TIIBADEGA MÕTLEJA (Intervjuu Evald Saega)

Intervjueeritav: Evald Saag (24. november 1912 Krabi vald, Rõuge kihelkond, Võrumaa – 20. oktoober 2004 Tallinn)

Koht: Evald Saagi kodus, Tallinnas

Aeg: pühapäev, 9. veebruar 2003, kl 9.00 – 12.30

Intervjueerijad:

Holger Mölder

Indrek Olmaru

Eeskujude fenomen on Eesti avalikkuses leidnud nappi kajastamist, sest eeskujuks olemine ja uudiskünnis on mõisted erinevast ooperist. Suhteliselt tühjas nissis püüabki käesolev intervjuu leida omale eluõigust. Õnneks on meie hulgas tiibadega inimesi, selle maa soolane tuumik, kelle kõlbeline jõud maitsestab magedust. Milline mõte on selle kujundeid täis lause varjus peidus? Mis on soolane tuumik? Kes on tiibadega inimesed? Rahva hulgas on inimesi, kes oskavad kanda poliitilist mõtteselgust, mis kasvab varjus, nii kummaline kui see ka ei ole. See on lihtne valem, mis võimaldab arvutada, kui kaua üks rahvas on kestnud ja kui kaua ta kestab. Ehk nagu ütleb Evald Saag, üles on vaja näidata teatavat hoolimatust ja mõtelda tiibadega. Eestlane on hoolimatu, sest ta tahab ajada korda kõigepealt omad asjad. Kõlblusest võib saada jõud, kui jääb igaühe sisemiseks asjaks, aga mitte Euroopa kontsert.  Kõlblus kandub inimeselt inimesele, hoides mastaabi elavana. Kindlasti teatakse Evald Saagi kui õpetajat. Tema pikk elutee õpetab objektiivse mõtlemise võlu ja vaeva, sest see kasvab välja subjektiivsetest kogemustest ja vananedes. Olime Humanitaarinstituudis Evald Saagi õpilased, aga me ei osanud iial arvata kui palju peitub selle kõhna sitke valgete juustega mehe sees. Usuteaduste doktor, sumeroloog, luureohvitser, jurist, troopikaarst, jalgpalli- ja ujumistreener, muusikamees, polüglott. Seiklused maal ja merel ja Magellani pilvedel. Sellised eeskujud puhuvad puhtaks ka kõige oksüdeerunumad torud. Meie ei hinda objektiivsust, vaid laseme kõlada sellel akordil, soovides kõigile tuult tiibadesse.

I. O.

Kust Te  pärit olete?

Olen Lõuna-Eesti poiss Võrumaalt, Krabilt pärit. Vanemad olid talupidajad. Meil oli Paganamaal Läti piiri ääres kruusa-leetepõhjaga kehv talu. Kui piiriajamine tuli, siis osa talu jäi Lätimaale. Isa oli aga nupukas, sattus kord ühtedel ristsetel Läti presidendiga kõrvuti istuma ja rääkis talle, et osa maid lahutati talust. Ta sai siis niisuguse paberi, et meil oli võimalik vabalt piiri ületada. Ema oli natuke õppinud Soomes. Siin lõpetas köstrikoolis kuus klassi ja siis Valgas Linna Tütarlastekooli. See oli kakskeelne kool, lätlastega koos, aga peamiseks õppekeeleks oli prantsuse keel. Keegi lätlane oli selle kooli juhataja. Sellest on kirjandusloos ka juttu olnud, muusikuid tuli sealt, kuigi minu ema muusik ei olnud. Oma kooliteed käisin ma Sännast mööda. Artur Adson ja Marie Under suvitasid Sänna koolimajas. Ega tookord ei olnud luuletajapõli parem kui praegu. Nad elasid üsna tagasihoidlikult. Koolimaja koristaja oli Adsoni sugulane. Adson ise oli pärit veel enam lõuna poolt kui Sänna.

Paganamaalt  on üsna palju kultuuritegelasi pärit. Ka Juhan Jaik oli vist sealt pärit?

Jaik, Koemets, Kraav, Hermlinid. Teadlastepere Sarv on pärit Mõnistest, Sarust. Eks nad kõik olid ju Võru ja Valga keskkoolides õppinud. Seal olid võrdlemisi head eesti keele õpetajad. Sellest tulenes luuletamine. Vabadussõda puhastas keskkoolid ära vanadest õpetajatest.

Kas Saed[1] on sealkandis põlised elanikud?

Nende kodukoht on Mõniste. Ja neil oli väga palju poegi peres ja need kannavad perekonnanime edasi. Minu ajal oli järg tütarde käes, kus paljudel Sae perekonnast sündisid tütred ja need kaotasid abielludes oma perekonnanimed. Matustel, ristsetel, laulatustel käidi ikka koos, nii et ma seda suurt peret veel mäletan.

Palju Teil õdesid-vendi oli?

Minu emal oli seitse last. Neli jäi järele, sest gripp tappis tollal lapsi.  Vahepeal oli isa esimeses maailmasõjas. Kõige noorem õde on üks esimesi sõjajärgseid eesti soost biolooge, nüüd on ta juba pensionär, üle kümne aasta minust noorem, professor Johannes Piiperi õpilane. Vanem õde on tegelenud kirjanduse ja tekstiiliga. Vend on oli põllumees, talle jäi talu. Vabariigi lõpul oli talu üsna jõukas ja moderniseeritud. Eriala oli temal raadio. Vend oli raadiospetsialist ja arendas koos prantslastega lühilainet.

Kas Te Vabadussõda mäletate?

