Monthly Archives: oktoober 2012

ELU ON MITMEKESIDUSES (Intervjuu Vello Saloga)

intervjueeritav: Vello Salo

koht: Birgitiinide ordu Pirita kloostri külalistemaja

aeg: laupäev, 4.august 2012, kl 9:00 – 11:45.

intervjueerijad:

Holger Mölder,

Indrek Olmaru

Mitmekesine on meie intervjueeritava Vello Salo elu, kelle julgesti eesti kultuuri gigantide hulka võib paigutada, sest tema tegudel on suund, mis järgib ühte tervikut, niivõrd kui eesti kultuuri üheks tervikuks saab nimetada. Siinkohal kõlavad Vello Salo sõnad, kes eesti kultuuri terviklikkuses ei kahtle, koos suure luuletaja Juhan Liivi mõtteteraga: „Ühesugusus surmab, elu on mitmekesiduses. Kuidas seda nii põrutavat nõuet, kõiges elus ja looduses igapäev korduvat, ometi tähele ei ole pandud?“ [1]Kuidas siis ometi? Kas antud intervjuu annab meile mingi märgi, kuidas mõista mitmekesidust? Kui armastuse eelduseks on vabaduse olemasolu, siis mitmekesidus eeldab selgust; kui terviku eelduseks on osade olemasolu, siis kultuur eeldab kunsti. Loogilised kui-siis tehted sisaldavad siiski enam. Me teame, et midagi on, mis meid juhib, kuid see on meil peas ega ole nähtav. Nii sellest siis räägitakse ja antakse intervjuu, millest nähtub moment või ajavahemik, mil langes otsus ja elu eesmärk sai selgeks. Vello Salo keeruline saatus on mitmekesine oma selguse tõttu ning sellepärast pole õige mitmekesiduse alla liigitada ebaloomulikke inimsuhteid, mida tänapäeval elurikkusena on püütud reklaamida, sest ebaloomulikud inimesed on iseendaga ilmselgelt rahulolematud. Teisest küljest pole ka vabadus meile antud isiklikuks otstarbeks, sest mis mõtet on enesekesksel otstarbel, kui seal pole armastuse võimalust. Meie ees avaneb mitmekesine elukäik.

I.O.

Te olete vana mees juba, kas Te mäletate oma esimest mälestust nooruspõlvest?

Kui üks kaheksakümnekuue-aastane inimene hakkab elu peale tagasi vaatama, siis ta muidugi küsib, mis võis olla tema esimene noorpõlvemälestus. See oli talve ajal. Olin arvatavasti nelja-aastane, kui koolimajas olid leetrid ja meid, väikseid lapsi, mässiti tekkide sisse ja saadeti minema. Nakkuse vältimiseks viidi meid, kes olid veel puutumata leetritest, sealt ära paariks nädalaks. Mäletan, kuidas me sõitsime reega mäerinnakult alla ja kuidas meid vanaisa talus vastu võeti. Peale selle mul ei ole tükk aega enam mingeid mälestusi.

Kas leetrid olid tol ajal Eestis ohtlik haigus? Nõukogude ajal vaktsineeriti kõiki lapsi kohustuslikus korras.

Oli, aga muud ohtu ei olnud, kui et kool tuli määramata ajaks kinni panna. Niisugune väike segadus. Leetrid ei ole iseenesest mingi raske haigus. Rõuged on hädaohtlik – nende vastu vaktsineeriti meid kõiki. See oli väikene hirm juba lastel, sest oli natuke valus.

Mis koolimaja see oli? Selle asukoht oli Lõuna-Eestis?

See oli Lalsi[2] alevikukene ütleksin, Võrtsjärve põhjakalda lähedal. Seal oli kool, kaks kauplust, õigeusu kirik, seltsimaja ja tuuleveski. Minu vanemad olid kooliõpetajad. Mu isa oli Lalsi algkooli juhataja. Seal käis umbkaudu sada last, osa nendest, mitukümmend, internaadis.

Kas olete nüüd ka käinud seal? Millised muljed on?

Olen. Seltsimaja on kadunud, tuuleveski samuti. Kirik laguneb, ent uusi maju on ka.

Teie ema oli samuti  õpetaja?

Jaa, aga tema oli siis juba kodune, sest õpetaja palga juurde käis tükk maad, kolm hektarit, ja meil oli siis kolm lehma, hobune, sigu, lambaid, parte, hanesid. Nii et selle koduse majapidamisega oli üksjagu tegu.

Õed-vennad olid ka? Te olite kõige vanem poeg?

Meid lapsi oli kokku neli. Saime kõik hästi läbi. Mina olin esimene – kolm esimest olid poisid ja tükk aega hiljem sündis õde, kes elab praegu siin Tallinnas. Maast madalast pandi ka tööle, mida keegi jaksas teha.

Osa Teie perest jäi siia Eestisse maha, kui te lahkusite?

Meil ei olnud ju midagi „jääda“. Kõik, kes aastal 1925 sündisid, said sõja alguseks parasjagu kahuriliha vanuseks ja neid tahtsid nii venelased kui sakslased siit kaasa viia. Kirju minevikuga eestlasi on suur-suur hulk, kes lihtsalt viidi kodust minema, ei „lahkunud“.

Koolis käisite samas kohas?

Kilomeetri kaugusel oli Odiste algkool. Sellest on praegu ainult varemed järel või väike puutukakene ning kes ei tea, see läheb sealt lihtsalt märkamata mööda. Need olid kaks lähestikku algkooli, Odistes olid esimesed kolm klassi, Lalsis neljas, viies ja kuues. Mina hakkasin pihta Odistes, aga alles teisest klassist, sest ma oskasin juba lugeda. Kodus oli üks mu meelisharrastusi tunnis käia, sest kuna ma olin koolijuhataja poeg ja ei seganud tundi, siis lasti mul seal rahuga käia.

Külas oli apostliku õigeusu kirik. Kas ka Teie pere oli õigeusklik?

Noh, praegu ütleksin, et ma ei tunne ühtegi inimest, kes oleks mõne kiriku liikmeks astunud sellepärast, et see on vale usk. Mina pean õigeusklikeks kõiki, kes on ausad – ja kui   valetavad, siis kust mina peaksin seda teadma, et nad valetavad? Meie olime siis jah Eesti apostliku õigeusu kiriku liikmed. Nagu kõik peaksid teadma, siis niinimetatud „vene usku“ minek oli tegelikult kirikuvahetus, mitte usuvahetus. Toimus see 19. sajandi keskpaigas, käis ka Kolga-Jaani kihelkonnast üle ja Lalsisse ehitati kirik, mis on praegu veel püsti, aga ohtlikus kokkuvarisemise seisukorras. Koguduse liikmeid on seal nii paarkümmend alles jäänud.

Kirikusse[3] oli kodunt ainult mõnikümmend sammu ja seal sai käidud, kindlasti jõulude ja ülestõusmispühade ajal. Meile poisikestele oli eriti põnev, et ülestõusmispühade ajal võisime minna üles torni kella lööma, uksed olid lahti. Kellamehe meloodia oli til-lil-lil-lil-lam-boh, aga meie ei saanud selle bohiga hakkama, sest suure kella tila külge oli seotud köis ja köie otsa laud, mille peale tuli astuda nii kõvasti, et tila lööma hakkaks. Kellamehe käes olid kolme-nelja väikese kella nöörid ja jalaga lõi ta seda suurt. Meie jälle olime nii kerged, et ei saanud seda käima, isegi mitte kahe-kolmekesi. Kellasid me helistasime iga aasta väga lõbusasti ja see oli siis meie side kirikuga.

Kodust Teie religioosset tausta kaasa ei tulnud, et perekond oleks olnud väga usklik ja et Teie saatus oleks olnud läbi perekonna määratud?

Kool ei olnud kuidagi moodi usuliselt seotud. Usuõpetuse või pigemini piiblilugude tund seal oli, kuid mingisugust konfessionaalset vahet seal ei tehtud. Minu isa pidas koolilastega, kes olid siis internaadis, igal hommikul ja samuti õhtul väikese palvuse, kolm minutit või mis ta oli. Sealt on mul tänapäevani meeles, et „kui päeva kära aega ei andnud palvele, siis astu õhtul õue ja vaata ülesse“, aga et perekonnas oleks kunagi midagi usust räägitud, seda ei olnud.

Perekond oli siis suhteliselt usuleige?

Ei ütleks: ristiusu olemus on eeskuju andmine, mitte jutlustamine.  Minu arust olid isa ja ema mõlemad eeskujulikud kristlased. Ma ei mäleta kui vana ma olin, võib-olla kümneaastane, kui jõuluõhtul pani ema habeme ette, mingisuguse palitu ja koti selga ning võttis kepi kätte. Me ei julgenud küsida, kuhu ta läheb. Tunni aja pärast tuli tagasi ja ütles, et te oleks pidanud nägema, kuidas nende laste silmad särasid! Seal lähedal oli üks popsi perekond, kus oli kuus last, kes ei osanud jõuluvana oodata. See oli nagu välk selgest taevast ja neil oli sellest väga hea meel. See jäi meile, lastele, muidugi meelde.

Aastal 1940, kui Eestis toimusid pöördelised sündmused, olite Teie 15-aastane poiss, kes on maailmast  juba üsna teadlik. Millised emotsioonid  Teid valdasid?

Meid maal see asi eriti ei puudutanud, eriti veel seal Kolga-Jaani kihelkonnas, Võisiku vallas, Lalsi külas. Minu teada ei viidud sealt juuniküüditamise ajal mitte kedagi ära. Ei olnud lihtsalt „vilistajat“. Aga kui uus võim tuli, siis minu isa, kes oli ka Kaitseliidu malevkonna pealik, vallandati ametist. Ta ei saanud enam koolijuhataja olla ning meil tuli välja kolida. Kolimine oli ainus asi, mida mina sellest ajast mäletan. Kõik läks aga rahulikult, argipäevaselt.

Aga Saksa okupatsiooni ajal, kuidas siis oli?

Oli sama asi. Meist läks see nii vaikselt üle, et meile Lalsi kanti ei näidanud nägu ükski venelane ega ükski sakslane. Mäletan, 1940 vist, kuidas üks vene sõjaväe lennuk lendas õige madalalt üle, 50 meetri kõrgusel, ning juba palja silmaga oli näha, et see oli nagu puuraam, millele oli present üle tõmmatud ja mina vaatasin, et küll on vilets värk. Meil oli ka lauluke: „Taevas tuigub punalennukite rivi, mõni kukub alla nagu telliskivi“.

Peale algkooli läksite siis keskkooli edasi?

Mina olin kolm aastat järjest kolmandas klassis. Alati sain edasi, aga süsteem muutus. Vabariigiaegne süsteem oli, et algkooli 4. klassist mindi progümnaasiumi ja sealt läksingi Põltsamaa Ühisgümnaasiumi, umbes 25 kilomeetrit kodust. Seal olime nelja-viiekesi poistega mingisuguste tädide juures korteris. Põltsamaal oli olemas ka vana Aleksandrikool,[4] mis oli siis tööstuskool ja kus pärast käisid mu mõlemad vennad. Käisin gümnaasiumi humanitaarharus, millest oli mul pärast väga palju kasu, kuna õppisime ladina keelt. Kui ma pärast sõda Itaaliasse sattusin, oli mul kahe nädalaga itaalia keel suus. Teistmoodi hääldamine, aga muidu väga sarnased keeled.

 Kas Te Põltsamaa kooli lõpetasite enne ära kui Soome läksite?

Ei, minul on lõpetamata keskharidus, aga selle eest on jälle viis korda lõpetatud kõrgharidus. Seal ei olnud palju midagi valida. Läks nimelt nii, et 1943. a., kui sakslased tegid mobilisatsiooni, lubasid nad kõigile nendele abiturientidele, kes lähevad mobilisatsiooniga kaasa, anda abituuriumi tunnistuse. Valida oli selle võimaluse ja surmanuhtluse vahel. Ent meil ei olnud Aadu[5] vastu mingisugust sümpaatiat ja nii läksime Põltsamaalt seitsme poisiga vabatahtlikena Soome, mistõttu küpsustunnistust meile muidugi ei antud – selle andis mulle hiljem Leedu saadik Roomas. Seda võib nimetada võltsinguks, kui soovite, aga gümnaasiumis olin olnud kõik aeg oma klassi priimus. Päris huvitav, et pärast sõda pääses meie gümnaasiumi direktor New Yorki ja mina kirjutasin temale, et kas tema kirjutaks mulle tunnistuse välja, mille peale tema ütles, et kirjutaks küll, aga mitte selle uue nime peale, mis sa oled võtnud. Nimelt,  „Tšehhi põrgus“ olles ma mõtlesin, et mis ma teen, üksipäini olen ma nüüd kodust ära tulnud ja perekond seisab mustas nimekirjas, kuna isa oli kaitseliitlane. Otsustasin,  et ma vahetan nime ja siis mõtlesin välja niisuguse nime, mis on itaallasele suupärane. Selle nime peale kirjutas Leedu saadik mulle küpsustunnistuse ärakirja ja sellest aitas.

Aga need varasemad koolitunnistused, algkoolist peale, need olid ikkagi tolleaegse nimega?

Mul ei olnud mitte midagi kaasas, kui mind Tallinnast vangina ära viidi, kaks kätt püksitaskus. Juhtus, et vist kaks passifotot olid taskus, muud midagi.

Kuidas teil üldse tekkis idee Soome minna? Oli see tol ajal lihtsasti teostatav? Palju soomepoisse on näiteks pärit Loksa kandist ja Põhja-Eestist, aga Põltsamaa on ju hoopis Kesk-Eestis,  kaugel Soome lahest.

Sellest on kirjutatud. Hans Karro või Karu Ants, kes sai oma isatalu tagasi ja on ka praegu Põltsamaal, tema tundis neid inimesi hästi, kes meid otsa peale aitasid ja on sellest oma mälestusraamatus kirjutanud. [6]

Mis Teie auaste sõjaväes oli?

Soomes sain kaheksateistkümne aastasena allohvitseriks ja raskekuulipilduja jao ülemaks. See arvestati hiljem Saksamaal, Waffen-SS-is,[7] kuhu meid pandi, Unterscharführeriks.[8] Saksamaal saadeti mind aga hoopis pioneeride kooli, kus minu erialaks sai sildade ehitamine ja õhkulaskmine. Õhkulaskmine oli palju lõbusam, käänad vänta ja kui laeng on õigesti pandud, läheb kõik vastu taevast, põmm. Koolitus toimus Tšehhis, Praha lähedal. Alles paar nädalat enne sõja lõppu saadeti Sileesia rindele.

Kas Teil kooli ajal oli tšehhidega ka seal kokkupuuteid?

Oli. Me käisime külas kroonu kraami leivaks vahetamas. Need kohalikud tšehhid teadsid täpselt, kellega oli tegemist ja et siin ei ole sakslastest haisugi.

Rindel olid Teil siis ka alluvad ning jagasite käske?

Ma olin Kompanietruppführer.[9] Saksa pioneerikompanii struktuur on niisugune, et kompanii ülem on ohvitser ja kompanii truppführer on praktiliselt töödejuhataja. Kompanii truppführer oli ametikoht, aga mitte aukraad. Ta oli ikkagi allohvitseri klassis, võis aukraadilt olla näiteks Stabsfeldwebel.[10] Töödejuhataja peab kohapeal asjad käima lükkama. Kompül (kompanii ülem) ei tarvitsenud teoreetiliselt isegi mitte pioneer olla, aga tal pidi olema aimu, missuguse silla me teeme.

Kas sõja jooksul alkoholi tarvitamist ei tekkinud? Sõjaolukord ja pinge võivad tekitada inimeses niisuguse stressi, et paljud ju hakkavad sõja ajal jooma.

Ei, meie soomepoiste punt oli väga nooruslik ja idealistlik.Kõik oleneb ka sellest kasvatusest, mis meil oli, sest soomlased tulid meid Vabadussõjas aitama ja nüüd läheme meie ja lööme need kuradi tiblad välja.Muidugi, vahel tegime selliseid asju ajaviiteks küll. Viimane positsioon oli Vuoksi jõe ääres, üle kilomeetri vett kahe rinde vahel, ja kuna seal midagi ei juhtunud – välja arvatud, et söögi ajal nad saatsid meile ikka paar granaati tervituseks – siis me käisime sealseid talusid vaatamas. Suured, jõukad talud olid, väga uhked, ja seal vedeles igasuguseid asju. Võtsime siis mingisuguseid torusid ja kartuleid ja ajasime puskarit. Kuna torud olid roostes ning me ei olnud neid seest vaadanud, siis see puskar oli hästi punane ja paks. Nüüd tagantjärele mõeldes: me ju ometi teadsime, et tuleb filtreerida ja sütt oli küll ja küll, aga millegipärast – nina kinni ja surmapõlgusega – sai seda nii joodud, kuidas torust tilkus.

Just sel päeval tuli käsk riviõppusteks. Meie raskekuulipilduja jagu allus ühele Soome üksusele ja mina läksin Soome leitnandi, selle jalaväe kompanii ülema juurde, lõin kulpi ja meldisin, et härra leitnant, jaoülem Salo esineb: kümme meest purjus, mina õppusteks kohal. Leitnant oli muidugi rindemees ja ütles, et kobi siva kuulipildaja juurde –  kui tibla tuleb, siis on vähemalt üks mees, kes hakkab laskma. Mina siis jooksujalu kuulipilduja juurde – mehed lamasid tihnikus, magasid oma jommi välja. Viisime leitnandile ka ühe pudeli ja asi oli ants. Oli selline episood.

Aga Teie enda suhted viinaga?

Kuidas võtta – meie kodune õpetus oli, et pista pits ja pea aru. Kooliõpilastena tegime muidugi väikesi koosviibimisi, kus midagi sai joodud – seda juhtus ikka – aga et joomiseks oleks läinud või laamendamiseks, seda küll ei olnud. Pärast sõda, kui ma Itaaliasse sattusin, jõid itaallased ainult veini, muud ei joodud. Kanged joogid olid olemas muidugi ja kui oli pidusöök, siis oli vähemalt kolm jooki – tavaline lauavein, mille kohta eestlased ütlevad, et hapu, teiseks üks parem sort ja pärast, söögi lõpuks, üks amaro.[11] Alguses võis olla ka vahuvein, söögi juurde oli „söögivein“ ja lõpuks – magussöögi juurde, seedimise kergendamiseks – see amaro.  Nende kümne aasta jooksul, mis ma Itaalias olin, nägin ainult kahte isikut, kes olid natukene „tujus“. Üks oli kindlasti sakslane, ma arvan, et teine oli ka. Joodikuid ei näinud. Kui ma järele pärisin, öeldi mulle, et üks korralik peatäis võetakse siis kui uudseveini saab – ja et kui see vein on millegi muuga segamata, ei teki sellest mingit pohmelli.

Kuidas Teil õnnestus ikkagi „Tšehhi põrgust“ pääseda?

Ega ma ei olnud seal ka kinni. „Tšehhi põrgu“ on siiamaani selgitamata asi. See, et seal meie mehi kinni võeti ja maha lasti, on fakt, aga nimekirja meil neist veel ei ole. On tehtud küll oletusi, aga see on niisama lahmimine. Huvitaval kombel leiti alles paar aastat tagasi Tšehhis kätte mitu fotot rüütliristi kavaleri Paul Maitla[12] ja teiste mahalaskmisest. Niisuguseid asju nagu ei usukski, aga Tšehhis asuvatest arhiividest võib selguda veel nii ühte kui teist, kui meil  oleks raha ja huvi sinna minna. Ma olen tegelnud meie rahvastikukaotustega, eriti sõjakaotustega, ja tuli välja, et Prahas oli üks Saksa sõjaväe keskus, kus eestlased joonistasid iga ankeedilehe peale täpse plaani kalmistust, kuhu meie veebruaris 1945 langenud mehed maeti. Mul on mõned neist isegi välja kopeeritud. Nüüd vaata ja imesta, kuidas sellistele asjadele nii palju aega pühendati –  siis käis ju kõik käsitsi.

Aga Tšehhi põrgu ei olnudki nii suletud ja sealt oli võimalik välja pääseda?

See on meie väljamõeldud nimi selle meeletuse kohta, kus mingisugused tšehhi noormehed, kes tahtsid kuidagimoodi hiilata, hakkasid sakslasi, keda nad kätte said, ilma kohtuotsuseta maha tapma. Sellist asja ei tee tavaliselt ükski tsiviliseeritud inimene, aga siis tehti, nii et seda me nimetame põrguks. Mina tulin tegelikult Sileesiast, kus ma olin sõja lõpupäevil rindel. Mai alguses 1945 hakkas rahvas sealt lääne poole tulema ja tulime igasuguste liiklusvahenditega üle Riesengebirge[13] teisele poole. Mina varastasin ühe jalgratta ja tulin sellega. Siis jõudsin kuskile metsa vahele, üksinda, ja nägin, et üks meie mees Saksa vormis oli surnud ning lamas keset teed maas. Ma vaatasin kahele poole ringi, kedagi ei olnud näha, jätsin ratta teekraavi ja läksin kahe puuriida vahelt metsa. Mind ei võtnud keegi kinni.

Te olite Saksa vormis siis?

Selge see. Ma ei olnud selle peale ette mõelnud – oleks ju olnud võimalik erariideid saada. Nüüd aga läksin esiteks ühele põllule, kus vili oli alles põlvekõrgune ja viskasin ennast sinna päeva ajaks maha. Ümberringi haukusid koerad, metsas käisid paugud, küllap lasti seal meiesuguseid maha – ei olnud tervislik sinna minna. Öösiti liikusin edasi lääne poole, kuni ühel ööl võtsin südame rindu ja koputasin ühe akna peale. Seal oli üks tšehh, kes rääkis väga head saksa keelt ja sai otsekohe aru, et ma ei ole sakslane, vaid mobiliseeritud ning ütles, et ei ole midagi, praegu on rahulik, kõndige julgesti päeva ajal. Kõnnin siis rahulikult päeva ajal edasi ja jõuan linna, kus inimesed hüüdsid aknast, et kuhu sa lähed, silla peal on valvepost, kutsusid sisse ja andsid mulle erariided. Mul oli üks nutsukene käes, ma ei mäleta, mis mul seal oli – leiba või mida nad mulle kaasa andsid – kui läksin üle Elbe jõe silla ning nägin, kuidas punaväelased, püstolkuulipildujad peos, karjatasid minu endisi kamraade, sakslasi, kes olid juba habemetüügastes, mina aga kõnnin nagu vabahärra.

Ma olin väga poisikese nägu, ikkagi üheksateist alles. Tšehhi miilits pidas mu silla peal kinni, küsis pabereid. Ma ütlesin, et tuli üks vene sõdur, ütles uura, uura! ja võttis koos käekellaga ka rahakoti ära. Edasi: kes sa siis niisugune oled? Kui ma päeviti viljapõllul lamasin, olin juba järele mõelnud, et mis ma räägin, kui päritakse. Sõda on kaotatud, aga mina ei kavatse alla anda ja sellepärast tuleb uus nimi leida, et perekonda taga ei kiusataks, arvasin. Kuhu minna – Euroopas on pärast sõda kindlasti külm ja nälg. Siis tekkis mõte, et läheks õige Itaaliasse, seal on soojem ja kuuldavasti teevad nad ka muusikat. Mõlemad oletused osutusid tõeks. Ütlesingi siis miilitsale, et olen pool soomlast ja pool itaallast. Ema on itaallanna ja isa on soomlane, kes sõitis Organisation Todti[14] autojuhina. Tšehh hakkab itaalia keeles rääkima ja mina vastu, et ma ei saa aru, olen kõik aeg isaga olnud. Tema siis jälle, et räägi midagi soome keeles. Mina vuristasingi talle soome keeles midagi ette. Kas sa tahad itaallaste transpordi juurde? Muidugi!

Nad viisid mu itaalia sõjavangide juurde, kes olid hästi toredad mehed. Neli meest Teplice-Šanovi[15] portselanivabrikust, kus nad olid vangidena töötanud. Ühega neist olin suur sõbramees kuni tema surmani. Nad võtsid mu hästi vastu ja õppisin seal itaalia keele ära. Me rääkisime algusest peale itaalia keeles. Mul oli ju ladina keel suus ja niikaua, kui sa aeglaselt ja selgesti räägid, ei ole suurt vahet, ehk mõni üksik sõna, mida võib üle küsida. Ühel päeval saadeti meile aga veoauto ukse ette ja kaheksateistkümnendal juunil 1945. a. jõudsin Rooma linna.

See, et Te Itaaliasse sattusite, oli siis tagantjärele vaadates puhas juhus?

Tagantjärele vaadates ei ole siin juhusest juttugi ja ma ei usu praegu ka üldse mitte, et midagi juhtuks „juhuslikult“. See oli täiesti ülevalt määratud, sest kui 2001. a. avati Pirital birgitiinide ordu uus klooster, oli siinsamas olemas eestlasest preester, kes tundis selle orduharu asutajat. Seda ei julge mina küll kokkusattumiseks nimetada.

Siin on muidugi naisklooster, kus meestel ei ole üldse mingit ütlemist, välja arvatud siis, kui naised lubavad. Selle orduharu asutaja oli ema Elisabeth,[16] kes on nüüd kiriku õndsate nimekirjas ja kelle ikoon on meie kabeli seinal. See ruum, kus me istume, on üks tema poolt seatud sihtidest – luua niisugune koht, kus erinevate kirikute esindajad võiksid üksteist rahus nuusutada. Sellest majast ongi saanud Eesti Kirikute Nõukogu kokkusaamise koht. Siia võivad tulla aga ka budistid, ateistid või ükskõik kes – õed mingisuguseid tingimusi ei tee.

Itaalias jõudsite Te siis  katoliiklusesse?

Peaaegu et otsekohe. Mina ei teadnud enne seda katoliiklusest mitte midagi. Sõjast tagasitulijate rong, loomavagunid, läks täpselt Roomani ning seal läksid kõik maha, ka minu neli kaaslast. Kõigepealt ostsin kaks jäätist, kuna aastaid ei olnud jäätist näinud. Aprikoosiaasta oli siis; mina nägin seda puuvilja elus esimest korda – ja hästi maitses.

Läksin siis Soome saatkonda otsima, rääkisin seal oma loo ära ja saatkonna sekretär viis mind öömajale birgitiinide kloostrisse. Mina muidugi ei teadnud neist mitte kui midagi – vaatan, et mis naljakas naisterahvas tuleb sealt välja, pikas hallis kleidis ja valge pearätikuga, natuke meie külanaiste moodi. Tema viis mu kabelisse, niisama suur ruum nagu see, kus me praegu istume, aga palju kõrgem ja kuldse stukatuuriga. Nii uhket eluaset ei ole mul eluaeg olnud. Sinna toodi mulle üks voodikene, väike laud ja kaks tooli – ja siis ma seal istusin ning ei osanud ette kujutadagi, mis see siis nüüd on. Teine tool oli õpetaja jaoks: üks õdedest hakkas mu itaalia keelt lihvima, ikka nii nagu päris koolis õpetatakse, et kirjutad harjutusi.

Temalt ma siis kuulsin, et maja oli täis juute, kuna Püha Isa[17] oli käskinud neid varjule võtta. Mina jälle hakkasin mõtlema, et kui meie tapame juute, siis varjavad neid, aga kui juudid hakkavad meid tapma, siis meid – ja ei küsinudki midagi. Mis nad siis teevad, kui sõda ei ole? Minul polnud juutidega mingit tegemist olnud, välja arvatud siis, kui Põltsamaal elasin. Seal elas kaks juuti ja ühel neist oli valmisriiete kauplus, kust sain oma esimesed pikad püksid. Pärast, kui mu isa kommude ajal Põltsamaale ümber paigutati, käisime pühapäeviti saunas, sest pühapäeva hommikul oli kõige parem leil. Seal käis ka see juut – istus alati, teine jalg teise kapa sees. Sellega piirdus kogu minu teadmine juutidest.

Ei mäleta, mitu päeva mul läks, kui sain aru, et parem on aidata kui tappa – ja seda ma usun tänapäevani. Te võite ju ette kujutada, et sellisel üheksateistkümneaastasel kahe sõjaväe sangaril on raske öelda, et naistel on õigus, aga ei olnud midagi parata.

 Kloostris tuli Teil ikka naiste sõna kuulata?

Ei – mina olin ju külaline. Ema Elisabeth vabandas koguni, et neil ei olnud midagi paremat pakkuda, aga asjad olid niimoodi nagu nad olid. Paari nädala pärast ma leidsin töökoha ja siis hakkas elu teistmoodi arenema.

Mis töökoht see oli?

Tuttofare,[18] jooksupoiss, võib öelda – olin siis ju alles üheksateist. Töö oli Hollandi paavstliku preestrikolleegiumi juures, kus olin muuhulgas ka roosiaednik. Kodus ma olin palju aiatööd teinud, sest koolil oli kolm hektarit maad ning seal sai kõike põllutööd tehtud, mis jõukohane oli, aga eriti aiatööd. Ent nüüd tuli mul ka piimameheks hakata, sest kohe pärast sõda ei olnud turult suuremat midagi saada. Ainult aprikoose oli tol aastal nii palju, et lükati õhtul müügikäru pealt maha ja siis neid korjati rentslist. Neid võib süüa oma paar kilo ja see hoiab sul hinge sees.

Minu peremees, kolleegiumi rektor, oli ka Hollandi saatkonna nõunik Püha Tooli juures ja diplomaatilise korpuse esindajana oli tal õigus saada „paavsti lehmade piima“. Vatikanis oli oma toiduainete pood ja mina sõitsin siis jalgrattaga igal hommikul Vatikanist kohvipiima tooma, kuus kilomeetrit sinna ja kuus tagasi. Ei mäleta enam, kas see oli pool liitrit või terve liiter, mis ma sealt siis tõin, aga need varahommikused sõidud on hästi meeles: hea jalgratas oli ja ma kohe nautisin neid hommikuid. Tuled mäest alla, 60 km tunnis, nii et tuul vuhiseb kõrvus! Lausa lust ja lillepidu. Tollal ei olnud autorehvisid saada ja seetõttu polnud mingit liiklust, tähtsamad tänavad olid aga kõik väga hea asfaldiga kaetud. Ma ei mäleta, kas liiklustuled siis juba funktsioneerisid.

Millalgi Te jätkasite oma haridusteed?

Mina tahtsin küll edasi õppida, aga kuidas seda asja ajada? Sain stipendiumi ühe külalise kaudu, kes oli seal kolleegiumis lauas ja mina teenisin kelnerina, valge jakk seljas. Olin juba hollandi keele ära õppinud, sattusime jutu peale ja tema küsis, et kulla noormees, sul paistab aru olevat, ega sa õppida ei taha? Muidugi tahaks, aga kuidas? Tema siis muretses mulle stipendiumi Fribourgi ülikooli[19] Šveitsis. See oli mingi kirikliku organisatsiooni stipendium. Šveits ei olnud ju sõjas osalenud ja nendel oli võimalik sõja jalgu jäänud üliõpilastel, kellel olid õpingud pooleli jäänud, lasta edasi õppida.

Mul on Teie eluloost kuidagi meelde jäänud, et Te õppisite seal reaalteadusi?

Tahtsin elektroonikat õppida, selles suunas ma mõtlesin, ja tol ajal oli mu peahuvi raadiotehnoloogia. Televisioon ja raalindus tulid alles pärast sõda, need on uhiuued asjad, mida tollal ei tuntud. Õppima hakkasin loodusteaduskonnas, esimesed kaks aastat olid nagunii ühised kõigile, kes loodusteadusi õppisid. Siis aga ütles Šveitsi politsei, et meil on siin välismaalasi rohkem kui küllalt ja sul peab olema alatine  tagasisõiduviisa, kui sa tahad siin õppida. Ka Itaalia politsei ütles, et neil on välismaalasi rohkem kui küllalt. Me anname sulle siiski veel ühe tagasisõiduviisa, aga siis pead kohustuma, et sa ei tule enam tagasi. Mina ütlesin: mul on kahju, aga et ma olen vahepeal ristiinimeseks hakanud, siis niisugust kaupa ma ei tee. Ja ei saanudki enam minna.

Nii et see jäigi pooleli?

Šveitsi ülikoolis käimine jäi küll. Muidugi, neid kursusi arvestatakse teistes ülikoolides ning need kursused, mis olid tehtud, olid tehtud. See on jälle pikk ja keeruline lugu, aga ma sain teise võimaluse õppida Amsterdamis, hollandi keel oli suus. Amsterdamis oli tol ajal minu teada kaks ülikooli. Mina olin linnaülikoolis.[20] Hakkasin seal astronoomia loenguid kuulama ja siis läksin veel kõrgemale – seal tuli „teine pöördumine“. Mõtlesin kogu aeg edasi, et mida maailm pärast aatompomme kõige rohkem vajab, eriti ka Eesti, ja tulin mõtte peale, et ikkagi rohkem moraali kui matemaatikat. Amsterdamis „tuli vaim peale“, et ma hakkan vaimulikuks  – ja kuna meil ei olnud korralikku Piibli tõlget, otsustasin, et hakkan seda tegema.

Mõte Piiblit tõlkida tuli siis Amsterdamis?

Jah.

Siis tekkis ka konkreetne huvi teoloogia ja vaimulikuks hakkamise vastu?

Huvi oli ennegi: pöördepunktiks oli ikkagi see 18. juuni 1945, kui ma vaatasin, et maha tappa ei ole lahendus ning vägivald tekitab ainult vägivalda. Siis tuli „sisseelamise periood“  ja 1947. a., kaks aastat hiljem, oli mul juba otsus tehtud, et ma pühendun kuulutustööle, umbes nii nagu need birgitiiniõed.

Rääkisite, et Teil oli varem, sõja ajal, viha nõukogude võimu ja venelaste vastu, aga kuidas Te neisse praegu suhtute? Mingisugust kibestumist või soovi kätte maksta Teil enam ei ole?

Sellest ajast peale, kui mind sinna kloostrisse visati nagu külma vette, olen valmis kõikide eest surema, kui hakkama saan, olgu see siis venelane, hiinlane või jaapanlane – ma ei näe mingit vahet inimese ja inimese vahel ja selles asjas ei ole mingit muutust enam toimunud. Meie Piibli tõlkes oli näiteks üks inetu koht „… mina tahan kätte maksta, ütleb Issand“  (Rooml. 12:19), et kättemaks on minu … – ei, juttu on hoopis tasategemisest. Kõik teavad heebrea sõna shalom, rahu. Shallam on „tasa tegema“  – rahulolu sellest, et asjad on „tasa“. Meie aga räägime kättemaksmisest! Need asjad vajavad selgitamist. Ristiusus kättemaksmist ei ole.

Sellest sain aru alles 1945. aasta juunis. Soomes olemise ajal tuli isa surmateade. Tema oli omakaitse[21] rühmaga läinud Palupõhja metsa parašütiste piirama ja seal said viis meie meest surma. Minuni tuli teade, et neid oli tulistatud mürgitatud kuulidega, nii et laibad oli pärast lillad. Selle peale võtsin nõuks kõik tiblad mättasse lüüa, kõik 180 miljonit. Olin siis raskekuulipilduja mehi – hakake aga tulema, kõik lasen maha.

Kogu rindelolemise jooksul sain aga lasta üheainsa paugu, sellegi varese pihta – ja mööda. Siis olin pettunud, sest arvasin, et olen hea laskur, aga nüüd on mul väga hea meel, et ma ei ole kindlasti kedagi tapnud. Jälle „juhus“? Kui me Soomes Vuoksi rindel olime, saime küll šrapnelle ja granaate, killud vingusid, oleksin võinud mitu korda surmagi saada, aga me ei näinud ühtegi vaenlast ja Jumal tänatud, et ei pidanud kedagi tapma ega ka haavama. Selles asjas on kõik mu elusolevad relvavennad nõus, et kõige lollim asi, mis inimesed välja on mõelnud, on sõda, aga ikka jälle tahetakse paugutada. Ühel pool on mingisugune pilusilm, kes peab mind oma vaenlaseks ja mina pean teda oma vaenlaseks, sest keegi on öelnud, et see on vaenlane. Las Aadu ja Joss[22] lähevad kokku ja kaklevad nii, et karvad lendavad, meie plaksutame. Aga ei, meie läheme nende hullumeelsete pärast teisi maha laskma.

Te ütlesite, et Itaalias on soe ja seal saab laulda.

Oi taevas, elasin ainult 200 m kaugusel Caracalla saunadest,[23] kus oli vabaõhuooper. Seal ma käisin siis sõna tõsises mõttes saunamüüri peal „plangupiletiga“ ooperit kuulamas. Pärast sõda tuli Itaaliasse tagasi Beniamino Gigli[24] ja kui tema laulis, siis võisin mina isegi oma voodis lamades igast tema sõnast aru saada.

Millised kokkupuuted olid Teil tol ajal eestlastega?

Rooma oli küll jõudnud kümmekond eestlast, aga mingisugust kokkusaamise kohta meil ei kujunenud välja. Aastaid hiljem korraldasin Leedu kolledžis Eesti Vabariigi aastapäevaaktuse ja seal oli 60% Itaalia eestlastest kohal – kuus teadaolevast kümnest. Varem oli Roomas ka kaks eesti sõdurpoissi, kellele sain korteri muretseda; nad said viisad Venezuelasse ja nelisada dollarit raha, aga jõid selle maha ja rääkisid korteri peremehest laimujuttu. Siis oli veel kaks plikat, kelle elukutse oli juba kaugelt näha. Need läksid ka kohe edasi. Roomas elas alguses veel major Anton Pori[25] abikaasa kahe tütrega. Need olid omal ajal balletti õppinud ja nüüd teenisid elatist tantsijataridena. Ütlesid ise, et kui sa pesu pesta ei oska, siis lähed tantsima, see on viimane koht, kuhu minna. Vanem – Mirjam – abiellus hiljem ühe itaalia krahviga, aga alguses olid nad nii hädas, et küsisid, kas ma saaksin neile kaks voodit laenata. Nad olid leidnud korteri, kus ainult neli seina. Ma saingi neile kusagilt need voodid hankida ja rahagi viia, mis ei olnud aga minu raha. Kirjutasin siis päevikusse, et küll on ilus teiste inimeste raha kinkida. Aga tulevane krahvinna ütles, et nad olid juba kaks päeva söömata.

Ma olen oma tolleaegset päevikut küllalt hästi pidanud, ent ühte tollal Roomas kohatud värvikat tegelast ei leia ma enam kätte. Oma jutu järgi oli ta Soome vastuluure ohvitser ja tegi pärast veel maailmas mingisuguseid suuri asju. Väga tore poiss oli, saime hästi jutu peale. Eesnimi oli Helmer, aga perekonnanimi ei tule enam meelde.

Üks mu klassiõde[26] oli Saksamaal, DP-laagris,[27] ka tema oli hädas ja ma sain talle Roomast pakke saata. Eesti lehtede kaudu sai kuidagi teada, kes kus on, osaliselt levisid teated ka suuliselt. Pärastpoole leidsin kätte ka Eestist pärit lauljatari, Lidia Agosti[28], kes oli abiellunud ühe tuntud itaalia klaverisolistiga ja elas Roomas. Tema jälle tundis kuulsat hispaania kitarrimängijat Segoviat,[29] kes olevat teinud tema palve peale popurrii eesti rahvaviisidest.

Te kogu aeg ikkagi mõtlesite asjade peale, mis maailmas toimuvad, nii seal viljapõllul hetkeolukorras, aga ka laiemalt. Uudised olid Teil käepärast? Raadio  tundus siis lihtsalt põnev?

Ei, näiteks Soome sõjaväes ei olnud meie väeosas ühtegi raadiot. Alles pärast sõda, kui ma Roomas jooksupoisina tööle hakkasin, sain peale kosti ja korteri ka mingit palka. Niipea kui mul oli mõni kopikas varuks, ostsin endale lühilaineraadio, kuna olin sellest siis eriti huvitatud. Kuulasin igalt poolt ja õppisin siis ka keeli.

Šveitsis, Fribourg’i ülikooli juures, oli minusuguseid mitukümmend. Moodustasime seal ühe arutlusgrupi. Kõik me olime sõjast läbi käinud ja ühel nõul, et niisugune asi ei tohi korduda. Meie mõttemaailm kasvas arutelu najal, mis on elus üldse tähtis – et keegi peab ennast teiste eest ohverdama, et midagi üldse tehtud saaks. Seal sai see meile ajapikku selgeks.

Ühe osa Teie elust moodustavad Vatikani raadio eestikeelsed saated. Kuidas see kõik alguse sai?

Ameeriklased ja venelased olid siis veel suured sõbrad ja liitlased, kui mina rääkima hakkasin. Ameeriklased kiitsid old christian gentleman[30] Stalinit ja neile ei olnud aru sinnamaani pähe tulnud –  „Raadio Vaba Euroopa“[31] ei olnud siis veel sündinud.

Millal saatsite Vatikani raadiosse esimese eestikeelse saate?

Kui sõda meid ümber maailma laiali paiskas, pidi igaüks vaatama, mida peale hakata. Kõigepealt oli vaja jalad alla saada – et süüa oleks ja katus pea kohal. Alles siis sai vaadata, mida saaks Eesti huvides teha. Raadiotööle ei olnud ma mõelnudki.

Novembri algul 1948, kui ma Hollandist Rooma tagasi tulin, asusin vene preestriseminari, mis oli asutatud mõttega, et siis kui ateistlik impeerium kukub, oleks sinna vaimulikke saata.[32] Läksin sinna elama, leidsin eest  teisigi ateistliku okupatsiooni all seisvatest maadest tulnuid ning seal me siis arutasime aina, mida teha. Lugesime Krokodil’i.[33] Ühe numbri lõpus oli terve lehekülje suurune kateeder ateismilektoriga, kelle nimi oli S. K. Ukin ja keda kaks inglit taeva tõstsid. Tema küsib, et mispärast? Inglid vastavad, et za plohhije ateistitšeskije uroki – halbade ateismiloengute eest (vene k.).  See oli tõesti hästi öeldud.

Russicumis kuulsingi, et Vatikani raadio teeb läti- ja leedukeelseid saateid ning helistasin raadiojaama juhatajale, et kas eestikeelseid võiks ka olla. Tema ütleb, et muidugi, oleme ammu tahtnud teha, aga ei ole keeleoskajat. Millal sa saaksid peale hakata? Siis oli kivi minu kapsaaias – pidin ju tudengina ikkagi eksameid tegema, aga nüüd hakka ühtäkki raadiomeheks, millest ma õieti midagi ei teadnud. Esimene saade oli esimesel jõulupühal 1948, olin siis 23 juba, aga mikrofoni ees istusin esimest korda.

Esimene saade oli paavsti jõululäkitus – hästi barokne tekst. Ma ei olnud varem kunagi ka tõlkijana tegutsenud ning kui ma oma tõlget praegu vaatan, siis pean tunnistama, et iseenesest see ei ole eesti keel ning on eestlasele võõras kuulata – ent kui teda õigesti lugeda, aeglaselt ja vahedega, saab sisust aru küll. Tol ajal raadios veel ei salvestatud. Seminaris oli meil küll juba mingi Noa-aegne makk, mis salvestas traadile, aga selle kvaliteet raadiojaamale ei kõlvanud. Me rääkisime siis otse mikrofoni, saagu mis saab.

Stuudio aken oli saate ajal lahti ja helitehnikud uhkustasid, et meie oma on ainuke raadiojaam maailmas, kus ööbikutel on sõnaõigus, võivad vahele rääkida. Stuudioks oli Vatikani vana tähetorn. Observatoorium oli ära kolinud, sest linna tuled segasid vaatlusi. Koht aga oli väga vaikne ja linnud laulsid akna all, paavsti aias. Ent Tallinnas olid seltsimehed valvel ja nii kui ma ütlesin: „Kiidetud olgu Jeesus Kristus!“ läks ua-ua-ua-ua käima.

Vatikani esimene saatja oli Guglielmo Marconi[34] ehitatud, küll ainult 10kw-ne kõkats, aga niisugune pind Kremli silmas, et kui Hitler suri, peeti vaenlaseks number üks Vatikani raadiot. See kuulutas ju oma neljakümnes keeles, kuidas asjad tegelikult olid, missugused mafioosod Moskvas valitsevad. Meie väeti jaamakese kuuldavust – oleks huvitav teada, mitusada kilovatti Kreml meie vastu tööle pani – tuli tollal n.ö. koha peal kontrollida, et seda siis saateantennide seadmisega parandada. Õnneks oli Soomes väga agar raadioamatööride liit, kust sain tagasisidet. Kui Helsingist teatati, et kuuldavus on hea, pidi see nii olema ka Tallinnas.

Hiljem olid juba korralikud magnetofonid juba olemas?

Hiljem olid juba väga head, 19 tolli kiirusega Ampexid.[35] Aastal 1950, kui oli niinimetatud Püha Aasta, tulid ameerika piiskopid ja küsisid, et kas te seda nimetate raadiojaamaks? Me kingime teile 120kw-se – ja see tuligi. See oli nagu öö ja päeva vahe, kuuldavus oli juba hoopis teine, isegi kesklainel (196 m). Rootsi eestlased kirjutasid mulle, et hea ilmaga kuulsid seda paremini kui lühilainet. Tegime nii, kuidas saime, aga peaasi oli see, et olime olemas. Mina sain 1949. a. jaanuaris juba teatada, et märtsis tuleb küüditamine. Kes seda nüüd uskus, on iseasi, sest  igasuguseid jutte käis. Üks küüditamine oli juba olnud ja oli oodata, et muidki tuleb.

Üks meie saatja põhimõte oli niisugune, et kuna see on Vatikani nime all töötav infoallikas, siis peab ta olema korrektne. Mingisugust valet ei tohi olla, sest see on ristiusu põhimõtete vastu ning tuleb öelda allikad, kust teavet on saadud – ja et meie räägime ikka kiriku ja usu asjadest ning poliitikat ei aja. Noh, ma kuulasin ka meie ukrainakeelseid saateid – neil oli minu arust liiga palju poliitikat. Mina jälle ei olnud veel teoloogiaõpinguid lõpetanud ja mul pidi olema kontrollija – et Vatikani raadiost ei tuleks mingisugust eksiõpetust. Minu teoloogist nõuandjaks oli siis seminari rektor – temaga rääkisin kõik läbi.

Sain teha neid saateid kuni 1953. aastani. Lahkusin Roomast küll juba 1952, aga sain ette salvestada, nii et 1953. a. oli veel üks saade. Saksamaalt, kuhu õppima läksin, ei olnud tollal võimalik salvestada ja tekkis paus, kuni ma kuuekümnendatel aastatel läksin uuesti Rooma õppima.   Siis sain kogu II Vatikani kontsiili[36] eesti keeles dokumenteerida, mida kuigi paljudel rahvastel polnud võimalik, ainult umbes viiskümmend keelt oli.

Missugused olid Teie infoallikad?

Esmane oli Vatikani raadio infobülletään – ja siis muidugi „L’Osservatore Romano“ [37]ja kogu maailma katoliiklik ajakirjandus. Võis ka kuulujutte refereerida, aga allika kohaselt ja allikas pidi juures olema.

Aga küüditamise kohta, kuidas te informatsiooni saite?

Allikat mainisin – professor Wielhorski.[38] Leedu katoliiklased said hakkama sellega, et kogu nõukogude okupatsiooni aja andsid välja oma lehte ja toimetasid Läände. Osavalt tegutsesid, KGB ajas neid taga, aga ei saanud kätte.

Aga siis kui te Kanadasse läksite, siis lõppesid eestikeelsed saated ära?

Ei, ma läksin Roomast ära enne kontsiili lõppu, ja hoopis Jeruusalemma, piibliõpingud jätkama.[39] Tollal oli veel niisugune põhimõte, et kui ühe raadiojaama reporter läks teisele maale, siis selle maa ringhääling lubas temal oma stuudiot kasutada. See oli niisugune vastastikune kokkulepe – meie teile, teie meile. Sain siis salvestada Jordaania riigi raadio juures – elasin Jeruusalemma  osas, mis kuulus Jordaaniale.

See oli igavene tegemine: salvestatud lindi viisin nuntsiatuuri, paavsti saatkonda Jordaanias,  kust lint läks diplomaatilise postiga Vatikani. See  oli tegelikult lubamatu. Kas lint üldse pärale jõudis ja „eetrisse läks“, tuli siis kontrollida ja Jordaania riigiraadio stuudios sain oma saateid ka kuulata. Aga siis juhtus nii, et kirikukogu rääkis juutidest araablaste arvates liiga positiivsetes terminites ja ühel päeval tuli Jordaania raadio mees mulle väravale ütlema, et meie teie jaoks enam ei tööta.

Ammanis, Jordaania pealinnas, oli United States Information Agency (USIA)[40] esindus, neil seisis seal stuudioks improviseeritud toanurgas vana tuttav Ampex. Mina sõitsin sinna taksoga 100 km, salvestasin oma saate ja nii need jätkusid. Kui mu Jeruusalemma päevad otsa said, sain töökoha Iraaki, kus ei olnud salvestamisvõimalust. Siis saated lakkasid.

Praegu sealt eestikeelseid saateid enam ei tule?

Vist mitte. Eestis on tagasi Markus Järvi[41] – minu teada viimane saadete tegija – kes on lubanud jutustada, aga ei ole seda veel teinud. Selge, et kui Eesti taas iseseisvaks sai, polnud enam vaja kusagile raudeesriide taha sõnumeid saata.

Aga saated toimusid regulaarselt ja mingit vahet enam ei toimunud?

Siis kui mina Iraaki läksin, ei olnud Roomas ühtegi eestlasest tegijat. Kui neid siis jälle tuli, toimus see mitut moodi, näiteks Skandinaavia saadete osana, aga see on pikk ja kirju lugu ja sellest võiks keegi eraldi kirjutada. Mina olen 1948. aastast mikrofoni taga, aga sellestki ei ole minu teada veel kuskil kirjutatud.

Seda  on juba üle 60 aasta …

Omaenese saadetest koostan praegu ülevaadet, mille tahaksin pabertekstina arhiivi panna. Vatikani raadios oli mul üle 400 saate, pärast seda „Raadio Vaba Euroopa“ ja „Ameerika Hääle“ [42]  juures ning siin Eestis muidugi  ka.

Kas sellest ei piisa, et „Maarjamaas“  avaldada?

Ei, sest neljaleheküljelisest „Maarjamaast“ ei piisa! Saatetekste on paartuhat lehekülge, selge arhiivimaterjal. Ja praegu ma lihtsalt ei jõua. Kõiksugu asju „tuleb vahele“ – tänane intervjuu kaasa arvatud – ja lükkavad aruandmist edasi. Teie tulete ja tahate mu elulugu, mis on alles kirja panemata, kohe praegu. Olge nüüd sellega rahul, mis ma praegu oskan öelda.

Iraagi periood oli kindlasti väga huvitav.

Mina ei ole kogu maailmas siiamaani veel ühtegi ebahuvitavat asja leidnud. Ainult, et elu on liiga lühike – ei jõua kõige vastu huvi tunda.

Te olite Põhja-Iraagis?

Mosulis, kus oli vana Ninive[43] linn ja kuulus prohvet Joona.[44]

See on tänapäevalgi üsna  huvitav koht. Sel ajal,  peale kuningavõimu kukutamist,  olid seal võimul juba need inimesed, kelle seast pärines ka Saddam Hussein. Kuidas sel ajal seal õhkkond oli?

Nüüd on see põhjalikult rikutud, aga siis oli ta veel suhteliselt rahulik. Eestist vaadates on huvitav, et seal käis kindral Laidoner[45] piiri maha panemas ja sai sellega edukalt hakkama. Mina jälle tutvusin seal Artur Võõbusega[46] – hoidsin Mar Behnami  kloostri[47]käsikirju ja tema pildistas neid. Nii et seal on viibinud vähemalt kolm kuulsat eestlast. Aga mis on minu meelest veelgi huvitavam: suurem osa sealsetest kristlastest räägib aramea keelt, sedasama keelt, mida Jeesus Kristus rääkis. Käisin kord oma pikas vaimulikukuues Mosuli uulitsal ja äkki kuulsin „Šlom loch!“ Ma olin juba mitu sammu edasi astunud – olen selline  pika vinnaga – kui taipasin, et oota, see on ju Jeesuse aja tervitus! Ju see tänavapühkija, kes nii ütles, on üks nendest aramea kristlastest. Aga seesama pikk kuub äratas ka moslemist tänavapoisikeste tähelepanu, kes lugesid mulle kooris araabiakeelset lorilaulukest: „Häädä-l-qäs, mäijen mäs, jizra’ basal jitla has“.

Eesti keeles tähendab see?

No minu vabas tõlkes umbes nii: „Vahi pappi – lürbib suppi, külvab rohtu, lõikab tohtu.“ Seda nad ei olnud kindlasti omast peast välja mõelnud, vaid kodus kuulnud.

Aga mingisugust kristlaste vaenamist seal tol ajal ei olnud?

Oli ja ei olnud. Põhja-Iraak on kurdide ala ja need neli aastat, mis mina seal õpetasin – 1966-1969 – kehtis Mosulis sõjaseisukord: kurdidest seminaristid ei tohtinud kojugi minna, mägedesse ei lastud kedagi. Meie seminaril[48] oli linna lähedal mägedes suvemaja – mingi lihtne kiviehitus. Linnas oli juba juuni alguses üle 40 kraadi sooja: taevaminemispühal läksime küll terrassile magama, aga kui hommikul esimene päikesekiir tuli, lõi see nagu küüned turja, ei saanud enam voodis olla, pidime kuumavarju otsima. Ka õhtul istusime terrassil voodiserva peal ja higistasime, kuni jõudis mägedelt veidi jahedamat õhku. See oli südaöö paiku – siis vajusime kõik maha. Seminaristid olid sügisel tagasi tulles 6-7 kilo kaalust maha võtnud, sest nad ei saanud kodus terve suvi otsa kuuma pärast magada. Kui siis seminaris jälle magada said, hakkas nagu liha uuesti luude peale kasvama.

Kurdide võitlus enesemääramise eest oli ka tol ajal. Oli seda märgata?

Jällegi – oli ja ei olnud. Kurdid käisid linnas rahvariides – nii oli selgesti näha, et see on kurdide linn, aga siiski toodi minu ajal sinna välismaa diplomaate, kellele taheti näidata, et see on araabia linn. Kurdid lasid selpuhul ühe kõrgepingeliini masti õhku: siis jäid kõik ventilaatorid seisma ja kinod pimedaks, ka leivaahjud ei töötanud enam. Kurdid nägid, et asjal oli edu ja lasid pärast esimese masti äraparandamist veel kaks tükki õhku. Siis kui need välismaalased kutsuti, värviti ka kõik majad kähku üle ja tehti igasugu teatrit, aga et kellelegi oleks otseselt kallale tuldud, seda ei olnud.

Kas te ka seal eestlastega kokku puutusite?

Mosulis ei elanud ühtegi, Bagdadis töötas ühe Saksa teedeehituse firma juures Petserimaalt pärit insener Oleg Roslavlev[49] – ainuke kaasmaalane, kes aastaringselt seal elas. Firma korteril oli konditsioneer, see aitas vastu pidada. Tema eesti keel oli väga hea ja kuna ta oli huvitatud Eesti asustusajaloost ning tahtis välja anda Eesti talude nimestikku aastal 1650, tegime selles asjas kõva eeltööd. Õnnetuseks suri ta enne kui nimestik valmis sai.

Aga sellest plaanist ei saandki siis asja? Kas käsikiri üldse ongi säilinud?

Need eeltööd on kõik alles, aga kuna Roslavlevi firma laskis tal enda Iraagis surnuks töötada, polnud enam tegijat. Kokku oleks neli taskuraamatut tulnud, aga neljast osast sai valmis ainult esimese käsikiri. Me tahtsime Eestile n.ö. tiiru peale teha – Saaremaalt Valga-Tartu-Tallinna kaudu Hiiumaale. Edasitegijat pole tänini leidunud.

Esimene samm oli talunimede identifitseeerimine nn. kolmeverstalisel kaardil aastast 1865 – vist ikka. Seal on kõik tolleaegsed talud peal, ent kuna kaardistajaid – vene kahurväelasi –nimed ei huvitanud, kirjutasid nad pahatihti  „krestjanskii dvor[50] – või siis seisab kaardil Tuakati, kuigi tegelikult oli Tuhakoti talu. Juba 19. saj. keskpaiga talude  nimedega oli kõvasti tegemist, varasematega veel palju rohkem. Minu osaks oli vanemate ürikute dešifreerimine (nt Poola revisjon, koguduste hingekirjad jms).

Siin Eestis olid suured huvilised Uku Masing ja Evald Saag, kes just siin Eestis Ninive ja Assuriga[51] ning selle ajastuga tegelesid.

Nemad ei teadnud minust midagi ja mina ei teadnud nendest midagi, sest tollal oli raudeesriie ees. Evald Saagi kohtasin alles 90nendatel, kuid Uku Masingule hakkasin Piibli tõlke asjus kirjutama juba a. 1969, edasi ka tema luulekogusid avaldama. 1977. a., kui ma pääsesin metodisti kiriku juubeli puhul kodumaale, käisin ka Tartus ära ja sain Masinguga isiklikult tuttavaks.

Te avaldasite Uku Masingu luuletusi?

Jah, ma ei mäleta, kas ma olen neid oma viis kogu välja andnud enne seda, kui neid võis kodumaal välja andma hakata.

Mis mulje jäi Teile kohtumisest Uku Masinguga?

Eks alati on inimesi, kes mõju avaldavad. Kui nüüd 86-aastaselt tagasi vaadata, siis üks niisugusi isiksusi, kes on minu teele sattunud, on Juhan Liiv.[52] Ma teadsin teda enne ka, aga avastasin kusagil 1960-tel aastatel. Siis muidugi ka Uku Masing, kellega tutvusin isiklikult. Mõlemad on luuletajad: Masing räägib nagu meie kohast universumist – „Linnuteede killavoor“ on tema ütlemisi, Liiv ei hakka meie kohta otsima, vaid süveneb üksikusse: „Lumehelbeke, tasa, tasa“ – see on Liiv. Need kaks meest on, kellega oleksin tahtnud varem tutvuda, aga  ei olnud antud.

Juhan Liiv on ju ainult  luuletuste kaudu tuttav?

Minu jaoks peamiselt mõtteterade kaudu, kuigi ka luuletajana ei ole minu meelest teda keegi siiamaani ületanud – temal on see päris eesti keel. Juhan Liiv nägi sügavamale kui tavalised inimesed. Mina pean teda katoliiklaseks.  Oma 80. sünnipäeva külalistele tegin tillukese valimiku Juhan Liivi ütlemistest. Selle pealkirjaks panin tema sõnad Elu on mitmekesiduses, ühesugusus surmab. Kuidas seda nii põrutavat nõuet, kõiges elus ja looduses igapäev korduvat, ometi tähele ei ole pandud, küsib Liiv. Ei panda tänapäevalgi – ikka ja jälle tahetakse  teha ühtemoodi, ühtemoodi… Ent ühesugusus tapab, elu on mitmekesiduses! See on täiesti ristiusu põhimõte, seepärast peangi Liivi katoliiklaseks.

Kui luuletajatest rääkida, siis missugune mulje Teile Uku Masinguga kohtumisest jäi?  Te rääkisite omavahel, aga millest te rääkisite?

Tallinnast pääsesin Tartusse Inturistiga, ametlikult selleks, et saaksin – kuna ma õpetasin Toronto Ülikooli juures eesti keelt – professorite Ariste ja Alvrega[53] eesti keele muutkondade süsteemi asjus nõu pidada. Nendega ma pidasingi ülikoolis aru, siis aga läksin otsejoones Masingu juurde, mis oli „sosistamiskanali“ kaudu ette nähtud. Tema kodus ajasime paar tundi juttu kõiksugu asjadest, mis olid Piibli tõlkega seotud. Kuna umbes kolmandik Vanast Testamendist on seotud kõnes, luulevormis, on minu arust äärmiselt tähtis, et luulevorm ei läheks trükitud väljaandes kaduma.  Sellega oli Masing muidugi täiesti nõus, samuti sellega, et luuleread trükitaks luuletustena.

Meie praegu ainus saadaolev Piibel (1997. a. versioon) jätab selles asjas veel palju soovida. Marie Underi luuletused võiks ju ka reakaupa ära nummerdada ja siis kokku pressida – nagu sprotid karpi. Ruumisääst missugune! Underiga me seda õnneks ei tee.

Te ise olete  luuletanud?

Mina ise olen rohkem „juhuluuletusi“ teinud, ka „teiste vanu parandanud“. Näiteks: Nii jah, nii jah, see on soomepoiste lugu, milles tõtt on paras jagu! See on „punkriooperi“ Soomepoiss Ise refrään.

On need kusagil ilmunud ka?

Palju küsitud! Torontos paluti mind hakata ajakirjanikuks ja ajakirja nimeks pandigi „Aja Kiri“. Sinna panin, „Tulimullas“ ja „Manas“ ilmus ka midagi. Mul on plaanis küll mingisugune bibliofiilne vihikuke omale teha. „Paavst Vello Eelviimase ajalikud lauluksed“ näiteks.

Te olete Underiga ka kokku puutunud?

Jaa – ja see oli ikka haruldane. Üksvahe olin koguni Underi ja Adsoni[54] naaber, paar kilomeetrit vahet, käisin jalgrattaga nende pool. Under oli siis juba kaheksakümnendates, aga nii sädelev isiksus, et hakka või külge lööma.

Millal see oli?

Aastatel 1969-70. Olin küll ka enne nende pool käinud, aga kui ma 60-te lõpus Iraagist Rootsi tulin, oli just ilmunud uus Piibli tõlge, millest rääkisime palju. Underi-Adsoni pool tutvusin ka „Keele-Aavikuga“[55], kes oli uue tõlke tegijaid.

Hiljem, kui tekkis idee Marie Underi luulevalimik itaalia keeles välja anda, oli meil pikem kirjavahetus. 1971 sündis niinimetatud Bologna ime – seal hakati õpetama eesti keelt ja esimese kolme aastaga tegi midagi 400 itaallast eesti keele ja kirjanduse eksami. Millal on meil Eestis teinud 400 eestlast itaalia keele ja kirjanduse eksami? Käsil oli ka eesti – itaalia sõnastiku projekt, kuid selgus, et see professoressa,[56] kes Bolognas õpetas, ei saanud lõpuks  kumbagagi hakkama.

1976.a. Te kolisite Kanadasse, hoopis teisele mandrile. Miks? Kas Euroopa jäi kitsaks?

Üks asi oli leivatöö ja teine – eesti keel. Piiblitõlke projekt oli mul kõik see aeg raudselt meeles ja Markuse evangeelium niihästi kui trükis, trükiproovid juba tehtud. Miks ta ilmumata jäi, ei tea ma tänapäevani, liiga palju juhtus ühekorraga. Praegu on mul hea meel, sest nüüd oskan paremini. Ent tollal – kuhu ma võisin siis minna, kus olid eestlaste suuremad keskused, et oma emakeelt ära ei unustaks, sest ega Iraagis kellegagi eesti keelt rääkida ei olnud, Itaalias samuti mitte. Torontos oli parajasti Vana Testamendi eksegeesi professori koht vaba. Rootsis oli küll ka palju eestlasi ning sealgi oleks kiriku juures küllap koha saanud, aga seal oleksin enda surnuks reisinud. Torontos oli ikkagi oma 12 000 eestlast ja elav seltskonnategevus, läksin sinna – polnud nagu valikutki.

Aga idee hakata välja andma sellist väljaannet nagu „Maarjamaa“, millal see tekkis? Esimene väljaanne oli 1961?

„Maarjamaa“ idee on sündinud Roomas. Pirita kloostri praegune majasõber Jaan Kolberg[57] tegi hiljuti filmi „Terra Mariana“, mis räägib selle nime sünniloost –  aastast 1215, kui paavst Innocentius III[58] ütles piiskop Albertile,[59] et me tahame hoolitseda Ema maa eest nii nagu Poja maa eest. Meie maal on jah see privileeg, et 800 aastat on teised rahvad teda Ema maaks kutsunud, aga eestikeelse sõna Maarjamaa asjus tahaksin veel ühe raamatu kirjutada.  Võingi minna ajalukku „Maarjamaa mehena“, olgugi et sündisin alles aastal 1925. Meie sõna Maarjamaa on aga palju vanem, selle ajalugu tahaksingi jäädvustada, nii et kui „Maarjamaa mees“ on oma töö teinud, võib Maarjamaa mees rahuga minna.

Roomas õppides hakkasin Eestis pärit katoliiklasi üle ilma taga otsima. Arvasin, et neid oma paarsada peaks olema. Aktsiooni nimeks võtsingi Maarjamaa, Roomas 800 aastat tagasi sündinud mõiste. Sellest sai mu ettevõtmiste koondnimetus, sealhulgas kirjastuse nimi, millel ei ole kunagi olnud oma maja, kontorit või ladu. „Maarjamaa“ oleks nagu mingi rändkirjastus – või, kui soovite, mu varju- või koguni pärisnimi, „minu projekt“. Taskuraamatu-sarja käivitasin selleks, et saaks taskus Eestisse smugeldada asju, mida sinna ei tohtinud viia, näiteks Markuse evangeelium. Ometi ei ilmunud selles sarjas, kus on nüüd midagi 20 numbrit, ühtegi Piibli raamatut – aga neid on ilmunud Loomingu Raamatukogus, kuhu nad kui maailmakirjanduse klassikud ka kuuluvad.

Missuguses trükikojas Teie esimesed väljaanded trükiti?

Üldiselt: kõige odavamas. Olin siis veel Saksamaal, kui trükkisin oma ringkirja „Maarjamaa“ esimese numbri. Selles saksa trükikojas olid isevärki terava tipuga M-tähed, millest saigi pärast minu kirjastuse logo. Kirjastuse üllitised on juba ilmunud teistes, n.ö. ettesattunud trükikodades, niiRoomas kui ka Torontos.

Milliseid kanaleid pidi Te neid väljaandeid levitasite?

Teatasin eesti lehtedele, et saadan soovijatele. Postikulu olid tollal õige madal ja lubas trükiseid saata. Mul oli kenake kirjavahetus „ärksamate eestlastega“, nende kaudu levis ehk rohkemgi. Hindade odavus aitas küllap ka, osalt sai isegi jumalamuidu jagatud.

Aga see nõudis ikkagi kulutusi?

Ma otsisin toetust ja sain ka. Meie jaoks oli ametisse pandud üks läti preester,[60] kes elas Belgias; tema näiteks toetas. Kuulus Hollandi speckpater Werenfried Philipp van Straaten[61]toetas samuti ja nii sain hakata midagi tegema. Pekipaater tegi propagandat, põrsas süles, ise valges mungariides ja ütles, et mis asja te molutate? Armastage oma vaenlasi – võtke kätte ja nuumake üks põrsas sakslaste jaoks. Hollandlased tõesti vihkasid sakslasi.

Hollandlaste suhtumine sakslastesse oli tol ajal umbes samasugune kui meil praegu venelastesse?

Hullem. Neil oli sakslaste jaoks sõimusõna mof – noh umbes meie tibla.

Kas Teil endal on plaanis memuaare kirjutada?

Plaanis küll, aga sel ajal kui külalised käivad, tuleb nendega tegelda. Mul on piiblieksegeedi haridus ja kuna ma ei näe teisi tõlkijaid tulemas, peaksin Piibli tõlget tegema ja kõik teised asjad kõrvale jätma. Ent kõiksugu asju oleks vaja. Mul on testament ammu tehtud: Eesti Kirjanduse Muuseum (EKM) saab kõik mu kirjavahetuse. Mitu tuhat kirja – aga kes oskaks neid veel järjekorda seada kui mitte mina ise? Ent kui seda teen, tunneksin nagu rohkem kaasa EKM töötajatele kui eesti rahvale…

Kas Te jätkate uuest õppeaastast ka Tartu Ülikoolis loengutega?

Ei, mind kutsuti ainult üheks aastaks nn. vabade kunstide professoriks. Huvitav: olgugi, et jõudsin sellesse listi nr. 19na, olin ometi esimene, kelle loengud salvestati[62] ja läksid kohe internetti. Nii tuligi esimene reaktsioon Vancouverist, mitte loengusaalist. Jah, eestlased valguvad välismaale, aga ülikool läheb neile järele! Kuna neid salvestusi saab suvalisel ajal vaadata-kuulata, võib öelda, et mu loengud kestavad edasi.

Me oleme palju rääkinud Teie elust väljaspool Eestit, aga nüüd, kui Te tulite „teisest maailmast“ siia tagasi, kuidas Teil kohanemine siinse eluga läks?

Õigupoolest ma ei läinudki siit „teise maailma“ – mind viidi sinna vangina, ent tulin esimesel võimalusel tagasi. Siin ei olnud suuremat midagi muutunud, ainult et nüüd olin ikka „üks  kuradi väliseestlane“. Mulle ei tahetud alguses Eesti passigi anda. Ütlesin siis, et kui Eestil kodanikke vaja ei ole, jään Saksa kodanikuks.

Kas keeldumine oli sel põhjusel, et Te olite nime vahetanud või millisel  põhjusel?

Kirjas seisis umbes nii, et mu lihaste vendade tunnistus polevat piisav mu isiku tuvastamiseks. Ametlik vastus on mul alles, aga ma ei viitsi selle otsimisega aega raisata.

1990 oli Te juba Tallinnas, Eesti Humanitaarinstituudis ja hakkasite loengut pidama.

Oli suurte muudatuste aeg, minu kursuse kohta te ametlikust ajakirjandusest midagi ei leia. Lugesin Kirjanike Liidu kütmata saalis, kus tuli aeg-ajalt teha kükkisid, et sooja saada, aga mul ei ole isegi nende õpilaste-kangelaste nimestikku. Mida aga selgesti mäletan: ainuke õpilane, kes tuli eksamit tegema, oli kõigest aru saanud! See teeb professorile südamerõõmu, kui näeb, et keegi aru sai – aga nüüd ei taha selle kena neiu nimigi enam meelde tulla.

Missuguseid sisulisi  muutusi Te tähele panite, kui siia jäite? Vabariigi esimesed aastad peale  taasiseseisvumist, poliitilised muutused, kas selle juures oli midagi sellist, mis Teile ei meeldinud? Kuidas te üldse poliitikasse suhtute?

No taevas, rahule jääb inimene alles surma järel. Poliitikasse ei suhtu üldse mitte, sest ristiusul on oma „poliiitika“ – ligimesearmastus.

Te tulite ühiskonda, kus elasid hoopis teistsugused inimesed kui läänes? Kuidas see kohanemine ikkagi toimus?

Jaa, seda küsiti minult siis ka. Vastasin, et ei kavatsegi kohaneda – togin teid niikaua, kuni te kõnnite või kukute. Kui ma olen ikka veendunud, et maailma põhiseadus on armastus, siis jään selle juurde – mõelgu teised midagi paremat välja.

Ma mäletan ühest Rein Taagepera intervjuust, kus ta ütles, et eestlase tunnusjoon või tema põhiline emotsioon, mis teda teistest eristab, on viha ja see on Euroopa kultuuriruumis suhteliselt haruldane. Kuidas haakub sellesse ligimesearmastuse printsiip?

Mis asi on viha? Esimene entsüklopeediaartikkel armastusest ilmus Eesti entsüklopeedias 1933. a. ja seal seisab: armastus – viha vastandtunne. Ma ei usuks, kui ma poleks seda näinud, aga nii on trükitud, vaadake ise. Järelikult sa ei tea, mis armastus on, kui sa ei vihka? Minuvanuseid läks oma kolm ja pool tuhat poissi Soome vabadust kaitsma ja tean omast käest, et mitte viha pärast.

Kas sedagi võib nimetada eestlaste iseloomulikuks jooneks, et nad ei kohane?

Meil on küll niisugune ütlus, et jonn on Jumalast. Ent minu elukogemus kümnelt eri maalt on see, et põhiliselt tahab iga inimene oma identiteeti säilitada.

Tänapäeva ühiskonnas on välismaalt toodud igasuguseid nähtusi sisse, mis on eestlaste poolt omaks võetud.

„Keeles ja Kirjanduses“ kirjutas Kaplinski[63] kunagi, et ärkamisajal pidi kõik olema eesti moodi, aga täpselt nii nagu sakslastel. Pange sinna asemele „nagu ameeriklastel“, siis on praegune olukord. Brasiilia muusika ei kõlba kuskile, aga kõik see, mis on kauboidel, peab meil ka olema.

On ju ka niisugune nõukogudeaegne ütlemine, et eestlane täidab vene seadusi saksa täpsusega.

Olgu – aga praegu on meil ikkagi mingisugune utoopiline väike Ameerika.

Kas see Ameerika vaimustus ei väljenda mitte pettumist Euroopas, mis ei ole toonud kaasa seda, mida oodati. Enamus inimesi, kas see meile meeldib või mitte, ei taha mitte lääne kultuuri, vaid lääne tarbimist.

Keegi ei saa oma nahast välja pugeda – seda ütleb ka Alo Matiiseni laul „Eestlane olen ja eestlaseks jään, kui mind eestlaseks loodi.“  Ma ei saa öelda, et „hakkan“ venelaseks – nagu Ivar Ivask[64]  olevat öelnud, et kui te mind liiga kritiseerite, siis ma hakkan lätlaseks. Jutt või asi. Kas ujume siin universumis ringi, vabad tegema kõike, mida iganes tahame? Ei ole. Minu isa oli see, minu ema oli too – seda ei saa muuta. Nii elab ka kogu eesti rahva ajalugu minus edasi.

Kas multikultuursus on oht?

Kes seda teab? Nagu eestlane ütleb, ei või kunagi ette teada, mis tagant välja tuleb. Mõistlikult öeldud. Eile oli lehes anekdoot, et ema kõhus on kaksikud ja üks küsib, et kas pärast sündimist on elu? Teine vastab, et ei tea – tagasi tulnud pole veel ükski. See oli filosoofiline rida nagu ateisti käest küsida, et kas pärast surma on elu? Pole ükski tagasi tulnud!

Ega te Kanadas ei puutunud kokku niisuguse inimesega nagu Olaf Kopvillem[65]? Tema laulud on ka ju sellised kriitilised?

Aga muidugi! Üks lugu meenub, kus proua Järvi[66] laulis: „Oh taevas, lahti läks mul sukatripi lõks!“ Tema tõstis natuke kleidi serva ja Kopvillem tegi klaveri tagant nii suured silmad, et naera end kõveraks. See pilt oli nii hea, et on mul tänapäevani meeles. Ideaalne meelelahutus! Lisaks palju muud – pikk poeem bensiinist ja mis seal kõik oli, kuldne mees! Temal vaesel jäid lõpuks sõrmed kangeks, nii et ei saanud enam klaverit mängida. Tema poeg Peeter[67] on niisama kihvt poiss. Mul ei ole heliülesvõtet, aga meeles on tema „Mis on arm, mis on arm, mis on armastus?“.

Ta käis laulva revolutsiooni aegu Eestis.

Oli huvitav, kuidas ta sai osta oma majakese, kus ma olen väga palju külas käinud. Kemps oli all keldris ja sinna sai minna nii, et köögi põrandast tõstsid luugi üles ja läksid alla. Maja eelmine perenaine läks nii paksuks, et ühel ilusal päeval ei saanud ta enam tagasi, alt üles, ja mees pidi kutsuma naabrid tagant lükkama – maja eesuksest sai keldrisse sisse. Nagu täiesti loomuvastane lugu – pärast istungit kempsus peaks ikka paremini mahtuma sealt august üles – aga nii juhtus. Siis otsustasid nad maja maha müüa ja Peeter ostis ära.

Kuidas on Teie suhe teatriga? Kas Eestis olete ka teatris käinud?

Odiste algkoolis – olin siis 9-aastane – oli minu teatrikarjääri algus, kui pidin päkapikku mängima. Jõulumäng oli ja meie, päkapikud, pidime taskulampidega sõõre tegema. Ma olin sellepärast õudselt närvis. Lalsi alevikus oli haridusselts ja seltsimaja ning seal tehti hoolega teatrit, isegi üks Draamateatri instruktor käis õpetamas ja pärast seda muutus üks meie mees nii professionaalseks, et vaata ja imesta. Mul on foto sellest kursusest veel juhtumisi alles. Itaalias sain päris palju ooperis käia, aga ka Viinis, Savonlinnas, Metropolitanis[68] ja mujal. Ise ma pole näitemängu kirjutanud, küll aga mingeid lugulaulukesi, umbes „Ooper kohvikus“ laadis.

Kas neid on ette kantud ka kusagil?

Ise olen igasugu üritustel laulnud, publik „ooperikooriks“.

Aga draamateatrites käia teile ei meeldi?

Meeldib küll ja olengi käinud palju, nii Eestis kui mujal. Ma loeksin need kõik kokku üheks teatrikogemuseks. Ent nüüd lihtsalt ei jaksa enam – ja kuna ma ei tea, kui palju päevi mul järel on, siis teen parem selle ära, mida ma oskan teha ega lähe kuskile „meelt lahutama“. Ja eks igapäevane osalemine jumalateenistusel kuulu ju ka kuidagi siia.

Aga milline on kõige parem mälestus mõnest teatrietendusest?

Mu koolipäevil näidati Põltsamaal filmi „Friedemann Bach“,[69] mis oli selline elamus, et on tänapäevani meeles. Heade momentidega teatriasju olen näinud siin ja seal, aga mõnda niisugust, mille peale oleksin rohkem tagasi mõelnud, ei tule mu 86 aasta peale välja.

Aga kuidas te sporti suhtute, näiteks poksimisse? Olümpiamänge ikka vaatate?

Poksimine – praegusel kujul mingi uimaseks peksmine – ei ole minu meelest sport, selle keelaksin hoopis ära. Ja näha ma seda toorust ei taha. Seevastu soovitan kõigile Charlie Chaplini kuulsat poksiklounaadi.[70]

Olümpiamängud on muidugi täitsa omamoodi üritused. Münchenis ja Montrealis olin ise kohal ja need päevad seisavad meeles. Ent teleka vahtimine on ikka rohkem teleka vahtimine kui midagi muud, sealt ma küll ei vaata. Ega jõuagi enam. Vaadake ise, mis mul praegu kaelas on: Tartu Ülikooli vabade kunstide professori loengutest ootab viimane (mis oli 7. mail) ikka veel puhtasse kirjutamist, aga juba on mul kaup tehtud, et esinen septembri lõpus ka Toronto ülikooli sümpoosionil, kus tulevad jutuks Eesti rahvastikukaotused II maailmasõjas. Olen ju vanim selle ala elusolevatest uurijatest. Tahaksin ka oma sealseid õpilasi ja sõpru näha – tulin Torontost ära 16 aastat tagasi. Aga see loeng on alles kirjutamata.

Kas Te malet mängite?

Olen mänginud, aga ainult koolipoisina.

Kas väliseestlaste hulgas räägiti Paul Keresest?

Muidugi! Mul oli koguni au Paul Keresega isiklikult kokku saada. Sõitsin Scheveningenisse[71] ja marssisin otse hotellituppa, kus ta asus. Mul oli kaasas väliseesti lehti, sealhulgas ka Vabariigi aastapäeva number, silmatorkava sinimustvalge esileheküljega. Keres sirvis neid hoolega ja ütles siis: „Teate, pange ära – mul on siin venelased kaasas.“ Panin ära ja neli meest tulidki sisse, küsisid minu kohta ja ta ütles, et see on malehuviline matemaatikaüliõpilane siit Hollandist. Nii sain selle kuulsa mehe ära näha. Muhe mees oli.

Tema viimane turniir oli siis, kui ta käis Kanadas 1975. a. mängimas ja minu teada sai ta ka väliseestlastega kokku, siis ta enam Eestisse ei jõudnudki ja suri tagasiteel Helsinkis.

Kuidas kellelegi on antud. Mina teda Kanadas enam ei kohanud.

Teatrist juba rääkisime, aga kas muusikahuvi oli Teil juba lapsepõlvest olemas?

Muusikat loonud ei ole, aga lapsest peale olen laulukoorides laulnud, Metsaülikooli lõkkelaulmistes olen alati kaasa laulnud ja isegi mõne kuplee teinud. Lalsi koolimajas harjutas Kaitseliidu malevkonna orkester ja nende pillid olid sinna deponeeritud. Seal õppisin klarnetit, saksofoni ja kitarri mängima. Soomes oli meie 200. jalaväerügemendil[72] oma väike orkester, kaksteist meest, seal mängisin klarnetit. Käisime ka soomlastele esinemas.

Missugust muusikat kuulata meeldib?

Paar õhtut kuulasin Andrea Bocellit.[73] See on „päris-muusika“ – ta ei näe midagi, ei tee nägusid, ei vahi sulle otsa, vaid teeb muusikat, eraldi sellest maailmast.

Aga Arvo Pärt[74]?

Muidugi! Mul oli muide au temaga juba aastal 1980 Viinis tutvuda. Hiljuti, kui tema Patukahetsuse kaanonit Nigulistes ette kanti, oli dirigent Kaljuste[75] lasknud kuulajate pingid paigutada ristikujuliselt, nii et keskele jäi sõõr, kus olid lauljad – ja olgugi, et minul on nüüd kuuldeaparaat, jõudis kõik suurepäraselt kohale. See oli õiges kohas tehtud õige asi.

Minu jaoks on peamine kriteerium, et muusika on aus – et kui keegi tahab muusikat teha, on tal kogu pala peas ja ta ei uuri mingit noodilehte. Jah, teatud pala noodid jäävad samaks, ent kontserdid erinevad, ka ühe ja sellesama virtuoosi omad, kes mängib ühte ja sedasama kontserti sada korda, ent üks kord läheb õnneks, teine kord ei lähe. Õnnestumine sõltub paljudest asjadest – kuulajatest, akustikast jne.

Muusikat teeme hoolega ka siin Pirita kloostris: korraldasime koguni psalmilaulude võistluse, mille lõpukontsert toimus meie kabelis kaks aastat tagasi.[76] Siinsamas on ka sündinud Taaveti  laulude uustõlge.

Teil on neid töid väga palju ette võetud, alates Eesti rahva küüditamistest kuni Piibli tõlkeni. Kuidas Te neid ise hindate? Mis on laiemas plaanis kõige olulisem, Teie jaoks tähtsaim? Mida tahate veel teha?

Viimased üksteist aastat on mul haruldaselt hästi läinud: olen selle maja esimene elanik ja siin on mul algusest peale olnud kõik, mida oskan soovida. Mul ei ole suuremat soovi praegu, kui et jõuaksin veel tõlkida. Hiljuti saime Indrek Hirvega[77] valmis neli evangeeliumi ja Apostlite teod. Kuna esimese kolme evangeeliumi originaalis esineb identseid ridu, tuleb nüüd need kõik läbi vaadata – et seal, kus kreekakeelne tekst on sama, oleks nii ka tõlkes. N.ö. korrektsuse küsimus, aga seda ma praegu ei jõua, kuna mitut asja korraga lihtsalt ei saa teha. Kui eelseisvalt Toronto-loengult tagasi tulen, ootab ees ühe vana võla tasumine. Aastal 1987 kolis nimelt minu toimetatud „Aja Kiri“ Rootsi, aga minu tollane viimane number, mis oli suuremalt osalt juba laotud, jäi ilmumata. Selle ma tahan nüüd ära trükkida, enne ei hakka midagi muud tegema. „Aja Kiri“ oli väliseesti nooremale põlvkonnale suunatud kultuuriajakiri, 2500 lehekülge tihedat infot ja tahan, et see saaks katuse alla ning sellega üks suurem võlg tasutud.

Võib-olla küsiks kultuuri kohta, kas eestlaste kultuuri omapära saab kuidagi sõnastada? Eestlaste kultuur erineb naabrite: venelaste, lätlaste, soomlaste, rootslaste või muude rahvaste kultuurist. Kultuur ja selle eestlast iseloomustav osa, kas neid saab kokku panna?

Muidugi võib ka seda teha, aga mind huvitab kõigepealt mitmekesidus, mis on Juhan Liivi sõnutsi elu ise. Hando Runneli ütlemine, et kui ta peaks surema, siis üks vald jääks vaesemaks, üks talu tühjemaks,[78] kehtib kogu maailma, „rahvaste pere“ kohta, mille rikkus seisab just mitmekesiduses. Kui me tahame üht pääsusilma eraldi kirjeldada, siis me võime seda muidugi teha – eraldi võetuna on rahvad aga nagu isikud, olgu nimeks udmurdid,  ingerlased või mis tahes.

Kuidas sellest mitmekesidusest aru saada?  Rahvas koosneb ka indiviididest.

Jah, rahvas on siis kollektiiv, kui nõukasõnaga öelda – või ka organism. Nii nagu iga inimene on teatud mõttes mikrokosmos, on seda ka iga rahvus. Me võime mõttelised piirid ükskõik kuhu panna ja minul ei ole midagi selle vastu, aga tegelikult tuleb igaühel – nii isikul kui rahval – valida, mida ta teha, kes ta olla tahab. Mina näiteks pean tähtsaks pühakirja tõlget, mida teen niipalju kui lastakse.

Pühakirja tõlge ja vaimuliku kutse valik, need otsused tuli Teil teha väga noores põlves ja Te olete neile valikutele kindlaks jäänud läbi pika elu. Kas valiku tegemine käibki siis  noores põlves või tehakse valikuid ka keskeas ja vanemas põlves?

Kindlasti tehakse igas eas, aga minu meelest tuleb igat üksikjuhtumit eraldi vaadelda. Aga kui  keegi sõjas verinoorena surma sai – kas keegi tema valikutest teada saabki?  Kui mina oma 86 aasta peale tagasi vaatan, siis näen väga suurt vahet alates sellest, kui mind Roomas kloostrisse viidi ja ma, suu lahti, vaatama jäin. Seal leidsin ja valisin senisest hoopis teistsuguse tee, mida käin siiani.

See teeots on Teid viinud kogu aeg valitud teed mööda ja Te olete teinud valiku ka näiteks perekonnast loobuda.

Tegelikult pole mul perekonda olnudki, sellepärast pole ka loobunud – tegin lihtsalt seda, mida kõige tähtsamaks pidasin. Osanuksin aimata, et taasiseseisvunud suguvennad ei viitsi enam titte teha, oleksin ehk oma perelegi mõelnud, ent seda asja ei osanud ma kurjemaski unenäos ette näha.

Kas rahva edasikestmises me tähtsustame äkki liiga palju selle materiaalset osa. Võid saada igasuguseid toetusi, teha tittesid, selle tagajärjena tekib tuhat lolli ja mitte midagi ei juhtu. Võib-olla tuleks püüelda rohkem vaimsuse jua mitmekesiduse poole? Kui on olemas kultuur, siis on olemas ka rahvas.

Me kõik tahame hästi elada. Ent milles see hea elu seisab? Ristiusus on valitsemine teenimine või teistpidi – teenimine on valitsemine. Jeesus kui Jumala poeg, Jumal ise, ei tulnud mitte ennast teenida laskma, vaid teenima, kuid see ei ole meil nagu üldse pärale jõudnud. Eesti keele seletav sõnaraamat – aastast 2008 – toob nõukaaegse alljaotuse „käsk“ all näitena ristiusu kümme käsku. Aga need on ju hoopis judaismi omad – ristiusul on üksainus! Seda vahet ei osata teha, sest koolis öeldi, et olevat kümme. Me ei saa kirjutada Qumran,[79] sest kirillitsas ei ole Q-tähte?

Kas eestlase kestvus peitub soovis saada suureks? Võib-olla on see ka selline kadedus, et naabrid kasvavad kiiremini? Miks ei võiks meil ollagi väke rahvas, kelle võlu ongi väiksuses?

Mis on suur? Meil on üks vana unistus, Suur-Soome. Kui me liiga väheks jääme ja enam ise hakkama ei saa ega jõua iseseisvat riiki üleval pidada, võtame mütsilodu näpu vahele, läheme noorema venna juurde ja tunnistame, et me ei saa hakkama, võta meid oma maakonnaks. Nad kindlasti võtavad, sest eesti töömehed on tuntud ja paremad kui Somaaliast või Filipiinidest toodud ning joovad samuti valget viina. Kanged mehed – aga pudeli vastu ei saa.

Aga kuidas ütles härra Maurus: „Jah, ka väikesed peavad armastama, nagu oleksid nad suured, sest armastus on see, milles ka väikesed võivad olla suured, kõige suuremad.[80] Siit edasi: kui maailma põhijõud ja põhiseadus on armastus, siis mis asi on armastus? See on vaba otsus. Surve all tehtud otsus pole vaba. Järelikult andis Looja meile vabaduse, sest muidu ei saaks armastust olla. Meil on ka see ilus sõna loodusseadused – Looja seadmised. Nende järgi talitada on hea ja õige; kes loodusseaduste vastu läheb, läheb põhja.

See on nüüd selle suureks saamisest. Võib-olla soomlastega ühinedes tuleks suurust juurde, aga kas mitmekesidust tuleks juurde?

Kuna Soomes on praegusel kujul kõigil vabadus oma asju ajada, niihästi saamidel kui karjalastel, siis ma ei näe seal mingit takistust eestlase „oma näo“ säilitamisel. Seltsis oleks segasem, aga ka mitmekesisem. Ent veelkord: kes on suur? Kristus ütleb, et kes tahab suureks saada, olgu teiste teenija, kes koguni esimeseks, olgu kõikide ori.[81] Ori on see, kes täidab omaniku tahtmist, teenindaja, see kes peseb teiste jalgu. Niimoodi on Looja asjad seadnud ja seda ümber seada ei anna. Tuleb valida – ja kas teed hea või halva otsuse, see selgub pärast. Kui ikka selgub.

Need valikud peavad olema kooskõlas loodusseadustega, me mäletame väga hästi kui nõukogude ajal taheti jõgesid ümber pöörata.

Proovitigi. Ja me näeme, mis  Baikali järvega juhtus.

Kas see mitmekesidus on siis ka uskude mitmekesidus? Et peab olema palju uske?

Ei pea, aga võib olla küll. Kristlikke kirikuid praegu on üle 33 000. Iga päev asutatakse üks juurde. Alles hiljuti tõi Heigo Ritsbek ühe uue Eestisse.[82]

Islami ohtu Te ei karda? Väga palju ikkagi hirmutatakse nendega.

Milles peitub islami oht? Islam kuulutab ju sama jumalakohut mis ristikirik, ega neil mingisugust teist jumalat ole. Omal ajal räägiti „kollasest ohust“, siis „ tibladest“ jne jne. Hirmutage pealegi, mina ei karda midagi.

Eestlastest intelligentide hulgas oli nõukogude ajal populaarne budismi uurimine. Islam ja kristlik kirik on nagu ühest juurest, aga budistlikul mõtlemisel on täiesti erinev alus.

Budistlik maailmavaade on muidugi huvitav, kuid ei tunnista „mina“ olemasolu ja kestvust, mida mina esmatähtsaks pean. Võtkem kaks isikut, kellest üks usub, et ta elab ka pärast surma edasi, teine jälle seda ei usu, ent mõlemad „usuvad“ midagi. Tavaliselt nimetame esimest „usklikuks“, teist „ateistiks“ (peaks küll ütlema: „usklikuks“ ateistiks). Mida vastaks sellele küsimusele budist, öelgu tema, mina aga ei pääse mõtlemast, et kui ma ei elagi edasi, pole ka mingit probleemi, sest mind lihtsalt ei ole enam.

Te rääkisite selle juba väga hästi lahti näitega kahest kaksikust, kes sünnivad ema kõhus, aga see mitmekesidus, see mitmus? Kas ei võiks olla nõnda, et kogu inimkonnal on üks ühine usk?

Võiks muidugi, aga see on ebatõenäoline. Inimesi sünnib kogu aeg juurde ja näib, et nad kõik tahavad neidsamu lollusi uuesti teha, aga miks, seda tuleb igaühe enda käest küsida.

Kas Te katoliiklusel näete eestlaste hulgas mingisugust perspektiivi?

Küsin veelkord vastu: mis asi on katoliiklus? See sõna ei ütle eestlasele midagi. Tõlkisin siin Pirital katoliku kiriku usutunnistust, kuhu jätsin siiski võõrsõna „katoliiklik“, mis sinna pandi 4. sajandil, tähenduses terviklik. [83] Terviklik, st kogu Kristuse õpetus, kust mitte midagi ei ole välja jäetud.

Tulevad uued inimesed, kes küsivad samu küsimusi, mis on nende jaoks uued täiesti.

Mõistuse käsk „mida sa tahad, et teised sulle teeksid, seda tee teistele“ peaks olema igaühele selge, aga kes seda täidab? Näiteks, kui mina viskan koni maha, et las koristab keegi teine – kas ma ise tahan teiste konisid koristada? Maailm on niisugune nagu ta on ja katsume ikka selgusele jõuda, mida mina ise tahan siin ära teha.

Endas selgusele jõudmine on õilsam tegevus kui maailmas selgusele jõudmine?

Mida mina maailmast tean, see ikka kasvab kõik aeg, kuid mitte kellelgi ei ole täielikku ülevaadet, et ta teaks kõike – niisugust inimest ei ole ega tule. Aga iseennast tunneb igaüks.

Vanusega saame maailmast rohkem aru?

Peaks saama küll, aga ka kärbumise võimalus – allamäge „areng“ –  on täiesti olemas. Füsioloogiliselt saame umbes 45-aastaselt täiskasvanuks, siis algab  kahanemine, rakud enam ei taastu, seni kuni kukud ümber ja oledki surnud. Vaimu areng võiks tõesti edasi kesta, et saad kõik aeg targemaks ja mõned ongi saanud.

Mina õpin küll iga päev.

See on igaühe oma otsus, mida tehakse. Öeldakse, et inimene õpib niikaua kui elab. Ei – inimene elab  nii kaua,  kui ta õpib! See, kes enam ei õpi, kes kõike „teab“, on vaimselt surnud. Ja hakkab kolmandal päeval lehkama. Seda laibahaisu on terve maailm täis.

Aga vahetegemine vaimu ja hinge vahel on päris keeruline. Kuidas seda vahet teha?

Ega see lihtne asi ei ole, aga mind ei huvita vahetegemine, vaid tervik. Miks ma peaksin hakkama seda lahti rebima? Kella saab osadeks lahti võtta, aga inimese vaimu ja hinge ?

Vähemasti eesti keeles need on kaks eri sõna.

Ja neil omakorda palju tähendusi – „vaim“ näiteks tähendab ka omaette olevust. On ka mõiste „irdhing“ näiteks.

Kui mõelda selle peale, kuidas inimese keel on kunagi hakanud arenema, siis kuidas ta võis esimesele inimesele äkki pähe tekkida?

Küsimus on huvitav, aga seda küsige psühholoogide käest, sest see ole minu huviala. Kust kõik on alguse saanud? Mis on need dimensioonid, kus me elame? Pikkus, laius, kõrgus, sügavus, aeg on meile kõigile tajutavad, aga kuulus matemaatik Hawking[84] olevat nimetanud tosinat. Mõnda me üldse ei kogegi, olgugi et matemaatika kinnitavat nende olemasolu. Kui palju neid tegelikult on? Ja kuidas meie, inimesed, saame meile tuttavast ajast ja ruumist üle minna „igavikku“? Või mis asi on igavik? Ma tean, et mul on algus – see kuupäev, millal ma sündisin  – aga lõpp? Ei tea, kas lõpp ka on?

Võib-olla läheb edasi?

Võib-olla tagasi? Loojast me oleme välja läinud ja sinna me jääme, ainult et alles „igavikus“ me näeme seda kõike korraga? Praegu me liigume näiteks ajas, ühest sekundist teise, aga kas ka „igavikus“? Meie kujutlusvõime on piiratud: ajahetke „enne aja algust“ ei oska me kuidagi ette kujutada. Öeldakse, et alguses käinud üks  Suur Pauk. Ent mis pauk see võis olla, kui ühtegi kõrva ei olnud kuulamas? Ja miks seda „teaduseks“ nimetada?

Aga seda sõna kasutatakse ja selle sõnaga peab ennast väljendama, olgu bioloog, astronoom või kes tahes.

Ei pea! Võiks oma lolluse endale pidada. Piibli kirjutajad ütlevad, et alguses, kui Jumal taevast ja maad lõi, oli tohuvabohu. See on palju ilusam, kui öelda, et käis suur pauk, mida keegi ei kuulnud.

Traditsiooniliselt anname me vastajale lõpetuseks viimase sõna.  Midagi, mida Te tahate öelda, aga me ei osanud küsida.

Metsaülikoolis oli meil kombeks, et õpilased teevad eesti keele harjutusena intervjuu lektoriga ja esitlevad teda. Ma ütlesin sellele õnnetule tudengile, kes minu peale juhtus, et ütle niimoodi: kirju minevikuga, tumeda tulevikuga ja kindla elukohata isik. Sellega on kõik öeldud.

Nüüd on asi nii palju muutunud, et olen kindla elukohaga isik. Kirju minevikuga isikuid on aga  minu aastakäigust küll ja küll, sõda paiskas meid mööda maailma laiali ja igaühel tuli seal hakkama saada, kuhu ta jõudis. Ent nüüd elan täiesti unistustemaal, Pirita kloostris, millest ma viiskümmend aastat tagasi, kui mind Tallinnast sõjavangina minema viidi, ei oleks osanud undki näha. Siin on kõik võimalused olemas seda teha, mida ma ammu olen tahtnud teha –tegeleda jumalasõnaga, et eesti rahvas võiks seda selges maakeeles lugeda. Niisugust rahulolemist soovin kõigile siin Maarjamaal. Hakkasin tagantjärgi mõtlema, et lõpetuseks sobiks kõige paremini apostel Pauluse ülemlaul armastusele (1 Kr 13), sest see oleks nagu näide sellest, millega tegelen ja missuguse tulemusega.

vennad

nüüd näitan ma teile kätte kõige kõrgema tee

kui ma kõneleksin inimeste  ja inglite keeli

aga mul ei oleks armastust

siis oleksin ma kui peekrite tärin ja kuljuse kõrin

ja oleks mul prohvetisõna vägi

ja ma tunneksin kõik saladused ja kõik teadmised

ja oleks minu oma kõik usk

nii et ma võiksin mägesid tõsta

aga mul ei oleks armastust

ei oleks ma midagi

ja kui ma kingiksin ära kõik mis mul on

ja põletaksin tules oma keha

aga mul ei oleks armastust

ei annaks see mulle midagi

armastus ootab armastus hoiab

 pole kade pole uhke ei suurusta

ei tee liiga ei küsi omast ei pane pahaks ei mäleta kurja

ei tunne rõõmu ülekohtust küll aga tõest

kõik annab ta andeks usub kõik loodab kõik kannab kõik

armastus ei väsi iial

otsa saab prohvetisõna keeltekõne jääb vait otsa saavad teadmised

sest killud on meie teadmised killud meie prohvetisõnad

aga kui täiuslik tuleb on killukorjamisel lõpp

kui ma olin laps

 kõnelesin lapse kombel mõtlesin lapse kombel arutasin lapse kombel

kui ma meheks sain, oli lapse kommetel lõpp

praegu ma näen ähmaselt   peeglis

aga pärast näost näkku

praegu ma tunnen killukaupa

aga pärast saan ma kõik teada

nagu tema minust kõik teab

nüüd jäävad

 usk, lootus, armastus

 need kolm

aga kõige suurem neist on armastus

Apostel Paulus


[2] Praegu Viljandi maakonna Kolga-Jaani vallas.

[3] Lalsi õigeusu kirik rajati 1872.

[4] Aleksandrikooli liikumise eesmärgiks oli rajada eestikeelne kihelkonnakool, kuid kool tegutses venekeelse linnakoolina 1888-1906 Põltsamaa lähedal Kaarlimõisas.

[5] Adolf Hitler (1889-1945).

[6] Hans Karro (1923). Raamat „Pajatusi Palgimäelt“, 2010.

[7] Waffen-SS (Relva-SS). Relvastatud üksused SS (Schutzstaffel) alluvuses Saksamaal 1933-45,.

[8] Unterscharführer. Waffen-SS auaste mis, vastas Wehrmachti allohvitserile.

[9] Kompanietruppführer – kompanii pealiku lähem abiline, tavaliselt veltveebeli aukraadis.

[10] Staabiveltveebel – eesti k. Allohvitseri auaste Wehrmachtis.

[11] Amaro (itaalia k. mõru) itaalia taimeliköör.

[12] Paul Maitla (1913-1945). Eesti sõjaväelane, II MS 20. Eesti Relvagrenaderide SS-diviisi 45. rügemendi ülem, Raudristi Rüütliristi kavaler.

[13] Riesengebirge (tšehhi k. Krkonoše). Mäestik tänase Poola (siis Saksamaale kuulunud Sileesia) ja Tšehhi piiril.

[14] Organisation Todt oli asutatud 1933.a. saksa inseneri Fritz Todti (1891-1942) poolt  Saksamaal ja okupeeritud territooriumidel ning tegeles insenertehniliste projektidega ja kasutas palju sunniviisiliselt mobiliseeritud välistööjõudu.

[15] Teplice (kuni 1948 Teplice-Šanov). Linn Põhja-Tšehhimaal.

[16] Ema Elisabeth (Elisabeth Hesselblad, 1870-1957), rootslanna, asutas  a. 1911 uue  birgitiinide orduharu.

[17] Pius XII (1876-1958, paavst 1939-58). Kui sakslased sõja ajal Rooma juute ahistasid,  päästeti  u. 80% neist kiriku abiga.

[18] Kõiketegija – itaalia k.

[19] Fribourgi ülikool (Université de Fribourg), asutatud 1582.

[20] Praegu Amsterdami ülikool, Universiteit van Amsterdam, asutatud 1632.

[21] Omakaitse – vabatahtlik relvastatud organisatsioon Eestis 1941-44.

[22] Adolf Hitler ja Jossif Stalin.

[23] Caracalla saunad (Terme di Caracalla). Rajatud keiser Caracalla (188-217) poolt 212-216.

[24] Beniamino Gigli (1890-1957). Itaalia ooperilaulja (tenor).

[25] Anton Pori (1895-1973). Eesti sõjaväelane.

[26] Leili Pokk (s. Uibo), (1925-1973).

[27] Displaced person camp. Sõjapõgenike laagrid põhiliselt idaeurooplastele sõjajärgsel Saksamaal, Austrias ja Suurbritannias. Suurem osa neist suleti 1952, kuid viimane (Welsis) tegutses 1959. aastani.

[28] Lidia Agosti (s. Grauen), (1915), elab praegu Milanos. Abikaasa: Guido Agosti (1901-1989).

[29] Andrés Segovia Torres (1893-1987) Hispaania klassikaline kitarrist.

[30] Vana kristlik džentelmen (inglise k.)

[31] Raadio Vaba Euroopa (Radio Free Europe). Ameerika Ühendriikide poolt finantseeritud raadiojaamad „Free Europe“  ja „Freedom“ rajati 1951, eestikeelsed saated 1975-2004.

[32] Pontificium Collegium Russicum, asutatud 1928. Siin oli varem õppinud kaks eestlast, Aleksander Kurtna ja Johannes Raidal.

[33] Venekeelne huumori- ja satiiriajakiri Nõukogude Liidus, asutatud 1922.

[34] Guglielmo Marconi (1874-1937). Itaalia leiutaja ja ettevõtja. Avastas esimesena raadiovastuvõtu 1894-95. Nobeli füüsikapreemia 1909. Marconi oli tegev Vatikani raadio loomise juures (esimene saade 12.02.1931).

[35] Ampex Corporation, Ameerika elektroonikafirma, asutatud 1944.

[36]  Teine Vatikani kirikukogu 1962-65.

[37]L’Osservatore Romano“. Vatikani poolametlik häälekandja, asutatud 1861.

[38] Aleksander Wielhorski (1890-1952). Varssavi Kõrgema Muusikakooli professor.

[39] École Biblique, Jeruusalemm, Jordaania

[40] United States Information Agency. USA riiklik avalike suhete agentuur, mis tegutses 1953-99. Hiljem ühendati välisministeeriumiga.

[41] Markus Järvi (1978). Filosoof ja teoloog.

[42] „Ameerika Hääl“ (Voice of America). Ameerika Ühendriikide ametlik välisraadio, asutatud 1942. Eestikeelsed saated 1951-2004.

[43] Ninive. Uus-Assüüria Impeeriumi pealinn Tigrise jõe ääres, tänase Mosuli lähedal. Rajatud u.6000 eKr.

[44] Joona, Yona ben Amittai (u. 8.sajand eKr.) VT ja Koraani (ar. Yunus) prohvet Põhja-Iisraelist, Galileast. Tema haud arvatakse olevat praeguses ida-Mosulis ja selle kohale on ehitatud Prohvet Yunus’i mošee.

[45] Johan Laidoner (1884-1953) oli Rahvasteliidu esindajana 1925. a. lahendamas Türgi-Iraagi piiritüli.

[46] Artur Võõbus (1909-1988). Eesti usuteadlane, kirikuajaloolane ja süroloog. Pärast II MS elas Ameerika Ühendriikides.

[47] Mar Behnami klooster. Süüria-katoliku klooster Bakhdidas, Mosuli läh. Rajatud 4. sajandil pKr.

[48] Séminaire Syro-Chaldeén de St. Jean Mosulis.

[49] Oleg Roslavlev (1921-1978). Avaldas allikmaterjale Rootsi ja Poola aja kohta.

[50] Talumajapidamine (eesti k.)

[51] Assuri linn rajati u2600-2500 aastat eKr. Assüüria Impeeriumi üks pealinnadest.

[52] Juhan Liiv (1864-1913). Eesti luuletaja.

[53] Paul Ariste (1905-1990) ja Paul Alvre (1921-2008) olid Eesti keeleteadlased.

[54] Marie Under (1883-1980) ja Karl Arthur Adson (1889-1977). Eesti luuletajad, abiellusid 1924.

[55] Johannes Aavik (1880-1973), Eesti keeleteadlane.

[56] Dr. Edoarda Dala Kisfaludy, Bologna ülikooli õppejõud 1946-1978.

[57] Jaan Kolberg (1958). Filmirežissöör. Dokumentaalfilmi „Terra Mariana“ (2012) autor.

[58] Innocentius III (1160/61-1216, paavst 1198-1216).

[59] Albert von Buxhoeveden (1165-1229). Riia piiskop 1199-1229.

[60] Prelaat Kazimirs Ručs (1915) asukohaga Belgias, Leuvenis,  oli 1963.a.-st Läti ja Eesti esindaja paavstliku väljarännu komitee juures Vatikanis.

[61] Werenfried Philipp van Straaten (1913-2003). Premonstratensiaanlaste ordu preester, üleilmse katoliikliku abiorganisatsiooni „Aiuto alla Chiesa che Soffre“/“ Kirche in Not“ asutaja Saksamaal. Peale II MS aitas idast tulnud saksa põgenikke.

[62] Loengud on üles laetud http://uttv.ee/naita?id=11299.

[63] Jaan Kaplinski (1941). Eesti poeet ja ühiskonnategelane.

[64] Alo Matiisen (1961-1996). Eesti helilooja. Ivar Ivask (1927-1992). Kirjandusteadlane ja luuletaja. Tema ema oli lätlanna.

[65] Olaf Kopvillem (1926-1997) . Eesti päritolu muusik Kanadas, 1996 sai Meie Matsi auhinna, hariduselt keemik.

[66] Leida Järvi (1912-1983). Eesti päritolu laulja ja näitleja Kanadas.

[67] Peeter Kopvillem (1954). Eesti päritolu muusik ja ajakirjanik Kanadas.

[68] Metropolitan Opera. Ooperiteater New Yorgis, asutatud 1880.

[69] Saksa ooperifilm (1941), mis räägib Johann Sebastian Bachi poja Wilhelm Friedemanni elust.

[70] Filmist „City Lights“ (1931).

[71] Scheveningen. Üks Haagi linnaosa, kus on korraldatud mitmeid rahvusvahelisi maleturniire. Paul Kerese (1916-1975) järgi on antud nimi Sitsiilia kaitse Scheveningeni variandi Kerese rünnakule: 1. e4 c5; 2. Rf3 d6; 3. d4 cxd4; 4. Rxd4 Rf6; 5. Rc3 e6; 6.g4 …

[72] 200. jalaväerügement (JR 200) tegutses Soomes veebruarist augustini 1944.

[73] Andrea Bocelli (1958). Itaalia pime muusik ja laulja (tenor).

[74] Arvo Pärt (1935). Helilooja.

[75] Tõnu Kaljuste (1953). Dirigent.

[76] 20. veebr. 2010.

[77] Indrek Hirv (1956). Luuletaja ja kunstnik.

[78] Luuletuses Isamaa, isamaa.

[79] Qumran (Kumran). Arheoloogiliste väljakaevamiste koht Jordani jõe läänekaldal, kust avastati Surnumere käsikirjad. Hävitati roomlaste poolt 68 pKr.

[80] Anton Hansen-Tammsaare, „Tõde ja õigus“, II köide.

[81] Mt 20:26.

[82] Heigo Ritsbek (1951). Eesti anglokatoliku kiriku piiskop. Enne seda kuulunud metodisti kirikusse ja karismaatilisse episkopaalkirikusse.

[83] καθόλου (kath’holou) – terviklik (eesti k.)

[84] Stephen Hawking (1942). Briti füüsik ja autor.

Üks lugu meenub, kus proua Järvi laulis: „Oh taevas, lahti läks mul sukatripi lõks!“ Tema tõstis natuke kleidi serva ja Kopvillem tegi klaveri tagant nii suured silmad, et naera end kõveraks. See pilt oli nii hea, et on mul tänapäevani meeles.

Advertisements