PAISUMINE (Intervjuu Rein Taageperaga)

intervjueeritav: Rein Taagepera

koht: Tartu Ülikooli sotsiaal- ja haridusteaduskonna riigiteaduste instituut Toomel.

aeg: neljapäev, 26. juuni 2014, kl 10:15 – 14:30.

intervjueerijad:

Holger Mölder,
Indrek Olmaru

Mõned asjad aja jooksul paisuvad, teised jälle kahanevad, kolmandad püsivad kogu aeg ühesugustena. Rein Taagepera elukäiku on iseloomustanud paisumine, raamidest väljumine, kui väikesest Tartu poisist Karlova linnaosast sai läbi mitmete saatuse keerdkäikude, Saksamaa, Maroko, Kanada ja Ameerika Ühendriikide, rahvusvaheliselt tunnustatud teadlane, politoloog. Laiem avalikkus teab teda ehk rohkem kui valimissüsteemide eksperti ning eestlaste rahvastikukriisi kirjeldava metafoori “demograafiline vetsupott” autorit, kuid tema pärand on piisavalt rikkalik, mis lubab need kaks populaarset teemat selles intervjuus varju jätta. Iga lugu sümboliseerib millegi algust ja millegi lõppu. Rein Taagepera loengutega Eesti Kirjanike Liidu musta laega saalis Tallinnas Harju tänaval 1989. aasta sügisel algas õppetöö Eesti Humanitaarinstituudis ning intervjuu temaga paneb punkti intervjuude sarjale “Aegumatud intervjuud”, mille tegemine sai alguse 11.veebruaril 1992 Tallinna Linnaarhiivis. Need lapsed, kes tol päeval sündisid, on tänaseks saanud juba 22-aastasteks.

H.M.

Milline on kõige esimene mälupilt mida mäletate?

Esimene, mida ma mäletan, on sündimine. Mul oli lapsena aegajalt selline paisumise tunne, mis ei olnud hirmutav, ebameeldiv, aga see oli imelik tunne. See tunne mul kadus ära viie-kuueaastasena. Paisumine ei olnud minu sees ega väljaspool mind, vaid lihtsalt selline määramatu tunne. Alles palju hiljem viisin selle tunnetuse kokku sündimisega, pärast seda kui kolmkümmend aastat hiljem ma panin selle õnneks kirja nii hästi kui oskasin ainult sellepärast, et ma kirjutasin oma esimesi nõukogude okupatsiooniaja mälestusi ja kasutasin seda tunnet näitena, et kuidas nõukogude esimese hirmuaasta üleskirjutamine mind veel tagantjärele mõjutas. Alles palju hiljem ma lugesin, et sündimine olevat traumaatiline sündmus, aga siis peaksime me kõik, inimesed, koerad ja kassid, olema eluaegselt traumeeritud.

See on tunne, aga esimene visuaalne pilt varajasest lapsepõlvest?

Mälupilt, mis on silmadega nähtud? See on ühest võrkpallimängust Peedul, mis pidi olema suvel 1935, kui ma olin kaheaastane. Ilmselt minu vanemad mängisid seal. Suve 1936 me veetsime juba oma talus. Kõik muu, mis ma hakkaksin teile praegu selle kohta rääkima, oleks bluff. Ma kujutan ette, et see oleks männimetsa ääres, aga ainult selletõttu, kuna ma tean, et Elvas on sellised metsad. Üksikasjalikumalt on meeles kahe ja kolmveerand aastaselt, kui me kolisime Sõbra tänav 14st siin Tartus Päeva tänavale majja number 9 ja ma mäletan, et kuidas punaste mütsidega mehed, keda nimetati ekspressideks, tulid meie mööblit välja kandma. Pärast, kui kõik olid läinud, panid ema ja teenija Leeni veel paar viimast asja ümarikku punutud korvi ja siis kõndisime kolmekesi uude kohta, kus mulle kohe meeldis. Hiljem ma mõtlesin, et kas ekspressid viisid me mööbli veoautole või hobusevankrile ja tagantjärgi otsustan, et veoautole viimine oleks olnud niivõrd ebatavaline sündmus, mis oleks mulle meelde jäänud. Päeva tänava lähedal, Tähe ja Pargi tänava nurgal, kus seisid hobusetroskad, ootasid kliente ja aeg ajalt oli seal ka üks takso. Kord ma nägin, kuidas taksojuht autot käänama väntas.

Kas Taagepera[1] kohaga suguvõsal on sidemeid?

On küll. Ega siis need inimesed, kes Taageperas elasid, ei oleks hakanud nimede võtmisel Taagepera nime võtma. Minu vanaisa vanaisa oli sealt pärisorjuse ajal, kui Taagepera mõisapreili abiellus, toodud Aru valda Elva ligidal. Pärast seda tuli pärisorjade vabastamine ja sellega seoses perekonnanimede võtt. Küllap ta valis või võib-olla teda nimetati päritolu tõttu varemgi Taagepera Märdiks.

Mis ala inimesed ema ja isa olid?

Isa[2] oli just värvatud Tartu Ülikooli veterinaaria- või loomaarstiosakonda. Dotsent ta sel ajal veel ei olnud, vist lektor. Meil oli kodus Eesti entsüklopeedia, kaheksa köidet, mida ma kord otsustasin hakata läbi lugema, aga ega ma A-st palju edasi ei jõudnud. Mäletan, et ta käis ülikoolis tööl, kella kaheks tuli lõunasöögiks koju ja siis läks uuesti tööle. Mul isaga olid lähedased suhted, kuigi eriti nooremast peast olin emaga rohkem lähedane. Ema[3] lõpetas pikapeale Tartu Ülikooli majandusalal, aga tegutses sekretärina või asjaajana Noorte Naiste Kristlikus Ühingus.[4] Ema kasvas üles Tallinnas. Tema vanemad olid Keila kandist. Mul oli veel viis ja pool aastat vanem vend, Arvo.[5] Sõbra tänaval oli meie korter teisel korrusel, aga Päeva tänava korter oli alumisel korrusel. Ülikooli õppejõu palk võimaldas võtta koduabilise, teenija, kelle ülesanne oli muuhulgas lapsehoidmine, mis käis sel ajal keskklassi stiili juurde ning oli ka enesestmõistetav. Lasteaeda ma läksin viieaastaselt. Seal oli mõni üksik neljaaastane, aga üldiselt viie kuni seitsmeaastased. Lasteaed oli Noorte Naiste Kristliku Ühingu ruumes, kus ema töötas. Ema õpetas mulle saksa keelt, kui ma olin 5-aastane, luges ette Anderseni[6] muinasjutte. Nii saksa kui vene keel olid tal selged. Enne Esimest maailmasõda käis kõik vene keeles ja vene keel oli koolis kohustuslik. 1940/41, minu esimeses klassis juhtus, et paar vanemat vene poissi, ilmselt garnisonist, togisid mind tänaval. Ema oli paarikümne sammu kaugusel minust ja hakkas neid vene keeles hurjutama. Tema vene keel oli piisavalt hea, Hakkasin klaveri õppimisega peale, aga kunagi lõpuni ei jõudnudki. Seal oli klaveriharjutusi ja noote, mida mu vend tarvitas. Üks laul meenub aastast 1938 „Auf der Prager Brücke Rosmarin will blühen, niemand will die Blume wassern, Nimmer soll es blühen“.[7] Ma nentisin emale, et kui sakslased seda laulavad, siis teevad seda vist väga pilkava häälega, sest Saksamaa oli parajasti just Tšehhoslovakkia üle võtnud.

Teie perekond ei olnud väga usklik?

Ei olnud. Mind ristiti Pauluse kirikus ja see oli jälle omaette tsirkus. Algas sellega, et mu isa käis leeritamise ajal Tartus Treffneri gümnaasiumis ja tuli siis maale, kui leeriõpetus oli Nõo kirikus juba alanud. Leeri läks minu isa ainult sellepärast, et tema väga usklik ema käis peale, muidu ta äkki polekski läinud. Ega pastor hea pilguga vaadanud, et maapoisid linna kooli lähevad ja ütles, et õpetus on alanud ja liiga hilja tulid. Tule järgmisel aastal tagasi. Aga siis oleks kordunud sama asi ja ta saatis leeri põrgusse. Ema perekond oli leiged luterlased, aga ikkagi rääkis ta mulle, kui olin kolmeaastane, lihavõtte ajal lihtsate sõnadega, et kunagi oli üks hea mees, kes tapeti ristil. Natuke usuõpetust ma kodust sain, sest olid võtta venna usuõpetuse õpikud. Isa ja ema tegid siis, kui tahtsid abielluda, tsiviillaulatuse. Kui Arvo sündis, oli lapse ristimine ja mindi pastor Tallmeistri[8] juurde, kellel oli liberaali kuulsus. Tallmeister teatas, et te pole kiriklikult abielus ja ta ei saab Arvot ainult kui vallaslast ristida, Arvo Erbak, sest Taageperaga pole tal midagi pistmist. Hiljem puutusid vanemad Tartus kuidagi pastor Haameriga[9] kokku ja see mees korraldas selle asja vaikselt ära. Ajas paaril õhtul mu isaga juttu ja see oli siis see leeriõpetus ja ühel päeval, ühe kirikliku tseremooniaga, toimusid vaikselt minu isa leeritamine, kogudusse vastuvõtmine, abiellumine, Arvo ristimine ja minu ristimine.

Kas isa roll poja kasvatamisel on tähtsam kui ema roll? Kas isa peaks oma pojale rääkima sellest meeste mõtlemisest?

Mõlemad on tähtsad, iga inimene on erinev, aga on teatavaid naiste ühisjooni ja meeste ühisjooni ja kui tahab hiljem koos elada, abielus olla, siis peab tundma seda üldist meeste mõtlemist ja üldist naiste mõtlemist. Mina ei ole mingisugune machomees, kes tunneks meeste mõtlemise järele mingisugust vajadust, ega olnud seda ka minu isa. Meie oma kahte tütart ja ühte poega küll kuidagi erinevalt ei katsunud kasvatada. Ei olnud mingit muret, et milliste mänguasjadega mängivad, et need siin on poiste ja teised tüdrukute mänguasjad. Ma nukkudega ei mänginud, aga peamiselt sellepärast, et juba varakult sain tunda, et poistele nagu ei sobi. Mina mängisin karudega, mul oli kuus karu, kui soovite, loen kõigi nimed ette ja kirjeldan. See andis mulle vabaduse öelda, et ma ei mängi nukkudega vaid karudega. Karudega sai nukumänge mängitud, ema tegi neile kasukad selga ja palitud. Lauamängudest tuli väga varakult kabe, mida me nimetasime tamkaks ja mis on nagu venepärane, aga tegelikult tuleb see prantsuse sõnast la dame. Malet õppisin hiljem, see oli raske, nii et ma nuppude käike teadsin, aga eriti ei mänginud. Trilmat[10] sai mängitud. Mänguasjade muuseumis on see mäng olemas, minge vaadake. Mängida saab kuus inimest, kellel on siis nupud lauale paigutatud ja siht on viia oma nupud üle teisele poole. Kui teine nupp on kõrval, siis saad teisest üle hüpata, pole äravõtmist nagu kabes. Kui on õnne, siis saad mitmest oma või teise mängija nupust üle hüpata ja jõuad päris kaugele. Siis veel reis ümber maailma, mis oli lihtsalt täringumäng maailma kaardil. Need kaks mängu olid väga olulised kevadel 1944, kui oli olnud Tartu Botaanikaaia pommitamine. Vanemad vedasid osa mööblit reega Külitsele ja märtsi alguses kolisime sinna ka ise. Seal oli petrooleumilamp, millest oli küllalt, et toimetada, aga mitte küllalt, et lugeda ja siis kõik me neid neljakesi igal õhtul mängisime. Isa õppetöö oli katkenud, läksime sinna ja see oli ainus kord, kui ma olin varakevadel maal. Minu kooli enam ei avatud, sest kõik koolid olid võetud sõjaväe kasutusse.

Poistel ikka juhtub pahandusi, kas Teil ka juhtus, et tegite midagi lapsena, mis vanematele ei meeldinud?

Lastel juhtub pahandusi, olgu siis poisil või tüdrukul. Üks mälestus on Sõbra tänavalt, kui ma olin 2,5-aastane ja mürasime Arvoga ning ajasime laualambi ümber. Suur lamp, rohelise kupliga elektrilamp, mille peale ema ähvardas, et isa võib rihma anda. Kas ma kunagi rihma ka päriselt sain, seda ma ei mäleta. Kui oli, siis oli see pigem sümboolne nagu rihmaandmisest rääkimine, mitte füüsilist valu tekitav. Mõnikord andis ema tagumikule labakäega, mis oli jällegi selline sümboolne. Üks pahandus, mis meelde jäi, juhtus siin samas Vallikraavi tänaval, kui jooksin Toomelt kiiruga alla ja sellesama hooga jooksin ka üle Vallikraavi tänava. Siis ema pahandas, et niimoodi ei tohi joosta, et sa võid ju auto ette joosta. Ma sain aru küll, aga punnisin vastu, et auto tulekut ju kuuleb ja auto oli tol ajal haruldus, mida võis Vallikraavi tänaval kohata võib-olla üks kord päevas.

Kas lasteaiakaaslastest on mõni jäänud siiamaani teie ellu?

Ma avastasin Californias elades, et kolme tunni autosõidu kaugusel elab Uno Pormeister,[11] kes oli minu teise lasteaia aasta parim sõber. Tema käis ka aegajalt Los Angelese Eesti majas. Minul oli sinna ühe tunni, aga temal kahe tunni sõit. Ma sain talt koopiad lasteaia peo piltidest, mäletan, ja siis sai lasteaia ajast natuke räägitud. Ega harilikult uut klappi ei tule, saab see jutt räägitud ja millest sa ikka räägid, kui elu on lahku läinud. Siin Tartus kohtasin Vaiket, kes töötas raudteejaama juures Eesti Rahva Muuseumi näitusehoones. Kui ma seal käisin, siis ta tutvustas ennast. Kümne aasta eest peatas mind Lõunakeskuses üks naine ja küsis, kas tohib rääkida. Ma olen ettevaatlik, sest tihtipeale inimesed hakkavad minult abi paluma, et kuidas Eestist ära minna. See on vähe piinlik, sest mina ja meie perekond läksime teistes oludes ja praegu ei taha kuidagi ergutada või abistada inimesi lahkuma. Aga tuli välja, et see oli Ene Schulzenberg,[12] tüdruk, kes mind lasteaias kõige rohkem huvitas.

Suved möödusid maal?

Esialgu käisid mu vanemad koos tuttavate peredega suvitamas Peedul või Haaslaval. Haaslavast ma mitte midagi ei mäleta, võib-olla mind polnudki seal, aga siis isa ostis Ani talu, mis oli Külitses, siit Tartust 10 kilomeetrit lõuna poole. 1936.-st aastast hakkasime seal suvesid veetma. Alguses oli meil seal rentnik, aga juba 1938 võttis isa osa majapidamist enda kätte. Lambaid meil ei olnud, sest isa ütles, et need rikuvad maa ära, söövad karjamaa nii tihedaks, et hein ei kasva enam. Muidu ta sai oma isa talust Vellaverest, kui mu tädi ja vanaema[13] tahtsid seal majapidamist ära lõpetada, kaks hobust ja lehmad ja sellega pandi siis oma talupidamine käima, kus olid veel üks sulane ja üks karjatalitaja, kes talvel talu korras hoidsid.

Kas raamatukogu oli Teil kodus rikkalik? Milline raamat neist kõige rohkem meelde on jäänud?

Raamatuid oli kuhjaga. Lasteraamatuid juba seetõttu, et mul oli vanem vend. Olid tema raamatud ja minu raamatud tulid juurde. Eks ma siis pikapeale hakkasin lugema täiskasvanute raamatuid, kuni tuli Eestist lahkumine. See oli 1944, kui ma olin 11-aastane. Need jäid kõik maha. Mina olen nende 0,1 või 0,01 % eestlaste hulgas, kes on Kalevipoja otsast lõpuni läbi lugenud. Ma möönan, et ma mõne nende korduvate salmide puhul natuke libistasin silmadega üle. Üks raamat, mis mind väga mõjutas, oli ungari keelest tõlgitud „Noored kangelased“,[14] mis kõneles Ungari vabadusvõitlustest 1848. aastal. Seal oli paar 15- või 16-aastast poissi, kes astusid sõjaväkke. Ma vaimustusin ungarlastest ja vabadusvõitlusest, aga mulle jäi see ebaselgeks, et miks kõik ümbritsevad rahvad koondusid võitlema ungarlaste vastu. Ma mäletan, et juba tol ajal mul oli natuke imelik tunne, kui ungarlased sattusid võitlusse horvaatidega. Mulle jäi meelde, et horvaadid astusid reeturlikult liitu austerlastega, kuigi neil olid ometi vähemusrahva õigused Ungari Kuningriigi raames olemas. Ma mäletan, et ma lugesin seda raamatut vast tosin korda üle, viimati 10-aastaselt. Aga mõtisklesin, mis need vähemusrahva õigused on. Millised on rahvaste õigused ja millised on vähemusrahvaste õigused? Tagantjärgi sain vastuse, et austerlased astusid võitlusse, sest nad tahtsid ungarlasi ahistada ja teised võitlesid nende poolel, kuna ungarlased katsusid neid ahistada. Austerlased ahistasid ungarlasi ja ungarlased omakorda ahistasid horvaate ja teisi Ungari kuningriigi rahvaid. See raamat jäi mul meelde ja siis veel mitmed ilusad, armsad, õpetlikud jutukesed kogumikust „Jutupaunik“, mille köiteid ma olen ka hiljem uuesti üle lugenud.

Kas raamatute hulgas oli ka luuleraamatuid?

Laste luuleraamatuid oli, näiteks „Kuldne kodu“[15] – raamatud 5-6-aastastele, mida ma hakkasin lugema 3-4-aastaselt. Seal üks raamat „Uhti-uhti uhkesti“[16] ja „Lastelehes“[17] oli luuletusi. 1942, kui ilmus Underi „Mureliku suuga“,[18] siis eriti jäi meelde, „ja sammub ja sammub sada meest, nad sammuvad pikka sammu, nad sammuvad, sammuvad, nad on sammunud väga ammu“, mida me emaga arutasime. See on sajast soome sõdurist, kes väsimusest vajusid lumehange ja külmusid.

Kuna isa oli veterinaar, kas see tähendas, et ka loomad olid pere liikmed?

Meil loomi ei olnud, see tähendab meil korteris ei olnud. Talus muidugi olid talu kassid, minu suureks avastuseks ja rõõmuks. Mul on siin ukse peal kassi pilt. Maal aidas on mul ilus tikitud kassi pilt, kes vaatab iroonilise ilmega, kui ma WC-s istun, et noh mida sina siin nüüd õiendad. Kui ma peaksin sündima uuesti, siis sooviksin sündida kassina. Kassid on mulle alati meeldinud.

Kassid on eestlasi õpetanud lugema. Kas Teie 4,5-aastaselt lugema õppimine tuli kellegi kõrvalt või õppisite ise?

Keegi ei tea. Saladus see pole, aga lihtsalt keegi ei märganud, kuidas see tuli. Kui ma läksin viie ja poole aastaselt lasteaeda, siis mul olid juba kõik venna esimese ja teise klassi lugemikud läbi loetud. Kolmanda ja neljanda klassi lugemikud hakkasid raskeks minema. Ühed peavad lugema õppima, teised saavad kohe aru ilma õppimata. Ütleme, et siin on Kah, Aa, eS, eS, see on kass, kuid see on mõnele ülepääsmatu, sellepärast et näe, see on nüüd Kah, Aa, eS, eS, laps kordab järgi kahaa, essess ja ta ei pane seda kuidagi kassiga kokku. Teisel on küllalt paindumust, et seda kohe kokku panna ja saab paugupealt aru.

Lugemise loogiline järg on kirjutamine, kas see tuli kohe takkaotsa?

Mul oli silmamälu, et tähed jäid meelde, aga käed mul pole kunagi osavad olnud. Nii et kirjutamisega oli mul sudimist, eriti kuna tol ajal nõuti, et pliiats peab olema just nii täpselt käes nimetissõrme ja pöidla vahel, toetades alt poolt keskmise sõrmega, nii kaugelt, just õige nurga all, aga see ei tulnud mul selles vanuses loomulikult. Nii et, ega ma hea meelega palju ei kirjutanud ja kuni kuuenda eluaastani enamasti suurte tähtedega. Seitsmeaastaselt läksin kooli, siis pidi seda tõsiselt hakkama tegema.

Esimesed kooliaastad jäid suuresti sõjaaega.

Eesti ajal käisin lasteaias, mis oli Suurel turul, raekoja kõrval. Mina hakkasin kohe lasteaiast üksi koju minema. Mõnikord juhtus, et ema töölemineku aeg ja minu lasteaeda mineku aeg langesid kokku, mõlemal kell 10 hommikul, aga tagasi tulin kohe algusest peale üksi. Mulle on meelde jäänud, et kord jooksin teisele lapsele järgi, väike toidukohvrike ei olnud korralikult kinni ja tühi piimapudel libises välja ning purunes. Seda kohta tolle hoone võlvialusel võin ma täpselt näidata. Teine kord oli kui lasteaiast koju tulles üks vanem poiss hakkas kiusama ja natuke togis ja ütles, et hakkame kulli mängima. Ma ütlesin, et ma ei taha ja siis ta lõi mind ning ähvardas, et ma löön su kulliks, ma löön su molu kulliks. Mitte, et ta oleks valusalt löönud, aga ta puudutas mind. See oli sümboolne rünnak. Esimene kool oli Lina tänaval, Lina ja Kalevi tänava nurgal.[19] See oli kõige ligem kool mulle. Praegu on seal ka kool. Esimese Eesti Vabariigi ajal oli seal tütarlastekool, aga nii kui venelased sisse tulid, nad panid kõik segamini ja minu esimene koolisügis oli nõukogude kool. Seal siis olid iganädalased indoktrinatsioonikoosolekud aulas ja ma kujutasin ette, et nagu siis olid igal pool punased lipud ja kangad, küllap siis eesti ajal olid samasugused Eesti lipud. Pioneerideks ja oktoobrilasteks ei astunud, sel ajal oli surve madal. Meil oli klassis ainult üks 7-aastane poiss, kes käis punase kaelarätiga. Klassis võis üldse õpilasi olla 30 ringis, teises klassis, ma arvan, isegi 40. Esimene klass Lina tänaval oli segaklass, tüdrukud ja poisid kõik koos, ja kui sakslased tulid, siis nemad kohalikku ellu sellisel määral ei sekkunud nagu venelased, taastati eestiaegne koolisüsteem, Karlova tüdrukud pandi jälle Lina tänavale ja poisid Tolstoi tänavale, kus nüüd pärast taasiseseisvumist oli mingisugune tööstusettevõte. See oli raske aasta. Karlova agulipoisid olid seal kõik koos ning oli palju kaklemist. Kaklemine oli rohkem nagu vastastikusel kokkuleppel, aga eks ma vahel sain ka nügida ja see oli mulle halb aasta. Ma ei usu, et sõjasündmused suvel oleks seda mõjutanud, aga näiteks ei julgenud ma enam kulli mängida kartusest, et jään igavesti kulliks. Kolmandas klassis toimetas ema mind Õpetajate Seminari harjutuskooli. See oli harjutuskool selles mõttes, et paar korda kuus käisid praktikandid meile seal oma katsetunde andmas. Kool oli Laial tänaval ja seal oli 23 last, jälle segaklass, aga hoopis teine sõbralik õhustik, et seal ma hakkasin kohe jälle kulli mängima. Neljandas klassis sügisel 1943 oli juba algusest peale meie kool võetud juba sõjaväehaiglaks nagu enamus teisi ka ning kõik Tartu koolid toimisid Treffneri ruumes kolmes vahetuses ja ülepäeviti, et kõiki ära mahutada. Algkooli lapsed tulid hommikul vara või peale lõunat ja keskkooli või gümnaasiumi õpilased olid õhtuses vahetuses.

Kas reaalteadused pakkusid kooli ajal rohkem huvi?

Ei, ma olin keskmiselt tugev kõikides ainetes, kuid ega ma klassis tipus ei olnud, keskmiselt selline neljade kandis õpilane läbilõikes, kelle ainuke pingutus oli, et paarist kolmest lahti saada. Esimeses klassis oli selleks ilukiri ning teises klassis ma pingutasin ja sain ilukirja isegi viie. Teine, mis mul oli pidev kolm, see oli võimlemine. Kolmandas klassis, aasta oli siis 1942, vaatas kooliarst mind üle ja teatas klassijuhatajale, et ma olen alatoidetud. Klassijuhataja küsis, et kuidas on see võimalik, sest nendel on talu. Meie olime toitlustuse poolest paremas olukorras võrreldes Tartu elanikega, kes pidid käima maal sugulastelt nuiamas. Mul ei olnud hea isu ja mulle meeldis toiduga mängida. Kui oli seal mannapuder kisselliga, siis mina tegin kissellitiike pudrusse. Kartulipudruga sama lugu. Lihtsalt olin selline kiitsakas laps ja olen sellest siiamaani kasu saanud, sest täiskasvanule hakkab kaal ikka peale suruma. Mul oli matemaatika vastu samavõrra huvi kui soome-ugri keelte vastu. Füüsika olemasolust kuulsin üldse esimest korda hiljem Saksamaal põgenikelaagris, kui üks mu koolivend Raimo Bakis,[20] kellelt küsisin ja ta ütles, et hakkab tulevikus füüsikuks. Sain teada, et selline elukutse nagu füüsik on ka olemas. Temaga ma käisin koos ka siin Laial tänaval kolmandas klassis. Ta oli matemaatikas väga hea ja tegi algkooli lõpetades Eesti keskkooli matemaatika lõpueksami ära ilma ühegi veata.

Palju üks õpilane pidi õppematerjale kaasas kandma kui ta kooli läks?

Varem oli mul venna ranits, kuid juba esimeses klassis hakkasin käima portfelliga, mis oli kergest materjalist, sest ranits oli liiga raske. Sügisel 1940 jäime erakordselt kauaks Ani tallu. Esimese kuu ma sõitsin Lina tänava kooli mootorvaguniga. See oli vagun, mille alla oli ehitatud automootor, lahtised torud ja asjad, läks Ropka jaamast Tartu jaama ja nende vahel oli isegi Variku peatus, kus rong soovi korral peatus. Kui ma kord koolist tagasi kõndisin, istusin paarsada meetrit enne jaama pingile, praegugi on seal haljasala, ja siis kõndisin edasi jaama. Isa oli mul seal vastas, sest tema oli minemas sama rongiga, ja isa küsib, et sul portfelli ei olegi? Oh pagan, siis ma jooksin paarsada meetrit tagasi, haarasin portfelli ja jõudsin veel tagasi rongile! See on mul selgesti meeles ja kinnitab, et ma käisin juba portfelliga, mitte ranitsaga. Kaasas olid lugemik ja matemaatika õpik, kolmandas klassis lisandusid ajaloo ja loodusloo õpikud. Kolmandas klassis olid uued ajalooõpikud, eks sellepärast, et sakslased tahtsid oma ideoloogiat sisse lükata. Muidu aeti vanade raamatutega läbi. Kuna ma olin läbi lugenud juba kõik oma venna keskkooli ajaloo õpikud, siis märkasin, et teatavad osad kolmanda klassi õpikus olid kirjutatud kursiivis ja need tundusid mulle imelikena venna ajaloo õpikute kõrval. Näiteks Poitiers’ lahing, kus Karl Martell[21] lõi Lõuna-Prantsusmaal lõpuks tagasi kõige kaugemale tunginud moslemid, mille juurde oli lisatud, et „germaani ratsanike vaprus vältis Õhtumaa sattumist muhameedlaste alla“. Ma mõtlesin, et kust pagan need germaani ratsanikud välja ilmusid Selleks ajaks olid frankid juba nii romaniseerunud, et neist oli raske mõelda kui germaanlastest. Teine episood, kus väideti, et Rooma riik hakkas langema, kuna sinna Rooma tuli palju igasuguseid muid rahvaid, eriti juute. Missugused mu venna ajaloo õpikud olid esimese nõukogude okupatsiooni ajal, seda ma ei mäleta. Minul oli sügisel esimeses klassis õpik veel eestiaegne, kuigi meid suvel okupeeriti. Üks leht oli välja lõigatud ja kui me selle poest ostsime, siis öeldi, et pärast peab sellele ühele lehele eraldi järgi tulema, mis muidugi tõstis huvi, et mis seal siis ikkagi oli olnud. Ühel klassivennal oli eestiaegne õpik ja siis ma nägin, et seal oli Eesti lipp. Küllap siis hiljem trükiti sinna punalipp. Pärast jõule olid juba uued lugemikud trükitud, kus olid jutud väiksest Leninist.[22]

Räägime natuke sellest hetkest, kui Teie perekond otsustas Eestimaalt ära minna. Kui raskelt see otsus tuli? Kas peres oli üksmeel?

Ma teadsin teiste jutte pealt kuulates täpselt, milline olukord on. Kodust lahkumise ja kodumaalt lahkumise hetked olid väga erinevad. Me olime suvel 1944 Anil ja siis tuli Saksa sõjaväe käsk kõikidel inimestel Lõuna-Tartumaalt evakueerida. Kogu elanikkond tuli sõja jalust ära saata. Kui seda käsku poleks tulnud, siis oleksime jäänud lootuses, et midagi juhtub. Praegu vaadates muidugi, mis sa enam loodad, kui tead juba, et Võru on venelaste käes. Meie küla sihtpunktiks oli Pajusi vald Põltsamaa ligidal. Muidu lootsime, et siiamaani on taganetud, aga millalgi jääb rinne seisma. No siis Pajusi valda me läksime kahe hobusevankriga. Rinne stabiliseerus Emajõel. Me liikusime sealt edasi, kuid ainult sellepärast, et isa hakati nõudma kohalikku omakaitsesse.[23] Tema oli juba ülikooli omakaitse üksuses, aga nõuti ikkagi ja seda ta ei tahtnud teha. Kui me oleksime tahtnud edasi liikuda, siis oleks see tema poolt olnud juba nagu deserteerimine. Sellepärast me läksime Lohule,[24] 40 kilomeetrit Tallinnast lõuna pool, kus asus isa tuttav. Ühel päeval isa läheb rongiga Tallinnasse mingisugust pisikest ametiasja ajama ja esimene tuttav, kes talle seal vastu tuleb, küsib: mida sina siin veel teed? Kõik juba põgenevad. Otsus oli tehtud ilmselt siis, kui me läksime Tallinna väljasõidu lube taotlema. Formaalset arutamist lastega ei olnud, selles mõttes, et isa ja ema tulevad nüüd laste juurde ja räägivad midagi, mida nad pole enne kuulnud. Järgmisel päeval me läksime juba neljakesi, ilma pakkideta, väljasõidu luba saama, aga vanaema jäi Lohule. Ma ei tea, miks see nii läks, ei tahetud teda vist vintsutada. Seni kuni kestis sakslaste kontroll Eestis, tuli selleks, et sõita Eestist Saksamaale, luba saada. Ainsad laevad, mis sõitsid, olid Saksamaa sõjalaevad. Tol päeval sakslased enam lubadega ei jännanud ja laevale sai see, kes läks. Kui tuli korraldus Saksa sõjaväele Eestist lahkuda, tuli massiliselt inimesi, kes tahtsid lahkuda ja kellelgi polnud aega sellise iluasjaga nagu loa olemasolu jännata. Enne seda läksid laevad tühjalt, keegi ei tahtnud sõita ning lube sai kergesti. Meie ei saanud minna, sest pakid ja vanaema olid Lohul. Läksime siis rongi. Rong seisis jaamas mitu tundi ja lõpuks hakkas liikuma. See võis olla viimane tsiviilrong, mis Tallinnast välja läks. Öö läbi pakkisime, hommikul lahkusime kahe hobusevankriga ja lisaks see, mida käes oli lubatud kanda. Meie läksime oma hobusevankriga Rohukülla, sealt laevale, väike laev tuubiti täis ja kellelgi polnud seal lubade kontrollimiseks aega. Hobused jäi maha. Me mõtlesime Rohukülas, et laseme hobused vankri eest lahti, pääsevad sööma ja võtku see kes tahab, aga siis tuli vastu loomaarst Imelik ja tema ei kavatsenud põgeneda. Tema siis küsis isalt, et mis me hobustega teeme? Laseme lahti. Kas ma võin endale võtta? Suurima rõõmuga.

Kas lootsite tagasi tulla?

Lootus säilis pidevalt, kuigi see oli irratsionaalne. Esiteks, kui sakslased tõmbasid rinde Ilmjärve Neveli – Staraja Russa joonelt Peipsi taha, siis lootsime, et sinna jääb pidama. Minu tädipoeg oli seal osaline. Siis, kui Võru langes, lootsime meie Lõuna-Tartumaal, et nüüd jääb seisma. Pajusi vallas, kui rinne oli Emajõel, lootsime, et siin jääb seisma. Samuti lahkudes lootsime kogu aeg, et midagi juhtub. Võib-olla oli asju, mida mu vanemad minu kuuldes ei rääkinud. Mina lugesin ajalehti ja oli tunne, et asi on tasakaalus ning sakslased saavad asuda uuesti vasturünnakule. Mu vanematele oli selleks ajaks ehk selge, et Saksamaa on sõda kaotamas. Siis tuli lootus, kui kaugele Lääneriigid tulevad ja ikka need kuulujutud, et lääneliitlased ei luba venelasi Eestisse jääda. On väidetud, et seda rääkisid vene agendid, selleks et inimesed Eestist ei põgeneks, aga see ei tarvitse isegi niimoodi olla. Rahvas tahtis seda uskuda ja kui vene agendid seda ei leiutanud, siis leiutas rahvas endale ise unelma – valge laev ja kolmas võimalus.

Kuidas mõjutas Teie otsust ära minna 1941. aasta küüditamine?

Minu puhul oli selge, et venelaste kätte ei taha jääda, ilma, et keegi oleks pidanud mulle selgeks tegema. Ma olin rukkis peidus sel ajal, kui hävituspataljon pani mu ema ja isa ning kogu külarahva seina äärde seisma, nähtavasti mõttega nad Tartu vanglasse kaasa võtta. Seal Külitses ründasid metsavennad hävituspataljoni autot, aga peamise sauna nad said Nõo surnuaia kivimüüride vahelt, et nad arvasid sakslasi tulevat ja põrutasid Külitsest mööda. Minu mõlemad ristiisad küüditati. Ristiisa ja ristiema olid Alma ja Johannes Sepp.[25] Ristiisa oli palgateenistuja, aga põhjus küüditamiseks võis olla asjaolu, et ta oli Kaitseliidus tegev. Teine ristiisa Leevald[26] oli raudteel Tartu jaamaülem. Me olime paar päeva enne küüditamist nende juures, kuna tema lastel oli sünnipäev. Tal oli tütar ja kaksikud minuvanused, tüdruk ja poisid. Tagantjärele kuulsin, kuidas ema ja isa rääkisid, et Leevald oli imestanud, miks venelased käsivad tal nii palju loomavaguneid asja eest teist taga jaama koondada. Tema ajaski vagunid kokku ja ise viidi kaasa. Nii et mul oli vanemate juttudest ja juhtumitest selge, et venelaste kätte ei taha jääda. Praegu ma ütlen lühidalt, et me tundsime vanematest lasteni: Eestisse jäämist ei ole. Kui sa ei põgene läände, siis veetakse sind Siberisse.

Kas Eestisse jäi ka lähedasi? Isegi vanaema tuli kaasa ja Teil õnnestus sisuliselt minna kogu perega?

Vanaema tuli eksituse kaudu. Evakuatsiooni ajal saadeti Arvo tädile ja vanaemale järgi, kes elasid Vellaveres Elva ligidal. Neil hobust ei olnud. Mõte oli anda üks hobune neile, teine meile ja siis liikuda omaette. Tädi pidi tulema jalgrattaga Anile, kuid ei tulnud ja siis tekkis üsna õnnetu olukord, kus vanaema liikus meiega kaasa. Ta ei olnud varem meiega olnud ja ta polnud ka kunagi linnas elanud, mis tegi kogu põgenemise väga keeruliseks. Mu ema ei olnud harjunud talunaisega samas toas elama, nende harjumused olid väga teistsugused ja see tekitas pingeid. Tädi jäi Eestisse. Mare[27] puutus temaga ühe korra kokku, kui tal 1974 lasti Eestisse ja ka Tartusse tulla. Ta esines siin keemiaalase ettekandega ja tädi tuli kohale. Ma ei märganud Marel tädilt küsida lasta, et miks ta vanaemale järgi ei tulnud. Kirjavahetus tuli läbi tsensuuri ning ega seal ei saanudki küsida, nii et see jäigi teadmata.

Kas alkoholi tarbimine rahva hulgas sõja ajal suurenes?

Mina ei märganud erilist viinajoomist ja laaberdamist. Küll ma märkasin, võib-olla vanemad ka nentisid, et kohe, kui algas vene aeg, tuli kõikidesse toidupoodidesse viin sisse. Ma ei või vanduda, aga täiesti võimalik, et varem olid eraldi monopoli viinapoed.

Kas kodus alkoholi tarvitati? Kas Te noorena koolis suitsetasite?

Mina hakkasin suitsetama viieaastaselt ja veini jooma arvatavasti nooremalt, sest siis kui täiskasvanutel oli õhtusöök peetud ja nad läksid söögitoast ära edasi saali või elutuppa ja uks oli vahepealt kinni, siis mina käisin seal ringi ja jõin ära selle veini, mis oli mõnedel klaasi jäänud. Suitsetamisega oli nii, et sulane andis mulle paberossi, Ani köögis pliidi ees ma siis sussitasin seda ning ema ja teenija Ella vaatasid naerdes pealt. Ma ei saanud aru, et miks on nii, et kui ma süütan pliidi alt paberossi ja siis nii kui ma selle suhu võtan, kustub jälle ära. Ega ma siis nii narr ka ei olnud, et oleksin suitsu suu poole tõmmanud. See mulle ei tulnud pähegi. Mina puhusin väljapoole ja pabeross kustub. Ma olen elus vist kokku kahe paki jagu sigarette ära suitsetanud.

Kui kaua Saksamaa periood kestis?

Septembris 1944 saabusime Saksamaale, kuu aega olime Danzigis,[28] novembris läksime edasi Kesk-Saksamaale Bad Blankenburgi,[29] kuhu kevadel 1945 tulid ameeriklased sisse. Kuna nad kavatsesid selle piirkonna üle anda venelastele, siis liikusime juunis 1945 edasi Baierisse Würzburgi,[30] kuu aega olime seal ning juulis 1945 jõudsime Hanausse Kesk-Saksamaal,[31] siis ligi aasta pärast Eestist lahkumist. 1947 läksime Marokosse, kus olin peaaegu seitse aastat, kuni 1954.

Missuguse dokumendiga Te Marokosse läksite?

Iga võim andis oma isikutunnistuse, aga Eestis ajasid sakslased vist läbi isegi eestiaegse passiga, sest mul on olemas minu vanemate Eesti passid ja kohe Saksamaale saabudes väljaantud võõramaalaste passid, kuid Saksa isikutunnistust Eestist ei ole. Saksamaal olid meil sakslaste poolt välja antud võõramaalaste passid (Fremdenpasse), kuhu nad märkisid ehemaliger Estnischer staatsbürger.[32] Nad ei tunnustanud Eesti okupeerimist, küll aga tunnustasid Eesti riigi kadumist, sest passi oli märgitud mitte Eesti kodanik, vaid kunagine Eesti kodanik. Pärast Saksamaa varisemist, koondasid ameeriklased põgenikke põgenikelaagrisse ja andsid seal oma displaced person [33] isikutunnistuse, kas siis Saksa passi või mille iganes alusel, mis inimesel enne oli ja arvatavasti, kui dokumenti ei olnud, siis andsid välja isiku enda suulise kinnituse järgi. Saksamaal saime Eesti saatkonnast Londonis uued Eesti passid ning see oli küllaldane, et Saksamaalt Marokosse minna, kui sealt luba tuli, et me tohime minna. Tädi[34] ja tädimees[35] elasid juba enne sõda Marrakešis [36] ja me saime kolme kuu pikkuse turismiviisa. Mu tädimees, kes oli arst, jäi kahekümnendatel aastatel Eestis tiisikusse ja ainus väljapääs sellest oli kuiv kliima. Marokos ta tõesti tervenes ja elas 90-aastaseks. Tädi kirjeldas hiljem, kuidas kohalik politseiülem küsis temalt, kui ta kolme kuulist viisat taotles, et mida te pärast kolme kuud teete ja tal käis väga kiiresti peast läbi, et mida ma nüüd vastan. Mäng oli mõlemale poole läbinähtav. See oli rohkem kiusuküsimus. Tädi mõtles, et kui ma ütlen, et ma saadan nad Saksamaale tagasi, siis politseiülem peab mind häbematuks valetajaks ja kui ma ütlen, et katsume siis pikendada, siis on ameti poolest kohustatud ütlema, et nii ei tohi teha. Tädi ütles seda, mida mehed poleks saanud ütelda ehk et, siis ta viskab meid merre.

Oli ju ka selline asi nagu Nanseni pass kodakondsuseta isikute jaoks?

See oli pärast Esimest maailmasõda, kui polaaruurija Nansen[37] organiseeris neid vene valgetele. Teise maailmasõja ajal neid ei kasutatud.

Kuidas Te Marokos hakkama saite? Kas isal oli võimalik erialast tööd saad?

Ei. Isa hoidis onu Ruudi talu ja oli seal taluvalitseja. Iga eesti talutarest võrsunud poiss pidi ikka kuskil oma talu ka saama. Minu isa oli ülikooli õppejõud, aga pidi endale ka talu hankima. Onu Ruudi oli Marrakešis arstiks, aga pidi 22 kilomeetrit Marrakešist eemal endale talu hankima.

Kas vanemad ja vanaema oskasid prantsuse keelt?

Mu vanemad oskasid. Ema oli seda keskkoolis õppinud. Isa võib-olla ka, tal prantsuse keel oli ikkagi olemas, aga logisevam, kuid ta sai hakkama. Vanaema oskas ainult baltisaksa keelt. Marokos, kui me olime riburada üksteise järel Kanadasse minemas, leidus Prantsusmaal Bordeaux’s protestantlik vanadekodu, mille omanikud oskasid saksa keelt, nii et tal oli seal üks või kaks inimest, kellega ta sai saksa keeles rääkida. Tema saksa keel oli selline “aine juut jebraatene jans ist aine juute jaabe jottes … “, mis baltisaksa keelest eesti keelde tõlgituna tähendab: “üks hästi praetud hani on jumala hea and.”[38]

Marokos käisite juba keskkoolis? Olite reaalteaduste suuna peal?

Keskkoolis oli meil füüsikakursus küll ja keskkooli lõpus ma valisin matemaatika haru. Minu haru nimi oli elementaarne matemaatika, siis olid need, kes õppisid rohkem bioloogiat ja lõpuks klassikaline haru. Meil oli valida, kas kõva matemaatikaga haru või keskmise matemaatika ja ladina keelega haru ja siis selline haru, kus matemaatikat üldse ei olnud, kuid õpetati ladina ja kreeka keelt. Prantsusmaal läksid klassid tagurpidi, keskkool hakkas peale kuuendast klassist, siis tuli viies, neljas, kolmas, teine, esimene klass ja kõige lõpuks ilma nimeta klass, millest oli näha, et kunagi oli kool lõppenud esimese klassiga ja siis oli ülikooli esimene aasta nagu kleebitud sinna gümnaasiumi sisse.

Kas keskkooli viimase klassis õpetati matemaatikas juba integraalarvutust ja diferentsiaalarvutust?

Diferentsiaalarvutus oli, aga integraalarvutuseni ei jõutud. See tuli ülikooli ajal. Toronto ülikoolis ei eeldatud, et sellega oleks pidanud keskkooli ajal kokku puutuma.

Maroko oli tol ajal iseseisvumas, kas prantslaste ja araablaste vahel vastuolusid ka esines? Maroko on araabia riikidest olnud kogu aeg läänelikum, kas islamistlikke meeleolusid oli sel ajal üldse märgata?

Alguses oli rahulik, just nagu nõukogude Eestis oli rahulik, samadel põhjustel rahvuslikke vastuolusid ei olnud. Siis 1953 oli esimene ülestõus Casablanca sadamalinnas ja seda ma annan kogu aeg oma üliõpilastele Tartu ülikoolis ülesandeks. Minu parim sõber Jacques Favreau[39] oli sõjaväelase perekonnast ja marssal Juin’i [40]sugulane. Tema teadis salajasi asju ja küsis mult vahetunnis, et mis sa arvad, kui palju inimesi tegelikult surma sai? Me olime just geomeetrilist keskmist õppinud ja mina vastasin, kui Prantsuse lehed ütlevad, et 40 sai surma, meie teenija räägib kuulujuttude põhjal, et hukkunuid on mitu tuhat, siis võtame 40 ja 4000 geomeetrilise keskmise ehk 400. Jacques oli üllatunud, sest sõjaväe salastatud andmete järgi oli natuke üle 300. Ega sellel ajal ei olnud islamistlikke meeleolusid eriti kuskil. Võitlusvahendid olid erinevad ja siis prantslased ilmselt ei lasknud sellel toimida. Mis marokolaste kolledžis oli, ma ei tea, aga Prantsuse haridussüsteemis oli kirik rangelt riigist lahutatud ja seal näiteks usuõpetust ei olnud. Islamistlik partei oli loodud, Istiqlal,[41] mis tähendab vabadust, ja kord ma nägin Istiqlali prantsuskeelseid ajalehti. Võrdleme seda siis nõukogude okupatsiooniga Eestis ja kujutage ette, et kas siin oleks saanud ametlikult ilmuda ajaleht „Vabadus“ või „Iseseisvus“, liiatigi vabadusliikumise ametliku häälekandjana? Tsenseeriti küll, aga toimis aus, avalik tsensuur – ma ei tea, kuidas oli tsaari ajal, aga artikkel, pealkiri, rida, siis jälle tühi laik kirjaga, et on paar lauset ja rida tsenseeritud või 40 rida tsenseeritud.. Vähemalt pool ridadest on valge laik. Või pealkiri ja märge, et terve artikkel tsenseeritud ja selle asemel oli valge laik. Lõpus, kui asi muutus prantslastele ohtlikumaks, siis Istiqlal erakond keelustati. Vabadusmõtetele sümpatiseeris sultan,[42] kes oli prantslaste poolt poisikesena pukki pandud, arvestusega, et nad harivad selle korralikuks nukuks.

Marokos vist nii teravaks asi ei läinud kui Alžeerias?

Alžeeria oli olnud sada aastat ja rohkem prantslaste käes ning seal elas miljon prantslast. Prantsuse kolonialistid, kes oli seal elanud mitu sugupõlve ja keeldusid maad loovutamast, siis kui Prantsuse valitsus katsus loobuda. Seal oli väga raske. Alžeeriast me sõitsime ainult Saksamaalt tulles läbi. Marokos võis olla pool miljonit prantslast, aga võib-olla vähem. Prantslased said kontrolli Maroko üle umbes 1910, traditsioonid puudusid ja asunikud olid kõik esimese või teise põlve kolonistid. Maroko oli protektoraat, vormiliselt justnagu iseseisev, sultani võimu all. Protektoraadi lõpetamine oli vormiliselt lihtne. Alžeeria ei olnud enam isegi mitte asumaa, nagu näiteks Senegal, vaid Prantsuse territoorium, tänu prantsuse kolonistide arvule, kust oli vormiliselt palju raskem välja tulla. Ametlikult asus seal kolm Prantsuse departemangu.

Teie elu Marrakešis vastupanuliikumine kuidagi ei mõjutanud?

Mina käisin prantsuse koolis ja need Maroko õpilased, kes sinna läksid, hoidsid suu vakka. Kohalikku rahvast oli, aga vähe. Meil oli lütseum. Prantsuse kooli kippusid kohalikud juudid. Moslemitel oli oma keskkool, kolledž, aga sellel paari viimast aastat ei olnud, nii et viimases kahes klassis tuli meile Maroko kolledžist suurem kontingent kohalikke poisse. Meil olid poisid ja tüdrukud muidugi segamini, aga sealt tulid ainult poisid. Juhtus, et korraldati koolipidu. Üks neist oli oma hoiakult prantslaste suhtes küllaltki väljakutsuv ja mu kooliõde küsis Jacques’ilt, et mida ta peab tegema, kui see Maroko poiss peaks ta tantsima kutsuma? Mina mõtlesin omaette, et mis siis, et keegi poiss kutsub tüdruku tantsima, siis tuleb minna. Jacques ütles aga väga enesekindlat, et peab keelduma, tantsigu nemad oma tüdrukutega. Siis tuli selline vastanduv hoiak välja, aga muidu oli seal segaverelisi, kelle ema oli kusagilt Senegalist, musta nahavärviga, ja isa oli prantsuse ametnik. Neid võeti täiesti samaväärselt prantslastega.