Vabadussõda mäletan, ma olen juba nii vana, 90-aastane[2]. Meie kandis oligi see punaste tulek. Kaardi pealt vaadates Tartu-Võru-Rõuge-Krabi, sirge joon põhjast lõunasse Paganamaa mägede kaudu Läti piirile. Läti maastik on seal ka samasugune – kribu-krabu, mäed ja künkad ja metsatukad. Sealt valgus punane vägi Eestisse sisse. Tuldi Riia-Pihkva kiviteed mööda, Valgast, Pihkvast, Irboskast. Vene sõjaväed said Saksamaal lüüa. Sõdurid oma relvi enam ära ei andnud. Aadliseisusest ohvitseridele, kindralitele vaadati viltu – olete sõda pidanud siin ja me oleme töörahvas. Niisugune vaim oli sees kohe ja ohvitsere koheldi halvasti ning nemad lasid jalga oma kodudesse. Revolutsiooni sõjaväes veel ei olnud, aga korda ka ei olnud.  Toitu ei olnud ette nähtud, tähendab rööviti taludest.

Kas Te koolis käisite Valgas?

Ma käisin Võrus. Pool kooli oli humanitaarkallakus, aga mina olin reaalkallakus. Matemaatika-füüsika-keemia. Tase oli kõrge, näiteks matemaatika-loodusteaduskonda mindi kohe kolmandale-neljandale kursusele. Me olime nii ette õppinud.

Miks Teie siis  ülikooli matemaatika eriala ei läinud õppima?

Ma ei saanud otse ülikooli minna. Läksin kohe peale keskkooli lõppu sõjaväkke ja enne kohustuslikku aega, et rutem saada kuskil tööd. Ma olin kõige vanem laps perekonnas, aga talutööd mind ei huvitanud. Kui ma sõjaväkke tulin, ei olnud veel kahekümnenegi. See oli kas 1931 kevadel või 1932 kevadel.

Kui kaua kestis sõjaväeteenistus tol ajal?

Üheksa kuud. Sealt tulin Tondi sõjakooli. Ma olin seal kolm kuud ja siis moodustas Laidoner mitteavaliku luurekooli. See oli juba kõrgema sõjakooli tasemega, mis paiknes Viimsis. Meile õpetati süvendatult vabadussõja ajalugu, esimese maailmasõja ajalugu. Nimelt tahtis kindral Laidoner kasvatada Eesti sõjaväele inglise keelt oskavaid ohvitsere. Ta oli siis eraisik, mõisnik, nagu me kutsusime[3]. Ta lasi keskkooliõpilastel üle Eesti inglise keeles kirjandi kirjutada ja valis sealt omale kaadri. Sponsorid panid rahad kokku. Sellest ei ole juttu olnud. Mina ei tarvitse ka viimane olla, kes seda teadis. Oli ju sõjaeelne õhkkond ja ma sattusin selle supi sisse. Nii kaua kui vabariik alles oli, koondati meid ikka Tallinna ja Tallinna lähistele.

Kuidas toimus õppetöö Teie poolt mainitud  luurekoolis?

Meile õpetas otseselt Laidoner, kuid mitte üksi. Laidoneril oli luuretehnika tugev. Ka mina jäin nõukogude võimu tingimustes ellu sellepärast, et ma ei hinnanud punast luuret kuidagi alla. Laidoner ütles, et punane luure on tugev, sest sinna jäi luureohvitsere sõjast kui palju. Meid oli umbes kahesaja ümber, kes said juba vabariigi palka. Näiteks H.Loomet. Tema on Kesklinna kalmistule maetud. Siis oli seal Konrad Veem[4]. Veemi vanem vend oli Laidoneri parem käsi Vabadussõjast saadik. Veemid olid siit Suetukki välja saadetud ja revolutsiooni paiku tulid nemad siia tagasi. Vanemad olid kooliõpetajad olnud ja tsaarivõimu pahandanud. Siis Hillar Põld, kes oli Harju praosti Harald Põllu poeg. Harald Põllu vanem vend oli ülikooli kuraator kasvatusteadlane Peeter Põld, rahvusvahelise tasemega teadlane. Ega meid kõiki kokku ei lastud. Nimed tuli mälust kustutada. Ajupesu kartsime.

Kuidas Te jõudsite teoloogia juurde?

Kõigepealt pani sõjavägi mind õppima Tartu Ülikoolis õigusteadust. Maksti ülikoolile kinni ja eraldi lasti professor Uluotsa juures õppida välispoliitikat.  Seal sain oma hea ladina keele tõttu kahe ja poole aastaga hakkama. Oleneb paljugi õpetajast, kui õpetaja oskab nii õpetada ladina keelt, et ta meeldib, siis laps õpib ju kõike lollusi. Ta on ikka indo-germaani keelte põhi, ladina-kreeka keel. Nii ma sattusin keelte peale. Siis õppisin veel ülikooli arstiteaduskonnas troopikaarstiks. Minu arstiteaduse õpingud maksis kinni Rockefelleri stipendium. Rockefelleri rahadega võeti ette ka indiaanlasi aidata. Koguti andmeid, kes võiks tulla.

Kuidas juhtus, et just Teie saite selle  stipendiumi?

Seda ei kuulutatud rahvusvaheliselt välja. Otsiti lihtsalt inimesi, kes saaks indiaanlastega uuel kujul kohtuda. Et asja ei aetaks ülevalt alla. Arstina appi kõigepealt ja niiviisi sööks enda nagu indiaanlastele sisse. Minu puhul, kuigi see pole kunagi jutuks olnud, võis otsustavaks saada hispaania ja portugali keele oskus. Seal võis ka mitme inimese käsi mängus olla – Laidoner, Vana Testamendi professor von Bulmerincq, samuti S.Thompson, W.Albright … ma lähemalt ei tea.

Ja sellepärast oli ka see troopikaarstiks õppimine?

Troopikaarst sellepärast, et indiaanlased olid tol ajal pahased kõikide nende väljasaatmiste pärast. Rockefellerid olid töösturid ja otsustasid indiaanlasi toetada. Nad olid I Maailmasõja ajal Ühendriikide ja Kanada toitlustamisega haaranud teravilja oma kätte, nisu ja maisi ning kujundasid hinda. Sõja ajal sööb inimene leiba rohkem kui midagi muud.

Miks Te ikkagi teoloogia  suunas edasi läksite?

Teoloogiasse tulin 1935-nda aasta sügisel. Mind ei tahetud lasta enam ülikooli minna, aga siis oli mul juba raha, et õppida ja ma sain ise õppemaksu maksta. Teoloogia juurde jõudsin läbi keelehuvi. Asi oli nii, et ma olen juba iseloomu poolest olnud keelte mees. Keeled jäid hästi meelde. Võru juutide rabi hakkas mulle õpetama neid võõrkeeli, mida tema oskas. Sealt õppisin poola keele ja tshehhi keele ära. Rabi õpetas veel heebrea, aramea ja teatud piirides egiptuse[5] keelt. Vene keelt ei ole ma kunagi õppinud, aga ma saan vene keelest kuigivõrd aru. Meil oli gümnaasiumis vene keel vabatahtliku ainena, aga mina sinna ei läinud.

Kas juutidega oli palju läbikäimist?

Vabadussõja järel lahkusid Võrust venelased ja asemele tulid Poola juudid – nimetan neid juudalasteks. Juute oli palju. Poolast läks osa juute minema, sest ega siis juute ei kohelnud mitte ainult sakslased halvasti. Nad oli võrdlemisi jõukad juudalased ja ehitasid Jüri tänavale sünagoogi. See sai viimases sõjas[6] pihta ja põles maha. Juudalaste lapsi tuli siis Võru keskkooli. Neil oli ka oma algkool, kus õpetas rabi. Rabi oli võrdlemisi haritud mees nagu pärast selgus. Juudalased kauplesid pudukaupadega ja riidekaupadega. Isa oli Võrumaal ühistutegelane, meil oli pudukaubandusega häda ja meie talu oli panditud. Isal oli muidugi mure. Ta andis põllumajandusühistu kaupluste moeosakonnad sisuliselt üle juudalastele. Juudalased olid tänulikud ja tänu tuli mulle keeleõpetuse läbi. Juut tahtis tasuda. Juut ei taha võlgu jääda. Mind ei ole juut elus petnud. Juut on omaks võtnud minu ja mina võtsin juudid ka omaks ja aitasin neid ka siin saksa ajal. Mõned veel elavad praegu. Paar meest on Peterburis professorid, minust mõni aasta nooremad. Mul on ka väike  metsatukake Iisraelis ja nimi kuldraamatus.

Kui palju keeli oskate rääkida?

Õieti kui ütelda, mida rohkem keeli, seda vähem oskad. Meil oli saja keele meeski olemas, Pent Nurmekund. Võib-olla meid Masinguga tuleb lugeda seitsmekümne keele meheks. Öeldakse, et Aristel oli palju keeli, aga Aristel oli üksikuid keeli korralikult. Minu huviala oli rohkem mongoli keeled. Inglise keel oli juba koolis kõva. Saksa keel oli kodust juba õpitud ja algkoolist. Ema ja isa õpetasid, aga isa sai õpetada vähem, isa ikka juhtis seda põllutöövärki.

Kas keeled jäid kohe kergesti meelde ja huvitasid?

Inimesi on mitmesuguseid. Kes on matemaatikas väga tugev, see on keeltes ka. Koolis olin reaalharus, aga ma ei viitsinud õppida. Ta sai mulle ruttu selgeks. Ma oli niisugune, et võtsin sõnaraamatu kätte ja lihtsalt lugesin sõnaraamatut. Fotograafiline mälu on halb mälu. Küll ma võitlesin tema vastu. Mõnes mõttes oli ta jälle hea, et ma sain palju keeli kokku. Mul ei olnud tõlki vaja. Ma läksin tshuktside juurde, kui ma olin natuke, kolme kuu vältel tshuktsi keelt õppinud. Siin Eestis, Julius Margi käest, kes oli tegelikult uurali keelte professor.

Rääkisite, et Tshiilis  kohtasite uue keele sündi?

Tshiilis käisin vana kodanliku vabariigi ajal. Keeled sünnivad omapäraselt. Inimesed tüdinevad ära oma tavalisest keelest. Kui nad väikestes ühiskondades elavad – 0,5 miljonit, 0,25 miljonit. Ühe ääre peal ühe suguharuga kokkupuuted, teiste äärte peal hoopis teistega.  Ja siis tekib üks kolmas keel. Noored hakkavad oma keelt rääkima. Silma all tekib keel. Sellest osa saada on haruldane elamus.

Teie õpetajate hulka kuulus ka Alexander von Bulmerincq?

Bulmerincq oli samuti kõva keelte mees. Ma tegin oma doktoritööd Vana Testamendi alal Bulmerincqi juures. Minu doktoritöö teema oli Moosese esimene raamat, II ja III peatükk, mitte midagi muud. See oli lihtne teema, maailma loomine ja Aadam ning Eeva. Ka Uku Masing tegi oma doktoritöö tema juures. Olime ükskord Pariisis, jälle sumeri keelega. Sumeri tahvlid ei ole kopeeritavad, neid ei saa fotografeerida, sa pead konkreetselt ta pihku võtma ja lugema. Kui loed teiste ärakirja, tekib nii palju on vigu. Teinekord piisab kui üks väike kriipsuke ära võtta. Nii selguvad mõningad vead ja mina avastasin need. Bulmerincq muidugi uhke, et tal niisugune õpilane on. Bulmerincqiga puutusime kokku ülikooli raamatukogus. Vanas toomkirikus, Toomel, oli rõdu peal kolm ümmargust alkoovi, kus me lasime oma raamatuid välja panna. Saime seal lugeda teatmeteosed, mida ei olnud vaja eraldi laenutada. Pearaamatukoguhoidja muretses mulle alalise lugemiskaardi. Sealsamas ruumis oli sumeri sõnastik. Tartus oli odav töötada. Bulmerincq oli Tartu Ülikooli raamatutega varustamise komisjoni esimees. Sellel oli üks palgaline liige, juhataja, ja see oligi Bulmerincq. Bulmerincq´i soovitusel läksin Ühendriikidesse ja ka Harvardi Ülikooli ennast täiendama. Bulmerincq oli ülemaailmselt tuntud teadlane ning Eesti ei jõua teda kunagi kiita. Meie Masinguga oleme tema töö vili.

Kas vastab tõele, et Bulmerincq vallandati ülikoolist, kuna keeldus pidamast loenguid eesti keeles?

Kuigi baltisakslane, oli Bulmerincq väga suur eesti natsionalist.  Bulmerincq rääkis korralikku eesti keelt, muidugi aktsendiga. Usuteaduskonnas oli kaks saksa professorit – Bulmerincq ja Seesemann[7]. Keegi ei vallandanud neid. Seda avalikkuses väga ei propageeritud, aga meie teoloogid saime väga hea saksa keele praktika. Ma tahtsin ikka saksa teaduslikke oskussõnu. Bulmerincq oli ka rahvaluules tugev. Tema elulugu eriti ei teata. Ma pean hakkama rääkima, et hakataks Bulmerincq´i elulugu kirja panema. Ta omaksed on hävinud.

Tartu Ülikoolis oli teisigi huvitavaid isiksusi nagu  Eduard Tennmann?

Minu professor. Suri suhteliselt noorelt. Need raamatud, mis ta kirjutas, kirjutas kõik haigeoleku ajal. Talle tuli jalga tromboos. Seda ei osatud kõrvaldada, ei suudetud  välja lõigata. Ta lamas, jalg oli blokiga kõrgel ja Eha Masingu[8] vend Oskar Gnadenteich, kes oli Postimehes stenografistiks, stenografeeris.

Kas te Artur Võõbusega olete kokku puutunud?

Ma olen Artur Võõbusele õpetanud seda keelt, milles tema hakkas doktorit tegema. Ei olnud süüria keele õpetajat. Masingul ei olnud aega, tema tegi doktoritööd. Masing ütles mulle, õpeta sina Arturile. Ma ajasin vastu, sest olin ikka küllalt seotud selle luurega, ei tahtnud Masingule ütelda.

Millal Te esmakordselt kohtusite Uku Masinguga?

Masinguga olime tuttavad juba sellel ajal kui Masing õppis keskkoolis Tallinnas, Reaalkoolis. Hiljem sattusime Tartus ülikooli raamatukogus kokku. Nagu ma juba ütlesin, Bulmerincq´il oli seal oma pesa. Mina läksin sinna sumeri keele sõnastiku pärast. Siis puutusin ka esimest korda kokku Uku Masinguga.

Kuidas võrdleksite Masingut ja Lotmanit?

See oli nii nagu üks teeb ehteid, teine teeb uudismaa künniatru. Lotman oli uudismaa künniatrade tegija, eks ole. Nad pidid tooma selle semiootika üliõpilasele pähe, kes tuli nõukogude keskkoolist. Nõukogude gümnaasiumist. Masing eeldas vanade kultuuride tundmist, ristiusu tundmist, budismi tundmist.

Mida me võiksime omaaegselt sumeri ühiskonnalt õppida?

Perekond, kui me ikka perekonna saame pidada. Ja perekond ei saa olla ei patriarhaat, ei matriarhaat.

Sumeri aladel on Iraak on praegu peremees. Naabruses on aga juudid.

Piirkonnad, kus saaks kaevata, sattuvad sõjaohtu. Sumeri uurimine on ka rahameeste käes ja rahvusvahelise suure poliitika käes. Ega nende asja avalikult segada ei ole hea. Ma olen saanud pidevalt informatsiooni ja kirjandust. Me saime nüüd Taru Ülikoolile niipalju kirjandust, et ei olnud kuskile panna. Meie, sumeri teadlased, Euroopa omad, oleme kõik kõik tuttavad. Näiteks Prahas oli üks akadeemik, Josef Klima[9], kes käis Eestis, Pärnus, minul külas.

Kas Te näete mingisugust lahendust araabia-juudi konfliktile?

Oleks ju väga lihtne. Piiblis on Jakob ja Eesav Piiblis vennad. Mõlemad on semiidi rahvad. Mõlemad usud on tegelikult ühest kännust kasvanud. Araablased on sulatanud endasse palju Akkadi, Assuri ja Paabeli usundi ja kirjanduse elemente. Nii et, mis maa seest kiilkirjana välja tuleb, ei ole enam sumeri, vaid on hilisem, need on akkadi keel, paabeli keel, ja assuri keel. See on vaja nendele seal selgeks teha, aga lollile ei tee selgeks. Araablased on muutunud pärast Teist Maailmasõda kõrberöövliteks, lihtsalt sellepärast, et õli on neil nii kättesaadav. Nad on nüüd seal sumeri pinnal õliallikad leidnud. Õliaurude tõttu võib-olla savitahvlid ongi tänapäevani säilinud. Nad on küll põletatud…

Kuidas suhtute juudi riigi loomisse pärast II maailmasõda? Tegelikult ei elanud nad  diasporaas sugugi halvasti.

Nad on praegugi laiali. Kuni I maailmasõjani juudid ei segunenud teiste rahvastega. Praegu on hakanud segunema. Ametlikult juba sõlmitakse segaabielusid. Enne segaabielu oli juutidel tundmata. Nüüd tahavad oma territooriumi, aga araablastele jääks maad üle küll. Ma ise ei ole seal piirkonnas käinud. Minu elu ei ole seda võimaldanud, aga ma kujutan ette seda elu seal. Minu õpilased on seal käinud.

Kas on lootust, et araablased ja juudid saavad kord rahumeelselt koos eksisteerima?

Araablasele ei tee selgeks. Ma praegu enam ei praktiseeri araabia keele rääkimist, aga olen ka araabia keelt rääkinud nii, et murrete kaupa juba. Põhja-Aafrika murre ja Araabia poolsaare lõuna osa on hoopis teine keel, on nii kaugel põhja-araabia keelest nagu eesti on ungari keelest. Mõlemaid oskan korralikult. Kuid minutaoline muidugi pidi koraani pähe tuupima. Esimene eksam oli mul, kui ma usuteaduskonda tulin, koraani eksam teha. See oli doktori eksam. Araablane ei saa veini juua, aga ta väga tahaks. Ta ei saa muhameedlasena veini juua, kui päike on üleval, aga kui päike looja läheb, siis ta joob. Nende pea ei jaga niisugust filosoofiat ja usundit, nagu Magellani pilved[10] ja Masing ja mina siin olen õpetanud.

Kas sõda kui nähtus ei võiks välja surra?

Peab. Seda tuleb nii suretada, et sõjaväelased loobuvad ise sõjaväest. Tulevad tsiviilellu. Aga kes taplevad? Neegrid ja araablased. See on kohutav.

Praegune olukord on sarnane II maailmasõja eelse õhkkonnaga?

Väga sarnane. Ta on juba üks kolm aastat sarnane. Kes vähegi välispoliitikat jagab. Mulle tundub, et praegu on nii nagu 1938. aastal. Siis olid ka eelsõjad nagu praegu.

Kas mitmete haritlaste, näiteks Jaan Kaplinski ameerikavastasus ei põhjusta sama efekti nagu omal ajal, kui Hitleri vastu võideldes upitati Stalinit?

Täpselt. Ega kolmeharulist kaalu ei ole. Kaalud on kaheharulised. Kui siia paned koormat peale, siis too tõuseb. Kontsessioonidest kuulsin mina Laidoneri käest. Ma olen lugenud ise ka, aga see on ju sumeri aegadest. See on umbes nii, kui Laidoner oleks elanud ja kui me oleksime õhtul Laidoneriga teed joonud ja arutanud üldist seisukorda. Siis oleks ta ütelnud, et see on nii nagu Semper või Gustav Suits. Niisugune haritlaste jutt. Kõik on õige, aga kes ütleb tollele asjamehele, et pea nüüd piiri. Kas Kaplinskit kuulatakse siis. Seal on suurt kõlbelist jõudu vaja. Üksikud olid. Kõpp oli niisugune, ta oli tõesti vaene inimene. Ta ei kogunud mitte midagi. Lastesse pani,  kolm poega oli, kõik said hariduse ja kui Rootsi läks, elas jälle palgast, ega siia midagi maha ei jäänud.

Laidoner käis ka ise seal piirkonnas piiri maha märkimas.

No ega tal ei õnnestunud hästi. Ta ise rahul ei olnud.

Kas oleks pidanud tegema kurdi riigi?

Jah, tookord oleks pidanud kurdi riigi tegema. Ta oleks ajalukku läinud. Sest ei türklased, ei Pärsia ega Iraak ei kannatanud kurde, aga kurde on rohkem kui nende peale nurisejaid. Ikka suur surve oli ja on praegu.

Mida on meil klassikast õppida? Vana-Kreeka, Platon, Aristoteles ja teised on Euroopa kultuuriruumi palju ju mõjutanud.

Mis siis oli nende saladus? Nende sümpoosionid, kuidas need toimusid? Seal laua peal oli kopsikutega vein võtta, veega lahjendati, söödi võrdlemisi vähe. Kaheinimese diivanid olid. Igaühel oli tüdruk süles, tüdruku selg mehe poole, mehe otsakene tüdruku pihus. No oli sümpoosion.  Peab aega leidma, et selge peaga mõtelda. Kuid niisugused oli Platon, Aristoteles, niisugused olid need mitusada teadlast seal, keda väga austati. Nii läks Kreeka põhja. Ja nii läks ka Rooma põhja. Klassika ei tabanud. Klassika inimese aju piirdus, nagu nad ütlevad, traditsioonidega. Te kuulete praegu, kui eesti ajaloolased tulevad kokku, on kaks aastat juba koos käinud, ja ütlevad, meil on juba traditsioon. Mis traditsioon? Kaks aastat koos olnud.

Kuidas Te suhtute väljendisse “pime keskaeg”?

Minu meelest oli keskaeg valgem kui praegu. Laignat[11] tunnete? Laignal on täitsa õigus. Tema on minu meelest esimene,  kes seda väitis.  Eestlased satuvadki esimeste hulka mõnes asjas just oma hoolimatuse tõttu. Meile ei ole tähtis, et Ameerika või Saksamaa plaksutab. Meil on nii et, kui oled juba üle keskmise taseme oma teadusealal või mistahes elualal ja saad oma leivatüki kätte, siis meie ei hakka ehitama endale marmorpaleesid. Keskajast on meil õppida, et kui sa satud olukorda, et sa ise ei valitse ja sinu valitsejad on kaugel, et sa ometi korda pead oma rahva huvides. Keskajal oli  vähe rahvuslikke sõdasid.

Kas eestlaste iseloomujoon on hoolimatus?

Hoolimatus jah, teiste maade vastu ja oma asja ajamine. Me ajame kuidagi oma asjad jutti, et saaksime omamoodi olla.

Kus te 1940-ndal aastal olite?

Pöörde ajal olin Eestis. Siis ma ei saanud enam kuskile minna, ei võinudki minna. Ma olin Talvesõja ajal Eestis ja varustasin Soomet üle jää laskemoonaga. Rootsi ei lasknud ühtki kasti padruneid läbi, nii et ma olen rootslastele tänapäevani pahane. Nad oleksid lasknud Soomekesel surra ja siis oleks järgmine olnud Inglismaa. Mingit kaitset ei olnud Inglismaal. Kujutage ette, II maailmasõda algab ja Inglise peaminister Chamberlain on Hitleri sõber. Vihmavarjumees nagu me teda kutsusime. Ta käis igal pool vihmavarjuga, ka kõige palavama päikesega. See on nii, nagu bin Ladeni sõber oleks olnud Bush, koomiline. Mind pandi Talvesõja ajal Paldiskisse õpetajaks. Kõpp, endine ülikooli rektor, oli siis Eesti piiskop. Oli teada, et tuleb sakslane, pühib ära, tuleb venelane, pühib ära. Valisime selle Kõpu piiskopiks ja Kõpp sai nii palju töötada, et saime luua side Paldiski kaudu. Paldiski oli antud juba Pätsu poolt vene baasiks. Rahvas oli paigutatud Nõmmele elama, eks ole. Riik ostis osa elamuid seal ära.

Kui venelased tulid, siis olite Paldiskis?

Mind pandi Paldiskisse segasel ajal teiseks õpetajaks, kirikuõpetaja asetäitjaks. Teine õpetaja oli olemas, ma ei oleks saanud muidu maailma mööda hulkuda. Nõutasime sinna sadamakaptenit, kes oleks nii saksa haridusega kui vene haridusega. Sadamakaptenit koolitasin ise. Ta oli kahe mereharidusega. Ta oli enne õppinud Saksamaal  ja teise merehariduse saanud Peterburist, hiljem sõitnud Musta mere sadamates, Simferoopolis ja Vaikse ookeani peal. Saksamaa võttis ta omale sadamakapteniks sõjaajal. Paldiskis oli palju põhjaläinud laevu, sadama ala on seal küllalt suur. Teatud mõttes on Eesti põhjasadamad kõik tormidele lahti ja sadamakapten teab, kuidas tema paigutab näiteks sõjalaeva, suure ristleja.

Kuidas mõjus Teisse kui inimesse, et kui ühekorraga tuli elada suletud maailmas, suletud riigis?

Minul olid juba kontaktid loodud. Siit samast, laua juurest oleme saatnud Soome saateid. Seda tegi Emmi Karjus. Ta oli konservatooriumis lauluõpetaja. Kõpp oli juba värvanud tema, sest Kõpp lõi põrandaaluse organisatsiooni veel enne nõukogude aega, siis kui ta oli veel ülikooli rektor. Hoolitsesin, et dokumendid ei võiks sattuda kellegi kätte. Dokumendid tuli hävitada. Soomega olid sidemed. Turu peapiiskop oli Martti Simojoki, meie kutsusime Pikka Martti, ta oli pikk mees. Piiskop Lauha oli teine sõber. Kolmas sõber oli Tampere piiskopkonna toompraost Oskar Paarma, kelle poeg on praegu Soome peapiiskop. Käisime juba vana vabariigi ajal niipalju läbi, et me ei teadnudki, kui hommikul ärkad, kas sa ärkad Soomes või Eestis. Lauha tütar hakkas Ida-Saksas teoloogiat õppima, sõitis läbi tollase N.Liidu ja tõi posti. Välismaalasi saadeti just Ida-Berliini. Ülikool võttis hästi vastu ja tookord ei olnud venelastel naispiirivalvureid üldse, kes naisi läbi otsiksid.

Kaua te olite Raplas kirikuõpetaja?

Kaheksateist aastat.

Pärnu periood oli isegi pikem?

Pikem jah, kakskümmend neli aastat. Vangipõli on ikka pikem kui vabadus.

Raplas meeldis Teile rohkem?

Jah. Naine[12] oli sealt pärit. Meil oli vana talumaja Raikülas, 12 kilomeetrit Raplast. Masingu päevade ajal ma lähen jälle sinna. Neid oleme pärast Masingu surma alati pidanud. Sealt me tabasimegi Runneli. Meil oli ühte head kirjameest vaja, kes tunneks kirjandusteadust ja tegeleks Masingu loominguga. Runnel ei ole niisugune nagu paljud teised luuletajad, kes uurib budismi, kes muhameedlust. Näiteks Ain Kaalep uurib muhameedlust, aga Jaan Kaplinski, tema on niisugune üldfilosoof. Masing ei seltsinud lõpupoole enam teoloogidega. Ta tahtis, et talle natuke tõlget antakse, tegi siis vene kosmoseagentuurile reaaluseid tõlkeid.

Kuidas  teha vahet teaduse ja ebateaduse vahel?

Kõige parem vahend on, et kui sa ise hakkad mingit asja ajama, siis võta ette see asi, mis sul omal kõige tuttavam on. See on olnud paljudele läbikukkumine. Ma näen ära kui mõni mees räägib, kirjutab ja räuskab mõnda asja väga kõvasti. Peab ka seda muidugi tegema, sest ega muidu see kirjandusteadus ja mõtlemine ei püsi, aga sa pead mõtlema ikka. Kui keegi tuleb võõrale alale, siis on vaja tiibu. Kogu aeg on teda ju kujutatud inglina, kes mõtleb tiibadega. Siis äkitselt ma näen, et ta polnudki ingel ja tal polegi tiibu. Teie, mehed, näete. See, kes juba oli Humanitaarinstituudist huvitatud, enamus nendest ei kukkunud kuskil läbi. Mina olen ruttu saanud need teaduslikud kraadid ja kõik. Tänu vanale Bulmerincq´ile. Aga ma ei hinda seda, kui keegi tuleb ja esitab end kolme või nelja ülikooli auprofessorina. Ma kahtlen selles kõigepealt.

Samuti võime ju arutleda, kus läheb piir usu ja ebausu vahel?

Kas seda üldse saab tõmmata. See on sisetundega ikka. Võtame näiteks, no kõige lihtsam, hakkame peale vene Petserimaa papist. Mis peab see vaene mees tegema? Ta peab ülestõusmise püha hommikul hakkama veini jooma. Karikasse pannakse kuivanud leivatükikesed. Niisuguse sõelaga. Ei ole aega tal veini anda. Vanausulised ainult kastavad sisse. Usu ja ebausu piir on samasugune piir nagu ma kujutan ette muusikat. Ega me ei saa nüüd ütelda, et rock ei kõlba. Rock ka kõlbab. Indiaanlaste laul räägib, et meil mägedes on üks onn. Sellel motiivil põhineb palju ilusat muusikat. Kõik intelligentsed inimesed hoolimata sellest, kui palju sa haridust saanud oled, me oleme selle märgiga seoses nagu siia otsaette või nagu tööhobusele kintsu peale kõrvetatud. Sellepärast oleme täna ka siin koos. Enamus ei huvita niisugustest asjadest nagu meie. Temal on dollar ja soome mark ja elavad oma elu ära ja kahju hakkab nendest inimestest. Ta elab, näeb ka vaeva, näeb vaeva rahakulutamisega. Ei oska kulutada. Küll oleks hea, kui saaks inimesele arusaadavalt seletada usu ja ebausu piiri. Esimene asi on, et pead olema nii nagu ujuja, kes ujub heameelega nii seal, kus on 50 m põhjani kui ka seal, kus  100m või 300m põhjani, ka see ei ole küsimus. Pead alati püsima vee peal.

Kas Jumalat mõista on üldse täielikult võimalik?

Aga see Jumala mõiste on niisugune, nagu ma olen seda õpetanud. Nõukogude perioodil jäime Masinguga vanadest tegijatest kahekesi. Teised, noorem põlvkond, läksid kes saksa sõjaväkke, kes vene sõjaväkke. Siis me kasvatasime köstritest ühe jao inimesi, kes juba kirikuelu tundsid. Kes olid eluaeg mänginud kirikus orelit ja tundsid kõiki talitusi. Me kasvatasime uue põlvkonna[13]. Päris häid haritlasi sai. Elu oli lühike, paljud läksid Siberisse. Meil oli raske kindlaks teha kes oli vene nuhk, kes mitte, kuid me pidime seda kindlaks tegema. Usuline kogemus ja õnn aitab, et me ei mängiks olemasolevat maha. Me pidime säilitama ka nendes tingimustes kirikule autoriteedi.

Väga palju oleneb järelikult õpetajast?

Kes näiteks hakkas Kaug-Idast peale, nagu Raud[14] hakkas. Kui Humanitaarinstituut tuli, siis ma kohe toetasin Rauda, ütlesin, et ole julge, sa ei jää nälga. Ma olen sellise rahvaga tuttav sellepärast, et ma nii kaua olen õpetanud teoloogiat ka Kunstiülikoolis ja Humanitaarinstituudis. Kes tuleb Humanitaarinstituuti, sellel on peas midagi rohkemat, kui sellel, kes ei taha milleski selgust saada. Ma sain Rauast aru ja lõin temaga kampa. Siin oli midagi. Kui me lõunavaheajal teinekord jõime Rauaga teed või kohvi, sõime mõne piruka ära, siis ma nägin ära, et Raual on midagi peas. Iseõppinud mees, praegu silmapaistev jaapani keele ja kirjanduse professor Helsingi ülikoolis, ikka maailma tasemel. Teie, haritud inimesed, nägite selle ära. Miks te tulite Raua kooli? Sellepärast, et seal oli see lõbu tunda. Midagi on seal, kus on haritud inimesed.

Mida Te arvate Tallinna ülikoolist?

Tallinna suurusega linna on ülikooli vaja. Puudu on paljustki. Kunstiülikooli juurde oleks vaja kasvõi ühte näituse saali. Ei tunne seda eesti kunsti suuresti, aga omal ajal, poisikese põlves, ma sain palju käia Pariisis ja terve Hispaania sai läbi sõidetud, muuseumide pärast. See oli otsekui niisugune haigus. Ma hakkasin juba keskkoolipoisina välismaal käima.

Kas luterlusel on Eestis perspektiivi?

Vaevalt Eesti teiseusuliseks muutub. Arvati vahepeal, et läheb paavstiusuliseks. Laigna võttis sõjaväe ja kiriku ühendamise oma kätte, aga mis tuli. Ta ei ole nüüd enam praktiline katoliku vaimulik. Ta on kaadrisõjaväelane.

Võib-olla Eestis võiks tulevikku olla paganausul, ehk siis sellel, mida eksponeeritakse, esivanemate usuna?

No võiks, aga siis peaks eestlane teistsugune olema. Häda ongi selles, et ei ole see sama usk. Ma tunnen hästi Vigala Sassi, oleme tuttavad. Ta ei tea midagi sellest vanast usust. Kui Masing haigeks jäi, siis mina koolitasin Tarmo Kulmari. Me olime nii kokku häälestatud, nii nagu üks kandleorkester. Aga katsu sa inimesi Kulmarit uskuma panna. Ei saa. Meie häda on selles, et gümnaasiumid on madalal tasemel. Oleks kindlasti kaks võõrkeelt vaja. Inglise keel ja saksa keel, no mõnesse kooli prantsuse keel kah. Ma ise õpetan praegu Haameri koolis[15] ja siin Pühavaimus[16], olen siiamaani õpetanud, nüüd ma ei saa enam, see selg ei lase enam.

Olete Te muusikamees?

Ma hakkasin tsaariajal ja veel vabadussõja alguses Tallinnas käima viiulit õppimas. Kõige esimesena, juba kolmeaastaselt, õpetas mind tädipoeg. Ta oli Rõuge 6-kl. Algkooli eesti keele ja muusikaõpetaja. Minul paistis lapsena anne välja ja Eestis ajas seda asja oreliprofessor Topman[17]. Ta tuli mulle järele. Minul ei lastud omapead sõita. Raudteel olid vargused ja pakkide äravõtmised. Minuga saadeti terve suitsutatud liha varustus. Oma muusikaõpetajale ja Topmanile ka. Ega Tallinnas ei kasvanud midagi ja see oli, millepärast Topman mind vedas.

Aga näitemängust ei ole osa võtnud?

Ma olen kooliajal osalenud. Ma olen ka mõned näitemängud kirjutanud. Ei ole alles, andsin EÜS arhiivi. Enne sõda.

Palju Te spordiga olete tegelenud?

Sain noorelt, vist 16-aastasena, kergejõustiku noortemeistriks. Minu ristiisa oli kuidagi NMKÜ[18] rahandustegelane. Kamp eestlasi käis tsaariaja lõpul Ameerikas õppimas, tema oli nende seas. Noorena olime sõbrad Ernst Jaaksoniga, kes oli hiljem Eesti saadik Ühendriikides. Käisime võistlustel Soomes ja Rootsis. Ma olen kõike mänginud. Korvpalli ja jalgpalli. Võrkpall oli nagu peaala, sest see ei vajanud niipalju treeningut. See on kõige lihtsam. Korvpalli pead ikka nädalas kaks õhtut tegema, muidu ei viska sisse. Pallimängudes, nagu eluski,  tahtsin nende kambas olla, see on teatud edevus, kes palli väravasse lõid. Sõjakoolis oli vaja jalgpallitreenerit. Ühel päeval pani kooli ülem mulle käe õlale, kui olin hommikusele õppusele minemas, ütles, meil on jalgpallitreenerit vaja, ma kuulsin, et te teate jalgpalli, tulge meile treeneriks. Selle eest lubati algkooliõpetajaga võrdset palka. Mingid palgaastmed olid vanal vabariigil olemas ja öeldi kohe mulle, et algkooliõpetaja palk.

Missuguseid toite eelistate? Kuidas olete tervist hoidnud?

Ma olen palju kala söönud. Ma olen ka ainuke perekonnaliige, kes on piima hoidnud, nii et mul ei tulnud piimakonflikti. Minu põhimõte oli korda pidada. Nagu ma seal Inglismaal treeneriks olles tüdrukutele ütlesin, kui sa suitsetad täna ühe sigareti, hüppad homme 2 cm madalamalt kõrgust, ajad lati maha. Kui sa terve karbi, 20 tükki, ära suitsetad, siis pole sulle latti vaja üldse panna.

Mida ütleksite lõpetuseks?

Olge tublid mehed. Vaadake erapooletult asjade üle. Kui te tahate muuta seda teed, mida Eesti inertsiga jookseb, siis te olete parajad mehed selleks. Selleks pole kaadriprofessor ülikoolis kunagi kohane. Nemad jooksevad kinni. Esiteks mõni, kes saab doktori, läheb lolliks juba sellepärast, et ta on doktor. Tehnika peal saab ehk rohkem inimesi normida, aga mitte humanitaarteaduste alal. Kui me oleksime hakanud ootama, et valguseinsener leiutab elektripirni, siis oleks see praegu leiutamata.


[1] Evald Sae palvel on nime käänatud Saag –  Sae H.M.

[2] Evald Saag on sündinud 24.novembril 1912 – HM

[3] Laidonerile kuulus Viimsi mõisasüda Eesti Vabariigi ajal – HM

[4] Konrad Veem (1914-1996), hilisem EELK peapiiskop eksiilis 1972-1990 – HM

[5] ilmselt on mõeldud kopti keelt – HM

[6] Teises maailmasõjas – HM

[7] Otto Emil Seesemann (1866-1945) baltisaksa päritolu teoloog – HM

[8] Eha Masing (1912-1998), Uku Masingu (1909-1985) abikaasa – HM

[9] Josef Klima (1909-1989) rahvusvaheliselt tuntud tshehhi sumeroloog – HM

[10] Magellani (Magalhaesi) pilved on kaks palja silmaga udulaiguna nähtavat suurt korrapäratut galaktikat, mida on Uku Masing oma loomingus sagedasti kasutanud. – HM

[11] Einar Laigna (1937), sõjaväelane ning katoliiklik teoloog – HM.

[12] Agnes Saag (1911-1981), Uku Masingu õde – HM

[13] 1940 oli Evald Saag Usuteaduste Instituudi rajajate hulgas – HM

[14] Rein Raud (1961) – Humanitaarinstituudi rajaja ja esimene kolleegiumi esimees, jaapani filoloog – HM

[15] Tartu Teoloogia Akadeemia – HM

[16] EELK Usuteaduste Instituut – HM

[17] August Topman (1882-1968) – orelikunstnik – HM

[18] Noorte Meeste Kristlik Ühing – HM

Advertisements

Posted on 5. veebr. 2011, in Evald Saag, intervjuud 2003. Bookmark the permalink. 4 kommentaari.

  1. Keegi on vikipeediasse kirjutanud artilkli Laidoneri luurekool, suuresti selle intervjuu põhjal, mis on küll esitatud kustutamiseks. https://et.wikipedia.org/wiki/Laidoneri_luurekool
    Intervjuu läbiviijad ei kommenteeri tol ajal juba 90-aastase intervjueeritava mälestuste autentsusust. Mingeid täiendavaid allikaid selle kohta pole ning mitmed tunnustatud ajaloolased on kahelnud informatsiooni vastavuses tegelikkusele. Intervjuu sisaldab teatavaid kaheldava väärtusega lõike, millele pole saanud täiendavat kinnitust, kuid selline on olnud intervjueeritava nägemus asjadest ning kas teda uskuda või mitte uskuda, on iga lugeja vaba valik.

  2. Arutelu https://et.wikipedia.org/wiki/Arutelu:Laidoneri_luurekool
    Küll võin kinnitada, et intervjueeritav oli tõepoolest Evald Saag, mitte Ivan Orav või parun Münchausen ja see intervjuu on kirja pandud tema sõnade järgi 🙂

  3. Kokkuvõtteks: kui vaadata intervjuud tervikuna ning võrrelda intervjuus välja toodud fakte, millest suur osa vastab tegelikkusele, siis ma ei arva, et Evald Saag mõtles otseselt midagi välja, vaid ta ei pruukinud aastate järel kõiki fakte enam päris täpselt omavahel seostada. Fakt on tema õpingud sõjakoolis ning võimalik, et ta sai ka luurealast koolitiust, aga kas selle taga on nüüd Laidoneri luurekool või otseselt tema loodud/temaga seotud luureorganisatsioon, kes oskaks seda öelda nüüd, kui nende sündmuste vahetuid osalisi on siinpoolsuses raske leida? Võib-olla on siin midagi võimendatud, nähtud mõnevõrra teises valguses …

  1. Pingback: Persona in fieri edekabel TOP-500 aastatest 2010-2016 | Persona in fieri

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: