tahtel püüdmatusse kaugusesse.

Prints – See poiss oli auhinna peal väljas, kindel mis kindel. (Marion võtab auloožis koha sisse)

Marssal – Tähelepanu, tähelepanu! Algab kolmas osa. Turniiri kord näeb ette sõjariistadena piigid ja mõõgad. Mõõgaga on keelatud torgata, ainult lüüa on luba. Samuti on tavitusel sõjakirves, kuid pistoda on keelatud. Kuna Päranduseta rüütel on haavatud, siis juhib esimest salka parun Ralph de Vipont ja teist salka templirüütel söör Brian de Bois-Guilbert. Olge mehised ja tähelepanelikud!

(Kahe salga kokkupõrkel on kosta raginat. Nii mõnedki pudenevad sadulast.

Ratsarüütlid, kelle odad on metsikus kokkupõrkes enamasti murdunud, võitlevad

nüüd mõõkadega, tehes sõjakisa ja vahetades hoope, nagu oleneks sellest elu ja au.

Bois-Guilberti pooldajad karjuvad: “Templi eest! Templi eest! Vastased karjuvad:

“Desdichado! Desdichado!” Heeroldid hüüavad aegajalt monotoonselt: “Võidelge

edasi, vahvad rüütlid! Mees sureb, aga au jääb! Võidelge edasi, surm on parem kui

kaotus! Võidelge edasi, vahvad rüütlid, sest säravad silmad vaatavad teie tegusid!”

Kiivrituttidest rebitud suled lendlevad lumehelvestena õhus. Kõik, mis sõjas on ilusat

ja meeldivat, on nüüd kadunud, järele on jäänud ainult see, mis hirmu ja kaastunnet

äratab. Ralph de Viponti salgas on üks musta varustusega võitleja, kes istub musta

hobuse seljas. Ta võidab mängleva kergusega need, kes talle kallale tungivad, kuid ise

jääb muretult passiivseks. Rahvas kutsub teda logardiks: “Must Logard!”

Tempilrüütel võitleb mehiselt ja surub Ralph de Viponti nurga poole, sellepärast

hakkavad mõned karjuma: “Vaata sinna, logeleja! Mine oma pealikule appi, Must

Logard!” Rüütel nagu ärkaks unest ja tormab appi hüüdega: “Valge lendmadu! Püha

Jüri rõõmsa Inglismaa eest! Abi on tulekul!”. Ta langetab hiiglasuure sõjakirve

templirüütli pähe, kust see libiseb hobuse peakattele, rabades niihästi ratsaniku kui

hobuse uimaselt maha. Prints John, kes on templirüütli hädaohtlikust seisukorrast

liigutatud, tõstab kepi ja päästab Brian de Bois-Guilberti võidetukstunnistamise

häbist. Pasunad puhuvad võitluse lõppu. Sama märkamatult, kui ta oli ilmunudki,

kaob Must rüütel pealtvaatajate silmist, ratsutades pikaldaselt, hooletult ja ükskõikselt

metsa poole.)

Prints – (peale nõupidamist marssaliga) Kuulutan võitjaks Musta Rüütli.

Marssal – Must rüütel on lahkunud võitlusväljalt.

Prints – Puhuge pasunaid ja kutsuge ta tagasi. Ta ei osanud vist aimatagi meie otsust. (kõik vaatavad metsa poole, aga sealt ei paista kedagi)

Reginald – Valitseja, teil tuleb oma kohust täita ja võitja nimetada. Kui Must rüütel loobub auhinnast ja kuulsusest, siis tuleb paremuselt teine mees võitjaks nimetada. Ei ole kahtlust, et teine mees võitlusväljal oli söör Brian de Bois-Guilbert.

Prints – Teil on õigus. Ja nii olgu.

Marssal – Võitjaks on kuulutatud vapper templirüütel söör Brian de Bois-Guilbert! Tulgu võitja austuses leedi Marioni ette ja paljastagu oma pea, et armu- ja ilukuningannalt vastu võtta kuldloorberitest pärg. (templirüütel kummardub leedi Marioni ees, kes talle pärja pähe paneb ja sellega on suur turniir Nottinghami lähistel läbi, pasunapuhujad puhuvad lõpetust ning rahvas hakkab aegamisi lahkuma)

Prints – Šerif, kas sinu piilurid olid tähelepanelikud ja osavad? Või osutus Robin Hood lisaks ülbusele ka argpüksiks?

Šerif – Teie kõrgeausus, ma kostan teie küsimusele jaatavalt. See tähendab, linnuke on ära tuntud ja rõngastatud. Püha Antoniuse kõige armsama sea nimel, kohe näete kuidas lihunik kuldil karva võtab.

Prints – Ma ei näe kinnitust teie sõnadele. Rahvas lahkub ja pingiread tühjenevad.

Serif – Silmapilk, ja te ei pea enam kahtlema. Mehed, võtke too närukael kinni ja tassige siia. Kohe näete milline sisu peitub süütu koore varjus. (tursked sõjasulased lähenevad raskel sammul kapuutsiga Kuristiku Vollile, kes ikka alles pingil istub, kuigi peaaegu kõik on lahkunud)

Üks – Tõuse üles, mees! (rabab kapuutsist ja tõmbab selle üle pea)

Serif – Ah! (kapuutsi all on õlenukk) Sa sarviline saatan, sina sindrinahk! Olgu neetud see võllaroog, ta on põgenenud ja meid ninapidi vedanud. Siin ta oli ja lasi märki, ma rääkisin temaga, teie andsite talle auhinna, kõik oli korraldatud ja valmis, aga ta pani putket, lasi jalga, tõmbas meid haneks. Võimatu on võimalikuks saanud. Kuidas? Ma ei tea! Jumala eest, ma ei tea! (kuskilt kaugelt lastud nool lendab matsti puuposti, selle küljes on paberilipakas)

Prints – Mingi teade. Loe ette, luuser!

Serif – “Sind õnnitlevad kõigest väest

Sherwoodi vennad truud,

sest jahisarve sinu käest

sai rõõmus Robin Hood.”

(Kaugelt metsast  kandub kõigi kõrvu lustlik jahisarve hüüd.)

KOLMAS VAATUS

ESIMENE PILT

Gurth kohtab tee peal juhuslikult Gisborn Gay´d, kes on riides nagu oleks ta lindprii

metsavend.

Gurth – Kas mu silmad petavad või näen ma und. Vapper rüütel söör Gisborn Gay. Tema kõrgeausus ise, täies tükis ja hiilgusest. Kuid miks peab keegi  keset suve mardisanti jooksma. On siis praegu aeg jõulunaljadeks ja maskipidudeks?

Gay – Ole vait, vana kilk. Narr sa oled ja narrid on su mõtted.

Gurth – Uudishimulik nagu noor harakas, see ma olen.

Gay – Ma lähen minema, olgu neetud siinsed paigad ja rahvas. Peale ebaõnne, äratundmine turniiril, ihunuhtlus ja häbistavad jalapakud, ei ole mul mingit asu neis maakondades.

Gurth – Miks on sul see metsamehe vammus seljas?

Gay – Mina muretsen oma asja eest, nagu sinagi, Gurth, hoolitsed enese eest. Tuleb lõpetada asi, mis kord ette on võetud ja mul on plaan, millest peab tulu tõusma. Tahan naise muretseda Benjamini suguvõsa eeskujul.

Gurth – Benjamini suguvõsa eeskujul? Ma ei mõista sind.

Gay – Herefordi piiskop jutustas kord, kuidas vanal ajal Benjamini suguvõsa mehed ühelt toredalt turniirilt kõik leedid ära röövisid, ilma et nad oleksid küsinud neidude eneste või nende perekondade nõusolekut.

Gurth – Seda lugu ma tean, aga see oli vanasti. Sina mõtled vist imelikul kombel selle loo sündmuste aega ja asjaolusid muuta. Oled sa hull, Gisborn Gay?

Gay – Minu kallimal on suur maavaldus pärida ja kui võit saab täielik, kuulub kõik see kunagi minule.

Gurth – Imeline tark plaan. Kuule, Gisborn, kes on too neitsi?

Gay – Kui sa just teada tahad. Minu nõu on leedi Marion enese omaks teha.

Gurth – Seda ma arvasin ja kartsin. Kurat naerab, kui varas varga tagant varastab.

Gay – Kas peab ta selle kõrgi normanni naiseks saama? Ei, ma ütlen ei. Serif tahab kulda näha ja selle raskust tunda, tema ei hooli tüdrukust. Ainult mina hoolin. Ainuke halb asi on see, et tüdruk hoiab end Robin Hoodi jaoks. Ta käib minu vimmamehega metsas kohtamas. Aga täna öösel, kui tüdruk metsast tagasi tuleb, kargan kuskil varjulises paigas talle kallale ja viin endaga  kaugele reisile.

Gurth – See tüdruk ei ole küünlavahast tehtud, et teda omatahtsi sõrmede vahel muljuda võid.

Robin –  Pole viga, tüdrukud on tüdrukud, olgu siin või sealpool Inglise väina. Üks vaene vana lollpea mu kodukülas Locksleys andis kunagi head nõu. Liiga palju tegeled sa teiste inimeste asjadega, ütles ta. Aga mine oma huvides. Mine otse tüdruku juurde. Tee kõik, et ta sind ei unustaks, ole valvas, räägi temaga ja kui juhus tuleb, siis vinna tüdruk sadulakaarele ja minema. Küll umbsõlmed lõpuks ise sirgeks jooksevad. Mina tahangi nüüd selle hüva nõuande järele teha. Ma viin Marioni mägedesse, metsikute soti klannide juurde. Seal oleme seni varjus kuni vesi selgineb.

Gurth – Sa tahad mägedesse minna. Ära lase oma hullusehoogu saada sama segavaks kui rumalaks.

Gay – Mina lähen nagu truu rüütel oma iluduse naeratust võitma.

Gurth – Nagu truu rüütel. Nagu hull, ütlen mina. Nagu laps, kes jätab tõsise töö, et lendavat karuohakatoppi taga ajada.

Gay – Kes on ülearu ettevaatlik, sel loksub piim ikka maha. Vii rohelise laane vennaskonnale minu poolt terviseid, vana narr, mind nad rohkem ei näe. (lahkuvad)

TEINE PILT

Selge ja rõõmus päev. Suure laanetamme all murul istub trobikond vabatmehi ringis

ümber Will Punakuue ja kuulavad kuidas see pajatab lugu vaprast Carodoc Kidukäest

kuningas Arthuri aegadel.

Robin – See teeb sind ennastki paremaks, kui kuuled lugusid nendest õilsatest meestest, kes elasid nii kaua aega tagasi. Säherdusi jutte kuulates lausub hing: “Ütle lahti oma tühistest ihaldustest ja püüa ka midagi niisugust korda saata.” Mulle tuleb meelde, kuidas meie tublil vanal Swantholdi-taadil oli tavaks ütelda: “See, kes tahab kuud haarata ja seda kätte ei saa, jõuab ikkagi kõrgemale kui see, kes penni pärast poris tuhnib.”

Stutely – Tõepoolest, see on ju ilus mõte, kuid sellegipoolest, aus pealik, üks neist saab penni, aga teine ei saa mitte midagi. Ja ilma pennita peab ta tühja kõhtu kannatama. Needsinatsed lood, ütlen ma, on küll kenad kuulata, aga pahad järele teha.

Robin – Ausõna, alati pead sa igale ülevale, taeva poole sihtivale mõttele jala taha panema. Siiski, sul on terane taip, armas Stutely ja nüüd, kus sa mind tagasi oled toonud maiste asjade juurde, tuleb mulle meelde, et meie raha hakkab kukrus kuivama, sest pikemat aega ei ole piduvõõrad käinud siin arvet tasumas. Nii et sea ennast valmis, armas Stutely, võta kuus meest ning mine Piibe maanteele või kuhugi sinna kanti ja vaata, et sa tood kellegi kaasa, kes meie õhtusöögist osa võtaks. Vahepeal valmistame ette uhke söömaaja, et võõrast, kes ta ka ei oleks, vääriliselt vastu võtta. Kuid ma tahan, et sa Will Punakuue endaga ühes võtaksid, sest tal on tarvis metsaradu tundma õppida.

Stutely – (püsti karates) Ma tänan sind, aus pealik, et sa mind selle ettevõtte jaoks välja valisid. Tõesõna, mu liikmed lähevad juba vedelaks siin laisklemisest. Mis puutub kuuesse mehesse, siis esimene neist olgu Lahke Arthur ja teine Möldri-Nääps, sest nagu sa hästi mäletad, aus pealik, on nad kaikavõitluses kõvad käed.

Robin – Nääpsu eest ja samuti oma õepoja Punakuue eest võin ma vastutada.

Stutely – Mehed, sedapuhku teeme niimoodi, et jaguneme kahte salka. Teie kolmekesi lähete sinnapoole ja meie teiselepoole. Kui juhtub, et üks salk tuleb tühjalt tagasi, siis teisel ikka veab. Nii on kindel on kindel.

(Mehed asuvad teele ja Stutely salk jõuab peagi maantee lähedusse.Varitsus seatakse

tee lähedale tihnikusse sisse, aga kuigi inimesi liigub igasuguseid, õiget rikast ei paista

kuskilt silma. Viimaks hakkab päike taevalael juba madalamale vajuma.)

Stutely – (ronib tihnikust lagedale) Pagan võtku sellist halba õnne. Siin oleme me passinud terve päeva, ja ühtki lindu, keda tasuks lasta, ei ole meie nooleulatusse sattunud. Oleksin ma välja tulnud mõne muu eesmärgiga, siis oleksin kindlasti kohanud tervet tosinat prisket abti, rikast maaisandat või raha all lookas liiakasuvõtjat. Kuid see on ikka nii: hirv ei anna end kunagi nii harvasti silma alla kui siis, mil hall hanesulg on just sõrmede vahel. Ega midagi, poisid, koli kokku ja koju tagasi, ütlen ma. (tahavad minema hakata, aga äkki Stutely peatub ja kuulatab teravalt) Pst! Kuulake, poised. Mulle tundub, et ma kuulsin mingit häält. (on kosta tasast kaebliku nuuksumist)

Will – Seda asja peab uurima. Siin läheduses vaevleb keegi ahastuses.

Stutely – (kahtlevalt) Ma ei tea, meie pealik on alati väga varmas oma sõrme keevasse katlasse pistma, aga mina igatahes leian, et meil ei ole mingit mõtet ennast tülikatesse sekeldustesse mässida. See on mehe hääl, kui ma ei eksi ja mees peab suutma ise oma hädadega toime tulla.

Will – Häbi sulle, Stutely, et sa võid sedasi kõnelda. Jää siia, kui tahad, aga mina lähen ja vaatan, mis seda vaest olevust peaks vaevama.

Stutely – Einoh, mis sa’nd sedaviisi tormad. Kust sa võtad, et ma ei tule? Läki, ütlen ma.

(Jõe kaldal, longus pajuokste all, näevad nad noort poissi kummuli maas, kiharad

sassis, rõivad rääbakil, valju häälega nutmas.)

Stutely – Hei! Kes sa oled, mees, et seal niiviisi lamad ja ilusat rohelist muru soolase veega kuivatad?

(Häält kuuldes kargab noormees jalule, haarab vibu, seab noole nöörile ja on valmis

end kõige kurja vastu kaitsma)

Kolmas – Tõepoolest, ma tean seda poissi väga hästi. Ta on üks rändlaulik, keda ma olen mitmel korral siin ümbruskonnas näinud. Alles paar kuud tagasi, kui ma teda viimati kohtasin, kepsles ta üle mäe nagu aastane hirveke. Siis nägi ta küll tore välja, lill kõrva taga ja kukesulg kübaral, aga nüüd, mulle paistab, on meie kikkal kirevad suled ära kitkutud.

Stutely – (võõra juurde astudes) Häh! Pühi silmad kuivaks, mees. Ma ei salli, kui suur tugev mees nõndamoodi vesistab nagu mõni kümneaastane plika surnud tihase pärast. Pane oma vibu ära, mees. Meil pole su vastu midagi paha mõttes.

Will – (paneb käe poisile õlale) Einoh, sa oled mures, vaene poiss. Ära pane tähele, mis need mehed sulle ütlesid. Nad on küll tahumatud, aga soovivad head. Võib-olla nad ei mõista sinutaolist poissi. Sa peaksid meiega ühes tulema ja ehk leiame kedagi, kes saab sind su raskustes kuidagi aidata.

Stutely – (järsult) Jah, tõesti, tule meiega. Ma ei tahtnud sind solvata ja võin ehk sind aidatagi. Võta oma mänguriist sealt oksa pealt ja läki. (nõnda jõutakse tagasi lagendikule, kus Robin neid juba ootab,  mehed on teinud praksuva lõkke ning selle paistel küpsevad hirve-, faasani- ja kabunapraed)

Robin – (püsti tõustes ja noormehe ette seisma jäädes) Tere õhtust, sõbruke. Kas sina oled siis tulnud täna õhtul koos minuga pidu pidama?

Allan – Oh häda, ma ei tea. Ausõna, ma ei tea. Kas ma mitte und ei näe?

Robin – Ei, kindlasti mitte. Sa oled ärkvel nagu sa varsti veenduda võid, sest sinu jaoks valmistatakse praegu uhket pidusööki. Sina oled täna meie aukülaline.

Allan – Mulle tundub, et ma tean nüüd, kus ma viibin. Kas ei ole sa mitte kuulus Robin Hood?

Robin – Sa tabasid naelapea pihta. Siitkandi rahvas kutsub mind tõesti selle nimega. Kui sa mind juba tunned, siis pead sa ka teadma, et see, kes koos minuga pidutseb, peab pärast tasuma arve. Ma loodan, et sul on ühes pungil kukkur, kena võõras.

Allan – Oh paraku! Ei ole mul kukrut ega raha, välja arvatud poolik kuuepenniline, mille teist poolt kannab mu südamekallike siidpaela otsas oma põues.

Robin – (pöördub järsult Will Stutely poole) Kuule, mis see nüüd olgu, kas see siis ongi meie tänane  külaline, kelle sa tõid, et meie kukrut täita? Mulle tundub, et sa oled toonud turule ainult mingi lahja kuke.

Stutely – Ei, aus pealik, ega ta ei olegi minu külaline. See oli Will Punakuub, kes ta siia tõi. Sellegipoolest, kui sa ehk mäletad tänahommikust kõnelust kuust  ja nõnda edasi, mis olevat hoopis parem kui tolmust üleskorjatud penn, siis tundub mulle, et praegu on paras juhus heategavust harrastada.

Robin – (hoides Allanit enda ees ja tähelepanelikult tema nägu uurides) Noor nägu, lahke nägu, hea nägu. Süütu nagu noorel neitsil ja pealegi veel kõige kenam, mis mu silmad eales näinud, aga kui ma sinu väljanägemise põhjal õigesti võin otsustada, siis vaevab südamevalu ühtviisi nii noort kui vana. Ära kurvasta, noormees. Olen kindel, et sinu asjad ei ole nii pahad, et neid ei saaks enam parandada. Kuidas on sinu nimi?

Allan – Mu nimi on Oru Allan.

Robin – Oru Allan. Oru Allan. Mulle tundub, et see nimi ei ole minu kõrvadele päris tundmatu. Ah jaa, sa oled kindlasti see rändlaulik, kellest ma viimasel ajal kuulnud olen ja kelle hääl pidavat kõiki nii väga võluma. Kas ei tule sa mitte teiseltpoolt jõge, selle jõe kaunist orust.

Allan – Jah, tõesti, sealt ma tulen.

Robin – Kui vana sa oled Allan?

Allan – Ma olen kuueteistkümneaastane.

Robin – Minu meelest oled sa veel liiga noor, et olla muredega koormatud. (pöördub meeste poole) Poisid, tehke eluga ja pange pidulaud hakkama. (pöördub uuesti nooruki poole) Noh, poiss, räägi meile ära, mis mured sul on ja räägi täitsa vabalt. Sõnade vool kergendab alati kurba südant. See on nagu liigsilma avamine, kui veskipaisu taga on juba ülearu palju vett. Tule istu siia minu kõrvale ja kõnele, nagu süda juhatab.

Allan – (alustab vaikselt) Ma rändasin laulikuna läbi maa, peatudes kord lossis, kord härrastemajas, kord talutaredes, kus kunagi. Ükskord jäin halva ilma kätte, tuul tõusis ja vihmapilved katsid ähvardavalt kogu taevalaotuse. Seal nägin madalat taluhoonet, kus elas tubli priitalunik. Peres aga kohtasin kaunist piigat, kelle nimi on Ellen. Ta oli süütu ja kaunis nagu esimene kevadine lumikelluke. Ma mängisin ja laulsin talle ja hakkasin teda armastama. See tare sai mulle põgusast peatuspaigast armsaks kohaks. Ikka püüdsin end Elleni lähedale hoida, jälgisin teda, kui ta taluõues toimetas, kuid olin siiski vist liiga arglik, et teda kõnetada. Viimaks jõeoru nõlval sosistasin talle kõrva oma magusaimad salaunistused ja tundsin kuidas hiirepojukene minu käte vahel sulas, tundsin kuidas tema süda rõõmust värises, ja sealsamas, päikese kuldses valguses, vandusime üksteisele igavest truudust ning poolitasime kuuepennilise. Päevad kulusid omasoodu ja meie armastus püsis värske ja puhtana. Ellenil oli õnne, ta sai šerifi lossis teenijatüdruku koha. Siis aga avastas tüdruku isa, mis käimas on, ja keelas meil kokku saada. Just täna hommikul kuulsin ma ja sain teada, et Ellen peab lõikuskuu alguses abielluma rikka templirüütli söör Brian de Bois-Guilbertiga. Elleni isa meelest on suur asi panna tütar nii suurtsugu mehele, olgugi et vastu tütre tahtmist. Ja tõesti, ega see ime ole, et rüütel minu südamehelbekest endale naiseks ihaldab, sest Ellen on kõige kaunim piiga kogu maailmas.

Robin – Brian de Bois-Guilbertiga? Mis ime küll sundis seda meest oma valikut muutma. See kõverkael on väga liiderlik. Ma ei imesta põmugi, Allan, et su kallike sind armastama hakkas, sest sul on kindlasti hõbemünt keele all just nagu pühal Franciscusel, kes võis oma kõnega taevalinnukesi võluda.

John – (püüab oma hingeliigutust ägedate sõnade taha varjata) Minu viimse hingetõmbe juures, mul on kange tahtmine otsekohe minna ja tollest nurjatust Pua-Kilpäärist tema vilets elunatuke välja vemmeldada. Tohoo pime, ma ütlen, kirevase päralt, kas too normannisetukas mõtleb, et õrnu tütarlapsi saab osta nagu laadalt kanu? Häbi talle, aga pole viga, katsugu ta ainult.

Will – Minu arvates ei ole see tüdrukust sugugi kena, et ta nii kiiresti kellegi käsu peale meelt muudab, eriti kui asi puutub abiellumisse sellise mehega nagu Brian de Bois-Guilbert. Mulle see tema juures ei meeldi, Allan.

Allan – Ei, ei, sa teed talle ülekohut! Ta on õrn ja vagur kui tuikene. Ma tunnen teda paremini kui keegi teine terves maailmas. Ta võib oma isa käsku täita, aga kui ta templirüütli naiseks saab, siis murdub ta süda ja ta sureb.

Robin – (mõtlikult) Ma arvan, et mul on üks plaan, mis võiks siin sobida, Allan. Aga ütle mulle enne, mis sa arvad, poiss, kas sinu armsamal on küllalt meelekindlust lasta end sinuga kirikus laulatada, kuigi te poleks maha kuulutatud, ja siiski leiduks preester, kes tarvilikud toimetused korda ajaks?

Allan – Oh, muidugi on!

Robin – Hästi. Kui tema isa on seesugune mees, nagu ma  arvan ta olevat, siis hoolitsen mina selle eest, et ta annab oma isaõnnistuse teile kahele. Kuid pidage, mulle meenus üks asi, mida me pole arvesse võtnud. Preester! Tõepoolest, need mustakuuemehed ei armasta mind just ülearu, ja kui asi peaks toimuma nii, nagu ma seda antud juhul näha sooviksin, siis näitavad nad ilmtingimata üles kangekaelsust.

John – Pealik, sa unustasid püha Copmanhursti munga. Tema ajaks selle asja joonde, kui teda tarvilikust suunast valgustada, tulgu või paavst needma.

Allan – Mina tunnen teda. Tihti olen oma rännuretkedel tema varjulisse kabelisse sattunud.

John – Niipalju kui ma tean, võib arvata, et vend Vops paneb kenad armastajad rõõmuga paari. Eriti veel, kui pärast seda on oodata tublit sööma- ja joomaaega.

Robin – Anna mulle oma käsi, Allan. Selsamal ajal kahe nädala pärast on Ellen sinu naine.

Stutely – Pidulaud on kaetud, pealik.

(Ootamatult  hakkab metsast lärmi kostma. Seal ilmuvad teise salga mehed. Lahke

Arthur, kellel on seljas munga riietus, mitte mõõdukohane, vaid lühike nii käistest kui

säärtest, tuleb joostes kahe hobuse vahel, ühe seljas paks, teise seljas kõhn munk.

Mölder Nääps ajab koormahobust vankriga, mis on koormatud mitmesuguste

pakkidega.)

Arthur – (hõikab juba kaugelt) Eest ära, head inimesed! Eest ära, siin me tuleme, meie kolm.

Robin – Tervitan teid, vagad vennad. Kes need kolm siis on, mu lustlik sõber?

Arthur – Suur Juss, Kõhn Juss ja paks Juss.

Paks – (oiatab vihast vabiseval häälel) Tead mis, mees. Mul on sinu nurjatust seltskonnast juba villand ja ma ei taha enam, et meie kulul nalja heidetakse. Lase meil rahus oma teed minna.

Arthur – Vaat kus lops! Minu meelest oleme selline kena kamp ja nüüd sa hakkad järsku särtsuma nagu rasv tulisel pannil. Noh, aga te näete, et ma olen vaene mees ja teie olete rikkad. Ma palun, et te annaksite mulle penni või paar, et ma saaksin endale kõrtsis leiba osta.

Paks – Meil ei ole raha, mees. Tule, vend Toomas, läki edasi.

Arthur – (hoiab hobuseid ratsmeist) Kas teil tõesti ei ole sugugi raha ühes?

Paks – Ma ütlen sulle, mees, meil pole raha.

Arthur – Mitte veeringutki?

Kõhn – Mitte punast krossigi.

Arthur – Einoh, niisugust asja ärgu olgu. Jäägu see minul nägemata, et nii vagad mehed nagu teie, lahkute minust pennigi andmata. Tulge mõlemad otsekohe sadulast alla, ja me põlvitame siiasamasse leherisuhunnikusse maha ning palume õnnistatud püha Dunstanit saata meile natuke raha.

Paks – (suure vihaga hambaid kiristades) Mis sa õige mõtled, sa vanakurja käsilane! Kas sina käsid minul, Herefordi piiskopil, hobuse seljast maha ronida ja siia sodi sisse põlvili heita, et paluda mingit närust saksi pühakut!?

Arthur – No tead, mul on kange tahtmine su pea selle eest lõhki lüüa, et sa heast pühast Dunstanist niimoodi räägid.

Robin – (naerdes) Vaata aga, vaata, kuhu kuue alla rammus kimalane peitu on pugenud.