Mis muusika järgi koolipeol tantsiti?

Populaarne oli tolle aja prantsuse muusika ja ka Ameerikast tulevad moed. Kui õpilased omavahel korraldasid peo, siis teati juba ammu, et tulge surprise partyle,[43] sest see oli tol ajal Ameerikast tulnud moodne vorm. Mina ei olnud suur tantsulõvi, peaaegu üldse mitte. Ema õpetas mulle valssi ja polkat, tantsusamme ma teadsin, aga see tegevus mulle eriti ei meeldinud.

Kas Maroko iseseisvumine on põhjuseks, miks Teie vanemad sealt ära tulid?

Mu vanem vend läks kõige varem Kanadasse. Temal oli selge, et ta oma Euroopa gümnaasiumi haridusega, ta oli lõpetanud Eesti gümnaasiumi Hanaus, ja selle diplomiga tal pole Prantsuse piirkonna tulevikku. Marokos katsus ta õnne mitmesuguste asjadega, talus ja mehaanikatöökojas. Mitmed töökohad kaotas ta tekkinud konflikti tõttu. Tema ei kasvanud kunagi sellest teismelise vastuoksuslikkusest välja, igatahes 20ndates eluaastates oli ta väga konfliktne. Kanadas sai ta vist sellest rohkem lahti. Juhtus nii, et kui Saksamaal põgenikelaagist välja pääsesime, siis teised vaatasid meile kui õnneseppadele. Paar aastat hiljem läksid Ameerika ja Kanada väravad lahti ja siis olid juba nemad meiega võrreldes paremas seisus, sest Marokost välja pääsemiseks masinavärk puudus. Kanadasse väljarändu pidime ajama Briti konsuli kaudu, sest Kanadal oma konsulit Marokos ei olnud. Briti konsul oli Kanada suhtes ülimalt üleoleva hoiakuga, täiesti põlglik ja ei nihutanud seda asja kuidagi edasi. .Juhtus, et Hispaania konsulil Maroko pealinnas Rabatis oli eestlannast naine, me puutusime kokku ning rääkisime neile sellest murest, et Kanada viisa asi ei nihku. Nähtavasti Hispaania konsul ütles oma Briti ametivennale mõnel cocktail partyl[44] hea sõna ja vend sai prauhti Kanada viisa ning läks sinna. Aasta hiljem läks ta sisserännuametisse, et hakata minu viisa asja ajama ja nägi oma kausta, kus tema sisserännu küsimust alles arutati. Briti konsul oli löönud Arvo passi sisserännu templi peale, aga teavitamata sellest Kanada sisserännuametit. Ma isegi ei tea, millest see Kanada tuli, aga kuidagi oli Kanadasse pääsemine kergem. Ma oletan, et Ameerika konsul oli ka muidugi Marokos olemas, aga ma mäletan, et üks ameerika eestlane, kes meil Marokos külas käis, ütles laialt, et mis te sinna Kanadasse trügite, neid Ameerikas ignoreeritakse ja nimetatakse laimideks. Ma mõtlen ise, et tal oli hea rääkida, minge Ameerikasse, kui me ei pääse. USAsse minekuga me ei saanud pealegi hakata, kuid Kanadas võeti vähemalt avaldus vastu.

Teie tädi ja tädimees jäidki sinna, kui Maroko võim tuli?

Kuhu nad pääsesid? Nad oleksid tahtnud minna Prantsusmaale, aga Maroko pani raha väljaviimise keelu peale. Kui pool miljonit kõige jõukamat inimest oma varandust hakkavad ära viima… Vähemalt nende varandusest olid marokolased huvitatud. Kolonistid ise võisid minna, aga pidid varanduse sinna jätma. Onu müüs kõigepealt talu. Ta oli küll kindel, et tema oma küla inimesed teda maha nottima ei hakka, aga igasugused banded käisid ringi. Üks mees käis tal arsti juures ja pärast ülevaatust, kui ta raha küsis, siis näidati talle kommunistliku partei piletit.

Miks just Toronto ja mitte Quebec? Kas inglise keel oli siis juba vabalt suus? Kas prantsuse keelega ei oleks olnud lihtsam?

Sisserännupiirkond oli ingliskeelne Ontario. Keel oli suus, sest juba Saksamaal põgenikekoolis 1945, kui ma oli 12 aastane, hakati inglise keelt õpetama. Quebec’i prantslased ei tahtnud sisserändajaid. Kas teate, mis juhtub nõukogude Eestis, kui siia tuleb tatarlane, kes ei oska eesti keelt? Ta muutub venelaseks! Isegi kui ta Eestisse tulles ainult pursib vene keelt, siis siin ta pigemini suundub vene keskkonda ja õpib Eestis ennem ära vene keele kui eesti keele. Quebec’i prantslastel oli sama lugu, et kõik, kes sinna tulevad, kipuvad inglisekeelseks muutuma. Ametlikult on kakskeelne ühiskond igal pool Kanadas, aga katsu sa Ontarios prantsuse keelega läbi saada. Ei saa! Quebec’is oli ikkagi küllalt palju inglasi, inglise keelega sai hakkama ja kõik sisserändajad, sh kõik eestlased, kes Quebec’i sattusid, käitusid nagu tatarlane nõukogude Eestis. Inglise keelel on suuremad võimalused.

Marokos jõudsite veel ülikoolis käia?

Jah, oodates Kanada viisat, mis ei tulnud ega tulnud. Vennal ei olnud küllalt suurt sissetulekut, et sugulast järele tuua ja siis, kuna keskkool oli lõpetatud, käisin ajaviiteks natuke aega ülikoolis, mis oli Maroko pealinnas Rabatis. Õppetöö toimus kõik prantsuse keeles. Mingit keeleprobleemi ei olnud. Ma arvan isegi, et Marrakeši Maroko kolledžis pidi õppetöö olema nii ulatuslikult prantsuse keeles, et nad said viimasel aastal meile üle tulla. Rabati Ülikoolis ma käisin paar kuud, ja see oli põhimõtteliselt üheaastane kursus, kus mõistlik kaheaastane kursus oli pakitud ühte aastasse, nii et kõige heledamad, minust heledamad, said teinekord selle ühe aastaga läbi. Normaalne oli, et esimesel aastal kukuti läbi ja siis teisel aastal hakati asjast aru saama. Enamus kordas kursust. Seda ei nimetatud ülikooliks, aga ta oli gümnaasiumi järgne ettevalmistuskursus nagu see Prantsuse süsteemis oli.

Kui oli plaan Kanadasse jõuda, siis kuidas Te Marokost üle ookeani sõitsite?

Kui said Kanada viisa, siis see kehtis kolme kuu jooksul ja mulle tundus võimatu, et ma selle aja jooksul kõik vahepealsed load saaksin, aga onu Ruudil oli tuttavaid ja ma pidin saama siis piletid laevale, mis tuli Itaaliast, peatus Gibraltaris ja sõitis edasi Kanadasse. Kuidas ma Gibraltarisse jõuan? Ma pean saama passi Hispaania viisa läbisõiduks Maroko Hispaania tsoonist. Õnneks oli Marrakešis Hispaania konsulaat. Järgmisena pean saama Gibraltari viisa sellelt samalt Briti konsulilt, kes ütles: teil on õnne, et lähete kaks nädalat hiljem. Praegu on Briti kuninganna[45] Gibraltarit külastamas ja teiesugust sinna sisse ei lastaks. Lennuk lendas Gibraltarisse rahvusvahelisest linnast Tangerist.[46] See oli minu esimene lennusõit. Ma mäletan, et lendamine oli, aga mingeid täpsemaid mälestusi sellest ei ole. Igatahes tuli rongiga läbi Hispaania tsooni Tangerisse sõita, ma ei mäleta, kas sinna oli ka luba vaja, siis Tangerist lühike lennusõit Gibraltarisse, seal oli kaks päeva oli laevaootamist, millesse jäi natukene rohkem muljet ja siis Itaalia sisserändajate laevaga Kanadasse. Olin üksi, kaasas kaks kohvrit ja riided. Ma ütleks, et laev sõitis üle ookeani kusagil kümne päevaga, peaks järgi vaatama.

Kas hiljem käisite veel Marrakešis või oli see lõplik lahkumine?

1961 suvel, kui me olime Marega Soome läinud ja seal kihlunud, siis me sõitsime pärast Volkswageniga läbi Euroopa Marrakeši ja olime kuu aega Marokos. Ja siis palju hiljem 1996, kui tädi ja tädimees olid juba lahkunud, siis ma olin nädal aega jälle Marrakešis.

Kanadas jõudsite siis füüsika juurde?

Maroko kogemus näitas, et välismaalastest said välismaal tööd ainult insenerid. Humanitaaridelt ja teistelt, arstidelt nõuti diplomit, diplomit, diplomit. Inseneridega oli nii, et anti proovitöö ja kui sa oskasid teha, siis vaadati. Ma läksin lütseumis elementaarse matemaatika harru täiesti praktilistel põhjustel ja üks põhjuseid, miks ma ülikoolis läksin matemaatika-füüsika-keemia peale, sest sealt saan ma tööd ja olin oma lõbuks kõrvalt õppinud natuke ladina keelt ja ajalugu. Torontosse jõudes tegin mitmed suvetöid ja viimasel hetkel otsustasin siiski, et ma lähen kohe ülikooli, aga kindlasti lähen inseneriks, täpsemalt keemiainseneriks, sest Rabatis oli keemialabor, mis mulle meeldis. See oli vastutustundetu otsus, sest vanemad ja tädi pidid mind mingil määral aitama ja eriti vend kohapeal, kellel endal ei olnud kindlat töökohta. Sel aastal astus 30 eesti noort Toronto ülikooli, kõik poisid ja 29 neist insenerindusse, üks arhitektuuri. Kõikidel meil oli selline tunne, et insener saab siin tööd või kui peakski kusagile mujale rändama, siis muudel aladel nõutakse kohalikku diplomit, aga insener saab ikka hakkama.

Aga kui oleks ajalugu läinud teisiti ja oleksite jäänud Eestisse, siis oleksite midagi muud õppinud?

Ma oleksin võib-olla läinud soomeugri keeli õppima.

Kas ülikoolis stipendiumi ka maksti? Kuidas Te toime tulite? Käisite tööl?

Maroko ülikoolis oli küll kõik praktiliselt tasuta või vähese rahaga. Ma ei mäleta, kui palju mu tädimees maksis. Toronto ülikoolis esimesel aastal ma midagi sain, aga heal juhul see kattis õppemaksu esimesel aastal, mis oli 500 dollarit. Pärast ma mingit stippi ei saanud. Suveti töötasin, aga mitte õppetöö ajal, mis tol ajal tavaks ei olnud. Esimesel suvel ma töötasin restoranis, siis veel ehitustöödel abilisena. Katsusin kirsse korjata ja lõpuks tasakaalustasin bilansse ühe suure firma keskkontoris. Järgmise aasta suvel olid rahad nii otsas, et enam ülikooli ei saanud minna, olin maamõõtja abiline ja samal ajal natuke joonestasin. See suvetöö kestis viisteist kuud ja alguses oli rohkem maamõõtmine, kuid lõpus oli joonestamine. Järgmisel suvel olid vanemad juba Torontos ja elasin nendega koos. Sain eestlaste tutvuste kaudu koha ühte laborisse Niagara Falls’is, mis oli täitsa kena. Niagara Falls on kaksiklinn, suurem linn on Ameerika poolel ja väiksem linn, kus mina olin, Kanada poolel. Seal oli Norton Company, mis tegi kõvu aineid, selliseid, mis lähevad lihumiskividele, liivapaberisse, kuhu on vaja hästi kõva hõõruvat ainet. Tehisteemante nad seal ei teinud, aga silikoonkarbiidi ja ka tulekindlat ainet, millega saime seal jännatud. Aasta hiljem mõtlesin jälle sinna minna, algul võtsidki, kuid viimasel hetkel tühistasid, sest oli majanduskriis. Nad pidid oma töölisi vallandama ja ei saanud samal ajal tudengeid võtta. Majanduskriise tuli ja läks. Kui ma Torontosse jõudsin, siis oli kriis, mitte suur, aga sellised võnkumised ja otsisin esimest tööd. Tagantjärele avastasin, et see oli halb aeg töö otsimiseks ja ka mu vend oli ilma tööta. Raske oli, kuid siis läks natuke paremaks. Ma oletan, et 1956 jõudsin Niagara Falls’i. Järgmine aasta oli 1957 ja vedas, kuigi ma hakkasin tööd otsima siis, kui kõik teised olid juba leidnud, kui Norton oli tühistanud. Leidsin üheks suveks joonestaja tööd Torontos. Pärast seda sain jälle suveks Niagara Falls’i.

Kas Soome minek 1960 tuli läbi ülikooli?

See oli USA eesti üliõpilaste toetusfond, mis hakkas ergutama Soome minekut ja aasta enne seda oli üks eesti üliõpilane Hans Mirka[47] seal juba olnud. Eesti korporatsioonid ja seltsid tegid koostööd Soome üliõpilaskondade osakondadega, mis olid nende üliõpilasseltsid. Ma olin Eesti Üliõpilaste Seltsis ja Hans Mirka ja minu stipendiumi pakkusid EÜS-i Soome-poolsed sõpruslepinglased, Pohjois-Pohjolainen ja Etelä-Pohjolainen[48] osakonnad. Mina sain selle stipendiumi ja siis andis toetusfond välja oma stipendiumit, aga see oli rahaline toetus oli väike. Nad kombineerisid ka majutuse Helsingi üliõpilaste organisatsiooni kaudu ja laevareisi. Toetusfondi hooratas Helmo Raag[49] oli mu hea sõber ja ta kombineeris meile Marega reisi Soome kaubalaeval.

Siis Te olite Marega juba abielus?

Ei veel. Me kurameerisime 800 km kauguselt, Mare oli Delaware’i osariigis New Yorgi ja Washingtoni vahel ja mina olin Torontos. Mõnikord ma sõitsin öö läbi, et 800 km maha sõita. Jaa need mõlemad, nii tema kirjad minule kui minu kirjad temale, on mul olemas. Helistasime ainult siis, kui kiiresti oli eelseisva sõidu puhuks midagi vaja teatada. Helistamine oli kallis. Kui kirja teel oli kokku lepitud, siis tuli kiiresti telefoneerida, millal tuled, sest iga minut luges. See oli ikkagi rahvusvaheline kõne. Tuttavaks saime Eesti skaudilaagris Kotkajärvel, mis oli skaudilaagri piirkond 200 km Torontost põhjapool. Seal korraldati aegajalt suurlaagreid, kuhu tuli kokku Eesti skaudi- ja gaidiüksuseid.

Aga missugune tunne oli Soome? Kas oli ka midagi sarnast kojusaabumisele?

Oli küll.

Kaua Soome periood kestis?

Augustist kuni mai lõpuni, tegelikult vähem kui aasta, sest suvel me läksime juba Maroko poole liikvele.

Kui meie vaatasime Põhja-Eestis Soome televisiooni, siis kas Soomes sai tol ajal vaadata Eesti televisiooni.

Sai küll ja muidugi me hakkasime kohe vaatama, kuid väga kiiresti läks igavaks. Täitsa vastuoluline, nii tahad vaadata eestikeelset televisiooni, midagi eestikeelset, aga samal ajal jällegi ajab isu pealt ära.

Aga kas sellist kiusatust ei tekkinud või oli see üldse tol ajal võimalik, et käiks korraks ka Eestis ära?

Jaa ja sellest on siin teises raamatus[50] juttu. Seda olime seal pikalt arutlenud ja tõin seal raamatus kirja väljavõtted isale ja vanematele. Sel ajal oli minule teadaolevalt pagulastest kaks inimest Eestis käinud. Üks Toronto eestlane,[51] keda ma hästi tundsin ja kes läks Kanada turismirühmaga Nõukogude Liitu, mis oli just alles 1959 saanud võimalikuks. Seda panid pagulaste ametlikud ringkonnad pahaks, aga tema tegi sellise tembu, et kuskil Odessa kandis sai ta ühe ukrainlase või venelasega tuttavaks ja see ostis talle rongipileti Tallinna. Ta lahkus ilma loata oma turismirühmast ja sõitiski Odessast Tallinna. Muidugi ta teadis, mis juhtub, kui teda tabatakse ja Tallinnas oli esimene asi, mis ta tegi, et läks miilitsajaoskonda teatama, siin ma olen. Mitte ei oleks nii, et teda tabatakse ja siis oleks kinnisõit.

Vene keelt ta oskas?

Ma ei ole kindel. Ta oli minust ehk viis aastat vanem, aga ma ei tea, võib-olla oskaski. Sel aastal, kui mina olin esimeses klassis, ta pidi koolis ühe aasta vene keelt õppima.

Teie oskate vene keelt?

Ja mogu govorit jesli jest neobhodimo nužno.[52] Hakkasin Marrakešis omapead õppima, sest vaenlase keelt tuleb tunda. Sain ühe õpiku ja tegin selle ema õpetamisel läbi. Võib-olla 50-tel aastatel oskasin vene keelt kõige paremini.

Soome minnes oli teil soome keel oli suus? Asju ajada saite soome keeles?

Ma katsusin soome keelt õppida 7-aastaselt, kui ma huvitusin soome-ugri rahvastest, aga see vaibus. Marokos rahvusvahelise piibliseltsi poest ostsin endale soome, ungari ja isegi türgi keelse uue testamendi. Ungari keelt ma õppisin uue testamendi alusel. Seal oli mõningaid ungarlasi ja katsusin nendega natuke asju ajada, nii et mul on säilinud isegi märkmeid ungari keelest. Soome keeles ma ei hakanud märkmeid tegema, lihtsalt lugesin ja võrdlesin eesti keelega. Seda oli ikkagi väga vähe. Ma hakkasin lugema laeval. Kaubalaev sõitis 10 päeva, siis oli aega lugeda. Võtsin pähe, et tõlgete abil oli kergem lugeda ja leidsin inglise keelde tõlgitud raamatu, aga siis oli ka nii, et esimesed kolm lehekülge liikus mingisugune elukas juna seal mägede vahel ja orgudes ning võttis kolm lehekülge, enne kui ma aru sain, mida juna soome keeles tähendab. Kõik sõnad ei ole eesti keele moodi.

Teil on keelte peale palju andi ja oskate mitmeid keeli. Palju neid kokku tuleb?

Õppimise järjekorras eesti, saksa, prantsuse ja inglise, soome. See on kõik – viis keelt.

Aga kuidas araabia keelega oli?

Araabia keelest arvasin kunagi, et oskasin üle saja sõna, aga kui ma siis 90-tel läksin uuesti Marrakeši ja hakkasin mälus korjama, sain 200 sõna mälust ja hiljem tuli veel juurde. Ma oskasin vast kusagil 500 sõna ringis araabia keelt ilma grammatikata. Tänaval sai hakkama. Niimoodi nagu seda tüüpi venelane Eestis. Keskkoolis ma tahtsin vahepeal seda teise võõrkeelena võtta, aga tahtmiseks see jäigi.

Eesti külastamine oleks olnud siis põhimõtteliselt võimalik?

1961 Soomes olles ma kaalusin seda. Mirka enne seda käis ja mul oleks see olnud võimalik, aga ma olin poliitiliselt tegevam olnud kui Mirka. Mulle vaadati kui roosale ja ma kartsin just sellepärast, et mõned Kanadas pidasid mind poolpunaseks, kuna mul oli rohkem fantaasiat välisvõitluseks kui nendel – et sellepärast Moskva tahaks mind kinni hoida, öeldes, et jäin sinna omal tahtel, ja osa pagulasi usuksidki.

Te ei olnud nii pühendunud kui nemad?

Ma olin rohkem pühendunud kui nemad, aga pühendumine tähendab ka, et teed käed mustaks ja oled kontaktis Eestiga. Pühendumine tähendab näiteks seda, et näha, mis seal toimub, ma tellisin “Pioneeri”. Pühendumus tähendas, et katsud Nõukogude Eestis toimunud asjadega kursis olla, aga marurahvuslastel polnud seda vaja. Nemad ei tahtnud Nõukogude Liidust mitte midagi teada, mis tähendas, et nad pidasid vabadusvõitlust pimesilmi. Nemad pidasid oma välisvõitlust eesti keeles omavahel. Mina olin see, kes hakkas 60-tel välja andma inglisekeelset uudistebülletääni “Estonian Events“, mis oli ameerika uurijatele teretulnud allikas, sest ometi annab keegi mingisugust informatsiooni, mis juhtub Eestis. Samal ajal mõni pagulasleht hurjutas mind, et ma tarvitan selle “Estonian Events“‘i jaoks muuhulgas ka nõukogude Eesti ajakirjandust ja ametlikke andmeid. Mittetegijad olid puhtad poisid, kes said rinna ette lüüa ja hurjutada tegijaid, et need on reeturid. See oli just 60-tel, kui hakkas võimalik olema Eestis käia ja siis oli neid, kes soovisid sugulasi külla kutsuda ja külastada, kuid oli ka neid, kes soovisid seda poliitiliselt ära kasutada. Poolpunasteks pidamine tähendas, et suhtlesid nõukogude inimestega ja võimudega.

Aga millal see ajalooline hetk siis oli, kui Te peale lahkumist taaskord Eestisse jõudsite?

See oli aprilli lõpp või mai algus 1987. Saabusin Tallinnasse ja läksin kohe ka Tartusse. Vahepeal oli 43 aastat möödunud.

On see emotsioon või tunne meeles?

Ma olin konverentsiretkel Euroopas ja tulin Soomest. Balti uuringute konverents Kielis oli tulemas ja siis veel teine konverents Itaalias. Siis võtsin aega ja läksin Soome, Helsingisse, ja seal kinnitati, et olukorrad on nüüd teised, mille järel ma võtsin kaks turismipaketti, kolmepäevase ja kahepäevase, aga vahepeal ma ei pidanud Helsingisse tagasi sõitma, nii et kokku ma olin viis päeva. Sel ajal oli mul juba kontakt Eesti teaduste akadeemiaga. Nad ei julgenud mind kutsuda, aga kui ma Eestisse jõudsin, olid nad kohal ja nemad pakkusidki mulle autosõiduvõimalust Tartusse. Aga see esimene hetk Eestis, kas see oli emotsionaalne, siis kena oleks ju ütelda, et tulin pisaratega laevalt alla ja suudlesin mulda, aga ei midagi sellist. Me olime Eestisse minemas 1976, kuid meid võeti Helsingi laevalt maha. Pakid olid laeval, aga mind saadeti tagasi saatkonda ja seal lasti oodata ja siis öeldi, et teil pole luba Nõukogude Liitu minna. Ma ütlesin, et aga mul on viisa. Jah, viisa teil on, aga luba Nõukogude Liitu minna teil ei ole ja siis ka veel, et kuna teil pole luba, siis ka perekonna viisad tühistatakse.

Siis oli Teid juba kusagile musta nimekirja pandud.

Jah, ma olin teinud seda, needsamad sammud, mis pani mind musta nimekirja pagulasjuhtkonna ja Nõukogude Eesti juhtkonna juures. Vahepeal tütar oli Eestis käinud, Mare oli käinud 1986. aastal, aga ma ei olnud ka laevale minnes kindel, kas ma sinna pääsen, aga pääsesin. Pinge oli kogu aeg olemas. Mis juhtub teises otsas? See oli tulemine Eestisse ja see oli tulemine Nõukogude Liitu. Muidugi, erutus oli peal, sest võtsin raamatud kaasa. Mu enda raamat[53] oli mul kaasas, aga tollis ma jäin ümbrisega hätta, sellepärast et tagakaanel oli eelmise raamatu von Rauchi “Baltic States: Years of independence[54] reklaam ja tolle kaanel olid kolm Balti riikide vappi, mis äratas tähelepanu. Ma olin valmis ütlema, et hea küll, võtke ümbris ära, aga 1987 kevadel oli juba nii, et ma sain raamatu vene tollist läbi isegi Balti riikide vappidega teisel kaanel. Kaheksa päeva hiljem lähen Tallinnast välja ja “Spordileht” võetakse ära.

Kas Tartu oli siis juba avatud linn?

Ma pole kindel, kas ma ööbisin Tartus. Mul võib segamini minna edasiste ööbimistega “Park” hotellis. Ütleme kindluse mõttes, et vist ei ööbinud, aga siis ikka asi juba logises.

Kas Teil oli siin ka mõni inimene, kellega oli kokkusaamine kokku lepitud?

Oli kontakte ja emapoolsed sugulased ja Mare sugulased Tallinnas. Mul on alles ka tolleaegne paberileht, mis oli korralikult kokkuvolditud, ja kuhu olid inimeste aadressid peale kirjutatud, ilma nimedeta või ainult märksõnadega, et ma teaksin kelle aadress see on. Aadressi järgi saab ka välja nuhkida, aga see ei tee asja kergemaks. Ma olin valmistunud, et mind puistatakse nagu oli teisi väliskülalisi varem puistatud. Teaduste Akadeemia võttis mu kohe oma tiiva alla, nende kaudu tekkisid kontaktid ja siis see üllatuslik pakkumine, et teeme autosõidu Tartusse. Andrus Pork[55] istus seal autos ja siis sai temaga rääkisime. Ta oli natuke sama ala mees, niipalju kui siin sai seda teha, sest otseselt politoloogiat tol ajal Eestis ei olnud, aga suhtlemine toimus ikka mõlemalt poolt teatava valvsusega, et kedagi sisse ei räägiks. Ma võin kõike rääkida, arvamusi avaldada, aga ma ei tohi rääkida midagi sellist, mida keegi teine oli mulle öelnud. Ma ju ei teadnud, kas ta oli minu juurde määratud ja ma oletasin, et Tartus hoitakse mul kogu aeg silm peal, aga lasti isegi linna peale. Kui Mare käis 1974 Eestis, siis ta sai päevaks Inturistiga[56] Tartusse, aga kaasa anti talle giid ja tõlk. Ka mina arvestasin millegi sellisega, vaatasin Ülikoolis natuke ringi, kuid siis lasti mind üllatuslikult vabaks. Ma polnud selleks ette valmistatud ja mul ei olnud isegi Tartu kaarti kaasas. Kui ma oleks ette teadnud, siis ma oleks lasknud Eesti Entsüklopeediast endale Ameerikas kaardi teha. Kuid mul oli Tartu kaart päris korralikult peas ja mul olid aadressid, näites Silvi Kuke,[57] vangistuses surnud Jüri Kuke [58] abikaasa, aadress Aardla tänaval. Ma läksin jala Aardla tänavale, aga arvatavasti pidin siiski inimestelt küsima, sest minu lapsepõlve ajal oli Aardla tänav küll kaardil olemas, aga maju seal eriti ei olnud. Sinna ma sain, aga kedagi ei olnud kodus. Mul oli oma Jüri Kuke raamat kaasas, mille tahtsin abikaasale anda. Mida pagan ma teen? Ma jätsin raamatu mati alla, nii et, kui inimene koju tuleb ja matile astub, siis tunneb, et midagi on seal all. Kohalikele erimeelsetele dissidentidele, nagu Niitsoo,[59] minu tegevus millegipärast ei meeldinud ja küll nad hiljem naersid minu naiivsuse üle, et jätab raamatu sinna mati alla. Mida ma teen, kas viin tagasi Ameerikasse? Siis ma läksin sealt linna teise otsa Vikerkaare tänavale, kus elas Mart Niklus.[60] Oli kuuldus, et Mart Niklus on vabastatud, aga see ei pidanud paika. Ma helistan siis Elfriede Niklus[61]e ukse taga, kuid kedagi ei ole kodus. Tulen välja ja vaatan et vanem naine ja noor mees õiendavad aias. Lähen juurde ja küsin: “Vabandage, kas te olete Elfriede Niklus?” “Jah, aga kes teie olete?” “Minu nimi on Rein Taagepera.” “Rein Taagepera? Kuidas see tuleb, et teie siin olete?”

Nimi oli talle tuttav?

Ta teadis, sest ma olin kirjutanud Mart Nikluse juhtumist ja ma olin Vabadusraadio kaudu lõike sellest raamatust raadiosse lugenud. Noorem mees, kes aitas teda aiatööl, küsib minult: “Kas ma saaksin teie passi näha?” “Palun väga. Siin on mu Kanada pass.” “Tänan, vabandage, aga meil on olnud provokatsioone.” Selle mehe nimi oli Andres Mäe.[62] Ta oli olnud erimeelsetega kontaktis ja siis ma rääkisin neile oma jutu ära, mille peale erimeelsed kartuses, et mõni võtab ära, raamatu kiiremas korras mati alt ära tõid, veel enne kui Silvi Kukk koju jõudis. Mulle öeldi, kas sa loll oled või arvad, et kõnnid Tartus vabalt ringi. Muidugi sind jälitatakse. Muidugi ma arvestasin, et mind jälgitakse hoolikamalt, kui ma suudan seda tähele panna. Isegi, kui nad mu jäljed kaotavad, võisid nad oletada, miks ma sinna kanti suundun. Inimene, kes on kirjutanud raamatu Jüri Kukest. Ma nimme vaatasin. Ükskord läksin ühest venekeelsest seltskonnast mööda ja pärast seda hakkas üks neist mulle järele kõndima. Ma arvan, et see oli lihtsalt kohusetundlik kodanik, kes nägi välismaa riietuses inimest ja hakkas omal algatusel käima. Ma viskasin paar haaki sisse ja kogesin, et teadsin Karlovat küllalt hästi, et ilma aega kaotamata konkse visata.

Kõik lapsepõlve kohad olid olemas?

Olid olemas, ainult minu mälus olid kõik Karlova puumajad muutunud stakomajadeks[63] nagu see kunagine Karlova apteegimaja, kus praegu on “Anna Edasi” kohvik.[64] Puuhoone, aga pealt krohvitud. Siis ma avastasin, et enamus maju oli paljas puu ja kui oleks küsitud, missugune mu enda maja, Päeva 9, oleks olnud, siis ma oleks muidugi ütelnud, et paljas puu, aga kõik teised majad olid muutunud mälus krohvituks. Päeva tänava maja on praegugi alles. Ma arvan, et ma käisin seal sees, aga võib-olla oli hoopis järgmisel käigul, ei või pead anda.

1987 oli murranguhetk, kui siin Eestis hakkas juba midagi toimuma.

Jah, see oli fosforiidikevad ja ma sain Kirjanike liidu maja õues ühelt poistepundilt paki nende meeleavalduste fotosid. Kuidas ma sinna sattusin ja kes need olid, ei mina tea. Seal oli üks pilt, kuidas need noored seisid siltidega eesti ja inglise keeles: “Fosforiit – tänan, ei” ja sellised. See pakk oli mul tagataskus ja nüüd vene tollis sai venelannast tolliametnik mu deklaratsioonist valesti aru, justkui oleks mul välja minnes olnud rohkem rublasid kaasas kui sisse tulles või midagi sellist. Kõik vääringud tuli deklareerida, Soome ja USA raha ning lõpuks sai selgeks, et ei ole mul midagi valesti, aga vene tolliametniku väärikus ei suutnud möönda, et ta oli blanketi lugemisel eksinud. Kättemaksuks ütles ta mulle: empty your pockets![65] Niipalju ta inglise keelt oskaski. Ja siis oli mul kasu minu esimesest nõukogude lugemikust, mille ma sain peale jõule jaanuaris 1941 ning kus oli jutt, kuidas Lenin oli Siberis asumisel ja tuldi uurima, kas tal on raamatukogus keelatud raamatuid. Kas kujutate ette nõukogude korra ajal Siberisse saadetu elab oma naisega seal ja tal on suur raamaturiiul? Lenin teadis, et keelatud raamatud on alumisel riiulil ning ta pakkus politseinikule pukki, et see ulataks üles kontrollima. Too hakkas ülevalt peale ja tüdines ära. See oli mul tol korral meeles ja ma siis hakkasin aegamööda, siit taskust ja sealt taskust asju välja tõstma ja taskuid oli palju, nii et ta kaotas kannatuse veel enne, kuni ma viimase taskuni jõudsin. Ma kartsin, et ta võtab mult “Edasi” ära, sest teadsin, et “Edasi”t ei tohi N.Liidust välja viia, aga ära võeti mult isegi “Spordileht”.

Kusjuures see on ju huvitav, et nõukogude kirjandust ei tohtinud välja viia.

Oli keelatuid ja lubatuid asju. “Edasi” kohta teadsin, et kui keegi saatis postiga “Edasi”t välja, siis see kohale ei jõudnud. Kui samas pakis olid nii “Rahva Hääl” kui “Edasi”, siis “Rahva Hääl” jõudis kohale, aga Edasi oli samast pakist müstiliselt ära auranud. Aga siis tagumises taskus olid mul pildid ja ma mõtlesin, et viin need Stockholmi, sest kui ma pilte vaatasin, siis nägin, et seal on dünamiit: Eestis pole mingisuguseid meeleavaldusi olnud 40 aastat. Soome tagasi jõudes kirjutasin kohe inglise keeles Tampere “Aamulehti”[66] jaoks artikli. Ma tundsin toimetajat ja Aamulehtis ilmuski, et Eestis toimub midagi erakorralist. Stockholmis andsin pildid eesti ja inglise keelse tekstiga Ivo Ilistele,[67] sest pidin Lübeckisse kiiresti konverentsile edasi sõitma. Lübeck oli vist enne edasisõitu Rooma ja Firenzesse. Kümme päeva hiljem tulen tagasisõidul Stockholmi ja Ivokene annab mulle truult hoitud suure ümbriku materjalidega, dünamiidiga, tagasi. Ta, kurat, ei saanud aru. Tema oli muidu selline vabameelne pagulane, kes suhtles Eestiga, aga isegi tema ei saanud aru. Arusaam oli selline, et kuna Eestis ei saa midagi sellist juhtuda, siis järelikult see mitte kunagi ei juhtu. Ma olin tol ajal AABSi, Balti uuringute edendamise ühingu[68] esimees ja kohe kui tagasi jõudsin, kirjutasin AABSi bülletaani loo pealkirjaga “History has started to move“,[69] aga saatsin selle foto fosforiidirahutustest ka kõikidele välis-Eesti lehtedele. Ainult üks neist avaldas, “Vaba Eestlane” Torontos, selline pisike pilt pealkirjaga “Ka Eestis avaldatakse meelt”. Mõnel võttis veel kuus kuud peale fosforiidikevadet, enne kui hakkas midagi sisse vajuma, et midagi erakorralist on toimumas. See ei jõudnud pärale. Teised korrutasid: jaa-jaa, oli sulaaeg Hruštšovi ajal ja näed, mis sellest sai. Mul oli juba peale viit päeva Eestis selge, et see pole mingi sulaaeg, vaid see on jäälagunemine. Sellest oli raske aru saada.

Kuidas Teie tajusite, et see on midagi tõsisemat kui sulaaeg? Kas vestlesite inimestega?

Kõigepealt 70-80-te alguses me jagasime Andres Küngiga[70] seda privileegi, et nõukogude ametlikud allikad kord tembeldasid Andrest avalikuks rahvavaenlaseks nr.1 ja mina olin nr.2 ja mõnikord oli jälle teistpidi. Peale ühte Metsaülikooli,[71] kus me mõlemad esinesime, hurjutas üks Toronto leht meid mõlemaid. Mina olin “Estonian Eventsi” käima pannud ja teavitasin inglisekeelset maailma, Andres Küng oli avaldanud rootsi keeles raamatud “Mis juhtub Baltikumis?” ja “Eesti näide imperialismis.”[72] Meie olime tegijad ja hurjutajad olid lihtsalt tänitajad, kes tegid seda omavahel ja eesti keeles. Asi algas juba sellest, kas küüditamine itta või põgenemine läände ja niimoodi põrgust pääseda. Aga mis juhtub siis, kui põrgus temperatuur langeb? Avastad, et sinu kolleegid, kes Eestisse jäid, ei olegi Siberisse saadetud ja nad töötavad edasi oma töökohtadel, näiteks ülikoolis. Siis tuleb see valus küsimus, kas ma tegin õigesti, kui ma lahkusin? Need, kes tahtsid midagi Eesti heaks korda saata, pidid olema realistid, arvestama olukorda, ja muidugi ära kasutama. Näiteks sula ajal avanes üks võimaluste aken, kui mitme kuu jooksul oleks saanud saata Eestisse paksult pagulaskirjandust ja see oleks kohale jõudnud, aga seda ei juhtunud, sest meil öeldi, et see pole võimalik. Teised ütlesid, et Eestis pole midagi muutunud, sellepärast et Eestis ei saa juba definitsioonilt midagi muutuda, mida ma võibolla meelevaldselt arendan edasi, et pagulastele tundus, kui Eestis oli 60-tel elamiskõlbulik, siis võib-olla nad tegid suure vea, et Eestist lahkusid ja siis pidid elu eest edasi raiuma, et Eestis pole midagi muutunud. Niimoodi ei saanud ka kuidagi kaasa aidata, et Eestis üldse midagi muutuks.

Teil suhtlesite vene ajal Eestiga olemas? Kuidas need kontaktid tekkisid?

Sulaajal, 50-te lõpus, julgeti Eestist välismaale kirjutada. Kuidas kontaktid leiti, on omaette müstiline asi. Minu emapoolsed sugulased Tallinnas kirjutasid Marokosse, sest tädi ja tädimehe aadress Marokos oli olemas. Kuidas meie tädi Vellaveres meie Toronto aadressi sai, seda ma ei tea, aga ma arvan, et mu isa kirjutas esimesena varjunime Paabulind all, mis oli Paabo talu järgi, ja mitte oma õele, kes oli suurtalunik olnud, vaid kellelegi kaugemale sugulasele, keda kuidagi ei saanud kulakuks kuulutada ja sealt läks käiku.

Ajalehe “Kodumaa” [73] kaudu otsiti ka sugulasi.

“Kodumaa” eelkäija oli ajaleht, mida anti välja Berliinis põgenike kogu kojukutsumise komitee poolt. Aga Kodumaa oli pagulaste hulgas halvas kirjas, kuigi ta ei olnud nii räige, kui eelnev Mihhailovi komitee ajaleht. Teda saadeti tasuta ja vägisi nendele aadressidele, mis aga nõukogude võimudele kätte sattusid. Kui 50-te lõpus Karl Paabulind ehk minu isa varjunime all saatis Eesti sugulastele kirja, siis hakkas temale Paabulinnu nime all tulema kojukutsumise leht.

1989.a. septembris pidasite juba loengukursust Eesti Humanitaarinstituudis. Kuna need olid esimesed loengud üldse, siis EHI ilmselt pingutas ka. See oli tolle aja kohta väga hästi korraldatud. Loengud toimusid Kirjanike Liidu musta laega saalis. Kuidas Teile ettepanek tehti?

Ma olin siin 1987.a. kevadel ja siis uuesti detsembris 1988 ja natuke jaanuaris. Siis oli juba teine õhustik, siis ma rääkisin juba igasugustel rahvakogunemistel Tallinnas ja Tartus. Seejärel ega vist vahepeal enne ei olnudki, kui tulin 1989.a. augustis Balti keti ajaks ja selleks ajaks tekkis Susiga[74] kontakt. Tema astus minu “Viru” või “Olümpia” hotelliruumi sisse kas detsembris 1988 või augustis 1989. Ma arvan, et ta tuli minu juurde augustis 1989, sest loengud olid septembris ja muidu ma oleksin nende loengute jaoks paremini ette valmistanud. Ma olen kindel, kui ma seda oleksin varem teadnud, siis oleksin näiteks kiled kaasa võtnud. Ma sain neid kilesid, mida projektoris lasta, kelleltki laenata ja siis ma kirjutasin kustutavate markeritega sinna tihedalt teksti, sest paljundust ei olnud. Ma pidin need kiled pärast tagasi andma ja pärast ma pesin need kõik need humanitaarinstituudi materjalid, mis ma olin öösel hotellis kokku kirjutanud , südamevaluga kraani all ära ilma, et mul oleks olnud võimalus neid paljundada.

Kui pikaajaline suhe oli Teil Eesti Humanitaarinstituudiga oli? Kas on ka hiljem kutsutud?

See jäigi üheks korraks, kui Mart Susi kõndis minu hotellituppa sisse ja siis sai see tehtud. Hiljem pole ma seal õpetanud. Väga selgesti enam kutsutud ei ole ja ei meenu ka olukordi, kus on kutsutud ja ma pole saanud minna. 1989 ma õpetasin EHIs ja 1990 oli mul jälle viisakeeld. Kui ma siit 1989 lahkusin, siin kuidagi ma sain teada, et mulle anti pärast Balti ketti keeld, kuid teades, et ma nagunii lahkun, nad ei hakanud välja saatma, kui ma Arnold Rüütlist[75] õigesti aru sain. Sellest otse ei räägita, aga mulle jäi tema jutust mulje, et nõukogude võimud tahtsid mind siit kiiremas korras välja saata ja temal õnnestus sellega viivitada, – ütles, et ta septembri keskel läheb niikuinii. Pärast seda oli kuulda, et mul ei maksa aasta otsa proovidagi, uuesti sisse enam ei lasta. 1991 sügisel algas kontakt Tartu Ülikooliga, Jüri Kärneriga,[76] ja siis polnud teistel põhjust mind enam kutsuda. Siis läksin sinna.

Tartu Ülikoolis on praegu päevakajaline reformimine. Mitmeid teaduskondi nagu õigus- ja usuteaduskonda püütakse ära kaotada. Suured muudatused on ees ootamas?

Saab näha, kui vormiline see on ja kas see isegi teoks saab. Ma ei tea, miks keskenduti just neljale teaduskonnale. Vastuseis oleks olnud palju väiksem, kui õigusteaduskond oleks hoitud eraldi, sest ta on ainult tsipa väiksem kui arstiteaduskond. Nii nagu see nelja teaduskonna plaan ette näeb, siis sotsiaalteaduskond on kaugelt suurem kui teised. Varem oli häda, et mõned teaduskonnad olid palju väiksemad kui teised, näiteks usuteaduskond. Kõige ratsionaalsem oleks teha viis teaduskonda ja see hoiaks sotsiaalteaduskonna mõistlikes piirides, kuigi ta oleks ka siis ikkagi kõige suurem. Ma ei tea, millest see arv nelja müstika tuleb. Tahetakse moderniseerida, aga siis võetakse, et aastal 1632 oli meil neli teaduskonda ja nii jääb. Milliseid traditsioone tahetakse murda, kui on kaotatud õigusteaduskond ja milliseid säilitada, kui peab jääma kokku neli, sellest on raske aru saada.

Riigiasutused on sageli samuti nelja ringkonnaga – põhi, lõuna, ida, lääs, ilmakaarte järgi.

Ainult et igaühel neist on erinevad piirid, aga see on geograafiline jaotus. Ülikoolil on hoopis teised piirid. Ka geograafilise jaotuse puhul võiks Eestis olla kolm või viis suurt jaoskonda, kuid siin kukub see iseenesest välja, kuna maa on neljakandiline ja meil on neli suurt linna Tallinn, Tartu, Pärnu ja Narva/Kohtla-Järve kompleks. Eestit võib kolmeks jagada, sest ka Stalin[77] tegi kolm oblastit, aga viieks jagada ei kukuks praegu hästi välja.

Kui saared teeme eraldi, siis saaks.

See regioon oleks kaugelt liiga väike. Kui need saared kusagil kaugel oleks, siis oleks mõeldav eraldi üksus teha, aga nii kaugel nad ka ei ole. Territoriaalselt ei kukuks viieks jagamine hästi välja ja ülikoolis, ma vaatan, ei kukuks jälle neljaks jagamine õigesti välja.

Kas eesti keelel on teaduskeelena perspektiivi, sest meilgi minnakse rohkem üle inglise keelele. See on küll üleilmne tendents, aga kas see võiks mõjutada rahvuse kestlikkust.

Küsime siis, kas prantsuse keelel on teaduslikku perspektiivi, kas vene keelel on seda, kas hiina keelel on teaduslikku perspektiivi? Mitmeti ei ole ka hiina keelel teaduslikku perspektiivi, sest sa võid asju avaldada hiina keeles, kuid see üleilmselt ei levi. Selles suhtes on vastus hiina ja eesti keele kohta samasugune. Küsimus on piirjoontes, kui palju sellist kohalikku koloriiti on vaja. On teadus, mis on ülemaailmne ja kus on hea, kui üle maailma on sul kümme lugejat ja siis on selline rakenduslik teadus, mis on tähtis ühele piirkonnale ja seal on hiina keelel rohkem väljavaadet. Aga praegu suund on mitmes mõttes ülemaailmse keele poole.

Kas ühel hetkel võib tekkida olukord, kui ongi üks inglisekeelne maailm?

Teine variant võiks olla, et igal pool on kakskeelsus. Omal ajal räägiti Eestis, et siin on kolm kohalikku keelt – et asju ajada, pidid oskama vene, saksa ja eesti keelt. Euroopas pidi haritud inimene nagu minu vanemad, valdama viit keelt. Need asjad, mida ühiselt aetakse, vajavad üldist arusaamist ja selle kõrval on teine keel, mida kodus räägitakse. Just kultuuri poolest on see hea, sest üks ülemaailmne kultuur võib muutuda masendavalt ühekülgseks ja siis avastatakse oma keele võimalused. Näiteks kõmri keele väljavaated Walesis on praegu paremad kui saja aasta eest, kuna võim, majandus ja kultuur on üksteisest lahutatud. Regionaalsed keeled arenevad praegu igal pool ja tugevamini kui varem.

Lastest pole me veel rääkinud. Kuivõrd nemad on Eestiga seotud? Nad eesti keelt ikkagi räägivad?
Teisest mälestusteraamatust veerand on lastele[78] pühendatud. Pere ja kodu püsis meil Marega eestikeelsena ja kõik meie lapsed räägivad ning kirjutavad eesti keelt. Mis edasi saab, see oleneb kõigepealt sellest, kellega abiellutakse. Ühel tütrel on pooleestlasest abikaasa, kes räägib eesti keelt. Teised kaks on abiellunud ameeriklastega ja segaabieludes mõnedel õnnestub eesti keelt edasi anda ja au ja kiitus neile, aga mõnedel ei õnnestu. Minu seitsmest lapselapsest kaks valdavad eesti keelt ja viis ei valda. 14-aastane lapselaps möödunud suvel katsus minuga õppida ja avastas omalegi üllatuseks, et seitsme laupäevaga ei saagi võõrkeelt kätte.

Teadlikult eestlasteks ei ole te neid kunagi püüdnud kasvatada?

Meie oma lapsi kindlasti kasvatasime, aga mis lastelastest saab, see pole enam Mare ja minu kontrolli all või otsustada. Niipalju tegime, et saime lapsed vabalt eestikeelseks. Kui meie lapsed oleksid olnud natuke nooremad, siis oleksid mõned asjad võib-olla teistpidi läinud. Laulva revolutsiooni ajal kõige kergem oli siia tulla neil, kes olid pensionärid, neil, kellel lapsi ei olnud ja neil, kes olid parajasti ülikooli lõpetanud. Meie lapsed olid selleks ajaks juba küllalt vanad, et neil oli seal karjäär juba alustatud. Nad kõik kaalusid Eestisse tulekut, kes otsis siin töökohta ja kes edasiõppimisvõimalust. Edasiõppimine oli sel ajal, kahekümne aasta eest, keeruline. Bioloogiaaparatuur oli siin niisugune, et Ameerikast siia ikka ei tule. Töökohad võid ju leida, aga katsu Eesti palgaga ära elada. Kodueestlased elasid ära kahel põhjusel: neil oli harjumus vähesemaga elada ja neil oli välja kujunenud suhteringkond. Teeb suure vahe, kas sa lased autot parandada tuttaval automehhaanikul või pead minema ametlikku teed ja selle kinni maksma Eesti palgaga.

Kunagi oli Teil ETV-s Priit Kuusega saade Kahekõne[79] ja seal oli juttu Euroopa rahvaste seas tehtud uuringust, kus oli juttu, et eestlaste selline domineeriv tunnusjoon või motiiv on viha. Ma mäletan, et paljude rahvaste puhul oli seal erinevad iseloomujooned välja toodud, aga eestlaste puhul oli see viha toodud. Kas te mäletate seda?

Võrreldes teiste rahvastega seda esineb. Võib-olla nõukogude kord on seda süvendanud, aga selliseid juhtumeid on olnud. Käin Tallinna vanalinnas ja üks selline noorepoolne keskealine mees tuleb vastu ja heidab mulle ette, mida ma olen ühes Ameerika internetientsüklopeedias Eesti kohta kirjutanud. See internetientsüklopeedia, kuhu ma kirjutasin artikli Eesti kohta kõige esimesena ja hiljem, kui oli uuendamine, siis ma ütlesin, et mul pole aega. Keegi teine uuendas ja tõesti oli seal selliseid imelikke asju. Kas te nüüd kujutate ette seda valmidust, kuidas see mees mäletab seda mulle näkku pursata nii pea kui juhuslikult tänaval kohtab. Kui ma avaldasin “Los Angeles Times“‘is üle hulga aja esimese artikli Eesti kohta jaanuaris 1990,[80] siis kas Eesti majas oleks mulle üks hea sõna öeldud, et ma sain Eestit puudutava looga ameerika suurlehte sisse? Ma ei tea kedagi, kes oleks laulva revolutsiooni ajal ameerika suurlehtedesse selliseid artikleid sisse saanud peale minu, aga oleks mulle üks hea sõna öeldud. Oli seal üks lause, mis ei meeldinud ja selle ühe lause ümber järati. Tihti olen mõelnud, et oleks võinud jätta selle kirjutamata, aga ma ei saa nende totrate pagulaste pärast jätta tegemata seda, mis Eestile vaja on. Kahe või kolme aasta eest siin Tartus Emajõe ääres mees õngitseb. Juhtus olema eestlane, kuigi enamasti nad on venelased. Ma mõtlesin, et võib-olla see ehmataks teda, kui ma tema selja tagant mööda kõnnin ja ütlesin juba kaugelt vaikselt jõudu tööle! Tema vastu: “Höö-höö-höö, mis jõudu siin vaja on, siin on osavust vaja.” Ja ta tänitas edasi nii kaugele kui ma edasi minnes kuulsin. Küll ta oli rõõmus, et leidis sellise lolli, kes kalamehele jõudu soovis! Sellist võimet käänata heatahtlikku väljendit lolluseks annab leida. Võib-olla oleks lihtsam olnud, kui oleks temast lihtsalt tähele panemata mööda läinud nii nagu eestlane tavaliselt teeb. Kõigepealt ta ei hooli teisest inimesest ja kui tal on kogemus, et tema viisakus on kunagi ilgusega vastu võetud, see ajendab teda veel vähem hoolima. Nagu need dissidendid, kes otsisid sellest minu oma parima tegemisest tikutulega midagi lolli välja, kui ma raamatu mati alla panin. Siin on liiga palju teiste inimeste lolliks tegemist ja seda Mare rõhutas.

1992 Te nõustusite selle rahva presidendikandidaadiks saama. Kas selline otsus nõudis natuke eneseületamist?

Kulla inimene, teist rahvast mul ei ole. See rahvas kõikide oma tugevuste ja nõrkustega on minu rahvas. Napoleon III, [81] kes oli ise võimu haaranud ja keda teised kuningad ei tunnustanud kui omaväärset, nii et kui teised kuningad alustasid omavahelisi kirju armas vend, siis temale kirjutati eemalehoidvalt armas sõber. Napoleon sai aru küll, kuid ütles sõpru valitakse, vendi talutakse. Ka mina pean seda eesti rahvast taluma. Kõigepealt oli see teatud mõttes pelgalt üllatus. Ma tulin siia, et sotsiaalteaduskonda[82] käima panna. Üle poole aasta oli neid asju aetud aga ja lennuväljal oli vastas Rahvarinde juhtkond, oli Savisaar[83] ja Peet Kask[84] ja kes seal kõik olid. ja ütleb, et hakka presidendiks. Miks? Lennart Meri[85] on kandidaadina end juba deklareerinud ja minu arust on ta hea kandidaat, kellega me jagaksime hääli. Asuge parem Lennart Meri selja taha. Nad tõid mulle dokumentatsiooni flirtimisest, mis oli nende vahel olnud ja see oli nii nagu poiss teeb abieluettepaneku, aga kardab tagasilükkamist ja sellepärast teeb seda natuke lõõpivas toonis. Kui vastu ei võeta, siis ütleb, et ta ei mõtelnudki seda tõsiselt. Tüdruk ei saa aru. Tahaks öelda jaa, aga kuna poisil on selline lõõpiv toon ja kus see häbi nüüd, kui tema ütleb jah, aga poiss ütleb siis, et tegi hoopis nalja. Nende kirjavahetus oli just sedasorti, et üks ei julgenud küllalt palju pakkuda, kuid teine ei julgenud selle peale pakkumist vastu võtta. Oleks pidanud omavahel kooskõlastama, et Rahvarinne ja Isamaa oleksid Meri üheaegselt esitanud, kuid nüüd oli Lennart nõustunud olema Isamaa kandidaadiks. Mõõdukad[86] suutsid sellega kaasa minna, aga Rahvarindes leiti, et ei sobi, et nemad hakkavad toetama Isamaa kandidaati. Meri, nii osav diplomaat kui ta ka tihtipeale oli, ajas asja diplomaatiliselt lörri. Ta oleks võinud olla mõlema erakonna kandidaat ja siis muidugi ka Mõõdukate oma. Lagle Parek [87]oleks võinud oma nalja teha. Midagi ei tulnud välja ja Rahvarinne otsis siis oma kandidaati. Mäng oli siiski selle peale, et Rüütel võis võita 50%. On vaja rohkem kandidaate, et mõnedki hääled Rüütlilt ära võtta ja minna teise vooru. Siis, kui ma veel kõhklesin, üks Isamaa tegelane Indrek Kannik[88] helistab ja palub mul kandideerida. Tema ütles selle just kõige selgemini välja, et tuleb Rüütli hääli kahandada, ja siis helistab Helsingist[89] Lennart ise, kes oli seal Eesti saadikuks. Tema ei rääkinud seda, et Rüütlilt tuleks hääli ära võtta, vaid et oleks alternatiiv olemas, kui temaga midagi juhtub. Ma küsin, mis sul siis on? Noh, mul on terviseprobleeme. Mis haigus sul on? Üks selliseid juhtumeid, kus Lennartil jääb suu lukku. Ta pidi tükk aega mõtlema enne kui vastas, et mul on jalahäda. Mina mõtlesin, et tean küll, mis jalahäda sul on. Häda on selles, et nii erinevad inimesed Rüütli ringkonnas nagu Endel Lippmaa[90] katsusid Lennart Meri kohta sõnnikut välja kaevata, miks tema perekond 50-tel juba varakult vangistusest lahti lasti. Seal oli segaseid seiku, aga seda oli häbematus küsida inimeste poolt, kes toetavad ENSV riigipead. Ma mõtlesin, et ma tean küll, kust kohast sul jalg valutab. Selge oli, et minu kandideerimine oli Isamaa ja Lennart Meri soov ja ma ütlesin talle, et ma võtan sinult rohkem hääli ära kui Rüütlilt. Ta ütles, et see sobib, kui sa ainult Rüütlilt ka hääli ära võtad. Tagantjärele, 2/3 minu hääletajatest oleksid hääle andnud Merile ja kolmandik Rüütlile. Mina sain 23%, kolmandik sellest oleks olnud 8% ja Rüütel sai 43%. Kokkuvõttes, Rüütel olekski saanud 51% ja olekski esimeses voorus ära valitud. Mare oli kandideerimise suhtes väga skeptiline ja pagulusest sain mina veel vähem hääli kui Rüütel. Kahel põhjusel: ühed pidasid esmalt mind punaseks ja teiselt poolt ka Rahvarinnet punaseks, kuid minu kaasmõtlejad olid nagu Maregi häiritud, sest nemad leidsid, et Eesti president peab tulema Eestist. See mõte oli omane just realistlikumale ja vabameelsemale ringkonnale. Kui ma poleks ise kandideerinud, siis ma oleks ise ka niimoodi mõtelnud, sest pagulaste mõte oli, et ameeriklased vabastavad Eesti ja panevad pagulased sinna valitsema. Meie olime kogu aeg rõhutanud, et kuulge, meie oleme jäänud külje peale ning uue Eesti juhtkond peab tulema Eestist. Seetõttu ma käitusin ka oma ringkonna arusaamade vastaselt. Ainult, et ma tundsin, nii erinevatel ringkondadel oli vajadus minu järgi ja tol ajal olin ma üksvahe populaarsusküsitlustel neljandal kohal Eestis. Minu nime teati, aga Rahvarinde maine sel ajal langes nagu kivi. Kui oli esimene küsitlus presidendikandidaatide kohta, siis oli Rahvarinde toetus 4% ja minu toetus oli 4%. Ma vedasin seda üles kuni 24%-ni, kuid Rahvarinne ei jõudnud järele ja jäi madalseisu.

Rüütli fenomen on muidugi huvitav, sest toob kohe esile paralleelid Kesk-Aasia ja Taga-Kaukaasiaga, kus ikka hääletatakse Alijeveid ja Nazarbajeveid.[91] Kas selline nõukogude mentaalsus on mingil osal elanikkonnast tugevasti sees? Tema oli ju veel Vaino[92] poolt paika pandud.

Jah, see on. Ta veel hüppas õigel ajal ümber. Veel esimeste sinimustvalgete puhul tänitas tema veel Eesti Vabariigi vastu, aga viimasel hetkel, kui see veel võimalik oli, hüppas täie jalaga teisele poole. Vaino Väljas[93] seda hüpet ei teinud.

Kuidas suhted Savisaare ja tema seltskonnaga täna on, kui neid on üldse?

Suhteid ei ole. Mind on kutsutud kõnelema Kärule, et rääkida Balti ketist siis kui laulupeo tuli ristub Balti keti joonega. sel puhul. Kutsujad on reformikad.[94] Ma ütlesin neile, et Balti keti mõte tuli isiklikult Savisaarelt ja et kui ma räägin, siis ma räägin ka sellest ja ma ütlen ka, et inimesed eri aegadel ja eri olukordades käituvad väga erinevalt. Kontrollisin, rääkisin inimestega ja nii see oli, kõik ütlevad, et Balti keti mõte tuli temalt, mitte üldrahvalikul ajurünnakul. Meil oli Konstantin Päts,[95] kes lõi kunagi rusikaga lauale, et mitte mingit kokkulepet bolševikega ei tee, relvaga vastu igaühele, kes tungib Eestisse ja oli siis üks täpselt samanimeline mees 21 aastat hiljem, kes ei astunud vastu. Me ei saa oma ajalooteadusest kumbagi ära kustutada, sest need, kes võltsivad ajalugu, kahjustavad sellega iseendid. Mis on hiljem juhtunud ja nii mõndagi on juhtunud, ma lähe üksikasjadesse, aga andkem tunnustust, et praegu siin ja täna ütleme aitäh Edgar Savisaarele, et sa andsid meile Balti keti mõtte.

Mida üldse Venemaa hirmust, mis on eesti mentaliteedis niivõrd juurdunud? Kuivõrd on sellega üle pingutatud ja kuivõrd peaksime sellega arvestama?

Hirmud on üle pingutatud. Mõnikord kuuldub, et küsitlustel umbes kolmandik vastajaist ütlevad, kui Venemaa peaks ründama, siis nad plagaksid lääne poole. Minul on raske neid taunida, kuna mu enda perekond lahkus, aga ma ütleksin jällegi, et sellist küüditamist, mis toimus Stalini ajal, ei ole juhtunud enne ega pärast seda. Kõige selle taustal on Eesti olukord kuidagi selline, et väga paljud inimesed kaaluvad Eestist lahkumist niikuinii ning igaühe jaoks, kes tegelikult lahkub, on kümme teist, kes kaaluvad lahkumist, kuid pole niikaugele jõudnud. Sellisel taustal, kui niikuinii lahkumist kaalutakse, annab väljarändele hoogu juurde, kui on mingisugune hädaoht silmapiiril. Mul on sihuke kurb mõte, et nõukogude okupatsioon äkki oligi ainukene, mis eesti rahvast ülal hoidis, sest keegi ei pääsenud läände. Eesti hakkas tühjaks jääma, kui tuli kolhoosistamine, sest osa põgenes enne seda linna, kuid teisi hoidis kolhoosistamine maal kinni. Kujutame nüüd ette, kui oleks 1930-te lõpus jätkanud normaalne olukord, oleks tulnud Euroopa liitumine nii nagu igal pool 1950-tel aastatel, siis maa jäi tühjaks. Soomes 1960-te alguses jäid maapiirkonnad järsult tühjaks. Ma kõndisin Kanadas skautidega Kotkajärve piirkonnas. Seal olid tühjad talud, kardinad ees, portselan akendel, kuid terved talud olid maha jäetud. Kuhu nad läksid? Läksid Bracebridge’i[96] vanaduspäevi veetma, mis oli lähim väike linn paarikümne kilomeetri kaugusel. See protsess, mis enne tühjendas maapiirkonnad linnadesse, toimub nüüd üle Euroopa, üle maailma. Kõik see kultuur ja maa, mida varem hoiti, sest venelased katsusid seda ära võtta, on nüüd käes ja just sellepärast, et ta käes on, pole sellel enam niipalju väärtust.

Rääkisin ühe Hiiumaa elanikuga, kes ütles, et suur osa Hiiumaast on ära ostetud Vene kapitali poolt. Nüüd ostab Vene kapital kokku selle, mis varem vallutati. Kapital on suhteliselt rahvusvaheline. Varsti on võib-olla kohal araabia šeigid, kes ostavad maad kokku.

Ma ei tea, millest see tuleb nagu ma ei tea, kelle käes Saku praegu on, aga kümne aasta eest ma avastasin endalegi üllatuseks, et ma joon vene õlut. Seal on olnud mitmed ümberkantimised ning praegu on Saku võib-olla jälle lääne kapitali käes.[97] Kui Jeltsini Venemaa oleks osanud Eestiga sõbralikke vahekordi hoida, siis oleks see kõik praeguseks juba toimunud. Iga kord, kui Eesti kaubandus oli Venemaaga tugevasti seotud, siis oli kole raske seda katkestada. Venemaa aitas meie läänestumisele kaasa, sest arvas, et tehes kaubandustõkestusi, ta kimbutab aeg-ajalt Eestit. Balti riikidest just Eesti kiskus end kõige varem Lääne turgudele. Mugavam oleks olnud hoida suhteid Venemaaga, aga Venemaa nöökis ja me pidime selle pingutuse ära tegema ning seda oligi vaja. Leedul ei olnud Venemaa poolt sellist pressi peal ja nemad viivitasid otsustega.

Mida me peaksime tegema selleks, et selles maanurgas siin ellu jääda? Olukord, kus on vastasseis ja hõõrumine hoiabki Eesti võib-olla koos?

Eesti peaks jätkama üldiselt seda, mida seni tehtud on. NATO on reageerinud üle ootuste tugevasti ja ma oletan, et mingisugust Donetski sarnast tsirkust on Narvas palju raskem toimetada. Eesti sõjavägi on tõhusam kui Ukraina sõjavägi nagu ka muud teenistused. Infiltreerimismängu saab mängida ikkagi kuni teatava piirini. Kohalikud peavad seda toetama. Kui Venemaa tahaks Eestit vallutada, siis nad peaksid tegema sõprusofensiivi. Vastandumisega nad hoiavad Eestit kogu aeg üleval.

Kas nad tahavad vallutada?

Jah. Inglastel ja prantslastel ei olnud impeeriumist loobumine kerge, aga seda oli vaja teha, et uuesti alustada. Prantsusmaal tuli kohe algusest peale hakata mõtlema kui riigile ajaloolise Prantsuse piirides ja mitte raiskama mõtteaega ja vaeva selleks, et kuidas me ikka Madagaskari tagasi saaksime. Venemaa ja mitte ainult Putin, vaid valdav osa sealsest elanikkonnast pole ikka veel suurriikluse deržaava mõttest loobuda suutnud. Nad ei ole veel selles faasis, kus nad hakkaksid rajama uut väiksemat Venemaad. Nad ikka unistavad, kuidas tagasi saada kasvõi pisikesi tükikesi vanast impeeriumist nagu Krimm.

Tänapäeval käib see rohkem kaudselt mõjutamisega. Eesti on suurepärane koht, kuna oleme NATOs ja Euroopa Liidus ning läbi meie saab mõjutada ja survestada neid organisatsioone.

Stalin toimis liiga kiiresti, kui ta annekteeris Eesti. Tagantjärele ta sai võib-olla isegi aru, et talle mugavam oleks olnud jätta Eesti satelliitriigiks. Poolat, mis oli suuremal osalt tsaaririigi osa, ta ei katsunud Nõukogude Liiduga liita, sest ta sai aru, et seal on kaugemat võimuhoidu vaja. Eestit ja Baltimaid on venelased läbi ajaloo harjunud nägema osana Venemaast. Tõenäolisem stsenaarium oleks, kui nad saavad, siis üritavad annekteerida. Kui see pole võimalik, siis tekib selline vahepealne variant, umbes nagu Austria-Ungari võttis 1878 Bosnia-Hertsegoviina Türgilt ära, aga rahvusvahelised suhted olid sellised, et nad hoidsid seda enda käes ilma impeeriumiga liitmata nagu oli prantslaste protektoraat Marokos. Austria annekteeris Bosnia-Hertsegoviina täielikult alles 1908, kui olud muutusid. Nii nagu imperiaalne mõtteviis ette näeb – kui saab satelliidiks nagu on Abhaasia, siis on kena, aga kui nad saavad täiesti ära võtta nagu nad Krimmis arvasid, et saavad, siis võtavadki täielikult ära. Sealt heatahtlikkust pole rohkem loota kui maailmasõdade vaheliselt Saksamaalt. Esimene lüüasaamine ainult vihastas Saksamaal ning alles teine ja põhjalikum lüüasaamine tõi aru persest pähe. Neile jõudis kohale,kui nad Esimeses maailmasõjas kaotasid Lotringi ja Poznani piirkonna, siis Teises maailmasõjas liikus piir kuni Oderi jõeni ning kui nüüd kolmandat korda katsuda revanši võtta, siis neil ei jää Saksamaad enam järele. Venemaa on esimese kaotuse läbi teinud ja nii nagu Saksamaa arvas peale Esimest maailmasõda, et see oli anormaalne ja nad tegelikult võitsid sõja, aga keegi reetis neid tagaselja või juudid või keegi teine, siis Venemaal on praegu samasugune tunne süvenemas. Nõukogude Liit lagunes ilma põhjuseta, sest keegi tegi mingisuguse suure lolluse, Gorbatšov[98] reetis ja nende meelest on asi taastatav.

Kas nad on piisavalt tugevad selleks?

Seda nad ei ole. Erinevust soovi ja teostamise vahel tuleb silmas pidada ja mitte olla kabuhirmus, et venelased tahavad ja kohe nad saavad.

Deržaava mõtlemine Venemaal on teistsugune kui võrrelda Prantsuse või Briti imperiaalse mõtlemisega. Briti impeeriumis olid asumaad kusagil kauge – India, Falklandi saared, jne. Venemaa seevastu on väga ühtne üle kontinendi ulatuv impeerium.

Just sellepärast see ongi väga raske murda, sest uuel Prantsusmaal olid selged piirid. Uuel Venemaal on maaalad, mida nemad valitsesid, kohe piiri taga. Neil on tõesti raskem loobuda impeeriumist kui prantslastel ja inglastel, aga impeeriumit tagasi võita oleks neil sama raske kui prantslastel ja inglastel.

Sooviksin Teie arvamist teada saada sellises mõneti intiimsest küsimuses nagu hing ja lahkumine sellest maailmast. Milline võib ühe inimese ettekujutus sellest olla?

Pärast seda kui mu aju ja süda lakkavad töötamast, ei jää must mitte midagi järgi. Ajutegevuse lakkamise järel on teadvusel lõpp.

Hauatagusesse maailma te ei usu? Aga UFOsid ja elu teistel planeetidel?

Mul pole mingit alust arvata, et on olemas midagi üleloomulikku, kaasa arvatud hauatagune tegevus. Ei ole jumalaid, ei ole haldjaid, ei ole päkapikke. Ma olen valmis uskuma jumalat niisamuti kui UFOsid ja Loch Nessi monstrumit, kui mulle esitatakse tõsiseltvõetavad tõendid nende olemasolu kohta. Elu teistel planeetidel on arvestades tähekogude, tähtede ja planeetide arvu võimalik, aga ma võtan selle teatavaks siis, kui nad avastatakse või mõni kontakt tekib. Kuni seda ei ole, siis on see kõigest võimalik. Elu teistel planeetidel on väga erinev kategooria võrreldes mingisuguste jumalate, üleloomulike jõududega või hauataguse eluga, selline loomulik nähtus, et võiks kusagil mujal ka juhtuda. Miks ta ei võiks?

Aga kas jumalatega seotud mütoloogia äkki ongi mõne kunagise ammuse kontakti tagajärg, mis on aegade jooksul võtnud religioosse kuju?

Praegu te katsute minna kuhugi, mille suhtes ma olen ükskõikne. Ma olen absoluutselt kindel, et inimesel on psühholoogiline vajadus Jumala järgi, mis on vastuvaidlematu. Aga nii nagu venelaste soovid ja venelaste võime oma soove saavutada on kaks erinevat asja, niisama on ka inimese soov Jumala järele ja Jumala olemasolu on sama erinevad kategooriad.

Kas meie head või halvad teod, mida me oleme teinud, ei mängi enam mingit rolli?

Pärast Mare surma, küll ma tahaks ja küll ma sooviks, et oleks veel midagi. Mul on vajadus müstika järele. Millal sa viimati istusid tühjas kirikus? Lihtsalt omaette? Ma juhtusin istuma nii paari nädala eest siin Tartus Jaani kirikus. Meie vajadus müstika järele on teaduslikult tõestatav, aga mõte, et kui meil on vajadus päkapikkude järele, siis nad kohe ka tekkivad, see on juba väike hüpe.


[1] Taagepera. Küla Valgamaal, Helme vallas.

[2]Karl Taagepera (1894-1993) Tartu Ülikooli veterinaariaõppejõud 1926-44.

[3] Elfride-Amalie Taagepera (1893-1974)

[4] Noorte Naiste Kristlik Ühing (NNKÜ). Üleilmse kristliku naisteorganisatsiooni haru Eestis. Asutati 1931.

[5] Arvo Taagepera (1927-2007) Elektriinsener.

[6] Hans Christian Andersen (1805-1875) Taani kirjanik.

[7]Eesti k. „Praha sillal kasvab rosmariin, keegi ei taha lillekest kasta või hoolitseda, ta kunagi ei õitse.“

[8] Theodor Tallmeister (1889-1947) Eesti vaimulik ja poliitik, Tallinna Pühavaimu koguduse õpetaja 1917-44.

[9] Harri Haamer (1906-1987) Eesti vaimulik. Tartu Pauluse koguduse õpetaja 1933-48.

[10] Trilma (hiina kabe). Lauamäng, mis loodi 1892 Saksamaal.

[11] Uno Valdur Pormeister (1932-2012) USA lennuväe allohvitser.

[12] Ene Michelson (Schulzenberg) (1933-2010)

[13] Melita Tagepera (1896-1986); Miina Tagepera (1869-1963).

[14] Ungari kirjaniku Viktor Rakosi (1860-1923) noorsooromaan, mis ilmus eesti k. 1933.a. Tartus kirjastuse “Loodus” väljaandena (tõlkija Ants Murakin).

[15] Väikelastele mõeldud sari, mis ilmus 1937-40 kirjastuse “Loodus” väljaandel ja siis uuesti 1942-43.

[16] “Viisk, põis ja õlekõrs” ilmus 1937.

[17] Lasteleht. Aastatel 1901–1940 Tartus ilmunud Eesti esimene laste- ja noorsooajakiri.

[18]Marie Underi (1883-1980) luulekogu, mis ilmus 1942.

[19] Tartu Karlova Gümnaasium, alates 2014 sügisest Tartu Karlova kool.

[20] Raimo Bakis (1933). Arvutiteadlane. Töötas kuni 2006 IBM-is.

[21] Charles Martel (Karl Martell) (688-741) Frankide hertsog 718-741 ja majordoomus 715-741. Juhtis frankide vägesid Poitiers’ lahingus 732, millega peatas araablaste Umaijaadide kalifaadi ekspansiooni Euroopasse.

[22] Vladimir Lenin (Uljanov) (1870-1924) Nõukogude Liidu riigitegelane.

[23] Vabatahtlik relvastatud organisatsioon Saksa okupatsiooni ajal 1941-44.

[24] Lohu küla Rapla maakonnas, Kohila vallas.

[25] Johannes Sepp, pangaametnik; Alma Sepp, tema abikaasa.

[26] Tõenäoliselt Heino Leevald (1897-1942).

[27] Mare Taagepera (1938-2013). Keemiadoktor (1970). Alates 1961 abielus Rein Taageperaga.

[28] Praegu Gdansk Poola Vabariigis.

[29] Bad Blankenburg. Linn Saksamaal Tüüringi liidumaal, 1949-1990 kuulus Saksa DV koosseisu.

[30] Würzburg. Linn Saksamaal Baieri liidumaal.

[31] Hanau. Linn Saksamaal Hesseni liidumaal, u.25 km Frankfurtist idas.

[32] kunagine Eesti kodanik (saksa k.)

[33] ümberasustatud isik (inglise k.) 1945 tekkisid Saksamaal DP-laagrid, neist viimane suleti 1959.

[34] Nora Peets (1898-1995) kirjanik, elas Marrakešis 1929-74.

[35] Rudolf Peets (1893-1991) arst, elas Marrakešis 1929-74.

[36] Linn Marokos.

[37] Fridtjof Nansen (1861-1930) Norra polaaruurija ja diplomaat. Nobeli rahupreemia (1922).

[38] ametlikus saksa k. ein gut gebratene Gans ist eine Gabe Gottes

[39] Jacques Favreau (1934) Prantsusmaa sõjaväelane, erukindral (général de corps d’armée).

[40] Alphonse Juin (1888-1967) Prantsusmaa marssal (1952).

[41] Istiqlal (Iseseivuspartei, araabia k. Ḥizb Al-Istiqlāl), rajati 1944, rahvuslik-konservatiivne erakond Marokos, mis taotles riigi iseseisvumist.

[42] Mohammed V – Sidi Mohammed ben Yusef (1909-1961) Maroko sultan 1927-53 ja kuningas 1957-61. 1953-1955 sunniti prantslaste poolt eksiili Korsikal ja Madagaskaril.

[43] üllatuspidu (inglise k.)

[44] kokteilipidu (inglise k.)

[45] Elizabeth II (1926) Suurbritannia ja Põhja-Iirimaa Ühendkuningriigi kuninganna alates 1952.

[46] Tangeri linn ümbruskonnaga Gibraltari väina ääres kuulutati 1923 neutraalseks ja demilitariseeritud rahvusvaheliseks tsooniks Prantsusmaa, Hispaania ja Suurbritannia haldamisel. 1956 liideti Marokoga.

[47] Hans Mirka (1936) USA lennundustegelane. American Airlines asepresident 1992-98.

[48] Üliõpilasorganisatsioonid Helsingi ülikoolis. Tekkisid 1907, kui Pohjalainen Osakunta jagunes kaheks regionaalseks osakonnaks.

[49] Helmo Raag (1929-2008) Elektroonik.

[50] “Mare ja mina, Mälestusi 1960–1970”, Ilmamaa. Tartu: 2014.

[51] Uno Kingissepp (1927-1999).

[52] Võin rääkida, kui on möödapääsematu vajadus (vene k.)

[53] Romuald J. Misiunas and Rein Taagepera. The Baltic States : years of dependence, 1940-1980 /Balti riikide sõlteaastad 1940-1980. Berkeley, Los Angeles : University of California Press, 1983.

[54] Georg von Rauch (1904-1991) Baltisaksa ajaloolane. “The Baltic States: Years of independence – Estonia, Latvia, Lithuania 1917-40” ilmus saksa k. 1970 ja inglise k. 1974.

[55] Andrus Pork (1949-1994) A-st 1991 Park. Eesti filosoodf ja politoloog. TA korrespondentsliige (1987).

[56] Nõukogude Liidu turismiagentuur, asutatud 1929.

[57] Silvi Kukk, abielus Jüri Kukega alates 1967.

[58] Jüri Kukk (1940-1981) Eesti keemik ja vabadusvõitleja. Tartu Ülikooli õppejõud kuni 1979.

[59] Viktor Niitsoo (1952) Eesti vabadusvõitleja ja endine Riigikogu liige.

[60] Mart Niklus (1934) Eesti bioloog ja vabadusvõitleja. Riigikogu liige 1992-95.

[61] Elfriede Niklus (1908-1996).

[62] Andres Mäe (1962) ERSP asutajaliige.

[63] krohvitud majad, (stucco – krohv).

[64] Aadressil Tähe 20 Tartus tegutses 1926-2008 Karlova apteek.

[65] Tühjenda oma taskud (inglise k.)

[66] Aamulehti. Tamperes ilmuv soomekeelne päevaleht. Asutatud 1981.

[67] Ivo Iliste (1935-2002). Rootsi-Eesti ajakirjanik, tõlkija ja luuletaja.

[68] Balti Teaduste Edendamise Assotsiatsioon (AABS) asutati 1968 Marylandi osariigis Balti riikide alaste teaduslike uuringute edendamiseks.

[69] Ajalugu hakkas liikuma (inglise k.)

[70] Andres Küng (1945-2002) Rootsi-Eesti ajakirjanik, poliitik ja publitsist.

[71] Metsaülikool asutati 1966 Kanadas väliseestlaste eesti kultuuri, teaduse, poliitika ja ühiskonna alaseks koolitamiseks.

[72] Andres Küngi raamatud “Vad händer i Baltikum?”(“What happens in the Baltic States?”), 1973 ja “Estland – en studie i imperialism, (“Estonia – a study of imperialism”), 1971.

[73] Ajaleht “Kodumaa” 1958-91 Tallinnas ilmunud Väliseestlastega Kultuurisidemete Arendamise Ühingu nädalaleht.

[74] Mart Susi (1965) jurist, õigusteaduse doktor (2008), EHI juhatuse esimees 1988-90.

[75] Arnold Rüütel (1928) Eesti NSV ja Eesti Vabariigi riigitegelane. Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees 1983-90. Eesti Vabariigi president 2001-05.

[76] Jüri Kärner (1940-2010) Eesti bioloog. Tartu Ülikooli rektor 1988-93.

[77] Jossif Stalin (Džugašvili) (1879-1953) Nõukogude Liidu riigitegelane.

[78] Tiina-Kai Taagepera-Vaska (1962) arhitekt; Salme Taagepera (1964) rakubioloog; Jaan Taagepera (1968) mehhaanikainsener.

[79] Saade oli eetris septembris 2009 http://uudised.err.ee/v/eesti/d9322d83-d900-4f7d-9e8f-5bf7ba4ab819; Priit Kuusk (1973) ajakirjanik; viidatav uuring http://www.cl.ut.ee/yllitised/KK-2005Vainik%20Orav.pdf.

[80] Artikkel oli R. Taagepera, “Socialist Republic that never was”, Los Angeles Times, 18 January 1990.

[81] Napoleon III (Louis-Napoléon Bonaparte) (1808-1873) Prantsusmaa president 1848-52. Keiser 1852-70.

[82] Tartu Ülikooli sotsiaalteaduskond asutati 1992. Alates 2010 sotsiaal- ja haridusteaduskond.

[83] Edgar Savisaar (1950). Poliitik. Tallinna linnapea 2001-04 ja alates 2007.

[84] Peet Kask (1948) Füüsik, politoloog ja poliitik.

[85] Lennart Meri (1929-2006) Eesti Vabariigi president 1992-2001.

[86] Mõõdukad 1992-1996. Sotsiaaldemokraatliku partei ja Maa-Keskerakonna valimisliit. 1996 ühineti erakonnaks Mõõdukad.

[87] Lagle Parek (1941) Vabadusvõitleja. Eesti Vabariigi siseminister 1992-93.

[88] Indrek Kannik (1965) Eesti poliitik ja riigiametnik.

[89] Lennart Meri oli 1991-92 Eesti suursaadik Helsingis.

[90] Endel Lippmaa (1930) Eesti füüsik, keemik ja poliitik. Füüsika-matemaatikadoktor (1969). Eesti TA akadeemik (1975).

[91] Heidar Alijev (1923-2003) Nõukogude Liidu ja Aserbaidžaani riigitegelane. President 1993-2003. Nursultan Nazarbajev (1940) Kasahhi NSV ja Kasahstani riigitegelane. President alates 1991.

[92] Karl Vaino (1923) Eesti NSV riigitegelane. EKP Keskkomitee I sekretär 1978-88.

[93] Vaino Väljas (1931). Eesti NSV riigitegelane. EKP I sekretär 1988-90.

[94] Reformierakond. Asutatud 1994.

[95] Konstantin Päts (1874-1956) Eesti poliitik. President 1938-40.

[96] Bracebridge. Linna Kanadas, Ontario provintsis, Muskoka jõe ääres.

[97] Peale börsilt lahkumist on firma ainuomanikuks Carlsberg Estonia Holding OÜ ning Oy Sinebrychoff AB kaudu Carlsberg A/S.

[98] Mihhail Gorbatšov (1931). 1990-91 Nõukogude Liidu president, 1985-91 NLKP peasekretär.

Advertisements

Posted on 29. Jul 2014, in Rein Taagepera. Bookmark the permalink. 2 kommentaari.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: