VANG

Autor: R.W.Hamilton

Psühholoogiline paranoia kolmes vaatuses.

Tegevusaeg: määratlemata.

Tegevuskoht: üks puur ja selle lähim ümbrus.

Osalised:

VANG

KASSIPOOJA

SÖÖTJA

POLITSEINIK

KONSUL

PUUJALG

I IHUKAITSJA

II IHUKAITSJA

HULL

TULNUKAS

VÄIKE INIMENE

SUUR INIMENE

I INIMENE

II INIMENE

III INIMENE

KASS

RAHVAS

ESIMENE VAATUS

ESIMENE STSEEN

Keset lava suures puuris istub Vang. Puuris on parask ja magamisase, luugi juures vedelevad korratult toidunõud. Saabub Kassipooja, kes laulab lõbusat laulukest.

VANG: Väga ilus laul.

KASSIPOOJA (naerab): Eh-eh-eh … Miks ta siis ei ole? Ikka väga ilus. Sul on õigus, oled terane.

VANG: Ma ei ole varem seda laulu kuulnud.

KASSIPOOJA (ehmub): Ei ole? … Mis sa räägid? Seda laulu teavad ju kõik.

VANG: Mina ei tea ühtegi laulu. Ma pole kunagi kedagi laulmas kuulnud.

KASSIPOOJA (kergendatult): Eh-eh-eh … Laulda tohib ikka. Nüüd tohime kõike teha. Muidugi, paljusid asju pole soovitav teha, aga me kõik ju teame, kuidas käituda. Kas pole nii?

VANG: Mai tea. Mulle ei öelda midagi. Ma olen sulle laulu eest väga tänulik.

KASSIPOOJA: Oh sellest pole midagi. Ma laulan tõesti vahel. Aga miks sa õigupoolest puuris istud?

VANG: Ma ei tea. Ma olen kogu aeg puuris istunud.

KASSIPOOJA: Vaeseke! Ja sa ei teagi, miks sa pead seal istuma?

VANG: Ei tea. Mulle ei öelda midagi. Mitte keegi ei räägi minuga. Ma olen nii õnnetu. Sina oled kindlasti õnnelik?

KASSIPOOJA (naerab): Eh-eh-eh … Eks tuleb olla. Mul on omad kohustused ja ma tunnen, et olen vajalik.

VANG (ohkab): Sul on vedanud. Ma ei oska küll arvata, misjaoks mind vajatakse. Istun siin puuris ja midagi ei tohi ma teha.

KASSIPOOJA: Võib-olla on sind vaja puuris istumiseks?

VANG: Mis kasu võin ma tuua puuris?

KASSIPOOJA: Sul pole vaja selle üle mõelda. Sind peetakse ometi siin puuris, järelikult on see kellelegi vajalik. Seega võid ka sina olla rahul ja õnnelik. Sind vajatakse puuris.

VANG: Aga ma tahan ju teada, miks ma pean siin istuma!

KASSIPOOJA: Me tahame palju asju teada, aga kui me ei tea, on parem.

VANG: Mille jaoks sind vajatakse?

KASSIPOOJA (naerab): Mina olen Kassipooja.

VANG (vaikib pikalt): … Kassipooja? Kes see on?

KASSIPOOJA: Eh-eh-eh … Nimelt mina.

VANG: Ja millega tegeleb Kassipooja?

KASSIPOOJA: Millega tegeleb? Kasse poob.

VANG: Ja see on vajalik? Kasse puua?

KASSIPOOJA: Eks ta siis ole. Muidu ma poleks Kassipooja. Kassipoomine on väga ohtlik ja täpne töö. Kord ei läinud kassil hing välja ja ta tuli mulle kallale. Suure vaevaga õnnestus eluga pääseda. Aga see oli ka ainus kord. Ma olen parim Kassipooja kogu riigis.

VANG: Oskad sa öelda, mis riik see on?

KASSIPOOJA: Ma tean üksnes, et see on väga hea riik. Praegu on küll väheke raske, ajad on niisugused. Üleminekuperiood!

VANG: Üleminekuperiood?

KASSIPOOJA: Jaa, üleminekuperiood hulluselt lollusele. Aga varsti läheb paremaks. Me peame vaid ootama ja kasse pooma.

VANG: Mina tahaksin jälle puurist välja saada. Kas sa võid mind aidata?

KASSIPOOJA: Ei!

VANG: Miks siis?

KASSIPOOJA: Sellepärast, et sa oled puuris. Ju on nii ette nähtud.

VANG: Ma võiksin aidata sul kasse puua.

KASSIPOOJA: Sina pead puuris istuma!

VANG: Mina ei taha puuris istuda. Mulle ei meeldi see.

KASSIPOOJA: Sulle peab meeldima!

VANG: Kas tõesti ei kõlba ma mitte millekski muuks kui puuris istumiseks? Mulle jälle tundub, et mõni teine oskaks minust paremini puuris istuda. Kes võikski mind aidata?

KASSIPOOJA: Sa saad end ise aidata. Istud lihtsalt puuris ja kõik.

VANG (karjatab meeleheitlikult): Ma ei taha!

TEINE STSEEN

Saabub küürus vanaeideke korviga, Söötja.  Avab pisikese luugi puuris ja asetab puuri korvi toiduga.

KASSIPOOJA: Sind veel toidetakse ka! Mis su elul veel viga on?

Söötja avab teise luugi, kust tirib välja paraski.

SÖÖTJA (vihaselt Kassipoojale): Mis sa tolgendad siin? Ei tohi! Kao mu silmist, muidu läheb sul halvasti.

KASSIPOOJA: Palun vabandust, ma jäin hetkeks juttu puhuma. Paistab teisel üsna hea elu siin puuris olevat.

SÖÖTJA: Temaga ei tohi rääkida. Ta peab istuma puuris. See on käsk!

Söötja on paraski eemale vedanud ja istub sellele hingeldades jalgu puhkama. Kassipooja istub tema kõrvale.

KASSIPOOJA: Mina oleksin küll õnnelik, kui saaksin tema kombel puuris vedeleda. Söödetakse ja kasitakse teist ka veel. Elu on meil raske, süüa pole kusagilt saada, vorsti pole ei tea mis ajast näinud. Aga mis temal viga!

SÖÖTJA (leebemalt): Jaa, mina mäletan vorsti küll. Aga ammu pole teist näinud. Poes on üksnes kassilihakonserve. Mis ametit auväärne peab?

KASSIPOOJA: Mina olen Kassipooja!

SÖÖTJA: Kassipooja on auväärne amet. Liigub kasse ikka veel vabalt ringi ja keegi neid ei kontrolli.

VANG (istub puuris, toidukorv süles): Mina tahaksin ka Kassipooja olla.

SÖÖTJA (käratab): Kas sa pead lõuad! Sina istud puuris! (pomisedes) Lausa häda teisega, muudkui kipub rääkima. Juhtub mõni veel kuulma.

KASSIPOOJA: Nii et temal on rääkimine ära keelatud?

SÖÖTJA (vaikib hetke): … Ma ei tea. Ma arvan nii. Mitte keegi ei räägi temaga. Ju see peab nii olema.

Puurist möödub uhke daam politseiniku ja käratseva inimsalga saatel. Politseinik kasutab kumminuia selle taltsutamisel. Teevad ringi ümber puuri ja lahkuvad.

SÖÖTJA: See on väga tähtis isik, Libertatia konsul. Minu pojale langes osaks suur õnn, tal õnnestus end Libertatiasse orjaks müüa. Nüüd ta sööb iga päev vorsti.

KASSIPOOJA: Kuid ainult valitutele langeb osaks õnn. Ka mina mõtlesin, et saadan kassipoomise kus kurat ja müün end orjaks, aga näed, ei võetud. Naerdi veel, et kuhu sa trügid, see äri pole sinu jaoks. Aga pole viga, kassipoomine ei jäta samuti nälga.

SÖÖTJA (muigab omaette): Hee-hee…  Ega igaüks marjamaale ei pääse! Ikka üksnes valitud, ikka valitud. (vaikib) … Algul, tõepoolest, võis peaaegu igaüks end orjaks müüa, aga need olid vanad ajad. (sosinal) Ilma Puujala loata ei liigu selles suunas enam ükski asi. (vaatab igas suunas, enne kui jätkab taas sosinal) … Minu poeg on niisugune kena poiss, pikk ja tugev teine. Puujalale sellised meeldivad. Kargas teda paar kord ja tee orjaturule oli lahti.

KASSIPOOJA (värisedes): Mis sa räägid? Kui kohutav!

SÖÖTJA (naerab): Hee-hee-hee … Mis ta nüüd kohutav. Tavaline asi. Puujalg ka päris kena tüdruk, ainult üks jalg on puudu. Mina tundsin tema ema. Too oli avaliku käimla koristaja, üsna harimata naine, aga meeste suhtes üpriski helde. Ja sa näed, kui kaugele tütar on jõudnud. Kes oleks võinud arvata? Muide, tema kaudu mul õnnestuski poega Puujalale ette sööta.

KASSIPOOJA (imestades): Puujalg on siis naine?

SÖÖTJA (muheleb): Hee-hee … Naine neh. Mis sina siis arvasid?

VANG (tõuseb püsti, tuleb puuri varbade juurde, hüüab): Mina tahan samuti Libertatiasse orjaks minna! Miks mina ei või elada nagu teised? Tahan orjaks!

SÖÖTJA (tõuseb ehmunult püsti, läheb Vangi juurde, käratab vihaselt): Pea ometi lõuad, hull inimene!

Söötja nutab. Saabub Politseinik.

POLITSEINIK: Mis kisa siin on? Miks te karjute? (viibutab kumminuia ähvardavalt Söötja suunas) Kas sa pole teda korralikult toitnud?

SÖÖTJA (alandlikult): Olen küll, kõrgeauline.

POLITSEINIK: Miks ta siis karjub? Me tahame vaikust ja rahu. Meil on kõigil nii hea elada. Saad aru, lurjus?

SÖÖTJA (nutab ulgudes): … Ma … ma … enam ei tee!

KASSIPOOJA (tõuseb ja astub Politseiniku juurde): Ma vabandan, aga mina olen tunnistaja. See eideke pole milleski süüdi. Too seal ei taha nimelt puuris istuda.

POLITSEINIK (viibutab kumminuiaga Kassipooja suunas): Mis sa räägid? Ei taha puuris istuda? Oled segaseks läinud või? Mis tal seal puuris viga peaks olema?

KASSIPOOJA (häirimatult): Mina ei saa ka aru. Toit ja eluase prii, ela nagu kuningas. Aga tema ei taha!

POLITSEINIK (sügab kumminuiaga kukalt): Imelik! Kes sina oled?

KASSIPOOJA: Mina olen Kassipooja. Parim Kassipooja kogu riigis.

POLITSEINIK: Kassipoja on auväärne amet.

VANG: Mina tahan end Libertatiasse orjaks müüa.

SÖÖTJA: Näete nüüd ise, kõrgeauline.

Paus. Politseinik kõnnib edasi-tagasi, teised jälgivad silmadega tema liikumist.

POLITSEINIK (peatub kümne sammu kaugusel puurist, pöörab näoga ülejäänute poole):  Aga kuidas tema üldse teab, et on võimalik end Libertatiasse orjaks müüa?

SÖÖTJA (kogeledes): Tema, saatananahk, kuulas, kuulas… pealt … Meie … meie rääkisime … siin ilmaelust … Noh ja tema…

KASSIPOOJA: Jah, tema on süüdi, kõrgeausus. Nimelt tema!

POLITSEINIK: Meil on lubatud rääkida absoluutselt kõigest. Aga kuulge! … Kuhu jääb teie kodanikuau ja väärikus? Iga enesest lugupidav kodanik jääb ikka oma riigile truuks, olgu siin nii halb kui tahes. Me ajame kõik oma asja. Praegu valitseb küll hullus, aga oodake … Veel natuke ja saabub üleüldine lollus ning me sööme vorsti. Kas teil häbi pole? Niisuguste ebapatriootlike juttude pärast määran teile kolmkümmend fartingit trahvi avaliku korra rikkumise eest. Teile mõlemale.

KASSIPOOJA (osutab Vangi suunas): Aga temale?

POLITSEINIK: Temale? Ta istub juba niigi puuris. Esitage palun oma dokumendid!

Söötja ja Kassipooja otsivad kohmitsedes dokumente, leiavad need lõpuks ja ulatavad kannatamatult ootavale Politseinikule.

POLITSEINIK (loeb): … Nii-nii… Number kolmsada üheksakümmend neli tuhat kolmsada üheksakümmend kaheksa Söötja ja number kuus tuhat kuussada kuuskümmend kuus Kassipooja. (uurib taskust väljavõetud märkmikku) … Ebausaldatavate nimekirjas teid pole.

KASSIPOOJA: Meie oleme lojaalsed kodanikud. Vähemalt mina.

SÖÖTJA: Siin on väga hea elada.

VANG: Mina olen ka lojaalne, aga ma ei taha puuris olla.

KASSIPOOJA: Te kuulete! Tema on lojaalne, kuid puuris istuda ei taha. Ennekuulmatu!

Saabub Libertatia Konsul kauni, kuid karkudel komberdava naise, Puujala, saatel. Neid saadavad kaks tursket meest.

KOLMAS STSEEN

Konsul ja Puujalg seisatuvad puuri juures. Kaks Ihukaitsjat jäävad teatud vahemaa järel ähvardavalt seisma. Politseinik võtab valvelseisangu. Söötja ja Kassipooja taganevad paraski juurde.

PUUJALG: Mis kära siin on?

POLITSEINIK (raporteerib): Teie kõrgeausus, tabasin kaks tüüpi number sada üks Vangiga vestlemas. Number sada üks Vang ei taha enam puuris olla. Ilmselt on tegu ässitamisega.

PUUJALG: Kanna ette ametivõimudele ettenähtud korras.

POLITSEINIK: Saab tehtud! (lahkub).

SÖÖTJA: Kõrgeauline, kas te mind ei mäleta? Olen number seitsesada seitseteist tuhat nelisada kolm Orja ema. Kõrgeaulise ema tundis mind väga hästi.

PUUJALG: Või sina oled Orja ema? Miks sa avalikku korda rikud? Kas sa ei tea, et Vangiga pole soovitav rääkida?