Arthur – Nüüd põlvili, vennad, ja palugem. (tõmbab ropsti mõlemad mungad sadulast ja surub nad põlvili) Oh armuline püha Dunstan! Läkita neile vaestele meestele otsekohe natuke raha, või muidu jääb paks nii kõhnaks nagu kõhn praegu ja kõhnast ei jää üldse midagi järele. Kuid saada neile kummalegi nina peale ainult kümme šillingit, sest muidu lähevad nad uhkust täis. Kõik ülejäänu, mis sa saadad, saada mulle. Noh, (püsti tõustes) vaatame nüüd järele, mis keegi on saanud. (pistab käe oma kaukasse ja toob lagedale ühe šillingi) Ja mis teil on, vennad? (kumbki munk pistab aeglaselt käe oma kaukasse ja tõmbab selle jälle tühjalt välja) Kas teil ei ole midagi? Ei, ma olen kindel, et seal midagi ikka on, mis on ehk jäänud kuhugi õmbluse vahele. Las ma ise vaatan. (õngitseb paksu kaukast nahast kukru) Seda ma arvasingi, et see raha, mis õnnistatud pühak sulle saatis, sattus ühte kõrvalisse kaukasoppi. Ja vaatame nüüd, kas sinugi eest ei ole midagi varjule jäänud, vend Toomas. (õngitseb kõhna kaukast teise kukru) Noh, näed nüüd, ma ju teadsin, et hea pühak saatis ka sulle väikese sandiraha. Teile kummalegi kümme šillingit nina peale, nii nagu me palusime, ülejäänu aga. Robin, püüa! (Robin püüab kukrud kinni)

Robin – Aulik piiskopi-isand, kohe ma laskun sinu juurde, sest ma ihkan sind silmast silma näha palavamalt kui kedagi teist siin armsal Inglismaal. Mis asjaolud siis piiskopi-isandat sellist maskeraadi sundisid mängima?

Piiskop – Segased ajad. Segased ja koletud ajad. Seadusesilm ei ulatu oma pika pilguga igalepoole. Peaksid seda paremini teadma kui mina, sest kas mitte sina pole see kuulus röövel Robin Hood?

Robin – Tõepoolest, see ma olen.

Piiskop – (vihaselt ja valjult) Kuidas sa julged nõnda kohelda nii kõrget kirikumeest, nagu mina olen? Rahumeeles reisisime koos vennaga mööda maanteed, kui teele astus too lindprii ja käskis mul seisma jääda, sa mõtle: minul, Herefordi kõrgel piiskopil. Kuid pane tähele: see mees mitte üksnes ei käskinud mul peatuda, vaid ka ähvardas mind, öeldes, et Robin Hood koorib mu paljaks nagu talvise põõsa. Peale kõige muu sõimas ta mind veel selliste nurjatute nimedega nagu “paks preester”, “rahaõgija”, “liiakasuvõtja” ja jumal teab mis veel, nagu oleksin ma kõigest mingi ringiluusiv kerjus.

Robin – Kas sina, Lahke Arthur, kutsusid kõrgeaulist paksuks preestriks?

Arthur – (alandlikult) Jah.

Robin – Ja rahaõgijaks ja liiakasuvõtjaks.

Arthur – Jah.

Robin – Oh paraku, et see kõik nõndaviisi on, sest ma olen alati leidnud, et Lahke Arthur räägib ainult õigust. (mehed puhkevad naerma) Ei, aulik piiskopi-isand, me oleme karedad sellid, kuid ometi mitte nii halvad, kui sa arvad. Siin ei ole ühtegi meest, kes tahaks juuksekarvagi sinu auväärses peas puudutada. Ma näen, et meie naljad solvavad sind, kuid siin metsikus laanes oleme kõik võrdsed: ei ole meie hulgas piiskoppe, paruneid ega krahve, vaid ainult inimesed ja nii pead sinagi meie eluviisi jagama, kuni sa siin viibid. Aulik piiskopi-isand, meil on siin täna veel teinegi külaline. Ma tahaksin, et sa teda paremini tundma õpiksid, sest mina ja kõik mu mehed püüame teile mõlemale vajalikku au osutada. Kindlasti oled sa kuulnud metsaseadustest mis kehtivad Sherwoodis ja kõikjal kus seadusevastaseid julgeid võib kohata. Meie võtame omamoodi kaitsetolli ja külalised saavad selle eest näha metsameeste meelelahutusi, kuulata lõbusaid laule ja lõpuks kostitame teid rikkaliku söömaajaga. (lükab Oru Allani ette) Vaata, siin on üks noor mees, kelle elukäik ei kannata enam loomupärast sättimist, sest tema pruut tahetakse vastu tüdruku südamesoovi valele mehele naiseks anda. Aga ta on vaene. Sina oled kõige rikkam piiskop tervel Inglismaal. Kas sa ei saaks seda vaest noormeest aidata? (piiskop ei ütle musta ega valget) Tooge koormahobune siia. Kelle käes on asjade nimekiri?

Piiskop – (läbi hammaste) See on minu käes.

Robin – Anna see siia, hea isa. Will Punakuub, sul on samapalju jõudu kui häält. Loe nimekiri kõigile kuuldavalt ette.

Will – Kolm palli siidi Quentin Tarantinole, Ancasteri pudukaupmehele.

Robin – Seda me ei puuduta, sest see Quentin on aus mees, kes on tõusnud omaenese säästlikkuse läbi.

Will – Üks pall sametit Ely maakonna kloostrile.

Robin – Mida teevad preestrid sametiga? Aga olgu peale, kuigi nad seda ei vaja, ma ei võta neilt siiski kõike. Mõõda see kenasti kolme jakku, üks jääb meile, üks kloostrile ja ühe müüme sihtotstarbelisel eesmärgil. (vaatab Allani poole)

Will – Nelikümmend suurt vahaküünalt püha Becketi kabelile.

Robin – Jäägu meist kaugele mõte võtta õnnistatud pühalt Becketilt, mis talle kuulub.

Will – Herefordi piiskopile kuuluv laegas.

Robin – Aulik piiskopi-isand, kas sul on selle laeka võti?

Piiskop – Ei ole.

Robin – Noh, Lahke Arthur, võta mõõk ja murra see laegas lahti, kui suudad. (laegas avaneb) Sina, Will Punakuub, ja sina, Väike John, lugege raha üle. (pöördub piiskopi poole) Aulik piiskopi-isand, ma ei koori sind paljaks nagu talvist põõsast Lahke Arthuri sõnade kohaselt, sest sa võid ühe kolmandiku oma rahast tagasi võtta. Teise kolmandiku sellest võid sa väga hästi loovutada meile sinu enda ja sinu kaaskonna kostitamise eest, sest sa oled väga rikas. Kolmanda  kolmandiku võiks aga kulutada eelpoolnimetatud otstarbeks.

Stutely – Aus pealik, anname kolmanda osa varast Oru Allanile, et ta saaks oma armsama isale pruudiluna tasuda.

Robin – Sa räägid hästi, Will Stutely, ja nõnda peab see sündima.

Piiskop – (kaeblikul häälel) Kas ma võin nüüd oma teed minna, armas mees, sest aeg on hiline.

Robin – Ära nõnda kiirusta, piiskopi-isand. Meil metsas on aega küllaga. Oled oma kukrut tublisti kergendanud ja kolm puhkuse päeva on sinu päralt. Ma tõotan sulle, et sul on siin lõbu laialt, sest nagu ma tean, armastad sa hirvejahti. Heida kõrvale oma tõsimeelsus ja püüa neil kolmel toredal päeval elada lõbusat vabatmehe-elu. Küll sa näed, et sul on kahju siit lahkuda, kui aeg täis saab. (tema juurde astub üks metsast tulnud mees ja sosistab midagi kõrva, Robin viskab pea kuklasse ja jääb mõttesse) Mehed, ma pean aega viitmata kuskil ära käima.  Väike John, sina oled niikaua minu asemel pealik ja hoia piiskopi-isandal silm teraselt peal. Ma lähen kaarnat jahtima, kes süütu tihase puurist ära varastas.

KOLMAS PILT

Keset metsa lagendikul on Marion puu külge kinni seotud. Gisborn korrastab

hobuseriistu ja vaatab mõtlikult tüdrukut.

Gay – Veel tänane öö, homme oleme siit juba kaugel. Ma lasen su sidemed veidi lõdvemaks. (kohendab köidikuid) Kas nii on hea? Seni kuni viibime tuttavates paikades, pead olema kinni köidetud.

Marion – Sinu viis, jõhkralt, jõu ja valega püüda oma tüdruku südant võita, väärib rohkem põlgust kui mina üksi seda jagada jaksan.

Gay – Las aeg kulub, küll sa lepid. Ma ei kõhelnud hetkegi, kui tormasin võimatut püüdma. Saa ometi aru, kui väga ma sinust hoolin! Ma panin sinu nimel oma elu mängu.

Marion – Kui libedad on sinu laused, Gisborn. Hoolid! Sa oled janune, põlvili kaevu ääres ja tahad juua. Kuid tea, et naine on nagu sillerdav jook, mis ühele maitseb  magus, aga teise huulde kuivatab lõhed.

Gay – Võid rääkida, mida tahad.

Marion – Sa vaevad iseennast ja teisi ja täiesti ilma asjata. Mina ja Robin, me oleme teineteisele igavest truudust vandunud.

Gay – (irvitades) Kas jäädki truuks. Ära aja mind naerma, millal on üks naine oma mehele truu olnud? Turniiril läksin ma võitlusse sinu nimi huultel ja võitsin.

Marion – Miks sa kogu aeg korrutad sama asja?

Gay – Ma viin su mõneks ajaks Šotimaale, sealsete metsikute klannide juurde, mägedesse varjule. Sellepärast pead sa mind õppima austama.

Marion – Oo õudust, mida sa räägid! Võta mõistus pähe, Gisborn. Kui sa mind ei taha häbist päästa, miks sa siis ometi endale vabadust keelad.

Gay – (tumedalt) Püha Dunstani nimel! Ma olen asunud teele, see tee võib olla kurveline, kuid ta ei vii tagasi. Sellepärast ole vait ja kuula mu käske. Lähen käin külas, et pika retke jaoks moona varuda. (seob Marionil suu kinni) Et sul ei tuleks vahepeal pähe oma karjumisega olematuid abimehi ligi meelitada. (lahkub)

Marion jääb alguses rahulikult istuma, siis, kui Gay on silmapiirilt kadunud, vaatab

ringi, kas on mingeid võimalusi ennast vabastada. Püüab jalaga ulatuda lähedal oleva

reisipaunani, aga see jääb siiski liiga kaugele. Lõpuks tuleb talle pähe vabaneda suud

takistavast ribast ja see õnnestubki õla abil. Paendub hästi ja hakkab närima

riideräbalaid, millega keha on puu külge seotud. Saabki ühest kohast katki ja vabaneb

nendest. Käed on tugeva köiega kokku seotud, aga Marion ei kaota lootust ja

vingerdab nüüd koti juurde. Põlvitab selle juures, näeb aga et kotti tal kuidagi avada ei

õnnestu, sest käed on seljataha kinni seotud ja teda valdab lootusetus.

Marion – Oo mu jumal, halastaja neitsi Maria! Mitte keegi ei saa mind enam aidata. Keegi ei tea, kus ma olen. (sosinal) Robin. Kas sa kuuled, sa ei kuule, sa ei saagi kuulda. Ei, sa oled kaugel.(hüüab poolvaljusti ja lootusetult) Robin! (korraga jookseb metsast keegi koer tema juurde ja lakub nägu, siis kaob jälle metsa, Marion püüab püsti tõusta ja hüpates metsa põgeneda, aga see ei õnnestu, ta kukub, tõuseb ja kukub jälle, varsti on koer tagasi ja tema järel tuleb Robin Hood)

Robin – (tormab Marioni poole, pikk jahinuga käes, et köidikuid katki lõigata) Püsi rahulikult paigal. Kohe ma päästan su vabaks. Su käed on verele seotud, kurjavaimu hunt, ükskord ma veel närin ta kõri läbi.

Marion – Sa kuulsid, kui ma sind hüüdin. Robin, Robin! (puhkeb üleelatud vägivallast nutma) Minu oma, kallis arm.

Robin – Kõik on hästi, kõik on korras. Hea metsavaim ise juhatas mind sinu juurde. Nagu hagijas metsas otsisin ma sinu jälgi, olin juba lootust kaotamas, aga siis langes päikeselaik sinu kuldsele peapaelale, mis põõsa külge oli takerdunud.

Marion – Sa ikkagi kuulsid, kui ma sind hüüdsin.

Robin – Kuulsin, muidugi kuulsin. Ma viin su natukeseks kõrvale, sest mul on siin üks asi ajada. Igaüks peab saama oma palga, kui palgapäev kätte jõuab.

Marion – Mõtle järele, Robin, see õnnetu on oma kirgede ori. Me peaksime pimedale andestama, sest ta ei näe kuhu astub.

Robin – Ma tean selliseid mehi väga hästi, me oleme temaga koos kasvanud. Ta võib olla vapper ja ustav ja tark, aga ta mõistus on raskepärane, nagu tainas. Venides liikudes järjekindlalt eesmärgi poole, mis on tuumatu ja inetu ja tagajärjetu.

Marion – Ma ei taha verevalamist. Olgu need piisad mu käerandmetel ainsad, mis valatud.

Robin – Miks teed sa selle töö mulle nii raskeks?

Marion – Kui sa halastad, siis sa ka lohutad ja toetad mind.

Robin – Kes võib teada, mida see mees ükskord veel ette võtab? (jääb mõttesse) Maailmas on palju õnnetuid armastajaid ja igaühel neist on oma abinõu. Sinu abinõu on halastus. Olgu, ja ometi.  Nõupidamiseplatsile jäi üks sama õnnetu armastaja pikkisilmi minu tagasitulekut ootama. Liigume, et talle tröösti viia. (hakkavad minema).

NELJAS PILT

Allika kõrval on väikese kabeli varemed. Metsast ratsutab Must rüütel aeglaselt esile.

Märkab ust ja jääb selle tagant kostvat häält kuulama.

Hääl – (kõneleb endaga) Armas poiss, sa oled kõige toredam sell terves maailmas. Ma armastan sind, nagu üks armunu armastab oma kallimat. Oh, sa paned mind häbenema, rääkides minuga nõnda siin üksildases paigas, kus kedagi lähedal ei ole, ja kui sa just tahad, et ma seda ütleksin, siis armastan ka mina sind samavõrd kui sina mind. Einoh, kui nii, siis kas sa ei tahaks võtta üht lonksu head kanaari veini? Alles pärast sind, noormees, alles pärast sind. Noh, palun väga, tee see rüüp oma suuga magusaks. Kui sa mind nii väga sunnid, eks ma siis pea sinu tahtmist täitma, aga sealjuures pakub see mulle ikkagi suuremat mõnu, kui ma joon sinu terviseks. Ja nüüd, armas meheke, on sinu kord. (annab pudeli ühest käest teise kätte) Ma siis joon, mu kullake ja soovin sulle siinjuures kõike sedasama hüva, mis sa mullegi soovisid. (Must rüütel prõmmib odaotsaga vastu kabeli ust)

Munk – (peidab rutuga kõik söödava ja joodava ning vastab siis vagal häälel) Mine edasi, kes sa ka oleksid ja ära sega jumala ja püha Dunstani sulast tema õhtupalves.

Must rüütel – Auväärne isa, mina olen metsa eksinud vaene rändaja ja annan sulle võimaluse külalislahkust ja heldust näidata.

Munk – Armas vend, neitsi Maria ja püha Dunstani tahtmisel olen ma määratud selleks, et ise neid voorusi maitsta, mitte aga pakkuda teistele. Mul ei ole isegi niisugust toidupoolist, mida võiksin koeragagi jagada, ja iga vähegi hellitatud hobune põlgaks minu aset, seepärast mine oma teed ja jumal juhatagu sind.

Must rüütel – Aga kuidas võiksin ma pimedas, niisuguses metsas nagu see siin, teed leida? Palun sind, auväärne isa, kui oled kristlane, siis ava uks ja juhata mulle vähemalt teedki.

Munk – Ja mina palun sind, vend Kristuses, mind mitte enam segada. Sa juba sundisid mind vahele jätma kaks avet ja ühe credo, mida ma pean enne kuu tõusu oma tõotust mööda lugema.

Must rüütel -(karjub) Teed, ainult teed! Juhata mulle siis teedki, kui mul midagi muud pole sinult loota.

Munk – Teed võid sa kergesti leida. Jalgtee viib läbi metsa soo juurde ja sealt pääsed madalale paigale jões, kust praegu läbi saab, sest vihmade aeg on otsas. Oled sa jõest läbi jõudnud, liigu pahemat kätt edasi ja ole ettevaatlik, sest kallas on pisut järsk ja jalgtee olevat, nagu ma kuulnud olen, mitmes paigas sisse langenud. Nõnda mine otseteed edasi….

Must rüütel – Sisselangenud jalgtee, järsk kallas, madal koht ja soo! Söör eremiit, kui sa ka kõige püham oleksid nende seas, kes kunagi palveid lugenud, ometi ei suudaks sa mind sundida pimedas niisugust teed käima. Mina ütlen sulle, et sinul, kes sa ümbruse heldusest elad, pole mingit õigust teekäijatele peavarju keelata, kui nad hädas on. Sellepärast ava uks või, püha risti nimel, ma löön selle sisse.

Munk – Kulla teekäija, ära ole nii häbematu. Kui sa sunnid mind enese kaitseks ilmalikke sõjariistu tarvitama, siis seda halvem sinule. (samal silmapilgul muutub seni summutatud urisemine valjuks ja vihaseks haukumiseks)

(Munga vaenulikest ettevalmistustest pahandatuna lööb rüütel jalaga nii pööraselt

vastu ust, et piidad ja hinged tudisevad.)

Munk – (kes ei taha oma ust teist korda niisuguse hoobi hooleks jätta, hüüab valjusti) Kannatust, kannatust, jäta oma ramm teiseks korraks, armas teekäija, ma teen ukse silmapilk lahti, kuigi sa sellest vähe rõõmu maitsed. Vait, Ponks! Pikali Kihva!

Must rüütel – (astub nüüd uksest sisse ja vaatab ringi) Teie mungakambri vaesus, hea isa, paistab teid küllaltki kindlustavat igasuguste kurjategijate vastu, kui mitte arvesse võtta neid kaht ustavat koera, kes minu arvates on küllalt tugevad, et põtra maha rabada.

Munk – Hea metsavalvur andis mulle loa neid loomi pidada oma mungakambri kaitseks, kuni ajad muutuvad. (mõlemad võtavad vaikides istet ja vaatavad suure tõsidusega teineteist)

Must rüütel – Vaga munk, luba, et ma korra sinu püha vaikimist segan. Ma paluksin kolme asja sinu pühaduselt teada, esiteks: kuhu ma panen oma hobuse? Teiseks: mida ma võiksin õhtusöögiks saada? Kolmandaks: kuhu ma ööseks magama heidan?

Munk – Vastan sulle liigutustega, sest minu põhimõtete vastu käib sõnu tarvitada, kui märgid võivad nende aset täita. (näitab järgemööda kahte onninurka) Sinu tall on seal, sinu ase seal ja sinu õhtusöök on siin. (võtab koldepealselt taldrikuga kamalutäie herneid ja asetab lauale)

(Rüütel vaatab õlgu kehitades, kuidas munk eeskuju andes pistab suurde ning tervete

hammastega varustatud suhu kolm-neli herneiva, mis tundub väga vilets jahvatis

niisugusele veskile.)

Munk – (tõstes lauale kannutäie kõige puhtamat allikavett) See on püha Dunstani allikast. Samast, kus see vaga mees kahe päikesetõusu vahel viissada taanlast ja britlast ära ristis – õnnistatud olgu tema nimi.

Must rüütel – Mulle näib, auväärt isa, et see natuke toitu ühes vedela joogiga, on sind imelikul kombel kosutanud. Välimuse järgi otsustades oled sa nagu loodud maadluses oinast, kepivõitluses sõrmust või mõõgavehklemises kilpi võitma.

Munk – Oi, isand rüütel, teie arusaamised on ihulikud nagu kõikidel ilmalikkudel võhikutel. Püha Dunstan on võtnud mu kasinat ihutoidust õnnistada, sellepärast kiidetud olgu tema nimi.

Must rüütel – Vaga isa, ehk tohiks patune ja uudishimulik inimene küsida, kuidas on su nimi?

Munk – Sina võid hüüda mind Copmanhursti mungaks, sest nõnda nimetatakse mind siin ümbruskonnas. Tõsi, nad lisavad sellele juurde veel sõna “püha”, kuid ma ei pea end selle austuse vääriliseks. Ja nüüd, vapper rüütel, on minu kord paluda teada oma auväärt külalise nime.

Must rüütel – Tõepoolest, püha Copmanhursti munk, inimesed nimetavad mind siinses ümbruskonnas Mustaks rüütliks. Mõned lisavad selle juurde veel sõna “logard”, kuid selle tiitli kandmiseks pole mul küll suuremat lusti.

Munk – (naerab suure suuga) Ma näen, söör Logard, et sa oled tark ja kaval mees. Pealegi näen ma, et minu mungakehakinnitus sulle ei meeldi, sest sa oled kindlasti paremaga harjunud kuningakodades, sõjaleerides ja toredates linnades. Nüüd tuleb mulle meelde, söör Logard, et kui metsavalvur lahkus, jättis ta mulle pisut toitu, mis minu oma tarvitamiseks ei kõlba ja mis mul sellepärast tähtsamate mõtete seas meelest unus.

Must rüütel – Ma oleksin võinud kohe selle peale vanduda, et metsavalvur seda tegi. Teie metsaülem on mõnus mees. Laskem siis sedamaid metsavalvuri lahkusele pilku heita. (munk läheb onni kaugemasse otsa ja avab seal väga osavasti varjatud ukse ning toob ukse tagant pimedast urkast välja haruldaselt suure tinavaagna ühes suure pasteediga.)

Must rüütel – (oma pistoda lõikeriistana kasutades asub kohe toidu kallale) Millal käis tubli metsaülem viimati siin?

Munk – Umbes kaks kuud tagasi.

Must rüütel – Issanda jumala nimel, sinu kodus on kõik täis imet, oo püha munk! Oleksin valmis vanduma, et rasvane sikk, kellest see roog on valmistatud, veel sel nädalal oma jalgel jooksis. (munga nägu venib  ikka pikemaks nähes kuidas toidu hulk külalise pööraste lõigete tagajärjel jõudsalt väheneb) Mina olin Palestiinas, auline munk, ja mulle tuleb meelde: seal on viisiks, et kostitaja peab ise oma toidu kõlblikkust kaasasöömisega tõendama. Olen kaugel sellest, et niisugust püha meest mingis halvas asjas kahtlustada, kuid ometi oleksin sulle väga tänulik, kui sa sellest hommikumaa kombest kinni peaksid.

Munk – Et sinu asjatuid kartusi kaotada, söör rüütel, tahan ma oma tõotusest korraks vaba olla. (nõnda on viisakusejää nende vahel murtud ja munk asus isukalt toidu kallale)

Must rüütel – Püha munk, mina oleksin valmis oma hobuse ühe naela vastu kihlveoks välja panema, et sama hea metsnik, kellele me võlgneme tänu selle hea kõhutäie eest, sulle ka vaadi õlut, ankru veini või midagi muud selletaolist jättis. Selle peale mõtlemiseks oled sina muidugi liiga vaga munk, aga mina arvan, et kui sa veelkord oma urka läbi otsid, siis leiad minu oletuse õige olevat.

Munk – (toob irvitades salaukse tagant nähtavale nahkpudeli ja valab karikad täis) Teie terviseks, söör Logard!

Must rüütel – Joon terviseks! (kui esimene karikatäis on joodud) Püha munk, mina ei jõua küllalt imestada, et mees, kellel on niisugused lihased ja sooned nagu teil, võis tulla mõtte peale ennast siia urkasse maha matta. Minu arvates kõlbad sa ennemini mõne lossi või kindluse kaitsjaks, kus saab süüa rasvast ja juua vägevat jooki. Ja lõppude lõpuks, kui mina oleksin sinu asemel, siis leiaksin kindlasti meelelahutust ja toitu kuninga jahiloomade seast. Siin metsas elab nii mõnigi hea kitsekari ja ühtki sikku ei leitaks vajaka olevat, kui see läheb püha Dunstani kaplani tarvis.

Munk – Söör Logard rüütel, need on ohtlikud sõnad ja ma palun need jätta. Mina olen kuninga ja seaduste ees truu eremiit, sest kui ma oma lääniisanda jahiloomi puutuksin, satuksin ma tingimata vangi ja minu rüü ei päästaks mind võllast.

Must rüütel – Siiski. Sinu asemel läheksin ma palvete lugemise vahel, kuuvalgel ööl, kui metsavahid puhkavad soojal asemel, ja laseksin noole metsalagendikul sööva loomakarja sekka. Tunnista, püha munk, kas sa tõesti kunagi niisugust ajaviidet pole nautinud?

Munk – Sõber logard, täida oma karikas ja ole tervitatud ning palun ära sunni mind oma tüütute pärimistega näitama, et sa oleksid vaevalt väevõimuga peavarju saanud, kui ma tõsiselt oleksin sulle vastu pannud. Usu mind, parem on jumala saadetud head maitsta, kui pealetükkivalt ja uudishimulikult usutleda, kuidas see hea on saadud.

Must rüütel – Tõepoolest, sa teed mu aina uudishimulikumaks! Sa oled kõige salapärasem eremiit, keda ma kunagi olen kohanud. Mis sinu ähvardustesse puutub, siis tea, püha isa, et sa räägid mehega, kelle elu ülesandeks on hädaohte otsida, ükskõik kus ta neid leida võiks.

Munk – Mina joon sinu terviseks, austades väga sinu vaprust, kuid olles mitte just kõige paremas arvamises sinu oskuse üle suud pidada. Kui sa aga tahaksid minuga ühesugused sõjariistad valida, siis saaksid minult kõik oma patud nii põhjalikult andeks, et sa terve aasta jooksul enam ühtegi pattu uudishimuga liialdamises ei teeks.

Must rüütel – Joon terviseks, drink hael, püha Copmanhursti munk! Minu sooviks oleks sõjariista nimepidi kuulda.

Munk – Pole olemas midagi, alates Delila kääridest ning lõpetades Koljati hiiglamõõgaga, millega mina sulle vastaseks ei kõlbaks, aga kui ma peaksin valima, mis ütleksid sa siis, hea sõber, selle mänguasja kohta? (avab teise salaukse ja toob nähtavale paari laiu mõõku ühes kilpidega)

Must rüütel – Annan oma sõna, vend munk, et ma enam haavavaid küsimusi ei esita. Selle seinakapi sisemus on küllaldaseks vastuseks kõigile minu pärimistele, aga ma näen seal ühte sõjariista, millel ma palju meelsamini oma osavust katsuksin kui mõõga ja kilbiga. (läheb võtab kapist kandle)

Munk – Paistab, söör rüütel, et sa oma logardi nime vist ei vääri. On sul mõni laul tagavaraks, siis oled sa alati Copmanhurstis metslinnu pasteediga tervitatud. Tule, täida karikas, sest kandle hääldeseadmine võtab pisut aega ja miski ei terita nii hästi kõrva ja häält kui karikas veini.

Must rüütel – Ma arvan, püha isa, et mänguriistal puudub üks keel ja teistele on pisut liiga tehtud.

Munk – Nii, või sina märkad seda? See näitab, et oled meister. Viin ja sööming, kõik on viina ja söömingu süü. Ma ütlesin küll Allanile, et ta kandlele liiga teeb, kui hakkab pärast seitsmendat karikat tema peal mängima, kuid tema ei võtnud mind kuulda. Sõber, mina joon sinu kunsti terviseks.

Must rüütel – Ja millist laulu soovid sina kuulda?

Munk – Laula ballaadi. Mina olen läbi ja läbi inglane ning läbi ja läbi inglane oli ka minu kaitsja püha Dunstan. Läbi ja läbi inglise keeli tuleb siin kambrikeses laulda.

Must rüütel – Siis tahan ballaadiga õnne katsuda, mille on loonud keegi saksi laulumees, keda ma pühal maal tundsin.  “Ristisõitja kojutulek”

Au, kuulsus käib me rüütli eel,

ta Palestiinast koduteel.

Mees raskes tapluses on käinud

ja rist ta mantlil päevi näinud.

On möödas sõjaretked karmid,

vaid kilbil ilutsevad armid.

Noor rüütel lossi akna all

nüüd laulab laulu kallimal:

“Oo arm, vaid sinu tuksuv rind

võis vägiteele viia mind.

Oo arm, ma oma kuulsuse

nüüd kingin ainult sinule!

Ma harjund lõunas soojaga,

seepärast päikseloojaga,

ma tunnen kaste jahedust

ja otsin sinu kambri ust.

Ja iga heerold, iga laul

vaid sulle kuulutagu au.

See leedi kuningannaks saab

ja kuulsaks üle terve maa,

sest tema kauniduse eest

läks sõtta kõige vapram mees.

Nii võitles vapper sõjamees,

tal leedi lokid silme ees –

ja häda saratseenile,

kes sattus rüütli mõõgale.”

Munk – Ma arvan, et mu saksi suguvennad on küllalt kaua normannide keskel elanud, et neilt nende kurvameelseid laule õppida. Milleks pidi aus rüütel kodukoldelt lahkuma? Kas ta tõesti lootis koju jõudes, et daam ei ripu võistleja kaenlas? Sellest hoolimata, söör rüütel, joon ma selle karika sinu ja kõigi truude armastajate terviseks, kuigi ma kardan, et sina ei kuulu nende sekka. (nende sõnadega võtab kandle ja algab rõõmsat laulu) “Paljasjalgne munk”

Kui aasta või paar, sõber, aega sa saad,

et rännata läbi kõik maailma maad,

siis õnne vaid seal võid leida sa eest,

kus kohtad head munka, head paljasjalg-meest.

Kui leedi auks aadlimees taplusse läeb

ja surmava haavaga siruli jääb,

siis pihin meest ruttu, sest daam ootab mind:

ma lohutan teda. Mis ihkaks veel rind?

Munk igal pool, kuhu ta sammu ka seab,

head-paremat alati omaks seal peab.

Ja kõiki, mis pühamees iganes vajab,

ta võtab ja kodus on igaski majas.

Hea peredaam mungale õlutki toob,

et uinaku alla too tublisti jooks.

Ja peremees voodistki ilma siis jääb,

sest munk sinna magusalt puhkama läeb.

Sind tervitan, paljasjalg-vaimulik mees,

sind, kiriku võim, kartus kuradi ees!

Jah, okkata roose võib noppi vaid see,

kes mungana elab ja käib oma teed.

Must rüütel – Tõepoolest, sa laulad hästi. Tore ilmalik ajaviide.

Munk – Ilmalik? Ma naeran selle süüdistuse üle. Oma kohuseid kabeli ees täidan ma tões ja vaimus. Iga päev kaks messi, hommikupalve ja õhtupalve, lõunal, hilisõhtul ja öösel aved, credod, paterid…

Must rüütel – Välja arvatud kuuvalged ööd, kui pead vahti, lased vibu ja palvetada pole mahti.

Munk – Väljaarvatav välja arvatud. Nagu meie vana abt ütlema õpetas, kui häbematud ilmalikud võhikud peaksid pärima, kas ma kõigist meie ordukommetest kinni pean.

Must rüütel – Salapärane munk, mina olen kuulnud palju teateid ja lustakaid lugusid kellestki vaprast  metsavennast, keda Robin Hoodiks kutsutakse. Kindlasti tead ka sina teda. Mul oleks huvi temaga kokkusaada, sest ma olen kuulnud, et ta siinsetes paikkondades nagu õiglane kuningas valitseb. On see tõsi, et too kartmatu lindprii suure hulga seadusevastaseid julgeid ühe mütsi alla on koondanud?

Munk – Tõepoolest, olgu kõigevägevam talle armuline, kui tervel Inglismaal valitseb segadus ja meeleheide, siis meie metsades võib tunda end julgelt nagu kuningas Richardi ajal.

Must rüütel – Minu mõõgapideme juures, ma pean selle asja käsile võtma ja tolle vahva mehe üles otsima. Ehk oskad sina anda mulle viiteid, kuidas teda kohata. Ma annaksin heal meelel sada naela, kui saaksin näha, mis elu ta Sherwoodi laanes elab.

Munk – Sellist soovi, tubli rüütel, ei ole kuigi raske täita. Kui sa oled valmis loovutama sada naela, võin ma korraldada mitte üksnes kohtumise tolle mehega, vaid ka pidusöögi tema juures Sherwoodis.

Must rüütel – See oleks mulle igati meele järele, aga kuidas mõtled sa mind Robin Hoodiga kokku viia?

Munk – Aga nõnda. Sa tuled koos minuga ja paned selga musta mungarüü, mille alla pistad kukru saja naelaga. Homme hommikul asume teele Nottinghami linna poole ja kui ma väga ei eksi, siis sööme Robini juures lõunat veel enne kui päev õhtusse jõuab.

Must rüütel – Mulle meeldib su plaan ja homme proovime järele, kas ta ka midagi väärt mees on. Olen ma õigesti kuulnud, nagu mulle on räägitud, et see Robin Hood ei ole tollest ajast peale, kui ta lindpriiks kuulutati, tilkagi kellegi verd valanud?

Munk – Tema kaitseb ennast ja oma kodakondseid kõigi võimalike vahenditega, aga ülekohtust verd ei ole tema kätel küll piiskagi, selles võib söör logard kindel olla. Kui me nüüd oleme kaunikesti rõõmsa plaani välja haudunud, siis võtku mu sõber veel viimane karikas. Mina aga toimetan ära need tinapudelid, mille sisemus mu peas möllab. Drink hael, homme tõotab tore päev tulla!

VIIES PILT

Munk ja mungaks riietatud Must rüütel on teel Robin Hoodi juurde.

Munk – Püha Martini nimel, ma tahaksin, et mul oleks tähtsate asjade meelespidamiseks parem pea. Siin me nüüd oleme: asusime nõnda teele, et ei võtnud tilkagi joodavat kaasa. Praegu annaksin ma viiskümmend naela selle eest, et oma janu kustutada. (vaevalt on seda öelnud, kui metsast astub välja Väike John)

Väike John – Tõepoolest, vaga vend, (võtab Musta rüütli ratsu valjastest kinni) ei oleks sugugi kristlik nii väärt pakkumisele vastamata jätta. Meie peame siin lähedal kõrtsi ja viiekümne naela eest anname sulle mitte üksnes tubli sõõmu veini, vaid lisaks kõige vägevama pidusöögi, mis iganes sinu suulage kõditanud on. (paneb näpud suhu ja laseb kuuldavale läbilõikava vile, sedamaid kargavad tihnikust välja mõned tursked metsamehed)

Must rüütel – No mis see nüüd olgu, mees? Kas sul pole vähimatki lugupidamist meiesuguste pühade meeste vastu?

Väike John – Mitte raasugi, sest vaadake, teiesuguste rikaste munkade kogu pühaduse võiks poetada sõrmkübarasse ja tubli õmbleja ei tunneks seal midagi ees olevat.

Munk – Häbene ometi, Väike John! Kas sa mind siis ära ei tunne? (kergitab kapuutsi)

Väike John – Oh sa mu meie! Püha Copmanhursti munk, vend Vops, no miks ma sind ära ei tunne, vagaduse üllas eeskuju. Terekest teile. Kuhu sa teel oled ja kes on see vend sul kaasas?

Munk – Meie oleme teel Robin Hoodi juurde. Minu kaaslasel on mingi asi temaga ajada.

Väike John – Pealik rõõmustab kindlasti kui sind näeb. Õigupoolest oli just temal plaan sinu kabelit külastada, kuid nagu ütleb vanasõna: “Kus häda suur ja karvane, seal abi kiire ja siidine.” (pöördub Musta rüüli poole) Kas ei tahaks sa oma peakotti korraks tagasi lükata, sest ma vaataksin hea meelega sulle näkku?

Must rüütel – Ei, ma ei tohi oma peakotti tagasi lükata, sest ma olen tõotanud, et keegi ei näe mu nägu enne Robin Hoodi.

Väike John – Varja ennast siis rahumeelega ja jäägu minust kaugele mõte sundida kedagi tema tõotust murdma. Aga ma ei kahtle, et sul on kaasas kõhukas kukkur, mille eest meie kõrtsis oma arvet tasuda. Näita oma kukrut, auväärne vend, või muidu pean ma sind viimati veel paljaks koorima, et seda ise üles otsida.

Must rüütel – Ära tarvita vägivalda. Siin on mu kukkur, aga ära söenda oma kätt meie isiku külge panna.

Väike John – Ohoo, millised uhked sõnad. Oled sa Inglismaa kuningas, et minuga sedaviisi räägid? Viiskümmend naela, nii nagu sa ise kauba hinna taeva poole hüüdsid, ülejäänu saad tagasi. (hõikab oma mehi ja varsti jõutakse suure tamme juurde) Robin, võta külalised vastu!

Robin – Ennäe imet, vend Vops koos kaaslasega. Mul on hea meel nii vagade külaliste üle. Õigupoolest on mul üks oluline jutt sinuga ajada, püha  Copmanhursti munk, aga jäägu see homme hommikuks, sest hommikused jutud kannavad head vilja.

Must rüütel – Minu hingeõnnistuse nimel, sinu ümber on tõesti kenakene hulk noori mehi, vapper Robin Hood. Ma arvan, et isegi kuningas Richard tunneks rõõmu sellise ihukaitse üle.

Robin – Need siin pole sugugi veel kõik, sest kuuskümmend meest on Will Stutely’ga mujal asju ajamas. Mis aga puutub kuningas Richardisse, siis ütlen ma sulle, vend, et meie hulgas pole ühtki meest, kes ei oleks valmis tema eest oma verd valama, nagu oleks see paljas vesi. Teie, vaimulikud, ei mõista meie kuningat õigesti hinnata, aga meie, vabatmehed, armastame teda truusüdamlikult kõigi tema vaprate tegude pärast, mis sarnanevad nii väga meie endi tegudele. Nääps, too õlut ja veini, neil auväärsetel meestel on kindlasti janu ja kuna nad on rikkalikult maksnud, siis peavad nad saama ka parimat mis meil on. (võetakse karikad)

Must rüütel – Ma olen kuulnud, et sul olevat suurepärased laskurid. Kas sa ei tahaks meile natukene seda kunsti näidata?

Robin – Suurima rõõmuga. Me näitame oma külalistele alati hea meelega kõiki oma oskusi. Nagu ütleb vana hea Swantholdi taat: “Sellel peab küll kivist süda olema, kes puurilinnukestele kõige paremat ei paku.”

Väike John – (ütleb mungale kavalalt, nii et Robin vist ei kuule) Kuulsid mis meie pealik ütles? Kui tal iganes mõni armetu mõtteterakene pähe turgatab, ajab ta selle otsekohe tolle vana hea Swantholdi-taadi kaela, jumal ise teab, kes see sihuke on, nii et too vaene mehike peab ringi käima, kõik meie pealiku arupudemed ja nipped-näpped turjal. (vahepeal on lilledest ja okstest vanik üles tõmmatud)

Robin – Noh, poisid, see on kena märklaud. Igaüks teist laseb selle pihta kolm noolt ja kui keegi kas või ühe noole mööda laseb, saab ta Will Punakuue käest kõrvakiilu.

Munk – Kuule aga. Sa annetad oma vägeva nõo kõrvakiile, nagu oleksid need mõne matsaka piiga patsutused. Võib olla tahan ka mina proovida.

Robin – Kulla vend Vops, mina arvan, et sul on kõrvad sama kõvasti pea küljes kinni kui paavstil endal. Tehke algust, mu vaprad poisid. (mehed hakkavad oma täpsust näitama ja esimene, kes ühe noolega eksib on Lahke Arthur)

Will – (õrnal ja mahedal häälel) Tule aga siia, mees. Ma olen sulle midagi võlgu ja see tuleb jalamaid ära õiendada. (Lahke Arthur saab, plauh, kõrvakiilu ja lendab meeste naeru saatel jalad ees rohu sisse)

Must rüütel – (endamisi) Kõigi pühakute juures, ma annaksin tuhat naela, et see mees oleks minu kaardiväes. (nüüd võtab Robin ise vibu, kuid oh häda, nool lendab tolli jagu vanikust mööda)

Robin – Pagan võtku! Sellel noolel oli halb sulg, ma tundsin seda just siis, kui ta mu sõrme vahelt lendu läks. Andke mulle üks korralik nool ja ma ajan sellega kepi lõhki.

Will – Ei, armas pealik, sul olid olemas kõik võimalused, aga sa lasid ikkagi märgist mööda. Ma olen valmis vanduma, et see nool oli niisama hea kui iga teinegi, mis siin täna lendu lastud. Tule aga siia, ma olen sulle midagi võlgu ja tahaksin selle kohe ära tasuda.

Munk – Mine aga mine, vapper Robin. Ja minu õnnistus olgu sinuga. Sa jagasid nii lahkesti neid Will Punakuue patsutusi, et oleks kahju, kui sa oma osast ilma jääksid.

Robin – Niisugust asja ei või olla. Mina olen siin kuningas ja ükski alam ei tohi kuninga vastu kätt tõsta. (mõtleb järele) Aga, siiski. Kui isegi kuningas Richard  võib end ilma häbenemata püha paavsti tahte alla heita ja temalt patukahetsuse korras karistuse vastu võtta, siis alistun ma sellele vagale mungale, keda ma ei tunne ja võtan oma kõrvakiilu tema käest vastu. (pöördub Musta rüütli poole) Ma palun sind, vend, kas sa ei toimetaks minu karistamist oma püha käega?

Must rüütel – Suurima rõõmuga. Noh, poisid, tehke talle muru peal ruumi.

Robin – Kui sa mind uperkuuti lööd, annan ma sulle su viiskümmend naela lahkesti tagasi, aga arvesta sellega, vend, et kui sa mind murule pikali ei siruta, võtan ma sinult su kelkimise pärast viimase kui veeringu ära.

Must rüütel – Olgu nii. Olen nõus proovima. (käärib käise ülesse ja Robin jääb pungis silmi vägevat käsivart vahtima, siis aga ajab jalad harki, et muigel sui hoopi oodata, kuid hoop niidab ta jalust)

Robin – (püsti tõustes, kätt iga natukese aja tagant ettevaatlikult kõrva juurde tõstes ja seda õrnalt sõrmeotstega puudutades) Will Punakuub, loe sellele sellile tema viiskümmend naela pihu peale. Ma ei taha teda ega tema raha nähagi. Susi teda söögu koos tema kõrvakiiludega! Oleksin pidanud oma osa ikka sinu käest vastu võtma, sest nüüd kardan ma, et olen igaveseks kõrvakuulmisest ilma jäänud. (teeb naljakaid grimasse)

Must rüütel – Ole tänatud, mees ja kui sa iganes veel teist sellist lopsu peaksid soovima, siis tule aga minu juurde ja ma anna selle sulle täiesti tasuta.

Robin – Pagana pihta, see meeldiv tutvus läks mulle maksma kõrvakuulmise ja veel viiskümmend naela pealekauba. (kostab piilurite hoiatusvile ja metsast ilmub lagedale Gurth, kes tuleb Robini juurde)

Gurth – Robin Hood, üllas röövel, ma näen et sul on täna külalised, aga võta mind viivuks kuulata. Parun Ralph de Vipont on prints Johni vastu mässu tõstnud ja nüüd liiguvad tema sõjaväed Lincolni linna vastu, et see tormijooksuga valutada. Tema tee peale jääb Locksley külake ja sealsed elanikud palusid mul sinu käest abi paluda, et sa oma meestega tuleksid ja korda peaksid, sest on teada, et vägede liikumisel ei säästeta ei hunte ega lambaid.

Robin – Ole sa tänatud, tubli narr. Minu piilurid tõid hommikul samasuguse teate ja ma võin kinnitada, et ohtu ei ole karta. Võtab paar päeva aega, enne kui nad minu sünnikülani jõuavad. Ma jälgin väehulkade igat sammu suure hoolega.

Must rüütel – (lükkab oma peakoti hooga tagasi ja küsib kõuehäälel) Mida see peab tähendama? Pealetung on alanud ilma minu korralduseta.

Robin – Ahaa, nüüd tunnen ma teid ära, söör rüütel. Teie olite see, kes otsustas inglaste võidu välismaalaste üle Nottinghami turniiril.

Must rüütel – Ja mis sellest järgneb, kui teie õieti aimate, tubli vabamees?

Robin – Siis peaksite minu arvates olema sama hea inglane kui rüütelgi.

Must rüütel – (kõlava häälega rõhukalt) Te ei või kedagi leida, kellele Inglismaa ja iga tõsise inglase elu oleks kallim kui minule.

Robin – Kuidas on teie nimi, söör rüütel?

Must rüütel – Mina olen Inglismaa Richard.

Robin – Richard Lõvisüda! (kõik langevad põlvili)

Richard – Tõuske üles, mu sõbrad, sest oleks kahju, kui lõbus päev lõppeks sellisel moel, et see rikuks kõik temast saadud rõõmud. Ja sina, tubli Locksley…

Robin – Ärge nimetage mind Locksleyks, mu isand, vaid hüüdke mind nimega, mille kõla on, ma kardan, liiga kaugele kostnud, et ta poleks teie kuninglikesse kõrvadesse ulatunud.  Juba ammu olen ma Sherwoodi Robin Hood.

Richard – Röövlite kuningas ja tublide poiste vürst, kes poleks sinu nime kuulnud. Kuid ole kindel, vapper Robin Hood, mitte ainsatki sinu tegu, mida sa minu äraolekul segaste aegade tõttu oled teinud, ei tohi karistusega mälestada.

Gurth – Vanasõnal on õigus: “Kui kass on majast läinud, eks hiir siis sahvris käi.”

Richard – Gurth, oled see sina? Nii kaua pole sinu häält kuulnud. Ma arvasin juba, et sa oled peitu pugenud.

Gurth – Mina peitu pugenud! Millal olete näinud, et narrus oleks vapruse maha jätnud?

Richard – Ma tean, et sa oled mulle alati truu olnud, terava keelega narr. Võta maha võru oma kaelast, sest minu tahtel ei ole sa nüüdsest peale enam ori. Sa tuled koos minuga Londonisse ja sinust saab minu isiklik kojanarr.

Munk – (on põlvili ja palvetab alandlikul häälel) Confiteor! Confiteor! Pihin ja tunnistan.

Richard – (tema poole pöördudes) Miks nii rusutud, hull preester? Kardad sa, et su piiskop teada saab, kui usinalt sa neitsi Mariat ja püha Dunstani teenid? Ära karda, Inglismaa Richard ei lobise välja ühtegi saladust, mis talle pudeli juures on usaldatud.

Munk – Mitte seda, armuline valitseja. Ma ei karda kõverat keppi, vaid valitsuskeppi. Miks pidin ma küll issanda poolt võitud mehele herneid pakkuma!

Richard – Ah sealt puhub tuul. Aga tõepoolest, ma olen need herned juba unustanud, pealegi said herneterad enestele väärilise kaaslase pasteedi näol, lisaks veel väga head veini.

Munk – (teeb alandliku ja silmakirjaliku näo) Ja ometi, ma ei tea, missugust karistust ma selle pühadust teotava teo eest peaksin kandma.

Richard – Vend, ära räägi sellest enam. Ma arvan, et parem oleks kirikule ja sinule eneselegi, kui ma muretseksin sulle loa mungakuuest loobumiseks, nii et sa võiksid vabamehena meie isikliku kaitseväe teenistusse astuda, nagu sa olid tänini püha Dunstani altari teenistuses.

Munk – Mu isand, palun kõige alandlikumalt andeks, lootes, et te mu vabandust tähele panete, kui ma ütlen, et teie ei tea, kui hirmsasti laiskuse patt minu üle võimust on võtnud. Püha Dunstan, olgu ta meile armuline, seisab rahulikult oma nurgas, kuigi ma palvetamise unustaksin rasvase metspuki pärast. Mõnikord jään ööseks kodunt ära, mõni teab kuhu, aga püha Dunstan ei kaeba, tema on vaikne ja rahulik isand, nagu puukuju kunagi. Kuid vabamehena oma kuninga ihukaitsjaks olla, au on kahtlemata suur, aga kui ma peaksin sammukese kõrvale kalduma kuhugi mõnda leske trööstima või metslooma tapma? Ma palun, mu hea isand, jätke mind nõnda, nagu te mu leidsite ja unustage need herned, need herned!, või kui te mind tahate lasta oma lahkuse osaliseks saada, siis võtan ma tänulikult vastu kõige pisemagi annetuse püha Dunstani altarile.

Richard – Mõistan ja püha munk peab minu jahiloomadest Sherwoodi metsades osa saama. Kuid pane tähele, igaks aastaajaks määran sulle ainult kolm pukki ja kui need kolm tapetut kolmekümmet ei vabanda, siis pole ma kellegi kristlik kuningas ega tõsine rüütel.

Munk – Teie kõrgus olgu kindel, et püha Dunstani õnnistusel kasvab teie poolt määratud rikkaliku saagi hulk.

Richard – Selles ma ei kahtle. Ja kuna pukiliha on ainult kuiv toit, siis saab meie keldriülem käsu iga aasta sulle anda ankur kanaari veini ja kolm aami kõige kangemat õlut. Kui see sinu janu ei suuda kustutada, siis tule minu juurde kuningakotta, kus sa minu viinakallajaga tutvust pead tegema.

Munk – Kuid püha Dunstan?

Richard – Saab peakatte, ametikuue ja altarivaiba. (lööb risti ette) Aga naljast ei tohi me tõtt teha, sest muidu võiks jumal meid nuhelda, et me enam oma lolluste kui tema au ja austamise peale mõtleme.

Munk – Mina vastutan oma kaitsepühaku eest!

Richard – Vastuta iseenese eest, munk. (Robinile) Noh, kuidas on, kas su kõrv on veel liiga kurt, et mu juttu kuulda?

Robin – Ainult surm saab mu kõrvad nii kurdiks teha, et nad enam majesteedi häält ei kuule. Mis aga puutub kõrvakiilu, mis teie majesteet mulle andis, siis ütleksin ma, et ehkki mul võib palju patte hinge peal olla, sai karistus nende eest igatahes kuhjaga kätte mõõtetud.

Richard – Arvad sa? Ära võta oma patte nii kergelt, kulla Robin. Aga pole viga, tõsta silmad. Siinsamas annan ma sulle ja su salgale kõik täielikult andeks. Kuid ma ei saa tõesti lubada teil mööda metsi ringi luusida, nagu te siiani olete teinud. Sellepärast haaran ma kinni su sõnast, kui sa ütlesid, et oleksid valmis mind teenima ja sa tuled koos minuga. Me võtame kaasa ka selle vahva selli Väikse Johni, samuti sinu õepoja Will Punakuue ja teised ülejäänud, kes soovi avaldavad. Mul on vaja vapraid mehi, kellest saaks minu sõjavägede tuumik, sest ma olen otsustanud kogu maal korra ja seadused jälle kehtima panna. Kas sa oled valmis minule abiks olema, et see koorem taas rööbastele lükata?

Robin – Tuhat korda nõus.

Richard – Lasku põlvili, kuulus röövel Robin Hood. Sinu loomuomadused ja teod väärivad kõrgemat seisust, kui vabatmees Sherwoodi metsadest. Ma pärjan su krahvi tiitliga. (lööb Robini mõõgaga sööriks) Isa, poja ja püha vaimu nimel. Tõuse üles, söör Robert of Huntingdon.

Robin – Kuningas näeb kaugele ja mõtleb kõrgeid mõtteid. Aga minul on üks asi ajada, mis väike ja märkamatu näib. Armastus on vägede liigutaja selles maailmas ja truud armastajad saagu minu poolt paari pandud, nii nagu lubatud. Homme peetagu rändlaulik Oru Allani pulmad ja tema tahan ma endaga Londonisse kaasa võtta. (häbelikult) Samuti oma mõrsja leedi Marioni. (Oru Allan astub ette)

Richard – Jumala eest, kui su laulmine vähegi su väljanägemisele vastab, siis peab see küll kena olema. Ole hea, löö üks lauluke lahti ja lase meil oma kunstist aimu saada.

Allan – (libistab kergelt üle harfi keelte ja kui ümberringi kõik on vaikinud, alustab laulu)

Kus oled sa viibind, mu tütar?

Ma kõndisin kaldal kaljude pääl,

kus lainetab otsatu veeväli sääl,

kus kaardub tinase taeva äär

ja kurvalt kaeblevad tuuled.

Mis nägid sa sääl, mu tütar?

Üks laevuke sõudis sääl voogudes

ja vesi tuiskas ta täävi ees

ja vesi ta ümber kohas ja kees

ja kurvalt kaeblesid tuuled.

Kes sõitis seal laevas, mu tütar?

Mees seisis sääl valgete purjede all,

ja juuksed voogasid õlgadel tal,

ja seisis õlgade varjus Suur Hall

ja kurvalt kaeblesid tuuled.

Mis tegi ta sulle, mu tütar?

Kolm korda suule ta suudles mind.

Siis taevaõndsuses paisus mu rind

ja lainetas valus kui vetepind.

Ja kurvalt kaeblesid tuuled.

Miks vaikid nii järsku, mu tütar?

Kuid tütar päriselt vaiki jäi

ja istub elutult longuspäi.

Ta pale on kaame, ta süda ei käi.

Ja kurvalt kaeblesid tuuled.

Richard – Sul, Allan, on nii imeilus mahe hääl, et see kummaliselt mu südant liigutab. Tõele au andes on sul ilusam hääl kui Blondellil ja tema oli minu meelest parim laulik, keda ma eales olen kuulnud.

Allan – Teie kõrgeausus! Ma olen tänulik ja uhke. Teie lahkel loal, kuivõrd ma olen nii kindlasti hakanud Robin Hoodi sõnadesse uskuma, siis kutsun teid ja kõiki siinviibijaid oma pulma, mis veel nädal aega tagasi oli vaid kehatu unistus.

KUUES PILT

Väike kirik jõe kaldal. Robin ja tema salk võtavad kiriku esisel varakult kohad sisse.

Robin – Tõesti, seesinane armas maailm on ühtviisi kena nii siin kui sealpool laanepõues. Kes nimetab seda hädaoruks? Minu arust on see üksnes meie endi meeletumedus, mis maailma süngeks teeb.

Munk – Sa ei mõtle ka millegi muu kui üksipäinis ilmalike asjade peale. Ometi on selle ilma hädade ja murede vastu paremaid abinõusid kui õllejoomine ja säravad silmad, nimelt paastumine ja vaga mõtiskelu. Vaadake mind, kas ma olen mureliku mehe moodi? (mehed puhkevad naerma)

Robin – Ma tahaksin nüüd, et üks teist vahti peaks ja mulle teataks, kui keegi kiriku poole tuleb. Roni üles puu otsa, Will, nõnda et sa sealt kõike näeksid. Noh, räägi meile, mida sa näed?

Will – Ma näen sõudmas valgeid pilvi ja tunnen puhumas tuult, ja kolm musta varest lendavad üle küngasmaa, kuid rohkem ei näe ma midagi.

Robin – (mõne aja pärast) Noh, ütle meile, mida sa nüüd näed?

Will – Ma näen puid õõtsumas taeva taustal ja üht parve tihaseid paberituusti kallal nokkimas ja vana kindluse varemeid, mille parempoolne torn hakkab lagunema, kuid rohkem ei näe ma midagi.

Robin – (mõne aja pärast) Mida sa nüüd näed?

Will – Ma näen tolmu tõusmas maantee peal ja kahte kena tüdrukut, kes jäätist limpsivad, ja nüüd näen ma hulka rahvast tulemas kiriku poole. Robin, piiskop on kõige ees ja tema järel tulevad pruut ja peigmees.

Robin – (püsti karates) Aja end üles, vaga mees. Liiguta ennast nüüd ometi, vend Vops. Too seal, kes kiriku poole tuleb, on üks sinu seisusest. Mine ja räägi temaga ja poeta end kirikusse, nii et sa platsis oleksid, kui sind vaja läheb. Meie, Väike John, Will Stutely ja mina, järgneme sulle üsna pea. Teised peitke end tihnikusse ja oodake.

Munk – Tervist vend, las ma aitan sind. (võtab piiskopi käest ilmatusuure võtme ja aitab kiriku ust lahti keerata)

Piiskop – Kes sa oled, armas vend? Kust sa tuled ja kuhu sa lähed?

Munk – Nõndamoodi kostan ma su küsimise peale, vend. Ma olen Copmanhursti munk ja siit kaugemale ma ei lähegi, kui sa lubad mul jääda laulatusele, mis siin aset peab leidma. Ma tulen allika-orust ja olen üks vaene eremiit.

Piiskop – Muidugi, sa oled teretulnud, vend. Tänasel päeval saab siin toimuma auväärse templirüütli söör Brian de Bois-Guilberti ja neiu Elleni laulatustseremoonia ja mul ei ole midagi selle vastu, kui sa seda pealt soovid näha. (astuvad kirikusse, piiskop teeb ettevalmistusi laulatuseks ja juhatab pruudi ja peigmehe sametpatjadele põlvili) Põlvitage ja palugem!

Robin – (kirikusse astudes) Oota vähe, austatud piiskopi-isand.

Piiskop – Sina! Aina sa tuled ja segad ennast sinna vahele, kuhu sind pole kutsutud.

Brian – Piiskop, kas sa tunned seda kelmi?

Robin – Mina ise, kõrgeauline. (astub Elleni ette) No mis see nüüd olgu? Mida ma näen? Neil palgeil on liiliad, aga mitte roosid, nagu oleks kohane nägusale mõrsjale. See laulatus ei kõlba kuhugi. Sina, uhke rüütel, oled rikas ja kuulus. Kas sa arvad, et rikkusega saab nii õrna tütarlapse südant võita? Ei, ütlen ma sulle, see ei või sündida, sest sina ei ole tema südamearmsam.

Elleni isa – Mis see nüüd on? (sisse tulevad Väike John ja Will Stutely, astuvad Robini kõrvale ja paljastavad mõõgad, nende kõrval on Oru Allan) Kas see oled sina, Oru Allan, kes kogu selle segaduse on sepitsenud?

Robin – Ei, see olen mina ja mu nimi on Robin Hood. (pulmarahvas ahhetab) Ärge kartke, mul ei ole teie vastu kõige vähematki kurja mõttes. Kuid siin seisab ilusa Elleni kihlatud peig ja temaga läheb ta paari või muidu saab mõni teie hulgast tulist valu tunda.

Elleni isa – Mina igatahes ütlen ei! Mina olen tema isa ja ta läheb söör Brian de Bois-Guilbertile ja ei kellelegi muule.

Brian – (uhkelt) Ei, mees, sa võid oma tütre tagasi võtta. Pärast selliseid alandusi ei abiellu ma temaga, kui ma seeläbi ka kogu Inglismaa endale saaksin. Ma ütlen sulle otsekoheselt ja selgelt: ma armastasin sinu tütart ja oleksin ta üles tõstnud nagu kalliskivi sealaudast. Kui sa, tüdruk, võtad ennemini puruvaese rändlauliku kui kõrgestisündinud rüütli, siis jäägu sulle su valik. Mul on häbi, et ma pean siin niimoodi seisma keset seda karja ja kui ma pulmapäeva puhul poleks oma mõõka maha jätnud, siis ei oleks sina, Robin Hood, nõnda karistamatult mu teele julgenud astuda.

Will – Talitse oma viha, rüütel, sest sa räägid krahv Robert of Huntingdoniga. Sina, uhke normann, oled nagu tuulelipp, aga oota, kuni sa kirikust välja lähed. Seal ootab sind üllatus, mis su kõrvad häbist punetama paneb.

Piiskop – Ka minul ei ole siin enam midagi teha.

Robin – Pea kinni, piiskopi-isand. Ma tahan, et kõrge kirikuisa oleks tunnistajaks, kui noored paari laulatatakse.

Piiskop – Seda ei saa sündida. Nad ei ole kombekohaselt maha kuulutatud ja siin ei ole kedagi, kes võiks nad maha kuulutada. Mina seda oma peale ei võta.

Munk – (hüüdes) Mis sa ütlesid? Pole preestrit või? Heldeke, siin seisab üks igal ajal niisama püha mees kui sina. Mis aga puutub mahakuulutamisse, siis selle õlekõrre taha me küll pidama ei jää, vend, sest ma kuulutan nad kohe ise maha. (ja vana lugulaul teab rääkida, et kuigi kolmest korrast oleks aidanud, kuulutas ta nad maha üheksa korda järjest)

Robin – (pöördub Elleni isa poole) Anna nüüd oma õnnistus tütre abielule selle vabatmehega ja kõik on kombes. Väike John, ulata mulle kullakotid. Vaata, talumees. Siin on kakssada säravat kuldnooblit ja ma loen nad sulle peopeale kui tütre lunaraha. Kui sa aga ei anna oma õnnistust, laulatatakse nad sellest hoolimata, kuid sa ei näe punast krossigi. Vali!

Elleni isa – Noh, kui plika tahab minna oma teed, mingu siis pealegi. Ma mõtlesin temast leedi teha, aga kui ta just tahab olla see, kes ta saab olema, ei ole mul temaga siitpeale enam mingit pistmist. Sellegipoolest annan ma talle oma õnnistuse, kui ta nagu kord ja kohus laulatatakse. (algab laulatus)

Munk – Kas sina Ellen, Edward Deirwolfi tütar, võtad oma meheks Oru Allani, ja lubad olla tema kõrval nii rõõmus kui viletsuses, nii rikkuses kui vaesuses ja hoida truu abikaasana oma mehe südames armastuseleegi kõrge vanaduseni? Kui see on sinu tõsine soov ja kindel otsus, siis vasta valjusti jah.

Ellen – Jah!

Munk – Kas sina Oru Allan, ilma isa ja emata kasvanud, võtad oma naiseks Elleni ja lubad olla tema toetaja ja lohutaja, halastaja ja toitja, raskuste kiuste kanda truult oksaraokesi armastuselõkke püsimiseks kõrge vanaduseni? Kui see on sinu tõsine soov ja kindel otsus, siis vasta valjusti jah.

Allan – Jah!

Munk – Mina kuulutan teid meheks ja naiseks, mu lapsed. Õnnistagu püha neitsi Maria teie elukäiku, aamen.

Robin – Ja nüüd palub Oru Allan kõigile siinviibijaile öelda, et te olete kutsutud osavõtma rõõmsast pulmatrallist kirikuesisel platsil. (õnnitletakse pruutpaari ja kõik väljuvad kirikust, kus neid võtavad vastu Robin Hoodi metsameeste lustlik salk, metsasarvede huiked, külarahvas ja kuningas Richard, kes just jõudis kohale, koos Eleanoriga)

Algab tants ja lõpuks mängitakse Robinile ja Marionile maha pruudipärg.

SEITSMES PILT

Aastate pärast tulevad Robin ja Marion, Oru Allan ja Ellen, ja Väike John tagasi

vanasse laande.

Robin – Vaata Väike John, kas näed seda armi tolle tamme tüvel? Seda tegi sinu nool, kui sa hirvesokust nii haletsusväärsel kombel mööda lasid. See oli selsamal päeval, kui me raju kätte jäime ja pidime vana kõrtsmiku juures peavarju otsima.

John – Näedsa, üks kross. Vedeleb vist siin veel sellest ajast, kui me kunagi  nelja tursket kerjust kohtasime. Mäletad, olid need alles naljahambad. Juht, kes pimedat mängis, küsis minu käest: “Oled sa kunagi tampinud mõnd kundemundet Rooma-rajal tenga pärast pungas?”

Robin – Ja sina jäid talle mokk töllakil otsa vahtima. (vaatab ringi) Igale poole, kuhu silm laskub, tõuseb mõni lugu meelde.

Allan – Siin oli lõkkeplats, mille ääres Will Punakuub õhtuti vägevaid lugusi pajatas. Mäletate Carodoc Kidukäe kangelaslugu?

John – Mäletan, miks ma ei mäleta.

Ellen – See tundub nii ammu olevat.

John – Marion ja Ellen, tulge, vaadake. (haarab kumma kumbagi kaenlasse) Siit läks rada kõrtsi juurde, kust ta siit. Selge pilt, keegi ei kasuta, mehepojad on ilma mööda laiali, rada on rohtu kasvanud.

Robin – Jah, aega on palju mööda läinud. Vapper Richard on surnud. Ta suri nagu lõvisüdamega kuningale kohane, rüütliväe eesotsas, murdumatu ja ohte trotsiv.

Marion – Richardi suma tõi kaasa stagnatsiooni. Ei ole meie kuningriigis enam tema üllast vaimu lehvimas.

Robin – John on kuningas..

Marion – John on teistsugune kuningas.

Robin – Meie oleme tema alamad ja sinna pole midagi parata.

Marion – Ta on kaval ja tark ja ettenägelik, aga sellegipoolest kardab kogu aeg reetmist.

Robin – Nii see on, olen nõus.

Marion – Miks ta sinu puhkusega viivitas, miks ta mõttesse jäi, kui sa palusid luba oma kodukanti külastada? Sellepärast, et ta kardab. Ta ei usalda sind, Richardi endist ihukaitseülemat. Tema huvides oleks sind Londonis, õukonnas, pideva tähelepanu all hoida.

Robin – (urisedes) “Kolm nädalat, krahv, kolm nädalat ja mitte päevagi rohkem.”

Allan – Robin, sa oled hajevil.

Robin – Siin on liiga ilus. Need paigad tuletavad mulle noorusaega meelde.

John – Saaks nüüd kuskilt janujagu kanget õlut, siis viskaks rahuliku südamega rohu sisse külili.

Robin – See amet pole mulle kunagi eriti meeldinud. Õukonnas aga vaata kogu aeg ette, et sa takti vastu ei eksi ja pieteeti tunned. Takt ja pieteet, takt ja pieteet. Kurat, võtaks! Vanal heal Inglismaal võtavad prantsuse kombed võimust.

Marion – Me saaksime ka siin päris hästi hakkama.

Robin – Kas sina , Marion, arvad nii?

Marion – Inimene tahab alati sinna tagasi, kus ta kunagi õnnelik oli.

Robin – Tõepoolest. (mõtlikult) Allan, kas mu hõbedane jahisarv on sinu käes? Vaatame, kas selles lanes on veel mõni kõrv, kes märguannet kuuleb. (Allan ulatab jahisarve ja Robin puhub nagu vanadel headel aegadel, mõne aja pärast tormavad kohale Will Stutely, Will Punakuub, Lahke Arthur, Mölder Nääps ja teised)

Punakuub – Ohohohhoo, Robin, sina!

Stutely – Ennäe imet!

Nääps – On see tõesti tõsi!

Arthur – Robin ise, tohhoo pele! Tere sõbrad! Ja John ka! (käib maruline kaisutamine ja imestamine)

Robin – (vaatab udusel pilgul enese ümber) Nüüd siin panen ma maha Huntingdoni krahvi tiitli ja võtan endale uuesti tagasi sellest hoopis üllama:  vabatmees Robin Hood. Ma vannun, et need laaned muutuvad taas elavaks. Siin hakkavad kõlama julgete rõõmsad hõiked.

John – Oleme siit liigagi kaua ära olnud. Nüüd tallame uue raja ja kõrtsmik saab vanad kliendid tagasi.

Stutely – Selle rajaga peab ettevaatlik olema. Meie tuttav aus kõrtsmik on ammu surnud. Uus on aga šerifi tallalakkuja.

Robin – Kas šerif on ikka veel vihane?

Punakuub – Šerifil on sedasorti madal loomus, et ta iial ühtki solvangut unustada ei suuda.

Stutely – Richardi ajal ei hakanud ta hammas sulle peale.

Punakuub – Kõik kardavad serifi rasket kätt.

Arthur – See parmu hammustab valusasti. Locksley´s pole ühtegi peret kes poleks tema lonti tunda saanud.

Robin – Siis on niimoodi, et röövlitega tuleb rääkida röövlite keeles. Mis sa arvad, Väike John?

John –  Kas maksab nälginut söömaajaga narrida.

Arthur – Serifil on saamamaitse suus. Talu talu järel langeb tema vägivaldse saagihimu ohvriks.

Robin – Kuuled, John. Šerif on sõjaasjades väike kohalik amatöör, ministeeriumi esindaja. Kiire ja otsustav tegutsemine võib anda häid tulemusi. Will Stutley, teata meestele ja kaeva lahti meie sõjariistade ladu seal koobastikus jõe kaldal. Nähku Sherwoodi vanad tammed lahingut, mille Robin Hood andis šerifile Suureks Õppetunniks.

KAHEKSAS PILT

Šerifi mehed on laane lagendiku serval ja ootavad abiväge. Šerif on täies

lahinguvarustuses ja istub kullerit oodates käsipõsakil palgijupi peal.

Sõdur – Üks mees ootab väljas, söör.

Šerif – (ärkab rasketest mõtetest) Aa, juhata siia.

Gay – (on kummalisse, päris koledasse koeranahksesse vammusesse riietunud) Ma tulin, kui te mind kutsusite.

Šerif – (irvitades) Härra kõrilõikaja, sinu lugu on mulle teada. Kuid sul on võimalus, et seadus sinu kuritegudele läbi sõrmede vaatab.

Gay – Ma vist aiman kuhu te sihite.

Serif – (hõõguvalt) Meil on ühine eesmärk.

Gay – Ma tahan kuulda ülesannet, mis mul täita tuleb.

Šerif – Mine ja tapa Robin Hood. (Gay langetab vaikides pea ja pöördub minekule, seal ratsutab kuller ja tema järel hulk talumehi ja sõjasulaseid metsast esile)

Kuller – Kõrgeauline serif, teatis kuningas Johnilt!

Šerif – Ristilöödu nimel! Mis närused koerad need siin küll on? Mõned on kõverad nagu vibud, teised kõhetud nagu odavarred. Ahaa, Eli Simon, vana rott. Maalige tema vammusele härjasilm, et amburitel oleks kergem tabada. (sõjasulased pahvatavad naerma) Igaüks peab enne lahingut hüva õlut saama. Võidu korral luban ma teile kopsakat valuraha, kaotuse korral aga mitte sentigi. (silub põlve peal paberit ja hakkab lugema) Kuningas John delegeerib käesolevaga kõik õigused röövel Robin Hoodi kahtlustatavana kinnipidamisel minule. Kuningas palub nimetatu kiires korras Londonisse saata, et too seal eluks ajaks Toweri vanglaahelaisse neetida.

Sõdurite juht – Millised on meie positsioonid?

Šerif – Me hargneme, sest Robin Hood ei lähe kunagi otsese rünnaku peale välja. Tema komme on metsast äkki ja valusasti nõelamas käia. Rünnaku korral tõmbame tiivad kokku ja sulgeme kogu jõugu rõngasse. See on hea plaan. Sellepärast sai mehi lisaks toodud. (metsast kostab jahisarve hüüd) See on tema! Tähelepanu! Puhu pasunat! Kõigil rünnakuks valmis olla! (ennem kui ta jõuab suuniseid anda, on Robin Hoodi mehed kohal ja lahing alanud)

Robin Hood on aastaid võidelnud Richardi käe all, sellepärast tegutseb ta targalt ja

kiiresti. Tosinate kaupa jääb tublisid mehi kenade haljaste okste alla kangelt siruli.

Esimene mees, kes selles võitluses langeb, on Nottinghami šerif, kes  prantsatab

pikali maha, nool rinnus ja jääb võitlevate meeste tallata. Paljud mehepojad varisevad

sellel päeval maamulda. Pealikuta jäänud šerifi sõdurid tõmbuvad lõpuks tagasi ja

lahkuvad laanest. Pärast lahingut uitab Robin üksinda ringi, kuni märkab kedagi.

Mees istub seljaga tema poole ja on pealaest jalatallani karvasesse koeranahka

riietatud.

Robin – Kes sa oled, et siin nõndamoodi istud? Võin vanduda, et sihukest ürpi, nagu sul seljas on pole mu silmad elu sees näinud. (võõras vaikib) Kas me oleme kunagi kohtunud, sest midagi sinus tuleb mulle tuttav ette.

Gay – (pöördub pooliti Robini poole) Kes sa ise, lurjus, sihuke oled?

Robin – Mul on tõesti hea meel kuulda sind rääkimas, sest ma hakkasin juba kartma, et tegemist on kurdigas. Oled sa täna hommikul äädikat joonud või nõgeseid söönud, et su jutt niiviisi kõrvetab.

Gay – Minu teod käivad sõnadega kokku, lurjus.

Robin – Oled sina alles vihane vend. Neis paigus elas kunagi üks rõõmus vennaskond, kelle liige ma olin, sellepärast on minu meelest kohasem, kui sina enne oma nime ütled, sest paistab, et sa oled neis paigus võõram kui mina.

Gay – (pöördub Robin poole) Odini luude juures, mina tean, kes sa oled. Sa oled krahv Huntingdon, aga kunagi tunti sind Robin Hoodina. Kuulus oled sa, Robin Hood, vapper ja helde, aga närakas siiski. Nagu kiil oled sa võõra elu lõhki ajanud. Ma ennustan sulle, et sa ei pea mitte rahulikku vanadussurma surema, vaid põlvili armu paludes ja kibedaid pisaraid nuttes.

Robin – Olgu ma neetud, kui ma taipan mida sa öelda tahad. Sind vaevab kibedus, mees.

Gay – (kraaksatab karedat naeru) Ha, ha, ha! Kas mäletad ühte ringmängu aastaid tagasi ja kellega sa seal riidu läksid?

Robin – Muidugi, sest seal juhtus õnnetus, mis pööras mu elu pea peale. Aga kust võid sina seda teada, võõras?

Gay – Mina olen Gisborn Gay. (lükkab koerapeast tehtud kapuutsi peast)

Robin – Gisborn.

Gay – Kuradi vana vimmamees. Ma tulin mägedest alla, et sulle kätte maksta. Sa ei tea, kuidas minu rahuldamata lootused nagu hiired närisid seal minu tõsiste hingevajaduste kallal. Sa ei tea mitte midagi, õnnis mees.

Robin – Olen kuulnud nii mõndagi. Mõrtsukas on sinust saanud, Gisborn. Mõrtsukas, kelle nimega hirmutatakse lapsi.

Gay – (naerab hirmuäratavalt) Kena mõelda, kuidas üks vahva lindprii, nagu Robin Hood, kohtab teist vahvat lindpriid, nagu Gisborn Gay.

Robin – Ma arvan, pole ühtki, keda Robin Hood meelsamini oleks tahtnud kohata kui sind.

Gay – Ma olen tõotuse andnud ja seega, mõtle Marioni peale, kui surmaunne suikud.

Robin – Mürgiõie õudne lehk.

Gay- (näitab sõrmust) Kas tunned ära?

Robin – (ägedalt) See on Marioni sõrmest! Vaiki, sest kõik on selge. Ma tundsin su ära, sõnumitooja. Meie vahel pole juhusel kohta.

Gay – Selle sõlme, mis mind eluaeg on kägistanud, tahan ma nüüd läbi raiuda. (tõmbab mõõga)

Ja läheb lahti kõige metsikum taplus, mida Sherwoodis iganes nähtud, sest kumbki

teab, et kas tema või siis teine mees peab surema ja selles võitluses ei tunta halastust.

Duell käib vahelduva eduga, kui viimaks sihib Gisborn Gay Robini pihta metsiku

surmahoobi ja kuigi viimane selle eest kõrvale kargab, takerdub tema kand hüppel

puujuure taha ning ta prantsatab raskelt selili. “Aita mind, püha Maria!” pomiseb

Robin, kui Gay teda, hambad raevust irevil, ründab. Gisborn tahaks lamaja maa kluge

kinni naelutada, kuid Robin haarab palja käega mõõgaterast kinni ja kuigi see tema

kätte lõikab, suudab ta ometi teraviku kõrvale pöörata, nii et see otse tema kõrval

maasse tungib, haavates Robinit küljest. Enne kui teine jõuab uuesti lüüa, kargab

Robin jalule, käes juba oma tubli mõõk, mis Gisborni kurgu alt läbi lõkab. Gay

pöörab kannal ringi, heidab siis käed metsiku läbilõikava karjatusega üles ja

prantsatab silmili rohelisele murule. Seal tuleb metsast joostes Väike John.

John – (hüüab jooksu pealt) Pealik, mis sinuga on?

Robin – Eks sa näed isegi, ma olen haavatud.

John – Kas see, see vilets.

Robin – Näed, John, selle käigu eest ei põgene keegi, mida saatuseks hüütakse. Ma olen õnnelik, et me siia tagasi tulime.

John – Millest sa räägid, pealik? Ennemgi on mehed haavata saanud.

Robin – (aeglaselt ja tõsiselt) Selle haavaga pean ma minema.

John – Jäta see halisemine, Robin. Ükski vahva vabatmees ei sure mõne kaotatud veretilga pärast. Ma annan sulle nädal aega ja sa luusid jälle mööda metsa ringi nagu mehed muiste.

Robin – Enam kunagi ei luusi me koos mööda metsi, armas sõber.

John – Luusime küll. Ma ütlen veel kord: jah luusime! Lõppude lõpuks, kas ei ole mina siin. Kõik saab korda, usu mind. Anna oma käsi, ma võtan su selga ja viin vana munga juurde, tema ravib sind terveks. (võtab Robinil käest kinni ja püüab teda püsti tõmmata, aga Robin on verekaotuse tõttu jõuetu ja vedel)

Robin – Jäta, siin on hea. Siin olen ma õnnelik. (naeratab nõrgalt) Kergita mind, palun, et saaksin heita viimase pilgu nendele ilusatele laaneseintele. (John võtab ta nagu väikese lapse kätele, endal pisarad silmis) Seal on tamm, suur ja vägev. Pane mind sinna, selg vastu tamme koort. Nõnda, nii on hea. Nüüd vinnasta mu tubli vibu ja vali nooletupest üks sile nool. John, Väike John, kallis sõber, keda ma armastasin rohkem kui kedagi teist terves maailmas, ma palun sind, pane tähele, kuhu see nool lendab ja sinna lase kaevata mu haud. Mata mind näoga hommiku poole ja kanna hoolt, et mu puhkepaik oleks alati haljas ja et mu väsinud luudele seal rahu antaks. See sõrmus, mis sidus meid Marioniga eluajal ja nüüd ka surmas, selle ma kingin sulle. (nõnda öelnud, pingutab end nagu oleks endine jõud tagasi tulnud ja läkitab noole ülesse üle puude latvade, John ei suuda pisaraid tagasi hoida)

LÕPP

VANG

Autor: R.W.Hamilton

Psühholoogiline paranoia kolmes vaatuses.

Tegevusaeg: määratlemata.

Tegevuskoht: üks puur ja selle lähim ümbrus.

Osalised:

VANG

KASSIPOOJA

SÖÖTJA

POLITSEINIK

KONSUL

PUUJALG

I IHUKAITSJA

II IHUKAITSJA

HULL

TULNUKAS

VÄIKE INIMENE

SUUR INIMENE

I INIMENE

II INIMENE

III INIMENE

KASS

RAHVAS

ESIMENE VAATUS

ESIMENE STSEEN

Keset lava suures puuris istub Vang. Puuris on parask ja magamisase, luugi juures vedelevad korratult toidunõud. Saabub Kassipooja, kes laulab lõbusat laulukest.

VANG: Väga ilus laul.

KASSIPOOJA (naerab): Eh-eh-eh … Miks ta siis ei ole? Ikka väga ilus. Sul on õigus, oled terane.

VANG: Ma ei ole varem seda laulu kuulnud.

KASSIPOOJA (ehmub): Ei ole? … Mis sa räägid? Seda laulu teavad ju kõik.

VANG: Mina ei tea ühtegi laulu. Ma pole kunagi kedagi laulmas kuulnud.

KASSIPOOJA (kergendatult): Eh-eh-eh … Laulda tohib ikka. Nüüd tohime kõike teha. Muidugi, paljusid asju pole soovitav teha, aga me kõik ju teame, kuidas käituda. Kas pole nii?

VANG: Mai tea. Mulle ei öelda midagi. Ma olen sulle laulu eest väga tänulik.

KASSIPOOJA: Oh sellest pole midagi. Ma laulan tõesti vahel. Aga miks sa õigupoolest puuris istud?

VANG: Ma ei tea. Ma olen kogu aeg puuris istunud.

KASSIPOOJA: Vaeseke! Ja sa ei teagi, miks sa pead seal istuma?

VANG: Ei tea. Mulle ei öelda midagi. Mitte keegi ei räägi minuga. Ma olen nii õnnetu. Sina oled kindlasti õnnelik?

KASSIPOOJA (naerab): Eh-eh-eh … Eks tuleb olla. Mul on omad kohustused ja ma tunnen, et olen vajalik.

VANG (ohkab): Sul on vedanud. Ma ei oska küll arvata, misjaoks mind vajatakse. Istun siin puuris ja midagi ei tohi ma teha.

KASSIPOOJA: Võib-olla on sind vaja puuris istumiseks?

VANG: Mis kasu võin ma tuua puuris?

KASSIPOOJA: Sul pole vaja selle üle mõelda. Sind peetakse ometi siin puuris, järelikult on see kellelegi vajalik. Seega võid ka sina olla rahul ja õnnelik. Sind vajatakse puuris.

VANG: Aga ma tahan ju teada, miks ma pean siin istuma!

KASSIPOOJA: Me tahame palju asju teada, aga kui me ei tea, on parem.

VANG: Mille jaoks sind vajatakse?

KASSIPOOJA (naerab): Mina olen Kassipooja.

VANG (vaikib pikalt): … Kassipooja? Kes see on?

KASSIPOOJA: Eh-eh-eh … Nimelt mina.

VANG: Ja millega tegeleb Kassipooja?

KASSIPOOJA: Millega tegeleb? Kasse poob.

VANG: Ja see on vajalik? Kasse puua?

KASSIPOOJA: Eks ta siis ole. Muidu ma poleks Kassipooja. Kassipoomine on väga ohtlik ja täpne töö. Kord ei läinud kassil hing välja ja ta tuli mulle kallale. Suure vaevaga õnnestus eluga pääseda. Aga see oli ka ainus kord. Ma olen parim Kassipooja kogu riigis.

VANG: Oskad sa öelda, mis riik see on?

KASSIPOOJA: Ma tean üksnes, et see on väga hea riik. Praegu on küll väheke raske, ajad on niisugused. Üleminekuperiood!

VANG: Üleminekuperiood?

KASSIPOOJA: Jaa, üleminekuperiood hulluselt lollusele. Aga varsti läheb paremaks. Me peame vaid ootama ja kasse pooma.

VANG: Mina tahaksin jälle puurist välja saada. Kas sa võid mind aidata?

KASSIPOOJA: Ei!

VANG: Miks siis?

KASSIPOOJA: Sellepärast, et sa oled puuris. Ju on nii ette nähtud.

VANG: Ma võiksin aidata sul kasse puua.

KASSIPOOJA: Sina pead puuris istuma!

VANG: Mina ei taha puuris istuda. Mulle ei meeldi see.

KASSIPOOJA: Sulle peab meeldima!

VANG: Kas tõesti ei kõlba ma mitte millekski muuks kui puuris istumiseks? Mulle jälle tundub, et mõni teine oskaks minust paremini puuris istuda. Kes võikski mind aidata?

KASSIPOOJA: Sa saad end ise aidata. Istud lihtsalt puuris ja kõik.

VANG (karjatab meeleheitlikult): Ma ei taha!

TEINE STSEEN

Saabub küürus vanaeideke korviga, Söötja.  Avab pisikese luugi puuris ja asetab puuri korvi toiduga.

KASSIPOOJA: Sind veel toidetakse ka! Mis su elul veel viga on?

Söötja avab teise luugi, kust tirib välja paraski.

SÖÖTJA (vihaselt Kassipoojale): Mis sa tolgendad siin? Ei tohi! Kao mu silmist, muidu läheb sul halvasti.

KASSIPOOJA: Palun vabandust, ma jäin hetkeks juttu puhuma. Paistab teisel üsna hea elu siin puuris olevat.

SÖÖTJA: Temaga ei tohi rääkida. Ta peab istuma puuris. See on käsk!

Söötja on paraski eemale vedanud ja istub sellele hingeldades jalgu puhkama. Kassipooja istub tema kõrvale.

KASSIPOOJA: Mina oleksin küll õnnelik, kui saaksin tema kombel puuris vedeleda. Söödetakse ja kasitakse teist ka veel. Elu on meil raske, süüa pole kusagilt saada, vorsti pole ei tea mis ajast näinud. Aga mis temal viga!

SÖÖTJA (leebemalt): Jaa, mina mäletan vorsti küll. Aga ammu pole teist näinud. Poes on üksnes kassilihakonserve. Mis ametit auväärne peab?

KASSIPOOJA: Mina olen Kassipooja!

SÖÖTJA: Kassipooja on auväärne amet. Liigub kasse ikka veel vabalt ringi ja keegi neid ei kontrolli.

VANG (istub puuris, toidukorv süles): Mina tahaksin ka Kassipooja olla.

SÖÖTJA (käratab): Kas sa pead lõuad! Sina istud puuris! (pomisedes) Lausa häda teisega, muudkui kipub rääkima. Juhtub mõni veel kuulma.

KASSIPOOJA: Nii et temal on rääkimine ära keelatud?

SÖÖTJA (vaikib hetke): … Ma ei tea. Ma arvan nii. Mitte keegi ei räägi temaga. Ju see peab nii olema.

Puurist möödub uhke daam politseiniku ja käratseva inimsalga saatel. Politseinik kasutab kumminuia selle taltsutamisel. Teevad ringi ümber puuri ja lahkuvad.

SÖÖTJA: See on väga tähtis isik, Libertatia konsul. Minu pojale langes osaks suur õnn, tal õnnestus end Libertatiasse orjaks müüa. Nüüd ta sööb iga päev vorsti.

KASSIPOOJA: Kuid ainult valitutele langeb osaks õnn. Ka mina mõtlesin, et saadan kassipoomise kus kurat ja müün end orjaks, aga näed, ei võetud. Naerdi veel, et kuhu sa trügid, see äri pole sinu jaoks. Aga pole viga, kassipoomine ei jäta samuti nälga.

SÖÖTJA (muigab omaette): Hee-hee…  Ega igaüks marjamaale ei pääse! Ikka üksnes valitud, ikka valitud. (vaikib) … Algul, tõepoolest, võis peaaegu igaüks end orjaks müüa, aga need olid vanad ajad. (sosinal) Ilma Puujala loata ei liigu selles suunas enam ükski asi. (vaatab igas suunas, enne kui jätkab taas sosinal) … Minu poeg on niisugune kena poiss, pikk ja tugev teine. Puujalale sellised meeldivad. Kargas teda paar kord ja tee orjaturule oli lahti.

KASSIPOOJA (värisedes): Mis sa räägid? Kui kohutav!

SÖÖTJA (naerab): Hee-hee-hee … Mis ta nüüd kohutav. Tavaline asi. Puujalg ka päris kena tüdruk, ainult üks jalg on puudu. Mina tundsin tema ema. Too oli avaliku käimla koristaja, üsna harimata naine, aga meeste suhtes üpriski helde. Ja sa näed, kui kaugele tütar on jõudnud. Kes oleks võinud arvata? Muide, tema kaudu mul õnnestuski poega Puujalale ette sööta.

KASSIPOOJA (imestades): Puujalg on siis naine?

SÖÖTJA (muheleb): Hee-hee … Naine neh. Mis sina siis arvasid?

VANG (tõuseb püsti, tuleb puuri varbade juurde, hüüab): Mina tahan samuti Libertatiasse orjaks minna! Miks mina ei või elada nagu teised? Tahan orjaks!

SÖÖTJA (tõuseb ehmunult püsti, läheb Vangi juurde, käratab vihaselt): Pea ometi lõuad, hull inimene!

Söötja nutab. Saabub Politseinik.

POLITSEINIK: Mis kisa siin on? Miks te karjute? (viibutab kumminuia ähvardavalt Söötja suunas) Kas sa pole teda korralikult toitnud?

SÖÖTJA (alandlikult): Olen küll, kõrgeauline.

POLITSEINIK: Miks ta siis karjub? Me tahame vaikust ja rahu. Meil on kõigil nii hea elada. Saad aru, lurjus?

SÖÖTJA (nutab ulgudes): … Ma … ma … enam ei tee!

KASSIPOOJA (tõuseb ja astub Politseiniku juurde): Ma vabandan, aga mina olen tunnistaja. See eideke pole milleski süüdi. Too seal ei taha nimelt puuris istuda.

POLITSEINIK (viibutab kumminuiaga Kassipooja suunas): Mis sa räägid? Ei taha puuris istuda? Oled segaseks läinud või? Mis tal seal puuris viga peaks olema?

KASSIPOOJA (häirimatult): Mina ei saa ka aru. Toit ja eluase prii, ela nagu kuningas. Aga tema ei taha!

POLITSEINIK (sügab kumminuiaga kukalt): Imelik! Kes sina oled?

KASSIPOOJA: Mina olen Kassipooja. Parim Kassipooja kogu riigis.

POLITSEINIK: Kassipoja on auväärne amet.

VANG: Mina tahan end Libertatiasse orjaks müüa.

SÖÖTJA: Näete nüüd ise, kõrgeauline.

Paus. Politseinik kõnnib edasi-tagasi, teised jälgivad silmadega tema liikumist.

POLITSEINIK (peatub kümne sammu kaugusel puurist, pöörab näoga ülejäänute poole):  Aga kuidas tema üldse teab, et on võimalik end Libertatiasse orjaks müüa?

SÖÖTJA (kogeledes): Tema, saatananahk, kuulas, kuulas… pealt … Meie … meie rääkisime … siin ilmaelust … Noh ja tema…

KASSIPOOJA: Jah, tema on süüdi, kõrgeausus. Nimelt tema!

POLITSEINIK: Meil on lubatud rääkida absoluutselt kõigest. Aga kuulge! … Kuhu jääb teie kodanikuau ja väärikus? Iga enesest lugupidav kodanik jääb ikka oma riigile truuks, olgu siin nii halb kui tahes. Me ajame kõik oma asja. Praegu valitseb küll hullus, aga oodake … Veel natuke ja saabub üleüldine lollus ning me sööme vorsti. Kas teil häbi pole? Niisuguste ebapatriootlike juttude pärast määran teile kolmkümmend fartingit trahvi avaliku korra rikkumise eest. Teile mõlemale.

KASSIPOOJA (osutab Vangi suunas): Aga temale?

POLITSEINIK: Temale? Ta istub juba niigi puuris. Esitage palun oma dokumendid!

Söötja ja Kassipooja otsivad kohmitsedes dokumente, leiavad need lõpuks ja ulatavad kannatamatult ootavale Politseinikule.

POLITSEINIK (loeb): … Nii-nii… Number kolmsada üheksakümmend neli tuhat kolmsada üheksakümmend kaheksa Söötja ja number kuus tuhat kuussada kuuskümmend kuus Kassipooja. (uurib taskust väljavõetud märkmikku) … Ebausaldatavate nimekirjas teid pole.

KASSIPOOJA: Meie oleme lojaalsed kodanikud. Vähemalt mina.

SÖÖTJA: Siin on väga hea elada.

VANG: Mina olen ka lojaalne, aga ma ei taha puuris olla.

KASSIPOOJA: Te kuulete! Tema on lojaalne, kuid puuris istuda ei taha. Ennekuulmatu!

Saabub Libertatia Konsul kauni, kuid karkudel komberdava naise, Puujala, saatel. Neid saadavad kaks tursket meest.

KOLMAS STSEEN

Konsul ja Puujalg seisatuvad puuri juures. Kaks Ihukaitsjat jäävad teatud vahemaa järel ähvardavalt seisma. Politseinik võtab valvelseisangu. Söötja ja Kassipooja taganevad paraski juurde.

PUUJALG: Mis kära siin on?

POLITSEINIK (raporteerib): Teie kõrgeausus, tabasin kaks tüüpi number sada üks Vangiga vestlemas. Number sada üks Vang ei taha enam puuris olla. Ilmselt on tegu ässitamisega.

PUUJALG: Kanna ette ametivõimudele ettenähtud korras.

POLITSEINIK: Saab tehtud! (lahkub).

SÖÖTJA: Kõrgeauline, kas te mind ei mäleta? Olen number seitsesada seitseteist tuhat nelisada kolm Orja ema. Kõrgeaulise ema tundis mind väga hästi.

PUUJALG: Või sina oled Orja ema? Miks sa avalikku korda rikud? Kas sa ei tea, et Vangiga pole soovitav rääkida?

VANG: Ega tema ei ole minuga rääkinudki. Mitte keegi ei räägi minuga. Kuid ma ei taha puuris istuda.

PUUJALG: Lõuad, lurjus! Üleüldse te segate mind. (Ihukaitsjatele) Koristage nad siit!

Ihukaitsjad viivad kõigepealt vabandusi pobiseva Söötja, seejärel ka kohkunult vaikiva Kassipooja lavalt ära.

PUUJALG (torisedes): Aina on mul igasugused kahtlased tegelased jalus. Ei saa kuidagi neist rahu.

KONSUL: Kord peab olema majas, siis te meeldite meile. Aga need poisid on sul vahvad. (osutab kahele Ihukaitsjale, kes on uuesti endisesse asendisse tardunud) Kas sa pole nõus neid meile orjaks müüma?

PUUJALG (endiselt pahuralt): See neile meeldiks küll! Aga neid läheb mul siin vaja. Ajad on segased.

KONSUL: See on hea, et segased. Aga räägime nüüd asjast. Kuidas siis selle kaubaga jääb?

PUUJALG: Kahjuks ei saa ma sind aidata. Minu hammas selle kauba peale ei hakka. Tema peab puuris istuma.

KONSUL: Kolm miljonit fartingit.

PUUJALG: Fartingit?

KONSUL: Saan aru. Muidugi mõtlesin ma sellega kolmkümmend ühikut meie raha.

PUUJALG: Mul on väga kahju, aga isegi kolmesaja ühiku eest ei saaks ma sind aidata. Rääkisin Valitsejaga. Keegi ei saa garanteerida, mida ta meist teie juures räägib. Miks teil õigupoolest teda vaja on? Mis tal siin puuris viga, prii söök ja puha.

KONSUL: Olen sinuga täielikult nõus. Ka minu meelest võiks ta puuris istuda. Pole vaja meile igasuguseid. Me ei tea ju, mida ta mõtleb või rääkida kavatseb. Kahjuks olen ma aga Konsul ja pean täitma oma valitsuse korraldusi. Keegi mõjuvõimas isik on temast huvitatud. Keeldumise korral võib ohtu sattuda Libertatia toiduabi teile.

PUUJALG: Valitseja on tema suhtes paindumatu. Sa ju tunned meie Valitsejat. Kõva nagu kivi.

KONSUL: Ohtu võib sattuda veel Valitseja puhkusereis Libertatiasse.

PUUJALG: See on juba tõsisem küsimus.

KONSUL: Kas ma tohin temaga rääkida?

PUUJALG: Vangiga? See pole meil kombeks.

KONSUL: Kas temaga siis mitte kunagi ei räägita?

PUUJALG (resoluutselt): Ei!

KONSUL: Võib-olla teeksime minule erandi? Olen välismaalane.

PUUJALG: Ei!

KONSUL: Kardate?

PUUJALG: Ei!

KONSUL: Miks siis?

PUUJALG: Me pole kellelegi keelanud temaga rääkida. Meil on vaba maa ja vaba rahvas. Temaga vestlemine ei kuulu hea tooni juurde.

KONSUL: Mõistan. (paus).

VANG (on seni vaikides pealt kuulanud, kuid nüüd sekkub): Mina olen nõus teiega rääkima. (Konsul vaikib)…  Ma olen kogu elu puuris istunud.

PUUJALG (vaikselt): Pea lõuad!

KONSUL: Ma võtan oma valitsuse mõjutamise enda peale. Meie protokollisheff on minu armuke. Olen kindel, et resultaat on teile soodne. Muide, oled sa näinud Betshuaanamaa kaubandusesindaja naise uut krokodillinahkset kasukat? Protokollisheff lubas mulle samasuguse muretseda.

PUUJALG: Salaluureülema ämm rääkis sellest. Tõesti väga peen. Ninasarvikunahkset ei kandvat Euroopas enam keegi. Kõik tahavad muudkui krokodilli.

KONSUL: Jaa, see on tõesti nii. Läheme joome tassi kohvi. Ma võin seda kasukat täpsemalt kirjeldada.

Lahkuvad vesteldes, Ihukaitsjad järgnevad neile. Vang jääb üksi.

NELJAS STSEEN

VANG (kõnnib rahutult puuris, vestles iseendaga): Keegi tahab mind siit välja … Huvitav …  Kas tõesti on veel keegi, kes ei taha, et ma olen puuris. (peatub) … Kes ta on?  Leopardikägistaja? Puumavägistaja? (naerab) … Kui kaua ma siin ikkagi istunud olen? (istub) … Ilmselt kaua, paar aastat kindlasti. Aga varem? … Ei mäleta. Mul on tunne, et see puur on mind kogu mu elu saatnud. Miks ma mitte midagi ei mäleta? … Minu vanemad? Kuidas ma puuri sattusin? … Mu Jumal, kes võib mind aidata? … Mida ma üldse mäletan? Korraga olin ma puuris ja varem ei olnud midagi… Puuri ma jäingi, üksnes Söötjad on vahetunud … Kõigepealt oli tõmmu, võõrast keelt rääkiv vanaeit, paks ja haises küüslaugu järele. Siis oli lühikest aega noor ja sihvakas politseinik. Tõsi, tollal hüüti neid rahvakaardiväelasteks. Vanaeit karjus minu peale pidevalt, aga võõras keeles ja  ma ei saanud midagi aru. Rahvakaardiväelane oli alati vait. Ei teagi, mis rahvusest ta võis olla… Seejärel tuli endine vanaeit tagasi. Mõne aja pärast aga küüslaugust lehkav Söötja kadus uuesti ja nädalapäevad olin ilma söögita. Lõpuks tuli praegune eideke, muidu lahke näoga, aga kuri. Mitte ei luba rääkida … Esimesele Söötjale võisid isegi vastu haukuda, see näis talle lõbu pakkuvat, aga nüüdsele … Tundub, et Valitsejadki on vahetunud koos Söötjatega … Mina … mina istun ikkagi puuris. Ja kardan, et ple siin mitte paar aastat istunud, vaid rohkem … Viis, kümme, enamgi aastaid … Tõenäoliselt nii see ongi … Ma ei saa ainult aru, miks on neile hädavajalik, et ma puuris istun? Kui nad tõesti tahaksid must lahti saada, kas poleks parem siis mind Libertatiasse orjaks müüa või panna kasse pooma? Veel parem, kui teeksid otsa peale, oleks rahu majas. (tõuseb, hakkab uuesti puuris edasi-tagasi kõndima)  Aga nüüd …  Peavad toitma ja kasima. (naerab) … Parem näitaksid raha eest rahvale… Tõsi, rahvas on praegu kuidagi vabam, isegi laulavad vahetevahel. Kuid seda enam tahaks siit minema. Aga ei! … Mina pean puuris istuma. Milline õnn! Oma puur ja oma Söötja! (kangutab varbasid) … Varsti peaks tulema õhtusöök. Paraskit nad tagasi ei toonud. (uurib lahtiolevaid luuke) … Siitkaudu kahjuks välja ei pääse. Nojah, eks ma siis tukun veidi.

Vang heidab puuri põrandale pikali.

VIIES STSEEN

Vang lamab puuri põrandal. Tulevad Hull ja Tulnukas, kes laulavad patriootilist laulu. Tulnukal on balalaika kaelas.

HULL (märkab puuri ja seal lamavat Vangi): Kes see on? (seisatab).

TULNUKAS (kõnnib ümber puuri): Paistab, et inimene … (peatub).

HULL (tuleb puurile lähemale, jõllitab Vangi): Inimene jah teine.

VANG (ärkab, pöördub tuljate poole):  Tere! (ringutab).

HULL: Tere!

TULNUKAS: Tere!

HULL: Miks sa puuris istud, hull inimene?

VANG: Ma ei tea.

HULL: Ka sina, inimene!

VANG (vaatab Hullule ainiti otsa): Ka mina?

HULL: Ka sina ei tea midagi.

VANG: Ma tean, et ma olen puuris, kuid ma ei taha puuris olla. (Hull puhkeb ohjeldamatult naerma) … Kas ma ütlesin midagi valesti? Ma ei tea, ei oska, minuga ei räägita kunagi. See polevat kombeks. Mind on vaja puuris istumiseks.

HULL (võitleb naeruga): Hii-iih… Hii-iih … Mind pole mitte millekski vaja. Ühiskond on niigi hull, nad ei vaja Hullu. (karjub) Aga mina olen tõeline Hull! Ja lollusesse ei jõua te mitte kunagi. (naerab).

TULNUKAS: Tema on tõepoolest Hull.

VANG (tõuseb püsti, tuleb puurivarbade juurde): Ja sina?

TULNUKAS: Mina olen Tulnukas … Ufo, noh!

VANG: Kas te ei oleks nii kenad ja tooksite mulle mu paraski.

HULL: Hea meelega. Läheme, Tulnukas! (lähevad paraski juurde)… Aga enne mängi meie uuele sõbrale üks lugu. (Tulnukas istub paraskile ja mängib) Kuidas oli? Kas polnud kena?

VANG: Ilus lugu.

HULL: Mängi veel üks lugu, Tulnukas! (Tulnukas mängib) … Jaa, mängida ta oskab. Nemad oma planeedil muud ei teegi kui laulavad ja tantsivad balalaika saatel ning mängivad trips-traps-trulli. Päevast päeva. Tööd seal ei tehta. Kuna neil süüa ei ole, siis põgenes ta siia.

TULNUKAS: Mitte päris nii. Mu kaasmaalased ootavad üleüldist õnne. Aega, mil tööd tegema ei peaks, aga süüa oleks. Aga praegu meil süüa ei ole ja ma otsustasin siin üleüldist õnne oodata. Teil on kõik poed kassilihakonserve täis.

HULL: Kuid meie ihaldame vorsti.

TULNUKAS: Ma olen kuulnud, et vorst on hea. Võib-olla lähen hoopis Libertatiasse vorsti sööma.

VANG (kannatamatult): Hea küll, aga ma tahaksin paraskit.

Hull ja Tulnukas viivad paraski kõigepealt eemale ja tühjendavad, siis toovad puuri juurde ja lükkavad lahtisest luugist sisse.Vang õiendab oma asjad paraski juures. Hull ja Tulnukas võtavad puuri läheduses istet ja hakkavad trips-traps-trulli mängima.

HULL: Neetud! Jälle ta võitis mind.

Tulnukas irvitab.

VANG: Mida te mängite?

HULL: See on trips-traps-trull. Tulnukas on osav mängija, võidab alati.

TULNUKAS: Meil on kõik head mängijad.

VANG: Ma tahaksin ka mängida, aga ei oska.

TULNUKAS: Mina õpetan. Sinul on rist ja minul on ring. Alusta!

Mängivad. Vang võidab.

HULL: Sa võitsid Tulnukat! Oled imelaps.

VANG: Ei tea isegi, kuidas see niiviisi välja kukkus.

TULNUKAS: Mängime uuesti. (mängivad ja Vang võidab jälle)… Ma tunnen end halvasti. Tahan juua. On sul juua, Vang?

VANG: Kindlasti. Siin on vesi.

Ulatab plekkruusi Tulnuka suunas.

TULNUKAS (põlglikult): Vesi! Pähh! Meie planeedil juuakse üksnes odekolonni. See on hea, eriti kaheksakordne. On teie juures odekolonni?

HULL: Meil on kõik kaubad talongide eest. Ainult kassilihatooteid saame ilma. Kuna mina olen Hull, siis minul talonge pole.

VANG: Minul ka ei ole talonge. Ma ei tea, mis asjad need on.

TULNUKAS: Kellel on talonge?

HULL: Ehk õnnestub mõne käest osta.  Aga mul ei ole raha. Üks talong maksab sada tuhat fartingit. Peame röövima. Sealt tulebki keegi.

KUUES STSEEN

Saabub Kassipooja, Kass käte vahel. Hull ja Tulnukas kargavad kisades talle kallale. Pärast lühikest heitlust õnnestub neil Kassipooja maha suruda. Kass pääseb põgenema.

TULNUKAS (karjub): Talongid või elu!

VANG (jälgib võitlust, imestades): See on ju Kassipooja!

TULNUKAS: Talongid siia!

HULL: Odekolonnitalongid või tapan!

VANG: Oodake, see on minu tuttav Kassipooja!

HULL (jätab Kassipooja rahule, üritab kaaslast taltsutada): Jäta nüüd, see mees on Kassipooja.

TULNUKAS (laseb ohvri  vabaks): Ja siis? Minu pärast olgu või elevandiraiuja, peaasi kui talongid kätte saaks.

HULL: Kassipooja on auväärne amet. Kassilihakonserve tahad?

TULNUKAS: Anna siia!

HULL: Ilma Kassipoojata oleksid näljas.

KASSIPOOJA (tõuseb püsti, korrastab end): Röövlid niisugused. Ei tea, kus see politsei ka on? Päise päeva ajal tungitakse korralikule inimesele tööülesannete täitmisel kallale. Kass pääseski põgenema.

HULL (alandlikult): Palun vabandust! Näe, sõber tahtis juua.

TULNUKAS: Meil ei ole talonge.

KASSIPOOJA: Igal korralikul inimesel on talongid. Ainult sulidel ja päevavarastel ei ole. Mida väärtuslikum inimene oled, seda rohkem talonge saad. Teie olete nähtavasti läbinisti kahjulikud.

VANG: Tema on Tulnukas teiselt planeedilt ehk Ufo. Nemad joovad seal ainult odekolonni.

TULNUKAS: Eelistan kaheksakordset. Väga hea!

HULL: Aga odekolonni jaoks on meil talonge vaja. Mina olen Hull, tema on Tulnukas ja see seal on Vang. Meile ei ole talonge ette nähtud.

KASSIPOOJA: Mina ei saa teid aidata. Vahetasin odekolonnitalongid saapapaeltetalongide vastu. Et oleks, millega kasse puua.

VANG (näitab käega eemale): Sealt tuleb veel keegi.

TULNUKAS: Kargame kallale?

HULL: Oota! Vaatame, mis lind see on.

Saabub Väike Inimene.

TULNUKAS: Tere! Mis lind sa oled?

VÄIKE INIMENE (kohmetult): Oh, mis mina, Väike Inimene nüüd …

TULNUKAS: Kas sul talonge on?

VÄIKE INIMENE: Mina olen Väike Inimene, mis talonge nüüd minul.

HULL: Meil oleks odekolonnitalonge vaja.

VÄIKE INIMENE: Mina olen Väike Inimene, minul pole neid kusagilt võtta. Isegi vaatan, kuidas ots otsaga kokku tulen.

KASSIPOOJA: Kas sa pole eluga rahul?

VÄIKE INIMENE: Olen ikka. Väga rahul. Palju siis minul, Väikesel Inimesel, tarvis on. Kui veel hulluse periood läbi saab ja jõuame lollusesse, siis on kõik korras. Praegu peame kannatama.

TULNUKAS (vihaselt): Astugu sinu emaga sugulisse vahekorda! Mina tahan odekolonni!

VÄIKE INIMENE: Vabandage, ma ei saanud aru. Mis on teil minu emaga tegemist.

TULNUKAS (imestunult): Mitte midagi. See on meie kõnekäänd.

VANG: Tema on pärit teiselt planeedilt, siin ta on Tulnukas ehk Ufo. Nemad mängivad seal balalaikat ja joovad odekolonni.

HULL: Ja tööd nemad ei tee. Ehk mängid meile midagi, Tulnukas? Midagi südamlikku?

Tulnukas võtab balalaika ja mängib.

VÄIKE INIMENE: Mis mina, Väike Inimene, nüüd muusikast ka taipan. Aga minu meelest oli hästi mängitud. Ikkagi välismaa muusika! Kas sina oled siis tõesti Ufo? Mis mina, Väike Inimene, Ufodest ka tean, aga ma olen neisse alati uskunud. Mina arvan, et rasked ajad saavad läbi, kui võim Ufodele anda. Nemad on ikka mujalt ja targemad. Meie, Väikesed Inimesed, peame sõnakuulelikud olema. Meie Valitseja on küll samuti tark mees, aga Ufode vastu ta ikka ei saa. Mina ikka arvan, et Ufodel on meie asjadest selge ülevaade, et nad aitavad meid ja viivad hullusest lollusesse ning me sööme vorsti nagu Libertatias. Mina olen Väike Inimene, mina ei taha Libertatiasse orjaks minna. See siin on minu maa, siin on minu kodu ja armas viisupaar. Siia ma ka suren. Ei meelita mind Libertatia vorst, mina ootan aega, millal sööme oma vorsti. Ma usun, et Ufod aitavad meid. Kõikjal kirjutatakse, et Ufod tahavad meid aidata. Ma tänan sind, Tulnukas, et sa raskel ajal meile appi tõttasid.

TULNUKAS (karjub): Odekolonni!

VANG: Võib-olla lepid veega? Vesi on hea.

KASSIPOOJA: Mina lähen nüüd minema. Ei saa ometi tööajast looderdada, kes teab kui palju kasse mul juba poodud oleks. Kassilihakonserve tahate kõik, aga kassil lasksite minema joosta. (eemaldub) … Vaadake, jälle tuleb keegi. Äkki saab tema aidata. (lahkub).

VÄIKE INIMENE: See on ju Suur Inimene! Tema saab kindlasti aidata.

TULNUKAS: Odekolonni!

Saabub Suur Inimene.

SUUR INIMENE (rahulikult): Kuulge, matsid, ega te Libertatia konsulit näinud pole?

HULL: Ei ole.

VANG: Mina vist olen.

TULNUKAS: Odekolonni!

SUUR INIMENE: Pea lõuad! (Vangile) Või sina oled? Räägi, millal!

VÄIKE INIMENE (segab vahele): Sina oled tõesti Suur Inimene, sina saad meid aidata. (osutab Tulnukale) Tema on Tulnukas teiselt planeedilt ehk Ufo. Ta tahaks meid aidata, kuid vajab odekolonni. Meil jälle puuduvad odekolonnitalongid.

SUUR INIMENE: Ära sega vahele, hobuselõust niisugune! (mõtleb)… Pea, kas sina oled Ufo?

TULNUKAS: Jah, mina olen.

SUUR INIMENE: Tõeline Ufo teiselt planeedilt, maavälise tsivilisatsiooni kandja?

TULNUKAS: Seda nüüd küll.

SUUR INIMENE: Ma ostan su ära. Kilo vorsti, lisaks võimalus Libertatiasse orjaks minna. Oled nõus?

VÄIKE INIMENE: Mina tahan samuti Libertatiasse orjaks minna. Saad sa mulle midagi organiseerida? Ma ei jää tänu võlgu.

HULL: Alles sa seletasid, et sinu ja su viisupaari koht on siin.

VÄIKE INIMENE: Mina pole midagi niisugust öelnud. Ära kuula teda!

SUUR INIMENE: Rahu, lojused! Mul on Libertatia konsuliga äri käimas. Neli kohta on veel vabad. Kes teist oleks nõus end orjaks müüma?

VÄIKE INIMENE (poeb Suurele Inimesele ligemale, agressiivselt): Mina, mina! Pane kirja number üks miljon kakskümmend üks tuhat neli Väike Inimene.

HULL: Mina olen lihtsalt Hull.

TULNUKAS: Ja mina Tulnukas.

Suur Inimene kirjutab üles.

SUUR INIMENE: … Nii, üks koht on veel vakantne.

VANG: Mina tuleksin küll, aga ma istun puuris.

SUUR INIMENE: Ära muretse, sellest saame üle. Ütle oma nimi, panen ta kirja.

VANG: Ma õieti ei tea, mis mu nimi on.

SUUR INIMENE: Kuidas sind kutsutakse?

VANG: Üldiselt minuga ei räägita… Tõsi, ma kuulsin kui puujalaga naine rääkis Libertatia konsuliga. Ja Politseinik raporteeris. (mõtleb pingsalt ja teatab pärast pausi uhkusega) … Vang, number sada üks Vang.

SUUR INIMENE (paneb kirja): Nii kirjutamegi, number sada üks Vang.

Suur Inimene võtab taskust muukraua ja avab hõlpsasti puuri. Vang seisatab hetke avali ukse ees ja tuleb siis aeglaselt välja.

SUUR INIMENE:  Korras.

Vang seisab midagi tajumata liikumatult väljaspool puuri.

VÄIKE INIMENE: Sa oled osav.

SUUR INIMENE: Tühiasi. Kuulake mind! Muretsen transpordivahendi, teie ootate niikaua siin. (märkab, et Vang on puurist väljunud). Kas Vang tuli puurist välja? Ära pahanda, aga sa pead puuri tagasi minema. Kui ma teile järele tulen, siis ma lasen su ka välja. Püsige vaikselt, ärge kellelegi lepingust hingake või ise teate, mis siis juhtub. Tule, Vang! Ma panen su taas puuri.

Suur Inimene haarab Vangist kinni.

VANG (elustub, rabeleb lahti, laskub põlvili): Ma ei taha!

SUUR INIMENE: Sa pead! Muidu ma sind orjaks ei müü.

Hull ja Tulnukas transpordivad vastupunniva Vangi puuri, misjärel Suur Inimene puuri lukustab ja lahkub. Vang puhkeb nutma.

VANG (taob pead vastu puuri põrandat): … Ma ei taha puuris olla … Ei taha… Laske mind välja! …

HULL: Oota ometi! Kohe lastakse sind välja. Võiksid väheke kannatada.

VANG (nuuksudes): Mina… mina… olen kannatanud juba. Tahan välja!

VÄIKE INIMENE: Mis sul seal puuris viga on? Olen tähele pannud, kuidas sind toidetakse. Häbi peaks sul olema! Mitte ei saa aru, miks sa sinna Libertatiasse tükid. Häbi! Häbi! Häbi!

VANG: Hea küll. Tule siis minu asemel puuri.

VÄIKE INIMENE: Mis mina, Väike Inimene, nüüd puuris teen. Mul on omad mured. Ja vorsti tahan ma ka! Ega igaüht vorsti juurde ei saa lasta, mõni peab kannatama. Sinu koht on puuris, mina lepin leivapalukesega, mis teistest üle jääb. Ja kui see leivapaluke juhtub sisaldama vorsti Libertatias, miks siis ka mitte?

HULL: Rahunege nüüd! Küll Suur Inimene kõik ära klaarib.

VÄIKE INIMENE: Muidugi, tema on Suur Inimene ja mida mina, Väike Inimene, ka tean. Aga mina arvan, et Vangi ei tohi Libertatiasse lasta. On teine sihuke kahtlane ja miks ta üldse puuris istub. Häbistab seal viimati meie rahvast. Niikuinii ta tsiviliseeritud inimeste keskel käituda ei oska. Ütleme Suurele Inimesele, et Vangi me kaasa ei võta.

TULNUKAS: Kuradile! Astugu sinu emaga sugulisse vahekorda! Olge ometi vait! Kas te ei või siis rahulikult oodata, kuni teile odekolonni tuuakse. Kõigepealt joome odekolonni, eks pärast näeb, mis juhtub.

HULL: Tuleks ometi Suur Inimene.

TULNUKAS: Juba ammu igatsen odekolonni järele. Libertatias on seda kindlasti jalaga segada.

HULL: Mina olen kuulnud, et nemad seal Libertatias odekolonni ei joovatki, tarvitavad välispidiselt. Vorsti söövad üksnes vaesemad.

VÄIKE INIMENE (imestavalt): Või nemad ei söögi vorsti!

HULL: Niimoodi räägitakse. Kassilihakonserve seal üldse ei olevat.

VÄIKE INIMENE: Kuula ja imesta!

TULNUKAS: Kuidas nad ilma odekolonnita toime tulevad? Seda ma ei usu.

HULL: Nende jaoks on teised joogid.

Saabub Politseinik.

POLITSEINIK: Mis kogunemine siin on? Pole soovitav.

HULL: Me teeme aega parajaks. Küll me ära läheme.

POLITSEINIK: Miks te just puuri juures olete? Kas mujal kohti vähe on?

TULNUKAS: Astugu sinu emaga sugulisse vahekorda! Kas siin ei tohi?

POLITSEINIK (rõhutatult): Pole soovitav! Miks te tööd ei tee? Teie kombel looderdades üleminekuperiood ära ei lõpe.

VÄIKE INIMENE: Ega me siis paha pärast. Mina olen kõigest Väike Inimene.

POLITSEINIK: Kahtlane tüüp peale selle. Esitage dokumendid!

HULL: Minul ei ole. Mina olen Hull.

TULNUKAS: Minul ka ei ole. Mina olen Tulnukas.

VANG: Ka minul ei ole.

POLITSEINIK: Sinule pole ette nähtud.

VÄIKE INIMENE: Minul on.

Väike Inimene ulatab Politseinikule dokumendid.

POLITSEINIK (loeb):  Number üks miljon kakskümmend üks tuhat neli väike Inimene. (vaikib pikalt) … Mis siis ikka! Väikese Inimese dokumendid on korras. Hull ja Tulnukas tulevad minuga kaasa.

HULL: Mina ei taha tulla!

TULNUKAS (jookseb eemale): Me ootame odekolonni!

Saabub Suur Inimene.

SUUR INIMENE: Tere, Politseinik! Kas sa ei taha end Libertatiasse orjaks müüa?

POLITSEINIK: Tahan küll.

SUUR INIMENE: Mul oli jutuajamine Libertatia konsuliga. Väikese Inimese me võtame.

VÄIKE INIMENE (hüppab rõõmust, kallistab kaaslasi): Hurraa! …

SUUR INIMENE: Temal on registreerimisnumber. Hullu ja Tulnukat me võtta ei saa, kuna neil numbrit ei ole. Vangil on küll number, aga tema peab puuris istuma. Sellegipoolest ostan ma Tulnuka kilo vorsti eest ära ja hakkan teda raha eest rahvale näitama. Mul on kolm vakantset kohta. Lööd kaasa, Politseinik?

POLITSEINIK: Ma tulen.

SUUR INIMENE: Kena! Tuleb leida veel kaks lojust. Kiirustagem!

Suur Inimene lahkub koos Politseiniku, Väikese Inimese ja Tulnukaga.

SEITSMES STSEEN

Hull istub nukralt maas. Vang vaatab ainiti lahkujate suunas.

VANG: … Nad läksid.

HULL: Kadusid jah minema.

VANG: Ning mina pean jälle puuris olema.

HULL: Ega sul midagi üle ei jää.

VANG: Ma tahan siit välja.

HULL: Sinu tahtmine siin ei maksa.

VANG: Ka sina jäid maha.

HULL:  Seda võiski arvata.

VANG: Sellepärast, et oled Hull.

HULL: Sellepärast, et ma ei ole Hull.

VANG: Miks nii?

HULL: Ainult Hulluna saan olla vaba, saan olla mina ise. Selle nimel võid lobuda nii mitmestki normaalse inimese eelisest.

VANG: Kes on normaalne inimene?

HULL: Ma ei tea. Ma ei tea, kas neid üldse on.

VANG: Sa oled rahul, et näid olevat Hull.

HULL: Ma olen rahul.

VANG: Kas Hullud ei peagi puuris istuma?

HULL: Nad võivad, aga ei pea. Hullud on vabad.

VANG: Me elame hulluses. Kas pole nii?

HULL: Me elame juba ammu lolluses.

VANG: Ja see on hea?

HULL: Inimesed on erinevad.

VANG: Mida tähendab üleminekuperiood?

HULL: Mitte midagi. Absoluutselt mitte midagi.

VANG: Milleks siis see kõik? Millele loodetakse?

HULL: Sõnad. (vaikib) … Kui soovid vastust, siis mitte millelegi.

VANG: Mis meist niiviisi saab?

Hull naeratab nukralt eemalolija ilmel. Paus.

VANG: … Mina tahaksin olla väljaspool puuri? Võid sa mind aidata? (vaikus) … Vasta!

HULL (naeratab): Kallis Vang! Sa oled kogu elu puuris istunud. Sa ei tea, mida kujutab elu väljaspool puuri. Võib-olla on sulle parem, kui istud puuris. Puuris oled sa palju vabam kui väljas. Usu mind!

VANG: Kas sina tahaksid puuris olla?

HULL: Ei! Aga mina olen Hull, minu hullus kaitseb mind. Tänu hullusele saan olla mina ise ja ma ei pea ümbritseva lollusega arvestama. See on mulle väga tähtis.

VANG: Ma tahaksin näha, mis toimub väljaspool puuri.

HULL: Väljaspool puuri toimub elu, aga see ei paku midagi rõõmustavat ja kui pakub, siis on need rõõmud kunstlikud. Mul üksnes veb, et seisan väljaspool ühiskonda.

VANG: Kuid sa ei ole ju Hull tegelikult?

HULL: Kuidas seda võtta. Eks ole hullus seegi, et ma olen Hull. Inimesed on loomakari, nad ei salli, et keegi neist erineb.

VANG: Ikkagi on parem elada Hulluna vabaduses kui Vangina puuris.

HULL: Seda arvad sina. Kõik nii ei arva. Ühelt poolt on mul täielik vabadus, nii sisemine kui väline. Kuid Hulluna ma seisan väljaspool, mind tegelikult ei eksisteeri. Sina oled puuris, oled muust maailmast ära lõigatud, aga sa oled olemas. Mind ei kardeta, minuga ei pea arvestama, mina olen väljaspool. Sina kõigest hoolimata oled. Kuigi puuris, ikkagi oled.

VANG: Mis on sellisest olemisest kasu?

HULL: Vahel mitte midagi, vahel üsna palju.

VANG: Kas ma ei saaks olla ilma puurita? Ehk oleksin paremini?

HULL: Kindel see! Küsimus seisneb selles, kas on kasulik sind puurist välja lasta.

VANG: Milles seisneb kahju?

HULL (pärast pausi): … Keegi ei tea seda. See on kõige hullem.

VANG: Kui teatakse, siis lastakse välja. On see nii?

HULL: Vaevalt. Inimkond on konservatiivne. Saa ometi aru, sa istud puuris. Kõik on sellega harjunud ja tunnevad end turvalisena. Kui sind välja lasta, siis turvalisusetunne kaob. Mina võiksin su välja lasta, sest mina olen Hull ja minu kohta reeglid ei käi, aga … (paus). Ma pole ka päris kindel, kas ma seda teeksin.

VANG: Kui ma luban käituda korralikult ja arvestada reegleid? Kulsin kui Puujalg rääkis Libertatia konsuliga. Keegi olla huvitatud minu pääsemisest.

HULL (mõtlikult): Hüvasti! Katsu edaspidi ise hakkama saada.

Hull lahkub. Lahkumisel kukub puuri vahetus läheduses Hullu taskust võti. Hull ei märka midagi ja kaob.

VANG (endamisi): Näe, kaotas võtme… Ehk peaks tagasi hüüdma teise. (küünitab käe puurivarbade vahelt välja ja haarab suure pingutusega võtme) … Ei tea, milleks Hullule võti? Mis mina sellega peale hakkan? Puuri ta ei ava. Aitab! Heidan puhkama. (seab end magama, vähkreb) … Aga siiski … Kui prooviks … Niikuinii ta ei ava, aga süda on siis rahul. Ah, pole mõtet! (jääb rahulikuks, paus) … Peaks ikagi proovima.

Vang tõuseb ja proovib lukku avada, kuid tulemusteta. Võtab juba võtme lukuaugust välja, kuid mõtleb hetke, paneb võtme uuesti paigale ja keerab teistpidi, vastupäeva. Lukk avaneb kergesti. Vang seisab tardunult.

VANG: … Kas see oli ime? Ma olen vaba. (avab puuriukse) … Ma võin lahkuda, vabalt välja minna… Kas minna? Ootan veidi? Rumalus! Milleks viivitada?

Vang väljub puurist ja lukustab ukse.

VANG: … Hüvasti, puur! Nüüd ma lahkun sinust igaveseks… Aga kuhu? Kuhu on mul minna? Kellele vaja? … Puuri tagasi? Ei! Peidan end esialgu siia lähedale ja eks siis näe, mis edasi saab. (lahkub).

TEINE VAATUS

ESIMENE STSEEN

Keset lava olev puur on tühi, kuid luugid on lahti. Omaette rahvalikku laulu ümisedes tuleb Söötja. Märgates tühja puuri, jääb ahastavaid liigutusi tehes seisma.

SÖÖTJA (hädiselt): … Puur on tühi… No mis sa ütled, kohe päris tühi … Ja luugid on lahti. On ilmselt põgenema pääsenud. (uurib luuke) Siitkaudu ei pääse küll läbi… Aga mine sa hullu tea. Ära on tema jooksnud. Ei ole teist, ei ole!

Söötja nutab, istub puuri äärde, heietab nuuksudes.

SÖÖTJA: … Eks mind, vanainimest, tehakse süüdlaseks, kellele mind vaja on…  Lõppenud on helge vanadusepõli, mitte kohe ei tea, mis ees ootab. Kodus on mul pool kassilihakonservi. Kust saan ma nüüd raha nende ostmiseks? … Seni sain talonge, millega võisin osta kaerajahu ning seepi, aga nüüd? Viletsus ootab mind, häda ja viletsus. Söömine tuleb maha jätta … Hea, et pojalgi on hästi läinud. Sai end Libertatiasse orjaks müüa, nüüd sööb vorsti. Mind, vanainimest, ei taha keegi orjaks. Surm ka ei tule … (rahulikumalt) Mis sa, vanamutt, siin hädaldad? Vangi lasksid põgenema, nüüd ise kahetsed. Kassipooja viidi samuti minema. Tema oli kena inimene, oskaks kindlasti nõu leida … (pahaselt) Ei tea, kuhu see hullvaim jooksis? Küll nad ta kätte saavad, siis ise veel kahetseb, et ära jooksis. Jah, muidugi! Mis temal viga, muudkui söödetakse ja kasitakse, ei ole temal muret, kuidas teised ära elatud saavad. Häbematu, lausa häbematu teine … Mis minust küll saab? Mis minust küll saab? (poetab pisara).

TEINE STSEEN

Söötja nuuksub vaikselt puuri kõrval. Saabub Tulnukas, balalaika ja odekolonnipudeliga, laulab lõbusat laulukest.

TULNUKAS (lõbusalt): Hei, vanamutt! Mis sa nukrutsed? Kas sa odekolonni tahad?

SÖÖTJA (halisedes): Oh seda ilmaelu küll! Mida sa siin ikka rõõmustad? Elu on lihtinimesel alati raske.

TULNUKAS: Saada kõik raskused pärasoole kaudu välja. Näed, minul on odekolonni, võta sina kah! (pakub Söötjale, kes teeb tõrjuvaid liigutusi) … Võta, võta ometi! Odekolonn on hea. Puhub muremõtted eemale, teeb elu lõbusaks.

Söötja võtab kõhklevalt lonksu, seejärel ka Tulnukas, aga tugevama lõuatäie.

SÖÖTJA (puristades): Phöahh! … Küll on vastik!

TULNUKAS: Pole midagi. Võta vorsti peale! (tirib põuest vorsti, lõikab tükkideks ja pakub Söötjale).

SÖÖTJA (imestavalt): … Kas see on vorst? (hammustab ettevaatlikult tükikese).

TULNUKAS (naerab): … Öhh-öhh-öhh… Vorst ikka, päris ehtne vorst.

SÖÖTJA: Sellest saab juba viiskümmend aastat, kui viimati vorsti sõin. (mälub hoolikalt) On ikka hea küll. Hoopis teine kui kassilihakonserv.

TULNUKAS: Minule maitseb ta ka. Mõtlen lausa, et üleüldine õnn ongi kätte jõudnud. Võta veel odekolonni! (joob ja pakub Söötjale).

SÖÖTJA (tõrgub): Oh, mulle aitas juba esimesest korrast … (joob) Pole sugugi hea.. . Auväärne paistab õige helde olevat. Mis ametit siis auväärsed peavad?

TULNUKAS: Ametit mul õieti polegi. Suur Inimene ostis mu kilo vorsti eest ära ja nüüd näitab mind raha eest rahvale. Odekolonnitalongid tingisin lisaks. Mina olen Tulnukas ehk Ufo. Meie elame teisel planeedil ja ootame üleüldist õnne.

SÖÖTJA: Meie ootame üleüldist lollust.

TULNUKAS: Olen märganud, et oleme sarnased. Astugu su emaga sugulisse vahekorda! Justkui polekski teisel planeedil.

SÖÖTJA: Oh, minu ema on ammu surnud ja mina olen samuti vana. Ei ole minust enam asja.

TULNUKAS (naerab): Öhh-öhh-öhh… Ega ma päris nii ei mõelnudki. Öhh-öhh … (paus) Aga miks ka mitte. Paistad veel üsna kobe olevat, eriti kui odekolonni kõvasti sees on. (üritab Söötjale käppi külge ajada).

SÖÖTJA (rabeleb vastu, itsitab): Hee-hee-hee… Jäta nüüd! Mõni veel näeb.

Söötja pääseb vabaks ning põgeneb tulnukast paar sammu eemale. Kohendab riideid.

SÖÖTJA:  … Hull inimene! Kas sul aru peas ei ole? Vanainimesega siis! Räägi parem, kuidas teil elu seal teisel planeedil on? Parem kui siin?

TULNUKAS (muheleb): Öhh-öhh-öhh… Mis ta nüüd parem, ikka ootame. Laulame, mängime balalaikat ja trips-traps-trulli ning joome odekolonni. Tööd me ei tee. Milleks? Küll saabub üleüldine õnn ja kõik saab korda. Söögiga on ainult kehvasti, sellepärast ma sealt lahkusin.

SÖÖTJA: Ega meilgi siin paradiis pole. Tõsi, kassilihakonserve veel jätkub ja ja talongide eest saab üht-teist. Tuleb kannatada! Üleminekuperiood!

TULNUKAS (joob tubli sõõmu odekolonni): Odekolonn on hea! Suur Inimene on hea! Üleminekuperiood on hea! Teie riik on hea! Ma kutsun kõik oma planeedi elanikud siia elama. Elame nagu suur ühine pere!

SÖÖTJA: Palju teie planeedil asukaid on?

TULNUKAS (kummutab pudeli tühjaks): Ausalt öeldes, ega ei teagi. Aga kõik kohad on inimesi täis, pole ruumi astudagi. Teil on siin ruumi laialt käes. Mahume kõik ilusasti ära. Siis joome odekolonni, sööme kassilihakonserve, laulame ja tantsime balalaika saatel ning ootame üheskoos üleüldist õnne või üleüldist lollust, kuidas vaid kellelegi meeldib. Kas pole tore, mis? Lõppude lõpuks peab ju õiglus valitsema. Kuhu see kõlbab, teie sööte kassilihakonserve, aga meie peame ilma olema. Nii pole ilus! Pealegi võime teid õpetada, nii saate targemaks. Väike Inimene ütles, et Ufod peavad õpetama. Helge tulevik ottab meid, mutike. Helge tulevik, kõik meie ühises peres.

SÖÖTJA: Mis mina neist maailmaasjust nii väga tean, aga üht-teist on kõrva taha jäänud. Ei ole seni tulnukad head toonud. Teie olete muidugi teistsugused, ikkagi Ufod ja väljastpoolt. Ei oska mina selle kohta midagi öelda, aga ütlen auselt, mina kardan.

TULNUKAS: Ära karda, mutike. Üheskoos on ikka seltsim. Jagame leivapalukest nagu õed-vennad ja ootame, millal õnn sülle kukub. Kahju vaid, et odekolonn otsa sai. Suur Inimene on tõeline Ufode sõber, talongidega ei koonerda. Pean jooksma uue pudele järele. (vaikus) … Ma vaatan, et oled kuidagi murelik. Jäi sulle odekolonnist väheseks? Ära muretse, kohe lähen uue järele. Võta veel üks tükk vorsti! Söö, söö! (annab Söötjale vorsti) On ikka hea vorst?

SÖÖTJA: Vorst on hea küll, aga mind see ei aita. Sina, Tulnukas, oled üks lahke ja hea südamega inimene. Ei tea kohe, kidas tänada.

TULNUKAS: Oh, sellest pole midagi. Peame üksteist aitama.

SÖÖTJA: Näe, minul juhtus suur äpardus. Puuril on luugid lahti jäänud ja see pagana Vang on põgenema pääsenud. Ei saa mina aru, kuidas tema siit läbi mahtus, aga läinud ta on. Sina oled teiselt planeedilt, oled Ufo, tulid meid õpetama. Ehk oskad aidata. See põgenemine võib mulle kalliks maksma minna. Jään kohast ilma, ei ole mul siis enam raha kassilihakonserve osta ega talonge kaerajahu ja seebi jaoks. Võib-olla panevad vanainimese veel vangigi. Hoidsid teist siin nagu silmatera. Mulle anti pidevalt mõista, et valvan tähtsat saladust. Nad kartsid nii hirmsasti, et ta välja pääseb. Mis minust, vaesekesest, nüüd saab?

TULNUKAS (optimistlikult): Ära, hädalda, mutike! Räägi kõigepealt, kuidas sul niisugune lugu üldse juhtus? Miks sa luugid lahti jätsid?

SÖÖTJA (pahaselt):  Jah, miks? Politseinik kuulis kui ma Vangiga kurjustasin ja kandis Puujalale ette, et meie muudkui räägime Vangiga ja nii edasi. Puujalg sai meie peale pahaseks, arvas vist, et tõesti räägime. Seal oli veel Kassipooja, äärmiselt kena inimene. Seega Puujalg käskis oma kaitsemeestel meid ära koristada. Need vedasid meid eemale ja käskisid puurist kaugemale minna ning oma nägu sealkandis mitte näidata. Minul oli parajasti söötmine pooleli, luugid kõik pärani lahti. Kui tagasi tulin, oli Vang juba läinud.

TULNUKAS: Kassipoojat mina tunnen. Oli hädine vend, odekolonnitalonge tal polnud ja oli oma töö pärast mures. Kes see Puujalg on?

SÖÖTJA: Oi, pojake! Kes siis Puujalga ei tea? Puujalg on Valitseja kõrval meie riigi tähtsaim isik, võib-olla tähtsamgi veel kui Valitseja. Tema kaudu saad end Libertatiasse orjaks müüa.

TULNUKAS: Minul pole numbrit, mina ei saa. Äärmine ebaõiglus! Kõik peaksid ikka võrdsed olema.

SÖÖTJA: Õiglusega pole siin ilmas midagi peale hakata. Tuleks nüüd minu sõber Kassipooja. Küll tema oskaks aidata.

Paus. Tulnukas tinistab nukralt balalaikat.

KOLMAS STSEEN

Saabub Kassipooja. Söötja ja Tulnukas istuvad vaikides.

KASSIPOOJA: Mida teie siin nukrutsete?

Kassipooja jääb puuri jõllitama. Vaikus.

KASSIPOOJA (jätkab kogeledes): … Miks … Miks … Miks te … te … ta välja lasksite? Mida see siis tähendab?

TULNUKAS: Pani jooksu, keha tagumine osa niisugune.

KASSIPOOJA: Kuidas ta välja pääses?

SÖÖTJA (ahastades): Luugid jäid ju lahti, kui meid ära viidi.

KASSIPOOJA: Hirmus lugu. Mis nüüd saab?

SÖÖTJA: Mitte ei tea! Me mõtlesime, et ehk sina oskad nõu anda?

KASSIPOOJA: Mul on endalgi muresid. (osutab Tulnukale) Peale seda, kui see tegelane mul Kassi põgenema päästis, pole ma enam ühtegi kassi kohanud. Plaan on täitmata, aga süüa tahame ju kõik.

TULNUKAS: Palun vabandust, aga me tahtsime üksnes odekolonnitalonge.

KASSIPOOJA: Eks mine siis tööle ja teeni oma talongid välja. Sina ei kujuta ette, kui raske ja ohtlik on kassipoomine. Teed väikese vea ja kass on läinud. Eriti rasketel juhtudel võib kass kallale tulla. Isegi minuga on see ühel korral juhtunud, kuigi olen parim Kassipooja kogu riigis.

Eemalt kostub kära.

KASSIPOOJA: Mis karjumine see on? Nii peletavad kõik kassid eemale.

Puurist mööduvad Konsul kahe Ihukaitsja ja käratseva inimsalga saatel. Ihukaitsjad kasutavad kumminuia rahva taltsutamisel. Teevad ringi ümber puuri ja jäävad käratsedes seisma.

I INIMENE: Mina tahan end Libertatiasse orjaks müüa!

II INIMENE: Mina tahan vorsti!

III INIMENE: Vaadake! Puur on tühi!

KONSUL (närvitsedes Ihukaitsjatele): Pekske see rahvas ometi laiali! (näitab Söötjale, Kassipoojale ja Tulnukale) Nemad jäävad!

Ihukaitsjad lasevad kumminuiad käiku ja tühjendavad lava inimsalgast.

KONSUL: … Nii, nüüd on rahu majas. Mida see siis peaks tähendama? Kus Vang on?

Söötja tahab vastata, kuid Kassipooja teeb keelava liigutuse.

KASSIPOOJA: Meie ei tea.

KONSUL (vihaselt): Teie ei tea? Kuid Vangi ometi pole. Ja luugid on lahti.

KASSIPOOJA: Te näete, auväärne, ju isegi, et nendest luukidest täiskasvanud inimene läbi ei mahu.

KONSUL: Puur on tühi ja teie olete siin! Eks pea seegi midagi tähendama. Võib-olla lasksite ta puurist välja?

KASSIPOOJA: Puuriuks on lukus.

KONSUL: Ikkagi on teie käitumine kahtlustäratav. (I Ihukaitsjale) Mine teata kohe Valitsejale ja Puujalale.

I Ihukaitsja lahkub.

KONSUL: Absoluutne korralagedus! Alles teatas protokollisheff, et Libertatia ei ole enam huvitatud Vangist, aga nüüd on ta kadunud. Kes siin keda lollitab? Jälle kokkumäng! Ma ei saa ometi asja nii jätta. Midagi tuleb ette võtta, midagi tuleb ette võtta.

KASSIPOOJA: Me võime teid aidata.

TULNUKAS: Ainult vaata, et sa meile vorsti ja odekolonnitalonge annad.

KONSUL: Teie aitate? Ise olete viimased sulid nagu kõik siinsed asukad.

KASSIPOOJA: Vangi põgenemine on meie riigile häbiplekk ja meie kui oma riigile truud kodanikud, oleme kohustatud aitama.

TULNUKAS: Ainult ära unusta, et mina pole teie riigi kodanik. Mina olen sissesõitnu ja teie peate minu vastu viisakad olema. Nii et andke aga vorsti ja odekolonnitalonge! (pakub teistele vorsti, kõik peale II Ihukaitsja võtavad vastu ja söövad) … Kahjuks sai odekolonn otsa, kuid ma võin uue pudeli tuua. Kas toon? (paus) … Ma lähen siis.

Tulnukas lahkub. Ülejäänud seisavad vaikides. Söötja istub.

NELJAS STSEEN

Lavale on tardunud Konsul, II Ihukaitsja, Söötja ja Kassipooja. Saabub Puujalg I Ihukaitsja saatel. Kes võtab kolleegi kõrval sisse tardunud poosi.

PUUJALG: Mis on juhtunud? ( vaikus) … (dramaatiliselt) Kus on Vang? … Vastake! Miks te vait olete?

SÖÖTJA: Anna andeks vanainimesele. Vangi ei ole siin.

KONSUL: Kus on Vang? … Seda tahaksin sinult kuulda.

PUUJALG: Kuidas ta välja pääses?

SÖÖTJA: Luugid jäid lahti, kui need meid Kassipoojaga ära viisid. (osutab Ihukaitsjatele).

PUUJALG: Rumalus! Läbi luukide poleks ta mahtunud.

KONSUL: Kuid läinud ta on.

PUUJALG: Asjaolusid tuleb uurida. Kus on Politseinik?

KONSUL: Jah, kus on politseinik? Olin sunnitud sinu ihukaitsjad abiks palkama, kuna Politseinik on kadunud. Täielik korralagedus! Võid Valitsejale mainida, et oma puhkuse peab ta veetma mujal.

PUUJALG: Kord on tõesti käest ära. Kes teab öelda, kuhu see Politseinik kadunud on? Panen autasu välja.

KASSIPOOJA: Kahjuks ei oska aidata.

SÖÖTJA: Kui kõrgeauline lubab, siis lähen otsima. Mina keetsin supi kokku, mina pean ka välja rabelema.

KASSIPOOJA: Selle peame veel välja selgitama, kes siin milleski süüdi on. Kui lubate, pakun ka oma abi.

SÖÖTJA: Eks üheskoos oleks muidugi parem.

PUUJALG: Minge ja tooge Politseinik kasvõi maa alt välja!

KONSUL: Arvestage, et Libertatia ei unusta, kui aitate Vangi leida.

Söötja ning Kassipooja lahkuvad.

PUUJALG: Mul on väga kahju, et niiviisi juhtus. Kuid pole viga, ma olen kindel, et leiame Vangi. Ta on harjunud puuriga ega oska vabalt ringi liikuda. Isegi kui me ei peaks teda leidma, jookseb ta varsti vabatahtlikult puuri tagasi. Talle peab ometi meelde tulema, kust ta süüa saab. Küll tühi kõht asjad paika paneb.

KONSUL: Kas sa ei ole mitte liiga enesekindel? Arvesta veel sellega, et enne kui tal kõht tühjaks läheb, võib ta palju kurja korda saata. Tagajärgede eest vastutad sina.

PUUJALG: Kas pole see põgenemine Libertatia korraldatud?

KONSUL: Usun, et see on välistatud. Protokollisheff alles kinnitas mulle, et me loobume tema vabastamisest. Sellest hoolimata ei saa seda varianti päriselt tähelepanu alt kõrvale jätta. Meil on jõud, kes nõudsid tema vabastamist ja mitte mõjutud.

PUUJALG: Peame igat varianti koralikult kaaluma. Ei tea, kuhu Politseinik on kadunud? Tema oli mees, keda võis usaldada.

KONSUL: Vandenõu?

PUUJALG: Mine tea.

Saabub lõbusasti balalaikat tinistav Tulnukas.

TULNUKAS: Mis teil siin on juhtunud? Kus Kassipooja on? Ja Söötja?

PUUJALG: Ja kes sina oled?

TULNUKAS (raporteerib): Mina olen Tulnukas ehk Ufo! Teiselt planeedilt. Kas sinu näol on tegemist Puujalaga? Sel juhul rõõm tuttavaks saada. Söötja on sinust palju rääkinud. Mina tahaksin samuti Libertatiasse orjaks minna, kuigi Suur Inimene hoolitseb minu eest hästi. Kas sa odekolonni tahad?

KONSUL: Mina arvan, et see mees on suli.

PUUJALG: Kuid kasulik suli. Kas tead midagi Vangist või Politseinikust?

TULNUKAS: Vang on läinud nagu isegi näed. Politseinikust tean ma samuti üht-teist. Ta müüs end Libertatiasse orjaks.

KONSUL: Kuidas on see võimalik? Minust mööda minnes?

TULNUKAS: Suurele Inimesele on kõik võimalik.

PUUJALG: Niisiis Suure Inimese kaudu. Seda ma kartsin. (paus).

KONSUL: … Ma andsin Suurele Inimesele litsentsi kahekümnele orjale… (vihaselt) Kuid see on isetegevus! Ta oleks pidanud nimekirja minuga kooskõlastama. Siis kui ta viimati minu juures käis, oli tal neli vakantset kohta. Andsin ilma mõtlemata talle loa need kohad oma suva järgi täita… Aga mingisugune austus oma partneri vastu  oleks pidanud säilima. Ma lootsin, et ta vähemalt näitab täielikku nimekirja minule.

PUUJALG: Nii võis ka Vang tema kaudu välja pääseda.

KONSUL: Ta üritas Vangi nimekirja sokutada, aga see ei läinud läbi. Ütlesin oma kategoorilise ei.

PUUJALG: Kahju! Seni võis Suurt Inimest usaldada.

KONSUL: Olen märganud, et teie inimesi ei saa üldse usaldada.

PUUJALG: Ka mind?

Konsul vaikib.

TULNUKAS: Mis te nukrutsete. Mina joon odekolonni ja olen rõõmus. Jooge teie samuti!

Pakub Konsulile ja Puujalale odekolonni, kuid need keelduvad. Ihukaitsjad seevastu joovad.

TULNUKAS: Odekolonn on hea! Ma mängin teile balalaikat. (mängib).

KONSUL: Midagi tuleb ette võtta.

PUUJALG: Suur Inimene tuleb üles otsida.

TULNUKAS: Mina aitan teid. Olen Suure Inimese ori ja tean, kuidas teda leida.

PUUJALG: Tubli!  Too mulle suur Inimene ja sa saad vorsti ja odekolonni.

Tulnukas lahkub rõõmsalt lauldes.

KONSUL: Oled sa mõelnud, mis saab siis, kui neid ei leita?

PUUJALG: On veel üks inimene, keda võin täielikult usaldada. Kuid selle variandi peame jätma viimaseks. Selleks puhuks kui tõesti enam muid võimalusi ei ole.

KONSUL: Ma kardan tuleviku pärast. Äkki näevad nad üleminekuperioodi läbi? Saavad aru, et nii hullus kui ka lollus on paljad sisutühjad terminid?  Mis meist siis saab? Mind vallandatakse siis diplomaatilisest teenistusest. See tähendaks ju Libertatia poliitika liivalejooksmist teie riigi suhtes.

PUUJALG: Väike risk kuulub alati asja juurde. Mina tulevikku siiski nii mustalt ei näe. Rahvale on termineid vaja. Keegi ei tahagi, et midagi muutuks. Usu mind, olen sellest ammu aru saanud. Sa vaatad meie inimesi liigselt libertatialase pilguga, kuigi oled juba kaua siin viibinud. Meie inimestele on idee müütilisest lollusest üksnes rahuldaaks neid pühi tundeid, mis vist iga inimolendi alateadvuses esinevad. Praktilises tegevuses ta muutusi ei soovi, kuna need õõnestavad stabiilsust. Aastakümneid valitsenud ideoloogia on oma töö teinud, peame vaid oskama seda kasutada. Meie inimene on harjunud tunnetama, et temast ei sõltu midagi ja ta on üksnes mutrike suures masinavärgis. Väikese inimese ideoloogia, mõistad? Need inimesed ei vaja praktilisi muutusi, vaid sõnu, sõnu ja veelkord sõnu. Sõnad peavad olema kvaliteetsed, ilusad ja mahedad, kõrvu paitavad. Sõnade najal saad nad üles kütta ja nad hävitavad kuulekalt igaühe, kelle pead tarvilikuks neile ette sööta, igaühe, kes ei mõtle nagu sina, nende armastatud juht. Kuid alaväärsuskompleks on meie massiinimesel tugev. Nad ei salli, kui keegi nende seast osutub neist targemaks, näeb nad läbi. Meie aga, kui me talitame kõiki neid komplekse arvestades, oleme jumalad. Meile kuulub rahva usaldus. Meile kuulub tulevik. Ole mureta! Inimesed Libertatias on teistsugused. Nad ei müüks end iialgi orjaks. Mis aga siin toimub, näed ise. Nii on lood, armas, Konsul.

KONSUL: Kahtlemata tunned oma rahvast paremini, aga soovitan olla ettevaatlik. Muudatused võivad tulla ootamatult ja on tavaliselt väga järsud.

PUUJALG: Sama ootamatult nagu nad tulevad, nad ka mööduvad.

KONSUL: Õige, kuid siis pole enam meid.

PUUJALG (mõtlikult): Jah, meid.

VIIES STSEEN

Saabub Suur Inimene Tulnuka saatel.

SUUR INIMENE: Te otsisite mind?

PUUJALG: Vang on kadunud.

SUUR INIMENE: Ma kuulsin. Millega saan kasulik olla?

KONSUL: Ma soovin näha nimekirja isikutest, kes lähevad vastavalt meievahelisele kokkuleppele Libertatiasse orjaks. (rõhutatult) Neist kahekümnest isikust.

SUUR INIMENE: Kuid me kooskõlastasime juba selle küsimuse.

KONSUL (rangelt): Ma soovin näha seda nimekirja!

SUUR INIMENE: Aga palun! (võtab taskust paberi ja ulatab Konsulile).

KONSUL (loeb): Nii… Nii… Üheksateiskümne isikuga probleeme ei teki, aga kahekümnes. (ulatab nimekirja Puujalale).

PUUJALG: Siin seisab kirjas number kolmsada seitsekümmend kuus Politseinik. On see nii?

SUUR INIMENE: Nii see on. Minu teada number kolmsada seitsekümmend kuus Politseinik ebausaldatavate nimekirjas ei ole.

PUUJALG: Kus on Politseinik praegu?

SUUR INIMENE: Oletatavasti teel Libertatia suunas.

PUUJALG: Saame me midagi ette võtta, et teda tagasi tuua?

SUUR INIMENE: Enam ilmselt mitte. Aga milles on üldse küsimus? Miks ei oleks Politseinik tohtinud nimekirjas olla?

PUUJALG: Vang on põgenenud!

KONSUL: Me peame ta kätte saama, muidu läheb meil kõigil haprasti.

TULNUKAS: Mina võin teid aidata. Aga ma pean sama end Libertatiasse orjaks müüa. Lisaks veel vorsti ja odekolonni.

PUUJALG (kõhklevalt): Aitad sa ikka kindlasti? … (vaatab Konsuli poole) Kas lubame talle?

KONSUL: Tunned oma inimesi paremini.

PUUJALG: Tema pole minu inimene, tema on Tulnukas ehk Ufo. Mida sina, Suur Inimene, arvad?

SUUR INIMENE: Vorsti ja odekolonni eest on ta kõigeks valmis.

PUUJALG: Me kuulame.

TULNUKAS (osutab Suurele Inimesele): Tema on süüdi! Nägin, kuidas ta Vangi puurist välja laskis.

PUUJALG (õudusega): Suur Inimene? Mida sa räägid?

Konsul raputab parastavalt pead.

SUUR INIMENE: Ta valetab! Lasksin Vangi küll hetkeks välja, kuid tema, Tulnuka, abiga toimetasin ta puuri tagasi.

TULNUKAS (kriiskab): Toimetasid tagasi küll. Aga kes ütleb, et sa teda hiljem välja ei lasknud? Sinul on võti!

SUUR INIMENE: Selline on siis sinu tänu odekolonnitalongide ja vorsti eest.

TULNUKAS (irvitab): Aga Libertatiasse sa mind ei saatnud. Eks ma olen sunnitud siis ise enese eest hoolt kandma.

PUUJALG: Mis on sul selle peale öelda, Suur Inimene?

SUUR INIMENE (rahulikult): Ma kinnitan teile, et ta valetab. Kõik faktid on vassitud. See on alatu laim! Ma nõuan, et Tulnukas selle eest kohtu ees vastust annaks.

PUUJALG: On sul puuri võti?

SUUR INIMENE: Ei!

TULNUKAS: Valetab! Tal on!

SUUR INIMENE (põlglikult): Mul ei ole võtit, mul on muukraud! Ja see, kullakesed, avab iga ukse.

TULNUKAS: Näete! Ta kinnitab ka ise.

PUUJALG: Mida peame tegema?

KONSUL (Ihukaitsjatele): Võtke Suur Inimene kinni!

Ihukaitsjad vaatavad Puujala poole, see noogutab. Seejärel viivad nad vastupunniva Suure Inimese lavalt ära.

PUUJALG: Talitasime ikka õigesti?

KONSUL: On see tähtis?

TULNUKAS: Andke nüüd vorst ja odekolonn siia! Ja vaadake, et te ei unusta mind Libertatiasse orjaks saata!

KONSUL: Kannata pisut! Kohe, kui Ihukaitsjad tagasi tulevad, lahendame selle küsimuse.

Ihukaitsjad tulevad tagasi.

KONSUL: Juba nad ongi tagasi. Võtke nüüd Tulnukas kinni!

Ihukaitsjad asuvad Tulnukat kinni võtma. See püüab põgeneda, kuid saadakse kätte.

TULNUKAS (karjub): See on reetmine! Seda ma ei unusta! Või niiviisi käitute maavälise tsivilisatsiooni esindajaga. Te veel kahetsete!

Tõrkuv Tulnukas toimetatakse Ihukaitsjate poolt minema.

KONSUL: Kõik on korras.

PUUJALG: Mida sa sellega saavutasid?

KONSUL: Rahu.

PUUJALG: Rahu? Kuid Vangi puuris ei ole.

KONSUL: Küll kord jõuab ka Vangi kätte aeg pea silmusesse pista. Oled kärsitu, need tüübid olid meile üksnes tüliks.

PUUJALG: Kas ka Suur Inimene? Ta on meid palju abistanud.

KONSUL: Aga kui  ta Vangi välja laskis?

Ihukaitsjad tulevad tagasi ja võtavad sisse tardunud poosi.

KONSUL  (jätkab): Nii nagu sa ei suuda tõestada, et Tulnukas valetab, ei suuda sa tõestada ka ühtlasi seda, et ta tõtt räägib. On parem, kui nad mõlemad istuvad kindlas kohas luku taga. Nad pole meil jalus, aga samas on alati käepärast võtta. Välja lasta jõuame alati.

PUUJALG: Võimalik, et sul on õigus. Me peame Vangi üles leidma ja ka selle isiku, kes ta välja laskis.

KONSUL: Sa pead lahenduse leidma!

Konsul lahkub koos Ihukaitsjatega.

PUUJALG: Ma pean.

KUUES STSEEN

Puujalg istub löödult puuri ääres.

PUUJALG: Situatsioon on kontrolli alt väljunud. (süütab närviliselt sigari ja suitsetab) Ma pean ta üles leidma. On vaid üks inimene, kes suudab peale Politseiniku ärahüppamist mind aidata. Kuid seda inimest on võimatu leida.

Märkamatult saabub Hull. Paus.

HULL (pärast pikka vaikust):  … Tere!

Puujalg tõstab üllatunult silmad, märkab Hullu ja mutub silmnähtavalt rõõmsamaks.

PUUJALG: Tere! Hull, sina? Kui rõõmus ma olen. Usud või mitte, aga just sinule ma parajasti mõtlesin. Ja siin sa nüüd oled.

HULL: Siin ma nüüd olen.

PUUJALG: Soovid ehk sigarit?

HULL: Ma ei suitseta. Sa tead.

PUUJALG (mõtlikult): Ma tean. (karjatab spontaanselt) Hull, sa pead mind aitama! Vang on kadunud!

HULL: Ma näen. Ja tean.

PUUJALG: Ma aimasin, et sina tead kindlasti midagi. Aitad mind, eks ole? Ma palun sind väga, palun!

HULL: Ma andsin talle võimaluse ja ta kasutas selle ära.

PUUJALG: Sina lasksid Vangi välja? See ei ole ometi tõsi?

HULL: Paraku on. Ma olen ju Hull, sa tead.

PUUJALG: Seleta vähemalt, miks!

HULL: Ma juba vastasin. Sellepärast, et olen Hull. Mina võin endale lubada seda, millest teie ei või undki näha. Ma olen vaba. Vaba, kas mõistad? Ei, sa ei mõista. Teie, kes te olete käsist ja jalust seotud oma tobedas ühiskonnas kehtivate tobedate reeglitega, ei mõista seda iialgi. Te ei mõista, mida võib enesele lubada, üks tõeliselt vaba inimene. Miks ma olen Hull? Selleks, et olla vaba.

PUUJALG: Sa oled vaba! Mida sa oma vabadusega peale hakkad? Vabaduse eest vorsti ei anta. (põlglikult) Vabadus, pähh!

HULL: Me pole kunagi teineteisest aru saanud.

PUUJALG: Ega vist. Kuid sellegipoolest sa meeldid mulle. Mul oleks üsna hea meel, kui sa mind meie vana sõpruse nimel aitaksid.

HULL: Ja nimelt?

PUUJALG: Kas sa ei aima? Ma tahan Vangi.

HULL: Jah, me pole kunagi teineteisest aru saanud. Ma ei aidanud Vangi, ma andsin talle võimaluse. Pole minu süü, et ta selle ära kasutas.

PUUJALG (läbi pisarate): Sa ei aita mind?

HULL: Jällegi sa eksid. Vastupidi, ma aitan sind.

PUUJALG (rahunenult): Sa oled huvitav inimene, Hull. Ühelt poolt nii erinev meist, normaalsetest inimestest, kuid samal ajal on sinus nii mõndagi, mis on meiega hämmastavalt sarnane. Mulle isegi tundub, kuigi meie meetodid on erinevad, eesmärgid on meil ikkagi ühised. Kas pole? Pean mainima, et Hullu kohta on sul väga pragmaatilised seisukohad. Vahetevahel muidugi.

HULL: Täpselt nii, vahetevahel! Sa tunned inimesi. Vahel mulle tundub, et sa tunned isegi mind, kes ma seisan väljaspool ühiskonda ja sealseid reegleid.

PUUJALG: Ma tunnen sind ja kuigi sinul on võib-olla teine arvamus, ma saan ka sinust aru. Uskumatu, aga tõsi. Ma ainult ei mõista sinu motiive, sinu käitumise sügavamat tagapõhja. Neid eesmärke oleks palju kergem saavutada ühiskonnasiseselt.

HULL: Vabanda mind, kuid see tõestab veelkord, et sa siiski ei saa minust aru. Sina mõtled normaalsete inimeste kaanonite järgi, sinust ei saanud Hullu. Aga ma aitan sind.

PUUJALG: Miks sa talle võimaluse andsid, nagu väidad?

HULL: Sa ei mõista? Sa ei peagi mõistma, kuna oled normaalne inimene. Muidugi, kui normaalseid inimesi üldse olemas on.

PUUJALG (tõuseb vaevaliselt püsti, mõtlikult): Normaalne või ebanormaalne. Kuid puur on tühi.

HULL (Puujalale otse silma vaadates): Vang peidab end siin läheduses ja kuuleb igat meie sõna.

Kostub Kassi, Kassipooja ja Vangi kisa. Kõigepealt jookseb üle lava Kass, tema järel Vang ja lõpuks Kassipooja. Vang komistab Puujala kargu otsa ning kukub. Hull ja Kassipooja tormavad talle kallale ning võtavad kinni. Puujalg avab puuriukse, misjärel Vang puuri lükatakse ning puur uuesti lukustatakse. Paus.

PUUJALG: Mured on nüüd lõppenud.

HULL: Õiged mured alles algavad. Nüüd istub puuris vaba inimene.

PUUJALG: Sa ajad hirmu peale.

Hull irvitab.

KASSIPOOJA (hingeldab): Kass pääses jällegi põgenema.

HULL: Kass on vabam kui Vang, isegi vabam kui Hull.

PUUJALG: Meil puudub kontroll kasside üle, see on väga ohtlik.

KASSIPOOJA: Seda on ka väga raske saavutada. Mul on kogemusi.

HULL: Seda on võimatu saavutada. Kass pole inimene.

PUUJALG: Kallis Hull! Mõnikord mulle tundub, et oleme mõttekaaslased. Siis aga taotled sa midagi kummalist. Meie suhted on väga imelikud.

HULL: Meie suhted ei saagi olla vähem imelikumad kui me ise. Nii, et ole kena tüdruk ja katsu oma maailmaga ise hakkama saada. Võib-olla näeme veel millalgi.

Hull lahkub lõbusalt vilistades.

PUUJALG (peale pikka vaikust): … Kõige kurvem on, et talle jäi jällegi õigus.

KASSIPOOJA: Hea, et Vang jälle ilusasti puuris istub.

Kassipooja ja Puujalg lahkuvad. Vang nuuksub puuris.

KOLMAS VAATUS

ESIMENE STSEEN

Vang kõnnib rahutult puuris. Puurist möödub Kassipooja, surudes käte vahele Kassi. Nad lahkuvad lavalt. Mõne hetke pärast kostub Kassi kräunatus, seejärel Kassipooja vali röögatus, misjärel verine ja kriimustatud Kassipooja lavale jookseb, hoides käes saapapaela.

KASSIPOOJA (hüsteeriliselt): Appi! Appi! Aidake, head inimesed! Selle Kassiga mul ei vea. Juba teine juhus minu hiilgava praktika jooksul, mil kass mulle kallale tuli! Appi! See Kass on nõiutud! (märkab Vangi, kes silmitseb teda huviga) No muidugi! Miks ma kohe ei taibanud! Sina oled Kassi ära nõidunud! Sina! Sina! Sina oled kõiges süüdi! (üritab Vangi peksta, kuid puurivarbad takistavad, lõpuks lööb pea tugevasti ära, loobub ja istub soigudes puuri äärde) Tuli kallale! Minule, parimale Kassipoojale kogu riigis. Milline häbi! Kõik on Vangi süü. Miks Kass just tema juurde jooksis, kui ma eelmisel korral teda tabada püüdsin? Tõsi, tänu sellele istub Vang jälle puuris, aga missugune vaev! Olen kõige õnnetum Kassipooja kogu riigis.

VANG (sõbralikult): Kas sulle tuli kass kallale?

KASSIPOOJA: Kallale jah, kallale jah. Mis sa parastad veel? Ise panid puurist jooksu, ajasid kogu riigi ärevile. Mida sa inimeste seas oleksid peale hakanud, hullvaim niisugune? Ja Söötjast ei hooli sa põrmugi. Teine inimene oleks jäänud ilma raha ja talongideta. Sinu jultumusel pole mingeid piire. Inimlik kaastunne on sulle võõras. Söötja, hea vanake, toitis ja kasis sind, aga kuhu jäi tänu? Tahad, et vanainimene ilma tööta jääks? Teine on veel nii tubli inimene, poeg on tal Libertatias orjaks. Sa oleksid ta südamerahuga jätnud ühegi fartingita, et ta ei saks tasuda kassilihakonservide eest! Oled meie häbiplekk!

VANG: Ma leidsin võtme ja tegin ukse lahti. Ma ei tahtnud enam siin olla. Väljaspool puuri meeldib mulle rohkem.

KASSIPOOJA: Ainult isikliku kasu peal väljas. Maha peaks su lööma!

VANG (traagiliselt): Ma tahan tõepoolest kõigile head. Miks ometi keegi mind kuulda ei võta? Puuris on nii igav!

KASSIPOOJA: Sina oled ebalojaalne, ei austa rahva tahet.

VANG: Milline on rahva tahe? Ma ei tea, ei tea midagi.

KASSIPOOJA: Sina pead puuris istuma!

Saabub Söötja.

SÖÖTJA: Näe, Kassipooja! Ja Vang on ilusti puuris. Vahel läheb vanainimeselgi hästi.

KASSIPOOJA: Kellel läheb, kellel mitte.

SÖÖTJA (vaatab Kassipoojat tähelepanelikumalt): Kanäe, kes sind niiviisi ära kriipis? Kas tema? (osutab Vangile).

KASSIPOOJA (tusaselt): Tema! Kass, kuramus, tuli kallale. Teist korda minu karjääri jooksul.

SÖÖTJA: Kassipoomine on ohtlik töö, ma tean. Üks minu kaugelt sugulane oli kassipooja ning  sai õnnetult surma.

KASSIPOOJA: Sa pole seda varem maininud.

SÖÖTJA: Ega tast suurt rääkida pole. Oli ettevaatamatu ja sai hukka, kuigi oli noor tugev mees. Muidu on kassipooja auväärne amet.

KASSIPOOJA: Seda ütlevad kõik.

SÖÖTJA: Kassilihakonserve söövad samuti kõik. Nad teavad, mida räägivad. Sina, pojake, tule parem minuga kaasa. Tohterdan su terveks.

KASSIPOOJA: Aitäh, Söötja! Tulen meeleldi. Head logelemist, Vang!

SÖÖTJA (Vangile): Oota kuni ma tagasi tulen, siis saad süüa! Vaata, et sa enam ära ei jookse! Ise tõid teistele nii palju muret kaela. Häbi sul ei ole?

Söötja ja Kassipooja lahkuvad. Vang seisab vaikides ja vaatab ainiti kaugusesse.

TEINE STSEEN

Vang seisab tardunult puuris ja vaatab kaugusesse. Vaevaliselt komberdades saabub Puujalg.

PUUJALG: Tere, Vang! Ma pean sulle midagi ütlema. Kuuled sa mind? Ma luban sul rääkida, minu vastutusel … Vasta mulle! Annan sulle oma sõna, et võid rääkida. Mul on selline positsioon, missugust mitte keegi teine siin ei oma. Oled nõus mind ära kuulama? Vasta!  (Vang eemaldub puuri tagumisse ossa) Ei vasta? Hea küll, kuula siis! Ma ei tea, mis põhjusel sind puuris peetakse, kuid niisugune on traditsioon, mis pärineb veel  aegadest enne üleminekuperioodi. Me ei saa hävitada kõike vana, midagi peab säilima. Valitseja on väga tasakaalukas mees, kes juhib meid kindla käega hullusest lollusesse. Paljudele on need sisutühjad terminid, kuid nad sisaldavad endas tohutu progressi. Me anname rahvale lootuse. Lootuse, et kunagi õige pea saabub aeg, mil me ei söö enam kassilihakonserve ega ole meil ka talongisüsteemi ja me elame nagu Libertatias. Me jätame rahvale mulje, et liikumine toimub rahva huvides ja rahvas ise otsustab. See on psühholoogiliselt väga tähtis. Valitseja vajab mind, inimest rahva keskelt, ta vajab ka sind, kes sa istud puuris. Demokraatia vajab opositsiooni, kuid on parem, kui opositsioon istub puuris. Sul ei ole meile midagi ette heita, sinu eest hoolitsetakse paremini kui sadade ja tuhandete kaaskodanike eest. (Vang tuleb uuesti esiplaanile) Ma tahan, et sa tajuksid, kui tähtis missioon sul täita on. Ma tahan, et sa mitte kunagi enam ei üritaks põgeneda. Ma tahan, et sa annad mulle sellekohase lubaduse. (paus) … Räägi minuga, palun! Praegu on sul selline võimalus, mõistad? Sa pole rumal.

VANG: Millest ma pean rääkima?

PUUJALG: Annad sa lubaduse? (Vang vaikib) Saa aru, sina oled meie riigi lootus, sinu najal suudame valitseda. Sulle hakatakse edaspidi toitu tooma otse Valitseja köögist, arvestame ka sinuga. Kui sa vaid ei üritaks põgeneda. On sul mingeid soove? Ma luban, et need rahuldatakse. Ütle julgelt!

VANG: Ma tahan puurist välja. Hakkan kasvõi kassipoojaks või lähen Libertatiasse orjaks. Võite mind raha eest rahvale näidata, aga laske vaid puurist välja! See on mu ainus soov. Otsige endale uus Vang, kui teile nii tähtis on kedagi puuris pidada.

Saabub Hull, kes jääb eemale seisma ning ülejäänud ei märka teda.

PUUJALG (anuvalt): Vang, ma palun, saa ometi aru, et see, kes on juba Vangiks loodud, peab selleks ka jääma. Uus sümbol kaotaks oma eheda tõepära. Ta mutuks võltsiks ega innustaks enam rahvast. Mul on väga kahju, et Hull su välja laskis ja rikkus kogu mängu. See mõjub sullegi palju halvemini, kui oled nuusutanud vabadust. Mida Hull taotleb? Veel üks umbsõlm lahendamiseks.

HULL (astub esile): Mida ma taotlen? (Puujalg pöördub võpatades Hullu pole) Ära püüa lahendada asju, mis käivad sulle üle mõistuse! Olen seda korduvalt maininud. Sina tegutsed ja näed maailma läbi normaalsituatsioonide, aga kas normaalsituatsioone elus üldse eksisteeribki? Juhin su tähelepanu sellele tõsiasjale, et tegur, mis välistab minu eksistentsi ühiskonnasiseselt, juba iseenesest lubab mul arvestada teisi vaatenurki, mis on teile, normaalsetele inimestele, vastuvõetamatud. Ma kinnitan sulle, Vang põgeneb alati, ükskõik kui mugavaks te tema elu puuris ka ei teeks. Kuigi ta on ise ühiskonnasisene objekt selles mõttes, et ühiskond aktsepteerib teda kui Vangi, on tema subjektiivne mõttemaailm ühiskonda eitav.

PUUJALG: Sa saabud alati ootamatult ja oskad kogu mängu ära rikkuda.

HULL: Kui te õpiksite minult minimaalsemal määralgi, ei peaks te rahvast lollitama igasuguste üleminekuperioodide ja muu prahiga.

PUUJALG: Sinu jutt on normaalsetele inimestele liiga tark.

HULL: Ma olen Hull, jään Hulluks ja minust ei saa iialgi Loll. Varem sa nautisid minu mõttekäike, aga nüüd oled ära pöördunud. Kuid õppida oleksid võinud ikkagi.

PUUJALG: Ma olen sinult palju õppinud. Ma õpiksin sinult veelgi, kui vaid üks asjaolu ei segaks. Varem olin minagi väljaspool ühiskonda, nüüd olen aga selle ühiskonna eest võitleja, isegi hoolimata sellest, et mul puudub ametlik positsioon. Kuid suurt poliitikat on läbi aegade juhitud kõrvalt. Ma olen Valitsejale sama, mis Seneca Nerole. Ma õpetan talle, mis elu on.

HULL: Ja lõpetad samuti.

PUUJALG: Ajad on muutunud ja kombed on muutunud. Valitseja peab minuga arvestama enam kui mina Valitsejaga. Seda enam, et Valitseja ise pole kunagi seisnud väljaspool ühiskonda. Tema ei suuda rahvast vaos hoida.

HULL: Sul on kahtlemata õigus, aga jällegi jätsid arvestamata ühe võimalusega. Nimelt, et on olemas keegi, kes suudaks sinu funktsioone sinust paremini täita.

PUUJALG: Ja see oleks?

HULL (irvitab): Kas ma pean välja ütlema? Mina.

PUUJALG: Oled julge, kuid oled teinud mitu andestamatut viga. Esiteks oled sa Hull, mis juba iseenesest välistab sinu kasutamise normaalsete inimeste ohjeldamiseks. Ja teiseks lasksid sa Vangi välja. Seda ei andestata sulle mitte ühelgi tingimusel.

HULL: Mitte keegi ei tea, et ma Vangi välja lasksin. Mis puutub minu hullusesse, siis näen ma vaimusilmis sellest hullusest joobunud rahvast, kes on nõus mind kätel kandma ainuüksi selle eest, et ma olen Hull. Kahjuks sa ei näe seda enam, selleks ajaks olen jõudnud su hävitada.

PUUJALG (irooniliselt): Teed illusioone.

HULL: Vastupidi, kogu minu hullusest hoolimata olen absoluutne realist, kelle pisimgi samm on läbi kaalutud.

PUUJALG: Ma tean, et oled ohtlik. See on sinu õnnetus, et ma tean. Siiski hindad oma võimalusi üle. Sa ei tunne mehhanisme, mille abil edu saavutada. Kõik need sinu projektid on teoreetilised.

HULL: Ma tean nii mõndagi. Ühtlasi tean ka seda,kes püüdis Vangi Libertatiasse müüa ja kes õhutas mõjukaid ringkondi Libertatias seda sammu astuma.

Vang niheleb uudishimulikult, surub end vastu puuri varbasid.

PUUJALG (pärast pikka pausi): … Või nii. Millega sa seda tõestad?

HULL (naerab närviliselt): Hii-iih. Hii-iih. Millega ma tõestan? Hii-iih. Kas ma ütlen sulle? Sinule, kes sa tunned väga hästi kogu mehhanismi, nagu sa väidad? Hii-iih. Ringkonnad, kellele loodad, on normaalsed inimesed, mitte hullud. Ka nemad on kasu peal väljas. Me pidasime väga arukaid läbirääkimisi.

PUUJALG (närviliselt): Mis? Teie pidasite läbirääkimisi? Huvitav oleks teada, kus ja millal?

HULL: Loomulikult Libertatias.

PUUJALG (naerab): Hökk-hökk. Sina ja Libertatias! Kes sind välismaale laseb?

HULL: Libertatia Välisministeeriumi protokollisheff võib Libertatiasse sõita, millal aga soovib. Sa alahindad mind. Siin olen ma Hull, aga mujal normaalne inimene.

PUUJALG (väriseb, surub läbi hammaste): Või sina oledki Libertatia Välisministeeriumi protokollisheff ning ühtlasi Konsuli armuke. See on küll arusaamatu, kuid ma tean sind juba varasemast ajast. Sinult võib kõike oodata.

HULL: Täpselt nii! Minult võib kõike oodata. Sinu mäng on läbi, kullake.

PUUJALG: Tore! Oled naaberriigi kõrge ametnik. Kuid sellisena ei saa sa asendada mind.

HULL: Usu mind, sa alahinad Hullu. Ma suudan kõike korraldada hoopis paremini kui näiteks Suur Inimene. Võin sulle paljastada riikliku saladuse. Protokollisheff hukkus kaks tundi tagasi lennuõnnetusel.

PUUJALG: Valetad.

HULL (kehitab õlgu): Eks sa ise tea.

PUUJALG: Oled suurem lurjus, kui arvasin. Miks ma sind küll õigel ajal läbi ei näinud, oleksin su hävitanud.

HULL (irvitab): Oled rumal tüdruk.

PUUJALG: Sa oled vastik.

VANG (sekkub ootamatult vestlusesse, ülejäänud jäävad teda hämmeldunult silmitsema): Nüüd ma mõistan. Hull laskis mu puurist sellepärast välja, et Puujalg seda iialgi teha ei saaks. Ma olin rumal.

HULL: Seda sa oled jätkuvalt. Ma lasksin sind välja nimelt selleks, et sind igaveseks ja kindlalt puuri sulgeda. Ma hoolitsen selle eest. Andsin sulle võimaluse, sest teadsin, et oled rumal ja ei kasuta seda ära. Miks sa jäid puuri lähedale vedelema? Mina oleksin võimalikult kaugele põgenenud. Ise oled oma rumaluses süüdi. Ma andsin sulle tõepoolest võimaluse.

PUUJALG: Nüüd on siis kaardid avatud. Ega midagi, mängime lõpuni. (avab puuriukse) Oled vaba, Vang. Võid minna, kuhu soovid.

VANG (lahkub puurist, seisatub, pöördub Puujala poole): Ja sina?

PUUJALG: Mina jään siia. Ma ei sa ometi sel lurjusel lubada võimu haarata. Ma suudan seda takistada.

Saabuvad Konsul, Kassipooja, Tulnukas, Söötja ja kaks Ihukaitsjat rahvahulga saatel.

HULL: Te tulite parajal hetkel. Riiklik kurjategija Puujalg  üritas vabastada Vangi ja laskis ta puurist välja. Kuid tema alatud ja meie rahva turvalisust ohustavad teod on määratud nurjumisele.

Vang üritab minema joosta, kuid Ihukaitsjad püüavad ta kinni, toimetavad puuri tagasi ning lukustavad puuri.

HULL: Turvalisus on jälle tagatud.

RAHVAS: Elagu Hull!

KONSUL: Ma olin kindel, et viid asja lõpuni. (Ihukaitsjatele) Võtke ka Puujalg kinni!

RAHVAS: Surm Puujalale!

Ihukaitsjad suunduvad Puujala juurde, kes ei avalda vastupanu ja laseb end samuti puuri toimetada.

SÖÖTJA (hüüab): Tapke reetur!

RAHVAS: Surm! Surm!

HULL (hüüab): Rahu! Ainult rahu! Ma tänan teid, rahvas, et sekkusite aktiivselt, ära hoidmaks katset juhtida meid üleminekuperioodist eemale. Mina, Hull, teatan teile, et hulluseperiood on läbi! Elagu lollus! (paatosega) Rahvas, saabunud on lollus!

RAHVAS: Hurraa! Elagu lollus! Hurraa! Elagu Hull!

KONSUL: Mitte Hull, vaid Loll. Elagu Loll!

RAHVAS: Elagu Loll, meie päästja! Hurraa!

HULL: Ma tänan teid usalduse eest. Ilma teie abita poleks ma suutnud vaenlastest jagu saada. Missuguse karistuse me neile määrame?

RAHVAS: Surm! Surm!

KASSIPOOJA: Nad tuleks üles puua!

TULNUKAS: Surnuks näljutada!

SÖÖTJA: Elusalt ära põletada!

HULL: Kõik ettepanekud on kahtlemata väga huvitavad ja väärivad tõsist kaalumist. Siiski tulen ma välja omapoolse ettepanekuga. Hoiatuseks tulevastele põlvedele, et nad alati arvestaksid rahva huvidega ega astuks tema tahte vastu, on mul ettepanek jätta need kaks lurjust puuri kui elavad mälestusmärgid.

VANG (hüsteeriliselt, lõhub puuri varbasid): Tapke mind! Palun tapke! Ma ei taha enam puuri!

RAHVAS: Braavo, Loll, meie juht ja õpetaja! Sul on õigus! Puuri!

SÖÖTJA: Puuri!

KASSIPOOJA: Puuri!

Tuleb Suur Inimene, paberileht käes.

SUUR INIMENE: Tähelepanu! Tulen Valitseja juurest. Valitseja aktsepteerib rahva otsused, tagandab riigireetur Puujala ja määrab ta oma käskkirjaga puuri istuma. Rahvas ja Valitseja on ühtsed! Oma teise käskkirjaga nimetab ta Hullu Lolliks ja määrab Lolli oma peanõunikuks. Kolmanda käskkirjaga teatab ta, et üleminekuperiood on lõppenud ja oleme saabunud lollusesse. Elagu lollus!

RAHVAS: Elagu lollus!

HULL: Mina kui Valitseja ülemnõunik määran number kuue, Suure Inimese, oma asetäitjaks. Elagu Suur Inimene!

RAHVAS: Hurraa!

HULL: Aktiivsuse ja ülesnäidatud vapruse eest Vangi tabamisel, kellel oli kuritegelike elementide kaasabil õnnestunud põgeneda, nimetan number kaks tuhat kuussada kuuskümmend kuus Kassipooja meie riigi ülemtimkaks.

RAHVAS: Elagu Kassipooja!

HULL: Hindamatu abi eest meie riigile ja rahvale antakse Tulnukale registreerimisnumber üks miljon kaheksasada nelikümmend kuus tuhat ükssada kakskümmend kaheksa ja määratakse Politseiniku asemele, kes müüs end Libertatiasse orjaks.

RAHVAS: Elagu Tulnukas!

SUUR INIMENE: Ma palun seda otsust siiski põhjalikult kaaluda. Nimelt esitas nimetatud Tulnukas minu kohta valeandmeid, misjärel mind arreteeriti ja vabastati üksnes valitseja korraldusel.

TULNUKAS: Ära pahanda nüüd sellepärast, joome odekolonni ja lepime ära.

Tulnukas võtab põuest pudeli ja pakub Suurele Inimesele. See pöördub eemale.

TULNUKAS: Mind võeti samuti kinni, aga mina ei nurise.

HULL: Tulnukas on meile vajalik. Elagu Tulnukas!

RAHVAS: Hurraa!

HULL: Lõpuks määran ma number kolmsada üheksakümmend neli tuhat kolmsada üheksakümmend kaheksa Söötjale aktiivse osavõtu eest number kaks Puujala ja number sada üks Vangi ühise vandenõu likvideerimisel autasuks kilo vorsti.

SÖÖTJA (laskub põlvili): Tuhat tänu sulle, pojake, tuhat tänu. (nutab).

HULL: Tõuse püsti, oled kangelane. (aitab Söötja püsti).

RAHVAS: Elagu Söötja! Elagu Loll!

SUUR INIMENE: Ma palun veel tähelepanu. Seoses kuritegeliku tegevusega otsustas Valitseja Puujalalt ära võtta registreerimisnumbri ja anda selle Hullule, uue nimega Loll. Valitseja peanõuniku nimi on seega number kaks Loll. Elagu number kaks Loll!

RAHVAS: Ta elagu igavesti!

VANG (karjub hüsteeriliselt): Ma tahan surra! Tapke mind! (nutab).

Hull irvitab. Saabuvad Väike Inimene ja Politseinik, mõlemad moekalt riietunud.

KASSIPOOJA: Näete, Väike Inimene tuli!

SÖÖTJA: Politseinik on tal kaasas ja kui hästi riides teised.

POLITSEINIK: Miks te karjute? Olete haiged?

HULL: Meil on suur pidu. Likvideeriti endise number kaks Puujala vandenõu. Ta üritas vabastada Vangi ja tekitada korratusi, kuid ta peatati.

VANG (anuvalt, laskub põlvili, sirutab käed rahva poole): Tapke mind!

HULL: Pea sina lõuad! Sa segad meid pidutsemast.

POLITSEINIK: Õnnitlen teid pidupäeva puhul ja soovin edu. Omalt poolt soovitan kaaluda, kas poleks mitte õigem nad maha lüüa. Nad takistavad teid elamast teie elu ja on nuhtluseks kaelas. Kui te nad tapate, on teil kergem.

KONSUL (rangelt): Nad peavad puuris istuma!

HULL: Sina, Politseinik, oled nüüd välismaalane ja ei mõista meie probleeme. Puur on meie uue helge ajajärgu, lolluse, elav sümbol. Ta ei saa tühjaks jääda.

Väike Inimene võtab taskust vorstijupi ja asub seda närima.

I INIMENE: Vaadake, Väike Inimene sööb vorsti.

II INIMENE: Ta müüs end Libertatiasse orjaks, mis tal viga.

III INIMENE: Tema ja Politseinik on nüüd välismaalased, neisse tuleb lugupidavalt suhtuda. Ikkagi inimesed.

SUUR INIMENE: Kuidas te siia sattusite? Kas Libertatias ei meeldinud?

VÄIKE INIMENE: Tulime turismireisile, siin tunneme end inimestena orjade seas. Seal oleme orjad inimeste seas. Väike vaheldus kulub ära. Soovid vorsti, Suur Inimene? (pakub talle vorsti, mis ka vastu võetakse).

SÖÖTJA (uhkelt): Mulle lubati autasuks kilo vorsti. Meie sõber Loll võib kinnitada.

HULL: See on tõsi. Söötja on tubli! Aga kuulge, sõbrad! Meil on pidu. Tulnukas, mängi balalaikat! (Politseinikule) Tulnukas on sinu järglane politseinikuametis.

POLITSEINIK: Mul on tubli järglane. Mängi, Tulnukas!

HULL: Tänan teid, sõbrad, veelkord! Valitseja nimel kutsun teid kõiki osa saama pisikesest orgiast, mis on pühendatud tänasele pidupäevale. Kõik saavad vorsti ja täiesti ehtsat viina! Me võiksime ka laulda ja tantsida nagu Tulnuka koduplaneedil. Missugust tantsu sa sooviksid näha, Tulnukas?

TULNUKAS: Mulle meeldivad kükktantsud.

HULL: Tulnukas, võta viis üles ja pidutsegem!

Kõik peale puuri suletud Vangi ja Puujala lahkuvad juubeldades. Tulnukas tinistab balalaikat.

KOLMAS STSEEN

Vang istub puuri ühes nurgas. Teise nurga täidab silmili lamav Puujalg. Vang nuuksub.

PUUJALG (vaikselt, läbi hammaste): Jää vait!

VANG: Ma ei taha puuris olla.

PUUJALG: Jäta! See on kõigile ammu selge, kuid nüüd sa siit enam ei pääse, ükskõik mis ka ei juhtu. Hull ütles juba, et sulle anti võimalus, aga sa ei kasutanud seda ära. (Vang nutab) Sul ei maksa nutta, sa ei teinud midagi valesti. Iga normaalne inimene oleks sinu asemel amuti käitunud.

VANG: Mida ma oleksin pidanud tegema? Mida oleks minu olukorras teinud ebanormaalne inimene?

PUUJALG (tõuseb istukile): Esiteks oleksid sa võinud käituda nagu soovitas Hull, seega põgenenud võimalikult kaugele. Tõenäoliselt oleks sind varsti tabatud. Olen selles täiesti kindel, Hull pole rumal, kuid sulle oleks ikkagi jäänud võimalus.

VANG (löödult): Jah, tore võimalus küll.

PUUJALG: Aga ikkagi võimalus. Teine võimalus, et oleksid jäänud puuri ja kõik oleks jäänud endiseks.

VANG: Tänan!

PUUJALG: Peale nende oli muidugi veel üks võimalus, aga ehk aitab juba targutamisest.

VANG (peale pikka pausi): … Missugune oli kolmas võimalus?

PUUJALG: Kolmas võimalus oli väga lihtne. Käituda täpselt nii nagu sa käitusid. Me ei saa tõmmata piiri selle vahele, missugune käitumine oleks olnud normaalne, missugune ebanormaalne. Kõik oleksid olnud üksnes erinevad võimalused.

VANG: Hull mainis, et soovisid mu vabanemist.

PUUJALG: Ta eksib, õigemini valetab.

VANG: Sa siis ei soovinudki?

PUUJALG: Ei! Milleks? Ma olin Puujalg, Valitseja parem käsi. Ma lähtusin alati esmajoones riigi huvidest.

VANG: Inimesed Libertatias, kes soovisid minu vabanemist, kes nad olid?

PUUJALG (ohkab): Neid ei olnudki. Samasugune ilus unelm nagu minu soov sind vabastada või see, et Hull töötas Libertatia Välisministeeriumis. Tegelik elu on palju proosalisem. Kahjuks.

VANG: Kuid Konsul rääkis ometi midagi vastavatest ringkondadest?

PUUJALG: Mingi tõepõhi on muidugi seal taga. Selle kuulujutu süstisin Konsulile mina. Selleks, et sind kindlamini puuris hoida.

VANG: Aga lennuõnnetus protokollisheffiga? Seegi oli vale?

PUUJALG: Ei ole. Toimus tõeline lennuõnnetus tõelise protokollisheffi hukkumisega. Mis iseenesest ei välista, et Hull, kes oli tõesti Konsuli armuke ja kaastööline, selle korraldas.

VANG: Milleks?

PUUJALG: Selleks, et olla number kaks Loll.

VANG: Ja sina oled minuga puuris.

PUUJALG: Valitseja paremal käel on ruumi vaid ühele.

VANG: Loodad sa kunagi sinna tagasi pöörduda?

PUUJALG: Ei, minu aeg on ümber.

VANG: Kavatsed sa midagi ette võtta?

PUUJALG: Seda näed juba varsti.

VANG (mõtlikult): Mul on siiski üks soov. Mitte keegi ei soovi sellele vastata. Ega sinagi?

PUUJALG: Me oleme saatusekaaslased ja ma võin sulle vastata. Vaata, nii mina, sina, kui ka Hull oleme mõneti teistsugused inimesed. Me erineme millegi poolest üldkehtivast etalonist, vähemalt arvatakse, et me erineme. See võib asjaolude kokkulangemisel olla suureks õnneks ja edu aluseks nagu praegu Hullule, kuid võib kaasa tuua ka õnnetust. Tavaline inimene, kes ei lo endale käitumisreegleid, vaid omandab neid kõrvalt, kelle maailmamudel lähtub etalonidest, saab meiega rahulikult kooseksisteerida, kuni me ei häiri tema, massiinimese, mugavust, kuid konflikti korral ootavad meid suured ebameeldivused. Niinimetatud normaalne inimene võib andestada küll omasugusele, aga mitte kunagi meiesugusele ebanormaalsele. See on asja üks pool. Teisalt aga on normaalsel inimesel pea võimatu hõivata positsiooni, mis minul oli. Midugi, kui sa oled vastava positsiooni saavutanud, pead elama normaalsete inimeste kaanonite järgi. Isegi Hull ei saa Valitseja peanõunikuna olla enam Hull ega Loll, vaid üksnes normaalne inimene.

VANG: Oled sa Hullus väga pettunud? Ikkagi sinu õpetaja.

PUUJALG: Ei, üldsegi mitte! Ma pole pühak, olen elus kogenud nii ühte kui teist. Aga ki niisugune asi nagu armastus meie elus üldse eksisteerib, siis on Hull ainus isik, kellele see minu poolt osaks on saanud. Hoolimata sellest, et tema käitumine on minu suhtes alati vastik olnud. Isegi praeguses olukorras soovin, et tal hästi läheb. See on minust kahtlemata väga rumal, kuid paraku nii see on. Ma ei saanud talle vastu astuda, kuigi oli võimalik situatsiooni oma kasuks pöörata, vaid pidin saatusega leppima. Hull teadis, et ma talle alistun. Nüüd istun puuris. (naeratab nukralt).

VANG: Missugune on lahendus?

PUUJALG (vaikib pikalt): … Surm! Ma tahaksin siiski võitjaks jääda, näidata Hullule, et olen temalt midagi õppinud. Selline lahendus talle ei meeldi. Nad vajavad Vangi, kes istub puuris.

VANG: Kuidas surra?

PUUJALG: Ka selle on Hull mulle selgeks õpetanud. Kui inimene midagi väga tahab, siis ta selle ka saavutab. Me peame endale pidevalt kordama, et olem surnud, oleme surnud … Kuni saabub lõpp.

VANG: Ja see õnnestub?

PUUJALG: Eks näeme. Sa järgned mulle?

VANG: Järgnen. Hüvasti!

PUUJALG: Jumalaga, Vang! Ehk kohtume paremas ilmas.

Puujalg ja Vang istuvad vastamisi puuris ja kordavad omaette: olen surnud, olen surnud… kuni Puujalg elutuna maha langeb. Vang silmitseb teda hetke, pühib silmist pisara ja jätkab veelgi jõulisemalt retsiteerimist: olen surnud, olen surnud… kuni saabub tema kord. Mõnda aega valitseb vaikus, siis tulevad tugevasti kõikudes Kassipooja ja Söötja.

SÖÖTJA: Vaata! Nad on surnud.

KASSIPOOJA: Magavad ehk?

Söötja katsub läbi puurivarbade pulssi, algul Puujalal, siis Vangil.

SÖÖTJA (pead vangutades): Ikkagi surnud.

KASSIPOOJA: Lõpuks ometi saime kõntsast lahti.

SÖÖTJA (ahastades): Aga kes siis puuris istuma hakkab?

Eesriie

A.D. 1991, juuni-august-oktoober