Category Archives: Rein Raud

INTELLEKTUAALIDEMAA (Intervjuu Rein Rauaga)

intervjueeritav: Rein Raud

koht: Teatriliidu majas, Tallinnas

aeg: 25. märts 1992

intervjueerijad:

Holger Mölder,

Indrek Olmaru

See maa ei ole saar või manner, mis võiks kuskil ookeanis asuda, ega poolsaar, see tähendab mingi suurema tüki väljaulatuv osa. Samuti ei ole see maa väljamõeldud, nagu muinasjuttudes või legendides. See maa asub iga üksiku pea sees ja on sellepärast reeglina asustamata. Teha avastusreise nendele maadele võib olla ohtlik, sest sa ei tea mida pärismaalased ette võtavad. Kuid, nagu on öelnud Eesti advokatuuri kroonijuveel Simon Levin, intellektuaalne mehisus on suurim mis olla saab. See maa peab olema siis juba asustatud. Võib öelda, et Rein Raua puhul on konkistadoorid saabunud Euroopasse. Isegi Jaapani puhul huvitab teda võrdlus Euroopaga, võimu ja vaimu vahekorra sarnasus Eestiga. Ja see maa on ülerahvastatud. Pedagoogilised, filosoofilised, filoloogilised huvid, erinevad teooriad, eetikamudeli toimemehanismid, püüded mõista. Tõepoolest, sellel maal on rahvast ja sagimist.

I.O.

Olge hea, tutvustage meid palun oma ankeediandmetega.

Sündisin 21. detsembril 1961 Tallinnas. Õppisin Tallinna 7. Keskkoolis 1969–80. Pärast seda Leningradi Lenini ordeni ja Tööpunalipu ordeniga autasustatud A.A.Zhdanovi nimelise Ülikooli idateaduskonnas viis aastat. Seal olen õppinud jaapani keelt ja kirjandust. Alguses ma läksin sinna pärsia keelt ja kirjandust õppima, aga selgus, et pärsia keele õpetamise tase seal hoolimata õppejõudude professioonaalsusest ja heast tahtest oli tollal veidi teistsuguste funktsioonide teenistuses. Pärsia kirjanduse spetsialiste nähti pigem ette islamimaailma sõjaväljadel. Pärast seda kui Nõukogude Liit okupeeris Afganistani ma lahkusin sealt ja läksin jaapani kateedrisse. Õnneks sattus see minu ülikooli aja päris alguses, nii et poole aasta pealt sinna sattudes jõudsin ma rohkem õppinutele kiiresti järele võtta. Pärast seda, kui ma Peterburist ära tulin, olin mõnda aega vabakutseline kirjanik ja siis hakkasin tegelema Humanitaarinstituudi asutamisega.

Oleks huvitav teada, kelle idee oli algselt Humanitaarinstituudi asutamine?

See oli minu oma. Pidasin Kirjanike Liidus 1986 ja 1987 nn noorte tõlkijate seminare, kus lugesin neile veidi kirjanduslugu. Tegelesime veel ka nende tõlgete analüüsiga. Ain Kaalep, Andres Ehin, Jaak Rähesoo, Ott Ojamaa, kes kõik seal käisid pidamas neid loenguid. Et selle eest praktiliselt ei makstud midagi, siis muutus see finantsiliselt väga koormavaks. Olin sunnitud selle katki jätma ja tegin oma otsuse üliõpilastele teatavaks. Nad vastasid, et oleksid põhimõtteliselt ka nõus finantseerima asja edasikestmist. Tol ajal polnud majandusraskused eriti märkimisväärsed. Hakkasin mõtlema kas poleks võimalik kõigist sõltumatu ülikooli moodustamine. Siis rääkisin inimestega läbi ja ütlesin ka Mart Susile, kes juristina teadis paremini riigiõiguslikke üksikasju, et ta oleks abiks asja vormistamisel.

Kuidas õppejõud leiti, kas siin olid mängus ka põlvkondlikud sidemed?

Seda ka. Ma pole kunagi ennast mingisugusesse põlvkonda kuuluvaks lugenud, sellepärast et kodus suhtlesin võrdlemisi tihedalt oma isa sõpradega, kes ju ka tunduvalt vanemad minust olid, nagu Kaalep näiteks, ja niisugust põlvkonnakogemust, mis justkui suunaks edaspidises elus, pole olnud.

Ka mitte Nukuteatri perioodist?

Ka seda mitte. Nukuteater oma valdavas semiootilisuses on mulle ikka olnud sümpaatne. Seda ka varasemast ajast. Kuna mu naine on väljaõppinud nukuteatrikunstnik, siis sedakaudu on nukuteatri problemaatika mu jaoks olnud mõnevõrra tihedam. Kas just selles teatris töötamine mind kuidagiviisi kujundanud on, seda ma ei oska öelda.

1988 – loomeliitude pleenum. Nüüd, tagantjärele selle asja peale mõeldes, millised on mälestused?

Mäletan enda paanilist hirmu 1988. aasta 1. ja 2. aprilli vahel. Mina võtsin sõna teisel päeval. Mul oli ka varem midagi välja mõeldud, kirjutatud, mida ma siis 1. aprilli õhtul silusin, ise pidevalt õudselt kartes. Olukord tollal oli hoopis teistsugune, kui see praegu võib üldse tunduda, sest näiteks keegi ju konkreetselt ei tea, kus sel ajal on keegi pealt kuulanud mu korterit ja telefoni. Usun, et tollal võis küll tunduda, et isegi mu mõtteid võidakse pealt kuulata, sest mu mõtted on niivõrd tähtsad, et KGB kuidagi ei suuda neid pealt kuulamata jätta. See oli isegi mingi eneseuhkuse ühik. Hiljuti nägin üht Leedu TV saadet, kus näidati Leedu KGB ruume ja nende pealtkuulamisaparaatide võimsust. Need olid muidugi kaunis vägevad, 600 telefoni korraga mälus, mis sai siis ühe nupuga kätte, ülejäänud numbreid pidi valima. Nii et võimalusi pealt kuulata on alati. Tol ajal ma usun, et peaaegu kõik kes pleenumil olid, oletasid, et neid kuulati pealt ja tollal oli see kõik tunduvalt loogilisem. Mis puutub nüüd seda, et ERSP oli öelnud, et pleenum võttis nende ideed ära, siis tegelikult mitte, sest nende ideede kandepind tolleaegses võrdlemisi loius ühiskonnas oli võrdlemisi väike. Mõeldi seda, et kõik oli tõesti tore, aga liigutada ei viitsitud selles hierarhiseerituses. Piisas vaid, kui midagi ütles mõni veidi lugupeetum inimene, siis peeti tema sõnu õigeks, siis võis tema järel kohe hakata elagu karjuma. Loominguliste liitude pleenumi roll oli äärmiselt suur. Verbaalne väljendus tolle aja kohta niisugune arglik ja kartlik.

Kas Teil on sümpaatiat eesti asja pinnal või enam meeldivad rahvusvahelise tasemega poliitikud?

Minu arvates oli Lennart Meri väga hea välisminister, kuni eile või üleeile öeldi, et ta on ametist lahkunud. Kui ta on ise oma lahkumisavalduse kirjutanud, siis nähtavasti just nimelt sellest, et talle on tundunud, et see aeg, mil tema võiks olla hea poliitik, on lõppenud. Täpselt ma ei tea, sest ma pole välisministeeriumi tööga nii kursis, aga kui see tõesti nii on, siis see on ju igati aus. Rahvusvahelisel tasemel päris aktsepteeritavat poliitikat pole minu jaoks võib olla olnudki. Sõltub sellest, kes oma liini ajades on olnud hea poliitik. Need on minu meelest Marju Lauristin ja Kaido Kama. Kui konkreetselt rääkida heast ja halvast poliitikust, siis ei saa ju rääkida heast ja halvast programmist. Igaühel on ju olemas oma toetajaskond, oma kandepind, aga näiteks sotsiaal-demokraatlikes ringkondades ja Rahva Keskerakonnas, mõlemas on Marju Lauristin hea poliitik. Samas on nii siin kui seal olemas kohutavalt halbu poliitikuid.

Orjanduslik partei ja rojalistlik partei?

Kõike, mis poliitika sees toimub, võiks minu arust ka vaadata poliitikavälisena, nii et see ei saa olla enam puhtalt nali, aga nii nagu, ütleme ateena komöödia oli äärmiselt demokraatia vastane, kes kontrollis kui suurt absurdi ja tervete demokraatlike võtete vastasust demokraat suudab taluda. Täpselt samuti need rojalistlik ja orjanduslik partei, rojalistlik isegi rohkem, sest ta esineb pidevalt oma avaldustega, need on teatavaks kontrollventiiliks poliitilisele mõtlemisele. Vaadeldakse, milline on poliitiline mõtlemine, kuidas seal on.

Toetajaskonda neil vist ei ole.

Ei, vist mitte. Aga millisel eesti parteil on toetajaskond?

Kas me ei või täheldada eestluse kui rahvuse puhul poliitika tegemise võimetust üleüldse tänu meie orjamentaliteedile?

Jah, on küll. Pigem mitte orjamentaliteet vaid talupojamentaliteet, sest eesti ühiskonna majanduslikuks ühikuks on talu, suhteliselt iseseisvalt tegutsev majanduslik üksus, mille sees on oma reeglid ja mis väljapoole suhtleb veidi teiste reeglite alusel. Sellest ka talupojaindividualism, talupojaskepsis. Teine asi on see, et poliitikat ei ole leiutatud Eestis ja kõik asjad, mis Eestist ei pärine, need on alati olnud sakste, nende värk. Ses mõttes võib küll tekkida skeptilisel keskmisel eestlasel arusaam, et näed, need on nüüd jälle need mehed, kes nende värgiga tegelevad. Täpselt samuti oli stagnaajal teatav kontingent kes tegeles nende, vene värgiga. Võimetus võib tekkida küll,muidugi sõltub see ka sellest, kui suurel osal eestlastest võib tekkida poliitikasse lülitumise vajadus.

Kas Te seda usute, et eesti intellektuaalne keel hävitati küüditamisega?

Ei. Ta sai tihti küll tugevasti kahju, kuid ma ei usu, et see hävitati. Kui see oleks hävinenud, siis oleks ju kõik hoopis teistmoodi.

Kas eestlaste paremik emigreerus?

Ma ei arva, et kõige parem osa sajaprotsendiliselt läände põgenes. Väga suur hulk nendest jäi paigale, väga suur hulk võis saada otsa. Löök oli see kahtlemata, tohutult arvestatav löök. Ei tea ju seda rahva intellektuaalse arengu kulgu ja missugused asjad selle aja jooksul toimivad. Ometi on Soomes intellektuaalse keele lugejaid ja kirjutajaid vist veidi vähem kui Eestis. Kas siin pole tegu organismiga, mis takistustele sattudes laseb oma reservid käiku, aga kui ta saab väga segamatult tegutseda, siis hälbib, stagneerub.

Millisena Te näete Eestit tulevikus?

See, mis mina näen, ei huvita vist eriti kedagi. Seepärast, et poliitikud püüavad eestlastest mänedzeride rahvust välja koolitada. Põhimõtteliselt on olnud võimalik, kuigi ka need võimalused on hakanud juba käest ära minema, Eestist luua mingit intellektuaalidemaad. Just nimelt üritada luua. Ja ka Balti riikidest üldse. On ju Sveitsis palju pankureid, kellasseppi. See pole üldse võimatu, et üks riik teeb oma väga tugeva panuse mingile ühele valdkonnale, mis muidu poleks majanduslikus ja ühiskondlikus tegevuses mitte kõige tähtsam. Teooriad õpetavad, et väga tähtis on rasketööstus, aga Eesti ei lähe ju mingil juhul rasketööstuse kanti, mistõttu sellesama teooria järgi peaks Eesti jääma igavesti marginaalseks alaks. Nõndanimetatud marginaalsetel aladel on üht-teist ka võimalik saavutada, näiteks Belgia. Sellist rahvust nagu belglased pole ju üldse olemas, belgia identiteet on väga kahtlane asi. On valloonid ja flaamlased, ent nende pealinnast on saanud Euroopa pealinn. Mida edasi areneb Euroopa parlament, seda enam saab poliitiliselt hästikoolitatud belglasi, kes võiksid muuta Belgia poliitikuteriigiks, analoogselt Sveitsile, pankuriteriigile. Muidugi see, et eestlased suudavad tõlkida vene keelt või venelaste majandusalased avaldused mingisugusesse üldarusaadavasse keelde, nagu seda manageri praksist üritatakse põhjendada. Tegelikult on sellel mingi laiem tagapõhi ka. Eestlastel on nimelt mingi laiem kultuuris elamise kogemus ja minu arvates järgmise sajandi maailma suurimad probleemid seisnevad selles, et majanduslikult ja poliitiliselt maailm võib muutuda väga väikeseks ja väga tihedalt integreeritud ühikuks, samas kui kultuuride piiridel on just kõige suuremad raskused. Juba tahavd enamlased tappa Salman Rushdie´t ja kultuurikonfliktid võivad ka jääda. Kultuuride kooseksisteerimine nõuab omaette teadust. See on nüüd küll asi kus eestlased on eksperdid.