VANG: Ega tema ei ole minuga rääkinudki. Mitte keegi ei räägi minuga. Kuid ma ei taha puuris istuda.

PUUJALG: Lõuad, lurjus! Üleüldse te segate mind. (Ihukaitsjatele) Koristage nad siit!

Ihukaitsjad viivad kõigepealt vabandusi pobiseva Söötja, seejärel ka kohkunult vaikiva Kassipooja lavalt ära.

PUUJALG (torisedes): Aina on mul igasugused kahtlased tegelased jalus. Ei saa kuidagi neist rahu.

KONSUL: Kord peab olema majas, siis te meeldite meile. Aga need poisid on sul vahvad. (osutab kahele Ihukaitsjale, kes on uuesti endisesse asendisse tardunud) Kas sa pole nõus neid meile orjaks müüma?

PUUJALG (endiselt pahuralt): See neile meeldiks küll! Aga neid läheb mul siin vaja. Ajad on segased.

KONSUL: See on hea, et segased. Aga räägime nüüd asjast. Kuidas siis selle kaubaga jääb?

PUUJALG: Kahjuks ei saa ma sind aidata. Minu hammas selle kauba peale ei hakka. Tema peab puuris istuma.

KONSUL: Kolm miljonit fartingit.

PUUJALG: Fartingit?

KONSUL: Saan aru. Muidugi mõtlesin ma sellega kolmkümmend ühikut meie aha.

PUUJALG: Mul on väga kahju, aga isegi kolmesaja ühiku eest ei saaks ma sind aidata. Rääkisin Valitsejaga. Keegi ei saa garanteerida, mida ta meist teie juures räägib. Miks teil õigupoolest teda vaja on? Mis tal siin puuris viga, prii söök ja puha.

KONSUL: Olen sinuga täielikult nõus. Ka minu meelest võiks ta puuris istuda. Pole vaja meile igasuguseid. Me ei tea ju, mida ta mõtleb või rääkida kavatseb. Kahjuks olen ma aga Konsul ja pean täitma oma valitsuse korraldusi. Keegi mõjuvõimas isik on temast huvitatud. Keeldumise korral võib ohtu sattuda Libertatia toiduabi teile.

PUUJALG: Valitseja on tema suhtes paindumatu. Sa ju tunned meie Valitsejat. Kõva nagu kivi.

KONSUL: Ohtu võib sattuda veel Valitseja puhkusereis Libertatiasse.

PUUJALG: See on juba tõsisem küsimus.

KONSUL: Kas ma tohin temaga rääkida?

PUUJALG: Vangiga? See pole meil kombeks.

KONSUL: Kas temaga siis mitte kunagi ei räägita?

PUUJALG (resoluutselt): Ei!

KONSUL: Võib-olla teeksime minule erandi? Olen välismaalane.

PUUJALG: Ei!

KONSUL: Kardate?

PUUJALG: Ei!

KONSUL: Miks siis?

PUUJALG: Me pole kellelegi keelanud temaga rääkida. Meil on vaba maa ja vaba rahvas. Temaga vestlemine ei kuulu hea tooni juurde.

KONSUL: Mõistan. (paus).

VANG (on seni vaikides pealt kuulanud, kuid nüüd sekkub): Mina olen nõus teiega rääkima. (Konsul vaikib)…  Ma olen kogu elu puuris istunud.

PUUJALG (vaikselt): Pea lõuad!

KONSUL: Ma võtan oma valitsuse mõjutamise enda peale. Meie protokollisheff on minu armuke. Olen kindel, et resultaat on teile soodne. Muide, oled sa näinud Betshuaanamaa kaubandusesindaja naise uut krokodillinahkset kasukat? Protokollisheff lubas mulle samasuguse muretseda.

PUUJALG: Salaluureülema ämm rääkis sellest. Tõesti väga peen. Ninasarvikunahkset ei kandvat Euroopas enam keegi. Kõik tahavad muudkui krokodilli.

KONSUL: Jaa, see on tõesti nii. Läheme joome tassi kohvi. Ma võin seda kasukat täpsemalt kirjeldada.

Lahkuvad vesteldes, Ihukaitsjad järgnevad neile. Vang jääb üksi.

NELJAS STSEEN

VANG (kõnnib rahutult puuris, vestles iseendaga): Keegi tahab mind siit välja … Huvitav …  Kas tõesti on veel keegi, kes ei taha, et ma olen puuris. (peatub) … Kes ta on?  Leopardikägistaja? Puumavägistaja? (naerab) … Kui kaua ma siin ikkagi istunud olen? (istub) … Ilmselt kaua, paar aastat kindlasti. Aga varem? … Ei mäleta. Mul on tunne, et see puur on mind kogu mu elu saatnud. Miks ma mitte midagi ei mäleta? … Minu vanemad? Kuidas ma puuri sattusin? … Mu Jumal, kes võib mind aidata? … Mida ma üldse mäletan? Korraga olin ma puuris ja varem ei olnud midagi… Puuri ma jäingi, üksnes Söötjad on vahetunud … Kõigepealt oli tõmmu, võõrast keelt rääkiv vanaeit, paks ja haises küüslaugu järele. Siis oli lühikest aega noor ja sihvakas politseinik. Tõsi, tollal hüüti neid rahvakaardiväelasteks. Vanaeit karjus minu peale pidevalt, aga võõras keeles ja  ma ei saanud midagi aru. Rahvakaardiväelane oli alati vait. Ei teagi, mis rahvusest ta võis olla… Seejärel tuli endine vanaeit tagasi. Mõne aja pärast aga küüslaugust lehkav Söötja kadus uuesti ja nädalapäevad olin ilma söögita. Lõpuks tuli praegune eideke, muidu lahke näoga, aga kuri. Mitte ei luba rääkida … Esimesele Söötjale võisid isegi vastu haukuda, see näis talle lõbu pakkuvat, aga nüüdsele … Tundub, et Valitsejadki on vahetunud koos Söötjatega … Mina … mina istun ikkagi puuris. Ja kardan, et ple siin mitte paar aastat istunud, vaid rohkem … Viis, kümme, enamgi aastaid … Tõenäoliselt nii see ongi … Ma ei saa ainult aru, miks on neile hädavajalik, et ma puuris istun? Kui nad tõesti tahaksid must lahti saada, kas poleks parem siis mind Libertatiasse orjaks müüa või panna kasse pooma? Veel parem, kui teeksid otsa peale, oleks rahu majas. (tõuseb, hakkab uuesti puuris edasi-tagasi kõndima)  Aga nüüd …  Peavad toitma ja kasima. (naerab) … Parem näitaksid raha eest rahvale… Tõsi, rahvas on praegu kuidagi vabam, isegi laulavad vahetevahel. Kuid seda enam tahaks siit minema. Aga ei! … Mina pean puuris istuma. Milline õnn! Oma puur ja oma Söötja! (kangutab varbasid) … Varsti peaks tulema õhtusöök. Paraskit nad tagasi ei toonud. (uurib lahtiolevaid luuke) … Siitkaudu kahjuks välja ei pääse. Nojah, eks ma siis tukun veidi.

Vang heidab puuri põrandale pikali.

VIIES STSEEN

Vang lamab puuri põrandal. Tulevad Hull ja Tulnukas, kes laulavad patriootilist laulu. Tulnukal on balalaika kaelas.

HULL (märkab puuri ja seal lamavat Vangi): Kes see on? (seisatab).

TULNUKAS (kõnnib ümber puuri): Paistab, et inimene … (peatub).

HULL (tuleb puurile lähemale, jõllitab Vangi): Inimene jah teine.

VANG (ärkab, pöördub tuljate poole):  Tere! (ringutab).

HULL: Tere!

TULNUKAS: Tere!

HULL: Miks sa puuris istud, hull inimene?

VANG: Ma ei tea.

HULL: Ka sina, inimene!

VANG (vaatab Hullule ainiti otsa): Ka mina?

HULL: Ka sina ei tea midagi.

VANG: Ma tean, et ma olen puuris, kuid ma ei taha puuris olla. (Hull puhkeb ohjeldamatult naerma) … Kas ma ütlesin midagi valesti? Ma ei tea, ei oska, minuga ei räägita kunagi. See polevat kombeks. Mind on vaja puuris istumiseks.

HULL (võitleb naeruga): Hii-iih… Hii-iih … Mind pole mitte millekski vaja. Ühiskond on niigi hull, nad ei vaja Hullu. (karjub) Aga mina olen tõeline Hull! Ja lollusesse ei jõua te mitte kunagi. (naerab).

TULNUKAS: Tema on tõepoolest Hull.

VANG (tõuseb püsti, tuleb puurivarbade juurde): Ja sina?

TULNUKAS: Mina olen Tulnukas … Ufo, noh!

VANG: Kas te ei oleks nii kenad ja tooksite mulle mu paraski.

HULL: Hea meelega. Läheme, Tulnukas! (lähevad paraski juurde)… Aga enne mängi meie uuele sõbrale üks lugu. (Tulnukas istub paraskile ja mängib) Kuidas oli? Kas polnud kena?

VANG: Ilus lugu.

HULL: Mängi veel üks lugu, Tulnukas! (Tulnukas mängib) … Jaa, mängida ta oskab. Nemad oma planeedil muud ei teegi kui laulavad ja tantsivad balalaika saatel ning mängivad trips-traps-trulli. Päevast päeva. Tööd seal ei tehta. Kuna neil süüa ei ole, siis põgenes ta siia.

TULNUKAS: Mitte päris nii. Mu kaasmaalased ootavad üleüldist õnne. Aega, mil tööd tegema ei peaks, aga süüa oleks. Aga praegu meil süüa ei ole ja ma otsustasin siin üleüldist õnne oodata. Teil on kõik poed kassilihakonserve täis.

HULL: Kuid meie ihaldame vorsti.

TULNUKAS: Ma olen kuulnud, et vorst on hea. Võib-olla lähen hoopis Libertatiasse vorsti sööma.

VANG (kannatamatult): Hea küll, aga ma tahaksin paraskit.

Hull ja Tulnukas viivad paraski kõigepealt eemale ja tühjendavad, siis toovad puuri juurde ja lükkavad lahtisest luugist sisse.Vang õiendab oma asjad paraski juures. Hull ja Tulnukas võtavad puuri läheduses istet ja hakkavad trips-traps-trulli mängima.

HULL: Neetud! Jälle ta võitis mind.

Tulnukas irvitab.

VANG: Mida te mängite?

HULL: See on trips-traps-trull. Tulnukas on osav mängija, võidab alati.

TULNUKAS: Meil on kõik head mängijad.

VANG: Ma tahaksin ka mängida, aga ei oska.

TULNUKAS: Mina õpetan. Sinul on rist ja minul on ring. Alusta!

Mängivad. Vang võidab.

HULL: Sa võitsid Tulnukat! Oled imelaps.

VANG: Ei tea isegi, kuidas see niiviisi välja kukkus.

TULNUKAS: Mängime uuesti. (mängivad ja Vang võidab jälle)… Ma tunnen end halvasti. Tahan juua. On sul juua, Vang?

VANG: Kindlasti. Siin on vesi.

Ulatab plekkruusi Tulnuka suunas.

TULNUKAS (põlglikult): Vesi! Pähh! Meie planeedil juuakse üksnes odekolonni. See on hea, eriti kaheksakordne. On teie juures odekolonni?

HULL: Meil on kõik kaubad talongide eest. Ainult kassilihatooteid saame ilma. Kuna mina olen Hull, siis minul talonge pole.

VANG: Minul ka ei ole talonge. Ma ei tea, mis asjad need on.

TULNUKAS: Kellel on talonge?

HULL: Ehk õnnestub mõne käest osta.  Aga mul ei ole raha. Üks talong maksab sada tuhat fartingit. Peame röövima. Sealt tulebki keegi.

KUUES STSEEN

Saabub Kassipooja, Kass käte vahel. Hull ja Tulnukas kargavad kisades talle kallale. Pärast lühikest heitlust õnnestub neil Kassipooja maha suruda. Kass pääseb põgenema.

TULNUKAS (karjub): Talongid või elu!

VANG (jälgib võitlust, imestades): See on ju Kassipooja!

TULNUKAS: Talongid siia!

HULL: Odekolonnitalongid või tapan!

VANG: Oodake, see on minu tuttav Kassipooja!

HULL (jätab Kassipooja rahule, üritab kaaslast taltsutada): Jäta nüüd, see mees on Kassipooja.

TULNUKAS (laseb ohvri  vabaks): Ja siis? Minu pärast olgu või elevandiraiuja, peaasi kui talongid kätte saaks.

HULL: Kassipooja on auväärne amet. Kassilihakonserve tahad?

TULNUKAS: Anna siia!

HULL: Ilma Kassipoojata oleksid näljas.

KASSIPOOJA (tõuseb püsti, korrastab end): Röövlid niisugused. Ei tea, kus see politsei ka on? Päise päeva ajal tungitakse korralikule inimesele tööülesannete täitmisel kallale. Kass pääseski põgenema.

HULL (alandlikult): Palun vabandust! Näe, sõber tahtis juua.

TULNUKAS: Meil ei ole talonge.

KASSIPOOJA: Igal korralikul inimesel on talongid. Ainult sulidel ja päevavarastel ei ole. Mida väärtuslikum inimene oled, seda rohkem talonge saad. Teie olete nähtavasti läbinisti kahjulikud.

VANG: Tema on Tulnukas teiselt planeedilt ehk Ufo. Nemad joovad seal ainult odekolonni.

TULNUKAS: Eelistan kaheksakordset. Väga hea!

HULL: Aga odekolonni jaoks on meil talonge vaja. Mina olen Hull, tema on Tulnukas ja see seal on Vang. Meile ei ole talonge ette nähtud.

KASSIPOOJA: Mina ei saa teid aidata. Vahetasin odekolonnitalongid saapapaeltetalongide vastu. Et oleks, millega kasse puua.

VANG (näitab käega eemale): Sealt tuleb veel keegi.

TULNUKAS: Kargame kallale?

HULL: Oota! Vaatame, mis lind see on.

Saabub Väike Inimene.

TULNUKAS: Tere! Mis lind sa oled?

