Category Archives: Hasso Krull

KOBARMAAILMA PÄRIJAD (Intervjuu Hasso Krulliga)

intervjueeritav: Hasso Krull

koht: Hasso Krulli kodus Hiiul

aeg: 21. veebruar 1992

intervjueerijad:

Holger Mölder,

Indrek Olmaru

Ilmunud ajakirjas ”Magellani Pilved” 1993/1.

Kadunud Tõnu Toomik, võideldes nürimeelsuse ja tusameelsuse vastu, kirjeldab kihhotismi olemust, mis on avaldatud ajakirjas „Magellani pilved“: „Joosta, pea kallutatuna taha, noa ots kõditamas kurku, absoluutse vabadusega, vaadates nii üles, paremale kui vasakule. Täielikult endasse haarav jõud.“ See kirjeldus vastab Hasso Krulli arusaamisele inimesest kui kobarast: „Eitan jäigalt neid ilminguid, milles ma näen selgelt mõrvarlikku, nihilistlikku, elu taandavat või elu muljuvat alget, mis ei taha paljusust, mis ei taha maailma näha ruumilisena, elunähtusi või inimesi aga paljudest värvidest, omadustest ja suundadest koosnevate kobaratena, vaid ikkagi mingite keskpunktidena.“ Selles lauses on hoogu ja pinget, mis iseloomustab saabumisel isikut, keda kunagi pole tulnud. Persona in fieri, “saabumisel isiku“, juured asuvad pärimisõiguses. Testaator ehk pärandaja, teeb testamendiga surma puhuks pärandi kohta korraldusi. Ta võib oma vara jätta veel mitte sündinud pärijale, “saabumisel isikule“, kellel veel ei ole pärimisvõimet. Saabumisel isik, teatud olutervikuna olles müüdi esemeks, teeb kõik selle nimel, et jätta endast maha pärimisväärne keskkond. Filosoofilises tähenduses on meie pärandiks ideed, mõtted, arvamused, seisukohad, tähelepanekud, kuid mitte asi iseeneses, asi ilma finaalita. Oluline on meie tegevuse puutemoondest siginenud aine, mis jääb lahkudes pärijatele, keskkond, milles neil tuleb elada. Meile pärijatena on müüdid kadumatud ja finaalsed.

I.O.

Alustame siis eluloo lühikokkuvõttest.

Tallinnas olen sündinud 1964.aastal, olen siis 28 aastat vana.

No nii, mis seal peale sündimist siis edasi tuli?

Käisin koolis, siinsamas 28. 8-klassilises ja pärast käisin 7. Keskkoolis.  Pärast seda ei olnud tegelikult tahtmist edasi õppima minna, aga kartsin sõjaväge ja siis tekkis selline naiivne plaan, et lähen Tallinna Pedagoogilisse Instituuti ja pärast maale õpetajaks. Alguses seal mulle isegi meeldis.

Mida Sa õppisid seal?

Eesti filoloogiat. Näiteks Mati Hindi loengud olid väga huvitavad. Nüüd on ta rohkem poliitikategelane, aga tol ajal oli ta ikka keeleteadlane ja mina pean temast seniajani väga lugu. Tema loengud jätsid tugeva mulje ja sellest ajast olen ma keeleteadusliku põhja saanud. Hint on väga temperamentne, kuigi poliitikuna soolab ilmselt üle. Oma aine edasiandmiseks ta sobib.

Kas otsest soovi ei olnud, läksid ainult sõjaväe pärast?

Ei, tegelikult oli huvi ka. Aga ma ei oleks muidu kuskile tahtnud mina. Kui ma lõpuks pedagoogilisest instituudist ära tulin, siis oligi nii, et üle aasta tegelesin oma asjadega. Mingi niisugune aeg peab olema. Muidu on väga raske kuskile jõuda, kui inimene on sunnismaine. Pedagoogiline praktika ei meeldinud, pärast tõmbas kirjandus.

Milliseid keeli Sa oskad?

Ma ise olen püüdnud selle poole, et oskaks neid keeli, mida ma nooremana nimetasin ”noor-eestlaste” keelteks: inglise, prantsuse, saksa, soome, jah, vene keel tuleb siia jurde. Vene keelt loen natuke halvasti, nagu saksa keeltki. Siis peaksid olema veel ladina ja kreeka keel, need on mul rohkem sõnavara tasemel, lugeda ei suuda.

Kas selle prantsuse keele oskamisega seoses tuli ka huvi Michel Foucault’ vastu?

See oli natuke juhuslikult. Kui ma veel ”pedas” käisin, tekkis strukturalismihuvi. Tahtsin midagi strukturalismist teada, aga kirjandust oli väga raske leida ja Teaduste Akadeemia raamatukogust olid kõik põhilised raamatud välja võetud, ka Juri Lotmanit ei saanud kusagilt. Aga siis oli üks imelik raamat ”Structuralism and Since”, ma võtsin selle välja, aga avastasin, et peale Claude Levi-Straussi seal strukturalismist eriti midagi ei olnud, aga seal oli Foucault’st peatükk, Lacan’ist peatükk ja Jacques Derrida’st peatükk ja ma lugesin seda raamatut ja asi hakkas huvitama. Leidsin endale ootamatuid mõttekäike, mida strukturalismiga ei oleks osanud seostada. Mingeid isiklikke kogemusi sel ajal veel ei olnud, aga pärast tulin ”pedast” ära ja siis pidin hullukas natuke olema ning Foucault oli ju tegev  selliste asutustega. Siis hakkas kuidagi isiklikult haakuma see teema ja ma kogesin esmakordselt, et ühiskonnas on niisuguseid paiku olemas. Varem oli mul nendest asüülidest idealiseeritud või luuleline kujutlus: huvitavad hullud jne, aga tegelikult näitas see minu jaoks, et ma ei sa ilmselt kunagi ühiskonnaga leppida.

Kuidas Sa üldse suhtud eestlusse, rahvuslusse?

Mul ei ole kunagi otsest isamaalist kasvatust olnud, see kasvatus oli pigem nõukogudevastane, mingi vastupanu. Ühesõnaga, isamaalisus tekitab minus väga suurt umbusku.

Kas see on poos?

Siin ei ole taga midagi olemuslikku. Kui hakata arutama, mis Eesti tegelikult on, siis on ta esiteks üks selline post-sotsialistlik õnnetu neegri- või banaaniriigike, okupatsiooniväed on siin ikka veel sees. Viimase saja aasta jooksul on üsna kiiresti okupatsioonid vaheldunud, enne seda on ta ka alati kuulunud mingi koloniaalimpeeriumi koosseisu. Kõik kultuurid temas on koloniaalsed. Avalikuse ees ei ole seda kunagi arutatud, aga ma olen mitmeid inimesi kohanud, kes arvavad, et kõige targem oleks kõigepealt tunnistada: me oleme koloonia ja igasuguses edasises tegevuses tuleks lähtuda sellest. See isamaa on ärkamisaegne fantaasia või fantoom. Ta on kahtlemata vajalik kujund, oli siis ja on ka praegu teatavas rütmilises diskursuses. See mõiste funktsioneerib kattevarjuna igasugusteks aktsioonideks, mis stagnaajal näiteks olid väga otstarbekohased ja ei saanud teisiti, kui pidi neid kahtlemata toetama. Needsamad aktsioonid, mis nüüd sinna taha varjuvad, on hoopis teised. Põhiliselt varjab see kujund või see pseudomõistekontseptsioon midagi räpast, on umbes samasugune mõiste nagu ”püha eraomand”. Mina saan hoopis paremini aru Pierre Proudhon’i anarhistlikust lausest, et eraomandus on vargus. Näiteks tänapäeva Eestis vaatab igast praost vastu: eraomand on teatavat sorti vargus. See taastamise ideoloogia, see pühaduse loomine, metsik hämamine, selle varjus tegutsevad mustad ja ebameeldivad kired. Nüüd see vist ei ole enam aktuaalne, aga paar aastat tagasi kihas kõik omandi tagasisaamise ümber – kuidas see asi käib, kuidas omanik otsustab, kas kompensatsiooni saada või tagasi saada. Mul ei ole enam sooja ega külma, et need inimesed kunagi Siberisse viidi, et see lausa kulus neile ära. Selles suhtes olen ma eestlastes pettunud.

Pead eestlasi orjarahvaks?

Jah. Vähemalt need senised valitsejad, kes on Eesti Vabariigi tekkides üles kerkinud, näiteks Edgar Savisaare valitsus. Minul ei ole mingit otsest viha Savisaare vastu, aga ka mingit usaldust ta ei ole tekitanud. Siis see Ülemnõukogu tegevus, see kõik kisub ikka sinnapoole. Võib-olla tõesti on noortes parempoolsetes midagi sümpaatset.

Kas on Sul mingi poliitiline partei, liikumine või figuur, kes Sulle praegu sümpatiseerib?

Kunagi mõtlesin, et see on rojalistlik partei, mulle tundus, et see partei on loodud teatava huumorimeelega, et nad kehtestavad ennast hoopis teise kandi pealt või püüavad seda poliitilist debatti kuskilt kõrvalt anakronistlikult tasandilt kõigutada. Ma praegu selles enam päris kindel ei ole, kuigi midagi sümpaatset selles rojalismiidees on. Kangesti lõhnab selle järele, et eestlased ei suuda ennast ise valitseda.

Aga see Volkonski orjandusliku partei idee, kas see on Sinu jaoks ainult nali?

Minu arust Eesti ongi peaaegu orjanduslik, täiesti orjanduslik ja ka stagnaajal oli ta seda. Praeguses Lääne ühiskonnas ei saa päriselt öelda, et need inimesed seal oleksid orjad, aga üldiselt pean tööorjaks inimest, kes kaks kolmandikku oma ajast kulutab töö peale. See inimene ei ole vaba ja sellepärast ei usu ka päriselt lääne inimeste vabadusse. Absoluutselt mittevabad on eestlased. Need, kes sabades seisavad ja kellega me iga päev kokku puutume, selgelt orjade mass. Orjandus ei saa ise olla mingi ideoloogia, sest ma ei näe, et ta võiks midagi sisuliselt muuta. Eestlased pärinevad rahvast, kes pole ise valitsenud ligi 1000 aastat või kui nad on valitsenud, siis pidanud omandama teise keele või kultuuri ja on raske kujutada eesti rassismi, konservatismi või orjandust. Orjandus on seesmiselt vastuoluline mõiste. Mina vist ajaloo kordumisse ei usu, sest olud ikka muutuvad sedavõrd, et üks aeg ei ole üldse teise mõistes enam aeg, siin ühismõõdet ei olegi. Orjandust nagu oli Kreekas võiks ju soovida, orjandust nagu oli Osmani impeeriumis ilmselt ei saa soovida. Ma kahtlen, kas nad on üle kantavad, sest ühiskonna kontrollitavus, kontrolli võimalused inimese tegevuse üle, tema taltsutamine või raamistamine on tänapäeval niivõrd palju efektiivsemad, et igasugune võimalik orjandus, ma kardan, jätaks väga vähe läbi katsumata või tihendamata paiku, kus inimesel säiliks mingisuguse muu eluvormi igatsus või loomise võimalus kasvõi enda jaoks. Selles suhtes mulle tundub, et demokraatia sellisel kujul nagu ta on, on muidugi täiesti talumatu, aga need igatsused mittedemokraatia järele kuuluvad mingis mõttes ise selle demokraatia sisse. Igasugused täiesti tagurlikud, rassistlikud või orjanduslikud ideed on ühelt poolt olulised, kui teatud küsimusi maksimaalselt valgustavad, teisest küljest on nad selle demokraatliku nihilismi üks osa. Demokraatiast endast peab kooruma mingi teistsugune variant.

Võib-olla Sa ütleksid siis mõned visioonid tuleviku kohta.

Foucault’l on kusagil intervjuus mingi projekti visand, kus ta arvab, et peaks loobuma ettekujutusest, et kunstiteos on kõikidest teistest objektidest midagi eraldiolevat, et kunst ja elu on kuidagi lahus. Miks ei võiks inimese elu ise olla kunstiteos? Ta nimetab neid vist analüütilisteks seosteks. Kui palju selliseid eelarvamusi, mille järgi elu ja mäng ei tohi segi minna! On teatavad tõsised asjad ja teatavad naljakad asjad ja kunst on selle naljaka poole peal. Ta peab olema surutud äärealadele või siis olema raamistatud, piiratud teatavateks suletud üksusteks, nii et ta ei nakataks elu. Võib-olla on meie tsivilisatsioon jõudnud mingite hoopis teistsuguste vormideni, nii et analüütilised sidemed enam sellistena ei kehti ja oleks võimalik elada hoopis mitmekesisemal viisil ja seda ka praegu tehakse. Võib ju alati mõelda ka minevikust, ei pea just eeskuju võtma. Meie julgustuseks on ju olnud tsivilisatsioone, kus kogu elurütm, elu ja mängu suhe, on olnud teistsugune. Näiteks Kreeta minoiline tsivilisatsioon, mis peale kõige muu oli naiste juhitud ühiskond, või siis ütleme asteekide tsivilisatsioon, mis meie inimesele võib paista veidi jõhker. Aga teisest küljest on see demokraatia, milles ise elame, ka kohutavalt jõhker, nii et mina ei näe siin olulist vahet, kas inimesi ohverdatakse kuskil püramiidi tipus või siis materdatakse ja tallatakse tuhandete kaupa jalge alla. Ma usun ikkagi, et mingisugune eluvorm oleks igatahes täiesti kindlalt võimalik, ma ei tea, kas see teostub, aga ta võiks välja hargneda sellest elu võimalusest, mida viljeldud möödunud sajandist alates kunstis. Sellepärast, et kunst on suhteliselt noor nähtus, täiesti sõltumatu iseseisev eluala, ja temas on mingi utoopia. See ei pea üldsegi tingimata estetismiga seotud olema. Meie sajandi kunsti on ju väga erisugust ja ka mitteesteetilist.

Kas seda utoopiat ei ole hoopis rohkem religioonis kui kunstis?

Monoteistlikes religioonides või neis, mida nimetatakse kõrgemateks, on see utoopia oluliselt elust lahutatud. Ta on viidud mingisse transendentsesse sfääri ja ta nagu kontrollib või valvab nende inimsuhete üle, mida tahetakse kehtestada siinpool just sellistena nagu nad on inimpõlvede kaupa olnud või nagu nad vastavad kõige raskematele ja tumedamatele eelarvamustele. Seda on väga lihtne kristluses näha. Kui püüda luua vähegi usaldusväärne või sidus kujutlus sellest, milline oli Jeesus, siis mulle tundub enam-vähem terviklik pilt kujunevat selliseks, et ta oli tänapäeva mõistes peaaegu anarhist või selline inimene, kes ei tunnistanud mingisuguseid piire, kes traditsioone üsna jõhkralt lõhkus ja asetas tõesti teatava enesekohase või isegi jumalatu eluviisi kõrgemaks sellest, mida varemalt kontrollisid need kõrgemad väärtused ja reguleerisid altpoolt igasugused seadused. Ta isegi taotles teatavat seadusetust ja kui sinna kõrvale panna kahetuhande aastane kristluse ajalugu, siis see on täpselt vastupidine. Muidugi on väga erinevaid liikumisi ja keskaeg on tõesti kirju, igasugused hereetikud ja müstikud, ideoloogiate väga rafineeritud ja huvitavad voolud, aga lõppkokuvõttes taandub see ikka sellele, et utoopia on asetatud peaaegu mõõtmatusse kaugusesse elus. Mingisugust konkreetsust tal ei ole ja see võib teiselt poolt tingida teatavate hüsteeriliste liikumiste tekke.

Milline on Sinu isiklik suhtumine Jumalasse?

Ma ei ole monoteist. Arvan, et kaldun pigem teatava polüteismi poole, aga sellist vormi praegu ei kehti. Monoteistlik Jumal tundub mulle esinevat mitmel kujul. Üks vorm on tal lihtsalt teoloogiline Jumal, kel on teatav loogiline funktsioon, nii et ta võib anda selliseid väljundeid nagu Spinoza või Leibnizi filosoofia. Neid ei pruugi üldse enam kristlikeks pidada, aga Jumal on seal väga oluline. Veel on Jumal-isa, see on rahvalik Jumala kujutlus, mida väga selgelt saab psühhoanalüüsida kui isa-imago kõrgumist inimese elu üle. See annab talle tuge, et Jumal teda armastab ja teda kardetakse. Variante on veel. Jumalasse kui loogilisse funktsiooni suhtun väga neutraalselt ja Jumala või tegelikult jumalate olemasolus ma iseenesest ei kahtle, aga ma eelistaksin mingit selgelt polüteistlikumat religiooni.

Kas psühhoanalüüs pole ka mitte teatavates mõõtmetes religioon?

Psühhoanalüüs on nähtus, mis pidi paratamatult kristliku tsivilisatsiooni lõpetuses välja arendatama. See liikumine algas Sokratese, Platoni ja kindlasti Kristuse ja kirikuisadega ning selle lõpus peavad olema Hegel, Marx, Nietzsche, Freud ja võib-olla veel keegi.

Nagu ma aru saan, siis Sa paistad uskuvat rohkem suletud süsteemidesse?

Ma usun paljususse, võib-olla sellepärast suletud süsteem ei tekita minus hirmu. Sealt saab alati minna üle ka teise süsteemi, ükski süsteem ei ole nii suletud, et temast ei saaks raiuda ava väljapoole.

Kas kristlus on end ammendanud?

Võib isegi nii öelda, ta on enda kõik arendused leidnud. Ma arvan, et ta peaks olema end tegelikult ammendanud. Kordus vältaks pikalt ja vaevaliselt. Aga võib-olla minnakse väga pikkamisi, meie päris kindlasti seda ei näe, üle mingisse teise tsivilisatsiooni tüüpi.

Kas Sa tunned Uku Masinguga mingit hingesugulust?

Jaa, aga ma ei ole Masingut kunagi näinud ja minu suhe on väga vastuoluline. Oleks ma teda ise kordagi näinud, äkki ma mõtleks kuidagi teisiti, aga ta tundub väga mulle täiesti taltsutamatu, ohjeldamatu, anarhiline. Mõtlen, et selgelt ta ei ole endale mingeid diskursiivseid piire seadnud. Ta võis väljendada täiesti sõltumatuid suveräänseid mõtteid, mis ei ole taandatavad mingile eeskujule ega diskursiivsetele raamidele, mis on olnud enne. Samas ta täiesti suvaliselt võtab sisse niisuguseid jooni või elemente, mis minu jaoks kuuluvad kultuuriimperialistlikku traditsiooni. Näiteks see kurikuulus lause, millega Toomas Paul püüdis Jaan Kaplinskit rabada, et ainus usund, millest kristlasel tasub peale taoismi mõelda, on budism. See on naeruväärne ja anakronistlik kultuuriimperialism ning ei sobiks suveräänsele mõtlejale. Masing on näiteks kasutanud rassistlikke, rassiteoreetilisi malle, mis tegelikult on mõeldud algselt euroopaliku eneseteadvuse ülikõrgustesse upitamiseks. Chamberlainlikud indogermaani rassi ülimusideed on ta lihtsalt ümber pööranud.

Kas ta ei ole kosmiline, näiteks oma luuletustes ta mainib sellist kujundit nagu Magellani pilved?

Mina ei määratleks Masingut sellest küljest kuidagimoodi. Magellani pilved … Tal on tohutu mälu ja määratu täiesti anarhiline eruditsioon, mille kasutamises ta ei seadnud endale mingeid piire. Ta liitis asju vabalt ja see on võib-olla üldse tema kõige huvitavam joon. Minu jaoks on ta mõtleja, kes sarnaneb natuke Friedrich Nietzschega. Ta ütleb mingi asja ja võib teatud tõenäosusega oletada, et kuskil teises kohas on tal sellele vastandlik väide. Võib-olla et siiski saaks teda ka täiesti süsteemi viia. Nietzschel, nagu on selgunud, oli mingi oma konstruktsioon. Filosoofilisi süsteeme vihates olid tal siiski mingid väga kindlad piirjooned, mille järgi ta oma diskursust kujundas. Ehk on Masinguga midagi sarnast, see oleks tohutu üllatus, sellega võiks veel rabada, kui keegi tahaks või suudaks Masingu tegelikke mõtteviise rekonstrueerida. Aga siis tal ei peaks olema endal mingeid eelistusi, et ta ei eelistaks üht ainet teisele ja vastuolusid ise lahendama ei hakkaks nagu praegu selles väitluses on tehtud. Sellised tegelased nagu Toomas Paul äratavad minus peamiselt ainult põlgust. See ei ole väitluskultuur.

Jaan Kaplinski, kas tema äratab ka põlgust?

Kaplinski on selline naljakas ja huvitav tegelane, temas on ühendatud üpris sõltumatult liikuv mõte ja teatav nartsissism ja enesekesksus liitub sinna. Tegelikult oli see Masingul ka, aga hoopis metsikumas ja anarhilisemas vormis. See annab kummalisi väljundeid, mis kohati libisevad piinlikkuse piiril.

Aga Kaplinski poliitiline hoiak? Kas see ei lähe juurteni just selles eestikeskses või soomeugrilikus mõttemaailmas?

Jah, siin on teatav analoogia poliitilise olemisviisi või staatusega, niisugune põline koloniaalsus. Kultuuris on meil alles mingi eelmise või teistsuguse kultuuri tekst. See on muidugi suuremalt jaolt purustatud, nii et ta ei ole sidus. Tavalise eestlase teadvuses domineerib mõttemall, mis on kahetuhande aastasele kristlusele tüüpiliselt iseloomulik ja see ikkagi teataval määral suhtleb ka selle eelmise tekstiga. Pidev intertekstuaalsus on selles kultuuris eneses sees ja naljakaid arusaamatusi võib juhtuda. Soomeugrilus iseenesest on teatavat sorti fantoom, eestlasel ei saa sellega mingit pistmist olla, see ikka kuulub ju Kaljo Põllu uurimisretkede juurde. Ma usun, et Obi-äärsetel aladel ja ehk ka lähemal on tõesti säilinud selliseid vorme, kuivõrd neil on tõesti kõige ehedamalt see, mida Masingu järgi võib taevapõdra või siis boreaalseks mentaliteediks pidada. Need nähtused võiksid anda mingeid viiteid selle purustatud teksti kohta.

Kas arvad, et see purustatud tekst võib ilmneda ka neil eestlastel, kes on kahekordselt purustatud, väliseestlastel, kes on oma emamaalt ära? Näiteks Mark Kalev Kostabil, kuivõrd teda saab küll eestlaseks pidada?

Minu arusaam kultuuriteadvusest on teatud mõttes barokne, ma usun rohkem hübriidsetesse kui puhastesse vormidesse. Aga Kostabi ise on suhteliselt puhas New York, seal võib olla ükskõik kes. Mingi soome-ugrilane, palun väga, teeb oma „Kostabi Worldi“ ja müüb oma pilte seal, ühesõnaga see ongi New York iseenesest.

Kuidas Sulle üldse on vastuvõetav see, et äri ja kultuuri püütakse ühendada?

See on niivõrd valus küsimus. Need on ju kaks täiesti erinevat asja juba oma ajalooliselt tulemiselt. Kuna ma ka püha eraomandit ei armasta või see ei ole mulle mingiks ihaldusväärsuseks, siis ma ei taha praeguses olemisviisis näha midagi täiesti uut, midagi mittekapitalistlikku, mittekodanlikku. Kodanluse tõusu ajast, siis kui aristokraatia Euroopast taganes, on hakanud domineerima sellised väärtushoiakud või sellised eluvormid, mis soodustavad väärtuste kogumist. Aga teistsugune on ärimehe tüüp, keda tänapäeval palju on ja kellega võib isegi suhelda.

Kas Sa ise ka maalid ja oled tahtnud joonistada oma mõtteid paberile?

Kritseldanud küll, aga mul on vist oma manuaalsetesse võimetesse liiga vähe usku. Eriti kaugele selles ei ole läinud.

Kas Sul on lemmikkunstnik maailmas või Eestis?

Jah, ma alguses mõtlesin, et võiks ju küsimuse lihtsalt tagasi lükata, neid on nii palju. Nimelt mulle väga paljud Eesti kunstnikud meeldivad. Mulle on meeldinud näiteks Ado Vabbe või Konrad Mägi, Aleksander Tassa joonistused, tänapäeva kunstnikest Peeter Mudist ja Ado Lill. Tegelikult üks lemmikkunstnik, keda ma olen selleks pikemat aega pidanud, on Nicolas Poussin prantsuse klassitsismist. Mingi teatav sümpaatia klassitsismi suhtes mul on alati olnud ja klassitsistlik maal on mind alati huvitanud.

Kuidas teater Sind mõjutab?

Teater on mulle võõras, ma ei oska näidelda ja seal tunnen ennast alati natuke imelikult. Kui ei ole halvasti tehtud tükk, siis mulle ikka meeldib, aga tavaliselt ei meeldi.

Ehk on see rohkem saalikunst, elamuste pealesuruja?

See on saalikunst jah, tähendab saal tekitab selle elektri, mis seal voolama hakkab. Aga kinos ma ikka käin, kuigi head filmi on kodustes tingimustes parem vaadata. Ma kardan, et ma isegi kahetsen, et ma Poussin’i mainisin, kõlab veidi edvistamisena, mul ju mingit isikupärast maitset tegelikult ei ole.

Aga siiski, miks just klassitsism?

Tundub, et klassitsismis algupäraselt see mõistuslik alge, mida nad püüdsid välja tuua või nähtavale tuua, tegutses suhteliselt väga sõltumatult. Hilisem akademism muidugi selle summutas. Mulle on romantiline kunstitraditsioon suhteliselt igav või vastuvõtmatu. Ma ei saa tunnetest maalis eriti aru, aga huvitavad mõtted ja ruumilised liikumised äratavad alati suurt huvi ja teine asi, mis mulle istub, on igasugune meie sajandi kunst, aga ma ei oska midagi välja tuua. Igasugused figuratiivsed ja konfiguratiivsed variandid, kõik pakub huvi. Seal ei püüta üle ujutada. On muidugi ka teistsugust, aga klassitsismis on see hea joon, et lubatakse distantseeruda.

Mis Sa sürrealismist arvad? Ehk võib tänavalgi liikudes seda tunnetada?

See sõltub inimese enda dispositsioonist, sellest, kuidas inimene ennast sinna tänavale asetab ja kuna mina ei ole sürrealismist väga kaua aega mõelnud ja ennast otseselt sürrealistlikuks inimeseks ei oska pidada, siis ma vist näen tänavatel teisi asju. Võib-olla mind huvitavad mingid tempod tänavatel, kiirused või aeglused, mingid rütmid, intensiivsused, aga otsesed seosed, neid ma isegi ei taha näha.

Kas tajud neid temposid meeltega või intellektiga?

Ega minu jaoks ei ole intellekti või meelelisuse vahel vahet eriti kunagi olnud. Huvitavad mõtted alati erutavad mind ja mõjuvad ka meeleliselt. Need mõtted võivad ükskõik millised olla, tähtis et neil oleks mingisugune intensiivsus, siis nad paratamatult haaravad sind ka kehaliselt. Tajud modifitseeruvad sellele vastavalt. Keha ja vaimu vahelist vastuolu ei ole ma kunagi tahtnud tunnistada. Kui ma tunnen endast lahus mingeid mõtteid või vaimu, mis läbib mind ja siis keha, mis on kuidagi teistsugune, siis see on alati väga ebameeldiv elamus.

Missugune muusika Sulle meeldib?

Noorelt kuulasin palju seda, mis siis moes oli, seda niinimetatud progerokki: „Yes“, „Genesis“, „Pink Floyd“, ka varasemad „Led Zeppelin“, „Black Sabbath“, ühesõnaga seda, mis oli siis. Mul tekkis teatav tämbritaju või huvi tämbrite vastu. Plaadimuusika või tänapäevase paljundatud muusika võimalused hakkavad ammenduma, aga selle progeroki ajal oli suur tämbrite küllus ja igal bändil oli oma sound. Aga kui mängib sama orkester Mozartit, siis Beethovenit jasiis ütleme Bachi, siis Stravinskit… tal on ühed ja samad pillid, siis see ei eruta mind. Sellepärast ma olen alati rohkem kuulanud meie sajandi muusikat. Weber ja Schönberg või ka näiteks Stockhausen on mulle väga meeldinud, sest see on juba muusika, millel on tämber.

Kas arvad, et oled mõjutatav inimene?

Kiusu pärast vastaksin – jah, sellepärast et ma olen jäika eneses olevat eluhoiakut alati põlanud. Ma tahan ikkagi olla mõjutatav ja niipea, kui ma haistan kuskil inimest, kes on mulle uus või natuke kummaline, kohe ei saagi aru, mis on ta sisu, siis tekib alati mingi külgetõmme ja ma tahaksin temast teada. Kui seda joont või helki saab järgida, siis ma mingist oma maitsest ei tahagi teada. Võib-olla mul on ka oma maitse, aga mind huvitab see, mis on huvitav ja see, mis on tuim või mida lihtsalt tehakse, läheb rohkem selle poole peale, mida igapäevases elus nimetatakse tööks. Sellega ei tahaks väga kokku puutuda.

Üldse, räägime ka kosmosest ja mustadest aukudest natuke. Kas Sulle ei tundu, et kõik maised religioonid on hoopis ilmutused kusagilt mujalt?

Ma saan aru ja mulle juba vahepeal tundus, et see probleem on õhus. Siin ma eelistan iseenda seisukohta ja teiste vastu ei tunnegi niiväga huvi. Ma eelistan seda, mida teoloogiliselt nimetatakse immanentseks. Kõik tuleb kohast, millel on siinsega mingi ühendus. Võib olla mingeid kõrgemaid sfääre või madalamaid sfääre, igalt poolt saab kuskile edasi minna, aga igal juhul see kõik moodustab mingi võrgu. Mina usun päris kindlasti, et läbipääsuavasid on palju rohkem kui võidakse kujutleda. Kindlasti on olemas inglid ja kindlasti on olemas palju jumalaid ja kui shamaan läheb taevasse, siis ta käib läbi mitmete rõngastaevaste. Kõik need taevad on olemas. Ainuke ettevaatusabinõu: ei tohi minna sellisesse võrku, kuhu meelitavad teatavad nõiasarnaste suurenenud võimetega isikud, kes kasutavad ära nende läbipääsuteede olemasolu ja seda võimaluste kirjusust ning asetavad ilmselt mingi iseenda mina-projektsiooni selle kõige kohale. Seal on koondumispunkt, absoluutne transendents, kõik väärtused kehastuvad seal, Jumal ja tõde ja igavik. Sellelt seisukohalt võib kõik taandada. Kõik siinpoolne on teatavasti tähtsusetu, kõik asjad on ühel ajal ja kõik nad lõppevad ja algavad ühel ajal. Enda vaatekohale vastavaid inimesi ma ei tunne. Ma ei salli, kui eitatakse mingit ühte tõde mingi teise tõe nimel absoluutselt või järeleandmatult. Ükski tõde või ükski asi, mida keegi peab tõeks, mille olemasolusse keegi usub, ei saa olla tühi. Maailm ei ole tühi, ta on kirju ja täis. Kui ma inimese leian, kes fantoome või kummitusi usub, siis on selge, et see asi on olemas, küsimus on vaid selles, mis tasandil ta täpselt on. Kas kõik need üleloomulikud asjad on olemas teadvuses või mingis välismaailmas? Kujutlused maailmast ei ole ikkagi maailmast eraldatavad ja mida rangemalt seda püütakse teha, seda suuremad vastuolud kerkivad ja seda rohkem tuleb välja reaalsuseusu või objektiivsuseusu mõrvarlik loomus. Hogan kirjutab sellest, missuguseid variante jääb üle musta auku sattumise korral. Kui nüüd selguks, et must auk on lihtsalt mingi plönn ja tagasi sealt ka ei saa tulla, siis esiteks ma ei usuks seda päriselt ja teiseks see ei saa ka oluliselt muuta minu suhtumist maailma. Kui inimese elutunne ja ka kosmilised tunded on vahetult tema sees olemas või käimas, siis nad ikkagi juurduvad mingites sündmustes või veendumustes. See kuulub juba psühhoanalüüsi valda, psühhoanalüüs saab seal üht-teist avada, aga päris kindlasti muidugi mitte kõike. Juured on nii sügaval. Neil ei ole lõppu, sest üks inimene usub üht ja teine teist asja ja need ei vii välja mingisse lõpppunkti. On variant eitada kõike, nagu Nietzsche soovitas, siis jääks lõpuks alles see, mida ei saa eitada. On midagi elulist, sellest ei saa veel aru, see on lõbus avastus, ongi elu. Eitan jäigalt neid ilminguid, milles ma näen selgelt mõrvarlikku, nihilistlikku, elu taandavat või elu muljuvat alget, mis ei taha paljusust, mis ei taha maailma näha ruumilisena, elunähtusi või inimesi aga paljudest värvidest, omadustest ja suundadest koosnevate kobaratena, vaid ikkagi mingite keskpunktidena. Sellist, mis viiks maailma lõputult absoluutsesse transendentsusesse, kus on tema kohta lõplik otsus juba langetatud. Teine on see reaalsuseusk, on olemas reaalsus ja kõik peavad seda tunnistama: kui kõht läheb tühjaks, siis ma pean tegema tööd, ma pean seisma leivasabas. See on vormelite „pean“ ja „pean“ lõputu ahel, tegelikult nihilism. Praeguses Eestis on just need kaks nihilismi võimalikud.

Kas Sa arvad, et surres rütm säilib, et see tempo, mida Sa elus koged või mis seda elu kannab, säilib?

Kõigepealt üks isiklik asi: kapitaalset absoluutsuseni küündivat surmahirmu ei ole ma ise küll kogenud. Ma võin karta surma empiiriliselt või konkreetselt, et lähen õhtul välja ja vaatan, et tulevad suured mehed vastu ja ütleme, neil tuleks tuju mind maha lüüa – ma tõesti kardan. Aga karta surma üldse, see idee mulle tegelikult ei meeldi. Mina tahaksin vastata nii, et inimene õieti ei algagi. Inimene on kas kohe kobar või isegi juurestik, ütleme, et ta on taim, mis võib murduda. Juurestikul otsi võib-olla ei olegi. Sellepärast kujutada, et on mingisugune mina, mis surmaga löödult hävineb, polekski liialdus. Et aga sellesarnast kujutist karta …

Võib-olla see teema on liiga määramatu?

Ei, ei, minu jaoks ei ole. Need on asjad, mille üle ma olen ikka mõelnud, aga mu isiklik elukogemus ei ole andnud vastust, mis minu tundest erineks. Kahtlemata mul on enda mina ja ma pean koondama selle mingiks tervikuks, kuigi ma vist ei suudaks enda autoportreed kokku panna. Mulle tundub, et see on tegelikult täiesti hajuv paljusus. Aga olgu, ütleme, et mulle meeldib inimene, keda ma peeglist näen ja mul on teatav magus imetlus tema suhtes ja see, mis ta ütleb või teeb või kirjutab, et ma kuidagi naudin seda. Niisugune olukord ei tähenda veel, et ma peaksin paaniliselt või arutult kartma tema eksistentsi lõppemist. Siin on teatavad rütmilised asjad ja elu on just rütmiline ja inimese keha on rütmiline ühik, millel peab tõesti olema algus ja lõpp, et meil oleks asjast õige mõnu. Inimene sünnib ja need rütmid on alguses väga kiired, siis saavad hoogu, lained lähevad pikemaks ja samas tulevad mingid teised rütmid juurde. Tekib teatav mitmekesisus, sellel kõigel kaoks üldse mõnu, kui tal ei oleks mingit lõppu. Ma tean küll, et elutegevus viimaks lõppeb, see teadmine annabki tegelikult võimaluse või lubab tunda seda täiust. Kui täius pole liiga paljulubav sõna. Ükski pingutus ei kesta igavesti, inimene võib söösta väga mitmesugustesse tegevustesse. Võib endast väga palju anda, see ei kesta niikuinii igavesti ja minul on kuskil lõpp. Lõpp loobki rütmilise ühiku ja kui tõesti miski surmaga hävib, siis on see väga konkreetne empiiriline ühik, mis oli teatud näoga. Inimese „nägude“ muutumine elu jooksul on käsitatav vaimse kooslusena. Tegelikult see teatav vaimne kooslus on kobar ja mina ütleks, et sellel ei ole lõppu. Kui juurestik jääb alles, kuidas ma siis kaon? Nende mõtete juures on kadumist väga raske ette kujutada.

Kas Sa tunned, et elu on Sulle mingit meeleolu ekstra korranud, midagi mis on juba varem läbi elatud või tuntud?

Need tunded on väga nõrgaks jäänud. Kui olin veel väike, tundsin seda sageli. Selleks meeleoluks on kaks võimalust. Esimene: jah, kõik on juba olnud. Teine: jah, see siis ongi minu elu ja need on juhuslikul kombel minu vanemad. Mulle on tegelikult tundunud, et kordumise elamused võrreldes kustumise või mitteolemise elamustega on natuke teisejärgulised. Aga nad eksisteerivad.

Pier Paolo Pasolini suutis oma surmahetke ette määrata …

See ei ole vististi minu rida. Nietzsche nimetab saatuse ümber armastuseks ja mina tunnistan seda tema tõde. Me peame oma saatust armastama. See, mis mul on või mis ma olen, võtta seda tegelikkusena või sellisena nagu ta ennast ise annab! Aga tulevik on seotud niisuguse saatusekontseptsiooniga, mis mulle väga ei meeldi, sellepärast, et see nagu ehitaks minu elust üles mingi loo, see on saatus kui teatav narratiiv. Tähendab, kõik viib mingisse ühtsesse loogilisse lõpplahendusse ja see ongi siis nagu saatus, aga mina ei ole seda kunagi tahtnud ja ma arvan, et selles mõttes saab elada täiesti saatuseta. Teiste jaoks võib olla minu saatus, aga minu jaoks tegelikult ei ole. Minu elu ei ole rida, millel oleks tulevikus loogiline lahendus. Kuigi Pasolini puhul võiks võtta seda niimoodi. Pasolini sai selleks, kes ta lõplikult oli, aga sellel ei ole mingit üldist tähendust. Kontseptsioon inimese saatusest on natuke repressiivne, ma ennustajaid üldiselt ei salli ja mind ei huvita ka, mis ta minu saatuse kohta ütleb. Ma tõesti tean ise oma saatust paremini.

Mängu kohta on Sul ka veel midagi öelda?

Teab mis lemmiksõna see mul just ei ole. Kui jaotatakse elu tõsisesse ja naljakasse poolde, siis mäng jääb viimasesse. Seal piiratakse teda ja kui teda seal veel natuke pöörata, siis muutuvad nähtused vastandmärgiliseks. Siis ta liituks või külgneks mingite teiste mängudega, mis on võib-olla hoopis huvitavamad. Kui mängu võtta totaalselt, siis temast kaob odavus. Sellel sõnal on selline halb külg, eriti just eesti keelepruugis. Sõnamäng on midagi väga odavat, aga kui seda hakata tasapisi laiendama, muutuks ta kosmiliseks. Kui vaadelda kosmost üldse kui mängu, siis odavus kaob. Kõik traagiline ja õudne, kõik lõpetamata või talumatu selle mängu juures tähendab siis teatavat viisi elust üle kasvada. Elust üle kasvada niimoodi, et selleks ei olegi vaja mingi teise võimu, mingi isanda või Issanda abi. Ma kasvan elust üle nii, et mind on kaks. Üks, kes on elust väljas ja teine, kes on sees. See, mis on väljaspool elu, on sama, mis on elu sees. Ma võin sukelduda, kord on mul jalad elust väljas, kord pea. Need suhted on pööratavad.

Kas Sa ise pead ennast alternatiivseks inimeseks?

Aga muidugi. Elementaarne. Ma ei ole kunagi tunnustanud ega hakka tunnustama isegi kõige paremat Eesti isamaalist ühiskonda, kui see peab ennast minust kõrgemaks väärtuseks. Positiivne ühiskond ei saa seda olla, ühiskonnale lihtsalt tuleb mingi eituse jõuga vastu astuda. Tähendab, ühiskond kui rütm on ikkagi väga madal, see kõlab ehk liiga vaimuaristokraatlikult, aga ühiskonnas jäävad väga hõlpsasti valitsema need jõud, mida võiks parafraseerida läbi William Blake’i, need jõud, mis energia liikumist ei soodusta, vaid mis seda pigem takistavad. Igal pool peab põrkama millegi kõva, okkalise või külma ja ebameeldiva vastu, mis esitab ennast täiesti positiivsena. Selles suhtes ma ei peaks seda küsimust isegi väljakutsuvaks. Inimesel, kes vähegi tunneb või mõtleb, saab ainult üks tee olla.

Aga vaba tahe? Kas iga tegevus, mis ei too kaasa kahju kaasinimesele, on lubatud?

Tahtejõud, see on täiesti silmakirjalik kontseptsioon. Inimene, keda süüdistatakse tahtejõu puudumises, on tavaliselt see, kelle tahe ei ole teiste tahe. Siis öeldakse, et tal ei olegi tahet. Kui ori ei taha tööd teha, siis ta ei pruugi seepärast sugugi veel laisk olla, tal võivad olla hoopis teised, näiteks metsamineku mõtted. Võrrelgem sõna „tahe“ kasutamist Nietzsche ja tavasootsiumi sõnavaras. Vahe on kardinaalne. Kas tahtejõulisel inimesel on destruktiivseid tunge? Kas tal on soovi ennast täis juua? Aga teinekord ta tahab ennast tõesti täiesti täis juua. See tekitab lõhestunud inimese, tegelikult dekadentliku tüübi. Aga see eetika küsimus, kas võib kõike teha, mis kaasinimesi ei kahjusta, see on imelik probleem. Täiesti kindlasti võib teha kõike, mis kaasinimesi ei kahjusta, siin ei ole üldse küsimust. Küsimus on hoopis see, mis on kaasinimese kahjustamine, kus on siin need piirid? Võiks mingi formaalse näite võtta, näiteks poks. Kaks tobedat poksivad ja üks lööb teisele sellise matsu, et teisel tõesti enam lõualuud ära ei parane või lööb kõrva nii puruks, et see jääbki viltu. Kuidas määrata, kas ta kahjustas kaasinimest? See on selge, et siin ühiskond kuidagi vahele ei astu, seda peetakse igati õigeks, nad olid mõlemad võrdses positsioonis, aga kui positsioonid on ebavõrdsed? Kaasinimene? Kas pole see tegelikult kristliku ligimese vaste? Et keegi teine minuga külgneks, ei, see on jube. Väljendis kaasinimene on midagi jäist. Ma olen Jean-Paul Sartre’ilt lugenud arutlust vägivalla teemal, kus ta näitab ära, et lapse ja vanema suhe ei olegi üldse mõeldav ilma vägivallata. Tähendab, sealt ei saagi vägivalda täielikult kustutada. Aga kui vaadata, kuidas lapsed tegelikult kasvavad ja mis nendega kõik tehakse, jõuame selgusele, et ühiskond üldse pulbitseb vägivallast. Väiksemate või varasemas arengujärgus olendite suhtes pannakse toime genotsiid ja kogu ühiskond kiidab seda veel heaks, nimetades kasvatuseks. Jääb nagu lahtiseks, kuidas selle probleemini jõuda ja kuidas saab seda üldse arutama hakata. Peaks kõigepealt vaatama, kuidas on võimalik teist tunnustada suveräänsena, ükskõik millisel kujul see teine siis esineb. Klassikaline näide on teine rahvus või teine rass, teine sotsiaalne klass või siis laps, teisest soost inimene, minu alluv jne, teised inimesed. Ma praegu päris selgelt ei oska öelda, aga tundub et küsimuse asetuses on eeldused päriselt läbi katsumata. See ei ole kindel, kas sellise küsimuseni saab jõuda niisama lihtsalt.

Kuidas Sa suhtud sporti?

Üldiselt teatava lugupidamisega. Mul ei ole endal lihtsalt kalduvust, kuigi võib-olla on ka lapsena sunnitud igasugustes trennides käima. Mul on ainult mingi väike vastumeelsus. Võib-olla ta tundub nagu veidi vormiline või vähese fantaasiaga, aga miks ma peaksin jälle lähenema oma kriteeriumidega? Need, kes sporti teevad, teavad ise kõige paremini.

Aga milliste aladega ise oled tegelenud?

Suusatrennis olen käinud ja siis karate. Isa oli treener.

Mida ja keda Sa vihkad?

Sellest oli juba juttu.

Kas agressiivsus võib olla positiivne?

Agressiivsus võib olla küll positiivne. Minagi vihkan niisugust vägivalda või agressiivsust, mis on suunatud mingi teistsuguse tühistamisele või hävitamisele, mille eesmärgiks on ühetaolisus. Aga on ju olemas kaklust jäljendavad spordialad. Hea või huvitav seksuaalsuhe pole samuti agressiivsuseta võimalik.

Seksuaalvähemused, homoseksualism ja muud, kas need ei ole loodusega vastuolus? See ei vii kuhugi edasi. Kas ta juuri inimeste sees ei kahjusta?

Ma arvan, et loodusel endal ei ole mingeid piire. Loomulikke piire inimesel selles suhtes ei ole ja tänapäeval on seksuaalvähemusse kuulujad isegi meil juba hakanud muutuma populaarseteks. Kapitalistlik, see tähendab kogumisele ja tootmisele rajatud ühiskond, tänapäeva Läänes juba tarbimisele rajanev, see on üks osa sellest ringist, mille aluseks on perekond, mis on nagu laste tootmise masin. Perekond on tööjõu taastootmise organ. Sellepärast niisugune reaktsioon, pööre seksuaalsuse suunas, millel üldse ei olegi produktiivsuse võimalust, on tegelikult üks esimesi ja kõige elementaarsemaid, kõige loomulikumaid vastureaktsioone. See seksuaalsus on puhas kulutus ja tõesti suveräänne. See ei ole kapital.

Oscar Wilde’il on sentens: „Kunst on kasutu“.

Võib-olla on selles oma uus utoopia. Selles ideoloogias ei meeldi mulle vähemuse ülemvõim. Olla vähemuses tähendab tänapäeval juba mingit enamuse ideoloogiat ja sealt hargneb välja midagi sellist, mis on kõigest suveräänsest ja sõltumatust üsna kaugel. See on konformism. Näiteks David Herbert Lawrence arutleb ühes luuletuses, mis on seksuaalsuse tähtsus, kas tulemus või asi ise, ja kaldub nagu selle poole, et seksuaalne pinge on tähtsam. Midagi kindlat ei tahaks selles asjas praegu siiski öelda.

Sul on endal ka lapsed. Kuidas Sa neid kasvatad või kasvavad nad ise?

See on raske probleem. Ma ei arva, et ma siin olen jõudnud mingi täiuseni. Laste kasvatamine on ehk üldse kõige raskemaid asju elus. Ma olen väga palju katsetanud või proovinud ja hiljem aru saanud, et nii ei olnud õige. Mitte teadlikult katsetanud, aga ikkagi jõuab aeg-ajalt mingi tunne, et ei ole lastega päris õieti käitunud. Aga põhinõue, mida peaks silmas pidama, on see, et laps on teine kui mina ja ta on minust osaliselt täiuslikum. Tal on tulevik ja ma võin näha, et tulevikus on ta sarnane minuga. Ma räägin temaga mingitel teemadel, millest praegu mõtlen mina üksi, kuid ta on juba lapsena suveräänne. On asju, mille ees tuleb alistuda ja ma paratamatult pean jõudma äratundmisele, et lapses on üht-teist täiuslikumat kui minus. Mina tunnustan teda kui paremat. Suhted on ju väga mitmekihilised. Näiteks selline lugu: mitu aastat tagasi tulen koju ja lapsed on valanud kuskilt kätte saadud tindipoti mu raamatutele ja paberitele, ka on kätte saanud paki puhast paberit ja sinnagi valanud imelikke kujundeid. Mul oli tõesti paha tuju ning ma vihastasin, panin lapsed nurka seisma, andsin neile rihma. Ma ei suutnud haarata kogu seda tervikut. Hiljem neid lehti vadates ma taipasin, et on toimunud mingi kreatiivne tegevus ja seal on tinti teadlikult valatud. Ma tundsin kahetsust, jahmusin sellest, et olen käitunud nagu nüri täiskasvanu. Oli väga lihtne, tardunud ja absoluutselt jäik reegel, et ei tohi tindiga määrida minu pabereid, tähtsaid raamatuid, sest see on minu suhtes kuritegu. Selle asja ajendiks oli ju hoopis midagi muud ja minuvastane motiiv sealt ju puudus. Täiskasvanu käsitab mõnikord lapse tegevust otseselt temasse puutuvana, nagu käituks laps tema vastu. See on vale ja seda ületada on võib-olla täiesti võimatu, kuid ilmselt peaks.

Kui on võimalik tehislikult inimest teha, kas see ei löö mõnda Sinu teooriat ümber?

Ei, juured on olemas. Kui inimesed ise teevad selle inimese, siis tal on juuri rohkem kui tarvis. Nad panevad tema sisse kõike, mis nad on mõelnud. Ma arvan, et see idee ise on absurdne. Tabula rasat, ilma juurteta olendit, kes millegagi seotud ei ole, ei tule, sest inimesed ju teevad ta. Puhtbioloogilises mõttes ehk leiutatakse viis, kuidas inimene koku panna, aga kas tast saab tegelikult mingi teine olend kui inimene? Ta on ju ikkagi täpselt sama olend, vahet inimesega võrreldes ei mingit.

Eetiline aspekt tehisinimese konstrueerimisel?

See on ju taas teadusnihilismi üks osa, sealjuures veel mitte just kõige väärikam. Mulle endale tundub, et on niivõrd palju igasuguseid muid arenguvõimalusi, mis on proovimata. Juba inimene sellisel kujul nagu ta on, mis on täiesti läbi katsumata, ülendamata. Siin võib-olla on mingi metafüüsiline riugas taga või teleoloogiline mõtlemine. Nagu oleks inimese tegevusel planeedi pinnal mingi temast väljaspool asuv eesmärk: teeme tehisliku inimese ja tema suudab inimfunktsiooni paremini täita. Võib-olla, et islamiga saaks seda kuidagi põhjendada, aga osa islami fundamentaliste oleks sellele kõige jäigemalt vastu. Nii et see on probleem, millel ei ole minu arust tuuma või ei saa seda kuidagi kätte.

Lemmiktoit on Sul olemas?

Küsimus on väga raske. Mulle meeldivad tegelikult kerged toidud. Muidugi võib mõnikord ka raske lõuna süüa ja ma teengi seda tihti, teadagi millised meie olud on. Peab ju kuidagi nälga kustutama. Aga kui saaks täiesti ise juhtida, siis ma mõtleksin läbi oma toidulaua nii, et see rohkem koosneks toorsegudest, müslid on kindlalt hea mõjuga. Seda teeksin ma kindlasti. Võiks ju, kui võimalik on, püüda vältida eksootilisi lõunamaiseid puuvilju ja kasutada rohkem seda, mis kohapeal kasvab, et säilitada vahetu suhe kliimaga, rohkem tasakaalu. Teisest küljest on ka tasakaalutus huvitav. Mulle konkreetselt meeldib magusat süüa.

Aga juua?

Mahla ja isegi piima. Selles suhtes on üsna lapselik maitse. Vein meeldib ka, lapsed jooksid ka veini kui lubataks.

Kindlasti. Aga kui kaugetes punktides Sa oled reisinud? Kus tahaksid elada?

Kõige kaugemad on lõuna poole Dagestan, Kaspia mere ääres, põhja poole on Põhja-Soome ja läänes ei ole Pariisist kaugemale saanud. Valikuvõimalust tegelikult ei ole. Kui see oleks, siis valiksin elamiseks mõne Euroopa suurlinna. Kui on raha, siis võib elada ükskõik kus.

Aga võtame seda mitte materiaalse külje pealt, vaid veidi idealistlikumalt, kus lihtsalt meeldiks, kus Sa tunneksid end nagu kodus.

Üks filosoof, kes mulle suhteliselt kõige rohkem on meeldinud, valgustab seda küsimust, miks ta ei reisi, nii, et ta on oma põhiolemuselt tegelikult nomaad, mitte paikne tegelane. Mingis mõttes ta on alati siin või seal. Ma solidariseerun sellega päris tugevasti, sest et mul mingi kiindumus maasse kui sellisesse vist üldse puudub. Ma olen täiesti rahul eluga ühes kohas ja ilmselt ma kuhugile mujale ei kipu. Kui ka minna teise kohta, siis ma tunnen, et olen ikka siin. Mõnikord on lihtsalt ebamugav, kui see „siin“ on kaugel. Sellepärast vastaksin nii, et loomult nomaadina ei tunne ma vajadust reisida. Mind huvitab liikumine ise, liikumise sisu, mitte kohad. Vaheldust on muidugi vaja, aga imelik on minna seda otsima. Ka kohapeal võib esineda suurepäraseid elamusi. Kui ei esine, siis olen ma järgus, kus tuleb teatud mõttes nagu maha langeda. Võib ka hoopis keerdu tõmbuda või kokku kuivada ja siis elu uuesti alustada, aga kui rääkida konkreetselt, siis ma käiksin lihtsalt Pariisis ja ostaksin mõned raamatud ning siis ma tuleksin kohe jälle tagasi.

Millise mulje Pariis Sulle jättis? Mõned on tast väga vaimustatud.

Ta on rassiliselt ja kultuuriliselt väga huvitav, nagu keedukatel või sulatusahi. See, mis Euroopasse tuleb, jookseb sinna kokku. Seal mingit sulamit ei teki, aga kõik eri võimalused ilmutavad ennast seal väga jõuliselt. See kooslus on tõesti põnev. Juba üksi metroo nägemise pärast tasub Pariisis käia, kasvõi kahe rongi vahel tamtammi kuulata. Seal võivad istuda paar musta, kes mängivad mõnel pillil ja mida lähemale tuleb, seda enam rütm kiireneb. Lõpuks mattub muusika rongi undamisse ja kui rong ära sõidab, alustavad nad uuesti.

Mida Sa EHI kohta arvad?

Minu meelest on EHI suurepärane idee, väga huvitav, ja ta on teostatud praegustes oludes nii hästi kui võimalik. Meeldivad inimesed, kes EHI-s õpivad, loengute struktuur ja õppetöö ülesehitus. Ta on muidugi täiesti algstaadiumis, aga pooleldi õhku ehitatud struktuurina on ta haruldaselt hästi õnnestunud. Tõesti huvitav ja mulle tundub, et ka hädavajalik. Selliseid kooslusi peaks rohkem olema. EHI rahuldab mind õppejõuna, tahaksin siin ka alaliselt töötada, kuid perekonnaisana pole see kahjuks minul võimalik.

Võiks mainida, et kirjandusest Sa täna eriti ei tahtnud rääkida.

Jah, täna kiskus jutt rohkem kosmoloogilistele ja maailmavaatelistele radadele.

Soovid Sa midagi lõpetuseks öelda?

Võiks veel ehk üle öelda, et need konkreetsed küsimused eelistuste kohta lähevad minu meelest ikka tagasi selle teise üldprobleemi peale. Siin on küsimus sellest, kas inimene jaatab maailma paljusust, kas ta tahab maailma näha kirjuna ja erisuguse teise ruumina või siis soovib maailma ühesena, et eri nähtused oleksid taandatavad ühele ja samale. Üks põhiasju on see, et ma igal juhul ei tahaks esineda kui ühe ideoloogia kandja. Ühesõnaga, ma eelistan mitmust, mitmuslikku maailma.