On ka konfliktoloogia nimeline teadusharu.

Konfliktoloogiast ma ei ole kuulnud, aga isegi kultuursemiootikal on siin väga kõvasti ruumi. Tuleks nimelt tõlkida inimestele arusaadavalt ühest kultuurist teise väärtushierarhiad, panna kultuure mõistma kultuuride egotsentrismi võimatust.

Kas see tähendab, et Te näete Eesti rolli vahenduses idaga?

Ei, mitte seda. Pigem Vene ja Saksa, konkreetse kahe suurriigi kultuurid, mis on mõjutanud Eesti rohkem kui teised, pluss eesti oma sustraatkultuur seal all, nende kooseksiteerimine on võimalik. Siit võib laiemaid üldistusigi teha ükskõik millise riigi jaoks.

Kas poleks üldse targem Venemaaga igasugune suhtlemine katkestada?

Me võime ju katkestada, aga kas Venemaa katkestab? Majanduslikku mänedzerlust nad igatahes enam Eesti poolt ei vaja. Neil endil on palju paremad ärimehed, kelle nupp nokib tunduvalt kiiremini.

Vene kultuur on ju alati olnud agressiivne.

Jah, aga kõik suurriiklikud kultuurid on agressiivsed, näiteks ameerika kultuur on veel agressiivsem kui vene oma, kusjuures veel ohtlikumgi. Vene oma me ei taha ju vastu võtta, ameerika oma seevastu, hamburgerluse ja kõige sellega, mis tal kaasas käib, see rahuldab esialgu päris paljude eestlaste kultuurivajadusi. Kui juba kultuuri agressiivsusest rääkida, siis tuleks eelkõige katkestada suhted Ameerika Ühendriikidega.

Nähtavasti Te ei respekteeri kosmopoliitilisi ideid?

Kui kaks äärmust on kosmopolitism ja egotsentrism, siis nendest kosmopoliidil pole üldse juuri, ta ei suuda mõista ühtegi kultuuri. Samas ei suuda täielik kultuuriline egotsentrik mõista oma kultuuri, milles ta väärtustab kõike ja milles ta ei suuda leida iseloomulikku ja igiomast. Mõlemal poolel on vägagi äärmuslikke jooni. Normaalne on pigem see, kui inimene on oma kultuuri kandja, kusjuures see kultuur ei pruugi sisaldada ainuüksi autohtoonseid nähtusi, vaid ka kõiki muid, mis muganduvad, on vastuvõetavad selle kultuuri tingimustesse. Mis on olemuslikult võõras, selle nähtuse laia retseptsiooni ei saa üldse tekkida. Näiteks ”Sinuhe”, mis on egiptuse kirjanduses väga hea teos, ei muutu siin kunagi bestselleriks, sest tema retseptsioon on raskepärane ja liiga võõras, mis ka kogu teksti olemuslikult võõraks muudab.

Kas võib ehk ajafaktor mingit rolli mängida nende vastuolude ületamisel? Kas kunagi tõsiteaduslik tekst võib muutuda bestselleriks?

Võimatu see ei ole. Mina oleksin selle ajafaktori suhtes teatavas mõttes skeptiline. Nii on 9. – 12. sajandi jaapani proosa kaunis sarnane euroopa proosale, Proust, Joyce ja teised, kuigi eraldatus ajas ja ruumis on viimase piirini maksimaalne. Samas näiteks 18. sajandi prantsuse proosa pole praegu sugugi nii hõlpsasti loetav.

Te siis ei taha aega ületähtsustada?

Ei, sest siin on mingisugused muud tingimused, inimtüübi kooseksisteerimine või õigemini see, mis kultuuriteadvust kujundab. Samasugused või sugulaslikud tingimused võivad tekkida maailma eri osades eri aegadel.

Kas Teil on oma lapsepõlvest mõni ere mälestus, midagi, mis on väga mõjutanud?

Arvatavasti kõige rohkem ikkagi suhtlemine vanematega, varasemas lapsepõlves eriti isaga.

Millal Te kirjutama hakkasite?

Täpselt ei mäleta, millal ma tähed selgeks õppisin, aga kirjutama hakkasin siis, kui see kogemus oli juba toimunud. Mul on ju sahtlis palju 5-6 aastaselt kirjutatud lugusid, väikeseid raamatuid. Lugema hakkasin võrdlemisi vara, aga ma täpselt ei mäleta, millal see võis olla, kas mitte nelja aastaselt.

On perekondlikel traditsioonidel siin mingi roll?

Raske öelda. Mis assotsieerub näiteks sõnaga ”töö”, missugused tegevused? Kas töö on mingi tuju või on ta loomulikku päritolu või ta on see, et minnakse hommikul välja ja tullakse õhtul tagasi? Minu teadvuses varaseimast ajast tähendab töö seda, et isa istub teises toas, tal on pliiats, ees valge paber ja ta kirjutab midagi, mõeldes, et tundide kaupa nii istumine on töö. Samas poleks mõni samaealine niisugust asja üldse tihanud tööks nimetada. Nii nagu iga laps, tahtsin ju minagi teha tööd. See, et ma tööd just sellisena ette kujutan, tundus endastmõistetav, kuni avastasin, et olen küllalt vana ja mingisugust muud tööd ei oska, millegi muuga ei tule toime. Ei oska korke parandada, ei oska isegi mitmeid olulisi majapidamistöid, mida harilikult mehed kodus teevad. Kirjandusega tegelemine on muutunud paratamatult minu tööks.

Teil on ju nüüd endal laps. Kuidas Te teda kasvatate? Kas vitsa ka annate?

Püüan ikka mitte anda. Mida need teooriad ka ei räägi, et seletame kõik ilusti ära, meie vitsa ei anna, aga nii ei jõua kuigi kaugele. Tarvis oleks minimaalselt, kuid aegajalt ikka anda.

Milline on üldse perekonna roll inimese elus? Lapsed ja naine?

Sõltub inimtüübist. Siin ei saa arvatavasti olla universaalset mudelit. Näiteks minu jaoks on elus lapsed väga tähtsal kohal. Mäletan oma vanemaid lapsepõlvest, minu jaoks eksisteerib see talletatud võlg, mida mul omakorda tuleb edasi anda. Bacon jälle arvab, et inimene, kellel on laps, pole üldse millekski võimeline. Lastetud üritavad tema järgi mingis teises valdkonnas kompenseerida ja välja elada.

Kas Te räägite kodus eesti või leedu keelt?

Mõlemat. Ehki mu abikaasa oskab eesti keelt täiesti korralikult, räägib ta seda siiski mõnevõrra vähem kui mina leedu keelt. Lapsega räägin mina kogu aeg eesti keelt, tema jälle leedu keelt ja meie omavahel seda, mis parasjagu juhtub.

Võib-olla tulenevad siit mõnikord kentsakad situatsioonid?

Muide, mis puudutab kakskeelsust, siis selle kohta on ju Mati Hindi artikkel, seesama, mis palaval ajal ilmus. Nüüd on selle nähtuse kohta järgmine seisukoht, et lapsele võib kahjulikult mõjuda selline kakskeelsus, mis käib läbi ühiskonna. Eestivene kakskeelsus Eestis on seega kriitiline. Samas eestisuahiili kakskeelsus täiesti ohutu, sest suahiili keelt kuuleb väga harva, nii harva, et see ei suuda takistada mõisteloomet. Nõnda pole ka eesti-leedu kakskeelsus meie lapse keeles mitte kunagi hälbeid tekitanud, seetõttu, et leedu keele tegevusvaldkond on piiratud, tänaval ei kuule leedu keelt.

Milliseid keeli Te ise oskate? Kas tasub võtta aega loeteluks või läheks see väga pikale?

Pole viga, tagantpoolt on muidugi mõned ka ära ununenud. Siin tekib muidugi küsimus, mil moel defineerida keele oskamist?

Arusaamise tasemel.

Millest aru saada?

Sellest, kuidas mitte ennast maha müüa.

Lihtsamal tasandil eesti, leedu, soome, inglise, saksa, prantsuse, jaapani, vene, rootsi. Siis on veel rida keeli, millega saan hakkama niiöelda olude sunnil, näiteks poola. Selle keelega pole mul probleeme, samas tean, et kui keegi astuks siin uksest sisse ja hakkaks poola keelt rääkima, suudaksin talle vaid paar lihtsat lauset vastu öelda. Sama on norra keelega. Kui ma olin Hispaanias, siis tulin hispaania keelega igal pool korralikult toime. Lugeda seda keelt ma ei söendaks. Itaalia keelt ma võin lugeda ja saan teatava tasemeni aru mida räägitakse. Võin isegi lauseid moodustada.

Kas Te arvate, et iga inimene on võimeline keeli omandama?

Arvan küll, et kõik inimesed, kes on võimelised omandama ühe keele, saaks selgeks ka teisi. Ise ma kahjuks ei oska mängida ühelgi pillil, kuid ma kujutan ette, et inimesel, kes oskab mängida klaveril, on suhteliselt hõlpsam mängida flöödil sellega võrreldes, kes pillimängu üldse pole õppinud.

Kuidas Te suhtute tehiskeelte loomise katsetesse?

Negatiivselt. Ideel endal pole ju väga viga, aga ainuke arvessetulev katse on praegu vist tõesti vaid esperanto. Kõik tüved, mida see keel kasutab, on võetud indoeuroopa koloniaalimpeeriumite riigikeeltest. Võib öelda, et ta on kolonialistlik. Kui võtta aluseks mõni niisugune keel, mida praegu räägib maksimaalselt suur hulk inimesi maailmas, siis peaks see olema loodud hiina-tiibeti keelkonna baasil. Üks miljard on sel juhul niiöelda omast käest võtta ja basic chines, ühesilbiliste sõnadega lihtsustatud hiina keel tuleks igati lihtsam ja loomulikum kui esperanto. Ikka kipuvad tehiskeeled indoeuroopa pärast grammatilist süsteemi absoluudina aktsepteerima. Samas on maailmas palju enam just neid keeli, mis niisuguseid kategooriaid ei tunne. Tunnevad muid, mida indoeuroopa keeltes ei ole. Kindlasti olete isegi kokku puutunud venelaste veidra sooviga leida eesti keelest grammatilisi sugusid, nende hämmastusega, kui sugusid ei leita. On ka teisi keeli, milledes pole olemas mitmust. Juhul, kui seda on siiski vaja rõhutada, siis lihtsalt öeldakse ”palju inimesi”. Katki pole midagi. Selgub, et ka mitmus ei ole mingi absoluutne keelekategooria. Mõnedes Aasia keeltes on reegliks ütelda lauseliikmete hulgas grammatiliselt ära see uudis, mida lause väljendab ja missugused asjad on varasemast tuttavad. Kujutan ette, et sealkandis on küllalt keeruline õppida lääne keeli, milledes lausekonstruktsioonide sõnu pole uudisväärtuse suhtes hierarhiseeritud.

Tehiskeelte all oli tegelikult mõeldud mõnevõrra laiemat, filosoofilisemat tausta. Kui oleks kõikehõlmav, kosmiline keel?

Igas verbaalkeeles on mõisted, mida vaid selles keeles saab välja ütelda, mis on tõlkimatud. Kui kõiki inimesi ühendaks üks keel, siis kaoksid inimkonna kui filosoofilise terviku teadvusest need mõisted ära. Mis tuleks praegusel masinateajastul kone alla, oleks niisuguse tehiskeele loomine, mis suudaks niisugust verbaalkeelt kirjeldada mistahes meetoditega. Mitte nivelleerida, pigem luua niisugune kosmiline keel, mis sisaldaks verbaalkeeltest pärinevaid peenemaidki nüansse. See aga oleks midagi, mida inimkond ära õppida ei suudaks ja selle kasutamine jääkski klaaspärlimängu tasemele. Mida keerulisem on keel, seda raskem on teda adekvaatselt kasutada. Masinale võiks luua metakeelt, mis võimaldaks masintõlkel edasi arenenda.

Kas Te olete mõelnud seda ise luua?

Jah. Oma aeganõudvuse tõttu on see pigem küll jäänud fantaasiaks, mille üle vabal hetkel saab mõtiskleda. Olen plaanitsenud kasutada ära seda kogemust, mida mul väga erinevate keelte struktuuridest on tekkinud.

Milline filosoofiline koolkond on Teile vastuvõetavaim? Kas ehk strukturalism?

Strukturalismil on omad plussid ja miinused. Filosoofilisi koolkondi vaatleksin meelsmini kui eetilisi objekt, mitte rakenduslikke. Neid võiks lugeda kui kunstiteoseid, väites, et neist kõrgemal on teatav mõtlemise eetika. See peaks olema mulle kohasem, kui neid hinnata. Hinnata tähendaks õigupoolest küsida, mis on ilusam, kas vaas tulpidega, Sixtuse madonna või vaade merele.

Kas filosoofia pole mitte spekulatsioon allutamaks inimteadvust maailmavaate alla?

Et kas filosoofia on vägivald? Osa filosoofiaid muidugi on. Ka meri võib olla agressiivne. Maailma eri osades on väga mitmesugust merd. On sellist, mis laevu uputab, on vaikset. Ega meil Läänemeres ikka niisguseid torme ei ole, mida mõni vaikne ookean võiks tekitada. Kuidas filosoofia kasutab keelt? Teie toodud näide on äärmus, milles mingist normaalsest mõistest on tekitatud tomp, mis ületab hariliku keelelise mõtlemise piirid ja ulatub juba ühe otsaga intuitiivsesse või transtsendentaalsesse alasesse, et seal vägivallatseda. See ei ole vastuvõetav.

Kas Te arvate, et selline tegevus, mis kaasinimest ei kahjusta, on lubatud?

Jah, põhimõtteliselt küll.

Aga vastupidi?

See tähendab selline kaasinimeste tegevus, mis mind kahjustab? See on rangelt keelatud.

On mõeldud tegevust, mis kahjustab kaasinimest. Kas see on lubatud?

Ei tohiks olla. Siin tekkib kohe küsimus, mis on kahjustamine? Nõukogude koolisüsteemis oli näiteks palju kahjulikum, kui intelligentne ajalooõpetaja üritas õpilastele esitada punast süsteemi neile vastuvõetavas vormis, suupäraselt ümberöelduna. Sellega tegi ta kahju palju rohkem kui jõnk ajalooõpetaja, kes üheski punktis ei taganenud ja kes sellega tekitab oma õpilastes täieliku vastumeelsuse serveeritava ideoloogia vastu. Mõlemad võivad seda kõike loomulikult oma parema äranägemise järgi, laiemas perspektiivis võib aga selguda, et intelligentsem on kahjustanud oma õpilasi rohkem. Voltaire ”Zadig”-is, minu lemmikpeatükkis on lugu sellest, kuidas Zadig rändab vanamehega ringi ja vanamees teeb igasuguseid tempe, mis näiliselt kahjustavad inimesi. Näiline kahju tuleneb vaid sellest, et vanamees valdab absoluutset tõde. Ta tapab ära väikese lapse, sest ta teab, et suureks kasvades tapaks see väike laps niikuinii ära oma mõlemad vanemad. Ta põletab maja maha, kuna teab, et siis leitakse sellest varandus. Kes üldse on kohtunik, kelle käes on kriteeriumid?

Kes on Jumal?

Religioonide puhul eelkõige tuleks nende maailmavaade lahutada nende institutsioonist. Mulle tundub, et oma olemasolu vältel pole ükski religioosne institutsioon püsinud selle maailmavaate juures, mida ta ise jutlustab. See tähendab pole garanteerinud selle puhtust. Kristlus kogu oma ligimesearmastuse juures lubab küll ristisõdu, küll inkvisitsioone, kuna objektid, kelle pihta need on suunatud, pole millegipärast enam ligimesed. Ligimese staatus on institutsiooni poolt võetav ja antav. Maailmavaade on vajalik. Ka kõige individualistlikum indiviid üritab millelegi tugineda, teeb endale kasvõi sellest individualismist maailmavaate.

Kas ta ei piira inimest dogmadega?

Võib küll piirata. Sellisel juhul tekkib muidugi küsimus selle inimese piiratuse kohta üldse. Kas ta siis ilma selle maailmavaateta olnuks avaram või ei? Kui keegi piirab ennast religioonis, siis on tõenäoline, et väljaspool seda ta piiraks ennast mingist teisest kohast.

Peate Te hierarhilisust maailmas vajalikuks?

Aristokraatia ja lihtrahvas, mitte keegi ei kohusta neid olema sellised. Ma ei arva, et see peaks olema.

Seega siis on võimalik ühe muutumine teiseks?

Ma ei arva, et aristokraatia ja lihtrahva vahel oleks bioloogiline erinevus, erinevalt Prantsuse ülikoolist enne revolutsiooni. Vaimuaristokraatia peaks maailmas olema, aga see poleks siis enam pärilik. Näen teda avatuna, sealt võib välja langeda, sinna võib juurde tulla, lisanduda. Igast köögitüdrukust ei saa poliitikut. Tuleks näiteks uurida, kas eesti üliõpilane, kes õpib läänes välispoliitikat, tulemata oma rahadega toime, peseb õhtuti nõusid mõnes restoranis, pole mitte tulevane eliidipoliitik.

Kas Teid on mõjutanud Uku Masingu mõttemaailm?

Jah, teataval määral, eriti tema luule.

Aga täpsemalt?

Kui ma seda teaksin, siis ehk oskaksin seda konkreetselt eritleda, siis poleks see ilmselt mind mõjutanud. Siis ehk oskaksin öelda, et vaat see osa on pärit sealt. Kui ma seda konkreetselt teaksin, siis mõju võib olla poosi kaudu või muu niisuguse operatsiooniga teadlikult tekitatud. Mõjutamiseks peaks pidama seda, mida inimene kuskilt mujalt võtab vastu ebateadlikult. Kui ma istuksin maha ja otsustaksin, et nüüd kirjutan luuletusi, mis imiteerivad Masingut, siis see luuletus ei oleks mitte vähimalgi määral Masingust mõjutatud, ehkki mitmed kirjanduslikud konventsioonid on püsinud just tänu imitatsioonitehnikale.

Kas on veel mõni mõju?

Usutavasti on Vana-Hiina filosoofilised tekstid mind mõjutanud, sest taban end mõnikord mõtlemast niisuguses suunas nagu sealt paistab. Kui oletada, et Zhuang-ze elaks praegu Portugalis ja kirjutaks seda, tuleks tal välja hoopis teistsugune tekst isegi siis, kui isik täpselt samaks jääb. Kas saab siis tema teksti puhul mõjutamisest nii otseselt rääkida? Üks tekst on vaid mingi võimalus teatavas kultuurikontekstis. Seesama võimalus realiseerub hoopis teistmoodi mingis teises kontekstis. Kunagi oli poleemika eesti haikude üle ning ma arvasin siis ja arvan ka praegu, et tegelikult on eesti haikud jaapani vaimsusest kaugemal kui mõni teine osa eesti luulest. See võimalus, mis haikudel jaapani kontekstis oli, ei avaldu eesti omas nii adekvaatselt.

Kas selle maailma kõrval siin võib olla ka mingisugune teine maailm?

Väide, et me oma maailmas reaalselt eksisteerime, on tööhüpotees. On niisugune vool nagu subjektiivne idealism, äärmuslikul kujul solipism, mida keegi pole suutnud veenvalt ümber lükata. See maailm siin ongi see teine maailm.

Aga kuhu jäävad siis esimene maailm, kolmas maailm ja nii edasi?

Mingi teine materiaalne maailm, mis asub mujal, universumi teises paigas? See on vist asi, millel pole õieti tähtsust. Kõigepealt tuleks ikka selle maailma küsimus ära lahendada, sest sellest sõltub kas on mõtet edasi uurida.

Kas Te ei arva, et igal asjal, millel on olnud algus, peab olema ka lõpp?

Võib olla küll. Kuid kus siin see algus on?

Peab olema ka algus, kui asi juba on.

Kes ütleb, et on.

Kui valgusel on kiirus.

See jääb ikka sellesama universumi piiridesse. Miks peaks olema midagi absoluutset? Koolifüüsikast mäletan absoluutset nulli, millest ei saa miski enam külmem olla. See absoluut on absurd või see, et ühesentimeetrise joone sees on lõpmatus punkte, see on võimatu. Kahemeetrine on eelmisest kaks korda pikem ja ometi on selles samapalju.

Igatahes pole võimalik katseliselt tõestada, et kuskil oleks valgusest kiiremat objekti. Kas Teile meeldib ulmefantastika?

Mitte eriti. Meelsamini loen kriminaalromaane. Kunagi olen põgusa fantaasia abil kõik ilukirjanduslikud, teaduslikud ja nii edasi tekstid jaganud kahte kategooriasse. Armastusromaanideks ja kriminaalromaanideks. Kanti ”Prolegomena”, mille teljestikuks on metafüüsika, see on armastusromaan. Kriminaalromaani tunnusjoon on teada, üritatakse kindlaks teha, kes on mõrvar. Sinna võib liigitada kõikvõimalikku teksti, milles üritatakse pääseda lähemale ja leida üles. Armastusromaan on midagi sellist, milles käib jutt, nagu kass ümber palava pudru ja milles kord lähenetakse, kord eemaldutakse millestki, mis on täiesti teada ja teada kohas.

Kas on inimkonnale kättesaamatut teadust?

Oletan küll. Arvan, et inimteadvuse haardeala on piiratud. Võiks olla mingi väline piir. Iga uue haardega liigutakse mingisse teise punkti. Iga teadasaamine tähendab vanema asja kohta käibiva äraunustamist. Võiks öelda, et inimese arvulise suurenemise jooksul ka see haardeala suureneb. Alati võib olla erandlikke inimesi, erandlikke kultuure, kes säilitavad kiivalt vana. Üks osa liigub edasi. Ühel läbilõikehetkel on haardeala tõesti fikseeritud suurus.

Kas Te olete püüdnud siseneda esoteerilistesse teadustesse?

Esoteerilised on kõik teadmised, mis antud suuliselt ja mis pole mõeldud levitamiseks. Kui ma midagi sellist ka teaksin, ei ütleks ma teile seda ikkagi.

Kas Teile on üldiselt vastuvõetav vennaskonna, ordu idee?

On küll. Ma ei arva, et kui keegi leiab kodus meetodi, kuidas saaks kapsast ja porgandist valmistada aatomipommi, et siis ta peaks tingimata kirjutama lehes, kuidas seda tehakse. Vaimuvallas on just eriti teadmisi, mille edasiandmine ettevalmistamata inimesele on kahjulik.

Kas praegune aeg on liberaalne?

Praegune aeg pole sugugi liberaalsemate killast. Mis on loomulik, mis lubatav? Siin võib liberaalset konservatismi säilitada. Näiteks pole mul midagi teise rahvuse ja rassi vastu, kuid on olukordi, mil ma meelsamini elan koos oma rassi esindajatega. Ma ei arva, et homoseksualiste peaks vangistama, nende tegevust keelama, samas ma ei sooviks, et mu perekonnas või lähedaste tuttavate hulgas neid oleks. Võibolla on see vaid isiklik mugavus.

Võib-olla on kogu asjas peidus teatavad uudsed mõnud? Huvitav küll, kui kaugele võib inimene minna oma teadatahtmisega?

Minna võib nii kaugele, kust on võimalik tagasi pöörduda.

Kas peate ennast alternatiivseks inimeseks kes ühiskonnale vastandub?

Ma ei pea ühiskonda üldse väärtuseks. Ühiskond on tegelikult riik ja tekkinud on ta mugavuspüüu tõttu. Olen kogu elu üritanud kinni pidada seadustest, mind iseloomustab vastumeelsus seaduserikkumise vastu. Ma ei lähe punase tule ajal üle tee ka siis, kui autosid ei tule, sellepärast et ma ei taha. Lihtsalt ei taha, see ei tähenda veel seda, et ma antud korraldust mõistlikuks peaksin.

See tähendab Te peate lugu korrast ja eitate anarhistlikke ideid?

Nagu juba eelnevalt öeldud, ma ei eita üldse mingeid ideid. Ideed on alati inimeste teenistuses. Mugavust võiks pidada korra filosoofiliseks alustõeks. Juhul kui minu eneseteostus mingis valdkonnas korda rikub, siis ma parem teostan end mõnes teises, kus seda ohtu pole karta. Loova hulluse hetkedel, 1988-1989 Eestis, 1990-st algab uus stagneerumine, mil riiklik kooslus enam oma korda ei aktsepteeri, võib tekkida väga kummalisi, väga loovaid eneseteostuse vorme. Need olukorrad on sõjahetked ja revolutsioonihetked.

Kas Teil on mõnd huvitavat reisikogemust?

Huvitavaim reis minu elus oli 1988. aasta sügisel Ida-Saksamaale. Kuulub ju reisihuvi juurde teise, võõra maailma nägemine. Piir, mis ületatakse, on piir sellisel kujul vaid antud hetkel. Ida-Saksamaal võis minna nii minevikku kui tulevikku korraga. Oli võõrastav näha seal inimesi, kes tüübi poolest sarnanesid nendega, kes meil kaunis levinud, topeltmõtlemine ja nii edasi. Näha enese identiteeti distantsi tagant oli väga huvitav. Oma vanuse kohta on tulnud ikka reise siiski palju, olen näinud igasuguseid kohti. Kui pealispinnal libisevast turistipilgust üle saada, siis läheb õieti huvitavaks. Kui asjale veel sügavamalt tasandilt vaadata, tekkib küsimus, kas ma olengi kuskilt ära tulnud.

Kas Te teravat koduigatsust olete tundnud?

Jah, korduvalt.

Kus Te meelsasti elaksite, kui mitte siin?

On kohti, kus ma meelsasti viibiksin, aga ma ei tea, kas on ka selliseid, kus tahaksin pidevalt või kaua elada. Elamine ei haaku õieti millegagi, reisil on inimesel mingisugune programm, mida ta peab teostama.

Mis kohad need on?

Need on niisugused kohad, kuhu on kontsentreerunud suurel hulgal kultuuri. Euroopa linnadest meeldib mulle kõige rohkem Viin. Austria paelinn oma mitmekihilise aktiivse kultuuriatmosfääriga. Pariis on veidi eklektiline, seal ma ennast nii hästi ei tundnud. Ka on suurriikide lagunemine prantslastes loonud revolutsioonikompleksi või mulje, et nende oma kultuur on lõpetatud äärmiselt vägivaldselt. Minu jaoks on Prantsuse revolutsioon üks ebameeldivamaid ajaloosündmusi. Revolutsioonis sünnib ideede lahknemine tegudest. Loosungid praktikasse rakendatuna tähendasid hoopis midagi muud. Esimest korda ajaloos pandi seal toime mittemaailmavaateline tunnuslik inimeste hävitamine poliitiliste ideede nimel. Isegi inkvisitsioon, kes piinas mingisuguist ketserit, piinas ikkagi individuaalselt. Ketseril oli oma toimik ja nimi. Jakobiinide kohtusse aeti mitusada inimest korraga sisse, neid süüdistati ja ka hukati korraga. Hilisemate aegade totalitaarsed reziimid on selle meetodi meelsasti üle võtnud. Mis puutub Austria impeeriumisse, siis see suri täiesti loomulikku surma, seega pole austerlastel oma esivanemate ees hirmsat kompleksi, et meie oleme nad tapnud. Venelasi ähvardab prantslaste kompleks veelgi teravamal kujul, sest nimbus ümber Oktoobrirevolutsiooni on jõudnud asenduda kohutava tõega.

Kas Te olete olnud Jaapanis?

1988. aastal olin seal kolm nädalat, kuid see polnud mitte see Jaapan, millega mina olen tegelenud. See on täiesti teine maailm, aga vana maailma leiab sealt seest ka muidugi, kui hoolega otsida.

Missugune on Jaapani võlu?

Mis mind Jaapani puhul huvitas oli see, et vaimu ja võimu vahekord oli samasugune nagu Eestis pikki aastaid. Nimelt ametlikku poliitilist võimu teostav kiht pidas oma võimust kõrgemaks oma vaimu. Nii oli ka Eestis. Keegi ei pidanud Karl Vainot rahva juhiks, vaid pigem vaimuinimeseks. Sama süsteem oli Jaapanis 18. sajandi lõpust shôguni võimu kehtestamiseni 1868. aastal.

Miks me nii kiiresti mugandusime sovjetlikku ühiskonda?

Kollaboratsionismi fenomeni peaks põhjalikult ja teoreetiliselt uurima, et teha üldistavaid järeldusi. Praegu võin ma öelda, et kollaboratsionism Eestis ja Ida-Euroopas erinesid oluliselt. Eestimaa kollaboratsionist teatas oma lähedastele, et ta liitub süsteemiga selleks, et hoida ära suuremat halba.

Kas eestlaste vead 1940. aastal olid liiga laiaulatuslikud?

Kui Eesti kõrgemate võimulolevate ringkondade informeeritus oleks olnud veidi parem, siis saanuks ette näha sellise musta võimaluse tekkimist, sest Molotov-Ribbentropi pakt oli siiski mingi protsessi lõpp, mitte algus. Kui Venemaa ja Saksamaa tundmine olnuks tasemel, oleks osatud juba umbes aastal 1935 prognoosida, et midagi niisugust on tulemas ja jõutud selle vastu ette valmistada. Vaikiv ajajärk oli ju ettevalmistustöödeks kõige sobivam.

Kuidas oleks võimalik loobuda avangardist, alternatiividest, opositsioonidest kirjanduses, kunstis ja elus üleüldse?

Nii elus, kunstis kui kirjanduses defineerivad avangardlikkus, alternatiivsus ja opositsioonilisus end mitteavangardliku, mittealternatsiivse ja mitteopositsioonilise kaudu. Avangard on avangard vaid seetõttu, et akadeemia on akadeemia. Kui näiteks kaasaja elus tekkib mingi alternatiivne riidemood, tekkib kohe ka olukord, et eriti kalli raha eest on võimalik neid riideid hankida. Neis kolmes terminis pole vaba eluhoiakut. Selline eluhoiak õieti ei hooli akadeemiast üldse, mis ei defineeri ennast kui akadeemia vastandid. Moodne luule on ikkagi vanema osa. On ju olnud ka niisuguseid kirjanduslikke situatsioone, milles avangard ise on muutunud akadeemiaks. See on nõiaring, pendeldamine kitsas väljapääsuta ruumis.

Ja on ka võimatu pääseda sõdadest, revolutsioonidest?

Igakord tuleb vanast plats uue jaoks vabastada.

Kas see pole traagiline?

See on traagiline. Kuid sellest tuleks üle saada järgmiselt. Tuleb leida akadeemia, mis ise lubab oma põhimõtete eiramist, mis ei kehtesta reegleid. Luua selline kirjanduslik situatsioon, milles ei saa teha demonstratiivselt keelatut kuna mitte midagi ei keelata.

Kas Eesti Humanitaarinstituut on loodud niisuguseks akadeemiaks?

Seda ainult teatava taotlusega. Sellest, mis Humanitaarinstituut tegelikult on, võime rääkida alles siis, kui õppejõudude põhiosa moodustavad inimesed, kes on selle kooli lõpetanud.

Jäi ikkagi veidi ebaselgeks, millised on siis sidemed akadeemia ja avangardi vahel? Mis on nende ühisjoon? Kuidas saab võimalikuks nende muundumine teineteiseks niiöelda eri agregaatolekuist?

Oletame, et eksisteerib niisugune kunstikontseptsioon, mis lubab mere maalimisel kasutada ainult sinist värvi. Siis tuleb keegi, kes väga demonstratiivselt maalib oma merre punast, kollast ja kõike muud. See on antud oludes väga avangardistlik. See kunstnik saavutab tunnustuse ja vana akadeemia hüljatakse, siis ju muutub sinise värvi kasutamine lausa ebasoovitavaks. Konservatiivid sattuvad põlu alla, kuni nad päästab keegi, kes väga avangardistlikult maalib sinise mere.

Äärmuste olemuslikud ühisosad?

Need tulenevad Euroopa hilisema kultuuri lapitiarengust. Iga uus vool hülgab eelmise põhimõtted ja on ise tekkinud nende mõrvamise läbi. Mõrv sisaldub selle voolu olemuses, ta on hävitaja. Just see ei erista teda avangardist, mis teda hiljem tapma tuleb.

Kas Teile meeldib teatris käia?

Põhimõtteliselt küll, aga praegu on seal harva midagi vaadata. Minule meeldivad need teatrietendused, mida teevad Lembit Peterson ja Juhan Viiding. Suurimaid elamusi on mul üks kabukiteatri etendus, mis no põhimõtteid tugevalt rakendas. Seal mängis 20 aastast noort naist 80 aastane vanamees, olles üks naiselikumaid kujusid, keda ma kunagi laval olen näinud ja kes eraelus oli täiesti normaalne mees. Hindan sellist ümberkehastumise võimet. Eesti teatrist ehk Evald Hermaküla ”Põrgupõhja uus vanapagan”. Teatriga on sama lugu, mis kogu eesti kultuuriga üldse. Olukord on ebanormaalne ja see ebanormaalsus võibki väljenduda praeguses ületähtsustamise kampaanias. Kõige mustem aeg oli mõistagi siis, kui teater asendas ajalookirjandust või isegi ajalehte.

Kas eelistaksite mingit rahvuslikku kööki?

Mulle meeldivad mehhiko, itaalia, jaapani, kaukaasia, teatud mööndustega hiina. Köökides on sööke, mis mulle vähem meeldivad.

Alkoholidest?

Hea meelega dzinni, head konjakit, kuivi veine, viimasel ajal ka õlut.

Kas mõõdukas alkoholi tarbimine ei tule isegi kasuks?

See käib vist küll vaid intellektuaalse vestluse kohta. Alkoholi kaasmõjul leiab inimene oma mõtted kiiremini ajusoppidest üles, aga siin on veel ka vajalik päris paljude inimeste kohalolek. Kirjatöö juures häirib alkohol väga. Võib tekkida selline mõtlemise kiirus, mis kirjapanemise jõudlusele kasuks ei tule.

Kas olete proovinud narkootikume?

Ei. Mulle tundub, et nende tarvitamisest on pärast raske vabaneda, niiöelda tagasi tulla. Mina olen sõltuvuses raamatute lugemisest ja intelligentsest vestlusest. Tunnen ennast väga halvasti, kui ma pole juba mitu päeva lugenud ühtegi raamatut ega vestelnud millestki muust kui argipäevamuredest.

Kuidas Te sporti suhtute?

Negatiivselt. Mulle pole mängureeglid alati mõistetavad. Samuti meeldivad mulle pigem need inimtegevuse alad, kus ei ole medalite jagamist.

Millest tuleneb hullumaja müstiline külgetõmbejõud?

Tajust oma maailma piiratusest. Tegelik maailm on ühekülgne ja väga tahaks näha kuhugi väljaspoole. Las kõik toimub evolutsiooniliselt, areneb, säilib, muutub. Inimese olemuses on eriline joon. Muutumistahe ja tegutsemistahe, mis inimestele kõige rohkem on kätte maksnud.

Kas Te olete vihanud kedagi sügavalt?

Kedagi kindlasti mitte, aga on asju, mis mind sügavalt häirivad ja ärritavad. Eriti just tõdemus, et inimlikul lollusel pole absoluutselt mingit otsa ega äärt ja et hoolimata kõigest sellest, mis ette võetud, ikkagi lollusest vabaneda ei õnnestu. Lollus toodab end massiliselt, väga produktiivselt ja seab inimesed pidevalt samade probleemide ette.