VÄIKE INIMENE (kohmetult): Oh, mis mina, Väike Inimene nüüd …

TULNUKAS: Kas sul talonge on?

VÄIKE INIMENE: Mina olen Väike Inimene, mis talonge nüüd minul.

HULL: Meil oleks odekolonnitalonge vaja.

VÄIKE INIMENE: Mina olen Väike Inimene, minul pole neid kusagilt võtta. Isegi vaatan, kuidas ots otsaga kokku tulen.

KASSIPOOJA: Kas sa pole eluga rahul?

VÄIKE INIMENE: Olen ikka. Väga rahul. Palju siis minul, Väikesel Inimesel, tarvis on. Kui veel hulluse periood läbi saab ja jõuame lollusesse, siis on kõik korras. Praegu peame kannatama.

TULNUKAS (vihaselt): Astugu sinu emaga sugulisse vahekorda! Mina tahan odekolonni!

VÄIKE INIMENE: Vabandage, ma ei saanud aru. Mis on teil minu emaga tegemist.

TULNUKAS (imestunult): Mitte midagi. See on meie kõnekäänd.

VANG: Tema on pärit teiselt planeedilt, siin ta on Tulnukas ehk Ufo. Nemad mängivad seal balalaikat ja joovad odekolonni.

HULL: Ja tööd nemad ei tee. Ehk mängid meile midagi, Tulnukas? Midagi südamlikku?

Tulnukas võtab balalaika ja mängib.

VÄIKE INIMENE: Mis mina, Väike Inimene, nüüd muusikast ka taipan. Aga minu meelest oli hästi mängitud. Ikkagi välismaa muusika! Kas sina oled siis tõesti Ufo? Mis mina, Väike Inimene, Ufodest ka tean, aga ma olen neisse alati uskunud. Mina arvan, et rasked ajad saavad läbi, kui võim Ufodele anda. Nemad on ikka mujalt ja targemad. Meie, Väikesed Inimesed, peame sõnakuulelikud olema. Meie Valitseja on küll samuti tark mees, aga Ufode vastu ta ikka ei saa. Mina ikka arvan, et Ufodel on meie asjadest selge ülevaade, et nad aitavad meid ja viivad hullusest lollusesse ning me sööme vorsti nagu Libertatias. Mina olen Väike Inimene, mina ei taha Libertatiasse orjaks minna. See siin on minu maa, siin on minu kodu ja armas viisupaar. Siia ma ka suren. Ei meelita mind Libertatia vorst, mina ootan aega, millal sööme oma vorsti. Ma usun, et Ufod aitavad meid. Kõikjal kirjutatakse, et Ufod tahavad meid aidata. Ma tänan sind, Tulnukas, et sa raskel ajal meile appi tõttasid.

TULNUKAS (karjub): Odekolonni!

VANG: Võib-olla lepid veega? Vesi on hea.

KASSIPOOJA: Mina lähen nüüd minema. Ei saa ometi tööajast looderdada, kes teab kui palju kasse mul juba poodud oleks. Kassilihakonserve tahate kõik, aga kassil lasksite minema joosta. (eemaldub) … Vaadake, jälle tuleb keegi. Äkki saab tema aidata. (lahkub).

VÄIKE INIMENE: See on ju Suur Inimene! Tema saab kindlasti aidata.

TULNUKAS: Odekolonni!

Saabub Suur Inimene.

SUUR INIMENE (rahulikult): Kuulge, matsid, ega te Libertatia konsulit näinud pole?

HULL: Ei ole.

VANG: Mina vist olen.

TULNUKAS: Odekolonni!

SUUR INIMENE: Pea lõuad! (Vangile) Või sina oled? Räägi, millal!

VÄIKE INIMENE (segab vahele): Sina oled tõesti Suur Inimene, sina saad meid aidata. (osutab Tulnukale) Tema on Tulnukas teiselt planeedilt ehk Ufo. Ta tahaks meid aidata, kuid vajab odekolonni. Meil jälle puuduvad odekolonnitalongid.

SUUR INIMENE: Ära sega vahele, hobuselõust niisugune! (mõtleb)… Pea, kas sina oled Ufo?

TULNUKAS: Jah, mina olen.

SUUR INIMENE: Tõeline Ufo teiselt planeedilt, maavälise tsivilisatsiooni kandja?

TULNUKAS: Seda nüüd küll.

SUUR INIMENE: Ma ostan su ära. Kilo vorsti, lisaks võimalus Libertatiasse orjaks minna. Oled nõus?

VÄIKE INIMENE: Mina tahan samuti Libertatiasse orjaks minna. Saad sa mulle midagi organiseerida? Ma ei jää tänu võlgu.

HULL: Alles sa seletasid, et sinu ja su viisupaari koht on siin.

VÄIKE INIMENE: Mina pole midagi niisugust öelnud. Ära kuula teda!

SUUR INIMENE: Rahu, lojused! Mul on Libertatia konsuliga äri käimas. Neli kohta on veel vabad. Kes teist oleks nõus end orjaks müüma?

VÄIKE INIMENE (poeb Suurele Inimesele ligemale, agressiivselt): Mina, mina! Pane kirja number üks miljon kakskümmend üks tuhat neli Väike Inimene.

HULL: Mina olen lihtsalt Hull.

TULNUKAS: Ja mina Tulnukas.

Suur Inimene kirjutab üles.

SUUR INIMENE: … Nii, üks koht on veel vakantne.

VANG: Mina tuleksin küll, aga ma istun puuris.

SUUR INIMENE: Ära muretse, sellest saame üle. Ütle oma nimi, panen ta kirja.

VANG: Ma õieti ei tea, mis mu nimi on.

SUUR INIMENE: Kuidas sind kutsutakse?

VANG: Üldiselt minuga ei räägita… Tõsi, ma kuulsin kui puujalaga naine rääkis Libertatia konsuliga. Ja Politseinik raporteeris. (mõtleb pingsalt ja teatab pärast pausi uhkusega) … Vang, number sada üks Vang.

SUUR INIMENE (paneb kirja): Nii kirjutamegi, number sada üks Vang.

Suur Inimene võtab taskust muukraua ja avab hõlpsasti puuri. Vang seisatab hetke avali ukse ees ja tuleb siis aeglaselt välja.

SUUR INIMENE:  Korras.

Vang seisab midagi tajumata liikumatult väljaspool puuri.

VÄIKE INIMENE: Sa oled osav.

SUUR INIMENE: Tühiasi. Kuulake mind! Muretsen transpordivahendi, teie ootate niikaua siin. (märkab, et Vang on puurist väljunud). Kas Vang tuli puurist välja? Ära pahanda, aga sa pead puuri tagasi minema. Kui ma teile järele tulen, siis ma lasen su ka välja. Püsige vaikselt, ärge kellelegi lepingust hingake või ise teate, mis siis juhtub. Tule, Vang! Ma panen su taas puuri.

Suur Inimene haarab Vangist kinni.

VANG (elustub, rabeleb lahti, laskub põlvili): Ma ei taha!

SUUR INIMENE: Sa pead! Muidu ma sind orjaks ei müü.

Hull ja Tulnukas transpordivad vastupunniva Vangi puuri, misjärel Suur Inimene puuri lukustab ja lahkub. Vang puhkeb nutma.

VANG (taob pead vastu puuri põrandat): … Ma ei taha puuris olla … Ei taha… Laske mind välja! …

HULL: Oota ometi! Kohe lastakse sind välja. Võiksid väheke kannatada.

VANG (nuuksudes): Mina… mina… olen kannatanud juba. Tahan välja!

VÄIKE INIMENE: Mis sul seal puuris viga on? Olen tähele pannud, kuidas sind toidetakse. Häbi peaks sul olema! Mitte ei saa aru, miks sa sinna Libertatiasse tükid. Häbi! Häbi! Häbi!

VANG: Hea küll. Tule siis minu asemel puuri.

VÄIKE INIMENE: Mis mina, Väike Inimene, nüüd puuris teen. Mul on omad mured. Ja vorsti tahan ma ka! Ega igaüht vorsti juurde ei saa lasta, mõni peab kannatama. Sinu koht on puuris, mina lepin leivapalukesega, mis teistest üle jääb. Ja kui see leivapaluke juhtub sisaldama vorsti Libertatias, miks siis ka mitte?

HULL: Rahunege nüüd! Küll Suur Inimene kõik ära klaarib.

VÄIKE INIMENE: Muidugi, tema on Suur Inimene ja mida mina, Väike Inimene, ka tean. Aga mina arvan, et Vangi ei tohi Libertatiasse lasta. On teine sihuke kahtlane ja miks ta üldse puuris istub. Häbistab seal viimati meie rahvast. Niikuinii ta tsiviliseeritud inimeste keskel käituda ei oska. Ütleme Suurele Inimesele, et Vangi me kaasa ei võta.

TULNUKAS: Kuradile! Astugu sinu emaga sugulisse vahekorda! Olge ometi vait! Kas te ei või siis rahulikult oodata, kuni teile odekolonni tuuakse. Kõigepealt joome odekolonni, eks pärast näeb, mis juhtub.

HULL: Tuleks ometi Suur Inimene.

TULNUKAS: Juba ammu igatsen odekolonni järele. Libertatias on seda kindlasti jalaga segada.

HULL: Mina olen kuulnud, et nemad seal Libertatias odekolonni ei joovatki, tarvitavad välispidiselt. Vorsti söövad üksnes vaesemad.

VÄIKE INIMENE (imestavalt): Või nemad ei söögi vorsti!

HULL: Niimoodi räägitakse. Kassilihakonserve seal üldse ei olevat.

VÄIKE INIMENE: Kuula ja imesta!

TULNUKAS: Kuidas nad ilma odekolonnita toime tulevad? Seda ma ei usu.

HULL: Nende jaoks on teised joogid.

Saabub Politseinik.

POLITSEINIK: Mis kogunemine siin on? Pole soovitav.

HULL: Me teeme aega parajaks. Küll me ära läheme.

POLITSEINIK: Miks te just puuri juures olete? Kas mujal kohti vähe on?

TULNUKAS: Astugu sinu emaga sugulisse vahekorda! Kas siin ei tohi?

POLITSEINIK (rõhutatult): Pole soovitav! Miks te tööd ei tee? Teie kombel looderdades üleminekuperiood ära ei lõpe.

VÄIKE INIMENE: Ega me siis paha pärast. Mina olen kõigest Väike Inimene.

POLITSEINIK: Kahtlane tüüp peale selle. Esitage dokumendid!

HULL: Minul ei ole. Mina olen Hull.

TULNUKAS: Minul ka ei ole. Mina olen Tulnukas.

VANG: Ka minul ei ole.

POLITSEINIK: Sinule pole ette nähtud.

VÄIKE INIMENE: Minul on.

Väike Inimene ulatab Politseinikule dokumendid.

POLITSEINIK (loeb):  Number üks miljon kakskümmend üks tuhat neli väike Inimene. (vaikib pikalt) … Mis siis ikka! Väikese Inimese dokumendid on korras. Hull ja Tulnukas tulevad minuga kaasa.

HULL: Mina ei taha tulla!

TULNUKAS (jookseb eemale): Me ootame odekolonni!

Saabub Suur Inimene.

SUUR INIMENE: Tere, Politseinik! Kas sa ei taha end Libertatiasse orjaks müüa?

POLITSEINIK: Tahan küll.

SUUR INIMENE: Mul oli jutuajamine Libertatia konsuliga. Väikese Inimese me võtame.

VÄIKE INIMENE (hüppab rõõmust, kallistab kaaslasi): Hurraa! …

SUUR INIMENE: Temal on registreerimisnumber. Hullu ja Tulnukat me võtta ei saa, kuna neil numbrit ei ole. Vangil on küll number, aga tema peab puuris istuma. Sellegipoolest ostan ma Tulnuka kilo vorsti eest ära ja hakkan teda raha eest rahvale näitama. Mul on kolm vakantset kohta. Lööd kaasa, Politseinik?

POLITSEINIK: Ma tulen.

SUUR INIMENE: Kena! Tuleb leida veel kaks lojust. Kiirustagem!

Suur Inimene lahkub koos Politseiniku, Väikese Inimese ja Tulnukaga.

SEITSMES STSEEN

Hull istub nukralt maas. Vang vaatab ainiti lahkujate suunas.

VANG: … Nad läksid.

HULL: Kadusid jah minema.

VANG: Ning mina pean jälle puuris olema.

HULL: Ega sul midagi üle ei jää.

VANG: Ma tahan siit välja.

HULL: Sinu tahtmine siin ei maksa.

VANG: Ka sina jäid maha.

HULL:  Seda võiski arvata.

VANG: Sellepärast, et oled Hull.

HULL: Sellepärast, et ma ei ole Hull.

VANG: Miks nii?

HULL: Ainult Hulluna saan olla vaba, saan olla mina ise. Selle nimel võid lobuda nii mitmestki normaalse inimese eelisest.

VANG: Kes on normaalne inimene?

HULL: Ma ei tea. Ma ei tea, kas neid üldse on.

VANG: Sa oled rahul, et näid olevat Hull.

HULL: Ma olen rahul.

VANG: Kas Hullud ei peagi puuris istuma?

HULL: Nad võivad, aga ei pea. Hullud on vabad.

VANG: Me elame hulluses. Kas pole nii?

HULL: Me elame juba ammu lolluses.

VANG: Ja see on hea?

HULL: Inimesed on erinevad.

VANG: Mida tähendab üleminekuperiood?

HULL: Mitte midagi. Absoluutselt mitte midagi.

VANG: Milleks siis see kõik? Millele loodetakse?

HULL: Sõnad. (vaikib) … Kui soovid vastust, siis mitte millelegi.

VANG: Mis meist niiviisi saab?

Hull naeratab nukralt eemalolija ilmel. Paus.

VANG: … Mina tahaksin olla väljaspool puuri? Võid sa mind aidata? (vaikus) … Vasta!

HULL (naeratab): Kallis Vang! Sa oled kogu elu puuris istunud. Sa ei tea, mida kujutab elu väljaspool puuri. Võib-olla on sulle parem, kui istud puuris. Puuris oled sa palju vabam kui väljas. Usu mind!

VANG: Kas sina tahaksid puuris olla?

HULL: Ei! Aga mina olen Hull, minu hullus kaitseb mind. Tänu hullusele saan olla mina ise ja ma ei pea ümbritseva lollusega arvestama. See on mulle väga tähtis.

VANG: Ma tahaksin näha, mis toimub väljaspool puuri.

HULL: Väljaspool puuri toimub elu, aga see ei paku midagi rõõmustavat ja kui pakub, siis on need rõõmud kunstlikud. Mul üksnes veb, et seisan väljaspool ühiskonda.

VANG: Kuid sa ei ole ju Hull tegelikult?

HULL: Kuidas seda võtta. Eks ole hullus seegi, et ma olen Hull. Inimesed on loomakari, nad ei salli, et keegi neist erineb.

VANG: Ikkagi on parem elada Hulluna vabaduses kui Vangina puuris.

HULL: Seda arvad sina. Kõik nii ei arva. Ühelt poolt on mul täielik vabadus, nii sisemine kui väline. Kuid Hulluna ma seisan väljaspool, mind tegelikult ei eksisteeri. Sina oled puuris, oled muust maailmast ära lõigatud, aga sa oled olemas. Mind ei kardeta, minuga ei pea arvestama, mina olen väljaspool. Sina kõigest hoolimata oled. Kuigi puuris, ikkagi oled.

VANG: Mis on sellisest olemisest kasu?

HULL: Vahel mitte midagi, vahel üsna palju.

VANG: Kas ma ei saaks olla ilma puurita? Ehk oleksin paremini?

HULL: Kindel see! Küsimus seisneb selles, kas on kasulik sind puurist välja lasta.

VANG: Milles seisneb kahju?

HULL (pärast pausi): … Keegi ei tea seda. See on kõige hullem.

VANG: Kui teatakse, siis lastakse välja. On see nii?

HULL: Vaevalt. Inimkond on konservatiivne. Saa ometi aru, sa istud puuris. Kõik on sellega harjunud ja tunnevad end turvalisena. Kui sind välja lasta, siis turvalisusetunne kaob. Mina võiksin su välja lasta, sest mina olen Hull ja minu kohta reeglid ei käi, aga … (paus). Ma pole ka päris kindel, kas ma seda teeksin.

VANG: Kui ma luban käituda korralikult ja arvestada reegleid? Kulsin kui Puujalg rääkis Libertatia konsuliga. Keegi olla huvitatud minu pääsemisest.

HULL (mõtlikult): Hüvasti! Katsu edaspidi ise hakkama saada.

Hull lahkub. Lahkumisel kukub puuri vahetus läheduses Hullu taskust võti. Hull ei märka midagi ja kaob.

VANG (endamisi): Näe, kaotas võtme… Ehk peaks tagasi hüüdma teise. (küünitab käe puurivarbade vahelt välja ja haarab suure pingutusega võtme) … Ei tea, milleks Hullule võti? Mis mina sellega peale hakkan? Puuri ta ei ava. Aitab! Heidan puhkama. (seab end magama, vähkreb) … Aga siiski … Kui prooviks … Niikuinii ta ei ava, aga süda on siis rahul. Ah, pole mõtet! (jääb rahulikuks, paus) … Peaks ikagi proovima.

Vang tõuseb ja proovib lukku avada, kuid tulemusteta. Võtab juba võtme lukuaugust välja, kuid mõtleb hetke, paneb võtme uuesti paigale ja keerab teistpidi, vastupäeva. Lukk avaneb kergesti. Vang seisab tardunult.

VANG: … Kas see oli ime? Ma olen vaba. (avab puuriukse) … Ma võin lahkuda, vabalt välja minna… Kas minna? Ootan veidi? Rumalus! Milleks viivitada?

Vang väljub puurist ja lukustab ukse.

VANG: … Hüvasti, puur! Nüüd ma lahkun sinust igaveseks… Aga kuhu? Kuhu on mul minna? Kellele vaja? … Puuri tagasi? Ei! Peidan end esialgu siia lähedale ja eks siis näe, mis edasi saab. (lahkub).

TEINE VAATUS

ESIMENE STSEEN

Keset lava olev puur on tühi, kuid luugid on lahti. Omaette rahvalikku laulu ümisedes tuleb Söötja. Märgates tühja puuri, jääb ahastavaid liigutusi tehes seisma.

SÖÖTJA (hädiselt): … Puur on tühi… No mis sa ütled, kohe päris tühi … Ja luugid on lahti. On ilmselt põgenema pääsenud. (uurib luuke) Siitkaudu ei pääse küll läbi… Aga mine sa hullu tea. Ära on tema jooksnud. Ei ole teist, ei ole!

Söötja nutab, istub puuri äärde, heietab nuuksudes.

SÖÖTJA: … Eks mind, vanainimest, tehakse süüdlaseks, kellele mind vaja on…  Lõppenud on helge vanadusepõli, mitte kohe ei tea, mis ees ootab. Kodus on mul pool kassilihakonservi. Kust saan ma nüüd raha nende ostmiseks? … Seni sain talonge, millega võisin osta kaerajahu ning seepi, aga nüüd? Viletsus ootab mind, häda ja viletsus. Söömine tuleb maha jätta … Hea, et pojalgi on hästi läinud. Sai end Libertatiasse orjaks müüa, nüüd sööb vorsti. Mind, vanainimest, ei taha keegi orjaks. Surm ka ei tule … (rahulikumalt) Mis sa, vanamutt, siin hädaldad? Vangi lasksid põgenema, nüüd ise kahetsed. Kassipooja viidi samuti minema. Tema oli kena inimene, oskaks kindlasti nõu leida … (pahaselt) Ei tea, kuhu see hullvaim jooksis? Küll nad ta kätte saavad, siis ise veel kahetseb, et ära jooksis. Jah, muidugi! Mis temal viga, muudkui söödetakse ja kasitakse, ei ole temal muret, kuidas teised ära elatud saavad. Häbematu, lausa häbematu teine … Mis minust küll saab? Mis minust küll saab? (poetab pisara).

TEINE STSEEN

Söötja nuuksub vaikselt puuri kõrval. Saabub Tulnukas, balalaika ja odekolonnipudeliga, laulab lõbusat laulukest.

TULNUKAS (lõbusalt): Hei, vanamutt! Mis sa nukrutsed? Kas sa odekolonni tahad?

SÖÖTJA (halisedes): Oh seda ilmaelu küll! Mida sa siin ikka rõõmustad? Elu on lihtinimesel alati raske.

TULNUKAS: Saada kõik raskused pärasoole kaudu välja. Näed, minul on odekolonni, võta sina kah! (pakub Söötjale, kes teeb tõrjuvaid liigutusi) … Võta, võta ometi! Odekolonn on hea. Puhub muremõtted eemale, teeb elu lõbusaks.

Söötja võtab kõhklevalt lonksu, seejärel ka Tulnukas, aga tugevama lõuatäie.

SÖÖTJA (puristades): Phöahh! … Küll on vastik!

TULNUKAS: Pole midagi. Võta vorsti peale! (tirib põuest vorsti, lõikab tükkideks ja pakub Söötjale).

SÖÖTJA (imestavalt): … Kas see on vorst? (hammustab ettevaatlikult tükikese).

TULNUKAS (naerab): … Öhh-öhh-öhh… Vorst ikka, päris ehtne vorst.

SÖÖTJA: Sellest saab juba viiskümmend aastat, kui viimati vorsti sõin. (mälub hoolikalt) On ikka hea küll. Hoopis teine kui kassilihakonserv.

TULNUKAS: Minule maitseb ta ka. Mõtlen lausa, et üleüldine õnn ongi kätte jõudnud. Võta veel odekolonni! (joob ja pakub Söötjale).

SÖÖTJA (tõrgub): Oh, mulle aitas juba esimesest korrast … (joob) Pole sugugi hea.. . Auväärne paistab õige helde olevat. Mis ametit siis auväärsed peavad?

TULNUKAS: Ametit mul õieti polegi. Suur Inimene ostis mu kilo vorsti eest ära ja nüüd näitab mind raha eest rahvale. Odekolonnitalongid tingisin lisaks. Mina olen Tulnukas ehk Ufo. Meie elame teisel planeedil ja ootame üleüldist õnne.

SÖÖTJA: Meie ootame üleüldist lollust.

TULNUKAS: Olen märganud, et oleme sarnased. Astugu su emaga sugulisse vahekorda! Justkui polekski teisel planeedil.

SÖÖTJA: Oh, minu ema on ammu surnud ja mina olen samuti vana. Ei ole minust enam asja.

TULNUKAS (naerab): Öhh-öhh-öhh… Ega ma päris nii ei mõelnudki. Öhh-öhh … (paus) Aga miks ka mitte. Paistad veel üsna kobe olevat, eriti kui odekolonni kõvasti sees on. (üritab Söötjale käppi külge ajada).

SÖÖTJA (rabeleb vastu, itsitab): Hee-hee-hee… Jäta nüüd! Mõni veel näeb.

Söötja pääseb vabaks ning põgeneb tulnukast paar sammu eemale. Kohendab riideid.

SÖÖTJA:  … Hull inimene! Kas sul aru peas ei ole? Vanainimesega siis! Räägi parem, kuidas teil elu seal teisel planeedil on? Parem kui siin?

TULNUKAS (muheleb): Öhh-öhh-öhh… Mis ta nüüd parem, ikka ootame. Laulame, mängime balalaikat ja trips-traps-trulli ning joome odekolonni. Tööd me ei tee. Milleks? Küll saabub üleüldine õnn ja kõik saab korda. Söögiga on ainult kehvasti, sellepärast ma sealt lahkusin.

SÖÖTJA: Ega meilgi siin paradiis pole. Tõsi, kassilihakonserve veel jätkub ja ja talongide eest saab üht-teist. Tuleb kannatada! Üleminekuperiood!

TULNUKAS (joob tubli sõõmu odekolonni): Odekolonn on hea! Suur Inimene on hea! Üleminekuperiood on hea! Teie riik on hea! Ma kutsun kõik oma planeedi elanikud siia elama. Elame nagu suur ühine pere!

SÖÖTJA: Palju teie planeedil asukaid on?

TULNUKAS (kummutab pudeli tühjaks): Ausalt öeldes, ega ei teagi. Aga kõik kohad on inimesi täis, pole ruumi astudagi. Teil on siin ruumi laialt käes. Mahume kõik ilusasti ära. Siis joome odekolonni, sööme kassilihakonserve, laulame ja tantsime balalaika saatel ning ootame üheskoos üleüldist õnne või üleüldist lollust, kuidas vaid kellelegi meeldib. Kas pole tore, mis? Lõppude lõpuks peab ju õiglus valitsema. Kuhu see kõlbab, teie sööte kassilihakonserve, aga meie peame ilma olema. Nii pole ilus! Pealegi võime teid õpetada, nii saate targemaks. Väike Inimene ütles, et Ufod peavad õpetama. Helge tulevik ottab meid, mutike. Helge tulevik, kõik meie ühises peres.

SÖÖTJA: Mis mina neist maailmaasjust nii väga tean, aga üht-teist on kõrva taha jäänud. Ei ole seni tulnukad head toonud. Teie olete muidugi teistsugused, ikkagi Ufod ja väljastpoolt. Ei oska mina selle kohta midagi öelda, aga ütlen auselt, mina kardan.

TULNUKAS: Ära karda, mutike. Üheskoos on ikka seltsim. Jagame leivapalukest nagu õed-vennad ja ootame, millal õnn sülle kukub. Kahju vaid, et odekolonn otsa sai. Suur Inimene on tõeline Ufode sõber, talongidega ei koonerda. Pean jooksma uue pudele järele. (vaikus) … Ma vaatan, et oled kuidagi murelik. Jäi sulle odekolonnist väheseks? Ära muretse, kohe lähen uue järele. Võta veel üks tükk vorsti! Söö, söö! (annab Söötjale vorsti) On ikka hea vorst?

SÖÖTJA: Vorst on hea küll, aga mind see ei aita. Sina, Tulnukas, oled üks lahke ja hea südamega inimene. Ei tea kohe, kidas tänada.

TULNUKAS: Oh, sellest pole midagi. Peame üksteist aitama.

SÖÖTJA: Näe, minul juhtus suur äpardus. Puuril on luugid lahti jäänud ja see pagana Vang on põgenema pääsenud. Ei saa mina aru, kuidas tema siit läbi mahtus, aga läinud ta on. Sina oled teiselt planeedilt, oled Ufo, tulid meid õpetama. Ehk oskad aidata. See põgenemine võib mulle kalliks maksma minna. Jään kohast ilma, ei ole mul siis enam raha kassilihakonserve osta ega talonge kaerajahu ja seebi jaoks. Võib-olla panevad vanainimese veel vangigi. Hoidsid teist siin nagu silmatera. Mulle anti pidevalt mõista, et valvan tähtsat saladust. Nad kartsid nii hirmsasti, et ta välja pääseb. Mis minust, vaesekesest, nüüd saab?

TULNUKAS (optimistlikult): Ära, hädalda, mutike! Räägi kõigepealt, kuidas sul niisugune lugu üldse juhtus? Miks sa luugid lahti jätsid?

SÖÖTJA (pahaselt):  Jah, miks? Politseinik kuulis kui ma Vangiga kurjustasin ja kandis Puujalale ette, et meie muudkui räägime Vangiga ja nii edasi. Puujalg sai meie peale pahaseks, arvas vist, et tõesti räägime. Seal oli veel Kassipooja, äärmiselt kena inimene. Seega Puujalg käskis oma kaitsemeestel meid ära koristada. Need vedasid meid eemale ja käskisid puurist kaugemale minna ning oma nägu sealkandis mitte näidata. Minul oli parajasti söötmine pooleli, luugid kõik pärani lahti. Kui tagasi tulin, oli Vang juba läinud.

TULNUKAS: Kassipoojat mina tunnen. Oli hädine vend, odekolonnitalonge tal polnud ja oli oma töö pärast mures. Kes see Puujalg on?

SÖÖTJA: Oi, pojake! Kes siis Puujalga ei tea? Puujalg on Valitseja kõrval meie riigi tähtsaim isik, võib-olla tähtsamgi veel kui Valitseja. Tema kaudu saad end Libertatiasse orjaks müüa.

TULNUKAS: Minul pole numbrit, mina ei saa. Äärmine ebaõiglus! Kõik peaksid ikka võrdsed olema.

SÖÖTJA: Õiglusega pole siin ilmas midagi peale hakata. Tuleks nüüd minu sõber Kassipooja. Küll tema oskaks aidata.

Paus. Tulnukas tinistab nukralt balalaikat.

KOLMAS STSEEN

Saabub Kassipooja. Söötja ja Tulnukas istuvad vaikides.

KASSIPOOJA: Mida teie siin nukrutsete?

Kassipooja jääb puuri jõllitama. Vaikus.

KASSIPOOJA (jätkab kogeledes): … Miks … Miks … Miks te … te … ta välja lasksite? Mida see siis tähendab?

TULNUKAS: Pani jooksu, keha tagumine osa niisugune.

KASSIPOOJA: Kuidas ta välja pääses?

SÖÖTJA (ahastades): Luugid jäid ju lahti, kui meid ära viidi.

KASSIPOOJA: Hirmus lugu. Mis nüüd saab?

SÖÖTJA: Mitte ei tea! Me mõtlesime, et ehk sina oskad nõu anda?

KASSIPOOJA: Mul on endalgi muresid. (osutab Tulnukale) Peale seda, kui see tegelane mul Kassi põgenema päästis, pole ma enam ühtegi kassi kohanud. Plaan on täitmata, aga süüa tahame ju kõik.

TULNUKAS: Palun vabandust, aga me tahtsime üksnes odekolonnitalonge.

KASSIPOOJA: Eks mine siis tööle ja teeni oma talongid välja. Sina ei kujuta ette, kui raske ja ohtlik on kassipoomine. Teed väikese vea ja kass on läinud. Eriti rasketel juhtudel võib kass kallale tulla. Isegi minuga on see ühel korral juhtunud, kuigi olen parim Kassipooja kogu riigis.

Eemalt kostub kära.

KASSIPOOJA: Mis karjumine see on? Nii peletavad kõik kassid eemale.

Puurist mööduvad Konsul kahe Ihukaitsja ja käratseva inimsalga saatel. Ihukaitsjad kasutavad kumminuia rahva taltsutamisel. Teevad ringi ümber puuri ja jäävad käratsedes seisma.

I INIMENE: Mina tahan end Libertatiasse orjaks müüa!

II INIMENE: Mina tahan vorsti!

III INIMENE: Vaadake! Puur on tühi!

KONSUL (närvitsedes Ihukaitsjatele): Pekske see rahvas ometi laiali! (näitab Söötjale, Kassipoojale ja Tulnukale) Nemad jäävad!

Ihukaitsjad lasevad kumminuiad käiku ja tühjendavad lava inimsalgast.

KONSUL: … Nii, nüüd on rahu majas. Mida see siis peaks tähendama? Kus Vang on?

Söötja tahab vastata, kuid Kassipooja teeb keelava liigutuse.

KASSIPOOJA: Meie ei tea.

KONSUL (vihaselt): Teie ei tea? Kuid Vangi ometi pole. Ja luugid on lahti.

KASSIPOOJA: Te näete, auväärne, ju isegi, et nendest luukidest täiskasvanud inimene läbi ei mahu.

KONSUL: Puur on tühi ja teie olete siin! Eks pea seegi midagi tähendama. Võib-olla lasksite ta puurist välja?

KASSIPOOJA: Puuriuks on lukus.

KONSUL: Ikkagi on teie käitumine kahtlustäratav. (I Ihukaitsjale) Mine teata kohe Valitsejale ja Puujalale.

I Ihukaitsja lahkub.

KONSUL: Absoluutne korralagedus! Alles teatas protokollisheff, et Libertatia ei ole enam huvitatud Vangist, aga nüüd on ta kadunud. Kes siin keda lollitab? Jälle kokkumäng! Ma ei saa ometi asja nii jätta. Midagi tuleb ette võtta, midagi tuleb ette võtta.

KASSIPOOJA: Me võime teid aidata.

TULNUKAS: Ainult vaata, et sa meile vorsti ja odekolonnitalonge annad.

KONSUL: Teie aitate? Ise olete viimased sulid nagu kõik siinsed asukad.

KASSIPOOJA: Vangi põgenemine on meie riigile häbiplekk ja meie kui oma riigile truud kodanikud, oleme kohustatud aitama.

TULNUKAS: Ainult ära unusta, et mina pole teie riigi kodanik. Mina olen sissesõitnu ja teie peate minu vastu viisakad olema. Nii et andke aga vorsti ja odekolonnitalonge! (pakub teistele vorsti, kõik peale II Ihukaitsja võtavad vastu ja söövad) … Kahjuks sai odekolonn otsa, kuid ma võin uue pudeli tuua. Kas toon? (paus) … Ma lähen siis.

Tulnukas lahkub. Ülejäänud seisavad vaikides. Söötja istub.

NELJAS STSEEN

Lavale on tardunud Konsul, II Ihukaitsja, Söötja ja Kassipooja. Saabub Puujalg I Ihukaitsja saatel. Kes võtab kolleegi kõrval sisse tardunud poosi.

PUUJALG: Mis on juhtunud? ( vaikus) … (dramaatiliselt) Kus on Vang? … Vastake! Miks te vait olete?

SÖÖTJA: Anna andeks vanainimesele. Vangi ei ole siin.

KONSUL: Kus on Vang? … Seda tahaksin sinult kuulda.

PUUJALG: Kuidas ta välja pääses?

SÖÖTJA: Luugid jäid lahti, kui need meid Kassipoojaga ära viisid. (osutab Ihukaitsjatele).

PUUJALG: Rumalus! Läbi luukide poleks ta mahtunud.

KONSUL: Kuid läinud ta on.

PUUJALG: Asjaolusid tuleb uurida. Kus on Politseinik?

KONSUL: Jah, kus on politseinik? Olin sunnitud sinu ihukaitsjad abiks palkama, kuna Politseinik on kadunud. Täielik korralagedus! Võid Valitsejale mainida, et oma puhkuse peab ta veetma mujal.

PUUJALG: Kord on tõesti käest ära. Kes teab öelda, kuhu see Politseinik kadunud on? Panen autasu välja.

KASSIPOOJA: Kahjuks ei oska aidata.

SÖÖTJA: Kui kõrgeauline lubab, siis lähen otsima. Mina keetsin supi kokku, mina pean ka välja rabelema.

KASSIPOOJA: Selle peame veel välja selgitama, kes siin milleski süüdi on. Kui lubate, pakun ka oma abi.

SÖÖTJA: Eks üheskoos oleks muidugi parem.

PUUJALG: Minge ja tooge Politseinik kasvõi maa alt välja!

KONSUL: Arvestage, et Libertatia ei unusta, kui aitate Vangi leida.

Söötja ning Kassipooja lahkuvad.

PUUJALG: Mul on väga kahju, et niiviisi juhtus. Kuid pole viga, ma olen kindel, et leiame Vangi. Ta on harjunud puuriga ega oska vabalt ringi liikuda. Isegi kui me ei peaks teda leidma, jookseb ta varsti vabatahtlikult puuri tagasi. Talle peab ometi meelde tulema, kust ta süüa saab. Küll tühi kõht asjad paika paneb.

KONSUL: Kas sa ei ole mitte liiga enesekindel? Arvesta veel sellega, et enne kui tal kõht tühjaks läheb, võib ta palju kurja korda saata. Tagajärgede eest vastutad sina.

PUUJALG: Kas pole see põgenemine Libertatia korraldatud?

KONSUL: Usun, et see on välistatud. Protokollisheff alles kinnitas mulle, et me loobume tema vabastamisest. Sellest hoolimata ei saa seda varianti päriselt tähelepanu alt kõrvale jätta. Meil on jõud, kes nõudsid tema vabastamist ja mitte mõjutud.

PUUJALG: Peame igat varianti koralikult kaaluma. Ei tea, kuhu Politseinik on kadunud? Tema oli mees, keda võis usaldada.

KONSUL: Vandenõu?

PUUJALG: Mine tea.

Saabub lõbusasti balalaikat tinistav Tulnukas.

TULNUKAS: Mis teil siin on juhtunud? Kus Kassipooja on? Ja Söötja?

PUUJALG: Ja kes sina oled?

TULNUKAS (raporteerib): Mina olen Tulnukas ehk Ufo! Teiselt planeedilt. Kas sinu näol on tegemist Puujalaga? Sel juhul rõõm tuttavaks saada. Söötja on sinust palju rääkinud. Mina tahaksin samuti Libertatiasse orjaks minna, kuigi Suur Inimene hoolitseb minu eest hästi. Kas sa odekolonni tahad?

KONSUL: Mina arvan, et see mees on suli.

PUUJALG: Kuid kasulik suli. Kas tead midagi Vangist või Politseinikust?

TULNUKAS: Vang on läinud nagu isegi näed. Politseinikust tean ma samuti üht-teist. Ta müüs end Libertatiasse orjaks.

KONSUL: Kuidas on see võimalik? Minust mööda minnes?

TULNUKAS: Suurele Inimesele on kõik võimalik.

PUUJALG: Niisiis Suure Inimese kaudu. Seda ma kartsin. (paus).

KONSUL: … Ma andsin Suurele Inimesele litsentsi kahekümnele orjale… (vihaselt) Kuid see on isetegevus! Ta oleks pidanud nimekirja minuga kooskõlastama. Siis kui ta viimati minu juures käis, oli tal neli vakantset kohta. Andsin ilma mõtlemata talle loa need kohad oma suva järgi täita… Aga mingisugune austus oma partneri vastu  oleks pidanud säilima. Ma lootsin, et ta vähemalt näitab täielikku nimekirja minule.

PUUJALG: Nii võis ka Vang tema kaudu välja pääseda.

KONSUL: Ta üritas Vangi nimekirja sokutada, aga see ei läinud läbi. Ütlesin oma kategoorilise ei.

PUUJALG: Kahju! Seni võis Suurt Inimest usaldada.

KONSUL: Olen märganud, et teie inimesi ei saa üldse usaldada.

PUUJALG: Ka mind?

Konsul vaikib.

TULNUKAS: Mis te nukrutsete. Mina joon odekolonni ja olen rõõmus. Jooge teie samuti!

Pakub Konsulile ja Puujalale odekolonni, kuid need keelduvad. Ihukaitsjad seevastu joovad.

TULNUKAS: Odekolonn on hea! Ma mängin teile balalaikat. (mängib).

KONSUL: Midagi tuleb ette võtta.

PUUJALG: Suur Inimene tuleb üles otsida.

TULNUKAS: Mina aitan teid. Olen Suure Inimese ori ja tean, kuidas teda leida.

PUUJALG: Tubli!  Too mulle suur Inimene ja sa saad vorsti ja odekolonni.

Tulnukas lahkub rõõmsalt lauldes.

KONSUL: Oled sa mõelnud, mis saab siis, kui neid ei leita?

PUUJALG: On veel üks inimene, keda võin täielikult usaldada. Kuid selle variandi peame jätma viimaseks. Selleks puhuks kui tõesti enam muid võimalusi ei ole.

KONSUL: Ma kardan tuleviku pärast. Äkki näevad nad üleminekuperioodi läbi? Saavad aru, et nii hullus kui ka lollus on paljad sisutühjad terminid?  Mis meist siis saab? Mind vallandatakse siis diplomaatilisest teenistusest. See tähendaks ju Libertatia poliitika liivalejooksmist teie riigi suhtes.

PUUJALG: Väike risk kuulub alati asja juurde. Mina tulevikku siiski nii mustalt ei näe. Rahvale on termineid vaja. Keegi ei tahagi, et midagi muutuks. Usu mind, olen sellest ammu aru saanud. Sa vaatad meie inimesi liigselt libertatialase pilguga, kuigi oled juba kaua siin viibinud. Meie inimestele on idee müütilisest lollusest üksnes rahuldaaks neid pühi tundeid, mis vist iga inimolendi alateadvuses esinevad. Praktilises tegevuses ta muutusi ei soovi, kuna need õõnestavad stabiilsust. Aastakümneid valitsenud ideoloogia on oma töö teinud, peame vaid oskama seda kasutada. Meie inimene on harjunud tunnetama, et temast ei sõltu midagi ja ta on üksnes mutrike suures masinavärgis. Väikese inimese ideoloogia, mõistad? Need inimesed ei vaja praktilisi muutusi, vaid sõnu, sõnu ja veelkord sõnu. Sõnad peavad olema kvaliteetsed, ilusad ja mahedad, kõrvu paitavad. Sõnade najal saad nad üles kütta ja nad hävitavad kuulekalt igaühe, kelle pead tarvilikuks neile ette sööta, igaühe, kes ei mõtle nagu sina, nende armastatud juht. Kuid alaväärsuskompleks on meie massiinimesel tugev. Nad ei salli, kui keegi nende seast osutub neist targemaks, näeb nad läbi. Meie aga, kui me talitame kõiki neid komplekse arvestades, oleme jumalad. Meile kuulub rahva usaldus. Meile kuulub tulevik. Ole mureta! Inimesed Libertatias on teistsugused. Nad ei müüks end iialgi orjaks. Mis aga siin toimub, näed ise. Nii on lood, armas, Konsul.

KONSUL: Kahtlemata tunned oma rahvast paremini, aga soovitan olla ettevaatlik. Muudatused võivad tulla ootamatult ja on tavaliselt väga järsud.

PUUJALG: Sama ootamatult nagu nad tulevad, nad ka mööduvad.

KONSUL: Õige, kuid siis pole enam meid.

PUUJALG (mõtlikult): Jah, meid.

VIIES STSEEN

Saabub Suur Inimene Tulnuka saatel.

SUUR INIMENE: Te otsisite mind?

PUUJALG: Vang on kadunud.

SUUR INIMENE: Ma kuulsin. Millega saan kasulik olla?

KONSUL: Ma soovin näha nimekirja isikutest, kes lähevad vastavalt meievahelisele kokkuleppele Libertatiasse orjaks. (rõhutatult) Neist kahekümnest isikust.

SUUR INIMENE: Kuid me kooskõlastasime juba selle küsimuse.

KONSUL (rangelt): Ma soovin näha seda nimekirja!

SUUR INIMENE: Aga palun! (võtab taskust paberi ja ulatab Konsulile).

KONSUL (loeb): Nii… Nii… Üheksateiskümne isikuga probleeme ei teki, aga kahekümnes. (ulatab nimekirja Puujalale).

PUUJALG: Siin seisab kirjas number kolmsada seitsekümmend kuus Politseinik. On see nii?

SUUR INIMENE: Nii see on. Minu teada number kolmsada seitsekümmend kuus Politseinik ebausaldatavate nimekirjas ei ole.

PUUJALG: Kus on Politseinik praegu?

SUUR INIMENE: Oletatavasti teel Libertatia suunas.

PUUJALG: Saame me midagi ette võtta, et teda tagasi tuua?

SUUR INIMENE: Enam ilmselt mitte. Aga milles on üldse küsimus? Miks ei oleks Politseinik tohtinud nimekirjas olla?

PUUJALG: Vang on põgenenud!

KONSUL: Me peame ta kätte saama, muidu läheb meil kõigil haprasti.

TULNUKAS: Mina võin teid aidata. Aga ma pean sama end Libertatiasse orjaks müüa. Lisaks veel vorsti ja odekolonni.

PUUJALG (kõhklevalt): Aitad sa ikka kindlasti? … (vaatab Konsuli poole) Kas lubame talle?

KONSUL: Tunned oma inimesi paremini.

PUUJALG: Tema pole minu inimene, tema on Tulnukas ehk Ufo. Mida sina, Suur Inimene, arvad?

SUUR INIMENE: Vorsti ja odekolonni eest on ta kõigeks valmis.

PUUJALG: Me kuulame.

TULNUKAS (osutab Suurele Inimesele): Tema on süüdi! Nägin, kuidas ta Vangi puurist välja laskis.

PUUJALG (õudusega): Suur Inimene? Mida sa räägid?

Konsul raputab parastavalt pead.

SUUR INIMENE: Ta valetab! Lasksin Vangi küll hetkeks välja, kuid tema, Tulnuka, abiga toimetasin ta puuri tagasi.

TULNUKAS (kriiskab): Toimetasid tagasi küll. Aga kes ütleb, et sa teda hiljem välja ei lasknud? Sinul on võti!

SUUR INIMENE: Selline on siis sinu tänu odekolonnitalongide ja vorsti eest.

TULNUKAS (irvitab): Aga Libertatiasse sa mind ei saatnud. Eks ma olen sunnitud siis ise enese eest hoolt kandma.

PUUJALG: Mis on sul selle peale öelda, Suur Inimene?

SUUR INIMENE (rahulikult): Ma kinnitan teile, et ta valetab. Kõik faktid on vassitud. See on alatu laim! Ma nõuan, et Tulnukas selle eest kohtu ees vastust annaks.

PUUJALG: On sul puuri võti?

SUUR INIMENE: Ei!

TULNUKAS: Valetab! Tal on!

SUUR INIMENE (põlglikult): Mul ei ole võtit, mul on muukraud! Ja see, kullakesed, avab iga ukse.

TULNUKAS: Näete! Ta kinnitab ka ise.

PUUJALG: Mida peame tegema?

KONSUL (Ihukaitsjatele): Võtke Suur Inimene kinni!

Ihukaitsjad vaatavad Puujala poole, see noogutab. Seejärel viivad nad vastupunniva Suure Inimese lavalt ära.

PUUJALG: Talitasime ikka õigesti?

KONSUL: On see tähtis?

TULNUKAS: Andke nüüd vorst ja odekolonn siia! Ja vaadake, et te ei unusta mind Libertatiasse orjaks saata!

KONSUL: Kannata pisut! Kohe, kui Ihukaitsjad tagasi tulevad, lahendame selle küsimuse.

Ihukaitsjad tulevad tagasi.

KONSUL: Juba nad ongi tagasi. Võtke nüüd Tulnukas kinni!

Ihukaitsjad asuvad Tulnukat kinni võtma. See püüab põgeneda, kuid saadakse kätte.

TULNUKAS (karjub): See on reetmine! Seda ma ei unusta! Või niiviisi käitute maavälise tsivilisatsiooni esindajaga. Te veel kahetsete!

Tõrkuv Tulnukas toimetatakse Ihukaitsjate poolt minema.

KONSUL: Kõik on korras.

PUUJALG: Mida sa sellega saavutasid?

KONSUL: Rahu.

PUUJALG: Rahu? Kuid Vangi puuris ei ole.

KONSUL: Küll kord jõuab ka Vangi kätte aeg pea silmusesse pista. Oled kärsitu, need tüübid olid meile üksnes tüliks.

PUUJALG: Kas ka Suur Inimene? Ta on meid palju abistanud.

KONSUL: Aga kui  ta Vangi välja laskis?

Ihukaitsjad tulevad tagasi ja võtavad sisse tardunud poosi.

KONSUL  (jätkab): Nii nagu sa ei suuda tõestada, et Tulnukas valetab, ei suuda sa tõestada ka ühtlasi seda, et ta tõtt räägib. On parem, kui nad mõlemad istuvad kindlas kohas luku taga. Nad pole meil jalus, aga samas on alati käepärast võtta. Välja lasta jõuame alati.

PUUJALG: Võimalik, et sul on õigus. Me peame Vangi üles leidma ja ka selle isiku, kes ta välja laskis.

KONSUL: Sa pead lahenduse leidma!

Konsul lahkub koos Ihukaitsjatega.

PUUJALG: Ma pean.

KUUES STSEEN

Puujalg istub löödult puuri ääres.

PUUJALG: Situatsioon on kontrolli alt väljunud. (süütab närviliselt sigari ja suitsetab) Ma pean ta üles leidma. On vaid üks inimene, kes suudab peale Politseiniku ärahüppamist mind aidata. Kuid seda inimest on võimatu leida.

Märkamatult saabub Hull. Paus.

HULL (pärast pikka vaikust):  … Tere!

Puujalg tõstab üllatunult silmad, märkab Hullu ja mutub silmnähtavalt rõõmsamaks.

PUUJALG: Tere! Hull, sina? Kui rõõmus ma olen. Usud või mitte, aga just sinule ma parajasti mõtlesin. Ja siin sa nüüd oled.

HULL: Siin ma nüüd olen.

PUUJALG: Soovid ehk sigarit?

HULL: Ma ei suitseta. Sa tead.

PUUJALG (mõtlikult): Ma tean. (karjatab spontaanselt) Hull, sa pead mind aitama! Vang on kadunud!

HULL: Ma näen. Ja tean.

PUUJALG: Ma aimasin, et sina tead kindlasti midagi. Aitad mind, eks ole? Ma palun sind väga, palun!

HULL: Ma andsin talle võimaluse ja ta kasutas selle ära.

PUUJALG: Sina lasksid Vangi välja? See ei ole ometi tõsi?

HULL: Paraku on. Ma olen ju Hull, sa tead.

PUUJALG: Seleta vähemalt, miks!

HULL: Ma juba vastasin. Sellepärast, et olen Hull. Mina võin endale lubada seda, millest teie ei või undki näha. Ma olen vaba. Vaba, kas mõistad? Ei, sa ei mõista. Teie, kes te olete käsist ja jalust seotud oma tobedas ühiskonnas kehtivate tobedate reeglitega, ei mõista seda iialgi. Te ei mõista, mida võib enesele lubada, üks tõeliselt vaba inimene. Miks ma olen Hull? Selleks, et olla vaba.

PUUJALG: Sa oled vaba! Mida sa oma vabadusega peale hakkad? Vabaduse eest vorsti ei anta. (põlglikult) Vabadus, pähh!

HULL: Me pole kunagi teineteisest aru saanud.

PUUJALG: Ega vist. Kuid sellegipoolest sa meeldid mulle. Mul oleks üsna hea meel, kui sa mind meie vana sõpruse nimel aitaksid.

HULL: Ja nimelt?

PUUJALG: Kas sa ei aima? Ma tahan Vangi.

HULL: Jah, me pole kunagi teineteisest aru saanud. Ma ei aidanud Vangi, ma andsin talle võimaluse. Pole minu süü, et ta selle ära kasutas.

PUUJALG (läbi pisarate): Sa ei aita mind?

HULL: Jällegi sa eksid. Vastupidi, ma aitan sind.

PUUJALG (rahunenult): Sa oled huvitav inimene, Hull. Ühelt poolt nii erinev meist, normaalsetest inimestest, kuid samal ajal on sinus nii mõndagi, mis on meiega hämmastavalt sarnane. Mulle isegi tundub, kuigi meie meetodid on erinevad, eesmärgid on meil ikkagi ühised. Kas pole? Pean mainima, et Hullu kohta on sul väga pragmaatilised seisukohad. Vahetevahel muidugi.

HULL: Täpselt nii, vahetevahel! Sa tunned inimesi. Vahel mulle tundub, et sa tunned isegi mind, kes ma seisan väljaspool ühiskonda ja sealseid reegleid.

PUUJALG: Ma tunnen sind ja kuigi sinul on võib-olla teine arvamus, ma saan ka sinust aru. Uskumatu, aga tõsi. Ma ainult ei mõista sinu motiive, sinu käitumise sügavamat tagapõhja. Neid eesmärke oleks palju kergem saavutada ühiskonnasiseselt.

HULL: Vabanda mind, kuid see tõestab veelkord, et sa siiski ei saa minust aru. Sina mõtled normaalsete inimeste kaanonite järgi, sinust ei saanud Hullu. Aga ma aitan sind.

PUUJALG: Miks sa talle võimaluse andsid, nagu väidad?

HULL: Sa ei mõista? Sa ei peagi mõistma, kuna oled normaalne inimene. Muidugi, kui normaalseid inimesi üldse olemas on.

PUUJALG (tõuseb vaevaliselt püsti, mõtlikult): Normaalne või ebanormaalne. Kuid puur on tühi.

HULL (Puujalale otse silma vaadates): Vang peidab end siin läheduses ja kuuleb igat meie sõna.

Kostub Kassi, Kassipooja ja Vangi kisa. Kõigepealt jookseb üle lava Kass, tema järel Vang ja lõpuks Kassipooja. Vang komistab Puujala kargu otsa ning kukub. Hull ja Kassipooja tormavad talle kallale ning võtavad kinni. Puujalg avab puuriukse, misjärel Vang puuri lükatakse ning puur uuesti lukustatakse. Paus.

PUUJALG: Mured on nüüd lõppenud.

HULL: Õiged mured alles algavad. Nüüd istub puuris vaba inimene.

PUUJALG: Sa ajad hirmu peale.

Hull irvitab.

KASSIPOOJA (hingeldab): Kass pääses jällegi põgenema.

HULL: Kass on vabam kui Vang, isegi vabam kui Hull.

PUUJALG: Meil puudub kontroll kasside üle, see on väga ohtlik.

KASSIPOOJA: Seda on ka väga raske saavutada. Mul on kogemusi.

HULL: Seda on võimatu saavutada. Kass pole inimene.

PUUJALG: Kallis Hull! Mõnikord mulle tundub, et oleme mõttekaaslased. Siis aga taotled sa midagi kummalist. Meie suhted on väga imelikud.

HULL: Meie suhted ei saagi olla vähem imelikumad kui me ise. Nii, et ole kena tüdruk ja katsu oma maailmaga ise hakkama saada. Võib-olla näeme veel millalgi.

Hull lahkub lõbusalt vilistades.

PUUJALG (peale pikka vaikust): … Kõige kurvem on, et talle jäi jällegi õigus.

KASSIPOOJA: Hea, et Vang jälle ilusasti puuris istub.

Kassipooja ja Puujalg lahkuvad. Vang nuuksub puuris.

KOLMAS VAATUS

ESIMENE STSEEN

Vang kõnnib rahutult puuris. Puurist möödub Kassipooja, surudes käte vahele Kassi. Nad lahkuvad lavalt. Mõne hetke pärast kostub Kassi kräunatus, seejärel Kassipooja vali röögatus, misjärel verine ja kriimustatud Kassipooja lavale jookseb, hoides käes saapapaela.

KASSIPOOJA (hüsteeriliselt): Appi! Appi! Aidake, head inimesed! Selle Kassiga mul ei vea. Juba teine juhus minu hiilgava praktika jooksul, mil kass mulle kallale tuli! Appi! See Kass on nõiutud! (märkab Vangi, kes silmitseb teda huviga) No muidugi! Miks ma kohe ei taibanud! Sina oled Kassi ära nõidunud! Sina! Sina! Sina oled kõiges süüdi! (üritab Vangi peksta, kuid puurivarbad takistavad, lõpuks lööb pea tugevasti ära, loobub ja istub soigudes puuri äärde) Tuli kallale! Minule, parimale Kassipoojale kogu riigis. Milline häbi! Kõik on Vangi süü. Miks Kass just tema juurde jooksis, kui ma eelmisel korral teda tabada püüdsin? Tõsi, tänu sellele istub Vang jälle puuris, aga missugune vaev! Olen kõige õnnetum Kassipooja kogu riigis.

VANG (sõbralikult): Kas sulle tuli kass kallale?

KASSIPOOJA: Kallale jah, kallale jah. Mis sa parastad veel? Ise panid puurist jooksu, ajasid kogu riigi ärevile. Mida sa inimeste seas oleksid peale hakanud, hullvaim niisugune? Ja Söötjast ei hooli sa põrmugi. Teine inimene oleks jäänud ilma raha ja talongideta. Sinu jultumusel pole mingeid piire. Inimlik kaastunne on sulle võõras. Söötja, hea vanake, toitis ja kasis sind, aga kuhu jäi tänu? Tahad, et vanainimene ilma tööta jääks? Teine on veel nii tubli inimene, poeg on tal Libertatias orjaks. Sa oleksid ta südamerahuga jätnud ühegi fartingita, et ta ei saks tasuda kassilihakonservide eest! Oled meie häbiplekk!

VANG: Ma leidsin võtme ja tegin ukse lahti. Ma ei tahtnud enam siin olla. Väljaspool puuri meeldib mulle rohkem.

KASSIPOOJA: Ainult isikliku kasu peal väljas. Maha peaks su lööma!

VANG (traagiliselt): Ma tahan tõepoolest kõigile head. Miks ometi keegi mind kuulda ei võta? Puuris on nii igav!

KASSIPOOJA: Sina oled ebalojaalne, ei austa rahva tahet.

VANG: Milline on rahva tahe? Ma ei tea, ei tea midagi.

KASSIPOOJA: Sina pead puuris istuma!

Saabub Söötja.

SÖÖTJA: Näe, Kassipooja! Ja Vang on ilusti puuris. Vahel läheb vanainimeselgi hästi.

KASSIPOOJA: Kellel läheb, kellel mitte.

SÖÖTJA (vaatab Kassipoojat tähelepanelikumalt): Kanäe, kes sind niiviisi ära kriipis? Kas tema? (osutab Vangile).

KASSIPOOJA (tusaselt): Tema! Kass, kuramus, tuli kallale. Teist korda minu karjääri jooksul.

SÖÖTJA: Kassipoomine on ohtlik töö, ma tean. Üks minu kaugelt sugulane oli kassipooja ning  sai õnnetult surma.

KASSIPOOJA: Sa pole seda varem maininud.

SÖÖTJA: Ega tast suurt rääkida pole. Oli ettevaatamatu ja sai hukka, kuigi oli noor tugev mees. Muidu on kassipooja auväärne amet.

KASSIPOOJA: Seda ütlevad kõik.

SÖÖTJA: Kassilihakonserve söövad samuti kõik. Nad teavad, mida räägivad. Sina, pojake, tule parem minuga kaasa. Tohterdan su terveks.

KASSIPOOJA: Aitäh, Söötja! Tulen meeleldi. Head logelemist, Vang!

SÖÖTJA (Vangile): Oota kuni ma tagasi tulen, siis saad süüa! Vaata, et sa enam ära ei jookse! Ise tõid teistele nii palju muret kaela. Häbi sul ei ole?

Söötja ja Kassipooja lahkuvad. Vang seisab vaikides ja vaatab ainiti kaugusesse.

TEINE STSEEN

Vang seisab tardunult puuris ja vaatab kaugusesse. Vaevaliselt komberdades saabub Puujalg.

PUUJALG: Tere, Vang! Ma pean sulle midagi ütlema. Kuuled sa mind? Ma luban sul rääkida, minu vastutusel … Vasta mulle! Annan sulle oma sõna, et võid rääkida. Mul on selline positsioon, missugust mitte keegi teine siin ei oma. Oled nõus mind ära kuulama? Vasta!  (Vang eemaldub puuri tagumisse ossa) Ei vasta? Hea küll, kuula siis! Ma ei tea, mis põhjusel sind puuris peetakse, kuid niisugune on traditsioon, mis pärineb veel  aegadest enne üleminekuperioodi. Me ei saa hävitada kõike vana, midagi peab säilima. Valitseja on väga tasakaalukas mees, kes juhib meid kindla käega hullusest lollusesse. Paljudele on need sisutühjad terminid, kuid nad sisaldavad endas tohutu progressi. Me anname rahvale lootuse. Lootuse, et kunagi õige pea saabub aeg, mil me ei söö enam kassilihakonserve ega ole meil ka talongisüsteemi ja me elame nagu Libertatias. Me jätame rahvale mulje, et liikumine toimub rahva huvides ja rahvas ise otsustab. See on psühholoogiliselt väga tähtis. Valitseja vajab mind, inimest rahva keskelt, ta vajab ka sind, kes sa istud puuris. Demokraatia vajab opositsiooni, kuid on parem, kui opositsioon istub puuris. Sul ei ole meile midagi ette heita, sinu eest hoolitsetakse paremini kui sadade ja tuhandete kaaskodanike eest. (Vang tuleb uuesti esiplaanile) Ma tahan, et sa tajuksid, kui tähtis missioon sul täita on. Ma tahan, et sa mitte kunagi enam ei üritaks põgeneda. Ma tahan, et sa annad mulle sellekohase lubaduse. (paus) … Räägi minuga, palun! Praegu on sul selline võimalus, mõistad? Sa pole rumal.

VANG: Millest ma pean rääkima?

PUUJALG: Annad sa lubaduse? (Vang vaikib) Saa aru, sina oled meie riigi lootus, sinu najal suudame valitseda. Sulle hakatakse edaspidi toitu tooma otse Valitseja köögist, arvestame ka sinuga. Kui sa vaid ei üritaks põgeneda. On sul mingeid soove? Ma luban, et need rahuldatakse. Ütle julgelt!

VANG: Ma tahan puurist välja. Hakkan kasvõi kassipoojaks või lähen Libertatiasse orjaks. Võite mind raha eest rahvale näidata, aga laske vaid puurist välja! See on mu ainus soov. Otsige endale uus Vang, kui teile nii tähtis on kedagi puuris pidada.

Saabub Hull, kes jääb eemale seisma ning ülejäänud ei märka teda.

PUUJALG (anuvalt): Vang, ma palun, saa ometi aru, et see, kes on juba Vangiks loodud, peab selleks ka jääma. Uus sümbol kaotaks oma eheda tõepära. Ta mutuks võltsiks ega innustaks enam rahvast. Mul on väga kahju, et Hull su välja laskis ja rikkus kogu mängu. See mõjub sullegi palju halvemini, kui oled nuusutanud vabadust. Mida Hull taotleb? Veel üks umbsõlm lahendamiseks.

HULL (astub esile): Mida ma taotlen? (Puujalg pöördub võpatades Hullu pole) Ära püüa lahendada asju, mis käivad sulle üle mõistuse! Olen seda korduvalt maininud. Sina tegutsed ja näed maailma läbi normaalsituatsioonide, aga kas normaalsituatsioone elus üldse eksisteeribki? Juhin su tähelepanu sellele tõsiasjale, et tegur, mis välistab minu eksistentsi ühiskonnasiseselt, juba iseenesest lubab mul arvestada teisi vaatenurki, mis on teile, normaalsetele inimestele, vastuvõetamatud. Ma kinnitan sulle, Vang põgeneb alati, ükskõik kui mugavaks te tema elu puuris ka ei teeks. Kuigi ta on ise ühiskonnasisene objekt selles mõttes, et ühiskond aktsepteerib teda kui Vangi, on tema subjektiivne mõttemaailm ühiskonda eitav.

PUUJALG: Sa saabud alati ootamatult ja oskad kogu mängu ära rikkuda.

HULL: Kui te õpiksite minult minimaalsemal määralgi, ei peaks te rahvast lollitama igasuguste üleminekuperioodide ja muu prahiga.

PUUJALG: Sinu jutt on normaalsetele inimestele liiga tark.

HULL: Ma olen Hull, jään Hulluks ja minust ei saa iialgi Loll. Varem sa nautisid minu mõttekäike, aga nüüd oled ära pöördunud. Kuid õppida oleksid võinud ikkagi.

PUUJALG: Ma olen sinult palju õppinud. Ma õpiksin sinult veelgi, kui vaid üks asjaolu ei segaks. Varem olin minagi väljaspool ühiskonda, nüüd olen aga selle ühiskonna eest võitleja, isegi hoolimata sellest, et mul puudub ametlik positsioon. Kuid suurt poliitikat on läbi aegade juhitud kõrvalt. Ma olen Valitsejale sama, mis Seneca Nerole. Ma õpetan talle, mis elu on.

HULL: Ja lõpetad samuti.

PUUJALG: Ajad on muutunud ja kombed on muutunud. Valitseja peab minuga arvestama enam kui mina Valitsejaga. Seda enam, et Valitseja ise pole kunagi seisnud väljaspool ühiskonda. Tema ei suuda rahvast vaos hoida.

HULL: Sul on kahtlemata õigus, aga jällegi jätsid arvestamata ühe võimalusega. Nimelt, et on olemas keegi, kes suudaks sinu funktsioone sinust paremini täita.

PUUJALG: Ja see oleks?

HULL (irvitab): Kas ma pean välja ütlema? Mina.

PUUJALG: Oled julge, kuid oled teinud mitu andestamatut viga. Esiteks oled sa Hull, mis juba iseenesest välistab sinu kasutamise normaalsete inimeste ohjeldamiseks. Ja teiseks lasksid sa Vangi välja. Seda ei andestata sulle mitte ühelgi tingimusel.

HULL: Mitte keegi ei tea, et ma Vangi välja lasksin. Mis puutub minu hullusesse, siis näen ma vaimusilmis sellest hullusest joobunud rahvast, kes on nõus mind kätel kandma ainuüksi selle eest, et ma olen Hull. Kahjuks sa ei näe seda enam, selleks ajaks olen jõudnud su hävitada.

PUUJALG (irooniliselt): Teed illusioone.

HULL: Vastupidi, kogu minu hullusest hoolimata olen absoluutne realist, kelle pisimgi samm on läbi kaalutud.

PUUJALG: Ma tean, et oled ohtlik. See on sinu õnnetus, et ma tean. Siiski hindad oma võimalusi üle. Sa ei tunne mehhanisme, mille abil edu saavutada. Kõik need sinu projektid on teoreetilised.

HULL: Ma tean nii mõndagi. Ühtlasi tean ka seda,kes püüdis Vangi Libertatiasse müüa ja kes õhutas mõjukaid ringkondi Libertatias seda sammu astuma.

Vang niheleb uudishimulikult, surub end vastu puuri varbasid.

PUUJALG (pärast pikka pausi): … Või nii. Millega sa seda tõestad?

HULL (naerab närviliselt): Hii-iih. Hii-iih. Millega ma tõestan? Hii-iih. Kas ma ütlen sulle? Sinule, kes sa tunned väga hästi kogu mehhanismi, nagu sa väidad? Hii-iih. Ringkonnad, kellele loodad, on normaalsed inimesed, mitte hullud. Ka nemad on kasu peal väljas. Me pidasime väga arukaid läbirääkimisi.

PUUJALG (närviliselt): Mis? Teie pidasite läbirääkimisi? Huvitav oleks teada, kus ja millal?

HULL: Loomulikult Libertatias.

PUUJALG (naerab): Hökk-hökk. Sina ja Libertatias! Kes sind välismaale laseb?

HULL: Libertatia Välisministeeriumi protokollisheff võib Libertatiasse sõita, millal aga soovib. Sa alahindad mind. Siin olen ma Hull, aga mujal normaalne inimene.

PUUJALG (väriseb, surub läbi hammaste): Või sina oledki Libertatia Välisministeeriumi protokollisheff ning ühtlasi Konsuli armuke. See on küll arusaamatu, kuid ma tean sind juba varasemast ajast. Sinult võib kõike oodata.

HULL: Täpselt nii! Minult võib kõike oodata. Sinu mäng on läbi, kullake.

PUUJALG: Tore! Oled naaberriigi kõrge ametnik. Kuid sellisena ei saa sa asendada mind.

HULL: Usu mind, sa alahinad Hullu. Ma suudan kõike korraldada hoopis paremini kui näiteks Suur Inimene. Võin sulle paljastada riikliku saladuse. Protokollisheff hukkus kaks tundi tagasi lennuõnnetusel.

PUUJALG: Valetad.

HULL (kehitab õlgu): Eks sa ise tea.

PUUJALG: Oled suurem lurjus, kui arvasin. Miks ma sind küll õigel ajal läbi ei näinud, oleksin su hävitanud.

HULL (irvitab): Oled rumal tüdruk.

PUUJALG: Sa oled vastik.

VANG (sekkub ootamatult vestlusesse, ülejäänud jäävad teda hämmeldunult silmitsema): Nüüd ma mõistan. Hull laskis mu puurist sellepärast välja, et Puujalg seda iialgi teha ei saaks. Ma olin rumal.

HULL: Seda sa oled jätkuvalt. Ma lasksin sind välja nimelt selleks, et sind igaveseks ja kindlalt puuri sulgeda. Ma hoolitsen selle eest. Andsin sulle võimaluse, sest teadsin, et oled rumal ja ei kasuta seda ära. Miks sa jäid puuri lähedale vedelema? Mina oleksin võimalikult kaugele põgenenud. Ise oled oma rumaluses süüdi. Ma andsin sulle tõepoolest võimaluse.

PUUJALG: Nüüd on siis kaardid avatud. Ega midagi, mängime lõpuni. (avab puuriukse) Oled vaba, Vang. Võid minna, kuhu soovid.

VANG (lahkub puurist, seisatub, pöördub Puujala poole): Ja sina?

PUUJALG: Mina jään siia. Ma ei sa ometi sel lurjusel lubada võimu haarata. Ma suudan seda takistada.

Saabuvad Konsul, Kassipooja, Tulnukas, Söötja ja kaks Ihukaitsjat rahvahulga saatel.

HULL: Te tulite parajal hetkel. Riiklik kurjategija Puujalg  üritas vabastada Vangi ja laskis ta puurist välja. Kuid tema alatud ja meie rahva turvalisust ohustavad teod on määratud nurjumisele.

Vang üritab minema joosta, kuid Ihukaitsjad püüavad ta kinni, toimetavad puuri tagasi ning lukustavad puuri.

HULL: Turvalisus on jälle tagatud.

RAHVAS: Elagu Hull!

KONSUL: Ma olin kindel, et viid asja lõpuni. (Ihukaitsjatele) Võtke ka Puujalg kinni!

RAHVAS: Surm Puujalale!

Ihukaitsjad suunduvad Puujala juurde, kes ei avalda vastupanu ja laseb end samuti puuri toimetada.

SÖÖTJA (hüüab): Tapke reetur!

RAHVAS: Surm! Surm!

HULL (hüüab): Rahu! Ainult rahu! Ma tänan teid, rahvas, et sekkusite aktiivselt, ära hoidmaks katset juhtida meid üleminekuperioodist eemale. Mina, Hull, teatan teile, et hulluseperiood on läbi! Elagu lollus! (paatosega) Rahvas, saabunud on lollus!

RAHVAS: Hurraa! Elagu lollus! Hurraa! Elagu Hull!

KONSUL: Mitte Hull, vaid Loll. Elagu Loll!

RAHVAS: Elagu Loll, meie päästja! Hurraa!

HULL: Ma tänan teid usalduse eest. Ilma teie abita poleks ma suutnud vaenlastest jagu saada. Missuguse karistuse me neile määrame?

RAHVAS: Surm! Surm!

KASSIPOOJA: Nad tuleks üles puua!

TULNUKAS: Surnuks näljutada!

SÖÖTJA: Elusalt ära põletada!

HULL: Kõik ettepanekud on kahtlemata väga huvitavad ja väärivad tõsist kaalumist. Siiski tulen ma välja omapoolse ettepanekuga. Hoiatuseks tulevastele põlvedele, et nad alati arvestaksid rahva huvidega ega astuks tema tahte vastu, on mul ettepanek jätta need kaks lurjust puuri kui elavad mälestusmärgid.

VANG (hüsteeriliselt, lõhub puuri varbasid): Tapke mind! Palun tapke! Ma ei taha enam puuri!

RAHVAS: Braavo, Loll, meie juht ja õpetaja! Sul on õigus! Puuri!

SÖÖTJA: Puuri!

KASSIPOOJA: Puuri!

Tuleb Suur Inimene, paberileht käes.

SUUR INIMENE: Tähelepanu! Tulen Valitseja juurest. Valitseja aktsepteerib rahva otsused, tagandab riigireetur Puujala ja määrab ta oma käskkirjaga puuri istuma. Rahvas ja Valitseja on ühtsed! Oma teise käskkirjaga nimetab ta Hullu Lolliks ja määrab Lolli oma peanõunikuks. Kolmanda käskkirjaga teatab ta, et üleminekuperiood on lõppenud ja oleme saabunud lollusesse. Elagu lollus!

RAHVAS: Elagu lollus!

HULL: Mina kui Valitseja ülemnõunik määran number kuue, Suure Inimese, oma asetäitjaks. Elagu Suur Inimene!

RAHVAS: Hurraa!

HULL: Aktiivsuse ja ülesnäidatud vapruse eest Vangi tabamisel, kellel oli kuritegelike elementide kaasabil õnnestunud põgeneda, nimetan number kaks tuhat kuussada kuuskümmend kuus Kassipooja meie riigi ülemtimkaks.

RAHVAS: Elagu Kassipooja!

HULL: Hindamatu abi eest meie riigile ja rahvale antakse Tulnukale registreerimisnumber üks miljon kaheksasada nelikümmend kuus tuhat ükssada kakskümmend kaheksa ja määratakse Politseiniku asemele, kes müüs end Libertatiasse orjaks.

RAHVAS: Elagu Tulnukas!

SUUR INIMENE: Ma palun seda otsust siiski põhjalikult kaaluda. Nimelt esitas nimetatud Tulnukas minu kohta valeandmeid, misjärel mind arreteeriti ja vabastati üksnes valitseja korraldusel.

TULNUKAS: Ära pahanda nüüd sellepärast, joome odekolonni ja lepime ära.

Tulnukas võtab põuest pudeli ja pakub Suurele Inimesele. See pöördub eemale.

TULNUKAS: Mind võeti samuti kinni, aga mina ei nurise.

HULL: Tulnukas on meile vajalik. Elagu Tulnukas!

RAHVAS: Hurraa!

HULL: Lõpuks määran ma number kolmsada üheksakümmend neli tuhat kolmsada üheksakümmend kaheksa Söötjale aktiivse osavõtu eest number kaks Puujala ja number sada üks Vangi ühise vandenõu likvideerimisel autasuks kilo vorsti.

SÖÖTJA (laskub põlvili): Tuhat tänu sulle, pojake, tuhat tänu. (nutab).

HULL: Tõuse püsti, oled kangelane. (aitab Söötja püsti).

RAHVAS: Elagu Söötja! Elagu Loll!

SUUR INIMENE: Ma palun veel tähelepanu. Seoses kuritegeliku tegevusega otsustas Valitseja Puujalalt ära võtta registreerimisnumbri ja anda selle Hullule, uue nimega Loll. Valitseja peanõuniku nimi on seega number kaks Loll. Elagu number kaks Loll!

RAHVAS: Ta elagu igavesti!

VANG (karjub hüsteeriliselt): Ma tahan surra! Tapke mind! (nutab).

Hull irvitab. Saabuvad Väike Inimene ja Politseinik, mõlemad moekalt riietunud.

KASSIPOOJA: Näete, Väike Inimene tuli!

SÖÖTJA: Politseinik on tal kaasas ja kui hästi riides teised.

POLITSEINIK: Miks te karjute? Olete haiged?

HULL: Meil on suur pidu. Likvideeriti endise number kaks Puujala vandenõu. Ta üritas vabastada Vangi ja tekitada korratusi, kuid ta peatati.

VANG (anuvalt, laskub põlvili, sirutab käed rahva poole): Tapke mind!

HULL: Pea sina lõuad! Sa segad meid pidutsemast.

POLITSEINIK: Õnnitlen teid pidupäeva puhul ja soovin edu. Omalt poolt soovitan kaaluda, kas poleks mitte õigem nad maha lüüa. Nad takistavad teid elamast teie elu ja on nuhtluseks kaelas. Kui te nad tapate, on teil kergem.

KONSUL (rangelt): Nad peavad puuris istuma!

HULL: Sina, Politseinik, oled nüüd välismaalane ja ei mõista meie probleeme. Puur on meie uue helge ajajärgu, lolluse, elav sümbol. Ta ei saa tühjaks jääda.

Väike Inimene võtab taskust vorstijupi ja asub seda närima.

I INIMENE: Vaadake, Väike Inimene sööb vorsti.

II INIMENE: Ta müüs end Libertatiasse orjaks, mis tal viga.

III INIMENE: Tema ja Politseinik on nüüd välismaalased, neisse tuleb lugupidavalt suhtuda. Ikkagi inimesed.

SUUR INIMENE: Kuidas te siia sattusite? Kas Libertatias ei meeldinud?

VÄIKE INIMENE: Tulime turismireisile, siin tunneme end inimestena orjade seas. Seal oleme orjad inimeste seas. Väike vaheldus kulub ära. Soovid vorsti, Suur Inimene? (pakub talle vorsti, mis ka vastu võetakse).

SÖÖTJA (uhkelt): Mulle lubati autasuks kilo vorsti. Meie sõber Loll võib kinnitada.

HULL: See on tõsi. Söötja on tubli! Aga kuulge, sõbrad! Meil on pidu. Tulnukas, mängi balalaikat! (Politseinikule) Tulnukas on sinu järglane politseinikuametis.

POLITSEINIK: Mul on tubli järglane. Mängi, Tulnukas!

HULL: Tänan teid, sõbrad, veelkord! Valitseja nimel kutsun teid kõiki osa saama pisikesest orgiast, mis on pühendatud tänasele pidupäevale. Kõik saavad vorsti ja täiesti ehtsat viina! Me võiksime ka laulda ja tantsida nagu Tulnuka koduplaneedil. Missugust tantsu sa sooviksid näha, Tulnukas?

TULNUKAS: Mulle meeldivad kükktantsud.

HULL: Tulnukas, võta viis üles ja pidutsegem!

Kõik peale puuri suletud Vangi ja Puujala lahkuvad juubeldades. Tulnukas tinistab balalaikat.

KOLMAS STSEEN

Vang istub puuri ühes nurgas. Teise nurga täidab silmili lamav Puujalg. Vang nuuksub.

PUUJALG (vaikselt, läbi hammaste): Jää vait!

VANG: Ma ei taha puuris olla.

PUUJALG: Jäta! See on kõigile ammu selge, kuid nüüd sa siit enam ei pääse, ükskõik mis ka ei juhtu. Hull ütles juba, et sulle anti võimalus, aga sa ei kasutanud seda ära. (Vang nutab) Sul ei maksa nutta, sa ei teinud midagi valesti. Iga normaalne inimene oleks sinu asemel amuti käitunud.

VANG: Mida ma oleksin pidanud tegema? Mida oleks minu olukorras teinud ebanormaalne inimene?

PUUJALG (tõuseb istukile): Esiteks oleksid sa võinud käituda nagu soovitas Hull, seega põgenenud võimalikult kaugele. Tõenäoliselt oleks sind varsti tabatud. Olen selles täiesti kindel, Hull pole rumal, kuid sulle oleks ikkagi jäänud võimalus.

VANG (löödult): Jah, tore võimalus küll.

PUUJALG: Aga ikkagi võimalus. Teine võimalus, et oleksid jäänud puuri ja kõik oleks jäänud endiseks.

VANG: Tänan!

PUUJALG: Peale nende oli muidugi veel üks võimalus, aga ehk aitab juba targutamisest.

VANG (peale pikka pausi): … Missugune oli kolmas võimalus?

PUUJALG: Kolmas võimalus oli väga lihtne. Käituda täpselt nii nagu sa käitusid. Me ei saa tõmmata piiri selle vahele, missugune käitumine oleks olnud normaalne, missugune ebanormaalne. Kõik oleksid olnud üksnes erinevad võimalused.

VANG: Hull mainis, et soovisid mu vabanemist.

PUUJALG: Ta eksib, õigemini valetab.

VANG: Sa siis ei soovinudki?

PUUJALG: Ei! Milleks? Ma olin Puujalg, Valitseja parem käsi. Ma lähtusin alati esmajoones riigi huvidest.

VANG: Inimesed Libertatias, kes soovisid minu vabanemist, kes nad olid?

PUUJALG (ohkab): Neid ei olnudki. Samasugune ilus unelm nagu minu soov sind vabastada või see, et Hull töötas Libertatia Välisministeeriumis. Tegelik elu on palju proosalisem. Kahjuks.

VANG: Kuid Konsul rääkis ometi midagi vastavatest ringkondadest?

PUUJALG: Mingi tõepõhi on muidugi seal taga. Selle kuulujutu süstisin Konsulile mina. Selleks, et sind kindlamini puuris hoida.

VANG: Aga lennuõnnetus protokollisheffiga? Seegi oli vale?

PUUJALG: Ei ole. Toimus tõeline lennuõnnetus tõelise protokollisheffi hukkumisega. Mis iseenesest ei välista, et Hull, kes oli tõesti Konsuli armuke ja kaastööline, selle korraldas.

VANG: Milleks?

PUUJALG: Selleks, et olla number kaks Loll.

VANG: Ja sina oled minuga puuris.

PUUJALG: Valitseja paremal käel on ruumi vaid ühele.

VANG: Loodad sa kunagi sinna tagasi pöörduda?

PUUJALG: Ei, minu aeg on ümber.

VANG: Kavatsed sa midagi ette võtta?

PUUJALG: Seda näed juba varsti.

VANG (mõtlikult): Mul on siiski üks soov. Mitte keegi ei soovi sellele vastata. Ega sinagi?

PUUJALG: Me oleme saatusekaaslased ja ma võin sulle vastata. Vaata, nii mina, sina, kui ka Hull oleme mõneti teistsugused inimesed. Me erineme millegi poolest üldkehtivast etalonist, vähemalt arvatakse, et me erineme. See võib asjaolude kokkulangemisel olla suureks õnneks ja edu aluseks nagu praegu Hullule, kuid võib kaasa tuua ka õnnetust. Tavaline inimene, kes ei lo endale käitumisreegleid, vaid omandab neid kõrvalt, kelle maailmamudel lähtub etalonidest, saab meiega rahulikult kooseksisteerida, kuni me ei häiri tema, massiinimese, mugavust, kuid konflikti korral ootavad meid suured ebameeldivused. Niinimetatud normaalne inimene võib andestada küll omasugusele, aga mitte kunagi meiesugusele ebanormaalsele. See on asja üks pool. Teisalt aga on normaalsel inimesel pea võimatu hõivata positsiooni, mis minul oli. Midugi, kui sa oled vastava positsiooni saavutanud, pead elama normaalsete inimeste kaanonite järgi. Isegi Hull ei saa Valitseja peanõunikuna olla enam Hull ega Loll, vaid üksnes normaalne inimene.

VANG: Oled sa Hullus väga pettunud? Ikkagi sinu õpetaja.

PUUJALG: Ei, üldsegi mitte! Ma pole pühak, olen elus kogenud nii ühte kui teist. Aga ki niisugune asi nagu armastus meie elus üldse eksisteerib, siis on Hull ainus isik, kellele see minu poolt osaks on saanud. Hoolimata sellest, et tema käitumine on minu suhtes alati vastik olnud. Isegi praeguses olukorras soovin, et tal hästi läheb. See on minust kahtlemata väga rumal, kuid paraku nii see on. Ma ei saanud talle vastu astuda, kuigi oli võimalik situatsiooni oma kasuks pöörata, vaid pidin saatusega leppima. Hull teadis, et ma talle alistun. Nüüd istun puuris. (naeratab nukralt).

VANG: Missugune on lahendus?

PUUJALG (vaikib pikalt): … Surm! Ma tahaksin siiski võitjaks jääda, näidata Hullule, et olen temalt midagi õppinud. Selline lahendus talle ei meeldi. Nad vajavad Vangi, kes istub puuris.

VANG: Kuidas surra?

PUUJALG: Ka selle on Hull mulle selgeks õpetanud. Kui inimene midagi väga tahab, siis ta selle ka saavutab. Me peame endale pidevalt kordama, et olem surnud, oleme surnud … Kuni saabub lõpp.

VANG: Ja see õnnestub?

PUUJALG: Eks näeme. Sa järgned mulle?

VANG: Järgnen. Hüvasti!

PUUJALG: Jumalaga, Vang! Ehk kohtume paremas ilmas.

Puujalg ja Vang istuvad vastamisi puuris ja kordavad omaette: olen surnud, olen surnud… kuni Puujalg elutuna maha langeb. Vang silmitseb teda hetke, pühib silmist pisara ja jätkab veelgi jõulisemalt retsiteerimist: olen surnud, olen surnud… kuni saabub tema kord. Mõnda aega valitseb vaikus, siis tulevad tugevasti kõikudes Kassipooja ja Söötja.

SÖÖTJA: Vaata! Nad on surnud.

KASSIPOOJA: Magavad ehk?

Söötja katsub läbi puurivarbade pulssi, algul Puujalal, siis Vangil.

SÖÖTJA (pead vangutades): Ikkagi surnud.

KASSIPOOJA: Lõpuks ometi saime kõntsast lahti.

SÖÖTJA (ahastades): Aga kes siis puuris istuma hakkab?

Eesriie

A.D. 1991, juuni-august-oktoober

Advertisements

Posted on 10. juuni 2011, in näidendid, Vang. Bookmark the permalink. 1 kommentaar.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: