INIMENE, KEDA NAGU POLEKS OLNUDKI (Intervjuu Tõnis Ritsoniga)

intervjueeritav: Tõnis Ritson (31.12.1956 – 10.10.2010)

koht: Tallinna Linnaarhiiv

aeg: 11. veebruar 1992

intervjueerijad:

Holger Mölder,

Indrek Olmaru

Ilmunud ajakirjas ”Magellani Pilved” 1993/1.

Tõnis Ritsoni kohta võiks kaasajal öelda inimene, keda nagu poleks olnudki. Kuid ta oli ja tegi. Mineviku vormis rääkides tuleb öelda, et kõik, mida ta tegi, oli kantud parimatest kavatsustest ja omakasu püüdmatusest. Oleviku vormis rääkides saab öelda, et inimesel on kaks, teineteist toetavat olekut, kaine olek ja purjus oleks. Neist viimane on kont, mida sotsiaalselt hea järada, neid järamiseks isikutele ette heites, võttes endale süüdistaja rolli. Alkohol on teatud silmakirjalike ühiskonnaliikmete seas muudetud häbiväärseks asjaks, millest häbenetakse rääkida või kui räägitakse, siis pedagoogilises õpetavas toonis. Suur luuletaja Betti Alver sedastab: „Selle ilma igav kainus rõhub nagu soomus.“ Ja pole selge, kas suured prohvetid, kelle religioone maailm tunnustab, olid rõõmussõnumit hõisates purjus või kained, nii erinevad on nende jutlused riigi poolt genereeritavast igavast kehtivast eetikast. Alkohol on meie kõigi koostisosa. Need olekud on igavesed nagu vähirakk, mida kannavad kõik inimesed, õigustamata neid, kelle kolded polegi aktiviseerunud. Soomustatud kalasilmsed kodanikud ja soomuseta silmapiiri taha püüdlejad söögu ühiskonnas ühisest mollist. Ajaloolased, näitlejad ja saabumisel isik pärinevad huvidest ja tujudest, mitte survest ja igavusest.

I.O.

Räägime kõigepealt eluloost.

Kuivõrd elulugu on huvitav. Sünniaasta on 1956. Tartust olen pärit, seal olin aastani 1984, siis lõpetasin ülikooli üldajaloo kallakuga, lõppes kursusetööga antiigist, konkreetsemalt II sajandi teisest poolest, Marcus Aureliuse ajast. Pealkiri oli ”Ideoloogilisi arengujooni Rooma Impeeriumis II sajandi teisel poolel”. 1984 tulin suunamisega Tallinnasse, ka ise tahtsin isiklikel põhjustel. Suunati Tallinna Polütehnilise Instituudi muuseumisse Laial tänaval, seal olin kolm aastat. Võeti tööle, sest neil oli viiekümnenda aasta juubel tulemas. Nad andsid sel puhul pidulikult välja oma raamatu ”TPI ajalugu”. Selle kokkupanekuks oli vaja kedagi, kes musta tööd teeks, kõpitseks siit ja sealt. Raamatus minu nime küll kordagi ei mainita. Siis olin neli aastat Saku Keskkoolis õpetaja. Praegu löön kella Liiva kalmistul, ametliku nimetusega kabelivaht, tegelikult haljastustööline. 1990.aastal kutsus härra Arjakas EHI-sse lugema Vana-Rooma ajalugu. Ülemöödunud aastal veel kursust varakristlusest, õigem nimetus oleks ”Apostlikud isad, apologeetika ja patristika.”

1956. ja 1984. aasta vahele jääb ka midagi.

Jääb küll. Keskkool sai läbi 1975, siis tahtsin juurasse astuda. Ei õnnestunud. Aasta otsa tegin tööd, järgmisel aastal proovisin uuesti, sain sisse, olin seal kaks aastat, siis sai kõrini, lasin ennast välja süüa. 1979.aastal läksin ajalukku.

Millest tekkis juurahuvi?

Juurahuvi sai alguse keskkoolist. Tahtsin saada kõrgharidust, aga mitte õpetajaks.

Kuidas Sa antiigi jurde jõudsid?

See ei olnud minu õppejõu Märt Tänava mõju, oli mehi, kes lugesid temast paremini. Aga see oli stagna lõpp, 1979-1984, antiik oli aine, kus oli kõige vähem punast.

Kas varakristluse vastu oli Sul erihuvi?

See sai alguse ülikooliaegsetest kursusetöödest. Ma võtsin sihiks lugeda kõike kättesaadavat, mis oli kirjutatud Marcus Aureliuse ajal. Sellelt pinnalt tekkis mõte lugeda eraldi EHI-s varakristlikke kirjamehi.

Kuidas on Su enda suhe religiooni?

Salliv, tolerantne.

Kas oled Piibli läbi lugenud?

Kaanest kaaneni mitte.

Kas peale ajaloo on olnud ka muid huvialasid?

Sporti tegin. Ujusin kõigepealt neli aastat, aga Tartu tingimustes ujuda oli tollal väga keeruline. Tartu siseujula oli seitseteist meetrit pikk, endine saunabassein. Kogu Tartu ujumissport käis sealt vannist läbi. Neli aastat tegin suusatamist. See sattus 70-ndate algusesse, mil olid parajasti lumevaesed talved, midagi eriti ei saavutanud ja asi jäi soiku.

Millest aga teatrihuvi on tekkinud? Konservatooriumi lavakunstikateedrisse sa minna ei proovinud?

Ei. Aeg-ajalt olen mõelnud, huvitav, kui oleks läinud. Juba ülikoolis sees olles aeg-ajalt mõtlesin, mis oleks, kui oleks lavakasse läinud, aga see ei jõudnud uidust kaugemale. Lihtsalt kusagilt tekkis huvi teatri vastu, see oli peale keskkooli. Siis oli hea aeg ka, Toominga lavastused tulid ”Põrgupõhja uus Vanapagan”, ”Kauka jumal”, ”Polonees 1945”, kuulsad asjad, siiamaani mäletatakse. Lugusid hakkasin kirjutama siin Tallinnas 1985 või 1986. Oli selline vaene noor spetsialist, lõpetab ülikooli ära, on tähtis ja tark ja tahaks raha saada. Ajalehes kuulutati välja Viljandi ”Ugala” retsensioonivõistlus auhindadega. Olin just näinud ühte Viljandi külalisetendust. Mõtlesin, et kirjutan midagi, äkki saab auhinna. Saingi 30 rubla kätte, esimese auhinna, siis võis selle rahaga isegi korra kõrtsi minna. Aasta pärast kuulutasid uue retsensioonivõistluse välja, kirjutasin uuesti paar lugu, siis nii hästi ei läinud, sain teise auhinna. Siis härra Jaak Allik, tollane ”Ugala” juht, mainis möödaminnes, et rääkis ”Teater.Muusika. Kino” peatoimetaja Reet Neimariga, et on olemas selline mees, kes kirjutab ja kui kunagi tuleb veel midagi, siis pangu kirja. Ausalt öelda, see nagu tõukas, oli koht, kuhu midagi pakkuda. Siis hakkas minema, proovisin ka filmiarvustusi kirjutada, need küll trükki ei läinud.

Päris kena oleks jätkata, kuidas tänane teatriseis siis on?

Väga lai ja uhke küsimus. Kahtlen, kas olen kompetentne vastama. Näha, et läheb kommertsi peale, et publikut teatrisse meelitada ükskõik mis hinna eest.

Kas tundub, et lavakunstikateedri tase on langenud?

Ma pole nii tihedalt jälginud. Igas lennus ikka on kedagi. Muidugi tuleb silma ette VII lend, Panso viimane lend.

Mis on viimasel ajal teatrist meelde jäänud?

Ma ei suhtu teatrisse päris reavaataja seisukohalt, suhtun rohkem arvustaja vaatevinklist, kipun norima. Etendustest meeldivad mulle Mati Undi lavastused. Alati on hea käia Noorsooteatri väikeses saalis Laial tänaval, kunagi ei pea pettuma.

Miks on Mati Unt eriline, millega ta lööb läbi?

Kas Undi kirjatükid on populaarsed? Ta ei ole populaarne, ei ole rahvakirjanik nagu kadunud Kaugver, aga ometi on ta hinnas. Mingi iva temas on, seda on keeruline öelda.

Öeldakse, et Unt on irooniline.

Väga raske on öelda, mis teeb tema lavastused hästi minevaiks. Seda on paljud püüdnud sõnastada. Mingi tunne tekib, et nüüd paneb pihta, kuhu tarvis. See mis ta tegi Tammsaare ”Tõe ja Õiguse” III köitega, pani õlgu kehitama. Aga Vaclav Haveli ”Largo desolato” Draamateatris oli jälle tipp-topp lavastus.

Kes on tähtsam, näitleja või lavastaja?

Nii ei saa küsida. Võib rääkida näitlejateatrist ja lavastajateatrist. Need etendused, mida võib liigitada näitlejateatri alla, on rohkem mõeldud näitamiseks publikule.

Kas Juhan Viiding läheb selle alla?

Kindlasti mitte, mina paneks ta lavastaja alla. Lavastajal peab mingi sõnum olema, millele ta paneb rõhku. Selle üle kurdetakse küll kõvasti, et eesti teatris on näitleja tehnilised oskused alla käinud, ei viitsita enam tööd teha. Kurdavad vanema põlvkonna näitlejad. Ei osata rääkida, laval ei kõla eesti keel, naine ei oska kleiti kanda ja kõrgetel kontsadel kõndida. Ühesõnaga, vana kooli enam pole. Elamustest oli siin juttu. Olid siin külalisetendused Tallinnas, Tartus ja Viljandis. Shveitsi pantomiimiteater, ”Palpitation”, mees ja naine. Väga hea asi, mulle meeldis. Tegelikult labane situatsioon, mida on vene tsirkus kasutanud: tohutult pikk mees ja lühikest kasvu naine, kes on vahetanud osad. Mees naiseriietes ja vastupidi, kõige labasem tsirkusetrikk, aga see oli lava peal niivõrd puhtalt , niivõrd tehniliselt tehtud. Laval ei olnud midagi labast.

Kumba pead oma elus primaarseks, teatrit või ajalugu?

Tegelikult ma ei ole ajaloolane. Mul pole mingit tahtmist istuda maha ja hakata uurima mingit asja. Ma olen rohkem kokku korjatud teadmiste edasiandja. Seepärast ma olin Sakus õpetaja. Mitmed tuttavad ütlesid, kuidas sa ikka lähed õpetajaks? Tavaliselt õpetajaks suunatakse. Kui suunamisaeg oli läbi, läksin mina vabatahtlikult. Ma tahtsin praktikas lolluse vastu võidelda. Tahaks ikka inimestele midagi anda. Ma ei tea kui hästi-halvasti see välja tuli, aga pean tunnistama oma täielikku lüüasaamist. Tunned, et sa räägid vastu seina, õpilastel on ükspuha. Ma kirjutasin selle kohta loo tolleaegses ”Noorte Hääles” – ”Ükspuha”. Keskkoolinoori ei huvita mitte midagi, saaks ainult ruttu paberi kätte. Ta õpib oma aine pähe küll, et viisakat hinnet saada, aga ta pea ei tööta. Minu endisi õpilasi on küll ka EHI-s näha olnud, aga need on enamasti ühest ja samast lennust, kus olid lausa ebanormaalselt suurte vaimsete huvidega naisterahvad. See oli puhtalt klassijuhataja teene. Üks neist olevat Prantsusmaale nunnaks läinud, teine õpib pedagoogilises instituudis näitejuhtimist, oli värskeimas eesti filmis ”Noorelt õpitud” peaosas, Tiina Vilu, ja oli kenasti. See näitab, et inimestel on huvid.

Kuidas Sinusse Saku koolis suhtuti?

Tavaliselt tuleb keegi uue õpetaja tundi kontrollima, et mis seal tehakse. Minu tunde seal iialgi ei kontrollitud. Mitte keegi ei tulnud ülevalt poolt ja ei istunud tundi, et kuulaks, mis ta ka räägib. Minu lahkumine, see oli mõlemapoolne. Nendel sai minust kõrini, minu eluviisid ei meeldinud, ja minul sai nendest kõrini. Nii ta läks ja nüüd ma ei kujuta ette, et peaksin minema tavalisse üldhariduskooli, minema neid kantseldama.

Ega Sa ometi ei kahetse seda perioodi?

Ei, ma ei kahetse mingil juhul. Ma ei kahetse seda, mis tehtud, vaid seda, mis tegemata jäi – niimoodi kirjutas Mario Kivistik oma luuletuses ”SS-memuaarid”.

Mida Sa arvad Eesti Humanitaainstituudist?

Humanitaarinstituudi suur pluss on selles, et inimesed on maksnud raha selle eest, et midagi saada. Järelikult nad kuulavad ja neid ei pea kantseldama. Kes ei taha, läheb ära ja ei tule.

Kas selle kooli pluss on ka teatav vabadus ainevalikus?

Muidugi, kusagil peaks sellel vabadusel ka piir olema. Mitte nii, et on grupp loenguid ja sa käid seal täiesti juhuslikult. Piir peaks olema kasvõi tsüklite kaupa. Kui ühte tsüklisse pidama jääd, siis võiks olla juba midagi kohustuslikku, et kool ära lõpetada, mitte et saad mingisuguse paberi loengutest osavõtu kohta. See käimise diplom ei anna midagi, vaid just see, et oled mingi eriala omandanud.

Kas boheemlane on õilis olla? Kas see on püüdlemine absoluutse vabaduse poole?

Ma ei tea, kas see boheemlus nüüd absoluutne vabadus on … mingisugused asjad ikka piiravad, mingid eetilised tõekspidamised.

Pead Sa end ise boheemlaseks?

Ma ei oska nüüd enda kohta öelda, et ma olen nüüd see või teine.

Kas võib öelda, et see, mis kellelegi teisele halba ei tee, on lubatud.

Jah, võib küll.

Kuidas Sa lepid kellalööja ametiga või selle valvurikohaga Linnaarhiivis? Kas poleks leidunud erialast tööd?

Mõlemad tulid juhuslikult ja minu jaoks on nad täiesti ideaalsed.

Kas selline töö stimuleerib ka vaimset tegevust?

Ta stimuleerib, kuna seal ei kuluta närve. Mulle jääb tohutult palju vaba aega. Ma saan tegeleda sellega, mille vastu mul tõsine huvi on.

Kas Sind looduslähedus tõmbab, tahaksid Sa minna siis maale talu pidama?

Ega mind loodus ei tõmba ja mulle ei mahu pähe need inimesed, kes armastavad matkamas käia. Mulle ei jõua kohale see võlu, miks käiakse matkamas.

Kuidas suhtud eestlusse, rahvuslusse?

Rahvuslusse halvustavalt. Eestlasi olen ma alati pidanud orjarahvaks, mida nad ka valdavalt on olnud. Ja see avaldab oma mõju mõtteviisile. Äkki näidatakse meie sportlast olümpiamängudel, kui Vegard Ulvang temast parajasti möödub ja me oleme rahvusvahelisel teleekraanil, hurraa! Enne me peaksime mingisugusele tasemele jõudma, alles siis võtab Euroopa meid ise vastu.

Mis riigis Sa elada tahaksid?

Mulle meeldiks elada kusagil ääre peal, Norras, Uus-Meremaal, Argentiinas. Ka Lõuna-Aafrika Vabariigis meeldiks.

Kui kaugele Sinu enda reisid on ulatunud?

Krimmini. Väljaspool endist Nõukogude Liitu pole käinud. Minna võiks küll, aga päris elada seal ei tahaks. Ma olen selleks liiga mugav inimene. Oma punase ajaloodiplomiga ei teeks ma seal midagi.

Kuidas suhtud nendesse, kes siit läinud on?

Neid on mitmesuguseid. Kultuuritegelastest saan ma aru, neil on seal avaramad tingimused. Nende kohta aga, kes käivad Soomes maasikaid korjamas, on ilus anekdoot. Miks Kalevipoja mõõk raius jalad poolest saati maha? Selleks, et ta saaks Soomes sirge seljaga maasikaid korjata.

Milline ajaloolistest isikutest on Sulle olnud kõige sümpaatsem?

Eestlastest Jaan Tõnisson.

Milliseid võõrkeeli oskad?

Vene keelt. Loen inglise ja saksa keelt.

Lemmikroog ja lemmiksöök?

Meeldib kohvi juua, napsudest meeldivad viski ja rumm. Lemmikrooga ei ole, meeldib kala. Ma ei oska ju öelda, miks mulle meeldib kala süüa.

Millisest muusikast lugu pead?

Selle kohta öeldakse heavy metal. Konkreetselt ”Metallica”, ”Black Sabbath”, ”Led Zeppelin”, ”Deep Purple”, Alice Cooper. Ka ”Queen” meeldib, aga see ei käi enam ”hevi” alla.

Keda Sa kirjanduses hindad ja miks?

Hesse meeldib, ka Oscar Wilde. Miks? Lihtsalt on hea.

On sul filmialal lemmikuid?

Rezhissööridest Michelangelo Antonioni. Olen tema filme küll üsna vähe näinud.

On sul mälestusi varajasest lapsepõlvest?

Ma ei olnud imelaps, kuid mind on alati peetud taibukaks. Ilmselt kasvatuse viga. Lasteaias õppisin ühena esimestest lugemise selgeks. Siis oli mul au teistele lastele muinasjuturaamatut ette lugeda.

On Sul poliitilisi sümpaatiaid?

Keskkoolis olime pinginaabriga sellised poliitikahuvilised, et vahetasime mõtteid pikalt-laialt ja rääkisime oma arust asju selgeks. Praegu mind poliitika ei huvita üldse. Kui ma mingisugusesse parteisse kuuluksin, siis oleks see ERSP.

Kuidas Sa suhtud alternatiivsusesse, opositsiooni?

See on ainult positiivne, kasulik.

Oled sa ise alternatiivne inimene?

Ei tea. Ma ei pea end eriti karjainimeseks. Tahaks nagu suur isemõtleja olla.

Sa oled meie esimene intervjueeritav. Kas Sa arvad, et inimene suudab inimest avada?

See oleneb küsijast. Vastaja peab saama lahti nendest piiridest, mis pidurdavad.

Kas sõnal ”missioon” on olnud Sinu elus tähendus?

See on hea, kui selline tunne on. Minul nullisid neli aastat Sakus selle tunde ära. Meil ei ole haridus väärtustatud. Keelte väärtustest saadakse juba aru ja neid püütakse õppida, aga puhtalt keeltega ei ela ära. Kui sa oled ikka loll nagu lauajalg ja oskad seda viies keeles väljendada, on tulemus ikkagi natuke nadi.

Oled Sa optimist või pessimist?

Enda suhtes optimist, maailma suhtes pessimist.

Advertisements

Posted on 19. juuni 2011, in intervjuud 1992, Tõnis Ritson. Bookmark the permalink. 2 kommentaari.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: